Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame 25. septembri infotundi. Loomulikult on hea meel tervitada kõiki, kes jälgivad meid kas siin istungisaali rõdudel või sinise ekraani vahendusel. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 19 Riigikogu liiget, puudub 82. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja kultuuriminister Heidy Purga. Hea meel on teid tervitada siin Riigikogu infotunnis, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni läbiviimise reeglid on ikka samasugused. Riigikogu liige võib registreerida ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab Riigikogu liige võimaluse ühe täpsustava küsimuse esitamiseks ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada selle küsimuse raames ka lisaküsimus. Meil on täna registreeritud kokku kümme küsimust. Loodetavasti, kui me oleme kokkuhoidlikud, suudame kõik need küsimused ära käsitleda. Asume asja juurde.

Tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on julgeolek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ei ole saladus, et Eesti Vabariigi julgeolekuasutused näevad ohtu selles, et Vene ja Valgevene kodanikud omavad hääleõigust Eesti kohalike omavalitsuste valimistel ja presidendivalimistel valijameeste valimise puhul. Inimestele jääb ka arusaamatuks, miks need inimesed, kes valivad Putinit ja toetavad Putini poliitikat, omavad Eestis õigust valida meie riigipea, kui valijamehed [teda valivad], omavad õigust valida kohalike omavalitsuste volikogusid ja teostada seekaudu kohalikes omavalitsustes poliitilist võimu ja ka riigi tasemel võimu, julgen öelda, sellepärast et kohalikel omavalitsustel on täita väga olulised riiklikud ülesanded. Ei ole arusaadav, milline on Reformierakonna tegelik tahe ja seisukoht. Eelmine peaminister Reformierakonnast, Kaja Kallas kinnitas, et Reformierakond ei pea õigeks, et Vene ja Valgevene kodanikud valivad kohalike omavalitsuste volikogusid. Ma saan aru, et Reformierakond on justkui jätkuvalt sellel seisukohal, sest teie fraktsiooni esindaja kinnitas, et Reformierakonna fraktsioon ei pea seda õigeks. Aga mingisuguseid reaalseid tegevusi selles suunas ei ole toimunud. 

Enamgi veel, kui kõigi Riigikogus esindatud fraktsioonide esindajad kogunesid, Riigikogu esimees ka, siin eelmisel nädalal, arutamaks seda teemat, kuidas edasi minna, siis Reformierakond oli ainukene, kelle esindaja kohale ei tulnud. Ütlesid, et nad küll ei toeta [Vene ja Valgevene kodanike valimisõigust], aga neil ei ole midagi panustada selle teema arutelusse, ja nad kohale ei tulnud. Öelge palun, milline on uue valitsuskoalitsiooni, teie juhitava valitsuskoalitsiooni seisukoht ja praktilised sammud, et me jõuaksime ükskord selgusele, kas Reformierakond toetab või ei toeta Vene kodanike valimisõigust kohalikel valimistel.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud küsija! Austatud Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed! Reformierakond on seisukohta korduvalt väljendanud, võin seda korrata selguse huvides. Minu isiklik arvamus langeb sellega kokku. Meie hoiak on, et Valgevene ja Vene kodanikud ei peaks Eestis otsuseid tegema. Minu seisukoht lähtub sellest, et inimesed, kes vabal maal ilma sunnita valivad saatkonnas Putinit, võiksid pigem teha valiku Eestis elamise kasuks või mingi muu valiku. 

Valitsuse seisukoht selles ei ole ühtne. Valitsuses on reegel, nagu teiegi teate koalitsioonivalitsustest, et asju kas tehakse koos või ei tehta. Ja valitsuses on üks valitsuspartneritest – sotsiaaldemokraadid – öelnud, et nemad selle muutmist ei toeta. Selle nad on üsna selgelt välja öelnud. Ei minu seisukoht, Reformierakonna seisukoht ega ilmselt ka sotsiaaldemokraatide seisukoht teile ju tegelikult uudis pole, aga eks me korra kuus käime selle ikka üle. 

Selleks, et seda muuta, põhiseadust muuta, [on vaja] kas [vajalikke] hääli kahes koosseisus või teha seda kiireloomulisena ühes koosseisus. Selleks on mehhanism ette nähtud, põhiseaduse muutmiseks. Ja on ka erinevaid eelnõusid menetluses. Kõikide nende eelnõude kvaliteet ei ole olnud nii hea, et saada laiemat toetust, muu hulgas Isamaa eelnõu, mis puudutab kõikide kolmandate riikide kodanikke, ka sõbralike [riikide kodanikke]. Meie soov on eeskätt just Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel peatada, lõpetada. 

Nii et ma arvan, et tööd selle teemaga tuleb jätkata ja kui – ma olen seda ka varem öelnud – saabub koalitsioon, mille osapooled on selle muutmisega üheskoos nõus, siis saab see koalitsioon poliitika ellu viia. Ma arvan, et ei tule Eesti rahvale nagu ka siin saalis olijatele küll kuidagi üllatusena, et koalitsioonivalitsused tavaliselt ikkagi otsivad kompromissi, ühisosa, mitte ei hääleta iseseisvalt, sest tavaliselt sellised iseseisvad hääletused viivad valitsuskriisini ja hoopis negatiivsemate tagajärgedeni. Ja ma arvan, et ei ole Eesti rahva huvides kutsuda esile valitsuskriis, samal ajal kui meil on vaja korda teha eelarve, hankida Kaitseväele moona ja palju muid olulisi asju.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te ei pea värisema oma istekoha pärast ja oma kohta vahetama Eesti julgeoleku vastu nagu peenraha. Kahjuks peegeldub teie vastuses täpselt see käekiri, et Reformierakond teadlikult juba mitmes koalitsioonis ei taha selle teemaga tegeleda. 

Kõigepealt see eelnõu, mille on Isamaa juba menetlusse esitanud, mis seisab riiulil ja mis läbis esimese lugemise – te [kirjeldasite] seda valesti. See tõesti ütleb, et kõik kodanikud kolmandatest riikidest, kellega ei ole sõlmitud kahepoolseid vastastikke lepinguid. Seega meie liitlased, riigid, kes austavad rahvusvahelist õigust, on demokraatlikud riigid, olgu ta Jaapan, Austraalia, USA või kes tahes, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid – [nende kodanikud] saaksid lepingute alusel vastava hääletusõiguse, kui selline soov riikidel vastastikku on. Nii et ühtegi liitlast me kõrvale ei lükka, seda ärge meie eelnõule omistage. 

Põhiseadust saab muuta ikkagi siis, kui me algatame põhiseaduse muudatuse. Seda tahet ei ole ju olnud. Ja see vaidlus, et kas saab muuta ainult seadusega või on vaja ka põhiseadust muuta, saab selgeks siis, kui me seda protsessi alustame. 

Ja on tõepoolest niimoodi, et kõik ülejäänud Riigikogu liikmed, isegi need, kes ei toeta Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist, on valmis selles protsessis kaasa rääkima. Nii sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond tulid kohtumisele ja ütlesid, et nad [seda ideed] ei toeta. Reformierakond ütleb, et nad toetavad väga tuliselt, aga protsessis ei osale. Teie koalitsioonipartnerid olid valmis istuma laua taha. Nad ei karda, et koalitsioon selle tõttu käriseb. Ja mis siis lepiti kokku eelmisel nädalal? Lepiti ühiselt kokku, et neli erakonda, kes moodustavad enamuse siin parlamendis, jätkavad konsultatsioone, et jõuda tulemuseni. Minu konkreetne küsimus on, kas Reformierakond torpedeerib nende nelja erakonna tahet, kelle hulka kuulub ka koalitsioonipartner Eesti 200, või te jätkuvalt ei tule laua taha ja ütlete, et kuna koalitsioonis ei ole kokkulepet, siis te selle teemaga ei tegele.

Aitäh, hea küsija! Mul on muidugi rõõm seda kuulda, et te olete leidmas ühisosa Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ja parlamendis vist küll veel mitteametlikult esindatud Eesti rahvuslike konservatiividega, ka sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonnaga Vene ja Valgevene [kodanike] valimisõiguse küsimuses, nagu te just kirjeldasite. Saan teile kindlasti soovida edu. Meie ei suuda teie tööd kindlasti torpedeerida. Ma olen kindel, et te suudate selle ühisosaga edasi minna. 

Teiseks, selliste muudatuste tegemine ... Nagu ma kirjeldasin, on ka minule südamelähedane see mõte, et need inimesed, kes ei vali demokraatlikke valitsejaid, kellel ei ole Eesti väärtustega ühist, siin valikute tegemises ei osale. Seda ma olen ka avalikult öelnud ja kordan seda veel. Kuid kõige hullem oleks riigis käituda viisil, et asjad tehakse poolikult. Õigupoolest sellist edasi-tagasi veiderdamist on Eesti riigis olnud päris mitmes küsimuses ja see ei ole kunagi riigile ega Riigikogu usaldusväärsusele kuidagi kasuks tulnud. Selle eest on muuseas hoiatanud julgeolekuasutused. Üks tsiviilvaldkonnas võib-olla kõige lihtsamini kirjeldatav edasi-tagasi toimetamine on käinud sellesama maksufestivaliga. Kõigil on erinevad ideed. Kindlust pole see lisanud, vaid on kaost suurendanud. Ja nagu Vabariigi President ütleb, lõputu debatt ükskõik mis teemal väsitab ja kulutab. Tegelikult tuleb ühel hetkel otsuseid teha. 

Täna me positsioone teame. Me teame, millised on erakondade positsioonid, ja me teame, mida saab koalitsioon teha ja mida koalitsioon ei saa teha. Mina oma arvamuse olen välja öelnud ja Reformierakonna arvamus on seesama, see ei ole kuidagi muutunud. Te kindlasti võite parlamendis mis tahes vormis – ja ma arvan, et see on teie põhiseaduslik õigus, lausa kohustus – seda teemat soojana hoida, aga [valitsuse positsioon] muutub sellel hetkel, kui muutub koalitsioon. Nii et ma arvan, et te võib-olla peaksite mõtlema sellele, et ehk te suudate midagi konstruktiivset teha, et olla järgmistes valitsustes.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! No mina küll ei ole kindel, et see kutsub esile Eestis valitsuskriisi, kui Reformierakond oma poliitilist seisukohta jõulisemalt kaitseb. Tõsi küll, ma arvan, et meil on Eestis praegu valitsus, mis ise kogu aeg tekitab või kutsub esile kriise, nii et selle valitsuse kriisi sattumine ja väljavahetamine, ma arvan, teeks kindlasti Eesti elu paremaks. Aga see on natuke teine vaidlus.

Nüüd, kuidagi nagu ei saa aru sellest allaheitlikkusest, peaaegu et äpulikust hoiakust, mis jäi siin kõlama: "Meie väiksekesed, vaesekesed, tahaks kangesti, aga need pagana sotsiaaldemokraadid, nendel on kõik kangid peos ja me ei saa midagi teha." Mina olen vaadanud Eesti poliitikat – ma olen siin Riigikogus kolmandat koosseisu, ma olen ka valitsuses kunagi olnud – ja pean küll ütlema, et minu kogemus Eesti poliitikast on selline, et kui Reformierakond ikka midagi väga tahab, siis Reformierakond selle ka saab, kas või tükid taga, olgu selleks automaks, olgu selleks relvade äraandmine, olgu selleks massiline immigratsioon või olgu selleks perekondade hävitamine oma homovärgiga. Kui te ikka väga tahate, küll te ära teete. Mul ongi lihtne küsimus: aga miks te ei taha?

Aitäh! EKRE võime koalitsioone hoida ja luua ilmselt ei ole Eesti poliitikas naljalt kellelegi eeskujuks, ilmselt ei saa seda olema ka tulevikus, kui me siin teravmeelseid mõtteid vahetame. Kui te küsite, mis on valitsuse prioriteedid, siis valitsuse prioriteet on kaitsevaldkond. Ja valitsus ei ole ainult Reformierakond, ta esindab kõiki, kaasa arvatud EKRE valijaid selles küsimuses. Meie ülesanne ja põhiline missioon praegu on tagada Eestile kaitse, hankida varustus ja relvastus, mida meil on vaja, et Eesti oleks ka tulevikus iseseisev. Et kui vaenlane peaks kaaluma, kas asuda Eesti poole tulema, siis ta ei teeks kunagi sellist valearvestust. Seda esiteks. 

Teine on tegevus, mida Eesti Pank võrdles kibeda rohuga parema tervise ja tuleviku nimel, ehk eelarve korda tegemine. 2017. aastal – ehk te võite isegi pärast meenutada, kes tollal olid valitsuses ja miks see nii läks – lõdvendati eelarvereegleid. Tänane, ütleme, Eesti Panga käilakuju, Eestis väga olulisi asju ja reforme teinud Mart Laar oli üks neist, kes oli kriitiline tollase rahandusministri Sven Sesteri suhtes. Ülo Kaasik Eesti Pangast samamoodi hoiatas selle eest. Eelarvereegleid lõdvendati, tulid kriisid ning kriisides me ei suutnud enam neid reserve hoida, millega käituda vastavalt kriisile vastutsükliliselt, ja COVID, energiakriis, julgeolek, kõik tulid otsa. Selle tulemusena me täna lapime seda, mida 2017. aastal märkamatult tehti – kui te küsite, mida me tahame teha. 

Järgmine asi, mida me tahame teha, kui me oleme selle ära lappinud ja hankinud kaitseks vahendid, on majanduskasv. Majanduskasvu jaoks on meil päris põhjalik tegevuste loetelu. See ei ole kuidagi parteiline, vaid vastupidi, see puudutab nii valitsust kui ka erasektorit. See puudutab lihtsamat planeerimist, lubade lihtsamat menetlemist, automaatset asjaajamist, aga puudutab ka Euroopa Liidu raha kiiremat kasutamist ja suurinvesteeringute siia [toomist]. Nii et kui te tahate loetelu asjadest, mida Reformierakond ja mida valitsus tahab, siis see loetelu on kaitse, eelarve korda tegemine ja majanduse kasv.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Eesti majandusest. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma ei küsinud ühtegi sellist asja, mis sa just üles lugesid siin, mitte midagi. Ma küsisin hoopis teist asja. Sellele vastust ei saanud, sealt tuli lihtsalt loetelu asjadest, millest sa ise tahtsid rääkida. Mina oma vastust ei saanud. No sissejuhatus majandusse juba oli ning tohutu hulk libauudiseid ja valenarratiive pandi kohe püsti. Ma ei hakka seda kõike torkima, mis oli 2017. või isegi 2019. aastal, ilusad ajad olid. 

