Tere päevast, lugupeetud Riigikogu, ja tere, kõik, kes te jälgite tänast infotundi siit istungisaali rõdu pealt, aga ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 20. novembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohale on registreerinud end 13 Riigikogu liiget, puudub 88. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja terviseminister Riina Sikkut. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ning lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada veel ühe lisaküsimuse. Täna on meil kokku 12 küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teemaks on põhiseaduse muutmine. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Ma pean alustama teie noomimisega. Nimelt, ärge rohkem levitage kontekstivälist ja ebatõest informatsiooni, justkui mina oleksin väitnud, et põhiseaduse muutmise osas, mis puudutab kohalike omavalitsuste valimisi Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute poolt, ei ole enam võimalik parlamendis realiseerida, ja et Isamaa on löönud sellele käega, nii nagu te väitsite Eesti Televisiooni Esimeses Stuudios ja ka mujal. Ei ole! Ma olen väitnud, et kui koalitsioon jätkab selliselt, nagu seni on jätkanud – venitamisega –, siis ei ole see võimalik. Ja Isamaa ei ole sellele käega löönud, Isamaa on seda aktiivselt teinud ja me oleme ka praegu algatajad ühe põhiseaduse muudatuse osas. 

Aga minu küsimus on, et ma ei ole aru saanud sellest tohutust võitlusest, mida teie juhitav valitsuskoalitsioon peab, et põhiseadusesse sisse kirjutada kodakondsuseta isikutele valimisõigus kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Sotsiaaldemokraadid, tõsi, hirmutavad kogu aeg Eesti rahvast, et kui me nüüd Vene kodanikud ehk agressorriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud kohalikel valimistel jätame hääleõiguseta, siis me kaotame Narva, Ida-Virumaa, ja kõik mis juhtub. Praktika ja ajalugu kinnitavad midagi muud. Kui 1992. aastal põhiseadusega vastu võeti meil see õigus, siis lätlased samal ajal ei andnud. Lätlastel mingisuguseid suuri tagasilööke, rahutusi ei tulnud, küll aga saime meie Narvas autonoomiataotlused ja nii edasi. Ja hiljem ei ole tulnud seda oodatud lõimumist ja kõike muud. Tegelikult need hirmujutud, millega sotsiaaldemokraadid hoiavad pantvangis ka koalitsioonipartnereid, Eesti 200 ja Reformierakonda, kes sellele diktaadile on allunud, ei vasta tõele. Nii et ärge kartke!

Ja minul ongi küsimus, et miks te jätkuvalt olete nii-öelda sotsiaaldemokraatide pantvangid ehk parlamendi vähemuse pantvangid? Ja kas tõesti olukord jääbki nii, et parlamendi vähemus, väike punt sotsiaaldemokraate, sõidavad üle parlamendi valdavast enamusest?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt selle noomituse algusest. Jah, tõepoolest, kui noomitus on kohane, tuleb ikka noomida, ega siis peaministrit ka, ega see kuidagi erinev ei ole. Mina teie väljaöeldut, ja ma väga vabandan, et ma seda telefonist läbi loen või siit otsin, aga ma ei leidnud seda mujalt. 14. kuupäeval olete ERR-ile öelnud tõepoolest, kus on pilt juures, see on kenasti sihuke uudis, teie pilt on siin, et Vene kodanikelt järgmise aasta KOV valimisteks hääleõigust ilmselt ei võeta. Siit uudisest tuleb välja, et justkui teie hoiak on, et praktiliselt see rong on läinud. Seda ma kirjeldasin. Kui te tahate seda muuta, siis te peate ilmselt ERR-i portaalis selle uudise ära parandama. Midagi teha ei ole, kui te mõtlesite midagi muud. 

Aga nüüd, kus me oleme ära vahetanud selle, millest see väide on tekkinud, ja kus mul jäi mulje, et te olete käega löönud ja te kinnitate, et ei ole käega löönud, saame me minna hea tujuga edasi. Seda esiteks. Teiseks, põhiseaduse muutmine, ma meenutan, ja ma olen seda ju mitmes infotunnis ka siin saalis ja ka mujal öelnud: minu isiklik soov on, et agressorriikide kodanikelt hääleõigus võetakse. Ja ma väga hindan seda, et sotsiaaldemokraadid tulid vastu, asusid oma algselt täiesti eitavalt seisukohalt positsioonile, et põhiseadust võiks muuta ühes koosseisus. See nõuab väga suurt häälteenamust. Ja see eeldab ka seda, et erinevad pooled, nii koalitsioon kui opositsioon, tulevad keskpõrandale kokku. See eeldab ka seda, et mis tahes kompromiss leitakse ka opositsiooni poole pealt, näiteks Isamaa, nagu ma olen öelnud, oma 10 häälega, 10 saadiku häälega, võiks toetada seda enamust, enamuse eelnõud ja enamuse lahendust. 

Ja primaarne eesmärk, mida meil tasub meeles pidada, ehk see kõige olulisem eesmärk siiski, on lõpetada agressorriikide kodanike kaasarääkimine meie endi siseasjades. See on kõige olulisem eesmärk. Selle juures võib paljusid muid asju arutada. Ma olen öelnud nii viidatud saates, ERR-i Esimeses Stuudios, kui ka siin ja igal pool mujal, et jah, minu isiklik arvamus võiks olla ka, ehkki küll mittekodanike küsimus on ajas vähenev probleem, ka nemad võiksid teha valiku Eesti kodakondsuse kasuks, ja pigem võiks ollagi selge, et Eestis vabad kodanikud teevad vabadel valimistel oma otsuse. See on loogiline, aga selleks, et saavutada eesmärk, võtta agressorriikide kodanikelt hääleõigus meie asjades, on meil vaja suurt enamust. Ja see suur enamus peab siin moodustuma üheskoos.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister, teie sõnad ja teod ei lähe kokku, kui te tegelikult seda ühisosa ja suurt enamust ei ole koalitsiooniga siin parlamendis otsinud. Selle eelnõu, mille te algatasite, te ei kaasanud selle eelnõu väljatöötamisse ühtegi opositsiooni liiget. Enamgi veel, põhiseaduskomisjonis tegid koalitsioonisaadikud ettepaneku ja hääletasid maha selle 28 Riigikogu liikme algatatud eelnõu, kahes eelnõus on täiesti kattuv osa olemas ja kus me oleme korduvalt väljendanud tahet, et menetluse käigus võiks need ühendada ja otsida seda ühisosa. Aga te olete selle nii-öelda kompromissi otsiva ettepaneku tagasi lükanud. Ja mina olen suhelnud väga palju nii Eesti 200 Riigikogu liikmetega kui ka Reformierakonna Riigikogu liikmetega. Ja ma ei ole leidnud mitte ühtegi ka teie erakonna Riigikogu liikmetest, kes ei toeta ka lisaks Vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisele ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel. Kõik Reformierakonna Riigikogu liikmed.

Ta isikutelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel kõik Reformierakonna Riigikogu liikmed, kellega ma olen suhelnud ja neid on päris palju, on väitnud, nemad soovivad kõik ühiselt, seda aga väidavad, aga sotsiaaldemokraadid ei ole seda meelt. Ja sellepärast, et me oleme koalitsioonis kokku leppinud, et sotsiaaldemokraadid ei soovi siis kogu koalitsioon ja seega ka parlamendi enamus on sotsiaaldemokraatide pantvangid, sõltub Reformierakonnast, Eesti 200-st, kas te jätate selle hääletuse vabaks ja kui te jätate selle hääletuse vabaks, siis on enamus olemas selleks parlamendis väga suur enamus ja üksmeel, et realiseerida kiirkorras ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmine. Seda enam, et poliitilistes hoiakutes ei ole Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute vahel, mis puudutab Eesti julgeolekut ja sõda Ukrainas mitte mingisugust vahet, neid saab selles mõttes käsitleda ühesuguse grupina või ühesuguse ohuna Eesti riigile.

See, mida te minu käest küsimusena esitate, on pigem selline debati argumentatsioon, mida te peaksite säästma põhiseaduskomisjoniks või fraktsioonide vaheliseks debatiks. Mina ei pea seda valeks, kui meil on selguse mõttes üks põhiseaduse muutmise eelnõu korraga, see, millel on enamushääled olemas ja kui põhiseaduskomisjon või saadikurühmad on sellisele kompromissile jõudnud. Minu meelest on see pigem hea, selguse mõttes. Kui teil on täiendavaid ettepanekuid, te saate neid sinna esitada. Ma olen peaaegu kindel, et te esitate neid ettepanekuid või vähemalt komisjonis neid debatte teete. Tulles tagasi selle mittekodanike ja Vene ja Valgevene ehk agressorriikide kodanike puhul, siis jah, ehkki minu isiklik arvamus on, ja siin te murrate jälle taas kord lahtist ust, et agressorriikide kodanikelt tuleb hääleõigus ära võtta ja ka mittekodanikud võiksid valida selgelt poole, tulla Eesti kodanikeks. See võimalus neil on olnud, on tulevikus. Ehkki küll nende hulk on ajas vähenev, see on tõsi. Siiski on seal suur vahe, kas sa oled agressorriigi kodanik, kes saab osaleda selles, näiteks Vene kodanik, selles, ma ei oska seda paremini nimetada, valimiste laadses šõus Vene saatkonnas Putini valimistel ja oled läbi selle kodakondsuse, õigusliku suhte selle riigi alam, kes teostab sedasama agressiooni Ukrainas juba tuhandendat päeva, tapab inimesi, tsiviilisikuid, naisi-lapsi. See on väga suur vahe, ka õiguslikus mõttes. Nii et peame ikkagi kõige olulisemat meeles. Mulle natukene tundub, ma seda parlamendi loogikat loomulikult mõistan ja ilmselt kauem kui paljud, et kõik üritavad enda jaoks olulisest teha seda kõige olulisemat. Aga kõige olulisem, see, mis meeles peab püsima ja majakas selles küsimuses on agressorriigi kodanikelt hääleõiguse võtmine. Selleks meil on kompromissi vaja, seda kompromissi me otsime ja selle kompromissi me saavutame. Ja kui te tahate lisada, et ei saa ettepanekuid teha, siis ärge nähke vaeva, siis me jõuame seda arutada ka fraktsioonide vahel.

Suur tänu! Tõnis Lukas, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meie debatil on veel see väärtus, et see on avalik debatt ja ja kindlasti juhatab sisse võib-olla ka mõne järgmise sammu, sellepärast et need argumendid, mida esitatakse ühelt või teiselt poolt, need ongi mõnikord niisugused keerulised, nende mõistmiseni jõutakse ajaga, ja ma arvan, et kui praegu ka suur enamus on valmis tegema ühte sammu, siis see debatt, mida me praegu peame, on vajalik sellepärast, et teha järgmine samm tulevikus. Isamaa on olnud tõepoolest väga järjekindel ja eriti viimastel aastatel selle agressorriigi kodanike, aga ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmise nõudmisega kuni selleni välja, et kohaliku valitsemislepingu tegemisel Tallinnas me esitasime ka selle üheks tingimuseks ja meid natukene nahutati sellega, et kuidas te toote kohalikule tasandile üleriigilisi teemasid. Aga näete, nüüd ka Tallinna linnapea võtab väga aktiivselt osa sellest debatist, kellelt saab valimisõigust ära võtta ja kellelt mitte. 

Ma küsin nüüd selle kodakondsuseta isikute ringi ja nende usaldamise suhtes. Siin on kõneldud ka, et nende meelsus on Eesti riigile suhteliselt sõbralik, ja seda gruppi on vaadatud natuke eraldi Vene kodanikest. Samas me teame, et nende hulgas, ka kodakondsuseta isikute hulgas, on siiski neid – ja neid on ka tuvastatud –, kes on Vene kodanikud samaaegselt, ei ole seda deklareerinud. Me ei saa seda teada, sest nad ei deklareeri, kaasa arvatud sotsioloogilised uuringud, kui nad ütlevad, et nad on Eesti riigile väga sõbralikud. Me ei tea ju, millise mentaalsusega nad tegelikult on. Kas te näete mingite sammude võimalust, et me saaksime tegelikult teada neid mittekodanikke, kes on samaaegselt Vene kodanikud, sest nad on samasugune oht, samasugused agressorriigi kodanikud, kuigi meile teadmata?

Aitäh! Siin oli päris mitu asja. Selle viimasega: erinevaid samme võime tulevikus arutada. Ma võin kohe selle peale öelda, et kui teil on häid ettepanekuid, minu hoiak on alati olnud selline, et kui kellelgi on argumenteeritud sisulisi ettepanekuid mistahes teemal, me neid kuulame, arutame. Ettepaneku sisu on tähtsam kui selle tegija. Kui teil on ettepanekuid, kuulame. 

Teine, mis puudutas seda Tallinna viidet, no ma siiski ütleksin ära, et olnuna ka päris mitmes koosseisus siin parlamendis ja päris mitmes koosseisus ka Tallinna volikogus, võin kinnitada, et Tallinna volikogus põhiseaduse muutmist siiski ei otsustata. Ma arvan, et see on teile ka ette teada. Ja ütleme, selline trummi tagumine kohaliku omavalitsuse koalitsioonileppe tegemisel, jah, see üldiselt jääb pigem nende trummitagujate südametunnistusele. See jah, ütleme, jääb südametunnistusele. Munitsipaalküsimused pigem on ikkagi see, et kuidas koolivõrku toimetada, kuidas lasteaiad korras on ja kuidas tänavad puhtaks saavad, eriti tänase ilmaga. Põhiseaduse muutmine on parlamendi ja vajadusel ka rahva otsustada. Nii et seda jah, ma arvan, ma sellise õigusloome või sihukese poliitpraktika heaks näiteks ei tooks. Aga kui te ütlete, et Isamaa seda toetab, agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmist, seda on hea teada. See on, ma arvan, väga väärtuslik sisend ka sellele, et loodetavasti Isamaa fraktsiooni kümme saadikut on nagu üks mees seda toetamas, kui hääletuseks läheb.

