Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Martin Helme, palun!

Aitäh! Soovin anda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt üle eelnõu, Riigikogu otsuse eelnõu, millega moodustatakse uurimiskomisjon Nordica tegevuse lõpetamisega seotud asjaolude uurimiseks. Täna tuli teade, et lennufirma kavatseb ise ennast pankrotiavaldusega lõpetama hakata. Meie arvates on tegemist väga suure juhtimisvigade seeriaga, mille siis tulenevalt juhtimisvigade tõsidusest on Nordica varasematel perioodidel tekitatud metsikud kahjumid ja see on meid tänasesse olukorda viinud. Komisjoni ülesanneteks meie arvates võiks olla selgitada välja, miks riik ei suutnud läbi viia järjepidevat kontrolli Nordica tegevuse üle ja tuvastada jooksvalt neid juhtimisvigu; selgitada välja, kas Nordica ja temaga seotud ettevõtete juhtorganite liikmed on tegutsenud vastavalt äriseadustikus toodud nõuetele, sealhulgas nõudele täita hoolsuskohustust; selgitada välja, kas vastutava ministeeriumi ja selle ametnike tegevus peale Nordicaga seotud probleemide ilmnemist 2023. aastal on lähtunud Eesti Vabariigi huvidest; selgitada välja, kas juriidiliselt on võimalik ettevõtte juhtkonda panna vastutama tekkinud juhtimisvigade eest; selgitada välja, kui palju on Nordica juhtimisvead riigile täiendavalt maksma läinud ehk maksumaksjale; kelle süül on need kulud tekkinud; ning selgitada välja, millised kulutused jäävad pankrotivara erastamisel maksumaksja ehk riigi kanda. Ja samuti peaks välja töötama koostöös ekspertidega plaani Nordica ja sellega seotud ettevõtete tegevuse lõpetamiseks viisil, mis on Eesti Vabariigi seisukohast kõige kasulikum. Selle kõigega peaks hakkama saama järgmise aasta 1. märtsiks.

Suur tänu! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Teemaks on kohtute kärpeplaan ja just eriti seoses Jõhvi kohtumajaga, mis on üks olulisemaid maamärke kohtute süsteemis antud piirkonnas. 

Vabariigi Valitsus on teinud ministeeriumidele ülesandeks kärpida järgnevatel aastatel 10% iga ministeeriumi haldusalast kolme aasta jooksul. Esimene aasta 5%, siis 3 ja 2. 2025. aastal on kohtute eelarve kärpeplaaniks antud 5%, mis on ligikaudu 2,1 miljonit eurot, ning kärpeettepanekuid ootab minister kohtusüsteemilt endalt. Minister tahab endalt vastutuse ära anda, et tema ei ole milleski süüdi, et kohtud ise teevad, ise otsustavad. 

Aga kui minna nüüd sisusse, siis Jõhvi kohtumaja on üks olulisemaid piirkonna õigussüsteemi sümboleid seal. Jõhvi kohtumaja on kõige uuem ja riigi tellimusel tellitud kohtumaja Viru maakohtutest üldse. Ta on kõige kaasaegsem, uuem, energiasäästlikum ning mugav nii töötajatele kui menetlusosalistele. Kohtunike arvu poolest on Jõhvi kohtumaja esimese astme kohtutest üks suuremaid, jättes välja Tallinna, Tartu ja Pärnu, ja tema teenindatavad piirkonnad on kogu Ida-Virumaa. Jõhvi kohtumaja teeninduspiirkond on suurusjärk 2522 ruutkilomeetrit. 

Nii et meil on justiits- ja digiministrile viis küsimust ning soovime nendele arupärimisega vastust saada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Annan Isamaa fraktsiooni nimel üle kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse. Siin on meedias peaminister ja mõned koalitsioonisaadikud levitanud valeinformatsiooni, justkui mina olevat öelnud, et ei ole võimalik enam kiirkorras Eesti Vabariigi põhiseadust muuta ja Isamaa on käed üles tõstnud, aga see ei vasta tõele. See ei vasta tegelikkusele. Küll aga, kui me tahame tõesti põhiseadust muuta, siis me peame muutma ka praegust õigusruumi, sest praeguses, kehtivas õigusruumis tõepoolest põhiseadust võimalik muuta ei ole, kuna kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus sätestab, et valimisringkonnad, mis moodustatakse eelkõige Tallinnas, tuleb moodustada 90 päeva enne valimisi, mis teeb17. juuli järgmisel aastal, ja see toimub 1. juuni mandaatide nimekirjade seisuga. Ja 1. juuniks, head kolleegid, ei suuda me kuidagi kiirkorras põhiseaduse muudatusi jõustada. Nii et selleks, et üldse põhiseadust oleks võimalik muuta järgmisel aastal nii, et see juba järgmisteks kohalikeks valimisteks ka oleks jõustunud, on vaja enne kehtivat õigusruumi muuta. Sellest tulenevalt oleme esitanud eelnõu ja loodame teie kõikide ühisele toetusele. Aitäh!

Lauri Hussar, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Pisut rohkem kui kaks kuud tagasi kutsusin ma teid siin saalis kaasa mõtlema sellele, milline võiks olla Riigikogu solidaarne panuse kärbetesse, mida meil tuleb keerulise finantsolukorra tõttu riigi rahakotis läbi viia. Ja seoses sellega on mul anda Riigikogu menetlusse Riigikogu liikme staatuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu, millele on alla kirjutanud Riigikogu juhatuse liikmed Toomas Kivimägi, Arvo Aller ja Lauri Hussar ning neli fraktsiooni, Eesti 200 fraktsioon, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Eesti Reformierakonna fraktsioon ja Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Ning eelnõu eesmärk on vähendada riigi kulusid Riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamisel, selleks, et vähendatakse Riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamise piirmäära ühe kuuendiku võrra. Ja eelnõu on välja töötatud lähtuvalt laiaulatuslikest riigieelarve kärbetest, et hoida kokku riigi raha. Ja nagu te kõik teate, siis käesoleva eelnõu esitamise ajal hüvitatakse Riigikogu liikmetele kuludokumentide alusel tööga seotud kulusid 30% ulatuses Riigikogu liikme ametipalgast. Ja eelnõu algatajad on üksmeelel, et seoses kulude kokkuhoiuga kogu riigis tuleb ka Riigikogul näidata solidaarsust ja kärpida oma kulusid. Oma palka me kärpida põhiseaduse järgi ei saa, küll aga kuluhüvitist. Ning see 1/6-line kärbe võimaldaks riigil aastas kokku hoida eelarveliselt 400 000 eurot, umbes. Nii et soovin kõigile viljakat arutelu ja loodan, et see eelnõu leiab toetamist, sellepärast et see on sündinud väga pikkade ja põhjalike arutelude tulemusena ja tegu on kindlasti kompromissiga. Aitäh teile!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu, ühe arupärimise ja kaks seaduseelnõu.  

Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 468 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 468 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu asjaolule, et selle seaduseelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 468. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid 1. Eelnõu 468 on seadusena vastu võetud.

Päevakorrapunkt nr 2: Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 511 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, ka selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 511. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu oli 13, erapooletuid 2. Eelnõu 511 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (iseseisev õendusabi ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel) eelnõu (496 SE) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 496 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (iseseisev õendusabi ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel) eelnõu 496. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 1. Eelnõu 496 on seadusena vastu võetud.  

Helle-Moonika Helme, kas teil taas pult on ülitundlik, et isegi ilma vajutamata …? Aga ta on lihtsalt nii harjunud sellega, et te kogu aeg protseduurilisi küsite, sellepärast ta lülitub automaatselt selle peale juba. 

Head kolleegid, väike selgitus. Kuna on tegemist lõpphääletusega, siis ma olen pidanud seda väga oluliseks ja see on põhjus, miks ma ootan lõpphääletuse puhul ikka selle 2 minutit saalikutsungit ära. Lõpphääletusel, ma usun, on see igati põhjendatud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu (500 SE) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kahtlemata vajab psühholoogilist abi üha suurem hulk meie kaaskodanikke. Halval vaimsel tervisel on palju põhjuseid: tõusvad hinnad ja maksud, elatustaseme langus, positiivsete väljavaadete puudumine. Valitsuse pakutud dokument seda tõsist probleemi aga kuidagi ei lahenda. Esiteks räägime väikestest omavalitsustest, kes saavad reformi tulemusena psühholoogilise abi eest väga vähe raha. Psühholoog on tänavapäeval kallis ja 500 euro eest kuus on 5000 elanikuga omavalitsusele abi osutamine ebareaalne. Standardne lähenemine siin ei tööta. Iga juhtumi jaoks tuleb otsida erinevaid võimalusi. Selles dokumendis puuduvad aga lahendused ning seetõttu ei saa me seda toetada. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Armsad Eesti inimesed! Vaimne tervis ei ole pelgalt üks valdkond sotsiaalhoolekande meetmete seas. See on alus, millele toetub meie inimeste ja sealt edasi kogu ühiskonna heaolu ja tulevik ning loomulikult ka vastupidavus. Iga inimene, iga pere ja iga kogukond tunneb mingil hetkel oma elus suuremat vajadust vaimsele tervisele suuremat tähelepanu pöörata. Ja just seepärast on kõnealune eelnõu üks väga oluline samm vaimse tervise teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisel.

Uuringud näitavad, et vaimse tervise muredega maadleb laiaulatuslik osa elanikkonnast. Laste ja noorte seas esineb üha rohkem kliimaärevust, tunnet, et nad pärivad maailma, mis on täis kriise ja katastroofe. Kliimamuutuste ülemaailmsete sündmuste tõttu on meie noored mures oma tulevikuvõimaluste pärast, mis omakorda tõstatab küsimuse, mis neist tulevikus saab. See on kindlasti üks suur ärevuse ja depressiooni allikas. Aga samuti ka nutiseadmete liigne kasutamine, sõda Euroopas ja teised konfliktid üle maailma. Siin vaimse tervise probleemide puhul peame silmas pidama ka eakaid, kellel on üksinduse probleem, ja see samuti mõjutab negatiivselt meie inimeste vaimset tervist.

Selle eelnõuga me muudame vaimse tervise kättesaadavuse paremaks ja seda selliselt, et kohalikud omavalitsused saavad ise kohapeal otsustada, et nad ei pea iga kord iga aasta eraldi selle teenuse jaoks raha küsima, vaid see rahastus on selles kohalike omavalitsuste fondis olemas. Ja loomulikult see suurendab ka kohalike omavalitsuste autonoomiat. Mina soovitan kõigil seda eelnõu toetada ja see on üks väga oluline samm edasi. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 500 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu 500. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu oli 4, erapooletuid 3. Eelnõu 500 on seadusena vastu võetud.

Viies päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 506 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 506 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 506. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu oli 9 ja erapooletuid 1. Eelnõu 506 on seadusena vastu võetud.

Kuues päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Esmalt vaatame üle, mida selle eelnõuga inimeste jaoks muudetakse. Kõigepealt tõstetakse eriarstiabi ja sealhulgas ka erakorralise meditsiini osakonna visiiditasu 5 eurolt 20 eurole. Viieeurone visiiditasu jääb ainult haavatavamatele elanikerühmadele, toimetulekutoetuste saajad, alla 19-aastased lapsed ja töötud. Ehk siis 5 eurolt 20 eurole eriarsti visiiditasu. Kui seni olid alla kaheaastased lapsed ja lapseootel naised visiiditasu maksmisest vabastatud, siis selle eelnõuga kehtestatakse neile visiiditasu viis eurot. Ehk seaduse jõustumisel hakkavad ka kaheaastased lapsed ja lapseootel naised maksma visiiditasu. Tõstetakse haigla voodipäeva tasu 2 eurolt 50 sendilt viiele eurole. Haiglas viibimise eest hakkate kaks korda rohkem maksma. Retseptitasu ühe retsepti pealt, 2.50 oli senine retseptitasu, edaspidi hakkate maksma 3 eurot ja 50 senti. Ja mis kõige tähelepanuväärsem, on see, et lõpetatakse last kodus kasvatava lapsevanema sotsiaalmaksu maksmine. Need lapsevanemad, kes on otsustanud koju jääda oma lapsi kasvatama, nemad enam ei saa sotsiaalmaksu tasumist oodata, nemad jäävad ilma ravikindlustuseta. Need on peamised asjad, mida selle eelnõuga muudetakse ja millest tahetakse vaikides üle minna.

Tuletame meelde neid ilusaid, uhkeid, kõlavaid loosungeid: "Kindlates kätes", "Paremini hoitud Eesti", "Tervena elatud aastad". Ilusad loosungid, millega valijaid meelitati. Ja nende tervena elatud aastate jaoks tõstetakse visiiditasusid ja kõiki meditsiiniteenustega seonduvat kordades. Me oleme jõudnud aega, kus inimestele, väga paljudele inimestele ei ole arstiabi enam kättesaadav. Jah, kui te ütlete, et see on eriarstiabi ainult, siis senikaua on meile räägitud, et inimene peab ise vastutama oma tervise eest. Ja suund olevat tervena elatud aastad, selleks muudeti ka haigekassa nimi Tervisekassaks. Aga komisjonis tuli jutuks, et kui mina sooviksingi kuuleka inimesena iga aasta teha tervisekontrolli, käia kardioloogi juures, ortopeedi juures, neuroloogi juures, uroloogi juures, mis läheks kokku 80 eurot mulle maksma, siis öeldi: ei ole nii, perearst otsustab, kas on vaja. Mina, kes ma maksan sotsmaksu, sotsiaalmaksu, mina ei saagi otsustada, kui ma tahan kontrollida oma tervist, vaid seda otsustab perearst. Kas on vaja minna südant kontrollima, kas on vaja ortopeedi juurde vaja oma liigeseid kontrollima või neuroloogi juurde oma liigesevalusid, seljavalusid kontrollima või uroloogi juurde neerude talitust kontrollima? Ei! Ja siis me jõuame sinna etappi, kui ükskord arsti juurde saame, öeldakse meile juba seda regulaarseks kujunenud lauset: kus te siiani olite, miks te nii hilja siia tulite?

Seega selle eelnõu mõte on see, et vaatamata sellele, et me maksame kõik usinalt sotsiaalmaksu ja meil peaks selle põhjal olema ka nii-öelda ettemaks arsti külastuseks, siis nii see enam ei ole. Me peame hakkama topelt maksma arstitasu ja me ei saa ise enam otsustada, millise arsti juurde me soovime minna oma tervist kontrollima. Seega, taas jälle eelnõu, mis teeb Eesti inimeste elu halvemaks. Vastupidiselt ilusatele loosungitele on teile taas jälle valetatud ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sellist eelnõu kindlasti toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! Kahjuks on koalitsioonipoliitikuid tavaliselt saalis vähem, aga õnneks ma näen, et sotsiaaldemokraatidest on rida tihedam. 

Selle koalitsiooni käekiri on olnud esimesest päevast alates äravõtmine nõrgematelt. Alustati sellega, et lasterikka pere toetust vähendati sellest aastast lausa 30%. Aga mõtleme nüüd selle eelnõuga, mis siia meie ette toodi. Kust ja mida soovitakse ära võtta? Me teame, et käibemaks on juba iseenesest tõusmas kuni 20% ja tulumaksu tahetakse võtta esimeselt sendilt, aktsiisid tõusevad. Ma muidugi pean tänama rahanduskomisjoni Reformierakonna poliitikuid, et esimest korda selle koosseisu ajal on hakanud mõistuse hääl tulema ka rahanduskomisjoni. Kahekordset aktsiisitõusu, mis juba vastuvõetud seadusega 5% peaks järgnevatel aastatel tõus olema. Sooviti uuesti lisaks veel 5% tõsta. Õnneks seda hetkel ei ole tehtud. 

Aga mõtleme seda eelnõu, mis siin täna on. Järgmise aasta algusest suureneb ravikindlustatud isiku retsepti omaosaluse alusmäär – arvake ära, mitu protsenti – 70%. Kui palju tõuseb 1. aprillist visiiditasu? 75% Ja voodipäevatasu lausa kaks korda. Rääkimata selle eelnõu ühest olulisest momendist: nõndanimetatud emapalk. Meie koalitsioon või tänane koalitsioon on teinud sellise otsuse, et noored, andekad ja tublid, kes on suutnud hea hariduse saada, saavad korralikku palka, on võtnud endale laenukoormused, ostnud endale korteri, liisinud auto ja otsustanud siis ka väikeperet juurde teha, siis see on nüüd otsustatud, et ei, nemad, need emad peavad lapse saamise puhul kaotama oma sissetulekutes. Ja ma saan aru, et Reformierakonna eestvedamisel on otsustatud, et kolmekordse keskmise asemel on kahekordne keskmine palk 2026. aastast emapalk. 

Kas see on meil eesmärk, et edukatel peaks tõmbama mütsi pähe? Ise Reformierakond ju räägib, et igal aastal tuleb 500 miljonit anda edukatele tulumaksuvabastusega, mida täna ei ole. Kumba te siis tegelikult soovite? Kas te soovite seda, et täna lihtsalt on tulumaksuvabastus edukatel ja nad ei mõtleks oma perede järjele, et lapsi sünniks? Kumb see asi ikka on? Minu arvates mõelge natukene selle peale, enne kui te hääletama hakkate. Isamaa erakond kindlasti ei saa sellist maksutõusude ja noorperede, väikelaste emade vastast eelnõu mitte kuidagi toetada. Ja Isamaa erakond hääletab kindlasti selle eelnõu vastu. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Antud eelnõu ja selle maht on tegelikult ju, maht on suur, aga eelnõu on üks kobarkäkk. Sellepärast et järjekordselt on meie ette toodud üks eelnõu, mis käsitleb muudatusi mitmes seaduses, ehk siis kobareelnõu, aga vaadates ka sisu ja ülesehitust ja ka seda asjaolu, et tegelikult ei olnud välja töötatud väljatöötamiskavatsused – ei olnud koostatud, tähendab –, siis võibki nimetada seda antud seaduseelnõu kobarkäkiks. 

Keda ta siis puudutab ja kui suure mõjuga ta siis on? See puudutab absoluutselt kõiki meie inimesi. Ka siin seaduseelnõus on välja toodud, et ravikindlustuse seadus, mida tahetakse muuta, see puudutab 1,3 miljonit ning hõlmab umbes 1,85 miljonit arsti külastust aastas. Mis puudutab voodipäevatasude tõusu, siis see puudutab 130 000 inimest. Ja mis puudutab siis ka retseptitasude tõusu, siis see puudutab 900 000 inimest. Väga laiapõhjaline seadus. Selle seadusega või seaduseelnõuga soovitakse teha muudatusi erinevates seadustes. 

Siin head kolleegid on juba välja toonud probleemsed kohad, aga mina alustaks nende probleemsete kohtade käsitlust tagantpoolt ehk siis nendest probleemidest, mida hetkel ei jõutud välja tuua ja rääkida. Kui me räägime üleüldiselt siin perehüvitistest ja selle määramist ja puude raskusastme tuvastusest, riikliku pensioni määramise menetlustähtaeg ju ka pikeneb, 30 päevani. Ehkki ka selles osas tehakse muudatust. Ja kui menetlustähtaega pikendatakse, siis ega see midagi head ei too. 

Kui me vaatame raviseaduses väljatoodud muudatusi, mida soovitakse siis siinsamas saalis täna kinnitada koalitsioonisaadikute poolt, siis hea kolleeg Aivar Kokk eksis ühes numbris. Mis puudutab nüüd eriarstiabi visiiditasu tõstmist, siis ei tõsteta 70%, vaid tõstetakse neli korda! Viielt eurolt 20 euro peale. Neli korda! See on tunduvalt rohkem kui 70% tõusu. Kujutate ette? Nii et see on loomulikult väga suur rahaline surve ja seda raha ju võetakse inimestelt, kes on hädas. See on inimene, kes läheb arsti juurde, see on inimene, kes tahab abi saada. Ja see ei ole mõistlik tegu. 

Nüüd, kui me vaatame retseptitasu, siis tõesti, retseptitasu omaosaluse määr tõuseb 70%. See on hästi suur tõus. Ja ma lihtsalt tuletan meelde, et kui seda seadust meie ette toodi, siis väljatöötamiskavatsust eelnevalt ei olnud koostatud ehk siis ei olnud ka koostatud põhjapanevad mõjuanalüüsid. Ja see on probleem. Jällegi tuuakse meie ette üks eelnõu kiirustades, läbimõtlematult ja siis tahetakse saada siit saalist jah-sõna sellele. Ma ei kujuta ette koalitsioonisaadikuid, kes selle seaduse poolt täna hääletab. Kas neid on täna siin saalis, eks seda saab näha siis, kui see hääletusprotsess käivitatakse. 

Lisaks see puudutab ka neid perekondi … Sooviks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks, palun!

Lisaks puudutab see seaduseelnõu ka neid perekondi, seda peremudelit, kus üks vanematest on otsustanud võtta enda kanda väga tähtsa rolli, lapse kasvatuse rolli selles võtmes, et olles kodune. See on selline mudel, peremudel, kus siis ema või isa käib tööl, aga siis vastavalt üks lapsevanem on võtnud selle tähtsa rolli ja otsustanud pühenduda rohkem lastele ja just olla nende jaoks alati olemas. Me räägime siin tegelikult demograafilistest probleemidest, me räägime siin sündimuse tõusust, mida paljud poliitikud vähemalt sõnas toetavad, aga kui vaadata seda seaduseelnõu, siis see seaduseelnõu räägib vastupidist. 

Mis siis sellise peremudeli juures soovitakse teha? Tegelikult soovitakse karistada seda peret läbi selle, et võetakse ära tervisekindlustus. Ehk siis riik ütleb meile selgelt: kui te tahate sellist peremudelit, kus üks lapsevanem rohkem toetab oma lapsi, siis tema ei ole väärt riiklikku tervisekindlustust. Ta ei ole selle vääriline! Aga ega riik ei ole ju ainult nii-öelda praegune valitsus. Ja ta pakub sellele olukorrale ka lahendust. Kui tõesti üks pereliige, lapsevanem soovib koju jääda, siis see on ju võimalik, võimalik sellisel viisil, et – palun väga! – makske iga kuu 238,2 eurot ja riigi poolt on teil tervisekindlustus kaetud. Tahate lapsi kasvatada, rohkem pühenduda nendele, siis veel maksate 238,2 eurot. 

Ja see on see koht, kus ma küsingi teie käest, kas siin tõesti leidub Riigikogu liikmeid, kes on nõus karistama neid, sellist peremudelit. Ma ei tea. Ehk siis loomulikult Keskerakonna fraktsioon ei saa toetada sellist külma suhtumist praegusel ajal ja mitte ainult praegusel ajal, üleüldiselt, kus me räägime demograafilisest kriisist, kus me räägime majanduskriisist, ja siis me lihtsalt selle kobarkäkiga karistame oma inimesi. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 507 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 23, erapooletuid 0. Eelnõu 507 on seadusena vastu võetud.

Seitsmes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu näha, siis selle koalitsiooni jaoks pole miski püha, praegu jalutatakse saalist minema, pole austust meie eakate suhtes, kes on selle riigi üles ehitanud, tänu kellele me üldse siin saalis saame istuda ja neid asju arutada ja on see võimalus kõnesid pidada. Minnaksegi meie kõige nõrgemate kallale, võetakse üksi elavalt pensionärilt tema toetus ära, kui ta on sunnitud minema hooldekodusse.

Ma tuletan meelde, mida see valitsus on nii lühikese ajaga jõudnud ära teha. On võetud ära pensionäride maksusoodustus, on tõstetud käibemaksu, tulumaksu, uuest aastast tõstetav tulumaks kahjuks lööb kõiki pensionäre, sest sissetulekut hakatakse maksustama esimesest eurost. Ja uuesti tõstetav käibemaks tõstab ju kõiki hindasid veelgi. Lisaks tõstetakse retseptiravimite hindasid, see eelnõu oli hääletatud just eelmise päevakorrapunkti juures. Haigla voodipäeva tasu, eriarsti visiiditasu. Kahjuks see kõik on ju suunatud pensionäridele. Ja kui sellest oli vähe, siis otsustati: aga karistame eraldi ka üksi elavaid pensionäre, võtame selle toetuse ära, kui nad peavad minema hooldekodusse. Aga need on need pensionärid, need on need inimesed, kes ongi üksikud ja neil pole kedagi kõrval. Nad ei lähe hooldekodusse sellepärast, et nad raskelt tahavad seda, vaid kuna tihtipeale meil polegi kedagi kõrval. Need on need inimesed, kes tihtipeale ei saa enda eest hoolt kanda, neil pole kedagi kõrval abiks. Ja neid te siis soovite karistada.

Ja siis öeldakse meile, aga linnade ja valdade liit, linnad saavad raha juurde, et mis see probleem on. Aga vaatame, mida siis linnade ja valdade liit on öelnud. Nad osalesid komisjoni istungil ja tõid välja, et see toetuse maksmise lõpetamine toob kõikidele kohalikele omavalitsustele suuremad rahalised kohustused. Ja lisaks toob sotsiaalse surve hooldekodu elanike toimetuleku tagamiseks. Ehk siis riik teeb kõik selleks, et pensionäride toimetulek oleks raskendatud, ja siis paneb kohalikud omavalitsused selle eest vastutama, et nemad aitaksid pensionäridel sellest keerulisest seisust välja tulla.

Ja siis tuleb koalitsioon patroniseerima, õpetama, kuidas teie olete paremad, teie olete targemad, teie teate, kuidas asju tuleb riigis juhtida, et teie siin opositsioonis ju ei tea midagi sellest. Vabandust, aga te olete lihtsalt õppinud, kuidas täita riigieelarvet nõrgemate arvelt, pensionäride arvelt, vähemkindlustatud või paljulapseliste perede arvelt, puuetega inimeste arvelt. Sest kõigi nende otsustega, kõik need maksutõusud, automaks, teenuste hindade tõusud, te teete just nende inimeste elu raskemaks, kellel on väiksem sissetulek, kes on juba nõrgemas olukorras. Meenuvad jällegi Jürgen Ligi sõnad, mis ta mulle vastas, kui ma küsisin, kuidas uuest aastast saab pere hakkama, kuidas saavad inimesed hakkama, ja Jürgen Ligi vastas mulle: aga see on kolmandajärguline, kuidas keegi hakkama saab. Mitte teisejärguline, see on kolmandajärguline, peaasi, et riik saab hakkama. Peaasi, et riik saab hakkama oma maksude kogumistega. Aga varsti teil polegi enam kelleltki makse koguda. Inimeste ostuvõime väheneb, inimesed ei saagi hakkama. Kelle pealt te siis hakkate maksu koguma? Kus siis see riik on? Mis on riik, kui inimesed seda ei ole? Kõige kurvem on ju see, et selle eelnõuga eelarve ei saa väga palju vahendeid juurde. See ei päästa eelarvet, aga pensionäri jaoks see on väga suur kaotus. Aga selle koalitsiooni jaoks on pensionär lihtsalt üks osa Exceli tabelist ja üksi elav pensionär ka.

Kahjuks seesama koalitsioon oma vaenuliku suhtumisega on jõudnud ka Tallinna. Esimene asi, mida uus linnavalitsus tegi, kui oli käsitlusel 2024. aasta lisaeelarve, pensionäride abipakkide kaotamine. Ehk see oli mõeldud nendele pensionäridele, kes elavad üksi, kes on vaesusriskis. Alguses teeb koalitsioon Toompeal kõik selleks, et pensionäridel oleks toimetulek raskem, ja siis minnakse Tallinna ja seal võetakse ka need viimased leevendusmeetmed ära. Ja siis tullakse ja öeldakse, Sotsiaaldemokraadid eesotsas, et need abipakid ei aita, mis need ikka muudavad. Me räägime kogu aeg vaesusest, suhtelisest vaesusest, absoluutsest vaesusest. Aga ma ütlen teile, mida see üldse tähendab. See tähendab seda, kui inimene ei tea, mida ta homme sööb. Tema ei tea, kust ta leiab selle raha. Ja minge nüüd nende pensionäride juurde, öelge neile otse näkku, et ega see üksi elava pensionäri toetus ei anna midagi ja ka see abipakk, mida me teilt Tallinnas ära võtsime, see ka ei aita sind. Öelge neile seda otse näkku.

Reformierakonna puhul on muidugi tavaline, et pensionäridest ei hoolita. Pensionärid tulevad meelde ainult vahetult enne valimisi, siis hüpatakse lausa telekast välja. Aga ma olen pettunud sotsiaaldemokraatides. Ma ütlen, et pärast selle eelnõu hääletust, kui see peaks läbi minema, ma ei taha mitte kuulata mitte ühtegi sotsi rääkimas sellest, kuidas nemad on võrdsuse poolt, kuidas nemad kaitsevad nõrgemaid ühiskonnaliikmeid või Tanel Kiige postitusi stiilis "käed eemale pensionäridest". Palun väga, hääletage selle eelnõu vastu! Täna on teil see võimalus ja rahvas ei pea järjekordselt teis pettuma. Keskerakond omalt poolt kindlasti hääletab selle eelnõu vastu. Ja mul on üleskutse kõigile parlamendisaadikutele teha sedasama. Sest see on meie kohustus austada, kaitsta ja ka hoolt kanda meie eakamate ühiskonnaliikmete eest. Aitäh!

Suur tänu sulle! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kui ma saali vaatan, siis muidugi peab tunnistama, et on ainult mõned üksikud need kolleegid siin saalis, kes mäletavad, kuidas üldse tekkis üksi elava pensionäri toetus. Ma olin tol ajal ise sotsiaalkomisjoni esimees, kui me selle eelnõu siia saali tõime. Ja 2017. aastast alates on seda toetust makstud, varem 115 eurot korra aastas ja praegu 200 eurot. Üksi elavate pensionäride arv on ka ajas kasvanud. Kui me selle seaduseelnõu tegime, siis oli neid natukene alla 80 000, täna natuke alla 100 000. 

Millisest rahast ja inimeste arvust me tegelikult räägime? Eelnõu juures on kirjutatud, et umbes 6700 üksi elavat pensionäri on täna hooldekodus. Oleme ausad, vaadake hooldekodude hinda! Mis on see hind teinud viimase kahe-kolme aastaga? See on praktiliselt kahekordistunud ja mõnes kohas lausa kolmekordistunud. 

Kui enne Riigikogu valimisi lepiti kokku, et riik toetab läbi omavalitsuste hooldekodudes olevaid inimesi, siis täna on olukord jõudnud selleni, et riigi panus ei ole kasvanud. Hinnad on tõusnud, ühelt poolt sellepärast, et tänane koalitsioon on hommikust õhtuni makse tõstnud ja tekitanud inflatsiooni ja majanduse pidurdamatu languse. Aga teiselt poolt ka seda, et tänane koalitsioon on loonud hooldekodudele uusi seadusi ja nõudeid, mis on sisendid nii palgakasvus, inimeste arvu tööle võtmises suurendanud, rääkimata sisendhindades energia ja kõigest muust. Kui me arvestame seda, et järgmine aasta ja ülejärgmine aasta tõusevad maksud, olgu see siis käibemaks, olgu see tulumaks, olgu nendeks aktsiisid, muudavad sisendhinda veelgi. Ja nüüd me lähme siis statistika järgi kõige nõrgemate kallale. 

Ma mäletan riigieelarve teisel lugemisel siin Reformierakonna esindaja ütles, et see on nõrgemate kaitse jaoks kõik tehtud. No me näeme, et tänane koalitsioon, sotsiaaldemokraadid Eesti 200, Reformierakond, teeb kõik selleks, et meie nõrgemad jääks veel vaesemaks ja kõrgemapalgalised saaks oma tulumaksuvabastuse ehk saaksid 100 eurot iga kuu 2026. aastast rohkem. Aga kelle või mille arvelt? Maksude tõus kokku viib aastas meie ettevõtete ja inimeste taskust ära praktiliselt 2026. aastast 2 miljardit ja siis räägitakse, et pool miljardit võiks rikastele tulumaksutagastuse teha. See on uskumatu, kui madalale võib langeda selle nimel, et täita Riigikogu valimistel antud lubadus – kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus. Minnakse kõige nõrgemate kallale! 

Esimene otsus oli kohe 30% vähendada lasterikaste perede toetust. Järgmisest aastast vähendatakse pensionäridel 17 miljonit eurot pensionit. Kui keegi räägib, et pensionide kallale ei minda, siis see on selge vale. Täna on keskmine pension tulumaksuvaba, järgmisest aastast ei ole enam keskmine pension tulumaksuvaba. Ja valitsuse poolt tulnud eelnõu seletuskirjas on selgelt kirjutatud, et järgmine aasta jäävad pensionärid ilma 17 miljonist ja 2027. aastal lausa 76 miljonist eurost. Aga sellest on veel vähe! Nüüd me läheme selle 6700 pensionäri kallale, kes üksi elavad, kellel ei ole toetajaid, kes on täna hooldekodudes. Võtame ära selle pisku aastas – 200 eurot – ja siis arvame, et sellega on võimalik ära täita Reformierakonna valimislubadus või nagu me näeme järgmise aasta riigieelarves, poliitilised katuserahad. 

Isamaa erakond ei saa mitte kuidagi sellist eelnõu toetada, mis on nõrgemate inimeste heaolu vastu, mis viib meie inimesi veelgi rohkem vaesemaks. Need inimesed on meie enda vanemad, vanavanemad, kes tegelikult on seda riiki üles ehitanud.

Hea kolleeg, korra segan. Kas te soovite aega juurde?

Jaa. Ma tänan! Veel kord ütlen, et Isamaa erakond mitte kuidagi ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Aitüma, austet juhataja! Head kolleegid! Kui nüüd siin opositsiooni sõnavõtte kuulata, siis võib küll jääda mulje, et menetluses oleva eelnõuga on pensionäride jaoks kõik kadunud. See ei vasta loomulikult vähimalgi määral tõele. Ja kõikidele headele inimestele, kes meid ühes või teises vormis jälgivad, ma tahaksin öelda, et opositsiooni hirmutamist ei tasu liialt tõsiselt võtta. 

Vaadakem fakte. Käesoleva seaduse jõustumisel lõpetatakse üksi elava pensionäri toetuse maksmine ainult neile eakatele, kes elavad hooldekodus. Jätkuvalt plaanitakse maksta toetust neile eakatele, kes päriselt on väikese sissetulekuga ja elavad päriselt üksi omas kodus. Nemad ei jää abita. Tähele tasub panna ka järgmist: hooldereform, millest ka eelnevates kõnedes juttu oli, on muutnud üldhooldusteenuse inimestele tunduvalt kättesaadavamaks. Inimeste omaosalus on vähenenud. Omavalitsuste panus keskvalitsuse toel on suurenenud. Varasemalt oli inimeste omaosalus hooldekodukuludest suurusjärgus 80%, see on nüüd vähenenud suurusjärgus 50%-le. Ja ma tuletan teile meelde, et kui inimesel ei tule pensionist või muudest vahenditest enda osa tasumisel hooldekodukuludest välja, siis omavalitsused tulevad jällegi appi. Nii et üksikud inimesed ei jää majanduslikel põhjustel hooldekodukohata. 

Kui pensionitest juba juttu oli, siis möödunud aastal leidis aset viimase 15 aasta suurim pensionitõus, mis koos erakorralise ehk siis 20 euro suuruse tõusuga kergitas vanaduspensioni 2023. aastal 17,6% ehk 105 eurot kuus. Tänavu 1. aprillil tõuseb pensionide indekseerimise tulemusel veel 10,6%. Nii et viimase nelja aastaga oleme liikunud 552 euro suurusest vanaduspensionist 774 euro suuruse vanaduspensionini, mis on ikkagi vägagi märgatav tõus. 

Mida me võime veel küsida selle eelnõu kontekstis? Kui palju raha siis pärast kõikide kulutuste tasumist võiks hooldekodus elavale inimesele kätte jääda? Ju siin päris sellist ühest selget vastust ei olegi. Need, kes on sotsiaalvaldkonnas töötanud – ja mina olen –, teavad seda, et inimesed on väga erinevad, inimeste vajadused on väga erinevad. Mõned hooldekodus olevad inimesed on täiesti voodipõhised, mõned inimesed mitte. Seega see, kui palju peaks inimesele pärast hoolduskulude tasumist raha kätte jääma, on omavalitsuse otsus, mis lähtub just nimelt vajaduspõhisusest. Tartu vallas näiteks määruse järgi inimesele peab kätte jääma vähemasti 5% sissetulekust, Paide ja Põltsamaa vallas kuni 10% sissetulekust ja nii edasi ja nii edasi. Lisaks saab valdav enamus hooldekodus olevaid eakaid puudega vanaduspensioniealise inimese toetust. 

Nii et kokkuvõtvalt, omas kodus üksinda elavate pensionäride jaoks ei muutu selle eelnõuga mitte miskit halvemaks ja ka hooldekodus elavad üksikud pensionärid saavad pärast eelnõu jõustumist tegelikult kenasti hakkama. Ja ma tuletan teile meelde, et pensionide indekseerimine jätkub ka järgmistel aastatel, nii nagu kokku lepitud, ja Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kasvab keskmine pension 2025. aastaks 814 euroni. Aitäh!

Suur aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 508 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 21, erapooletuid 0. Eelnõu 508 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536. 

Head kolleegid, kuna põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu ei ole väga tavapärane menetlus siin saalis, siis kahe sõnaga selle eelnõu menetlemise korrast. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlus esimesel ja teisel lugemisel siin saalis on täpselt samamoodi nagu tavapäraselt seaduseelnõude lugemised. Mingit vahet siin ei ole. Küll on nüüd oluline teada, et vastavalt põhiseadusele esimese ja teise lugemise vahel peab olema vähemalt kolm kuud ja teise ja kolmanda lugemise vahel peab olema vähemalt üks kuu. Nüüd oluline on ka see, et üldjuhul ka siin kehtib reegel, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva, ent juhtivkomisjoni ettepanekul, ütlen juba etteruttavalt, ja Riigikogu esimees on seda ka aktsepteerinud, on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oluliselt pikem. Aga sellest juba räägib algatajatepoolne ettekandja täpsemalt. Ja võib-olla veel repliigina, et nii nagu ka põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatamiseks on vajalik vähemalt ühe viiendiku Riigikogu koosseisu toetus, nii on ka muudatusettepanekute juures, ka seal peab olema vähemalt 21 Riigikogu liikme toetus, selleks et esitada muudatusettepanekuid. 

Ja erisused tulevad sisse nüüd kolmandal lugemisel. Esiteks on oluline teada, te kõik olete teadlikud sellest, et põhiseaduse muutmiseks on kolm viisi. Eelnõu algataja kindlasti tutvustab, mis on nende eelistus, ent põhiseaduse muutmise viis otsustatakse kolmandal lugemisel. Ja siin on nüüd ka hääletuse poole pealt: kaks hääletust toimub kolmandal lugemisel. Esiteks, antud juhul ma eeldan, et on ettepanek, et see võiks toimuda kiireloomulisena, siis selleks, et see võiks toimuda kiireloomulisena, peab selle ettepaneku poolt hääletama neli korda rohkem kui vastu. See on see küsimus, kus on olnud ka eksiarvamusi, et kas selleks on vaja 81 häält. Selleks võib olla vaja 81 häält, aga selleks ei pruugi olla 81 häält. No näitena ka need, kes jäävad näiteks erapooletuks või ei osale hääletusel, ei mõjuta seda proportsiooni. Kordan veel kord: selleks, et see eelnõu oleks võimalik muuta kiireloomulisena, põhiseadust, selleks peab selle poolt kolmandal lugemisel hääletama neli korda rohkem kui selle vastu. Ja selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu kahe kolmandiku häälteenamus ehk selleks, et nii-öelda see lõpphääletus kolmandal lugemisel, selleks peab olema sellele eelnõule vähemalt 68 Riigikogu liikme toetus. 

Sellega, head kolleegid, olen mina oma need repliigid lõpetanud ja palun nüüd algatajate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Eerik-Niiles Krossi.

Aitäh! 20 minutit?

Jah. 

Super! Hea koosoleku juhataja, aseesimees! Head kolleegid! Mul on huvitav tunne ja hea meel avada võib-olla selle koosseisu kõige olulisema seaduse eelnõu esimene lugemine. 

Jõudsin eile öösel tagasi Ungarist, kus mulle muuhulgas räägiti uhkelt, et nemad praeguses nende demokraatia seisus saavad põhiseaduse muutmisega hakkama viie nädalaga. Meil see õnneks nii lihtsasti ei lähe. Mulle tundub, et vaatamata nendele vaidlustele, mis meil siin küllap veel ees seisavad, on meie demokraatia päris heas seisus. Ja nii peabki olema. Nende asjade üle tulebki vaielda ja aega tuleb võtta. 

Aga täna oleme selle koha peal, kus valdav enamus Riigikogu liikmeid ja tegelikult ka valdav enamus erakondi on suurel määral jõudnud konsensusele ja üksmeelele, et tarvis on muuta põhiseaduse 14. peatüki § 156 teist lauset, et olla täpne. 14. peatükk on kohalikku omavalitsust käsitlev peatükk ja see praegu kehtiv säte kõlab nii: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad." Seega on Eesti alates 1992. aastast, kui põhiseadus rahvahääletusel vastu võeti, üks vähestest Euroopa riikidest, kus kohalikel valimistel hääletavad nii kodanikud, alalistest elanikest võõrriikide kodanikud kui ka kodakondsuseta isikud. 

Kuidas selline olukord tekkis? Pisikene ajalooline ülevaade on tegelikult oluline. Põhiseaduse Assamblee arutas seda 1991. aasta sügisest 1992. aasta veebruarini. Assamblee töö oli jaotatud nii, et iga põhiseaduse peatüki jaoks oli oma toimkond. Seda kohaliku omavalitsuse osa, see oli seitsmes toimkond, juhtis muide Kalle Jürgenson. Arutas seda küsimust üsna põhjalikult, aga mitte väga – ma olen lugenud läbi need toimkonna protokollid ja rääkinud ka mõne põhiseaduse loojaga, tollasega –, sest seda küsimust või vaidlust, kas anda mittekodanikele kohalikel valimistel hääleõigus peaaegu ei olnud assamblees. Mäletatavasti võeti aluseks, üldiselt põhiseaduse aluseks Jüri Adamsi eelnõu. Oli ka alternatiivseid eelnõusid. Peaaegu igas esitatud põhiseaduse eelnõus see printsiip oli sees, et seoses kodakondsuse olukorraga ja demograafilise olukorraga Eestis on mõistlik, et kohalikul tasandil kõik alalised elanikud saavad hääletada. 

Adamsi eelnõu esialgne tekst. Seda kohaliku omavalitsuse osa, muide, just Adamsi eelnõus muudeti tegelikult päris palju, aga seda printsiipi, millest me täna räägime, ei muudetud. See tekst kõlas nii: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel on hääleõiguslik iga selle omavalitsusüksuse maa-alal alaliselt elav või töötav inimene, kes on saanud 18 aastat vanaks." 

Jüri Raidla eelnõu, millest ka siin viimastel päevadel ja nädalatel on jälle palju juttu olnud, sõnastas sellesama punkti niimoodi: "Hääleõiguslik on kohalike omavalitsuste esinduskogude valimistel seadusega määratud tingimustel igaüks, kes on saanud 18 aastat vanaks ja elab alaliselt vastava kohaliku omavalitsuse maa-alal." 

Ja ühe hääletuse selles küsimuses ma leidsin ka, see oli assamblee toimkonna 9. novembril 1991. aasta istungil, kus arutati taas küsimust, kas hääleõiguse võiks lükata seaduse tasandile ja mitte seda põhiseaduses määratleda. Ja 8 : 0 toimkond hääletas sõnastuse poolt, et valimistel on hääleõiguslik omavalitsuse haldusalal elav isik vastavalt valimisseaduses kehtestatud nõuetele. See on juba üsna lähedane sellele praegu kehtivale eelnõule. 

Nüüd, 1992. aastal elas Eestis hinnanguliselt 480 000 määratlemata kodakondsusega isikut. Ja kui palju tol ajal Vene föderatsiooni kodanikke Eestis elas, täpselt teada ei ole, aga tõenäoliselt oli neid tuhatkond. Kuidas selline olukord tekkis? Nimelt, Nõukogude Liidu lagunemisel 1991. aastal Venemaal Vene föderatsiooni territooriumile jäänud isikud olid esialgu endise Nõukogude Liidu kodanikud, Nõukogude Liidu sisepassidega enamasti. Vene föderatsioon võttis oma kodakondsuse seaduse vastu veebruaris 1992. Ja nemad rakendasid nõndanimetatud nullvarianti, mida tollal nõuti meilt mitmelt poolt. See tähendas seda, et isikud, kes elasid sellel hetkel Vene territooriumil, said automaatselt Vene kodakondsuse, kui nad ei deklareerinud, et nad ei soovi seda saada. 

Väljaspool Vene föderatsiooni piire elavad endised Nõukogude Liidu kodanikud – ja nemad muidugi käsitlesid kõiki eestlasi ka endise Nõukogude Liidu kodanikena, meie mitte – pidid soovi korral taotlema Vene kodakondsust, see protsess oli lihtsustatud, aga nad ei saanud seda automaatselt. Nii et meil tekkis olukord, kus Eesti oli taastanud 1938. aasta põhiseaduse järgi de facto kodakondsuse – kõik isikud, kes 1940. aastal olid Eesti kodanikud ja nende järeltulijad – me laiendasime 1938. aasta seadust ka naisliini suunas, 1938. aastal naisliinis kodakondsust ei päritud, aga nüüd päritakse – osutusid Eesti kodanikeks. Ja need, kes ei olnud ja nende järeltulijad jäid määratlemata kodakondsusega esialgu. 

Nii et 1992. aastal põhiseaduse loojad otsustasid täies üksmeeles, muide – ja see on ka rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseadus, nagu me mäletame –, et kohalikel valimistel saavad valida kõik alalised elanikud. Kaalutlus oli demokraatia. Leiti, et mida laiem valijaskond, seda demokraatlikum on ka kohalik omavalitsus ja just sellel selle tõttu otsustati – Eestis oli tol ajal omavalitsusi, kus tõepoolest 80% inimesi ei oleks saanud valida –, et on riiklusele parem. Seda küsimust, mida teha olukorras, kus on massiliselt võõrriigi kodanikke, tegelikult ei arutatud, seda olukorda sellel hetkel ei olnud ja ilmselt ei nähtud ette, et plahvatuslikult kasvab eriti Vene kodanike arv. 

Kui me räägime, kellele siis tollal anti, siis objektiivselt anti just nimelt määratlemata kodakondsusega isikutele, kes alaliselt elavad Eestis. Ei antud, ei olnud seda mõtet, et anname hästi palju Vene föderatsiooni või mõne muu võõrriigi kodanikele valimisõiguse. 

Nüüd, mis siis juhtus kodakondsusega ja mittekodanikega? Me enam-vähem seda teame, aga igaks juhuks ütlen, et see lootus, mis oli 1992. aastal, et suhteliselt kiiresti valivad mittekodanikud Eesti kodakondsuse, saavad Eesti passi ja see on ajalises ajas kiiresti mööduv probleem, osutus ainult osaliselt tõeks. Esiteks, kodakondsuse võtmise protsess on läinud küllaltki aeglaselt – see on muidugi suhteline küsimus, kas see on kiire või aeglane –, ja teiseks hakkas Vene föderatsioon ka mitmeid kampaaniaid tegema ja õhutama inimesi võtma Vene kodakondsust. Nii et 2011. aastaks oli olukord selline, kus nendest isikutest, kes ennast pidasid venelasteks, etnilises mõttes Eestis, olid 54% Eesti kodanikud, 24,3% Vene kodanikud ja 21,1% kodakondsuseta ehk halli passiga. Kusjuures kuni 17-aastastest venelastest 84,5% olid Eesti kodanikud. Ja 2021. aastaks on see olukord selline – siit saab selle trendi, nagu eesti keeles öeldakse, kätte –, et kõikidest Eesti venelastest oli Eesti kodakondsusega ligi 60% ehk 58,8%. 

Praegu me oleme lühidalt öeldes olukorras, et nendest inimestest, kelle puhul me lootsime – või põhiseadusega kirjutajad lootsid 1992. aastal –, et nad suhteliselt kiiresti astuvad Eesti kodakondsusesse ja nende nüüd juba ka  lapsed ja lapselapsed tegelikult, eks ole, on 60% Eesti kodanikud ja umbes pooleks siis ülejäänud Vene kodanikud ja hallid passid.

Mis on siis juhtunud, et see määratlemata kodakondsusega isikute arv on, kui neid oli Eestis 1992. aastal umbes 35%, on nüüd 5%? Samal ajal Vene kodanike arv on mitmekümnekordistunud. Nii et reaalne olukord on tegelikult väga teistsugune. Loomulikult me võime väita, et 20 aastat veel, vaadates neid neid suundumusi, ja see probleem on kadunud. Aga vahepeal on muidugi muutunud maailm meie ümber peaaegu tundmatuseni. Ja mis on eelnõu esitajate arvates eriliselt muutunud? On muutunud ka kodakondsuse tähtsus demokraatias, kodakondsuse tähtsus julgeolekupoliitikas. See kodakondsuse erikaal on olulisem, kui ta oli 30 aastat tagasi. Eriti alates 2022. aasta veebruarist, kui algas Vene föderatsiooni agressioon Ukraina vastu või plahvatuslikult kasvas see agressioon. 

Kõik me oleme tähele pannud, et Eesti ühiskonnas valdav enamus ja erakonnad, kes on esindatud Riigikogus, on jõudnud tõdemusele, et agressorriikide kodanikel ei tohiks olla Eesti valimistel hääleõigust, see ei ole aktsepteeritav. Need argumendid on meile kõigile teada. Paljud need isikud on sõjaväekohuslased agressorriigis, nad saavad valida mittevabadel valimistel ja teevad seda ka, osaliselt. Ja on palju näiteid selle kohta, et agressiivsed riigid kasutavad oma kodanikke poliitilise instrumendina teise riigi protsesside mõjutamisel. Räägin sellest pärast võib-olla natukene pikemalt.

Nüüd eelnõu, kuidas me selle eelnõuni jõudsime. Mõnda aega, nagu te teate, otsiti võimalust piirata, peatada ära võtta, kuidas keegi, agressorriigi kodanike valimisõigust seaduse kaudu. Need institutsioonid, kes Eestis põhiseaduslikkuse järelevalvega tegelevad, ameti poolest, on üsna üksmeelselt leidnud valimisõigust, hääleõigust täpsemalt, ei saa ka piirata, ei saa ära võtta ilma põhiseadust muutmata. Ma ei taha seda seda vaidlust uuesti avada, kas saab või ei saa. Me oleme arusaadavalt jõudnud järeldusele, et lepime sellega, et põhiseadust on tarvis muuta, ja läheme seda tegema. 

Nüüd, see pakutav eelnõu on ajendatud muidugi sellest õiglusvajadusest, mis tundub ühiskonnas olevat, et agressorriigi kodanikud ei peaks valima Eestis, aga ta läheneb sellele küsimusele siiski laiemalt. Nii et alusväide on see, et Eestis on praeguseks kujunenud elanikkonna selline kodakondsuslikku koosseis kus suur osa liiga suur osa elanikkonnast on agressorriigi kodanikud, aga samal ajal ka maailma üldine arengusuund on selline, et demokraatiad on kaitses, autokraatiad tugevnevad, uusi agressioone võib pigem oodata kui mitte oodata. Eesti on asunud oma riiklust kaitsma sõjaliselt märksa enam ja me leiame, et seda on vaja ka kaitsta õigusruumis. Põhiseadus ongi selleks, et kaitsta meie elukorraldust. 

Nii et me läheneme sellele positiivselt, selles mõttes, et eelnõu teeb ettepaneku määratleda nende riikide kodanikud, kellel on hääleõigus, ja ülejäänutelt see ära võtta või neile seda mitte jätta. Praegu ettepanek on see: Eesti kodanikud – ei vaja ilmselt selgitamist –, Euroopa Liidu kodanikud ja NATO kodanikud. 

Miks selline valik? Esiteks, muidugi meil juba de jure Euroopa Liidu kodanikel on valimisõigust Lissaboni lepingust tulenevalt. Eesti kodanikel on hääleõigus Euroopa Liidu teistes liikmesmaades. Nii et mõnes mõttes see on meil juba niikuinii olemas. Aga Euroopa Liit on meie demokraatlik väärtusruum, mille ühtsus on meile tähtis. 

Teiseks, NATO. Võib vaielda selle üle muidugi. NATO-s on ka riike, kes ilmtingimata ei ole meie demokraatlikku väärtusruumi reservatsioonideta liikmed. Aga NATO ühtsus on Eestile eluliselt oluline ja meie liitlassuhted on väga tähtsad. See on selline väike sümboolne samm, et me tähtsustame ka oma julgeolekuruumi lisaks oma väärtusruumile. 

Siin on küsitud korduvalt, et kas need Vene kodanikud, kes Eestis elavad ja on aastakümneid enamasti elanud, tõepoolest kujutavad mingisugust otsest ohtu sel teel, et nad saavad valida. Kindlasti mitte personaalselt ja grupina ei ole nad mingisugune eriline oht. Küll aga me näeme seda ohtu kahetisena. 

Esiteks, see asjaolu, et agressorriigi kodanikud valivad Eestis, ilmselgelt riivab Eesti kodanike õiglustunnet ja häirib õigusrahu ühiskonnas. See on valdava osa Eesti kodanike arvates ebaõiglane. See õigustasakaal või õigusrahu on paigast ära. Ja seadusandja ülesanne peab olema see taastada. 

Ja teiseks on meil muidugi ka ikkagi päris palju näiteid sellest, kuidas on Vene kodanikke ja Vene kodakondsuse kaudu proovitud protsesse teistes riikides mõjutada, ja mitte ainult endises Nõukogude Liidus, vaid ka näiteks Saksamaal või Küprosel. Nii et tähelepanuta seda jätta ei saa. See ei ole üksnes teoreetiline risk. 

Mis veel? Mida see eelnõu tegelikult teeb, on ta see: selle vastuvõtmisel kehtestatakse Eestis kodakondsustsensus kohalikel valimistel. Seni on see olnud ainsad tingimused järgmised: alaline elamine ja vanus. See kehtestab selle Euroopa Liidu kodanikele ja NATO kodanikele. 

Nüüd, eelnõu näeb ette ka seda, et siin eelnevalt kõne all olnud määratlemata kodakondsusega isikud ehk lihtsas keeles öeldes hallid passid – neile säilitatakse hääleõigus. On räägitud sellest, et me tahame neile seda anda. Rõhutan veel kord: neil on see. Neile anti see teadlikult, teistsuguste põhjendustega võib-olla, mis täna kehtiksid, 30 aastat tagasi. Nii et küsimus on neile selle jätmises, säilitamises. Mis on põhiargumendid lisaks sellele, et see neil juba on?

Hea kolleeg, kuna on tegemist olulise eelnõuga, ma olen valmis juhatajana andma teile 5 minutit lisaks.

Aa, kas juba on 20 minutit täis? 

Jah.

Vabandust! 

Aga prooviks siis 5 minutiga. 

Ma lõpetan kiiresti.

Viis minutit on teil veel aega. 

Üldiselt kehtib õigusriigis õiguskindluse printsiip, mis tähendab seda, et õigusi ei vähendata ja seaduskeskkonda ei halvendata isikute jaoks ilma sellest ette teatamata. Inimestel oli õiguslik ootus, et nende vabadused säilivad. 

Eesti Vabariik on küll lootnud, et hallid passid võtavad Eesti kodakondsuse, aga me ei ole neile kunagi öelnud, et kui te mingiks ajaks ei võta, siis te kaotate valimisõiguse. Nüüd põhiseadusega nii tegemine läheks selgelt õiguskindluse vastu. Nende suhtes ei saa rakendada seda argumentatsiooni, mis puudutab võõrriigi kodanike, neil ei ole ühegi riigi suhtes lojaalsuskohustust kui Eesti suhtes. Eesti suhtes neil on alalise elaniku staatus, sest nad on võtnud kohustuse austada Eesti seadusi. Ja Eesti tegelikult kaitseb neid. Nad on rahvusvahelise õiguse mõttes nagu Eesti riikliku kuuluvusega. Nii et kodakondsuse argument ei kehti. 

On tõsi, et on palju neid ühiskonnas, kes arvavad, et nad ei vääri valimisõigust. Aga see, mida inimesed arvavad, sageli ei ole õiguspärane. Nii et kui on häid mõtteid – meil on algamas kohe muudatusettepanekute periood –, siis me oleme valmis seda küsimust edasi arutama. Aga praegu on meie ettepanek selline, nagu ma kirjeldasin, ja ühtlasi loodame selle eelnõu vastu võtta kiirendatud korras. See hääletus peaks toimuma märtsis, nii et järgmisteks kohalikeks valimisteks oleks see asi lõpuks ometi tehtud. Aitäh!

Jaa, esmalt väga suur tänu teile väga põhjalike teadmiste, eeltöö ja siit tulenevalt igati loogiliselt väga hea ja argumenteeritud ettekande eest. Aga kuna tõepoolest on tegemist põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga, siis ma võtan erandina Varro Vooglaiu küsimuse istungi juhatajale, enne kui me läheme küsimuste juurde. Palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu! Mind lihtsalt natuke hämmastas teiepoolne kommentaar, et kuna tegemist on olulise eelnõuga, siis te ei pea vajalikuks pidada kinni kodu- ja töökorra seaduses selgesõnaliselt kõne pikkusele sätestatud piirangutest. Ma tahaksin selle kohta teie käest küsida. Kas edaspidi ongi nii, et kui teie hinnangul on eelnõu kuidagi oluline ja puldis juhtub olema ka teie erakonnakaaslane, siis te annate vabalt, kodukorraseaduse väliselt aega juurde? Millistest kriteeriumidest lähtuvalt see kõnede pidamise pikkus siis edaspidi saab olema määratletud, et me ise ka teaksime? Enda arvates mõnikord tuled pulti päris olulise eelnõuga, kas siis võib eeldada, et saab aega juurde?

Kurb natukene, Varro, kes sa oled alati väga põhjalik ja täpne õigusküsimustes. Esiteks, ma arvan, et siin saalis ei kahtle mitte keegi, et iga põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on väga oluline. Ma arvan, et selles ei kahtle küll mitte keegi. Ja teiseks, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 67, mis räägib ettekandest, kus on kirjas, et on 20 minutit, ent istungi juhataja võib kokkuleppel ettekandjaga ettekandeks antavat aega pikendada. Nii et sada protsenti kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. 

Nüüd läheme küsimuste juurde. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kogu aeg kuulen, et Venemaa kodanikelt tuleb valimisõigus ära võtta, kuna osa neist toetab Putinit. Ma avaldan teile ühe saladuse, ka Eesti kodanike seas leidub Putini toetajaid. Teie aga tahate karistada kõiki Eestis elavaid Venemaa kodanikke, see tähendab, et rakendate kollektiivse karistamise põhimõtet. Kas see vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele?

Ma olen nõus, et see argument on kõlanud, küll mitte minu suust, aga ajakirjanduses küll, et valimisõigust tuleb ära võtta, kuna nad toetavad Putinit. Ja see ei ole kindlasti õiguslikult pädev ja õigusriigile kohane argument. Küsimus on, nagu ma üritasin kirjeldada, selles, et nii Eesti julgeoleku olukord kui Eesti demokraatia olukord on selline, et valdavale enamusele Riigikogust tundub, et võõrriikide kodanikud ei tohiks Eesti valimistel valida. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu selle ajaloolise ülevaate eest! Tõepoolest, Eesti Vabariigi põhiseadus on väga hea dokument, au kõigile, kes omal ajal selle koostamise juures oma panuse andsid. Ja usun, et tegelikult ka siin saalis meil kõigil on teatud aukartus muudatus põhiseaduse ees, me pole läinud seda kergekäeliselt muutma või täiendama, aga tänaseks on seda siiski tehtud viiel korral. Ja minu küsimus on, et mis on sinu arvates kõige problemaatilisem ja keerukam aspekt tänase muudatuse kontekstis.

Aitäh! Sa ilmselt ei pea silmas menetlust, vaid sisu, eks ole. Kui me räägime sellest sõnastusest, mis on esitatud, siis sõnastuse teine lause, mis on "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus" – no omab teatavat vastuolu. Me saame loomulikult poliitilise otsusega sellise teksti vastu võtta. Ja ma võib-olla avan liialt kaarte, olen liialt avameelne, aga ma selgitan, milles on vastuolu. Vastuolu on selles, et valimised on vabad, üldised ühetaolised, otsesed ja salajased, see on kõikide valimiste puhul, on alati ühetaolised. Siit võiks järeldada, et meil on ühtemoodi valimisõigus või hääleõigus Eesti kodanikel ja teistsugune hääleõigus hallidel passidel. Võib väita, et me tahame teha kahesugust hääleõigust, mida põhiseaduse teised paragrahvid ja üldine õigusriiklus ei luba. Kas see on ületatav? See selgub, me kindlasti räägime veel põhiseaduse asjatundjatega ja nii edasi, aga ütleme, selles teoreetiliselt võiks olla probleem. Samas võib ütelda, et lõppude lõpuks rahva esindajad võivad otsustada poliitiliselt, kuidas, milline on valijate ring Eestis ja see suveräänne õigus on meil olemas.

Andrei Korobeinik, palun! 

Aitäh! Ma eeldan, et see põhiseaduse muudatuse soov on tingitud julgeoleku kaalutlustel. Algatajad eeldavad, et see parandab olukorda. Mul on esimene küsimus see, et kas sinu hinnangul olukord paraneb ehk siis näiteks siin elavate Vene kodanike lojaalsus tõuseb või langeb hoopis. Ja teiseks, kas julgeoleku olukord on praegu keerulisem, kui ta oli siis, kui Venemaa sõjavägi oli Eestis 1990. alguses, ja siis, kui põhiseadus oli sellisel kujul, nagu ta praegu on vastu võetud?

Õige mitu küsimust. Esiteks, ma ei ole päriselt nõus sellega, et selle on ajendanud julgeoleku olukord. Selle eelnõu on ajendanud nii-öelda õigusrahu taastamise soov, kuna selles tajutakse ebaõiglust ja absurdi, et Vene kodanikud saavad Eesti valimistel valida. Peale selle, noh, Eesti kodanikud ei ole kunagi saanud Vene valimistel valida ja nii edasi, eriti sõja taustal. Ja kui me julgeolekust räägime, siis sellega me maandame ühe riski, mis ei ole ilmtingimata realiseerunud Eestis, ja see risk on see, et näiteks võetakse ette operatsioon, kus suunatakse palju raha Vene kodanikele Eestis, kes saavad valida, suunatakse nad valima mingit kindlat poliitilist jõudu väljastpoolt. Seda me nägime Moldovas, seda me nägime Gruusias ja mitmel pool veel, isegi Saksamaal. Loomulikult on olemas ka hallid passid, on ka Eesti kodanikud, kellele saab maksta, ja nõnda edasi, aga vähemasti ühe grupi, kellel on konkreetne lojaalsussuhe meile vaenuliku riigiga, see võtab ühe riski maha. Aga see ei ole selle asja põhiline ajend. Põhiline ajend on see, et tänapäeva maailmas tundub, et me peame ennast ikkagi kaitsma, oma demokraatiat kaitsma sel teel, et valida saavad meie kodanikud ja meile sõbralike riikide kodanikud. Ja lisaks peaks see andma ka nükke nendele, näiteks neile Vene kodanikele, kes soovivad valimistel osaleda, siis on alati võimalik tulla Eesti kodakondseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Parandan kohe kahte asja, mis te olete öelnud. Esiteks, see viimane, et võiks hõlpsasti niimoodi saada Eesti kodakondsust, kui sul on Venemaa pass. No ei ole seda võimalust praegu. Sa võid üritada loobuda Venemaa kodakondsusest, sest muidu sa ei saagi Eesti kodakondsust, Eesti ei anna sulle Eesti kodakondsust, juhul kui sul on mõne teise riigi kodakondsus olemas, aga Venemaa lihtsalt ei vabasta sind oma kodakondsusest. Ja neid näiteid on hästi palju. 

