Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast kõik, kes te jälgite meid siin Riigikogu istungisaali rõdudel ja sinise ekraani vahendusel. Me alustame 16. oktoobri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 15 Riigikogu liiget, puudub 86.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: siseminister Lauri Läänemets peaministri ülesannetes, regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman ja terviseminister Riina Sikkut. Tere päevast, lugupeetud valitsusliikmed! Meie tänase infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige saab registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab see Riigikogu liige võimaluse konkreetse küsimuse raames esitada täpsustava küsimuse. Ja üks Riigikogu liige saab esitada veel ka lisaküsimuse. Tänases infotunnis on meil registreeritud küsimusi kaheksa.

Esimene küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on telefoni petukõned, statistika, meetmed selle tegevuse tõkestamiseks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea siseminister! Teil on oma valdkonnas nagu kord käest ära, ma mõtlen. Kuidas seda teisiti saab nimetada, kui näiteks Riigikogu liige Lauri Laats saab põhimõtteliselt iga päev kõnesid võõrastelt numbritelt, tihtipeale pöördutakse minu poole vene keeles, ja kui ma küsin, milles asi, siis öeldakse, et helistatakse kas politseist, maksuametist või mõnest muust asutusest. Ja kõik toimub vene keeles. Ja kui ma [ütlen], et äkki räägiks eesti keeles, siis jätkatakse ikkagi. Ehk siis igal juhul see viitab petukõnele.

Lisaks sellele, need kõned tehakse Eestis registreeritud numbrite pealt. Ja kui näiteks praegu, kui me siin oleme, keegi mulle helistab, siis ma seda kõnet ju vastu ei saa võtta, aga kui ma helistan nendele numbritele tagasi, siis selgub, et seal teisel pool vastavad meie inimesed, kes ei ole nende petukõnedega kuidagi seotud. Ehk mingil viisil kasutatakse nende numbreid. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui lugupeetud siseminister helistab [mulle], Lauri Laatsile, aga ma hetkel ei saa vastata, ja ma hiljem helistan Lauri Läänemetsale tagasi, siis Lauri Läänemets ütleb minule, et tead, ma ei ole sulle helistanud. Selline süsteem toimib.

Sellest lähtuvalt ma tahakski küsida, et kas avaldusi seoses nende petukõnedega on palju tulnud. Kas nende petukõnede arv on suurenenud? Mida statistika näitab? Millisel viisil ja mis meetmeid võetakse tarvitusele, et selline petukõnede laviin lõppeks või kuidagi saaks selle valdkonna korda?

Aitäh, lugupeetud küsija! Austatud parlament! Teema on täiesti tõsine ja küsimus ei ole mitte ainult Eestis, vaid tegelikult ülemaailmselt on pettused, kaasa arvatud petukõned, kuritegelike ühenduste nii-öelda uus suund. Järjest rohkem ja rohkem nad levivad. Eestis eelmisel aastal kaotas 524 inimest ligi 3 miljonit eurot petukõnede tõttu. Sellel aastal on kannatanuid 270 ja kogukahju on hetkel 1,5 miljonit eurot. Arvatavasti need numbrid on oluliselt suuremad, sest kõik inimesed sellest teada ei anna.

Nüüd, mis puudutab petukõnede tegemist Eestis, siis põhimõtteliselt võiks öelda, et lõpuks tabatakse kõik, kes teevad seda Eestis. Probleem on selles, et neid kõnesid tehakse väljastpoolt Eestit. Need kõnekeskused asuvad Indias, riikides, kus on kasutusel vene keel, kus inimesed räägivad vene keelt. See on ka põhjus, miks Eestis tabavad petukõned suures osas neid inimesi, kes vene keelt hästi valdavad. Nendega on võimalik petukõnesid peamiselt läbi viia. Nii ta kahjuks on. Nendes kõnekeskustes töötavad inimesed teavad, mida nad teevad. Nad on kahjuks väga tihti nendes riikides, kus meil puuduvad riiklikud õigusabilepingud ühel või teisel põhjusel. Nendeni jõudmine on oluliselt keerulisem olnud.

On ka positiivseid näiteid Eesti politsei tööst. Põhja prefektuuri küber- ja majanduskuritegude talituse eestvedamisel toimus aprillis näiteks üks rahvusvaheline politseioperatsioon, kus Eesti roll oli mõjutada ja heidutada tuhandeid kurjategijaid enda loodud tarkvara abil. Operatsiooni käigus sulges politsei 227 veebilehte, kus tehti õngitsusrünnakuid. Eesti kriminaalpolitsei kogutud teabe alusel peeti 17 riigis kinni 37 kurjategijat. Kinnipidamistega koos suleti ka seni suurim õngitsusteenuste platvorm LabHost, mis pakkus teenusena eelvalmistatud libalehti, õngitsussüsteemi levitamise süsteemi, SMS-e ja kõiksugu muid selliseid asju. Nii palju, kui me vähegi suudame, me tegeleme [selle teemaga]. Politsei pöörab petukõnedele oluliselt rohkem tähelepanu kui varasematel aastatel. Aga nagu öeldud, mis toimub Eesti sees, sinna politsei jõuab, varem või hiljem need inimesed kätte saadakse. Välismaalastega on keerulisem.

Suur tänu! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Te tõite need arvud välja, et eelmine aasta oli [neid inimesi] 540. Need on need inimesed, kes on juba politseisse pöördunud, need [juhtumid] on registreeritud, tõenäoliselt see arv on suurem. Ja kogukahju inimestele tekitati kolme miljoni euro ulatuses, mis puudutab eelmist aastat. Selle aasta statistika näitab – aasta ei ole veel läbi –, et arvud on vastavalt 1,5 miljonit eurot [kahju] ja 270 inimest on pöördunud. Te mainisite, et need, kes tegelevad sellega Eestis, saadakse kätte või vähemalt on võimalus nendega rohkem tegelda. Aga mis see proportsioon on ikkagi, kui palju kogu sellest mahust tuleb välismaalt ja kui palju Eesti-siseselt sellega tegeldakse? Ja see põhiküsimus: see reaalselt segab ju, kui me räägime isiklikult minust, minu tööd. Selge on see, et fraktsiooni esimehele helistavad hästi palju ka ajakirjanikud, ja mõned ajakirjanikud veel mul ei ole oma raamatus kirjas ehk nimepidi ma neid ei tea. Ja mul on tekkinud juba selline kartus, et kui ma tagasi helistan sellele telefonile, mis on Eestis registreeritud numbriga, siis seal taga ei ole tegelikult see inimene, kes on mulle helistanud. Kas seda süsteemi ei saa Eesti instantsid, institutsioonid, kes sellega tegelevad, takistada? Et vähemalt, kui see kõne tuleb sisse, oleks ta täpselt selle numbri pealt, kust algne kõne sai alguse, mitte nii, et see libakõne tuleb Eestis registreeritud numbri pealt, aga selle telefoni omanik tegelikult asjasse üldse ei puutu. Minu arust see on väga suur probleem.

Aitäh nende täpsustavate küsimuste eest! Teil on täiesti õigus. Nii palju kui mina tean, on seda keeruline kuidagi takistada. Seda tõesti tehniliselt, tehnoloogiliselt tehakse niimoodi, et kuvatakse ühte numbrit, aga kõne tuleb hoopis teiselt numbrilt, mis on peidetud. Niimoodi on. Ja päris paljude petukõnede puhul. Nagu ma ütlesin, politsei nii palju kui võimalik tegeleb sellega, ka koos partneritega teistest Euroopa riikidest, sest see ei ole ainult Eesti probleem. Me ju teame seda, et hübriidrünnakute vormis täpselt samamoodi saadetakse SMS-e ja kõike muud haridusasutustele, igale poole tehakse kõnesid. Ameerika Ühendriikides täpselt samamoodi. Keeruline on kõigile neile jälile jõuda, see võtab väga palju aega ja vajab väga suurt pingutust.

Samas on ka häid koostöö näiteid. Tihti on [pettus] lõpuks kuidagi postipaki saatmisega seotud – paned raha sinna pakiautomaati ja saadad ära. DPD, Omniva, Itellaga koostöö [on olnud hea], nad on väga kiiresti reageerinud, pannud inimestele oma pakiautomaatidesse, kodulehtedele selle informatsiooni, et vaadake, olge ettevaatlikud, ärge saage petta.

Kindlasti aitab inimeste teavitamine – ja seda ka politsei teeb. Alati igast sellisest juhtumist, eriti kui [kurjategija] kätte saadakse, teavitatakse üldsust, aga muidu ka [räägitakse] võimalikult palju, et inimesed oleksid tähelepanelikumad. Ja päris palju saavad inimesed ise ära teha. Kõige olulisem: PIN2 koodi mitte kellelegi mitte kunagi anda. Me oleme sellest palju rääkinud, ent ikka on väga palju inimesi, kes lõpuks annavad. Teiega on hea, te suudate arvatavasti selle kõne ja tausta ära filtreerida sellel hetkel, kui see kõne tuleb. See kriitiline meel on siin olemas.

Aga tihti aetakse inimesi segadusse, et nende valvsust uinutada, tehakse neid kõnesid sellisena, et tuleb kõne, öeldakse, et teil on seal kuskil pangas probleem, lahendage see ära. Algab lihtsalt järgmine kõne nii-öelda politseilt, öeldakse, et siin on mingid jamad, et nüüd te peate nii tegema. Lõpuks tuleb neid kõnesid nii palju peale, et inimene täpselt aru ei saa, ja siis juhitakse teda ikka neid oma otsuseid tegema. On [teada] üks juhtum sellel aastal ühe 27-aastase naisega, kes kõigepealt oma 21 000 eurot ära andis, siis müüs auto maha, andis ka selle raha ära, ja sellel hetkel, kui ta maja müüki pidi panema, ta pöördus igaks juhuks politseisse. Seal saadi pidama. Nagu näha, ka väga noored inimesed, kes võiksid olla väga teadlikud, satuvad kahjuks [pettustesse]. Nii et teemapüstitus on täiesti õige, me võtame seda väga tõsiselt ja teeme pingutusi, et neid küsimusi lahendada.

Suur tänu! Ja järgnevalt lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult ma arvan, et te olete minuga nõus, et viimasel ajal needsamad petturid on aina nahaalsemaks muutunud ja käituvad jultunult. Kui esialgu [nõuti] ainult igasuguseid PIN-koode telefoni teel, siis nüüd põhimõtteliselt on juba asi päädinud sellega, et konkreetsed inimesed füüsiliselt tulevad inimestele koju, selleks et neilt raha, sularaha saada. Ja ma arvan, et siin ikkagi meie Eesti inimesed ootavad politseilt rohkem sekkumist. Ma saan aru, et ressurss on piiratud, aga see on, ma arvan, jälle see teema, millest te peaksite oma kolleegidega valitsusest rääkima. Meil on seda ressurssi vaja suurendada ja meil on vaja suurendada ka politseinike palkasid, et inimesed tahaksid politseisse tööle minna.

Samas te rääkisite päris palju reaktiivsest tegevusest politsei poolt. Mina tahaksin küsida ikka proaktiivse tegevuse kohta ehk, teisisõnu, see teavitamine, millest te rääkisite, minu meelest ei ole absoluutselt piisav, seda tuleks suurendada kordades. Ma arvan, et on vaja saata inimestele postkastidesse otsepostitusega konkreetsed bukletid eesti keeles, vene keeles, inglise keeles, kus oleks väga konkreetselt välja toodud, mida inimesed peaksid vältima, kuidas inimesed peaksid tegutsema ühes või teises olukorras, politsei kontaktid, kuhu nad võiksid pöörduda veel enne, kui nad hakkavad igasuguseid PIN-koode kuskile sisestama ja nii edasi ja nii edasi. Kas selline tegevus on ka plaanis?

Suur tänu teile! Mida täpselt politsei teeb, kõiki neid asju nii täpselt ei oska ma teile kohe öelda. Kindlasti politsei olemasolevate võimaluste raames proovib seda ennetustegevust maksimaalselt teha. Ja sellel ennetusel, nagu ma ütlesin, on kaks peamist [fookust]. Üks on see, et mida rohkem me avalikustame, mida rohkem meedias ilmub neid lugusid, kuidas, milliste skeemidega inimestelt [raha] välja petetakse, seda rohkemad inimesed saavad seda lugeda ja võib-olla [tekib] kuklas mingisugune mõte, kui nendeni jõutakse. Ja teine loomulikult on see, et mis hetkel valvas tasub olla.

Põhimõttelised soovitused: üks on see, et saab PPA kodulehelt vaadata enamlevinumate pettuseskeemide kohta, et kuidas need käivad. Siis, kui inimesed saavad näiteks telefonikõne, kus palutakse alla laadida AnyDesk või TeamViewer, need on kaugjuurdepääsuprogrammid – seda kindlasti mitte teha, et oma arvutile ligipääsu anda. PIN2, ma juba siin rääkisin, PIN1-ga ei juhtu õnneks midagi, aga PIN2 on lõpuks allkiri. Siis, kui öeldakse – tihti töötavad inimeste peal ka need asjad –, et me kaasame teid salaoperatsiooni, esitletakse ennast kaitsepolitseiniku või politseinikuna. Kui keegi hakkab kedagi Eestis kaasama telefoni teel või e-maili teel salaoperatsiooni, siis kindlasti tegemist ei ole Eesti õiguskaitseasutustega. Sõna "salaoperatsioon" on seal nagu esimene selline kriitiline äratustuli juba. Ja loomulikult, kui keegi palub anda kiirelt sularaha või palub selle panna pakiautomaati, siis kindlasti on tegemist pettusega ja need kontaktid või see kõne tuleb kohe katkestada ja politseid sellest teavitada.

