Austatud Riigikogu, alustame täiskogu istungiga. Kui kolleegidel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi, palun registreeruda! Austatud Riigikogu, kuna sooviavaldusi ei ole, läheme oma tööga edasi. Austatud kolleegid! Meil on meeldiv kohustus võtta uuelt Riigikogu liikmelt vastu ametivanne. Härra Voog, palun!

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu VIII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Austatud Riigikogu! Kohaloleku kontroll, palun! Kohal on 82 Riigikogu liiget, puudub 19. Tänan! Austatud kolleegid, järgmisena tuleb meil kinnitada Riigikogu II istungjärgu 8. töönädala päevakorra projekt, mis on teile välja jagatud. Millised on ettepanekud, protestid? Jaanus Betlem, palun!

Austatud härra esimees! Kas järelepärimised ja seaduseelnõud antakse üle pärast päevakorra kinnitamist?

Suur tänu, Jaanus Betlem, aeg oli selleks olemas. Aga kui teil on üle anda, siis palun.

Austatud härra esimees, austatud kolleegid! Mul on üle anda arupärimine kaitseminister Andrus Öövelile seoses Kaitseministeeriumi poolt väljakuulutatud konkursiga Tallinnas Sakala 1 hoone renoveerimiseks, mida väidetavalt ei tehtud nõuete kohaselt.

Arupärimine saadetakse kaitseminister Andrus Öövelile seadusega ettenähtud korras. Tänan! Rohkem sooviavaldusi ei ole.

Head kolleegid, alustame siis 8. töönädala päevakorra läbivaatamisega. Juhatuse poolt oleks mul teile üks ettepanek ja see seisneb nimelt selles, et töönädala päevakorra üldnumeratsioonis number 10 all oleva Vabariigi Valitsuse algatatud sihtasutuste seaduse eelnõu teise lugemise jätkamisega võiksime me edasi minna kolmapäeval ja see 10. punkt võiks tulla üldnumeratsioonis number 5 alla ja sellega seoses muutuksid kõik järjekorranumbrid edaspidi. Kas kolleegidel on ettepanekuid päevakorra suhtes, proteste? Ei ole. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 8. töönädala päevakorra projekti kinnitamise. Palun hääletada! Päevakorra kinnitamise poolt on 74 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi. Päevakord on kinnitatud. Tänan!

Austatud Riigikogu, eelmisel töönädalal jäi meil pooleli Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Me jätkame teist lugemist ja ma palun Riigikogu kõnepulti sotsiaalminister Toomas Vilosiuse. Austatud Riigikogu, teil on võimalus esitada härra ministrile kui ettekandjale veel küsimusi.

Austatud juhatus! Head kolleegid! Jätkame sealt, kus me pooleli jäime. Mulle on saabunud kirjalik küsimus Jürgen Ligilt, mis kõlab nii -- § 22 3. lõige legaliseerib mitmenaisepidamise, kas see ongi eesmärk? Ma väidan, et see ei legaliseeri mitmenaisepidamist ja ei ole ka sellist eesmärki. Mina saan eelnõust nii aru, et siin ei saa kohe kuidagi ühes eluruumis mitme naisega korraga abielus olla. Aitäh!

Suur tänu! Kas härra ministrile on laekunud veel kirjalikke küsimusi?

Ei.

Austatud kolleegid! Kas on veel suulisi küsimusi ettekandjale? Kui ei ole, siis tänan veel kord härra ministrit. Kaasettekandeks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Elmar Truu.

Austatud juhatus, head kolleegid! Sotsiaalkomisjonis arutati antud seaduseelnõu 23. oktoobril ja arutelu oli elav. Tahaksin ühtlasi tänada kõiki häid kolleege, kes tegid parandusettepanekuid sellele seaduseelnõule. Kuna minister vastas neljapäeval, kui selle seaduseelnõu arutelu siin Riigikogu saalis algas, väga pikalt kõikidele teie küsimustele, siis ma puudutaksin põgusalt ainult parandusettepanekuid. Parandusettepanekut nr 1, mille oli teinud Mihkel Pärnoja, arvestas komisjon täielikult. Parandusettepanekuid, mida tegid Ülo Peets ja Jaan Pöör, ei arvestatud pärast pikki vaidlusi komisjonis ja mõlemad ettepanekud lükati häältega 6:0 tagasi. Kolleeg Eiki Nestori parandusettepanekut arvestati osaliselt ja kuna seadusesse tuli sisse § 22 uus, 2. lõige, muutub järgnevate lõigete numeratsioon, mida paluksin teil tähele panna. Ka jäi arvestamata Ants Paju ettepanek, sest see parandusettepanek ei puudutanud § 22 ja selle tõttu ei peetud otstarbekaks seda arvestada. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, Elmar Truu! Kolleegid, kas on küsimusi kaasettekandjale? Vambo Kaal, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Teatavasti moodustavad toetusena väljamakstavad summad 1995. aastal vallaeelarvest nendes piirkondades, kus on vaesemad vallad, 1/3 ja isegi enam. Samal ajal maksubaas neil järgmisel aastal selles mahus ei suurene. Kas komisjon on uurinud ja oskab öelda, kui palju on Eestis valdasid, kus täiendavad summad ei kata toetusi ära, ja mis sel juhul saab? Aitäh!

Aitäh, kolleeg Vambo Kaal! Tuleb tunnistada, et komisjon asja sellest vaatekohast küll ei vaadanud ja meilegi teeb muret, et Eestimaal on väga palju valdasid, kes sotsiaalhoolekande toetuse maksmisega võivad raskustesse jääda.

Suur tänu! Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsimus oleks järgmine. Kui eelnõu algataja Vabariigi Valitsuse esindaja sotsiaalministri näol küsimustele vastas, siis ta ise kurtis selle üle, et Sotsiaalministeeriumi ametnikud on veidi ärevil, kas seda seadust saab rakendada ja kas abi jõuab inimesteni, kes vajavad toimetulekutoetust, just sellepärast, et põhiseaduse järgi on puudustkannatavate inimeste abistamine riigi ülesanne, selliseid lepinguid ei ole. Millisele seisukohale komisjon selles küsimuses jäi? Aitäh!

Aitäh, kolleeg Hansen! Komisjonis arutati antud küsimust, kuna oli Jaan Pööri parandusettepanek jätta see täielikult kohalike omavalitsuste otsustada ja praeguses seaduseelnõus 3. lõige, eelmises variandis 2. lõige, täiesti välja jätta. Komisjoni arutelust võtsid osa Sotsiaalministeeriumi esindajad ja kui arutati, kas jätta see 3. lõige praeguses variandis välja, siis nemad kaitsesid seda ja põhjendus oli, et nad ei tee seda mitte sellepärast, et ministeeriumil seda väga vaja oleks, vaid läbirääkimistel kohalike omavalitsuste esindajatega olid nemad palunud, et see 3. lõige jääks sisse, et anda seaduses mingisugune võimalus neil otsustada. Nad arvasid, et nii on siiski parem. See oleks minu vastus. Aitäh!

Kolleeg Ülo Peets, palun! Kolleeg Ülo Peets loobus oma küsimusest. Kui rohkem küsimusi ei ole, siis ma küsiksin juhtivkomisjoni esindajalt, kuidas nimetatud seaduseelnõu edasi menetleda?

Sotsiaalkomisjoni ettepanek on panna nimetatud seaduseelnõu lõpphääletusele.

Suur tänu! Austatud Riigikogu, avan antud päevakorraküsimuses läbirääkimised. Palun avaldada arvamust. Kolleeg Mihkel Pärnoja, palun kõne!

Austatud härra esimees, lugupeetud Riigikogu! Minu jaoks oli mõnevõrra üllatav, pärast seda, mis toimus neljapäeval siin saalis, komisjoni tänane teadaanne, et nad soovivad selle eelnõu panna lõpphääletusele. Probleem, mis kerkis üles seoses toimetulekutoetuste väljamaksmisega, nii nagu see eelnõu ette näeb, valla- ja linnaeelarvetest, ja vastuolu, mis siin on põhiseadusega, vajavad minu arust üsna tõsist läbimõtlemist. Heale tahtele, nii nagu avaldas lootust härra Vilosius, ei saa rajada õigussuhteid üheski riigis ja antud juhul ka selle eelnõu juures ei ole see võimalik. Kui põhiseadus näeb ette, et inimeste toimetuleku eest vastutab riik, siis ühe seaduseparagrahvi muutmisega ei saa seda kuidagimoodi teistpidi pöörata. Ja põhiseadus reguleerib ka kohalike omavalitsuste tegevust, annab neile õiguse seaduse alusel iseseisvalt tegutseda ja iseseisvalt käsutada oma eelarvelisi vahendeid. Kui üksikisiku tulumaksust kui riiklikust maksust laekuvate vahendite ümberjagamise tulemusena 66% laekub kohalikusse eelarvesse, siis nende vahendite kasutamisel on kohalik eelarve iseseisev. Kui asi oleks nii, et riik annab oma funktsioone üle ja siis täiendavalt annab riigieelarvest vahendeid, siis oleks see veel mõistetav. Arusaadav, et sisuliselt on see taotlus, mis selles eelnõus praegu on, täiesti mõistlik ja mõistetav, aga see otsus tuleb väga põhjalikult enne läbi kaaluda. On neid valdu, kus 1995. aastal vallas elavate inimeste toimetulekutoetuste rahaline kogumaht moodustas 1/3 vallaeelarvest. Ja kui nüüd ka üksikisiku tulumaksu vahendite ümberjaotusega vallaeelarve tulude baas natukene kasvab, siis on mõeldamatu, et see kasvab nii palju, et ta katab täielikult toimetulekutoetuste vajadused antud valla piires. See tähendab, et seda küsimust niimoodi ei lahenda. Ja ühe otsuse vastuvõtmine kiirustades võib viia Riigikogu selleni, et me peame pöörduma üsna pea selle otsuse tagasivõtmise juurde või hoopis teistsuguse lahenduse väljapakkumise juurde. Selle tõttu ma palun sotsiaalkomisjonil väga tõsiselt kaaluda selle eelnõu menetluse katkestamist ja põhjalikku läbiarutamist, et me ei teeks seda viga praegu siin saalis. Aitäh!

Suur tänu, Mihkel Pärnoja! Kolleeg Endel Eero, palun!

Austatud juhatus! Lugupeetud kolleegid! Millegipärast me tahame ühe seadusega lahendada teise seaduse valdkonda kuuluvaid küsimusi. Praegu arutusel olev seaduseelnõu tahab muuta sotsiaalhoolekande seaduse üht paragrahvi, mis reguleerib tingimusi, mille järgi tuleks korraldada toimetulekutoetuse maksmist. Samal ajal on selle nädala päevakorras selline seaduseelnõu nagu valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse eelnõu. Need probleemid, mis kerkisid üles seoses vastavusega põhiseadusele, ja ressursiprobleemid on selle seaduse, valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse objekt. Kui meil tekivad probleemid seoses vastavusega põhiseadusele ja muud probleemid, siis need tuleb meil ära lahendada selle eelnõuga. Nii et sotsiaalkomisjon tuleb nähtavasti väikese vaheaja pärast kokku ning me arutame seda küsimust ja ettepanekuid. Kuid ma ei leia siin vastuolu, et seostada sotsiaalhoolekande seaduse konkreetne paragrahv ressursiküsimusega, ressursi eraldamise küsimusega kui sellisega. See on ikka eelarveseaduse kompetentsi või pädevusse kuuluv küsimus. Aitäh!

Suur tänu, Endel Eero! Kolleeg Vambo Kaal, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud kolleegid! Eelkõnelejad eesotsas Mihkel Pärnojaga viitasid juba tulubaasile, mida praegu nende toetuste maksmiseks on vaja, ja ma tahaksin seda veel kord väga tõsiselt rõhutada. Tõesti, see on 14%, mis üksikisiku tulumaksust hakkab kohalikule omavalitsusele rohkem laekuma. Kui me vaatame Eesti arengut erinevate piirkondade kaupa, siis praegu on valitsusel koostatud väga korralikud kaardid, kuhu on märgitud pensionäride osakaal ja tööliste osakaal, ning sealt me võime näha, et meil on väga suured piirkonnad, kus tööhõive on ääretult madal, ja samal ajal on nendes piirkondades just nimelt nende inimeste osakaal suur, kes peaksid saama toimetulekutoetust. See 30%, mis siit läbi käis, on näiteks Rõuge valla kohta, ja see ei ole mitte sugugi Eesti üks raskemaid valdasid. Meil on küllalt palju valdasid, kus see summa võib isegi olla 40%--50% kogu valla eelarvest, ja siin tekib paratamatult küsimus, kust tuleb siis see raha, kui me seadusega näeme ette, et toimetulekutoetused tuleb välja maksta, aga vallal seda raha ei ole. Võib öelda, et see seadus on järjekordselt üks nendest, mis absoluutselt ei arvesta Eesti regionaalpoliitilist olukorda. Tundub üldse, et regionaalpoliitika on praegusele valitsusele ja koalitsioonile saanud probleemiks, millest vaadatakse mööda, heal juhul sellest räägitakse, aga kuskil seda ei arvestata, ei riigieelarves ega ka muudes seadustes. Ma teen igal juhul ettepaneku täna selle seaduseelnõu lugemine katkestada ja ma tahaksin väga loota, et teie, kolleegid, mind tõesti ka siin toetate, sest ma tahan rõhutada seda momenti, et kui me peaksime taolise seaduse tõesti vastu võtma, siis juhtub täpselt samamoodi nagu aktsiisimaksu seadusega, mille me võtsime vastu ja siis suure hädaga hakati otsima täiendavaid vahendeid, täiendavaid variante, kuidas probleemi lahendada. Ma võin kindlalt öelda, et väga paljudele Eesti piirkondadele ei suuda teist mitte keegi selgeks teha, kuidas see probleem lahendada ja miks Riigikogu võtab vastu taolisi seadusi. Aitäh!

Suur tänu, Vambo Kaal! Kolleeg Eiki Nestor, palun!

Austatud härra esimees, austatud Riigikogu! Me oleme väga tõsise probleemi ees, kuidas ühtpidi põhiseaduse sätteid ja teistpidi ilmselt loogilist ettepanekut viia toimetulekutoetuse määramine omavalitsuste tasandile omavahel kooskõlla viia. Selles suhtes on ju loogiline, et mida lähemal inimesele see otsus vastu võetakse ja mida lähemal on rahakott, millest seda raha makstakse, seda õigem see otsus tuleb. Kas või selle nimel, et kuritarvitusi vältida. Aga teisest küljest on meil ka põhiseaduse sätted, millele kõigele vaatamata peab vastama nii valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadus kui ka sotsiaalhoolekande seaduse § 22 muutmise seadus. Nii et kui ükskõik kumb neist põhiseadusele ei vasta, peaks see jääma välja kuulutamata ja seega ka kehtestamata. Praegu on tõesti eelnõus üks koht, mis seda ärevust veelgi suurendab. See on 4. lõige, mis ütleb, et toimetulekutoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras valla- või linnaeelarves selleks ettenähtud vahenditest. Kui siin seaduses nii kirjutada ja neid vahendeid ette ei nähta, siis tekib tõesti küsimus, kas nad ikka maksavad. Ja kui tekib küsimus, kas nad ikka maksavad, siis me peaksime selle enne ära lahendama, kui me selle eelnõu siin seaduseks teeme. Praegu kehtib valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadus. Selle alusel oleks kõige kasutatavam § 2 punkt 5, mis ütleb nii, et riigieelarvest eraldatakse rahalisi vahendeid valla- ja linnaeelarvesse seadusega vallale ja linnale pandud riiklike kohustustega seotud kulutuste finantseerimiseks. See punkt käib tegelikult näiteks sellise seaduse kohta, nagu on eriolukorra seadus, kus tõesti seadusega pannakse valdadele ja linnadele kohustusi riigi poolt ja selle alusel tuleks neid ka kompenseerida. Käesoleval nädalal esimesele lugemisele tulev eelnõu räägib ka riigieelarvest rahaliste vahendite eraldamisest kohalike omavalitsusüksuste eelarvesse ja seda neljal juhul. Kõigepealt kohalike omavalitsusüksuste eelarvetulu täiendamiseks. Teiseks, toetustena kohalike omavalitsusüksuste investeeringuteks. Kolmandaks, sihtotstarbeliseks dotatsiooniks ja neljandaks, tulude vähenemise või kulude suurenemise hüvitamiseks. Juhul kui eelnõu vastab põhiseadusele, vastab nendest neljast punktist sellele punkt 1. See on kohalike omavalitsusüksuste eelarvete tulu täiendamiseks ehk teiste sõnadega, kui omavalitsusüksusel seda tulu ei ole nii palju, et see võimaldaks tal neid toetusi maksta, siis peaks riigieelarvest selle seaduse alusel makstavad täiendusrahad võimaldama seda teha. Nii et ma soovitan komisjonil täna veel korraks aeg maha võtta ja arutada seda, kuivõrd põhiseadusele vastav on meil nii tulumaksu jaotuse muutmine kui valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadus ja ka sotsiaalhoolekande seaduse § 22 muutmise seadus. Sest vast kõige traagilisem lõpptagajärg oleks Riigikogule see, kui kuskil üks linn või vald jätaks toimetulekutoetuse määramata, öeldes, et see on põhiseadusvastane. Tänan!