Aga fakt on ikkagi see, et Eestis on olnud kümme kvartalit järjest majanduslangus. See on ka fakt, et tegemist on Euroopa pikima majanduslangusega või negatiivse kasvuga. Ka maailma mõistes paistame me silma ühe pikima ja sügavaima majanduslangusega. Illustreerin seda. Mina küll ei ole suurte globalistlike rahandusorganisatsioonide kõige suurem fänn, aga mingeid numbreid nad kokku korjavad ja neid meiega jagavad. IMF käis suvel siin ja tegi ka meie kohta kriitikat. Nad panid 2024. aastal kokku maailmamajanduse pildi ja ütlesid, et maailmas on ainult seitse riiki, kus on negatiivne majanduskasv. Eesti on nende hulgas ja me oleme põhimõtteliselt samas klubis, kus on Sudaan, Jeemen ja Haiti, pluss Argentiina. Argentiina rõõm on muidugi see, et nendel hakkab majandus juba paremuse suunas liikuma. 

Seda me oleme kümme kvartalit [näinud] alates sellest, kui Reformierakonna lendav tsirkus tuli eelarvet korda tegema ja majandust kasvatama maksutõusudega. Mina küsin teilt – enne olid kõik need ilusad jutukesed [vastuseks] küsimusele, mida ei esitatud –, mis see teie suurepärane plaan on. Te teete nüüd uue ringi maksutõuse. Te ei kavatse mitte midagi ette võtta elektrihindade tõusuga, sest te kavatsete edasi minna nii-öelda roheenergiaga, mis toob meile veel kallima elektri. Millistest riikidest me veel mööda läheme teie majanduspoliitika tagajärjel ja kas me muutume veel hullemaks kui Haiti ja Sudaan või jääme neist ikkagi natuke ettepoole?

Aitäh! Mitu märkust. Küsimus on enam-vähem vist arusaadav: milline on majanduspoliitika Eestis tulevikus? Kui ei ole, saate veel küsida, ei ole kahtlust. Ilmselt järgmistes infotundides me jätkame [seda arutelu]. 

Kõigepealt selline märkus. Mulle väga meeldis, kui rõõmsalt te meenutasite, et aasta 2017 oli ilus aeg. Ilusatel aegadel vastutustundlik peremees nagu rahandusminister või mis iganes teises rollis olev inimene üldiselt mõtleb ja muretseb ka selle pärast, et võivad tulla mitte nii ilusad ajad. Sellel hetkel, kui eelarvereegleid lõdvendati, ilmselt ei jäänud midagi Eesti elus seisma, kellad ei seiskunud, trammid ei seiskunud, nagu me oleme tuvastanud. Suurt midagi ei juhtunud. Ainult asjatundjad, nagu ma juba viitasin, Mart Laar, Ülo Kaasik ja paljud teised juhtisid tähelepanu, et see Isamaa ja tollase valitsuse samm ei pruukinud olla tuleviku huvides. Ja nad ei eksinud. 

Vahel on hoiatused asjatud, aga see hoiatus tabas märki ja tulemus oli see, et järgnevatel aastatel, kui oli reserve vaja, puhvreid vaja, polnud neid ju enam sellisel määral võtta. Tulid kriisid – kriisid tulemata ju ei jää –, kriis kriisi otsa tegelikult, ja Eesti sai päris palju pihta. Eesti on nagu kogu muu maailmgi pihta saanud sellest, et on olnud perioode, kus rahal ei ole hinda. Raha on nüüd saanud reaalse hinna. Pangad tõmbavad koomale. Inflatsiooni piiramine ja pärssimine loomulikult jahutab majandust, see mõjutab. Meie lähiregioon on pihta saanud erinevatest kriisidest. 

Ja see kõik on kutsunud esile selle, mida te juba kirjeldasite, et Eesti majandus on olnud üheksa või kümme kvartalit languses. See kehv olukord kindlasti päris palju [tuleneb] objektiivsetest asjaoludest, võib-olla ka veidi subjektiivsetest. Subjektiivsete asjaolude ehk riiklike tegevuste alla ma liigitaks ka selle, kas riigil endal on puhvreid, et selles olukorras käituda võimalikult palju vastutsükliliselt. 

Eelarvemiinus on muidugi oma olemuselt – Eesti Pank on ka mitu korda kirjeldanud suhteliselt lihtsate sõnadega, et tänane olukord on see, et riigile tuleb 100 eurot ja sa kulutad 110 eurot – ka majanduse stimuleerimise viis. Aga miinusel on siiski objektiivsed piirid. See nüüd on esimene osa sellest, kuidas me sellesse situatsiooni sattusime. Ja ilmselt, kui küsite veel, räägin teises osas, kuidas me edasi lähme.

Tõepoolest, küsija saab esitada ka täpsustava küsimuse. Martin Helme, palun! 

Reformierakonna võime enese müüte uskuda ja neid korrata on muidugi hämmastav. Vastutsüklilisust olete te teinud ju kõik need kümme kvartalit, alates sellest ajast, kui Kaja Kallas astus valitsusse ja hakkas riigi rahandust korda tegema. Esimese asjana tegi see uus valitsus lisaeelarve, mille kohaselt ta kulutas võrreldes vastuvõetud riigieelarvega üle 700 miljoni võrra rohkem raha. See oli Kaja Kallase valitsuse esimene asi, mis nad tegid 2021. aastal – puhas vastutsüklilisus. Kõik aastad, mil on olnud Reformierakond valitsuses pärast seda, kui olid Jüri Ratase valitsused, on olnud riigieelarve ülekulu vahemikus poolteist miljardit, natuke rohkem või vähem – no suurusjärgus poolteist miljardit igal aastal. 

Kas need olid puhvrid, mida te kulutasite? Ei, te laenasite raha turult. Mis vahe sel on, kas te kulutate töötukassa puhvreid, nagu mina kulutasin või meie kulutasime koroonakriisi ajal, [või võtate laenu]? Me ei võtnud laenu, vaid võtsime töötukassa reservist raha, et tööturg käimas hoida. Teie võtsite laenu. Laen on kallim kui see reserv. Aga te olete seda teinud ja majandus ikka langeb. Ja siis me kuuleme juttu sellest, kuidas kõigil teistel on ka raske. Aga näe, ei ole! Ei ole Lätil nii raske kui meil, ei ole Leedul nii raske kui meil, ei ole Soomel, Rootsil ega Saksamaal [nii raske] – neil kõigil on ka majanduses keerulised ajad, aga mitte nii raske kui meil. Millal ükskord reformierakondlased peeglisse vaatavad ja ütlevad "Pekki keerasime, ise keerasime, ja hakkama ei saa parandamisega"?

Teie küsimustes alati peegeldub see, et Eestis on kõigi maailmast tulevate murede [eest vastutus] Eesti valitsuse, eeskätt Reformierakonna kanda. Samamoodi on EKRE küsimustes ja vastustes julgeolekuolukorra [teemal] tihti see, et süüdi [ei ole] mitte Putin, vaid Reformierakond ja Eesti riik, kohtusüsteem on erapoolik, julgeolekuasutused nuhivad kõigi järgi. Raske on see elu. Raske on see elu teil. Pidage vastu! Seda esiteks.

Teiseks, tuleme tagasi majandusolukorra juurde ja nende küsimuste juurde, mis teil olid. Mis puudutab energeetikat, siis energeetika üle me oleme pidanud päris hulga debatte ja ilmselt saame pidada neid ka tulevikus. Vaadake, kui te küsite, kas eelistada roheenergeetikat või fossiil[kütustel põhinevat energeetikat], siis on ju loogiline, et kogu maailm liigub selles suunas, et energia oleks puhtam. See on soodsam ning inimestele ja planeedile tervikuna ka kergem kanda. Põhjus, miks põlevkivielekter turule ei pääse, mis on mõjunud ka lõppkokkuvõttes SKP numbritele, on see, et ta on lihtsalt kallim. Ta on kallim kui puhas energia. Puhas energia annab ka aluse ekspordiks, annab ettevõtetele võimaluse oma tooteid turustada nendel turgudel, kus seda kaupa on võimalik võimalikult kõrge lisandväärtusega müüa. 

Selline [energia] on vajalik nii kodumajapidamistele, meie elukvaliteedi jaoks kui ka ettevõtlusele. [See on] odavam ja mõistlikum sisend, puhtam ka. Seda näidet toob tihti ka terviseinstituut ka või on toonud varasematel aegadel: ilmselt ei ole mõistlik olukord, kus Ida-Virumaal sündiva lapse oodatav eluiga on viis aastat lühem, kui see on Tallinnas või Tartus. Ma ei usu, et see on hea olukord. Me kindlasti ei saa minna selles suunas, et öelda, et tossutame ennast tulevikku. Seda kindlasti ei juhtu. 

Nüüd tuleme riigi rahanduse ja majanduse juurde. Eile näitas Eesti Panga prognoos nagu ka kommertspankade ja Rahandusministeeriumi prognoosid ikkagi seda, et majandus on pöördepunktis. See tähendab seda, et aeglaselt, vaikselt, aga siiski lootusrikkalt hakkab majandus kasvama. Ja nagu Eesti Pank ütleb, sõltub riigi rahanduse kordategemisest Eesti ja Eesti majanduse pikaajaline väljavaade. Ütlen lihtsamalt ja tsiteerin täiesti vabalt Eesti Panga presidenti Madis Müllerit. Ta ütles eile uudistes, et see kibe rohi tuleb vahel ära võtta, et tulevik oleks parem ja tervis korras. 

Samamoodi on riigi rahanduse kordategemisega. On hulk meetmeid, mis mõjuvad ühekordselt ja võivad olla sellel hetkel ebameeldivad, aga kui me tahame, et majandus kasvaks, see oleks jätkusuutlik ja inimesed saaksid tulevikus jõukamaks, on needsamad asjad vaja korda teha. Selle algpunkt pärineb headest aegadest, ilusatest aegadest, nagu te ütlesite, kui otsustati lodevalt elada.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Eesti Pank toob oma värskes majandusprognoosis välja konkreetsed arvud ja väidab, et valitsuse kavandatavad majandusotsused põhjustavad lähiaastatel Eesti kodanike heaolutaseme languse. Maksusüsteemi muudatused tähendavad panga hinnangul kõrgemat inflatsiooni, suuremat tööpuudust, aeglasemat majanduskasvu ja madalamat reaalpalka. Palun teie kommentaari.

Aitäh! Kohtusin ise eile Eesti Panga presidendi Madis Mülleri ja asepresident Ülo Kaasikuga. Arutasime selle positsiooni ja Eesti Panga prognoosi läbi. Sedasama [prognoosi] tutvustasid nad hiljem põhjalikumalt avalikkusele. See materjal on kõigile kättesaadav. Isegi minul on see suurepärase, võib-olla veidi kokkuhoidlikuma lüümiku näol olemas. Võin hiljem jagada, kui soovi on. Eesti Panga mõttekäik lühidalt kokku võttes või püüdes konservatiivselt kokku suruda, on see, et Eesti riigi rahanduse kordategemine, isegi kui ta on aasta jooksul veidi ebameeldiv ja raske, on möödapääsmatu, kui me tahame tulevikus riigina hakkama saada. Kärped, mida me teeme avalikus sektoris, jätavad ju vähem raha tarbimisse, see on paratamatu. Aga kärbeteta me ei saa eelarvet korda teha. 

Samamoodi, kui me tahame julgeolekukulusid kasvatada – üldiselt parlament ja Eesti rahvas on öelnud, et kaitsekulud peavad kasvama, me peame olema iseseisvad, teist Eestit meil kuskil kellelgi ei ole, naaber on agressiivne, Euroopas käib sõda ja Ukraina poolt me oleme kuni võiduni –, siis sellesse tuleb panustada. See tähendab seda, et kõik osapooled alates esimesest eurost saavad sellesse panustada, pagarist ettevõtjate ja pankuriteni, ja seda panust me palume. Nii et see, mida me teeme ja mida Eesti Pank oma analüüsis kirjeldab, on riigi rahanduse kordategemine. 

[Ja see on] riigi rahanduse kordategemise hind ja mõju. See on lihtsamalt öeldes tõesti nii, et kui sa pead midagi korda tegema, siis sellel hetkel see võib olla keeruline. See võib nõuda energiat, aega, olla isegi veidi ebamugav, aga kui sa selle korda oled teinud, siis sa saad jälle minna elus edasi. See on inimeste tervisega, maja parandamisega või auto remondiga samamoodi. See, ma arvan, on Eesti rahvale täiesti arusaadav. Asjad tuleb korda teha ja tulevikus on selle võrra lihtsam.

Suur tänu, härra peaminister! Ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume Eesti majanduse teemade juurest välispoliitika juurde. Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema ongi välispoliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Täna me vist "Esimest stuudiot" reklaamima ei hakka. Eelmises infotunnis vist lausa viis korda reklaamisime. Eilne "Esimene stuudio" oli ka huvitav. Aga räägime siis välispoliitikast. Nimelt, kui Eesti julgeoleku- ja välispoliitika puhul on kombeks, et otsitakse võimalikult laia kandepinda, siis nüüd on see lõhutud ja lõhkujaks teatavasti on meie välisminister Margus Tsahkna. 

