Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist kõigile, kes te meid jälgite Riigikogu istungisaali rõdult või sinise ekraani vahendusel. Alustame 23. oktoobri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on registreerunud 11 Riigikogu liiget, nüüd juba 12, ja puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, rahandusminister Jürgen Ligi ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meil on täna kokku 12 küsimust ja need kõik on peaminister Kristen Michalile. Kui me oleme jõudnud kõik need küsimused ära käsitleda, siis on võimalik esitada küsimusi ka välisministrile ja rahandusministrile. Aga head kolleegid, kuna meil on niivõrd palju küsimusi, siis on äärmiselt vähetõenäoline, et me infotunnis ka teiste ministriteni jõuame. Mul on tulevaste infotundide tarvis teile tagasihoidlik palve: katsuks teha niimoodi, et küsimusi jaguks kõikidele valitsuse liikmetele. Vastasel juhul istuvad ministrid siin oma kallist aega [kulutades] selle aja ära, aga küsimustele vastata ei saagi. Alternatiiv on muidugi see, et me küsime ja vastame kiiremini, sellisel juhul on võimalik, et ka teised valitsuse liikmed saavad küsimustele vastata. 

Meie infotunni reeglid on ikka samad. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on kolm minutit. Lisaks saab Riigikogu liige võimaluse esitada üks täpsustav küsimus. Ja üks Riigikogu liige saab esitada [sama] küsimuse raames lisaküsimuse. 

Asume tänaste teemade ja küsimuste juurde.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on sõnapidamine. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Meie majandus on languses ja meie majandususaldus madal. Valitsus on andnud oma käitumisjoonise kohta meediale ja majandusavalikkusele mitu lubadust või vekslit. Üks neist puudutab seda, et valitsus on selgelt lubanud, et kui ettevõtlusele kehtestatakse uusi regulatsioone, siis [samas] mahus tühistatakse olemasolevaid [regulatsioone]. Eile arutasime kestlikkusaruande [koostamise kohustuse] kehtestamist, mille kulu ettevõtlusele on valitsuse enda esitatud seletuskirja järgi suurusjärgus üle 30 miljoni euro, ja teie kõrval olev härrasmees, rahandusminister, kinnitas, et valitsus ei kavatsegi oma sõna pidada. Ma arvan, et see on üks näide valelikust käekirjast, mis tekitab umbusaldust ja vähendab majanduse usaldusväärsust. Miks ei kavatse valitsus selles küsimuses – nagu rahandusminister osundas – sõna pidada, sest see ei olevat realistlik?

Teine näide puudutab uute maksude kehtestamist. Eelarve üleandmisel ja sellele eelnenud avaldustes olete parlamendile kinnitanud, et uute maksude kehtestamist ei ole valitsusel plaanis. Samal ajal teie ministeeriumid, teie valitsuse [juhitud] ministeeriumid juba tegelevad uute maksude ettevalmistamisega. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, osundades, et valmistatakse ette jäätmetasu kehtestamist ja pakendiaktsiisi kehtestamist – uute maksude kehtestamist. Miks ei kavatse valitsus ka selles küsimuses oma sõna pidada? 

Need on väga põhimõttelised näiteid, härra peaminister. Ma tuletan meelde, et 40 ettevõtlusorganisatsiooni [esitatud] protesti valitsuse majandusvaenuliku poliitika jõustamise vastu tuleks suhtuda tõsiselt. Eeldus on see, et raske on usaldada valitsust, kes vaid loetud nädalad, loetud kuud pärast ametisse astumist süsteemselt ja tahtlikult oma sõna murrab. 

Teie aeg!

Mis on teil enda kaitseks öelda, härra peaminister?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt, ma muidugi nõustun Riigikogu esimehe sõnumiga, et ei ole stiilne ega otstarbekohane kutsuda siia kolm valitsuse liiget ja küsida ainult peaministri käest. Ma saan aru, et peaministril on kõige paremad vastused, selles ma muidugi ei kahtle, aga sellegipoolest ma olen siin mitu korda olnud, kui Kristina Kallaselt, haridusministrilt, ühtegi küsimust ei küsitud, ja Vladimir Svetilt, taristuministrilt, ühtegi küsimust ei küsitud, ja samal ajal te räägite, et on küsimusi, millele te vastust ei saa.

Aga asume nüüd vastamise juurde.

Ma ütlen, et see kindlasti ei ole kohane ega stiilne. 

Küsimusest endast. Selleski oli teil suur hulk selliseid kaasaegseid eksitusi sees. Esiteks sellest, mis puudutab majandusseisu. Võib-olla te pole seda jälginud, aga majandusvaldkonnaga on seotud ka hulk lootust, positiivseid ootusi ja uudiseid. Nii kommertspankade kui ka Eesti Panga prognoos – soovite kuulata? – näitavad seda, et majandus pöördub tõusule. Ja see on kindlasti mitmete asjaolude kokkulangemise [tulemus]. Muu hulgas odavneb laenuraha. Kunagi oli see odav, [aga muutus] väga kalliks, kui keskpangad [üritasid intresside tõstmisega] piirata hinnatõusu. Euribori [langus] toob inimestele väiksemad kodulaenumaksed ja jätab peredele rohkem raha kätte, ning palju muud. Muu hulgas [aitab kaasa] ka valitsuse tegevus kindluse loomisel. 

Nüüd ma tulen nende maksude juurde. Maksude kohta olen ma nii valitsuse liikmetele kui ka parlamendi liikmetele öelnud, et see maks, mille me kehtestame, on lai julgeolekumaks, muid makse see valitsus kehtestama ei hakka. Mulle tundub, et minu kolleegid valitsuses on selle sõnumi kätte saanud. Kahjuks lugesite te ilmselt ainult ühte uudist ja teist uudist ei lugenud. Selle pakendiaktsiisi ettepaneku kohta [tuli] ka taristuministrilt sõnum, et seda kehtestama ei hakata. Seega, valitsuse liikmed usaldavad peaministrit ja peaministri sõna, mulle tundub, siiski maksab. Soovitan teilgi sellest lähtuda. Aga kui opositsioonil on huvi seda maksudebatti jätkata, segadust luua, siis mina loomulikult teid takistada ei saa, aga ma siiski soovitan teil seda mitte teha. Meie kehtestame laia julgeolekumaksu. See on meie plaan. Rohkem [makse] ei tule, edasi on maksurahu aastani 2027. 

Üks märkus selle kohta, mis puudutab aruandlust. Aruandlus on vajalik ettevõtete puhul, kes müüvad oma tooteid turgudel. Kahjuks oli selle täiendava koormuse loojaks hoopis üle-eelmine valitsus. Selle kohta te saaksite täpsemalt teada, kui küsiksite seda minu kõrval istuvalt rahandusministrilt, [ent] talle te ei ole ühtegi küsimust esitanud.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Te ei ole eilse arutelu asjaoludega kursis, härra peaminister, aga see on ka mõistetav. Nimelt, ma küsisin härra rahandusministrilt mitu korda selle aruande [koostamise] maksumuse kohta, aga vastust ei saanudki, pidin tuginema kirjalikele vastustele. 

Nüüd, teie hinnang selle kohta, mis puudutab majanduse taastumist. Ma juhin tähelepanu Rahandusministeeriumi enda prognoosile ja ka Luminori panga prognoosile, [mis ütleb, et] paraku pidurdab teie valitsuse poliitiline agenda Eesti majanduskasvu, majanduse taastumist järgmisel aastal 1–2% SKP-st. Järgmise aasta poliitiline vaade meie majandusele on selline, et Eesti inimeste ostujõud ehk tegelik elukvaliteet halveneb, nii et keskmist palka teeniv inimene kaotab ligi ühe kuu palga. Tegelikkuses asetab valitsus oma majandusvaenuliku maksupoliitikaga majanduse taastumisele pidurid. 

Mul on hea meel, et te kinnitate, et uusi maksutõuse ei tule. Ma juhin tähelepanu, et teie ja eelmise valitsuse konsolideeritud maksutõusude maht saab olema järgmisel aastal üle miljardi euro. Niipalju siis uute maksude puudumisest!

Kuid minu küsimus, konkreetselt küsimuse teine osa puudutas seda, et valitsus on andnud lubaduse, et uue regulatsiooni kehtestamisel [tühistatakse] vanu [regulatsioone]. Miks ei ole valitsus sellesama kestlikkusaruandluse projekti puhul, mis maksab valitsuse enda hinnangul ettevõtjatele üle 30 miljoni euro, oma sõna pidanud? Miks ei ole ta sellise uue bürokraatliku initsiatiiviga parlamendi ette tulles teinud ettepanekut vähemasti samas mahus tühistada olemasolevaid regulatsioone, et samas proportsioonis vähendada halduskoormust?

Vastake, palun, härra peaminister!

Aitäh! Eelmises vastuses oli vastus sellele tegelikult olemas. Kui te selle asemel, et pakkuda oma versiooni asjadest, oleksite kuulanud rahandusministrit, nagu ta siin minu kõrval ütleb, siis oleksite saanud teada, et [just] teie valitsus, kuhu te ka ise kuulusite, oli see, kes nendele normidele ja kokkulepetele allkirja andis. Roheleppe allkiri [pärineb] mälestusväärse Jüri Ratase valitsuse ajast, mida, ma arvan, ka teie kindlasti suure soojusega meenutate. 

Lähme nüüd asja juurde. Asi iseenesest – aruanne kestlikkusest ja sellest, kuidas keegi teatud reeglitele vastab – on vajalik nende ettevõtete puhul, kes müüvad oma tooteid teistele turgudele. Praeguse valitsuse eesmärk, erinevalt teie mängulustist, on pigem jõuda ikkagi selleni, et see oleks võimalikult automaatne ja võimalikult lihtne. Kui me saame selle ettevõtjatele muuta mugavamaks, lihtsamaks ja kergemaks, siis me seda kindlasti teeme. Olgu see siin välja öeldud.

Nüüd majandusest. Teie sõnad on minu jaoks kerged. Teie jutust jääb mulje, justkui valitsus istuks ja mõtleks välja viise, kuidas majandust pidurdada. Ometi unustate te ära sõja, Venemaa vallutussõja Ukrainas, mis on Eesti majandusele mõjunud rängalt ja mille tõttu me investeerime täiendavalt kaitsesse. Te unustate ära need sammud, mida 2017. aastast alates on tehtud: teie erakonna liikmed lõdvendasid eelarvereegleid ja lasksid [asjadel] kergel käel minna, ei kogunud reserve, mida kriisideks on vaja. 

Ma soovitaks teile pikemat mälu ja nendest faktidest kinnipidamist. Üks asi on mäng, aga Eesti rahandus ja julgeolekupoliitika ei ole kindlasti mäng. Soovitan teil sellesse samamoodi suhtuda.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Alguses valitses siin mõlemas kõnetoolis segadus, miks on seekord küsitud ainult ühelt ministrilt ja kaks [istuvad] justkui jõude. Ma ei usu, [et nad jõude istuvad], sest siin saab tegeleda ka muude [asjadega], vaadata materjale. Aga sellele on lihtne seletus. Esiteks, peaminister oli eelmisel nädalal väliskomandeeringus, teid ei olnud siin. Teiseks, ega opositsioon seda niimoodi ei koordineeri, et sellelt [ministrilt] küsime ja sellelt ei küsi. Pigem on see võib-olla tõesti nii, et kuna Jürgen Ligi on olnud eelmisel nädalal ja sel nädalal siin mitmel korral tundide viisi kõnetoolis, jõudnud ületada ka uudisekünnise, siis tema käest pole soovitud küsida. Mina kaalusin, kas küsida teilt või Margus Tsahknalt, ja mingit koordineerimist või nõuannet ei olnud, et [tuleks küsida] just teilt. Aga minu küsimuse sisust – kui see küsimus nüüd tuleb – on arusaadav, et kolmest ministrist puudutab see kõige rohkem just teid. Olen ka ise siin ministrina olnud nii, et ühtegi küsimust pole esitatud. Mis siis ikka, Riigikogu tahe. 

Aga küsimus on mul sõnamurdlikkuse kohta. Võib ju [tõesti] käsitada ka nii, et vahepealne valitsus, mis oli aastatel 2022–2023, lasi Eesti rahanduse põhja. Valitsus eesotsas Kaja Kallasega. Aga me tõstsime õpetajate palga alammäära 24%, mis oli tarvilik tegu, sest see on toonud huvilisi õpetajaks õppima. Me teame, et meil on aineõpetajate puudus koolides. Minu küsimus on selline. Kui te olete koalitsioonileppes praeguse valitsuse puhul seadnud sihiks tõsta õpetajate palk 120%-ni võrreldes keskmisega, siis miks te seda lubadust ei täida? Teie otsuste tõttu käriseb järgmisel aastal õpetajate palga ja keskmise palga suhe õpetajate kahjuks päris kõvasti.

Aitäh, hea küsija! Kuna pool küsimusest pühendati sellele, kellelt küsitakse ja kellelt mitte, siis ma arvan, et on igati legitiimne sellele veidi vastata.

Nüüd on.

Kindlasti on valitsuse liikmetel ka muid kohti, kus teha neid muid asju, nagu te ütlesite. Selleks [kohaks] ei peaks olema parlamendisaal, et nad tulevad siia tegema muid asju. Ma siiski soovitan – kui seda varem ei ole tehtud – [omavahel suhelda]. Olles olnud opositsioonisaadik, julgen siiski öelda, et erakonnad ja poliitikud suhtlevad omavahel. Ma arvan, et see on täiesti teadlik – kuidas ma ütlen? – ebastiilne tegevus, kui valitsuse liikmete aeg pannakse kinni ja neile ei ole ühtegi küsimust. Selline taktika muidugi opositsioonile au ei tee. See ei ole etteheide teile, vaid pigem opositsiooniliidritele, kes istuvad teie seljataga, et nad võiksid veidi peeglisse vaadata ja küsida, miks see nii on. 