Teema on oluline. Teie nii-öelda tähendused või osutused on väga olulised. Mul on väga hea meel, et te selle teema tõstatate. Ja omalt poolt ütlen, et politsei kindlasti teeb endast oleneva, nii palju kui võimalik on selle ressursi piires, et kõike seda ennetada ja neid riske maandada. Ja loomulikult see ennetus, nii nagu te ütlesite, teavitamine, et neid asju ei juhtuks, on ka väga oluline.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on elektrivarustatus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Lauri, see ei ole küll otseselt sinu teema, aga ma tean, et teie erakond on alati toetanud pelletitootjaid, ja ma räägin ka natukene elektrist. Meil on nüüd kümne aastaga juhtunud see, et Eesti ise ei suuda enam elektrit nii palju toota, kui tarbib, ja tippkoormus on meil olnud hullematel aegadel 1600 megavatti. Sealt tekibki küsimus. Tegelikult Narvas on vanad põlevkivikatlad, mis praktiliselt seisavad. Ja me teame, et pelleteid toodetakse Eestis üle miljoni tonni. Kui Narvas vanad põlevkivikatlad pelletite [kasutamise] peale ümber ehitada, siis spetsialistid ütlevad, et see maksab umbes 80 miljonit, mitte näiteks 2 miljardit, mida tahetakse tuuleparkidesse panna. Ja selle jaoks oleks pelleteid vaja seal 800 000 tonni ehk siis kolm neljandikku sellest, mis Eestis toodetakse. Kas on teil valitsuses olnud juttu sellest variandist? Sest see on roheenergia ja see oleks meil juhitav energia ning eriti just talvel, kui ei ole päikeseparkides elektri tootmise võimekust ja tihti tuult ei ole, oleks see koht, kus me garanteeriks oma tarbijatele mõistliku hinna ja elektrivoo. Ma olen tänasele peaministrile, kui ta oli kliimaministri ametis, seda selle aasta kevadel rääkinud, aga ma ei ole vastust saanud. Kuidas sulle tundub, kas võiks mõelda seda, et pelleteid ei viida mitte Euroopa seitsmesse-kaheksasse riiki, vaid võiks neid tarbida siin Eestis elektri tootmises. Samasuguseid katlaid on ümber ehitatud paljudes Euroopa riikides.

Aitäh selle küsimuse eest! Energeetikaküsimused on väga olulised teemad meil valitsuses praegu tõesti, arutelud käivad, mismoodi neid lahendada.

Ma pean alustuseks ära ütlema, et Kliimaministeerium ei ole sellist ettepanekut teinud ja valitsuse liikmeid sellisest võimalusest ei ole teavitatud. Ma ei oska öelda, mis selle taga on, kas see päriselus võimalik on või mitte. Ma saan aru, et põlevkivikatlad on tehtud eelkõige selle jaoks, et seal põlevkivi põletada, ja puidu põletamine – vahet ei ole, kas ta on pelleti või mingil muul kujul – on ebaefektiivne. Te ütlete, et seda on võimalik ümber teha efektiivsemaks – võib-olla on, ma ei ole sellega kursis. Ma natuke kahtlen, vähemalt nende vanemate katelde puhul. Seal on üldse küsimus selles, et kui me tahaks neid täisvõimsusega töös hoida, siis me ikka peaks rääkima mitte ümbertegemisest, vaid suure tõenäosusega sellest, et me peame tegema investeeringu uute katelde ehitamiseks. Mina vähemalt olen nii aru saanud. Ja see siis ei ole enam 100 miljonit eurot, vaid me räägime lõpuks ikka miljarditest eurodest.

Tihti meil ka energeetikadebatis kipub minema niimoodi, et räägitakse tuuleenergia maksumusest ja siis tuuakse juurde näide, et vaadake, põlevkivi hind on selline ja saaksime hakkama. Aga unustatakse ära, et kui me tahaks põlevkiviga jätkata, siis peale selle, et on keskkonnatasud, mis teevad hinna liiga kalliks, on ka vaja teha miljardites investeeringuid. Aga üldiselt meil tänane suund on ikka taastuvenergia, see tähendab, nii maa‑ kui ka meretuul, päikeseenergia ja loomulikult juhitavad võimsused sinna juurde. Mis puudutab gaasijaamu, gaasijaamade koha pealt me peaks sihtima seda, et need gaasijaamad tuleks ja nad töötaks ka biogaasi peal, sest see on meie majandusele, meie põllumeestele kasulik. Me teame seda, et Euroopas võib juhtuda, et siin toodetav biometaan ei pruugi ühel hetkel enam Euroopa reeglite järgi sobida kõigisse masinatesse, ta ei ole sinna sobiv, ehk siis küsimus on selles turus, et turg püsiks ka biometaani tootjatele või biogaasi tootjatele. Selles mõttes mulle esialgse tunde järgi tundub, et meil on mõttekas sinnapoole vaadata.

Suur tänu, härra minister! Täpsustav küsimus, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Aitäh vastuse eest, aga ma soovitan – näiteks Graanul Investil on neli tehast Eestis – nende poole pöörduda. Ma tean, et eelmised omanikud olid heas mõttes teie erakonna toetajad. Tegelikult näiteks Inglismaal on kivisöeahjud just ümber ehitatud ja Eesti pellet lähebki sinna. Eestis toodetakse pelleteid tunduvalt rohkem, kui Eestil endal vaja oleks. Küsimus on just juhitavas elektris ja tippkoormuses. Ei tuulepargid ega päikesepargid ole juhitavad. Täna kahjuks ma peangi tunnistama, et võib-olla pelletiinimesed ei ole seda lobitööd sellisena teinud. Pelleteid toodetakse Eestis nii‑ või naapidi. See on roheenergia Euroopa Liidu direktiivide järgi. Meil on just juhitavat elektrit vaja.

Aga ma küsin teise küsimuse. Eesti Energia kasutab puiduhaket, et CO₂ emissiooni vähendada ja selle võrra CO₂ kvoodi raha vähem maksta, aga puiduhakke müüjad kurdavad, et tegelikult seal ei toimi väga õiglaselt ja korralikult riigihanked. Kuidagi sõidavad sisse teatud ettevõtted otse ja natuke kallima hinna eest – võib-olla on nende kvaliteet parem, ei oska seda vaielda, aga mure on.

Kas sa oled nõus valitsuse aruteludel korra võtma selle hakkepuidu poole ja pelleti teema laua peale? Kui te otsustate, et ei ole juhitavat elektrit Eestis vaja, siis on see teie otsus, aga selge on see, et Eesti ilma juhitava elektrita ei ole konkurentsivõimeline. Ainult kaabliühendustega me seda sada protsenti ei suuda garanteerida.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Jaa, seda informatsiooni või neid kaebusi, kus palutakse üle vaadata hakkega seotud küsimusi, olen ka mina kuulnud. Ma tean isiklikult, et meie fraktsiooni liikmed ka Eesti Energiaga suhtlevad sellel teemal ja sellega tegelevad. Minu teada on see informatsioon jõudnud ka ministeeriumisse ehk selle küsimusega tegeldakse. Sellist asja ei saa endale keegi lubada, loomulikult selline asi tuleb ära lõpetada, kui midagi taolist peaks toimuma.

Siin on tegelikult teine küsimus veel, mitte ainult energeetikaküsimus, selles mõttes, et juhitavad võimsused ei pea olema kindlasti pelleti baasil. Juhitav võimsus võib olla ka gaasijaam, nagu ma ütlesin, biometaan. Ma ütleksin nii, et põllumajanduses tekkiv läga või sõnnik, millest seda biogaasi toodetakse, on kindlasti olulisem ära kasutada energia tootmiseks kui kasvav mets. Ja mets on lisaks majanduslikule ressursile ka loodusressurss. Meil hästi palju räägitakse sellest, et miks meil tehakse uusi kaitsealasid. Täiesti õige küsimus: miks tehakse uusi kaitsealasid? Ei olegi vaja neid niisama teha, uusi kaitsealasid tehakse iga kord, kui mõni liik satub ohtu. Küsimus ei ole mitte ainult lendoravas, vaid väga palju kaitstavaid liike tuleb kogu aeg juurde. Mida rohkem me metsa raiume, seda rohkem satuvad mingid liigid löögi alla.

Aveliina Helm on minu arvates väga hästi toonud ühe lihtsa näite – kullerkupp. Enam sisuliselt ei ole Eestis kullerkuppu, me peame hakkama kullerkupu kaitsealasid tegema. Me oleme lihtsalt suutnud oma majandustegevusega mõjutada seda taimeliiki väga palju. Kõik me, ma arvan, lapsepõlvest teame, oleme näinud neid kullerkupuväljasid igal pool Eestis – neid on nüüd vähestes kohtades. Niimoodi ta looduskaitseliselt hakkab teistmoodi majandust piirama. Kui me tahame loodust säilitada, siis võib-olla pole kõige mõistlikum metsa raiumine ainult või peamiselt tööstuslikuks energiatootmiseks, ei välismaale ega Eestis müümiseks.

See, et väikesed, kohalikud katlamajad puidugraanuli peal on, see on ja jääb, aga kui me räägime väga suurtest võimsustest, siis see võib-olla pole mõistlik. Ma rääkisin seda ka siis, kui me teiega koalitsiooni tegime siin mõned aastad tagasi, see oli minu ettepanek ka, et me peaksime panema oluliselt rohkem ressurssi sellesse, et väiksema raiemahu juures looksime sama suurt lisandväärtust ja toodaksime sama palju SKP-d või rohkem. Me võidame sellest kõik igas loogikas – energeetikas, looduskaitselises ja majanduslikus mõttes.

Suur tänu! Nii, ja nüüd lisaküsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Riik maksab rohelise energia tootjatele igal aastal sadu miljoneid eurosid. Samas sõltub rohelise energia tootmine ilmast. Kas usute tõsiselt, et kuue aasta pärast suudab Eesti endale piisava hulga rohelist energiat pakkuda taskukohase hinnaga?

Aitäh! Mina usun seda, et me kindlasti suudame rohkem rohelist energiat tulevikus pakkuda, ja selle nimel valitsus tegutseb ja see on ju ka Riigikogu soov olnud. Meil on võetud siht, et aastal 2030 me toodaks 100% elektrienergiast, mis me tarbime, siin Eestis.

Kui me vaatame, mida teised riigid Euroopas teevad, siis kõik teevad seda ja sinnapoole liiguvad. Ma ei usu, et saab öelda, et suurem osa Euroopast on kuidagi valel teel. Vaevalt et nii enesehävituslik programm igaühel oleks võimalik teha olnud ja et oleks keegi lobist lihtsalt igas riigis selle idee kellelegi maha müünud. Ei. Taastuvenergia tootmine on võimalik.

Ja lõpuks ei ole küsimus ju ainult selles, mis on taastuvenergia tasu suurus, vaid küsimus on selles, mis on teie elektri hind lõpuks ja kui palju te kokku maksate, kui palju te maksate taastuvenergia tasu ja elektri hinda. See on tegelikult kõige olulisem küsimus. Ja kui me maksame väikest taastuvenergia tasu või üldse ei maksa, siis meie elektri hind võib väga kõrge olla. Need arvutused tuleb ka ära teha. Tihti keskendutakse ainult taastuvenergia tasu suurusele, mis on väga ühekülgne lähenemine.

Ja lõpuks me peame mõistma … Meedia on täis olnud [arvamusi], viimasel aastal veel eriti, nii-öelda kliimamuutuste mõjude kohta. Seda hinda me maksame Eesti ühiskonnana, Euroopana, terve maailmana ja see on ka välja arvutatud või teadlaste poolt juba ammu öeldud, et lõpuks see hind, mis tuleb ka [meie kõigi] rahakotist kinni maksta – tegeleda üleujutustega, tormide, metsatulekahjude, surmade, kõige muuga –, on oluliselt suurem kui taastuvenergiale ülemineku hind või mõned muud tegevused, mis peaksid aitama saavutada kliimaneutraalsust ka majandustegevuses. Kõiki asju tuleb alati vaadata koos ja nii-öelda kontekstis. Kui me räägime ainult elektrienergiast, siis niimoodi, jah, võib tunduda üks asi kuidagi lihtsam või õigem, aga kontekst on tähtis.

Ja muidugi mure on selles, et miks elektri hind praegu kallis on. Ma vaatasin, aastal 2015 – või oli 2014, vabandust! – üks sotsiaaldemokraat pidas siin parlamendi ees kõne ja ütles, et kui me tegeleme ainult Auvere elektrijaamaga ja tuuleparkidega ei tegele, siis juhtub kõik see, ja ta luges need asjad ette, stenogrammis on kenasti kirjas – kõik see tänaseks on juhtunud.