Suur tänu, Eiki Nestor! Austatud Riigikogu, kas võin teha ettepaneku lõpetada läbirääkimised antud päevakorraküsimuses pärast Liia Hänni kõnet? Austatud Riigikogu! Teen ettepaneku lõpetada läbirääkimised päevakorraküsimuses pärast Liia Hänni kõnet. Palun hääletada! Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 47 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 3. Läbirääkimised lõpetatakse pärast kolleeg Liia Hänni kõnet. Kolleeg Vootele Hansen, palun kõne!

Austatud esimees, auväärt Riigikogu! Kõigepealt ma ütleksin, et ka minule meeldib väga, kui abiandja ja abivajaja on üksteisele võimalikult lähedal. Niisuguse hea printsiibi elluviimisel peame vaatama, et tegelik abisaamine oleks tagatud, et heade kavatsuste elluviimine ei lõpeks mitte mingi pahandusega, mille üle me kõik kurdame. Meie põhiseaduse § 28 teatab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile puuduse korral. Ja tagapool põhiseaduse paragrahv teatab, et kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel -- ütleme, et antud juhul ongi seadus -- või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Ma arvan, et kokkulepe oleks parem viis, aga ma saan aru, et 259 omavalitsusega läbirääkimiste pidamine ja kokkulepete sõlmimine võtab aega. Kohalike Omavalitsuste Liit siiski ei esinda iga valda tervikuna. Kuigi omavalitsuste liit võib olla nende koostöötahte väljendaja, on nad siiski kõik omaette isikud. Ja seaduse alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Nüüd saame sellest eelnõust teada, et Vabariigi Valitsus ütleb, kellel on õigus saada toimetulekutoetust, ja ühtlasi kehtestab ka toimetulekupiiri, mille alusel seda antakse. Veel saame teada, et toimetulekutoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras valla- või linnaeelarves selleks ettenähtud vahenditest. Ma usun, et enne kui me hakkame seadustama mingeid kulutusi, me peaksime seadustama nende kulutuste allikad. Ma usun, et see, et me ütleme, et meil on kavatsus -- alles kavatsus -- tõsta omavalitsuse kätte jäävat tulumaksuvaba miinimumi, ei ole piisav ja veenev. Ka see ei ole veel veenev, kui me ütleme, et meil on kavatsus riigieelarvest mingi raha eraldada. Need seadused ei ole mitte vastu võetud. Peale selle ma arvan, et seal, kus tulumaks on väike, on neid abivajajaid ehk rohkem ja vastupidi, seetõttu peaks siin hoopis pöördvõrdeliselt lähenema sellele teemale. Ja ka need eelarvete vahekordade seadused on alles eelnõude tasandil, seetõttu ma arvan, et enne nende seaduste vastuvõtmist ei ole meil võimalik seda seadust vastu võtta. Seetõttu on katkestamine minu arvates ainukene hea lahendus. Aitäh!

Tänan, Vootele Hansen! Kolleeg Liia Hänni, palun!

Austatud juhatus! Lugupeetud kolleegid! Paljudes riikides algavad seadused viitega põhiseaduse paragrahvile, mille alusel seadus on vastu võetud. Ilmselt oleks ka Eestis seaduste ja põhiseaduse vastavusse viimisel olukord parem, kui meil oleks samasugune traditsioon. Aga kahjuks seda praegu veel ei ole. Seetõttu võib juhtuda, et me põrkame kokku sellise probleemiga, millega me praegu olemegi kohtunud -- seadus ei ole kooskõlas ei põhiseaduse teksti ega ka põhiseaduse vaimuga. Praegu on põhiseadusega pandud riigile kohustus aidata abivajajaid ja see ei ole sugugi põhiseaduse viga, nagu mõni pahatahtlik kriitik võiks väita, vaid tuleneb põhiseaduse üldisest loogikast. Nimelt, põhiseaduses on paragrahv, mis räägib inimeste võrdsusest seaduse ees ja sellest, et kedagi ei tohi diskrimineerida. Sellises olukorras, nagu meie vallad praegu on, kus sissetulekute tase on väga erinev, ei saa nad tagada, et kõik inimesed saaksid abi puuduse korral. Seetõttu on vajalik, et riik oma eelarve kaudu looks seadusega garantii, et kõik abivajajad saaksid abi riigi poolt kehtestatud ulatuses ja põhimõtetel. Selline põhiseaduse loogika on täiesti mõistetav ja aktsepteeritav. Kui üks kohustus on põhiseadusega pandud riigile, siis me ei saa seadustega seda delegeerida kohalikule omavalitsusele. Järelikult me peame lähtuma sellest, et riigieelarves oleks sotsiaalabi jaoks raha olemas. Küll aga saab seaduse alusel panna riikliku kohustuse täitmise vallale, andes samal ajal vallale ka täiendava raha. See ei ole kindlasti lihtsalt vallaeelarve täiendus, vaid sihtotstarbeline raha selleks, et vald saaks riigi kohustusi täita. Minu arvates algab segadus sellest, et me ei ole mõistnud, missugune peaks olema riigieelarve ja vallaeelarve vahekord. Kuna põhiseadus ütleb, et vallal on iseseisev eelarve, siis minu arvates tuleb seda mõista nii, et iseseisva eelarve piires otsustab raha kasutamise vallavolikogu. Riigi kohustuste katmiseks vajaminevad rahad peaksid laekuma mitte vallaeelarvesse, vaid sihtotstarbeliselt vallaeelarve lisaks. Segadus algab kohalike omavalitsuste eelarvete ja riigieelarve vahekorra seadusest ja sellel on ka oma ajaloolised juured. Tihtipeale ei ole omavalitsust mõeldud mitte kui iseseisvat üksust, vaid kui riigi käepikendust kohapeal. Tõepoolest, Eesti esimese põhiseaduse järgi teostuski riigivõim ka kohalike omavalitsuste kaudu, kuid nüüd, vastavalt Euroopa demokraatia arengule, loetakse omavalitsust riigivõimust sõltumatuks ja sellest põhimõttest lähtub ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Praegu on ainukene võimalus aeg maha võtta ja rääkida selgeks nii riigieelarve ja kohalike omavalitsuste eelarvete vahekord kui ka vastavalt sellele sotsiaalhoolekande seaduse põhimõtted. Ma toetan ettepanekut, mille ütles välja härra Eero, katkestada praegu seaduseelnõu lugemine ja teha vajalik vigade parandus, et hiljem ei tuleks juba palju raskemates oludes sedasama ette võtta. Tänan!

Suur tänu, Liia Hänni! Austatud Riigikogu, läbirääkimised antud päevakorrapunktis on lõpetatud. Lõppsõnavõimalus. Ettekandja, kaasettekandja, fraktsioonide esindajad? Ei ole soovi. Sellisel juhul, lugupeetud kolleegid, alustame laekunud muudatusettepanekute läbivaatamist ja ma palun kõnepulti kolleeg Elmar Truu. Üldse on laekunud seitse muudatusettepanekut. Austatud kolleegid, palun võtke enda ette muudatusettepanekute tabel. Esimene muudatusettepanek, autor kolleeg Mihkel Pärnoja, on juhtivkomisjoni poolt täielikult arvestatud. Teine muudatusettepanek, autor Ülo Peets, komisjon on jätnud selle arvestamata. Keegi hääletamist ei nõua. Kolleeg Raoul Üksvärav.

Palun enne kolmanda muudatusettepaneku hääletamist viieminutilist vaheaega.

Aitäh, me jõuame alles kolmanda muudatusettepanekuni. Kolmas muudatusettepanek, autor kolleeg Jaan Pöör, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Kolleeg Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra esimees! Ma palun hääletada. Kommentaar on see, et praegu käib kolmas parandusettepanek käesoleva teksti 3. lõike kohta, kuna üks lõige on vahele tulnud, ja siin küsimused näitasid, et see on väga segane punkt. See toob ainult segadust kaasa, kuna kõik on öeldud ära ka järgmises lõigus. Aitäh!

Tänan! Palun, kas kuulame ära ka komisjoni kommentaari?

Komisjon ei kommenteeri.

Tänan! Sellisel juhul vaheaeg 5 minutit, kuna on laekunud Pensionäride ja Perede Liidu ettepanek. V a h e a e g

Austatud Riigikogu, vaheaeg on lõppenud. Kolleeg Elmar Truu, palun Riigikogu kõnepulti! Kas kolleeg Raoul Üksvärav soovib veel midagi kommenteerida? Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku. Palun hääletada! Kolmanda muudatusettepaneku poolt on 32 Riigikogu liiget, vastu on 34, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Neljas muudatusettepanek, autor Eiki Nestor, juhtivkomisjon on seda arvestanud osaliselt. Probleeme ei ole. Viies muudatusettepanek on täielikult arvestatud. Kuues muudatusettepanek, autor Ants Paju, komisjon on jätnud selle arvestamata. Keegi hääletamist ei nõua? Ja viimane, seitsmes muudatusettepanek on täielikult arvestatud. Austatud Riigikogu! Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia nimetatud seaduseelnõu lõpphääletusele, samaaegselt on aga laekunud Mõõdukate fraktsiooni poolt ettepanek katkestada selle teine lugemine pärast muudatusettepanekute läbihääletamist. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Mõõdukate fraktsiooni ettepaneku katkestada seaduseelnõu arutelu. Palun hääletada! Katkestamisettepaneku poolt on 34 Riigikogu liiget, vastu on 37, erapooletuid 1. Katkestamisettepanek ei leidnud toetust. Tänan! Austatud Riigikogu! Alustame lõpphääletust. Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22 muutmise seaduse vastuvõtmise. Palun hääletada! Seaduse vastuvõtmise poolt on 45 Riigikogu liiget, vastu on 4, erapooletuid on 14. Seadus on vastu võetud. Tänan! Austatud Riigikogu! Sellega on meie päevakord ammendatud. Suur tänu!Istungi lõpp kell 11.48.Kell 17.00

Tere õhtust, austatud Riigikogu! Alustame infotunniga. Palun, kohaloleku kontroll! Kohal on 44 Riigikogu liiget, puudub 57. Austatud kolleegid, vastavalt teile jaotatud kavale kuulame täna ära vastused kuuele arupärimisele. Esimesena palun Riigikogu kõnepulti peaminister Tiit Vähi, et vastata Riigikogu liikme Vambo Kaalu arupärimisele tulumaksuvaba perioodi kohta. Palun, härra peaminister!

Austatud härra Vambo Kaal! Teie küsimus puudutab tulumaksuseaduse täiendamist §-ga 25. Te küsite, miks ei ole teie juhitud valitsus, see tähendab, minu juhitud valitsus välja töötanud vastavat korda, mida näeb ette tulumaksuseaduse § 25, ja millal kavatseb Vabariigi Valitsus nimetatud korra kehtestada. Kõigepealt, vastavalt sisseviidud parandusele 4. maist 1995, kõlab § 25 tulumaksuseaduses järgmiselt: "Tulumaksuvabast perioodist maksustamisele ülemineku erisused vara arvestamisel ja bilansi esitamisel kehtestab Vabariigi Valitsus." Pärast nimetatud seaduseparanduse vastuvõtmist käsitlesid Vabariigi Valitsus ja eriti tema Rahandusministeerium kahtlemata seda muudatust ja Vabariigi Valitsusel on järgmine selgitus. Kõigepealt, kuni 1994. aasta 1. jaanuarini ei olnud füüsilised isikud kohustuslikud pidama arvestust varade üle, samuti tulude ja kulude üle. Seoses sellega, et alates 1. jaanuarist 1994 muudeti maksuseadust ja mindi üle tulumaksu kohustusele, laienes ka kõikidele füüsilistele isikutele arvestuse kohustus. Kusjuures Vabariigi Valitsus, st Rahandusministeerium määras tollal, 30. mail 1994, varade hindamise erisuse füüsiliste isikute jaoks ja see on vastu võetud Rahandusministeeriumi määrusega 30. maist 1994, mis kehtestab tulumaksuseaduse rakendamise juhise. Selle punkt 8 2. alalõik näeb ette, et ettevõtlusega tegelevad füüsilised isikud, sealhulgas talunikud, omavad õigust põhivarade ümberhindamiseks, ja on määratud ka see, kuidas ümberhindamist võib teostada. Me oleme arvamusel, et käesoleval ajal ei ole tarvis kehtestada täiendavaid erisusi peale selle, mis on kehtestatud 30. mail 1994 tulumaksuseaduse rakendamise juhisega. Samas me oleme arvamusel, et see käesoleva aasta mais lisatud § 25 on otstarbekohane, aga antud momendil ei ole täiendavaid erisusi vaja. Võib-olla muutub tulevikus kas raamatupidamise seadus või tulumaksuseadus, siis kahtlemata on selle § 25 alusel ette nähtud võimalus vastavate erisuste sisseviimiseks Vabariigi Valitsuse poolt. Ma arvan, härra Vambo Kaal, et teie küsimus ei olnud mitte niivõrd tulumaksuseaduse ja raamatupidamise nüansside kohta, kuivõrd selle kohta, kas valitsus täidab seadust või ei täida. Ma tahan öelda, et valitsus täidab seadust, aga antud momendil ei ole me kavatsenud täiendavaid erisusi sisse viia ja seoses sellega ei ole neid ka sisse viidud.

Suur tänu, härra peaminister! Ma vabandan, et arupärijat ei ole saalis ja sellega jäävad ära ka küsimused härra peaministrile. Veel kord suur tänu!

Suur tänu! Mulle on ka teine küsimus.

Jah, härra peaminister, palun.

