Tere hommikust, auväärt rahvaesindajad! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale jõudis registreeruda 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

Ja nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste jaoks. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Eesti on Reformierakonna viimaste valitsuste juhtimisel lennanud paljudes Euroopa edetabelites tippu. Ühed edetabelid on need, mis räägivad majanduslanguse sügavusest. Nendes edetabelites oleme me konkurentsitult liidrikohta hoidmas. Ja teised edetabelid on need, mis räägivad toiduainete käibemaksu kõrgematest tippudest. Nimelt, järgmisel aastal jõustuva uue käibemaksumääraga jõuab Eesti toiduainete käibemaksult Euroopa kahe kõige kõrgema maksumääraga riigi sekka. Ehk siis Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valitsus, Eesti viimase kümnendi kõige ebaõiglasemat poliitikat ajav valitsus, viib Eesti veel ühes edetabelis Euroopas tippu. 

Toiduainete käibemaks ei tohi ja ei saa olla samal määral, millega maksustatakse teisi tooteid. Toiduained on esmatarbekaup, eluks vajalik, sundkulu. Toiduainete kõrgem käibemaksumäär lööb eelkõige just nimelt väiksema sissetulekuga inimesi. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt annan üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega langetame toiduainete käibemaksumäära 5%‑le. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Ametis olev kaitseväe juhataja ja eelmine kaitse[väe] juhataja on [rohkem kui] aasta jooksul oma sõjalises nõuandes kutsunud valitsust viivitusteta langetama otsused ja tagama rahastuse 1,6 miljardi euro maksumuses laskemoona hankimiseks. Ja kahetsusväärselt on valitsus küll retooriliselt pärast aasta pikkust venitamist möönnud selle nõuande otstarbekohasust ja selle realiseerimise vajalikkust, kuid riigieelarve strateegias aastateks 2025–2028 me selle projekti realiseerimise võimet ei leia. Võrreldes riigieelarve strateegiaga aastateks 2024–2027 on riigi sõjaliseks kaitseks eraldatavate vahendite maht kasvanud vaid suurusjärgus 350 miljonit eurot. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse direktor on kinnitanud, et poliitilise otsuse ning rahastamisotsuse langetamisel on võimalik selles eelarveperspektiivis need vahendid soetada. Isamaa fraktsioon on esitanud sellekohase Riigikogu otsuse, kuid kahjuks lükkas Riigikogu juhatus selle tagasi. Ma mõistan, et see on parlamendi valitsusliidule ebamugav otsus ja seetõttu me esitame selle ettepanekuna valitsusele Riigikogu otsusena Isamaa fraktsiooni poolt, et rahvaesindus saaks langetada oma põhimõttelise valiku nii olulises ja tundlikus küsimuses, nagu seda on eksistentsiaalsete riigikaitseliste võimete soetamine Eesti riigi väliseks kaitseks.

Head kolleegid! Olen juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu ja ühe otsuse eelnõu. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Maa-ameti ümberkorraldamine Maa- ja Ruumiametiks) eelnõu 457 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni esimehe härra Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Maa-ameti ümberkorraldamine Maa- ja Ruumiametiks) eelnõu menetlust komisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Kõnealuse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 10. juunil käesoleval aastal.

Sellega lahendatakse juba aastaid kestnud ruumivaldkonna tegevuste killustatuse ja keskse rakendusüksuse puudumise küsimust. Riigil puudub keskne rakendusüksus, mis käsitleks ruumi- ja maaküsimusi kui tervikut, analüüsiks oluliste otsuste mõju elukeskkonnale ning annaks riigiasutustele, ettevõtetele ja omavalitsustele nõu ruumiloomeküsimustes, sealhulgas aitaks kohaneda kliimamuutustega, vähendada sundliikumisi, ennetada segregeerumist, hoida keskkonda ning parandada inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Selleks luuakse Maa-ameti kaudu, seda ümber korraldades, Maa- ja Ruumiamet, mis aitab viia ellu eesmärke, mis on seatud ruumi tasakaalukaks ja kestlikuks arenguks. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 14. juunil käesoleval aastal siinsamas saalis ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks neid ei laekunud. Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõule 11 muudatusettepanekut. Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks oma 7.  novembri istungil. Istungil tutvustasid Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad komisjoni liikmetele ministeeriumipoolseid ettepanekuid eelnõu muutmiseks, mis pärast arutelu muutusidki keskkonnakomisjoni ettepanekuteks. Ministeerium on pannud komisjonile südamele ka seda, et seda eelnõu oleks vaja praegusel ajal juba nii-öelda kiireloomulisena menetleda, ja sellepärast on see just tänasel päeval siin saalis. See on seotud sellega, et ümber korraldatud asutus peaks tööle hakkama 1. jaanuarist 2025 ning me oleme juba novembrikuus. Meil oleks tarvis anda nendele inimestele mingisugune kindlus selle töö alustamise osas aasta algusest. 

Muudatusettepanekud, mida on ministeeriumi poolt esitatud, on suuresti seotud sellega, et esimese ja teise lugemise vahel on palju vett merre voolanud, sealhulgas seoses sellega, et üks teine valitsus asus ametisse. Kui oli esimene lugemine, siis oli veel eelmine valitsus ametis. Ja nagu te teate ja mäletate, siis suvel toimus valitsuse vahetus ja toimus ka vastutusvaldkondade ümberjagamine ministeeriumide vahel. Nii et päris mitu muudatusettepanekut, mis seda eelnõu puudutab, on sellega seotud. Ja võib-olla infoks ütlen veel seda, et meil on paralleelselt Riigikogu menetluses niisugune eelnõu nagu 505 SE mis tegeleb ka nende muudatustega. Aga antud eelnõu on siin teie ees esimesena, selle ameti loomine. Lihtsalt tuleb mõned detailid sõnastuslikult viia sellega kooskõlla.

Üksteist muudatusettepanekut komisjoni poolt vormistati. Esimene muudatusettepanek tegeleb Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse minevat ligipääsetavuse põhimõtete rakendamise tagamise koordineerimise valdkonda. Ligipääsetavuse valdkond liigutatakse ühest ministeeriumist teise, koos sellega muutub ka see vastutusvaldkond.

Teine muudatusettepanek käsitleb Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas Maa-ameti baasil loodavat Maa- ja Ruumiametit. Antud muudatus tuleneb asjaolust, et Riigikogu menetluses oleva VVS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga, seesama 505, viiakse maa- ja ruumivaldkonna ülesannete täitmine koos Maa-ametist ümber korraldatud Maa- ja Ruumiametiga Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalast üle MKM-i. Sellest ma teile just rääkisin, et see on seotud valitsuse muutuse ja nende vastutusvaldkondade ümberjagamisega. 

Kolmas muudatusettepanek täiendab eelnõu uue paragrahviga, kuuenda paragrahviga Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise kohta. Seal lisatakse vastavates sätetes olevate asutuste loetellu Maa- ja Ruumiamet. 

Siis tulevad muudatusettepanekud 4–6, mis on normtehnilist ja keelelist laadi. Need on puhtalt komisjonipoolsed. 

Veel kaks muudatusettepanekut, nr 7 ja nr 10, käsitlevad varasemalt kasutuses olnud üldplaneeringu ja kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu heakskiitmise otsustamisel toimuval avalikul väljapanekul kirjalikke arvamusi esitanud isikute ärakuulamist. Kui nende arvamusi ei arvestatud üldplaneeringu koostamisel, siis varasemalt on olnud niimoodi, et neil on olnud õigus saada ära kuulatud ka vastavas riigiametis, aga sellega on niisugune vigur, et enamasti need ärakuulamised on toimunud selle pärast, et inimestel on olnud sisulisi eriarvamusi. Aga need ärakuulamised ei ole õiguslikus tähenduses kunagi olnud mitte sisuliste eriarvamuste lahendamiseks, vaid ainult selle õigusliku protseduuri hindamiseks. See õiguslik protseduuri hindamine jääb alles, seda tehakse, aga selleks, et mitte anda inimestele seda võltslootust, et pärast avalikku väljapanekut on neil võimalik sisulistes küsimustes veel kusagile kaevata, siis võetakse see norm või see võimalus välja, et mitte tekitada asjatult pettumust.

Nii, ja siis 8. ja 9. muudatusettepanek on ka sellised sõnastuslikud, kus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi nimi asendatakse üldise viitega valdkonna eest vastutavale ministrile. Ja hetkel siis peetakse silmas majandus- ja tööstusministrit. 

On jäänud veel üks muudatusettepanek, nr 11. See käsitleb seaduse jõustumise korda. 

Nii. Juhtivkomisjon tegi siis mõned menetlusotsused ka. Kõiki neid 11 muudatusettepanekut teeb juhtivkomisjon ettepaneku täielikult arvestada. Muu hulgas on teinud komisjon otsuse teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja ka ettepanek, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 19. novembril. Ja sellega oleks praegu kõik. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Kalle Grünthal alustab. Palun!    

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selles kobarpaketis on peidetud nagu tavaliselt ära need asjad, mida ei taheta eriti rääkida. Selles on viide sellele, et § 107 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Ja see lõige on selline, mis räägib riiklikust järelevalvest, kusjuures tunnistatakse kehtetuks, et Maa-amet teostab järelevalvet käesoleva seaduse §-st 25 tulenevate nõuete täitmise üle. Ja see puudutab geoloogiliste uuringute arvelevõtmist, registrisse kandmist ja nii edasi. Arvestades Ida-Virumaa probleemi selle fosforiidi ja haruldaste muldmetallidega, mispärast siis see otsus tehakse, et selles osas järelevalvet ei tehta? See sisuliselt annab võimaluse varjata tegelikult ju tegelike maavarade olemasolu ja mahtu.