Ehk siis, õigel ajal tuleb õigeid asju teha. Väga palju oli poliitilisi jõude, kes tegelikult tuuleenergia arendamist kümme aastat takistasid.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Siseminister peaministri ülesannetes saab nüüd pisut puhata, sest järgmine küsimus on terviseminister Riina Sikkutile. Küsib Riigikogu liige Kert Kingo ja teema on arstiabi kättesaadavus. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Valitsus on tulnud välja taas uute maksutõusudega ja seekord puudutab see arstiabi. Valitsuse otsusega tõstetakse eriarstiabi, sealhulgas EMO ehk vältimatu abi visiiditasu suurust praeguselt 5 eurolt 20 eurole ehk siis neli korda. See 20-eurone visiiditasu halvendab eelkõige maapiirkondade elanike jaoks veelgi eriarstiabi kättesaadavust. Seda olukorras, kus maal on hajaasustus, eriarst asub kümneid kilomeetreid eemal ja teie valitsus on kaotanud tasuta ühistranspordi – kui seda [ühistransporti] üldse on – ja kehtestanud automaksu. See tähendab, et maainimesel ei saa olema eriarsti juures käik 20 euro suurune kulu, vaid sellele lisanduvad veel kulud transpordile, mis on arsti juurde pääsemiseks möödapääsmatud. Lisaks on maapiirkondade elanike sissetulekud näiteks Tallinna elanikega võrreldes kordades-kordades väiksemad.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on nende muudatuste peamine eesmärk tagada riigi ressursside säästlikum kasutamine. Seega otsustasite te säästa inimeste tervise arvelt, samal ajal kui jagate laia kaarega 3,2 miljardit mingitele teadmata juriidilistele isikutele. Sotsiaalkomisjonis selgitasite te selle eelnõu arutelul, et visiiditasu tõstmise vajadus on tingitud sellest, et hoida tervishoiuteenuse kättesaadavust. Seletage mulle palun ära, kuidas tagab neljakordne visiiditasu tõus arstiabi kättesaadavuse neile inimestele, kelle jaoks on kakskümmend eurot pluss kulud transpordile mitme päeva või lausa nädala söögiraha. Mis te ise arvate, mis valiku need inimesed teevad? Arst või söök?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, visiiditasud on aastast 2013 olnud praegusel tasemel ehk viis eurot eriarsti visiidi kohta ja selle tasu tõusu, ma saan aru, on ehmatav näha paljudel. Selgitada on kahtlemata vaja. Eriarstiteenus ei ole midagi sellist, mille puhul inimene saab ise valida, kas minna või mitte minna, see on enamasti perearsti saatekirjaga ette nähtud teenus. Nii et see 20-eurone visiiditasu töötavale inimesele on ikkagi kehtestatud, pidades silmas seda, et see ei tohiks takistada teenusele minemist. See on inimese jaoks vajalik tervishoiuteenus ja sellega seotud kulud, ka hind visiiditasu näol, ei tohiks takistada arstikülastust. Suur osa Eesti inimestest – lapsed, eakad, rasedad, vähenenud töövõimega inimesed, toimetulekutoetuse saajad – on need, kelle jaoks visiiditasu on ka järgmisel aastal viis eurot. Töötavale inimesele tõuseb visiiditasu 20 eurole ja see on kooskõlas ka soovitustega paremini sihtida seda tuge, mida me anname tervishoiusüsteemis, ja neid tasusid, mida me võtame. Haavatavate rühmade jaoks visiiditasu ei tõuse.

Teine asi on tõesti erakorralise meditsiini osakond ehk EMO. Seal on ka praegu olnud viieeurone visiiditasu töötavale inimesele ja me näeme, et rohkem kui pooled EMO külastused on sellised, mille asemel oleks pidanud pöörduma näiteks perearsti juurde. Selle tervisemure saab lahendada mujal. Nii et EMO puhul töötaval inimesel 20 eurot tasuda – see võiks motiveerida käitumise muutust. Perearsti juures visiiditasu ei ole. Kui on valik, kas minna korduvalt EMO-sse või minna perearsti juurde, siis seal see rahaline mõju võiks mängima hakata.

Kolmas oluline aspekt on see, et visiiditasu ei võeta ju igal visiidil. Kui tegemist on haiglasisese suunamisega või korduva sama eriarsti külastamisega, näiteks reumatoloogiline patsient või diabeedipatsient, kes on eriarsti jälgimisel, külastab arsti kaks-kolm korda aastas, siis visiiditasu võetakse üks kord aastas. Ja kui me vaatame Eesti inimeste omaosalust, mis on väga kõrge, siis [näeme, et] suurema osa sellest omaosalusest moodustavad retseptiravimid ja hambaravile tehtud kulutused. Ehk siis, kui me omaosaluse koormust tervikuna tahaksime alla tuua, siis ravimite ja hambaraviteenuse kulu vähendamine on see, mida tuleks ette võtta.

Eraldi, kõige suurem kulu on statsionaarses õendusabis ja koos visiiditasude tõusuga me vähendame omaosalust statsionaarses õendusabis, kus teenus kahtlemata muutub paremini kättesaadavaks ja taskukohasemaks nendele inimestele, kes seni on pidanud välja käima üle 800 euro õendusabi teenuse eest.

Suur tänu! Kert Kingo, täpsustav küsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te jätsite mainimata selle muidugi, et te tõstsite ka retseptitasu ja kehtestasite visiiditasu viis eurot ka alla kaheaastastele lastele ja lapseootel naistele, kes praeguseni on olnud sellest vabastatud.

Aga ma jätkan sealt, kus ma pooleli jäin. Selline järsk visiiditasu tõus tekitab olukorra, kus eelkõige maapiirkondade inimesed lihtsalt ei pääsegi eriarsti juurde – ja seda sellel põhjusel, et pole raha. Samal ajal kuuleme meediast, kuidas erinevad arstid ja spetsialistid manitsevad inimesi oma tervise eest hoolitsema, räägivad, kuidas tuleb oma terviseprobleemiga varakult arsti poole pöörduda ja kuidas iga aasta tuleks tervist kontrollimas käia. Me ei räägi siin perearstiteenusest, nagu vereproovid või vererõhu mõõtmine või stetoskoobiga südame ja kopsude kuulamine. Pean silmas just eriarste kui kitsama eriala spetsialiste, sest nemad tegelevad sügavamate ja tõsisemate terviseprobleemidega. Veel räägivad igasugused asjapulgad tervena elatud aastatest ja elukvaliteedist ning inimese enda vastutusest tervise hoidmisel ja selle jälgimisel. Seletage mulle palun ka seda, kuidas aitab eriarsti visiiditasu neljakordne tõus kaasa sellele, et inimesed saaksid oma tervise eest hoolitseda ja käia oma terviseprobleemi süvenemist ennetamas, selle kulgu kontrollimas või jälgimise all hoidmas näiteks kardioloogi, uroloogi, ortopeedi või neuroloogi juures?

Aitäh! Suure osa tervisemuredest saavad lahendada perearstid ja pereõed, ja see on kõige õigem koht, kuhu inimene pöördub. Tõesti, nendel juhtudel, kui e-konsultatsiooni järel, mida perearst näiteks eriarstiga teeb, selgub, et esmatasandil patsiendi jälgimisest ei piisa ja on vaja eriarsti vastuvõttu, siis tõepoolest, eriarsti juurde minekul korra aastas inimene maksab visiiditasu, töötav inimene siis uuel aastal 20 eurot.

Ka praegu võis töötav inimene käia näiteks ühes haiglas erinevate eriarstide juures, tasudes neljal juhul viis eurot. Nüüd me paneme ka seadusesse, et seda 20-eurost tasu saab võtta korra aastas. Ehk siis olenevalt patsiendi tervislikust seisust ja vajadusest väga paljud inimesed ei hakka rohkem maksma, aga tõepoolest, töötavad inimesed teatud juhtudel võivad eriarstivisiidi eest tasuda rohkem kui seni.

Me tõesti oleme harjunud selle viieeurose visiiditasuga ja ideaalsetes oludes võib-olla võiks jätkata samamoodi, aga samas on kasulik kõrvalt vaadata, et eriarstiteenus on väga kallis teenus ka tervishoiusüsteemi jaoks. Ja see, et seal rakendatakse visiiditasuna omaosalust, on tavapärane. Soomes eriarsti visiiditasu on 56 eurot ja nad arutavad selle tõstmise üle. Rootsis on tasulised ka esmatasandi ehk perearsti visiidid. See on instrument selleks, et patsient saaks aru ja tal oleks motivatsioon sellele visiidile päriselt kohale minna, mitte minemata jätta, ja seda tervishoius kasutatakse igas riigis. Ja seda, et tervishoiuteenus igas etapis on täiesti tasuta, ei praktiseeri keegi.

See, et see tõus on korraga suur, tõesti on kahetsusväärne, aga selle koormuse õiglasem jagamine, et haavatavad rühmad jätkavad viie euroga ja töötav inimene maksab 20, on see muudatus, mida on ka rahvusvaheliselt soovitatud, et ärge küsige kõigilt ühtemoodi visiiditasu, vaid sihtige paremini seda nendele, kes suudavad koormust kanda. Omaosaluskoormuse analüüsis ka Tervisekassal on ettepanek siduda visiiditasu konkreetse inimese sissetulekuga, sest see rühm, kellel on kõige raskem, on madala sissetuleku teenijad. Töötav inimene töötab Eestis väga erineva sissetulekuga, ja need, kelle sissetulek on madal, nende puhul tegelikult oleks vaja rakendada seda madalamat visiiditasu määra viis eurot. Sissetulekuga visiiditasude sidumist praegu ei luba ei seadus ega infotehnoloogilised lahendused, aga kui me räägime vajaduspõhisusest Eestis, siis see on suund, mida peaks analüüsima ja selle rakendatavust näiteks järgmise paari aasta jooksul tervishoius kaaluma.

Suur tänu! Lisaküsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! No see on küll väga lihtsustatud näide, mis te tõite, et selle asemel, et minna EMO-sse, käige ikkagi perearsti juures. Tõsiasi on ju see, et perearsti juurde saada on ka väga raske. Te olete ise mitmeid kordi maininud, et perearstidega on meil probleem, on nende puudus ja tulevikuvaates samuti tekib väga suur puudus. Aga mis siis inimesel üle jääb – tulebki EMO-sse pöörduda. Vastasel juhul, kui ta EMO-sse ei pöördu ja ootab perearsti, siis mingiks hetkeks seda inimest lihtsalt ei ole enam. Sellisel viisil neid muresid ikkagi ei lahendata, aga mul on selline tunne, et teie küll tahaksite seda sellisel viisil lahendada. Kahju!

Nüüd, kui me vaatame seda seaduseelnõu, perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507, see on see kobareelnõu, tegelikult kobarkäkk, siis siin on toodud välja hästi palju erinevaid valdkondi, mille puhul osaliselt vastutate teie ja osaliselt vastutab teine minister, Riisalo. Ta tunnistas üles, et mis puudutab Tervisekassat, siis ta ei ole pädev nendele küsimustele vastama. Nüüd ma küsin teilt. Siin, selle seaduse seletuskirjas, lehekülg 16, on välja toodud Tervisekassa puudujääk – kõik need meetmed, mis selle eelnõu § 6 punktis 2 on välja toodud, kus te tahate nii-öelda reservidest suurema osa puudujäägist katta, arusaadav. Nüüd, siin on lihtsalt toodud välja, et ettenähtud eelarvepositsioon 2026 on –224,6 miljonit. Läbi selle seaduse tõhustatakse, muudetakse seda teenuse osutamist ja peaks vähenema see puudujääk –195,4 miljonile. Ja sulgudes on, et muudatuste mõju on tegelikult 51,4 miljonit. Kas midagi ei klapi? Ma ei saa aru. Kas siin on viga sees? Ma tahaksin küsida, mis siis tegelikult läbi selle patsiendi …

Teie aeg!

… visiiditasu tõstmise, muude tasude tõstmise … Kui palju on see summa, mida tegelikult vastavalt sellele seadusele riik kokku hoiaks?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Suurel osal Eesti inimestel on olemas perearst, väga hea perearst, ja tema peaks olema esimene kontakt. Lisaks töötab meil perearsti nõuandetelefon, kuhu saab igal ajal helistada. Teatud juhtudel on võimalik ka retsepti pikendada perearsti nõuandetelefoni 1220 vahendusel, ilma et peaks erakorralise meditsiini osakonda minema. Erakorralise meditsiini osakond on ikkagi tõesti erakorraliste tervisemurede lahendamiseks. Lõpuks on see koormav nii inimese kui ka süsteemi jaoks, kui tuleb pikas järjekorras oodata.

Konkreetselt perehüvitiste seaduse seletuskirjast – Signe Riisalo vastas korrektselt, et selle asemel, et numbreid ja komakohti kommenteerima hakata, ta annab selle info mulle edasi ja vastus tuleb kirjalikult. Kui see ei ole juba teile postkasti jõudnud, siis lähiajal jõuab. Ma tean, et seda vastust pannakse kokku. Konkreetselt leheküljel 16 on, ma ei tea, eksimus, näpuviga, kasutatakse kevadprognoosi andmeid, mitte suveprognoosi andmeid. See mõju 2025. aasta eelarvele – visiiditasu, retseptitasu ja voodipäevatasu tõus ja statsionaarse õendushoolduse omaosaluskoormuse vähendamine – kokku on suurusjärgus umbes 20 miljonit. Lisaks sellele, nii nagu maksumaksja raha vastutustundliku kasutamise nimel pingutavad kõik ministeeriumid ja asutused, otsib ka Tervisekassa viisi, kuidas tõhusamalt raha kasutada – on need siis ravimite ühishanked või teised võimalused –, ja sealt tuleb täiendav sääst, 21 miljonit aastal 2025. Nii et need kaks summat peaksid selle mõju kokku andma, aga täpsemad arvutused tulevad teile kirjalikult.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on rahandusministri avaldused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei hakka küsima, mis ajast Eesti riigi maksupoliitikaga tegeleb Vladimir Putin. No rumalus on rumalus. Aga mul on ka teised küsimused. Valitsuse pressikonverentsil ütles rahandusminister järgmist: "Kreml teeb aplausi kõigile, kes valitsust kritiseerivad." Kas ma saan õigesti aru, et valitsuse kriitika on nüüd riigivastane tegevus? Ja mida peaksime sel juhul tegema parlamendi opositsiooniga?

