Härra istungi juhataja! Mul on tõsine kahtlus, et ma ei jõua oma ettekandega järele jäänud aja jooksul lõpule. Aga täna on tähelepanuväärne päev selles mõttes, et äsja me nägime väga harva kasutatavat – ma ei mäleta, kas selle Riigikogu koosseisu ajal on seda olnud – valitsemise taktikat. Nii et vähemalt teatud uudsuse võlu on täna tunda olnud.
Esitatud eelnõu tekst on äärmiselt lühikene ja selle kohta võib ütelda, et sama mõtet võib väljendada väga mitmel moel, lühemalt ja pikemalt, aga taustaprobleemid on laiemad, kui see üks lausekene kajastab. Ma tahaksin praegu rääkida järgmistest teemadest. Kõigepealt räägin kevadel vastu võetud haldusreformi seadusest, kuidas see välja kukkus ja mis temaga praegu toimub. Siis tahan rääkida Petserimaast ja setudest. Ja lõpuks soovin teha mõned ettepanekud, kuidas võiks selles olukorras edasi minna.
Mis puutub haldusreformi seadusesse, siis paraku tuleb alustada sellisest mõistest, mida Eestis tähistab uudissõna "jokk", st juriidiliselt on kõik korrektne. See termin tuli kasutusele küll teistes kontekstides, aga tänasesse teemasse ülekandmine ei ole sugugi sobimatu. Nimelt, meil väidavad mitmesugused inimesed alates reformiministrist kuni teatud ajakirjanikeni välja – ja formaalselt on see täiesti õige –, et Riigikogus võeti vastu haldusreformi seadus. Kui me hakkame seda asja vaatama, siis tegelikult see on üks niisugune jokk-fiktsioon. See seaduseelnõu tegi küll formaalselt läbi kõik kolm lugemise etappi, aga sisuliselt sellega Riigikogus tööd ei tehtud. Ei toimunud ka selle arutamist. Riigikogu liikmena on mul äärmiselt piinlik, kui mingis olukorras öeldakse, et ma olen osalenud selle seaduse vastuvõtmisel. Opositsiooniliikmena ei ole ma selles osalenud. Aga see ei ole praegu tähtis. Opositsiooniliikmed jäävad tihtipeale alla, kas oma seisukohtade tõttu või siis häälte arvu poolest.
Kui meile see eelnõu siia varakevadel toodi, siis pärast seda menetlemist sisuliselt ei toimunud, toimus selle kummitemplina heakskiitmine. Ühtegi sisulist muudatusettepanekut ei võetud arvesse. See on kahetsusväärne, sest mitmed meie ja teiste opositsioonifraktsioonide seisukohad ilmselt oleks olnud mõistlik seadusesse sisse kirjutada. Aga suurem probleem on ikkagi selles, et valitsuskoalitsiooni taktika oli Arto Aasa abiliste käest tulnud eelnõu tekst seaduseks tembeldada, andmata võimalust sügavamaks arutluseks ka valitsuskoalitsiooni enda liikmetele. Kuna ma olen ka põhiseaduskomisjoni liige, siis oli mul mõnes mõttes pisarateni kurb vaadata, kuidas valitsuskoalitsiooni üksikud liikmed täitsid enda kui Riigikogu liikme põhilist kohust, nimelt püüdsid anda oma parima selleks, et seadus saaks parem, aga ülejäänud valitsuskoalitsioon ütles neile, et sellel ei ole mõtet, me ei lase teil parandusettepanekuid isegi mitte saali tuua. Silmapaistvaim oli muidugi staažikas Riigikogu liige Mark Soosaar, kelle huvid on põhiliselt seotud Lääne-Eesti ja saarte probleemidega. Seal on haldusreformi küsimusi üsna palju. Aga vahest palju masendavam veel kui enda liikmetele suukorvi pähe panemine ja nendelt ettepanekute tegemise õiguse äravõtmine oli tõsiasi, et enamik valitsuskoalitsioonist oli saanud selge juhise vait olla. Võite küll palga võtta, aga te ei tohi protestida mitte mingisugusel avalikul viisil. Ja eelnõu menetlusse me teid kaasa ei haara, sellepärast et see kõik on otsustatud kuskil mujal.
Pärast seda on toimunud üks suur pööre ja mina dateerin selle momendiga, kui 26 valda pöördusid selle seaduse mitme osa põhiseadusele vastavuse küsimuses Riigikohtusse. Ma ei ole päris kindel, kes selle algatas – võimalik, et see oli õiguskantsler Madise – ja kes esimesena ütles, et seda kevadel vastuvõetud seadusteksti tuleb lugeda hoopis teistmoodi, kui senikaua kõik on lugenud. Nimelt, mitmete paragrahvide koosmõjul ei olevatki asi niimoodi, nagu on seadustekstis, vaid Vabariigi Valitsusel olevat õigus teha hilisemas sundliitmiste faasis ükskõik milliseid mõistlikke ettepanekuid, mis parasjagu selle reformiga pähe tulevad.