Aitäh! Saan kinnitada, et ühtegi järelevalvet ei jäeta Eesti riigis tegemata. Kõik need muudatused, mida me täna arutame, puudutavad puhtalt vastutusvaldkondade muutmist ja ühest asutusest teise liigutamist. Ühtegi järelevalvet või õiguslikku protseduuri vahele ei jää Eesti riigis. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teie komisjonis arutatud eelnõu ühendab Maa- ja Ruumiameti ning selle nimeks saab selline lohisev nimi – Maa- ja Ruumiamet –, mis iseenesest toob kaasa endaga ka ilmselgelt kulusid jälle, kui sa nimevahetust teed. Kas te arutasite ka seda, et võiks jääda lihtsalt Maa-amet, et mitte tekitada liigseid kulusid jälle? Kui te … Toon aga näite, et näiteks äkki tahate teha Maa-, Ruumi- ja Taevaametit, siis oleks MaRuTa, ja tuleb jälle vahetada.

Aitäh selle küsimuse eest! See muudatus on mõnevõrra sisulisem kui lihtsalt asutuse nime muutmine. Nagu ma sissejuhatavas sõnavõtus mainisin, siis siin lahendatakse ruumivaldkonna tegevuse killustatuse ja keskse rakendusüksuse puudumise küsimust. Ja miks see nimi on sellisena valitud. Ma eeldan, et see nimi peegeldab täpselt selle asutuse sisu: et ta tegeleb maa küsimustega ja ruumilise planeeringu küsimustega ning sinna kuulub tegelikkuses nii taevas kui ka maa kui ka vee nii-öelda ruum. Selles mõttes lihtsalt paremat lahendust ilmselt sellele teemale ei leitud. Aga ma pean ausalt tunnistama, et ega me seda ka komisjonis ei arutanud: mitte keegi seda küsimust ei tõstatanud, kas see nimi pädeb või mitte.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et seda ruumiloome teemat te ikka väga ei arutanud. Aga see on ka ainukene asi. Tegelikult see on hea eelnõu, selles mõttes, et dubleerimise ja bürokraatia vähendamine on igati tervitatav. Aga siia sisse on tõepoolest ära pikitud jälle see ideoloogiline infantiilsus, see kliimavale, inimeste hirmutamine. See ruumiloome hakkabki tegelema meil kliimamuutustega, et vähendada sundliikumisi. Ma küsingi: kas komisjonis arutati, et selle ruumiloome käigus võiks teha ka maale tagasi töökohad, lasteaiad, koolid, korralik ühistransport ja nii edasi, et vähendada neid sundliikumisi, mis on siin kirjas? Mitte nagu praegu, kus inimesed tõepoolest peavadki sundliikuma, ja seda veel autodega, millele te maksu peale panite. Kas seda teemat arutati, et sundliikumist vähendada niimoodi, et tõesti elu muutuks inimsõbralikumaks, mitte nii, nagu praegu on, et kõik on inimesest nagu nii kaugel, inimesed sundliiguvad ja maksavad selle eest? Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Just nimelt selleks see Maa- ja Ruumiamet luuaksegi, et pöörata rohkem tähelepanu nendele elukeskkonna ja ruumilise planeerimise teemadele, mis seniselt võib-olla ei ole nii terviklikku käsitlust leidnud, nagu te mainisite. Inimesed kolivad linnadesse ja tihtipeale on nad ei koli päris kesklinna, kus nad töötavad, vaid nad kolivad kusagile äärelinna, kus ei ole terviklikult läbi mõeldud kõik need teemad, mida te mainisite. Te mainisite ühistranspordi korraldust, te mainisite näiteks lasteasutuste asukohta. Selleks Maa- ja Ruumiamet saabki olema, et ta saaks rohkem nende teemadega tegeleda ja anda ka, ütleme, omavalitsusele nõu nende planeeringute tegemisel, et kui kusagile elamumaad või elamurajoone planeeritakse, kuidas seda teha niimoodi, et vähendada selliseid kolmekilomeetriseid autosõiduotsi, mida kõige rohkem Tallinnas praegu tehakse, umbes kolme kilomeetri piires. Kuidas siis ühistransporti korraldada, kuidas asutused paigutada niimoodi, et inimesed ei peaks iga kolme kilomeetri pärast oma autot käivitama, mis on täiendav keskkonnamõju. Võib-olla nad ei peaks üldse autot ostma siis. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on võib-olla selline küsimus. Nüüd tehakse Maa‑ ja Ruumiamet ja selle sisu on need maatoimingud, maaparandus, planeerimine, mis tegelikult on regionaalne tegevus. Kuid see viiakse nüüd majandus- ja tööstusministri haldusalasse. Kas on ka arutatud või teie kui koalitsiooni liige olete teadlik, et miks ta liikus Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi alt majandus‑ ja tööstusministri alla, kes, ütleme, regionaalsete tegevustega üldjuhul ei tegele? Tema asi on majandus, tööstus. Tööstus pannakse kinni, Ida-Virumaal põlevkivi kaevandamine lõpetatakse ära ja siis planeeringud lähevad samamoodi sinna majandus‑ ja tööstusministri alla. Mis on see loogiline põhjendus, miks ta liigub sinna, kas selleks, et Eesti tööstus kinni panna?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole see eesmärk niisugune, nagu te oma viimases lauses mainisite. Võib-olla pean parandama ka, et põlevkivi kaevandamist Eestis tõenäoliselt ei lõpetata. Küll lõpetatakse põlevkivi kasutamine energia tootmiseks, need päris samased asjad ei ole. 

Nüüd me tõepoolest komisjonis seda küsimust detailselt ei arutanud, miks see vastutusvaldkonna liikumine niimoodi on. Ma võin eeldada seda, et see on seotud kõige rohkem selle nii-öelda teise funktsiooniga, mis sellele Maa‑ ja Ruumiametile tuleb, see planeerimis‑ ja planeeringute tegemise funktsioon, mis on hästi olulise tähtsusega just nimelt ettevõtluskeskkonna arendamisele ja majanduskeskkonnale. Siit tuletades võib see ka loogiline olla, kuigi tõepoolest olen teiega nõus, mõnevõrra seda küsimust juba esimese lugemise ajal ka tõstatati, et kui loogiline on, seda saab nii-öelda tõstatada mõlemapidiselt, et kui loogiline on see Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis või kui loogiline on see asutus Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Täiesti õigustatud on seda küsida. Ühe võimaliku seletuse pakkusin teile praegu välja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Te nagu minu hinnangul päris tõtt siit minu küsimusele vastates ei rääkinud. Selles eelnõus on ka sees maapõueseaduse muutmine ja kui te nüüd avate oma seletuskirja lehekülje neli, siis viimane punkt on 15. seal ja seal on must valgel kirjas: "paragrahvi 107 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks". Kui me nüüd avame maapõueseaduse § 7 lõike 3, siis me näeme, et seal on kirjas: "Maa-amet teostab järelevalvet käesoleva seaduse §-st 25 tulenevate nõuete täitmise üle", aga see paragrahv tunnistatakse kehtetuks. Seega teie väide selle kohta, et ühtegi järelevalvet ära ei kaotata, ei vasta tõele. Ma arvan, et me ei saa siin vaielda isegi. Ja küsimus on selles, et miks seda tehakse, et registrisse ei pruugita enam kanda õigeid andmeid ja neid [andmeid] säilitada, kui samas trahvid selle eest on ligi 400 000 eurot.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kunagi, kui ma õigesti mäletan, esitasite te sellise eelnõu, et Riigikogu puldis ei tohi valetada, või kas see oli ministrite kohta või see oli kõigi kohta, ma igal juhul nagu katsun alati sellest lähtuda ja lähtungi sellest, et siin valetada ei tohi. Seetõttu ei saa ma nõustuda kuidagi sellega, et te, noh, olete siin üritanud väita, et ma oleks teile valetanud. Mida ma teile ütlesin, et ühe paragrahvi ära kaotamine või kehtetuks tunnistamine normitehniliselt ei tähenda seda, et seda protseduuri enam üldse ei tehta. Ja ausalt öeldes see ei olnud ka antud eelnõu menetluse teema komisjonis, et me oleksime mingisugust protseduuri Eesti riigis ära kaotanud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, kas komisjon arutas seda ja kui arutas, mis oli tagasiside, mis puudutabki sedasama, mida kolleeg Kalle Grünthal nüüd ja ka esimese küsimusega küsis. Ehk Eestis oli seni nii Maa-ametis kui geoloogiateenistuses väga palju kattuvaid tegevusi, mis puudutavad geoloogilisi uuringuid, järelevalvet, kaardistamist, arhiveerimist, ja antud siis ka reformiga on soov viia need Maa-ametist kõik ühte asutusse, geoloogiateenistusse, et meil oleks vähem dubleerimist, et meil oleks rohkem kompetentsi koondunud ühte asutusse. Kas see teema oli seal arutelul ja kui oli arutelul, mis olid need arutelu sisulised seisukohad?

Aitäh selle küsimuse eest! Tundub, et te selle küsimusega tegelikkuses vastasite just ära eelmise küsija küsimuse. Kahjuks ta ise on saalist lahkunud, ei tundnud üldse selle vastu huvi. Teema tõesti ei olnud ju mitte selles, et see protseduur ära kaotada, vaid lihtsalt võtta sealt välja see Maa-ameti roll. Paraku me seda detailselt komisjonis ei käsitlenud. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin maapõueseaduse muutmises jäi mulle silma, et "Vabariigi Valitsuse volitatud asutuse" asendatakse tekstiosaga "kliimaministri volitusel riigiasutus". Ehk jääb mulje, et asutus viiakse Vabariigi Valitsus alt ära kliimaministri alluvusse. Teie kui oma erakonna esindaja, kas teil ei tekkinud küsimusi, miks see nagu viiakse täielikult kliimaministri alla ehk Reformierakonna mõjusfääri? Kas teie kui koalitsioonipartnerid pole Reformierakonnale piisavalt usaldusväärsed, et nii oluline asutus, kes hakkab geoloogiaalast pädevust tagama, viiakse ainult ühe ministeeriumi alluvusse?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, seda küsimust ei tekkinud. Küllap minister – vahet ei ole, mis erakonnast ta on, ta on Vabariigi Valitsuse liige – töötab kooskõlas Vabariigi Valitsuse üldiste suundadega. Nüüd, see ülesande liikumine ühest ametist teise mõnikord toob kaasa ka selle alluvussuhte teatud määral muutumise. Nagu me siin enne kuulsime, siis selle eelnõuga ka sellises üldises plaanis püütakse vähendada dubleerimisi ja ka niisugust koormust avalikule sektorile. Järelikult on mõistlik see asi korraldada niimoodi, et see oleks nii-öelda ministri volitusega tegelev asutus, mitte Vabariigi Valitsuse volitusega, sellepärast et Vabariigi Valitsus on ikkagi selline organ, mis ei peaks võib-olla kõikide Eesti Vabariigi küsimustega mikromanageerimise tasemel tegelema. Võib-olla on mõned küsimused, mida saab usaldada ka ministrile. Eks me peame ikkagi koalitsioonis üksteise ministreid usaldama. Ei ole niimoodi, et on meie ministrid ja nende ministrid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie vastusest saimegi teada, et see seadus reguleerib ainult elu Tallinnas. Meil ongi nagu ainult inimesed, kes liiguvad kolme kilomeetri raadiuses. Ma tuletan teile meelde, et Eestis elab inimesi ka maapiirkonnas ja seal käivitatakse autod ikka natuke teistel põhjustel, mitte valikuliselt auto versus kastiratas. 