Jah, aitäh! Üldiselt kõige mõistlikum on rahandusministri enda käest küsida, mida ta ühe või teise avaldusega mõelnud on. Mina ei ole Jürgen Ligiga nõus, et valitsusevastane kriitika on midagi halba. Eriti kui see on konstruktiivne, mitte täiesti suvaline, kriitika kriitika pärast. Demokraatlikus ühiskonnas on meil reegel selline, et nende üle, kes teostavad võimu, valvavad need, kes on opositsioonis, kui me räägime poliitikutest. Ja see tähendab seda, et opositsiooni töö selles demokraatia loogikas ongi ette nähtud nii, et pakutakse alternatiivseid lahendusi ja tuuakse välja probleeme võimu teostajate tegevuses. Nii et minu arvates on tegemist täiesti normaalse ja mõistliku asjaga.

Võib-olla Jürgen Ligi millegi koha pealt, ma ei tea, ärritus, ma ei oska seda öelda, seda tuleb tema enda käest küsida, aga ma ütlen, et tõesti hästi palju infomüra on olnud selle riigieelarve puhul. Ma tooks näiteks kas või sellesama tervishoiu küsimuse, mida siin Riina Sikkut just praegu Kert Kingole vastates selgitas.

Küsimus ei ole ju mitte selles, et valitsuses kellelgi oleks suur tahtmine või vähemalt, ma saan öelda, sotsiaaldemokraatidel oleks suur tahtmine tõsta arsti juurde mineku, selle visiiditasu hinda. Aga kui sul on valik, et tervishoiusüsteemis on puudu 200 miljonit eurot, ja sul on valik, et inimene ei saagi arsti juurde, siis vahet ei ole, kui palju tal omaosalus oleks – 50 eurot, null eurot või midagi nii. Täna on ju küsimus selles, et mis probleemi me lahendame – [probleem] number üks on, et inimene üldse arsti juurde pääseks. Tervishoiusüsteemist on 200 miljonit igal aastal puudu. Me otsime sinna lahendust.

Ja kui me saame sellest aru, et see on see põhiküsimus, ja nüüd me leiame võimalusi, kuidas seda puudujääki katta ühte, teist ja kolmandat moodi, siis tegelikult me ju anname neile inimestele võimaluse. Sest kui tekib olukord, et arsti juurde pääsevad vähemad inimesed ja ravijärjekorrad pikenevad, siis sellest kaotab keskmine Eesti pere kõige rohkem. Ükstapuha kui palju see visiiditasu on, 10 eurot või 20 eurot – kui sa arsti juurde ei saa, pead sa veel rohkem maksma. See on see meie pingutus, et keskmisel Eesti perel tegelikult oleks võimalus. Ja eakamate inimeste poole pealt me ju toome hindu alla, nii nagu just terviseminister ka seletas.

Võib-olla mõtles Jürgen Ligi seda, et sellised asjad ei paista välja ja ilma nii-öelda sisusse minemata keegi kritiseerib. Äkki ta siis pingutas üle.

Aitäh! Ja nüüd täpsustav küsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rahandusminister ütles, et hindade tõusu taustal on ta sunnitud toidu pealt kokku hoidma ja konserve sööma. Me kõik teame, mis palka minister saab. Kuidas peaksid pensionärid ja miinimumpalga saajad sellesse sõnumisse suhtuma?

Jah, mina tean, et Jürgen Ligi on väga tubli spordimees ja ma teda väga hindan. Ja tõega, müts maha selle ees, et inimene on nii heas füüsilises vormis. Ma arvan, et see on väga hea eeskuju meile kõigile. Ma ei tea, kogu aeg konservide söömine ei pruugi füüsilisele vormile hästi mõjuda, aga eks ta teab [paremini].

Siseministrina ma ütlen, et väga hea, kui inimestel konservid kodus on. Me teeme päris suuri kampaaniaid, mis puudutab seitsme päeva varusid, sealhulgas toiduvarusid. Lisaks sellele, et patareidega või akuga raadio oleks kodus, küünlad, tuletegemise võimalused, veepuhastamisvõimalused, sularaha, kõik sellised asjad, peaks olema ka toit, ja üks Päästeameti soovitus tõesti on konservid. Selles mõttes tegemist võib olla ka kriisideks valmistumisega.

Aga kui nüüd rääkida sellest olukorrast, mis puudutab Eesti inimesi ja nende toimetulekut, siis teil on täiesti õigus. Päris palju on Eestis neid inimesi, kellel on raskusi sellega. Mind ka häirib see, kui keegi ütleb, et saage kuidagi hakkama või midagi niimoodi. Tegelikult on need reaalsed Eesti inimeste päris probleemid ja see on ka põhjus, miks me, sotsiaaldemokraadid, oleme alati öelnud, et tegelikult ei ole õiglane tõsta makse, käibemaksu näiteks, mis neid inimesi rohkem mõjutab, vaid tegelikult tuleks maksustada rikkust. Rikkus koguneb või koondub Eestis teatud osa ühiskonna kätte. Ja kui keegi ütleb, et see on ebaõiglane, et kuna ta on nüüd jõukam inimene, teenib rohkem, siis teda nagu karistatakse, siis ei, küsimus ei ole mitte karistamises või motivatsioonis, vaid küsimus on selles, et teatud sissetuleku juures, teatud maksukoormuse juures normaalne elu saab otsa. Aga kui me sellele jõukamale osale ühiskonnast makse juurde paneme, siis tema normaalne elu otsa ei saa. Tõesti reaalselt käiakse vähem võib-olla baaris, sünnipäevadel tehakse odavamaid kingitusi, reisitakse [vähem], võib-olla reisil võetakse vähem jooke või mis iganes toredaid tegevusi saab teha väiksema raha eest või siis paigutatakse raha välismaale vähem. Tegelikult on küsimus selles.

Ja selles loogikas me ju oleme ka seda maksusüsteemi, maksumuudatusi kokku leppinud. Ei tulnud 4%‑list käibemaksutõusu, nagu meil mõni koalitsioonipartner soovis. Selle asemel tuli võimalus ettevõtetel oma õiglane osa panustada, et ühiskonnas see tasakaal säiliks. Alampalga tõstmine – läbirääkimisi [peetakse] ja see on ka koalitsioonilepingus kirjas, et alampalga tõstmine liiguks oluliselt suuremate sammudega kui keskmise palga tõus – on väga oluline ja ma arvan, et see tuleb täna ära. See aitab väga paljusid inimesi just sissetulekute [tabeli] alumises otsas.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea siseminister! Hea meelega küsiksime küsimusi ka rahandusministri käest, aga ta pole siiamaani kordagi infotundi ilmunud kahjuks. Eile oli rahandusminister meil tõesti Riigikogu ees erinevate eelnõudega, aga kogu see arutelu läks veidi lappama, kui ma tohin sellist sõna kasutada. Ma mäletan, et selline sõnasõda on ka teil endal olnud rahandusministriga, ja tundub, et rahandusministril ongi see saanud tavaks, et ta peab sõnasõda lisaks ettevõtjatele ja oma koalitsioonipartneritele nüüd ka kõikide Riigikogu liikmetega. Näiteks eile ütles minister Ligi, et meie sõnavõtud annavad hoogu virisemisele, selle tõttu on ka madalam majandusaktiivsus ja see lõpuks mõjutab ka Eesti iivet negatiivselt. Aga kui ma küsisin rahandusministri käest, kas tema hinnangul pole negatiivne iive tekkinud [siiski mitte] meie sõnavõttudest, vaid perede ebakindlus ja kartus, et ei suudeta peret üleval pidada, on tekkinud praegusest sõjaolukorrast ja praeguse valitsuse poliitika tulemusena, kus meil tõstetakse juba mitmendat korda käibemaksu, tulumaksu, tõstetakse kütuse- ja elektriaktsiisi, tõstetakse arstivisiiditasu, vähendatakse lastetoetuste lage, siis mis ma sain vastuseks? Ma sain vastuseks: makse tõstab Putin ning Putin on terve Euroopa maksustanud. Aga meie naaberriikides Lätis ja Leedus maksud ei tõuse – vastupidi. Seal naerdakse meie üle ja oodatakse, millal järgmised Eesti ettevõtted nende juurde ümber kolivad või meie maksud hakkavad hoopis nendele laekuma. Kuidas on nii, et Putini maksud polegi jõudnud Läti ja Leedu riiki, vaid tõusevad ainult Eestis?

Suur tänu teile küsimuse eest! See muidugi ei vasta tõele, Läti kindlasti tõstab erinevaid aktsiise ja seal sellised plaanid on olemas. Ja pangamaks on tegelikult Leedus tehtud, see ka vastab tõele. Ei ole niimoodi, et ainult Eestis neid maksumuudatusi tehakse. Muidugi vastab tõele ka see, et kui leiboristid said Suurbritannias läbi ajaloo suurima valimisvõidu, siis nende juht ja tänane Briti peaminister ütles, et avalikke teenuseid nemad kärpima ei lähe, mis tähendab seda, et ka nemad peavad makse tõstma selles olukorras. Ja põhiküsimus on ikka, ma arvan, siin mitte selles, kas maksud tõusevad või mitte, vaid selles, kes maksab. Sest kui me soovime selles julgeolekuolukorras teha julgeoleku‑ või riigikaitsekulutusi, siis selle jaoks on raha vaja. See on fakt, et raha niisama kuskilt ei teki. Ja kui me soovime Põhjamaade tasemel riiki, heaoluriiki, riigi teenuseid inimestele – keskmine inimene võidab sellest kõige rohkem, keskmine Eesti pere –, siis selle jaoks on raha vaja. Ja kui meie maksukoormus on umbes 7% Euroopa keskmisest madalam, siis ilmselgelt kuskilt see raha peab tulema.

Nüüd on küsimus selles, kas riigikaitsekulutused peaks keskmine Eesti pere kinni maksma. Minu arvates ei pea. Ei pea! Riigikaitsekulutustesse peaks igaüks panustama, selles mõttes see julgeolekumaks selline on, aga eelkõige peaks sinna ja üldse riigi toimimisse järjest rohkem panustama hakkama need, kelle kätte jõukus koondub. Eesti Panga analüüs eelmisest aastast [näitab]: 59% Eestis olevatest varadest on koondunud 10% Eesti inimeste kätte. Nii et on võimalik raha võtta sealt, kus kohas seda on, mitte sealt, kus kohas seda ei ole. Vaesust maksustades riigieelarveprobleeme ja riigikaitseküsimusi lahendada ei ole võimalik. Ehk siis ma arvan, et see debatt peaks eelkõige seal olema. Minu arvates tegelikult ka teil, kui Keskerakond näiteks ühel hetkel valitsuses oleks, on täpselt sama dilemma, et kust see raha siis tuleb. Opositsioonis on hea rääkida, nii nagu ka Isamaa väga vapralt teeb, et kõik maksumuudatused on halvad. Loomulikult, keegi ei ole [maksumuudatuste üle] õnnelik, mina ei ole ka nende üle õnnelik ja ei tahaks neid teha, kui saaks muud moodi. Aga lõppkokkuvõttes neid tuleb teha, ükspuha, kes valitsuses on, ja siis tegelikult debatt peaks käima selle üle, kes ja kui palju peab Eesti riigi toimimisse panustama. Ja kui me tahame toimivat riiki, siis me ei pea alati makse kartma. Kui me vaatame majanduskonkurentsi edetabelit, maailma edetabelit, siis [näeme, et] Taani, mis on maailma üks kõige kõrgemate maksudega riik, on ka maailma konkurentsi edetabelis top-kolmes. Ehk ei ole nii, et maksud, ettevõtlusmaksud, varamaksud, rikaste maksustamine kuidagi pärsib majanduse arengut – vastupidi, see võib hoopis seda võimestada, kui ühiskond sellest võidab.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane viies küsimus on samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on riigi julgeolek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab tõesti sisejulgeolekut, mille te mitte ei ole [ainult] unarusse jätnud, vaid te olete ise kujunenud sisejulgeolekuohuks Eesti riigis. Sellele ma olen ka enne tähelepanu juhtinud ja kohe põhjendan seda näidetega, mis minu arvates teie tegevuse ja tegevusetuse näitel moodustavad ikka väga süsteemse mustri. Agressorriigi kodanikud, Vene ja Valgevene kodanikud omavad jätkuvalt valimisõigust ja poliitilise võimu formeerimise õigust Eesti Vabariigis. Selle [õiguse kaotamisele] olete teie isiklikult ja sotsiaaldemokraadid võidelnud vastu sõja algusest saadik. Ka meie eelmises koalitsioonis, kus me püüdsime koalitsioonilepingusse seda sisse kirjutada, ütlesite väga selgelt, et see on punane joon ja mitte mingil juhul me seda hääleõigust ära ei võta. Eestikeelsele haridusele üleminekule te võitlesite vastu kogu hingest ja kui parlament võttis selle seaduse vastu, siis te ütlesite, et seda ei ole võimalik ja mõistlik ellu viia. Keelenõuete sätestamisele platvormitöötajatele olete te vastu, see ei ole teie arvates üldse mõistlik ja vajalik. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku teemad on lahendamata, vaatamata sellele, et Moskva patriarh on kuulutanud niinimetatud püha sõja kogu lääne vastu. Nevski katedraal siinsamas kõrval on jätkuvalt Moskva patriarhaadi teenistuses. Rändekvooti – täiesti arusaamatu! – te tahate mitmekordistada valitsuses, olukorras, kus jooksva aasta rändekvoot on täitmata. Eelmisel aastal ületas sisseränne Eestis 14 000 võrra väljarännet. Saldo oli +14 000, mis ületab meie aastase sündimuse 10 000 võrra. Nõukogude sümboolika eemaldamisel te veiderdate, kirjutate kirju Kultuuriministeeriumile ja nii edasi. Te olete viinud kaitsepolitsei olukorrani, kus kaitsepolitsei, delikaatselt mööda minnes Siseministeeriumist, peab suhtlema avalikkusega ja tõstatama probleemid, näiteks topeltkodakondsuse ja sünnijärgsete kodanike teema. Ja siit minu küsimus. Ma ei tahagi, et te sellele mustrile hinnangu annate, see on nii üheselt selge.