Nimelt, Eesti hääletas eelmisel nädalal ÜRO Peaassambleel Iisraeli Palestiina alade okupatsiooni hukkamõistva resolutsiooni poolt, kaldudes kõrvale varasemast positsioonist, mille kohaselt hääletatakse samamoodi Euroopa Liiduga, ning kui puudub ühine seisukoht, siis järgitakse USA positsiooni. Me hääletasime Põhja-Korea, Venemaa ja Iraaniga teistmoodi kui Ameerika Ühendriigid, Saksamaa ja Suurbritannia. Väga paljud poliitilised jõud, ma arvan, et enamik, võib-olla välja arvatud Eesti 200, olid hämmingus, kaasa arvatud eelnevad välisministrid. Lubage [parafraseerida] teie erakonna liiget, nimelt Eerik-Niiles Krossi, kes ütles, et see on vana KGB taktika panna lääs võltsdilemmade ette, ja kui otsida paralleele, siis mis see täpselt võiks olla, kas Venemaa on Iisrael ja Ukraina on Hamas või on Venemaa Hamas ja Ukraina on Iisrael.

Mis puudutab üleüldist välispoliitikat, siis on tegelikult väga palju küsimusi Margus Tsahknale. Ma saan aru, et te kutsute ta samuti vaibale valitsuse ette ja hakkate seda teemat lahkama ja arutama. Ma tahakski küsida, mis on teie seisukohad selles küsimuses ja mis üleüldiselt välispoliitikas praegu toimub.

Aitäh! Esiteks ma muidugi parandan selle alguse ära. Mitte "Esimese stuudio" kohta, seda tuleb ikka vaadata. Nagu me eelmine kord nentisime, on tegemist ühe kvaliteetseima teleprogrammiga meie [meedia]maastikul ja kutsume üles kõiki seda vaatama alati, kui võimalik on. Hiljem saab ka järele vaadata, kui vaja on, eriti kui on huvitavam saade. See, mida ma parandada tahan, [on see], et Eesti välispoliitika ühtsust pole muidugi kuidagi lõhutud. See on ajakirjanduslik, kuidas ma ütlen, pealkirjastamine, et lugu põnevam oleks. Seda kindlasti [tehtud] ei ole. 

Välisminister ja Välisministeeriumi kantsler on nii avalikult selgitusi jaganud kui ka teevad seda vist fraktsioonides. Ma tean, et nad tulevad ka väliskomisjoni selgitusi jagama. Välisministriga oli mul ka kokkulepe, et ta tuleb valitsusse, kus me arutame laiemalt need positsioonid läbi. Nagu välisminister ja kantsler on kirjeldanud, lähtuti hääletusel eeskätt sellest, et Eesti toetab reeglitel põhinevat maailmakorda ja Ukraina jaoks oleks tulevikus toetust lihtsam mobiliseerida, et meile ei langeks süüdistused või kahtlused topeltmoraalis, kui nõuame Ukraina toetamist ja samaaegselt jääme hääletuks samalaadsete nõudmiste puhul teistes maailma piirkondades. Need on avalikult kättesaadavad selgitused. Eile Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ka Postimehes seda pikemalt selgitas. Kellel huvi, saab kindlasti ise vaadata. 

Nüüd, Euroopa Liit jagunes hääletusel tegelikult kolmeks. 13 riiki olid poolt: Iirimaa, Malta, Luksemburg, Belgia, Sloveenia, Portugal, Küpros, Soome, Prantsusmaa, Hispaania, Kreeka, Läti ja Eesti. Eesti oli nende 13 riigi hulgas. 12 olid erapooletud: Rumeenia, Poola, Bulgaaria, Holland, Slovakkia, Leedu, Saksamaa, Taani, Austria, Itaalia, Horvaatia ja Rootsi. Ja 2 olid vastu: Ungari ja Tšehhi. Nii et Euroopa positsioon oli siin lahknev, mitte ühtne. Kindlasti me saame seda täiendavalt arutada nii väliskomisjonis kui ka valitsuses ja välisminister ja Välisministeeriumi kantsler saavad kirjeldada, millest see positsiooni valik [tulenes], ja lisada mingeid selgitusi, kui on vaja.

Aitäh! Ja järgnevalt täpsustav küsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Tõesti, kui see skandaal puhkes, siis miskipärast võttis Margus Tsahkna vähem sõna ja sõnajärje võttis üle kantsler Vseviov. See on poliitiline taktika ja see võib olla ka arusaadav. Võib-olla Margus Tsahkna sai ise ka aru, et on midagi valesti teinud. Aga [minu] küsimusele te ikka ei vastanud. Eelmine peaminister oli ikkagi välismaailmas tegija, hästi palju välisküsimusi [arutati] ja välispoliitikas ta kaasa ka lõi. Aga mis on teie kui peaministri seisukoht selle resolutsiooni osas – sellele kahjuks ma jällegi vastust ei saanud. Ikkagi pretsedent on loodud, kaks korda on ÜRO-s hääletatud sellisel viisil, mis ei ühti meie peamise liitlase USA-ga. Sellele on viidanud endine välisminister Marina Kaljurand. Nii et igal juhul tema näeb, et välispoliitikas on meil suund muutunud. See teeb tegelikult väga paljusid meie elanikke ja ka poliitikuid murelikuks. Aga ikkagi, mis on konkreetselt teie, peaministri seisukoht selle resolutsiooni osas?

Aitäh! Minu seisukoht on, et Iisraelil on õigus end kaitsta. Sama seisukoht on ilmselt ka Välisministeeriumil. Selline selgitus hääletuse kohta lisati sinna. Meie positsioon on olnud ka selline, et me toetame USA rahuplaani ning kutsume osapooli rahuplaani ettepanekutega nõustuma. Meie huvi on, Eesti riigi eksistentsiaalne huvi on, et Lähis-Idas saabuks rahu, et tähelepanu ei läheks teistele konfliktidele, et teised konfliktid ei varjutaks seda, mis toimub Euroopas. Ma arvan, et see on kogu Eesti huvi.

Suur tänu! Järgnevalt registreeritud lisaküsimus. Kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Need selgitused on muidugi selgelt demagoogilised. Kas te tahate väita, et Ameerika Ühendriigid ei poolda reeglitel põhinevat maailmakorda, kui nad hääletavad teistmoodi kui meie? Meie, näed, sääsk härja sarve peal, künname siin palehigis, aga härg ise ei hooli sest kündmisest midagi. See on ju absurdne jutt, mida te räägite. See on absurd, mida räägivad teile Tsahkna ja Vseviov. See ei vasta lihtsalt tõele. Kas te annate endale aru, et praeguses olukorras on Eesti asunud Venemaa, Iraani, Põhja-Korea ja kogu selle uue nii-öelda kurjuse teljega ühele poolele? Ka nemad leiavad, et palestiinlastel on õigus Iisraeli riiki rünnata, et Hezbollah võib pommitada ja raketirünnakuid teha, nemad kaitsevad ennast, neil on õigus enesekaitsele. Iisraelil on ka õigus enesekaitsele. Ühesõnaga, te toetate sisuliselt sõda ja sõja eskaleerimist. Minu küsimus ongi, kas teie väitel on Ameerika Ühendriigid vastupidiselt Eestile reeglitel põhineva maailmakorra vastu.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Ma kirjeldasin Euroopa Liidu kolmeks jagunemist hääletusel. Kui tahate, loen need riigid uuesti ette. 13 olid poolt: Iirimaa, Malta, Luksemburg, Belgia, Sloveenia, Portugal, Küpros, Soome, Prantsusmaa, Hispaania, Kreeka, Läti ja Eesti. 12 olid erapooletud: Rumeenia, Poola, Bulgaaria, Holland, Slovakkia, Leedu, Saksamaa, Taani, Austria, Itaalia, Horvaatia ja Rootsi. Ning 2 vastu: Ungari ja Tšehhi. Kirjeldasin printsiipi, et Eesti toetab reeglitepõhist maailma. Minu isiklik arvamus on, et Iisraelil on õigus ennast kaitsta ja meie huvides on saavutada jätkusuutlik rahu Lähis-Idas. See on see, mida mina kirjeldasin.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on valitsusliikmete käitumine ja usaldusväärsus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma tsiteerin julgeolekuekspert Meelis Oidsalu 16. septembri kommentaari. See on järgmine: "Rääkisin reedel ühe NATO liikmesriigi kaitseministriga. Ta küsis, miks ajakirjandus ei tegele selle NATO liikmesriigi endise kaitseväe juhataja huvide konflikti juhtumiga. See endine kaitseväe juhataja olevat hakanud enne ametist lahkumist rääkima pikamaa laskemoona hankimise vajadusest, aga liikunud pärast ametist lahkumist väidetavalt kaitsetööstusesse sedasama pikamaa ründemoona tootma ühes oma endise asetäitja ja äsja ametist lahkunud kaitseministeeriumi kantsleriga. Kiire faktikontroll näitas, et kaitseettevõte, millest minister juttu tegi, plaanib toota lühimaa õhutõrjerakette. Kaitseväe juhataja, kellest jutt, oli pikamaa ründemoona hankimise vajadusest rääkinud oma ametiaja algusest peale. Avalikult räägib selle NATO liikmesriigi kaitseminister hoopis teist lugu. Ütleb, et võtab kaitseväe sõjalist nõuannet tõsiselt ning pingutab, et riigi sõjaline kaitse sellest lähtuvalt välja arendada. Kui ta avalikult midagi muud väidaks, siis avaldaks ta sellega umbusaldust tolle NATO liikmesriigi uuele kaitseväe tippjuhtkonnale, kes samuti räägib pikamaa ründemoona hankimise esmatähtsusest. Kaks aastat tagasi enne parlamendivalimisi kaitses selle NATO liikmesriigi kaitseminister sedasama endist kaitseväe juhatajat ühe parempopulistliku erakonna rünnakute eest. "Kelle huvides nad seda teevad?" küsis minister toona. Kelle huvides ühe NATO liikmesriigi kaitseminister praegu selliseid kahtlusi levitab?" Seda küsib Oidsalu oma kommentaaris. Aga minul on küsimus teile, et kas te tundsite ära samamoodi nagu mina, et selles kommentaaris räägitakse Eesti kaitseministri Hanno Pevkuri isikust. Ja kas jutus vägagi küsitav käitumine ja tegevus on tema oma teie arvates?

Aitäh! Ausalt öeldes ei ole Hanno Pevkur minule sellist juttu rääkinud ja seetõttu oleks peaministril kuulujutte kaitseministri kohta kommenteerida pentsik. Praktilised sammud näitavad vastupidist. Valitsuses seisab kaitseminister selle eest – ja ma ütleks, et edukalt –, nagu kogu valitsus, et meil läheks täiendav Kaitseväele vajaliku moona maht tulevaste aastate riigieelarvesse ja riigi eelarvestrateegiasse. Me oleme teinud ju otsuse 1,6 miljardit tulevastel aastatel jaotada vastavalt Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe hankijate ettepanekutele, et saaks hankida vajalikku moona, mida meil on vaja, et Eesti oleks kindlalt kaitstud, et Eesti inimesed tunneks ennast kindlalt, et meie liitlased teaksid, et meie peale võib loota, ja meie vaenlane teaks meie meelekindlust mitte proovile panna. Need on reaalsed teod. 

Samamoodi on tegude poolel see, et laia riigikaitsesse läheb rohkem raha kui varem. See tähendab seda, et meil on ka sisejulgeoleku poole pealt võime ennast kaitsta vaenlase eest, kes võib siin läbi viia mis tahes hübriidoperatsioone või hübriidettevõtmisi, millega me peame hakkama saama.

Nii et erinevaid kuulujutte ma kindlasti kommenteerima ei asu. Kui kellelgi on kuulujutte, mida ta tahab kuskil levitada või esitada, siis ta võib seda teha oma vabal ajal. Valitsus ei ole kuulujuttude koht, vaid valitsus on koht, kus arutatakse, mida saab Eesti kaitse jaoks teha, kust võetakse selleks vahendid, kuidas me saame seda parimal võimalikul moel teha. Praktikas on see valitsus otsustanud teha väga suured sammud Eesti riigi kaitsmiseks nii kaitsevaldkonnas kui ka sisejulgeolekus. See läheb ajalukku kirja. Ja kui kellelgi on kellegi kohta mingeid arvamusi, siis seda võivad inimesed arutada vabal ajal.

Suur tänu! Priit Sibul, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Te olete oma isiku suhtes küllalt tagasihoidlik. Mina mäletan pooltteist aastat, mil seesama kaitseminister, samuti eelmine peaminister 1,6 miljardi kontekstis sooja õhku [suust] välja [ajasid]. Nüüd teie eestvedamisel valitsus lõpuks selle otsuse tegi ja ma julgen küll arvata, et teie roll ei olnud seal vähetähtis, vaid üsna oluline. Selle eest suur tänu teile!

Aga küsimus kaitseministri seisukoha kohta. See ei ole suvaline kuulujutt, et minister selliselt teeb. Ja miks ma teie poole selles küsimuses pöördun, on ju arusaadav. Teie olete omal ajal piike ristanud sellesama Pevkuriga ja olnud temaga vastuolus. Nii et ma arvan, et teil on kõige suurem kompetents selles, kuidas selliste rünnakute alt välja võiks saada, kui üldse, kui toimuvad alusetud rünnakud. Mismoodi te plaanite lahendada selle olukorra, mis puudutab väga olulises osas Eestiga seotud kaitsevaldkonna inimesi?

Aitäh! Kõigepealt ma tänan heade sõnade eest! Seda kuuleb infotunnis harva. Ma arvan, et ma teen kuskile väikse linnukese. Aitäh! See ei ole kuidagi ainult peaministri ega valitsuse teene. Tegelikult panustavad kõik Riigikogu liikmed, eeskätt Eesti rahvas ja ettevõtjad ning [panustasid] eelmised valitsused, et me seda moona osta saaks. See on kõigi ühine pingutus, nii et täname kõiki. Seda esiteks.

