Hääd päivä, hää Riigikogo! Võro keele nädäli puhul alostami täämbädsel, kuvvendal märdikuu pääväl infotundi võro keelen. Ja kõgõpäält, hää kolleegi, palun olõmisõ kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Tänases infotunnis osaleb 16 Riigikogu liiget, puudub 85.

Infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas ja kliimaminister Yoko Alender. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varem. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Küsinud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Küsimusi on meil kokku 12. Asume siis asja juurde.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma tänan teid selle võrukeelse sissejuhatuse eest, sest ma olen ise Võrumaalt pärit ja mul oli neid sõnu väga hea kuulata.

Aga, hea peaminister! Tõepoolest, me oleme väga lähedal võimalusele pöörata tagasi see protsess, mis sai alguse 1990-ndate lõpus, kui OSCE rahvusvähemuste komissar Max van der Stoel istus meile pähe ja surus läbi, et Eestis saaksid kohalike omavalitsuste valimistel valida ka mittekodanikud ja halli passi omanikud. Läti sellele survele ei allunud, Eesti kahjuks küll. Ja sel ajal oli võimul kes? Tuletan meelde: ka Reformierakond. EKRE on teinud korduvalt ettepanekuid ja ka eelnõusid, et kohalike omavalitsuste valimistel oleks valimisõigus ainult Eesti kodanikel, nii nagu see on Riigikogu valimistel. Nüüd te olete tulnud välja ettepanekuga, et lisaks Eesti Vabariigi kodanikele, Euroopa Liidu kodanikele ja kahepoolsete riikidevaheliste lepingute [alusel valimisõiguslikele inimestele] saaksid kohalike omavalitsuste valimistel valida veel paljud teised erandid ja – üllatus-üllatus! – ka halli passi omanikud. Miks te valetate Eesti inimestele, et tahate võtta ära valimisõiguse mittelojaalsetelt inimestelt, aga jätate selle õiguse alles umbes 70 000 inimesele, kes on peaaegu kogu taasiseseisvuse aja sülitanud Eesti kodakondsusele, sülitanud võimaluse peale võtta Eesti kodakondsus, väljendades seega avalikult oma mittelojaalsust. Millega te seda põhjendate? Mis loogika selles on? Ja miks te ei taha teha puhast lahendust, nii nagu meie?

Aitäh, hea küsija! Valitsuses, täpsemalt isegi mitte valitsuses, vaid valitsuserakondades on peetud debatti. Ja nagu avalikkusele teatavaks on saanud – me kirjeldasime seda –, on koalitsioonis kokku lepitud agressorriikide kodanikelt ehk Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmises. See, milline see lahendus täpselt saab tekstiliselt olema, on eeskätt Riigikogu kätes. Praegugi, kui me siin saalis infotunnis oleme, koalitsioonifraktsioonid ja loodetavasti peatselt ka fraktsioonitud saadikud ja opositsioonierakonnad saavad seda teksti sõnastada. Selleks, et see kiireloomuliselt õnnestuks, peab see olema ilmselt kõigi poolt kompromiss. Selles peavad osalised olema nii opositsiooni‑ kui ka koalitsioonierakonnad, vastasel korral see ei õnnestu. Võin mõista – ehkki ei suhtu sellesse soojalt – mängulusti, võin mõista ja mõistan isegi seda muret, et agressorriikide kodanikud räägivad kaasa meie asjades, ja olen ise korduvalt öelnud, et minu arvates see nii ei peaks olema. Ja seetõttu, ma arvan, osalt ka minu isikliku veendumuse tõttu ja Reformierakonna veendumuse tõttu, ka Eesti 200 veendumuse tõttu, on koalitsioon teinud valiku. Sotsiaaldemokraadid on tulnud kompromissina vastu, et me algatame põhiseaduse muutmise kiireloomulisena ühes koosseisus. Ma arvan, et see peab olema ühine nii koalitsioonile kui ka opositsioonile, nii et ma soovitaks teile pigem otsida selle teksti koostamise käigus ühisosa, mitte seda, mis lahutab. Ja kui EKRE peaks ütlema, et nad ei nõustu Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisega, sest neid segab see, et määratlemata kodakondsusega isikud saavad valida, siis see jääb, ma arvan, eeskätt teie enda südametunnistusele Eesti ajaloo ees ja teie valijate ees. Ma ei usu, et teie valijad seda mõistavad.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, palun täpsustav küsimus!

Aitäh! Tõepoolest, me oleme üliväga nõus, et agressorriikide kodanikud ei tohiks meie valimistel osaleda, ja me oleme teinud ju korduvalt ja korduvalt vastavaid eelnõusid, mis siinsamas saalis, ka teie osalusel, on maha hääletatud. Teie ärge tulge soovitama siin midagi! Me oleme korduvalt öelnud, et meie tahame puhast lahendust. Me teame, et halli passi omanike hulgas on tegelikult väga palju topeltkodakondsusega [isikuid]. Venemaa on jaganud väga lahkelt oma kodakondsust. On olnud juhtumeid, kus halli passi omanikud on käinud ka Vene sõjaväes teenimas. Ma kordan veel kord üle: nendel inimestel on olnud võimalus aastakümneid juba tõendada oma lojaalsust Eesti Vabariigile. See on ainult sõrmenips – ja nad võiksid taotleda Eesti kodakondsust. Nad ei ole seda teinud.

Ja nüüd te tahate mingil, ma ei hakka välja ütlema, mis põhjusel – ilmselt te tahate kellegi valijabaasi säilitada valitsuses, me teame, et need on tõenäoliselt sotsid –, ikkagi säilitada neile mittelojaalsetele kodanikele valimisõiguse kohalikel valimistel. Ma küsin üle: miks te seda teete? Te võite siin keerutada ja keerutada. Loomulikult, meie toetame igal juhul seda, et agressorriigi kodanikud ei saaks valida, aga sellise, ma ei tea, mingisuguse imeliku, lahja ja Eestile tegelikult väga ohtliku lahenduse pakkumist ja selle kirjutamist põhiseadusesse – kas te ise ka aru saate, et seda ei saa ju toetada?

Aitäh! Minu meelest siin on nüüd mitu asja. Esiteks te üritate agiteerida mind kui peaministrit ja koalitsiooni juhti agressorriikide kodanikelt hääleõigust võtma. Ometi ma olen öelnud, et seda tuleb teha, ja seda hakatakse tegema. See on väga oluline aru saada. Koalitsioonileppes oli kirjas varasemalt, et seda püütakse teha seadusega. (Hääl saalist.) Lepime kokku, et ükshaaval räägime. Ma teie küsimusele vahele ei rääkinud. Sobib? Alguses oli plaan seda teha seadusega, nüüd teeme seda põhiseaduse kiireloomulise muutmisega. See tähendab seda, et see eeldab koalitsioonilt ja opositsioonilt, kõigi poolt kompromissi.

Nagu ajakirjanduses on kirjeldatud, ja ma arvan, et õigesti kirjeldatud: kõik erakonnad peavad selles tekstiloomes osalema nagu eksperdid. See tekstiloome seisab ees, see eelnõu antakse üle lähiajal ja pärast seda on võimalik arutada, milline tekst on, milliseks see tekst lõpuks saab. Kui te küsite, et mis on peamine eesmärk, siis peamine eesmärk loomulikult on agressorriigi kodanikelt hääleõiguse võtmine kohalikel valimistel. See on meie peamine eesmärk, ma olen seda korduvalt öelnud. Alati on küsitud, et kuhu see liigub. Sotsiaaldemokraadid tulid vastu, nad nõustusid sellega, et seda tuleb teha, ja nüüd me anname sisse põhiseaduse muutmise seaduse [eelnõu].

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Olukord riigis. No tõesti, peab tunnistama, et valitsuse poolt on päris osav käik tehtud. Sel ajal, kui juba kümnendat kvartalit on majanduslangus, kus toiduhinnad kasvavad, kus pidevalt makse tõstetakse, kus meie ette on toodud riigieelarve, mis ei ole loetav, arusaadav, pandi Vene kaart mängu. Ehk selleks, et asja veelgi segasemaks teha, ja selle asemel, et rääkida tõelistest asjadest, toimetulekuprobleemidest, sellest, kuidas Eesti inimeste elu paremaks teha, räägitakse hoopis muust. Ma arvan, et see on päris osav käik teie poolt.

Aga kui nüüd rääkida tegelikust olukorrast riigis, siis mina tooks välja ikkagi olulised teemad. Meil on regionaalne ebavõrdsus: Harjumaa inimeste palk on üle 2000 euro, Kagu-Eestis saavad inimesed keskeltläbi alla 1400 euro. See on regionaalne ebavõrdsus, sellega peaks valitsus tegelema.

Ja siin tahaks juhtida tähelepanu, et ebavõrdsuse vähendamiseks me võiksime alandada toiduainete käibemaksu. Neljapäeval ongi Keskerakond selle seaduseelnõuga siin saalis. Ja kui uurida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide praktikat, siis [näeme, et] Eesti ja Taani on ainukesed riigid, kus ei ole veel toiduainete käibemaksu puhul erisusi tehtud. Ja miks on teised riigid seda teinud? Just nimelt leevendamaks ebavõrdsust – et leevendada olukorda nendel inimestel, kellel on väike või keskmine sissetulek.

Nii et sellest lähtuvalt ma küsingi: kas praegune valitsus tõesti ei näe neid suuri probleeme, mida ma eelnevalt loetlesin? Ja kas tõesti te ei tee seda käiku ja ei tule toidu käibemaksu puhul vastu, alandades seda?

Aitäh, hea küsija! Teie küsimuses oli jälle ekskursioon ümber kogu armsa ilusa Eestimaa ja kõik mured maailmas. Ma paari lausega neid teemasid siis enne kommenteeriks.

Alati on palju küsimusi, mida tuleb lahendada. Majanduslik toimetulek ja julgeolek – kõik need teemad on pidevalt mis tahes parlamendi ja valitsuse laual, see on möödapääsmatu. Majandusega oleme me olukorras, mille kohta on Eesti Pank kasutanud väljendit, et me oleme majandusega pöördepunktis. Eilegi vaatasin, ERR-is oli uudis, kus öeldakse, et ilmselt on kõige halvemad perioodid möödas, jalad on põhjas ja ehk liigume taastumise poole – loodetavasti. Loodan, et see nii on, prognoosid seda näitavad. Eks järgmine aasta on siis näha, kas see kasv tuleb lauge, milline ta täpselt tuleb, aga oluline on, et ta pöördub kasvu poole. Seda esiteks.

Teiseks, mis puudutab ebavõrdsust ja vaesust, siis täna hommikul tuli Statistikaameti pressiteade, see on nende kodulehel kättesaadav ilmselt, tasub sedagi vaadata. Vaesus on vähenenud – mis ka kriisiajal on mõneti loogiline erinevatest trendidest tulenevalt, kus pensionid kasvavad, alampalk on kasvanud ja nii edasi. Aga kindlasti on parim rohi ikkagi see, et meie enda majandus on konkurentsivõimeline, mis tähendab seda, et tuleb astuda suuri samme, muu hulgas näiteks [muuta] planeerimine kiiremaks, hankida suur hulk soodsamat ja puhast energiat, jälgida seda, et siia tuleksid uued investeeringud, et valitsus ja parlament ja erinevad osapooled selle nimel aktiivselt töötaks. See kõik on ju loetelus, pole kahtlust. Ja võimalused selleks on täiesti olemas. Eesti nii-öelda tulevikukaart paistab ikkagi oluliselt optimistlikum, kui ta seda võib-olla täna on.

Nüüd, mis puudutab käibemaksuerisusi, siis, jah, neid on ju arutatud siin erinevates parlamendi koosseisudes päris palju. Põhiline mure on ka teistes riikides nendesamade käibemaksuerisustega, mõnes riigis neid ka praegu kaotatakse – kui ma õigesti suudan kohe puusa pealt meenutada, siis vist Leedus kaotati kohvikute ja restoranide käibemaksuerisus, ja sellest tulid protestid üle Baltimaade. Nad ütlesid, et COVID-i aegne erisus kaotati ja nüüd enam pole võimalik hakkama saada.

Nii et nende erisuste tegemisega on samamoodi, et kes sellest erisusest kasu endale saab: kas saab vahendaja või saab tarbija? Toiduainete puhul tihtipeale see jääb eeskätt vahendaja rõõmuks, mitte tarbija rõõmuks. Nii et me võime arutada kõiki ettepanekuid, aga ma kardan, et need erisused pigem teevad rõõmu neile, kellel täna puudust ei ole, ja ei aita neid, kellel puudus on. Puuduse lahendamiseks on ikkagi teised metoodikad: majanduskasv ja tegelikult otsesed meetmed.

Suur tänu! Sellega ma lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme teise küsimuse juurde, Aleksandr Tšaplõgin, teil on pikalt käsi püsti olnud, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul ongi protseduuriline küsimus. Ma ei tea, kes koostab infotunni järjekorda, teie või teie nõunikud. On kahtlus, et sellele koostajale ma ei meeldi. Täna ma olen üheteistkümnes, eelmisel nädalal olin kaheteistkümnes. Selle hooaja sees mul on olnud võimalus esitada küsimus ainult kaks korda. Ei tea, milles asi. Teie endine ajaleht mind ignoreerib, sest ma ei vasta nende standarditele. Kas Riigikogus on ka mingid standardid, millele ma ei vasta?

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu juhatus paneb selle nimekirja kokku selliselt, et kõigepealt saavad küsida fraktsioonide juhtkonda kuuluvad inimesed ja siis kõik Riigikogu liikmed. Te olete ka korduvalt olnud selles nimekirjas oluliselt kõrgemal ja juhul, kui on kümmekond küsimust, siis me jõuame peaaegu kõik küsimused selle kahe tunni jooksul ära küsida. Aga kui me hakkame kulutama liigselt aega protseduuriliste küsimuste esitamisele, siis me kindlasti nii kaugele ei jõua. Mida kiiremini me põhiküsimuste juurde jõuame, seda kiiremini me jõuame neid ka menetleda.