Teie aeg!

Aga kas teil on mingi idee kapo viimase appikarje puhul, mis puudutab topeltkodakondsust ja sünnijärgseid kodanikke, kuidas seda poliitiliselt lahendada? 

Aitäh! Härra minister, palun!

Suur tänu! Härra Seeder, teie retoorika on päris huvitav, et kõigis Eesti pattudes või kõigis asjades on sotsiaaldemokraadid süüdi. Ma saan aru, te peategi leidma endale mingisuguse vastase või kellegi, kelle peale osutada ja seda väita, et siis te tundute ise kuidagi nagu isamaalisem. Aga isamaalisus ei jookse ainult sõnade järgi, vaid tegude järgi ka. Ja vaadake, meil on üks erinevus. Teie soovite asju lahendada kisa-käraga ja meedia kaudu. Ja teate, ma nüüd meenutan teile teie enda sõnu, mäletate, koalitsiooniläbirääkimistelt. Ma olen siin meenutanud ja te iga kord ütlete, et pole midagi sellist öelnud, aga ma mäletan täpselt, ma isegi panin selle märkmikusse kirja toona. Ma võin selle üles otsida. Eestikeelsele haridusele ülemineku kohta me ütlesime, et kui me selle sellisena teeme, siis sisuliselt meil lihtsalt ei ole õpetajaid – me näeme, et see õpetajate probleem praegu on –, ja me peaks tegema mõistlikult, niimoodi, et mitte ainult loosungina ei oleks see tehtud, vaid sisuliselt ka. Ja toona te ütlesite meile seal läbirääkimistel, et teate, see nagunii ei juhtu, ei 2026., 2027. ega 2030. aastal, see tuleb lihtsalt ära teha. See oli teie suhtumine.

No meie pingutame. Näiteks, sotsiaaldemokraadid juhivad Tallinna linna, Isamaa on ka seal kaasas õnneks. Me pingutame Tallinnas ja teeme seda eestikeelsele haridusele üleminekut. Selles mõttes ei saa öelda, et ei tee ja ei pea. Minu kõrval istub Piret Hartman, kes oli lõimumispoliitika eest vastutav kunagi Kultuuriministeeriumis, kui me neid läbirääkimisi pidasime, käis meil laua taga ja rääkis. Minu arvates te mäletate ka, kuidas Piret Hartman ütles, et jah, see eestikeelsele haridusele üleminek tuleb kindlasti ära teha.

Mis puudutab seda topeltkodanike probleemi, siis meil on ikka mõnikord asjad kokku lepitud, et kus kohas kaitsepolitsei, kus kohas siseminister räägib, ja on hea meel, et te kaasute ka sellega. Te saate muidugi aru, et läbi aegade, enne kui mina ministriks sain, on see teema tegelikult üht- ja teistmoodi laua peal olnud, valitsustes vist ka. Või vähemalt kuskil on seda arutatud, et topeltkodakondsuse puhul hakkab see kohe puudutama [kõiki] väliseestlasi, mitte ainult Eesti juurtega inimesi, kes elavad Venemaal, vaid ka Eesti juurtega inimesi, kes elavad Kanadas või Ameerika Ühendriikides või Rootsis. Ka neid hakkab see kohe puudutama. Seal see probleem on.

Aga tõesti, sellel nädalal ma allkirjastasin ja saatsin valitsusse isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatuse, kus me näeme ette, et edaspidi on põhjendatud kahtluse korral PPA-l õigus nõuda DNA-testi. Inimene peab hakkama tõestama, et ta tegelikult on üldse Eesti kodanikega mingisuguses suguluses, ja see põhiprobleem, et neid isikuid võiks suvaliste dokumentide alusel juurde tulla, peaks saama sellega lahendatud.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! See vastus, mis te ütlesite, on küll väga lahja lahendus tõstatatud probleemile. Väga lahja lahendus, auväärt siseminister! 

Aga mis puudutab nüüd eestikeelsele haridusele üleminekut, siis ma ei usu, et te nii rumal olete, kui te siin välja püüate paista, või et te ei mäleta täpselt, mida on läbirääkimistel räägitud. Mina ütlesin koalitsiooniläbirääkimistel, et isegi kui seda ei juhtu aastatel 2026, 2028 või 2030, on seadus vajalik. Ilma seaduse ja administratiivse sunnita me ei lähe eestikeelsele haridusele üle. Isegi kui see tundub väga ambitsioonikas ja mitterealistlik, on vaja seadust, ja see käivitab protsessi. Ja ma julgen öelda, et mul oli õigus tol ajal, see on käivitanud protsessi. Kas me jõuame selleni aastal 2027, 2028, eks seda näitab aeg, aga kui me kõik ühiselt panustame, siis me jõuame. Aga selle käivitav jõud on olnud seadus, mille vastu te võitlesite.

Minu loetelu ei olnud mitte kõigi Eesti hädade loetelu, vaid oli lihtsalt teie ja sotsiaaldemokraatide seisukohad, mis on käinud läbi avalikkuses. Nüüd, mis puudutab seda, et Isamaa teeb justkui ainult sõnu või läbi meedia ja kära soovib asju ja teemasid tõstatada – ei. Te väga hästi teate, me oleme esitanud väga konkreetseid eelnõusid. Teilt ei ole tulnud mitte ühtegi initsiatiivi, ei erakonna fraktsiooni kaudu ega valitsuse kaudu, aga Isamaa on esitanud [eelnõu] konkreetselt kolmandate riikide kodanike, sealhulgas Vene ja Valgevene kodanike hääleõiguse piiramise kohta kohalikel valimistel. See eelnõu on menetluses, aga see kahjuks seisab. Kui teil on mingisuguseid teisi, alternatiivseid lahendusi või ettepanekuid selle muutmiseks, siis me oleme avatud, me ootame seda. Ja siin ma küsingi, et on teil siis mingisuguseid alternatiivseid lahendusi või teisi ettepanekuid peale sellise hämara jutu, et lõimumine, positiivne motiveerimine, ja nii edasi. Kas teil on mingeid konkreetseid poliitilisi ja õiguslikke samme selle probleemi lahendamiseks teistsugusel kujul?

Aitäh! Teate, härra Seeder, te olete kuidagi pahatahtlik täna. Ei tea, kas astusite vale jalaga voodist välja. Eestikeelsele haridusele üleminekut sotsiaaldemokraadid on kogu aeg toetanud. Kui te nüüd väidate siin saalis, et me oleme selle vastu olnud, siis te ju valetate. Ärge valetage! Me pole mitte kunagi, ükski kord seda öelnud. Ja juhtumisi, teate, teid ei ole valitsuses. Kõik see toimib, minnakse üle, ja meie omavalitsustes, kus me võimul oleme, viime seda ellu. Näiteks Katri Raik, sotsiaaldemokraat, sai selle eest isegi umbusalduse ja jäi ametikohast ilma. (Hääled saalis.) Vabandust! Sellepärast sai. Kindlasti üks põhjus oli see, et need direktorid, kes ei osanud eesti keelt ja ilmselgelt ei toetanud seda üleminekut, ei jätkanud Narvas ametis. Ja näete, sotsiaaldemokraadid viivad ellu, aga selleks peab olema võimul mingites kohtades.

Nüüd, mis puudutab seda Vene kodanike hääleõigust, siis me seda probleemi või probleemitõstatust pole mitte kunagi vaidlustanud. Ja selles mõttes ma olen seda ka alati öelnud, et jah, seal on mured. Ja täpselt samamoodi me oleme toonud juurde ühe küsimuse, et mure on ka selles, et teatud inimesed seal – see on uuringutega tõestatud, hiljuti, mõned kuud tagasi, kevade poole tuli see uuring välja – on ka Eesti suhtes positiivselt meelestatud. Meie küsimus teile vastu on olnud alati: kuidas me neid inimesi Eesti riigi juures hoiame? Teie arvates on väga lihtne, et lihtsalt seadusemuudatusega lahendab kõik probleemid, aga inimesed, inimeste elu on oluliselt keerulisem.

Teine küsimus, mida me oleme alati küsinud, aga mida te millegipärast ei taha käsitleda, on see, et tegelik probleem ja mõju Eesti julgeolekule valimiste kaudu ei tule mitte kohalikest valimistest, vaid Riigikogu valimistest. Riigikogu valimistel otseselt valitakse Eesti parlamendi liikmeid. Riigikogu valimistel on otsene mõju valitsuse paikapanemisele ja kõigele muule, ja muideks presidendi valimisele, oluliselt rohkem kui kohalikel valimistel. Viimane kord 20 000 inimest hääletas Riigikogu valimistel Putini-meelsete kandidaatide poolt, sealhulgas Aivo Peterson oli üks põhijõude. Need olid Eesti Vabariigi kodanikud. Ehk siis te saate aru, et see küsimus ei jookse ainult kodakondsust mööda, vaid küsimus on meelestatuses.

Kuidas me selle küsimusega tegeleme? Mina siseministrina päris kõvasti pingutan, et julgeolekut tagada ja aru saada, mis nende inimeste meelsust kujundab ja milline peaks seal olema riigi reaktsioon. Aga need on Eesti Vabariigi kodanikud. Nad valivad järgmine kord võib-olla teile Aivo Petersoni siia Riigikokku, võib-olla veel kellelegi. Üks kolmandik Ida-Virumaa valijatest, Eesti kodanikest, viimastel valimistel hääletas venemeelsete jõudude poolt. See on ju kõige suurem julgeolekuoht! Mitte ühtegi sõna, mitte ühtegi lahendust, mitte ühtegi kaasamõtlemist teie ega Isamaa poolt!

Teie aeg, härra minister. Aitäh! Lisaküsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Kuna siin oli etteheide, kuidas Narva volikogu on umbusaldanud endist linnapead Katri Raiki, siis tegelikult tuletaks meelde, et Katri Raiki Narva volikogu umbusaldas ikkagi seetõttu, et lihtsalt inimene ei saanud tööga hakkama ja ei täitnud volikogu otsuseid. Nii et oleme korrektsed.

Nüüd, mis puudutab riigi julgeoleku teemat, siis sotsiaaldemokraatide loosung oli, et julgeolek on toimetulek. Nii nagu me teame, teie seda loosungit ju ei järgi. See on väga hea loosung tegelikult. Inimeste toimetulek on pidevalt halvenenud. Ja räägime maksutõusust, mille osaline te ju olete. Te tõite väga hea näite, et Leedu tõstis maksu. Aga tegelikult ei tõstnud, vaid rakendas pangamaksu. Me oleme sellest pangamaksust siin küllaltki palju rääkinud ja ka Keskerakond on oma ettepanekud otsuse eelnõu raames teinud. Nii et väita seda, et teie teeksite ka teistmoodi ja rakendaksite oma mõtteid, aga selles valitsuses ei ole võimalik seda teha – aga nii ongi.

Ja ma arvan, et selles mõttes teil ongi õigus. Kui te isegi mõtlete täpselt nii, nagu te räägite, et selles valitsuses ei ole võimalik teil just neid mõtteid rakendada pangamaksu näol, teiste maksude näol, näiteks astmeline tulumaks, ja te lähete kaasa praegu Reformierakonna ja Eesti 200 jooksikutega Reformierakonna ideoloogiat täitma ja nende mõtete poolt oma jah-sõna ütlema siinsamas Riigikogus, siis tegelikult te kannate ju väga suurt vastutust nii oma valijate ees kui ka nende otsuste osas. See, et inimeste toimetulek maksutõusude tõttu langeb, on ju fakt. Me oleme praegu juba tarbimismaksudega esireas võrreldes Euroopa Liidu keskmisega või Euroopa Liidu teiste riikidega. Nii et kahjuks ei saa lihtsalt kogu aeg teiste koalitsiooniosaliste peale näpuga näidata, ise peab ka vastutama. Olge mees, seiske oma ideoloogia eest ja vajadusel tulgegi sealt valitsusest ära, kui te tõesti nii arvate.

Aitäh, lugupeetud [küsija!] Ma püüan siit küsimuse välja lugeda. Teie küsimus oli, et mida me siis teeme. Ma saan aru, et ka teil on mure selle pärast, te kardate, et kui sotsiaaldemokraadid ei tegele nende küsimustega, inimeste toimetuleku küsimusega, kes siis veel, sest ka Keskerakond on nüüd uus konservatiivne erakond, uued tuuled ja teistsugused tegevused, selge. Te ei pea muretsema. Sotsiaaldemokraatide roll selles valitsuskoalitsioonis on paremerakondi tasakaalustada ja seda me kindlasti ka teeme. Meie eesmärk on ühel hetkel Eestis vasakpoolne valitsus kokku panna, et vasakpoolselt mõtlev peaminister Eestile tuleks. Jah, ja me selle nimel pingutame, et see olukord pärast Riigikogu valimisi tõeks saaks.