Teiseks, veel kord, mis tahes hinnangud. Avalik debatt on käinud selle üle, kas avalikus sektoris olulisema või delikaatsema info valdaja minek erasektorisse peaks olema piiratud ajalise perioodiga. Selle üle on debatt käinud Eestis ka varem. On ka varem, viis-kümme-viisteist aastat tagasi olnud seda, et näiteks Kaitsepolitseiameti juht on läinud kuskile tööle, ja on küsitud, kas ta peaks sinna minema. On ka varasemate ettevõtmiste puhul samasuguseid küsimusi olnud. 

Väikses riigis need küsimused alati on, kuid see ei tähenda seda, et need otsused või valikud, mis on enne seda tehtud, või sõnumid, mis on antud, on lähtunud millestki muust kui Eesti riigi huvist ja Eesti riigi kaitsmise huvist. Sellepärast on minu arvamus, et Kaitseväe hinnang moona ja selle vajaduse kohta, et hoida Eestit iseseisvana ja heidutada vaenlast NATO liitlastega koos, on igati adekvaatne. Sellele vastavalt me oleme kõik koos käitunud, teinud ära otsused osta moona ja teha sammud ka laiapindses julgeolekus, et hübriidohtudele vastu seista. 

Inimestevahelise läbisaamise kõige parem retsept on see, et tuleb hommikul üles tõusta ja alustada päeva puhtalt lehelt. Mina tavaliselt nii teen.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Valitsus otsib praegu võimalusi kärpimiseks ja üheks kärpekohaks saab olema huviharidus. Tänaseks ei ole enam küsimus, kas kärbitakse, vaid see, kui palju kärbitakse huvihariduse rahastust, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. Küsimuse pealkirjas seisab "valitsusliikmete käitumine". Mul on siin lahti Maaleht ja ma vaatan, et teie valitsuse liige, sotsiaaldemokraadist regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman on kirjutanud väga pika ja põhjaliku arvamusloo, kus kritiseerib seda kärpeplaani ja kirjutab pealkirjas "Kärpekäärid huviharidusest eemale". Ma muidugi väga nõustun selle seisukohaga, sest huviharidusel ja -tegevusel on oluline roll laste ning noorte loovuse ja kujutlusvõime arendamisel. Aga mis kõige olulisem, see on ka ju toetus lastega peredele, et lapsed saaksid endale huviharidust lubada. Täna meie pered just selliseid toetusi vajavad. 

Aga minu küsimus on pigem see, et kui tavapärane on see, et minister võtab sõna teise ministri haldusalas oleva valdkonna osas ja kritiseerib vastavaid otsuseid. Selliseid olukordi on olnud sotsiaaldemokraatidega juba päris mitu. Või on see täiesti tavapärane käitumine? Meedias räägitakse ühte, kritiseeritakse teisi valitsuse liikmeid, kritiseeritakse valitsuse otsuseid, aga kui valitsuskabinetis või Riigikogu saalis läheb hääletamiseks, otsuste tegemiseks, siis kõiki neid otsuseid sotsiaaldemokraadid kohe toetavad.

Aitäh! No on ju loogiline ka, et kui sotsiaaldemokraadid on selle valitsuse osapool, siis nad ikkagi toetavad selle valitsuse otsuseid nagu mis tahes erakond mis tahes valitsuse osapoolena. Väga harvad on olukorrad, mida ma ajaloost suudan meenutada, kus on läinud vastupidi. On üksikuid juhtumeid, kus lepitakse nii-öelda vaba hääletuse printsiibis kokku, aga praktikas juhtub seda pigem harva. Pigem indikeerib see kas ületamatuid vastuolusid või väga teravat poliitilist erimeelsust mingis küsimuses. 

Eelarve puhul on sotsiaaldemokraadid kinnitanud, et jah, ehkki nad ei ole ilmselt samamoodi kärpimise pooldajad – nad on seda ka avalikult öelnud, Lauri Läänemets on öelnud, et neile on südamelähedasem nagu vasakpoolsetele erakondadele ikka maksukoormuse suurem tõus kui riigieelarve korrastamine tuleviku jaoks kärbetega –, siis on koalitsioonis siiski eelarve, milles on avalike tegevuste kärpimine ette võetud. 

Kärbete puhul me olemegi õigupoolest kokku leppinud, et sisejulgeolek ehk politsei, kaitsevõime ehk Kaitsevägi ning õpetajad ja pensionärid pääsevad sellest. Ülejäänud valdkondi see paratamatult puudutab. Ja kui küsida, kas valitsuse liikmed kuidagi lähevad hommikul pikema sammu ja rõõmsama südamega tööle, sest nad saavad kärpida, siis ma arvan, et valitsuse liikmetele meeldiks ka ajad, kui seda ei peaks tegema. 

Aga nagu me oleme enne arutanud, on sellel omad põhjused, mis tulevad [varasemast] ajast. Kui Martin Helmet tsiteerida, siis "ilusatel aegadel" ei tundunud, et võiksid tulla veidi keerulisemad ajad. Aga nad tulid, nad ei jää tulemata. Ja täna on need keerulised ajad käes, mis tähendab seda, et meie ülesanne on Eesti riigi asjad korda teha ning riigi rahandus seada jätkusuutlikele alustele, et tulevikus oleks kasv võimalik, Eesti riik suudaks tulla toime oma asjadega, mis iganes ette tulevad, on see kriis, on need kaitsepoliitilised vajadused ja nii edasi. 

Nii et sellesse konteksti tõenäoliselt asetub ka debatt huvihariduse kärpimise üle. Ka haridusvaldkonnas tuleb erinevaid tegevusi teha. Ministril on erinevaid reformiplaane selles valdkonnas ja ma olen kindel, et saate ka temalt tulevastes infotundides ja mis tahes [muus] formaadis seda küsida. Veelgi enam, kui ma õigesti mäletan, siis Kristina Kallas oli minu ja Lauri Läänemetsaga mõned nädalad tagasi siin infotunnis ja opositsioonilt ei tulnud mitte ühtegi küsimust talle. Oleks võinud küsida. Kui ta järgmine kord tuleb, küsige [see küsimus] jälle!

Suur tänu, härra peaminister! Lubame teil pisut hinge tõmmata. Teised infotunnis osalevad ministrid saavad ka nüüd sõna.

Tänane viies küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on põhiseaduslikkuse analüüs eelnõude seletuskirjades. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu me kõik teame, sätestab Vabariigi Valitsuse määrus, mis kannab pealkirja "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" ja mida tuntakse ka lühendi HÕNTE järgi, §-s 43 juba pikka aega, et iga Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu seletuskirja kohustuslik osa on analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Paraku pikemat aega mitmete järjestikuste valitsuste poolt tegelikult ei ole seda kohustust täidetud. Ja ma rõhutan, et jutt käib kohustusest, see ei ole valikuline, kas seda täita või mitte. Ja endine õiguskantsler Allar Jõks koos vandeadvokaat Carri Ginteriga erinevaid Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõusid uurides sai hiljuti tulemuseks, et ainult 13% puhul oli põhiseaduslikkuse analüüs läbi viidud. Jõks kommenteerib, et 13% tähendab seda, et valdav osa Eesti seadusi võetakse vastu nii, et kehtestatud keeldude, karistuste ja kohustuste põhiseaduspärasust ei olegi keegi vähemalt eelnõu seletuskirja tasandil analüüsinud. 

Nüüd, selle asemel, et liikuda sinnapoole, et hakata HÕNTE-s sätestatud kohustust, põhiseaduslikkuse analüüsi eelnõude puhul läbi viima, hakata seda tõsiselt võtma, on ministrid Yoko Alender ja Vladimir Svet käinud välja mõtte, et tegelikult tuleks see nõue sisuliselt üldse ära kaotada või seda vähemalt ulatuslikult piirata. Tsiteerin: "Eelnõu seletuskirjas peaks põhiseaduslikkuse analüüs olema nõutav vaid põhiõiguste olulise riive korral [...]" Ehk siis nende ettepaneku kohaselt sellist analüüsi tuleks teha vaid siis, kui on väga intensiivsed põhiõiguste riived. Ja seda, millised riived on väga intensiivsed, hindaksid muidugi ametnikud, kes saaksid oma suva alusel otsustada, kas neid analüüse teha või mitte. Minu küsimus teile kui justiitsministrile on see, kas teie pooldate sellist ettepanekut või te olete seda meelt, et pigem tuleks hakata HÕNTE-s sisalduvat põhiseaduslikkuse analüüsi läbiviimise kohustust tõsiselt võtma.

Aitäh selle küsimuse eest! Lühike vastus on, et ma ei poolda seda ettepanekut. Avan seda konteksti natukene laiemalt. Teie nimetatud analüüs, mille Allar Jõks ja Carri Ginter koostasid 2022. aasta eelnõude kohta, oli koostatud Justiitsministeeriumi tellimusel. Justiitsministeerium peab põhiseaduslikkuse kontrolli ja analüüsi kõikide eelnõude puhul väga oluliseks. See on olnud läbivalt ülevaade, mida Justiitsministeerium on sõltumatutelt ekspertidelt igal aastal tellinud. Teie tsiteeritud ülevaade, mille koostasid Allar Jõks ja Carri Ginter 2022. aasta kohta, tõepoolest seda välja toob. Justiitsministeerium on küsinud sedasama analüüsi ka 2021. ja 2023. aasta kohta ja ka seal ei ole tulemused paremad. Riigikogu ise on vastu võtnud ju õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030. Seal kõige esimene punkt tegelikult ütleb seda, et õigusloomepoliitika kujundamisel ja rakendamisel tagatakse põhiseadusest lähtuv õiguskord. Riigikogu on oma otsuses pidanud põhiseadusest lähtumist ja põhiseaduslikkuse kontrolli tegemist erakordselt oluliseks. 

Teie viidatud konkreetne ettepanek on üks 14 ettepanekust, mille Kliimaministeerium on teinud, vastates minu küsimusele, mille ma saatsin kõikidele ministeeriumidele ja põhiseaduslikele institutsioonidele 8. augustil selle kohta, kus nemad näeksid võimalusi HÕNTE-t muuta ja bürokraatlikku halduskoormust ametiasutustes vähendada. Sellele küsimusele esimene vastus tuli õiguskantsler Ülle Madiselt. See saabus 30. augustil. Ülle Madise on oma kirjas suure osa pühendanud just nimelt sellele, et absoluutselt iga eelnõu koostaja peab analüüsima eelnõu põhiseaduspärasust. Õiguskantsler on eelnõu põhiseaduspärasuse analüüsi näinud just võtmena, kuidas bürokraatiat ja ülemäärast halduskoormust vähendada. 

Põhiseadus on meil üles ehitatud ju vabadustele ja inimeste õiguste kaitsele. Kui me näeme bürokraatiat kui liigset halduskoormust ja põhiseaduses on ette nähtud vabadus, siis selle vabaduse kaitseks tulebki eelnõude kohta põhiseaduspärasuse analüüs teha. Õiguskantsler kirjeldab pikemalt, kuidas seda tuleks täpsemalt teha ka Euroopa Liidu õigust käsitledes. Nii et minu isiklik sümpaatia kuulub sellele õiguskantsleri seisukohale täiesti selgelt. See on ka Justiitsministeeriumi ühtne arvamus ja ka Riigikogu ühtne seisukoht olnud. 

Kliimaministeeriumi kaitseks ütlen lõpuks seda, et nad on tegelikult 14 ettepanekut teinud ...

Teie aeg!

... ja üks nendest ettepanekutest on see, et Justiitsministeerium teeks konkreetse näidise. Selles näidises me saame põhiseaduslikkust täiendavalt esile tõsta. Nii et need ettepanekud jooksevad kenasti põhiseaduse juurde tagasi.

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Rõõm on kuulda, et teie seda ettepanekut ei toeta, ja ma loodan, et see ka valitsuses tervikuna heakskiitu ei saa. Tõesti, kui me mõtleme selle peale, et Eesti peaks olema õigusriik, kus riigivõimu teostatakse üksnes põhiseadusega kooskõlas olevate seaduste alusel, siis see, et eelnõude puhul viiakse läbi põhiseaduslikkuse analüüs, on justkui elementaarne. Tundub, et mitte kõigi jaoks, aga hea, et siiski teie jaoks. 

Sellega seonduvalt ma mõtlesin teie käest küsida, kas me võime loota sellele, et teie kui justiitsminister ei anna edaspidi Justiitsministeeriumi kooskõlastust ühelegi Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõule, mis puudutab isikute põhiõigusi ja -vabadusi, aga mille seletuskirjas ei ole seda analüüsi läbi viidud. Ma mäletan, kunagi siin endise justiitsministri Kalle Laanetiga debateerides sel teemal sai käidud välja just see idee. Tegelikult on teil ju väga hea hoob, hoolitsemaks selle eest, et ka ülejäänud ministeeriumides ettevalmistatavate eelnõude seletuskirjades see osa, põhiseaduslikkuse analüüs, ikkagi sees on. Lihtsalt ei kooskõlasta ilma ja kõik. Viige analüüs läbi, siis kooskõlastame. Selle näidise tegemine muidugi on hea mõte. Siit esimene küsimus: kas me võime sellele loota, et teie kui justiitsminister hakkate rakendama sellist praktikat? 

Mis muidugi Kliimaministeeriumisse puutub, siis ma tsiteerin alles jäänud ajaga sedasama Allar Jõksi artiklit. Ta [toob] näite tendentsist, et lihtsalt ei tehta analüüse. "Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on ilmekas näide, et osundatud risk võib realiseeruda. Kooskõlastamisele saadetud eelnõu tooks ilmselgelt kaasa erakordselt ulatuslike keelde, käske ja kohustusi ehk põhiõiguste piiranguid. Eelnõu seletuskiri on 110 lehekülge pikk. Kui mitu korda on seletuskirjas viidatud põhiseadusele ja kaalutud erinevate sätete põhiseaduspärasust? Vastus on null." Täiendavalt küsin omalt poolt, mida te kavatsete ette võtta selleks, et niisugune asi läbi ei läheks ja et ikkagi tehtaks põhiseaduslikkuse analüüs seal ära.

