Tere, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kümnendat töönädalat. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsuse nimel proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 18 seaduseelnõu. Esiteks, käibemaksuseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, maksualase teabevahetuse seaduse eelnõu. Kolmandaks, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu. Neljandaks, kindlustustegevuse seaduse eelnõu. Viiendaks, riigivaraseaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, kinnistusraamatuseaduse ja välisteenistusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud viie seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Maris Lauri. Kuuendaks, täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu. Seitsmendaks, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Kaheksandaks, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise ning sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Üheksandaks, kalapüügiseaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Mati Raidma. Kümnendaks, prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu. Üheteistkümnendaks, täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kaheteistkümnendaks, vangistusseaduse ja kriminaalhooldusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Kolmeteistkümnendaks, lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljateistkümnendaks, raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Viieteistkümnendaks, hädaolukorra seaduse, ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister Urve Palo. Kuueteistkümnendaks, riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt. Seitsmeteistkümnendaks, välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kaheksateistkümnendaks, politsei ja piirivalve seaduse ning päästeteenistuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust Hanno Pevkur. Aitäh!

Andrus Saare, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mina ja veel 11 Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liiget soovime üle anda eelnõu, mis puudutab erakooliseaduse muutmist. Seoses Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2014. aasta 28. oktoobri otsusega, millega Riigikohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmise, mis sätestaksid kohalikele omavalitsusüksustele erakooliseaduse §-ga 22² pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest, on erakoolid olukorras, kus vaatamata sellele, et seaduse kohaselt on neil õigus saada omavalitsuselt toetust, tuleb selle tegelikuks saamiseks võib-olla kohtusse pöörduda. Samal ajal annab Riigikohtu otsus omavalitsustele õiguse nõuda see summa välja riigieelarvest, millega seoses võib samuti olla tarvis kohtu poole pöörduda. Sisuliselt on tekkinud olukord, kus igast erakooli toetamisest võib alguse saada kaks kohtuasja. Kujunenud olukord, kus vastastikku kohtus käiakse, ei ole normaalne. Seetõttu vajab erakoolide rahastamisel tekkinud probleem meie arvates kiiret lahendamist.
Enne 1. märtsil 2015 toimuvaid Riigikogu valimisi ei jõua valitsus kahjuks uut pikaajalist, piisavatele analüüsidele tuginevat seaduseelnõu välja töötada ega Riigikogule menetlemiseks anda. Seda on ka haridusminister tunnistanud. Seniks, kuni ministeeriumis töötatakse välja võimalikku uut lahendust, mis võib aega võtta aasta või enam, oleme eelnõus välja pakkunud lahenduse, mis on nii omavalitsuste kui ka erakoolide jaoks lihtsaim ega muuda nende olukorda ja seni kehtinud õigust toetust saada. Sisuliselt on eelnõu eesmärk tagada eelkõige erakoolide tegutsemiseks tarvilik õiguskindlus. Aitäh!

Priit Toobal, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Esitan enda ja veel 13 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel tervise- ja tööminister Urmas Kruusele arupärimise, mis puudutab alkoholi liigtarbimist. Leiame, et valitsusel on viimane aeg jalad kõhu alt välja võtta ja asuda reaalselt piirama Eestis vohavat alkoholi liigtarbimist. Valitsuse kinnitatud roheline raamat on küll mõnda aega jõus olnud ja sinna on kirja pandud üsna palju meetmeid, aga ekspertide hinnangul alkoholipoliitika rakendamisega eriti kaugele jõutud ei ole. Raamatus on küll välja toodud väga olulised ja ulatuslikud meetmed, kuid valitsus näeb ainukese võimalusena aktsiisitõusu. Kui mõni kohalik omavalitsus, näiteks Tallinna linn, tuleb välja oma ettepanekutega, siis leiavad nii valitsuskoalitsiooni liikmed siin parlamendis kui ka ministrid võimaluse vaid ironiseerida, mitte kaasa arutada ja kaasa rääkida. Samas näitab maailmapraktika, et alkoholimüügi keskkonda piiravad ja just ostumugavust vähendavad meetmed on kõige efektiivsemad, ja just seda teed ongi Tallinn läinud. Lähtuvalt sellest, et on probleem, aga valitsus pole midagi ette võtnud, esitame ministrile arupärimise, milles on kokku neli küsimust. Aitäh!

Olen vastu võtnud 19 seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Nende kõigiga käitutakse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 75 Riigikogu liiget, puudub 26.
Päevakorra juures on üks täpsustus. Nimelt on rahanduskomisjon teinud tulenevalt algataja soovist ettepaneku arvata töönädala päevakorrast välja teisipäeva, 2. detsembri päevakorra punkt nr 7. See on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 733 esimene lugemine. Koos selle parandusega panen nädala päevakorra hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Asume tänase päevakorra juurde. Kõigepealt Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Kaia Iva, Andrus Saare, Erki Noole, Aivar Koka, Peeter Laursoni, Kadri Simsoni, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Priit Toobali, Mihhail Korbi ja Mailis Repsi esitatud arupärimine Kaitseväe politiseerimise kohta. Vastab peaminister Taavi Rõivas ja arupärijate nimel võtab sõna Urmas Reinsalu.
Austatud rahvasaadikud, valimised on alles 1. märtsil. Palun austame üksteist vaikusega, et saaks päevakorrapunkti arutada!

Mitu minutit mul aega on?

Viis minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Härra peaminister! Parlamendiliikmed! Eesti riigi kaitse ei tohi olla parteipoliitilise kisklemise objekt. Kõigil erakondadel on erinevad käsitlused sellest, kuidas teha Eesti riigi kaitset paremaks, tugevamaks. Kindlasti on aga hästi oluline, et määratletud oleks erakondade ühisosa ja riigikaitse korraldamine oleks stabiilne. Demokraatlikus ühiskonnas eksisteerib üks vääramatu põhimõte, mis on saatnud meid Kaitseväe taasloomisest saati. See on see, et erakonnad hoiduvad Kaitseväe kiskumisest päevapoliitikasse ning Eesti riigikaitse ja sõjalise kaitse korralduse kahtluse alla seadmisest.
Tänane mitme Riigikogu liikme arupärimine on ajendatud soovist, et peaminister sellistest sammudest selgelt distantseeruks ja annaks oma ühemõttelise hinnangu, mis eelnimetatud põhimõtteid taas kinnitaks. Nimelt on Reformierakonna poliitik Ants Laaneots ajakirjanduse andmetel süüdistanud erakonna poliitilisel koosolekul Kaitseväe juhatajat kindralmajor Riho Terrast IRL-i poliitiliseks marionetiks olemises ning väitnud ka, tsiteerin, et "kehtiv riigikaitse arengukava on lollus". Sellesse konteksti langevad ka mitmed teised Reformierakonna poliitikute sammud, mis on pälvinud avalikkuse kriitikat kui katsed kiskuda Eesti riigikaitse valimiskampaaniasse.
Ma tahan arupärijate nimel pakkuda peaministrile võimaluse anda ühemõtteline vastus selle kohta, kas kehtiv riigikaitse arengukava on mõistlik või toetab ta Ants Laaneotsa hinnangut sellele arengukavale. Teiseks palume peaministril anda hinnang sellele, mis puudutab ametis oleva Kaitseväe juhataja süüdistamist, otsekui oleks tegemist poliitilise marionetiga.
Ma loodan, et peaminister annab arupärimisele vastates teada oma seisukoha ja distantseerub tsiteeritud väidetest. Nagu ma ütlesin, on selge, et erakondadel on riigikaitseküsimustes erinevad vaated, mis puudutab konkreetseid ideid, kuidas riigikaitset tugevamaks muuta. Kuid Eesti erakondade ühemõtteline platvorm, eriti praeguses keerulises julgeolekupoliitilises olukorras, peab olema see, et me ei kisu Kaitseväge valimiskampaaniasse ega päevapoliitikasse, vaid säilitame respekti Eesti riigikaitse põhialuste ja Eesti Kaitseväe mittepoliitilise rolli suhtes. Ma loodan, et peaminister annab nendele küsimustele selged ja ühemõttelised vastused, mis ühtivad arupärijate seisukohaga, et ei ole normaalne kiskuda Kaitseväge valimiskampaaniasse. Aitäh teile!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan arupärijaid võimaluse eest vastata ning usun ja loodan, et see arupärimine ei ole kuidagi ajendatud soovist kiskuda Kaitseväge poliitilisse võitlusse, sest see oleks ju loomulikult kahetsusväärne.
Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kas Te jagate Ants Laaneotsa seisukohta, et Kaitseväe juhataja Riho Terras on poliitiline marionett?" Ma hindan väga kõrgelt Kaitseväe juhatajat kindralmajor Riho Terrast ning ma pean põhjendamatuks igasuguseid väited ja küsimusi, mis tema autoriteedi kahtluse alla seavad.
Teine küsimus: "Miks Reformierakonna parteiüritusel Reformierakonna esindaja taolisi seisukohti valimiskampaanias väljendab?" Kindral Ants Laaneots on oma väljaütlemisi selgitanud järgnevalt: "Olen üle Eesti sadade inimestega arutanud plaane, kuidas Eesti julgeolekut veelgi paremini tagada. Ehkki oma viimases esinemises märkisin meie Kaitseministeeriumi head tööd NATO liinis, positiivseid arenguid Kaitseliidus, relvastuse ja varustuse hangetes, Kaitseväe üksuste väljaõppes, siis sellest arutelust rebiti välja noodid, milles isiklikult näen, et võiksime olla veel paremad." Kindral Laaneotsa kriitika ei olnud mõeldud isikute vastu, ta ei soovinud vähendada Kaitseväe ega Riho Terrase autoriteeti. Samas leian ka mina, et me ei peaks kaklema omavahel, meie potentsiaalne vaenlane on mujal ja me teame, kus.
Kolmas küsimus: "Milline on Teie hinnang kehtivale riigikaitse arengukava sõjalisele osale?" Valitsus toetab üksmeelselt uuenduste elluviimist Kaitseväes, sealhulgas 2013. aasta jaanuaris Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud riigikaitse arengukava ning hiljuti Vabariigi Valitsuses üksmeelselt heaks kiidetud riigikaitseseaduse eelnõu. On selge, et nii esmase iseseisva kaitsevõime kui ka NATO kollektiivkaitse puhul on meil kasu vaid neist üksustest, millel on väljaõpetatud isikkoosseis ning ettenähtud varustus ja relvastus. Selliste üksuste loomist riigikaitse arengukava kahtlemata toetab. Tihedas koostöös Kaitseväe juhatajaga arendame Eesti riigikaitset läbimõeldult, kooskõlas riigi vajaduste ja loomulikult ka võimalustega. Väikeriigina ei ole meil võimalik kõiki sõjalisi võimeid iseseisvalt välja arendada, kuid selle korvab meie liitlaste panus. Hea näide on siin loomulikult NATO õhuturbeoperatsioon. Lühikese ajaga on Eesti üles ehitanud tugeva ja võitlusvõimelise Kaitseväe ning vaatamata kiiresti muutuvale julgeolekuolukorrale on Eesti oma ohuhinnangutes ja sõjaliste võimete arendamise plaanides olnud alati ettevaatav.
Neljas küsimus: "Kas Te toetate Ants Laaneotsa hinnangut riigikaitse arengukava suhtes?" Viies küsimus: "Millistel kaalutlustel Reformierakonna esindaja ründab eespool osutatud viisil Kaitseväe juhatajat ja riigikaitse arengukava?" Vastan nendele kahele küsimusele korraga. See, et erukindral on riigikaitse arengukava osa punktide suhtes kriitiliselt meelestatud, ei tohiks olla kellelegi uudis. Ta on oma seisukohti ka varem avaldanud ning need põhinevad tema kogemustel ja tööl Kaitseväe endise juhatajana. Ma hindan kõrgelt sõnavabadust ning arvamuste paljusust ning ootan sedasama ka teistelt, kes ühiskondlikes protsessides kaasa rääkida soovivad. Me peaksime austama üksteise seisukohti ka siis, kui me nendega ei nõustu.
Kuues küsimus: "Kas Te peate normaalseks Kaitseväe kiskumist valimiskampaaniasse Teie erakonna esindaja poolt?" Eesti riigi kaitsmine on meie kõigi ühine asi ning see arutelu peab olema soliidne ja tasakaalukas. Poliitikud ei peaks tegelema mitte Laaneotsa ja Terrase vastandamisega, vaid keskenduma sisulistele küsimustele. Ma pean väga oluliseks, et meil oleks julgeolekuga seotud küsimustes avalik debatt. Ma märkasin, et oma suulises sõnavõtus te ütlesite, et Eesti riigikaitse ei tohi olla parteilise kisklemise objekt. Sellega võib põhimõtteliselt nõustuda, võib nõustuda just seetõttu, et kasutatud on sõna "kisklemine". Kui see sõnastada nii, et kas Eesti julgeolek või riigikaitse peaks olema parteidevahelise debati objekt, siis ma usun, et peaks küll. Kui me vaatame viimase aja väljaütlemisi, siis sugugi mitte kõik erakonnad ei ole nendes küsimustes ühte meelt. Ma lugesin intervjuud, kus üks parlamendis esindatud ja väga suurt populaarsust nautiva erakonna juhtivtegelane ütles, et NATO kohalolek on pigem taunimist väärt. Mina selle hinnanguga kindlasti ei nõustu. Ma hea meelega debateerin nendel teemadel tulevikus Edgar Savisaare või kellega iganes ja selgitan, miks NATO kohalolek on oluline ja miks Eesti julgeoleku tagamine on oluline. Nii et diskussiooni objekt peaks riigikaitse kindlasti olema. See, kuidas Eestit veel paremini kaitsta, pole mitte ainult diskussiooni objekt, vaid ma julgen öelda, et järgmiste valimiste peateema. Kisklemist võiks aga vältida kõikides debattides, selle osaga teie väitest saan ma kahtlemata ainult nõus olla. Aitäh  võimaluse eest neid teemasid selgitada!

Küsimused peaministrile. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Minul oli riigikaitsekomisjoni aseesimehena võimalus debateerida Ants Laaneotsaga kaitseringkondade temaatika üle tunde ja tunde. Tõepoolest, ta väljendas väga selget nördimust, et uues arengukavas neile enam kohta pole. Minu küsimuse peale, miks ta peaministri nõunikuna seda peaministrile selgeks ei tee, ütles ta, et tema käed jäävad lühikeseks. Kas spetsialistide, konkreetselt peaministri nõuniku Ants Laaneotsa arvamus ei tulnud uue riigikaitse arengukava koostamisel üldse arvesse? Võib-olla oleks olnud mõistlik teda kuulata, sest kaitseringkondades on tegelikult erinevaid arvamusi. Võib-olla Eesti riigikaitses ainuke tõsine probleem ongi seotud kaitseringkondadega. Järsku peaks selle teema veel läbi vaatama?

Aitäh! Ei, ma ei arva, et me peaksime kehtivaid dokumente kuidagi tühistama või otsast peale uuesti läbi vaatama. Ants Laaneots väljendas samu seisukohti ka siis, kui ta oli peaminister Andrus Ansipi nõunik, ja küllap need seisukohad olid hästi teada ka kaitseminister Urmas Reinsalule. Need asjad arutati eelmise valitsuse ajal väga põhjalikult läbi. Nii see erakond, kuhu teie praegu kuulute, kui ka see erakond, kuhu mina kuulun, otsustasid ühiselt välja pakkuda lahenduse ja see lahendus on nüüdseks saanud reaalsuseks. Praegu valitsuses olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab samuti seda lahendust, mille eelmine valitsus välja pakkus. Ma ei ole ka nõus sellega, et sellise lahenduseni jõudmisel asjatundjaid ei kasutatud. Kindlasti panustasid Kaitseministeeriumi ametnikud ja Kaitsevägi sellesse väga oluliselt. Mis ei tähenda, et meil peab selles küsimuses olema kõikide vahel sajaprotsendiline konsensus. Mina ei tauni seda, kui ka endistel kaitseväelastel – seda enam Kaitseväe juhatajatel, kui nad ei ole enam tegevväelased – on oma arvamus selle kohta ja nad soovivad seda ühiskonnale selgitada. Mina ei näe selles midagi taunimisväärset. Minu hinnangul on debatt selle üle, kuidas Eestit veel paremini kaitsta, vajalik. Ka siis, kui ma ise alati kõikide esitatud seisukohtadega ei nõustu.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Aitäh väga selge seisukoha eest, et te ei nõustu Ants Laaneotsa radikaalsete positsioonidega seoses riigikaitse arengukavaga. Mis puutub sellesse, et sõnavabadus on tore asi ja et te sellesse igati lugupidavalt suhtute ning seisukohad, mis kõlasid ka Ants Laaneotsa suust, on konstruktiivsed, siis siin jäi mul siiski õhku üks küsimus. Ants Laaneots andis oma hinnangu ametis oleva Kaitseväe juhataja kohta ja te ütlesite, et see on väga tore, kui kõlavad erinevad seisukohad, erinevad arvamused, nii sellised nagu eelöeldu puhul kui ka sellised, mis puudutavad seda, kas NATO väed, meie liitlaste väed on Eestis meie julgeolekut tagamas või ei ole. Mina küll põhimõtteliselt ei tahaks sellega nõustuda, et Eesti riigikaitse n-ö tuumvalikud oleksid pideva poliitilise parlamentaarse debati keskmes ja tõmbetuules. Vastupidi, ma arvan, et peaksime otsima teed, mis meid ühendab, mitte vastanduma.

Küsimus, palun!

Kas te olete minuga nõus või mitte?

Aitäh! Kõigepealt ma rõhutan üle oma varem öeldud seisukoha. Nimelt, selle asemel et püüda  kontekstist välja rebida lauseid, mis vastandavad Ants Laaneotsa ja Riho Terrast, peaksime keskenduma sisule. Mina hindan mõlemat meest väga kõrgelt ja ma ei taha, et Eesti riigikaitsest rääkimine keskenduks sellele, kes mida ja kelle kohta ütles või kas mõni nendest väljaütlemistest oli ebaõnnestunud. See ei ole peaküsimus. Mul on tegelikult – kuigi ma selle seisukohaga üldse ei nõustu – väga hea meel, et Keskerakonna juhtivpoliitik Yana Toom ütles välja, milline on Keskerakonna või vähemasti tema seisukoht selles, mis puudutab NATO kohalolekut. Ma arvan, et see on vajalik, et ta selle välja ütles, sest siis saavad Eesti inimesed selguse, et Keskerakond esindabki põhimõtteliselt teistsugust vaadet nendele küsimustele. Nemad ei näe seda, et NATO kohalolek Eestis aitab riigikaitset tugevdada. Ja kui nad selle enne valimisi välja ütlevad, saavad Eesti inimesed tänu sellele langetada oma valiku natuke läbipaistvamalt. Ma arvan, et pigem oleks olnud hullem see, kui nad oleksid jätnud selle välja ütlemata. Eesti inimesed valivad nad võib-olla suure ülekaaluga riiki juhtima ja siis selgub, et tegemist on erakonnaga, kes tegelikult ei toeta NATO vägede kohalolekut või peab seda tarbetuks. Selles kontekstis – ma rõhutan veel kord, et ma ei nõustu üldse Yana Toomi seisukohaga, vastupidi, ma pean seda väga valeks ja väga lühinägelikuks seisukohaks – on see, et ta oma arvamuse välja ütles, minu arvates Eesti avalikkuse jaoks silmi avav.

Arto Aas, palun!

Aitäh, härra esimees! Kuna peaministri varasemad vastused olid ammendavad ja väga mõistlikud, siis ma ei soovi küsida.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Erinevalt teist, kes te Riigikogus olles kuidagi riigikaitseküsimustega kokku ei puutunud, olen mina olnud riigikaitsekomisjoni aseesimees. Julgen teile öelda, et Riigikogus on valdav osa riigikaitseküsimusi lahendatud konsensuspõhiselt. Seisukohad erinesid siis, kui meie olime vastu Iraagi sõjale, millel puudus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon. Mis puutub sellesse, et te püüate enda väärtegusid peita n-ö Yana Toomi laia selja taha, siis tunnistage, et te tsiteerite teda valesti. Minu küsimus tuleneb sellest, et ka teie olete nüüd asunud Kaitseväe objektide politiseerimisele. Üle-eelmisel nädalal te vingerdasite vastusest mööda, jättes vastamata, milline kooskõlastus teil oli Ämaris poliitklipi filmimiseks. Tänaseks peaks see asi teil selge olema. Palun andke Riigikogus selge vastus, kelle vahel sõlmiti kirjalik kokkulepe, et Reformierakond võib filmida oma poliitreklaami Kaitseväe objektil! Kes see oli nimeliselt Kaitseväe poolt? Kas teiselt poolt oli siis tegemist peaministri nõunikuga või te võite nimetada ka mõne Reformierakonna ametniku, kes ajas peaministri büroo töötaja ja Reformierakonna poliitiku ametid sassi? Lihtne küsimus: kes olid need kaks osapoolt, kes omavahel poliitklipi filmimises kokku leppisid?

Aitäh! Kõigepealt ma loodan, et isegi teie mõistate, et debatt Eesti kaitsevõime üle ja debatt selle üle, mida Yana Toom ütles, on tuhat korda tähtsam kui see, kes leppis kokku klipi tegemise. Ma saan aru, te otsite võimalust peita kaitsedebatis seda, et Yana Toom ütles, et Ameerika Ühendriikide kohalolekut ei ole Eestis vaja. Ükskõik mis sõnastuses ta seda ütles, aga ta andis seda ühemõtteliselt mõista. Samamoodi nagu Edgar Savisaar on andnud ühemõtteliselt mõista, et Krimmis toimuv on Krimmi elanike vaba tahe. See on väga hea, et nad selle välja ütlevad, sellepärast et see ongi see peamine, mille üle meil julgeolekudebatt on. See, kas klipi filmimise kooskõlastuse leppis kokku reklaamibüroo või erakonna kontor, on praegusel juhul teisejärguline. Minule teadaolevalt leppis klipi tegemise kokku reklaamibüroo töötaja või see, kes klipi ettevalmistamisega seotud oli. Selleks saadi Kaitseväelt luba, mingit vaidlust selle üle ei olnud, Kaitsevägi andis loa. Tõsi, pärast on öeldud, et see ei jõudnud Kaitseväe juhatajani, vaid nõusolek anti madalamal tasemel. Aga see ei ole koht, kus me saaksime teha etteheiteid küsijatele, ja ma isiklikult kindlasti ei teeks etteheiteid ka Kaitseväele. Fakt on, et luba küsiti, luba anti, ning fakt on ka see, et klipp saadeti enne eetrisse laskmist kooskõlastamiseks ja ka see kooskõlastus saadi. See on see, mida selle asja kohta öelda saab.
Aga veel kord, küllap te olete riigikaitsekomisjoni aseesimehena näinud paljusid olulisi debatte. Praegu on olukord kahjuks natukene halvem, sellepärast et meil ei ole väga põhimõttelistes küsimustes konsensust ei Edgar Savisaarega ega Yana Toomiga ja seega ka Keskerakonnaga, niikaua kuni Keskerakonda juhib Edgar Savisaar. See on põhimõtteline debatt, kas Ukrainas olid rohelised mehikesed või kohalike elanike rahumeelne ülestõus. Mis see siis oli? Kui teie ütlete, et see on kohalike elanike rahumeelne ülestõus, siis mida te ütleksite, kui midagi sarnast juhtuks Eestis? Mind ausalt öeldes hirmutab, millised seisukohad teil nendes küsimustes on. Seetõttu on hea, et te olete need välja öelnud, ja on hea, et selle üle debatt käib. See on tuhat korda tähtsam kui see, kes konkreetselt küsis reklaamklipi tegemiseks luba.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ka minu arvates on hea, kui erakonnad enne valimisi oma seisukohad välja ütlevad. Mind paneb hirmsasti muretsema teie erakonnakaaslase Ants Laaneotsa seisukoht, mille ta on välja öelnud meie piiri kohta. Kahjuks on see juhtunud ajal, kui valitsuserakond on olnud Reformierakond. Ma küsin otse, kas jagate Reformierakonna liikme erukindral Ants Laaneotsa seisukohta, et Vene Spetsnazi mehed on pikalt harjutanud meie piiri ületamist. Millal Ants Laaneots selle väite ümber lükkab või milline on Reformierakonna seisukoht?