See küsimus on Riigikogu liikmelt, vene fraktsiooni esimehelt Sergei Ivanovilt ja puudutab Paldiski linna elamufondi seisundit. On väidetud, et tunduvalt on halvenenud Paldiski linna elamufondi seisund, selle kütmine ja varustamine sooja veega. Paldiskis on lahendamata paljud majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid, kuna on määratlemata Paldiski linna staatus ja kujundamata omavalitsus. Mida kavatseb valitsus ette võtta kujunenud olukorra lahendamiseks, millal lahendatakse linna staatuse küsimus ja viiakse läbi kohalikud valimised? Ma tahaksin öelda, et Paldiskiga on meil tõesti olnud olukord natukene halvem kui teiste Eesti linnadega seoses tuumaobjekti paiknemisega Paldiskis ja seoses sellega, et Vene spetsialistid jäid sinna veel tükk maad kauemaks kui teistesse kohtadesse. Põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti riigi mõju Paldiskis ei olnud nii kiire kui teistes Eesti Vabariigi linnades ja alevikes ja seoses sellega on Paldiskis ka need muutused toimunud natukene aeglasemalt. Muidugi on meeldiv öelda, et koheselt pärast Vene vägede väljaviimist ja samuti ka tuumaobjektide Vene spetsialistide lahkumist ning elamufondi ja kõikide objektide üleandmist Eesti riigile ja tema munitsipaalvõimudele on olukord hakanud oluliselt paranema. Kõigepealt, ülevõtmise momendil, veel mõni kuu tagasi, sisuliselt katlamajad ei töötanud, soojatrassid põhimõtteliselt ei töötanud ja momendil on väga lühikese aja jooksul totaalselt remonditud kogu soojavarustussüsteem. Katlamaja, masuudikatel on tööle pandud. Kohe-kohe, juba selle aasta lõpuks peaks NUTEK-i laenuga saama paigaldatud ka teine katel, mis võimaldab lisaks õliküttele kasutada ka puithaket. Praegu meenutab Paldiski linn tõesti mõneti sõjavälja, sest kõik trassid on üles kaevatud. Aga ma tahaksin öelda, et juba praegu on 70% trassidest remonditud ja kinni aetud ja korrastatud ja umbes 30% trassidest on praegu korrastamisel. Ma rääkisin sellest härra Möldriga veel täna ja põhimõtteliselt enamus kõikidest nendest remonditöödest, taastamistöödest, mis jäid Eesti Vabariigile teha pärast Vene vägede ja Vene tuumaspetsialistide lahkumist, saab tehtud juba käesoleva aasta jooksul. See, mis Eesti Vabariigi n-ö võimu all on seal tehtud, on tõesti pigem ime kui liiga aeglane töö, sest olukord, milles alustati, oli väga halb. Mis puudutab kohalikku omavalitsust ja elanikkonda, siis ma tahaksin öelda, et üle ei antud majade jooniseid ega tehnilisi andmeid ning isegi elanikkonna registriga oli suuri probleeme. Praegu on ka register üldiselt taastatud ja kui mõned aastad tagasi Paldiski linnas elas umbes 10 000 inimest, siis praegu on registris 3000 inimest, kusjuures väga positiivsena ma tahaksin märkida Eesti kodanike ja eesti keelt kõnelevate inimeste osatähtsuse tõusu. See on tõusnud praegu mitmekordseks. Paldiski linna infrastruktuuri remondist, parandamisest ma juba rääkisin. Paldiski linnas on inimestele tarvis anda tööd ja Paldiski linna tulevik sõltub sellest, mida Paldiskis hakatakse tegema, mida inimesed seal teha saavad. Seoses sellega on praegu võrdlemisi suur ettevõtmine Paldiski sadama kui tsiviilsadama ekspluatatsiooni võtmine ja sadama töömahtude suurendamine. Samas pean ma väga tähtsaks ka seda, et kaitsejõudude juhatus on otsustanud Paldiskisse ehitada välja kaitsevägede õppekeskuse ja juba järgmisel aastal on sellele õppekeskusele eraldatud eelarveprojekti järgi 17 miljonit krooni. Nii et kokku need ettevõtmised peaksid oluliselt lahendama linna probleemid ja andma linnaelanikele tööd. Ma usun, et üsna varsti, kui me suudame need plaanid ellu viia, muutub Paldiski linn tõeliseks toredaks mereäärseks Eesti linnaks. Nüüd edasi. Millal viiakse läbi kohaliku omavalitsuse valimised? Me oleme arvamusel, nagu ma teile ütlesin, et paar-kolm aastat tagasi oli seal 10 000 inimest ja Eesti kodanikud praktiliselt puudusid või oli neid väga vähe. Nüüd on olukord oluliselt muutunud, inimeste arv on muutunud, neid on seal 3000, kusjuures need inimesed, kes seal elavad, on arvestanud, et nad jäävad siia elama Eesti Vabariigi vajadustest ja võimalustest tulenevalt, nad ei ole mitte seotud Paldiski sõjaväeosa ja tuumakeskusega. Kahtlemata tuleb kogu registriarvestus korda viia. Mina isiklikult ei näe kohalike valimiste läbiviimise võimalust enne korralisi kohalikke valimisi järgmise aasta lõpus, aga ka selleks tuleb teha päris palju tööd.

Suur tänu, härra peaminister! Kas arupärijal on küsimusi? Sergei Ivanov.

Suur tänu, härra peaminister! Üldiselt ma olen teie vastusega järelepärimisele rahul. Ma tahtsin küsida järgmist. Riigikogu määratles 1994. aastal Paldiski linna õigusliku staatuse Keila linnaosana, sest Paldiskis ei olnud siis linna juhtimiseks piisavalt Eesti kodanikke. Riigikogu eeldas, et Paldiski küsimused tulevad Keila Linnavalitsuses ja -volikogus arutusele Paldiski võimude eelnõu põhjal. Ma ei saa siiski päriselt aru -- kuigi asi hakkas seal liikuma --, kes praegu konkreetselt vastutab, kas Paldiskis asuv halduskogu või Keila Linnavalitsus ja halduskogu?

Kahtlemata on Paldiski linnal praegu natukene erinev staatus ja põhimõtteliselt olen ma rääkinud nii Keila Linnavolikogu inimestega kui ka Paldiski linnaosa vanema härra Möldriga sellest küsimusest ja tegelikult on nii, et juriidiliselt põhimõtteliselt Keila Linnavolikogu on pädev võtma vastu otsuseid ka Paldiski linnaosa suhtes. Tegelikult arvestab Keila Linnavolikogu väga palju just kõiki neid ettepanekuid, mida teeb Paldiski linna halduskogu. Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et selle kohaliku halduskogu ettepanekuid, otsustamisi Keila Linnavolikogu siiski arvestab.

Suur tänu! Arupärijal on teine küsimus. Palun!

Ma saan aru, et te põhimõtteliselt toetate seda, et Paldiskis tuleb omavalitsus ja tulevad valimised, korralised valimised nagu kogu Eestis järgmisel sügisel. Kas te ei näe võimalust, et seal toimuvad valimised varem, kas linna kogu struktuur ja võimuorganid ei ole selleks veel valmis?

Kõigepealt ma tahaksin öelda veel kord, et teie küsimuse esimene pool oli selline, et Paldiski linnas on asjad väga halvad, ja mul on väga hea meel, et selle lühikese aja jooksul olen ma suutnud teid ümber veenda, ja te olete öelnud, et Paldiski linn on juba praegu toredasti edasi arenenud ja seal võiks läbi viia erakorralised valimised juba enne kohalike omavalitsuste korralisi valimisi. Ma olen siiski arvamusel, et praegu on jäänud kohalike omavalitsuste korraliste valimisteni umbes aasta aega ja antud momendil ei ole võib-olla otstarbekas hakata korraldama Paldiski linna jaoks erakorralisi valimisi. See on küll võimalik, aga ma arvan, et see ei ole otstarbekas. Teiseks, arenguprotsessid ja selle linna ülevõtmise protsessid tegelikult jätkuvad. Ma tahan veel kord öelda, et viimase paari-kolme aasta jooksul on linna elanikkond muutunud mitmeid kordi, 3-4 korda, ja kahtlemata sellises nii-öelda väga muutuvas olukorras ei olnud paremat lahendust kui siduda linna asjaajamine Keila linnaga. Praegu on Paldiskis umbes 500 kodanikku. Peale selle on minule teadaolevatel andmetel umbes 1000 inimest praegu taotlenud elamisluba ja kohalikud võimuorganid menetlevad neid elamislubasid. Võib oletada ka kodakondsete arvu mõõdukat kasvu seoses infrastruktuuri arengu ja uute õigusaktide rakendamisega. Seoses sellega ma arvan tõesti, et arvatavasti järgmise aasta korralisteks valimisteks oleme selle linna suutnud nii-öelda kohaliku omavalitsuse põhimõtetele vastavaks muuta, st et linna majad on uuesti elu täis saamas, linna kodanikkond on registreeritud, registreid peetakse, munitsipaalsüsteemid toetavad ja kahtlemata sel ajal on õige viia läbi valimised.

Suur tänu! Arupärijal on õigus ka kolmas küsimus esitada. Ei soovi. Suur tänu, härra peaminister, sellega on esimesele ja teisele arupärimisele vastatud.

Suur aitäh!

Järgmisena palun Riigikogu kõnepulti siseminister Märt Raski, selleks et vastata Riigikogu liikme Sergei Ivanovi arupärimisele elamislubade taotlemise kohta. Palun, härra siseminister!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikogu liige härra Ivanov soovib saada vastust järgmistele küsimustele. Kuidas korraldatakse elamisloa taotluse vastuvõtmist Eesti Vabariigi elanikelt, kes ei esitanud vastavat taotlust enne 1995. aasta 12. juulit, ja millal alustatakse nimetatud taotluste vastuvõtmist? Missugused sellekohased valitsuse aktid on ette valmistatud ja millal need avaldatakse? Kuna mõlemad küsimused käsitlevad ühte ja väga tõsist probleemi, siis ma püüaksin anda nendele mõlemale vastuse, lähtudes just sellest, mida on valitsusasutustes ette valmistatud ja millal peaksid need ettevalmistatud aktid regulatiivse jõu omandama. Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on ette valmistanud Vabariigi Valitsusele esitamiseks määruse eelnõu, millega reguleeritakse enne 1990. aasta 1. juulit Eestisse asunud ja siin jätkuvalt viibivate välismaalaste, kes ei esitanud elamis- ja töölubade taotlusi 12. juuliks 1995, elamis- ja töölubade vastuvõtmise ja registreerimise täiendav kord. Elamis- ja töölubade vastuvõtmist alustatakse ülalnimetatud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestataval ajal või Vabariigi Valitsuse määruse jõustumisel. Välismaalaste seaduse § 9 3. lõige, § 12 5. lõige ja § 21 1. ja 9. lõige sätestavad Vabariigi Valitsuse õiguse reguleerida välismaalaste elamis- ja töölubade andmist ja pikendamist ning kehtestada 4 kuu jooksul, arvates 1995. aasta 12. juulist, täiendav taotluste vastuvõtmise ja registreerimise kord. Kui me nüüd loeme 12. juulist 4 kuud, siis tähtaeg on täpselt täis ja enam venitada kuskile midagi ei saa. Tunnistan, et see dokumentide pakk, mis minu käes on, sisaldab seda korda ja Vabariigi Valitsus hakkab selle korra kehtestamist arutama selle nädala neljapäevasel istungil. Arvan, et nimetatud korra juba lõplikult väljatöötatud variant jõustub tõesti lähemail päevil. Pean vajalikuks teha linnulennuline ülevaade kõigist nendest aspektidest, mis selles korras on sätestatud, sest muidu ma jätaksin küsimuse vastamata. Käesolevasse elamis- ja töölubade andmise pikendamise ja tühistamise korda on koondatud kõik vajalik seni kehtivatest õigusaktidest, mis reguleerivad välismaalaste õigusi ja kohustusi Eestisse elama asumisel ja siin viibimisel. Lisaks sellele on reguleeritud ka paljud probleemid, mis seni on olnud lahendamata. Eelnõus on täpsustatud välismaalaste loetelu, kes põhiseadusest ja välismaalaste seadusest lähtudes on võrdsustatud välismaalastega, kes asusid Eestisse enne 1990. aasta 1. juulit ja viibivad jätkuvalt Eestis endise Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel. Vastavalt välismaalaste seaduse § 21 9. lõikes sätestatule on nn korra eelnõu punktis 13 näidatud, millise aja jooksul võib siseriiklikult taotleda elamisluba välismaalane, kes on asunud Eestisse enne 1990. aasta 1. juulit ja kes viibib siin jätkuvalt endise Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel, kuid kes ei taotlenud elamisluba käesoleva aasta 12. juulini. Nimetatud välismaalane peab vastavalt eelnõu punktile 25 elamisloa taotlemisel andma selgituse, mis põhjusel ta ei esitanud taotlust välismaalaste seaduse § 21 1. lõikes kehtestatud tähtaja jooksul ja kui kaua ta soovib elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Samuti sätestatakse punktis 38, et nimetatud välismaalastele ei anta tähtajalist elamisluba kauemaks kui kolmeks aastaks. Eelnõus on täpsustatud, milliseid dokumente peab elamisloa taotlemisel esitama välismaalane, kes soovib asuda elama Eestisse. Samuti on täpsustatud, lähtudes elamis- ja tööloa andmise alustest, milliseid dokumente peab välismaalane esitama tööloa taotlemisel ning elamis- või tööloa pikendamisel täiendavalt esitama. Täpsemalt on reguleeritud, kuidas toimub elamis- ja tööloa ning nende pikendamise taotlemine, taotluse registreerimine ja menetlusse võtmine, otsuse tegemise tähtajad ning välismaalaste elamis- ja tööloa andmise pikendamise või sellest keeldumise otsusest teatamise tähtajad ja kord. Lähtudes rahvusvahelises õiguses kasutatavatest mõistetest, määratletakse eelnõus dokumendid, mille sisse puhtfüüsiliselt elamis- või tööluba kantakse. Nendeks on välismaalase kodakondsuse riigi pass või sellena kehtiv reisidokument või välismaalase pass. Kuna elamisluba tõendab välismaalase õigust Eesti Vabariigis viibida ja siia elamisloa kehtivuse ajal takistamatult tagasi pöörduda, siis kantakse elamisluba ainult reisimiseks ettenähtud dokumenti. Siseriiklikult kasutatavasse välismaalase isikut tõendavasse dokumenti elamisluba ei kanta. Lähtudes välismaalaste seaduse §-st 16, on eelnõus sätestatud elamis- ja tööloa tühistamise kord. Eelnõus kehtestatud korra kohaselt peab välismaalane, kes soovib jätkata Eestis elamist või siia asuda, esitama põhjalikud andmed enda isiku kohta, ta peab Eestis elamise aja jooksul informeerima Kodakondsus- ja Migratsiooniametit nimetatud andmetes toimunud muudatustest. Nendest andmetest peaks Kodakondsus- ja Migratsiooniametis kujunema vastav andmebaas, nimetatagu seda siis välismaalaste registriks, mis annab ülevaate praktiliselt kõigist välismaalastest, kes Eestis elavad. Analoogiline andmebaas kujuneb ka välismaalaste dokumenteerimisel välismaalaste passidega. Taolise andmebaasi olemasolu hõlbustaks tunduvalt riigi julgeoleku tagamist ja kuritegevusevastast võitlust. Eelnõu kooskõlastused on saadud Sotsiaalministeeriumist, Rahandusministeeriumist, Välisministeeriumist, Riigi Kaitsepolitseiametist ja teistest riigiasutustest. Kokkuvõtlikult tahan öelda, et valitsus peab oma põhimõttelised otsustused siin tegema ja need otsustused tuleb teha lähipäevadel. See oleks kõik selle küsimuse kohta.

Suur tänu, härra minister! Arupärijal on küsimusi. Palun!

Suur tänu, härra minister! Eile lõppes tõesti see neljakuune tähtaeg ja ma näen, et te olete juba selle eelnõuga tutvunud. Aga kas te oskate vastata küsimusele, mis õigustest jäävad ilma need inimesed, kes esitavad elamisloa taotlused vastavalt sellele korrale, võrreldes nendega, kes esitasid taotluse õigeaegselt 12. juuliks?

Jah, ma mõistan. Nimetame neid siis tinglikult hilinejateks. Hilinejate probleemistikku reguleerib selle eelnõu punkt 13. Hilinejatele antakse elamisluba mitte viieks, vaid kolmeks aastaks. Kuid rõhutaksin, et see on Siseministeeriumi poolt väljapakutud variant. Valitsus ei ole otsust selles osas langetanud.

Tänan! Kas arupärijal on veel küsimusi? Palun, Sergei Ivanov!

Aitäh, härra minister! Teine küsimus. Käesoleva aasta 12. juuliks oli elamisloa taotluse esitanud 327 737 välismaalast. Kuna Eesti Vabariigis puudub elanike register, ei ole teada elamisluba mitte taotlenud isikute arv. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet oletab, et neid on umbes 50 000 ja neist umbes 20 000--30 000 ei ole mitte kunagi ühel või teisel põhjusel omandanud Eesti NSV sissekirjutust. Mis on tehtud nende inimeste probleemide lahendamiseks? Riik peab, ma mõtlen, täitma oma kohustusi ja looma tingimused normaalseks eluks, aga mitte ainult esitama nõudmisi inimestele. Alates 1993. aastast käesoleva aasta oktoobrini on elamislubasid antud ainult 17 433 isikule. Ma rõhutan, et taotlusi on esitanud 327 737 inimest ja välja on antud ainult 17 433 elamisluba. Siit küsimus. Millal saavad elamisloa isikud, kes esitasid taotluse õigeaegselt, ja need, kes nüüd hakkavad esitama elamislubasid, ning mis dokumenti need märgitakse? Kas inimestel tuleb selleks muretseda Venemaa kodakondsus ja saada Venemaa pass või hakkab valitsus andma inimestele ka välismaalaste passe? Tänaseks on neid välja antud ainult 300. Te teate, et Eesti kodakondsust on praegu veel väga raske saada. Seoses uue kodakondsuse seaduse rakendamisega ja eelkõige rangemate keelenõuete tõttu on järgmisel aastal Eesti kodakondsust võimalik saada, ma mõtlen, veel väiksemal arvul inimestel.

