Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis registreeruda 65 Riigikogu liiget, puudub 36. Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Meil on arupärimine välisminister Margus Tsahknale ja puudutab see Eesti käitumist ÜRO Peaassamblees. 

Nimelt toimus eile, 18. septembril New Yorgis ÜRO Peaassamblee hääletus, mille ajal toetas Eesti küsitava sisuga resolutsiooni, millega Iisraeli riiki kutsuti üles lõpetama okupatsiooni Palestiina territooriumidel. Kuna Euroopa Liidu riikide hoiakud läksid selles küsimuses lahku, siis oli huvitav vaadata, mis on Eesti seisukoht. Seda on siin Eestis juba käsitlenud ka mitmed ajakirjanikud. Eelnevalt oli Eesti käitumine reeglina selline, et kui Euroopa Liidus puudus konsensus mõnes küsimuses, siis Eesti hääletas samamoodi nagu meie suur liitlane USA või siis jäi erapooletuks. Eile hääletas USA resolutsioonile vastu ja meie olulised partnerid, nagu näiteks Suurbritannia ja Ukraina, jätsid hääletamata. Eesti aga hääletas selle resolutsiooni poolt ja poolt hääletasid teiste seas näiteks ka Venemaa, Valgevene ja Iraan.  

Tahakski aru saada, kuidas siis Eesti seisukoht ÜRO Peaassamblees kujuneb. Kas üldse küsitakse Eesti parlamendi seisukohta, enne kui hääletatakse ÜRO Peaassamblees? Minister ise pärast ütles, et meie poolthääl resolutsioonile ei muuda meie kindlat seisukohta, et Iisraelil on võõrandamatu õigus enesekaitsele ja et Hamasi näol on tegemist terroristliku organisatsiooniga, aga seda selgitavas deklaratsioonis ei olnud ja siis me lisasime sinna deklaratsiooni midagi. Minu meelest, kui midagi on ebaselge …

Aitäh!

… või ei ole millegagi arvestatud, siis oleks vist targem ja loogilisem mitte hääletada, kui hääletada selle resolutsiooni poolt. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 491 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni liikme Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Seoses delegatsiooni juhi Liisa-Ly Pakosta Riigikogu liikme volituste peatamisega tegi Eesti 200 fraktsioon ettepaneku nimetada delegatsiooni juhiks Kadri Tali. Varasema otsuse alusel nimetatakse Reili Ranna asemel delegatsiooni asendusliikmeks Hanah Lahe. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek oli fraktsiooni koosseisust lahkunud Ants Froschi asemel nimetada delegatsiooni asendusliikmeks Martin Helme. 

Väliskomisjon otsustas käesoleva aasta 6. septembril toimunud istungil toetada fraktsioonide esitatud ettepanekuid ning esitada Riigikogu otsuse eelnõu Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni koosseisu muutmiseks. Väliskomisjon esitas Riigikogu otsuse eelnõu Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni muutmiseks 9. septembril. Riigikogu juhatuse määratud muudatusettepanekute tähtajaks, käesoleva aasta 13. septembril kella 16.00-ks eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud.

Väliskomisjon tegi oma 12. septembri istungil konsensusega järgmised menetluslikud otsused. Võtta Riigikogu otsuse eelnõu 491 esimeseks lugemiseks Riigikogu täiskogu 19. septembri istungi päevakorda ning viia läbi eelnõu lõpphääletus. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks eelnõu esimesel lugemisel Maria Jufereva-Skuratovski. Delegatsiooni koosseis oleks pärast otsuse vastuvõtmist järgmine: delegatsiooni juht Kadri Tali, liikmed Aleksei Jevgrafov ja Eerik-Niiles Kross ning asendusliikmed Martin Helme, Hanah Lahe ja Tõnis Lukas. Palun toetust sellele otsuse eelnõule! 

Nüüd on võimalus küsimusteks. Üks soov on. Ants Frosch, palun!

Tegelikult see ei ole isegi mitte küsimus, vaid see on konstateering ja remark. Nimelt, lugupeetud ettekandja tekstist jäi mulje, nagu ma oleks ise lahkunud. See ei vasta tegelikkusele. Päris õieti on selle kohta aga kirjutatud meile siia saadetud materjalis, et delegatsioonist arvati välja ka mind. Ma ei lahkunud ise.

Ma tänan tähelepaneku eest.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Suur tänu! Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu öeldud, muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 491 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 491. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 1. Eelnõu 491 on otsusena vastu võetud.  

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, mis on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 388 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ega see ei ole esimene kord, kui me tuleme siia mõttega tõsta perehüvitisi. Kahjuks peab nentima, et siiamaani oli valitsuskoalitsiooni – nii eelmise kui ka praeguse – reaktsioon sellele pehmelt öeldes mõõdukas. Vastupidi, viimasel ajal me näeme signaale, et on vaja ka selles valdkonnas kärpeid teha, on vaja kehtestada mingisugune vajaduspõhisusel [rajanev süsteem], et hoida raha kokku. Kõik lapsed ei ole riigi silmis võrdsed ja need, kelle vanemate sissetulekud on suuremad kui teistel, seda raha saama ei pea, nad seda toetust ei vaja.

Kui mu mälu mind ei peta, siis viimati ehk eile rääkis sellest ka Eesti 200 uus esimees, haridusminister Kristina Kallas. Aastast 2028 hakkame rakendama mingisugust vajaduspõhisusel [rajanevat] süsteemi, mille sisu loomulikult keegi veel ei ava. Aga võttes arvesse neid samme, mis on viimasel ajal igasuguste toetustega ette võetud, võib arvata, et see midagi head ei tähenda. 

Meil on värskelt meeles, kuidas kärbiti paljulapseliste perede toetust. Üleüle-eelmine valitsus ehk see valitsus, kus koalitsioonis olid Reformierakond, Isamaa ja sotsid, kehtestas uue toetuse määra, mis kestis aasta aega. Pärast seda leidis uus valitsus ehk Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, et andsime lasterikastele peredele liiga palju, nad ei pea nii hästi elama. Ja toetust kärbiti 200 euro võrra kuus – kärbiti esimest korda Eesti uuemas ajaloos ja võib-olla üldse Eesti ajaloos, ega me nii pikalt tagasi ajalukku vaadanud ei ole. Aga isegi üheksakümnendatel, kui rahaline seis oli Eesti riigil päris keeruline, ei vähendatud toetusi, mis olid mõeldud lastega peredele. 

Täna on lapsetoetus esimesele ja teisele lapsele 80 eurot ja kolmandale lapsele 100 eurot. See on üldse eraldi teema, miks meil mõned lapsed on nii-öelda kallimad kui teised. On arusaadav, et kui tuleb kolmas laps, siis pere muutub automaatselt lasterikkaks pereks, aga selleks on ju olemas lasterikaste perede toetus, mida hakkavad saama just need pered, kellel on kolmas laps tulnud. Meie arvates 80 eurot lapse peale kuus on selgelt ebapiisav summa. Kui me täna käime poes, siis 80 eurot põhimõtteliselt ongi üks poeskäik, eriti, kui sul on peres ka laps. Niisugustes inflatsiooni tingimustes, nagu meil on siin viimasel ajal olnud – näiteks toidukaupade hinnad on tõusnud kahe viimase aasta jooksul keskmiselt umbes 40% –, on selge, et 80 euroga kuus suurt midagi ei tee.

Nii et meie ettepanek on seda toetust kindlasti tõsta. Panime eelnõusse 150 eurot iga lapse eest: esimese, teise ja kolmanda lapse eest. Kõik kolm last on võrdsed. Ja siis, kui peres on kolm last või rohkem, saab pere juurde paljulapselise pere toetuse. Loodetavasti aitab see meie peresid olukorras, kus tõepoolest hinnad kasvavad nagu seened pärast vihma ja on tulemas uued maksutõusud, on tulemas uued maksud, nagu automaks näiteks, mis kindlasti on paljulapselistele peredele eelkõige, aga ma arvan, et ka nendele peredele, kus on üks või kaks last, päris valus löök. 

Kui meil oli siin diskussioon automaksu üle, siis mäletatavasti kõlas mitu korda ettepanek, et võiksid kehtida mingisugused eritingimused, mis oleksid mõeldud just paljulapselistele peredele, et leevendada nende olukorda pärast automaksu kehtestamist. Kahjuks päeva lõpuks võeti vastu automaksu seadus sellisel kujul, et mingeid erandeid seal paljulapselistele peredele ei ole, vaatamata sellele, et ka meie põhiseaduses on kirjas, et need pered vajavad riigi erilist hoolt. 

