Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin istungisaali rõdudel ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 9. oktoobri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 21 Riigikogu liiget, puudub 80. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kaitseminister Hanno Pevkur ja taristuminister Vladimir Svet. Tere päevast, lugupeetud ministrid! Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega [kolm] minutit. Lisaks saab see Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ning üks Riigikogu liige saab selle küsimuse raames esitada veel lisaküsimuse. Meil on täna kokku 12 küsimust. Asume asja juurde.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on turumajandusest Eestis. Martin Helme, palun!

Aitäh! Revolutsiooniline madrus, teie valitsuse liige Lauri Läänemets on lobisenud välja teie valitsuse majanduspoliitika põhialused. Nädal tagasi rääkis ta valitsuse majanduskabineti järel, mis on teie platvorm. Platvorm on see, et turumajanduse aeg on läbi. Ja ega me ei ole ju üllatunud. Me näeme seda ise küll, et kui Reformierakond valitsusse tuli, siis turumajanduse aeg tõepoolest läbi sai. 

Kvoodid meil on juba nii nagu nõukogude ajal, kuigi tõsi, me nimetame seda CO₂ kvoodiks. Millalgi kindlasti tulevad ka limiidid. Plaanimajandus meil on, seda nimetatakse seekord küll rohemajanduseks või rohepöördeks, aga plaanimajandus on ta sellegipoolest. Ette on nähtud, mida tohib teha ja mida ei tohi teha ning kes mille eest keelata saab. Meil on olemas kvaliteedimärk ehk rohemärgis. 

Loomulikult on meil olemas sama majandusmõtlemine, mis oli nõukogude ajal, et ettevõtjad on kahtlane element. Veel ei saadeta küll Siberisse, aga igal juhul tuleks neilt kõik ära võtta, kasvõi maksudega. Riik teab paremini, millega tuleb tegeleda ja millega ei tohiks tegeleda. Mul on küsimus, kuidas teie plaanite turumajanduse läbisaamise ajajärgus meile uuesti sotsialismi kehtestada, seekord mitte nõukogude sotsialismi, vaid eurosotsialismi, ja missugused kaubad esimesena defitsiidiks muutuvad.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt kinnitan, et turumajandus on igati hea tervise juures, selles pole kahtlust. Olen ise ettevõtjatega kohtunud. Ja sama, et turumajandus on tema jaoks sobiv riigikord, on kinnitanud ka siseminister. Ma arvan, et ta on ise ka veidi õnnetu selle uudise üle. Temaga vist juhtus samasugune lugu, nagu teiega tundub tihti juhtuvat, et see, mida te ütlete, ei lähe kokku pealkirjaga, mis loole pannakse. Oleks oodanud teilt ometi suuremat mõistmist selles küsimuses, aga ennäe, kasutasite teiegi seda ära. Nii et järelikult kasutatakse sedasama mõõka ka teie vastu. 

See, mida ta öelda tahtis majanduskabineti arutelu järel – ja ma nüüd vabalt tõlgendan oma vaatest lähtuvalt –, kus me saime ... Valitsusel toimus esimene majanduskabinet ja seal kirjeldas Eesti Pank, millisel viisil seavad riigid majanduspoliitikas fookust, kuidas tööstuses astutakse samme, et turutõrkeid ületada, kuidas alustavatel ettevõtetel oleks võimalus turule pääseda, näiteks küsimus kapitalile juurdepääsust, käendusest ja muudest võimalustest. Siseminister ilmselt kirjeldas seejärel pressikonverentsil oma nägemust, kuidas riik saaks näiteks kaitsetööstusesse ja muudesse valdkondadesse panustada. 

Olgu öeldud, et kaitsetööstuse kasv on selle valitsuse prioriteet. Me oleme lubanud riigina 0,25% oma SKP-st Ukraina aitamiseks. See on 100 miljonit eurot aastas. Nelja aasta peale tuleb sellest Eesti ajaloo suurim tööstuse kasvu plaan, 400 miljonit eurot, et Eesti kaitsetööstus saaks toota erinevaid tooteid nimekirjast [asjadest], mida Ukraina vajab venelaste tankide ja väe sisse aukude laskmiseks ja oma vabadusvõitluseks. Ma loodan, et me oleme siiski ühel meelel selles, et seda peetakse ka meie eest. 

Nii et turumajandus on endiselt täie tervise juures ja turumajandus liigub kenasti. Ja kui nüüd vaadata valitsuse poliitikat, mida ma ilmselt jõuan ka järgmistes küsimustes kenasti kirjeldada, siis riigi roll majanduses väheneb esimest korda pärast 2009. ja 2010. aasta majanduskriisi. Esimest korda kärbime ka majandus- ja tööjõukulusid 1,1%. Kindlasti jõuan selle infotunni vältel veel seda [kirjeldada, kuna infotund] kestab kaks tundi. Soovitan [lugeda] Ardo Hanssoni selleteemalist lugu, mis Delfis ilmus. Kui te juhtute seda kallutatud keskvoolu- või peavoolumeediat lugema, siis see on see lugu, mida ma soovitan teil sealt lugeda.

Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma jään nüüd ootama skandaalseid pealkirju sellest, et peaminister ütles, et Eesti ajakirjandus valetab meile, kui ta kirjutab pealkirju poliitikute ütlemistest. Ma muidugi olen nõus – valetab kogu aeg. 

Aga ma ei saanud tegelikult kinnitust, et turumajandus elab, vastupidi, sain kinnitust, et mingit turumajandust meil ei ole või me liigume sellest järjest kaugemale. Sellest meie ajastu BAM-i projektist ehk Rail Balticust ma ei hakka praegu rääkima. Aga ausalt öeldes paneb kukalt kratsima, kui te räägite meile sellest, kuidas turumajandus on kaitsetööstuse areng. See meenutab mulle väga nõukogude aega, kui ikkagi kõige suurem majandusharu oli sõjatööstus. Mina ei ole päris kindel, et Eesti majandust elavdab see, kui me anname raha Ukrainale, et nad Vene tanke tulistaks. Ma ei näe siin seost turumajandusega. Ma võin siin näha seost julgeolekuga, aga mitte turumajandusega. 

Me ilmselt ei peaks minema väga sügavuti sisse sellesse, mismoodi toimib tänasel päeval meie energiamajandus, kus kõike subsideeritakse, välja arvatud ainsat energiaharu, mis meil toimib, ehk põlevkivitööstust. Seda maksustatakse surnuks. Reagan omal ajal ütles, et sotsialism on see, et sa kõigepealt maksustad, ning kui ikka elab, siis tuleb reguleerida, kui ikka elab, siis tuleb valitsusel eraldi sekkuda, ja kui siis ära sureb, tuleb subsideerima hakata. See on ju Eesti tänane majanduspoliitika, teie juhitud valitsuse majanduspoliitika. Ja Lauri Läänemets ütles selle ilusti välja. 

Eraldi ma küsiksin, et kui meie SKP on langenud Reformierakonna võidukal majanduse elavdamisel ja juhtimisel 40 pealt 36 miljardile eurole ning riigieelarve maht on samal ajal kasvanud kuskil 16 miljardilt 20 miljardile eurole viimase nelja aasta lõikes – see tähendab seda, et riigieelarve kaudu jagatakse juba kaugelt üle poole kogu SKP-st ümber –, siis kus see ülemine piir on. Nõukogude Liidu ajal oli kusagil 70% juures. Kuhu te kavatsete välja jõuda?

Aitäh! Mind on alati hämmastanud, kuidas te kõikidest riigikordadest jõuate kõikide võrdlustega alati Nõukogude Liitu tagasi. Aga eks inimene võrdleb seda, millest ta arvab teadvat – te olete noor inimene, võib-olla teie vanemad teavad sellest rohkem –, sellega, mida ta näeb. Nõukogude korraga, ma arvan, Euroopa Liidu või Eesti tänase asjaajamise võrdlemine on minu meelest kohatu. Ma pean ka lugupidamatuks avaldust, et Eesti Vabariigi siseminister on revolutsiooniline madrus, nagu te nimetasite, aga eks sellised lugupidamatud ja isiklikud torked jäävadki teie poliitilisse arsenali. Ma arvan, et seda ei tasuks endale lubada. 

Nüüd tulen majanduse juurde tagasi ja räägin valitsuse plaanidest. Kui te küsite, mida me teeme, siis ma kirjeldasin – Ardo Hanssoni lugu kirjeldab seda kenasti –, et olukorras, kus riik kasvab vähem, kui üldine kasv on, siis tegelikult tõmbab riik oma rolli majanduses koomale. Mida me teeme? Me vaatame üle, mida saab erastada ning milliseid teenuseid ja funktsioone saab koomale tõmmata. Pole saladus, et osalt on selle põhjus ka riigieelarve raamidesse suunamine ehk seesama, mida me siin mõned infotunnid tagasi arutasime: kui 2017. aastal löödi käega eelarve baasreeglitele, siis täna on tagajärg käes. Nüüd tuleb eelarvet lihtsalt karmimalt kärpida, mis tähendab seda, et osa teenuseid tuleb ka üle vaadata. 

Aga veel mõned märksõnad, mis puudutavad turumajandust, näiteks kindlasti tööjõud. Majandusloogikat ja majandust tundvatele inimestele ja ettevõtjatele on suhteliselt selge, et kui majanduses vähenenud nõudluse faas ära kukub, siis järgmine oluline küsimus ongi tööjõuküsimus. Sellega tuleb kindlasti tegeleda. Sellel teemal on mulle ka eraldi küsimusi, nii et eks ma neist räägin siis pikemalt. 

Kaitsetööstusest rääkisin. Riigihangete seadust tuleb muuta, et Eestis oleks võimalik innovaatilisemaid asju hankida ja hankeid oleks võimalik lokaliseerida. See puudutab ka kaitsevaldkonda. Üks printsiip on vastuost, teine on lokaliseerimine – neid arutame. Reeglite lihtsustamine, planeerimise lihtsustamine ette planeeritud aladel, kuhu ettevõtjad saavad oma tööstust rajada, aruandluse automaatsemaks ja bürokraatiavabamaks [muutmine], nõuete vähendamine – see kõik puudutab digitaalsust ja kiiremat asjaajamist. 

Ja energeetika puhul ma tean, et me oleme pikalt olnud eri arvamusel, ja ma ei looda ka tänase infotunni käigus ühele arvamusele jõuda. Paha lugu põlevkiviga on ikkagi see, et fossiilsed kütused lihtsalt oma hinna tõttu ei pääse turule, mitte sellepärast, et keegi oleks üksiti nende vastu. Ja hind tuleneb sellest, et need lühendavad meie eluiga, vähendavad võimalusi ja elukvaliteeti. Tähendab, need saastavad. Kui põlevkivile leitakse teist kasutust, on see peenkeemia, midagi muud, siis tulevikus on selleks võimalused olemas. Aga täna on turul siiski ...

Teie aeg!  

... taastuvenergia kõige soodsam ja puhtam.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Teie väljaütlemine, et riigi roll majanduses väheneb, teeb kindlasti murelikuks ja, ma arvan, teeb murelikuks ka meie toidutootjaid ja põllumehi. 

25. septembril oli meie ees siin Riigikogus regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman, kes andis ülevaate oma valdkonnast, põllumajandus- ja regionaalpoliitikast. Ausalt öeldes suutis ta vaid markeerida probleeme, aga ühtegi lahendust, kuidas nende probleemidega tegeleda, ta kindlasti välja ei pakkunud.

Mõned märksõnad. Põllumajanduse jätkusuutlikkuse tagamine oli märksõna, samuti kodumaise toidutootmise kestlikkus ja konkurentsivõime parandamine. Üks probleem, mis on üleval olnud, on põllumeeste ebavõrdne kohtlemine ja ausa konkurentsi puudus Euroopas. Ehk siis me räägime dotatsioonidest, mis on osa riikides põllumeestele tagatud suuremal määral ja meil on [tagatud] tunduvalt tagasihoidlikumalt.

Kuigi Piret Hartman ei suutnud tegelikult Riigikogu liikmete küsimustele selgelt vastata ega olnud tal ka pikaaegset visiooni põllumajandus- ja regionaalpoliitikas, siis ma loodan, et peaministril on see visioon olemas ja on olemas ka sõnum meie toidutootjatele, põllumeestele, millisel viisil nad peaksid praeguses majanduskeskkonnas oma tegevust sättima, arvestades, et maksutõusulaviin on alles ees 2025. ja 2026. aastal. Kuidas teie näete kogu seda valdkonda ja selle jätkusuutlikkust? Millisel viisil saab riik tagada põllumeestele selle valdkonna jätkusuutlikkust?

Aitäh! Sellega on nii, et ma arvan, et te teete regionaal- ja põllumajandusministrile veidi ülekohut. Ma loodan, et mitte kuidagi pahatahtlikult. Teie küsimuse algus kirjeldaski, kui erinev see maailmavaade siin parlamendis ja mujal on. Samal ajal, kui valitsus vähendab riigi osakaalu majanduses, ütlete teie, et see on halb ja see osakaal peaks suurenema. Seda debatti saabki poliitiliselt pidada. Faktiliselt on siiski nii, et me kärbime ja esimest korda peale 2009. ja 2010. aasta majanduskriisi vähenevad majandus- ja tööjõukulud ning ülejäänud [majanduses] riigi osakaal kasvab vähem kui terve nii-öelda SKP-majandus. Aga mis ma sellest ikka ümber jutustan. Kes tahab, loeb seda lugu.

Nüüd, mis puudutab regionaalpoliitikat, me oleme teinud ka otsuse. Ma isegi ei oska täpselt näppu peale panna, kas see oli juba eelmises valitsuses. Me oleme otsustanud suunata 40% erinevatest ettevõtlus- ja regionaaltoetustest väljapoole Tallinna ja Tartut ehk nii-öelda edukamat piirkonda. Täitsa teadlik regionaalpoliitika just selles suunas, et tekiks [väljaspool suuremaid keskusi] võimalusi. 

Selle valitsuse koalitsioonileppes üks neljast ... Aga mitte ainult üks neljast. Meil on neli prioriteeti selle valitsuse koalitsioonileppes, [leppe] uuendatud osas: kaitse, eelarve kordategemine, majanduse konkurentsivõime ja inimeste toimetulek. Inimeste toimetuleku puhul me sõnastasimegi enda eesmärgina selle, et me mitte ei taga seda toimetulekutoetuste kasvuga, milleks, me ju teame, raha napib, vaid just sellega, et tekiks uusi ettevõtlusvõimalusi, tootmisi ja teenuseid üle Eesti.