Kuulates teie täiendavat küsimust, sain ma kirja kolm küsimust. Esiteks. Millal saavad välismaalased elamisloa? Välismaalaste seaduses on sätestatud tähtaeg, asi tuleb lahendada 1996. aasta 12. juuliks, see on vägagi pingeline programm. Siseministeerium annab endale täielikult aru, et enam kui 300 000 inimese dokumenteerimine on ülisuur töömaht. Seda protsessi ei ole võimalik läbi viia jooksujalu, keegi meist seda ka ei taotle. Mitte mingil juhul ei taha me teha mööndust kvaliteedi osas. Praegune tähtaeg, võib-olla mitte nende inimeste süü tõttu, kes siin saalis viibivad, on ebareaalne, kuid praegu ei ole valitsus langetanud mitte mingisugust otsust, et sellest tähtajast ei juhindutaks või selle nimel ei töötataks, et kõik isikud, kes on esitanud elamis- või tööloataotluse, saaksid dokumenteeritud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Probleemid on võrdlemisi tihedalt kuhjunud, neile tuleb etapiviisiliselt leida lahendusi. Ma ei julge praegu välja öelda seda, et tähtaega tuleks kindlasti pikendada. Teiseks. Mis dokumenti märgitakse? Siseministeeriumi poolt valitsusele pakutavas lahendusvariandis tuleks välismaalased, kes alaliselt siiski meil siin elavad, dokumenteerida välismaalase passiga. Kuid ma rõhutan, see on praegune Siseministeeriumi seisukoht. Sellel on väga palju nüansse, väga palju põhimõttelisi kaalumismomente ja kindlasti ei lahenda välismaalase pass kodakondsuse probleeme. Need on kaks erinevat asja. Füüsiliselt tuleb see töötamis- või elamisluba loomulikult kanda isikut tõendavasse dokumenti. Probleem on püstitatud küsija poolt täiesti õigesti. Kolmandaks. Kas peab võtma Vene kodakondsuse? Kodakondsuse valik lähtub iga isiku sügavast siseveendumusest ja vaevalt et Eesti riik sooviks kellelegi seda peale suruda. Rõhutan, et küsija poolt tõstatatud probleemid ei haaku kodakondsuse probleemidega. Kõik.

Suur tänu! Arupärijal on kolmas küsimus. Palun!

Aitäh! Viimane küsimus. Mis õigustest jäävad need inimesed ilma, kes praegu selle korra järgi taotluse esitavad? Kas nad saavad osaleda kohalikel valimistel?

Teie arupärimine ei sisaldanud neid punkte. Ma vastasin, et ainukese kitsendusena, võrreldes õigeaegselt taotluse esitanud isikutega, on praegu väljapakutud eelnõus hilinejatele ajutise elamisloa pikkuseks kolm aastat.

Suur tänu, härra minister! Järgnevalt ma palun teid, härra minister, vastata Riigikogu liikme Vootele Hanseni küsimusele ja arupärimisele erakondade liikmeskonna kohta.

Vastates Riigikogu liikme härra Vootele Hanseni poolt esitatud küsimusele, kas Siseministeerium on erakonna registreerimisel kontrollinud erakonna nimekirjas esitatud liikmete kodakondsust ja mil moel, tuleb põhimõtteliselt lähtuda erakonnaseadusest. Tahaksin täpsustada kõigepealt seda, et Siseministeerium ei tegele mitte erakondade registreerimisega, vaid registreerib erakondade põhikirjasid. Erakondade registreerimisega tegeleb mittetulundusühinguid registreeriv Eesti Vabariigi Ettevõtete, Asutuste ja Organisatsioonide Registri Keskus. Erakonna põhikirja registreerimise otsustamisel lähtub Siseministeerium erakonnaseaduse §-st 9 ning mittetulundusühingute ja nende liitude seaduse §-st 12. Nimetatud sätted näevad ette, et põhikirja registreerija vaatab erakonna põhikirja läbi 15 tööpäeva jooksul, arvates nõuetekohase registreerimisavalduse ja selle vajalike lisade saamise päevast. Selle aja jooksul kontrollib põhikirja registreerimist otsustav asutus põhikirja vastavust põhiseadusele, nimetatud seadusele ning muudele õigusaktidele. Vajadusel võidakse põhikiri saata ka õigusekspertiisi. Sel juhul võib Siseministeerium pikendada põhikirja registreerimise tähtaega kuni 3 kuud. Erakonna põhikirja registreerimise või registreerimisest keeldumise kohta antakse siseministri käskkiri. Registreerimisest keeldumise korral tuleb viidata keeldumise põhjusele ning seaduse vastavale sättele. Eelöeldust lähtub, et ei erakonnaseadus ega ka mittetulundusühingute ja nende liitude seadus ei tee erakondade põhikirja registreerijale ülesandeks kontrollida erakonna liikmete nimekirja õigsust ega ka seda, kas nimekirja kantud isikud on tõepoolest erakonda vastu võetud ja vastavad seadusele ning erakonna põhikirjale, sealhulgas nõudele, et erakonna liikmeks võib olla ainult Eesti kodanik. Seda kontrolli oleks praktiliselt väga raske teostada, kuna seadus jätab sätestamata erakonna liikmete nimekirja vormi, seega võib see nimekiri sisaldada ainult erakonna liikmete ees- ja perekonnanimesid, mille järgi on praktiliselt võimatu midagi kontrollida või otsustada. Nõuda nimekirjas ka elukohtade ja isikukoodide märkimist pole seaduslikku alust, kuna seadus ei volita Siseministeeriumi kehtestama nõudeid erakonnaliikmete nimekirjadele. Leian, et seaduse selline ülesehitus ei ole viga. Seadusandja jätab erakondade liikmelisuse kontrolli avalikkusele ja teistele erakondadele ega sätesta selles osas riiklikku halduskontrolli. Selgitan oma mõtet. Kui on rikutud erakonnaseadust, kas või seeläbi, et erakonda kuuluvad mittekodanikud, siis poliitilistel jõududel on üksteist kontrollides alati õigus pöörduda oma õiguste kaitseks halduskohtusse. Halduskohus on õigustatud välja nõudma kõiki dokumente, sealhulgas ka erakonnaliikmete nimekirju. Siseministeeriumil see õigus puudub. Erakondade siseasjadesse sekkumine on seaduse tasandil keelatud. Erakonna kontroll ei võiks olla täitevkorraldava aparaadi käes. Pigem on see ikkagi erinevate poliitiliste jõudude omavaheline suhtlemismeetod ja tõde selgub juba kohtus tuvastatud asjaolude alusel. Rõhutaksin siinjuures, et õigus pöörduda nendes küsimustes kohtusse on igamehe õigus. Teine küsimus. Missugust lahendust näete, kui selgub, et Riigikogusse on valitud sellise erakonna nimekiri, mille liikmeskonnas on mittekodanikke? Ma põgusalt juba püüdsin eelmisest punktist tulenevalt seda lahendusvarianti näha ja mõistan küsimust selliselt, et mis juhtub siis erakonnaga ja nende Riigikogu liikmetega, kui selgub, et erakonna liikmeks on isikud, kes ei ole Eesti kodanikud. Siinjuures tuleb selgitada, et Vabariigi Valimiskomisjonil on õigus kontrollida Riigikogu valimise seaduse täitmist ja anda selle ühetaolise kohaldamise tagamiseks juhendeid, selgitusi ja korraldusi ning teha kindlaks Riigikogu valimiste tulemused. Siseministeeriumil see õigus puudub. Loomulikult kannab erakond vastutust selle eest, kui ta liikmeteks on vastu võetud isikud, kes ei ole Eesti kodanikud, ning mittetulundusühingute ja nende liitude seaduse § 22 2. lõike kohaselt võidakse sel juhul erakonna suhtes, sõltuvalt õigusrikkumise raskusest, rakendada järgmisi sanktsioone: peatada erakonna tegevus kuni kuueks kuuks või tegevus lõpetada, määrata erakonnale rahatrahv 100--30 000 krooni ühes erakonna tegevuse peatamise või lõpetamisega või ilma selleta. Nimetatud sanktsioone võib erakonna suhtes rakendada, nagu eespool öeldud, halduskohus. Eelnõudest nähtub, et erakonna korralekutsumiseks on antud kõige laialdasemad võimalused, sellega võib tõesti tegelda igaüks, kelle seadusega kaitstud huve on rikutud, kasutades selleks halduskohtu kaitset. See olekski lühidalt kõik.

Suur tänu, härra minister! Arupärijal on küsimusi. Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud minister, tänan teid ülevaatliku vastuse eest! Võin öelda, et neid küsimusi küsima ajendas mitmete inimeste pöördumine, kes tahtsid teada, kuidas on võimalik sellist kontrolli teostada. Mu küsimus on järgmine. Kui erakond pöördub oma põhikirja registreerimiseks või nüüd ka ümberregistreerimiseks, nagu on pärast erakonnaseaduse jõustumist, valitsuse ja Siseministeeriumi poole, kas ta peab siis esitama ka oma liikmete nimekirja vastavalt asutamise momendil või ümberregistreerimise taotluse momendil? Aitäh!

Erakonnaseadus nõuab liikmete nimekirja esitamist, aga nagu ma ütlesin, seal on mainitud ainult liikmete nimekirja, mitte kõiki neid lisaandmeid, et saaks teada, kas on tegemist kodanikega või mitte. Seal puudub isikukood, elukoht. Nende dokumentide alusel ei ole võimalik kodakondsuse kohta järeldusi teha.

Tänan! Arupärijal on teine küsimus.

Aitäh! Minu teine küsimus oleks järgmine. Te ütlesite, et selle kontrolli teostamine, pöördudes kohtu poole, on igamehe õigus. Kas neid lisatud dokumente -- ma mõtlen seda nimekirja, mis on taotlemisel esitatud, et põhikirja registreerida -- võib siis ka Siseministeeriumis iga valija küsimas käia? Aitäh!

Siin ma näen teatud juriidilist momenti. Nimelt erakonna siseasjadesse sekkumine on keelatud, see on seaduse nõue. Välja arvatud seadusega ettenähtud juhtudel. Ma kujutan ette, et iga huviline ei peaks kätte saama Siseministeeriumis või ükspuha kus kohas asuvaid dokumente, kui need ei ole avalik-õigusliku registri osaks. Küll aga on kõigile dokumentidele juurdepääs kohtuorganitel ja kui tõstatatakse küsimus ühe või teise erakonna liikme kodakondsuse pinnalt, siis kaheldamatult kohus on võimeline kontrollima ja saab neid kontrollida, nõudes dokumendid välja. Mina pakuksin küll sellist lahendusvarianti, et kui on piisavalt andmeid selle kohta, et üks või teine erakond on eksinud erakonnaseaduse mingite sätete vastu, siis kõigi nende andmete kontrollimiseks on parim moodus avalik kohtulik arutamine.

Tänan! Ja arupärija kolmas küsimus, palun!

Kolmas küsimus olekski võib-olla eelmisest tulenev. Põhiseadus ütleb, et riigiasutused ei tohi koguda andmeid inimeste poliitiliste veendumuste kohta. Erakonda kuulumine on mõneti avalik, kuna inimene võib olla valitud erakonna juhtorganitesse, mis paraku on avalikkusele teada, ja kui ta tahab kandideerida mõne erakonna nimekirjas, siis ta samaaegselt vaieldamatult väljendab poliitilisi veendumusi. Kas siis võib asja käsitleda nii, et see nimekiri, mis on olemas erakonna asutajate või erakonna liikmete ümberregistreerimise hetkel, kuulub nagu selle kaitstuse alla, et tegemist on poliitilisi veendumusi käsitlevate andmetega riigiasutuses?

Seda võib mõista ka niimoodi.

Suur tänu, härra minister! Sellega on vastatud ka kolmandale ja neljandale arupärimisele.

Suur tänu!

Järgmisena palun Riigikogu kõnepulti regionaalminister Tiit Kubri, selleks et vastata Riigikogu liikmete Mart Laari ja Toivo Jürgensoni arupärimisele reisirongiliikluse kohta Riisipere ja Haapsalu vahel. Palun, härra minister!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan härra Mart Laari ja Toivo Jürgensoni arupärimisele, mis on seotud reisirongiliikluse lõpetamisega Riisipere--Haapsalu liinil. Esimene küsimus. Millisele seadusele tugines Eesti Raudtee haldusnõukogu oma otsuses lõpetada liiklus Riisipere--Haapsalu liinil? Teatavasti võttis 15. septembril 1995. aastal riigiettevõtte Eesti Raudtee haldusnõukogu vastu otsuse sulgeda Riisipere--Haapsalu raudteelõik reisiliikluseks hiljemalt 22. septembrist 1995. aastal. Vastavalt 14. detsembril 1994. aastal vastuvõetud raudteeseaduse §-le 15 sätestatakse raudtee omaniku (valdaja) õigus ajutiselt piirata või sulgeda liiklust raudteel avarii, liiklus- või loodusõnnetuse, ilmastikuolude, tee halva tehnilise seisundi või kasutamiskõlbmatuks muutumise korral ja teetööde tegemisel. Kuna selles seaduses on otseselt kasutatud sõna "ajutiselt" ja haldusnõukogu otsusest võis välja lugeda lõplikku sulgemist, siis haldusnõukogu muutis 25. oktoobril 1995. aastal oma 15. septembri otsuse ja sõnastas selle järgnevalt: peatada Riisipere--Haapsalu raudteelõigul ajutiselt reisirongiliiklus hiljemalt 22. septembrist 1995. aastal kuni nimetatud raudteelõigu tehnilise seisundi vastavusse viimiseni ohutu liikluse ja tehnokasutuseeskirja nõuetega. Selle sõnastuse kohta võib öelda, et selline otsus on seaduslik. Teine küsimus. Kas Riisipere--Haapsalu liinil liikluse sulgemist arutati Vabariigi Valitsuse istungil? Valitsuse istungil Riisipere--Haapsalu liinil liikluse sulgemist arutatud ei ole. Kolmas küsimus. Teatavasti remonditi käesoleva aasta suvel Riisipere ja Haapsalu vahel küllaltki väikeste summade eest kümmekond kilomeetrit raudteed. Miks need tööd lõpetati ja kes andis selleks korralduse? Kahjuks ei ole minu käsutuses Riisipere ja Haapsalu vahelisel lõigul käesoleval aastal tehtud tööde kohta täpset kirjalikku informatsiooni. Toetudes minu suulisele vestlusele härra Juchnewitschiga, võin ma öelda, et remonttöid teostati Eesti Raudtee finantseerimisel 700 000 krooni ulatuses ning remondi käigus vahetati ligemale 1500 liiprit. Töö lõpetati rahapuudusel härra Juchnewitschi korraldusel, kuna väikesemahuliste tööde jätkamine ei olevat väljapääs kujunenud olukorrast. Neljas küsimus. Milline on minimaalne summa, avamaks taas reisirongiliiklust Riisipere ja Haapsalu vahel? Selle kohta võib öelda, et minimaalne summa sõltub sellest, kuivõrd mahukat remonti selleks ette võtta. Tuginedes riigiettevõtte Eesti Raudtee hinnangutele, on nn normaalse liikluse tagamiseks vaja 89,9 miljonit krooni. Normaalseks on seejuures peetud, et oleks võimalik reisirongidele tagada liikumiskiirus 80 km/h ja kaubarongidele 60 km/h. Ja nagu ma eelnevalt ütlesin, on sellise liikluse tagamiseks vajaminev summa 89,9 miljonit krooni. Loomulikult ei ole see ilmselt minimaalne summa, sest minimaalne summa selgub võib-olla nende tööde tegemise käigus, kui kasutada vähempakkumist. Viies küsimus. Millised tagajärjed võivad rongiliikluse lõpetamisel Riisipere ja Haapsalu vahel olla teie kui regionaalpoliitika ministri arvates Haapsalu arengule? Mida tuleks teie arvates teha võimalike negatiivsete tagajärgede vältimiseks? Ma arvan, et põhjaliku analüüsita on mul keeruline hinnata saabuvat olukorda nii Haapsalu kui ka kogu Läänemaa jaoks. Praeguseks hetkeks taolist analüüsi tehtud ei ole. Võin öelda, et üks põhiprobleem, mis võib tekkida, on seotud sellega, et omavalitsuste arengukavad ja ka firmade tegevusplaanid on praegu kõik koostatud lähtuvalt sellest, et see raudtee on olemas. Raudtee puudumisel vähenevad selle piirkonna omavalitsuste omatulud ja suureneb sotsiaalabi vajajate arv. Praegustel andmetel on teada, et ainuüksi arutlused selle raudtee sulgemise üle on teinud kahju piirkonna mainele, kuna koostööpartnerid soovivad samuti selgust raudtee tuleviku suhtes. Olen vestelnud härra Daniloviga, Läänemaa maavanemaga nendel teemadel, olen saanud küllalt palju kirju selle kohta, mis puudutab selle piirkonna inimeste ja nende valdade omavalitsuste probleeme, kui see raudtee suletakse. Arvan, et see kõik vajaks veel täiendavat läbitöötamist ja ilmselt tuleb see põhjalikult ette valmistada ja valitsuse istungile viia. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Arupärijatel on küsimusi. Toivo Jürgenson, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Meil on muidugi hea meel, et pärast meie arupärimise esitamist viis juhatus nädala aja möödudes oma otsused seadusega vastavusse. Niisiis, selle ajani rikuti seadust. Aga selle juhatuse otsuse seadusega vastavusse viimisel sai ära märgitud see, et sulgemine on ajutine. Vastavalt raudteeseaduse § 15 1. lõikele peab sel juhul olema ära näidatud ka tähtaeg, mille jooksul liiklus seal raudteel taas avatakse. Palun vastake küsimusele, millal siis on see plaanis. Kas seda on arutatud ja kui ei ole arutatud, siis miks? Ma juhin tähelepanu ühele asjale -- ma kardan, et te eksisite vist suurusjärkudega, mainides, et selle raudteelõigu remont läheb maksma 89 miljonit krooni. Aga kui see vastab tõele, siis kinnitage seda. Aitäh!