Ja kui vaadata, milline on meil viimastel aastatel olnud demograafilise olukorra areng, siis kahjuks peab ütlema, et meie demograafiline olukord on väga kriitiline, kui mitte öelda katastroofiline, sest sündimus on Eestis juba mitu aastat järjest püstitanud miinusmärgiga rekordeid. Meie seaduseelnõu [seletuskirjas] on märgitud, et 2022. aastal oli summaarne sündimuskordaja 1,41. Need olid kõige värskemad andmed, nüüd on juba uued andmed olemas. Statistikaamet andis teada, et seesama sündimuskordaja on meil juba mitte 1,41, vaid 1,31 ehk aastal 2023 sündis veelgi vähem lapsi. Ehk siis sündimus langeb. Ja kahjuks peab nentima, et valitsuse sammud, mis on viimase pooleteise aasta jooksul astutud, need otsused, mis on vastu võetud, keeravad seda olukorda aina hullemaks. 

Kui me tahame tõsta sündimust, kui me tahame muuta demograafilist olukorda, tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, [siis tuleb midagi ette võtta.] Ma olen siin sellest väga palju nii puldist rääkinud kui ka pidanud igasuguseid diskussioone eelmise peaministri Kaja Kallasega, kelle hoiak oli umbes selline, et aga praegu sündimus langeb põhimõtteliselt kõikjal. Euroopas on raske leida riike, kus demograafiline olukord on hea ja sündimuse näitaja on positiivne, kasvutrendis. Me võime loomulikult vaadata teistele riikidele otsa, aga kui me räägime – noh, tema tõi näiteks Itaalia, me võime rääkida ka Saksamaast ja nii edasi –, et kusagil on kas 45 miljonit elanikku nagu näiteks Hispaanias või üle 60 miljoni nagu Itaalias või siis üle 80 miljoni, nagu on Saksamaal, siis võib-olla ei ole olukord alarmeeriv. Aga kui meie riigis on 1,3 miljonit, kui sedagi, siis ma arvan, et demograafiline olukord peaks meis kindlasti muret tekitama.

Kui küsida peredelt, mis oleksid need faktorid, mis ajendaksid neid rohkem mõtlema selle peale, et perre sünniks esimene, teine või kolmas laps või sealt edasi, siis kindlasti on, ma arvan, kaks põhifaktorit. Üks on kindlustunne. Inimesed väga tahaksid, et neil oleks stabiilne olukord, et nad teaksid, et homme nende olukord ei muutu halvemaks. Ja teiseks, loomulikult riigi abi, riigi tugi. Kahjuks, nagu ma ütlesin, viimasel ajal see tugi muutub aina väiksemaks. Kärbiti paljulapseliste perede toetust ja needsamad perehüvitised, [sealhulgas] lapsetoetused pole juba ammu kasvanud. Praeguses olukorras, kus inflatsioon kasvab hüppeliselt ja majanduslangus kestab juba kolmandat aastat järjest, vajaksid lastega pered suuremat tuge. Aga kahjuks seda ei tule.

Nii et teemegi ettepaneku tõsta [lapsetoetus] esimesele, teisele ja kolmandale lapsele 150 euroni kuus. Me saame aru, et olukord riigi rahanduses on keeruline, ja oleme valmis siin saalis diskussiooni pidama. Kui 150 tundub mõnele rahvasaadikule praeguses olukorras liiga suur number olevat – kuigi, nagu ma ütlesin, põhimõtteliselt see on kaks korda poes ära käia, kui peres on näiteks kaks last –, siis võime rääkida sellest, et okei, kui 150 on palju, siis mis see number olla võiks. Aga see, et lapsetoetus peaks võrreldes praegusega suurem olema, on selge. See on meie kindel seisukoht ja sellest me ei tagane.

Lõpetuseks. Tavaliselt küsitaksegi, kuna see on hästi kallis idee, kokku läheks selline tõus maksma circa 223 miljonit eurot aastas, mis on loomulikult muljet avaldav number: kust te selle raha võtate? Eriti tänases olukorras, kus iga sent on riigi jaoks oluline. Väga lihtne. Me oleme siin saalis teinud mitu ettepanekut, kust seda raha võtta saab. Nendest kõige, ütleme niimoodi, lihtsam ja tuntum on pangamaks ehk pankade solidaarsusmaks. Pangad võiksid rohkem panustada, nagu nad näiteks Leedus juba kaks aastat järjest on teinud. 

Ja teiseks: riigiaparaadi optimeerimine. Sellega õnneks nüüd riik hakkaski tegelema. Ja veel üks meie idee on ka, ütleme niimoodi, ajutiselt rakendatud. Me rääkisime sellest, et niinimetatud maksuküüru kaotamist tuleks vältida. Nüüd siis otsustati, et maksuküüru kaotamine lükkub edasi. See on hea, et riik praegu niimoodi käitub. Meie arvates ei peaks seda ka aastal 2026 tegema, aga sellest me jõuame arvatavasti siin saalis veel palju rääkida. 

Ja edasi: näiteks digimaksu kehtestamine. Jällegi, päris palju raha läheb välismaa ettevõtetele, samal ajal kui see raha võiks jääda Eestisse. Ja sel juhul me räägime jätkuvalt miljonitest.

Nii et meil on mõtteid, kust seda raha võtta. Palume ikkagi selle eelnõuga ühineda ja vähemalt liikuda sellega teisele lugemisele, kus saab vajadusel muudatusi teha. Kui, nagu ma ütlesin, mõnele rahvasaadikule tundub kasv 150 euroni liiga suur, siis arutame, diskuteerime, vajadusel võime seda summat korrigeerida. Aga nagu ma ütlesin, me ei tagane sellest mõttest, et lapsetoetus peab kasvama. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Muidugi on see praegustes tingimustes väga oluline ja vajalik eelnõu. Seda kindlasti Eesti pered väga vajavad. Ma tahtsin teie käest küsida teie seisukohta. Kas teile ei tundu valitsuse suhtumine küünilisena, kui öeldakse, et praegustes tingimustes Eesti rahvas, Eesti pered peavad olema solidaarsed ja nõustuma kõigi maksutõusudega, kärbetega, perehüvitiste ja lastetoetuste vähendamisega? Huvitav, miks siis meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed, lasterikkad pered, üksikvanemad ja noored, kes alles soovivad peret luua, peavad olema solidaarsed, aga näiteks pangad ei pea? Pangamaksu kehtestada ei soovita. Just pangad, kes teenivad täna meie inimeste arvelt hiigelkasumit, saaksid olla solidaarsed ja solidaarselt panustada meie julgeolekusse.

Aitäh! Pangamaksust me oleme siin rääkinud mitu korda. Kahjuks pole see jõudnud mitte kuskile, kuna koalitsioonierakonnad seda mõtet millegipärast ei toeta. See on hästi kummaline, sest tegelikult me näeme, kuidas see meede töötab. Nagu ma juba mainisin, Leedus töötab see hästi. Ma ei ole kuulnud, et seal pangad on kuidagi maruvihased selle meetme kehtestamise pärast. Ei, seal ikkagi mõeldakse solidaarsuse peale. Olukord on praegu tõesti, ma arvan, väga paljudes Euroopa riikides hästi keeruline, mitte ainult Eestis. Ja niisugustes olukordades on sellised suured ettevõtted nagu pangad valmis panustama rohkem. Aga kui see kõik jääb idee tasandile ja seda ideed pakub opositsioon, siis me ei jõua mitte kuskile. Me ju teame, et kui opositsioon midagi pakub, siis see on koalitsiooni arvates kurjast. Samas me räägime sadadest miljonitest, mis oleks võimalik meie riigikassasse tänu niisugusele meetmele saada. Nii et me kindlasti jätkame pangamaksu idee propageerimist ja teeme ka edaspidi ettepanekuid see kehtestada. Ükskõik, milline on koalitsiooni reaktsioon, me teame, et see on õige. 

See kindlasti aitaks ka neid peresid, kus on lapsed – üks-kaks last, kolm last või enam. Ma arvan, ega ilmaasjata ei kutsuta seda valitsust [perevaenulikuks]. Praegu on meil uus valitsus, aga seda kutsutakse vanaks uueks valitsuseks, kuna on samad koalitsioonipartnerid ja väga paljud ministrid on samadel positsioonidel. Ja seda valitsust kutsutakse perevaenulikuks, sest kõik need meetmed, mis on ette võetud, tegelikult löövad hästi valusalt just neid peresid, kus on lapsi, kus on kolm või rohkem last. Ja ka katsed kuidagi kehtestada mingisugused erisused, et aidata neid peresid, näiteks minu poolt juba mainitud automaksu puhul, [pole õnnestunud]. Kahjuks need ettepanekud ei leia koalitsioonierakondade heakskiitu. 

Nii et ei oskagi öelda, kuidas edasi. Aga kindlasti jätkame samas vaimus ja ikkagi proovime selgeks teha, et pangamaks on hästi oluline meede, mis tooks riigikassasse mitusada miljonit.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, tõesti väga oluline eelnõu! Lapsed on meie tulevik ja demograafiline pilt on selline, mis kindlasti rõõmu ei valmista. Ja loomulikult on kahju, et kui millalgi Riigikogu võttis [head] otsused vastu, siis tulid uus koosseis ja uus valitsus ja tegid vastupidise otsuse, mis puudutas lastetoetusi. See näitabki tegelikult praegust olukorda kõikides valdkondades: stabiilsust lihtsalt ei ole, on see siis perepoliitika, on see siis majanduspoliitika, ükskõik, mis haru me võtame. Ja seda ongi kogu aeg praegusele valitsusele ette heidetud. Aga kui natuke analüüsida, mis siis on olnud need võimalikud meetmed, mis valitsus on tarvitusele võtnud, et soodustada pere loomist ja demograafilist pilti muuta?