Suur tänu! Ma lõpetan meie esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme teise juurde, on Helir-Valdor Seedril käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline teema. Nimelt, Eesti 200 fraktsiooni esimees on meedias väitnud, et põhiseadusele saavad muudatusi teha kõik fraktsioonid. Seda on meile soovitatud ja ka täna peaminister siin infotunnis vastas, et kui teil on ettepanekuid, Isamaa fraktsioon, tehke ettepanekuid. Ei saa. Põhiseaduse muutmisel ei ole võimalik – on vaja vähemalt 21 Riigikogu liiget. Isegi juhtivkomisjon ei saa teha muudatusettepanekut. Riigikogus on ainult üks fraktsioon, kes on suurem kui 21 liiget, ehk ainult Reformierakond saab nii-öelda formaalselt siin muudatusettepanekuid teha. Ülejäänud puhkudel tuleb leida mingisugune laiem konsensus, et üldse selleni jõuda. Nii et teadmiseks nendele, kes kodu- ja töökorda väga hästi ei tunne: meil nii-öelda fraktsioonidena sellist muudatusettepaneku tegemise võimalust lihtsalt ei ole.

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, aga olen teiega nõus, et jah, konsensus ja kompromiss on kindlasti siin saalis ka väga olulised.

Nii, aga läheme teise küsimuse juurde: teemaks samuti põhiseaduse muutmine. Küsimus on peaminister Kristen Michalile ja küsib Riigikogu liige Martin Helme. Palun, Martin Helme!

Aitäh! Jaa, no ma kõigepealt rõhutan üle, et me oleme üle kümne aasta rääkinud sama juttu: Eestis peab valimisõigus olema ainult Eesti Vabariigi kodanikel nii kohalikel, Riigikogu kui ka eurovalimistel ja meie liitumislepingust lähtuvalt ka Euroopa Liidu riikide kodanikud saavad meil valida. Aga igasugused vingerdamised, susserdamised ja musserdamised siin teiste riikide või ka mittekodanike hääleõigusega on meile olnud vastuvõetamatud. See on riigiõiguslik selge printsiip, mis meil on olnud. Me ei jaga siin riike headeks, halbadeks või mingiteks vahepealseteks, vaid me arvame, et Eesti kodanike privileeg on valimistel osaleda ja teistel ei ole seda privileegi õigust saada. 

Nüüd, on väga kahetsusväärne, et valitsuskoalitsioon on siin nii-öelda väravast välja tulnud oma tavapärase käitumisega, kõrgilt, ülbelt: "Meie siin teeme. Sähke ja sööge!" See ei ole hea viis, kuidas põhiseaduse muudatust üritada ära teha. Teil on vaja neli korda rohkem poolthääli, kui vastuhääli tuleb. Ja tänase päeva seisuga on niimoodi, et teil ei ole neid hääli. Te enne ütlesite, et enamuse hääled on olemas koalitsiooni poolt algatatud põhiseaduse muudatuses – see ei vasta tõele. Teil ei ole olemas piisavaid hääli, et teha kiireloomuline põhiseaduse muudatus, kui ei tule kaasa vähemalt kaks opositsiooni fraktsiooni. Tänasel päeval on olemas vähemalt kaks, kes ütlevad, et me ei toeta sellisel kujul, kui on sisse viidud põhiseadusesse mittekodanike hääletusõigus, sest vaadake, see, mida teie eelnõu teeb, on Eesti põhiseadust halvemaks. Te solgite Eesti põhiseadust, viies põhiseaduse tasemel sisse valimisõiguse mittekodanikele. See on samm tagasi, mitte samm edasi. Ja siin on veel probleeme: see ei lahenda Vene Föderatsiooni passiga inimeste valimisõigust Eestis, sest halli-passi-kodanikel on massiliselt taskus ka Vene pass. Minu ettepanek teile on: tõmmake natukene seda kõrkust tagasi ja päriselt proovige saada koalitsioonilt hääli.

Aitäh! Kõrkusega pole siin vähimatki pistmist, võin kinnitada, nagu olen ka korduvalt kinnitanud, et kui teil on ettepanekuid, tahate kaasa lüüa selles protsessis, olete teretulnud. Ja nüüd, edasine ei ole pigem kõrkus, vaid nending, ja ma loodan, et te võtate seda sellena, mitte kõrkusena, sest ei soovi ma kuidagi kõlada kõrgilt. See jutt, et EKRE fraktsioon ei toeta agressorriikide kodanikelt hääleõiguse äravõtmist, otsides seal kirjavigu või mingisuguseid muid maitse-eelistusi – vaadake, see jutt on ikka küll ühe meie naaberriigi sellise mõjutustegevuse jutt. Nii et ärge võtke seda kõrkusena, võtke seda arvamusena.

Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Võib ju lolli mängida ja seda juhtub meil siin infotunnis nädalast nädalasse. Selle tagajärjeks võib vabalt olla ka see, et jätad endast lõpuks lolli mulje. 

Ei ole agressorriik. Ma rääkisin ilusti riigiõiguslikust printsiibist. Ma rääkisin ilusti sellest, et te teete praegu põhiseadust halvemaks, andes põhiseaduse õiguse massiliselt agressorriigi kodanikel hääletada Eestis kohalikel valimistel, mida neil praegu põhiseaduses ei ole. 

Ma toon teile numbrid, mida andis meile valimisteenistus. Eelmistel kohalikel valimistel 21. aastal 21900 Vene kodanikku osales Eestis valimistel ja 24800 mittekodanikku. Aga nende 24800 mittekodaniku hulgas umbes pooltel, meie hinnangul, on Vene pass tegelikult taskus. 

Nii et te ei lahenda ära Vene kodanike hääleõigust. Te annate neile põhiseaduses valimisõiguse, Eesti põhiseaduses, kohalikel valimistel. Teie ajate seda Putini asja, kui teie loogikat siin kasutada.

Ja kaasa löönud oleme me selles protsessis – mitte lihtsalt ei ole kaasa löönud, vaid vedanud oleme seda protsessi. Oleme Riigikogu menetlusse esitanud põhiseaduse muudatuse koos Isamaa saadikutega, koos osade aknaaluste saadikutega, mis seda probleemi lahendaks ja lahendaks puhtalt, niimoodi, et seal ei ole sees mittekodanikke. Nii et meie oleme seda protsessi vedanud ja väga kurb on see, et teie meie eelnõu tahate prügikasti visata. 

Aga me täna hääletame mõlema põhiseaduse muudatuse eelnõu lugemise lõpetamise poolt, et saaks siis seda kompromissi edasi otsida. Mina lihtsalt arvan, et kompromissi koht on see, et mittekodanikud tuleb jätta jätkuvalt Eesti põhiseadusest valimisõigusest välja, kui me tahame ära lahendada seda riigiõiguslikku probleemi, mis meid 30 aastat on kummitanud. Ja kui selleks on tegelikult poliitiline tahe olemas Eestis, siis seda tahet tuleb realiseerida kokkuleppe otsimisega. Täna on Eestis ainult üks parlamendierakonna fraktsioon, mis tahab mittekodanikele anda põhiseaduse tasemel valimisõigust. Teie nende hulka ei kuulu. No te olete kõige suurem fraktsioon ja peaministripartei – pange oma õlg alla siis üritusele!

Aitäh, ma veidi siiski parandan, et meil on ka keskfraktsioon, kelle te unustasite sobivalt ära, kellega te, ma arvan, opositsioonis head koostööd teete, kes kindlasti ei toeta ühtegi nendest muudatustest. Olgu see nagu ette ära öeldud. Kaitsen siin nüüd keskfraktsiooni, aga vähemalt töö on tehtud. Seda esiteks.

Teiseks, mina siiski, jah, ei ole nõus selle väitega. Seesama 61 Riigikogu liikme põhiseaduse muutmise otsus põlistab halli passi põhiseadusesse, see on reisidokument ja ametlikult tegemist on kodakondsuseta isikutega. Kehtivas põhiseaduses on neid märgitud, kodakondsuseta isikuid, seitsmes paragrahvis, nii et tegemist ei ole millegi uuega. 

Ja kui vaadata numbreid: kodakondsuseta kodanike arv Eestis muidugi on langustrendis. 2015 oli neid 85000, siis 1. novembriks oli neid 60000 ja sellel aastal on neid juba 57000. Neist kodakondsuseta elanikest pea pooled on vanemad kui 60 aastat. 

Ja kui te küsite minu arvamust, loomulikult, mina eelistaks, et need inimesed valiks Eesti kodakondsuse, ja kes tahavad Eesti asjades kaasa rääkida, oleksid Eesti kodanikud. Siin me liigselt üksteist ei pea agiteerima. 

Ja nüüd, selleks, et koalitsioon algatas põhiseaduse muutmise, panimegi õla alla. Panin mina õla alla ja sotsiaaldemokraadid tulid vastu. Ja ma hindan seda kompromissi, sest ilma kompromissita ja, ütleme, sellise tohutu mängulustiga, jättes olulise kõrvale, ehk selle, et me tahame agressorriikide kodanikelt hääleõigust võtta, võime me veel üksteisele rääkida väga pikalt erinevat ilujuttu. 

Ja ma arvan küll, jah, et kui see ei õnnestu või kui lõpuks läheb hääletusele agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmise, siis juhtub see, kui te hääletate vastu, siis, nagu te ütlesite, on oht lolliks jääda.

Aitäh!

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma annaks vastu nina ausalt öeldes sellele ülbikule seal ja ütleksin, et kui mina ei oleks olnud üks nendest inimestest, kes Eesti delegatsioonis pidasid läbirääkimisi Vene vägede väljaviimiseks, siis teil praegu oleks Vene baasid siin endiselt. Teil ei ole mingit põhjust meie peale näpuga näidata siin, nagu me oleks mingid Putini-meelsed! 

Ja te räägite ju iseendale vastu! Te räägite ju sellest, kuidas kahaneb kogu aeg nende hallipassiliste või mittekodanike arv meil. No kui see kahaneb, siis ei ole üldse mõtet kirjutada seda põhiseadusesse. Miks me kirjutame seda põhiseadusse, kui see on sisuliselt haihtuv probleem? Miks te seda teete? Kelle huvides te seda teete? Te teete seda ju puhtalt Kremli huvides, sest vaadake ja mõelge, aga teil muidugi mõtlemisvõimega projitseerimise osas on raskusi, oleme seda ammu näinud. Võime tuua näiteks Nordica, mille pankrotimeister teie olete. 

Kõrvalepõikena toome sellise näite: Kremlis antakse korraldus siinsetele oma viienda kolonni liikmetele, oma mõttekaaslastele, oma kodanikele hakata massiliselt taotlema halle passe. Sest tead, kodanikelt võtame ära hääleõiguse, aga hallipassilistelt ei võta. Ja meil hakkab kasvama see mittekodanike number. Tänu teile on see põhiseadusesse kirjutatud ja mitte kuidagi enam sealt välja ei saa. Ja hääletavadki, ja hääletavad Putini meile peaministriks teie asemele. 

Olete natukene mõtlemisvõimeline ka või teete ainult propagandistlikke show'sid sellest, kuidas EKRE tahab, ma ei tea, Vene korda siia, EKRE armastab Eesti NSV-d, mida armastab muide teie koalitsioonipartner sotsiaaldemokraadid, kes tahab ju, nagu me Narvas kuulsime, Eesti NSV seaduste järgi elada, aga teie talute seda. Vaat seal te ei näe Putini kätt! Seal te ei näe mingit vene mõju! See on teile okei! Lõpetage, palun, see totrate show'de tegemine siin infotunnis, ja vastake küsimusele, miks te tahate (Juhataja: Teie aeg!), et Venemaa saab endiselt mõjutada valimistel hallipassiliste kaudu Eesti valimistulemusi? Miks te seda tahate?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli nüüd päris mitu küsimust. Kõigepealt see, mis puudutab kodakondsuseta isikuid. Kuidas põhiseaduse muutmine käib, seda ma olen juba kirjeldanud, kirjeldasin ka Martin Helmele vastates. See info on antud. Samamoodi, kuidas kodakondsuseta isikud on põhiseaduses juba seitsmel korral märgitud ja kuidas tegemist on ajas väheneva probleemiga vananemise ja elu edasimineku tõttu. Seda esiteks.  

Teiseks, Nordicast, ma loodan südamest, et me räägime, sest ütleme nii, et mul on hea meel, et mina olen nende hulgas, kes sinna lisaraha ei andnud. Teie valitsus andis. Kui ma õigesti mäletan, oli Martin, Martin Helme oli rahandusminister. (Hääl saalist: Reformierakond…) Pärast seda, kui me avastasime, et seal asjad viletsasti on, tellisin erikontrolli, mida ka prokuratuur menetleb. Loodetavasti kriminaalasi jõuab oma lõpuni ja saame selgeks, mis seal siis vahepeal toimus. Nii et igasuguseid meenutusi võib teha, nagu küsida, kuidas teil läheb kohtuasi Ilvese ja Tarandiga, kellele te lubasite kohtusse kaevata. Nii et jään huviga ootama, kui siin juba mõtteid vahetame.

Aitäh! Ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on pensionäride väntsutamine. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Väntsutamine – see ei ole juhuslik sõna minu küsimuses. Just sellist sõna kasutas ajakirjanik Argo Ideon oma artiklis Maalehes 11. oktoobril, mille teemaks oli uus pensionide väljamaksmise kord, mis teie juhitud ministeerium Sotsiaalkindlustusameti näol tahab kehtestada järgmise aasta 1. jaanuarist. Nimelt, kui siiamaani on aastakümneid kehtinud reegel, mille järgi, juhul kui pensionimakse kuupäev ehk iga kuu viies kuupäev langes laupäevale või pühapäevale, kanti pension üle sama nädala reedel. Uuest aastast aga hakkab kehtima uus kord, mille järgi makstakse niisugusel juhul pension välja mitte varem, vaid järgmise nädala esmaspäeval või lausa teisipäeval. Järgmisel aastal langeb viies kuupäev laupäevale ja pühapäevale neli korda: jaanuaris, aprillis, juulis ja oktoobris. Seega lükatakse pensioni väljamaksmine edasi neljal korral aasta jooksul. Aastakümnete jooksul on pensionärid harjunud praegu kehtiva korraga, mis neile täielikult sobib. Nüüd peavad nad aga uue korraga kohanema, mis eakate inimeste jaoks on tavaliselt seotud suurte raskustega – me kõik teame seda. Sotsiaalkindlustusamet põhjendas seda kulude kokkuhoiuga ja aegunud tehnoloogiatega. Amet plaanib kokku hoida tänu sellele sammule 21 000 eurot ja see muudatus otseselt mõjutab circa 325 000 pensionäri ja mõjutab negatiivselt. Ühinengi siis Argo Ideoni küsimusega: miks te tahate niimoodi meie pensionäre väntsutada?