Aga Siin on üks teine huvitav termin ka, et tuleb ennetada segregeerumist. Ma küsin, mida see siis … Äkki räägite lahti, kas see on kohustus, nagu Soomes on arendajatel, kus kinnisvara müügil tuleb rakendada selliste punaste sotsialistide terminite kohaselt positiivset diskrimineerimist, kus ühes majas peavad koos elama sotsiaalsed ja asotsiaalsed, põliselanikud ja pagulased, pered ja vabanenud vangid. Soomes see on tegelikult läbi kukkunud. Põliselanikud kolivad ikka majast minema, sest kultuurierinevused ei tee võimalikuks koos elada, pered ei taha, et naabriks on kriminaalhooldusel vangid, ja nii edasi. Kas sellist ideoloogilise segregeerimise ennetamist pidasite selles seaduses selle terminiga silmas? Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et siin selles küsimuses kõlas nii palju ideoloogilist segregeerimist, et ma ei ole võib-olla oma elu jooksul nii palju ühes lauses kuulnud, kus erinevad inimgrupid jaotati erinevate tunnuste alusel sobivateks ja mittesobivateks, põliselanikeks ja mittepõliselanikeks. Kahtlemata sidusa ühiskonna mõttes ei ole mõistlik segregeerimist kuidagi soodustada. Ma eeldan, et tõenäoliselt selle asutuse mõte on just nimelt välistada Eestis sellist getostumise tekkimist. Ma arvan, et vaevalt et küsija ise niisugust arengut kuidagi ihaldaks, kus inimgruppe hakatakse erinevatesse getodesse jagama, mis toob ühiskonnale suuremaid probleeme. 

Ja Kindlasti ma oma eelmises vastuses kuidagi ei indikeerinud seda, et see asutus hakkab ainult linnakeskkonna küsimustega tegelema. Ma ütlesin, et keskkonna ja sundliikumise mõttes kõige suuremaks probleemiks on see linnade ümbruse liikumine, kus inimesed peavad kolmekilomeetriseid sõite tegema. Kui me vaatame kogu süsinikuheidet, mis Eesti riigis tekib, siis kõige suurem osa tekib energeetikas, järgmine osa tekkib transpordis, transpordis omakorda see jaotub niimoodi, et kõige suurem osa tekib maanteel, maanteest omakorda jaotub see niimoodi, et kõige suurem osa tekib linnaliikluses sõiduautodest ja seal on see keskmine liikumise lõik kolm kilomeetrit. See on see, mida ma silmas pidasin. Ma usun, et Maa- ja Ruumiamet kindlasti annab kasulikku nõu ka maaomavalitsustele, kuidas oma arendustööd niimoodi sättida, et inimeste elukeskkond parem oleks. Aitäh! 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma siis sekundeerin Moonika Helme küsimusele. Te väitsite, et segregeerumine on selle jaoks sisse sinna kirjutatud seadusesse, et getostumist vältida. Täiesti huvitav. Te ütlesite ka seda, et see, mida Moonika Helme tõi välja, need erinevad nii rahvusgrupid kui ka erinevad seal vangid, asotsiaalid, sotsiaalid, et justkui see oleks halb, et seda välja tuua. Ega siis ei saa ju silmi kinni pigistada, et need grupid tegelikult eksisteerivad. Ja kui te väidate, et on getostumine, siis järelikult te ise ju ka tunnistate seda, et on selline variant, et mingisugused grupid hakkavad suures kogumis koos elama. Ja nüüd ongi küsimus, et kuidas te siis selle ruumiametis hakkate siis seda getostumist vältima. Kas te hakkate keelama, et keegi võib kuhugi elama minna, ja mille alusel te teete seda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mainisin, et on mõistlik erinevaid ühiskonnagruppe mitte sulgeda mingisugusesse kindlasse ruumi ja planeerida elukeskkonda selliselt, et erinevad ühiskonnagrupid saaksid elada nii-öelda ühises ruumis koos. Eks me oleme siin kogu nende Eesti ühiskondlike muutustega ju tähele pannud, näiteks haridusteemal, kus meil on nagu keerulisem võib-olla ka see eestikeelsele haridusele üleminek tagada, see on seotud mingil määral sellega, et on toimunud teatud segregatsioon. Kui seda oleks olnud vähem, siis meil oleks ka mõningaid probleeme oluliselt vähem nii-öelda eestikeelsele haridusele üleminekuga ja üldse nagu eesti keele toetamisega. Sellepärast et kui inimesed kusagil omakeelses grupis väga palju koonduvad, me võime üritada neile seda eesti keelt õpetada, aga neil ei ole seda kusagil kasutada, sellepärast et nad on koondunud ühte teatud alasse. Seda ei ole mõtet soodustada. Selles mõttes oli see Maa‑ ja Ruumiameti segregatsiooni vähendav roll tähtis. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, te avasite praegu uue teema, et Eestis hakatakse vältima getostumist. See on päris huvitav, et siiamaani mina ei ole küll ühestki seadusest välja lugenud neid meetmeid või et meil on probleem getostumisega. Äkki te siis räägite, mis siis sellele järgneb. Kas on mingid rakendusaktid, et kuidas te näete tulevikus getostumise vältimist?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui nüüd päris aus olla, siis mina ju seda teemat ei tõstatanud, vaid selle tõstatas üks eelnev küsija, kes soovis sellel teemal pikemalt arutleda, ja erinevate ühiskonnagruppide teemal. Mina lihtsalt annan ülevaate selle eelnõu menetlemisest, ja ausalt öeldes jäävad minu käed natuke ka lühikeseks praegu selles osas, et kommenteerida täpselt alles loodava rakendusüksuse töövõtteid või konkreetseid plaane. Meie ees on seaduseelnõu, mis üldises plaanis käsitleb selle asutuse moodustamist, ja üldises plaanis on ka muu hulgas nimetatud, eks ole, kliimaeesmärkide vastu võitlemine ja sundliikumise vähendamine. Kokkuvõttes võib selle nimetada nii-öelda inimeste elukeskkonna parandamiseks. Ma tõesti ei oska siit puldist praegu detailselt sammude kaupa ära kirjeldada, kuidas üks või teine ametnik hakkab seal asutuses oma tööd tegema. Ja ausalt öeldes ei olegi see ilmselt seadusandja ülesanne, seadusandja ülesanne on õigusloome kaudu panna [paika] teatud suunad ja raamid ning siis täitevvõim ja tema rakendusüksused toimetavad nende piires. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nagu te ise ütlesite, ega te ei peagi teadma, mis see MaRu tegema hakkab, et teie asi on ainult ära koputada see seadus ja pole vaja sisusse minna. 

Aga nüüd ma vaatan, see muudatusettepanek nr 7, mis on suure põhjendusega, et selle võrra lüheneb planeeringu menetlemise aeg vähemalt 30 päeva. Need üldplaneeringu, eriplaneeringu tegemised kestavad aastaid. See 30 päeva selle aastases mõistes on nii kaduvväike osa, et seda nüüd siin märkimisväärseks edulooks nimetada ma nagu ei pea õigeks. Siin on just see, et jätta ära ärakuulamiskohustus praeguse seaduse kontekstis, kui kodanikud ei ole nõus üldplaneeringuga. Selge, seal on erimeelsed. Kuid ikkagi me võiks jätta kodanikele õiguse olla ära kuulatud, läbi, et ta saaks oma argumente esitada, miks ta on oma arvamuse juures selle planeeringu vastu. Oskate nagu laiendada, miks see 30 päeva nüüd siis lühendatakse selle võrra?

Aitäh, hea küsija! Eks ma natukene juba sellest kõnelesin muudatusettepanekute tutvustamisel. Aga kõigepealt ma tahaksin küsimuses kõlanud mõned väited ära klaarida. Ma ei ole öelnud seda, et meie ülesanne siin saalis on ainult eelnõu läbi koputada ja mitte teada mitte midagi. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu sellele, et põhiseaduse järgi on meil võimude lahususe printsiip ja meil iga võimuharu tegeleb oma lõiguga. Riigikogu tegeleb seadusloomega, ta loob läbi selle eelnõu asutuse ja paneb talle üldised eesmärgid ja määrab ka mingid teatud raamid. Tõepoolest, meie ülesanne ei ole minna detailides nende ametnike töövõtete juurde. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab nüüd seda küsimuse sisupoolt selle muudatusettepaneku kohta. Tõepoolest, see 30 päeva võib-olla ei ole nagu kogu selles menetluses nii-öelda väga suur tükk. Samas, kui me räägime üldiselt nagu bürokraatia vähendamisest ja teatud protsesside kiirendamisest, ja eks see planeeringute kestus on alati olnud ka sellise majanduskeskkonna ja ettevõtjate poolne etteheide, et kui kaua need aega võtavad. Kui me saame ka kusagil teha väiksemaid sammukesi selle protsessi lühendamiseks, et kahtlemata on see pigem kasulik kui kahjulik. 