Kui me räägime sellest, mis me oleme teinud, siis ärge ära unustage olulisi asju – alampalga jõuline tõus, see on koalitsioonikokkuleppe osa, selle ametiühingud, riik ja tööandjad lepivad kokku. See kindlasti saab olema oluliselt suurem kui keskmise palga tõus järgmisel aastal. See oli sellel aastal 13%, keskmine palk tõusis kuskil 6% või 7% – kaks korda rohkem inimeste sissetulekud, just neil, kes on väiksema sissetulekuga.

Siis ärge ära unustage, et see, et pensionid järgmistel aastatel tõusevad, on kindlasti suuresti tänu sellele, et sotsiaaldemokraadid täna valitsuses on. Ma arvan, et me kõik mäletame, kuidas meil üks koalitsioonipartner soovis ära indekseerida, maha tõmmata ja tagurpidi pöörata kõik, mis pensionitõusudega seotud oli. Kaks nädalat väga tihedaid läbirääkimisi, aga pensionid tõusevad ja see on elementaarne, sest pensionärid on väga väikese sissetulekuga elanikkonnagrupp Eestis.

Nüüd, Robin Hood – jõukamatelt omavalitsustelt võetakse ja jagatakse vähem jõukatele omavalitsustele. See on, ma arvan, väga sotsiaaldemokraatlik, väga selge ümberjagamine. See raha läheb ju selle jaoks, et need teenused püsiksid, et oleks haridus, et kultuurimaja oleks lahti, ja kõik need asjad. Mida vähem on avalikke teenuseid, seda rohkem keskmine Eesti pere pihta saab. Ja tegelikult ka kärpimine ei olnud ju selles riigieelarves nii suur, kui meie koalitsioonipartnerid soovisid. Mida rohkem me kärbime, seda rohkem võtame avalikke teenuseid vähemaks ja sellega jälle keskmine Eesti pere saab pihta. Töökohtade loomine, suurinvesteeringute toetus 160 miljonit eurot – esimest korda Eesti ajaloos selline suur skeem ja meede. Rohkem saavad kõik need ettevõtted – oluliselt rohkem raha ja toetust –, kes teevad oma töökohad väljaspool Harjumaad selle jaoks, et tekiks töökohad ja inimesed tuleksid toime. Jah, maksutõusudel on mõju, aga me peame arvestama ka sellega, kui paljud nendest soovitud asjadest ära jäid, sellepärast et sotsiaaldemokraadid valitsuses on.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, Helir-Valdor Seeder, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tõepoolest, ma muidugi väga vabandan, aga see on niisugune erakorraline küsimus teile. Kas teie saite ka siseministri peaministri kohustes vastusest praegu aru, et sotsiaaldemokraatide peamine ülesanne Eesti Vabariigi valitsuses on vastanduda ja tasalülitada paremerakondasid? Seda on kurtnud muidugi ka peaminister Michal, et ta on julgeoleku mõttes pantvang ja sotsiaaldemokraadid hoiavad Eesti riigi julgeolekut pantvangis, ja samal ajal on ta öelnud, et nemad vastanduvad sotsiaaldemokraatidele. Kas meil tõesti on tegemist valitsusega, kes omavahel vastandub, ja nad tasalülitavad teineteist ja Eesti riigi juhtimisega ei tegelegi? Kas tõepoolest see on nii? See on küll nüüd kodukorra seadusest, ma möönan, möödaminek, aga see on erakorraline sõnum minu arvates siin saalis, et valitsuses tegeldakse teineteise tasalülitamisega koalitsioonierakondade vahel, mitte Eesti riigi juhtimise ja valitsemisega.

Aitäh! Hea kolleeg, te ise vastasite oma küsimusele, et see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te saate kindlasti ka infotunni stenogrammist järele vaadata, kuidas täpselt sellele küsimusele vastati, aga istungi juhataja kindlasti ei saa kuidagi kommenteerida ei küsimusi ega vastuseid, eriti kui need püsivad teemas. See ei ole kuidagi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohane ja see ei ole kindlasti ka soliidne ja viisakas. Seda ma kindlasti teha ei saa.

Mart Helme, kui teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis ma võtan selle küsimuse, aga kui te tahate teha siin poliitilise seisukohavõtu, siis ma ei saa seda küsimust võtta. Kui teil on tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis palun!

Jaa, mul on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta ja see kordub istungist istungisse, see kordub infotunnist infotundi. Meil on siin kujunenud välja niisugune olukord, kus selle asemel, et vastata rahvasaadikute väga õigustatud ja väga sisulistele küsimustele, tihtipeale esinetakse poliitiliste süüdistustega, rünnakutega, isikliku halvustamisega, mida me just kogesime praegu Helir-Valdor Seederi puhul. Ma istusin fraktsiooni ruumis, jälgisin kogu seda tänast infotundi ekraani vahendusel ja pean ütlema, et olid äärmiselt ebakompetentsed vastused. Ma ei hakka neid ükshaaval lahkama, aga ma annan siiski tunnustust proua Hartmanile ja proua Sikkutile, kes püsisid teemas ja oma kompetentsi piires – mis oli küll ebapiisav tihtipeale – püüdsid vastata küsimustele, mida ei saa öelda Lauri Läänemetsa kohta …

Mart Helme …

… kes sõna otseses mõttes laiab ja süüdistab rahvasaadikuid ja süüdistab eelmisi valitsusi ja tegeleb mingisuguse poliitilise ärapanemisega.

Mart Helme, ma ei saa lugeda seda küsimust protseduuriliseks.

See on protseduuride teema ja see on Riigikogu juhataja teema, et ta kutsub korrale peaministri kohusetäitjat, et ta vastaks küsimustele.

See ei ole, Mart Helme, protseduuriline küsimus. Ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et see ei puuduta istungi läbiviimise protseduuri. Niikaua, kui püsitakse teemas, niikaua, kui jäädakse viisakuse piiresse, istungi juhataja ei sekku ei küsimustesse ega vastustesse.

Nii. Läheme edasi kuuenda küsimuse juurde, sellepärast et Arvo Aller on ootel. Küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes ja teema on siseturvalisus, idapiiri kaitse. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea siseminister Lauri Läänemets peaministri ülesannetes! Nagu ma aru saan, kolmandate riikide kodanikega te ei taha tegeleda. Samas, politsei tegeleb väga usinasti Eesti riigi kodanikega. Teisipäevane "Kuuuurija" tegi väga hea ülevaate sellest, mis toimus suurusjärgus 20 kilomeetrit idapiirist, Sinimägedes. Seal toimus rahumeelne mälestustseremoonia 80 aasta möödumise puhul Grenaderimäe lahingutest, kus eesti mehed võitlesid Saksa poole peal ja hoidsid kinni rinnet, et oleks võimalik põgeneda. Kuid sinna [mälestustseremooniale] oli saadetud ka eriüksus, seal olid kiirreageerijad kohal, seal oli politsei kohal. Tallinnas on tavaliselt läbirääkijad või [kuidas neid nimetatakse], jutupolitsei või … (Saalist täpsustatakse.) Dialoogipolitsei, jah. Aga neid millegipärast sinna ei olnud saadetud, vaid olid kohe kiirreageerijad kohal. Ning sellest tulenevalt seal peeti inimesi kinni ja neil paluti selgitada. Just Eesti Vabariigi hümni ajal viidi inimesed kõrvale ja sellega tekitati neile kindlasti väga tugev hingeline trauma [ja küsimus], et millega tegeleb Eesti politsei.

Ja minu küsimus sellest tulenevalt on, et millistel asjaoludel saadeti politsei ja kiirreageerijad sinna Sinimägedesse, mis asub suurusjärgus 20 kilomeetri kaugusel Narvast ehk meie idapiirist, [mille taga] on meile väga ebasõbralik naaber. [Kas selleks,] et näidata seda, kuidas politsei läheb Eesti kodanike vastu?

Aitäh, austatud küsija! Ma [selgitan] igaks juhuks, et rohkem siit erinevaid nii-öelda arusaamatusi ei tekiks. Ma alustan niimoodi, et lihtsalt te ka teaks, et Helir-Valdor Seeder ajas sassi sõnad "tasakaalustamine" ja "tasalülitamine". Ta siin muretses tasalülitamise pärast, aga mina rääkisin, et paremerakondi tasakaalustav jõud, ja see on poliitilise kompromissi otsimise koha pealt väga oluline asi, et see leitakse.

Ja Mart Helmele mul on üks soovitus. Te ütlesite, et te jälgisite telekanali vahendusel, mis siin toimus, aga järgmine kord pange heli ka sisse. Näiteks Piret Hartman pole siiamaani veel rääkinud, tema küsimus alles tuleb. Te väitsite, et te kuulasite ja minu vastused on ühtemoodi või teistmoodi.

Hästi-hästi, Lauri Läänemets, aga palun vastake nüüd küsimusele!

Aga jah, küsimus on väga oluline. Selles mõttes ilmselgelt ei ole politsei tegevuses, mis puudutab Sinimägedes toimuvaid erinevaid mälestusüritusi, muutunud aastate jooksul midagi. Täpselt samamoodi politsei kohapeal on, täpselt samamoodi politsei turvalisust pakub ja politsei tegutseb ohuhinnangute alusel. Millised need on olnud, mul seda ülevaadet ei ole iga sellise sündmuse kohta Eestis.

Aga nüüd, mis puudutab tõesti seda, et hümni ajal neid isikuid sealt kõrvale viidi, siis ma arvan, et teil on õigus. Eesti hümni ajal peaks iga inimene saama olla Eesti riigiga ja hümni laulda. Politsei on vabandust palunud ja ma võin ka siin siseministrina öelda: "Palun vabandust kõigi ees, et selline vahejuhtum aset leidis." Sellest omad järeldused meil kindlasti tehakse. Selliseid asju niimoodi teha ei tohiks.

Aga üldiselt politsei tagab [neil üritustel] turvalisust, sest me teame ka, et Venemaa hübriidtegevuste ja ‑rünnakute arsenalis on mälestusmärgid, mälestusmärkide ümber ja juures toimuvate tseremooniate ärakasutamine, viha õhutamine, nende mälestusmärkide rüvetamine. See kõik kuulub Venemaa tegevuste juurde. Ja selles mõttes pööravad nii kaitsepolitsei kui ka politsei erilist tähelepanu, et need sündmused saaksid toimuda ja et need sündmused saaksid toimuda nii, et seal ei oleks tegevusi või sümboolikat, mis annab võimaluse jälle kellelgi mingisugust vaenutegevust Eesti suhtes üles kiskuda.

Suur tänu! Järgnevalt Arvo Aller, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea vastaja! Vabanduse palumine on muidugi üks samme, millega edasi minna, aga ma ei ole näinud politseilt mingit reageeringut. Oleks ta siis avalikkuses seda maininud, et see oli vale samm. Aga ikkagi ma ei saanud selles osas vastust, et mis ülesandega ta sinna saadeti. See pidi olema ju sihitud tegevus. Mindi inimeste juurde, koputati õlale, juhatati kõrvale. See ei saanud olla mingi kohapealse tavapolitseiniku enda otsustada, et nüüd ma lähen selle inimese juurde, nüüd ma lähen teise inimese juurde. Neile oli antud konkreetne ülesanne: nende inimeste juurde tuleb minna. Ikkagi, kas selle eest on valmis keegi vastutust võtma, et selline vahejuhtum juhtus?

Samamoodi võib sellega seostada ka Lihula samba [juures toimunut] – need on omavahel seotud tegevused –, kus teatud ajal oli samba koopia juures punane kraana, mis teisaldas selle ära. Ja kui minister väidab, et tema sellest ei tea midagi, siis andke andeks, ma kahtlen selles. Minister teab seda. Pidi kraana seal kohal olema õigel ajal, pidi Sinimägedes olema kiirreageerijatele antud ülesanne. Neil pole Narvast palju tulla, täpselt sama, 20 kilomeetrit. Mul tekib vägisi mulje, et idapiiri kaitsmine jäetakse unarusse teadlikult, et tegeleda pseudoasjadega, oma inimeste nöökimisega, et nemad tunneksid Eesti riigis politsei jõhkrust ja sellist ebapädevust. Ma ikkagi tahaks teada, kas keegi võtab selle eest vastutuse või see piirdubki ainult vabandusega.

Suur tänu! Politsei saab lähtuda sellest, mis on seaduses. Võib-olla olite ka teie või vähemalt teie erakond nende hulgas, kes hääletasid selle seadusemuudatuse poolt, mis puudutab okupatsioonivõimude – nii Nõukogude Liidu kui ka Natsi-Saksamaa – sümboolika eksponeerimist avalikel sündmustel. Me seda ei luba Eestis enam ja politsei peab seda seadust ellu viima. Ma ei ole näinud seda "Kuuuurija" saatelõiku, ma ei oska täpselt öelda, ei ole ka sellel teemal politseiga vestelnud ja seda detaili ma ei oska öelda, mis põhjustel nende isikutega räägiti, aga ma arvan, et põhjuseta seda kindlasti ei [tehtud].

Varasematel juhtudel, kaasa arvatud teie mainitud Lihula ausamba ümber toimunud sündmused, kuhu kohta see ausammas oleks pidanud minema, on esinenud just keelatud sümboolika kasutamist. See on see põhjus, miks politsei ligi astub ja palub seda mitte teha. Ja tõesti, parlament on võtnud vastu sellise seaduse, politsei seda seadust täitma peab. Ma arvan, et kõik meie, kes me oleme selle seaduse elluviimises osalised olnud, ka seda vastutust kanname.