Hea proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Mulle siiralt teie küsimused meeldivad – need on asjakohased, teravad ja ma väga hea meelega vastan. Ma lähen liikuma ka sellest sõnast väntsutamine. Mina saan aru sellest sõnast nii, et tegemist on suure hulga ootamatute muutustega. Ja kui me vaatame, mis pensionäridega on toimunud viimastel aastatel, siis me ju teame seda, et meil on olnud väga suured pensionitõusud: eelmisel aastal 17,6%, käesoleval aastal 10,6%. Et kui ülejäänud inimestel on tulumaksuvaba miinimum 654 eurot, siis pensionäridele on see 776 eurot. Me teame seda, et eeskätt vanaduspensionieas olevad inimesed saavad kasu hooldereformist, mis ka järgmisel aastal on eelarves circa 6 miljoni võrra suurem kui käesoleval aastal. 

Ja kui me nüüd tuleme selle ühe teema juurde, mis puudutab pensionikuupäeva, siis see on võimalus – juhul, kui ei õnnestu pingutustele vaatamata. Sellest hoiatatakse ette. Aga teisalt on ühiskonnal ootus, et ressursse planeeritakse paremini ja suunatakse nad kas siis riigikaitsesse, majanduse elavdamisse, et riik oleks õhem, kui ta on täna. Aasta lõikes, ja seda mitte eelarveaasta lõikes, oleme vähendamas Sotsiaalkindlustusameti ja ametnike hulka 25% võrra, teeme struktuursed muudatused kogu selles elu-olu korralduses eesmärgiga, et me suudaksime paremini tagada inimestele vajalikud teenused. Ja teenuseks me nimetame ka pensionide väljamaksmist. 

Nüüd, mis puudutab pensionide väljamaksmise kuupäeva seni, siis seadusest tulenevalt on riigil ja seeläbi Sotsiaalkindlustusametil kohustus maksta pensionid välja kuu jooksul. Harjumuspäraseks on kujunenud see 5. kuupäev. Praegu tekkinud olukorras, kus me vähendame oluliselt personali, selleks et hoida kokku – ja see 21 000 ei ole ainukene kokkuhoid –, see on oluliselt laiem protsess Sotsiaalkindlustusametis, mida me kokku hoiame eeskätt ametnikkonna pealt, on tegelikult osa sellest. Ja kinnitan, et teeme kõik endast sõltuva – Sotsiaalkindlustusamet peadirektori juhtimisel –, et nendel viiel korral nimetatud kuudel me ei peaks olema olukorras, mida te nimetate väntsutamiseks.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Aitäh ka selle eest, et teile minu küsimus meeldis. No ma loodan, et see teine meeldib ka, sest sama küsimuse ma küsisin teie kõrval istuvalt peaministrilt 23. oktoobril infotunnis ja tema võib teile seda praegu ka ise kinnitada. Peaminister ütles mulle järgmist: "Mina ei saa küll öelda, et see oleks mõistlik asjade käik, et sellega saaks kuidagi rahul olla. Minu soovitus sotsiaalvaldkonna inimestele, ministrile samamoodi, on otsida lahendus ja vajaduse korral investeerida täiendavatesse IT-vahenditesse. Ei saa olla nii, et digitaalses riigis sõltub nädalavahetusest see, millal pensionid välja makstakse. Mina sellega rahul ei ole ja olen seda neile ka öelnud. Nemad ütlevad, et see nõuab täiendavaid investeeringuid IT-süsteemidesse. Väga hea, siis tuleb neid teha." Seekord ma olen Kristen Michaliga täiesti nõus. Siit ka minu küsimus: kas ka teie suhtute peaministri arvamusse ja sõnadesse tõsiselt ja hakkate nüüd midagi selle probleemi lahendamiseks ikkagi tegema, enne kui pensionide väljamaksmise uus kord on kehtestatud? Või võib peaminister teie poolest arvata mida iganes, las ta seal jaurab, aga teie koos kindlustusametiga jätkate pensionäridele ebamugavuste tekitamist?

Mulle meeldib see küsimus ka, sellepärast et ma saan kinnitada, et ma olen peaministriga üsna ühte meelt. Ega mulle ka ei meeldi tegelikult teha selliseid muudatusi, mis valmistavad mõnele haavatavale grupile ebamugavusi. Sotsiaalkaitseministri positsioonilt ei saaks see kunagi nii olla, et ma tunnen rõõmu sellistest sammudest. Samal ajal me vaatame otsa praktilisele olukorrale. Kinnitan, et küsimus ei ole mitte ainult IT-arengute investeeringutes, vaid ka nende IT-arengute teostajates, ja need ei ole riigiametnikud ei Sotsiaalkindlustusametis ega TEHIK-us, vaid need on eraettevõtjad, kelle töövõime on täpselt nii suur, kui on. Meil on olemas ressursid, meil on olemas planeeritud tegevused ja me tõesti väga loodame, et 2025. aasta lõpuks me oleme selles olukorras, kus me saame kokku pakkida selle niinimetatud SKAIS-1 ja minna üle täielikult SKAIS-2-le, mis oluliselt parandab kõiki meie IT-alaseid võimekusi. 

Selles mõttes kinnitan, et ei erine minu arvamus peaministri ega teie omast, ja rõhutan uuesti üle, et me ei muuda korda, sest seadus jääb kehtima täpselt samasugusena. Eraldi määrust selle kohta ei ole. Kuu jooksul tuleb välja maksta ja me ei võta endale seda õigust ega voli, et me kuu jooksul teeksime, vaid informeerime ette, et kui on tõrkeid, siis võib loetud kuudel aastas nii juhtuda. Aga teeme kõik endast sõltuva, et pensionärid saaksid harjumuspärasel – rõhuasetusega harjumuspärasel – kuupäeval pensioni kätte.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister, teie valitsus hakkas taas maksustama pensione. Minu arvates pensioni maksustada ei tohi, sest pension on võlg, mida tagastab riik inimestele maksude eest, mida nad on elu jooksul maksnud. Miks teie ei saa sellest aru?

Aitäh! Ma saan sellest olukorrast aru nii, et kui Keskerakond juhtis valitsust, siis kaotati pensionide tulumaksuvabastus. Meie taastasime selle ja see on nii, nagu ma ka varasemalt ütlesin, 776 eurot tulumaksuvaba miinimumi igakuiselt. Võrdluses tööealiste inimestega on see oluliselt suurem, tööealistel on 654 eurot. Tuletan meelde, et pensionide kasv on olnud just Reformierakonna juhitud valitsuste ajal kõige suurem. 15 aasta viimase kõige suurem tõus oli eelmisel aastal, 17,6 protsenti, käesoleval aastal on 10,6 protsenti ja see jätkub, mitte samas tempos, prognooside kohaselt tõuseb 2028. aastaks keskmine vanaduspension 937 euroni ja prognooside kohaselt on ta siis järgnevatel aastatel keskmiselt viis protsenti aastas.

Suur tänu! Sellega lõpetame meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on poliitika sisu. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister, te olete kõnelenud sellest, et tegevuskulusid, valitsemiskulusid siis, nagu te olete määratlenud koalitsioonileppes, palgad, majanduskulud ja toetused vähendatakse järgmine aasta viis protsenti. See on vale. Ma liitsin kokku need kõik kulud ja see summa tuli 5 475 000 000-lt sellel aastal 5 468 000 000 euroni järgmisel aastal eelarves. Ehk, vahe on ainult vähenemises 6,9 miljonit eurot ehk miinus 0,1 protsenti. Sisuliselt on see tasakaalus. 

Kuid veelgi enam sunnib mind küsima valede kohta see, mis puudutab nüüd laskemoona toetamist. Vaadake, kui te ei oleks vähendanud majandamiskulude all Kaitseministeeriumi valitsemisalas siis ennekõike laskemoonale minevat kaitseotstarbelise erivarustuse soetamist, mis vastavalt väheneb järgmisel aastal 96,852 miljonit eurot – teie loete seda majandamiskuluna ja tegelikkuses seda te vähendate –, siis oleks hoopis valitsemiskulu kasv olnud viis protsenti järgmisel aastal. 

Ja minu küsimus sellest tulenevalt, sellest hookuspookusest tulenevalt, mida te teete: sõnades te lubate täiendavalt panna 75 miljonit eurot laskemoona soetamisele järgmisel aastal. Miks tegelikkuses teie esitatud riigieelarves kaitseotstarbelise erivarustuse soetamine, mille hulgas on ka laskemoon, hoopis väheneb 96 miljonit eurot 852000 eurot?

Aitäh! Ma kahtlustan, et hoolimata sellest, et te olete riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige ja lausa esimees, ei ole te tervet pilti, jah, ilmselt üle käinud. Võib-olla see on ka selle viga, et eelarve ei ole piisavalt arusaadav ja tuleb arusaadavamaks muuta, et oleks ka soovijatel lihtsam ülevaade saada. 

Puusalt neid numbreid ma kontrollida ei jõua, hiljem saame seda kindlasti teha, paluda Rahandusministeeriumil kindlasti teha.

Aga Kaitseministeerium hoidis loomulikult kokku bürokraatialt, et suunata see ülejääv raha mitte välja Kaitseministeeriumist, vaid ikkagi laskemoona ostmisesse. 

Ja ma siiski meenutan suuri numbreid. Julgeolekukulud, kaitsekulud aastal 2022 olid 2,16 protsenti – vabandust, mul veidi hääl käib ära – 2,16 protsenti ja sellel aastal on 3,4 protsenti. See vahe suurtes numbrites on 550 miljonit eurot aastas, mis tähendab seda, et see vahe tuleb kuidagi katta. Seda katab julgeolekumaks ja lisaks Kaitseministeerium püüab võimalikult kiiresti korraldada ka hanked ja soetada aastatel 25 kuni 31 vajamineva relvastuse, ehk siis seesama 1,6 miljardi eest laskemoona juurde. 

Detailides, jah, kui te tahate mingi konkreetse numbri kohta, siis ma olen kindel, et Rahandusministeerium ja Kaitseministeerium võib teid aidata, et saate te kindlasti oma kirjalikus menetluses ka vastused.

Aitäh!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Härra peaminister! Minu esitatud väited ei ole detailid, see on poliitika sisu. (Hääl saalist.) Te olete põhjendanud seda (Hääled saalist.) käibemaksu tõusu järgmisel aastal riigikaitseliste vajadustega, mis on kriitilised. Käibemaks tõuseb meil järgmisel aastal 2%. Riigieelarves on kaks hinnangut selle summa tulude osas: ühes kohas 82 miljonit eurot neto, 88 miljonit eurot netopositsioonis, ühes osas 116 miljonit eurot. Ja samas suuruses järgmisel aastal. Hea valitsus, kui te võtate raha inimestelt, väites, et see läheb riigikaitsele, vähendate te järgmisel aastal kaitseotstarbelise erivarustuse, ennekõike moona soetamise kulusid. Ja see ei ole pisiasi. Te ütlete, et ei ole tähtsust, kuidas need numbrid on ja töökorras on. 

Minu küsimus on väga lihtne. Eesti Vabariigi riigieelarve, eelnõu, mis te olete ise esitanud ja mida te ise olete retoorikas … Te panete 75 miljonit eurot tekkepõhiselt juurde moona soetamiseks, samal ajal, selgitage mulle paradoksi, te räägite, et mingeid bürokraatiakulusid Kaitseministeeriumi valitsemisalas vähendatakse. Ei, ärge hiilige kõrvale. Teie enda eelarve-eelnõu üks dokument, lisadokument, ütleb väga selgelt, et kaitseotstarbelise erivarustuse, mida seletuskiri märgib, mis sisaldab sealhulgas laskemoona, kulud vähenevad 96 852 000 eurot. Mis teeb eriti silmakirjalikuks: te seda raha samal ajal, kui te ütlete, et suurendate, vähendate. Te panete … Summas läheb ka ju tegelikult valitsemiskulude alla. See, mida te ütlete, et on valitsemiskulud, tegelikkuses te tahate vähendada valitsemiskulusid. Ma tuletan meelde, et valitsemiskulud jäävad Eestis samaks, aga nad oleksid 100 miljonit eurot suuremad. Selle ärahoidmiseks te olete vähendanud moonale minevaid, kaitseotstarbelisele erivarustusele minevaid rahalisi vahendeid 100 miljoni euro võrra. Miks teie valitsus suurusjärgus 100 miljonit eurot vähem kaitseotstarbelist erivarustust, sealhulgas moona, lahingumoona (Juhataja: "Nüüd on küll teie aeg.") soetab? Väga konkreetne küsimus, see on poliitilise sisuga küsimus.

Aitäh, hea küsija!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Teil selles sõnapilves on väga palju erinevaid väiteid. Tavaliselt numbrite ja faktide kontroll käib lihtsalt – seda tuleb küsida Rahandusministeeriumist ja Kaitseministeeriumist. Nemad otsustavad, millist moona, millist varustust millisel aastal soetatakse ja mida millisel aastal täpselt kätte saab. Hea meelega selle mikroskoobi, mida te üritasite mulle kunagi pihku suruda, jätsin ma siia. Saate sellega vaadata, kas seal on miinus või pluss sees. Miinus tähendab ühte asja, pluss teist asja, me saame Kaitseministeeriumist järgi kontrollida. See mikroskoop ootab teid siin majas ja ma kindlasti vestlen kaitseministriga ja rahandusministriga, et nad aitaks need numbrid ära kontrollida.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun.

Hea peaminister! Meil on kuritegevus olnud languses üle 10 aasta ja kahjuks see aasta oli see, kus kuritegevus hakkas kasvama.  Ja justiitsminister eelmisel Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil tõi välja, et sotsiaal-majanduslik olukord on pannud inimesed rohkem varastama. Ta tõi välja, et on kasvanud nende inimeste hulk, kes ütlevad, et nad varastavad seetõttu, et neil ei ole muidu raha söögi ja esmatarbekaupade ostmiseks. Ja ma arvan, et siin ei olegi vaja mingit analüüsi, see on selge tõestus sellest, et teie poliitika tulemusel on inimeste toimetulek halvenenud, mis on pannud nad sundseisu. Inimesed on hakanud varastama, sest neil lihtsalt muidu ei olegi võimalust ja raha söögi jaoks või esmatarbekaupade ostu jaoks. 