See, millele te tähelepanu pöörasite, mida ma üritasin ka muudatusettepaneku tutvustamisel keskenduda, see on see kaalumise koht, kas me protsessi lühendamisega võtame ära midagi olulist. Seda teemat me komisjonis ka käsitlesime. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi ametnikud juhtisid tähelepanu sellele, et see senine ärakuulamise kohustus ei ole tegelikkuses vastanud nende inimeste eeldusele, kes on proovinud seda kasutada. Inimeste eeldus on olnud selline, et pärast avalikul väljapanekul toimunud debatte, kui neil on eriarvamus, sisuline, nad saavad tulla veel siis hiljem riigiasutusse ja hakata neid sisulisi küsimusi lahendama. Tegelikkus on olnud teine. See ärakuulamise kohustus oli piiritletud ainult sellega, kas on täidetud kõiki õigusnorme. Valdavas osas, nagu väga-väga valdavas osas, ametnikud ütlesid, et selle täiendava ärakuulamise käigus ei ole suudetud kunagi leida kompromisse, kuna siis nende ärakuulamiste funktsioon ei ole olnud sisuline, vaid puhtalt õigusnormide järgimise kontroll. Kui inimesel on sisuline eriarvamus, aga kõiki õigusnorme on siiski järgitud, siis ta lihtsalt ei saa sellest ärakuulamisest seda, mida ta on soovinud, mida ta on ise ette kujutanud. Seetõttu oligi ettepanek, et selle võrra seda protsessi lühendada, et ametkond teeb oma nii-öelda järelevalvet küll, aga eraldi sellist avalikku, või ütleme, ärakuulamise protsessi ei tehta, kuna inimeste eeldus on olnud hoopis teine ja nad ei ole sealt saanud seda, mida nad on oodanud, ja selleks, et võib-olla vähendada nende nihukest frustratsiooni ja pettumust, on mõistlik see protseduur lihtsalt sealt ära jätta.

Siin Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te varasemalt avaldasite siin segregeerumise ja getostumise küsimuse juures sellist naiivsevõitu ootust, et justkui oleks võimalik ka selle uue ameti kaudu vähendada või ära hoida getostumist. Tegelikult ju elu näitab, et Lääne-Euroopas, kas või Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal, kus on tehtud väga suuri püüdlusi getostumise vältimiseks, on tegelikult need probleemid tõsised. Kehtib Eesti vanasõna, et kus on, sinna tuleb juurde. Kui moslemid ja neegrid mõnda linnaosasse kolivad, siis hakkab neid sinna järjest enam juurde kolima. Ja ma olen täiesti veendunud, et ka see loodav asutus ei suuda neid protsesse oma mingisuguste meetmetega muuta. Ainus variant, kuidas Eestis getostumist vältida, on ikkagi väga range immigratsioonipoliitika. Ehk mida vähem migrante, seda väiksem risk getostumiseks. Kas te olete minu seisukohaga nõus?

Aitäh! Kindlasti ei saa ma olla nõus sellega, et kui meil on probleem, siis me peaksime seda kuidagi eirama ja sellega mitte tegelema. Üks asi on migratsioonipoliitika, teine asi on see, mida me teeme nende inimestega, kes on juba siin. Need ühiskonnagrupid, keda varasemates küsimustes välja toodi, ei olnud kõik väljastpoolt sisse tulijad, ehk siis on olemas Eesti pinnal juba inimesed, kelle puhul tuleks seda arengut vältida. Ja mina olen selles mõttes optimist, et mulle tundub, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Tuleb midagi ette võtta pigem, kui jääda tegevusetuks. Selline üldine eesmärk on sellele ametile püstitatud ja ta peab sellega tegelema oma pädevuste ja võimaluste piires.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle eelnõuga seoses ei ole tegemist ju mitte ainult nime muutmisega, vaid tõepoolest ka ümberkorraldustega ja valdkonna ülesannete viimisega eri ametkondade vahele. Küllap oleks pidanud seda küsimust esitama esimesel lugemisel, aga kas komisjonis oli taustainformatsiooniks arutlusel ka see, kui palju ja kui üldse on Eestis ministeeriumide ülesannete jagamist varem ette tulnud, ja ka nimemuutusi? Noh, me kõik teame, et haridusministeerium on nüüd juba ammu Haridus- ja Teadusministeerium ja et on loodud Kliimaministeerium. Kas sellest kogemusest on midagi küllalt sellise keerulise ülesande lahendamisel õppida või eeskujuks võtta?

Aitäh! Ega me seda küsimust just niisuguses võtmes väga põhjalikult ei lahanud, vaadates sinna ajalukku, aga ma usun, et ega te mäletate ka kogenud kolleegina seda, et üldiselt iga valitsuse vahetusega meil toimuvad mingisugused vastutusalade liigutamised ja muutmised. Ja ma mäletan, et ka eelmise valitsuse ametisse astumise ajal menetlesin põhiseaduskomisjonis ühte VVS-i muudatust, mis ka nende asjadega tegeles, ja tõstis ühte valdkonda ühest ministeeriumist teise.  Nüüd, kas meil on sellest midagi õppida. Ma arvan, et võib-olla siin ei ole ainult see ajalooline kogemus oluline, vaid ka see huvigruppide tahe või soov oma valdkonnas asju korraldada. Antud seadusemuudatusega täidetava eesmärgi teemal on olnud komisjonis ka varasemaid arutelusid veel enne selle eelnõu sisseandmist. Ja umbes aasta tagasi, ma mäletan, me tegime komisjonis suurema arutelu, kus olid arhitektid, arhitektide liit oli kohal, planeerimisinimesed nii erasektorist, akadeemilistest ringkondadest kui ka täitevvõimu poole pealt. Tegelikkuses ma tajusin sealt küll sellist üleüldist väga suurt toetust sellele põhimõttele, et see Maa- ja Ruumiamet tekiks. Ja ma tean, et selle eelnõu esimese juhtivmenetleja suust, kes on praegu kliimaminister, [kostus] seda, et umbes kümmekond aastat on selle teema poole liigutud, seda asja on aetud, et lõpuks see jõuab lahendini. Ja noh, olles kuulnud tõesti seda valdkonna inimeste sellist hästi positiivset meelestatust, tundub mulle, et me ei pea siin kartma võib-olla mingeid ajaloolisi kogemusi nimemuutuse teemal, vaid see on õige asi teha.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eesti riigis on kindlasti oluliselt pakilisemaid probleeme, mis on seotud toimetulekuga, majandusega, energiaküsimustega, millega oleks vaja esmajärjekorras tegeleda. Nii Kaja Kallase valitsus kui ka järgmine, Kaja Kallasest jätkuvalitsus, teie praegune valitsus tegelevad ennekuulmatult palju ministeeriumide ümbernimetamise, ametkondade ühendamise, ümberkorraldamisega, mis kõik läheb maksumaksjale maksma miljoneid eurosid, nagu nägime kas või nendesamade ministeeriumide ümberkorraldamisest. Kas te oskate öelda täpse summa, kui palju antud protseduur, mida te siin läbi soovite viia, Eesti maksumaksjatele maksma läheb?

Aitäh! Kindlasti ei saa nõustuda sellega, et antud eelnõu kuidagi suurendab valitsemiskulusid. Vastupidi, selle mõte on valitsemiskulusid vähendada, vähendada dubleerimist erinevate asutuste lõikes kuni selleni välja, et need asutused tuuakse ühisesse füüsilisse ruumi. Selle kohta on samamoodi tehtud arvutused, et läbi selle tagatakse ka viie või kuue aasta perspektiivis majanduskulude kokkuhoid. Täpset numbrit ei ole ma teile valmis praegu välja andma, kui on vaja, siis küsime järgi ja saadame järgi.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mulle tundub, et see eelnõu on sihuke hea eelnõu, et võiks vähendada bürokraatiat ja asjaajamist. Kas oli komisjonis ka juttu, et palju see bürokraatiat võiks vähendada? Ma saan aru, et seda on väga raske hinnata. Aga kui on mõni hea näide, mis võiks nagu lihtsamaks minna inimesele, kodanikule, ma ei tea, maamõõtmisfirmadele?

Aitäh! No üks näide oli see, millest me siin seoses 7. ja 10. muudatusettepanekuga rääkisime, et üldplaneeringu ja eriplaneeringute menetlus väheneb 30 päeva. See on siis nagu vaidlusküsimus, et kas see on oluline või ebaoluline, et kui ta pooleteise aasta pealt või kahe ja poole aasta pealt 30 päeva väheneb. Noh, midagi ikka.  

Tundub, et kõige rohkem võiks sellest Maa‑ ja Ruumiameti loomisest lõigata kasu kohalik omavalitsus, kuna Maa‑ ja Ruumiameti uus selline funktsioon ja oluline funktsioon on see nõustamine planeeringute osas, kuidas teha asju mõistlikumaks. Me siin ühe eelneva küsijaga ju päris mitu minutit diskuteerisime sel teemal, et kas on oluline probleem see sundliikumine linnapiirkonnas või mitte. Iseenesest, kui vaadata kõiki neid eesmärke, mis Maa‑ ja Ruumiametile on püstitatud – kliimaeesmärgid, sundliikumise vähendamine, segregeerumise vähendamine –, see kõik ju tegelikkuses täidab ühte suuremat eesmärki, milleks on elukeskkonna parandamine. Seda peaks tavaline inimene võitma, kui see amet on juba aastaid töötanud ja on uued planeeringud, mis arvestavad nende asjadega, mis varasemalt võib-olla ei olnud nii-öelda kellegi asi, aga nüüd on olemas üks ühendamet, kes sinna tähelepanu pöörab. Ja kahtlemata ikkagi see efektiivistamine, dubleerimise vähendamine, teatud protseduuride koomaletõmbamine ühte asutusse, selle asemel et teha seda kahes, see peaks ju maksumaksjale ikkagi ka midagi tähendama suures plaanis. Jah, ta ei näe seda konkreetselt  oma konto pealt, aga lõppude lõpuks efektiivsem valitsussektor tähendab seda, et on võimalik ka kulusid kontrolli all hoida. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Maa- ja Ruumiametit on arutatud ja esimesed sammud tehti juba 2017. aastal ehk seda on vedanud sisuliselt Eestis juba kolme peaministri veetavad valitsused, kuigi valitsusi on olnud veel rohkem. Ja peamine eesmärk on olnud kogu selle perioodi jooksul see, et kuidas me anname rohkem ühistuge ka nendele kohalikele omavalitsustele, kellel ei ole võimalik palgata arhitekte, võib-olla planeerijaid, linna- või vallakunstnikke. Just MaRu peaks seda tühimikku täitma väiksemate piirkondade osas. Kas oli ka see komisjonis arutelul, miks see protsess on nii kaua aega võtnud, kuigi juba kaheksa aastat on sellega tegeldud, või see arutelu komisjonis ette ei tulnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga sujuvalt läksite just eelmisest vastusest edasi, et mis see peamine kasu võiks olla. Ausalt öeldes konkreetselt seda küsimuse osa, miks see nii kaua aega on võtnud, ei oskagi kommenteerida, sellepärast et minu komisjonis oleku ajal selle üle väga palju ei juureldud. Tõepoolest oli meil üks suurem arutelu, kus huvigrupid tulid kokku ja rõõmustasid selle üle, et seda on nüüd võimalik teha, kuna see oli juba eelmise valitsuse tegevuskavas sees. Ja tõesti, sellele väga tähelepanu ei pööratud, miks see on aega võtnud. Ju on olnud võib-olla ka poliitilised prioriteedid erinevatel valitsustel erinevad. Te olete nimetanud aastat 2017, keegi mäletab, et kümme aastat on sellega tegeletud. Ilmselt teatud inimeste peas on see mõte olnud juba ammu, aga nii nagu ta on siin, mõnikord võtavad asjad lihtsalt aega.