Tere, aitäh! Ja ma tänan ka heade sõnade eest. Kirjeldan protsessi. 8. augustil, nagu ma nimetasin, saatsin headele kolleegidele valitsuses ja ka põhiseaduslikele institutsioonidele laiali kirja, kus ma ütlesin, et me kavatseme täpsustada aluseid, millega Justiitsministeerium saab eelnõusid tagasi lükata. Õigusriigi üks põhimõtteid on see, et igasugune, ka normi täpsustus peaks olema ettenähtav ja ministeeriumid peaksid eelnevalt olema teadlikud, kuidas see täpsemalt hakkab olema, et mitte tekitada õigusloomes asjatut segadust. Ehk see oli esimene etapp. Ootan veel kirju vastu. Kiidan kõiki neid, kes on vastanud. Tähtaeg oli 1. september, aga ootan veel veidi, sest ajad on praegu väga kiired ja ministeeriumid on olnud [hõivatud] ülikiirelt eelarvekärbete tegemisega. 

Seejärel tõenäoliselt tuleb veel üks laiem arvamuste kogumine, [kus küsime], mida eri osapooled näeksid kõige õigema lahendusena. Tõenäoliselt kohe uue aasta alguses me valmistame [Justiits]ministeeriumis ette nõuded, täpsustused, mille alusel saab Justiitsministeerium alates 1. jaanuarist, kui Riigikogu seda toetab, neid eelnõusid tagasi lükata. Tõepoolest, õigusloomeprotsess peaks olema selline, et ilmselgelt ebakvaliteetne õigusloome ei liigu Eestis lugupeetud Riigikogu liikmete laudadele. 

Ka Vabariigi Valitsuse seaduses on [Justiits]ministeeriumile täiendavad ülesanded, mis puudutavad hea õigusloome kontrolli ja bürokraatia vähendamist. See on meie kõigi ühine huvi. [Meil] on ka õiguskantsleri ettepanekud, kus ta näeb ette palju võimalusi, kuidas õigusloomes [haldus]koormust vähendada, samal ajal aga tõstes põhiseaduse tähtsust. [Oluline on, et] kokkuvõttes halduskoormus ametkondadel sellest ei tõuseks. Ka mina pean väga oluliseks seda, et kõiki uusi norme kontrollitakse vabaduste ja õiguste suhtes, mis meil põhiseaduses on. Ja see kontroll ei [tohiks] olla üksnes sel juhul, kui riive on otsene, vaid kontroll peab olema tehtud ka sellistel juhtudel, kus riive võib olla kaudne.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka üks lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Aeg võtta põhiseadust tõsiselt – just niiviisi kirjutasid õiguseksperdid Allar Jõks ja Carri Ginter, analüüsides meie õigusloomet, millele ka minu kolleeg Varro Vooglaid juba viitas. Muidugi oli nende hinnang hävitav. Aga lisaks sellele, mida juba kolleegid mainisid, eksperdid tõid välja seda, et levinud eksiarvamus paistab olevat, et kui eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, siis normide põhiseaduspärasust ei pea hindama. Aga tegelikult on ju just vastupidi. Kuna suur osa eelnõudest, mida me siin saalis arutame, on tulnud Euroopa Liidust, siis me just peaksime olema kaks korda kriitilisemad, sest kõik Euroopa Liidu normid ei saa, ega ei peagi, sobituda meie õigusruumiga ega [olla vastavuses] ka meie põhiseadusega. Kes siis veel saab oma põhiseadust kaitsta kui mitte meie.

Ja ma arvan, et üks parim näide on siin kas või vaenukõne seadus, mis siiamaani on jäänud toppama, kuna see läheb vastuollu meie siseriikliku õigusega. Miks mitte ka vilepuhuja seadus, mis kahjuks võeti vastu. See oli lihtsalt kopeeritud Euroopa Liidu direktiivist. Samuti hiigeltrahvide seadus, mis meil seisab. Ka uus kliimaseadus, millega meil järjekordselt hakkab toimuma piiride kompamine ja me peame suutma tasakaalu leida. Ma mäletan, kui ma uurisin selle kohta Kalle Laanetilt, kui ta oli veel justiitsminister, siis tema ütles, et kahjuks pole ministeeriumil täna ressurssi, pole ka inimesi, kes suudaksid selliseid analüüse teha, mistõttu ongi tihti lihtsam Euroopa Liidu norm lihtsalt kopeerida Eesti õigusesse. 

Mul ongi küsimus, kas te plaanite selles osas midagi ette võtta. Ma tean, et Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena te olite kriitiline mitme Euroopa Liidu algatuse suhtes. Kas te ka ministeeriumis plaanite leida ressursi ja need inimesed, kes suudavad Euroopa Liidu normid viia kooskõlla meie põhiseaduse ja muude [seadustega]?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea vastuse teie küsimusele, kuidas tuleks seda asja korraldada Euroopa Liidu õiguse vaates, annab tegelikult õiguskantsler Ülle Madise oma 30. augusti kirjas. Selle kirja kohta on Eesti Rahvusringhääling teinud ka uudise, kus on kirja link. [Kirjas] ta selgitab põhjalikult [oma ettepanekuid]. Ma täitsa soovitaksin kaaluda Euroopa Liidu asjade komisjonil [neid ettepanekuid], kuna Ülle Madise analüüsib [olukorda] põhjalikult ja teeb ettepanekuid, kuidas Euroopa Liidu õiguse eelnõude läbirääkimistel, sealhulga Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis, tuleks tähelepanu pöörata Eesti põhiseaduse sätetele ja nendega kooskõlale. Võib-olla oleks mõistlik, kui Ülle Madise kutsutaks esinema Euroopa Liidu asjade komisjoni ja ta selgitaks oma kirjas väljatoodud mõtteid lähemalt. 

Nii palju, kui mul aega on, ma kiiresti tutvustan neid. Ta peab oluliseks seda, et Euroopa Liidu õiguse kujundamisel osalevad ametnikud ka läbirääkimistel lähtuksid Eesti Vabariigi põhiseadusest. Läbirääkimistel tuleks saavutada tulemus, mis oleks kooskõlas Eesti põhiseadusega. Ja kui tegemist on arutelujärgus Euroopa Liidu õigusakti eelnõuga, siis tuleb vastavate läbirääkimiste käigus saavutada ikkagi õigusakti võimalikult suur kooskõla kõigi põhiseaduse sätetega, millele Riigikohus ei ole andnud teistsugust tõlgendust. Seetõttu näeb ta vajalikuna, et Euroopa Liidu seadusandlike algatuste põhiseaduspärasust tuleb muu hulgas pidevalt analüüsida. Kui ilmneb, et kavandatav Euroopa Liidu õigusakti säte võiks olla Eesti põhiseaduse mõne normiga vastuolus, tuleb õiguskantsleri hinnangul sellest teavitada nii Vabariigi Valitsust kui ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni, et see otsus, mida Euroopa Liidu asjade komisjon või valitsus teeb, oleks teadlik ja sellest põhiseadusvastasusest saadaks selgemalt aru. 

Lisaks selgitab õiguskantsler selles kirjas pikemalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta mõnikord esinevat valet tõlgendust ja muid õiguslikke üksikasju, mille puhul, nagu öeldud, võib-olla on tõesti mõistlik, et Riigikogu neid eraldi vaatab. Minule tunduvad tema ettepanekud ja tähelepanekud igati sümpaatsed ja õiged. Tõesti, kui me selle põhiseadusvastasusega tegeleksime juba Euroopa Liidu õiguse ettevalmistamise faasis, oleks meil hiljem lihtsam edasi minna õigust üle võttes, sest me oleme näinud siis juba ette teatud lahendused sellele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on kultuuritöötajate palgad. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Peame kahjuks konstateerima, et Reformierakonnast, sotsidest ja Eesti 200-st koosnev valitsus on sel aastal muutunud eriti vaenulikuks meie riigiteenistujate vastu. Viimastel nädalatel saime teada, et järgmisel aastal jäävad nende palgad tõstmata ja enamuse puhul teist aastat järjest. Siseminister näiteks ütles mulle siin saalis, et politseinikud, päästjad ja piirivalvurid peavad olema rahul juba sellega, et nende töökohti ja palkasid ei kärbita, ja ärgu jäägu lootma palgatõusule aastal 2025. Hiljuti tuli haridusminister välja enam-vähem sama sõnumiga, et õpetajad võivad järgmisel aastal palgatõusust suu puhtaks pühkida. 

Septembri alguses andsite teie kultuuriministrina teada, et tuleval aastal kultuuritöötajate miinimumpalk taas ei tõuse. Irooniline on see, et kõik ministrid ütlevad nagu üks, et palgateema arutamine eelarve läbirääkimistel oli hästi intensiivne, konstruktiivne ja sisukam kui kunagi varem – viimane epiteet kuulub, muide, just teile –, aga tulemus on millegipärast ikka sama. Seda võib iseloomustada lühikese parafraasiga "lugege mu huultelt: palgad ei tõuse". Kusjuures, seekord on kahjuks ilmselge, et erinevalt originaalist, mis oli maksude kohta, see praegune lubadus tõesti peab – palgad ei tõusegi. 

Minu küsimus on, kas teie arvates on normaalne ja vastuvõetav olukord, kus Eestis kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk jääb ka järgmisel aastal 2023. aasta tasemele, mis on 1600 eurot. Kas see summa jääbki samaks kuni järgmiste parlamendivalimisteni aastal 2027? Endine peaminister Kaja Kallas põhimõtteliselt andiski vihje, et riigiteenistujad võivad sellega arvestada.

Proua minister, palun!

Suur tänu, lugupeetud küsija, selle küsimuse eest! Kõigepealt natukene laiem vaade. See valitsus on andnud lubaduse, et me teeme riigi rahanduse korda. Kärpeülesanne ei ole kerge olnud sooritada mitte ühelgi ministeeriumil, kõige vähem Kultuuriministeeriumil. Kui mõelda kultuuritöötajate peale, siis mina mõtlen rohkem loojate ja tippspetsialistide peale. Rääkides riigiteenistuses olevatest kultuuritöötajatest, mõtlen ma siinjuures ka kõikidele nendele inimestele, kes ei saa riigilt palka, aga kelle töö on väga oluline. 

Nii et ühte gruppi teisele eelistada on ehk mõnevõrra isegi ebaõiglane, aga et sellest ülesandest, mis meile praegu on antud, läbi tulla, sellest välja tulla, olen meedias öelnud, ka oma asutustele, avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, riigi osalusega sihtasutustele [öelnud], et kärpeprotsent, mida me neile saame võimaldada kümne asemel selle eelarveperioodi jooksul, mis meid ees ootab, on neli. Riigilt palka saavad inimesed töötavad asutustes, teatrimajades, kontserdimajades, muuseumides ja nii edasi. Palgavõimaluste puhul on võimalus ju rääkida läbi ka oma asutuse juhtidega, kellel ikkagi on keskne roll ja dünaamilisemad võimalused oma tegevusi prioriseerides ja üle vaadates palka määrata. 

Aga nüüd statistika juurde. Tõepoolest, statistika näitab, et 2024. aastal kõikide riigilt palka saavate kultuuritöötajate – neid on 3633 – mediaanpalk on 1650 eurot. Kultuuritöötajate, kellel on kõrgharidus ja keda on 2450 inimest, mediaanpalk on 1680 eurot. Riigi mediaan[palk] on 1641 eurot. Ehk siis riigilt palka saavad kultuuritöötajad ei ela väga-väga palju kehvemini kui Eestis [töötajad] keskmiselt. Muidugi ma möönan, et nad võiksid elada väga palju paremini, nad on seda väärt. Siinkohal ma olen teiega absoluutselt nõus. 

Aga nüüd, kõrgharidusega kultuuritöötaja keskmine brutokuupalk on 1850 eurot ja see on ligi 92% Eesti keskmisest palgast, mis oli selle aasta II kvartalis 2007 eurot. Jah, me lähtume kultuuri 2020–2030 arengukavast. Seal on koos valdkonnaga kokkulepitud eesmärk saavutada kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine palgatase 90% [Eesti keskmisest]. Kõikide riigilt palka saavate kultuuritöötajate põhipalk on 1782 eurot, mis tõesti täna on 88% Eesti keskmisest. Me pingutame. Aga praeguses olukorras olen lubanud, et järgmisel aastal ...

Teie aeg!

... riigieelarve läbirääkimistel saab palgaküsimustega tegeleda.

Aitäh! Ja täpsustav küsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma kardan, et meie kultuuritöötajad ei ole nõus ennast lohutama mõttega, et valitsus [teeb] praegu Eesti majandust korda. Küsimus on ikkagi selles, kes on siis teinud niimoodi, et see korras ei ole. Ikkagi needsamad erakonnad, kes on praegu valitsuses, Reformierakonnaga eesotsas, mis on peaministrierakond olnud juba aastast 2021, tuletan meelde. Eile nägime me tegelikult oma silmaga, et Eesti teatrirahvas kogunes Stenbocki maja ette avaldama meelt kultuuritöötajate põhipalga külmutamise vastu. 

Te siin tõite teatud numbrid. Mina toon natuke teised numbrid. Viimase kuue aastaga on kultuuritöötajatel olnud kolm palgatõusu, aastatel 2019, 2021 ja 2023, kokku 30%. Sama perioodi ajal tõusis keskmine palk Eestis pea 45%, inflatsioon samal ajal tõusis üle 44%. Nagu ma juba mainisin, on ka järgmisel aastal kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk Eestis 1600 eurot, seda olukorras, kus inflatsioon jätkuvalt tõuseb ja pankade prognoosid aastaks 2025 ei ole kahjuks sugugi lootustandvad. Mis oleks siis teie sõnum Eesti kultuuritöötajatele? Kas sama, mis oli siseministril, et olge rahul sellega, et teid [ei koondata] ja teie palkasid ei kärbita, või ei ole isegi see veel kindel?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma tulen tagasi selle juurde, mida rääkisin ilmselt kurtidele kõrvadele, et riigi hallatavatel sihtasutustel ehk ooperimajadel, teatrimajadel, muuseumidel, kontserdiasutustel on juhid ning näitlejad, muusikud, muuseumitöötajad on nende asutuste palgal. Palkasid me ei külmuta. Me oleme kärpinud ühekordselt selle eelarveperioodi jooksul nende asutuste eelarvet 4%. Palgadünaamika selle sees on kahtlemata võimalik, kui selle asutuse juht suudab tegevusi ümber prioriseerida. 