Läheme teise küsimuse juurde. See on kliimaminister Yoko Alenderile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on energeetika ja sõidukite maksustamine. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Teema on hästi aktuaalne ja puudutab absoluutselt kõiki inimesi, kes Eestis elavad, ja ka ettevõtteid. Mis puudutab energeetikavaldkonda, siis ega sellist korralikku tegevus‑ ja arengukava ju tegelikult ei ole ja minu arust meie ettevõtted, samuti ministeerium, jooksevad teadmata suunas. Meil on küll ette seatud teatud kuupäevad või aastad, [mis ajaks kuhu] me tahame pürgida ja mis tegevused [peavad olema siis tehtud]. No näiteks, et 2030 me võiksime toota taastuvenergiat sama palju, kui me kulutame, ja 2040. aastaks peaks Eesti olema süsinikuneutraalne, sest see on meie eesmärk – kuigi Euroopas on seatud see eesmärk 2050. aastaks. Samas, rääkides elektri hinnast, elektri hind on meil laes, inimesed maksavad küllaltki krõbedat hinda. Ja need mured ei [piirdu] ju sellega. Kui meil tulevad tormid või lumesajud, siis juhtub nii, et majapidamised jäävad elektrita, nii nagu oli [hiljuti] Läänemaal, nii nagu see oli eelmine aasta Kagu-Eestis, Lõuna-Eestis, kus päris pikalt olid inimesed elektrita. Ja sellest lähtuvalt on küsimus, et kas meil riigis on olemas selline plaan, konkreetne plaan, kus on üles loetletud kõik tegevused, kuhu on juurde pandud vähemalt mingisugunegi investeeringute kava, investeeringute kava ka selle kohta, et mis tuleb erasektorist, mis tuleb riigi ettevõtete poolt. Mina ei ole seda igal juhul näinud. Ja lisaks sellele, järgmise aasta veebruarikuus me läheme üle teisele sagedus[alale] ja ka selles osas ei ole väga häid vastuseid, kui palju võimsust [vajaliku] sageduse hoidmiseks kulub.

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Head kolleegid! Energeetikas kindluse ja selguse andmine on kindlasti üks selle valitsuse prioriteete. See puudutab iga tarbijat, olgu selleks siis eratarbija oma kodus või meie ettevõtted, ja ka tulevikuvaates uus, puhas tööstus kindlasti on üks meie prioriteete. Ja nii nagu ka peaminister mainis, puhta energia olemasolu, taskukohase energia olemasolu ja energiajulgeolek on üks põhilisi aluseid, et ettevõtted saaksid siia tulla. Meil on Eestis energiamajanduse arendamise aluseks energiamajanduse arengukava, mille uus versioon on koostamisel. Hiljuti Riigikogus tutvustati meie pakutavat praegust algversiooni ka majanduskomisjonile. Järgmisel nädalal läheb avalikkuse ette selle arengukava strateegilise mõju hindamise aruanne. Sealt edasi läheb arengukava eelnõu juba kooskõlastusringidele ja jõuab ka Riigikogu liikmeteni. Seal ENMAK-is põhilised nii-öelda vaalad, millele meie energiamajandus tugineb, on energiajulgeolek, energia kättesaadavus, taskukohasus ja selle energia keskkonnasõbralikkus. Need on need energiatrilemma osad ja kõigi nende osade kallal ENMAK töötab. Ja ma täpsustan igaks juhuks üle, et ei jääks siin mingit kaheti mõistmist: Riigikogu on kliimapoliitika põhialustes seadnud Eestile kliimaneutraalsuse eesmärgi just nimelt 2050. aastaks.

Mis puudutab neid komponente, siis me sel reedel kohtume just nimelt energia tulevikukindluse tagamiseks ka turuosalistega. Oma 40–50 osalist on meil tulemas ministeeriumisse, kus me vaatame juba täpsemalt, milline on plaan ja kuidas neid erinevaid valdkondi, nii taastuva energia arengut, tarbimise juhtimist, salvestust kui ka juhitavaid võimsusi edasi arendada.

Paar sõna ka elektrivõrgu toimepidevuse kohta, mis loomulikult on samuti arengukava osa. Koostamisel on Elektrilevi uus arengukava ja tõepoolest, kliima muutumine seab üha suuremat koormust ja üha suuremat ootust ka sellele, et meie elektrivõrgud peaksid vastu sagedamatele ootamatutele ilmaoludele. Nii nagu hiljuti …

Teie aeg!

Vabandust, jah!

Teie aeg, aga saame käsitleda seda teemat edasi. Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Te mainisite ära kolm alustala energeetikas: julgeolek, kättesaadavus ja taskukohasus. Minu arust on energeetilise julgeoleku tagamine see, kui meil on olemas oma maavara, millest seda energiat toota. Kõik ülejäänud, kui kasutame erinevaid komponente, on välisühendused, või siis alternatiivsed roheenergia tootmismeetodid. Kõik need komponendid tulevad ju mujalt kui Eestist. Nii et põlevkivimaardlate ja nende kasutamise säilitamise võimalus kindlasti peaks meile jääma. Ja ma loodan, et ka selles arengukavas on see mingil viisil kajastatud. Kui me kindlalt märgime ära, et me ei kavatse põlevkivireserve hoida või kasutada, siis me ei saa energeetilisest julgeolekust üldse rääkida. Ja minu arust, kui poliitikud või ametnikud räägivad, et põlevkivi põletamine või gaasi põletamine on halb, siis tegelikult see on vale lähenemine. CO₂ on see probleem. Ja kui me anname indikatsiooni sellele sektorile, et ressursina see on jätkusuutlik, siis ka CO₂ probleem on võimalik ära lahendada, kui selline poliitiline suund võetakse. Kättesaadavusega, nii nagu ma juba mainisin, meil on probleeme ja me räägimegi toimepidevusest. [Katkestused] toimuvad iga aasta erinevates piirkondades, valdavalt Kagu- ja Lääne-Eestis, kus inimesed lihtsalt ei saa [elektrit] kätte. Ja taskukohasus – andke andeks, kogu see rohepoliitika, mis praegu on kehtestatud, ja need investeeringud, mis tulevad – taskukohasus versus see investeering, seal ei ole võrdusmärki, igal juhul energia läheb kallimaks.

Aitäh! Meil on ette nähtud juhitavate võimsuste koha pealt hoida juhitavaid võimsusi 1000 megavati ulatuses ja alates 2035. aastast 1200 megavati ulatuses. Ja kuni 2035. aastani me hoiame põlevkivijaamasid varu jaoks. Aga meil on tegelikult juba olemas ka 250-megavatine Kiisa avariielektrijaam, mis põhineb maagaasil. See ei ole küll kodumaine, aga gaasijaamade eelis on kindlasti see, et neid saab üle viia puhtale kodumaisele biogaasile, ja see on kindlasti üks suund, mida me tähelepanuga jälgime ja arendame.

Mis puudutab süsiniku püüdmist, siis hiljuti on ka Eesti Energia ise välja öelnud, et see ei ole lahendus, mis on kasutatav, ja seda eelkõige nii tehnoloogia kui ka selle hinna tõttu. Põlevkivienergeetika on tänaseks päevaks kõige kallim energeetika, seetõttu on meie prioriteet odavamate taastuvatel allikatel põhinevate energialiikide arendamine.

Aga paar sõna siia lõppu, kuna küsimuses oli ka juttu Venemaa ja Valgevene sagedusalast lahtiühendamisest ja Mandri-Euroopa sagedusalaga liitumisest. See on ettevõtmine julgeoleku huvides, energiajulgeoleku tagamiseks ja ma arvan, et me keegi ei sea kahtluse alla selle vajadust. Selle nimel on tehtud põhjalikku tööd Balti riikides ja Poolas juba kümme aastat. 1,6 miljardit eurot, mis selleks on kulunud, ka meie süsteemide tugevdamiseks, mis aitavad meid ju ka muul eesmärgil, need investeeringud on suures osas tulnud Euroopa Liidust ja me oleme leidnud ka lahenduse, mis meie ettevõtete konkurentsieelise ja positsiooni Balti riikides tagab. Veebruari alguses see Mandri-Euroopa sagedusala süsteemiga liitumine toimub. Ma arvan, et see on tegelikult üks suuremaid samme, mis meil energeetikas on ette valmistatud. Võib-olla on paslik siinkohal tänada kõiki, kes selles ettevalmistuses osalevad ja jätkuvalt tööd teevad.

Lisaküsimus, Rene Kokk, palun!

Tänan, lugupeetud esimees! Hea kliimaminister! Tulen selle punkti juures sõidukite maksustamise juurde. Kahtlemata on automaks üks väga halb maks, tekitab vaesumist ja põlistab seda riigis ja see tuleb ühel päeval ringi pöörata. Minu küsimus on [ajendatud] ühest raadiosaatest, kus ma kuulsin nendelt ametnikelt, kes rääkisid automaksu erinevatest nüanssidest, sellist juttu. Kui ma ostan pärast automaksu kehtima hakkamist Eestis kuni kümme aastat vana auto ja aasta jooksul müün selle Eestist välja, siis on mul võimalus pärast seda, kui ma selle kuni kümme aastat vana auto Eestist välja müün, saada proportsionaalselt mingi osa registreerimismaksust tagasi. Aga kurioosne on see, et kui ma ostan üle kümne aasta vanuse auto ja selle Eestist aasta jooksul välja müün, siis ma registreerimismaksust sentigi tagasi ei saa.

Nüüd on minu küsimus: kuidas te selleni jõudsite, sellise tulemuseni, et räägite keskkonnasäästust ja uuematest autodest, aga tegelikult sellise mehhanismi kaudu soodustate seda, et kui autoomanik tahab uuema auto Eestist välja müüa, siis seda me toetame, makstes tagasi osa registreerimistasust, aga ise loome soodsa olukorra vanade autode Eestisse jäämiseks sel moel, et üle kümne aasta vanuse auto aasta jooksul Eestist välja müümise puhul ei saa [registreerimistasu] tagasi? Millisele loogikale tuginedes see keskkonda kuidagi säästab ja meie autoparki paremaks teeb – nii looduskeskkonna mõttes kui ka liiklusohutuse mõttes? Mis see loogika on siin?

Aitäh! Automaksul on mitu erinevat eesmärki ja kindlasti üks nendest eesmärkidest on ressursside sääst. See, et me kasutame oma olemasolevat autot selle eluea lõpuni, on kindlasti kliima huvides. Selline pidev, kiire uue ostmine pigem seab surve lisatootmisele. Kindlasti see oli üks aspekte, miks mina ka kliima poole pealt seda vanusekomponendi arvestamist ja vanade autode jätkuvale kasutamisele eelise andmist toetasin.

Nii, suur tänu! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Enne kui me läheme kolmanda küsimuse juurde, Rene Kokk, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tänan, hea istungi läbiviija! Praegu juhtus küll see, et ma ei saanud absoluutselt sinnapoolegi oma küsimusele vastust. Mul oli väga konkreetne küsimus – ma arvan, et te olete minuga nõus –, kus ma tõin välja ka kriteeriumid, et mille alusel on [otsustatud], ja mitte sinnapoolegi ei tulnud vastust. Mis ma tegema peaks?

Aitäh, hea kolleeg, aga te teate ju väga hästi, et ma ei saa sekkuda küsimuste sisusse, niikaua kui need püsivad teemas. Mul ei ole vastuste väljakangutamiseks tange ja kõige parem viis on alati küsida uuesti. Aga antud juhul lihtsalt see küsimus on ammendunud ja me peame edasi liikuma kolmanda küsimuse juurde.

Kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on valimisõigus. Riina Solman, palun!

Suur aitäh teile, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Kevadel, kui Isamaa Erakond koos teie juhitava Reformierakonna, sotside ja Eesti 200-ga läks Tallinnas koalitsiooni, rääkisid muu hulgas ka valitsuskoalitsiooni erakondade esindajad, et riigi pealinna tasandil ei aeta agressorriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmise asja. Heideti ette, et koalitsiooniläbirääkimised on Isamaa tõttu pantvangis, sest meie tahtsime tegelikku lahendust agressorriikide kodanike hääleõiguse küsimuses.

Nüüd on näha, et kõik on tulnud selle küsimuse taha, ja ma kiidan teid selle initsiatiivi võtmise eest peaministrina. Me näeme, et isegi Tallinna linnapea, kes enne tegi etteheiteid, väga aktiivselt sekkub riigi tasandil valimisõiguse peatamise küsimusse. Aga viimastel päevadel oleme näinud, et ka koalitsioonis on lahvatanud erimeelsus. Meediast võib lugeda, et te olete justkui sotside pantvangi sattunud kompromissettepanekuga, mis näeb ette, et algatatakse põhiseaduse muutmise protsess, mis piiraks kohalike omavalitsuste valimistel küll kolmandate riikide kodanike hääleõigust, aga säilitaks määratlemata kodakondsusega isikute hääletamisõiguse. [Viimased] on oma meelsust meile juba 30 aastat näidanud, sest nad pole Eesti riigi kodakondsust soovinud.

Minu küsimus teile on: kas te olete sotside pantvang? Ja küsin retooriliselt: kas me oleksime praegu sellises seisus, kui Isamaa poleks selle põhimõttelise väärtusküsimuse eest nõnda seisnud Tallinna linna tasandil, nagu ka riigis?

