Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu IV istungjärgu 8. töönädala neljapäevase istungiga. Ja kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale registreerus 59 Riigikogu liiget, puudub 42.  Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimeseks päevakorrapunktiks on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu (514 SE) esimene lugemine. Selleks palun ettekandeks kultuurikomisjoni liige Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Head akadeemikud! Ja kõik, kes tänast istungit kuulavad! Mul on hea meel Riigikogu kultuurikomisjoni poolt esitada teile teaduste akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu kohaselt on tegemist teatud protseduuriliste küsimuste täpsustamisega. Eesti Teaduste Akadeemia seadus koostati veerand sajandit tagasi ja jõustus 19. mail 1997. Seaduse kehtiv redaktsioon jõustus kümne aasta eest. Akadeemia hinnangul uue tervikteksti väljatöötamise järele vajadus puudub, sest teaduste akadeemia oma ülesehituselt ja sätete põhiosalt vastab tänastele nõuetele. Küll aga on vaja reguleerida üksikuid vananenud sätteid ja teatud detailseid küsimusi, ka mõningaid mõisteid täpsustada. 

Seaduseelnõu eesmärk põhilisi ülesandeid teaduste akadeemial, tema missiooni ja juhtimismudelit, akadeemikute ülesandeid, õigusi ja akadeemia rolli riigi toimimises ja teadus- ja kõrgharidussüsteemis otseselt ei puuduta, aga kaasajastab ja lihtsustab ja eelkõige annab talle juurde autonoomiat ise oma küsimusi otsustada. Mis need peamised küsimused on, mis muutuvad – et te ei hääletaks pimedalt? 

Kõigepealt antakse talle võimalus iseseisvalt oma põhikirja kehtestada. Kõiki muudatusi ei pea enam registreerima Haridus- ja Teadusministeeriumis, mis on sarnane ka avalik-õiguslike ülikoolidega, kes ise saavad seda teha. Talle antakse, täpsustatakse õigust anda välja stipendiume ja uurimistoetusi lisaks teadlastele ja üliõpilastele ka kooliõpilastele ja täpsustatakse juhtimisstruktuuri, ühe kollegiaalse juhtimisorgani juhatuse asemel räägitakse eestseisusest. Võib-olla üks nende enda toimimise mõttes olulisemaid muudatusi on see, et seaduse tasemel ei sätestata seda, et akadeemia peasekretär peab olema akadeemik. Ja on veel mõningaid muudatusi, mis räägivad sellest, kui palju ettekandeid nad peavad kuulama ja mida peavad tegema. Nii et kõik see on nende enda toimimise jaoks vajalik. 

Vabariigi Valitsuse seisukoht on Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta võetud vastu, 26. septembril algatatud kultuurikomisjoni seaduseelnõu kohta: see on mõistlik, et eelnõu peamiseks eesmärgiks on tagada Eesti Teaduste Akadeemiale paindlikkus oma sisemise struktuuri ja töökorralduse otsustamiseks. Vabariigi Valitsus on selle heaks kiitnud. 

Kultuurikomisjon arutas seda küsimust oma istungil, see oli 4. novembril komisjoni istungil, kus osalesid Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop, Kadri Tali, Tanel Tein ja olid ka kutsutud Haridus- ja Teadusministeeriumi õigus- ja personalipoliitika õigusnõunik Kirke Treial ja teadus- ja arendustegevuse poliitika osakonna peaekspert Mariann Saaliste. Arutati seda ja selle suhtes ei olnud probleeme, sest seda oli juba ka erinevatel muudel istungitel kuulatud, teadmiseks võetud. 

Otseselt selle päevakorrapunkti suhtes otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. novembril, see on täna, konsensusega; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensusega; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop ja ka selles osas oli konsensus. Paluksin teie poolt see heaks kiita. Aitäh teile!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul ei sobi vist selle küllaltki põgusa teema kohta palju küsida, sest me oleme seda mitmel korral kultuurikomisjonis arutanud ja asi on enam-vähem selge. Ja teemat laiendada teaduste akadeemia tuleviku ja teaduse rahastamise või muudele teaduse korralduslikele küsimustele ei ole põhjust, kuigi tõesti, me ootame ju selleks suureks debatiks teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu valitsuselt. Aga ma küsin selle kohta, et me nüüd kultuurikomisjoni poolt algatasime selle eelnõu ise. See on seadusandja käitumine, kui Riigikogus endas sünnib eelnõusid, olgu siis koostöös väliste partneritega või ise meie tegevusest. Mis sa arvad, kas me võiksime olla julgemad ka teistes valdkondades, mis teemad meile on lauale tulnud, ise algatama ilma valitsusepoolsete näpunäideteta mõnda eelnõu veel?

Suur aitäh selle küsimuse eest! No kui päris täpne olla, siis ega me nüüd seda teaduste akadeemia seaduse muudatust ka päris iseseisvalt ei teinud. Eks see meile ikka toodi siia lauale ja öeldi, et on vaja muuta. Nii et väga julged me just ei ole. Aga põhimõtteliselt on sul õigus. Ma arvan, et teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni korralduse seadus, mis on nii kaua viibinud ja mis tegelikult enne nii-öelda eelmise koosseisu laialiminekut oli praktiliselt kokkulepetega kaetud ja küps tegelikult edasi minema, on viibinud nii kaua, et ma arvan, et siin on küll selline, ma ei tea, kas algatamise mõttes, aga julgem edasiliikumine oleks kindlasti mõistlik. 

Ma saan aru, et on lootus, et see tuleb meie lauale varsti, ja äkki me saame siis julgemalt edasi minna, aga ma arvan, et tunnuslik on see, et tegelikult arutatakse isegi selle üle, kas sellist seadust üldse vaja on. See on kõige põnevam asi, et aastakümneid tegelikult sellise seaduse alusel on toimetatud, aga teatud kokkulepped siiski ei toimi. Kas või teaduseetikasüsteemi uuendamine täna tegelikult selle taga seisab, et ei ole seda otsust vastu võetud. 

Võib olla küsimus on selles, millise seadusega täpselt reguleeritakse, kuna kõrgharidus on reguleeritud kõrgharidusseadusega ja ülikoolide tegevus on juba sellega kaetud. Nimetades neid teadusasutusteks, läheb see küsimus tegelikult sellega, kas siis teadus-arendustöö ja innovatsiooni korralduse seadus tegelikult ka nende tegevust siis teaduse vallas saab reguleerida.

Samamoodi langeb see teatavas mõttes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi või ka kõigi ministeeriumide nagu võib-olla toolide vahele, kui me peame seda teadustegevust reguleerima. Ma arvan, et selles mõttes on õigustatud see küsimus, mis on tegelikult Riigikogu enda positsioon teadus- ja arendustöö korralduse n-ö täpsustamisel. Ja mida me neilt ootame? Ma arvan, et just need diskussioonid on siin vajalikud ja Riigikogu on selleks küps. Me oleme seda tööd teinud nii mitteformaalselt loodud erinevates sellistes rühmades, toetusrühmades, näiteks kõrghariduse toetusrühmas, kus teadusküsimused on ju ka laual. Ka fraktsioonides on seda tegelikult päris põhjalikult arutatud. Küsimus on, kuidas me otsusteni jõuame. See on peamiselt see küsimus. 

Aga aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et siin on tõesti mõtlemise koht, kus on tegelikult Riigikogu enda initsiatiiv ja kus me ootame seda, et teaduste akadeemia või siis ülikoolid või instituudid nagu seda asja tagant tõukavad ja meie oleme tegelikult initsiaatorid. Hea meelega oleks loomulikult veduri rollis, mitte lihtsalt formaalses käetõstja rollis. Aitäh!

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Aitäh, ettekandja! Ma ei tea, kas ma kuulsin päris õigesti, aga minule jäi sellest ettekandest mulje, et me tahame tõsta teaduste akadeemia autonoomsust, mis on ilmselt väga tervitatav. Ja teine, mis mind huvitas: kas kultuurikomisjonis ka tekkis kellelgi mingeid küsimusi või see oli niisugune konsensuslik ja kõik olid kõigega nõus? Ma võin, sotsiaalkomisjonis on alati väga intensiivsed diskussioonid ja huvitavad. Kas sa seda natuke võiks valgustada, kui seda diskussiooni oli?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, rõhutan uuesti, et selle autonoomia küsimus on eelkõige autonoomia, võrreldes sellega, mida Haridus- ja Teadusministeerium peab heaks kiitma, kui on head teaduste akadeemia seda ise otsustanud, ja see puudutab peamiselt niisuguseid juhtimisalaseid, struktuurialaseid küsimusi, ja tõesti, täiesti selliseid nagu formalistlikke küsimusi, näiteks et, kui palju mainitakse teaduste akadeemia erinevaid osakondi või allasutusi, tänaseks on olukord, kus tegelikult neid allasutusi, instituute on ainult üks, ja see on tegelikult küllaltki autonoomne: need on tegelikult ju juba reformitud kõik.  

Meil tegelikult see nii-öelda diskussioon läks tõepoolest mitmetes nagu eelnevates aruteludes laiemalt selle peale, kuidas akadeemikuid valitakse või milliseid otsuseid nad saavad teha, aga need ei puudutanud tegelikult otseselt põhikirja, need olid selles mõttes sellised eelnevad arutelud, kus me arutasime teaduste akadeemia funktsioonide üle ja tema rolli üle. Aga nagu ma ütlesin, siis seaduseelnõu, täpselt nii nagu napilt me seda siis ka otsustasime, kuidas seda siia üldkogusse saata. Need olid nii-öelda sellised huvitavad arutelupunktid, mida saab teadmiseks võtta, aga seaduseelnõu ise ei täpsusta tegelikult ei teaduste akadeemia nii-öelda põhifunktsioone ega ka akadeemikute tegevust ega nende valimist.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selles seaduseelnõus on ka vastuvõtmise, mõjude ja kulutuste kohta ning on öeldud, et need muudatused ei too kaasa rahalisi kohustusi. Samal ajal ta muudab sellist paremaks seda tööd assotsieerunud ühendustega, mis tegelikult tähendab ka ju teatud mõttes rahalist toetamist. Kas teaduste akadeemial on piisavalt finantse, et seda teadust niimoodi edendada, et parimad talendid ja anded saaksid oma unistused teostada teadusvallas?

Aitäh! No ma saan aru niimoodi, et see, mis puudutab nii-öelda neid rahalisi mõjusid, näiteks on seesama toetuste andmine õpilastele, aga tegelikult on seda juba siiani tehtud, ju nad seda siis oma vahendite piires ikkagi teevad. 

Ja nende assotsieerunud nii-öelda ühendustega – ma arvan, et see ei pea tooma kaasa rahalisi kohustusi, küllap nad seda ise teavad, mille jaoks nad kasutavad siis rahalisi mõjusid või mitte. 

Võib-olla nagu, kui minna nüüd niimoodi sügavuti, siis ma kujutan ette, et rahalisi mõjusid võib tuua kaasa see, kui peasekretär ei ole akadeemik, kui tema on nii-öelda võetud kuskilt võib-olla väljastpoolt, võib-olla on tema palganumber suurem, aga see läheks juba nii pisiasjadesse, et ma arvan, et nii väärikat organisatsiooni nagu teaduste akadeemia ei peaks siit puldist manitsema, et kas te ikka oma eelarvega välja tulete.

Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh teile kõigile!

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 514 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. november kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti käsitlenud. 

Läheme teise päevakorrapunkti juurde ja selleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 490 esimene lugemine. Ettekandja on algatajapoolne Riigikogu liige Kalle Grünthal. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Olen esitanud siis Riigikogule menetlemiseks karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega tehakse muudatus, millega antud seaduse § 151¹ tunnistatakse kehtetuks. 

Ja võib-olla kõik ei ole seda eelnõu lugenud, siis ma ütlen ka ära, kuidas on sisustatud siis see § 151¹. See on "Rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine" ja esimene lõige väljendub järgmiselt: "Agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil."

Miks ma olen selle eelnõu esitanud? Põhjus on selles, et Eesti Vabariigi politsei on seda normi korduvalt kuritarvitanud, korduvalt, mis ei ole kohane õigusriigile, millest siin valitsuse esindajad pidevalt siin saalis räägivad. 

Et mitte jääda paljasõnaliseks, tooksin välja ka need juhtumid, kolm, mida ma olen ka oma eelnõus käsitlenud. 

Kõigepealt, esiteks toimus selline intsident … Muidugi ma ütlen ära ka, et mispärast üldse vastu võeti see eelnimetatud paragrahv: sest see võeti vastu eesmärgiga, et igasugused Z-tähed ja viisnurgad ja Vene lipu värvid ja nende eksponeerimine ei oleks lubatud. Ja see seadus jõustus 29 aprill  2022. aastal. Ja sisult oli see eelnõu ikkagi selleks, et takistada sellise sümboolika eksponeerimist, millega toetatakse inimsusevastase või sõjakuriteo toimepanemist või neid õigustaval viisil. Aga kahjuks on, nagu ma ütlesin, et politsei on siin väga jämedalt rikkunud neid norme ja asunud neid rakendama Eesti rahva vastu. 

Kõigepealt, Jaak Valge ja Andres Aule aktsioon Tallinnas, kus kirjanike majale riputati protestiks küüditamisel osalenud kirjaniku bareljeefi vastu Eesti NSV lipp. Ja esimese matsuga algatatigi siis nende suhtes siis sellesama paragrahvi alusel väärteomenetlus, mis, tõsi küll, hiljem kvalifitseeriti ümber avaliku korra rikkumiseks, kuid selle väärteo esialgne kirjeldus oli, et nende tegevus häiris keskmise inimese seisukohast ja teistele inimestele tundus see siis kuriteo või sõjakuriteo toimepanemise õigustamisena. Aga noh, selleks kulus siis põhimõtteliselt kuu aega, aga algatati selles suhtes. Muidugi, Jaak Valge minu teada vist mõisteti nendes asjades õigeks, nii et. See on nagu esimene juhtum. 

Teine juhtum oli juba palju tõsisem, kus siis käesoleva aasta juulis toimunud Sinimägede lahingute mälestussündmus, kus politseinikud üritasid Sinimägede kangelase, kes võitles muuseas Eesti Vabariigi eest, tema isa, et eestlased saaksid põgeneda läheneva Nõukogude armee eest, rinnet hoiti kinni, ja tema suhtes siis üritati sellelt ürituselt lahkuma sundida, põhjuseks tema särgil olev väidetav keelatud sümboolika, jutumärkides. Ja mitte ainult teda, vaid ka selle nii-öelda repressiivse tegevuse ohvriks langesid siis ka mittetulundusühingu Eesti Leegioni Sõprade Klubi, kelle särgil on pealuu kujutis, kuid see on patenteeritud ka patendiseaduse alusel ning mingit keelatud sümboolikat seal ei olnud. Kõige häbiväärsem oli muidugi olukord selles, et politseinikud, kes seda aktsiooni alustasid, "menetlesid", ei austanud ka Eesti Vabariigi hümni, vaid sundisid selle kõlamise ajal siis Eesti Leegioni Sõprade Klubi liikmeid endaga kaasa tulema. Ja nad ei suutnud ka kohapeal neile selgitada, no milles on siis asi, milles on siis see keelatud sümboolika. Ja ma usun, et paljud on näinud ka neid videosid, milles on näha, et osad olid nende hinnangul suhteliselt agressiivsed, rikkudes ühtlasi üritusel viibinud klubi liikmete, aga ka muidugi ka teiste läheduses viibivate inimeste, kes olid kogunenud rahumeelselt, tuju ja paljudele tundus see kõik väga alandav. Noh, paha on ka muidugi see, et seal mägedes viibisid ka väliskülalised, kes samuti ürituselt eemaldati. Mis mulje võis neile jääda Eesti politseist sellise tegevuse juures ja millise sõnumi viisid nad endaga kaasa oma koduriiki? Kindlasti mitte midagi head selles ei olnud. Ma arvan, et kõige rohkem rikkus politsei selle tegevusega oma head mainet, mis sai väga oluliselt kahjustada. Sest tegelikult need mehed, kes osalesid sellel üritusel, on ju alati olnud valmis seisma ühiselt Eesti Vabariigi eest või kuidas siis. 

Aga kõige selle taustal tekib küsimus sellesama sõna "kaitsetahe" osas. Miks me peame kaitsma riiki, kes ei austa eesti rahvuslust, Eesti patrioote, kes on seisnud Eesti Vabariigi eest? Ja kurioosne on veel ka see, et Eesti Leegioni mehed olid eelnevalt politseiga kokku leppinud selles, et nad osalevad sellel üritusel. Ja kui politsei oleks tahtnud seda üritust menetleda nii, nagu seadus ette näeb, ja teinud kodutöö ära, siis ei oleks sellist, ma nimetan siiski, ka rahvusvahelist intsidenti juhtunud. 

Muidugi, kurioosne on see, et politsei õigustab oma tegevust. Politsei õigustab oma tegevust, ütleb, et kõik on korras ja mitte midagi halba ei olnud. Ja mis kõige tähelepanuväärsem, on veel see, et nad hakkavad õigustama ka oma käitumist sellega, et toovad välja nüansid, et … Ma nüüd tsiteerin, Indrek Püvi, Ida prefektuur, Narva politseijaoskond. Tsitaat: "Siiski juhime tähelepanu, et ametliku kaubamärgi elemendid eraldiseisvalt ei pruugi olla kooskõlas karistusseadustiku § 151¹ põhimõtetega ning samuti vajab hinnangut, kas eraldiseisvad sümbolid omavad õiguskaitset patendiseaduse § 12 mõttes. Samas tunnistame, et Politsei‑ ja Piirivalveamet, et ürituse osalejate kõrvale kutsumine Eesti Vabariigi hümni ajal ei olnud niivõrd ajakriitiline ning oleksime pidanud suhtluse hümni ajaks peatama. Juhime sellele ametnike tähelepanu ning riigiasutusena pingutame, et me tulevikus sarnaselt ei käituks." 

Aga see ei ole ju esimene kord, see ei ole esimene kord, kui politsei üritab hümni mängimise ajal inimesi represseerida. Tuletan meelde COVID‑i aega, kus Silvia Ilves mängis tšellol Eesti hümni, ja nõudis tema mängu lõpetamist ja kaasatulemist. Ainult rahva tungival nõudmisel nad peatusid, neil oli südametunnistus, nad peatusid ja jätsid selle teo tegemata. 

Nii et tegelikult ma võin öelda, et on välja kujunenud muster nende tegevuses. Aga ma ei usu, ma iialgi ei usu seda, et see tegevus on reapolitseinike poolt inspireeritud. Selleks on tulnud käsk ülemustelt, ma ei tea, kust kohalt veel, võib-olla Ameerika saatkonnast, ma ei tea. Tänu sellele tegevusele oli nende kahjukannatajate hulk äärmiselt suur. 

Tulen nüüd tagasi, tulen nüüd siis ka kolmanda kolmanda nii-öelda siis juhtumi juurde, mis on leidnud ka meedias väga-väga palju kajastamist, on siis 31. augustil toimunud politseioperatsioon, mille käigus konfiskeeriti Lihulasse viidav mälestusmärk Eesti sõduritele, nendelesamadele sõduritele, kes teises maailmasõjas kaitsesid meie maad Nõukogude armee sissetungi eest ja andsid võimaluse paljudele tuhandetele eestlastele põgeneda laevadel peatselt okupeeritavalt maalt. Ja mis siis toimus? Toimus see, et politseioperatsiooni käigus peatati seda mälestusmärki viiv auto. Selle kõrvale sõitis loetud minutite jooksul kraana, millega teisaldati siis see mälestusmärk ja võeti politseisse hoiule. 

Kui küsisime siinsamas Riigikogu saalis siseministri käest antud asjaolude kohta täpsustusi, siis tema teatas, et politsei oli seisukohal, et see on, et tema oli teadlik sellest ja samuti oli teadnud, teadmisel sellest ka peaminister Kristen Michal. Ehk siis meie valitsuse juhtivad figuurid andsid sisuliselt nõusoleku see mälestusmärk konfiskeerida, vaatamata sellele, et sellele mälestusmärgile oli tehtud semiootiline ekspertiis, sõltumatu. Ja ka teistkordne ekspertiis, mis tehti, kinnitas, et tegelikult midagi seadusevastast ei olnud. Ja ma nimetan täiesti julgelt siit puldist välja, et kahjuks on Eesti politseinikud, kes on tublid töömehed, muutumas oma juhtijate ja käskijate käsul poliitiliseks politseiks. See ei ole normaalne. 

Lisaks sellele on pärast seda juhtumit väga paljud juhtivad juristid selle Lihula samba osas teostatud menetlustoiminguid väga tugevalt kritiseerinud. Näiteks ka vandeadvokaat Carri Ginteri sõnul ei vasta politsei ja siseministri õigustused Lihula monumendi koopia konfiskeerimisel sellele, mis on tegelikult agressioonisümbolite kohta seaduses kirjas. Ja ka PPA esindaja, Lääne prefektuuri politseijaoskonna ülem Üllar Kütt, keda ma tean, ütleme, Paide aegadest veel, kui ka minister  Lauri Läänemets eksisid tegelikult ka "Aktuaalses kaameras" selle agressioonisümboolika ja Lihula samba teemaga. 

Kuna väga oluline moment on see, et vandeadvokaat Carri Ginter kinnitab, et tema oli selle seaduseelnõu valmistamisprotsessile kaasatud ja teab, et sümboolika üldist karistusseadustikku kirja ei saanud. Ja siin on nüüd kõige olulisem lause selles asjas: "Karistusseadustiku järgi ei piisa sümboli avalikku kohta viimisest ega selle kasutamisest." Selle koosseisu realiseerimiseks on tegelikult, tuleb seda teha selliselt, neid tegusid või õigustaval viisil. Kuidas seda transporti teostati ja kuidas see, ütleme, toetas agressioonitegusid, see jäi Ginteri sõnul segaseks. Sümboli omamine, transportimine on absoluutselt seadusega kooskõlas. Ja kasutan tema reljeefset väljendit: "Nii võib mul olla autos rõõmsalt kasvõi tonn haakriste ja viisnurki." Ja mitte midagi ei saa sellest teha. Ja ma ütlen välja ka tegelikult selle Ginteri arvamuse, et selliste koosseisude rakendamine tuleb olla eriti ettevaatlik ja vastutustundlik, sest – tippjurist ütleb – muidu jääme peagi oma vabadusest ilma. 

Ja asi ei piirdu ainult sellega, sest tegelikult politsei selline tegevus, õigemini, nende juhtide käsud õhutavad tegelikult ühiskonnas vaenu erinevate rahvusgruppide vahel. Võib-olla ta on, ütleme, selle koosseisu menetluse käigus või, on ta selline mittemidagiütlev. Aga ta annab väga tugeva sõnumi üks vaenule, mida erinevad rahvusgrupid ja huvigrupid võivad omavahel vägivaldselt hakata realiseerima. See on väga tõsine küsimus.

Miks on vaja ta ikkagi välja võtta? Välja tuleb võtta sellepärast, et selle sümboolika eksponeerimiseks, mis on keelatud ja õigustab agressiooni, on karistusseadustikus sisustatud mitmed teised paragrahvid. Aga kahjuks on politsei poolt asutud rakendama seda eesti rahvuslaste vastu, surumaks maha nende rahvuslikke tundeid ja rüvetades tegelikult ka Eesti vabaduse eest võidelnud sõdureid. Mitte midagi halba sellest ei juhtu. Mitte kedagi ei saa jätta karistamata, kuid ka üks inimene, aga siin on neid kümneid, saavad, ma siiski nimetan, poliitiliselt represseeritud, siis see norm ei sobi meie õigusriigi karistusseadustiku. 

Ja sellega ma sooviksin oma tutvustuse lõpetada. Ja ma loodan, et need, kellel on olemas ja säilinud veel rahvuslikud tunded, toetavad selle eelnõu teisele lugemisele saatmist. Aitäh!

Aitäh ettekandjale, teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te apelleerite rahvuslusele. Ma arvan, et see ei ole päris korrektne öelda, et need, kes seda ei toetaks, et need ei ole kuidagi rahvusmeelsed ja eestimeelsed. Kindlasti mitte. 

Ja te apelleerite ka üksikjuhtumitele. Aga nagu te ise ütlesite. 151¹sai loodud eelkõige seetõttu, et oli Venemaa agressioon Ukraina vastu. See olukord ja see sõda ei ole lõppenud. Meie seas on jätkuvalt neid, kes hea meelega käiksid Z-tähega ja sirbi ja vasaraga ja hüüaksid Putinit. Mitte midagi tegelikult muutunud ei ole. Norm on küll keeruline, selles mõttes, ma olen teiega nõus, et seda sisustada ongi võib-olla raske. Aga ma ei näe põhjust, et terve norm selle sisustamise pärast peaks ära visatama. Mistõttu ma küsin teie käest, mis oleks teie lahendus, et kui see 151¹ ära kaoks. Kuidas siis Z- ja igasuguste muude tähtede vastu käiks võitlus?

Aitäh, lugupeetud küsija! Lugupeetud Andre Hanimägi! Teie olete õiguskomisjoni esimees ehk siis te peaksite olema praktiliselt kõikidest komisjoni liikmetest ja ma usun, ka siin saalist vähemalt poole targem. Aga see küsimus, mida te praegu presenteerite mulle, näitab, andke andeks, teie juriidilist harimatust. Norm ei ole keeruline. Norm on väga selge. Küsimus on selles, et siin on toodud välja väga lihtsad asjaolud. Siin on toodud välja väga lihtsad asjaolud: sümboolika, avalik eksponeerimine neid sõjakuritegusid toetaval või õigustaval viisil. 

Jaa, ma saan aru, et te suudate lugeda ainult selle esimese lauseosa ära. Aga kogu küsimus ja kogu selle eelnõu sisu on selles, et politsei, kes tegeleb igapäevaselt selliste küsimustega, ei suuda leida põhjendust, milles seisneb nende tegude toetav või õigustav viis. Aga ka mina ei suuda. Kui Carri Ginter juristina, tippjuristina ei suuda seda leida, siis järelikult koosseisu ei ole.

Lugupeetud Andre Hanimägi, see teie küsimus läheb ikkagi selle rahvusluse küsimuse alla. Ja ma võib-olla ütlesin väga … , et kui te ei toeta, siis te olete rahvusluse vastane. Aga see küsimus ju tegelikult teie poolt väljendubki selles, kas te ei pea pühaks nende inimeste, sõdurite saatust, kes kaitsesid oma vere hinnaga Sinimägedes Eestit? See on asja puänt. Ja kui te ütlete, et laveerite ja püüate peita selle mingi Z-tähe või viisnurga taha ja tallate sellega alla meie rahvuskangelased, siis see on häbiväärne.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Uskumatu, et me täna siin saalis oleme, arvestades, et kell neli öösel me ju eelmise päevakorra lõpetasime, kolmapäevase päevakorra. Tugevad poisid ja tüdrukud on siin saalis. 

Mis puudutab seda eelnõu, siis ma küsiksin. Punkt kahes on välja toodud eelnõu eesmärk. Eelnõu eesmärgiks on lõpetada normi kuritarvitamine jõustruktuuride poolt. Sellest lähtuvalt ma küsingi, et kui selline kuritarvitamine tõesti leiab aset … Siin mõningaid näiteid on – eks iga näite juures saab ju mingisuguse diskussiooni ka alustada, aga ma pigem seda ei tee. Aga mis sa ise, Kalle, arvad, millest see on tingitud, et seda normi jõustruktuuride poolt kuritarvitatakse? Kas nagu puudub mingi arusaam …

Teie aeg!

… kuidas seda tegelikult tuleb rakendada või siis on järelevalve küsimus?

Aitäh, hea Lauri! Miks seda normi kuritarvitatakse? Selle normi kuritarvitamise osas ma võin ainult välja öelda oma isikliku arvamuse. Aga kahtlemata minu arvamus siin saalis ei loe mitte midagi. Ja seetõttu ma püüan esitada natuke keerukamat konstruktsiooni. Miks seda siis kuritarvitatakse? Kogu küsimus taandub sellele: politsei tohib sekkuda eraisiku privaatsfääri vaid sellisel juhul, kui sellel tegevusel on mingisuguse kuriteo tunnused või väärteo tunnused. Karistusõiguse üldpõhimõte on see, et keelatud on see, mis on keelatud. Seega, kui näiteks Eesti Leegioni mehed informeerisid politseid eelnevalt sellest, et nad osalevad Sinimägede mälestusüritusel, ja nad on kogu aeg kandnud seda Patendiameti poolt litsentseeritud sümboolikat surnupealuuga, siis miks viiakse need inimesed ära väidetavalt menetlustoimingute ajaks, ütleme, politseibussi ja alandatakse neid selle tegevusega? Ja ma ei usu, et nad ei teadnud seda, et see on patenteeritud. Võrdluseks ma küsin: Kuperjanovi pataljonil on samuti lipu peal surnupealuu, kas see on ka siis agressioonisümboolika õigustamine?

Ma tuleks ka selle juurde, et tegelikult on ju kahjuks meie süsteemis kujunenud olukord, kus menetlus inimese suhtes ongi kõige suurem karistus. Ta pannakse olukorda, kus ta on surve all, teda küsitletakse, tehakse menetlustoiminguid, hoiatatakse ja nii edasi. Tavakodanik ei suuda sellele vastu panna ja ta muutub taltsaks nagu lambuke: "Parem ma rohkem enam niimoodi ei tee." Aga see ei ole õigusriigile kohane, ei saa inimest surnuks menetleda. Ja tegelikult peaksid siin, ütleme, ka politseiametnikud võtma selles osas vastutuse.

Ja kuigi nad vabandasid Eesti Leegioni meeste ees, siis märkisid oma tegevuses seda. Jällegi, Ida prefektuuri politseijaoskonna juht Indrek Püvi ütleb, et üheks fookuseks oli kindlasti vaenuliku sümboolika eksponeerimine. Näete, väga lihtne asi! Nende fookus seisnes ainult – miks nad seda kõike tegid – vaenuliku sümboolika eksponeerimises. Ja ennetavate tegevuste eesmärgiks ei olnud karistamine, vaid selgitustöö ja konfliktiolukordade vältimine ning kaitse võimalike provokatsioonide eest. Kedagi selle ürituse kestel kinni ei peetud ega karistatud.

Siit me jõuamegi selle juurde, et politsei ei ole võimeline seda normi selliselt rakendama, nagu on see mõeldud. Sest Ida prefektuuri politseijaoskonna juht Indrek Püvi ütleb, et fookuses oli vaenuliku sümboolika eksponeerimine, aga sellist normi ju ei ole karistusseadustikus. Ja ma ei nõustu lugupeetud Indrek Püviga ka selle suhtes, et tegemist oli selgitustöö ja konfliktiolukorra vältimisega. Ma ütleks niimoodi, et selle tegevusega hoopis võimendati pingeid. Aga see ei ole politseitöö eesmärk.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja, nende heade sõnade eest minu suunal! Aga ma proovin siis uuesti. Mida ma mõtlesin selle normi all, sellepärast norm iseenesest on ju väga selge, nii nagu ka teie ütlesite, ma olen sellega sada protsenti nõus. Ja nüüd selle tõlgendamise all ma pidasin silmas sedasama, et kas politseinik alati teab, kas see pealuu on SS-pealuu või mingi muu pealuu, selle koha pealt võib-olla tõesti ei ole sada protsenti alati kindlust ja siis tulebki neid asju menetleda, uurida vähemalt. Nüüd minu küsimus teile on: te apelleerite jätkuvalt nendele samadele juhtumitele, mis minu hinnangul ei ole selles mõttes pädevad, et need ei puutu sellesse normi selles mõttes, et see norm minu hinnangul ei ole selles süüdi, kuidas seda normi sisustatakse. Ehk siis ma küsin teie käest niimoodi: kas nende juhtumite puhul teie hinnangul on süüdi see norm ja selle sõnastus, mida te tahate tühistada, või selle, antud juhul näiteks politsei poolt sisustamine? Kuidas teie hinnangul sellega on?

Lugupeetud Andre Hanimägi! Ma olen selles mõttes nõus, et viitate väga olulisele asjaolule. Norm tegelikult on sisustatud täpselt – mitte ainult selle vaenuliku sümboolika eksponeerimine, vaid sellega peab, kaasneb siis teine tegevus, ehk siis neid tegusid toetaval või õigustaval viisil. Aga kuna ütleme, ida prefektuuri politseijaoskonna juhi vastusest selgub, et nad ongi jätnud kõrvale selle normi kõige olulisema komponendi ehk siis seda tegusid toetavad õigustava viisi, ja ilmselgelt oli neil nii-öelda kodutöö tegemata, aga kuigi nad vabandasid ka kohalikul, politseinikud vabandasid kohapeal. Aga lugupeetud Andre Hanimägi, mõelge, millise tunde teile jätab see, kui sa oled pidulikul mälestusüritusel austamas Eesti rahvakangelasi ja ühel hetkel lennatakse sulle peale. Võib-olla see minu järgmine näide teie kohta ei ole väga ilus, aga ma teen seda ikkagi. Mis siis saab, lugupeetud Andre Hanimägi, kui ühel hetkel politsei tuleb teie juurde ja hakkab teid süüdistama vägistamises, kuna teil on sihukesed riistad olemas kuskil? See on ebanormaalne ju. Alati peab järgnema ka mingi koosseis, ei saa lihtsalt sellepärast, et, noh, see aparatuur, mis on, see on teil olemas, see ei ole loogiline, eks.

Rohkem küsimusi teile ei ole.

Nii vähe oligi vä?

Jah. Järgmisena on juhtivkomisjonis toimunud arutelu, annab ülevaate õiguskomisjoni liige Vilja Toomast. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamine toimus õiguskomisjonis 4. novembril käesoleval aastal. Seda Kalle Grünthali juttu ma uuesti teile kordama ei hakka, sest see oli hästi pikk ja põhjalik. Lähen kohe järgmise etapi juurde meie protokollis. Selle Kalle Grünthali tutvustuse peale andis õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi sõna Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikule Markko Künnapule ja palus tal tutvustada valitsuse seisukohta, mis on järgmine. Vabariigi Valitsus otsustas 3. oktoobril käesoleval aastal oma istungil karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu seadusena vastuvõtmist mitte toetada ja põhjendas seda mittetoetamist järgnevate mõtete või seisukohtadega. Sätte kehtetuks tunnistamine ei ole muu hulgas seletuskirjas eelnõu eesmärkide toetamiseks esitatud näidete pinnal põhjendatud ega mõistlik. Nimelt oli paragrahvi kehtestamine 2022. aasta kevadel suuresti ajendatud Venemaa Föderatsiooni agressioonisõjast ja asjaolust, et agressiooni toimepanemisel ja toetamisel hakati kasutama erinevat sümboolikat. Sättega kaitstakse kitsamalt, võttes agressioonisõjas kannatanud üksikuid alandamise ja hirmutamise eest, ning teisalt ka rahu ja avalikku korda laiemalt. Ei ole mingit põhjust arvata, et olukorras, kus Venemaa agressioonisõda Ukrainas jätkub, on Venemaa eriteenistuste ja nende kohalike kaasatundjate soov Eestis Venemaa agressioonisõda propageerida, toetada ja õigustada kuidagi lahtunud. Normi kehtetuks tunnistamise vajadust ei tingi ka normi lai reguleerimisala: koosseis on piisavalt piiritletud selleks, et isikud saaksid mõistlikult ennustada, milline käitumine normi kohaldamisalasse satub. See oli siis valitsuse seisukoht, miks ta seda eelnõu ei toeta.

Lühike arutelu toimus ka komisjonis, mitte küll väga pikk, aga mõned mõtted siiski toon välja. Komisjoni esimees Andre Hanimägi kommenteeris, et ka eelnõu algataja hinnangul ja näidete põhjal on küsimus eelkõige seaduse sätte rakendamises, ning nagu ministeeriumi esindaja välja tõi, esineb ka teiste koosseisude puhul juhtumeid, kus juba alustatud menetlus lõpetatakse koosseisu mittevastavuse ilmnemisel. Need muud mõtted kostusid Andre Hanimägil ka täna juba siin saalis, mida ma uuesti üle ei korda. Kalle Grünthal kommenteeris Andre Hanimägi küsimust ja mõtet järgnevalt: et politsei on reageerinud ebapädevalt ja tema hinnangul ka ebaseaduslikult. Igal inimesel on õigus vaidlustada menetleja otsuseid kohtus, kuid toodud näidete osas tekib küsimus, kas ka need politseiametnikud on vastutusele võetud, sest nemad peavad samuti juhinduma oma tegevuses seadusest ja eksimuste korral tuleks viia läbi distsiplinaarmenetlus. Mina küsisin siis omakorda Kalle Grünthalilt ka nende kahe juhtumi puhul, kus menetlust ei algatatud, et kas need isikud, keda see on riivanud, on ise kuhugi pöördunud, et seda toimunut vaidlustada, ma pean siis silmas seda 12 juhtumit, millele Kalle Grünthal ka siin täna vihjas, selle samba eemaldamisel, millest täna siis Kalle Grünthal rääkis. Kalle Grünthal vastas eitavalt, et jaa, et riigi vastu kohtusse minek on kallis ja tema teada pole sinna pöördutud. Markko Künnapu juhtis selle peale tähelepanu, et teenistuslikku järelevalvet või võimalikke distsiplinaarrikkumisi puudutavad küsimused tuleks suunata pigem Politsei- ja Piirivalveametile endale, kes neid toiminguid läbi viisid, või siis Siseministeeriumile, kelle vastutusalas PPA on, Justiitsministeerium PPA ametnike üle järelevalvet ei teosta. Ja siis tegi komisjoni esimees kolm ettepanekut, menetluslikku ettepanekut: esiteks võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. novembril käesoleval aastal, teiseks teha ettepanek eelnõu tagasi lükata ja kolmandaks määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Kõik need kolm otsust võeti vastu konsensuslikult. 

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Läheme edasi. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 490 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. 

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 490 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 39, vastu 2, erapooletuid 0. Eelnõu 490 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on meie tänane istung lõppenud. Edukat nädalavahetust!