Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

Head kolleegid! Ma pean oluliseks ühe tehnilise informatsiooni teile edasi anda. Nimelt, eile tegi kolleeg Martin Helme märkuse, et L-tiiba ei olnud kosta saalikutsungit. See vastab tõele. Tegelikult ka täna ei kosta see sinna tiiba, ikkagi tehnilised põhjused. 

Seepärast lihtsalt [mõtlesin] siinkohal, et kuna meil võib olla kaks-kolm hääletust [täna], siis on idee ja mõte, et võib-olla istungi juhataja, kes iganes see ka ei ole, [võiks teha nii, et] kutsungi aeg oleks kaks korda pikem. See on minu oletus, ütleme, et kahe minuti asemel neli minutit, võib-olla kaks kutsungit. Selle aja jooksul jõuab sekretariaat võtta ühendust, kui on vaja tulla hääletama.

Variant B on jälgida televiisorit, sest televiisoris on otse loomulikult näha, kui kutsung algab. Aga veel kord: ütlesin küll neli minutit, aga lepime kokku, et kolm minutit on kutsung enne hääletust, kui täna peaks hääletus olema. Ja loodame, et homseks saab selle korda.

Varro Vooglaid, kas samal teemal?

Jaa, samal teemal. Ma jäin lihtsalt mõtlema, et kui Martin Helme eile osutas, et seal koridoris, kus asub tema kabinet, ei olnud kuulda kutsungit, siis selles koridoris, kus asub minu kabinet, pole kunagi olnud kuulda mingit kutsungit. Ma mõtlesin, kas see peabki niimoodi olema, et samas tiivas esimese korruse koridoris, nagu kõik teavad, kelle kabinet seal on, pole mitte kunagi mingit kutsungit olnud. Äkki annaks selles osas ka midagi teha, et seal ka kunagi üldse kutsungit kuulda oleks?

Jah, head kolleegid, mina olen küll üsna noor siin Riigikogus, aga ma mäletan aega, kui tõepoolest need kutsungid olid igas kabinetis ja kus iganes. Aga tegelikult Riigikogu liikmed ei soovinud seda, see segas neid liigselt ja siis võeti neid ruume, kuupmeetreid vähemaks, kus see kutsung on kuuldav. Nii et see oli tegelikult Riigikogu liikmete soov ja palve sarnaselt käituda. Ma arvan, et proovime jõuda selleni ... Ütlen ausalt, ka minu kabinetti näiteks ei kosta see kutsung ära. Selles mõttes see ei ole teie puhul erakordne, see on sarnane mitmel pool. Proovime ikkagi sedapidi, et kui me saame selle koridori kutsungi uuesti tööle L-[tiivas], siis äkki jääme selle režiimi juurde, mis tänaseni on olnud. Aga veel kord vabandan selle pärast, sellised tehnilised tõrked on ja Martin Helme märkus oli igati asjakohane eile.

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Ma tõesti mõistan (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) teie tahet teha nii, et igal pool oleks [kutsungit] kuulda, aga ma juhiksin tähelepanu sellele, et meie kabinetis on televiisor, kust me võime avada istungi [ülekande]. Minu arvates me ei peaks siin saalis nii palju aega raiskama selle peale, et me ei kuule kutsungit. Tegelikult peaks ise ka selle eest hoolitsema, neid võimalusi kutsungit kuulata on päris palju ja selle tõttu ma ei ole väga nõus sellega, et me peaksime spetsiaalselt kutsungiaega pikendama.