Viimane kord, kui me arutasime põhiseaduskomisjonis sedasama eelnõu tänaseks päevakorrapunktiks ettevalmistamisel, siis reformiministri ametnikud väljendasid meile sedasama mõtet, et nemad saavad niimoodi aru, et sellel, mis on seadustekstis – see on muidugi minu sõnastus, nemad keegi niimoodi ei ütelnud –, ei ole põhimõtteliselt väga olulist tähtsust. Oluline on see, millised lõplikud otsused teeb Vabariigi Valitsus. Ega see nüüd midagi halvemaks ei tee, aga oluliselt paremaks ka mitte. Demokraatliku riigi seadused peaksid olema sellised, et iga kodanik, rääkimata asjasse puutuvatest kohaliku omavalitsuse ametnikest, teaks, millised võimalused ja millised kohustused tal tulevikus on.
Kui tulla konkreetselt Setumaa teema juurde, siis valdade juhtkondadesse kuuluvad inimesed nii Värska kui ka Mikitamäe vallast ütlesid mulle, et nad on pandud sellise n-ö uue tõlgenduse valguses täiesti võimatusse olukorda. Nad kardavad, et kui Vabariigi Valitsus haldusreformi viimases faasis teeb mõistliku ettepaneku Setumaa valdade ühendamiseks, siis kehtiva seaduse alusel need vallad ei saaks enam riigilt vabatahtliku ühinemise toetust. Juhid ei kujuta ette, kuidas nad sellises olukorras saavad rahvale silma vaadata, kuna kõik arvestavad, et see raha on nende valdade edasiseks arenguks väga oluline. Vaat niisugused asjad. Ma arvan, et see nn number kaks arusaamine haldusreformi seaduse põhimõttelistest võimalustest ei jää viimaseks. Me näeme tõenäoliselt veel mitmeid pöördeid. Ühe pöörde kindlasti toob kaasa Riigikohtu otsuse tulemine, või on neid otsuseid mitu. Nii palju kui ma olen aru saanud, peaks need langetatama umbes jõuludeks. Aga praktilised probleemid jätkuvad ilmselt terve järgmise aasta jooksul. Nii palju konkreetselt selle seaduseelnõu teksti kommentaariks.
Kogu teema lõpetuseks pean ütlema, et mul on elus olnud ka üks varasem periood, kui ma mitme koosseisu ajal olin Riigikogu liige ja ka siis sai nähtud igasuguseid kurioosumeid Riigikogu töös. Aga ma ei oleks suutnud ette kujutada, et on võimalik midagi niisugust, mida teeb praegune koalitsioonivalitsus ja koalitsioonigrupp siin Riigikogus, et üks seaduseelnõu seaduseks muuta. Kui seda veel edasi praktiseeritakse, siis oleks õigem tulevased Riigikogu valimised ära jätta ja mitte kunagi enam siin kokku tulla, sellepärast et niisugust tööd ei ole riigile kindlasti vaja.
Teiseks lähen natuke veel selle eelnõu ideoloogia juurde. Millalgi uusajal hakkasid Euroopa mõtlejad kirjutama raamatuid, mis said oma žanrinimetuseks "utoopia". Nad pakkusid välja, kuidas maailma ümber korraldada, et maailm oleks õiglasem, efektiivsem ja ka sõbralikum paik, kus elada. Kuid see hullus, mis algas 19. sajandi teisel poolel nn poliitilise pahempoolsuse sünniga, väljendus põhimõtteliselt selles, et kui pahempoolsed erakonnad või poliitilised voolud pidid suutma mingis riigis võimu täielikult enda kätte võtta, siis nad pidasid üheks põhiliseks eesmärgiks selle riigi elukorralduse ümberkujundamist nende huvitavate põhimõtete järgi, mis neil olid. Ja ega Nõukogude Venemaa ei olnud ainuke, selliseid asju võeti ette päris palju. Õnneks Eesti ei kuulunud nende hulka.