Teiseks, eelmisel nädalal olin tõepoolest Euroopa Ülemkogul. Seal olid meile väga olulised teemad. Ukraina võidule aitamine. President Zelenskõi esitles oma võiduplaani. See on meile väga oluline. Samamoodi toetame Ukraina saamist Euroopa Liitu ja NATO-sse. Sellel teemal suhtlesime. Arutasime ka rändeküsimusi, milline saab olema rändepoliitika Euroopas, ja palju muid küsimusi. See oli Eestile väga oluline käik. On loomulik, et peaminister ülemkogul käib, sest keegi teine sinna laua taha ei pääse, vastasel korral oleks tool tühi. Nii et mina tegin oma tööd. 

Mis puudutab palku, siis ka palkade [tõusuks] on tulevikus lootust, see [oleneb eeskätt] sellest, mida majanduses teha saab. Täna on meil, ma ütleksin niimoodi, õhkõrn – no mitte õhkõrn, vaid veidi enam kui õhkõrn – teadmine, et 2026. aastal on prioriteetsemates gruppides võimalik loota ka palgatõusule. See puudutab ilmselt õpetajaid, kultuuritöötajaid, politseiametnikke ja nii edasi. Aga see sõltub päris palju sellest, kas kärped saavad tehtud, ja sõltub ka sellest, kuidas majandus kasvab. Aidake sellele kaasa ja me oleme koos teinud õiget asja.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me liigume teise küsimuse juurde, Urmas Reinsalul on käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mind veidi nõutuks tegevalt puudutas peaminister kuidagi etteheitvas vormis seda, et talle on küsimusi, aga tema kolleegidele mitte. Ta nimetas seda stiilituks või stiili puudumiseks – nii vist oli see õige termin. Me oleme praegu olukorras, kus parlamendi liikmetel on õigus küsida lähtuvalt sellest, millise valitsusliikmete nimekirja nädala alul peaminister teatab. Kui peaminister on sellega nõus, siis ma pakun sellise võimaluse, et me võime siin saalis saavutada kokkuleppe, et töötame välja sellise mudeli, mille kohaselt parlamendi liikmed ütlevad, milliseid ministreid nad siin parlamendi ees näha tahavad, ja peaminister saadab siis need ministrid parlamendi ette. Siis tekib ju palju sisulisem kvaliteet. 

Praegu on parlamendiliikmed sundvaliku ees. Enesestmõistetavalt oleks veider ette kujutada, et piirataks parlamendiliikmete õigust esitada neid huvipakkuvatel teemadel küsimusi valitsuse juhile, sest valitsuse kui sellise toimimine ongi tekitanud praegu kõige rohkem nõutust. See poleks mõeldav. Kas härra peaminister … Ma küsin kõigepealt härra Riigikogu esimehelt, peaminister saab sellele küsimusele vastata härra Helme küsimuse [jätkuna]. Kas Riigikogu esimees ei leia, et mõistlikum töövariant oleks see, kui valitsus lähetab siia neid ministreid, keda parlamendiliikmed peavad mõistlikuks, mitte nii, et see on korraldatud tagurpidi? Ootaks repliiki ka peaministrilt.

Suur tänu! Ma ei saa rääkida Vabariigi Valitsuse liikmete eest – ka nende päevakavad on väga tihedad – ja seetõttu ma ei saa öelda, kas see on sada protsenti realiseeritav. Aga ma usun, et meil on võimalik nendes küsimustes kokku leppida. Ma kindlasti arutan Riigikogu juhatuse liikmetega seda olukorda, ja ka seda, kuidas me võiksime ühiselt, ma rõhutan, kõik ühiselt oma tööd paremini koordineerida, et lahendada ka see olukord, et Vabariigi Valitsuse liikmed ei tuleks siia istungisaali lihtsalt niisama istuma, vaid nad vastavad ka küsimustele. Ma usun, et me ühiselt suudame selle olukorra lahendada.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on ministrite valelikkus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Eelmisel ja sel nädalal oleme siin parlamendis näinud täiesti uusi sügavusi meie poliitilise kultuuri languses, kui teie kõrval istuv minister solvas meid siin saalis sõna otseses mõttes aknast ukseni. Reformierakonna retoorika on tõesti saavutanud uue taseme. Labane, matslik ja räuskav solvamine puudutas kõiki, alates sealt vasakult poolt akna alt kuni siiapoole välja, nii keskerakondlasi, sotsiaaldemokraate, Isamaa liikmed kui ka EKRE liikmeid. See oli ikka hämmastav! 

Esmaspäeval pakuti Ligile võimalust vabandada selle enneolematu misogüünia pärast. Ma toon lihtsalt mõned näited, võib-olla peaministril ei ole aega Riigikogu stenogrammidega tegeleda. Ühele saadikule, naissaadikule teatati, et ta ei ole ilus ka, ja ühele teisele naissaadikule öeldi, et ta on krokodilli moodi. No see on ikka erakordselt madal tase! Loomulikult Jürgen Ligi ei vabandanud. Lisaks sellele hakkas ta puldist valetama, et ta pole midagi sellist öelnud, ja raius nagu rauda. No kui ta siis lõpuks nagu väike kutsikas hunniku sisse pandi ja näidati talle, mis ta öelnud oli, siis hakkas ta keerutama, et ta ei mõelnud seda nii. Üksteise mõtete lugemise võimet me pole senimaani veel omandanud, ega vist ei omanda ka. Me peame ikkagi arvestama, mida inimesed on öelnud, mitte seda, mida nad on mõelnud. 

Mina tahaksin nüüd [teada] peaministri seisukohta. Kõigepealt, kas te kiidate selle heaks, kui teie ministrid valetavad ja solvavad, eriti, kui nad solvavad naisi Riigikogus? Võib-olla te tahate ise vabandada Jürgen Ligi eest?

Aitäh! Kõigepealt ütlen Riigikogu esimehe kommentaari kohta, et ma hindan kõrgelt tema püüdlusi infotundi tulevikus paremini korraldada. Ütleme nii, et opositsiooni mängulusti [teemal], kes kus istub ja kuidas aega veedab, hindan ma riigi põhiliste probleemide – majanduselu ja julgeoleku – kõrval kergeks. Minu soovitus oleks, et keskenduge ikka sisule. 

Nüüd sellest, mis puudutab teie ette loetud [sõnu] "labane, matslik ja solvav". Kuidas ma ütlen? Kui me teeksime sotsioloogilise küsitluse ja küsiks, millise poliitiku või erakonna sõnumid on labased, matslikud ja solvavad, siis kas te olete kindlad, et EKRE ei tuleks esimeste hulka?

Aitäh! Martin Helme, palun, täpsustav küsimus!

Jaa, seda te oskate – juttu mujale viia. Alati on keegi teine süüdi. Rahanduses on keegi teine süüdi ja ka selles, et majandus kukub, on keegi teine süüdi. Seda me teame, seda te oskate.

Aga mul oli tegelikult täitsa ilus küsimus. Kas te kiidate selle heaks? Kas te tahaksite äkki [vabandada], kuna Jürgen Ligi ei ole võimeline vabandama? Ta ei ole võimeline isegi aru saama, mida ta rääkis, eitab seda ja valetab. Kas te kiidate selle heaks, et teil on valitsuses inimene, kes Riigikogu ees rahumeeli valetab? Kas te kiidate heaks, et teil on valitsuses minister, kes solvab naisi, sõltumata erakonnast? Kas te kiidate selle heaks? 

Me räägime praegu Reformierakonna retoorikast. Me räägime Reformierakonna retoorikast, mitte kellegi teise retoorikast. Ja kui te tahate öelda, et ka EKRE-l on olnud päris teravaid sõnavõtte, siis meil ei ole kunagi olnud sellist ministrit puldis. Mitte ükski meie minister ei ole selliselt rääkinud, mitte kunagi. Kindlasti ei ole niimoodi räägitud Riigikogu liikmetega ega niimoodi naisi solvatud. See on fakt, mille üle ei saa vaielda. 

Igal juhul on praegu tegemist teie ministriga, teie valitsusega. Probleemiks on Reformierakonna ja Kristen Michali valitsuse retoorika. Selle eitamine või rääkimine, et aga keegi teine tegi kunagi midagi muud ka, on ju vastutusest kõrvale hiilimine. Ma saan aru, kui Ligi vastutusest kõrvale hiilib, aga teie peaministrina ei tohiks seda teha. 

Kas te olete valmis vabandama Riigikogu naisliikmete ees, [kogu] Riigikogu ees? Kas te olete valmis lubama, et Reformierakonna retoorika paraneb, või te panete jälle lihtsalt tuima?

Aitäh! Ma mõistan, et EKRE on asunud võitlusesse opositsiooniliidri koha pärast. Kogu see umbusalduse protseduur, otsida eelarve puhul vormilisi nüansse, leida mõni valitsusliige, kelle kallal nokkida, on võitlus selle nimel, kes opositsiooni juhib: on see EKRE, kes seda varem tegi, või Isamaa, kes seda parajasti teeb. Seda võitlust peate te omavahel pidama. 

Jutt sellest, et teie retoorika on alati olnud sisult kohane ja vormiliselt kohane – kui lubate, siis ma jään selle väite puhul lugupidavalt eriarvamusele. Mina ei ole enda teada kasutanud ühtegi solvavat epiteeti, aga sellegipoolest ma ei ole teiega nõus. Ma saan aru, et see umbusaldus on initsieeritud eelarve vormilistest küsimustest. 

Mis mulle selles jutus muidugi väga meeldis, [oli see], et kui te panete majanduslanguse meie arvele – olgu, pange see meile arvele, seda sõda siis ei ole –, aga pange siis tõus ka meie arvele.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh! Peaminister hiilib vastutusest kõrvale oma valitsuse ministri vääritu käitumise eest. Teil istub seal kõrval ka teine minister, kes on samuti vääritult käitunud, roninud kusagil võõras riigis lavale ja räusanud seal. Esmaspäeval nägime siin arupärimistele vastamas veel üht teie valitsuse ministrit, kes vahkvihas – vahkvihas! – süüdistas opositsiooni riigi kahjustamises ja ma ei tea mis surmapattudes veel. Selline ongi teie valitsus! Selline ongi teie valitsus, mida iseloomustab totaalne ebakompetentsus. See, muide, käib ka teie kohta. Totaalne ebakompetentsus! 

Kolm korda on olnud Jürgen Ligi sellel nädalal siin meie ees ja kolm korda on ta osanud rääkida nii, et ta ei räägi riigieelarvest, ei anna meile vastuseid. Ja on väär väita, et me ei esitanud sisulisi küsimusi. Esitasime küll! Aga kui me kuuleme vastuseks seda, kuidas me peaksime köögis omavahel kokku leppima, kes mida ütleb ja mida teeb ja kes kellele soola annab, siis see ei ole küll eriti sisuline diskussioon. See ei peaks küll ministri asi olema, kas mina annan soola oma abikaasale või minu abikaasa annab soola mulle. Need olid absoluutselt kohatud repliigid. Me soovimegi peaministrilt, et ta ütleks: "Jah, ma olen nõus, niisugused vastused, niisugune retoorika, niisugune käitumine ei ole sobiv." Ma meenutan, mismoodi te ise lärmasite, kui Martin või mina või mõni meie ministritest omal ajal siin puldis oli. Väga sisukaid küsimusi esitasite! Karjusite ja nõudsite: "Kas teil häbi ei ole? Millal te tagasi astute?" Me küsime sama: kas teil häbi ei ole ja millal te tagasi astute? 

Aitäh! Mina küll ei mäleta ennast siin parlamendis – mind on siia valitud vist rohkem kordi kui teid – karjumas ega lärmamas. See, et ma olen arvanud, et EKRE ei pea valitsuses olema, vastab tõele. Ma arvan, et ei peagi olema. Ma ei näe selliseks koostööks võimalust ega kohta. 

Loomulikult, sisuline debatt on kõige parem. Ma arvan, et ka avalikkuse vaatest on üsna pentsik, kui selle aasta eelarve puhul, kus pannakse paika olulised kärpeotsused, selleks et tõmmata eelarve tagasi trimmi, tehakse kaitsevaldkonda puudutavaid otsuseid ja astutakse ka samme sisejulgeolekuvaldkondade kindlustamiseks, on põhiline arutelu objekt eelarve vorm. Selle kohta on ju valitsus öelnud, ka mina olen öelnud, et eelarve tuleb saada arusaadavamaks, nii et kõik soovijad – rõhutan, soovijad – saaksid sellest üksikasjaliku pildi. Aga ometi on eelarve vorm peateema, ja nüüd on sellele lisandunud ka rahandusministri isik. Veel kord, ma mõistan, et tegemist on, vähemalt minu hinnangul, EKRE sooviga tõmmata kaasa opositsiooni ja korraldada kas oma reitingu tõstmiseks või opositsiooniliidrikoha hõivamiseks selline täiendav vastasseis. Ma seda kõike mõistan, aga ma kindlasti ei tule sellega kaasa.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samamoodi peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on demokraatia kriis. Lauri Laats, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Eelmine nädal ei olnud meil kõige parem nädal. See arutelu, mis kolmapäeval [toimus], ei näidanud Riigikogu liikmeid ja eeskätt ministrit [eriti] heast küljest. 

Ma vaatasin viimaseid küsitlusi, mille on läbi viinud Turu-uuringute Aktsiaselts, ja pilt ei ole üldse kena. Ma [loodan], et te olete end sellega kurssi viinud. Nimelt, kui juunis näitasid uuringud, et usaldus Riigikogu vastu oli 41%, siis septembris on see langenud 27%-le. Ka usaldus valitsuse vastu on inimeste silmis vähenenud juunikuuga võrreldes: kui juunikuus oli see 39%, siis septembris lausa 31%. Rahvas ei usalda meid. Ei usalda valitsust, ei usalda Riigikogu, ja Riigikogu tervikuna, ei tehta vahet, kas sa oled opositsioonis või koalitsioonis. See näitab tegelikult, et inimestel on mure. Need otsused, mis te olete koalitsioonis teinud ja siinsamas Riigikogu saalis ka ära koputanud – erinevad maksutõusud ja muud otsused –, tõenäoliselt ongi inimeste usalduse alla viinud. 