Nii et ma arvan jah, et võib-olla teete veidi ülekohut põllumajandus- ja regionaalministrile. Ta kindlasti järjekindlalt seisab selle eest, et erinevad võimalused üle Eesti oleks tagatud. Ja võin tuua näite oma eelmisest töökohast Kliimaministeeriumis, kus täitsa teadlikult seati toidujulgeoleku kaalutlustest lähtuvalt see latt kliimareeglites põllumajandusele veidi madalamale. Nii et seda peetakse kogu aeg silmas ja seda kuidagi nii-öelda laualt maha ei võeta. Aga me jõuame sellest veel rääkida.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on põllumajanduspoliitika ja Tartu Agro tulevik. Ehk siis jätkame põllumajanduse lainel. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Jätkame sealt, kus pooleli jäime, aga läheme konkreetsemaks. Ma loodan, et te Tartu Agro ajalugu teate ja tunnete ning lisaks olete kursis probleemiga, mis on kerkinud. Nende pikaaegne rendileping, mis 25 aastaks sõlmiti 2000. aastal, lõppeb järgmise aasta novembrikuus. Ettevõte on tegelikult päris palju panustanud põllumajandusse, ta annab tööd 110 inimesele. Lisaks on tal mitme tuhande pealine loomakari, seemnekeskus ja nii edasi. Nüüd on olukord nii kaugel, et see leping, nagu ma ütlesin, hakkab lõppema ja tegelikult ei ole minu teada ettevõte häid signaale [saanud], et on soovi see probleem lahendada sellisel viisil, nagu ma juba eelnevas küsimuses küsisin, et jätkusuutlikkus oleks põllumajanduses tagatud. Ma arvan, et selline suur ettevõte ja selle võimalik hääbumine või hävimine selle tõttu, et leping lõpeb, ja mitte mingil viisil ei suuda riik leida lahendust [ettevõtte] jätkumiseks, kui see nii on ... Või on juba leitud lahendus, mis on positiivne? Lahkaks natukene seda Tartu Agro teemat ja sellises võtmes, kuidas oleks võimalik positiivne lahendus selle suure ettevõtte puhul leida.

Aitäh! Vot, see küsimus on hea näide, kus küsija paneb kenasti kirja, mille kohta ta küsida tahab. Kui nii juhtub, siis vastaja saab isegi ette valmistuda selleks [küsimuseks], millele ta vastama peab. Seetõttu ma teen teile komplimendi: aitäh, et te panite kirja! Head sõnad, olgu vastatud.

Nüüd veidi ajaloost ka ja mis need otsustuse printsiibid on. Seis on umbes selline, et 8. augustil sellel aastal andis valitsus nõusoleku – olgu teistele ka öeldud – Tartu maakonnas Tartu linnas asuvate kinnisasjade kasutada andmiseks avaliku enampakkumise korras turupõhise kasutustasu eest tähtajaga 12 aastat. Selline otsus on tehtud. 

Põhimõtted, mille alusel see otsus tehti, [on järgmised]. Riigimaaga tehingute tegemisel peab olema tagatud vaba konkurents ja võimaldatud riigi vara osta või kasutusse saada võrdselt kõigil isikutel, kes on sellest huvitatud. Põllumajanduslikult kasutatavat riigimaad antakse teisele isikule kasutusse avaliku enampakkumise teel. Põllumajandusettevõtete võrdne kohtlemine, menetluste õiguspärasus. Et kõik kasutustasude alghinnad oleks võimalikult asjakohased, määrab Maa-amet alghinnad turuanalüüsi alusel vahetult enne. 

Üldiselt võib kõiki neid printsiipe ette lugeda, mida arutelul käsitleti. Võib öelda seda, et need kinnisasjad antakse enampakkumise teel kasutusse 12 aastaks. See on esimene oluline informatsioon. Teiseks, AS Tartu Agrol ei ole nende maade kasutamise jätkamiseks takistusi, kuna riigivaraseaduse alusel on ettevõttel endal eelisõigus saada maa järgmiseks rendiperioodiks kasutusse enampakkumisel kujunenud hinnaga ehk turuhinnaga. Turuhinnast odavamalt kasutada anda ei saa. Seda hinnatakse selle otsuse tegemisel. Muidu oleks tegemist riigiabiga ja võiks järgneda ka riigiabi menetlus. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on hinnanud, et vara niimoodi kasutusse andmine, 12 aastaks rendile andmine, ei mõjuta toidujulgeolekut. Ma tean, et Kliimaministeeriumil on olnud küsimusi biogaasi tootmise teemal, see [teema] on ka avalikkuses olnud. Kõige olulisem selle asja juures on ju see, et nende enampakkumiste või enampakkumise, kui antakse ühe tükina, üks tingimus on sama põllumajandustegevuse jätkumine. Ehk seda maad ei saa kasutada näiteks korterite ehitamiseks või millekski muuks. Nii et seda kirjeldust kokku võttes: see läheb enampakkumisele [kasutamiseks] 12 aastaks ja seal peab jätkuma põllumajandus[tegevus].

Suur tänu! Ma ühinen peaministri komplimendiga kolleeg Lauri Laatsile. Täpne küsimus võimaldab saada ka väga täpse vastuse. Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea vastaja! Ma olen kursis augustikuu otsusega, mis puudutab enampakkumist. Tõesti on võimalik vähem- või enampakkumisel 12 aastaks rendile seda maad anda. Küsimus on lihtsalt natukene teine. Küsimus on selles, et ma tean ka, et see otsus on tehtud sellisel viisil, et seda 3000 hektarit, mis on praegu Aktsiaselts Tartu Agro käes, soovitakse tükeldada ja tüki kaupa oksjonile panna. Lisaks sellele on ettevõte, kes on tegutsenud seal praeguseks 24 aastat, investeerinud hoonetesse, taristusse ja muudessegi maaparandustöödesse. Kui need maatükid jupikaupa [lähevad] enampakkumisele ja sealt peaks mõni maatükk minema kõrgema hinnaga kellegi erakätesse, siis võib seal tulla spekulatsioone, kuna selge on see, et need hooned tegelikult saavad teenida ainult koos selle maaga, kus tegelikult kasvatatakse, kus loomakarja käiakse karjatamas. Need on need probleemid, mida tõenäoliselt selles memos, mis teile esitati, ei kajastatud. Ministeerium või vähemalt valitsus võiks seda vaadata ikkagi ühe tükina, kui on plaanis enampakkumine teha, mitte tükeldada seda. Ühes tükis oleks see kindlasti tunduvalt mõistlikum ja selle ettevõtte tulevik ka pigem jätkusuutlik kui vastupidine.

Aitäh! Seda tõepoolest siin memos kirjas ei ole, aga seda debatti valitsuses on peetud. Ja ma olen kindel, et otsustamisel kaalutakse, kas seda on võimalik anda ühe tükina rendile, või lähtutakse sellest, mis oli vahepeal ministeeriumi hoiak, et anda see [kasutusse] – kui ma nüüd õigesti mäletan, ma loodan, et ma ei eksi – nelja tükina. Seda kindlasti kaalutakse, seda ma võin kinnitada. Eesmärk on, et põllumajandustegevus seal jätkuks. 

Kliimaministeeriumilt, ma saan aru, on tulnud ka küsimusi ja märkusi biogaasi teemal selles valdkonnas. Ma tean, et regionaal- ja põllumajandusminister neid kaalutlusi teeb. Me valitsuses vahetasime vastutusvaldkondi ning maaküsimused koos planeerimisega läksid majandus- ja tööstusministri valdkonda. Kumb iganes ministritest vastutab sel ajahetkel, kui rendikonkurssi alustatakse, ta kaalub mõlemat [lahendust], nii tükkidena kui ka tervikuna andmist. Ma iseenesest mõistan seda printsiipi, mida te kirjeldate, et põllumajanduses annavad suurus ja maht teatava eelise ja ökonoomsuse. Seda printsiipi kindlasti tuleb arutada, ma olen nõus.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Seoses hindade tõusu ja elatustaseme langusega on kaubanduskettides kohalike toidukaupade müük järsult langenud. Kohaliku toidu tootmine väheneb ja see on minu arvates julgeolekurisk. Kas valitsus kavatseb midagi sellega ette võtta?

Aitäh! Mulle jäi veidi segaseks, millega täpselt [midagi ette võtta]. Valitsus võtab palju erinevaid asju ette, muu hulgas majanduse elavdamise poolega ja regionaalpoliitikaga, mida ma enne kirjeldasin. Toidujulgeolek on kindlasti väga oluline teema. Nagu ma ka enne kirjeldasin, põllumajanduse ja toidujulgeoleku kaalutlustest lähtuvalt me oleme päris mitmed otsused teinud, muu hulgas kliimanõuete poolel, [mis on] põllumajandusele [leebemad], et just toidujulgeolek oleks tagatud. 

Võib-olla peab seda küsimust ühel hetkel konkretiseerima, aga ma näen, et teil on ka 11. küsimus. Kuna ma kavatsen vastata lühemalt, et kolleeg Svetki saaks vastata, sest vastasel korral ei ole tal mõtet siin niisama istuda, siis me jõuame kõik need küsimused läbi käia.

Suur tänu! Aga liigume edasi. Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on juhtimisotsused. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Minu küsimus puudutab juhtimisotsuseid seoses meretuuleparkide doteerimisega. Veebruaris sellel aastal ERR-i uudises "Michal õigustas sadade miljonite eurode maksmist taastuvenergiatoetuseks" te nimetasite, kui te selgitasite seda, et teie ettepanekul otsustati nelja teravatise meretuulepargi arenduse projekti kasuks, millele varasemalt ministeeriumi ametnikud olid vastu, et tegemist on Eesti lähiajaloo ühe suurima otsusega ja see põhines juhtimisinformatsioonil. 

Nüüd on möödunud sellest pool aastat. Septembrikuus sotsiaaldemokraatide mõjukas energeetikaküsimustest huvitatu Jevgeni Ossinovski iseloomustas selle otsuse perimeetris kujunenud olukorda selliselt, et valitsusse stsenaariume toodud ei ole, otsuseid tehakse muljetamise pinnalt. Teie teine koalitsioonipartner proua Kristina Kallas iseloomustas oktoobrikuus seda nii, et konkreetseid arvutusi toodud ei ole ning selles olukorras on raske otsustada. 

Nüüd ma asetan selle tervikusse. Teie enda koalitsioonipartnerid on öelnud, et tegelikult on see otsus, selle valdkonna otsuste langetamine sisulise kvaliteedita. Millise informatsiooni alusel – ja kas need arvestused [võiks] olla ka avalikkusele täielikult kättesaadavad? – te kliimaministrina toona väitsite – ja mille peale kriitika on toonud pooleaastase perspektiiviga teie koalitsioonipartnerid –, et just nimelt nelja teravatise meretuulepargi arenduse projekt, mida te olete nimetanud lähiajaloo suurimaks otsuseks, läbi kaalutud otsuseks, on mõistlik? Kas me saame ja kas avalikkus saab kõik need lähteandmed kätte?

Aitäh! Jaa, mitte ainult ei saa, vaid juba on saanud. Me oleme neid andmeid ka komisjonides, fraktsioonides ja isegi ettevõtjatega kohtudes tutvustanud, seal ei ole midagi salapärast. Ma paari detaili siiski korrigeerin, aga mitte liiga pikalt aega sellele kulutades. Ettekujutus, et ametnikud olid sellele vastu, ei ole korrektne. See esiteks. Teiseks seegi, et need andmed on midagi salapärast, ei ole korrektne, sest nagu seda otsust tehes on kirjeldatud, põhines Kliimaministeeriumi otsus see valitsusse viia tarbimise mahul, mida kirjeldas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi allasutus EISA või EIS – kuidas iganes selle asutuse nimi oli –, vana EAS. Selle arvutuse põhjal hinnati ära, milline võiks olla Eesti puhta ja soodsama energia vajadus ning milline võiks olla hind, mida me suudame katta. 

On hästi oluline tähele panna, et nüüdne debatt tegelikult käib selle üle, milline on vähim võimalik riigipoolne panus, et kutsuda esile maksimaalne soovitud tulemus. Ehk see, mida riik on soovinud ja endiselt soovib, kõik osapooled soovivad, muu hulgas koalitsioonis ja siin saaliski, ma loodan, on see, et nelja teravatt-tunni ulatuses tootmist andev merepark, mis võiks olla umbes 1000 megavati võimsusega, tuleks Eestisse. 

Ja nüüd on vaja seda määratleda. Algselt oli ettekujutus, et saab määratleda kaasaegsemalt, lihtsamalt, jooksvalt, mis on Eesti sisetarbimine, ja maksta vaid see osa, sest meie tarbija ei ole nii rikas, et maksta kõigile kõike kinni. Nüüd on Euroopa Komisjon palunud täpsemalt määratleda, mis võiks olla siseriikliku tarbimise maht. Kliimaministeerium ja Euroopa Komisjon on jõudnud selleni, et see on umbes kaks teravatt-tundi, ja on ära hinnanud, mida see rahaliselt tähendab. 

Olgu öeldud, et isegi kui meil on vaja toetada seda sellisel määral – võib-olla hästi lihtne arvutus ütleb teile seda – ehk toetame taastuvenergiat, puhast energiat 2 miljardi euroga, siis rahvamajandusele on kokkuhoid sellest oluliselt suurem, sest energia hind saab odavam. Selle baasilt on lisaks võimalik eksportida. 

Nii et kokku võttes on kõik need otsused läbi kaalutud ja praegu me oleme selles etapis, kus kliimaminister ja Kliimaministeerium [arutavad] Euroopa Komisjoniga riigiabi võimaluste üle ja samal ajal selgitavad partneritele ja osapooltele oma arvutusi, arvutuste aluseid ja [nende põhjal tehtud] hinnanguid. Selle alusel me neid otsuseid saame teha. Nii et ei ole selles midagi salapärast täna ega olnud ka tol ajal. Salapärane on see olnud ainult neile, kes ei ole tahtnud vaadata esimesest kirjutatud [uudisest] edasi.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Selle diagnoosi, et tegelikult ei ole sisulist kvaliteeti otsustel, mida energiapoliitika perimeetris on langetatud, on [pannud] teie enda koalitsioonipartnerid härra Ossinovski ja proua Kristina Kallas. See on tõsiasi. See ei ole minu hinnang, kuigi ma pean ühinema selle kriitikaga. 