Aga kui me vaatame oma haldusreformi seaduse ettevalmistamise käiku ja seda, kus on selle vaimsed juured, siis need juured ei ole kindlasti Euroopa kultuuris, need ei ole ka Eesti poliitika ajaloos. Üsna selgelt läheb see rada välja kuskile Moskvasse, Kremlisse ja Jossif Stalini arusaamadeni, kuidas tuleb asju ümber teha. See on, ma ei tea, teatud sotsiaalse mitšurinluse erivorm, et meie kirjutame teile ette, kuidas teil on kõige parem tulevikus elada, sellepärast et meie teame seda paremini. Ja oleks see ainult niimoodi! See seltskond, kes selle kontseptsiooni koostas, pani sinna veel ühe elemendi, mida ma nimetaksin isevooluteeks. See on see vabatahtliku ühinemise meetod. Vabatahtlik ühinemine tundub olevat hästi demokraatlik ja see oli aastaid Reformierakonna halduskorralduse muutmise põhimeetod. Aga selle kõige suurem oht on see, et vabatahtlikult võidakse teha ka äärmiselt rumalaid ja ebaotstarbekaid otsuseid ning nende ärahoidmise mehhanismi sellesse seadusse või kogu protsessi pandud ei ole.
Tulles konkreetselt tänase eelnõu aspektide juurde, siis ajalooliselt setud ja Setumaa ei ole kuulunud Läänemere provintside või laiemas mõttes Liivimaa külge. Eesti esimese põlve haritlastele oli teada, et on üsna palju eesti keelt rääkivaid inimesi, kes elavad ida pool seda liini või riigipiiri, mis kulges lõuna pool mööda Piusa jõge ja põhja pool mööda Mädajõge. Seda saadi teada 19. sajandi keskpaiku. Vähemalt mina olen avastanud, et esimesed selle teema tõsisemad käsitlused ilmusid meil avaldatud neljaköitelises Kreutzwaldi kirjavahetuses. Hilisemad Eesti haritlaskonna teadmised, et sellised inimesed ja nende eluterritoorium on olemas, on põhiliselt Jakob Hurda teene, kelle neljaköitelise "Setukeste laulude" akadeemilise väljaande juurde kuulus pikk ja põhjalik eessõna pealkirjaga "Setukeste elukohad ja arv". Seal on juures ka kaart ja need on kõige esimesed akadeemilised andmed nende inimeste kohta.
Kui Eesti riik kuulutati iseseisvaks, siis iseseisvusmanifestis oli öeldud, et riik luuakse Eesti ajaloolistes ja etnograafilistes piirides. Siiamaani ei ole aru saada, mida mõeldi nende etnograafiliste piiride all. Võib-olla sellesse sõnapaari oli peidetudki võimalus, et iseseisva Eesti riigi külge ühendatakse ka Liivimaa piiri taga olev setude asustusala. Tegelikult kunagi niisuguse referendumini ei jõutud, põhiliselt määras riigipiiri vabadussõja tulemus. Samas on tõsi, et peale iseseisvusdeklaratsiooni koostamist hakkasid sealtpoolt Liivimaa piiri tulema mitmesugused delegatsioonid ja palvekirjad, et see maa-ala saaks Eesti Vabariigi osaks. Neid tuli tookord esimesel hetkel mitte niivõrd setudelt, kuivõrd just sinna elama asunud eestlastelt. Neid oli üsna palju Petseri alevikus, mis oli tol ajal peale kõige muu ka üsna tähtis hariduskeskus. Väga paljud lõunaeestlased said seal oma alg- ja keskhariduse.
Narvaga oli asi natuke lihtsam. Narvas toimus 1917. aastal veel enne vabadussõda, veel enne, kui esimese maailmasõja sündmused jõudsid siia, rahvahääletus, kus küsiti Narva elanikelt, kuhu peaks kuuluma Narva koos oma ümbritsevate aladega, nii nagu need olid kuulunud Narva juurde Rootsi ajal. Rootsi ajal oli Narva Ingerimaa pealinn ja sealne linnavalitsus korraldas 1917. aasta kevadel rahvahääletuse ning kogu Suur-Narva, Narva-Jõesuu ja Jaanilinna elanikest, kui ma õigesti mäletan, umbes 70% hääletas selle poolt, et see ala peaks saama Eestimaa kubermangu osaks. Tookord ei olnud veel juttu riigi iseseisvusest.
Petserimaal kunagi midagi niisugust ei ole toimunud, aga vabadussõja käik oli selline, et kõik setude kompaktsed elualad jäid Eesti vägede kontrolli alla ja kui toimusid Tartu rahu läbirääkimised, siis nende üks tulemus oli see, et need alad pidi ühendatama Eestiga, tulevase Eestiga. Aga seal oli veel teine oluline asi, millest tänapäeval ehk vähem teatakse. Nimelt, sõjalistest kaalutlustest lähtudes – see oli vist algselt Vene delegatsiooni ettepanek – nihutati piiri veel kümne versta võrra. See oli sel ajal suurtükkide keskmine tuleulatus.
Ma saan aru, et minu aeg on läbi.