Esiteks, see eelnõu, mis on praegu siin arutlusel, on esimene samm selles suunas. Kui me tõstame lapsetoetusi, siis perede olukord muutub paremuse poole. Kindlasti see leevendab nende olukorda. Kui aga jälle tulla tagasi automaksu [käsitlemise] juurde siin [majas], siis Riigikogu toetusrühm – ma pean silmas paljulapseliste perede toetusrühma – tuli välja oma mõtetega, kuidas võiks paljulapseliste perede jaoks leevendada automaksu kehtestamist. Ja tegelikult väga konkreetsed ettepanekud tulid sellelt [toetusrühmalt] rahanduskomisjoni. Aga kahjuks ühtki neist ei võetud isegi menetlusse. 

Vahel ei ole isegi vaja midagi uut rakendada, piisab sellest, et jätta rahule need töötavad asjad, mis on eelnevalt rakendatud. Siinkohal ma räägin paljulapseliste perede toetusest, mis kasvas märgatavalt. Aastast 2023 said paljulapselised pered aasta aega korralikku toetust, aga vahepeal otsustas uus valitsus, nagu ma mainisin, et juba liiga hästi elavad meil paljulapselised pered ja nad ei vaja nii suurt toetust. Siis kärbiti seda toetust 200 euro võrra kuus. 

Loomulikult sellised sammud ei lisa nendele peredele, kus kasvab kolm või rohkem last, kindlustunnet, et nende elu on stabiilne, et riik hoolitseb nende eest. Ja kindlasti ei anna see nendele peredele, kus on kasvamas kaks last, kindlustunnet, et kui nad hakkavad mõtlema selle peale, et võiks tulla ka kolmas laps, siis riik aitab ja on toeks. Sellised otsused, kui kärbitakse paljulapseliste perede toetust, minu arvates pehmelt öeldes natuke nõrgendavad seda motivatsiooni, kui mitte öelda, et üldse tapavad selle ära. 

Nii et kindlasti on vaja toetada lastega peresid, sest me kõik ju saame aru, et ilma lasteta pole meie riigil tulevikku. 

Riina Solman, palun! 

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! No me oleme teiega siin saalis mitu korda kuulnud meie sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo signaale. Ta on oma avalikus kommunikatsioonis korduvalt öelnud, et lasterikkaid peresid on kõigest 14% ja see on väga ebaõiglane, et just 14% saab suurema osa peretoetustest. Minister jätab targu mainimata, et need 14% kasvatavad üles pooled Eesti lapsed ehk nad kulutavad tuleviku maksumaksjatele keskeltläbi rohkem aega, energiat ja ressursse. Sageli üks vanem, kelle peal võib-olla on suurpere laste kodune kasvatamine, kaotab ka karjääris. 

Eile kuulsime ministrit siitsamast puldist ütlemas, et kõik peavad tööl käima ja lastega kodus oleva ema ravikindlustus tuleb ära võtta, sest muidu maksab kogu ühiskond tema eest ravikindlustust ja see ei ole sugugi õiglane. Kõik peavad tööd tegema ja riigile maksuraha tooma. Mida sotsiaalkaitseminister siinkohal ära unustab? Mis signaali sotsiaalkaitseministri selline tegevus ja kommunikatsioon ühiskonnale tegelikult annab? Ja kuidas me saaksime sellise poliitilise juhtimise kõrval taastada austuse emaduse, [üldse] vanemluse vastu, samuti emade valikuvabaduse vastu, kui nad soovivad oma lapsi kodus kasvatada, ilma et peaks häbenema ja mööda seinaääri käima, kuna nad kasvatavad palju lapsi?

Aitäh! Ma olen siin korduvalt jälginud teie diskussioone minister Riisaloga. Ja peab ütlema, et tõepoolest, te olete mitu korda öelnud, et meil on tegu perevaenuliku valitsusega. Kahjuks paistab sedamoodi, kuigi väga tahaks, et see niimoodi ei oleks. Needsamad minister Riisalo esinemised siin on ilmekalt näidanud, et minister ei mõtle selle peale, kuidas seda 13% või 14%, mille moodustavad paljulapselised pered, kasvatada. Ometi just see ongi Eesti riigi huvides, et meil oleks võimalikult palju lasterikkaid peresid, sest ainult niimoodi eesti rahvas kestab. 

Kui me põhimõtteliselt suhtume paljulapselistesse peredesse niimoodi, et see on koormus meie eelarvele ja kuidagi tahaks, et see number oleks veel väiksem, et ei peaks neile nii palju raha andma, siis mis tulevik meil üldse olemas on? Ma arvan, et selle asemel, et lugeda, kui palju raha saab üks või teine paljulapseline pere või kui mitu protsenti need pered moodustavad perede üldarvust, võiks minister mõelda eelkõige selle peale, kuidas tekitada suuremat kindlustunnet nendes inimestes, kes on juba lapsi saanud või tahaksid neid rohkem saada. Ma arvan, et see on otsustav [tegur], kui perekond otsustab, et nad tahaksid veel ühte last saada. Just sel hetkel tuleks anda neile kindlustunne, et riik toetab, kõik läheb hästi. 

Me kõik saame aru, et laps tähendab kulusid. Aga kui selle asemel, et riik kinnitaks vanematele, et te ei pea muretsema, meie hoolitseme teie eest – nii ju ütleb Eesti põhiseadus paljulapseliste perede kohta, riik peabki eriti hoolitsema just paljulapseliste perede eest –, me kuuleme siin, kuidas minister ütleb, et 13% saavad nii palju raha ja see on ebaõiglane, siis ma arvan, et see on väga vale lähenemine. 

Nagu ka paljulapseliste perede toetuse kärpimine. Tõepoolest, kui paljulapseliste perede toetus suurenes ja tegelikult see tõus oli märgatav, siis päris paljud pered olid sellega väga rahul ja hakkasid mõtlema selle peale, et okei, meil on kolm last, aga võib-olla võiks ka neljanda peale mõelda, sellepärast et lapsed meile meeldivad ja tahaks neid veel juurde. Paistab, et kindlustunne on tekkimas või juba tekkinud. Aga siis möödus pool aastat ja uus valitsus ütles, et ei, nüüd me hakkame toetust kärpima, saate liiga palju raha. No mis kindlustundest või mis motivatsioonist me siis rääkida saame? Kahjuks see, mida teeb valitsus sotsiaalkaitseministriga eesotsas, ei ole peresid väga motiveeriv.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Vadim! Alles me kuulsime, et jäetakse maksuralli ära ja kuulutatakse välja maksurahu, aga kärbetest pole ühtegi sõna juttu olnud. Kärpimine praeguses olukorras mõneski mõttes ja mõnes kohas ongi hea, aga minnakse jällegi kõige vaesemate kallale, kõige kaitsetumate kallale. Ma mõtlen praegu huviharidust ja üldse haridussüsteemi, kust võetakse 10% ära. Me räägime praegu huviharidusest, kus on ka tegu loomulikult eelkõige lastega. Ja nendele lastele, kelle toimetulek ei ole kõige parem, oli suunatud see huvihariduse raha eelkõige. Sealt hakatakse kärpima. Ja meie pensionärid: nüüd minnakse pensioni indekseerimise kallale ja üks koalitsioonipartei juht ütleb, et meie kärpimine läheb liiga aeglaselt, paneme hoogu veel juurde.

Aitäh!

Inimesed tänavale ei tule ju. Minu küsimus oleks selline: milliseid meetmeid teie arvates tuleks Riigikogul teha, et kaitsta meie peresid? 

Aitäh! Noh, ütleme niimoodi, et kui me vaatame, mis on siis praeguse valitsuse viimased välja käidud ideed ja mõtted olnud, siis tegelikult me näeme, et kõik saavad vastu näppe. Kui me vaatame, mis toimub näiteks meie pensionäridega, kes on samuti vähem kindlustatud rühm, siis esiteks kehtestati uuesti tulumaks, millega maksustati keskmine pension, kuigi eelmine valitsus, kes seda tegi tegelikult, oma koalitsioonilepingus ütles väga konkreetselt, et seda ei tehta. Ikka tehti. 

Nüüd räägitakse sellest, et peaksime pensionide indekseerimise üle vaatama. Jällegi: liiga hästi elavad meie pensionärid, liiga palju saavad koalitsiooni arvates. Nii et hakkame ka siin kuidagi raha kärpima. Kui me räägime paljulapselistest peredest – nagu jutt oli, see on ka vähem kindlustatud elanikkonnarühm –, siis kärbiti, nagu ma juba ütlesin, nende toetust 200 euro võrra kuus. Ei tehtud neile mingit erandit, kui kehtestati automaks. Nüüd siis me räägime sellest, et huviharidus on järgmine, mille kallale minnakse, ja põhimõtteliselt on jutt jällegi seitsmekohalisest numbrist. 