Ma arvan, et teie praegune ütlus, et isegi kui on vaja toetada, jäägu teie hinnanguks, aga mul on hea meel, et te olete kõigi terviklike analüüside valmiduse praegu öelnud välja. Kliimaministeerium peaks [need andmed] avalikustama enne otsuseid, mida tegelikult valitsus veebruarikuus, vist 23. veebruaril sellel aastal langetas. Ja ametnike vastuseisu kohta on ka avalik informatsioon olemas. 

Nüüd ma küsin teise valdkonna kohta teilt. Juhtimisotsustest kõneleme. [Alguses oli] kriitika energiavaldkonna kohta, nüüd küsimus, mis puudutab Nordica kaasust. Nordica kaasuses on ka kriminaalmenetlus algatatud. Eelmise aasta sügisel te ütlesite, et Nordica [töö] tuleb venitusteta kas lõpetada või [ettevõte] erastada. Aasta on möödunud.

Nüüd arutab seda küsimust põhjalikult Riigikogu korruptsiooni[vastane] [eri]komisjon. Parlamendi reegel, milles ka parlamendi juhatus on pöördunud valitsuse liikmete poole, [on see], et kui parlamendi erikomisjon peab vajalikuks valitsuse liikme ilmumist erikomisjoni, siis tegelikult valitsuse liige seda teeb. Te keeldusite erikomisjoni ette sellel [teemal] tulemast. Need küsimused puudutavad selgelt ka ju tegevust teie ametiajal selle üldkoosoleku rolli täitva ministrina. Härra peaminister, ma kutsun teid üles – ma loodan, et te vastate jaatavalt – korrigeerima oma suhtumist ja selle komisjoni ette tulema. Olete minu ettepanekuga päri?

Kõigepealt energeetikast. Teil on ettekujutus, et te peate ühinema kriitikaga. Noh, see on teie ettekujutus. Te ei pea tingimata ühinema selle kriitikaga, seda esiteks. Minu hinnangul asjatundlikkuse tase selle kriitika tegemisel ei ole teab mis kõrge, aga see jääb hindajate enda südametunnistusele, kui nad ütlevad, et keegi kuskil muneb või teeb midagi. Nad saavad tutvuda faktidega. 

Ja vaat, see ongi selline paradoks. Te üritate luua tohutut salapära kohta, kus seda kuidagi ei ole. Kõik needsamad arvutused, arvamused ja kõik muu on olnud kättesaadav. Ja kui mõni ametnik on oma isiklikku kriitilist arvamust väljendanud, on seegi täiesti normaalne. Eesti riik on vaba ja demokraatlik riik. Aga needsamad ametnikud on need otsused lõppkokkuvõttes ette valmistanud ning aidanud neid ellu viia ja Euroopa Komisjoniga läbi rääkida. Nii et see on teil veidi, jah, pudrukapsaatika. 

Nii et jah, kõik need energeetikaarvutused on olnud, otse öeldes, komisjonis. Ma arvan, et teiegagi pidasime debatti, kus te järjekindlalt keeldusite numbritest aru saamast, sellessamas erikomisjonis, mis on selline teie infotunni formaat kogu aeg. Ja on olnud mingisuguseid muid formaate veel, kus neid [arutelusid] on peetud. Muu hulgas on see avalikkusele igal pool ka kättesaadav olnud, nii et Kliimaministeerium suudab seda energeetika puhul ka kindlasti teha. Ja ma olen kindel, et majanduskomisjonis või asjassepuutuvates komisjonides kindlasti seda debatti saab pidada. 

Nüüd Nordicast. Nordica puhul on nii, et komisjoni esimehe hilisemast kirjeldusest selgus, et tema võib-olla eeldas, et kuna Nordica registris oli kirjutatud kasusaajana, üldkoosolekuna Kristen Michal, [siis pean mina selgitusi jagama]. Aga vahepeal on elu edasi läinud ja Kristen Michalist on saanud Vladimir Svet. Ja, ennäe, tema on minister, kes vastutab Nordica asjaajamise eest ja kirjeldab otsuseid, mida seal tehakse. Ja tema tubli mehena, tubli ministrina käis kenasti komisjoniga kohtumas. Ja Nordica teemal tuleb meil debatti veel, saame seda jätkata.

Suur tänu! Ja järgnevalt lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Kui te lubate, ma küsin riigieelarve kohta. Õiguskantsler tunnistas, et ei suuda riigieelarve eelnõust aru saada. Ka majandusteadlased kurdavad, et riigieelarve ei ole piisavalt arusaadav. Kas te kavatsete muuta eelarve läbipaistvamaks?

Lühike vastus on jah. Kavatsus on, ja mitte ainult kavatsus, vaid ka sammud. Veidi selgitan ja eks õiguskantsler saab seda ka ise parlamendile selgitada, kui on huvi kuulata ja küsida. Tema hinnang oli – see nüüd on minu tõlgendus, mitte sõnasõnaline tsitaat –, et 2021. aastal oli riigieelarve üsna kehvasti loetav ja arusaadav. Ta ei viidanud konkreetsele valitsusele, vaid sellele metoodikale, et see oli kehvasti arusaadav. 

Tänaseks on olukord kõvasti paranenud. 2025. aasta eelarve ise ei ole põhiseadusvastane akt. Sellisel kujul, nagu see on esitatud, saab seda põhiseaduspäraselt menetleda ja vastu võtta. Küll on tema soovitus tulevikuks ehk siis 2026. aasta eelarve tegemiseks eelarve baasseadust täpsustada, et eelarve oleks paremini jälgitav. Ja ma arvan, et ma olen temaga nõus. 

Koalitsiooni tegemisel oli üks printsiip, et inimesed saaksid paremini ülevaate, kuidas nende raha kasutatakse, eriti siis, kui ajad on keerulised, tahavad kõik ülevaadet saada, aga ilmselt ka parematel aegadel. Rahandusministeerium astub erinevaid samme, muu hulgas [koostatakse] ülevaade iga ministeeriumi personalist, majandamiskuludest, tegevustest ja kõigest muust. Sellele lisaks tulevad elektroonilised töölauad, võimalused kõigil soovijatel igal pool näpuga järge ajada. See on avalikkusele kättesaadav ja iga aastaga saab paremaks. 

Aga sellest hoolimata, kui õiguskantsleril, rahanduskomisjonil või Rahandusministeeriumil või neil kõigil ühiselt tekib arusaamine, et on mingeid kirjeid, mingisuguseid täpsustavaid numbreid, ülevaateid või detaile, mida peaks panema seadusesse, mitte seletuskirja, nagu õiguskantsler ka rahandusministrile kirjeldas – ka Facebookis tema postituse juures oli see kiri –, siis ma arvan, et tuleb see läbi arutada ja vaadata üle, sest, ütleme, teatud detailsusastmeni me saame jõuda. 

Ilmselt me ei peaks jõudma sellise detailsusastmeni, kus me hakkame arutama läbi, millist näitust mingi muuseum korraldab või milline on täpselt mingi saate eelarve, valgustuse, grimmi ja meeskonna eelarve näiteks ERR-is. See oleks nonsenss. Küllap seal peab jääma asutuse juhtidele teatud vabadust, et näiteks tõsta kulutusi ringi. Aga see, et on olemas ülevaade, kuidas raha kasutatakse, on minu meelest igati mõistlik. Ja siin ei ole õiguskantsleri ja vähemalt peaministri – aga ma arvan, et [terve] valitsuse – üldise hoiaku vahel kuidagi erimeelsust.

Suur tänu! Ja selleks, et unistus 12 vastatud küsimusest elus püsiks, kappame hoogsalt edasi. Lõpetame kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Neljas küsimus on samuti ... Ei ole. Ei ole peaministrile, on hoopis kaitseminister Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on Eesti sõdurite saatmine Ukrainasse. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea kaitseminister! Tunnustatud geopoliitika analüütik George Friedman kirjutab nii mahukaid analüüse kui ka kajastab igapäevaselt uudiseid selle kohta, mis geopoliitika võtmes olulised on. Ma usun, et te ka ise loete tema kajastusi aeg-ajalt. Kui ma lugesin 3. oktoobril tema igapäevast päevauudiste kokkuvõtet, siis seal muu hulgas kirjutati järgmist. Eesti kaitseministri sõnul kaalub Eesti oma sõdurite saatmist Lääne-Ukrainasse väljaõppemissioonile. Minister lisas, et valitsus peab enne otsuse tegemist kaaluma faktoreid, nagu logistika ja ohutus. Seda tehakse koostöös NATO partneritega. 

Friedman oma uudises viitab Ukraina uudiseid kajastavale veebilehele censor.net, kes omakorda viitab teie intervjuule Poola raadios. Seal tsiteeritakse teid. Muu hulgas on seal näiteks selline mõtteavaldus, et otsust veel ei ole, valitsus peab teemat arutama ja konsulteerima NATO partneritega, aga kui me näiteks räägime brigaadisuuruse üksuse saatmisest koos varustusega, siis see oleks venelaste jaoks suur sihtmärk. 

Kuna tegemist on ikkagi respekteeritud allikaga, vähemalt George Friedmani osas, siis ma soovingi, et te räägiksite ka meile, mis siis tegelikult plaanis on nende sõdurite saatmisega ja kaugel te nende aruteludega olete valitsuses ja meie NATO partneritega. Ma mõistan, et te võib-olla ei saa kõigest rääkida, kuna see tekitab ohu, et mõni teie ministeeriumi töötaja teeb kapole jälle teie kohta avalduse, aga minu arust on ikkagi oluline, et Riigikogu liikmed ja ka Eesti inimesed teaksid, kui sellised kaalukad otsused on plaanis või arutuse all.

Aitäh küsimuse eest! Proovin teha kiiresti. Ei, meie positsioonis selles mõttes mingit muutust ei ole olnud. Me oleme kogu aeg öelnud, et me oleme valmis kaaluma erinevaid võimalusi Ukraina abistamiseks ja oleme ka puhtalt strateegilise kommunikatsiooni vaatest hoidnud maksimaalselt selget sõnumit, et me oleme valmis Ukrainat abistama. 

Selles intervjuus, millele te viitasite kolme erineva allika kaudu, oli juttu sellest, kas Euroopa Liit või NATO võiks kaaluda tulenevalt Prantsusmaa ettepanekust Ukraina vägede väljaõpet Ukraina territooriumil. 

Ja teie poolt mainitud brigaadisuurune üksus – see oli jah normaalne arutelu sel teemal. Kui rääkida väikeste üksuste treenimisest, olgu nad siis demineerijad, meedikud või midagi muud sellist, siis seda on suhteliselt turvaline teha. Kui me räägime brigaadisuurusest üksusest, siis see tähendab tõesti seda, et seal on tuhandeid inimesi, kes on võimalikud treenitavad, ja see tähendab ka väekaitsemeetmete puhul väga olulist muutust. 

Seetõttu tegelikult need arutelud, mis on liitlaste vahel olnud, ei ole väga kaugele jõudnud. Leitud on, et on mõistlikum ja turvalisem teha koolitust ja väljaõpet Poolas EUMAM-i missiooni raames, samamoodi Interflexi missiooni raames Suurbritannias, kus viivad ka Eesti sõdurid väljaõpet läbi ukrainlastele. Nii et see oli selline arutlev intervjuu ja kindlasti meie positsioonis midagi muutunud ei ole.

Suur tänu! Ja Rain Epler, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Oma vastuse alguses sa millegipärast kommenteerisid, et kolm viidet. Tõepoolest, need viited olid, aga tegelikult sa oma vastuses ümber ei lükanud, et see intervjuu toimus ja selles arutlevas intervjuus, nagu sa ütlesid, sellel teemal sai arutatud. Aga võib-olla [sa vastad] ikkagi konkreetsemalt, kas siis on viimasel ajal valitsuskabinetis neid teemasid kuidagi konkreetsemalt arutatud. 

Ja minule jäi silma päris lennukas mõte – öelge, kui ajakirjanik on teid valesti tsiteerinud –, et kui me näiteks räägime brigaadisuuruse üksuse saatmisest, siis see on oluline sihtmärk, millega kahtlemata saab nõustuda. Avage nii palju kui võimalik! 

Jaa, mul ei ole mingit probleemi avada.  

Avage nii palju kui võimalik, kas siis, ütleme, viimase kuu-poolteise jooksul, septembris – see uudis oli 3. oktoobril, eks ole – on valitsus tõsiselt neid teemasid arutanud. Ja kas peaks saatma ja millal peaks saatma ja nii edasi? Ning kui suurtest üksustest siis jutt on olnud?

Härra minister, palun!

Aitäh! Lühike vastus on see, et Vabariigi Valitsus seda viimastel kuudel arutanud ei ole. Veel kord, see, kuidas ajakirjanik on selle sinna kirja pannud, ei ole see, mida intervjuus räägiti. Intervjuus ei räägitud sellest, kas Eesti võiks saata brigaadisuuruse üksuse. Pole kunagi seda minu käest küsitud ja ma pole kunagi sellele küsimusele vastanud. Minu vastus, ka ajakirjanikule, puudutas seda, kui oleks vaja läbi viia brigaadisuurusele üksusele väljaõpet. Need on täiesti erinevad asjad. See on rohkem kui tuhat inimest, lisaks väljaõpet läbiviivad inimesed – see oleks väga suur sihtmärk. See oli see, millest juttu oli. 

Ei, veel kord ma ütlen, et Eesti positsioon ei ole muutunud. Me oleme olnud avatud erinevateks diskussioonideks, aga see diskussioon ei ole ka liitlaste hulgas praegu edasi läinud. Ja kui ajakirjanik küsib, siis loomulikult ma arutan temaga läbi need küsimused. Mul ei ole mingit põhjust oma seisukohta või Vabariigi Valitsuse seisukohta muuta. Väiksemate üksuste väljaõpe oleks teostatav, aga suurte üksuste puhul on see väga problemaatiline.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te ütlesite just mõni hetk tagasi, et Eesti positsioon ei ole muutunud, aga paraku jääb arusaamatuks, milles Eesti positsioon ülepea seisneb. Sellele küsimusele te ju tegelikult vastust andnud ei ole ja ma ei mäleta, et ka varem oleks keegi siin selgelt vastanud sellele küsimusele, milline Eesti positsioon selles küsimuses reaalselt on. Omavahel oleme sel teemal [esitanud] küsimusi ja vastuseid ja ma olen osutanud sellele, et olen mitmest autoriteetsest allikast kuulnud, et Eesti kaitseväelased juba on Ukrainas väljaõpet teostamas. Teie räägite siin sellest, et me kaalume võimalust neid sinna saata. See on üks näide sellest. Selle taustal ma ei saa aru, mis see positsioon on. 