Kui ma olen Jürgen Ligi käest iga kord küsinud, kui ta on Riigikokku tulnud järjekordselt uue maksutõusuga, et kuidas inimesed uuest aastast hakkama saavad, kuidas pered hakkama saavad, siis tema ütles selle peale, et see, kuidas pered, kuidas konkreetne pere saab hakkama, on kolmandajärguline – isegi mitte teisejärguline! – on kolmandajärguline võrreldes sellega, kuidas saab hakkama riik. Ehk see, mis seisus on inimesed, see, et neil uuest aastast jääb veel vähem raha kätte, et see isegi kedagi ei huvita, see on kolmandajärguline teie jaoks. Aga mis on siis riik, kui inimesed, nende toimetulek, nende hakkamasaamine seda ei ole? Sest me peame aru saama sellest, et inimeste hakkamasaamine, see ju tagab lõppkokkuvõttes ka riigi parema toimetuleku, riigi hakkamasaamise. Mida teie arvate kuritegevuse kasvust, milleni on teie majanduspoliitika viinud, ja kas tõesti Reformierakonna arvates on inimeste toimetulek siin riigis kolmandajärguline?

Aitäh! Jah, ma vaatan ka sedasama ERR-i uudist, mis kirjeldab, et kuritegevus on kasvanud ja 4% suurem kui eelmisel aastal. See, mida teie toote põhjenduseks, ma siiski ütleks nii, et kui ma vaatan vaesuse numbreid samast ajast, siis suhteline vaesus langes 2,3 protsendipunkti ja absoluutne vaesus langes samamoodi 0,8 protsendipunkti. Kui te tahaksite vaesuse kohta rohkem teada, siis mul on siin nii sotsiaal- kui terviseminister, kes võiksid teile terve tunni sellest rääkida, kuidas need trendid on. 

Nii et olukord, inimeste sotsiaal-majanduslik ja nii-öelda riskirühmade olukord on paranenud eeskätt just läbi miinimumpalga tõusu, läbi pensionitõusu ja paljude meetmete. Nii et ma arvan, et te omistate seda väidet millelegi muule. Kuritegevuse kasv kahtlemata on probleem ja sellega tuleb tegeleda, kui võimalik, selle juurpõhjustega samamoodi, seda ma ei kahtlegi.

Suur tänu!

Ja sellega ma lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Aga enne, kui me läheme viienda küsimuse juurde, on käsi püsti Urmas Reinsalul.

Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Urmas Reinsalu.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! 

Ma olen nüüd veidikene segaduses. Ma möönan, et ka arupärimistele, siin ka ettekannetele vastavad inimesed võivad viidata kolmandatele allikatele, ka tunnistada ausalt, kui nad mingist teemas ei ole kursis. Aga esmaspäeval, vaadake, Riigikogu esimees – te ju mäletate, te juhtisite seda istungit –, meil oli väga tõsine arutelu selle koha pealt, mis puudutab valitsemiskulude vähendamist. Ja siis minu osunduste peale härra peaminister soovitas mul lugeda ühte Delfi artiklit, et seal pidavat asjad kirjas olema. Ma tegin oma kodutöö ära ekspertide abiga, ma saavutasin tervikülevaate, mida ma täna peaministrile serveerisin, selle kohta, et mingit kogu valitsemiskulude mahu vähenemist ei ole. Tegelikult, kui moona raha ei oleks vähendatud, siis oleks hoopis 100 miljonit eurot meil olnud valitsemiskulud ka suuremad. Käimas on niisugune virvarr ja avalikkuse eksitamine.

Ja mul on kahju, et peaminister nüüd ütles, et tal vastuseid ei ole minu konkreetsetele numbritele, et ta peab nad ministritelt järgi küsima. 

Aga samas, härra Riigikogu esimees, kuidas mina selle peale – ja ma arvan, et see on avalikkust vägagi oluliselt huvitav, rahvast väga oluliselt huvitav teema – aga kuidas mina saan nüüd tagasiside peaministrilt? Kas ma peaksin esitama eraldi kirjaliku küsimuse uuesti peaministrile või kordama siis infotunnis seda küsimuse esitust? Mis on teie nüüd niisugune heauskne nõuanne objektiivselt?

Aitäh! Hea kolleeg, neid võimalusi on teil väga palju. Te võite esitada kirjaliku küsimuse, võite esitada ka arupärimise. Te võite esitada infotunnis kas lisaküsimuse või siis ka järgmises infotunnis juba Riigikogu liikme küsimuse, kus te saate veel esitada ka täpsustava küsimuse. Neid võimalusi küsimusi esitada on siin päris palju. 

Läheme edasi meie viienda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Kõigepealt ma õnnitlen teid suurepärase kõne eest, mille pidasite Reformierakonna 30. aastapäeval. Viimati sai sellisest reaalsest elust irdumise vaimus kõnesid kuulata Brežnevi-aegsete parteipleenumite ajal. Ka siis elas ühe partei juhtkond oma mullis, räägiti helgest tulevikust, arengust ja suurtest saavutustest, ka siis korrati iga natukese aja tagant üle, et me pole kunagi elanud nii hästi, kui praegu. Enamik inimesi sain muidugi aru ja tundis omal nahal, et tegelikkus on midagi muud. Mida innustunumalt loosungeid karjuti, seda kurvemaks, hallimaks ja vaesemaks muutus päriselu. Ja nii iga nüüd. Reformierakonna valitsuse ajal kestab majanduslangus Eestis juba mitmendat aastat. Ettevõtted sulgevad uksi, märkimisväärne osa rahvast vireleb vaesuses. Koalitsioon on vallandanud enneolematu maksude, lõivude, tasude ja trahvide määrade tõusu, hüved on koondunud ja koondumas aina väiksema ringi kätte. Ja nüüd te tahate hakata sahkerdama meie riigi, meie kõigi, rahva ühise varaga, meie maavaradega, täpselt nagu omal ajal. Kui impeeriumil oli vaja, tahtis kohalik käsutäitjate liit kopa maasse lüüa ja fosforiidi eestlastelt ära varastada. Ja nüüd on tulnud välja, ja ka meedia on selle paljastanud, et laia haardega Ukraina ärimees ihub hammast meie fosforiidivarudele. Ehk et geoloogiateenistus on alustanud Lääne-Virumaal fosforiidivarude katsepuurimisega, mille tulemusi ootavad põnevusega värvika taustaga Ukraina ärimehed, kes on valitsuse ukse taga koputamas käinud juba viimased kaks aastat. Ja selle uudise valguses, kas me anname Ukrainale ära ka oma fosforiidi ja sellest saadava tulu, nii nagu oleme ära andnud oma raha ja oma relvad?

Aitäh! Ma näpistan sekundi teie vastusest, kui te lubate, väga vabandan. Ma sain selle tabeli, mille Urmas Reinsalu on saanud ja ma loodan, et see on nüüd see tabel, ja kui ei ole, eks me saame seda tööd jätkata. Nagu ma kartsin, on Urmas Reinsalu jälle kõik sassi ajanud. Selgub, et ta jälle ei märka seda miinusmärki siin ees, mis on tegelikult kulude suurendamine laskemoonale. Nii et väga paha lugu riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehelt.

Härra peaminister, ärge näpistage rohkem aega, palun vastake küsimusele.

Vabandan. Nüüd tulen selle Helle-Moonika Helme küsimuse juurde. Esiteks võrdles ta Brežnevi ajaga midagi. Eks igaüks võrdleb sellega, mis südamelähedane on. Mina ei võrdleks Eesti Vabariigi elu sellega. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab maavarasid, ma võin teile seda tabelit näidata, kui tahate, mis puudutab maavarasid, siis meil ei ole ühtegi kokkulepet oma maavarade kellelegi teisele äraandmises, olgu see öeldud mustvalgelt. Olen teie kolleeg Evelyn Poolametsale siin öelnud, paljudele teistele. Eesti riiklik geoloogiateenistus teeb ülevaate, millised varud meil on ja milline on nende varude kvaliteet, mida nende varudega edasi peaks tegema. Kas neid saab kasutada, kas neid saab väärindada või tuleb need varud üldse aktiivsete varude hulgast välja võtta ja sinna saab rajada midagi muud. Ära nad tuleb uurida, see on kõigi osapoolte huvides, sest praegusel ajal saab nende varude peale ainult ajutiselt taastuvenergiaobjekte rajada, ei muud, nii et seegi pärsib erinevat toimetamist. Nii et 2025. aasta lõpuks ülevaade nendest varudest on. Geoloogiateenistus jagab seda avalikkusega, kohalike inimestega. Ja seejärel saab parlamendis selle üle debateerida. Seda esiteks. Ja teiseks, jah, et kui teil on täpsem huvi nende toimetamiste vastu, siis kutsuge geoloogiateenistus enda fraktsiooni. Majanduskomisjonis olles mina kutsusin korduvalt. Nende ülevaated on väga põhjalikud ja nad kirjeldavad, mida nad teevad, kuni geotermaalenergiani välja. See on kindlasti huvitav teema. Sellised lood, et keegi teine ihaldaks meie varusid, saaks neid kuidagi mingisuguse eelise kaudu, selle võib lugeda selle inimese või kelle iganes grupi enda igatsuseks, aga Eestis see nii ei ole. Riiklik geoloogiateenistus uurib riigi jaoks ja kui me otsustame tulevikus midagi kasutusele võtta, siis ikka riigi ja rahvana koos, selleks, et see väärtus tekiks kohapeal, väärindamine toimuks kohapeal, kasu jääks kohapeale. Tulevikuks mina soovitaks luua selline rahvusliku rikkuse fond, et seda raha ei kasutataks jooksvaks eluks ära, vaid pigem tulevastele põlvedele hoida.

Suur tänu, härra peaminister! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No tore jutt, aga miks käib kahtlase taustaga Ukraina ärimees valitsuse ukse taga koputamas, seda vastust me ei saanud. Me teame, et suurte projektidega käibki kaasas alati ka korruptsioon ja Reformierakond on muuseas ka vahele jäänud – Tallinna sadamat tuletame meelde ja kilekotiskandaali. Ja Nordica teema – sellest ka täna küsisime –, Nordica teema hakkab ka loodetavasti nüüd kerima ja see tohutu kellegi taskusse maksumaksja raha pesemise projekt saab ükskord ometi läbi valgustatud, me kõik loodame. 

Aga hirmsasti tahaks, et sama saaks toimuma ka Rail Balticuga seoses. Viimasel korruptsioonivastase erikomisjoni istungil käsitleti seda teemat juba päris süvitsi. Me oleme üritanud vastuseid saada sel teemal siin Riigikogu saalis nii teie kui ka minister Vladimir Sveti käest. Aga sellega on täpselt nii nagu kõigi ideoloogiliste suurprojektidega meil, millele kõrge rangiga poliitikud on kunagi alla kirjutanud: ükskõik mis edaspidi juhtuma hakkab, teema ei kuulu arutamisele. Komisjoni oli kutsutud ka Läti poolt Rail Balticu osas vastutav tegelane, kes andis ülevaate, mis toimub Lätis. Teatavasti on seal olnud julgust tõele näkku vaadata ja on leitud ka, et seoses suurte rahadega on kogu protsessiga pesa teinud korruptandid ja on algatatud ka vastav uurimine. Meil muidugi on suur vaikus. Aga mis tuli välja: ikkagi lätlastel ei ole plaanis Eesti poole seda raudteed ehitada, nad kasutavad ressurssi teisiti – kas see on õige või vale, seda hinnangut ei pea me siin andma. Aga mis tuli välja? Tuli välja, et lepingus, millele kirjutas alla Eesti poolt Siim Kallas, muide, on punkt, et kui ükskõik milline projektis osalev riik ei täida lepingus olevaid punkte ja kohustusi, laieneb trahv kõigile osalevatele riikidele. Ehk et ükskord, kui see viieline Eesti, ükskõik kui viieline Eesti püüab olla sadade miljonite, miljardite kulutamises, betooni valamises põldudele ja sohu uputamisse, siis trahvi maksab Eesti Euroopa Komisjonile ju ikka. See on asi, millest me varem midagi ei teadnud. Kas teie oskate seda meile selgitada, seda enam, et te kindlasti suhtlete Rail Balticu kõrgelt makstud projekti eliidiga, sest nende kontor on Endla ärimajas Reformierakonna kontoriga samas koridoris peaaegu kõrvuti? Küsige nende käest.

Aitäh! Kindlasti suhtlen Rail Balticu kõikide tasanditega ja võin kinnitada, et Eestis Rail Balticu projekti juhivad tublid ja asjalikud inimesed, seetõttu on Eesti ka Balti riikidest kõige tublim selles toimetamises. Ja ma jään teiega väga eriarvamusele selles, kas meil on vaja kiiret ühendust Euroopasse. Mul on kahju, et EKRE Rail Balticu vastu sõdib väga aktiivselt, sest ma mäletan ka seda, kuidas te tegite ettepanekuid – ja mis ka rahanduslikult ei ole väga kirjaoskajad ettepanekud – võtta Rail Balticu raha ja sellega teha midagi muud. Sest üldiselt on nii, et kui sa projekti pooleli jätad, tuleb ka eelnev raha tagasi maksta. Nii et see oleks kindlasti palju suurem arve. 

Nüüd, mis puudutab Rail Balticu enda edenemist, siis tõepoolest, Eesti on 2030 tähtajas. Projekti vedajad on öelnud indikatiivselt, et võib-olla isegi veidi jõuavad varem, eks kõik sõltub detailidest. Vahepeal EKREIKE valitsuse ajal see projekt pikenes järsku ootamatult neli aastat. Osalt võib-olla oli COVID-iga tegemist, millegi muuga, aga see asi ei edenenud. Nüüd edeneb. Kolmandik trassist peaks aasta lõpus ehituses olema, suured hanked on välja kuulutatud, lepingud sõlmitud. Ja tegemist on selle ühendusega, mida Lennart Meri ajast Eestile on tahetud. Meie õnn – ja millegipärast ikka kisub jälle selle poole – ei ole idas. Meie kaubavoog tulevikus peaks olema põhjast lõunasse. See huvi on nii soomlastel, see huvi on eestlastel, see on meie majandusele vajalik, see on inimeste liikumiseks vajalik ja ka julgeoleku mõttes vajalik ühendus. Mida korralikumad, kiiremad ühendused meil Euroopa südamesse on, seda parem. Ja minu meelest on väga-väga veider, et sellise tohutu sõnavahuga selle Rail Balticu vastu sõdite. Aga jääme siis viisakalt eriarvamusele. Minu arvates Eestil on vaja kiiret ühendust Rail Balticust ja me teeme kõik, et Eestis see õnnestuks, ja me teeme ka seda, et innustame naaberriike seda tegema, ja jälgime Euroopas, et tähtajad püsiksid ja et tulevikurahastus oleks tagatud. Ja isegi selle aasta eelarves, ma meenutan, üle 200 miljoni me panime Rail Balticule juurde, et see projekt saaks õigeaegselt valmis ja saaks kenasti rahastatud. Nii et töö käib ja trass on rajamisel.