Aitäh! Ma arvan küll, et me oleksime selle küsimuse juures nii või teisiti, sest põhjus, miks me arutame agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmist, on see, mida need riigid korda saadavad. Ja see on ühine probleem, mida möönavad ilmselt nii koalitsiooni‑ kui ka opositsioonierakonnad kõik ühtemoodi. Hoolimata sellest, et siseministri erakond, Lauri Läänemetsa erakond, sotsiaaldemokraadid, oli alguses teistsugusel arvamusel, on nad nüüd tulnud kompromissi teele. Ja ma tänan [selle eest], sest ma eeldan, et selleks, et me saaksime võtta agressorriikide kodanikelt hääleõiguse ehk võimaluse meie asjades kaasa rääkida, peame me kõik tulema keskpõrandale kokku. See on paratamatu. Naljaga pooleks, antagu mulle see nali andeks, aga Isamaa on täpselt samamoodi EKRE pantvang. Me kõik peame mingisuguseid kompromisse tegema. Kui me tahame saavutada – ja mulle tundub, et ühiskonnas on üleüldine toetus või vähemalt valdava enamuse toetus sellele olemas –, et agressorriikide kodanikelt tuleb ära võtta õigus otsustada meie asju, neis kaasa rääkida, siis tuleb leida selline tekst ja selline lahendus, mis annab võimaluse see kiireloomuliselt siin parlamendis ära teha.

Ma arvan ja ma isegi kutsun üles ka Isamaad … Jah, ma möönan tõepoolest, et opositsioonil on tohutu häälteenamus, aga ma arvan, et ilma Isamaata ja ilma opositsiooni vabade saadikuteta meil ei õnnestu seda kiireloomuliselt muuta, nii et see on ka teie endi vastutus mitte mängida mänge, vaid otsida parimat võimalikku teksti. Homme see tekst tuleb sisse, siis on parlamendil aega seda üle vaadata. Ma arvan, et Eesti inimesed hindavad seda tegevust selle järgi, milline on tulemus. Kui tulemus on see, et kiireloomulise toimetamisega võetakse ära agressorriikide kodanikelt siin kaasarääkimise õigus, siis ma arvan, et inimesed elavad sellele positiivselt kaasa ja annavad sellele positiivse hinnangu.

Suur tänu! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh teile! Austatud peaminister, mulle väga meeldib, et te rõhute vastutustundele ja olete sellel härjal nüüd sarvist haaranud ja see vastutustunne on nüüd lõpuks esile kerkinud. Samas ma panen ka teile südamele, et kui te tahate laiapindset vastutustunnet siit Riigikogu saalist, siis tulekski kõik Riigikogu erakonnad laua taha kutsuda arutelude juurde.

Aga minu teine küsimus puudutab sama asja. See kõnealune kompromissikoht, mis säilitaks määratlemata kodakondsusega isikute hääletusõiguse, ehk siis nad saaksid meie otsustuskogude valimise õiguse – see ei ole minu hinnangul olnud varasematel andmetel ka EKRE ega Eesti 200 ega ka teie enda erakonna nägemus. Ka teie enda erakonna varasemad seisukohad ja väljaütlemised on kõlanud sarnaselt, et inimesed, kes ei ole soovinud 30 aasta jooksul Eesti kodakondsust, ei peaks omama meie otsustuskogude valimise õigust, sest väga paljud, nagu me teame, toetavad meie agressiivse naaberriigi presidendi Putini seisukohti. Aga kolmandate riikide kodanikel ei ole valimisõigust ju ka paljudes Euroopa Liidu riikides – ka Saksamaal, mis on meist palju-palju kordi suurem, samuti meiega sarnases riigis Lätis. Ja kui me jätame koalitsiooni ootused või selle pantvangistamise sotside poolt nüüd teie puhul kõrvale, siis palun öelge, milline on Reformierakonna seisukoht ilma koalitsioonita. Palun selgitage meile seda! Palun selgitage enda seisukohta, päris isiklikku ka!

Aitäh! Ma siin küll viibin peaministrina, mitte eraisikuna, aga ma võin siiski oma vaadet selgitada. Ma olen seda ka varem teinud. Minu isiklik arvamus ja minu isiklik eelistus kuuluks võimalusele, et keegi, kellel ei ole kodakondsust, ei räägi Eesti asjades kaasa. Seda ma olen ka varem öelnud, see ei ole mingi üllatus. 

Ja nagu ma ütlesin, esimene ehk primaarne eesmärk, mida me saavutada püüame, on võtta agressorriikide kodanikelt hääleõigus, sest kui me defineerime selle hääleõiguse võtmist julgeolekuohu kaudu, siis agressorriigile truudusevanne või agressorriigi kodanikuks olemine siiski on julgeolekuga mõõdetav. Nii et alustame ja peame silmas ükskõik millises, ka sellises väga kuumas debatis seda kõige olulisemat.

Tulles tagasi teie eelmise küsimuse juurde, ma lihtsalt meenutan, et minu meelest on igati õiglane, et seda Tallinna Linnavolikogus ei lahendata, sest põhiseadust nad ei suudaks mitte kuidagi muuta. Nii et seetõttu Tallinna läbirääkimistel selle debati pidamine oli küll ilmselt osapooltele innustav ja värskendav, aga ei oleks muutnud suurt midagi. Siin on tegelikult see saal ja koht.

Ja teie märkus või sõnum, et selles debatis peaksid olema nii koalitsiooni‑ kui ka opositsioonierakonnad, on väga kohane. Olen soovitanud oma fraktsioonile ja samamoodi teevad ka teised koalitsioonifraktsioonid praegu teksti. Kui see tekst on olemas, ootame ühinema ka opositsioonierakondi. Ja pärast seda, kui see tekst on [sisse antud], me saame kõik istuda koos. Õnne Pillak, meie fraktsiooni esimees, Eerik-Niiles Kross, Madis Timpson ja teised [kutsuvad] kokku selle ümarlaua ja me saame korduvalt ja põhjalikult seda teksti arutada.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Te siin opereerite avalikkust eksitavate mõistetega: agressorriigi kodanikelt äravõtmine. Nendesamade hallipassimeeste hulgas on agressorriigi kodanikke terve hulk. Me ei tea täpselt, missugune hulk – väga palju. Neil on topeltkodakondsus ja me ei tea, kes neist täpselt on agressorriigi kodanikud, kes ei ole. Kui te tahate agressorriigi kodanikelt võtta ära valimisõigust kohalikel valimistel, siis tuleb see ära võtta ka kõikidelt halli passi omanikelt. Kusjuures, rääkides kohalike venelastega, nad ütlevad, et kui kõigilt võetakse ära, siis nad ei tunne, et neid eraldi alandatakse, koheldakse teisejärgulistena, aga kui võetakse ainult Vene kodanikelt ära, siis see on diskrimineerimine, neid koheldakse ebaõiglaselt ja ebavõrdselt, võrreldes rahvuskaaslastega, võrreldes meie kaasmaalastega siin Eestis, ja see tekitab pingeid. Ja minu küsimus ongi selline, et kui te kavatsete šantažeerida Isamaad ja EKRE-t, aga võib-olla ka mõningaid aknaaluseid [väitega], et kui te praegu seda ei toeta, siis te olete kõik putinistid, siis see ei lähe teil läbi. See mäng ei lähe teil läbi! Putinistid olete teie, kui te jätate praegu topeltkodakondsetele hallipassiliste näol valimisõiguse kohalikel valimistel.

Ja lõpetuseks, andke mulle võimalus õnnitleda teid Donald Trumpi ülekaaluka võidu puhul. Teil seisab nüüd kameeleonina ees karvavahetus.

Aitäh! Teil oli siin mitu küsimust ja väidet, püüan kõigile jõudumööda vastata. Esiteks, sõnum, mida mina tahan anda, ja ma arvan, et ma olen seda korduvalt andnud, ka kolleeg Riina Solmanile vastates, on, et see muudatus saab sündida väga ülekaaluka enamusega siin parlamendis, mis tähendab seda, et kõik osapooled peavad sellesse panustama ja paratamatult kompromisse tegema. Jah, EKRE-le ei pruugi sotsiaaldemokraadid meeldida, nende maailmavaade ei kattu teie maailmavaatega. Aga neid tuleb tunnustada selle eest, et nad on asunud täiesti eitavalt positsioonilt sellele positsioonile, et nad otsivad koos lahendust ja on nõus põhiseaduse muutmisega. See ei olnud varem nii. Selle me oleme saavutanud ja ma pean seda päris põhimõtteliseks muutuseks. Ja samamoodi, nagu ajakirjandusväljaanded on kutsunud üles, kutsun minagi otsima ühisosa, mitte seda, mis lahutab. Vene kodanikud ja Valgevene kodanikud on agressorriigi kodanikud ja kodakondsus õiguslikult siiski seob nagu truudusevanne sellele riigile. Nii et seetõttu ma julgeksin öelda, et see on üsna määratlev kategooria ja see on primaarne, et agressorriigi kodanikud, kes saavad osaleda näiteks ka Vene saatkonnas sellel etendusel, mida Venemaa valitseja või režiimi juht kutsub valimistesarnaseks tooteks, ei peaks siin meie kohalike omavalitsuste valimistel kaasa rääkima.

Donald Trumpi võidu puhul õnnitlen teidki. Ma arvan, et see kindlasti ei ole majandusele halb, Eesti panustab palju julgeolekusse. Ma arvan, et meie suhted peamise liitlasega saavad kindlasti olema head ja laitmatud, nagu nad on olnud.

Aga mis puutub sellisesse Putini ja Kremli retoorikasse, siis mina oleksin selliste väidete esitamisel, nagu teie [esitasite], alati väga ettevaatlik, sest Helme-nimeline just käis rahvusringhäälingus ja andis teada, et osa okupeeritud aladest tuleks anda Venemaale, siis saabub rahu. (Lärm saalis.) See on päris huvitav mõttekäik, et kas tuleks anda (Juhataja helistab kella.), kui palju täpselt tuleks anda, kas tuleks anda terve Ukraina, kas me anname Eesti järgi, Läti, Leedu ehk anname järgi, Poolagi anname järgi – siis saabub rahu. Seetõttu, olge selliste väidetega väga ettevaatlik!

(Mart Helme saalist: "Olge ettevaatlikud …")

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Aga enne, kui me saame neljanda küsimuse juurde minna, Mart Helme, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa! Kristen Michal tõestas praegu, et tal täielikult puudub nii funktsionaalne lugemisoskus kui ka funktsionaalne kuulamisoskus. Martin Helme kirjeldas, missugune on Donald Trumpi rahuplaan, mitte Martin Helme ega EKRE rahuplaan. Kui teie väidate, et Helme on valmis loovutama mingeid Eesti alasid või Ukraina alasid, siis see ei vasta tõele. 

Mart Helme, aitäh! Aga see formaat ei näe ette vastulauset, nii et ma ei saa teie küsimust rohkem enam võtta. Me peame edasi liikuma, sest meil on tõesti küsimusi väga palju.

Neljas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Rene Kokk ja teema on Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sulgemine. Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma pean ütlema, et peaministrist see praegu ilus polnud. Vaadake ja kuulake täpselt üle, mis jutt oli, ärge spinnige! Te ise toote kogu aeg siin välja, kuidas tuleb rääkida asjadest nii, nagu asjad on. Vaadake siis ise ka see üle!

Aga nüüd tulen selle teema juurde. Väga kahetsusväärne on see, et me peame täna teie käest küsima Vana-Vigala Tehnika- ja Tööstuskooli sulgemise kohta. See on kool, mis saab järgmisel aastal 105-aastaseks. Teie erakond räägib väga palju pikast plaanist. Mis see siis on, kui mitte pikk plaan, et kool, kes on nii kaua meie haridusmaastikul panustanud ja panustab väga oluliselt, ei leia enam raha selleks, et jätkata? Te olete ise ka möönnud, et meil on täna pehmelt öeldes natukene küsimärke selles, kas me peaksime doteerima kümnete miljonitega tuuleenergiat ja seda protsessi olukorras, kus see on juba tegelikult kasumlik sektor ja saab ise endaga hakkama. Ja samas koolile, kelle eelarve on suurusjärgus 1,6 miljonit eurot ja kes väga suures osas koolitab meie HEV kallakuga õppureid, me raha ei leia.

Lisaks sellele on tegemist väga suure probleemiga üleüldse, ka regionaalses vaates. Meil ei ole Eestis niimoodi, et on üks riik ja selle sees on teine väiksem riik, et paneme kooli kinni, saame ühes ministeeriumis selle laualt maha, lükkame kogu selle kuluprobleemi ja muud probleemid, ma ei tea, regionaalministrile ja kohalikele omavalitsustele. See ei ole mõistlik lähenemine, riik peab siin ikkagi vaatama tervikuna neid aspekte. Ma loodan, et te olete kätte saanud või saate peagi kätte Raplamaa Omavalitsuste Liidu kutse tulla Vigalasse kohtuma Raplamaa omavalitsuste esindajatega ja kooli esindajatega. Meie palve on ka see, et lisaks teile haridusministrina oleks seal ka regionaalminister, et me saaksime neid teemasid arutada, vaadata ja leida lahendusi.

Ja siit tulebki küsimus. Kas te tõesti arvate, et me ei leia vahendeid selleks, et seda kooli lahti hoida olukorras, kus me doteerime riigis maksumaksja raha eest oluliselt üle mingeid tegevusi, mida me tegema ei peaks?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest ja võimaluse eest Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli tegevusest siin teiega korra rääkida! Minul on ka väga kahju, et me peame sellise otsuse tegema. Kindlasti ei tee seda otsust mitte keegi rõõmsalt. Ja kindlasti keegi ei arva, et see regionaalpoliitiliselt on kuidagi Eestile väga kasulik, kui me neid koole sellises ulatuses peame kinni panema. Aga – nüüd on see suur aga, ehk mis on põhjus, et on tulnud praegu otsus Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli tegevuse lõpetamiseks. Meil on siin erinevaid stsenaariume, mille alusel me seda tegevust lõpetame, neid on praegu läbirääkimistes, aga see aluspõhi, miks me selle otsuse oleme teinud, tuleneb järgmisest. Jah, peamine põhjus on selles, et sellisel kujul, nagu see kool seal toimetab, ei ole ta jätkusuutlik. Ehk rahaline vajadus sellel koolil on suurem kui reaalne kasu, mis selle kooli pidamise puhul meile tuleb. Meil on väga suur, aina kasvav õpilase kulu. Ühe õpilase kulu selles koolis on Eesti keskmisest kutsehariduse kulust mitu korda kõrgem. Me teame, et meil on võimalik täpselt sama kvaliteediga haridust nendelesamadele õppuritele võimaldada ka teistes kutsehariduskeskustes, kus meil kulu ühe õppuri kohta on oluliselt madalam. Vana-Vigala tehnikakoolis on tõepoolest ühe õppuri kohta kulu 5623 eurot aastas ja see tõuseb prognooside kohaselt lausa 8000 euroni aastas. See on kordades rohkem kui keskmiselt kutsehariduses, kus õppuri kulu on 4000 eurot aastas. Vana-Vigalas on lihtsalt ühe õppuri kulu väga kõrge.