Aitäh! See ei ole koht, kus peaks erakondlikku seisukohta kujundama. Selle Ants Laaneotsa seisukohaga, et Eesti piiri väljaehitamisse tuleks investeerida ja piir korralikult, kõige tänapäevasemaid tehnilisi vahendeid kasutades välja ja valmis ehitada, olen ma kahtlemata nõus. Idapiiri on praegu valvamas ca 700 inimest, seda on päris palju. Nad teevad oma tööd südamega ja väga hästi, aga selge on see, et kui me piirijoone korralikult maha märgime ja piiri välja ehitame, siis on ka nende töö lihtsam. Selles küsimuses, ma arvan, on rõhuasetus õigel kohal.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Taunisite siin korduvalt Keskerakonna poliitiku Yana Toomi väljaütlemisi seoses NATO liitlasvägede kohalolekuga Eestis. Ma tsiteerin jällegi Ants Laaneotsa, Reformierakonna juhtivpoliitikut. Tema ütles pärast seda, kui eelmine kaitseminister Urmas Reinsalu pidas vajalikuks NATO vägede paigutamist Eestisse, järgmist: "Piltlikult öeldes tähendaks USA üksuste paigutamine Eestisse omamoodi pullile punase rätiku nina alla panekut." Laaneots lisas, et USA vägede toomine Eestisse tekitaks väga suuri pingeid ja vastasseisu Venemaa ja NATO vahel ega tooks midagi head Eestile. "Selles mõttes on paigutamine ilmselt ebasoovitav ja olen 99 protsenti kindel, et USA seda ka kunagi ei tee." Selline tsitaat Ants Laaneotsalt. Kuidas te siis suhtute Ants Laaneotsa seisukohta selles küsimuses?

Ma olen enam kui kindel, et praeguses julgeolekuolukorras on Ants Laaneots seda seisukohta revideerinud. Ma tean, et meil ei ole temaga selles küsimuses hetkekski erimeelsusi tekkinud. Ka tema nõustub sellega, et NATO vägede kohalolek on väga oluline, NATO varustuse eelpaigutus on väga oluline, samuti ajakohastatud kaitseplaanid. Need on samad asjad, mida me NATO tippkohtumisel taotlesime ja mis ka seal kokku lepiti. Ma usun, et südames te ju mõistate, et nendes küsimustes on teie erakonna vaated märksa sarnasemad Reformierakonna vaadetega kui Keskerakonna vaadetega. Selle asemel, et püüda leida väga suuri erinevusi Ants Laaneotsa ja Riho Terrase seisukohtade vahel või mingit nende omavahelist, võib-olla üsna ebatäpselt tsiteeritud ja avalikkuses kuidagi kandepinda leidnud väljaütlemist võimendada, on minu arvates ka teie erakonna huvi pidada põhimõttelist debatti selle üle, kas NATO vägede kohalolek Eestis on vajalik või mitte. Või ka näiteks selle üle, kas on aktsepteeritav, et Tallinna linnavõim lubab okupatsioonisümboolika taustal koolilapsi pildistada. Ma usun, et meil teiega on nendes küsimustes üsna sarnased vaated. Siin ei ole põhidebatt isegi üldse meie vahel, mis siis, et me praegu oleme justkui näiliselt teine teisel pool rinnet, opositsioonis-koalitsioonis. Tegelikult on vaenlane hoopis mujal. Meil ei ole mõtet siin omavahel seda debatti väga teravaks ajada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma ei saa kuidagi teiega nõustuda, et Kaitseväe endise juhataja väljaütlemistes ei ole midagi taunimisväärset, kui ta nimetab riigikaitse arengukava, mille me oleme heaks kiitnud, lolluseks ja ametisolevat Kaitseväe juhatajat marionetiks. See on sõnum ka meie liitlastele, kes kindlasti jälgivad, mida meie kõrgel ametipostil olevad poliitikud ütlevad ja mida nad arvavad oma riigi kaitse kohta. Samas ütlesite küsimustele vastates, et Ants Laaneots on teatud küsimustes eriarvamusel, ja ma ütleksin, et väga olulistes küsimustes, need puudutavad kaitseringkondi ja NATO vägede paiknemist Eestis. Samal ajal olete valinud Ants Laaneotsa oma riigikaitse- ja julgeolekukavade eestkõnelejaks ning väljatöötajaks. Öelge, palun, kui tõsiselt me saame seda võtta! See on mõnevõrra skisofreeniline olukord. Kas Ants Laaneots väljendab enda seisukohti või Reformierakonna seisukohti? Ma pean silmas ka tulevasi valimisi ja valimisprogrammi, mida Ants Laaneots praegu Eestis tutvustab. Kas need on tema seisukohad või Reformierakonna seisukohad?

Aitäh! Need Reformierakonna seisukohad, mida on kirjeldatud Reformierakonna koostatud Eesti julgeolekustrateegias, on sellised kohad, kus ei ole vaidlust ja mida toetavad nii Ants Laaneots kui ka teised Reformierakonna liikmed. Juhin tähelepanu, et Reformierakonnal on riigikaitse valdkonnas väga palju kogenud tegijaid. Peale Ants Laaneotsa on Reformierakonnas ka Johannes Kert, samuti endine Kaitseväe juhataja, on kaks kaitseministrit – Margus Hanson ja Jürgen Ligi –, pikaajaline riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma jne. Need on ainult mõned sõjalise riigikaitse näited.
Kõik need programmilised dokumendid ja arutelud on sündinud tuliste vaidluste saatel. Meile heideti väga ette seda, et küsisime arvamust, just professionaalset arvamust ka nende inimeste käest, kes osalevad Kaitseliidu tegevuses. Juhin tähelepanu, et Kaitseliidu liikmetest, olgugi et nad kannavad mundreid, on lõviosa ju tsivilistid. Kaitseliitu kuulub ka õige mitu Riigikogu liiget. Nii et kaitseliitlaste osalemine poliitikas ei ole ju kokkuvõttes taunimisväärne, aga ometi heideti seda meile ette. Me küsisime nende käest ka arvamusi ning kõikide arvamuste ja teadmiste pinnalt on kokku pandud julgeolekustrateegia. Mul oleks väga hea meel, kui teistel erakondadel oleks midagigi kõrvale panna. Seni on see debatt olnud ikkagi üsna pealiskaudne. Mulle meeldiks tegelikult väga, kui vaieldaks põhimõtteliste asjade ja põhimõtteliste valikute üle, mis julgeolekustrateegias on lahti kirjutatud. Ma olen teiega nõus, et seda jälgitakse hoolega, mida poliitikud ütlevad näiteks ka Kaitseväe juhataja kohta, ja seetõttu ma kordan oma esimest vastust täies mahus. Mina hindan väga kõrgelt Kaitseväe juhatajat kindralmajor Riho Terrast ning ma pean põhjendamatuks igasuguseid väiteid ja küsimusi, mis tema autoriteedi kahtluse alla seavad.

Lauri Laasi.

Aitäh! Püüaks natuke selgust tuua, miks meie peaministri enda kaitsetahe nii pika vinnaga on. Teie erakonnaga liitunud Johannes Kert leiab, et need noormehed, kes pole ajateenistust läbinud, on lontrused. Need on tema sõnad. Igal meessoost Eesti kodanikul on kohustus läbida kaitseväeteenistus, välja arvatud juhul, kui tema tervislik seisund ei vasta tervisenõuetele, kui ta ei ole läbinud vähemalt põhikooli või kannab vabaduskaotuslikku karistust. Te olete olnud täisealine 17 aastat. Ometi ei ole te selle aja jooksul jõudnud Kaitseväkke aega teenima minna. Kiiruga peaministri töö kõrvalt ohvitserikursuste läbimine, nagu te nüüd kampaania korras plaanite teha, ei ole paraku võrreldav ajateenistusega. See on kõigile arusaadavalt Potjomkini tegemine ning naeruvääristab ohvitseride kursuseid. Miks te ei läbinud kaitseväeteenistust siis, kui selleks oli õige aeg ning Kaitsevägi teid ootas? Ka juhul, kui teie aastakäiku mingil põhjusel teenistusse ei kutsutud, kas teile ei tulnud siis mõttesse vabatahtlikult Kaitseväkke aega teenima minna?

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et te mäletate suhteliselt täpselt meie aastakäikusid ja põhjust, miks toona ei kutsutud Kaitseväkke. Tegemist oli Kaitseväe korralduse muudatustega ja oligi nii, et päris mitu aastakäiku noormehi jäeti kutsumata. Kas see on hea või halb – raske öelda. Praegu ma pean igal juhul õigeks, et kaitseväeteenistus Eestis oleks. Ja pean vajalikuks ka seda, et nendele inimestele, kes ei ole ühel või teisel põhjusel – see võib mõnel juhul olla tervislik põhjus, aga võib olla ka ükskõik mis muu põhjus – osalenud kaitseväeteenistuses, pakutaks alternatiivseid võimalusi, kuidas riigikaitses kaasa lüüa. Ühe ideena oleme välja käinud kursused, mis oleksid kõikidele huvilistele tasuta, et tekitada huvi Kaitseliidu liikmesuse vastu. Ma loodan, et neid kursuseid saadab menu. Küllap on võimalusi, kuidas igaüks leiaks oma rolli riigikaitses, veelgi. Igaühel on oma roll Eesti riigi kaitsmisel. Mina olen praeguses seisus peaministri rollis, aga oma roll on nii kõigil neil, kes on ajateenistuse läbinud, kui ka neil, kes seda läbinud ei ole, vastavalt sellele, millised on nende ametikohad ja isiklikud võimalused.

Priit Sibul.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Mõni küsimus tagasi te vastasite, et teie erakonna vaated kaitse- ja julgeolekupoliitikale on minu koduerakonna vaadetega sarnasemad kui võib-olla mõne teise partei omadega. Alles mõni kuu tagasi, kui Reformierakond tuli välja oma julgeoleku- ja kaitseprogrammiga, räägiti taas kord ääri-veeri palgaarmeest ja kohustusliku kaitseväeteenistuse lõpetamisest. See teema võeti küll üpris kiirelt maha. IRL on üsna jõuliselt kõik need aastakümned seisnud kaitse- ja julgeolekupoliitikas ühtede ja samade seisukohtade eest ja ma arvan, et kaitsekulud on kasvanud selle tasemeni, mis praegu on, ennekõike just tänu meile ja ühisele tööle valitsuses. Kui kaua teie erakonnal praegused seisukohad püsivad, et saaksime ka tulevikus ühiseid seisukohti jagada?

Aitäh! Ma tahaks tõesti loota, et IRL-i vaated riigikaitsele on pigem sarnased Reformierakonna omadega kui Keskerakonna omadega. Ma olen selles üsna kindel. Ma arvan, et ega te ise ka seda ju tegelikult kahtluse alla ei sea. Reformierakond toetab ajateenistust, me oleme seda selgelt välja öelnud. Programmi tööversioonis ei olnud ka, muuseas, mitte ajateenistuse kaotamise idee, vaid seal oli küsimus, kas riigikaitseõpet, kui see kõikidesse koolidesse sisse viia, saaks osaliselt ajateenistuses arvesse võtta või sellega ajateenistust lühendada. See idee ei ole kindlasti ajateenistuse kaotamisega seotud, nii et te tõlgendate seda üle. Kui te vaatate aga selle programmi tööversiooni, mis on tehtud avalikuks julgeolekustrateegia nime all, siis te näete seal ühemõttelist toetust ka ajateenistusele, siin on Reformierakonna seisukoht vägagi selge.
Ka IRL on aja jooksul oma seisukohti korrigeerinud ja ma ei näe selles midagi halba. Mis puudutab kaitsekulude 2%-ni jõudmist, siis IRL ei toetanud seda sugugi algusest peale. Ma mäletan väga hästi neid arutelusid nii valitsuses kui ka parlamendis, ma olin ise sellal Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, kui me selle 2%-ni jõudsime. Viimastel aastatel IRL juba toetas seda, aga ma mäletan ka varasemaid debatte, kus IRL ei pidanud seda just kõige prioriteetsemaks, siis olid teised teemad, mis tundusid olulisemad. Veel kord: ma ei heida seda ette. Praegu ongi julgeolekuolukord muutunud ja mul on väga hea meel, et meil on selle teema puhul laiem konsensus, ning kindlasti ei ole see ka vale, kui erakonnad, hinnates julgeolekuolukorda, hinnates muutusi, oma seisukohti muudavad. Nii et veel kord: ma usun ja loodan, ütleme otse, loodan, et IRL-i seisukohad riigikaitse küsimustes sarnanevad pigem Reformierakonna kui näiteks Keskerakonna omadega. Ma usun, et te nõustute sellega.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea peaminister! Täna oli jutuks ka Ämaris tehtud reklaamiklipp. Mulle isiklikult see klipp meeldib ja peale selle ta toimib väga hästi – kõik arutavad, nii opositsioon kui ka koalitsioon, ajakirjanikud jne. Nii et väga hea klipp on. Minu küsimus on, et kui see saladus ei ole, siis kes on selle klipi idee autor.

Aitäh hea küsimuse eest! Tore oleks ju võtta kogu au enda peale, aga tunnistan ausalt, et mina selle autor ei ole. Sellisteks asjadeks on, nii nagu küllap igas erakonnas, omad inimesed, kes mõtlevad, kuidas sõnumit, mida anda tahetakse, kõige tugevamalt ja kõige selgemalt inimesteni viia. Minu hinnangul pole selles klipis kõige olulisem tegelikult isegi mitte tehniline teostus – kuigi ka selle üle räägiti ju pikalt, et seal lendavad päris lennukid, mis näitab, et tegemist on tehniliselt hästi tehtud klipiga. Aga mitte see ei ole selles klipis peamine. Peamised on rõhuasetused, ka see, mis ma seal klipis ütlen: me peame pingutama selle nimel, et Eestit veel paremini kaitsta. Rõhk on sellel, et julgeolek ja see, kuidas oma väikest, aga väga armsat riiki paremini kaitsta ja hoida, on oluline. Katsuge sellele vastu vaielda. Ma loodan, et keegi ei vaidlegi.

Mihhail Korb, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuulan teid ja ütlen ausalt, et hakkan kaotama lootust saada vastuseid küsimustele, mida me siin teie käest küsime, ma mõtlen, sisulise poole pealt. Minu kolleeg Kadri küsis teie käest kahte nime. Te rääkisite pikalt, aga mingist kolmanda- ja neljandajärgulisest asjast, mis üldse küsimust ei puudutanud. Mul on praegu lihtne küsimus. Minu kolleeg Kadri küsis teie käest kahte nime, kes leppisid kokku klipi filmimises. Mina küsin teie käest niiviisi: kas te ei saanud tema küsimusest aru või te ei taha tema küsimusele vastata?

Aitäh! Sain küsimusest aru küll. Ma saan nimetada ainult ametid. Ütlen ausalt, et ma ei tea, mis oli selle õhuväebaasi veebli nimi, kellega kokku lepiti, aga ühenduse võtjaks või kokkuleppijaks oli Kuukulguri-nimelise firma meeskond. Ma usun, et kui see teid spetsiaalselt huvitab, siis siin ei ole mingit suurt saladust. Tegemist on Reformierakonna jaoks klipi teinud ettevõttega ja selle ettevõtte juht ütles ju kuskil artiklis ka välja, kes see täpselt oli, kes läbi rääkis, kas see oli tema ise või tema töötaja. Ma võin selle järele kontrollida, kuid usun, et see ei ole tegelikult peamine. Peamine on, et selle klipi puhul luba küsiti, luba anti ja enne avaldamist saadeti klipp ülevaatamiseks. Need on need olulised faktid, mis vajavad rõhutamist. Seda, kuidas täpselt Kaitseväe reeglistik toimib, kes kellega peab kooskõlastama – ma usun, et seda oskab kõige paremini kommenteerida keegi Kaitseväest.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud kolleegid! Mind sundis siia kõnetooli tulema peaministri stiil. Erinevalt peaministrist, kes ei ole Eestis ajateenistust läbinud, on meie endise kolleegi Yana Toomi poeg Eesti Vabariigi ajateenistuse läbinud. Peaminister rääkis siin nii mõndagi Eestis peetavast kaitsedebatist. Ma olen riigikaitseteemadega kokku puutunud alates Riigikogu valimistest 2007. aastal, kui peaministri erakond pani kinni Pärnu pataljoni, kui peaministri erakond oli väga veendunult ajateenistuse vastu. Veel läinud suvel juulikuus andis Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi intervjuu, kus ta on öelnud, et tema kui endise kaitseministri suhtumine ajateenistusse on kriitiline, see on "ilmavaateliselt ülemäärane sund vabaduse piiramisel, mis takistab kodanikku end ühiskonnas vastavalt eeldustele rakendada, praktikas mittevajalik, sest soovijaid jätkub, see on süsteemile laisaks tegev, riigikaitseliselt ressursse ebaefektiivselt kasutav, sest meie ainus valik on pühendumine kollektiivkaitsele". Ehk kui peaminister räägib siin praegu, nagu oleks Reformierakond alati olnud konsensuslikult selle poolt, et Eesti ise oma kaitsevõimet tugevdab, siis veel mõni kuu tagasi nii ei olnud.
Yana Toom ütles oma intervjuus vastupidi: meie jaoks on oluline, et kõik inimesed Eestis saaksid panustada. Ja tema väljaütlemised NATO kohta on kindlasti väga palju pehmemad kui kindral Ants Laaneotsa ütlemine, et piltlikult öeldes tähendaks USA üksuste paigutamine Eestisse pullile punase rätiku nina alla panemist, lisaks see, et USA vägede toomine Eestisse tekitaks väga suuri pingeid ja vastasseisu Venemaa ja NATO vahel.
Püüdes välja vingerdada piinlikust olukorrast, kus Reformierakond on Kaitseväe politiseerinud või püüab seda politiseerida, kasutades Kaitseväe objekte oma poliitilise kampaania tegemiseks, ei ole eetiline pugeda lihtsalt poliitilise vastandumise taha. Peaministri, laiemalt ka tema erakonna suhtumine riigikaitseküsimustesse on pealiskaudne. Kui ta jäi siin kõnetoolis küsimustelaviini all hätta, siis hakkas ta kohe seletama, et pole mõtet debatti teravaks ajada. Kui meil on aastaid olnud Riigikogus lähenemine, et riigikaitseküsimusi ei aeta poliitiliselt teravaks, siis kõige rohkem ja kõige inetumalt töötabki sellele ju vastu soov saada veel mõni lisahääl teemal, milles Reformierakond pole kunagi usaldusväärne olnud. Seega, riigikaitseküsimused võiksid olla päevapoliitiliste punktide noppimisest kõrgemal.
Oma sõnavõtu lõpetuseks mainin ka seda, et 2% SKT-st kaitsekuludele oli Keskerakonna programmis juba aastal 2005, kui Reformierakond sellest veel isegi mitte ei kõnelnud. Nii et punktide kogumise iha laias laastus kahjustab meie Kaitseväge, kahjustab meie poliitilist debatti ja jätab lihtsalt mulje, et peaminister on veel ühes väga olulises valdkonnas ülimalt pealiskaudne. Tänan tähelepanu eest!