Aitäh!

Ja lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh! 

Härra peaminister, läheme selle Rail Balticu teemaga edasi. Hiljaaegu oli küsimus korruptsioonivastases erikomisjonis. Seal oli nii ettevõtte juht kui ka oli teie mantlipärija kliimaministeeriumis Svet või, tähendab, tegelikult vist teilt päris Yoko, aga see selleks. No seal tegelikult Svet tunnistas ja ka ettevõtte juht, et see 2030. aasta valmimise jutt on see nii-öelda optimistlik baasstsenaarium, et tegelikult, kui vaadata riskistsenaariume ja vaadata neidsamasid rongide hankeid, rongide või, noh, raudtee ja rongide testimist, siis tegelikult see horisont on ikkagi peale 2030-ndat.

Nüüd ka lätlased ikkagi, kui nad vaatasid selle projekti seisu, mulle ei jäänud muljet, et nad on optimistlikud selles osas, et see kõik 2030-ndaks valmis saab. 

Mul sellega seoses on teile kaks küsimust. Kas teid on informeeritud nendest nii-öelda riskistsenaariumidest? 

Ja nii nagu mina aru sain, nad ei ole sellised nagu vähetõenäoliselt realiseeruvad riskid, vaid pigem – elus ikka, eks ole, siin ja seal tuleb suurtes projektides viivitusi – mulle tundus, et see on nagu pigem realistlik stsenaarium, et ei saa 2030-ndaks valmis. Kas teil on need erinevad stsenaariumid olemas ja mida teie neist välja loete? 

Ja teine küsimus on, et mis see tagajärg siis on Eestile näiteks rahalises mõttes, kui nüüd 2030-ndal ikkagi see asi valmis ei ole, mis need sanktsioonid meie suunal siis on?

Eks meie jaoks kõige kurvem või kõige suurem risk on sellest, kui me ei saa enda jaoks kiiret ühendust Euroopasse aastaks 2030. See oleks kõige suurem probleem. 

Ja ma arvan, vähemalt tänase info põhjal, et Eesti ettevõte, Eesti projektijuhtimine tegutseb selles suunas ja selle teadmisega, et aastaks 2030 meie oma osa saama tehtud. Ja kindlasti seisame ka selle eest ja suhtleme naabritega, et nemad oma osa tehtud saaksid, sest ega siis, ütleme, kiire sõit Pärnusse on vaid osa sellest. Tegelikult peaks see trass olema ikkagi valmis ka mujal. 

Ja, jah, ma käisin, suhtlesin just Läti peaministriga, käisin visiidil seal, arutasime seda ja tema kinnitas, et tema omalt poolt teeb ka kõik, et püüda jõuda õigeks ajaks valmis. Lätis on suur debatt sellel teemal käimas. Opositsioon samamoodi korraldab seal erikomisjoni, otsib erinevaid süüdlasi, kaasa arvatud Eestis püütakse neid otsida. 

Ainukene etapp, kus ma veidi hätta jään, et mis seal täpselt toimus, oli seesama EKREIKE valitsus. Ma ei taha sellele liigselt osutada, aga sellest te saate ehk oma kolleegide käest küsida, mis juhtus, et miks sellel hetkel löödi veidi käega ja järsku tuli neli aastat juurde sellele projektile. Seal on erinevaid ministreid, saate küsida, miks see nii läks.

Põhiline selle Rail Balticu juures ongi põhitrassi valmimine, sest ega need kõik muud objektid seal juures, peatused, vaksalihooned, need on – väga vabandan selle sõnastuse eest, aga – nice to have, neid on kindlasti vaja, aga põhiline on, et põhitrass oleks ja rongid sõidaksid. Ja sellest eesmärgist lähtuvalt Eestis-Lätis-Leedus loodetavasti asju korraldatakse. 

Euroopa sõnum ja surve on sellele samamoodi väga tugev, sest tegemist on ju ikkagi Euroopa piirkonnaga, kus ühenduvuse erinevad näitajad ei ole kaugeltki nii head, kui nad on Euroopa südames. Ja meie huvides ju, Eesti inimeste, Eesti tarbijate huvides on, et meil oleks võimalikult head kaubateed, võimalikult head võimalused liikuda, reisida mis tahes tingimustes Euroopasse. Ja mida kiirem, mida kvaliteetsem see on, mida suurem ühenduste valik on, seda parem see ju Eesti majandusele, Eesti inimestele on. 

Nii et seetõttu, jah, ma ütleks, et praegu on 2030 see siht. Ma loodan, et naabrid ka pingutavad. Ja sellel reedel ma nüüd olen Vilniuses, kus me kohtume Läti ja Leedu peaministriga ja kindlasti arutame ka seda, et millised on nende nii-öelda uus informatsioon Rail Balticu teemal, aga kindlasti kulub väga palju aega ka julgeolekule ja muudele teemadele, nii et eks siis see tuleb samamoodi arutusele.

Aitäh!

Suur tänu! Ja lõpetame siis meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

(Hääl saalist: Tahad tabelit vaadata?) 

Ja meil enne, kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, meil on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anti Poolamets!

Tänan sõna andmast! Ma tahtsin ikkagi viidata sellele, et peaminister tegi siin ühe tagasihüppe Moonika Helme küsimuse ajal ja hakkas kommenteerima eelmist küsimust. Ma mõtlen, et võiks keskenduda sellele käimasolevale küsimusele, sest muidu need edasi-tagasi hüpped lähevad väga imelikuks ja kannatab see, kes tahab oma konkreetset küsimust ära küsida. Tõesti, kui ei jõua vastata mingil põhjusel või infot ei ole, siis saab ju kirjalikult infot saata või koridoris edasi rääkida.

Aitäh! Hea kolleeg, nagu te nägite, siis istungi juhataja tegi ka vastavasisulise märkuse. 

Ja Urmas Reinsalu, teil on samuti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ei! Ma isegi istungi juhatajale võib-olla ma täiendaks, mitte ei vastutaks, täiendatakse eelnevat.

Aga siin ei ole vastulause võimalust!

Minu sõnum teile, üleskutse teile istungi juhatamise, läbiviimise kohta on selline, et see, et tehakse ka tagasiviiteid, ma arvan, et see ei alanda, aga vastupidi, tõstab infovahetuse kvaliteeti. Iseküsimus on nüüd selle sisuline tagajärg. 

Mul on hea meel, et peaminister hakkas nüüd tegelema sellega, palju me järgmisel aastal kaitsekuludeks raha suuname ja õpetas mind heatahtlikult, et miinusmärgiga on kulu, plussmärgiga on vastavalt eelarves antud tulu. Ja tegelikult ma siiski juhin tähelepanu härra peaministrile, järgnevas küsimuses tal on võimalus anda selgitust. Tabel 93, kaitseotstarbeline erivarustus, mis tähendab ka moona, ja sellel aastal miinus 446, järgmisel aastal miinus 349 miljonit eurot, ehk väheneb 96 miljonit eurot. Härra peaminister, minu küsimus oli, kuidas see on võimalik ja mis kaalutlustel? See oli see küsimus ju, austatud istungi juhataja! Ja see, et peaminister kasutab võimalust teha tagasivaade, ma arvan, see tõstab info kvaliteeti. Tõsi küll, …

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen teiega osaliselt nõus, aga samas jälle ma ei saa teistpidi nõus olla. Kui see konkreetne vastus väljub liiga palju selle küsimuse raamest, siis me oleme olukorras, kus ühel hetkel istungi juhataja peab sekkuma, aga nagu te olete tähele pannud, et siis ma olen lubanud ka natukene näpistada küsimuste ajast selleks, et küsija saaks oma küsimuse ära küsida. Näiteks Helle-Moonika Helme puhul ma andsin talle 12 lisasekundit. Urmas Reinsalu sai ka lisaaega oma küsimuse esitamiseks. Selleks et tõsta seda kvaliteeti, ma ootan ikkagi selle küsimuse ära ja ma kohe ei katkesta teid, kui te olete seal seda kahte minutit ületamas. 

Aga lõpuks meil on ikkagi reeglid paika pandud, kuidas me seda debatti siin saame ja võime pidada, ja istungi juhataja ei saa sellest väga palju kõrvale viia. Aga ma olen nõus, et kindlasti kogu selle arutelu kvaliteeti tuleb tõsta, ja tuleb seda teha püsivalt. Selle väitega ma olen kindlasti nõus.

Kuues küsimus, peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on energeetika. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! USA presidendiks valitud Donald Trump on öelnud, et kavatseb suurendada fossiilkütuse tootmist ja kasutamist. USA on maailma suurim majandus ja Euroopa peamine kaubanduspartner. Minu küsimus on: mida me oma rohelise tegevuskavaga nüüd peale hakkame?

Aitäh! Mul on teile selline arvamus, et tõenäoliselt Ühendriigid jäävad ka tulevikus maailmas teaduse, innovatsiooni ja tehnoloogia liidriks, mis tähendab seda, et uutesse tööstustesse ja muu hulgas uutesse energiatootmise viisidesse investeeritakse väga-väga palju. Tehnoloogia ja ettevõtted selle ümber arenevad. Nii et kui te arvate, et keegi läheb õnne otsima minevikust või energiast, mis ei ole hinnalt näiteks meie regioonis konkurentsivõimeline … Mis on fossiilse energia probleem, on ju tegelikult see, nagu Eesti Energia ka ise kirjeldab, et hind on nii kõrge, et sellega ei pääse enam turule. Meie tarbijatena või ettevõtted, kes meile toodavad, ei rõõmusta ka ju kõrge hinna üle. Nad tahavad soodsamat ja puhast. Selle baasilt on võimalik eksportida. Kui vaadata meie peamisi eksporditurge, alustades Soomest, siis igal pool küsitakse, millistest komponentidest need tooted on kokku pandud. Nii et moodne tööstus, uus tehnoloogia – mina hindan, et see areneb ajas järjest kiiremini. Ja siia vastuse lõppu ütlen ma saalist lahkuvale Reinsalule kaitseministri sõnadega, et jutt, et laskemoonaostud vähenevad, on jamps.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma pean teid parandama. Fossiilkütus iseenesest ei ole kallis. Suured on maksud. Põlevkivi ka ei ole kallis meie jaoks, kallid on maksud. Minu järgmine küsimus on selline. Euroopa Liit on nüüd ainus piirkond maailmas, mis kavatseb jätkata oma kurssi fossiilkütusest loobumise suunas. Eesti soovib põlevkivi kasutamise lõpetada aastaks 2040. Mis saab meie konkurentsivõimest ja tööstusest?

Aitäh! Kõigepealt jälle faktiparandus: põlevkivi puhul on põlevkivi kasutamine energeetikas see, millest me räägime. ERR tegi ka pika ülevaate sellest, ma seda kirjeldasin. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu, mis loodetavasti tuleb ühel hetkel parlamenti, kus te selle üle debateerida saate, kirjeldab, et põlevkivi on võimalik tulevikus ka peenkeemias kasutada. Nii et see tähendab seda, et ettevõtted, näiteks Eesti Energia, VKG, kes tahes teine tubli tööstusettevõte, saab näiteks koos tehnikaülikooli, Alar Konisti, kellegi teisega leida viisi, kuidas seda kasutada. 

Kasutamise eelduseks peab olema heitme vähenemine, sest kui me vaatame meie tööstuse pilti – ma kahjuks siin seda pilti ei saa näidata, aga joonised on ju olemas –, siis selline väga heitmerikas õlitööstus, lõpuks, kui ta sellisel kujul aastast 2035 sellisel mahul ja täpselt sellise tehnoloogiaga jätkaks, sisuliselt paneb kinni akna kõikidel muudel tööstustel areneda. Nii ka ei saa. See kindlasti oleks probleem. Ja kui te küsite, mis meie tööstustest ja majandusest saab, siis ma ütleks nii, et praeguse valitsusega, mis on nüüd veidi üle 100 päeva, ma ei tea, mitu päeva täpselt, ametis olnud, siis on käivitunud läbi ajaloo Eesti suurim tööstuste kasvatamise plaan. See on seesama plaan, millega me aitame Ukrainal oma vabadusvõitlust Venemaa vastu pidada ja millega Eestis on võimalik kaitsetööstusel kasvada ja mitte ainult selle raha najal kasvada, vaid saada ka referents selle valdkonna kõige kuumemast piirkonnast. Ja see tähendab seda, et tulevikus need ettevõtted saavad müüa oma toodet maailma. Selle sisse käivad nii väga nutikad tehisintellekti tasemel toimetamised, metalli targaks tegemised, erinevate aluste tootmised kuni erinevate laevade tootmiseni välja. Kõik need on võimalused. 

Kui vaadata valitsuse disaini, siis ka valitsuse disainis me tegime muudatuse – meil on nüüd majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, kelle ülesanne ongi spetsiaalselt pöörata tööstuse kasvule tähelepanu, võtta varrukast kinni või vastupidi, temalt saab varrukast kinni võtta ja küsida viisakalt, et mida me saame teha selleks. Lihtsad näited: planeerimine kiiremaks. See on väga oluline printsiip – erinevate menetluste kiirendamine, keskkonnalubade vähendamine ja tempo tõstmine. Palju protsesse saab samal ajal teha. Samamoodi näiteks täitsa lihtne küsimus: kui pikk on otseliin? Ütleme, Power2X, kes tahab Pärnusse rajada oma tehast: vanad reeglid ütlevad, et otseliin on kuus kilomeetrit. Mäletan, ise olin selle loomise juures, küllap siin on vajadus, et see otseliin oleks tulevikus 15 kilomeetrit. Küllap saab sedagi arutada. Näiteks seesama küsimus, millisel viisil on jagatud regulatiivsed tasud tarbijate ja suuremate tööstuste vahel. See plaan on väga korralik. Nii et tööstuste ja majanduse tuleviku suhtes – no Eestis ei tohi väga optimistlik olla –, ma ütleks, et ma oleks siis niimoodi mõõdukalt optimistlik. Ma arvan, et meil hakkab paremini minema. Töö käib.