Kas me kaalume saatmist, juba oleme saatnud, kaalume veel rohkemate inimeste saatmist, kui [kaalume saatmist], siis kui paljude saatmist? Siin on terve rida küsimusi. Ja ma küsiksin veel, kui suure hulga kaitseväelaste saatmist Ukrainasse te reaalselt kaalute valitsuses ja milliseks otstarbeks. Kas ainult väljaõppeks või ka mingite muude ülesannete teostamiseks? See on tegelikult väga oluline küsimus, millele oleks vaja vastus anda, ja mitte ainult parlamendiliikmetele, vaid ka Eesti avalikkusele. Nii et need on need küsimused, millele ma paluksin teilt konkreetset vastust. Ja lisaks sellele ma küsin veel seda, et kui reaalselt peaks minema nüüd ikkagi Eesti kaitseväelaste saatmiseks Ukrainasse ühe, teise või kolmanda ülesande täitmiseks, siis kas see saab olema selline otsus, mille te langetate valitsuses, või saab see olema selline otsus, mille te toote parlamendi ette ja lasete langetada parlamendil.

Aitäh! Kõigepealt veel kord kaalumisest. Ma ütlen veel kord, et viimastel kuudel ei ole Vabariigi Valitsus seda arutanud. Ja me lähiajal ka ei plaani seda arutada. Ma olen küsinud meie liitlaste käest erinevatel kohtumistel, kas see teema on veel aktuaalne, mille Prantsusmaa president tõstatas, ja vastuseks olen saanud, et prantslased ei ole seda teemat nii-öelda laualt maha võtnud, aga aktiivset arutelu ei ole, kuna Prantsusmaal vahetus valitsus. Nii et mingit aktiivset arutelu selles küsimuses ei ole. Jätkub EUMAM-i missioon ehk siis Euroopa Liidu väljaõppemissioon, jätkub Interflexi missioon ehk Suurbritannia missioon. Ühtegi täiendavat palvet Eestile ei ole sellega seoses tulnud. 

Mis puudutab võimaliku otsuse tegemist, mittetegemist või seda, kuidas seda tehakse, siis on seaduses väga täpselt kirjas, kus on parlamendi mandaat, kus on Vabariigi Valitsuse mandaat. Ma usun, et seda mandaadi vahet te teate täpselt ja seda, mis on rahvusvaheline sõjaline missioon, mis on koostööprojekt ja nii edasi. Need on kõik täpselt seaduses kirjas ja Kaitseministeerium loomulikult järgib seadust.

Suur tänu, härra kaitseminister! Ma lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Eesti välispoliitiline kurss. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus on seotud teemaga, mis lööb laineid Eesti välispoliitikas juba mitmendat nädalat ja puudutab Eesti hääletamist ÜRO Peaassambleel 12. septembril, kui võeti vastu Lähis-Ida-teemaline resolutsioon, mis on tegelikult hästi vastuoluline ja põhimõtteliselt ultimatiivne Iisraeli riigi suunas. Eesti teatavasti hääletas resolutsiooni poolt, nagu tegid seda näiteks Põhja-Korea, Venemaa ja Valgevene. Samal ajal meie oluline partner ja liitlane USA oli vastu ja enamus Euroopa Liidu riike seda resolutsiooni ei toetanud. 

Oleme sellest teiega siin saalis juba tegelikult rääkinud. Tookord mainisite, et varsti tuleb välisminister valitsuse ette sel teemal aru andma. 7. oktoobril käis Margus Tsahkna samal teemal rääkimas ka Riigikogu väliskomisjonis, kus tema seletustega rahule kahjuks ei jäädud, nagu saime meediast teada. Kas teie jäite ministri selgitustega rahule? See on küsimus number üks. Küsimus number kaks on see: kuidas te kommenteerite seda, et välisminister valetas, kui ütles Eesti Rahvusringhäälingule antud intervjuus, et Eesti hääletas ÜRO Peaassambleel nii nagu valdav osa Euroopa Liidu riike? Tegelikult ei olnud see niimoodi. Nagu ma ütlesin, enamus Euroopa Liidu riike seda resolutsiooni ei toetanud. Järelikult minister valetas. Tahaks teie kommentaari selle kohta kuulda.

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, pärast meie eelmist kahekõnet, debatti siin saalis välisminister ja Välisministeeriumi kantsler käisid selle teemaga valitsuskabinetis. Ma arvan, et sedasama positsiooni nad tutvustasid ka teile väliskomisjonis. Ma eeldan, et te olite väliskomisjonis. Ei olnud? Selge, siis teie kolleegidele väliskomisjonis tutvustati seda. 

Te ütlete, et meedias öeldi, et ei jäädud rahule. Mina nägin meedias ka neid, kes ütlesid, et arusaadav, järgmine kord teeme otsused sellisel viisil, et nii valitsus, üldsus kui ka Riigikogu väliskomisjon on enne keerukaid otsuseid rohkem asja pühendatud. See võiks olla ka valitsuse arutelu kokkuvõte, et edaspidi – kuna keerulisi otsuseid tuleb ja tuleb paljudel riikidel, sarnased debatid on käimas ka teistes riikides meedias nähtuva põhjal – toimuks debatt enne, mitte pärast. See oli see põhiline printsiip ning välisminister ja Välisministeeriumi kantsler on selle printsiibiga väga päri. Mulle tundub, et see võikski olla kokkuvõte, mis sealt tuli.

Et 12. küsimuseni jõudmise unistus elus püsiks, nagu ütles austatud Riigikogu esimees, ma püüan kogu aega mitte ära kasutades kiiresti mainida, kuidas teised riigid hääletasid. Põhjala-Balti [regiooni] puhul on see nii, et poolt oli 5 riiki: Eesti, Läti, Soome, Norra ja Island. Erapooletuid oli 3: Leedu, Rootsi ja Taani. Vastu ei olnud kedagi. Euroopa Liidust poolt oli 13: Belgia, Luksemburg, Eesti, Läti, Küpros, Soome, Kreeka, Prantsusmaa, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Iirimaa ja Malta. Erapooletuid oli 12 ehk üks vähem: Austria, Bulgaaria, Taani, Horvaatia, Saksamaa, Itaalia, Leedu, Holland, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Rootsi. Vastu oli 2: Tšehhi ja Ungari. Nii et ilmselt sellele võis välisminister teie viidatud uudises viidata. Seda uudist ma ise näinud ei ole.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma suunduks tegelikult hoopis teise valdkonda. Euroopa Liidu liikmesriigid kiitsid heaks Euroopa Komisjoni ettepaneku kehtestada Hiinast pärit elektrisõidukitele täiendav tollimaks. Ja kui vaadata, kuidas hääletasid Euroopa Liidu liikmesriigid, siis on olukord päris huvitav: 10 riiki olid tollimaksu poolt, erapooletuid oli 12 riiki ja vastu oli 5 riiki, nende seas ka Saksamaa, mis on tõenäoliselt kõige suurem autotootja Euroopa Liidus. Iseenesest on ju väga huvitav poliitiline olukord selles küsimuses ja minu arust peaks Saksamaa poliitiline käik ka meie valitsusel tekitama mingisuguse küsimuse, arutelu- ja ka analüüsivajaduse, et miks just sellisel viisil see hääletus toimus, mis põhjusel üks või teine riik otsustas üht- või teistmoodi. See on tegelikult väga oluline hääletus, väga oluline statement, mis on sellest hääletusest välja tulnud. Kuidas teie peaministrina seda näete ja kas te olete juba seda otsust valitsuses kuidagi analüüsinud?

Aitäh! Sellega läks täpselt nii, nagu ma kirjeldasin, et võikski asjadega minna, et enne otsustamist arutatakse – me arutasime enne. Eesti Vabariigi positsioon kujuneski selle arutelu käigus just lähtuvalt sellest, mida Euroopa Komisjon on kirjeldanud: võimalikud turumoonutused, subsideerimine, võimalikud keskkonnanormid, riskid ja nii edasi. Nii et nendest lähtuvalt Eesti ka positsioonile asus. Detailsemalt hääletuste üksikasju ja seda, millised on võimalikud tariifid, mis puudutavad Hiina autosid, aga ka teisi autotootjaid, saab teile majandus- ja tööstusminister kasvõi majanduskomisjonis või kuskil [mujal] kirjeldada.

Suur tänu! Ja täpsustava küsimuse saab [esitada] Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Lisaküsimus on mul ikka samal teemal. Mul on selline tunne, et meil on Eestis tekkinud mitte kõige parem, kui mitte öelda muret tekitav olukord, kus välisminister Margus Tsahkna arvab, et Eesti peab hääletama ÜRO Peaassambleel taoliste resolutsioonide poolt, millest me siin rääkisime. Samal ajal Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, muide, teie erakonnakaaslane, arvab täiesti teistmoodi ja on seda ka avalikult väljendanud. Tema ütles, et tema oleks jäänud sellest hääletusest eemale. Välisministri arvamusega ei ole nõus ka Eesti-Iisraeli parlamendirühma esimees Eerik-Niiles Kross, samamoodi teie erakonnakaaslane. Minu küsimus teile ongi päris lihtne. Keda te siis rohkem selles küsimuses usaldate, kas teie juhitud valitsuse liiget, välisminister Margus Tsahknat või teie erakonnakaaslasi, välispoliitika eksperte Marko Mihkelsoni ja Eerik-Niiles Krossi?

Aitäh! Mul ei ole usalduse defitsiiti kellegi suhtes. Usaldus tihtipeale ei käi ka, muuseas, ainult erakondlikku liini pidi. Ma saan aru, et seda võib olla kontseptsioonina keeruline käsitleda, aga usaldada võib rohkemaid inimesi kui ainult oma erakonnast. Välisminister, nagu ma kirjeldasin, ja Välisministeeriumi kantsler edaspidi lähtuvad sellest, et keeruliste otsuste tegemisel tullakse arutelu enne valitsusse pidama ja vajaduse korral ka väliskomisjoni, et hoida välispoliitika ühtsust. 

Ja ma veidi jahutaks indu teha sellest suuremat asja, [kui see on]. Mitte et see otsus ise oleks kuidagi ebatähtis või teema oleks ebatähtis, aga keerulisi valikuid tuleb Eestil veel paljudes teemades [teha]. Loeb see, kuidas me neist üle saame ja kuidas me neid koos teeme. Ja parim viis neid koos teha on need läbi arutada enne, mitte pärast. Antud juhul oleks olnud parem, kui arutelu [oleks olnud] enne nagu Hiina autotariifide puhul, mille arutelu, nagu me tuvastasime, toimus enne.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on tööjõu massiline sisseränne. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Eesti on olnud viimastel aastatel sisserändemaa ja näiteks eelmise aasta näitajate järgi võib öelda täiesti selgelt, et sellest sisserändest on olnud kasu ka meie tööhõivele. Eelmisel aastal oli 20 000 täidetud töökohta rohkem kui sellele eelnenud perioodil. Kindlasti suure osa sellest moodustavad Ukraina põgenikud, keda kiiduväärselt on suudetud suhteliselt suure protsendi ulatuses tööturul rakendada. Meil on ka praegu küllaltki liberaalne riiklik töörändepoliitika. Meil on küll aastane kvoot, mis selleks aastaks on vist 1303 inimest, aga sellel on 13 erandit. Nende erandite alla kuulub kogu Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, veel [kokku] miljardi elanikuga lääneriikide hulka loetavad riigid. Siis on meil IT-valdkonnale, idusektorile ja perekondade sissetoomisele tegelikult täiesti vaba voli. Nüüd muidugi ka õpperändel. Nüüd on valitsuse liikmed hakanud toonitama, et oleks vaja sisserändekvooti tõsta kuni kolm korda. Mis te arvate – tingimustes, kus on kõigil inimestel, kes siia püsivalt tulevad, küllaltki kiiresti võimalik omandada valimisõigus kohalikel valimistel ja kus ka valitsus, muide, kõigis valdkondades eesti keele nõudeid ei taha tugevdada –, kas Eesti rahvale on see jõukohane või äkki käib see üle jõu, kui me kavatseme lähiaastatel massiliselt tööjõudu sisse tooma hakata?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt mõned faktid, et seda debatti pidada. Sisserändetrendid on alates eelmisest aastast muutunud, ütlevad mulle antud faktid. Seadusliku rände taotluste arv, eelkõige lühiajalise töötamise osas on muidugi olulises languses. Samamoodi on sisseränne Eestisse kordades vähenenud. Kui vaadata numbreid ja võrrelda, siis 2022. aastal rändas Eestisse sisse 49 414 inimest ja 2023. aastal oli see näitaja 26 399 inimest. Nii palju siis trendidest. Ukraina kodanike kohta võin öelda, et 2024. aasta alguse seisuga elab Ukraina kodakondseid Eestis 60 414. Neid on 4% rahvastikust, veidi peale. Neist 44 480 ehk 73% on Eestisse saabunud alates 2022. aasta algusest. 

Nüüd erandite arvust. Vot, nüüd ma pean teid kurvastama – ma ei tea, kas te ütlesite, et erandeid on 11 või 13 –, sest minule antud materjalides on [erandeid] lausa 22. Ma ei hakka neid kõiki ette lugema, muidu me saaksime selle infotunni ammendada. Ja tõepoolest, eks teil on nendele eranditele viitamisega selles mõttes õigus, et ligi kaks kolmandikku pikaajalisest töörändest Eestisse tuleb väljaspool piirarvu arvestust. See tähendab seda, et aastas antakse välja umbes 3400 elamisluba töötamiseks ja 1300 suurusjärguna on piirarvu [arvestuses]. 

Miks seda debatti piirarvu üle üldse peetakse? Ma veidi kirjeldan. Kutsekoda on OSKA [raportis] andnud hinnanguid, kellest me üldse räägime. Meil jääb aastas tasemeõppe lõpetajatest üle saja puudu näiteks mehhatroonikute, masinate ja seadmete tehnikute, puittoodete ja konstruktsioonide valmistajate ning töömasinate ja tõsteseadmete operaatorite puhul. Tegemist on oskustöötajatega. Samamoodi üle 50 inimese jääb puudu metalltoodete ja konstruktsioonide valmistajate, tekstiili-, rõiva- ja jalatsitootjate, muude tööstusoperaatorite, sealhulgas keemiaprotsesside operaatorid, ja tööstuse töödejuhatajate puhul. Toiduainetööstuses on puudus toidutehnoloogidest ning kvaliteedi- ja tootearendusjuhtidest. 