Kuna hetkel ettekandjale küsimusi ei ole, võtan vahepeal küsimuse istungi juhatajale. Siim Pohlak, palun! Võib-olla ühe hetke ootate, Igor. Ma veel ei lõpeta, kui pärast tuleb küsimusi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jah, mina küsiksin protseduuri kohta, kuna ettekandja esitas väga toredaid väiteid, et efektiivsus suureneb ja justkui bürokraatia väheneb, äkki viie-kuue aasta perspektiivis kulud vähenevad. Minu hinnangul see, ütleme, viie-kuue aasta perspektiivis majanduskulude vähenemise lootus, mis ilmselt komisjonis on ettekandjale antud ministeeriumi poolt, on ilmselgelt petlik või ebaõige. Vaadates Eesti inflatsioonitaset, kus me oleme, siis juhul, kui tõesti kolmandikku ametnikest ära ei koondata sealt ametist, siis viie-kuue aasta lõikes me kindlasti ei saa näha kulude vähenemist. Selline ebaõige ootus on komisjonis ettekandjale. Kas meil on või peaksime välja mõtlema mingid protseduurid, kuidas selliseid asju korrigeerida?Tegelikult on need ju olulised faktid, mis loovad ka parlamendisaadikute seas võib-olla mingisuguse õigustatud ootuse, mis mõjutab nende hääletamisotsust. Aga tegelikult on see väide ilmselgelt ekslik. Ka terve talupojamõistuse järgi see ei saa paika pidada, et viie kuni kuue aasta lõikes toimub majanduskulude vähenemine.

Aitäh! Hea kolleeg, see ei olnud protseduuriline küsimus. See pigem oli sisuline sõnavõtt sel teemal. Aga eks arvamused ongi erinevad. Nagu te olete pannud tähele, siis ka mina juhatajana tõepoolest ei sekku ei ettekandja juttu ega küsijate küsimustesse. Teen seda vaid äärmise vajaduse korral. Nii et selles mõttes, jah, siin öeldu jääb igaühe südametunnistusele. Kindlasti ei saa mina seda hindama hakata, kes mida ütles või miks ütles, kas see kehtib või mitte. Aga igal juhul ma tunnustan antud juhul küll ettekandjat, kes on väga sisuline ja põhjalik olnud vastustes ja läinud kindlasti kaugemale kui see, mida käsitleti konkreetselt komisjoni istungil. Nii et selles suhtes on, ma arvan, igati sisuline debatt olnud, mis ei tähenda seda, et meil ei ole eriarvamusi. Need paraku on. 

Andres Metsoja, palun!

Ma väga tänan, austatud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! No asutusi ikka tehakse ja tegelikult, noh, riigi mastaabis see kulu kindlasti on oluline, aga mitte peamine, kui selle reformi taga on oluline väärtus ehk õigusselgus. Mulle tundub, et just nimelt planeeringute valdkonnas on õigusselgus tegelikult aina ähmastunud, võttes näitena riigi eriplaneeringud, kohalikud eriplaneeringud, üle omavalitsuse piire hõlmavad planeeringud, kus me tegelikult asjaosalistel teeme elu järjest keerulisemaks, kes on siis huvitatud osapooled nendes planeeringuprotsessides. Kuidas teie ikkagi näete, kuidas see antud eelnõu loob õigusselgust? Kus see konkreetne vastutus asub? Kellega siis peaks tegelema, toimetama? Ja kuidas see ikkagi aitab omavalitsustel planeerimise kvaliteeti tõsta?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et võib-olla see vastus peitub selles päris esimeses lauses, millega on seda eelnõu põhjendatud: sellega "lahendatakse juba aastaid kestnud ruumivaldkonna tegevuste killustatuse ja keskse rakendusüksuse puudumise küsimust." Võib-olla see killustatuse vähendamine ja siis niisuguse asutuse loomine, mis vastutab maa ja ruumi küsimuste eest tervikuna, ja on siis kohustatud pakkuma omavalitsustele ka vastavat nõu. Just seesama peaks seda selgust rohkem tooma sellesse teemasse. Kui varem siin olid kõne all, eks ole, ka mõned niisugused õiguslikud protseduurid, mille dubleerimist vähendatakse – tuuakse siis kahest asutusest ühtekokku – kõik see iseenesest peaks teoreetiliselt rohkem selgust tooma. Et mida vähem on osapooli, asutusi, mis sama teemaga tegelevad, selles osas on rohkem selgust. 

Ja mis võib-olla, noh, see ei olnud küll küsimuse põhiosa, aga mis neid kulusid puudutab, siis kulude osas on ju alati niimoodi, et tõepoolest, nende vähendamine ei saa olla omaette eesmärk, kui eesmärk just ei ole nagu kulusid kärpida. Küll aga suure tõenäosusega võib väita, noh, ju ka seda, et on mõnevõrra erinev see hinnang, et kas me räägime kulude vähenemisest absoluutarvudes, võrreldes praeguse tasemega, või me räägime kulude potentsiaalsest vähenemisest tulevikus, võrreldes selle olukorraga, kui me ei oleks midagi teinud. Et, noh, kahjuks siin üks eelnev küsija, kes seda korduvalt püstitas, on lahkunud, muidu oleks võib-olla ka saanud seda teemat siin talle edasi arendada. Küsimus ei ole alati absoluutarvudes, vaid küsimus on selles, et kui sa midagi ei tee, siis see potentsiaalne kulu läheb rohkem ülesse, ja kui sa teed protsessi efektiivsemaks, võib-olla see siiski kasvab täiesti tänu inflatsioonile ja tänu sellele, et võib-olla tahetakse rohkem teha, aga võrreldes selle tegematajätmisega on see siiski optimaalsem lahendus.

Andres Metsoja, teine küsimus.

Aitäh! Tegelikult me kolm, istungi juhataja, mina ja sina, oleme olnud maavanemad. Ja me täpselt teame ju, et maavalitsuste üks põhifunktsioonidest oli tegeleda planeeringuga, maakonna arendustegevusega. Rääkides nende inimestega, kes toona olid ka maavalitsuses tööl, nad ütlevad, et peale seda, kui maavalitsused kaotati, ongi tekkinud tegelikult üks suur tühimik, sest omavalitsused eraldiseisvana seda protsessi ei ole suutnud juhtida või omavalitsused ei ole muutunud nii tugevaks, et seda juhtida. Ja kas üldse saab juhtida? Sellepärast et kuskil peab olema ikkagi ka erinevate tasandite lähtekoht ja vaatenurk. Mulle tundubki, et me teeme natukene nagu vigade parandust just planeeringuvaldkonda silmas pidades, et nüüd me üritame kesktasandilt midagi lahendada. Aga see lahendus ikkagi jääb minule kahjuks, paraku ka ühe ameti moodustamisega arusaamatuks, sest tegelikult neid otsuseid peab tegema võimalikult lähedal ja koos omavalitsustega. Kas sa oled minuga nõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen täiesti nõus sellega, et tõepoolest tegeletakse ilmselt teatud tühimiku uuesti täitmisega. Madis Kallas tuletas oma küsimuses meelde, et tema mälu järgi hakati teemaga tegelema aastal 2017, mis on täpselt seesama aasta, kui maavalitsused nii-öelda ära kaotati. Tõepoolest, seda on tunda olnud päris mitmes valdkonnas, et varem on olnud maakondades kohapeal üks nõustav asutus. Kui nad kokku tõmmati, siis lubati, et see tehakse keskselt ära, ütleme, 15 spetsialisti asemel või ametikoha asemel tekkis mõnda ministeeriumi näiteks neli nõustajat. Kuna need nõustajad on omavahel killustunud, võib-olla kohati käis see neile ka üle jõu, siis ilmselgelt mõeldi juba toona, et planeeringute osas on tegelikkuses vaja mingisugust terviklikku vaadet ja terviklikku asutust.  

Nüüd see küsimus, et kui lähedal. Ühtpidi see lähedal olek on hea, maakonnas tegutsev asutus näeb oma maakonda kõige paremini. Seal võib siiski olla niisuguseid kitsaskohti ka, et kui ta näeb ainult oma maakonda, siis on ka natukene kehvasti. Meil Eesti riik veel nii suur ei ole, teatud küsimusi on mõistlik ka üle maakonnapiiride käsitleda. Eks me siin näiteks ühistranspordi valdkonnas oleme näinud, et see on teatud kohtades olnud keerulisem kui teistes kohtades. Meil on Kagu-Eestis hästi läinud, maavalitsuste kaotamise järel tegime Võru- ja Põlvamaa peale ühise ühistranspordikeskuse, mis osutus väga mõistlikuks selle pärast, et nähtigi seda planeerimise vajadust üle mitme maakonna. 