Aivar Riisalu, palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea peaminister ja head kolleegid! Ma usun, paljud teist teavad, et riigikaitse on minu jaoks olnud üks elu kesksemaid küsimusi. Sellepärast ajendas mind siia pulti tulema tänane võib-olla tõepoolest keskmisest teravam diskussioon. Arupärimiste puhul ei ole seda tavaliselt ju olnud. Seetõttu ütleksin välja ka mõningad seisukohad.
Esimese asjana ulataksin ma heale peaministrile abikäe. Tõepoolest, Eestis on noormehi, kes ei pidanud läbima kaitseväeteenistust. Kui nad seda kohustust vabatahtlikult ei võtnud, siis jäid nad kõrvale. Muutunud julgeolekuolukorras on mul heale peaministrile üleskutse, et ära mine reservohvitseride kursusele. Tunnistan, et tubli inimesena, selle kursuse läbinuna ma ei tahaks olla sinu rühmas jalaväelane, kui sa enam peaminister ei ole ja viid oma rühma rünnakule. Aga ma kutsun sind üles liituma Kaitseliiduga, kus sul on võimalik läbida sõduri baaskursus ajas nihutatuna, täiesti mõistlikul moel. Hea spordimehena ja intelligentse inimesena ei valmista see sulle mitte mingisugust probleemi. Pärast seda on sul täpselt sellessamas süsteemis, Kaitseliidus, võimalik, rind kummis, omandada ka ohvitseri elukutse ja teha väga korralikku karjääri. Eelkõige puudutab see seda aega, kui sa näiteks tulevikus enam poliitikas ei ole. Siis ei saa sind mitte keegi rünnata. Aga ütlen ausalt ja otse, et praegu näitaksid sa ühiskonnale sellega päris hästi suuna kätte, sest täpselt sellesama üleskutse tahaksin ma – ja seda olen ma juba ka teinud – esitada kõikidele teistele ühiskonnaliikmetele, kes otsivad oma kohta riigikaitses. Meil on unikaalne, maailmas erakordne võimalus osaleda sellisel moel riigikaitses ja häbeneda ei ole meil mitte midagi.
Teine teema, mida ma tahan käsitleda täna teravaks läinud juttude juures. Tõepoolest, Kaitseväe objektidel klippe filmida ei ole mõistlik. Mis puutub sellesse, et praegu läks niimoodi, nagu ta läks, siis ma tõepoolest ei tahaks ka, et sellest tõuseks tüli või juhtuks veel hullem lugu, näiteks viidaks läbi teenistuslik juurdlus selle lugupeetud veebli suhtes, kes andis loa, mida ta tegelikult ei oleks tohtinud anda. Aga vahet ei ole. Ma tahangi ühineda kolleeg Kaljuvee seisukohaga ja öelda, et mõnes mõttes see klipp ju toimib. Aga peaministril oleks suhteliselt mõistlik öelda ühiskonnale, et ta tunnistab, et tulevikus võiksime järgida põhimõtet, et Kaitseväe objekte valimiskampaanias ei kasutata. Mulle ka väga meeldiks sõita näiteks minu kätte riigivarana usaldatud soomustransportööriga Vabaduse väljakule ja öelda: "Eesti eest surmani!" Ma arvan, et see võiks täitsa toimida, aga väidan taas kord, et sellel hetkel, kui minu selja taga sulgub ...
Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... Kaitseliidu Harju maleva territooriumile viiv tõkkepuu, ei ole minus enam poliitikut mitte grammi eestki. Samas kutsun tõepoolest meid kõiki endiselt üles, et ärme selles osas tülitseme ja proovime hoida neid debatte mõistlikul pinnal.
Mul on harva olnud erakordne au käia Stenbocki majas. Stenbocki majja olen ma kõige rohkem aga sattunudki kindral Laaneotsa kutsel ja seda tulenevalt oma tööst riigikaitsekomisjonis. Tõepoolest, me arutlesime kindral Laaneotsaga tunde ja tunde selle üle, et talle ei ole teatud seisukohad uues riigikaitse arengukavas vastuvõetavad. Siis ta arutles minu kui Eesti ohvitseri ja Riigikogu liikmega nende teemade üle. Minu küsimuse peale, et miks sa siis ei ütle seda peaministrile, kelle nõunik sa oled, väitis ta, et keegi ei kuula teda. Võib-olla ei tahetud kuulata. Ma arvan aga, et siiski kuulati, kuid nagu peaminister täna kõnepuldis ütles, otsustati teisiti. Siin ongi mul kõikidele inimestele siiras üleskutse. Ma ise olen ka väga terava keelega inimene, ütleme niimoodi, et minu suur suu on mulle elus nii mõnegi vaenlase ilmselt juurde tekitanud. Enda lohutuseks saan öelda ainult seda, et nii vilets mees ma ei ole, et mul ühtegi vaenlast ei ole. Selles osas ma tahaksingi teha üleskutse, et natukene parteipoliitilist distsipliini peaks ju siiski ka eksisteerima. Ma julgen öelda, et kui erakond võtab ühe suuna, siis ta peaks proovima oma liikmetele selgeks teha, et oma isikliku arvamusega võib lehvitada, heas mõttes, selline tubli kodanik, kellel ongi õigus öelda seda, mida ta mõtleb. Aga kui sa oled võtnud ühe vastutuse ja oled otsustanud hakata tegema poliitilist karjääri, siis sa peaksid arvestama ikkagi neid seisukohti, vähemalt avalikus ruumis, mis sinu erakond on endale programmiliselt kehtestanud. See oleks mõistlik. Selliste lahmimistega me anname ju tegelikult ühiskonnale vale signaali. Ma kinnitan teile, et kui Ameerika väed Eestisse tulid, siis leidus tõepoolest küllalt kodanikke, kes ütlesid, et tegemist on uue okupatsiooniga. Kuna ma nendel teemadel inimestega palju-palju suhtlen, siis oli minu jaoks šokk, et nende inimeste hulgas oli ka väga palju eesti keelt kõnelevaid ja, ütleme, minuealisi, võib-olla minust natuke vanemaid inimesi, kes mäletavad ka teisi ühiskonnakordi. Seda oli kummaline kuulata, aga inimesed arvasid niimoodi. Nendel on õigus niimoodi arvata. Aga kui me oleme professionaalid ja kujundame riigikaitsepoliitikat tervikuna, siis peaksime leidma endas sellist sisemist distsipliini, et omavahel võime vaielda, aga avalikkusele tuleb välja saata siiski sõnum, mis näitab, et me olemegi nendes küsimustes ühtsed. Siis jääks ära see variant, et me otsime siin saalis igasuguseid tsitaate eri aegadest ja tegelikult ei käitu ühtsena. Ma arvan, et meil jätkub kainet mõistust sellise riigikaitsepoliitikaga oma väikese riigi eest ühtselt seista.
Aga heale peaministrile ütlen endiselt: alati, kui sa meie majas käid, võid mulle selle avalduse tuua. Ma kinnitan sulle, et see oleks meile suur au ja see oleks parim võimalus täita oma kodanikukohust niimoodi, et mitte keegi ei saa sind selles osas rünnata. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Minul ei olnud ka plaani tulla siia kõnelema, aga peaministri reaktsioone nähes tuli tulla. Ma saan aru, et Reformierakond on enne valimisi leidnud endale järjekordselt sisevaenlase ja see on Keskerakond. Ma võin teile, härra peaminister, öelda, et see võte enam ei toimi. Küll te näete peale märtsikuiseid valimisi, et selline Keskerakonnaga hirmutamine on oma aja ammu ära elanud.
Ma võin teile öelda, et Keskerakond on kogu aeg toetanud seda, et eraldada 2% SKT-st kaitsekulutusteks – erinevalt näiteks sotsiaaldemokraatidest, kes veel eelmisel aastal selle vaidlustasid. Samuti ei ole Keskerakond kunagi olnud selle vastu, et Eesti kuulub NATO-sse. Kuid Keskerakond on selle vastu, et Eesti sisejulgeoleku valdkond on Reformierakonna juhtimise ajal sisuliselt oma võimekuse kaotanud. Ants Laaneots ei ole rääkinud ainult sellest, et Vene Spetsnaz ületab Eesti piiri ühte- ja teistpidi ning korraldab seal harjutusi. Ta on öelnud ka seda, et piirivalveamet tuleb taastada. Aga piirivalveamet lõhuti samuti Reformierakonna juhtimise ajal.
Mismoodi need inimesed seal piiri ääres peaksid siis elama ja milline võiks olla nende turvatunne, kui selline kõrge ametnik nagu erukindral, Reformierakonna liige, seab kahtluse alla meie piiri kaitstuse? Seni kuni Reformierakond peaministri isikus ei ole seda väidet ümber lükanud, on selline kahtlus endiselt õhus. Ma loodan, et Reformierakond võtab lähemal ajal vähemalt jõu kokku ja suudab tunnistada, et selline intsident on olnud ja et tänasel päeval ei ole see enam võimalik. Aga seni, kuni seda kahtlust ei ole ümber lükatud, on see endiselt inimeste peas. Ma loodan, et härra peaminister arutab oma erakonnakaaslastega, kuidas asi siis tegelikult oli ja milline seis on praegu.

Rohkem Riigikogu liikmetel sõnavõtusoove ei ole. Kas peaminister soovib sõna? Palun!

Aitäh! Kuna viimasel kõnelejal oli konkreetne üleskutse, et peaminister peaks kahtlused ümber lükkama, siis seda ma ka käesolevaga teen. Kinnitan, et Eesti piirivalve, Politsei- ja Piirivalveamet teeb väga head tööd selleks, et Eesti piir oleks hästi valvatud. Aga loomulikult me mõistame, et kui me investeerime piiri, siis on võimalik Eesti piiri veelgi tõhusamalt kaitsta ja aidata neid ligi 700 inimest, kes seda tööd teevad. See, et me investeerime piiri, on äärmiselt oluline. Tööd käivad seal praegu täie hooga, aga seda ei peaks kindlasti võtma nii, nagu oleks piir praegu täiesti kaitsetu. Seda oleks kindlasti vale väita, seda ma teile kinnitan.
Teine asi, mis mulle viimasest sõnavõtust kõrva jäi, on väide, millest võiks järeldada, justkui Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei toetaks 2% panustamist riigikaitsesse. Ka selle väite lükkan ma ümber, olles ise korduvalt sotsiaaldemokraatidega seda teemat arutanud. Valitsus, kuhu kuuluvad ka sotsiaaldemokraadid, veelgi enam, kus sotsiaaldemokraat on kaitseminister, on nii sel aastal kui ka järgmisel aastal planeerinud eelarvesse kaitsekuludeks isegi üle 2%. Tõsi, mitte väga palju üle 2%, aga siiski üle 2%. Nii et meil ei ole nendes küsimustes erimeelsusi sotsiaaldemokraatidega, ka nemad toetavad seda, et Eesti vähemalt 2% riigikaitsesse panustaks. Aitäh!

Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Järgmisena on päevakorras arupärimine riigieelarve prognoositava puudujäägi kohta. Arupärimise on esitanud Aivar Kokk, Urmas Reinsalu, Margus Tsahkna, Kaia Iva, Siim Kiisler, Marko Mihkelson, Reet Roos, Andrus Saare, Juhan Parts, Peeter Laurson ja Helir-Valdor Seeder, kes ka arupärijate nimel sõna võtab. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Riigieelarve seaduse § 6 lõike 1 kohaselt tuleb riigieelarve koostada selliselt, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon on tasakaalus või ülejäägis. Seaduse kohaselt lähtutakse seejuures sama seaduse §-s 15 nimetatud riigi rahandusprognoosist, ent oluline kaal on ka Euroopa Komisjoni prognoosidel ja hinnangutel.
Valitsus on esitanud 2015. aasta riigieelarve eelnõu, väites, et selle struktuurne ülejääk on 0,8% sisemajanduse kogutoodangust. Samas, Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt kujuneb 2015. aastal Eesti valitsussektori struktuurseks eelarve puudujäägiks 0,7% sisemajanduse kogutoodangust. Nende kahe protsendi erinevuse rahaline hind on ligikaudu 300 miljonit eurot ehk Euroopa Komisjoni väitel on Eesti riigi järgmise aasta eelarves planeeritud kulutusi 300 miljoni euro eest rohkem, kui on tulusid.
Arupärimise esitamisest on päris palju aega mööda läinud ja peaminister on Isamaa ja Res Publica Liidu liikmete esitatud küsimusele juba kirjalikult vastanud. Selle eest suur tänu peaministrile! Aga see kirjalik vastus ei toonud kuigivõrd selgust. Võiks isegi öelda, et see tegi olukorra – vähemalt arupärijatele – veel vähem arusaadavaks ja segasemaks. Ma keskenduksingi praegu pigem sellele, mis jäi peaministri antud vastuses arusaamatuks.
Kõigepealt vastab peaminister, et Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt on vaid risk, et Eesti ei täida oma eelarvepositsiooni eesmärke, mistõttu mingeid täiendavaid samme ei ole vaja astuda. On kummaline, et kui Euroopa Komisjon viitab väga selgele riskile, siis valitsus teeb järelduse, et täiendavaid samme astuda ja meetmeid võtta ei ole vaja. Euroopa Komisjoni prognoos jäetakse tegelikult tähelepanuta. Enamgi veel, kirjalikus vastuses ütleb peaminister: "Samas tuleb arvestada, et Euroopa Komisjon hindab Eesti eelarvepoliitikat lähtudes Euroopa Liidu reeglitest, kuid ei hinda Eesti riigieelarve eelnõu vastavust riigieelarve baasseadusele." Siit võib väga üheselt aru saada, et Eesti Vabariigi baasseadus on vastuolus Euroopa Liidu reeglitega. Nüüd tahakski saada peaministrilt selgitust, kas see on tõesti nii ja kas me ei peaks Euroopa Liidus püüdlema selle poole, et liikmesriikide eelarved ja eelarve baasseadused oleksid kooskõlas Euroopa Liidu reeglitega. Peaksime vähemalt seadma eesmärgiks, et Eesti riigi eelarve ja baasseadus oleksid kooskõlas Euroopa Liidu reeglitega, nii et Euroopa Komisjonil oleks võimalik anda adekvaatne hinnang.
Kolmas asi, millele tahaks seoses kirjaliku vastusega tähelepanu juhtida. Selles on öeldud, et juba mõnda aega oli teada, et Euroopa Komisjoni hinnang meie majanduse tsüklilisele positsioonile ja eelarve struktuursele positsioonile on meie omast mõnevõrra erinevad. Siit tekib küsimus, kas meie endine peaminister härra Ansip on sattunud nüüd kuidagi väga halba seltskonda, Euroopa Komisjoni, kes kuidagi ei saa aru Eesti majanduse toimimisest, selle tsüklilisusest ja jääb ka peale läbirääkimisi Rahandusministeeriumiga oma seisukoha juurde ning leiab, et tegelik prognoos erineb oluliselt Eesti Vabariigi prognoosist. Ometigi puudutab see prognoos sama eelarveaastat. Rõhutan, mitte mingit teist perioodi, vaid sama eelarveaastat, millest räägib ka Eesti Vabariigi 2015. aasta eelarve.
Nii et kirjalikud vastused tekitasid rohkem küsimusi, kui andsid vastuseid meie esitatud küsimustele. Loodame saada peaministrilt selgitust. Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad, vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milliseid samme astub Vabariigi Valitsus selleks, et viia 2015. aasta riigieelarve kooskõlla riigieelarve seadusega, mille kohaselt tuleb eelarve koostada selliselt, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon on tasakaalus või ülejäägis?" Vastavalt riigieelarve seaduse §-le 6 tuleb riigieelarve, nagu te õigesti ütlesite, koostada selliselt, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon oleks tasakaalus või ülejäägis, arvestades Rahandusministeeriumi prognoosi. 2015. aasta riigieelarve eelnõu ongi koostatud selliselt, et seda prognoosi arvestades on struktuurne ülejääk 0,8%. Euroopa Komisjoni prognoos näitab riski, nagu te õigesti nimetasite, samas ei ole see automaatselt täiendavate sammude astumise eelduseks. Eesti järgmise aasta eelarve lähtub eelarvestrateegiast aastateks 2015–2018. Varasematel aastatel ettenähtud tasakaalunäitajad olid veidi väiksemas ülejäägis. Me otsustasime, et võimalike riskide maandamiseks peaks planeeritav ülejääk olema mõnevõrra suurem, ja sealt ka see 0,8%. Nii et Eesti peab kinni Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtete kohaselt käsitletud keskpika perioodi eesmärgist ja see on valitsussektori struktuurne ülejääk.
Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on Euroopa Komisjoni prognoosiga seoses arutanud 2015. aasta riigieelarve eelnõu Riigikogu menetlusest tagasivõtmist ning uue, seadusega kooskõlas oleva eelarve esitamist?" Rõhutan veel kord, et 2015. aasta riigieelarve eelnõu on kooskõlas riigieelarve seaduse struktuurse eelarve tasakaalu nõudega, ja eelarvega seotud eesmärkide täitmist hindab Eesti Panga juurde loodud eelarvenõukogu 2016. aastal. Vastavalt riigieelarve seaduse §-s 7 esitatud korrigeerimismehhanismile peab Vabariigi Valitsus eelarvepositsiooni parandavaid meetmeid rakendama siis, kui Rahandusministeeriumi majandusprognoos näitab, et valitsussektori struktuurne eelarve puudujääk on suurem kui 0,5% SKT-st. Euroopa Komisjoni mõnevõrra erinevaid hinnanguid on arvestatud juba eelarvepoliitikat kujundades. Riigi eelarvestrateegia, nagu ma ütlesin, seadis eesmärgiks eelarvepositsiooni hoidmise struktuurses ülejäägis 0,2% SKT-st 2015. aastal. Nüüdseks oleme seda protsenti suurendanud ja seadnud varuga eesmärgiks 0,8% struktuurset ülejääki järgmisel aastal. Need eesmärgid on Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule esitatud stabiilsusprogrammis. Just selleks, et arvestada neid riske, ongi nii, nagu ma juba varem ütlesin, et struktuurseks ülejäägiks on planeeritud kuni 0,8%.
Kolmas küsimus: "Euroopa Komisjoni hinnangud ei tule tavaliselt nagu välk selgest taevast ja ilmselt on vähemalt Rahandusministeeriumi ametnikud saanud piisavalt ametlikke või mitteametlikke indikatsioone, et asjad ei ole korras. Millal info, et riigieelarve ei pruugi vastata kehtivale seadusele, jõudis Teie või Teid nõustavate ametnikeni ja milliseid korraldusi Te seejärel rahandusministrile olete andnud?" Komisjoni majandusprognoos avaldati 4. novembril, mistõttu need numbrid ei olnud teada selleks ajaks, kui koostati järgmise aasta riigieelarvet, mis mäletatavasti anti Riigikogule üle juba septembrikuus. Samas oli juba mõnda aega teada, et Euroopa Komisjoni hinnang Eesti majanduse tsüklilisele positsioonile ja eelarve struktuursele positsioonile on meie omadest mõnevõrra erinev. Sellest on ka avalikkusele teada antud, näiteks 2014. aasta kevadel, kui Rahandusministeeriumi prognoosi tutvustati, ja ka siis, kui septembri alguses tutvustati Rahandusministeeriumi suvist majandusprognoosi. Riigikogu komisjonide, eelkõige rahanduskomisjoni liikmeid on teemast informeeritud nii Rahandusministeeriumi prognoose tutvustades kui ka riigieelarve menetluses. Viimastel kuudel oli rahanduskomisjonis sellest teemast juttu nii 1. septembril, kui tutvustati ministeeriumi majandusprognoosi, kui ka 15. septembril, kui eelarvenõukogu tutvustas oma arvamust. Juhin tähelepanu, et eelarvenõukogu on valitsusest sõltumatu. Samuti oli sellest teemast juttu ajakirjandusele korraldatud briifingul 15. oktoobril, kui rahandusminister rääkis ECOFIN-i aruteludest. Täiendavalt räägiti sellest teemast peale komisjoni prognoosi avaldamist rahanduskomisjoni istungil, mis toimus 10. novembril. Seega ei tulnud Euroopa Komisjoni erinev hinnang tõesti nagu välk selgest taevast ei Rahandusministeeriumile ega Vabariigi Valitsusele ja küllap ei olnud üllatuseks ka Riigikogu liikmetele. Aitäh!

Küsimused. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud peaminister, vastuse eest! Te lugesite nüüd ette ettevalmistatud vastused meie küsimusele. Mina püüdsin puldist ette lugeda teie kirjaliku vastuse ja sellest tulenevad lisaküsimused, sest kirjalik vastus tegi minu arvates olukorra segasemaks, mitte selgemaks. Võib-olla te ikkagi oskate kommenteerida. Mida see tähendab, kui te väidate, et Euroopa Komisjon hindab Eesti eelarvepoliitikat Euroopa Liidu reeglitest lähtudes, kuid ei jälgi Eesti riigieelarve eelnõu vastavust riigieelarve baasseadusele? Kas Euroopa Liidu reeglid erinevad nendes küsimustes nii oluliselt, et me jäämegi eri arvamusele ja hakkame saama meie omadest erinevaid hinnanguid? Kas Euroopa Komisjon ja Eesti riik käsitlevad majanduses tsüklilisust ja eelarve struktuurset positsiooni täiesti erinevalt ning peale läbirääkimisi on Euroopa Komisjon jäänud jätkuvalt arvamusele, et meil on tegemist struktuurse puudujäägiga? Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Eks struktuurse tasakaalu lõppseisu saab alati ainult tagantjärele hinnata ning seda seisukohta kujundab 2016. aastal sõltumatu eelarvenõukogu. Vastuseks sellele, mis vahe on Eesti oma reeglitel ja Euroopa Liidu reeglitel, ütlen, et Eesti reeglid on rangemad. Kui komisjoni hinnangul võib Eesti riigieelarve olla struktuurselt kehvemas positsioonis, kui ta on Rahandusministeeriumi hinnangul, siis see ei tähenda automaatselt, et eelarve oleks Euroopa Liidus kehtestatud reeglitega kuidagi vastuolus. Euroopa Liidus lubab stabiilsuse ja kasvu pakti defitsiidikriteerium teadupärast kuni 3% defitsiiti. Meie oleme ise seadnud lati tunduvalt kõrgemale ja ma pean väga oluliseks sellest kinni pidada. Samas, kui te oma küsimuse ette lugesite, siis te püüdsite rõhutada, justkui oleks olemas Rahandusministeeriumi prognoos ja tegelik prognoos. Ma usun, te mõistate ise ka, et nii see ei ole. Rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon hindavad tulevikuvõimalusi ikkagi vastavalt oma mudelitele. Seda, kumb nendest prognoosidest tegelikult tõele lähemal on, on praegu küll väga raske öelda. Me teame, et Rahandusministeeriumis koostatakse prognoose poliitikutest sõltumatult, seda teevad seal professionaalid ja ei saa öelda, et nende prognoosid oleksid olnud halvemad kui näiteks rahvusvahelistel organisatsioonidel. Ei saa ka öelda, et Eesti teiste institutsioonide, kes on omakorda Rahandusministeeriumist sõltumatud, hinnangud oleksid sama konservatiivsed nagu Euroopa Komisjonil. Milline on reaalne seis, eks seda näitab aeg. Kui te usute, et me võiksime eelarve struktuurset ülejääki veelgi suurendada või tasakaalu veelgi parandada, siis selle vastu mina põhimõtteliselt ei ole. Kui te näitate ära koha, kust on võimalik kas raha juurde leida või kulusid kokku hoida, siis loomulikult oleme ka meie valmis seda arutama. Ma usun, et rahanduskomisjonis, kus praegu eelarve menetlus käib, võetakse selliseid ettepanekuid avasüli vastu, aga mulle teadaolevalt eelarve teisel lugemisel selliseid ettepanekuid siiski ei laekunud.

Juhan Parts, palun!

Aitäh! See on arusaadav, et Euroopas kasvupakti järgi kokku lepitud reeglid ja Eesti riigieelarve baasseadus on erinevad. Mis muret teeb, on see, et vahe on päris suur. Me oleme rääkinud siin 300 miljoni euro suurusest august. Jutt ei käi sellest, kas meie praegune eelarve vastab Euroopa reeglitele ja kas me oleks pidanud ootama Euroopa Komisjonilt mingit menetlust, pigem on just nimelt see asi, et prognoosid ei saa olla sedavõrd erinevad. Siin on viidatud, et ka varasematel aastatel on samasuguseid asju olnud. Mu küsimus ongi, mida me peaksime ette võtma, et saavutada komisjoniga üksteisemõistmine. Lõppkokkuvõttes, kui me vaatame rahvusvahelisi rahaturge, seda, mis mõjutab ettevõtteid ja pankasid, küllap siis peetakse usaldusväärseks ikka komisjoni tabelit. Teisisõnu, mu küsimus on: mida me saaksime ette võtta või mida valitsus on teinud, et tulevikuprognooside puhul metoodilised erinevused Euroopa Komisjoniga ära lahendada, nii et need prognoosid jookseksid enam-vähem samas suunas ja vahe ei oleks nii suur? Praegu on see 1,5% riigi kogutulust.

Aitäh! See on väga hea ja asjakohane küsimus. Tavaliselt, kui tabeleid võrreldakse, siis vaadatakse eeskätt nominaalset eelarvepositsiooni. Siin seda vaidlust ei ole, siin on ka palju lihtsam tegelikult mõõta, kui suured on tulud, kui suured on kulud ja missugune on saldo. Me teame, et see saldo on nominaalselt 0,5% piires olev miinus. Me teame ka, mis on need ühekordsed tegurid, miks ta miinuses on – seda kõike me teame. Struktuursele puudujäägile või ülejäägile sellist numbrit külge panna on keerulisem, sest see ei näita mitte niivõrd seda, kui palju jooksval aastal laekub ja kulub, vaid näitab seda, milline on, ütleme siis, majanduse potentsiaali arvestades eelarve seis. Erimeelsus tulebki sellest, et komisjon hindab Eesti majanduse potentsiaali erinevalt sellest, kuidas Eesti ise hindab. Küllap nad võtavad arvesse ka teisi tegureid, muu hulgas seda, et Eesti majandus kasvab kiiremini kui Euroopas keskmiselt, mis on selge fakt. Kui ma püüan lihtsustades selgitada, siis komisjon prognoosib, et meie majandus kasvab üle potentsiaali, et me oleme, veel kord lihtsustan, justkui buumiperioodis. Mina ise ei usu, et me oleme praegu buumiperioodis, aga mina ei ole see, kes neid prognoose teeb. Natukene ka ise majanduse vastu huvi tundes usun pigem alateadlikult nii nagu Rahandusministeeriumi ametnikudki, kes, rõhutan veel kord, on sõltumatult nendele järeldustele jõudnud, et Eesti majandus ei ole buumis, et Eestil on tegelikult olemas eeldused veelgi kiiremini kasvada. Sealt see põhimõtteline erinevus tuleb. Aga loomulikult olen ma teiega nõus, et neid erinevusi peab olema võimalik selgitada. Seda on mulle teadaolevalt päris palju ka tehtud. Komisjonile on püütud selgitada, miks 2% või 3% majanduskasvu, mis enamikus Euroopa riikides tunduks buumina, Eesti seisukohast võttes ei ole buum, miks Eestil on potentsiaali kasvada veelgi kiiremini. Seda on Rahandusministeeriumi ametnikud minu teada komisjonile korduvalt selgitanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Järgmine arupärimine on veeldatud maagaasi terminali rajamise kohta Soome. Selle on esitanud Marko Mihkelson, Urmas Reinsalu, Priit Sibul ja Juhan Parts, kes ka arupärijate nimel sõna võtab. Palun, viis minutit!

Härra spiiker! Lugupeetud härra peaminister! Austatud Riigikogu liikmed! Me saime 17. novembril teada, et valitsus kavatseb Eesti ja Soome peaministrite tasemel sõlmida nn poliitilise kokkuleppe regionaalse gaasiterminali asukoha küsimuses. Esitasime selle kohta arupärimise, milles me ütleme, olles saanud tutvuda ka kokkuleppe tekstiga, et kokkulepe ei vasta Eesti huvidele. Me jääme selle seisukoha juurde.
Me oponeerime valitsuse sellisele sammule kolmes positsioonis. Esiteks, see kokkulepe ja nn kompromisskokkulepe, mis peaks Eestile andma Balticconnectori Eesti ja Soome turu ühendamiseks, ei ole Eesti jaoks prioriteetne. Me oleme nõus, et Soome ja Balti riikide vahelise gaasituru laiema väljaarendamise seisukohalt on see kokkulepe ka Eestile tähtis, kuid selle toru mõju Eesti energiavarustuskindlusele on null. Seda ei ütle me poliitilisest vaatevinklist, vaid tuginedes väga mitme eksperdi seisukohale. Järelikult, see ei ole Eesti otsene huvi, kas toru ehitatakse välja varem või hiljem.
Teine koht, kus me oponeerime valitsuse kokkuleppele, on see, et mängiti maha õigus teha väga strateegiline investeering Eesti territooriumil. Regionaalne gaasiterminal ei ole teadupärast ainult Eesti ja Soome kahepoolne küsimus, vaid puudutab ka Lätit ja Leedut. Selle rajamiseks tehtav investeering rikastaks oluliselt majanduskeskkonda ja soodustaks majanduskasvu nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. Kui hiljem on võimalik täpsemalt rääkida, siis ma räägin, mida tähendab see, kui terminal asub siinpool Soome lahte ja veeldatud maagaas on siinpool ka füüsiliselt kättesaadav, energiaintensiivsete tööstuste investeeringute jaoks, mida see tähendab n-ö andmeladude ja e-riigi infrastruktuuri väljaarendamiseks rahvusvahelises kontekstis ja mida see tähendab transpordisektori strateegilise arengu seisukohast.
Järelikult oleks valitsus pidanud seisma selle eest, et terminal tuleks Eestisse. Ja on ka kolmas põhjus, miks me oponeerime. Euroopas kehtivad teadupärast reeglid, mis eeldavad, et kõiki ettevõtete tehtavaid investeeringuid, mida kavandatakse ju turupõhiselt, koheldakse võrdselt. Sõlmides sellise kokkuleppe, kus Eesti ei ole meie arvates saanud mitte midagi, ei ole me kaitsnud oma ettevõtete legitiimseid õigusi ja huve piisavalt, peaaegu üldse mitte.
Me oleme esitanud viis küsimust ja loodame tõesti, et peaminister kasutab seda võimalust ja räägib maksimaalselt sisuliselt, kuidas selliste tulemusteni jõuti ja miks loobuti Eesti kolmest legitiimsest huvist, millest ma rääkisin. Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie 19. novembril esitatud arupärimisele.
Esimene küsimus: "Millal avalikustab valitsus Eesti ja Soome peaministrite vahel gaasi infrastruktuuri osas sõlmitud kokkuleppe teksti? Kas see leping on Soome riigile siduv ka siis, kui peaminister vahetub?" Kokkulepe sõlmiti 17. novembril 2014. aastal Helsingis ning selle tekst edastati koos 24. novembril Eesti ja Soome peaministri allkirjastatud ühiskirjaga Euroopa Komisjonile ja Läti peaministrile. Vastavalt Soomega kokkulepitule on kiri ja kokkuleppe tekst kirja väljasaatmise järel avalikud. Kokkulepe on siduv nii Eestile kui ka Soomele ning on ühtlasi edasise töö aluseks. Peaministrite ühiskirjas kutsutakse üles koostama teekaarti kokkuleppes loetletud gaasitaristu prioriteetprojektide elluviimise kohta ja protsessi kaasatakse ka Euroopa Komisjon.
Teine küsimus: "Millisel õiguslikul alusel Te peaministrina Soome riigiga kõnealuse kokkuleppe sõlmisite?" Tegemist on poliitilise kokkuleppega, mille sõlmimisel lähtuti 6. novembril tehtud valitsuskabineti otsusest. Gaasitaristu investeeringute õiguslik alus on Euroopa Liidu 2013. aasta määrus nr 347. Selle järgi teeb rahastamisotsused Euroopa Komisjon, kuid viimane on seadnud eelduseks just poliitilise kokkuleppe. Seda kinnitas ka komisjoni energeetikavoliniku äsja peaministritele saadetud kiri.
Kolmas küsimus: "Euroopa Komisjon, kõik Balti riigid ning Soome on varasemalt määratlenud regionaalse terminali definitsiooni ja kriteeriumid ning leppinud kokku, et eelistatakse projekti, mis enim nendele tingimustele vastab. Palun selgitage, mille poolest osutus Soome terminaliprojekt Eesti projektidest paremaks." Euroopa Komisjon, Balti riigid ja Soome leppisid regionaalse terminali põhimõttelistes valikukriteeriumides kokku 25. märtsil 2013 toimunud BEMIP kõrgetasemelises töögrupis. Põhilisteks sobivaima projekti valiku kriteeriumideks peeti terminali vastavust turu suurusele, terminali omanike sõltumatust turgu valitsevast gaasi müüjast ning ühe regionaalse terminali rajamist piirkonda, mis oleks ka Euroopa Liidu toetuse saamise eelduseks.
Senistel läbirääkimistel läbikaalutud variandid ei sobinud Euroopa Liidult finantseerimise saamiseks ning toetuse väljavaated halvenesid veelgi seoses Klaipeda LNG-terminali valmimisega ja GIPL projekti ehk Leedu ja Poola vahelise gaasiühenduse edenemisega. Soome eeliseks Eesti ees võib pidada piirkonna kõige suurema tarbimisega turgu. 2013. aasta andmete järgi tarbiti Soomes 3,5 miljardit m³ maagaasi, Eesti tarbimine jäi samal ajal alla 0,7 miljardi m³, mis viitab viiekordsele tarbimise vahele. See tähendab, et juhul kui terminali investeeringukulu või opereerimiskulu on vaja katta kas või osaliselt gaasitariifist, on seda loomulikult mitu korda lihtsam teha Soomes. Küllap seda mõistavad ka kõik need inimesed, kes Eestis ise maagaasi kasutavad.
Omanike sõltumatuse kriteeriumist. Soome majandusministri kinnitusel alustab ka Soome oma gaasiturul süsteemi halduri ja tootja omandisuhete eraldamise protsessi vastavalt Euroopa Liidu kolmanda energiapaketi gaasituru direktiivile. See on toodud ka Jan Vapaavuori 19. märtsi kirjas volinik Oettingerile. Veebruaris 2013 võttis Soome valitsus vastu sellekohase põhimõttelise otsuse. Omandiline eraldamine nii Eestis kui ka Soomes mõjutab kindlasti positiivselt konkurentsi tekkimist ja elavdab kogu regiooni gaasiturgu. Praeguseks me teame, et otsused, mille kohaselt 75% osalusest läheks üle Soome riigi kontrolli alla, on tehtud ning need protsessid toimuvad Soomes ja Eestis paralleelselt.
Neljas küsimus: "Palun selgitage, kuidas parandab Eesti jaoks gaasivarustuskindlust ja energiajulgeolekut kokkulepe, mis näeb kindlalt ette gaasitoru ehitamise Soome, kus täna on turul vaid Gazpromi toodetud gaas, ning jätab regionaalse gaasiterminali ehitamise ja valmimise ebamääraseks." Peaministrid ei leppinud kokku mitte ainult Balticconnectoris, vaid ka regionaalse LNG-terminali rajamises. Lisaks leppisime kokku, et juhul kui Soome ei jõua kahe aasta jooksul ükskõik millisel Soomest tuleneval põhjusel Euroopa Komisjonile taotlust esitada, siis on Eestil õigus rajada regionaalne terminal. Samuti leppisime kokku, et Eestil on soovi korral võimalik rajada veel Eesti oma turu vajadusi kattev nn SOS-terminal. Tegelikult oli see kokkulepe laiem. Nii Eesti kui ka Soome peavad oluliseks gaasitarneallikate mitmekesistamist. See tähendab, ühine eesmärk on, et gaasiturul tekiks reaalne konkurents. Selle eeldus on mitme gaasitarnija olemasolu.
Kokkuleppe järgi valmib regionaalne terminal Balticconnectoriga samas ajaraamis. Ja rõhutan veel kord, et juhul kui Soome poolel peaks tekkima tõrge 2016. aasta taotluse esitamisega, on võimalik rajada regionaalne terminal Eestisse. Gaasitoru ühendab Soome lahe mõlemal kaldal asuvad turud ja loob uue suure turu. Mida see tähendab? Ma arvan, et endise majandusministrina teate seda tegelikult väga hästi. Üpris sarnane näide on elektrituru rajatised EstLink 1 ja EstLink 2, mis on energiajulgeoleku mõttes Eesti jaoks väga oluline samm edasi. Ja ma olen veendunud, et täpselt samamoodi nagu EstLink 1 ja EstLink 2 elektriturul võimaldab gaasitoru astuda pika sammu edasi gaasiturul. Gaasi osakaal, tõsi küll, on Eesti energiabilansis oluliselt väiksem ja pigem langustrendis, aga sellegipoolest on piisavalt oluline tagada, et mitte keegi – ka teisel pool idapiiri – ei saaks dikteerida meile tingimusi, mille järgi me gaasi ostame, või dikteerida, millist poliitikat me peame ajama selleks, et gaasi saada. Suurel turul tekib gaasitarne häirete puhul rohkem võimalusi tarbimist juhtida. Ühendused koos tekkiva suure turuga ning muudatused süsteemioperaatorite omanikeringis loovad päris mitmeid võimalusi. Ma usun, et me kõik suudame ka prognoosida ja näha, millist võitu see annab, kui Eesti, Läti ja Leedu ei ole enam isoleeritud energiasaar, nagu seda Euroopa slängis nimetatakse, vaid turud on ühendatud Soomest Poolani ja tulevikus loomulikult veelgi kaugemale.
Viies küsimus: "Kui kaua kehtib Gazpromi leping gaasi tarnimiseks Soome ja kas Soomel on lubatud selle alusel ostetavat Eestile tarnitavast gaasist odavama hinnaga gaasi Eestile edasi müüa?" Gaasitarnelepingud on ettevõtetevahelised lepingud ja nende tingimused ei ole avalikud. Nii et Eesti valitsusel ei ole ametlikku infot Soome lepingute kohta. Aitäh!

Ministrile on küsimusi. Juhan Parts, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister, võtke ennast nüüd kokku! Meie jaoks on väga oluline, et te vastate sisuliselt. Esimene küsimus puudutab terminaliinvesteeringu mõju Eesti majandusele. Te ütlesite, et kabinet arutas seda küsimust novembris ja loobus selle investeeringu tegemisest Eestisse, olukorras, kus Eesti projekt oli objektiivsete kriteeriumide järgi parim. Ma kinnitan, et see oli parim projekt, ja ma ei ole kuulnud, et olukord oleks muutunud. Millistest positiivsetest mõjudest, mis oleksid muutnud Eesti majanduskeskkonda atraktiivsemaks töökohtade mõttes ja meelitanud siia ka uute investeeringute tegijaid, kes vajavad vedelat gaasi, me loobusime selle tõttu, et andsime terminali rajamise õiguse Soomele?

Aitäh! Te olete sel teemal kinnitanud ju päris palju asju. Ma vaatasin suure huviga debatisaadet "Foorum", kus te kinnitasite, et see kokkulepe, mis on teile nüüd kirjalikul kujul kättesaadav, ei ole kirjalik. Te kinnitasite, et te teate minust ja Alexander Stubbist paremini, milline oli meie Milanos peetud neljasilmavestluse tulemus. Te olete kinnitanud päris paljusid asju.
Kui nüüd aga sisust rääkida, siis tasub silmas pidada ka seda, et ei maksa anda eksitavaid signaale või esitada valeväiteid. See käib ka 600 miljoni suuruseks nimetatud investeeringu kohta. Tegelikult me räägime pigem suurusjärgust 300 miljonit, mille puhul ei ole lõpuni teada, kas Euroopa Komisjon maksab 5% või 30%. Suurem osa tuleb igal juhul endal leida. Kust me selle raha täpselt leiame, kas ettevõte suudab selle ise välja panna, kas ja kui palju küsib ettevõte sellest rahast Eesti gaasitarbijatelt tagasi, kui palju mõjutab see gaasi hinda – need on tegelikult asjad, mis ei ole lõpuni selged olnud. Öelda, et Eesti turu vajadusest viis korda suurema, ütleme siis konservatiivselt, vähemalt neli korda suurema gaasiterminali rajamine Eestisse ilma kindla teadmiseta, kas meil on ühendus Soome turuga, ja teades, et Leedus, mis on lähim suur turg, kui Soome välja jätta, on gaasiterminal olemas – öelda, et sellises olukorras on gaasiterminali rajamine ühemõtteliselt positiivne ja majanduskasvu soodustav ettevõtmine, on suhteliselt naiivne. Samas, kui oleks võimalik rajada ühtaegu nii toruühendus Soome kui ka terminal ja teha seda kõike väga kiiresti, siis oleks loomulikult meie esimene eelistus ehitada see terminal Eestisse ja rajada väga kiiresti ka toruühendus. Ometi me nägime, et selliseks kokkuleppeks ei ole Soome pool valmis. Oli mitmeid indikatsioone, mis näitasid, et kui me oleks lõpuni seda joont ajanud, siis ei oleks veel mitu aastat kokkulepet sündinud. Üks oluline indikatsioon oli loomulikult see, et suveks olid jooksnud liiva, ja täiesti lootusetult liiva, ettevõtete vahel peetavad läbirääkimised, kus Eesti poolelt osalesid Alexela ja EG Võrguteenus ning Soome poolelt Gasum. Oli näha, et nad ei jõua kokkuleppele. Oli näha, et kui me praegu otsustavalt ei sekku, nii nagu oma kirjas nii mulle kui ka Alexander Stubbile soovitas energeetikavolinik Günther Oettinger, siis sõltuks me veel mitu aastat ainult ühest allikast tulevast gaasist. Mida see tähendab, kui me sõltume ainult Venemaalt tulevast gaasist? Majanduslikus mõttes on gaasi hind, igal juhul Venemaalt tuleva gaasi hind olnud konkurentsivõimeline LNG omaga, pigem isegi soodsam, aga samas me teame, et sellele ei saa lõpuni kindel olla. Me teame, et nii mõneski riigis, mis asub nagu meiegi Venemaa lähinaabruses, on gaasi kasutatud ka poliitilise mõjutusvahendina. Ma ütlen ausalt: mina ei taha, et Eestit saaks tulevikus poliitiliselt mõjutada ükskõik millist otsust tegema selleks, et Eestis gaasivarustus ei katkeks. Seetõttu ma pean väga oluliseks, et Eesti saaks võimalikult ruttu alternatiivi. Kui alternatiiv oleks raiuda edasi oma seisukohta, kuulamata teise poole seisukohti, ja arvata, et rahvuslik huvi on kompromissitus, mitte kokkuleppimine, siis me saavutaks selle, et kokkulepet ei tule veel mitu aastat ja mitu aastat ei astuta ühtegi nähtavat sammu, et leida Eesti turul alternatiiv Vene gaasile. Me valisime kokkuleppe tee ja valisime võimaluse esitada juba järgmise aasta kevadeks investeerimistaotlus, et hakata rajama Balticconnectori trassi. Me alustame investeeringute tegemist Kiisa ja Paldiski vahelisel lõigul, mis on päris pikk lõik. See mitmekümne miljoni euro suurune investeering, mis tuleb otseselt Eesti territooriumile, mõjutab kindlasti positiivselt ka majandust. Selle puhul on meil olemas teadmine, et lõviosas toetab seda projekti Euroopa Komisjon. Tuletan meelde, et terminali puhul ei ole täpselt teada, kui suures osas oleks komisjon nõus projekti toetama. Aga me teame, et kindlasti oleks see toetus oluliselt väiksem kui gaasitoru puhul. Komisjon on ühemõtteliselt välja öelnud, et nende prioriteet on turgude ühendamine. Seda tasub märkida. Ma kuulasin teie sõnavõttu ja mõtlesin neile kolmele argumendile või kahtlusele, mis on üles visatud. Ma ei saa nõustuda, et see kokkulepe ei ole Eesti jaoks prioriteetne huvi. Ka eelmise valitsuse ajal, tuginedes just nimelt uuringutele, peeti turgude ühendamist prioriteediks nr 1. Kui me vaatame valitsuse varasemaid positsioone ja ka uuringuid, siis need näitavad ju ühemõtteliselt, et turgude ühendamine on see, mis Eesti julgeolekut kõige paremini tagab, loomulikult sel juhul, kui turgude ühendamisega kaasneb ka regionaalse terminali ehitamine. Ja see kaasneb. Kui seda Soomes kahe aasta jooksul ei tehta, siis vahetult pärast seda on võimalik hakata terminali Eestisse rajama.
Selle teema ümber on minu hinnangul olnud väga palju emotsioone. Aga kui te nüüd ise ka olukorda hindate, siis reaalset alternatiivi ei ole olnud. See on esimene käegakatsutav kokkulepe ja võimalus muutuda sõltumatuks Venemaalt tulevast gaasist. Sellisena ma pean seda kokkulepet Eesti julgeoleku seisukohast väga oluliseks.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu arvates te olete sõlminud lepingu, mille täitmine võib osutuda teatud tingimustes võimatuks. See puudutab gaasitoru ehitust. Kui arutusel oli Nord Streami gaasitrassi ehitus, siis olid meie keskkonnakaitsjad vastu igasugusele torude paigaldamisele Soome lahte ja isegi uuringuid ei lubatud teha, sest Soome lahe põhi on täis mürgiseid reostusallikaid. Kas Soome lahe keskkonnaolud on nüüdseks nii palju paranenud, et sinna võib gaasitoru paigaldada, ja kas keskkonnakaitsjad on oma seisukohta muutnud?

Aitäh! Keskkonnauuringuteks on juba raha eraldatud ja nendega on võimalik alustada märgatavalt varem kui füüsiliselt toru ehitusega. Aga selleks, et maandada seda teie nimetatud riski, mis on iseenesest õige rõhuasetus, leppisime kokku, et meil on võimalik alustada selle toru maapealse osa ehitust, kus selliseid riske, nagu on mere põhja ehitamisel, ei ole ja kus ettevalmistused on kaugemale jõudnud. See tähendab seda, et me saaksime alustada Kiisa ja Paldiski vahel asuva toru ehitamist ehk siis hakata ehitama seda lõiku, mis on Eesti Gaasi põhivõrgu ja merealuse toru vahel. Nii et me saame ehitusjärgud, ütleme siis, prioriteetsuse või teostatavuse järjekorda seada.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Te räägite energiasõltumatusest ja sellest, et gaasi kasutatakse välispoliitilistel eesmärkidel. Aga terminal ei tule ju Eestisse, terminal tuleb Soome, teise riiki. Soome võib samamoodi hakata poliitiliselt mõjutama, mitte ehk 10 aasta pärast, aga 20 või 30 aasta pärast. Kas teile ei tundu, et teie retoorikas on natuke loogikast puudu?

Aitäh! Ei tundu. Kui me vaatame ajalugu, kui me hindame praegusi suhteid ja väljaütlemisi ning ka tegusid, siis ma ei näe väikseimatki ohtu, et Soome ei oleks 20, 30 või ka 50 aasta pärast Eesti liitlane. Kindlasti on. Igasugune selline konstruktsioon, et Soome hakkab Eestit gaasiga poliitiliselt mõjutama, nii nagu Venemaa on seda mõnes riigis teinud, on minu hinnangul naeruväärne. Selle tõenäosust mina nullist suuremaks hinnata ei oska.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Miks te arvate, et Soomest tuleva trassi kaudu me oleme Vene gaasist sõltumatud, kui Soome terminali tuleb gaas just Venemaalt? Kus see energiajulgeoleku koht on?

Aitäh! Seda kontseptsiooni, et Soome terminali tuleks gaas Venemaalt, kuulen ma küll esimest korda. Ma siiski eeldan, et veeldatud maagaasi on võimalik tarnida väga paljudest kohtadest. Lähim selline suur keskpunkt on Rotterdam. Gaasi päritolu allikaid on väga mitmeid. Ma usun, et viie aasta perspektiivis võime rääkida juba ka Ameerika Ühendriikidest tulevast gaasist. See väide, nagu oleks terminalis sama gaas, mis torusid pidi Venemaalt tuleb, ei vasta lihtsalt tõele ja see ei ole kuidagi ka tehniliselt võttes loogiline. Igal juhul, kui on terminal – see ei pea olema kogu regiooni teenindav, Eesti tarbimismahust neli korda suurema mahuga terminal, see võib olla isegi väike terminal Eestis, väiksem või suurem terminal Soomes või ka terminal Leedus –, annab see võimaluse, et gaasivõrku tuleb alternatiivse päritoluga gaasi. Need laevad võivad tulla, nagu ma ütlesin, Rotterdamist, kus on suured terminalid, ja nad võivad tulla ka mitmelt poolt mujalt. See annabki reaalse alternatiivi. Kui on ühendatud turg, siis ei ole sisuliselt vahet, kas see entry point ehk turule sisenemise punkt on Soomes, Eestis, Lätis, Leedus või Poolas, neid kõiki saab tegelikult kasutada. Turule tuleb alternatiivset gaasi, mis tagabki selle, et me ei sõltu ühest kanalist ega ühest gaasist, mis tuleb ainult toru pidi Venemaalt.

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 140 annab võimaluse esitada arupärimise ajal ühe küsimuse. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Juhan Parts, palun! Palun, ka lisaaeg!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Kõigepealt ma tänan nende vastuste eest, kuigi süda valutab edasi. Ma räägiksin paari sõnaga veel kord pikemalt lahti selle meie jaoks täiesti ootamatu kokkuleppega seotud probleemi, mis alguses oli tõenäoliselt peaministri soolo ja hiljem kabinetis kuidagi vormistatud sai. Meile näidati ka seda kommünikeed ja ma pean ausalt tunnistama, et lugesin seda eest ja tagant. Teades Soome läbirääkijaid, pean ma kõigepealt täpsustama, et mitte mingisuguses terminali ehitamises kokku ei lepitud. Lepiti kokku, et terminali kohta esitatakse Brüsselisse paberid. Kas neis nähakse ette terminali ehitamine lähitulevikus, enne 2025. aastat, jumal seda teab, sest paberid tuleb esitada Brüsselisse 2016. aasta lõpul.
Teine küsimus. Ma saan aru sellest peaministri teatud metatasandi käsitlusest, et tekib turg ja pole vahet, kus terminalid on ja kust gaas voolab. Ma saan sellest isegi aru. Aga minu arust siin ongi see probleem, mis sundis mind ühes ajalehes ütlema, et peaministrit nõustavad Uduvere Ärni taolised mehed. Gaas ja elekter ei ole samasugused asjad. On suur vahe, kas Eesti territooriumil või siinpool Soome lahte on ka ligipääs veeldatud maagaasile, sest veeldatud maagaas loob võimalused transpordile, tööstusettevõtetele ja paljudele muudele asjadele. Juba praegu me näeme, kuidas väike Saaremaa lihakombinaat toob oma energiaküsimuse lahendamiseks Venemaalt autodega veeldatud maagaasi. Sellist energialahendust vajaksid tegelikult väga paljud tööstusettevõtted. See ei ole küsimus, kas gaas voolab või ei voola.
Põhiküsimus, millele me vastust ei saanud, oli see, et nagu peaminister väga õigesti ütles, leppisid kõik osapooled – Läti, Leedu, Eesti ja Soome – 2013. aasta kevadel Euroopa Komisjoniga kokku objektiivsed terminali kriteeriumid. Lepiti kokku, et kes teeb parema pakkumise, see saab ka võidu. Kusjuures parem pakkumine ei ole ju ainult esseekonkurss, vaid seal on kõige kesksem küsimus, kui palju küsitakse tarbija kulul raha investeeringu tegemiseks ja kui palju küsitakse investeeringutoetust. Äriplaane on erinevas faasis võrreldud Läti, alguses ka Leedu, Eesti kahe terminali ja Soome n-ö esialgse projekti puhul ning Eesti projekt oli kõige parem. Ka asukoha mõttes oli Eesti projekt kõige parem, sellepärast et küsimus ei ole mitte Soome ja Eesti terminalis, vaid küsimus on Soome, Eesti, Läti ja Leedu regionaalses terminalis. Ja regionaalse terminali üks väga strateegiline komponent on see, et sinna hakkavad käima  suured ookeanilaevad. Kõik väiksed terminalid saavad gaasi sealt. See on väga keskne küsimus. Teisisõnu, Eestil oli parem projekt, aga soomlased kaitsesid loomulikult oma huvisid ja me lihtsalt pidime järele andma. Kas me pidime järele andma? Ei pidanud. Meil oli kaks võimalust. Ei vasta tõele, et see kokkulepe, mis sõlmiti 2014. aastal majandusministeeriumide vahel ja mida toetasid ka mõlema riigi valitsused, samuti meie eelmine peaminister, jäi kinni ettevõtete taha. See oli tõesti kompromiss, sest see nägi ette regionaalse terminali võimekuse tekitamise mõlemale poole Soome lahte, eriti pidades silmas Eesti majandushuvisid, mis on seotud tööstuse, uute suurte energiainvesteeringute ja transpordiga. Ettevõtted – ma olen jälginud ka Gasumi pressiteateid – jäid selle taha kinni, et nende n-ö toetus Euroopa Komisjonist oleks võinud jääda liiga väikseks. Kuid siin oleks kahel valitsusel olnud võimalus selle aasta septembris uuesti sekkuda ja väljendada valmisolekut tulla teatud kapitaliinvesteeringutega appi, et see tegelik kompromiss teoks saaks. Seda ei tehtud. Eestil oleks olnud jätkuvalt võimalik võtta väga selge positsioon. Olgu, järgmise aasta kevadel avab Euroopa energiarahastu oma rahastamisvooru ja las saab terminali see, kellel Euroopa õiguse ja reeglite järgi kõige parem projekt on. Kõik pooled näitavad head tahet, ja kui siis Soome projekt oleks parem, siis võidaks Soome projekt, kui mitte, siis Eesti projekt.
Juhin tähelepanu, et tekib veel üks probleem. Nimelt, kui see voor avatakse 2015. aasta veebruaris või märtsis, siis on ettevõtetel ikkagi õigus taotlusi esitada. Kui Eesti või Soome asjaomased ametkonnad ja ka Brüsseli ametkonnad keelduvad, viidates kahe peaministri kirjale, siis tekib ettevõtetel loomulikult õigus nõudeid esitada, sest sellisel kokkuleppel pole Euroopa õiguse järgi tegelikult alust. Teisisõnu, Euroopa Komisjoni suunisel või sõbralikul soovitusel, et poisid, leppige seal Soome lahe ääres kokku, ei ole Euroopa n-ö turukonkurentsis mitte mingit juriidilist alust. Ja ma arvan, et Eesti valitsus oleks pidanud lähtuma nendest kahest positsioonist.
Mu aeg saab otsa, aga ma tahan eriti rõhutada, et mis puudutab mõju majandusele, siis energiajulgeoleku mõju, kui ma kuulan peaministri juttu, on üle hinnatud. Me peame gaasivarustuskindluse riske hindama hoopis pragmaatilisemalt ja reaalsemalt, mitte minema inimesi hirmutama sellega, et gaas võib otsa lõppeda. Nende riskidega tuleb tegelda, aga need ei ole nii fataalsed, gaas on lihtsasti asendatav. Mind häirib aga kõige rohkem majanduslik mõju. See investeering oleks lisanud Eesti majanduskeskkonnale atraktiivsust, me oleks andnud tegutsevatele tööstusettevõtetele, kes kasutavad oma energiaallikana elektrit või kütteõli, väga hea veeldatud gaasi transpordil põhineva lahenduse. On tehtud arvutusi, mille järgi keskmine ettevõte võidaks sellega küttekuludes või energiakuludes kuni 20%, võib-olla rohkemgi. Kolmandaks oleks see loonud võimaluse meelitada Eestisse väga erilaadseid investeeringuid. Tulenevalt oma eelmisest tööst võin kinnitada, et see ei puuduta mitte ainult nn andmeladusid või serveriparki, millel on võimalik globaalsel turul teatud positsioone võtta, vaid puudutab mitmeid teisi väga spetsiifilisi tööstusettevõtteid, kelle jaoks oleks LNG-gaasi lähedus, veeldatud gaasi võimalus oluline. Nii et selle kokkuleppe tõttu me kaotasime Eesti majanduskeskkonna atraktiivsuse seisukohalt väga palju. Ma ei alahindaks ka seda, et kui see terminal oleks otsustatud Eestisse teha ja oleks hakatud investeerima, siis ma olen aru saanud, et Eesti projekti arendajad oleksid valmis tegema seda järgmisel aastal. Ehitusperioodil oleks sellise investeeringu mõju Eesti majandusele tähendanud 2000 töökohta kolme aasta jooksul. See on väga suur arv. Teisisõnu, kui me räägime, et valitsus muretseb väikese majanduskasvu pärast, et me seisame peaaegu paigal, siis kergekäeline loobumine sellistest investeeringutest näitab, et Eesti majanduse kasvatamine või dünaamiline arendamine on meile täiesti kama kaks. See häirib mind kõige rohkem. Mida me selle vastuse järel härra peaministriga peale hakkame, seda me peame oma erakonnas arutama. Kõik on võimalik. Aitäh!

Aivar Riisalu, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kolleeg Juhan Parts rääkis asja väga ilusasti lahti, sest endise majandusministrina on tal olemas kindlasti väga detailne informatsioon toimuva kohta. Mina räägiksin kogu sellest gaasiasjast nüüd lihtsa inimese seisukohalt ja, ütleme, ettevõtja seisukohalt, kes peab Eestimaal majandama. Olgem ausad, kui me räägime ühest või teisest asjast meie energiasõltumatuse tagamisel, siis naeruväärsed on ju väited terminali kohta, mille üle võib-olla hakatakse otsustama 2016. aastal, ja kui ei otsustata, siis me hakkame otsustama, et me otsustame teha tema Eestisse. Oma isikukoodile otsa vaadates kardan mina, et selle skeemi järgi talitades me gaasijulgeolekut küll mitte kuidagi tagada ei suuda, vähemalt minu eluajal mitte.
Kust kogu see foonimüra tegelikult pärit on? Oleme ausad, kui see gaas oleks nii müstiline ja gaasimajanduse mehhanism nii keerulise olemusega, siis ei oleks ju mõned head aastad tagasi leidunud Eestis umbes kaks eraisikute gruppi, kes gaasiterminali arendustega peale hakkasid. Üks arendusprojekt oli selgelt seotud endise keskkonnaministri Heiki Kranichiga, kes kuulub Reformierakonda. Seetõttu võib öelda, et Heiki Kranichi projekti algatamine oli kindlasti ka Reformierakonnale kui riiki valitsevale parteile vägagi teada. Teisel eraettevõtjate grupil, kes tõmbas käima Paldiski terminali projekti, pigem sellist erakondlikku identiteeti ei olnud. Nende kahe grupi vaheline rivaalitsemine oli üsna pikka aega ilmselt üks olulisemaid mõjureid, miks gaasiterminali teema oli avalikkusele teada ja miks mingisuguste reaalsete otsusteni jõudmine oli keeruline. Ühel hetkel lakkas ühe eraettevõtjate grupi projekt ehk nn Heiki Kranichi projekt eksisteerimast. Tegelikult oli tegemist täiesti mõistliku majandamisega, sest paberi peal müüdi ideed, mida ju ongi vaja, et mingi asi ellu viia. Teine gaasiprojekt, Paldiski oma, on meil praegu täiesti reaalselt, füüsiliselt olemas. Vägisi tekib tunne, et me ei taha seda gaasiasja ära lahendada just sellepärast, et me kogu aeg otsime ja kompame, kus oleks midagi mõistlikum või kasulikum ajada, võib-olla hoopis kummalistest huvidest lähtudes.
Ma võtan kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Oleme ausad, sõltumatust ei ole olemas, kui sa infrat ise ei kontrolli. Kogu probleemi puhul on kõige tõsisem häda veel selles, et hästi kaua käis võitlus selle üle, et Eesti Gaas peaks oma jaotusvõrgu ära müüma, kuna nende omanduses ei ole see justkui õige koha peal. Nüüd on riik taas kord võrgu omanik, aga me teame ju, mis energeetikas juhtus – võrgutasud on väga kõrged. Kui riik ei kontrolli mitte midagi muud peale nende võrkude ehk torude ja terminal, on see LNG või mingi muu G, on kuskil välismaal, siis ma pelgan tõsiselt, et Eesti tarbija seda gaasi kinni maksta ei suuda. Sest kui me paneme siia juurde veel merre paigaldatava toruga kaasneva kulu, siis lähevad infratasud nii suureks, ja riigil on ju lõppude lõpuks ka vaja kuskilt raha teenida.
Talupojamõistus ütleb, et erakapitalil põhinev terminal Paldiskisse ju niikuinii tekib sellel lihtsal põhjusel, et mehed on läinud asjaga liiga kaugele ja selle terminali kontseptsioon on Eesti seisukohalt hästi mõistlik. Sinna saab tulla suure laevaga, ta on sõjasadamale suhteliselt lähedal ehk teda on strateegilise objektina võimalik ja mõistlik nii ehk naa kaitsta ka, ütleme, kõrgendatud ohu olukorras. Sealt on võimalik terminali olemasolu korral üsna kiiresti ehitada toru Soome, Eestis on suhteliselt hästi väljakujunenud võrk, sealt saab minna edasi Lätti ja, mis seal salata, tulevikus võib-olla ka Leetu või kuhu iganes. Logistilise asukoha poolest on Paldiski sadam oluliselt parem kui Soome sadam, seda sellel lihtsal põhjusel, et Soome sadama sissesõit on keskmisest väga palju keerulisem ja suurte laevade sinna pääsemine väga realistlik ei tundu.
Millised on lahendused? Mina arvan, et Eesti riik ei peaks kartma olla hingelt ja tänu sellele ühel hetkel võib-olla ka n-ö rahaliselt edukas. Ehk siis minu arvates oleks mõistlik osta see Paldiski projekt üles, öelda, et Eesti riik realiseerib selle. Sinna on võimalik kaasata väga mõistlikku kapitali. Meil on võimalik suhteliselt lühikese ajaga tekitada Euroopa Liidule arusaadav projekt, öelda, et me oleme nii otsustanud, me oleme võimelised tõmbama siit torusid kuhu iganes, kas või Venemaale. Me võtame sellega maha igasuguse erakapitali riski. Ma arvan, et kapitaliseerimise seisukohalt võiks kasutada näiteks Eesti pensionifonde. Kreeka võlakirjade asemel võiks osta terminali aktsiaid. Seda terminali suudetaks siin kindlasti päris edukalt majandada, kuni selleni välja, et igasugune Läänemere transport, võib-olla näiteks ka laevad, hakkaks kasutama veeldatud maagaasi pakutavaid võimalusi jne, jne.
Ma kutsuksin meid üles mõtlema kainelt. Me ei saa olla kindlad millegi peale, mis tuleb võib-olla 2016. aastal või hiljem. Me saaksime tegelikult tegutseda praegu. Me kulutame päris palju raha igale poole. Ja kui me teame, et läbi on käinud summa 300 miljonit eurot, siis selle umbes 300 miljoni euro eest oleks väga mõistlik terminal ära teha – sellel lihtsal põhjusel, et ülehomme maksab see võib-olla tõesti juba 500 miljonit eurot. Ma arvan, et selle kaudu me näitaksime taas kord, et Eesti on tark riik ja kasutab ära kõik tema käsutuses olevad võimalused, kasutab ära oma territoriaalse eripära, mis on meile ühest küljest küll vaevaks, aga teisest küljest plussiks. Niisiis kutsun taas kord üles kasutama kainet mõistust ja tegema julgeid majandusotsuseid. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kas peaminister soovib sõna? Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh! Kuna nende teemade ümber on ikka veel uskumatult palju ebatäpseid väiteid, siis ma pean oma kohuseks mõned nendest ebatäpsetest väidetest, mis kahest viimasest sõnavõtust kõlama jäid, ümber lükata.
Esiteks, kogu selle aja, kui ametis on olnud praegune valitsus, on lähtutud eeldusest, et nii gaasitoru maabumise koht kui ka terminali asukoht on Paldiski. Kõikvõimalikud viited mingitele varasematele projektidele ei ole selles mõttes kohased, et need ei ole enam pikka aega laual olnud. Valik, et toru tuleb Paldiskisse, tehti Juhan Partsi majandusministriks oleku ajal. Kui nüüd vaadata seda, mida rääkis endine majandus- ja kommunikatsiooniminister, siis jääb mulje, et tegelikult oli see kokkulepe imelihtne ja selle oleks saanud teha niisuguse, et kõik Eesti unistused oleksid kajastatud. Ainuke asi, mis arusaamatuks jääb, on see, miks siis seitse aastat ametis olnud majandus- ja kommunikatsiooniminister ei suutnud kuidagi sellele kokkuleppele jõuda. Natuke sarnased teemad meenuvad mulle seoses praamidega, kus justkui kõik oli kokku lepitud, ometi leidis uus majandus- ja taristuminister ametisse asudes eest olukorra, kus pidi alustama nullist. Aga saime ka sellega hakkama. Natuke sarnane olukord oli Rail Balticuga, kus justkui kõik oli väga hästi, aga ometi me nägime, et meie head liitlased ja partnerid olid solvunud, sellepärast et neile öeldi väga inetult. Elu on näidanud, et õige mitme asja puhul, mida Juhan Parts on püüdnud näidata nii, et tema on need juba ära teinud või neis kokku leppinud, on tema järeltulija pidanud kurja vaeva nägema. Ja mul on tegelikult väga hea meel ja ma olen uhke, et ta on seda väga hästi teinud.
Nüüd poliitilisest kokkuleppest. Poliitiline kokkulepe kahe riigi vahel on eeldus, et Euroopa Komisjonilt üldse mingit finantseerimist saada. See on väga oluline mõistmine. Mis puudutab ideed, et terminal oleks kahel pool lahte, siis tõepoolest, Eesti taotles seda. Praktikas juhtus paraku nii, et see ei leidnud komisjoni toetust, mistõttu meil ei ole mõtet elada enam selles illusioonis, et mis oleks, kui komisjon oleks seda ideed toetanud. Reaalsus on, et ei toetanud. Järelikult ei olnud sellega võimalik edasi minna. Fakt on see, et suve lõpuks olime nullseisus ja pidime astuma sammu edasi.
Nüüd on mul kõige selle juures ka hea uudis. Juhan Partsil oli mure, kuidas veeldatud maagaasi saaks transpordiks, punkerdamiseks ja muudeks funktsioonideks kasutada ka Eestis. See on võimalik meil ära teha. Me saame rajada selle terminali ükskõik kas Paldiskisse, Muugale või Sillamäele ja see on oluliselt väiksem kui regionaalne terminal, mis, rõhutan, on neli korda suurem, kui Eesti oma turg vajab. Selle terminali rajamiseks ei ole mingeid takistusi, see on üks osa kokkuleppest. Praegused indikatsioonid näitavad, et selle terminali rajamiseks on meil võimalik Euroopa Liidult tuge saada veel märksa rohkem, kui õnnestub saada regionaalse terminali rajamiseks. See, et terminalis hakkaks tööle 2000 inimest – ma usun, me kõik mõistame, et see arv on mitme suurusjärgu võrra üle pakutud. Küll aga on kindel, et ka toru ehitusega kaasnevad reaalsed töökohad, reaalne majanduslik aktiivsus ja reaalsed võimalused.
Kahe asjaga, mida Juhan Parts ütles, ei saa ma nõus olla. Siin ma olen üsna kategooriline. Esiteks ei ole ma absoluutselt nõus sellega, et energiajulgeolekut on üle hinnatud, justkui see ei oleks oluline. Ma ei nõustu sellega! Minu sõnu kinnitavad kõik need näited, mida me võime tuua ka Euroopast, kus gaasi on kasutatud relvana. Mina ei taha, et Eesti sõltuks ainult Venemaalt tulevast gaasist. Seetõttu ma arvan, et selle teema käsitlemine ei ole ülehindamine. Teiseks ma palun, et Juhan Parts paluks vabandust Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikelt ja Eleringi juhtidelt, keda ta nimetas Uduvere Ärnideks. Aitäh!

Lõpetan selle arupärimise arutelu.

Järgmine arupärimine on spordialaliitude toetuste kohta. Selle on esitanud Toomas Tõniste, Tõnis Palts, Aivar Riisalu, Annely Akkermann, Peeter Laurson, Aivar Kokk, Andrus Saare, Priit Sibul, Juhan Parts ja Marko Pomerants. Arupärijate nimel võtab sõna Toomas Tõniste. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kultuuriministri määrusega on kehtestatud riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetuseks eraldatud vahendite jaotamise kord, mille alusel makstakse spordialaliitudele toetusi. Kahjuks aga spordialaliitudele sporditoetuste jaotamisel seda korda mingitel põhjustel ei järgita ja need, kes on selle vastu huvi tundnud, pole saanud selget vastust, miks see nii on. Selleks, et edaspidi ei oleks mingeid spekulatsioone, kasutasingi koos kolleegidega võimalust siin avalikult selle kohta pärida, et kõik saaksid tekkinud küsimustele loodetavasti ammendavad vastused. Need küsimused, mis meie esitasime, olid järgmised. Miks spordialaliitudele 2014. aastaks eraldatud toetused ei vastanud kultuuriministri määrusega kehtestatud korrale? Milliseks kujunes 2013. aasta tulemuste põhjal spordialaliitude toetuse jaotamise pingerida? Millised spordialaliidud said suurema toetuse, kui nägi ette kultuuriministri määrusega kehtestatud riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetuseks eraldatud vahendite jaotamise kord, ning millised spordialaliidud kaotasid ja kui palju? Mida plaanib Kultuuriministeerium ette võtta, et 2015. aasta toetused vastaksid spordialaliitude 2014. aastal väljateenitud tulemustele ja kultuuriministri määrusega kehtestatud korrale? Aitäh!

Arupärimisele vastab kultuuriminister Urve Tiidus. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Ma hea meelega selgitan arupärimises esiletõstetud teemasid.
Te küsite, miks spordialaliitudele selleks aastaks eraldatud toetused ei vastanud kultuuriministri määrusega kehtestatud korrale. Väga lühike vastus on see, et vastasid küll. Kultuuriminister kinnitas 21. detsembril 2012. aastal määruse nr 12 "Riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetuseks eraldatud vahendite jaotamise kord". Selle määrusega muudeti selgemaks spordiorganisatsioonidele eraldatavate toetuste jaotamise protseduur, et tagada toetuste jaotamise läbipaistvus. Varasema määrusega võrreldes lisandus uusi kriteeriume ja mõni kriteerium jäeti ka välja. Lisandunud on näiteks hea juhtimistava arvestamine raha eraldamisel, välja on jäetud näiteks rahvusvaheliste võistluste korraldamine Eestis, sest selleks on Kultuuriministeeriumis eraldi programm.
Nüüd räägin toetuste sisust. Alaliitudele eraldatava tegevustoetuse eesmärk on toetada põhikirjalist tegevust: spordiala arendamine tipp- ja võistlusspordi ning liikumisharrastuse tasemel, osalemine rahvusvahelises spordi- ja olümpialiikumises, spordiala kandepinna laiendamine, sportliku taseme tõstmine jne. Sporditoetuste jaotamiseks on asutatud nõuandev komisjon, kus on kuni seitse liiget, sh ministeeriumi ja olümpiakomitee esindaja ning teised spordivaldkonna asjatundjad. Selle komisjoni ülesanne on määruses sätestatud korras hinnata toetuse eraldamiseks esitatud taotlusi ja hiljem teatavaks saanud toetuse eraldamist mõjutavaid asjaolusid ning teha kultuuriministrile ettepanekud toetuste eraldamise ja toetuse summa muutmise otsustamiseks.
Räägin nüüd natuke pikemalt, et ka need, kes ei ole otseselt asjaga seotud, saaksid rohkem infot, kuidas ministeerium alaliite rahaliselt toetab. Jaanuaris komisjon kogunes ja võttis ettepaneku tegemisel arvesse ministri määruses kinnitatud kriteeriumide alusel koostatud pingerida ja lisaks veel objektiivseid asjaolusid. Kuna 2014. aasta alguses muutus spordi rahastamine väga aktuaalseks teemaks, sest täielikult pidi üle mindama stipendiumide maksmiselt töötasude maksmisele ning kohe oli tulemas taliolümpia, aga riigiettevõtete sponsoritoetus kadus ära, siis oli komisjoni liikmete soov tagada 2014. aastaks vähemalt ministeeriumi tegevustoetuse stabiilsus. Eraldi rõhutati noortespordi toetamise tähtsust, sest 75% alaliitudele eraldatud rahast läheb edasi spordiklubidele. Komisjon toetus just nendele asjaoludele ja arvestas ka ministri määruse § 9 lõiget 3, mis muu hulgas teeb sporditoetuste komisjonile ülesandeks teha kultuuriministrile ettepanekuid toetuste eraldamise ja toetuse summa muutmise otsustamiseks. Komisjon ongi kasutanud määrusest tulenevat õigust ja on teinud ministrile ettepaneku 2013. aastaga võrreldes ühegi spordialaliidu toetust mitte vähendada. Sellel hetkel oli see objektiivseid asjaolusid arvesse võttes igati mõistlik otsus. Kultuuriministeerium leiab, et spordialaliitude tegevuseks eraldatud riigieelarveline toetus on eraldatud määruse järgi ja spordialaliitude rahastamise allikaid on veel. Jälgitakse kõiki avaliku sektori toetusi (Eesti Olümpiakomitee, Eesti Kultuurkapital ja Hasartmängumaksu Nõukogu).
Teine küsimus: "Milliseks kujunes 2013. aasta tulemuste põhjal spordialaliitude toetuse jaotamise pingerida?" Ka siin peab üldise infona meelde tuletama, et toetuste jaotamisel käsitletakse spordialaliite kolmes rühmas: olümpiaalade spordialaliidud, kes saavad 60–65% eelarvest, võistkondlikke sportmänge arendavad spordialaliidud, kes saavad 25–30% eelarvest, ning muud spordialaliidud, kellele jääb 10–15% eelarvest. Spordialaliitude toetuste jaotamisel hinnatakse kõigis kolmes rühmas järgmisi asjaolusid: harrastajate arv spordiregistris, treenerite arv spordiregistri järgi, kõrgema kutsetasemega treenerite osakaal, sportlikud saavutused viimasel neljal aastal, mitte ainult eelmisel aastal (võistlustulemuste hindamiseks on koostatud detailne maatriks) ja esindatus viimastel olümpiamängudel ning uus kriteerium on hea juhtimistava järgimine spordialaliidus. Kõike seda arvesse võttes tekivad spordialaliitude pingeread kolmes kategoorias. Seega on eksitav küsimuses kasutatud sõnastus "2013. aasta tulemuste põhjal". Arvesse võetakse ka eelmiste aastate sportlikke saavutusi ning teisi tegureid. Nagu ma enne mainisin, käsitletakse spordialaliite kolmes rühmas. Olümpiaalade eesotsas on Eesti Kergejõustikuliit, Eesti Suusaliit, Eesti Jahtklubide Liit, Eesti Maadlusliit ja Eesti Ujumisliit. Võistkondlike spordimängude viis paremat on Eesti Korvpalliliit, Eesti Jalgpalli Liit, Eesti Võrkpalli Liit, Eesti Käsipalliliit ja Eesti Saalihoki Liit. Mitteolümpiaalade viis paremat on Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit, Eesti Orienteerumisliit, Eesti Allveeliit, Eesti Tehnika- ja Spordiliit ning Eesti Veemoto Liit.
Kolmas küsimus: "Millised spordialaliidud said suurema toetuse, kui nägi ette kultuuriministri määrusega kehtestatud riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetuseks eraldatud vahendite jaotamise kord ning millised spordialaliidud kaotasid ja kui palju?" Nagu ma eespool mainisin, oli komisjoni soov eelkõige tagada spordivaldkonnale stabiilsus vähemalt ministeeriumi tegevustoetuste poolest. Kuna kogu selles nimekirjas on 47 spordialaliitu, siis ma kõiki ette lugeda ei saa. Toon lihtsalt mõne näite eestpoolt. Eesti Kergejõustikuliit sai raha rohkem, kui oli arvestuslik toetussumma. Eesti Suusaliit sai rohkem. Eesti Jahtklubide Liit, tõsi, sai natuke vähem, 238 eurot vähem, kui arvestuslik toetussumma ette nägi. Eesti Maadlusliit sai 9000 eurot vähem, kui arvestuslik toetussumma ette nägi. Aga te mõistate neid otsuseid paremini, kui ma selgitan teile põhimõtteid. Kui spordialaliidu toetussumma peaks hindamiskriteeriumide alusel tehtud arvutuste kohaselt 2013. aasta summaga võrreldes suurenema, siis arvestati järgmisi põhimõtteid. Kõigi spordialaliitude toetussummad suurenevad 2013. aasta summaga võrreldes vähemalt 10,5%. See oli ühtne otsus. Kui olümpiaalade gruppi kuuluva spordialaliidu toetus oli eelmisel aastal alla 15 000 euro, siis määrati toetussumma tõusuks kuni 20%, võrreldes eelmise aasta toetusega. Sellised liidud olid Eesti Poksiliit, Eesti Triatloni Liit, Eesti Tõstespordi Liit, Eesti Aerutamisföderatsioon ja Eesti Lauatenniseliit. Eesmärk on viia spordialaliitude toetussummad järk-järgult vastavusse hindamiskriteeriumide alusel tehtud arvutustega ning toetada enam neid spordialaliite, kes varasematel aastatel on saanud väiksemaid toetusi. Sel viisil on võimalik veelgi enam suurendada nende spordialaliitude haldussuutlikkust ja võimekust. Üks näide veel. Kui arvutuste järgi peaks spordialaliidu toetussumma 2013. aasta toetusega võrreldes tõusma vähemalt 100%, siis määratakse selle alaliidu toetussumma tõusuks 30%. Sellised liidud olid Eesti Uisuliit, Eesti Sulgpalliliit, Eesti Vibuliit, Eesti Golfi Liit, Eesti Moodsa Viievõistluse Liit, Eesti Saalihoki Liit ning Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit. Eesmärk on viia spordialaliitude toetussummad järk-järgult vastavusse hindamiskriteeriumide alusel tehtud arvutustega ning toetada enam neid spordialaliite, kelle toetussumma peaks arvutuste alusel eelmise aasta toetusega võrreldes märkimisväärselt suurenema. Kuna nimetatud spordialaliitude toetussummad on varasematel aastatel olnud väiksed, on sel viisil võimalik suurendada nende spordialaliitude haldussuutlikkust ja võimekust.
Neljas küsimus: "Mida plaanib Kultuuriministeerium ette võtta, et 2015. aasta toetused vastaksid spordialaliitude 2014. aastal väljateenitud tulemustele ja kultuuriministri määrusega kehtestatud korrale?" Kõik spordialaliidud on selle aasta algusest olnud teadlikud selle aasta toetussummade kujunemisest. Toetuse eraldamise käskkirjad ja toetussummad on kõik avalikud dokumendid. Kõik alaliidud on saanud ka kirja oma toetussummaga. Kõigil oli õigus ja võimalus neid summasid 30 päeva jooksul vaidlustada, keegi seda ei teinud. Kohtumistel on näidatud ka alaliitude pingerida ja toetussummasid ning alaliidud on aktsepteerinud põhimõtet, et toetustes välditakse suuri kõikumisi. Ministeerium on ka tulevikus valmis alaliitude esindajatega kohtuma ja oma otsuseid põhjendama. Enne uue määruse jõustumist mõjutasid oluliselt toetust rahvusvaheliste võistluste korraldamiseks lisatud ühekordsed toetused ning samuti Riigikogus enne kolmandat lugemist lisandunud summad. Kuna Kultuuriministeerium ei soovi alaliitude tegevustoetuste summasid tunduvalt vähendada, siis kõige parem lahendus oleks muidugi see, kui oleks võimalik üldiselt suurendada spordialaliitude toetust. Sel juhul oleks lisanduva toetusega võimalik suurendada nende tublide spordialaliitude toetust, kes saavad praegu teistest vähem. Esimene pingerida 2015. aasta toetuste kohta valmib järgmise aasta alguseks, kui on teada kõik selle aasta tulemused ja lisandunud info treenerite kohta. Pärast seda on võimalik olukorda analüüsida ja teha otsuseid 2015. aasta kohta. Kui soovitakse muuta selle määruse põhimõtteid ja seal esitatud kriteeriume, siis selliseid ettepanekuid saab teha 2016. aasta kohta. Nagu elus ikka, miski ei ole sada protsenti täiuslik ega ideaalne, aga kõike on võimalik muuta ideaalile lähedasemaks. Suur tänu küsimuste eest!

Küsimused ministrile. Toomas Tõniste, palun!

Aitäh vastuse eest! Kuna see vastus ei olnud kirjalik, siis jäi ta natuke ümmarguseks. Ma toetan täiesti seda, et on loodud selline kord ja kehtestatud ühtsed raha jaotamise kriteeriumid, millest siin ka juttu oli. Aga siis tuleb välja, et siin on siiski subjektiivsust. Tuleb kokku mingi komisjon, kes keerab kogu selle asja mõnes mõttes pea peale. Minul on ees selline punktitabel, kus Eesti Jahtklubide Liit on ilusasti kolmandal kohal, nagu te ka ütlesite. Tal on üks punkt vähem kui Eesti Suusaliidul, aga suusatamine sai 82 000 eurot, purjetamine 44 000. Seda, et võib-olla purjetamine saab juurde võistluste raha ja muud raha, mis kolmandal lugemisel lisandub, kuid teistele spordialaliitudele seda juurde ei pandud, ma ei tea, ma ei oska kommenteerida, sest mul ei ole seda rahatabelit ees. Küsimus ongi see, kas oleks võimalik saada näha seda tabelit, kus on kirjas, kuidas see raha jagunes.

Tänan selle küsimuse eest! Absoluutselt on võimalik saada. Palun vabandust, et ma kohe ei tulnud selle kirjaliku tekstiga siia!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma tunnen huvi Eesti Uisuliidu vastu. Ma saan aru, et nende toetus suurenes 30%. Uisuliit tegeleb kahe valdkonnaga: iluuisutamise ja kiiruisutamisega. Kas raha jaotades arvestatakse sellega, et Eestis kiiruisutamisrada ei ole ja sportlased peavad väljaspool Eestit trenni tegema? Ainuke tehisrada on Adaveres, aga see ei ole täismõõtmeline. Kas te oskate öelda, mis see summa seal on ning kas on eraldi jaotus iluuisutamise ja kiiruisutamise jaoks?

Suur tänu küsimuse eest! Ma pelgan, et ma jään natuke hätta selle kommenteerimisega, et harjutada saab ainult Eestist väljas. Spordis tehakse kogu aeg investeeringuid. Te ju teate, kui palju on spordivaldkonda investeeritud. Kui siin on puudujääke, siis tuleb need tulevikus kaotada. Eesti Uisuliit on esimeses grupis, kuhu kuuluvad olümpiaalad. Ta on saanud 23 punkti ja ka rahasumma on siin kirjas. 2013. aasta toetusega võrreldes on toetus siiski kasvanud. Teine ala, mille kohta te küsisite, oli kiiruisutamine. (Vahelehüüe.) Jah. Alaliitude jaotust selles tabelis kahjuks ei ole, aga ma meelsasti täpsustan seda teie jaoks.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ministrile! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Arupärimine on läbi arutatud.

Viies arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andrus Saare, Siim Kiisler, Sven Sester, Margus Tsahkna, Toomas Tõniste, Annely Akkermann, Marko Mihkelson, Aivar Riisalu, Peeter Laurson, Marko Pomerants, Helir-Valdor Seeder ja Urmas Reinsalu, on kerge kütteõli ja erimärgistatud diislikütuse kasutamise kohta. Arupärijate nimel tuleb kõnepulti Andrus Saare. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! 16. oktoobril andsin 12 Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise majandus- ja taristuminister Urve Palole. Arupärimine käsitleb 1. jaanuaril 2015 jõustuvaid alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning vedelkütuse erimärgistamise seaduse muudatusi, mille kohaselt ei tohi alates 1. jaanuarist mahutites enam olla kerget kütteõli ja kõik selle jäägid tuleb tagastada. 1. mail 2015 rakendub samasugune keeld ka erimärgistatud diislikütuse kohta. Nii seaduseelnõu menetledes kui ka hiljem oleme saanud kinnitust, et tegelikult puudub riigil piisav ülevaade muudatuste tegelike mõjude kohta, rääkimata kavast, kuidas aidata kaasa siiani kerget kütteõli kasutanud küttesüsteemide ümberehitamisele. Seletuskirjast loeb välja, et need muudatused puudutavad üle 200 kortermaja, üle 180 erimärgistatud kütust kasutava katlaga katlamaja, mis on kohalike omavalitsuste omandis, ja umbes 2000 väikeelamut, kui lähtuda ehitusregistri andmetest. Aga kuna tegelik ülevaade puudub, siis võib öelda, et see arv võib olla ka kaks korda suurem. Kindel on aga see, et seadusmuudatus toob kaasa 38%-lise hinnatõusu. Nende perede ja majapidamiste kõrgemalt maksustamise pealt soovib riik teenida 2015. aasta eelarvesse vähemalt 13 miljonit eurot. Samas ei ole riigieelarves mitte ühtegi rida, kust mõne meetme kaudu nii lühikese ajaga oleks kortermajade või kohalike omavalitsuste katlamajade kütteseadmete ümberehitamiseks võimalik toetust taotleda. Jah, lubatud on küll KredExi vahendusel eramajade kütteseadmete ümberehitamist toetada, aga need summad on väikesed ega rahulda tegelikku abivajajate hulka.
Meie kolm küsimust on järgmised. Esimene käsitleb võimalikke meetmeid. Millist tuge riik toetusprogrammidega pakub omavalitsustele, eraisikutele ja ka korteriühistutele? Teiseks, seadus näeb ette, et need, kelle valduses on 1. jaanuaril kerget kütteõli või pärast 1. maid erimärgistatud diislikütust, on kohustatud selle võõrandama ehk müüma tagasi kütuse müünud isikule või aktsiisilaopidajale. Olukorda uurides aga selgub, et tegelikult ei ole mingist võõrandamisest juttu. Kui sa soovid kütteõli või diislikütust tagastada, siis nimetatakse seda hoopis utiliseerimiseks ja sellele tuleb eraldi peale maksta, nii et see läheb topelt kallimaks. Ehk tekkinud on absurdilaadne, vastuoluline olukord, kus seadus ja praktika on kaks eri asja. Viimases küsimuses soovime teada, kas seaduse vastuvõtmise ehk 1. juuli 2014 ja seaduse jõustumise vahele jääv aeg on ministri arvates piisav, et inimesed, korteriühistud ja kohalikud omavalitsused jõuaksid üle minna teistele kütteallikatele, või oleks siiski mõistlik seaduse jõustumine edasi lükata. Muidugi oleks veel parem, kui valitsus teeks ettepaneku seadus tühistada. Ootame ministrilt sisukaid vastuseid. Aitäh!

Arupärimisele vastab majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palun!

Tere õhtust! Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, rahvasaadikud! Vastan meelsasti eespool etteloetud küsimustele. Lähen edasi küsimuste kaupa ja võtan iga küsimuse vastuse kohe ette.
Esimene küsimus: "Kas ja millised riiklikud meetmed on tänaseks olemas selleks, et kohalikud omavalitsused, eraisikud ja korteriühistud saaksid kiiresti ümber ehitada kerget kütteõli kasutanud küttesüsteemid?" Kütmise ning soojuse ja elektrienergia tootmise valdkonnas asendatakse soodusmääraga kütuste kasutamine toetusskeemidega, mida rahastatakse CO₂ kvoodi müügi tuludest, Euroopa Liidu struktuurivahenditest ja keskkonnatasudest laekuvast rahast. Oleme majandusministeeriumis välja töötanud väikeelamute taastuvenergia kasutuselevõtu ja küttesüsteemide uuendamise toetuse tingimused ja korra. Määrus jõustus 28. novembril. Toetuse eesmärk on asendada väikeelamute vedelkütust kasutavad katelseadmed taastuvenergiaallikaid kasutavate kütteseadmetega. Toetust taastuvenergialahendustele üleminekuks saab taotleda kasutusloaga hoonetes, nagu üksikelamu, kaksikelamu, ridaelamu ja muu kahe korteriga elamu, mida kasutatakse alaliseks elamiseks ja köetakse kütteõliga. Toetatakse kütteseadme soetamist ja paigaldamist, sh projekteerimist, juhul kui kütteseade paigaldatakse toetusmeetme raames. Määrusega ei esitata kütteseadme määratlust. Mõiste alla kuuluvad kõik kütteseadmed, mis toodavad soojust taastuvatest energiaallikatest, sh katelseadmed, soojuspumbad, veekontuuriga ahjud ja päikeseenergia abil soojusenergiat tootvad seadmed. Toetuse määr on kuni 40% toetatavate tegevustega seotud abikõlblikest kuludest ja maksimaalne võimalik toetussumma on 4000 eurot ühe taotleja kohta. Taotleda saavad seda kõik, kellel on kasutusloaga elamud ja kes kasutavad kütmiseks kütteõli. Sissetulekupiiranguid taotlemisele ei ole seatud.
Toetusmeedet rahastatakse riigi eelarvestrateegia 2015–2018 kohaselt CO₂ kvoodi müügi tulust 2014.–2017. aastal kokku viie miljoni euroga, millest 3,2 miljonit eurot on arvestatud järgmiseks aastaks. Me oleme analüüsinud, et kui kõik eramud – olgu need siis ridaelamud või üksikelamud –, kus kasutatakse praegu õlikütet, taotleksid riigi tuge, siis oleks vaja seitse miljonit eurot. Meil on arvestatud viis miljonit eurot just seetõttu, et kunagi ei taotle toetust kõik, kõik ei vaheta katlaid välja jne. Seetõttu peaks sellest rahast igal juhul piisama. Kui peaks juhtuma selline ime, et kõik taotlevad, siis on riigil võimalik raha juurde leida. Praegu ei ole seda ette näha.
Korteriühistute kergel kütteõlil töötavate katelseadmete üleviimist taastuvale kütusele toetatakse atmosfääriõhu kaitse programmi raames KIK-i kaudu. KIK hindab neid taotlusi kaks korda aastas. Taotluste hindamise alus on vastavus programmi eesmärkidele. Rahastatakse kinnitatud valdkondliku programmi eelarvest, keskkonnatasudest laekuvast rahast, kuni 50% projekti maksumusest. Programmist saavad osa võtta ka ettevõtjad. Lisaks on kohe-kohe valmimas kortermajade rekonstrueerimistoetuse meede, mis näeb Euroopa Liidu struktuurivahenditest järgmiseks seitsmeks aastaks ette 102 miljonit eurot. Meetme sihtgrupp on peale korterühistute ka kohalikud omavalitsused, kes saavad meedet kasutada neile tervikuna kuuluvate korterelamute heaks. Meetme esmane eesmärk on suurendada korterelamute energiatõhusust, samas võib sellega panustada ka taastuvenergiaallikate kasutamisele üleminekusse. Näiteks toetatakse korterelamu rekonstrueerimistöödel küttesüsteemi asendamist, rekonstrueerimist või tasakaalustamist. Rekonstrueerimistöödel tuleb toetatavate tegevuste abil saavutada vähemalt energiatõhususe klass E ning muu hulgas tagada sätestatud sisekliimanõuded. Sõltuvalt sellest, kui suur kokkuhoid saavutatakse, on kuni 40% kulutustest võimalik lasta riigil kinni maksta. Ida-Virumaal on siin veel 10% lisaks ehk maksimum on 50%, kuna Ida-Virumaa on valitsuse prioriteet. Eelmisel perioodil oli Ida-Virumaal väga vähe korteriühistuid, kes seda toetust taotlesid. Nüüd me tahame neid rohkem toetada, et korteriühistud seda toetust taotlema hakkaksid. Meetme määruse eelnõu on väljatöötamise lõppjärgus. Kindlasti läheb ta kooskõlastamisele selle kuu jooksul, veel sellel aastal. Korteriühistud väga ootavad seda.
Avaliku sektori energiatõhususe meetme rahastamine sõltub Euroopa Liidu sisesel kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisel saadavast tulust. Riigi eelarvestrateegia 2015–2018 lisa 6 kohaselt on see meede praegu kavandatud väikesemahulisena, veidi üle kolme miljoni euro, ning alates 2017. aastast suuremas mahus. Peale selle on praegu Riigikogu menetluses kaugkütteseaduse eelnõu. Kui see seadus vastu võetakse, siis lisandub veel üle 80 miljoni euro, mida saavad taotleda nii kohalikud omavalitsused oma kaugküttepiirkonna jaoks kui ka muud kaugküttepiirkonnad, needki, mis kuuluvad erasektorile, et minna üle nüüdisaegsemale ja keskkonnasõbralikumale kütusele. Saab välja vahetada nii gaasikatlamaju kui ka õlikatlamaju. On olemas korralikud toetusskeemid, need toetused eraldatakse KIK-i kaudu. Majandusministeerium on selle eelnõu omal ajal välja töötanud.
Teine küsimus: "Seadus näeb ette, et isik, kelle valduses on 1. jaanuaril kerget kütteõli või 1. mail erimärgistatud diislikütust, on kohustatud selle võõrandama kütuse müünud isikule või aktsiisilaopidajale. Kas ja millise hinnaga on viimased kohustatud selle kütuse tagasi ostma ning kelle kanda jääb kütuse transpordikulu?" Võimaluse korral tuleks erimärgistatud vedelkütus enne selle kasutamise õiguse lõppemist ehk enne 1. maid ära tarbida ning vältida selle jääkide tekkimist. See on esimene asi, mida me soovitame. Tõenäoliselt saab võõrandaja ülejääva kütuse võõrandamisel oluliselt vähem raha, kui tuli maksta seda kütust ostes. Lisaks võib ostjal tekkida kahtlusi, milline on mahutis määramata aja seisnud kütusejäägi kvaliteet. Võõrandatava kütuse hinda ei ole seadusandja määranud, selles lepivad ostja ja müüja kokku. Võõrandamisega kaasnevad kulud tasub üldjuhul kütusejäägi võõrandaja, välja arvatud juhul, kui ostja ja müüja jõuavad teistsugusele kokkuleppele. Kõikidest mahutitest on võimalik kütust välja pumbata, tehes seda keskkonnaohutuse nõudeid järgides. Väljapumpamiseks saab kasutada küttekoldesse ehk katlasse minevat toru. Loomulikult eeldab see teatavaid töid, millega kaasneb rahaline kulu. Üleminekuperiood on päris pikk, see kestab ikkagi 1. maini ja selleks ajaks on ka talv seljataga. Ma eeldan, et kuna kodukatlamajad üldjuhul ei ole väga suured, on nad selleks ajaks erimärgistatud kütuse ära kasutanud.
Kolmas küsimus: "Kas teie hinnangul on seaduse vastuvõtmise (1. juuli 2014) ja jõustumise vahele jääv aeg piisav, et inimesed, korteriühistud ja kohalikud omavalitsused jõuaksid üle minna teistele kütteallikatele, või tuleks seaduse jõustumine edasi lükata?" Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse ning vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse tähtaegade sätestamisel on selle seaduseelnõu seletuskirja kohaselt lähtutud õiguskantsleri arvamusest, et kütmiseks ja elektrienergia tootmiseks saaks eriotstarbelist diislikütust kasutada kuni 2014/15. aasta kütteperioodi lõpuni. See periood lõpeb kevadel. Seetõttu ei pea õlikütte tarbijad kavandama katelseadme väljavahetamist kiiresti, vaid nad saavad muudatusi kavandada ja ellu viia mõistliku aja jooksul. Uus kütteperiood algab 2015. aasta septembri lõpust või oktoobrist, nii et on aega katlaid ümber vahetada, kui selleks on soovi, ja selleks ka raha küsida. Selleks ajaks kindlasti meede kenasti töötab. Sisuliselt tõuseb enamikul neist, kes kasutavad erimärgistatud kütust energiaallikana, kütuse hind alles uuel kütteperioodil. Ma olen seisukohal, et riik on loonud toetusmeetmed ja eraldab raha, mida vedelkütust kasutavad isikud saavad kasutada oma küttesüsteemide ajakohastamiseks, kui nad ka ise selleks initsiatiivi ilmutavad. Neid meetmeid on tõesti mitmeid, neid saavad sõltumata sissetulekust kasutada eraisikud, aga ka korteriühistud ja omavalitsused. Üleminek ühelt kütteliigilt teisele eeldab alati teatavate probleemide lahendamist, see on selge. Kuid tuleb silmas pidada, et muudatusi edasi lükates ei muutu tehnilised küsimused ja ebamugavus olematuks. Mingi hetk tuleb see kuupäev ikka paika panna. Esimene lumi on ka teehooldajatele alati ootamatu. Nii et ükskõik, kui pikalt me seda tähtaega edasi lükkame, kas aasta või kaks, see jõustumise kuupäev toob ikka inimestele teatud ebamugavusi kaasa.
Niipalju sissejuhatuseks. Nüüd vastan meelsasti küsimustele. Aitäh!

Küsimused ministrile. Andrus Saare, palun!

Aitäh ministrile vastuste eest! Lähen edasi. Sain teie vastustest aru, et eramajade meede rakendub kohe, aga kõik muu etappide kaupa. Minu küsimus puudutab avalikus kasutuses olevaid hooneid. Näiteks võivad koolid, muuseumid ja raamatukogud asuda mõisahoonetes ja üldse muinsuskaitse all olevates hoonetes. Minu poole on pöördunud mitu inimest, kes on muinsuskaitse nõuete kohaselt asendanud elektrikütte just õliküttega. Nüüd öeldakse, et õliküttelt tuleb üle minna näiteks pelletiküttele. Paljud need hooned aga ei kannatagi ümberehitamist, sest lisaruumi ei ole ja muinsuskaitse ei luba niimoodi, et vahetatakse lihtsalt katel välja, kuna ruumi on juurde vaja. CO₂ raha ei laeku ilmselt suure tõenäosusega enne 2017. aastat. Ma ei tea, kas siis saab uusi ruume ehitada või on ikka olemas katlamajad. Millise sõnumi te annate nendele ettevõtetele, asutustele ja omavalitsustele, kellel just sellised probleemid on?

Aitäh! Te räägite ehitistest, mis on muinsuskaitse all ja kus on õlikatlamaja. Mul on ka kodus õliküte. Ma olen viimased viis aastat mõelnud seda välja vahetada, aga pole tegudeni jõudnud ja just sellel põhjusel, et see vahetamine on nii kallis. Tegelikult on Eestis õliküte, mis võistleb elektriküttega, üks kallimaid kütteliike üldse, kui mitte kõige kallim. Ajad on muutunud, vanasti ei olnud see niiviisi. Kui riik nüüd erimärgistatuse ära kaotab, siis ta hakkab kõiki kütuseliike võrdselt kohtlema. Kui me vaatame oma kohalikul kütusel, hakkepuidul töötavaid katlamaju, siis seal riik midagi otseselt peale ei maksa. Aga kui riik kasutas kütuse erimärgistamist ehk küsis palju vähem aktsiisi, siis see justkui soodustas seda kütuseliiki. Võib-olla oli see omal ajal vajalik, sest siis ei olnud tehnoloogia nii arenenud, nagu ta nüüd on. Toon sellesama näite, et kui vanas majas on õlikatlamaja, siis selle saab ümber vahetada õhksoojuspumba vastu, mis ei võta rohkem ruumi ja kuumutab vett. Peale selle, et õhksoojuspump pannakse mõnda ruumi puhuma, on võimalik, et ta pannakse katlamajasse õlikatla asemele ja ta soojendab seal vett. Mina ei ole selle ala spetsialist, aga olen seda oma tarbeks uurinud. Ma tean, et see pump ei võta rohkem ruumi ja ka muinsuskaitsele ei tohiks see olla probleemiks. Tõsi, esmakordne investeering nõuab algkapitali, ma olen sellega nõus. Me oleme arvutanud, et isegi kui riik ei annaks toetust, siis tasuks õlikatla vahetamine näiteks õhksoojuspumba vastu ennast ära umbes viie aastaga. Kui riik toetab 40%, siis võib arvata, et tasuvusaeg on selle võrra lühem. Igal juhul tasub organisatsioonil või inimesel see ära, sest õliküte on väga kallis. On täiesti mõistlik, et riik ei tee nii kallile kütteliigile, mis kasutab importkütust, soodustusi ega aita kaasa sellele, et inimesed eelistaksid seda kallist importkütust, vaid, vastupidi, kasutab järjest rohkem piitsa ja prääniku meetodit, et inimesed läheksid üle palju jätkusuutlikumale, energiasäästlikumale, odavamale ja kohalikul kütusel baseeruvale kütteliigile.

Aivar Kokk.

Hea juhataja! Hea minister! Hakkan kaugemalt peale. Kõigepealt ütlesid sa, et järgmisel aastal hakatakse CO₂ rahast eramajadele viit miljonit eurot jagama. Ma arvan, et see on päris suur bluff, sest CO₂ kvoote ei ole suudetud sel aastal müüa, neid ei suudeta müüa ka järgmisel ega ülejärgmisel aastal. Ma tahaksin näha eelarves seda rida, kus see viis miljonit eurot ikkagi kirjas on. Siin saalis ei ole suutnud küll mitte ükski minister öelda, milline küttekeha hea on. Sa räägid õhksoojuspumbaga maja kütmisest. Täna hommikul sellega kütta ei oleks saanud, sest ka kõige paremad soojuspumbad vajavad sellise ilmaga elektrikütet juurde. Me räägime täna gaasiterminalist ja -trassidest, aga kas me ei võiks rääkida sellest, et gaasikatlamajad on ikkagi kõige tarbijasõbralikumad? Ülejäänud küttevahendid peale päikesepatareide saastavad õhku. Kas selle meetme juures ei tohiks olla seda varianti, et ...

Nüüd võiks olla küsimus, sest aeg on läbi.

... õliküttel olevad katlamajad muuta gaasikateldega katlamajadeks? Kui kuskil on vaja gaasitrasse ehitada, siis võiks anda võimaluse neid meetmeid selleks kasutada.

Aitäh! Siin oli mitu küsimust. Esimene oli vahendite kohta. Nagu ma ütlesin, rahastatakse CO₂ kvoodi müügi tuludest, Euroopa Liidu struktuurivahenditest, aga ka keskkonnatasudest laekuvast rahast. Siin on mitu allikat. 2015. aasta eelarves on selleks 3,2 miljonit eurot ja ülejäänud raha on ära jagatud 2016. ja 2017. aasta peale, nii et kokku tuleb viis miljonit eurot. Me lähtume lihtsalt praktikast, et kõik inimesed kohe esimesel aastal raha ei küsi. Aga ka gaasil kaotatakse ära erandlik aktsiis, nimelt sellest tulenevalt, et ei ole mõistlik riiklikult soodustada importkütuseid ja nende kasutamist. Kui inimesed soovivad neid kasutada, siis see võimalus on, aga riik ei peaks seda eriliselt soodustama. Pigem tuleks ikkagi suunata inimesi järjest rohkem kasutama hakkpuitu ja puidugraanuleid. See on kodumaine toodang, mis on soodsam ja lisaks loob see maapiirkondades töökohti, kui tootjatel on, kuhu oma toodangut müüa. Näiteks avaldas Tallinna Küte mõni kuu tagasi pressiteate, et kui nad lähevad Tallinnas gaasiküttelt üle hakkpuiduga kütmisele, mis neil plaanis on, siis tarbija otsene võit on 20% ehk gaasilt hakkpuidule ülemineku tulemusena on inimeste soojaarved 20% soodsamad. Ei ole mõtet ikkagi riiklike meetmetega toetada, võib öelda, soojamajanduse eilset päeva, milleks on gaas. Gaasi kasutamine ei ole keelatud, aga see ei ole tänapäevane ja homsele päevale mõtlev lahendus. Meil on olemas palju puiduressurssi ja neid võimalusi on teisigi. Aga kui me räägime kaugkütteseadusest, mis on abiks omavalitsustele, kellele kuulub väga palju koole, lasteaedu ja teisi asutusi, siis tuleb öelda, et omavalitsused hakkavad väga suures ulatuses saama riigilt, KIK-ilt, toetust, et oma kalleid ja eilsesse päeva jäänud kaugkütte katlamaju ümber seadistada hakkpuitu kasutavateks katlamajadeks.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Ma olen nõus, et riigil on raha vaja ja riigi häda on kogu aeg suur. Aga Riigikogus ja ka valitsuses tuleks lähtuda siiski seadusloome mõistlikust tavast. Andke mulle andeks, aga selle seaduse nn tünnide tühjaks pumpamise osa tundub, ütleme, mõistlikule ja eluga reaalselt suhestuvale inimesele küll nii absurdne, et nutt tuleb peale. Kuidas on võimalik ühte seadusesse nii suuri rumalusi sisse kirjutada? Ka te kujutate endale ette näiteks 1000-liitrist plastmahutit? Kütusetakso on umbes kaheksatonnine auto. See tuleb kohale ja hakkab selle kütusetünni seest 80 või 100 liitrit kütust välja pumpama. Tema vooliku diameeter on minimaalselt 50 millimeetrit. Seda kütust, mida auto kätte ei saa, hakkab inimene välja võtma ämbrite ja kanistritega läbi selle toru, mis läheb põletisse. Kas te ei leia, et me oleme täiesti segi pööranud? Selliseid seadusi ei tohiks teha. Ma olen nõus, et hakkab kehtima ...

Aeg, aeg, aeg! Küsimus oli ju juba.

Küsimus oli jah.

Suur aitäh! Eks see ole muidugi keeruline. Mingi hetk tuleb see kuupäev paika panna ja sellest hetkest alates peab olema võimalik kohustada inimesi seadust järgima. Aga on tõsi, et ega kontroll ju igasse koju ei jõua. Seega, tähtpäeva määramisel arvestasime lisaks sellele, et inimestel oleks võimalik eesolev kütteperiood vana hinnaga üle elada, ka seda, et inimesed suure tõenäosusega suudaksid erimärgistatud kütuse ära kasutada. Aga kuidas see kõik käiks? Peale 1. maid võib erimärgistatud kütust kasutada, aga tuleb maksta õiget aktsiisi. Kui jääk on alla 100 liitri ja soovitakse seda kütust ise kasutada, siis tuleb aktsiisivahe kinni maksta. Kui seda ei soovita maksta või kütusejääk ületab 100 liitrit ja seda ei soovita ise kasutada, siis tuleb kütus müüjale tagastada. See tuleb alles siis mängu. Kontrollib seda Maksu- ja Tolliamet. Mida veel öelda? Füüsilisel isikul on alternatiivina võimalik juhul, kui pärast 2015. aasta 1. maid on tema valduses kokku alla 100 liitri erimärgistatud kütust, maksta aktsiisi erimärgistatud kütuse ja diislikütuse aktsiisisumma vahe ulatuses. Füüsiline isik on kohustatud mõõtma oma valdusesse jäetava erimärgistatud kütuse kogust nii, et mõõtetulemuste jälgitavus ei pea olema tõendatud, esitama maksuhaldurile aktsiisideklaratsiooni ning maksma aktsiisi ära hiljemalt kuu hiljem, 1. juuniks. Selline see üleminekuperiood on.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rahandusministeeriumi esindaja käis rahanduskomisjonis ja tutvustas loodavat meedet. Ta ütles, et seda meedet saab kasutada siis, kui on ära tehtud hoone soojusaudit ja kontrollitud soojapidavust. Kui soojapidavus on kehv, siis tuleb kõigepealt maja soojustada ja seejärel on võimalik saada küttekolde väljavahetamiseks 15% toetust, maja soojustamiseks pidi olema võimalik saada 40%. Teie vastus oli, et küttekolde väljavahetamiseks on võimalik saada 40% toetust. Kas Rahandusministeeriumi esindaja valetas rahanduskomisjonis ja kui, siis miks?

Ma arvan, et me räägime eri meetmetest. Mis puudutab eramaju, kahepereelamuid, ridaelamuid ja teisi selliseid hooneid, siis siin on täpselt nii, nagu ma rääkisin. Selle meetme me oleme välja töötanud ja vastu võtnud. On täpselt nii, et 40% on maksimumprotsent ja maksimumsumma 4000 eurot, mingit soojusauditit ega midagi sellist vaja ei ole. Võib-olla rääkis Rahandusministeeriumi ametnik korterelamute programmist. Ka mina rääkisin ennist sellest. Korterelamute programmis on ette nähtud 102 miljonit eurot järgmise seitsme aasta jaoks. Põhirõhk on seal korterite soojapidavamaks muutmisel, aga ka sisekliima parandamisel, et ei tehtaks neid vigu, mida vanasti tehti, kui maja soojustati küll ära, aga ruumid jäid umbseks ja ventilatsioon läks nii halvaks, et see oli tervisele ohtlik. Riik ei peaks sellist tegevust soodustama. Nüüd on rohkem tähelepanu pööratud sisekliimale, et ventilatsioon korda saaks. Aga selle meetme raames saab korterelamu või ühistu taotleda ka küttesüsteemi ümberseadistamist. Ma jään praegu vastuse võlgu. Ma tean, et need protsendid ongi erinevad, sõltuvalt tulemusest. Maksimum on 40%, Ida-Virumaal 50%, aga see toetus võib olla ka väiksem. Ma arvan, et ametnik rääkis sellest.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud proua minister! Asi on läinud väga spetsiifiliseks, mängu on tulnud erinevad kütteliigid ja -võimalused. Õhkküttega ei saa kuidagi sooja vett toota, küll saab seda teha õhkvesiküttega. Aga see selleks. See on õige samm, et gaasi pealt minnakse üle hakkpuidule. Tänu KIK-i abile sai ka Põlvas see võimalikuks. Seal hoiti üle 20% küttekulu kokku ja nüüd jääb kogu see raha Eestisse. Mul on kahju, et selle programmiga on nii pikalt venitatud ja seda nii vähe toetatud. See peaks esmane olema, et toetada kütmist hakkpuidu ja puidugraanulitega. Neid on võimalik Eestist saada ja raha jääks Eestisse. Gaasi ja vedelkütuse kasutamist ei peaks kindlasti soodustama. Aga põhiküsimus on selles, et aeg on nii lühike ja inimestel ei ole raha, et katlaid ümber ehitada. Oleks tark aasta võrra seda tähtaega pikendada. Mis te arvate? Inimesed lihtsalt ei suuda seda nii kiiresti ellu viia.

Aitäh! Kui kaua inimene vahendeid kogub? Aasta või kaks, aga võib-olla läheb ka viis aastat, et omaosalus kokku saada. Ma möönan, et omaosalus ei ole sugugi väikene ja on suur tõenäosus, et inimene peab mingiks perioodiks võib-olla isegi lisaressursse hankima. Aga nagu ma ütlesin, tasuvusaeg on jällegi suhteliselt lühike, sest küttearved tulevad palju soodsamad. Ilmselt jääbki vaidlusaluseks küsimuseks, kas see periood peaks olema selline, nagu ta praegu on, või aasta või kaks aastat pikem. Aga teisest küljest, kui me teeme selle asja kiiremini ära, siis me piitsa ja prääniku meetodiga motiveerime inimesi küttesüsteeme rutem ümber seadistama. Praegu on tehtud sellised otsused.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aivar Riisalu, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Tänane arupärimiste päev on olnud erakordselt emotsionaalne, sest arutluse all on olnud teemad, mis inimesi tõepoolest kõnetavad. Mis seal salata, kohati jääb mulje, et päris paljude asjade puhul on hea eesmärgi räpaka elluviimisega – õieti on "räpakas" vale sõna, see on liiga julm, seda ma ei tahaks kasutada –, parem ütleme, et läbimõtlemata elluviimisega ka laps koos pesuveega õue visatud. Selge on see, et riigil on raha vaja, selle vastu keegi ei vaidle. Aktsiisiga maksustatavad kaubad on üks selgemaid mooduseid, kuidas riigile raha koguda.
Me elame põhjamaal ja küttekulud on meie väljaminekutes küllaltki olulisel kohal. Ma olen ise ka ohver olnud. Eesti riik rääkis 1990. aastate lõpus sellest, et elekter on kodumaine kütteliik, kõik võiksid valida elektrikütte. Renoveerisin tollel ajal ühte vana mõisahoonet ja paningi sinna elektrikütte. Kogu ülejäänud elu olen ma pidanud seda kibedalt kahetsema. Aga nii palju raha enam ei ole, et see mõis uuesti renoveerida ja sinna mingi muu küte panna. Tuleks ju üles kiskuda kõik põrandad, vanad ajaloolised põrandad, selleks et panna sinna põrandaküte või mis tahes. Kahjuks ei ole sellel mõisal ka sellist keldrit, et sinna saaks paigaldada pelletikatlamaja. Selleks peaks mõisa juurde ehitama mingi tänapäevase katlamaja. Alati on mõistlik näiteid tuues liikuda isiklikult üldise suunas. Täpselt samamoodi olen ma üks õlikütte ohvreid. Mõni aeg tagasi, umbes 15 aastat tagasi, oli see minule suhteliselt mõistlik kütteviis, sellel lihtsal põhjusel, et ma ise tegelesin kütusemüügiga. Loetelu võiks jätkata. Neid põhjuseid, miks inimesed ühe või teise otsuse teevad, on palju.
Ma võtan kolm minutit lisaaega, sest mul jutt praegu niimoodi jookseb.

Kolm minutit lisaaega, sest jutt jookseb.

Nüüd on seadusandja välja mõelnud, kuidas tõsta ühel konkreetsel ja suhteliselt kitsal sihtgrupil kütte hinda 38%. Et seda leevendada, on riik planeerinud fantastilises koguses igasuguseid meetmeid. Ma küsin, kus on siin majanduslik mõte. Proovime aru saada. Õlikütte osakaal on ju normaalse majandusliku surve tõttu vähenenud niikuinii täiesti katastroofiliselt, heas mõttes, ja inimesed lähevad üle mõistlikumatele kütteviisidele. Miks me peame tegema sellise seaduse, mis esiteks riivab ühiskonna õiglustunnet? Hinnatõus 38%, isegi kui see puudutab ainult mõnda tuhandet subjekti või leibkonda või ühikut, ei ole mõistlik, sest see jätab mulje riigi n-ö tõmblemisest, seda enam, et saadud kasu pannakse tegelikult ringiga niikuinii samasse kohta tagasi.
Ma olen ka sellega nõus, et kui riik näitab üles suuremeelsust ja toetab seda üleminekuprogrammi, siis summa summarum võib öelda, et tegemist on hea asjaga. Aga kui ma loen sellest seadusest jääkide tagastamise metoodikat, siis ausalt öeldes kogu see hea mõte – andke mulle andeks, aga siin ma julgen küll seda öelda – kaob rumaluse sisse ära. Kütus on teatavasti asi, mis kulub ära. Seda minister ka targalt ütles, et loodetavasti 1. maiks kellelgi midagi alles ei ole. Aga kui on, siis öelge mulle, palun, kui selle kütuse eest aktsiisi makstud ei ole, kas inimene hakkab seda kütust jooma, müüma või sellega mingeid muid lollusi tegema? Ei, ta kütab selle ära järgmisel kütteperioodil.
Ma leian, et me näeksime ühiskonna silmis välja palju intelligentsemad, kui me selliseid lollusi seadustesse ei kirjutaks. Kui turul ei ole ühest hetkest alates enam erimärgistatud kütust võtta, sest seda lihtsalt ei ole olemas, see on kadunud, siis järelikult lõpeb see ka nendes kodudes otsa. Nii lihtne see ongi. Kui keegi saavutab ühel või teisel viisil mingisuguse ajutise hinnaedu, sest tal oli kodus mingi jääk, siis las tal olla tema väike võit. Riigi ja kodaniku kahepoolne toimimine ongi väikeste võitude jada, ega midagi teha ei ole. Ma küll ei taha kellegi peale näpuga näidata, aga julgen öelda, et päris sageli võib hakata juhtuma, et kui inimesel, kes töötab suure kalluri peal, jäi õhtul paaki 20 liitrit diislikütust, siis ta laseb selle nagu vanal heal ajal kanistrisse, jookseb koju, valab oma katla paaki ja elab jälle nädala ära. Maksu siis üldse ei tule või on see tulnud kuskilt mujalt.
Oleme ausad, seadusloome peaks olema mõistlik, see peaks olema läbi mõeldud. See ei tohi olla nii kummaline, et paneb praktilise inimese, kes tegelikult peab selle seaduse järgi majandama hakkama, kulme kergitama. Ega ma ilmaasjata ei kirjeldanud heale ministriprouale kütuseauto olemust. Inimene ei ole võimeline kütust sealt kätte saama, see pole võimalik. Nii mõnegi maja ümber võib tekkida keskkonnareostus, sest ämber läheb ümber või torust jookseb kütust maha või mis tahes. Niisuguseid rumalusi ei tohiks teha.
Ma olen, muuseas, nõus sellega, et selle seaduse tagant paistavad üsna selgesti ka pelletitootjate kõrvad. Jätke meelde need järgmised sõnad, mida 1. detsembril 2014. aastal ütleb Riigikogu puldist tagasihoidlik Riigikogu liige Aivar Riisalu. See pelletipropaganda põhjustab seda, et lähiaastatel hakkab kütteks mõeldud pelletite hind tõusma umbes samas tempos, nagu on tõusnud näiteks õli hind – praegu on ajutine langus – või diislikütuse hind. Aga uskuge mind, see tõus tuleb veel kiirem. Seda sellel lihtsal põhjusel, et pelletitootmine on väga energiamahukas ja seda tehakse üsnagi konkreetsetes kohtades. Hakkpuit võib olla mõistlik variant, aga seda on kodus raske kasutada. Pelletid, mida me propageerime, on ühel hetkel õliga sisuliselt peaaegu samas hinnas. Jätke need sõnad meelde. Siis me oleme taas kord oma inimesi petnud. Elektrist me juba ammu loobusime, nüüd loobume õlist, siis loobume ka pelletitest. Mis saab edasi, seda ei tea keegi. Aga igal juhul julgen ma teile öelda, et seadusi küll peab tegema, aga neid tuleb teha targalt. Aitäh!

Aivar Kokk.

Hea juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Neid küsimusi ja vastuseid kuulates lihtsalt tekkis vajadus siia teie ette tulla. Me räägime pidevalt sellest, et kõik, mis väljastpoolt Eestit tuleb, on halb. Ma peaksin siis ütlema, sõbrad, et ärge täna autoga koju sõitke, sest kahjuks Eestist ei ole veel naftat leitud ja meil tuleb bensiini ja diislikütust ikka kuskilt mujalt tuua. Kas see tuleb Venemaalt või kuskilt mujalt, aga kuskilt see tuleb. Me räägime, et ostsime ära üle 50% gaasitrassidest, hakkame ehitama terminale ning püüame Soome ja Eesti gaasitorudega ühendada. Samas kuuleme, et gaas on väga halb. Miks riik siis teeb selliseid investeeringuid? Kelle jaoks ta neid teeb? Üle 30 miljoni euro eest osteti aktsiaid, et saada poole Eestimaa peagaasitrassid enda kätte. Suure hulga miljonite eest plaanitakse Euroopa Liidu vahendite abil hakata Soomet ja Eestit gaasitorudega ühendama. Räägitakse, et ka Leedust peaksid gaasitrassid ilusasti siia jõudma. Ja siis me ütleme ikka, et see on halb. Kas riigil on õigus panna inimestele sellist maksukoormust, nagu ta praegu teeb? Ma arvan, et tegelikult on see, ma julgen seda öelda, kuritahtlik.
Seda, mis on Eesti riigis viimase 20 aasta jooksul juhtunud, kirjeldas siin Aivar Riisalu. 1990. aastate keskpaigas viidi kõik katlamajad elektriküttele üle. Ma olen ise pärit Jõgeva vallast, kus oli palju tsentraalkatlamaju. Inimesed ei jõudnud kütte eest maksta ja igal aastal kasvasid võlad miljonitesse. Me likvideerisime tsentraalkatlamajad, viisime valla rahaga gaasitrassid kortermajade juurde ja inimesed ehitasid majadesse gaasikatlad. Küttekulud vähenesid peaaegu poole võrra. Ma ei kujuta ette, kuidas nüüd hakatakse keset külasid ehitama pelletikatlamaju ja suuri hoidlaid. Kuidas see välja paistaks? Räägitakse hakkpuidust. Unustatakse ära, et alles hiljuti toodeti hakkpuiduga elektrit. Milline oli siis puidu hind? Ühe küttevahendi hind tõusis järsult. Nüüd püüame jälle sama juttu rääkida, et kõige parem on pelletiküte või õhkküte või maaküte. Me teame, et õhkküttega me võime suvel jahutada ja septembris tuba soojendada, aga sellega asi piirdub. Kui me räägime investeeringust maaküttesse, siis need summad on tunduvalt suuremad, kui nõuab ükskõik millise teise katlamaja ehitamine. Igale poole ei ole võimalik kahjuks maakütet rajada, selleks peab olema maad ja see peab olema selline, kuhu annab ka torusid panna, või siis peab olema nii palju raha, et saaks puurida korralikud puuraugud.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Maaküttega me püüame järele teha seda, mida teised teinud on, aga unustame ära, et Rootsis küll köetakse maaküttega suuri linnaosi, aga puuraugud puuritakse seal 500–600 meetri sügavusele ja siis on tõesti efekt olemas. Meil on maaküttetorud pandud meetri sügavusele ja viiendal aastal me näeme, et torude ümber on igikelts. Nüüd ostavad inimesed päikesepaneele, et suvel seda üles sulatada. Need viljad alles tulevad, aga ikkagi me räägime, et midagi on halvasti.
Kuidas on võimalik, et seesama Riigikogu, mille on rahvas valinud, ja seesama valitsus, mille on seesama Riigikogu kinnitanud, tõstab peaaegu üleöö mingi küttevahendi kulusid 38% ehk tõstab 40% aktsiisi? Miks riik otsustab minu eest, millega ma kütan? Mind alati piinab see, kui räägitakse, et gaas on halb ja gaas on kallis. Mina arvan, et kui gaasikatlamajja ei ole osatud õigeid katlaid sisse panna, siis on see küte tõesti kallis. Mina olen investeerinud gaasikatlamajadesse nii oma ettevõtetes, oma piirkonnas kui ka oma kodus. Mitte ükski teine küttevahend ei ole suutnud nendega konkureerida. Las mina ise otsustan, millega ma oma maja kütan. Ärgu riik otsustagu, et ta peab ühe, teise või kolmanda kütuse aktsiisi meeletult tõstma või midagi muud sellist tegema. Kuidas te vaatate silma nendele inimestele, kes järgmise aasta sügisel hakkavad kütma õliga, mille aktsiis on 40% tõusnud? Nüüd räägitakse, et 40%-lise toetusega jõuavad inimesed katlad välja vahetada. 4000 eurot on piir, mis tähendab, et arvestatakse 10 000 euroga. Riigikogu liikmed, jah, saavad seda endale lubada, aga Eestis saavad 75% inimestest vähem palka, kui on Eesti keskmine. Vaevalt nendel inimestel on kodus sukasääres või pangas raha, et seda katlavahetust teha. Selle palga tõttu, mida nad saavad, ei taha ükski pank laenu anda, sest maja tähendab alati kulutusi ja küttekulu on kodukuludest kõige suurem.
Ma julgen öelda IRL-i fraktsiooni nimel, et kui järgmise aasta kevadel peaks IRL võimule tulema, siis see on esimene seadus, mis tagasi võetakse. Eesti riigis ei tohi tekkida sellist kuritegelikku olukorda, et teatud inimestele määratakse nii suur maksukoormus lihtsalt sellepärast, et arvatakse, et nii saadakse riigi tuludesse 13 miljonit eurot. Kuigi, kui me teistpidi mõtleme, kui neid katlaid enam ei ole, kust see tulu siis tuleb? Aitäh!

Riigikogu liikmed ei soovi rohkem sõna võtta. Kas minister soovib? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Kuuenda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Mailis Reps, Siret Kotka, Priit Toobal, Vladimir Velman, Viktor Vassiljev ja Tarmo Tamm. See arupärimine on parvlaevaliikluse kohta. Arupärijate nimel esineb Enn Eesmaa. Palun!

Austatud minister! Head kolleegid! Alustan sellest, et see arupärimine esitati 20. oktoobril. Täna on, jumal tänatud, juba 1. detsember. See on üks neid kohti, kus peab tõdema, et aeg muudab asju kiiremini, kui meie suudame küsimustes ette näha. Kuid kuna majandus- ja taristuminister on arvestanud nende küsimustega, mis meil siin kirjas on, siis ma olen kindel, et ta teeb ka oma vastustes korrektiive. Seepärast loen ma teile ette varem kirjapandu, vähemalt preambuli, mis viib meid tagasi oktoobri keskpaika, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium väljastas info, et ministeeriumi korraldatud parvlaevaühenduse hankel liinil Rohuküla–Heltermaa ja Kuivastu–Virtsu tegid parima pakkumise AS-i Tallinna Sadam tütarfirmad TS Laevad OÜ ja TS Shipping OÜ. Hanke tulemusena pidi järgmise aasta 1. oktoobriks Saaremaa ja Hiiumaa liinidele jõudma neli uut parvlaeva, mõlemale liinile kaks. Paraku kestis selgus ja rahulolu vaid lühikest aega. Rahandusministeerium – nüüd on ametis uus rahandusminister – saatis 15. oktoobri õhtul teie juhitavale ministeeriumile otsuse projekti, milles leiab, et läbirääkimistega hange on õigustühine ning tuleks kehtetuks tunnistada. Rahandusministeerium on seisukohal, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamine riigihangete seaduse § 108 lõike 2 alusel on põhjendatud, kuna hankija on kogu hankemenetluse vältel rikkunud riigihangete seadust, tehes riigihanget väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Rahandusministeerium hindab, et Väinamere Liinid OÜ pakkumus polnud siiski olemuslikult hanketingimustest erinev, mistõttu ei oleks hankekomisjon pidanud seda tingimustele mittevastavaks tunnistama ega läbirääkimistega hanget alustama.
Hea minister, meil oli teile neli küsimust. Nendest olulisim, aga mida sellel paberil ei ole, on see, mis seisus me nüüd oleme ja millised on perspektiivid lähiajaks. Aitäh!

Arupärimisele vastab majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid, kolm vaprat! Ahah, neljas tuleb ka. Aitäh küsimuste eest! Tõsi on see, et igas valdkonnas ei ole niimoodi, et kuu või poolteisega nii palju muutub. Parvlaevaliikluses on aga tõesti muutused toimunud. Vaatame rahulikult küsimused üle ja siis saame rääkida ka hetkeolukorrast.
Esimene küsimus on Rahandusministeeriumi saadetud otsuse projekti kohta. See jätvat mulje, et nad ei olnud parvlaevaühenduse hankesse kaasatud. Te küsite, kas ning mis ulatuses olid hankesse kaasatud Rahandusministeeriumi vastava ala spetsialistid. Vastuseks ütlen, et Rahandusministeeriumiga on majandusministeeriumil olnud hanke tegemise jooksul pidev nii suuline kui ka kirjalik kontakt. Me oleme väga palju meile vahetanud. Muu hulgas on Rahandusministeerium enne avatud hankemenetluse alustamist andnud kooskõlastuse hankedokumentidele ja kvalifitseerimistingimustele. Hiljem on Rahandusministeeriumiga mitmes konkreetses küsimuses konsulteeritud, näiteks on arutatud, kuidas mõista väljendit "riigihanke tingimusi olemuslikult ei muudeta" jne. Kirjalikku konsulteerimist ja kontakte on olnud tõesti väga palju. Tõsi, Rahandusministeeriumi ametnikke hankekomisjonis ei olnud, küll aga oli meil pidev koostöö väljaspool seda.
Teine küsimus: "Üheks vaidluskohaks on Väinamere Liinide pakkumuse mittevastavaks tunnistamine, mis võimaldas alustada läbirääkimistega hanget AS Tallinna Sadamaga. Miks ei vastanud Teie hinnangul Väinamere Liinide pakkumus hanke tingimustele?" Kõigepealt täpsustan, et Rahandusministeerium ei ole kahtluse alla seadnud, kas Väinamere Liinid OÜ pakkumus vastas hanke tingimustele või mitte. See tähendab, et küsimus ei ole olnud selles, kas majandusministeerium oleks pidanud Väinamere Liinid OÜ pakkumuse tingimustele vastavaks tunnistama. Küsimuse all oli see, kas pakkumuse puudused olid sellised, et pakkumus olemuslikult ei vastanud hanke eseme tehnilisele kirjeldusele. Märgin, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul oli Väinamere Liinid OÜ esitatud pakkumuses mitmeid äärmiselt olulisi puudujääke, mis ei võimaldanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ilma riigihangete seadust rikkumata hankelepingut sõlmida. Pakkuja oli jätnud mitmed meie nõutud dokumendid esitamata ning oli esitanud oma tingimusi. See ei ole riigihangete seadusest tulenevalt avatud hankemenetluses lubatud, hankel osaleja ei saa seada oma tingimusi hankel osalemiseks. Riigihanke konkreetsed tingimused on seatud ja pakkumus peab nendele vastama. Lisaks selgitan, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses ei esitatud pakkumuse esitamise kutse mitte ainult Tallinna Sadamale ja selle tütarettevõttele, vaid ka Väinamere Liinid OÜ-le. Seega, avatud hankemenetluse tulemusena ei vastanud Väinamere Liinid OÜ pakkumus hanke tingimustele ja kui anti võimalus pakkumus tingimustega vastavusse viia, ta seda ei teinud, aga hiljem, kui ta osales teisel hankel, oli ta kõik puudused kõrvaldanud. Teisel hankel osaledes Väinamere Liinid OÜ kvalifitseerus ja tema pakkumus tunnistati samuti tingimustele vastavaks nagu Tallinna Sadama tütarettevõtte oma. Ta ei võitnud lihtsalt seetõttu, et tema pakkumus oli palju kallim.
Kolmas küsimus: "Tallinna Sadamale makstav dotatsioonisumma on kokku umbes 60 miljonit väiksem kui konkureeriva pakkumise puhul. Kuigi selline kokkuhoid peaks olema rahandusministrile meelt mööda, jääb mulje, et vägisi üritatakse segadust tekitada ja hange tühistada. Missugune on Teie hinnang olukorrale? Milliseks hindate oma koostööd rahandusministriga?" Jah, tõesti, tänaseks on rahandusminister vahetunud, aga mis mul muud üle jääb kui öelda, et segadust oli tõesti palju, arusaamatut segadust. Seda ma tunnistan. Aga ega mul ei jää muud üle kui uskuda, et see oligi lihtsalt segadus ja samamoodi nagu majandusministeeriumile on ka Rahandusministeeriumile väga oluline riigi raha kokku hoida ja seda eesmärgipäraselt kasutada. See on tähtis kõigile ministeeriumidele. Tahan loota, et Rahandusministeeriumi järelevalve, mis kõnealuse hanke puhul vahepeal aset leidis, oli siiski tavapärane tegevus. Nüüdseks on see järelevalvemenetlus lõpetatud ning Rahandusministeerium on kinnitanud, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on hankemenetluses käitunud korrektselt ja väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse valik oli õiguspärane. Seega on meil lisaks enda arvamusele ka Rahandusministeeriumi spetsialistide hinnang, et hankeliigi valik oli igati korrektne. See hinnang oli meil nagunii juba varem, konsultatsioonide tulemusena, aga nüüd on meil ka Rahandusministeeriumi sõltumatu järelevalve hinnang. Sellelt osakonnalt ei saa ette hinnangut küsida.
Neljas küsimus: "Keskerakond on võtnud eesmärgiks tagada 2017. aastaks tasuta parvlaevasõit hiidlastele ja saarlastele, sest see aitaks kaasa Eesti regionaalsele arengule. Kuidas Te suhtute nimetatud ideesse?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on juba kehtestanud parvlaevaliinidel saareelanikele olulise soodustuse. Te teate, et saareelanikele on nii reisijapilet kui ka sõiduki ülevedu 50% soodsam n-ö tavahinnast. Näiteks, 2013.–2014. aasta andmetel tasusid püsielanikud sõitude eest 1,33 miljonit eurot, ilma käibemaksuta. Selline võiks olla suurusjärk, mille võrra tuleks toetust suurendada, juhul kui see sõit oleks tasuta. Me peame arvestama, et see summa võib suureneda, sest võib juhtuda, et inimesed hakkavad ennast Saare- ja Hiiumaale sisse kirjutama, et soodustust saada, nii nagu on ka Tallinnas juhtunud. Loomulikult, Saare- ja Hiiumaa omavalitsused sellest küll võidaksid, sest tulumaks laekuks siis omavalitsustele, aga me peame arvestama, et vajalik summa võib seetõttu olla palju suurem kui 1,33 miljonit eurot. Kui see summa ei tule otse riigieelarvest, vaid see kaetakse teiste reisijate makstavast piletirahast, siis oleks hinnatõus umbes 20%. Kindlasti peaks see soodustus kehtima hiidlaste ja saarlaste kohta, aga mis saab teiste saarte elanikest, näiteks Vormsil, Kihnus ja Ruhnus elavatest inimestest? Me peame kõiki oma riigi elanikke võrdselt kohtlema. Ka teiste saarte elanikud tuleks võtta luubi alla ja neile samasugune õigus kehtestada. Samuti tekiks sellise soodustuse saamise soov ka teiste transpordiliikide kasutajatel teistes piirkondades. Tekib küsimus, miks see soodustus kehtib ainult parvlaevaliinidel, aga mitte kõigil Elroni liinidel või bussiliinidel üle Eesti. See kõik suurendaks tuntavalt riigieelarveliste vahendite vajadust. Sellega peab arvestama. Mina usun, et on tavapärane praktika, kui teatud osa tasust jääb tarbija kanda. Ma arvan, et see on igati normaalne. Ma toon näite Tallinna lähiümbrusest. Kui Tallinnas maksab inimene Elroni rongis sõitmise eest ühe euro või on see sõit talle tasuta, sest selle maksab Tallinn kinni, juhul kui inimene on Tallinna elanik, siis tegelikult maksab riik sellele peale veel 2,2 eurot. Täpselt samamoodi on parvlaevadega. Ka siis, kui mina, kes ma ei ole saareelanik, Saaremaale või Hiiumaale sõidan ja ostan täispileti, siis maksab riik sellele sõidule ju mitu korda rohkem peale. Eestis on ühistransport tugevalt doteeritud, doteeritakse kõiki bussi-, rongi- ja praamiliine. Lisaks on ühistranspordiseaduse järgi osal inimestel ka üle Eesti tasuta sõidu õigus. Need on eelkooliealised lapsed ja puudega laste, sügava puudega 16-aastaste ja vanemate isikute saatjad ning sügava või raske nägemispuudega isikute saatjad. Lisaks saavad tasuta sõita nägemispuudega isikuid saatvad juhtkoerad. Jah, muidu peab ka koerale pileti ostma. Nii et mingid soodustused on. Aga kui me räägime parvlaevade puhul, et kohalikul elanikul ei peaks enam üldse olema omaosalust, siis me peaksime vaatama kogu Eestit ja ka muid transpordiliike. Lõpuks maksab selle ikka kinni maksumaksja. Kust see riigi raha mujalt tuleb kui maksumaksja rahakotist! Aitäh!

Küsimused ministrile. Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Enne küsimust ütlen, et meie mõtte kohaselt peaks see süsteem katma ka Vormsi, Kihnu ja teised väiksemad saared, me ei pidanud silmas ainult suuri saari. Aga vähemalt hiidlastele, kuid ka paljudele saarlastele tekitab probleeme nende saarte omavaheline ühendus ehk Sõru–Triigi liin. Praegu sõidab praam sellel liinil üle päeva. Kohalikud on õige mitmel korral meelde tuletanud, et kui vähegi võimalik, siis peaks seda ühendust tihendama. Nemad arvavad ja ka meie arvame, et see ühendus peaks olema igapäevane, sest paljud hiidlased käivad Saaremaal tööl ning neil on tööle ja koju saamisega raskusi. See on üks asi, mida oodatakse ja mida Eesti riigil tasuks tõsiselt kaaluda.

Aitäh! Olen teiega nõus. Lisaks peaks sellel liinil sõitva parvlaeva ajakohastama, sest see on vana. See, et see on majandusministeeriumi eelarvetes plaanis, on kindel. Kui ma ei eksi, siis on juba ka hange välja kuulutatud ja vist on isegi hanke võitja selgunud, kes seda laeva ehitama hakkab. Nii et see protsess on juba päris kaugel. Aga jah, olen teiega päri, et see ühendus peaks olema regulaarne, igapäevane. Kui saab valmis uus parvlaev, siis sellised plaanid meil ka on.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud proua minister! Ma olen seda meelt, et on väga hea, kui koalitsioonipartnerid aeg-ajalt vahetuvad. Minu meelest on siin üks hea näide selle kohta, et suudeti korralik konkurents tekitada. Kui see 60 miljonit eurot kokku hoitakse, siis au ja kiitus sotsiaaldemokraatidele. Isegi kui see summa pole 60 miljonit, vaid 30 miljonit eurot, siis ka see on minu arvates väga suur summa. Ma arvan, et valitsuspartnereid võiks aeg-ajalt vahetada, see tuleb Eesti riigile kasuks. Aga minu küsimus on selles, et saareelanikud on pandud ebavõrdsesse olukorda. Kui mina sõidan Põlvast Tallinna, siis ma ei pea midagi lisaks maksma, aga kui saarel elav inimene tuleb Kuressaarest Tallinna, siis ta peab seda tegema. See oleks üks võimalus olukorda võrdseks muuta. Dotatsioonisumma on 1,33 miljonit eurot. Kui see on ka 1,53 miljonit eurot, siis see ei ole küll Eesti riigile üle jõu käiv summa. Saareelanikud võiksid olla vabastatud praamipileti ostmisest. See on minu seisukoht.

Aitäh! Mulle jäi arusaamatuks, kuidas teie tasuta Põlvasse saate. Kui te sõidate bussiga, siis te peate ju ikkagi pileti ostma. (Vahelehüüe.) Ah jaa! Nullhinnaga see ei ole. Teie ettepanek on, et need, kelle kodukoht, piltlikult öeldes, on Põlva või saared, peaksid tasuta sõita saama. Teie peate Põlvasse saamiseks ikkagi maksma, aga see on soodushind, sest seda doteeritakse, nii nagu ka parvlaevaühendust Hiiu- ja Saaremaaga, dotatsioonisumma on seal päris kopsakas. Eks ole erinevaid arvamusi. Mis puudutab kokkuhoidu, siis ma tahan lihtsalt täpsustuseks või tõe huvides öelda, et ega siin ei olegi muud varianti. 60 miljonit eurot on kokkuhoid, see ei ole põlve otsas rehkendatud, vaid selline on hanke tulemus. Kui oleks võitnud Väinamere Liinid OÜ, siis oleks olnud järgmise kümne aasta leping selline, et opereerimistasu on 60 miljonit eurot suurem kui Tallinna Sadama opereerimistasu. Tallinna Sadam ja Väinamere Liinid konkureerisid võrdsetel tingimustel ja mõlemad peavad oma lepinguid täitma. Võib-olla on hea selgitada, mis vahe siin on, millal on kõne all 60 ja millal 30 miljonit eurot. 60 miljonit eurot tuleks kõne alla siis, kui riik maksaks kümme aastat opereerimistasu kas Tallinna Sadamale või Väinamere Liinidele, ühele maksaks ta 60 miljonit eurot vähem. 30 miljonit eurot tuleneb sellest, et kui riik kümnenda aasta lõpus tahaks kasutada õigust parvlaevad välja osta, siis oleks Väinamere Liinide parvlaevade jääkväärtus selle võrra väiksem, et kokku oleks nende aastate jooksul kokkuhoid olnud 30 miljonit, mitte 60 miljonit eurot. Aga kui parvlaevad on riigi äriühingu omandis, siis tekib küsimus, kas neid on üldse mõtet välja osta. See oli pandud kirja selleks, et kaitsta järgmist ministrit, et ta ei oleks kümne aasta pärast samas olukorras.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on kõnesoove? Ei ole. Arupärimine on käsitletud.

Vaba mikrofon on läbi. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 18.40.