Aitäh, hea kolleeg! Sa ei pannud tähele, aga ma viitasin ka sellele televiisori võimalusele oma sõnavõtus, kuid sa kahjuks ei kuulanud seda. Teiseks, ma siiski olen seda meelt, et see märkus oli asjakohane. Ma ei pea silmas seda, et [kutsung] peaks kabinettides [kuulda] olema, aga kui tavapäraselt on koridorides see olnud kuulda, siis on põhjust eeldada, et see ka toimib, ja mõned Riigikogu liikmed võib-olla ka käivad selle järgi. Ma arvan, et tegelikkuses väga paljudel ei ole televiisor kogu aeg sisse lülitatud, nii et selles mõttes püüame selle seni kehtinud režiimi lähipäevadel taastada ja jääme selle juurde, seda laiendama ei hakka. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Palun esmalt Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Marko Mihkelsoni.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lubage mul 54 Riigikogu liikme nimel anda üle Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta sundküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu. Selle avaldusega me tuletame meelde, et 80 aastat tagasi, 1944. aasta märtsis Nõukogude režiim sundküüditas Krimmi poolsaarelt üle 200 000 krimmitatarlase Kesk-Aasia aladele. Esimese aastaga hukkus nendest seal üle 46% ja kodumaale said nad naasta alles 1989. aasta novembris. Aga nagu me kõik teame, uued kannatused algasid juba 2014. aastal, kui Venemaa okupatsiooni ja illegaalse anneksiooni tagajärjel on taas kord krimmitatarlaste vastu toime pandud genotsiidi mõõtmetes kuritegusid. Selle avaldusega me ühineme riikidega, kes on juba sarnaseid avaldusi teinud. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel täna üle anda arupärimine regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmanile. See puudutab loomulikult regionaalpoliitika teemat, nimelt seda uudist, mis jõudis meieni eelmine nädal, kus teatati, et Põlvast lahkuvad Maksu‑ ja Tolliamet ning Sotsiaalkindlustusamet. Luba sulgemise läbiviimiseks ootab ka Transpordiamet ning arutelud käivad ka üldiselt kohtumajade sulgemise kohta. Ehk siis me räägime üleüldiselt regionaalpoliitikast ja sellest otsusest, mis võeti vastu 2018. aastal, kus toonane valitsus kinnitas riigimajade kontseptsiooni, millega maakonnad said endale, vähemalt pidid saama, rohkem riigiasutusi ja loomulikult ka teenuseid. Nüüd paistab, et see protsess on pöördunud, ja riigiasutusi on hakatud kohalikest omavalitsustest – neist, kes asuvad kaugemal Tallinnast ja Tartust – ära viima. See on loomulikult üks väga suur murekoht. Meil on siin ridamisi küsimusi. Aga siinkohal ma sooviks meelde tuletada sotsiaaldemokraatidele – ja Piret Hartman on sotsiaaldemokraatide esindaja –, et 2023. aasta valimisprogrammis rõhutasid sotsiaaldemokraadid, et toetavad kaugtööd riigiasutustes ja riigiasutuste paiknemist väljaspool suurlinnu. Ja loomulikult me sooviksime teada, mis põhjustel on sotsiaaldemokraadid valitsuse liikmena sellest seisukohast loobunud. See on üks küsimus muude küsimuste seas. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, hea kolleeg, Riigikogu aseesimees! Eesti kodakondsus ei ole laiatarbekaup, mida saab valimatult igaühele jagada. Seepärast [algatab] Isamaa fraktsioon kodakondsuse seaduse muutmise seaduse [eelnõu], mille eesmärk on korrastada praegu kehtivat õigusruumi, eriti viimase ringkonnakohtu otsuse valguses. Selles on kohus leidnud, et Vabariigi Valitsusel ei ole sellist kaalutlusõigust, nagu me seni oleme [arvanud], et see Eesti õigusruumis on, et korduvalt tahtlikke kuritegusid sooritanud isikutele võib, aga ei ole kohustatud, Vabariigi Valitsus kodakondsuse anda, ja seadus räägib, et erandkorras võib seda teha. Aga kahjuks peab tõdema praeguse valitsuse praktika taustal ja mõnede eelnevate valitsuste praktika taustal, et sellest erandist on sageli saanud reegel, mis ei ole seaduse mõte. Ja kui me nüüd need kaks põhjust kokku seome – valitsuse senise praktika ja viimase kohtuotsuse –, siis on selge, et meie kodakondsuse seadust on vaja muuta ja seaduses üheselt sätestada, et korduvalt tahtlikke kriminaalkuritegusid sooritanud isikutele Eesti kodakondsust ei anta. See ongi lühidalt meie eelnõu sisu ja me loodame, et eriti praeguses julgeolekuolukorras mõistavad kolleegid selle seaduse korrastamise vajadust ja toetavad seda eelnõu menetluse käigus. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg Helir-Valdor Seeder! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe avalduse eelnõu, ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vereseaduse muutmise seaduse eelnõu 476 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt terviseministri Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vereseaduse muutmisega viiakse seni Sotsiaalministeeriumi korraldatud verevaldkonna rakendustegevus üle Terviseametisse. Kuna vere immunohematoloogiliste uuringute üle teeb juba praegu järelevalvet Terviseamet ja Terviseamet osutab ka teisi referentlabori teenuseid, näiteks nakkushaiguste ja joogivee uuringute puhul, siis rakendustegevuse üleviimine ministeeriumist ametisse on põhimõtteliselt suund, mida me oleme Sotsiaalministeeriumis õigeks pidanud. Nüüd see, et seaduses läheb funktsioon üle ühelt asutuselt teisele, ei mõjuta olemasoleva halduslepingu kehtivust, ja üle lähevad kõik funktsiooni täitmisega seotud õigused ja kohustused, sealhulgas lepingud. Referentlabori teenust pakub meil Põhja-Eesti Regionaalhaigla – temaga on meil leping sõlmitud, praegu on tegemist viieaastase lepinguga, mis kehtib 2027. aasta augusti lõpuni, ja aastane summa lepingu puhul on 143 736 eurot. Ühtlasi muudame lepingu viieaastase kehtivuse nõuet, et anda juurde paindlikkust, sest ka praegu on lepinguid tegelikult üle vaadatud rohkem kui kord viie aasta jooksul. Ka lepingu tähtaegade puhul me lähtume riigihangete seaduses toodud reeglitest: leping võiks olla pikkusega kuni 48 kuud ja sellest pikema lepingu sõlmimine peab olema põhjendatud. Kaalukat põhjendust tegelikult referentlabori teenuse hankimiseks ei ole. Seoses sellega, et Terviseametil on kogemus referentteenuste korraldamisega ja haldusleping veel kehtib ning toimub ainult üleandmine, me ei näe, et kaasneks ebasoovitavat või suurt mõju kuidagi teistele osapooltele. Tegemist on pigem tehnilise muudatusega seal valdkonnas, mis peaks jõustuma 1. jaanuaril 2025. aastal. Ka eelarve mõttes on juba arvestatud selle teenuse üleliikumisega Terviseametisse. Aitäh! Ma hea meelega vastan küsimustele.

Tänud! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ma päris täpselt ei saanud aru, millised on need rakendustegevused, millega ministeerium täna tegeleb. Õigemini, ma sain aru, et need juba on halduslepingutega ära delegeeritud. Kas tulevikus Terviseamet hakkab ise nende rakendustegevustega tegelema, mida ministeerium delegeerib, või hakkab tegema lihtsalt ministeeriumi asemel neidsamu halduslepinguid ja jätkavad PERH ja kõik muud? Äkki korra saaks veel selle koha üle käia?

Aitäh, väga hea küsimus! Tõesti, praegu korraldab teenust Sotsiaalministeerium, mis tähendab lepingu sõlmimist, lepingu täitmise kontrollimist, teenuse osutamise jälgimist. See ülesanne läheb Terviseametile. Sotsiaalministeeriumis endas laboreid ei ole. Terviseametil on küll laborid, aga mitte immunohematoloogilised laborid. Eestis on üks akrediteeritud labor, see on Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja tema siis jätkab teenuse osutamist.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma saan aru, et kaob ära nüüd see nõue, et see leping peab viieaastane olema. Kas see võib suurendada ka mingisugust ebakindlust või, ütleme, ettenähtavust seal laboris? Kunagi ei tea, hakkab uus tuul puhuma ja aastane leping lõpeb ja siis ei ole kindlust, et mis saab edasi. Kuidas te seda hindate?

Aitäh! Kuna ka praegu on lepingud erinevatel põhjustel ümber vaadatud sagedamini kui kord viie aasta jooksul, siis see vajadus ilmselt on ka tulevikus. Ja referentlabori teenust saab hankida akrediteeritud laborilt. Immunohematoloogiliste laborite puhul Eestis on üks akrediteeritud labor, nii et seal tõesti, jah, ei ole sellist võimalust, et on 20 erineva partneri vahel valida.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Küsin otse ja ilma keerutamata, et kas see on nüüd järjekordne ministeeriumi kulude vähendamine Terviseameti arvel. Täna teeb ju seda [tööd] keegi ministeeriumi ametnik. Mitu kohta ministeeriumis koondatakse tänu sellele, et see tööülesanne antakse üle Terviseametile?

Aitäh! Tõesti, ta on seotud nii-öelda selle nulleelarvetegevusega. Sotsiaalministeerium kaardistas kõik oma tegevused ära ja sealt tuli selgelt välja mitu kohta, kus sobivam ülesande kandja on näiteks ministeeriumi asemel amet, aga võib olla ka vastupidi, võib ümber tõsta. Raha osas midagi ei muutu. Ei ole nii, et Sotsiaalministeerium kärbib ja lükatakse kohustus Terviseametile. Koos kohustusega liigub ka raha. Selle ülesande täitmine – viieaastase lepingu sõlmimine, paari aasta järel lepingu ülevaatamine – ei ole seotud ühe täiendava ametikohaga Sotsiaalministeeriumis ega Terviseametis, nii et me ühtegi kohta ei loo ega kaota. Ja me ka ei vähenda summat, mis immunohematoloogilise referentlabori teenuse hankimiseks kulub. Tegemist on tehnilise muudatusega, ümbertõstmisega nii ülesande kui ka eelarve mõttes. Summad ei vähene.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Mul on tegelikult natuke samasse kohta küsimus suunatud, mida Aivar Kokk juba küsis. Ma ei saanudki teie vastusest nüüd aru. Summad ei vähene, ministeeriumist läheb mingi tegevus vähemaks, aga piltlikult öeldes ametnikke jääb sama palju, palk jääb samaks ja Terviseametisse tuleb üks töö juurde. Te ütlesite ikkagi, et raha ka liigub Terviseametisse. Kas siis selle bürokraatia vähendamine käib niimoodi, et ministeeriumi eelarve jääb samaks, aga Terviseameti eelarve natuke kasvab?

Aitäh! Ametikohad jäävad Sotsiaalministeeriumis samaks. See summa, mis liigutatakse Terviseametisse, tuleb Sotsiaalministeeriumi eelarvest. Liigub ülesanne, liigub raha, see raha makstakse välja lepingupartnerile ehk Põhja-Eesti Regionaalhaiglale. Ja kuna tegemist on niivõrd väikese koormusega, siis see on midagi sellist, mida ametkondliku kokkuleppe raames saab üle anda. Ühtegi töökohta me ei loo ega kaota.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! No vot, te ühte võlusõna siin kasutasite, "nulleelarve", selle kohta küsiti. Kas see nulleelarve, millest väga palju räägitakse, ongi siis selline sebimine, et tehakse palju toiminguid ja uuritakse? Kasutatakse tööaega selle jaoks ja lõppkokkuvõttes midagi justkui tõstetakse kusagilt ümber, aga kellegi kulud sellest ei vähene ei ühel poolel ega teisel poolel. Ja tegelikult jääb see eelarve seis meil samaks. Nii et riiklikku kokkuhoidu see nulleelarve tegemine, mida valitsus siin propageerib, meile üldiselt ei too. Kas ma saan õigesti aru?

Aitäh! Vot, ma tutvustan siin vereseaduse muutmise seaduse eelnõu, mitte Sotsiaalministeeriumi nulleelarve projekti. Need muudatused, mis eelarvega koos liiguvad, näiteks ajutise töövõimetuse hüvitisele ehk haigushüvitisele lae seadmine, oli ka nulleelarve teema. Nulleelarve tegevuste raames tuli nii ettepanekuid, mis tähendavad kokkuhoidu, kui ka neid, mis tähendavad teenuste ümbertõstmist või korrastamist. See konkreetne eelnõu puudutab tehnilist muudatust. Aga nulleelarve raames oli Sotsiaalministeeriumis terve rida tegevusi, mis tähendavad ka kokkuhoidu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma tunnistan ausalt, et järgmine küsimus ei ole seotud selle vereseadusega, aga [küsin,] kuivõrd teie jutust käis üsna palju läbi Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja teie vastutava ministrina äkki teate, mis mure seal praegu on seoses selle haiglainfosüsteemi hankega, mis, ma saan aru, on kestnud jupp aega, aga nüüd jälle seisma jäänud. Kui ei tea, siis me räägime sellest teine kord, aga mõtlesin, et äkki teil on infot selle kohta, miks see infosüsteemi hange seal taas kord õhku lendas.

Aitäh! Ühelt poolt haiglainfosüsteemid on keerukad, nende maksumust on keeruline hinnata. Me tegelikult tahame konkurentsiolukorda ja see suund, et analüüsida ühele haiglainfosüsteemile üleminekut, on ka koalitsioonilepingus kirja pandud. See ei tähenda, et riik hakkab arendama ja ise seda süsteemi looma. See tuleb väljastpoolt hankida. See, kuidas saada tõesti hanketingimused, kirjeldamaks meie vajadusi, ja tegelikult nii rahvusvahelised kui ka Eesti arendajad konkureerima parema pakkumise pärast, ongi keeruline ja ma ütleksin, ainulaadne olukord, arvestades ka summade ja riskide suurust, mis tuleviku jaoks on. Eks ta selline õppimise protsess on, aga sellega tuleb edasi minna. Tulevikus on vaja paremaid haiglainfosüsteeme, mida on võimalik muuta ja vajadustele vastavaks kohandada. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Alustame algusest. 2027 peab olema läbi viidud riigihange, [millega leitakse], kas sama ettevõte pakub seda teenust või keegi teine. Riigihanke ühe osapoole üleandmine, mida te praegu püüate seadustada selle seadusega, on tegelikult kehtiva seaduse järgi praktiliselt võimatu. Aga te ei muuda riigihangete seadust selle seaduse sees. Ma ei saanud ikka vastust, kui palju see riigihanke korraldamine maksab, mida te üle annate. Praegusel hetkel tegelikult ministeerium annab ära õiguse sellist teenust, riigihanget korraldada. See on mingi number. Ja kas sellega antakse ka kohustused, et see riigihange lähiajal üles pannakse? Sest kui keegi tahaks konkureerida, siis tal peavad need seadmed, labor olemas olema, et ta saaks üldse konkureerida. Eesmärk peaks olema ju kvaliteet ja samas ka hind, mis seal kvaliteedi juures on.

Tõesti, riigiüleselt on leitud, et selline üleandmine, riigihanke raames sõlmitud lepingu üleandmine teisele osapoolele avaliku sektori sees on lubatud. Seadusemuudatuse jõustumisel Sotsiaalministeerium ja Terviseamet sõlmivad lepingu, üleandmise kokkuleppe. See on tehniline pool seal taga. Aga teine asi nüüd: küsimus on, et kui palju akrediteeritud immunohematoloogilisi laboreid Eestis saab või peab olema. Kui me räägime, ma ei tea, ressursside efektiivsest kasutusest, siis on eraldi küsimus, kas meil on neid laboreid vaja rohkem kui üks, aga ka see, et võib-olla ei ole vaja riigihangete kaudu seda tüüpi teenuseid hankida. See on eraldi küsimus. See on riigihangete seaduse uuendamisega seotud arutelu. Seda teemat me tervisevaldkonnas ära ei lahenda. Meie järgime riigihangete seadust ja need konkreetsed seadusemuudatused, mida ma tutvustan, on sellega kooskõlas.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu, otsuseid ja seisukohti palun Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleegi, sotsiaalkomisjoni liikme Hele Everausi.

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Enne kui ma lähen konkreetselt selle komisjoni istungi juurde, ma võib-olla kaks sõna, võib-olla isegi kaks lauset ütlen, mis see immuunhematoloogia on ja kui oluline see on. Ma arvan, et see on kõigi meie jaoks hästi oluline osa nendest uuringutest, mida meil on vaja siis, kui me peaksime vajama verekomponentide ükskõik missuguseid ülekandeid. See on kogu transfusioloogia alus, ilma selleta ei ole ükski ülekanne ohutult võimalik ja see nõuab väga oluliselt ka kvaliteeti. Ja kindlasti akrediteerimine ei [tähenda seda], et meil ei ole vaja rohkem kui üht laborit, vaid kõik Eesti endast lugupidavad laboratooriumid peaksid olema rahvusvaheliselt akrediteeritud, mitte ainult immuunhematoloogias, aga ka mujal. Ma tean, et lisaks Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastavale teenusele on ka Tartu Ülikooli Kliinikumil see labor. Veel ajaloost: kunagi meil oli Eesti Verekeskus, mis ühendati PERH-iga. Ja praegu on meil siis niimoodi, et on PERH-is üks verekeskus ja kliinikumis üks ja siis mõned väikesed kohad Eestis veel. Aga niisugust ühtset vereteenistust sisuliselt täna ei ole. Lihtsalt kommentaariks juurde, et te teaksite, mis olukord on.

Aga nüüd läheme komisjoni istungi juurde, mis toimus 23. septembril sellel aastal. Proua minister andis väga hea ülevaate sellest ettepanekust, mis teie ette on toodud seadusemuudatusena. Ja ma tooksin välja mõned küsimused, millele meie komisjoni liikmed ministrilt vastuseid ootasid. Proua Karmen Joller märkis seda, et Terviseameti eelarve on juba pingeline ja töötajatel on palju tööülesandeid. Ta soovis teada, kas Terviseamet saab koos uue ülesandega ka vastavad rahalised vahendid. Proua minister vastas, et tegemist on väga väikese koormusega tööga, mille puhul ümberkorraldamine saab toimuda ka uusi töökohti loomata ja lisaraha eraldamata, ja selline kokkulepe on Terviseametiga sõlmitud.

Proua Riina Solman palus täpsustada, et kui tegemist on väga väikese koormusega tööülesandega, siis miks selliseid tehnilisi muudatusi vaja on. Proua minister selgitas, et nulleelarve protsessis kaardistati Rahandusministeeriumi pakutud metoodika alusel teenuseid ja tegevusi. Suur osa ettepanekutest eeldab vastutuse kokkutõstmist ühte ametisse või töö korraldamise muutmist. Suurt kokkuhoidu nende ümberkorraldustega ei saavutata. Erinevaid avaliku sektori teenuseid analüüsides jõuti järeldusele, et Sotsiaalministeeriumi vastutus sellise teenuse üle ei ole loogiline. Teenuseid on ümber tõstetud ka teistes kohtades, näiteks Tervise Arengu Instituudist Tervisekassasse või Terviseametisse. See on üks järjekordne samm korrastamise jadas. Mitmeid teisi teenuseid on võimalik ümber korraldada ministri käskkirjaga, aga siin on vaja vereseadust muuta.

Teie ees praegu kõneleja küsis nende muudatuste kohta, mida eelnõu teeb, et toodi välja, et see kõik on tehniline ümberkorraldus, aga samas märgitakse, et suurendatakse Terviseameti kompetentsi verevaldkonnas ja see aitab tagada vereanalüüside kvaliteeti. Mina küsisin selle kohta, kuidas see kompetentsi suurendamine käib – tegelikult on immuunhematoloogia üks kõige olulisemaid osasid transfusioloogias ehk vereteenistuses – ja kes praegu tranfusioloogia kui sellise poliitilise juhtimise eest vastutab, kas seda hakkab tegema ka Terviseamet. Proua minister selgitas, et strateegilise vaate loomine ja poliitika kujundamine toimub Sotsiaalministeeriumis. Konkreetsete teenuste osutamise ja korraldamise eest vastutavad teised ametid. Ja proua minister tõi näiteks, et kiirabi arengukava koostatakse Sotsiaalministeeriumis, kiirabiteenuse eest tasub Tervisekassa ja järelevalvet teostab Terviseamet. Kõrvalepõikena sellest teemast küsis proua Karmen Joller, et millal kiirabi arengukava valmib, ja proua minister vastas, et nii esmatasandi kui ka kiirabi arengukava ja haiglavõrgu arengusuundade dokumendid peaksid selle aasta lõpuks valmis saama.

Hele Everaus soovis veel küsida referentteenuse osutamise lepingu viieaastase kestvuse nõude kaotamise kohta. See muudatus seletuskirja kohaselt peaks suurendama paindlikkust. Küsimus oli, et mida selle all silmas peetakse. Proua minister selgitas, et senine viieaastane lepinguperiood on olnud liiga pikk, lepingud on tegelikult vaadatud üle tihedamini, seega ei ole mõtet viieaastast tähtaega seaduses fikseerituna hoida. Samas, lepingupartnerit ei ole plaanis vahetada. Nii väitis proua minister.

Nii. Ja küsimustega kõik. Komisjoni juhataja Madis Timpson pani hääletusele menetluslikud otsused. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Hele Everaus, kes teie ees seda austavat kohustust praegu on täitnud, selle poolt olid konsensuslikult kõik. Teha ettepanek esimene lugemine ... Ei, vabandust, enne ikka on vaja päevakorda ka võtta. Siin ma ütlen, et tehti ettepanek see 9. oktoobril päevakorda võtta. Täna me oleme päeva võrra ees, kuna see oli Sotsiaalministeeriumi soov, ja meil ei ole selle vastu midagi. Nii me siis täna toimetame siin. Ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, jällegi olid kõik konsensuslikult selle poolt. Siis härra Madis Timpson selgitas, et muudatusettepanekute tähtaeg on kümme tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Niipalju siis minu poolt. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuulates seda eelnõu ja lõpuks vastuseid, mis me saime, siis [selgub, et] mitte ühtegi senti kuskilt kuhugi ei liigu. Kui vaatad Terviseametit, siis seal on pea 300 inimest tööl, ministeeriumis mitte vähem. Lõpplause on see, et anname Terviseametile üle ja enam riigihanget ei tee. Siis ei ole vaja ka raha üle anda. Ministeeriumis on enne keegi, kes sellega on tegelenud, on töökoht, Terviseametile raha üle ei anta, ja siis öeldakse, et las läheb täpselt samamoodi edasi. Kuigi ma sain aru, et on vähemalt kaks haiglat, kes seda teenust saaksid osutada. Aga võib-olla Tartu Ülikooli Kliinikum soovib ka seda teenust pakkuda ja hankel osaleda ja oma hinda pakkuda?

Räägime, et Tervisekassas ei ole raha. Aga samas me siin teeme nüüd seaduseelnõu, kus lepime kokku, et ühtegi riigihanget enam sellel teemal ei tule, ja kinnitame ühele haiglale selle oma. Ei, no ma kuulasin, mida sa komisjonis vastasid komisjoni liikmete küsimustele, ja vastus oli seal, et riigihanget ei pea enam tegema 2027, võib teha ükskõik mida või pikendada lepingut. Ma palun, et te komisjonis ikkagi jälgiksite seda, et lõppkokkuvõttes on kaks asja: kvaliteet on väga oluline, aga oluline on konkurentsitingimustes seal kõrval ka hind. Sest tänase haigekassa ümberehitamine eelmise kümnendi alguses ongi viinud selle olukorrani, kus erahaiglate roll vähenes ja riigihaiglate roll suurenes, kus on väga suur komponent betoonil ehk siis ehituse [amortisatsioonil] või laenu maksmisel. Ja siis me räägime, et Tervisekassas raha piisavalt ei jätku.

See nulleelarve arutelu – mul jäi küll sihuke tunne, et ministeeriumis mitte midagi ei juhtu, vaid anname nii palju kui võimalik rolle ära ametkondadele. Ma alati naeran, kui räägitakse, et ministeeriumides on meil väga vähe inimesi, aga kui me loeme, kui palju on ministeeriumide ümber loodud ametkondi ja kui palju on ametkondades inimesi, siis see vahe on ju kordades.

Kui hakatakse nulleelarvet tegema, siis ei ole mõtet teha seda ministeeriumisiseselt, vaid kogu selles valdkonnas. Kui palju ametnikke meil on selle ligi 25 000 hulgas, sealhulgas ka meie, valgekraede hulgas – sellest 143 000-st maksumaksja palgal olevast inimesest on meid ju 23 000 kopikatega, kes tegelikkuses ei ole õpetajad või politseinikud, keda alati tuuakse meile eesmärgiks? Ma loodan, et komisjon vaatab selle ilusti üle, et tõesti tekiks konkurentsivõimalus. Meil on täna selgelt kaks haiglat, võib-olla on ka mõni eralabor, kes oleks valmis neid asju tegema, kui ta teaks, et on aus konkurents, ja riigihange 2025 peaks kindlasti välja kuulutatud olema, et oleks loogiline siis 2027. aastal seda teenust pakkuma hakata. Aitäh!

Suur tänu! Läbirääkimised lõpetab lugupeetud minister, kes on avaldanud samuti soovi osaleda läbirääkimistel. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Selgitan, et tõesti riigihangete seadus kohustab tegema riigihankeid ka selliste summade puhul ja selliste teenuste puhul tervishoius nagu immunohematoloogiliste uuringute referentlabori teenus. Seni on olnud riigihanked viie aasta peale, aga neid lepinguid on eri põhjustel sagedamini üle vaadatud, vaatamata sellele, et see partner on kogu aeg olnud üks ja sama. Seadusega me muudame lepingu viieaastase kehtivuse nõude lühemaks, et luua paindlikkus, ja riigihangete seadus ütleb, et leping võiks olla pikkusega kuni 48 kuud ja sellest pikema lepingu sõlmimine peab olema põhjendatud. Kuna riigihangete seadus kohustab riigihankeid sellistel juhtudel tegema, siis riigihankeid teeme ka edaspidi. Riigihanked ei kao, aga tõepoolest, selle üle võiks arutada, et kui meil on üks akrediteeritud labor ja üks partner, kellelt hangitakse, siis kas see hankeprotsess on vajalik ja mõistlik ressursikasutus avaliku sektori jaoks, isegi kui see koormus on väike. 

Teine küsimus on see konkurentsi teema. Me räägime 143 000 eurost aasta kohta, ja see on väga spetsiifiline pädevus. Referentlabor osaleb rahvusvahelises kvaliteedikontrollis, vaatab üle Eestis tegutsevaid immunohematoloogilisi analüüse tegevaid laboreid, pakub kvaliteedikontrolli käigus võrdluskatsetes osalemise võimalust analüüside tegemisel, hindab laborite tööd nende külastuse käigus ja laborite tegevuse vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele, tagab ööpäevaringse erialanõustamise, korraldab igal aastal täiendõpet vastavatele laboritele ning enne uute reaktiivide ja meetodite Eesti turule lubamist hindab see referentlabor nende kvaliteeti. Referentteenus on vajalik, et tagada haruldaste veregruppidega patsientidele nõuetekohased, usaldusväärsed, õigeaegsed sobivusuuringud doonorivere ülekandeks. See on väga spetsiifiline teenus ja küsimus on, kas sellise hariduse ja oskustega inimesi, protsesse organisatsioonis ja seadmeid on meil vaja mitmes kohas, sest ega see ei ole teenus, mida inimene ise tasub ja hangib. Meil oleks vaja mahtu suurendada. Me peame väga pingutama, et seda teadmist ja kvaliteeti Eestis hoida, isegi kui see on ühes kohas. Me võime otsustada, et see toimub kahes kohas või see koht muutub, aga sellega on seotud täiendav kulu. Nii et teoreetiliselt on need arutelud huvitavad, aga konkreetsel juhul tõepoolest on meil sõlmitud leping sellesama lepingupartneriga, kellega 2027. aastani läheme edasi, selle järel on uus hange ja siis selgub ka uus partner, aga akrediteeritud laborite arvu suurendamine Eestis ilmselt ei ole ka meie rahaliste võimaluste juures mõistlik. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 476 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunktiga saanud ühele poole.

Päevakorrapunkt nr 2: Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 444 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali.

Lugupeetud kolleegid! Olen [algatanud] jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega arvestatakse [pensionärid] jahipidamisel soodustatud isikute hulka.

Selle eelnõu sünnilugu on selline. Selle aasta kevadel toimus Järvamaa Jahindusklubi iga-aastane volikogu. Seal on traditsiooniliselt olnud kohal ka keskkonnainspektor, kes räägib jahimeestele, õigemini tuletab meelde seadusest tulenevaid kohustusi. Ühel hetkel tegi ta seal auditooriumis ühe ettepaneku. Tegelikult probleemiks on ikkagi see, et jahipidamise tasu vastu, mis on 10 eurot aastas, eksitakse päris palju ja eksijad on põhiliselt eakamad inimesed, kes on kas oma [väheste] IT-kogemuste või nutitelefonikogemuste tõttu või siis hajameelsusest või ükskõik millisel muul põhjusel unustanud selle tasu maksmata. Ja ta püstitas seal küsimuse, et kas me ei võiks siis teha täpselt samamoodi [nagu harrastuskalapüügiõiguse tasu puhul]. 

Muidugi põhjus on see, et tema korrektse ametnikuna alati algatab väärteomenetluse ja isik, kes unustas 10 eurot maksmata, tegelikult saab karistatud väärteo korras. Aga tema mõttekäik oli see, et kas on ikkagi mõtet sellisel asjal selle 10 euro pärast, kui vanemate inimeste ealised iseärasused ei ole tahtlikult tekitanud selle rahalise summa maksmata jätmist, vaid see on jäänud tegemata lihtsalt mingil muul objektiivsel või subjektiivsel põhjustel. Ja siis ta ütles välja järgmise lause – Andrus Hallasoo on see keskkonnainspektor, kes seda ütles –, et teil on siin riigikoguja, pöörduge tema poole ja las tema siis seisab selle eest, et pensionärid vabastataks sellest aastasest 10-eurosest tasust. No mis teha? Rahva arvamus, olenemata sellest, kas see tuleb lihtrahva poolt või ametnike poolt. Ja see tingiski selle eelnõu esitamise.

Selle eelnõu väljatöötamisel ma lisasin siia, et jahipidamise tasu maksmisest vabastataks need isikud, kellel on olemas dokument: pensionäril pensionitunnistus, õigusvastaselt represseeritud isikul ja represseerituga võrdsustatud isikul represseeritu tunnistus, puudega isikul puude raskusastet ja kestvust tõendav dokument, samuti osalise või puuduva töövõimega isikul osalist või puuduvat töövõimet tõendav dokument. Selline oli minu ettepanek. Ja kui nüüd lähtuda õiguse analoogiast, siis tegelikult analoogne õigus kehtib juba ammu pensionäridest kalameestele kalapüügiseaduse § 28 alusel. Ja samad soodustatud isikud on ka minu poolt eelnevalt nimetatud isikud vastava dokumendi alusel.

Muidugi on üks põhjus ka see, kindlasti siin saalis ja komisjonis öeldi seda, et see summa on niivõrd väike. Ma olen nõus sellega, jah. Summa on tõesti väike ja ilmselt tahtlikult keegi seda summat maksmata ei jätaks. Ja siin on teine oluline nüanss veel selles, et eks pensionärid tegelikult on ju juba panustanud, kui nad olid töövõimelised inimesed, käisid tööl, nad on panustanud sellesse ühiskonda, kus me praegu oleme, on andnud oma panuse. 

Tegelikult võiks neil olla õigustatud ootus, et selline väikene hüve saaks neile osaks, sest küsimus ei ole ainult selles, et mõni arvab, et jahipidamine on ainult toidu varumine ja sport. Ei, jahimehed täidavad väga paljusid ülesandeid, nad on partnerid riigile, kohalikule omavalitsusele, nad tõkestavad seakatku, teostavad marutaudikontrolli, jätkavad projekti "Ulukid teel", neil lasub kohustus teostada erinevaid uuringuid ja nii edasi. Aga küsimus on selles, et seda kõike tehakse autotranspordivahendiga – selleks, et sõita metsa, selleks, et teostada neid uuringuid. Ja kütus, bensiin on see, mis on väga-väga koormav, ütleme, nende ülesannete täitmisel. Ja siin oleks riigi poolt nagu väikene vastutulek selles osas, et seda eelnõu toetada. Aitäh! Minu poolt on kõik.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Nüüd palun komisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile käesoleva eelnõu arutelu keskkonnakomisjonis. Lisaks komisjoni liikmetele olid kutsutud eelnõu algataja Kalle Grünthal ja Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna nõunik Hanno Zingel.

Küsisime eelnõu algatajalt erinevaid küsimusi. Näiteks: kui suur hulk oleks neid inimesi, kes tasust vabastuse saaksid? Kas riigil tekiks täiendav kulu selle eelnõu jõustumisel? Kas eakatel jahimeestel võiks olla hoopis probleem digitaalse keskkonna kasutamisega ja see on põhjus, miks nad ei saa või ei soovi seda jahipidamisõiguse tasu maksta? Kelle idee eelnõu oli ja miks üldse selline asi meieni toodi?

Võib-olla mõned olulisemad faktid ka, mis Kliimaministeeriumi esindaja meile ütles. Eelnõu algatajalt me ei saanud ammendavaid vastuseid, aga Kliimaministeeriumi poolelt näiteks selline arv, et 12 000 inimest, jahimeest maksab seda jahipidamisõiguse tasu, nendest umbes 27% on pensionärid, see teeb 3240 inimest. Ehk siis, kui jahipidamisõiguse tasu on aastas 10 eurot, jääb riigil saamata 32 400 eurot, kui vabastada pensionärid jahipidamisõiguse tasu maksmisest. Ja kui sinna hulka lisada veel näiteks puudega inimesed, siis laekumata tulu suureneb veelgi. Ja oluline on veel märkida, et jahipidamisõiguse [tasu maksmisest] laekuvat tulu kasutatakse jahinduse huvides ja selle edendamiseks.

Kui siin eelkõneleja tõi välja analoogia kalandusega, siis tegelikult Kliimaministeeriumi hinnangul need päris samad asjad ei ole. Kalandus ja jahindus on mingis mõttes sarnased, aga tegelikult üsna erinevad tegevused. Kalandusega tegelema hakkamine on lihtne, samas jahimeheks saamine on pikk ja keerukas protsess. Nii et kõigist jahindusega tegelemise kuludest moodustab tasu väga väikese osa.

Ja võiks öelda, et komisjon ei toetanud seda eelnõu, me ei saanud aru selle vajadusest, see ei olnud piisavalt põhjendatud, ja seetõttu tegi komisjon konsensuslikult ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Ka teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 444 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 444 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid oli 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 444 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Kolmas päevakorrapunkt, Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 452 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali.

Lugupeetud kolleegid! Olen [algatanud] karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mis käsitleb ministri poolt Riigikogus antud valeütlusi. Tegelikult on see eelnõu ajendatud – mitte kopeeritud, aga ajendatud – Ameerika Ühendriikide karistusõigusest, mille järgi on isiku poolt Kongressi ees antud valeütlused kriminaalkorras karistatavad.

Miks ma sellise eelnõu esitasin? Põhjus on selles, et viimastel aastatel on saanud tavaks see, et ministrid, tulles siia kõnepulti või infotundi küsimustele vastama, annavad teadvalt valeütlusi. Mis parata, see tendents on aastate lõikes üha rohkem süvenenud. Esmapilgul tundub võib-olla kuulajatele, et mis seal siis on, tuleb ja ütleb ja juhtub ikka. Aga ma väidan, et tegemist on ilmselgelt riigivastase tegevusega, sest kuidas me tegelikult saame siin Riigikogu saalis teostada õigusloomet sellisel kujul, kui meile antakse valeinformatsiooni. Tegelikult ei ole kannatajaks mitte meie, kes me siin Riigikogus istume ja neid nupukesi vajutame, küsimusi [esitame] ja kõnesid peame, vaid kannatajaks on ikkagi kogu Eesti rahvas, kes peab järgima valeinformatsioonile tuginevaid õigusakte. Ja kui nüüd minna natukene spetsiifilisemaks, siis selle süüteo objektiivne külg seisneb ministri poolt teadvalt valeütluste andmises ja faktiliste asjaolude moonutamises. Moonutamise all pean silmas ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist või ka ministri jaoks kindlalt teadaolevatest asjaoludest vaikimist. Ja et see ei muutuks selliseks olukorraks, mida saaks kurjasti ära kasutada, siis süüteoks formeerub ta sel juhul, kui ministreid on enne arupärimisele või Riigikogu liikme suulisele küsimusele vastamist küsija poolt hoiatatud valeütlusega kaasneva vastutuse eest.

Ma vaatasin, et lugupeetud Mart Võrklaev tegi seal muigel näo pähe ja ütles midagi väga ilusat peatselt pulti tulevale Valdo Randperele, aga ma tuletan sulle meelde, hea Mart Võrklaev – kui sina olid minister, siis sa ütlesid ju väga selgelt välja, et maksutõusud jätavad inimestele rohkem raha kätte. See oli väga tõsine probleem, lugupeetud kolleeg. Kuigi, kas tegemist oli nüüd valeütluse või harimatusega, see on iseküsimus. Aga ütleme, maksuterminoloogias ja maksuõpikutes on ju väga selgelt öeldud välja näiteks tulumaksu tõusu kohta: see tõus tähendab sissetuleku vähenemist. Kui tulumaksu määra tõstetakse, siis inimeste netosissetulek väheneb, kuna nad peavad maksma suurema osa oma sissetulekust maksudeks. See võib mõjutada muuseas ka nende võimet katta oma igapäevaseid elamiskulusid: toidu‑, eluaseme‑ ja transpordikulud. Teiseks, lugupeetud Võrklaev, kui te ei tea seda, siis kõrgem tulumaks võib vähendada inimeste tarbimis- ja investeerimisvõimet, kuna neile jääb lihtsalt vähem raha kätte. See aga võib omakorda majanduskasvu ja ettevõtlust mõjutada, eriti kui tulumaks mõjutab ettevõtete kasumit ja kapitalitulu, samuti võib see mõjutada tarbimise ja investeeringute vähenemist. Ja noh, eks neid teemasid on veel siin, aga ma ei hakka seda majandusõpikut ja rahandusõpikut siin ümber jutustama. Minu hinnangul oli see teadvalt valeütlus. Muidugi võib vabandada, et läks sassi ja nii edasi – loomulikult võib. Aga kui nüüd vastajat hoiatatakse, et sellele võib järgneda karistus, siis sellist ebaõiget juttu tõenäoliselt ei ole võimalik siitsamast puldist enam rääkida.

Muidugi klassikaline näide, mida ka peavoolumeedia väga selgelt toodab, on ju see, et "maksud ei tõuse, lugege mu huultelt" – tsitaat Kaja Kallaselt. Ilmselgelt oli tegemist otsese valetamisega rahvale, sest peaminister Kaja Kallas tundis ennast karistamatuna, ja ta tunnistas seda ju ka hiljem ETV-s esinedes, et kui ta oleks rääkinud rahvale tõtt, siis ei oleks neid valitud. Minu meelest [näitab] selline avalik ülestunnistus, et see oli sisuliselt kuritegu. Ja et välistada selliseid asjaolusid tulevikus, tuleks selle eelnõuga ministrite poolt valeütluste andmine kriminaliseerida. Ja mispärast igasugune ütlus on väga oluline, on see, et näiteks kohtus on teadvalt valeütluste andmine karistatav. Miks? Sellepärast, et sellega püütakse varjata tegelikke asjaolusid. Ja kui kohtus on see karistatav kriminaalõiguslikus mõttes, siis see tähendab ühte: vale on lubamatu. Vale on vale! Erisus võib-olla on ainult selles, et kui näiteks kohtumenetluse puhul on selle vale tagajärjel kahjustatud inimeste hulk suhteliselt väike, siis Riigikogus valetamine toob kaasa palju suuremaid ja kahjulikumaid tagajärgi. Miks [nii juhtub]? Sellepärast, et valetamine viib nende inimeste pettasaamiseni. Valetamise tulemusel tekib inimestel väärtõlgendus, nii nagu toimus nende valimiste ajal, kus inimesed arvasid, et maksud ei tõuse, ja valisid Reformierakonna.

Muidugi on olemas veel ka hädavaled, näiteks, kui ema püüab säästa last ja viies ta hambaarsti juurde, ütleb, et ega ta eriti palju sulle haiget ei tee. See on inimlikus printsiibis mõistetav. Kuid on ka teine juhtum, kui me viime selle nüüd Riigikogu tasandile: poliitilise skandaali tekitamine, kusjuures valetatakse midagi konkureeriva erakonna kohta, nii nagu toimus Prigožini skandaali ajal, kui väideti, et EKRE oli nendega kohtunud ja teinud nendega koostööd. See vale viis valimistel EKRE toetuse raudselt alla. Need on valed. Oleme siiski veendunud, et valetamine Riigikogus tuleks kriminaliseerida, et kutsuda ministreid korrale. Üldiselt ma olengi valmis vastama küsimustele ...

Aitäh! 

... ma vaatan, et mõned on.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma toetan teie eelnõu, aga ilmselt see täna lükatakse tagasi. Teie arvates miks?

Ma hindan teie väga lühikest ja väga konkreetset küsimust. Miks lükatakse tagasi? Sellepärast, et võimul olev koalitsioon – see on minu isiklik arvamus – tahab viia ellu valelikku globalistide poliitikat, valetab rahvale, ja selleks, et seda teha, sest rahvas ei lepiks sellega, neil ei ole võimalust ju ausalt rääkida. Ja see on kahetsusväärne. See on väga kahetsusväärne, et rahvale valetatakse siinsamas puldis. Ja põhjus ongi see, et säilitada võim Riigikogus, valitsuses ja olla kuskilt antavate käskude jooksupoiss. See on minu isiklik arvamus. Ma arvan, et seda ei tehta ka lihtsalt niisama. Siin võivad olla ka mingisugused materiaalsed hüved taga – see on oletus, ma ei ütle seda konkreetselt. Kuid ma juhin tähelepanu, et ka mulle saadeti minu esimese Riigikogu koosseisu ajal kiri, kus pakuti teatud hüvesid. Ma olen selle kohta siin kunagi kõne pidanud.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh! Minu küsimus on [selle kohta], et te mainisite siin minu nime ja seda, et ma olen öelnud, et maksutõusud jätavad inimestele rohkem raha kätte. Miks te valetamise vastu võideldes olete asunud ise fakte moonutama? Ma arvan, et ma mäletan õigesti, et see küsimus puudutas maksuküüru kaotamist. Ja tõesti, maksuküüru kaotamise käigus tulumaksu me tõstsime 2%, aga samal ajal laiendasime tulumaksuvaba miinimumi kõigile, erinevalt praegusest, kus see maksuvaba miinimum kaob inimestel, kes teenivad 2100 eurot. Ja kõik arvutused on näidanud, et maksuküüru kaotamisega jääb näiteks keskmist palka, 2100 eurot, saavale õpetajale aastas netona rohkem raha kätte kuskil 1200–1300 eurot. See puudutas ühte maksumuudatust, kus, tõsi, oli tulumaksutõus ja oli ka tulumaksuvaba miinimumi tõus. Ehk tõesti see muudatus jätab inimestele rohkem raha kätte.

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma väidan seda, et ma ei valetanud. Seda küsimust ma küsisin teie käest korduvalt. Aga muidugi, tulles nüüd teie küsimuse juurde, siis ma võin möönda seda, et Reformierakonnal ongi tavaliselt kalduvus minna nii-öelda ütluste moonutamise teele. Ma toon teile hea näite. Jürgen Ligi, kes kandideeris Reformierakonna nimekirjas, rohkem kui kümme aastat tagasi kirjutas oma valimispropagandas järgmist: "Maksukoormus ei tohi tõusta. Kõrged maksud pärsivad ettevõtlikkust ja vähendavad inimese tulusid. Reformierakond ei luba Teie sissetulekuid ebaõiglaselt ära võtta ja arutult ümber jaotada. Jürgen Ligi, kandidaat nr 162 Harju‑ ja Raplamaal. Reformierakond." Täna räägib Jürgen Ligi, et maksutõusud on vajalikud. Ma ei ole saanud küsida tema käest, kas ta oli siis loll või ta on praegu loll. Kahte vastandlikku asjaolu ei ole võimalik motiveerida ega motoks pidada.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti, arutelu ja otsuseid tutvustab kolleeg Valdo Randpere, õiguskomisjoni liige. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Teid on minu rõõmuks päris palju veel saali jäänud. Kahju, et ei ole näha Lauri Laatsi, kes alles äsja nõudis, et meil pool palka ära võetaks, kui me saalis ei ole arutelu ajal. Ja nüüd teda ennast siis ei ole – vaat kus lops! Aga kõik inimesed ei peagi oma sõnu ja tegusid sünkrooni viima. Paraku käib see natukene ka Kalle kohta. Selle eelnõu puhul siin, ütlen ausalt, komisjoni arutelu lühikokkuvõte on, et Kalle, sul ei olnud kõige parem päev, kui sa selle eelnõu kokku kirjutasid.

Esiteks, eelnõu on nagu Kört-Pärtli särk, tänapäeval vist peab ütlema, et Pärtel-Peetri särk. Siin on segi aetud kõik need Ameerika õigussüsteemid, kus tegelikult kutsutakse inimesi Kongressi ette aru andma kohtu kutsel ja vande all. Eestis seda traditsiooni ei ole, kui minister siin esinemas käib, et me kutsume ta kohtukutse najal ja juba ette hoiatame valeütluste andmise eest. Vastupidi, komisjoni arutelu käigus tekkis mõte, mida ka arutati, et tegelikult on Riigikogu liikmetel olemas selline asi nagu indemniteet, mis kaitseb meid kõigi meie väljaütlemiste puhul. Juhul kui need on tehtud Riigikogu saalis või Riigikogu komisjonis, on kõik meie väljaütlemised tõlgendatavad kui poliitilised seisukohavõtud. Seega me oleme kaitstud. Nii et keegi ei saa mind kohtusse anda selle eest, mis ma siin puldis [ütlen]. Ma võin öelda siin ükskõik mida praegu, ma olen puutumatu. Aga ministrid ei ole ja mõte, mis mul on endal ammu olnud ja mida me ka komisjonis arutasime: kas tegelikult ei peaks hoopis ministritele ka laienema seesama puutumatus, kui nad on Riigikogu saalis või komisjonis? Seda enam, et enamus ministreid, peaaegu kõik, on läinud ju ministriks Riigikogu mandaadi najal ja Riigikokku valituna. Nii et selles mõttes on see vastuolu pigem teistpidi.

Aga näiteks komisjonis ka Anastassia Kovalenko-Kõlvart ütles, et Kalle, sa tuled selle eelnõuga siia, aga samas sa oled väga entusiastlikult võidelnud vaenukõneseaduse vastu. Mis vahe on sinu eelnõu ja vaenukõneseaduse vahel? See mõte, millest on jutt käinud siin vaenukõne puhul, on tegelikult suhteliselt palju leebem. Sina tahad kriminaliseerida ikka päris tõsiselt ja ministrid oleksid ju kõik pulkade taga sinu ettekujutuses ja maailmapildis. Seesama Mart Võrklaeva näide tuli komisjonis arutelule ja seal ütles Andre Hanimägi ja ka mina ütlesin – sest ma olin ise saalis, kui Mart selle vastuse sulle andis –, et jutt käibki tõesti sellest, et kui võtta kontekstist välja üks väide, siis võib öelda, et nüüd Mart valetas. Aga tegelikult Mart räägib sulle jumala tõtt. Ja vaata, niimoodi hakata väänama ja otsima, kus minister valetas või mida, see oleks juba iseenesest absurdne.

Ka valitsus ei toetanud seda eelnõu ja komisjon võttis vastu üksmeelse otsuse, et see eelnõu tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata. Komisjonipoolseks ettekandjaks nimetati sama üksmeelselt mind. Nüüd me olemegi sealmaal, et kui teil küsimusi ei ole, siis me hakkame kohe hääletama ja see lükatakse tagasi – mitte sellepärast, et siin on mingi liberaalse maailmavaate ja globalistide vandenõu, vaid sellepärast, et see eelnõu on täielik jama. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 452 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 452 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid oli 1. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 452 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh ja kena päeva teile!