Nii et kahjuks tõepoolest väga palju hakkavad kannatama just vähem kindlustatud rühmad, need, kelle sissetulekud ei ole niigi suured. Ja samal ajal, kui me räägime sellest, et võiks kehtestada pangamaksu, et võiks kehtestada natuke solidaarsema maksusüsteemi, mille puhul need inimesed, kellel on suuremad sissetulekud, võiksid panustada rohkem, kas või ajutiselt olukorras, kus meil on majanduslangus ja kriis, siis tegelikult koalitsiooni see ei huvita: te võite neid ettepanekuid teha nii palju, kui te tahate, aga meil on oma suund võetud ja me liigumegi selles suunas. 

Kõige [kurvem] on see, et vahel [on selgunud], et neid ideid selle kohta, mis on tulemas, et kärbitakse siin, kärbitakse seal, võetakse inimestelt raha ära siin ja seal, alguses, kui räägiti [võetud] suunast, ei olnud. Koalitsioonilepingus ei olnud väga paljut sellest, millest nüüd räägitakse ja kus hakatakse kärpima. Kas või seesama huviharidus ja selle finantseerimine. Kas kuskil on kirjas, et seda hakatakse kärpima? Ei ole. Lihtsalt nii-öelda tee peal tulevad veel "paremad" mõtted pähe. Nii et jah, selline see olukord on.

Kui ma nüüd tabasin ettekandja tehnilist muret, siis märgin, et küsimuse esitamiseks on aega üks minut, küsimusele vastamiseks aega määratletud ei ole, nii et seda kella kuskil ei tiksu. Või oli mingi muu probleem?

Ei, mul lihtsalt siin ei ole mitte mingit kella. Ahah, okei. Varem ma lihtsalt nägin seda siin.

Nüüd on korras.

Korras, korras.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Hea Vadim! Sul on õigus, et Keskerakond on korduvalt üles tõstnud perehüvitiste teema. Ma loodan, et täna koalitsioon toetab meid ja meie eelnõu võetakse [seadusena] vastu. Aga nüüd küsimuse juurde. Sa juba lühidalt mainisid madala sündimuse teemat, aga mina tahaksin küsida sinu arvamust, mis on sinu arvates selle põhjuseks. Kas perehüvitised võiksid seda mõjutada? Ja üldse, räägi natuke põhjalikumalt, mida sa arvad, kuidas me võiksime parandada seda olukorda ja Eestil oleks helge tulevik.

Aitäh! Nagu ma siin oma ettekandes ka eelnevalt mainisin, minu meelest on kaks põhifaktorit, mis mõjuvad peredele ja nende otsusele lapsi saada. Ja need faktorid on omavahel seotud. Üks on kindlustunne, et inimesed on kindlad selles, et homne päev, kui laps tuleb, ei too neile lisaprobleeme, ei muuda nende elu palju keerulisemaks. Ja teine on see, et riik ikkagi kannab nende eest hoolt. Loomulikult mitte sada protsenti, me kõik saame aru, et riik lihtsalt aitab kaasa, aga et selle toega võib arvestada. Kui ma näen, et ma saan riigi toega arvestada, siis minu kindlustunne kasvab. Niimoodi need kaks faktorit on omavahel seotud.

Loomulikult on ka kolmas faktor, mis on olukord ühiskonnas, olukord riigis, olukord meie riigi ümber. Me kõik näeme, et praegu on hästi ärevad ajad, käib sõda keset Euroopat. Meil on hästi agressiivne naaber ja me ei tea, mis võib selles osas juhtuda. Nii et loomulikult on keeruline loota, et inimestel on kindlustunne ja stabiilsus olemas. 

Seega ma arvan, et just riigil on mängida otsustav roll, et see kindlustunne tekiks. Riik loomulikult ei saa praegu seda ärevust väga palju maandada, aga teisest küljest saab ta inimestele selgeks teha, et nad saavad riigi toega arvestada, kui laps või lapsed tulevad. Kahjuks meie riik viimasel ajal käitub vastupidiselt ehk vähendab paljulapseliste perede toetust, ei tõsta toetusi, mis on olemas, aga samas tõstab maksumäärasid, kehtestab uusi makse, tõstab aktsiise ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult, kui ühest küljest üldine olukord on muret tekitav ja ärev, ja [teisest küljest] sa näed, et riik ei saada sulle ühtegi sellist signaali, et sa ei pea muretsema, kui laps tuleb, me kindlasti aitame, vaid vastupidi, [toetusi] kärbitakse, võetakse raha ära, siis ongi tulemus see, et sündimus langeb, ja langeb drastiliselt. Ja praegu, nagu ma ütlesin, oleme demograafilise kriisi lävel, kui see mitte pole juba käimas.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et perehüvitiste tõstmiseks on vaja ligi 200 miljonit eurot. Kas te oskate öelda, kui palju raha võiks riik riigiaparaadi vähendamisega säästa?

Aitäh! 223 miljonit oli vist see number, millest ma rääkisin. Ja kui me räägime riigiaparaadi optimeerimisest, siis üks meie mõte, millega me juba aasta tagasi tulime siia saali, oli see, et arvutuste kohaselt see number võiks olla kuni 300 miljonit. Põhimõtteliselt ainuüksi see meede aitaks meie ettepaneku realiseerida.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud Vadim! Kas sina oskad öelda vastust puhtalt tehnilisele küsimusele, kui paljusid peresid mõjutab meie eelnõu? Numbriliselt? Kas sul on infot?

Aitäh! See loomulikult mõjutab kõiki peresid, kus on lapsed olemas. Ei ole keeruline kokku lugeda, kui palju meil on peresid kokku, ja siis vaadata, kui palju on peresid, kus on lapsed olemas. Iga pere, kus on kas või üks laps, saaks kindlasti sellest [seadusest] kasu.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Tere! Eelnõu on olnud komisjoni päevakorras päris mitu korda ja ka siin täiskogu päevakorras mitu korda. Komisjoni esimene istung oli selleks, et arutada eelnõu, teine istung, et vahetada eelnõu komisjonipoolset esindajat, kuna komisjoni koosseis muutus. [Nagu öeldud], siin saali päevakorras on eelnõu olnud mitu korda, aga on tekkinud korduvalt arutelu võimatus ja seetõttu on see edasi lükkunud. Täna siis lõpuks oleme kuulnud mõtteid, milleks see eelnõu on esitajate meelest vajalik. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin kordama. Kolleeg Belobrovtsev selgitas kõike päris hästi, samuti küsimused-vastused selgitasid nende vaateid hästi. 

Komisjonis oli vestluse sisu umbes sama. Esialgu anti sõna Sotsiaalministeeriumi esindajale Kadri Raidile, kes selgitas, et ministeerium on absoluutselt nõus vajadusega erilist tähelepanu osutada lastele ja lastega peredega toimetulekule. Seetõttu on Sotsiaalministeerium alustanud – ja me teame, et praegu see käib – kõikide peretoetuste ülevaatamist ja süsteemset analüüsi, et hinnata, milline on nende mõju, mida peaks tõstma ja millised need summad võiksid olla ja mida riik saab endale lubada. 

Ja siis tekkis arutelu, kus komisjoni liige Lutsar küsis [ettepaneku kohta kärpida riigiaparaati]. Küsiti nimelt ka seda, arutelu oligi, et kust siis tuleb see finantseerimisallikas, ja üks mõte oli, et ametnike hulka tuleks vähendada. [Irja Lutsar] tõi välja, et tegelikult paljud need lapsevanemad on ka ametnikud, nii et võib-olla see [meede] ei oleks siiski piisav. 

Veel oli arutelu Rahandusministeeriumi tegevuse üle, aga kuna see ei puudutanud Sotsiaalministeeriumi, siis jäi mõttena kõlama see, et need küsimused tuleb esitada Rahandusministeeriumile. Kõlas arvamus, et Eestis on toetused liiga väikesed, mille peale komisjoni esinaine tõi välja, et Eestis on lastetoetused tegelikult on ühed kõrgeimad Euroopas. OECD uurimuste kohaselt oleme summaarselt väljamakstava raha osas isegi just nagu kolmas.

Räägiti ka terminoloogiast, veidi täpsustati seda. Ja lõpuks otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogus päevakorda 17. aprillil sellel aastal. Nagu ma mainisin, see ei õnnestunud, kuna tekkis arutelu võimatus, ja korduvalt. See otsus oli konsensuslik. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata – poolt oli 6 ja vastu 2 saadikut, erapooletuid ei olnud. Tehti otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kristina Šmigun-Vähi, see otsus oli konsensuslik. Aga nagu ma juba mainisin, see otsus hiljem vaadati ümber, kuna Kristina Šmigun-Vähi lahkus teise komisjoni. 