Teine asi on see, et te ütlesite, et on hästi vähe riike, üks vähestest riikidest Euroopas on Eesti, kus saavad hääletada kohalikel valimistel kolmandate riikide kodanikud. Tegelikult neid riike on Euroopas hästi palju. Enamasti on need Põhjamaade riigid. Me ju kogu aeg tahame Põhja-Euroopa osa olla. Ja teiseks nendes riikides, paljudes riikides saab isegi kandideerida kohalikel valimistel, mitte ainult hääletada. Mu küsimus on selline. Kas teie arvates see muudatusettepanek parandab lõimumist? Kas nüüd need inimesed, kes jäävad valimisõigusest ilma, kas need muutuvad lojaalsemaks Eesti riigile, kas lõimumine hakkab paremini tööle?

Aitäh!

See küsimuse esimene pool, märkusena esitatud, oli Vene kodakondsusest lahkumine, eks ole? Sellega nõus, et Vene Föderatsioon, eriti viimastel aastatel on teinud väga keeruliseks isikute lahkumise Vene kodakondsusest, kõikvõimalikke nõudeid tekib ja nõnda edasi. Ja sellest on meil ka selle eelnõu arutelul olnud juttu, et Eesti peaks kaaluma mingisugust lihtsustatud protseduuri, et miks me peaksime nagu Putini näpunäite järgi hindama, et kui inimene ütleb meile, et ta on loobunud ja saadab oma passi meile näiteks. Kas meil on ilmtingimata vaja Vene Föderatsiooni kinnitust selleks, et inimene on lahkunud Vene kodakondsusest? Nõukogude Liidu ajal paljud riigid ei pidanud seda vajalikuks, kui inimene oli Nõukogude Liidust lahkunud ja ütles, et ta ei taha enam olla Nõukogude kodanik. Nii et seal on probleem. 

Samas on viimasel ajal ka teateid sellest, et see on jälle lihtsustunud, Vene kodakondsusest lahkumine. Aga see ei ole tegelikult selle eelnõu teema. 

Nii. Ja see küsimus oli? (Saalist vastatakse.) Lõimumine? Ma usun, et see eriliselt ei mõjuta lõimumist. Võimalik, et ta lükkab mõningaid Vene kodanikke mõtlema sellele, et tulla Eesti kodakondsusesse. Ta juhib tähelepanu sellele, et Eesti kodakondsus on olulisem ja tõstab Eesti kodakondsuse kaalu. See võib ka hakata huvi tekitama hallides passides selle vastu. Ma arvan, et ta kui, siis pisut aitab kaasa, aga mingi imerelv see kindlasti ei ole.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kõnemees! Ma tänan samuti selle ülevaate eest ja kõigepealt ütlen, et erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid leiab, et Eesti elektoraat peaks ikkagi piirduma ainult Eesti Vabariigi kodanikega kõikidel valimistasanditel. Ja me praegu mõistame, et Euroopa Liidu riikide kodanikud peavad praegu elektoraadi hulka kuuluma kohalikel valimistel, aga me ei poolda seda, et põhiseadusesse kirjutatakse määratlemata kodakondsusega isikute valimisõigus. Aga küsimus on järgmine. Vaadake, põhiseaduse muutmise viis otsustatakse eelnõu kolmandal lugemisel ja oletagem, et kolmanda lugemise eel selgub, et kiireloomuliseks põhiseaduse muutmiseks vajalikke hääli kokku ei tule. Kas siis eelnõu algatajad on valmis ka saatma selle eelnõu rahvahääletusele?

Seda ma pean eelnõu esitajatega arutama. Seda seni ei ole meil kavas olnud, nii et ma ei tea, kas me oleme või ei ole.

Kert Kingo, palun!  

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtus, et halli passi omanikud on Eesti riigile lojaalsed. Ja nüüd, kui kodakondsuse seadust vaadata, siis isik, kes Eesti kodakondsust taotleb, peab andma lojaalsusvande ja tõotuse, et ta on ustav Eesti riigile. Aga need määratlemata kodakondsusega isikud ehk siis halli passi omanikud ei ole aastakümnete jooksul soovinud seda teha, kuigi neil see võimalus on. Ehk siis nad ei ole soovinud Eesti riigile truudust ja lojaalsust vanduda. Ma küsingi, millel teie usk, et nemad on lojaalsed Eesti riigile, millel see põhineb.

Aitäh! Ma tegelikult ütlesin, et neil ei ole lojaalsuskohustust ühegi teise riigi suhtes ja neil on lojaalsuskohustus Eesti suhtes. Nad ei ole, jah, andnud kodanikuvannet, see on tõsi, aga nende kohustus austada Eesti seadusi ja põhiseadust tuleb välismaalaste seadusest, kus on alalise elaniku … No me räägime siin alalistest elanikest, vastavalt neil on alaline elamisluba või elamisõigus, mille üks tingimus on Eesti seaduste austamine. See on seaduses kirjas.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga suur tänu selle väga hea ajaloolise ülevaate eest ja üldse põhjaliku ettevalmistuse eest selle seaduseelnõu juures. Kui ma võtaks selle kokku, et meil on täna kaks erinevat seaduseelnõu siin arutamisel, aga kokku lugedes hääli 85 saadikut toetab seda, et agressorriikide kodanikelt võetaks valimisõigus ära, kui võtta kahe seaduseelnõu peale kokku. Ja seda on tõesti väga palju, sellist üksmeelt siin saalis on harva näha. Ja minu meelest te tõite kenasti välja, et Eesti riigil on õigus end kaitsta. See ei ole kellegi süüdistamine ega kahtlustamine, vaid meil on olukord muutunud, meil on rohkem Vene kodanikke kui siis, kui võeti vastu see põhiseadus 90-ndate alguses. Meil on agressorriigid meid otseselt ähvardamas. Aga on ka kolmas asi, mis on muutunud, ja see on võimalus omandada Eesti kodakondsus siis, kui sa oled eesti keele ära õppinud. Kas te näete siin seda nii-öelda teise sammuna, (Juhataja: Aitäh!) et siin saalis kaks aastat tagasi võeti otsus vastu minna üle eestikeelsele haridusele ja loodi rohkem võimalusi (Juhataja: Aitäh!) eesti keelt omandada ja siis ka saada (Juhataja: Aitäh, hea kolleeg!) Eesti kodakondsus.

See võimalus on olnud tegelikult kodakondsuse seaduse vastuvõtmisest 1995. aastal, et eesti keele omandamisel, lisaks muudele tingimustele, mis peavad olema täidetud. Aga jah, see on kindlasti üks samm sellel pikal ja vaevalisel teel, kus me praegu oleme.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! No mina küll ei ole päris kindel ka selles, et praegune olukord ja praegune eelnõu, mida te esitlete, läheb kokku kõigi reformierakondlaste siseveendumusega. Ma olen miskipärast päris kindel, et nii mõnigi on veendunud, et ei saa sotside pilli järgi lõputult valitsuses tantsida, olgu see maksuõigus, olgu see eelarve või olgu see pidev flirtimine küll Vene kodanike valimisõigusega ja nüüd siis ka mittekodanike valimisõigusega. Sellepärast ma küsin teilt kui eelnõu esitajalt, kas Reformierakond, reformierakondlaste puhul ikkagi ei ole nii, et teil on võimalus, arvestades praegust häälte hulka, leida toetust rohkem opositsioonist kui tantsida sotside pilli järgi. Millal te selle ära lõpetate?

Aitäh! Ma ei tea tõepoolest, mis on kõikide reformierakondlaste siseveendumus. Need, kellega me seda eelnõu sisuliselt oleme arutanud nii koalitsioonis kui opositsioonis, õnneks ei ole erakonna poliitikasse tirinud seda teemat siiamaani. Minu jaoks isiklikult on see teema väga oluline alates aastast 1990, kui ma avaldasin Vikerkaares ühe artikli Eesti kodakondsusest, mis muide, tegelikult mõnes mõttes tuleb süü omaks võtta, esitas kontseptsiooni, et me peame Eesti Vabariigi okupatsiooni lõppedes looma sellise mittekodanike kategooria, sest nad ei ole järjepidevuse alusel Eesti kodanikud. Ma olen sellega tegelnud sellest saadik, kui Reformierakonda ja sotse veel ei olnud olemas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma pean teid tunnustama. Te olete vist esimene, kes ütles, et julgeolekuga siin ei ole mingit pistmist, et pistmist on demokraatiaga. Aga mina väidan, et see on julgeolek – meie küsimus, mida me täna arutame ongi julgeolek. Sest sisejulgeoleku on nii tugev, kui tugev on ühiskond, kui tugevad on inimesed ja kui ühtsed on need inimesed, kes siin elavad, kaasa arvatud need, kellelt tahate ära võtta valimisõiguse. Seda on kuulnud igas foorumis, nii peaministrilt kui ka teistelt ministritelt, et me peame olema ühtsed, meil ei tohi olla politiseerimist ja nii edasi. Küsimus: kas siis siiamaani meil demokraatiat ei olnud, kui te räägite, et demokraatia põhimõtetega te praegu seda teete? Ja teine küsimus: mis te arvate, kui palju inimesi te praegu tõukate eemale Eesti riigile lojaalsusest?

Aitäh! Üsna mitu küsimust. No ma päris seda ei öelnud, et julgeolekuga üldse ei ole midagi pistmist, aga ma olen nõus, et see on ühiskonna sidususe seisukohalt tundlik ja vastuoluline teema. Ja ega ma ei tea, kas see parandab ühiskonna sidusust või halvendab. Kui me vaatame Vene kodanike valimisaktiivsust Eesti valimistel, kohalikel valimistel, siis huvitaval kombel nemad on aktiivsemad valijad kui hallid passid. See nagu viitaks sellele, et hallid passid, kes justkui ei ole poliitiliselt ennast Eestiga sidunud kodakondsuse kaudu, on poliitiliselt veel passiivsemad. Miks see nii on? Ja nõnda edasi. 

Ja see küsimus, et kui me ikkagi, mitte küll enam see asi ei ole ju nii hull, me räägime 70 000 inimesest laias laastus, pluss mõned tuhanded veel, kes on teiste riikide kodanikud, me kitsendame hääleõiguslike kodanike ringi, objektiivselt. Ja olen nõus sellega, et demokraatias tegelikult pigem nii ei tohiks teha. Aga meil on üldine keskkond selline, et mulle tundub, et siiski usaldus demokraatia vastu tugevneb sel teel, kuna meil on ikkagi ju väga suur osa valijaid Eesti kodanikud, kes leiavad, et see asi nii ei lähe, nagu see … Selles ei ole süüdi need Vene, Valgevene või ka Jaapani kodanikud, keda see puudutab. Aga see on valdava enamuse Riigikogu soov ja tahe.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma arvan, et siin saalis on vähe inimesi, kes ei nõustuks sellega, et printsiibis võiks riigis olla valimisõigus nii parlamendivalimistel kui ka kohalikel valimistel ikkagi kodanikel. Aga paraku me ei opereeri alati sellistes täiuslikes tingimustes ja peame arvestama sellega, paratamatult, millised on ühe või teise otsuse kaugeleulatuvad mõjud. 

Te ütlesite hetk tagasi, et ega teie ka ei tea, kas see seadusemuudatus, millest me täna siin räägime, suurendaks või hoopis halvendaks ühiskonna sidusust. Mulle tundub, et veelgi hullem on see, et me tegelikult ei tea ju ka seda, kas see vähendaks või hoopis suurendaks julgeolekuohtu. Ja sellest tulenevalt peakski olema analüüsitud neid küsimusi, milline on see reaalne julgeolekuoht, mis ühelt poolt eksisteerib, kui seadust ei muudeta, ja milline on see julgeolekuoht, mis võib tekkida, kui seadust muudetakse. Kas teie ei nõustu minuga, et kui selliseid analüüse tehtud ei ole, siis on vastavate eelnõude menetlemine kaunis vastutustundetu?

Aitäh! Ma olen nõus, et selliseid analüüse peaks tegema. Aga ma ei ole sugugi veendunud, et selliseid analüüse peaks ilmtingimata tegema seadusandja. Me räägime siin ... Seda peavad tegema need, kes tegelevad julgeolekuga. Muidu me oleksime ju silmakirjalikud, kui me hakkaksime valima endale valijaid – neil, kes ei meeldi, ei lase valida, ja neil, kes meeldivad, laseme. Me ikkagi lähtume õiglusest ja õigusest ning sellest, kuidas me tajume oma valijate õiglustunnet hetkel. Sellest me lähtume. Ja sel juhul tuleb teha ka julgeid otsuseid, mis võivad olla riskantsed. 

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimasel ajal mina väga palju suhtlesin nende inimestega, kes on selle seaduseelnõu vastu, ja mina üritasin neid veenda selles, et Eesti ei taha kedagi karistada, vaid me mõtleme õiglustunde ja julgeoleku peale. Aga vastu mina kuulsin väga palju manipuleerivat retoorikat. Ja minu küsimus on selles, kuidas me saame kõnetada neid inimesi, et veenda neid, et miks me niiviisi teeme, või need inimesed on sisuliselt juba kaotatud meie jaoks oma peades ja mõtetes.

Aitäh! Eks me oma seaduste kaudu ju neid ka kõnetame, aga mitte ainult, eks ole. Antud juhul ma ei ole kindel, et põhiseaduse eesmärk peaks olema nagu integratsioonipoliitika. Jah, ühiskonna sidusust tuleb hoida, aga peab olema huvide tasakaal ja antud juhul kahjuks on nii, et see tasakaal on paigast ära. Loomulikult neil on ju olnud võimalus, jah, tingimuste keelenõuded ja nõnda edasi, aga neil on olnud võimalus Eesti kodakondsusesse tulla. Mis puudutab karistamist, siis valimisõigus ja üleüldse poliitiline tegevus, eriti mittekodanike poliitiline tegevus, ei ole kaetud Euroopa inimõiguste konventsiooniga, eraldi artikkel 16. Need kaitstavad õigused konventsioonis, konventsioon ei laiene …… See on puhas riigi poliitiliste struktuuride pädevus. Kas seda tajutakse karistusena, ma ei oska ütelda. Aga see ei ole mõeldud karistusena. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleb ka välismaalase passist ehk hallist passist ja tegelikult ju on nii, et sellel rühmal on piirangud Eesti õigusruumist johtuvalt. Üks on näiteks see, et kaitseväeteenistusse neid ei kaasata. Minu küsimus läheb siit laiemaks ja on ka tulnud välja ju teatud nüansid. Selgub, et lisaks sellele välismaalase passile on ikkagi tegelikult olemas sellel isikul ka kodakondsus, mida varjatakse. Kas seda eelnõu koostamisel arutati? Kas koguti mingeid andmeid, kui palju selliseid isikuid võiks olla ja millest see varjamine tegelikult võib olla tingitud? Kas ka seda poolt analüüsiti, käidi läbi, kas ka seal analüüsiti julgeolekuohtu?

Kõigepealt halli passi õiguslik staatus on Eestis, tegelikult hallid passid on mõnes mõttes ka õiguslikult hallis alas, kuna nad on … Põhiseadus ütleb, et tegemist on kodakondsuseta isikutega, mõnes seaduses on nad määratlemata kodakondsusega isikud, aga tegelikult nende suhtes kõige enam kohaldatakse välismaalaste seadust, et neid koheldakse enamasti kui välismaalasi. Seesama nende elamisõigus on neile antud tegelikult välismaalaste seaduse alusel, kuigi nad ei ole samas välismaalased, nad on natukene nagu RMK, kes on ühekorraga avalik asutus ja samas ajab metsaäri. Jah, seda küsimust, seda riski olemasolu paar korda mainiti erinevatel aruteludel. Ja on teada, et tõepoolest on Eestis isikuid, kellel on mitu passi. Esiteks, neid on tõenäoliselt märksa rohkem ka Eesti kodanike seas. See ei ole kindlasti mitte põhiseaduse tase, et selle pealt sõnastada põhiseadust. Et kui on selline mitme kodakondsuse pidamine on seaduserikkumine Eestis, seda esineb, sellega peavad tegelema vastavad asutused. Me ei hakka ju ka Eesti kodanike valimis‑, hääleõiguse üle otsustama selle tõttu, et osal neist on ka mõne teise riigi pass taskus.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaitsepolitseiameti endine juht Arnold Sinisalu kahtleb Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise vajalikkuses, sest see võib probleemide lahendamise asemel neid juurde tekitada, sealjuures ka julgeolekuohtu. Palun teie kommentaari.

Ma olen temaga nõus selles plaanis, et see võib tekitada uusi ohte. See kindlasti tekitab kaitsepolitseile uusi ülesandeid. Ja kaitsepolitsei – miks ta peaks tahtma väga palju rohkem tööd? Aga see ei tähenda seda, et see ei oleks õige samm.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Eelnõu algatajad soovivad kaitsta põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi, aga seda väga kummalisel moel. Eelnõu seletuskirjas on toodud loetelu riikidest, kes kuuluvad meiega ühisesse väärtusruumi, see tähendab, jagavad meiega ühiseid väärtusi ja kattuvaid julgeoleku huvi. Selle põhiseaduse muudatusega satuks enamik maailma riike teisele poole eraldusjoont. On ennekuulmatu, et oleme langenud sellisele tasemele, kus põhiseaduses öeldakse, millised riigid on meiega ühises väärtusruumis, see tähendab, teised riigid, kes pole nimetatud seal, ei ole. Aga Jaapan, Austraalia ja veel kümned ja kümned riigid, kas nemad ei ole meiega ühises väärtusruumis? Ja mul on mure ka sellepärast, et see muudatus võiks kõigutada Eesti demokraatlikku riigikorraldust ja usaldusväärsust maailmas. Mida teie sellest arvate?

Aitäh! See on ju Euroopa Liidus praegu igal pool niimoodi, et valdavalt saavad kohalikel valimistel valida Euroopa Liidu kodanikud ja selle riigi enda kodanikud. Jaapan ja Austraalia on võib-olla meiega erinevas väärtusruumis, aga erinevatel kontinentidel ja nõnda edasi. Ma ei näe selles erilist probleemi, sest selle loogika jätkamisel võiks väita, et ka viisarežiimid on üleüldse lubamatud, sest me diskrimineerime, ühe riigi kodanikud peavad viisaga reisima ja teised mitte ja nii edasi. Selleks riikidel kodakondsused ongi, et määratleda valijate ringi. Vabandust, teine küsimus oli veel.

(Saalist räägitakse.) Ei olnud, et küsimus … (Saalist räägitakse.) See ei ole praegu, teist küsimust ei saa. Saate teise küsimuse registreerida. Juba olete registreerinud, siis saate täpsustada. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite oma kõnes ära, et tegelikult 1990. alguses oli võimalus inimestel, kes ei käinud kooskõlla 1938. aasta kodakondsuse seadusega ... Tegelikult, kui riik taastati, siis võeti selles osas, mis puudutab kodakondsuse taastamist, 1938. aasta kodakondsuse seadus, nii nagu te teate. Ja 500 000 inimest olid tegelikult need inimesed, kellel tol hetkel ei olnud võimalust Eesti kodakondsust võtta ja nad olidki parasjagu Nõukogude Liidu passidega ehk siis kodakondsust kui sellist neil rohkem ei olnud, kuna Nõukogude Liit lagunes ära. Ja loomulikult ei olnud neil võimalust ka võtta Eesti kodakondsust vastavalt sellele seadusele, mis võeti üle 1938. aastast. Ja tegelikult tekkiski selline vaakum, kus viis aastat inimesed olid passideta, kodakondsuseta ja nad pidid kuidagi liikuma. Vene Föderatsioon kasutas seda päris tublisti ära, andes väga kergelt nendele inimestele Vene Föderatsiooni passe. Alles 1995. aastal Tiit Vähi peaministriks tulekuga võeti see nii-öelda halli passi seadus vastu.

Teie aeg!

Ehk siis olukord tol ajal oli väga keeruline ja kindlasti nendel inimestel ei olnud võimalik võtta Eesti kodakondsust ja ei olnud ka soositud, et Nõukogude Liidu inimesed, kes omasid mitte kodakondsust rohkem, oleks saanud tegelikult kuidagi meie ühiskonda sulanduda. Te väitsite vastupidist.

Ma ei väitnud vastupidist.

Enne järgmist küsimust, Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma ütleks kolleeg Heljo Pikhofi kaitseks, et tegelikult tema küsis oma küsimuse ära ja ettekandja oli valmis sellele ka vastama. Teie aga ütlesite, et registreerige oma küsimus uuesti ja siis saate uuesti küsida. Minu meelest nagu ta ei pea seda uuesti tegema, sellepärast et ta küsis küsimuse ära ja ettekandja oli valmis sellele vastama. Nii et võib-olla ta oleks valmis ikkagi sellele vastama.

Istungi juhataja ei saa siin vastajale öelda, kas ta nüüd vastab sellele või ei. Ta saab …

Aga ma vastan Belobrovtsevi …

Vastate siis, Helle-Moonika küsimuse järgselt või selle küsimuse ajal ja prooviks siis vastata ka Helle-Moonika Helme küsimusele, kui jäi meelde Heljo Pikhofi küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Hea kõneleja! Ütlesite väga õigesti, et võõrriikide kodanikud ei tohiks Eestis valida. Õige! Eestis peaksidki valida saama ainult Eesti kodanikud ja see on ka meie ettepaneku põhisisu, mis on eelnõus, mida hakkame arutama siis järgmises päevakorrapunktis. Teie aga selle eelnõuga siin tahate hakata sõna otseses mõttes põhiseadust ära solkima, lisades sinna valimisõiguslikuna määratlemata kodakondsusega halli passi omanikud, kes juba nüüd ja ka tulevikus võivad olla kes iganes, ehk te sellega sõna otseses mõttes solgite ära meie laste ja lastelaste tuleviku. Sest kui see teie tahtmine sotsiaaldemokraatide pantvangina nüüd läbi läheb, saavad meie laste ja lastelaste tulevikku Eestis määrama hakata mitte ainult ida poolt tulnud inimesed, vaid ka kõik laiast maailmast kokkutulnud, kes otsustavad näiteks oma passi merre või võssa visata ja nende kodakondsust ei saa seega määratleda. Ja ma mõtlen, et kus on nende inimeste terve mõistus, kes tahavad sellise võimaluse kirjutada Eesti Vabariigi põhiseadusesse, sest see on Eesti rahvusriigi häving. Ja olgem ausad, kuna Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik, siis on see ka põhiseadusvastane tegevus. Mida te arvate?

Aitäh! Ma proovin küsimused filtreerida kiiresti. Me ei arva, et see oleks Eesti rahvusriigi häving. Ja mittekodanike valimisõigus on praegu Eesti põhiseaduses. Mida me selle eelnõuga soovime teha, on luua õiguslik võimalus sellele hääleõigusele teatavaid piiranguid panna, mis on selle eelnõu teine lause. Hallid passid, praeguse kehtiva põhiseaduse järgi on neil Eestis hääleõigus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Kahjuks te väga selle eelnõu, mõtlen, olulise eelnõu sisu tutvustamise juurde ei jõudnud. Te piirdusite sellise ajaloolise ülevaate ja üldise taustaga, aga sisu juurde mitte. Mina küsin nüüd teie käest seda, mida ma küsisin ka põhiseaduskomisjonis, kus ma vastust ei saanud. Aga tänaseks, ma loodan, et algatajad on siiski ka selle eelnõu sisu osas veidi suurema selguse saanud ja suudavad ka selgitada. Nimelt, te olete siia kirjutanud delegatsiooni põhiseaduse muudatusena lausa, mis on ääretult kummaline: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Oma ettekandes te seda üldse ei puudutanud. Ja siin selles kummalises sättes olete te nüüd kokku pannud kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased ühtekokku, võrdsustanud. Mis korda te silmas peate nüüd, kas mingit lojaalsusdeklaratsiooni, meelsuskontrolli või mida? Ja kas tuleb tõesti üks kord nii välismaalastest hääleõiguslikele kodanikele kui ka kodakondsuseta isikutele või mitu korda? Mida siin siis sisuliselt mõeldud on?

Aitäh! Sellega me lihtsalt tahame luua õigusliku võimaluse üleüldse selliseid piiranguid seada. Millised need piirangud täpselt on, on seaduseelnõu tasand ja eraldi vaidluste teema. Praegu kehtiva põhiseaduse järgi taolisi piiranguid teha ei saa, seda vähemasti õiguskantsleri arvates ja presidendi arvates ja nõnda edasi. See sõnastustaotlus on see, et oleks põhiseaduses selgelt öeldud, et neid saab teha. Millised need piirangud täpselt on? See on järgmine debatt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus sellestsamast teisest lausest, loomulikult, eks ju, mis puudutab nii määratlemata kodakondsuseta isikuid kui …maalasi, kes tahetakse ühte punti panna. Nüüd, te ütlesite, et sellega tahetakse, ja ma sain aru, et see "see" tähendab seadusemuudatust. Varasemalt on avalikkuses räägitud ka sotsiaaldemokraatide meelsuskontrollist. Kas teie hinnangul võib olla üks võimalus see või, ma ei tea, kas te, algatajad, on arutanud, kuna paljud sotsiaaldemokraadid on ka algatajad, siis kusagil keegi pidi seda arutama, kas see meelsuskontrolli kontekst, kas see kirjutatakse teie hinnangul mõnda olemasolevasse seadusesse või tehakse teie arvates uus seadus, mille alusel on võimalik inimeste meelsust kontrollida, et neid siis seeläbi registreerida valimistel?

Aitäh! Meelsuskontrollist. Seda terminit on palju kasutatud selles debatis, aga mulle tundub, et mitte päris asja sisust rääkides. Kui me räägime võimalikest piirangutest, täpsustustest, mis tingimustel mittekodanik saab valida, lisaks sellele, mis juba seaduses kirjas on, eks ole, et alaline elanik ja üle 16 aasta vana, siis neid tingimusi saab tegelikult seada kahes seaduses. Millest sotsid mingisugusel perioodil rääkisid, see puudutas KOVS-i ehk kohalike omavalitsuste valimise seadust. Seal valimisprotseduuri lisatingimus, et saaks inimene oma hääleõigust kasutada, peaks midagi tegema. Ütleme, meelsuskontrolliga, kui me seda nüüd sõna selle tegelikus tähenduses kasutame, siis sellega me kindlasti läheksime vastuollu üsna mitme teise seadusega. Sellise asja kehtestamine ilmselgelt oleks põhiseaduse artikkel 11, mõne artikli vastu, eks ole. Me ei saa kohaldada õigust erinevalt erinevatele gruppidele. Nüüd, teine seadus, kus selliseid tingimusi saab seada, on välismaalaste seadus. See puudutab seda alalise elamisloa andmise tingimusi, elamisõiguse tingimusi. Seal on võib-olla mingisuguseid õiguslikke lahendusi, mida tasuks kaaluda. Aga veel kord, antud juhul see ei ole, see lause ei tee mitte midagi muud kui loob õigusliku võimaluse neidsamu arutelusid seaduse tasandil pidada.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Siin tekkis arutelu selle üle, et kes saavad siis valida juhul, kui see seadus võetakse vastu ja põhiseadust muudetakse. Mul on küsimus näiteks Moldova kodanike kohta, näiteks Ukraina kodanike kohta, kes omavad pikaajalist elamisluba Eestis elamiseks. Ma saan aru, et nemad jäävad välja sellest ringist. Kui see nii on, siis mis on seadusandja kaalutlus antud juhul? Kas te tõepoolest arvate, et Ukraina kodanike meelsus on kuidagi oht Eesti jaoks? Ja kui see nii ei ole, siis põhjendage palun, miks see nii ei ole. Ma siit seadusest lugesin ikkagi konkreetset nimekirja valijatest, kus Ukraina polnud mainitud.

Aitäh! Jaa, te olete õigesti aru saanud. Valijate, hääleõiguslike inimeste ring piiratakse Eesti, Euroopa Liidu ja NATO kodanikega. Ukraina ei kuulu hetkel ei Euroopa Liitu ega NATO-sse. Kui nad sinna kunagi kuuluvad, siis saavad ka Ukraina kodanikud valida.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin vahepeal on mõned väga lugupeetud ja pädevad inimesed oma arvamuse väljendanud sel teemal, et kas seda muudatust põhiseadusesse on vaja sisse viia või mitte. Põhiseaduse autorid, Põhiseaduse Assamblee liikmed on arvanud, et see ei ole väga hea mõte hakata niimoodi põhiseadust muutma. Õiguskantsler ütles, et tema arvates ei ole see ka väga hea mõte, ja oli pigem kriitiline. Ütles, et julgeolekuga ei ole siin kindlasti mingit pistmist, aga ma saan aru, et selles olete temaga päri. Ja endine kaitsepolitsei direktor Arnold Sinisalu ütles samamoodi, et mingit mõju see ei avalda julgeolekule, aga see võib mingite lahenduste asemel tekitada pigem probleeme, ka julgeolekuga. Mis teie arvate, kas selle algatuse, selle eelnõu algatajate pädevus nendes küsimustes on suurem kui nendel inimestel, keda ma äsja nimetasin?

Aitäh! Need inimesed, lugupeetud inimesed, keda te nimetasite, nende pädevusse ei kuulu põhiseaduse muutmine, aga algatajate pädevusse kuulub.

Andrei Korobeinik, küsimus istungi juhatajale.

Mul on sügav mure, austatud istungi juhataja. Me näeme siin mitu korda, kuidas ettekandja unustab küsimuse sisu, me oleme näinud siin hea kolleegi sotsiaaldemokraadi puhul. Mina olen küsinud, esitanud küsimuse, et juhul kui Ukraina kodanikud jäävad valimisõigusest ilma, siis miks. Sellele järgnes vastus, et jah, Ukraina kodanikud jäävad valimisõigusest ilma. Aga mul on küsimus teile ja võib-olla ka üks ettepanek. Küsimus on see, et kuidas ma oma küsimusele vastuse saan. Ja teiseks, kas te ei näe võib-olla istungi juhatajana seda võimalust, et te lihtsalt tuletate meelde ettekandjale, mis küsimus oli, sellepärast et ma väga selgelt näen, et meil läheb asi lappama. Siin on nii palju küsimusi veel ja see tähelepanu lihtsalt hajub. Ja see on tõepoolest oluline küsimus, me kavatseme ju siin põhiseadust muuta.

Istungi juhataja ei saa küsimust üle korrata, ta saab ainult anda küsijale küsimuse võimaluse ja vastajale vastamise võimaluse. Ma eeldan, et vastajal on ka mingi paber, et ta saab oma märkmeid teha mõne küsimuse osas. Aga kui küsija on küsinud, siis on ka vastatud. Kui te küsite, kas Ukraina kodanikud ei saa valida, siis vastus oligi, et ei saa valida. Nii et selles mõttes vastus oli korrektne. Aga kui te küsite, miks, siis sellepärast, et nad ei ole NATO-s ega Euroopa Liidus. Aga kui te soovite täiendada, siis saate täiendada Rene Koka küsimuse järgselt. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma loodan, et selle eelnõu menetluse käigus jõuame siiski sinnamaani, et võtame ära ka määratlemata kodakondsusega inimestelt valimisõiguse, sellepärast et siin on täna mitmeid kordi juttu olnud sellest, et ega me tegelikult ei tea, kui paljudel neist on olemas mõne teise riigi pass. Aga minu küsimus on praegu see: kas arutasite või olete te kursis sellega, et kui palju täna ja millise meetodi järgi üldse aastal 2024 saab juurde tekkida halli passi omanikke Eesti Vabariigis? Mismoodi see mehhanism käib, mismoodi neid juurde saab tekkida?

Aitäh! Topeltpasside teemast me juba me enne rääkisime ja ma ütlesin juba sellele küsimusele vastates, et tõenäoliselt see probleem on olemas, aga seda ei saa valimisõigusega või hääleõigusega kuidagimoodi lahendada. See probleem on tõenäoliselt suurem Eesti passikandjate seas kui halli passi omanike seas. 

Halle passe selle traditsioonilise grupi seas, kes siia jäid 1992. aastast alates, nende seas neid peaaegu enam juurde ei tule, sest üldiselt on asi läinud nii kaugele, et kõik lapsed, kes koolis käivad, valivad kodakondsuse keskkooli lõpu ajal. Praeguse, viimase statistika järgi alla 17-aastasi halli passi kandjaid Eestis oli 60, ma vaatasin. Kuidas? No minimaalselt. Hallid passid tekivad … Ütleme, on olemas Schengeni süsteemis ka seesama, see on põhimõtteliselt välismaalase pass, see ei ole midagi unikaalset. Seda antakse mõnikord asüülitaotlejatele, kui ei suudeta kodakondsust tuvastada, riik on kodakondsusest välja visanud. Aga sellist asja, nagu oli 1992 ... Need olukorrad on täiesti täiesti erinevad. Selles mõttes see hallide passide fenomen – ma ei teagi, kas seda probleemiks nimetada – on suhteliselt unikaalne. See on üks grupp, mis Eesti ajaloolistel põhjustel Eestis on. Nii et siin võrrelda seda päris seadustega Skandinaavias või Lääne-Euroopas ei ole kohane. Need on tegelikult sisuliselt rahvusvahelise õiguse mõttes peaaegu et põliselanikud, kellel ei ole kodakondsust. Sellist asja – erinevatel põhjustel – mujal Euroopas ei ole.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu eelmisele küsimusele vastates ütlesite te, et isikutel, kellel on määratlemata kodakondsus ehk kes on halli passi omanikud ja kes on Eestis elamisloa saanud, nendel on kohustus olla Eestile lojaalne. Samas aga needsamad isikud ei ole ju tahtnud truudust vanduda Eesti riigile, sest nad ei ole Eesti kodakondsust võtnud, ja seega te soovite anda hääleõiguse ja otsustusõiguse siseriiklikes küsimustes isikutele, kelle suhtes puudub kindlus, et nad on Eesti riigile lojaalsed. Öelge palun, mille poolest need inimesed ehk siis halli passi omanikud erinevad teistest mittekodanikest.

Aitäh! Veel kord rõhutan, et mitte, et me tahaksime neile anda hääleõigust, neile andis hääleõiguse Eesti rahvas põhiseaduse rahvahääletusel 1992. aastal. Neil on see hääleõigus erinevatel põhjustel olemas. Nad on kohustatud, võtnud endale kohustuse elamisloa saamise protsessis austada Eesti seadusi, aga neil ei ole jah samasugust lojaalsuskohustust, nagu on kodanikul, ja selle tõttu ei saa nad ka Riigikogu valida ja neil ei ole kaitseväekohustust. Jah, muidugi, nad ei ole õiguslikult samas suhtes Eesti Vabariigiga kui Eesti kodanikud, aga nad ei ole ka mingisuguses lojaalsussuhtes mõne teise riigiga, nagu Vene kodanikud on Vene riigiga või Valgevene kodanikud Valgevene riigiga. Õiguslikus mõttes nad ei ole. Mis nad personaalselt teevad, see ei puutu õigusesse.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelnevalt ma küsisin teie käest, kas te olete sama meelt, et peaks olema analüüs selle kohta, kas need sammud, mida me siin täna arutame, ikkagi vähendavad julgeolekuohte või hoopis võivad kasvatada neid. Te ütlesite, et te olete põhimõtteliselt nõus, aga selliseid analüüse ei peaks teostama mitte Riigikogu liikmed, vaid õiguskaitseasutused. Ja ma olen muidugi selles osas ka teiega nõus, ma ei arva vastupidist. Aga reaalsus on ju see, et neid analüüse ei eksisteeri, pole tehtud. Ja sellega seonduvalt muidugi võibki tekkida selline olukord, kus lehvitades loosungeid julgeolekuriskide vähendamisest, me tegelikult võtame vastu otsuseid, mis julgeoleku riske hoopis kasvatavad. Kas teie hinnangul ei ole sellise ohu aktsepteerimine vastutustundetu? Ja veel kord, kuna mul on veel paar sekundit, siis ma ütlen, et loomulikult peaksid õiguskaitseorganid koostama selliseid analüüse väga tõsises küsimuses, aga minu hinnangul ja ma loodan, et te nõustute minuga, peaks kõikidel meil Riigikogu liikmetena olema võimalik selliste analüüsidega tutvuda ja ühtlasi esitada küsimusi nendele inimestele, kes vastavad analüüsid on koostanud.

Aitäh! Ohuanalüüse ju loomulikult tehakse pidevalt, ma eeldan, ja need, kellel meist on riigisaladuse load või kes komisjoni töö tõttu selliste küsimustega tegelevad, saavad neid ka lugeda, ka Riigikogu liikmed. Aga veel kord, mina ei öelnud oma kõnes ja ei arva, et me lahendame julgeolekuküsimust. Me lahendame õigusruumi korrastamise küsimust, me lahendame usaldusküsimust, demokraatlikku süsteemi.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma olen nõus eelkõnelejaga või Varroga, et tegelikult neid kiireloomulisi eelnõusid võetakse vastu ilma analüüsita. Keegi midagi ei tea, kas see on julgeolekut ohustav eelnõu või ei ole, kas see on demokraatiat halvustav või ei ole. Tegelikult me saame ju väga hästi aru, et see ei ole ju eesmärk. Eesmärk on teil nõrgendada teie konkurente Keskerakonna näol näiteks. Aga selle küsimuse juurde. Väga paljud neist inimestest, kellelt tahate nüüd hääleõiguse ära võtta, töötavad kaitsetööstuses, töötavad päästeametis, töötavad meedikutena. Kas te neid usaldate? Aga kui te neid usaldate, siis miks te ei usalda neid lubada valimistele?

Küsimus ei ole ju usalduses. Küsimus on selles, milline on hääleõiguslike isikute ring. Selle vastu ju keegi ei vaidle, et Riigikogu valivad ainult kodanikud. Ei vali Ukraina kodanikud, ei vali Vene kodanikud, ei vali USA kodanikud. Kohalikel valimistel on see seni niimoodi olnud, et mittekodanikud valivad. Aga anti see omal ajal just nimelt mittekodanikele. Nüüd on meil tekkinud suur hulk teiste riikide kodanikke väljaspool Euroopa Liitu, kellel on see valimisõigus. See ei peaks nii olema. Veel kord, me teeme seda sellepärast, et nii on meie arvates õige, mitte selle pärast, et konkurente kahjustada või kedagi karistada, vaid lihtsalt, et oleks õige, sest riigis kodakondsus on oluline.

Tanel Kiik, palun!

Hea lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kõigepealt pean tunnustama, et on päris rahulik viisakas väärikas debatt olnud siin nii opositsiooni kui koalitsiooniga ja teie vahel, paljuski tingitud ilmselt ka teie enda sellisest hoiakust, et see on küllalt tõsine teema, mida ei pea väga sildistades või lihtsustatult käsitlema. Aga küsimus teile on lihtne. Täna meil on tegelikult päevakorras kaks erinevat põhiseaduse muudatuse eelnõu, nagu te teate. Praegu alustame koalitsioonisaadikute algatatud eelnõuga, selle esimese lugemisega, siis järgneb paljude opositsiooniliikmete ettepanek. Kui neid kahte sisult nagu võrdlete ja vaatate, eeskätt ma pean silmas seda mittekodanike osa, aga ka võimalikku välislepingute osa, mis on võib-olla need kaalutluskohad, miks peaks saal hääletama just nimelt teie poolt hetkel esitletava eelnõu poolt?

Aitäh! No ei pea kumbagi poolt hääletama, eks ole. Aga soovitame meie oma. Miks? 61 saadiku esitatud eelnõul on oluliselt suurem šanss vastu võetud saada kui 26. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Endine kapo peadirektor Sinisalu on öelnud, et valimisõiguse piiramine peab olema kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste normidega. Kodanike põhiõiguste piiramine nõuab tugevaid argumente, sest vastasel juhul võib see seada ohtu demokraatia põhialused. Ja sellest lähtuvalt. Ausalt öeldes ma ei ole mitte ühtegi põhjendust teie poolt kuulnud, mis väidaks või tekitaks sellist olukorda, mis antud juhul ei paneks demokraatia põhialused ohtu. Ma toon teile väikse näite lihtsalt. Meil on erinevates valdkondades loomulikult erinevad inimesed töötavad ja olenevalt sellest, kas nendel on Eesti kodakondsus või mõni muu kodakondsus, nad teevad tööd. Ja kui näiteks te peaksite sattuma medtöötaja juurde, keda hetkel te tahate nii-öelda kõrvale jätta ühiskonna osast, (Juhataja: Teie aeg!) kas te siis medtöötaja juurde lähete ka ja küsite, et mis passiga te parasjagu olete? Või kuidas see inimene, keda tegelikult te praegu jätate valimisõiguseta, peaks ennast tundma? Kas see ei meenuta mingit muud ühiskonda, mitte just demokraatlikku?

Aitäh!

Aitäh! Ma ei tea, me siin nagu tunnete kategooriates ei räägi, me räägime õiguskategooriates. Praegu enamiku Riigikogu liikmete arvates, ka minu arvates selline olukord Eestis, kus Vene, Valgevene ja muude kaugemate riikide kodanikud saavad valida, on oma aja ära elanud.

Rain Epler, palun!

Hea istungi juhataja! Hea kolleeg! Mul on tunne, et ma ei ole kuulnud sellist lihtsat ja selget vastust sellele, miks te ei ole soovinud tulla välja eelnõuga, kus sätestataksegi, et kohalike omavalitsuste valimistel saavad Eesti kodanikud valida ja nii ongi. Mis see taust on? Võib-olla räägite lahti?

Aitäh! Ma oma arust rääkisin kõne üle aja just nimelt selleks, et seda kõike seletada. Aga siis veel kord. Esiteks, kui me räägime õigusselgusest, mis oleks ideaalmaailmas tore, siis oleks loomulikult Eesti kodanikud ja kogu lugu. Euroopa Liit on tasuta kaasaanne ja see on vastastikku võetud kohustus Lissaboni lepinguga, nii et Eesti kodanikud, Euroopa Liidu kodanikud ja kogu lugu. See oleks ideaalne maailm, aga me ideaalses maailmas ei ela. Ja erinevaid õiguste vastuolusid kaaludes tundub, et see tasakaalukoht on seal, kus me tõmbame piiri Euroopa Liidu ja NATO ümber, hallid passid jätame nii-ütelda enda omaks, sest kuskile mujale meil neid anda ei ole. Ja siis me olemegi selle eelnõu sõnastuse juures, mis praegu laual on. 

See ei ole päris küsimusele vastus, aga edasisteks aruteludeks, ma olen mõelnud palju selle üle, kuidas sellest õiguskindluse probleemist üle saada, et me ei ole andnud signaali hallidele passidele: kui te Eesti kodakondsust ei võta mingi aja jooksul, siis te kaotate hääleõigus. Seda me neile kunagi öeldud. Võiks võib-olla sellise üleminekuperioodi välja kuulutada. Kui me ütleksime, et ühed valimised või kahed valimised, klaarige see asi ära, ja siis kaob valimisõigus. Sel juhul see, ma arvan, läbiks Riigikohtu ja igasugused muud kohtud.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Nii nagu te juba saite aru, järjekordselt hea ettekandja tegelikult ju esitatud küsimusele ei vasta ja kindlasti ei ole tegemist mingisuguse tunnetega. Küsimus on selles, et meil on inimesed, kes kõik moodustavad terviku siin ühiskonnas. Igaüks teeb oma tööd ja seda tegelikult me ju soosime, igaüks annab endast osakese siia ühiskonda. Ja nüüd tekib selline olukord lihtsalt, ja millele ma vastust ei saanud, kus siis me võtame sellelt ühiskonnalt, ütleme, me eeldame, et te teete tööd ja olete lojaalne ühiskonna osa, eeldame, aga teiselt poolt me ütleme teile, aga me piirame teie õigusi. Kuidas sellisel viisil need inimesed peaksid ennast tundma? Samamoodi näiteks, kui keegi meist peaks sattuma raviasutusse, siis kuidas samal ajal, kui palute ennast terveks ravida, siis kuidas need inimesed peaksid ennast tundma. See on üks pool. 

Aga puhttehniline küsimus. Siin selle seaduseelnõu juures on 61 esitajat, nii nagu ma mälu järgi ütlen. Ja arvestades praegu, et ettekandja ikkagi sisulistele küsimustele ei vasta, kas on võimalik tegelikult leida nende 61 seast selline ettekandja, kes suudab vastata? Kas see protseduuriliselt on võimalik teha?

Istungi juhatajana ma saan öelda seda, et ettekandja määrab põhiseaduskomisjon ja see ettekandja lepiti kokku seal. Ja ettekandja on üks nendest esitajatest, algatajatest. Aga mis puutub eelmise küsimuse esimesse ossa, siis see oli küsimus ettekandjale, tema ütles seal oma vastuse nii palju, kui see aeg tal võimaldas. Ja nüüd ma annan küsimuse võimaluse Ants Froschile. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On muidugi hea, et siin debati käigus sai ära klaaritud see küsimus, mis ka põhiseaduskomisjonis tekkis, et mis moel 1992. aasta põhiseadusesse see kohaliku omavalitsuse regulatsioon tekkis, ja selgub, et me saame selle regulatsiooni algideed lugeda ajakirjast Vikerkaar 1990. aastast. Kindlasti võtan Digarist selle välja ja loen läbi. Järgnevates debattides on seda ilmselt vaja. Olgu minu poolt ka ära öeldud, et see ideaalmaastik, mida te kirjeldasite, oleks ka minu esmane valik. Loomulikult me oleme täiesti teises poliitilises reaalsuses täna ja nii maksimaalselt kui võimalik tuleb seda ideaalmaastikku ka ellu viia. Aga mul oleks küsimus veel kord selle niinimetatud hallipassiinimeste või hallipassimeeste õigustatud ootuse kohta. Millel see konstruktsioon põhineb, millised on hallipassiinimeste õigustatud ootused ja millised on Eesti kodanike õigustatud ootused?

Aitäh! Eesti kodanikelt me ei plaani ei õigusi ära võtta ega neid ka ülemäära palju juurde anda, nii et nende õigustatud ootus on normaalsuse jätk. Mingil määral võib-olla võiks nende õigustatud ootuseks pidada ka täna juba seda, et suur osa Riigikogu erakondi on lubanud Vene, Valgevene kodanike hääleõigusega tegeleda, nii et õigustatud ootus on loodud. Aga õiguskindluse printsiip on väga lihtne. Kui sul on mingisugune õigus või vabadus, siis sa eeldad, et seda ei võeta sult ära ette hoiatamata. See on õiguskindluse printsiip, see on, jah … Möönan, et võiks väita, et ka Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanikel Eestis, alaliselt elavatel, on seesama õigustatud ootus. Aga siin kaalub vähemasti eelnõu esitajate arvates Eesti õigusruum, demokraatlikud väärtused ja muutunud maailma julgeolekuolukord ikkagi selle õigustatud ootuse üle. Nii et midagi ei ole teha. Nende õigustatud ootusest, kui see on olemas, siis me kavatseme üle sõita, otsesõnu.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ühest küljest on hea, et see eelnõu lõpuks siia on jõudnud, ammu oleks olnud aeg, aga siin on mõned asjad, mis minul on küll kõrva kriipinud. Kõigepealt tuleb ära õiendada see, faktikontroll teha, et sa ütlesid oma sissekandes, et halli passi meestele ei anta valimisõigust, vaid see säilib neil. Ei ole faktiliselt tõsi. Tänases põhiseaduses ei ole mittekodanikel mingit valimisõigust sätestatud. Te tahate garantii viia põhiseaduse tasemele, see on nagu uue väga tugeva garantii andmine mittekodanikele, Eesti põhiseaduses, see on andmine.

Nüüd, õigustatud ootusest rääkides. Jaa, ilus jutt kõik, aga fakt on ju see, et reformierakondlik režiim on Eestis trampinud igasuguste õigustatud ootuste peal, küll režiimi ajal, siis sõnavabadust piiratakse meil siin usinasti vihakõne jutuga, relvakandjate õigusi piiratakse meil siin, seda te teete kogu aeg. Ja kui me räägime õigusrahust või sellest, et Eesti kodanikud ootavad ja nõuavad – ma olen nõus sellega, mina ka –, et venelased, Vene kodanikud ei saaks Eestis valida, siis täpselt sama palju ootavad Eesti kodanikud, et mittekodanikud ei saaks Eestis valida. Ja see võimlemine, mis siin toimub, et ühtede puhul justkui on mingi põhjus neilt ära võtta ja teiste puhul ei ole, on mulle arusaamatu. Ma küsin ilusti üle: kas te olete valmis kahe lugemise vahel seda mittekodanike teemat päriselt ka arutama ülejäänud … või no ütleme, opositsioonierakondadega?

Aitäh! Ma eeldan, et sa ei soovi vastust relvakandmise ja muudes nendes küsimustes. Jah, ma olen seda ka komisjonis ja muudel aruteludel öelnud, et kui on arusaadav õiguslik argument, millega hallidelt passidelt ära võtta, kohe mingi ajalise nihkega, siis muidugi me oleme valmis seda arutama.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma endiselt tegelikkuses mingit mõistlikku vastust ei saanud, auväärt ettekandja, et miks me püüame põhiseadusega põlistada ja muuta ühetaoliseks kodakondsuseta ja kolmandate [riikide] välismaalaste valimisõiguse, aga praegu on mul küsimus selle esimese lõigu kohta, kus te olete ära kirjeldanud kodakondsuseta isikud, Euroopa Liidu kodanikud ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni osalisriigi kodanikud. Mul on küsimus, et kuidas te, kuna te ütlesite ka, et te erinevalt sellest järgmisest eelnõust soovitate toetada ilmselgelt seda eelnõu, siin on rohkem algatajaid, mul on küsimus, et kuidas te nende algatajatega arutasite näiteks, et ilmselgelt on hädavajalik, et me põhiseadusega anname õiguse tulevikus kohalikel valimistel osaleda teatavatel tingimustel Türgi kodanikel, aga mitte mingil juhul Norra, Austraalia või Šveitsi kodanikel. Kuidas need arutelud teil sinna jõudsid, et me tegelikult nendele kolmandate riikide kodanikele ei saagi hääleõigust anda, aga küll on see vajalik näiteks Türgi puhul.

Aitäh! See on üks Pandora laegas. Kui me võtame 187 maailma riiki või palju neid on ja hakkame ükshaaval kaaluma, kas jätta või võtta. Me lihtsalt leidsime, et mõistlik on piiritleda, läheneda positiivselt ja piiritleda see riikide ring. Oli kaalumisel ka seal Šveits ja veel. Meil on palju sõpru. Lõppude lõpuks see ei puuduta ju nii väga meile sõbralike riikidega suhteid. Austraaliat või Jaapanit ja meie suhteid nendega nüüd see ülemäära ei mõjuta, kas nende kodanikud saavad siin kohalikel valimistel valida või mitte. Ja peale selle Eesti kodanikud üldiselt ei saa väljaspool Euroopa Liitu mitte kuskil valida kohalikel valimistel. Nii et see on natuke nagu selline kistud teema, et see ei ole mingisugune sõpruse mõõdupuu, et need riigid saavad, need ei saa. On Euroopa Liit, see on kõigile arusaadav, sest see tuleb Lissaboni lepingust, ja tegelikult on küsimus, et kas NATO siia sisse kirjutada või mitte. Meile tundus, et sellel on oma mõte. Jah, NATO-s on ka Türgi. Muudatusettepanekute käigus, ma arvan, et me võime seda veel arutada, kas see on ilmtingimata vajalik. Aga kõikide ülejäänute kohta on, nad ei kuulu Euroopa Liitu ja NATO-sse ja rohkem ei olegi midagi põhjendada vaja. See ei tähenda seda, et nad oleksid meie vaenlased, sõbrad, mis iganes.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Mu küsimus puudutab seda müstilist lauset, mis puudutab välismaalaste ja kodakondsuseta isikute registreerimist, mille kohta algatajad midagi sisulist veel kokku leppinud ei ole, nagu ma aru saan, ega tea, mida see väljatöötatav hüpoteetiline seadus võiks endas sisaldada. Aga kui see delegatsioon siia sisse kirjutatakse, ka kohustusena, et sellise registri peab moodustama ja selle korra ja tingimused peab sätestama seadus, siis see seadus tuleb ka välja töötada. 

Ma küsin nüüd, kas olete mõelnud, mis ajaraamides te selle seaduse välja töötate, kui sisus ei ole täna isegi mitte milleski kokku lepitud, nii nagu te väidate, et te ei tea seda. Siis tuleb loomulikult see jõustada ja seda tuleb hiljem ka rakendada, need registrid tuleb siis luua ja ka vastavad infotehnoloogilised süsteemid välja töötada. Kas teile ei tundu, et üks osa algatajatest, sotsiaaldemokraadid, on teid jälle kavalalt lõksu vedanud, et kui te sellise lause delegatsiooni põhiseadusesse sisse kirjutate, siis tegelikult ei ole võimalik seda ajaliselt ja tehniliselt üldse rakendada?

Aitäh! Ütlen veel kord, et selle lause mõte on luua õiguslik olukord, kus üldse saab sellist seadust teha. See, millised need tingimused täpselt hakkavad olema, on jah vaieldav. Ma ei arva, et valimis… Valijate nimekirjad, registrid on ju olemas. Nende täiendamine ei ole mingisugune eriline probleem ja tohutult töömahukas asi. Aga on olnud juttu sellest, et selle seaduseelnõuga hakatakse kohe tegelema ja üritatakse see vastu võtta umbes samaks ajaks, kui põhiseadus vastu võetakse. Me ei saa seda enne vastu võtta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduse tekke situatsiooni iseloomustab põhimõtteliselt olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil piiramatu õigus kehtestada mida tahes ja teiselt poolt on tal ka kohustus ehk siis konstitueerida rahulikku kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes juurdunud tõekspidamistest ja väärtustest. Seega, ta ei ole mitte üksnes juriidiline dokument, vaid ka poliitiline, rahvuslik, kultuuriline dokument. Ja meie lugupeetud õiguskantsler on öelnud, et tegelikult poliitilise olukorra hetkesituatsiooni taustal ei tohiks põhiseaduse kallale minna, sest poliitiline olukord on alati ka muutuv. Seega, kas te nõustute õiguskantsleri seisukohaga või vaidlete vastu?

Aitäh! Ilmselgelt ma ei nõustu temaga, kuivõrd ma esitan siin täna põhiseadusmuudatuse eelnõu. Aga laiemalt, loomulikult ei ole põhiseaduse muutmine mingisugune igapäevane asi, mida peaks poliitilistes tõmbetuultes tegema. Aga teisest küljest, ega põhiseadus ei ole ka pühakiri, mis on kivisse raiutud ja mida enam kunagi muuta ei saa. Nii et me tegelikult ju lahendame siin täna ka poliitilistest oludest tekkinud probleemi. 1992. aastal tekkis selline kummaline kohalike valimiste hääleõiguslike isikute ring Nõukogude okupatsiooni tulemusena, selle tõttu. Nüüd on olukord muutunud. 30 aastat on piisavalt pikk aeg, et suundumused oleksid enam-vähem selged, kuhu asjad liiguvad. Ja me leiame, et aeg on teha korrektuur.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei küsinud enne juhuslikult seda, et palju ja mis viisil täna määratlemata kodakondsusega inimesi Eestis juurde tekib. Ja just nimelt, neid tegelikult tekib juurde. Oli juttu ka, et üks võimalik viis, kuidas neile see pass antakse, on see, et neil ei ole kodakondsust, dokumendid on kadunud ja me ei tea, mis tegelikult nende kodakondsus on. 

Minu arust me mitte kuidagi ei tohiks seda viga teha, et me nüüd ainult vaatame seda gruppi, kes pärast 1992. aastat said määratlemata kodakondsuse, ka halli passi, vaid peaksime vaatama just nimelt ette, et ka tulevikus me ei põlistaks ära põhiseaduses mingisuguseid gruppe, kes mingil põhjusel võivad Eestisse tulla ja saada siis niinimetatud halli passi, ja anda nendele siis Eestis valimisõiguse. Piltlikult öeldes, mugavuspagulane, kes jõuab Eestisse kohale ja suudab protsessi välja viia sinnamaani, et saab halli passi, saab minna kohe valima. See ei ole ju okei.

Aitäh! Nii kehtivas põhiseaduses kui ka muudatusettepanekus on ju ka paiksustsensus. Me räägime alalistest elanikest, eks ole, kellel on elamisõigus või alaline elamisluba. Kui inimene saabub, tal ei ole kodakondsust ja Eesti annab talle reisidokumendina halli passi mingisuguseks perioodiks, see ei tähenda ju valimisõiguse või hääleõiguse saamist. Tulevikus saab, aga seal on ikkagi tänapäeval filter. Alalise elamisloa saamine on üsna-üsna karmi filtriga Eestis praegu. See seltskond, kes siin kunagi oli 1992. aastast, osutus olema, nad lihtsalt olid, eks ole. Kes praegu tulevad – seal on lõimumiskohustused ja mitmesugused kohustused. Nii et võimalik, et tuleks veel tihendada neid filtreid. Aga see päris nii ei ole, et igaüks, kes saab välismaalase passi, kohe saab ka valida, eks ole, kaugel sellest.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see jutt ei ole siin üldse absoluutselt veenev. Mingi õigusliku selguse. Mis õiguslik segadus meil praegu siis on? Mingit õiguslikku segadust ei ole! 1993. aastal siinsamas saalis, olen lugenud stenogramme, kui tollase peaministri Mart Laari eestvedamisel võeti vastu see otsus, et kõik Eesti alalised elanikud saavad kohalikel valimistel valida, ja Mart Nutt ja Illar Hallaste ja Kaido Kama kirglikult kaitsesid sealtsamast puldist seda otsust. Ja mulle on arusaamatu, kust see häda nüüd äkki tuli. Üle kahe ja poole aasta on täiemahuline sõda käinud. Kohe oleks võinud ju öelda siis, et võtame ära. Agressorid, kaabakad – võtame ära! Kas meil ikka tegemist ei ole mitte sellega, et ….. tuli telegramm, khm-khm, päevas kilogramm. Aga kui nüüd Ukraina riik kaob maailmakaardilt, mis me siis teeme? Anname kõigile neile 150 000-le, kes Reformierakonna eestvedamisel on Eestisse saabunud Ukrainast, halli passi ja hakkavad meie poliitikas osalema? Või mis siis saab? Kas te ise ka aru saate, kui õhukesel jääl te praegu liigute ja päevapoliitilise punkti teenimise huvides põlistate olukorda, mille tulemusi pikemas perspektiivis te ei oska ette näha?

Teie aeg!

Aitäh! Siin küsimuses oli üsna mitu uperpalli. Küsimuse vastus on see, et ma saan enam-vähem aru küll, mida me teeme. Mis puudutab Mart Laari ja Kaido Kama, siis see, kuidas nad said siit puldist anda valimisõigust hallidele passidele ... (Hääl saalist.) Võimalik, aga see oli ju põhiseadusesse sisse kirjutatud ja põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel. Nii et ma ei tea, miks nad seda enam siin kaitsma pidid või kas keegi tahtis ära võtta. Aga miks täna? Mina hakkasin sellest rääkima, kui nüüd isiklikult rääkida, 2014. aastal, kui Krimmi annekteerimine oli, et see tuleks võtta teemaks. Miks nüüd? Nüüd on lõpuks ometi jõutud nii kaugele, et ilmselt kriitiline hulk Riigikogu liikmeid on aru saanud, et see on hädavajalik. Kahjuks liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Anti Allas, palun!

Kõigepealt suur tänu väga tasakaalukalt veetud arutelu eest! Aga minu küsimus on see. Kui nüüd, ega teil juhuslikult ei ole käepärast neid numbreid, millises Eesti, millistes Eesti omavalitsustes kõige rohkem langevad valijaskonna numbrid protsentuaalselt? Ja  teine pool on see, et milline see kõige väiksem protsent ühe omavalitsuse territooriumil püsivaid elanike võiks olla, mis tunduks veel nagu konkreetse omavalitsuse puhul sihuke loogiline, legitiimne, kes teevad otsuseid selle territooriumil?

Aitäh! Mul ei ole konkreetseid numbreid. Ma mäletan mingisugusest selle statistika uurimisest, et suhteliselt kõrge on, teistest kõrgem on just nimelt Vene kodanike osakaal Sillamäel miskipärast, aga see ei pruugi olla tõsi. Aga kui me räägime üleüldse sellest, kas on selliseid omavalitsusi, kus nagu ebaproportsionaalselt suur osa alalisi elanikke ei saaks enam valida, siis no kus see valulävi on, ma ei oska ütelda, aga täna see protsent nagu üleüldiselt ju nii suur ei ole. Me räägime üle Eesti umbes 70 000 inimesest, räägime 20%‑st venekeelsetest valijatest. Kuskil ei ole see  protsent kõrgem kui seal 10–20, ma arvan. Aga ma ei ole seda statistikat eraldi teinud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Enne minu küsimusele vastates sa rääkisid natuke mõistukõneliselt ideaalmaailmast ja tasakaalupunktist ja nii edasi. Ja ma mõtlesin, et ma küsin üle. Kas ma sain õigesti aru, et ideaalmaailmast lahutavad sind ja ilmselt ka paljusid sinu erakonnakaaslasi see, et sotsid on koalitsioonis? Ja kui see vastus tõesti on jah, siis seda asjaolu ju ei ole kuigi keeruline muuta.

Aitäh! Ideaalmaailmast tavaliselt ikka lahutab meid päris maailm. Veel kord, ma täiesti tõsimeeles proovin seda arutelu nii siin kui ka komisjonides, olen proovinud hoida erakonnapoliitikast pisut eemale. Jah, on tõesti nii, et erinevatel fraktsioonidel on pisut erinevad seisukohad, kõige suurem erimeelsus on nendes niinimetatud hallides passides. Mulle tundub, et siin on tehtud mõned sammud teineteisele lähemale, et võib-olla on mingisugune kokkulepe võimalik. Ma igatahes ei ole lootust kaotanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kaks aastat tammus valitsusliit paigal seoses sellega, et sotsiaaldemokraadid olid võtnud pantvangikriisi valitsusliidu selles küsimuses, nüüd, avaliku arvamuse survel on hakanud sotsiaaldemokraadid samm-sammult taganema. Kuid ma arvan seda, et praegu ma näen, et see pantvangikriis selle eelnõu sisulise kvaliteedi üle, meie lahenduse sisulise kvaliteedi üle säilib. Ja ma arvan, et Eesti parlament ei peaks hoidma ennast pantvangina sotsiaaldemokraatide ja samas rütmis taganema nagu sotsiaaldemokraatlik partei. See ei saa olla meie rahvusliku poliitika väärtusmõõtkavaks.  

Ja minu küsimus sellest johtuvalt on: kas oleks võimalik see, et valitsusliidu parteid lasevad lahti sellest kokkuleppest sotsiaaldemokraatide survel ja me saame, parlamendiliikmed saavad vabalt oma seisukoha siin saalis kujundada, nii nagu nad peavad õigemaks Eesti huvisid nii tõsises küsimuses silmas pidades, nagu seda on ka muuseas kodakondsuseta isikute valimisõiguse põhistamine põhiseaduse tasemel või selle …

Teie aeg!

… eitamine. 