Me mõistame – mina mõistan isiklikult samamoodi nagu teie –, et olukord on keeruline, kuid see on praegu parim, mida me saime [teha] enda sihtasutuste jaoks, kus töötavad needsamad inimesed, kellest te räägite ja kelle eest ka mina seisan. Nii et ainult riigi vastutus see kindlasti ei ole. Me peame koostööd tegema asutuste juhtidega ja ka nende esindusorganisatsioonidega, kellega ma eile kohtusin. Kohtumise järel me lahkusime üksmeeles järgnevate tegevuste koha pealt. Kordan üle: 2026. aasta riigieelarve läbirääkimiste ajal on võimalus palgaküsimusi konkreetsemalt arutada.

Suur tänu! Ja üks registreeritud lisaküsimus, mille me saame võtta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Me oleme siin korduvalt kuulnud neid teravmeelsusi, mis korrutades muutuvad nürimeelseks, et riik tuleb korda teha ja riigi rahandus tuleb korda teha. Siis räägitakse maksufestivalist [ja sellest, kuidas] inimestele jääb rohkem raha kätte, pärast läheb paremaks ja õnn tuleb õuele. Vaadake, mulle meenub anekdoot mustlasest, kes õpetas oma hobust tööd tegema ja elama ilma söömata, et siis saabub ilus elu. Peaaegu oleks õnnestunud, aga näe, hobune suri enne ära, üks päev enne. 

Ma möönan, et kultuuritöötajate palgad ongi väga lai [teema]. Täna just lugesin ühe päris tuntud kultuuritöötaja ja kirjaniku – naisterahva seejuures! – postitust, kus ta küsib, mis valemiga valitsus on jõudnud sedastuseni, et jah, hinnad küll kasvavad, aga Eesti keskmise inimese ostujõud on siiski suurenenud. Ta ütleb oma postituses, et tema tutvusringkonnas, kultuuriinimeste hulgas suurem osa vestlustest keerleb viimasel ajal selle ümber, kuidas üldse omadega toime tulla. (Hääled saalis.) Lugupeetud minister, kas te kuulate mind? Aidake nüüd lugupeetud kultuuritöötajaid ja defineerige ära see keskmine inimene, kelle ostujõud on suurenenud. Defineerige ära see spetsiifiliselt oma haldusalas, kultuurivaldkonnas.

Aitäh teile küsimuse eest! Kultuuriministeeriumi haldusalas on kultuuritöötajaid, neid, kes saavad palka sihtasutuse kaudu meie haldusalas, kokku 3633, neist kõrgharidusega 2450. Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalka saab 840 ehk kolmandik. Ma pean lihtsalt statistiliselt praegu sellele küsimusele vastama, sest me saame kõik aru, et olukord on kultuurivaldkonnas tõesti kriitiline. 

Selleks, et me [saaksime] tõsta kultuuritöötajate miinimumpalga Eesti keskmise palgatasemeni – sellest oli esindusorganisatsioonidega juttu mitmel korral, kohtudes TALO-ga, ka kohtudes eile teatriliidu ja näitlejate liiduga –, on vaja meil Kultuuriministeeriumi haldusalas leida 11,3 miljonit eurot aastas. See suurusjärk vastab näiteks kolme sõnateatri aastasele eelarvele. 

Ma toon siia kõrvale Eesti Panga välja antud majandusprognoosi aastateks 2024–2025, mis ütleb, et ostujõud on peaaegu taastunud 2024. aasta juuli seisuga. Hinnataseme muutusega kohandatud palk on madalseisuga võrreldes kerkinud küll. 

Aga praegusel hetkel ikkagi ütleme niimoodi, et tunneli lõpus võib mingisugust valgust paistmas näha. Me mõistame, et olukord on väga keeruline. Ma mõistan isiklikult kultuuriministrina, et inimeste olukord kultuurivaldkonnas on keeruline. Kui rääkida kirjandusest, siis kirjandus on järgmise aasta ja järgmise eelarveperioodi jooksul üks prioriteetsemaid valdkondi, kus kärbet ei kohaldata.

Suur tänu! Ja me lõpetame meie tänase [kuuenda] küsimuse käsitlemise.

Ja [seitsmes küsimus] on uuesti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on majandus. Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav peaminister! Seis on tõepoolest murettekitav. Meie majandus on languses. Siin eelkõneleja osundas Eesti Panga statistikale, mis tegelikkuses näitab meile seda, et järgmisel aastal Eesti inimeste ostujõud langeb, mis puudutab maksutõuse ja selle mõju, ja netosissetulek on [siis] Eesti inimestel võrreldes selle aastaga kehvem. Maksutõusude tulemusena, nagu Eesti Pank hindab, kasvab järgmistel aastatel ka tööpuudus, kiireneb hinna[tõus] ja potentsiaalsest majanduskasvust üks osa kaob majandusele avaldatava surve tõttu, [mis on tekkinud] seoses valitsuse poliitikavalikutega. 

Kui me asetame asjad perspektiivi, siis Kallase-Michali maksutõusude maht järgmisel aastal on konsolideeritult üle miljardi euro. Samas, kui ma küsisin teilt eelmisel nädalal, et kui palju planeerib valitsus järgmise aasta eelarves – selle te esitate homme ja tutvustate seda koalitsioonipartneritega täna – valitsemiskulusid vähendada, siis te ütlesite mulle, et teil sellekohast informatsiooni ei ole, seda arvestab Rahandusministeerium. Ma loodan, et te praegu suudate mulle esitada info selle kohta, ma mõtlen just nimelt konkreetselt järgmise eelarveaasta kohta, võrreldes selle aasta valitsemiskulude mahuga valitsussektoris, kui palju te kavatsete vähendada valitsemiskulusid selles loogikas, et võrreldes 2023. aastaga te asetate maksutõusudena miljard eurot täiendavat koormust nii Eesti ettevõtetele kui ka Eesti inimestele. See toob kaasa selle, et järgmisel aastal keskmist palka teeniv inimene kaotab maksutõusude ja sellest tuleneva inflatsiooni kaudu ühe kuu reaalsissetuleku. Härra peaminister, andke oma vastus!

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! No ma ei ole isegi veidi üllatunud, et te noppisite välja Eesti Panga eelarveprognoosist – lüümik on tõenäoliselt teilgi ja online'is on see olemas – ainult negatiivsed sõnumid. (Hääled saalis.) Konservatiivsele inimesele sobiks see ka välja trükkida ilmselt, aga hea, kui te olete online'i liikunud. Vaadake, Eesti Panga sõnum oli see, et sellise eelarvepoliitikaga jätkamine ei ole Eesti vaatest ja [majandus]kasvu vaatest kuidagi jätkusuutlik. 

Lähme korra ajas tagasi. Kahjuks te saalis ei viibinud, kui ma teie kolleegidele kirjeldasin selle ära. Kui panna sõrm sellele hetkele, kui eelarvereegleid lõdvendati, oli aasta 2017. Sellel hetkel oli rahandusminister Isamaast. Tollal Sven Sesteri juhtimisel lõdvendati eelarvereegleid. Eelmine kord te rääkisite, et seda ei tasuks talle ette heita. Rääkisite Mart Laarist ja talle eelnenud valitsustest. Vaatasin järgi. Mart Laar, kes sellel hetkel oli Isamaa ja Res Publica Liidu auesimees, saatis mais 2017. aastal erakonnakaaslastele kirja, milles kritiseeris samasse erakonda kuuluva rahandusministri Sven Sesteri tegevust range eelarvepoliitika lahjendamisel. Ma soovitan seda kirja lugeda. 

Sellepärast me olemegi hilisemate valitsustega päris paljus olnud sellises olukorras, kuna headel aegadel – Martin Helmelt [fraasi] laenates isegi ilusatel aegadel – ei kogutud reserve nendeks aegadeks, mis tulid. See tähendas, et järgnevates kriisides on riigil oluliselt vähem olnud puhvreid – olgu see COVID-kriis, energeetikakriis, julgeolekukriis –, et saada hakkama. 

Nüüd jõuame sellesama Eesti Panga prognoosi juurde. Eesti Panga sõnum Eesti valitsusele, Eesti avalikkusele, Eesti majandusüldsusele oli tegelikult lihtne. Jah, see on kibe rohi, aga jah, need sammud tuleb teha, nende sammude tegemine on möödapääsmatu, kui me tahame, et Eesti riigi rahaasjad ka tulevikus korras püsiks. Kui te vaatate needsamad esitlused läbi – te ütlesite, et olete neid vaadanud –, siis te näete tegelikult, kuidas see aastate peale mõjub. Sedagi, mida ütles Eesti Panga president Madis Müller õhtustes uudistes, võite järgi vaadata, kui tahate. Nende meetmete mõju on ühekordne ja see ühekordne ebamugavus on vaja ära kannatada just sellepärast, et tulevikus oleks Eestis majanduskasv võimalik. Selle majanduskasvu nimel me tegutsemegi. Isamaa muudest majandusotsustest me jõuame järgmiste küsimuste juures edasi rääkida.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Mu kallis peaminister! Aasta parim mittevastus! Ma küsisin teilt konkreetse küsimuse, ainult ühe konkreetse küsimuse: kui palju kavatseb järgmisel eelarveaastal valitsus vähendada valitsemiskulusid võrreldes selle aasta nominaalse eelarve mahuga, olgu see siis protsendina eelarvest, SKP-st või nominaalsummas? Teie vastus oli kõigest [muust], kuid mitte sellest, mida ma küsisin. Minu küsimus oli suunatud just nimelt sellele, et teie majanduspoliitiline narratiiv on vale. Riigi rahandust on võimalik vastutustundlikult juhtida nõnda, et majandust halvavaid ja inimeste toimetulekut raskendavaid maksutõuse ei peaks tegema. Sellekohased ettepanekud ma olen teile ka saatnud. Ma kordan oma küsimust selle kohta, et kui te miljardi euro võrra suurendate Eesti ühiskonna makse ja koormisi, siis kui suur on võrreldes sellega järgmisel aastal, järgmisel eelarveaastal valitsemiskulude vähendamine. 

Ja see, mis puudutab osundust defitsiidile ja minevikule, siis ma tuletan teile meelde – teie olete ka pika poliitilise ajalooga –, et 16 aastal, kui Reformierakond on valitsusi juhtinud ja eelarveid kokku pannud, on Rahandusministeeriumi andmetel nendest 14-l olnud nominaalses defitsiidis riigieelarve. Küllap te olete ka sellest teadlik, kuid ma ei lähe teie lõksu. Tegeleme tänase päeva Eesti probleemidega, tegeleme tulevikuga. Ärge võtke hoiakut, et te elate minevikus. Laske sellest Kaja Kallase kompleksist lahti ja me saame tegelikult ratsionaalsemat dialoogi pidada põhialternatiivide ja valikute üle tänases majanduskeskkonnas.

Aitäh! Hea küsimus. Teie küsimuste virvarr kahe minuti jooksul on nii suur, et on palju erinevaid asju kommenteerida. (Saalist räägitakse.) Ärge muretsege, kolme minuti jooksul jõuan ma ka päris palju maakerast ära katta nagu teiegi nende kahe jooksul. Küll me seda debatti jätkame.

Kärbete kohta ma ütlesin teile juba eelmine kord, et Rahandusministeerium hindab kärpeid olevat ligikaudselt 1 miljardi euro [väärtuses], koos varasemate valitsuste tehtud ... (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Nelja aasta peale. Koos varasemate valitsuste tehtud otsustega 1,4 miljardit eurot. Nüüd ma [tuletan meelde] kaitsekulusid sellel aastal võrreldes aastaga 2022: aastal 2022 olid kaitsekulud 2,16%, sellel aastal on 3,4%. See vahe on 550 miljonit eurot ja see on vaja katta. Samamoodi on vaja katta tuleviku moonahanked ja on vaja katta veel päris palju muid asju sisejulgeolekus ja erinevates valdkondades. Nii et teie ettekujutus, et te üritate seda taandada ainult ühele numbrile, ma arvan, on üdini kitsendav. Pigem on ... (Urmas Reinsalu saalist: "Ma palungi seda vastust, kitsenda või ära kitsenda.")

Hea esimees, kas ma saan vastata? (Urmas Reinsalu jätkab saalist.)

Vabandust! (Helistab kella.) Urmas Reinsalu, lubage härra peaministril ... (Urmas Reinsalu kõneleb edasi.) Lubage härra peaministril lõpetada, siis jätkub veel selle küsimuse arutelu, sellepärast et registreeritud on ka lisaküsimus. 

Härra peaminister, palun!

Aitäh! Enesekontrolli puudumine, ma arvan, põhjamaises kultuuris ei tee au. Soovitan ennast talitseda.

Teeme nii, härra peaminister, et me jätkame nüüd selle küsimuse vastust. (Sumin saalis.) Härra peaminister, palun!

Aitäh! Nii. Teie soov kitsendada kogu eelarvepoliitika kordategemine ja kaitsekulude katmine üheks numbriks on minu hinnangul eksitav. Olen vaadanud ka Isamaa erinevaid lahendusi, mida te siin reklaamite ja mille kohta teete esitlusi ja mida jagate igale poole välja. Ainukene plaan, mis Isamaal tundub olevat, on kokku võetav sõnaga "laen". Ma saan aru, et Isamaa põhiline majandusvaldkonna või rahandusvaldkonna juht on teie rahandusminister Tõnis Palts, kellelt te olete küsinud rahandus- ja laenuasjades nõu, aga minu meelest see Tõnis Paltsi ja Urmas Reinsalu pakt või plaan on üsna vilets. Ettekujutus, et Eesti riiki on võimalik juhtida parema eelarvepoliitika rajale, mida soovitab ka Eesti Pank, võttes kiiresti, palju ja kallist laenu, kindlasti ei päde. 