Suurim probleem on inimeste toimetulek. Kui me vaatame üleüldist aktiivset kaitsetahet, siis näeme, et ka see on tegelikult langenud. Kas te ei näe siin seost, et need otsused, mis te olete teinud, on seotud nende [näitajatega] ja see on tulemus, väga negatiivne tulemus? Kui ikkagi rahvas ei usalda ei Riigikogu ega valitsust ja pole ka kaitsetahet, siis mis te sel puhul ette võtate? Selline on minu küsimus.

Aitäh! Ma arvan, et küsimus institutsioonide usaldusväärsusest ja hoiakutest nende suhtes on kindlasti aktuaalne. Ma olen ka ise neid numbreid vaadanud läbi aastate ja küsimus on eeskätt trendis. See, et Riigikogu ja Riigikogu maine on erinevate sündmuste tõttu pihta saanud, on kahtlemata problemaatiline. See on laienenud ka valitsusele, ja isegi presidendi usaldusväärsus on veidi pihta saanud. See tuleb ju nendest küsitlustest välja. 

Ma arvan, et selle [lahendus] on kindluse loomine, üheskoos, nii koalitsioon kui ka opositsioon. Ma kutsuks opositsiooni tervikuna ja Riigikogu üles mitte käituma EKRE moodi ja valimatute siltidega ründama, vaid pidama sisulist debatti, nii eelarve üle kui ka muudel teemadel. 

Kõige suurem mure, mis nendest küsitlustest vastu vaatab, on maksupoliitika – küsimus, kas nüüd on kõik paigas. Hea uudis on see, et kui me selle eelarve ära teeme, need otsused ära teeme, siis aastani 2027 on maksurahu. See on vist kõige olulisem sõnum, mida inimesed tahavad [kuulda] nii koalitsioonilt kui ka opositsioonilt. Kui siin kolleeg Urmas Reinsalu üritab igal pöördel rääkida uutest maksudest, siis see ei loo kindlust, vaid tekitab ebakindlust. Ma saan aru, et opositsioonil on oma taktika, aga see selleks. 

Ma arvan, et kindluse loomine, arusaadav poliitika, selle sisuline selgitamine, sisuline debatt nii opositsiooni kui ka koalitsiooni poole pealt on see, mis [toob kasu] nii Riigikogu mainele, valitsuse mainele kui ka kõigile osapooltele. Ma soovitan kõigil parlamendis olevatel erakondadel institutsioonide maine [küsimust] võtta tõsiselt, just selle pärast, et see annab riigile tugevuse kriisides vastu pidada. 

Kaitsetahte kohta ütlen, et see on küsitluste põhjal ikkagi kõrge, Eesti inimesed on valmis Eesti riiki kaitsma. Seda tuleb kindlasti kiita ja selle eest tänulik olla.

Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Eelnevatele küsimustele te vastasite selliselt, et selle asemel, et tegeleda eelarve menetlusega, me oleme esitanud Jürgen Ligile umbusaldusavalduse. Võime selle kokku võtta ka [niiviisi], et tõenäoliselt on see selline opositsiooni poliittehnoloogiline võte. Ma ei saa sellega nõustuda, juba sellest lähtudes, et [isegi] kui me opositsioonis seda [niiviisi] käsitleks, siis poliittehnoloogiliselt oleks see praegu väga vale. Juba seetõttu vale, et kuna me oleme esitanud, täna esitame Jürgen Ligile umbusaldusavalduse, siis on meedia pilgud praegu ainult Jürgen Ligil ja sellel konfliktil, mis siin on. Seega, sellest lähtudes me seda kindlasti ei ole teinud. 

Aga miks me seda tegime? Just sellesama eelmise nädala istungi pärast, kus me tegelikult ei saanud rahandusministrilt sisulisi vastuseid. Ta jäi sisuliste vastuste andmisel reaalselt hätta, ja nagu kolleegid siin juba eelnevalt [välja tõid], riivas ta oma väljendustega nii seinapoolseid kui ka aknapoolseid fraktsioone. See on ju tõsi! See on stenogrammis täiesti olemas. 

Kas me võiksime teilt saada vähemalt selle kindlustunde, et kui selline käitumine ühe või teise ministri puhul siin saalis [kordub], siis te ikkagi ütlete sõna sekka ja teete oma kabinetis vastavad korrektuurid? See on küsimuse esimene pool. Ja teine pool. Tahaks veel kord kuulda teilt kinnitust, et nüüd aastani 2028 rohkem maksutõuse ei tule. See puudutab teenuseid ja teenus[tasude] tõstmist riigiettevõtetes – kas need teenus[tasud] võivad tõusta? – ja loomulikult ka kõiki aktsiise ja muid makse. Kas te saate kindla veendumusega öelda, et 2028. aastani enam mingisuguseid [maksu]tõuse ei tule?

Aitäh! Ma ei ole päris kindel, kas ma sain aru, mida te teenuste all mõtlesite, aga me saame seda hiljem täpsustada. (Saalis räägitakse.) Jah, mina olen selle välja öelnud ja mulle tundub, et valitsuskabineti liikmed on selle signaali ka kätte saanud, et kuni 2027. aasta valimisteni on maksurahu. See tähendab seda, et iga erakond, olgu ta siis vasak- või parempoolne, saab minna valimistele ja kirjeldada valijatele – ja saada ka selle alusel mandaadi –, milline on tema maksuplaan tulevikuks, kuidas ta kavatseb tulevikus Eesti riigi rahaasju ja maksuasju korraldada. Kodanikele annab kindluse teadmine, et maksurahu kehtib, ja ettevõtlusele see, et [maksud on] etteaimatavad. Ma arvan, et see on ka vastus Eesti inimeste kõige suuremale murele, mis nendestsamadest teie mainitud küsitlustest välja tuleb. Meil on pikka aega kestnud maksufestival. Iga kuu, iga kvartal on maksuentusiastid välja pakkunud uusi asju ja [inimestele] pole selge, mis edasi saab. Et nüüd oleks selge: valitsus uusi makse ei kehtesta! Lai julgeolekumaks on see, mille me kehtestame. Aktsiisitõusud ja ka kõik muud maksu[tõusud] on praegustes eelarveotsustes ja maksuotsustes sees ja needsamad eelnõud on siinsamas parlamendis [menetluses]. 

Aktsiisitõusude puhul me loomulikult jälgime piirikaubanduse riski. Seda me oleme ka avalikult välja öelnud, see ei ole uudis. Kõik muu: suhkrumaksu võtsime – kuidas öelda? – tagasi või laualt maha; ummikumaks, mis on välja pakutud, jääb selle väljatöötaja lauale; pakendiaktsiisi kohta ütles taristuminister Vladimir Svet, et seda sellisel kujul ei tule. Ma ennustan, et eks neid mõtteid tuleb veel, ja need tuleb rahulikult läbi arutada. Aga Eesti inimestel on oluline teada, et valitsuses on otsus tehtud: peale laia julgeolekumaksu uusi makse ei tule. Selle eelarvega, nende maksuseadustega me teeme otsused ära ja pärast seda on maksurahu aastani 2027.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Tõesti, viimastel nädalatel on väga teravalt üleval olnud debatt riigieelarve läbipaistvusest ja Riigikogu rollist eelarve menetlemisel. Rahandusministril on siin muidugi päris konkreetne seisukoht, mille kohaselt Riigikogu liikmetel ei peakski olema rohkem sõnaõigust ja [suuremat] kontrollivõimalust. Samas olete te koalitsioonileppes kokku leppinud, et muudate riigieelarve läbipaistvamaks. Nüüd on valitsus Riigikokku [toonud] ka vastava eelnõu, mida riigikontrolör ja õiguskantsler on juba päris teravalt kritiseerinud. Ma loen riigikontrolör Janar Holmi tänahommikust kommentaari selle eelnõu kohta: kasutu, näiline ega tee eelarvet läbipaistvamaks. 

Keskerakonna fraktsioon on esitanud oma eelnõu, mis muudaks riigieelarve baasseadust, nii et kõik kulu- ja tuluread oleksid maksimaalselt nähtavad ja lahti kirjutatud, aga kahjuks ei soovi teie erakonna esindaja seda eelnõu rahanduskomisjonis isegi päevakorda panna. Noh, see selleks.

Aga teie eelnõusse on sisse kirjutatud üks väga oluline, aga ohtlik aspekt: igal ministril on iga hetk võimalik teha eelarves oma valdkonnas muudatusi. Seda saab teha isegi siis, kui Riigikogu liige on esitanud oma muudatusettepaneku, muudatusettepanek on läbi läinud ja eelarves sees – isegi siis võib minister teha muudatuse. See tähendab, et liigutakse selles suunas, et riigieelarve puhul võtab otsuseid vastu ainult üks isik, minister, selle valdkonna minister, ja Riigikogu roll riigieelarve menetlemisel põhimõtteliselt muudetakse näilikuks. 

Ma tuletan siiski meelde, et põhiseadus näeb ette seda – ma usun, et te nõustute –, et riigieelarve puhul teeb otsuseid siiski Riigikogu. Neid otsuseid ei saa delegeerida täitevvõimule, nagu seda praegu üritatakse teha. Mul ongi teile küsimus: milline on teie seisukoht parlamendi rollist riigieelarve menetlemisel? Kas te jagate rahandusministri seisukohta, mida ta on meiega jaganud?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Võib-olla ma loen seda olukorda kuidagi valesti, aga minu hinnangul toetavad õiguskantsler ja riigikontrolör seda seisukohta, mis ka minul on, et eelarve peab olema soovijatele arusaadav, see peab olema loetav ja andmed peavad olema läbi aastate võrreldavad. See on alus, et hinnata, kuidas erinevad tulud-kulud kokku langevad, [kas] raha kasutatakse õiglaselt ja kas me tahame teha mingeid muudatusi. 

See on ka valitsuses kolme osapoole vahel kokku lepitud. Ma ütleks, et opositsioon – kui lubate viisakalt öelda – murrab siin lahtist ust väga kangelaslikult, sellepärast et seda koalitsiooni luues ma ütlesin välja, et minu soov on, et eelarve oleks tulevikus paremini loetav ja arusaadavam, kõigile jälgijatele arusaadav, olgu siis elektroonilisel kujul või paberkujul, kuidas iganes. Elektrooniliselt on ilmselt parem, hoiame puid kokku. 

Mulle tundub, et õiguskantsler ja Riigikontroll on samal seisukohal, küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda teha. Nende sõnum – õiguskantseleri sõnumit olen kuulnud otse ja lugenud ka kirja vahendusel – on ikkagi see, et võib-olla kõige kehvem eelarve, mis tuli, oli 2021. aastal, aga tänaseks on olukord kõvasti paranenud. Ka selle aasta eelarve puhul on Rahandusministeerium pingutanud, et luua paremat ülevaadet. Nii õiguskantsleri kui ka riigikontrolöri positsioon on ju sama, mis meil ka koalitsioonileppes [kirjas] on. Selle aasta eelarve juures on selgitused, mis on vajalikud, et [eelarve] saaks selgemaks, aga järgmise aasta eelarves tulevad juba põhimõttelisemad muudatused. See on koalitsioonis kokku lepitud ning selle viivad ellu rahandusminister ja rahanduskomisjon. 

Ma tahan teha ühe ajaloolise ekskursiooni [ajas] tagasi. Et teie entusiasmile veidi vastata, siis ma olen kolleegide abiga leidnud ühe tsitaadi. Martin Helme, kes oli tol ajal ilmselt rahandusminister – märgake seda sarnasust tänase debatiga! –, on 30. mail 2019 öelnud nii: "Nüüd, meie üks asi, mida me suudame järgnevatel aastatel ära teha, on see, et me läheme tegevuspõhise riigieelarve juurde. Tegevuspõhine riigieelarve tähendab seda, et me saame eelarvesse infot juurde selle kohta, mida, kuidas raha kasutatakse või mis eesmärgil." Siin on vahepeal veel juttu ja siis [läheb edasi]: "Ehk siis teisisõnu me tegelikult ka saame operatiivselt ja tõhusalt kätte info sellest, kui raha kusagil jõude seisab või kui ta ei lähe, ei kulu sellele tegevusele, milleks teda on algselt planeeritud või välja reklaamitud." Nii et sama heade kavatsustega asuti tollalgi teele ja jõuti täpselt sinna, kus me täna oleme. Me püüame seda parandada.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Aga enne, kui me saame minna neljanda küsimuse juurde, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mul on selline tunne, et siin oli koht, kus istungi juhataja oleks pidanud sekkuma. Mul oli peaministrile konkreetne küsimus, milline on tema seisukoht parlamendi rollist riigieelarve menetlemisel ja kas ta jagab rahandusministri seisukohta. Millegipärast hakati mulle tsiteerima Martin Helme kommentaare. Minu mäletamist mööda esindan ma jätkuvalt Keskerakonna fraktsiooni ja küsin kui Keskerakonna fraktsiooni esindaja. Oleks soovinud, et istungi juhataja oleks sekkunud.

Aitäh, hea kolleeg! Te teate, et kui püsitakse teemas, siis istungi juhataja ei sekku. Teema oli "Demokraatia kriis" ja peaminister vastas ka sellele küsimusele, mille teie esitasite. Mina ei saa kuidagi sekkuda peaministri vastuste sisusse, see lihtsalt ei ole minu võimuses. 

Nii. Edasi läheme neljanda küsimuse juurde. See on samuti peaministrile, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on regionaalne tasakaal. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, kuna me [ennist] arutasime siin korralduslikke asju, siis [ütlen, et] üks motiiv, kui ma [kaalusin], milliselt ministrilt küsida, oli see, et kui peaministrilt küsida, siis [pannakse sind] tavaliselt sinna registri etteotsa ja jõuab oma küsimuse ära esitada. Võib-olla on selline kaalutlus ka. Kunagi – teie olite siis opositsioonis – olen ka mina siin ministrina olnud, ilma [et mulle küsimusi oleks esitatud]. Eks te ise teate, kuidas need kokkulepped siis olid. 