Aitäh, Urmas! Mina esindan siin 61 Riigikogu saadikut ja mitte ühtegi fraktsiooni. Me kõik, muutes põhiseadust, austame põhiseaduslikku korda ja teame, et me oleme oma mandaadis ja otsustes vaba. Mina ei ole kellelegi teinud mingisuguseid ettekirjutusi, kuidas nad ilmtingimata peavad hääletama või mitte hääletama.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult jätkame me põhiseaduskomisjonis, aga tõenäoliselt mujalgi kuluaarides debatti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse üle. Sellest me ei pääse, sest ega ka Eesti Riigikohus ei ole siin liiga palju rääkinud ja meil on põhimõtteliselt vajalik vaadata ka natuke laiemalt rahvusvahelist pilti. See debatt jätkub. Aga mul on üks konkreetne tähelepanek, mis on seotud teie esitatud eelnõuga, siis eelnõuga 530 SE, ja see on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni osalisriigi kodanikud. Noh, Euroopa Liidu kodanikud tuleneb lihtsalt meil ühinemislepingust. Aga küsimus on, kuidas me tagame nende riikide puhul retsiprooksuse ehk vastastikususe, mis on riikidevaheliste suhete üks põhimõttelisi alustalasid.

Ei tagagi, vähemasti mitte selle põhiseadusmuudatusega. Ka praegu on selline olukord, kus kogu maailm saab Eesti kohalikel valimistel valida, kui nende kodanik on siin alaline elanik, ja meie väljaspool Euroopa Liitu kuskil ei saa. Me oleme sellise süsteemi ise endale loonud. Me parandame seda süsteemi nüüd natukene, aga ma ei ole kindel, kas Eesti taotlus peaks olema see, et me hakkaksime tahtma, et Eesti kodanikud saavad ilmtingimata, ma ei tea, USA-s, Kanadas, Türgis kohalikel valimistel valida, et kas see on ülemäära oluline.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! PPA kodulehelt võib lugeda, et erandina saavad välismaalase passi ka inimesed, kes on mõne riigi kodanikud, aga kellel mingil põhjusel ei ole oma kodakondsusjärgse riigi passi. Minu küsimus: kas on tehtud mõjuanalüüsi või läbi viidud küsitlusi, kuidas see seadusemuudatus mõjutab Vene ja Valgevene kodanike käitumist? Või kuidas te ise hindate, kas võib tekkida olukord, et Vene ja Valgevene kodanikud hakkavad taotlema niinimetatud halli passi, et säilitada valimisõigus?

Aitäh! Nii palju kui ma meie Siseministeeriumi praktikat tean, siis nendel isikutel, kellel on … On suur vahe, kas neil on kodakondsus ja ei ole passi, ei ole dokumenti, ja seda olukorda on. Aga selleks, et saada halli passi, kui sul on Vene kodakondsus, sellist varianti ei ole. (Saalist räägitakse.) Aga kui ta loobub … (Saalist räägitakse.) Seda ma olen ka küsinud, minu meelest see vastus on ei. Me üldiselt ikkagi oleme võtnud suuna, et me vähendame kodakondsuseta … Me ei ole küll kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni liige, Eesti Vabariik. Sellised on olemas. Aga meie eesmärk on ikkagi vähendada kodakondsuseta isikute arvu Eestis, mitte neid kasvatada. Ütleme, konkreetsel juhtumil ma ei oska öelda, kas see üldse teoreetiliselt on võimalik, aga praktikas seda ette tuleb väga harva. (Saalist räägitakse.)

Urmas Reinsalu, saate ennast küsimuseks registreerida, aga märk oli olemas. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan seda eelnõu, mida te olete siin puldis kaitsmas, ja ma väidan, et see eelnõu ei vasta kehtivale õigusele. Nimelt, seaduse väljatöötamisel on Riigi Teataja sätestanud, et peab olema järgitud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja, milles on kirjas nii seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus kui kontseptsioon ja ka seaduse mõju järelhindamine. Vot isegi selle järelhindamise osas on probleeme. Ma mäletan, et keegi küsis, te ei osanud öelda, kui palju kuskil linnas elab inimesi, venelasi. Ja nüüd ongi praegu niimoodi. Ma tean, et te ütlete kohe, et tegemist on kiireloomulise eelnõuga, aga ei ole niimoodi, et te ärkate kuskil üles, tõstate pea padjalt ja nüüd hakkame seda seaduseelnõu tegema, see on kiireloomuline. Te olete maha maganud selle. Ma küsin: mispärast te ei täida seadust, et oleks olemas ka väljatöötamiskavatsus, kontseptsioon ja seaduse mõju järelhindamine?

Suur tänu! Riigikogu liikmetele, kelle esitatud see eelnõu teadupärast on, see väljatöötamiskavatsuse kohustus ei laiene. Meil on põhiseadusest tulenev õigus eelnõusid esitada nii üksikult kui ka hulga kaupa, kuigi põhiseaduse puhul muidugi saabki ainult viiendiku liikmete allkirjadega esitada. Nii et me kasutame seda õigust.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Mind muidugi üllatab negatiivselt, et osa küsijaid räägib kogu aeg julgeolekuohust. Ma tahaks teada, mis see tähendab, julgeolekuoht. Kuidas me seda ette kujutame praktiliselt? Kas tulevad tänavarahutused? Siin mainiti isegi, et mõned kodanikud töötavad haiglates. Tulevikule see võib kehvasti mõjuda. Mida need parlamendiliikmed mõtlevad selle all, julgeolekuohu all, praktilises maailmas, mitte teoreetilises maailmas?

Suur tänu! Mina ka ei oska nende mõtteid lugeda. Kahjuks jäi mul vastamata tundelisele Laatsile. Ma sain tema küsimusest aru niimoodi, et … Mul ei ole sisulisi vastuseid, kuna ma ei oska kirjeldada medõe tundeid, kes kaotab valimisõiguse, ja siiamaani ei oska. Võib-olla julgeolekuoht on sellega kuidagi seotud, aga päris veendunud ma ei ole selles.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Selline tõsine, kiireloomuline, oluline teema. See on koht, kus valitsuskoalitsioon võiks, ja mitte ainult ei võiks, vaid peaks näitama välja riigimehelikkust ja tegelikult kaasama ja arvestama ka opositsiooniga sisuliselt, et saada võimalikult lai kandepind sellele asjale Riigikogus. Minu meelest see ei ole koht, kus selliseid poliitmänge mängida ja lihtsalt teerulliga edasi sõita. Kas te ikkagi plaanite või kaalute ka sisuliselt arvestada opositsiooni muudatusettepanekuid, ettepanekuid, või kuidas te edasi liigute sellega? Ja kas te olete minuga nõus, et tegelikult see on see koht, kus tegelikult tuleks otsida ühisosa ja võib-olla vaadata natukene rohkem välja sellest igapäevapoliitikakastist, milles me siin Eestis toimetame?

Aitäh! Jaa, absoluutselt nõus sellega, et põhiseadust tuleks põhimõtteliselt muuta siis, kui on ikkagi erakondadeülene konsensus või sellele lähedane kokkulepe, eks ole. Meil on tegelikult praegu, noh, osa eelnõu suhtes on see olemas, osa suhtes ei ole. Esimesed sammud, mis siin on selles suunas tehtud, et see dialoog oleks sisuline ja selleks oleks rohkem aega, on see, et muudatusettepanekute esitamiseks anti kuu aega komisjoni ettepanekul, mitte 10 päeva nagu tavaliselt. Kuidas see kõik täpselt hakkab menetluslikult välja nägema, see on rohkem küsimus põhiseaduskomisjoni esimehele, kes siin pärast mind kõneleb. Aga esitajad, eelnõu esitajad on väga valmis sisuliseks aruteluks.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kross! Meil on rida inimesi, kellelt on seoses valeandmete esitamisega võetud Eesti kodakondsus, ja nende tänane õiguslik staatus on, et ta on kodakondsuseta isik ja pikaajalise elamisloaga isik Eestis. Ja nüüd me sellele isikute grupile omistame põhiseaduse tasemel valimisõiguse. Ning samuti on meil niisugune tõsine trend, mis on ka näiteks meie julgeolekuasutused tuvastanud, ütleme siis, teatud osa sünnijärgsete kodanike puhul, kus tegelikult eksisteerib efektiivne topeltkodakondsus Vene kodakondsusega tuhandete inimeste puhul. Ja selle loogika järgi võib eeldada, et meil on ka efektiivne Eesti Vabariigi infoväljast eemal olev reaalsus. Meil on olukord, kus varjatult on hulk inimesi, tuhandetes inimesi, kelle Eesti Vabariigi jaoks staatus on kodakondsuseta isik, aga kellel tegelikult on Vene kodakondsus. Ja me samuti sellele isikuteringile, kodakondsuseta isikute ringile, anname põhiseaduse tasemel valimisõiguse.

Teie aeg!

Minu küsimus on: kas see on asjakohane, kas see on mõistlik, kas need kaks isikute gruppi peaksid olema tõepoolest põhiseaduse tasemel valmisõiguse mõttes põhiseaduse kaitse all?

Aitäh, Urmas! Nagu sa ehk paremini kui mina tead, seadusi tehakse ikkagi heauskselt. See, et on võimalik omistada kas Vene kodanikele või halli passi kandjatele igasuguseid kuritegelikke käitumisi, mis mõne puhul on kindlasti, mõne puhul neist on see tõsi, ei tohiks muuta õiguslikult nende seisundit ja ei muudagi. Selles mõttes kindlasti on neid topeltpasside kandjaid ka Eesti kodanike seas, kindlasti on nende seas isegi rohkem, sest neid on lihtsalt niivõrd palju rohkem, kui halli passikandjate seas ja nõnda edasi. Need probleemid on olemas, aga see on natukene nagu teine teema. 

Kui me räägime nüüd … (Saalist hüütakse vahele.) See on tegelikult õiguslikult täiesti teine teema. See on väga hea demagoogiline nipp, aga see on teine teema. Natukene võiks sinu muret leevendada seesama meie eelnõu teine lause, mis sulle deklareeritult ei meeldi või, vabandust, sinu erakonnakaaslastele, mis võimaldaks seada tingimusi isikute valimisnimekirjadesse kandmisel. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Näiteks seesama sinu poolt toodud näide, et inimene on esitanud valeandmeid Eesti Vabariigile, saanud Eesti passi ja see on talt ära võetud, ta on langenud tagasi halli passi kategooriasse. See võiks olla vägagi arusaadav tingimus, mis välistaks. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Seda saaks, see on selle asja mõte. Ma ei ole … (Urmas Reinsalu jätkab.) Ma ei ole Riigikohus, ma ei tea, kas see lõpuks, selline süsteem vett peaks, ma näen seal ka õiguslikke probleeme, aga see on esitajate taotlus. (Urmas Reinsalu jätkab.) Et luua õiguslik olukord, et seaduse tasemel saaks lisatingimusi seada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul jäi teie vastusest mulje, et te täpselt ei tea, millistel tingimustel välismaalase pass väljastatakse. Ma soovitan teil tutvuda Politsei‑ ja Piirivalveameti kodulehega. Seal on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas välismaalaste passi taotleda. Näiteks seal on kirjutatud: esitaja enda kodakondsusjärgse riigi pädeva ametiasutuse kirjalik nõusolek välismaalase passi väljaandmiseks või omakäeline selgituskiri, kui nõusolekut pole võimalik saada. Kui ma õigesti aru saan, siis tegelikult ei ole selle seadusemuudatuse väljatöötamisel üldse arutletud, kuidas halli passi taotletakse ja millised on need tagajärjed, kuidas Vene kodanikud hakkavad pärast seda seadusemuudatust näiteks halli passi omale taotlema.

Aitäh! Ülemäära palju sellega ei ole tõesti detailides tegeldud, kuidas halli passi taotletakse. Me käsitleme praegu ikkagi olemasolevat demograafilist ja kodakondsuslikku situatsiooni, et on nii palju neid ja nii palju noid. Seda me oleme arvesse võtnud. Kas arvata, et kohalikel valimistel hääletamine on Eestis elavatele Vene kodanikele nii oluline asi, et nad sellepärast hakkaksid loobuma Vene kodakondsusest ja hakkama halli passi taotlema? Ma kahtlen. Pigem nad võiksid taotleda siis juba Eesti kodakondsust ja ma usun, et mõned vast ka teevad. Ja kas meil on midagi selle vastu? Ma arvan, et ei ole.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Vabandan, ma vahepeal ei olnud saalis. Mis on siis ikkagi see motivatsiooni suund inimese jaoks, kes omab halli passi? Tal on privileegid reisida Euroopa Liidus, tal on privileegid reisida Vene föderatsioonis, tal on kahes suunas tegelikult privileegid, ja me viime nad tegelikult ikkagi põhiseadusesse. Mis olid need takistused, mis ei lasknud otsida poliitilist teekonda, et me saaksime viia põhiseadusesse väga lihtsa põhimõtte: kohalikel valimistel saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud?

Jah, aitäh! No seda olen üritanud siin mitu korda seletada, miks. Ma ei hakka kordama neid õiguslikke argumente. Aga lisan, et me oleme selle pika seadusemuutmise tee alguses. Nii et loodan väga, et argumente tuleb juurde.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Eesti põhiseaduse preambulas on kirjas, et me peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ma mõistan veel seda ka, et 1990-ndatel, kui põhiseadust loodi, siis oli keeruline aeg ja Vene sõjavägi oli veel siin ja üritati kuidagi leebemalt suhtuda põhiseadusesse ja anti valimisõigus palju rohkem, kui oleks pidanud. Täna on meil kaks eelnõu, üks on opositsioonisaadikute esitatu ja teine koalitsioonisaadikute esitatu. Esimene neist on väga mõistlik, aru saadav, et valimisõigus jääb ainult Eesti kodanikele, ja seda on lihtne järgida. Teiepoolne eelnõu on nagu Brežnevi pakike Nõukogude ajal, et kui tahtsid viinereid osta, siis pidid ka midagi lisaks võtma kaasa, kas hirssi või mingit rosinaid. Ja minu küsimus on see, et kuidas te arvate, kumb nendest eelnõudest siis tagab paremini põhiseaduse preambulas öeldut.

Aitäh! Ma tegelikult arvan ka, et meie esitatud eelnõu on erinevatel põhjustel põhiseaduse mitme muu normiga paremas kooskõlas. Aga see on eraldi debatt, miks ma nii arvan.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Eks me ju praegu tegeleme ka antud julgeoleku olukorrast tõugatuna selle teemaga, aga see julgeoleku olukord, mis praegu on, see ei ole viimane julgeoleku olukord, see praegune seis ei ole lõppseis. Me ei välista ju seda, et Venemaal ühel hetkel pärast Putini kukkumist võib tekkida sisekonflikt, kõikvõimalikud stsenaariumid võivad olla õhus. Ja me valmistume usinalt igasugusteks massilisteks piiriületuseks, teeme sisekaitsereservi. See on õige realistlik lähenemine ohustsenaariumideks. Ja mõelge nüüd olukorda, kui me paneme põhiseadusesse kenasti paksude tähtedega sisse, et mittekodakondsed võivad saada valida, aga äkki voolab siia mitukümmend tuhat Vene kodanikku, kes mingil põhjusel ei saa nagu oma Vene passi kasutada, ja anname neile ka halli passi. Anname üldse siis võimu üle, kui äkki Peterburist põgeneb siia 20 000 – 30 000. Anname võimu üle või? Kuidas see praegu välja näeb?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et praegu me oleme ju olukorras, kus siia ei ole vaja saata mitukümmend tuhat Vene kodanikku, nad on siin juba täitsa olemas ja saavad kohalikel valimistel valida. Nii et seda probleemi me lahendamegi selle eelnõuga. Loomulikult on võimalik kujutleda stsenaariume, kus mõni riik saadab või kuskilt riigist põgeneb siia mingisugune suurem grupp. Need võimalused on kõik olemas, aga selliste stsenaariumide käivitumisel, uskuge mind, kohalikel valimistel hääleõiguse küsimus ei ole esmajärjekoha probleem.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, te olete rääkinud siin, et on erinevaid juriidilised aspektid. Jätame need praegu kõrvale, vaatame asja lihtsalt: tegemist on ju tegelikult eestlaste rahvusliku väärikuse küsimusega. Rahvusliku väärikuse küsimusega, kas valida saavad meil Eesti kodanikud või saavadki tegelikult halli passi mehed ja muu seesugune raskesti kirjeldatav seltskond. Veel kord: see on rahvusliku väärikuse küsimus. Ja see joonlaua painutamine siin teie poolt, et võib-olla tulevikus tehakse midagi teistmoodi – väärikus ei ole ju painutatav, seda kas on või ei ole. Ja siin on ka, veel kord, väga lihtne küsimus: kas Eestis kuulub valimisõigus Eesti kodanikele või mitte? Miks teie olete valinud selle teise poole? Palun selgitage!

Aitäh! Ma olen ainult osaliselt sellega nõus, et see on rahvusliku väärikuse küsimus. Aga ta on rahvusliku väärikuse küsimus võib-olla natuke teise nurga alt, kui teie seda esitate. Riik üldiselt valimisõigusesse peab ikkagi suhtuma mitte rahvusliku kuuluvuse alusel, vaid kodakondsusliku või muu seaduses sätestatud tingimuse alusel. Ja küsimus väga lihtsustatult on selles, kas need praeguseks 60 000 inimest, kes ei ole valinud Eesti kodakondsust, aga ei ole valinud ka ühegi teise riigi kodakondsust, on nagu meie omad või ei ole. Väga lihtsalt on see küsimus see, kas me oleme valmis neid enda omaks pidama või tõmbame joone vahele ja ütleme, et nad kuuluvad mentaalselt kokku nendega, kes on valinud Vene kodakondsuse. Ma arvan, et targem on panna piir just nimelt sinna vahele ja hoida nad endale lähemal, mitte suurendada seda gruppi, keda me eemale tõukame.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Põhiseadust me muudame ilmselgelt mitte üheks-kaheks, aga pikemaks ajaks, üheks-kaheks aastaks, vaid pikemaks ajaks. Kui nüüd vaadata, mis on toimunud naabermaades, näiteks Rootsis, kus on väga palju pagulasi tulnud, praegu meil on 60 000 enamuses küll vene keelt kõnelevat inimest, seal on hoopis teised probleemid. Kas teid ei pane mõtlema see, et sellist pikaajalist vaadet, et kui me anname õiguse kolmandate riikide kodanikele ehk tulevastele ka sisserändajatele valimisõiguse nii kergekäeliselt, et meil ei või korduda samad probleemid, mis näiteks Rootsis?

Aitäh! Täpsustan, et kolmandate riikide kodanikele me ei anna. Neil on praegu, aga pigem võtame neilt ära. Jutt on määratlemata kodakondsusega isikutest, keda meil objektiivselt siin on ja kes iseenesest on ajas vähenev probleem, nähtus. Neid juurde tuleb minimaalselt. Nüüd, see kujuteldav kontingent, kes võiks siia tulevikus tulla, nendest, kes Eestis saavad asüüli, kellel ei ole kodakondsust ja kes saavad ühel hetkel alalise elamisloa, siis kõik võib ette tulla elus, aga ma siiski ei kujutle tänast stsenaariumi, kus Eestis hakkaks olema kümneid tuhandeid taolisi inimesi. Jutt on ikkagi üksikjuhtumitest ja sellisel juhul säilib igal juhul ka paiksustsensus ehk sa pead olema alaline elanik, sa oled juba saanud elamisõiguse. Rootsis saavad kõik mittekodanikud nii valida kui ka kandideerida kohalikel valimistel. Rootsi süsteemi ei taha, kavatse kopeerida. Eks Euroopa Liidus on ka vahepeal üsna suurel määral üldine hoiak immigratsiooni muutunud. Tundub, et sellest ohust saadakse täna paremini aru. Ütleme, kõik need ohud on teoreetiliselt olemas, aga praktiliselt ma ei kujuta ette sellist olukorda, kus see Eestis muutuks reaalselt probleemiks, et isikud, kes on kunagi olnud Somaalia kodanikud, hakkavad mõjutama mõne vallavolikogu koosseisu. No mine tea, eks! Nüüd, tegelik küsimus tõesti on selles, et kas see peab olema expressis verbis põhiseaduse tekstis kirjas. See on ebaharilik, kui vaadata muid põhiseadusi Euroopas, ma olen sellega täiesti nõus. Aga kogu see meie olukord selle halli passi nähtusega on ka ebaharilik. Nii et veel kord, kui on pakkuda mõni parem sõnastus või mõni parem meetod, kuidas seda teemat käsitleda, siis oleme valmis ettepanekuteks.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt ma vabandan, kui seda küsimust on küsitud, ma kogu seda arutelu ei ole kuulnud, mul oli vahepeal üks kohtumine. Aga kas te olete teinud õigusliku analüüsi sellest, mis puudutab seda, et selle konkreetse eelnõu rakendamine, mis on need kitsaskohad, mille taha see rakendamine võib selles mõttes jääda, ma ei tea, mis on presidendile kaalutluskohad, millise nii-öelda seisukoha on õiguskantsler konkreetselt sellele andnud? Kas te saate nagu selles mõttes eelnõu algatajana mingigi hinnangu anda sellele, et mis on need ohud, kuhu see seadus takerdub, et meil ei teki olukorda, et ikkagi 2025 kohalikel valimistel saavad meil Vene ja Valgevene kodanikud valida?

Aitäh! Me kavatseme õiguskantsleriga loomulikult konsulteerida. Üldiselt õiguskantsleri põhimõte on see, et ta ei kommenteeri eelnõude ideid, vaid ta kommenteerib eelnõusid. Loodetavasti ta nüüd menetluse käigus on valmis siis nagu menetluses olevat eelnõu kommenteerima, ikkagi väga tähtis, eks ole. Muidu võiks ju ka võtta hoiaku, et võtame vastu ja siis vaatame, mis õiguskantsler ütleb. Nii et proovime teha kõik mis võimalik, et see eelnõu, kui ta lõpuks siin loodetavasti märtsikuus vastu võetakse, on vastu võetud sellisel kujul, et see ei satu põhiseaduskontrolli Riigikohtusse ja nõnda edasi.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu 12. novembri istungil. 

Esiteks arutas komisjon kodakondsuseta isikutele põhiseadusega hääleõiguse andmist. Mitmed komisjoni liikmed tõid välja, et seda ei peaks siiski tegema, sest on Eesti riigis nähtavalt mööduv nähtus, mille taastootmine on suuremas osas lõpetatud. Arutati, miks käsitletakse kodakondsuseta isikuid ja Vene kodanikke erinevalt, kui esimeste puhul on enamuses tegemist endiste Nõukogude Liidu kodanikega, kelle meelsus Eesti suhtes on sarnane Eestis elavate Vene föderatsiooni kodanike omaga. Vastuargument seisnes selles, et kui Vene kodanik on oma kodakondsuse omandamise kaudu vandunud lojaalsust Vene föderatsioonile ning peaks osalema kutse korral Venemaa üldmobilisatsioonis, siis kodakondsuseta isikute puhul see tõele ei vasta. Mõned komisjoni liikmed avaldasid toetust ideele, et ainult Eesti kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud peaksid saama kohalikel valimistel valida. 

Teiseks arutati eelnõu teise lause üle, mis tekitas mõnes komisjoni liikmes segadust. "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." Mitmed komisjoni liikmed leidsid, et see jätab lahtiseks selle, kes nimekirja kantakse, ning nähti vastasust põhiseadusega. Samuti mitmed komisjoni liikmed nõustusid, et selle lausega on vaja veel komisjonis tööd teha, ning kutsuti üles pakkuma menetluse jooksul ideid, kuidas eesmärki saavutada. 

Kolmandaks arutati teiste riikide praktika üle ning toodi kõige märgilisema näitena välja Läti, kus kohalikel valimistel ei saa valida kodakondsuseta isikud ega Venemaa ja Valgevene kodanikud. Arutati selle üle, et andes mittekodanikele põhiseadusliku hääleõiguse, loob see selle staatuse suhtes pretsedendi, mis ei ole mõne komisjoni liikme arvates mõistlik. 

Neljandaks arutati Põhiseaduse Assamblee tegevust ning potentsiaalset rahvusvahelist survet, mida härra Kross ka enne mainis, et sealt komisjonide protokollidest võis tõesti leida, et rahvusvahelised eksperdid andsid nõu Eesti Põhiseaduse Assambleele, kuid survet sealt välja ei paistnud. Pidasin vajalikuks välja tuua, et kuna see on mitmel komisjoni istungil tekitanud lahkhelisid, siis protokolli huvides pean oluliseks mainida, et korduvalt on arutatud selle üle, kas ja millal Maximilianus van der Stoel Eestis käis ning mis protsessi ta põhiseaduse koostamisel mõjutas või ei mõjutanud. Senimaani on jäänud üles lahkhelid selles küsimuses. 

Komisjon arutas ka eelnõu edasist menetlust ning leidis, et oluline on kaasata Eesti õiguseksperte ning Põhiseaduse Assamblee liikmeid. Komisjon tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada, ühehäälselt. Kuna muudatusettepanekute kord on põhiseaduse menetlemisel teistsugune, nagu härra Kivimägi ka alguses mainis, ning muudatusi saab esitada ainult üks viiendik Riigikogu liikmetest ehk 21 saadikut, siis määras komisjon muudatusettepanekute tähtajaks 20. jaanuari 2025 kell 17.15. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Ma olen näinud ühte väga kelmikat videot, mille üheks autoriks olete olnud teie. Ja ma nägin selles videos, et teie erakonnal ja teie tänastel fraktsiooni liikmetel oli oluliselt suurem ambitsioon, ambitsioon minna ka valimisõigust ära võtma hallilt passilt. Näiteks minu hea kolleeg Irja Lutsar siit ütles konkreetselt selles videos, et tema näiteks seda ideed ja algatust toetab. Minu küsimus teile on see, et kas teil oli komisjonis ka sellist tunnetust või iseendal sellist tunnetust, et tegelikult võiks veel jõulisemalt minna valimisõigust piirama, või te tegelikult komisjonis tunnetasite, et see on see poliitilise konsensuse koht ja rohkem sellest põhiseaduse muutmisest hetkel välja ei pigista.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Komisjonis me tõesti tunnetest ei rääkinud. Me oleme kokku leppinud, et sellise sõnastusega on võimalik edasi liikuda. Kindlasti komisjonis tuleb see kogu eelnõu tekst veel selles osas arutelu alla, et me kaasame ka õiguseksperte, räägime ka Põhiseaduse Assamblee liikmetega, nagu enne härra Kross mainisin, olen ka mina juba praegu ühendust võtnud õiguskantsleriga, et veenduda, et see tekst oleks nii hea, kui vähegi võimalik on teha. Ja selle sisu üle arutelud kindlasti komisjonis toimuvad edaspidiselt. Ehk meil sellepärast ongi see põhiseaduse muutmise praktika ju paika pandud, et meil on kolm kuud aega arutada ja leida nii lai toetus sellele eelnõule ja leida sihuke sõnastus, millel oleks võimalikult lai toetus.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid. Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun 5 + 3 minutit.

Kolm lisaminutit.

Aitäh, head kolleegid! Kõigepealt ütlen kohe ära, et ma tervitan seda ja Isamaa fraktsioonil on hea meel, et me oleme jõudnud täna nii kaugele, et me arutame põhiseaduse muudatust, mis puudutab kohalikel valimistel hääleõigust ja Vene kodanikelt ja kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist. Kahetsusväärselt see eelnõu, mis siia on nüüd jõudnud, on muidugi jõudnud, ütleme, 24. tunnil ja see on poolik lahendus. Ma väga loodan, et menetluse käigus me suudame need kaks eelnõu – pean silmas järgmist põhiseaduse muudatust – siiski menetlusse jätta, ühendada ja otsida laiapõhjalist ühisosa. 

Kuid selle eelnõu puhul paistavad väga selgelt sotsiaaldemokraatide kõrvad välja, kes on ahistanud kogu koalitsiooni, et teha põhiseaduse muudatus, mis on põhiseaduse vääriline ja kooskõlas põhiseaduse üldise kultuuriga, on õiguslikult korrektne ja vastab ka Eesti riigi julgeolekuhuvidele, mis tähendab seda, et lisaks agressorriigi kodanikele võetakse ära hääleõigus ka kodakondsuseta isikutelt. Seda kahjuks ei ole. Ja nagu me teame, on sotsiaaldemokraadid eelkõige selle taga. Seda on väitnud peaminister siin infotunnis. Seda on väitnud ka väga paljud koalitsioonisaadikud, et selline on koalitsioonisisene kokkulepe, millest nad peavad lähtuma ja kinni pidama. Seega on mitte ainult koalitsioon, vaid kogu parlament ühe fraktsiooni pantvangid.  

Nüüd, nii siseminister Läänemets kui Tallinna linnapea Ossinovski, mõlemad sotsiaaldemokraadid, on süüdistanud, et nende eelnõude puhul, mõlema põhiseaduse muudatuse puhul, püütakse manipuleerida valijaskonnaga. Mulle tundub, et kui keegi püüab, siis on need sotsiaaldemokraadid, kes püüavad säilitada oma elektoraati maksimaalses ulatuses, olgu nad siis Vene kodanikud või kodakondsuseta isikud, sõltumata, kas nad Eesti riigile on lojaalsed või mitte. Nende soov on manipuleerida just nimelt valijaskonnaga ja säilitada see maksimaalselt enda valijatena. Me näeme ju viimaseid samme, olgu need siis pealinnas või olgu Narvas, kellele tegelikult orienteeruvad sotsiaaldemokraadid oma valijaskonnaga.  

Väga palju on räägitud 1992. aastast, kui praegune põhiseadus vastu võeti ja anti see valimisõigus nii Vene kodanikele kui ka kodakondsuseta isikutele. Jah, tõepoolest, olukord on oluliselt muutunud. Aga mis siis on öeldud: on ähvardatud sellega, et juhul, kui nüüd kas see või järgmine põhiseaduse muudatus vastu võetakse, siis me kaotame Narva ja kaotame Ida-Virumaa. Ma tuletan meelde, et 1992. aastal Läti Vabariigis ei antud valimisõigust ei Vene kodanikele ega kodakondsuseta isikutele, aga nemad ei kaotanud ei Daugavpilsi, ei teisi piirkondi Lätis. Eestis anti, ootuses ja lootuses lõimida need inimesed, ja Eestis taheti välja kuulutada, Narvas, autonoomia. Nii et ajalooline praktika ei kinnita neid ähvardusi ja ohte, mida siin siseminister väga uljalt välja pillub ja mille taga tegelikult ei ole ajaloolist tõde ja mille taga ei ole ka julgeolekupoliitilist analüüsi. Need on tegelikult küllaltki tühjad sõnad. 

Arusaamatuks jäi mulle selle eelnõu, 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu esindaja selgitus, et me ei saa kodakondsuseta isikutelt hääleõigust ära võtta, sest see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. See on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Ma ei hakka siin rääkima praegu sellest, mida on tehtud maksupoliitika või peretoetuste või kõige muuga ja kuidas siin on käitutud õiguskindluse põhimõttega, ma räägin sellesama põhiseaduse kontekstis ja hääleõiguse kontekstis. Aga kolmandate riikide kodanikelt, kes jagavad Eestiga ühesuguseid demokraatlikke väärtusi, nendele eelnõu algatajate arvates ei laiene õiguskindluse põhimõte. Šveitsi kodanikelt saab selle põhiseaduse muudatusega hääleõiguse ära võtta küll. Jaapani kodanikelt saab hääleõiguse ära võtta küll, kellel täna on. Uus-Meremaa ja Austraalia kodanikelt saab hääleõiguse ära võtta küll, aga kodakondsuseta isikutelt ehk endistelt NSV Liidu kodanikelt, kes pole Eestis oma valikut teinud Eesti kodakondsuse kasuks, nendelt me ei saa hääleõigust ära võtta, sest see on õiguskindluse põhimõttega vastuolus – teate, see argument ei pea vett. See argument ei pea õiguslikult vett ja see ei ole kooskõlas kindlasti ka mitte mingisuguse võrdse kohtlemise või demokraatia põhimõtetega. Nii et see eelnõu on väga nõrk ja ma väga loodan, et me menetluse käigus suudame selle eelnõu viia kooskõlla heade demokraatlike tavadega ja – rõhutan – Eesti riigi julgeolekuhuvidega. 

Nüüd, kahjuks eelnõu tutvustaja oma ettekandes ei jõudnud üldse võib-olla selle muudatuse kõige olulisema sisuni ehk selle lauseni, mis siia on lisatud: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus. Seda ei suutnud lahti seletada mitte keegi põhiseaduskomisjonis ja see jäi ka täna siin, vaatamata minu küsimustele, täiesti vastuseta ja ettekandja oma ettekandes seda üldse ei puudutanud. Aga siin on kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased, see tähendab selle muudatuse mõttes nii NATO kodanikud kui ka Euroopa Liidu kodanikud, pandud ühte lausesse ühele tasandile põhiseaduse mõttes, kellele tuleb siis välja töötada kord. Ma ei tea, kas see siis peab sisaldama, nii nagu siin on spekuleeritud, mingisugust meelsuskontrolli kinnitamist või on kedagi püütud välistada ja kas siis ka tulevikus Euroopa Liidu kodanikele, kes täna juba omavad valimisõigust ja kellele sellist erikorda vaja välja töötada ei ole olnud, töötatakse nüüd erikord välja ja ka nemad koos kodakondsuseta isikutega peavad hakkama nii-öelda lojaalsuskontrolli läbima ja taolist tõendit kirjutama ja registreerima ennast kusagil. Sellele küsimusele me vastust ei saanud.  Ma ei räägi sellest, et seda eelnõu peab ka välja töötama, peab rakendama ja kõike muud. Mulle tundub tõepoolest, et siin on ka jälle sotsiaaldemokraatide kaval käsi nii-öelda kavaldanud koalitsioonipartnerid üle, et võimalikult segaseks ajada see eelnõu, et ta oleks õiguslikult segane ja väga raskesti rakendatav, et see meil ebaõnnestuks. 

Ja loomulikult ei saa me kuidagi toetada seda, et kodakondsuseta isikute hääleõigus kohalikel valimistel kirjutatakse nüüd põhiseadusesse sisse, see põlistatakse põhiseaduses, mida seni ei ole. Seda kindlasti me ei tohi teha, see on väga vale ja see ei ole kooskõlas ka senise põhiseaduse kultuuriga. Lühidalt kokku võttes ma tahan öelda ja kutsuda üles eelkõige Reformierakonda ja Eesti 200, et jätke oma hääletus vabaks. Ärgem olgem sotsiaaldemokraatide pantvangid, heitke need ahelad enda ümbert. Meie oleme head tahet näidanud. Me vaatamata paljudele selle eelnõu puudustele, mida siin aeg ei võimalda ette lugeda, toetame selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja tahame selle menetlemist, et jõuda ühisele resultaadile. Ja mul on palve: toetage ka teist eelnõu (Juhataja: "Teie aeg."), et me saaksime need menetluse käigus ühendada ja maksimaalse ühisosa leida. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Ando Kiviberg Eesti 200 fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite seda ülekannet veebi vahendusel! Riigikogu on lõpuks ometi haaranud härjal sarvist ning asunud tegelema probleemiga, mis piltlikult öeldes lehkas meie ühise toa nurgas Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest saati. Täna tundub kentsakana vajadus iseendile ja meile kõigile meelde tuletada, et siinsamas saalis otsustasid meie eelkäijad taastada Eesti riikliku iseseisvuse ajaloolise järjepidevuse alusel. Mina ei tea, et mõni hilisem Riigikogu koosseis oleks ajaloolise järjepidevuse printsiibi kuidagi kahtluse alla seadnud või selle tühistanud. 

Ometi oleme peale 1992. aasta 20. augustit käitunud taandujatena. Me oleme olnud kuidagi häbelikud: sammukeste haaval, külg ees ja pilku peites oleme kasvatanud endise koloniaalvõimu tagasiihalejate enesekindlust, andes neile harvanähtava lahkuse ning enesestmõistetavusega eriõigusi ning privileege. Endiste kolonisaatorite omakeelsed ja vastavast vaimsusest kantud paralleelne haridussüsteem. Nende vastavas keeles teenindamine riigi- ja omavalitsusasutustes. Nendekeelsed kõlavad kommertsteavitused meie ühises avalikus ruumis. Kolonistlike võimusümbolite vaikne talumine meie omas avalikus ruumis ja nõnda edasi. 

Kõrvaltvaatajatele on kindlasti kentsakana paistnud kõige selle juures nurisemine, et miks nad ometi meie riigikeelt kuidagi ära õppida ei soovi. Aga miks nad peaks? Miks nad peaks, kui saab igati mugavalt ka ilma hakkama? Liiati, kui see keel on veel endiste "alamate" keel. 

Meie komberuumis on levinud hoiak, et tülist tuleb hoiduda. See on ratsionaalne. Tüli on reeglina kulukas asi. 24. veebruaril 2022 jõudis kätte hetk, kus hoidumine muutus ohtlikuks ja seeläbi potentsiaalselt oluliselt kulukamaks kui tegutsemine. Agressorist idanaaber ning tema vasall meist tunduvalt lõuna pool on korduvalt ning täiesti avalikult teatanud oma kavatsusest meid taas okupeerida ning koloniseerida. Järelikult tuleb meil tegutseda. 

Eesti 200 peab agressorriikide kodanike valimisõiguse tühistamist möödapääsmatult vajalikuks. See on Eesti julgeoleku kindlustamise küsimus. Vene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel on võimaldanud paraku ka Riigikogus esindatud poliitilistel jõududel Putini režiimi toetajatega valimistel flirtida. Näiteks takistada eestikeelsele haridusele üleminekut või endise koloniaalvõimu sümbolite eemaldamist avalikust ruumist. Lisaks eeltoodule on putinistidega tiivaripsutamise fenomen Eestile ka tõsiseks arengupiduriks, kuna vastavat võimu toetavad valijarühmad kipuvad ka sallivalt suhtuma mõjuvõimuga kauplemisse, korruptiivsetesse tehingutesse ning muidugi ka Eesti riigiga koostööst hoidumisse. 

On tõsi, et Venemaa ja Valgevene kodanike seas leidub ehk ka neid, kes on Venemaa agressiooni ning Putini režiimi vastased. Tõsi on ka see, et naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanute seas on jällegi neid, kes salamisi või lausa avalikult Kremli maffiariigi agressiooni toetavad. 

On tõstetud kahtlustusi sellest, et põhiseaduse muutmisega riivame näiteks nende Vene kodanike õigusi, kes on Putini bande kuritegeliku tegevuse vastu. Aga mis parata? Eesti on soovimatult sattunud vaba maailma ning agressiivse fašistliku režiimi vastasseisu eesliinile ning meie julgeolekuhuvid kaaluvad selle riive selgelt ning ka kuhjaga üles. 

Mõned agressorriikide kodanike õiguste kaitsjad tavatsevad argumenteerida, et Putini režiimi soosiv suhtumine on meelsusküsimus. Ei, sõbrad! Agressiooni ning genotsiidi toetamine pole mingi teisitimõtlemine, nagu ei ole teisitimõtlemine ka holokaustile takkakiitmine. 

Sestap kutsun kõiki kolleege esitatud eelnõu toetama, näitama, et Eesti riigi poole hoidmise küsimuses just nimelt on Riigikogu ühtne. Ja veel, Eesti 200 lähtub arusaamast, et ka kodakondsuseta isikuile ei peaks nii väärikat privileegi, nagu seda on valimisõigus, samuti alles jätma. Ja siin peitub ka vastus küsimusele, miks mina toetasin algselt seda teist, käesolevaga sarnast eesmärki teenivat eelnõu. Aga ma olen väga rahul, et ka võimuliit eneses jõudu leidis agressorriikide kodanike valimisõiguse väga põhimõttelist küsimust lahendama asuda. 

Käesolev eelnõu on valitsuserakondade kompromiss ja see on peamise probleemi lahendamise käivitamiseks küllalt väärikas algus. Tänan Eesti 200 nimel meie partnereid selle pingutuse eest! Üksmeele leidmisel see pole olnud lihtne. Karme järeleandmisi on tulnud teha, kuid siit on ka hea edasi minna. Suur tänu!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Tegelikult on asi ju väga lihtne, siin ei ole vaja viilutada ühte-teistpidi, võtta kõlavaid poose. Küsimus on riigiõiguses, küsimus on selles, kellel on poliitiline võim Eestis. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukoht on läbivalt olnud, et valimisõigus Eestis peab olema kodanike eriõigus. Jah, siia juurde lisandus pärast meie liitumist Euroopa Liiduga Euroopa Liidu riikide kodanike õigus, see on tehtud ära meie liitumislepinguga, mis kiideti ju ka referendumil heaks ja selles osas ei ole meil midagi teha. Aga lihtne küsimus: Eestis peavad valida saama kõikidel valimistel, kohalikel, Riigikogu ja eurovalimistel Eesti kodanikud. Punkt. Ja jääb ära pikk arutelu selle üle, kes on või kes ei ole lojaalne ja miks need saavad, miks need ei saa. Ausalt öeldes on täiesti arusaamatu, miks me peaksime andma valimisõiguse albaanlastele ja türklastele ja samal ajal võtma ära need šveitslastelt ja norralastelt. Tegelikult ei saagi aru. Nii et see kõik on mingisugune iseenda poolt ehitatud lõks. 

Koalitsiooni poolt siia toodud eelnõu tutvustamisel ütles Eerik-Niiles Kross, et Eesti kodanikud ootavad, et venelastelt, Vene kodanikelt võetaks valimisõigus ära. Vastab tõele. Meie fraktsioon ootab, meie valijad ootavad. Aga sama suures koguses või sama suure protsendiga ootavad Eesti kodanikud, et ka mittekodanikelt ehk halli passi kandjatelt ja et ka näiteks ukrainlastelt võetaks valimisõigus Eestis kohalikel valimistel ära. Sest see on nii lihtne: Eestis peavad saama valida Eesti kodanikud. Nii lihtne! Miks asja keeruliseks ajada?

No ja siis me jõuame loomulikult ju päriselu juurde. Päriselu on selles, et vaja on teha propagandat, vaja on sildistada, vaja on oma valijate gruppe hoida ja mõne teise erakonna valijate gruppe siis vähendada. Ja ausalt öeldes selline sodimine põhiseadusesse on riigimehelikkuse vastand. 

Meile siin räägiti südantlõhestavaid lugusid sellest, kuidas ei tohi õigusi inimestelt ära võtta, see on õigusriigi põhimõte. No kuulge, teate, kuulata seda reformierakondlaste või tänase koalitsiooni saadikute suust – ausalt öeldes naerma ajab. Te võtsite inimestelt õigusi ära koroonaajal, reformierakondlased võtsid ära, nii kehalise autonoomia küsimuses, süstimisküsimuses, liikumisvabadused võeti ära, äripidamise vabadused võeti ära, sõnavabadus võetakse ära vihakõnejutuga, relva kandmise õigust piiratakse kõikide muude võimalike seadustega. Mingit probleemi ei ole inimestelt õiguste äravõtmisel ja siis tullakse meile rääkima, aga noh, näete mingisugused väljakujunenud ja välissurvel antud kunagised kokkulepped, neid me muuta ei saa, et see on õiguste äravõtmine. See on ju jama, see on ju jama, see ei ole tõsiselt võetav jutt. Mingit vahet ei ole, kas me räägime valimisõigusest, mis on Eestis Vene kodanikel ja need käivad hääletamas, 30 000 inimese ringis eelmistel kohalikel valimistel, või mittekodanikel ehk halli passiga, kes käivad, 24 000 neid käib valimas. Sama suurusjärk, sama nii-öelda keeleruum, sama maailmavaade, samad inimesed, sama päritolu. Ühtedele ütleme, et teid me ei lase valima, sest me ei taha, ja teistele ütleme, et teilt me ei tohigi seda ära võtta, sest teil on see õigus. See lihtsalt, see jutt ei ole järjekindel ega arusaadav. 

Mis puudutab selle eelnõu konkreetset menetlust. Esiteks tuleb loomulikult teha märkus koalitsioonierakondadele: see siin ei ole tavaline eelnõu, mille te toore jõuga läbi suruda, sest teil on hääled Riigikogus. Püüdke aru saada sellest! See ei ole selline eelnõu, et teil on 60 häält saalis ja te võite teha, mida tahate. See on põhiseaduse muutmise eelnõu, mida te tahate veel teha kiirkorras. Ja me toetame seda, kui see tehakse õigesti. Me oleme kogu aeg toetanud seda, et Eestis valimisõigus oleks ainult Eesti kodanikel. Aga kui te tahate meie hääli saada, siis ei saa alustada protsessi sellega, et meile näkku sülitate, mida te tegite põhiseaduskomisjonis ja mida te teete, kui te järgmises päevakorrapunktis meie eelnõu välja hääletate. Kui te tahate meie hääli saada, siis tuleb otsida kompromissi mitte ainult koalitsiooni sees, nagu siin üks eelkõneleja just rääkis, sest sellest ei piisa, taguge see oma pealuu sisse: sellest ei piisa! Siis tuleb otsida kompromissi üle kogu välja. Teil on kolm kuud selleks aega. Hakake nagu pingutama!

Andre Hanimägi, fraktsioonituna küll, aga teil on volitus, saan aru. Väga hea! Siis Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! See siin ei ole tõepoolest tavaline eelnõu. Põhiseaduse muutmine on väga suur asi, kus peab lähtuma ratsionaalsusest, mitte emotsionaalsusest. Ja sotsiaaldemokraadid on olnud siin konstruktiivsed, samas ettevaatlikult optimistlikud. See on ka mõistetav, sest iga otsus, mis muudab meie põhiseadust, on oluline otsus – otsus, mis vajab laiapindset arutelu ning konsensust nii meie seas siin saalis kui ka ühiskonnas laiemalt, otsus, mis vajab hoolikat põhjendamist. 

Nüüd on olnud väga palju arutelu, kas me üldse saame põhiseadust siin saalis muuta. Jah, saame, põhiseaduse loojad ei ole kunagi ette näinud, et põhiseadust oleks kivist ja me ei saa seda muuta. Seda on ka korduvalt tehtud, kuid selleks on omad reglemendid, mis nõuavadki väga suurt ühisosa siin saalis, ja kindlasti oleme me valmis seda otsima. Seda seetõttu, et põhiseaduse muutmine ei tohi ega saa olla päevapoliitiline otsus. Meil tuleb teha kompromisse ja kompromissid ongi poliitika ja demokraatia alusteks. Ja me näeme, et ka täna see arutelu siin, aga ka ühiskonnas ning erinevate poliitiliste jõudude vahel on päris terav. Ja tegelikult see on tervitatav, sest põhiseadust saame muuta, aga see ei pea kaugeltki olema lihtne, vaid peab olema kaalutletud ning põhjendatud, miks me põhiseadust muudame.

Selle arutelu teravik on olnud tõepoolest tingitud eelkõige Venemaa alustatud sõjast Ukrainas ning tõstatunud on küsimus, kas olukord, kus agressor riikide kodanikud saavad valimistel hääletada, on ikkagi täna asjakohane. Oleme siin saalis olnud üksmeelsed, mõistes hukka Venemaa ja Valgevene käitumise. See eelnõu aga, millel on täna 61 Riigikogu liikme allkiri, ei räägi täna sellest, kes ei saa hääletada, vaid sellest, kes saavad – Eesti kodanikud, Euroopa Liidu kodanikud, NATO riikide kodakondsed ning kodakondsuseta isikud ehk niinimetatud halli passiga inimesed. Seega ei saaks tõepoolest kolmandate riikide, sealhulgas Venemaa ja Valgevene passiga inimesed kohalikel valimistel enam hääletada. 

Tõsi, nii koalitsiooni kui ka enamiku opositsiooniliste parteide selge eesmärk ja siht see on ühelt poolt olnud ja see eesmärk saakski selle eelnõuga täidetud. Kuid teisalt on meil täna ka võimalus seada konkreetne ja selge raam, kes saavad meie valimistel osaleda. Ja me ei ole siinkohal kuidagi erandlikud, et sellist valimistsensust rakendada, mis võtab arvesse kodakondsuse – mitte rahvuse, ma rõhutan. 

Kuid siin saalis tuleb meil arvestada otsuste tulemiga laiemalt, püüda ühiskonda rahustada, tasakaalustada, olla õiglased ja juriidiliselt ka korrektsed. Rohkelt on olnud siin juttu kodakondsuseta inimeste valimisõigusest, keda on circa 60 000 ja kes täna saavad valida ning kes on saanud seda teha 30 aastat. See ei ole mingi uus asi. Nende inimeste kodumaa on Eesti. Siin maksavad nad oma maksud ning neil ei ole ühelegi muule riigile mingisugust lojaalsus- või sõjaväekohustust, ehk siis see argument jääb ära, ega saa nad ka valida ühegi teise riigi juhte. Alaliste elanikena peavad nad järgima Eesti seadusi ja põhiseadust. Nad on meie kogukonnas töötavad ja elavad inimesed, kellest paljud on siin riigis sündinud, siin oma elu üles ehitanud ja ühiskonda panustanud. 

Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni koostatud valimiste hea tava koodeks rõhutab, et kohalikel valimistel hääleõiguse andmine püsielanikele on mõistlik ja soovitatav ning piirangud valimisõigusele peaksid olema minimaalsed ja selgelt põhjendatud. See on viis, kuidas kaasata inimesi otsustesse, mis mõjutavad nende igapäevaelu. Veneetsia komisjoni juhised näevad ette, et pikaajalistest elanikest välismaalastele tuleks hääleõigus anda, kui nad on täitnud elukohatingimused. Meie halli passi omanikud vastavad nendele tingimustele ning valimisõiguse piiramine ei oleks õiguskindluse seisukohast asjakohane. 

Muidugi võib kritiseerida, et miks meil on jätkuvalt nii palju halli passiga inimesi. Ma arvan, et see on väga õigustatud küsimus. Aga selle kõrval keskenduda küsimusele, mida nad oleksid pidanud tegema ja kas nad oleks pidanud juba ammu võtma Eesti kodakondsuse, küsigem ka, miks on meil jätkuvalt nii palju halli passiga inimesi ning mida me saame teha senisest enam, et kodakondsuseta inimeste arv väheneks kiiremini, kui see on seni toimunud.

Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Meil on siin ees kaks erinevat põhiseaduse muutmise eelnõu. Selles teises, mille juurde me varsti jõuame, on ka teine muutus, nimelt lepingud kolmandate riikidega. See on tõepoolest olnud arutelu all ja see annaks võimaluse teha eraldiseisvaid kokkuleppeid, andes mõne riigi kodanikele valimisõiguse kohalikel valimistel. See ei ole meie hinnangul hea mõte. 

Esiteks peame olema põhiseaduses võimalikult täpsed ja konkreetsed. Rahvusvaheliste lepingutega on aga juriidiline keerukus ja ebapraktilisus sisse kodeeritud. Lisaks tekib alati küsimus õigusselgusest, kuna sisuliselt võiks üks koosseis otsustada teha selline leping ühe riigiga, mõni teine koosseis aga teise riigiga. Ja siin oli juba ennist ka arutelu selle üle, miks üks riik on parem kui teine ja kas tema on meie ühises väärtusruumis rohkem kui kolmas. Ei, me oleme selles eelnõus väga selgelt piiritlenud, kes on need riigid, kelle kodanikud saaksid meil kohalikel valimistel hääletada. 

Ja viimaks. Siin saaliski on kõlanud mõtteid, kas see aitab meie lõimumisele kaasa, kuidas mõjutab see samm meie julgeolekut või kas saame öelda ainuüksi kodakondsuse järgi, kes on Eestile lojaalsed või mitte. Paraku peame tõdema, et pass ainuüksi tõepoolest meelsust ei näita ning ka Eesti kodanike seas on neid, kes ei hinda iseseisvat ja tugevat Eestit, nagu on neid mittekodanikke, kes mõistavad selgelt hukka Venemaa agressiooni ja tegevusi. Me ei lähtu selles eelnõus mitte mingil moel rahvuspõhisusest, vaid tegemist on kodakondsustsensusega. Kutsun üles kõikide arutelude puhul seda silmas pidama ning hindama inimest eelkõige tema enda tegevuse järgi. Niisamuti kutsun üles toetama eelnõu ja tegema põhiseaduse muudatuse, millel on suur ühisosa ja reaalne võimalus jõustuda juba enne järgmise aasta kohalikke valimisi. Kutsun teid toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ja Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun! (Lauri Laats küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Alustan oma kõnet rahvusringhäälingu portaalis ilmunud arvamusloo tsiteerimisega, mille autoriks on Andres Kollist. Usun, et see nimi on teile kõigile tuttav. "Allolevat kirja pannes andsin endale aru, et rohkem kui 80 protsenti Eesti valijatest toetab Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Kujunenud olukord näitab minu arvates, et strateegiline vaade ja riigimehelik julgus pole kuigi moes." Andres Kollist viitab sellele, et arvestades praegust olukorda Ukrainas ja maailmas on paljudel poliitikutel tekkinud argus käsitleda teemasid riigimehelikult. Lihtsam on käsitleda asju mustvalge pildina, jättes muud toonid kõrvale. 

Hoopis teise käsitluse teemale annab rahvusringhäälingule antud intervjuus endine kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu: "Siin jääb natuke mulje, et kõik vaatavad järgmisi valimisi ja käib mingis mõttes võistlus, et kes on kõige parem eestlane." Lisaks rõhutas Sinisalu, et valimisõiguse piirang peab olema kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvaheliste normidega. Kodanike põhiõiguste piiramine nõuab tugevaid argumente, sest vastasel juhul võib see seada ohtu demokraatia põhialused. Ta tõi esile, et valimisõiguse äravõtmist ei saa põhjendada pelgalt väitega, et teatud kodanikugrupi lojaalsus on kahtluse all. Selle asemel tuleks hinnata, kas ja kuidas nende valimisõigus riigi julgeolekut tegelikult mõjutab. Sinisalu on hoiatanud, et valimisõiguse piiramine võib suurendada ühiskondlikke lõhesid. Kui inimesed tunnevad ennast, et neid on põhjendamatult kõrvale jäetud või karistatud, võib see õõnestada ühiskonna sidusust, mida on eriti kriisi ajal hädasti vaja. 

Hetkel on Vene kaart taas lauale pandud, mis võib poliitmängudes olla poliitiline trump, malakas, kavalus. See on lootus hääli saada, vastanduda kirgi kütta, poliitikat teha. Kahju. Riigi pikaajaline huvi, seesmine stabiilsus jääb kuskile kaugele taustale. Head kolleegid, ärme palun unusta, et teema, mida me täna siin käsitleme, ulatub sügavale meie ajalukku ja puudutab nii tänast kui ka homset. Ja just kõige rohkem me peame mõtlema homsele ja uuele põlvkonnale ja mis eeskuju me neile anname ja mis pärandi jätame. 

Räägime natuke ajaloost. Eesti taasiseseisvumise järgsed aastad, 90. aastate algus olid keerulised ja kujundasid märkimisväärselt meie ühiskonna struktuuri. Taasiseseisvumisel astus Eesti kindlameelsed sammud rahvusriigi põhimõtete suunas, taastades 1938. aasta kodakondsusseaduse. See tähendas, et kodakondsus anti neile, kellel oli kodakondsus enne 1940. aastat, ja nende järeltulijatele. Kuid Eestis elas toona juba ligi 500 000 inimest, kes olid siia saabunud peamiselt Nõukogude Liidu ajal või olid nende järeltulijad. Pärast taasiseseisvumist leidsid sajad tuhanded end kodakondsuseta. Osad lahkusid oma esivanemate maale, paljud jäid siia igasuguse garantii ja kodakondsuseta. 

Praktiliselt elasid mittekodanikud edasi Nõukogude passidega, reisimiseks mõeldi nende tarbeks välja ajutised reisidokumendid, umbes nagu Nõukogude-aegsed välispassid. Tahad reisida, tuleb esitada taotlus ühekordse dokumendi saamiseks ja peale iga reisi see võimudele tagasi anda. Eestimaa tolleaegsete poliitikute arvamus või soov oli, et Nõukogude passiga Eestimaa elanikud peaksid võtma Vene Föderatsiooni passid. Ja paljud seda ka tegid, sest kuni 1995. aastani teist võimalust ei olnud. Ja loomulikult kasutas seda olukorda väga osavalt ära Vene Föderatsioon, tagades dokumendid lihtsalt ja kiiresti. 

Tiit Vähi valitsuse moodustamisel 1995. aastal lepiti kokku, et Eesti hakkab välja andma välismaalase passi ehk nii-öelda halle passe. Selle passi võtsid inimesed, kes polnud vaatamata survele Vene Föderatsiooni kodakondsust võtnud. Hallid passid läksid nagu soojad saiad, kui nii võib öelda. Hallipassilised ei olnud kiirustanud end Venemaaga siduma. Nad ootasid, kuni nende riik suudab muutunud olude järel asjades selgusele jõuda ning kindlaid dokumenti jagama hakata. Sellest tulenevalt tekkis halli passi nähtus, Eesti välismaalase pass, mida anti neile, kes ei taotlenud ega saanud Eesti või mõne teise riigi kodakondsust. Ning 21. aastaks oli juba 60 000 halli passi omanikku, ligikaudu 85 000 Vene Föderatsiooni kodanikku. 

Mis puudutab tänast olukorda, siis Vene kodanike ja halli passi omanike valimisõigus kohaliku tasandi valimistel on ajalooliselt seotud nende osalemisega ühiskonnaelus. See õigus on andnud neile võimaluse mõjutada otsuseid, mis puudutavad nende igapäevaelu, näiteks haridust, infrastruktuuri ja kohalikku arengut. 

23. aastal tõstatus küsimus, kas sõja tõttu Ukrainas peaks neid õigusi piirama. Arnold Sinisalu on osutanud, et julgeoleku tagamine ei tohiks tähendada automaatselt usaldamatust teatud gruppide vastu. Euroopa Nõukogu standardid rõhutavad, et diskrimineerivad meetmed, mis põhinevad kodakondsusel, võivad ühiskonda lõhestada. Samuti on tähtis, et me ei unustaks, miks lõimumine on oluline. Vastasseisu ja tõrjutuse kasvatamine ei aita kaasa meie riigi stabiilsusele ega turvalisusele. Peaksime hoopis looma rohkem võimalusi kodakondsuse omandamiseks ja aktiivselt osaluseks ühiskonnas. Valimisõiguse piiramine saadab sõnumi, et teatud osa ühiskonnast ei ole teretulnud kaasa rääkima. 

Mis me peaksime tegelikult tegema? Me peame leidma endas riigimehelikkuse ja võtma poliitmängulaualt selle mängukaardi, mis hetkel on lauale pandud, mis lõhestab meie ühiskonda, mis ei vii meid selles raskes ajas edasi. Meil on vaja selgelt sõnastatud poliitikaid, poliitikuid, mis toetavad lõimumist, kaasamist. Tuleb tõhustada suhtlust erinevate kogukondade vahel ja suurendada vastastikust mõistmist ja usaldust. 

Majanduslikult on paljudel inimestel keeruline aeg. Kahjuks ei ole näha praeguse koalitsiooni initsiatiivi selle teemaga tegelemisel. Majanduse kasvama saamise, inimeste toetamise asemel sepitsetakse üha uusi maksutõuse, mis inimeste olukorda veelgi keerulisemaks muudavad. Rõhuv mure igapäevase toimetuleku pärast aga ei aita kuidagi kaasa tugevamale ühiskonnale. 

Ja see ei sõltu passi värvist. Valimisõigus kohaliku tasandi küsimusel on sümboolse tähendusega, selle äravõtmine ei suurenda turvalisust, kuid võib kahjustada ühiskondlikku siduvust. Lõpetuseks rõhutan, Eesti tugevus peitub meie võimes ületada ajaloolisi pingeid ja ehitada ühtne, õiglane ühiskond. Valime usalduse, mitte hirmu, ainult nii saame liikuda edasi riigina, mis väärtustab kõiki oma elanikke. Me vajame koostoimelist ühiskonda. Aitäh! Ja loomulikult me seda seaduseelnõu ei toeta ja teeme tagasilükkamise otsuse. Aitäh!

Aitäh! Tagasilükkamise ettepanek siis. Nii, head kolleegid … (Hääl saalist.) Ettepanek, ma juba täpsustasin. Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 536 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, enne kui me asume hääletama Eesti Keskerakonna fraktsiooni tagasilükkamise ettepanekut eelnõule 536, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tähendab, võib-olla te peaksite saali siis ka informeerima. Küsimus on selles, et siin on nõutav kahekolmandikuline häälteenamus. Kuna see on reguleerimata, siis ma lähtun praegu analoogiast, kuna tagasilükkamise ettepanek, siis peaks ka § 127 ja põhiseaduse § 166 järgi ka selline lähenemisviis olema, sellepärast et tegemist ei ole tavalise hääletusega, sest, ütleme, ka eelnõu sissevõtmine nõuab ju kahte kolmandikku.

Aitäh, hea kolleeg! See on tavaline menetlus ja siin piisab lihthäälteenamusest. Aga asume selle hääletuse juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 7, vastu 79 ja erapooletuid ei ole, ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 536 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on järgmise aasta 20. jaanuar kell 17.15.

Ja edasi on meil tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Mart Maastiku, Tõnis Lukase, Andres Metsoja, Riina Solmani, Jaanus Karilaidi, Aivar Koka, Urmas Reinsalu, Priit Sibula, Martin Helme, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo, Rain Epleri, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Leo Kunnase, Kalle Grünthali, Enn Eesmaa, Tõnis Möldri ja Ants Froschi algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 527. See on selle esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, head kolleegid! Ma tutvustan 28 – 2 Riigikogu liikme algatatud põhiseaduse muudatuse eelnõu 527, mis on samamoodi põhiseaduse muudatus, mis puudutab kohalike omavalitsuste volikogude valimise õigust. Tegelikult on sellel eelnõul, mida ma praegu tutvustan ja mille on algatanud 26 Riigikogu liiget, päris oluline ja suur ühisosa eelneva põhiseaduse muudatuse algatusega, kus sooviti põhiseadust muuta nii, et agressorriigi kodanikel tulevikus enam hääleõigust kohalikel valimistel ei oleks. Aga seda eelnõu tutvustas eelmine ettekandja põhjalikult ja ma sellel ei peatu, keskendun 26 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. 

Nimelt, selle eelnõu lühike sisu on, et kohalike omavalitsuste volikogude valimisel tulevikus ei oleks hääleõigust agressorriikide kodanikel, ei oleks ka kodakondsuseta isikutel ehk määratlemata kodakondsusega isikutel kohalikel valimistel. Ja see eelnõu võimaldaks kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel osaleda sellisel juhul, kui Eesti Vabariigil on sõlmitud vastava riigiga kahepoolne vastastikust valimisõigust võimaldav välisleping, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud. 

Nüüd ma tulen kohe ka täpsemalt nende sätete selgitamise juurde, aga kõigepealt selline üldine sissejuhatus, mitte pikk ajalooline ülevaade, aga sissejuhatus. Ikka on küsitud, et miks üldse praegu põhiseadust on vaja muuta ja kas see on üldse põhjendatud, sest põhiseaduse muutmine, nagu me kõik teame ja tunnetame, on väga oluline ja väga põhimõtteline ettevõtmine. Ja julgen öelda, et jah, on küll vaja muuta. Vältimatult on vaja muuta. Seda ajaloolist võimalust ja ajaakent, mis meil praegu Riigikogus suure tõenäosusega on olemas, et me oleme valmis põhiseadust muutma, tuleb ära kasutada. Seda võimalust ei pruugi enam olla aasta pärast või viie või kuue aasta pärast, aga praegu on see ajalooline hetk olemas. Nagu me ka teame, siis poliitikas on väga oluline ajastus, millal me üht või teist asja teeme.  