Teiseks, te ütlesite, et seal on väga suur hulk haridusliku erivajadusega kutseõppureid. Jah, meil on vaja Eestis laiendada võimalust haridusliku erivajadusega kutseõppuritel haridust saada, ka kutseoskusi saada. Aga Vana-Vigalas, selles asukohas, kus see teeninduskool asub, ei ole suudetud tegelikult pika aja jooksul tagada piisaval hulgal tugispetsialiste, kes neid HEV lapsi seal õpetaks. Me ei näe ka, et jätkusuutlikult oleks võimalus tagada, et lapsi võetakse vastu. Nad ei ole tegelikult lapsed, need on noored, keskmine vanus on seal üle 25, isegi 35 osal õppekavadel. Aga meil ei ole võimekust seal kohapeal tegelikult haridusliku erivajadustega laste koolitust pakkuda.

Kolmas suur probleem on seotud selle hoone amortisatsiooniga. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts on öelnud, et kompleks on mitterahuldavas seisus, ja meil ei ole võimekust sinna kompleksi investeerida selleks, et me suudaksime seal pikas plaanis järjekindlalt haridust pakkuda. Küll aga on meil võimalik kõikidele nendele õppuritele, kes praegu Vana-Vigalas õpivad, anda võimalus jätkata õpinguid kas Kehtnas, Pärnus, Haapsalus või ühesõnaga, selle raadiuses.

Suur tänu! Rene Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No ma pean osa asju kohe ümber lükkama. See ei vasta tõele, et teil on võimalik pakkuda kõikidele nendele lastele või noortele õppekohti. Kehtna näiteks kindlasti ei võta vastu ühtegi HEV last. Eks te siis saate sellel kohtumisel teada ja küsida neid asju lähemalt. Ja teine asi: muidugi see loogika ei pea ka paika, et te ütlete, et tugispetsialiste seal ei ole. Ma võiks vastu küsida, et kui meil parasjagu tekib kuskile Türile üks seltskond spetsialiste, kas me kolime siis koolid selle järgi, kus piirkonnas spetsialistid on. Loogika ütleb seda, et pigem läheme arsti juurde ikka sinna, kus haigla on. Hea on, kui haigla ka maal on. Aga samamoodi on õppega: me ei hakka ju koole selle järgi kolima, et kui Tallinnas on tugispetsialistid, siis kolime kooli sinna ära. Ministeeriumil tuleks pingutada selle nimel, et leida need inimesed.

Aga mulle tundub – see ilmselt ei ole teis kinni –, et tõenäoliselt on HTM-is mingisugune ametnik, kelle unistus on selle [kooli] kinnipanemine, sest mul tuleb meelde, et kui EKRE oli valitsuses ja Mailis Reps oli haridusminister, siis käis see [teema] korra läbi. Mailisega sai arutatud seda asja ka valitsuses, see kool jäi avatuks ja tehti investeeringuid sinna edasi. Järgmine katse seda kinni panna oli siis, kui Tõnis Lukas oli haridusminister. Ka Tõnisega arutati neid asju, vaadati ministriga ja saadi aru, et see kool on vajalik ja need õpilased on seal hoitud. Ja ka keskkond on väga oluline aspekt. Sellele HEV õppijale on väga oluline vahe, kas ta õpib piltlikult öeldes Tallinna kesklinnas või kuskil, kus on rahulik keskkond ja kus ka ruumi on rohkem. Me teame, et HEV õpilasel on ruumivajadus hoopis teine kui tavaõpilasel. Neid aspekte on päris mitmeid. Nendega, mis te ütlesite, ma ei ole päris nõus. Siin ikkagi on tunnelnägemisega tegemist. Kusjuures, sihukene natuke üleolev on kogu see protsess olnud. Ma ei hakka neid nüansse kõiki välja tooma, eks te saate seda siis kuulda, kui kohtumine on.

Aga kas ma väitsin väga valesti praegu, et hakkame siis koole õpetajate järgi või spetsialistide järgi kuskile mööda Eestit kolima?

Aitäh! Me ei koli koole spetsialistide järgi. Kui kool selles asukohas, kus ta asub, ei suuda tagada kvaliteetset õpet ja vastavaid tugispetsialiste nendele lastele, kes seal koolis õpivad, ja ei ole suutnud seda pikka aega tagada, siis ei ole õpe tegelikult kvaliteetne. Need haridusliku erivajadusega lapsed vajavad tugispetsialiste. Neid tugispetsialiste täna seal koolis ei ole piisaval hulgal, arvestades laste hulka, kes seal koolis õpivad.

Mis puudutab haridusministeeriumi ametnikke, siis need inimesed, kes praegu kutsehariduse osakonnas seda reformi läbi viivad, ei töötanud seal ei Tõnis Lukase ega Mailis Repsi ajal, nii et kindlasti ei saa süüdistada ja [näha] selle taga ametnikke. Tegemist on ratsionaalsete otsustega, koolivõrgu korrastamise otsustega, selleks et me saaksime kutsehariduse reformi läbi viia ja tagada kvaliteetse kutsehariduse.

Nüüd, mis puudutab seda, et Kehtna ei võta vastu haridusliku erivajadusega õpilasi: seni ta neid vastu võtnud ei ole, sest nad on valdavalt koondunud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli, aga 2026. aastast, kui meil rakendub kohustuslik õpikohustus, peavad kõik õpilased, kes põhikooli lõpetavad, saama võimaluse õppida edasi, [omandada] kas keskhariduse või kutsehariduse. Selle võimaluse tagab neile riik nende õppekohtadega, mis on riigikoolides, kas riigigümnaasiumides või riigi kutseõppekeskustes, nii et kõik koolid, nii riigigümnaasiumid kui ka kutseõppekeskused, peavad vastu võtma nii haridusliku erivajadusega lapsi kui ka mitte haridusliku erivajadusega lapsi ja vastavad õppeprotsessid neile seal välja töötama. Ei saa ükski kool Eestis öelda, et nemad ei võta vastu haridusliku erivajadusega lapsi.

Suur tänu! Ja järgnevalt lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kahtlemata, hariduse kättesaadavus on regionaalpoliitika lahutamatu osa ja tegelikult teeb kurvaks see stsenaarium, mis ikka ja jälle [käivitub] Eestis aasta-aastalt, et mingid koolid on löögi all. Samal ajal me loodame, et seal koolis läheb kõik paremaks, sinna tulevad uued õpetajad, tulevad õpetama sinna keskkonda, kuigi tegelikult on teada, et pikas perspektiivis on riigi ootus [see kool] sulgeda. See teeb murelikuks. Ja murelikuks teeb tegelikult ka see, et kui sellised otsused sünnivad, siis samal ajal me koostame hariduslepet. Me püüame leida lahendust haridusvõrgule tervikuna, me saame aru, et me toimetame piiratud ressursside oludes.

Aga kindlasti on ka kutseharidus teatud mõttes haridusleppe lahutamatu osa, sest need noored Eesti kontekstis on üks tervik ja majandusarengu kontekstis täpselt samamoodi, sest tööjõud, haritud tööjõud on selle lahutamatu osa. Vaatame kas või sedasama väljundit Pärnumaa kutsehariduse kontekstis. Me teame, et tegelikult on alles pooleli see reform, mille käigus täiskasvanute gümnaasium liideti kutsehariduskeskuse juurde ja lubati selleks vajalikud investeeringud teha. Nüüd on juba järgmine etapp seljas, kus öeldakse, et üks tehnikum läheb kinni. Ja jällegi Pärnumaa Kutsehariduskeskus on valmis justkui midagi lahendama, kuigi eelnev etapp on alles lahenduseta ja seesama koolihoone, mis kuulub linnale, on jätkuvalt riigi kasutuses, et seal seda õpet siis toimetada. Aga ka linnal on puudus, sest maapiirkonnast koonduvad põhikooliõpilased üha enam maakonnakeskusesse. Tegelikult strateegiline vaade on puudu. Miks nii?

Teie aeg! Aitäh!

Aga mis see küsimus oli?

Miks nii?

Proua minister, palun!

Kas ma sain küsimusest nüüd õigesti aru? Mis see küsimus oli? Et miks läheb Vana-Vigala teeninduskool kinni? (Andres Metsoja täpsustab kohalt.)

Ma vaidleksin vastu. Meil on olemas strateegiline vaade. See strateegiline vaade on sõnastatud hariduse arengukavas 2035, kus on väga selgelt sõnastatud üldhariduse koolivõrgu kava ja täpselt samamoodi on ära sõnastatud kutsekoolide koolivõrgu kava. Me oleme öelnud, et tulevikus ehk siis aastaks 2035 on Eestis orienteerivalt 100 gümnaasiumi, 100 akadeemilist gümnaasiumi, ja 30 hariduskeskust, mis pakuvad lisaks akadeemilisele gümnaasiumiharidusele ka kutseõpet. Ehk siis 130 õppeasutust, põhikoolijärgset õppeasutust, mis pakuvad õppuritele põhikoolijärgselt õpet. 

Me oleme strateegilise vaatena ka ära sõnastanud selle, et põhikoolijärgne õpe ei peaks enam olema hästi piiritletud, kas ainult gümnaasium või ainult kutseharidus, vaid nad oleksid meil rohkem liidetud, et õppuritel oleks võimalik teha üleminekuid ühest kohast teise. Nii et Pärnumaa Kutsehariduskeskus on tulevikuperspektiivis aina suureneva mahuga ja [laienev] hariduskeskus, sellepärast et see ootus, et ta kujuneks mitte ainult kutset andvaks õppeasutuseks, vaid igasugust põhikoolijärgset haridust andvaks õppeasutuseks, on aina suurenenud. Pärnumaa Kutsehariduskeskuse arengupotentsiaal on väga suur ja seda riik nii-öelda omanikuna tegelikult ka näeb.

Nüüd, Vana-Vigala on maakonnas, kus on kõrval olemas teine kutsehariduskeskus. Teadupärast meil on seaduse järgi kohustus, et igas maakonnas regionaalselt peab kutseharidus kättesaadav olema, ja Vana-Vigala teeninduskooli kinnipanemisega on kutseharidus seal maakonnas jätkuvalt kättesaadav. Ei saa öelda, et regionaalselt mingis maakonnas kaob kutsehariduse andmine ära. Seda kindlasti ei juhtu, vaid pigem on küsimus selle kvaliteedi tõstmises. Hea meelega hoiaks kahte kutsehariduskeskust Raplamaal. Probleem on päriselt selles, et Vana-Vigalas toimuv õpe on muutunud aastatega niivõrd kalliks, et meil ei ole enam võimalust nii kallist õpet seal sellisel kujul pidada, ja sarnast haridust me saaksime anda nendele õppuritele teistes kutseõppeasutustes. Vana-Vigalas on praegu Rapla maakonna õpilasi vaid 25% ligi. 75% neist, kes Vana-Vigalas õpivad, ei ole piirkonna noored, vaid on üle Eesti ja valdavalt Tallinnast tulnud täiskasvanud.

Suur tänu! Tõmbame tänasele neljandale küsimusele joone alla.

Tänane viies küsimus on kliimaminister Yoko Alenderile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on RMK kestvuslepingud. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Korruptsioonivastases erikomisjonis olid meil arutlusel Riigimetsa Majandamise Keskuse salajased lepingud ja väga kahju, et te ei saanud istungil osaleda. Minu teada te ei osalenud ka teise erikomisjoni istungil, kus seesama teema oli arutlusel. Ma kasutan seda infotundi, et paar täpsustavat küsimust küsida. Taustaks uuesti, et Riigikontroll tuvastas, et RMK on aastaid müünud läbipaistmatus menetluses salajaste lepingutega turuhinnast soodsamat puitmaterjali, ja seda vaid kitsale ringile. Läbirääkimised toimusid kinniste uste taga, lepingute tingimuste üle otsustas vaid paar inimest. Ja see, kuidas hind kujunes, ongi arusaamatu, istungil me ei saanud sellele konkreetset vastust. Jäi mulje, et RMK-l ja Kliimaministeeriumil on erinev arusaam, mis see harilik väärtus on. Riigikontroll tuvastas, et hinnakujunduses näiteks ei võetud üldse arvesse metsa kasvatamise [kulu] ehk kasvavat metsa käsitleti alati kui tasuta ressurssi, ei võetud arvesse RMK põhitegevusega seotud püsikulusid, näiteks tegevuskulusid, tööjõukulusid, põhivarade kulumit ja nii edasi. Hind võis olla kuni 30% soodsam keskmisest hinnast. Ja kui ma küsisin Kliimaministeeriumi esindajate käest, kas ministeerium oli teadlik nendest lepingutest, siis ministeeriumist vastati mulle, et nemad nendest lepingutest teadlikud ei olnud. Mul ongi küsimus, et kuidas on võimalik, et ministeerium nendest lepingutest midagi varem ei olnud kuulnud? Ometigi on ministeerium nõukogus esindatud. Kas neid lepinguid ministeeriumi eest varjati või ministeerium ise ei tundnud piisavalt huvi, mis toimus RMK-s? Kas täna on juba võimalik arvutada välja see potentsiaalne kahju, mis on riigile nende salajaste lepingutega tekitatud?