Alustan küsimuse teisest poolest. Mul on olemas õiend Eesti Raudteelt, milles on öeldud, et Haapsalu--Riisipere raudtee üldpikkus on 52,8 kilomeetrit, sellest 44 kilomeetrit vajab remonti. Normaalse liikluse tagamiseks kogu lõigul on vaja 89,9 miljonit krooni ja mul on siin täpselt ära toodud, kui palju oleks tarvis teeremondiks, sõltuvalt sellest, kas me soovime tagada reisirongidele kiiruse 50 km tunnis või 120 km tunnis, ja samuti kõik, mis puudutab kulusid sidele, signalisatsioonile, jaamahoonete ja tootmisruumide remondile. Kui vastata sellele, milline on tähtaeg, milliseks tähtajaks on suletud reisirongiliiklus, siis võib öelda, et haldusnõukogu on oma otsuses määratlenud tähtaja järgmise tingimusega -- kuni raudteelõigu tehnilise seisundi vastavusse viimiseni ohutu liikluse ja tehnokasutuseeskirjade nõuetega. Täpset kuupäeva ei ole seejuures märgitud, on toodud tinglik tähtaeg.

Tänan! Kolleeg Mart Laar, palun!

Austatud härra esimees! Austatud härra minister! Me omalt poolt vabandame, sest ma arvan, et teie kui värskelt regionaalministri kohale asunu ei ole ilmselt süüdi selles olukorras, mis on tekkinud, ja ma usun, et te jagate ka seda muret, mis meil kui arupärijatel on seoses selle lõiguga. Ma tahaksin küsida, milline oleks see minimaalne tähtaeg, et liiklus võimalikult kiiresti avada, sest mulle siiski tundub, et jättes kuupäeva mainimata, on seaduserikkumine endiselt jõus. Kas te ei leia, et ka valitsus peab siiski seda küsimust kiiremas korras arutama, leidmaks mingeid konkreetseid lahendusi, rahasummasid? Võib-olla tõesti ei ole vajadust korrastada kõiki jaamahooneid, ehitada lisahooneid, sest siis võib see summa veelgi suureneda. Aitäh!

Võin vastuseks öelda, et nagu selgus vestlusest härra Juchnewitschiga, on üks probleem praegu ka selles, et talvisel ajal on remonttööde jätkamine praktiliselt võimatu. Nii et see on asja üks pool. Leida praegu kiiresti mingeid väikseid summasid selle tegemiseks ei ole praegusel hetkel lahendus. Teiselt poolt, ma kardan, et seda probleemi on praegu natuke raske viia kiiresti valitsuse istungile, sest peaks olema selge pilt, mida me soovime ikkagi saada kogu selle piirkonna poolt. Olen samal teemal rääkinud ka meie Teede- ja Sideministeeriumiga ja praegu arutatakse, kuidas seda teha. Minimaalse summa kohta võin öelda niipalju. Ütleme nii, et suve jooksul tehti seal siiski teatud remonti. Ma jään vastuse võlgu, kas see remont tehti mingil ühel kindlal lõigul või remonditi kõige halvemaid kohti. Kui remonditi kõige halvemaid kohti, siis võib öelda, et ega tänasel päeval ei ole see raudtee põhimõtteliselt halvemas seisukorras, kui ta oli enne kinnipanekut või, ütleme, enne remondi alustamist. Kuid samal ajal olen saanud raudteelt ka sellist informatsiooni, et jätkub raudtee lagunemine ja kasutamiskõlbmatute liiprite arv ühe kilomeetri kohta ulatub kuni 60%-ni liiprite koguarvust. See näitab olukorra tõsidust ja ilmselt väikest summat siin välja pakkuda on väga raske. Üks summa, mida on teeremondi jaoks kõige väiksema lahendusena pakutud, on 22 miljonit krooni. Kui jätame kõrvale side, signalisatsiooni, jaamahooned, tootmisruumid, siis minimaalne number, mida ma oskan praegu välja pakkuda, on 22 miljonit krooni.

Tänan! Mart Laar, palun!

Aitäh! Seda numbrit ma lootsingi kuulda ja ma loodan, et seda kuulsid ka teised Riigikogu saadikud, arvestades praegu käimasolevat eelarve arutelu. Ma tahaksin nüüd siiski veel võib-olla paluda teilt konkreetset lubadust, millal see küsimus on teie meelest valmis valitsuse istungile esitamiseks. Tahaksin kuulda siiski konkreetset aega. Ja lisaküsimus -- ega härrad raudteeametnikud ei rääkinud, et mõni teine liin võib ka nii ootamatult Eesti Vabariigis kinni minna? Aitäh!

Sellest, kuivõrd ootamatult ta kinni läheb, juttu ei olnud, aga sellest, et plaanitsetakse kinni panna, on räägitud. Mind on informeeritud, et see võib niimoodi juhtuda. Ilmselt täpsemalt vastab härra Kukk.

Suur tänu!

Tunnistan, et ma valitsuse päevakorda viimise päeva ei söandaks praegu välja pakkuda.

Suur tänu, härra minister! Arupärijate küsimused on ammendatud. Järgmisena palun Riigikogu kõnepulti teede- ja sideminister Kalev Kuke, selleks et vastata Riigikogu liikme Vootele Hanseni arupärimisele raudtee, telefonside ja kesklainesaatjate kohta. Palun, härra minister!

Härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Härra Vootele Hansen on esitanud mulle arupärimise, mis koosneb kolmest küsimusest, millest igaüks koosneb omakorda mitmetest alaküsimustest. Alustan sellega, et loen ette härra Vootele Hanseni esimese küsimuse: "Riigiettevõtte Eesti Raudtee haldusnõukogu koosolekul 15. septembril k.a otsustati sulgeda reisiliiklus Riisipere--Haapsalu raudteelõigul hiljemalt 22. septembril k.a. Kõneldud on veel Pärnu--Mõisaküla ja Lelle--Viljandi raudteelõikudel reisijateveo lõpetamisest. Säästva arengu seaduse § 12 nõuab transpordi arendamiseks, keskkonnaseisundi ja majandustegevuse tasakaalustamiseks riiklike programmide koostamist. Kas nimetatud programmide koostamist on alustatud? Kas seal arvestatakse ka ühe reisija või kaubaühiku veoks erinevates transpordiliikides kuluvat energiat ja keskkonda paisatavate niinimetatud kasvuhoonegaaside ja osoonikihti lõhkuvate gaaside hulka? Kas arvestatakse ka asjaolu, et raudtee maa on riigimaa, kus laiendamisel ja rekonstrueerimisel ei tule kasutada maa sundvõõrandamist? Kas arvestatakse ka vanade raudteeasulate tööhõive küsimusi? Juhin teie tähelepanu sellele, et raudteeseaduse järgi on riigiraudtee-ettevõte avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle põhiülesandeks on teenida avalikkust." Niisiis on Riigikogu liige Vootele Hansen esitanud selles küsimuses paljudest osaküsimustest koosneva arupärimise. Ma võin oletada, et Vootele Hansenit ajendas teede- ja sideministrile arupärimist esitama eeskätt reisiliikluse esialgu küll ajutine peatamine Riisipere--Haapsalu raudteelõigul. Sellest oletusest tulenevalt ning teades nimetatud raudteelõigu ümber lõõmavaid kirgi, nagu oli ka äsja näha, püüan ma oma järgnevas vastuses peatähelepanu pöörata just Riisipere--Haapsalu raudteelõiguga seonduvale. Tõepoolest, riigiettevõtte Eesti Raudtee haldusnõukogu otsustas raudteelõigul Riisipere--Haapsalu kuni rööbaste tehnilise seisundi vastavusse viimiseni raudtee tehnokasutuseeskirjade nõuetega reisiliikluse seal ajutiselt peatada. Kas see peatamine jääb ajutiseks või osutub lõplikuks, sellele ei saa ma täna veel vastata. Kuid selge on see, et vastupidist otsust üksnes emotsioonidele toetudes teha oleks lubamatu. Küll julgen ma juba täna tõdeda, et Riisipere--Haapsalu raudteelõigu ajad hakkavad mööda saama. Ühelt poolt on see raudteelõik lõplikult amortiseerumas, teiselt poolt pole aga tänane ja ka homne Eesti riik õnneks või õnnetuseks nii rikas, et võiks endale lubada läbimõtlematut ja kergemeelset raharaiskamist. Ma arvan, et ma ei eksi, kui väidan eelnevalt öeldu taustaks, et peale Tsaari-Venemaa on kõik teised riigivõimud Riisipere--Haapsalu raudteelõigult üksnes võtnud. Mis puutub üldlevinud väitesse, et Riisipere--Haapsalu raudteelõigu elushoidmine on sotsiaalne probleem, siis sellele ei vaidle keegi vastu. Ainult et Eestimaal on, võrreldes kõnealuse sotsiaalse probleemiga, veelgi sotsiaalseid probleeme lausa hulgi. Nagu ma juba ütlesin, on rööbaste tehniline seisund lõigul Riisipere--Haapsalu muutunud kriitiliseks. Kui mitte nüüd, siis lähiaastatel igal juhul tuleb vastu võtta lõplik otsus Riisipere--Haapsalu raudteelõigu saatuse osas. Ülima tõenäosusega on see sulgev otsus. Viie või enama või mõne vähema miljoni krooniga ei tee midagi. Sellega võib üksnes liipreid vahetada ja sedagi paremal juhul 1/3 vajaduste osas. Täna on seis selline, et 44%--72% liipreist kõnealusel raudteelõigul on kõdunenud. Täielikult on amortiseerunud rööbaste täiteballast, poolautomaatblokeeringu seadmed on amortiseerunud 97% ulatuses jne. Viie miljoni krooniga pole midagi teha. 22 miljoni krooniga taastaks juba liikluse, kuid seda üksnes ajutiselt ja tehnilisel kiirusel 50 km tunnis, see tähendaks marsruudikiirusel 30 km tunnis reisiliikluse korral. Sellist rongi vajavad vähesed. Pea teist sama palju tuleks sellesse raudteesse panna selleks, et seda ekspluateerida. Seda juurdemaksmisena. Tagamaks kõnealuse raudtee n-ö tehnilise konkurentsivõime autotranspordiga, oleks Riisipere--Haapsalu raudteelõiku vaja investeerida praegusel hinnatasemel 90 miljonit krooni. Ainult et taoliste investeeringute majanduslik, aga ka sotsiaalne efektiivsus oleks enam kui madal. See raudteelõik on kahjumis ja Läänemaa hõreda asustuse juures ka kahjumisse jääv. Seda mitte üksnes reisiliikluse, vaid ka kaubavedude osas. 1995. aasta kahjumiks näib kujunevat 6 miljonit krooni. Mis puutub reisiliiklusesse, siis selle aasta esimesel 9 kuul olid tulud Riisipere--Haapsalu lõigul 300 000 krooni ehk 1200 krooni päevas. Kulud olid 3,1 miljonit krooni ehk teisiti öeldes, iga kulutatud kroon tõi tagasi 10 senti. Niigi heast tulemusest saame rääkida üksnes seetõttu, et kuludes sisalduv amortisatsioon on tugevalt allaväärtustatud. See selleks. Need kulud võib ju ometi millegi muu või kellegi teise arvel kompenseerida, kui Riisipere--Haapsalu raudtee oleks sotsiaalselt ja majanduslikult tõesti hädavajalik. Kui see oleks ainuvõimalik sotsiaal- ja regionaalpoliitiline otsus. Selle tõestamiseks puuduvad aga kahjuks täna argumendid. Asjalood on nii, et Läänemaal kulgevad raudtee ja maantee kõrvuti. Kuue reisi peale tuleb sellel raudteelõigul päevas 110--220 sõitjat talvel, 190--310 suvel. Käesoleva aasta esimesel poolaastal liikus Riisipere--Haapsalu raudteelõigul keskmiselt 4,9 laaditud vagunit päevas. Ja seda mõlema suuna peale kokku ehk teisiti öeldes, ühe tagasihoidliku kaubarongi koosseisu kokkusaamiseks kulub oma nädal. Ühe töökoha säilitamine Riisipere--Haapsalu raudteelõigul läheb maksma vähemalt 360 000 krooni. Ühe töötaja kohta arvestatuna on seda enam kui kakskümmend korda rohkem, kui seda tagaksid põllumeeste taotletud 600 miljonit krooni. Vootele Hansen, rääkides sinuga kui geograaf geograafiga, olen ma ühe teise poliitiku sõnu parafraseerides sunnitud tõdema, et ükskord suletakse see raudteelõik niikuinii. Muidugi on võimalik mõne miljoni või ka mõnekümne miljoni krooniga Riisipere--Haapsalu raudteelõiku edasi ekspluateerida, st sulgemist ühe-kahe aasta võrra edasi lükata, kuid siin tuleks küsida seda, kas Eesti riik on ikka nii rikas, et teha lõputult valeinvesteeringuid. Võib-olla piisab juba sellest, mida on tehtud omandi- ja põllumajandusreformi sildi all. Mis aga puutub võimalikku alternatiivi raudteeliiklusele, eelkõige reisiliiklusele, siis praegu on rakendatud sellel raudteelõigul n-ö paralleelliiklusena bussiliiklus, mis on ka tõestanud oma otstarbekust. Kõigepealt on vähenenud sõiduaeg 15--20 minuti võrra ja teine, mida võiks öelda, on see, et kui üks rongipäev läks Haapsalu--Riisipere lõigul maksma 12 000 krooni, siis praegu, vastavalt Eesti Raudtee ja aktsiaseltsi Haapsalu Autobaas vahel sõlmitud lepingule, on bussikulu 3000 krooni päevas. Seejuures laekub piletite müügist 800 krooni päevas. Mis puudutab võimalikku teiste raudteelõikude sulgemist, siis ei Eesti Raudtee haldusnõukogu koosolekutel ega ka ministeeriumi tasandil ei ole arutatud ega ka aktsepteeritud reisiliikluse sulgemist Pärnu--Mõisaküla ja Lelle--Viljandi raudteelõikudel. Nüüd edasi sama küsimuse osas. Säästva arengu seadusega ettenähtud keskkonnaseisundi ja majandustegevuse tasakaalustamise spetsiaalseid riiklikke programme transpordi valdkonnas ministeerium senini 10--20 aastaks koostanud ei ole, kuna Vabariigi Valitsus pole kehtestanud korda, mis reglementeeriks nende programmide koostamise. Küll on aga Teede- ja Sideministeeriumi egiidi all töötatud välja avalike raudteede veovõime säilitamise programm aastaiks 1995--1998. See programm esitati k.a juunis ka valitsusele ja ta on läbinud esimese kooskõlastamisringi. Ilmselt saab see programm olema selleks esmaseks dokumendiks, mille alusel võetakse vastu otsuseid ühe või teise raudteelõigu saatuse osas. Mis puudutab maa sundvõõrandamist või hoonestusõiguse seadmist, siis maa sundvõõrandamine või hoonestusõiguse seadmine riigi ja munitsipaalraudtee ehitamiseks ning selleks vajalik eeltöö toimub raudteeseaduse § 13 2. lõikes sätestatud korras. Juhul kui see osutub asjaoludest lähtudes vajalikuks, toimitakse asjaõigusseaduses, riigivaraseaduses, kinnisasja sundvõõrandamise seaduses, planeerimis- ja ehitusseaduses ja nende seaduste rakendusseadustes ning muudes õigusaktides sätestatud korras. Mis puudutab nii-öelda vanade raudteeasulate saatust, siis Riisipere--Haapsalu raudteelõigul taolisi vanu raudteeasulaid pole, õigemini meil puudub legaalne definitsioon, mis asi on raudteeasula. Praegu on asjalood nii, et 1. juuli seisuga töötas kõnealusel raudteelõigul 61 inimest. Mida nende 61 inimese töökohtade säilitamine raudteel maksma läheb, sellest ma juba rääkisin. Vootele Hanseni teine küsimus puudutab müntidel töötavaid avalikke telefoniautomaate. Küsimus kõlab selliselt: "Avalike müntidel töötavate telefoniautomaatide väljavahetamine magnetkaardil töötavate telefonide vastu on arukas tegevus. Küsimusi tekitab asjaolu, et samaaegselt on loobutud müntidel töötavate telefonide hooldusest. Kas see on osa elanikkonna turvalisuse tõstmise kavast, et tervetes linnaosades ei ole töötavat telefoniautomaati? Miks ei ole magnetkaardiga töötava telefoniautomaadi instruktsioonis viidet sellele, et hädaabinumbreid võib valida tasuta?" Praegusel hetkel töötab Eestis kokku 2140 vana münditaksofoni. Ma arvan, et mul ei ole mõtet põhjendada seda, millest oli tingitud vajadus minna üle kaarttaksofonidele. Siiski üks olulisemaid momente oli siin see, et münditaksofonid on äärmiselt lõhkumisaltid, kuivõrd seal sisaldub midagi likviidset. Seis on selline, et Eestis rüüstatakse iga kuu täielikult umbes 100 taksofoni. Praegu fikseeritakse Eestis kuus keskmiselt 600 riket, kusjuures enamus neist on põhjustatud tahtlikust lõhkumisest. Taksofonide remondiks kulutatakse aastas ligikaudu 2 miljonit krooni. Kavakohaselt paigaldatakse 1995. aastal 800 kaarttaksofoni ja täielikult vahetatakse vanad münditaksofonid välja 1997. aasta alguseks. Sellega peaks kaarttaksofonide üldarv tõusma umbes 3000-ni. Samas peaks seniste müntidel töötavate taksofonide väljavahetamine kaarttaksofonide vastu andma ka täiendava võimaluse seni veel järelolevate taksofonide paremas töökorras hoidmiseks, sest demonteeritud aparaatidelt on võimalik varuosi võtta. Asi on ka selles, et vanade müntidel töötavate taksofonide jaoks on praktiliselt võimatu saada mis tahes tagavaraosi. Märkus, et taksofonide kasutamise juhistes puudub viide hädaabinumbritele, on tõene. Uued juhised on tellitud ning lähiajal vahetatakse need välja. Kolmas küsimus puudutab kesklainesaatjate sulgemist ja kõlab selliselt: "Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 841 26. septembrist anti 600 000 krooni Kagu-Eesti kesklainesaatjate rendikulude katteks 1995. aasta lõpuni. Millised kavad on järgmisteks aastateks? Kas kesklainesaatjate sulgemisega koos ehitatakse uued ultralühilaine (FM) saatjad? Kas soodustatakse elanikele odavate FM ala vastuvõtjate müüki?" Ma vastan sellele küsimusele lühidalt. Jah, esialgu on kavas n-ö doteerida seni töötavaid kesklainesaatjaid või teisiti öeldes, Teede- ja Sideministeeriumil ei ole midagi täna töötavate kesklainesaatjate vastu, seda muidugi oludes, kui Eesti Raadio nende töötamist jätkuvalt tellib. Mis puudutab uute ultralühilainel ehk täpsemalt nn lääne ultralühilainel töötavate saatjate evitamist, siis see töö käib üpris intensiivselt. Ma võib-olla ei hakkaks siinkohal konkreetselt ette lugema neid saatjaid, mis praegu on ehitamisel ja mis ootavad ehitamist. Tulles aga tagasi härra Vootele Hanseni esitatud küsimuse viimase lõigu juurde, kas soodustatakse elanikele odavate FM ala vastuvõtjate müüki või mitte, siis siin tahaksin ma öelda seda, et see on pigem sotsiaalne kui sidealane probleem. Praegu on olukord selline, et umbes 60%-l kõigist Eesti elanikest on kasutada nn lääne ultralühilaine ala vastuvõtjaid, Lõuna-Eestis on see protsent 59. Nende arvude kasv jätkub eeldatavasti ka tulevikus. Kui nüüd tulla selle probleemi juurde emotsioonidega, siis võiks vahest küsida selliselt, et kumb oleks majanduslikult põhjendatum, kas leida igavesti investeeringuid tänaste kesklainesaatjate korrashoidmiseks ja vastavate kesklaineprogrammide edastamiseks või leida vahendeid selleks, et muretseda nendele inimestele vastavad vastuvõtjad või toetada neid inimesi vastavate vastuvõtjate muretsemisel, kellel endal FM sagedusala vastuvõtjaid veel ei ole. Ma tegin ka mõningaid arvutusi. Kui viia kogu probleem puhtalt n-ö sotsiaalvaldkonda, tähendaks see seda, et kui riik otsustab kõikidele nendele inimestele, kellel veel FM laineala vastuvõtjaid pole, maksumaksja poolt osta vastavad vastuvõtjad, siis läheks see maksma 40 miljonit krooni. Asi loomulikult nii kaugele ei jõua. Mis puudutab aga nn vene ultralühilaineala ja selle järk-järgulist likvideerimist, siis see ei tohiks olla eriliseks probleemiks, sest taoliste vastuvõtjate levik Eestimaal ja eelkõige just sotsiaalselt nõrgemates ühiskonnakihtides on minimaalne. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Sisuliselt ja ajaliselt olete te vastanud vähemalt kolmele arupärimisele. Kuid Vootele Hansenil on veel küsimusi. Palun!