Kõigepealt: miks me seda teeme? Need ootused, mis olid 1992. aasta põhiseaduse vastuvõtmisel, ei ole täitunud sellisel kujul, nagu tol ajal seda ette kujutati. Seda lõimumisprotsessi niisugusel kujul, nagu me soovisime, ei ole toimunud. Meil on jätkuvalt, enam kui 30 aastat hiljem, kümnetes tuhandetes kodakondsuseta isikuid. Meil on kümnetes tuhandetes inimesed võtnud Vene kodakondsuse, mitte Eesti kodakondsuse, erinevalt Läti Vabariigist, kus Vene kodanike osakaal tänaseks on oluliselt väiksem kui Eesti riigis. Aga ometigi, kui me iseseisvuse taastasime enam kui 30 aastat tagasi, oli endise NSV Liidu kodanikke Lätis rohkem, oli ka vene emakeelega inimeste osakaal Lätis suurem kui Eestis, aga nemad langetasid teistsuguseid otsuseid.  Need jutud, et kui me selle eelnõu vastu võtame, siis me kaotame Narva, kaotame Ida-Virumaa, ühiskonna sidusus oluliselt saab kannatada – see ei ole tegelikult päriselt nii. Ajalugu seda ei kinnita. Lätis mingisuguseid autonoomiaüritusi niisugusel võrreldaval kujul, nagu seda Eestis tehti, ei olnud pärast seda, kui nad ei andnud valimisõigust kohalikel valimistel ei Vene kodanikele, ei kodakondsuseta isikutele. Eesti püüdis positiivselt hõlmata kõiki neid endisi NSV Liidu kodanikke, kes ei ole soovinud ka tänaseks valida omale kodakondsust, ka neid, kes on Vene kodanikud ehk tänaseks agressorriigi kodanikud. Me püüdsime kõiki neid positiivselt hõlmata ja ometigi saime nii-öelda autonoomiapüüdlused Narvas ja Ida-Virumaal endale probleemina. Nii et niisugune lihtsustatud järeldus ja praegu ajaloo ebaõige ümber tõlgendamine ei ole, ma arvan, siinkohal kohane. Sellised hirmutamised ühiskonna turvalisust kindlasti ei suurenda, pigem vähendavad sedasama sidusust. Seda esiteks. 

Teiseks on oluliselt muutunud julgeolekupoliitika olukord, mida me kõik näeme ja tunnetame ja seda mitte ainult Eestis, vaid üle Euroopa ja kogu maailmas. Ja kõik riigid on oma käitumist ja oma otsuseid muutnud, eriti pärast 2022. aasta 24. veebruari, kui Venemaa agressioon muutus laiamastaapseks sõjaks. Ja nii me näeme, et miljardite eest aastaid ehitatud gaasitrass Venemaa ja Saksamaa vahel seisab tühjana. Teda ei käivitatud. Euroopa Liidu liikmesriigid ühiselt rakendavad sanktsioone Venemaa vastu. Ameerika Ühendriigid rakendavad sanktsioone Venemaa vastu. Kõik on muutnud oma poliitikat võrreldes varasemaga, nii et see olukord on muutunud nii meie sees kui meie ümber.  

Kolmandaks, väga palju on räägitud, aga me ei ole jõudnud selle põhiseaduse muudatuseni, mida me nüüd peaksime ära tegema: Vene kodanikud ja kodakondsuseta isikud valivad ju kaudselt ka Eesti Vabariigi presidenti ehk valivad presidendi valimise valijamehed, kui valimine läheb valijameeste kogusse. Sellele on ikka ja jälle tähelepanu juhitud, aga seda üksikut sätet või seda vastuolu ei ole mindud eraldi likvideerima. Täna on see hetk, kus me saame ka nende põhiseadusmuudatuste juures ühekorraga ka selle ära korrastada, et seda kaudset valikut agressorriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud teha ei saaks, mis on igati õige ja põhjendatud. 

Lisaks sellele on Riigikogu langetanud otsuse, et Venemaa on terroristlik, Venemaa me oleme kuulutanud riigiks, kes viljeleb terroristlikku režiimi, ehk agressorriigiks ja see ei saa jääda ainult loosungiks, see tuleb ka sisuga täita. See ei ole lihtsalt deklaratsioon. Ja üks osa selle täitmisest ongi ka põhiseaduse muudatus, kus me välistame agressorriigi kodanikele hääleõiguse andmise kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Ma ei ole sugugi nõus nendega, kes ütlevad, et kohalikud omavalitsused ei täida riiklikke ülesandeid. Jah, me võime juriidiliselt eristada ja peame silmas kõrgeimat riigivõimu teostamist põhiseaduse § 56 mõistes ja nii-öelda juriidiliselt hakata neid asju lahutama, aga tegelikult me teame ja tunnetame ju väga hästi, et kohalikud omavalitsused viivad ellu väga olulist riiklikku poliitikat, olgu see siis riiklike piirangute kehtestamine läbi planeeringute, mis on kohaliku omavalitsuse pädevus, väga oluline hariduse teema, meil on terve rida gümnaasiume, mis on riigigümnaasiumid, riigi pädevus on pidada neid gümnaasiume ja anda gümnaasiumiharidust. Ja riigi vastutus ja samal tasandil on ka kohalike omavalitsuste vastutus ja nii edasi. Nii et me võime selle üle rääkida, kas võimu teostamine Tallinnas, võimu teostamine Narvas on julgeolekupoliitiline küsimus, kas see on osa riigivõimu teostamisest või mitte. Loomulikult on, loomulikult on. Me võime siin juriidilist kõrgpilotaaži rääkida, aga tegelikult me saame väga hästi aru, et see on väga oluline mõju.  Eelnev ettekandja, kolleeg Eerik-Niiles Kross keskendus väga pikalt sellele, kuidas on võimalik eristada agressorriigi kodanikke ehk eelkõige Vene riigi kodanikke ja kodakondsuseta isikuid. Et need on kaks täiesti erinevat rühma, mida tuleb eraldi käsitleda, ja sellepärast ühtedelt võtame hääleõiguse ära, aga teistele peame kindlasti alles jätma. No ta looritas seda ka õiguskindluse põhimõttega, millest ma hiljem räägin, mis loomulikult vett ei pea, aga tegelikult näitavad kõik erinevad küsitlused, et oma poliitilistelt hoiakutelt on need kaks rühma väga sarnased. Ka viimane Riigikantselei tellitud uuring näitab seda, et julgeolekuküsimustes ja suhtumises Venemaa agressiooni Ukraina vastu on nendel kahel rühmal väga sarnased seisukohad ja hoiakud ja erinevad oluliselt Eesti riigi kodanike hoiakutest. Oluliselt erinevad Eesti riigi kodanike hoiakutest, aga omavahel on sarnased. Vene riigi kodanikest 38% ei mõistnud hukka seda agressiooni Ukraina vastu. Ja kodakondsuseta isikutest lausa üle poole, 52% ei mõistnud hukka seda agressiooni. Lahutada ära ja öelda, et siin on oluline erisus, ei pea paika. Ja nüüd see õiguskindluse argument, mis ju üldse vett ei pea, et kodakondsuseta isikutelt me ei saa ära võtta hääleõigust sellepärast, et see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, küll aga saame ära võtta teistelt kolmandate riikide kodanikelt, kes jagavad meiega ühiseid demokraatlikke väärtusi ja on riigid, kes austavad rahvusvahelist õigust ja inimõigusi, näiteks Šveits, Norra, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa. Nendelt me võtame ära selle eelnõuga, aga kodakondsuseta isikutelt ehk endistelt NSV Liidu kodanikelt, kelledest tuhandetel on topeltkodakondsus Vene kodanikega, nendelt me hääleõigust ära võtta ei saa õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt. See argument ei pea vett. Meie eelnõu on nendest puudustest vaba ja seetõttu ma kutsungi üles teid, head kolleegid, küll lootusetule ettevõtmisele, vaadates teie silmadesse eelkõige, koalitsioonisaadikud, aga siiski kutsun üles toetama ka selle eelnõu menetlusse jätmist, et me saaksime need kaks eelnõu ühendada oma parimates osades. Me tegelikult ka otsime seda laiapindset ühisosa, et meie tulemus saaks olema võimalikult kvaliteetne. Et meie tulemus saaks olema võimalikult kvaliteetne. Meie oleme oma head tahet üles näidanud ja siiralt toetame ka eelmise eelnõu arutamist ja selle lõpuleviimist, ja meie kodu- ja töökorra seadus võimaldab seda teha. Nii et see on minu üleskutse. 

Nüüd, kes on meil Eesti riigis siis kodakondsuseta isikud, kellele me tahame jätta hääleõiguse 61 Riigikogu liikme poolt algatatud eelmise eelnõuga? Kes need siis on? Need on kõigepealt endised NSV Liidu kodanikud, kes pole teinud oma valikut kodakondsuse osas ei Vene kodanikuks, ei Eesti kodanikuks ega ühegi kolmanda riigi kodanikuks tulenevalt oma päritolult ja võimalustelt. Suures osas on see olnud mugavusvalik. Me teame ka seda, et paljud neist omavad topeltkodakondsust ja need on tuhanded. Me uurisime, võtsime ka Siseministeeriumi inimestega ühendust ja on isegi teada, et tõesti, tuhandetes on tegemist topeltkodanikega kodakondsuseta isikute puhul. Ja neile tahame me anda või õigemini jätta ja sätestada lausa põhiseaduses õigus kohalikel valimistel anda hääleõigus. See ei ole õige ja see on tegelikult sisemise turvalisuse oht ja see on julgeolekuoht ja see on vastuolus Eesti kodanike õiglustunde ja ootustega täna. See on ka osa turvalisuse küsimusest.  

Aga vastust ei ole me saanud nende aruteludega, kes siis on need kodakondsuseta isikud, kes tegelikult on Eestis alaliselt elavad inimesed, aga on justkui selle riigi kodanikud, millist riiki Eesti riiki ei ole tunnustanud – Palestiina riigi kodanikud. Küsime, kes nad on, ja me ei ole selles protsessis saanud vastust. Nad on täna kodakondsuseta isikud, kes siis hakkavad ka kohalikes omavalitsustes nii-öelda oma valimisõigust realiseerima. Need on Lõuna-Osseetia, Abhaasia, need on riigid, keda Eesti riik ei ole tunnustanud. Nad ei ole kolmandate riikide kodanikud, nad on kodakondsuseta isikud Eesti seaduse mõistes, aga see on probleem. 

Ja kolmas kategooria kodakondsuseta isikutest on need inimesed, kellest siin põgusalt ka räägiti ja keda ei ole palju, aga kindlasti kümnetes, ma loodan, et mitte sadades ja tuhandetes, kellelt on Eesti kodakondsus ära võetud seetõttu, et nad on selle kodakondsuse saanud kas pettusega, et on saatnud eksamile kellegi teise isiku enda asemel, milliseid juhtumeid on Eestis olnud, või on esitanud valedokumente kodakondsuse saamisel. Neilt on kodakondsus ära võetud, nad on jäänud Eestis kodakondsuseta isikuteks ja nüüd me premeerime neid põhiseadusesse sisse kirjutades valimisõigusega kohalikel valimistel. See ei ole ju mõistlik. See ei taga Eesti turvalisust ja julgeolekut, me ei tohi seda teha. 

Kas on mõistlik kirjutada põhiseadusesse sisse ka, mida antud eelnõu puhul ei ole tehtud, nimelt see, et lisaks Eesti kodanikele oleks valimisõigus ka Euroopa Liidu kodanikel ja NATO liikmesriikide kodanikel – ma arvan, et ei ole põhjust ja ei ole mõtet. Sellepärast et Euroopa Liidu kodanikel on see tulenevalt Lissaboni lepingust ja Euroopa Liidu ühisest õigusest juba olemas ja täna seda ju põhiseadusesse sisse kirjutatud ei ole, aga see toimib ja meil ei ole vaja kirjutada täiendavalt põhiseadusesse sätteid, mis ei ole vajalikud. Ja NATO liikmesriikide puhul ma arvan ka, et see ei ole nagu põhjendatud, sellepärast et siin me hakkame nii-öelda demokraatlikku maailma jagama headeks ja halbadeks või valimisõigusega kodanikeks ja valimisõiguseta kodanikeks. Kas see on päris õige, et Kanada kodanikel näiteks saab olema valimisõigus, aga Šveitsi ja Norra kodanikel mitte? Kus me selle piiri tõmbame? See on väga libe ja õrn jää. Ma arvan, et puhas lahendus oleks sel juhul öelda, et Euroopa Liidu kodanikud. Ja kui siis rahvusvahelistest lepingutest tulenevad veel täiendavalt, nii nagu praegu tulenevad Euroopa Liidu kodanike õigused, siis seda me täidame. Nii et ma arvan, et seda ei ole mõtet teha.  

Ja siin ma lähen kohe selgitavalt selle juurde, mis on saanud ka kriitikat ja minu arvates põhjendatud kriitikat, mida me tunnistame, et meie esitatud eelnõus on sees, et põhiseaduse muudatuse kohaselt me annaksime ka õiguse nende riikide kodanikele, kellega Eesti Vabariigil on vastastikust valimisõigust võimaldav välisleping, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Ütlen kohe algatajate nimel, et algatajad on sellest valmis väga kergekäeliselt loobuma. See ei ole olnud ka algatajate esialgne olemuslik tahe, vaid selle me kirjutasime sisse siia just nimelt sellepärast, et pidasime silmas laiapõhjalist konsensuse leidmise vajadust, sest kui me rääkisime ja algatasime seadusemuudatuse, mitte põhiseaduse muudatuse, aga see oli siis Isamaa algatus omal ajal, siis nii Reformierakonna saadikud kui ka Eesti 200 saadikud kritiseerisid, et kas me tõesti tahame jätta Eesti liitlased hääleõigusest ilma. Ja seetõttu me jätsime sellise ukse avatuks, et on võimalik kahepoolselt kolmandate riikide kodanikega, kui parlament on ratifitseerinud, anda meie liitlastele ka see valimisõigus. Selle me jätsime siia sisse. Kui nüüd on arusaam koalitsioonisaadikutel teistsugune, mida heideti ka siin mitmel puhul ette, siis meie oleme valmis kohe sellest loobuma. See ei ole olnud meie olemuslik tahe üldse siia mitte panna. Nii et kui see konsensus on selline, et seda ei peaks olema, siis loomulikult menetluse käigus me oleme sellest valmis loobuma. Nii et head kolleegid, ma väga loodan, et see ei saa olema mingisugune argument või põhjendus, miks mitte toetada meie eelnõu menetlusse jätmist. Me seda oleme valmis koheselt deklareerima.  

Nüüd see kummaline lause. Ma tahaksin ikkagi selle kahe eelnõu võrdlemise puhul, kuna need mõlemad on meil praegu menetluses ja on olemas ühisosa ja erinev osa … On säte, mis on 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõus sees: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." See on õiguslikult väga ähmane, sisuga – nagu me saime aru – täna sisustamata ja see tekitab väga palju probleeme rakendamisel. Ma arvan, et see ei ole üldse ka üldise põhiseaduse struktuuri ja kultuuriga kooskõlas. Ja panna siia nüüd ühele tasandile kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased ehk Euroopa Liidu ja eelnõu kohaselt ka NATO liikmesriikide kodanikud, see kindlasti ei ole mõistlik võrdsustada need kaks erinevat rühma täiesti ja siis ühe seadusega rakendada siis kas ühetaolist korda või töötada välja kas erinevat korda, millele me vastust ei saanud algatajatelt. Ja mida üldse mõeldakse tegelikult? Mida see registreerimise kord siis peaks endas tähendama? On öeldud, et see võiks tähendada seda, mida sotsiaaldemokraadid on nõudnud, et deklareeritakse teatud meelsuskontrolli, püütakse teha, et inimene kinnitab oma meelsust ja sel juhul kantakse ta siis valimisõiguslike kodanike, hääleõiguslike kodanike või kodakondsuseta isikute registrisse.  

Ma palun lisaaega.

Viis minutit lisaaega palun.

See tekitab väga palju segadust. Seni ei ole Euroopa Liidu kodanikud pidanud valimistel mingisugust meelsusdeklaratsiooni täitma hakkama. Kui nüüd on mõeldud seda, et siis koos kodakondsuseta isikutega peaksid ka nemad hakkama mingisugust taolist kontrolli teostama, siis see ei oleks ilmselt väga mõistlik, ühiskonna sidusust ja ka meie suhteid liitlastega ja demokraatlike riikidega ei parandaks. See on täiesti arusaamatu säte siin, mis tekitab väga palju segadust. Ja siis tuleb see seadus ka välja töötada. Vaadake, algatajatel ei ole täna isegi mitte selle sisu üle mingisugust ülevaadet, et kuidas seda sisustada, mida siin mõeldud on. Aga seadus tuleb välja töötada. Siis tuleb see ka rakendada, tehnilises mõttes, need registrid luua, ka infotehnoloogia peab selleks valmis olema. See minu arvates on küll kurikaval, et see siia sisse kirjutada. See võib saada meile kirstunaelaks, kui me seda põhiseaduse muudatust tahame üldse realiseerida. 

Ja tegelikult mitte miski ei takista täna ju valijate registrit nii-öelda täiendavalt muutmast, sest iseenesest see hääleõiguslike kodanike register, loetelu on meil ju ka täna olemas. Selle järgi toimuvad ju valimised. Kui me tahame seda täiustada ja täpsustada, siis me võime. Ja ma ei saa üldse aru, miks siin on siis ainult kodakondsuseta isikud ja hääleõigusega välismaalased. Sinna lähevad ju ka Eesti kodanikud, kes on, me ju teame, et seda kõikidel kordadel enne valimisi niimoodi tehakse. See toimib ka täna nii. Nii et mingit põhjust siia sellist eriklauslit panna küll ei ole.  Nüüd jõustumise aeg. Ka seda on siin küsitud ja kritiseeritud, see puudutab jällegi küll mõlemat eelnõu. Mõlemat eelnõu puudutab, nii eelnevat kui seda – et kas see aeg on piisav. No meil on siiski olemas varasem praktika. 1992. aasta põhiseadus, mis rahvahääletusel vastu võeti ja jõustus, oli mõned kuud enne valimiste toimumist. Mõned kuud enne valimiste toimumist. Ja me viisime selle ellu, valimised toimusid. Ka 1993. ja 1996. aastal kohalike omavalitsuste volikogude valimise seadust muudeti mõned kuud enne valimisi. Ühel juhul viidi sisse kohalike omavalitsuste volikogude liikmetele keeleoskuse nõue, kui te mäletate. Mõned kuud, mõned kuud – samal aastal enne valimisi. Ja see jõustus ja me viisime need valimised läbi ja see oli kooskõlas nii põhiseaduse, Veneetsia komisjoni nõuete kui meie enda teiste seadustega. Nii et ma arvan, et praeguses olukorras, praeguses julgeolekupoliitilises olukorras, arvestades veel, kui me teeme kvaliteetselt tööd ja suudame põhiseadust kvaliteetselt muuta ja muuta ka selleks hiljem vajalikke seadusi, mis selle põhiseaduse muudatuse rakendamiseks on vajalik, siis minu hinnangul on see küll kooskõlas nii demokraatia reeglitega kui meie siseriiklike teiste seadustega ja ka meie varasema praktikaga ja me saaksime seda ilusasti ellu viia. 

Nii et head kolleegid, ma veel kord kutsun üles ja tahan tunnustada ka koalitsioonisaadikuid selle eest, et lõpuks on tuldud ikkagi kaasa põhiseaduse muutmise ideega, mida Isamaa fraktsioon on aastaid püüdnud ellu viia. Ja põhimõtteliselt see paradigma ju lähtub sellestsamast ettepanekust, mille meie omal ajal välja käisime. Aga veel kord kutsun üles mõlemat eelnõu toetama ja loodan heatahtlikule menetlusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Esimene küsija on Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui räägite soovist Venemaa kodanikelt ja mittekodanikelt valimisõigus ära võtta, on peamine argument julgeolek. Aga näiteks Kaitsepolitseiameti endine juht Arnold Sinisalu kahtleb Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise vajalikkuses, sest see võib probleemide lahendamise asemel neid juurde tekitada, sealjuures julgeolekuohtu. Ka õiguskantsler Ülle Madise leiab, et julgeolekuohuga ei ole sellel eelnõul midagi pistmist. Kas te peate end antud küsimuses pädevamaks kui kapo endine peadirektor ja õiguskantsler?

Aitäh! No ma ei ole kindlasti subjektiivne oma arvamuses, kui ma peaksin nüüd vastama otse teile, et kas ma pean pädevamaks ennast kapo endisest peadirektorist või õiguskantslerist. Mul on küll oma arvamus ja ma olen tutvunud ka vastava kapo raportiga, mis on küll salajane raport, aga millele Riigikogu liikmetel vähemalt osaliselt on, osadel on juurdepääs ja mis tulenes eelkõige sellest ideest, mis on kirjutatud koalitsioonilepingusse, kus oli ajutine valimisõiguse peatamine. Ja see sisaldab endas kõige suuremaid riske. Ütlen kohe, et ega jah, ideaalset lahendust ei ole ei ühel, teisel ega kolmandal juhul. Kõikidel neil on omad tugevused, aga kõikidel neil, ma tunnistan, on ka omad riskid. Aga see ajutise peatamise idee kuni siis mingisuguse hetkeni, kas sõja lõpuni või vaherahuni või nii edasi, et see pingestaks ühiskonda tunduvalt enam ja tekitaks ebamäärasust ja pingeid. Mul on hea, et koalitsioonisaadikud on sellest ideest loobunud ja taganenud. 

Nüüd, mis puudutab sellist julgeolekuaspekti, jah, mina olen küll veendunud, et see on seotud julgeolekuga, see hääleõiguse omamine või mitteomamine. Ja antud olukorras, kus seesama parlament siin saalis on Venemaa kuulutanud agressorriigiks ja jätkuvalt võimaldab agressorriigi kodanikel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osaleda ja moodustada niimoodi poliitilist võimu, siis see on julgeolekuküsimus. See on julgeolekuküsimus. See parlamendi otsus tuleb ka reaalsete tegudega sisustada ja parlamendi otsus ei tulnud lihtsalt deklaratsioonina kuskilt õhust, vaid tuli reaalsest julgeolekupoliitilisest olukorrast. 

Nii et jah, minu hinnangul me parandame sellisel juhul Eesti riigi julgeolekut, kui me ei võimalda agressorriigi kodanikel siin Tallinnas, Narvas, Viljandis ja mujal Eesti kohalikes omavalitsustes kohalikel valimistel võimu teostada. 

Enamgi veel, ma tahaks öelda, et see eelnõu, mida nüüd 28 miinus kaks saadikut on esitanud, peaks ka läbi selle, et kodakondsuseta isikutel ei võimaldata tulevikus hääleõigust kohalikel valimistel, peaks ka motiveerima vähemalt ühele osale kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osalejatele, motiveerima Eesti kodakondsust saama. Kui nad ka tegelikult tahavad kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida, lõimuda kohalikku ellu sisuliselt, siis nad peavad omandama Eesti kodakondsuse, see tähendab, et nad peavad omandama teatud tasemel eesti keele, õppima selgeks, teatud tasemel tundma Eesti seadusandlust ja sooritama vastava eksami ja selle kaudu lõimuma Eesti ühiskonda paremini. See oleks motivatsioon neil ka, et kui ma tahan kaasa rääkida, siis ma teen need asjad ära, ja seetõttu ka tegema kindlasti oma kvaliteetsema valiku, kui ta on vastavas keeleruumis rohkem informeeritud, tunneb paremini seadusandlust, siis kindlasti tema valik on ka nii-öelda teadlikum. Nii et ma arvan, see tõstab Eesti ühiskonna sidusust, julgeolekut, kui me sellise põhiseaduse muudatuse suudame ellu viia, ja suurendab ka kindlasti teatud osa kodakondsuseta isikutel motivatsiooni omandada Eesti kodakondsust, mis on ju ka tegelikult meie positiivne eesmärk.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! No ma alustaks sellest, et ei motiveeri see mitte kedagi. Eksperdid, eelkõige lõimumise eksperdid on juba öelnud, et põhimõtteliselt suur osa nendest inimestest omavad praegu seda valimisõigust, nii-öelda nemad seda ei kasuta, valimistel ei käi, nende jaoks ei muutu mitte midagi, ja need, kes käivad, need tegelikult pettuvad ja see motiveerib neid pigem võõranduma Eesti riigist, mida me kindlasti ei tahaks. Aga minu küsimus on see. Räägime nendest hallidest passidest ehk mittekodanikest. Need on tavalised inimesed, suur osa neist on sündinud Eestis, nad on terve elu siin Eestis elanud, lojaalsed elanikud, kes töötavad, maksavad makse, kasvatavad lapsi, lapselapsi. Nüüd öeldakse neile, et põhimõtteliselt me näeme teid meie julgeolekuohuna järsku. Siiamaani ei ole näinud, aga nüüd näeme. Minu küsimus on see: mis on teie arvates nende reaktsioon sellele? Kogu lugu.

Aitäh! No mina olen siiski optimist ja arvan, et osasid kodakondsuseta isikuid selline põhiseaduse muudatus ja seaduste muudatus motiveeriks Eesti kodakondsust võtma. Nüüd see, et need endised NSV Liidu kodanikud, kes on jätkuvalt kodakondsuseta isikud ja kellest paljud on ka samal ajal Vene kodanikud, kelle kohta meil ei ole küll ametlikke Vene Föderatsiooni riigi andmeid, nad ei ole enam kui 30 aasta jooksul oma valikut teinud. Jah, ma möönan, et seal on väga erinevaid inimesi. Mõned, kes võib-olla pettuvad ja võib-olla ühiskonnast seetõttu ka võõranduvad ja ei lähekski valima enam, kui see võimalus neil säiliks. Aga kindlasti on märkimisväärne osa ka neid, kes oleksid motiveeritud Eesti kodakondsust võtma. Ja mina ei julge küll rühmitada ja mina ei ole kusagil öelnud, et kõik need in corpore on Eesti riigi vastased ja kõik nad kujutavad endast in corpore Eesti riigi julgeoleku ohtu. Nii nagu ma ei julge öelda ka, et kõik nad on Eesti patrioodid siiralt ja toetavad Eesti riiki kõigest südamest. Ma seda ka ei julge väita. 

Aga paratamatult me peame tegema teatud valikuid. Meil ei ole võimalik seadusega minna individuaalsele tasemele ja hakata inimesi nimeliselt ära markeerima, kellele valimisõigust anda ja kellele mitte. Paratamatult peab see olema nii-öelda riigiõiguslik suhe. See ei saa toetuda ainult meelsusele, vaid ta peab olema riigiõiguslik suhe ehk toetuma mingisugusele parameetrile, mis on mõõdetav ja mis on õigusriigile kohane. Ja see on kodakondsus, mis on väga selgelt mõõdetav ja eristatav. Me oleme demokraatlik riik, me oleme kehtestanud reeglid, kuidas kodakondsust omandada ja selle kaudu ka kõik kodanikuõigused omada, käia ka valimas ja olla valitud. See on õiguslikult korrektsem, puhtam ja arusaadavam lahendus kui mingisugune ebamäärane meelsuse alusel kontroll, mida siin on välja pakutud. Või ka kodakondsuseta isikud, kes ei ole teinud oma valikut, kes ei ole teinud oma valikut 30 aasta jooksul. Ja see valik on neil olnud võimalus ja Eesti riik on püüdnud igati soodustada, loonud tasuta keeleõppe võimalusi ja nii edasi ja nüginud 30 aasta jooksul, et võtke Eesti kodakondsus, aga seda ei ole tehtud. Järelikult on siin mingisugused muud põhjused.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma pean ütlema, et ääretult hea ja sümpaatne eelnõu. Ja olles ka ise selle eelnõu algataja, siis ma kindlasti toetan selle eelnõu menetlemist ja ma loodan, et see eelnõu jääb ka pikalt siia menetlusse, et me saame selles mõttes kahe nende, nii selle eelmise eelnõu, aga tegelikult ka selle eelnõu puhul leida mõistliku kompromissi ja hea sõnastuse.

Aga minu küsimus on seesama, mis ma küsisin tegelikult eelmise eelnõu puhul härra Krossi käest. Kas ka teie olete,  nii-öelda noh, teil on väga pikaaegne parlamentaarne kogemus ja tegelikult näinud väga erinevaid nii-öelda õiguslikke vaidlusi seaduste väljakuulutamisel. Mu küsimus on ka see, kas te näete selle eelnõu puhul neid ohtusid, et näiteks me läheme ära võtma valimisõigust teatud inimestelt, me ei jõua seda 2025. aasta kohalikeks valimisteks rakendada ja sealt tekivad hoopis sellised vastureaktsioonid, kus need inimesed saavad tulla just nimelt oma meelsust näitama. Mis on need ohukohad selle eelnõu rakendamisel?

Aitäh! Jah, see oht on olemas. Siin on mitu ohtu. Üks oht on see, kui me ajaliselt ei jõua, kui me siin menetleme ja ei suuda omavahel ka võimalikes muudatusettepanekutes kokku leppida, peame pikendama menetlusaega. Ma niipalju ütlen, et põhiseaduskomisjon otsustas ju muudatusettepanekute tähtaega pikendada ühelt kuult kahele kuule, aga see jääb selle kolme kuu perioodi sisse, mis esimese ja teise lugemise vahele jäävad, nii et sellega üldmenetlus ei pikene. Aga me peame endale väga hästi aru andma, et need raamid, mis põhiseadus täna ette näeb põhiseaduse muudatusteks, et see on ka meie jaoks maksimumaeg. See minimaalne aeg, mis põhiseaduses on ette antud, on meie jaoks täna maksimumaeg, me ei saa seda ületada, muidu me ei jõua jõustada neid põhiseaduse muudatusi. Nii et see on esimene riskikoht, me peame väga läbimõeldult oma ajagraafikut kasutama. 

Teine on see, kui me õiguslikult oma tööd kvaliteetselt ei tee, et president saadab selle tagasi. Ka need ohud on reaalselt olemas. Nendele ma ka siin viitasin, et vähemalt selle eelmise eelnõu puhul on need väga tõsiselt olemas. Eelkõige, mis puudutab seda registreerimise paragrahvi, eelkõige seda registreerimise paragrahvi, seda täiendust. See on väga tõsine oht. 

Ja kolmas on see, kui me menetluslikult ei järgi põhiseaduse muutmisel kõiki menetluslikke reegleid siin. Nii nagu siin mitmed kolleegid olid arvamusel, et näiteks fraktsioonid saavad teha muudatusettepanekuid ja võib-olla juhtivkomisjon saab teha muudatusettepanekuid ja nii edasi. Põhiseaduse menetluse käigus seda võimalik teha ei ole. Me peame väga täpselt jälgima ka menetluslikku korda. Kui me siin eksime, siis loomulikult president seda kindlasti märkab ja saadab selle Riigikogule tagasi. Jah, see on parandatav, aga siis on juba aeg lootusetult ümber.

Nii et neid riske on mitmeid, aga mina olen optimist ja kui me neist riskidest oleme teadlikud ja kui me otsime seda ühisosa, siis praegu minu hinnangul on võimalik muuta küll. 

Ja üks asi küll ka veel, me peame juba tänast kehtivat õigusruumi ka enne muutma. Isamaa algataski ju, me andsime menetlusse täna eelnõu, mis puudutab kohalike omavalitsuste volikogude valimise seaduse muudatusi, sest teatud valimistoimingud täna kehtiva seaduse alusel algavad juba 1. juuni kuupäevaga. Aga enne 1. juunit me ei suuda põhiseaduse muudatust jõustada. Nii et kindlasti on ka vaja juba täna kehtivat õigusruumi muuta. Nii et need on need ohud ja riskid. Kui me nendega hakkama saame, siis on võimalik küll muuta.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg! Kas te neid tagajärgi ka olete läbi mõelnud ja analüüsinud, et kui nüüd see kuskil 130 000 meie elanikke jääb eemale otsuste võtmisest kohalikul tasandil, kas see on oht? Mis te arvate selle kohta? Minu arvates see on oht, sest need inimesed võivad pöörata, selle asemel, et Eesti riiki toetada, siis võib igasuguseid asju juhtuda. See on üks asi. Ja teine asi, see on pudru ja kapsad kogu aeg olnud. Te olete juba teine kõneleja seal, ma ei saagi nüüd aru, mis see põhjus on, üks räägib üht, teine räägib teist. Tegelikult see, nagu me aru saame, et see eelnõu on seotud sellega, et äkki tuleb Keskerakond võimule järgmine aasta Tallinnas. See on üks kõige tähtsam sõnum praegu minu arvates. 

Aga tuleme asja juurde tagasi. 130 000 inimest, enamus neist elab Tallinnas, Ida-Virumaal, ma ei tea, Maardus, Loksal ja nii edasi. Millise sõnumiga praegu …

Teie aeg!

… omavalitsusjuht läheb nende inimeste juurde ja ütleb, et kas te olete teise sordi inimesed ju kõik, töötate, ütleme, haiglates, seal päästeteenistuses, kuskil veel, et teid ei usaldata. Mida peaks see omavalitsuse juht ütleme selle oma elanikele, et neid niimoodi tõrjutakse ühiskonnaelust?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, ega ideaalset lahendust ju ei ole. Ühe või teise valiku puhul on ikka positiivsed mõjud ja kindlasti on ka negatiivsed mõjud. Neid tuleb kaaluda. Kui positiivsed mõjud ikkagi selgelt neid riske ja negatiivseid mõjusid üle kaaluvad, siis tuleb see otsus langetada. Sellist lahendust, et absoluutselt kõik võidavad ühiskonnas nendest muudatustest, sellist lahendust ei ole, isegi teoreetiliselt mitte. Nii et me peame tegema teatud valikuid. 

Nüüd ka seda 130 000 elanikku, keda te käsitlete nii-öelda kahes plokis, ja selles mõttes on õige, et need moodustavadki lõviosa, need on siis Vene kodanikud ja kodakondsuseta isikud, tegelikult sinna lähevad ka kolmandate riikide kodanikud ju, kes jäävad hääleõigusest ilma, needsamad Šveitsi, Austraalia ja Jaapani ja nii edasi, nii et see ei ole suunatud spetsiifiliselt ainult kodakondsuseta isikute või Vene kodanike vastu, vaid ka need kolmandate riikide kodanikud, keda me ju peame sõbralikeks riikideks. Ja küllap nad mõistavad meid selles keerulises olukorras, kus me praegu oleme, eriti võrdluses teiste riikidega, kus nendel kodanikel ju hääleõigust ei ole, siinsamas Lätis kõrval näiteks, kellest me räägime, kes on meiega täiesti võrreldav riik, või Leedu või Saksamaa või Prantsusmaa või, kus ei ole kolmandate riikide kodanikel analoogset, Leedus ka ei ole, kolmandate riikide kodanikel sellisel kujul ei ole. Nii. Nii et ma tahan öelda, et see ei ole ka nii-öelda kitsalt mingisuguse ühe või kahe sihtrühma vastu suunatud, vaid pigem Eesti julgeolekut ja turvalisust suurendavaks meetmeks on see muudatus eelkõige vastu võetud.  

Nüüd tegelikult on ka sellesama sihtrühma sees, ütleme siis, endised NSV Liidu kodanikud, kes on naturalisatsiooni korras võtnud Eesti kodakondsuse, kes on teinud pingutuse, kes on teinud pingutuse, on õppinud ära eesti keele, on sooritanud kodakondsuse saamise eksami ja on saanud läbi selle pingutuse endale õiguse valida ja olla valitud. Ja siis ta vaatab, et inimene, kes seda pingutust teinud ei ole, kes ei ole võib-olla soovinud nii aktiivselt lõimuda ühiskonda ja ei tunne ühiskonna vastu huvi, et tal on samad õigused kohalike omavalitsuste volikogude valimistel elu korraldamisel. Tema tunneb, et see ei ole õiglane. Ka neid inimesi on palju ja nendele inimestele me peame ka midagi ütlema. Ja ma ei räägi siin Eesti kodanike ootustest ja õiglustundest, mida nemad mõtlevad, mida ka küsitlused näitavad. 

Nii et ma ütleksin teie küsimusele, et jah, ideaalset lahendust ei ole, aga kaaludes neid positiivseid mõjusid ja negatiivseid mõjusid ja riske, siis peab tunnistama, et sellise põhiseaduse muudatuse tegemine on igati motiveeritud ja kannab pikas perspektiivis kindlasti ka ühiskonna sidususe ja turvalisuse huve. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti ma toetan seda teie üleskutset koalitsioonisaadikutele, et eelnõusid 536 ja 527 tuleb koos ja koostoimes menetleda edasi. Samas tahan ma teha ühe tähelepaneku. Nimelt on Keskerakonnale Kaitsepolitseiamet meeldima hakanud ja on suhteliselt kummaline, et Kaitsepolitseiameti endine peadirektor, kes on avaldanud väga tundlikus ühiskonnaelu küsimuses oma isiklikku arvamust, on tõenäoliselt samastunud siis kaitsepolitsei ametliku seisukohaga avalikus arvamuses. Minu küsimus oleks: kas peaks kõrgematele julgeolekuametnikele kehtestama siiski teatud jahtumisaja nende ühiskondliku mõju avaldavate arvamuste puhul?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on see väga sisuline ja päevakajaline küsimus. Ma arvan, et arvamuse avaldamiseks me mingit jahtumise aega ette nägema küll ei peaks, see küsimus juba mõtte- ja sõnavabadusest. Kui ei avaldata riigivastaseid või vägivallale üleskutsuvaid mõtteid, siis minu arvates sellist jahtumise aega ühes demokraatlikus riigis kehtestada ei saa. Küll aga olemuslikult on see probleem olemas. Ja paljudes riikides poliitikasse sisenemise puhul on jahtumise aeg küll ette nähtud. See puudutab julgeolekuasutuste juhte, see puudutab kõrgeid sõjaväelasi ja nii edasi, et ei ole võimalik kohe siirduda aktiivsesse poliitikasse. Nii et see on ka kultuuri küsimus, et kas need inimesed, kes on olnud Eestis näiteks antud juhul siis kõrgetel riigi ametikohtadel, et kui nad ennast väljendavad, siis nende sõnal on natukene teistsugune kaal ja mõju kui võib-olla tavakodanikel, kes oma mõtteid avaldavad. Aga see on juba küsimus üldisest kultuurist pigem.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud esineja! Tahaksin öelda aitäh teile selle väga sisuka ja väga tasakaaluka ja ettekande eest, aga nii teile kui ka Isamaale selle eest, et te olete seda teemat aastaid vedanud. Ma täiesti tunnustan seda ja ma arvan, et meil on  koalitsioonis väga palju teisigi inimesi, kes samamoodi mõtlevad. Te olete selle teema tõesti väga sügavalt läbi tunnetanud. 

Üks asi, mis ma siiski panin teie ettekandes tähele – muidu ma oleksin peaaegu kõigega nõus –, on see, et te tõite välja selle määratlemata kodakondsusega isikute nimekirja, kes nüüd saaksid valimisõiguse meie koalitsiooni ettepaneku järgi. Ja näiteks nimetasite Pakistan, Abhaasia ja nii edasi. Need on ju kõik täna ka tegelikult need isikud, keda me nimetame välismaalasteks, kes elavad siin pikaajalise elamisloa alusel või alalise elamisõiguse alusel. Nii et tegelikult ei tooda juurde seda kategooriat, vaid need on tegelikult täna hääleõiguslikud. See tundub olevat nagu ähvardav, et tekib juurde mingisugune seltskond, see pigem on seltskond, keda te kirjeldasite, kes täna on hääleõiguslike hulgas. Aga see selleks. Ma tegelikult tahaksin sisuliselt küsida seda. 

Kuna te nii kenasti tunnustasite koalitsiooni selle seaduseelnõu ettevalmistamise eest ja et me siin täna saame seda arutada ja järgnevatel kuudel, siis milles teie näete seda võimalust kompromissi sõlmida, kuhu sellega jõuda, et me saaksime ühiselt sellele oma hääle anda ja siin selle ajaloolise otsuse teha?

Aitäh küsimuse eest! Ma möönan, et võib-olla ma olen olnud ebatäpne või ka varasemalt siin on oldud ebatäpne. Täna nendel kodanikel, keda ma nimetasin kodakondsuseta isikuteks, on hääleõigus kohalikel valimistel. Täna see nii on. Aga täna see ei ole sisse kirjutatud põhiseadusesse. See muudatus siiski on. Täna see on seaduse tasemel antud õigus, otseselt. Põhiseaduses on ta kaudselt läbi selle maa-ala elavate inimeste, eks ole, aga ei ole eraldi välja toodud. Nüüd selle 61 Riigikogu saadiku puhul on see lausa põhiseaduse teksti sisse viidav. Seda ma pidasin silmas, et see kindlasti ei ole mõistlik, seda enam, et olukorras, kus Eerik-Niiles Kross ju ütles, et see on ajas vähenev probleem ja väljasurev probleem. Sellisel kujul, kui me teame, et ta lähematel aastakümnetel ikkagi drastiliselt väheneb, kuigi mitte kohe, kümne aasta jooksul, aga aastakümnete jooksul küll, kas me siis peaksime seda lausa põhiseadusesse nüüd sisse kirjutama. See ei ole kuidagi proportsionaalne ja mõistlik. Ühelt poolt ma pidasin seda silmas.

Teiselt poolt ma siiski ütlen, et need nii-öelda tunnustamata riikide kodanikud, kes teistes riikides kindlasti lähevad mõiste alla välismaalased, ei pruugi meil seda olla. Mina olen rääkinud mitmete ekspertidega ja ka täna fraktsiooniga kohtusime ühe, ma julgen öelda, Eesti parema eksperdiga, kes ütles, et see on ikkagi väga ähmane ja segane, kuidas kvalifitseerida neid, kas nad on siis määratlemata kodakondsusega isikud, kui nad on selle riigi kodanikud, keda me tunnustanud ei ole, või kvalifitseeruvad nad välismaalaste alla. 

Sest põhiseaduskomisjonis mina tundsin ka huvi, kui palju on neid Euroopa riike kus on kodakondsuseta isikutele hääleõigus, ja teadsin, et neid peaaegu ei ole. Aga põhiseaduskomisjonis siis, ennäe, hakati rääkima, et neljas-viies riigis vähemalt on. Uurisin veel lähemalt ja nad natuke kvalifitseeruvad seal nii-öelda välismaalaste ehk kolmandate riikide [kodanike] alla, aga nad ei ole kodakondsuseta isikud. Nii et see on hall tsoon, väga ähmane tsoon nii rahvusvahelise õiguse mõttes kui ka meil siseriiklikult. Ja kuna Eesti ei ole kodakondsuseta isikuid puudutava ühegi rahvusvahelise konventsiooniga ühinenud ja sealt meil mingeid kohustusi ei tule, siis me nagu sealt ka sellist tõlgenduslikku abi või juriidilist määratlust ei saa. Nii et see on meie siseriiklik määratlus ja ma ütlen, et kui me selle nüüd tahame siia põhiseadusesse sisse kirjutada, siis see võib saada oma ebamäärasuses teatud takistuseks. Pigem sellest hoiduda, siis me oleme õiguslikult kindlasti korrektsemad.

Aa, küsimusel oli teine pool ka. Vabandust! Kus see kompromiss võiks minna? Meie näeksime ikkagi kompromissi selles, et kahe eelnõu paremad osad ühendatakse, et sellest 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu puhul jääks välja see registreerimise säte, mis on ähmane ja segane, millele ma viitasin, ning meie eelnõust jääks välja see kolmandate riikide kodanikega kahepoolselt sõlmitud lepingute delegatsioon põhiseadusesse, seda ei oleks vaja. Mõlemast jääks midagi välja ja jääks kahe eelnõu liitmisel selge sõnum: hääleõiguslikud kodanikud on ainult Eesti kodanikud. Ma ei näe ka vajadust, et seal peaks olema veel loetletud üles Euroopa Liidu kodanikud, mis tuleb Euroopa õigusest, ja NATO liikmesriigid, sest siis me hakkame demokraatlikku maailma jagama headeks ja halbadeks. See võib-olla ei ole ka hea. Nii et see võiks olla meie ühise töö tulemus.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma ka loomulikult toetan seda eelnõu, aga siiski sellepärast, et menetluses ei ole eelnõu, mille kohaselt oleks, koosneks elektoraat ainult Eesti Vabariigi kodanikest. Ja praegu on minu allkiri ka sellel eelnõul all, mida te esitlete. Aga märkisite, et nende kahe täna arutusel olnud põhiseaduse eelnõu parimad osad tuleks ühendada. Mul on niisiis see lühike ja tõsine küsimus. Mis on teie arvates Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu ehk 536 SE ehk siis 61 Riigikogu liikme eelnõu parim osa, mis teie arvates tuleks ühendada käesoleva eelnõuga ehk siis selle 26 saadiku eelnõuga, kus ka minu allkiri all on?

Aitäh! Tegelikult ma peaks nüüd oma vastust, mis ma vastasin kolleeg Sutropile, teile ütlema, et see ühisosa võiks olla selline, et hääleõiguslikud kodanikud on Eesti Vabariigi kodanikud kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel. See võikski olla see, mis põhiseaduse muudatusena järgi jääb. See olekski see parim osa. See oleks lühike, selge ja lakooniline ja me saaksime ka õiguslikult kõige puhtama variandi. See on minu vastus teile.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise eelnõu puhul eelnõu esitaja Eerik-Niiles Kross rääkis palju õigusselguse loomisest. No minu arvates koalitsiooni poolt esitatud eelnõu pigem tekitab õiguslikku segadust, eriti kuna kirjutab põhiseadusesse sisse selle, et mingisugused kummalised grupid saavad põhiseadusega garanteeritud valimisõiguse. Nüüd, minu arvates meie poolt esitatud eelnõu, mida teie kaitsete seal praegu, on selles suhtes õiguslikult palju selgem ja kehtestab täiesti ühemõtteliselt valimisõiguse ainult Eesti Vabariigi kodanikele. Ja kes on Eesti Vabariigi kodanikud, see tuleb juba mitmetest erinevatest muudest seadusandlikest ja loomulikult ka demograafilistest protsessidest ja on õiguslikult täiesti selge. Missugune on teie vaade sellele just nimelt sellest vaatevinklist, et kumb on õigusliku selguse seisukohast arusaadavam, mõistetavam ja ka valijate poolt arusaadavam ja mõistetavam, kas selline segaduse tekitamine ja veel selle segaduse kirjutamine põhiseadusesse või niisugune lihtne formuleering nagu see, millest me praegu räägime?

Aitäh küsimuse eest! Analoogne küsimus esitati Eerik-Niiles Krossile ja tema eelistus kuulus 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. Aga ta siin, ma saan aru, ikkagi ridade vahelt tunnustas ka 28 Riigikogu liikme algatatud eelnõu ja algatust. Mina nüüd ütlen, et minu sümpaatia kuulub loomulikult 28 Riigikogu liikme algatatud eelnõu poole, aga et olla lõpuni aus, siis ma tahan öelda, et mõlema eelnõu puhul minu arvates oleks vajalik ja oleks mõistlik ühest osast loobuda. Ma nüüd küll kordan ennast jälle, aga selle 536 SE, 61 Riigikogu liikme algatatud, puhul see kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjade registreerimise säte tuleks välja jätta. Ja meie eelnõu puhul, mille me algatasime, see delegatsioon kahepoolsete lepingute sõlmimiseks kolmandate riikidega, tuleks see välja jätta. Siis me saaksime niisuguse kvaliteetse eelnõu. Mõlemal puhul oleks vaja teha muudatusi, mõlema algatuse puhul minu arvates.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlete, et Venemaa kodanikelt ja mittekodanikelt tuleb valimisõigus ära võtta, kuna osa neist toetab Putinit. Teate, härra Seeder, ma kahtlen, et ka Eesti kodanike seas leidub Putini toetajaid. Teie tahate aga karistada kõiki Eestis elavaid Venemaa kodanikke ja mittekodanikke, see tähendab, et rakendate kollektiivse karistamise põhimõtet. Kas see vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd te teete mulle ülekohut. Mina ei ole siit kordagi väitnud, et meie ehk siis selle eelnõu algatajad tahame ära võtta hääleõiguse Putini toetajatelt ja et ka Eesti kodanike hulgas on Putini toetajad. Küllap ongi Eesti kodanike hulgas. Mina, vastupidi, olen siin päris mitu korda, aga ma kordan üle, rõhutanud, et meelsusprintsiibist lähtuvalt ei saa me valimisõigust jagada. Ma siin viitasin koalitsioonilepingule, kus oli see säte kirjas, et umbes meelsusdeklaratsiooni alusel ajutiselt peatada, otsida võimalusi, õiguslikke võimalusi, kuidas seda võimalik teha on. Mina seda ei toeta. Ma olen siin varasemalt öelnud, et minu arvates tuleks õiguslikust staatusest lähtuvalt valimisõigust jagada, et Eesti kodanikel oleks ja mittekodanikel ei oleks, sõltumata nende meelsusest, mis on Eesti kodanike hulgas ja mis on mittekodanike hulgas või Vene kodanike hulgas. 

Ja teine asi, veel kord rõhutan, et selle eelnõu puhul ja ka eelmise eelnõu puhul ei jää hääleõigusest ilma mitte ainult meil kodakondsuseta isikud ja Vene kodanikud, teise eelnõu puhul Vene kodanikud, vaid ka teised kolmandate riikide kodanikud. Olen seda mitu korda rõhutanud. Šveitsi ja Norra ja Jaapani ja teised kodanikud jäävad ka ilma. Nii et see ei ole rõhutatult suunatud ainult kitsalt ühe vastu, just nimelt selle tõttu, et me ei saa selekteerida neid riike sellisel kujul ja see ei ole ilmselt mõistlik. Me peame leidma niisuguse lihtsa, rakendatava, õigusriigile kohase lahenduse ja see oleks õiguslikust staatusest lähtumine.

Aitäh! Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea eelnõu ettekandja! Kõigepealt mul on hea meel selle üle, et te olete optimist, nagu te minu vastuses ütlesite, ja seda optimismi ma loodan, et jätkub tegelikult kogu sellele saalile järgnevateks kuudeks. Ja minu küsimus ongi teile see, et kui palju te näete tegelikult selles arutelus, noh, te olete ka vanematekogu liige ja olete nendes aruteludes olnud, et kui palju on selles nagu sellist päris tahet ja siirust seda põhiseadust muuta ja kui palju on sellist poliitmängu ja teatrit, mida me tegelikult ju täna näeme. Koalitsioon versus opositsioon, me näeme, et üks fraktsioon tõmbab tekki enda peale, teine fraktsioon tekki jälle enda peale. Veel kord, põhiseaduse muutmine eeldab väga laia konsensust ja poliitpunkti siis tegelikult ei saa mitte keegi, saab Eesti riik ja see ongi meie roll. Ehk minu küsimus ongi, kui palju te näete selles tulevikus, et me suudame selle kahe eelnõu vahel kokkulepet saavutada ja see siiras tahe on kõigil olemas.

Kui ma nüüd vaatan seda protsessi läbi roosade prillide, siis ma näen seda tahet ja optimismi. Kui ma prillid eest ära võtan ja vaatan otse otsa sellele saalile, siis ma enam nii optimistlik ei ole, toetudes selle protsessi algusele, kuna, ütleme siis nii, et 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu puhul ju kedagi peale koalitsiooni selle teksti väljatöötamisse ei kaasatud. 28 Riigikogu liikme puhul, ehk siis see meie eelnõu, mida ma praegu siin tutvustan, meie kaasasime kõik fraktsioonid, me saatsime kõikidele fraktsioonidele kutse, isegi me saime füüsiliselt korra kokku fraktsioonide juhtide tasemel. Aga noh, ülejäänud, ütleme siis, koalitsioonisaadikud ei pidanud vajalikuks ja võimalikuks selles protsessis kaasas käia ja tulid välja oma 61 Riigikogu liikme eelnõuga, kus nad meid ei kaasanud. Nii et siin ma väga optimist ju tegelikult ei ole, eks me kõik saame aru. Ja kui ma siia veel liidan selle põhiseaduskomisjoni otsuse, kus koalitsioonisaadikud hääletasid selle poolt, et 28 Riigikogu liikme või 26 Riigikogu liikme algatatud eelnõu esimesel lugemisel menetlusest välja arvata, ilma et me saaksime põhjalikku diskussiooni pidada, siis jah, ma pean olema ikkagi realist ja ütlema, et ma ülemäära palju seda ühisosa taset ei näe ja ühisosa otsimise tahet ei näe. Ja küllap siin ikkagi vaadatakse, millised on võimalused nii-öelda poliitilist kapitali selle eelnõu menetlemisel koguda. Aga mina võin öelda, vähemalt Isamaa fraktsiooni nimel, ma siin kõigi algatajate nimel ei saa esineda, sellepärast et ei ole seda läbi arutanud, aga meie ei ole kadedad, kui ka koalitsioonisaadikute algatatud eelnõu realiseerub sellisel kujul, nagu ma ütlesin, et lõpptulemus on, et valimisõiguslikud saavad olema kohalikel valimistel ainult Eesti kodanikud, siis me kindlasti hääletame selle poolt. Kui see niisugusel kujul ei realiseeru, eks me siis arutame siin menetluse käigus, mis need võimalused on.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te asusite siin kohapeal lausa neid kahte eelnõu kokku sulatama ja võtma ühest eelnõust välja mingeid tükke ja ka meie poolt esitatud eelnõust tükke välja võtma. Ja kuna see tükk nüüd küll välja võeti teie poolt, see on see punkt 2, kus on mainitud nende riikide kodanikud, kellega Eestil on vastav kokkulepe ehk siis riikidevaheliste vastastikuste juriidiliselt siduvate aktide alusel. Minu küsimus oleks, kas Eesti peaks sellisel puhul olema aktiivselt selle retsiprooksuse ellu viija või pigem passiivne, et ta ootab, kui talle selline ettepanek tehakse.

No see on hea küsimus. Eks ma tunnistan, jah, et ma ruttasin kas sündmuste käigust ette või natukene filosofeerisin, kui ma siin kahe eelnõu liitmisest rääkisin ja juba neid osasid püüdsin ka välja arvata ühel või teisel eelnõul. Seda pädevust mul kindlasti siin praegu ei ole, aga ma püüdsin seda protsessi siin ette kujutada. Eks see ole siis parlamendi tahtest sõltuv. Eks see ole ikkagi parlamendi tahtest sõltuv siis. Sellel sättel, kui selle sätte juurde jääda, ma veel kord rõhutan, et nii nagu mina algatajate tahtest aru sain, olles üks algataja, siis see on ikkagi eelkõige siia sisse kirjutatud sellest kompromissi soovist, mitte et me olemuslikult peame seda kõige paremaks valikuks, vaid kompromissi soovist. Aga see on selles mõttes muidugi hea säte, et just tegemist on kahepoolsete lepingutega, mis annaks ka Eesti kodanikele vastava valimisõiguse selles kolmandas riigis, mida enamasti praegu Eesti kodanikel, kes elavad teistes välisriikides, ei ole. Olenevalt erinevatest seadustest, osades on, eks ole, osades ei ole. Aga see võimaldaks ka Eesti kodanike huve väljaspool Eestit kaitsta, et nad saaksid kohalike omavalitsuste volikogude valimistel valida, juhul kui seda õigust seni ei ole olnud. Kas tegelikult ka selle lepinguni jõutakse ja kas need kolmandad riigid on tegelikult sellest huvitatud, see on juba omaette teema, ja kellega me initsiatiivi näitame ja kellega ei näita. Noh, eks see ole meie valiku küsimus, aga küllap me siis oma tõeliste suuremate liitlastega näitame võib-olla ise initsiatiivi. Aga jah, see on parlamendi tuleviku küsimus ja see praegu on spekulatsioon. Eelnõu puhul, mis ei ole veel esimest lugemist läbinud, rääkimata, et see säte oleks jõustunud, aga me saame selle menetluse käigus, juhul kui see eelnõu menetlusse jääb, selle punkti üle põhjalikumalt arutleda.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kui ma vaatan juristi pilguga, siis valitsuse eelnõus, see oli ikkagi äärmiselt segaselt sõnastatud. Üks kriteeriume on ju see, et põhiseadusesse paneme kõige olulisemad teemad. Ja nüüd õnneks selles eelnõus mõnda sellist liigliha on välditud, kuigi seal on ka asju, mida võiks veel välja võtta, aga kõige olulisem liigliha oli muidugi mittekodanike nimetamine. Ja see jätab kõik mulle nagu ebaküpse riigi mulje, kes ei julge selgelt moodustada oma kodanikkonda ja nendele antavaid õigusi. Natuke meenutame mingisugust uustekkelist riiki, mitte riiki, kes on õigusliku järjepidevuse alusel tekkinud.

Ja küsimus ka selles, et me ei oska ette näha tulevikuohte. Mäletame, alles hiljuti miljonilised massid marssisid mööda Euroopat. See oleks justkui signaal, nagu mingi ebaküps riik, et tulge siia, te võite isegi võimu siin võtta, sest tulge aga, või Vene kodanikud üle Eesti piiri.

Aitäh! Et olla täpne, siis teise eelnõu puhul ei ole tegemist mitte valitsuse eelnõu, vaid on 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõuga. Nüüd, ega ma üldiselt olen nõus, et mitte ennast korrata, et minu arust kõige lihtsam ja korrektsem oleks piirduda Eesti kodanikega. Seda nii mõlema eelnõu puhul. Ma möönan, et nende kahe eelnõu puhul kõige segasem on ikkagi see registreerimise sätte nõue. See minu arvates on kõige segasem pool.

Aitäh! Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, minu meelest on meil täna väga hea ja viljakas arutelu. Mul on hea meel, et eelnõud on menetluses. Ma loomulikult selle eelnõu algatajana arvan, et meie eelnõu sisu poolest parem. Aga nagu sa ka ise sissejuhatavas kõnes ütlesid, see nii-öelda kolmandate riikide kahepoolsete lepingute mehhanism on selline, mille külge me keegi ei klammerdu, meile ta ka kallis ei ole, meie fraktsiooni liikmetele. Ma tahaksin aidata inimestel aru saada, millistest riikidest siis võiks üldse jutt käia nende kahepoolsete lepingutega ja mis see mehhanism oleks. Sest mult endalt on näiteks küsitud, kas see tähendab, et tegelikult plaanitakse ukrainlastele anda sedakaudu ikkagi hääleõigus, või on seal veel mingisugune peidetud konks sees. Äkki aitad avalikkusel paremini mõista seda mehhanismi?

Aitäh! Jah, nagu ma ütlesin, see on kompromisspunktina siia pandud, tasandamaks seda kriitikat, et kas me liitlased, osa liitlasi jätame hääleõigusest ilma. Silmas on peetud eelkõige ikka selliseid riike nagu Ameerika Ühendriigid, Norra, Šveits, Jaapan, Kanada – need riigid, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid kolmandate riikidega, kes on demokraatlikud, rahvusvahelist õigust austavad ja inimõigusi austavad riigid. Eelkõige neid on silmas peetud siin, et jätta avatuks see võimalus ja võtta maha see kriitika, nagu me liitlaste suhtes käituksime kuidagi nii, et tekitaksime probleeme ja vähendaksime nende kaasarääkimise õigust Eesti kohalike omavalitsuste elu korraldamisel.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kahetsusväärselt on kuidagi niimoodi läinud, et tegelikult kogu seda põhiseaduse menetlust saab vaadata teatud mõttes ka kui sportlikku kirge, et umbes menetluse järjekord: see eelnõu, mis esitati varem, on tõstetud hilisemaks menetluse kontekstis. Seda me juba esmaspäeval rääkisime. Spordis on tegelikult nii, et kui sa teed valestardi, siis see start tühistatakse. Ja juba oli natuke juttu sellest, et tegelikult see 61 saadiku poolt esitatud eelnõu sai teatud mõttes valestardi. See teema on väga pikalt olnud tegelikult arutuse all ja tähelepanu all, aga ometi läks nii, et tegelikult opositsiooni ei kutsutud selle eelmise päevakorrapunkti ehk eelnõu menetluse algul, koostamise faasis nagu laua taha. Miks see nii läks? Tegelikult need ettepanekud ju kõlasid väga selgelt. Kuhu me nii jõuame? Kui me räägime, et see ei tohi olla mänguline ja kindlasti ei tohigi olla. Aga mis see sinu tõlgendus on, miks nii on?

Aitäh küsimuse eest! No mina ei ole võib-olla õige tõlgendaja, sellepärast et need, kes on algatajad, oskavad paremini selgitada, miks nad just sellise tee valisid ja otsustasid selles ringis, koalitsioonisaadikutega piirduda ja mitte laiemalt. Minu järel tuleb komisjoni esimees, kes on selle teise eelnõu algataja. Ma arvan, et temale on see küsimus sobilikum esitada, ta oskaks sellele paremini vastata.  

Aga see järjekorra viide, mida te küsimuses ütlesite. Noh, jah, see oli niisugune natukene koomiline lähenemine. Tavaliselt püütakse arvestada mingisugust ajalist raami, et need eelnõud, mis on varem menetlusse antud, lähevad ka varem menetlusse, mis on hiljem antud menetlusse. Aga ma saan aru, et siin oli väikene hirm, et äkki koalitsioonisaadikud, vabandust, äkki opositsioonisaadikud siis ei toetagi 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu, kui meie eelnõu menetletakse enne ja arvatakse menetlusest välja, seda nii põhiseaduse menetluses kui ka siin. Aga me selle hirmu ja kartuse kohe hajutasime, ütlesime, et ükskõik, mis järjekorras neid eelnõusid arutatakse, meie oleme valmis mõlema eelnõu esimese lugemise menetlust lõpetama ja meil on hea tahe neid mõlemaid koos menetleda. Nii et see järjekord ei oma siin sisulist tähendust täna.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See on ju päevaselge, kordame selle siin veel kord üle, et sellest saaksid aru nii Eesti avalikkus kui ka kõik Riigikogu liikmed. Kui me jätame valimisõiguse ainult Eesti kodanikele, millest me siin praegu räägime, siis me saavutame täpselt selle tulemuse, mida vastu rinda tagudes nõuab Reformierakond: valida ei saa kohalike omavalitsuste valimistel elama agressorriigi Venemaa ja Valgevene kodanikud. On ju nii, eks ole. Ehk et kogu tants käib siin mingite määratlemata kodakondsusega inimeste õiguste ümber, kelle huvisid üritavad Eesti riigi omadeks teha eelkõige sotsid. Kas on teil aimu, miks nad seda teevad, mis huvi neil ja teistel allakirjutanutel, siis eelmise eelnõu allakirjutanutel sellega on? See on ju tegelikult julgeolekuoht Eestile, sellest on siin täna palju räägitud. Miks meil on Riigikogus erakondi, kes meeleheitlikult tegutsevad Eesti riigi huvide vastu.

Aitäh! Nojah, mina olen ka suhelnud koalitsioonisaadikutega, nii Eesti 200 liikmete kui ka Reformierakonna liikmetega, ja ma veel kord kordan, et mina ei ole kohanud ühtegi Reformierakonna liiget, ma ei saa välistada, et neid ei ole – ma pean silmas praegu Riigikogu liikmeid ainult –, ja Eesti 200 ühtegi Riigikogu liiget, kes ütleks, et nad ei toeta kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist, et nad kõik justkui toetavad. Ja nii nagu ma viitasin ka sissejuhatavas ettekandes, peaminister Kristen Michal on öelnud, et nad on valinud just selle tee, et jätta kodakondsuseta isikutele valimisõigus ja lausa kirjutada see põhiseadusesse sisse sellepärast, et nende käed on seotud koalitsioonis omavahelise kokkuleppega, sest see on sotside punane joon. Ehk ta on selgelt väljendanud, et koalitsioon tervikuna on sotside pantvangid. See on see põhjus olnud ja ega nad ei ole ka seda ju kuidagi varjanud, nad on välja öelnud, et nad ongi pantvangid. Aga minu üleskutse on, et põhiseaduse muutmine ja Eesti riigi julgeolek praeguses olukorras on nii tõsised asjad, et see ei kaalu kindlasti üles sellist koalitsioonisisest lepet, vaid siin tuleks anda võimalus kõikidele parlamendi liikmetele täiesti vabaks mandaadiks hääletada nii, nagu nad arvavad. Ja sellisel juhul ma arvan, me saamegi endale tulemuseks parima lahenduse, mis on Eesti kodanikud ja ei enamat.