Teine soov, mis teil sellest plaanist paistab, on soov edasi lõhkuda pensionisüsteemi. Ka see on minu meelest väga pentsik lahendus tuleviku arvel. Ma ei tea, kas teie või Kristjan Järvan või paljud teised, kes rääkisid teisest pensionisambast loobumisest, olete loobunud sellest, nagu seda palju lubati? Ma veidi kahtlen, ausalt öeldes. Aga tulevikus tuleb see Eesti riigil kõik kinni maksta, kui inimesed küsivad, kus see pensioniraha neil on. Nii et ma ütlen, et need plaanid, mida te reklaamite plaanina, kõlbavad parimal juhul partei kontorisse, aga mitte Eesti riigi rahandusplaaniks.

Suur tänu! Selle küsimuse raames saame maailma katta veel, sellepärast et Martin Helme on registreerunud lisaküsimuseks. Martin Helme, palun!

Kulla Kristen Michal! Teie lahendus ju ongi laen, mitte teiste [lahendus]. Teie valitsus, Reformierakonna valitsus on laenanud viimased kolm aastat nagu purjus meremees lõbumajas ja jätkab samamoodi laenamist. Kui me vaatame teie RES-i prognoosi, mis siin avaldati, koos järgmise ringi maksutõusudega ja koos teie paljuräägitud kärbetega, siis on 2026. aastal vaja laenata ikka 2 miljardit, et hoida riiki käimas. Teie olete ju need hullunud laenajad. Reformierakonnal on kolm aastat olnud peaministri- ja rahandusministriamet ja te olete kahekordistanud riigi võlakoorma. 

Mida te kogu aeg soiute 2017. aastast, nagu ühe aasta või kahe aasta jooksul oleks keegi teine suutnud kõik untsu keerata? See teie võime sihukest kaksisoimu juttu ajada on lihtsalt hämmastav. Ma lihtsalt kuulan ja mõtlen, [kui te ütlete], et midagi teha ei ole, vaja on ära kannatada. Ei, kallid sõbrad, ei ole vaja ära kannatada, on vaja tulla välja oma mullist, kus te nii-öelda panete majandust kasvama majandust põhja ajades. Enne sa ütlesid meile siin, kuidas teie eesmärk on riigi asjad korda teha. No kulla inimesed, võtke ennast kokku, tehke ometi reaalsuskontroll! Iga päev, kui teie valitsete, lähevad ju riigi asjad rohkem korrast ära. Jumala eest, tehke ruumi kellelegi, kes saab aru ning teeb põlvel ja persel vahet. Lihtsalt õudne on vaadata, kuidas te valitsete. 

Aga mul on kärpe kohta konkreetne küsimus, kui me siin tervet maailma katame. Selle aasta suvel öeldi, et Rail Balticu väljaehitamine – ja ärme räägi eurorahast, te kõik hakkate kohe eurorahast rääkima – kallineb Eesti maksumaksja jaoks prognoosi järgi – ja see on veel sõbralik prognoos – 2,7 miljardi võrra. Eesmärk on see kümnendi lõpuks välja ehitada. Kui me jagame 2,7 miljardit ära kuue aasta peale, siis kallineb [projekt] 450 miljoni euro võrra aastas. See ei ole see kulu, mis juba on sisse planeeritud ...

Teie küsimus!

... see on kallinemine. Kust te selle raha võtate? Või jätate selle äkki ära?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Teie sissejuhatus ehk poolteist minutit kulus kõigele muule kui küsimusele. Äkki keskenduks küsimusele, siis on lihtsam saada ka vastust. 

Mina olen jah kriitiline. Ma ei ole seda kuidagi varjanud, et seesama Paltsi-Reinsalu plaan, mille võib kokku võtta ideena, et kiire, suur ja kallis laen on lahendus kellelegi muule kui sellele laenuandjale – ükski rahandusinstitutsioon ei kinnita, et see lahendaks ühtegi struktuurset probleemi. Kärped on paratamatud, kui me tahame eelarvet [õigele] trajektoorile saada, ja neid kärpeid me teeme. Samamoodi tuleb kaitsekulud katta. Kui me ostame lisamoona, siis julgeolek puudutab laiemalt kõiki inimesi. 

Rail Balticut rahastame sellel aastal täiendavalt CO₂ rahast. Seegi tuleb eelarvest. Rail Baltic tuleb valmis ehitada, sest ma siiski meenutan, et juba president Lennart Meri ajast on Eestil olnud strateegiline suund olla ühenduses Euroopaga – ühendused määravad kuuluvuse –, mitte vaadata igatsevalt ida poole, kus, nagu üks teie pereliige on öelnud, valitseb lausa eraldi tsivilisatsioon. Seda mina ei jaga. Mina arvan, et meie kuulume Euroopasse, me kuulume samamoodi julgeoleku mõttes Euroopasse. Nii et Rail Balticu me ehitame valmis ja loodetavasti teevad sama ka Läti ja Leedu ning saate teiegi sinna sõita.

Suur tänu, härra peaminister! Meil on veel kolm küsimust. Loodetavasti jõuame me kõik need ära käsitleda tänase infotunni jooksul. Ma lõpetan meie seitsmenda küsimuse käsitlemise. Ja enne, kui me edasi läheme, on siiski kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mart Helme, palun!

Jaa, mul on nüüd ikkagi [küsimus]. Infotunnist infotundi üha enam süveneb selline veendumus, et midagi tuleb ette võtta, ja ilmselt on istungi juhatajal voli ja kohustus see ette võtta. Kui ikkagi ei vastata küsimusele – koha pealt praegu ju Urmas Reinsalu hüüdis vahele, et ta palub konkreetset vastust oma konkreetsele küsimusele –, siis mis me teeme? Kas me tulevikus peame oma küsimusi hakkama esitama trükitähtedega paberile mahapandult ja otse küsitavale üleandmise teel või peame me looma täiendava küsimuse formaadi ja täiendava vastuse formaadi? 

Niimoodi ei saa! Niimoodi ei saa, et meile vastuseid ei anta, küll aga saame me vastu nägu valangu ja valingu süüdistustega kusagilt aegade hämarusest. No see on nii, nagu Nõukogude Liidu ajal oli: kogu aeg, isegi 80. aastatel veel võrreldi 1913. aasta Tsaari-Venemaa tasemega. No nii ei saa, Kristen Michal! Ei saa! 2017. aastal ei olnud sõda, 2017. aastal ei olnud muid kriise. 2017. aastal oli täiesti teistsugune maailm. Ja tulla meile rääkima siin aastatest 2016, 2017, 2002, Mart Laar nii, Sven Sester naa, Martin Helme kolmandat moodi – no need ei ole vastused. See ei ole adekvaatne vastus praeguses ajahetkes esitatud konkreetsele küsimusele.

Ma tõsiselt palun juhatusel, võib-olla ka vanematekogul kokku tulla ja kaaluda, kas me peame tegema mingi formaadimuutuse, et me hakkaks saama – ja mitte ainult meie, ka avalikkus – konkreetsetele küsimustele konkreetseid vastuseid.

Aitäh! Ütleme nii, et infotunnist infotundi ma olen vastanud analoogilistele küsimustele sarnaselt. Istungi juhataja ei saa sekkuda vastuste sisusse niikaua, kui püsitakse teemas. Mina ei kujuta sellist olukorda ette, et istungi juhataja hakkaks kangutama mingeid konkreetseid vastuseid, kuigi teema on leidnud käsitlemist. Sellist voli ei ole Riigikogu esimehele ega ka istungi juhatajale mitte mingil moel antud. Head kolleegid, neid formaate on veel väga palju, mille raames te saate pöörduda valitsuse liikmete poole küsimustega. Meil on olemas arupärimise formaat, meil on olemas kirjaliku küsimuse formaat. Teil on neid võimalusi äärmiselt palju. Lisaks käib peaminister regulaarselt Riigikogu ees teiste teemadega, mille raames saab talle küsimusi esitada. Nii et neid võimalusi peaministrilt ja ka kõikidelt valitsuse liikmetelt küsimusi küsida on minu hinnangul piisavalt. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Ma olen veidikene nõutu. Ma mõistan peaministri taktikat, eks seda on ka varem siin infotundides küsimustele vastamisel kasutatud. Kuid vaadake, esmaspäeval oli meil parlamendi selle töönädala päevakorra kinnitamisel väga tõsine arutelu selle üle, et kodukorra seaduses on nii-öelda eeldus, presumptsioon, et kui homme tuleb peaminister eelarve eelnõu üle andma ja seal sisalduvad väga põhimõttelised muutused, mis mõjutavad kogu ühiskonda, siis tegelikult [peaks] seaduse loogika järgi saama parlamendi liikmed, et meil tekiks reaalne dialoog, esitada peaministrile küsimusi. Selgus, et Riigikogu juhatus on teinud kokkuleppe peaministriga, et küsimusi parlamendi liikmetele ei võimaldata. Toomas Kivimägi Riigikogu aseesimehena viitas, et peaministri poolt eelarve üleandmine ei olegi koht, kus küsida neid küsimusi, kuna peaminister ise ei osale eelarve vastuvõtmisel, selle hääletusel, vaid [küsimuste koht] on just nimelt infotund. 

Nüüd olen ma [järginud] seda mõttekäiku, et just nimelt infotunnis saab peaministrilt, valitsusjuhilt informatsiooni väga konkreetse küsimuse kohta. Ma küsisin eelmisel nädalal, kui suur on valitsemiskulude kärbe järgmisel aastal. Peaminister nentis, et ta ei oska mulle sellel hetkel vastata, sellega tegeleb Rahandusministeerium. Ma esitasin talle kaks korda järjest väga lihtsa [küsimuse], kolleeg esitas ka kolmandat korda [selle küsimuse] täpsustava küsimusena, et kui palju vähendatakse järgmisel aastal nominaalsummas valitsemiskulusid võrreldes 2024. aastaga, ja jällegi me ei saanud vastust. 

Minu küsimus on [järgmine]. Kui me esmaspäeval seda teemat käsitlesime, siis oli juttu sellest, et Riigikogu juhatus teisipäeval arutab, kas revideerida seda kokkulepet, mille te olete sõlminud peaministriga, et homme peaminister ei soovi parlamendiliikmete küsimustele vastata, ja juhatuse esindaja viitas sellele, et infotund on formaat [küsimusteks]. Samas, selles formaadis me vastust ei ole saanud. Mu küsimus on, kas eile Riigikogu juhatus arutas seda parlamendi poliitiliste jõudude taotlust, ja kui, siis milline see seisukoht oli.

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, praegu meil on infotund. Teie küsimus ei ole infotunni läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei hakka praegu infotundi [peatama] ja järgnevaid küsimusi edasi lükkama. Seda arutelu on sellel nädalal siin saalis korduvalt peetud ja see ei ole praegu selle küsimuse koht. Lisaks, kui te ütlete, et te ei ole [vastuseid] saanud, siis ka mina ei saa nendele küsimustele praegu siin vastuseid anda. Te olete saanud võimaluse küsimuse küsida ja tänases infotunnis, arvestades, et siin on väga laialt sõnastatud küsimused, on võimalik veel lisaküsimuste raames neid küsimusi küsida. (Saalist räägitakse.) Aga tõepoolest, minu ettepanek, head kolleegid, on see, et me läheme infotunniga edasi. See ei olnud küsimus infotunni läbiviimise reeglite kohta. 

Me läheme kaheksanda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun! Vabandust, Helle-Moonika Helmel ei ole mikrofoni. Palun, nüüd on!

Ja paluks nüüd aega ka tagasi. Ühesõnaga ...

Paneme stopperi nulli Helle-Moonika Helme jaoks.

Paneme algusest peale.

Palun! Aga palun nüüd uuesti mikrofon! Head kolleegid!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma jätkan tegelikult Varro Vooglaiu teemaga. Ta pidas debati maha justiitsminister Liisa Pakostaga. Tegelikult vastuolu justiitsminister Pakosta ja meie igapäevase tegevuse vahel Riigikogus on juba väga-väga suur. Siin saalis me kuuleme iga nädal, et seadus ütleb küll niimoodi, aga meil on siin mingi kommenteeritud väljaanne. Ehk keegi nimetu jurist või lihtsalt ametnik on kusagil seadust ja ka põhiseadust kommenteerinud ja selle algset ideed tundmatuseni moonutanud, ilma et seadusandja konsensuslikult oleks Riigikogus näiteks põhiseadusesse mingi ametliku muudatuse sisse viinud. Ehk et kommentaar on üle kõige ja annab valitsusele õiguse teha, mida iganes nad tahavad.

Nüüd me näemegi, eks ole, et reformierakondlane Yoko Alender ja sotsialist Vladimir Svet läksid kompamise ja testimisega veel kaugemale ja tegidki täiesti tõsimeeli ettepaneku, et seaduste väljatöötamisel ei peaks enam arvestama, et need oleks vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusega, ja seda analüüsi peaks piirama. Mina küsin, kus see piir siis on. Ja need inimesed tuleks tegelikult ainuüksi sellise ettepaneku eest vastutusele võtta, sellepärast et riigi karistusseadustiku § 231 ütleb, et põhiseadusliku korra kukutamise püüdluste eest on ette nähtud karistus. 

Aga andke hinnang, mida siis tähendab ministrite soov, et põhjalik analüüs tuleks teha vaid väga intensiivseid riiveid sisaldavate eelnõude puhul. Me ju kuulsime siin õiguskantsleri suust, et tema on ka põhimõtteliselt nagu teie poole üle astunud, sedastades, et näiteks kliimaeesmärkide täitmiseks võib piirata kodanike põhiseaduslikku õigust kasutada oma eraomandit, samuti teisi põhiseaduslikke õigusi [võib piirata]. Ta küll ei täpsustanud ega loetlenud neid, aga [see on] seda ohtlikum. Kas selline ongi teie valitsuse plaan? Ma näen, et minister Pakosta seda ideed küll ei toeta, aga mis on teie seisukoht? Ja mis on sellel pistmist üldse põhiseadusliku korra järgimisega, demokraatiaga ja ka põhiseaduslike inimõiguste järgimisega?