Aitäh! Proua kliimaminister, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Head kolleegid! See, mis toimub riigivara müügiga, on selline valdkond, kus vaieldamatult peab olema üheselt selge, millisel viisil müük toimub ja millisel viisil hinna kujunemine toimub. 2023. aastal olin ka ise RMK nõukogu liige. Seal me otsustasime kestvuslepingute sisu muuta avalikuks ja võtta selge suuna ka puidu kohapealsele väärindamisele. Ma arvan, et puidu kohapealne väärindamine on teema, mille puhul on päris suur poliitiline konsensus, et see on õige asi. Edasi teeme samme koos RMK-ga, et puidu müüki puudutav oleks õigusaktides üheselt mõistetav. Riigivara müügi puhul see täpselt nii peabki olema. Ja siit veel võib-olla näitena, et käimasoleva RMK korraldatud protsessi puhul, kus nõukogu on andnud suunise anda väheväärtuslikku puitu ka sarnaste lepingutega kasutusse, et tagada sektorite investeerimiskindlus – sest tõepoolest, puidu keemilisel väärindamisel investeeringud on suured ja meie jaoks on oluline, et Eestisse uusi investeeringuid tuleks ja meie ressurss oleks kõige kõrgemal tasandil kohapeal väärindatud –, on protsess täiesti avatud, iga samm on dokumenteeritud ja õiguslikult läbi analüüsitud.

Nüüd veel nendest sammudest, mida teeb RMK. Müügilepingutega seotud tarneid ei alustata enne lepingu allkirjastamist, lepinguid ei muudeta õigusliku aluseta. Samuti liigutatakse allkirjastamine juhatuse tasandile. Koolitatakse personali nii korruptsiooni ennetamise meetmete täiendamise kui ka just nimelt protsesside selguse suhtes. Samuti [toimuvad] automaatsed kontrollid müügitehingute vigade avastamiseks, müügiaruannete aja‑ ja asjakohastamine, müügiviiside hindade võrdlusanalüüs, RMK metsamaterjali müügi juhendi uuendamine ja juba mainitud võimaliku keelatud riigiabi andmise täiendav analüüs samamoodi. Kordan üle, et ka ministeeriumis on teatud tegevused, ning lõpuks järgnevad kõikidele Riigikontrolli soovitustele [vastavad] tegevused.

Aitäh! Täpsustav küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud kliimaminister! Nagu teile, nii ka RMK juhatusele meeldib rääkida, kuidas nüüd olukord läheb palju paremaks. Aga sellest, kuidas selline olukord varem oli võimalik, millegipärast absoluutselt keegi rääkida ei soovi. Lihtsalt arusaamatu, kuidas on võimalik, et alles nüüd hakatakse hinnakujunduse metoodikat koostama. Varem mitte midagi sellist ei olnud. Teiseks, kuidas on võimalik, et menetlus oli läbipaistmatu, ainult kitsas ring tegi neid otsuseid? Kolmandaks, neid inimesi kordagi ei roteeritud. Näiteks oli üks inimene, kes oli lepingutega seotud, 16 aastat järjest ametis, nüüd äkitselt ta vahetab ametikohta – nüüd, kui ilmus Riigikontrolli raport. Samuti sõlmiti lepingud ebaproportsionaalselt pikaks ajaks, need olid salajased, nagu sai juba mainitud. Ja lõpuks, ministeeriumil puudus üldse teadmine, puudus kontroll ja arusaam, mis RMK-s toimub. Te ei vastanud mulle, miks te ei olnud teadlikud, miks ministeerium ei olnud teadlik nendest lepingutest. Ja veel huvitav aspekt: mitte keegi pole kunagi pidanud esitama huvide deklaratsiooni. Ma saan aru, et alles praegu tuleb see kohustus. Ja üks asi, mis on ka kõlanud, et miks seda kõike tehti: seda kõike tehti puiduturu stabiliseerimiseks. Samas, seda ei ole mitte kusagil kirjas – ei ole metsaseaduses, seda pole kirjas Vabariigi Valitsuse määruses, mis puudutab seda puidumüügiturgu. Esimene kord oli see kirjas nüüd eelmisel aastal nii-öelda omaniku ootustes. Aga need lepingud sõlmiti juba aastaid-aastaid tagasi.

Ja siit on mul küsimus, et miks nüüd pärast kõigi nende aspektide [ilmnemist] ei soovi Kliimaministeerium ise läbi viia sõltumatu auditi, oma kontrolli, vaid te andsite selle ülesande täitmiseks RMK-le endale. Nemad nüüd teevad neid hankeid, üks hange ongi juba läbi kukkunud …

Teie aeg!

… aga nemad saavad ise neid tingimusi sinna kirja panna. Ministeeriumil …

Teie aeg!

… omanikul on kohustus ja vastutus olla kindel, et riigi varaga käiakse ümber heaperemehelikult …

Aitäh!

… ja vajadusel siis läbi viia ka ise see vastav kontroll.

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Head kolleegid! Minister teeb ettepaneku nõukogusse liikmete esitamiseks, samuti Riigikogu esitab nõukogu liikmed. Nõukogu liikmetel on vastutus ja kohustus tagada ja korraldada ettevõtte üle järelevalve. Kui peale seda, kui tegelikult juba RMK nõukogu oli andnud uued suunised, ilmus Riigikontrolli audit, milles esitati teatud kahtlusi, siis tegi RMK kõigepealt ise analüüsi. Selle analüüsi hinnangul ei olnud tegemist riigiabiga. Selleks et olla täiesti kindel, leppisime Rahandusministeeriumi ja meie esindajatega kokku, et me laseme tellida välisauditi. Seda saab võrrelda näiteks ettevõtete auditeerimise protsessiga: ettevõte ise tellibki auditi, aga tellib selle väljast. Samuti on Rahandusministeeriumi riigiabi eksperdid ja meie siseauditi juht osalenud hankedokumentide väljatöötamises. 12. novembril meil peaks olema selge, kas me saame selle analüüsi. Kui selle analüüsi tulemusel selgub, et on antud riigiabi, siis on meil järgmisteks sammudeks võimalus pöörduda Euroopa Komisjoni poole ja RMK on see asutus, kes, juhul kui selgub, et tegemist on olnud riigiabiga, saab ka need summad riigile tagasi nõuda.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus läheb nüüd natuke laiemaks. Riigikogu keskkonnakomisjon käis metsa istutamas ja kohtus ühtlasi RMK juhtkonnaga, nii nagu see traditsioon on, ja tegelikult seal juhtkonna mõtted olid väga murelikud just nimelt RMK tuleviku osas. Toodi välja kas või seesama näide, et ainuüksi see, et 157,9 miljonit eurot võeti lisaeelarvega sellel aastal RMK-st välja teenitud tulu, tegelikult muudab RMK jätkusuutlikkuse oma rahavoogude kasutamisel päris keerukaks. See mure meile indikeeriti.

Toodi välja ka see, et ilmselt [tuleks] arutada, kas looduskaitse pool ja metsa majandamise pool tuleks lahutada. Niimoodi lihtsalt riigimetsa majandamisega edasi liikuda ei ole jätkusuutlik. Ja tegelikult pandi lauale terve rida küsimusi nende muutuste kohta. Ma küsin kohe teie käest ära, see natuke haakub riigi varaga laiemalt ehk ka nendesamade tuuleparkide hoonestusõiguste ja kasutusvalduste andmisega, mis on, ma arvan, õige tee, aga tekkimas on kohe probleem, et need, kes osalevad hangetel, teevad pakkumisi, saavad tegelikult selle probleemi osaliseks, et riigi eriplaneeringut justkui enam ei menetleta. On kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud, aga tihti need maatükid paiknevad mitme omavalitsuse territooriumil või piirnevad nendega.

Kuidas riik on näinud seda, et ühtpidi me paiskame turule mingit ressurssi, aga minu meelest ei ole hästi läbi mõeldud, kuidas jõutakse planeeringutega sinnamaani, et päriselt oleks võimalik seal ka midagi realiseerida? Mis need lahendused on, kas te olete seda arutanud? Ainult nii-öelda hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmine ei ole ju lahendus.

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Veel kasutan juhust ja kinnitan ka eelmisele küsijale, et kui see analüüs, mille me oleme tellinud, saab valmis, siis see kõik avalikustatakse. See ei ole kuidagi varjatud.

Aga tõesti, mina isiklikult arvan, et see tegevus, mida RMK teeb looduskaitse vallas, on ülimalt oluline tegevus kestliku metsamajandamise kõrval. Ma kindlasti ei arva, et RMK-l seda rolli ei peaks olema. Küll aga, tõepoolest, on surve erinevate kas või infrastruktuuri‑ ja kaitseobjektidega, kus tahetakse osa alasid, kus on loodusväärtusi, võtta kasutusele ja neid hüvitada ka näiteks riigimetsas asuvate alade arvel. Või näiteks see, et RMK portfellis looduskaitseliste maade osakaal suureneb tänu sellele, et eraomanikud saavad piirangutega maid riigile maha müüa. See, milline on RMK nii-öelda kestlikkus just majanduslikus vaates, kindlasti on teema, millega tegeleme samuti.

Nüüd edasi, taastuvenergia [arengu] kiirendamine ja mis me tänu REPowerEU lahenduse rahale, finantseerimisele oleme saanud ära teha. [Oleme teinud] nii-öelda eeluuringud teatud riigimaadele ja valinud sealt välja mõned, millel on potentsiaali taastuvenergia väljaarendamiseks. Kindlasti ei saa anda garantiid, et kõik need alad saavad välja arendatud just taastuvenergia tarbeks, aga seal on analüüsitud osa tingimusi ja kindlasti on kohalikel omavalitsustel planeeringus oma kaalukas roll. Loomulikult on omavalitsused ja nende huvid erinevad, aga me arvame siiski, et see on oluline samm, ja turuosalistega kohtudes ka nemad väga tervitavad seda, et riigialadele see võimalus luuakse, et täita ka meie eesmärk [minna aastaks 2030 üle 100% taastuvenergiale].

Aitäh! Lõpetame meie viienda küsimuse käsitlemise.

Läheme tempokalt edasi. Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teema on julgeolek. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Teid tuleb tunnustada selle eest, et lõpuks on jõudnud agressorriikide [kodanike] või kogu see valimisõiguse temaatika sellele tasemele, et loodetavasti homme või ülehomme – ma ei tea, ei oska öelda, koalitsiooni asju ei oska kommenteerida – jõuab see siia parlamenti. Natuke kahju on sellest, et tegelikult opositsioon on mitu korda Isamaa eestvedamisel eelnõu esitades palunud, et Riigikogu juhatus võiks laiapindselt leida selle lahenduse terviku suhtes, et natukenegi teha lihtsamaks need arutelud ja menetlus Riigikogus, sest, tõesti, tegemist on kiireloomulise küsimusega. Paraku seda võimalust me saanud ei ole. Ja eks me siis ootame seda teksti, mille kohta oma arvamus kujundada.

Aga tõepoolest, küsimus on olnud ju sotside vaates suuresti lojaalsuses ja tegelikult järjest rohkem me liigume selle teema käsitlusega ka väärtusruumi küsimuste suunas.

Tahakski teie käest teada saada, kuidas teie olete seda sotside mõttekäiku koalitsioonis püüdnud lahti seletada, et ka oma erakonnas ja koalitsioonipartnereis leida see üksmeel. Siiamaani räägiti kogu aeg, et see agressorriikide või kolmandate riikide [kodanike] valimisõiguse teema ei tohi kuidagi puudutada neid isikuid, kes on lojaalsed, aga nüüd me oleme jõudnud sinnamaani, kus [öeldakse, et] ka Valgevene ja Vene kodanike hulgas võib olla isikuid, kes tahaks olla Eestile lojaalsed, tahaks võtta Eesti kodakondsust, aga ei saa, sellepärast et neil ei ole see võimalik, kuna Venemaa ei lase neid enda küljest lahti. Aga nendel, kes on halli passi omanikud, justkui seda konflikti ju mitte mingil moel ei ole, neil on õigus Eesti kodakondsust taotleda ja see ka saada. Kuidas jõuti sellise hookuspookuseni?

Aitäh, hea küsija, tunnustuse eest! Ma hea meelega võtan endale osa sellest tunnustusest, mitte kogu [tunnustust], sest selle otsuse, et me agressorriikide kodanikelt õiguse Eesti asjades kaasa rääkida ära võtame, ma jagaks ikka ühtlaselt kõikide erakondade vahel ära. Eks siis hiljem hääletusel on näha, kui palju täpselt kellegi panus on: kas Reformierakonna 39 häält või Isamaa 10 häält või Eesti 200 13 häält – eks me siis näeme, kui palju neid on.

See, et see muutus sündis ja sotsiaaldemokraadid on valmis seda nüüd arutama ka põhiseaduse muutmisena – ma ütleks, et eks see võib-olla on ka arusaamine muutunud julgeolekuolukorrast ja maailmast. Kui samal ajal sotsiaaldemokraatide esimees on siseminister, kes valitsuses olles peab teisaldama erinevaid mälestusmärke – näiteks Narvast, kus on rahutused võimalikud –, või on siseminister, kes peab [saavutama] kiriku lahtisidumise Moskvast, siis kindlasti avardub ka mõistmine Eestit puudutavatest julgeolekuohtudest.

Ja kui vaadata julgeolekuohte, siis hiljuti toimusid ju kahed valimised, mille puhul me näeme Venemaa väga korralikke rasvaseid näpujälgi: Gruusias, kus Venemaa mõjutustegevus on olnud pehmelt öeldes halvasti varjatud saladus, ja Moldovas, kus see neil ei õnnestunud õnneks sellisel määral, nagu nemad oleksid tahtnud, aga seda enam oli seda seal näha ja see oli piinlikult ilmne.