Suur tänu! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma usun, te olete minuga nõus, et siin tegelikult on küsimus meie rahvuslikus väärikuses, kas Eestis otsustavad asju eestlased, Eesti kodanikud, või on meil siin ikkagi hääleõigus ka hallipassimeestel, inimestel, kes tegelikult ei ole soovinud otsustada ära, kas nad soovivad Eesti kodakondsust ja pingutada selle nimel. Ja valitsus kahjuks on praegu minemas teed ja tahab teha pool rehkendust või isegi mitte pool või veerand rehkendust ja jätta siis hallipassimeestele valimisõigus alles, taaskord painutada põlvi ja selgroogu. Kas te näete veel siin lootust, et ka valitsus leiab oma või, ütleme, sellise rahvusliku väärikuse üles ja tegelikult tuleb ikkagi taha sellele meie eelnõule, millega saavad tulevikus Eestis hääletada vaid Eesti kodanikud?

Aitäh! Ma ikka täpsustan, antud juhul ei ole tegemist valitsuse eelnõuga, eks ole. (Saalist räägitakse.) Jah. Kuigi küllap valitsus on samal seisukohal nagu valitsuskoalitsioon tervikuna, eks ole, me oleme seda ka näinud ja peaminister on kaitsnud seda lähenemist põhiseaduse muutmisel samamoodi. Nii et küllap valitsus on samal seisukohal. Aga siiski korrektsuse mõttes tegemist on 61 Riigikogu liikme algatusega. 

No ega mina ei tea, kuhu me välja jõuame. Kindlasti on see ka nii-öelda Eesti riigi kodanikele väga oluline õigluse seisukohalt, kes nüüd hääletavad praeguses olukorras. See nii on. Aga see on ka julgeoleku küsimus, kindlasti. Ja noh, mul väga raske öelda, kuhu siis selle eelnõu menetlusega välja jõutakse. Ma tahaks väga loota, tahaks väga loota, et Riigikogu liikmetel leidub nii palju riigimehelikkust, väärikust ja julgust hääletada nii, nagu nad südames tunnevad, et see on Eesti riigi huvidele kõige paremini vastav lahendus. Ja tegemist, rõhutan, on põhiseaduse muudatusega, mida ei tehta ei iga aasta ja võib-olla ka kümne aasta jooksul teinekord, mis on niivõrd tõsine ettevõtmine, et siin jäetakse päevapoliitilised mängud tahaplaanile ja suudetakse tõusta nii-öelda riigimehe tasemele. Ma väga seda loodan. Võib-olla ma olen naiivne, aga ma siiski loodan ja kutsun üles kõiki Riigikogu liikmeid lähtuma sellest. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valitsuserakondade esitatud eelnõuga tahavad nemad säilitada määratlemata kodakondsusega isikute ehk siis nendele isikutele, kes ei ole soovinud Eesti kodakondsust võtta ja sellega lojaalsusvannet Eesti riigi suhtes andnud, hääletusõiguse ja otsustusõiguse Eesti siseriiklikes küsimustes. See eelnõu, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa esitatud, näeb ette, et see õigus oleks ainult Eesti kodanikul. Puht huvi pärast küsin, kas teil on ülevaadet, kuidas on näiteks Läti Vabariigis ja Leedus see tehtud. Kas seal on ainult kodanikel see õigus või on seal see ka nendel, kes ei taha võtta oma elukohariigi kodakondsust ja lojaalsusest sellele riigile vanduda?

Aitäh! Jaa. Ma pean täpsustuseks ütlema, et ka meie algatatud eelnõu näeb ette siiski võimaluse kolmandate riikide kodanikele, kui see on vastavate lepingute alusel, eks ole, aga sellest me oleme korduvalt rääkinud, mispärast see siin on, see ei ole meie olemuslik tahe olnud algselt. 

Noh, erinevaid riike on, Euroopas on erinevaid lahendusi. Aga võib-olla ei ole neid õige võrrelda ei Prantsusmaa, Soome ega teiste riikidega. Meie kõige adekvaatsem võrdlus saab olla ainult Läti riigiga, kus on samasugune stardiolukord olnud iseseisvuse taastamise järgselt, kus endise NSV Liidu kodanikke oli nii suur hulk. Me käitusime tegelikult erinevalt, kaks riiki, ja saame täna teha teatud järeldusi. Läti riik ei andnud ei Vene kodanikele ega ka kodakondsuseta isikutele kohalikel valimistel hääleõigust. Ja mingisugust suurt autonoomia nõudmist, nagu meil Narva autonoomiat nõuti, Läti riigis sellega ka ei järgnenud. Ja nii nagu minister Läänemets ähvardas, et me kaotame Narva ja Ida-Virumaa – Läti ei kaotanud ei Daugavpilsi ega Liepājat. Nii et selliseid sündmusi ei järgnenud. Meie tegime teistmoodi, 1992. aastal tegime teistsuguse valiku ootuses ja lootuses, et inimesed lõimuvad kiiresti, ja täna oleme olukorras, kus meil on 130 000 Vene kodanikku ja kodakondsuseta isikut, kusjuures kodakondsuseta isikutest on tuhanded topeltkodakondsusega ehk siis veel Vene kodakondsusega. See ei ole kindlasti selge, läbipaistev ja arusaadav olukord. 

Mina ei võrdleks ennast ülejäänud kolmandate riikidega. Ka Saksamaal näiteks ei ole kohalikel valimistel kolmandate riikide kodanikele hääleõigust, aga me ei ole siiski Saksamaaga võrreldav, vaatamata sellele, et Saksamaal on on migratsioon toimunud tunduvalt hiljem teistest riikidest, olgu ta Türgi või paljud teised riigid. Ja need proportsioonid on hoopis teistsugused. Meil lätlastega oli ikkagi pea kolmandik juba nii-öelda migratsiooni kaudu Nõukogude Liidust sisse rännanud inimesi, sellises mastaabis võrreldavaid riike Euroopas pole mitte ühtegi teist. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Eelmisele küsimusele jäi vastus vist natuke poolikuks, see Ukraina teema. Mina olen aru saanud niimoodi, et Ukrainaga ei saa sellist kahepoolset lepingut üldse teha, sest Ukraina enda põhiseadus seda ei luba. Aga võib-olla ma olen, võib-olla sa oled targem. 

Tegelikult ma tahtsin küsida seda. Põhimõtteliselt on ju meile siin pandud lauale koalitsiooni poolt suhteliselt selline toores käitumine jälle, et me siin tegime lahenduse, leppisime omavahel kokku ja noh, te ju ei julge hääletada, ülejäänud, ütleme, opositsioonierakond, te ju ei julge hääletada selle vastu, sest muidu me hakkame teid putinistideks kutsuma, eirates täielikult fakti, et tegelikult on selle mittekodanike põhiseaduse tasemel valijateks tegemine, ma ütleksin, et vähemalt sama problemaatiline kui Vene ja Valgevene kodanike valimisõiguse teema. Need mittekodanikud, ma ei tea, millel põhineb väide, et nad on kangesti Eestile lojaalsed. Nad ei ole tahtnud keelt ära õppida, nad ei ole tahtnud integreeruda. Mina küll ei saa aru, kuidas on võimalik sellise politikaanlusega kaasa minna, et julgelt võime vastu hääletada, kui ebamõistlikku lahendust põhiseadusesse tahetakse sodida. Ma küsiksin, kuidas sinu vaade on, ütleme, Isamaa fraktsiooni juhina.

Aitäh! Siin nüüd 28 miinus kahe Riigikogu liikme algatatud eelnõu puhul on tegemist nii Isamaa fraktsiooni saadikutega, EKRE saadikutega kui ka fraktsioonitute saadikutega, väga mitmetega. Nii et ma kõigi nimel siin laiemalt ei saa arvamusega spekuleerida kui ainult see eelnõu, et mis siis saab juhul, kui eelnõu oluliselt muudetakse ja kui valitsuskoalitsioon ei soovi siiralt otsida laia ühisosa, et kuidas siis üks või teine Riigikogu liige käitub, mul on raske hinnata. Küll aga ma tahan vastata, et see kindlasti ei ole hea kultuuri osa, et seda laiapindset ühisosa ei otsitud algselt ja et tuldi välja eelnõuga nagu Brežnevi paketike, kus on sisse kirjutatud Vene kodanikelt, ehk ütleme, agressorriigi kodanikelt ja teistelt kolmandate riikide kodanikelt hääleõiguse äravõtmine, aga samal ajal kodakondsuseta isikute hääleõiguse sissekirjutamine põhiseadusesse, teades väga hästi, et neid kahte asja tuleks ja peaks sel juhul eraldi käsitlema, et Riigikogu liikmed saaksid teha valiku, mida nad toetavad. Aga siin on kaks ühes, et võta või jäta, ja see teeb olukorra väga keeruliseks, see on nagu Brežnevi paketike ja see kindlasti ei ole hea kultuur. Ja noh, mis see lootus on? Lootus on ikka see, et võetakse mõistuse häält kuulda ja menetluse käigus ollakse valmis seda muutma. Eks me praegu siin omavahelises diskussioonis ju tegeleme koalitsioonisaadikute ümberveenmisega. Jah.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Võib-olla ma algatuseks ütleks seda, et Lätis ja Eestis oli möödanikus ikkagi aeg erinev ja olukorrad erinevad, et miks nii seda teed mindi. Aga te ütlete siin oma seletuskirjades, et paljudes Euroopa Liidu riikides kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääletusõigust ei ole. Siis olete siin üles lugenud Läti, Prantsusmaa, Saksamaa ja siis jälle kirjutanud teistes riikides. Palun lugege üles veel üks seitse riiki, kui te räägite paljudest riikidest. Te olete suutnud ainult kolmele keskenduda. Ja nüüd punkti 2 vaadates: eelnõu sisu ja võrdlev analüüs. Sisu kohta on siin natukene kirjutatud, aga võrdlev analüüs peaks olema ikka poolt- ja vastuargumendid, et mida siin võrreldakse. Ja kolmandaks, kas te olete kaalunud ka sellist võimalust, et seda küsimust lahendada seaduse tasandil, mitte põhiseadust muutes?

Aitäh! Siin oli mitu küsimust. No see, et kellega võrrelda nüüd. Ma arvan siiski, et kõige adekvaatsem, kui üldse võrrelda, on ikkagi Lätiga. Ma jah jätaks Leedu kõrvale ja veel kaugemad riigid veel rohkem kõrvale. Loomulikult igas riigis on spetsiifiliselt erinev olukord, aga kui üldse mingit paralleeli tuua või võrrelda, mida ikka tulebki teha, siis ma arvan, et kõige adekvaatsem on meie olukorda võrrelda nii 92. aasta kontekstis kui ka praegu Lätiga. 

Nüüd see, mis puudutab neid erinevaid riike, mul ei ole seda loetelu kaasas, aga neid on tõesti rohkem kui kaks või kolm. Need, kes ma ette lugesin, aga lisaks on jah Prantsusmaa, Kreeka on, minu teada Hispaanias on midagi nende kahepoolsete lepingute alusel. Te raputate pead, on nii, Prantsusmaa on, Kreeka on, kus ei ole kohalikel valimistel. Hispaania on selles mõttes sarnane, et see kolmandat riikide kodanikega vastastikuste lepingute alusel. See on tulnud just Hispaania näitel eelkõige paralleelina. Nendel on see võimalus taolisel kujul, mitte täpselt selliselt sõnastatud, loomulikult nende õigusruum on teistsugune. Aga neid riike on veel, see loetelu on olemas, võime sellest hiljem suhelda, aga mul ei ole kõiki neid peas. 

Võrdlev analüüs. Võrdlev analüüs on olemas, ma kandsin teile ka ette. Ja mina arvan, et selle põhiseaduse muudatuse puhul on kõige olulisem võrdlev analüüs teha kahe lugemise vahel. Nii nagu ma olen korduvalt öelnud, meil on vaja kaasata eksperte, me kindlasti peame rääkima erinevate õigusekspertidega. Meie fraktsioon on kohtunud juba ka õiguskantsleriga ja mitmete teiste ekspertidega, ka selle eelnõu raames, mida me ette valmistasime. See, mis siin paberi kujul väljendub hiljem, saab ka kindlasti loodetavasti olema mahukam pärast seda, kui me oleme need diskussioonid läbi pidanud. Ja minu siiras lootus on, et need kaks eelnõu ikkagi ühendatakse, sest kui ma vaatan seda seletuskirja mahtu, siis võib ju öelda, et see ei ole kummagi eelnõu puhul kuigi suur ja mahukas. Aga olulisem on tegelikult see tekst ja selle teksti sisu mõistmine kui need pikad jutud, sest iseenesest – iseenesest! – juriidilises mõttes need muudatused ei ole ju absoluutselt mitte suured. Need on väga väiksemahulised muudatused, aga väga olulised muudatused.

Ja Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma tahakski jätkata nende kahe eelnõu liitmisest, selle 527 ja 536 osas. Minule isiklikult tundub, et tegelikult ülioluline on just see, et see põhiseaduse muudatus ei oleks abstrakne, vaid ta oleks väga konkreetne, sest õiguskantsler on ka varasemalt öelnud, et igasugune abstraktne sõnastus annab ruumi tõlgendamiseks ja tegelikult on tegemist väga olulise ja põhimõttelise punktiga ja abstraktsus tegelikult Eesti põhiseadust selles kontekstis, seda Riigikogu koosseisu ilmselt ei kaunista, vaid konkreetsus on siin hädavajalik. Kas me mõtleme selles osas sarnaselt, sest kui need eelnõud menetletakse, siis mulle tundub, et noh, kas või seesama meelsuskontrolli temaatika ja nii edasi, ja nii edasi, see võib viia meid äkki valele teele?

Aitäh! Jaa, ma olen nõus ja ma olen ju varem siin ka korduvalt öelnud, et minu arvates selline ebamäärane delegatsioon, mida peab möönma mõlema eelnõu puhul, see teine osa muudatusettepanekust, mis delegeerib teatud tegevused seaduse tasemele või parlamendi otsuse tasemele, et need tegelikult ei ole väga head ja selged lahendused. Ja kui on võimalik, siis menetluse käigus õiguslikult teha seda selgemaks, teha seda nii lakooniliseks, kui vähegi võimalik, seda muudatust. Ohtrasõnalisi muudatusi põhiseadusesse sisse kirjutada kindlasti vaja ei ole.

Aga ma tulen tagasi kolleeg Pikhofi märkuse juurde ja ma olen tegelikult nõus, et see analüütiline pool mõlema eelnõu puhul vajab tugevdamist nende lugemiste vahel kindlasti. Seletuskiri on väga oluline osa eelnõu juures ja see, mida meie mõtleme või teame ja mida me aruteludel ekspertidelt tagasisidet saame, see on loomulikult tunduvalt mahukam, aga seda, et see oleks arusaadav ka kodanikele, avalikkusele ja tulevastele põlvedele, siis kindlasti me peame tugevdama seda seletuskirja osa mõlema eelnõu puhul.

Ja Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata väga hea eelnõu. See tahe põhiseadust muuta on meil kõigil ühine ja ühine eesmärk on see, et valida saaksid Eesti Vabariigi kodanikud. Ma küll ei näe siin Euroopa Liidu kodanikud, aga see on alati võimalik juurde panna. Aga mulle jääb arusaamatuks sotside selline selle eelnõu puhul see retoorika, et võrdlevat analüüsi ei ole tehtud, siis te oleks pidanud vastama, nagu härra Kross eelmise ettekande juures ütles, et Riigikogu liige võib esitada eelnõu ja võrdlevat analüüsi ei peagi tegema. Seda võib pärast stenogrammist vaadata, et selline lause oli, et seda ei pea tegema, ja seda saab teha menetluse käigus, nagu te ütlesite, heal juhul kahe lugemise vahel. Aga küsin, et kui sinna juurde lisada Euroopa Liidu kodanikud, kas see muudaks selle eelnõu oluliselt paremaks või jääb samaks või teeks ta halvemaks.

Aitäh! No kõigepealt sellest võrdlevast analüüsist. Ma arvan, et hea õigusloomekultuuri hulka kuuluks muidugi, kui selline analüüs oleks seletuskirjas kohe olemas, aga eks eelnõusid ju menetletaksegi selle eesmärgiga, et nad muutuks paremaks ja see ei tohiks olla takistuseks, kui on vajadus üht või teist eelnõu või veel kiireloomulisena käivitada, et sel juhul algatatakse see ja menetluse käigus väga põhjalikult kaalutakse ja täiendatakse ja tehakse vajalikud analüüsid. See on minu arvamus.

Mis puudutab Euroopa Liidu kodanike juurdelisamist, siis ma arvan, et ei ta tee halvemaks ega paremaks, aga ta ei ole vajalik, ja kui ta ei ole vajalik, siis ma arvan, ei ole seda ka vaja põhiseadusesse sisse kirjutada, sellepärast et see tuleneb Lissaboni lepingust, ta tuleb nii-öelda Euroopa õigusest ja meil ei ole nagu mingisugust põhjust ja vajadust teda siia sisse kirjutada, sest täna seda põhiseaduses ei ole. Ja Euroopa Liidu kodanikel on kohalikel valimistel hääleõigus, nii et kui seda täna ei ole vaja ja toimib, siis ma ei näe ka põhjust, miks seda peaks sisse kirjutama. Aga kui see on mingisuguse kompromissi hind, et mingi osa Riigikogu liikmeid seda kindlasti nõuavad, et nad muidu ei ole valmis seda toetama, siis me võime seda teha, ega ta siis ka midagi halvemaks ei tee. Aga otsest vajadust ma ei näe.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Öeldakse, et lootus kustub viimasena. Ma ikka loodan ka, et äkki koalitsioonisaadikud leiavad oma selgroo üles ja saavad aru, et see on ikka täiesti ennekuulmatu, et me hakkame põlistama määramata kodakondsusega inimeste hääletamisõigust põhiseaduses. No väike lootus on. 

Aga küsida tahan seda, kas sa saad aru sellest, millel baseerub see tohutu optimist, et määramata kodakondsusega isikutel puudub seos ühegi teise riigiga peale Eesti ja et neil ei ole lojaalsust ega muid kohustusi. Päriselu on see, et me tegelikult teame, et nad on päris rahul sellega, et saavad Euroopa Liidus liikuda ja saavad Venemaale käia. Ja neid inimesi on tervelt üle 62 000. Ja päris paljudel on tegelikult ka Vene kodakondsus, on teada. Saad sa aru, millel see selle teise eelnõu, mida me enne menetlesime, optimism põhineb selles osas?

Aitäh! Aus vastus on, et ei saa. Ja ma arvan, et tegelikult algatajad, suur osa algatajatest – selle teise eelnõu algatajatest – ise ka ei saa aru, aga see on selle kompromissi hind, mis on koalitsiooni sees tehtud. Ma arvan eelkõige nii. Aga me ju teame, et kodakondsuseta isikute hulgas on mingi hulk ka Vene kodanikke ja see on ilmselt tuhandetes, kui suur see täpselt on, ega me seda täpselt ei tea. 

Mis puudutab niisugust lojaalsussuhet teiste riikidega, siis jah, me võime ju öelda, et nendel kodakondsuseta isikutel, kellel ei ole Vene kodakondsust, ei ole mingit lojaalsussuhet teiste riikidega, see tundub suhteliselt loogiline siis ju. Aga siin ometigi tekib ka teine vastuolu. Kui me kirjutame siia NATO liikmesriigid, siis nende liikmesriikide kodanikel ju on oma riigiga lojaalsussuhe, NATO riigid, näiteks Albaania või Türgi, kes siis kohalikel valimistel omaksid Eestis valimisõigust selle 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu puhul, nendel ju on oma riigiga lojaalsussuhe. Kui see on takistuseks, näiteks öeldakse, et Vene kodanike puhul me arvestame, aga näiteks Albaania või Türgi kodanike puhul ei arvesta ... Ma nüüd ei taha tõmmata võrdusmärki Türgi ja Venemaa vahel, et valesti aru ei saadaks. Venemaa, eks ole, me oleme tunnistanud ka parlamendi tasemel agressorriigiks, siin on selge vahe sees. 

Aga sellest aspektist lähtuvalt ma tahaks öelda, et see argument nagu ei ole pädev. Tegelikult on ka kõikidel nende kolmandate riikide kodanikel, kellel hääleõigus on, lojaalsussuhe oma riigiga. Ja kui see on riigile oht, siis ei peaks selle loogika kohaselt andma ka neile hääleõigust.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea esimees! Lugupeetud kõnemees! Palju on räägitud sellest, et Venemaa kodanikele ja määratlemata kodakondsusega inimeste elektoraadi hulka liitmisel hinnati, et lõimumine toimub hoopis kiiremini. Ja tõepoolest, juhul kui see lõimumine toimunuks kiiremini, siis me praegu seda põhiseaduse muudatust ju ei vajaks. Aga lugege näiteks Marju Lauristini või Raivo Vetiku paarikümne aasta taguseid integratsioonialaseid tekste ja lausa imestage, kuivõrd vähe on nende optimistlikest prognoosidest täitunud praegu. Ja minu küsimus on see. Kus me vea tegime? Kas me usaldasime liiga palju neid vasakpoolseid lõimumiskontseptsioone või on hoopis asi selles, et edukas integratsioon polegi olnud selles massiimmigratsiooni tingimustes võimalik?

Aitäh! Auväärt professor on kindlasti pädevam nende, ma pean silmas head kolleegi Jaak Valget. Doktor. Kindlasti pädevam nende erinevate sotsioloogiliste küsitluste ja uuringute kommenteerimisel ja tõlgendamisel ja on neid rohkem lugenud, kuigi ka mina olen neid lugenud ja vaadanud. Ja ma arvan, et me oleme päris palju vigu teinud takkajärgi tarkusena, kõik erinevad valitsuskoalitsioonid. Me keegi ei saa rinda ette [ajada ja] öelda, et me oleme eksimatult tegutsenud. 

Aga mis puudutab lõimumist, mis Eesti ühiskonna seisukohalt on väga oluline, kuna meil on pea kolmandik Vene emakeelega inimesi siin elamas nii Vene kodanikena ja kodakondsuseta isikutena kui ka Eesti kodanikena, siis see teema on Eesti ühiskonna jaoks ääretult oluline. Ja peab tunnistama, et me ei ole siin hindele kolm ka mitte hakkama saanud. Ja eks siin on erinevaid põhjusi. Seesama eestikeelse hariduse sisseviimine – me oleme seda püüdnud pehmelt ja positiivselt aastakümneid teha. See oli kindlasti viga, et me olime liiga naiivsed, sinisilmsed, et piisab positiivsest motiveerimisest ja loosunglikest üleskutsetest, et asi hakkab toimima. No ei piisanud, ikkagi on vaja seadust, administratiivset sundi teatud ulatuses, et see protsess hakkaks käivituma. No 30 aasta möödudes me jõudsime selleni. 

Ja takkajärgi tarkusena võib öelda, et jah, ka 1992. aasta põhiseaduse ettevalmistamisel – ma ütlen, jällegi takkajärgi tarkusena, see ei ole süüdistus ega etteheide kellelegi, aga takkajärgi tarkusena – me oleks pidanud ilmselt tegema sama valiku, mis tegid lätlased selles konkreetses küsimuses. Lätlased on teinud kindlasti oma vigu ja eks nad teavad seda paremini, mis vigu nad teinud on. Aga täna saame öelda, et jah see valik ei olnud õige. See ei andnud sellist tõuget lõimumiseks Eesti ühiskonda ja motivatsiooni eesti keelt ära õppida. Pigem paljudel juhtudel isegi vastupidi, kui need õigused saavutati kätte kohe ilma pingutust tegemata, ilma eesti keelt omamata, ilma sisulist lõimumist tegemata, siis see oli võib-olla karuteene. Seda me saame takkajärgi tarkusena öelda. Ja täna on see hetk, kus me saame seda viga parandada.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ütlen teile, mis mulle selle ja teise samateemalise eelnõuga seonduvalt peamiselt muret teeb. Esiteks ma muidugi nõustun selle põhimõttega, et Eesti Vabariigis võiks valimisõigus kuuluda Eesti Vabariigi kodanikele, aga teiseks, ma ise olen püüdnud pikemat aega lähtuda sellest eeldusest, et ma ei astuks Riigikogu liikmena ühtegi sammu, millega ma annaksin oma panuse julgeolekuohtude kasvatamisse. Ma tean, et käesolev eelnõu lähtub deklaratiivselt eesmärgist julgeolekuohte vähendada, aga samas ei ole välistatud, et see võib viia ka julgeolekuohtude kasvamiseni. Sellisele võimalusele on teiste hulgas viidanud ka kapo eelmine juht Arnold Sinisalu, nagu täna korduvalt on juba osutatud. 

Mu küsimus teile seisnebki selles. Kas te nõustute minuga, et tegelikult oleks vastutustundlik enne teist lugemist viia läbi tõsine julgeolekuriskide analüüs, et oleks meil selgus Riigikogu liikmetena, mida me siiski tõenäosuslikult toetame, kui me seda eelnõu pooldame?

Aitäh! Jaa, ma nõustun selles, et ideaalset lahendust ja ohutut lahendust ei ole. Mõlema lahenduse puhul on olemas ohud, aga ma ka jätkuvalt ütlen, et kui neid positiivseid mõjusid ja ohte kõrvutada, siis positiivsed mõjud minu hinnangul on kindlasti suuremad. Teatud mõjuhinnangud, mitte küll nende eelnõude kontekstis, aga seda teemat puudutavas kontekstis, mis puudutab Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute hääleõigust, on meie julgeolekuasutuste analüüsides olemas ka juba täna, ja teatud ohuhinnangud. Ja teatud nurga alt, nii nagu ma ütlesin, see, mis puudutas hääleõiguse peatamise temaatikat ja nii edasi, olen ka mina teatud ohuhinnanguid lugenud, mida meie julgeolekuasutused on teinud. Need on olemas. 

Aga ma olen ka sügavalt nõus, et põhiseaduse muutmise protsessis me peaksime kindlasti kahe lugemise vahel tegema veel täiendavaid konkreetselt nendest eelnõudest lähtuvaid ohuhinnanguid. See kindlasti oleks vajalik, sest põhiseaduse muutmine ei ole, ütleme, lihtsalt tavaseaduse muutmine, mis on ka lihtsamini tagasi pööratav. Nii et sellega ma olen nõus, jah.

Aitäh! Enne kui meil toimub siin istungi juhataja vahetus, ma võtaksin küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta. Heljo Pikhof.

Aitäh! Ma juba ammu tõstsin tegelikult selles osas käe. Ma tahtsin öelda härra Allerile, et tegelikult, kui ikka põhiseadust hakatakse muutma, siis peab kindlasti olema mõjude analüüsi. Ei ole nii, et keegi tehku, siis tuleb keegi jälle saali, et muudame seda paragrahvi, teist paragrahvi ja nii edasi.

Aga ma ei saa … Aga ma ei saa seda praegu lugeda …

Ja teine asi, mida ma tahtsin öelda: ma olen sada protsenti nõus Varro Vooglaiuga, kes rääkis julgeolekuriskide analüüsist. Me tõepoolest peaks seda tegema. Ma saan aru, et härra Seeder on ka sellega nõus.

Jaa, aga, Heljo Pikhof, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. See on ikkagi pigem selline seisukoht, mis võiks kõlada läbirääkimistel. Aga ta ei ole kindlasti selline seisukoht, mis on istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. 

Ants Frosch, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud juhataja, teie sõnavõtu läbi sai minu küsimus vastuse. Aitäh!

Aitäh! Nii. Aga nüüd läheme edasi küsimustega. Urmas Reinsalu, palun!

Hea ettekandja! Mina olen täna vägagi positiivses hoiakus, sellepärast et parlament on selle Isamaa mitme aasta jooksul pakutud mudeli, selle paradigma omaks võtnud, iseküsimus on, millise sisuga ja millise kvaliteediga sisuga me selle täidame. Minu küsimus ettekandjale on, et see on olnud nüüd mitme aasta pikkune poleemika ja võib-olla sa annaksid niisuguse põhjalikuma ülevaate parlamendile nendest pöördelistest hetkedest selle poleemika keskmes, kui Isamaa selle lauale pani, mäletatavasti siis 2022. aasta kevadel. Mulle meenub ja ma arvan, et ka avalikkusel on hea teada, et mõista selle sündmuste või selle pantvangikriisi konteksti, võib-olla sa avaksid põhjalikumalt, perspektiiviga ka koalitsiooniläbirääkimisi, mis olid ju pool aastat pärast Venemaa täiemahulist invasiooni Ukraina vastu, 2022. aasta suvel, kus oli ka vägagi aktuaalne teema.

Aitäh! Ma siin kas oma ettekandes või ühele varasemale küsimusele vastates ka tunnustasin koalitsioonisaadikuid selle eest, et nad olemuslikult on võtnud just selle Isamaa algatatud põhiseaduse muudatuse paradigma ja lähtuvad ju sellest. Tegelikult need mõlemad eelnõud lähtuvad sellest. Me oleme jõudnud, kahetsusväärselt küll 24. tunnil, aga siiski oleme siia jõudnud. Seda ma siin juba ka varasemalt mainisin. 

Aga mis puudutab nüüd varasemat protsessi, siis jah, kui on ette heidetud, et kas te nüüd kiirkorras muudate ja justkui nii-öelda poliitilisel tasemel ei olegi arutelusid varem olnud kui täna siin suures saalis, või ütleme siis, nädal aega tagasi põhiseaduskomisjonis, et siis oli start, tegelikult ei olnud. Tegelikult on tõesti sellel ju aastatepikkune ajalugu. Juba 2022. aastal koalitsiooniläbirääkimistel see teema väga tõsiselt ja põhjalikult koalitsiooniläbirääkimistel üles tõstatus, tõstatati, Isamaa selle tõstatas. Ja noh, ka meie olime kaasanud eksperte, meil oli ka oma sõnastus välja pakkuda. Ka juba siis me tõstatasime selle küsimuse, et kas on võimalik seda küsimust lahendada seaduse tasemel või peab selleks põhiseadust muutma. Ja selle aja jooksul on neid diskussioone olnud päris palju. Kahjuks peab ütlema, et 2022. aastal koalitsiooni moodustamisel ei olnud koalitsiooni osapooltel seda valmisolekut, sotsiaaldemokraadid teatasid oma tolleaegse juhi suu läbi, et see on punane joon, nad ei ole valmis selle diskussiooniga edasi minema. Ja Reformierakond nii-öelda vaikides siis leppis selle olukorraga, et noh, kui ikkagi konsensust ja üksmeelt ei ole, siis me selle teemaga edasi ei lähe. Ehk mingil määral peab ütlema, et juba siis, selle koalitsiooni loomise ajal koalitsiooni osapooled olid mingis ulatuses sotsiaaldemokraatide pantvangid, nii et see pantvangikriis on kestnud juba kaks ja pool aastat, mitte ei ole siin ainult viimase nädala küsimus. Ja edasi on seda teemat ju ka käsitletud, ka Riigikogu valimiste eel, viimaste eel, oli see muide teemaks, kes tuletab meelde, poliitilistes väitlustes see oli teemaks. Ja selle teema tulemus oli see, et praegusesse koalitsioonilepingusse, kus on Eesti 200, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, sai sisse kirjutatud see ebamäärane lahendus, mis ei ole lahendus, et otsitakse õiguslikke lahendusi, kuidas peatada ajutiselt hääleõigus agressorriigi kodanikel. See eeldaks väga täpselt agressorriigi määratlemist. See eeldaks seda aega, mis ajaks, mis tähendab "ajutine" ja kes ja kuidas tegelikult langetab need otsused, et lõpetada nii-öelda see hääleõigus ja siis jälle avada see hääleõigus, kas see on siis mingi vaherahuhetk või on see mingisugune sõja lõpp või siis, kui Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud või mis on siis see taastamise hetk. See kõik on tegelikult olnud osa sellest pikast protsessist, kus võib öelda, on kaks kindlat kindlat, mittemuutuvat ja vankumatult paigalseisvat seisukohta olnud. Keskerakond, kes on väga selgelt tunnistanud, et nemad mitte mingisuguseid muudatusi ei aktsepteeri kehtivas seaduses, ja sotsiaaldemokraadid, kes on rääkinud, et nende jaoks selle teema arutelu on kogu aeg punane joon. Aga noh, nii nagu ma ütlesin, et hea meel on tõdeda, et tänaseks teatud meelemuutus on toimunud. Me oleme kahe eelnõuga siin Riigikogus ja nüüd jääb üle loota, et läbi roosade prillide vaadates ja lootes, et koalitsioonisaadikud saavad aru ja leiavad endas ka riigimehelikkuse vabaneda neist ahelatest ja on valmis siis hääletama ka nii, nagu see Eesti riigi julgeoleku huvidest lähtuvalt peaks olema.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Tunnustan ka teid põhjalike teadmiste ja hea ettevalmistuse eest. Head kolleegid, nüüd on võimalus kuulata arutelu ja tehtud otsuseid juhtivkomisjonis ja selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas ka seda eelnõu 12. novembri istungil. Kuna käesolevat ja eelnevat eelnõu arutati samal istungil, siis käesoleva eelnõu arutelu käik oli eelneva arutelu käiguga tihedalt seotud. Aga et need teemad selle punkti juures uuesti käsile ei tulnud, aga ma arvan, et on relevantne, et see eelmine ülevaade toetub sellele, mis siin arutati. Diskussioon komisjonis jätkus järgmistel teemadel. Esiteks arutati selle üle, kas valimisõiguse andmine kõigile alalistele elanikele oli eelduseks Vene vägede väljaviimisele. Täpset vastust ei leitud ning komisjon leidis, et paljud argumendid, mida toona kasutati, ei peaks täna enam vett ning ajad on edasi liikunud. Arutati kahe eelnõu vahest, üks lubab hallidel passidel valida, teine mitte. Arutati selle üle, et kuna probleemi tuum on Vene kodanike puhul lojaalsus Venemaa Föderatsioonile, et kas oleks võimalik menetluse jooksul mõõta uuringuga hallide passide hoiakute erinevust Vene kodanike hoiakutest, ja leiti ka, et arutelu peaks olema õiguslik, mitte meelsuslik antud küsimuses, sest see oleks vale. Arutati selle üle, et kui välislepingud seada valimisõiguse kriteeriumiks, siis kas ei tekita probleemi, et Riigikogu saab napi häälteenamusega sõlmida lepinguid ning seeläbi 51 hääle toetusega anda hääleõigus tagasi Vene kodanikele. Algatajad näitasid üles valmidust lepingutepõhisest lähenemisest loobuda, kui keegi pakub välja parema sõnastuse, mis aga samas oleks võimalikult askeetlik ja üheti mõistetav. Mõned komisjoni liikmed näitasid üles veendumust, et riikliku julgeoleku seisukohalt on Vene kodanikud ja hallide passide omanikud homogeenne rühm ning neid peaks käsitlema sellisena. Toodi välja, et hallide passide tegevust sätestab suures osas välismaalaste seadus ning rahvusvaheliselt peetakse neid ikkagi Eestisse kuuluvateks isikuteks. Komisjon arutas, et menetluse käigus oleks otstarbekas kohtuda Läti põhiseaduskomisjoniga. Ja komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra ettekandja! Ma praegu ei märganud, et mis see põhiline argumentatsioon siis seal taga oli, et teha ettepanek see eelnõu, et see eelnõu … Komisjoni poolt on tehtud ettepanek see eelnõu tagasi lükata, et mis see komisjonis valdav argumentatsioon selle toetuseks oli? Siin eelmise eelnõu juures puudutati ka küsimust, et teie enda erakond on niimoodi päris avalikult ja jõuliselt välja näidanud seda, et te peate ka õigeks seda, et Eestis saavad valimistel ikkagi häält anda Eesti kodanikud. Võib-olla avad seda komisjoni diskussiooni selle nurga alt pikemalt.

Aitäh! Ma andsin tegelikult suhteliselt ülevaatliku, selle ülihea ülevaate komisjoni arutelust. Tõepoolest, minu seisukoht selles küsimuses on teada, et ma ei toeta hallide passidele hääleõiguse andmist, aga komisjonis on igal liikmel üks hääl, kuidas seda toetada või mitte toetada. Seitse seda tagasilükkamist toetasid, kolm mitte. Ehk see oli suhteliselt ülekaalukas, ei olnud käinud koalitsiooni ja opositsiooni joontes ja liinides. Ja see argumentatsioon peaasjalikult minu hinnangul, sest ma annan hinnangut sellele, et ma ei oska öelda, mis teised kuus saadikut, kes selle tagasilükkamise poolt hääletasid, mõtlevad, aga minu hinnangul oli see, et kui me jätame selle lepingu tasemele, siis me kunagi ei tea, mis lepinguid on võimalik sõlmida. Seda kindlasti. Ma muidugi ei arva, et see on kohutav lähenemine, aga hetkel tundub see ühe, eelmise eelnõu lähenemine minu hinnangul parem. Ja segaduse vältimiseks oleks mõistlik jätta üks menetlusse. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma teilt tahaks ka teada selle rahvusliku väärikuse kohta. Teie kui Eesti Vabariigi parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees, teie komisjonis arutati seda eelnõu, loodetavasti pikalt ja põhjalikult, mida teie arvate, kas rahvuslik väärikus, esiteks, on üldse oluline? Ja teiseks, kui ta peaks olema oluline, siis kumb oleks teie hinnangul parem lahendus, kas ikkagi Eestis saavad hääletada ainult Eesti Vabariigi kodanikud valimistel, otsustada Eesti asju, või teie hinnangul ikkagi tuleks minna poolpehme variandiga edasi? Kaks küsimust: kas rahvuslik väärikus on teie jaoks oluline, ja teiseks, et kumba varianti teie toetate Eesti Vabariigi põhiseaduskomisjoni esimehena?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg Pohlak! Absoluutselt on rahvuslik väärikus oluline. Ma olen oma isiklikku seisukohta selles küsimuses väljendanud. Mina toetan seda, et hallid passid ei saaks hääletada, aga nagu on ka siin viimase viie tunni jooksul korduvalt läbi käinud, siis on oluline leida toetus mingile osale. Meil on 87 saadiku toetus olemas sellele, et agressorriikide kodanikud ei peaks saama hääletada. Selle vastu keegi ei vaidle. Arutelu käib hallide passide üle ja siin on seisukohad erinevad. Aga menetlusaeg on pikk, on põhjusega pikk, et saaks kaaluda ja arutada ja kuulata ära ka eksperte, et mis nemad arvavad, ja siis vaadata, kuidas sellega edasi liikuda teisel lugemisel.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma tahaksin küsida teie kui põhiseaduskomisjoni esimehe käest, et kui tuleb eelnõu, kus soovitakse muuta põhiseadust, kas seal peab olema ka võrdlev analüüs, näiteks poolt- ja vastuargumendid, miks seda põhiseadust on vaja muuta, on toodud ühed argumendid, kas, kuidas see näiteks mõjutab, kui rääkida konkreetsest eelnõust, millised on julgeolekuriskid, kui me võtame ära selle õiguse valida teatud inimeste grupilt, kuidas see mõjutab, või kui me ei võta ära, kas siis on oht suurem. Mida te sellest arvate? Kas on plaanis põhiseaduskomisjonis selle kolme kuu jooksul ära kuulata erinevad eksperdid? Ja kui eksperdid ütlevad, et põhiseadust ei ole otstarbekas muuta – ma toon näite –, kas te siis lähtute sellest või mitte? Muidugi te ei saa öelda päris komisjoni eest, aga ma küsin teie käest.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Nagu härra Seedergi enne mainis, on julgeolekuasutused ohuhinnangud teinud. Ka mina olen neid lugenud, see lugemise võimalus on kõikidel Riigikogu liikmetel, kui selle vastu huvi tuntakse. Eelnõu esitusel seda võrdlevat analüüsi on mul keeruline teha, sest see on avalik dokument ja suurem osa sellest informatsioonist on salastatud. Kindlasti me peame sellega arvestama, see on arusaadav, ja seda me komisjoni menetluse jooksul kindlasti ka teeme. Ja lõpuks, seda nõuannet – oleneb, mis see on või ei ole –, seda saab otsustada suur saal järgmises menetlusetapis või ka sellest infost lähtuvalt. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Hendrik Johannes! Tähendab, ma küsin tervikuna nende kahe eelnõu kohta, neid ei olegi võimalik siin eraldi nüüd lahutada, see on poliitiline reaalsus. Ja see koalitsiooni eelnõu meil oli tegelikult joonisena olemas läbirääkimiste keskkonnas, kus oli selline eelnõu, mida oleks võinud leida siin väga tugeva toetuse parlamendis ka algtekstina, kuid viimasel minutil vupsasid sinna juurde need lisandusena kodakondsuseta isikute õigus. Ja väidetavalt juhtus see siis sotsiaaldemokraatide survel, millele peaminister pidi alla andma, et edasi saaks liikuda sellise taganemislahinguga, nagu on valinud sotsiaaldemokraadid liikudes refräänis. Hendrik Johannes, mis on sinu poliitiline hoiak, kas meil õnnestub sellest pantvangikriisist teha niisugune pingutus ühiselt ja vabastada parlament? Parlament ei pea liikuma sotsiaaldemokraatide samm-sammult taganemisloogikaga ühes tempos.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg Urmas! See eelnõu, kas see on eelnõu lõplik versioon, mis just heaks kiideti siin eelmise päevakorrapunkti juures? Ma selles nii kindel ei ole, seal kindlasti on juba ka üks ministeerium ja üks õigus‑ ja analüüsiosakond viidanud mõnele nõrgale kohale, mistõttu ongi oluline, et me võtame selle aja komisjonis, kus nüüdseks ka kõik Riigikogu fraktsioonid on esindatud, ja analüüsime läbi, et milline on see lõplik sõnastus, mis lõpphääletusel saaks kõige laiema toetuse.  Selle nimel tuleb tööd teha ja mina kindlasti kavatsen selle nimel pingutada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, hea ettekandja, ülevaate eest komisjonis toimunud aruteludest. Kui komisjonis toimus arutelu sellisel kujul, et võrreldi mõlemat seaduseelnõu, mis olid paralleelselt arutlusel, nii koalitsioonierakondade ettepanekul kui ka Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud põhiseaduse muudatus, siis eelnõu algatajad, selle seaduseelnõu algatajad tõid ka selgelt välja, et nad on valmis teise punkti osas läbi rääkima ja selle vajadusel ka välja võtma. Kui see lepingu osa annab võimaluse 51 häälega näiteks hääleõigus tagasi anda – ma ei kuulnud seda kordagi, et komisjoni koalitsioonipoolsed liikmed oleks sellega arvestanud ja seda arvestades läinud edasi, et esimene lugemine lõpetada ja need kaks põhiseaduseelnõu võrdselt edasi viia, et teha üks parim. Miks sellist osa ei kasutatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõtlen nüüd korra järele, kuidas seda arvestamist näidata. See käidi välja, et see on läbirääkimise koht. Kindlasti ma eeldan, et komisjonis olevad koalitsiooni liikmed võtsid selle teatavaks. Mina igatahes sellega arvestasin, teiste eest ma ei oska rääkida. Ja kuna eelnõu lõpphääletus ei ole veel toimunud, siis ei oska öelda, mis sellest edasi saab. Praegusel hetkel komisjonis tegi iga komisjoniliige vastavalt informatsioonile, mis seal jagati, enda otsuse. Mis sellest edasi saab, seda otsustab suur saal.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa väitsid siin, vastates eelmistele küsimustele, et tegelikult sinu süda on rohkem praeguse eelnõu juures, aga väitsid, et kuna teine, teie poolt esitatud, koalitsiooni poolt esitatud eelnõu omab suuremat ühisosa, 87 saadikut nimetasid, selle pärast toetad sa seda eelnõu. Aga kui võtta välja, et sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond, kes mõlemad ju jahivad tegelikult neidsamu hääli, millest käib jutt, siis saaks ka ühisosa leida ülejäänud fraktsioonide ja mittefraktsiooniliste saadikute vahel ja saaks samamoodi selle seaduse vastu võtta. Kuidas sa hindad? Miks ei üritata leida ühisosa siis selle teise poolega?

Üks parandus on see, et mitte eelmises päevakorrapunktis käsitletud eelnõu ei oma 86 saadiku toetust, vaid see idee, et Vene föderatsiooni ja Valgevene kodanikud ei saa hääletada, omab seda toetust. Siin kindlasti ei pea nii kogenud poliitikule kui teie seletama seda, et mis siin veel toimub, lisaks selle ühe punkti arutelule, et on ka teisi eesmärke Eesti riigi elu paremaks tegemisel, kus on vaja üksmeelt. Selles küsimuses kindlasti ma, ma ise loodan ja olen üles kutsunud kõiki osapooli nii suurele riigimehelikkusele kui võimalik, et me leiaksime selle ühisosa, mis leiab seda toetust. Ja ma olen enda isiklikku seisukohta väljendanud ja hetkel oleme jõudnud sinna kohta, kus kõige suurem ühisosa on selles, et agressorriigi kodanikelt peab hääleõiguse ära võtma. Selle üle on mul juba hea meel. Nagu härra Seedergi enne siin varasemalt rääkis, et selle arutelu on mitu aastat kestnud. Et me oleme siia jõudnud, see on positiivne. Ja nüüd on meil veel kolm kuud aega see lõplik tulemus siis leida, mida toetaks enamus fraktsioone. See on alles esimene etapp, esimene lugemine, see esimene kord siin saalis. Siin annab veel mõelda, kuidas seda sõnastust kõige paremaks teha. Võib-olla üldse ei ole asi koalitsiooni eelnõus, opositsiooni eelnõus, võib-olla on hoopis kolmas lahendus, tuleb mõni väga tark kas riigiõiguse ekspert või Põhiseaduse Assamblee liige, kes ütleb, et kuulge, et eesmärk on selge ja saate lahendada seda niimoodi, mille peale me ei ole hetkel tulnud. Kuigi ma olen väga paljudega nendest ka suhelnud, olen suhelnud õiguskantsleriga. Aga nagu varasemaltki öeldud, ei taha ka õiguskantsler anda hinnanguid või teha ka soovitusi siis eelnõu ideedele, vaid eelnõudele, milleks täna siis muutuvad Riigikogu menetluses. Seda kõike, ma arvan, selgitavad järgmised, selgitab see talv, ütleme niimoodi.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Tahtsin küsida, kas ma kuulsin õigesti, et teie olete lugenud julgeolekuasutuste tehtud analüüsi, millest nähtub, et KOV-i ehk kohalike omavalitsuste volikogude valimisõiguse säilitamine praegusel kujul kujutab endast Eesti Vabariigile julgeolekuohtu ning et selle valimisõiguse piiramine ehk kümnetelt tuhandetelt inimestelt äravõtmine ei kujutaks endast mingit julgeolekuohtu. Kas ma mõistsin õigesti teie antud selgitusi või mitte? Ja kui mõistsin valesti, siis palun täpsustage, millises osas ma asjast valesti aru sain ja mida te siis täpsemalt silmas pidasite. Seda esiteks. Ja teiseks, ma oleksin tegelikult tänulik, kui te pärast privaatselt edastaksite mulle informatsiooni selle kohta, millistest analüüsidest täpsemalt jutt käib, et ma oskaksin minna ja küsida ise võimalust nendega tutvuda.

Aitäh! Selle julgeolekuhinnangu sisu, mida ma täpselt ütlesin – ma viitasin samale ohuanalüüsile, millele viitas härra Seeder, kui tema kirjeldas seda kuidagi niimoodi, nagu teie praegu. See päris tõele ei vasta. Ma ei ole kindel, kas ta seda tegi. Ja me võime pärast seda rääkida. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Teie komisjonis käisid mõlemad eelnõud läbi, 536 ja 527. Mingil kummalisel põhjusel te otsustasite, et ühe te võtate menetlusest välja, teise jätate alles, kuigi just nimelt see eelnõu, millest me siin praegu räägime, ju tegelikult kannab sedasama ideed, mida avalikkusesse kommunikeeritakse, kui väga head asja Eesti riigile, Eesti tulevikule, et võtame siis agressorriigi ehk siis Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse ära. See tegelikult ju kannab sedasama ideed ja saame sellesama tulemuse, mida vastu rinda tagudes Reformierakond nõuab. Aga ma küsiksin: kas oli komisjonis juttu ka sellest, et mis himu see … tantsimine nende halli passi meeste ümber käib? Kes seal komisjonis neid nii kangesti pillitada soovis, et lõpptulemuseks ikkagi oli, et 536 jäeti menetlusse, aga eelnõu 527, mida me siin praegu arutame, hääletati menetlusest välja?

Aitäh selle küsimuse eest! Komisjonis arutelu selle teema ümber käis, toodi poolt- ja vastuargumente. Ma praegu loen siit ühe argumendi välja, protokoll on muidugi kõigile kättesaadav, ma nimesid ei hakka siin nimetama, aga toodi välja, et selle asemel, et piirata 130 000 inimese valimisõigust, piiratakse ainult 70 000-l, mis on oluline parameeter. Näiteks sihukesed argumendid kõlasid.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Mikspärast komisjon kasutas ultima ratio põhimõtet, kuigi on olemas ka teistsugused võimalused?

Ultima ratio põhimõtet miks kasutasite? 

Ma ei kuule. 

Paluks korra küsimus …

Vabandust! Ma olen kuulmispuudega ja kui saalis käib müra, siis tõesti, mul on raske aru saada. 

Palun mikrofon tagasi Kalle Grünthalile sama küsimuse …

Okei.

Aitäh!

Miks komisjonis kasutati ultima ratio põhimõtet, kui olid olemas tegelikult varuväljapääsud?

Aitäh! Ma ei ole Ultima raadio põhimõttega kursis. Ei ole selle põhimõttega kursis. Vabandan. 

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Lugupeetud komisjoni esimees! Te olete põhiseaduskomisjoni esimees. Ultima ratio tähendab viimane abinõu. 

Aa, ultima ratio. Ma kuulsin raadio.

Põhiseaduskomisjoni esimehena te peaksite selliseid asju teadma, kui te siin puldis räägite põhiseaduse muutmisest. Kuidas see võimalik on, et te ei tea elementaarseid asju, mis seondub põhiseadusega. Küsimus ongi, miks te ei tea.

Aitäh selle selgituse eest ka! Ma tunnistan ausalt, ma kuulsin, et te räägite Ultima raadiost, ja ma mõtlesin, et tegemist mingisuguse raadioprogrammiga. Ma tõesti kuulsin valesti. (Naer.)

Suur tänu! Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esimees! Teil komisjonis oli ka arutelu selle üle, et meil on hea vaadata kõrvalt kogemusi, mis on toimunud Moldovas ja Gruusias, ja kas see ikkagi Eestile ei võiks olla õppetund. Eelmine kord, kui me Eesti vabaduse saime, siis me jäime natukene nii mõnegi asjaga hiljaks ja see vabadus võeti käest ära. Nüüd me arutame selle üle, et kas need inimesed, kes ei ole Eesti kodanikud, saaksid hääletada või mitte, no me näeme, kuidas seda mõjutustegevust tehakse, kuidas sadu miljoneid selleks ka naaberriigi juhtkond paneb. Miks teil komisjonis niisugune arusaamine on, et te poolikut tööd tahate teha ja kuidagi ei taha toetada seda eelnõu, mis on tänases mõistes opositsiooni poolt antud sisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole kindel, kas see oli antud eelnõu arutelu juures või eelmise, aga seda arutati, et see on julgeolekurisk. Ja arutati ka Moldova ja Gruusia juhtumeid ja sellest lähtuvalt on ka need eelnõud siin täna suures saalis ja selle üle mul on hea meel. Aga selle, ütleme, täpsema arutelu juures oli ka üks oluline faktor see, et mis on see õiguslik argument, et kui seal on Vene Föderatsiooni kodanik, nende puhul siis on selge, et on reaalsuse Vene Föderatsiooni vastu. Halli passi inimestel on ka passi peal kirjas Eesti Vabariik, kes on selle nende kodakondsete passi välja andnud. Aga ta kuulub alaliselt meie alla, see on üks argument, mis kõlas. Kas see on veenev või mitte, seda sai iga komisjoni liige ise otsustada ja vastavalt sellele otsustab seda eelnõu siin saalis toetada või mitte.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Mind tõsiselt huvitab, mis põhjusel komisjon otsustas selle eriti hea eelnõu tagasi lükata. Kas seetõttu, et see eelnõu ei näinud ette nendele halli passi omanikele ehk inimestele, kes ei ole tahtnud võtta Eesti kodakondsust ja Eesti riigile truudust vandunud, hääleõiguse jätmist?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba neli või viis korda vastanud. Ma ei saa rääkida kõikide komisjoni liikmete eest, sest komisjoni liikmed hääletavad vastavalt arutelule ja enda südametunnistusele.

Aivar Kokk, palun!

Jah, me räägime siis nii, nagu ta tegelikult siis on. Kas ma saan õigesti aru, et kõik koalitsioonipoliitikud, kes on sinu komisjonis koos sinuga, toetavad Keskerakonda selgelt, et seda eelnõu mitte saalis läbi lasta? Ja teistpidi on see, et kui peakski mingi jama tulema, siis sa nagu väga hästi mõistad kui komisjoni esimehena, et see vastutus on väga selgelt komisjoni esimehel. Mina olen seda kogemust, väga pikalt siin olnud komisjoni esimehena. Võib ükskõik mida rääkida, aga lõpuks vastutab komisjoni esimees, kui midagi untsu läheb. Miks ikkagi tekkis selline arusaam, et mitte lasta mõlemat eelnõu esimese lugemise lõpetada ja siis on võimalik ju ühendada ja mõlemast poolest nii-öelda paremad osad ära võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma iseenesest toetan seda sentimenti, et oleks olnud mõistlik see ühendada, et ühisosa oleks suurem. Aga seda, komisjonis on kõikidel saadikutel oma hääl, samamoodi on suures saalis. Me ei saa öelda, et komisjon lükkas selle tagasi, sest saadikud seal komisjoni istungil info põhjalt, mis seal jagati, arutluse käigus tegid oma otsuse. Kuidas see saalis otsustatakse, seda me näeme loodetavasti selle tunni sees.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa väitsid siin enne küsimusele vastates, vihjasid sellele, et teil on vaja koalitsiooni kooshoidmiseks teha kompromisse, äkki saate siis mingeid häid muid otsuseid vastu võtta. Aga teatavasti me teeme praegu põhiseaduse muudatust, mis on pikaks ajaks meie riigile. Ja sa ütlesid ise ka, et sa saad aru, et riigimehelik otsus oleks tegelikult teha see, et ainult Eesti Vabariigi kodanikel oleks valimisõigus. Kuidas sa suhtud sellesse, et sa lähed vastuollu oma südametunnistusega selleks, et teha mingis muus asjas kompromisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole seda küll väitnud, et riigimehelik oleks see ainult see, et Eesti Vabariigi kodanik saaks hääletada. Mina usun ka seda, et Euroopa Liidu kodanikud vastavalt aluslepingutele peaksid saama valida, samuti meie liitlaste, liitlasriikide kodanikud. See on minu seisukoht, mida ma olen ka varasemalt väljendanud. Lihtsalt küsimus on selles, kas me teeme midagi, mis on tehtud. Minu jaoks see on ka riigimehelik, kui teistpidi mõelda niimoodi, et kus me leiame selle ühisosa, mis on tehtud. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mul ei olnudki plaanis praegu küsida, aga kui ma kuulsin seda, et teeme parem midagi kui mitte midagi, siis kas see ei ole nagu see printsiip õigem, et kui midagi teha, siis teha hästi? Ei ole mõtet teha asju lihtsalt tegemise pärast. Praegu jäi küll selline mulje, et teeme linnukese pärast ära.

Aitäh! Ma absoluutselt toetan printsiipi, et kui midagi teha, siis teha hästi, ja seda me üritame teha. Nagu ma ütlen, meil ei ole … Meil täna kahest eelnõust ühe esimene lugemine on lõpetatud, teise esimene lugemine on pooleli. Me ei ole veel kaasanud nendesse aruteludesse laiemalt õiguseksperte, Põhiseaduse Assamblee liikmeid, õiguskantslerit ja kõiki teisi osapooli. Kindlasti, kui keegi leiab, et saaks paremini sõnastada või paremat eesmärki täita, siis muudatusettepanekute tegemise õigus on 21-l Riigikogu liikmel ja tähtaeg on 20. jaanuar. Sinna on väga palju aega, et arutada, pidada nõu ja teha ettepanekuid. See on otsuse koht, mis lõpptekstiga me lõplikult edasi liigume. Selle saame teada paari kuu pärast alles.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küsimus istungi juhatajale istungi läbiviimise reeglite kohta, Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Mul on nüüd küsimus ja ma olen segaduses. Seni on vähemalt olnud niimoodi, et komisjoni ettekandja roll ja ülesanne on anda ülevaade komisjonis toimunust. Seda eelkõige seetõttu, et kõik Riigikogu liikmed ei ole selles komisjonis osalised, neil puudub ülevaade, milles arutelu seisnes, mida arutati ja miks mingile järeldusele jõuti. Pluss veel see asjaolu, et seda istungit ju jälgivad väga paljud inimesed, kes tahaksid teada, põhjalikumalt, millest komisjonis juttu oli, mis olid need kaalutlemiskohad, miks midagi otsustati. See, kui komisjoni ettekandja ütleb ainult need, et komisjonis oli arutelu ja nii on, ehk siis ta ei ava, milles see arutelu seisnes, kes mida arvas ja nii edasi. Ja kas see argument, et me saame protokollist lugeda, tähendab siis seda, et edaspidi peaks hakkama komisjon saatma protokolli avalikkusele, et kõik saaksid sealt lugeda, sest siin ees ei räägita? Mis see nüüd siis on, kas see on mingi uus poliitkultuur, uus kord või mis asi see on?

Aitäh! Mul ei ole põhjust arvata, et see teema on saanud vähe käsitlust ja vähe tähelepanu. Ka algatajate ettekandja väga põhjalikult tutvustas, väga palju küsimusi oli. Nii et selles mõttes ma arvan, et see teema – ja me teeme seda täna tegelikult juba teist korda – on saanud minu hinnangul täiesti piisavat ja väärilist tähelepanu, vaatamata sellele, et tegemist on põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga.

Helle-Monika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Ma tegelikult ei tahtnud üldse seda käpakest püsti panna …

Aga siis ei pea ju!

… aga lihtsalt see teie vastus, lihtsalt teie vastus oli nagu selline, mis mind hakkas natukene nagu häirima. Muidugi, me oleme seda teemat täna siin palju käsitlenud ja absoluutselt, me oleme siin saanud kõik rääkida ja küsimusi küsida, aga kui me küsisime konkreetselt põhiseaduskomisjonipoolselt ettekandjalt ehk siis Hendrik Johannes Terraselt väga spetsiifilisi küsimusi ja just selle siis komisjonis toimuva kohta ja tavaliselt on ikkagi räägitud, eks ole, on nagu nimeliselt loetud ette, eks ole, kes mida ütles, või siis on isegi olnud lauseliselt, siis on, kes kuidas hääletas. Ja kui ei ole seda tehtud, siis kui me oleme küsinud, siis on seda öeldud. Aga millegipärast nüüd komisjonipoolne ettekandja väga nagu munakoortel kõndis ja hoidus igatepidi sellest, et ta ütleks, mis arvamus kellelgi oli või et kuidas see läks. Ütles ainult niimoodi, et ega mina ei tea, see on igaühe südametunnistuse asi, kuidas ta hääletas, ja mina seda siin välja tooma ei hakka. Tegelikult see on tema ülesanne. Kui meie küsime, siis ka Eesti avalikkus peab teadma, kuidas keegi hääletas. Ma arvan, et me kõik tahaksime teada, miks või kes need inimesed olid, kes selle eelnõu konkreetselt, millest meil täna siin praegu just juttu oli, mida ta ette kandis, selle komisjonis nii-öelda menetlusest välja hääletas.

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et see viimane küsimus teie poolt on igati põhjendatud, aga ma arvan, et ka läbirääkimiste käigus mul on palve, et kui ka siin koalitsiooni poole pealt keegi on võtmas, et saaks siis öelda selle lõpphääletuse, kes kuidas hääletas.

Teiseks, mina, head kolleegid, ei osalenud põhiseaduskomisjoni istungil, mistõttu on mul väga raske hinnata, kui adekvaatselt antud juhul ettekandja kajastas seda istungit või mitte. Ma ei olnud seal, ma ei tea, mul ei ole ka protokolli, nii et mul on raske hinnata. Vahel arutelud on lühemad, vahel pikemad.

Ja kolmandaks, me kõik oleme erinevad, me kõik 101 oleme erinevad, meil kõigil on erinev stiil. Mina olen tõepoolest ka pigem seda hoiakut, nagu te teate, et pigem ka Riigikogu töö peab olema tõhus, me ei pea 100 korda, nagu antud juhul ka ettekandja ütles, et ta ühele ja samale küsimusele vastab juba viiendat korda. Head kolleegid, see ei ole nagu ka kõige mõistlikum ajakasutus sellisel juhul. Tundub, nagu küsitakse täis see aeg, et kõik peavad küsima. Nii et ma arvan, et see tõde on kuskil kahe vahepeal

Nii et veel kord: ma arvan, et see teema on saanud täiesti adekvaatselt ja põhjendatult ja piisavalt tähelepanu, eks ju. Ma ei heida ühtegi küsimust ette, ühtegi arutelu ei heida ette. Ma arvan, et see ongi, põhiseaduse muutmine ei ole igapäevane ja siin tulebki teemat põhjalikult käsitleda. Ma arvan, et see on saanud ka põhjaliku käsitluse.

Võtan viimase protseduurilise küsimuse, Kert Kingo.

Ma tänan. Teie arvamus, et on piisavalt seda teemat kajastatud ja tähelepanu saanud, aga hetkel on ikkagi küsimus selles, et kui komisjonipoolne ettekandja tuleb ülevaadet andma, mis komisjonis toimus, siis see on täiesti teine teema. Me soovisime teada, mis komisjonis toimus. Tavapäraselt kõikide komisjonide esindajad, kui eelnõu tutvustavad, siis nad räägivad, mida komisjonis tehti. Nad toovad välja saadikute öeldud laused või küsimused, mida vastati, mida tehti, et tekiks ülevaade. Antud juhul põhiseaduskomisjoni esimees on juba korduvalt, kui tema on kandnud ette mingit seaduseelnõu, ei anna ülevaadet komisjoni tegevusest. Alati on lause: komisjon arutas, komisjon tegi. Me ei tea, milline arutelu toimus, kas seal üldse mingit arutelu toimus, kas seal oligi käsu korras ainult hääletamine, kes kuidas hääletas. Tema on senini olnud ainukene, kes seda ei tee. Ja minule tundub küll, et tema lihtsalt ei saa komisjoni juhtimisega hakkama ja tal puudub igasugune arusaam, mis on komisjoni esimehe ülesanne, mis on komisjonipoolse ettekandja ülesanne siin saalis.

Hea kolleeg! Mina ei jaga teie arvamust, et Hendrik Johannes Terras ei saa hakkama komisjoni juhtimisega, minu arust saab ta sellega väga hästi hakkama. Ja teine ikkagi, head kolleegid, on see, et põhiseaduskomisjoni istungi protokoll on meile kõigile kättesaadav. Kui te tahate detailselt näha, mida keegi, üks või teine ütles, siis see on kõigile kättesaadav. Ja kolmandaks, ma olen küll seda meelt, head kolleegid, et mina ei pea heaks tavaks seda, kui loetakse ette: Toomas Kivimägi ütles seda, seda, seda, siis teine ütles, tema ütles seda, seda, seda. Tuleb ikkagi tuua välja see kõige olulisem, tuum, mille üle arutelu käis, mis olid need põhiküsimused, mitte lugeda ette protokolli. Mina seda kindlasti ei pea heaks tavaks, õigeks, ei taha seda heaks kiita. 

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets. Palun!

Palun lisaaega.

Kaheksa minutit.

Austatud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esmalt ma tahaksin võtta lahti mittekodanike ...

Ma väga vabandan. Head kolleegid, väga tähtsad kolleegid seal taganurgas! Meil on siin teine koosolek. Kui teil on mingi teine koosolek, siis äkki astute sealt ruumist välja. Meil on Riigikogu istung ja härra Poolamets tahab, et tema sõnumid oleks kuuldavad. Palun!

Jaa. Esmalt rahvusvahelisest õigusest, mis puudutab mittekodanike valimisõigust, mis ongi kõige suurem erisus kahe eelnõu vahel ja mis teeb antud eelnõu selgeks, arusaadavaks, põhimõtteliseks, süsteemseks, kvaliteetseks. ÜRO on vastu võtnud kaks kodakondsuseta inimesi käsitlevat konventsiooni. ÜRO 1954. aasta konventsioon sätestab kodakondsuse isikute õiguse saada tegeleda ettevõtlusega, saada tööd, haridus, sotsiaalset kaitset, pöörduda kohtusse, omada autoriõigust ja nii edasi. Kuid konventsioon ei kohusta kodakondsuseta isikute elukohariiki andma neile hääleõigust.

Võrreldes paljude maailma riikidega on kodakondsuseta isikute õigused Eestis praegu minimaalselt piiratud. Ja kodakondsuseta isikute valimisõigus on haruldane erand, mis praegu Eestis kehtib. Nii on öelnud näiteks rahvusvahelise õiguse doktor Jevhen Tsõbulenko, et õiguslikult ei ole kodakondsuseta isikute valimisõiguse piiramiseks takistusi. Pigem on kurioosum, et põhiseadusesse tahetakse lisada mittekodanike valimisõigust. Meil puudub ka elementaarne riskianalüüs, sest me ei osanud paljusid dramaatilisi sündmusi ette näha. Näiteks miljonilisi masse mööda Euroopat marssimas kilomeetrite pikkustes kolonnides, kes tulid passideta ja kui hiljem nende isikuid tuvastati, siis seda oli väga raske teha ja massiliselt valetati ka oma asukohariigi suhtes. Siis kujutage ette, Eesti on selline riik, kes paneb põhiseadusesse kirja, et kui selline kolonn peaks saabuma, olgu idast või lõunast või kuskilt mujalt, kes on oma passid ära visanud ja valetavad ka politseiametnikele, ja nad on varsti kümnete tuhandete kaupa valijad, missugune riigiõiguslik signaal see on.

Kui meil on ohtlik aeg, siis me peaksime tegema olulisi otsuseid, mis tagavad Eesti Vabariigi julgeoleku ja tegelikult loksutavad lõpuks ometi paika ka meie kodakondsuse väärikuse. Seda ei jagata igal pool, seda ei jagata nagu humanitaarabi. Kodakondsus on õiguslik side riigi ja kodaniku vahel. Kui me tuletame meelde veel kaheksakümnendatel Eestisse toimunud massiimmigratsiooni, siis kas me oleme kõik unustanud? Ja neid uusi massiimmigratsiooni laineid, kui Soome marssis üle Vene piiri kümneid tuhandeid iraaklasi, keda GRU ja FSB sinna sisse lubasid ja neile ka jalgrattaid jagasid. Kes oleks seda ette kujutanud, et kuskil põhjanaba ligidal, Põhja-Jäämere ligidal marsivad iraaklased üle Soome piiri? Ja meie kirjutaksime praeguse plaani järgi sisse, et oi kui kena, mittekodanike valimisõigus on meil eriline inimõigus, eriti kõrgelt kaitstud inimõigus. Vabandage, aga see on riigiõiguslik nihilism.

Nii nagu meie keeleseadus on nüri ja meil oleks justkui kolm riigikeelt juba – vene keel, inglise keel lisaks eesti keelele –, siis samamoodi on nüri meie kodakondsuse ja valimisõiguse teema. Kui ei ole olnud erakondadel mehisust seda asja ära otsustada varem, siis olgu see nüüd. Nii nagu me riigikaitse teemal teeme erakondadeülest koostööd, on sellised teemad, mis panevad paika riigi kodanike, valijate ja demokraatia alused. See on koht, kus erakonnad peaksid koostööd tegema.

Mul on kahju, et koalitsioon lükkas tagasi põhiseaduskomisjonis selle eelnõu. Ma rõhutan, et selliseid asju peaks tegema võimalikult suures koostöös, põhjalike läbirääkimistega. Nii et mul on täiesti arusaamatu, miks valiti äkilise eemaletõukamise meetod põhiseaduskomisjonis. Kas tõesti koalitsioon tegelikult ei tahagi Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta? Tegelikult, mis asi oli see mittekodanike valimisõigus? Kui härra Tšaplõgin rääkis kollektiivsest karistamisest, siis mina ütlen, et see oli kollektiivne privilegeerimine, maailmas üliharuldane privileeg mittekodanikel moodustada võimuorganeid. See oli erakordne privileeg, mis ei saa lõputult kesta. Ja õnneks on väga paljud halli passi omanikud ja Vene kodanikud sellest aru saanud. Aegamisi on toimunud väga selge, selgete printsiipide alusel Eesti kodakondsuse omandamine. Nii et keegi ei saa öelda, et ühelgi halli passi omanikul või Vene kodanikul ei ole seda võimalust. Ja üks esmane alus on riigi elust, ühiskondlikust elust võimalikult hea osavõtmise võime, mille juurde käib keeleoskus. Ja üks põhjus, miks paljud ei ole Eesti kodakondsust võtnud, on halb keeleoskus. Küllap see hakkab väga dünaamiliselt paranema väga kiiresti paljudel, kui me väärtustame oma kodakondsust, mitte ei jaga seda nagu humanitaarabi igasse maailma otsa.

Lätlased on väga suurepäraselt pidanud kõikvõimalike Max van der Stoeli survetele vastu ning olnud loomulikult sellepärast Kremli peksupoiss. Teda on sõimatud kõik need aastad selle eest, et nad on oma kodakondsust vääristanud, aga nad on olnud tugeva selgrooga ja Läti olukord on oluliselt paranenud. Ehk tõsi, ma ütleksin, et viskame Max van der Stoeli vaimu lõpuks ometi siit majast välja. Ükski komissar ei hakka meid kamandama, kui meie valime endale kodakondsuse põhimõtted selles saalis. Ülemnõukogu tegi oma suveräänsusdeklaratsiooni siis, kui 100 000 okupatsiooniarmee sõdurit oli sees, ja oli julge. Oleme meie ka nüüd väärikad. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Enne kui palun Raimondi siia, klaarin ära ka selle hääletuse komisjonis. Nimelt, komisjonis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata ja selle poolt oli 7. Selle poolt hääletasid Eerik-Niiles Kross, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats, Priit Lomp, Andrus Seeme, Hendrik Johannes Terras. Vastu oli 3: Anti Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge. Erapooletuid 0. Nüüd Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Raimond Kaljulaidi.

Minu austatud head kolleegid! Head kaasamõtlejad! Ma sooviksin reageerida mõnedele asjadele, mida eelkõnelejad, eriti Isamaast, aga EKRE-st, ütlesid. Alustan, Anti, sinu tähelepanekust, et seni pole olnud mehisust seda küsimust lahendada. Küsin vastu. 2019 kuni 2021 olid valitsuses EKRE ja Isamaa. Miks te siis ei lahendanud seda küsimust, mehed? Mehisust ei olnud. Kas tõesti teie mehisus alles nüüd on väljendunud? 

Aga mis puudutab Isamaa kriitikat: ma soovin kõigile selgitada, miks minu hinnangul hoopis Isamaa on hoidnud Riigikogu pantvangis. Hoopis Isamaa on hoidnud selles küsimuses Riigikogu pantvangis. Lubage, ma selgitan. Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi lubanud oma valimisprogrammis sellist eelnõu esitada, nagu me täna siin praegu arutame. Teie olete lubanud, aga te ei ole seda korrektselt teinud seni. Teie esimene eelnõu oli ilmselgelt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja vastuolus ka Riigikogu liikme ametivandega. Sellist eelnõu ei oleks kunagi tohtinud esitada. 

Teine eelnõu, mille te olete esitanud, andke mulle andeks, ei kõlba samuti mitte kuhugi. See on selline õhinapõhine põhiseaduse muutmine. Kui esimesel eelnõul puudus põhiseadusega kooskõla, siis teisel eelnõul minu hinnangul puudub austus põhiseaduse vastu. Kui ma loen teie eelnõu seletuskirja, siis siin räägitakse … Ma nüüd tsiteerin teie enda eelnõu seletuskirja: "Riigikogu on kuulutanud Venemaa agressorriigiks, kusjuures tema liitlasteks selles agressioonis on ka Valgevene ja mitmed kolmandad riigid. Ei ole õige, et sellises olukorras võimaldab Eesti osaleda Venemaa, Valgevene ja kõikidel kolmandate riikide kodanikel oma kohalike omavalitsuste volikogude valimistel." Kuidas saavad määratlemata kodakondsusega isikud olla seotud Venemaa agressioonisõjaga? Nad on määratlemata kodakondsusega isikud, neil puudub kodakondsuse läbi seos ükskõik millise riigiga maailmas. Sõbrad, see on sama hea, kui pidada Isamaad vastutavaks sõja eest Sudaanis, millega teil ka puutumus puudub. 

Veel enam, austatud kolleegid Isamaast, ma tuletan teile meelde teie enda valimisprogrammi. Teie 2023. aasta Riigikogu valimiste programmis seisab must valgel: "Isamaa tühistab Eesti suhtes vaenulike riikide kodanike õiguse hääletada Eesti kohalike omavalitsuste valimistel." Meie eelnõu, koalitsiooni eelnõu, on Isamaa programmiga kooskõlas, aga teie eelnõu ei ole kooskõlas. Teie eelnõu on lisanud sinna juurde veel määratlemata kodakondsusega isikud, kes üldse asjasse ei puutu, räägib mingitest lepingutest ja nii edasi. Meie eelnõu on see, millest teie oma programmis rääkisite, nii et toetage palun meie eelnõu. (Hääl saalist.) Jah, ei rääkinud, teil on õigus. 

Lõpetuseks ma sooviksin teile meelde tuletada pisut ajalugu. Nimelt, teatavasti Isamaa on ka varem püüdnud õilsate väärtuste ja ilusate sõnade kattevarjus muuta valimisreegleid endale soodsamas suunas. Ma räägin loomulikult kohalike omavalitsuste valimistest Tallinnas. Tuletan meelde, et 2005. ja 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimiste vahelisel ajal …  Austatud istungi juhataja, kas mul on pisut lisaaega võimalik saada?

Jaa, kolm minutit lisaks on võimalus.

Suur tänu! (Hääl saalist.) Ma jõuan sinna kohe. Muudeti valimisreegleid pealinnas. Volikogu liikmete arv teatavasti suurenes 63-lt volikogu liikmelt 79-le volikogu liikmele, millega tekitati linnale, muide, ka märkimisväärne täiendav kulu. Miks seda tehti? Toona Urmas Reinsalu mahitusel muudeti neid reegleid selleks, et parandada tulemusi kohalikel valimistel ja eelkõige vähendada toona kahel korral valimistel absoluutse enamuse saanud Keskerakonna valimistulemust. Aga mis tulemus saadi? Tulemus saadi, et kui 2005. aastal sai Keskerakond 33 kohta 63-st, 44,6% häältest, siis pärast neid mahhinatsioone ja juriidilisi manöövreid sai Keskerakond 44 kohta 79-st, 53,5% häältest. Tulemus paranes. 

Ma väidan, et ka sel korral, kui me läheksime seda Isamaa pakutavat juriidilise nihilismi ideed valimistulemuste mõjutamiseks, saaksime me tegelikult soovitule vastupidise tulemuse. Tõenäoliselt saaksime sellised volikogu koosseisud, mis meile sugugi ei meeldi. Ja siis, head sõbrad Isamaast, oleksite te täpselt nagu 2009. aastal oma võttest selili ja see oleks väga halb. (Hääl saalist.) Ja seda sotsiaaldemokraadid ei soovi. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mina ei taha siit puldist kellelegi näpuga vibutada ega noomida. Pigem vastupidi, ma soovin kõigepealt tunnustada Isamaa Erakonda, et te tõite selle eelnõu siia saali ja olete seda teemat ikka järjepidevalt ajanud. Aga olukord on momendil selline, et meil on siin menetluses kaks põhiseaduse muutmise seadust. Ja ma leian, et kõige parem ja kõige ka õigusselgem oleks, kui edasi mindaks ühe eelnõuga. See annaks minu arvates ka parema signaali, kõige selgema signaali. Ma kutsun üles Isamaa eelnõule allkirja andnud Riigikogu liikmeid liituma selle eelnõuga, mille on esitanud 61 Riigikogu liiget ja mida siin menetleti eelmise päevakorrapunktina. Kindlasti on võimalik seda teksti ka paremaks saada, kui on tahtmist. Ehk lühidalt, kokkuvõtvalt: Reformierakonna fraktsioon toetab põhiseaduskomisjoni ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! Kaheksa minutit. 

Hea Eesti rahvas! Lugupeetud rahvaesindus! Kriitilistel hetkedel vaatavad Eesti inimesed selle hoone poole küsimusega, kas me suudame langetada otsuse, mis on sisulise kvaliteediga ja vastab Eesti huvidele, nii pikemas vaates meie rahvuslikele huvidele ja julgeolekuhuvidele. Mul on hea meel, et käsitledes tervikuna neid mõlemat põhiseaduse muutmise algatust, et Eesti rahvaesindus ja sisuliselt, välja arvatud üks erakond, kõik poliitilised jõud on aktsepteerinud Isamaa ettepaneku paradigma, mis oli ajendatud 2022. aasta veebruaris alanud Venemaa täiemahulisest agressioonist Ukraina vastu nende sündmuste kontekstis. Me ei kõnele siin Venemaa, Valgevene kodanike valimisõiguse peatamisest agressiooni ajal, nii nagu kolm valitsusparteid välja pakkusid pärast koalitsioonilepingu sõlmimist 2023. aasta kevadel, vaid me oleme saavutanud olulise lähtekoha: määratleda positiivselt see isikutering, kes Eesti Vabariigis teostab võimu kohalikel valimistel läbi valimisõiguse.  

Teine küsimus, see on põhimõttelise kaaluga, on see, et me selles loogikas oleme leidnud ka ühisosa selles juriidilises poleemikas, kas selleks on vaja põhiseadust muuta või mitte. Asjakohane on langetada see otsus sellisel moel, mis annab maksimaalse õiguskindluse Eestile, Eesti õiguskorrale, ka silmas pidades järgmise aasta kohalikke valimisi.  

Isamaa põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on kantud sellest vaimust, et otsida ühisosa. Ja see kahepoolsete lepingute idee, mida me pakkusime välja oma eelnõus, tulenes just nimelt meiepoolsest tähelepanelikust koalitsiooniparteide kuulamisest, kuidas lahendada ka küsimus, mis võib puudutada mitmeid meie liitlasriike. 

Meie sõnum on ja üleskutse on, et selle ühisosa otsimise vaimus siin saalis pöördumine koalitsiooniparteide poole, et mitte hääletada ka praegu arutlusel olevat seaduseelnõu põhiseaduse muutmiseks välja, vaid jätta see parlamendi menetlusse. Me oleme avatud sisuliselt mõlema eelnõu pinnalt ühisosa otsimiseks ja ei ole kinni tehnilises lahenduses, kuid meie eesmärk on saavutada siin saalis sisuline kvaliteet, mis vastab Eesti huvidele. 

Kahjuks tuleb tunnistada, et nii nagu me oleme rõõmsad, et me oleme võtnud selle Isamaa ettepandud paradigma väga pika poleemika järel parlamendis, rahvaesinduses praegu arutelus omaks, on tegelikult koalitsiooniparteid jätkuvalt sotsiaaldemokraatide pantvangis. See on kestnud juba kaks ja pool aastat. Nii nagu see pantvangikriis, nagu härra Kaljulaid osutas, oli siis, kui Isamaa pani ette selle küsimuse lahendada juba 2022. aastal koalitsiooni muutmisel, ka siis oli, tegelikkuses me saavutasime sotsiaaldemokraatide vastuseisust hoolimata eesti keelele ülemineku, kuid see küsimus jäi õhku selles pantvangikriisiolukorras, nii nagu seda ei suudetud koalitsioonis realiseerida ka sotsiaaldemokraatide vastuseisu tõttu ka Kaja Kallase valitsuses. Nüüd lõpuks samm-sammult on ka Eesti avalikkuse survel sotsiaaldemokraadid taandumas, kuid need taandumislahingud näevad välja sellised, et nad samm-sammult taandumisel, mis puudutab konkreetselt nõuet, et nende uus punane liin on ka kodakondsuseta isikute valimisõiguse määratlemine põhiseaduse tasemel, siis Isamaa vaade on selline, et Eesti parlament ei pea võtma mõõdupuuks sotsiaaldemokraatide käsitlust Eesti rahvuslikest huvidest. Vastupidi, meie üleskutse on koalitsiooniparteidele lahti lasta sellest kokkuleppest ja mitte käsitleda ennast sellega seotud olevana. See võimaldab saavutada põhiseaduse muutmisel sisulise kvaliteedi, objektiivsed argumendid, mis räägivad selle puhul, et meie, riigina on mõistlik määratleda kitsam isikute ring, Eesti kodanikud, valimisõigust teostavana, kõneleb ka sellest, et ei ole mõtet seda samadel põhjustel, miks me näeme, et Vene kodanike valimisõiguse küsimus peaks olema piiratud. See puudutab samamoodi nendesamade argumentidega ka kodakondsuseta isikute õiguslikku staatust.  

Ning ma juhin tähelepanu, et siin ka eelmise eelnõu esindaja tegelikkuses ei suutnud vastata küsimusele, miks soovitakse sellesama kodakondsuseta isikute valimisõiguse põhiseaduse tasemel andmisel säilitada ka valimisõigus põhiseaduse tasemel isikutel, kellelt on ära võetud Eesti kodakondsus seoses valeandmete esitamisega, kuid kes on oma õiguslikult staatuselt kodakondsuseta isikud.  

Meil on mõtet teha sisulise kvaliteediga otsus ja see peab olema siit Eesti rahvaesinduse saalist teade Eestile. Isamaa on pakkunud välja oma käsitluse. Mul on hea meel, et rida parlamendiliikmeid on seda toetanud. Minu üleskutse on, et jätta menetlusse see põhiseaduse muutmise eelnõu kõrvuti teisega. Lähema aja jooksul panustame tugevalt argumenteeritult sisulise lahenduse saavutamisse, sisulise lahenduse saavutamisse.  

Me oleme selle teemaga tegelenud mitmes perspektiivis, muu hulgas ka mul on hea meel, et Tallinna koalitsioonilepingus, mis leidis palju kriitikat, et miks Isamaa Tallinna koalitsioonilepingus toob selle teema lauale. Me saavutasime seal sotsiaaldemokraatide vastasseisus selgroo murdmise, sotsiaaldemokraadid olid sunnitud selles koalitsioonilepingus tõdema, et nad ei vastusta põhiseaduse muutmist. Ja nüüd on hämmastav, et kui mind kritiseeriti, et Isamaa tegeleb Tallinna valimistel kohaliku valimiste õiguse küsimusega, mis ei ole otsekui kohaliku omavalitsuse teema, olen ma üllatunud, konstateerin siin saalis vaadates, et ametis olev Tallinna linnapea millegi muuga, mulle tundub, linna juhtimisel ei tegele kui Vene kodanike valimisõiguse probleemiga, on muutunud selle eksperdiks, nii söögi alla kui söögi peale.  

Hea parlament! Kriitilistel aegadel me oleme suutnud langetada tõsiseid otsuseid meile eelnenud rahvaesinduse liikmete põlvkonnas. Katsume nende suutlikkusest juhinduda. On mingid asjad, mille puhul tuleb nentida, et kui nüüd, selles sõja seniidis, me ei suuda neid otsuseid langetada, nagu see on eesti keelele üleminek, nagu see on okupatsioonimonumentide kõrvaldamine, nagu seda on praegu põhiseaduse muutmine, signaalina, keda me peame vajalikuks rahvaesindusena ka võimu teostamas kohalike valimiste hääleõiguse kaudu, siis need otsused jäävadki langetamata.

Aitäh!

Kasutagem seda aega! Isamaa panustab sellesse töösse ja kutsub üles lahutama seda arutelu …

Aitäh!

… päevapoliitilistest kokkulepetest võimuliidu kooshoidmise nimel. Asi on selleks liiga tõsine. Aitäh, lugupeetav istungi juhataja!

Aitäh! Head kolleegid! Mul on ettepanek, et me ikkagi kuulame ära kõigepealt fraktsioonidepoolsed sõnavõtud, sellepärast et ma ei välista üldse, et Isamaa võib saada veel mitmeid kordi mainitud ka järgnevates sõnavõttudes, siis nagu on üks selline vastusõnavõtt. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun kolm minutit juurde ja siis lisa ka. 

Esmalt kolm minutit lisaks. 

Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Minu sõnavõtt käib tegelikult nii selle kui ka eelmise eelnõu kohta. Ja ausalt öeldes poleks ma kunagi uskunud seda, et jõuame minu kodumaal, Eestis nii kaugele, et hakkame inimestelt, Eestimaa pikaajalistelt elanikelt valimisõigust ära võtma pelgalt sellepärast, et neil on nii-öelda vale pass. Inimesed, kellest paljud on Eestis sündinud, terve elu elanud, on Eesti riigile lojaalsed elanikud, kellest paljud töötavad siin, kasvatavad lapsi või lapselapsi, maksavad makse, elavad oma riigile, Eestile kaasa. 

Osa neist tahab saada Eesti kodanikeks, aga ei ole ühel või teisel põhjusel jõudnud seda teha. Näiteks praegu ei ole väga lihtne pehmelt öeldes Venemaa kodakondsusest priiks saada. Integratsiooni monitooringu järgi pooled Eestis elavad Venemaa kodanikud tahaksid endale Eesti kodakondsust. Ja kõiki neid inimesi, olgu nad Venemaa kodanikud või kodakondsuseta inimesed, tahavad selle eelnõu algatajad jätta ühe fundamentaalse õiguseta ehk valimisõiguseta ilma. Valimisõigus on teatavasti üks olulisim tsiviil- ja poliitiline õigus, sest see on võimalus osaleda riigi ja ühiskonnaelus ja tegevuses. 

Mida siis need inimesed on valesti teinud, millega hakkama saanud, et neilt nüüd tahetakse see õigus ära võtta? Tegelikult pole nad mitte midagi teinud. Lihtsalt nüüd, kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest on möödunud 33 aastat, otsustasid poliitikud, et need inimesed oma hääleõigusega, mis on neil kõik need 30 aastat olnud, on järsku Eesti julgeolekule ohuks saanud. Vähemalt see on see põhjus, mida needsamad poliitikud oma kõnedes ja sõnavõttudes reeglina kasutavad: oht riigi julgeolekule. Aga vabandage mind, see ei ole absoluutselt veenev!

Hiljuti ütles endine kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu, et selline põhiseaduse muudatus julgeolekule suurt mõju ei oma ning pigem tekitab see probleeme, kui toob lahendusi. Tsiteerin: "Kas on mõtet kõiki inimesi kodakondsuse põhjal võtta potentsiaalsete vaenlastena […]. Kui me nüüd võtame ära õiguse, mida [osa nendest inimestest – V. B.] isegi ei ole kasutanud, siis paratamatult inimestel tekib selline tunne, et nad on millestki ilma jäetud. Ja siin tekib veel üks küsimus, et kes siis nende Eestis elavate inimestega tegelema hakkab, kui neilt valimisõigus ära võtta. On see riigi asi, on see kohalike omavalitsuste asi? Või hakkavad nende kibestunud inimestega tegelemise tagajärgedega tegelema PPA ja kapo? Kas see on mõistlik?" 

Ei näe mingit ohtu nende inimeste valimisõiguses ka õiguskantsler Ülle Madise, kes ütles, et Riigikogu peab püsielanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmist loogiliselt põhjendama, sest julgeolekuga siin seost ei ole, minule ei ole osanud keegi niisugust julgeoleku ohtu kirjeldada, kohaliku elu küsimuste lahendamisel julgeoleku tagamisega mingit seost ei ole. Ja siis ta lisas veel, et praegu on julgeolek ikkagi märksa paremini tagatud ja tõesti mitte ühtegi kriisijuhtimise või julgeoleku seisukohalt olulist otsust kohalik omavalitsus teha ei saa. 

Veel mõned nädalad tagasi rääkis siseminister Lauri Läänemets sellest, et taoline samm põhiseaduse muutmiseks pigem halvendab olukorda Eesti julgeolekus, kui parandab seda. Seega on loogiline, et Siseministeerium andis nädal aega tagasi teada, et seda praegu siin menetluses olevat eelnõu ei toeta. Ma võiks sel teemal veel pikalt rääkida, tsiteerides aina rohkem lugupeetud inimeste sõnavõtte, arvamusi, mille sisu on ikka üks ja sama: ärme hakka emotsioonide pealt muutma Eesti kõige tähtsamat dokumenti, põhiseadust. 

Põhiseaduse Assamblee liige, üks selle autoritest, Liia Hänni ütles [järgmist]. Praegu on tekkinud olukord, kus need sammud, mida Riigikogu on valmis astuma, võivad Eesti ühiskonda nõrgestada, kasvatada selles ärevust, inimeste radikaliseerumist. See, mida oleme aastaid ehitanud, püüdes jõuda üksteise mõistmiseni ka venekeelse elanikkonnaga, satub ju löögi alla. Ma muidugi mõistan inimeste emotsioone, aga see, kuidas ohtu Eestile vähendada, on hoopis teine teema. Seda ei saa teha emotsioonide najal, et võtame kõigilt mittekodanikelt hääleõiguse ära ja ongi oht kadunud. See tuletab vägisi meelde stalinliku põhimõtet: kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Ma arvan, et niiviisi me ise hoopis suurendame ohtu Eestile. Tsitaadi lõpp.

Ühesõnaga on selle initsiatiivi vastu kriitilised just need inimesed, kes on apoliitilised ja kellel ei ole sellest mitte midagi poliitiliselt võita, ja see on minu meelest väga kõnekas asjaolu. Seega pöördun kõigi kolleegide poole palvega: mõelge hoolikalt selle peale, mida te tahate saavutada, mõelge nende pädevate ja austatud inimeste sõnade peale, kes saavad hästi aru, mis on niisuguse otsuse tagajärjed meie riigile. Valimisõiguse äravõtmine inimestelt pelgalt nende passi alusel ei sobi demokraatlikku õigusriiki ja ei peaks üldse Riigikogu päevakorras olema. 

Veel üks tsitaat. Elades Eestis, olete meie kaasmaalased. Teie olete meie venelased, meie ukrainlased, meie valgevenelased, meie inimesed. Teie olete meie kaasmaalased, mitte Venemaa valitsuse omad. See tähendab, et teie probleemid on meie probleemid. Ilma teieta ei saa me hakkama. Eesti on liiga väike riik, et lubada endale ükskõiksust oma kaasmaalaste suhtes. Seda ütles, esinedes ühes Narva koolis, aastal 2006 Eesti president Toomas Hendrik Ilves. 

Ma loodan, et niimoodi arvab ka praegune president Alar Karis, kes ütles 2022. aasta veebruaris esinedes Vabaduse väljakul toimunud suurel meeleavaldusel Ukraina toeks, et praegune sõda on uskumatu, absurdne ja õõvastav. Ja ta lisas, et see pole Vene rahva sõda Ukraina ja ukrainlaste vastu, see on president Putini sõda. Kaks viimast aastat annavad alust arvata, et Alar Karis on olnud ja jääb ka edaspidi kogu Eesti rahva presidendiks, mitte ainult Eesti kodanike omaks. Ja tahaks loota, et ka tema näeb, et taoline põhiseaduse muutmine on väär, lõhestab ühiskonda veelgi ja tekitab rohkem probleeme, kui midagi parandab või lahendab. 

Ja lõpetuseks, milline iroonia! Täna avati siin Riigikogu istungisaali kõrval kultuuririkkuse aastale pühendatud näitus "Oma või võõras? Mitmerahvuseline Eesti". Näituse fookuses on Eesti kultuuriline mitmekesisus täna ja möödunud sajandi esimeses pooles erinevate kogukondade panuse kaudu Eesti kultuuriellu, on siis annotatsioon. Riigikogu esimees Lauri Hussar ütles, et tänane näitus aitab paremini mõista Eesti kultuuririkkuse kujunemise lugu ja siin elavate kogukondade kultuuri mõju sellele. Ja samal ajal siin saalis algatatakse eelnõusid, mille eesmärgiks on lükata kõrvale valimistelt ja võtta ära valimisõigus ja seega ka võimalus osaleda kohaliku elu kujundamisel inimestel, kelle enamus on teise emakeele ja kultuurilise taustaga, aga kes on kõik Eesti pikaajalised elanikud, ja ma olen kindel, et enamus neist on ka Eesti patrioodid. Kas see ei ole natuke skisofreeniline olukord? Aitäh!

Aitäh! Nii, rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoovi ei ole. Nüüd jõuame vastusõnavõttudeni. Esmalt registreeris Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel vastusõnavõtu Raimond Kaljulaid. Palun!

Aitäh istungi juhatajale. Ma tahan kõigepealt tervitada muidugi Isamaa valmisolekut olla paindlik edasises menetluses, aga siiski lükata tagasi selle süüdistuse, mille ma juba korra lükkasin tagasi. Ei ole sotsiaaldemokraadid selle küsimusega venitanud, hoopis Isamaa on venitanud. Urmas Reinsalu siin väitis, justkui oleks 2,5 aastat see asi seisnud. Ma vaatasin järgi – meil on olemas digitaalne infosüsteem eelnõude kohta –, Isamaa esitas selle eelnõu põhiseaduse muutmiseks 21. oktoobril, see on kolm, neli istunginädalat tagasi. Ja noh, selge see, natuke läks aega, et aru saada, et see Isamaa eelnõu ei kõlba kassi saba allagi, on lihtsalt niivõrd puudulikult koostatud. Koalitsioon võttis selle ülesande enda peale ja koostas normaalse, korraliku, kõigile nõuetele vastava põhiseaduse muutmise eelnõu. Ma ütleksin ausalt öeldes, et antud juhul on koalitsioonierakonnad erakordselt operatiivselt tegutsenud selle küsimuse lahendamisel ja kui keegi on venitanud, siis see on olnud Isamaa.

Aitäh! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Mina tahan kõigepealt tänada noort kolleegi sellise noorusliku, särtsaka sõnavõtu eest ja [selle eest, et] ta tuletas meile ajalugu meelde. Aga siin see ajaloo diskursus ei ole olnud täielik ja noor kolleeg läbenud ka kuulata, mis siin räägiti. Kogu see protsess on alanud juba mitu-mitu aastat tagasi ja mitte eelnõu esitamise tasandil, vaid poliitiliste läbirääkimiste tasemel ja ka selleteemalist eelnõu oleme me kaks korda esitanud. Aga see selleks. Ma tahan lihtsalt lõpuks öelda, et 1939. ja 1940. aastal läks Eesti riigi iseseisvus ussitama eelkõige sotsiaaldemokraatide peades ja mina ei taha, et see ajalugu korduks. Aitäh!

Suur tänu! Ja vastusõnavõtt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, Anti Poolamets, palun!

Suur tänu! Ma nõustun selle viimase sõnavõtuga, et sotsiaaldemokraadid lasid ka 34. aastal Eesti demokraatia ussitama, et siin majas ei tohiks Rei nimelist tuba olla, sest tema oli üks Eesti demokraatia hävitajaid. Nii et hoolikalt tasub lugeda oma ajalugu ja mõelda see hoolikalt läbi. Nüüd, minu meelest on väga oluline, et sotsiaaldemokraadid on väga printsipiaalselt praegu võitlemas mittekodanike valimisõiguse nimel, tahavad selle põhiseaduse tasemele tõsta, et me astume pika sammu tagasi, mulle tundub, mõnes asjas selle teise eelnõuga. Ja küsimus on selles, et sotsiaaldemokraatidel on võimalus minu meelest rusikas lauda lüüa ja minna koalitsioonist ära ja võidelda lõpuni halli passi omanike eest. Edu teile!

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised, sellepärast et kuna läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonid ja üks inimene fraktsioonist saab rääkida, siis ka vastusõnavõtt saab olla fraktsiooni nimel. Helir-Valdor Seeder pidas väga asjaliku vastusõnavõtu, nii et Urmasel ei ole vaja üle korrata seda, mida Helir rääkis. Aga eks maailm leiab ikka mingisuguse lahenduse, nii et võtan kaks küsimust istungi juhatajale. Helir-Valdor Seeder kõigepealt.

Aitäh! Ma arvan, et te olete positiivselt üllatunud, et minu sõnavõtt on tõepoolest protseduuriline. Nimelt, Reformierakonna esindaja siin läbirääkimiste voorus kutsus üles neid 28, nüüd siis 26 allkirjaga põhiseaduse muudatuse algatajaid liituma selle 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõuga. Minu teada kodu- ja töökorra seadus võimaldab liituda ainult läbi eelnõude ühendamise. Rohkem võimalusi ma ei tea. Kas te teate veel? Järelikult ta pidas silmas seda ja kutsus üles nii Reformierakonna liikmeid kui teatas ka Reformierakonna seisukoha, et te toetate mõlema eelnõu menetlemist, sest mingit teistsugust võimalust selle 61 hääle eelnõuga täiendavalt liituda meil ju ei ole. Kas ma olen õigesti kodukorrast aru saanud?

Jah, teil on lausa mitu korda õigus. Esiteks, see tõepoolest oli protseduuriline küsimus, ja teiseks, teil on tõepoolest õigus, et algatajatega enam liituda võimalik ei ole. Need, kes algatasid, need on algatanud, nendega enam liituda võimalik ei ole. Ehk algatajate hulka ei ole võimalik enam pääseda. Ja Urmas Reinsalu, kindlasti protseduuriline küsimus. Palun!

Istungi läbiviimisel on oma dünaamika. See põhineb seadusel, see põhineb taval, see põhineb dialoogi loomisel selleks, et oleks võimalik jälgida arutelu käiku ja jõuda otsuseni, mis on kvaliteediga. Kas istungi juhataja on teadlik sellest, et neli nädalat pärast Vene agressiooni algust Isamaa algatas eelnõu, mis oli seotud Vene kodanikelt relvade äravõtmisega ja Vene sõjapropaganda keelustamisega Eestis. Möödus mõni aeg ja kogu parlament tuli sellele järgi. Kaheksa nädalat pärast selle täiemahulise agressiooni algust algatas Isamaa seaduseelnõu ka Vene kodanikelt kohalike valimiste valimisõiguse äravõtmiseks. Ja möödunud on kaks ja pool aastat selles arutelus ja me oleme selles arutelu dünaamikas jõudnud nüüd teatud pöördepunkti, kus parlament peab väljendama oma tahet, kuidas edasi liikuda. Mingid asjad võtavad aega, ka lubamatult kaua aega, aga see ei tohi olla meile tänases päevas tulevikuotsuste puhul allahindluseks. Järeleaitamistöö tuleb seega kiiremini ära teha. Austatud istungi juhataja, kas te olete minuga nõus?

Hea kolleeg, ma olen teiega nõus ja mul on hea meel öelda, et ma olen üsna veendunud selles, et teie initsiatiiv saab lõpuks ikkagi seadusesse sisse kirjutatud. Nii et ma tunnustan seda initsiatiivi. Vahel mõned otsused võtavad rohkem, vahel kauem, vahel vähem aega. Aga veel kord, ma olen väga veendunud, et me jõuame selle eesmärgini, mida te panite püsti juba teie poolt viidatuna kaks aastat tagasi.

Ma lubasin võtta kaks, siin kipub debatiks minema. Aga tasakaalu mõttes, Vadim Belobrovtsev, viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Aitäh! Mul tegelikult ongi just protseduuriline küsimus istungi läbiviimise kohta, mitte debatt, mida me äsja siin kuulasime. Sest kas teile ei tundu, et esiteks annate siis Urmas Reinsalule 8 minutit 40 sekundit rääkida, kuigi kodukord räägib kaheksast minutist, ja siis te põhimõtteliselt astute temaga nagu diskussiooni protseduurilise küsimuse raames, mis tegelikult ei ole mitte mingi protseduuriline küsimus, vaid lihtsalt Urmas Reinsalu tahab teha nii-öelda steitmenti ehk tahab mingi idee meile pakkuda, mis ei ole mitte kuidagi istungi läbiviimisega seotud.

Hea kolleeg! Ma arvan, et teil on põhjendamatu pahandada selle peale, et Urmas Reinsalu sai ühes ettekandes 40 sekundit. Ma arvan, ma vähemalt kolmel-neljal-viiel korral ütlesin "Aitäh!" ja see on minu viisakas nii-öelda pöördumine. Me ei hakka ju ometi puldist ära kedagi vägisi vedama, me ei palu siia turvat, et ära viia. Nii et kindlasti ma olen edaspidi tähelepanek, kui te panete tähele, kui on viis sekundit üle, see on esimest korda, kui ma ütlen "Aitäh!". Selles mõttes ma arvan, et see on küll sihuke asjatu etteheide. 

Ja teine pool, mis puudutab seda, kas see on sisuline küsimus või mitte. Kui pannakse must käsi püsti, mina ei tea ju, millest keegi rääkima hakkab või mis tal peas või mõttes on. Nii et me saame sellest teada alles siis, kui ta on seda vokaalselt ka ennast väljendanud, vastasel korral seda teha võimalik ei ole. 

Aga nüüd, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ette … Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Enne hääletuse läbiviimist Keskerakonna fraktsioon sooviks vaheaega kümme minutit.

Te kõhklete, ma saan aru. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Jätkame istungit. Nimelt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata ja panengi hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu oli 24, erapooletuid 0. Eelnõu 527 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 475 teine lugemine ja ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas antud eelnõu kahel istungil. Kõigepealt toimus istung, kus kuulati ära huvigruppe, said välja saadetud Vabariigi Presidendi Kantseleile, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigikohtule, Riigikontrollile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Riigikogu Kantseleile. Ja ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Arutelust huvigruppidega tuli välja, et mitmele huvigrupile sobiks paremini, kui 15 kalendripäeva asemel oleks 15 tööpäeva uueks kriteeriumiks, et jõuaks asjad ära menetleda. Kuigi leiti, et üldiselt saab vastused isegi kiiremini, kuid et puhkuste ajal oleks rohkem mängimisruumi. Ja teistpidi toodi välja, et suur probleem on korduvate avaldustega ning ebasündsate avaldustega. Ja teisel istungil arutati muudatusettepanekut, tuldi vastu palvele sisu osas, et kuupäevad lõpuks otsustati, et jäävad samaks, aga sisu osas lisatakse võimalus selgitustaotluse või märgukirja, juhul kui selgitustaotluse ja märgukirja adressaat on sama isiku samasisulisele pöördumisele uue pöördumise esitamisele eelneva aasta jooksul vastanud ning vajadus saada teavet uuesti ei ole põhjendatud või kui isik ilmselgelt kuritarvitab pöördumise õigust, et sellistel juhtudel ei ole vaja vastata. Sihukesed palved olid, see tundus mõistlik. Komisjon arutas korraks selle üle, et kuidas määratleda kuritarvitamist, ning otsustati, et seda saab ehk tuleb ametniku kaalutlusotsus, aga seda peab põhjendama ja seda on võimalik edasi kaevata, juhul kui see põhjendus ei ole piisav, allasutuse pöördujapoolsele ülemusele. Komisjon otsustas teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu äsja öeldud, on eelnõule esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme sellega vaadanud läbi muudatusettepanekud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 475 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Ja koos sellega ka see päevakorrapunkt.

Järgmine, 11., Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 teine lugemine ja jätkab kõnetoolis põhiseaduskomisjoni esimees Henrik Johannes Terras.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Samuti arutati käesolevat eelnõu kahel istungil. Esimesel istungil kuulati ära Isamaa fraktsiooni tehtud 14 muudatusettepanekut ja samuti kaks muudatusettepanekut, mille esitas põhiseaduskomisjon. Märgin ära, et üks ettepanek ei läinud loetellu. Üks ettepanek oli anda eraisik Keit Kasemetsale juriidiline kõrgharidus. Seda ettepanekut kahjuks ei saanud muudatusettepanekute nimekirja lisada, sest see on vastuolus põhiseaduse §-ga 65 ning ei ole Riigikogu tööülesannete pädevuses anda härra Kasemetsale juriidilist kõrgharidust. Jah, seal samuti võib tekkida mingisugune diskrimineerimise klausel, et keegi teine soovib saada kõrgharidust Riigikogu otsusega. Võib olla riive. 

Ja peaasjalikult on Isamaa esitatud muudatusettepanekud jätta välja erinevaid sätteid. Mitmel juhul on tegemist vastutusvaldkondade mittemuutmisega, mis ettepanekuid on tehtud, ning mitmel juhul mitte muuta nimetusi erinevate ministeeriumide vastutusalades. Komisjon otsustas toetada kahte põhiseaduskomisjoni muudatusettepanekut ning mitte toetada Isamaa 13 muudatusettepanekut ja ühte ettepanekut mitte arutada. Ja komisjon tegi menetlusotsuse teine lugemine lõpetada.

Aitäh! Teile on ka üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te mainisite, et Riigikogu ei saa siin kellelegi juriidilist kõrgharidust anda, see ei ole meie pädevus. Aga kui okei on see, et Riigikogu muudab tervet Vabariigi Valitsuse seaduse sätet, et inimene ei peaks omandama juriidilist kõrgharidust? Siiamaani on riigisekretäriks saamiseks see olnud üks väga oluline kriteerium. Nüüd põhimõtteliselt 101 saadikut ühe inimese pärast hakkavad muutuma tervet seaduseelnõu.

Aitäh! Ma ei oska veendumusega öelda, et see seaduseelnõu on muudetud just Keit Kasemetsa isikust tulenevalt. Küll meediast, veel kord, võib seda lugeda, aga minul isiklikult sellist kinnitust ei ole.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kust see teie veendumus nii tõsimeelne on, et parlament seda teha ei saa? Millise seaduse milline paragrahv keelab? Isegi Riigikohus on öelnud, et parlamendil on oma töö ja toimetamiste korraldamiseks eneseregulatsiooni õigus. Me räägime erinevate seaduste puhul erinevatest asutustest, nimetame inimesi ametitesse ja nüüd te ütlete, et me ei saa ühele inimesele haridust omistada. Millise seaduse paragrahvi alusel see teie arvates niimoodi käib, et parlament seda teha ei saaks? Kas komisjon uuris, kas Kasemets tahab seda või ei taha üldse? See on ka oluline nüanss, kuigi ma ei tea, kas parlament jälle sellest tahtest üldse lähtumagi peaks.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Seda me härra Kasemetsa käest ei uurinud, kas ta tahab või mitte. Tõepoolest oleks eriti kummaline suruda peale mingit kõrgharidust, mida inimene ei taha omandada. Aga kui küsimus on selles, et kus see seaduses on, siis on põhiseaduse § 65, mis sätestab Riigikogu pädevuse ja seda pädevust seal ei ole.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Ma vahepeal olin põhiseaduskomisjoni liige ja ma tean, et need arutelud oli hästi põhjalikud. Sa ütlesid, et see muudatus ei ole Kasemetsa jaoks tehtud, järelikult põhjus on mujal. Kas see põhjus on selles, et see nõue oli liiga karm ja siis ei suudetud leida lihtsalt inimest, kes soovib seda ametikoha täita, või see põhjus oli kusagil mujal? Kui probleem ei ole isikus, siis milles täpsemalt, mis see seadusandja tahe siis oli täpsemalt?

Aitäh! Me praegusel hetkel arutame selle eelnõu 505 SE teist lugemist ja seal tegelikult see punkt ei tulnud arutluse alla. Aga kuna selline muudatusettepanek tehti, siis ma pidasin vajalikuks põhjendada, miks seda ei arutatud, ja seda tulenevalt sellest, et põhiseaduse § 65 ei määratle seda Riigikogu pädevusse. Rohkem sellel teemal arutelu komisjonis ei olnud. 

Urmas Reinsalu, palun!

Hea istungi juhataja! Muidugi esitas Isamaa selle ettepaneku, ütleme nii, iroonilise protestina praeguse asjaajamiskultuuri vastu. Me oleme suutnud vältida 30 aasta jooksul ametnikkonna puhul riigisekretäri ametikoha sellise poliitilise sisendiga ametikohaks muutmist. Nüüd kahjuks leiab see aset. See on väga kahetsusväärne. Ja ma küsin teilt kui mõjukalt ja kogenud koalitsiooniesindajalt, härra Hendrik Johannes Terras. Meil eriti selles olukorras, kas teile teadaolevalt planeeritakse – ma olen kuulnud selle kohta informatsiooni – nimetatud inimest riigisekretäri ametikohale ja seetõttu on koalitsioonis kokku lepitud, et tuleb läbi suruda isiku järgi disainitav seadusemuudatus?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõige täpsem vastus on see: ma tean sellest nii palju, kui ma olen sellest meediaveergudelt lugenud, keegi teine mulle seda tahet isiklikult ei ole väljendanud. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma nagu päris nüüd ei saanud aru, kas te komisjonis, kui seda seaduseelnõu menetlesite, kas Keit Kasemetsa nimi üldse ei käinud läbi, ja kui käis, siis milles seisnes täpsem arutelu ja mis olid komisjoni liikmete arvamused.

Tulen tagasi. Küsimus on selles, et seda muudatusettepanekut me ei saa komisjonis ega ka saalis arutada, kuna see on põhiseadusvastane. Nagu Isamaa esimees just ütles, et oli see tehtud iroonilistel põhjustel ja mis on ka protestiks. (Saalist räägitakse.) Aitäh täpsustuse eest! Iroonilistel põhjustel protestiks, mis on arusaadav ja on ka komisjoni liikmetele arusaadav. Aga kahjuks me seda saali hääletusele panna ei saa, sest see on põhiseadusvastane. 

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Kas saate täpsustada, kuidas see arutelu täpsemalt käis? Teie ees oli muudatusettepanek ja te lihtsalt läksite nagu järgmise muudatusettepaneku juurde? Et lihtsalt jõudsite nagu sisemisele järeldusele, et tegemist on põhiseadusvastase ettepanekuga, mingit arutelu sellele ei järgnenud ja võtsite järgmise? Või siiski toimus mingi arutelu komisjonis? Ma ei olnud kohal, ma lihtsalt tunnen sellist inimlikku huvi. Kas tõepoolest mingit arutelu ei olnud ja kui oli, siis tõepoolest, Kasemetsa nimi ei ole kordagi kõlanud komisjoni istungil.

Aitäh! Kui te nii täpselt tahate teada, siis palun. Ma vaatan kiiresti üle protokolli. Vabandust.

Hea kolleeg, ma arvan, et nii detailselt sellist arutelu … Ma saan aru, et Andrei Korobeinikul on kirg põhiseaduskomisjoni vastu väga suur.

Jaa, ma vaatasin silmadega üle. Kuna komisjon seda ei arutanud … Muudatusettepanek tuleb sisse, sekretariaat vaatab ettepanekud üle ja toob välja ilmselgelt põhiseadusvastased ettepanekud. Seda komisjonis ei arutatud. Seda küll arutati esimese lugemise järgselt. Kui te soovite teada, mis arutelu komisjonis toimus esimese lugemise ettevalmistamisel seoses Keit Kasemetsa isikuga, siis need on kindlasti leitavad põhiseaduskomisjoni protokollidest, mis on avalikud.

Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh! Nüüd on küll midagi väga sassis. Ükskõik, milline muudatusettepanek on, siis seda muudatusettepanekut kindlasti peab komisjon arutama. Komisjon teeb otsuse, kas ta seda saali saadab või ei saada, see on hoopis teine. Sellist lauset nagu öelda, et me komisjonis teisel lugemisel muudatusettepanekuid ei arutanud, rääkisime seda esimesel lugemisel. Muudatusettepanekuid ei saa esimesel lugemisel teha.

… see nimi käis läbi.  

Aga ma küsiks nüüd hoopis. Teie vastasite, et te teate täpselt nii palju, kui ajakirjandus on sellest rääkinud. Äkki räägite meile ka, mida te teate läbi ajakirjanduse sellel teemal.

Aitäh! Ma usun, et te oskate ajalehti ise ka lugeda. 

Mart Maastik, palun!

Härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et Keit Kasemetsa nimi ei käinud sealt läbi. (Hääl saalist: "Käis. Mina mainisin.") Ah soo, pinginaaber ütleb, et käis. Aga nüüd selle asemel, et juriidilise kõrghariduse nõue riigisekretäril kaotada, äkki käis läbi ka mõte, et võib-olla lihtsalt panna seadusesse nimi Keit Kasemets, siis ei oleks vaja teistelt seda haridust nõuda.

Kas ma saan aru, et ettepanek oli, muudatusettepanek oleks võinud siis olla niimoodi, et Keit Kasemets on riigisekretär. Kas te mõtlete seda? Sellise ettepaneku oli teil võimalus teha, nagu teil oli ka võimalus teha irooniliselt protestettepanek tema kõrghariduse osas.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma ei tea, ma olen nüüd segaduses. Kogu see eelnõu menetlus käib Keit Kasemetsa isiku ümber. 

Ei käi üldse. 

Aga mida see eelnõu nagu päriselt lahendab Eesti elanike vaates? Ja mida kodanikud peaksid teadma, mis siis selle konkreetse eelnõuga muudetakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle eelnõu muudatust tutvustati väga põhjalikult esimesel lugemisel, tegemist on ministeeriumide vastutusvaldkondade ja vastutusalade ümberjaotamisega. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite, et see Isamaa fraktsiooni ettepanek oli põhiseadusvastane. Mul on küsimus. Me just läbisid kaks põhiseaduse muutmise eelnõu siin arutelu, üks leidis toetust, teine ei leidnud. Kas teie hinnangul oleks mõistlik, et see muudatusettepanek saaks põhiseaduspäraseks, oleks mõistlik ja võimalik liita selle põhiseaduse muudatusega, mis just parlamendi enamuse toetuse läbi leidis toetuse ja toimub edasine arutelu? Kas teie hinnangul on mõistlik teha see ettepanek sinna?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu hinnangul seda ei ole mõistlik teha. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Nüüd natuke tõsisem küsimus ka. Meil käib pidevalt ametkondade ümberstruktureerimine ühest ministeeriumist teise. Vahepeal oli Eesti Raudtee näiteks Kliimaministeeriumi all, nüüd tahetakse siis Maa- ja Ruumiamet viia majandusministeeriumi alla. Maa jääb siis põllumajandusministeeriumi alla. Pidev selline edasi-tagasi sagimine. Kas te arutasite ka seda, et mis see kõik lõpuks maksma läheb ja kas need inimesed, kes töötavad erinevates ametkondades, kuidas nad suhtuvad sellesse, et nad ühel päeval oma töös ühes ministeeriumis, järgmise ministri ajal teises, siis kolmandas ja see pidev roteerumine? Või see ongi niisugune plaan nagu politseis, et roteerumine peab käima?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda me ei arutanud pikemalt, küll aga võin öelda, et kuna meil päris mitmed ministeeriumid asuvad samas majas, et tihtipeale ei pea isegi … Või on olnud juhuseid, kus ei pea isegi kabinetti vahetama. 

Urmas Reinsalu, palun!

Hea ettekandja! Me muudame karikatuurseks oma riigi täidesaatva võimu juhtimise sellise absurdsete, bütsantslike ametkondade pädevuste ümbertõstmisega. Ja minu küsimus on: millise ministeeriumi alla hakkab olema soolise võrdõiguslikkuse teema vastutusala ja mis põhjusel? Ja teiseks, millise ministeeriumi all hakkavad olema – ja pange nüüd tähele – 1. jaanuarist ärisündmusteenuste ja millise ministeeriumi all eraisiku sündmusteenuste reguleerimine? Nii hämmastav, kui see ei ole – ma annan teile juhtmeotsa –, need on kahes eri ministeeriumis. Palun andke mulle vastus, millises ministeeriumis üks, millises teine. Kaks osa küsimusest.

Kuigi see täpsemalt ei puuduta seda eelnõu teist lugemist, esimene, ma tean, on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis.

Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh!  Võib-olla ajendatud hea kolleegi Mart Maastiku kõnest. Ma saan aru, et vastavalt selle seaduseelnõuga saame varsti endale uue riigisekretäri. Ja vaadates seda eelnõu, siis tõesti hästi palju ameteid ja valdkondi liiguvad nüüd ühelt ministeeriumilt teise ja vastupidi ja nii edasi. Kas nüüd härra tulevane riigisekretär paneb sellele asjale lõpu peale ka või mitte, kas need valdkonnad hakkavad edasi-tagasi liikuma, või saate meile kindla veendumuse anda, et kui me selle seaduseelnõu nüüd vastu võtame ja seesama nimi, mis käis ka siin meediast läbi, ja ka siinsamas täna saalis, et kui tema saab riigisekretäriks, siis sellist asja rohkem ei juhtu?

Aitäh selle küsimuse eest! Saate väga hästi aru, et ma ei oska tema eest rääkida ega vastata. Kindlasti, kes iganes riigisekretäriks peaks saama, hetkel on veel riigisekretär ametis, võite ka tema poole pöörduda, ja kui järgmine riigisekretär hakkab ametisse astuma, kindlasti teil Riigikogu liikmena on võimalus tema telefoninumber hankida ja temaga rääkida.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Päris palju on viimasel ajal räägitud kärpimisest ja ma mäletan, kui me eraldi igale ministeeriumile saatsime küsimused, kus osas nemad kärbivad, siis Erkki Keldo Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist ütles, et nemad kärbivad kaheksa ametikohta. Nad kärbivad need sellega, et need kaheksa ametikohta lähevad Justiitsministeeriumi, ehk siis see on seesama eelnõu. Erkki Keldo ütleb, et no me siin ikkagi räägime poole miljoni euro suurusest kärpest. Kas teie arvate ka, et see on reaalne kärbe, kas või selle eelnõuga, et kaheksa ametnikku liiguvad ühest ministeeriumist teise, või siis ikkagi tegemist on lihtsalt nii-öelda ümberpaigutamisega ja lisakulude tekkimisega läbi selle?

Aitäh! Selle ümberpaigutuskulude kohta ma ei oska öelda, aga tõepoolest, kui ametnikud vahetavad struktuuri, aga jätkavad oma tööd, siis ma olen veendunud, et nende lepinguid ei pruugitagi ümber teha, ehk siis järelikult see konkreetne näide, mida te kirjeldasite, ei ole kärbe.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun!

Piinlik ja täiesti mittevajalik eelnõu! Kogu lugupidamise juures, riigiametnikud, kõrgemad ametnikud naeravad selle üle, et me oleme muutnud meie täidesaatva riigivõimu teostamise selliseks, et poliitikud lepivad kokku legoklotsidega ja lammutavad neid valitsemisalasid vastavalt poliitilisele diilile tükkideks edasi-tagasi. Majanduslanguse perspektiivis leitakse, tullakse kokku, õpetatud mehed ja naised, härra Klaassen, kes teostavad riigivõimu ja otsustavad, mida tuleb teha majanduslanguse ajal. Anda majandusministeeriumile vastutus tegeleda meeste ja naiste võrdse õigusega, soolise võrdõiguslikkuse küsimustega. Seda on veel vähe, tundub, tuleb hakata tegelema maaküsimustega, hakata tegelema teemadega, mis ei ole absoluutselt olnud majandusministeeriumi perimeetris. 

Teine asi, võetakse kätte ja antakse Justiitsministeeriumile pädevus hakata tegelema korraga telekommunikatsiooni küsimustega, võrgu ja infosüsteemide arendamisega. Endise ministrina ma võin öelda, pole niisugust erialateadmist ministeeriumis, ei ole ka vaja niisugust erialateadmist tekitada. Ministeerium lõhutakse tükkideks. Hea eelkõneleja ei osanud vastata. Ma võin öelda, et ma kohtusin majandusministeeriumi esindaja ja justiitsministriga, kõnelesime temaga, ja tõepoolest on tegelikult olukord selline. Ärisündmusteenused jäävad majandusministeeriumisse, seal on eraldi üksus ja nemad on palganud nende arendamiseks eraldi konsultatsioonifirma. Järgmise aasta lõpuks saab vastu. Justiitsministeeriumisse on läinud eraisikute sündmusteenused digitaalmaailmas, ka nemad tellisid eraldi konsultatsioonifirma eelmise aasta lõpuks. Kummalgi sektoril on kasutada kui palju raha? Me kõneleme siin kärbetest. 20 miljonit eurot. Ja võidu panevad. 40 miljonit eurot kokku. Näete, niisugust hernesuppi keedetakse kokku. Härra Allas, kohalikud valimised tulemas, repliik. Katsume need üle elada. 

Küsimus selles, et Nordica küsimus, väga põhimõtteline küsimus, võtsin ette, hakkasime arutama ametnikega vastutusahelat. Küsin Kliimaministeeriumi esindajalt aasta või kaks aasta tagasi tehtud juhtimisotsuseid ja rahastamisotsused. Aga nemad ütlevad: "Oi, see on enne meie aega, meile ju alles hiljuti tuli Nordica üle ja transpordiküsimused üle. Seal on hoopis muud inimesed, meie ei tea sellest mitte midagi. Mis see meie asi on, mis ma varem tehti." Ja panete tähele, vastutus täiesti habrastatakse meie riigis. On see tahtlik või käpardlus? Üks kahest, valige, kuidas soovite. Efektiivsust on vähe ja me tekitame juurde juhtimisstressi valitsussektoris. 

Ametnikud ise on möönnud, et üks olulisemaid põhjuseid, miks selle Euroopa Liidu finantsperspektiivi vahendite rakendamine on viibinud. Selle tõttu, et põhilised agentministeeriumid, Kallase valitsus tegeles nende pädevuste ületõstmistega. Kliimaministeeriumi asutamine, majandusministeerium pooleks, risti-rästi lammutati ära. See on ebakvaliteetne juhtimine ja see võiks olla, et need on juhtimismängud, mida mängib riigi poliitiline juhtkond oma ajutise võimu realiseerimiseks. Aga selle all kannatab tegelik riigihaldus, heausksed professionaalsed ametnikud on täiesti segaduses. Mis te arvate, et kõrgemad ametnikud ka majandusministeeriumis täna mõtlevad tõsiselt, et see on püsiva iseloomuga, et jääb meil Justiits- ja Digiministeerium? Sildid tehakse ümber, visiitkaardid tehakse ümber, tohutu halduspüramiid pannakse jooksma, sellega tehakse Justiits- ja Digiministeerium. Raha kulutatakse, maksumaksja raha kulutatakse. 

Ja me kõik teame, täiskasvanud haritud inimesed siin saalis, et see jääb lühiajaliseks. Tuleb uus valitsus ja kõik hakkab tagurpidi otsast peale. Selgust on vaja. Juhtimist on vaja. Ja pseudoteemadega, asendusteemadega ei tule tekitada täiendavaid häireid Eesti riigi valitsemises. Tagasi võtke see eelnõu! Isamaa teeb kindlasti selle ettepaneku, sest niisuguse asjaga, selle asjaga pole ratsionaalne edasi minna.

Omaette piinlik peatükk on loomulikult see, mis puudutab riigisekretäri ametikohta. 30 aastat oleme suutnud riigisekretäri hoida apoliitilise ametikohana. Ja korraga … Mul on halb, isiklikult on halb, et Keit Kasemets, kes on asjalik ja andunud ametnik, on muutunud nüüd selleks isikuks, kelle puhul me peame osundama sellele kohatule käitumisjoonisele. Ühe inimese puhul tehakse eraldi seadust. Niisugust asja ei tohi olla õigusriigis. Isegi kui me eraldivõetuna võime arutada, kas juriidiline kompetents ja nõuded on mõistlikud või mitte, aga praegu, kui seda tehakse selles kontekstis, kus eraldi seesama isik on kutsutud koalitsiooniläbirääkimistele seoses isikliku usaldusvõimuvertikaali suhtega, nagu väljendati siin, siis see jätab asjast väga halva maigu. Ja see õõnestab usaldusväärsust, riigivalitsemise usaldusväärsust ka nende ametnike, kõrgemate ametnike puhul, kellest me eeldame neutraalsust ja erapooletust ükskõik millise valitsuse poliitilise juhtimise teenindamisel. 

Sellest oli ajendatud meie loomulikult lõbusas humoorikas võtmes tehtud ettepanek. Kohatud algatused tuleb välja naerda. Ja seda me selle ettepanekuga tegimegi, armsad koalitsiooniesindajad, keda teid on jäänud siia esindama mõned vaprad koalitsiooniesindajad. See ei ole see seadus, mida Eesti Vabariik absoluutselt vajab. See on ballast ja ta ei ole kahjutu palast, ta tekitab täiendavaid kulusid ja tekitab riigis reaalseid juhtimishäireid. Vastutuse pihustamine. Segaduse tekitamine. 

Aitäh! 

Ma pole veel lõpetanud. Ma pole veel lõpetanud.

Ma vaatasin, et paus läks pikaks ...

Ei läinud pikaks.

… tulin appi. 

Ma mõtlesin, mida öelda tulevikku vaatavalt, mida öelda meie Eesti riigiametnikele optimistlikku. Katsuge vastu pidada selle valitsuse aeg üle elada rahulikult. Ja kõiki rumalaid korraldusi, mis tegelikkuses töötavad meie avaliku teenistuse põhimõtetega vastu, ei ole mõtet täies mahus rakendada. Tuleb võtta aega asjade läbikaalumiseks. Aeg töötab ka rumalate otsuste ja selle valitsuse poliitika käsitluse vastu. Aitäh!

Aitäh teist korda! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma olen nõus eelkõnelejaga, et tegemist on pseudoeelnõuga. Siin on lihtsalt ehe näide sellest, kuidas tehakse seadust ümber lihtsalt ühe inimese tarbeks. Peaminister üks päev otsustas, et soovib panna riigisekretäriks oma inimese, kes ei hakka tema seadusi kritiseerima, aga kahjuks kehtivas seaduses oleva haridusnõudega ei oleks võimalik seda inimest riigisekretäriks määrata. Ja mida siis tehakse? Tullakse välja kobareelnõuga, peidetakse see säte sinna ära. Siis nüüd 101 Riigikogu liiget hakkavad arutama ja hääletama ühe inimese haridusnõude muutmist, sest lihtsalt muul juhul peaminister ei saaks seda oma inimest riigisekretäriks määrata. Ja siis põhjenduseks tuuakse – mitu korda ma olen kuulnud –, aga 30 aastaga on ju väga palju muutunud. Riigisekretäril ei peagi olema juriidiline haridus, tema roll peab muutuma, riigisekretär on meie riigi tippjuht, mänedžer. Aga mul on küsimus, et kui mingi hetk tekkis selline arusaam riigisekretäri rollist, siis miks 30 aastaga sellega ei tegeletud, midagi ei muudetud seaduses. Ja kui ma vaatan praegu kehtivat Vabariigi Valitsuse seadust, siis siin on konkreetselt lahti kirjutatud, mis on riigisekretäri ülesanded. Vabariigi Valitsuses seisab: riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest ning jälgib, et õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Siis ta annab nende kinnitusteks kaasallkirja. Ja see on see põhjus, miks see juriidiline, see haridusnõue on seal sees. Mul on küsimus, kas siis nüüd, kui on otsustatud, et riigisekretär võib-olla ei pea seda põhiseaduslikku kontrolli tegema või et tema roll on muutunud, aga kus on siis seaduse muudatus, et riigisekretär täidab üldse muid ülesandeid. Ja nagu öeldakse, et seda põhiseaduspärasuse kontrolli, analüüsi teevad hoopis nõunikud. Aga tulge siis selle seaduseelnõuga välja. Kus see on, kus need sätted on? Senikaua mina absoluutselt ei saa aru, miks sellest haridusnõudest tuleb loobuda. No meie muidugi siin saame aru, et miks – muidu üks isik ei saaks kandideerida vastavale ametikohale. Aga praegu see, kuidas see eelnõu siia saali jõudis, kobarana, see ei näe üldse hea välja. Ja probleem ei ole isegi selles haridusnõude muutmises, vaid lihtsalt see, kuidas seda tehakse. Et alguses leitakse inimene, siis otsustatakse, et tema järgi seaduses tuleb neid nõudeid muuta. Ja see loob väga halva pretsedendi tulevikuks. Põhimõtteliselt iga uus peaminister, kes ametisse tuleb, siis tema võib iga kord tulla oma inimesega, võib-olla veel muuta haridusnõudeid, võib-olla võiks kaotada üldse magistrikraadi nõude ja midagi veel. Järelikult see on esimene samm, kus hakatakse neid ametikohti politiseerima ja riigi tippametikohti. Ja üldiselt siiamaani on olnud seisukoht – seda juba mainiti ka varem –, et me oleme üldiselt püüdnud vältida seda, et riiklikud ametikohad oleksid poliitikaga seotud. Ja täna me kahjuks selgelt näeme, et see tendents on muutumas. Üks peamine põhjus, miks üldse see ametikoht loodi, oligi ju see, et tasakaalustada poliitikat, tasakaalustada neid poliitilisi otsuseid ja kontrollida seda, et reaalsed õigusaktid oleksid põhiseadusega ja teiste seadustega kooskõlas, et oleks järjepidevus riigi juhtimises, et oleks kriitiline mõtlemine ja julgus seda kriitikat avaldada. Ja nüüd põhimõtteliselt järjepidevust soovitakse lammutada praeguse seaduseelnõuga. Aga me ju teame, et meie poliitmaastik pole stabiilne. Kogu aeg muutub, valitsus vahetub meil pea iga pooleteist aasta tagant. Kas me siis hakkame iga pooleteist aasta tagant muutma ametnikke vastavalt poliitilistele eelistustele või tuleme iga kord välja uute seaduseelnõudega, kus me muudame nende haridusnõuet? 

Ma paluks veel kaks minutit aega. Aitäh!

Kolm minutit juurde.

Hiljuti oli korruptsiooniteemaline küsitlus, kus üle poole vastanutest kinnitas, et nemad näevad, et ametiasutuste otsused ei ole vabad onupojapoliitikast. Eks suur osa ühiskonnast siiamaani tunnetab, et meil käib sihuke onupojapoliitika, ja see eelnõu on ehe näide sellest. Ja niimoodi see usaldusväärsus kaob, läbi selliste seadusemuudatuste, mida me täna arutame: kui alguses leitakse sobiv inimene ja siis hakatakse tema järgi hariduse nõudeid kohandama, kus tippametikohad täituvad poliitiliste eelistuste järgi. Kahjuks see eelnõu loobki selle väga ohtliku pretsedendi. Just sel põhjusel ma annan Keskerakonna fraktsiooni poolt ettepaneku antud eelnõu teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Järgmisena Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit!

Kolm minutit juurde.

Aitäh! Head kolleegid! Eelkõnelejatega kahjuks tuleb nõustuda. Kahjuks tuleb nõustuda! Ja see seaduseelnõu on väga halb seadus, see on täiesti mittevajalik seadus ja selle mõjud Eesti riigi juhtimisele, juhtimiskultuurile ja kvaliteedile on negatiivsed, läbinisti negatiivsed. 

Ma ei tea, kust on tulnud see arusaam, et kui nüüd meil on üks valitsuse maja, kui ministeeriumid on olnud eraldi ja need ministeeriumid on püütud kokku kolida sinna Suur-Ameerika majja, ühtsesse suurde uude majja, siis tekib tõesti selline juba kolhoosimaja tunne. Ja mul on jäänud mulje, et ka praegu riiki juhitakse sellest nii-öelda kolhoosimaja mentaliteedist lähtuvalt. Pole tähtsust, kui valitsus vahetub või isegi kui valitsus ei vahetu, siis vahepeal kas üks ametkond liidetakse, lahutatakse, kolib korruse allapoole või korruse ülespoole, kas paar koridori paremale või vasakule. Kõik me oleme ühes majas ja tõstame neid funktsioone ja ülesandeid ümber. 

Aga tegelikult niimoodi riiki juhtida ei saa. Riiki ei saa sinna ühte majja ära mahutada. Mingisugune arusaadav järjepidevus ja ka vastutus, järjepidevusest tulenev vastutus peab riigi juhtimisel olema. Ja ka kodanik, ettevõtja, ükskõik kes elanik Eesti riigis peab aru saama, mis riigis toimub ja kelle poole pöörduda ühe või teise probleemiga. 

Aga tänaseks me oleme loonud olukorra ja loomas olukorda järjest hullemat, kus enam keegi mitte millestki aru ei saa ja keegi mitte millegi eest ei vastuta nende pidevat ümberkorralduste tõttu. Et kord on meil – ja see on juba pikemat perioodi toimunud – kord on meil abiministrid, siis meil ei ole abiministrit, siis meil on ühes ministeeriumis mitu ministrit, siis meil ei ole mitu ministrit, siis meil on portfellita minister, siis meil ei ole portfellita ministrit, siis me liidame, teeme mingid hiidministeeriume. 

Sama toimub ametkondadega. On liidetud siis see Maa- ja Ruumiamet, millest on kaua räägitud, küll on räägitud riigiarhitektist, ja nii edasi, vaieldud, tõstetud. Aga teate, see Maa-amet, nimetame seda lihtsustatult ajaloolises plaanis, mis nime ta kõige kauem on kandnud, no küll seda ja planeeringute funktsioone, küll seda on loksutatud. Küll seda on erinevate ministeeriumide vahel loksutatud, küll on ta Põllumajandusministeeriumi all, küll on Siseministeeriumi all, küll on ta Rahandusministeeriumi all, küll on ta Riigihaldusministeeriumi all, küll on ta Majandusministeeriumi all. Nüüd tõstetakse ta Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumi alt Majandus- ja Kommunikatsiooni, või mis ta on, ministeeriumi alla, enam ministeeriumi nimesid ei tea. Et vaat nii toimub nende ministeeriumide ümberloksutamine. 

Aga kõige sellega on seotud ka kulutused. Kõige sellega on seotud kulutused, kõige selle tulemusena, mida tehakse, kui te vaatate, kui ebaratsionaalselt on funktsioone jagatud, et mingisugune terviklik funktsioon, millest siin ka Urmas Reinsalu paar näidet tõi, on jagatud erinevate ministeeriumide vahel, mis tähendab meie väikeses riigis teatud pädevuste dubleerimise vajadust. 

Kui näiteks, ütleme, ühistransport on jagatud kahe erineva ministeeriumi vahel ebaratsionaalselt, siis peab mõlemas ministeeriumis vastav pädevus olema. Kui meil digi- ja IT-teemad on lahendatud erinevate ministeeriumide vahel, nii nagu ta praegu siin jääb selle valitsusseaduse ettepaneku kohaselt, siis see pädevus dubleeritakse erinevate ministeeriumide vahel. Ja Justiitsministeerium on nüüd justiits- ja digiministeerium, mida pole mitte kunagi olnud. 

Miks seda tehakse? Arusaadavaid vastuseid kõigel sellel ei ole. Toimub mingisugune tamka mängimine, kusjuures veel need numbrid omavahel ühtima ei pea. Eraldi peatükk on muidugi Keit Kasemetsa nimeline muudatusettepanek, ja mul on lausa kahju Keit Kasemetsast. Tegelikult me osutame sellega talle karuteene, kui ta ükskord peakski riigisekretäri ametikohale asuma. Kas te kujutate ette, mis tunnetega ta sellele ametikohale peaks astuma, kui me teeme ühe, selgelt ühe inimese järgi kogu selle eelnõu? Ääretult kahetsusväärne! Aga kuna see muudatusettepanek, mille Isamaa fraktsioon tõesti nii-öelda protestimärgina esitas siia, et omistada Keit Kasemetsale kõrgem juriidiline haridus, kuna meie arvates lihtsam on ühele inimesel omistada juriidiline kõrgharidus kui kogu valitsusseadus teha ühe inimese järgi. Nendest halbadest valikutest oleks ju see esimene kindlasti vähem halb. 

Aga see muudatusettepanek oli esitatud nii-öelda ühe liitettepanekuna, mis põhiseaduskomisjonis lahutati. Ja nii nagu mina aru sain, pidid need mõlemad minema muudatusettepanekuna hääletusele. Ja mina küll ei leia, et see oleks kuidagi põhiseadusvastane muudatusettepanek, aga me ei hakka siin selle üle vaidlema ja protestima, sest nii nagu ma ütlesin, see muudatusettepanek iseenesest oli protest selle rumala eelnõu vastu, mida me siin arutame. 

Ja ma kutsun üles tõesti koalitsioonisaadikuid mõtlema. Jah, te olete varem otsustanud, et teist lugemist ei katkesta ja lähete sellega edasi. Aga on veel võimalik peatada see hullus ja lasta tervel mõistusel tulla võidule, et see eelnõu ümber vaadata. Ja me aktsepteerime seda, et uuel valitsusel on jagatud ära portfellid ja valitsuses ka vastutusvaldkonnad. Sellega peaks piirduma. Aga sellist ametkondlikku ümberkorraldusparaadi, mida siin on tehtud, ja sellisel kujul, ebaratsionaalselt – seda küll teha vaja ei ole. Ja selles osas annab seda eelnõu kindlasti parandada.

Ja meie üleskutse on: katkestame teise lugemise. Isamaa fraktsioon teeb teise lugemise katkestamise ettepaneku, et teha sellest eelnõust võimalikult vähe kahjulik eelnõu Eesti riigi valitsemisel.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Siin vist on kuus tükki jäänud meid. Noh, jälle oleme me sellise olukorra tekitanud, mitte meie, aga koalitsioon tegelikult, kus mul on piinlik olla Riigikogu liige. Sellepärast et ma tulin siia tegelikult tõesti ikka heas usus, arvasin, et me ajame siin mingit riigi asja ja üritame mõelda, kuidas majandust turgutada ja midagi paremaks teha. No see eelnõu ei kannata üldse kriitikat. 

Ma olen sellest küll siin ka varem rääkinud, aga selline … Ka eelkõnelejad on väga palju juhtinud paljudele asjaoludele tähelepanu, see ametkondade ja valdkondade loksutamine ühest ministeeriumist teise. Aga mina küll arvan, et miks seda tehakse, on just sellepärast, et teatud erakonnad omavad mingeid huvisid mingisuguses valdkonnas ja kuna ministeeriumide portfellid on ära jagatud erinevate erakondade vahel, siis selle asemel, et jagada nad ära ja teha mingit konkreetset tööd, siis kahmatakse endale kokku mingisugused valdkonnad. Just nagu Urmas Reinsalu ütles, et legoklotsidena neid ministeeriumeid kokku klapitatakse. Ma saan aru, kui nad oleks veel mingilgi moel loogiliselt kokku klopitud, aga no see on täiesti tohuvabohu, mis toimub. 

Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla näiteks Eesti Raudtee seotud Kliimaministeeriumiga, seda enam, et ka see nimi Kliimaministeerium iseenesest juba mulle tekitab õõvastustest, sest et miks oli vaja ka keskkonnaministeerium ümber nimetada Kliimaministeeriumiks? See on jälle selline dilemma, et kumb siis, mis on mille osa, eks ole, kas kliima on keskkonna osa või vastupidi. Ja see läks maksma teatavasti kaks miljonit, ma veel kord kordan. Orwellil oli minu arvates väga hästi lahendatud asi, seal oli rahu-, külluse- armastuse- ja tõeministeerium. Võib-olla peaksime ka hakkama mõtlema selle peale, et paneme sellised absurdsed nimed ka oma ministeeriumidele, see annab palju paremini veel neid asju korraldada. 

Küsisin majanduskomisjonis ka rahandusministrilt seda, et miks me peame neid asju, ma ei mäleta, oli see vist rahandusminister, aga küsisin, et miks me neid asju loksutame. Ja vastus tuli selline, et see kõik maksab. Ei, see pole mitte mingi probleem, sellepärast et meil on nüüd üks suur maja, me selle maja sees tõstame natuke laudu ümber ja natukene ühed inimesed liiguvad ühelt korruselt teisele, see ei ole mingi suur probleem. Kuidas see ei ole probleem? Inimesed, kes töötavad nendes ministeeriumides mingitel valdkondadel, nemad peavad kogu aeg oma asju pakkima, nad ei tea, hommikul lähevad tööle ühte ministeeriumisse, järgmisel hommikul teise ministeeriumisse. Ja kõik mis see kokku maksab? 

Ja muidugi väga piinlik see, mis toimub nüüd mingite ametkondade poolt kokkulepitult kohtade jaotusel. Juba omistatakse kellelegi kas juriidiline haridus või seda enam ei nõuta. Ma ei kujuta ette, kui ma näiteks näeksin mingil järgmisel protsessil – muidugi huumori valdkonnast –, aga kui näiteks meie erakond omistaks Urmas Reinsalule hambaarstikutse. No kas keegi läheb tema juurde hambaarsti juurde, no ei lähe ju. 

Me võiksime üks kord hakata mõtlema ikkagi nagu heaperemehelikult, raha peab ka lugema hakkama. Me räägime siin kokkuhoiust. Mis kokkuhoid see on, kui me kas või ütleme, et see ei maksa väga palju, maksab seal, ma ei tea, 10 000, 100 000, ministeeriumide ümbernimetamine ja siltide vahetamine? Aga ikkagi, käitume kuidagi mõistuspäraselt. Ja ootan jälle, järjekordselt ütlen, riigimehelikku suhtumist ja hakkame lõpuks mõistlike asjadega tegelema, et me ei tegele … Tõesti, me oleme siin hilisel õhtutunnil praegu ja mis meid siin tegelikult üleval hoiab, võib-olla väike huumor käibki selle asja juurde, aga see on naer läbi pisarate. Kutsun ikkagi koalitsiooni ja tänast valitsust natukene kainemale mõtlemisele ja just riigimehelikkusele. Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud Eesti rahvas! No jah, seda eelnõu on ühtpidi pisut naeruvääristatud, aga kui ikkagi minna selle eelnõu sisse ja vaadata neid erinevaid lõike, mida ja kuidas muudetakse, siis tegelikult lähebki kokku tänane reaalsus ja selle eelnõu sisu. Võtame kas või ühe lõigu, mis puudutab konkreetselt maaparanduse temaatikat. Maaparandus viiakse Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi alt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse. 

Ja minu poole on mitmedki isikud pöördunud. See maaparandus on tegelikult muutunud omanikule selliseks saagaks, kus see on omaniku kohustus, hoida korras oma omandis olevate kuivendussüsteemide eesvoolud, kraavid. Ja täna me oleme tegelikult jõudnud ajastusse, kus järjest rohkem öeldakse, et me ei anna teile seda luba puhastamiseks, ei kooskõlasta teie tegevust. Ja tihti tegelikult selle taga on see, et me oleme võtnud kliimaeesmärgid, tegeleda soostamisega, üleujutamisega, muuta maastiku niiskusrežiimi. See takistamine tegelikult ju nii algab ja viiakse ellu uut poliitikat ja sellepärast muudetakse tegelikult valitsemisala sellist käsitlust ja seda, kes nende teemadega peaks tegelema. 

Planeerimisseaduse muutmine on ka ju järg teatud mõttes Maa- ja Ruumiametile, ka see viiakse ära Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valdkonnast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse. Tegelikult me Maa- ja Ruumiameti moodustamisel juba rääkisime sellest, et aastal 2017, just, kui see algatus tuli, noh, see pidi olema toetus kohalike omavalitsuste reformile, kuidas tugevdada omavalitsuste planeerimist, see pidi olema täiendus riigireformi sellele osale, mis puudutas maavalitsuste kaotamist. 

Nüüd me oleme jõudnud sinnamaani, et planeerimisest on saamas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusala. Aga no põhiprobleem seisnebki selles, mida õiguskantsler ka meile alati siit puldist kõneledes on südamele pannud, et alati, kui midagi muudetakse parlamendis, siis tuleb küsida enda käest mitu korda, miks seda on vaja. Ma arvan, et iga sellise eelnõu kokkupanemisel peaks neidsamu küsimusi küsima. Ja ma olen veendunud, et stabiilsus valdkondades on suurem väärtus kui kogu selle süsteemi alatihti ümbermängimine alates ministeeriumidest kuni valdkondade ümber tõstmiseni. 

Kui me otsime iga päev seda õigusselgust, õiguskindlust, keerulisel ajal eriti, siis tegelikult me oleme jõudmas olukorda, kus ühistranspordi valdkonnas, olles kutsutud ellu ühistranspordikeskused – ja nad ongi tegelikult saanud nüüd aja kestel käivituda, riik koos kohaliku omavalitsusega on saanud asuda koostööle, on loonud mudeli, ühtse piletisüsteemi, pealegi rahastamises on pandud seljad kokku, et riik rahastab ühelt poolt maakonnaliine, teiselt poolt tulevad ka suuremad linnad oma rahaga sisse, luuakse süsteemid, kus on võimalik ühe ja sama piletiga sõita nii maapiirkonnas kui ka linnas, ehk see on just see, mille poole me olemegi soovinud püüelda: et inimese elu oleks lihtsam. 

Aga täna me kuuleme, et tegelikult sellest on vähe ja uus käsitlus peaks meid viima õnnele lähemale, kus tekib regionaalne tase. Ja see maakondlik tase on ikkagi liiga väike, minimalistlik ja Tallinnast vaadates võib-olla tundub, et ikkagi ei saada piisavalt hästi hakkama. Aga ma julgen väita, et tegelikult iga sellise regionaalse käsitlusega Eestis lõhutakse ära mingi toimiv süsteem, sest kõik maakonnad on Eestis väga erinevad. Ja see ühisosa hoidmine on palju suurem väärtus läbi koostöö kui see pealesunnitud muutus. 

Ma paluks lisaaega. Kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Eks iga selline muutus tegelikult ju võtab ära inimestelt, nendelt tegusatelt inimestel, kes on võtnud neid muutusi oma elutööna, sageli ka motivatsiooni, sest stabiilsust ei ole. Ühel hetkel on vaja seista riigi eest, et teha ühistransport tugevamaks, siis on vaja seista riigi vastu, et ta ei peaks olema tasuta igas piirkonnas, ikka omaosalus peaks ka olema, siis tuleb peale uus agenda, et nüüd ikka tasuta enam ei peaks olema, nüüd võiks olla omaosalus. Vaadake, minu meelest päriselt nii ei saa. Ei ole ka õige. 

Ja teine näide, mis on ka seotud ju sellise iseolemisega alati eestlasel, et me tahame oma riiki arendada, ja ellu on kutsutud maakondlikud arenduskeskused, seal on täpselt samamoodi nüüd võtnud võimust see mõttelaad, et see maakonna tasemel lahendus on ikkagi liiga nõrk, ei too piirkonnale edu. Ja mõttelaad on selline, et see üks toimiv lehm tuleb saagida pooleks, siis justkui me saame kaks väikest armast lehma, aga tegelikult nii ei ole, siis me saame ühe surnud lehma. Ja minu meelest sellest ei saada nagu siiamaani aru. 

See käsitlus pigem on tõesti selline, et kui me midagi tahame kokku tõmmata, midagi reformida, siis seal omavalitsuses justkui nagu on ikkagi veel midagi võtta, seal regionaalses valdkonnas on midagi veel ära võtta ja põhjendada on hästi lihtne, nii nagu ka peaminister täna infotunnis ütles, et seda tervikkäsitlust reformist ei ole, ka riigi kulude kokkutõmbamisel. Ja siis toimubki selline kinnisvara-, objektipõhine lähenemine, olgu see siis justiitssüsteemis, olgu see arendussüsteemis, olgu see ühistranspordisüsteemis või töötuskindlustuse süsteemis, kuni haiglasüsteemini välja, kus öeldakse, et me tõmbame Tallinnas midagi kokku, aga anname lõppkokkuvõttes regionaalhaiglale õigust juurde. Tulemus on see, et maakonnahaiglates ütlevad, et teatud teenuseid nad enam pakkuda ei saa. Ja siis imestame statistikat vaadates, et huvitav, klientide-patsientide arv on läinud nii väikeseks, kuidas me sellist süsteemi ikkagi saame üleval pidada. 

Ehk see probleem tervikuna tegelikult on, no me võime siin nalja teha ühe isiku ümber või ironiseerida, mis võib ka olla mõneti asjakohane, aga see probleemi sisu on tegelikult palju suurem ja see puudutab kõiki Eesti elanikke, Eesti piirkondi. Ja kõige hullem asi, mis saab olla, on tehtud emotsioonilt, lihtsalt jagame asju ümber, tegelikult sisustamata ja läbimõtlemata. Nii et selle eelnõuga kahjuks, jah, tõesti ei ole midagi peale hakata. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja antud eelnõule on tehtud 15 muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamisega. Esimese muudatusettepaneku on teinud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Urmas Reinsalu, palun!

Minul on küsimus selle kohta, et on niisugune muudatusettepanek Isamaa fraktsiooni esitatud ja me oleme selle läbi kaalunud. Aga probleem on selles, et kas hääletusele saab panna fraktsiooni esimees või iga fraktsiooni liige. Andke oma käsitlus.

Hääletusele saab panna ikka ainult fraktsiooni esimees või aseesimees. Nii, Helir-Valdor Seeder.

Aitäh, austatud juhataja! Jah, väga hea, et te kinnitasite, et fraktsiooni esimehel on see volitus ja ma kasutaksingi seda volitust. Palun seda esimest muudatusettepanekut hääletada.

Alustame hääletuse ettevalmistamist. Panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Teine muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hakkame hääletust ette valmistama või olete valmis seda kohe tegema? (Hääl saalist: "Võib kohe.") Läheme hääletuse juurde. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kolmas muudatusettepanek on esitanud Isamaa fraktsiooni poolt ja juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda ettepanekut, mis teeb Justiitsministeeriumist digiministeeriumi, hääletada.

Võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Neljas muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni arvamus on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Oleme valmis hääletama? Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Viies muudatusettepanek on esitanud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja toetada.

Kas me võime hääletuse juurde minna? Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kuues muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut, mis lennutab Maa- ja Ruumiameti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemishaldusse, hääletada.

Võime hääletuse juurde minna? Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Kuuenda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Võime hääletuse juurde minna? Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Saalist räägitakse.) Seitsmes. (Saalist räägitakse.) Paneme kordushääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seitsmenda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 52. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kaheksas muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ega ma nüüd päris hästi aru ei saa, mis hookuspookusi me teeme, lugupeetud juhataja. Järgmist hääletust saab ikka teha samas punktis siis, kui eelnev on tühistatud. Te seda ei tühistanud. Aga hea küll! Hääletame siis kaheksandat päevakorrapunkti, nii nagu kord ja kohus ette näevad, ja see on kõige rohkem tähelepanu saanud. Punkt puudutab nimelt riigisekretäri juriidilise kõrghariduse nõude kaotamist.

Võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Kaheksanda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Üheksas muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Võime hääletuse juurde minna? Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Üheksanda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas oleme valmis hääletama? Panen hääletusele kümnenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Kümnenda muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

11. muudatusettepanek, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek, on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Oleme valmis hääletama? Panen hääletusele 13. muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

13. muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

14. muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Läheme hääletuse juurde? Panen hääletusele 14. muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

14. muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

15. ja viimane muudatusettepaneku on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Nii nagu, juhataja, te ütlesite, et viimane võimalus veel hääletada ja ma palun seda võimalust kasutada vastutustundlikult. 

Läheme hääletuse juurde? Panen hääletusele 15. muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

15. muudatusettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 505 teine lugemine lõpetada. Kuid on olnud kaks ettepanekut, Isamaa fraktsiooni poolt ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt, samasisulised ettepanekud: eelnõu 505 teisel lugemisel katkestada. Alustame selle ettevalmistamist. 

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise poolt oli 13 Riigikogu liiget, vastu 52. Seega ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi tänase 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 teine lugemine. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eelnõu 447 algatas Vabariigi Valitsus 3. juunil 2024. aastal. Eelnõuga asendatakse koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega, mis kestab 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist. Muudatuse rakendumiseks täiendatakse ja täpsustatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli õppimiskohustuste täitmise tagamisel. Õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selgem alus mitteformaalõppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seos gümnaasiumi ainekursuse ning kutse‑ ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Ühtlasi võib kutseõppeasutustes edaspidi lisaks mittestatsionaarsele üldharidusõppele viia läbi ka statsionaarset üldharidusõpet.

Eelnõu 447 esimene lugemine lõpetati 12. juunil käesoleval aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 27. juuniks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel kaasatud huvirühmadelt arvamusi 11. septembriks. Kultuurikomisjonile esitati arvamused Eesti Haridustöötajate Liidu, Eesti Lasteaednike Liidu, Eesti Töötukassa, Eesti Lastevanemate Liidu, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja, Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning Eesti Koolipsühholoogide Ühingu poolt.

Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks 14. oktoobril, 12. novembril ja 18. novembril oma korralistel istungitel. 14. oktoobri komisjoni istungil toimus arutelu, millest võtsid osa Eesti Haridustöötajate Liidu, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja ning HTM-i esindajad. Huvigruppide esindajad avaldasid arvamust eelnõu kohta ja näiteks Eesti Haridustöötajate Liit tõi murekohana välja küsimuse, et ega õpilaste toetamisega kaasnevad ootused ja tegevused pane õpetajatele lisakohustusi. Õpetajate Ühenduste Koostöökoda leidis, et õppimiskohustus ja selle pikendamine on tervikuna võimalik vaid siis, kui kõik tegevused on süsteemsed. Formaalse ja mitteformaalse õppe seotuse osas on läbimõeldus ja koostöö hea, kuid tekib küsimus, miks see rakendunud pole, toodi välja. Üheks põhjuseks on mitteformaalse õppe ebavõrdne kättesaadavus, lisaks ebavõrdne tugi õppurile kas sotsiaal-majanduslike või muude probleemide ilmnemisel. Nõustamisteenust peaks saama rakendada nii riiklikul kui omavalitsuse tasandil, et iga õpilane oleks märgatud ja järele aidatud, kui ta seda vajab. Õpetajate Ühenduse Koostöökoda tõi veel välja, et muret teeb, kust tuleb vajalik rahaline ja inimressurss, mis aitaks luua kohalikele omavalitsustele tugisüsteemi ning leida õpilased, kes vajavad abi. HTM nõustus, et muudatuse elluviimiseks on vajalik tagada süsteemne tugi noortele, kes põhikooli lõpetamise järel edasi ei õpi. Vajalik on ka tegevuste süsteemsus ning selged ülesanded ja vastutusalad.

Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing hindas õppimiskohustuse pikendamist vajalikuks sammuks, mille näol on tegemist suurte sisuliste tööprotsesside muudatustega nii kutsekoolides kui ka gümnaasiumides. Eesti Lastevanemate Liidu hinnangul tuleks suunata vanemaid ja kooli rohkem dialoogi. Vanemad soovivad rohkem koostööd teha ning eelnõu võiks sellele kaasa aidata. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja selgitas, et vanema koostöö kooliga on eelnõus uut moodi. Näiteks annab eelnõu, eelnõu kohaselt antakse lapsevanemale või eestkostjale võimalus vajadusel ka ise algatada arengut toetav vestlus.

Eesti Koolipsühholoogide Ühing tundis muret põhikoolist väljalangevate õpilaste pärast. Nad leiavad, et probleem algab kaugemalt, sest juba lasteaiast kooli minevatel lastel puudub koolivalmidus, mida näitab asjaolu, et lapsed ei soovi kooli minna. Lisaks on puudus tugispetsialistidest ja olemasolevad tugispetsialistid on ülekoormatud. Suur tugi on noorte heaolu spetsialistidest, kes saavad väljaspool kooli läheneda noortele ning kaardistada, miks noor ei soovi koolis käia.

Haridus‑ ja Teadusministeerium on oma 24. septembri 2024. aasta kirjalikus vastuses ka selgitanud, et antud eelnõuga on fookus sihitud väga kindlasse punkti ehk siis põhihariduse järgse õpitee jätkumise võimaldamisele. Eesti Linnade ja Valdade Liit selgitas komisjoni 14. oktoobri istungil, miks nad on jätnud eelnõu kooskõlastamata. Nad märkisid, et eelnõu eel ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, puudub mõjuanalüüs, millised kohustused omavalitsusüksustele lisanduvad, ei ole hinnatud kohalikele omavalitsustele kaasneva töökoormuse suurenemist ning tõstatub küsimus, kuidas on võimalik olemasoleva rahalise ressursiga täiendavaid ülesandeid täita. Haridus‑ ja Teadusministeerium selgitas istungil, et Haridus‑ ja Teadusministeerium on analüüsinud, kuidas ja milline koormus ning millistele maakondadele tekkida võiks. Ja enamus maakondades oleks vaja üles otsida kuni 18 õppijad ning tegeleda tuleks nende õpitee organiseerimisega täiendava toe najal. Kõige kriitilisemaks nimetati Tallinna, kus on vaja üles leida umbes 250 mitte edasi õppijat.

Õppimiskohustuste tekkimisega on suur tõenäosus, et kahaneb olemasolev kadunud õppurite number ja toodi ka haridusministeeriumi poolt välja, et tänase seisuga kaob põhiharidusele järgneval esimesel õppeaastal koolist 1200 kuni 1500 noort. Haridusministeerium oma 24. septembri 2024. aasta kirjalikes vastustes on selgitanud, et kohaliku omavalitsuse tasandile ei tule ülesandeid juurde, vaid juba olemasolevad ülesanded täpsustuvad. Vajalik on tänaseid ülesandeid integreerida, siduda olemasolevad teenused paremini erinevate eesmärkide ette, see tähendab koolist väljalangevuse ennetamine, NEET-noorte staatuse ennetamine. Ja lisas ka seda, et seejuures on kohalike omavalitsuste toetamine nii seire kui rakendusliku toe kaudu rahalises mõttes tagatud ja see jätkub ka sõltumata Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

12. novembri istungil keskenduti võimalike komisjonipoolsete muudatusettepanekute tutvustamisele ja siin lisaks tutvustas veel Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja ministeeriumi seisukohta õiguskantsleri 16. septembri pöördumise osas ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi edasist plaani õiguskantsleri poolt tõstatatud probleemi lahendamiseks. Nimelt pöördus õiguskantsler Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poole seadusega kehtestatud gümnaasiumist väljaarvamise tingimuste kohta selgituse saamiseks. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tuleb õpilane koolist välja arvata juhul, kui ta rikub korduvalt kodukorda, välja arvatud koolikohustuslik õpilane. Õiguskantsler leiab, et sellega on antud koolile üsna vabad käed otsustada, mille alusel võib õpilase koolist välja arvata, ja see otsustusõigus on seda avaram, et kooli kodukorra kehtestab kool ise. Nimelt näeb PGS ette, et gümnaasiumi kodukorras võib sätestada täiendavad alused gümnaasiumist väljaarvamiseks, ja õiguskantsleri pöördumises on märgitud, et keeruline on leida põhjendust, miks gümnaasiumidele on selline õigus antud.

Nüüd, 18. novembri komisjoni istungil toimus veel arutelu HTM-i esindajatega, kes andsid täiendavaid selgitusi ühe punkti kohta, mis vajas täiendavat selgitust. Muudatusettepanekuid on viis eelnõule ja need on kõik kultuurikomisjoni poolt. Ja juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on järgmised. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. novembril ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. Ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda selle aasta 4. detsembril ning viia läbi eelnõu lõpphääletus.

Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja ja ettekandja! Eelnõuga piiratakse täiskasvanute tasuta korduvõpet kutseõppe tasemeõppes sarnaselt kõrgharidusõppega. Näiteks ei saa inimene enam tasuta õppida, kui ta juba on vastu võetud tasuta kutseõppe- või kõrgharidusõppekohale või eelneva viie aasta jooksul lõpetanud tasuta kutseõppe. Sellest lähtuvalt küsin. Kas see tähendab seda, et näiteks kui noor inimene või täiskasvanud inimene on välja valinud endale kutse ja ta on otsustanud poole aasta jooksul peale selle valiku tegemist, saades kogemuse, vahetada teise kutse vastu, siis seda ei ole rohkem võimalik teha? Ehk siis, mis on need eeldused, millele ta peab vastama, või kohustused ja kuidas see asi toimiks?

Põhimõte on selles, et ei saa astuda kahte kohta tasuta õppele – kõrgkooli ja kutseõppeasutusse. Täna on see paraku võimalik, aga tulevikus mitte. Ja pärast seda, kui inimene on kõrgkooli lõpetanud, siis tal pole 10 aasta jooksul võimalik tasuta kohale saada kutseharidussüsteemi. Ja kui ta on kutsehariduses, ütleme, lõpetanud seal korralikult ühe või teise, omandanud mingi kutse, siis see tähendab seda, et tal pole õigust tasuta õppele saada viie aasta jooksul. (Hääl saalist.) Eriala vahetamine on ikka võimalik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Õppimiskohustuse kehtestamine. Te tõite oma ettekandes tegelikult välja Haridustöötajate Liidu seisukoha. Tegelikult selle elluviimine, et need 1200 kuni 1500 õppurit ikkagi oleks süsteemis, mis on Eestile kindlasti oluline, nõuab lisaraha, ehk tegelikult sellega tuleb kaasa täiendavaid ülesandeid. Samal ajal ma saan aru ettekandest, kus ikkagi eelnõu väljatöötajad ütlesid väga selgelt, et kogu selle ülesandega saab hakkama olemasolevate vahenditega. Et väike ebakõla – ühtepidi ma loen sellest eelnõust, et mingeid täiendavaid vahendeid ette ei nähta, samal ajal me teame, et haridusleppe kontekstis ei suuda omavalitsused tänaste kohustustegagi kaasa tulla. Kuidas te kommenteerite?

Tegelikult ma ei tea, kas ma need arvud üles leian, aga selle eelnõuga on ette nähtud ka täiendavad rahalised vahendid. Aga ühesõnaga, ka täna on kohalike omavalitsuste ülesanne seirata õppimiskohustuste täitmist, see pole mitte midagi uut. Nii, ja väga oluline kohaliku omavalitsuse ülesanne on ka pidev koostöö kooliga, et sekkuda olukordadesse, kus õppimiskohustust ei täideta. Samamoodi on ka NEET-noored, millega täna siis tuleb raha ja kohalikud omavalitsused tegelevad. Paraku see nii on.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on sama küsimus, et see ikkagi ju nõuab lisavahendeid, kui me asendame tänase koolikohustuse, 17-aastaselt õppimiskohustuse 18- aastasele, ehk tekitame ühe aasta juurde. Ja tegemist on peamiselt nende õppuritega, kellel on kas mingeid probleeme, või te kirjeldate seal, et neid tuleb mööda Tallinna taga ajada, ja nii edasi. Need on noored, kes vajavad kas individuaalset lähenemist, tugipersonali või mingeid alternatiivseid metoodikaid, ja see kindlasti kõik nõuab vahendeid. Mille arvelt või kuidas seda tehakse? Meil ju praegu osad koolid, eile oli näide, kus kutsekool, kus on erivajadustega õpilased, tahetakse kinni panna. Kuidas see asi, või milleks seda tehakse? Tegelikult jääb arusaamatuks, rääkimata sellest, et kus need vahendid on kirjeldatud.

Täpsustage oma küsimust, et milleks konkreetsed vahendid. Ma katsun selle koha üles leida, siis ma saan teile vastata täpsemini. (Hääl saalist.) Täiendav aasta? (Hääl saalist.) Jaa, selleks on rahalised vahendid olemas. Aga mul ei ole numbreid konkreetselt praegu, ma väga vabandan, et viimane kord seda nagu, jah, palun. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! No riigieelarves seda raha küll, sellist rida ei ole olemas. Kui te leiate, siis öelge rahanduskomisjonile ka, kus see rida on, kus see aasta õppimiseks raha juures on. Aga ma küsin. Sa vastasid, et kui kutsehariduse olen lõpetanud, siis ma kõrgkooli tasuta koha peale ei saa. Kas sa eksisid sellega? Või tõesti sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et kutsehariduse lõpetanud, saades gümnaasiumihariduse, enam ei saa tasuta kõrgharidust?

Ma ei saa aru küsimusest.

Sa väljendasid seda enne, kui sult küsiti, sa ütlesid, et kui kutsehariduse lõpetab tasuta koha peal, siis kõrgharidust omandama, edasi õppima tasuta minna ei saa. Siiamaani on seda ikka saanud. Ja loogiline on see, et kutsehariduses tavaliselt saadakse koos kutsega ka gümnaasiumiharidus ja edukamad lähevad ju siis edasi kõrgkooli. Kas nüüd on nii, et enam kõrgkooli kutseharidusest ei saa?

Kutseharidusest saab küll kõrgkooli, ja tasuta kohale.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Siin see seaduseelnõu läheb natukene vastuollu ühe teise seaduseelnõuga, mis praegu ringleb komisjonis. Nimelt, osa Riigikogu liikmeid alustas seaduse muutmist, mis puudutab europarlamendi valimisi. Ja soovitakse tuua alla vanuse nõuded, vastavalt et 16-aastaselt saaks valida ja 18-aastaselt saaks osaleda. Ja nüüd tuleb välja selline lugu, et kui tulevikus lugupeetud noor inimene, 18-aastane, saab valituks europarlamenti ja see seadus kohustab teda õppima, jätkama õpingutega, siis kuidas te ette näete, et see 18-aastane … Mis ta siis koolis ütleb? Et ma käisin korraks europarlamendis ära, tulen tagasi ja jätkan õpinguid? Kuidagi on see asi natukene viltu. Või mis teie arvate?

No kuni 18 aastani on see. Ja väga tore, kui ta õpingud pooleli, tuleb tagasi ja õpib edasi, see on igati loogiline.

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, kui ma loen sealt seadusest seda, et see piiramine käib ikkagi nii, nagu kõrgharidusseaduses on, et samal tasemel ei saa õppida uuesti, kui viie aasta jooksul oled lõpetanud kutseõppe. See tähendab, et kutseõppesse ei saa tulla, kui sa oled kutseõppe lõpetanud, mitte sellepärast, et sa oled mingisuguse muu õppe lõpetanud. Ja samal ajal tõesti te ütlesite õigesti, et kui sa samal ajal oled astunud ka näiteks kõrgharidusõppesse, siis sa ei saa tasuta õppida samal ajal kutsehariduses. Kas ma saan sellest õigesti aru? 

Jah, nii see on.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh teile! Mind ikkagi huvitab see kulude pool ja ma vaatan, et tegelikult selle eelnõuga muudetakse ka ühistranspordiseadust. Me teame, et Euroopa Kohtu lahend ütles selgelt, et vedajatele piletitulu tuleb tasuta sõitjate eest kompenseerida. Nüüd me teise käega tegelikult ütleme, et me seda tasuta sõitjate hulka suurendame ühistranspordisüsteemis ehk anname tegelikult veel nendele, 17-st liigub siis 18-le eluaastale, õiguse sõita ühistranspordisüsteemis tasuta. Ja see eelnõu peaks jõustuma, kui ta seaduseks saab, 1. septembril 25. aastal. Kas sellega ka on arvestatud kaasuvalt, et tegelikult ühistranspordisektorisse, kus ma tean, et täna on raha nagunii puudu, lahenduseta on jätkuvalt Euroopa Kohtu lahend, kuidas vedajatele tasuda piletitulu, mida see õigusnorm käsib, et kas selle rahalise vahendiga on arvestatud?

Aitäh küsimuse eest! Aga tõepoolest, seda me selle eelnõu raames küll ei arutanud komisjonis.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Räägiks nüüd ikka hästi rahulikult ja puust ja punaseks, et Riigikogu liikmed ka aru saaksid, kuidas nüüd see süsteem on. Kas mul on õigus tasuta kutseharidusele ja kas mul on õigus tasuta kõrgharidusele? Milline vahe peab olema, mitu aastat peab vahe olema? Kui mul on õigus nii tasuta kõrgharidusele noore inimesena ja tasuta kutseharidusele, mis tähtsust on siis, millal ma seda õpet teen, kas ma olen nii andekas, et ma suudan kahte korraga teha või ma pean siis kümme aastat ootama vahet? Kuidas siis ikkagi on, ma lõpetan kutsehariduse ära, saan ma järgmisel aastal minna siis kõrgkooli? Kui ma olen kõrghariduse saanud, siis kas ma saan kümne aasta pärast uuesti tasuta kõrgharidust saada või ma saan kümne aasta pärast uuesti kutseharidust tasuta saada? Praegusel hetkel tekib olukord, et kui noor inimene on natuke andekas ja tahab korraga saada kutseharidust ja kõrgharidust, siis ta seda ei saa, aga mingi tsükliga tal tegelikult on õigus ikka need aastad saada.

Tegelikult on nii, et kui sa oled andekas ja lõpetad kutsekoolis, loomulikult sa saad minna kõrgharidust omandama, ja kui sa saad sinna kõrgharidusse sisse, saad tasuta kohale. Loomulikult on võimalik. Ja teine asi on, nagu ma juba seletasin, et kui sa astud korraga nii kutseharidusse tasuta koha peale kui ka kõrgharidusse tasuta, ütleme, kõrgharidusse tasuta koha peale, siis sa mõlemas ei saa riigi raha eest käia. (Aivar Kokk kohapealt: "Mul on ju õigus mõlemas tasuta saada. Miks see mingi ajapiirang seal on?") No ei ole võimalik enam, eelnõuga ei ole. (Aivar Kokk kohapealt: "See ongi, ma õpin kutsehariduses ära …") Kui sa õpid kutsehariduses ära, loomulikult on võimalik ülikooli minna, kui sa oled seal keskhariduse omandanud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ettekandjale! Avan läbirääkimised. Esimesena palun Vadim Belobrovtsev.

Ega ma pikalt ei räägi. Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta ja seda mitmel põhjusel. Esiteks paistab, et selle sammuga, õppimiskohustuse pikendamisega nimelt üritab valitsus Haridus- ja Teadusministeeriumi näol lahendada riikliku tasandi probleeme kohalike omavalitsuste kätega, milles tegelikult pole midagi uut. Me näeme seda siin Riigikogus pidevalt. Aga sellist lähenemist me toetada ei saa. 

On arusaadav, et on olemas hulk noori, kes ei leia ennast pärast põhikooli, ja nendega tuleb tegeleda ning on olemas ametikoolid, kus on täitmata kohad, ja loogiliselt võiks neid kahte omavahel liita. Aga sellel on kohe mitu probleemi. Esiteks tekib hulk õppemotivatsioonita noori, keda saadetakse õppima, ja lõpptulemus võib sellel sammul olla päris kurb. Teiseks, selline strateegia eeldab suuremat panust kohalikelt omavalitsustelt, kes tegelevadki noortega ja nende probleemidega, kaasa arvatud õppimisprotsessi osas. Ning suurem panus tähendab suuremat ressurssi, kaasa arvatud rahalist. 

Sellest on eelnõus juttu küll, aga see ei ole kaugeltki veenev ja ühemõtteline. Nimelt loeme seletuskirjast välja, et pikema õppimiskohustuse rakendamiseks kavandatakse vahendid valdavas osas Euroopa Sotsiaalfondist ehk ESF+-st, meetme vahenditest kokku circa 4 miljoni euro ulatuses, isegi natukene rohkem, ning kohalikele omavalitsustele kulusid muudatustega otseselt ei kaasne.

 Aga juba järgmine seletuskirja lause kõlab nii, et kohalikud omavalitsused saavad taotleda toetust Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meetmest, mille eesmärk on suurendada mittetöötavate noorte, vanusevahemikus 16–29 aastat noorte, tööalast konkurentsivõimet ja nad tööle aidata või haridussüsteemi lõimida. Kas siis kulusid ei kaasne või ikkagi on vaja taotleda raha, lootes, et kõiki taotlusi ka rahuldatakse? Ja kui eurotoetuste periood ära lõpeb, on siiski võimalik raha jätkuvalt riigilt taotleda ja ka saada?

Teiseks on kõnekas asjaolu, et Eesti Linnade ja Valdade Liit jättis eelnõu kooskõlastamata, sest sellega soovitakse sisse viia muudatusi, mis ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga, ning lisaks puudub mõjuanalüüs, millised kohustused, sealhulgas rahalised, seoses õppimiskohustuse sisu muutmisega omavalitsustele lisanduvad. Esitatud mõjude hinnang on ELVL-i arvates liialt üldine, puudub statistika, sealhulgas omavalitsuste lõikes. 

Samuti puudub ülevaade, kui palju on vajalik palgata täiendavalt tugispetsialiste ja sotsiaalvaldkonna töötajaid õppimiskohustusest eemale hoidvate noortega tegelemiseks. Kuidas on võimalik olemasoleva rahalise ressursiga täiendavaid ülesandeid täita, sest omavalitsuste koormus koolikohustust mittetäitvate õppurite sihtrühma kasvades suureneb? 

Samuti ei ole hinnatud kohalikule omavalitsusele kaasneva töökoormuse suurenemist. Eelkõige käib jutt õpetajate puudusest. Kohalikul omavalitsusel tuleb tuvastada noored, kes õppimiskohustust ei täida, uurida selle põhjuseid ning leida sobivad lahendused. Kui kooli rakendatav tugi ei ole piisav, tuleb koolil pöörduda samuti kohaliku omavalitsuse poole. Ja kohalikel omavalitsustel tekkiv kohustus tuvastada noored, kes ei täida õppimiskohustust, millega seoses suureneb omavalitsuste halduskoormus ja bürokraatia. 

Lisaks on olemas konkreetne mõju kohalikule koolivõrgule ja gümnaasiumihariduse korraldamisele. Tekib vajadus lisaklasside ning uute kooliruumide järele, mis eeldab investeeringuid. Tekib lisakoormus ka õpetajatele, kellel see koormus on ka praegu väga suur. Ja lisaks tekib küsimus, kuidas katta kulud, mida läheb vaja õppimiskohustustega laste ühistranspordi kulude katmiseks, kuna neid tekib omavalitsustes juurde. 

Ühesõnaga antud temaatika vajaks põhjalikumaid analüüse, mida siiamaani tehtud pole. Eelnõul puuduvad nii rahaline kui ka mõjuanalüüs, eelkõige selles osas, mida selle rakendamine KOV-idele tähendab, sest kohalike omavalitsuste tulubaasi riik ei tõsta. KOV-ide tulubaas tõuseb, aga kulubaas tõuseb aga iga-aastaselt. Ja Keskerakond teebki ettepaneku see eelnõu katkestada. Aitäh!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud ja kõik sõbrad hariduses! Tegemist on väga olulise eelnõuga, mis on ka koalitsioonileppes kirjas. Tegeldakse sellise asjaga nagu koolikohustuse ea või siis pikkuse muutmisega, tekib õppimiskohustus: algab seitsmendast eluaastast ja kestab kuni 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist, praegu kehtib koolikohustus kuni põhihariduse omandamiseni või 17. eluaastani. Mis siin tegelikult muutub? Võib-olla läheks natukene selgemaks see, kui me toome välja need kõige olulisemad muutused ja vajaduse, miks seda üldse tehakse. Seletuskiri on päris ulatuslikult koostatud ja räägib päris hästi probleemidest, võiks öelda nii. Üheks päris šokeerivaks arvuks, mida kindlasti kõigil rahvasaadikutel, kes haridusest huvituvad, on hea teada. Tuuakse hea põhjus, mikspärast meil seda kõike vaja on, sellepärast et töökohad nõuavad järjest rohkem inimeste selliseid üldpädevusi ja haridust. Ja me oleme 2035. aastaks kokku leppinud, et 90% meie 20–24-aastastest, nendel peaks olema vähemalt keskharidus. 2022 oli see number 83 ja see on võrreldes eelmise kahe aastaga tegelikult vähenenud. See tähendab, meil on tendents pigem sellele, et noorte haridustase väheneb, ja üks arv, mis kindlasti kõigile hästi meelde jääb: meil iga viies noor on ilma keskhariduse või kutse kvalifikatsioonita. See on see inimene, kes läheb tööturule, ta tegelikult ei ole mitte millekski päriselt, nendeks rasketeks ülesanneteks ette valmistatud. Ja nüüd siin tuuakse välja meeletu hulk, päris hea selline analüüs, mis võivad kõik selle põhjused olla. Selge on see, et selle peamine põhjus ei ole mitte see, et õppimiskohustus on ainult kuni 17. aastani, vaid tuuakse välja väga suur hulk erinevaid koolist väljalangemise põhjuseid, muuseas, mis suureneb ka tüdrukute hulgas. Ja teaduskirjandusele viidates öeldakse, et need põhjused on seotud individuaalsete eripäradega, peredega, kooliga ja kogukonna või sõprade ja eakaaslastega. Seda analüüsi leheküljel neli seletuskirjas ma soovitan lugeda, see tegelikult on päris, ütleme, tekitab külmavärinaid, sest on selge, et isegi kui me ühe sellise meetme võtame, soovime teha kutseõppevõimaluse paindlikumaks ja rohkem huvitavaid õppekavasid, me ei lahenda kõiki neid probleeme, mis on siin kaasa toodud: õpioskuste harjumuste puudumine, motivatsiooni puudumine, kooliväsimus, erinevad terviseprobleemid või kooliga seotud probleemid, kus on akadeemiline ebaedu ja halvad suhted kaasõpilaste ja õpetajatega. See on tegelikult tohutu valdkond, millega peaks tegelema. Nüüd, mida selle meetmega proovitakse teha, on teha selline asi, et need lapsed ei läheks kaduma või need noored ei läheks kaduma. Proovitakse teha üks lisa-aasta nendele, kes ei ole koolis hakkama saanud, proovitakse teha, muudetakse õppekavasid. Ma arvan, et see on asi, mille pärast Reformierakond seda toetab ja leiab, et see on samm õiges suunas – muuta kutsehariduses need õppekavad, mis on pakutud põhikoolijärgselt, ütleme, eluga rohkem seotuks ja võimalikuks neid õppida tõesti põhihariduse baasil. See suur töö on kindlasti väga palju väärt ja sellega tuleb tegelda. 

Nüüd, kõik see, mis puudutab nii-öelda kellelegi vastutuse panemist, seal ma toon välja, et täpsustatakse riigi, kohaliku omavalitsuse ja lapsevanema vastutust. Siin ei ole ainult kohalik omavalitsus, vaid kõigile pannakse. Natukene, millest ma puudust tunnen, on see, et me oleme haridusstrateegias kokku leppinud, et meil on ennast juhtiv õppija, et mis siis õppija vastutus on. Kõik teised peavad teda natuke nagu aitama ja kamandama. Aga noh, see on üks selline paradigmaküsimus lihtsalt. Ja mis on nüüd tõesti tähtis … 

Vabandust. Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Mis on tegelikult lootus, et muutub sellega, on tööturu orientatsioon, et oleks rohkem selline kutseorientatsioon ja sobivam tööturule. Tänane olukord pole normaalne, et tööturule sisenevad noored, kellel ei ole mingit ettevalmistust. Aga see puudutab tegelikult ka neid, kes on gümnaasiumiharidusega keskharidust omandavad. Ka neile luuakse nii-öelda paindlikke õpivõimalustega võimalus võtta näiteks mingisugust ühte kursust, moodulit kutseharidusest või kõrgkoolist, mis annaks selle võimaluse, et noored rohkem teaksid, mida nad teha tahavad. Inimväärikuse ja eneseusu küsimus on ilmselt üks selliseid asju, mis me peame taastama. Ja siin võib-olla mina oma haridusfilosoofiliste uuringute põhjal ütleksin, et see on selles mõttes ka samm õiges suunas, et meil on praegu haridussüsteem selles mõttes viltu, et meil on põhihariduse järel loogiline minna gümnaasiumiharidusse, ja need, kes lähevad kutseharidusse, nende kohta öeldakse, et nad ei oleks akadeemiliselt sobilikud. Me peame seda muutma, saavutama sama olukorra nagu Soomes on näiteks või ka Saksamaal, kus peetakse päris loomulikuks, et peale põhiharidust tekivad vastavalt sinu enda soovidele, võimetele ja oskustele need kaks loogilist võimalust: kas kutseharidusse või siis minna kõrghariduse suunas läbi gümnaasiumi. Aga missugusel viisil me selle saavutame? Praegu pannakse suurim rõhk siin sellele, et vaadata järgi, kas tal puudub keeleoskus, kas tal puudub …, on mingisugused õpilüngad. Ma ise leian, et peaks olema suurem rõhk just tema isiksuslikele muredele, millega ta tegelikult selles hariduses ebaõnnestub, kaasa arvatud eneseusu puudumine, sest väga paljud kutsekoolid ütlevad, et terve esimese aasta peavad nad tegelema nende põhikoolist tulnud noorte eneseusu taastamisega, et ka nemad on midagi väärt. See on asi, mis peaks ka põhikoolis muutuma, selles karjäärinõustamises muutuma. Me peaksime looma loogilise võimaluse, kus erinevate võimekustega lapsi võrdsena koheldakse. Mis on selle asja riskid? Ütleksin nii, et meil ei ole pädevaid ja motiveeritud õpetajaid ja tugispetsialiste, mis on ka meie üldhariduskoolide risk, aga sellega me tegeleme, võttes vastu õpetajakoolitusse uusi inimesi, suurendades ka tugispetsialistide vastuvõttu. Loodame, et see võiks paremaks minna. Et meil ei lähe korda anda noortele neid pädevusi, mida neil vaja oleks õpikohustuse täitmiseks – see on suur risk muidugi, aga me peame sellega tegelema. Et me ei suuda luua atraktiivseid õppekavu – jällegi halb, aga peame tegelema. Ja üks lisanduv õppeaasta võib olla liiga kallis. See on nüüd tõesti see rahaline risk. Siia on tegelikult eelnõu juurde sisse kirjutatud, et peamine raskus hakkab aastast 2029 ja nende asjadega ei saa ka riigi eelarvestrateegia veel olla tegelenud. See raha, mis sinna juurde tuleb, kindlasti ei ole ainult kaetav sellest ESF-i vahenditest, mis on 4 miljonit, vaid ettevalmistava õppe rakendamiseks 3 miljonit, 9,7 miljonit kutsehariduse neljanda aasta õppe rakendamiseks. Need rahalised vahendid tuleb leida. Aga ma lõpetuseks ütleksin, et väga huvitavalt on siin – esimest korda ma näen – välja arvutatud, et tegelikult, kui me keskmise põhiharidusega inimese suudaksime viia keskhariduseni, siis ka see rahaline tulu on siin välja arvutatud – 98 000 eurot inimese kohta …

Teie aeg!

… ja ma arvan, et tegelikult on see tulu palju suurem. See on tõesti mu viimane lause: me hoiame kokku nendelt kuludelt, mis on sotsiaalabi, tervisekulud, politsei, võib-olla isegi vanglad ja kõik muud, sest me teame, et palju probleemseid käitumisi tuleb sellest, et inimesed ei ole võimelised tööturule sisenema ja seal hakkama saama. Nii et väga suur kompleks asju, mis tuleb läbi mõelda …

Aitäh!

… ja nendega tegelda. Aga ma loodan, et see on samm õiges suunas, ja Reformierakond palub seda toetada. Aitäh teile!

Järgmisena Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kahtlemata Erakond Isamaa loodab ka, et see on samm õiges suunas, aga tegelikult seda lootust peaks kinnitama ka konkreetne eelnõu oma sisuga, oma metoodikaga, oma eelarvenumbrite ja tegelikult ka sellega, kuidas erinevate huvigruppidega läbirääkimine on edenenud ja millised on nende arvamused. Paraku huvigruppide kaasamise kontekstis arvamused on suhteliselt negatiivsed. Nüüd on küsimus, et kas on vähe räägitud või on räägitud infot selliselt, et ei ole päris sellest eesmärgist aru saadud. 

Kahtlemata Eesti haridussüsteem kogu taasiseseisvumise perioodil erinevates astmetes on arenenud, väga positiivselt arenenud, selles ei ole kahtlust. Aga ometi on meile muret tekitav see, et iga kord, kui me räägime kohalikust omavalitsusest, tema panusest, olgu see siis kas või konkreetne haridustemaatika või noorte vaimse tervise temaatika, siis tihti leiab lahenduse mingis uues faasis Euroopa toetusrahaga. Ja siis läheb mõnda aega mööda, on käivitusperiood, esimene, teine, kolmas aasta, ja siis juhtub lihtsalt nii, et see raha sai otsa ja enam ei ole võimalik seda raha taotleda, sellepärast et Euroopa Liidu toetusvahendid on ka sellega lõppenud. Ja siis omavalitsusjuhid tulevad kokku, küsivad riigi käest, et me lükkasime selle hea algatuse käima, tahaks sellega edasi liikuda, ilmselgelt on vajadused kasvavad –  kui probleemiga hakatakse tegelema, siis ilmneb ka täiendav vajadus –, pöördutakse riigi poole ja riik ütleb, et aga vabandust, me andsime teile stardiraha, et nüüd te peate sellega ise edasi tegelema. 

Ma arvan, et sellest on saanud omavalitsustele selline eemaletõukamise sündroom, et kui tulubaasi lisatulu ette ei nähta, siis selliste projektipõhiste tegevustega tegeleda lihtsalt ei ole võimalik, sellepärast et selle all kannatavad muud teenused ja kui neidki ei ole võimalik ära katta, siis kuidas on võtta juurde võimalik lisakohustusi. 

Ja noh, olgem ausad, deklaratiivselt on kahtlemata see õpikohustuse kehtestamine õige. Ja kui me räägime, et seeläbi on võimalik ühiskonnas sotsiaal-majanduslikku tulu tekitada, ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõudu pakkuda, tegelikult inimeste elujärge parandada, kuidas selle vastu üldse saab olla, et see on täiesti iseenesestmõistetav suund. Aga Isamaa on mures sellepärast, et me iga päev tegeleme vähem selle kõige olulisema lüliga ehk perekonnaga. Pere toetus tegelikult laste arengus on vältimatu ja seda kahtlemata on võimalik toestada avaliku rahaga erinevates etappides, erinevates koolisüsteemides, aga seda ei saa asendada. Kui see viga on tehtud, siis hiljem selle vea kinnimaksmine on kohutavalt kallis ja see ei pruugigi tegelikult head tulemust anda. 

Ja see on kahetsusväärne suund, kus me tegelikult näeme, et ühiskondlikult on võimalik varakult tehtud vigu kuidagi heastada, projektipõhiselt tegelikult sageli ei ole. Ja see ebakõla hetkeolukorraga ja selle eesmärgiga, mida me perspektiivis aastate pärast soovime saavutada, seisneb tegelikult selles, et iga päev me räägime haridusleppest, me räägime sellest, et omavalitsustel vahendeid napib, me räägime koolivõrgust, selle ümberkujundamisest. Sageli räägime sellest, et omavalitsustel ei jää muud üle, kui väikesi algkool-lasteaedu, mis on neljaklassilised, hakata sulgema, selleks et kuidagi hoida elus suuremat kogukonnakooli põhikoolina või veel alles jäänud gümnaasiumi. 

Mingil hetkel neid valusaid otsuseid riik koos omavalitsustega peab kaaluma, läbi analüüsima. Tundub, et see on nagu paratamatu. Aga kui samal ajal kerkib üles Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli problemaatika, kus on valdavalt haridusliku erivajadusega lapsed, et neile anda see kutse ja oskus … 

Ma palun lisaaega kaks minutit. 

Kaks minutit lisaks.

… ja me räägime samal ajal õpikohustuse kehtestamisest, siis on mingi täielik ebakõla. Ja jällegi, et suured ideed, üllad eesmärgid ja reaalsus ei saa omavahel kokku. Me, mina isiklikult ei ole saanud minna detaili ka sellesama Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli kontekstis ei enam, kui küsinud ministri käest infotunnis selgitusi. Aga kui kuulata osapoolt kohapealt, siis nad ju väga selgelt ütlevad, et see kooli säilimine ei ole kinni sadades tuhandetes, vaid kümnetes tuhandetes. Ja siis me samal ajal räägime, et me saame Euroopa fondidest 4 miljonit, et seda süsteemi teha paremaks. 

Midagi on väga valesti! Lihtne on alati muidugi kritiseerida ja eks see opositsiooni töö ole. Kindlasti on väga paljud ametnikud, haridustegelased pingutanud, et see olukord läheks paremaks, aga mulle tundub, et hetkel jällegi me liigume natuke ülejala. Just nimelt see kulude pool. Iga sellise muudatusega peab olema täpselt läbi analüüsitud ja tegelikult see kate antud, sest vastasel juhul on [tegemist] tühilasuga ja iga tühilask tekitab riigi suhtes ebausaldusväärsust, ja tegelikult seda me grammivõrdki ei soovi, ja lõpuks see õõnestab ka meie haridussüsteemi, seal töötavaid inimesi ja meie riigi tulevikku tervikuna. Nii et keeruline on hetkel seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul oli hea meel kuulda seda, et õigel teel on, aga mul on tunne, et on astutud vale jalaga. Nii nagu hommikuti vahest voodist välja astutakse vale jalaga. 

Ma loen seda seaduseelnõu seletuskirja ja püüan vaikselt teile ette lugeda ja aeglaselt: "Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist." Sõbrakesed! Eesti Vabariigis kehtib väga selgelt seadus. Põhiharidus ei ole gümnaasiumiharidus, ja siiamaani on kirjas nii, et kui ma põhihariduse kätte saan, siis adieu, good bye. 

Aga mida te nüüd muudate? Muudate seda, et kas ma käin, kus koha peal. Gümnaasiumisse ja ma ei saa. Gümnaasiumisse ma ei saa, mu õppeedukus on nii halb. No kuhu ma lähen? Kutseharidust tegema ühte aastat või kahte aastat? Jätan pooleli. Ja ma pean olema eriti andekas, kui ma lähen kutseharidust tegema, sest ma pean saama seal kõrval enamusel erialadel ka gümnaasiumihariduse. 

Minul on tunne, et see koer maetud hoopis teise kohta. Kusagil sel hetkel, kui sotsid haridust juhtisid, tehti lihtsad ja kiired otsused, hakati järjest panema kinni kutsekoole, või nüüd nimetame neid – ametikoole. Kodulähedased ametikoolid pandi kinni isegi siis, kui seal olid Euroopa rahad peal, nagu Põltsamaa külje all tehti, kui juba oli õppebaas remonditud ja 20 miljonit oli raha, et ka ühiselamud valmis saada, siis otsustati: pood kinni, õpetajad laiali saata ja lapsed vaadaku, kuidas nad hakkama saavad. 

Ja nüüd me räägime – lapsed ei taha koolis käia. Vanematel ei ole raha lapsi saata kuhugile, sest tänane valitsus on ju viinud Eesti inimesed vaesuse servale. Maal elavad ja töötavad inimesed ei saa sellist palka, nagu me siin saalis saame, nad saavad kordades vähem palka. Ligi 75% meie inimestest saavad alla keskmist palka. Ja siis me räägime kohustusest. Mul oleks hea meel, kui oleks siin seaduses kirjutatud kohustuslik keskharidus ja ma toetaksin seda sõna otseses mõttes kahe käega, et meie lastele antakse. 