Aitäh! Austatud minister, tänan teid põhjaliku ülevaate eest. Ma ütleksin, et ülevaade oli tunduvalt põhjalikum kui minu küsimus. Kui te panete tähele, siis sõnadel "Riisipere--Haapsalu raudteelõik" ei ole kusagil küsimärki taga. See oli lihtsalt fakti märkimine. Tõepoolest, küsima ajendas mind rohkem see, et kuna ma ise kandideerisin Viljandimaal, siis Viljandimaa inimesed tundsid veidi muret nii Mõisaküla kui Lelle--Viljandi lõigu pärast. Küsimus oleks mul rohkem nende arengukavade kohta, konkreetsed raudteelõigud on juba otsustamise küsimus. Nagu ma aru sain, ei ole praegu veel hakatud koostama pikaajalist transpordi arengukava, juttu on olnud sellest, kuidas raudteed käigus hoida. Kas ei või tekkida siin selliseid probleeme, et kui näiteks Eesti võtab omaks Euroopas kehtestatud normid sõiduautode heitgaaside ja muu taolise lubatud piirnormide koostiste kohta, siis, kuna me teame, et näiteks aurotransport oleks põhiline atmosfääri lämmastikoksiididega reostaja, muutub suur hulk Eestis praegu liikuvaid autosid vanarauaks ja meie transpordivõimalused muutuvad tõesti üsna kahtlaseks?

Aitäh! Ma arvan, et suur osa Eesti teedel täna liikuvatest autodest peabki vähemalt formaalselt või legaalselt muutuma vanarauaks. Mis aga puutub probleemi tänaste väheekspluateeritavate raudteelõikude taustal, siis peaks tõdema, et tõstatatud probleem on eeskätt tiheda asustusega alade, eelkõige Eesti mõistes suurlinnade küsimus. Eesti äärealadel ei muuda ühe või teise raudteelõigu kinnipanemine olukorda ilmselt kardinaalselt.

Tänan! Vootele Hansen, teine küsimus, palun!

Ega ta tõenäoliselt kardinaalselt ei muuda, aga see võib tekitada probleemi, et kui bussidel on keelatud sõita ja rongi ka ei ole, siis tuleb ilmselt leida mingi muu vahend. Viimane küsimus on raadiote kohta. Kui hakatakse ehitama saatjaid ultralühilaine alal, kas need saatjad tagavad ka hea ja kvaliteetse kuuldavuse mitte ainult kogu meie poolt kontrollitaval territooriumil, vaid ka kontrolljoone taga, Petserimaal näiteks? Aitäh!

Aitäh! Kui võtta 22. septembri Postimees, siis seal on avaldatud kaart nn lääne ultralühilaine vastuvõtualade kohta. Selle kaardi järgi otsustades võin ma tõdeda, et vähemalt üks osa tänase kontrolljoone tagusest Petserimaast on kaetud ka Valgjärve saatja poolt. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi arupärijalt ei tule. Austatud Riigikogu, sellega on meie tänane infotund lõppenud.

Järgnevalt avan vaba mikrofoni. Kõigil, kes soovivad sõna, palun registreeruda pärast haamrilööki. Kolleeg Tõnis Lukas, palun!

Lugupeetud esimees, austatud Riigikogu liikmed! Üks tööalase suhtlemise reegleid ütleb, et ära sa kolleege hilisel õhtutunnil millegagi üllata, tekib arusaamatusi ja võib koguni tülli minna. Sellepärast ma räägingi teile Eesti Rahva Muuseumist. Täpsemalt tahaksin ma öelda mõne sõna vaidluse kohta kolme tähtsama kultuuriobjekti üle. Ise olen toetanud Muusikaakadeemiat nii sõna kui rahaga. Olen täiesti teadlik Kunstimuuseumi rasketest probleemidest. Loodan, et Muusikaakadeemia ehitus saab kiiresti valmis. Aga kõigil ei ole võimalik mängida pille ja pasunaid. Kõik need asutused ei ole isegi mitte Tallinnas. See viimane on vähemalt Kunstimuuseumi trump lisaks Muusikaakadeemiale. Eesti Rahva Muuseum ei täida kumbagi neist tingimustest. Kuigi tema fondides on hulgaliselt vanu instrumente, ei tohi nendel mängida, sest need on muuseumiesemed. Ta ei asu ka Tallinnas ja seetõttu ei tea otsustajad temast palju. Kui eelmisel aastal avati Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja, siis ajakirjanikud küsisid presidendilt, millist kolmest kultuuriobjektist tema toetab. President oma malbel moel ei vastanud otseselt, kuid pärast ta soovitas kutsuda Riigikogu liikmed n-ö õppepäevale, et näidata neile, mis asi on Eesti Rahva Muuseum. Praegusel Riigikogu koosseisul ei ole sellist õppepäeva muidugi vaja. Seda enam, et praeguses koosseisus on hulgaliselt maasaadikuid ja Eesti Rahva Muuseum ongi maakondliku ja kihelkondliku kultuuri kogumise koht. Kuid praegu ei ole mul ju muud põhjust, te saate isegi aru, et mind on sõna võtma ajendanud see, et eelmisel kolmapäeval hääletati maha muudatusettepanek, millega taotleti 6 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumile uusehituse jaoks järgmisel aastal. Ma tahaksin lühidalt põhjendada, miks seda raha on vaja. Esiteks, Eesti Rahva Muuseum ei ole ainult n-ö viisumuuseum. Eesti Rahva Muuseum talletab eesti kultuuri läbi aegade, kaasa arvatud kultuuriajalugu, ta dokumenteerib ka kaasaega ja kogub kaasaja märkimisväärseid asju ja informatsiooni. Eesti Rahva Muuseumis on suured arhiivid, suur fotokogu, fotolabor, filmistuudio, raamatukogu ja palju niisuguseid kohti lisaks laboritele, mida on eesti kultuuri säilitamiseks väga vaja. Teiseks, kaks hoidlat on kirikutes, need kirikud tuleb tagastada lähemal ajal või tuleb neid hoidlaid soolase hinnaga rentida. Veski tänav 32 ehk peahoone keldris on seened -- mükoloogid rõõmustavad väga, kui nad käivad seal uurimisretkedel --, kusjuures nendesamade majavammist puretud seintega ruumides hoitakse meie rahvusliku puukogu põhilisi väärtusi. Meie säilitajad näevad põrguvaeva, et koidest lahti saada, sest esemed on 3--4 korda rohkem kokku surutud, kui nad peaksid seda olema. Nii et me kaitseme maaelu ja muid väärtusi, mis on praegu, aga on ilmne, et kümne-kahekümne aasta jooksul on palju rohkem nendest rahvarõivastest, millega me uhkeldame laulupidudel, läbi puretud koide poolt, kuigi meie inimesed teevad suurt tööd nende säilitamisel. Töötajatel on oma töö, nemad ei pea pidevalt tõestama, nad ei pea manguma riigilt võimalusi selleks, et kaitsta riigi vara. Ja hetkel on tekkinud olukord, kus seda kuut miljonit krooni ei ole vaja selleks, et kiirustada mööda Muusikaakadeemiast, seda on vaja vaid selleks, et reserveerida krunt ja jätkata ehitamist tegelikult pärast Muusikaakadeemiat. Kutsun teid kõiki Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi liikmeks! Aitäh!

Aitäh! Ma vabandan Tõnis Lukase ees, aga teadmiseks kõikidele kolleegidele, vabas mikrofonis on aega 5 minutit. Lauri Vahtre, palun!

Ma tänan! Lugupeetud Riigikogu! Hea meelega kõneleksin teile täna eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduajast. Tahaksin, aga ei saa, sest selles segab mind menetluses olev riigieelarve projekt. Läinud kolmapäeval teadupärast lõpetasime me selle eelnõu teise lugemise. Ütlen meie, sest niimoodi ütleb ajakirjandus -- Riigikogu tegi, Riigikogu arvab. Hea küll! Miks oli tarvis teine lugemine nii kähku lõpetada? Eks ikka sellepärast, et oluliselt piirata opositsiooni võimalust eelarveprojekti kritiseerida, aga kritiseerida on nii palju, et hirm tuleb peale. Niisiis võttis koalitsioon vastu otsuse: neil on õigus ja selles ongi nende kõige suurem süü, et neil on õigus. Ja kui neil kord juba on õigus, siis tuleb neil suu kinni panna ja pandigi. Ma päris täpselt ei tea, millistest põhimõtetest koalitsioon lähtus. Oletamisi pakun välja logiseva eelarveprojekti kaitsmise põhimõttel: ära puutu, muidu läheb haisema. Ma ei tea, kas sellele liitub lootus, et eespool nimetatud ainest on võimalik teha saia ja võib-olla veel kringli pähe ära süüa, aga üks lootus on ka minul. Nimelt see lootus, et praegused riigivalitsejad, kelle rõhuv enamus aastatel 1992--1995 veetis aega oma kompetentsuse tõstmisega, on hakanud aru saama, et uuesti sündinud Eesti Vabariigi juhtimine on raskem kui suuga suure linna tegemine. Nagu te näete, ma olen paadunud optimist. Seoses ühe konkreetse küsimusega, nimelt Eesti--Läti merepiiriga, tunnistas riigi juhtimise üllatavat keerukust siinsamas Riigikogus ka peaminister Tiit Vähi. Tõsi, ta ei teinud seda vabatahtlikult. Meil on ausalt öeldes algusest peale õigus olnud. Seekord mõtlen ma "meie" all Laari- ja Tarandi-aegset valitsuskoalitsiooni ja iseäranis Isamaad sealhulgas. Selle on praegused võimulolijad üles tunnistanud oma koalitsioonileppega, mis elutähtsates küsimustes järgib Isamaa põhimõtteid, neidsamu, mida aastaid valusalt pilgati. Ühesõnaga, austatud Riigikogu enamus, kui te tuleval aastal veel võimul olete, siis olge head, tehke parem eelarve! Ja kui asja nüüd niimoodi võtta, siis võib-olla ma kõnelesingi eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduajast. Ma tänan!

Tänan, Lauri Vahtre! Kolleeg Jaanus Betlem, palun!

Austatud härra esimees! Austatud kolleegid! Ma jätkaksin sealt, kus Lauri Vahtre lõpetas, kuna tuleva aasta riigieelarve lugemine Riigikogus 8. novembril meenutas vägisi duelli valitsuskoalitsiooni ning Isamaa ja ERSP fraktsiooni ja Mõõdukate vahel. Valitsuskoalitsiooni poolt esitatud ja Riigikogus maksimaalselt parandusettepanekuid eiravat projekti kaitses uus valitsuskoalitsioon ju suisa koomilisevõitu kirega. Selline kirg viis selleni, et koalitsiooni Maarahva Erakonna, Maaliidu ja Põllumeeste Kogu maasaadikud hääletasid opositsioonis oleva Maa-Keskerakonna saadikute ettepanekute vastu, mis nägid ette talude soodustoetamist. Ja nii jäid Maa-Keskerakonna ainsateks liitlasteks mõõdukatest fraktsioonikaaslased ning Isamaa ja ERSP, kellest endised sovhoosi-kolhoosimehed on püüdnud vägisi välja manada maarahva vaenlase kuju. Maha hääletati Isamaa ja ERSP ettepanekud maakoolide remondiks ning Eesti Muusikaakadeemia ehituseks. Kuid toetati õnneks kultuurikomisjoni esitatud täpselt samasisulisi ettepanekuid. Peaasi, et koleda opositsioonitondi koledad ettepanekud läbi ei läheks. Mille vastu vastne koalitsioon siis hääletas? Vaadakem kõigepealt põllumajandust. EMKE liikme Vambo Kaalu ettepanekuist hääletati maha eraldised talude elektriliinide ehituseks ja rekonstrueerimiseks (7 miljonit krooni), talude sidesüsteemi rajamiseks (8 miljonit krooni), talude maaparandusabiks (5 miljonit krooni), infosüsteemi Talutark käivitamiseks (700 000 krooni). Isamaa ja ERSP ettepanekuist testettevõtete süsteemi loomiseks põllumajanduses 430 000 krooni eraldamine. Peale põllumajanduse ei leidnud toetust ka need ettepanekud, mis nägid ette täiendavate rahade suunamise kultuuri toetuseks. Hääletati ju maha eraldis setu omakultuurile (200 000 krooni), eraldis Muinsuskaitseametile kultuurimälestiste hoolduseks ja restaureerimiseks (2 miljonit krooni), mis ühtlasi tähendab seda, et maha hääletati ka Tõnismäe pronksmehe teisaldamiskulud, mida valitsuskoalitsioon ei toetanud. Maha hääletati raha raamatukogu- ja muuseumitöötajate palgatõusuks (14,9 miljonit krooni). Maha hääletati eluasemefondi suurendamine 40 miljoni krooni võrra. Maha hääletati maanteede korrashoiusummad (60 miljonit krooni), lisasummad raudteede hoiuks (10 miljonit), eraldised kehvemas olukorras olevatele valdadele (30 miljonit krooni) ja rahaeraldised laskemoona soetamiseks kaitseväele (14,5 miljonit krooni). Mida selle peale öelda? Kommentaarid selle kohta, kes toetavad maaelu ja põllumajandust, kes mitte, on ilmselt liigsed. 1996. aasta riigieelarve projektis on peamine tähelepanu pööratud riigi halduskuludele, st valitsuse, ministeeriumide ja muude riiklike institutsioonide mõnusale äraelamisele, ning kokku on hoitud peamiselt kultuuri, hariduse, põllumajanduse, noorte perede, maanteede ja raudteede korrashoiu ning riigikaitse arvelt. Mispärast, seda ei oska mina öelda, kuna kõikidele nimetatud ettepanekutele olid leitud ka katteallikad. Kõigepealt näitasid meie rehkendused, et kui mootorikütuseaktsiisi arvutatakse sama valemi järgi kui mööduval eelarveaastal, siis laekuks tulude poolele 100 miljonit krooni rohkem, kui praegune eelarveprojekt ette näeb. Seega mitte 606, vaid hoopis 706 miljonit krooni. Meie ettepanek oli suurendada füüsilise isiku tulumaksust laekuvat osa 170 miljonit krooni, kuna Isamaa ja ERSP on teinud ettepaneku tõsta tulumaksuvaba miinimumi 100 krooni võrra ülalpeetava kohta, mitte 200 krooni igaühe kohta, ja nii saadaks kokkuhoidu 70 miljonit krooni. Riigieelarve ja kohalike eelarvete tulumaksu jaotamise kokkuleppest Tallinna väljajätmine annaks 100 miljonit krooni. Kokku 270 miljonit krooni, mida paraku valitsuskoalitsioon ei tahtnud arvestada. Mõelgem siit igaüks ise edasi, mida on see riigieelarve väärt? Tänan!

Suur tänu, Jaanus Betlem! Kolleeg Sergei Ivanov, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Arvestades välismaalaste seaduse täitmise olukorda ja siseministri tänast esinemist, saab järeldada, et meil ei ole piisavat ülevaadet ja kontrolli välismaalaste seaduse täitmise üle. Valitsusel on otstarbekas analüüsida seaduse rakendamise kahe aasta tulemusi. Kõik küsimused, mis on seotud välismaalaste seaduse rakendamisega, on äärmiselt tsentraliseeritud, kohaliku omavalitsuse organid selles töös praktiliselt ei osale ja sageli puudub neil elementaarne informatsioon. Näiteks Tallinna linna kodakondsus- ja migratsiooniamet ei tea, mida kavatseb teha Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Teiselt poolt ei ole kontrolli kohaliku bürokraatia tegevuse ja omavoli üle. Kohalikel organitel peab olema rohkem õigusi ja rohkem ka vastutust. Seni ei ole elanikkonna registri seadust ja elanikkonna registrit. On vaja välja töötada elanikkonna elukohajärgse registri registreerimise eeskiri. Meil puuduvad andmed elanike kohta. Praegu on kehtestatud keeruline kodanike ja elamisluba omavate isikute arvestamise kord. Selle korra alusel jäävad arvestamata kodakondsuseta isikud ehk Eesti alalised elanikud ja sissekirjutust Eestis mitteomavad isikud ning see tuleneb Vabariigi Valitsuse selle aasta 26. septembri määrusest rahvastiku arvestuse andmebaasi pidamise kohta. Me kõik saame aru, mida see tähendab, et meil ei ole registrit ja korda. See tähendab laekumata makse, varimajandust ja kriminogeenset olukorda ning see kindlasti ei aita meil jõuda Euroopasse. Ma mõtlen, et kõikide huvides on legaliseerida ja registreerida kogu elanikkond, kes on Eestis. Aitäh!

Suur tänu, Sergei Ivanov! Kolleeg Elmar Truu, palun!

Härra esimees, austatud kolleegid! Mitmed eelkõnelejad rääkisid Eesti rahva ja riigi tuleviku probleemidest ja ma jätkaksin seda rida. Probleem, mida teiega jagada tahan, on eesti rahva tulevik, laste- ja perepoliitika sellest vaatenurgast lähtuvalt. Kui te vaatate meie riigieelarve eelnõu järgmiseks aastaks, siis ei leia te sealt pere- ja lastepoliitikast neid momente, mida paljud erakonnad enne valimisi lubasid, korraldades toredaid üritusi peredele ja lastele. Kui aga võtame välja lastetoetuste seaduse, siis me loeme sealt, et kui tarbijahinna tõus poolaastas ületab 10%, koostab Vabariigi Valitsus ja esitab Riigikogule lisaeelarve seaduse eelnõu uue lapsetoetuse määra kehtestamiseks. Kui me nüüd avame selle kollase raamatu leheküljelt 224, siis me leiame sealt, et järgmisel aastal on esimese lapse toetus 121 krooni. Praegu on see 115. Tähendab, järgmisel aastal on plaanis tõsta seda 6 krooni. Ometigi on 9 kuuga olnud inflatsioon 20% ja aasta lõpuks arvatavasti ületab see 30% piiri. Siit johtuvalt ongi küsimus, kas Vabariigi Valitsus kavatseb muuta lastetoetuste seadust või rikkuda lastetoetuste seadust või siiski leida rahalised vahendid ja täita lastetoetuste seadust. Ometigi teame, et lastetoetustelt lõigati ära 80 miljonit ja leiti, et see on vajalikum anda Kaitseministeeriumile ja mõnda muusse kohta. Need probleemid on ka meie esivanematele tuttavad. Te olete võib-olla väga paljud lugenud raamatut "Eesti rahva tulevik". 60 aastat tagasi peeti rahvusliku kasvatuse kongress ja selles raamatus ütleb professor Lüüs järgmised sõnad: "Mulle tundub, et meie praegusel maksustamissüsteemil on palju puudusi. Nii otsesed kui ka kaudsed maksud lasuvad peaasjalikult perekondade, eriti lasterikaste perekondade õlgadel. Riik saab suurema osa maksudest nii-öelda laste suust." Kas need sõnad peavad paika täna? Samas raamatus ütleb riigikohtunik Grünthal järgmist: "Eesti seaduseandja (see käib nüüd ka meie kohta võib-olla) peab rahvaarvu suurendamisele andma esmajärgulise tähtsuse. On tarvis ka ideelist propagandat, mis inimestele annaks elujaatavust, julgust ja elurõõmu, kuid vähe sellest, iga seadus pidagu silmas, et riigid püsivad ainult nii kaua, kuni nende rahvad tahavad ja igatsevad lapsi ja leiavad oma elumõtet laste sünnitamises ja kasvatamises. Näib, et meie rahval see terve elumõte on tumestunud." Nii öeldi 60 aastat tagasi ja mulle tundub, et samamoodi võib öelda täna. Tahaksin väga, et meeste valitsus ja meie kõik Riigikogus leiaksime lahenduse ja lastetoetust saaks tõstetud normaalselt, sest sageli on sarjatud meie naisi, kes käisid Hiinamaal abi otsimas ja nõu küsimas ja teadagi, Hiinamaal sünnib ju lapsi palju, kuid olgem ikka ise ka mehed.

Suur tänu Elmar Truule! Kolleeg Krista Kilvet, palun!

Tänan, härra juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt faktiline õiendus. Ega naised ei käinud küll nõu küsimas ega abi otsimas Hiinamaal, vaid me käisime seal täiesti ametlikult valitsuse ülesandel ja mitte ainult valitsuse ülesandel, vaid ülemaailmsel kongressil. Ma tahan ka pöörduda vanade asjade juurde tagasi ja kõnelda sellest, millest ma olen selles puldis juba sel nädalal või õigemini eelmisel nädalal kõnelnud. Kõigepealt alustan täpselt nii nagu eelmine kord. Mul on hea meel seista selles puldis ja mitte esindada iseennast, Krista Kilvetit, mitte esineda ka ainult kui Riigikogu liige, vaid kui paljude naisorganisatsioonide volitatud esindaja ja kui Eesti Naisliidu esinaine. Tuletan veel kord meelde, et Eesti Vabariik on vabatahtlikult ühinenud väga paljude ÜRO konventsioonidega. Õige mitmega neist või kõige rohkem ja paketis ühineti juba 1991. aastal, millega kaasnesid Eesti riigile ka kohustused ja vastutus nende konventsioonide täitmise eest. Ma pean silmas siin ÜRO konventsioone. Eesti on ametlikult osalenud õige mitmetel maailma tippsündmustel. Alustaksin Rio de Janeiro keskkonnakonverentsist, lisan Kairo konverentsi, inimarengu konverentsi, Kopenhaageni sotsiaalse arengu konverentsi ja muidugi Pekingi ülemaailmse naiste konverentsi. Nendegi lõppdokumendid on Eestile seadnud ülesandeid ja meie kohus, aukohus, oleks neid täita. Ei ole juhus, et oleme viimastel aastatel ka Eestis kokku puutunud vajadusega või õigemini, hakanud rääkima sellest, et Eesti naisorganisatsioonide osatähtsust tuleb tõsta. Niisiis, Eestis on üle saja naisorganisatsiooni. Naisorganisatsioonide tegevuse tähtsustamisega -- seda sõna ei kasutata siin halvas tähenduses -- tegeleb kogu maailm. Ka Euroopa, ka Euroopa Liit. See, et meil puudub võimalus või õigemini toetus koordineeritud tegevuseks ja nende ülesannete täitmiseks, milleks me oleme võtnud endale kohustusi just nimelt ka rahvusvaheliste paktide näol, ei näita meid eriti heas valguses ja meil on tükk tegu, et õigustada, miks me endale võetud kohustusi ei täida või kas või seda, miks me ei ole võimelised esitama aruandlust nende konventsioonide täitmise kohta ÜRO-le. See, et naisorganisatsioone on Eestis nii palju, on väga hea näitaja. Muidugi, te küsite, miks nad siis midagi ei tee? Ma pean ütlema, et see, et Eesti riik on leidnud võimaluse toetada õige mitmeid lasteorganisatsioone nii minimaalseltki, on väga hea. See, et on leitud võimalus toetada ka puuetega inimeste organisatsioone ja vanureid ja peredega seotud programme, on väga hea. Kuid eelkõige naisorganisatsioonidest sõltub, kui te nüüd järele mõtlete, just nimelt nende programmide täitmine õige mitmes mõttes. Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et eelmisel nädalal oli Riigikogus arutusel hasartmänguseaduse muutmise seadus ja ma soovisin sinna lisada, kui on tegu maksubaasi muutmisega, et lisaks puuetega inimestele, lisaks pensionäridele, peredele, tuleksid arvesse ka projektid, mida esitatakse naisorganisatsioonide poolt, sest nagu te kõik teate, moodustab naiste palk, võrreldes meeste omaga, 60%--85%, abortide taset te ju teate, rääkimata sellest, et üle 40-aastastel naistel on tööjõuturul peaaegu võimatu konkureerida. Kas see ei ole siis naiste ülesanne neid küsimusi tõstatada? Ja veel Pekingist. Nimelt selle väikese raportiga, mida Eesti naisorganisatsioonid koostasid enne Pekingit, võeti endale ka teatavaid kohustusi. Ma loen siit mõned ette. Esiteks, Eestis tuleb ellu viia konventsiooni "Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta" täitmine. Teiseks, taotleda võrdõiguslikkuse riiklike struktuuride loomist ja ühiskonna informeerimist naiste ja meeste inimõigustest. Soovitan kõikidel Eesti raportit lugeda ja ütlen veel, et selle viimane, 10. punkt on toetada valitsusväliste naisorganisatsioonide tegevust ja Eesti naisorganisatsioonide koostööd, samuti koostööd rahvusvaheliste naisorganisatsioonidega, leida valitsuse ja naisorganisatsioonide koostööks sobivaid vorme, jätkata Eesti Vabariigi ajaloos kaalukat naiste kongresside traditsiooni. Ma tänan teid tähelepanu eest ja kutsun teid selle küsimuse üle põhjalikumalt kaalutlema. Aitäh!

Suur tänu, Krista Kilvet! Kolleeg Toivo Jürgenson, palun!

Austatud härra esimees, kõrgesti austatud Riigikogu! Praegu on Riigikogus menetluses, nagu te seda kõik väga hästi teate, 1996. aasta riigieelarve eelnõu. Seda eelnõu on mitutpidi vaagitud siit kõnepuldist ja võib-olla ma kasutan juhust ja juhin tähelepanu mõnedele probleemidele, mis minu ja meie fraktsiooni poolt vaadates on väga selgelt siit eelnõust välja joonistunud. See on Eesti eri regioonide erineva arengu probleem. Ühelt poolt on väga palju objektiivseid põhjusi, miks keskused arenevad ühtemoodi ja areng ääremaadel on tunduvalt aeglasem, eriti nendel perioodidel, kui toimuvad väga radikaalsed reformid, ja need erinevused kipuvad väga suureks kujunema. Seda võib vist ilmselt kindlalt väita ja selle vastu ei ole keegi, et kui need erinevused lähevad liiga suureks, siis võivad nad pärssida loomulikku arengut ja hakata vastu töötama nii meie ühiskonnale tervikuna kui ka nendesamades suurtes keskustes elavatele kodanikele, kellele võib-olla näiliselt peaks see ekstensiivne areng keskustes meeldima. Ma julgeksin täheldada, et tegelikult on olukord täpselt vastupidine. Selline olukord on kahjulik eeskätt näiteks Tallinna linna elanikele ja ettevõtjatele, kuna kaob ära tagamaa. Kui me nüüd analüüsime tänast riigieelarve projekti, siis võib kindlalt öelda, et need mehhanismid, mis olid või on käivitumas ja mida on erinevate valitsuskoalitsioonide poolt erinevatel aegadel kavandatud, on saanud kas tagasikäigu või see areng on peatunud. Ma juhiksin võib-olla mõnedele asjadele tähelepanu. Valla ja kohalike omavalitsuste eelarvete ja riigieelarve vahekorra seaduse eelnõu, mis on valitsuse poolt esitatud Riigikogusse menetluseks, suurendab disproportsioone kohalike omavalitsuste eelarvete ja keskuste vahel, mis meie arust on halb tendents. Me ei räägi sellest, et tuleks need tulud ühtlaselt jagada kõikide kohalike omavalitsuste vahel, aga suurte keskuste omavalitsuste tulud peaksid meie ettepaneku järgi, mille me esitasime ka Riigikogu menetlusse, kasvama veidike aeglasemalt kui väiksemate omavalitsuste tulud. Kui me vaatame infrastruktuuri arengut ja eraldisi selles vallas, siis Jaanus Betlem sellele väga põgusalt viitas. Ma tõstaksin siin esile just nimelt selle aspekti, mis puudutab teid ja eraldisi teede ehituseks ja korrashoiuks. Siin võib selgelt öelda seda, et kavandatud mootorikütuseaktsiis on lisamaksukoormus, mis eeskätt lööb just neid inimesi, kes sõltuvad rohkem infrastruktuurist ja asuvad keskustest eemal. Need täiendavad tulud riigieelarves ei lähe teedevõrgu olukorra parandamiseks, seega teedevõrgu olukorra üldine halvenemine jätkub. Kui me vaatame infrastruktuuri arengut sellest seisukohast, mis on seotud ettevõtluse arenguga, siis infrastruktuuri areng on selgelt seotud ka sellega, milline on ettevõtluskeskkond regioonides. Ma julgeksin väita, et need ettevõtluse toetusprogrammid, mis olid käivitatud, on selles eelarves jäänud täiesti tähelepanuta. Ma pean siin silmas Eesti Ekspordi Krediteerimise Riiklikku Fondi ja Väikeettevõtluse Krediteerimise Fondi. Need fondid töötasid ja töötavad just regionaalpoliitilisi aspekte arvestades ja just selleks, et aidata kaasa ettevõtlike inimeste toimetamistele kohtadel, mis annaksid lisaimpulsi regionaalsele arengule. Kui me nüüd jälgime neid debatte siin Riigikogus, siis just nimelt need infrastruktuuri turgutavad lisaeraldised, mis on suunatud sellele, et talud ja teised väikeettevõtjad maal saaksid võrdseid tingimusi või vähemalt looks eelduse nende erinevuste vähenemiseks, mis on keskuste ja linna vahel, ei ole parandusettepanekutes leidnud Riigikogu toetust. Kogu selle poleemika foonil kõlab tegelikult väga õõnsalt valitsuskoalitsiooni ettepanek teine lugemine lõpetada, mis viidi ka Riigikogus läbi. Seega ei ole Riigikogu liikmetele antud võimalust eelarve eelnõu teemal sõna võtta ja üksikult parandusettepanekuid esitada. Nii et see on minu arust üks järjekordne samm tagasi, samm selles suunas, et Riigikogu kujuneb valitsuse jututoaks. Aitäh!

Suur tänu, Toivo Jürgenson! Kolleeg Ando Leps, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin teha härra esimehe suhtes ühe väikse märkuse, heatahtliku muidugi. Asi on selles, et kui kolm korda kuus on antud siin televisiooniaega Riigikogu avaliku istungi ajal, siis kuna me räägime siin eesti rahvaga põhiliselt, võiksid need telekaamerad ikkagi meie peal olla. Ma loodan, et te sellega edaspidi arvestate, sellepärast et praegu tundub see asi natukene imelik olevat. Edasi, kuna ma siia tulin, siis ma natukene räägin ka teile. Ma tahan rääkida skandaalidest, midagi ei ole parata. Nüüd on niisugune huvitav asi, nagu ma siin ka varem rääkisin, et peaks olema Riigikogu komisjon, kes uuriks kõiki Eestis toimunud suuri skandaale tervikuna. Siin oli üks lugupeetud Riigikogu liige, kelle nimi on, mul ei tulegi praegu ette, ahaa, Vahur Glaase, kes võttis asja väga tõsiselt, ja tema järgi ka meie lugupeetud president, ning üle maailma tõmmati selline skandaal laiali. Ma olin nädal aega Riias ühel rahvusvahelisel konverentsil, seal küsiti, kuidas on, kas võim on ikka veel kohal või ei ole. Ma ütlesin, et ei ole häda midagi, võim on omal kohal. Meil on kahjuks skandaalide puhul ühine nimetaja ebaseaduslik relvaäri. Ka SIA komisjonis, mille liige ma olen, ütles Kaitsepolitseiameti peadirektor niimoodi, et see SIA skandaal on väga väikene asi, võrreldes ebaseadusliku relvaäriga. See on praegu ühine nimetaja meie riigis, see on tohutu skandaal ning ei ole selge, kuidas on lood avalikustamisega. Sellepärast, nagu ma sain aru, nõuti SIA skandaali kõikvõimalikku avalikustamist. Täna oli koos kaitsekomisjon, aga ei ole midagi kuulda olnud, mida seal arutati, see on täiesti salajane. Ei tea, mispärast härra Meri niimoodi arvab, ta on pannud pihuga tärne härra Einselnile õlale, kes peaks olema asjaga kursis ja kes on ka kindlasti üks oletatavaid süüdlasi selles asjas, st relvaskandaalis. Johan Laidoneril oli vaja Vabadussõda võita, et saada kindraliks, aga ma ei saa aru, millised on härra Einselni teened Eesti kaitseväe ees. Aitäh!

Suur tänu, Ando Leps! Kolleeg Toomas Alatalu, palun!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Ma vaatan hirmuga lakke, aga laetulesid veel maha võetud ei ole ja seetõttu ma siiski söandaksin teha ühe märkuse. Kuna minu selja taga istub tuntud sportlane, siis ma ikka järgmine kord eelistaksin seda, et start oleks kõigil võrdne, tähendab need, kes teevad valestardi, võetakse lihtsalt maha, aga põhimõtteliselt on mul muidugi hea meel, et opositsioon tegi suu lahti. Selleks te siin saalis olete ja ma isegi olen sellega rahul, et teid täna eesti rahvale eksponeeritakse, näidatakse, millisel tasemel te siis tegelikult olete. Nüüd aga probleemidest, millest ma tahtsin rääkida. Eelmisel korral ma selle teema juba tõstatasin. See on küsimus sellest, kuidas me end ise eksponeerime ja tutvustame välismaal. Alustaksin täna võib-olla natukene teise nurga alt. Eelmist valitsust võib juba hinnata kriitilise pilguga, seda enam, et sealt on osa nüüd üle kolinud opositsiooni, aga ma tuletaksin teile meelde ühte detaili. Kõikides ministeeriumides peale ühe olid kaadrialased muudatused. See üks ministeerium oli Välisministeerium. Ma tuletaksin meelde eelmise välisministri kahte avaldust. Üks ilmus tal maikuu lõpus Postimehes, kus ta muu hulgas kurtis, et Välisministeeriumi töötajatest, kui ma ei eksi, 34 ei olnud veel jõudnud tööle kella 10-ks, kuigi tööpäev algab 8.30. Ja teine -- viimane intervjuu Postimehes, kus ta kurtis selle üle, et praktiliselt aparaat, ütleme selle otse välja, sõi ta välja. Minu arvates see asi ei ole siiski mitte juhuslik ja probleem on märksa laiem. Me võime lõpmatuseni kilgata oma edusammudest rahvusvahelisel areenil. Me võime välja pakkuda kõige fantastilisemaid ideesid, me võime oma ülejärgmise valitsuse määrata ametisse faksiga, mis saabub näiteks Uus-Meremaalt jne, jne, aga asjal on ka teine pool, mida me ei tohi alahinnata. Ma tuletan meelde, et praegu on siiski olemas ametlik dokument, mida levitatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Eesti ametliku raporti kõrvale on esitatud teine raport Eesti Vabariigis elavate isikute poolt ja nimel ja kõik järgmised hinnangud Eesti riigile inimõiguste küsimuses tehakse lähtudes sellest, et näete, teie riigist tuleb rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte üks, vaid tegelikult mitu dokumenti. Kui me lähme ajas tagasi, siis 1993. aastal esines siin meie ees härra Trivimi Velliste ja teatas väga uhkelt siitsamast kõnepuldist, et see ei tähenda mitte midagi, et ÜRO-s võeti niisugune dokument vastu. See oli pärast seda, kui Balti riikidel õnnestus oma tahe vägede väljaviimise tähtpäeva osas maksma panna, ja sellele järgnes konkreetne süüdistus selles, et Eestis ja Lätis rikutakse inimõigusi. Meil tehti sellest niisugune probleem, et see ei ole mitte midagi olulist. Ja nüüd, kaks aastat hiljem, seesama asi kordub, see kordub aastast aastasse. Me võime ennast küll rahustada sellega, et näete, kriitilisi märkusi öeldakse ka teiste maade kohta, aga kõigile peaks olema selge, et nende riikide suhtes, keda võib pidada julgelt uustulnukateks rahvusvahelisel areenil, sest nad on teatud mõttes ikkagi uued riigid, käib eraldi loetelu. Ja seal vaadatakse täpselt, kas selle riigi suhtes on probleeme või kõrvalmaiku või ei ole. Meie ülesanne on vältida seda kõrvalmaiku. See tähendab, et tuleb nähtavasti põhimõtteliselt reorganiseerida Välisministeeriumi terve rea osakondade töö ja võtta tõsiselt situatsiooni, kuhu meid on pandud meie lähimate naaberriikide poolt, ja vältida seda, et me jääksime niisugusesse nimekirja ka näiteks järgmiseks, ülejärgmiseks aastaks. Aitäh!

Suur tänu, Toomas Alatalu! Kolleeg Mart Laar, palun!

Tänan, härra esimees! Austatud kolleegid! See, et Isamaa ja ERSP fraktsiooni liikmed kõik täna siit kõnetoolist läbi käivad, ongi võib-olla tingitud sellest, mis toimus riigieelarve teisel lugemisel, kui teine lugemine lõpetati, jättes sellega Riigikogu saadikud eraldi võttes ilma võimalusest eelarveküsimustes sõna võtta. Seepärast kasutame seda foorumit, mis meile on eelarveküsimustes jäänud, ka järgmistel nädalatel senikaua, kuni eelarve vastu võetakse, sest ma leian, et eelarveküsimus on väga oluline küsimus, mida me peame arutama, mille üle peame vaidlema, omavahel ka tülli minnes, sest praktiliselt ühtegi teist küsimust, mis siiski nii selgelt ära määrab, kuhu me omadega teel oleme, meil lihtsalt ei ole. Eelarvet kritiseeriti üsna põhjalikult. Seetõttu oligi eriti kummaline, et teine lugemine lõpule viidi, sest kui me vaatame eelarve tulude baasi, siis ripub see tegelikult õhus ja kogu eelnõu, nii nagu härra Raju siitsamast puldist tunnistas, sõltub mitmest seadusest, millest osa pole Riigikogus läbinud isegi esimest lugemist. Eelarves on praegu sees mitmed asutused, mida pole veel olemas. Sealt on välja jäetud mitmed asutused, mida eelarveaasta alguseks pole kindlasti veel likvideeritud. Valitsuskoalitsioon otsustas eelarve teisel lugemisel vähendada põllumajandustootjatel käibemaksu ning kehtestada Eestile mõõdukad kaitsetollid. Samas pole eelnõu käibemaksu vähendamiseks valitsuses, rääkimata juba parlamendist, isegi veel arutatud. Julgen kinnitada, et eelarve vastuvõtmisel selle praegusel kujul järgneks Eestis järgmise aasta algul tõeline kaos. Veel hullem on lugu prioriteetidega. Kui me vaatame neid prioriteete, mis välja kuulutati, ja neid, mis tegelikult eelarves sees on, siis nagu seda on korduvalt öeldud, on nende vahel õige suur vahe. Kõige suurem tagasiminek on tabanud maapiirkondi. Nagu täna siin juba räägiti, soosib uus tulumaksujaotus jõukaid piirkondi ja jõukaid linnu ning saadab rõhuva enamuse maaomavalitsusi sisuliselt kerjama. Sellele vaatamata lükati teisel lugemisel kahjuks selge häälteenamusega tagasi kõik ettepanekud, mis puudutasid selle olukorra parandamist, ning ma kardan, et lükatakse järelikult tagasi ka vastav eelnõu, mis vastuvõtmisel lisaks kohalikele maaomavalitsustele 106 miljonit krooni, kusjuures see ei puudutaks mitte mingil juhul eelarve tasakaalu. Mööda Eestit ringi liikuvad Maarahva Ühenduse liikmed on pidanud vajalikuks hoiatada maarahvast selliste halbade ettepanekute eest. Peamiselt seetõttu, et nende esitajaks on Isamaa, kes on teatavasti maarahva vaenlane. Arvan, et seda küsimust, kes on maarahva vaenlane, tuleks praeguse eelarve taustal siiski natukene laiemalt käsitleda. tuleks unustada ilusad sõnad ja vaadata arve. Halva Isamaa-valitsuse koostatud eelarves oli maaelule eraldatud 3,6% eelarve mahust. Jah, seda pole palju, seda on vähe. Kuid Maarahva Ühenduse esitatud eelarveprojektis on maaelu osakaal vaid 2,8%. Või võtkem teine näide. Eelmiste valitsuste poolt eraldati teravilja kokkuostuks vastavalt 40 või 35 miljonit krooni aastas, vastavalt siis aasta lõikes. Praegune valitsuskoalitsioon nõustus aga vaid 20 miljoniga. Selliseid näiteid võib kahjuks veel palju tuua. Kui küsimus on tõesti selles, et kui ettepanekuid maapiirkondade arendamiseks ning toetuseks esitab Isamaa, peavad maasaadikud nende vastu hääletama, siis, kallid maasaadikud, on mul selline palve, et esitage need ettepanekud ise. Ma luban teile Isamaa poolt, et me toetame neid teie ettepanekuid, sest meile pole antud hetkel tähtis see, kes neid ettepanekuid esitab või kes lõikab nende pealt poliitilist profiiti. Meie huvi on praegu selles, et need ettepanekud läheksid saalis läbi. Ma tänan väga härra Truud, kes siin väga ilusasti esines ja rääkis perede kaitseks. Kui Isamaa ettepanek, mis puudutab seda, et hakata tulumaksu määrama laste arvu järgi perekonnas, või ka see ettepanek, mille me esitame kolmandale lugemisele -- ma ütlen juba ette --, selleks et suurendada lastetoetusi, lükatakse tagasi sellepärast, et need on Isamaa ettepanekud, siis, austatud Pensionäride ja Perede Liit, palun esitage need ettepanekud ise. Ma luban jälle Isamaa poolt, et me toetame neid, sest nii pered kui ka vanemad inimesed vajavad tõesti toetust. Eriti vajavad toetust lastega pered. Ja ma teen ettepaneku loobuda seetõttu niivõrd oluliste küsimuste arutamisel parteipoliitilistest huvidest või kättemaksust või millestki muust, ning üritada tõsiselt neid asju arutada, kuna vastasel korral satume meie oma Eesti riigiga ummikusse. Aitäh!

Suur tänu, Mart Laar! Austatud Riigikogu, sellega kuulutan vaba mikrofoni lõppenuks. Kohtume homme kell 10.Istungi lõpp kell 19.08.