Jah, ega siin on raske sellist ühest tõde nüüd määrata, et kumb parem on. Mõlemal lahendusel on omad plussid ja miinused ja tundub, et praegune Eesti riik on läinud natuke rohkem tsentraliseerimise teed, seal on väga palju puudujääke. Loodame, et selles küsimuses tsentraliseerimine võiks tuua läbi suurema kompetentsi pigem mingit lisandväärtust. Katsume näha seda klaasi pooltäis olevana, mitte pooltühjana.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Ida-Virumaa oma maavaradega on Eestimaa kroonijuveel, mille poole lähiajaloos on sirutanud ja sirutuvad ka praegu ahnete käed, kes soovivad meie arvelt rikastuda. Esimene kord Nõukogude Liidu ajal, kui me kuulusime liitu, kus rahvas tõusis ja astus sellele otsustavalt vastu ning see katse lõppes. Praegu käib täpselt sama teise liidu poolt, Euroopa Liidu poolt. Ka rahvas on vaikselt ärkamas, lootes säilitada Eestile puhta põhjavee, sellepärast et sellist tehnoloogiat, mille alusel saaks kaevandada fosforiiti, mis sisaldab ka haruldasi muldmetalle, ei ole meile esitletud kasumlikult. Ja loomulikult ka koos rahva protestivaimuga aktiviseeruvad ka siis jõud, mis soovivad seda meie kroonijuveeli ära võtta. Loomulikult seekord Brüsseli poolt. Meie vaprad ametnikud löövad kulpi ja ütlevad: "Saab tehtud!"  

Täpselt sama toimus täna ka siin saalis. On päris tavaline, et kui saali tuuakse mingisugune eelnõu, mis on pealkirjastatud mingi Maa-ameti ümberkorraldamine Maa‑ ja Ruumiametiks, seal on posu teisi seadusi. Ja pagan võtaks, ma ikkagi viitsisin natuke lugeda läbi. Ja vaatan, et sellesama seadusega muudetakse ka maapõueseadust, ehk siis maavarasid, mis kuuluvad tegelikult Eestile. 

Kui lugupeetud ettekandja tuli siia pulti, küsisin ma, mikspärast tunnistatakse § 107 maapõueseaduses lõige 3 kehtetuks. Sest sellega, sellesama paragrahviga teostatakse riiklikku järelevalvet selle üle, mismoodi meil geoloogilist teavet säilitatakse. Lugupeetud Igor Taro vastas, et ei, mitte midagi sellist ei ole. Okei, järgmise küsimuse ma siis sisustasin natukene pikemalt ja viitasin ka konkreetsetele paragrahvidele. Aga vastuseks tuli vist hoopis sellest, et minu mingisugune kunagine eelnõu, kus ma soovisin, et ministrid puldis ei valetaks, läbi kukutati. 

Aga tuleme selle juurde tagasi, mis siis on see põhjus, mispärast siis see järelevalve, kontroll geoloogilise teabe säilitamise üle tunnistatakse kehtetuks. Esmapilgul tundub, et noh, mis seal ikka on, teavet saab ju olla. Aga tegelikult teave on kõige suurem varandus, teave on informatsioon, mille alusel saab teha väga olulisi ja kaalukaid otsuseid. 

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.  

Ja milles on küsimus? Teatavasti need puurimised teostab Ida-Virumaal siis ikkagi Eesti ettevõte, kuid kuna meil vastavat tehnoloogiat ei ole, siis need proovikaevamise tulemid viiakse välismaale. Ja on ju teada ka, millise ettevõttega tehakse koostööd. See on ülemaailmne, miljardiliste kasumiga ettevõte, kes saavad infot, mis tegelikult meie maapõues on. 

Ma näen ohtu hoopis selles, et see info, mis tegelikult laekub, ei jõua avalikkuse ette, sellepärast et kuigi seadus seda nõuab, § 25, millele ma olen siin korduvalt täna viidanud, esimene lõige ütleb selgelt ära: "Üldgeoloogilise uurimistöö aruanne ja geoloogilise uuringu aruanne esitatakse maavarade registri vastutavale töötlejale esimesel võimalusel pärast aruande valmimist, kuid hiljemalt 30 päeva pärast loa kehtivuse lõppemist." Ehk siis registrisse tuleb kanda andmed nende maavarade kohta, mis siis uuriti ja nii edasi. Aga kui see töötaja ei pane neid registrisse, mis siis saab? Ennem järgnes sellele väga karm menetlus, kus rahatrahvid juriidilise isiku poolt ulatusid seal kuskil 400 000 euroni. Praegusel hetkel ei juhtu mitte midagi. 

Ehk siis toimub tegelikult protsess, kus püütakse varjata Eesti rahva eest tegelikku tõde. Ja see on väga ohtlik. Sest me ei tea, avalikkus ei tea, mida siis uuriti, millised on need tulemused. Ja Kliimaministeerium võib meile igasugust soga siin pähe ajada, et tegelikult seal ei olegi midagi.  

Nii et ma ütleksin oma kõneluse lõpuks, et ma teeks ettepaneku, et see seaduseelnõu lugemine katkestataks ja ja saadetaks uuesti teisele, komisjonidesse tagasi. Sest me ei saa mängida sellega, et Eesti rahvas võib kaotada oma kroonijuveeli ehk maapõues asuvad varandused.

Aitäh! Pean oluliseks väikest märkust, et eelnõu katkestamise ettepaneku saavad teha üksnes fraktsioonid, aga arvamus selle nimel ja ettepanekuid teha loomulikult saavad kõik. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Täna arutame Maa-ameti ümberkorraldamist Maa- ja Ruumiametiks, mis iseenesest ei ole ju sisuliselt, ütleme, nime järgi vaadates nagu halb eelnõu. Need peakski koos käima. Kuid oleks loogiline, et ühes haldushaldusalas oleks nii maa, ruum kui ka geoloogia. 

Mis on siis halb selles eelnõus, on see, et meil on kombeks siduda erinevate ministeeriumidega eri valdkondi kellegi soovide järgi. Ehk siis toon näite. Geoloogiateenistus läheb praeguse eelnõu järgi Kliimaministeeriumisse, Maa- ja Ruumiamet Majandus- ja Tööstusministeeriumisse. Samas, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi all on meil põllumajandus ja metsandus. Ehk siis sisuliselt põllumehed, kes maad kasutavad, ja samamoodi ka metsamehed on erinevas ministeeriumis, maa, mida nad kasutavad, on teises ministeeriumis. Ei ole nagu loogiline.

 Ma saan aru, et praegu peetakse olulisemaks kõigest, isegi meie majandusest, kliima soojenemise teemal arutamist. Kõike seotakse sellega. Kuid Kliimaministeeriumisse viia geoloogia idee ei ole mitte selleks, see ei ole lihtsalt niisama. On selge, et praegu valmistatakse ette fosforiidi kaevandamist, millest eelkõneleja rääkis, ja põlevkivi kaevandamise lõpetamist Eestis. Ja sellepärast on idee, et sellega tegeleks Kliimaministeerium, kuna ka ennem on räägitud, et see on Reformierakonna haldusala. See on väga halb, et meil vastavalt erakondlikele soovidele ja teatud ministrite soovidele pidevalt loksutatakse mingeid ameteid ühest ministeeriumist teise. 

Nende nimevahetustega kaasnevad kulud. Kolleeg Andres Metsoja ütles, et võib-olla need ei ole väga suured. Kuid siiski, milleks on seda ka vaja? Endine Keskkonnaministeerium tehti Kliimaministeeriumiks, selliseks imelikuks monstrumiks, kuhu kahmati kokku kõik erinevad valdkonnad. Selle ümberkorraldamine läks maksma minule teada olevatel andmetel umbes 2 miljonit eurot. Isegi kui võtta, et Maa-ameti ümberkorraldamine Maa- ja Ruumiametiks ja kui nüüd seotakse maa ja ruum kokku, siis milleks on vaja selle nime muuta? Ta võib ikka ju jääda Maa-ametiks.  

Kõik kokku meenutab mulle Browni liikumist, see on selline pidev korrapäratu osakeste liikumine vastavalt kellegi soovidele. Eestis ei tohiks pidevalt muuta neid valdkondi, stabiilsus on ääretult oluline. Samamoodi nagu maksude puhul on stabiilsuse oluline, on ka nende ministeeriumide haldusalade puhul.  Siin räägiti ka segregeerumisest. Ehk siis püütakse ruumiametis hakata lahendama migratsiooniprobleeme. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas see võimalik saab olla, et getostumise vastu, nagu siin komisjoni esindaja rääkis, üritatakse hakata seadusi vastu võtma. Te võite ju seadusi teha, kuid need inimesed ilmselgelt ei liigu …  

Ma paluksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Need inimesed ilmselgelt ei hakka selle pärast liikuma või olema erinevates piirkondades, kui nendel on soov koos elada. Seda on näha väga hästi Rootsis, kus on getod juba tekkinud. 

Hästi ütles üks eelpool kõneleja, vist oli Siim, et selle vastu aitab tegelikult migratsioonipoliitika. See on siiamaani Eestis olnud täiesti mõistlik, praegu kogu aeg üritatakse töökohtade ja töökäte juurde toomise eesmärgil või põhjendusel migratsioonipoliitikat muuta. See on väga halb. 

Seega, katsuks nüüd nii edaspidi, et loome nüüd ühe loogilise lahenduse. Väga loogiline minu arvates oleks see, et maa, ruum ja geoloogia oleks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi all. Siis oleks nii maa kasutajad kui ka maa ühes ministeeriumis. Ja ka geoloogia näiteks on ju osa maast. Praeguses situatsioonis viia see majandusministeeriumi alla on täiesti küsitav, ei saa aru. 

Seega teen ettepaneku samamoodi. See seadus ei ole üdini halb, aga selle võiks tagasi saata komisjonile. Aga ma saan aru, et mina ei saa seda teha, siis teen selle ettepaneku fraktsiooni esimehele. Aitäh!

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis, külalised rõdul, inimesed ekraanide taga! Tahtsin öelda paar mõtet selle 457 SE kohta: Maa- ja Ruumiameti loomine ja selle asutuse ümberkorraldamine, viimine ühest ministeeriumist teise. Kui me mõtleme, mis on selle asja mõte, seaduse mõte, siis peaks see ju olema kulusid optimeerida ja hoida kokku ministeeriumide eelarverealt. Aga kui me vaatame siin ühe ministeeriumi alt teise minekut, siis üldjuhul kaasnevad kulud, nimemuutusega kaasnevad kulud. Kui oli haigekassa nimetamine Tervisekassaks, siis olid nimemuutusega seotud kulud 2 miljonit eurot. Nüüd kahe ameti ühendamine ehk Maa-ameti viimine ühe ministeeriumi alt teise alla, no see ka ei tekita usaldust. Lihtsalt selle põhimõttega, et viiakse üle ju Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, mida juhib majandus- ja tööstusminister. Kui keskkonnakomisjoni esimees rääkis, et Maa- ja Ruumiamet hakkab tegelema ettevõtluse planeeringutega, siis ma ei saa selle peale nii väga kindel olla. Üldjuhul on väga palju planeeringuid seotud elamuehitusega, kohaliku omavalitsusega. Selles suhtes ma ei näe mitte mingit põhjust, miks viiakse Maa- ja Ruumiamet üldse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, mida juhib majandus- ja tööstusminister. 

Kui me räägime maast, siis üldjuhul ei ole ta linnadekeskne, ei ole asulatekeskne, see on terve Eestimaa – Eestimaa! –, mis tähendab regioone, mis tähendab regionaalpoliitikat. Aga majandus- ja tööstusminister ei tegele meil regionaalpoliitikaga. Just vaatasin kodulehelt, on Saudi Araabias. Millest me räägime, mis regionaalpoliitikat ta teeb? Selleks, et võtta Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt hoobasid vähemaks regionaalpoliitika tegemiseks, ongi ta viidud üle teise ministeeriumi ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla.

Aastaid oli võitlus või arutelu selle üle, et tuua Keskkonnaministeeriumi alt Maa-amet põllumajandus- või maaeluministeeriumi alla, mis iseenesest on väga loogiline. Kui maa on ressurss, mida kasutatakse, ja põllumehed ja metsamehed on inimesed ja ettevõtted, kes töötavad selle ressursiga, siis kahe ministeeriumi vaheline selline mõtteviis, et üks hoiab ressurssi ja teine peab kamandama nende ettevõtete ja inimestega – sellega ei saa eriti nõustuda. Ta peaks olema regionaalpoliitiliselt ühe ministeeriumi all, kes tegeleb planeeringutega – planeeringutega tegeletakse regioonides –, ja see oleks ainult Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi all.

Sisusse veel. Selle seadusega me hakkame kliimamuutustega kohanema. Noh, andke andeks, see seadus ei anna küll mingit põhjust tuua põhjenduseks, et see annab meile võimaluse paremini kliimamuutustega kohaneda. Ma ei jõudnud stenogrammist vaadata, aga võib-olla oli komisjoni esimehel sõnavääratus. Ta ütles sellise lause, et see seadus annab võimaluse kliimamuutuste vastu võidelda. See oleks väga hea seadus sellisel juhul.

Ja no see 30-päevane lühendamine, mis on muudatusettepanekuna – ma saan aru, et huvigrupid olid selle põhimõtteliselt välja toonud. Ikkagi, kui me võtame kodanike õiguse oma arvamust välja öelda ja saada olla ka ära kuulatud, siis see 30 päeva lühenemine üldplaneeringu puhul ja eriplaneeringute puhul ei anna mitte mingit ajalist võitu. Võib-olla annab ta sellist sisulist kvaliteeti, et need, kes on olnud ära kuulatud, saavad öelda, et mitte lihtsalt ei sõidetud üle, vaid oli ka võimalus nõndanimetatud oma arvamust avaldada. Aga need olid mõtted antud seaduseelnõu teise lugemise osas. Aitäh!

Aitäh! Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Saan siin ka Eesti 200 fraktsiooni poolt natuke sõna võtta ja ära klaarida siin debati käigus nii-öelda mõned vaidlusküsimused, mis on taas üles tõstatatud.

Eesti 200 kahtlemata toetab Maa‑ ja Ruumiameti loomist ja seda eelnõu. Eelkõige ka seetõttu, et see tõepoolest tegeleb mingil määral ka bürokraatia vähendamisega, dubleerimise ärakaotamisega, mis muudab meie valitsussektorit efektiivsemaks, mis võimaldab ka seda kompetentsi tõsta ja kulusid maksumaksjale vähendada.

Nüüd selles osas, millises ministeeriumis mingi valdkond on: see eelnõu otseselt valdkondade ümbertõstmisega ei tegele, kuigi muudatusettepanekud võtavad seda arvesse. Aga me võiksime nagu vaadata seda nii ühtepidi, et maad kasutavad põllumehed ja sellepärast peaks see põllumajandusministeeriumis olema, aga maad kasutavad ka ettevõtjad, ka kinnisvaraarendajad kasutavad. See on selline nagu, noh, oleneb, kust poolt vaadata. Mingis mõttes jube äge, kui meil oleks ainult üks ministeerium ja siis oleksid kõik asjad seal sees ja ei oleks kuidagi seda vaidlust, millises ministeeriumis mingid asjad on, sellepärast et kõik asjad on ühes superministeeriumis. Aga sinnamaani me ei ole veel jõudnud.

Eesti 200 vaatest on kahtlemata tähtis pöörata tähelepanu nii kliimaeesmärkidele, kliimamuutuste teemale kui ka segregeerumise vähendamisele. Kliimamuutuste osas me võime siin pidada sellist tõepoolest ideoloogilist vaidlust. On inimesed, kes sellesse absoluutselt ei usu, vastupidiselt nii-öelda laiale teadlaskonnale maailmas. Aga isegi kui te ei usu kliimamuutustesse, sest siis te ju ometi usute seda, et näiteks ülemäärasest sõiduautode liiklemisest linnas tekib negatiivne keskkonnamõju. Te ikkagi, ma usun, et te olete seda meelt, et sisepõlemismootori töötamisel, eriti diiselmootori töötamisel, emiteerub õhku kahjulikke ühendeid. Mida rohkem me tegeleme selle teemaga, et seda oleks, neid kahjulikke ühendeid oleks vähem, et sõiduautotransporti kasutatakse vähem, et planeeringud oleksid edasi tehtud, et inimesed saaksid rohkem sõita kas puhtama transpordi või ühistranspordiga, seda parem elukeskkond on meil. Vahet ei ole, kas te usute kliimamuutustesse või mitte. Puhta õhu olemasolusse või vajalikkusesse ometigi ilmselt usuvad kõik siinolijad.

Mis seda segregatsiooniteemat puudutavad, siis kahtlemata ei pea see käima ainult keeldude ja käskude teel, vaid seda saab määrata ka sellega, et millise suurusega kortereid näiteks arendusse on planeeritud, kui need on eri suurusega, need ei ole ainult stuudiokorterid või ainult suured korterid, millise maksumusega kortereid sellest tulenevalt planeeritakse arendusse, millist liiki transport muudab selle arenduse ligipääsetavaks. See on kõik Maa‑ ja Ruumiameti teemad. Ka läbi selliste üldiste muudatuste on võimalik seda segregeerumise kiirust, tempot vähendada ja muuta ühiskonda tulevikus sidusamaks. 