Nüüd on teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Selle eelneva debati kohta ütlen kaks märksõna lihtsalt. Kui küsimused on punkti all, mis on sõnastatud kui "Majandusolukorrast riigis", ja tegelikult küsitakse hea õigusloome tava kohta, siis no ärge solvuge, kui te ei saa väga detailset vastust. [Teine märksõna] puudutab Mart Helme seisukohavõttu, et 2017. aastal polnud sõda, unustades Gruusia ja Ukraina. Ajalugu tuleks tunda.

Nüüd tulen selle hea õigusloome tava juurde. Õigusloome puhul on teatud reeglid. Ma olen olnud nende loomise juures ja isiklikult pooldan seda, et mõju on enne õigusakti loomist hinnatud. Selleks on olemas ka väljatöötamiskavatsus ja erinevad võimalused, et hinnata õigusakti loomisel, kas seda konkreetset probleemi on just sellisel viisil vaja lahendada, kas seda õnnestub lahendada kuidagi teistmoodi ja kas just see õigusakt sellisel viisil selle lahendab. See tähendab seda, et iga õigusakti loomisel tuleb ära hinnata selle mõju, muu hulgas ka riived, kokkupõrked teiste valdkondadega. Nagu me oleme siin ka varasemates infotundides üle käinud, ei ole ükski õigus iseenesest absoluutne, ükskõik millisest õigusest [räägime]. Need kõik puutuvad kohtumenetlustes ja erinevates kaalutlustes servapidi kokku. 

Siin on küsitud omandiõiguse vabaduse kohta. Seda on põhiseaduses kirjeldatud ja on öeldud, et seadusega saab sellele teha kitsendusi. See tegelikult tähendab seda, et meil kõigil on siiski õigus elada puhtas ruumis, hoolimata sellest, et kellelgi on õigus omada midagi, mis väga koledasti tossab, lihtsustatult öeldes. Nii et kõiki neid [asju] tuleb omavahel kaaluda. Sellega, ütleme, riik, omavalitsused, inimesed ja vajadusel ka kohtusüsteem jõudumööda tegeleb. See on üsna abstraktne arutelu. 

Nüüd, mis puudutab kolleegide ettepanekut, siis niipalju, kui ma olen aru saanud, on nende ettepanek kärpe kohta selline, et võiks saada odavamalt läbi, kui tõmmata koomale vähem oluliste või väiksema mõjuga õigusaktide puhul võimalike riivete analüüsi. See on kärpeettepanek, mille kohta justiits- ja [digi]minister siin kõrvalt ütles, et tema seda ei toeta. Talle see ettepanek on saadetud ja kui ta ei toeta seda, siis ma ei ennusta sellele ettepanekule väga pikka iga.

Suur tänu! Järgnevalt registree... Aa, Helle-Moonika Helme, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Jõudsin. No tõepoolest, ma ei tea, enda meelest ma ei küsinud üldse keerulist küsimust. Lisaks sellele kordasin üle seda teemat, millest siin ka eelnevalt juttu oli. Ma siis [küsin], kas oli tõesti liiga keeruline aru saada. Lugege mu huultelt, kui teisiti ei oska. Küsimus ei ole ju ainult riigikaitses, kui me räägime siin mingite põhiseaduslike õiguste piiramisest, ning häda- ja sõjaolukorras. Siin ei ole ju tegelikult mingit arutelu teemal, milline on liigne tossamine või mitte liigne tossamine. Kas võib põhiseaduslikke õigusi kellegi otsustamisel piirata või mitte? Ja kui te ütlete, et see nii võib olla, siis mina küsin, mis riigis me siis elame. 

Aga ma küsin edasi. Mul on selline tunne, et te olete omavahel nagu kokku leppinud, et teie valitsuses teatud persoonid testivad ühiskonda – kui kaugele selle piiriga võib minna või kui kaugele saab ühiskonda nihutada, nügida –, et vaadata, millega [inimesed] nüüd nõus on ja millega nad lepivad. Nad – Yoko Alender ja Vladimir Svet – tegid ka ettepaneku salastada eelnõude koostajad, põhjendades seda sellega, et sagenenud on isiklikud solvangud eelnõu seletuskirjas koostajana märgitud ametnike suhtes. Vaadake, ministeeriumi ametnikud järjest ja järjest koostavad seadusi, mis drastiliselt halvendavad inimeste igapäevast toimetulekut, Eesti majandust, lisaks kõigele piiravad inimeste põhiseaduslikke õigusi kasutada eraomandit ja veel kõik [muu], mida ma siin ka enne rääkisin. Kas tõesti on demokraatlikule õigusriigile sellised ettepanekud kohased ja sobilikud valitsuse liikmete, ministrite poolt? Teie valitsuse liikmetest ma räägin. Ma palun ka sellekohast hinnangut.

Aitäh! Minu märkus oli pigem seotud selle etendusega, mida Urmas Reinsalu siin korraldas, küsimus majandusest. Teie küsimus oli olukorrast riigis. Kui te tahate täpsemat vastust head õigusloomet puudutavate kärpeettepanekute kohta, siis minu tagasihoidlik soovitus oleks panna see ka küsimusse. Oleks lihtsam. 

Nüüd tulen selle küsimuse juurde. Tõepoolest on tehtud ettepanek, aga mitte salastada, vaid on tehtud selline ettepanek, et eelnõu väljatöötamise eest vastutaja nimetada ministeeriumi täpsusega ja koos ministeeriumi üldiste kontaktandmetega. On viidatud, et selline praktika on kasutusel ka teistes riikides. Selle põhjenduseks on toodud asjaolu, et eelnõu koostaja on ministeerium, mitte ametnik. See oma olemuselt, ma arvan, ei ole kellelegi üllatus ja see on ka tõsi, sest ametnik ei tule hommikul tööle ja ei asu koostama eelnõu, mis talle südamelähedane tundub, ehkki vahel võib ka nii olla, et töö ja südamelähedane [tegevus] langevad kokku, aga tihemini teeb ta seda siiski tulenevalt Vabariigi Valitsuse tööplaanist või Riigikogu palvestki. Põhjusena on toodud seda, et tegemist on praktikas järjest teravamaks muutuva probleemiga. Sagenenud on otsesed, isiklikud solvangud ja isegi ähvardused. Raske öelda, kui tihe see on, aga kindlasti ei saa pidada heaks olukorda, kus ametnik saab oma Eesti riigi huvides [tehtud] töö pärast solvanguid ja ähvardusi. See kindlasti ei ole kohane. 

Aga kõiki neid kärpeettepanekuid, nagu ma varem ütlesin, kogub justiits- ja digiminister, kes on siin kõrval. Temalt oleks võinud selle kohta pikemalt ja rohkem küsida. Temalt te saate veel edaspidi küsida. [Minister] annab hinnangu ettepanekutele ja otsustab, millised neist tulevad valitsusse.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Mul on küsimus just olukorra kohta riigis. Värske uuringu kohaselt usub 84[%] Eesti elanikest, et nende ostujõud on viimase aastaga langenud. 24[%] vastajatest on sunnitud igapäevaste kulude katteks laenu võtma. Maksude tõstmine vist teeb olukorra ainult hullemaks. Ütelge palun, kas valitsusel on plaan, kuidas inimeste elatustaseme langust peatada.

Aitäh! Hea küsimus! Vastus on: jah, valitsusel on plaan. Nagu ma olen kirjeldanud, on sellel valitsusel plaan, mis võiks olla kokkuvõetav lühilausega "Kindlus kasvuks". Ebakindluses ei tule kasvu, selles ei sünni ettevõtlus, selles ei kasva pered. Selle valitsuse plaan on luua kindlust ka eelarvepoliitikas. Eelarvepoliitika on riigi, meie kõigi ühise riigi rahaasjade pilt. Kui see on korras, siis on kodulaenud mõistliku hinnaga ja ettevõtete laenud samamoodi mõistliku hinnaga. Kui riigi rahaasjad on korras, on võimalik ka maksukoormust alandada ja kõiki muid samme astuda. Kui riigi rahaasjad on korras, on võimalik ka kriisides kasutada puhvreid, reserve, mida on vaja, et majandust elavdada või toetada oma riigi ettevõtteid või kodanikke selles kriisis. 

Ja ma ei lähe enam tagasi selle juurde, kuna me oleme täna päris mitmel korral seda käsitlenud, mis hetkest see käest lasti, aga ma nendin fakti, et see, mis tollal käest lasti, tuleb täna korda teha. Nii et loomulikult, meie pingutused keskenduvad täna sellele, mida Eesti Pank ka eile kirjeldas, riigi rahaasjade kordategemisele, millele saab toetuda Eesti majanduskasv. Prognoosid on optimistlikud – kergelt optimistlikud võib-olla oleks kohane öelda –, sest Eesti Panga kirjeldus nagu kommertspankade ja Rahandusministeeriumi kirjeldus on see, et majandus on pöördepunktis, majandus hakkab kasvama. Kui keerulised otsused ära teha riigiasjades, siis edasi on lihtsam. 

Meie järgmine pingutus nüüd, kui riigi rahaasjades on selgus olemas ja maksufestival on lõpetatud, ongi majanduskasvule suunatud. See tähendab seda, et meil on tulemas hulk erinevaid tegevusi. Majanduskabinet alustab kooskäimist. [Tegevuste hulgas] on planeeringute ülevaatamine, keskkonnalubade [menetluse] lühendamine, eurorahade ja välisrahade arukam ja kiirem kasutamine, investeeringute siia toomine, investeeringute toetamine, kaitsetööstuse kiires tempos kasvatamine just selle eesmärgiga, et me toodaksime seda, mida Ukraina vajab, et Vene tankidesse ja Vene vahenditesse auke sisse lasta. Eesti tööstus saaks sellest hoogu. Riigihangete seadust muudame, et vastuostude printsiipi rakendada, et siiagi tuleks uusi tööstusi, ettevõtteid ja arenduskeskusi. 

See kõik on selline poliitika ja tegevus, mis annab inimestele kõrgema lisandväärtusega ja kõrgema palgaga töö ja paremaid võimalusi tulevikuks. Nii et vastus on, et jah, meil on selline plaan. Ja mitte ainult plaan, vaid me hakkame seda ka ellu viima.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on Rail Baltic. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Jälle mina, jah. Teame, et üks Rail Balticu meeter maksab maksumaksjatele 26 000 eurot. Samal ajal pole keegi näinud andmeid selle kohta, millal see projekt end ära tasuma hakkab. Kas oskate nüüd öelda Rail Balticu lõpliku maksumuse Eesti jaoks ja nimetada ka summa, mille me edaspidi selle projekti eest iga aasta juurde maksame?

Aitäh! Rail Balticu puhul on rahaline kate ette nähtud selles rahastusperioodis suurusjärgus 1,3–1,4 miljardit. See puudutab kogu praegust eurorahastuse perioodi. Järgmisest eurorahastuse perioodist me ei oota vähem, eeldame sama. Ja selle vahe, mille kohta te küsite, peab kas ettevõte ise laenust katma või tuleb see katta muul moel. Me tegime ka otsuse selles eelarves, mis nüüd [Riigikokku] tuleb, suunata täiendavalt CO₂ raha Rail Balticu väljaehitamiseks. Nii et see on CO₂ kvoodi müügist [tulev] raha. Rail Balticu ehituseks läheb ligi 200 miljonit eurot. 75 miljonit läheb Rail Balticu ja Elroni ühisdepoo rajamiseks. See ilmselt katab ka päris suure osa sellest vahest, aga ilmselt mitte kõike. 

Kui te küsite, millal ta valmis saab, siis 2030 on tähtaeg. Küsimus, kas ta muutub tasuvaks: Rail Balticu asjaosalised on ise hinnanud, et reisirongiliiklusele tuleb nii või teisiti Euroopas peale maksta. Ma arvan, et see on enam kui tõenäoline. Küll aitab tõenäoliselt seda maksmiskoormust, koormust maksumaksjatele või kellele iganes piletihinna vormis vähendada kaubavedu. Kaupade veo vastu tuntakse suurt huvi, ja mitte ainult Eestis. Ka Soomes on see huvi pikaajaline. Kiire ühendus Euroopaga on mitte ainult julgeoleku mõttes, aga ka majanduse jaoks hädavajalik. 

Nii et tõenäoliselt kaetakse Rail Balticu vajak kas siis CO₂ rahaga, muude investeeringutega või tulevase välisrahastusega ja tõenäoliselt saab see ettevõte tulevaste perioodide opereerimistulude [saabumiseni] võtta laenu. Sarnast metoodikat kasutatakse näiteks Prantsusmaal metroode rajamisel, nii et see ei ole iseenesest midagi ootamatut ega erilist. 

Kõige olulisem on jah tempot hoida, sest iga aastaga, mil Rail Balticu ehitamine [venib], muutub projekt kallimaks. Hinnanguid on erinevaid, need kõiguvad üles ja alla, aga ütleme nii, et kui me ise ehitame piisava tempoga, kiirusega, siis praegusel hetkel on tegemist eelarve ja Eesti riigi rahanduse mõttes positiivse projektiga, sest välisraha eest ehitades laekub meie eelarvesse sellest projektist rohkem, kui me ise sellesse kaasfinantseerimisega [paneme].

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud valitsuse liikmed! Kuna meil on küsimuseks kaks minutit ja vastuseks kolm minutit, siis kahjuks järgmist küsimust ma enam võtta ei saa, sellepärast et selleks, et me saaks alustada täpselt kell kaks Riigikogu täiskogu istungit, peab istungisaali kutsung [hakkama] kõlama täpselt 13.58. Ma tänan kõiki kolleege. Ma tänan valitsuse liikmeid ja kõiki, kes tänast infotundi jälgisid. Me jätkame täpselt kell kaks, kui algab Riigikogu täiskogu istung. Suur tänu teile!