Nii et eks see debatt sinna taandub. Sellel aastal, olgu veel öeldud enne vastuse lõppu, ei ole kvoot isegi mitte täis. See debatt taandub sinna, et kui majandus hakkab kasvama, siis majanduse järgmine struktuurne probleem on nendesamade inimeste puudus. [See probleem tuleb lahendada,] et meie inimesed saaksid oma jõukust kasvatada.

Suur tänu, härra peaminister! Ja järgnevalt Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle vastuse eest, härra peaminister! Nagu te ise ütlesite, ei ole sellel aastal piirarv veel täis tulnud ja taotlusi on isegi vähem. Selle tõttu ei saagi ma aru, millise loogika järgi te soovite piirarvu tõsta. Seda enam, et tegelikult peaks neid erandeid kasutades olema [meie riik] avatud, nagu ma juba rääkisin, miljardi inimesega tagamaale, riikidele, kellega meil on otseselt suhted, ja tegelikult nende eranditega võrreldes ka kogu maailmale. See erand, millele te viitasite, et tahetakse sisse tuua tööjõudu mingites sektorites – seal võiks siis palka maksta nendele inimestele, kes siia tulevad, ja võiks ka oma inimestele palka maksta. 

Muide, tihti on teema ju selles, [kui küsitakse,] miks oskustöölisi puudu on, et siin kutsehariduses valmistatakse neid küll piisavalt ette mitmes valdkonnas, aga nad on läinud ära, kuna see palk, mis siin pakutakse, pole neile piisav. Ja nüüd soovivad tööandjad hankida madalapalgalist tööjõudu muudest riikidest, peamiselt kolmandatest riikidest. See mind just kurvastabki, sellepärast et neis teie nimetatud sektorites on praegu tavalistel oskustöölistel palgad niikuinii pooleteistkordsed Eesti keskmisega võrreldes. Nii et selleks kvooti ja erandeid muuta ei ole vaja. Seda enam, et tööandjate esindaja viitas tegelikult soovile tuua sisse odavat tööjõudu, sest ta ütles, et kriteeriumi ei ole vaja siduda mitte keskmise palgaga, vaid hoopis mediaanpalgaga või lausa palga alammääraga. See tähendab, et soovitakse alla keskmise palgaga [tööle] inimesi tuua. See võtab meie inimestelt töö ning surub eestlasi [tööturult] välja. Kas te ei arva, et odava tööjõu, kes kindlasti tuleb sooviga siia [jääda] alaliselt …

Teie aeg! 

… ja oma perekond kaasa tuua, sisse tassimine on Eesti riigile koormaks, nii sotsiaalses kui ka julgeolekulises mõttes tulevikus? Minu meelest on see koormaks. Miks te seda teete?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No ei tee! Sellele kaheminutilise [jutu] lõpuosas [esitatud küsimusele saan vastuseks] öelda, et ei ole ka kavatsenud. Üldjoontes olen ma ise samal arvamusel. Mulle tundub, et te murrate lahtisest uksest sisse, [öeldes,] et parem oleks anda Eesti inimestele paremad oskused asjade tegemiseks ja kõrgema lisandväärtuse tootmiseks. Tootmissisendid, näiteks ka puhas energia, et sellest oleks võimalik toota midagi ekspordivõimelist, ja nii edasi – seda kõike me ju oma majanduspoliitikaga teeme. 

Nüüd see, mida me arutame, on ju tulnud just ettevõtjatelt, Kutsekojalt ja erinevatest raportitest. Jutt on ikkagi keskmisest palgast, mitte millestki muust, ja keskmine palk oli siin hiljuti juba 2000 euro kandis. Me ei räägi lihtsast mopiga tööst, vaid me räägime siiski nendest inimestest, kellest on puudu. Veel kord, ma ei taha kogu seda loetelu ette lugeda, aga olgu siiski öeldud, et kui sul on puudu mehhatroonik, masinate ja seadmete tehnik, puittoodete, metalltoodete ja konstruktsioonide valmistaja, toidutehnoloog või kvaliteedi-, tootearendusjuht, siis see ei ole midagi sellist, mis oleks kuidagi häbenemist väärt. Tegemist on oskustööjõuga, mida on vaja, et hulk inimesi saaks toota kõrgema lisandväärtusega asju. Neid inimesi on meil vaja. Loomulikult on kena, kui me suudame neid kohapeal harida ja ise ette valmistada või oma tootmise viia väiksema tööjõu peale. Selle vastu ei ole keegi. 

Ja tõepoolest, sellel aastal, nagu ma ütlesin, ei ole kvoot isegi mitte täis tulnud ja enamik tuleb kvoodiväliselt nii või teisiti. Ma arvan, et selles teemas on võib-olla emotsionaalselt laetuse potentsiaali palju rohkem, kui siin [tegelikult] on. Aga majanduse jaoks on vaja oskustöötajaid. Selleks et kümme inimest saaks midagi vajalikku teha, on vahel vaja ühte inimest, kes oskab seda teha, mida neil on vaja. Nii et meie lähtume seda debatti pidades julgeolekukaalutlustest, sellest, et Eesti inimestel oleks võimalik kõrgema lisandväärtusega endale jõukust toota, Eestile ka, ja sellest, mida ettevõtlus vajab, et see saaks kasvada. Kui me kindlustame riiki, hangime kaitsevajadusi, teeme eelarve korda, siis järgmine eesmärk peabki olema majanduse kasvatamine. Majanduskasv paistab ees, esialgu lauge, tulevikus loodetavasti suurem.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Juba õige mitmendat korda me oleme siin infotunnis uue valitsuse ja uue peaministriga. Ja ütlen ausalt, et muidugi võib Riigikogu liikmetele rumalat juttu ajada või täitsa mööda juttu ajada, aga sellel on selline kõrvalmõju, et võib jätta endast rumala mulje. Kui te räägite siin, et julgeoleku kaalutlustel te teete Eestis massiimmigratsiooni, siis see on ju täielik absurd, sest viimastel aastatel on Eestis massiimmigratsioon peamiselt slaavi riikidest, üle 150 000 inimese on tulnud Venemaalt ja Ukrainast. Suur osa neist räägivad vene keelt ja nende hulgas on meile teadmata arv, ütleme, viiendat kolonni. Nii suurt massiimmigratsiooni, kui on olnud viimase kolme-nelja aasta jooksul, pole Eestis mitte kunagi varem olnud, nii et selles mõttes on selle kvoodi ümber tantsimine täielik asendustegevus. Nagu te isegi räägite, ei tule kvoot täis. See ei tule täis sellel põhjusel, et kõik, kes tulla tahavad, saavad mingi erandiga siia tulla. Nad ei vajagi seda kvooti, tegelikult ei vaja. 

Kõik me teame, et taga aetakse odavtööjõudu – odavtööjõudu sellepärast, et see nihutab jõukust töövõtjatelt tööandjatele ehk kapital saab sellest rikkamaks ja töövõtja jääb sellest vaesemaks. See on lihtsalt ühiskondliku jõukuse nihutamine ühele grupile. Sellest piirarvust minu meelest ei oleks meil vaja üldse rääkida. Meil oleks vaja praegu rääkida sellest, et meie silme all toimub eestlaste vähemusse jäämine oma kodumaal ja meie silme all toimub Eesti venestamine ehk vene keele massiline pealetung. Mina küll arvan – me võime seda nimetada emotsionaalselt laetud teemaks, aga rahvusriigi püsimine ongi emotsionaalselt laetud teema –, et teie olete valel pool. Teie valitsus on valel pool, te lammutate Eesti rahvusriiki ja võtate eestlastelt nende kodumaa ära. Ma arvan, et me keegi ei saa sellega nõus olla.

Aitäh! Faktid siiski väärivad korrigeerimist. Nagu ma heale küsijale Tõnis Lukasele juba kirjeldasin, kui tema küsis küsimuse, ei ole see teie jutt massilisest sisserändest, ma kahtlustan, päris eluga kooskõlas. Võib-olla oleks inetu seda päris kelpa ajamiseks nimetada, aga sinna kanti ta tüürib. Kui ma vaatan sisserände trende, siis on need alates eelmisest aastast muutunud. Seadusliku rände taotluste arv, eelkõige lühiajalise töötamise osas, on languses. Sisseränne Eestisse on ka kordades vähenenud. 

Tõin juba needsamad numbrid välja, aga kordan. 2022. aastal rändas Eestisse 49 414 inimest, 2023. aastal oli see näitaja 26 399 inimest. Kui te tahate ukrainlaste numbreid, siis võin neid veel kord kirjeldada. 2024. aasta alguse seisuga elab Eestis Ukraina kodakondseid 60 414, neid on 4,4% rahvastikust. Neist 44 000, [täpsemalt] 44 480 ehk 73% on Eestisse saabunud alates 2022. aasta algusest. Nii et teie jutt massilisest sisserändest ja kõigest sellest, mis saabub, rahvusriigi lõpust ei vasta tõele. Kõige selle muu vasakpoolse majandusnägemuse kohta jätan sotsidele või kellelegi teisele hinnata.

Suur tänu! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on fosforiidi kaevandamine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Paljud inimesed Eestis on tõsiselt mures selle uudise pärast, mida vahendas teiste seas 26. septembril Eesti Rahvusringhääling ning milles anti teada, et Lääne-Virumaal Aru-Lõuna karjääris tehti eelmisel nädalal algust fosforiidi testpuurimisega ning et novembris plaanitakse maapõuest välja tuua juba suurem kogus fosforiiti, kuni 25 tonni. Ettevõtmisse on kaasatud ka Saksa päritolu rahvusvaheline ettevõte. Seejuures asutakse juba tegema mitte ainult tavapäraseid väikeseid, kuni 10-sentimeetrise läbimõõduga puurauke, vaid ka suuri, lausa 1,2-meetrise läbimõõduga puurauke, mis ulatuvad koguni kuni 30 meetri sügavusele ehk läbistavad ka põhjaveekihte. 

Seejuures on oluline, et uuringud ei lähtu üksnes eesmärgist saada parem ettekujutus olemasolevatest ressurssidest. Selgelt on tegu juba kaevandamisuuringutega ehk siis uuritakse kaevandamise võimalusi. Paljud inimesed pelgavad, et selget vahetegu kaevandamisuuringute ja kaevandama asumise vahel ei olegi. Ehk kui juba kaevandamisuuringuid läbi viiakse ja masin käima tõmmatakse, ju siis ka kaevandama asutakse. Natuke samamoodi on Nursipalus see protsess kulgenud, et alguses räägitakse, et me ainult uurime, kavandame ja mõtleme, aga siis, kui tegemiseks läheb, siis tegelikult ükski vastuväide enam mingit tähtsust ei oma. 

Nüüd jõuan küsimuse juurde. Pidades silmas, kui tõsise küsimusega on fosforiidi kaevandamise näol tegu, ja võttes arvesse näiteks 1980. aastate fosforiidisõdu ja ka võimalikke väga ulatuslikke keskkonnakahjusid, siis kas teie nõustute minu hinnanguga – mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste hinnanguga –, et selle küsimuse kaalu arvestades oleks kohane langetada otsus selle kohta, kas asuda fosforiiti kaevandama või mitte, rahvahääletusel, eriti pidades silmas, et üle 20 aasta ei ole Eestis kui põhiseaduse kohaselt demokraatlikus riigis saanud rahvas osaleda ühegi riigielu küsimuse otsustamisel?

Aitäh! Tagantpoolt alustades, vot, sellega ma küll nüüd nõus ei ole, et rahvas ei ole saanud osaleda ühegi riigielu küsimuse otsustamisel. See paneb mind mõtlema, millise mandaadiga inimesed siin saalis istuvad ja mida nad seal valitsuses teevad. Küll see mandaat ikkagi valimistel on saadud, isegi kui teile e-valimised parajasti ei meeldi. (Naerab.) Aga selle üle jõuame jälle edasi debateerida, see debatt siin on äärmiselt nauditav. 

Nüüd, mis puudutab sedasama fosforiidiprotsessi ja üldiselt haruldaste kriitiliste muldmetallide protsessi, siis see on ju Eesti Geoloogiateenistuse, mis on riiklik teenistus, vedada ja kontrolli all. See ei ole kellegi teise aetav, nurga taga [tehtav] protsess. Tean, et isegi majanduskomisjonis käisid nad mitu korda, kui mina olin majanduskomisjonis erinevas rollis. Nad käisid kirjeldamas, milliste sammudega nad neid protsesse teevad. Nad on seda kirjeldanud ka kõigile huvilistele. Alati võite minna – võtta aega ka fraktsiooniga – ja tutvuda sellega, millega nad tegelevad, minna neile külla Arbaveresse. See esiteks.

Nüüd, geoloogiateenistus loodigi just selleks, et Eesti riigil oleks ülevaade oma maavaradest. Ma meenutan, et aastatel 2015–2016, kui keskkonnaminister oli Marko Pomerants ja mina olin majandusminister, leppisime kokku, et maavarade majanduslik ülevaade [läheb] majandusministeeriumi alla. Ja hiljem, aastal 2018, kui ma jälle õigesti mäletan, sündis Eesti Geoloogiateenistus, kes tegelebki sellega, et hindab, millised on Eestis olevad kriitilised maavarad. 

See ei puuduta ainult fosforiiti. On palju erinevaid metalle, haruldasi muldmetalle, milleks meil on võimalusi tulevikus. Ja me uurime seda enda jaoks, Eesti jaoks, et me teaksime, millised varad meil on, milliseid varasid me saame enda jaoks kasutada. Ja selle ümber, ma arvan, on võimalik loomulikult tekitada paanikat. Mina siiski arvan, et oma riigis tuleks teada, millised varud sul on ja kas neid varusid on võimalik ühel või teisel viisil ka päriselt kasutada, nii et hoitakse keskkonda ja hoitakse inimeste elukeskkonda samamoodi. 

Nüüd, geoloogiateenistus, nagu on üldteada ja nagu nad on ka korduvalt kõikides kanalites ja uudistes kirjeldanud, annab 2025. aasta lõpuks oma uuringutest teada ja siis on võimalik avalikkusel, parlamendil, kõigil teistel langetada otsuseid, mis saab edasi: kas on vaja täiendavalt uurida, kas osa alasid läheb uurimisest välja, sest seal ei ole potentsiaali, või mida me teeme edasi. Enne seda ju mingeid otsuseid kaevandama asuda või kuidagi kaevandamist planeerima asuda ei ole. Aga te küsite veel ja siis ma saan jätkata selle muu jutuga.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Te jätsite sujuvalt vastamata minu küsimuse. Alustasite küll lõpust ja ütlesite, et ei saa nõustuda, et 20 aasta jooksul pole rahvas saanud osaleda ühegi riigielu otsuse langetamisel, sest et millise mandaadiga siis Riigikogu ja valitsus on ametis. Muuseas, see on väga oluline küsimus, tõesti. Kuna Eestis on selline läbipaistmatu ja selgelt ebausaldusväärne valimissüsteem, siis ongi igati põhjendatud küsida, millise mandaadiga on Riigikogu ja valitsus ametis. 