Seetõttu Eesti 200 igal juhul toetab seda. Seesama küsimus võib-olla siin leidis ka vastuse, et kui Madis Kallas uuris, miks see teema on nii pikalt olnud lahendamata. Eks me nägime, et kui mõnele osapoolele mingi üksik detail ei meeldi, siis ta tuleb ja ütleb, et me peaks selle eelnõu jälle tagasi saatma ja me ei tohi seda edasi menetleda. Minu üleskutse on küll selline, et kui me näeme, et meil on üks hea asi vaja ära teha, siis me võib-olla iga üksiku detaili pärast ei hakka seda põhja laskma, vaid võtame sellest asjast maksimaalse hea, mis meil on, ja läheme sellega edasi. Seda enam, et huvigrupid, asjatundjad, spetsialistid, kõik on öelnud, et seda asutust oleks selliselt terviklikult vaja, et see ei ole ainult nimevahetus, vaid see on ka nii-öelda funktsioonide juurdetoomine ja kompetentsi tõstmine. Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Noh, ilmselt see Maa- ja Ruumiameti moodustamise selline poliitiline tipphetk siin saalis päädib ja siis kõik läheb oma rada pidi nagu elus ikka, ja võimalik, et Maa- ja Ruumiameti tegevustest me edaspidi väga palju ei räägi. Aga siin ongi tegelikult see probleem. Kui me hakkame ehitama maja ja maja peamine arutelukoht on ikkagi see, mis värvi on korstnapitsi kivid, siis võib-olla see arutelu ei ole kõige sisulisem ja võib-olla ka kõige mõistlikum. Noh, küsimus alati ka Maa- ja Ruumiameti moodustamise kontekstis seisneb selles, et kust me tuleme ja kuhu me läheme. Me teame, et Eesti on pidanud tegelema maareformiga taluseaduse alusel, küll maade erastamise ja kõige sellega, ning teatud etapp elus, Eesti valitsemises ongi saanud läbi, ja valitsemine ning ameti koostöö alati käib käsikäes. Küsimus tegelikult siin saalis seisneb ju selles, et kuhu ja kuidas me selle Eesti haldamisega ameti tegevuse kaudu edasi liigume. Me tuleme tegelikult sellisest õigusruumist, kus maavalitsusele oligi antud võimalus koos omavalitsuse ja keskvalitsusega regionaalselt valitseda, korraldada ja kujundada oma elukeskkonda. Pärast haldusreformi aastal 2017 tegelikult tõepoolest on tekkinud see tühimik, kus justkui loodeti, et küll need asjad saavad lahenduse riigi eriplaneeringute näol või et omavalitsused suudavad üldplaneeringu menetluste käigus lahendada väga paljud olulised küsimused. Aga nagu näha, elu läheb järjest keerulisemaks ja tegelikult konfliktid ka erinevate arenduste kontekstis, planeeringute kontekstis kipuvad võimenduma, olgugi et rahvast Eestis eri piirkondades jääb just maapiirkonnas aina vähemaks. Aga huvid on aina tugevamalt kilbil. Ja noh, võtmeküsimus tegelikult seisnebki selles, et me oleme väga palju erinevaid instrumente loonud selleks, et pakkuda lahendusi, aga paraku kipub minema nii, et neid lahendusi ei tule. Noh, võtame kas või need lihtsad näited taastuvenergeetika kontekstis – see on meie prioriteet riigis justkui, justkui prioriteet number üks, et taastuvenergeetikale üle minna ja kogu seda planeeringuprotsessi kiirendada, leida võimalikke asukohti. Aga siis me ühel hetkel tegelikult avastame, et nendel aladel, kuhu me näiteks taastuvenergeetika tootmise oleme planeerinud, oleme teise käega lubanud ka taastada soo. Noh, siis tekib nagu küsimus, et aga kuidas me siis ikkagi nii toimetame, et me räägime kogukonnaga läbi Eesti riikliku arengukavaga arengustrateegiaga 2035 pluss, ütleme et eelisarendatavad alad on just nimelt seal, kus inimene on sekkunud, ehk maardla alad, noh, planeerime, saavutame kokkulepped, ja siis ütleme, et ei, aga tegelikult üks prioriteet on ikkagi ka soid taastada. Ja noh, kui tõsta see nagu arutelulauale, et kas need kaks juhtfunktsiooni – ehk taastuvenergeetika ala ja soode taastamine – ikkagi sobivad kokku, siis mõningase arutelu järgi jõutakse sinnamaani, aga ega need ikkagi üksteist ei välista. Samal ajal linnustiku-uuring on üks peamisi Eesti uuringuid, mis ütleb, et kuhu tuuleparke saab ehitada või ei saa ehitada. Ja see on üks väike näide, mis tegelikult kinnitab seda, et meil on probleem. Ma paluksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Ja ma arvan, et selle probleemi lahendus ei peitu nagu ühe ameti moodustamises, vaid ikkagi tegelikult see lahendus peitub selles, et riigi esindajat, kohaliku omavalitsuse esindajat peab keegi kohapeal ühendama, sest need huvid on olemas – kohalikud huvid, kogukonna huvid, riiklikud huvid – ja need peavad kuskil kokku saama ning need tuleb läbi rääkida, ja kui need läbi räägitakse, siis nendest tuleb ka kinni pidada. Sest muidu muutub igasugune planeerimine ebamõistlikuks. No alles hiljuti kohtusin ühe arendajaga, kes tegeleb nii kaitsetööstusparkide temaatikaga kui ka taastuvenergeetikaga. Ja tema küsimus mulle kui parlamendiliikmele oli lihtne: kuidas ta peaks toimetama arendajana planeeringualal, mis piirneb tegelikult nelja erineva omavalitsusüksusega. No vastus tegelikult ju kõlab praegu nii, et riik eriplaneeringutega enam ei tegele, on kohalikud omavalitsuse eriplaneeringud ja siis tuleks igas omavalitsuses algatada kohaliku omavalitsuse eriplaneering ja paralleelselt neid ka menetleda. Noh, samal ajal räägime sellest, kuidas RMK-le, Riigimetsa Majandamise Keskusele, on antud selge suunis minna erinevate potentsiaalsete maatükkidega oksjonile, pakkuda neid välja arendajatele. Tegelikult me teame ette juba, et peaks ju käima ikka niipidi, et me pakume alasid, kus on ka valitsemas õigusselgus kas või selle planeerimise mõttes, pakkuda ala ja teha kolmes või neljas omavalitsuses, kellel kõigil on eraldiseisev otsustusõigus seadusest tulenevalt, planeering jõustada või mitte jõustada. See peab moodustama terviku. Tuleb vaadata nagu piiriüleselt, aga menetlusprotsess on kuidagi sellest lahti kistud. 

Ja noh, ma tahangi tegelikult sellega öelda seda, et see Maa- ja Ruumiamet eraldiseisva mõttena on ju ilus mõte. Mis sellele ikka vastu saab olla, et maailm areneb ja nähaksegi positsioone laiemalt kogu ühiskonna vaates. Aga see õigusselgus, millega siis ka see Maa- ja Ruumiamet peaks tegelema, ja kas ta ikkagi suudab asendada siis ametina ka tegelikult valitsemist nendes piirkondades, noh, seal ma tegelikult jään kahtlevale positsioonile, sest ka kõik need ametnikud, kes tegelikult maavalitsusest liikusid suuremasse süsteemi, markeerisid probleemi. Tegelikult selleks, et tegeleda planeeringuga, pead sa teadma kohalikke olusid, ja ilma kohalikke olusid tundmata, isegi väikeses Eestis, oleme me nii eripalgelised, et neid protsesse mõistlikult juhtida võimalik ei ole. Nii et selline tagasihoidlik, võib-olla natuke laialivalguv mõte, aga otsus iseenesest on ju lihtne, aga süsteem selle taga on märksa keerulisem. Ja Riigikogu saalis peaks ka seda osa tegelikult markeerima ja ära mainima.

Suur tänu! Selgub, et maavalitsused olid ikka asendamatud, vähemalt siiamaale. Aga nüüd sõnavõtt koha pealt, Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul oli üks täpsustus ja ma ei tea, kuidas Riigikogu liikmed saavad teha mingisuguse viite ilmselgele eksimusele. Kui Mart Maastik oma kõnet pidas, siis ta kogemata arvatavasti eksis. Metsandus kuulub Kliimaministeeriumi haldusalasse ja ei kuulu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse. See lihtsalt on oluline täpsustus. Sisusse minemata ma ütlen, et kindlasti sellel on oluline vahe, et  üks suurimaid ressursse on meil ikkagi Kliimaministeeriumi haldusalas. Seda soovisin ära parandada.

Suur tänu! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Ja see vorm täpsustuseks: tõepoolest on kaks võimalust. Üks on sõnavõtt, mis oli teil varus, ja teine on vastusõnavõtt läbirääkimiste käigus. Kaks sellist võimalust. Aga kuna teie sõnavõtt oli kasutamata, siis saite kenasti koha pealt selle sõnavõtuga ära klaarida. Aga nüüd, hea kolleeg Mart Maastik, kuna ma sulgesin läbirääkimised, siis enam vastusõnavõtuks võimalust kahjuks ei ole.  

Nüüd, head kolleegid, läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on tervelt 11. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, ka selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht arvestada täielikult. 

Oleme koos sellega, head kolleegid, kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 457 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud, koos sellega ka esimene päevakorrapunkt.

Jõuame teise juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 497 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt justiits ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Mul on au olla siin teie ees ühe Euroopa Liidu õigusakti ülevõtmisega seonduvalt. Täpsemalt on tegemist Euroopa Nõukogu direktiiviga 2019/997, millega kehtestatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus, tunnistatakse kehtetuks otsus 96/409/ÜVJP.

Aga see positiivne külg seisneb selles, et siin on meil tõesti tegemist näitega, kus Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine toob päriselt kaasa vähem bürokraatiat, väiksema halduskoormuse, lihtsama elu, ja mis kõige olulisem, Eesti inimestele tõepoolest paremad võimalused, kiiremad võimalused sellisteks puhkudeks, kus kolmandates riikides viibimisel on isikut tõendav dokument kas kaotsi läinud, varastatud või mingisugusel muul põhjusel kättesaamatu. 

Selle direktiivi eesmärk on olnud selles, et Euroopa Liidu liikmesriigid toetavad kõik üksteist Euroopa Liidu kodanikele konsulaarabi andmisel. Jutt käib riikidest väljaspool Euroopa Liitu, kus reisil olevad Euroopa Liidu kodanikud on reisidokumendi kas kaotanud või mingil muul põhjusel vajavad koju tagasipöördumiseks tagasipöördumistunnistust. Nähakse ette Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse andmise ühtsed reeglid ja ka dokumendile ühesugune vorm. 

Nüüd, ka ju Eesti enda kodanikud siis juhul, kui ei ole näiteks Eesti konsulaaresindust selles kolmandas riigis, saavad pöörduda mis tahes muu Euroopa Liidu konsulaaresinduse poole. Tegelikult on see võimalus ka sellisel juhul, kui Eesti konsulaaresindus selles riigis olemas on, et Eesti kodanik saab pöörduda endale sobivaima esinduse poole või lähima esinduse poole selles riigis. 

Niisiis, selle eelnõuga võtabki Eesti Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse kasutusele nii oma kodanike jaoks, nii nende välismaalaste jaoks, kes elavad Eesti Vabariigis elamisloa alusel ja kellele on välja antud välismaalase pass, ajutine reisidokument või pagulase reisidokument, ja välismaalaste jaoks, kelle Eesti võtab tagasi välislepingu alusel. See positiivne sisu on bürokraatia vähendamisel, sest senise kolme dokumendi asemel, mida Eesti konsulaaresindused on väljastanud, tekib üks. Ja see uus dokument on ka kõrgema turvalisuse astmega.

Seaduses kavandatud muudatused on plaanis jõustada direktiivis ettenähtud ajal ehk 9. detsembril 2025. aastal. Suur tänu!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Tänan väga. Palun nüüd kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjonipoolse esindajana hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjoni arutelu oli võrdlemisi põgus, sest idee on hea, kõik seda lõpuks toetasid. Arutleti selle üle, mis juhtub, kui teise riigi esindusse pöördub Eesti kodanik dokumenti, tagasipöördumistunnistust saama, aga tal pole selle jaoks vahendeid. Selle jaoks on konsulaarabi riikidevaheline koostöö täitsa olemas, nii et otsitakse siis, kas lähedased saavad seda maksta. Juhul kui ei saa, siis on võimalik, et riik aitab, nii et inimene peab hiljem tagasi maksma. See oli peamine mure. Teiseks arutati, miks see jõustub sellisel kuupäeval. Põhjus on selles, et on vaja ette valmistada seda dokumenti ennast ja seda raamistikku, mis selle dokumendiga kaasas käib. 

Komisjon tegi konsensuslikult ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtaeg soovituslikult kümme tööpäeva. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kuna seda soovi ei ole, siis sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 497 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 26. november kell 17.15. Tänan teid kõiki, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud.