Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 3. töönädalat. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19. 

Rain Epler, kas ... Oi, neid tuleb ridamisi. Palun, küsimus istungi juhatajale!

Istungi juhataja, mul on hästi lihtne küsimus. Päevakorda ei ole. Näen, et kolleegidel on laudadel, aga mul on puudu.

Palun abipersonalil osutada abi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Minul seda muret ei ole, minul on päevakord täitsa laual. Tänan kõiki töötajaid, kes on selle siin taganud. Aga seoses päevakorraga ongi tekkinud küsimus. Meil on neljapäeval teatavasti esimene päevakorrapunkt peaministri poliitiline avaldus ja soovitakse üle anda 2025. aasta eelarve projekti. Nii nagu mulle on teatavaks tehtud, kahjuks Riigikogu liikmed sellise tähtsa dokumendi kohta küsimusi küsida ei saa. Sellest lähtuvalt ma tahakski teada, kas see oli siis Riigikogu juhatuse otsus, millisel viisil see arutelu toimub. Miks ikkagi nii tähtsa dokumendi kohta Riigikogu liige küsida ei saa?

Aitäh, hea kolleeg! Tegelikult saab selle kohta kenasti öelda, et on olnud tava, et eelarve üleandmisel või poliitilise avalduse tegemisel küsimusi ei ole esitatud. Mul on siin viiteid näiteks aastast 2019, kui samamoodi peaminister pöördus Riigikogu juhatuse poole palvega küsimusi mitte esitada. Üllatus-üllatus, Helir-Valdor Seeder oli tol ajal juhatuse liige ja see kenasti sobis. Tõepoolest, siin on mitu asjaolu. Tegemist on poliitilise avaldusega. Tavapäraselt on [eelarve] kolm lugemist kõik veel ees koos kõikide võimalustega küsida, sõna võtta ja nii edasi. Ma arvan, et ka peaminister on Riigikogu liikmetele vististi enim kättesaadav võimalike küsimuste esitamiseks ja nendele vastuse saamiseks. On võimalik esitada kirjalikke küsimusi, on võimalik infotunnis küsida ja lisaks ka arupärimisi [esitada]. Nii et ma arvan, ei ole vaja muretseda, et me ei saa teada peaministri seisukohti. Oma ettekandes ta [need esitab]. Kindlasti pean oluliseks märkida ka seda, et on lubatud fraktsioonide läbirääkimised. Nii et selles mõttes kõik fraktsioonid saavad oma seisukohti, juba esmaseid, välja öelda ka selle eelnõu kohta. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tean küll, et ma peaksin päevakorra kinnitamise ajal protseduurilise [küsimuse soovi asendama] sõnavõtu[sooviga], aga kuna ma juba sain mikrofoni, siis ma teen kaks asja korraga. Ma palun uuesti, ikkagi panen juhatusele südamele, et kui te päevakorda teete, siis palun algatajaga konsulteerida, kas algatajad saavad sellel päeval tulla ettekannet tegema. Neljapäevale on pandud üks meie eelnõu, mille puhul ei ole jälle küsitud, kas algataja ettekandja saab ettekannet tulla tegema. Ei saa. Meil on kahe tooli seadus, mille vastu EKRE oli, ja meie saadik, kes peaks seda ettekannet tegema, on samal päeval oma volikogu istungil, ta peab siit vara ära minema. Ei saa arvestada tema siia jäämisega sel kellaajal. Nii et ma palun võtta neljapäevane teine päevakorrapunkt välja, meie fraktsiooni poolt. See oli minu jutu esimene pool. 

Minu jutu teine pool on see, et ma arvasin kohe, et te ütlete, et Jüri Ratas ka ei vastanud küsimustele, kui ta tegi poliitilisi avaldusi. See formaat on meil olemas, aga sinna on ilusti juurde kirjutatud, et kokkuleppel ettekandjaga lepib juhatus küsimuste arvu kokku. See võib olla null, üks või kaks, eks. Ma küsin siis, kas juhatus tegi ettepaneku, et pärast ettekannet, poliitilist sõnavõttu saaks ikka ka saadikutele sõna anda, või me siiski jätkame seda kummitempli rolli siin, et kui öeldakse, et sitsi, siis me sitsime, ja kui öeldakse, et lama, siis me lamame ja küsimusi ei küsi. Kas juhatusel oli omalt poolt mingisugune soov, et Riigikogu saadikud saaksid sõna?

Aitäh, hea kolleeg! Alustame lõpust: mõned asjad toimisid Jüri Ratase valitsuse ajal väga hästi, ja ma arvan, et ka poliitiline avaldus eelarve üleandmisel toimis väga hästi. Me ei taha seda praktikat rikkuda. Ka tol ajal tõepoolest anti eelnõu üle, aga küsimusi esitada ei olnud võimalik.

Kas juhatus tegi ettepaneku? Ei, juhatus sellist ettepanekut ei teinud. Küll arutas juhatus seda – kuna peaministril oli vastav kiri ja palve ja ettepanek –, et kui võimalik, siis küsimusi mitte esitada. Ka see on tavapärane, vaatasin vanu kirju, sarnases sõnastuses on see ka varem olnud. Möönan, et juhatuse liige Arvo Aller küsis selle kohta, miks me ei võiks neid küsimusi ikkagi lubada. Siis tõepoolest – jällegi ei taha kellelegi viidata, hakkate ründama, asja ees, teist taga – viidati tavale, et tavapäraselt seda olnud ei ole. Seejärel nõustus ka Arvo Aller selle ettepanekuga.

Nii et kui me tahame seda tava või traditsiooni muuta, siis peaks vaatama natukene kaugemale ette ja vastavad ettepanekud tegema. Aga ma ütlen veel kord, et see on ju lisavõimalus. Tulevad ka kolm lugemist. Jah, esimesel lugemisel ei ole mitte peaminister, vaid rahandusminister, aga ma arvan, et temaga on teil võib-olla veel põnevam diskuteerida, vaielda. Teiseks, veel kord, peaministri käest on teil võimalus küsida kümnel eri moel, peaminister ei saa nii-öelda põgeneda nende küsimuste eest, mida te tahate esitada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul ei olnud plaanis sõna võtta, aga kuna te nii auväärselt mu nime seal mainisite, siis ma tunnen lausa kohustust küsida. Tegelikult on mul ka sisuline huvi protseduuriliselt küsida sellelsamal teemal, mis puudutab peaministri avaldust ja riigieelarve üleandmist. Nimelt, praegust olukorda 2019. aasta olukorraga võrrelda ei ole päris õige ja mõistlik, sest Eesti Vabariigis, vähemalt iseseisvuse taastamise järgsel perioodil, ei ole olnud sellist olukorda, kus oleks nii palju makse nii lühikese aja jooksul tõstetud ja ka veel uusi makse kehtestatud. Lisaks sellele on pöörane inflatsioon, majanduskriis ja kõik muu, mis kumuleerub. Nagu me teame, koalitsiooni tõsised vaidlused ja eri osapoolte erinevad seisukohad ka nendesamade maksude kehtestamisel ja enne riigieelarve siia toomist on olnud erakordsed. Me oleme näinud igasugu erinevaid eelarveid, aga see kõik on raudselt erakordne. Minu arvates on täiesti elementaarne, et me anname Riigikogu liikmetele selles erakorralises olukorras võimaluse küsida. Seda enam, et kodu‑ ja töökorra seaduse § 155 näeb üldjuhul ette, et kui ei ole kokku lepitud teisiti, siis ei esitata küsimusi, aga muidu on Riigikogu liikmetel võimalus küsimusi esitada. Nii et me ei pea praegu kasutama seda erijuhtumit, et ei võimalda Riigikogu liikmetel peaministrile küsimusi esitada. Mul on tungiv palve. Meil on aega kolmapäevani, Riigikogu juhatus saab homme kokku tulla ja arutada. Ma tegin ka Isamaa fraktsiooni nimel kirja palvega, et arutage ja kujundage nii-öelda mõistuspärane seisukoht, mis on kooskõlas praegu kujunenud olukorraga.

Aitäh, hea kolleeg! Tava on siin saalis tihtipeale ülimuslik ja sellepärast ei ole me liiga kergekäeliselt valmis neid tavasid muutma. Alati võib leida mingi argumendi, miks just nüüd, miks just selle inimese käest peaks saama küsida ja teiste käest mitte. Lõpuks, head kolleegid, kogu austuse juures peaministri vastu, 2025. aasta riigieelarvet ei võta vastu mitte peaminister, vaid selle võtate vastu teie, head Riigikogu liikmed. Peaministril ei ole isegi hääleõigust. Need kõikvõimalikud eriarvamused on võimalik siin saalis kenasti välja tuua. 

Vabandan, Martini küsimuse esimene pool jäi vastamata. Me oleme selle üle arutanud, kas peaks päevakorda kokku pannes ilmtingimata alati leppima kokku ettekandjatega, kas neile [see aeg] sobib või mitte. Ma arvan, et Riigikogu juhatusel ja ka istungiosakonnal on ikkagi õigustatud ootus eeldada seda, et parlamendiliikmed on tööpäevadel kättesaadavad ja valmis neid ettekandeid tegema. [Muidu] see läheks natukene keeruliseks. Me pigem mööname – antud juhul on see ka sinu õigus, kuna tegemist on fraktsiooni esitatud eelnõuga –, et on õigus see eelnõu päevakorrast välja võtta. Nii et kui me jõuame hääletamise juurde, siis otse loomulikult jääb see päevakorrapunkt seekord välja. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma kõigepealt tuleks tagasi sellesama peaministri poliitilise avalduse juurde ja juhiks tähelepanu, et ta ei anna meile mingit eelnõu siin üle, eelnõu annab meile üle proua Heili. See on eelnõu üleandmine ja siis ei esitata küsimusi. Peaminister tuleb siia tegema poliitilist avaldust. See on täiesti elementaarne. Selles olukorras, kus me praegu oleme – meil on nii-öelda kobarkriisiolukord, meil on majanduskriis ja Rahvusvaheline Valuutafond ütleb, et Eestil on maailma 200 riigi seas kõige pikem, kõige sügavam ja kõige kestvam majanduslangus, me oleme maailmas punane latern –, tullakse meile siia, tehakse poliitiline avaldus ja ei ole absoluutselt mitte mingit võimalust poliitiliseks diskussiooniks, dialoogiks! Te ütlete, et lugemiste ajal [see võimalus] on. Lugemised tulevad jumal teab millal. Lugemised puudutavad juba konkreetseid eelarve ettepanekuid ja arutelusid selle üle, kas ja kui palju mingisugusele asjale raha anda või [mingisuguselt asjalt] raha ära võtta, kes on mille poolt, kes on mille vastu. Sellele eelnevad diskussioonid komisjonides. Neid asju ei saa nii võtta. Peaminister vastutab selle eest, mis riigis toimub, ja Riigikogu samuti vastutab selle eest, mis riigis toimub. 

Minu palve on sarnane sellega, mille esitas siin ka kolleeg Seeder, et te homsel juhatuse istungil pöörduksite peaministri poole ja edastaksite talle Riigikogu liikmete tungiva soovi – mitte palve, vaid tungiva soovi –, et tema poliitilise avaldusega seoses oleks meil võimalik talle ka küsimusi esitada.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma viitasin, Riigikogu juhatus käsitles seda oma neljapäevasel istungil. Viitan veel kord korrektsuse huvides, et Arvo Aller esitas selle küsimuse ja palve. Tõepoolest viidati sellele tavale, traditsioonile, mis on olnud, ja seejärel ka Arvo Aller aktsepteeris seda. Ma ei taha nüüd liigselt Arvole viidata, aga veel kord juhin tähelepanu, et ta selle teema tõstatas. Selles mõttes ei ole juhatusel minu hinnangul nagu paslik seda ümber [otsustada]. Aga me loomulikult võime arutada, kas me mingit otsust langetame või mitte. Eks homsel juhatuse istungil saab seda korra veel arutada. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma arvan, et me nii mitmeski aspektis ei liigu selle aruteluga praegu õiges suunas. Teie viide selle kohta, otsekui oleks ainetu peaministrile seoses sellega küsimusi esitada, kuna peaminister vahetult eelarvet vastu ei võta, ma arvan, ei ole asjakohane. Sellise loogika järgi ei oleks peaministril põhjust ka siia ju avaldusega tulla. Te viitate sellele, et on olemas parlamendi tava, et peaministrile ei ole küsimusi esitatud. Kuid – tõsi, see on nüüd esimene kord, minu mälu järgi, [kui te ei soovi tavasid muuta] – selle parlamendikoosseisu ajal on tavasid, mis varem on [Eesti] vabanemise järgses seadusandja töös kehtinud, pööratud üsnagi drastiliselt tagurpidiseks. Ma arvan, et on väga kaalukaid põhjendusi – arvestades olukorda ja konteksti, seda, milliseid poliitilisi kavatsusi taotleb valitsus selle eelarvega – ka tavatumaks lähenemiseks, ka uue tava kujundamiseks. Ma ei näe selles loogikas mingisugust probleemi, seda enam, et nagu eelnevalt viidati, kodukorraseaduse loogika on see, et parlamendiliikmetel on õigus poliitilise avalduse järel küsimusi esitada, juhul kui ei ole tegemist erikokkuleppega. Ma arvan, kuna ma olen väga heauskne, et küllap teie juhatuse liikmena ja ka teised juhatuse liikmed ei olnud teadlikud sellest diskussioonist ja parlamendiliikmete tagasisidest. 

Ma kutsun teid üles seisma parlamendi eesõiguste eest, andma selle signaali edasi peaministrile ja korrigeerima parlamendi juhatuse otsust. Selles ei ole midagi tavatut, et korrigeeritakse, kui on saadud tagasisidet. Praegu, täna, esmaspäeval on selle tagasiside koht. Ma arvan, et see on kriitiline miinimum, mida ka on ju tegelikult osundatud, valitsuse, ütleme, ülevalt alla jõustava juhtimiskäekirja kohta. Ma arvan, et peaminister iseenesest ei pelgagi nendele küsimustele vastamist. See oleks võimalus auditooriumi, seadusandja ees oma seisukohti selle eelarvepoliitilise vaate osas terviklikult avada. 

Ma tõesti teeks niisuguse ettepaneku, et te sellega pöörduksite [juhatusse]. Ma arvan, et parlamendi töökultuuri mõttes ja ka erinevate poliitiliste jõudude dialoogi mõttes, et eraldada päevapoliitiline kirg just nimelt seadusandja ja rahvaesinduse vaatest ja nende eesõiguste kaitsmise vaatest, tuleb see ka sellel istungjärgul töökultuurile kasuks. See on esimene ettepanek. 

Teine ettepanek puudutab teist teemat. Kodukorraseadus ilma mingisugust nii-öelda kokkulepperuumi võimaldamata sätestab, et Eesti esindaja Euroopa Komisjonis peaks ka tulema seadusandja ette oma ülevaatega, millele järgneksid samamoodi parlamendi arutelu, parlamendiliikmete küsimused ja seisukohtade väljendused. Nagu on teada, Kaja Kallas on Eesti [esindaja komisjonis], sest kui me kõneleme komisjoni liikmete positsioonidest, siis arvestuslikult, nii nagu komisjoni president on Saksamaa esindaja, on välisasjade kõrge esindaja Eesti [esindaja komisjonis]. Meedias on kõlanud seisukohti, otsekui ei kavatsekski komisjoni liikme kandidaat [seda teha] või et valitsuse poolt seda ettepanekut ei kavatseta parlamendile teha. 

Mul on palve, et te valgustaksite seadusandjat, milline on juhatuse seisukoht, kas juhatus on arutanud kodukorraseaduse § 155¹ täitmist. Ma pean enesestmõistetavaks, et me meie kodukorraseadust ka selle olulise [ametikoha küsimuses] täidaksime. Nii et see on konkreetne ettepanek. Kas juhatus on seda arutanud ja milline on juhatuse vaade sellele küsimusele?

Aitäh, hea kolleeg! Juhatus ei ole seda teemat arutanud, seetõttu ei saa ma esitada juhatuse vaadet. Lihtsalt nii on, juhatus ei ole seda arutanud. 

Teiseks, mis puudutab esimest ettepanekut, siis veel kord: ma olen seda meelt, et me võime alati leida üksikjuhtumi puhul mingi argumendi, miks me just nüüd tahaksime käituda kuidagi teistmoodi. Ma olen ikkagi suhteliselt konservatiivne selle suhtes, [kui tahetakse] tavasid muuta. Ma ütlen veel kord: ei ole vähimatki kahtlust, peaminister oleks kindlasti valmis nendele küsimustele vastama. Selles ei ole mingit kahtlust. Veel kord: teil on võimalik teda sajal eri moel küsitleda, peaminister peab sellega arvestama, ja selles ei ole kindlasti probleem. Aga me ei taha neid tavasid muuta. Ärme alahindame kõiki neid [lugemisi], esimest, teist ja kolmandat lugemist. Need on ikkagi see põhitööriist, mille abil me selle eelarve läbi hekseldame.

Mart Helmele jäi vastamata see, et läbirääkimised siiski on. Küsimusi esitada ei saa, aga läbirääkimised on. Nii et ei ole pelgalt niimoodi, et ainult peaminister teeb oma poliitilise avalduse ja siis on punkt ja uks kinni. Ei! Kõikidel fraktsioonidel on võimalus pidada kaheksa minutit kõnet ja väljendada oma seisukohti või oma vastumeelsust selle eelarve eelnõu suhtes või toetust sellele.

Veel kord: ma olen seda meelt, et kuna juhatus on otsustanud, siis ma ei näe põhjust, miks juhatus peaks hakkama ümber otsustama. 

Ja veel kord: te saate alati peaministri käest küsida. Ma arvan, et ma tõesti ei eksi, [öeldes,] et peaminister on enim kättesaadav [valitsuse liige]. Infotunnid ja arupärimised ja küsimused – ta on valitsuse liikmetest enim kättesaadav. Nii et ei pea muretsema selle üle, et me ei saa teada peaministri seisukohti. 

Urmas Reinsalu! Võtame viimase protseduurilise küsimuse ja siis läheme istungiga edasi. Palun!

No näete, ka see on uus tava, eks ole, et võtame viimase ja ...

Rohkem ei ole lihtsalt.

Võib-olla tekib? Aga küsimus on selles, et ma päris täpselt ei saanud aru. Te viitasite juhatuse otsusele, aga kodukorraseadus ütleb, et tegelikult on see ju kokkulepe avalduse esitaja ja juhatuse vahel. See ei ole mitte juhatuse otsus, see on kokkulepe. Ma ei tea, kuidas seda protokollitakse, ilmselt on see mingi protokolliline järeldus või otsustus selle koha pealt, ja see eeldab kahe osapoole nõusolekut. Teie käsutuses on informatsioon, nagu te ütlesite, et peaminister on valmis parlamendiliikmete küsimustele vastama. Nii olid teie sõnad mõned minutid tagasi, et teil ei ole vähimatki kahtlust selles, et peaminister on valmis vastama parlamendiliikmete küsimustele. Nüüd selgub, et kui peaminister on selleks valmis, siis juhatuse liikmed ei soovi seda, viidates sellele, et see kuidagi häiriks parlamendi senist tööpraktikat. Mu palve on selles, et täpsustataks, milline oli peaministri taotlus. Kas peaminister väljendas valmidust nendele küsimustele vastata või mitte? Teiseks, kui teie osundus on, et ta nii-öelda rikub seda tava või kaugeneb sellest varasemast tavast, et peaministrid ei ole eelarve üleandmisel küsimustele vastanud, siis millisel moel ta siis parlamendi tööd segaks? Mis on see probleem sellisel juhul, kui peaminister küsimustele vastab, teie meelest, millest hoidumiseks juhatus peab vajalikuks seda küsimust mitte arutada peaministriga, kes teie hinnangul on valmis nendele küsimustele vastama? Kaks väikest küsimust.

Aitäh! Kui ma ütlesin, et peaminister on valmis nendele küsimustele vastama, siis see puudutas üldist põhimõtet, printsiipi. Siin keegi nagu heitis ette, et ega peaminister ometi ei karda. Otse loomulikult ei karda peaminister ühtegi küsimust, mis siit saalist tuleb, ja ta peab olema valmis ja ta ka on valmis vastama. Aga selle konkreetse poliitilise avalduse juures on ikkagi taotlus peaministri allkirjaga, mille viimane rida ütleb, et küsimuste esitamist ja neile vastamist ei pea [peaminister] võimaluse korral vajalikuks. Selline on peaministri konkreetne taotlus. Tõepoolest, seda neljapäeval juhatuse istungil arutati ja sisuliselt lepitigi kokku selles, et juhatus aktsepteeris peaministri vastavat ettepanekut. Seetõttu ei olegi küsimusi.

Head kolleegid, saame minna päevakorra kinnitamise juurde. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, hääletamisele minevast päevakorraprojektist jääb välja neljapäevaks, 26. septembriks kavandatud päevakorrapunkt nr 2, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõu 324. Koos selle muudatusega, head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 3. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid 0. Selle töönädala päevakord on kinnitatud.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun esmalt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal‑ ja põllumajandusminister. Teiseks, sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Kolmandaks, ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, riigilõivuseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse (riigilõivud tervise‑ ja sotsiaalvaldkonnas) eelnõu. Nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust terviseminister. Viiendaks, Riigikogu otsuse "Riigi 2023. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik viis eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Nädalavahetusel saabus sügis ja teatavasti levib sügisel rohkesti viirusi ja haigusi. Ma arvan, et see seaduseelnõu, mille Eesti Keskerakonna fraktsioon tahab täna üle anda ja mille ta annabki üle, on selles kontekstis väga oluline. Nimelt, see on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelkõige me räägime seal haigushüvitistest. 

Miks ma alustasin viirushaigustest ja sügisest? Teatavasti, kui haigus tuleb, siis praeguse korra järgi, kui töötaja jääb haigeks, ta esimesest päevast kuni kolmanda päevani katab kulud ise, tööandja [maksab hüvitist] neljandast päevast kuni kaheksanda päevani ja alates üheksandast päevast [maksab hüvitist] 70% ulatuses [töötaja keskmisest töötasust] haigekassa. Loomulikult on see koormav nii töötajale kui ka tööandjale. Tihtipeale juhtub ka seda, et töötaja ei jäägi koju põdema või ei lähe arsti juurde, vaid ikkagi töötab haigena edasi, et saada palka. See on halb ja vale ning see ei ole kindlasti ei tööandja ega töötaja huvides. 

Eesti Keskerakonna fraktsioon teebki ettepaneku, et haigushüvitis oleks korraldatud sellisel viisil, et töötaja kanda jääks esimene päev, teine kuni neljas päev jääks tööandja kanda ja alates viiendast päevast kataks [kulud] haigekassa. Me sooviksime ka hüvitise suurust suurendada: 70% asemel viia selle 80%‑le. Nii et igati asjalik ettepanek, eriti sügisel. Mõelge meie inimeste peale, meie töötajate peale ja loomulikult ka tööandjate majandusliku võimekuse peale, arvestades kõiki praegusi maksutõuse. Nii et olgem kõik terved! Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu viis seaduseelnõu ja ühe otsuse eelnõu. 

Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia Eesti Vabariigi suursaatkond Iisraelis Tel Avivist Jeruusalemma" eelnõu 325. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi Mart Helme. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Meie suur liitlane Ameerika Ühendriigid on viinud oma saatkonna Jeruusalemma. Meie mitte nii suur liitlane Argentiina on samuti viinud oma saatkonna Jeruusalemma. Euroopa Liidus, nagu me oleme viimasel ajal näinud, on väga võbelev ja arusaamatu suhtumine sellesse, mis toimub Lähis-Idas tervikuna. Selle osaks oli ka see äärmiselt kahetsusväärne intsident, mis oli meil seoses hääletamisega ÜRO‑s, kui Eesti asus samale positsioonile kui meie põlisvaenlane Venemaa. See oli piinlik ja ausalt öeldes täiesti arusaamatu ja lubamatu. Seda ei saa põhjendada sellega, et meie Euroopa-liitlastest mingi osa on sellel seisukohal, et kahe riigi kontseptsiooni peab iga hinna eest toetama, edendama ja läbi suruma. 

Aga siin on muidugi veel ka muud mõõtmed. Siin on kindlasti ka see mõõde, et Jeruusalemm ei olnud mõnda aega Iisraeli riigi pealinn. Väga lihtsal põhjusel: Jeruusalemm ei olnud Iisraeli riigi osa, vähemalt mitte tervikuna, ja seetõttu sai ajutiseks pealinnaks Tel Aviv. See oleks umbes sama, kui Tallinn jagataks ära, me oleksime sunnitud oma valitsusasutused siit välja viima ja mõne teise linna, Pärnu, Kuressaare või Haapsalu Eesti pealinnaks kuulutama. On ju täiesti selge, et me sooviksime, et meie riigi tegelik pealinn saaks uuesti meie pealinnaks. 

Iisraeli pealinna ajalugu ulatub ju aastatuhandete taha. See ulatub selle hetkeni, kui roomlased otsustasid selle linna, selle püha templi maatasa teha. Aga neil ei õnnestunud maatasa teha seda, et see jäi juudi rahva mällu ja südamesse, et juudid tahavad tagasi pöörduda sinna, oma ajaloolisele kodumaale ja tahavad näha oma ajaloolise pealinnana Jeruusalemma. 

Jah, vahepeal on demograafiline olukord muutunud. Vahepeal on asunud sinna rahvas, kes võib ennast samuti nimetada põlisrahvaks: araablased. Konkreetsemalt araabia hõim, kui nii võib öelda, palestiinlased. Ka neil on selgelt ajalooline õigus seal eksisteerimisele. See ajalooline õigus anti neile 1947. aastal ÜRO otsusega ja nad keeldusid seda vastu võtmast. Iisrael aktsepteeris ÜRO otsust oma riigi loomise kohta, palestiinlased ei aktsepteerinud. Algas sõda. Palestiinlased ja nende liitlased Süüria, Jordaania, Egiptus ja teised said lüüa. Nad alustasid uuesti 1967. aastal ja said lüüa. Siis langes ka teine osa Jeruusalemmast juudiriigi kontrolli alla. Nad alustasid kolmas kord, see oli 1973. aastal, ja said jälle lüüa. Siis tuli kahe riigi kontseptsioon, Oslo kokkulepped ja muud kokkulepped, Camp Davidi kokkulepped, ja jõuti just nagu kompromisslahenduseni: maa rahu vastu. Palestiinlased said oma valitsuse Gaza sektoris ja Jordani jõe läänekaldal. Nad ei olnud sellega rahul, nad alustasid intifada't. Kogu aeg on Iisraeli territoorium olnud erinevate rünnakute sihtmärgiks. Ta on seda ka praegu. 

Head sõbrad, ma arvan, et meil ei ole absoluutselt mingit valikut. Kui me toetame Iisraeli, juudi rahva riiki, siis meil on ainult üks valik: toetada seda riiki ka tegudega. Üks tegu oleks saatkonna viimine Jeruusalemma. 

Mul ei ole muidugi kahtlust selles, et see saal hääletab selle eelnõu maha. Aga ma ütlen – ja seda on ajalugu korduvalt kinnitanud –, kes tõstab oma käe Jeruusalemma vastu, see tõstab oma käe jumala vastu, ja see ei jää karistuseta. Seega, nii hirmu kui armu kui õiguse ja õigluse seisukohast palun seda eelnõu toetada.

Suur tänu! Üks hetk, hea kolleeg, teile on ka küsimusi. 

Oi, ei märganudki! Oi, ongi tõesti! 

Ja alustab teie väga hea tuttav Martin Helme. Palun!

(Naerab.) Ta on sugulane lausa. 

Täitsa sugulane jah. 

No ma laiendaks seda [teemat]. Võib ju väga pikalt ajalukku tagasi minna, Esimese Templi hävitamiseni ja Babüloni aega ja Egiptuse vangipõlve aega, või mida kõike veel, aga minu meelest sinna ei tasuks minna, sest see kõik jääb aegade hämarusse. Lihtsam küsimus on see, et mis see meie asi on, toppida oma nina Lähis-Idasse. Ühed semiidi hõimud tapavad teisi semiidi hõimusid ja on tapnud juba aastasadu või ‑tuhandeid. Mis meie sinna oma nina topime? Mis sa selle peale kostad?

Ma ütlen selle peale niimoodi, et kujutage ette järgmist olukorda. Meil on siin samuti ennast ajalooliseks pidav rahvas, tal on tõepoolest ka vähemalt 17. sajandini ulatuvad kohalolujuured. Kui nad mingil hetkel teatavad ... See puhtpraktiline üritus ju oli vist 1993. aastal, kui Narva autonoomiat püüti teha. [Kujutage ette, et] siis oleks kuulutatud, et tegelikult on meie pealinn hoopiski Narva, ei ole Tallinn, ja meie suured sõbrad, kes tol ajal viljelesid Venemaa positiivse hõlvamise poliitikat, oleksid öelnud, et mida te jonnite seal selle pealinna pärast, Narvast saab ju ka pealinna teha, peate te siis ajama oma jonni selle Tallinna ja Toompea ja Stenbocki maja ja Toompea lossi ja kõige sellega. See on riikliku suveräänsuse küsimus. 

Kui juudiriik on otsustanud, et nende pealinn on Jeruusalemm, siis ei ole meie asi nende otsust arvustada, vaid meie asi on nende otsust aktsepteerida. Paneme ennast veel kord sellesse olukorda, kus meie arvame, et on nii, aga teised ütlevad, et nad ei aktsepteeri meie otsust, see, et meie riik ütleb, et meie pealinn on Tallinn, ei lähe neile korda, nemad on nõus, et meie pealinn oleks Narvas või et meie pealinn oleks, ma ei tea, üldse kusagil seal Kükametsas. See on riikliku suveräänsuse küsimus. 

Me aktsepteerime näiteks seda, et Ukrainal on õigus otsustada, missugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja liitudesse nad kuuluvad. Me aktsepteerime seda. On üks teine riik, kes ei aktsepteeri seda. Äkki me peaks ka siis ütlema koos selle teise riigiga, et ei, no mis nad seal jonnivad, näed, tapavad miljoneid inimesi praegu maha, peletavad oma rahva ilma mööda laiali, ärme aktsepteerime seda nende suveräänset otsust, et neil on see õigus. See on riigi suveräänse otsustuse õigus ja meie asi on seda aktsepteerida. Ja aktsepteerida seda iseseisva suveräänse riigina, mitte mingite liitlaste ja mingite teiste organisatsioonide või soovitajate ripatsina. Nii lihtne see on.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin teilt kui endiselt kauaaegselt diplomaadilt. Aga mis tegelikult meil välispoliitikas toimub? Vaadates üleüldist Eesti 200 retoorikat ja välisminister Margus Tsahknat, siis no üldse ei ole tegelikult arusaadav, mis toimub. Minu arust peaks minister välispoliitikas looma diplomaatilisi suhteid, hoidma neid ja arendama, aga siin ju järjest kogu aeg lõhutakse. Tema esinemised Gruusias, väljaöeldu ka Hiina kohta, nüüd siis ÜRO otsuse [hääletus] – arvestades praegust üldist Eesti 200 seisu, [võib öelda, et] neil ei ole ju tegelikult ühiskonnas kandepindagi, aga minu arust on välispoliitikas väga suur segadus kokku keeratud. Mis suunas me siis liigume ja mis oleks tegelikult väljapääs?

Mul on raske kommenteerida, ma olen Välisministeeriumist ära ikkagi juba aastast 2000, jah, 2000. Vahepeal on seal toimunud väga suured muutused ja vahepeal on toimunud väga suured muutused ka Eesti rahvusvahelises staatuses. Me oleme liitunud Euroopa Liiduga ja NATO‑ga. Paljud organisatsioonid, mis 1990. aastatel mängisid maailma poliitikas veel täiesti arvestatavat rolli, nagu OSCE või ka Euroopa Nõukogu, on oma kaalu väga selgelt kaotanud. Neid organisatsioone võiks veel üles lugeda. Ma mäletan, kuidas me organiseerisime vist 1994. aastal Tallinnas väga pompoosset Läänemeremaade Nõukogu istungit. See oli tõesti tol hetkel suursündmus. See oli üks esimesi rahvusvahelisi organisatsioone, mille liikmeks Eesti sai. Oli väga selge, et me püüame sealt maksimumi võtta. 

Praegu on meil toimunud ju suveräänsuse ja suveräänse otsustamise võime ja tahtmise järkjärguline lahustumine. Ma teen eemaltvaatajana ainult ühe järelduse: meil on käsuliinid sassi läinud ja me ei suuda otsustada. Me saame erinevaid signaale. Mingid signaalid tulevad meile Brüsselist, need ütlevad, et peaks [käituma] nagu niimoodi, ja siis tulevad teised signaalid Washingtonist, mis ütlevad, et ei-ei, ärge nüüd niimoodi küll tehke, tehke parem niimoodi. Siis me mõtleme siin kohapeal ka natukene midagi välja ja kokkuvõttes [tekib] ebajärjekindlus.

Isiksuse osast ajaloos võib muidugi väga palju rääkida, aga on ju selge see, et ministri persoonist, ministri autoriteedist sõltub ka palju. Esiteks see, kas ministril on autoriteeti oma ametkonnas, teiseks see, kas ministril on autoriteeti valitsuses, ja kolmandaks see, kas ministril on autoriteeti rahvusvaheliselt. Ma julgen öelda, et meie mitte ainult praeguse välisministri, vaid väga mitmete teiste varasemate välisministrite puhul seda autoriteeti on olnud ju ebapiisavalt, ütleme niimoodi pehmelt. See kokku annabki selle kakofoonilise tulemuse.

Eks kodanikel tekib samuti suhteliselt suur arusaamatus, et mis see siis nüüd on. Ühelt poolt näidatakse meile propagandafilme sellest, kuidas Palestiinas lapsi tapetakse ja piinatakse, mis kindlasti on mingis ulatuses ka tõsi, ja teiselt poolt saame me teistsugust propagandat, kuidas Iisrael on meie liitlane ja Iisraeliga on meil vaja häid suhteid, Iisraelilt me saame erinevaid kogemusi ja võib-olla ka relvastust ja laskemoona ja mida iganes. Siis me olemegi niimoodi nagu kits mitme heinakuhja vahel. Keegi paneb kuskile sinna allapoole giljotiini, kits vahib siiapoole ja sinnapoole ning lõikab lõpuks endal kõri läbi. See on muidugi äärmiselt kohatu lugu, mida siit puldist jutustada. Aga olukord on kurb.

Ma mäletan, aasta oli siis, ma arvan, 2003, kui Euroopa Liiduga ühinemise referendumi eel toimus suur kampaania, kas olla poolt või vastu. Siis oli ikkagi väga palju kriitilisi noote isegi meie üldiselt väga euromeelses ajakirjanduses sel teemal, et siin olevate välissaatkondade diplomaadid, sealhulgas mõned suursaadikud, esinesid avalikel üritustel ja miitingutel ja rahvaga kohtumistel Euroopa Liitu propageerivate seisukohtadega. Leiti – ja täiesti õigustatult leiti –, et see ei ole vastavuses rahvusvaheliste suhete Viini konventsiooniga. Kui meie minister nüüd ronib kuskil Tbilisis püünele ja selle riigi – ma ikkagi julgen arvata, et vähemalt arvestatava osa rahva poolt valitud ja aktsepteeritud – valitsust kritiseerima hakkab, siis see ei ole kindlasti kohane sekkumine teise riigi siseasjadesse. See on selle kakofoonia üks ilming, mis meil välissuhtluses valitseb.

Nüüd oli juba pea ettekande mõõtu. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti on Jeruusalemm Iisraeli poolt deklareeritud pealinn. Kas otsus viia saatkond Jeruusalemma võiks tugevdada Eesti suhteid Iisraeliga ja nende riikidega, kes on juba viinud oma saatkonna Jeruusalemma?

Meie suhted Ameerika Ühendriikidega on ju väga tugevad. Tõsi küll, siinkohal tuleb tunnistada, et meie suhted Ameerika Ühendriikidega on äärmiselt ühekülgsed ja suuresti kanaliseeritud sealse globalistliku liberalistide poole peale. Mul on endal õnnestunud mitmel korral Ameerika Ühendriikides käia, erinevas kapatsiteedis, ja ma pean muidugi ütlema, et ma olen olnud iga kord hämmingus, kui vähesed ja piiratud kontaktid on Eesti Vabariigi suursaatkonnal Ameerika Ühendriikide võimuešeloni eri harudes. Diplomaadi töö, sealhulgas suursaadiku töö on otsida kontakte poliitilise spektri kõige erinevamate esindajatega, sest ainult nii on võimalik saada informatsiooni, mis katab kogu välja, mis ei ole ühepoolne ja mis ei ole ainult propaganda. Kui te tuginete ainult meedias avaldatule, siis te saate ka ju vaid mingisuguse pinnavirvenduse. Nii et selles mõttes, jah, meie suhted Ameerika Ühendriikidega on kindlasti väga tihedad ja väga tugevad, aga nad on väga ühekülgsed.

Mis puutub Iisraeli, siis Iisrael on mõnes mõttes sarnane riik Eestiga. Meil on ajalooliselt keeruline keskkond. Iisraelil on ajalooliselt keeruline keskkond seoses sellega, et neid ümbritsevad islamiriigid. Me näeme ka seda, kuidas viimaste aastakümnete jooksul, isegi viimase 40 aasta jooksul on kogu islamimaailm mullitama hakanud ja üha agressiivsemaks muutunud. See teeb Iisraeli riigi olemasolu ja tema enda eest seismise veel raskemaks, kui see on võib-olla isegi varasematel etappidel olnud. Nagu ma mainisin korra ka oma sissejuhatavas sõnavõtus, oli ju pakkumine: maa rahu vastu. Maa anti, aga rahu ei saadud. 

Meil Eestis on samuti ju nii, et me siin tõmbleme oma suhetes Venemaaga. Kord me harrastame positiivse hõlvamise poliitikat ja räägime Venemaa demokratiseerimise vajadusest ning siis me läheme teise äärmusesse, kus me hakkame rääkima peaaegu sellest, kuidas Venemaal on vaja ei tea kelle eestvedamisel riigipööre korraldada ja mida kõike. See on väikeste riikide ja väikese ressursiga riikide tragöödia, et neil ongi väga raske sellist kindlat ühesuunalist poliitikat ajada. Eks me peame ühelt poolt püüdma olla nii suveräänsed kui võimalik, aga teiselt poolt peame loomulikult vaatama, mis maailmas toimub.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seda eelnõu tuleb muidugi toetada. 

Aga ma küsiks laiema arusaamise eesmärgil. Euroopas on Eesti suursaatkonnad üldiselt pealinnades. Kui toimus kahe Saksamaa ühendamine, siis Saksamaa ütles, et nende pealinn on Berliin. Meie saatkond oli, ma saan aru, vahepeal olnud Bonnis, liitvabariigi ajal. See üleviimine ju, ma saan aru, ei tekitanud mingeid küsimusi: kui on pealinn, siis tulebki pealinna viia. Olen ma selles mõttes õigesti aru saanud: kui riik deklareerib ja otsustab, mis on nende pealinn, siis me eeldame, et rahvusvahelised [organisatsioonid] ja riigid on oma saatkondadega selles pealinnas?

See Saksamaa näide on muidugi väga hea näide selles mõttes, et me mingi suhteliselt hajusa paralleeli võime tõmmata ka sellega, mis on Iisraelis. Bonn oli ju tõepoolest häda sunnil Saksamaa, ütleme, Lääne-Saksamaa pealinn. Ma mäletan ühte Ameerika kirjanikku, kes kirjutas sellest, kuidas ta külastas Bonni. Ta ütles, et Bonnist jäi talle mulje kui umbes nelja Ameerika surnuaia suurusest linnast, et seal on sama vaikne. Bonn oli hädapealinn. See oli ka sisuliselt ju poliitiline demarš, et kõik viisid kohe oma saatkonnad Bonnist ära Berliini. 

Kõik see Iisraeli ja Lähis-Ida ümber toimuv on keeruline, ega ma ei püüa jätta muljet, et siin on kõik mustvalge, et ühed on head ja teised on halvad. Ei ole. See kõik ei ole mustvalge. Aga ma rõhutan veel kord seda, et nii nagu Saksamaa suveräänne otsus oli, et nüüd nad viivad pealinna uuesti oma ajaloolisse pealinna, vähemalt Saksa impeeriumi vaates või ühinenud Saksamaa vaates oma ajaloolisse pealinna Berliini, nii on Iisraeli riigi suveräänne otsus, et kogu Jeruusalemm on nende jurisdiktsiooni all ja nad viivad oma pealinna sinna.

Ma pean ütlema teile muide ka seda, olles korduvalt Iisraelis käinud, et [nendel linnadel] on vahe. 1990. aastate keskel oli Jeruusalemm selline tolmunud ja natukene kolklik linn, samal ajal kui tollane Tel Aviv oli pulbitsev ja heakorrastatud. Nüüd on vastupidi: Tel Aviv on nagu mahajäetud linn, kus rämps vedeleb tänavatel, tuul keerutab kilekotte, ja Jeruusalemm on üles vuntsitud. Tõsi, väga suur on Ida-Jeruusalemma ja Lääne-Jeruusalemma vahe. No aga seda vahet me näeme, muide, ka Berliinis. Ikka veel on selgelt näha, kummal pool müüri oli Ida-Berliin ja kummal pool müüri oli Lääne-Berliin. Need on sellised ajaloolised haavad, mille ravimine võtab kaua aega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Te mainisite, et ÜRO‑s toimus üks huvitav fopaa, kui hääletati resolutsiooni poolt, mille sisu on pehmelt öeldes kaheldava väärtusega. Seda tehes iseenesest rikuti tava või kirjutamata reeglit: kui EL‑is või EL‑i riikide seas puudub mõnes küsimuses üksmeel, siis me hääletame niimoodi, nagu meie suurim liitlane USA, või jätame hääletamata, nagu tegid seal tegelikult hästi paljud riigid, kaasa arvatud näiteks Suurbritannia, Saksamaa ja Ukraina. Minu käest on ka küsitud, miks Eesti 18. septembril niimoodi hääletas, ja ma ei ole suutnud ausalt öeldes seda vastust leida. Äkki on teil mingi arusaam, miks siis meie välispoliitiline liin on niimoodi järsku muutunud?

Aitäh!

Ei, minul ei ole vastust, kahjuks. Meil ei ole olnud väliskomisjonis ühtegi sellist kohtumist – sel nädalal väliskomisjoni istungeid ei toimu –, kus oleks saanud Välisministeeriumi kõrgetelt esindajatelt selgitust küsida. Ma arvan, et see selgitus on praegu vajalik. Mul ei ole praegu vastust, ma ei tea. Ma olen segaduses, ma ei saa aru.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! 2020. aastal maikuus olin mina rahvastikuminister, teie olite siseminister, ja ma õnnitlesin Iisraeli presidenti Jeruusalemma päeva puhul. Ma olin hiljuti külastanud Knessetit, kohtunud kõrgete riigijuhtidega ja pidasin seda viisakusavaldust ajaloolise pealinna tähtpäeva puhul oluliseks. Selle peale vallandus teatud ringkondade ülespuhutud skandaal leheveergudel, aga see selleks. Põhimõtteliselt on see stenogrammi jaoks öeldud, neile, kes pole Iisraeli ajalooga kursis, et juudid elavad Jeruusalemmas sel kombel, et osa nende ajaloolisest pealinnast kuulub araablastele. Kas meie kujutaksime ette, et Tallinnas elavad Vene föderatsiooni kodanikud ja osa meie pealinnast, ka ajaloolisest pealinnast, kuuluks Vene föderatsioonile? Ei kujuta. 

Mina muidugi seda ettepanekut toetan, mida te tegite. Aga minu küsimus puudutab samamoodi välisministri käitumist. Kui välisminister otsustab, et [Eesti selliselt] hääletab ÜRO‑s, siis tema selja taga peab ju olema ka Välisministeeriumi kantsler ... 

Aitäh!

... või teised kõrged ametiisikud. Milline on teie oletus, milline võib olla nende kaalutlus, miks selliseid juhiseid anda?

Ma usun, et need kaalutlused on tulenenud sellest, et mingisugune arvestatav hulk Euroopa Liidu liikmesriikidest on seisukohal, et Iisrael on agressor ja tuleb toetada palestiinlaste õiglast võitlust oma iseseisvuse eest. Ma saan aru, et põhjus ongi see, et välisminister jagab seda seisukohta. Ma ei taha kuidagi jätta muljet, nagu ma ütleksin, et palestiinlastel pole üldse mingeid õigusi mitte millelegi. Ma absoluutselt seda ei ütle. Aga on täiesti selge, et palestiinlased on mänginud pigem destruktiivset rolli kõikide nende rahualgatuste suhtes ja suuresti tänu nende terroriaktidele on ka need asjad seal viltu kiskunud. 

On väga oluline – minu seisukohast muidugi, see on minu isiklik seisukoht, siin ei ole midagi juriidilist ega riigiõiguslikku ega midagi suveräänsuse või muuga seotut –, et Jeruusalemm on kristliku maailma pealinn, see on Jeesuse Kristuse linn. Templimäel on üks maailma, ma julgeksin öelda, moraali, õigluse ja igaviku mälestusmärke. Sellest seisukohast ma loomulikult tahan, et selles linnas oleks Eesti saatkond, ja ma tahaksin, et seda valgust, mis sealt tuleb, oleks võimalik peegeldada ka Eestisse. See on minu isiklik seisukoht, ma lihtsalt emotsionaalselt esinen siin praegu. Ma ei saa jagada seisukohta, et see ristiusu häll peaks minema moslemite võimu alla. 

Tuletame meelde. Tuletame meelde! On ju väga palju räägitud lääne ristisõdijatest. Nüüd on ju Afganistanis ja Iraagis ka ameeriklasi ja keda kõiki ristisõdijateks nimetatud. Aga millest ristisõjad algasid? Ristisõjad algasid sellest, et moslemid ei pidanud kinni oma lepingust kristlike riikide ja paavsti kuuriaga, et nad lubavad palverännakuid Jeruusalemma, vaid nad hakkasid palverändureid röövima, tapma, vangistama, orjastama. See oli otsene ajend, mitte loomulikult põhjus, põhjused on alati keerulisemad. Aga see oli otsene ajend, miks ristisõjad alguse said. Nii et, sõbrad, head kaaslased, toetame seda eelnõu. See on üks meie kultuurilise identiteedi tunnistamise ja kinnistamise eelnõusid.

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti palun tutvustama väliskomisjoni liikme Luisa Rõivase. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Armsad kolleegid! Lühidalt eelnõu menetlusest. Riigikogu juhatus võttis EKRE fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu menetlusse 2023. aastal 10. oktoobril, määras juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ning eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. oktoobri kell 17.15. Nimetatud tähtajaks esitas EKRE fraktsioon omaenda esitatud eelnõu kohta obstruktsiooni eesmärgil kokku 50 muudatusettepanekut, mis võeti 18. detsembril väliskomisjonile saadetud avaldusega tagasi. 

Eelnõu kohta andis arvamuse Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakond. Keeletoimetaja ettepanekul on eelnõu tekstis tehtud keelelisi ja ka normitehnilisi parandusi ning esimeseks lugemiseks on esitatud uus tekst ja juhtivkomisjoni seletuskiri. 

Juhtivkomisjon tegi konsensusega menetluslikud otsused 23. [jaanuaril] 2024 toimunud istungil. Komisjon otsustas konsensusega, et eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus. Väliskomisjoni ettepanek oli võtta eelnõu lõpphääletuseks täiskogu päevakorda 7. veebruaril. Juhatuse ettepanekul oli eelnõu 13. märtsi päevakorras, aga tekkis arutelu võimatus. Edasi oli see 21. märtsi päevakorras ja siis võeti see algatajate ettepanekul päevakorrast välja. Aga täna oleme lõpuks jälle siin ja jõuame ehk sellega lõpule. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni esindaja! Kuna see saatkonna liigutamine Jeruusalemma puudutab üleüldist Lähis-Ida-poliitikat, siis ma küsiksin selle hääletuse kohta, mis ÜRO‑s toimus, kui Eesti teatavasti hääletas nii, nagu ta hääletas. Lihtsalt, kas enne seda oli võimalikku otsustuskäiku ka väliskomisjonis arutatud? Kui ei olnud arutatud, kas sellest on väliskomisjoni liikmed teinud mingid järeldused ja kas vähemalt järgmised olulised otsused, mis on ÜRO‑s arutelu all, võetakse enne ka väliskomisjonis arutelu alla?

Aitäh küsimuse eest! Antud otsuse eelnõu arutelul seda teemat kindlasti ei käsitletud. Küll aga on välisminister meiega 7. oktoobril, kui saame selle teema tõstatada.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui viia saatkond Jeruusalemma, siis selle mõju sõltub suuresti sellest, millised strateegilised eesmärgid on Eesti välispoliitikal Lähis-Idas.

Aitäh küsimuse eest! Selle otsuse eelnõu algatajaks oli EKRE fraktsioon ja kui ma õigesti mäletan, siis Henn Põlluaas. Henn põhjendas komisjonis seda, miks selline otsuse eelnõu otsustati teha, öeldes, et see on eelkõige sümboolne toetus Iisraelile. Ma arvan, et meil ei olnud kellelgi väliskomisjonis siin ühtegi väärtuskonflikti.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaksin aru saada. Siia on 51 hääle nõue taha kirjutatud. See lüüakse lõplikult lukku muidugi juhatuses ja see löödi juhatuses lukku juba ammu aega tagasi. Kas see 51 hääle teema tõusis komisjonis ka esile? Lõppkokkuvõttes ei ole siin vaja mitte midagi, ei ole ühtegi sellist asja selles eelnõus, mis seda 51 hääle nõuet põhjendaks. Meil ei ole seadusi vaja muuta, meil ei ole sellega seotud mingeid erilisi kulusid, sest see, kas saatkonda pidada üleval ühes või teises linnas, ei muuda riigieelarves suurt midagi. Kust see 51 hääle nõue tuleb? Ma ei saa aru. Kas seda ka komisjonis arutati?

Komisjonis pandi see küsimus hääletusele ja ükski komisjoni liige vastu ei olnud. Teie erakonnast viibis minu meelest perekond Poolamets selle hääletuse juures ja nemad olid sellega nõus.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on ettekandjale ainult üks lühike küsimus: millises Iisraeli linnas esitab Eesti Vabariigi suursaadik oma volikirjad?

Selle küsimuse saame esitada Margus Tsahknale. Aga siiamaani [on seda tehtud] ilmselt Tel Avivis. Meie aukonsul asub Jeruusalemmas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni esindaja! Ma lähtun sellest teie vastusest, et pannakse hääletusele ja hääletatakse nii, et [on vaja] 51 häält. Ma küsin selliselt: kas nii ongi, et ühtegi põhjendust selle kohta ei anta, miks oleks vaja 51 häält? Kui komisjoni esimees otsustab hääletusele panna, siis lihtsalt asjad lähevadki hääletusele. Kas nii oligi, et ilma ühegi põhjenduseta?

Vastuolu selles küsimuses tõesti komisjonis ei tekkinud, kui komisjoni esimees Marko Mihkelson selle hääletusele pani. Ma arvan, et teie erakonnal oleks olnud võimalus olla vastu, aga ühtegi vastuhäält tõesti ei tulnud, kõik olid konsensuslikult selle poolt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole, küll aga on küsimus istungi juhatajale. Ants Frosch, palun! Aitäh, Luisa!

Mul on istungi juhatajale selline küsimus. Ma ei tea, mida teha sellisel puhul, kui kõnepuldist kostub ebatõde või ebatäpsus või midagi muud sellist. Ma teeksin siinkohal ühe väikse remargi: nimelt, kõik suursaadikud annavad oma volikirjad üle Jeruusalemmas.

Aitäh! Eksimuste eest ei ole me kahjuks keegi kaitstud ja Luisa tahtis parimat. Aga ma ei saa kinnitada, kellel seekord õigus on, oletatavasti sul. Eks me saame seda täpsustada ja teeme selle selgeks. 

Head kolleegid, nüüd on võimalus läbirääkimisteks. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid käesoleva otsuse eelnõu kohta esitatud ei ole ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 325 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, juhin veel kord tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. 

Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia Eesti Vabariigi suursaatkond Iisraelis Tel Avivist Jeruusalemma" eelnõu 325. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei leidnud otsusena vastuvõtmiseks vajalikku toetust. Eelnõu 325 on tagasi lükatud. 

Teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele tühistada Välisministeeriumi otsus Eesti Vabariigi peakonsulaadi sulgemise kohta New Yorgis" eelnõu 328. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Ma käsitlen siin Vabariigi Valitsusele tehtud ettepanekut tühistada Välisministeeriumi otsus Eesti Vabariigi peakonsulaadi sulgemise kohta New Yorgis. 

See eelnõu on juba väga ammu menetlusse tulnud. Lõpuks ometi on ta laual. Konsulaat on suletud ja meie eesmärk on selle taasavamine. Aga kõige paremini võtab teema kokku USA Eesti ühenduste kiri, avalik pöördumine, mida ma hea meelega teile tsiteerin.

Kõigepealt öeldakse selles pöördumises kriitilisi sõnu meie Välisministeeriumist tulnud seisukohtade suhtes. Seal öeldakse, et meedias levitatud info põhjal võis jääda mulje, et peakonsulaadi funktsiooniks on ainult hädaabi vajavatele eestlastele konsulaarteenuste pakkumine ja et neid funktsioone oleks lihtne täita ka ÜRO esinduse, Washingtonis asuva saatkonna või aukonsulite kaudu, et tegu oleks justkui logistilise küsimusega. Selle vastu ütlevad USA Eesti ühendused oma pöördumises: "Peakonsulaadi roll on aga olnud hoopis suurem kui vaid dokumentidega tegelemine. Kui kohalolek Washingtonis on oluline sealsete riiklike institutsioonide tõttu, siis majandussuhete, iduettevõtluse ja tehnoloogiasektori, ühiskondlike kontaktide ja kultuurisidemete tugevana hoidmisel pole New Yorgist võimalik mööda vaadata." Pöördumise autorid jätkasid: "Peakonsulaat on juba aastaid olnud Eesti majandussuhete arendamise keskmes New Yorgi piirkonnas [ja seda eriti iduettevõtluse ja tehnoloogiasektori valdkonnas]. Eriti viimaste aastate väga ettevõtlike peakonsulite eestvedamisel on ta olnud võtmetähendusega arvukate kontaktide loomisel ja vahendamisel, viies kokku [Eesti idu- ja suurettevõtted] erinevate investorite ja koostööpartneritega Ühendriikide idakaldal, sealhulgas New Yorgi linnavalitsusega, enam kui sadat New Yorgi riskikapitalisti ühendava võrgustikuga New York Angels, ja paljude teistega. [---] Peakonsulaadi aktiivne tegevus on jõuliselt aidanud kaasa Eesti tutvustamisel kompaktse ja avatud majanduskeskkonnana kogu finantsmaailma tuiksoonel – New Yorgis." Sama kehtib Eesti kultuuri kohta. Peakonsulaat on vahendanud tipptasemel Eesti kultuuriesindajaid, näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja teisi, jõudis korraldada isegi New York Baltic Film Festivali. "New Yorgis ja selle laiemas mõjualas on väga aktiivne ja USA arvukaim eestlaskond, kelle tegevus kogukonnana on tihedalt seotud peakonsulaadiga." Need on needsamad organisatsioonid, kes on eestlust üleval hoidnud, tegelikult alates 1920. aastatest, mitte ainult pärast Eesti okupeerimist. Konsulaat ise ju avati 1922. aastal. Nad ütlevad, et tänu sellele on väliseestlus seal püsinud, konsulaat on olnud dirigent sellele kõigele. 

Kokkuvõttes ütlesid pöördujad: "New Yorgi Eesti peakonsulaat on järjepidevalt tegutsenud [aastast 1922] ja legendaarse diplomaadi Ernst Jaaksoni juhtimisel sai konsulaadist nõukogude okupatsiooni ajal üks Eesti vabaduse majakatest, mis andis Eesti iseseisvuse taastamisel ja tunnustamisel märkimisväärse panuse. Oleks kahetsusväärne, kui praegusel rahvusvaheliselt erakordselt äreval ajal meie oluliseima julgeolekupartneri USA võtmerolli mängivas keskuses Eesti riiki enam keegi ametlikult ei esindaks."

Pöördumisele kirjutas alla hulk Eesti organisatsioone, sealhulgas Eesti Abistamiskomitee USA‑s, New Yorgi Eesti Haridusselts, New Yorgi Eesti Maja, Eesti Kultuurifond Ameerika Ühendriikides, Lakewoodi Eesti Ühing, Bostoni Eesti Selts, Chicago Eesti Kultuuriselts, Connecticuti Eesti Selts ja nii edasi – 15 organisatsiooni. Ärme unustame, et USA‑s on üle 30 000 väliseestlase, seal on üks kõige suuremaid [eestlaste] kogukondi üldse. Lisaks kirjutas sellele kirjale alla veel 80 eraisikut, kellel on enamasti puutumus nendesamade USA teemadega, küll kultuuri vallas, küll IT vallas, küll muus ärivaldkonnas. 

Sellele kõigele vastas välisminister Tsahkna, et küll siis tugevdatakse aukonsulite võrgustikku, mis katab niikuinii suurema osa USA piirkondadest, ja konsulitega suudetakse [seda tööd teha paremini], kui me suudaks elukutseliste diplomaatidega. See oli tema arvamus. Ometi ei nõustunud sellega ka väliskomisjon. Võiks öelda, et koalitsioon oli samuti sellel teemal üsna lõhki, aga nii kurb kui see ka ei ole, välisminister surus oma tahte läbi ja konsulaat suleti. 

Väliskomisjoni seisukoht 16. novembrist 2021 ütles, et otsus vähendada diplomaatilist esindatust USA‑s on vastuolus Eesti välispoliitika arengukavaga aastani 2030, milles seatud eesmärkide hulgas on kõikehõlmava ja süvendatud koostöö arendamine USA‑ga, võõrsil elavatele eestlastele konsulaarteenuste muutmine hästi kättesaadavaks ning võõrsil elava eestlaskonna suurem kaasamine välismajanduse edendamisse. Kõigi nende eesmärkide saavutamiseks on oluline lai diplomaatiline esindus USA‑s. Seda ülesannet täidavad peakonsulaadid New Yorgis ja San Franciscos. 

Komisjon asus seisukohale, et kulude kokkuhoiu või töö ümberkorraldamise argumendid ei kaalu üles kahju Eesti Vabariigi huvidele, mis tekib kahe tugipunkti kadumisel Eesti olulise liitlase juures. Lisaks peab komisjon kahetsusväärseks, et peakonsulaatide sulgemise otsuse langetamisel pole arvestatud Ameerika Ühendriikides eestlasi esindavate organisatsioonide arvamuste ja ettepanekutega. Sellega on ju suurepäraselt öeldud, milles probleem seisnes.

Tuletan veel meelde järjepidevuse temaatikat. USA New Yorgi peakonsulaat oli üks kõige tähtsamaid järjepidevuse hoidjaid, kes suhtles otse USA valitsusega. Ernst Jaakson oli kõige pikema staažiga diplomaat USA‑s tegutsevas diplomaatilises korpuses. Lõpuks, kui ta pärast Eesti taasiseseisvumist jätkas oma tööd, siis oli ta USA diplomaatilise korpuse vanem. Äärmiselt sümboolne sild üle aegade! Ma tuletan meelde kas või sellist asjaolu – kui räägitakse kulude kokkuhoiust –, et Ernst Jaakson annetas isiklikult Tartu Ülikoolile 9 miljonit krooni. Pidades silmas selliseid isiklikke teeneid, siis mis kulude kokkuhoiust me räägime? 

Järjepidevus ongi, võiks öelda, väikeriigi superrelv, mille abil rõhutada rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid, rõhutada seda, et ükski agressioon ei tohi tuua kaasa agressorile sobivaid tagajärgi. Eesti Vabariigi taastamine on selle tõestus, et on võimalik tõde jalgele seada, on võimalik õiguslik järjepidevus taastada, on võimalik see, et õiglus võidab. Tõsi, okupeeriv riik ei ole kunagi meile midagi hüvitanud. Aga juba see sündmus ise pärast sedavõrd pikka okupeerituna olemist! Eriti suurt rolli mängis selle juures meie välisvõitlus. Seda, et me olime olemas oma kodanikkonna kaudu, oma välisesinduste kaudu, olulisel määral ka New Yorgi peakonsulaadi kaudu, on võimatu ülehinnata. 

Minu meelest võiks taastatud peakonsulaadis avada lausa Eesti diplomaatia muuseumi. Ma usun, et USA noored diplomaadid tuleksid sinna hea meelega ja vaataksid, kuidas on võimalik nii pikalt hoiduda mõne riigi inkorporeerimise tunnustamisest ja ajada mittetunnustamise poliitikat. See on ka USA enda ajaloos väga märkimisväärne ja see tõmbaks tähelepanu ehk üle maailma. 

Samamoodi võiks selline diplomaatia muuseum, mis asuks peakonsulaadi juures, olla ka igale eestlasele, kes külastab New Yorki, kohaks, kuhu ta läheb ja kus ta süveneb sellesse, mida tähendas välisvõitlus, mida tähendas see, et Eesti diplomaatilised esindused olid alles, mida tähendas õiguslik järjepidevus. Mõnele noorele, 20‑aastasele, võib see olla äärmiselt tähtis kogemus. 

Ehk argumente peakonsulaadi poolt on palju ja selle sulgemise poolt väga vähe. Isegi kui me täna neid hääli kokku ei saa, ma leian, et peakonsulaat peaks tagasi tulema. Need argumendid toetavad väga tugevalt seda seisukohta. Ma näen ka, et selles konsulaadi ärakaotamises on midagi juhuslikku. Koalitsioonis konsensust ei olnud, aga ei soovitud tülli minna ja lasti välisministril see imelik ja eksitav otsus teha. Pöörame selle tagasi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Peakonsulaadi sulgemine New Yorgis on tõesti kummaline otsus, millest on väga raske aru saada, aga püüame seda teha.  

New Yorgis elab suur ja aktiivne Eesti diasporaa. Peakonsulaadi säilitamine näitab Eesti riigi tugevat toetust oma kodanikele välismaal. New York on globaalne rahandus‑ ja diplomaatiakeskus, kus on mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas ÜRO. Konsulaadi sulgemine võiks nõrgendada Eesti diplomaatiat. Säilitades peakonsulaadi, on Eestil võimalus jätkata kohalolekut majanduslikult olulisel turul ning soodustada äri‑, kultuuri‑ ja investeerimiskoostööd.  

Kas te saate aru, miks see otsus on tehtud? [Argument, et konsulaadi pidamine] on kulukas, nagu ei sobi. Ei ole see nii kulukas ühtegi, arvestades sellega, et [9] miljonit on veel kellegi poolt kingitud.

Aitäh!

Mis teie arvate, mis see põhjus on?

Me kuulasime korduvalt Välisministeeriumi kantsleri juttu, me kuulasime välisministri juttu. Seal olid mitmed argumendid peale rahalise kokkuhoiu, millele nad viitasid, et see on oma miljon eurot aastas. Lisaks veel see, et nende arvates saatkond toimib juba iseseisvalt hästi, viidati ka aukonsulite institutsiooni tõhususele ja leiti, et lihtsalt võib saatkonda uusi diplomaate juurde võtta ja nad katavad ära kogu selle töö, mida peakonsulaat omal ajal tegi. 

Aga unustati ära, et osadel asjadel on väga tugev märgiline tähtsus. Unustati ära, et oli juba võimas sidemete võrgustik ja ka väga eriline koht väliseestlaste hulgas. Nii et see moraalne kapital, see sotsiaalne kapital lasti osaliselt raisku – tõsi, mitte täiesti, sest saatkond saab seda tööd teha küll. Aga sümbolite lõhkumine, toimivate asjade lõhkumine ei ole mitte hea praktika.

Ma viitan ka sellele, et järjepidevuse sümbol on väga oluline ja see peakonsulaat ju ometigi toimis hästi. Paljudes riikides on erisusi, on kas või mõned rudimendid mõnedes vanades riikides. Nagu Suurbritannia: parlament toimib seal tavade alusel, neil ei ole spetsiaalseid seadusi paljude asjade jaoks, aga need tavad on nii olulised. Traditsioonid on nii tähtsad, riiklikud traditsioonid, mis toidavad neid ühiskondi. Juba selle pärast peaks õige ajalootunnetusega, diplomaatiatunnetusega inimesed oskama Eestis [paremini] hinnata selliste konsulaatide palju-palju suuremat jõudu, kui seda praegu tehti.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Esiteks ma muidugi juhin tähelepanu, et meie eelnõu on esitatud ammu-ammu, aga see jõuab saali siis, kui kõik on juba läbi. Kui see oleks kohe saali jõudnud, siis oleks võib-olla saanud midagi teha. Tänaseks päevaks on sulgemine juba toimunud ja nüüd me saame sisuliselt vaid nõuda, et see uuesti avataks. 

Sa oled siin ju ilusti kõik ära rääkinud, mis selle [peakonsulaadi] mõte on. Mulle jääb aga arusaamatuks, miks see [sulgemine] üldse vajalik oli. See kokkuhoiu[argument], vaadates seda, mismoodi valitsus kulutab igale poole mujale sadu ja tuhandeid kordi rohkem, on lihtsalt arusaamatu. Aga kui nüüd mõelda selle peale – me keegi ju ei arva, et tänane valitsus hakkaks oma otsuseid ümber tegema, nemad vajutavad ikka pedaali põhja –, kui me kunagi peaksime ise saama nende otsuste [tegemise] juurde, kui keeruline [see siis on] või mida nõuab [see], et [peakonsulaat] uuesti lahti teha?

Ma arvan, et see võiks teoks saada ehk pärast seda, kui tuleb uus Riigikogu kokku ning tuleb uus väliskomisjon ja tuleb uus valitsus. On isegi teatud tõenäosus, et see saab teoks, see ei ole ainult nii, et räägiks sellest korra veel. Mina arvan, et see on teostatav.

Vaadates koalitsiooniparteide ja opositsiooniparteide seisukohti, siis on näha, et haruldasel kombel langevad need kokku, kui välja arvata Eesti 200 ja Eesti praegune välisminister. See annab palju tugevama aluse sellele arvamusele, et see [peakonsulaat] võib ka tagasi tulla. Lootust on. 

Arusaamatus valdab ka mind jätkuvalt kõige selle pärast: toimiva, tugeva sümboli, loomulikult praktilise töö tegija kinnipanemine, selle asemel et vajaduse korral kulusid teistmoodi kokku hoida. Mõne mõttetu visiidi pealt hoiaks niisama palju kokku, kui oleks vaja selle ülimalt tähtsa liitlase juures oleva võimsa diplomaatilise esinduse alleshoidmiseks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et te olete praegu väga hea algatusega välja tulnud. Võib-olla ma juba kordan ennast, aga eks need olulisemad küsimused on ka juba kõlanud. Selge on see, et New York on nagu finantsmeka ja seal nii-öelda ennast koomale tõmmata selles olukorras, kus me praegu oleme, majanduslanguses ... Meie poliitikud kogu aeg räägivad, kuidas oleks vaja ikkagi haarata uusi turge, aga kõike tehakse tegelikult vastupidiselt. 

Minu arust oli väga kummastav see, et kui me viibisime Eesti saatkonnas Hiinas ja ma küsisin, kui palju inimesi tegeleb ettevõtlussuhete arendamisega, siis kuulsime, et see inimene oli juba eelmine aasta koondatud, kui mu mälu ei peta. Eks tõenäoliselt sama muster kordub ka teistes riikides, kus meie saadikud töötavad ja saatkonnad lahti on. Arendaks seda teemat edasi.

Väga hea tähelepanek! Selle teema juurde käib asjaolu, et välisminister Tsahkna on ise rõhutanud väliskaubanduse olulisust, seda, et diplomaadid peavad ühtlasi äridiplomaatiaga tegelema. See on kõik mõistlik jutt. Vahel on ta ka püüdnud selle poole, võtnud kaasa äridelegatsioone, vahel õnnestunult, vahel ebaõnnestunult. Ma ütlen, et see on iseenesest õige suund. Aga seda kummalisem on vastuolu tema tegude ja sõnumite vahel. 

Mõtleme siis sellele San Francisco konsulaadile. Selle eripära oli ju lähedal olemine IT‑firmadele, maailma suurimatele IT‑firmadele. Välissuhtluses [on oluline,] kui konsulaat kutsub inimesi kas või peole suhtlema, võrgustuma. See on ikkagi hoopis midagi muud kui see, et tuleb kuskilt kaugelt üksik diplomaat, kes ütleb, et tere, saame kokku, arutame asju. Kui saaks kutsuda inimesi sellisesse konsulaati, siis oleks hoopis teine lugu. 

Sama kehtib ka New Yorgi kohta. Tõesti, see on USA kõige tugevam finantskeskus. Kui nüüd jätta ära see võimalus, siis ma kujutan ette, et me oleme kümneid miljoneid maha mänginud selle nimel, et hoida mingiks perioodiks miljon kokku. Suhted on diplomaatias valuuta, eriti need suhted, mida on ammu soojas hoitud. Eks me varsti näeme ja kuuleme ka nendelt väliseesti organisatsioonidelt tagasisidet, kui hästi need üksikud diplomaadid on kõigega hakkama saanud. 

Aga tõesti, see on hea algatus selle teema juures, sest meil oli äsja suurpõgenemise aastapäev. Õigupoolest, need inimesed põgenesid oma paatidega veel pikalt, küll Saaremaalt, küll teistest kohtadest. Mõelge, kõik need inimesed on tegelikult eestluse sõnumitoojad kusagil Austraalias, Kanadas, Venezuelas, igal pool. Tänapäeval on ju ka need väliseestlaste ehitatud keskused, võiks öelda, diplomaatilised või ka äriajamise keskused. Ma olen käinud mõnes, mis on tõesti kokku kuivanud, Leicesteri linnas näiteks Suurbritannias. Mõned pensionärid seal käisid, tegevus oli küll maha käinud, aga see oli võimas ja uhke eestlaste ostetud maja. Mida peaks siis meie ministeeriumid või hoopis näiteks Eesti ettevõtjad tegema? Nad võiksid sellesama eestlaste maja panna meie ärihuvides tööle. Saatkondi ei jõua ju igale poole [rajada] ega konsulaate teha üle maailma, aga ärikeskustena oleks [need hooned] suurepärased. Sama on Kanadas, sama on Austraalias. Äsja sain teada, et uhke Kanada eestlaste omanduses olev – mitte renditud! – hoone on plaanis müüki panna. Aga kui sellest ärikeskus teha, siis ma ütleks, et Eesti saab ühe tugeva esinduse teisel pool maakera, mis on sissetöötatud ja kuluks vägagi marjaks ära. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Keskerakonna fraktsioon loomulikult ei toetanud peakonsulaadi sulgemist ka toona, kui see juhtus, ja loomulikult me toetame ettepanekut taastada olukord, mis oli enne seda otsust. On ju selge, et Washingtonis elab kuskil 0,6 miljonit inimest, New Yorgis rohkem kui 8 miljonit. Need on ainult ametlikud [andmed]. Me kõik saame aru, et üks on jah selline poliitiline keskus, teine on majandusmeka, nagu siin saalis juba kõlas. Loomulikult ma arvan, et keegi meist ei ole vastu sellele, et meil on Washingtonis suursaadik, aga loomulikult peab ka New Yorgis meil oma esindus olema. See on minu meelest väga selge.  

Mis te arvate, mis signaali see saadab meie liitlastele USA‑s – meie kõige suurim liitlane ongi teatavasti USA ...

Aitäh!

... kui me lihtsalt teatame, et me ei taha peakonsulaati enam New Yorgis pidada, sest see on liiga kallis meie jaoks?

Ma arvan, et see annab vale signaali, sest peaks olema nähtav, et me suurendame oma kohalolekut praegusel keerulisel ajal, aga see oli nähtav tagasitõmbamine. See, kui saatkonda lisandub paar-kolm diplomaati, ei ole üldse nähtav. Seda ikka juhtub, kõikides saatkondades. Aga selline sümbolikoht ära anda, kinni panna! Ma arvan, et ka teenekamad ja paremad diplomaatia tundjad [vangutasid] pead ja ütlesid: "Mida nad teevad? Nad kaotavad ära niivõrd tugeva sümboli väärtusega asja, mida meil ei pruugi ollagi. Eestlastel oli seal midagi väga erilist. Nad lihtsalt ei tunne ajalugu." See tekitab minus muret, sest minister on ka kas või mõne semestri ajalugu õppinud ja võiks sellesse teemasse süveneda. Ehk kahju on reaalne. 

Eriti suur kahju tekib muidugi meie USA kogukonnale, kes oli sellest väga häiritud. Nad on selle lipu ümber aastakümneid koondunud ja tundnud, et peakonsulaat on see koht, mis hoiab alal järjepidevust. Tema korraldas ka kõik suured avalikud üritused kuni ESTO päevadeni välja. Nüüd nad näevad teatud tänamatust minu meelest Eesti poolt. Nemad välisvõitlejatena toetasid Eestit, on toetanud väga palju ka majanduslikult, toonud oma investeeringuid Eestisse miljonite ja miljonite eest, [nad on toetanud] oma teadmistega, ja nüüd äkki me paneme [peakonsulaadi] kinni, sest riik oleks justkui korraga väga vaeseks muutunud, nüüd ei saa enam peakonsulaati peetud. No paneme kinni ja hakkab üks närutamine pihta. 

See oli kokkuhoid vales kohas. Me osundasime [mitmetele] teemadele, et võib ju siit ja sealt teistmoodi kokku hoida. Ei, minister oli jäärapäine, jäi endale kindlaks, vaatamata sellele, et koalitsioonipartnerid olid minu arvates üsna siiralt vastu. Pettumus on igal pool: USA‑s nii valitsuses kui ka väliseesti kogukonnas ja nagu ma näen, ka paljudes [meie] erakondades.

Ants Frosch, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa rõhutasid seda, et see kokkuhoiukalkulatsioon ei olnud õigustatud ja kaotus on hoopis suurem, sest kaotus on seotud sümboliga. 

Minu küsimus on selline. Me võime muidugi ainult oletada, mis toimus välisministri peas. Aga kas on võimalik, et tegelikult seal peas toimus selline muutus, mida võiks nimetada samamoodi, nagu ütles Alexandre Dumas "Kolmes musketäris" fronde'i perioodi kirjeldades, et on saabunud vürtspoodnike aeg?

Jah, hea sõnastus. Raske on seda paremini sõnastada. Nagu ma ütlesin, minister on olnud vähemalt mõnda aega ajalootudengite ridades. Vaatamata sellele, et ta ei ole oma õpingute rasket teekonda suutnud kunagi lõpetada ei usuteaduskonnas ega ajalooteaduskonnas ja on jäänudki igaveseks üliõpilaseks, siis see tunnetus, ma mõtlen, oleks võinud tal küll olemas olla. Ma olen pidanud temaga sellel teemal arutelusid pika laua ääres, aga ma tahaksin näost näkku küsida, et mis jama sa tegid, miks sa ei oska seda teemat hinnata. Ehk siis, kui me läheme korraks tagasi Lennart Meri aega, kellel oli meeletu eruditsioon ajaloo teemal, lai vaade, [ja võrdleme, siis tuleb öelda,] nii kurb kui see ka ei ole, aga asemele tulevad nüüd vürtspoodnikud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab ka seda, et me siin saalis armastame tihti meelde tuletada nendele ministritele, kes infotunnis võib-olla vahel mitte kõige viisakamalt vastuseid jagavad või on upsakad, et Riigikogu ju tegelikult nimetab ministrid ametisse. Aga see selleks. 

Minu teada on selles küsimuses, millest teie täna siin puldis räägite, Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson olnud täpselt samamoodi teisel [arvamusel], samal [arvamusel] nagu meie siin saalis. Kui me räägime sellest ÜRO hääletusest, mis hiljuti leidis aset Iisraeli ja Palestiina küsimuses, siis ka siin on väliskomisjoni liikmed avaldanud imestust, erinevalt välisministrist, kes jälle nagu oma joont ajab. Kuidas me peaksime taastama – ma ei räägi siin enam Riigikogust – meie väliskomisjoni ja välisministri vahelise suhtluse, nii et ta võtaks [väliskomisjoni] kuulda?

Oleme ikkagi ausad. Ma küll osundasin, et on vastuolud ka koalitsiooni sees, aga kui on suured teemad, mis on vaja sirgeks rääkida, siis minu meelest koalitsioonis oleks võimalik need asjad selgeks teha. On imelik, et selleni ei ole jõutud. Käib nagu hea ja halva politseiniku mängimine. Tsahkna teeb otsuse kirvemeetodil ära ja siis me väliskomisjonis teeme ühehäälse avalduse, et see ei ole õige mõte. Meil oli muidugi rinnus parem tunne, et me protesteerisime, aga koalitsioonis oleks võinud ju keegi kanna maha lüüa ja öelda, et ärme läheme sellega edasi. Keegi oleks võinud – see, kes ei ole vürtspoodniku vaatega – öelda, et see on nii suur teema, ma ohverdan siit kuskilt teisest [kohast] sellesama raha. Aga näete, minister on olnud jonnakas. Vahel on see vajalik. Vahel on vajalik, et minister on järjekindel, põhimõttekindel, aga siin on ta minu meelest leidnud ämbri, mida teised peavad kunagi likvideerima hakkama. Ma ei kaota lootust, et see ka kunagi õnnestub. Tervitan kõiki väliseesti organisatsioone. Teil on kaasamõtlejaid, ja ma usun, et see võiks õnnestuda.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid palun Riigikogu kõnetooli tutvustama hea kolleegi Luisa Rõivase, väliskomisjoni liikme.

Aitäh, hea eesistuja! Armsad kolleegid! Riigikogu juhatus võttis EKRE fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu menetlusse 2023. aasta 10. oktoobril, määras juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ning eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. oktoobri kell 17.15. Nimetatud tähtajaks esitas EKRE fraktsioon omaenda esitatud eelnõu kohta obstruktsiooni eesmärgil kokku 50 muudatusettepanekut, mis võeti 18. detsembril väliskomisjonile saadetud avalduses tagasi. 

Eelnõu kohta andis arvamuse Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakond. Keeletoimetaja ettepanekul on eelnõu tekstis tehtud keelelisi ja normitehnilisi parandusi ning esimeseks lugemiseks on esitatud uus tekst ja juhtivkomisjoni seletuskiri. 

Juhtivkomisjon tegi konsensusega menetluslikud otsused 23. jaanuaril 2024 toimunud istungil. Väliskomisjoni ettepanek oli võtta eelnõu lõpphääletuseks täiskogu 7. veebruari päevakorda. Juhatuse ettepanekul oli eelnõu 13. märtsi päevakorras, kui tekkis taas kord arutelu võimatus. 21. märtsi päevakorrast võeti ta algatajate ettepanekul välja. Nüüd oleme siin ja loodame, et jõuame sellega ühele poole.

Aitäh! Teile on üks küsimus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Paistab, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Meie kokkuhoiupoliitika läheb kallale sellele, mille kallale üldse minna ei tohikski. Huviharidus, pensionide indekseerimine ja siis selline oluline küsimus nagu [peakonsulaadi] sulgemine. Kas te arvate, et see kokkuhoid, mis sealt nagu tuleks, mis oleks nagu [sulgemise] kõige tähtsam põhjus, katab neid positiivseid tegureid, mis on seotud Eesti inimestega sellel maal, kus me tahame kärpida?

Aitäh küsimuse eest! Nagu te olete ka seletuskirjast kindlasti lugenud, otsus oli konsensuslik. Meil ei olnud väliskomisjonis liikmeid, kes oleks selle meie ettepaneku või EKRE tehtud ettepaneku vastu olnud. Kindlasti olen mina üks nendest, kes väga hindab tööd, mida New Yorgis konsulaadis siiamaani tehtud on. Kui ma olen kohtunud meie inimestega, kes seal elavad, siis olen muidugi pidanud kahetsusega ütlema, et ka mind teeb see otsus väga kurvaks. Aga nii see tänavu on. Me oleme jõudnud seda arutama hakata väga palju hiljem, [pärast seda,] kui see otsus on juba tehtud. Seda oleks võinud arutada siis, kui oli õige hetk.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid ei ole saali käesoleva eelnõu kohta esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 328 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, ka selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele tühistada Välisministeeriumi otsus Eesti Vabariigi peakonsulaadi sulgemise kohta New Yorgis" eelnõu 328. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei leidnud otsusena vastuvõtmiseks vajalikku toetust. Eelnõu 328 on tagasi lükatud. 

Head kolleegid, oleme jõudnud vaba mikrofonini. Nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kalle Grünthal, palun!

Kas pole see suvi olnud Eestimaal imeline? On olnud päikest ja parasjagu vihma. Ka seesama nädalavahetus oli fantastiline: päikseküllus, mis kutsus inimesi oma [aega] veetma vabas looduses. Türil ja Paides toimus traditsiooniline, 42. Paide-Türi rahvajooks, päev varem olid rahvaralli võistlused autosportlastele ja kindlasti leidis igaüks endale ka muud tegemist. Aga mitte keegi, kaasa arvatud mina, ei aimanud, et see ilus hetk oleks võinud jääda vaid muinasjutuliseks illusiooniks, mis ei kordu mitte kunagi. Me seisime kolmanda maailmasõja lävel, mille [ärahoidmine] oli juuksekarva otsas.

Millest see informatsioon? Nimelt toimusid sellel ajal Valges Majas arutelud, kas lubada Ukrainal kasutada USA ja Suurbritannia kaugmaarelvi. Biden oli väga selle poolt. Ta ütles Putini lausungi kohta, et [Venemaa teeb] ennetava rünnaku, et Putin blufib. Alles siis, kui võeti kõne otse Moskvasse, sai selgeks, et Putin ei blufi. Täpselt nii nagu Kuuba kriisi ajal, kui Kuubasse oli viidud Venemaa raketid ja [üks] kõne päästis kogu maailma saatuse.

Milles on probleem? Probleem on selles, et need kaugmaarelvad, nende juhtimisosa on krüpteeritud. Sinna on kodeeritud sisse nii maastik kui ka õhutõrjekompleksid, et rakett jõuaks kohale. Neid süsteeme valdavad ainult USA või Suurbritannia. Ukrainal ei ole seal millegagi pistmist, mis tähendab seda, et see oleks otsene sekkumine ja rünne Venemaa pihta. 

See info [pärineb] William Scott Ritterilt, endiselt USA merejalaväe luureohvitserilt, endiselt ÜRO erikomisjoni UNSCOM‑i relvainspektorilt, kellel on olnud ka pikk ametlik suhe Ühendkuningriigi välisluure‑ ja spiooniagentuuriga MI6. 

See on tegelikult ka põhjus – me lugesime sellest täna hommikul ERR‑i uudistest –, miks Ukraina president läks ülitähtsale visiidile USA-sse. Zelenskõi ütles oma reisi eel, et USA ja Suurbritannia ei ole andnud Ukrainale luba kasutada kaugmaarelvi, kuna nad kardavad sõja eskaleerumist.

Loomulikult, me peame toetama Ukrainat tema võitluses, kuid selle hinnaks ei tohi olla kolmas maailmasõda. Ma tahaksin juhtida tähelepanu ka siin saalis olevatele sõjaõhutajatele, kes räägivad täpselt sama juttu, et meil on vaja sõjas kasutada kaugmaarelvi. Te, mehed, ei tea ise ka, mida te räägite ja ütlete, kaasa arvatud meie lugupeetud president Alar Karis, kes on öelnud, et tuleb Venemaad rünnata kaugmaarelvadega. See on otsene sõjaõhutamine ja teadmatusest meie riigi hävitamine. Seda tegevust võib võrrelda poisikeste tegevusega, kes on leidnud metsast lõhkemata lennukipommi ja asuvad seda rauasaega saagima, et vaadata, mis seal sees on. Palun, härra president, ärge tehke enam seda, millest te midagi ei tea! See karikas läks meist praegu veel mööda. Loodame, et seda enam ei tule.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No tänane hommik algas ju väga halva uudisega ja tegelikult väga halva uudisega kõigile rahvasaadikutele. Nimelt, esimese astme kohus leidis, et Kert Kingo on süüdi kelmuses. Missuguses kelmuses? Ta kasutas kuluhüvitisi õigusabi kinnimaksmiseks. Ei ole kasusaaja, ei ole raha välja petnud, ei ole raha oma taskusse pistnud, aga on kelm. 

Kui vaadata kohtuotsust, siis sealt tuleb välja, et kohtunik ei ole tahtnud endale selgeks teha, mis on Riigikogu liikme töö, mis on kuluhüvitised ja missugune on olnud kuluhüvitiste kasutamise reaalne praktika läbi aastate ja erinevates Riigikogu koosseisudes. Siin on olnud kohvilaudade kinnimaksmist, kantseleitarvete ostmist, transpordi kinnimaksmist – muide, suur osa Riigikogu liikmeid liisivad nendesamade kuluhüvitiste eest endale autot – ja siin on olnud terve rida muid küsimusi. Nii mõnigi Riigikogu liige on väidetavalt ostnud endale kuluhüvitiste eest meenepoest kuldmünte. On ostetud kingitusi, on võõrustatud inimesi siinsamas kohvikus. Aga kohtunik teab, et Riigikogu kuluhüvitisi saab kasutada ainult otseselt Riigikogu tööks, see tähendab [tööks] siin saalis ja komisjonides. 

Kuidas saab niisuguse kohtuniku otsust pädevaks pidada? See ei ole lihtsalt võimalik. Kui me ei saa seda pädevaks pidada, siis on meil ilmselgelt tegemist poliitilise kiusuga ja ühe rahvasaadiku puhul, kes juhuslikult kuulub Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridadesse, kõikide seniste praktikate ja kuluhüvitiste kasutamise reeglite jalge alla tallamise ja suvalise tõlgendamisega. See on puhas poliitiline kius.  

Hea küll, neelame alla. Üks rahvasaadik 101‑st – mis seal ikka, neelame alla. Aga ei neela alla, sest tegelikult räägib see millestki veel hullemast, millestki väga traagilisest. See asetub, nii nagu protsessid ikka pikas perspektiivis paika asetuvad, omavoli, seaduste jalge alla tallamise, seaduste vaba tõlgendamise, seaduste asemel mingite kommentaaride kasutamise ja muu seesuguse praktika ritta. 

Ka siin saalis oleme ju kuulnud järjest iga nädal, kui me esmaspäeval protseduurilisi küsimusi esitame, et ei-ei, sõbrad, seadus ütleb küll niimoodi, aga meil on kommenteeritud väljaanne. Keegi nimetu jurist või isegi mitte jurist, vaid lihtsalt ametnik on kusagil millalgi ei tea mis põhjusel kirjutanud selle seaduse juurde kommentaari ja seadus on sellega prügikasti lennanud. Mis sellest, et selle seaduse muutmiseks on vaja 51 rahvasaadiku häält – see ei maksa mitte midagi, kommentaar on sellest üle. Tallame jalge alla, võtame saadikutelt õiguse, ütleme, et saadikutel pole enam seda õigust, mis neil kõikides varasemates Riigikogu koosseisudes on olnud. 

See, kulla sõbrad, on tee stalinismi. See, kallid sõbrad, on tee Põhja-Koreasse. Mille poolest Eesti Vabariik erineb siis Putini Venemaast või Lukašenka Valgevenest või Maduro Venezuelast? Mille poolest, kui seadus ei maksa? Maksab telefoniõigus, suvaõigus, poliitilist kiusu võib ükskõik kelle suhtes [ajada], mis sellest, et senised praktikad peaksid seesuguse asja just nagu täielikult välistama. See on Eesti kui õigusriigi lõpp. Aga veel traagilisem, sõbrad, on see – te ei anna endale sellest aru –, et see on põrgutee, mis viib ka Eesti Vabariigi lõppu. Eesti riik ei jää püsima, kui Eesti riik on ainult just nagu ühe kildkonna pärusmaa.

Aitäh!

Ei jää püsima ja te peaksite endale sellest aru andma. Ehkki ma kahtlen, kas teie intellektuaalsed võimed selleni küünivad. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Traditsiooniline ülevaade sellest, mis maailmas toimub. 

Kõigepealt rohepöörasuse rindelt. 2026. aastal hakkab Euroopa Liidus teatavasti kehtima süsiniku piirimaks ja WTO juht on muutunud murelikuks. Ta näeb ette, et riikidelt on tulemas palju kaebusi ja proteste, mida WTO peaks menetlema. Milline lahendus on siis plaanitud globaalse institutsiooni juhil? Loomulikult on see üsna etteaimatav. Ta asub tööle selle nimel, et kehtestada ülemaailmne CO₂ tasu. Loodame, et ta ebaõnnestub, aga samas on ka risk, et õnnestub. 

Käimasolev tehisintellektibuum süvendab väga oluliselt vase defitsiiti, kuna andmekeskused, mis tehisintellekti toetavad, on väga energiaintensiivsed. Ennustatakse, et AI jaoks vajalik vasekogus kergitab metalli nõudlust 3,4 miljoni tonni võrra aastas. See on nii märkimisväärne tõus, et roheenergeetika arendajate jaoks muudab see elu veel kallimaks ja raskemaks. Jäävad ehk need tuulikud igale poole tulemata. 

Hollandlaste ING pank teatas, et nad kavatsevad 2026. aastast alates enam mitte teenindada kliente, kes nende arvates ei tee piisavalt oma kliimajalajälje vähendamiseks. Siiamaani on maailmas sellised ideoloogiliselt laetud majandusprojektid lõppenud kahel viisil: ettevõtte tulemused halvenevad nii märgatavalt, et juhtkond kas vahetatakse välja ja lollustega tegelemine lõpetatakse või lõpetab ettevõte oma tegevuse pankrotiga. Eks näis, kuhu ING jõuab. Täna saame Eestigi uudistest lugeda, et rootslaste Northvolt, mis pidi olema Euroopa rohetehnoloogiate lipulaev ja akusid tootma hakkama, vaagub hinge, sest ei suudeta konkureerida Aasiaga. 

Välispoliitikast. Häid uudiseid tuleb Ameerikamaalt. Taylor Swift teatas mõni aeg tagasi, et tema toetab USA järgmise presidendina Kamala Harrist, aga ABC Newsi ja Ipsose küsitlusest selgub, et selle teate mõju oli soovitule ilmselgelt vastupidine. 81% küsitlusele vastanutest ütles, et sellel soovitusel ei ole mingit mõju nende otsusele, ainult 6% ütles, et nad tõepoolest nüüd vist toetavad Kamalat, aga tervelt 13% ehk kaks korda rohkem ütles, et tänu Swifti soovitusele nemad Kamalat ei toeta. 

Huvitavat juhtub mujalgi. Ühendkuningriigi liberaalist peaminister Keir Starmer on sunnitud tunnistama, et tema riigi illegaalse immigratsiooni poliitika on viinud riigi väga halba kohta. Kujutage ette, ta kohtub nüüd Itaalia konservatiivse peaministri Meloniga, et sellelt õppida, kuidas illegaalsete immigrantidega tõhusalt võidelda. Vaata ja imesta! Ka sots on võimeline õppima, kui muud üle ei jää ja selg vastu seina on. 

Elon Musk tegi nalja ja ütles X-is, et keegi isegi ei ürita Bidenit ja Kamalat mõrvata, kommenteerides Trumpi järjekordset atentaati, ja pani sellele rea küsimärke lõppu. Nüüd menetleb seda tviiti, säutsu USA salateenistus. Loodame, et Elonit liiga kõvasti ei pigistata, sest tema on veel üksainus majakas, kes sõnavabadust kaitsta püüab. 

Lõppu mõni rõõmusõnum teaduse vallast. On rõõmustav näha, et leidub terve hulk teadlasi, kes töötavad selle nimel, et inimeste elu ka tegelikult paremaks läheks, mitte ei käi konverentsidel propagandat levitamas. Tuumaenergeetika vallas tuli tore otsus USA‑st, kus Texase osariigis asuv Abilene'i kristlik ülikool sai ehitusloa eksperimentaalse sulasoolareaktori ehituseks. Viimane selline eksperiment läänes suleti viiekümnendatel. Nii et tore on, et ka energeetikas tehakse midagi kasulikku. 

MIT‑st välja kasvanud start-up AeroShield avas tehased, et toota uut tüüpi aknaid, kus kasutatakse isolatsioonina niinimetatud aerogeele. Need muudavad seniste tehnoloogiatega võrreldes aknad kuni 65% soojapidavamaks. Loodame, et see ettevõtmine on edukas ja ka meie saame siin külmal maal oma maju soojemaks muuta. 

Viimane uudis on taas Elon Muskiga seotud. Tema ettevõte Neuralink sai USA toidu‑ ja ravimiametilt oma Blindsight-tehnoloogiale määratluseks läbimurdetehnoloogia. See on tehnoloogia, mis võimaldab muuta nägijaks inimesed, kes on nägemise kas kaotanud või polegi kunagi näinud. See on oluline samm selles suunas, et seda seadet saaks inimeste peal peatselt katsetada, ja loodame, et Elon on selles ettevõtmises edukas. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Hele Everaus.

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid, kes te veel siin olete, ja ka need, keda siin ei ole! Tulen keerulise maailma juurde ehk selle ühe osa juurde, millest täna on juba juttu olnud: Iisrael ja Palestiina.  

Mäletan oma isa juttudest, kuidas minu vanavanaisa suur unistus oli minna palverännakule Jeruusalemma. Ta kogus tsaariraha, aga jäigi koguma, [selle raha aeg sai] ümber ja Jeruusalemmas jäi tal käimata. Seal käiakse palverännakul – praegu küll mitte, sõja tõttu – ikka ja jälle. See on tõesti Kristuse sünnikodu.  

Minul õnnestus see vanavanaisa unistus täide viia. 1991. aastal, vahetult pärast seda, kui me olime saanud vabaks, õnnestus olla seal teaduskeskuses superhaiglas ja saada viimast lihvi enne luuüdi siirdamise alustamist siinsamas Eestis. Ma tunnetasin seda, kuidas Iisraeli inimesed oma töökusega on üles ehitanud selle kehva pinnasega ja väga nõudliku maa. Aga ma nägin ka teist poolt, ma nägin Palestiina poolt. Sellessamas Jeruusalemmas oli see Hadassah kliinik. Pommid olid ka siis. See keeruline situatsioon ei ole ju kunagi tegelikult lõppenud. Mu kolleegid on seal ja ma valutan südant nende pärast. Mul on kolleeg, väga hea kolleeg, kes on loonud oma pere ja on pärit Palestiinast, ta on eesti keele suurepäraselt ära õppinud ja ravib siin meie haigeid. Ta valutab südant oma inimeste pärast, lähedaste pärast, selle pärast, mis seal toimub.  

Seda ei saa lõpetada üks tavainimene, vaid seda saavad lõpetada targad juhid mõlemal poolel. Miks ma seda räägin? Tegelikkuses see sõnum, mida meie siit oma Eestist, oma kodumaalt anname, [väljendab] meie vastutust kõikide nende ees. On ka meie parlamendiliikmete vastutus, kuidas meie sõnumi edastajad valitsuse liikmete näol seda teevad. Ma väga tahan uskuda, et see toimub tunnetusega, et mure ei ole kunagi ühepoolne, valu ei ole kunagi ühepoolne. See, kes valu tekitab, tunneb tegelikult ka ise valu, ja need, kes valu saavad tundma, võivad paraku valu ka teistele tekitada. See nõuab tarkust, see nõuab tarkust mõlemalt poolelt. Ma loodan, et meie siin oleme ka targad, näitamaks, et me tahame endale rahu läbi teiste rahu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud. Aitäh!