Nii et selle tõttu, ma arvan, me oleme jõudnud sellesse kohta, kus kõik osapooled on valmis teatud samme astuma. Algselt oli ju plaan ja ettekujutus, et seda on võimalik teha ka lihtseadusega, mitte põhiseaduse muutmisega. See oli kokkulepe, mis eelmises koalitsioonileppes ka sotsiaaldemokraatide osalusel sõlmiti. Tänaseks me oleme jõudnud erinevate debattide tulemusena parlamendis ja igal pool mujal selleni, et enamus õiguseksperte – kindlasti mitte kõik – leiavad, et põhiseaduse muutmine on vajalik, kui niivõrd olulist õigust muudetakse. Ja sellepärast me siis nüüd põhiseaduse muutmise koalitsioonis – ja ma südamest loodan, et üheskoos opositsiooniga – algatame ja hiljem saame neid tekste töö käigus omavahel ühendada, saame arutada erinevate aspektide üle.

Ja ma õhutaks kõiki tegelikult tulema siin keskpõrandale kokku, sellepärast et sotsiaaldemokraadid on teinud juba suure järeleandmise, nad on tulnud kaasa sellega, et põhiseadus läheb muutmisele. See põhiline marker ongi agressorriikide kodanikud ehk need kodanikud, need inimesed, kellel on alluvussuhe või siis suhe agressorriigiga.

Suur tänu! Andres Metsoja, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea meel on tõdeda, et ka sotsiaaldemokraadid on koalitsioonis olles mõistnud, et julgeolekuohud on reaalsed ja tuleb tegutseda ja astuda selgeid samme. Kahju, et see kõik on võtnud nii palju aega.

Aga oma täpsustava küsimusega ma läheks teise julgeolekuvaldkonna juurde, mis on seotud otseselt meie majandusruumiga ja jällegi taastuvenergia või kogu energeetikasektoriga. Eile tuli uudis, et Rootsi Kuningriik tegi otsuse, et Poseidoni meretuulepark saab tulla, aga teised algatused sisuliselt nulliti ära. Ja see küsimus lähtus väga selgelt taas julgeolekust. Me teame ka, et Eestis on maismaal see problemaatika olnud, me oleme istunud selle probleemi otsas, kus lõpuks on radarid versus tuulepargid, kahte funktsiooni korraga teha ei ole saanud. Nüüd on sellele maismaal saabunud lahendus. Aga kas nendel aladel, merealadel, mida Eesti riik pakub tuule[parkide] arenguks, on see selge audit, teadmine olemas, et nende tuuleparkide puhul ei ole sarnaseid probleeme, mis Rootsis ilmnesid? Kas see analüüs on meil läbi viidud? Kindlasti on [õige just] teie käest seda küsida, sest te olete pikalt selle valdkonnaga olnud ka isiklikult seotud erinevatel ametipositsioonidel [olles].

Aitäh! Tõepoolest, parlamendis majanduskomisjoni esimehena, hiljem kliimaministrina olen selle valdkonnaga tegelenud ja energiajulgeolekuga tegelen ka peaministrina, sest see on üks osa sellest, kuidas me tagame oma iseolemise, selle, et meie inimestel on taskukohane ja puhas energia olemas ja meie tööstused töötavad ning on arengu‑ ja ekspordivõimelised. Küsimus muidugi on aktuaalne, sest kui me läheme mõned ajad Eesti mälestustes tagasi, siis meil oli ikkagi väga suur hulk maismaa-aladest ja merealadest ära lõigatud võimalusest sinna erinevaid tuulikuid püstitada just sellelsamal põhjusel, et [polnud selge], milline oleks nende negatiivne mõju meie eelhoiatussüsteemidele. Ja see pole kuidagi saladus, sellest on palju avalikult räägitud. See on põhjus, [vastus ka neile], kes on kärsitumad ja küsinud, miks kümme aastat tuuleparke ei tulnud. Sellepärast ei tulnudki, et eelhoiatussüsteemid ja riigikaitse huvid seda ei võimaldanud sellises mahus.

Tänaseks on otsused uute radarite paigaldamiseks ja uute süsteemide tellimiseks tehtud. Maismaal ja ka mereparkide puhul saab neid rajada täpselt sinna, kus selliseid probleeme ei teki. Nii et kõik need asjad on arvesse võetud. Kaitseminister ja kliimaminister on avalikult sedasama kinnitanud, nii et meil taolist kitsendust ei ole. Ja taastuvenergia saab tulla nii, et ta ei sega julgeolekuhuvisid. Need kaks asja käivad koos tegelikult. Mida paremini läheb riigi majandusel, seda paremini suudame seda ka kaitsta.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ilmselge on see, et julgeolek on ka majandusjulgeolek. Siin tuleks arvestada ka sellega, et meretuuleparkide puhul, mida te propageerite ja Eestisse olete planeerinud, ilmselgelt ei ole tegemist taskukohase ja puhta energiaga, nagu te olete siin väitnud kliimahüsteeriat üles puhudes.

Ma asjatult ei küsinud teie käest eile siin, et kui palju moodustab inimtekkeline CO₂ muutusi atmosfääris. Atmosfääris on teatavasti 0,03–0,04% CO₂ ja sellest inimtekkeline – igaks juhuks ütlen teile – on 5%. On teada ka see, et tegelikult kliima on soojenenud miljonite aastate jooksul ja ka jahenenud pidevalt, see on käinud nagu sinusoidi mööda. Praegu me oleme seal ülemises otsas enam-vähem. On prognoositud, et varsti hakkab jälle jahenema.

Aga olulisem pool on see, et te planeerite Saaremaale, Lääne-Saaremaale suurt meretuuleparki, kus asuvad ka radarijaamad, mis on olulised meie kaitse seisukohast. Peale selle on planeeritud sinna 330-kilovoldine elektriliin, mille jaoks tuleb maha raiuda tuhandeid hektareid metsa, et seda sinna rajada. Siin on ka kliimaministrile näide. Ja kõik selle jaoks, et justkui oleks vaja teha ühendust Lätiga, neljandat elektriühendust, mida reaalselt ei ole ju vaja, sellepärast et meil on endal elektrit puudu. Meil ei oleks vaja edasi eksportida just nimelt seda odavamat Soome elektrit. Meie enda elektrihinnad on ju lakke tõusnud.

Kas nüüd, vaadates seda, mis on toimunud Taanis, ja arvestades seda, et Donald Trump [valiti] Ameerikas presidendiks ja arvatavasti nüüd muutub sealne suhtumine kliimahüsteeriasse …

Teie aeg!

… on teil plaanis üle vaadata ka meie meretuuleparkide arendused, eriti just Saaremaal ja Hiiumaal?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli jälle väga palju erinevaid küsimusi. Ma ütleks nii, et Ameerika Ühendriigid, nagu öeldud, on meie väga head partnerid nii julgeoleku, majanduse kui ka diplomaatilises plaanis ja reeglitepärase maailma tagamisel. Ameerika Ühendriigid on Eesti head liitlased ja partnerid olnud läbi aastakümnete, see pole saladus. Meie suhted nendega on laitmatud ja see on tulevikus täpselt samamoodi.

Nüüd, milline on nende energeetikavalik – ma julgen siiski öelda, et ehkki võib-olla energeetikaga vähem kursis inimesele tundub, et suured riigid investeerivad vähem uutesse tehnoloogiatesse, siis see võib olla visuaalne eksitus. Jah, kindlasti on investeeringuid naftasse, Ühendriikides seda kindlasti tehakse palju, aga suured riigid siiski otsivad kõik selles konkurentsis tuleviku pärast uusi tehnoloogilisi lahendusi, ka energeetika valdkonnas: kuidas kasutada energiat säästlikumalt, alates nendestsamadest seadmetest, uutest akulahendustest kuni uute tehnoloogiateni, mis annavad neile edu mis tahes järgmises majandustsüklis, mis tahes konkurentsisituatsioonis. Nii et seetõttu ma soovitaks mitte minna kaasa sellise mõtlemisega, et lööme nüüd käega ja innovatsiooniga, teadus‑ ja arendustegevusega ei tegele. Eestis kindlasti tuleb tegeleda.

Ka ühendusi on Eestis vaja. Ka ühendusi välisriikidega on meil igal juhul vaja. Mis puudutab meie tulevikku, siis me ühendame ennast veebruaris 2025 lahti Venemaa sagedusalast. See tähendab, et ka tulevikus me vajame võimalikult palju välisühendusi, et tagada oma energiajulgeolek. See on täna tagatud ja tulevikus peaks see veel paremini tagatud olema. Soomega kolmas ühendus, Lätiga neljas ühendus, erinevad uued elektritootmisvõimsused – kõik need on vajalikud.

Seda debatti, mis puudutab kliimasoojenemise inimtekkelist mõju ja teie projektsioone, ma arvan, me võime veel pikalt pidada. Kui ma töötasin kliimaministrina, siis selliste küsimuste lahendamiseks või küsimuste küsimiseks oli mul olemas teadusnõunik. Tean, et see teadusnõunik on kliimaministril praegugi. Olen täitsa kindel, et kliimaminister aitab teil teadusnõunikuga kokku saada ja neid fakte koos kontrollida.

Suur tänu! Lõpetame meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Evelin Poolamets ja teema on fosforiit. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Aru-Lõuna karjääris on käimas ettevalmistustööd fosforiidiuuringute testpuurimiseks. Suurem kogus fosforiiti tuuakse välja novembris, seda on kokku 30 tonni. Kuna sellised otsused ei sünni üleöö, siis kindlasti langetati need otsused juba teie ametiajal, kui olite kliimaminister. Palun vastake, milline on fosforiidiuuringu järgmine etapp. Ehk mis ettevõtted hakkavad proovide uuringutega tegelema? Miks saadetakse fosforiidiproovid välisfirmade laboritesse ja kas välisfirmad otsustavad ka fosforiiditöötlemise tehnoloogiate üle? Miks ei ole avalikustatud lähteülesannet? Ja kas Eesti ei ole ise piisavalt võimekas, et neid uuringuid läbi viia?

Aitäh! Vastab tõele, et mitte ainult minu kliimaministriks olles, vaid ma olin 2015–2016 ka majandus‑ ja taristuminister. Sellel ajal oli keskkonnaminister Marko Pomerants – tubli inimene, geoloog, kellel ilmub varsti raamat, võin sellele reklaami teha. Ise ma selle raamatu esitlusele ei jõua, aga teie saate kindlasti minna ja lugeda seda.

Temaga me leppisime kokku – ja see oli valitsuse laiem kokkulepe, ühiskondlik kokkulepe –, et maavarade majanduslik ülevaade ja printsiip võiks liikuda majandusvaldkonda ja keskkonnakaitse jääb keskkonna poolele. Selle tulemusena aastal 2018, kui ma nüüd õigesti mäletan, sündis Eesti Geoloogiateenistus. Tegemist on riikliku teenistusega, ma olen kindel, et te olete neil külas käinud, nendega kohtunud, või kui ei ole, siis tasub seda kindlasti teha. Tegemist on teadlastega, kes uurivad, hindavad seda, mis asub meie maapõues. See on riiklik teenistus, see ei ole mingi teise riigi teenistus, see on Eesti riigi teenistus. Ja me teeme seda ainult Eesti huvides. Peame silmas Eesti huvisid ja juhime seda tegevust Eestist, mitte kuskilt mujalt.

Nende ülesanne on 2025. aasta lõpuks saada ülevaade, millised on varud ja kas neid on vaja täiendavalt uurida. On ju teada, et meil on erinevaid maavarasid. Ja kui see pilt on selge, siis see pilt kirjeldatakse ära kohalikele inimestele, parlamendile, erinevatele osapooltele, ja seejärel on võimalik teha uued otsused, kas uurida edasi, kas osa varasid kirjutatakse välja aktiivsete varude hulgast, kas millegagi on võimalik mingis suunas edasi liikuda. Ilma täiendavate otsusteta, ilma avaliku debatita, ilma parlamendi debatita selles valdkonnas midagi toimuma ei hakka. Olgu see ka öeldud, et kuulujutu või ettekujutuse, et keegi teine ihaldab neid varusid või saab neid varusid või kellelegi teisele on need varud antud, lükkan kohe konkreetselt ümber. Eesti Geoloogiateenistus on Eesti riigi teenistus, teadlased uurivad, mitte poliitikud, mitte kuulujuttudes [kõlanud firmad] ei uuri neid varasid, mis maa sees on. Ikka teadlased! Ja kui nad saavad pildi ette – nad on täitsa avatud selles, kuhu nad oma uurimistega on jõudnud –, siis nad kirjeldavad seda nii valitsusele, avalikkusele kui ka parlamendile.

Aitäh! Evelin Poolamets, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Te nüüd kinnitasite, et välisfirmad ei ole mitte kuidagi seotud nende proovidega ja välisfirmad absoluutselt ei tegele nende proovidega. Kas ma sain õigesti aru?

Aitäh! Eesti Geoloogiateenistus uurib. Eesti Geoloogiateenistus juhib uurimist, seal on teadlased ja geoloogid. Kui nad tellivad proovide analüüse või mistahes tegevusi kuskilt mujalt, siis on see nende valik, aga see on Eesti Geoloogiateenistuse ehk riikliku teenistuse kontrolli all. Võin teile tuua analoogia: kui Transpordiamet tellib teedeehitust ja seda teeb keegi teine, siis tegelikult ikkagi maksame ja tellime neid töid meie, mitte keegi teine.

Aitäh! Rain Epler, lisaküsimus, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Ma kõigepealt loodan, et te ühinete minu õnnesoovidega vast valitud USA presidendi puhul. Meie võiksime omalt poolt ka Ameerika rahvast [õnnitleda].

Kuna fosforiit on ka üks kriitilistest maavaradest, siis ma laiendan veidi teemat. Te alles eile rääkisite siin rohepöörde tähtsusest ja tuule‑ ja päikeseenergia olulisusest ja nii edasi. Nüüd, kui USA presidendivalimised on toonud, ma arvan, Euroopas paljude rohepöörajate jaoks ootamatu tulemuse, võib arvata, et selleks, et Euroopa konkurentsivõime kadu peatuks, tuleb kõvasti revideerida seda rohepöördepoliitikat. Ja ma sellepärast küsingi teie käest, et mis te ise arvate, kui palju aega võtab see, et te tulete siia pulti – eeldame, et te olete veel mõnda aega peaminister – ja hakkate rääkima rohepöördest oluliselt teistmoodi, kui te praegu sellest rääkinud olete. Hakkate rääkima sellest, et oluline ei ole mitte niivõrd tuulikuid ja päikeseparke teha, vaid ehitada energiaallikaid, mis on stabiilsed ja ilmastikust [mitte] sõltuvad ja nii edasi ja nii edasi. Mis te arvate, kui kiiresti te hakkate revideerima oma rohepöördepoliitikat?

Aitäh! Härra peaminister, enne kui te vastate, ma teen lihtsalt ühe väikese [märkuse], et reeglina siseruumides mütsiga meil ringi ei käida. (Rain Epleril on peas nokkmüts kirjaga "TRUMP".) Riigikogu liikmed on küll oma käitumises vabad, nad võivad seda teha, aga, ütleme, hea tava võiks olla siiski see, et me jätame peakatted siit ruumist välja. (Hääled saalist.) See oleks viisakas kõigi suhtes.

Aga, härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kinnitan, et härra Epleri peakate mind kuidagi ei riivanud. Inimesel on vabal maal õigus kanda sellist peakatet, nagu ta tahab. Aga sellega ma olen nõus, et Riigikogus siiski teatav stiil peab säilima ja see eeldab ikkagi kombekohast käitumist.

Nüüd, tulles teie küsimuse juurde, ei saa ma hästi aru, miks te vastandate innovatiivseid tulevikutehnoloogiaid, ilmastikukindlaid lahendusi energeetikas, uutele arengutele. Nagu ma võin teile kinnitada – ja ma arvan, et Ühendriigid on maailma kui mitte just kõige teravam tipp, siis konkureerib kindlalt ühena teravamate tippude hulgas mistahes tehnoloogilisel väljal –, innovatsiooni ja teadusarenduse poolest on Ameerika kindlalt eesotsas. Nii et see tähendab, et ma soovitan, vastupidi, sellest õppida. Ka Eestil on vaja uusi tehnoloogiaid, uusi lahendusi, uusi energiaallikaid, uusi energiatootmisviise, innovatsiooni. Sellesse tuleb panustada, kui me tahame olla maailmas parimate hulgas, mitte rääkida sellest, et on võimalik majanduslikku edu otsida minevikust. Majanduslik edu ei ole minevikus, lahendused on siiski tulevikus.

Suur tänu! Lõpetame seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on õpetajate puudus haridusasutustes ja kutsehariduse tulevik (Hiiumaa Ametikooli näitel). Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõnda aega me [oleme läinud] kenasti üle eestikeelsele haridusele ja see toimub praegu põhiliselt tänu sellele, et nii koolid kui ka omavalitsused värbavad õpetajaks inimesi, kellel ei ole vastavat haridust, aga on vastav [keele]kategooria, ja ka tänu sellele, et ministeerium andis võimaluse veel aasta õppida nendel õpetajatel, kellel ei ole vastavat kategooriat, aga nad peavad selle aasta jooksul saama. Need head õpetajad jätkavad oma tööd, aga oleme realistlikud, tegelikult ju nii mõnigi nendest seda eksamit ikkagi [ära ei tee]. 

Kuidas me edasi liigume? Kas meil jätkub piisavalt õpetajaid, et see üleminek ikkagi oleks selline, et lapsed saaks haridust? Ja kui me selliseid õpetajaid ei kasvata, ei õpeta välja, kuidas see mõjub tervikuna Eesti haridusele? See oli üks küsimus.

Ja püüame nüüd kiiresti rääkida ka Hiiumaa kutseharidusest ja ametikoolist Suuremõisa mõisas, mis sellega seoses kõik on. Mis selle hoonega saab ja kuhu see kool kaob?

Aitäh! Okei, ma räägin eestikeelsest õppest, sest mul tekkiski äkki mure, et te kuidagi seote eestikeelsele õppele ülemineku Hiiumaa Ametikooliga. Hiiumaa Ametikoolis õpitakse ikkagi täiesti eesti keeles, seal ei ole üleminekuga midagi pistmist.

Haridusministeeriumi tellimusel on Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool suurendanud vastuvõttu õpetajakoolitusse juba viimasel kahel aastal väga märkimisväärselt. Tänase seisuga õpib nii lasteaiaõpetaja õppekavadel kui ka õpetajate õppekavadel 991 üliõpilast rohkem, kui seal õppis viis aastat tagasi. Ehk viis aastat tagasi õppis nendel õppekavadel 2600 üliõpilast, täna õpib 3600 üliõpilast. Nii et väga märkimisväärselt on suurenenud nende üliõpilaste hulk, kes õpivad õpetajakoolituses. Suurenenud on vastuvõtt. Iga aasta võetakse vastu 350 üliõpilast rohkem, kui on varasematel aastatel võetud. Järgmisel aastal peaksid need esimesed lasteaiaõpetaja õppekava õpetajad lõpetama, nii et lasteaedade jaoks peaksid hakkama ülikoolist välja tulema need, kes kolm aastat tagasi alustasid selle suurendatud õppekava mahuga õpet. Riik on väga-väga märkimisväärselt suurendanud tellimust õpetajakoolituses ja need kohad on ka täitunud.

Selle sügise üks nii-öelda kriis, mida ma pidin lahendama, oli tegelikult selline positiivne kriis. Ma pidin lahendama seda kriisi, et Narva kolledžisisse, kus on õpetajakoolituse õppekavad, magistriõppekava, kus on 60 õppekohta – vanasti, kui mina olin direktor, oli seal 25 õppekohta, täna on seal 60 õppekohta –, ei saanud sisse enamus noori, kes soovis õpetajaks õppida. Võeti vastu 69 ehk siis üheksa inimest veel täiendavalt juurde ja ukse taha jäi väga-väga pikk nimekiri inimestest, kes sooviksid õpetajaks õppida. Nad ei saanud sisse ja nad kirjutasid mulle pikki kirju ja soovisid [teada], kus oleks ikkagi võimalus veel õpetajaks õppida. Nii et soov õpetajaks õppida on ülisuur. Üliõpilasi, kes õpetajaks õpivad, on kordades ja kordades rohkem ja järgmise aasta kevadel peaksid hakkama esimesed lõpetajad ka juba kraadi saama. Nii et riik on selles mõttes väga suurendanud seda vastuvõttu. Ma loodan, et omavalitsused suudavad need õpetajad sinna ka tööle meelitada.

Teiseks, me oleme näinud, et meie andmetel on Ida-Virumaale tööle läinud 500 uut õpetajat. Ehk väga märkimisväärselt on kasvanud nende inimeste hulk, kes on Ida-Virumaale tööle läinud tänu sellele palgakoefitsiendile, mida seal on rakendatud. Nii et 500 uut õpetajat. Terves Eestis on võrreldes möödunud aastaga suurenenud õpetaja[kutsega inimeste] hulk, kes töötavad õpetajatena, üle 300 inimese võrra. Ehk siis ametist lahkub vähem inimesi, kui neid sinna ametisse siseneb.

Nii et meil on õpetajaid ja õpetajatööd [teha] soovijaid päris palju. Küsimus on alati töötingimustes, milliseid töötingimusi kool või lasteaed potentsiaalsetele õpetajatele pakub, ja loomulikult ka palgas. Ja need on need asjad, mida me soovime ka haridusleppes kokku leppida, selleks et meil oleksid üleriigiliselt kokku lepitud tingimused.

Nüüd ma Hiiumaa Ametikooli kohta kahjuks ei jõudnud vastata.

Nüüd on aeg tõesti täis, jah.

Hiiumaa Ametikool jätkab tegevust. Me ei pane seda kinni, see ei ole kinnipanemise otsus.

Aitäh! Aga Hiiumaa Ametikooli kohta on vastus veel võimalik ära kuulata, sest Vladimir Arhipov saab esitada täpsustava küsimuse. Palun!

Teengi selle täpsustava küsimuse Hiiumaa Ametikooli kohta.

Proua minister, palun!

Aitäh! Hiiumaa Ametikooli ei suleta. Igaks juhuks ütlen selle välja: ei ole kellelgi plaani Hiiumaa Ametikooli sulgeda. Hiiumaa Ametikooli puhul käib õppetöö reorganiseerimine tulenevalt sellest, et 2026. aastal kehtestub õppimiskohustus kõigile põhikooli lõpetajatele, ja tänase seisuga ei ole Hiiumaal põhikooli lõpetajatel võimalik Hiiumaal põhikoolijärgset õpet peale gümnaasiumi saada. Kutseharidust Hiiumaal põhikooli lõpetajad ei saa.

Hiiumaa Ametikoolis ei ole põhikoolijärgset kutseõppekava, mille tõttu omanik ehk riik andis suunised koolile, et see tuleb reorganiseerida, tuleb luua põhikooli lõpetajatele õppimisvõimalus Hiiumaa Ametikoolis. Tuleb luua uus õppekava. Selleks, et luua õppekava, on vaja rahalisi ressursse. Selleks on vaja [teada], kust tulevad need õppekohad, mis Hiiumaa Ametikoolis juurde luuakse, nendele põhikooli lõpetajatele.

Vaatasime üle ka Hiiumaa Ametikooli lõpetajate profiilid ja erialade profiilid. Ja kuna seal on tegemist aedniku õppekavaga ja tööturu ootus aednike hulga osas on kordi väiksem kui see, mida meil kutseõppes aednikena koolitatakse, ehk OSKA raportite põhjal ei ole Eestis nii palju aednikke vaja, kui riik praegu koolitustellimusena koolitada laseb, siis on tehtud otsus, et me vähendame koolitustellimust. Selle tõttu Hiiumaal aednike koolitamiseks tellimust enam ei esitata. Nüüd on Hiiumaa inimestega kokku lepitud, et aednikuõpet võib jätkata, aga see ei ole riiklik koolitustellimus. Ehk tasu eest on võimalik seda õppekava Hiiumaal edasi pidada, aga riiklikku koolitustellimust me ei esita, sest meil ei ole nii palju aednikke vaja. Kui aus olla, siis OSKA raportite järgi on meil 1000% ulatuses rohkem lõpetajaid, kui meil tegelikult tööturul on neid potentsiaalseid töökohti, kus neid inimesi rakendada saaks.

Teised kaks õppekava, mis Hiiumaa Ametikoolis on, ilusti jätkavad, seal ei ole mingit reorganiseerimist. Ja lisandub uus õppekava, mis on seotud põhikooli lõpetajatele kutsekeskharidusõppe võimaldamisega.

Suuremõisa lossiga on natukene sama teema, mis meil on Vana-Vigalas: me ei suuda tagada investeeringuid sinna hoonesse selleks, et hoone vastaks kaasaegsetele õppimistingimustele. Ja see hoone on meie jaoks liiga suur, ametikooli jaoks liiga suur, ehk [selle kasutamine] õppeprotsessis ei ole eesmärgipärane. Meil on olemas Kärdla kesklinnas hariduslinnak, kus on võimalik tagada nii kutseharidus kui ka gümnaasiumiharidus. Me soovime edasi minna sellega, et arendame välja Kärdla hariduslinnaku, Hiiumaa Ametikool liigub sinna ja seal hakatakse õpet pakkuma.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma jätkan selle Hiiumaa Ametikooli teemaga. 31. oktoobril toimus Hiiumaal Suuremõisa lossis konverents "Kuhu tüürid, kutseharidusreform?". Te ütlesite siin, et tuleb kokku tõmmata, ja rääkisite aednikukoolituse õppekavadest ja et ressurssi ei jätku. Seal [konverentsil] tõdeti ühistes aruteludes, et tegelikult tuleb maapiirkondades näha palju suuremat pilti ja arvestada ka sotsiaal-majandusliku ja regionaalse mõõtmega.

Hiiumaa puhul on see täiesti eriline küsimus. Tegemist on ju saarelise keskkonnaga ja seal hakkavad täiesti teistsugused tingimused neil teemadel kaasa rääkima. Selles mõttes te peaksite ikkagi Haridus‑ ja Teadusministeeriumi tasemel selle teemaga natukene süvitsi edasi tegelema. Lihtsalt niimoodi öelda, et me viime selle õppe kusagile Kärdla keskusesse, sellepärast et seal on paremad tingimused – no sellel konverentsil tuli välja, et Hiiumaa inimesed tegelikult ei arva nii, ei ole sellega nõus ja ütlevad täiesti tõsiselt, et ei tohi lõhkuda olemasolevat ja toimivat taristut enne, kui on tehtud regionaalse mõju analüüs. Ja see puudutab kõiki Hiiumaa Ametikooli erialasid: aiandust, transporti ja ehitust. Uuendusi saaks tegelikult teha – see on nende ettepanek – ka olemasolevate valdkondade sees.

Ma siiski küsin: äkki te nii kategoorilises imperatiivis ei räägiks Hiiumaa Ametikooli teemal, vaid ikkagi arvestaksite ka kohalike inimeste arvamusega ja sellel konverentsil välja toodud väga kaalukate aspektidega?

