Lugupeetud Riigikogu esimees, head rahvasaadikud ja head küsijad! Vastamist alustan ma tõdemusest, et juunis vastu võetud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus või, õigemini, selle seaduse parandused, on ühed head parandused. See, et riigieksamil kaotati lävend ja kooli lõpetamine jäeti kooli otsustada, vähendab survet nii koolidele kui ka õpilastele. Seda survet olid nad ületähtsustatud riigieksamite tõttu pidanud siiamaani tundma.
Pean ütlema, et keegi ei ole nimetanud Eestis pedagooge ümber õpetajateks. Eestis on õpetajad õpetanud peaaegu 700 aastat. Nii nagu nad olid 700 aastat tagasi õpetajad, nii on nad ka nüüd õpetajad. Olles õpetajad, on nad ühtlasi pedagoogid. Pedagoogi mõiste on laiem kui õpetaja mõiste. Seetõttu on sisutühi ja eksitav see väide, et pedagoogid on ümber nimetatud õpetajateks.
Ka õpetajate 35-tunnine üldtööaeg on kehtinud aastaid. Usun, et selline lühendatud tööaeg on mõistlik ning haridussüsteem eesotsas Haridus- ja Teadusministeeriumiga peaks ka edaspidi pingutama selle nimel, et õpetajate tegelik töö selle 35 tunni sisse ära mahuks. Kahetsusväärsel moel on levitatud kuuldusi, nagu tähendaks 35-tunnine üldtööaeg uut kontakttundide normi. On sügavalt kahetsusväärne, et eespool nimetatud, aga ka teiste valeväidete levitamisel on juhtivaks jõuks olnud endine haridus- ja teadusminister. Loodan, et ta leiab võimaluse oma valeväiteid ise ümber lükata ja selleks ei ole vaja kasutada teisi, seaduses ettenähtud võimalusi. (Naer.)
Head kuulajad! Peame tõdema, et laste arvu kahanemine Eesti koolides ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Nii nagu on kirjutanud pikaaegne haridustegelane ning Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler, esimesse klassi minevate laste arv on teada seitse aastat enne seda, kui see sündmus kätte jõuab. Sellepärast on sügavalt kahetsusväärne, et Eestis on praegu kool, kuhu igal hommikul lähevad õpetajad ja teised koolitöötajad, aga juba enam kui kahe kuu vältel ei käi seal koolis mitte ühtegi last. Küll aga kütab maksumaksja selle kooli hoonet ja maksab palka seal töötavatele inimestele. Sellisel moel jätkata ei ole tõepoolest võimalik. Aastal 1997 alustas õppeaastat 224 000 last, sel sügisel aga alla 141 000 lapse ehk 83 000 õpilast vähem. Õpetajate arv meie koolides on aga niisama suur kui enne, mis tähendab, et õpilaste arv õpetaja kohta on vähenenud 18,7-st 11,9-ni. Tunnistagem, et see areng on ka positiivne, sest õpilastele saab osutada rohkem tähelepanu ja õpetamine on personaalsem, mis kõik on põhimõtteliselt hea. Aga kui seda head saab liiga palju, rohkem kui teistes riikides, sh meile eeskujuks olevate põhjanaabrite juures, siis tasub mõelda, kas see on vastutustundlik hariduspoliitika ja kui ei ole, siis mida annaks olukorra parandamiseks ära teha. Eestis õpetab iga õpetaja 11,9, Soome Vabariigis aga 13,5 õpilast. Eestis on klassiruumis keskmiselt 16,7 last, Soomes 20,3. Päris kindlasti on see mõtlemise koht. Kui me lisame siia rahvusvahelised uuringud, milles Eesti on juba aastaid osalenud ja mille järeldused võiksid olla meie hariduspoliitika kujundamise aluseks, siis teame, et õpetaja vääriline töötasu määrab õpilaste õpitulemusi palju suuremal määral kui klassi suurus. Kahetsusväärsel moel ei ole sellest põhimõttest haridussüsteemi kujundamisel viimastel aastatel kinni peetud.
Aga nüüd vastan konkreetsetele küsimustele. "Käesoleval aastal muutus omavalitsustele antav õpetajate palgaraha sihtotstarbeliseks. Seega enam ei tohi riigi poolt õpetajatele ettenähtud rahast maksta palka ka kooli tugispetsialistidele. PGS-i menetlemise käigus aga andsid koalitsioonipoliitikud lubaduse, et edaspidine tugistruktuuride rahastamine toimub osaliselt (2–3%) riigi toel. Praegu aga riigipoolne tugi puudub. Miks riik ei ole toetanud mitte ühtegi kooli tugistruktuuride rahastamist puudutavat muudatust või seaduseelnõu?" Alustan küsimusest, miks riik ei ole toetanud mitte ühtegi kooli tugistruktuuride rahastamist puudutavat muudatust või seaduseelnõu. Head kuulajad! Vabariigi Valitsus on esitanud seaduseelnõu, mille te olete seadusena vastu võtnud ja mille põhjal on esimest korda, ma rõhutan, et esimest korda riigile pandud kohustus toetada tugiteenuste osutamist. Ei haridusminister Mailis Reps ega keegi teine ei ole varasematel aastatel esitanud valitsusliikmena seaduseelnõu, mis oleks pannud riigile kohustuse tugistruktuure toetada. Niisugune muudatus on tehtud esmakordselt. Haridus- ja Teadusministeerium kavatseb seda tegevust eelseisval finantsperioodil rahastada rohkem kui 20 miljoni euroga. Seega ei vasta tõele, et riik niisuguseid ettepanekuid ei ole teinud. Oleme neid teinud. Mina olen siitsamast puldist seda eelnõu kaitsnud ja mul on hea meel, et Riigikogu selle seadusena vastu võttis. Ma aga tean, et te ei pidanud silmas seda, vaid seda, et riik ei ole toetanud kohalikke omavalitsusi tugipersonali rahastamise kohapealt. Seadusandja tahte kohaselt riigil niisugust kohustust ei ole. Vabariigi Valitsus on loodud seaduste täitmiseks, ta ei või omavoliliselt raha kulutada selleks, mida seadusandja ette näinud ei ole. Loodan väga, et ettepandud ja Riigikogus vastuvõetud seadusmuudatus parandab tugipersonali olemasolu koolides, eelkõige nendes piirkondades, kus kehtiv korraldus ei ole taganud ühtlast ligipääsu tugiteenustele.
Vabandust, ma alustasin vastamist teisest küsimusest! Tulen tagasi esimese küsimuse juurde. Vähemasti kirjalikus vormis, kui see jõudis koos teie allkirjadega haridusministeeriumisse, kõlas see niimoodi: "Õpetajate palga alammäärade tõstmiseks on vaja üldhariduses kehtestada uus rahastamismudel. Lisaks tuleb olulisel määral korrigeerida koolivõrku ja õpetajate arvu. Millises mahus plaanib Haridus- ja Teadusministeerium – tuginedes oma analüüsidele – vähendada õpetajate arvu? Õpilaste arv on pea kaks korda vähenenud, kas selline kiire kahanemine peaks toimuma ka õpetajaskonnas?" Esiteks, uus rahastamismudel, mida töötatakse välja ja mis kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega pärast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste vastuvõtmist, ei ole loodud selleks, et tõsta õpetajate palga alammäära. Õpetajate palga alammäär on tõusnud viimastel aastatel ilma rahastamismudeli muutuseta, see tõuseb oluliselt järgmise aasta 1. jaanuarist ja päris kindlasti tõuseb see ka 2015. aasta 1. jaanuarist. Tõsi, eelseisvatel aastatel on oodata õpilaste ja õpetajate suhtarvu muutust. Ma usun, et meie eesmärk jõuda põhjanaabritega samale tasemele nii õpilaste ja õpetajate suhtarvu kui ka klassi täituvuse poolest on vastutustundlik hariduspoliitika. Riigikoolides, mida administreerib Haridus- ja Teadusministeerium, jõuame selleni päris kindlasti eelseisva paari-kolme aasta jooksul. Loodame, et see eesmärk on jõukohane ka kohalikele omavalitsustele ja teistele koolipidajatele. Haridus- ja Teadusministeerium püüab rahastamise paindliku korraldusega selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidata. Tahan juhtida tähelepanu veel ühele asjaolule. Küsija on väitnud, nagu peaks see kahanemine kiire olema. Õpilaste arvu kahanemine on juba ammu toimunud, see võttis aega enam kui 15 aastat. Usun aga tõepoolest, et õpetajate arvu muutumist ei pea me ootama 15 aastat, vaid see sünnib lühema aja jooksul.
Kolmas küsimus: "Praegusel hetkel on selgusetu, mis on tulevase üldhariduse rahastamismudeli korrutise aluseks. Kuna õpetajate tunnikoormus kaotati ja säilitati vaid 35-tunnine üldtööaeg, siis on loogiline, et 35 tundi saab olema ka koefitsiendi aluseks. Palun selgitage, mis saab olema üldhariduse rahastamismudeli korrutise aluseks!" Pean tunnistama, et ma ei saa sellest küsimusest aru. Ma ei mõista, mida on rahastamismudeli korrutise aluse all silmas peetud. Kui head küsijad leiavad võimaluse seda täpsustada, siis olen ma neile selle eest tänulik.
Küll aga tahan paar sõna öelda kavandatava rahastamismudeli kohta laiemalt. Alustan sellest, missugune võiks olla mõistlik koolikorraldus tiheasustusega piirkondades, kus klassi täituvus ei ole mitte laste puuduse, vaid koolikorralduslike otsuste taga. Oleme üksmeelselt leidnud, et gümnaasiumis võiks olla ülemmääraks 32 ja põhikoolis 24 õpilast klassis. Ma ei räägi siin hariduslike erivajadustega laste klassidest, sest seal on täituvusnormid palju väiksemad ja seda kavatsetakse arvestada ka tulevases rahastamises. Nii et tiheasustusega piirkondades, kus lapsi on rohkem, tuleks lähtuda nendest klassi täituvuse normidest, mis annavad põhikoolis õpetaja ja õpilase suhtarvuks 15 ja gümnaasiumis 16,3. Kui iga õpilase kohta rehkendada 1/15 õpetajakohta või igale õpetajale 15 õpilast, siis saame tulenevalt õppekavast rehkendada ka vajaliku õpetaja ametikohtade arvu. Iga õpetaja ametikoha kohta peaks 2014. aastal tulema see palgaraha, millest me oleme rääkinud, ehk 960 eurot. Arusaadavalt ei ole niisugune täituvus võimalik väiksemates linnades ja asulates, rääkimata maakohtadest ja seetõttu tuleb neid koole rahastada palju lahkema käega. Veidi lahkema käega teeme seda ka praegu ehkki seadusandja on tahtnud, et rahastataks ainult pearahapõhiselt. Selleks et rahastamine arvestaks ka regionaalseid iseärasusi ja õppekava nõudeid, oleme kavandanud muudatuse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82. Rahastamine ei hakka lähtuma mitte ainult õpilaste arvust nagu seni, vaid õpilaste arvust ja regionaalsetest iseärasustest, arvestades õppekava nõudeid. See tähendab, et kui klassi täituvuse normi (24 last) on ilmvõimatu täita, sest see on liiga suur, siis rahastatakse kooli ka siis, kui klassis on 21, 18, 15, 12 või 10 õpilast, saartel aga ka siis, kui seal on näiteks ainult 2 õpilast. Kohaliku omavalitsuse rahastamiskoefitsienti suurendatakse nii, et see erineb Tallinna, Tartu ja teiste suurte linnade koefitsiendist poolteist, kaks, kolm või ka kümme korda.
Head kuulajad! Minu arvates oleks pahatahtlik ja vastutustundetu arvata, et Haridus- ja Teadusministeerium, tuginedes nendele uuringutele, mida nii rahvusvaheliselt kui ka meie riigi tasemel on tehtud, kavandaks rahastamisreformi, mis kaotab kodulähedase põhikooli. Kinnitan teile, et kodulähedaste põhikoolide ja eriti väikevaldade rahastamine eelseisval perioodil suhteliselt võttes kasvab. Tänan tähelepanu eest!