Aga ma tean, et siin saalis on hariduse ja tervishoiu inimesed. Ma tahan kiita komisjoni esimeest. Ega see ei ole lihtne eelnõu ja palju muudatusi on tehtud siia. Aga asjasse tuleks süveneda sellel moel, et mitte ministeeriumiametnikud ei tule siia kirjutama, vaid teie, kes te olete praktikud sellel teemal, peaksite seda asja süviti vaatama. Kui ma võtan lahti nende kutsutute laused, siis siin ei ole mitte ühtegi positiivset asja sellel eelnõul. Siin on räägitud, mida peaks tegema. Aga kui ma loen seda eelnõud, siis ma ei näe nendes punktides seda kohta, kus oleks pakutud lahendusi ükskõik kellele, kes siit küsinud on mingisugustki varianti, olgu selleks siis. 

Eesti Haridustöötajate Liit tõi murekohana välja küsimuse, et ega õpilaste toetamisega kaasnevaid ootused ja tegevused ei pane õpetajatele lisakohustusi. Õpetajate Ühenduste Koostöökoda leidis, et õppimiskohustus ja selle pikendamine tervikuna on võimalik vaid siis, kui tegevused on süsteemsed. Kus need asjad on siia kirjutatud juurde? Eesti Lastevanemate Liidu hinnangul tuleks suunata vanemaid ja kooli rohkem dialoogi. Vanemad soovivad rohkem koostööd teha ning eelnõu võiks sellele kaasa aidata. Kus rea pealt see kaasa aitab? Eesti Koolipsühholoogide Ühing tundis muret põhikoolist väljalangevate õpilaste pärast ja nad leiavad, et probleem algab kaugemalt, sest juba lasteaiast kooli minevatel lastel puudub koolivalmidus, mida näitab asjaolu, et lapsed ei soovi kooli minna. 

Kuigi ma julgen küll öelda, et – Palun kolm minutit! – Eestis Vabariigis (Juhataja: Kolm minutit lisaks.) alusharidus on maailma tipptasemel, sõna otseses mõttes maailma tipptase, ka Soome, keda mina pean Euroopa kõige paremaks haridussüsteemiks. Alusharidus on meil parem. Ülejäänud haridus on teel Soomele järgi tänu riigigümnaasiumidele ja Euroopa Liidu vahenditele kõigele muule, mis meil siin tehtud on. Aga kutseharidusega on raskusi ja kõrgharidusega on raskusi lihtsal põhjusel, et Eesti riik on lasknud teha erialasi seinast seina. Ja ma siin iga aasta ühe eriala eksamineerijaid kuulan ja mõtlen, et mida küll selle raha eest õpetatakse meie haritud inimestele, sest enamuses käivad seal juba ühe hariduse kätte saanud. 

Ma olen nõus ka sellega, mis võiks olla siin eelnõus: inimene saab üks kord tasuta kutsehariduse ja üks kord tasuta kõrghariduse. Ei ole mingit viit või kümmet aastat. Riik maksab üks kord. Aga ma vaidleks selle vastu, et kui ma olen tõesti nii andekas, et ma käin kõrgkoolis ja suudan samal ajal ka kutseharidusse omada, siis ma olen kõva poiss ja ma saan palju paremini hakkama. Enamus olete kõrghariduse saanud. Ma arvan, et arstiteaduskond on üks väheseid, kus kui sa selle hariduse kätte saad, siis sa pead juba oskama, sest te teete praktikat nii palju. Ka mina tunnistan küll, et ma olen ka kõrgharidusega ehitusinsener, aga tegelikud oskused tulid sellepärast, et sel ajal olid Eesti üliõpilasmalevad. Seal sa tegid füüsiliselt seda tööd ja kui sa läksid ühel hetkel tööle, sa teadsid, et sa oskad neid asju kõike teha. 

Aga kuhu me täna oleme jõudnud? Me lihtsalt kirjutame siia ilusa loo kokku, õigel teel, vale jalaga. Aga ma loodan, et komisjon selle eelnõuga ei saa enam suurt midagi teha, sest kindel on see, et koalitsiooni häältega on ta kolmandal lugemisel. Aga tõsiselt võiks seda vaadata, et kus koha pealt on ühtpidi raha võimalik kokku hoida. Siin kokkuhoiu koht on ainult üks koht, mis ma siit eelnõust välja loen – et Jumala pärast täiskasvanud ei läheks kutseharidust õppima. See on ainuke koht, mis siia on kirjutatud. Võib-olla veel, aga mina rohkem ei läinud. Kõige rumalam asi, mis üldse olla saab tänases elu tempos. See, mis oli eile, ei ole enam täna. 

Ma vaatan siin kõnede pidajaid, kui mitmed meil siin saalis on nii, et lasevad AI-l selle valmis kirjutada ja tulevad, loevad siit ruttu maha. Aga kas veel kaks aastat tagasi keegi oleks seda osanud teha? Ei oleks isegi osanud, ei olnud võimalustki. Täna on see võimalus olemas. 

Ärge kirjutage kinni seda, et meie inimesed tahavad õppida. Andke see võimalus, aga andke see aus võimalus, et igaühel on üks kord võimalik tasuta olla kutsehariduses ja üks kord kõrghariduses. Järgmisel korral on võimalik õppida, aga siis tuleb ka ise taskust midagi välja käia. 

Teie aeg!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Eelnõule on tehtud viis muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on kultuurikomisjoni esitatud ja juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 447 teine lugemine lõpetada, kuid meile on laekunud ettepanek Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt eelnõu 447 teisel lugemisel katkestada. Alustame selle ettevalmistamisega.

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Teise lugemise katkestamise poolt oli 10 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on teine lugemine lõpetatud. 

Läheme tänase 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 463 teine lugemine. Ja ettekandjaks rahanduskomisjoni liige Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu esimene lugemine lõpetati 24. septembril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjon arutelude tulemusel tegi konsensuslikult kaks muudatust. Esimene muudatus, et esimese muudatusettepanekuga jäetakse eelnõust välja äriühingu täiendava tulumaksukohustuse asendamine kohustusega tasuda 50%‑lt teenustasult sotsiaalmaksu ettevõtluskonto kasutajalt teenuse ostmisel ja komisjoni muudatuse tulemusel väheneb eelnõu prognoositud negatiivne mõju eelarve laekumistele. Ja teise muudatusettepanekuga parandatakse puudused eelnõu tekstis ettevõtlustulumaksu andmekogu sätetes. Rahanduskomisjoni konsensuslik ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 4. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Me peaksime ikkagi meie komisjoni kiitma ja äkki sa siis paari sõnaga räägid selle ära, kuidas konsensuslikult, mis on meil rahanduskomisjonis viimasel ajal tekkinud, et Reformierakond toetab alati Isamaad, see oli? See 40 000 läheb nüüd, on ju … Ja kuidas selle sotsiaalmaksuga oli? Komisjoni esinaine tegi ettepaneku, et selle jätaks ära.

Aitäh! Peab tunnistama, et rahanduskomisjonis tõesti meil on hea koostöö viimasel ajal. Ja nüüd, kui tullagi, jah, täpsemalt selle eelnõu sisu juurde, eelnõu näeb ette ettevõtluskontole kantud suuremale tulule kohalduva kõrgema maksumäära kaotamise. Ehk kui praegu kehtiva seadusega, kui ettevõtluskontol ettevõtlustulu ületas 25 000, siis seda maksustati 40%-lise tulumaksuga. Nüüd on see nullist kuni 40 000-ni ühtlaselt 20%-lise maksumääraga ja lisandub sinna siis see, et kui ettevõtluskonto omanik on liitunud teise sambaga, kas siis 2, 4 või 6% tulumaksu lisandub teise samba sissemakseteks. 

Ja nüüd see muudatus, mida me konsensuslikult arutasime, mis valitsus algul välja tõi, et kui tõesti ettevõtluskonto omanik pakub teenust äriettevõttele, siis praegu sellelt tulult ettevõte maksab 50% protsenti tulumaksu. Eelnõu muudatuste käigus Kultuuriministeerium tegi ettepaneku, et selle võiks asendada 50%-lise sotsmaksuga ja tagada sotsiaalsed garantiid ka sellele ettevõtluskonto omanikule. Siis arutelude ja arvutuste tulemusel tundus, et see võib soosida seda, et töölepingute asemel hakatakse kasutama ettevõtluskontosid, ja see tähendab ka väiksemat maksutulu riigile. Kokku võttes me tegime otsuse, et me selle maksustamisega, mis puudutab ettevõtluskonto omaniku teenuse pakkumist ettevõtjale, me hetkel eelnõus muudatusi ei tee ja seda sotsiaalmaksu teemat vajadusel arutame edasi. Sellel on ka märkimisväärne mõju riigieelarvele ehk see miinuspool on väiksem.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõule on tehtud kaks muudatusettepanekut ja läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimese muudatusettepaneku esitas rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Sellega on muudatusettepanekud läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 463 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Lähme edasi tänase 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 509 teine lugemine. Ettekandjaks palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust, head kolleegid! Nii, oleme jõudnud 509 SE teise lugemise juurde ja see on tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lühidalt võiks iseloomustada seda eelnõu, et see on maksuküüru kaotamise edasilükkamine 2026. aasta algusesse ja lisaks veel mitmete maksuvabade hüvitiste piirmäärade tõstmine vastavalt inflatsioonimäärale. Ja uuendatakse lähetuse päevaraha, laeva ja lennuki meeskonna toitlustamise, vastuvõtukulud, reklaamkingituste, töötaja majutamise, töötaja tervise edendamiseks tehtavate kulutuste, mittetulundusühingute poolt kingitud meenete ja isikliku auto kasutamise hüvitise määrasid. 

Ja komisjonis arutati eelnõu 12. ja 14. novembril. 12. novembril toimus arutelu huvigruppide ja turuosalistega, 14-ndal vaadati läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks laekus Riigikogust kokku kolm muudatusettepanekut. Kristo Enn Vaga muudatusettepanek leidis toetust, Isamaa fraktsiooni kolme ettepanekut ei leidnud toetust. Ja juhtivkomisjon tegi eelnõus ka kaks muudatust. 

Ja kaasamisistungist, tähendab, kaasamise raames me saime pöördumised 14 turuosaliselt ja huvigrupilt. Istungile kutsuti need, kes soovisid. Kõne all olid eelkõige tervise-, spordikulude maksuvaba piirmäär, mis hetkel on 100 eurot kvartalis, aga eelnõu vastuvõtmisel ja jõustumisel 400 eurot aastas, nii et kogu selle 400 euro saab kasutada ära kas või jaanuarikuus. Probleeme tekitas see, et kaubandus- ja tööstuskoda arvas, et see määr võiks olla 1000 eurot ja tööandjate keskliit kuni 800 eurot aastas. Tuleva arvas, et selles määras võiks olla võimalik teha ka makseid vabatahtlikesse pensionifondidesse nii-öelda tööandja pensioniskeemi raames. 

Ja oli selline huvitav võib-olla eelnõuga mitte kokkupuutuv ettepanek, et Toomas Lemming Ambla Metsaühistust arvas, et peaks muutma põllumaa ja metsamaa maksustamisrežiimi. Tema ettepanek oli küll arusaadav, millest ta lähtus, aga selle eelnõu tuuma ei puudutanud. 

Pikem arutelu tekkis veel, et selle 400-eurose maksuvaba määra sees, et mis võiksid olla need tervishoiuteenused, mida võib selle arvelt hüvitada. Algul oli määratlus laiem, et põhimõtteliselt võis siis hüvitada töötajatele peaaegu kõiki tervishoiuteenuseid, aga koos Sotsiaalministeeriumiga ikkagi kitsendati seda loetelu. Ja loetelusse jäid … Proovin nüüd kiiresti üles leida. Kuidas ta nüüd siin jäi? No vot, näed, ei leiagi enam üles! Ahhaa! Ma loen selle lause ette. Kuulutusi teenustele, mida osutab tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga isik: hambaravi, taastusravi, psühholoogilise ravi, füsioteraapia või logopeedilise ravi raames ja toitumisnõustamisteenusele, mida osutab kutsega toitumisnõustaja. 

Tõusetus ka, ütleme, selline teadmine. Juttu oli massaažist, et kas massaaž võiks olla nende teenuste nimekirjas ja kas füsioteraapia sisaldab massaaži, aga siis Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles, et teatud tingimustel võib juba ka praegu tööandja massaaži oma töötajatele hüvitada, kui see sobitub konteksti. See oli siis, need olid siis arutelu sihukesed põhiteemad. 

Rahandusministeeriumi poolt toodi ettepanekuid, mis puudutab Kaitseliitu. Ja selle eelnõu tuum on see, et kui täna Kaitseliidu liikmele hüvitatakse isikliku auto kasutamise kulusid, siis kaitseliitlased kasutavad ka oma suuremaid sõidukeid. Nüüd ta siis muutub, nii et lihtsalt isikliku mootorsõiduki kasutamise eest Kaitseliidu seaduse alusel makstavat hüvitist ei maksustata tulumaksuga. Ja samuti tervisetõendeid, kui need hüvitatakse, ei maksustata tulumaksuga. 

Isamaa kolme ettepanekut. Esimene oli muidugi see, et maksuküüru kaotamine tuleks hoopis ära jätta. Siis sooviti teha tulumaksusoodustusi lapse ülalpidamise korral ja täiendavat maksuvaba tulu abikaasa eest. 

Ahhaa! Ja siis Kristo Enn Vaga ettepanek oli mittetulundusühing Freedom Convoy lisamine Ukraina jaoks toetusi koguvate mittetulundusühingute nimekirja, millele kehtib siis maksuvabarežiim. 

Lõpuks otsustati teha konsensuslikud otsused. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 4. detsembril käesoleval aastal. See on minu poolt lühidalt kõik selle eelnõu sisust ja toimunud arutelust. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Hea komisjoni esinaine! Mul on mõned küsimused, jah. Toitumisnõustamine tuli täiesti ootamatult viimasel hetkel siia sisse. Kas sa oskad öelda, mitu koolitusfirmat Eesti Vabariigis on, kest koolitavad toitumisnõustamist? Me komisjonis seda püüdsime küsida, me ei saanud seda vastust sealt ministeeriumis, see tuli sõna otseses mõttes, et keegi kellegi oma on. Mina lugesin välja, et üks inimene seda pakub oma kooliga. Äkki on rohkem?

Jaa, Sotsiaalministeeriumi ettepanek see oli. Ma ise küsisin ka Sotsiaalministeeriumi käest, et enam-vähem viienda klassi inimeseõpetuse õpikus on toidu püramiid ja füüsikaõpikus on energia jäävuse seadus, et kas tõesti on siis täiskasvanute inimeste maksuvaba hüvitis, toitumisnõustamine, kas see on tõesti probleem. Aga Sotsiaalministeerium ei kindlalt enda juurde, et meil on rasvumine nii suur probleem, et ei ole aidanud ei kooliaegne õpetamine ega tohutud investeeringud spordirajatistesse, inimesed toituvad ikkagi valesti ja ülekaal kahjustab nende tervist.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab tulumaksuseaduse § 61 lõige 66 olevat nimekirja. Nii nagu te ka kenasti ütlesite, sinna nimekirja kantud juriidilistele isikutele saab seaduse kohaselt annetada maksuvabalt. Ma tean, et mitmed Ukrainat abistavad organisatsioonid on ka varem pöördunud palvega sinna maksuvabalt annetavate juriidiliste isikute nimekirja enda lisamiseks, aga seda ei ole komisjon pidanud võimalikuks või vajalikuks. Ja küsimus puudutab seda, millised on need kriteeriumid. Kas see on käibe pealt, kas see on mingisuguse summa pealt, mis on annetatud? Kuidas sinna nimekirja siis on võimalik saada? See ei saa ju olla emotsiooni pealt, et Ukrainat abistavaid organisatsioone on väga mitmeid ja MTÜ-sid, ja oleks väga kena, kui neil oleks võimalik suuremat abi selle läbi saada, kui neid abistavad asutused saaksid seda teha maksuvabalt.

See konkreetne otsus tehti Freedom Convoy MTÜ, tehti seetõttu, et seesama abi korraldajate tiim on tegutsenud sõja algusest saadik Rotary Klubi kaudu ja põhimõtteliselt nagu see siis, ma isegi ei oska öelda, kampaania või ütleme, see kampaaniameeskond oma projektidega eraldus Rotary Klubi egiidi alt. Et ta nagu pole sugugi, need pole sugugi uued tegijad, nad on Ukraina sõja algusest saadik armeele annetanud üle 400 sõiduki ja üle 1200 drooni. Nad lihtsalt jätkavad oma käe peal. Sisuliselt sinna nimekirja kuulujate ringi ei laiendatud.

Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh! Ma pean nüüd küll siia tooma täpsustuse, et tegelikult see MTÜ proovis ka eelmine aasta saada ja meil siis komisjonis seda nõusolekut ei olnud. Ma sain küll siin õue peal selle noormehe käest pahandada, kes selle ettepaneku tegi. See MTÜ on tegelikult üks see 1 aasta ja 11 kuud vana. Nii et ei tasu rääkida mingisugustest Rotteritest ja kõigest muust. See, üks isik, kes on väga tubli inimene – ma kohe tahan rõhutada: väga tubli ja teebki väga hästi –, aga tegelikkuses Rahandusministeerium ei toetanud seda, et lisatakse ühtegi ettevõtet sinna juurde. Ja see on ikka väga selgelt poliitiline otsus. Üks erakond on selle poliitilise otsuse teinud. Ja mina saan aru, et koalitsioon seda toetas. 

Aga ma ei hakka selle kohta rohkem küsima, ma küsin hoopis seda. Siin ees on § 2 punkt 5 juures autode lubade margid, C, CE ja DE ja mis siin kõik on, aga siin ei ole B-d. Sõiduauto kategooria juhilubasid ei ole siin. Kas on olnud eelnevates eelnõudes, seadustes see B-kategooria sees? 

Teie aeg! 

Kaitseliidu inimesed sõidavad ikka tavaliselt sõiduauto või maasturitega ka. Kas see on kogemata välja jäänud siit? See on esimene lehekülg kohe, § 2 punkt 5.

Aitäh!

Ma kaldun arvama, et see B-kategooria oli seal varem, aga ma täpselt ei tea. Sest tegelikult nende muudatusettepanekute sisu oli see, et praegu on võimalik sõiduautot kasutada ja Kaitseliidu heaks kasutamist hüvitada. Võib teiste kategooriate masinaid ka kasutada, aga nende eest hüvitis, sealhulgas tervisetõendi kulude katmine, ei olnud seadusega sätestatud maksuvaba. Ma jään vastuse võlgu, aga see loogika tundub selline. Peaks küsima uuesti. Võimalik, et on ka kogemata jäänud, jah.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus ei olnud selle konkreetse organisatsiooni kohta, mida te mulle vastasite. Minu küsimus oli selle kohta, me oleme siin varasemalt ka Slava Ukraini hääletanud sinna nimekirja ja kõigil pärast häbi nägu peas, kui siiamaani on lahendamata need probleemid, mis olid. Minu küsimus oli selles, et kas on mingid kriteeriumid sinna nimekirja saamisel ja kas ei võiks kaaluda Ukrainat abistavate organisatsioonide laialdamist, kaasamist sinna nimekirja. Mul ei ole selle konkreetse MTÜ suhtes ühtegi küsimust, ühtegi pretensiooni. Ma arvan, et Ukraina vajabki rohkem abi ja küsimus on selles, et kas ei peaks olema, kas komisjon ei algataks seda arutelu, et kas on mingid kriteeriumid, mille alusel seda tehakse, mitte et see ei oleks selline noh, emotsiooni pealt ja üksikotsus.

Mingisugust emotsiooni seal taga ei olnud. Ukraina sõjaga seotud MTÜ-sid on kokku seitse. Kui kokku on 2400 MTÜ-d, kes on Maksu- ja Tolliameti nimekirjas ja neil on piiratud summadest 2–3% palgafondist või 10% kasumist, mille raames võib annetusi teha. Nimekiri on hoitud, see Ukraina nimekiri. Neile ei ole neid kriteeriume, et 3% palgafondist või 10% kasumist. Nimekiri on hoitud lühike põhjusel, et ei kaasneks suuri maksuriske ja seitse ühingut on maksuametil teravdatud tähelepanu all hoida ikkagi väga palju lihtsam kui 2400. On maksuriskide vältimiseks täiesti teadlikult hoitud nimekiri lühike.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann, see maksusegadus jätkub. Te lükkate edasi oma maksuküüru üheks aastaks, kuid selle kattevarjus … See maksuüür koosnes ju terviklikust käsitlusest, see tähendas ju ka tulu ühelt poolt osa tulumaksukoormuse vähendamisest, aga teiselt poolt tulumaksumäära tõus, samuti lapse eest ette nähtud tulumaksuvabastuse tühistamine, samuti abikaasade ühisdeklaratsiooni tulumaksuvabastuse tühistamine ja nõnda edasi. Ja need te jätate järgmise aasta algusest kehtima, tegelikult täiendava maksukoormuse asetamise. Miks te niisuguse segadiku käsitluse valite? Aus oleks see, et te lükkate edasi oma selle maksutohuvabohu tervikuna ja tegelikult lükkate siis edasi need maksukoormused, mida te kavatsete osade elementidena ju järgmise aasta 1. jaanuarist jõustada. Saite mu mõttekäigust aru?

Ma sain teie mõttekäigust väga hästi aru. Aus oleks see, kui sellist maksu üldse ei olekski Isamaa eestvedamisel ellu kutsutud. On väga keeruline eelarvepositsiooni mõttes seda maksuküüru likvideerida. Sellel suvel ju tõusetus küsimus, üle Eesti rullus, et NATO-l on uued kaitseplaanid ja tuleb veel palju rohkem raha koguda maksudena uute kaitseplaanide, relvastuse ja laskemoona soetamiseks. Ja selles kontekstis see otsus tehti. Omavahel ei ole seotud erinevad maksuvabastustest loobumised või edasilükkamised ega see maksuküür. Meil on tulumaksuseadusi mitu tükki eelnõusid korraga menetluses, nii et neid seoseid ei maksa otsida. Ja ma arvan, et see on üks väga halb otsus, mis tuleb teha eelarvepositsiooni pärast, et see maksuküüru likvideerimine edasi lükata.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann, ma olen teiega nõus, et Reformierakonna maksuküür käib Eestile üle jõu rahanduslikult kriitilises olukorras ja seetõttu oleks olnud asjakohane, nagu ma kutsusin üles juba eelmise aasta sügisel, Isamaa kutsus üles, loobuda sellest projektist, mis on rahanduslikult jätkusuutmatu. Nüüd, teine küsimus, te kõnelesite vajadusest soetada täiendavalt moonavarusid. Te võtsite selle jutuks hästi, ma küsin teilt kogu selle retoorika valguses, et Eesti vajab täiendavaid moonavarusid, mida tegelikkuses tuleks realiseerida, millega ma olen absoluutselt nõus. Kuidas saab juhtuda nõnda, et kui me vaatame järgmise aasta riigieelarvet, siis moona soetamiseks, sealhulgas kaitseotstarbelise erivarustuse rea pealt väheneb moona ja kaitseotstarbelise erivarustuse soetamise vahendid võrreldes 2024. aastaga 96 miljoni euro võrra? Miks te siis tegelikult tegelikkuses vähendate järgmise aasta riigieelarve eelnõus 96 miljonit eurot moona soetamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid?

Nii. Seda küsimust ei puudutatud nüüd selle eelnõu arutelu raames, aga kuna ma olen eelarvega üsna hästi tuttav ja teie samuti, siis pange palun tähele, et on olemas mitmed kaitsetööstuse programmid, et me saaksime hakata moona Eestis ise tootma. Aga tõesti, selle eelarve, selle eelnõu raames võib-olla pole mõtet selle aruteluga edasi minna.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Annely! Sa ütlesid, et sul on kahju, et ühe aasta võrra lükkub niinimetatud maksuküüru [kaotamine] edasi, teie poolt nagu hea maksuküür ... Seoses sellega, et on rasked ajad ja et eelarve ei kannata välja seda. Aga millest selline optimism, et siis aasta pärast äkki hakkab kuskilt pool miljardit üle jääma? Kas on näha mingeid tohutult positiivseid ilminguid praegu majanduses?

Eelarve lisa on eelarvestrateegia ja selle on valitsus kinnitanud. Ma toetun kinnitatud eelarvestrateegiale.

Suur tänu! Rohkem teile küsimus ei ole. Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetav istungi juhataja! Ma olen nüüd veidikene nõutu proua Akkermanni vastuse üle. Aidake mind selle tõlgendamisel. Mu küsimus puudutas järgmise aasta riigieelarves ette nähtud kirjet, mille alusel Eesti Vabariik soetab moona. See on ette nähtud riigieelarves Kaitseministeeriumi valitsemisala majanduskulude all. Minu küsimusele, et 96 miljoni euro võrra hoopis see kirje väheneb ja kuidas sellisel juhul peab paika valitsuse retoorika täiendavast moona soetamisest, vastas proua Akermann, et on ette nähtud ka Eestis kaitsetööstuse arendamise projektid. Aga see on ju autonoomne küsimus, sest kui Eesti Vabariik tahab kaitsetööstuse tulemit ehk produkte osta,  peaks ju see raha olema kirjeldatud järgmisel aastal tekkepõhiselt, nagu näeb ette meie raamatupidamise eeskiri järgmise aasta eelarves. Ega ka kaitsetööstusettevõtted ei tooda ju moona kingitusena. Saate aru, istungi juhataja? Selgitage ära see vastuolu, mis tekkis minu küsimuse ja proua Akkermanni vastuse vahel.

See ei ole ühestki otsast protseduuriline küsimus. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! No see eelnõu on selline eelnõu, mida ei saa mitte kuidagi kahjuks Isamaa erakond toetada. Lihtsalt põhjusel, et Reformierakond soovib vaeste arvelt rikastele tulumaksuvabastust teha. Kui keegi räägib, et praegune tulumaksusüsteem on halb, siis ma pean nendele kolleegidele, kes on esimest koosseisu siin saalis, natukene ajalugu rääkima. Isamaa erakond 2015. aastal valimiskampaanias lubas, et 500 eurot on tulumaksuvaba. Ja tõesti, ta tegigi selle ära. 

Kui järgmist sammu taheti tegema hakata, siis vaadati ka otsa riigieelarvele ja riigieelarve võimalustele. Ja väga selgelt selle pärast tekkis selline süsteem, et väiksema sissetulekuga inimesed hakkasid vähem tulumaksu maksma ja 2200 eurost kõrgema sissetulekuga inimesed maksid ka esimeselt eurolt tulumaksu. Ja see süsteem ei viinud eelarvet tasakaalust välja. 

Tänane süsteem, mida välja pakutakse, mis nüüd lükkub järgmiseks aastaks, võtab iga aasta vähemalt pool miljardit eurot eelarvest välja. Kasu saavad need inimesed, kellel on palk suurem. Aga nagu me teame, et Eesti keskmist või keskmisest alla teenivaid inimesi on natukene üle 70%. Nende inimeste võit on minimaalne. Suur võit on nendel, kellel on üle 2200 euro, ma veel kord ütlen. 

Sa, eks, loe läbi praegune seadus, siis sa saad teada, kuidas see süsteem on. See on üleminev, etapiliselt, mida suurem vahe on 1200 ja 2200 vahel, tulumaks kasvab proportsionaalselt. Aga mitte ei ole küüru, vaid lineaarne tõus. Teie tekitate nii-öelda küüru sellega, et vaesemad jäävad veel vaesemaks ja rikkamad saavad veel rikkamaks. Meie Riigikogu liikmed, hakkame 2026. aastast nagu sutsti saama seda raha, mida siin.

 Riigikogu esimees eelnõu üle andis, ta unustas ainult ühe olulise asja ära, et Riigikogu esimees oma tulumaksust ei maksa midagi. Riigikogu eelarvest makstakse kinni tema auto, tema telefon, tema kantselei, tema hüvitised, isegi need, kui ta siin teeb lõunat välja. Ta oleks pidanud alustama sellest, et ta loobub nendest asjadest ja siis ma oleksin nõus ka, et me loobuks ka palju suuremas summast, kui see väike on. 

Kui selle eelnõu juurde tulla, siis on selline huvitav asi tekkinud rahanduskomisjonis, kus ühtpidi väga hea koostöö on. Aga siis tulevad sisse, sõidavad küll ministeeriumi ametid viimasel minutil, ja kirjutatakse sisse sellised huvitavad muudatusettepanekud. Toitumisnõustamine! Ma ausalt öeldes surfasin siin natukene Internetis ja vaatasin, et kus koolist seda õpitakse. Üks erakool on, võib-olla on veel, aga vähemalt ma leidsin ühe erakooli. Küll on maailmas inimene ringi rännanud, ja siis ükskord Eestisse tulnud ja siis ta on õppinud ja nüüd ta teeb koolitusfirma. Neid koolitusfirmasid on meil väga paljudel, kes teevad koolitust. Aga see peaks olema see koht, kus seda 400 eurot terviseraha saaks kasutada. Või peaks kuskil mujal olema? Vaidlus käib rohkem sellele, et kas 400 eurot on piisav raha või mitte. See eelnõu annab võimaluse selleks, et kui enne jagati see kvartalite kaupa, 100, 100, 100, 100, nüüd võid 1. jaanuaril teha väikese peo, kõik see 400 eurot ära kasutada, kui sul, ettevõtjal, muidugi see raha on. Täna see koalitsioon on teinud kõik selleks, et ega enamusel ettevõtjatel seda raha ei ole. 

Aga mis mind kõige kurvemaks teeb, et nüüd on kõik saalist need inimesed läinud, kes komisjonis on. Viimasel hetkel tuleb üks Riigikogu liige ja ütleb, et aga see MTÜ, oi, see on aastaid olnud, aastaid seda toetanud, Ukrainat, sellele tuleb nüüd vabaks teha. Rahandusministeerium ütleb, et mitte mingil juhul ei tohi seda teha, sest see on riigieelarvele esiteks kahjulik, ja see ei ole kontrollitav, kuna sulle enam ei kehti praktiliselt ükski seadus. 

Palun kolm minutit!

Aga hääled käivad koalitsioonist. Aasta tagasi ei olnud võimalik seda läbi suruda, sest siis ei olnud veel aasta eelarvet esitatud. Meil on väga selge kokkulepe, et vähemalt ühe aasta aastaaruanne peab esitatud olema. No nüüd on peaaegu kaks aastat. Ma veel kord ütlen, et see on väga tubli mees, kes seda teeb, aga võikski ausalt öelda, tubli mees, üksinda teed seda tööd. Ärme räägi, ka Rotary'd teevad tublit tööd, aga see MTÜ ei ole Rotary oma, vaid see on ühe vähemalt nii palju, kui mina loen ühe oma. Ma veel kord rõhutan, ma usun seda meest, see on tubli ettevõtja ja väga pikalt toetanud, aga mulle ei meeldi tagantuksest sisse tulemine, ühele inimesele seaduste tegemine. See ei ole üldse see seaduseelnõu, kuhu seda rida peab sisse panema, see on hoopis teine eelnõu. Ja seda arutati mõned kuud tagasi, kuhu oleks pidanud minema. Ja siis on mul õige küsimus, kuidas sealt uksest sisse saab? Väga selgelt oli tookord, kui see uks üks kord avati, käis meeletu vaidlus, kaklus, ja siis see sulgus. Lepiti kokku, et seda rohkem ei avata. 

Aus oleks olnud see, et kõik firmad, kes oleks MTÜ-d, kes sellega tegelevad, oleks saanud tulla ja esitada ja sealt oleks kokkulepe tehtud, otsustatud, mis alustel või mis tingimustel seda tehakse. Aga selline poliitiline otsus kellelegi soodustust teha kindlasti ei ole aus, eriti veel, kui Rahandusministeerium kolmel korral sellel istungil ütleb, et see ei ole õige otsus, mis te teete. Ja siis tuleb Sotsiaalministeerium, ütleb, et aga väga hea otsus. Ja jälle koalitsioon hääletab ühiselt, teeme ära, hakkame nüüd seda sõna otseses mõttes toitumisnõustamist tegema. Kui kellelgi on vaja seda, ma mõtlesin, et ma peaksin selle teenuse tegema, sest minul on siin väga lihtne, juba üle 60 aasta Kokk, ma peaks oskama seda asja teha. 

Aga aitäh teile kõigile! Mitte kuidagi Isamaa erakond ei saa seda eelnõu teise lugemise lõpetamist toetada ja me teeme ettepaneku eelnõu 509SE katkestada teisel lugemisel.

Urmas Reinsalu, palun!

Kehv poliitika viib kehvade tagajärgedeni, mis puudutavad kogu ühiskonda. Reformierakonna maksuküüru projekti kinnisobsessiivne läbisurumine ühiskonnas on tekitanud selle vajadusena katta riigieelarve nii röögatut auku vajaduse tõsta läbimatult sisuliselt kogu riiklike maksude paletti. Me oleme sattunud maksutsunamisse olukorras, kus riigi rahanduslikud väljavaated on objektiivsetel asjaoludel niigi keerukad. Me hoiatasime eelmisel aastal Reformierakonda, Kaja Kallase valitsust: loobuge sellest kinnisideest, mis ilmselgelt tekitab maksupoliitilist ebastabiilsust Eestis. 

Nüüd pikaajalise viibega oleme jõudnud selleni, et hambad ristis, saba jalge vahel on Reformierakond aastaks taandumas sellest Reformierakonna maksuküüru projektist. Kuid järgmiseks kolmeks aastaks suurusjärgus 1,65 miljardi euro maksumusega riigieelarvele kavatsetakse see projekt täies mahus realiseerida. Ning need täiendavad maksutõusud, kõikide tulude maksustamine ja muud maksutõusud, täiendav käibemaksu tõus on mõeldud teenindama seda Reformierakonna maksuküüru projekti. See on arulage poliitika. Isamaa sõnum on üks ja selge: jätke ära see Reformierakonna maksuküür, jätke ära maksutõusud. 

Kõige alatum on see, et Reformierakonna maksuküüru projekti varjus tehti koalitsiooni poolt otsus tõsta tulumaksu 2%, võtta ära lastelt tulumaksuvaba miinimum täiendavalt vanemale ja abikaasade ühisdeklaratsioon. Siis samal ajal, kui lükatakse edasi Reformierakonna maksuküüru nii-öelda positiivne pool ehk maksualandus teatud osale ühiskonnas, see maksutõusu osa jääb endiselt 1. jaanuarist jõustunuks. 

Mõistlik on Eestis kehtestada minimaalne maksustabiilsus, mis vastab riigi rahanduse huvidele ja mis tegelikkuses võtab ära vältimatu pinge kuhjata valimatult uusi makse inimestele. Selge ja konkreetne ettepanek. Nüüd, viimasel hetkel, loetud nädalad enne selle maksuküüru jõustumist, tulete te sellega lagedale, tallates jalge alla ka kõik need põhimõtted ka maksukorralduse seaduses kirjeldatud kuue kuu põhimõtte maksude jõustamise kohta. 

Kolm minutit lisaks. 

Omaette küsimus on proua Akkermanni osundus või vabandus, et otsekui need täiendavad rahalised maksuvahendid peaksid minema laskemoona soetamisse. On hämmastav lugeda, kui avada järgmise aasta riigieelarve, siis me näeme, et valitsus on poliitilise loosungina püstitanud väite, et ta eraldab laskemoona soetuseks järgmise aasta eelarves 75 miljonit eurot täiendavalt. Samal ajal – palun selgitage mulle seda paradoksi – on Kaitseministeeriumi valitsemisalas sellel kirjel, kus kõneldakse moonahankest, moona soetamisest vastavalt majandamiskulude real, kaitseotstarbelise erivarustuse soetamine, see summa vähendatud 96 miljonit eurot. Retoorikas kõneldakse moonavahendite suurendamisest 75 miljoni euro võrra, praktikas ei ole juttu mitte suurendamisest, vaid selle kirja vähendamisest 96 miljoni euro võrra. 

Ja vaadake veel, mida see tähendab! See 96 miljonit eurot on valitsuse käsitluses majandamiskulud. Ehk kui valitsus kõneleb meile valitsemiskulude vähendamisest järgmisel aastal, siis mida ta tegelikult vähendab? Ta vähendab Kaitseministeeriumi valitsemisalas moonakulusid. See, mida me kujutame ette, Eesti rahvas heauskselt kujutab ette, mida peaminister kõneleb 5%-sest valitsemiskulude, see on toetuste, personalikulude ja majanduskulude, vähendamisest on tegelikkuses hämmastav bluff. 

Sest kui liita kokku kõik summad, kokku konsolideeritult 4,5 miljardit eurot, ja võrrelda seda selle aasta rahaga, arvesse võttes ka seda 96 miljoni eurost nii-öelda valitsemiskulude vähendamist, moona vähendamist järgmisel aastal, siis me saame, kui palju tegelikku valitsemiskulude vähendamise? Mitte 5% valitsemiskulude vähendamist, nagu koalitsioon on retoorikas kõlavalt välja öelnud, vaid kuus miljonit eurot 4,5 miljardist eurost. See on 0,1%, see on vea piir ehk 0. Ja kui me nüüd võtaksime selle, et me moonavahendeid ei vahetaks, siis saabuks sellesse tabelisse hoopis teistsugune number. Valitsemiskulud järgmisel aastal konsolideeritult mitte ei vähene 5%, vaid hoopis kasvavad 5%. 

Niisugused mängud käivad meil praegu julgeolekuga, sisuliste otsuste puhul, mida avalikkusele on lubatud ja me ootame nende realiseerimist tingimusteta ja ilma mingisuguse ajalise viibeta. Me oleme poolteist aastat kulutanud ära. Poolteist aastat! Tegelikkuses me ei näe ka seda veenvat juhtimisjoonist vajalike moonahangete puhul ka järgmise aasta eelarve perspektiivis ja see on muret tekitav. See on julgeoleku puhul. 

Teine pool, keskne pool praegu selles eelnõus on, et tuleb teha terviklik lahendus, mitte viilude kaupa, lahendus, mille tulemusena saabub paratamatu objektiivne surve maksude ja eriti just kaudsete maksude tõusuks. Sotsiaaldemokraadid on võtnud kursi, väga lihtsalt. Helmen, sa tead. Tegelik kurss: Eesti peab olema Euroopa kõrgeimate kaudsete maksude maa, see tähendab maapiirkondade inimeste, see tähendab väiksema sissetulekuga inimeste suhteliselt kõrgemat maksustamist. 

Isamaa ütleb sellele poliitikale ei. Kõrgemad maksud ei ole lahendus inimeste toimetulekule, kui me vaatame järgmisi aastaid, ja ei ole ka lahendus, mis puudutab meie majandusele kasvu perspektiivi pakkumist, mis puudutab inimestele, meie ettevõtjatele optimismi ja energia pakkumist. See on ebakvaliteetne eelnõu, me oleme seda heatahtlikult täiendanud oma ettepanekutega. Aega on vähe ja nüüd tuleb tegutseda. Üle aasta on paigal keereldud omaenese loosungeid uskuma jäädes tänase poliitilise juhtkonna poolt. Nüüd tuleb teha pingutus poliitika muutuseks, mitte retoorika muutuseks. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Mul ei olnud ausalt öeldes mingit plaani algselt siia pulti tulla, aga lihtsalt see kogus jama, mida siin on välja aetud, on lihtsalt nii suur, et tuleb korrigeerida. Esiteks, ma tahtsin öelda, et sa niigi räägid alati kaheksa minutit, palun ära kasuta protseduurilisi selleks, et lihtsalt rääkida veel rohkem. Palun austa seda, et protseduurilised on protseduurilised. Aga mida ma tahtsin öelda nende jutupunktide osas selles eelnõus, kogu jutt tulumaksuküürust. Esiteks, see on Isamaa poolt peale loodud küür. See küür seisneb selles, et iga juurde teenitav euro maksustatakse palju kõrgema maksumääraga võrreldes … (Hääl saalist.) Ei ole mõtet hakata vaidlema, me oleme seda korduvalt vaielnud. (Juhataja helistab kella.) Suhteline erinevus, kui sa arvutad …

Head kolleegid, lubame ettekandjal rääkida, ei sega vahele. Palun!

… on 34%. Aga teine asi, mida ma tahtsin öelda, Aivar, sinu väite kohta: keskmine palk on tänaseks juba üle 2000 euro. (Hääl saalist.) Palun loe uudiseid. Tõusis 2007 euro juurde – augusti uudis. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) Keskmine palk on üle 2000 euro. Kõige rohkem sellest tulumaksuküüru ärakaotamisest võidavad õpetajad, päästjad – kõik enamus keskmise palga saajaid. Ehk siis Isamaa ei soovi, et keskmise palga saajad – päästjad, õpetajad – saaksid rohkem raha kätte. Selle ma tahtsin ära korrigeerida.

Aitäh! Head kolleegid, lepime ikka kokku, et kui puldis keegi räägib, et siis me vahele ei sega. Selline vahel debati emotsioon on päris tore, aga kui see on kestev, siis ta seda ei ole. Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Eelkõneleja meenutas siin Eesti õpetajaid. Kogu see retoorika, see esile kutsutud, üleolevas käsitluses esile kutsutud õpetajate streigiga, oli, ma mäletan, teie juhtkonna poolt oli vastus: aga me teeme ära Reformierakonna maksuküüru järgmisel aastal ja siis õpetajad saavad jõukaks. Ma tuletan meelde, ka see oli märk sõnamurdlikkusest. Nüüd kogu seos selle keskmise palgaga teie maksuagendas on tõepoolest relevantne selles loogikas, et kogu teie konsolideeritud maksupaketi jõustumisega keskmist palka teeniv inimene kaotab järgmisel aastal ühe kuupalga. Selles osas oli eelkõneleja viide korrektne, et keskmise palgaga tuleb arvestada Reformierakonna maksupoliitikat. 

Ja nüüd mind hämmastas see, et teie kõnelesite kaitsekõnena Reformierakonna maksuküürule kui vajalikule projektile. Aga meile on jõudnud ju seaduseelnõu, mis lükkab edasi Reformierakonna maksuküüru. Teie poliitika annab taandumislahinguid ja see on positiivne sõnum meile siin saalis. Aga tegelikkuses tuleb tunnistada seda, et teie poliitika ei ole ühiskonnale jõukohane. Ja seda te tunnistate ka ise, kui te lükkate selle maksuküüru aastaks edasi. 

See, et te tekitate ka hiiglasliku probleemi rahanduslikult riigile järgnevate riigi eelarvestrateegiate perspektiivis võetud kuludega, mida tuleb katta uute maksudega, on iseseisev probleem. Te lapite viga veaga ja selleks, et see esimene viga välja ei paistaks, peab järgmine viga olema suurem. See ei ole jätkusuutlik poliitiline agenda, oli minu kogu heatahtlik soovitus, on kogu Isamaa selle poliitika muutuse korrigeerimise ettepanek, mida me tegime oma muudatusettepanekus. Jutt sellest, et ka kehtivas süsteemis on maksumäärad kõrgemad, on loomulikult irrelevantne. Eestis on tulumaksumäär 20%, kuni Reformierakond ta järgmise aasta 1. jaanuarist tõstab 22-ni, siis on tõesti kõigil maksumäär kõrgem. Selle on Reformierakonna poliitika suutnud realiseerida.

Sulgen läbirääkimised. Käesolevale eelnõule on esitatud kuus muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, oleme eelnõu 509 juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 6, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud rahanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, selle on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 6, vastu 51, erapooletuid 0, ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid, kas võime minna selle muudatusettepaneku hääletamise juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 6, vastu 51, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 4 ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud Kristo Enn Vaga, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 509 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 509 teisel lugemisel katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Kuna saali vist rahvast rohkem juurde tulemas ei ole, kas võime minna selle ettepaneku hääletamise juurde? (Hääled saalist: "Jah.") Aitäh, head kolleegid! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 509 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 6, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 509 teine lugemine lõpetatud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, nr 15: Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 466 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Eelnõu 466 esimene lugemine toimus 14. oktoobril, muudatusettepanekute tähtajaks, 28. oktoobriks, ühtegi ettepanekut ei laekunud. Ka huvigruppidelt arvamuste küsimisel laekus vaid õiguskantslerilt arvamus. Ja küsiti arvamust ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt. Eelnõu kohta esitas ettepanekuid aga Rahandusministeerium, kelle ettepanekud on kantud eelnõu kaarti ja on ühes muudatusettepanekus. 

Majanduskomisjoni töörühm valmistas ette eelnõu kohta oma töörühma koosolekul 7. novembril ja komisjon arutas seda teiseks lugemiseks ettevalmistamist 11. novembri istungil, millel olid ka Justiitsministeeriumi esindajad. Otsustati teha neli muudatusettepanekut, millest ühe esitas majanduskomisjonile Rahandusministeerium. Kõik muudatusettepanekud leidsid komisjonis konsensuslikku toetust ja vastavalt nendele selgitustele, mis olid toodud. 

Toimus ka arutelu vertikaalsete kokkulepete riigisisese käibekünnise kohta, kas see peaks jääma 10 miljoniks, nagu Justiitsministeerium oli välja pakkunud. Kuigi see ei ole selle eelnõu osa, siis kuna minister meilt arvamus küsis, siis arutelu selle üle toimus, oli olemas võimalus tõsta seda Euroopa Liidus maksimum 50 miljoni määrani, peale arutelu aga siiski leidis valdav osa komisjonist, et 10 miljonit on piisav. Ja kuna see on ka ministri määrusega reguleeritav, siis kui selgub, et see siiski hiljem ei ole nii, on võimalik seda korrigeerida. 

Kahe lugemise vahel läbis eelnõu ka keelelise toimetuse. Need on ära märgitud. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused olid: võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 20. novembril ja teine lugemine lõpetada. Kui see lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 4. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik menetluslikud otsused olid konsensuslikud.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Eelnõu 466 teine lugemine on lõpetatud, kuna see on ka juhtivkomisjoni ettepanek. Olema ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Number 16 on majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 526 SE teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine toimus 4. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 11. novembriks eelnõule Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud. Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma käesoleva aasta 12. novembri istungil, kuhu olid kutsutud ka Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsler Kaupo Läänerand ning merendusosakonna õigusnõunik Anton Merits. Valitsuse arvamus eelnõu kohta ei olnud komisjoni istungi toimumise ajaks veel laekunud – tuletan meelde, et antud eelnõu on algatatud majanduskomisjoni poolt –, aga küll olid mõned märkused ministeeriumidest. Rahandusministeerium tegi märkuse, et eelnõu seletuskirja ühest lausest võib jääda eksitav mulje, et justkui oleks veel vaja leida vajalikke vahendeid, täiendavaid, aga tegelikult on need vahendid riigieelarve eelnõus ette nähtud. Vaadati üle ka ühe muudatusettepaneku kavand ja tehti menetluslikud otsused. Eelnõu tekst läbis kahe lugemise vahel ka keeletoimetuse. Üks muudatusettepanek on, see on juhtivkomisjoni ettepanek esimesel lugemisel tekstis olnud vea parandamiseks, kus aastaarv oli vale: et mitte käesolevaks aastaks ei kehtestata seda, vaid ikka järgmiseks aastaks. Ja juhtivkomisjoni menetluslikud otsused: majanduskomisjon tegi ettepaneku eelnõu võtta teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 20. novembril ehk siis täna või siis tegelikult juba eile oli see kuupäev, täna on 21. Aga juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, oli komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda, viia läbi lõpphääletus 4. detsembril. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõule on üks muudatusettepanek, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme sellega muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 526 teine lugemine lõpetada, teine lugemine on lõpetatud.

17., Vabariigi Valitsuse algatatud vereseaduse muutmise seaduse eelnõu 476 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Hele Everausi. Jah, Hele. (Hele Everaus räägib saalist.) Jah, 476 SE. Vereseadus on. Aa, mereseadus või vereseadus, okei, väga vabandan, katsun olla täpsem: vereseadus.

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Läheb veriseks. Mitte päriselt, aga ma tuletan meelde, millest jutt on. Teine lugemine. Kuna see seaduseelnõu minu meelest võib puudutada meid igaühte ja mitte ainult meid, aga enamus inimesi, kellel peaks olema kunagi vajadust saada vereülekannet punaste vererakkude näol. Ja selleks, et seda saada, peate te teadma. Teil peab olema testitud korralikult, mis veregrupp teil on. Doonori veri peab olema korralikult, kõik muud asjad ma jätan välja, …… Ja siis, kui veel ülekandeks läheb, siis tuleb veel uuesti testida. 

Ja kogu selle kvaliteedi eest Eestis peab tegelikult hea seisma, ja arendamise eest, referentlabor. Referentlabor on labor, millel siis, see ei ole ainult immuuno… või jah, bioloogias või hemato…, aga see on ka mujal. Aga siin seaduseelnõu puudutab seda, et seni on korraldanud riigihankeid selle nii-öelda referentlabori, väga tähtsa labori, kes tegelikult kontrollib, lahendab küsimusi. 1901 ju tegelikult AB0-grupp sai teatavaks. Täna me teame, et on üle 230 potentsiaalse valgu igaühe meist punavere raku pinnal ja neid kõiki tuleb osata määrata. Referentlabor peab seda kõike oskama teha ja teistelegi õpetada. Siiani Sotsiaalministeerium viis läbi kõik need riigihanked. Nüüd antakse see tõsine töö Terviseametile. Niisugune on see tagamaa. 

Ja nüüd läheme siis nende tähtsate otsuste juurde, mida on tehtud. Esimene lugemine oli meil juba 8. oktoobril siinsamas. Kõik läks hästi. Muudatusettepanekuid oodati vastavalt tähtajale, neid ei esitatud. Ja 4. novembril oli komisjonis, sotsiaalkomisjonis, järgmise lugemise ettevalmistamine. Tehti ettepanek võtta päevakorda, ja näete, tänaseks saigi 20. novembril kogu see eelnõu meie päevakorda, ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta kolmandaks lugemiseks eelnõu 4. detsembril. Kõik dokumendid kiideti ja menetlusdokumendid kiideti siis komisjoni poolt heaks, volitati loomulikult komisjoni esimeest neid allkirjastama. Kõik otsused olid konsensuslikud. Ja nagu te näete, olid nad nõus ka Hele Everausi siia teile esinema saatma. Aitäh!

Aitäh! Hea töö! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 476 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 502 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Selle eelnõu esimene lugemine toimus siin saalis 2024. aasta 23. oktoobril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 6. november. Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon pöördus eelnõu kohta arvamuse saamiseks erinevate organisatsioonide poole. Ma ei hakka neid ette lugema, neid oli kokku 24. Oma arvamuse eelnõu kohta saatsid Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon ja Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, kelle me kutsusime komisjoni koosolekule, kus nad said oma ettepanekuid tutvustada ja küsimusi küsida. Me arutasime seda 12. novembril. Ja kaks organisatsiooni olid kutsutud, mõlemale olid mõned küsimused. 

Lühidalt öeldes oli Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni mure see, et nende arvates peaks riigilõivude tõstmisega tõstma sotsiaalkindlustusameti menetlejate töötasusid. Selle peale ministeerium selgitas, et kui nad lähtuksid, need riigilõivumäärad, ainult kulupõhimõttest, oleksid need väga kõrgelt, aga samas on oluline, et sotsiaalteenus ei jääks osutamata, samuti see, et riigiasutus saab oma palgaraha riigieelarvest, aga riigilõivumäärad ei ole palgapoliitika osa. 

Rehabilitatsiooniasutuste liidu esindaja märkis, et nemad ei toeta samuti tõstmist teatud põhjustel. Selle peale ministeeriumi esindaja selgitas, et tegevusluba omavad ettevõtted ei ole kõik Sotsiaalkindlustusameti või töötukassa lepingupartnereid, mistõttu ei ole asjakohane siduda tegevusloa eest makstavat riigilõivu teenuse rahastamise allikaga.

Ka Siseministeerium palus muudatusettepaneku teha, see oli tehniline ettepanek ja seda sai ka arutatud. Ja komisjon algataski kaks ettepanekut, mida toetati. 

Nii, otsused. Me tegime ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 20. novembril, samal istungil tegime ettepaneku teine lugemine lõpetada ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 4. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! See on halb seadus. Valitsus tõstab riigilõive tervishoiusüsteemis ja sotsiaalsfääris. Seda seletatakse asjaoluga, et tasu suurus peab katma halduskulud. Aga vabandust, kas keegi valitsuses on mõelnud, kui palju võimaldab meie inimese sissetulek katta ravimikulud? Samal ajal maksavad ettevõtjate kulud riigilõivude tasumiseks lõpuks kinni tarbijad. See tähendab, et valitsus ulatab lõpuks jälle käe meie kodanike ja eelkõige pensionäride taskusse. Me ei saa seda eelnõu toetada. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu katkestada.

Sulgen läbirääkimised. Esmalt, head kolleegid, vaatame läbi muudatusettepanekud, neid on esitatud kaks. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 502 teine lugemine lõpetada, aga tõepoolest, Lauri Laatsi allkirjaga on Keskerakonna fraktsiooni ettepanek 502 teisel lugemisel katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku riigilõivuseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 502 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 2, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 502 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Ühtlasi vabandan Erkki Keldo ja tema pere ees, et ta on pidanud nii palju tunde oma etteastet ootama. Katsume järgmine kord koos sotsiaalkomisjoniga vähe paremini seda päevakorda planeerida. Aga nüüd on sõna teil. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Ei ole üldse hullu, ma arvan, eks ka riik tihti oma osa nõuab.

Aga, head Riigikogu liikmed, tõesti, siin kesköösel ma teilt väga palju aega proovin mitte röövida, aga tõesti, tutvustan teile siin pärast südaööd väga olulist seadusemuudatust. Nimelt oleme algatanud Vabariigi Valitsusega töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega kaasajastame töötushüvitiste süsteemi. Selle eesmärk on just motiveerida inimesi uuesti tööle minema, aidata vähendada pikaajalist töötust ja ennetada tööturult tõrjutust. Esialgu tuleb öelda koheselt seda, et suurt osa töötavatest inimestest, kes on viimase kolme aasta jooksul töötanud vähemalt aasta, antud muudatus mitte kuidagi ei puuduta. Töö kaotamisel kehtib neile täpselt samasugune süsteem, mis praegugi.

Siis miks on need muudatused vajalikud? Praegu toimub Eestis kaks eraldi süsteemi: töötuskindlustus ja töötutoetus, millel on erinevad põhimõtted ja maksmistingimused. Praegune süsteem on tekitanud olukorra, kus näiteks osad inimesed, kes on panustanud töötuskindlustusmaksete tasumisse, ei saa töise sissetuleku kaotuse korral hüvitist. Samas on inimesi, kes pole kunagi töötuskindlustusmakseid tasunud ja saavad töötutoetust. Lisaks ei põhine töötutoetuse maksmine tegeliku abivajaduse hindamisele, nagu näiteks toimetulekutoetus, ja see ei ole meie arvates ei õiglane ega jätkusuutlik.

Mis siis muutub? Alates 2026. aastast ühendatakse need kaks süsteemi üheks töötuskindlustussüsteemiks. Töötutoetuse asemel luuakse uus baasmääras töötuskindlustushüvitis, mis hakkab kehtima kõigile, kes on tasunud töötuskindlustusmakseid ja vastavad tööstaaži nõuetele. Kuna uus süsteem on lihtsam ja õiglasem, toob see kaasa mitmeid eeliseid ja muutusi. Baasmääras töötuskindlustushüvitist makstakse ka neile, kes on töötanud vähemalt kaheksa kuud viimase kolme aasta jooksul, sealhulgas ka siis, kui inimene on ise lahkunud näiteks töökohalt või lahkumine on toimunud poolte kokkuleppel. Baasmääras hüvitise suurus on seotud alampalgaga ja see on 50% eelmise aasta alampalgast. Näiteks kui 2024. aasta alampalk on 820 eurot, siis baasmääras hüvitis 2025. aastal on 410 eurot. Hüvitist ise makstakse kuni 180 päeva, kuid kui tööpuuduse määr on kõrge, tööturu olukord on keeruline ja uut tööd on raske leida, pikeneb hüvitise maksmine kuni 240 päevani.

Kuidas mõjutab antud uus baasmääras hüvitise inimesi? Inimesi, kellel ei ole kolme aasta jooksul täidetud seda vajalikku kaheksa kuu staažinõuet, ei jää siiski kuidagi abita. Kui neil ei ole piisavalt vahendeid igapäeva toimetulekuks, saavad nad taotleda toimetulekutoetust, mille eesmärk on tagada just inimestele vajalik toimetulek raskes ja keerulises olukorras. Selleks just rõhutan, et riik abivajajaid kuidagi hätta ei jäta, aga me ei asendada ka töötutoetust toimetulekutoetusega, sest viimase puhul on ju tegu sotsiaalhoolekandesüsteemist makstava vajaduspõhise toetusega üksnes neile inimestele ja leibkondadele, kes oma igapäevaste kulude katmisega toime ei tule. Ehk siis kokkuvõtteks, töötushüvitisesüsteemi muudatused ei mõjuta inimestel end töötuna arvelevõtmist ja mitte kuidagi ei mõjuta ka tööturuteenuste saamise õigusi, nii nagu praegu, ja väga oluline rõhutada, ka see süsteemi muutus ei mõjuta kuidagi ravikindlustuse olemasolu. Inimesel, kellel puudub töö, on ka edaspidi õigus end töötukassas töötuna arvele võtta, saada sealt nõustamisi, erinevaid teenuseid ning tagatud on ka ravikindlustuse olemasolu.

Mina ütleksin, et uus töötuskindlustussüsteem loob selgema, õiglasema süsteemi, kus töötuskindlustushüvitisi makstakse inimestele, kes on süsteemi panustanud. Uues süsteemis arvestavad mõlemad hüvitised majandusolukorraga. Nii tagame töötule piisava toimetuleku, samas ei tekita töötuslõksu ning motiveerime inimest tööturule naasma. Samuti väheneb halduskoormus ja välditakse toetuste dubleerimist. Muudatused on vajalikud, et tagada paremad ja õiglasemad toetused neile, kes tõepoolest vajavad toetust. Lisaks paraneb muudatuste tulemusel vähenenud töövõimega inimeste majanduslik toimetulek. Tänan kuulamast ja kui on küsimusi, heameelega vastan.

Aitäh! Kõik oli väga selge. Ja nüüd palun juhtivkomisjoni otsuseid tutvustama sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt muidugi suur tänu, et eesistuja pidas vajalikuks märkida, et järgmine kord proovime sotsiaalkomisjoniga need eelnõud ettepoole saada, et need oleksid esimestena kohe päevakorras. Aga see selleks.

See eelnõu, mis härra minister teile ette kandis, oli meil arutlusel 21. oktoobril. Ja minister rääkis sama juttu, mis ta siin teie ees rääkis. Ja peale seda, kui ta oli meile ära esinenud, oli loomulikult võimalus küsida küsimusi. Ja küsimusi oli, mõned. Kolleeg Grünthal soovis teada, mismoodi see muutub efektiivsemaks, ja minister selgitas, nii nagu ta siin kõneski selgitas, et ei peeta üleval kahte väga sarnast süsteemi siis. 

Kolleeg Kingo uuris, millise hüvitise määra alla läheb see inimene, kes on 12 kuud töötanud, aga lahkub omal soovil. Ka sellele vastas härra minister, et ka täna saavad omal soovil lahkujad töötutoetust, see ei muutu ja tulevikus saavad nad baasmääras töötukindlustushüvitist, mille summa on sama ehk 50% eelmise aasta alampalgast. 

Oli veel erinevaid arvamusi ja küsimusi. Proua Lutsar ütles, et tema arusaamise järgi kaob ära tulemusstipendium üliõpilastele ja küsis, kas on vaadatud rahalist mõju. Minister vastas, et üliõpilastel on võimalik taotleda toimetulekutoetust ja keeruline on olukord puuduva tööstaažiga noorte jaoks, kes ei õpi ega tööta. Ka rahaliselt on arvestatud, et kõik täiendavad muudatused tähendavad riigi poolt 1,7 miljoni euro lisamist toimetulekutoetustesse. 

Proua Kütt juhtis tähelepanu, et seletuskirjas oleks võinud rohkem tuua näiteid, et oleks lihtsam aru saada. Siis Madis Timpson küsis, kas kaheksakuulise perioodi puhul peab ka olema tegemist täistööajaga, millele vastati, et võib-olla osaline tööaeg, igas kuus peab olema … töötasu ja selle suurust ei vaadata. 

Juttu oli ka käsunduslepingute korrast, seda selgitas ka ministeerium objektiivselt ja tõeselt. Ja siis lõpuks soovis kolleeg Kingo teada, kas endiselt sunnitakse töötuna arvel olijat vastu võtma ükskõik millist tööd, sõltumata inimese kvalifikatsioonist. Ja vastus sellele oli selline: seaduses on kirjas, et esimesel 20 nädalal loetakse sobivaks tööks seda, mis vastab inimese kvalifikatsioonile, ja alates 21. nädalast vaadatakse laiemalt ega lähtuta ainult kvalifikatsioonist.

Niimoodi me jõudsimegi otsuste juurde. Ja otsustati järgnevat: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, esialgu oli see 6. novembril, aga järgmisel koosolekul me otsustasime selle edasi lükata, kuna minister ei saanud tulla siia tulla 6-ndal. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks, Madis Timpson, ja kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Teile on ka üks küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult ma oleksin pidanud seda küsima ministrilt, aga küsin siiski nüüd ära, et mis saab nendest noortest inimestest, kes elavad koos vanemaga? Nad on täisealised, näiteks keskkooli on lõpetanud, kooli ei saa. Kuna elavad vanematega, siis pole ka võimalust toimetulekutoetust saada, kui vanematel on piisav sissetulek. Siis pole nagu ka elementaarset, kas või hügieenitarvete ostmiseks raha ei ole. Kas siis nad jäävad 100% sõltuma oma vanematest või kellega nad koos elavad?

Aitäh! Sellest oli korra juttu küll komisjonis, kui mu mälu mind ei peta. Mõtlen, kuidas see õige vastus oli. Äkki Erkki pärast ütleb seda, lõppsõnastab selle öeldu. Sellest oli juttu, proua Kütt juhtis sellele tähelepanu küll. Aga ma jään sulle, Erkki pärast ütleb selle vastuse ära. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult oli sellest komisjonis juttu, mina esitasin selle küsimuse ja saadi ka selgitusi. Üks oluline asi, mis selle seadusega siiski lahendatakse, mis on väga positiivne, on see, et õiguskantsler on juhtinud tähelepanu sellele, et eelnevalt sai ülikoolis õppiv kuni 24-aastane noor vormistada ainult siis toimetulekutoetust, kui tema vanemad seda vormistasid. Selle muudatusega nüüd on võimalik vormistada ka juhul, kui vanemad ei saa kas toetada või suhted perega on katkenud. Aga see probleem, millele minu pinginaaber tähelepanu juhtis, oli meil komisjonis arutusel küll.

Aitäh!

Jaa, ma tänan. Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd avan läbirääkimised. Taas on Aleksandril meil midagi tarka öelda. Palun, Aleksandr Tšaplõgin!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsuse ettepanek on halb ja ebaõiglane. Selle reformi eesmärk ei ole töötuskindlustussüsteemi korda teha. Tegelikkuses tahab valitsus lihtsalt raha säästa ja teeb seda nagu alati kõige vaesemate arvelt. Terved kodanikukategooriaid, näiteks üliõpilased, on täielikult ilma jäetud võimalusest saada toetusi. Hüvitisi vähendatakse tuhandetel inimestel. Suureneb koormus kohalikele omavalitsustele, kes on sunnitud maksma oma elanikele toimetulekutoetust. Rääkimata sellest, et nende toetuse suurus on juba ammu maksutõusude, inflatsiooni ja hindadega vastuolus. Meie ei saa seda eelnõu toetada ja meie fraktsioon teeb ettepaneku selle eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 519 esimene lugemine lõpetada, ent nagu te kuulsite, on Keskerakonna fraktsiooni ettepanek see esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama.

Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 2, vastu 37, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. detsember kell 17.15. 

Aitäh teile kõigile! Head kolleegid, oli pikk päev. Tänan teid kõiki teie panuse eest! Olge terved ja hoitud! Istung on lõppenud.