Aga te jätsite vastamata mu küsimuse sellest, kas teie hinnangul ei oleks küsimuse kaalu silmas pidades kohane langetada vastav otsus referendumil rahva enda poolt? Fakt on ju see, et valimistel ei osale rahvas mitte riigielu otsuste langetamiseks, vaid otsustab ainult selle üle, kes peaks saama kõik otsused langetada rahva eest nende esindajatena. Aga päriselt demokraatlikus riigis, päriselt demokraatia ideaalist lähtuvas riigis oleks normaalne, et rahvas saab ka ise erilise kaaluga riigielu küsimuste otsustamisel kaasa rääkida, osaleda ise otsustajana. Rahvas on ju peremees põhiseaduse kohaselt. Ja kui on väga oluline küsimus, siis peabki selle langetama peremees. Nagu ettevõttes, eks ole, kus juhatus tegeleb igapäevase manageerimisega, aga põhimõttelise tähtsusega [otsused] langetab nõukogu. Fakt on see, et üle 20 aasta pole Eestis ühtegi referendumit korraldatud. Ainult Riigikogu saab referendumi korraldada ja siiani pole 20 aasta jooksul kordagi peetud vajalikuks rahvale otsustamises kaasarääkimise võimalust anda. 

Ja seetõttu ma kordan oma küsimust: kas te olete seda meelt, et fosforiidi kaevandamise näol on tegemist sedavõrd põhimõttelise ja suure kaaluga otsusega, et oleks kohane nüüd, pärast 20 aastat, üks kord anda võimalus rahval endal otsustada selle üle, kas me hakkame seda tegema või mitte? Ja kui võimalik, siis ma küsiksin teilt veel täiendava küsimuse ka siia otsa. See esimene [küsimus] oli põhiline. Kui läheb fosforiidi kaevandamiseks, kas te saate meile kinnitada, et põhiliseks kasusaajaks sellisel juhul, teie parima veendumuse kohaselt, oleks Eesti rahvas, mitte mingisugused kodumaised või välismaised korporatsioonid?

Jah, sellele lisaküsimusele [vastan, et] minu veendumuse kohaselt see peakski nii olema. Mina olen andnud soovituse – ma jõuan selle referendumi jutu juurde tagasi –, et kui uuringud, mida viivad läbi geoloogid, teadlased, näitavad, et nende varudega on võimalik midagi teha ... Meile täna tundub, et nende varudega on võimalik midagi teha, aga võib-olla aasta või kahe pärast me teame, et nende varudega ei olegi midagi teha, et nad ei ole nii unikaalsed, kui me arvame, ning teistes riikides on paremad varud või neid materjale pole üldse sellisel kujul vaja või võimalik töödelda. Sellisel juhul ei ole sellest mingit kasu sündimas ega isegi selle potentsiaali. 

Aga kasusaaja ikkagi, jah, peab olema Eesti rahvas. Minu soovitus on [tulu] pigem panna tulevikuks endale reservi, isegi mitte kasutada jooksvateks kuludeks. Analoogselt ma olen toonud selle näite – ma ei tea, kas see tingimata parim on –, et Norral on rahvusliku rikkuse fond, kuhu nad investeerivad tulevaste põlvede jaoks. Nii et minu meelest selline võiks olla selle asja käik, et me käituksime veidi targemalt. Seda esiteks. 

Ja teine [on see, et] kasu peaks olema kohapeal. Kohapeal ei peaks olema kasu mitte ainult selles mõttes, kuigi seda me siiski teeme ka, et inimesed saavad talumistasu, mis kaevandamist puudutab, aga sinna regiooni peaks tekkima ka väärindamise ja teadusarendusega seotud töökohti. See võiks olla asjade potentsiaalne käik, nii et kasu oleks Eesti rahvale ja kohapealsele rahvale samamoodi. Sellest oleks nagu tolku ja siis on seda mõistlik teha. 

Nüüd jõuan selle referendumijutu juurde. Vaadake, referendumiarutelu on antud hetkel täiesti kõrvaline, sest seda uurimist või uuringuid viivad läbi teadlased ja geoloogid, kes hindavad varude kvaliteeti. Kui nad hindavad, et nende varudega on midagi teha, siis me saame otsustada, millisel viisil me otsustame või kas me uurime edasi. Täna meil ei ole seda teadmist. Ma saan aru, et kõik tahavad poliitilises tuhinas vastu kohalikke valimisi hakata korraldama kampaaniat sellele: ei või jaa. Aga sõbrad, las geoloogid ja teadlased uurivad ära ja seejärel on võimalik otsuseid langetada.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul jäi enne küll niisugune mulje, nagu te arvaksite, et me ei poolda seda, et meil on geoloogiateenistus, või me ei tahagi teada, mis meie maapõues on. Ikka tahame! Täiesti nõus, et me peame teadma, mis seal on. See peab olema avalikkusele teada ja valitsusele teada. Selles osas meil küll mingit vaidlust ei ole. Ja kindlasti tuleb üle rõhutada, et vähemalt printsiibis meie erakond ei ole ka sellele vastu, et maavarasid väärindada. Me ju oleme väga suured põlevkivi edasise väärindamise pooldajad. 

Aga nüüd me jõuame konkreetselt fosforiidini ja siin on asi väga keeruline. Te peate aru saama ühest lihtsast asjast: Reformierakonnal on tõsine ja väga ränk tõe ja aususe puue, eks. Me keegi ei usu, et te ei hakka varastama. Me keegi ei usu, et te ei hakka susserdama. Lihtsalt ei usu, elu on õpetanud. Ja kui Reformierakond lasta meie fosforiidi kallale, siis on katastroof. Me oleme selles veendunud. Ja see on see põhiiva. Te võite siin meile uinutusjuttu rääkida, et praegu uurime, pärast vaatame ja midagi ei ole otsustatud, aga me teame juba, et te olete otsustanud vasakule panna asjad. Lihtsalt praegu ei ole veel välja mõeldud, kuidas. 

Nii et selles mõttes on see referendumi teema väga oluline. Te ju ei vastanud [küsimusele], kui ühel hetkel ... Ja siin on ju väga suured tagajärjed, eks ole. Me ei pea siin isegi minema Nauruni, aga inimestel on põhjendatud mure ja hirm, et see teeb pöördumatut kahju Eesti looduskeskkonnale ja teeb meile ka suurt finantsilist kahju, sest reformikad teevad meile fosforiidiga midagi sarnast, mida nad on teinud meile lennundusega, mida nad teevad meile Rail Balticuga või mida tehti rahapesuga. Me kõik teame, kes te olete! Ja me ei usu teid! Mis sa ütled?

Nii. Aitäh, hea küsija! Teie kolleegi Varro Vooglaiu küsimusest jäi igati mõistlik mulje, et inimene muretseb, millisel viisil seda mandaati hakatakse küsima. Teie ütlesite, et teie olete juba ära otsustanud, et kaevandada tuleb. Te peate oma pinginaabriga kokkuleppele saama, kas on vaja mandaati küsida või tuleb kaevandama asuda. Ja teie küsimuse ainukene retooriline element või sõnum oli see, et teile ei meeldi Reformierakond. No aga sellepärast te oletegi EKRE-s!

Aitäh! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on Nordica. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Täna käsitles korruptsioonivastane erikomisjon Nordica teemat. Muidugi soovis komisjon väga teid näha istungil, saatsime teile ka vastava kutse välja, aga kahjuks teie büroost vastati meile, et te ei ole enam selle teemaga seotud, ja kutse adresseeriti taristuminister Vladimir Svetile, kes ka tänasel istungil osales. Kahju, et te ei saanud osaleda, aga kui on võimalik, siis esitan mõned küsimused infotunni raames. 

Mul on selline küsimus, et kuidas juhtus see, et riik kaotab juba teist riiklikku lennufirmat põhimõtteliselt samadel põhjustel: vead lennufirma juhtimises, vead ministeeriumis, valitsuse huvi puudumine selles osas, millega lennufirma tegeleb, kuidas seal asju juhitakse, aga mis kõige olulisem, strateegiliste sihtide puudumine. Milleks siis üldse rahvuslikku lennufirmat vaja on? Ja muidugi puudub ka kontroll, kuidas neid strateegilisi sihte täidetakse. Nordica puhul on ju erikontroll ka välja toonud, et juhatuselt näiteks küsiti teavet, aga oli tavapärane, et nõukogu ei lugenud läbi kõiki dokumente, mida juhatus saatis, või nõukogu tutvus enne lepingute heakskiitmist mingite põhitingimustega, aga teised tingimused jäeti tähelepanuta või see informatsioon tuli hiljem välja. 

Kas te saaksite öelda, kuidas need asjad olid võimalikud? Kui palju te näete paralleeli Estonian Airiga? Kas kordagi ei äratanud kahtlust, et see, mis Nordicas toimub, ei ole Eesti riigi ja Eesti maksumaksja huvides?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, hea, et komisjon sai teada, et Kristen Michal ei ole enam kliimaminister. Sellest ametist mind tõepoolest vabastati. Nii on juhtunud ja Nordica eest vastutab nüüd teine minister, kes istub minu kõrval. Ma püüan neile küsimustele võimalikult kiiresti vastata, et järg ka temani jõuaks ja ta saaks erinevatele küsimustele vastata, aga ta kindlasti käis seda [teemat] komisjonis kirjeldamas. 

Nüüd, mis puudutab Nordica käekäiku, siis ma meenutan, et selle asutamise loogika oli, et tagataks Eestist lendamine, et Eesti inimesed saaksid lennata, et Eesti majanduse jaoks vajalikud ühendused oleks hoitud ja [ettevõte] saaks majanduslikult ise hakkama. Sel ajal, kui mina kliimaministriks [sain] ja probleemid paljastusid, oli ettevõtte juhtkonna ainukene ettepanek anda täiendavalt sinna maksumaksja raha, millest mina keeldusin. Valitsus [minu] positsiooni ka toetas ning me täiendavalt maksumaksja raha sinna ei andnud. Pärast seda – ma olen selle ka välja öelnud – on selle ettevõtte saatus kas ise hakkama saada – ettevõtte juhatus teeb seal uut äriplaani, kas neil see õnnestub? – või see ettevõte lõpetatakse ja lennunduse varad, mis on õnneks teises ettevõttes, Transpordi Varahalduses, lähevad seejärel müüki. Seda olen ma korduvalt uudistekanalites, kõikides foorumites kõigile soovijatele juba korduvalt rääkinud, nii et seal midagi salapärast ei ole. 

Teiseks, olnuna ka kliimaminister, kes nendest probleemidest teada saanuna algatas erikontrolli, ma arvan, et selle erikontrolli avaldamata osa, see osa, mis on parlamendiliikmetele kättesaadav – ja tollal me jagasime selle kätte kõigile parlamendiliikmetele korruptsioonivastases erikomisjonis ja riigieelarve kontrolli erikomisjonis lugemiseks, kõik, kes soovisid, käisid seda lugemas –, on ikkagi väga valgustav lugemine. Ja selle väga valgustava lugemise tulemusena on Riigiprokuratuur asunud seal ettevõttes toimunut menetlema ja hindama, kas seal toimuv on olnud seaduslik, ja [otsustama,] kuidas seda üldse hindama peaks. Prokuratuur on sõltumatu asutus, ta ei juhindu täitevvõimust ega kellestki teisest, tema teeb oma otsused ja hinnangud iseseisvalt.

Nii et ütleme, et Nordica täna, tegelikult täpsemalt öeldes juba aastast 2019, ei ole Eesti riigi jaoks kuidagi strateegiline ettevõte. Ministreid on olnud palju, mõne ajal laieneti, mõne ajal otsustati Tallinnast lendamine lõpetada. See on ikkagi jõudnud sellesse olukorda, kus ta peab ise hakkama saama või see ettevõte tuleb lõpetada, sest tegemist ei ole Eesti riigi jaoks strateegiliselt vajaliku ettevõttega. Ma olen öelnud seda ka varem, et kui meil on valitsuses valida, kas me anname selle lisaraha Tallinna lennujaamale lennuühenduste pidamiseks või maksame Nordicale, et Rootsis või Saksamaal mingite ettevedude tegemine kinni maksta, siis me kindlasti anname selle raha parem lennujaamale. Me olemegi lennujaamale 14,5 miljonit eurot spetsiaalselt juurde andnud ja iga aasta anname julgestuseks. Nii et see on see valik. 

Teie aeg! 

Meie siin subsideerima ei hakka.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister, mind huvitab ka teie nägemus sellest, kuidas sai võimalikuks, et sama inimene, kes viis pankrotti Estonian Airi, Jan Palmér, pandi ka Nordica ette. Ta [viis] ka Nordica kahjumisse. Võib-olla [annate] teie enda vaate selle kohta. Täna [ütles] asekantsler ka [midagi] natukene sarnast, mis te ütlesite, et peamine strateegiline suund [pidi olema see], et peaksid olema otseliinid Tallinnast. Aga lõppude lõpuks neid strateegilisi otsuseid ju ei täidetud päris mitu aastat. Kuidas sai juhtuda nii, et üks hetk otsustati, et Nordica enam Eestist ei lenda, ja põhimõtteliselt viimased viis-kuus aastat ei olegi olnud ühtegi otseliini Eestist? Hakati otsima muid kasumlikke suundasid, mis olid väljaspool Eestit, ja kokkuvõttes tuli välja, et see oli hoopis veelgi kahjumlikum. Ehk siis me jõudsime sinna, et ühtegi otselendu Eestist ei olnud ja lõpuks jõudis ettevõte kahjumisse, mis oli üle 20 miljoni euro. 

Ja nüüd on huvitav see, et taristuminister ütleb, et aga meil ei olegi vaja oma lennufirmat ja tulekski investeerida ainult lennujaama. Kas selleks, et jõuda otsuseni, et Eesti riigil ei ole oma lennufirmat vaja, oli tõesti vaja põhja lasta kaks riiklikku lennufirmat? Mul on küsimus, kas te olete täna sellel seisukohal, et Eestil ei ole vaja üldse riiklikku lennufirmat, või on teie seisukoht see, et just Nordica ei peaks jääma Eestile?

Aitäh! Võib-olla ma teen veidi musta huumorit – väga vabandan –, aga selleks, et aru saada, et mingit asja on vaja paremini teha, on mõnikord seda mitu korda vaja teha. Ma ei viita magistritööle, vaid viitan haridusele elus. Eesti riik on erinevates valitsustes proovinud oma ettekujutust [luua] lennuettevõtte pidamisest. [Ettevõte] loodi aastatel 2015–2016 ikkagi selle printsiibi alusel, et ta peab Eesti jaoks vajalikke ühendusi ja saab ise majanduslikult hakkama. Seda ta ei saa. Selle tõttu ta ei kvalifitseeru ka täna strateegiliseks ettevõtteks. Nii lihtne see ongi. Ja kui te küsite, kas me peaksime teda täna subsideerima romantilise ettekujutuse põhjal, et meil oleks riiklik lennufirma – no mille poolest see ettevõte siis riiklik on? Ta kuulub riigile ja tegeleb mujal ettevedamisega. Sellisena ta kindlasti ei kvalifitseeru. 

Mul ei ole teada täpset hetke, millal Jan Palmér sinna ettevõttesse tagasi tuli, aga Jan Palméri ja tollase juhatuse ainukene pakkumine, kui nad tulid Kliimaministeeriumisse ja majandusraskused välja tulid, mille järel ma algatasin selles ettevõttes erikontrolli, mida ma juba kirjeldasin ja mis on tänaseks viinud kriminaalmenetluseni, [oli see], et maksumaksja paneks sinna raha juurde. See kindlasti ei ole lahendus. See ettevõte on suutnud tänu vahepealsele tegutsemisele püsida püsti, maksta tööjõumakse, ära pidada oma lepingulised suhted. Kas ta seda tulevikus suudab, seda saab kirjeldada juba tänane nõukogu ja juhatus. Ma ei ole enam detailides kursis, kuidas neil kliendisuhted on ja mis nende perspektiivid on. Kui see pilt on selge, siis taristuminister toob ettepanekud valitsusse ja me teeme oma otsused.

Hea uudis on ka see, et juba asutamisel me lahutasime opereerimise riskid ehk siis [lahutasime] Nordica ja varade omamise ehk lennukite omamise, mis on Transpordi Varahalduses. Transpordi Varahalduses olevad lennukid saab müüa hoolimata sellest, kuidas Nordica oma asjadega hakkama saab – läheb ta lõpetamisele, toimetab ta edasi, kuidas iganes see asjade käik on. Nii et seetõttu, jah, ma soovitan see ajalugu üksipulgi selgeks teha ja vaadata juhtimisraportit. See kirjeldab, kuhu see vahepeal jõudis. 

Ja ettekujutus, et peaminister või isegi taristuminister, olgu ta nii võimekas kui tahes, juhib seda ettevõtet – noh, vaadake, seal on ikkagi läbi aastate olnud päris kõrgepalgalised juhatuse liikmed, kes seda ettevõtet on juhtinud. Ja miks omal ajal, vist 2019. aastal otsustati, et otseühendusi ei ole [vaja] pidada, seda saate küsida tollaste nõukogu või juhatuse liikmete käest. 

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Ma tegelikult jätkaksin sealt, kus kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart lõpetas. Ma juhin tähelepanu asjaolule, et juba teine riiklik lennufirma läheb pankrotti. Ja nagu ma aru olen saanud, on kogu selle protsessi käigus maksumaksjate raha tuulde lastud suurusjärgus 300 miljonit eurot. Täpne number ei olegi ju oluline, aga suurusjärgud, ma arvan, on adekvaatsed. Hiljuti saime lugeda ajaleheuudise pealkirja "Nordica juhid: SASi leping on toonud vähem kui 1,5 aastaga 22 miljonit kahjumit". Ja lisaks sellele muidugi tuleb kahju, mis on tekitatud teistele lennuettevõtjatele läbi turu solkimise, eks. Kui riiklikult subsideeritud lennufirma tuleb turule, siis see kahtlemata solgib turgu ja selle tõttu kannatavad ka teised ettevõtjad, kes tegutsevad selles sektoris. See on täiesti ilmselge. 

Põhiline asi, mis mind ja ilmselt ka paljusid teisi inimesi kogu selle asja juures häirib, on see, et ei vastuta kogu selle asja eest justkui mitte keegi. Te küll räägite, et nüüd on viinud see asi kriminaalmenetluse algatamiseni ja nii edasi. Loomulikult, mingite süüdimõistvate otsusteni ei ole menetlus jõudnud, suure tõenäosusega ei jõua ka, nagu näiteks Tallinna Sadama asjas ei ole seda jõudnud. Ja mitte keegi ei vastuta! Sajad miljonid eurod on läinud selles toiduahelas paremale-vasakule, üles-alla. See ei ole ju saladus, et paljud on kasu saanud sellest. Siin on nii palju maksumaksjate raha läinud. 

Ja ei vastuta ei Nordica juhtkonnas ega ka Eesti Vabariigi bürokraatlikus süsteemis mitte keegi, olgugi et avaliku teenistuse seaduse § 80 ütleb ju väga selgelt, et kui ametnik – ma eeldan, et on olemas mingid ametnikud, kes peaksid hoolitsema selle eest, et riiklikud lennufirmad järjepanu pankrotti ei läheks, ja vaatama, et suuri juhtimisvigu ei oleks ja nii edasi – on teenistuskohustuste süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama. Mina ei tea, et üldse 25 aasta jooksul oleks ükski ametnik millegi eest pidanud vastutama. Ehk mu küsimus kokkuvõtlikult on see ... 

Teie aeg, Varro Vooglaid!   

... et kas keegi kuidagi vastutama hakkab. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kolleeg taristuminister vaatas vahepeal järele ühe detaili: Jan Palmér, kelle kohta Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsis, läks ettevõttesse 2018. aastal ja NAG-i 2022. aastal. See [info] on avalikest allikatest, nii et kui on soovi täpsustada, saab taristuministrilt täpsustada. 

Teiseks, lennuettevõttest. Vaadake, mina ei ole Juhan Partsile teinud etteheiteid, et tema majandusministriks oleku ajal Estonian Airi peeti. Võib-olla teie tahate teha, tehke. Ma ei teinud seda ka tollal, sellepärast et Estonian Air vedas Eesti inimesi. NAG-i ja Nordica asutamise loogika oli ju see, et ta peab Eesti jaoks vajalikke ühendusi ja saab majanduslikult ise hakkama. Kui 2019. aastal otsustati, et enam Eesti jaoks vajalikke ühendusi ei peeta, siis säilis see võimalus, ma eeldan, et kui on kriis, siis saab nii hakkama. Aga seda vajadust ei tekkinud. Ja hiljem, kui selgus, et arvandmed, mis on esitatud omanikule ehk Kliimaministeeriumile, ei vasta tõele, ning erikontroll näitas, et otsused on viletsalt tehtud, siis ei saanud ta ka majanduslikult ise hakkama. 

Eks see [näitab], et ettevõtte sees ettevõtet juhtinud inimesed peavadki vastama nendele küsimustele, mis on selles erikontrolli raportis. Ma arvan, et see on teilegi kättesaadav, kui te tahate seda lugeda. Võib-olla olete juba lugenud, see on päris mahlakas lugemine. Kahtlemata soovitan [lugeda] kõigil, kes on mingite riigile kuuluvate ettevõtetega kokku puutunud. Sealt see vastutus saabki tulla. See erikontroll – ma ei tea, kui palju neid üldse tehtud on, mina selle tellisin – kindlasti näitab seda, kuidas asjad ei peaks käima. Ja veel kord rõhutan seda – see on väga oluline rõhutus! –, et prokuratuur on sõltumatu. See, kui nad hindavad mingeid kahtlusi või küsitavusi, ei tähenda menetluse mingisse etappi jõudmist. Sellest me saame mõlemad juristidena ilmselt aru. Nemad hindavad seda, kas seal on ka vastutust, kas seal on ka süülist käitumist või vähemalt võimalus selleks. Nii et sellest saab see vastutus tulla.

Suur tänu, härra peaminister! Ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme üheksanda küsimuse juurde, on käsi püsti Anastassia Kovalenko-Kõlvartil. Palun!

Ma tahtsin küsida istungi juhatajalt, mis hetkel peaks istungi juhataja sekkuma. Kas ei peaks [sekkuma] sel hetkel, kui mina küsin küsimuse olulistel riiklikel teemadel ja peaminister mainib midagi minu magistritööde kohta? Ma tegingi need uuesti ära, edukalt ja paremini, erinevalt riigist, kes kahjuks oma vigadest õppida ei suuda ja viib juba teise lennufirma põhja ning tekitab maksumaksjale kümnetes miljonites eurodes kahju.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen teile siin korduvalt varem öelnud, et kui vastus püsib teemas, siis mina ei sekku sisusse. Antud juhul selle kolme minuti jooksul, mida peaminister kasutas küsimusele vastamiseks, ta püsis teemas. 

Aga meie unistus, et jõuame ka Vladimir Sveti küsimusteni, on veel elus. Selleks tuleb veel neli küsimust vahepeal ära käsitleda.

Üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on pidevad ümberkorraldused. Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Aga siin härra Vooglaiul oli käsi püsti, ehk annad talle enne sõna.

Hea Mart Maastik, küsimuse esitamise õigus on teil. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Viimaste aastate ajalugu on näidanud, et iga uue valitsusega moodustatakse järjest uute nimede ja sisuga ministeeriume. Ka teie juhitud valitsuses on sarnane tendents. Kui me vaatame Eesti Vabariigi ajalugu, siis vähemalt valdkonniti on ministeeriumid olnud üsna samadel alustel. Kui me toome näite majandusministeeriumist, siis 1929. aastal loodi rahandusministri ning kaubandus- ja tööstusministri ametikohtade liitmisel majandusministri ametikoht, mis säilis kuni aastani 2003. Edasi jätkati majandus- ja kommunikatsiooniministri ametikohaga, sealt edasi majandus- ja taristuministri ametikohaga. Kuigi iseenesest on ka nimevahetused alati kulukad, siis valdkonna mõttes olid nad üsna sarnased. Kuid praeguses, teie valitsuses on loodud … Juba eelmises tegelikult. Kaja Kallase valitsuses loodi hüperministeerium, Kliimaministeerium, mida teie juhtisite ja kuhu poogiti imelikul kombel pool majandusministeeriumi haldusalast. Praegu on jätkunud seesama asi. Nüüd on loodud majandusvaldkonna baasil ja Justiitsministeeriumi baasil kolm uut ministeeriumi, mida juhivad justiits- ja digiminister, taristuminister ning majandus- ja [tööstus]minister. Ja minu küsimus on, kas te peate mõistlikuks järjepidevalt ministeeriumide nimede, aga eriti valdkondade kunstlikku kokku liitmist, arvestades ministri isiklikke eelistusi või erakondlikke huve.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt ütlen alguses ära, et minu märkus magistritöödest ei olnud mõeldud kuidagi pahatahtlikult, vastupidi, tulevikus saab paremini, nagu küsija kirjeldas ja ütles, et ta tegi ära ja kõik on korras. Olgu see ilusti ära öeldud. 

Teiseks, mis teie küsimust puudutab, siis vaadake, elus vajadused muutuvad. Te ütlete, et kunstlikult on loodud. Ma ei oska öelda, milline on täpselt teie ideaalmaailmas see ministeeriumide loetelu, mis on sobiv. Iga valitsus, muuseas, on vaba seaduses ümber kujundama valdkondi vastavalt sellele vajadusele, mis on. Eesti üks suur väljakutse, miks meie valitsuse disaini ümber tegime, oli majanduse ja tööstuse areng, [täpsemalt] planeerimisvaldkonna areng. Seetõttu sai loodud majandus- ja tööstusministri [ametikoht], just selle kavatsusega ja kindla teadmisega, et me teeme ümber planeerimisprotsessi, teeme selle kiiremaks, vähendame erinevate lubade küsimist, tulevad erinevad võimalused investormeetmeteks, meile tuleb inimene, kes võtab ettevõtjatel Eestis sees või siia tulla soovijatel Eestist väljas nööbist kinni, või nemad võtavad tema nööbist kinni, ja küsib, millega ta saab abiks olla, et asjad juhtuksid. Sellepärast on seda disaini muudetud. 

Ja minu meelest on väga kaasaegne igas riigis – võib-olla see kaasaegsus igaühele ei pea meeldima, saan aru, maailmavaateid on erinevaid – teha ka muudatusi, sest üldiselt on suhteliselt värskendav, kui inimesed vaatavad valdkonnale uue pilguga ja küsivad, mida saab kiiremini teha, eriti arvestades tänast kärpeaega. Mingeid protsesse on võib-olla võimalik teha väiksemate kuludega, väiksema inimeste arvuga, suurema automatiseeritusega. 

Erinevate valdkondade ümbervaatamine on riigis täna pigem seotud just nende prioriteetidega: kaitse, eelarve, majanduse konkurentsivõime, inimeste toimetulek. Ja sellest lähtuvalt valdkondade huvides ja valdkondadega kooskõlas need ümbervaatamised on tulnud. Ministrid, kes neid valdkondi veavad, uusi ühendatud valdkondi, on see siis justiits- ja digiminister või majandus- ja tööstusminister, saavad kindlasti oma aktiivse suhtumisega ja nende ümberkorralduste tulemusena sellele valdkonnale täiendavat kasu luua. Nii et see on põhjus, miks me neid ümberkorraldusi teeme. Ja mina [ei] soovitaks harjuda ettekujutusega, et Eesti riik on kuidagi kivistunud olekus kogu aeg ja muutusi ei tule. Muutusi tuleb. Muutusi tulebki teha, kui me tahame maailma kaasajas püsida ja ise edukad olla.

Suur tänu! Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Iseenesest võib teile see tunduda värskendavana, et eri valdkonnad kokku liita ministeeriumide näol, kuid kuidas see mõjub töötajatele, kes iga uue valitsuse tulekul peavad ümber orienteeruma ja võib-olla ka hoopis teises hoones tööle hakkama? 

Teatavasti maksis teie juhitud Kliimaministeeriumi kokkuklopsimine endisest keskkonnaministeeriumist ja suurest osast majandusministeeriumi haldusalast üle kahe miljoni euro. Need kolm uut ministeeriumi, mis luuakse – kui palju need muudatused lähevad riigi rahakotile maksma? Ma ei pea silmas ainult nimevahetusi, nimekaartide vahetusi ja igasuguseid muid ümberkorraldamisi, aga üleüldiselt. Kas te olete [selle summa] ka hinnanguliselt kokku löönud?

Aitäh! Ma kardan, et teie numbrid, isegi Kliimaministeeriumi puhul – see sündis küll enne minu sinna ministriks minekut, aga jah, mina olin selle loomise juures –, ei ole täpsed. Aga seda kõike saab hiljem vaadata ja kontrollida, ei ole hullu midagi. 

Teiseks, mis puudutab ministeeriumide või valdkondade omavahelist liitumist, me oleme elu selliselt korraldanud, et suur hulk valitsusest, vist juba pea üle poole või pool valitsusest on meil superministeeriumi nime all tuntud majapidamises. Seda võiks ka säästumajaks nimetada, sest aken seal lahti ei käi ja ventilatsioon kell 19 [lülitatakse välja]. On, nagu on. Selles majapidamises inimesed töötavad ja kui keegi vahetab korrust, nagu juhtus näiteks Rahandusministeeriumiga, kes kolis ühelt korruselt teisele, siis võin kinnitada … Näiteks, kui mina läksin sinna kliimaministrina, siis see nägi välja nagu – vabandan võrdluse pärast – hüljatud IKEA kaubamaja: igaüks toob endale laua, tooli, ühendab arvuti ära ja asub tööle. See ei ole tänapäeval üldse nii keeruline. Iseasi, kas see päris nii peaks olema, aga ühest osakonnast teise [liikuda] on üsna lihtne. 

Valdkondade omavaheline koostöö on ka lihtsaks tehtud. Nii et mina pigem soodustaks seda tulevikus rohkem, et erinevad valdkonnad omavahel koos töötavad ja vaatavad asju värske pilguga, sest lõppkokkuvõttes meil tööealine elanikkond väheneb ning eelarvet tõmbame koomale ja me tahame, et avalik sektor oleks tõhus, mitte üleküllane, et maksuraha kasutataks parimal võimalikul moel. Aga kuidas me seda siis saavutame, kui me asju värske pilguga ei vaata? 

Te ütlete, et see on vahel ehmatav või kuidagi keeruline. Mina ütleksin, et võib-olla ongi keeruline, aga see on ka värskendav. Tuleb valdkonda vaadata uue pilguga ja hinnata, kuidas [midagi] teha saab. Ja kui küsida, kas kõik muudatused alati sada protsenti õnnestuvad, siis kindlasti iga juht teab ja iga ettevõtja teab, et kõik muudatused sada protsenti ei õnnestu, polegi sellist kindlust, aga neid tuleb teha, kui sa tahad kaasajas püsida. Seetõttu ma julgustan sellele vaatama kui võimalusele, mitte kui probleemile.

Aitäh! Lisaküsimuse küsijat teiste Riigikogu liikmete seast ei ole. Mart Maastik, ka lisaküsimus teile, palun!

Suur tänu! See on väga kena, et te ütlete, et aeg-ajalt tuleb katsetada ja hiljem selgub. Seda oli näha ka ilusasti Nordica puhul, kui kaks korda katsetati rahvuslikku lennukompaniid ja siiamaani vastutajaid ju tegelikult ei ole. Sisuliselt peaksid vastutama just needsamad poliitikud, kes siis, kui juba üks kord oli ämbrisse astutud, astusid veel teist korda ämbrisse, aga kahjuks meil sellist poliitilist vastutust Eestis ei ole. 

Aga mis puudutab seda, et te ütlesite, et aeg-ajalt ongi mõistlik panna kokku ja praegu on selline aeg, kui tulebki kokku hoida, ma ei saa aru, kust on tekkinud teie arvates kokkuhoid sel juhul, kui te ühe ministeeriumi, majandusministeeriumi olete sisuliselt jaganud ära kolme ministeeriumi vahel ehk loonud juurde vähemalt ühe ministeeriumi, kui jätta ära see, et Justiitsministeerium on niikuinii ministeerium, kuhu on millegipärast digimaailm juurde liidetud. Milles te näete kokkuhoidu?

Aitäh, hea küsija! Selle teie ettekujutuse peale, et ettevõtet Estonian Air juhtis Juhan Parts näiteks, poliitik, või Nordica laienemist korraldas minister Taavi Aas või palkas minister juhtkonna sinna, ma ütleksin, et ilmselt teie kogemus riigi juhtimises on vähene. Mina ei arva, et minister juhib ettevõtet, olnuna nii majandusministrina kui ka kliimaministrina päris mitmete ettevõtete üldkoosolek. Selleks on inimesed, kes juhivad. Minister täidab omaniku rolli. Sellest, ma arvan, tasuks pilt ette saada. 

Eraettevõttes see võib olla teistmoodi, omanik käitub teistmoodi. Teie oma ettevõttes käitute teistmoodi. Aga riigiettevõtte juhtimine on hoopis teistpidi korraldatud. Selleks on nõukogu. Me oleme loonud ka tollal Isamaasse kuulunud rahandusminister Sven Sesteri eestvedamisel nominatsioonisüsteemi, mis nimetab sõltumatuid nõukogu liikmeid. Neid enam ei nimeta valitsus sellisel kujul, vaid sinna tulevad nõukogu liikmed, kes tegelevad ettevõttes järelevalvega, ja nii edasi. Niimoodi see käib. Seda nüüd esiteks. 

Teiseks, kokkuhoid tuleb ikkagi sellest, kui vaadatakse [asjad] värske pilguga üle ja küsitakse lihtne küsimus: kas kõik see, mida me teeme, on sellisel kujul ikkagi vajalik, või kui meil on vähem raha, siis mida me tegemata jätame? Ma olen neid näiteid toonud, toon neid veel. Selgub, et Kuressaare pargis, aga ka Tartu pargis – eelmine nädal käisin Tartus – toimuv kontsert [tuleb] kooskõlastada Keskkonnaametiga. Minu meelest on see selgelt aja ja ressursi raiskamine. Kujutame ette, et see viiuldaja Kuressaares, või siis ta tahab minna Tartusse, tahab korraldada kontserdi. Ta kirjutab Keskkonnaametile, Keskkonnaamet vastab ja kõik saavad tööd mitu päeva. Samamoodi oleme me siin arutanud – siseminister on olnud siinsamas loožis –, kuidas politsei aega, kvalifitseeritud inimeste tööaega kulutatakse selle peale, et vormistada plekimõlkimisi. Miks? Miks me peame politsei ja riigi ressurssi selle peale kulutama? Seda saab erasektor ka hästi teha. 

Nii et kõikide selliste asjade ülevaatamine värske pilguga annab võimaluse maha tõmmata teatud hulga igasugust bürokraatlikku asjaajamist ja reegleid, mida ei ole vaja. Selles suunas peaks riik tegelikult täna mõtlema. Kui me tahame olla edukad, me tahame olla nõtked, lõpuks jõuda madalama maksukoormuseni ja olla teistest riikidest paremad konkurentsis, siis need on need asjad, mida me tegema peame.

Suur tänu! Me lõpetame üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kümnes küsimus on samuti teile, härra peaminister. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on sisseränne. Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud peaminister! Üks küsimus, õigupoolest juba kolm küsimust sellel teemal oli, aga teema on pakiline, sellepärast tahan mina sellel teemal jätkata. Nimelt, mulle oli ehmatav seesama uudis: kolmekordne sisserände piirarvu tõstmine. See on ikkagi asi, mis on lubamatu, olukorras, kus meil on niivõrd mastaapne sisseränne – tõepoolest, nagu Martin Helme ütles, aegade kõige massilisem sisseränne. Stalini ajal ei tulnud ka nii kiiresti nii palju uusi inimesi juurde. Sellepärast mulle tundub, et teil on väga vastutustundetu lähenemine, et lööme veel kusagil uksed pärani. Te ei ole suutnud kümnetele tuhandetele Ukrainast tulnud inimestele eesti keeltki ära õpetada, te ei ole neile töökohti leidnud, aga juba järgmine uks lüüakse lahti. 

Ise te aeg-ajalt esitlete ennast vist laulva revolutsiooni lapsena, et te mäletate midagi sellest ajast, aga mulle tundub, et te ei mäleta mitte midagi ja teil ei ole mingit kogemust. Tollel ajal oli meil väga selge loosung: "Peatage Lasnamäe!" Eesti lihtsalt ujutati võõrastega üle ja me olime oma pealinnas vähemuses. Tundub, et midagi sarnast on praegu käsil Reformierakonna ja teie koalitsiooni juhtimisel, et eestlased peavad oma pealinnas vähemusse jääma. Kõik märgid viitavad sellele. Ja küsimus on selles, kelle survel te tegelikult selle otsuse tegite, et kolm korda tõsta sisserände piirarvu. Millised olid tööandjate rühmad, kes tulid loosungiga, et teeme kõik uksed veel kord pärani?

Aitäh! No vot, kahju, et te vahepeal ära olite. Tõnis Lukas küsis selle küsimuse ja ma kirjeldasin talle neid trende. Aga küsimused ei pea ainult talle vastatud saama. Saavad teilegi!

Kõigepealt, väide rahvastiku osakaalust. 1989. aastal oli venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste osakaal Eestis 34,94%, [peaaegu] 35%. 1. jaanuaril 2023 oli see 27%. Nii et see näitab teie esimese väite tõele mittevastavust.

Teiseks, sisserändetrendid, nagu ma ka teie kolleegidele ütlesin, on alates eelmisest aastast muutunud. Seadusliku rände taotluste arv, eelkõige lühiajalise töötamise osas, on olulises languses. Ma saan aru, et see võib tulla teile šokina, aga see on see olukord praegu. [Ei ole] kõigi aegade suurim sisseränne või kuidas iganes see slogan teil oli.

Nüüd numbreid ka selle kõigi aegade suurimast sisserändest. Sisseränne Eestisse on vähenenud. 2022. aastal rändas Eestisse 49 414 inimest. 2023. aastal oli see näitaja 26 399 inimest. Noh, ei klapi teil see jutt.

Suur tänu! Anti Poolamets, täpsustav küsimus, palun!

Väga õige, teie numbrid ei klapi. Esiteks, teie ajalooteadmised ei klapi, sellepärast et Nõukogude-aegne statistika näiteks ei arvestanud sisse okupatsiooniarmee 100 000 sõjaväelast, kes siin kõik kohad ära ummistasid. Eesti oli sügavalt venestatud riik, sügavalt koloniseeritud, okupeeritud kõikide kõige hullemate okupatsiooni kaanonite järgi ja ikkagi me ei õppinud sellest mitte midagi. Te viite meid pealinnas vähemusrahvuseks. See on teie poliitika tulemus. Teie vastutate selle eest, Kaja Kallas vastutab selle eest. 

Ja teine asi, te vastutate ka Ukraina eest, sellepärast et ma näen, et kõik pingutused Ukraina pagulastega seoses on suunatud sellele, et nad siia jääksidki. Teie kogu taktika on sellega seotud, et te lihtsalt kaaperdate Ukrainalt hädavajalikke inimesi, kes peaksid ja võiksid sinna hiljem tagasi pöörduda. See on väga halb trend. 

Aga läheme praktilise elu juurde, mis siin Tallinna tänavatel toimub. Näiteks on meil eesti keelega väga halb lugu. Möödunud aastal tehti siin üks suurem politseireid ning uuriti, kui palju on illegaalset tööjõudu Tallinnas. Boltis oli neid massiliselt, leiti sadu inimesi, kes tegutsesid illegaalselt Tallinna tööjõuturul. Nad ei osanud eesti keelt. Muidugi, paljud Bolti taksojuhid ei oska seda siiamaani, arvatavasti Wolti toidukullerid ka mitte. Miks te lubate sellel kõigel toimuda ning samal ajal avada veel legaalseid sisserände vorme ja [viia piirmäär] kolmekordseks? Kas te ei näe, et meil on probleem?

Jah, ma nüüd püüan teie küsimustevariale või -ekskursioonile jõudumööda vastata. Jutt tööjõust, mida Eesti vajab, tuleneb Kutsekoja OSKA [uuringust], mis kirjeldab, keda meil vaja on. See puudutab töötajaid, kes saavad keskmist palka, mis on Eestis juba mõni tuhat. Eestis jääb puudu üle 100 tasemeõppe lõpetajast: mehhatroonikud, masinate ja seadmete tehnikud, puittoodete ja konstruktsioonide valmistajad, töömasinate ja tõsteseadmete operaatorid. Üle 50 tasemeõppe lõpetaja jääb aastas puudu metalltoodete ja konstruktsioonide valmistajate, tekstiili-, rõiva- ja jalatsitootjate, muude tööstusoperaatorite, sealhulgas keemiaprotsesside operaatorid, ning tööstuse töödejuhatajate puhul. Toiduainetööstuses on puudus toidutehnoloogidest ning kvaliteedi- ja tootearendusjuhtidest. Need on need inimesed, kellest Eesti tööstus, Eesti ettevõtted tunnevad puudust. 

Vastab tõele, et erandeid on palju, vähemalt 22 erandit on minu materjali kohaselt. Tõnis Lukasel oli 11 või 13, aga minu [materjalis] on 22. Eks me saame pärast välja selgitada, kumb number tõele lähemal on. Pealegi, kaks kolmandikku pikaajalisest töörändest tuleb Eestisse väljastpoolt seda piirarvu nii või teisiti. Nii et tööjõudu tuleb meil erinevatesse rollidesse väga palju. Me ei räägi odava tööjõu juurdetulemisest. Me räägime sellest, et meile tuleks inimesi, võib-olla lihtsustatult öeldes, kas see on toiduainete tehnoloog või konstruktsioonide valmistaja, kes teeb midagi sellist, mille baasilt kümme Eesti inimest saab teha midagi, millel on kõrgem lisandväärtus ja ekspordivõime. Niimoodi Eesti inimesed kasvataksid oma jõukust. Sellest me räägime. Ettepanek on tulnud loomulikult ettevõtluselt. Kui majandus hakkab kasvama, on tõenäoliselt ettevõtluses järgmine suurem struktuurne probleem pärast nõudluse vähenemise äralangemist oskustööjõu puudus.

Suur tänu, härra peaminister! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Me jäime õige napilt ilma unistusest, et kõik 12 küsimust oleks vastatud ja ka Vladimir Svet oleks saanud küsimustele vastata. Aga ma siiralt, head kolleegid ja lugupeetud valitsuse liikmed, tahan teid tunnustada sisuka ja üksteisest lugupidava diskussiooni eest. Tänane infotund on lõppenud. Me alustame täpselt kell kaks Riigikogu täiskogu istungit.