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Jah, palun teinekord kiiremini. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Väga vabandan, ei jõudnud vajutada õigel ajal. Väga kahju, et koalitsioon seda olulist eelnõu komisjonis ei toetanud. Võiks võib-olla ka nimeliselt need nimed ette lugeda, kes hääletas selle eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamise poolt.  

Aga veel üks aspekt. Millegipärast, kui räägitakse demograafiast ja perehüvitistest, siis jäetakse tihti rääkimata meie noorte toimetulekust. Tegelikult on noortel päriselt aina keerulisem jalule ja iseseisvaks saada, sest kinnisvara hinnad on nii kõrged. Noortel on reaalselt raske soetada oma elamispinda, hinnatõusud ei ole korrelatsioonis palkadega. Ja nüüd muidugi ka automaks kindlasti mõjutab paljusid noori peresid, oma isikliku sõiduvahendi soetamist. Kõik see on ju ka põhjuseks, miks noored lükkavad pere loomise otsust edasi. 

Aitäh! 

Kas teie hinnangul Eesti noored saavad hästi hakkama ja mis põhjusel ikkagi seda eelnõu ei toetatud?

Tuletan meelde, et teemaks ei olnud praegu noorte toimetulek, vaid lastetoetused. Ja hetkel ei ole teemaks minu isiklik arvamus, vaid see, mida komisjonis arutati. Noorte toimetulekut selle eelnõu raames ei arutatud.

Ja kui rääkida eelnõu olulisusest, siis tagasilükkamise poolt olime mina, Helmen Kütt, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak ja Kristina Šmigun-Vähi ja tagasilükkamise vastu olid Arvo Aller ja Kalle Grünthal. Teiste erakondade esindajaid ei olnud hääletamas. Ja kui rääkida eelnõu olulisusest, siis mul tekib küsimus, miks eelnõu esitajad lahkusid Riigikogu saalist, kui oli aeg seda arutada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Hea kolleeg Aleksei, iga Riigikogu liige saab esitada kokku kaks küsimust. Te olete mõlemad võimalused juba ära kasutanud. Tuleb teinekord padruneid varuks hoida.

Aga nüüd siis avame läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti elab läbi viimase saja aasta sügavaimat demograafilist kriisi. See on meie väikese riigi jaoks katastroof. Sündimuse suurendamine peaks olema riigi peamine prioriteet. Kui valitsus ütleb, et rahal pole laste saamisega mingit pistmist, siis see ei ole tõsi. Inimesed ei saa ega taha sünnitada lapsi nii, et nad elaksid vaesuses. Viimase kolme aastaga on hinnad tõusnud 40%, kuid lastetoetused on jäänud peaaegu samaks. 80 või 100 eurot kuus ei ole see summa, mis suudaks laste vajadusi rahuldada. 150 eurot pole ka väga palju, aga on vähemalt reaalsusele lähemal. 

Need, kes hääletavad täna meie ettepaneku vastu, ei tea tõenäoliselt, mida tähendab laste kasvatamine vaesuses. Me ei soovi seda ühelegi oma kaaskodanikule. Seetõttu palun Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut toetada. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad ja need, kes jälgivad meid sidevahendite vahendusel! 

Isamaa toetab seda ettepanekut. Meie programmilised seisukohad on ehitatud üles Eesti põhiseadusele. Üle 30 viimase aasta on Isamaa programm olnud põhiseadust järgiv ja sinna on selge sõnaga üles tähendatud, et riigi erilise hoole all on pered. Põhiseaduse § 27 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Ja erilise hoole all on paljulapselised pered ja puuetega inimesed: § 28 lõige 4 ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. See tähendab, et nii riik kui ka kohalikud omavalitsused peavad lasterikastele peredele ja puuetega inimestele pakkuma erilist hoolt ja kaitset. 

Nüüd, Isamaa eelnõu peretoetuste tõstmiseks Kaja Kallase teise valitsuse ajal, kui ka Isamaa oli võimuerakond, sisaldas ka esimese ja teise lapse toetuse tõusu, sest enne, kui pere saab paljulapseliseks, sünnivad nii esimene kui ka teine laps. Selle ettepaneku vastu oli Reformierakond. See ei läinud meil läbi. Tänane valitsuskoalitsioon, kui võtta aluseks need kaks paragrahvi, mida ma just tsiteerisin, Eesti põhiseadust ei järgi – pole järginud alates Kaja Kallase kolmandast valitsusest. Ja paraku on Kristen Michali paljutõotav algus, kui ta oma esimestes intervjuudes peaministrikandidaadina ütles, et eesti lapsed kasvavad üles ikka eesti peredes, nüüd juba muutunud. Ohjad on haaranud tublist ametnikust sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Kui Kristen Michal räägib kindluse tekitamisest, kindlustundest, siis Signe Riisalo on oma avalikus kommunikatsioonis korduvalt murdnud lapsi kasvatada soovivatele peredele antud sõna. Ja mitte ainult tegudes, ühel päeval ühte lubades ja seadusega seda võimaldades, teisel päeval seda murdes, vaid ta on teinud seda korduvalt ka sõnades. 

Ta on teinud kõik selleks, et Eesti pere, kus lapsi soovitakse saada ja neid kasvatada, ennast ebakindlalt tunneks. Ta on vastandanud lasterikkaid peresid väiksematele peredele, et ellu viia oma kärpeotsuseid, mis on arusaamatud. Ta ei ole mitte ainult ühe korra rääkinud, et lasterikkaid peresid on kõigest 14% kõigist Eesti peredest ja see on väga ebaõiglane, et just see 14% saab suurema osa peretoetustest. Minister on alati targu jätnud märkimata, et need 14% kõigist Eesti peredest kasvatavad üles pooled Eesti kodanikud. Nad kulutavad tuleviku maksumaksjatele keskeltläbi rohkem aega, energiat ja ressursse. Ning sageli üks vanem, kelle peal võib olla suurperes põhiline raskus laste kasvatamisel, kaotab oma karjääris. Aga minister läheb nendelt lasterikaste perede emadelt nüüd ravikindlustust ära võtma, öeldes, et kõik peavad tööl käima ja kõik peavad maksu maksma, sõltumata sellest, kui suur on kellegi kodune koormus. 

Ajal, kui maailmas valitseb ärevus ja noored inimesed lükkavad lapsesaamise soovi arusaadaval põhjusel edasi, on kuldaväärt Eestis need pered, kuhu lapsi siiski soovitakse ja neid saadakse. Ja just neile tuleb pere kasvatamine võimalikuks teha ja nende teelt takistused kõrvaldada. Paraku meie tänane valitsus eesotsas sotsiaalkaitseministriga, kelle vastutada on perepoliitika, demograafia ja rahvastikupoliitika küsimused, käitub täiesti vastupidiselt, justkui hävitades igasuguse soovi üldse Eestis lapsi saada. 

Ma olen temalt küsinud, mis on sotsiaalkaitseministri pilgu läbi madala sündimuse probleemi lahendus. Ta on vastanud, et see on kontrollitud migratsioon. 

Muidugi, on väga tore, kui peres jaguneb koormus võrdselt ja ema-isa mõlemad saavad laste kasvatamise ühildada tööl käimisega. Aga ikkagi on tänases Euroopas kindlasti õigem lasta perel valida, mitte ministril otsustada, kuidas tuleb elu korraldada. Sest teinekord on kulude poole pealt võttes perele efektiivsem, kui üks pereliige jääb koduseks, eriti kui ta seda ise soovib. On väga kurb ja piinlik, et sotsiaalkaitseminister läheb kodus last kasvatavalt vanemalt ravikindlustust ära võtma, võrdsustades sellega kodus last kasvatava vanema kodutu inimesega. 

Kui pisikesi on peres rohkem kui …

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Kui pisikesi on peres rohkem kui kaks, näiteks kolm või neli, siis rääkida, et kõik tööle, ja kohe – see on lausa väga perevaenulik ja eluvõõras. Me eile kuulsime siit puldist sotsiaalkaitseministrit ütlemas, et kõik peavad tööl käima. Muidu maksab kogu ühiskond kodus oleva vanema eest ravikindlustust ja see ei ole õiglane. Kõik peavad tööle minema ja riigile makse maksma. 

Aga mille sotsiaalkaitseminister siin ära unustab? Ta unustab ära selle, et kui ta täna tahab saada riigikassasse makse, siis seda on vaja ka tulevikus, et Eesti riik kestaks üle aegade. Kontrollitud migratsioon ei ole Eestile lahendus. Sest migrantrahvas, kui ta siia ka tuleb, on teisest kultuuriruumist. Ta ei hakka kindlasti siia rohkem lapsi sünnitama ja eesti keelt ja kultuuri rohkem hoidma, kui meie seda täna teha saame. 

Mida veel sotsiaalkaitseministri selline signaalide andmine kaasa toob? See vaenab emadust, vanemlust, valikuvabadust. Kujutate ette, Reformierakond, kes on liberaalne ja peaks seisma vabade valikute eest, kirjutab emadele ette, kuidas käituda, kuidas olla, annab signaale mitte lapsi saada! Tuleb kohe tööle minna karjääri tegema! Aga kuhu me niimoodi jõuame? Oma lapsi kasvatav ema tänapäeva Euroopas peab omama valikuvabadust. Siin ei saa tulla riik inimese valikuid kritiseerima ega suunama. Niimoodi käitus üks teine, punane Nõukogude riik, kes meist 1940-ndatel rulliga üle sõitis ja määras meie elus hirmuvalitsemisega pea kõike. 

Nii et Eesti sai küll hiljuti uue peaministri, kelle algus oli paljutõotav, kuid kogu tema valitsus on selles küsimuses, mis puudutab sündimust ja demograafiat, andnud ainult ebakindlust tekitavaid signaale. 

Aga mida oleks vaja teha? Kritiseerida on ju lihtne. Ma ütlen: ei ole vaja jalgratast leiutada, vaja oleks koostada korralik rahvastikustrateegia koos sündimust toetavate meetmetega – see oli juba Jüri Ratase teises valitsuses valmis – ja kutsuda kodanikud Riigikogule appi. Mis võiks Eestis olla veel tähtsam kui rahvastikupoliitika, mis on hästi läbi mõeldud. Riigikogus on head tahet olnud varem ja tuleb ka tulevikus. 

Praegu on aidatud koostada strateegiat aastateks kuni 2035 ja valmis on saadud mitukümmend lehekülge heaolustrateegiat – võrdlemisi segast juttu maast ja ilmast. Kahjuks pole sellisel kujul strateegia puhul lootustki, et me saame selle heaks kiita. 

Selle ettepaneku, et luua korralik rahvastikustrateegia kodanikualgatuse abil, kutsuda kodanikud appi, on tegelikult teinud väga suur hulk asjatundjaid, kes on ka Postimehes avaldanud oma rahvastikupoliitika programmi. Nende hulka on kuulunud Margus Punab, Heldur Meerits, Avo-Rein Tereping, Tiit Kärner, Jaak Valge, Raul Eamets, Lea Danilson-Järg ja teised. Asjatundjate ring, kellega on konsulteeritud, on veel laiem. Sinna kuulus ka terviseminister Riina Sikkut. Link sellele on leitav Postimehes, kõik need asjatundjad on avaldanud erinevaid rahvastikupoliitilisi artikleid. 

Ja minu üleskutse lõpetuseks jääb, et toetame Keskerakonna eelnõu, mis puudutab sündimusega tegelemist, meetmete väljatöötamist. Ja tunneme huvi selle vastu, et meie valitsus ei ajaks tänast õrna demograafilist situatsiooni oma hirmutamise ja ebakindlusega täiesti kraavi! Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 388 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 388 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Eelnõu 388 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 404 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli taas Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on eelnõu, kus on ettepanek tõsta riigi osalus koolilõuna eest maksmisel 1 eurolt 2 eurole päevas õpilase kohta. 

Aastal 2018 tegi valitsus otsuse, et koolilõuna jaoks eraldab riik 1 euro õpilase kohta päevas. Nüüd on kuus aastat möödas ja see on sinna jäänudki, et 1 euro per laps per päev. Samal ajal on inflatsioon nii hüppeliselt kasvanud, et sellest 1 eurost nüüd on saanud palju väiksema ostujõuga summa. Kui me vaatame, mida teevad omavalitsused selles olukorras, kus riik annab 1 euro päevas õpilase peale, siis näeme, et on aina rohkem neid omavalitsusi, koole, kutseharidusasutusi, kus on hakatud raha lisaks küsima, ja küsitakse seda loomulikult vanematelt. 

Meil oli äsja saalis eelnõu, milles me kutsusime üles tõstma perehüvitist. Kahjuks – seda oligi oodata – koalitsioon seda ideed ei toetanud. Nii et jääb 80 eurot esimese ja teise lapse eest ja 100 eurot kolmanda lapse eest, ja seda olukorras, kus inflatsioon on tõepoolest viimastel aastatel hüppeline olnud. Me kõik näeme seda poode külastades. 

Ja siin on täpselt sama lugu. Kui me esimest korda selle mõttega välja tulime, siis me tegime ettepaneku 1 euro asemel maksta 2 eurot riigi poolt koolilõuna eest. Ma arvan, et praegu võiks see summa olla juba 3 või 4 eurot, sellepärast et koolitoitlustajatel on aina keerulisem valmistada meie kooliõpilastele tervislikku ja samas ka maitsvat sööki. Ma mäletan, et juba aastal 2022 oli selle üle päris suur diskussioon. Koolitoitlustajad tulid siis Tallinna Linnavalitsusse [jutuga], et kui see summa, mida eraldavad riik ja omavalitsus, ei tõuse, siis nad on sunnitud turult lahkuma, sellepärast et niisuguse raha eest ei ole võimalik normaalset, kvaliteetset koolitoitu pakkuda. Ja kuna riik ei tahtnud oma osalust tõsta, siis tõstis seda Tallinna linn, kusjuures ta tegi seda kaks korda peaaegu järjest. Ja siis õnnestus vältida seda, et lapsevanemad pidanuks hakkama ise toidu eest osaliselt maksma. Aga niimoodi ei juhtunud kõikides omavalitsustes. Näiteks Tartu linn läks kohe teist teed pidi ja hakkaski vanematelt raha küsima. 

[Praegu on meil] olukord, kus perede elukvaliteet on viimasel ajal langemas. Eriti on langemas paljulapseliste perede elukvaliteet, kuna nende toetust vähendati 200 euro võrra kuus. Maksumäärad tõusevad, kehtestatakse uusi makse, tõstetakse aktsiisimäärasid. Sellises olukorras on selge, et iga uus väljaminek vanemate jaoks on päris valus. 

Ja kahjuks nüüd on see hinnatõus jõudnud koolidesse, väga paljudes omavalitsustes on laste koolilõuna vanemate jaoks tasuline. 2018, kui see meede kehtestati, ütles riik, et maksab 1 euro päevas iga õpilase eest ja see võimaldab öelda, et koolitoit on üle Eesti põhimõtteliselt tasuta. Nüüd on jäänud väga vähe kohti, kus see päriselt tasuta on. 

Ja selleks, et vanemad ei peaks veel juurde maksma või et nende osalus oleks võimalikult väike, minimaalne, siis me teemegi ettepaneku, et riik võiks tõsta oma osaluse 1 eurolt 2 euro peale. Sellise ettepaneku on juba aastal 2022 teinud ka Eesti Linnade ja Valdade Liit. Nad küll rääkisid 1,5 eurost, aga ma arvan, et kui me vaatame otsa inflatsiooninumbritele, mis meil on kahel viimasel aastal olnud, siis on selge, et 50 lisasendist enam ei piisa. Nüüd on vaja miinimum tõsta juba 2 eurole, aga loomulikult oleks tore, kui see summa oleks veelgi suurem.

Koolilõuna toetuse tõstmise vajadust on rõhutanud ka mitmed noorteorganisatsioonid. Nad pöördusid aastal 2022 valitsuse poole ettepanekuga tõsta riigi panus 2 euroni õpilase kohta. Kahjuks see koalitsioonierakondades toetust ei leidnud. Me oleme jätkuvalt olukorras, kus riigi panus on 1 euro õpilase kohta päevas. Ja on selge, et selleks, et pakkuda lastele koolis kvaliteetset, tervislikku ja samal ajal maitsvat toitu, sellest kindlasti ei piisa. 

Nii et me teeme ettepaneku riigi osalus koolilõuna eest maksmisel tõsta 1 eurolt 2 euro peale. Jällegi, me oleme avatud diskussiooniks, kas see summa peab olema just 2 eurot, kas see ei peaks olema natuke väiksem või suurem. Aga seda diskussiooni saab pidada, kui [tuleb] teine lugemine. Ma kutsungi kõiki praegu üles saatma see eelnõu teisele lugemisele, siis saame seda diskussiooni pidada. 

Me tõime ka välja, kui palju raha see nõuaks riigieelarvest. Rääkisime 30 miljonist. Nüüd see summa võib olla natuke teistsugune, aga see muutus kindlasti ei ole väga suur. Katteallikatena jällegi võime nimetada pangamaksu, võime nimetada riigiaparaadi optimeerimist, võime nimetada kas või maksusüsteemi muutmist ja digimaksu kehtestamist. Kõik need meetmed lubaksid kümneid ja sadu miljoneid riigikassasse tuua. Ja kindlasti oleks siis võimalik katta ka see kulu, mis meie eelnõu seadusena kehtestamisel tekiks. 

Nii et palun seda toetada. Me kõik tahame, et meie lapsed sööksid koolis tervislikult, toituksid koolis tervislikult, sööksid kvaliteetset ja maitsvat toitu. Me teame, et paljude jaoks on koolitoit ainuke soe toit päevas. Ja vaadates meie majanduslikku olukorda, seda, kuidas meie inimesed praegu elavad, ma kardan, et see number aina kasvab. Nii et palun seda toetada. Siis see eelnõu läheb teisele lugemisele ja me saame pidada diskussiooni ka detailide üle. Aitäh!

Suur tänu! On küsimused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mida täna saab osta 1 euroga. Kuidas teie andmetel koolid sellega hakkama saavad?

Aitäh! See paljuski sõltub sellest, kui palju üks või teine omavalitsus lisab omalt poolt ja kas üldse lisab sellele 1 eurole. Ma tean, et aastal 2023 näiteks Tallinna linnas, pealinnas, oli selline olukord, et koolitoitlustajad olid mures, mis hakkab saama, sellepärast et juba siis hinnad tõusid päris kiiresti. Aga siis veel pakuti tasuta toitu koolides, ka Kopli ametikoolis, mis kuulub Tallinna linnale teatavasti. [Osas] teistes omavalitsustes, nagu ma juba mainisin, näiteks Tartus mindi kohe seda teed pidi, et hakati vanematelt raha küsima. Seda eeskuju järgisid päris paljud teised omavalitsused. 

Olgem ausad, ega täna tõepoolest 1 euroga suurt midagi ei tee. Aga omavalitsus [ei pruugi olla] valmis tõstma oma osalust koolilõuna eest maksmisel. Ja tihtipeale asi ei ole ju tahtmises. Ma oletan, et kõik omavalitsused oleksid valmis seda tõstma, aga me saame aru, et nende eelarved on hästi piiratud, eriti praegu. Nii et karta on, et see koormus langeb vanemate õlgadele, ja see tegelikult veelgi rohkem halvendab olukorda meie lastega peredes. Selleks, et seda vältida, me pakumegi tõsta riigi osalust. Ma arvan, et tänu sellele vanemate osalus koolilõuna kinnimaksmisel vähemalt väheneb.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud Vadim! Minu ees on Eesti Haigekassa finantseeritud juhend nimega "Lapse toitumine ja kehakaal". Siin on kirjas, et ainus õige viis normaalse kehakaalu säilitamiseks ja saavutamiseks lapseeas on tervislik tasakaalustatud toitumine ja piisav kehaline aktiivsus. Samas juhendis leheküljel nr 9 on toodud koolilapse näidistoidusedel, kus on kirjas, et lõunasöögis peaks olema kaks kuni kolm keedukartulit, üks kanakoib või kala, rohkelt rohelist salatit oliiviõliga, 200 grammi magustoitu, üks klaas piima ja üks viil leiba. Kas seda on võimalik tagada 1 euroga või 2 euroga või, ma ei tea, isegi 4 euroga?

Aitäh! See paljuski sõltub sellest, mis omavalitsusest me räägime. Kui me räägime suurest tõmbekeskusest, suurest linnast, milleks on näiteks Tallinna linn või Tartu linn, siis see on üks asi. Kui me räägime väiksematest omavalitsustest, siis on asi hoopis teine. Kui ühes omavalitsuses on õppeasutusi mitukümmend, siis on ka lihtsam leida koolitoitlustaja, kes teeb oma teenuse odavamalt. 

Kahjuks paljudes kohtades sellist luksust ei ole, nii et tuleb lihtsalt võtta seda, mida pakutakse, ja siis on hind kõrgem. See on ilmselge. Loomulikult 1 euroga saada kõike seda, mida te loetlesite, ei ole võimalik. Ma kardan natuke, et ka 2 euroga ei ole seda võimalik saada. Aga, ütleme niimoodi, kui praegu koolitoitlustajad pakuvad oma teenust sellistes tingimustes, kus riik annab 1 euro, omavalitsus omalt poolt lisab veel midagi ja vanemad ei osale, siis on selge, et kui me näeme, et on toimunud järjekordne inflatsioonihüpe, et jälle toidukaubad läksid kallimaks – ja me teame, et kahe viimase aasta jooksul toidukaubad läksid meie kauplustes kallimaks keskmiselt 40% –, siis koolitoitlustaja hakkab kokku hoidma. Ja ta hakkab seda tegema kvaliteedi arvelt. Kindlasti ta hakkab kasutama odavamaid tooraineid, hakkab valmistama lihtsamaid roogasid. Ja see kõik kahjuks mõjutab meie laste tervist.

Nii et kui riik tahab, et meie lapsed kasvaksid tervena, siis üks variant, kuidas seda tagada, on kvaliteetne koolilõuna. Ja seda me oma eelnõus pakume.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, jällegi väga oluline eelnõu. Aitäh selle ettekande eest! Ma usun, et sa mäletad seda, kui meil oli väga tugev debatt suhkrumaksu teemal. Suhkrumaks oli ju tegelikult põhjus, miks me esitasime omalt poolt väga hea eelnõude paketi, et tagada laste hea tervis. Sest kui valitsus selle suhkrumaksu ideega tuli, siis põhiliseks argumendiks oligi laste tervise parendamine. Aga miks siis on niimoodi, et ühtegi meie [sama eesmärgiga] ettepanekut pole toetatud, olgu selleks siis kohalike puu- ja juurviljade käibemaksu langetamine või koolispordi ja huvihariduse rahastuse tõstmine? Ka tänane väga oluline eelnõu koolitoidu rahastuse tõstmise kohta ei leidnud komisjonis toetust. Mis siis see põhjus on? Kas koalitsioon ikkagi ei hooli laste tervisest?

Aitäh! Kahjuks peab nentima, et see põhjus on väga lihtne: kõik need head mõtted tulevad opositsioonilt. Paraku on meil viimastel aastatel tekkinud selline poliitiline kultuur, et kui opositsioon midagi pakub, siis koalitsioon automaatselt hääletab vastu. Sellest on väga kahju. On olnud hästi palju selliseid ideid. Üks nendest oli meil eelmisel nädalal siin saalis: Keskerakonna fraktsioon pakkus teha riigipühaks ja vabaks päevaks ülestõusmispühade teise päeva. Ka see ei leidnud toetust, vaatamata sellele, et sellel eelnõul ei olnud mingit poliitilist tahku, see oli selles mõttes täiesti apoliitiline. Aga see tuli opositsiooni poolt ja sellele hääletati vastu. Kahjuks peab ütlema, et on näha, et see suund jätkub. Nii et mina siin suuri illusioone ei sea, et koalitsioon seda meie esitatud eelnõu toetab. [Läheb samamoodi,] nagu äsja juhtus perehüvitiste eelnõuga. 

Aga samas on sellest kahju, sellepärast et need on vajalikud asjad, mida opositsioon pakub. Teeks omalt poolt ettepaneku, et kui ka seekord juhtub niimoodi, et opositsiooni sisse antud eelnõu ei kõlba, siis koalitsioon tuleb välja mingi analoogse meetmega. Meie oleksime valmis seda toetama, kui see oleks sarnase sisuga ehk teisisõnu, kui riigi osalus koolilõuna tasumisel tõstetaks kas või pooleteise euroni. Ma ei räägi isegi kahest, kolmest või neljast eurost.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjonipoolseks ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjonis toimus Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 404 ettevalmistamine esimeseks lugemiseks 7. mail 2024. Osalesid kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof ja liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein, puudusid Siim Kallas, Signe Kivi ja Tõnis Lukas. Kutsutuna osales Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusloome valdkonna juht Indrek Kilk.

Vadim Belobrovtsev mainis, et kultuurikomisjon on eelnõu teemaga tuttav, kuna Keskerakond esitas sarnase ettepaneku Riigikogule ka eelmisel aastal. Eelnõuga soovitakse sätestada koolilõuna toetusele alammäär ehk koolilõuna miinimummaksumuseks 2 eurot ööpäevas õpilase kohta. Praegu eraldab riik koolilõuna jaoks 1 euro õpilase kohta. Belobrovtsev selgitas, et enam ei piisa riigi poolt eraldatavast 1 eurost õpilase kohta ja näiteks Tallinna linn on tõstnud pooleteise aasta jooksul oma osalust kaks korda. Mitmes omavalitsuses on osa [maksumusest] ka lastevanemate kanda.

Indrek Kilk selgitas, et tegemist on toetuse, mitte kulude katmisega. Riigipoolne eraldis ei peagi katma koolitoidu kogukulu. Ta lisas, et eelnõu algataja ootus on teine kui Vabariigi Valitsuse vaade toetuse mõttele. Kui lisada see toetus seadusesse, siis jääks mulje, et automaatselt tekib ka vajaminev lisaraha suurusjärgus 30 miljonit. Kilk lisas, et 25. aprillil 2024 otsustas valitsus eelnõu mitte toetada. 

Arutelu käigus sõnas Heljo Pikhof, et kuigi on tegemist kiiduväärt algatusega, sest lapsed peavad saama tervislikku ja maitsvat toitu, on 30 miljoni euro leidmine praeguse riigi eelarvestrateegia puhul raske. 

Helle-Moonika Helme tundis huvi, kui palju saaksid lapsed juurde toidu kvaliteedis, kui tõsta riigipoolset toetust, ja kas magustoit kuulub samuti sinna hulka. Ta palus selgitada Vabariigi Valitsuse arvamuses toodud mõtet, et koolilõuna maksumus on Eesti koolides valdavalt alla 2 euro. Indrek Kilk vastas, et hetkel puudub ülevaade koolitoidu maksumusest omavalitsuste kaupa. 

Tanel Tein sõnas, et tegemist on maailmavaatelise küsimusega, ja soovis teada, kas eelnõu algatajatel on andmeid, kui mitu protsenti peredest ei saa koolitoidu eest tasumisega hakkama. Tegemist on summaga 12–15 eurot kuus. Tein tegi ettepaneku välja selgitada sihtgrupp, keda on vaja tegelikult aidata. Süsteem ei parane, kui toetada sajaprotsendiliselt kõiki, sest on palju neid, kes seda toetust ei vaja. 

Kadri Tali tõi Soome näite, kus koolitoidu juurde ei kuulu magustoit, lähtudes laste ülekaalulisuse probleemist. Magustoit on ka suurem kuluallikas. 

Margit Sutropi arvamuse kohaselt on tegemist õigluse küsimusega, mis toob välja maailmavaatelised lahkhelid. Tema arvamuse kohaselt on näiteks kolmelapseliste perede vabastamine maksmisest üks võimalustest ning ta toetas Tanel Teini mõtet aidata abivajajaid. 

Vadim Belobrovtsev sõnas, et eelnõu algatajate eesmärk on siiski sätestada koolilõuna toetuse alammäär ehk määrata koolilõuna miinimummaksumuseks 2 eurot ööpäevas õpilase kohta. 

Komisjon võttis konsensuslikult vastu otsuse määrata komisjonipoolseks ettekandjaks Heljo Pikhof, keda asendan siin täna mina, ja võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. mail 2024, mis ei ole tänane kuupäev. Komisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata 4 poolt- ja 2 vastuhäälega.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kallis kolleeg! Tervisekassa juhendis on kirjas, et koolilõuna peab katma 35% lapse päevasest toidu‑ ja energiavajadusest. Ütle palun, kas komisjoni otsus aitab seda taset tagada või saavutada? Või võib-olla sul on mõned teised ettepanekud selleks?

Komisjonis seda konkreetset küsimust ei arutatud. Aga kui sa küsid seda, siis omavalitsustel on võimalus alati toetada ja panustada koolilõuna summasse suuremalt.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas teie ise oskaksite toita oma last 1 euro eest? Rääkige palun, kuidas!

Komisjonipoolse ettekandja ettekandes seda ette nähtud ei ole, aga ma olen valmis seda teiega jagama.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis on arutatud võimalust, et kui mitte 2 euroga toetada, siis mingi teise summaga? Sest selle vahe, mis praegu tegelikult koolitoit maksab ja riik maksab, katab enamasti omavalitsus. Teatavasti omavalitsustele antakse niikuinii kogu aeg kohustusi juurde ja neil võimalusi [seda vahet] katta on päris raske leida, eriti sellistes piirkondades, kus on suur vaesus. Kas komisjonis on arutatud, et mingi teine summa katta sellest, või öeldakse absoluutselt ei: 1 euro, ja ongi kõik? 

Selles komisjoni arutelus seda teemat ei käsitletud. Ja see toimus 7. mail 2024. Vahepeal on olnud siin saalis kuus korda võimalus see arutusele võtta, kuid on olnud arutelu võimatus.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mäletate, kui eelmine valitsus soovis kehtestada suhkrumaksu, väites, et hoolitakse noorte tervisest? Just siis Keskerakond esitas ka selliste eelnõude paketi, mis tegelikult aitaksid parandada laste tervist. Sisu oli koolispordi rahastuse tõstmine, kohalike puu‑ ja juurviljade käibemaksu langetamine ja huvihariduse rahastuse tõstmine. Ja nüüd on ka see eelnõu, mida me täna arutame: koolitoidu rahastuse tõstmine riigi poolt. Kusjuures selle kõige katteks me pakkusime välja eelnõu digimaksu kehtestamise kohta välismaistele suurkorporatsioonidele. Ehk siis ka see jutt, mida komisjonipoolne ettekandja rääkis, et vajalikku rahastust leida on keeruline, tegelikult ei vasta tõele. Ettepanek selleks oli tehtud. 

Ja on väga kahju, et need ettepanekud, mis puudutavad laste tervist, ei leia toetust, kuni see koalitsioon on võimul. Praegune koalitsioon mõtleb selle peale, kuidas lastega peredelt raha maksude näol kokku koguda, mitte aga seda, kuidas reaalselt nende toimetulekut parandada.  

Miks on üldse oluline koolitoidu rahastamise tõstmine? Minu kolleeg juba rääkis sellest, aga ma toon kõik need põhjused uuesti välja. Esiteks muidugi inflatsioon, hinnatõusud. Toidu hinnad on nii kõrgele taevasse lennanud, et on küsimus, mida saab selle 1 euroga tegelikult katta. Kahjuks kohalikud omavalitsused on praegu suurtes raskustes ja nad ei ole võimelised omalt poolt katteallikaid leidma, sest riik on neile aina rohkem kohustusi peale pannud. Kelle õlule siis see järjekordne kohustus langeb? Muidugi lastevanemate õlule. Lastevanemad peavad leidma selle toiduraha oma taskust.  

Teiseks: minu arvates on veel olulisem probleem see, et sellise rahastusega ei ole võimalik tagada tervislikku toitumist koolides. Ja kui me selle kohta küsisime terviseministri käest, siis ka tema jaatas ja ütles, et see on probleem, ja see on probleem, mis tuleks lahendada.  

Kui Keskerakond oli Tallinna Linnavalitsuses, siis kuigi riik vaatamata kõikidele meie eelnõudele ja läbirääkimistele appi ei tulnud, Tallinn tõstis oma osalust, et peredele ei langeks suuremat koormust, et laste koolilõunad oleksid jätkuvalt tasuta ja need oleksid tervislikud. Keskerakond on seisukohal, et see on üks osa sotsiaalsest abist.  

Teate, mis mind väga häiris? Mind väga häiris Reformierakonna üleolev suhtumine eelmise punkti ajal, kui minu küsimusele vastati, et me ei pea nende küsimuste puhul arutama noorte toimetulekut. Vabandust, aga noorte [kehv] toimetulek on [üks põhjustest], miks meil on demograafiline kriis. Ja olgu need lapsetoetused, mida me arutasime eelmise punkti juures, olgu see koolitoidu riigipoolne rahastus, mida me arutame praegu – see on väga oluline osa sotsiaalsest abist, sotsiaalsest kindlusest. Väga oluline on noorte toimetulekut toetada. Mul on siis küsimus, mida siis üldse komisjonides arutatakse, kuid need ei ole olulised küsimused. 

Ja ma ütlen ausalt: mul on tunne, et siin saalis tegelikult ka ei ole sellest piisavalt räägitud, et kahjuks majanduslangus ja erinevad maksutõusud tõesti väga tugevalt mõjutavad lastega peresid, aga need mõjutavad ka meie noori. Ühelt poolt muidugi, noortel on praegu justkui rohkem võimalusi, aga teiselt poolt on neil jätkuvalt päris palju takistusi. Ja see on ka põhjus … 

Ma võtaks veel kaks minutit.

Kolm minutit lisaks. 

See on ka põhjus, miks noortel on tegelikult palju raskem iseseisvaks saada, nagu ma juba ka mainisin. Kas või elamispinna soetamine – kinnisvara hinnad lihtsalt jooksevad eest ära. Ja tulenevalt sellest lükatakse kõik verstapostid edasi, ka pere loomine ja laste sünd.

Seetõttu on Keskerakond kindlal seisukohal, et kõik need eelnõud, mis me oleme sisse andnud, olgu see lapsetoetus, mida me enne arutasime, koolispordi toetus, huvihariduse toetus ja nüüd ka see, mis praegu tuleb hääletusele, koolilõuna toetus – need kõik on osa sellest sotsiaalsest kindlusest, mida meie pered, sealhulgas noored pered täna vajavad, ja osa ka sellest kindlusest, et lapsed, kes sünnivad, kasvavad tervetena. Just tervisliku toitumise ja liikumisega saab seda tagada. Aga ükski eelnõu, mille me oleme esitanud, kahjuks ei ole leidnud koalitsiooni toetust. 

Seetõttu mul on palve, et see eelnõu, mis täna on veel jäänud ja mida me praegu arutame, palun toetage seda, et tagada see kindlus – tagada kindlus meie peredele, meie noortele, aga tagada kindlus ka kohalikele omavalitsustele. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 404 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 404 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 36 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid on 0. Eelnõu 404 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Head kolleegid! Tänane päevakord on ammendatud. Töist nädala jätku ja toredat nädalavahetust teile kõigile! Istung on lõppenud.