Aga mul on küsimus regionaalse tasakaalu kohta. On ju teada, et praegu elab Tallinnas ja selle lähiümbruses selgelt üle poole Eesti elanikkonnast, ja üks põhjusi, isegi peamine põhjus, on see, et üle poole töökohtadest on Tallinnas ja Harjumaal. Selle tendentsi vastu saab võidelda. Me ju ei taha, et Eesti [vajuks] ühele poole kaldu, me tahame, et kogu Eesti elaks. On vaja elavdada majandust ja võimaldada muid seesuguseid asju, aga on ka administratiivseid meetmeid. Vahepeal on olnud koalitsioone, vist kaks korda järjest, kes on pannud oma koalitsioonileppesse kirja, et luuakse väljaspool Tallinna või viiakse pealinnast välja 1000 töökohta. Selliseid tegevusi püüti siin teha, edukamalt või [vähem] edukamalt. Aga teie koalitsioonileppes ja põhitegevussuundades me praegu midagi sellist ei näe. 

Ma võin öelda, et näiteks rahvaraamatukogu seaduses, mis Kultuuriministeeriumist teie poole liigub, on nii, et kui praegu on olnud maakonnaraamatukogudes, selleks et teenindada piirkonna muid rahvaraamatukogusid, igas maakonnas neli riiklikku töökohta, siis need kaotatakse ära, tuuakse Tallinnasse. Ja sarnaseid tendentse on mujal ka. Ma tahaksin teada, kas teie peaministrina võtate regionaalse tasakaalu taotlemise ikkagi enda personaalse kontrolli alla, et Eesti ei [vajuks] Tallinna poole kaldu?

Aitäh, hea küsija! Kui ma ükskord varem tunnustasin siin Lauri Laatsi selle eest, et ta pani küsimuse väga selgelt kirja, siis teid ma tunnustan aususe eest, selle eest, et te kirjeldasite, miks küsida peaministrilt, mitte teistelt ministritelt. Kuulajad ja vaatajad said sellest aru. Aitäh selle eest! 

Loomulikult, regionaalne tasakaal on väga tähtis. Ma ei hakka pikka loetelu tegema. Uus koalitsioonilepe, nagu ma olen siin varem kirjeldanud, on täiendus eelmisele koalitsioonileppele, need kaks käivad koos. Sellest koalitsioonileppest ma võin [välja tuua] paar märksõna. Me oleme kokku leppinud, et suur hulk ehk 40% erinevatest toetustest, ettevõtlustoetustest, -meetmetest, läheb väljapoole Tallinna ja Tartu regioone. Seda poliitikat me järgime. Ka valitsuses raha jaotust üle vaadates me [jälgime], et see printsiip oleks täidetud. See on päris oluline. 

Ma meenutan, et uues koalitsioonileppes oli neli põhisuunda. Kaitsekindlus ehk Kaitseväele vajalike võimete hankimine, mis võimaldab meil võimaliku konflikti puhul ennast kindlamalt tunda ja vaenlase mõjutamise viia tema territooriumile. Teiseks, rahaasjade kordategemine ehk eelarve raamidesse tagasisaamine, kärped. Kolmandaks, majandus, majanduse kasv, majandustegevused. Ja neljas oligi inimeste toimetulek üle kogu Eesti. Seega, see on prioriteet nii selles uues koalitsioonileppes kui ka eelmises. 

Jälle näiteid praktilisest elust – praegusest valitsusest, aga eelmisest rollist. Oleme teinud erisusi ja vähendanud omaosalust väga vajalikus meetmes, mis puudutab inimeste kodude kordategemist, kortermajade renoveerimist või majade renoveerimist. Sealgi oleme neid samme astunud. Hästi lühidalt vastates: loomulikult on regionaalareng prioriteet, olgu see liikuvusreform, olgu see rahajaotus. Need ongi need otsused, mis aitavad uutel tegevustel, ettevõtetel, tootmistel üle Eesti sündida ja inimestel hästi toime [tulla], ükskõik millises [kohas] Eestis asutakse.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh vastuse eest! On hea kuulda, et regionaalpoliitika on peaministri isikliku jälgimise all. Aga praegu ma siiski näen tendentse, et need otsused, mis tehakse, mõjuvad piirkonniti erinevalt. Otsuseid tehes peab mõtlema, kuidas need eri piirkondi [mõjutavad]. Mootorsõidukimaksu puhul me oleme palju rääkinud sellest, et maal, kaugemates piirkondades elades on teenusteni [jõudmiseks] vaja autot. Ja me ei saa soovitada ainult kehvemaid autosid, vaid ikka selliseid, mis vahemaid läbivad, [aga samas] väga ei saasta. Ei saa tekitada elanikkonna seas eri kategooriate vahel või inimeste toimetuleku mõttes vahesid. 

Või näiteks õpetajad. Kui omavalitsustel riiklikku palgaeraldist ei tõsteta, siis on täiesti selge, et tugevad omavalitsused, kelle eelarvesse laekub – siin on ka päris palju riigipalgalisi, kes makse maksavad – palju raha, saavad ka omalt poolt toetada, [näiteks] pealinn ja selle naabervallad, aga väikestes ja kaugemates valdades selliseid võimalusi ei ole, et nad saaks õpetajate palkadesse lisavahendeid panna. Seega võivad kvalifitseeritud õpetajad koonduda ühte piirkonda ja teistes [piirkondades] on samasugust taset raske hoida. Otsuste tegemisel tuleks seda jälgida. Praegu on näha, et mediaan- ja keskmise palga vahe Tallinna ja Harjumaa ning teiste maakondade vahel käriseb väga tõsiselt. 

Mida on teil kavas teha, et süsteemselt jälgida regionaalpoliitilise tasakaalu taotlust, selleks et kogu Eesti elaks, kõigis valdkondades, ja mitte ainult retooriliselt?

Aitäh! Tehakse konkreetseid otsuseid, nagu te kirjeldasite. Ma mõnda mainin. Kultuuriranitsa toetus näiteks, kui me räägime kultuurist ja haridusest. Kui te küsite haridusvaldkonna kohta, millised seal need printsiibid on, siis on käivitatud väikeste kodulähedaste maakoolide toetusmeede, et omavalitsustele väikekoolide pidamisel tuge pakkuda. 18 maakooli üle Eesti on saanud 1,3 miljonit eurot toetust, sest vähemalt kuuenda klassini peaksid lapsed saama käia koolis oma kodu lähedal. Kohalike omavalitsustega peetakse läbirääkimisi koolivõrgu üle, tehakse erinevaid tegevusi, arutatakse läbi ühistranspordi valikuid. Ja nagu ma mainisin, mis puudutab suuremaid [rahaeraldisi] – ettevõtlustoetusi, välisrahastust –, siis nende puhul on valitsus võtnud prioriteediks ja leppinud kokku, et 40% sellest läheb väljapoole Tallinna ja Tartut, ehkki, kui lüüa kokku, siis tõenäoliselt on nendel piirkondadel Eesti majandusele suurem mõju. Nii et tegelikult suunab valitsus rohkem raha väljapoole neid jõukamaid piirkondi, just selsamal eesmärgil, et elu oleks seal kvaliteetsem. 

Loomulikult, linnastumine on mõneti paratamatu protsess. Nagu me näeme, teatud tehnoloogilised lahendused muutuvad, teatud tehnoloogilised valikud muutuvad. Ühel päeval tõenäoliselt on paberkirjade saatmine eeskätt emotsioonitegevus, mitte igapäevane kommunikatsioonivahend. On [asju], mis muutuvad, aga seda, mis puudutab haridust, kultuuri, erinevaid ühendusi, töövõimalusi, kõrgema lisandväärtusega uusi teenuseid, tootmisi, me püüame jõudumööda hoida.

Aitäh! Lauri Laats, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Regionaalse poliitikaga on meil lood ikka väga halvad. Nii nagu te mainisite, erinevused on palgas, teenuste kättesaadavuses. Kuigi te mainisite, et prioriteediks on piirkonnad, mis on väljaspool tõmbekeskusi, väljaspool Harjumaad ja Tartut, siis viimased näitajad, mis puudutavad keskmist palka, erinevad ikka drastiliselt, [kui võrrelda] näiteks Kagu-Eestit ja Harjumaad. 

Aga ma pigem küsiks riigimajade kohta. Alles hiljuti oli üks uudis, mis puudutas Põlvat. Põlvas on osa riigiasutusi kinni pandud. Ma tuletaks meelde, et 28.02.2007 toimus valitsuse kabinetinõupidamine, kus arutati riigimajade kontseptsiooni koostamise vajadust ning kiideti heaks selle tegevus- ja ajakava. 2018. aasta veebruarikuus sai see kontseptsioon valmis ja vastavalt sellele kontseptsioonile ja tegevuskavale alustati tööd.

Milline on praegu teie valitsuse ideoloogia? Kas te liigute nende riigimajadega edasi või ei liigu või vastupidi, hakkate Põlva näitel igalt poolt, eri piirkondadest riigi teenuseid tagasi tõmbama? Milline on praegu teie strateegia ja kui palju see erineb sellest riigimajade strateegiast, mis töötati välja aastal 2018?

Aitäh! Ma püüan seda kuidagi lühemalt kokku võtta. Ma ütleks, et oluline on see, et teenused oleks inimestele kättesaadavad, mitte need kinnisvara ruutmeetrid. Te teate – see ei ole varjatud saladus –, et riik tõmbab oma kulutusi kokku. Esimest korda pärast 2009. ja 2010. aasta majanduskriisi riigi osa üldises majanduses väheneb. Esimest korda pärast sedasama majanduskriisi aastaid tagasi riigis tööjõu- ja majandamiskulud vähenevad. Seetõttu me [tõmbame] kokku ka riigimajade ehitamist, riigimajade ehitamine ja renoveerimine on teatud ulatuses pandud pausile. Mis tulevik toob? Eks me seda hindame, aga oluline on teenuste kättesaadavus, mitte kinnisvaraportfell. 

Sellest lähtuvalt me püüame teenused võimalikult kättesaadavaks teha – võimalikult paljudele inimestele, võimalikult kvaliteetselt, automaatselt ja kus võimalik, seal ka elektrooniliselt. Selle nimel me loomulikult pingutame. Aga kui te küsite konkreetsete riigimajade kohta, siis seda on ka avalikult välja öeldud, et nende ehitust ja arendust me oleme praegu kärpe huvides koomale tõmmanud. See on ka loogiline, kui me samal ajal otsime raha haridusele, sisejulgeolekule ja kaitsele. Küllap need riigimajad võivad veidi oodata.

Suur tänu! Lõpetan neljanda küsimuse käsitlemise.

Viies küsimus, ikka peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on Ukraina toetamine. Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Minu küsimus on jah Ukraina abistamisest. Kui me vaatame neid rindeteateid ja kõike seda, mis seal Ukraina ümber toimub, siis on väga üheselt selge, et ainult finantsabist ja materiaalsest abist Ukrainale ei piisa. Ukraina kõige põletavamaks küsimuseks on saanud elavjõupuudus. Erinevatel hinnangutel on Ukraina sõjas kaotanud – ma ütlen, erinevatel hinnangutel – 700 000 kuni poolteist miljonit meest. On täiesti selge, et ka seesuguse suhteliselt suure rahvaarvuga riigi jaoks on see ikka väga ränk kaotus. Ja seetõttu on päevakorda kerkinud teistes Euroopa riikides, ja peaks olema päevakorda kerkinud ka Eestis, küsimus nendest meestest, kes on Ukrainast lahkunud ja otsinud sõjapõgenikuna või rahvusvahelise kaitse saajana või mis tahes muul viisil sõjaväest ja sõjakoledustest pääsemist teistes riikides.  

Mu küsimus ongi: kas Eesti valitsusel on praegu väga selge nägemus sellest, mida teha nende 5000–7000 mehega, kes peaksid olema Ukrainas rindel ja võitlema oma riigi eest, mitte nautima siin rahvusvahelist kaitset, saama toetusrahasid ja hoidma kõrvale võitlemisest oma riigi eest? Kas meil on seesugune plaan või kava? Mis te selle kohta kostate?

Aitäh! Mul on hea meel, et te toetate Ukraina toetamist. Minu arvamus on sama. Eelmisel nädalal kohtusime Euroopa Ülemkogul ka president Zelenskõiga, kes kirjeldas oma võiduplaani, mis on suuresti ka avalikkusele [teada]. Sel nädalal, täpsemalt eile, kohtusin ka Ukraina parlamendi esimehega, kellega teiegi siin ilmselt kohtusite, ja tema kirjeldas seda plaani, viiest osast koosnevat plaani, mis annab nagu käe rusikasse panna ja, ütleme, venelastele vastu astuda. 

Mis puudutab Ukraina toetamist, siis jah, Eesti on võtnud sõjalisi kohustusi, me [toetame] sõjalise abiga, püüame seda teha oma kaitsetööstuse abil. Teiseks, me püüame aidata – ja mitte ainult ei püüa, vaid ka aitame – näiteks energeetika ja kütte valdkonnas, kuna see talv tuleb väga raske. Venelased on täiesti sihikindlalt ja metoodiliselt hävitanud Ukraina kütte- ja soojamajanduse taristut – see on selge –, et nõrgestada Ukraina vastupanuvõimet. Olgu siit öeldud: nii nagu Eesti rahvas tervikuna, toetan ka mina Ukraina toetamist kõigega, mis võimalik, sellepärast et see on sõda meie vabaduse eest. 

Nüüd, mis puudutab siin olevaid ajutise kaitse saajaid, rahvusvahelise kaitse taotluste esitajaid, siis seda on erinevates valitsustes korduvalt arutatud. Ei ole meile tulnud sellist palvet ja ei ole meil ka soovi hakata siit kedagi selle alusel välja saatma.

Järgnevalt palun, Mart Helme, täpsustav küsimus.

No tegelikult on Ukraina väga hädas. Ma ei oska öelda, aga diplomaatiliste kanalite kaudu tegelikult saaks ju seda teemat käsitleda, seda teemat kuidagi paigast liigutada. See on ju päevselge. Kui ma vaatan praegu Ukraina uudiseid, siis seal on päevakorras väga tõsine arutelu selle üle, et alandada mobilisatsiooniiga 18. eluaastale. Ma ei ole päris kindel, kas see praegu on alates 25. eluaastast, aga kuskil [sealkandis see on]. See tähendab ikkagi seda, et meeleheide on väga suur. Võetakse ära vabastused nii üliõpilastelt kui ka teistelt sotsiaalsetelt gruppidelt, kes on siiani olnud kaitse all. Meil on võimalik siin ühepoolselt initsiatiivi näidata ja mitte pikendada ajutise elamise lubasid, mitte pikendada ajutise kaitse saamist ja nii edasi ja nii edasi. 

Loomulikult ma ei arva, et me peaksime Ukraina valitsusele sellega kuidagi jõhkralt ja tagaselja sisse sõitma, aga diplomaatiliste kanalite kaudu oleks võimalik seda kooskõlastada, [anda teada,] et me hakkame astuma samme selleks, et Ukrainat nende väga tõsises elavjõupuuduses rindel abistada. Ja küsimus ei ole ainult rindel töötavates inimestes. Kuna nende energiasüsteem on väga tõsiselt pihta saanud, siis on vaja ka insenere, on vaja igasuguseid remonditöölisi alates keevitajatest ja lõpetades võib-olla mingite muude tööde tegijatega. Tegelikult Ukraina vajab praegu oma inimesi. Kuna sõja esimene šokk on möödunud, siis peaks ratsionaalselt lähenema ka sellele küsimusele, kuidas me saame siin olevate inimestega, nende tagasipöördumisega Ukrainat aidata.

Aitäh! Jah, üldjoontes, ma arvan, on see hinnang ju kohane: Ukrainal on ees väga raske talv ja väga raske aeg. Euroopa on Ukrainat rahaliselt ju väga palju aidanud ja aitab ka tulevikus. Erinevaid otsuseid on praegugi tehtud, neid ilmselt ei ole vaja üle korrata. Teised partnerid ja demokraatlikud, reeglipärasest maailmakorrast lugupidavad riigid aitavad neid samamoodi. Meie samamoodi. Me oleme kindlasti esimeste hulgas ja püüame seal ka tulevikus püsida, sellepärast et me [tunneme] oma naabrit, me teame, mis on Venemaa huvi: hübriidselt või otseselt teistes riikides [rünnakuid] korraldada. 

Nüüd sellest, mis puudutab Ukraina inimesi, kes siin on. Välisminister, kes siin on, võib seda täpsemalt kirjeldada. Lihtsalt märksõnana võin öelda, et Ukraina palve ja soov on anda väljaõpet ja erinevaid oskusi ning võimalusi nendele inimestele, et inimesed saaksid ise minna ja olla Ukrainale toeks, kui selle järele vajadus tekib.

Aitäh! Martin Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Teema on habemega. See teema on [üleval olnud] ju sellest ajast saadik, kui puhkes sõja aktiivne faas 2022. aastal. Ja kohe algusest saadik on meie seisukoht olnud ju see, et ei saa lasta juhtuda kahel asjal: ei saa lasta juhtuda sellel, et Ukraina jookseb inimestest tühjaks, sest see oleks demograafiline katastroof, neil on neid inimesi vaja, ja ei saa lasta juhtuda ka sellel, et Eesti muutuks demograafiliselt väikeseks Ukrainaks. Me ei saa oma rahvastiku väiksust arvestades – Eesti rahvaarv on Euroopas rahvusriikide hulgas üldse kõige väiksem – piiramatult pakkuda inimestele võimalust siia tulla ja siin olla. Ja on välja kukkunud nii, et need kaks kõige negatiivsemat stsenaariumi on saanud tõeks. Esiteks on Ukraina rahvast tühjaks jooksnud ja teiseks on sealt tulnud inimeste hulk Eestis üks suuremaid, kui arvestada meie suurust. See on olnud massiline sisseränne, mis Eestisse on toimunud viimastel aastatel. Ja siinjuures me kõik loomulikult teame, et kuna tulijad on suures osas pärit Ida-Ukrainast, siis on nad venekeelsed. 

Nüüd, Eesti paistab Euroopas kõikides võrdlustes silma selle poolest, et me ei võta mitte midagi ette, et aidata siinsetel väejooksikutel kuidagi sinna tagasi minna. Küll aga kuuleme me täiesti rutiinseid jutte sellest, kuidas võib-olla Eesti ise hakkab saatma oma vägesid või oma inimesi Ukrainasse. Nüüd ma ütlen küll – ma ei tea, mida rääkis siin teile täna NATO peasekretär –, et mul tõusevad juuksed püsti, kui ma kuulen plaane, kuidas me hakkame, kuidas Eesti hakkab oma vägedega minema Ukrainasse appi, sest see tähendab sisuliselt Eesti sõtta astumist Venemaa vastu. Selle asemel, et oma inimesi sinna saata ja seda niimoodi möödaminnes arutada, tuleks alustada sellest, et saata ukrainlased oma riiki kaitsma. Ma tahaksin, et te kinnitate üle, et niisugune prioriteet meil riigis ikka on.

Aitäh! Hea küsija, siin me oleme ilmselt faktoloogiast tulenevalt ja võib-olla ka suhtumiselt nii-öelda pooluste erinevates otstes. Minu arvamus on, et me peame aitama Ukrainat kõigega, mis meil on. Mulle tundub, et see ei ole teie positsioon. Teiseks, faktoloogia. See ei olnud küll eelmises infotunnis, siis ma olin Euroopa Ülemkogul sedasama Ukraina teemat arutamas, aga võib-olla üle-eelmises infotunnis, kui me arutasime seda [teemat] ja siis ma korduvalt lugesin teile neid numbreid ette. Otsin need numbrid taas välja ja loen ette. Rändetrendid teie väiteid muidugi ei kinnita. Rändenumbrid näitavad, et Eestisse on vähem tulijaid. Needsamad rändetrendid seda teie ettekujutust – no te kunagi väitsite, et Eestis on rohkem venekeelseid inimesi kui nõukogude ajal – [ei kinnita], seegi number ei vasta tõele. Kõik need faktikontrollid on tehtud ja see väide ei vasta tõele. Ja kui te küsite, kas me peaksime hakkama tõmbama mingeid punaseid jooni, ütlema, kes [siia] ei saa või kuidas me ei aita, siis seda me kindlasti ei tee. See olukord on umbes selline, nagu me peaksime iseendaga läbirääkimisi, mida me täpselt Venemaaga ei tee. Venemaa ei ole meie sõber, Venemaa ei ole meie liitlane. Ukraina kindlasti on. Ukrainat tuleb aidata ja ma soovitan ka teil ennast samamoodi häälestada.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Kuues küsimus peaministrile, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on valitsuse suhtumine pensionäridesse. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Viimasel ajal tekib selline tunne, et valitsus on valinud endale järjekordse elanikurühma, keda vaenata. Eelnevalt on valitsus kiusanud näiteks lastega peresid, eriti paljulapselisi peresid, vähendades nende toetuse määra 200 euro võrra kuus ja kaotades nendele mõeldud maksusoodustusi. Nüüd on kolme erakonna valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eesti 200, võtnud oma huviorbiiti pensionärid. 

Esiteks, vaatamata sellele, et koalitsioonileppes on selgelt kirjas, et keskmine vanaduspension jääb Eestis tulumaksust vabaks, muutis koalitsioon seda seadust täiesti vastupidises suunas ning järgmisest aastast on keskmine pension Eestis tulumaksuga maksustatud. Teiseks asus valitsus tõsiselt arutama pensionide iga-aastase indekseerimise kaotamist või vähendamist. Üldsuse rahulolematus pani valitsuse sellest plaanist ajutiselt loobuma, aga nii mõnigi valitsuse liige on öelnud, et tulevikus tullakse selle teema juurde kindlasti tagasi. Kolmandaks muudab Sotsiaalkindlustusamet pensionide väljamaksmise korda. Siiamaani on pensionipäev olnud iga kuu viiendal kuupäeval – nii on see olnud aastakümneid – ja kui pensionipäev langes nädalavahetusele, maksti pensionid välja sellele päevale eelnenud reedel. Uuest aastast see kord muutub ning raha jõuab pensionäride kontole alles pärast nädalavahetust, kas esmaspäeval või lausa teisipäeval. Amet põhjendas seda tööjõukulude kokkuhoiuga, aga me kõik saame ju aru, et pensionäridele on see väga suur stressi[allikas]. Kahjuks elavad eakamad inimesed igasuguseid muutusi, eriti selliseid suuri muutusi, üle hästi keeruliselt. Miks teie juhitud valitsus nii küüniliselt vaenab pensionäre? Need inimesed on andnud oma väärtusliku panuse Eesti riigi heaolusse ning väärivad teistsugust lähenemist. Vähemasti niimoodi arvab Keskerakonna fraktsioon.

Aitäh! Siin oli hästi palju asju, mida ma kolme minuti jooksul püüan korrigeerida. 

Kõigepealt, kuna küsimus oli pealkirjastatud "Valitsuse suhtumine pensionäridesse", siis peaministrina võin kinnitada, et valitsuse suhtumine pensionäridesse on väga hea. Olgu see välja öeldud, et saaks must valgel kirja. 

Esiteks, kui me oleme öelnud, et me teeme üle riigi kärpeid, siis kärbetest pääseb ainult kolm valdkonda: kaitseväe võimed, politsei ja õpetajate [palgad] ning pensionid. Seda debatti on siin saalis peetud. Väljaspool parlamenti on üks erakond, kes hüüab kogu aeg: "Mina ka! Mina ka!", ehk Erakond Parempoolsed, kes ütleb, et kindlasti tuleks pensionid oluliselt väiksemaks teha. Mina seda ei toeta, mina ei ole sellega nõus. Parlamendi[erakondadest] on ka Isamaal olnud väljaütlemisi – õnneks Urmas Reinsalu pärast avaliku debatti taganes sellest –, et pensione tuleks kärpida. Mina seda ei toeta. Nii et valitsus suhtub pensionäridesse väga hästi. Olgu see esiteks öeldud. 

Teiseks, kui me vaatame reaalseid numbreid, siis [näeme, et] tänavu 1. aprillil tõusid pensionid iga-aastase indekseerimise järel 10,6%, 774 euroni kuus. Rahandusministeeriumi prognoos ütleb, et 2025. aastal kasvab keskmine pension 813 euroni. Pensionid on viimase 12 kuu jooksul kasvanud 10%, palgad umbes 7%, hinnad umbes 3,5%. Palgad kasvavad kaks korda kiiremini kui hinnad ja pensionid koguni kolm korda kiiremini kui hinnad. 

Kui veel numbreid vaadata, siis [näeme, et] 2023. aastal, jälle sellel halval Reformierakonna ajal, toimus 15 aasta suurim pensionitõus. Indekseerimise ja erakorralise [pensioni]tõusu koosmõjul tõusis keskmine brutopension 595 eurolt 700 euroni ehk koguni 17,6%. Netopension tõusis veel [rohkem]. Maksuvaba miinimum tõusis 654 euroni, pensioniikka jõudnud inimese maksuvaba tulu tõsteti 704 euroni. 

Nüüd, väikse mälestusena [tuletan teile meelde], et pensionide tulumaksuvabastuse kaotas ära Jüri Ratase valitsus Isamaa kaasabil. Jüri Ratas on teile ilmselt tuttav inimene, tänaseks küll põline isamaalane. Aga nemad seda tegid. Nüüd, kui vaadata numbreid, siis [näeme, et] vanaduspensioniikka jõudnud inimese maksuvaba tulu püsib jätkuvalt kõrgem kui üldine maksuvaba tulu. Vanaduspensioniikka jõudnud inimese maksuvaba tulu hakkab olema 776 eurot [kuus]. 

Küsige veel! Ma hea meelega räägin edasi.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma küsingi veel. Ma lihtsalt tuletan ka teile meelde, et pärast [siiski] otsustati, et keskmine pension jääb tulumaksust vabaks, see oli Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse ajal. Ja kui Keskerakonda enam valitsuses ei olnud, siis Reformierakonna juhitud valitsus otsustas ikkagi, et nüüd see taastatakse ja keskmise pensioni pealt [tuleb hakata maksma] tulumaksu. Aga kuna te ei lükanud ümber neid fakte, mis ma oma küsimuses tõin – neid ei olegi võimalik ümber lükata, kuna need on faktid –, [selle kohta], et pensionäre põhimõtteliselt valitsuse poolt kiusatakse, siis ma peatuks kolmandal faktil ehk pensionide väljamaksmise hilisemaks lükkamisel. 

Ajakirjanik Argo Ideon kirjutab Maalehes, et tegelikult on see pensionäride väntsutamine. Väidetavalt annab see umbes 20 000 eurot kokkuhoidu, et pensione hiljem välja makstakse. Pensionäridele on see hästi halb uudis. Ta toob näite. "5. jaanuar 2025 on pühapäev, seega senise korra järgi makstaks pensionid välja reedel, 3. jaanuaril. Nüüd aga tuleb pensionisaajatel oodata 6. või 7. jaanuarini, et oma raha kätte saada. See tähendab, et pension laekub varasemaga võrreldes kolm või neli päeva hiljem. Tõepoolest ei mõista, mispärast riik eakaid sellise ebamugavusega karistab. Rääkida sirge näoga, et ei ole võimalik riigiasutuses organiseerida asju nii, et 3. kuupäeval pensionimaksmine toimuks sama tööjõukuluga kui 6. või 7. kuupäeval, näitab vaid kehva töökorraldust." Ka mina arvan, et probleem on vist Sotsiaalkindlustusameti kehvas töökorralduses. Mida teie selle kohta arvate? Kas meie eakad inimesed on selle kuidagi ära teeninud, et nendega niimoodi käitutakse?

Aitäh! Kõigepealt siiski taas faktimeenutus, et asi oleks hästi klaar: [keskmise] pensioni tulumaksuvabastuse, nagu ma enne ütlesin, kaotas ära Jüri Ratase valitsus Isamaa kaasabil. 

Nüüd, pensionide ja palga suhtest. Kui 2021. aastal moodustas keskmine pension circa 43% keskmisest palgast, siis 2024. aastal [moodustab] see circa 48%. Me oleme viimastel aastatel teinud pensionides tohutu hüppe. Ja kui vaadata ka korra ajalugu, lihtsalt meenutuseks, siis keskmine pension on viimase 30 aastaga kasvanud ligi 26 korda. Kui võrrelda seda hindade [kasvuga], siis keskmise pensioni ostujõud on kasvanud veidi alla viie korra. Seda siis ajaloost ja nendestsamadest otsustest.

Mis puudutab [teie viidatud] muret [pensionide väljamaksmise pärast], siis lugesin minagi, et [järgmisel aastal] neljal kuul või neljal korral langeb see kuupäev nädalavahetusele. Mina ei saa küll öelda, et see oleks mõistlik asjade käik ja et sellega saaks kuidagi rahul olla. Minu soovitus sotsiaalvaldkonna inimestele, ministrile samamoodi, on otsida lahendusi ja vajaduse korral investeerida täiendavatesse IT-vahenditesse. Ei saa olla nii, et digitaalses riigis sõltub nädalavahetusest see, [millal] pensionid välja makstakse. Mina sellega rahul ei ole ja olen seda neile ka öelnud. Nemad ütlevad, et see nõuab täiendavaid investeeringuid IT-süsteemidesse. Väga hea, siis tuleb neid teha.

Aitäh! Lisaküsimus, Vladimir Arhipov, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ega meie pensionäride elukvaliteet ju kõige parem ei ole, kaugeltki mitte, ja seda tähtsam on neile osalemine ühiskondlikes organisatsioonides. Aga selle aasta püsikulude toetus pensionäride ühendustele on null [eurot]. Loomulikult nad saavad projekte kirjutada, sest mingi projektipõhine rahastus on, aga igapäevase elu korraldamisel – üüri maksmisel nende ruumide eest, kus nad asuvad, ja nii edasi – neid ei toetata. Oskate te seda kommenteerida, miks see niimoodi on?

Aitäh, hea küsija! Ma tõesti ei kuulnud mõnda sõna ja ei saanud aru, kellest täpselt jutt käib või mis organisatsioonidest jutt käib. Äkki te pärast täpsustate? Ma võin teile kirjalikult seda täpsustada. Aitäh! (Vladimir Arhipov kõneleb saalist: "Eesti pensionäride ühendus.") Aa, Eesti pensionäride ühendus. Selle kohta võin öelda seda, et pensionäride ühenduste rahastamisega on olnud nii, et aastani 2019 toimus nende organisatsioonide rahastamine hasartmängumaksu vahenditest, tegevustoetusi [eraldati] nõukogu otsuse alusel, aga 2020. aastast mindi üle strateegilise partnerluse põhimõttele. Kuna ministeeriumis tegevustoetust kui sellist ei eksisteeri, toetust saab konkreetsete eesmärkide ja tegevuste elluviimiseks, siis selleks oli ka programm. Partneriteks on olnud Kuldne Liiga, kelle eelarve on veidi alla 300 000, sellest toetus 230 000, ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, kelle eelarve on veidi üle 200 000, toetus veidi alla 200 000. Kokku oli riigipoolne toetus sel perioodil veidi üle 400 000. 

Aastatel 2022–2024 sai konkursi korras vanemaealiste strateegiliseks partneriks Kuldne Liiga. Nende ülesandeks on koostöös Praxise, Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu ja Eesti Avatud Ühiskonna Instituudiga vanemaealiste esindus- ja huvikaitseorganisatsioonide koostöövõrgustiku loomine ja arendamine ning vanusesõbraliku ühiskonna põhimõtete kujundamine ja juurutamine Eestis. Selle projekti kogumaksumuseks on 733 333 eurot, millest toetus on umbes 660 000 eurot. Nii et päris suur toetus läheb sinna. 2025. aastal on eesmärk jätkata. Selleks tuleb teha taotlused, [täita] teatud tingimused. Uus taotlusvoor avaneb veel sellel aastal ja siis on võimalik ka Eesti Pensionäride Ühenduste Liidul kandideerida.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on punasümboolika avalikus ruumis. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Jutt käib sellest agressioonisümboolikast, mis asub Tartu maanteel Stockmanni kaubamaja vastas. Kirjalikus vastuses mulle väitis siseminister Lauri Läänemets, et ka teda häirib see sümboolika seal katusel, aga tema midagi teha ei saa, selle eest peaks hoolt kandma Heidy Purga oma muinsuskaitse[ametiga]. Käib nagu kuuma kartuli veeretamine. Tegelikult võiks see olla juba ammu sealt maha võetud. Mis oleks lahendus, et me sellisest agressioonisümbolist seal lahti saaksime? 

Aitäh, hea küsija! Selle üle on ju parlament tegelikult päris pikalt juurelnud. Mina olin siis vist parlamendi majanduskomisjoni esimees, kui me selle [seaduse] siit teele saatsime. See tuli tagasi uuesti aruteluks ja seisab nüüd vist siinsamas parlamendis. See [seadus] puudutab ehitusseadustikku ja [sisaldab] regulatsioone, kuidas avalikust ruumist sinna mitte sobivad rajatised ja erinevad punamonumendid eemaldada. See nimekiri on ju tegelikult olemas. Seal on kirjas kõik need mälestised ja muinsuskaitseala hooned, mille fassaadil sellist nõukogude sümboolikat on. Nende hulgas on ka teie mainitud maja ja veel hulk erinevaid objekte: mõned kultuurimajad, mõned raudteejaamad ja nii edasi. Selliseid objekte on.

Minu soovitus oleks – ma olen seda ka varem andnud ja selle [seaduse] vastuvõtmise juures olnud –, et Eesti riigis oleks vaja see reeglistik, seesama ehitusseadustik siin parlamendis ära menetleda, [sellega] ühele poole [saada]. Ma arvan, et see võiks olla opositsiooni ja koalitsiooni ühine panus, et me selle tehtud saaks, siis saaksid need reeglid selgemaks. Nii et siin, jah, meil vist erimeelsust ei ole.

Jaanus Karilaid, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Kõigepealt ma tänan selle vastuse eest. See on tõesti mingigi lahendus vähemalt. Sotsiaaldemokraadist siseminister põrgatas selles küsimuses palli eemale.

Aga ühes palju olulisemas küsimuses, mis puudutab Vene kodanike hääleõiguse piiramist, selle teadmisega, et nad on andnud ka lojaalsusvande Vene Föderatsioonile, on nii Isamaa kui ka Reformierakond olnud, ütleme, väga konkreetsed, et seda peab piirama, eriti pärast 2022. aasta [sissetungi] Ukrainasse. Aga millegipärast Reformierakond pole jõudnud oma sõnadest kaugemale. Väidetakse, jällegi, et valitsust juhivad sotsiaaldemokraadid: "Jah, me lubasime valijatele, andsime sellise lubaduse, aga näete, oleme sotsidega valitsuses, midagi teha ei saa." Ma arvan, et riik ja sellised olulised põhimõtted on palju kaalukamad kui üks konjunktuurne valitsuskoalitsioon. Miks me siin edasi liikuda ei või? Mis siin lahendus oleks?

Aitäh! Mina olen oma seisukoha siin puldis küsimustele vastamise käigus korduvalt välja öelnud. Hea küsija ilmselt teab seda, et minu arvates ei peaks Venemaa kodanikud ja Valgevene kodanikud Eestis asjade otsustamisel osalema. See on suhteliselt klaar. 

Ma tean, et Isamaa on pakkunud välja ühe eelnõu, mis põhiseadust muutes puudutaks kõiki kolmandate riikide kodanikke. See eelnõu kahjuks ei lahenda seda probleemi ning sellega piiritletakse ära ka meie liitlased. Nii et see teie pakutud eelnõu kahjuks vist ei ole lahendus. Sarnase eelnõu on varasem valitsus tegelikult juba tagasi saatnud. 

Mina pigem kutsuks üles – nägin eile uudistes, et ka Isamaalt oli selline üleskutse, ka Isamaa pakkus seda siin omalt poolt välja, ilmselt sellele te soovite viidata – otsima ikkagi lahendust, et konkreetselt määratleda just Venemaa ja Valgevene kodanikud, ja kui vaja, siis muuta ka põhiseadust. Või teine alternatiiv, mida, ma saan aru, ka eilse debati käigus välja pakuti: sõnastada positiivselt, kes täpselt on need [isikud], kes kohalikel valimistel valida saavad. Mõlemad lahendused sobivad. Igal juhul tuleks see ära teha. 

Koalitsiooni printsiibid on täpselt samad, mis nad olid nädal või paar tagasi: koalitsioonis kas tehakse asju koos või seda koalitsiooni enam ei ole. Me kindlasti tegeleme ka oma koalitsioonipartnerite veenmisega, et selles suunas liikuda. Ja kui on hea õiguslik tekst, nagu ma mainisin, mis puudutab eeskätt just Vene ja Valgevene kodanikke, aga mitte kõigi kolmandate riikide kodanikke, siis kindlasti on see baas aruteluks. Või siis teine variant: seesama, mida ma just ütlesin, et nimekirja kaudu positiivselt sõnastada, kes täpselt on need [isikud], kes saavad valida. 

Ma arvan, et vähemalt siin parlamendis on meil [enamiku] erakondade puhul ühisosa olemas. Ja ega ta tegemata ei jää, isegi kui ta ajutiselt veidi kauem aega võtab.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma loodan, et ma ei lähe oma küsimusega etteantud temaatikast välja, aga ma tahaksin teilt küsida selle Lihula ausamba kohta, mille politsei hoiule võttis. See seondub temaatikaga [selle poolest, et puudutab küsimust], millised sümbolid on lubatud ja millised ei ole. Esmaspäeval kinnitas teie valitsuse liige, siseminister Läänemets, meile, et läbiviidud analüüsi kohaselt see ausammas, mis 30. augustil ära võeti, natsisümboolikat ei sisaldanud. Loomulikult oli see ette teada, et see mitte mingisugust natsisümboolikat ei sisalda, sellepärast et tegu oli ju 2004. aasta ausamba täpse koopiaga. Juba aastal 2004 viidi Tartu Ülikooli semiootikakeskuses läbi analüüs ja tuvastati, et see ei kätke natsisümboolikat. Üllatus-üllatus, et nüüd ka koopia puhul seda ei tuvastatud! 

Seda silmas pidades oli selle ausamba äravõtmise või hoiulevõtmise näol tegemist ikkagi ilmselge õigusrikkumisega politsei poolt. Ei ole ju näiteks niimoodi, et suvalisel hetkel tuleb politsei tänaval teie juurde ja võtab teilt koti ära, [öeldes], et meile on laekunud informatsioon, et [teie kotis] võib olla mingit keelatud informatsiooni. Hoiab teie kotti kaks kuud enda käes ja siis ütleb, et jah, viisime läbi analüüsi ja selgus, et [rikkumist] ei olnud. Mina küll ei tahaks, et Eesti riigis sellised mustrid hakkavad toimuma. Seda enam, et politsei oleks saanud selles kohe kohapeal veenduda, visates ausamba koopiale pilgu peale: jah, tegemist on koopiaga – vaatan originaali pilti, vaatan seda –, vastuolud puuduvad, tegemist on sama asjaga, rohkem midagi analüüsida ei ole. 

Kuna see operatsioon leidis aset valitsuse heakskiidul, siis minu küsimus teile on, esiteks, selline. Kas teie omalt poolt mõistate hukka sellise õigusrikkumise, eraomandi puutumatuse põhiõiguse rikkumise? Teiseks, kes sellise õigusrikkumise eest vastutab ja kuidas? Mida te kavatsete teha selleks, et sellised õigusrikkumised tulevikus ei korduks?

Suur tänu! Istungi juhatajana pean ütlema, et kuna küsimuse [teema] oli "Punasümboolika avalikus ruumis", aga antud juhul puudutas küsimus teistsugust sümboolikat, siis peaministril on õigus valida, kas vastata küsimusele või mitte. Peaminister, palun! Valik on teie.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Ma lühidalt vastan. Lihula samba [teemal] oleme siin [varem] debateerinud ja ilmselt jõuame teinekord jälle debateerida. Kui küsimustesse kirja panete, siis saab selle üle debateerida. Ma siiski ütleksin, et politseiline menetlus on ju praegu pooleli, oodatakse omanikku, nii palju olen ma jõudnud uudistest vaadata. Ja muu informatsioon: valitsust informeeriti. Seda me oleme juba kirjeldanud siin. Loomulikult lähtub politsei oma tegevustes seadustest. Praegu ei ole meil informatsiooni, et politsei ei oleks lähtunud korrakaitseseadusest või et ta oleks astunud kuidagi üle seaduse raamide. Sellega, ma arvan, on ka oluline öeldud.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, on Helir-Valdor Seederil käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Meil on siin praegu infotund. See on selline formaat, kus valitsuse liikmed, täna peaminister, jagavad informatsiooni ja vastavad Riigikogu liikmete küsimustele.

Nii on.

Seda informatsiooni, mida me siin kuuleme, ei võta teadmiseks mitte ainult Riigikogu liikmed, vaid seda kantakse üle ka elektrooniliselt, nii et ka Eesti avalikkus, ajakirjandus, meedia, kõik saavad siit värsket otseinformatsiooni. On väga oluline, et see informatsioon oleks õige ja täpne. Minu reaktsioon võtta siin sõna protseduurilises formaadis on tingitud peaministri vastusest kolleeg Jaanus Karilaiule, milles ta väitis, Isamaa algatatud eelnõu ei lahenda seda agressorriigi probleemi ja välistab meie liitlased kohalike omavalitsuste volikogude [valimistel]. 

Ma püüan jääda viisakaks ja ei ütle, et peaminister valetab, vaid ütlen, et peaminister levitab valeinformatsiooni ja teeb seda juba korduvalt. Ka mitu nädalat tagasi väitis ta minu küsimusele vastates täpselt sama. Lugupeetud peaminister, ma soovitan teil lugeda see eelnõu läbi, enne kui te tulete ja siin infotunnis avalikult esinete. Meie esitatud eelnõu, nii seadusemuudatus kui ka põhiseaduse muudatus …

Aitäh!

… ei välista seda, vaid fikseerib täpselt, et kolmandate riikide kodanikud vastavalt vastastikku sõlmitud lepingutele, mis annab võimaluse. Kui teie ei pea võimalikuks liitlastega vastavat lepingut sõlmida, siis küll …

Aitäh, Helir-Valdor Seeder!

… aga Isamaa eelnõu võimaldab seda ja ei jäta neid kõrvale …

Aga aitäh! Ma nüüd tänan ja katkestan teid.

… küll aga välistab agressorriigi kodanikud. See on väga oluline. Peaminister on siin suures saalis infotunnis korduvalt levitanud valeinformatsiooni.

Helir-Valdor Seeder, ma ei saa seda lugeda …  

Ma arvan, et Riigikogu esimehe esmane ülesanne on see valeinformatsioon ümber lükata, aga kuna esimees ei teinud seda, siis ma võtsin selle vastutusrikka ülesande enda peale.

Helir-Valdor Seeder, ma pean teid kahjuks katkestama. Ma tõesti siiralt pean teid katkestama, sellepärast et see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. See on selgelt soov kasutada vastulause võimalust ja seda infotunni formaat ette ei näe. Ma ei saa seda mitte ühelgi moel lugeda protseduuriliseks küsimuseks, see ei ole seda. Täiesti siiralt ei ole seda.

Nüüd, head kolleegid, läheme edasi kaheksanda küsimuse juurde. Kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on taastuvenergia toetuste maksmine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma arvan, et teie olete väga heas positsioonis, et sellele küsimusele vastata, sellepärast et te olete praegu peaminister, aga eelnevalt olite nii-öelda kliimaminister. Sõna, mida on siiamaani raske välja hääldada, aga see selleks. Tahan küsida teilt informatsiooni kohta, mida lugesin viis päeva tagasi ERR-i portaalis avaldatud uudisest, mis kannab pealkirja "Enim taastuvenergia toetust said mullu Enefit Wind, Enefit Green ja Utilitas". Seal tuuakse esile, et 2023. aastal maksti kokku välja 75,6 miljonit eurot taastuvenergia toetusi ja need kolm ettevõtet, mida ma juba nimetasin, said kokku kolmandiku: Enefit Wind 15,15 miljonit, Enefit Green 4,8 miljonit ja Utilitas Tallinna Elektrijaam 4,8 miljonit eurot. 

Asi, mis minule kui inimesele, kes ei ole energeetika- ja elektrituruvaldkonna spetsialist, jääb arusaamatuks neid numbreid lugedes, seisneb selles, et ma ei saa aru, miks on sellistele ettevõtetele vaja üldse mingisuguseid toetusi maksta, silmas pidades seda, et sellessamas uudises on välja toodud, et needsamad kolm ettevõtet said samal aastal vastavalt 28,2 miljonit, 54,7 miljonit ja 16,8 miljonit eurot puhaskasumit. Tegin ka lahutustehte ehk lahutasin kasuminumbritest need toetuste numbrid ja sain sellised näitajad: kasumid ilma toetusteta – kuulake korraks, muidu te ei saa täpselt vastata – olid vastavalt 13,05 miljonit eurot, 49,9 miljonit eurot ja 12,04 miljonit eurot. Sellised oleksid olnud nende ettevõtete kasumid ilma taastuvenergia toetuseta, mis olid vastavalt 15, 5 ja 5 miljonit. Kas te saaksite selgitada, miks selliste tohutute kasumitega ettevõtetele peab maksumaksja raha eest maksma taastuvenergia toetusi?

Aitäh! Ma püüan võimalikult lihtsalt selgitada, aga eks me saame seda debatti jätkata. On teatud reeglid, kuidas ühiskond kutsub esile tehnoloogilisi muutusi. Näiteks tahab puhast ja soodsamat energiat, öeldes, et selleks on vähempakkumine: see, kes pakub seda kõige odavamalt, kes teeb seda teatud viisil, näiteks viib oma soojamajanduse puhastele alustele, saab konkureerida sellisele toetusmäärale teatud tingimustel. Ja tihtipeale ettevõtted seda teevad. Vahel nad kaaluvad, kas teha seda ilma toetuseta – no miks mitte. Selle koha pealt meie vaated ilmselt ei erine, ka minu [arvates] oleks energia ja soojamajanduse puhul parim turg see, mis saaks ise hakkama, kus toimuks innovatsioon ja oleks äge konkurents tarbija pärast. Kahjuks see alati nii ei ole, mõned turud on loomulikud monopolid. See puudutab võrke, näiteks kaugkütet. Energiaturud on vähe teises olukorras ja nii edasi. 

Uute tehnoloogiate turule toomisel teevad seda kahjuks või õnneks – kuidas iganes soovite seda sõnastada – pea kõik arenenud riigid. Neil on erinevad mehhanismid selleks, kuidas kutsuda turule uusi tehnoloogiaid, mille eesmärk on pakkuda tulevikus mõnda teenust soodsamalt, parema kvaliteediga, puhtamalt ja nii edasi, nii nagu me seda oma elus tulevikus näha tahame. Nii et nende reeglite alusel mis tahes ettevõtted saavad mis tahes toetusi. 

Lihtsustatult öeldes, kui kuulutada välja konkurss mis tahes hooldusteenuse pakkumiseks, siis isegi kui [konkursil osalev] ettevõte on väga suures kasumis – ta võib olla suures kasumis mis tahes finantstehingute või varade ümberhindamise tõttu või oma põhitegevuse tõttu –, saaks ta teenuse [osutamise] eest neid toetusi, mis konkursi [tingimustes on lubatud]. Need reeglid kehtivad kõigis valdkondades ühtmoodi. Kui mõni ettevõte on osalenud vähempakkumisel reisijate vedamiseks teatud kilomeetrite [kaugusele] ning osutab ühistransporditeenust, siis ta võib olla väga suures kasumis, aga riik ei asu seda kasumit rekvireerima muuga kui riigis kehtivate maksudega ning toetused makstakse talle nende teenuste eest, mida osutatakse, [ettenähtud] tingimustel ikkagi välja. Energia ja kaugküttega on tegelikult olukord samasugune.

Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Täpsustav küsimus. Aitäh! Esiteks, ma saan teie mõttekäigust aru, aga koht, kus mul on teiega raske nõustuda, algab sealt, kus te ütlete, et on teatavad mudelid, kuidas kutsutakse esile soovitud ettevõtlust. Oli midagi sellist, eks? Teatud mudelite kaudu me suuname seda, et tekiks teatud ettevõtluse viise. Antud juhul [käib jutt] puhtamast energiast. Me võime selle üle vaielda, kas see on tõsi või mitte, aga see ei ole praegu vaidluse objekt. Aga kus meil tekib lahkarvamus, on see, et CO₂-kvootidega on juba loodud need mehhanismid, mille kaudu luua nendele nii-öelda taastuvenergia ettevõtetele tõsine konkurentsieelis põlevkivist energia tootmise ees. See võimaldab neil teenida väga suuri kasumeid. Tegelikult juba on ju rakendatud mudeleid ja meetmeid, mille kaudu on loodud tingimused, et nad saavad teenida väga suuri kasumeid, kümneid miljoneid eurosid aastas. Ma ei hakka neid numbreid siin kordama. 

Minu küsimus seisnebki selles, et miks peab neile veel täiendavalt toetusi maksma. Minu arusaama järgi makstakse toetusi nendele, kes muidu ei saaks äritegevust kasumlikult praktiseerida. Kui on juba loodud eeldused selleks, et nad saavad väga suurt kasumit teenida, kümneid miljoneid eurosid aastas, siis miks maksta neile veel täiendavalt kümneid miljoneid taastuvenergia toetust maksumaksjate rahast? Selle küsimuse taustaks on muidugi minu täiesti erinev arusaamine sellest, mis on õiglane. Ma ei näe, et on õiglane, et me maksumaksjate raha sellisel moel nendele ettevõtjatele kandime – kui lubate, siis kasutan seda sõna –, sest sellel ei ole mitte mingisugust sisulist põhjendust. Samal ajal on meil siin Riigikogus praegu eelnõu, mille on esitanud teie enda valitsus ja millega võetakse osalt kodustelt emadelt, kelle abikaasa on ravikindlustatud isik ja maksab sotsiaalmaksu, ära ravikindlustus. Näiteks, kahe lapsega ema, kellel on kolme- ja viieaastane laps, jääb selle eelnõu kohaselt ilma ravikindlustuseta, ja sellega hoitakse kokku paar miljonit eurot aastas. Samal ajal makstakse kümneid miljoneid eurosid kasumit teenivatele ettevõtetele täiendavalt kümneid miljoneid eurosid taastuvenergia toetust. Ma ei saa sellest aru. Palun selgitage, kuidas see õiglane on.

Aitäh! Mulle tundub, et me enam-vähem saame printsiipidest aru, iseasi, kuidas me neid hindame, aga ma püüan seda mõttekäiku selgitada nii hästi, kui mul see hetkel õnnestub. Üldiselt on ikkagi nii, et kui ühiskonnas on mingis valdkonnas turutõrge ja on vaja tehnoloogilist muutust, siis teatud tehnoloogiate turule toomiseks korraldatakse konkursse, vähempakkumisi, kuidas iganes need toimuvad, sellestsamast eesmärgist lähtuvalt. Samamoodi võiks näiteks küsida, miks annab riik hoonete renoveerimisel raha ettevõttele, mis on suures kasumis. Tõepoolest, ta on [kasumis], aga ta [osutab] seda teenust, mida meil on vaja: majad saavad paremasse korda, inimesed saavad elada kodudes, kus energiakulud on paremini kontrolli all. Tee-ehitusettevõtted ja Rail Balticu ehitajad – kindlasti on aastaid, kus nemadki on suures kasumis, ometi nad ehitavad ja [osutavad] seda teenust. Nad on selle konkursi võitnud, nendel tingimustel sinna saanud. 

Soojamajanduses ja energeetikas maksab selle eest tarbija, see, kes seda teenust tarbib, mitte maksumaksja, ja tingimus ongi see, et kui see energia või soe vastab teatud tingimustele, on puhtam, saastab vähem meie ümbrust, siis on võimalik nende reeglite sisse mahtuda. Ma püüan seda lihtsustatult selgitada. Nii et tegemist on igati läbipaistva mehhanismiga, tingimused on kõigil ühesugused. Kes tahab, see konkureerib ja teeb selle investeeringu. Ma arvan, et isegi EKRE maailmavaatega ei peaks kuidagi vastuolus olema see, kui ettevõtja otsustab teha investeeringu nende reeglite alusel, mida ta ette näeb. Ja vastavalt sellele saab siis ka küsida tarbijatelt selle teenuse eest raha. Nii lihtne see ilmselt ongi.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra peaminister! Ma veidi laiendan seda taastuvenergeetika toetuste küsimust. Eesti Energia puhul [tuleb] kõigepealt [märkida] seda, et see on riigiettevõte, mis on kasumis. Ja sinna veel riiklikult raha sisse pumbata toetuste kaudu – see on võib-olla omaette küsimus. Teisipidi ma olen teiega nõus: ettevõtjad peaksidki kasumit teenima. Isegi siis, kui riik tellib näiteks teede ehitamise teenust või need muud näited, mis te tõite, ei pea ju ettevõte seda pakkuma selliselt, et see kasumivaba on. 

Aga ma küsin niimoodi. Eesti Energia juht on öelnud näiteks seda, et Eesti Energia ei mõtle tuumaenergeetika arendamise peale, sellepärast et see hakkaks tootma nii palju soodsamat energiat, et lööks tuule- ja päikeseenergeetika pihta, taastuvenergia tootmise pihta, millesse nad on investeerinud. Ja teine nurk on veel see, et kui me vaatame energeetilisest [küljest] või lähtume füüsikast, siis näeme, et need energiatootmisallikad on, esiteks, ilmastikust sõltuvad ja nende nii-öelda energiatihedus on palju madalam kui näiteks elektri tootmisel fossiilsetest [kütustest] või tuumaenergiast. Selleks, et nad saaksid turul olla, tuleb maksta mitte ainult toetusi, vaid investeerida ka võrkudesse, ehitada kas salvestus- või, ütleme, gaasijaamasid, mis on jälle ekstra kulu. 

Me siin tihti räägime, et Eesti konkurentsivõime võiks paraneda, aga arvuta, kuidas sa arvutad, ka kõigi nende toetuste ja lisainvesteeringute toel teeb taastuvenergeetika Eestis elektri kallimaks. Miks me seda asja ringi ei vaata ja nendest taastuvenergeetika toetuste maksmisest ei loobu?

Aitäh! No vot! Kallimaks ta ei tee. Olgu see nüüd öeldud. Vastupidi, teeb soodsamaks. Vaadates reaalset elu, siis needsamad fossiilid, kuidas iganes me neid hindame, parem kui muuseumis … (Hääl saalist.) Jah, energeetikast räägime rõhutatult, peame energeetikadebatti. Energeetikas saavad fossiilid turule ikkagi siis, kui hind on palju kõrgem ehk meie tarbijad ja ettevõtjad maksavad rohkem. Kui eesmärk on saada rohkem soodsamat [energiat], siis tänapäeval on see ikkagi väga selgelt selle markeriga, et see on taastuv. Taastuv on soodsam – need kaks asja käivad koos. 

Ma ei ole märganud Eestis ringi sõites – ma sõidan Eestis päris palju ringi, eks teiegi –, et oleks mingeid kohti, kus maja ees oleks silt, et inimene on konservatiivsem, talle väga meeldib fossiilne energia ja päiksepaneeli ta katusele ei pane. Kõik on aru saanud, et teatud perioodil on taastuvenergia mõistlik investeering. Ja rahvamajanduses on see üldiselt samamoodi, see ei ole kuidagi erinev. 

Kui te küsite, miks on vaja taastuvenergiasse panustada nendesamade reeglite kaudu, mille üle me siin kolleeg Varro Vooglaiuga debateerisime, siis selle pärast, et turule tuleksid tehnoloogiad, tehnoloogilised lahendused, mis pakuvad soodsamat ja puhast energiat. Ja sellel on ka lisaväärtus: kui me kodus vaatame eeskätt hinda, siis tootmises ja teenuste puhul [määrab] väga tihti just portfellis olev energia puhtus selle, kas sa saad oma toodet eksportida või mitte. Nii et jah, on soodsam, mitte kallim.

Suur tänu! Lõpetame kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Tänane üheksas küsimus peaminister Kristen Michalile tuleb kolleeg Vladimir Arhipovilt ja teema on pensionäride ühenduste püsikulude rahastamine. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Me just rääkisime nendest püsikuludest ja jätkan seda teemat. Ma tean väga hästi, et on olemas selline MTÜ nagu Kuldne Liiga, mille kaudu finantseeritakse pensionäride ühendusi. Minule [teada]oleva informatsiooni [kohaselt] kasutatakse neid vahendeid kõikideks asjadeks, ainult mitte püsikuludeks. Kas ei oleks õigem eelarves eraldi rea peal sisse tuua püsikulude rahastus pensionäride ühendustele? Miks see üldse ära võeti?

Siin eelmiste küsimuste juures selle numbristiku käisime üle, keda millistel tingimustel rahastatakse. Nagu ma mainisin, sellel aastal tuleb ka uus taotlusvoor. Selle järgmise perioodi nii-öelda vanemaealiste strateegilise partnerluse eesmärkide hulgas on vanemaealiste huvikaitse, [sealhulgas] tööhõive valdkonnas, sissetulekut [silmas pidades] ja nii edasi, kohalikes omavalitsustes [tegutsevate] vanemaealiste ja [nende] piirkondlike kogude loomine, [loodud kogude] tegutsemisvõimekuse hoidmine ja nii edasi. Ma tean, et sotsiaal[kaitse]minister Signe Riisalo kohtub lähiajal ka Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu esindajaga. Eks seal saab neid debatte pidada, kuidas täpselt ja mida rahastatakse. Kogu selle muu numbristiku ja reeglistiku ma juba kirjeldasin teile ära.

Vladimir Arhipov, täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud peaminister! Hiljuti külastas mu kodulinna endine elanik, kes elab praegu Rootsis. Ta on pensionär, vist kaks aastat tagasi läks sinna ära. Ta kiitis Rootsi pensionisüsteemi ja mitte ainult pensionisüsteemi, vaid ka seda vastuvõttu, mis talle [osaks sai]. Kaks aastat tehakse temale keeleõpet, nad [käivad] igasugustel ekskursioonidel, igasugustel üritustel, mis on riigi korraldatud. Siit minu küsimus: millised on valitsuse strateegiad, et tõsta meie pensionäride elukvaliteeti ja elustandardit?

Aitäh! Ma võin lihtsalt üle korrata seda, millest me oleme siin juba rääkinud. Kui me selle küsimuse raames räägime mitte pensionäridest laiemalt, vaid vanemaealiste organisatsioonide rahastamisest, siis valitsus on täitsa järjekindlalt – eri valitsused, eri koalitsioonid – rahastanud neid nii aastaprojektide kaudu, mis puudutab tegevustoetusi, kui ka väikeprojektide kaudu, mis puudutab ka konverentside korraldamist. Aastast 2020 sai alguse strateegilise partnerluse põhimõte: toetust jagatakse strateegiliste partnerite kaudu. Kuulutatakse välja konkurss partneri või partnerite leidmiseks kindla tegevussuuna elluviimisel. Kuldse Liiga ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu saadud toetusi ma juba mainisin, neid numbreid ma ei hakka kordama. Nagu öeldud, 2025. aastal on eesmärk sellega jätkata. 

Kui te küsite, mis on selle nii-öelda strateegilise partnerluse eesmärgid või mis on see, mida me rahastame, siis ma võin mainida, ma siin möödaminnes seda juba mainisin, et selle eesmärkideks on muu hulgas vanemaealiste huvikaitse valdkonnas tegutsevate organisatsioonide huvikaitse- ja tegutsemisvõimekuse hoidmine ja suurendamine, [sealhulgas] vanemaealiste huvikaitse koostöövõrgustiku eestvedamine, igapäevase võrgustikutöö korraldamine ja arendamine; [vanemaealiste huvikaitse, sealhulgas vanemaealiste] tööhõive, sissetuleku, elukeskkonna, ligipääsetavuse, sotsiaalse kaasatuse, iseseisva toimetuleku ja õiguste teemadel; loodud kogude tegutsemisvõimekuse hoidmine ja nende töö koordineerimine; ühiskonna vanusesõbralikkuse edendamise eesmärgi täitmiseks vajalikud tegevused, sealhulgas vähemalt üks kord kvartalis meediakajastused enda algatatud tegevustest. See on loogiline, et inimesed teaksid, mis toimub. Nii et kõik need tegevused tulevad. Nagu öeldud, sotsiaal[kaitse]minister kohtub eri osapooltega, et hinnata, kuidas seda tulevikus läbi viia.

Aitäh! Lõpetan meie tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.  

Jõuame täna käsitleda veel ka kümnendat küsimust peaministrile. Selle esitab Riigikogu liige Rain Epler ja teema on ministri sobivus oma ametisse. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra peaminister! Tänagi juba on siin lahatud ja sel nädalal siin ja seal teie kõrval istuva rahandusministri käitumist Riigikogus. Olgu selleks väljendid selle kohta, kuidas Riigikogu liikmed tänitavad, aga ta keeras vinti veel peale, öeldes siin meie naiskolleegile, et te ei ole ilus, ja sel nädalal ühele teisele naiskolleegile, et ärge olge selline krokodill. (Jürgen Ligi: "Ei öelnud.") Nii nagu ta praegu sealt kõrvalt hõikab, et ei öelnud, nii väitis ta ka sel nädalal, kui me siin debatti pidasime, et ta ei ole öelnud, et te ei ole ilus, aga kui selgus, et see on videos kenasti näha, siis hakkas rääkima, et ta ei mõelnud seda nii, ja nii edasi. Ehk ta veel valetas ka siit puldist. Aga Ligiga ei piirdu minu küsimus ministri sobivusest. Selle Ligi asja juures, kui te sellele vastama hakkate, ärge hakake rääkima ajaloost, ärge hakake rääkima Jüri Ratase valitsusest ja nii edasi. Teie olete esmakordselt peaminister, mina olen esimest koosseisu Riigikogus. Selles mõttes, et mina ei ole varem Riigikogus olnud. Vaatame tulevikku. Ma tahaksin teie hinnangut sellele, kas selline käitumine Riigikogus on ministrile sobilik ja kas inimesed, kes nii ebaviisakalt käituvad, sobivad ministriks.  

Aga teine küsimus puudutab siseministrit, kes esmaspäeval siin arupärimisele vastates vastas küsimusele, kuidas ta suhtub punasümbolitesse, mis pronkssõduril on, niimoodi: "[---] tegemist on mälestusmärgiga, see on seal, keegi ei ole hakanud seda paigaldama [---]." Ta nagu vältis vastamist küsimusele, kuidas ta suhtub punasümbolitesse. Ja veel hullem, tema haldusalasse [kuuluv] politsei on öelnud, et ajalugu mitte tundvad inimesed võivad hakata ette kujutama ausammastele asju ja siis midagi valesti tõlgendama. Minu arust on see ikkagi juba putinistlik jutupunkt, sest Venemaalt me kuuleme kogu aeg seda [juttu], et teised ei saa ajaloost aru ja õiget ajalugu teab [ainult] Venemaa.

Teie aeg!

Ma küsiks teie hinnangut nende kahe ministri sobivuse kohta oma ametisse lähtuvalt sellest, mis ma just rääkisin.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Eks ilu veidi vaataja silmis on. Rahandusminister mul siin kõrval ütleb, et te lõikasite pool tema lausest ära. Tema sõnul oli ta viidanud siiski nägude tegemisele, et see ei tee inimest ilusamaks. Aga oli, nagu oli. Kõike, mis on öeldud, on võimalik lindi pealt järele vaadata. Hea uudis on see, et opositsioon saab täna selleks ju võimaluse, kui ma ei eksi. Olen minagi uudiseid lugenud, et 28 opositsioonisaadikut esitavad umbusaldus[avalduse] rahandusministrile, kes saab seeläbi ka võimaluse kõike seda selgitada. Nii et teil on võimalik tema käest küsida, mida ta täpselt mõtles või ütles. Seda esiteks. Teiseks, siseministri väljaütlemisi ma ei oska kommenteerida, ei ole [seda] näinud. 

Aga mis puudutab kõiki neid monumente, siis minu meelest ei saa Eesti elu kõrgpunkt olla Eesti täitmine tiheda monumentide võrgustikuga. Teie kolleeg Jaanus Karilaid küsis väga kohase ja asjaliku küsimuse, kuidas seda probleemi tulevikus lahendada. Hea uudis on see, et parlament saab seda lahendada – ma arvan, et see võiks olla nii koalitsiooni kui ka opositsiooni ühisosa –, luues selleks selgemad reeglid ehitusseadustikus, mis on siin pikalt menetluses olnud. Kui ma nüüd korrektselt meenutan, siis olnud ise sel ajal majanduskomisjoni esimees, ma selle eelnõu siin juba korra ära menetlesin. Nüüd on see siin tagasi [uuesti] arutamiseks. Püüdkem siis leida lahendus, et tekiks selged reeglid, kuidas keegi kuskile midagi püstitada tohib ja kuidas saab vaenulikku sümboolikat Eesti avalikust ruumist ära koristada. Ka mulle meeldiks, kui oleks rohkem sinimustvalgeid ja vähem võõrvõimu sümboleid.

Suur tänu! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus.

Paraku pean ma täpsustava küsimuse kulutama oma küsimuse kordamisele. Te rääkisite ausammastest ja sellest, mida Jürgen Ligi teile kõrvalt räägib, ja nii edasi, aga te keeldusite andmast oma hinnangut ministrite sobivuse kohta. Selle ausammaste jutuga te tegelikult viisite teema üldse kõrvale sellelt, millist arvamust on siin avaldanud Läänemets ja millise arvamuse on avalikult välja käinud politseiamet. 

Te ütlesite, et te lehti loete. Inimene, kes oli enne teid peaminister, on muidugi siit puldist öelnud, et ajalehed valetavad palju. Teie lähtusite seda umbusalduse asja käsitledes sellest, et te lehti loete ja neid siiski usaldate. Lehtedest te olete ju lugenud, kuidas politseiamet selle ausamba kaasuses on käitunud ja mida ta selle kohta on öelnud: kuigi seal sümboleid ei ole, siis ajalugu mitte tundvad inimesed võivad hakata seal nägema valesid asju ja tegema sellest tont teab mis järeldusi. Pluss veel see, et kui me seda Lihula ausamba [teemat] käsitlesime, siis Läänemets selgelt keeldus ütlemast, kuidas ta suhtub punasümboolikasse selle ausamba peal, mis asub siin Tallinnas kaitseväe kalmistul. Tema vastus – ma lugesin selle teile täpselt ette – oli: see ausammas on seal ja keegi ei plaani seda paigaldama hakata. Ta hiilis vastusest kõrvale.

Mu küsimus on selline. Kas teie arvates sobib ministriks selline inimene, kes solvab kolleege siin Riigikogus ega suhtu Riigikogusse lugupidamisega? Ja kas ministriametisse sobib inimene, kes ise ja kelle haldusalast tulevad sõnumid minu arust väga selgelt lähtuvad meie idanaabri retoorikast? Lihtne küsimus: kas need ministrid on teie arvates sobilikud ministriametit pidama?

Aitäh! Kõigepealt te küsisite Jürgen Ligi kohta, nüüd te küsite Lauri Läänemetsa kohta. (Hääl saalist.) Mõlema kohta. Ma ei saa nüüd aru, milline see viide võiks olla. Millised idanaabri sõnumid tulevad meil Rahandusministeeriumist, rahandusministri valdkonnast või siseministri valdkonnast? 

Aga kui te küsite punasümboolika kohta, siis minu isiklik arvamus – ma olen seda juba öelnud – on see, et me võiksime ehitusseadustiku ära teha ja saada [paika] selgemad reeglid. Selle alusel on ka korrakaitseasutustel palju arusaadavam, kuidas toimetada, ja ka Eesti riigi kodanikele arusaadavam, kuidas mingid asjad käivad. 

Meie elu kõrgpunkt ei saa olla monumentide püstitamine, et üks püstitab ühele poole teed ja teine teisele poole teed, vaid nagu ma ütlesin, minu maitse kohaselt ja, ma arvan, enamiku Eesti [kodanike] maitse kohaselt võiks siin olla rohkem sinimustvalget ja vähem selliseid piiripealseid võõrvõimu sümbolitega hiilimisi. 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Kuna meil on küsimuseks aega kaks minutit ja vastuseks kolm minutit, siis selle küsimuse raames me rohkem küsimusi võtta ei saa. Enne kui ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise, siis Rain Epleril on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Protseduurilise küsimuse raames saab küsida ka tehniliste asjaolude kohta. Mul on küsimus: kas kõlarid ja minu mikrofon töötavad? Kas te kuulsite [minu küsimust]? Ma küll põhjendasin ja sisustasin oma küsimust, et anda tausta, aga ma küsisin peaministrilt, et ta hindaks ministrite sobivust. Kas te kuulsite, et ma küsisin selle küsimuse, või oli meil mingi tehniline tõrge?

Aitäh! Kui te vaatate oma mikrofoni peale ja punane tuli põleb, siis järelikult teie mikrofon töötab. Ma usun, et kõik, kes siin saalis olid, kuulsid väga selgelt teie küsimust. Aga aitäh! Sellist testi tuleb siin saalis ikka teha, et kas küsimust on kuulda või mitte. See oli väga protseduuriline küsimus. Aitäh, Rain Epler! 

Head kolleegid, ma tänan kõiki aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Iseäranis tänan peaministrit vastuste eest ja ka valitsuse liikmeid väga väärika osalemise eest tänases infotunnis. Meie tänane infotund on lõppenud. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.