Miks politsei seda teeb? Ma jätkuvalt ütlen, et ei ole võimalik Eestis öelda, et ühe okupatsiooni sümboolikat võib eksponeerida, teise oma mitte. Tal on väga lihtne põhjus: sellepärast et niipea kui me hakkame … Esiteks, politsei ei saa ega tohi seadust mitte järgida. Ta peab seaduse täitmist nõudma kõigilt, kaasa arvatud iseendalt. Ja teiseks, kui meil hakkab tulema mööndusi ühe okupatsioonirežiimi puhul, siis küsimus on see, et kuidas ta teistele ei ütleb. Me ju saame aru, et Venemaa jaoks see on – ma korduvalt olen öelnud ja rääkinud sellest – hübriidrünnakute arsenalis, kõik, mis seondub mälestusmärkidega, need võimalused, et puhuda võimalikult suureks mis iganes tegevused seal, näidata Eestit Euroopas sellise väga natsimeelse riigina, mida me ju ei ole. Ja sellel on tagajärjed lõpuks Eesti turvalisusele ja julgeolekule, sellele, kui tõsiselt meid Euroopast meie liitlaste poolt nähakse. See on see küsimus, millega politsei suuremalt tegeleb.

Mitte kellelgi Eesti politseis, Siseministeeriumis, kuskil mujal ei ole soovi kedagi niisama ahistada. Loomulikult need politseijõud hea meelega tegutseksid kuskil mujal, aga kuna täna nende hübriidrünnakute puhul on kõrgendatud tähelepanu all kõik, mis mälestusmärkide ümber toimub – seda eelkõige Venemaa tegevuse tõttu –, siis peab politsei seal kohal olema ja reageerima.

Suur tänu! Ja nüüd lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud siseminister! Laupäevastest TV3 uudistest saime teada, et raudteetöötajad oma ametiühingu abil planeerivad streiki, mis algab 1. jaanuaril, kuna valitsus kavatseb kärpida nende eelarvet ligi 15 miljoni euro võrra. Täpselt sama uudisteploki lõpus ... Hea Lauri, kuula ka nüüd vahepeal, eks ju!

Palun, Kalle! Sinu võimalus on praegu küsida. Palun!

Mul on võimalus, Lauri, küsida …

Küsimus ei ole minule.

Teine Lauri! Ma räägin Läänemetsast!

Palun, Kalle Grünthal, esitage oma küsimus! Aeg jookseb.

Ma ei pidanud sind silmas, ma pidasin Läänemetsa silmas. Ja selle uudisteploki lõpus oli veel teine uudis, kus siis Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, tööandjate liit ja 38 erinevat ettevõtet, liidud saatsid valitsusele pöördumise, et nad ei ole rahul selle poliitikaga, mida te teete siin riigis, sest see hävitab majandust. Ma tean, et te olete valmistunud meeleavaldusteks, te olete isegi demonstreerinud seda, mismoodi veekahuritega ja erivarustusega eriüksuslased ründavad näitlikult statiste, kes kannavad silte "Eesti eest!". Aga mu küsimus teile on selline. Juhul kui see streik algab ja sellega liituvad veel teisedki, ütleme, rongid jäävad seisma, bussid jäävad seisma, teatrisse enam ei minda, sest teatritöötajad on otsustanud streikida, milliseid meetmeid te kavatsete siis kasutada selle streigi ärahoidmiseks, sest ilmselgelt on tegemist siseturvalisusega?

Aitäh, lugupeetud küsija! Mis puudutab inimeste sissetulekuid – väga oluline küsimus, väga hea, et teema tõstatus. Aga kõigepealt ma ütlen teile ühe asja ära: Eesti politsei ei harjuta, ei planeeri ega lähegi kunagi ühegi Eesti inimese vastu niisama, eriti põhjusel, et kellelgi on [käes] silt "Eesti eest!". Lihtsalt, ma kriitikast saan aru ja ma arvan, et Eestis ei ole ühtegi asutust, kes veatult töötab – alati tehakse vigu. Alati tehakse! Neid tuleb tunnistada, tuleb parandada, aga lihtsalt ei ole mõistlik kogu aeg õõnestada Eesti julgeolekut tagavate asutuste tegevust ja tööd, et justkui midagi planeeritakse, tehakse.

Me tõesti teeme kriisireservi. 1000 meest-naist, ajateenijad, reservväelased hakkavad PPA juures tegutsema tulevikus sellepärast, et ränderündeid – eelkõige ränderündeid – piiril tagasi lükata. Ja seda te olete ise siin soovinud, et Eesti piir oleks kaitstum. Aga nüüd öelda, et need inimesed hakkavad kuskil raudteelasi maha suruma – väga vale. Väga vale! Seda ei ole keegi plaaninud ja seda kindlasti keegi ei hakka tegema. Väljendusvabadus on väga oluline põhiseaduslik õigus. Mis puudutab neid inimesi, siis seda ma võin kinnitada, et nii regionaalminister kui ka taristuminister tegelevad nende inimeste töötasude küsimusega. See ei ole kuskile kurtidele kõrvadele läinud, vaid seda teemat võetakse väga tõsiselt.

Siit saalist muidugi, ma pean ütlema, nõutakse väga suuri kärpeid, [küsitakse,] et miks te teete maksutõuse. Aga seesama põhjus ongi: kokkuhoid ja kärped. Need jõuavad lõpuks iga Eesti inimeseni. Kui arvate, et riigisektor või Eesti riik või avalikud teenused on midagi müstilist ja ei puuduta mitte kedagi, vaid see kulu jookseb kuskile mujale, siis seda ju ei ole. See ongi nende inimeste töö ja leib, need ongi kellegi huvihariduse rahad või midagi muud. See on ka põhjus, miks sotsiaaldemokraadid on valitsuses kogu aeg olnud suhteliselt kriitilised nende kärbete suhtes. See ongi meie vaade elule, et sellistest kärbetest kaotab kõige rohkem keskmine Eesti pere. Ja sellepärast neid kärpeid ei ole ka nii suures mahus, kui siin keegi on kunagi rääkinud, et miljard ja viis miljardit ja midagi sellist. Sellepärast, et me püüame hoida sedasama Eesti inimest. Ja lõppkokkuvõttes on küsimus jälle selles, et kuidas me seda julgeolekukulutuste ja kõige muu probleemi lahendame. Te ütlete, et kärpida ei tohi, praegu ütlete sisuliselt seda nendest inimestest rääkides. Siis ütlete, et makse tõsta ei tohi, aga vot riigikaitsesse tuleks panustada. Lihtsalt seal on mingisugune error, vabandust, mingi konflikt on selles loogikas olemas, ja ma arvan, et te mõistate ise ka. Aga neid inimesi me püüame nii hästi hoida kui võimalik.

Aitäh! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartmanile. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on praamipiletite hinnatõus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab parvlaevaühendust Eesti suursaartega. Viimastel aastatel on praamipiletite hinnad tõusnud kaks ja enam korda. Samas on vedusid korraldav TS Laevad saanud eelmisel aastal üle miljoni euro kasumit. Minuni on jõudnud ka kuuldused, et ministeerium plaanib järgmist piletihinna tõusu.

Juba praegu on saartele pääsuks vaja autoga perel keskmiselt kulutada umbes 50 eurot, rääkimata sellest, kuidas see mõjutab üleüldist [elu], ülevedude hinnad mõjutavad transpordi kaudu ka poodides ja mujal hindu. Eelmisel nädalavahetusel toimus Saaremaa ralli, mis näitas selgelt, et külastajate arv on langustrendis. Kohalikud ettevõtjad kurtsid, et hotellid olid tühjad. Ise ka nägin – turismitalus pole kunagi olnud Saaremaa ralli ajal tühjust, seekord oli. Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? Me oleme tegelikult mures, sellepärast et me teame, et parvlaevaühendus saarte vahel ei ole mitte mingi mugavusteenus, vaid see on tegelikult tee pikendus saartele. Me ei kujuta ju ette seda, et Tallinna ja Tartu vahel keegi küsiks vahepeal tasu lihtsalt selle eest, et sõita punktist A punkti B. Kas kuuldused piletihindade tõusust vastavad tõele?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Kommenteerin kõigepealt neid teemasid. Mis puudutab kasumit, siis tõesti, järgmise parvlaevahanke puhul, mis me suursaarte vahel sõlmimas oleme, on tegelikult üks säte väga selgelt puudutamas ka seda kasumi lage. Kui see läheb teatud piirist üle, siis TS Laevad peab selle riigile tagasi andma. Seda varem kehtestatud ei ole. See kasum on saanud olla nii kõrge, kui see on, aga nüüd see lagi seatakse.

Nüüd, tihtilugu me tõesti ühistranspordi puhul räägime hinnatõusust, aga küsimus ei ole praegu meie jaoks hinnatõusus, vaid selles, et korraldada ühistransporti nii, et see tagaks mugavused sõitjatele, et see tagaks paremad ühendused erinevate asupaikade vahel. See on tegelikult see, millele me oleme rõhu pannud, et inimesi ühistransporti tuleks juurde, sest see aitab ka kliimaeesmärke saavutada.

Saaremaa puhul me peame ühistranspordi eelarvestamise vaatama üle ja vaatama üle ka omatulude poole, lisaks sellele me otsime kindlasti efektiivsuse kohti ja riigieelarvest peab siia tulema ressursse juurde, sellepärast et tõesti, need numbrid, mis meil eelarves on, ei vasta tegelikele vajadustele. Saaremaal olen ma nüüd ise ka mitmed korrad näinud ja tunnetan ja saan aru väga selgelt, et see on murekoht minna hindu tõstma.

Vastab tõesti tõele, et Saaremaa parvlaevade puhul on hinnatõusud viidud läbi 2016. aastal, kui hinnatõus oli 15% võrreldes eelneva aastaga, ja 2022. aastal, kui hinnatõus oli teatud kategooriates 43%, aga mis puudutas sooduspileteid ja sõiduauto sooduspileteid, siis oli see hinnatõus null. Loomulikult, praegusel hetkel mul on väga keeruline öelda seda, et me läheme piletihindasid tõstma. Pigem me otsime ja lahendame teisi murekohti, mis meil ühistranspordis on.

Mis puudutab Saaremaa rallit, siis tegelikkuses ei olnud murekoht kindlasti parvlaevaühendus. Nähes, et Saaremaale tuleb väga palju inimesi, me kiiresti, jooksvalt leidsime viimasel hetkel koostöös omavalitsusega lahenduse ja pühapäeval tuli sinna täiendav parvlaev juurde, selleks et inimesed saaksid mugavalt üle ja ka järgmisel korral ei kardaks erinevatele suursündmustele Saaremaale minna. Nii et tegelikult lahendasime selle olukorra.

See, mis puudutab kommentaari, et maantee peal me ei maksa seda maksu, kui me seal asume, on kindlasti ühiskonnas selline suurema debati küsimus. Hetkel on nii, et teatud osas Saaremaa ja ka Hiiumaa inimesed peavad oma piletihinna kinni maksma, kuid kindlasti olen avatud aruteluks, et ühiskonnas seda debatti pidada ja kokkulepet otsida.

Suur tänu! Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Tänan teid vastuse eest! Siin olid mõned aspektid, mida ma tahaksin rõhutada. Esiteks, Saaremaa ralli puhul ei olnud küsimus üldse ülevedudes, vaid just selles, et praamid olid pooltühjad ja inimesi tuli vähem. Ja nad tulevad vähem või ei tule enam saartele sellepärast, et saartele pääs on nii kallis. Mitte ainult saartele pääs ei ole kallis, vaid kõik see kaup, mida sinna viiakse, ja meie elu seal on nii kalliks läinud, et inimesed valivad. Odavam variant on minna isegi Kreekasse või Türki puhkama kui jõuda saartele. See on tõsine probleem.

Aga mis puudutab nüüd seda, mis te ütlesite, et kasumi peaks järgmises hankes vedaja riigile tagasi andma, siis te olete [öelnud], et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium plaanib järgmise aasta alguses valmis saada eelnõu, mis looks ülejärgmisel aastal võimaluse kehtestada kohalikul tasandil uued maksud. Ja üks osa nendest maksudest on võib-olla ka turismimaks. Ma mäletan seda, et mõned aastad tagasi me kohalike omavalitsuste valimistel planeerisime, et võiks panna turismimaksuks näiteks pool eurot praamipiletile otsa, et seda koguda siis praamipiletite kaudu. Siis kõik pidasid seda ikkagi [võimatuks]: et ei, oi, me ei saa, see on väga kallis, inimesed ei tule. Mis siis juhtus tegelikult – aasta pärast tõsteti lihtsalt kahekordselt piletihindasid ja kogu see raha läks riigile ja kohalikele omavalitsustele ei laekunud mitte midagi. Ma küsin seda, et te küll loote võimaluse turismimaksu tegemiseks, aga kas oleks võimalik see, et kui te teete selle järgmise konkursi ja nüüd parvlaevadel tekib kasum, siis see kasum jagada nendele kohalikele omavalitsustele, mida praamiliiklus ühendab, et aidata kaasa sellele, et meie omavalitsustel oleks võimalik aidata turismil areneda kohalikus piirkonnas.

Aitäh selle lisaküsimuse eest! Loomulikult ma vaatan murelikult seda pilti, et inimestel ei ole enam võimalusi sündmustest osa võtta, nii palju reisida ja turismisektor on üsna keerulises olukorras.

Aga korra seda Saaremaa rallit siiski kommenteerides: pühapäeval tehti lisareise seetõttu, et tegelikult meil oli reisijaid ja meil oli väga palju autosid, nii et selle tõttu kümme lisareisi tehti. Nii et inimesi siiski oli, kuigi võib-olla vähem. Ise kahjuks ei osalenud sellel sündmusel.