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh! Eelmisel nädalal vist oli see, kui te peaministrina ütlesite, et põlevkivi on edaspidi võimalik aastas 2035 pluss kasutada energiakandjana. Vahepeal on tekkinud niisugune ühiskonna arusaam, et tegelikult ikkagi ei ole ja erinevates dokumentides keskkonnakomisjonis on saanud seda ka välja lugeda. Ja eks me siis komisjonis arutasime ka seoses maapõueseaduse muutmisega, kus tegelikult käsitletakse kaevelubasid, kaevelubade peatamise menetlust. Ja ausalt öeldes tekkis päris paras segadus just nimelt selle õiguskindluse kontekstis. Ma saan aru, et riik justkui tahab tagada õiguskindlust ettevõtjatele. Aga teisest küljest tekib hulk küsimusi, sest õigupoolest ametnikud ütlevad, et ega me ka veel ei tea, milline see õige plaan või tervikpilt on, et on väga palju detaile ja nendega tuleb tegeleda, aga tervik on ikkagi alles loomisel kliimakindla majanduse seadusega. Ja seal tekkis õigustatud küsimus, et kui tegelikult on täna olemas põlevkivi varu, mida on võimalik kaevandada 30 aastaks, siis milleks on vaja peatada uute kaevandamiskohtade või lubade menetlus? Me räägime kogu aeg, et bürokraatiat on vaja vähendada. Samal ajal me ka ju räägime, nagu te ise ütlesite, et tegelikult on vajalik ka selles põlevkivisektoris innovatsioon, et uusi, teadmistepõhiseid lähenemisi kasutusele võtta, eriti kui jääb energiakandjana põlevkivi kasutusele. Ja turuolukorras täna tegelikult ju lihtsalt on nii, et põlevkiviga, põlevkiviõliga liigub kaasa ka CO2 komponent sinna, kuhu see põlevkiviõli liigub. Turba puhul see nii ei ole. Mulle tundub, et tegelikult me teeme asju, mida me ei ole lõpuni läbi mõelnud ja tekitame asjatut bürokraatiat ja ebakindlust. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Kui lubate, jään lugupidavalt eriarvamusele, küsimuse mõte on arusaadav. Ma tooksin ühe sellise analoogia, mis võib-olla pole täpselt üks-ühele, aga siiski. Paar pinki teist tagapool Mart Maastik siin mõned päevad tagasi kurtis, et kuidagi juhuslikult on nii juhtumas, et sõidukid enam kõnniteel ei tohi parkida. See pole juhuslik, see on läbimõeldud plaan. Kõnniteel ema lapsevankriga ei pea ennast suruma autode vahelt läbi, täiesti teadlikult tehtud. Mis puudutab nüüd lube, siis lubade peatamine mõneks aastaks, kuni kliimakindla majanduse seadust menetletakse, on ka loogiline, sest pärast seda meil on selge, millisel viisil ja kuidas me oma varasid kasutame. See on täiesti loogiline ja läbimõeldud tegevus, sellest on ka avalikkuses päris pikalt räägitud. Täna, mul numbreid käepärast ei ole, aga hea meelega otsin pärast jälle, küllap kusagil kaustas on, jätkub meil varusid 20 kuni 30 aastaks, ilma lubade peatumata, seal meil ilmselt erimeelsust ei ole. Pigem on küsimus selles, et neid varusid, mis lube on välja antud, noh, ma võin jälle mälu järgi mööda panna, ma ei ole juba peaaegu neli kuud kliimaministeeriumis olnud, aga umbes 160 miljoni tonni eest või midagi sellist on välja antud. Uusi lube taotletakse üle 600 miljoni tonni. Mis tähendab seda, et palehigis Keskkonnaametis tublid inimesed, või mõnele võib-olla ei meeldi, ebatublid inimesed muudkui menetleks neid. Ettevõtjatel oleks ootus, et muudkui menetletakse neid lubasid, mis on nonsenss. Tegelikult ei ole mõtet menetleda lubasid, mille puhul me ju teame, et sellisel kujul nende lubade või selle mahuga ei ole enam midagi teha, kui on tulemus kliimakindla majanduse seadus. Nii et ma arvan, et see on turuootuste ja ettevõtluse vaatest ka üsna mõistlik olukord, et me debateerime ära, nagu ka Riigikohus on öelnud, et millised on need sektoriaalsed eesmärgid, kuidas tulevikus põlevkivi näiteks saab kasutada, mille jaoks. Selge on see, millest ka siin enne debatt oli, et energias me tõenäoliselt seda kasutada ei saa, mis ei ole enam loogiline ka hinnalt, ta ei pääse turule ja mis see peenkeemia siis on, kuidas see hakkab olema, millised need vastavad näitajad on, mis saab üldse nende normide tulevikust ja kui see debatt on peetud, siis on võimalik otsustada, kuidas selle kõigega saab edasi minna. Nii et see pigem vastupidi, ma julgeksin öelda, on ettevõtjate õiguskindlust silmas pidades täiesti mõistlik tegevus, et ei tekiks vahepeal lootust ega lootust ega ettekujutust, et sa saad loa mingitele uutele kaeveväljadele, mida keegi tõenäoliselt tulevikus andma ei hakka, või ei kavatseta rajada, nii et ma loodaks seda pigem niipidi kirjeldada.

Suur tänu! Sellega ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on taristuteemaline. See on samuti suunatud peaminister Kristen Michalile ja küsib Riigikogu liige Aivar Kokk. Teemaks taristu. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja!

Austatud peaminister! Täna on siin juba räägitud Rail Balticust ja läheks sellega siis edasi. Ma mäletan väga hästi, kuidas ta 2017. aastal ära ratifitseeriti siinsamas saalis. Ma ise tegin sinna mõned parandused, olin komisjoni esimees. Ja pean küll tunnistama, et ma ise hääletasin selle vastu. 

Aga seal on kirjas üks konkreetne number ka, et selle ehituse riigipoolne investeeringunumber oli alla 800 miljoni, see algas seitsmega nii-öelda, et 700 miljonit midagi. Täna teie, kui te olite veel kliimaministeeriumis, siis seal mai lõpus teatati, et selle maksumus on vähemalt 3,8 miljardit. Siis te räägite, et see aasta te olete andnud sinna 275 miljonit. Kuu aega tagasi tegite te ühe valitsuse istungil nagu kaks otsust: 160 miljonit ettevõtete toetuseks ja siis 275 miljonit Rail Balticu toetuseks. 

Ma küsiks, et millise riigieelarve rea pealt see aasta see 275 miljonit oli, mida on Riigikogu kinnitanud, mida te siis seal CO₂ rahas jagasite? 

Ja teine küsimus sinna juurde on, et meil on järgmise aasta riigieelarve, kus riigieelarve seletuskirjas on üheksal real väga erinevad numbrid, algavad seal 10-st miljonist ja lõpetavad 300-ga, Rail Balticu maksumus. Ja kümnenda maksumuse andis meile austatud minister Vladimir Svet, mis on kümnes number, mida ei ole riigieelarve arutelul veel teise lugemise lõppedes veel sellist numbrit seal ei ole kuskil olemas, keegi pole muudatusettepanekut teinud. 

Nii et riigieelarves on üheksa numbrit, kümnes on siis austatud ministri oma. Kust need numbrid tulevad, mis siis, kus oli rea peal see 275 miljonit oli sellel aastal ja milline number siis järgmine aasta on? Sest me ikkagi ootame, kui ta üle 700 miljoni maksumus tuleb riigi poolt, siis peaks tulema selle ratifitseerimisega uuesti Riigikokku, et küsida juurde raha. 

Aitäh!

Jaa, aitäh! Võib-olla siin on keegi mingeid numbreid esitanud. Ma saan ligikaudsed numbrid öelda ja kui vaja on, saab alati täpsemalt kirjalikult täpsustada. Selles, ma arvan, ei ole ka probleemi. 

Eesti osa on hinnatud suurusjärguna 3,1 miljardit. Jah, 3,1 on pärast nii-öelda erinevate kärpetegevuste tegemist on ligikaudne hinnang. Aga veel kord, me saame seda täpsustada, ei ole küsimust. 

Ja ma olen nõus selles mõttes, et see viide sellele, et kui ajas läheb projekt edasi, ta lähebki kallimaks. Ega see on suur probleem, loomulikult, selles pole kahtlust. 

Ja nüüd, mis puudutab rahastust, siis, jah, tõepoolest, 275 miljonit, see läheb CO₂ rahast. 197 miljonit läheb Rail Balticu põhitee rahastamiseks, see peaks niimoodi kirjas olema, 75 miljonit Ülemiste terminali jaoks. Ja see on Euroopa Liidu CO₂ kauplemissüsteemi tulu. Ja see peaks olema seal kõik kirjas. Ma ei tea, millele te viitate, et ei ole. Võib-olla see indikeerib ka sedasama probleemi, mille juurde me nagu pidevalt jõuame, et eelarve ei ole piisavalt kenasti ära kirjeldatud ja mida me järgmine aasta peaksime paremini tegema.

Aitäh!

Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kui me ratifitseerisime Rail Balticu ehituse, siis seal oli üks tingimus, et iga aasta riigieelarve juures on eraldi Rail Balticu eelarve. Nende ridade peal peaks olema ka selle aasta 275 miljonit, mis te andsite eelarves CO₂ raha, ja järgmine aasta peaks olema ka väga selge number seal. Seda selget numbrit ei ole. 

Aga läheme teise teema juurde. Riigieelarves on viimased aastad ju kõikide ridade juures mõõdikud ja üks mõõdik on surmade arv maanteel. Viimasel kahel aastal on surmade arv kahjuks suurenenud ja samal ajal on riigipoolne investeering teedevõrku kordades vähenenud. Mille jaoks me selle mõõdiku sinna juurde lisame, kui me seda tegelikult ei arvesta? Täna selge seis on see, et Euroopa Liidu ees on meil võetud kohustus: Tartust, Pärnust ja Narvast peaks kaks pluss kaks maanteed jõudma Tallinnasse 2030. aastal. Selle asemel, et me paneme praegu Rail Balticusse meeletult raha – õnneks me panime sinna kohustuse, et ehitatakse Pärnu ja Tallinna vahel, et keegi, ma arvan, ei ole selle vastu, et rongiliiklus oleks Pärnu ja Tallinna vahel –, aga samas me jätame kohustuse täitmata Euroopa Liidu ees ja oma inimeste ees, kes maanteel sõidavad. Ja teades täna, et Läti pool on selgelt öelnud, et Ikla poole nad niipea ehitama ei hakka – enne nad ehitavad lennujaama ja Leedu poole ära –, milline on tõenäosus, et 2030 … Ma loodan küll, et Pärnu ja Tallinna vahel on valmis, aga Ikla poole ei ole mõtet küll enne ehitama hakata, kui on selge, et Läti ka sinnapoole ehitama hakkab. Aga ma küsin ikkagi – küsimus eelkõige on ikkagi maantee peal, teederaha väheneb kordades ja hukkunute arv suureneb –, mis me saame teha selleks, et maanteedele maantee ehituse raha ikkagi tuleks.

Aitäh! Ma üldjoontes olen teiega nõus, et teedeehitusse tuleks raha juurde panna. Sama positsioon oli mul ka kliimaministrina. Vahepealsetel aastatel ja, ütleme, vist aastal 2015, enne kui minust sai majandus- ja taristuminister, seoti kütuseaktsiisi ja teede rahastamine lahku. Pärast seda on see trend olnud pigem teedeehituse puhul vähenev ja välisrahastust on ka vähem. Samas me oma rahastust oleme kasvatanud ja ka näiteks militaarse mobiilsuse projektist tuleb täiendavat raha teede rahastusse. Seda ma ka eelarvet üle andes siin juba kirjeldasin. Seda esiteks.

Teiseks, mina ei vastandaks põhimaanteede ehk Pärnu suuna, Tartu-Narva suuna väljaehitamist ja, ütleme, laiemaks ehitamist kuidagi Rail Balticule. Rail Balticul on ka regionaalse ühenduse mõttes, kiire ühenduse mõttes väga oluline komponent. Seal pigem ongi see küsimus maksumuses, selles, millele te viitasite. 3,8 miljardit oli Kliimaministeeriumi vaheraport. Nüüdne optimeeritud number näitab seda 3,1. Nii et eks siis vaatame, kuhu me täpselt jõuame. Aga need kaks asja ei ole omavahel vastandid. Meil on kindlasti vaja kiiret ühendust Euroopa südamesse nii kaubaveoks, julgeolekuks kui ka reisijateveoks ja meil on vaja ka korralikke suuremaid maanteid või vähemalt põhimaanteid. Mida me teha saame? Saame teha seda, et Eesti riigil, Eesti majandusel, Eesti rahval läheb paremini ja meil on raha, mida panna teedeehitusse. Seda saame teha.

Aitäh! Ja lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eks see Balti raudtee küsimus on pikka aega Eestis religiooni küsimus. Ja see religioonijoon ei jookse koalitsiooni ja opositsiooni vahelt, vaid kindlasti on palju laiem. Ma julgen küll tegelikult, jättes selle usuküsimuse kõrvale, tunnustada kogu seda meeskonda, kes seda projekti on ajanud. Poliitilised tõmbetuuled on olnud, aga see meeskond teeb head tööd. Jõudu neile selles! 

See on ka täiesti normaalne, et parlament mingil hetkel tahab rohkem teada saada. Ka skeptikud tahavad rohkem teada saada. See on ilmselt demokraatia lahutamatu osa ja sellises riigis me peamegi tahtma, ma arvan, elada. Aga mina oma küsimusega tahaksin minna natukene sellest taristust, mis on küsimuse ülesehitus, laiemaks. Täna me kuulame nendest kärbetest, mis hakkavad vaikselt sisu võtma. Ja sageli need kärped, või vähemalt paljudele, kes elavad Tallinnast, "kuldsetest ringist" väljaspool, neile tundub, et jällegi minnakse kärpima maapiirkonnast või regioonidest, kus on seda lihtsam teha, kus on vähem elanikke, kus on seda ka lihtsam põhjendada, sest kasusaajaid on vähem, ja nii edasi. 

Äkki te natuke avate meile seda pilti, või kuulajale seda pilti, mis ikkagi vaade keskvalitsuse poole pealt on kärpekavade kontekstis? Me teame, et Justiitsministeeriumi poole pealt Liisa-Ly Pakosta tuli mulle juurde ja ütles, et Pärnus tulevikus peab kohus ühte majja ära mahtuma. Küll kaks maja on korda tehtud, aga nüüd ühes saavad hakkama. Ma saan aru, et Kagu-Eestis öeldakse, et SKA kui selline, Sotsiaalkindlustusamet kaob, ja sünde ja surmasid tuleb registreerida kuskil mujal. Need on need väited, mis õhus ringlevad. Ja tegelikult hea võimalus oleks Eesti elanikele pakkuda seda selgust ja kindlust, et mis siis ikkagi juhtuma hakkab, kas nende regioonidest midagi kaob. Kas te saaksite seda kindlustunnet anda?

Aitäh! Jah, see liitub väga selle eelmise küsimusega, mille Aivar Kokk ka küsis. Lõppkokkuvõttes raha on ju piiratud hulk. Me kõik tahaks seda raha panna vajalikesse asjadesse. Paratamatult, nagu ka eelpool mainitud, on sõja tõttu ka majandus pihta saanud, majandusaktiivsus on saanud pihta, kindlustunne kõvasti pihta saanud. See on paratamatu. 

Aga ütleme, et ka vajadused julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas on kasvanud. Me peame investeerima sadu ja sadu miljoneid iga aasta rohkem kaitsesse, et Eesti riik püsiks. Sest ilma selleta ei ole midagi muud. Ja me peame ostma juurde laskemoona lähiaastatel nii palju, kui vähegi võimalik on, täpselt nii palju, kui kaitsevägi seda vajab, et mõjutada vaenlast tema territooriumil. Ja seda me ka oleme kokku leppinud, et teeme täpselt sellisel viisil, nagu Kaitseministeerium seda ajakava koostab. Nii et see võib-olla annab ka selle alltooni. 

Ja teisest küljest, minnes jälle ajas tagasi, erinevatele kriisidele eelnevalt muudeti reservide kogumist ja meil ei ole neid sügavaid reserve, mille arvelt võib-olla tänasel hetkel väga suuri investeeringuid või vastutsükliliselt käituda, ehkki eelarve defitsiit oma olemuselt ongi vastutsükliline tegevus. Kui su eelarve on miinus kolme protsendiga defitsiidis, siis see tähendab, et iga aasta see kolm protsenti läheb sul täiendavalt rohkem välja, kui sissetulek. Nii et sa elavdad sellega majandust paratamatult. 

Nüüd, mis puudutab erinevaid teenuseid, siis teenuste puhul me oleme sõnastanud selle printsiibi nii, et teenused peavad olema kättesaadavad. Aga seda, et kinnisvara pealt me kokku hoiame, see, ma arvan, on ka Eesti rahvale ja ühiskonnale arusaadav. Me oleme kokku tõmmanud erinevates investeeringuprojektides ja teeme seda revisjoni veel. Erinevad riigimajade rajamised on seniks ootele pandud, kuni rahaliselt on paremad ajad, erinevad suuremad investeeringuobjektid on ootele pandud, ja sellest tulenevalt kõik haldusalad kuni selleni, et töötukassa vähendab enda töötajate arvu, on vaatamas üle, milliseid teenuseid nad osutuvad, kuidas, millise mahuga. Nii et ma rõhuksin pigem teenuste puhul sellele, et teenused peavad olema kättesaadavad, aga mõnes kohas kinnisvara, ruutmeetrite arv, büroode arv, erinevate punktide arv võib selle tõttu väheneda. Ja ma arvan, et see, mida te kirjeldate, see on mõneti paratamatu. Seal, kus on rohkem inimesi, võib-olla neid ruutmeetreid ja teenuseid on rohkem. See tähendab seda, et need teenused peavad olema teisel viisil, kas elektrooniliselt või mingil muul viisil kättesaadavad, et inimesed saaks neid kasutada.

Suur tänu! Läheme hoogsalt edasi, lõpetame seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti teile, härra peaminister. Küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teemaks on riigi rahaline seis. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Meie riigieelarve aluseks olev majanduskasvu prognoos, suvine, Rahandusministeeriumist on 3,3%. Hiljaaegu Euroopa Komisjon tuli välja ja ütles, et nemad prognoosivad 1,1%. Üleeile teie erakonnakaaslane Sõerd kirjutas, et septembri maksutulud on 43 miljoni euro võrra väiksemad kui eelarves planeeritud. Aktsiisid juba tõusid ja juba ka piirikaubandus lõunapiiril on kasvanud ja põhjapiiril siis vastavalt hääbumas. See tähendab, et raha voolab Eestist välja või seda ei voola sealt põhjast nii palju sisse. Lisaks me teame, et ega inimeste kindlus ei ole kuidagi suurenenud. Näiteks kui ma ise vaatan ka seda Euroopa Komisjoni prognoosi, siis tegelikult uudised ka mujalt Euroopast, kes on meie suurteks partneriteks, minule küll optimismi ei sisalda. Ka seda võib-olla korrigeeritakse alla. 

Ma selles valguses küsin: mis te ennustate, millal te siia tulete või rahandusministri saadate negatiivse lisaeelarvega, et järgmise aasta optimistlikke eelarve tuluprognoose alla korrigeerida? Siis tuleb ka kulusid vastavalt korrigeerida. Ja mis see suurusjärk võiks olla siis, kui te selle negatiivse lisaeelarvega siia tulete?

Aitäh! Mis nende prognooside selline ühendav tegur on, on see, et nad näitavad kasvu, olgu see kasv suurem või väiksem, kõrgem või laugem, protsent kaks või kolm. See on kindlasti väga oluline – milles me ilmselt ei ole eriarvamusel trendi mõttes –, et kui Eesti majandus on olnud üheksa kvartalit languses, nüüd on enam-vähem tasakaalus ja loodetavasti järgmise aasta alguses see olukord pöördub kasvuks, laugeks, siis igal juhul trendi mõttes on see, ütleks, üsna positiivne muutus. Seda esiteks, ja siin ma tuginen teie viidatud Euroopa Komisjoni prognoosile, mille järgi meil eelarvet ei tehta, võib teile rahandusminister öelda, ja keskpanga prognoosile ja kommertspankade prognoosile. Eks neid asjaolusid ja tegureid on palju. 

Majandus on alati selline, eriti väikeriigi majandus, mis on avatud erinevatele riskidele ja maailmamajanduse jahedamatele tuultele. Meie regioon sai ju väga palju pihta sellest, et meie peamiste kaubanduspartnerite, muu hulgas Põhjamaad, majandus jahenes, teine raha hind tekkis. Raha oli ju vahepeal praktiliselt tasuta, väga madala intressiga. Siis tõmbasid keskpangad inflatsiooni pidurdamiseks seda koomale, rahal tekkis väga kõrge hind ja selle tulemusena ka majandusaktiivsus vähenes. Nagu alati majandusloogikas on, et kui sa inflatsiooni vähendamiseks raha hinda tõstad, siis väheneb ka majandusaktiivsus. Kärped vähendavad ka majandusaktiivsust, aga nad on paratamatud, kui sa tahad riigieelarvet korda teha. Nii et kui te küsite, et kas me jälgime seda pilti, siis me kindlasti jälgime seda pilti. 

Kui on vaja tulevastel aastatel teha kärpeid – igal juhul tuleb neid teha, on minu arvamus, seda ma olen ka varem välja öelnud, ja ega me ei ole kuidagi kärbete tegemist lõppenuks kuulutanud, vastupidi, me oleme öelnud, et järgmisel kolmel aastal me teeme kärpeid –, siis minu isiklik veendumus on, et kui on vaja ja on kohti ja võimalus teha neid rohkem, tuleb neid rohkem teha, sest praegu on see aeg, kus tõmmata Eesti riiki veidi rohkem trimmi. Aga nagu te siin kõrvalreast näete ja Andres Metsojagi küsimusest, et ega need kärped, mida siin osad tõrjuvad, ütlevad, et neid ei ole, siis teised ütlevad, et need on liiga suured ja mõjutavad juba liiga palju inimesi, nii et oluline on mõistlik tasakaal leida. 

Kui see on kuidagi see küsimus, et kui olukord muutub, kas me täiendavalt kärpeid teeme, siis küll me teeme neid kärpeid. Ega teisiti ei saa, me peame eelarvet tasakaalus hoidma või tasakaalu poole liikuma. Ja ka järgnevatel aastatel me ei tõmba seda liiga kiiresti koomale, ta jääb ikkagi Maastrichti kriteeriumite sisse ehk selle –3 sisse, mitte ei jõua tasakaalu või lausa ülejääki. Nii et see on ka selleks, et majandusele võimalikult vähe negatiivset mõju avaldada, samal ajal kui julgeolekumaks tuleb, et katta julgeolekukulutused ja osta täiendavat laskemoona. Kõik need tasakaalud ja valikud on üsna keerulised. Püüame teha oma parima.

Aitäh! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ma kõigepealt täpsustangi, et ma ei küsinud, et kas te jälgite seda pilti. Ma küsisin teie prognoosi lisaeelarve tegemise aja ja summade kohta, aga see selleks.

Ma teise küsimuse läheks võib-olla rohkem detaili. Kui vaadata, kuhu siis see riigi raha kulub – me teame, et siin meil kärbetes on olnud näiteks huviharidus suurusjärk miljon. Kodustelt emadelt teie kõrval istuva sotsiaalkaitseministri eestvedamisel võetakse ära ravikindlustus. Kas pole paradoksaalne, et see ministri nimi on sotsiaalkaitseminister?

Ja samal ajal ma vaatan siin näiteks neid riigi kulusid – selline asi nagu kolmanda taseme haridus. Sel aastal on raha üle kantud selle teemaga seoses 370 miljonit – ülikoolidele 200 ja siis igasugustele muudele ettevõtetele 168 miljonit. Ja ma vaatan, et näiteks Riigi Kinnisvara saab 2,2 miljonit, Enefit Connect on saanud kolm miljonit, Estravel poolteist. Kui ma vaatan sellele otsa, siis mulle tundub, et ettevõtted kasutavad mingisuguseid riigieelarvelisi vahendeid selleks, et töötajatele, ma ei tea, palka maksta, aga seda siis kuvada riigile kuidagi, et praktika või kolmanda taseme haridus.

Tegelikult eile – peame jälle rääkima kolleeg Kadastikust, nagu möödunud kolmapäeval –, eile oli tuumateemaline arutelu ja ametnikud ütlesid, et ei leitud 50 tuhandet, et palgata ametnik, kes hakkaks tegelema sellega, et tuumaregulaator meil kunagi olema saaks. Samal ajal ornitoloogidele makstakse aastas 600 000. 

Minu küsimus on, et kui me täna uurime linde ja ei tee neid vajalikke asju, mis meid edasi viivad, et siis me jääme vaeseks. Äkki teeks nagu asju, mis meid kõiki rikkamaks teevad? Siis jääb linnu-uurijatele ka tulevikus rohkem raha. Kuidas te hindate neid numbreid, mis ma siin praegu teile kuvasin? 370 miljonit, kolmanda taseme haridus, sellest 200 ülikoolid, 168 kõiksugu ehitus-, elektri- ja muud ettevõtted. Suured numbrid, riigieelarvest raha liigub.

Jaa, aitäh! Riigieelarves ongi suured numbrid. Seal on, ongi suured numbrid, midagi teha ei ole. Iga numbri taga on ka mingi teenus, tegevus, mida riik osutab. Ja nagu ma olen juba mitu korda öelnud koalitsiooni loomisest saadik, siis see riigieelarve peab aastatega muutuma selliseks, et igaüks saaks näpuga järge ajada ja saada aru, millest täpselt jutt käib. 

Hariduse rahastamine minu meelest ei ole halb, sest väiksele rahvale kõige kiiremini midagi halba soovida oleks, et tegemist oleks rumala rahvaga. Nii et hariduse ja kvaliteetse hariduse olemasolu on kindlasti väga oluline. See ei tähenda seda, et ka haridusest, kui me räägime näiteks ainult kõrgharidusest, et see peaks olema täiesti tasuta või omaosaluseta. Minu isiklik veendumus on, nagu ma olen ka varem öelnud, inimesed võiksid, miks mitte näiteks juristidki, võiksidki osa oma haridusest ise kinni maksta, oleks täitsa mõistlik. 

Nüüd, eelarve. Suuri numbreid, kui me räägime suuri numbreid, siis esimest korda ikkagi pärast 2009.‑2010. aasta majanduskriisi riigi osakaal majanduses tervikuna väheneb. Ja esimest korda pärast 2009.‑2010. aasta majanduskriisi vähenevad ka tööjõu majanduskulud, nii et me oleme põhimõtteliselt tõmbamas koomale. 

Nüüd, minnes kliimaministeeriumi ja energeetikute ja looduskaitse juurde, mida te küsisite, et kas me peaks ornitoloogidele vähem maksma ja tuumavaldkonnale rohkem, siis see on ju tegelikult debatt, mida pidada kliimaministriga. Kliimaminister kindlasti ta on siit ju saanud mandaadi, kliimaministeerium on selle mandaadi saanud, et tuumaenergeetikaga edasi tegeleda. Seal on pädevad inimesed selleks tööks ja tegevuseks olemas. Ma isegi ei tea, kuidas nad detailide kaupa või osakondade kaupa täna täpselt on jaotunud. Kindlasti sellesse tasuks panustada, sest aastal 35–40 võiks olla meil ka tuumaenergia potentsiaal, vähemalt täiesti teadlikult ettevalmistamine selleks, et regionaalsele turule selline energialiik võiks tulla. Mina olen pigem soovitanud seda ettevalmistust teha ja pigem seisnud selle eest, et see nii-öelda erapooletu raporti põhjal sünniks. Kas see raha tuleb võtta tingimata ornitoloogidelt? Ma ei tea, mis isiklik asi teil ornitoloogidega on, aga võib-olla riigieelarves on võimalik ka muid kärpeid ja ümbertõstmisi teha, nii et eks siis seda tuleb kliimaministriga läbi rääkida.

Aitäh!

Ja lisaküsimus, Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja!

Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et riigieelarves on iga numbri taga teenus, mida riik osutab. Nii see võikski olla. Aga nagu me hiljuti tõdesime, läheb riigieelarve üha udusemaks. Seda kinnitab meile ühtelugu ka riigi riigikontrolör. 

Aga mis on oluline? Me näeme ju, et mastaapselt kanditakse raha vasakäärmuslikele mittetulundusühingutele – transinimeste ühing, oma toad, kõik need äärmuslaste pundid. Ja siis te räägite, et see on mingi riigi poolt osutatav teenus, eks ole. No ei ole. Oleme siis, olge siis vähemalt ausad, et te toetate äärmuslasi aastaid riigi rahadega, vasakäärmuslasi. Võib-olla te ise peate ennast kellegiks teiseks, aga nii on välja kukkunud, et vasakäärmuslikkude ideoloogiat on riigi poolt rahastatud. Ja mingi teenus see ei ole – see on raha kantimine äärmuslusele. 

Nüüd, küsimus riigi rahalisest seisust täpsemalt. Vaadake, teie valitsuste ajal – Kaja Kallase esimese ja teise valitsuse ajal; teise, teie valitsuse ajal – on siis inflatsioon teinud sellist tööd, et – numbreid on kokku löödud – transpordi puhul koguni 187 on hinnatud kasvu, 187 protsenti, eluaseme hind 30,43 protsenti. Parandan, esimene oli elekter, siis, jah, mitte transport, minu nimetatud 187 protsenti, eluase 46,3, transport pluss 31 protsenti, toidukorv 48,67 protsenti, gaas 54 protsenti. 

Kuidas siis seda kõike, kuidas panna sellele kõigele päitsed pähe? Sest jälle on hakanud inflatsioon kasvama, toimetulek kannatab kõigil.

Aitäh!

Siin oli nüüd, jah, jälle hästi palju erinevaid küsimusi. 

Kõigepealt, mis puudutab tegevustoetusi, siis need on eelarves samamoodi näha. Ja sotsiaalkaitseminister ütles siin minu kõrvalt, et see on 0,1% eelarvest, tema eelarvest, jah. Kui teil on mingi täpsem ettekujutus või mingi ettekujutus, mida ei peaks rahastama, siis selle ettepaneku te saate ju parlamendiliikmena teha. Seda esiteks.

Luua muljet, et, jah, et meil on eelarve kõrval kuskil mingi muu salapärane eelarve, kust me rahastame tohutult vasakpropagandat ja taevasse neid lennukitest tulevaid keemiajutte, seda ilmselt ei ole mõtet ka siin rääkida, vähemalt mulle mitte. 

Nüüd, mis puudutab elukallidust, siis hinnatõus küll kellelegi rõõmu ei tee. Et inflatsioon on, tõstab, jah, kõiki hindu, see on muidugi probleem. Eestis läbi aastakümnete ega siis hinnatõus on väga palju seotud just ühe asjaga – et inimeste palgad tõusevad. Ja kui palgad tõusevad, siis paratamatult see kandub edasi toodetesse ja teenustesse. Valdavalt on, jah, see seotud just palkade ja elujärje kasvuga. 

Kuidas sellele päitseid saada? Ma arvan isiklikult, ja ma viitan sellelesamale kõnele, mida Helle-Moonika siin kiitis, küll võrreldes seda Brežnevi ajaga, aga mis talle südamelähedane oli, selles on ka erinevalt kirjeldatud, et vaba konkurents, konkurentsi hoidmine ja konkurentsi soodustamine ja toimiv turg ja konkurents erinevate tootjate ja teenuste vahel tagab selle, et sellel turul ka hindu tarbijate huvides alla lüüakse. Nii et see peab olema see eesmärk. Ja see, et vabad kodanikud vabas riigis omavahel konkureerivad ja saavad tänu sellele ka paremaid võimalusi, peakski olema majanduse ja ka riigi eesmärk, mitte rohkem riiki, mitte hinnakontrolli.

Nii et see oleks minu soovitus, kuhu suunas me peaksime oma poliitikaga liikuma. Nii et eks ma siis püüan peaministrina seda selles suunas nügida.

Aitäh! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me saame üheksanda küsimuse juurde minna, Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea istungi juhataja, teil oli siin enne juttu sellest, et kui tagasivaatesse me saame siin eelnevate küsimuste ja nende sisu ja küsijate ja kõige osas minna. Mul on tunne, et peaministril on midagi nii hinge läinud, et ta kannab seda vist nüüd, tundub, et elu lõpuni hinges. Et kui järgmistes infotundides tõstab selle teema üles, et äkki te ütlete talle, et ta püsiks küsimuse raamides ja ärgu oma mingisuguseid luulusid siin igal esimesel võimalusel hakaku välja tooma ja letti viskama.

Aitäh! Istungi juhataja lähtub püsivalt sellest, et võiks püsida teemas ja et nii küsijad kui vastajad keskenduksid tõesti sellele teemapüstitusele, mis on üles pandud. Nii on.

Aga läheme edasi. Tänane üheksas küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teemaks on toetused peredele ja eakatele, kes raskustes seoses toidu hinnatõusuga. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Elame ajastus, kus hinnad tõusevad, maksud ja aktsiisid suurenevad, üha enam inimesi tunneb muret igapäevase toimetuleku pärast. Ja see olukord puudutab küll kõige haavatavamaid rühmi: vanureid, madalapalgalisi, paljulapselisi peresid, kes juba praegu teevad igapäevaselt keerulisi valikuid selle vahel, mida nad endale lubada saavad. Kui me vaatame, Maximas juba valivad, mida osta, mitte ainult vanurid, vaid ka noored pered. Kütus, energia, toiduhinnad – kõik on tõusmas. Lisanduvad aktsiisid, maksud ja need kulud koormavad oluliselt pere-eelarveid. Toetuste kärpimine ebapiisavaks, sihtotstarbeliseks, viib selleni, et kõige suuremate vajadustega pered ei saa vajalikku abi. Me oleme siin viimasel ajal igasuguseid huvitavaid asju teinud, paljulapselistelt peredelt natukene kärpinud, nüüd me lähme üksi elava pensionäri toetuse kallale. Kuidas siis parandada inimeste toimetulekut? Kuidas saavad hakkama paljulapselised pered olukorras, kus maksud, aktsiisid ja hinnad tõusevad ja kasvavad?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Kõigepealt annan kiire ülevaate sellest, milline on Statistikaameti andmetel – kaks nädalat tagasi avaldatud andmed – olukord. Suhteline vaesus on langenud 2,3%, jutt käib aastate 2022 ja 2023 võrdlusest. Absoluutne vaesus on 0,8 protsendipunkti langenud. Sissetulekute kasv on toimunud kõikide komponentide osas: palgatööst 6%, kusjuures see on kõige vähem, erinevad sotsiaalsed siirded tervikuna on 14% leibkondade sissetulekuid tõstnud. Oluline on siin, et lastetoetuste osas on tõus olnud kahekordne ja pensionide puhul 18%, mis tegelikult näitab meile ju seda, et inimeste olukord on faktiliselt läinud paremaks vaesusnäitajate puhul. Ja kui suhtelise vaesuse puhul võib vaielda, sest ta näitab inimeste võrdlust, halvemas ja paremas positsioonis olevate inimeste võrdlust, siis absoluutne vaesus on selgelt ka positiivses suunas liikunud. Kes on kõige keerulisemas olukorras, on üksi elav pensionär. Seejärel üksikvanemaga pered ja kolme või enama lapsega leibkonnad, aga kõikide nende gruppide puhul on nimetatud aastate võrdluses olukord vaesuse kontekstis läinud positiivsemaks. Ehk et tegelikult ei ole inimesed sellistes raskustes nagu aasta varem.

Mida me oleme teinud: täna on olnud korduvalt juttu pensionide jätkuvast kasvust, järgnevatel aastatel keskmiselt 5% on prognoositud pensionide kasvu, rääkimata kahest viimasest aastast – 17,6 ja 10,6% käesoleval aastal. Oluline on, et tulumaksuvaba tulu pensionäridel on 776 eurot võrreldes teistega, kel on 654 eurot. Üksikvanema lapsetoetus on tõusnud, elatisabi kahekordistus selle aasta alguses ja see on suunatud otse üksi elavatele vanematele. Tulen Riigikokku, homme valitsusse ja sealt edasi Riigikokku, toitjakaotuspensioni asendamisega toitjakaotustoetusega, mis 90%-l lastest tõstab sissetulekut. Puuetega inimeste toetused tõusevad järgmisest aastast. 

Samme, mida on astutud, on palju. Lisaks me oleme läbi viimas toimetulekutoetuse kaasajastamist, leibkondliku elatusmiinimumi uuendamist ja käesoleva aasta kolmandas kvartalis on toiduabi saanud, seda Rimi kaartidega väga kliendisõbralikult ja inimväärikalt, 22 456 inimest.

Aitäh! Ja Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah! Väga hea vastus! Elu on natuke teistsugune kui teie vastus kahjuks. Kas on plaanis rakendada sihitud toetusskeemi, mis aitas kõige haavatavamaid peresid? 

Aitäh! Sihitud toetusskeem kõige haavatavamatele on toimetulekutoetuse süsteem. Toimetuleku toetuse piiri minul ministrina on õnnestunud 150 eurolt 200 eurole tõsta. Sõltuvalt leibkonnaliikme vanusest on see diferentseeritud, laste osa on kõrgem. 

Ja nii nagu ma ütlesin, me oleme muutmas toimetulekutoetuse süsteemi paindlikumaks inimeste jaoks. Aga see on ellu kutsutud ja riigipoolne abi kõige haavatavamas olukorras olevatele inimestele. Kohalikul omavalitsusel on autonoomne õigus, aga ka kohustus kutsuda ellu neid meetmeid, mis tema territooriumil inimesed vajavad, pakkuda vältimatut sotsiaalabi, mis on riiete, toidu ja eluasemega seotud tegevused, ja haavatavatele gruppidele õigus ka täiendavat abi pakkuda. Ja seda kohalikud omavalitsused meil Eestis ka kõik teevad.

Suur tänu! Ja rohkem küsimusi siin selle küsimuse juures ei ole. Lõpetan üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Meie 10. küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid, ja teemaks on põhiseaduse muutmine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma alustan sellest, et minule ei meeldi julgeolekukaardiga tühjalt vehkimine, selle kaardi kuritarvitamine ja seeläbi ka selle devalveerimine. Näiteks siseminister Läänemets käib ringi ja räägib kogu aeg, et Pühtitsa kloostri kanoonilistee sidemete säilimine on julgeolekuohuks Eestile, olgugi et ei ole mitte ühtegi fakti ja pole ka ühtegi argumenti, millest nähtuks, et tegelikult see nii oleks. See on naeruväärselt valelik jutt! Null! Mitte mingeid fakte ei ole, millest see järeldus nähtuks. 

Küsimuseks on, kas siin kohaliku omavalitsuse volikogude valimisõiguse muutmise küsimuses me ei näe mingitpidi sarnast olukorda? Teiegi räägite sellest, et seda valimisõigust tuleb ulatuslikult piirata, sellepärast et rohkem kui kolm kuni 30 aastat kehtinud valimisõiguse säilimine kujutab endast Eestile suurt julgeolekuohtu. Aga samas mina ei ole küll näinud mitte ühtegi analüüsi, reaalselt mitte midagi, millest selle järelduse põhjendatus nähtuks. 30 aastat on ju kehtinud see valimiste kord, ja siit ei ole tulenenud mingisugust reaalset julgeolekuohtu. Mis nüüd siis järsku on muutunud, et kohalike omavalitsuste volikogude valimisel me peaksime asuma seisukohale, et sellesama korra säilimine kujutab endast ühtäkki talumatut julgeolekuohtu? Ja seetõttu ma palun, et te peaministrina selgitaksite, kust me saame lugeda selliseid analüüse, millest see järeldus reaalselt põhjendatult nähtub. 

Ma toon siia taustaks teile ka ühe informatsioonikillu. 2024. aasta märtsis pidas vajalikuks Venemaa presidendivalimistel osaleda vähem kui 3% Eestis elavatest Venemaa kodanikest, Putini poolt hääletada aga vaid 2,2% Eestis elavatest Venemaa kodanikest. Nendest numbritest mina küll mingit hirmsat Putini-meelsust tuletada ei oska. Aga äkki te oskate mingitele teistele faktidele viidata, kust me saaksime ratsionaalselt põhjendatult sellise järeldust tuletada?

Aitäh! Mul on kahju, et me selles oleme eriarvamusel. Vähemalt ma väljendan kurba meelt selle üle, et küllap me olemegi mingites küsimustes – eeskätt, mis puudutab Eesti iseolemist ja julgeolekut – päris diametraalselt erinevatel seisukohtadel. Aga mis teha, elu on, nagu ta on, ja eks me peame sellega mõlemad edasi elama. Kõigepealt seda etendust, mida Venemaa korraldab, Venemaa valitsev klann korraldab, mina ei nimetaks valimisteks, kui vähegi võimalik on, ja kutsun ka teisi üles mitte valimisteks nimetama. See ei ole valimised. Selle kohta on isegi üks nali internetis, et on asju, mida inimene ei saa valida: need on ema, isa, vend ja õde ja Venemaa president. Mina arvan, et sellel ei ole valimistega mitte midagi pistmist, see on valimiste-laadne etendus, ei enamat. 

Nüüd, kui te küsite, millest tuleb see soov ja arusaamine, et agressorriikide kodanikud ei peaks valima. Maailma julgeolek on pidevas muutumises ja mis seal salata, Venemaa agressiivsus Ukrainas, 1000 päeva on käinud sõda, kus Venemaa Putini klann tapab süütuid tsiviilisikuid, üritab relvajõuga muuta Euroopas piire. See on suurim sõjaline konflikt peale teist maailmasõda Euroopas. Ja öelda, et selle riigi kodakondsus ehk selle riigi alam olemine või selle riigiga õiguslik suhe ei kohusta millekski, ma veidi kahtlen. Ma arvan, et see on ikkagi üsna selge piir, kus saab öelda, et kui inimene on selle riigi kodanik, siis ta ometi ei peaks Eesti siseasjades kaasa rääkima. On teie kolleege, kes on kirjutanud erinevaid lugusid sellel teemal. Kõiki loomulikult ma refereerima ei hakka, aga ma arvan, et see on põhimõtteline riigiküsimus riigi enesekehtestamine, kes teevad selles riigis valikuid, kaasa arvatud kohalikul tasandil. Ja ma arvan, et agressorriikide kodanikud ei peaks seda tegema. 30 aastat tagasi, jah, isegi võib-olla 20 aastat tagasi oli paljudel siin, võib-olla mitte parlamendis, aga Eestis ettekujutus, et Venemaad tabab kapitalism ja demokraatia. Kumbki pole mõjunud ega tabanud edukalt. Tegemist on riigiga, mis esimesel võimalusel, nagu tema valitseja Putin on kirjeldanud, taastaks endise okupatsiooniaegse riigi ja peab Nõukogude Liidu lõppu tohutuks veaks. See sõda ja impeerium tegutseb ikkagi vallutamise ja anastamise nimel ja Eestile, NATO-le on Venemaa suurim julgeolekuoht. Ma võin viidata ka valimistele Gruusias, Moldovas, kus see tegevus käib Venemaa mahitamisel valimiste mõjutamisel. Nii et oht ta on, isegi kui see teile millegipärast ei meeldi.

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkem küsimusi me täna võtta ei saa ja peame infotunnile panema punkti, et jätkata täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga. Ma tänan valitsuse liikmeid ja ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest!