Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 9. töönädala neljapäevase istungiga. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohale registreerus 44 Riigikogu liiget, puudub 57. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt ja selleks on keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse kliimamuutuste mõju Eesti õigusruumile ja majandusele, selle arutelu. Ja selle arutelu korra puhul on siis vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 alusel juhatus määranud arutelu järgmise korra. Kõigepealt on põhiettekandja keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro. 10 minutit ja küsimusteks-vastusteks 20 minutit. Peale ettekandjat on järgmine ettekanne Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna füüsika instituudi kliimafüüsika kaasprofessori Velle Tolli ettekanne 20 minutit ja küsimused-vastused 40 minutit. Järgmiseks on Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaatori Maia-Liisa Antoni ettekanne kuni 10 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ja ettekanded lõpetab Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu ja Ragn-Sells AS juhatuse esimehe Kai Realo ettekanne kuni 10 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada ettekandjale ühe küsimuse. Siis algavad läbirääkimised ja läbirääkimistel saavad sõnavõttudega esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Algatajad on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel otsust vastu ei võeta. Arutelu algataja palub, juhul kui arutelu ei lõpe kella 13.00-ks, pikendatakse istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. 

Ja läheme arutelu juurde ning esimeseks ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Austatud külalised! Täna kõneleme kliimamuutuste mõjust. See arutelu on ajendatud kliimakindla majanduse seaduseelnõu ettevalmistamisest, kuid kaugeltki ei piirdu sellega. 

Kliimakriisiga ja majanduse kohanemisega tegelemine on meie kõige olulisem väljakutse lähemas tulevikus, kuna selle mõju on väga pikaajaline ja ulatuslik. Kas kliimal on üldse meie seadusloomet vaja? Ilmselt mitte. Küllap saab planeet pikas plaanis ka ilma meieta hakkama, kuid inimese elu siin muutub äärmiselt ebamugavaks või suisa talumatuks. 

Alustame lihtsamatest asjadest, nagu igahommikuse apelsinimahla, kohvi või kakao hind. Selle kaudu jõuavad kaugemate maade probleemid põllumajanduses ka meieni. Kõnelemata sellest, kui kevadised põuaperioodid, liigniiske sügis ja lumevaene talv hakkavad mõjutama meie põllumeest ja tema saaki. Lisaks varem siinmail tundmata kahjurid ja võõrliigid, mis toovad endaga kaasa, meil senitundmata probleeme. Seegi avaldab mõju toiduainete hinnale. 

Muide, Eesti metsade aastane keskmine juurdekasv on viimastel andmetel langenud 7 kuupmeetrilt hektari kohta 5,5-le. Juuni- ja juulikuu põuad metsade kõige kiiremal kasvuperioodil mängivad selles olulist rolli. Siin põimuvad omavahel nii keskkonna- kui ka sotsiaal-majanduslikud mõjud. Lihtne arvutus näitab igale metsaomanikule, kui suur on kliimamuutuste rahaline mõju. Aga see on liikide kadu või meie varasema jahedama keskkonnaga harjunud liikide tagasitõmbumine külmematele aladele, mida jääb üha vähemaks. 

Ega ka inimeste tervise jää puutumata. Kõige otsesemat mõju avaldab õhutemperatuuri tõus. Kuumapäevade ja kuumalainete arvu kasv põhjustab haigestumiste ja surmade sagenemist. Näiteks mõjutas Eesti elanike tervist 2010. aasta kuum suvi sedavõrd, et suremus suvekuudel oli eeldatavast ligi 30% suurem. Sõltuvalt sellest, kui järsuks kujuneb järgmistel kümnenditel maakera keskmise temperatuuri kõver, võib liigsurmade arv enne 2050. aastat olla vahemikus 506–679 ning sajandi lõpuks 655–1068. 

Selles, et maakeral on palavik, ei kahtle ilmselt enam ka paljud Donald Trumpi toetajad. Küll on veel uskumatuid, kes ei suuda tunnistada palaviku tekkimise põhjuseid. Iga poliitik ei saagi olla selles küsimuses ekspert. Sellepärast kutsusime tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu peaettekandjaks Tartu Ülikooli kliimafüüsika kaasprofessori Vello Tolli, kelle ettekanne keskendubki suuresti nii kliimamuutuste kiirenemise põhjustele kui ka tasakaalustavate meetmetele. 

Inimene on siiski ellujääja liik ja ta on suutnud pikka aega leida viise kohanemiseks muutuva keskkonnaga. Midagi peaksime suutma teha ka selleks, et oma elukeskkonda võimalikult vähe kahjustada. Kui lähtume Eesti parlamendi poolt ratifitseeritud rahvusvahelistest kokkulepetest, peaks ühine siht olema hoida globaalne temperatuuritõus 1,5 kraadi ümber või selgelt alla 2 kraadi. Euroopa rohelepe – saavutada kliimaneutraalsus ehk netonullheide aastaks 2050 – on eelnimetatud eesmärgi täitmise vahend. 

Kliimakindla majanduse eelnõuga on võimalik üksnes piiritleda, millistes raamides tuleb ühiskonnal oma pikka plaani seada nii, et jõuda aastaks 2050 majanduses tasakaalupunktini, kus täiendavat kahju keskkonnale ei teki või saab see leevendatud olulisel määral. 

Kuhu täpselt eesmärgini viivad piirid tõmmata? Sellest saabki lähikuudel parlamendi üks olulisemaid debatiteemasid. Kokkuvõttes hakkavad selle eelnõu arutelu käigus tehtud otsused mõjutama kõigi inimeste igapäevaelu juba käesoleva kümnendi teises pooles, ja mida aeg edasi, seda rohkem.

Kui palju ja millist energiat suudame kulutada? Milliste transpordivahenditega liikleme? Milliseks ehitamine või renoveerimine oma kodusid? Millisel moel toodetud toitu sööme? Ja ka see, kuidas läbi täiendavate keskkonnameetmete saavutada maakasutuses süsiniku sidumisvõime selliselt, et põllumees saaks endiselt lehma pidada ja lehma tehtud koogist toodetud biogaas liiguks otsa ühistranspordisse või elektrijaama? 

Eesti on oma põlevkivienergeetikaga Euroopa Liidus süsiniku jalajälje arvestuses ühe inimese kohta tipus. Samas, ainuüksi meie pingutus kogu maailma ära ei päästaks, ükskõik kui ranged meetmed me ka ei rakendaks. Kliimapoliitika ülesanne on leida mõistlik tasakaal keskkonnaeesmärkide, majanduse konkurentsivõime ja sotsiaalse õigluse vahel. 

Tänane arutelu näitab lisaks sellele, kuivõrd akuutse probleemiga on kliimamuutuste näol tegu teaduse seisukohalt, ka seda, millised on peamiste huvigruppide ootused ettevõtluse ja keskkonnaühenduste vaatest. Oleme eelneva debati käigus saanud piisavalt indikatsioone vajadusest tuua kiiremini õigusselgust. Keskkonnaorganisatsioonid on viidanud vajadusele hinnata õiglaselt tulevikupõlvkondadele kanduvad kohustused ja viia ambitsioon kooskõlla Pariisi kliimaleppe eesmärkidega. 

Ettevõtjad vajavad samas kindlust investeerimisplaanide tegemiseks. Hea õigusloome on piisava ettenähtavusega, majandussektorite eripära arvestav ning võtab sihiks ka Eesti ettevõtete konkurentsivõime säilitamise ja parandamise. 

Kahtlemata kujuneb eeloleva parlamendidebati üheks küsimuseks, kas teatud eesmärke peaks tooma varasemaks, millised meetmed ja toetusprogrammid võimaldaksid majandusel uute tingimustega kohaneda, kuidas toimub alternatiivkütustele ja energialiikidele ülemineku soodustamine, selleks vajaliku taristu arendus ja planeeringute läbimõtlemine. Tegu on märkimisväärselt suurema mõjuga otsustega kui paariprotsendilised maksumuudatused riigieelarve tasakaalu viimiseks kolme aasta jooksul. 

Eesti jaoks on mõneti tõesti valikukoht, kas olla kohanev kaasalohiseja, kes on lõpuks sunnitud ennast häälestama vastavalt juba ümberringi välja kujunenud majanduskeskkonnale, või saame olla nii palju targemad, et viime mõned lahendused ellu esimeste seas ja suudame nende rakendamise najal muuta oma majandust tugevamaks ja parandada sellega meie inimeste elujärge. 

Keskkonna ja kliimaga seotud arutelu määrab Eesti arengutrajektoori järgmiseks 20 aastaks. Kliimaneutraalne majandus aastaks 2050 on nagu Põhjanael, mille järgi mitte ainult meie, vaid ka teiste riikide analoogsed õigusaktid võtavad suuna. Pariisi kliimaleppe on ratifitseerinud või alla kirjutanud üle 190 maailma riigi. Sisuliselt on tegu globaalse konsensusega, millele ehitab oma keskkonna- ja majanduspoliitikat ka Euroopa Liit. 

Kõige muu seas peame leidma mõistliku kokkuleppe, millele aitab kaasa ka tänasest käivituv debatt, mis jätkub kliimakindla majanduse seaduseelnõu saabumisega Riigikogusse nii komisjoni istungitel kui ka parlamendi suures saalis. Ma tänan tähelepanu eest ja soovin kõigile jõudu tänaseks aruteluks. 

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Nendes debattides üks osa räägib sellest, et see on paratamatu ja me peame lihtsalt kohanema ja need, kes ei kohane, surevad lihtsalt ära. Ja teine pool on see, et räägitakse sellest, et see tempo ja see hind võib olla liiga kallis ja me ei ole võimelised seda välja kandma. Kas sellest debatist teie arvates on võimalik leida mõistlikku tasakaalu, sest mulle tundub, et me alahindame seda kulu, kui me mitte midagi ei tee? See läheb meil tulevikus kordades maksma ja seda on täna selgelt nii poliitiliselt kui sisuliselt alahinnatud. Aga võib-olla muretsema paneb see, millise tempoga meie uued teadmised tulevad, selleks et midagi muuta. Ja siin võib olla ka paradoks, et kui me ei survestaks ja ei kiirustaks, ei tekiks nii kiiresti ka neid teadmisi. Mis teie selline arvamus sellest on?

Aitäh selle küsimuse eest! Iseenesest tõepoolest mõnikord keskendub see debatt peaasjalikult sellele, et mis on teatud muutustega kohanemise kulud, ja unustatakse ära, mis on need kulud siis, kui me ei kohane. Tõepoolest, kas või seesama tervisenäitajate lõik, millele ma tähelepanu pöörasin, et 1000 liigsurma aastas tegelikult ei ole väike kulu ühiskonnale. Ja peale selle 1000 liigsurma on ka hulk terviseprobleeme, millega veel peab näiteks tervishoiusüsteem tegelema. Tõepoolest, see asi, mida ettevõtjad on ju ka välja toonud, on õigusselguse vajadus, et nad saaksid oma plaane seada. Mulle tundub, et ma ettevõtluskeskkonnas väga palju selliseid kliimaskeptikuid ei ole kohanud, ma olen kohanud pigem inimesi, kes ütlevad, et me sooviks olla esimeste seas või olla need innovaatorid, kes käivad ka oma turgude ootustega kaasas. Lihtsalt selleks on vaja tõepoolest seda õigusselgust, nagu te ütlesite, et mingisugused eesmärgid, mingid sihid peaksid olema paigas. Peaksid olema ka toetusmeetmed, ütleme, kas need on rahalised või regulatsiooni mõttes soodustavad. Ega kõiki asju ei tehta ju ainult rahaliste toetustega. Päris palju sõltub sellest, mismoodi me oma planeeringuid teeme. Kliimaseadusega või selle eelnõuga seoses on räägitud sellest, et tekib kohustus kohalikele omavalitsustele kliimakavade kinnitamiseks, et see kõik läheb sellisele rohujuure tasandile välja. Ja palju asju on võimalik saavutada ka lihtsalt aruka kavandamisega, aga selleks peavad olema ka mingid stiimulid või mingid sellised seda soodustavad eesmärgid paigas.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Inimesed üldiselt jagunevad optimistideks ja pessimistideks, kui väga laias laastus jagada hoiakuid. Teades, et ühe kolmandiku maailma kliima soojenemisest annab üks Aasia suurriik, ja omades väga palju fakte sellest, mis tegelikult planeedil toimub, teades ka seda, et rahvastiku kasvu prognoosid ulatuvad 10 miljardini lähemate kümnendite jooksul – kas teie olete optimist või pessimist selles suhtes, et seda kliimasoojenemist on võimalik peatada või isegi tagurpidi pöörata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ilmselt olen siin ka varem selles kõnetoolis olnud, paljastanud seda, et ma pigem eelistaks näha klaasi, mis on pooltäis, ja kui on võimalik midagi teha, siis tegutseda, kui öelda, et mitte midagi ei ole võimalik teha ja laseme kõik pingutused põhja. See võib-olla vastab osaliselt teie küsimusele. 

See küsimuse teine pool, mis seostub selle dilemmaga, kui suur on Eesti panus. Ma korra mainisin ka seda, et ühtepidi me ei saa võtta sellist vastutustundetut positsiooni, et meid on nagunii 1,3 miljonit ja meist nagunii ei sõltu midagi, sest meie panus inimese kohta on ikkagi Euroopa Liidus päris märkimisväärne, mis puudutab süsinikuheidet. Me peaksime ise ikkagi vastutustundlikult käituma. Aga samas me peaksime ka sellega arvestama, et tõepoolest me oleme nii väike tegija maailmas, et kui me siit ka kõik ära kolime, selle riigi kinni paneme ja mitte midagi üldse ei toimu sellel territooriumil, siis ega see ainuüksi maailma päästa. Meil on mõistlik viia need asjad tasakaalu, et me teeme oma osa ära ja läbi selle, noh, me saame kuidagi nagu ka eeskuju näidata ja olla nendega samas taktis, kes on Pariisi kliimaleppele allkirja andnud või seda ratifitseerinud. Seal on üle 190 riigi. Ma eeldan, et kõik need riigid oma kohustustest kinni peavad.  

Me väga palju kritiseerime Hiinat näiteks, kes kaevandab kivisütt ja toodab energiat, sest neil on tohutu energianälg, aga nemad tegutsevad ju teises suunas ka. Nad ju väga jõudsalt arendavad oma taastuvenergiat ja nad väga jõudsalt arendavad, ütleme, innoveerivad teatud kaasaegsete tehnoloogiate elluviimist, et samamoodi nende muredega hakkama saada. See ei ole seal nii üksühene, et nemad seal ainult saastavad ja meie oleme siin täisrohelised. Me veel ei ole.  

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Rääkisid ettevõtlusest ja et sa ei ole kuulnud skeptikute hääli väga. No loomulik, sest ettevõtjad on nutikad inimesed, nad saavad aru, et palju raha liigub selles. Tänagi on uudis sellest, et suur India ärimees Adani mõisteti süüdi kõvasti altkäemaksude pakkumises, ikka selleks, et ostetaks päikeseenergiat üle turuhinna, siis tema tehtud päikesepargid teenivad ekstrakasumit. Me teame täna, kuidas sotside toetatud tuuleenergeetika loodab miljardeid riigieelarvest saada ja nii edasi. 

Noh, rääkisid ka metsade põlemisest. On väga palju teadlasi, kes ütlevad, et tulekahjude väga oluline, kui mitte kõige olulisem põhjus, on see, et metsasid ei majandata, ei tehta enam nii-öelda tuld tõkestavaid ……, jääb palju surnud puitu metsadesse ja see soodustab põlemist. 

Rääkisid ka surmadest. IPCC enda raport, küll selles executive summary's toob välja, et soojenemine on põhjustanud lisasurmasid. Aga ta toob välja selle, et palju rohkem inimesi on tänu soojenemisele ellu jäänud. Tegelikult nagu net on kasumlik. Ja mu küsimus on, kas sa oled ise IPCC raportit lugenud, ka teadusandmetega tutvunud, või oled lugenud propagandistlikku peavoolumeediat ja sealt oma kõne kokku pannud.

Ma kindlasti ei ole propagandistlikku peavoolumeediat lugenud, enamike raportite kokkuvõtetega olen, kõige olulisemate raportite kokkuvõtetega, olen tutvunud. Ma pean küll täpsustama, et metsade põlemisest ma ei rääkinud praegu, täna selle sissejuhatavas sõnavõtus mitte ühtegi sõna, ma rääkisin juurdekasvu pidurdumisest. Olen täiesti nõus selles osas, et metsi tuleb tõhusalt ja efektiivselt majandada, et see kõik peab olema tasakaalus. Ja mis ettevõtlust puudutab, me oleme teiega mõlemad valitud samast valimisringkonnast, kus see on päris oluline majandusharu. Umbes 15% nii-öelda tööhõivest tuleneb sealt. Ja metsandus ei ole ju mingisugune kurja juur, vaid ta aitab meid väga paljudes valdkondades ka kliimaeesmärkidega toime tulla läbi selle, et ta pakub meile mittefossiilset ja taastuvat ehitusmaterjali, pakub võimalust minna fossiilsetelt materjalidelt üle, ütleme, seal keemiatööstuses ja sellistes valdkondades. Selles mõttes nüüd kahtlemata need asjad ei ole nagu üksteisele vastanduvad. Aga nagu ma ütlesin tegelikult ka, et ega ükski, kõik poliitikud ei saa olla selles küsimuses täielikud eksperdid ja need sellised teaduse argumendid ma jätaks järgmisele kõnelejale, eks ole, kes on selle ala tippspetsialist, kahtlemata. Ma sellesse vaidlusse siin ei läheks.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Olete keskkonnakomisjoni esimees ja hea tava järgi peaks keskkonnakomisjonis tegema tööd kõikide fraktsioonide esindajad. Paraku ma praegu kontrollisin ja leidsin, et kahjuks Keskerakonna liikmeid keskkonnakomisjonis ei osale, mis tähendab, et nende hääl ei kõla. Ma eeldan, et seal arutatakse eelnõusid, kus on nii poolt- kui ka vastuargumente.   

Aga küsingi, mis on olnud keskkonnakomisjonis kõige rohkem küsimusi ja probleeme tekitavad eelnõud. Ja kas te saate alati tulla saali konsensusliku eelnõuga?

Aitäh! Ma alustaksin lõpust. Kindlasti ei saa tulla alati saali konsensusliku eelnõuga. Ma isegi ütleksin, et ma tihtipeale ei saagi tulla konsensusliku eelnõuga, sellepärast et parlamentaarse riigi otsustamispõhimõte näeb ette ikkagi hääletamist. Ja konsensust me ei pea taga ajama, sellepärast et vastasel juhul me võib-olla ei jõuaks mitte kuhugi, kuna kõigil on oma arvamused.   

Mis puudutab ühe või teise fraktsiooni esindatust komisjonides, siis see on selle fraktsiooni enda otsus olnud, et nad on oma komisjoni liikme ära liigutanud, alles hiljuti, keskkonnakomisjonist põhiseaduskomisjoni. Muidu nende hääl kõlas kaunis tugevasti ja kõlavalt ja täiesti julgelt, kuni neil seda soovi ja võimekust oli. Neil on see fraktsioon lihtsalt nii väikeseks kahanenud, et nad ei suuda enam kõiki komisjone katta, nii et nad peavad oma valikud tegema.  Võib-olla teevad mõne aja pärast teise valiku. Ja kui see väga oluline kliimakindla majanduse seaduse eelnõu tuleb menetlusse, siis ei ole välistatud, et nad saadavad jälle oma esindajad komisjoni.   

Nii. Mis need suuremad vaidlused on olnud? No eks meil praegu on menetluses mitmed sellised jäätmeid puudutavad eelnõud. Seal on küll rehvijäätmeid puudutavad õigusaktid, me hakkame siin rääkima, varsti jõuab teisele lugemisele autoromusid puudutav eelnõu, loodetavasti.   

Need on sellised küllaltki praktilised küsimused, ja tõesti, vaidlusi on kogu aeg üleval. Teie kolleeg, eelküsija ka panustab alati sellesse, et debatt oleks elav ja mitmekesine. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See, et kliima soojeneb, on kõigile üldteada, selle vastu vaevalt keegi vaidleb, seda enam, et NASA on teinud uuringud viimase 800 000 aasta kohta ja kliima on kõikunud üles-alla kõik selle aja. Viimane selline suurem tipp oli umbes 100 000 aastat tagasi, mis on praegusest tipust tunduvalt kõrgem, ja nii on see toimunud, nende nii-öelda kahe kraadi ületamine on toimunud siin, ma vaatan, vähemalt neli korda. Praegu me ei ole veel kaugeltki selles tipus, mis oli umbes 100 000 aastat tagasi. Ja sina üritad maailma päästa, nagu ma saan aru, sellega, et väidad, et inimesed oma tegevusega suudavad kliimat mõjutada. Samas me laseme oma majanduse põhja, arvestades sellega, et keegi ümberringi väga palju sellele tähelepanu ei pööra. Mida sa arvad, kuidas siis see kliimasoojenemine siis, kui inimtegevust veel ei olnud, umbes 400 aastat tagasi, mis põhjustas needsamad tipud?

Aitäh! Tõepoolest, probleem ei ole ju kliimamuutuste tsüklilises mõjus läbi aegade planeedil Maa, vaid selles, et need on hakanud viimase paarisaja aasta jooksul tööstusajastu saabumisega toimuma ennaktempos ehk väga-väga kiiresti viimase perioodi jooksul. Ma väga süvitsi ei läheks jällegi sellesse diskussiooni, kuna selleks on meil peaettekandja valitud, eks ole, ta tuleb ja räägib teaduse baasilt ja temale saab küsimusi esitada kaks korda pikemalt kui mulle. Ehk siis te saate temaga need asjad veel kord üle vaielda. Ma viitasin, et üldine niisugune teaduskonsensus siiski on, et midagi on võimalik mõjutada, on olemas teatud mudeleid. Just sellepärast mainisin ära liigsurmade puhul selle vahemiku, et aastaks 2050 võib see olla, ütleme, 500–680, suurusjärgus, sõltuvalt sellest, milliseid pingutusi tehakse.

Ja tõepoolest, ega ma selles osas vastu ei vaidle, et meil ei ole mõtet oma majandust ära kägistada ja mitte keegi ei võta seda ka eesmärgiks, sellepärast et siis võib juhtuda teisipidi, et kui me nende sotsiaal-majanduslike mõjude ja majanduse konkurentsivõimega üldse ei arvesta, siis sealt võib tulla ju teistpidi negatiivne mõju. Kõige rohkem on nii kliimamuutustest kui ka sellest kohanemisest puudutatud pigem tagasihoidlikuma sissetulekuga elanikkonnakihid. Ja kui sealt teisipidi siis nende inimeste tervis hakkab halvenema, sest nad ei suuda endale normaalset toitu lubada või meditsiiniteenust, et ega see ka hea ei ole. Selles mõttes, nagu ma viitasin juba, tasakaal peab olema keskkonnaeesmärkide, majanduse konkurentsivõime ja sotsiaalse õigluse vahel. Seda tasakaalupunkti tuleb otsida, mitte minna kuskile väga ühte serva ja kõik muu ära unustada.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kunagi ütles üks meie väga armastatud riigimees: see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Täna me tegutseme nagu kahes suunas. Üks on tulekahju kustutamine, kuhu me oleme selle majandamismudeliga jõudnud. Kas sulle ei tundu, et me peaksime nagu seda teist suunda, mis näitab uusi teid ja uut majandusmudelit, rohkem ja kiiremini siin genereerima ja menetlema ja seda ka muule maailmale tutvustama? Ainult selle tulekahju kustutamise tagajärjel jääb meil lihtsalt must maa taha, meie enda taha.

Aitäh! Eks kõik need plaanid sellesama kliimakindla majanduse eelnõuga ja sealt edasi tuleva seadusloomega ju mingis mõttes peaksidki sellele keskenduma, et me ei tegele ainult tulekahjude kustutamisega, vaid me püüame anda nagu ettepoole sihid. Ja mulle tundub, et ka majandusvaldkonnas on päris palju inimesi, kes mõtlevad ka sellele, et seada need sihid kaugemale, kui neil selleks võimekust on. Samas me peame arvestama ka sellega, et kui me mingisugust ambitsiooni seame, näiteks siin parlamendi suures saalis, siis lõppude lõpuks selle ambitsiooni peab ellu viima keegi teine. Ja ta peab selle ellu viima mingisuguse tehnoloogiaga, mis tal on kättesaadav. Kas see on talle kättesaadav? Kas me suudame luua ka piisavalt head tingimused, et see oleks kättesaadav? See on kindlasti küsimus, millega tuleb tegeleda. Nagu ma ütlesin, et pigem minu isiklik valik oleks see, et Eesti ei oleks mitte kaasalohiseja, sundolukorras riik, vaid selline, kes võib-olla sellest protsessist võtab ikkagi selle kasuliku. Aga päris seda ei saa ka öelda, et mitte kedagi mitte miski ei mõjuta. Eks me kõik peame panustama ka sellesse.

Jüri Jaanson, kiire küsimus ja, Igor, kiire vastus.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil on siin ühiskonnas väga palju vaidlusi selle üle, kas kliima soojeneb, kas ta on inimtekkeline ja nii edasi ja nii edasi. Aga põhimõtteliselt te esitasite ise oma ettekandes ka retoorilise küsimuse, et millise tee me peaksime kliimamuutuste arengus ise valima. No mina arvan, Eestis siin Riigikogus keskkonnakomisjonis me peame näitama suuna kätte. Selles mõttes, milline on teie kui keskkonnakomisjoni esimehe seisukoht, kas keskkonnakomisjon peaks valima alahoidliku, kõigi teiste riikidega ühise sihukese valiku, tee või me peaksime pigem eeskuju näitama ja olema ka maailmas eeskuju või eestkõneleja, vaatamata sellele, et me oleme väike ühiskond ja väikse mõjuga ühiskond nagu kogu maailmale?

Aitäh! Ma arvan, et me peame väsimatult ikkagi tuletama meelde seda, mis on põhieesmärk ja põhisuund. Ma rääkisin, et meil on rahvusvahelised kohustused, meil on see nii-öelda Euroopa Liidu roheleppest tulenev Põhjanael, mille poole vaadata. Aga siinsamas me peame ikkagi endale aru andma, et me ei saa päris vinti üle keerata selles osas, et see võib tuua ühiskondlikult jälle tagasilööke. Olete võib-olla tähele pannud, et ühiskondlikud tagasilöögid võivad väljenduda ka hilisemas väga järsus näiteks poliitilise suuna muutuses, mis eitab kogu seda akuutset probleemi. Me seda päris ka ei tahaks. Nii et mahajääjaid selles protsessis ei tohiks olla, me peame seda tasakaalu hoidma, just nimelt pikema eesmärgi hüvanguks.

Aitäh! Sellega sai ka küsimuste-vastuste aeg läbi. Ja läheme järgmise ettekande juurde, ettekandjaks on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna füüsika instituudi kliimafüüsika kaasprofessor Velle Toll. Palun, kõnetool on teie. Infoks veel, et osa materjale on seal taga nende riiulite juures. Iga Riigikogu liige saab kasutada vajadusel välja pandud materjale. Siin on ettekande aeg 20 minutit ja hiljem küsimused-vastused kuni 40 minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu tänane ettekanne põhineb valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli raportitel suures osas ja ÜRO keskkonnaprogrammi raportitel. Need raportid ise on juba süntees parimast teaduslikust teadmisest kliimamuutuste kohta. Samuti soovin tänada oma ettekande kaasautoreid Tartu Ülikooli füüsika instituudi kliimauuringute keskusest. 

Kliimamuutused on eksistentsiaalne oht inimkonna jaoks. Inimtsivilisatsioon on välja kujunenud stabiilse kliima tingimustes ja nüüd oleme meie selle tasakaalu paigast nihutanud. Ja siin joonisel näete, kuidas on kerkinud globaalne keskmine õhutemperatuur. Viimane aasta on olnud juba poolteist kraadi soojem võrreldes tööstuseelse ajaga, mis ongi see Pariisi kliimaleppe kõige ambitsioonikam eesmärk. Ja see poolteist kraadi, see tähendab tohutut kogust lisandunud energiat kliimasüsteemi, mis on kaasa toonud ekstreemset ilma, üleujutused, kuumalained, põuad, mis kõik on põhjustanud suurt majanduslikku kahju ja inimkannatusi. Kliimamuutused on juba praegu kohal, see ei ole midagi, mis juhtub kuskil kauges tulevikus. 

Ja kliimamuutused on kohal ka siin meil Eestis. Inimtekkelise kliima soojenemise tõttu on meil Eestis näiteks kuumalained ja paduvihmad täna juba sagedasemad ja tugevamad. Siin on näide 6. augustist sel aastal, kui Tartus sadas maha 50 millimeetrit vihma. Iga kraadikümnendiku globaalse soojenemisega need kuumalained ja paduvihmad ka meil siin Eestis muutuvad järjest sagedasemaks, järjest tugevamaks. 

Kliimamuutuste probleemi lahendamiseks on loomulikult vajalik sellest probleemist aru saada. Ja olen täna kaasa võtnud igale Riigikogu liikmele kingituseks fookusmaterjali "Kliimamuutuste ABC". Istungisaali tagaosast riiulilt saate selle endale võtta. See on teaduspõhine materjal, mille on kokku pannud Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli, Tallinna Ülikooli teadlased ja selle põhisõnumid on: kliima soojeneb, see soojenemine on inimtekkeline, kliimamuutused kahjustavad loodust ja inimühiskonda, soojenemise pidurdamiseks tuleb kiiresti ja laiaulatuslikult heitkoguseid vähendada, ja vältimatute kliimamuutustega kohaneda. Loomulikult ei piisa sellest, et me teame neid põhisõnumeid. Probleemi lahendamiseks on meil nendest sisuliselt vaja aru saada. 

Selle kohta, et kliima on soojenenud, muutunud, on meil väga usaldusväärsed mõõtmisandmed. Ja ka see, et kliimamuutus on inimtekkeline, see on teaduslikult üheselt selge. Siin graafikul näete globaalse keskmise temperatuuri tõusu, mis on mõõdetud, musta joonega ja inimtegevuse mõjuga arvestav mudel pruunika joonega. Me teame, kui palju me oleme fossiilkütuseid põletanud. Teame, kui palju me oleme kasvuhoonegaase atmosfääri lisanud. Teame, kui palju need kasvuhoonegaasid neelavad soojuskiirgust ja kui tugevat soojenemist need põhjustavad. 20. sajandi teisest poolest vähemalt 90% asetleidnud soojenemisest on inimtekkeline. 

Vaatame otsa ka tänastele trendidele. Rahvusvahelisest kliimapoliitikast on olnud juba tohutult palju kasu. Jah, täna heitkogused veel endiselt kasvavad, aga veel sel kümnendil jõuame tõenäoliselt olukorda, kus globaalsed heitkogused hakkavad aeglaselt kahanema. See on väga positiivne. Aga sellest kõigest ei ole kahjuks piisavalt, et ohtlikku kliimamuutust ära hoida. Me peame jõudma olukorda, kus inimtegevus enam atmosfääri kasvuhoonegaase ei lisa, ja sel hetkel kliima soojenemine peatub. Tänaste trendide jätkudes võib oodata sajandi lõpuks kuni kolmekraadist globaalset soojenemist ja see on tohutult teistsugune maailm kui see, milles me täna elame. 

Siit jooniselt näete, kui palju me oleme juba süsihappegaasi atmosfääri heitnud. Tänaste heitkoguste juures on meil jäänud ainult kuus aastat, et vältida pikaajaliselt pooleteistkraadist globaalset soojenemist. Ühesõnaga, selle eesmärgi täitmine globaalselt on praktiliselt võimatu. Aga see ei tähenda, et me peaksime alla andma. Vastupidi, järgmine eesmärk on 1,6–1,7 kraadi. Ja senisest kiiremaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks on loomulikult vajalik kiirem üleminek kliimasõbralikule energeetikale, aga ka primaarenergia tootmise ja tarbimise kasvu piiramine. Siiamaani on energia tootmine eksponentsiaalselt kasvanud, aga piiratud ressursside tingimustes ei ole võimalik sellist kasvu alal hoida. 

Eestist rääkides, inimese kohta on meil heitkogused oluliselt suuremad võrreldes globaalse keskmisega. Ja ka meie kliima soojeneb oluliselt kiiremini võrreldes globaalse keskmisega. Maismaa ja kõrged laiused soojenevad oluliselt kiiremini kui globaalne keskmine ja seetõttu on see soojenemine kiirem ka meil Eestis. 

Vaatame näiteks meie talvesid. Sajandi lõpuks, kui nüüd globaalne kliima soojeneb kuni kolm kraadi, siis see meie talvede jaoks tähendab umbes 5,4-kraadist keskmist soojenemist ja 21% rohkem sademeid. Aga vaatame ka pakasepäevi. Siin musta joonega näete, et juba on pakasepäevi oluliselt vähemaks jäänud soojenedes. Punase joonega sealt edasi, et neid pakasepäevi jääb ka tulevikus järjest vähemaks. Aga sinise joonega näete looduslikku varieeruvust, mis alles jääb, ehk ka tulevikus on Eestis pakasepäevi, on lund, lihtsalt seda on palju harvemini. Üksik külm ilm, üksik külm aasta Eestis ei ütle mitte midagi kliima soojenemise kohta. 

Kliimamuutuse mõjudest. Kõigepealt kontseptuaalne arusaam, kuidas mõjud tekivad. Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside tõttu toimub soojenemine. Mida see soojenemine tähendab? See tähendab seda, et meil on kliimasüsteemis rohkem energiat. Kasvuhoonegaasid on siin see kõige keskmine, soojenemise ring ja siis heledam, teine ring on kõik muutused kliimasüsteemis, mida see suurenenud energiahulk põhjustab: maismaa ja õhu soojenemine, jää sulamine, meretaseme tõus, muutused atmosfääri ja ookeani ringlustes, äärmuslike ilmade sagenemine. Ja need muutused kliimatingimustes toovad kaasa mõjud nii meil siin kohapeal, Eestis, nii loodusele kui inimesele, aga ka mujal maailmas. Ja sotsiaal-majanduslike mõjude kaudu, loomulikult, need mõjud jõuavad meile siia ka mujalt maailmast. Mõjude näiteks on üleujutused, mis on põhjustatud kas paduvihmade või tõusva mereveetaseme poolt, nihked aastaaegades, riskid veevarustusele ja kliimaränne. 

Ja mõjudest rääkides, kui see soojenemine on enam-vähem lineaarne – põletame kaks korda rohkem fossiilkütuseid, see tähendab kaks korda tugevamat soojenemist –, siis need mõjud kasvavad kiiremini, kasvavad mittelineaarselt, kasvavad hüppeliselt. Ja oluline on siin mainida ka kliima murdepunkte. Kui siin paljud muutused leiavad aset järk-järgult, nii nagu soojenemine tugevneb, siis teatud kliimasüsteemi elemendid võivad liikuda teatud soojenemise tasemeni, jõudes ühest olekust teise ja tuua kaasa väga suured hüppelised, murrangulised muutused. Olgu selleks näiteks Gröönimaa või Lääne-Antarktika jääkilbi sulamine või ka muutused Atlandi ookeani tsirkulatsioonis ja kuidas see soojust siia Põhja-Euroopasse transpordib. 

Ja kui me nüüd räägime tegevustest kliimamuutuste kahjulike mõjude vähendamiseks, siis väga sageli me räägime ainult kliimamuutuste leevendamisest, heitkoguste vähendamisest. Heitkoguste vähendamine on ülioluline, aga sama oluline on ka kliimamuutustega kohanemine, et me oleks vältimatuteks kliimamuutusteks paremini valmis. Ja mida see kohanemine tähendab? See ei tähenda, et saame hakkama nende muutustega siis, kui nad kohal on. Siis on need mõjud juba väga suured. 

Väga praktilised küsimused, näiteks nagu taristu rajamine. Me ei raja ju taristut minevikutingimustesse, me tahame seda taristut kasutada tulevikus, kus kliima on muutunud. Ja meil on täppisteaduslikud kliimaprognoosid selle kohta, millised need kliimatingimused Eestis tulevikus on, ja taristu rajamisel peaksime paremini sellega arvestama. 

Siin on üks näide kohanemisvajadusest, kuidas kasvab energiavajadus siseruumide jahutamiseks. Nii nagu soojenemine jätkub, niimoodi kasvab ka see vajadus. Ja loomulikult siin on oluline küsimus, kuidas kasutada näiteks passiivseid meetodeid, et me ei peaks niivõrd palju energiat ruumide jahutamiseks kulutama. 

Kliimamuutuste kahjulike mõjude vähendamiseks on kesksel kohal kliimaharidus. Seesama "Kliimamuutuste ABC", mille ma täna kaasa võtsin, see on loodud haridusteaduslikus projektis, kus arendasime teadlaste koostöös kliimaharidust. Kahjulike mõjude vähendamiseks on vajalikud väga mitmekesised pädevused. Esiteks süsteemne mõtlemine, kompleksne kliimasüsteem ise, majandussüsteem, ühiskondlikud protsessid ja kuidas need kõik omavahel seotud on. Teaduspõhisus, et me suudame eristada teaduslikku infot mitteteaduslikust ja oskame teaduslikku infot kasutada. Juhtimispädevus, et me suudame analüüsida oma otsuste mõjusid nii keskkonnale kui ka majandusele. Koostööoskused – oskus neid kliimameetmeid, neid tegevusi päriselt ellu viia, et nad ei jääks paberile. 

Ja kliimaharidusest rääkides. Jah, oleme arendanud haridust, et järgmine põlvkond suudaks kliimamuutuste kahjulikke mõjusid paremini lahendada, oleks pädevamad. Aga meil on vaja paremat kliimaharidust nii kõrgkoolides, kutsekoolides, täiendõppes, iga Eesti inimese jaoks, sest kliimamuutuste probleem on akuutne probleem ja meil ei ole paraku aega oodata, et järgmine põlvkond meist paremini nende küsimustega tegeleks. 

Ja kliimamuutuste kahjulike mõjude vähendamiseks vajalikud tegevused võib kontseptuaalselt jagada niimoodi kaheks. Vasakul pool tegevused, mis on kliimasäästlikkuse, kliimasõbralikkusega seotud ehk kõik tegevused kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, leevendustegevused. Ja lisaks tehnoloogilistele lahendustele, näiteks taastuvenergeetikale üleminek, heitmevaba transport, on oluline rõhutada ka siin väiksemat tootmist ja tarbimist. 

Ühesõnaga, kliimapaneeli kliimaprognoosid põhinevad sotsiaal-majanduslikel stsenaariumidel, kus üheks näiteks on fossiilkütuste kiirtee ja teiseks säästev areng, kus me kummaski kliimapoliitikat sisse ei võta. Ja see säästev areng, kus me ei mõista inimese heaolu mitte ainult peamiselt majandusliku kogutoodangu järgi, seal on need heitkogused juba ilma kliimapoliitikata kuus korda väiksemad. 

Aga kliima soojenemine jätkub ja nendega on vaja ka kohaneda nii taristu loomisel, planeeringutes. Ja seda oleks vaja teha etteulatavalt, mitte siis, kui nad kohal on, vaid me peame täna analüüsima, missugused need kliimatingimused tulevikus on, kuidas see siin Eestis meie elu mõjutab. Ja on ka suur ühisosa nende leevendamis- ja kohanemistegevuste vahel. Selleks, et need tegevused oleksid efektiivsed, peame me neid tegema teaduspõhiselt, koostöiselt, et riigi, omavalitsuste ja ettevõtete vahel oleks tihe koostöö ja et kõik Eesti inimesed oleksid selle protsessiga kaasas. 

Ja lõpetuseks rõhutan, et siin on hästi palju väga olulisi insener-tehnilisi lahendusi, tegevusi, mis on kahjulike mõjude vähendamiseks vajalikud. Aga kliimamuutuste probleemi lahendamiseks on vaja ka põhimõttelist ühiskondlikku ja majandusliku muutust. Aitäh!

Aitäh ettekandjale. Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti on ju mereriik, meri uhub meie kaldaid põhjas ja läänes. Siin on teie ettekandes ja me oleme seda juba ammu tajunud, et üleujutusriskid kasvavad ka Läänemere ääres. Kas teil on mõni soovitus ka seadusandjale või neile, kes korraldavad planeeringuprotsesse ja asju? Missugune see lähitulevik on, kas on mõistlik ehitada maja väga mere äärde ja nii edasi? Lihtsalt sihuke praktiline küsimus teile.

Aitäh! Väga oluline küsimus. Eestis oleme üleujutuste riski kaardistanud, ka ranniku üleujutuste riski on kaardistatud. Paraku need üleujutuste riskihinnangud täna ei võta seda kliimasoojenemisest tingitud mereveetaseme tõusu üldse arvesse. Tegelikult oleme kliimamuutustega kohanemise tegevustes üleüldiselt, kuigi on olemas täppisteaduslikud andmed, mida peaks arvesse võtma, kuidas paremini kohaneda, kõige sellega Eestis paraku alles väga-väga algusjärgus. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Jah, te isegi olete siin öelnud, et meil on teaduse poolt väga usaldusväärsed mõõtmistulemused, samuti on hästi kindlalt selgeks tehtud, et praeguse aja need kliimamuutused on inimtekkelised. Samas kõlavad siit kõrvalt ka väited või on olemas väiteid, et siin on oluline osa ka universumi mõjul, näiteks Päikese aktiivsus või mis iganes, mis tuleb väljastpoolt ja mille kõrval see inimtekkeline muutus on väike ja tühine. Minu küsimus on orienteeruv rohkem sellele, et kui teadus väidab hästi kindlalt, et kliimamuutused on inimtekkelised ja me saame siin inimkonnana palju teha, siis kas me inimkonnana saame ka mõjutada kliimamuutust siin planeedil, nagu peatamist või tagasitõmbamist. Kas me saame inimestena seda mõjutada?

Aitäh, väga hea küsimus! Jah, kliimamuutused on inimtekkelised ja see loomulikult tähendab, et meie valikutest sõltub, kui tugevaks kliimasoojenemine kujuneb. Põletame summaarselt kaks korda rohkem fossiilkütuseid ja kliimasoojenemine on kaks korda tugevam. Aga oluline on ka aru saada, et me ei saa tagasi liikuda sinna tööstuseelsesse kliimasse. Kui me oleme jõudnud kliimaneutraalsesse globaalsesse majandusse, kus inimkond enam rohkem kasvuhoonegaase atmosfääri ei lisa, kui me sealt seome, siis jah, sel hetkel soojenemine peatub, aga siis me peame elama nendes muutunud kliimatingimustes. Ja see kolm kraadi soojenemist sajandi lõpuks on niivõrd tohutult teistsugune maailm võrreldes sellega, kus me täna elame. Ulatuslikud ekvaatorilähedased piirkonnad on praktiliselt elamiskõlbmatud, olgu see siis otsese kuumastressi tõttu inimtervisele, aga ka selle tõttu, et ei ole võimalik lihtsalt seal enam toitu kasvatada. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata, inimesel mingisugune mõju on, sest me ju teame, et me läbi erinevate tootmisprotsesside, tehaste emiteerime CO₂, ja ei peaks siin hakkama jälle ütlema, kes usub, kes ei usu. Aga selles osas ma jään küll eriarvamusele. Te räägite siin, et kui tohutud usaldusväärsed andmed on meil 1850–2020. See aeg on ikka väga väike ajaperiood, millest te tegelikult räägite või mille pealt andmed võtate. Me ikkagi näeme seda, et Siberi alad on olnud kunagi hoopis teistsugused, kui nad praegu on, või samamoodi Sahara kõrb on olnud kunagi roheline ala. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et väga kitsalt ikkagi võetakse seda asja. Praegu käib see müügitöö. See on mõnes mõttes küll nagu äri, kliima soojenemine. Ja lõppkokkuvõttes on väga raske öelda, kas see kahju, mida me noortele teeme sellega, et me üle keerame vindi, kas see äkki on suurem kui see, et inimesi nügide normaalselt ja kutsuda üles rahulikult, mitte nii agressiivselt käitudes, seda kliimakriisipilti tuues. Äkki peaks nagu kuidagi rahulikumalt tegema, et ühiskond harjuks sellega?

Aitäh! Kommenteerin kõigepealt seda aspekti, et geoloogilises ajamastaabis sadade tuhandete, miljonite, sadade miljonite aastate jooksul on kliima looduslikult varieerunud ja muutunud. Ja kliimamuutust põhjustab igasugune häiritus kliimasüsteemi siseneva energia vahel – see energia pärineb Päikeselt – ja kliimasüsteemist lahkuva energia vahel. Ja geoloogilises ajamastaabis on neid häiritusi põhjustanud siis näiteks muutused ka Päikese aktiivsuse muutuses või kui palju just teatud piirkonnad päikeseenergiat saavad. Need muutused on aset leidnud küllaltki pika aja jooksul. 

Aga nüüd inimese juurde tulles, nagu ma ettekandes mainisin, siis inimtsivilisatsioon on välja kujunenud holotseenis jääajajärgselt stabiilse kliima tingimustes, kus ei ole temperatuur kõikunud kaugeltki nii palju, kui see kliima, inimtekkeline kliima soojenemine on juba täna muutust põhjustanud ja see soojenemine jätkub. Ühesõnaga, see kliimapoliitika, see heitkoguste vähendamine, see on ju vajalik just nimelt inimühiskonna jaoks, meie vara, meie majanduse, inimelude hoidmiseks.

Aitäh! Igor Taro, palun! Igorit ei ole. Mart Maastik siis.

Härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma esitan teile sellesama küsimuse mis Igor Tarole. NASA teadlased on teinud siin ka uurimustööd ja viimase 800 000 aasta jooksul kliima soojenemist uurinud läbi jää, jääd uurides. Siin on välja toodud seda, et ongi umbes 100 000 aasta kaupa kliima soojenemine, see on umbes nii suures piiris üles-alla käinud. Täna me ei ole kaugeltki nii kõrgele jõudnud kliima soojenemisega kui 100 000 aastat tagasi. Ja see arvutus on siin 800 000 aastat tagasi arvutatud. 

Öelge palun, siis, kui veel inimtekkelist – teie väitel inimtekkeliste – kliima soojenemist ei olnud, mis põhjustas need täpselt samasugused graafikut ja need tipud?

Aitäh küsimuse eest! Selle konkreetse teadustööga võib-olla olen tuttav, aga konkreetset viidet siin hetkel ei olnud. NASA teadlased teevad palju teadustööd, loomulikult. Aga tõepoolest, meil on vaheldunud jääajad ja soojemad perioodid, mis on tingitud sellest, kui palju energiat Maa Päikeselt saab ja kuidas see geograafiliselt jaotub. Aga jah, 20. sajandi teisest poolest vähemalt 90% soojenemisest on inimtekkeline, nüüd see tegur on teistsugune ja kõik need muutused toimuvad palju-palju kiiremini. 

Et seda konteksti panna, siis see inimtekkeline kliima soojenemine, see kolm kraadi soojenemist sajandi lõpuks, on suurusjärguna võrreldav selle soojenemisega, mis tõi meid viimasest jääajast välja. Ühesõnaga, mõelge, kui tohutu muutus see on Maal, missuguseid mõjusid see kõik põhjustab.

Veel kord: jah, kliima on varem varieerunud ja muutunud ka looduslike tegurite mõjul, aga tänapäevane tööstusrevolutsiooni järgne kliima soojenemine on inimtekkeline.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul esimene küsimus on selline nii-öelda kaasa võtmiseks. Olge hea, saatke viited oma teadustöödele sellel kliimateemal, mulle meeldib materjalidega töötada, seda ei jõua siin praegu ära lahata. 

Aga küsimused on sellised, kaks tükki. Tihtilugu näiteks need Valencia üleujutused, millest räägitakse, hirmsad üleujutused, öeldakse, et need on suurimad alates seal 70 või 80 aastat tagasi, et siis oli ka. Tihti Eesti soojadest sügistest ja suvedest ja talvedest räägitakse ka selles võtmes, et kõige soojem sügis alates, ma ei tea, 37. aastast näiteks. Tihti need eelmised suured on olnud enne seda aega, kui teie graafikul see hästi järsk inimtekkeline soojenemine algas. Kuidas seda põhjendada? 

Ja teine on selline natuke teadusfilosoofiline küsimus. See konsensus ja sellest lähtuv teaduse tegemine. Minule on jäänud mulje, et teadlased, kes vastuvoolu ujuvad, nendel elu ülikoolis ja konverentsidel ei pruugi nii hästi edasi minna. Kuidas te sellesse suhtute, et kui konsensusega nõus ei ole, siis teadlane saab summutatud?

Tänase ettekande jaoks teaduslikud viited on seal kahel slaidil ettekande lõpus olemas. Kui küsimus oli minu enda isikliku teadustöö kohta, siis minu töörühm uuribki, täpsustab seda, kui tugev täpselt inimtegevuse mõju kliimale on, kui tugev see soojenemine tulevikus olema saab. Uurime siis tegelikult inimtegevuse mõju. Seal on kaks olulist aspekti, üks on need kasvuhoonegaasid, aga tegelikult on veel aerosoolid, õhku pihustunud saasteosakesed, ilma milleta tegelikult oleks see soojenemine olnud veelgi tugevam. Ja nende uuringutega me tegeleme. Olen publitseerinud maailma mainekamates ajakirjades nagu Nature ja Science. Ühesõnaga tegeleme inimtegevuse kliimamõju tugevuse täpsustamisega maailmateaduse eesliinil.

(Räägivad samal ajal) Vabandust! Sai lõpuni või tahtsite veel?

Tahtsin veel. 

Loomulikult! Väga vabandan. 

Küsimusi oli palju, aga ma valin võib-olla paar tükki. Neid küsimusi oli tõesti palju. 

Jaa, loomulikult. Teie õigus. Väga vabandan, et segasin. 

Nii, oli küsimus üleujutuste kohta Valencias. Kliimateadus on viimase paarikümne aastaga väga kiiresti arenenud ja tegelikult oleme välja töötanud meetodid, kuidas hinnata, kui palju tugevamad ja tõenäolisemad need ekstreemsed sündmused, mis toimuvad inimtekkelise kliima soojenemise mõjul, on. Ja need paljud siin viimasel paaril aastal aset leidnud sündmustest on olnud siin 50% või ka paar korda intensiivsemad ja mitu korda tõenäolisemad just selle tõttu, et inimtegevuse tagajärjel on kliimasüsteemi energiat lisandunud. 

Viimaks vastaksin seda, kuidas kliimateadus üldse toimib. Kliimateadus on väga hästi arenenud, kuna see on ju ka poliitiliselt ülioluline, siis seesama valitsustevaheline kliimapaneel siis sünteesib maailma parimat teaduslikku teadmist, kus võetakse kokku kõik argumendid, hinnatakse nende kooskõla ja usaldusväärsust. See on süntees teaduslikust teadmisest.

Suur tänu! Kuna, hea kolleeg, küsijaid on väga palju, siis ma säästaks. (Saalist räägitakse.) Jah, jah, okei. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Esiteks ma tahan teid tänada täiesti imetlusväärse võimekusega niivõrd lakoonilisse vormi praktiliselt kõik olulised sõnumid ja info kokku pakkida, mis on seotud kliimamuutustega. Aga minu küsimus puudutab praegust majandusmudelit, mille põhisisu on ju, et ta ei saa toimida teistmoodi, kui ta laiendab kogu aeg suurendanud tarbimist. Kuidas selline majandusmudel suhestub meie soovidele tegelikult ohjeldada kliimamuutuseid?

Aitäh! Selleks, et jõuda kliimaneutraalse globaalse majanduseni, ja selleks, et jõuda sinna ajaperspektiivis, kus veel inimkonnal oleks planeedil Maa võimalik hästi hakkama saada, on kaks väga olulist aspekti. Üks aspekt on see, et toota ja tarbida teistmoodi, üle minna taastuvenergeetikale. Aga teine sama oluline aspekt on, et see primaarenergia tootmine ja tarbimine ei saa samamoodi edasi kasvada, meil ei ole lihtsalt füüsilisi ressursse selleks. Ühesõnaga, tõepoolest see põhimõtteline sotsiaalne ja majanduslik muutus on vajalik ja seda on rõhutatud ka sealsamas IPCC raportites.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Minnes edasi Tiit Marani küsimusega, kas kliimakriisi on võimalik lahendada ka tarbimise kasvades, kas see kliimateadus, millega maailmas täna tegeletakse, kätkeb ka sellist teadmiste arendamist, kuidasmoodi seda sõnumit kohale viia? Mulle tundub, et see on kõige suurem probleem. See lihtsalt ei jõua inimestele kohale. Kas see hariduse osa on ka teie teadmistes sees?

Aitäh! Väga oluline küsimus. Jah, loomulikult, kliimaharidus on kesksel kohal, kliimateadlikkus on kesksel kohal kliimaprobleemiga tegelemisel. Ja ma arvan, et siin on oluline aru saada sellest, milleks kogu see kliimapoliitika, milleks need leevendamis- ja kohanemistegevused. Jah, majanduskasvu tõttu oleme inimestele väga palju materiaalseid hüvesid taganud. Ja see majandus on ju inimeste jaoks. Paraku majanduskasv on tänaseni suuresti tulnud looduse kahjustamise arvel. Inimene, inimkond sõltub loodusest, looduse hüvedest, nagu toit ja joogivesi. 

Ühesõnaga, tänaseks on selge teaduslik arusaam, et meie majandustegevus peab mahtuma looduse piiridesse, muidu seesama loodus ei suuda meie majandust, meie majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid enam tulevikus pakkuda. 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Seda inimtekkelise kliimamuutuse mõju me nägime väga hästi COVID-i ajal, kui olid lockdown'id ja kui kosmosest võetud pildid muutusid järsku atmosfääriläbipaistvaks. Neid oli päris palju, eriti Kagu-Aasias. 

Aga mul on küsimus seoses meie viimasel ajal tekkinud metsasõjaga. Iga tonn, mida me fossiilset süsinikku toome maa alt välja, on ju lisanduv süsinik, samal ajal me äärmiselt seisame vastu sellele, et biomassis seotavat süsinikku, mis on kiire ringiga süsinik, kasutada. Seda me ei taha kasutada või see on kuidagi nagu kahjulikum. Kas siin ei oleks ka mingisugust võimalust veidi asendada fossiilset lihtsalt biomassiga?

Aitäh! Ma vastaksin kõigepealt üldisemalt. Loodus on meie kõige suurem liitlane nii kliimamuutuste leevendamisel kui ka nendega kohanemisel. Maismaa ökosüsteemid ja ookean on tegelikult neelanud umbes poole sellest süsihappegaasist, mida inimtegevus on atmosfääri lisanud. Ja nüüd kliima soojenemise jätkudes tegelikult ohustame ka seda neelu, kui palju siis loodus suudab süsinikku siduda. 

Aga kliimaneutraalsuse saavutamisel meil on mitmeid sektoreid, kus heitkoguste nulli viimine on ülimalt keeruline, praktiliselt võimatu. Meil on loodust liitlase näol väga vaja, et ta ka tulevikus seoks süsihappegaasi atmosfäärist ja me jõuaksime kliimaneutraalse majanduseni.  

Nüüd puidu kasutamise kohta. Siin on oluline lisaks kliimaargumentidele kindlasti arvestada metsaga kui ökosüsteemiga ja arvesse võtta nii kliimaaspekte kui ka elurikkuse aspekte.  

Ühesõnaga, puidu kasutamine kütteks näiteks väga suures mahus kindlasti mõistlik kuidagi ei ole, aga mingite pikaealiste toodete valmistamine puidust ja nii edasi ... Ühesõnaga, lisaks kliimaküsimustele, lisaks emissioonidele on vaja siin teisi aspekte ka arvestada. 

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tänan väga sisuka ettekande eest. Seda oli väga hea kuulata. Ja tänan ka materjalide eest, mis te Riigikogu liikmetele kaasa tõite. Minu küsimus puudutab kliimakindla majanduse seadust. Ma eeldan, et te olete selle seaduseelnõu ja seletuskirjaga tutvunud ja lisaks sellele loomulikult hoiate kursis ka üleüldise Eesti ja Euroopa Liidu kliimapoliitikaga. Kas teil oleks anda meile kui seadusandjatele kaasa mõni mõte või ettepanek ajaks, kui me seda seaduseelnõu Riigikogus arutama hakkame? Milliseid probleeme või kitsaskohti te selles eelnõus näete ja tahaksite, et parlament pööraks nendele rohkem tähelepanu?

Aitäh! Kõigepealt ma sooviksin rõhutada seda, et see, kui palju me kliima soojenemisse panustame, see ei sõltu ainult sellest, mis ajal me kliimaneutraalsuseni jõuame. Siin oli enne juttu Hiina, Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide panusest, et tegelikult suur osa nendest kasvuhoonegaasidest, mis me oleme atmosfääri lisanud, on täna endiselt seal. Kuigi, jah, täna on Hiina kõige suurem heitkoguste poolest atmosfääri kasvuhoonegaaside lisaja, siis ajalooliselt on kõige rohkem panustanud Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liidu riigid on tegelikult panustanud umbes sama palju kui Hiina ajalooliselt. Ehk ühesõnaga see otsene Euroopa Liidu emissioonide mõju on täna umbes sama suur kui Hiina, kuigi täna emiteerib Hiina palju rohkem. 

Aga nüüd Eesti konteksti juurde tulles. Ühesõnaga tähtis ei ole mitte ainult see aeg, millal me kliimaneutraalsuse saavutame, vaid ka see trajektoor, kuidas me sinna jõuame. Selle perioodi jooksul, kui me kliimaneutraalse majanduseni jõuame, kui suured on summaarselt meie heitkogused? Jah, küsimus on see, kas see trajektoor täna on optimaalne, kas see ei jää liialt lootma tehnoloogiatele, mis tulevikus võib-olla tulevad või ei tule. Nende küsimustega oleks väga vaja arvestada. 

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ja tänan ettekande eest. Loomulikult inimkonna elutegevus jätab keskkonnale jalajälje, ma arvan, et tervemõistuslikke inimesi pole selles tarvis veenda, et see on üsna arusaadav. Ja samamoodi ma olen nõus sellega, et tagasivaates kindlasti on ühiskonna heaolu kasv või majanduse kasv tulnud kindlasti ka paljus looduse arvelt. Minevikku me muuta ei saa, küll on meil võimalus vormida või kujundada tulevikku. Ja kui me nüüd sooviksime need proportsioonid lukustada tänasel tasemel, et meil on väga erineva heaolu ja elatustasemega riike maailmas ja selleks, et me jõuaksime või saaksime alumist otsa kuidagi ülespoole aidata, siis see tegelikult ikkagi eeldab ka majanduse kasvamist moel või teisel. Ja minu küsimus teile ongi, et kuidas teie arvates jalajälje suurus sõltub tehnoloogia arengust ehk kui palju me sellest jalajälje suurusest saame vähendada tehnoloogia arengu abil?

Aitäh! Võib-olla alustaksin jälle üldisemalt, et kuidas need heitkogused sagedasti tekketeguriteks lahutatakse. Vaadatakse, kui palju on inimesi, kui jõukad nad on, kui palju majanduslikku väärtust nad loovad, siis seda, kui palju kasutatakse primaarenergiat selleks, et seda majanduslikku väärtust luua, ja viimaks, kui palju siis me emiteerime kasvuhoonegaase selleks, et seda primaarenergiat toota, see tehnoloogia küsimus. Ühesõnaga, see on ainult üks aspekt seal, üks teguritest. Aga te viitasite minu hinnangul tegelikult ka sotsiaalse õigluse küsimusele, et globaalselt meil on väga paljudes riikides, meil on palju inimesi, kellele tegelikult on tõepoolest see jätkuv majanduslik areng, jätkuv primaarenergia kasutamise kasv väga vajalik, selleks et neile elementaarseid hüvesid tagada. Aga samal ajal on meil jõukamates riikides siis olukord, kus meil tegelikult need elementaarsed hüved on täna juba suurel enamusel inimestel tagatud ja on selline piisavus. Meil on tootmist ja tarbimist tegelikult piisavalt, et neid hüvesid tagada, küsimus on ka nendes riikides tihti sellises sotsiaalses võrdsuses. Aga tõepoolest, globaalset pilti vaadates meil on maailmas palju inimesi, kelle heaolu tagamiseks on vaja siis seda tootmise ja tarbimise kasvu, aga samal ajal need heitkoguse tekivad just nimelt jõukamate riikide jõukamate inimeste arvelt, kust siis see summaarne heitkogus peaks sedavõrra rohkem langema, et neid globaalseid eesmärke saavutada. Seesama säästev areng tähendabki seda, et me tagame majanduslikud, sotsiaalsed hüved siis looduse seatud füüsilistes piirides.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Ma mäletan ühte klippi, mis laineid lõi, kuidas USA Kongressi ees esinesid poliitikud, kes olid kõige suurema kliimaärevusega ise, ja võitlesid selle eest. Aga kui neilt küsiti siis, kui suur on inimtekkeline CO₂ osa, siis nad panid mööda suurusjärkudega ja keegi ei suutnud seda vastata. See oli nende väga tugeva asjatundlikkuse tase. Aga kuna teie olete täppisteadlane, sellepärast ma küsin ka endale teadmiseks ja teistele teadmiseks, et milline on teie hinnang, kui palju sellest CO₂ bilansist atmosfääris on inimtekkeline ja kui palju kuulub veeaurule ja metsa, looduse poolt üldiselt tekitatud foon, palju see vahekord omavahel on nendel määrajatel.

Aitäh! Väga hea küsimus. Tõepoolest, meil on looduslik süsinikuringe, kus need inimtegevuse heitkogused on väiksem osa võrreldes nende looduslike voogudega, aga see on selline pidev lisandus kliimasüsteemi, nii et me teame täpselt isotoopanalüüsi põhjal, et see atmosfääri lisandunud süsihappegaas on just inimtegevusest pärit. Ja see on kasvanud 180-lt miljondikosalt tööstuseelsest perioodist kuni tänaseks umbes 420 miljondikosani atmosfääris, siis süsihappegaasi hulk. 

Aga nüüd see panus kogu soojenemisse. Kliimasüsteem on keeruline süsteem. Mainisite veeauru. Tõepoolest, meil on looduslik kasvuhooneefekt. Ilma loodusliku kasvuhooneefektita ei oleks elu Maal võimalik. Ilma looduslikku kasvuhoone efektita oleks temperatuur Maal umbes –18 kraadi Celsiust. Looduslik kasvuhooneefekt on väga vajalik. Aga need inimtekkelised lisandunud kasvuhoonegaasid, need tulevad lisaks sellele looduslikule kasvuhooneefektile ja me võime seda sõnastada kui inimtekkelist kasvuhooneefekti tugevdamist. 

Ja konkreetselt veeauru kohta. Veeaur on atmosfääris lühiealine gaas. Süsihappegaasi molekul püsib atmosfääris sada või mitusada aastat, aga veeaur päeva või nädalaid, kuni ta sealt jälle kondenseerub, tekivad sademed, välja sadeneb. Ühesõnaga, kui meil süsihappegaasi lisandumise tõttu läheb soojemaks, siis lisandub ka selle tõttu veeauru, mis omakorda võimendab soojenemist. Seda kutsutakse positiivseks tagasisideefektiks. Aga see juurpõhjus, see algpõhjus on ikkagi see inimtekkeline süsihappegaas.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu selle huvitava ettekande eest! Minu küsimus on, kuidas see globaalne pilt täna välja näeb. Kas meil globaalses mõttes see trend on selles suunas, et me vähendame emissioone? Kui me vähendame, siis kas see trajektoor on piisav selleks, et need täita mingiks aastaks, või mitte? Ehk see suur pilt, tahaks selle kohta teada. 

Ja teine, ma vaatan siin näiteks Hiina, mida on toodud näitena, kes palju rahvakeeli nii-öelda tossutab, investeerib 900 miljardit dollarit puhtasse energiasse ja nad peavad seda oma oma majanduse põhiliseks draiveriks. Kas see, et suurriigid, nagu Hiina, liiguvad sinnapoole, on piisav või mitte?

Aitäh! Kõigepealt lühidalt sellest globaalsest pildist. Täna kasvuhoonegaaside heitkogused endiselt kasvavad, aga see kasvutempo on pidurdunud ja lähiaastatel tõenäoliselt me jõuame olukorda, kus need globaalsed heitkogused hakkavad kahanema. Ühesõnaga, veel kord: globaalsest kliimapoliitikast on olnud väga palju kasu. 

Aga tõepoolest, sellest kõigest ei piisa, et ohtlikke kliimamuutuste ära hoida. Selleks, et hoida soojenemist pooleteise kraadi piires, on meil, nagu ma ettekandes mainisin, ainult kuus aastat, tänaste heitkoguste juures. On praktiliselt võimatu hoida pikaajalist soojenemist alla pooleteise kraadi. 

Aga tõepoolest, te tõite selle Hiina näite ja heitkogused summaarselt on kõige suuremad Hiinast, ka seal on olnud veel hetkel selline väike kasv, aga see kasv on pidurdunud ja ka seal on näha, kuidas need heitkogused hakkavad lähemas tulevikus tõenäoliselt langema. Kuigi täna Hiinas on fossiilkütuste kasutus suur, siis samamoodi on seal eksponentsiaalselt kasvanud taastuvenergeetika maht.

Ühesõnaga, tegelikult areng läheb õiges suunas, lihtsalt küsimus on selles, et globaalselt kokku need kõik need riikide panused heitkoguste vähendamiseks ei ole piisavad selleks, et neid globaalseid eesmärke täita. Ega siin muud lahendust ei ole kui senisest veelgi efektiivsem rahvusvaheline koostöö. 

Pariisi kliimaleppe sõlmimise eel oli ju ka laual universaalne hind süsihappegaasi emissioonidele, aga sellele konsensuslikku, ühist toetust ei leitud. Täna on see poliitika selline, et iga riik oma eesmärkide piires vaatab, kui kiiresti ta saab tegutseda, et võimalikult kiiresti kasvuhoonegaaside heitkoguseid alla tuua. 

Ja ka meil võiks ju olla mõttes selline eesmärk, et mis on see maksimaalne võimalik, mida me heitkoguste vähendamisel teha saame.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on teie ettekande "Teaduspõhine kliimamuutuste leevendamine" ühe slaidi kohta, mis kriipsutab alla, et oluline on väiksem tootmine ja tarbimine. Kuidas seda teadmist etteruttavalt meie inimeste ja majandusega kohandada olukorras, kus me ise oleme täna pigem mures, et me toodame vähem, me ekspordime vähem ja kaubanduses valitseb arusaam, osta kolm, saad ühe tasuta?

Aitäh! Väga hea küsimus. See väiksem tootmine ja tarbimine, see ühelt poolt võib olla ju efektiivsem tootmine. See võib olla ringmajanduse põhimõtete juurutamine, et me ei võta kasutusele pidevalt uusi loodusressursse, vaid kasutame olemasolevaid. Aga see tähendab ka seda, et me oma majandusmudelis võtame arvesse keskkonnamõju. Ja tegelikult me olemegi näiteks kliimaküsimustes kasvuhoonegaaside heitkogustest rääkides seda juba ka teinud. Kui me räägime Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemist ja meil on teatud sektorites kehtestatud hind süsihappegaasi heitkogustele või see hind kujuneb turul, kui me seame piiri, kui palju me kasvuhoonegaaside heitmeid summaarselt lisame, siis see on üks näide sellest, kuidas meil oma majandusmudelis on vajalik ja võimalik nende keskkonnaküsimustega arvestada. Ja see tõepoolest tähendab, et on piir sellele, kuhu see tootmine ja tarbimine kasvada saab. 

Jäi veel kaheksa sekundit. Irja Lutsar, palun teie küsimus! Viimane.

Aitäh huvitava ettekande eest! Ja ma ei küsi küll kliima kohta küsimust, aga mind huvitab teie kui kliimateadlase seisukoht, et üle-eelmise pandeemia ajal elas maailmas 1,8 miljardit inimest. Selle pandeemia ajal, koroonaviiruse pandeemia ajal, mis oli 100 aastat hiljem, täitus maailma elanikkond kaheksa miljardiks. Tõsi, viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul on elanikkonna kasv pidurdunud, aga ikkagi, täna ma just vaatasin praegu, mis on viimased andmed, üle 8,2 miljardi elab maailmas inimesi. Kas teie kliimateadlasena leiate, et me peaksime siiski veelgi rohkem rahvastiku juurdekasvu või veelgi tõhusamalt rahvastiku juurdekasvu maailmas pidurdama ja seoses sellega, me teame ka, kus on rohkem rahvast ja kus on vähem rahvast, et rahvast ka teadlikult maailmas ümber paigutama? Kliima on ju inimtekkeline, kui ma teie ettekandest õieti aru sain.

Aitäh! Tõepoolest, täna umbes 8,2 miljardit inimest maailmas, aga samas see rahvastikupüramiid on selline, see vanuseline jaotus, et kuigi see rahvaarv veel kasvab, siis ta tõenäoliselt seal kuskil 10 miljardi juures stabiliseerub ja hakkab langema. See on juba täna rahvastikupüramiidist näha. Aga olulisem veel kui see maailma rahvaarv, tegelikult meil on loodusressursse, et ka seda kümmet miljardit neile heaolu pakkuda sobiliku majandusliku ja sotsiaalse süsteemi korral, aga sellest olulisem on see, kuidas need inimesed elavad, kui palju primaarenergiat nad tarbivad heaolu loomiseks, ja nii edasi. Ehk ühesõnaga ka täna need heitkogused tegelikult tulevad väikselt osalt globaalsest elanikkonnast, kes on see kõige jõukam grupp. Ja see vähem jõukam osa emiteerib tegelikult väga tagasihoidlikult. See teine pool, jah, tõepoolest kliima soojenemise jätkudes tõenäoliselt üsna ulatuslikud alad muutuvad praktiliselt elamiskõlbmatuks ja kliimaränne saab tõenäoliselt olema väga ja väga oluline küsimus.

Suur tänu teile, auväärt Velle Toll! Küsimusi oleks veel, aga küsimustele vastamiseks ja küsimuste küsimiseks aeg on ümber juba ja ka üle. Siinkohal vabandan kolleegide ees, kelle küsimused jäid küsimata. Aga veel kord: väga suur tänu teile väga asjaliku ettekande eest! Head kolleegid, järgnevalt on meil võimalus kuulata Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaatori Maia-Liisa Antoni ettekannet. Palun teid Riigikogu kõnetooli. 10 minutit on teile kavandatud.

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kui praegu kehtivat põhiseadust ette valmistati, olin mina 11-aastane ning sain seda ainult kõrvalt vaadata. Mul on väga hea meel, et põhiseaduse koostajatel oli toona tarkust panna kirja ühiskondlik kokkulepe, et Eesti riik on loodud tagama eesti rahvuse ja kultuuri kestmise läbi aegade ja et Eesti riik on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele. See ühiskondlik kokkulepe annab meile kõigile suuna tegutsemiseks. 

Erinevalt paljudest riikidest on meie põhiseaduses loodus- ja keskkonnakaitse väga olulisel kohal. Paragrahvis 5 on sätestatud, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Paragrahvi 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Sellest tulenevalt on meie seadustes erinevad keskkonnakaitsega seotud põhimõtted. Näiteks keskkonnaohu vältimise põhimõte ja saastaja-maksab-põhimõte, mida peab otsuste tegemisel kaaluma. 

Keskkonnakaitsekohustused oleme me võtnud liitudes erinevate rahvusvaheliste lepingutega, näiteks Montreali protokoll osoonikihi taastamiseks ja Helsingi konventsioon Läänemere kaitseks. Kõiki neid põhimõtteid peame arvestama ka kliimakriisiga tegelemisel. Oleme ühiselt neis kokku leppinud ja vaevalt et keegi siin saalis sooviks neist taganeda. 

Rääkides kliimamuutuse mõjust õigusruumile, peame aga meeles pidama, et ajal, kui suurt osa neist lepingust sõlmiti ning seadusi vastu võeti, lähtuti toona avaldunud keskkonnaprobleemidest. Näiteks saadi aru vajadusest kaitsta Eestimaa merd naftareostuse eest või õhku Kunda tsemenditehase lähedal. Tänaseks on lisandunud mitmed uued probleemid, näiteks mikroplastireostus, mille tekitatud kahjustused tervisele avalduvad alles aastate jooksul. Veel keerulisem on tajuda kasvuhoonegaaside mõju. Need on lõhnatud ja värvitud ning nende kuhjumise tagajärjed avalduvad aastakümnetepikkuse viitega, muutes loodusnähtuseid nagu näiteks põuad, tormid, vihmavalingud üha intensiivsemaks ja sagedasemaks. Kliimamuutus on raskemini tajutav ja reguleeritav, sest saaste tekib ja hajub üle maailma. See aga ei muuda kliimamuutuseid kuidagi vähem ohtlikuks. 

Tänaseks mõjutavad kliimamuutuste tagajärjed meid kõiki. Euroopa eri nurkades näeme tõsiseid üleujutusi igal nädalal ning Vahemere piirkonna metsatulekahjud ohustavad nii kohalikke elanikke kui ka turiste. Eestis hakkame juba harjuma munasuurusest rahest purustatud auto- ja kasvuhooneklaasidega, üleujutatud viljapõldudega, üraskist näritud kuuskedega metsades ja sagenevate puugihaigustega. Kuumalainete esinemissagedus on Eestis kahekordistunud. Ja nagu Velle Toll juba rääkis, sellel on väga tõsised tagajärjed, sest kuumalained põhjustavad paljude haiguste ägenemist ning suurendavad suremust 30–40%. 

Inimtekkelise kliimamuutuse peamine põhjus on fossiilkütuste põletamine energia saamiseks. Oleme Eestis saanud põlevkivienergiast palju kasu oma riigi ja majanduse ülesehitamiseks. See on andnud meile kindlust ja energiasõltumatust. Samas oleme me kujunenud üheks Euroopa energia- ja ressursimahukamaks majanduseks. Saja aastaga oleme lihtsamalt kättesaadavust põlevkivivarust tarvitanud ära ligikaudu poole. Kas nõnda jätkates kasutame oma loodusvara säästlikult ning jätame tulevastele põlvedele pandiks sellise riigi, milles meiegi sooviks elada? Millised valikud jätame neile oma jõukuse loomiseks? 

Head Riigikogu liikmed! On selge, et kliimamuutuse pikaajalised kahjud meie elukeskkonnale, inimestele ja majandusele kaaluvad üle fossiilkütustest saadava kasu. Meil on aeg edasi liikuda. Ja põhilised lahendused on teada: üleminek taastuvenergiale, ressursside säästlik kasutus ja ringmajandus. Miks me neid lahendusi ellu ei vii? On mitmeid tegureid, mis muutuse tegemist takistavad. Üks neist on õiguslik. See on kehtivas õiguses olemasolevate keskkonnakaitse põhimõtete puudulik rakendamine päriselus. 

Hoolimata saastaja-maksab- ning loodusvarade säästliku kasutamise põhimõtetest, oleme kogu maailmas end mässinud nõiaringi, kus toetame üksteise võidu looduse kahjustamist. Ainuüksi fossiilkütuste subsiidiumide maht on globaalselt umbes 7 triljonit dollarit ehk 7% maailma SKP-st. Eestis on Riigikontrolli esmase kaardistuse järgi ainult põlevkiviga seotud riigitoetused, maksuerisused ja muud meetmed umbes 300 miljonit eurot aastas. Euroopa Liidu heitmekaubanduse ühiku hind on 70 euro juures, kuid süsihappegaasi tegelik kulu ühiskonnale ja loodusele on hinnatud 1000 dollarile tonni kohta. Turba kaevandamise keskkonnatasu on vähem kui 2 eurot tonni kohta. Selliste soodustuste tõttu ei kajastu enamuse toodete ja teenuste hinnas nende tootmiseks kasutatud loodusvarade tegelik keskkonnakulu. Lisaks süvenevale kliimakriisile kaevandamisega lõhutud maapind, kemikaalide ning pestitsiididega saastunud vesi, hävitatud elupaigad, hukkunud loomad ja linnud ning palju muud. See keskkonnakahju jääb suures osas ühiskonna, meie kõigi kanda. 

Peame ühiselt üle vaatama, kuidas muuta õiguslikku raamistikku nii, et meie ühiseks rikkuseks olevaid loodusvarasid tõesti kasutataks säästlikult. Siinjuures on oluline tähele panna, et seniste tehnoloogiate toetamine takistab uute ja puhtamate tehnoloogiate konkureerimist vabal turul. See tekitab vajaduse riikidel ka uusi tehnoloogiaid rahaliselt toetada. Kas riigil on piisavalt raha, et toetada samaaegselt keskkonnakahjude süvenemist ja nende kahjude leevendamist? Kas see on üldse mõistlik rahakasutus? Selle probleemi lahendamiseks tuleks karistada riigi meetmed, mis on vastuolus keskkonna eesmärkidega. Selline ettepanek tehti ka kliimakindla majanduse seaduseelnõus. 

Austatud Riigikogu liikmed! Riigil on vaja selget plaani, kuidas tegutseme järgmistel kümnenditel keskkonnakriiside leevendamiseks, et meie enda inimesi kaitsta. Oluline osa sellest plaanist peab olema tugeva ja teaduspõhise kliimaseaduse vastuvõtmine, mis tagaks õigusselguse ja kaitseks inimesi ja loodust kliimamuutuste eest. Kliimaseadus peab tagama ka ettevõtetele kindluse, millises suunas me ühiskonnana liigume. 

Kahjuks on kliimakindla majanduse seaduseelnõus väljapakutud eesmärgid oluliselt nõrgemad kui täna Eestis kehtivad kliimaeesmärgid. Eelnõu järgi kasvaks põlevkiviõli tootmise heide 40% aastaks 2030 ja Eesti hakkaks kasvuhoonegaaside heitmeid vähendama alles kuue aasta pärast. Kui kõik riigid seaksid oma eesmärgid sarnaselt sellele eelnõule, viiks see vähemalt kolmekraadise keskmise temperatuuri tõusuni juba aastaks 2050 ja sellel oleksid inimkonnale katastroofilised tagajärjed. 

Eelnõus väljapakutud eesmärgid ei võimaldaks Eestil täita ka Pariisi kokkuleppest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevaid kohustusi. Väikeriigina on Eesti julgeoleku jaoks eluliselt oluline, et püsiks rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord. Ka meie ise peame sellesse panustama, täites rahvusvaheliste lepetega võetud kohustusi, muu hulgas neid, mis puudutavad kliimamuutuste ohjeldamist. 

Teame, et tegelikult suudaks Eesti heitmeid vähendada kiiremini. Juba kehtivate 2030. aasta taastuvenergia eesmärkide saavutamisel vähenevad heitmed kliimaseaduses plaanituga võrreldes kümnendiku võrra rohkem. Kui lisada siia näiteks vanade, Enefit-140 õlitehaste kasutamise lõpetamine, saavutamine praegu kehtiva eesmärgi vähendada heitmeid 70% võrra. Miks leppida vähem kui miinimumiga, kui suudame inimeste, looduse ja majanduse kaitseks teha rohkem? 

Keskkonnakriise on võimalik lahendada, kui tegutseme kõik koos ja kohe. Julged otsused on need, mis aitavad meil kiiremini lahendusteni jõuda. Praegused 11-aastased ei saa kaasa rääkida kliimaseaduse kujundamisel. Nemad loodavad, et siin saalis on piisavalt julgust ja tarkust vastu võtta seadus, mis võimaldab Eesti riigil olla pandiks nende ühiskondlikuks eduks ja üldiseks kasuks. Nii nagu põhiseaduses kirjas. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Ja nüüd on aega küsimusteks ja vastusteks kuni 20 minutit. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Me tegelikult näeme Euroopas üha rohkem kliima soojenemise tagajärjel tekkinud heitlikke ilmaolusid. Samal ajal me näeme väga selgelt seda, kuidas suured maailma majandusriigid, nagu Hiina ja USA, liiguvad roheleppest aina kaugemale; me näeme seda, kuidas tegelikult uus Euroopa Liidu komisjon ja selle koosseis ei sea enam fookusesse roheleppe eesmärke.  

Ja minu küsimus ongi suhteliselt lihtne: mida me oleme selles roheleppes selles mõttes valesti teinud, et see võib-olla kümme aastat tagasi, natuke siia-sinna, võetud suur eesmärk kaob meil fookusest? Kas me oleme mingis kohas vinti üle keeranud, kas me oleme mingis kohas teinud kommunikatsioonivigu? Me näeme probleemi, aga me ei tegele probleemiga ja see ei ole meil enam tegelikult ülemaailmselt fookuses.

Aitäh küsimuse eest! Ma kõigepealt juhin tähelepanu sellele, et ma siinkohal ei paneks Hiinat ja USA-d samasse patta, sellepärast et me Hiinas ikkagi selgelt peame väga suurt liikumist taastuvenergiale, sellest on siin juba mitmes erinevas küsimuses ja ettekandes räägitud. See on üks asi. 

Üldises plaanis ma arvan, et see probleem, miks me ei ole sellega tegelenud, on see, et ühel hetkel see teadvus muutus selliseks, et enam ei saanud seda probleemi eitada, see on see, kuidas me oleme jõudnud algselt ÜRO kliimakonventsioonini 1993. aastal, siis tulid Kyoto protokoll ja Pariisi leping. 

Aga see küsimus on selles, et kui kõiki neid lepinguid vaadata, siis need näitavad, mis on selle probleemi põhiline takistus. Ja see on väga hästi vastu töötav lobi. Fossiilkütuste ja muu saastava majanduse tegevust kogu selle poliitika mõjutamisel, selle pidurdamisel, selle aeglustamisel ja nõrgendamisel on väga hästi dokumenteeritud. Selle kohta võib öelda, et kilomeetreid on kirjutatud erinevaid tõestusi ja uuringuid. 

Me teame ju hästi, et … teadlaste uuringud 1980-ndatel ennustavad suurepäraselt täpselt ette, kuidas kliima soojenemine läheb. Kui võtta praegu 1984. aasta graafik ja vaadata, mis aastas me oleme ja mis on CO₂ tase, siis see läheb väga täpselt sinna sisse. Aga lihtsalt me peame tunnistama fakti, et meie hulgas on väga palju inimesi, kes on otsustanud panna oma ettevõtete lühiajalise kasu inimkonna üldise heaolu ette. Nad on teinud seda väga hästi ja süstemaatiliselt. Nad on selleks palganud teadlasi, kes levitavad et valeinformatsiooni, nad on üritanud mõjutada poliitikuid. 

Ja needsamad fossiilkütuste subsiidiumid, millest ma rääkisin, see on ju üks asi, mis teeb ülemineku väga keeruliseks. Sellel hetkel, kui me hakkame fossiilkütuste subsiidiumeid lõpetama, lähevad kõik asjad kallimaks. Palju kallimaks. Inimesed ei taha seda, et asjad lähevad palju kallimaks. 

Ja mina ei oska öelda, mis on siinkohal hea lahendus. Ma väga loodan seda, et inimkonna kõige helgemad pead eriti majandusteaduses, õigusteaduses ja sotsiaalteaduses tegelikult nüüd võtaksid selle paljuski eksistentsiaalse kriisi, sest see ei ole ainult kliimakriis, see on saastekriis, see on elupaikade hävimise kriis, seda on ju kirjeldatud planeedi taluvuspiiride raamistikuna. 

Tegelikult see on meie kõigi ellujäämise kriis ja me peaksime seda kriisina kohtlema ja panema kogu oma energia selle lahendamisse. Sest see kriis kütab kõiki teisi kriise. See kütab ju … Põudadest tuleb nälg, nälgadest tulevad rahutused, tuleb ränne, see kõik jõuab meile kohale, meil ei ole võimalik ennast sellest isoleerida.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt sissejuhatuseks sellest, et me kohtusime, oli see nädal või kaks tagasi keskkonnakomisjonis ja siis oli ka juttu sellest, mis te tänagi mainisite, et subsideeritakse neid fossiilseid kütuseid, ja siis jäi jutt, et te saadate info oma nende kalkulatsioonide ja allikate kohta. Ma olen tänulik, kui te selle mulle millalgi saadate, aga mu küsimus on selline, et teie ütlete, et midagi tuleb kiiresti teha, ja teie eelkõnelejad ka siin on öelnud, aga öelge siis oma isiklik arvamus, mida iga inimene – kolm asja – peaks kohe nüüd ja kindlasti tegema, et maailm saaks päästetud ja kriisist välja. Kolm asja, igaüks, mida ta peaks oma isiklikus elus tegema.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan öelda need kolm asja, mida saab teha, aga siin on selline väike probleem, et see toob kaasa ka väga suured sotsiaalsed tagajärjed. Sest kõige olulisem asi, mida me peaksime tegema, on see, et me peaksime vähem tarbima asju, mis tarbivad loodusressursse. Aga selle kohta on selline hea näide, et kui ma soovitan teil kõigil, see on küll väga väike näide, aga lihtsalt, et kui ma soovitan teil kõigil lõigata lahti oma hambapasta tuub ja tarvitada sinna jäänud 5–10% protsenti hambapastat ära, siis selle tõttu hambapastatootmine väheneb 5–10% protsenti ja sellele järgneb majanduslangus. Sellel hetkel, kui ma teen soovituse teil tarbida vähem, siis meie senine majandussüsteem kukub kokku. Ja sellele osale minul head lahendust ei ole. Me teame objektiivselt, et seda on vaja teha, sest me tarbime kõiki loodusressursse rohkem. Ja vaat nüüd ma tahaksin seda, et tõesti majandusteadlased mõtleksid välja, mida peab tegema. Lihtsalt see põhiline asi on tarbida vähem ja selleks me peamegi kõik leidma eri viise. Mina võin öelda isiklikult, et mina olen lõpetanud näiteks lennukiga lendamise, ma olen vähendanud oluliselt autoga liikumist, ma olen vähendanud oluliselt suure keskkonnajalajäljega toidu söömist – nii loomse kui taimse, ma ei vaja Indiast toodud viinamarju keset talve. Me saame kõik vähendada riiete, jalanõude tarbimist, suure tõenäosusega, kui me oma kappi vaatame, siis meil on seal meile päris mitmeks aastaks vajalik olemas. Selles mõttes need lahendused on olemas, aga lihtsalt me peame arvestama, mis on selle tagajärg majandusele, ja selle kohta mul head lahendust ei ole.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Minul selline küsimus, et Eesti on, ütleme nii, et puhas keskkond on meie kõigi prioriteet, siin ei ole nagu midagi väga pikalt arutada. Samas on Eesti Euroopas kõige väiksema CO₂ jalajäljega, kui me võtame seda ruutkilomeetri kohta. Eesti on kõige suurema elurikkusega, elurikkus on kõige paremas seisus Euroopas ja meil on kõige rohkem maid kaitse all. Samas on meie SKT inimese kohta alla keskmise. Ja kui maapiirkondades, kus kõik see CO₂ heide ja elurikkus on, on veel madalam, kas siin ei ole nagu natukene võib-olla probleem ka selles, et äkki see asi on nagu Eesti mõistes tasakaalust väljas? Kas te ei näe sellist väikest ohtu?

Aitäh küsimuse eest! Pean tunnistama, et ma täpselt ei saanud aru, kuidas see on tasakaalust väljas. Selles mõttes, et loomulikult me võime arvutada heidet ruutkilomeetri kohta, aga ruutkilomeetrid ei tekita ju kasvuhoonegaaside heidet, inimesed tekitavad kasvuhoonegaaside heidet. Selles mõttes, me lihtsalt oleme väga hõredalt asustatud riik, mis muu hulgas suurendab ka meie kasvuhoonegaaside heidet, sest me peame läbima pikemaid vahemaid. Sest eriti kui me mõtleme maapiirkondade peale, siis need on hõredalt asustatud, inimesed peavad liikuma kooli, tööle ja mujale näiteks autoga, mis tekitab kasvuhoonegaaside heidet juurde. 

Aga selline ebaebaühtlane areng on ju tegelikult, me teame, kogu maailmas probleem, seda, et maapiirkonnad on üldiselt vaesemad ja linnapiirkonnad on jõukamad, linnades luuakse rohkem rikkust – see on ju globaalne trend. Ma ei näe, kuidas me saaksime sellele siin vastu töötada, eriti just kui me mõtlemegi seda, et väikese riigi pidamine on väga kallis. Kui me mõtleme Belgia ja Hollandi peale, mis on 10 korda tihedama asustusega, siis loomulikult on seal lihtsam pidada üleval teid, pidada üleval muud taristut, seda lihtsalt kasutatakse niivõrd palju rohkem. Selles mõttes ma ei näe, et Eesti saab siin välja mõelda mingisuguse lahenduse, mis on kuidagi unikaalne ja nendele seaduspäradele vastu töötab.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Mul on väga hea meel, et ma kohapeal kuulan neid ettekandeid. Ma sain suurepärase mõtte. Tänan selle eest, et teie võtate teemat tõsiselt, ei lenda lennukiga. Aga siin saal on täis inimesi, kes muretsevad kliima pärast, kes lendab lausa Hiinasse teise maailma otsa, kes Pariisi, kes kliimakonverentsile. Ikka mingisugune jutt taga nendel lennukitel. Tulge ka appi, aitame nende CO₂ jalajälje üles lugeda! Mind see väga huvitab. 

Aga nüüd jällegi selline valgustav küsimus, mida poliitikud paraku kuigi tihti ei tea, milline protsent oleks inimeste tegevusel protsendina võttes, võrreldes näiteks veeauruga ja muudega, siis selle kliima soojenemise, õieti kasvuhooneefekti tekitamise juures. Kui palju jääb inimtekkelisele nii-öelda keskmiste teadusuuringute järgi? 

Aitäh! Ma nüüd ei oska peast sellele küsimusele vastata, aga minu meelest Velle Toll juba vastas sellele küsimusele. See on ju ära loetud, kui palju me fossiilkütuseid oleme maa alt välja võtnud ja korstnast läbi lasknud ja kui palju enne seda süsinikuringluses meili süsinikku oli ja kui palju sellest oli atmosfääriga ringes. Ma lihtsalt ei oska seda peast numbrit öelda. Aga kui me mõtleme, et atmosfääris juba on tõusnud ju sisuliselt 50% CO₂ sisaldus, siis see on seal fossiilkütuste meie pandud, ja nagu Velle Toll selgitas, siis on ju ookeanides ja maasse ka seda seotud, nii et kõik see, mida me oleme atmosfääri pannud, ei ole enam ainult atmosfääris, vaid see on ka ära seotud.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teate, minu põhiline mure selle teemaga seonduvalt on see, et mina ei usu paljusid neid väiteid, mida esitatakse, ja mulle tundub, et neid väiteid esitatakse just nimelt apelleerides sellele, et inimesed usuksid. See on natukene nagu usu küsimus. Koroona ajal me nägime ju seda ja peaksime olema teinud sealt ka need õppetunnid, kuidas paljud teadlased minetasid täielikult oma autoriteedi ja kahjustasid teaduse autoriteeti, levitades ikkagi totaalseid valesid, näiteks selle kohta, et kõik peavad süstima endale need ained sisse, vastasel juhul ei ole võimalik viiruse levikut piirata. Kui pärast ilmnes, statistikale tuginedes, et viiruse levik ei olnud üldse põhjuslikus seoses nende ainete süstimisega, siis ei tahetud nendel teemadel enam rääkida. 

Siin ma mõtlen samamoodi. Olen kuulnud eelnevat ettekandjat, kuulasin enne ülekannet, olen kuulanud ka teid. Mõlemast ettekandest käib jooksvalt läbi see tees, et inimtekkeline on see kliimasoojenemine ja lähtutakse ka eeldusest, et Euroopa Liidus rakendatavad meetmed omavad potentsiaali probleem ületada. Aga mingit tõestust selle kohta, millele tuginedes peaks seda põhjendatuks pidama, mina küll ei ole kuulnud. Ei lugenud seda ka siit bukletist. Kas teile ei tundu, et see on selline probleem, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama?

Aitäh! Ma isiklikult arvan, et minu meelest eelnev ettekandja väga põhjalikult selgitas kliima soojenemise mehhanisme, aga võib-olla siin lihtsalt meeldetuletuseks: seda, et CO₂-l on selline kliimat soojendav mõju või et tema keemilised ja füüsikalised omadused on sellised, avastati umbes aastal 1857, umbes samal aastal, kui evolutsiooniteooria avaldati. Ja juba 19. sajandi lõpul näiteks … tegi üsna täpsed arvutused selle kohta, et kui kivisöe kasutus jätkub sellises mahus, siis kui palju seal CO₂ tuleb ja kuidas see soojendab. 

Selles mõttes ma ei näe siin usuga mitte mingisugust seost, sest need on lihtsalt füüsika- ja keemiateaduse tulemused, mis on avaldatud 1850-ndatel, 1860-ndatel ja 1880-ndatel, järjest, need kõik on avaldatud, on eelretsenseeritud, ja nagu ma ütlesin, … enda teadlased on ka seda avaldanud, fossiilkütusefirmade teadlased ise on ka nende tulemusteni jõudnud. 

Sellepärast mul on väga raske aru saada, kuidas saab sellises füüsikas ja keemias olla küsimus. See ei ole absoluutselt poliitiline, CO₂ füüsikalised ja keemilised omadused ei ole kuidagi poliitikast mõjutatud. Kui me saame aru sellest, kuidas see füüsika ja keemia töötab, siis me saamegi ka välja töötada poliitikat, kuidas seda protsessi pidurdada. Ja sellepärast ongi inimkond juba 1993. aastal Rios sõlminud ÜRO kliimamuutuste konventsiooni, mille eesmärk ongi siis seda inimtegevust muuta, et pidurdada seda inimese tekitatud kliimasoojenemist enne, kui see inimestele kahju tekitama hakkab. 

Ja sellel hetkel ei olnud see … Seda on uuritud, et millisel hetkel hakkas tekkima küsimus, kas teadlaste hulgas on konsensus. See küsimus hakkas tekkima umbes 1990-ndatel ja sellest on hästi teada, et see ongi paljuski fossiilkütusefirmade rahastatud, selle kohta on faktilised andmed olemas. Sest fossiilkütusefirmade paljud arhiivid on üle antud ülikoolidele ja teadlased saavad nüüd neid dokumente lugeda. Nii et üsna täpselt teada, kuidas tuldi kokku, peeti nõu ja otsustati, milliseid taktikaid kasutada, millised olid need konsultatsioonifirmad, kes nõustasid, millised olid PR-firmad, kes nõustasid. Selle kohta on nende firmade enda dokumentaalse tõestus olemas. Ja mina ei oska rohkem välja mõelda, kuidas veenda inimesi, kui kõik see dokumentaalse tõestus on olemas. 

Aga kuna selle füüsikalistele-keemilistele mehhanismide tagasi pöörata, saabki ju samamoodi, et kui me teame, et kasvuhoonegaaside emiteerimine põhjuste probleemi, siis me peame vähendama kasvuhoonegaaside emiteerimist. Ja nagu selgitas Velle Toll, siis ühel hetkel, kui me tegelikult tahame minna tagasi – me veel ei tea täpselt, kas me saame minna tagasi –, peame me hakkama siduma kasvuhoonegaase rohkem tagasi atmosfäärist, et temperatuur saaks minna allapoole. 

Seal tekib eraldi probleem nii-öelda kliima murdepunktidega, ei ole kindel, et me saame sellesse stabiilsesse kliimasse üleni tagasi minna. Aga põhimõtteliselt tehnoloogiliselt on see kõik võimalik.

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Suur tänu suurepärase ettekande eest! No kaheldamatult nii teie kui ka eelneva ettekande kui ka üleüldiselt teemakäsitluse puhul on selge, et meie ühiskondade ees seisavad märkimisväärsed muutused, mis on nii mastaapsed, et me isegi ei kujuta neid täpselt ette, olgu ta siis seadusandluses või inimeste elukorralduses. Minu küsimus on selline, et milline roll sellises protsessis oleks läbipaistvuses, et me saaksime aru, milliselt kujunevad seadused, protsessid, ja milline roll on siin haridusel, et inimesed mõistaksid sügavamalt nende protsesside sisu ja paratamatust.

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma arvan, et haridusel või teadmistel on selles protsessis väga oluline roll. Aga me peame meeles pidama seda ju, et inimesed ei ole ratsionaalsed olendid ja me oleme ikkagi emotsionaalsed olendid palju, meil on identiteet ja me tegelikult väga palju … Me suudame üsna hästi ignoreerida informatsiooni, mis meile ei meeldi. Me oleme selles väga meisterlikud. Selle juures me suudame endale sisestada, et me oleme ratsionaalsed ka ja see kõik on väga faktipõhine. Sellepärast ma arvan, et see on üks väga suur küsimus, millesse kahjuks on ka teaduses seni pandud liiga vähe ressurssi. Selle kohta on selline tore anekdoot, et teadlased avaldavad uurimuse, et faktid ei muuda inimeste veendumusi, ja selle peale teised teadlased ütlevad, et me ei usu seda. Ka teadlased on inimesed. Selles mõttes kindlasti see läbipaistvus ja teadmised on väga olulised, aga siinkohal me peame vaatama ka seda maailma, kus me elame, et ka see, mis on juhtunud tänapäeval üldse, kust on inimesel võimalik teada saada, mis asi on fakt või mis asi on tõde. Selle koha pealt ma väga tunnen kaasa teile, kes te peate sellises infosegaduses suutma hakkama saada ja suutma inimestele seda selgitada, miks midagi tehakse. Ma arvan, et see on meie ajastu suur väljakutse, mis puudutab kõiki valdkondi, mitte ainult keskkonnavaldkonda.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et CO₂ sisaldus on suurenenud atmosfääris inimtekkel viimase sajandi jooksul peaaegu kaks korda. Mul on kaks küsimust teile. Kui palju atmosfääris on CO₂? Öelge kas või suurusjärk. Ja teiseks, kui palju on inimtekkeline sellest?

Aitäh! Ma nüüd ei ole viimaseid andmeid vaadanud, kas me oleme 423 või kuskil sealkandis. See, muide, muutub sesoonselt ka, kevadel ja sügisel on erinev. Sügisel on kõige madalam, sellepärast et siis on põhjapoolkeral loodus kõige rohkem ära sidunud. Ja kui me mõtleme, et me alustame umbes 280 juurest, siis see vahe on umbes 140 osakest, mis on umbes 50% sellest, mis meil alguses oli. Ja seda on üsna lihtsalt välja arvutatav ka sellega, et me teame neid fossiilkütuse koguseid, mis me oleme põletanud, ja see on sellega üsna heas, väga täpses põhjuslikus seoses. Muidugi me peame arvestama, et metaan on näiteks suurema mõjuga kasvuhoonegaas, mis ka veel on olemas.

Hele Everaus, palun!

Suur aitäh vastamise ja hea esinemise eest! Sellel aastal on Austraalia teadlased väga ulatuslike uuringute põhjal publitseerinud oma tulemused seoses ookeanide sademetega ja seostanud ookeanides toimuvat kliima soojenemisega. Ja mille läbi? Kui siiani on ainult ainuüksi Maa seost Päikesega interpreteeritud kui võimalike kliimamõjutuste põhjust, siis praegu on seostatud tegelikult Marsi ja Maa interaktsioonid läbi ookeanide mõjutamise ja selle tõestuseks on toodud ka tõesti väga ulatuslikud geoloogilised materjalid. Sisuliselt on tõestatud, et on nii-öelda 2,4 miljoni aastased tsüklid läbi ookeanide vee tsirkulatsiooni mõjutamise Marsi ja Maa interaktsioonist. Mõlemad tegelikult on ju Päikese orbiidil ja sellest ka kliima soojenemise tsüklid. Kuidas te, missugust osakaalu … Te peate ikkagi inimtekkelist siin domineerivaks, võrreldes sellega, mis tuleneb nagu loodusest? Aitäh, et lubasite mul küsida.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma selle konkreetse uurimusega ei ole kursis, aga üldiselt, nagu ka eelnev ettekandja selgitas, on olemas erinevad looduslikud tegurid, mis mõjutavad Maa kliimat. Ongi Maa orbiidi muutumine, kaldenurga muutumine, erinevad Milankovići tsüklid ja muud. Neid looduslikke muutumisi teadlased tunnevad ja neid nad mudeldavadki.

Põhimõtteliselt see, mida Velle Toll näitas oma teisel joonisel, ongi see küsimus, et see, mida me praegu näeme, ongi see, et kui me mudeldame neid looduslikke erinevaid mõjureid, mida me teame, siis me peaksime nägema ühesugust soojenemist, aga praegu me näeme hoopis järsumat tugevamat soojenemist. Ja teiselt poolt me teame, et sedasama fossiilkütuste ja muud inimtekkelist mõju, mida me suudame välja arvutada – selles mõttes ongi, et on looduslik soojenemine ja on inimtekkeline soojenemine. Sellepärast me teamegi, et see, mida me praegu näeme: sellel kiirusel on põhiosa sellest soojenemisest inimtekkeline, sest teadaolevalt me loodusliku tsükli järgi peaksime liikuma jahenemise suunas üldsegi. 

Nii et see, et me juba soojeneme praegu, viitab sellele, et siin peab olema midagi muud kui looduslikud tsüklid. 

Suur tänu teile, Maia-Liisa Anton! Kahjuks 20 minutit on läinud taas nagu lennates, et päris kõiki küsimusi ei saanud, aga väga suur tänu teile asjaliku debati eest ja kolleegidele samuti. Mart Maastik, ma loodan, et te ei küsi kliima kohta minu käest, vaid on protseduuriline. Palun!

Tõesti, protseduuriline küsimus. Ma tean, et Facebookis on Õhtulehe ajakirjanik ……. öelnud, et minu kõnede ja küsimuste esitamine ei ole nii ladus, et ei ole hästi arusaadavad. Ma tahtsin tegelikult küsida, kas teie saite minu küsimuse esitamisest praegu aru eelkõnelejale, et ma küsisin, kui palju on protsent, CO₂ protsent atmosfäärist ja kui palju sellest, mitu protsenti on inimtekkeline. Ma lihtsalt tahtsin küsida, võib-olla ma ei oska hästi oma küsimust esitada.

Jaa, mina sain teie küsimusest väga selgelt aru. Vastus oli küll natuke teistes ühikutes, mitte ilmselgelt protsentides, need olid numbrid. Aga vähemalt 50%. Ma arvan, üks oluline, et 50% on see kasvanud. Ma ei tea, mis see algühik on, millega võrreldi. See on ilmselgelt kasvanud. Aga tõepoolest, mina sain aru, et te küsite protsenti, aga võib-olla seda ei saagi protsendis väljendada, ma ei ole küll selles päris kindel. 

Head kolleegid, keskkonnakomisjoni esimees oli juba mures, et meil on nii asjalik arutelu ja istung ju kollase raamatu järgi lõpeb kell 1. Algataja on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Ja teeme vahepeal ära selle hääletuse, siis saavad kolleegid planeerida oma tööaega.

Head kolleegid, panen hääletusele keskkonnakomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Erapooletuid oli 1. Kui ma ütlesin 0, vabandust! 

Aga nüüd, head kolleegid, on meil suur au ja võimalus kuulata Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu ja Ragn-Sellsi AS juhatuse esimehe Kai Realo ettekannet ja seejärel esitada talle ka küsimusi. Palun, 10 minutit!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan võimaluse eest seda teemat siin ettevõtjate nimel avada. Mul on hea meel, et enne mind on ära lahendatud enamik teemasid, mis puudutab teaduspõhist lähenemist kliimamuutustele. Küll aga saan ma siinjuures anda väikese vaate sellesse, kuidas ettevõtjad näevad kõigepealt kliimamuudatuste mõju Eesti majandusele või majandusele üldisemalt, aga kindlasti jõuan ka selle teema juurde, mis on hetkel väga aktuaalne. Olles läbi lugenud esmase eelnõuvariandi kliimaseadusest, on ka ettevõtjatel selles osas väga selged seisukohad. 

Nagu siin täna on mainitud, kahtlemata mõjutab majandust see, kui ressursse jääb vähemaks, meil puudub neile ligipääs või tekib siin nii põllumajanduses, loomakasvatuses, aga miks mitte ka metsanduses ja teistes valdkondades tõsine ressursipuudus, ja mitte ainult sellest ressursist, mida me kasvatame siin Eestis, vaid ka teistes riikides ligipääsud puuduvad, rahutused ei võimalda ligipääsu olulistele ressurssidele. Ja nagu öeldud, rahutused tihti on tingitud ka sellest, et juba on tekkinud kliimamuutuste põhjusel vajadus teha asju teistmoodi ja inimesed ei ole sellega rahul. 

Kahtlemata tõuseb kulude osakaal, mis on seotud just sellega, et kliimatingimused mõjutavad hoonete, majade, ruumide korrasolekut. Me teame täna, et väga paljud Eestis ehitatud ettevõtetele kuuluvad hooned, kontorihooned on tehtud klaasist, mis ei ole kõige parema kuuma- või külmaisolatsiooniga. Meil on väga palju tööstuslikku hoonestust tehtud väga lihtsast, väga kergest materjalist, mis ei pruugi pikemas perspektiivis vastu pidada kõigile tuultele, tormidele, mis meil ka ees seisavad. 

Mis kindlasti majandust mõjutab, on see, et muudatused nõudlustes ja eelistustes muutuvad. Kui me Eestis oleme veel suhteliselt seisukohal, et me ei tee oma peamisi eelistusi massidena sellest, kust on toode tulnud, mida on selle tegemiseks tarbitud, siis paraku on meie lähiümbruses riike, mis tegelikult väga selgelt, ka nende elanikkond vaatab laias skaalas seda, mil moel mingi toode või teenus on valmistatud, kuidas seda on tehtud, milliseid ressursse on kasutatud. Ja see tegelikult mõjutab ka meie tööstust, meie tootmist, meie tööd, et pakkuda siis ka nendele välisturgudele ekspordiks tooteid ja teenuseid, mis on kestlikult toodetud. 

Kliimapagulaste teke kahtlemata on üsna lähedal meile, sest me näeme, kuidas ekvaatori piirkonnas on juba väga keerulised ilmastikuolud. Ja kui me vaatame enda asukohta kaardil, siis on selge, et ühel hetkel jõuavad need pagulased ka meieni. Mis tähendab, et me peame tegelema teemaga, kuidas me oma majanduses toime tuleme täiendavate suudega, täiendavate vajadustega, inimestega, kes tulevad siia abi saama. 

Ja energiatarbimise kasv on kahtlemata ees seismas, sest et kriitiliselt ilmaolud tähendavad seda, et kord on vaja rohkem kütta, korda on vaja rohkem jahutada ja on vaja ka õhku puhastada, kui me räägime saastatusest ja kõigest muust. 

Kliimamõjudel on ka kaudsed mõjud ehk energia kallineb. Me näeme seda igapäevaselt. Palju Eesti ettevõtlust on konkurentsivõimetu ka Euroopa turul selle tõttu, et me elame sellises hinnatsoonis ja meie enda energiavarustatus ei kata rohelise energia veel ära. 

Tootmise ja tarbimise lokaliseerumine – see kahtlemata mõjutab. Seda vanasti kutsuti protektsionismiks, täna öeldakse selle kohta viisakusest "lokaliseerumine". Aga tegemist on tõsise probleemiga, ohuga Eesti ekspordile ja seetõttu teisest küljest ka meie enda vajadus katta Eesti vajadused ära kohalikul turul. 

Bürokraatia kasvab. Kahtlemata kõik need, ka Euroopa Liidus vastu võetud direktiivid eeldavad ettevõtjatelt väga ulatuslikku halduskoormuse kasvu. Väga keerulised aruandlusperioodid seisavad alles ees ja see kindlasti tõstab ka ettevõtjate kulusid. 

Traditsiooniline tööstus väheneb. Me liigume ka Eestis teenindusmajanduse suunas. Me peame aga aru saama, et teenusmajanduse puhul on see ettevõtlus vähem lojaalne Eestile. On ainult nipsust küsimus, kuhu registreerida järgmisena selle ettevõtte peakontor, kuhu ka enamik inimesi oma tööd panustavad juba täna võib-olla erinevatest maailmaosadest. Ehk mõelda sellele, mis saab meie ekspordist, mis saab sellest, mis toob Eestile raha sisse. 

Ja kahtlemata ebavõrdsus ühiskonnas kasvab ja ka see vajab riigi poolt rohkem tuge, selleks et katta ära nende inimeste eluks vajalikku. 

Paari sõnaga sellest, mis on Eesti Tööandjate Keskliidu seisukoht kliimaseaduse eelnõule. Tean, et peaks tulema välja uus redigeeritud versioon lähipäevadel. Kahjuks see ei ole veel meieni jõudnud, seetõttu kommenteerime seda versiooni, mida me saime näha. Me näeme enda poolt, ettevõtjatena, et see kõik, mis sinna sisse kirjutatud on, on võib-olla liigselt teoreetiline ja selle praktiline rakendatavus ei ole sellisel kujul läbi mõeldud, et me saaksime kindluse, et kõik see, mida eesmärkide seadmisel on silmas peetud, on teoorias ja praktikas tegelikult rakendatav. Ja teisest küljest, ka see osa, mis reaalselt ettevõtlust ees ootab, kui selline kliimaseadus koos nende eesmärkidega vastu võetakse, sest kokkuvõttes ettevõtluses konkurentsivaldkond on äärmiselt tihe. 

Me teame väga hästi, et täna on veel palju sellist ettevõtlust, mis töötab väga vanadel alustel, kus kliimateemadele, ka keskkonnapuhtuse ja keskkonnahoiu teemadele ei pöörata väga palju tähelepanu, inimestele ei maksta nendele sobivat tasu. See on selline ressursside kurnamise taktika ja kui seda saab piiramatult jätkata, siis on küsimus, et miks sellised südametunnistusega ettevõtjad peaksid siis lihtsalt hakkama varakult igaks juhuks nii-öelda teistesse tehnoloogiatesse panustama ja looma endale teatavalt sellise ebavõrdse konkurentsi situatsiooni. Ehk soovime väga selgelt ka ettevõtjatena sellist õigusselgust, et olla kindlad, et me teame, mis meid ees ootab, ja et me saaksime investeerida. 

Mis oli kõige suurem väljakutse? See, et selle kliimaseaduse kättesaamise ajal olid mõjud hindamata, et aru saada, mis on nende planeeritud meetmete või siis ka nende eesmärkide täitmiseks vajalike tegevuste sotsiaal-majanduslik mõju nii erinevatele majandussektoritele, aga ka ühiskonnale tervikuna. Ja me täiesti kindlalt sooviksime näha ka kõigi nende mõju riigieelarvele, sest me näeme ka täna, et riigieelarve on väga tugevalt vaja paika lükata läbi maksude või vähemalt nii on seda pandud meid uskuma. On selge, et kui me ei saa aru nende järgmiste etappide mõjudest, siis võib olla ühel hetkel käes olukord, kus me ei suuda adekvaatselt reageerida. 

Ehk siis, mitte ainult kritiseerides ka mõned lühikesed ettepanekud. Me näeme, et hinnata tuleks neid sotsiaal-majanduslikke mõjusid. Hinnata ka seda, millised on nende meetmete mõjud riigi maksutuludele ehk millised tööstused, millised tegevused üldse pikemas perioodis tänases Eestis saavad jätkata. Mis tegevused üldse toetavad majanduskasvu? On väga ennatlik öelda, et tegemist on kliimakindla majanduse seadusega, kui me tegelikult ei loe sealt välja, mis seda majanduskasvu toetab. 

Ja kõige olulisem, mis meie seisukohalt oleks rõhutada, et kõigi nende eesmärkide seadmisel Eesti ettevõtjad ootavad, et neid eesmärke seatakse Euroopa Liidus sarnastel alustel, sarnases tempos ja Eesti ettevõtjaid ei seata läbi nende eesmärkide ebavõrdsesse olukorda oma konkurentidega, et me suudaksime säilitada ikkagi Eesti majanduse, Eesti ettevõtluse konkurentsivõime. Tänan tähelepanu eest! See on hetkel kõik. 

Suur tänu teile! Ja nüüd on samuti aega 20 minutit küsimusteks ja vastusteks. Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu selle ülevaatliku ettekande eest! Küsingi kohe Euroopa üldiste kliimaeesmärkide kohta. Riigikogusse tuleb meil peagi arutusele 2040. aasta kliimaeesmärke ja selles osas Eesti seisukohti tutvustav projekt. Ma tean, et teie esindusorganisatsioonid on kutsutud juba 2. detsembril maaelukomisjoni ja majanduskomisjoni ühisistungile ja 3. detsembril teeme suurema kuulamise keskkonnakomisjonis rohkemate huvigruppidega. Annaks teile siinkohal võimaluse suure saali ees oma esialgne lühikommentaar anda sellele, mida Eesti vabariigi Valitsus on meile ette pannud. 

Pean vastama, et kuna neid kohtumisi ei ole veel olnud, siis täna päris täpselt ei oska vastata küsimusele, mis on selle taustal, mis ettepanek tehakse. Aga saan öelda väga selgelt ettevõtjate seisukoha. Me näeme, et täna liigselt usutakse nende eesmärkide seadmisel tehnoloogiatele, mida veel ei eksisteeri. 

See iseenesest on mõistlik, sest tehnoloogia areneb väga kiiresti ja Eestil võiks olla clientech'i valdkonnas tõeliselt edulugusid võimalik luua oma sellise start-up-iliku lähenemisega. Aga päris sellist võimalust, et meil täna isegi ei ole aimu, kust kohast võiksid tulla need kokkuhoiu võimalused või mis on need väga oluliselt muutvad tehnoloogiad, siis neid asju me ikkagi tahaksime näha, et selles oleks ka selgelt ära toodud, millised muudatused meid ees ootavad, mida nähakse, et peaks toimuma. 

Ja tahan siinkohal juhtida tähelepanu, et kahtlemata on täna meedias kajastatud riigile kuuluva ettevõtte osas juhtimisvigasid, aga sellesse detaili mitte minemata tahaksin öelda ka seda, et me ikkagi ettevõtjatena näeme, et ka riik oma ettevõtluses peab neid tegevusi väga selgelt ette nägema, sest need mõjud ka riigile kuuluvates ettevõttetes on väga suured ja me tahaks loota, et see koormus, mis sealt tuleb, ei jää ainult eraettevõtluse kanda.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Kai Realo! Eesti Tööandjate Keskliidu ettepanekutes seaduse menetlemiseks selles teemas on üks ettepanek, kus te soovitate käsitleda rakendusaktide väljatöötamisel olulise põhimõttena Euroopa Liidu bürokraatia vähendamise plaani 25% võrra, mis ühtlasi vähendaks nii riigi kui ettevõtete bürokraatlikku ja halduskoormust. Minu küsimus puudutab seda, kui palju teevad Euroopa Liidu riikide tööandjad selles teemas koostööd. Minu meelest väga mõistlik ettepanek.

Jah, tõepoolest, ka Eesti Tööandjate Keskliit kuulub Euroopa Liidu tööandjate ja ettevõtlusorganisatsiooni BusinessEurope, mis koondab endas erinevate Euroopa Liidu ja ka mõningate selle väliste, nagu näiteks UK ja mõned muud riigid, kes on sellega endiselt seotud. Me teeme koostööd. On olemas eraldi töörühmad, kes selleks teevad ettepanekuid. Samamoodi on kokku lepitud, et ka Eesti Tööandjate Keskliit teeb veel selle aasta sees loodetavasti ära selle töö, et kaardistame meie liikmete kõige peamisemad ettepanekud selles osas, kus seda bürokraatiat vähendada. Aga see juba on ette teada, et bürokraatia ja ennekõike aeg sellele on väga paljuski seotud sellega, mis puudutab ka ettevõtluse arendamist, ehitusseadustikust, kõigest muust. Nii et selle kohta me saame anda täpsema vastuse hiljemalt esimesel kvartalil järgmisel aastal, mis on Eestis ettepanekud bürokraatia vähendamiseks ettevõtluses.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua Realo! Teie olete täna ja muidu ka rääkinud kliimakriisi olulisusest ja sellest, kuidas ettevõtluses tuleks tegutseda nii, et sellega võidelda. Meil on Riigikogu menetluses jäätmeseaduse muudatus, 430 SE, ja seal olete te ettevõtte juhina, Ragn-Sellsi juhina kirjutanud alla ettepanekule, et selline ringmajandustoode nagu rehviplokk tuleks probleemtooteks kuulutada. Kui ma seda teemat veidikene süvenenult lugesin, siis sellele rehviplokile on tehtud uuringud ja analüüsid, see on tunnistatud keskkonnasõbralikuks. Mina näen seal taga seda, et Ragn-Selts, kes tahaks rehve purustada, et neid siis õlitootmisesse saata, on selle ettepanekuga väga selgelt esindanud oma ärihuvi, mis ei toeta omakorda ringmajandust. Kas siis teie kuulute nende ettevõtjate hulka, kes loosungites näitavad ennast maailmapäästjana, aga tegelikult üritavad selle varjus suuri kasumeid teenida?

Mul on siiralt hea meel, et ma sellele küsimusele vastata saan, sest selle teema väga lihtne vastus on selles, et seadus on kuulutanud autorehvid probleemtooteks, ja selle üle täna me ei vaidle. Kui me räägime sellest, et needsamad autorehvid täpselt sellisena, nagu nad on, lihtsalt litsutakse kokku ja tõmmatakse traadiga kokku ja sellest tekib plokk, siis sellest kahtlemata on kasu. Seda saab kasutada, seda on võimalik kasutada müratõketes, ma ei tea, polügoonidel maa alla panemiseks, aga me peame aru saama, et see probleemtoode ei lakka olemast, ta ei muutu millekski teiseks, sellest ei tehta mingisugust toodet, mis selle rehvi olemust muudaks. Mis tähendab seda, et kui rehviplokk on enne probleemtoode, siis ka kokkulitsutuna on ta edasi probleemtoode. Ja ainuke sõnum, mis sellega on seoses, et loomulikult seda probleemtoodet võib edasi kasutada, aga oluline on aru saada, kes ühel hetkel selle toote siiski sealt maa alt või müüri seest välja võtab ja selle siis ikkagi õiglaselt utiliseerib. Sest me võiksime ju muidu öelda, et kõik need rehvihunnikud, mis on peetud siin ohtlikeks ja mida ka riik on maksnud, et likvideerida, siis selle võikski jätta sinna vedelema. Nii et ma loodan, et see andis selgituse, et tegemist ei ole sellega, et neid rehviplokke ei peaks kasutama, jah, neid võib kasutada, aga alati tuleb selgeks teha, kes selle probleemtoote siis sealt ühel hetkel ka utiliseerib, nii nagu see peaks käima probleemtoodetega. Nii et tänan enda poolt selle küsimuse eest.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud ettekandja või austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, tulen selle kliimakindla majanduse seaduseelnõu juurde tagasi. Seda ei ole veel Riigikogus ja me saame seda arutada veel küll. Ma just tahan tänada kõigepealt selle ettekande ja selle ülevaate eest, mis te olete teinud siin. Ma tunnen tegelikult praegu huvi selle vastu, kuidas koostöö valitsusega ja nende ettepanekute ja seaduseelnõu muutmisel on olnud. Ma täitsa huviga ootan, milline eelnõu valitsuselt hakkab siia Riigikokku jõudma ja millist me keskkonnakomisjonis üldse hakkame peale tööle. Kuidas teie koostöö valitsusega on läinud?

Tänan. Oleme tegelikult selle tagasiside andnud loomulikult kliimaseaduse ettevalmistamise käigus. Meie inimesed, mina isiklikult olen olnud kliimanõukogu liige. Meie tööandjate keskliidu üks nõunikest on olnud ka selles protsessis kaasas, nii et see tagasiside, mis siin täna kirjas on, on jõudnud sinna, kus seda seadust on ette valmistatud. Pean tunnistama, et täna ei ole ka minul teada, kui palju sellest tagasisidest, mida ettevõtjad ja erinevad teised sidusrühmad, kes sellesse tagasisidet on andnud, ma ei tea, kui palju sellest on sellesse arvesse võetud. Nii et ka see on üks järgmine etapp, kus me kahtlemata vaatame üle ja anname taas kord oma hinnangu. Sest meie peamine kriitika sellele seadusele oli see, et selle ettevalmistamine algas meie hinnangul väga hea kaasamisprotsessiga, aga ühel hetkel see tempo läks meie hinnangul selliseks, kus ei olnud enam võimalik ei teha mõistlikke arutlusi ega töötada välja meetmeid, mis oleksid baseerunud teatud analüüsidele ja infole, mis on nii-öelda teaduspõhine. Ja seetõttu selline kiirustamine selle esitamise või esimese eelnõu väljatoomisel oli kahtlemata meie jaoks ebameeldiv üllatus. Meil on täna kontakt valitsusega olemas, aga jääme ootama seda uut versiooni, et ka ise aru saada, mis sinna muutustele on toodud.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ettekande eest! Ma lähen tagasi selle laiema teema juurde, mida ka eelnevad esinejad käsitlesid. On selge, et majandustegevusel on keskkonnajalajälg, samamoodi on selge, et selle keskkonnajalajälje suurus sõltub kasutatavast tehnoloogiast. Ja minu küsimus ongi see: kuidas te hindate praegu Eesti ettevõtjate teadlikkust, nende investeerimisvõimekust ja tegelikult ka rahastuspakkumist erinevas vormis selleks, et oleks võimalik kasutada võimalikult häid, võimalikult kaasaegseid ja võimalikult väikese keskkonnajalajäljega tehnoloogiaid? 

See on kahtlemata üks väljakutse. Siin on tegelikult ka tööandjate ja ettevõtjate seas väga selgelt erinevad seisukohad. Nagu ma ka oma ettekandes viitasin, on ettevõtjaid, kes on juba välisest nõudlusest tulenevalt pikema aja jooksul järk-järgult oma tehnoloogia uuendamisega üle läinud uuele tehnoloogiale, mis on kaasaegsem, mis on keskkonnasõbralikum. 

Võib-olla see, et meie seadusandlus võrreldes näiteks naaberriikidega eesmärkide seadmisel kliimakaitseks on olnud pigem tagasihoidlik ja meil ei ole sellist selget eesmärki ja ka meetmeid välja töötatud, on toonud kaasa ka selle, et viimaste aastate jooksul, kus juba on globaalsel tasandil väga palju räägitud tegevuse mõjust kliimale, ei ole Eestis ettevõtjad pidanud vajalikuks oma tehnoloogiapargi uuendamisel kõige kaasaegsemat tehnoloogiat kasutusele võtta. Sest miks seda teha, miks teha suuremaid investeeringuid, kui tegelikult kohustust ega survet selleks ei ole. Seetõttu me täna olemegi sellises päris halvas kahvlis, et tegelikult on jätkuvalt nii eelmisel kui ka üle-eelmisel aastal ettevõtjad investeerinud tehnoloogiasse, mis tegelikult ei pruugi toetada neid eesmärke, mis meile kliimaseadus esitab või mida ka meie tarbijad ühel hetkel meilt nõudma hakkavad. 

Nii et jah, investeerimiskindlus on, ma ütleksin, isegi madalam kui see valmidus investeerida rahaliselt. Ma julgen arvata pangad, kes ootavad roheinvesteeringuid, et saaksid laenu anda, ja see osa, ma arvan, on ületatav. Pigem on väljakutse just selles, kas ma pean seda tegema, ja kui ma pean seda tegema, siis on küsimus selles, kas see ärimudel, millele mu äri on täna baseerunud, on üldse selles uues keskkonnas jätkusuutlik. Need arutelud on, ma arvan, tõsisemad kui rahateema.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekandes oli üks osa, mis puudutas kliimamuutuste mõju. Ja kindlasti ma olen nõus sellega, et puhas õhk, vesi ja mets on väga oluline ressurss, mida me peame hoidma. Aga kuidas teie ettevõtjate esindajana näete, et kas riik ei ole kuidagi silmakirjalik? Põlevkivi kasutamist me järjest nagu kuidagi taunime, olenemata sellest, et põlevkivikeemia, põlevkivist keemiatoodete tegemine on väga suur ja laienev valdkond, aga fosforiidi kaevandamisest järjest rohkem räägitakse. Täna küll puurimisest, aga sellest räägitakse kui uue võimaliku tuluallika riigile avamisest või võimalusest. Küll aga on tegemist väga suure ohuga kuni meie põhjavee võimaliku rikkumise või reostamiseni. Kuidas teile tundub, kas me riigina ei ole natukene kahepalgeline?

Ma tänan küsimuse eest! See, miks fosforiidi vastu riik huvi tunneb, on seotud sellega, et fosfor on üks kriitilistest toorainetest. Tegelikult on selge, et väga palju kriitilistest toorainetest Euroopas üldiselt tuleb riikidest, mis on Aasias. Täna on Hiina mõju Euroopale peetud väga ohtlikuks, mistõttu ka tegelikult küsimus on pikemas perspektiivis. Kui meie olulised toorained, mida me peame kasutama oma toodete tootmiseks, tulevad väljastpoolt Euroopa Liitu Aafrikast ja Hiinast, siis kuivõrd kindlad me saame olla, et meile ühel hetkel Euroopa Liidus sellised toorained on kättesaadavad? See on võib-olla see põhjendus, miks sellele teemale vaadatakse.

Teine asi, ma kasutan minuti aega, seletamaks seda, et tegelikult on võimalik fosforit toota ka näiteks reoveemudast. On ka tehnoloogiaid, mis on täiesti teistsugused, mis ei baseeru sellele, et me peaksime seda maapõuest ammutama. 

Nii et ma julgustan ka Riigikogu mõtlema selliste teemade arutelul sellele, et kas mõned ringmajanduslahendused, mis suudavad jäätmetest välja võtta kriitilisi tooraineid, kas ka neid ei peaks edendama. Aga selles osas, kas minna fosforiidi kaevandamisele, ma täna ei võtaks seisukohta.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh väga hea ettekande eest! Aga mul on natuke teisest ooperist küsimus. Oleks väga tore, kui tööstus ja ettevõtlus saaks mingisuguse kindluse endale lähiaastateks ka kliimakindla majanduse seaduse näol ja sealt alanevate aktide näol. Ja loodame, et see nii ka lähima aasta jooksul juhtub. Aga paratamatult on ettevõtluses ees küllalt suured suunamuutused nii valdkondade osas kui ka tehnoloogiate osas. Kuidas on tööandjate keskliit rahul meie haridussüsteemiga ja seal õpetatavaga, seepärast et ilma inimesteta ka uue tehnoloogiaga edasi minna ei ole võimalik? Kas teil on need kontaktid ja kas te olete saanud mingi positiivse tulemuse haridussüsteemist? 

Suurepärane küsimus. Kui oleks rohkem aega olnud, oleks jõudnud ka selle teemaga oma ettekandesse. Tõepoolest, meil seisab ees lisaks kliimaseaduse ja kõigest sellest tuleneva ja kliimamuudatustega mitmed erinevad trendid, mis mõjutavad tööturgu. Üks sellest on ka see, et me näeme, et töötavaid inimesi Eestis jääb järjest vähemaks, mis tähendab ka seda, et automatiseerimine ja digitaliseerimine, ka tehisaju kasutamine on tegelikult möödapääsmatu, selleks et me suudaksime üldse siin Eestis hakkama saada. Ja see nõuab meilt noori inimesi, kes juba koolis saavad hariduse, mis võimaldab neil hiljem teha seda nii-öelda tarka tööd. Ehk et füüsilise töö tegemise roll inimeste poolt järjest kahaneb, küll aga need masinad, seadmed, kaasa arvatud tehisaju, vajavad tarku inimesi, kes suudavad nende tööd koordineerida. 

Me oleme tööandjate keskliidus oma töörühmas, mis tegeleb haridusega, ennekõike siiamaani tegelenud rakendusliku kõrgharidusega, aga oleme hetkel ette valmistamas ka koostööprojekti ülikoolidega, kuidas anda seda sisendit ülikoolidele, millist haridust kindlasti riik peaks andma tasuta, millist on kõige rohkem vaja tööturul ja milliseid täiendavaid oskusi ja kõike muud. Võib mõelda ka sellele, et ülikoolide rahastamiseks pakkuda välja ka näiteks õppemaksu võimalus.

Ja viimane, aeg hakkab lõppema. Kiire küsimus ja kiire vastus, Anti Poolamets, palun!

Ma siis küsin kiiresti, et mul on ka see kliimamure nagu noortel, teate, kellest 59% on hästi murelik kliimateemal. Minu mure on see, et teadlased ei suuda mulle täna vastata, milline protsent atmosfäärist kuulub CO₂-le ja kui palju on sellest inimtekkeline. Kas teie saate meie teadlasi aidata, äkki te olete paremini kursis?

Väga lühike vastus: ei oska aidata. Ei hakka siin võistlema eelkõnelejatega, kes kahtlemata teadlasena, meie esimene kõneleja, oli rohkem kursis sellega detailideni. Mina olen ikkagi lihtne tööinimene ja lähtun sellest, mida teadusuuringud annavad ja mida on võimalik lugeda.

Hanah Lahe, kiire küsimus.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tänan ettekande eest. Mul on natuke sarnane küsimus kolleeg Tiit Marani omaga, tema küll küsis Velle Tolli käest. Kui ma ei eksi, siis te korra oma ettekandes puudutasite ka laiemat majanduse tulevikku või suunda. Ma palun, et te täpsustaksite oma mõtteid. Milline võiks see tuleviku majandus olla ja välja näha, arvestades sotsiaalseid ja keskkonnakomponente.

Mina ise usun seda, et me ikkagi liigume ringmajanduse suunas, mis on täiesti erinev lineaarmajandusest, kus kõige aluseks oli ainult kasumi teenimine ja täiesti ressurssidest ja kõigest muust mittearvestav tegutsemine. Ma usun sellesse, et ring majandus toob tasakaalu selle vahel, mis on ettevõtjate huvid ja mis on ikkagi see keskkonnahuvi selle juures. Seda on raske uskuda, aga kui mõelda sellele, et tarbida saab tegelikult ka läbi selle, et me tarbime koos samu asju, me parandame oma asju, me kasutame neid kauem, me läheme tagasi kestvuskaupade juurde ... Ma toon alati näite, et mu vanaisa tagus kõik kõverad naelad talvistel pimedatel õhtutel sirgeks ja need said uuesti seina löödud. Või ka see, et meie igaühe kodus on mingid Langebrauni kausid ja serviisid, mida me kõik hardunult vaatame. Need on kestvuskaubad ja neid tegelikult saab veel ja veel tarbida. 

Nii et jah, siin võib-olla ma mõne jaoks tundun ajupestuna, aga ma usun siiralt sellesse ringmajandusse. Ja sellest ma võin tulla teile mõni teinekord rääkima.

Aitäh! Küsimuste-vastuste aeg on läbi. Aitäh ettekandjale! 

Selleks korraks on ettekanded läbi ja avan läbirääkimised. Esimestena on planeeritud fraktsioonide esindajad ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Ma püüan teha lühidalt, siis saavad ka kolleegid rääkida. 

Ja ma mõtlesin, et ma liigun ettekandjaid mööda, et tänast arutelu kokku võtta. Igor Taro enam-vähem alustas oma ettekannet jutuga igahommikusest apelsinimahlast, kohvist ja kakaost. Selline klassikaline silmakirjaliku šampanjasotsi jutt, kus räägitakse, et appi, meil on kriis, me peame tarbimist vähendama, mõtleb Taro oma igahommikuse apelsinimahla, kohvi ja kakao kõrval. Samal ajal kui selle koalitsiooni tegevuse tulemusena on aina rohkem inimesi, kes mõtlevad iga päev, kuidas leiba osta, kuidas lapsed ära toita. Aga näed, Tarol igahommikune apelsinimahl, kohv ja kakao. 

Puldis käis ka teadlane. Ma küsisin teadlaselt mitu küsimust, aga ma kõige alguses ütlesin, et esimene küsimus on selline, millele palun vastata hiljem. Et saada viited omaenda teadustöödele. Teadlane rääkis sellest osast päris pikalt ikkagi oma vastuses, vaatamata sellele, et ma oma küsimuses ütlesin, et ära sellele praegu vasta. Ja siis ütles, et istungi materjalides on viited teadustöödele olemas. Tõepoolest, istungi materjalides on olemas viiteid nii teadustöödele kui ka ÜRO propagandamaterjalidele, aga minu küsimus oli tema enda teadustööde kohta. Ja tegelikult me võiksime küsida, et kui inimene tegeleb nii keeruka valdkonnaga nagu kliima, aga ei saa aru lihtsast küsimusest, kas siis võimed vastavad sellele, millega tegeletakse. 

Käis siin kõnelemas ka aktivist. Rääkis sellest, et fossiile kõvasti subsideeritakse. Meil keskkonnakomisjonis oli sellest fossiilide subsideerimisest temaga ka juttu ja seal ta tõi ühe subsideerimise näitena selle, et Euroopas on see CO₂ kvoodi tasu ja üleminekuperioodiks anti teatud valdkondadele tasuta kvoote. Seda ta nimetab, et nagu subsideeritakse. 

Noh, ma siin kolleeg Vooglaiule tõi näite, et kui valitsus otsustab – ja mine tea, võib-olla otsustabki, sest et raha on ju riigieelarvest aina rohkem puudu – kehtestada habememaksu ja Vooglaiule öeldakse, et üleminekuperioodil kaks aastat ta ei pea maksma, siis kuskil mingi organisatsioon ütleb, et Vooglaidu subsideeritakse. Mina ei ole päris nõus, et see niimoodi nimetatav on.

Aktivistilt kuulsime veel seda, kui ma palusin kolme konkreetset tegevust, mida iga inimene saaks teha, et maailm päästa ja väidetav kliimakriis lõpetada, siis üks konkreetne soovitus oli see, et hambapastatuubi võiks lõhki lõigata, siis saaks sealt veel hambapastat kätte ja 5% hambapastatootmine väheneks. Iseenesest kõik matemaatika klapib, aga siis ta ütles, et aga majandusteadlased peaksid leidma lahenduse, kuidas see ikkagi majanduslikult välja veaks. 

Noh, see natukene haakub minu jaoks selle Euroopas levinud loosungiga, et Euroopa mõtleb välja, kuidas majanduskasv ressursikasutusest lahti ühendada. Et kui jätame ikka selle hambapasta lõpu sinna tuubi, siis hävib kliima, aga kui tuubi lõhki lõikame, siis Euroopa lennukad majandusteadlased mõtlevad välja, kuidas siis see puuduolev raha kusagilt mujalt välja võtta. 

Lõpetuseks oli selles mõttes hea meel kuulata ettevõtjat siin puldis. Minu arvates proua Realo ikkagi väga hästi illustreeris sedasama tüüpi ettevõtlust, kus loosungid räägivad vajadusest maailma päästa ja tegevus on suunatud konkreetselt enda juhitava ettevõtte kasumi maksimeerimisele, seda kas või konkurentide kõrvaldamisega seadusandluse abil. 

Ma pean ütlema proua Realole, et ka keskkonnakomisjon ei nõustunud tema argumentidega selles osas, kuidas rehviplokk on paha asi ja selle Eesti ainsa rehviploki tootja peaks turult seaduse abiga välja sööma. Aga ma ei arva ka, et see surve kaoks, sest Ragn-Sells tahab rehve purustada ja toorainet kipub hakkama puudu jääma. Eestisse hakatakse varsti rehve sisse vedama, et neid piisavalt purustada saaks ja siis nad õliks teha, saaks nad ära põletada. 

Ja siis ütles veel proua proua Realo, et tema usub, et me liigume sellest kasumile orienteeritud majandusest mingisuguse müstilise ringmajanduse poole. Ma sinna tahaks ikka lõpuks öelda, et kasum on olnud just see asi, tänu millele saavad Velle ja teised professorid soojas toas istuda ja teadusega tegeleda. Kasum on ka see, tänu millele ettevõtetes on võimalik innovatsiooni ja arendustegevusega tegeleda. Ja lisaks kasum, teenitud raha võimaldab seda panna valdkondadesse, nagu kaunid kunstid, et elu oleks ilusam. Teatavasti ilu on see, mis päästab maailma, nii et ettevõtjad võiksid ikka kasumile orienteeruda. Aitäh!

Tiit Maran, kas te tahate kõne pidada või on küsimus istungi juhatajale? Kõigepealt küsimus istungi juhatajale.

Jaa, aitäh! Ühes eelmises OTRK‑s oli umbes samasugune lugu, kus läbirääkimiste kestel ettekandjate osas öeldi kallutatud ja mitte täpseid, kui mitte öelda valesid seisukohti, aga ettekandjatel ei ole olnud võimalust nende peale reageerida. Mind huvitab eesistuja, kas ta näeb mingit võimalust, et ettekandjad saaksid omapoolseid seisukohti esitatud süüdistustele vastu öelda.

Kuna meil käivad läbirääkimised, siis läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid ja Riigikogu liikmed. Ettekandjad ütlesid oma sõnumi välja ettekandeid tehes ja nüüd läbirääkimiste formaat ongi see, et saavad fraktsiooni ja Riigikogu liikmed öelda välja oma seisukohad. Sõnavõtu saavad kohapeal teha ka fraktsioonid ja Riigikogu liikmed, kui neid mainiti antud läbirääkimiste käigus. Nii et selles suhtes on meil selline formaat praegu.

Aga Tiit Maran Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaks.

Auväärt eesistuja! Kolleegid saalis! Suurepäraste ettekannete koostajad, aitäh teile ettekannete eest! Mitte väga kaua aega tagasi oli kliimamuutus kui nähtus üsna marginaalne. Seda räägiti, rääkisid ainult erialateadlased ja mingid keskkonnaasjatundjad. Aga siis ühel hetkel ta muutus teemaks, mis leidis käsitlust kohvikutes, jutunurkades, igal pool, ja see aeg oli kuskil 2005-2006-2007. aasta ajal. Ja näete, praegu me oleme siin 20 aastat hiljem, kus me tegelikult aktiivselt arutame, kuidas oma eluolu ümber kujundada selliseks, et elu maakeral ja Eestis ei muutuks ääretult keeruliseks, kui mitte päris võimetuks. Sest midagi pole teha, see muutus, mis meil on ees, on nii suur ja ühel hetkel see kasukeskne maailm peab paratamatult tunnetama, et nii edasi ei saa.

Umbes samal ajal, kui see teema muutus oluliseks, sattusin ma lugema, alustama loengukursust üliõpilastele looduskaitsebioloogia alal, mille pealkiri on natukene eksitav, sest üldiselt võiks öelda, et see oli inimese ja keskkonna suhete aluste loengukursus, kus põimusid ökoloogia, keskkonnaökoloogia, majandus, antropoloogia, ajalugu, psühholoogia, poliitikateadus, sotsioloogia ja palju-palju muud. Ja loomulikult sellises olukorras üks loeng oli selline, mis paratamatult pidi puudutama ka kliimatemaatikat, sest see oli uudne teema. Ja oli väga palju erinevaid seisukohti ja mõningaid küsimusi, mis ma siin saalis olen kuulnud, tekitasid mulle kerge déjà-vu tunde.

Arutasime tudengitega sedasama teemat ja üks küsimus oli selline, et kas on üldse võimalik, et äkki kliimamuutust ei ole või kliimasoojenemist, et äkki see on mingi illusioon või väljamõeldis ja kas ta üldiselt ongi inimtekkeline. Arutasime ja lõpuks jõudsime tulemusele, et jah on küll võimalik. Aga see on võimalik ainult siis, kui on täidetud teatud eeldused. Ja need eeldused on sellised, et meie teaduslikud põhiteadmised maailmast, termodünaamikast, ainete füüsikalis-keemilistest omadustest, biosfääri toimimisest lihtsalt ei toimi, et me elame mingis kummalises teistsuguses maailmas, näiteks arvutisimulatsioonis. Kui see nii ei ole, on kliimamuutuste inimtekkelisuses väga raske kahelda.

Paratamatult tekkis sellel ajal ka tudengitel selline küsimus: aga teadus ja ikkagi aeg-ajalt eksib, et äkki ta eksib nüüd ka? Äkki ta tõlgendab tulemusi valesti. Ja järjekordselt jõudsime tulemuseni, et jaa, loomulikult, teoreetiliselt on see võimalus, sest tõepoolest teadus eksib ja korrigeerib ennast alati. Ainult, et kui samale tulemusele jõuvad tuhanded ja kümned tuhanded uuringud väga erinevate nurkade alt ja väga erinevate rahastuste osas, siis tõenäosus, et need uuringud eksivad, on olematu. Nii et kui me ütleksime, et jah, võimalik, et see 1% tõesti on kuskil ka veel võimalust, et teadus eksib, siis tekib meil ikkagi küsimus, et kas me oleksime nõus mängima vene ruletti revolvriga, mille 99 padrunipesas on tappev laeng ja ainult üks on tühi. Ilmselt vist mitte.

Seetõttu sotsiaaldemokraatide jaoks on üsna arusaadav see, et ega me …. valikut ei ole, kui võimalikult asjakohaselt tekkinud olukorrale reageerida ja et selle lahenduste keskmeks peaks olema eelkõige olema inimene ja inimeselt lähtuvalt ka majandus. Ja loomulikult ka see, et inimesed mõistaksid mitte ainult info‑, aga ka väärtustepõhiselt seda, et see on paratamatu.

Siis edasi küsimus sellest, et kas see kliimamuutus ikkagi on asi iseeneses, nagu aeg-ajalt kiputakse arvama. Eelmisel aastal avaldati planetaarsete taluvuspiiride suur analüüs, kus üheksast valdkonnast, mida on uuritud, kuues oleme me ületanud juba taluvuspiirid: kliimamuutus, uute inimtekkeliste ainete mõjurite kuhjumine, elurikkuse kadu, aineringete, nagu fosfor ja lämmastik, häired, magevee liigtarbimine, maakasutuse massiivsed inimtekkelised muutused ja sellega kaasnev biosfääri sidususe vähenemine. Tõsi, mõningate osas olukord ei ole nii hull ja ainult ühes osas on tõesti olukord väga hea. Sellest lähtuvalt võiks öelda niimoodi ja peab ütlema niimoodi, et kliimamuutus ei ole asi iseenesest, see on meie ühiskonna toimimise põhialuste, biosfääri toimimise printsiipide vastuoludest tulenev kobarkriisi üks väljund. Ja on ääretult oluline, et kõiki neid kobarkriisi erinevaid aspekte me käsitleksime koos, ei keskenduks ainult ühele, sest vastasel juhul võib juhtuda nii, et lahendades üht, tekitame me teistes valdkondades märkimisväärset kahju ja tulem töötab meie vastu.

Nii et me ei saa liikuda kliimamuutustega, omades kõrvaklappe, jättes kõik muu kõrvale. Velle Toll ütles ilusti, et väga oluline on kliimaharidus. Ma laiendaksin seda, meil on tegelikult märkimisväärselt laiemat haridust tarvis tervest sellest, kuidas toimib biosfäär ja kuidas meie selle biosfääri sees toimime. Ainult kitsamalt kliimat vaadates võime tekitada just sellised kõrvaklapid.

Nüüd siis meetmed kliimamuutustele reageerimisel. Siin on juba palju läbi käinud mõjude leevendamine ja kohanemine. Ka need näited, mis siin on toodud, et augustis temperatuur ühe kuu ulatuses ületas juba 1,56 kraadi, mis on hirmutav, ja üsna tõenäoliselt me Pariisi leppe vähemalt esimest 1,5, nagu juba öeldi, ei ole suuteline mitte kuidagi täitma. Ja küsimus on, kas me selle kahe kraadigagi hakkama saame. Aga see ei tähenda, et meie siin Eestis ei peaks heidete vähendamisega tegelema, sest ainult koos rahvusvaheliselt suudame me selles osas hakkama saada. Seetõttu me ei saa öelda, et me ei peaks olema liiga ambitsioonikad. Ja jällegi, lähtekoht peab inimene olema, tema arusaam, sest kui me seda ei arvesta, siis tekivad trotsid, arusaamatused ja ükskõik, mis eesmärgid me seame, me ei ole suutelised neid täitma.

Kui leevendamisega saame me edu pandi rahvusvahelises koostöös, siis see, mis puudutab kohanemist Eestis, ehk siis see, kui hästi me oleme ette valmistatud kõigele sellele, mis paratamatult tuleneb, see jääb suuresti meie enda teha. Me peame äärmise tõsidusega tegelema meie oma riigi, ühiskonna ettevalmistamisega kliimamuutuste tulemitega hakkamasaamisel. Sest lõppude lõpuks, see on meie ühiskond, need on meie inimesed, see on meie kogukond, see on meie keskkond, see on ka meie julgeoleku ja kaitse teema. Nii et natukene laiendaksime mõistet, mis on julgeolek ja kaitse. Selge on see, et kliimamuutused on mitmesugused, on mainitud kliimatemperatuuri tõusu, sademehulka, kuumalaineid ja nii edasi, ma ei hakka neid läbi käima, sest neid on eelnevad kõnelejad märkimisväärselt hästi toimetanud. Aga mis on oluline, me peame kõiki neid teemasid põhjalikult vaatama.

Kokkuvõtvalt, meie ees seisab ääretult suur väljakutse, võimalik, et üks suuremaid üldse, mis kunagi selle ühiskonna ees on olnud. See kõik on kallis, loomulikult, see läheb palju maksma ja me peame paljusid asju muutma. Ja see on üks koht, kus kõike ei saa ainult rahas mõõta. Seepärast mul on väljakutse, et me ei jätaks seda valdkonda poliitiliste kempluste mängumaaks, ja ma kutsun üles kõiki erakondi ühiselt, sisuliselt ja süvitsi tegelema selle meie ees seisva ülimalt suure väljakutsega, sest ainult nii saame nende asjadega hakkama. Tänan tähelepanu eest!

Mart Maastik Isamaa fraktsiooni nimel.

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Ma tänan kõiki ettekandjaid. Ütlen kohe alguses ära, et kliimamuutused on reaalsus, see ei ole kellelegi uudis, ja me näeme seda väga hästi. Ja kui siin härra professor keskendus umbes pool ajast või rohkem kliimamuutustega hirmutamisele, mis toimub kliimamuutustega, siis ega see ei ole uudis, et kliima muutub ja et ta soojeneb. Selle vastu keegi ei vaidle. See oli härra professori esimene pool. Teine pool, kus väideti, et täiesti kindlad andmed on selle kohta, et kliimamuutused on just viimase saja aasta kõige kiiremad ja et need on kindlasti inimtekkelised. Mina ei ole teadlane, kuid mina usun teadlasi. Kui ma küsisin härra professorilt, et NASA teadlased on uuringuid teinud 800 000 aasta pikkuse ajaloo järgi, kuidas kliima on soojenenud ja jahenenud … Ja see graafik on tegelikult siin väga hästi näha. (Näitab oma sülearvuti ekraanilt graafiku pilti.) Ma ei tea, kas siin televiisori kaudu kuskilt keegi näeb. Aga need kõverad on käinud, see amplituud on umbes 10 kraadi. Kliima on soojenenud ja jahenenud nihukese amplituudiga umbes 100 000-aastaste tsüklitega, see on nii suures piires. Me ei ole täna isegi veel jõudnud sinna tippu, kus on olnud kõige soojemad ajad siin sadade tuhandete aastate taga. Vähemalt selle graafiku järgi on olnud neli korda palju kõrgemat temperatuuri kui praegu. Ja ütleme, see sinusoid on üsna või nagu kardiogramm on üsna sarnane, kui vaadata. Tegelikult tänane arutelu ei ole ju sellest, et kas me usume üht või teist teadlast, aga me peame vaatama vastu faktidele. 

Räägin natukene lähemalt sellest, mida kliimamuutustega saaks teha. Kliimamuutustega kindlasti peab kohanema – see on väga õige – ja ehitada sellele vastavalt maju või valmistada selleks, et on üleujutused, vihmaperioodid suurenevad. Aga võidelda kliimamuutusega selle läbi, et me halvame oma majanduse ära, seda enam, kus globaalselt tegelikult tegeleb sellega suhteliselt väike hulk inimesi – see on ju lausrumalus, ma nimetaksin. Me ei saa ju silmi kinni pigistada selle ees, et Eesti on väike riik. Ja kui ülejäänud maailm, oletame isegi, et see oleks kõik inimtekkeline – millesse mina ei usu, just nimelt teadlaste arvamustele tuginedes –, et kui see nii oleks, siis isegi siis ei suudaks ka meie, kui me üldse enam ei hingaks või midagi ei tarbiks, mitte midagi siin muuta. See number üks.

Nüüd räägime sellest CO₂ ärist. Tegelikult on see üks väga suur äri. Me oleme loonud kunstlikult energia hindadele juurde CO₂-kvoodid, mis moodustavad suure osa meie elektrienergia hindadest. Ja kuidas see toimub? See on börsikaup, millel kauplevad tegelikult suuresti pangad või teised ettevõtjad. Ja kuhu see raha siis läheb? See laekub riigieelarvesse meil, kuid ettekirjutustega, milleks me saame seda kasutada. 

Vaatame, kuhu näiteks läheb järgmisel eelarveaastal meie CO₂-kvootide raha. Suurem osa sellest läheb Rail Balticu ehitusse. Kuidas me sellega maailma päästame? Ühest küljest võtame ära omaenda tarbijatelt raha, sellega muudame ennast konkurentsivõimetuks võrreldes teiste riikidega, kes seda ei tee. 

Ma paluksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Ja tapame oma majanduse ära. Ja kuidas me sellega kliimat päästame? Siin öeldi, üks eelpoolkõneleja ütles, et tema käib rohkem jala, ei lenda lennukiga, ei sõida autoga. Kuidas me maal elame näiteks ilma autoga sõitmata? Ei ole mõtet sel teemal üldse arutada. 

Mind teeb väga murelikuks see, et ettekandjate käest ma küsisin, kas te teate, kui palju on CO₂ sisaldus atmosfääris. Ei tea. Tegelikult ei tea. See on huvitav, et te räägite teemast, mida te tegelikult ei valda. Ma võin siis öelda: CO₂ sisaldus atmosfääris on 0,03–0,04%. Inimtekkeline sellest on 5%. Hakkame nüüd mõtlema: kui palju meie tegelikult reaalselt suudame kliimat mõjutada? Vaatame lihtsalt loogiliselt. Ja teine asi on see, et on selline silmakirjalikkus rääkida sellest, et nüüd me tossutame kuidagi vähem ja nüüd meil on elektriautod, mis on täiesti kliimaneutraalsed. See absoluutselt ei vasta tõele, sest akude tootmiseks läheb teatavasti väga palju energiat vaja ehk me paiskame selle juba enne seda. Kui see auto hakkab sõitma, on see juba ammu atmosfääri paisatud. Või mis on vaja liitumi kaevandamiseks? Tohutu põhjaveevaru on ära rikutud. 

Kui me nüüd jõuame selleni, et mida me peaksime edasi tegema, siis ma arvan, et kõigepealt meie riik peaks mõtlema selle peale, kuidas me saaksime oma majandust turgutada ja kuidas me saaksime mõelda selle peale, et meil oleks inimestel üldse võimalik siin elada, et me välja ei sureks. Ja kui siin härra Taro ütles, et vahet pole, ta saab aru küll, et maailma päästa ei suuda, aga me peaksime olema esirinnas selles. Aga millise hinnaga? Katsume ikkagi kuidagi terve mõistusega neid asju võtta ja ärme lähe kaasa järjekordse hurraa-majandamisega või sihukese hurraaga, kus tegelikult me kõik saame aru, et see on puhas äri. Ja rääkida sellest, et tuuleenergia, meretuuleenergia on puhas, roheline ja odav, on ilmselge vale. Selle jaoks, et Saaremaale rajada meretuuleparki, tuleb maha raiuda minu hinnangul, et viia see elektriliin sinna, 120 000 tihumeetrit metsa. Keegi ei räägi sellest! See ei kasva ka sinna kunagi tagasi, sest elektriliinide alust maad peab kogu aeg hooldama. Ja selle jaoks, et meretuuleparki rajada, tuleb rajada vundamendid sinna põhja, millega keerutatakse üles kogu see sade, mis seal on. Mida see teeb rannikule? Ma ei räägi sellest, kui palju emiteeritakse nendesamade tuulikulabade pealt mikroplasti merre, mis on väga suur probleem, muuseas. 

Me räägime ühest küljest nagu kliimamuutustest, rohelisest majandamisest, aga tegelikult jätame paljud asjad arvestamata, mis tegelikult teie arvates väga roheline on. Ei ole roheline. Igatahes on siin mõtlemisainet. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Hanah Lahe. Palun! (Hanah Lahe küsib lisaaega.) Kolm minutit lisa.

Head kolleegid, eelkõnelejad ja teised kuulajad! Ma tänan väga eksperte, kes siin varem kõnelesid. On väga oluline, et enne kliimakindla majanduse seaduse debatti siin parlamendis on meil Riigikogus selline arutelu nagu täna. Kuna eelkõnelejad rääkisid juba põhjalikult kliimamuutustest ja selle mõjust nii majandusele kui meie keskkonnale, siis ma nende jutupunkte ei hakka kordama. Eelmise aasta seisuga oli üheksast maa taluvuspiirist kuus juba ületatud ja tänase seisuga on kliimakriis endiselt eskaleerumas. Nagu ütles Velle Toll oma ettekandes, kliimakriis on inimkonna jaoks eksistentsiaalne kriis. 

Ka pole mul mõtet proovida ümber veenda kolleege, kelle jaoks inimtekkelised kliimamuutused on usuküsimus, sest kuigi igal erakonnal on oma ideoloogia, siis teaduse eiramine või valeks tembeldamine näitab lihtsalt rumalust. Eelkõnelejad on öelnud, et vaatame fakte ja siis näidatakse paari üksikut graafikut või uuringut, tehes nendest põhjapanevaid järeldusi ja proovides saalis olevatele ekspertidele ja ka teistele selgeks teha, et nendel pole õigus, olenemata kogemusest või teaduskraadist. 

Need üksikud küsimused, millele te täna vastust ei saanud, isegi kui need ära vastata, ei taha te inimtekkeliste kliimamuutuste probleemiga tegeleda. Te küsite neid kiusu pärast, näitamaks et suur osa maailmast liigub vales suunas ja hoopis teie olete need üksikud inimesed, keda peaks kuulama. Aastal 2024, vaadates maailmas toimuvat, arutleda veel siin parlamendisaalis, kas kliimamuutused on inimtekkelised või mitte, see on lihtsalt piinlik. 

Eriti piinlik on mul selliste sõnavõttude üle, nagu veidi aega tagasi tegi kolleeg Anti Poolamets, visates nalja inimeste kliimaärevuse üle. See on tõeliselt madal, sest tänases maailmas on kliimaärevus sama põhjendatud ja õigustatud tunne nagu sõjahirm. Võib-olla on mitteuskujate elu natuke lihtsam, sest neil on oma jonni tõttu õnn olla teadmatuses ja ümbritsetud väärinfost, mis eirab igasugust loogikat ja parimat saadaolevat teadusinfot. 

Need nii-öelda mitteuskujatest poliitikud on kõik eelmainitut sisendanud ka oma valijatele, mistõttu on tekkinud kliimapoliitika teemadel ühiskonnas teatav polariseerumine. Sellisel polariseerumisel on üks tahk, millest väga palju ei räägita. See on otsene julgeolekuoht meie riigile, kuna elades pidevas eituses ei suuda osa ühiskonnast adekvaatselt reageerida, kui Eestis on olukord äärmiselt kriitiliseks muutunud, on see siis rekordkuumusest põhjustatud metsatulekahju, ökosüsteemi tasakaalu kadumine, sest olulised liigid on välja suremas, või äkkvihmasajust põhjustatud üleujutused, nagu hiljuti olid Tartus. 

Aga ma tahaksin jagada mõningaid oma mõtteid seoses kliimakindla majanduse seadusega. Meil ei ole küll täna seda seadust valmis kujul, aga selle koostamisega on tegeletud juba peale viimaseid valimisi ehk üle aasta. Kliimaseaduse koostamise eesmärk sai ka koalitsioonileppesse kirjutatud ja mul on väga hea meel, et oleme täna ühiskonnana selle eesmärgi osas jõudnud sisulise diskussioonini ja suures plaanis enam ei aruta, kas kliimamuutused on inimtekkelised või mitte ja kas meil on kliimaseadust vaja. 

Kliimakindla majanduse seadus loob raamistiku ja numbrilised eesmärgid, et liikuda sujuvalt kliimaneutraalsuse suunas aastaks 2050. Kliimakindla majanduse seadus seab ka selge suuna Eesti tuleviku kujundamiseks ja aluse konkurentsivõimelise ja vastupidava majanduse edendamiseks. Tänu seadusele hakkame varasemast suurema süsteemsuse ja efektiivsusega vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid, soodustame puhaste tehnoloogiate kasutuselevõttu ning ühtlasi suurendame ressursside tõhusat väärindamist. 

Seadus toob kaasa väga palju olulist, mida meil varem seadusandlikul tasandil üldse sätestatud pole. Ma toon välja ainult mõned. Kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärk, konkreetsed numbrilised eesmärgid sektoritele, vähendamaks kasvuhoonegaase, kliimamuutuste leevendamine, nendega kohanemine, kasvuhoonegaaside sidumine, õiglase ülemineku põhimõte ja põlvkondadevahelise õigluse põhimõte, kliimanõukogu kokkukutsumine, süsinikuvaru hoidmine, kohalike omavalitsuste kliimakavade kohustuse sätestamine, kliimapoliitika eesmärkide seire ja aruandlus, parlamentaarne järelevalve ja nii edasi. Häid asju on veelgi. 

Aga kliimakindla majanduse seadus, selle reguleerimisala puudutab kõiki valdkondi ja seetõttu on väga oluline, et see sätestaks just nimelt raami, näiteks sellesama kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise ja selleni jõudmise trajektoori, mitte ülidetailseid eesmärke. Meil on tarvis jätta seadusesse teatav paindlikkus, et vastavalt olukorrale teha muudatusi, ja ma rõhutan, progressiivseid, mitte tagurlikke. Heaks näiteks on meie naaber Soome. Soomes võeti kliimaseadus vastu aastal 2015 ja seda täiendati aastal 2020 oluliselt, lähtudes oma riigi kliimanõukogu soovitustest ja Euroopa Liidu kliimapoliitika ambitsioonide muutumisest. Täiendused ei tähenda ju ometi, et algselt vastu võetud kliimaseadus oleks kuidagi ebamõistlik, vaid see tähendab, et ollakse progressiivsed ja toetutakse kliimapoliitika tegemisel parimale ja asjakohasemale teadusinfole. 

Kliimakindla majanduse seaduse koostamisel Eestis on lähtutud väga palju teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kliimaseadustest ja nende headest praktikatest. Kusjuures me oleme üks vähestest riikidest Euroopa Liidus, kus kliimaseadust veel ei ole. Ja võrreldes paljude teiste Euroopa Liidu riikide kliimaseadustega saab meie olema palju detailsem ja mahukam. Kliimaneutraalsuse sätestamise soov on seaduse tasandil kõlanud nii ettevõtjate, vabaühenduste, poliitikute kui valijate suust. 

Loomulikult kaasneb selle seaduse koostamise jõustumisega üksjagu ebamugavust. Teisalt omavad need muutused aga väga suurt mõju. Loomulikult suureneb teatud määral halduskoormus ja see seadus seab piiranguid. Aga see seadus tagab ka läbipaistvuse ja stabiilsuse, mida ettevõtted vajavad pikaajalisteks investeeringuteks. Mul on raske mõista, kuidas oleks meil võimalik üldse ilma kliimakindla majanduse seaduseta riigina edasi minna. Kliimaneutraalsuse eesmärk puudutab põhimõtteliselt kõiki valdkondi Eestis ja on täiesti kummaline mõelda, et oleme tänaseni ilma selle eesmärgi seaduse tasandil sätestamiseta kliimapoliitikat ajanud. 

Maailm liigub väga jõuliselt taastuvenergia ja innovatsiooni poole. Ka need riigid, mida peame suurteks saastajateks, investeerivad taastuvatesse energiaallikatesse rohkem kui kunagi varem. Ja miks on mõned edukad riigid jätkuvalt kasutamas fossiilkütuseid või avamas isegi uusi söejaamu? Mitte sellepärast, et nad oleksid rohepoliitikast loobunud, vaid sellepärast, et energiavajadus ei kannata oodata ja selleks tuleb kasutada ajutisi lahendusi. Pikas plaanis on aga maailmas käimas uue puhta tööstuse võidukäik. Keegi ei näe fossiilsel energial tulevikku ja Eestis kasutatava põlevkivi näitel on selge, et see pole juba täna enam konkurentsivõimeline. Kui me tahame oma konkurentsivõimet säilitada nii Eestis kui Euroopa Liiduna, peame olema osa sellest puhta tööstuse ja majanduse võidukäigust. 

Kliimakindla majanduse seadus loob soodsa pinnase uute, puhaste tööstusharude ja teadusmahukate lahenduste arenguks. Eesti saab endale uued tugevused, näiteks ulatuslik taastuvenergia tootmise võime, biokütuste ja rohevesiniku tootmine ning ressursitõhusus. Need kõik annavad meile olla eeskujuks kliimakindla majanduse seadusega Euroopa Liidus. Seaduse eesmärk ei ole piirata tööstust, vaid tagada, et see oleks puhas ja roheline. See võimaldab uut tüüpi tööstustel, mis vastavad süsinikueelarve tingimustele, Eestisse tulla ja areneda. Kui kirjutada kliimaeesmärkide täitmise olulisus ja trajektoor seadusesse ei jää ruumi tagurlikel poliitikutel riiklikku kliimapoliitikat õõnestada. 

Sama ei saa öelda tänaseks väga probleemse õlitehase rajamise otsuse kohta, millele laiemat diskussiooni ja konsensuse otsimist ei küsitud ega leitud. Ma väga tahaks, et me ei muutuks kliimapoliitikast rääkimisel küüniliseks. Mitte keegi ei ole öelnud, et Eesti üksinda päästab oma kliimapoliitikaga maailma. Selle loosungi lehvitamises peitub minnalaskev suhtumine ja ettekääne: aga nemad. See on tagurlik ja igas mõttes meie riigi arengut pidurdav. 

Seetõttu on kliimakindla majanduse seadus äärmiselt oluline suur samm nii Eesti elukeskkonna parandamiseks ja konkurentsivõime kasvatamiseks üks paljudest suurtest sammudest. Ja see kindlasti ei ole perfektne, aga see ei tohiks olla ka kellegi ootus. 

Teie aeg! 

Me teeme seda esimest korda, see on suure raami ja visiooniga. Mida saab oodata, on see, et parlamentaarne debatt antud seaduseelnõu parendada võiks ja et seaduse pidev ajakohastamine saab olema nii parlamendi, valitsuse ja tulevaste valitsuste prioriteediks, sest kaalul on meie nägu nii Euroopa Liidus kui eneses …

Aitäh! 

… meie konkurentsivõime, inimeste tervis ja tulevik ja meie looduse ja laiemalt keskkonna hea käekäik. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt sooviksin öelda oma tänusõnad, et tänada meie külalisesinejaid, kes leidsid oma pingelises tööelus selle võimaluse, panid Riigikogu soovi oma kalendrisse, võtsid aega ettevalmistuseks ja kannatlikult proovisid siis Riigikogu liikmeid ka siit kõnetoolist valgustada. 

Samas ma tahan taunida taunida ühe eelkõneleja sellist meie reglemendi lünga ärakasutamist, kes tuli ja kasutas seda kõnetooli selleks, et spetsialistidele ja teadlastele retooriliselt pasunasse sõita, neid raamistada ja sildistada, teades, et neil ei ole võimalust oma koha pealt sellele sõnavõtule vastata. See ei olnud Rain Epleri poolt aumehelik tegu. 

Aga nüüd siis Eesti 200 seisukohtade juurde. Eesti 200 peab tähtsaks pikka plaani nii selles osas, et seadusandlus oleks piisavalt ettevaatav, kui ka oluliste otsuste tegemist, mille mõju kestab ka üle ühe valimistsükli. Mingis mõttes võib väita, et kaasaja kliimakriis on põhjustatud varasemalt suuresti lühikese perspektiivi nägemisest, ja mitte ainult Eestis. 

Teadus vaatab samuti pikka plaani ja juhib meie tähelepanu, et nii see jätkuda ei saa. Kuulsime seda täna Velle Tolli ettekandest, sama on kinnitanud ettevõtlusorganisatsioonide eestkõneleja Kai Realo. Keskkonnaühenduste esindaja Maia‑Liisa Antoni tähelepanu juhtimine, et kliima ja keskkonnaga seotud mure lahendamise kohustus tuleneb põhiseadusest, on väga asjakohane kõigil meeles pidada, kes peavad oluliseks eesti keele ja kultuuri püsimist läbi aegade. Just nimelt läbi aegade ehk võimalikult pikalt, mitte ainult järgmise nelja või kaheksa aasta jooksul. Ja põhiseadus on tervik, mis kohustab meid vaatama ka suuremat pilti ja mitte ignoreerima ka sotsiaalse õigluse ja piisava ettevaatavuse aspekte. 

Seetõttu on Eesti 200 toetanud kindlaid samme selles suunas, mis aitaksid võidelda kliimamuutustega, parandada meie elukeskkonda ja parandada inimeste elujärge, sealhulgas majanduse konkurentsivõimet toetades. 

Üks väga põhimõtteline samm seisneb Eesti jaoks elektrienergia tootmises, mille osas oleme võtnud suuna, et kümnendi jooksul jõuame taastuvelektri tootmise osas bilansiliselt 100%-ni aastas tarbitavast kogusest. Jah, see ei lahenda veel kogu probleemi, aga oleme esimesi samme astunud, et vähendada kõige suurema kasvuhoonegaaside heitme osakaaluga tegevuse mõju. 

Riigikogu on näinud pikemas plaanis ka vajadust kaaluda tuumaenergia tootmist Eestis selles ajaperspektiivis, kui põlevkivi kasutus energia tootmises lõplikult otsa saab. 

Eesti 200 on seisnud selle eest, et avalike hoonete rajamisel kasutataks taastuvat ja süsinikku pikaajaliselt siduvat materjali, Eesti metsades kasvavad puitu. Üks näidisobjekt loodusmäe näol on kerkimas ja see on hea näide, kuidas saab asendada importmaterjale ja suure keskkonna jalajäljega materjale. Samuti on see panus Eesti majandusse ja meie ettevõtete kompetentsi tõstmisesse. 

Me toetame jätkuvalt ka muid samme, mis Eesti keskkonda parandaksid. Aga kliimamuutuste skeptikutele vastuseks tahaksin retooriliselt küsida: kus on teie positiivne programm? Seda ju ei ole. Meile näidatakse graafikuid maakera tsüklilisest kliimamuutusest miljonite aastate jooksul ja küsitakse, mitu protsenti inimtekkelist CO₂ sisaldub atmosfääris, kuid jäetakse täiesti tähelepanu alt välja kõik need teaduslikud faktid, mis selle kliimamuutuste eitusega seonduvasse maailmavaatesse ei mahu. Kui faktid maailmavaadet ei sega, siis ongi raske teadusel midagi ära tõestada. 

Eesti 200 toetub oma tegevuses ikkagi eelkõige faktidele ja spetsialistide arvamusele. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Samuti on meie hinnangul oluline huvigruppide tasakaalustatud arvestamine. See puudutab ka seda, milliseid ambitsioone saame ühiskonnana seada nii, et need oleksid mitte lihtsalt ambitsioonikad, vaid ka realistlikult elluviidavad, mitte ei tooks meile ainuüksi hiiglaslikku trahvi. 

Kliimaseaduseelnõu on püütud ette valmistada pretsedenditult kaasavalt. Paraku konsensuse tajumisest oleme kaugel. Mida konkreetsemaks on muutunud eelnõu piirjooned, seda rohkem on tekkinud vaidluskohti. Üsna põhimõtteline vaidlus puudutab seda, kui täpselt ja mida peaks kliimakindla majanduse seadus kirjeldama. Eelnõu kavand oli vormistatud üldise taseme raamseadusena. Selle lähenemise kriitikud on soovinud juhiseid ja nende juhiste aluseks olevaid mõjuanalüüse, kes, kui palju ja kuidas täpselt peab midagi tegema. Ilmselgelt ei taga see ainus eelnõu kogu õigusselgust kõikides küsimustes ning kliimakindla majanduse raamseadusele peavad järgnema teised rakendusseadused, mis lõpuks panevad paika ka konkreetsemad meetmed. 

Kui sooviksime kogu elu ühes seaduses ära kirjeldada, kuluks meil selleks ilmselt veel palju-palju aastaid, aga meil ju ei ole selleks enam aega. Seetõttu on mõistlik raameelnõuga tuleva aasta esimeses pooles edasi liikuda, et järgmise aasta jooksul näeksime ka seda rakenduslikku poolt. 

Eesti 200 on optimistlik ja elujaatav, nii-öelda positiivne alternatiiv kõigile neile, kes eelistavad tegevusetust ja samal ajal kritiseerimist, kui halvasti kõik on. Ka mitmed muutused, mida oma igapäevaelus peaksime parema elukeskkonna nimel rakendama, on igaühele täiesti jõukohased ja põhinevad rohkem harjumustel kui lisakulutuste tegemisel. Me oleme muutustele orienteeritud ja aitame nende elluviimisele kindlasti kaasa. Aitäh!

Järgmisena Züleyxa Izmailova, palun! Kolm minutit lisaks.

Armsad rahvaesindajad! Lugupeetud külalised! Head Eesti inimesed! Enam kui pool maailma SKT-st, mille majanduslik väärtus on ligi 44 triljonit dollarit, sõltub looduslikust kapitalist. Käimasolev looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kadu koos kliimamuutusega kujutab endast tervet rida riske, mis ohustavad meie sissetulekuid, majandust, ettevõtteid, toidujulgeolekut, tervist ja elukvaliteeti kogu maailmas. 

Euroopa Liit on teinud seni suuri samme, et võidelda kliimamuutuse ja selle mõjudega. Oleme välja arendanud ja kasutusele võtnud rohetehnoloogiaid, mis asendavad vana ja saastavat tööstust. Oleme pööranud Euroopa Liidu institutsioonide, aga ka erakapitalil põhinevate finantsasutuste tähelepanu sellele, et heitgaase emiteerivaid ettevõtteid pole eetiline toetada. 

Ja kuigi koroona- ja inflatsioonikriis lõi riigijuhtidel silme eest kirjuks, tuleb oma tähelepanu nüüd taas ökoloogilisele olukorrale pöörata ja oma looduskapitali taastama asuda. Jah, sõda Ukrainas pole veel kaugeltki läbi ja pinged Lähis-Idas suurenevad, kuid jättes kliima- ja keskkonnakriisist tulenevatele ohtudele õigeaegselt ja vajalikul määral reageerimata, suureneb tõenäosus, et globaalseid konflikte tuleb veel juurde. 

Meie ülesanne on hoida fookust Eesti rahva tuleviku kindlustamisel ja leida seekaudu võimalusi rahvusvaheliseks koostööks esmalt Euroopa tasandil ja siis üle maailma. Eesti on olnud eeskujuks digiarengu vallas. Meie pingutused Vene agressiooni lõpetamiseks on samuti saanud tähelepanu ja kuni Ukraina võiduni ei tohi me oma panust vähendada. 

Eesti suurim võimalus seisneb aga just süsinikuvaba ja taastava majanduse teerajajaks olemises. Turumajandust tuleb rakendada looduskeskkonna kaitseks, see tähendab uute ärimudelite ja teenuste arendamist, mis parandavad inimese igapäevaelu, samal ajal looduskapitali kasvatades. Planetaarsetest piiridest lähtuvad tegevused peavad olema tähelepanu keskmes. See tagab nii meie endi kui ka meie partnerite ja liitlaste võime vastu panna välistele mõjuritele. 

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ei ohusta mitte ainult ökosüsteeme, vaid ka ettevõtlust ja majandust tervikuna. Mõlemad sõltuvad looduse elujõust ja taastevõimest. Oleme kõik varahoidjad – kodanikud, ettevõtjad, valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid, kes teevad igapäevaselt ostu- ja investeerimisotsuseid, mis mõjutavad meie kõigi ühist vara, planeedi biosfääri. 

Tänased koalitsioonierakonnad andsid oma valijatele kliimaseaduse koostamise tõotuse. Praegune kliimakindla majanduse seadus läheb aga lati alt läbi. Selle asemel et luua kauaoodatud õigusselgus ja asuda kohe tegelema ühiskonna kliimakindlaks muutmisega, on reaalsete meetmete rakendamine lükatud aastate võrra edasi. 

Noored mõistavad globaalse kliimakriisi tõsidust ega soovi oma järeltulijatele kannatusi, mida ökosüsteemide kokkuvarisemise protsess ja inimesele eluks sobiva keskkonna kadumine põhjustab. See loob ebakindlust ja tõstab vastutustundetult kõrgeks riski, et kliimaneutraalsuse ja tulevaste põlvkondade heaolu kindlustamise saavutamine kukub läbi. Selle hind on mõõtmatult suur. 

Väljapakutud kujul kliimakindla majanduse seadus ei kaitse kliimamuutuse mõjude eest Eesti majandust ega ka meie ühiskonda laiemalt. See ei kaitse inimeste tervist ja lubab jätkata looduse hävitamist. Sellega isegi ei proovita järgnevaid põlvkondi tulest päästa. 

Kas meie riigijuhid on alla andnud? Endine Kaitseväe juhataja Martin Herem kirjutas paar päeva tagasi, et teda üllatas ühe riigimehe ettevaatlikkus riigikaitse rahastamise osas. Heremit pani imestama, et selle riigimehe sõnul tuleks Eestil muu hulgas küsida, miks meie kaitsekulud peavad kerkima 4%-ni SKP-st, kui mõned teised riigid pole jõudnud isegi 2% lähedale.

Sama retoorikat oleme kuulnud ja kuuleme siiani ka keskkonnaprobleemide lahendamisest ja piisavate kliimapoliitiliste meetmete rakendamisest Eesti riigi tasemel. Ja ma julgen väita, et selles vaimus on kokku kirjutatud ka tänane kliimaseadus, mis digimuutus kliimakindla majanduse seaduseelnõuks. Miks meie midagi tegema peame? Me oleme niigi tublid, las suured pingutavad! Seejuures jäetakse ütlemata, et oma väiksusele vaatamata oleme inimese kohta suurimate saastajatena esirinnas. 

Head rahvasaadikud! Me sõltume täielikult loodusest. Loodus varustab meid iga hapnikurikka hingetõmbega ja iga suutäie toiduga, mida sööme. Kliimamuutusest tulenevalt süveneb puhta vee ja toidu kasvatamiseks sobiva mulla puudus. Paljud looduslikud süsteemid on jõudnud lagunemise äärele. Ebastabiilsed ilmastikuolud juba rikuvad Eesti põllusaaki. Kiirenev kliimamuutus muudab põllumajandustootjate olukorra ainult hullemaks. 

Selleks et iseenesestmõistetavaks peetud hüved meile ka edaspidi võimaldatud oleksid, tuleb tegutseda teisiti. Tähelepanu peab kanduma ettevõtmistele ja tegevustele, mis aitavad looduse taastumisele kaasa. Me peame lõpetama või põhjalikult ümber kujundama loodust kahjustavad tegevused ning asendama need keskkonda taastavatega. 

Valitsuse missioon on anda lootust. Kui Kaja Kallase juhtimisel tegutses Eesti Ukraina abistamise ja Kremli režiimi tagasilöömisel tugeva ja hästi organiseerunud löögirühmana, siis sarnaselt peame koondama oma jõud ka kliimamuutuse halvimate stsenaariumide ärahoidmise hüvanguks. 

Head Riigikogu liikmed! Andkem endast parim, et see nii ka juhtuks! See pingutus väärib küünlaid, sest sellest sõltub nii praeguste kui ka tulevaste põlvede käekäik ja heaolu, samuti demokraatia tulevik. Aitäh ja jõudu tööle!

Järgmisena Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud saadikud! Ma pean ütlema, et koalitsioon küll seda eriti olulise küsimusena ei käsitle. Ma ei näe neid lihtsalt siin, kuigi antud teema on riiklikult olulise teemana siin kenasti välja kuulutatud. Kus nad on? Rõdud on tühjad, ajakirjanikke ei ole. Igav on, tegeldakse mõne teise teemaga. Aga vähemalt arvan, et see debatt võiks just nimelt huvitav olla, sest on vähe asju, mis meie majandust nii palju mõjutaks kui tulevane kliimaseadus ja kogu kliimapoliitika. Eks see on avaliku debati saamatus ajakirjanduse poolt.

Ja muidugi on kogu see debatt ühte väravasse. Kardetakse vastuargumente nagu vanapagan välku. Ei julgeta debatti laskuda. Ja nagu me täna nägime, meie tublid eksperdid ei tea VII klassi õpikute tasemel andmeid, mis peaksid tulema peast. Muidugi ajab see naerma, mind ajab ka naerma. Nad ei suuda öelda, milline on CO₂ osa atmosfääris, mis peaks une pealt tulema. Nad ei suuda öelda seda, milline on nii-öelda inimtegevuse osa. See peaks üsna une pealt teadlastel tulema. Millest me siis räägime? Seda ei tea ei aktivistid, seda ei tea ei teadlased. Kas on mõtet siis siia pulti tulla? 

Rohepööre Eesti moel – see on torm ja tung haruldaste muldmetallide järele, see on fosforiidi kaevandamisest kui taevamannast rääkimine. Rohelised, sotsialistid on kadunud pildilt lootusetult, kui me arutame võimalikku poole maakonna üleskaevamist. Neid ei ole. Ma ei tea, mida nad teevad. 

Rail Baltic. Projekt, millele ei ole suudetud nõudlust välja mõelda, mis nõuab mägede kaupa maavarasid. Kõik rohepöörajad on õhinas, valmis kaevama üüratu hulga Eesti maavarasid tarbetu raudtee jaoks. See on rohepööre Eesti moodi! Kahjuks tragikoomiline. 

Rohepööre Eesti moodi on maaelu kokkutõmbamine, põllumajandusele uute piirangute seadmine, imekauniste, ürgsete loodusmaastike muutmine ulmelisteks tööstusmaastikeks Tallinna Teletorni kõrguste tuulikutega. See on rohepööre Eesti moodi! Julm, valelik, loodusvaenulik. 

12 kvartalit majanduslangust. Efektiivsed olete olnud! Selle peamine põhjus on energiapoliitika. Eesti konkurentsivõime nõrgendamisel on tehtud üüratu hüpe. Kliimakindel majandus, see on elu detailideni reguleerimine ja meenutab mingit uut totalitaristlikku düstoopiat. Putukajahu. Tuulikud. Ärge sööge! Ärge tarbige nii palju!

Noortes kliimaärevuse ja paanika tekitamine. Lapsed kui kliimakahjurid. See on ju düstoopia, mida te ehitate! Ja muidugi on see ebateadus, täielik lõssenkism, mis hakkab laiali lagunema juba praegu. USA valimised kinnitavad, et Pariisi kliimalepe hakkab laiali kukkuma. USA läheb sealt minema. Juba on teatanud, et Argentiina läheb sealt minema. Ja loomulikult enam ei ole ka ajakirjanikud ehk nii araverelised. Ei ole ka teadlased enam nii araverelised, vaid hakkavad rääkima andmetest, mis lähevad vastuollu kliimapanikööride andmetega. Ehk ebaroheline projekt kukub läbi, meie silme all hakkab see mõranema. 

Tegelikult on hea teadus kogu aeg olemas olnud. Aga kuidas neile anda grante, kuidas anda uurimistoetusi, kui nad ei räägi seda, mida poliitikud ei taha? See ongi ebateadus Eesti moodi, kahjuks ka rahvusvahelisel tasemel. Aga ma olen uhke nende teadlaste üle, kes ei lase poliitikutel ennast maha väänata, ja neid on tuhandeid läänemaailmas. 

Jah, see kliimasektantlus meenutab mulle loodusest võõrandunud inimeste nostalgiat maaelu järele, unistust peenardest ja kõrvitsatest, võib-olla ka loomadest. Aga kuna ei viitsita oma telliskivikvartalist palju kaugemale sõita, sest see nõuab pingutust, loomakasvatus nõuab pingutust, peenarde tegemine nõuab pingutust, maaelu nõuab pingutust, kuidagi peab lapsed kooli ja huviringi viima, siis on parem, kui poliitikud sõidavad edasi-tagasi Hiina, Lissaboni või mõne Kesk-Aasia riigi vahet ja räägivad kliimakaitsest. Lugege oma CO₂-jälg üles ja siis ehmatate ise ka ära. Vähemalt üks inimene, kes oma juttu tõsiselt võttis siin puldis: proua Anton, kes ei lenda lennukiga. Minu lugupidamine, vähemalt ise usub oma juttu. 

Kõigel sellel on tagajärjed: kliimaärevuse ja -paanika tekitamine noortel. Suitsiidsuse juures märgitakse ära uuringutes, et kliimaärevus on üks põhjuseid üldise depressiivse fooni loomisel. Sündimus – paanika tekitamine, et ärge saage lapsi. See debatt, selline arutelu on paraku reaalsus Lääne ühiskondades. Plakat Saksamaa avalikust ruumist: laps kui kliimatapja. Psühholoogid uurivad, miks see kliimaärevus muudkui kasvab. Näiteks, kui Donald Trump valiti 2016. aastal, siis üks kliimakirjanik … oli kahekümnendates eluaastates ja ta ütles: ma lükkan kõrvale oma lastesaamise plaani, kuigi ma oleksin väga tahtnud emaks saama. Ta ütles: ma tunnen väga pimedalt seda olukorda, ma tundsin, et ma olen väga vastutustundetu, kui ma saan lapsi. Loomulikult! Majanduslike põhjuste kõrval saab märkimisväärseks põhjuseks teie enda, poliitikute, teadlaste põhjustatud kliimapaanika, kliimaärevus, mistõttu noored ei taha lapsi saada. Sellepärast on teie tegevustel viljad. Isegi kui see kõik kokku kukub, siis paljud on jätnud lapsed saamata teie vastutustundetu lõssenkismi, teie vastutustundetu kliimapaanika õhutamise pärast. Mõelge selle peale! Ma tuletan teile seda kunagi meelde. Eestis on isegi noortele kliimaärevuse vastased koolitused. See ei peaks nii olema. Aitäh!

Tiit Maran, kui teil on vastusõnavõtt, siis vähe teise märgiga käsi, aga kuulame nüüd vahepeal, Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Oli pikk päev, aga mida me siit ei kuulnud, hoolimata korduvatele küsimustele, on tegelikult numbriliselt välja toodud inimtegevuse osa ja mõju siis kasvuhooneefekti juures, CO₂-ga seoses. Nendest numbritest kahjuks ei soovitud rääkida, ei antud meile konkreetseid vastuseid. Küll aga kuulsime hirmutamist, paanikat, faktide kontekstist välja kiskumist. Kui me räägime kas või loodusnähtustest, ilmastikunähtustest, millele siin üks ettekandja viitas, et justkui oleks midagi enneolematut, suured raheterad või üleujutused. Vaatasin huvi pärast, et DIGAR‑i andmebaasis viimase 100 aasta Eesti ajaleheartiklite sisust otsisin nendesamade hiidrahe kohta. 1920‑ndatel suured pealkirjad "Lõuna-Eestis sadas kanamunasuuruseid raheterasid". 30-ndatel samamoodi hiidrahe, üleujutused. 50-ndatel, 70-ndatel. Nii, et see ilmastikuga hirmutamine, see on naeruväärne ja täiesti kohatu. Ja faktid kõnelevad, et neid ilmastikunähtusi on olnud sada aastat tagasi, on ka täna, ja see on täiesti tavaline, siin ei ole mingit põhjust paanikaks.

Ja kui mõelda Eesti peale, siis Eestis toimuva mõju, isegi kui te väidate, et inimene mõjutab oma tegevusega kliimat, siis Eesti ja Eestis toimuva majandustegevuse mõju on olematu. Täiesti olematu! Aga samal ajal selle kliimapaanika mõju meie majandusele, regulatsioonide ja piirangute mõju meie majandusele on üüratu. Samamoodi, nagu kahju laste ja noorte inimeste vaimsele tervisele, kes võib-olla ei tule selle peale, et vaadata järjekordse uudise peale, et on metsatulekahju või on suured raheterad, et see on kõik kliimasoojenemise tõttu, et nad ei kontrolli, kas seda on ka varem olnud, sada aastat tagasi, ja nad hakkavadki päriselt muretsema ja õpetajad räägivadki, et noored on koolides ärevil, väga-väga mures, kuni sinnamaani välja, et võib-olla emotsionaalsemad nendest ütlevadki, et nad ei tahagi siin maailmas enam elada.

Kuhu te viite seda asja? See on täiesti üle võlli ja mina sooviks küll oluliselt rohkem tervet mõistust kogu selles kliimateemas. Kliima on kogu aeg muutunud, nagu täna küsimustest tuli korduvalt välja, ilmastikunähtused – kogu aeg on olnud ekstreemset ilma. Kogu aeg on olnud, ei ole mitte midagi enneolematut või uut. Nii et palun rohkem tervet mõistust ja rahulikku meelt kogu selle kliimateema käsitlemisel. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja vastusõnavõtt, Tiit Maran, palun!

Aitäh! Esiteks, ma pean väga-väga vabandama meie väga auväärsete ettekandjate ees, et nad on sellises olukorras, kus neile pannakse suhu sõnu ja neil ei ole võimalik reageerida, sest meie kodukord seda ei võimalda. Ma väga paluksin proovida kuidagi see olukord lahendada, sest see lihtsalt ettekandjate suhtes on ebaõige. Sellist asja ei tohiks olla.

Aga lisaks, mul on kahju, et meie siin selles auväärses kojas elame nagu kahes erinevas reaalsuses. Üks reaalsus on see, mille taga on väga palju erinevaid andmeid, teises aga on mingisugused kummalised väited, mille sisu on raske mõista. Ma toon kas või ühe. Siin just hiljuti öeldi, et Brasiilia on välja astumas Pariisi leppest, oli vist nii. Samal ajal ma näen, et Brasiilia just esitas oma uue eesmärgi, kuidas ta 35. aastaks vähendab oma heiteid, et jõuaks 1,5 kraadi peale välja.

Nii et on kahju, et meie auväärses kojas kipuvad kõlama väga sagedasti väited, mis ei baseeru mitte millelgi. Ma väga loodan, et selliseid asju, eriti kui meil on väga auväärsed ettekandjad, edaspidi nii palju ei juhtuks. Aitäh! 

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu sõnavõtt, palun!

Aitäh kõigile ettekandjatele! Aitäh selle arutelu eest! Ma juhin tähelepanu sellele pealkirjale, "Kliimamuutuste mõju Eesti õigusruumile ja majandusele". Keskkonnamõju majandusele, majandusoludele, selle üle arutamine on igati relevantne, kuid arusaadavalt ilma muutumine õigusruumi iseenesest [ei puuduta], need on erinevad kategooriad, seda peame silmas pidama. 

Nüüd, kliimapoliitika, euroopalik kliimapoliitika ja tänase valitsuse käsitlus, kuidas seda soovitakse realiseerida ja milline on selle mõju Eesti majandusele – väga õigustatud küsimusepüstitus –, samuti Eesti ühiskonnale ja Eesti inimeste toimetulekule. Äärmiselt strateegilise tähendusega praktiline küsimus. 

Vaadelgem, kuidas on asunud seda realiseerima tänane valitsus. Varasem kliimaminister Kristen Michal asus koostama kliimaseadust, mis kannab praegu eufemiseeritud nimetust "kliimakindla majanduse seadu", see on siis ilmastikukindla majanduse seadus või mida iganes see tähendab terve mõistuse järgi mõistete mõtestamisel. Ja selle lähtekoht oli, et me analüüsi, mõjuhinnangut enne seaduse koostamist läbi ei viigi, post factum. 

Mis on tulemus? Tulemus on see, et see seaduseelnõu on osutunud totaalseks ebakvaliteediks reaalsuses. Seda on öelnud erinevad huvirühmad, paradoksaalsel moel nii majanduse erialaorganisatsioonid kui ka keskkonnahuvi eest seisvad ühendused ja akadeemiline ekspertiis. 

Minu sõnum siit saalist on see, mida ma olen öelnud härra Michalile, ta on sellest teadlik, korduvalt selle aasta algusest: sellele seadusinitsiatiivile tuleb asetada moratoorium. Moratoorium tuleb asetada sellele seadusinitsiatiivile ning meie lähtekoht peab olema kõigepealt minimaalse akadeemilise suutlikkusega teha hinnang, mida see maksma läheb ja milleks me oleme meie ühiskonnas praeguses majanduse ja inimeste toimetuleku väljavaadetes üldse realistlikult suutlikud. 

Ma näen siin niisuguse aktivismi käsitlust, mille puhul ideelisele eesmärgile allutatakse tegelikkust. Täpselt samamoodi nagu valitsuse energiapoliitiline eesmärk, keskne eesmärk on üles ehitatud millisena? 2030. aastaks tagada Eesti tarbimise mahus taastuvelektri pinnalt. Panete tähele? Mitte elektrienergia hind meie majandusele, meie konkurentsivõimele, mitte elektrienergia varustuskindlus, vaid see, et just nimelt juhuelekter peaks olema sajaprotsendiliselt elektrienergia tootmismaht. See on seatud eesmärgiks. 

Eelmisel nädalal tuli välja energiamajanduse arengukava esialgne tööversioon. Mis on selle maksumus? Ainuüksi selle energiaeesmärgi 2030. aastaks realiseerimise maksumuseks nähakse ette 11 miljardit eurot. Kust see raha tuleb? See raha võetakse tegelikult ju Eesti tarbijatelt, lõppkokkuvõttes, olgu ta siis maksumaksjatelt maksueraldiste näol või erinevate tasude ja koormiste näol või kõrgema elektrihinna näol, mida turusituatsioonis maksavad tarbijad kinni. Mitte mingisugust analüütilist perspektiivi kahjuks ka selles arengukavas me ei näe. 

Läinud nädalal langetas valitsus otsuse asuda toetama sedasama komisjoni ettepanekud kiirendada algselt laugjana planeeritud süsinikuneutraalse eesmärgi 2050 realiseerimist, seades vahe-eesmärgiks 2040. aastaks kiirema ambitsiooni 90%-le süsinikuneutraalsuse eesmärgile jõudmise. 

Jällegi, ma lugesin tähelepanelikult ka meie huvirühmade, ühiskonna osapoolte muret ja käsitlust selle üle, et mis on selle puhul mõjuperspektiiv. Me langetame otsuseid, energiapoliitikas seame ühe eesmärgi, aga konkreetsetes eesmärkides kliimaseadusega tahame seada teise eesmärgi ilma mingisuguse reaalse mõjuhinnanguta. Nii need asjad ei tohi käia. Nii need asjad ei saa käia! Ideoloogia ei saa tegelikkuses liikuda teises reaalsuses. 

Me oleme siin maal, see on meie vastutus ka oma järglaste põlve ees enesestmõistetavalt ökoloogilises vaates, aga ka majanduslikus vaates, inimeste toimetuleku vaates, julgeolekulises vaates, et anda see maa hoituna oma järglastele edasi. Aga see tähendab seda, et nii suurte ja megatrendiliste mõjudega otsuste puhul me ei saa langetada ilma minimaalse analüütilise Eesti ühiskonda mõjutava kvaliteedita otsuseid. 

ama kriitika, mida ma pean tunnistama, oli ka "Fit 55" paketi puhul. Realo mäletab, valitsuse poolt käsikäruga toodi esindusorganisatsioonidele – andke nädalatega arvamus. Ka Euroopa Komisjoni enda analüüs, tuleb ausalt tunnistada, põhines valedel sisendkarakteristikutel "Fit 55" paketile. Ainuüksi emissioonikaubanduse ühikuhinda hinnati seal neli korda väiksemaks võrreldes mõni aasta hiljem reaalselt turul olevaga. Aga meil jällegi paraku mitte mingisugust analüütilist kvaliteeti valitsuse positsioonide kujundamisel eel ei olnud. See ei ole mõistlik juhtimine. See ei ole mõistlik juhtimine! 

Küsimus, mida me peame arutama – parlamendil on minimaalne hoolsuskohustus seda arutada nende inimeste ees, kes meid on usaldanud siin saalis –, on see, mis on ühe või teise otsuse sotsiaalne ja majanduslik mõju. Poliitikat, ükskõik kui idealistlikel kaalutlustel, ei saa dikteerida ja jõustada õhutühjas ruumis. See on, ma arvan, väga oluline lähtekoht ja üleskutse valitsusele, kes seda hoolsuskohustust ei ole kas ideoloogilistel kaalutlustel, tahtmatuse või piisava suutlikkuse argumendil realiseerinud, et võta ennast kokku, saavutada minimaalne analüütiline kvaliteet ja kujundada otsuseid, mis on Eesti praktilistes majandushuvides ja jõukohased meie ühiskonnale.

Aitäh! 

Ma tean, et see on tõsine etteheide. Ma ei oleks seda teinud kergekäeliselt nii tõsiste teemade ringis, aga ma arvan, et olud on praegu sellised, kus me ei saa lubada ka niisugust ilusat, aga võitsi juttu. Ma loodan, et te mõistate.

Ma mõistan. Aitäh! Anti Allas, palun!  

Austatud eesistuja! Kõik head kolleegid, kes siin saalis või kuskil maja peal kuulavad! Ja loomulikult ka teleekraanide taga olijad! Siiralt tänan tänase debati eest, mis siin saalis on olnud, kuigi jätkuvalt ma tõesti aru ei saa, miks osadel rahvasaadikutel on vaja jonnakalt panna kahtluse alla teadlaste poolt öeldut. Minu arust see on selline viljatu ja ohtlik tegevus, aga ju siis see on kellelgi kuidagi kasulik. Ja kellele ta kasulik on?

Üks mõte, mis mul kogu selle debati jooksul siin peast läbi käis, on ikka see, et kas on võimalik seda kliimakriisi lahendada nii, et me tegelikult tarbime ühe inimese kohta ikka üha rohkem ja üha rohkem. Siit on ka see mõte, miks vaikselt on muutunud meil see kliimaseadus, kliimakindla majanduse seaduseks. Osaliselt on seal kindlasti lahendus olemas, aga me peame nägema lahendust ka selles teises pooles. Me tegelikult peale me peame mõtlema selle peale, kuidas me tarbimist vähendame. 

Tarbimise vähenemine ei saa sündida üleöö. See on selline pikem ja laiem mõtlemine, mis peab nii kodudes kui ka koolides ja igal pool mujat kõlama. Ja kindlasti peab see mõte minema meie haridussüsteemi ja igale poole mujale, et ta lõpuks hakkaks toimima. 

Mulle väga meeldis see ettevõtjate sõnum, et me peaksime selle seadusega olema ambitsioonikamad, säästlikud, taaskasutama. Ma arvan, et see on selgelt üks lahenduse võtmeid selles tänases küsimuses. 

Ja miks ma olen nagu mõnes mõttes optimistlik: kui ma näen oma lapsi ja üldse selles vanuses noori, kes täna oma käitumisega juba ühtegi kellegi kõnet kuulamata toimetavad nii, et tarbimist oleks vähem – olgu see siis riiete kasutuses või kõiges muus sinna juurde kuuluvas. Ja loomulikult, mis on ka väga suur väljakutse, ambitsioon meile kõigile: kuidas me sellises mõtlemises suudame majanduskasvu säilitada – või ehk ei peagi teda säilitama? – ja kuidas meie majandus toimiks nii, et kõik ühiskondlikud funktsioonid saaksid täidetud. 

Aga lõpuks, kokkuvõtteks ikkagi see mõte, et me peaksime elama nii, et elame ise ja jätame ka kogu muu elava looduse enda ümber ellu. Aitäh! 

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, sellega oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Ma siiralt tänan kõiki, auväärt ettekandjaid, siiralt tänan ka keskkonnakomisjoni selle väga olulise arutelu korraldamise eest. Ja nagu ikka Riigikogus on 101 inimest ja on väga palju erinevaid arvamusi. Aga selleks just neid debatte ongi vaja, et neid arvamusi sirgemaks rääkida. Aitäh teile kõigile! Olge terved! Tänane istung on lõppenud.