Tõesti, ma suhtun väga tõsiselt sellesse, et meil on teatud Eesti piirkonnad, kes konkurentsi mõttes on teistsuguses olukorras: kindlasti Saaremaa, võib-olla ka Kagu-Eesti. Me oleme siinkohal proovinud leida leevendusi. Ühest küljest, tõesti, me oleme muutnud kohalike omavalitsuste finantseerimist ja proovinud tulla appi just nendele omavalitsustele, kus kas inimeste arv väheneb või rahvastik vananeb. Teisest küljest on see, et Saaremaa põllumeestega olen istunud mitmed korrad maas, praegusel hetkel oleme valmistumas järgmiseks ÜPP-ks ehk ühiseks põllumajanduspoliitikaks, Euroopa Liidu finantsperioodiks. Ka siin oleme tegelikult läbi analüüsimas seda, kas teatud piirkondade puhul võiksid need meetmed olla diferentseeritud. Saaremaa põllumehed on täna teises olukorras kui need, kes elavad mandril.

Nüüd see kohalike omavalitsuste maksude teema. Siin taas kord tuleb alustada sellest, miks me seda teeme. Minu kui regionaal- ja põllumajandusministri jaoks on ülioluline see, et kohalikel omavalitsustel on võimekus oma ülesandeid ja kohustusi [täita]. Ja see kohalike omavalitsuste finantsautonoomia on olnud hästi suur väljakutse, sellele on pööranud tähelepanu ka erinevad eksperdid, kes Eestist väljastpoolt on meil siin käinud ja võrrelnud [Eestit] ka teiste piirkondadega. Jah, tõesti, ka kohalike omavalitsuste ootus on see, et me neid võimalusi laiendaksime. Me oleme teinud korje kohalike omavalitsuste seas ja saanud päris palju erinevaid ettepanekuid selle kohta, mida me teha võiksime. Need ei ole midagi, mida valitsus kohustuslikult kõikidele omavalitsustele seab, vaid vastavalt sellele, kui kohalikul omavalitsusel on võimalus ja vajadus, siis ta neid kehtestada saab. Nii et mina usun, et kohalikud omavalitsused tunnevad oma piirkondi piisavalt hästi, et ära tunnetada, kas täiendavate maksude kehtestamine on võimalik või mitte.

Kui rääkida sellest, et teatud dividendid võiksid liikuda riigi ühistransporti tagasi, siis hetkel me oleme sellises olukorras, kus tegelikult riik paneb ühistransporti oluliselt rohkem toetusi, kui omatuludest laekub. Praegusel hetkel on arvestatud nii, et ühistranspordi dotatsiooniks on sellel aastal …

Teie aeg!

Vabandust! … 119 miljonit eurot, lisaks pani riik 20 miljonit ja 78 miljonit on selleks, et teha erinevaid ühistranspordiinvesteeringuid sellel ja järgmisel aastal.

Aitäh! Ja lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Jaa, aitäh! Tõesti tundub, et tänane valitsus on ostnud üheotsapileti nende maksutõusudega, et sõita kuskile, ja ilmselt tagasiteed selle piletiostuga enam ei ole. Minu küsimus tuleb sellestsamast valdkonnast, mis puudutab kohaliku omavalitsuse eelarve tulusid.

Alles hiljuti andis peaminister Kristen Michal meile üle eelarve ja ta kinnitas, et maksufestival on läbi. Sellel nädalal oleme kuulnud ka kinnitust teie haldusalast, hea minister, et see justkui ei ole kuidagi seotud maksufestivali jätkuga, aga valitsus otsib võimalusi, kuidas omavalitsuste tulubaasi [suurendada]. Samas, äkki teeme selle ideekorje ikkagi riigieelarve baasilt. Täna riigieelarves on raha olemas, ümberjagamine tegelikult päriselt rikkust juurde ei loo. Meie majanduskeskkond on väga kehvas seisus ja seda te ise ka kinnitate. Pigem on ju küsimus selles, kas valitsus teeb nii-öelda selle autonoomia kontekstis revisjoni. Euroopa on öelnud, et omavalitsuste autonoomia Eestis on räsitud. Ja tegelikult esimene samm, mis siis valitsus tegi, oli see, et maamaksu tõstmine tuleb ja seadusest tulenevalt on kõigil kohustus maamaksu tõsta 10%. Nii palju siis autonoomiast.

Järgmine küsimus seisneb selles, et järjest tehakse juurde kaitsealasid, aga me teame, et ressursikasutuse kontekstis kaitsealadelt jätkuvalt ei laeku omavalitsuste tulubaasi sentigi maamaksu, mis on autonoomne, puhtalt kohalik maks. Sellest on räägitud aastaid, aga lahendust kuskilt ei paista. Ka selles eelarves ei ole selleks väljundit.

Või kohalikud teed kas või – eile oli juttu rahandusministriga aktsiisitõusust ja selle sidumisest teederahaga, nii nagu ta kunagi oli, 75% pidi minema siis teedesse, see oli ka automaatne seos, kohalikule tasandile ja teedele. Kas revisjon ka käib? Tegelikult sealt oleks võimalik vahendeid omavalitsustele leida.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Kõigepealt ütlen ära, et koalitsioonis on praegu see kokkulepe nii koalitsioonileppe tasandil kui ka meie VVTP ehk siis valitsuse tegevuskava tasandil ning kevadel, kui toimus kohalike omavalitsuste tulubaaside muutmine, lepiti valitsuses kokku, et KOV‑ide autonoomiaga tegeletakse ja neid [lahendusi] otsitakse. Kas see nüüd läheb maksufestivali alla või ei lähe? Minu jaoks läheb see selle alla, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik oma piirkondi ja inimesi rohkem aidata. Ja need kokkulepped tegelikult on valitsuses tehtud ja see mandaat on mulle antud väga erinevatel tasanditel.

Nüüd, loomulikult riigieelarves käib pidevalt, vähemalt meie poolt, võimaluste otsimine, kust hoida kokku ja kus on need kõige valusamad kohad, kuhu me investeeringuid tegema peaksime. Ja ka kohalike omavalitsuste puhul ei ole me jäänud ainult lootma sellele, et me teeme ümberjagamisi seal nende finantsmeetmete ja eelarvete osas, mis meil on, vaid me oleme väga selgelt proovinud leida ka võimalusi teistest vahenditest. Ja näiteks CO₂ vahenditest investeerime kohalike omavalitsuste taristusse järgmise kolme aasta jooksul üle 200 miljoni, selleks et muuta kohalike omavalitsuste piirkondades olevat sotsiaaltaristut, haridustaristut oluliselt säästlikumaks, paremaks ja mugavamaks inimeste jaoks.

Samamoodi oleme valitsuses teinud kokkuleppe, et investeerida ka säästvamasse ühistransporti, et kohalike omavalitsuste kulud väheneksid ja inimeste mugavus ühistranspordis kasvaks. Ja loomulikult peame läbirääkimisi sotsiaalfondi osas, et leida just sealt ressursse ka kohalike omavalitsuste jaoks. Samamoodi on ettevalmistamisel täna Norra fondi vahendid. Nii et me ei jää lootma ainult sellele, mis riigieelarves on, vaid otsime neid võimalusi veel, selleks et regionaalarengut tagada.

Mis puudutab maamaksu, siis tegemist on üsna keeruka süsteemiga, aga kohalikul omavalitsusel on võimalik selle süsteemi sees endal panna need parameetrid ja kriteeriumid nii, et maamaks ei tõuse kohalike inimeste jaoks. Ja tõesti, praegu on seadusandluses kehtestatud teatud lagi, kust ei tohi see tõus enam üle minna. Aga see, milliseks maamaks kujuneb kohalikus omavalitsuses, on kohalike omavalitsuste teha.

Murekoht, miks praegu on olnud võib-olla see tõus ennatlikult suurem, on olnud tõesti see, et 20 aasta jooksul ei ole maa tegelikku hindamist läbi viidud. See [toimus] nüüd paar aastat tagasi ja sellel on väga suur mõju maa hinnale. Nii et ma loodan, et kui me siit edasi liigume, siis maa hindamine ei toimu 20 aasta pärast, vaid tegelikult seda reaalset olukorda monitooritakse oluliselt varem.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on politsei omavoli. Mart Helme, palun!

Aitäh! Selle nädala "Kuuuurijas" olid väga masendavad kaadrid ja väga masendavad intervjuud Sinimägede ürituselt. Me võisime seal selgelt näha, kuidas politsei omavolitses, kuidas politsei suvaliselt tõlgendas inimestel seljas olevatel riietel olevaid märke, millel ei olnud mitte midagi pistmist ei natsistliku sümboolikaga ega üldse keelatud sümboolikaga. Nägime ka seda, kuidas needsamad politseinikud ja eriüksuslased olid välja tulnud sellise varustusega, just nagu oleksid nad sõtta läinud – mitte tulnud korda valvama, mitte tulnud julgestama neid inimesi Putini ja tema käsilaste vastu, vaid just nagu oleksid sõtta läinud, vastav varustus, just nagu oleks lahing tulemas. Me näeme, kuidas see kõik läheb mustrisse.

Meenutame seda, mis on varem juhtunud. Meenutame seda, kuidas Meelis Kaldalu kinnivõtmiseks lõhuti ära Jaan Hatto saunauks ja pööninguluuk, tõsteti õhku helikopter, kolm autotäit [politseinikke], sealhulgas bussitäis eriüksuslasi, piirasid [elamise] ümber. Meenutame seda, kuidas siin Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks korraldatud meeleavaldustel eriüksuslased ülbitsesid, ka selle kohta on telekaadrid olnud ju väga kõnekad; kuidas inimesed, rahulikud Eesti inimesed sõna otseses mõttes viidi selle piirini, kus nad hakkasid [politsenikke] lumepallidega, mida teile lojaalne meedia lumekuulideks nimetas, loopima. Meenutame seda, kuidas Eesti hümni mänginud Silvia Ilvest püüti bussi vedada ja takistada tal süstimisvastasel meeleavaldusel meelt avaldada. Meenutame Lihula sammast ja seda, kuidas seal politsei jälle omavolitses. See on muster.

Te võite ju siin hakata meile mingit demagoogiat rääkima, aga see on muster. Kui te räägite nüüd sellest, kuidas seal oli mingi pealuu, siis kõigepealt …

Teie aeg, Mart Helme.

… likvideerime äkki ära Kuperjanovi pataljoni lipu, kus on ka pealuu koos ristis säärekontidega. Mis te ütlete selle omavoli kohta? Kas te kavatsete selle omavoli, selle politsei ülemäärase ohuhinnangu alusel läbi viidud omavoli lõpetada või kavatsete veel hagu juurde anda?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma pealuudest ei tea, või õigupoolest väga paljudest asjadest, mis te ette lugesite ja mis kunagi varasemalt toimunud on, ma nende sisu võib-olla nii hästi ei tea, olen ainult meediast lugenud. Ainuke pealuu, millest ma kuulnud olen ja mida riiklikult taga on otsitud, oli Lembitu pealuu.

Politsei koha pealt võin nii palju öelda, et Eesti politsei on Eesti rahva teenistuses. Täiesti kindlasti. Ja kindlasti politseis mingit omavoli ei ole. Ei saa olla ega ei tohi olla. Ma kohe alustuseks soovitan, et kui teil on küsimusi politsei ühe või teise tegevuse kohta, siis lisaks sellele, et siseministrilt on võimalik küsida infotunnis ja arupärimisena ja kirjaliku [küsimusena], on võimalik ka … Meil on üks kapo komisjon siin Riigikogus. Tegelikult saab politseijuhte sinna kutsuda ja täpsemaid selgitusi küsida ka näiteks selles komisjonis, kus saab ka riigisaladusega kaetud teemadest rahulikult rääkida. Nad tulevad ja nad kindlasti räägivad ja võtavad need teemad täpsemalt lahti, mis ühe või teise asjaolu taga on.

Nüüd, mis puudutab kiirreageerijaid, siis kiirreageerijad käivadki kogu aeg igal pool sellessamas varustuses, mida te arvatavasti soovisite kirjeldada. Kiirreageerijad tulenevalt nende ülesannetest ja vajadusest ühte või teise kohta reageerida ei võta ära oma veste, muid taktikalisi elemente, relvi ei jäta kuskile. Nad käivadki niimoodi, ükspuha, millisel sündmusel nad väljas on, nad on alati nii. Kui neid kasutatakse ka näiteks liiklusjärelevalves, mingisugune olukord nõuab seda, siis nad on täpselt samasuguses varustuses seal, see käibki selle asja juurde. Ma arvan, et kui me oleme käinud välismaal linnasüdametes, lennujaamades, siis me näeme täpselt samasuguse varustusega politseinikke, ja neil on see päris igapäevane, tavapärane asi. See ei tähenda seda, et keegi peab kuidagi Eesti inimest eriliseks ohuks. Ei! Kiirreageerijate ülesanne on tagada turvalisus ja tagada ka tihti nende isikute turvalisus, kes tunnevad, et neid on justkui piirama tuldud nende sündmuse läbiviimisel. Aga võib-olla politsei ohuhinnangutes on kirjeldatud näiteks seda, et keegi soovib sinna provotseerima tulla. Ka sellisel juhul politsei reageerib oma jõududega erinevatel meeleavaldustel, erinevatel mälestussündmustel, et kaitsta ja toetada just neid, kes seal oma üritust läbi viivad.

Suur tänu, härra minister! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastuseks on kolm minutit ja me peame lõpetama hiljemalt 13.58, siis ma kahjuks pean selle küsimuse käsitlemise ajapuudusel lõpetama. 

Tänan kõiki kolleege, tänan valitsusliikmeid tänases infotunnis osalemise eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.