Aitäh! Hiiumaa Ametikoolis õpetatakse kolmes õppekavarühmas: ehitus‑ ja tsiviilrajatised, kus [õpivad] põhimõtteliselt puitmajade ehitajad; aiandus; ja transporditeenused, kus on väikesadamate logistikud ja transpordikorraldus. Nüüd, kui vaadata OSKA raporteid, siis [näeme, et] ootus aianduse eriala lõpetajate hulgale on kordi ja kordi väiksem kui see, mis meil praegu välja koolitatakse kutsehariduses, ehk aianduse erialal nii suurt ootust ei ole. Me oleme [seadnud] kutsehariduse reformis ka selle eesmärgi, et me vähendame 20% kaupa nende erialade koolitustellimust, kus meil OSKA raporti järgi tegelikult ei ole nii suurt vajadust, ja suurendame 10% kaupa nende erialade koolitustellimust, kus OSKA raporti järgi on koolitusvajadus väga suur. Aiandus läheb nende erialade alla, kus meil on vaja vähendada koolitustellimust. Aianduse eriala vähendamine ja sulgemine Hiiumaal on just nimelt sellel põhjusel, et meil ei ole tegelikult OSKA raportite järgi vaja aianduse lõpetajaid sellisel hulgal, nagu Eestis kutsehariduses [koolitatakse].

Aianduse eriala asendub sellesama põhikoolilõpetaja erialaga ehk tegelikult tekib Hiiumaa noortele võimalus Hiiumaa Ametikoolis õppida. Täna Hiiumaa noortel, 16-aastastel, ei ole võimalust Hiiumaa Ametikoolis õppida, nad peavad minema mandrile. Hiiumaa põhikoolilõpetaja peab minema mandrile, selleks et omandada kutseharidust. Ta ei saa saarel praegu kutseharidust omandada. Ta saab õppida ainult gümnaasiumis, riigigümnaasiumis omandada akadeemilist gümnaasiumiharidust. Sinna lähevad pooled või natuke üle poolte, aga ülejäänud peavad tegelikult hariduse omandamiseks mandrile minema ja saarelt lahkuma. See on põhjus, miks me reorganiseerime Hiiumaa Ametikooli erialasid, mida seal õpetatakse, ehk avame uue eriala. Nad peavad 2026. aasta septembriks avama uue eriala, mis on suunatud hiidlastele ja Hiiumaal elavatele noortele, et nad saaksid võimaluse [omandada] kutseharidust Hiiumaal.

Aitäh! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Tänane üheksas küsimus on samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on maakoolide sulgemine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister! Ma mõtlen selle Hiiumaa Ametikooli peale. Küllap seal oleks ka teisi erialasid avatud ja küllap põhikoolijärgne õpe toimuks ka, kui selleks oleks tingimused. On katsutud igasuguseid asju teha, aga pidama on jäänud need erialad, mis praegu on. Illusiooni luua, et sellelt baasilt, kui seda veel vähendada, saab hoida kutseharidust seal ja luua uusi erialasid ... See võib olla illusioon, sest ma ütlen, kõiki variante on proovitud, ja eks ole seal ka teatud kriitilise massi küsimus. Kutsehariduse hoidmine Hiiumaal on tõesti niisugune kroonijuveel, milleks tuleb eraldi pingutada.

Aga ma küsiksin väikekoolide toetuse kohta. Väikekoolide toetuse pani valitsus välja selleks aastaks ja see meede on suurepärane. See oli alguses orienteeritud sellele, et väiksed koolid saaksid piirkondades säilida. Nüüd, ma saan aru, on järgmise aasta eelarves vähendatud planeeritud raha selle toetuse edasimaksmiseks. Põhjendusest, miks seda toetust vaja on, oli ära kadunud see, et väikekoolid saaksid säilida, [asemele] oli tulnud rõhutatult ainult see, et meetme eesmärk on koondada kolmas põhikooliaste [tervenisti] piirkonnakeskustesse. Ma arvan, et eraldi väärtus on praegu kahaneva [rahvaarvu juures eesmärgil] katta kogu maa mingigi elanikkonnaga ka väikekoolide säilimine. Aga öelge, mille taha on jäänud need omavalitsuste taotlused ja miks see maht on tulevikus väiksem, kui te alguses planeerisite. Mis probleemid seal on?

Aitäh küsimuse eest! Tegemist ei ole mitte meetme eelarve vähendamisega, vaid jääkide mahakandmisega. Meil Eestis on selline eelarvehügieen, et iga aasta jääb mingitest kuludest suur osa tegemata ja me kogu aeg kanname neid pidevalt üle. Mina isiklikult leian, et see hügieen tuleb korda teha. Ja väikekoolide toetusmeede on just nimelt see meede, mille puhul me praktiliselt teist aastat järjest, kui ta on rakendunud, näeme, et meil jääb kogu aeg raha üle. Ehk esialgne arvestus oli oluliselt suurem kui see, mis on realiseerunud. Ja küsimus ei ole mitte selles, et omavalitsused ei leiaks väikeseid maakoole, mida toetada, vaid selles, et neid väikeseid maakoole lihtsalt ei ole tõenäoliselt rohkem kui need, mis seal praegu taotlusvoorus on olnud. Selle tõttu need jäägid me tegelikult oleme otsustanud siiski riigieelarves nii-öelda maha kanda, me neid jääke ei kanna aastast aastasse üle, vaid me kärbime selle jäägi maha.

Eraldi teema, mis on minu jaoks ka väga südamelähedane ja mida ma pean väga oluliseks lisaks nende väikeste maakoolide, nende kuueklassiliste koolide säilitamisele, on teatud regionaalsete eripäradega väikeste koolide säilitamine. Need on saartel, kus toimivad väikesed koolid, mis saavad eritoetust ja saavad oluliselt suuremas määras eritoetust, kui saavad muud väikesed maakoolid. Aga mina pean oluliseks ka Setomaa vallas setokeelse õppe arendamist väikestes õpperühmades, mis minu vaatest on sarnane nii Kihnu, Ruhnu kui ka Vormsi õppeviisiga, sest seal ei saa eeldada väga suuri laste hulkasid. Nii et otsime praegu haridusministeeriumis võimalust toetada näiteks Obinitsa õppekohta, kuigi tema väikeste maakoolide toetusmeetmele ei kvalifitseeru, sest ta on oluliselt väiksem, aga see kultuuri eripära, mis sellise kooli ja õppekoha pidamisel on, on Eesti vaatest väga oluline. Sellepärast on oluline, et me leiaksime veel lisavahendeid, et toetada ka teistsuguseid ja kultuurilise eripäraga väikekoole, milleks on valdavalt meil Setomaal olevad väikekoolid.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma arvan, et me oleme mõnes mõttes uues olukorras, kui siin veel paar aastat tagasi räägiti, nähes, et meie rahvastiku kahanemine on järsk ja me peame oma regionaalpoliitikasse hakkama teisiti suhtuma. Nii et see nii-öelda eesmärgistatus, et koondada ka kolmas aste ainult konkreetsetesse kohtadesse ja suruda piirkondi oma väikseid koole kinni panema, oli haridusökonoomika seisukohalt võib-olla põhjendatud mõni aeg tagasi, aga nüüd me peame oma regionaalpoliitikat mõtestama nii, et kuigi meil rahvastik väheneb, jätkaksid inimesed ikkagi elamist kõikjal Eestis.

Mul on küsimus selle leppe kohta, mis on valitsuses heaks kiidetud ja millele on saadud haridustöötajate liidu poolne kinnitusallkiri ning mille peaksid kinnitama omalt poolt ka omavalitsused. Seal on üks niisugune punkt, et kooli pidaja püüdleb selle poole, et suunata jooksvatest üldhariduskuludest vähemalt 60% õpetajate palgafondi. Analüüsid on näidanud, et kohalikel omavalitsustel on sellega raskusi ja palkadeks läheb proportsionaalselt vähem, muude kuludega võrreldes vähem, kui riik seda eeldaks või ootaks.

Nüüd, selline punkt tingimustes, kus koolivõrk on välja kujunenud, võib tähendada ju tegelikult seda, et omavalitsused vaatavad, et neile on antud riiklik suunis nende koolide sulgemiseks, mis praegu on, et siis [täita] seda kokkulepet ja liikuda palgafondi vastava proportsiooni poole. Ja haridustöötajad on sellele alla kirjutanud. Kas omavalitsused ei saa kohapeal nüüd põhjendada koolide sulgemist sellega, et haridustöötajad seda ise nõuavad?

Tegemist ei ole kindlasti koolide sulgemise punktiga. Tegemist on jooksvate kuludega, ehk siis tööjõukulud pluss majandamiskulud. Nende kulude sisse ei arvestata amortisatsiooni ja investeeringuid. Jaak Aaviksoo raportis on analoogne võrdlus väga sarnase koolivõrguga riigiga, Soomega, kellel on täpselt samamoodi hajaasustus, väga väikesed koolid väga suure territooriumi peal. Seal on jooksvates kuludes ehk tegevuskuludes õpetajate palga osakaal üle 60%, meil on see keskmiselt 58%. Meil on omavalitsusi, kellel see on kõvasti üle 60%, aga meil on ka omavalitsusi, kellel [päris suur osa] tegevuskuludest läheb nii-öelda muude kuludena muude tegevuste katteks, ehk siis piltlikult öeldes hariduskulu ei kulu mitte inimeste peale, vaid hariduskulu kulub millegi muu peale.

Ja üldine põhimõte, milles me võiksime Eestis kokku leppida, on see, et kui meil on hariduskulu, siis see hariduskulu läheb prioriteetselt inimestesse, kes haridust annavad. Meie kõige suurem vara üldse haridussüsteemis ei ole koolipink, vaid on ikkagi õpetaja. Tema on kõige suurem vara, temasse on vaja kõige rohkem investeerida. See peab olema prioriteetne, ehk siis absoluutne prioriteet ja [põhiline] investeeringu[objekt] hariduskuludes peaks olema õpetaja, ja sealt edasi koolikeskkond ja tugiteenused, mis sinna juurde tulevad. Aga kui õpetaja ei ole prioriteet, siis, me ju saame kõik hästi aru, meil tegelikult haridusele kulub küll 6,5% SKP-st riigis, aga ta kulub kuhugi mujale, ta ei kulu õpetajate palkadele.

See on see põhjus, miks me oleme soovinud kõigi kohalike omavalitsustega kokku leppida, et võtame endale eesmärgiks, et me liigume sinna suunda, et õpetaja on meil prioriteet, kui me hakkame hariduskulusid planeerima. Ja see on ka Aaviksoo raportis.

Riik ise ehk riik kooli pidajana ei ole siin hea eeskuju. Haridusministeerium kooli pidajana ei pane 60% oma tegevuskuludest õpetajatesse. Meie see protsent on 52. Ka haridusministeerium võtab endale selle sihi, et me hakkame oma hariduskulusid ümber struktureerima ja absoluutse prioriteedina kõigepealt investeerime õpetajatesse ja seejärel vaatame muid tegevuskulusid, mis meil hariduses on, mis õpetaja tööd toetavad ja õpilase õppimist toetavad. See on see põhjus.

Aitäh! Ja jõuame võtta veel lisaküsimuse. Mart Helme, palun!

Aitäh! Hiljaaegu sattusin lugema ühte appihüüdu, mille esitasid mõisakoolide esindajad. Kurtmine oli kaheplaaniline. Üks oli see, et just nimelt mõisakoolid on enamasti need väikesed maakoolid, mille sulgemise oht on päevakorral, ja oleme näinud ju, et neid ka kinni pannakse. Teiselt poolt on siin loomulikult puht kultuurilooline pärand nende mõisakoolide näol meil olemas. Ma olin ise kunagi asja juures, kui Norra valitsus toetas meie mõisate, mõisakoolide renoveerimist oma rahaga, ja me olime äärmiselt õnnelikud, et me sellise abi saime ja terve hulga hooneid koolideks – sest koolidel on oma nõudmised, need ei ole lihtsalt arhitektuuripärlid – korda saime teha. Kuidas nüüd sellega on? Ma saan aru, et ma sõidan teile praegu sisse, te pole võib-olla valmistunud sellele küsimusele vastama. Aga nagu ma ütlesin, küsimus on kaheplaaniline: üks on kool kui kohalik hariduse, kultuuri ja elu keskus ja teine on arhitektuuriline mälestis, mille saatus võib osutuda väga-väga kurvaks, kui kool seal kinni pannakse.

Aitäh küsimuse eest! Ma tõesti ei ole selles mõttes ette valmistanud, ma täpselt ei tea, kui palju meil selliseid mõisakoole Eestis veel jätkuvalt on. Aga neid on. Ja see, et me mõisates, mis [kuuluvad] kultuuripärandi hulka, haridust anname, on ju iseenesest Eesti eripära ja väga suur väärtus, et Eestis just niimoodi need asjad on. Ma arvan, et keegi sellele vastu ei vaidle. Ja selle tõttu ma arvan, et me peaksime selle pildi endale selgemini ette saama, kas on omavalitsusi, kellel on tõsiseid probleeme nende mõisakoolide pidamisega, ja milline olukord nendes mõisakoolides rahaliselt on. Mul tõesti ei ole praegu lihtsalt seda ülevaadet, mis see seis on omavalitsuste vaatest, kas leiab seal ikkagi mingid lahendused. Ma olen teiega täiesti nõus, et iseenesest on kohaliku omavalitsuse kooli pidamine, üldhariduskooli pidamine mõisakoolis väga mõistlik.

Kui te küsisite vihjega Suuremõisa mõisale, siis kutsehariduses on, ma siiski leian, oluline see taristu, mille peal seda haridust pakutakse. Kui aianduse eriala Hiiumaal tulevikus enam koolitustellimusena ei tellita, siis [tuleks arvestada, et] Suuremõisa lossi väärtus praegu haridusasutusena on ju valdavalt aianduseriala õpe. Me peaksime otsustama, kas me jätkame aiandusõppekeskusena seal eraraha peal või siis leiame Suuremõisa lossile mingi muu funktsiooni. Hiiumaa Vallavalitsusega käivad praegu läbirääkimised Suuremõisa lossi funktsionaalsuse teemal.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja siinkohal peame tänasele infotunnile panema punkti, sest meie aeg on läbi saanud. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja kõiki kolleege tänases infotunnis aktiivse osalemise eest. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.