Väga lugupeetud Riigikogu liikmed, alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Andrei Korobeinik, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minul ja teistel saadikutel on arupärimine terviseminister Riina Sikkutile. Arupärimine puudutab Eesti narkopoliitikat. Riina Sikkut on andnud sellest ülevaate eelmisel aastal, aga aastaga on olukord läinud tunduvalt halvemaks. Noorte seas on narkootikumide tarvitamine tõusuteel, surmade arv on kasvanud. Sellega seoses on minul ja teistel saadikutel terviseministrile neli küsimust, millele soovime vastust Riigikogu istungil. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Meil on Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt üle anda arupärimine rahandusminister härra Jürgen Ligile, teemaks on planeeritavad aktsiisimuudatused.

Nii nagu me teame, on praegune valitsus astunud seda teed pidi, kus on pidevalt tõstetud makse, kaasa arvatud tarbimismakse. Täna peaminister ütles, et kui me räägime üldisest maksukoormusest, siis see jääb kindlasti alla keskmisele Euroopa maksukoormusele. Mis aga puudutab tarbimismakse, mis otseselt löövad meie inimeste pihta, eriti nende inimeste pihta, kellel on väiksem sissetulek, siis sellega on probleem: need on kindlasti üle Euroopa keskmise ehk siis tarbimismaksude osas me oleme esireas. 

13. septembril saatis rahandusminister uuesti kooskõlastusringile alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi [muutmise] seaduse [eelnõu], juba tänaseks pidid arvamused kooskõlastusringilt tagasi tulema. Iseenesest seegi näitab suhtumist üleüldisesse olukorda ja ka nendesse organisatsioonidesse ja ametitesse, kellega on soov seda eelnõu kooskõlastada: aega on antud ainult viis päeva. Ma arvan, et on jälle üks pretsedent loodud. 

Täna ma peaministrilt infotunnis küsisin – vastust ma ei saanud –, kas on olemas mingisugune majanduslik analüüs ka, kui me soovime või siis valitsus soovib mingisuguseid makse tõsta, eeskätt siis aktsiise. Loomulikult tekib jällegi küsimus, kuidas see mõjutab piirikaubandust, kuidas see mõjutab üleüldist tarbimist ja nii edasi ja nii edasi, üldse ettevõtete käekäiku. Kõik need head küsimused me esitamegi härra Jürgen Ligile. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist. Saame minna … Enne, kui saame minna päevakorra juurde, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Jah, saame varsti küll minna ilusti päevakorra juurde, aga mul enne on üks protseduuriline küsimus, et kuidas me tõlgendame kodu- ja töökorra seadust. Nimelt, esmaspäeval päevakorra kinnitamise ajal Riigikogu esimees teavitas meid ja selgitas meile, et pöördumine Veneetsia komisjoni poole on päevakorrast välja võetud, õigemini üldse menetlusest välja võetud. Nagu me aru saime, üks algatajatest on taganenud. Tavapäraselt on Riigikogu juhatus käitunud nii, et ta ei sekku juhtivkomisjoni otsustesse. Seda on korduvalt kinnitanud nii Riigikogu esimees kui ka teie. Kui juhtivkomisjon on päevakorda pannud, siis ta on päevakorda pannud, kui nad on tõlgendanud, et see on [vähemalt] 51 hääle eelnõu, siis see on 51 hääle eelnõu, ja nii edasi. Juhatusel ei ole pädevust sekkuda. 

Nüüd erandkorras juhatus otsustas sekkuda ja selle eelnõu menetlusest kõrvaldada. Mina vaatan neid kahte paragrahvi, mis räägivad algatamisest ja tagasivõtmisest, ja ma kuidagi ei suuda tõlgendada neid nii, et see eelnõu langeb menetlusest välja. Eile oli Riigikogu juhatuse koosolek. Riigikogu esimees [istungi] juhatajana teatas esmaspäeval meile, et te arutate seda. Kas te arutasite ja [kui, siis] mis tulemuseni te jõudsite? Ja mis järeldused me teeme, kui päevakorra kinnitamisel öeldi, et see võetakse tagasi, aga kui nüüd selgub, et see oli täiesti seaduslik ja oli igati põhjendatud juhtivkomisjoni otsus lülitada see selle nädala päevakorda? Nüüd on ta jäänud ebaseaduslikult päevakorrast välja. Kas võib sellise järelduse teha, kui te olete jõudnud samale järeldusele, mis algatajad ja mina? 

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Riigikogu juhatus arutas eile Martin Helme vastavasisulist kirja, mis seda teemat puudutas. Ja me nii-öelda kujundasime välja omad seisukohad. Ma küll möönan seda, et see kiri ei ole saanud veel allkirja. Selles mõttes oleks nagu lihtne võimalus siit kõrvale hiilida ja öelda, et ma ei saa enne kommenteerida, kui see kiri on saanud allkirja. Aga ma olen natukene teistmoodi inimene. 

Juhatuse kaks liiget on selgelt seisukohal, et tõepoolest, see, et eelnõu langes menetlusest välja, on igati kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Ja veel kord: põhjuseks ei ole mitte see isegi, millele Martin Helme viitas, see § 95 lõige 3, et kui keegi taganeb eelnõust, siis eelnõu ei lange menetlusest välja. Jah, see on üldnorm. Tõepoolest, kui antud näite puhul oleks sellel pöördumisel olnud 22 allkirja, sealt oleks taganenud näiteks Alar Laneman ja oleks jäänud 21 allkirja, sellisel juhul tõepoolest see eelnõu ei oleks langenud menetlusest välja. 

Veel kord: see eelnõu ei langenud menetlusest välja mitte niivõrd selle tõttu, et Alar Laneman taganes, vaid langes selle tõttu, et oli täitmata miinimumnõue ehk 21 allkirja, mis on kehtestatud nendele pöördumistele. See miinimumnõue oli täitmata. 

Ja teine, mis on hästi oluline, lugupeetud kolleeg, on see, et sellesse protsessi ei ole tegelikult sekkunud Riigikogu juhatus. See ei ole Riigikogu juhatuse otsus. Selle on teinud istungiosakond. Tavapäraselt, ka muudel juhtudel, kui eelnõu on tagasi võetud, ei ole juhatus teinud mingit otsust, vaid selle on eelnõu kaardil ära vormistanud istungiosakond. Ja täpselt samamoodi toimus see ka antud juhul. 

Nii et tegelikult viide sellele, just nagu juhatus oleks sekkunud – antud juhul juhatus ei ole teinud ühtegi otsust selle kohta, välja arvatud, tõepoolest, kuna see pöördumine juhatuse poole eile oli, siis juhatus seda Martin Helme kirja arutas ja need seisukohad kujundas. Tõepoolest, mainin korrektsuse huvides ära ka, et seda meelt, mida eelnevalt märkisin, oli kaks juhatuse liiget – Toomas Kivimägi ja Lauri Hussar –, Arvo Aller, kolmas juhatuse liige, jäi eriarvamusele. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lihtsalt nüüd jätkuks sellele eelmisele küsimusele ja teie vastusele. Mind huvitab ikkagi see, et kui me loeme Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 95 lõiget 3, siis see ütleb ju täiesti selgesõnaliselt, ma tsiteerin: "Mitme algataja või esitajaga eelnõu korral on algatajal või esitajal õigus eelnõust taganeda tingimusel, et eelnõule jääb vähemalt üks algataja või esitaja, Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu puhul vähemalt 21 Riigikogu liiget. Taganemise tulemusel ei lange eelnõu Riigikogu menetlusest välja." 

Millest siin on üldse rääkida? See on ju täiesti selge. Me kõik saame aru sellest selgitusest, mis te andsite, et selle Riigikogu pöördumise eelnõu algatamiseks on tarvis 21 liiget. Ja algatamisel oligi 21 liiget. Mis saab edasi, seda reguleerib § 95. See ütleb: kui keegi taganeb eelnõust, siis eelnõu ei lange menetlusest välja. Erandiks, mis on selgelt kirjas, on üksnes Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille puhul peab jääma läbi menetluse igal ajahetkel 21 eelnõule alla kirjutanut. Kõigi teiste eelnõude kohta on ju selgesõnaliselt öeldud: kui jääb alles kas või üks algataja, ei lange [mõne inimese] taganemise korral eelnõu menetlusest välja. Kuidas on võimalik ikkagi nii selge normi puhul mingi tõlgendustriki kaudu jõuda vastupidisele järeldusele?

Me teame ka seda, muuseas, et 2012. aasta kommentaarides ei olnud mitte midagi selle kohta öeldud, et peaks kuidagi niimoodi tõlgendama, kui teie olete seda tõlgendanud. Aga 2023. aasta kommentaaridesse järsku on selline lause ilmunud. Kas siis nii ongi, et mingisugused kommentaarid, kommentaaride autorid kirjutavad lihtsalt kehtivat kodu- ja töökorra seadust ümber, ilma et seadust oleks tegelikult muudetud? 

Hea kolleeg! Te ikkagi ei kuulanud mind piisavalt tähelepanelikult. Ma rõhutan veel kord, et tegemist on üldnormiga, mis on § 95 lõige 3. See on üldnorm ja see on ju täiesti arusaadav ja väga oluline informatsioon. Selles mõttes, et kui keegi taganeb eelnõust, siis oleks ju päris jabur, kui ainuüksi ühe inimese taganemisest piisab selleks, et eelnõu langeks menetlusest välja. See on üldnorm, täiesti arusaadav. 

Põhjus, miks see eelnõu langes menetlusest välja, on ikkagi § 154 lõige 1¹, mis ütleb, et Riigikogu pöördumisel peab olema [vähemalt] 21 allkirja. Mitte keegi ei ole seda vaidlustanud, et pöördumise esitamisel oli 21 allkirja, seda ma pole hetkekski vaidlustanud. Ent menetluse käigus ei olnud enam 21 allkirja, sest Alar Laneman oli sellest taganenud ja see miinimumnõue on täitmata. See ei ole mitte juhuslikult sisse pandud sellesse sättesse, vaid ikkagi pöördumise puhul eeldatakse piisavalt suurt konsensust, et pöördumise saaks esitada. Ei piisa ühest või kahest Riigikogu liikmest, vaid selleks on vaja minimaalselt 21, ja see nõue oli täitmata. 

Ma võin lugeda teile ka veel siis … Tõepoolest, tegemist on kommentaariga, mis ütleb väga üheselt: kui taganemise tõttu jääb põhiseaduse muutmise seaduse eelnõule alla 21 algataja, loetakse eelnõu tagasivõetuks ja see langeb Riigikogu menetlusest välja. Rõhutan, siin on tegemist põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Aga sellele järgneb: sama kehtib Riigikogu avalduse, deklaratsiooni ja pöördumise puhul, mille eelnõu saab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõike 1¹ kohaselt esitada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust. Üks ühele seesama. (Saalist öeldakse midagi.) See on seaduse paragrahvi lahtikirjutus, nii et mul ei ole põhjust selles kahelda ega vaielda. Väga ühene ja selge seisukoht. 

Head kolleegid, ma võin lõputult teiega sel teemal vaielda, ma tunnen ennast päris kindlalt ja hästi. Aga võtame kolm küsimust veel ja siis läheme päevakorra juurde. Ka juhatuse ametlik vastus tuleb, kuigi ma ei taha öelda, et seal on midagi väga palju muud kirjas võrreldes sellega, mis ma eelnevalt rääkisin. Ma rääkisin muidugi kolm korda rohkem.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Nüüd te olete hakanud küll seda meelevaldselt väänama ja tõlgendama. Aga kui me hakkame nüüd näpuga täpselt järge ajama ka seadustes ja tegevustes, siis teil peaks see informatsioon olema, mis kuupäeval anti eelnõu üle ja mis kuupäeval võttis Alar Laneman oma allkirja tagasi. Üleandmise päeval oli 21 allkirja, siis suunati eelnõu juhtivkomisjoni, kus hakkas menetlus, ja alles siis võttis Alar Laneman oma allkirja tagasi. Üleandmisel oli 21 allkirja. Mis kuupäeval anti eelnõu üle? Öelge palun see kuupäev. Ja kunas Alar Laneman võttis oma allkirja tagasi? Öelge ka see kuupäev, palun.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei tea neid kuupäevi, aga need ei oma tähtsust. Ma ei ole hetkekski vaidlustanud seda, et eelnõu esitamisel oli nõutud 21 allkirja olemas. Selles mõttes need kuupäevad, hea kolleeg Kert, ei oma antud hetkel mingit tähtsust. Ma ei vaidlusta hetkekski, et eelnõu esitamisel oli olemas 21 allkirja, mis on miinimum, et eelnõu esitada. Selle tõttu võetigi eelnõu menetlusse. Küsimus on selles, mis toimus peale seda. Ants Frosch võttis peale seda oma allkirja tagasi – ma ei tea kuupäeva, võib-olla oli see nädal tagasi, aga see ei oma antud hetkel tähtsust. Ta tegi seda peale seda, kui eelnõu oli võetud juba menetlusse. Ta tegi seda peale seda, kui eelnõu oli võetud menetlusse, ja see on teie jaoks oluline. Veel kord: seesama, et miinimumnõue oli täitmata, on põhjus, miks see langes menetlusest välja.

Ja siin tegelikult ei ole puutumust isegi juhtivkomisjoniga. Tegelikult ka juhtivkomisjoni teavitati istungiosakonna poolt, et kuna nüüd ei ole nõutud minimaalset 21 allkirja, siis on eelnõu langenud menetlusest välja. Ka juhtivkomisjon ei puutunud selles mõttes asjasse ja ka juhatus ei puutunud asjasse. See ei ole juhatuse otsus. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Nüüd ma hakkan küll aru saama teie selgitustest ja põhjustest. Põhjus on see, et te ei taha, ei soovi seda arutada. Juriidilisi põhjusi, õiguslikke põhjusi ei ole. Te tsiteerisite praegu ka tegelikult sedasama § 154 valesti. Te tõlgendasite, või mitte ei tõlgendanud, vaid tsiteerisite valesti. Te ütlesite, et peab olema viiendik. Ei pea olema! Siin on öeldud väga selgelt …

Esitamisel, esitamisel peab. 

Just nimelt! Just nimelt, esitamisel, mitte ei pea olema. Ja teie loete seda ja tõlgendate, et kogu menetluse jooksul Riigikogus peab olema vähemalt 21 allkirja. Ei, see on täiesti vale tõlgendus kahe paragrahvi kooskõlas. Ma olen väga nõus kolleeg Varro Vooglaiuga. Mina ka ei oska seda kuidagi teistmoodi tõlgendada, kui § 95 selgelt kirjutab lahti taganemise puhul, kuidas kodukorda peaks tõlgendama. Ja see ei ole mitte seletavas osas, vaid see on seaduse sätetes kirjas, et sel juhul ei lange eelnõu menetlusest välja, kui jääb ka alla 21 allkirja. Ainult põhiseaduse muutmise puhul on selline püsiv nõue kirjas. 

Nii et see tõlgendus tegelikult ei ole absoluutselt kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega. Selle taga võib aimata lihtsalt teie soovimatust seda eelnõu arutada. Praegu te väga loominguliselt tõlgendate Riigikohtu otsust, et Riigikogul on laiaulatuslikud enesekorraldusõigused, ja tegelikult kuritarvitate seda. 

Aga mul on ka küsimus. Kui nüüd mitte küll härra Frosch, vaid Laneman järjekordselt ümber mõtleb ja soovib ikkagi oma allkirja uuesti tagasi panna, kas see on võimalik kodu‑ ja töökorra seadusest tulenevalt või mitte? Ja kui ei ole, siis millisest paragrahvist tulenevalt see võimalik ei ole?

Aitäh, hea kolleeg! Alustades lõpust: ka mina tegelikult … Esiteks, ma tahaks muidugi teada, kes on see "teie". Ma loodan, et teie ei teieta mind. Kes see "teie" on, kes ei taha? Ühesõnaga, mina ei ole küll sisuliselt sellesse protsessi mitte ühelgi hetkel sekkunud. Minul ei ole mingit vastuseisu selle eelnõu menetlemisele, mitte vähimatki. Ja tegelikult ma söandan väita, et ükski teine poliitik ei ole ka sekkunud. 

Ma ütlen veel kord, et see on istungiosakonna tehtud otsus, sinna ei ole sekkutud. Enne seda ei ole ühegi juhatuse liikmega seda läbi räägitud või kooskõlastatud, vähemalt minuga mitte. Ma saan rääkida enda nimel, et enne seda, kui istungiosakond selle otsuse tegi, ei ole seda minuga läbi räägitud. Ma arvan, et ka Arvoga ei ole seda läbi räägitud, ja ma oletan, et ka Riigikogu esimehega ei ole seda läbi räägitud. Selles mõttes siin ei ole mängus kellegi poliitiline tahe, mis selle otsuseni on viinud. 

Teiseks, tõepoolest ma arvan, et selline kaasus tuleb ette võib-olla üks või kaks korda Riigikogu koosseisu ajal, mistõttu, noh … Mina ka muide küsisin ühe korra seda, vältimaks seda debatti ja arutelu siin, et kas on võimalik, et ma taganen taganemisest. Tegelikult sellist võimalust ei ole, see läheks nagu väga jaburaks, kui ma algatan, siis taganen, siis loobun taganemisest, siis loobun taganemise taganemisest ja nii edasi. See läheks nagu absurdini, ärme sellist olukorda loome. Nii et kaks asja on nagu selged. 

Üks teine küsimus oli korra ka üleval, et kas saab algatajatega liituda hiljem. Ka see on võimatu. Seda on võimalik teha kuni selle hetkeni, kuni eelnõu on üle antud, sealtmaalt on algatajate [nimekiri] lukus, hiljem ei saa algatajatega liituda. Seda võimalust ei ole. 

Ja veel kord, ma olin siin, hea kolleeg, väga täpne, et see § 154 räägib [nõudest] eelnõu esitamisel. Ma möönan, et siitmaalt edasi on tõepoolest natukese tõlgendamise ruumi, et kas siis eelnõu menetlemise kestel peab olema seesama arv olema või mitte. Minu sügav veendumus on, et see nõue peab olema läbiv. Muidu võib juhtuda niimoodi, et algatatakse, saadakse algatamiseks hääled kokku, aga tegelikult keegi ei taha nagu algatada, sealt kaob 20 [allkirja] ära ja jääb üks, kes siis tegelikult tahtis. See ei peegelda seda piisavalt suurt poliitilist toetust, mida eeldab sellise eelnõu esitamine. 

Ja ma tõin ... (Helir-Valdor Seeder räägib saalist vahele, viidates erandile põhiseaduse muutmise eelnõu puhul.) Ei, ei-ei! Muide, hea kolleeg Helir, kui sa loed väga täpselt seda põhiseadust [puudutavat sätet], siis seal on üks omapärane nüanss. Te pole selle peale tulnud, et tegelikult põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu puhul ei saagi taganeda, kui [allkirju] jääb alla 21. Oleks tegemist põhiseaduse [muutmise] seaduse eelnõuga, siis mina tõlgendaksin seda paragrahvi nii, et sellisel juhul ei olegi võimalik taganeda, nii üllatav kui see ka ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) Kui sa loed seda põhiseadust [puudutavat osa, siis näed,] et ei saagi taganeda. Seal võib olla ka see, et siis loetakse eelnõu tagasivõetuks. Nii nagu on ka tavaeelnõu puhul, et saab taganeda, kuni jääb alles vähemalt üks. Kui sa oled üksinda jäänud, siis taganeda ei saa, siis on teine termin: siis sa saad eelnõu tagasi võtta, mitte enam taganeda. Jah, väga selge sõnastus on, kolleegid. 

Varro Vooglaid, palun!

Minu meelest teie esitatud selgitused ei ole absoluutselt veenvad. Tegelikult on need ilmselgelt meelevaldsed. Mulle tundub, et te mõistate ise ka, et see, mida te räägite, ei vasta tõele. Sellepärast et kui me vaatame nüüd uuesti seda § 95 lõiget 3, siis siin on ju selgelt erand välja kirjutatud, ja see on põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kui oleks nii, et ühtegi erandit ei ole välja kirjutatud, siis ma võib-olla võiksin teiega nõustuda, et hea küll, me peame tõlgendama § 154 ja § 95 koostoimes ja lähtuma sellest, et kui on [21] allkirja algatamisel nõutud, siis peab igal hetkel menetluse jooksul olema 21. 

Kuna siin on väga selgelt öeldud, et üksnes põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu puhul peab läbivalt kogu menetluse jooksul olema vähemalt 21, aga mitte ühegi teise eelnõu puhul, siis on igati loogiline, ratsionaalne järeldada, et kõigi teiste eelnõude puhul ei tähenda allkirjastajate arvu langemine alla 21, et eelnõu langeb menetlusest välja. 

See on absoluutselt loogiline, ühemõtteliselt ainuvõimalik loogiline tõlgendus sellele asjale. Kui seadusandja oleks tahtnud kirjutada siia sisse lisaks põhiseaduse muutmise seaduse eelnõule sama regulatsiooni ka näiteks Riigikogu pöördumise eelnõu kohta, mida saab samuti algatada üksnes vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust, siis oleks olnud väga lihtne see siia lisada. 

Ja praegusel hetkel ongi selline asi, et seadusandja ei ole siia, § 95 lõikesse 3 sellist asja sisse kirjutanud, aga eelmise aasta kommentaaridesse on see järsku sisse kirjutatud. Minul tekib küsimus, kes on see salapärane kommenteerija, kes lihtsalt omaalgatuslikult muudab Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, ilma et Riigikogu ise oleks sellist muudatust kunagi heaks kiitnud. 

Kas te saate öelda või välja uurida, kes on see inimene, kes kirjutas kodu- ja töökorra seaduse ümber? Ja mis ajast on üldse kommentaaridel seaduse jõud: kui seadus ütleb ühte, kommentaar ütleb teist, siis teie lähtute kommentaaridest, mitte seadusest?

Aitäh, hea kolleeg! Alustaks lõpust. Tõepoolest, nagu ka õiguskantsler eile ütles, kommentaaridel või seletuskirjal ei ole seaduse jõudu selles tähenduses, mis on seaduse tekstil. Aga ilmselgelt kommentaarid ja seletuskiri on tihtipeale [vajalikud], selgitamaks lahti probleemseid kohti, mis on seaduse tekstis jäänud lõpuni üheselt lahti kirjutamata. (Saalis kommenteeritakse kõva häälega.) Nii et selles mõttes ... Oodake, oodake, ärge palun minge nüüd emotsiooni, head kolleegid! Ja teiseks, katsuge olla üle sellest, et igal pool on kuskil mingi kuri käsi, kes tahab kirjutada sellise paha sätte, ja teades ette, et selline kaasus tuleb, teie pärast seda tehti. No kuulge, sõbrad, ärge palun mõelge niimoodi üle! 

Kordan veel kord, et minu selge arusaam on see. Ka normitekst on täiesti olemas: § 154, mis ütleb, et peab olema [vähemalt] 21 [allkirja]. (Saalis räägitakse.) Esitamisel, nõus! Ja siin, möönan, on tõlgendamise küsimus. Kuskil ei ole öeldud, möönan, kuskil ei ole öeldud must valgel seaduse tekstis, kas see laieneb kogu menetluse ajale või mitte. Ma möönan seda. Aga nüüd ongi, et kuskilt maalt me peame seda tõlgendama. Minu selge tõlgendus ja veendumus on see, et tõepoolest peab olema kogu selle menetluse kestel. 

Ja veel kord loen ette selle teile mitte meeldiva, rõhutan, osa seletuskirjast: kui aga taganemise tõttu jääb põhiseaduse muutmise seaduse eelnõule alla 21 algataja, siis loetakse eelnõu tagasi võetuks ja see langeb Riigikogu menetlusest välja. Ja sama kehtib Riigikogu avalduse, deklaratsiooni ja pöördumise puhul, mille eelnõu saab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §154 lõike 1¹ kohaselt esitada vähemalt viiendik Riigikogust. (Saalist öeldakse midagi.) Okei, me võime selle ...  Ma ei tea, ma oletan, et seal teatud peatükkidel on ka nimed taga, aga ma kutsuksin üles mitte neid inimesi süüdistama. Aga ma arvan, et see on võib-olla välja selgitatav, me võime seda uurida. Tõenäoliselt on teada, kes millise peatüki kohta neid seletuskirju kirjutavad. Kui see on võimalik ja kui see ei ole mingi suur saladus, siis mul on palve, et äkki homseks õnnestub see välja selgitada.

Aga kutsun eos üles mitte süüdistama neid inimesi, kes on kirjutanud. Nemad ei teadnud, kelle puhul see kaasus võib lauda tulla, kas on EKRE mingi pöördumine, on Reformierakonna pöördumine, Keskerakonna pöördumine. Ärge jumala eest palun neid inimesi süüdistage, et nad oleksid kuidagi kallutatud. Aga kui teil on mingi õiguslik vaidlus, siis see on teine teema. Sellelt pinnalt, ma arvan, on alati võimalus vaidlustada, aga muidu mitte.

Aga, head kolleegid, ma olen seda meelt, et kuna ma ütlesin, et ma kaks või kolm protseduurilist küsimust veel  võtan, siis ma enam rohkem neid ei võta. (Saalist hõigatakse midagi.) Head kolleegid, ma juhatan ka homme. Ma juhatan ka homme ja olen valmis homme seda arutelu jätkama. Ootame ära! (Saalist öeldakse veel midagi.) Ei, ma olen andnud teile … Aga okei, teisel teemal ma olen nõus võtma, aga ma palun siiralt, inimesed, meil on terve pikk päevakord, eks ju. Ma ei tagane ega karda ühtegi küsimust sel teemal, tõepoolest ei karda, aga me hakkame neid asju kordama. Me oleme lihtsalt erineval seisukohal. Ma möönan seda, et me oleme erineval seisukohal. Ma tutvustasin, mis on minu ja teise juhatuse liikme seisukoht ja ka härra Alleri eriarvamus selles. Ja kuna see kiri pole ka allkirja saanud, olen mina valmis seda debatti homme jätkama.

Kui on teisel teemal protseduuriline, Rain Epler, palun! (Sumin saalis.) Teisel teemal, head kolleegid! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Minul on tõesti küsimus teisel teemal, aga see on ka protseduuriline. Esiteks oli minu arvates teie poolt, ma ütleks, argpükslik ja madal öelda, et juhatus ei ole asjaga üldse seotud, istungiosakond tegi otsuse. Mul selle peale tekkis selline protseduuriline küsimus, et tavapäraselt on nii, et tuleb päevakord ja siis saab teha ettepanekuid. Teinekord on juhtunud, et EKRE teeb ettepaneku midagi muuta, näiteks välja võtta, ja siis tihtilugu keegi on öelnud – varem oli see Erkki Keldo, nüüd on Õnne Pillak –, et nemad ei ole nõus. Ja see on selline, ütleme, suhteliselt vähetõenäoliselt eduga lõppev protseduur. 

Nüüd ma saan teie jutust aru, et targem oleks püüda jõuda headesse suhetesse istungiosakonnaga. Ja siis on niimoodi, et tuleb päevakord ja esmaspäeval saabume siia, nädalavahetusel on istungiosakond midagi päevakorrast välja võtnud ja siis juhatus ütleb: "Ei tea, meie pole kuidagi seotud." Minu arust see Riigikogu institutsiooni lammutamine on jõudnud täiesti uuele tasemele. Või ikkagi oli nii, et juhatus siiski instrueeris istungiosakonda ja istungiosakond vormistas? Mõlemad on muidugi halvad vastused.

Mul on, hea kolleeg Rain Epler, tõesti palve kuulata, mida ma räägin. Sa esitad süüdistusi, mille puhul ma olen vastupidist tõestanud. Ja mul on tõesti raske: Helir-Valdor Seeder süüdistab meid selles, just nagu juhatus oleks sekkunud, nüüd sina süüdistad selles, et juhatus ei ole sekkunud. (Sumin saalis.) Ma ausalt ei tea, mida me peame tegema, kas me siis sekkume või ei sekku. 

Veel kord, ja siin ei ole argpükslikkusega vähimatki tegemist, ma katan sada protsenti seda istungiosakonna otsust ja seisukohta, olen sada protsenti nende seisukohaga nõus, aga formaalselt see ei olnud juhatuse otsus. Ma ei saa võtta juhatuse otsusena seda, mis ei ole juhatuse pädevuses. See ei ole juhatuse pädevuses! (Saalist räägitakse vahele.) Antud juhul küll, tõepoolest … Jaa, vastab tõele. Vastab tõele, et selle otsuse juures ei ole osalenud Riigikogu juhatus. Ei ole osalenud Riigikogu juhatus selle otsuse juures! See on istungiosakonna otsus, nii nagu on tavapäraselt lihtsamate kaasuste puhul, kui keegi võtab eelnõu tagasi. Vaata, kui me räägime eelnõu menetlusse võtmisest, siis alati juhatus võtab menetlusse, aga kui eelnõu võetakse tagasi, siis juhatus ei tee otsust, et on võetud tagasi, selle otsuse teeb täpselt samamoodi istungiosakond. Ja siin on täpselt samasugune kaasus vähe teisel alusel. 

Head kolleegid, neli viimast. Tõepoolest, ma ei taha rikkuda, aga neli viimast ja, siiralt vabandan, siis läheme päevakorra juurde. Täna rohkem ei võta, olen valmis homme arutelu jätkama. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh! Ma tuleks siiski veel kord tagasi selle teema juurde, kas see arv 21 saab taastuda. Probleem on nimelt selles, et kui see 21 saab väheneda, siis igasugune juristiloogika ütleb, et sellesama protsessi käigus saab see ka taastuda. Mind väga huvitab konkreetne põhjendus, miks ei saa.

Põhjus on väga lihtne. Vaata, see on nii, et nagu ühte jõkke ei saa kaks korda astuda, nii ei saa ka kaks korda algatada, eks ju. Kui algatamine oli, siis selle hetkeni oli võimalus sellega liituda, kuni see eelnõu anti saalis üle ja võeti menetlusse. Meil on siin ju olnud mitmed kaasused, head kolleegid, näiteks Ukraina otsuse eelnõu, millele inimesed ei saanud õigeaegselt allkirja anda, aga on tahtnud sellega kangesti ühineda. Ajakirjandus vahel loeb kokku, kes kirjutas alla, kes ei kirjutanud alla, pärast ehk satud musta nimekirja. Ka siis me ei ole võimaldanud peale seda, kui eelnõu on menetlusse võetud, sellega hiljem liituda. Nii et seda võimalust ei ole. Algatada saab piltlikult öeldes üks kord, olles nende hulgas sellel hetkel, kui eelnõu antakse saalis üle.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Hea Toomas! Mulle teeb juba ette haiget see, mida ma nüüd ütlema hakkan, aga iga endast lugupidav jurist ütleks sulle sedasama. Seaduse tekst on selles küsimuses väga selge. Kas see oli nüüd istungiosakond või juhatus, vahet pole – keegi tegi vale otsuse. Ja nüüd me istume ja vaidleme ja jahume selle teema üle ja loeme kommenteeritud väljaannet. Kommenteeritud väljaanne – sa ise möönad, et jah, isegi Ülle Madise eile ütles seda, et kommentaar ei ole seadus. Kommentaare ei ole meie siin saalis mitte kunagi hääletanud. See ei ole seadus. Kommentaari võin kirjutada mina, sina, Kert Kingo, Kalle Grünthal, ja siis on sinu otsustada, kas sulle meeldib see kommentaar või ei meeldi, aga sellel ei ole absoluutselt mitte mingit seaduslikku jõudu. 

Ja tulla siia ja öelda nüüd, et näed, nüüd on kommentaaris niimoodi kirjutatud – see on mõttetu vaidlus. Teeme selle asja ümber, ükskõik kas istungiosakonna tasandil või juhatuse tasandil. Võtame selle asja menetlusse ja kui see sobib, hääletame sedapidi, kui ei sobi, hääletame teistpidi. Aga meil ei ole mõtet siin üles tõsta juriidilist kismat põhiküsimuse osas, kas kommentaar on seaduse tekst või ei ole. Ei ole. (Aplaus.) Ja kui sa veel vaidled vastu, ma lähen ja kirjutan ise, kurat, kommentaari. (Aplaus.)

Hea kolleeg, mulle tundub, et sulle eilsest saatest on jäänud okas hinge, sa ei ole saanud ennast piisavalt lahti rääkida. Ma ei saa kahjuks kõige sellega nõustuda. Siis me võiks selle kollase raamatu visata nii-öelda prügikasti, kui sa ütled, et mis me seda välja anname, need kommentaarid mingit tähendust ei oma. On ju päevselge, et seaduse tasandil ei ole võimalik kõike reguleerida, ja selleks ongi kommentaarid ja selleks on seletuskiri, mis selgitab. 

Teiseks ütlen, kolleeg Randpere: ma ei viidanud ainult kommentaarile. Ma viitasin küll ka kommentaarile, aga viitasin §‑le 154, mis ütleb, et peab olema [vähemalt] 21 allkirja. See on seaduse tekst. (Vahelehüüe.) Jaa, nõus, eelnõu esitamisel. Ja vaat sealtmaalt on nüüd edasi nii, et kuskil pole öeldud, kas see peab olema kogu menetluse kestel või üksnes esitamisel. Ja selge, et siin on tõlgendus, kuskil ei ole öeldud seda, keegi peab mingi otsuse tegema. 

Minule ei ole ka loomulikult seda sisulist vaidlust vaja, minu poolest oleks võinud seda ka arutada, aga mina ei hakka hukka mõistma istungiosakonda, sellepärast et nad minu hinnangul on väga üheselt ja korrektselt tõlgendanud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust. Mulle see oleks põlve nõrgaks laskmine, kui ma nüüd ütleksin, et näed, mingi jama on majas, poliitikutele ei meeldi, ja ma nüüd siis ütlen, et ai, kurat, istungiosakond tegi valesti. Ei, vastupidi. Ma leian, et väga korrektselt on istungiosakond käitunud ja selle otsuse langetanud ja mina kaitsen ja katan seda. (Saalis räägitakse midagi.)

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Väga harva, kui ma sõna võtan, aga ma tahtsin … (Saalis räägitakse.)

Vaikust, palun! (Helistab kella.)

Aitäh! Ma ikka kutsun kõiki üles eelkõige tegelema siin riigimehelikult riigi asjadega. See, mis siin praegu toimub, on tegelikult palagan. Ma absoluutselt olen nõus nende inimestega, kes siin väidavad, et seadust ei saa muuta mingite kellegi poolt kirja pandud täienduste alusel. Aga ma kutsun üles nii Riigikogu juhatust kui ka seda müstilist istungiosakonda: tegeleme tööga! Meie töö on tegelikult võtta vastu seadusi. Ja kui see on vaieldav küsimus, siis see tuleb igal juhul saali panna arutelule. Arutame need asjad läbi! Kui see ei meeldi koalitsioonile, te niikuinii hääletate selle ju maha. 

Ja siinkohal ma ütlen, esiteks, teile lisaks ka seda, et ma olen nõus andma selle puuduva allkirja – seda enam, et ma toetan seda eelnõu. Ega see lõppkokkuvõttes ju midagi ei muuda. Siis eelnõu esitatakse uuesti ja ta jõuab ikkagi siia Riigikokku. Nii et olgem riigimehelikud! 

Teine asi ka, Toomas. Tegelikult ma ei taha üldse isiklikuks minna, sa oled tore inimene. Aga kas karistusseadustiku kommentaaride põhjal saab inimesi näiteks kinni panna? No see on lihtsalt näide, ma ei ole ise jurist. Aga kui niimoodi võrrelda … Ma ei tahaks seda poleemikat tegelikult alustada, nii et teen ettepaneku: võtke see eelnõu arutelule, lõpetame selle ajaraiskamise. Me oleme terve tund aega aega raisanud, meil oleks see eelnõu ammu läbi arutatud.

Hea kolleeg! Kui sa panid tähele, siis ma korra viitasin sellele, et ma küsisin seda, kas on võimalik taganemisest loobuda. Sa võid hetke mõelda, mis selle küsimise mõte oli. Mõte oli vältida sedasama arutelu. Minu arvates oleks võinud selle teha ja olekski see mööda läinud. Ehk sa saad aru, et mingit poliitilist tahet kellelegi ära teha ei olnud. 

Samas ma olen sada protsenti seda meelt, et me iga kaasusega loome mingi pretsedendi. Selles mõttes me ei saa lähtuda sellest, kas me täna raiskasime pool tundi või mitte. Me ei tohi luua mingit kõverat pretsedenti, mille pärast meile hiljem probleeme tekib. See on peapõhjus, miks mina tõepoolest kaitsen seda otsust, mille istungiosakond on teinud. Veel kord, seal on null poliitilist survet olnud istungiosakonnale. Null poliitilist survet! See on nende otsus, mitte keegi ei ole sinna sekkunud, mitte keegi juhatuse liikmetest. Veel kord, mina leian, et nad on õigesti otsustanud. Ma olen seda meelt, et nad on õigesti otsustanud. 

Head kolleegid, te olete mulle vähemalt viiel korral öelnud, et ma olen valel seisukohal. Riigikohus on kinnitanud vastupidist päris mitmel korral. Selles ei ole midagi üllatavat, et me oleme erinevatel seisukohtadel, aga kuskile on vaja joon tõmmata. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Õige mitmel korral on nüüd juttu olnud sellest istungiosakonna otsusest. Minu teada kollane raamat nende eelnõude puhul ja algatamiste puhul räägib nii komisjoni otsusest kui juhatuse otsusest. Juhatuse otsuse kohta me teame, et seda ei ole. Seda ei ole. Muidu, kui ta oleks, siis me saaks siin suures saalis ka hääletada, kui juhatus jäi eriarvamusele. Juhatuse otsust lihtsalt ei ole. Millise paragrahvi alusel suur saal peab lähtuma istungiosakonna otsusest? Millised paragrahvid kodu‑ ja töökorra seaduses käsitlevad istungiosakonna otsuseid, mis on suure saali jaoks täitmiseks?

Küsimus on ikkagi sellessamas tehnilises pooles. Ma tõin näiteks selle, et kui eelnõu on tagasi võetud, siis ka sellisel juhul ei tee juhatus otsust. Sul on jumala õigus, et kui võetakse eelnõud menetlusse, siis on alati juhatuse otsus selleks, aga kui on eelnõu tagasi võetud, siis ei ole juhatus seda otsust teinud. No ei ole põhjust juhatust koormata selliste asjadega, milleks ei ole mingit sisulist vajadust ega põhjust. Ja antud juhul on samamoodi käitutud. Ma arvan, et ka siin peaksime olema võimalikult ratsionaalsed. Kui on tehnilised põhjused, et eelnõu ei vasta enam nendele (Saalis räägitakse.) miinimumnõuetele, mida kollane raamat ette näeb, siis on ta automaatselt välja langenud. Nad ei ole küsinud kellegi arvamust. See on selline seisukoht. Teil on võimalus, head kolleegid, seda vaidlustada ja vastu vaielda, aga praegu on see otsus selline. Ja veel kord, ma usun, et see kiri, mis on vastus Martini pöördumisele juhatuse poole, saab täna allkirja. Aga see on oluliselt vähem värvikam kui see arutelu, mis meil täna siin olnud on.  

Nii et, head kolleegid, tänan teid selle eest, et debatt oli siiski viisakas. Ja see oli põhjendatud ja asjakohane.

Aga nüüd saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Finantsinspektsiooni seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 422 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Kellelgi läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 422 lõpphääletus, asume hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Finantsinspektsiooni seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 422. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt oli 65 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Eelnõu 422 on seadusena vastu võetud. 

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 428 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 428 lõpphääletus, asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 428. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Eelnõu 428 on seadusena vastu võetud.  

Kolmas päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 494 esimene lugemine. Ja on juba jõudnud Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liige Signe Kivi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile Riigikogu kultuurikomisjoni poolt saali läkitatud eelnõu. Selle tekst on selline: "Lähtudes rahvusooperi seaduse § 6 lõigetest 5 ja 6, Riigikogu otsustab: 1. Kutsuda rahvusooperi nõukogust tagasi Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov. 2. Nimetada rahvusooperi nõukogu liikmeks Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin."
Kultuurikomisjon arutas seda küsimust oma 10. septembri koosolekul. Kõik otsused, kaasa arvatud see, kes eelnõu ette kannab, võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu teile! On võimalus küsimusteks, aga küsimusi ei ole. Aitäh veel kord! Avan läbirääkimised, need on fraktsioonidele. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 494 lõpphääletus. Asume seda ette valmistama.  

Head kolleegid, panen hääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 494. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu oli 1 ja erapooletuid 11. Eelnõu 494 on otsusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 359 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh, härra juhataja! Kolleegid! Eelnõu 359 algatas Vabariigi Valitsus 15. jaanuaril. Sellega kehtestatakse raamistik taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks. Täpsemalt sätestatakse Eesti õiguses Euroopa Liidu õigusest tulenevalt võimalus ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projektide kiirendatud rajamiseks. Määratletakse kriteeriumid, missugustel tingimustel saab ära jätta keskkonnamõju hindamised, ja ühtlasi luuakse taastuvenergia projektide jaoks leevenduse ja loodusväärtuste hüvitamise meetmete süsteem. 

Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluse lahenduseks täpsustatakse seaduses keskkonnamõjude hindamise programmi ja aruande avalikustamise teate sisu. Teise lugemise käigus lisandus eelnõusse muudatus, mis pikendab ajutiselt elektritootjate toetuste tagantjärele taotlemise võimalust.

Eelnõu esimene lugemine toimus 6. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. märtsiks laekus 102 muudatusettepanekut. Henn Põlluaas ja Jaak Valge võtsid 9. juulil tagasi kümme muudatusettepanekut ja Ants Frosch võttis 10. septembril tagasi viis muudatusettepanekut.   

Komisjon teavitas eelnõu menetlusest erinevaid huvirühmasid, kellest arvamust avaldasid Utilitas Wind, Adapter Group, Energiasalv Pakri, Enefit Green, Elektrilevi, erametsaliit ja Eesti Energia. Lisaks küsiti arvamust ka keskkonnakomisjonilt, kes toetas üldjoontes eesmärki [taastuvenergia] kasutuselevõttu soodustada. Oma seisukohad eelnõu kohta esitas juhtivkomisjonile ka Kliimaministeerium, kes esitas täiendavad ettepanekud sätete täpsustamiseks seoses direktiivi ülevõtmisega.

Majanduskomisjoni töörühm arutas eelnõu 27. augustil koos Kliimaministeeriumi esindajatega. Teise lugemise ettevalmistamine toimus 10. ja 16. septembri istungil, kus saadi ülevaade ettepanekutest, arutati neid ja hääletati muudatusettepanekuid. Seejuures Rene Kokk esindas EKRE fraktsiooni ja selle praeguseid liikmeid ning palus menetleda seda paketina ja hääletada. Lauri Laats ja Leo Kunnas ei olnud kohal oma muudatusettepanekuid tutvustamas, aga ka nende ettepanekuid hääletati.

Muudatusettepanekute loetellu on kantud 30 muudatusettepanekut, millest 27 on Riigikogu liikmete, täpsemalt EKRE fraktsiooni, aga ka teiste Riigikogu liikmete tehtud ettepanekud ning kolm ettepanekut on juhtivkomisjoni tehtud: numbrid 1, 2 ja 27. Muudatusettepanekute loetelu on võimalik eelnõukaardilt täpsemalt järgi vaadata. 

Kahe lugemise vahel läbis eelnõu tekst ka keeletoimetuse ja need parandused on sisse viidud. Arutelu käigus debateeriti veidi keskkonnareeglite üle, et kas erinevatel kaitsealadel saab taastuvenergia projekte ellu viia või mitte. Selgus, et kui algne määrus tõepoolest oli suhteliselt laia tähendusega, siis detailsem analüüs näitas täpsemalt, et siiski enamus looduskaitselisi direktiive läheb sellest üle ja direktiivi alusel vastu võetud täpsustused on oluliselt kitsamad. Nii et ei saa ikkagi päris igal pool neid rajada.

Aktiivne arutelu oli selle üle, kas kõrgendatud avaliku huvi alla läheb ainult taastuvenergia tootmisega seotud salvestus või ka eraldi seisev salvestus – seda küsis konkreetselt ka üks huvigrupp. Ja selgus, et Euroopa Komisjon jäi oma direktiivis ja määruses selles osas väga umbmääraseks, lubades seda tõlgendada suhteliselt laialt, mis võimaldas niinimetatud jokk-skeemi, mille puhul juriidiliselt on korrektne, et kui sa paigaldad ühe päikesepaneeli, siis salvestuse puhul on ka tegu kõrgema avaliku huviga. Me otsustasime, et me halba seadusloomet siiski ei soovi, ja täiendasime eelnõu sedasi, et me loeme eraldi seisva salvestuse siiski ka seotuks taastuvenergia projektidega, mistõttu ta selle alla läheb. Niikuinii ühe päikesepaneeliga oleks seda võimalik saavutada ja ei ole mõtet mängida, nagu me ei saaks sellest aru. 

Selle üle toimus ka arutelu. Sel esmaspäeval arutati, kas oleks seda vaja veel täiendavalt uurida ja võtta eelnõu menetlusest maha ja tulla tagasi kahe kuni kolme nädala pärast, kui õigusosakond on saanud sellele vastata. Aga me leidsime, et pole [alust] oodata, et direktiivi sellise ebamäärase sõnastuse puhul komisjonilt erilist muudatust tuleks. Lõpuks peab ikkagi [majandus]komisjon selle asja otsustama. Ja kuna seadus kehtiks niikuinii ainult kuni suveni 2025, siis ei olnud mõistlik [arutuseks] kolm nädalat lisaaega anda. Selle üle toimus hääletus, kus 4 vastu- ja 3 poolthäälega otsustati seda mitte päevakorrast välja võtta ja viidi 5 : 2 hääletustulemusega sisse parandus, mis puudutas salvestuse arvestamist.

Lõppkokkuvõttes tegi majanduskomisjon ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda täna ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui täiskogus ei leia mõni juhtivkomisjoni poolt muudatusettepanekute kohta tehtud otsus toetust, teha ettepanek eelnõu teine lugemine katkestada. Aga kui teine lugemine lõpetada, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 25. septembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need hääletused lõppesid 6 poolt- ja 3 vastuhäälega. Aitäh! 

Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! 6. märtsil, kui me esimese lugemise juures olime, siis ma küsisin sult, mis see hoob on, et tagada rajatiste utiliseerimine 10 või 20 aasta pärast. Teatavasti fossiilse energia tootjad maksavad kohe CO₂-tasuna kõvasti ühiskonnale, muude keskkonnatasudena samuti. Tuumaenergia tootja hakkab kohe, kui jaam püsti pannakse, panustama jäätmekäitlusfondi, aga tuule- ja päikese[energia] puhul me maksame toetusi peale, ehitame võrku ja nii edasi. [Ma küsisin,] äkki sa oled teadlik, kas on mingisugune juriidiline skeem ja mingi rahaline skeem, et see utiliseerimine tagada? Ja sa vastasid: ma ei ole teadlik täpsest skeemist, aga ma usun, et ministeerium saab esimese ja teise lugemise vahepeal kindlasti meile edastada, milline see skeem on. Nüüd mu küsimus on, kas ta edastas, ja kui edastas, milline see skeem siis on.

Tuleb tunnistada, et mina ei ole sellekohast kirja näinud. Ehk siis ei ole edastanud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks pilti natukene laiemaks teha. Meile kõik räägivad sellest, kuidas me tõstame Eesti majanduskasvu ja majanduskasvu tõstmise üks võti on see, et me läheme üle taastuvenergiale, sest see on puhas ja see meeldib kõigile. Noh, ma vaidlen kõigile nendele kolmele punktile vastu. Ei ole ta midagi puhas ja ei meeldi ta kõigile ja kõigele lisaks ei ole ta ka odav, kuigi meile seda kogu aeg räägitakse. Me näeme seda oma igapäevasest elektri hinnast. Lisaks sellele loeme iga päev, et tarbijal on nüüd vaja stabiliseerimisraha juurde panna ja on vaja igasuguseid võrgu täiendamisi ja salvestamisplaane. Need kõik maksavad mitte miljonites või sadades miljonites, vaid ikka miljardites. Kes selle lõpuks kinni maksab? Mulle tundub, et selle maksab kinni Eesti inimene kahel viisil: esiteks, hirmsa maksutõusu näol, mida nimetatakse mingil kummalisel põhjusel laia… (Mikrofon ei tööta.)

Süsteem kukkus kokku. Kõik ekraanid läksid pimedaks.

Head kolleegid, juhataja vaheaeg kümme minutit. (Saalis on kõva sumin, naerdakse ja räägitakse läbisegi. Mario Kadastik ütleb, et mikrofon töötab edasi. )

V a h e a e g

Võtan veel pool tundi juhataja vaheaja. Arutasin ka istungiosakonnaga. Võib-olla seejärel võtame veel ühe pooletunnise vaheaja ja kui, ütleme, poole viieks ei ole korras, siis peame leidma viisi, kuidas lugeda see istung lõppenuks või katkenuks. Selle kohta tegelikult jälle paraku kollane raamat midagi otse ei ütle, aga minu seisukoht juhatuse liikmena on see, et ei sobi teid rohkem solgutada. Kui poole viieks korras ei ole, siis sellisel juhul on see minu kui juhatuse liikme seisukoht. Arvo võib noogutada või pead raputada, siis on juba kaks [seisukohta] olemas. (Saalist öeldakse midagi.) Ei ole korrektne teid jooksutada ja lasta siin passida, meil on tund aega seda korda teha. 

Aga esimene võimalus istungi jätkumiseks on kell neli, kui on korras. Selles mõttes palun, et see valmisolek oleks olemas. Neljast, kui süsteem on korras, me siis jätkame istungit, kui ei ole, võetakse veel pool tundi vaheaega. Ja kui poole viieks korras ei ole, siis on minu seisukoht, ja, Arvo, nooguta ka, siis me leiame võimaluse, kuidas lugeda tänane istung lõppenuks. Selle kohta tegelikult kollane raamat väga üheselt midagi ei ütle, aga on need tehnilised põhjused või mis iganes. 

Nüüd Helir-Valdor jäi üles, tal oleks olnud viis protseduurilist küsimust. Aga nii on, head kolleegid, juhataja vaheaeg pool tundi. (Saalis räägitakse.) Siis ei saa jälle tehniline personal toimetada ja nii edasi. Eesmärk on ikkagi proovida saada see korda. Ma saan aru, et selles osas ei ole elektrit. On vist nii, Urvo? Selles osas ei ole elektrit ja siis on need süsteemid kuidagi maas. Siin tuleb abiväge ka väljastpoolt, kes püüab aidata. (Saalis räägitakse.) Veel kord, kõigepealt 16.00-ni, siis on esimene võimalus, millal istung võib jätkuda. Kui siis ei ole korras, siis võtab järgmine juhataja veel pooletunnise vaheaja ja kui ka poole viieks ei ole saadud korda seda, siis on minu seisukoht ja Arvo noogutab ka, et siis me leiame võimaluse, kuidas lugeda tänane istung katkenuks või lõppenuks. Ei sobi solgutada teid ja niimoodi ootele panna. (Saalis kommenteeritakse.) Ma räägin! Just nimelt, just nimelt! (Saalis räägitakse midagi Reformierakonnast. Juhataja naerab.) Veel kord: juhataja vaheaeg kuni 16.00.

V a h e a e g

Head kolleegid, kuna tehnilise probleemi otsimine käib, pikendan juhataja vaheaega 30 minuti võrra, kuni 16.30‑ni.

V a h e a e g

Juhataja vaheaeg on lõppenud. Selleks, et probleemile leida veel rohkem lahendust, pikendan vaheaega veel 15 minutit, kuni 16.45. (Saalis on sumin.) On lootus leida lahendus probleemile. (Saalis räägitakse.) Tule pulti siis! Aga muidu on vaheaeg.

Ei, mul on sellega seoses, enne vaheaja väljakuulutamist.

Juba kuulutati.

Juba kuulutati? Ahah. Minul on protseduuriline ettepanek, head kolleegid. Me oleme nüüd vaheaegu võtnud juba hulgi ja me ei tea, kaua me neid võtma peame. Istume siin teadmatuses. Kuna kodu- ja töökorra seadus võimaldab meil ajagraafiku kehtestamise abil lõpetada Riigikogu töö näiteks mingil kindlal kellaajal täna ja see on täiesti kodukorraseaduse kohane, meil ei ole vaja pretsedenti luua, siis meie fraktsioonil on ettepanek – mis see kell on praegu? – (Saalist vastatakse: "16.31 on praegu.") kell 16.45 lõpetada täna töö. Ja ettepanek on hääletada seda.

V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Kas ma näen seal Helir-Valdor Seedri kätt? Palun, teil on sõna. Tulge siia ette, siis salvestub ka.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kuna meie töö on tehnilistel põhjustel takistatud ja me ei tea, kui kauaks – seega määramatuks ajaks –, ja me oleme juba tundide viisi oodanud ja juhataja on võtnud vaheaegu, siis kõigi meie ühise aja ratsionaalse kasutamise eesmärgil on mul ettepanek. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 48, mille kohaselt meil on võimalus Riigikogu töö ajagraafikut muuta, on ettepanek tänane istung lõpetada seoses tehniliste probleemidega ja istung jätkub – siis, kui suur saal sellega nõustub – homme sealt, kus me täna päevakorraga lõpetame.

Aitäh! Nii, Kalle! (Kalle Grünthal räägib koha pealt.) Tule siia pulti, palun! Siis läheb stenogrammi ka.

Aitäh, Helir, väga hea mõttekäigu eest, aga mul on küsimus. Osa saadikuid tuleb ju tegelikult väljastpoolt Tallinna, Harjumaalt ja nii edasi. Ma ei räägi siin praegu endast. Okei, me jätkame homme, aga kui selgub, et see aparatuur pole selleks ajaks korda saadud, kas me sõidame sama targalt tagasi või? Siin peaks olema mingi mõistlikkuse printsiip selles osas, et mitte kulutada ka asjatult kütust. (Naer saalis. Aplaus.)

(Helistab kella.) Laseme [kõnelejal] lõpetada!

Ma tänan selle aplausi eest. Ma arvan, et ma ütlesin väga mõistliku asja praegu. Võib-olla kaaluks hoopis seda, et me koguneme siis, kui on täpselt teada, millal see aparatuur siin korras on. See on minupoolne ettepanek.

Nii. Õnne Pillak, tulge siia, palun!

Reformierakonna fraktsiooni nimel ma palun seda Isamaa ettepanekut hääletada ja enne seda soovime võtta kümme minutit vaheaega. Enne hääletamist siis.  

Enne hääletamist? Ettepanek on vastu võetud, aga nüüd räägime protseduurid läbi. [Soovin] Kallele öelda seda, et homme kell 10 algab istung igal juhul, kas meil on päevakorda või ei ole. Eelmine nädal ju juhtus, et me tulime kokku, [tegime kohaloleku kontrolli] ja läksime koju ära. Homme kell 10 tuleme siia, siis selgub, kas meil tehnilised probleemid on lahendatud või ei ole. 

Aga nüüd selle Isamaa ettepaneku juurde. Selleks on meil vajalik nõndanimetatud käega hääletamine. Ja häälte kokkulugemiseks on meil vaja häältelugemiskomisjoni. Juhatus arutas seda ja on ettepanek valida igast fraktsioonist üks liige. Meil on juba need õnnelikud siin osaliselt välja valitud. On kuus fraktsiooni, kuus häältelugemiskomisjoni liiget, kellest igaüks saab ühe pingirea häälte lugemiseks. [Tulemused] räägitakse läbi häältelugemiskomisjoni koosolekul siinsamas lipu all. 

Ma loen need nimed ette: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt on Helle-Moonika Helme, Isamaa fraktsiooni poolt on Priit Sibul, Reformierakonna fraktsiooni poolt on Kristo Enn Vaga, sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt on Anti Allas, Eesti 200 fraktsiooni poolt on Marek Reinaas ja Keskerakonna fraktsiooni poolt on Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun koguneda siia Eesti lipu alla, seal valite omale esimehe. 

Selleks, et protseduur selgeks saadaks, võtan juhataja vaheaja kümme minutit, kuni 17.00-ni.

V a h e a e g

Head kolleegid, vaheaeg on lõppenud. Vaheaeg oli selleks, et alustada hääletust Isamaa fraktsiooni ettepaneku üle istungi aega lühendada. Ma nüüd natuke räägin protseduurist. Hääletamine toimub käe tõstmisega. Ei ole vahet, kas parem või vasak käsi. Aga kui pannakse hääletusele, siis kõigepealt on nii, et palume kätt hoida nii kaua üleval, kuni teie rea häälte lugeja on teist möödunud ja teie hääle kirja saanud. Kõigepealt loetakse kokku poolthääled, siis vastuhääled ja siis erapooletud. Peale seda häältelugemiskomisjon koguneb, annab andmed siia ja saame teha otsuse, mis selle hääletamise tulemus on. 

Ma panen hääletamisele Isamaa fraktsiooni ettepaneku lühendada tänast istungit kella 17.03‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Kes on poolt, hoidke käsi üleval. 

(Loetakse hääli.)

Aitäh! Kes on selle ettepaneku vastu? 

(Loetakse hääli.)

Erapooletud, palun! 

(Loetakse hääli.)

Aitäh suurele saalile! Palun häältelugemiskomisjonil koguneda ja teha kokkuvõte.

Head kolleegid, häälte lugemine võtab aega. Võtan juhataja vaheaja kümme minutit, kuni 17.24‑ni.

V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, juhataja vaheaeg on lõppenud. Hääletamistulemused on saabunud. Loen ette hääletustulemuste protokolli 18. septembrist, millele on alla kirjutanud [häältelugemiskomisjoni] esimees Priit Sibul. Isamaa fraktsiooni ettepanek istungi aja lühendamise osas: poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Seega jätkame oma istungit. Kõnetoolis oli neljanda päevakorrapunkti raames küsimustele vastamas Mario Kadastik. Palun! Nii. Ja küsimus oli …

Küsimus oli Martin Helmelt, ta jõudis enamuse küsimusest ära küsida, aga lõpp vist jäi ära. Küsimuse sisu oli, kes selle kõik kinni maksab, kas see tuleb maksutõusude abil. Vastus on ei. Küsimused tulevad … (Saalist öeldakse midagi.) Ei-ei, ma … Küsimus oli olemas ju enne seda, kui vool katkes. Ma võin jätta sellele vastamata, aga ma mäletan küsimust ja ma võin sellele vastata. Vastus on, et see ei tule maksutõusudest, see tuleb aktsiisist ja võrgutasust.

Helir-Valdor Seeder! Üks hetk, mikrofon tuleb teie juurde.

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Kuna me oleme nüüd sellises erakordses olukorras, kus tehnilised vahendid ei tööta ja peame tavapäratus vormis seda istungit, siis on elementaarne, et istungi juhataja tutvustab korda, kuidas me istungit läbi viime: kuidas me esitame küsimusi, kuidas tekib küsimuste esitamise järjekord, kuidas peetakse kõnesid ja nii edasi. 

Ja teiseks. Nii nagu me teame, enne kui istung jätkub, tuleb anda ka signatuuriga märku, et Riigikogu liikmed saavad siia saali tulla. Osa Riigikogu liikmeid ei tea, et meil praegu istung jätkub. Ja signatuuri mina küll ei kuulnud siin saalis. (Saalist öeldakse, et oli küll.) Hästi, siis see selleks. Väga hea, kui signatuur oli. Aga milline meil see läbiviimise kord hakkab olema: kõik hääletused, kõik muud protseduurid, mis tulevad, ettepanekud, mis on vaja teha, näiteks kui keegi teeb katkestamise ettepaneku ja nii edasi? Küsimuse esitamise aeg fikseeritakse, eks ole, ja ma tahaks teada, kaua ma saan küsimust esitada, kas see on üks minut, kes mõõdab, kus ma seda näen ja nii edasi. 

Aitäh! See on päris hea protseduurika. Nagu ma aru saan, me oleme esimest korda sellises olukorras. Tõepoolest oli plaan edasi minna selliselt, et ettekandja on kõnetoolis ja kui keegi soovib küsida – meil on küsimuste voor –, siis saab ta märku anda. Küsimuse esitamiseks on teil mikrofon ja mikrofoni rääkimise ajal on teil abiline kõrval. Kui aeg hakkab täis saama, siis antakse teile kas õlale patsutamisega või teistmoodi märku, et on aeg hakata küsimust lõpetama. Aga eks ma siin samamoodi jälgin seda aega, seda ühte minutit. Tõepoolest, praegu, teistmoodi olukorras meil otse ekraanidel minutid ja sekundid ei jookse. Pigem on [küsimus] tunnetuses, aega võib ka natuke rohkem või natuke vähem minna. 

Nüüd, et tõepoolest oleks kõik arusaadav, siis kui tõsta parem käsi, siis on [tavalise] küsimuse küsimine, kui on vasak käsi tõstetud, siis võib olla näiteks protseduuriline küsimus. (Elevus saalis.) Nii me saaks ka arutada. Kui sa kaks kätt tõstad, siis võib see midagi muud tähendada. Aga jah, märguande peale [me reageerime], me jälgime saali, selleks on abilised olemas, kes võivad ka jooksvalt käia küsimas, kas teil on protseduuriline küsimus või küsimus ettekandjale. 

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal. (Arutatakse, kumb käsi tal üleval oli.) Kalle ütleb siis, kumb tal oli, protseduuriline või küsimus ettekandjale.

Aitäh! Mul on selline küsimus, et tõstetakse kätt, aga mismoodi reastub see järjekord, kelle sa võtad, ütleme, küsijana esimesena, kelle teisena või kolmandana. Need asjad peaksid olema selged. Või peaks olema mingi infotahvel kuskil? Ei saa niimoodi teadmatuses hoida. Ja tekib ehk olukordi, kus ma võin äkki küsida ka mitu küsimust. Mille järgi te seda arvestust peate praegu? Kuidas seda olukorda lahendada, see on, ütleme, põhiprobleem. 

Aga minu jaoks on ikkagi küsimus selles, et sa oled korduvalt rõhutanud, et meil on erakorraline olukord ja nii edasi. Okei, ma olen nõus. Aga selleks peaks meil olema ikkagi laual mingisugune juhend, mismoodi me käitume. Me saame siis näpuga järge ajada. Ka sellel erakorralisel istungil peavad kehtima mingisugused reeglid, mis on kõigile üheselt arusaadavad.

Tõepoolest, erakorraline olukord nõuab erakorralisi otsuseid. Ja selleks, et neid otsuseid teha, võtan juhataja vaheaja 15 minutit, et jõuda kohale tagasi 17.45.

V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud ja selle ajaga on meil taastunud elektriühendus saalis olevate pultidega, hääletussüsteemiga. Ja jätkame sealt, kus Mario Kadastik vastas küsimustele ja lõpetas Martin Helme küsimusele vastamise. (Saalist öeldakse midagi.)

Mart oli ka enne, jah. Oli küll, jah. Mart oli järjekorras.

Jah, Mart Helme. Palun sõna Mart Helmele. 

Kas nüüd on minu küsimus? Väga kena, aitäh! No kaua kestnud kaunikene. Aga küsimus on mul väga lihtne. Siin seletuskirjas räägitakse kogu aeg sellest, et avalik huvi – avalik huvi! – võimaldab mööda minna kõikvõimalikest analüüsidest ja tagasisidest ja millest iganes. Palun defineerige mulle, mis asi on avalik huvi. Missugustes piirides on avalik huvi sinnamaani nagu arvestatav, et on võimalik mööda minna nii keskkonnaalastest analüüsidest ja piirangutest kui ka kõikidest muudest analüüsidest ja piirangutest, mis on üles loetud? Palun defineerige mulle avalik huvi!

Avalik huvi on üpris täpselt defineeritud selles direktiivis ja [sellele viidates] ei saa kõigest mööda minna. Algses määruses oli see palju laiemalt defineeritud, aga suve jooksul laekus selle juurde ka see direktiiv, kus süvaanalüüsiga – ja teistes direktiivides on samamoodi – on need kaalutluskohad ära näidatud, et väga paljudes elementides see ei kohaldu ehk me ei saa avaliku huviga millestki üle sõita. Seal on see piiritletud. Mul ei ole käepärast seda täpset definitsiooni, aga see on direktiivis defineeritud. Ja see on kooskõlas teiste direktiividega, kuna looduskaitsjatel oli ka mure. Tegelikult see direktiiv kitsendab päris oluliselt avaliku huvi mõistet. See annab ainult teatud võimaluse tekitada kaalutluskoht ja tekitada kompensatsioonimehhanism, aga ainult väga konkreetsete asjade puhul. Näiteks hüdroenergia ei lähe selle alla. See on põhimõtteliselt ikkagi ainult tuuleparkidele ja nendega seotud salvestusele, see ei ole üldine, et saaks kõigest üle sõita. Seda see kindlasti ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mario, sina oled püüdnud luua endast kuvandit kui suurest tuumaenergeetika pooldajast ja austajast. Hiljaaegu me juba saime uudistest lugeda, et ka tuumajaama arendajad ütlesid, et nemadki vajavad toetusskeemi. Terve hulk inimesi ütles pärast selle artiklit lugemist, et näed, ei ole see tuuma hea midagi, ikka ka on toetust vaja nagu tuulel ja päiksel ja see on sama halb ja nii edasi. Teine asi on see, et tegelikult ju ongi nii, et mida rohkem seda suurelt subsideeritud päikest ja tuult turule tuua, seda raskem on turule pääseda nii tuumal, gaasil kui ka põlevkivil – millel iganes, mis ilmastikust ei sõltu. Ja see toobki kaasa selle, et ka nemad tulevad toetusskeemi küsima. Ma nüüd küsin su käest, kuidas sinu arvates on. Kas tuule‑ ja päikeseenergeetika eelisarendamine ja subsideerimine aitab või ei aita kaasa sellele, et me lõpuks liiguksime tuumaenergeetika arendamise suunas, nii et see tuumajaam lõpuks ka tulla võiks?

No see annab meile vahepeal energiat juurde. Kas tuumaenergiale ka pärast teha mingisugust samamoodi subsideerimist, see sõltub sellest, milline on turu olukord siis. Aastal 2022, kui see suur energiakriis oli, tegelikult oli arutelu. Kogu Euroopa kaalus seda, kas minna marginaal[hindadega] turult üle normaalturule, ehk nagu on commodity puhul, ütleme, ka seadmete puhul, finantsturud, kus ongi [aluseks] nõudluse-pakkumise hinnad, mitte ainult opereerimiskulu. Tol ajal sellest loobuti, mindi ikkagi edasi marginaal[hindadega] turu põhimõttel. Me ei tea, mida teeb kogu turg. See probleem on ühine kogu Euroopas, kõikjal on marginaal[hindadega] turg. Kõikjal, kus rakendatakse neid toetusmeetmeid, see muudab turu olukorda. Selleks hetkeks, kui seda otsust tuumajaama kohta on vaja – ma ei tea, viie või kümne aasta jooksul –, võib meil olla hoopis teist sorti turg. Võib-olla meil ei ole enam marginaal[hindadega] turg. 

Mina ei ütleks täna ei ei ega jah. Ma ütleksin, et täna otseselt ei ole relevantne hakata otsustama tuuma[energia puhul] CFD-d. Antud eelnõu muidugi kehtib ainult kuni juulini 2025 ehk see kõrgendatud avalik huvi on praegu selle kliima- ja energiakriisi tõttu Euroopa initsiatiiv. See kõrgendatud avalikku huvi puudutav [regulatsioon] lõpeb ära suvel 2025 ehk see on lühiajaline meede [arengu] kiirendamiseks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu arust see, mis vahepeal siin Riigikogu saalis juhtus, kirjeldab väga hästi, millises tiigrihüppes me praegu oleme. Tõenäoliselt tiiger juba päris kaua aega magab, edasiminekut ei ole. Ja ka Riigikogu süsteem ikkagi vajaks uuendamist ja uut hüpet, nii nagu kogu meie elektrisüsteem ja energiasüsteem ja ka IT-süsteem. 

Kui me kõnealuse energiasüsteemi juurde tuleme, siis ma arvan, et selle eelnõuga sõidetakse avalikest huvidest üle. Minu arust kooskõlastusringil organisatsioonid, kes seal osalesid, andsid oma hinnangu ja seda eeskätt looduskaitse seisukohalt. Mis puudutab meretuulikuid, siis meie neid praegu kindlasti sellisel viisil, sellise hinnaga ja kiiremas korras, nii nagu see eelnõu ette näeb, ei saa ju toetada. Ma ei saa ikkagi aru, mispärast te tahate sinna merre meie maksumaksja raha eest neid tuulikuid ehitada. Te teate ju väga hästi, et seal tasuvust ei ole. Kui te oleksite aus ja ütleksite inimestele, et teate, me ehitame nüüd meretuuleparke ja subsideerime neid ja tänu sellele meil elekter läheb kallimaks, siis kas nad ikka oleksid sellega nõus või mitte? Aga sellele te inimeste tähelepanu ei juhi.

Tänan küsimuse eest! Ma saan aru, et te laias laastus adresseerisite oma muudatusettepanekut, mis on täna ühe muudatusettepanekuna ka saalis. Saalil laiemalt on võimalik sellele hinnang anda. Mis puudutab konkreetsemalt hinna kujundamist, siis Kliimaministeerium on välja öelnud, et kõikide nende põranda ja lae skeemide puhul oletuslik maksumus on selline, et praegusest taastuvenergia tasust see kõrgemale ei tõuse. Kui täna on see umbes 10–13 eurot megavatt-tund, siis nende skeemide puhul – teised skeemid aeguvad – see jääb samasse mahtu ja see vastab peamiselt siiski Eesti tarbimisele proportsionaalselt. Ehk siis selles mõttes on see potentsiaalne ressurss, mis meil on. See annab võimalusi [rohkem tarbida tänu uutele arendustele]. See on võimalus, mida tuleks kasutada.

Anti Poolamets, palun! 

Jaa, tõesti-tõesti, tänane sündmus näitab sümboolselt, kuhu me liigume juhitamatute energiavõimsuste kasutuselevõtuga, kui me juhitavad kinni paneme. Selliseid elektrikatkestusi on isegi Saksamaal ja mujal ette tulnud, mis löövad sealsetel tööstustel jalad alt. Aga üldpilt on ehmatav, sellepärast et liiga tihti on nii, et kui räägitakse looduse kaitsest ja rohepöördest, siis hakatakse hoopis fosforiiti kaevandama, piiramatus koguses kruusa ja liiva Rail Balticule vedama, ehkki see näeb hoopis teistmoodi välja. Kaitske seda positsiooni või seletage inimestele ära, et see nii ei ole, kui te nüüd lihtsustate keskkonnamõjude hindamist tuulikute puhul, mille puhul on ka päris tõsised mõjud olemas nii loodusele kui inimeste tervisele!

See direktiiv annab peamiselt siiski võimaluse kaalutleda. Ja see tähendab, et kõikidest nendest keskkonnamõjude leevendustest ei saa lihtsalt mööda hiilida. Sul on üldjuhul ikkagi olemas võimalus kaalutleda, kas kuhugi on võimalik rajada tuulik ilma selles konkreetses kohas kaitstud liike ohustamata. Praegu kehtib üldine [kord], et kui sul on mingil moel kaitstud ala, siis sinna midagi teha ei saa, sõltumata sellest, kas sellel oleks reaalne mõju konkreetsele kaitstud liigile või mitte. Nüüd hakkab see olema kaalutluskoht, mille puhul esmalt ikkagi mõeldakse, kas saab teha niimoodi, et ei oleks mingisugust häiritust, ja seejärel, kas on võimalik ümbermigreerida, ilma et oleks mingit olulist mõju teatud liigile, või siis rakendada leevendusmeetmeid muul moel. Ei ole nii, et saadakse blankoveksel lihtsalt üle sõita. Seda kindlasti ei ole. 

Ja ma saan aru, et sa mõtlesid metafoori, aga meil täna oli tegemist tõenäoliselt lühisega. See ei ole kuidagi seotud energiaallikaga. Ja ma ei ole meie elektrihindade juures üldse kindel, et me ei ole praegu fossiilse energia peal.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Siin selles käsitletavas eelnõus saavad kokku looduskaitse ja taastuvenergia. Bioloogi seisukohalt teatavasti elu jaotub erinevatesse riikidesse: on loomariik, taimeriik, seeneriik, limakute riik ka, aga jätame selle kõrvale. Aga huvitav on see, et selles seaduseelnõus taimeriigi puhul öeldakse, et taastuvenergia[objekti] rajamine on välistatud, aga loomariigi puhul öeldakse, et võib rakendada hüvitis- ja leevendusmeetmeid. See on väga kummaline erisus. Ma ei tea, kas sa oskad seda kuidagi põhjendada. Pluss see, et seeneriigi kohta pole üldse midagi öeldud. Kuidas need asjad nagu niimoodi on sätitud? Kas sa oskad seda kuidagi kommenteerida?

Ma ise ei ole selles konkreetses kontekstis ekspert ja seda ka komisjonis otseselt ei arutatud. Peamised küsimused, mis puudutasid looduskaitset, olid seotud ühe looduskaitseorganisatsiooni pöördumisega, kus oli juttu maastikukaitsealadest ja Naturast. Natura [alad] on kaitstud endiselt, see erisus on selles direktiivis sees. Maastikukaitsealade puhul rakendub see erisuste kaalumine, on erinevad variandid. Selle kohta, et taime- ja loomaliike eristatakse, jään siinkohal vastuse võlgu. Sinul kui bioloogil on parem nägemus. Ma ei oska kommenteerida, millest see eristamine tuleb. Võib-olla loomade puhul on ümberasustamise tõenäosus, aga see on puhas spekulatsioon.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, mul on säänne küsimus. Järva valda tahetakse ehitada 109 tuulikut, mille kõrgus on 40 meetrit väiksem kui Tallinna teletorn. 109! Ja nüüd on küsimus selles, et ma ajasin jälgi, et tegemist on ikkagi välisfirmadega, kelle raha tuleb osaliselt Prantsuse ärihaide käest, kes pärast saavad ka omanikuks. Kohalikele elanikele on sellest tolku nii palju, et neile jääb see talumistasu, mis on sentides võrreldes sellega, millist kasu sealt tegelikult saadakse. Ja muidugi on lubatud mõni mänguväljak ja kergliiklustee teha. Öelge mulle palun sellist asja: mispärast te lasete võõrastel ettevõtetel Eesti rahvast niimoodi nöörida, et kasutatakse loodusrikkusi, mis on tegelikult rahvusrikkus ja mida peab hoidma?

Ma kahtlen, et on kuidagi eelis antud konkreetselt võõrastele ettevõtetele. Ma arvan, et sama suur tõenäosus on ka Eesti enda ettevõtetel seda arendada, Eesti inimestel seda teha. See on rohkem turu olukorra küsimus. See, et seal on tõesti talumistasud ja tavaliselt panustatakse ka kohalikku kogukonda – need on positiivsed elemendid. Samamoodi kaasneb tööde teostamise ajal tavaliselt igasugusest investeeringust valgrahastus piirkonda. Seda päris üdini halvaks ei saa lugeda. 

Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Me arutame praegu seda seaduseelnõu, mis annab võimaluse ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projektide kiirendatud rajamiseks. Ma seletan lihtsale inimesele ära, et kõik need tuulepargid ja päikeseenergiapargid – nende puhul Eesti riik annab seadusega võimaluse neid nii-öelda kergendatud, kiirendatud, soodustatud korras rajada. Aga me teame, et meretuuleparkide rajamine on läinud [seda teed, mida] Kalle Grünthal juba puudutas. Sa ütled, et on küll võimalik [tegutseda] ka kohalikel ettevõtetel, aga me teame, et need pakkumised vist kukkusid selles mõttes läbi, et nad läksid lõpuks rahvusvaheliste firmade kätte. Eesti annab võimaluse soodustatud tingimustel need rajada välismaistele firmadele. Maismaa tuuleparkide puhul me juba näeme, kuidas eramaa omanikke survestatakse, et nad müüksid oma maa ära, et sinna saaks tuuleparke rajada. Mereala on teatavasti samasugune Eesti riigi osa, nagu on maismaa. Ehk Eesti riik annab ära soodustatud tingimustel välisfirmadele oma mereala, oma territooriumi. 

Teie aeg! 

Kellele lõpuks see mereala kuulub, kui välisfirmad rajavad oma tuulikud sinna merre: kas Eesti riigile või läheb see Eesti riigi territoorium ära meie käest?

Konkreetselt seda omandiküsimust see eelnõu muidugi ei puuduta. See puudutab puhtalt ehitus- ja planeerimistegevuse protsessi kiirendamist, see on menetlusprotsessi kiirendada sooviv eelnõu. See ei puuduta otseselt maaomandit. Ja kuna see selle osa ei ole, siis ma jään vastuse võlgu. Võib küsida Kliimaministeeriumist, kuidas see täpselt on. Ma meretuuleparkide puhul tõesti ei tea, kellele see maa kuulub. (Saalist öeldakse midagi.) Ei ole kuulnud, ei ole kuulnud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me menetleme seda märtsist alates. Täna on septembri lõpp ja tegelikult see eelnõu võiks anda võimaluse 2025. aastani justkui seda kiirendatud menetlust läbi viia. Minule ausalt öelda siiamaani on jäänud selgusetuks, kuidas see eelnõu ikkagi leevendab ja kui palju ta leevendab. Siin on räägitud kolmest kuust, kuuest kuust keskkonnakomisjonis, et [nii palju] võiks kiirendada protsesse. Aga me kõik teame, et need protsessid on täna kinni just nimelt looduskaitse taga, seotud loodusväärtustega. Ja see eelnõu ütleb ka üheselt, et loodus on kõrgemal seisev, nii nagu põhiseadus ka selle paika paneb. Äkki sa käid ikkagi veel lühidalt üle, mida see eelnõu annab, kui ta lõpuks seaduseks saab? Kuidas ta protsesse lihtsustab, kuidas ta võiks neid reaalelus lihtsustada? Minule ausalt öelda on see siiamaani segaseks jäänud.

No siin põhiliselt ongi see, et loamenetluses lubatakse teatud tegevusi alustada enne, kui kõik keskkonnaload olemas on. Sinna seatakse ette ka tingimused, mis peavad olema selleks täidetud, ja võimalikud leevendusmeetmed, kui ei õnnestu selle ehituse käigus [häirimist] täies mahus ära hoida. Ehk siis mingil määral saab protsessi paralleliseerida, see ei ole otseselt blokeeriv tegevus. Nagu sa ka ise mainisid, enamasti mõjutavad nende protsesside kestvust keskkonnaload. Seal on üks [takistav] element see, mille kohta on tulnud ka tagasisidet ja mille kohta tehti muudatusettepanek. Nimelt, praegu blokeerib protsessi mingil määral see, et teatud lubade taotlemiseks on vaja paika panna ekspertkogu. Tänase regulatsiooni järgi peab ekspertkogu kirjas olema nimeliselt, mitte ekspertiisi sisu järgi. See võib lineaarses protsessis tekitada vajaduse, et sa pead kõigepealt tegema hanke, et saada kokku ekspertkogu, ja siis esitama loataotluse. Ühesõnaga, nüüd [hakkab] muudatuse tulemusena [kehtima] kord, et ekspertkogu juht on vaja teada anda nimeliselt, ülejäänud kohad on vaja ära markeerida ekspertiisi sisu mõttes. Ja sa saad minna loamenetluse ja ekspertiisi hankimise protsessi paralleelselt. See ka võiks oluliselt kiirendada seda protsessi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Põhiseaduse § 5 sätestab väga olulise asjaolu, et loodusvarad ja -ressursid kuuluvad Eesti rahvale  ja neid tuleb kasutada säästlikult. Selle normi põhimõte tulenevalt põhiseaduse kommentaaridest laieneb kõigile põhilistele keskkonna elementidele, mille hulka kuuluvad ka vesi, pinnas, õhk, floora, fauna ja nii edasi. Nii. Seega meil puudub praegu vaidlus selle üle, et õhk on põhiseaduse mõtte järgi ikkagi loodusvara ja tuul selles mõttes samamoodi. Mispärast Eesti annab tasuta loodusvarad ära, saamata selle eest sellist tasu, mis kataks meie majanduses puudu olevad rahalised vahendid?

Siin on küsimus laiemas sotsiaal-majanduslikus mõjus. Loomulikult, igasuguste tuuleparkide rajamisega kaasneb see, et igal ajal, kui tuul vähegi puhub, lööb see elektri hinna alla. Ja selle sotsiaal-majanduslik mõju on väga lai, kuna see mõjub kõikidele elektritarbijatele. See on oluliselt laiem mõju kui ühes kohas oleval tootmisjaamal. Selle tõttu on praeguse energiakriisi ajal kogu Euroopas võetud [seisukoht], et igasuguse taastuvenergia[objekti] rajamine on kõrgendatud avaliku huviga – just nimelt tulenevalt sellest, et meil on energiakriis ja muid kiirelt [rakendatavaid] meetodeid ei ole. Ehk see on ka põhjus, miks [regulatsioon] on tähtajaline. See ei ole mõeldud nagu carte blanche tulevikuks, et alati saab kõike rajada eelistingimustel. See on vajalik praegu konkreetse energiakriisi tõttu, selle olukorra lahendamiseks, et Euroopas on tihti energiadefitsiit.  

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sa mainisid suurt avalikku huvi. Teatavasti avalik huvi Saaremaal on see, et Saaremaa loodus säiliks ja ei tehtaks vigu. Selle jaoks, et rajada Saaremaale vaja minev 330-kilovoldine elektriliin, mille [trassikoridor] on 120 meetrit lai, läbi Muhumaa ja Saaremaa kuni Sõrve otsani välja, tuleb maha raiuda tuhandeid hektareid metsa. Ja vastu me saame selle, et keegi teine, mingi teise riigi firma ehitab sinna meretuulepargi, mis on kordades kallim kui maatuulepark. Ja meie, maksumaksjad, hakkame subsideerima seda nii-öelda odavat elektrit – te ütlete, et see tuleb odav –, pluss ka see, et me maksame kinni selle elektrivõrgu. Ütle, kus on siin see roheline mõtlemine!

Kas ma pean konkreetset asukohta [silmas pidama]? Tähendab, mõte on selles. Selles, et selle tulemusena läheb elektri hind alla, on suhteliselt lihtne veenduda. See oli vist eelmise nädala esmaspäeval. Varsti peale seda, kui Estlink taastus, oli meil terve esmaspäev keskmine elektri hind nulli ümber, vist vaid kaks tundi oli 20 eurot megavatt-tunni kohta. See oli tänu sellele, et oli üldiselt väga tuuline kogu piirkonnas, nii Põhjamaades kui meil. Nii naljakas, kui see ka ei ole, see oli esmaspäev, see oli tööpäev, aga isegi õhtused tipuajad olid olematu elektrihinnaga. Ehk siis see on põhimõtteline potentsiaal, võimalik olukord.

Mis suure tõenäosusega võib tekkida – tõesti, see natukene vastab ka Raini prognoosile ja murele –, kui meil on hästi palju meretuult, siis meil elekter enam ei maksagi midagi. Maksta tuleb võrgutasu ja aktsiisi. Lihtsalt küsimus on selles, kui suures osas me subsideerime. Kui juttu on 4 ja 2 teravatt-tunnist, aga meie tarbimine kasvab 15–16 teravatt-tunnini, siis subsideeritakse ainult umbes veerandit ja see jaotatakse kogu tarbimise peale laiali. See on nüüd see koht, mis toob hinna alla. Ehk siis selle tulemusena koguhind läheb alla. 

Keskkonnamõju või rohelise energia aspekt – see on nüüd osa sellest eriplaneeringust ja samamoodi selle keskkonnamõjude hindamisest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tean teid kui tulist tuumaenergia pooldajat ja väga imestan, et te kannate ette eelnõu, kus räägitakse taastuvenergiast, aga ei ole sõnagi tuumaenergiast, mis on ju samuti taastuvenergiaks kuulutatud. Kuidas siis nii? Kas teile ei tundu, et see eelnõu on kiirustades tehtud? Kas see eelnõu ei peaks sisaldama ka teisi taastuvenergia tootmise viise?

Selle konkreetse eelnõu puhul on tegemist lühiajalise kõrgendatud avaliku huvi küsimusega. See lõpeb juba järgmise aasta suvel ära ja selles ajaskaalas ei ole teised liigid lihtsalt põhimõtteliselt võimalikud. Seda kõrgendatud huvi on meil kuni, mis ta oli, juulini 2025. Selle aja jooksul ei hakkaks keegi ühtegi tuumajaama arendama. Sellepärast on tegu sihitud, suunatud meetmega. Loomulikult ma pooldan tuumajaama endiselt. See on stabiilne energiaallikas, aga antud kontekstis see selle eelnõuga otseselt ei haaku. See eelnõu on väga spetsiifilise kontekstiga.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Jällegi, Kalle Grünthal puudutas üsna tõsist teemat. Ta tsiteeris põhiseadust ja seal on see loodushoiu ja keskkonnahoiu punkt sees. Seal on just nimelt see klausel, et loodus ja keskkond on meie kõigi ühisvara põhiseaduse kohaselt. Ja nüüd, kui te võtate selle keskkonna, kuidas ma ütlen, ikkagi keskkonna hävitamise, loote seadusandluse tasandil keskkonna hävitamise [protsessid], annate kiirendatud korras tuuleparkide rajamise load keskkonna hävitamise hinnaga, siis tegelikult te põhimõtteliselt töötate põhiseaduse mõttele vastu. Aga tulen selle juurde tagasi, et te ütlete, et kui tuul puhub, siis elektri hind läheb alla. Samas me teame, et see [energia] vajab eraldi võrku ja paralleeluniversumi ehitamine läheb meile miljardeid maksma. Nii et see jutt ei maksa mitte midagi, et mida rohkem tuul puhub, seda odavam on inimestel elektri hind ja tänu sellele tekib see avalik huvi, mistõttu me seda seaduseelnõu menetleme. Tegelikult, tunnistage ... 

Aitäh! Aitäh!

... et see niimoodi ei ole. 

No seda ma selles mõttes tunnistada ei saa, et [on selge], et tuule puhumisel läheb elektri hind alla ja see tõesti laiem sotsiaal-majanduslik huvi on.  

Nüüd, loodusressurssidest põhiseaduse küsimusena. Kalle Grünthali küsimus oli tuule kontekstis. Tuul ise, kas me seda ei kasuta või kasutame, otseselt ei ole ressurss, mis kuidagiviisi hävineks või kaoks. Mis puudutab sellega seotud loodusmõjusid, siis see eelnõu ei anna, nagu ma ütlesin, vaba voli kõigest üle sõita. See annab võimaluse protsesse paralleliseerida ja näha teatud juhtudel ette leevendusmeetmeid. Mitte kõikidel juhtudel. Ja siin ongi see kaalutluskoht erinevate avalike huvide vahel: kus ja kui palju neid on. Asi on tegelikult päris mitme direktiivi koosmõjus. Siin see direktiiv ei anna täit vaba voli, ta annab rohkem paindlikkust ja kaalutlusõigust, aga ta ei anna täit vaba voli. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Tegelikult me ju teame, et planeering on kokkulepe, kokkulepe koos kogukonnaga osapoolte vahel. Selleks, et kokkulepet saavutada, on vaja läbi rääkida, on vaja tingimustes kokku leppida, on vaja usaldusväärsust. Tegelikult selle menetluse käigus on mulle järjest rohkem hakanud tunduma, et me teeme selle eelnõuga taastuvenergia tootmisele hoopis karuteene. Me liigume hoopis vastupidises suunas. Me nagu ütleme, et see on kõrgendatud avaliku huvi objekt ja justkui võib teha järeleandmisi, võib asju teha kiiremini, aga see signaal, mis ühiskonnale antakse, on hoopis selline ärritav. Minu tagaõue võib tulla mingisugune objekt, mille jaoks on Riigikogu andnud juba ette soosiva mandaadi! Kas sul ei ole tekkinud selle menetluse käigus seda tunnet, et me selle leevendamisega hoopis takistame?

Seda mitte. Ma igaks juhuks juhin tähelepanu, et selle konkreetse eelnõuga me võtame [euroliidu] määruse ja direktiivi üle Eesti õigusesse. Selles mõttes see ei ole otseselt asi, mille me oleksime siin ise kohapeal [välja mõelnud]. See on seotud konkreetselt energiakriisiga ja selle raames tehtavate lühiajaliste leevendustega – mitte pikaajaliste leevendustega, vaid lühiajaliste leevendustega. Ja ka nende leevenduste puhul on võetud arvesse keskkonnamõju aspekte ja pakutud võimalusi teatud protsesse paralleliseerida ja pehmendada, et oleks rohkem kaalutlusõigust, mitte et me sõidame nõuetest üle. Kas sellel on sedasorti lõplik mõju ühiskonnale taastuvenergia osas, seda ma ei oska hinnata. See oleks selline subjektiivne arvamus, ma tõesti ei oska seda hinnata.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Loen seda muudatust siin ja selgitusi, mis on lisatud: taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine, täpsemalt § 32¹¹ punkt 2. Siin on, et tegevusluba käesoleva peatüki tähenduses on hoonestusluba, ehitusluba, ehitusteatis, kasutusluba, kasutusteatis ja muu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevuseks vajalik luba. Mind huvitab – kuna on loetelu, siis peavad kõik need load olema –, mis asi on see "ja muu käesoleva paragrahvi [lõikes 1 sätestatud tegevuseks vajalik luba]". 

Seda ma praegu peast tõesti täpselt ei mäleta. Pärast saan nõunikuga saata täpse vastuse. Aga ma mäletan, et see oli meil osaliselt ka töörühmas arutlusel. See oli minu meelest seotud, kui ma nüüd õigesti mäletan, Keskkonnaameti mingite määruste ja asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis see on sihuke pooltehniline täiendus, mis oli vajalik.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Antud juhul on tegu väga lühiaegse seadusega ja samas, nagu ka Andres Metsoja viitas, planeeringud ju kestavad, läbirääkimised kestavad tihtipeale kuid, on kohtuvaidlused ja kõik sinna juurde. Kuidas see eelnõu saab neid aidata, kui see nii lühikest aega kehtib? 

Eks ta saab mingil määral aidata, kas või seesama ekspertiisi küsimus on. On hea, kui sa ei pea kõigepealt tegema ära kogu ekspertiisihanget, kus meil on tegelikult kõige suurem pudelikael. Kui ma õigesti mäletan, siis vist hülgeeksperte on meil üks või kaks Eestis. Kui sa saad selle osa teha vabamalt ja pead esitama ainult loataotluse, [andes teada] ekspertrühma juhi ja [tellima] nõutud ekspertiisid, ja sa saad teha paralleelselt asju, siis kõik need elemendid annavad mingit kiirendust juurde. Nad ei võta ära teatud etappe niimoodi, et need jääks täiesti ära. Mõte on rohkem selles, et on ka teatud kaitsealad, kus on praegu tehtud kaart punaseks. Kui ma õigesti mäletan, oli ainult mõni protsent, kus üldse sai midagi rajada praeguse seadusandluse kohaselt. Nüüd tekib juurde alasid, kus on vähemalt kaalutluskohana võimalik loamenetlust alustada. Kas selleks ka reaalselt luba väljastatakse, on omaette küsimus. 

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Head inimesed siniste ekraanide taga! No kilplased oleks nagu muinasjuturaamatust pärisellu astunud. Sel nädalal selgitas Kliimaministeeriumi ametnik mulle, et kuna kliimat, elurikkust ja loodust päästev Rail Baltic kahjustab keskkonda, siis tuleb nende kahjude leevendamiseks kusagil mujal täiendavaid looduskaitselisi piiranguid kehtestada. Me ehitame kalli raha eest sohu raudteed – väikese vahemärkusena: Svet astus ministeeriumisse ja valgus hakkas paistma, leiti 200 miljonit eurot – ja samal ajal taastame soid. 40 miljonit on juba kulunud ja uskuge mind, kulub veel. Nüüd siis käesolev eelnõu tegeleb energeetikasektoris piltlikult öeldes sellega, et palgid suure vaevaga mäkke veeretada, küll nad sealt siis kergelt alla hakkavad veerema. 

Taastuvenergia arendamise vilju me maitseme juba täna: elektrit ei jätku, kui seda vaja on, ja see teeb hinna kalliks. Lisaks sellele ei möödu nädalatki, kui me ei kuule sellest, mis meie elektriarvete erinevatele ridadele lisandumas on. Ja kui see eelnõu seaduseks saab ja senise arendamise asemel hakatakse taastuvenergeetikat kiirendatud korras eelisarendama, siis võite olla kindlad, et arvete paisumine saab ka kiirema hoo. Lisaks sellele, et elektri hind aina kasvab, satuvad varustuskindlus ja elektrivõrgu stabiilsus tõsise löögi alla. Sisuturundusartiklites võib ju rääkida sellest, kuidas sageduse hoidmiseks ja salvestuseks on tehnoloogiad olemas, aga see kipub tihti jääma teoreetiliseks arutluseks sellest, mis peaks olema. Tegelikkuses töötavaid lahendusi ei ole või on need üüratu kallid.

Ja ärgem unustagem lihtsat tõsiasja. Kui sa toodad elektrit põlevkivijaamas või ehitad selleks gaasi‑ või tuumajaama, siis kõik need toodavad elektrit kogu aeg stabiilselt. Kui sa ehitad tuule‑ või päikesepargi, siis pead sa ikkagi ehitama ka sama energiatootmisvõimsusega põlevkivi‑, gaasi‑ või tuumajaama. Kui sa ehitad ühe ja sama töö tegemiseks ühel juhul ühe masina ja teisel juhul kaks, siis saab iga loll aru, et see teine viis on ju kallim.

Meile räägitakse keskkonnakaitsest, regionaalsest arengust ja kogukondade kaasamisest. Tegelikkuses viiakse sisse erandid, mis võimaldavad looduskeskkonda lihtsamalt hävitada, kogukonnad kaasamata jätta ja panevad põllumajandustootjad konkurentsis maa pärast väga raskesse seisu.

Ja mina ei saa ikkagi mööda tuumaenergeetikast. Hiljuti saime lugeda uudist, et tuumajaama planeerijad nõuavad tuule‑ ja päikeseenergiaga sarnast toetusskeemi. Inimesed olidki kohe varmad ütlema, et näe, ei ole see tuumajaam hea ühti, tahab samamoodi toetust saada. Aga tegelikult ei ole nii. Tuumajaama jaoks on probleem selles, kui me ehitame maksumaksja raha eest ilmastikust sõltuvaid tootmisvõimsusi ja muudame nende elektritoodangu maksumaksja raha eest kunstlikult odavaks. See tekitabki tuumajaamale toetuse vajaduse. Tegelikult tekitab see Eesti puhul muidugi ka selle, et tuumajaama lihtsalt ei tulegi meile kunagi, mis on kurb.

Kurb on ka see, et kolleeg Kadastik, kes ennast suure tuumaenergeetika edendajana esitleb, töötab tegelikult selle unistuse realiseerumisele vastu. Ja veel kurvem on, et enamik koalitsioonisaadikuid ei tunne üldse huvi, ei viitsigi ennast teemaga kurssi viia, aga ilmselt tulevad nad peatselt siia saali ja vajutavad rohelist nuppu. EKRE fraktsiooni poolt teen ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada.

Evelin Poolamets, palun! Kuna Laurit ei ole hetkel näha, siis Evelin Poolamets. (Evelin Poolamets ütleb midagi saalist.) Ma üldjuhul ei hõika välja nende nimesid, keda saalis ei ole, püüdes olla teie vastu viisakas.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tuuleparkide invasioon kujutab endast suurejoonelist rohepesuprojekti. Rohepöörde sildi all muudetakse sadade Eesti piirkondade väljanägemist. Kerkivad tõelised tuulikumetsad, mille kõrgus on võrreldav Tallinna teletorni kõrgusega, ja senised puhkealad muutuvad tööstusalaks. Aga ükskõik kui palju tuulikuid Eesti pinnal ka ei oleks, tuulevaiksel ööl ei töötaks mitte ükski neist.

Tuuleenergia ei ole ilma dotatsioonideta ehk maksumaksja rahata konkurentsivõimeline. Dotatsioonid kogutakse inimestelt kokku taastuvenergia tasude ja aktsiisidena, mida arvestatakse igalt tarbitud kilovatt-tunnilt. Tuuleenergia on Eesti riigi kodanikule üle jõu käivalt kallis ning kallis energia on majanduse vindumise ja üha [enamate] ettevõtete pankrotistumise peamine põhjus. Vaba konkurentsi tingimustes ei oleks tuulikud suutelised konkureerima ühegi juhitava energiatootmisviisiga.

Tuulikuärimehed on lubanud küll talumistasusid, aga need pole kaugeltki võrreldavad [tuulikute] negatiivse mõjuga elukeskkonnale. Mida tähendab, kui tuulikupark tehakse sinu kodukülla? See tähendab, et kinnisvara hinnad langevad. Tuulepargi lähedal pole võimalik oma kinnisvara müüa õiglase hinnaga, et osta mujale samaväärne. Seega kaasneb tõsine majanduslik kahju kinnistuomanikele. Või selgub, et tuulepargi läheduses pole enam võimalik elada. Pikema tuuleparkide kogemusega välisriikides on tunnistatud isegi 80–100%‑list kinnisvara hinna langust. Seda ei kompenseeri ilmselt ka niinimetatud talumistasu.

Ettevõtluse arengu takistamine piirkonnas. Kahjustada saavad loodusturism ja maaturism, kuna klient ei soovi puhata, matkata ega ööbida tööstusalal tuulepargi kõrval.

Loodusliku elukeskkonna muutmine tööstusalaks. Maal on enamasti hajaasustuspiirkonnad, kus elavad inimesed hindavad puutumatut looduslikku maastikupilti. Seal oleks meelevaldne muuta nii paljude elanike elukoht ja harjumuspärane keskkond nende jaoks elamiseks sobimatuks.

Visuaalne reostus. Inimesed, kes on elupaigaks valinud maakoha, ei soovi oma kodu ümbruses igas ilmakaares näha tööstusmaastikku. Tuulikud kõrgusega kuni 300 meetrit paistavad rohkem kui 10 kilomeetri kaugusele. 

Mürareostus ja varjutus. Seadusega on [keelatud] tuulikut püstitada elumajadest 1 kilomeetri raadiusesse. Selle mürataset võrreldakse liiklusmüraga, aga reaalses elus on see helitaust pidev ja häiriv, ka paljude inimeste tervist kahjustav. Maal elavad inimesed väärtustavad oma kodu ümbruses vaikust ja rahu. Keegi ei soovi taluda ööpäeva‑ ja aastaringset häirivat müratausta. Tuulikulabade pöörlemine tekitab ka pideva valguse vilkumise, nii-öelda varjutuse, mis on väga häiriv. Mida kõrgemad on tuulikud, seda suuremale alale valgusvarjutuse häiring ulatub.

Infraheli ja vibratsioon. Seda on küll vähe uuritud, aga see on väga tõsine terviseoht. Infraheli kahjustab tervist vähemalt kuni 2,4 kilomeetri raadiuses tuulikutest. Osas uuringutes tuuakse välja infraheli ohtlik mõju kuni 15 kilomeetri kaugusel. Infraheli ja vibratsiooni ohtlikkust näitab paljude inimeste kogemus, kes elavad tuulikuparkide läheduses.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Loomulikult toovad arendajad mõjupiirkonnas elavate inimeste rahustamiseks esile uuringuid, mis justkui tõestavad, et tuulikud on ohutud isegi 600 meetri kaugusel eluhoonest. Siiski näitab üle kogu maailma väga paljude inimeste isiklik kogemus, et tuulikupargi käivitamisel tekivad just infraheli ja müraga seotud tervisehäired.

Kahju elupaikadele ja liigirikkusele. Tuulikute tihe paigutus ning ligipääsuteede rajamine killustab terviklikku metsamassiivi, mille tulemusena hävinevad metsloomade ja lindude elupaigad. Hävitatakse looduslik mitmekesisus. Täiesti arusaamatu on, et tööstusala lubatakse rajada rohealadele ja rohekoridori. Rohevõrgustiku tugiala ja rohekoridori muutmine tööstusmaaks Natura 2000 linnu‑ ja loodusala kõrval on vastuolus kõigi mõeldavate keskkonnakaitse eesmärkidega. Samuti on metsad paljude lähikülade inimeste jaoks olulised puhkekohad. Tuulikupargi rajamine sellistesse piirkondadesse mõjutab paljude liikide toimetulekut. Mürahäiringul on väga suur mõju ka lindudele, samuti on ohustatud kaitsealused liigid. Paljude valdade arenguplaneeringud ei lähe kokku tuulikupargi ehitamisega ja maakonna kuvandi muutmisega.

EKRE fraktsioon ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Teate, eks me ole sellest energeetikavaldkonnast päris palju rääkinud siin Riigikogus ja ka Riigikogu hoone seintest väljaspool. Ja see on hea, et diskussioon käib, dialoog peabki käima. Küsimus on lihtsalt selles, mis otsast me seda teemat arutama hakkame. Kas me räägime sellest, mida meie majandus, meie ettevõtjad, meie inimesed tegelikult soovivad, millisel viisil nad elektrit soovivad ja mis hinnaga nad seda soovivad?

Teine pool on see, millega see eelnõu tegeleb: sõidame avalikust huvist üle, püstitame kiiremas korras igale poole tuulikuid ja päikeseparke ning maksame selle maksumaksja raha eest veel ilusti kinni ka. Aga lõpptulemusena me päris selgelt ei anna endale aru, mis siis hinnaks kujuneb ja kas see kokkuvõttes on üldse majanduslikult mõttekas. Minu arust need küsimused peaksid olema eelisjärjekorras. Punkt üks: kuidas tagada odav elekter? Punkt kaks: millised sammud tuleb selleks astuda? No ja loomulikult majandusmõõde. Aga vot nende küsimustega nagu ei soovita tegeleda.

Vaadates selle eelnõu kooskõlastusringi, [näeme, et] seal on olnud erinevaid arvamusi. Mis puudutab just rohekaitset ja rohekaitse toetajaid, siis minu arvates nende arvamuse põhjal saab väita, et see eelnõu sõidab nende huvidest üle. Sellisel viisil seda kindlasti vastu võtta ei saa, Keskerakond kindlasti ei poolda sellisel viisil selle eelnõu vastuvõtmist.

Eriti teevad meid murelikuks just nimelt meretuulikud. Me oleme hästi palju suhelnud saareinimestega, kes ei poolda meretuulikute paigaldamist saare lähedale. Siin on jällegi erinevaid aspekte. Esiteks me räägime loodusest, teiseks me räägime kalandusest. Kalanduse poole pealt tekib mure, et kalamehed võivad lihtsalt ilma tööta jääda, sest kui tuulikud paigaldatakse, tekivad teatavasti kaitsevööndid ja loomulikult muutub ka merekeskkond. Need on meie mured.

Nüüd, kui me räägime veel majanduslikest aspektidest, siis merre ehitamine on kohutavalt kallis, seda me kõik teame. Me oleme saanud kätte ka signaalid, et kui me soovime tuulikute teket merre, siis Eesti riik peaks abistama eraettevõtteid, kes soovivad sinna investeerida. Teisisõnu [peaks riik] seda kõike doteerima. Ja dotatsioonide puhul tekib küsimus, kas majanduslikult on mõistlik seda teha või mitte. Praeguste arvutuste kohaselt mingit majanduslikku kasu sellest lihtsalt ei ole.

Alternatiivina on meil võimalus paigaldada nii tuuleparke kui ka päikeseparke maismaale. Nende arvutused on tunduvalt paremad, need kindlasti dotatsioone ei vaja. Ja selle signaali on tegelikult ka ettevõtjad, investeerijad selgelt edastanud. Mida me oleme viimasel ajal kuulnud, mis puudutab eriti maismaa tuule‑ ja päikseparkide arendajaid? Nemad on nõus tegema praegu investeeringuid vastu turgu, nad ei vaja dotatsioone. Aga kui tulid mängu meretuulepargid ja – nagu siin on juba juttu olnud – ka tuumajaam, [mille arendajad] on täpselt samamoodi tahtnud saada riiklikke dotatsioone, siis loomulikult nad läksid selle ralliga kaasa ja ütlesid, et kui teistele jagatakse, siis nemad tahavad ka. Kuigi esialgne jutt oli, et nemad suudavad tagada meile energia dotatsioonivabalt, ja dotatsioonivaba tähendab seda, et inimene, lõpptarbija saab selle odavamalt kätte. Kõik need hinnad, mis välja kujunevad, ja kõik soodustused, mida riigi poolt võimaldatakse, maksab lõpptarbija igal juhul kinni.

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, kolm minutit lisaks.

Räägime ka muudest muredest, mis puudutavad energeetikavaldkonda. Tuleb arvestada ka sellega, et kui nüüd peakski see plaan täide minema ja praegune valitsus hakkab jagama heldelt dotatsioone ehitajatele, kes soovivad oma plaane merel või maismaal realiseerida, siis see tähendab, et kõigi rahakottidest läheb veel ka võrkude arendamisele hulk raha. Me räägime ikkagi miljarditest. Kui me ehitame merre tuulepargi, siis kuidagi, mingil viisil peab see elekter ju maismaale jõudma. Selle jaoks on loomulikult vaja ülekandeliine. Eks me ole püüdnud siit ja sealt pärida ning küsida erinevates komisjonides, kui palju ülekandeliin sellisel juhul ikkagi maksma läheb, aga ega väga selget vastust ei ole saanud. Lihtsalt ei ole julgust vastata. Aga see on suur raha ja kõik need summad, mis sinna kulutatakse, ilmuvad loomulikult ka tarbija arvele.

Nagu kõik inimesed on tähele pannud, arve, mis potsatab meili‑ või postkasti, koosneb tegelikult erinevatest kuluartiklitest ja suurema osa juba moodustabki kõik muu kui elektri hind. Tihtipeale kostavad igal pool esimesena uudised, et täna on elektri hind natuke madalam või nüüd on see hästi kallis. Aga samas unustatakse rääkida, kust kaudu elekter siia jõuab ja kui suured on võrgutasud. Võrgutasud on juba praegu tõusnud. Ja kui me jätkame täpselt sama teed pidi, nagu praegu on otsustatud [liikuda], siis hakkavad võrgutasud tõusma iga aasta. Iga aasta! See muinasjutt, mida siin räägitakse, et mingi hetk läheb elekter [odavaks] tänu sellele, et installeeritakse lisavõimsused, ongi puhas muinasjutt. Odavat elektrit lihtsalt ei ole ja sellise plaani kohaselt see ei saagi Eestisse tekkida. 

Nüüd räägin põlevkivist, mis on samuti praegusele valitsusele pinnuks silmas. Põlevkivi on tembeldatud pahaks lapseks. Kuidagi tuleb põlevkivi, ma ei tea, vähem kasutada, panna tootmisi kinni. Seda teed pidi tahetakse minna. Tegelikult on ju probleemiks CO₂, mitte põlevkivi. Ja minu arust selle sektori ettevõtted on andnud selge signaali, et kui probleem on CO₂ – ja nad on seda endale ka teadvustanud –, siis nad on valmis CO₂-küsimusega tegelema. Aga selleks on vaja selget riigi poliitikat, selgelt öelda, et põlevkivi peab mingis mahus jääma, selles sektoris praegu töötavad inimesed peavad säilitama oma töökohad. See ongi hoopis teine üleüldine riiklik poliitika, mis tuleks välja arendada. Siis saab ära lahendada ka CO₂-probleemi, mis põlevkivi tõttu tekib. Aitäh! Jõudu!

Aitäh! Kalle Grünthal. (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

See valitsus muudab selle eelnõuga Eesti täielikuks perifeeriaks. Kordan: see valitsus muudab selle eelnõuga Eesti täielikuks perifeeriaks! Võib-olla mõni küsib, mõni ei küsi, mis on "perifeeria" tähendus. Tuntud USA sotsioloogi ja politoloogi Immanuel Wallersteini teooria järgi kuuluvad perifeeriasse riigid, kellel pole mingisugust majanduslikku ega poliitilist võimu ja kus tootmine on minimaalne nagu meil, ent kust ülejäänud maailm saab oma tooraine. See puudutab antud juhul tuuleenergiat. Ja siia lõppu kuulub veel üks huvitav lause, nimelt: needsamad perifeeriapiirkonnad on sageli mõjutatud hävitavast sõltlassuhtest koloniseeriva emamaaga – ning kõige olulisem –, mis on kohalikud võimustruktuurid korrumpeerinud ja lammutanud. Täpselt nagu meil. See valitsus on korrumpeerunud. Miks?

Mis kasu saab Eesti rahvas sellest, et ehitatakse tuulepark kuskile Liivi lahte? Mitte mingit. Ma toon ühe väga lihtsa näite Järvamaalt, kus kavatsetakse ehitada Järva valda 109 tuulegeneraatorit, mille tipu kõrgus on arendajate soovil 270 meetrit, ainult 40 meetrit vähem kui Tallinna teletornil. Hakkasin huvi tundma, kes on need ehitajad, kust see raha tuleb ja nii edasi, sest rahaküsimus on ju põhiline. Ettevõtte Vindr Baltic juht Marko Viiding on juba alustanud läbirääkimisi maaomanikega ning ajanud asju ka kohalikus omavalitsuses. Esmapilgul tundub, et niisugune tõsine Eesti mees ajab Eesti asja, sest elekter on meil ju probleemne. Jää või uskuma! Aga tegelikult, kui hakkasin asja uurima, sedasama Vindr Balticut, siis selgus, kust kuramus ta selle raha võtab. Kust kohast ta selle raha võtab? Lõin lahti äriregistri, vaatasin. See ettevõte on loodud aastal 2021 ning selle kapitali suurus on 5104 eurot. Ma ei tea, kas siin saalis on mõni inimene, kes julgeb öelda, et jaa, selle eest on võimalik teha 109 teletorni Järvamaale. Usun, et ei ole. Isegi Juku-Kalle Raid mitte.

Vaatasin edasi, selgus, et Vindr Balticu omanik on tegelikult hoopis Rootsi ettevõte, aktsiaselts Vindr, kes arendab tuuleenergiaprojekte Norras ja Rootsis ning nüüd on laienenud ka Põhjala ja Balti riikidesse. Aga tegemist ei ole ikkagi veel lõpliku omanikuga, sest Vindri emaorganisatsioon on hoopis Rootsi ettevõte Treblade AB. Kuid ma ei hakanud omanikku edasi otsima, sest mind huvitas hoopis raha. Kust tuleb raha? Vastus tuli sellesama Vindr AB kodulehelt, kus nad ütlevad, et raha oli vaja ja siis hakati otsima, kellel raha on. Ja näed sa, leitigi rahakotid üles! Käed löödi nimelt Euroopa taristuinvestori ning InfraVia fondiga.

Huvitav, mis on see InfraVia fond? Tegemist on Pariisis [tegutseva] Prantsusmaa erakapitali investeerimisfondiga. Kusjuures väga oluline on see, et see investeerimisfirma omandab osaluse ka infrastruktuuri ja tehnoloogia kasvuettevõttes. Nende kodulehe andmetel on nad kaasanud 12 miljardit eurot kapitali 15 Euroopa riigis. Vaat sealt tuleb raha. Nii et see Vindr Baltic – vanasti öeldi, et need on riiulifirma tankistid. Samas sirutavad suured Euroopa ärihaid tegelikult oma haarmed Eesti suunas, et saada Eesti loodusvarade, loodusressursside arvelt kasumit.

Ettekandja Mario Kadastikuga ei tekkinud mul vaidlust selle üle, et tuul ja õhk on loodusrikkused. Järelikult oleme selles ühel meelel. Probleem on selles, et põhiseaduse § 5 järgi kuuluvad loodusrikkused Eesti rahvale. Aga praegune valitsus, ma ei tea, mis tingimustel ja kuidas, loovutab ehitusaluse maa ja annab tuule näol tasuta ära meie loodusrikkuse ehk õhu. Miks neid huvitab see, miks nad teevad seda? See kõik meenutab, teate, vanade maadeuurijate aegu, kui meresõitjad sõitsid kuskile maooride juurde või mõnele Lõunamere maale ning nähes sealset head elu ja rikkust, ostsid klaasitükkide, värviliste hilpude ja alkoholiga hõimu ja suguharu juhid ära. Nad sõitsid Euroopasse tagasi täislastitud [laevaga], varandusega, millel oli tegelikult [õiglane] hind olemas.

Mida saab siis praegu õnnetu palja tagumikuga eestlane? Ta saab 3,5% rajatisealuse maa maksustamise hinnast ehk sisuliselt sendid. See teletorn tuuliku näol jääb sinna igaveseks. Kui see maa kuulub talle, saab ta kätte mõned tuhanded eurod või natuke rohkem, ja ongi kõik. Või siis on nii, nagu on lubanud praegused arendajad: me teeme teile mõne kergliiklustee või laste mänguväljaku.

Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Kui me ei peata seda hullumeelset tuuleenergiaprojekti, siis jäävad eestlastele lisaks paljale tagumikule veel ainult pastlad ja kannel. Uurige, head inimesed, kes on nende tuuleparkide ja tuulikute omanikud, seal on vastus ja kõige selle võti. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Igaks juhuks küsin kolm minutit, ma ei tea, kaua läheb.

Kaheksa minutit kokku.

Aitäh! Head saalis viibijad! Võib-olla ka need, kes jälgivad meid tele vahendusel! Täna me arutame energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seletuskirjas on kirjas, et eelnõuga kehtestatakse raamistik taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks. Täpsemalt sätestatakse Eesti õiguses Euroopa Liidu õigusest tulenev võimalus ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projektide kiirendatud rajamiseks.

Eelkõnelejad on sellel teemal juba väga palju rääkinud, ei tahaks neid kordama hakata, kuid kui ma vaatan seda, et siin on kirjas "ülekaalukas avalik huvi", siis ma mõtlen, kelle huvi on ülekaalukas avalik huvi ja millest see võib olla tingitud. Ilmselgelt ei ole ülekaalukas huvi nende inimeste huvi, kes Saaremaal elavad ja neidsamu Kalle Grünthali mainitud teletorne oma rannikuvetes näha [ei taha]. Seda enam, et keskkonnamõjude hindamist tahetakse kiirendada – see on ka siin olulisena kirjas. See tähendab, et "Eesmärk pühitseb abinõu" on selle eelnõu nimi. Nui neljaks, need tuleb ära teha.

Kõigile on teada, siin on kõik sellest rääkinud, et meretuulepargid on kordades kallimad ehitada. Selle jaoks, et meretuuleparki näiteks Saaremaa rannikule rajada, on vaja sinna viia 330-kilovoldine kõrgepingeliin, mille rajamine [eeldab] 120 meetri laiust koridori. See tähendab, et meil tuleb maha raiuda tuhandeid hektareid metsa. Sellest on puudutatud umbes 80 000 kinnistuomanikku, [kelle maa] tuleb ilmselgelt kas õiglase või mitteõiglase hinnaga riigistada. Ja seda kõike selle nimel, et me rajame sinna merre tuulikud. Sealt oli plaanis viia [elekter] Sõrve säärest kaabliga Lätti ja edasi kaugemale Euroopasse. Saarlastele kui pärismaalastele on selgitatud: "Oi kui tore, teile tuleb nüüd palju parem elektrivarustus. Praegu on ainult 110-kilovoldine elektriliin, aga nüüd hakkate kõik paremini elama, enam teil elektrikatkestusi ei ole," ja muud sellist mitteadekvaatset juttu.

Reaalsuses see nii muidugi ei ole. Kui 330-kilovoldine liin tehakse läbi terve Saaremaa, siis heal juhul tuleb sinna üks-kaks alajaama. See ei puutu mitte kuidagi sisevõrkudesse, mis on meil ajale jalgu jäänud. Isegi olemasolevaid päikeseparke ei suuda me sinna ühendada, neid ei saa täisvõimsusel tööle panna, sellepärast et siseliinid on meil liiga pisikesed.

Nüüd, eelnõu esitaja väitis, et kui tuul puhub, hakkab elektri hind olema null. See on tõesti huvitav. Peale seda, kui me oleme rajanud tuumajaama, meretuulepargid, salvestid ja gaasijaama, mida on ilmselgelt vaja, ning teinud ka kõik muud investeeringud, siis hakkavad olema meil meeletud püsitasud, sest me oleme sinna investeerinud miljardeid. Sellesama 330-kilovoldise kõrgepingeliini rajamine, nagu Lauri Laatski siin mainis, läheb esialgsete arvutuste järgi maksma 1–2 miljardit eurot. Meretuuleparke [plaaniti] esialgu subsideerida umbes 3 miljardi euroga 20 aasta jooksul, nüüd, ma saan aru, on seda vähendatud poole võrra. See tähendab seda, et iga kuu tuleb teile elektriarve ning kui [piltlikult öeldes] meeter on elektri hind, siis 99 sentimeetrit sellest on püsitasud. See, kas see väike [osa ehk] elektri hind on seal null või ma ei tea, kui palju, ei puutu enam üldse asjasse, sest te maksate taastuvenergia tasu. Ja see on meeletu seetõttu, et me subsideerime meretuuleparke, ja võrgutasu on ka meeletu.

Milleks seda võrku on vaja välja ehitada, kui meil on olemas päris korralikud Eesti-Läti ühendused ja sealt mujale Euroopasse – ühesõnaga, väljund on olemas? Tootsis, kuhu praegu ehitati üks maatuulepark, on selle kõrval olemas, vähemalt Andres Metsoja väitis nii, umbes sama suur maa-ala, kuhu väga hästi sobiks ja oligi eelnevalt planeeritud maatuulepark. Kuid ennäe imet, Euroopast pakuti, et kuna see maa on selline niiske ala, siis hakkame seda soostama, teeme selle sooks. Ja juba otsustatigi, et see soo on meile palju olulisem kui maatuulepark, kusjuures sealt kõrvalt lähevad kõrgepingeliinid, needsamad 330-kilovoldised. No ei saa jaburamat energiamajandussüsteemi välja mõelda!

Kõige suurem häda ongi Eesti riigil see, et meil puudub terviklik nägemus. Meil ei ole elektrituru, energiamajanduse ülevaadet ega nii-öelda pikka plaani, nagu Eesti 200 tarvitseb öelda. Meil ei ole seda olemas! Iga erakond tirib tekki enda peale: üks tahab meretuuleparki, sest tal on kindlasti mingi sponsor kuskil, teine tahab tuumajaama, sest jälle kellelgi on mingid huvid. Aga et me ükskord teeksime energiamajanduse arengukava – seda küll kogu aeg valmistatakse – ja siis hakkaksime otsuseid tegema, sellist asja ei ole.

Kõigepealt me kiirendame. Miks me kiirendame? Ka Mario Kadastik ütles, et sellepärast, et me saaksime mitu etappi korraga teha. Jah, me teame küll, et keskkonnalubade saamine võtab palju aega, aga paralleelselt me juba projekteerime ja teeme igasuguseid muid samme. Aga mida see kaasa toob? Me juba kulutame raha ja nüüd sisuliselt antakse Keskkonnaametile ülesanne, öeldakse: "Saage aru, me oleme sadu miljoneid juba kulutanud! Kuidas me mõtleme nüüd selle peale, et kalad või mingid linnud seal välja surevad?"

Teisest küljest me investeerisime praegu Saaremaal sellesse, et võtta Väinatammi pealt ära kõrgepingeõhuliinid. Sinna viidi kaabel, mis on tunduvalt kallim. Aga see oli tõesti arukas otsus, et päästa lindusid – see oli peamine eesmärk. Samas teeme nüüd 330-kilovoldise liini, mis on veelgi suurem ja veelgi rohkem ohustab loodust.

Kui meil ei ole tarka majandamist, siis me ei saa … Muidugi, lisaks ma ütlen seda, et igasugune kiirendamine on mõistlik küll selles suhtes, et bürokraatiat tuleb absoluutselt vähendada. Vaatame Saaremaa valla näidet: kui ma tahtsin saada laudale projekteerimistingimusi, siis mul võttis see aega umbes aasta. Vaat seda tuleb tõesti kiirendada ja ei ole mõtet bürokraatiat suurendada. Aga siin, kus on just vaja läbimõeldud energiamajanduspoliitikat, tehakse seda keskkonnatingimusi vähendades, saamata aru, kuhu me tegelikult jõuame ja keda me toidame. Kalle Grünthalil oli õigus, et see raha kindlasti ei tule eestlaste taskusse. Kinni maksame selle just nimelt meie, aga kasum liigub tõesti kellegi teise taskusse. Isamaa nimel ma ütlen, et meie seda eelnõu kindlasti toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No mida siin öelda? Tegelikult on Kalle väga hästi ära näidanud, kust tuleb raha ja kuhu läheb raha. Ega seda ei tehta lihtsalt selleks, et meile siia mingisugust eurode ja dollaritega kaetud lauda nina alla panna. Ei, seda ei tehta selleks. Seda tehakse selleks, et meie raha siit kätte saada, meie ressursid kätte saada ja need kuskile mujale kantida. Täpselt samuti kolleeg, kes enne mind siin esines, Mart Maastik, rääkis väga kujukalt ja väga selgelt, milles on probleemid.

Ma omakorda laiendan seda pilti natuke sellega, et juhin tähelepanu, et Rahvusvahelise Valuutafondi aruande kohaselt paistab 200 maailma riigi hulgas Eesti silma kõige suurema ja kõige kiirema majanduslangusega. Ja ka kõige kestvama majanduslangusega. Kõige suurema, kõige kiirema ja kõige kestvama majanduslangusega! See on tore rekord, see on Eesti edulugu, millest meil armastatakse rääkida. See on lugupeetud koalitsiooni, eelkõige Reformierakonna edulugu: kõige suurem, kõige kiirem ja kõige kestvam majanduslangus. Palju õnne teile ja teid valinud Eesti rahvale, väidetavalt teid valinud Eesti rahvale!

Läheme edasi. Internet on tore asi, annab võimaluse maailmas ringi surfata. Internet ütleb meile, et laias laastus 70% – natukene vähem, 69%, aga ümardame – tuuleparkidest on kahjumis. On kahjumis! Mida see tähendab? See tähendab seda, et loomulikult töötavad need edasi, aga keegi peab ju subsideerima seda, et need töötavad. Ja kes seda teevad? Seda teevad valitsused. Valitsused ehk maksumaksja, kellelt on raha kokku korjatud, uhavad raha sellesse väidetavalt kõige püsivamasse, kõige odavamasse, kõige ökoloogilisemasse energiatootmisse, mis ei ole tegelikult odav, mis ei ole ökoloogiline ja mis ei ole tasuv. Maksumaksja raha uhatakse sellesse valdkonda.

Paneme need asjad kokku: majanduslangus ja maksumaksja raha suunamine mittetasuvasse energia tootmise sfääri. Ja me saamegi selle, et Eestis ei ole enam võimalik majandada ettevõtlust kasumlikult, tõsta inimeste palkasid, pidada üleval sotsiaalsfääri. Ja jõuamegi selleni, et igalt poolt on vaja maha võtta: lastetoetusraha maha võtta, emade toetusraha maha võtta, läheme ka pensionide kallale.

Nüüd on Kristina Kallas tulnud välja suurepärase ideega – ta on lihtsalt see kanaarilinnukene praegu –, et pensionide indekseerimine tuleb lõpetada. Kuulake, kallid pensionärid! See tähendab seda, et teie iga-aastane pensionitõus, mis peaks tasakaalustama elukalliduse tõusu, lõpeb ära. See valitsus lõpetab selle ära! Pensionärid, teilt võetakse veel kord raha vähemaks. Kas te teete sellest oma järeldused või ei tee? Ma ei saa seda teile ette kirjutada, aga kui te ei ole kõik muutunud veel dementseteks, ja ma arvan, et ei ole, siis te teete sellest oma järeldused.

Mida me võime nüüd kokku võttes öelda? Kokku võttes võime öelda seda, et meie maksumaksjalt korjatud raha suunatakse tuuleparkidesse, mille omanikud ja investorid ei ole enamalt jaolt Eestis mitte midagi muud kui lihtsalt tankistfirmad. See raha ja energia, mida toodetakse, lähevad Eestist välja. Ja eestlastele ei jää isegi mitte pastlaid ega kannelt, vaid jääb lõhki aetud riigieelarve. Lõhki aetud riigieelarve, kärped ja maksutõusud! See on kokkuvõte kõigest sellest, mida me täna oleme siin kuulnud, ja kokkuvõte ka sellest eelnõust.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Mida me veel võime siit kuulda? Meile müüakse seda kõike valega. Meile müüakse seda valega, nagu see oleks ökoloogiline, nagu see oleks odav, nagu see oleks mingisugune uus tase energeetikas, mis ei saasta nii nagu põlevkivienergeetika. Muide, põlevkivienergeetika ammu enam ei saasta, selleks on olemas filtrid korstende otsas ja kõikvõimalikud muud keskkonnakahjusid vähendavad meetmed. Ammu enam ei saasta! Aga [taastuvenergeetikat] müüakse meile endiselt valega, nagu [põlevkivienergeetika] saastaks.

Ja siis müüakse seda meile veel teise nupuga. Vajuta nupule "Julgeolek", ja eestlane läheb kohe lolliks, unustab igasuguse ratsionaalsuse. Julgeolek! Aga julgeolekuga on meil lugu niisugune, et see palju räägitud Vene energiasüsteemist lahtiühendamine ei paranda meie julgeolekut. Venelased on end ammu lahti ühendanud ja saavad ilma meie energiat oma süsteemis hoidmata suurepäraselt hakkama. Meie nüüd ehitame mingisuguseid suuri akupankasid – või ma ei tea, kuidas neid nimetada –, mis peaksid olema selle energia stabilisaatorid. Tore! Ainult et ma arvan, et läheb vaid paari drooni vaja, et need stabilisaatorid vastu taevast lasta, ja meil energeetilist julgeolekut ikka ei ole.

Nii et kõik see, millega meile müüakse praegu tuuleparkide omanikele miljardite uhamist, on vale. See on vale! Ja miks seda tehakse? Kui valitsuse liikmed ja siin saalis istuvad ja kuskil mujal istuvad koalitsiooni esindajad ei saa aru, et nad esindavad valet ja Eesti rahva laostamist, Eesti riigi pankrotti ajamist, siis pangu amet maha. Siis te ilmselgelt absoluutselt ei kvalifitseeru sellesse [rolli], mida te täidate.

Ja kui te saate sellest aru, siis ei ole ju mingit kahtlust selles, et te olete lihtsalt korruptandid. Te olete lihtsalt riigivargad ja korruptandid, kes aitavad kaasa sellele, et meie maksumaksjaid röövitakse, meie energeetika kanditakse kusagile Saksamaale, Lääne-Euroopasse. Meie raha kanditakse lääne firmadele ja meile jäävad maksutõusud ja kärped, viletsus. Ainus perspektiiv on rännata välja sinna marjamaale, et seal sulastena Eesti oludest mõnevõrra paremat palka teenida.

See on ju häbiväärne, sõbrad! See on häbiväärne! Ja te esindate seda häbiväärsust siin kõik, iga viimane kui üks teist, kes te seda [eelnõu] kaitsete.

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

Palun lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Me peame alati märkama seda konteksti, et see eelnõu on saanud alguse energiakriisist laiemalt Euroopas, kus anti [Euroopa Liidu] liikmesriikidele suunis, et natukene tuleks midagi ette võtta, et taastuvenergia kasutuselevõttu kiirendada. Sellest ideoloogiast lähtuvalt on sündinud ka see eelnõu. Ma ei ole kaugeltki seda meelt, et see on mingi suur võit või lahendus, mis pakub ühiskonnale kiiret energiat ja jätkusuutlikku majanduslikku keskkonda.

Aga mina just nimelt elan seal perifeerias, mida Kalle Grünthal mainis. Minu kodust linnulennult 10 kilomeetri kaugusel on tuulepark, Sopi-Tootsi tuulepark, kus on need hiiglaslikud 241,5 meetri kõrgused tuulikud. Iga päev, kui ma kodust lahkun või koju saabun, need tuulikud ei jää märkamata. Aga ma olen kaugel sellest, et ütleks, et see on muutnud elu kahetsusväärselt halvaks või suutnud suruda inimesi sellest piirkonnast ära kolima. Kindlasti see nii ei ole.

Veelgi enam, me räägime siin, et tuulepargid on justkui need väliskapitali õgardid, kes tahavad Eesti rahva raha kätte saada, aga alles hiljuti tuli Enefit Green turule ja väga paljud eestlased ostsid selle aktsiaid. Iseküsimus, kas see oli hea investeering ja kas tootlus on see, mida loodeti. Nii et ma arvan, et alati ei ole mustade piltide joonistamine siit kõnepuldist mõistlik.

Nagu ma oma küsimustes osundasin, me oleme sellel teel, et tahtsime midagi kiiremaks teha, tahtsime ühiskonnas saavutada mingit edu, mingit läbimurret. Aga tegelikult oleme saanud mitte arutelu eelnõu üle, vaid selle üle, kes on taastuvenergia toetajad ja kes on vastased, ja üsna radikaalsel ja rajul moel.

No olgem ausad, planeering on ja jääb kogukondlikuks kokkuleppeks. See eelnõu ei anna tegelikult mitte mingisugust lahendust sellele, et me loodusest üle sõidame. Aga kogukonnast me ilmselgelt selle eelnõuga üle ei sõida. Kui kogukond ikkagi ei taha neid tuulikuid näha, siis tehakse see protsess ilmvõimatuks. Riigi roll on lihtsalt püüda ette näha, kus on tuuleparkide ja energiatootmise mõju kõige väiksem, kuhu nende ehitamine on kõige soodsam, et elektriliinid ehk ülekandevõimsused oleks lähedal, et see maavara, mida on tuuleparkide ehitamiseks vaja, oleks lähedal, et veo ja ehitustegevuse jaoks ei peaks läbima suuri asustusi, ja tegelikult pidada kinni lubadustest, et kui tõesti tuulepark, energiatootmine tuleb, siis sellega kaasneb taluvustasu ja mõju [hüvitamine] kohalikule kogukonnale. Ja et need, kes neid tuulikuid päriselus näevad, kelle tagahoovis need on, saavad tõepoolest sellest investeeringust osa. Mitte nii, et see investeering läheb kuskile valla või riigi teise otsa ja keegi ei tunne, et on sellest kasu saanud. 

Aga kurioosselt on nõnda, et riigil see tervikpilt on kehv. Isegi tuuleparke on planeeritud juba, ma julgen öelda, 15–20 aastat erinevate planeeringute, maakonnaplaneeringute ja teemaplaneeringutega. On tehtud erinevaid uuringuid, ka mereala on kaardistatud, on hülgeid uuritud, vaadatud kalastikku – seda võib-olla kõige vähem. Olen ise nende erinevate planeeringumenetluste juures olnud. Pärnumaal märgiti maismaal juba 15 aastat tagasi ära, nagu hea kolleeg Mart Maastik mainis, ka teine võimalik potentsiaalne ala. Sopi-Tootsi tuulepargi kõrval on Lavassaare jääksoo. Need alad on tegelikult turbatootmisalad, kus loodus on hävitatud. Inimesed on selle häiringuga harjunud, sest need asulad ongi tööstusasulatena tekkinud. Sinna juurde on ehitatud teedevõrk. Mõlema, Lavassaare ja Sopi-Tootsi tuulepargi lähedal on Harku-Lihula-Sindi võimas ülekandeliin, kuhu saab elektrit suunata.

Aga kahetsusväärselt on tekkinud planeeringu faasis olukord, kus on öeldud, et Lavassaares võiks tuulepargi püsti panna, praktiliselt sama suure kui Tootsis, circa 40 tuulikut, aga samal ajal annab Keskkonnaamet nõusoleku algatada seal Eesti Looduse Fondi kaudu Euroopa rahadega soostamise projekt. Ei ole ju võimalik kahte eesmärki ühes ja samas kohas paralleelselt täita. Meil sulepatju tehakse Wendres, Lavassaares ei ole vaja hakata neid tootma. Kui me ujutame ühe jääksoo üle, siis on linnustik seal kohe kohal, ja rääkida samal ajal tuulepargi püstitamisest on ju utoopia.

Elu peab inimeste silme läbi olema tasakaalus. Me eile arutasime keskkonnakomisjonis keskkonnakaitse valdkonda. Kui antakse looduskaitsealadel olevate maade omanikele suunis, et edaspidi peavad nad hakkama Keskkonnaametiga kooskõlastama seda, kas nad tohivad oma metsateed greiderdada või teeääri niita, ja samal ajal öeldakse, et kõrgendatud avaliku huvi objekt on tuulepark, mis [ehitatakse] kiirendatud korras 50 aastaks, siis on siin mingi suur kataklüsm. See on täiesti arusaamatu. Mingi proportsionaalsus peaks elus ja ühiskonnas olema ja kui me lükkame selle täielikult, totaalset kraavi, siis tihti ka need inimesed, kes maapiirkonnas elavad, tunnevad, et neist sõidetakse üle ning nad ei taha alluda sellistele nõuetele, sellisele provokatsioonile. Siis me oleme saanud lahenduse asemel terve hunniku probleeme. Ja see on tõsine mure.

Küsimus ei ole siin saalis minu meelest täna mitte see, kas taastuvenergia on pluss või miinus, kas jah või ei. Elu peab edasi minema, me peame leidma lahenduse meie energiamajandusele. Energiakokteil on kindlasti osa sellest. [Ei tohi] jääda kinni ainult sellesse, kas üks tuulepark on probleem või lahendus. Tegelikult peaks see andma uue võimaluse meie majandusele, nii nagu [annab] Liivi lahe tuulepark, mille energiatoodangust pool peaks minema etanoolitehase käitamiseks. See võiks olla see suurem eesmärk, mida vaadata: et mitte saata toodetud energiat Kesk-Euroopasse, vaid väärindada seda siin, pakkuda inimestele tööd, tuua siia investeeringuid. Aga kui me näeme kõiges ainult probleeme, siis on jube raske riiki pidada. Tuleb näha ka lahendusi. Mulle tundub, et see eelnõu [toob] kahjuks rohkem probleeme kui lahendusi. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme jõudnud muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Rain Epler ja Kert Kingo, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 

Lauri Laats, palun!

Ma mõtlesin just muudatusettepaneku nr 5 kohta [öelda] – kui te loete selle ette, ma olen liiga ennatlik –, et sooviks seda hääletada ja enne hääletust sooviks kümneminutilist pausi.

Te olite kiirem kui mina. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Lauri Laats, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. (Lauri Laats räägib saalist.)

Jaa, aga mikrofon. Aitäh! Kahju, et komisjon jättis selle arvestamata. Nii nagu ma ennist ütlesin, me soovime siis saalihääletust ja enne saalihääletuse läbiviimist kümneminutilist pausi.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, selle on esitanud Lauri Laats ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 5 ei leidnud Riigikogu toetust.

Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Kert Kingo, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud samuti Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 11, ka selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 12, ka selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 15, selle on esitanud Leo Kunnas, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 16, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 17, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 18, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 19, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 22, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 23, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 24, selle on esitanud samuti Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 25, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 26, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 27, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 29, selle on esitanud Varro Vooglaid, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 30, selle on esitanud Rain Epler ja Kert Kingo, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata.

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 359 teine lugemine lõpetada, aga meile laekus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 359 teine lugemine katkestada. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 359 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 52, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 359 teine lugemine on lõpetatud.

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on päevakorrapunkt nr 5, Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 426 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mul on väga hea meel siin hädaolukorra seaduse muutmise seadusega olla. Ma arvan, et tänane päev on õige selle arutamiseks. Ma arvan, et Riigikogu toimepidevus on ka teema, mida me peaksime arutama.

Aga nüüd seaduse juurde. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus selle aasta 6. mail. Eelnõu esimene lugemine lõpetati selle aasta 4. juunil ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, selle aasta 18. juuniks kella 17.15‑ks esitati eelnõu kohta üks muudatusettepanek, [mille esitajad on] Riigikogu liikmed Enn Eesmaa, Raimond Kaljulaid, Meelis Kiili, Leo Kunnas, Alar Laneman ja Peeter Tali. Nimetatud muudatusettepanek sisaldab mitut sisuliselt omavahel seotud muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut. Aga muudatusettepanekutest täpsemalt hiljem.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 6. juuni ning 10., 12. ja 16. septembri istungil. 6. juuni istungil osalesid Riigikantselei esindajad, Eesti Rahvusringhäälingu esindajad, AS‑i Levira esindajad ja Kultuuriministeeriumi esindajad ning arutelu keskendus sellele, kas laiendada Eesti õigusesse ülevõetavat CER-direktiivi, lisades elutähtsa teenuse osutajate ehk ETO-de hulka ka Eesti Rahvusringhääling ja AS Levira.

Selle aasta 10. septembril toimus meil väga põhjalik [arutelu]. Mul oli väga suur rõõm pidada riigikaitsekomisjonis seda kaasamiskoosolekut, kus oli 35 kaasatut pluss ministeeriumid ja ka Riigikantselei. Väga viljakas arutelu oli meil. Ma ei hakka kogu seda arutelu protokollist ette lugema, kuna see võtaks kogu aja ära, aga sellega on võimalik tutvuda riigikaitsekomisjoni protokollide abil.

Esimese ja teise lugemise vahel küsis riigikaitsekomisjon selle seaduseelnõu kohta arvamust ka teistelt komisjonidelt. Küsisime arvamust Riigikogu majanduskomisjonilt ja põhiseaduskomisjonilt. Riigikogu majanduskomisjon toetas arvamuses eelnõu ilma kommentaarideta ja Riigikogu põhiseaduskomisjon loobus arvamuse andmisest, sest eelnõu ei reguleeri enam põhiseaduskomisjoni valdkonda puudutavaid seadusi.

Lisaks märgin siinkohal, et riigikaitsekomisjoni 10. septembri istungil osalenud Eesti Perearstide [Selts] ja mitteosalenud Eesti Proviisorapteekide Liit saatsid oma täiendavad ettepanekud reedel, 13. septembril peale tööpäeva lõppu. Paraku olid selleks ajaks menetlusotsused riigikaitsekomisjonis tehtud. Sama käib Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu kohta, kes saatis oma seisukoha ning palve olla kaasatud 16. septembril toimuva riigikaitsekomisjoni istungi ajal. Aga teatavasti oli arutluse all olev eelnõu juba lülitatud Riigikogu tänase istungi päevakorda ning teise lugemise dokumendid olid pärast seda riigikaitsekomisjoni istungit kättesaadavaks tehtud.

Veel pean juhtima tähelepanu, et arutluse all oleva eelnõuga ülevõetava direktiivi kohaselt peab eelnõu seadusena jõustuma 18. oktoobril, nagu [ütles] ka Eesti endine peaminister Kaja Kallas, kui ta selle eelnõu Riigikogule üle andis. Just sellest ajalisest piirangust lähtuvalt ei oleks mõeldav eelnõu täiskogu päevakorrast tagasivõtmine või teise lugemise katkestamine.

Pean mainima ka, et selle direktiivi järgi on tervishoiusektori [teenused] elutähtsad teenused ning riigisiseselt on võetud suund, et haiglate kõrval peaksid elutähtsa teenuse osutajad olema ka perearstikeskused. Hädaolukorra lahendamise plaan ning elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan koostatakse hiljemalt 2026. aasta 31. detsembriks. Seejuures kinnitasid meile Riigikantselei esindajad, et need arvamused, mis tulid meile Eesti Perearstide [Seltsilt], Eesti Proviisorapteekide Liidult ja Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidult, võetakse arvesse, kui ministeeriumid kui elutähtsa teenuse korraldajad koostavad konkreetsed rakendusaktid elutähtsa teenuse osutajatele.

Aga nüüd muudatusettepanekute ja keeleliste ning normitehniliste täpsustuste juurde. Kokku on muudatusettepanekute loetelus neli muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek, nagu ma eelnevalt viitasin, on kuue Riigikogu liikme esitatud. Selle sisu on see, et laiendatakse eelnõuga ülevõetavat CER-direktiivi ning loetakse elutähtsa teenuse toimepidevuseks Kultuuriministeeriumi korraldatavat ringhäälingu toimepidevust. Lisaks loetakse elutähtsaks teenuseks ringhäälingu transleerimist. Riigikaitsekomisjon arvestas juhtivkomisjonina seda muudatusettepanekut sisuliselt, [pidades silmas] muudatusettepanekut nr 2. Ehk täielikult me arvestasime muudatusettepanekut nr 2, mis teeb ettepaneku lisada sellesse eelnõusse Eesti Rahvusringhääling ja AS Levira, muuta need elutähtsa teenuse [osutajaks] ning panna neile ühine elutähtsa teenuse korraldaja, milleks siis, kui austatud Riigikogu seda toetab, saab Kultuuriministeerium. Täpsemalt, rahvusringhäälingu seadust täiendatakse sättega, mis määrab talle elutähtsa teenuse osutaja staatuse. Avalik-õiguslikku meediateenust osutab rahvusringhäälingu seaduse alusel ERR. Ja tehnilise võimekusega ringhäälingu võrguteenust osutab AS Levira.

Lisaks on muudatusettepanekud nr 3 ja nr 4, mis täpsustavad eelnõu ja on tehtud riigikaitsekomisjoni poolt. Neisse panustasid peaasjalikult keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja, et viia seaduseelnõu keeleliselt ja normitehniliselt [nõuetega] kooskõlla.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas 10. septembri istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks päevaks, 18. septembriks. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon 12. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh! Olen valmis küsimustele vastama.

Suur tänu väga selge ettekande eest! Teile on kolm küsimust. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kristo! Vaadates tänast Riigikogu istungit, võib-olla tuleks [arvata] ka digiteenus ja küberjulgeolekuteenus elutähtsate teenuste hulka. Meil äkki jälle midagi katkeb. Igatahes see kord, kuidas siis hääletust teha, oleks vist vaja [kindlaks määrata]. Äkki meil tuleb mingisugune õlilamp panna siia? Tuleb ikkagi läbi mõelda, kuidas see hääletus hakkab käima, kui meil on siin õlilamp. Aga see selleks.

Mul on – ma saan aru, et me enam muudatusi ei saa teha – täpsustavad küsimused. Punkt neli: üleriigiline riskianalüüs koostatakse iga nelja aasta tagant ja selle ajakohasust hinnatakse kord aastas. Kord aastas on täitsa sobilik, aga kust see neli aastat tuli? Kas on mingi direktiiv või kust see tuli? Kas praegu, turbulentsel ajal …

Aitäh, hea kolleeg!

… ei ole see liiga suur vahe?

Aitäh, auväärt Vladimir, selle küsimuse eest! Esiteks küber‑ või digivõimekusest. Mul on hea meel, et selles direktiivis on väga selgelt määratletud ka saartalitluse kohustus kõikidele elutähtsa teenuse osutajatele. Kui nüüd riskianalüüsist rääkida, siis see on väga suur osa sellest eelnõust ja direktiivist. Iga elutähtsa teenuse osutaja peab koostöös oma elutähtsa teenuse korraldajaga koostama riskianalüüsi. Need riskianalüüsid peavad valmima selle eelnõu kohaselt järgmise aasta 1. juuliks. Siis tõesti iga nelja aasta tagant koostatakse need uuesti ja iga aasta vaadatakse need üle. See on ka direktiivis nii kirjas, direktiivis on plaan need iga nelja aasta tagant üle vaadata.

Nelja aasta jooksul juhtub väga palju asju. Ma arvan, et see ajavahemik on üsna optimaalne. Mõtleme tänase päeva peale ja sellele, mis oli 2020. aastal, neli aastat tagasi. Siis oli meil akuutne täiesti teistsugune kriis, kui on meil praegu. Oli ülemaailmne pandeemia. Ma arvan, et see andis kindlasti sisendit, kuidas tagada toimepidevus pandeemia olukorras ja võib-olla ka praegu, kui meile väga lähedal toimub täiemahuline sõda, küberründed ja kõik muu. Ma arvan, et ajakohastamine iga nelja aasta tagant on tegelikult vajalik, sest maailm meie ümber muutub, ja ma arvan, et elutähtsate teenuste osutajad peavad samamoodi muutuma.

Ma korra eksitan, et vastata kolleegi vihjele ja ka teistele kolleegidele. See kord, kuidas sarnases olukorras, nagu meil tekkis siin mõned tunnid tagasi, Riigikogu istungit läbi viia, on meil tegelikult kenasti olemas. On 19 lehekülge pikk [juhend], mis on vaja teha. Sellest on vaja teha üks-kaks lehte, mida saab sarnases olukorras laiali jagada. See on see toiming, mis jäi ette valmistamata, tegemata. See kord, millised need toimingud on, on olemas juba 10. juulist 2017. Aga veel kord, see oli esmakordne ja 19 lehekülge on natuke liiga pikk [paljundada]. Sellest peaks tegema väljavõtted, siis oleks olemas see olulisem osa. Ja seda, mida on vaja juurde küsida, saab siis juurde küsida.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa nimetasid meie komisjoni arutelu viljakaks. Mul on sellest veidi teistsugused mälestused. Seal, tõsi küll, nagu sa õigesti viitasid, oli väga palju kaasatuid. Aga mina mäletan, et alaliitude püstitatud probleemid või erinevad käsitlused said Riigikantseleilt enamasti vastuse, et neid küsimusi me püüame lahendada kriisireguleerimise käigus. Selle CER-direktiivi ülevõtmisega me kehtestame erinevatele organisatsioonidele, asutustele nõuded. Ettepanekud ja ideed, mis nendel olid, olid arusaadavad nii meile kui ka Riigikantseleile, aga neid me ei hakanud arutama, vaid hakkame arutama kunagi tulevikus, siis, kui tegelikult kehtivad juba uued reeglid. Minu küsimus on konkreetselt ITL-i kohta, kes tõi seal esile probleemi inimeste tuvastamisega. Mis sinu meelest mõistlik lahendus on?

Aitäh, Priit! Minu arust oli küll see arutelu väga viljakas, ja just selles mõttes viljakas – nagu me kõik ju sellel arutelul nentisime –, et loodetavalt tuleb kohe varsti ka valmisoleku seadus Riigikokku menetlemiseks. See on direktiivi ülevõtmine ja üldiselt on selline suund, et direktiivi ülevõtmisel laiendatakse direktiivi võimalikult vähe. Aga kõik need küsimused, mis üles jäid, on protokollitud ja neid on meile kui seadusandjatele paremini tutvustatud. Me saame seda sisendit kasutada selleks, et valmisoleku seaduses, mis meile tuleb, neid punkte adresseerida ja leida normaalsed lahendused.

Nüüd konkreetsetelt ITL-i tõstatatud küsimuse juurde. Nende kõige suurem mure oli tõesti taustakontroll, see, kuidas taustakontrolli tehakse. Toodi välja, et konkreetselt selles eelnõus on taustakontrolli tegemine ära määratletud, aga ei ole määratletud, mille alusel kedagi välja jätta, sest ta ei läbinud taustakontrolli. Oli paar ettepanekut, mille puhul tuli nentida, et ega see ei ole elutähtsa teenuse korraldaja pädevuses. Kui taustakontrolliga väga kaugele minna, siis peaks ikkagi pöörduma pädevate riigiasutuste poole. Ma viitan nendele asutustele, mis tegelevad sisejulgeolekuga.

Arutelu kokku võttes tõi ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi kriisijuht Kerli Zirk välja, et selle tulemusel toetati igas mõttes Riigikantselei seisukohta, et see vajab pikemat ja põhjalikumat arutelu VOS‑i raames. Loodetavalt on see selles eelnõus sees juba enne, kui see Riigikokku tuleb. Kui ei ole, siis võib-olla meie saame selle sinna sisse kirjutada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Istungi juhataja ütles küll, et kolm küsimust on ettekandjale, aga nüüd on neid juurde tulnud.

Alguses oli.

Siis oli kolm registreeritud küsimust. Ma loodan, et ma saan järgmise ka [esitada].

Ma küsin sellesama üleriigilise riskianalüüsi kohta. Tegelikult see on ju kõige alus, selle alusel tuleb nii kohaliku omavalitsuse riskianalüüs kui ka kõik sealt allapoole. Ma kuulsin, et mingi kuupäev on vist järgmise aasta juulis. Nüüd on mul selline küsimus, et kuna seadus ja need punktid hakkavad kehtima üldises korras, siis mis on tegevusplaan ja millal saavad kohalikud omavalitsused hakata seda riskianalüüsi tegema. Ja sellest tulenevalt: millal Vabariigi Valitsus annab erinevatele asutustele analüüsi koostamiseks [vajalikud] andmed või kas see töö juba taustal käib?

Aitäh! Väga õigustatud küsimus. Lühike vastus on, et see töö juba taustal käib. Aga pikem vastus on, et ilmselgelt saab see protsess konkreetselt alata siis, kui see seadus on jõustunud, ehk siis, kui Riigikogu on menetluslikud otsused ära teinud ja Vabariigi President on selle välja kuulutanud. Siis on õiguslik alus Riigikantseleil, aga ka paljudel teistel riigiasutustel, mis on elutähtsa teenuse korraldajad elutähtsa teenuse osutajatele. Nemad saavad siis hakata koostöös seda riskianalüüsi tegema. Muidugi, jah, Riigikantselei teeb üleriigilise [riskianalüüsi], aga ka kõik elutähtsa teenuse [osutajad], keda on peale selle seaduse vastuvõtmist 21, vabandust, 22, kuna Levira tuli ka, teevad veel eraldi riskianalüüsi. Mingit elutähtsat teenust osutab võib-olla mitu asutust, mitu ettevõtet. Siis tehakse igale ettevõttele eraldi riskianalüüs ja need kooskõlastab siis elutähtsa teenuse korraldaja.

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea Kristo! Sa oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesid õigesti, et püüame direktiive üle võtta ilma võimalike lisanditeta. Seda te seal koalitsioonis armastate kõik korrutada, ometi teete peaaegu vastupidi. Selle eelnõuga lisas Riigikantselei direktiivi perearstid ja sellesama esmaste tervishoiuteenuste teema. Tundub, et neid ei kaasatud ka, eks ju, kuivõrd nad reageerisid meile alles pärast arutelu komisjoni istungil. Nii et mulle tundub, et Riigikantselei lihtsalt lisas nad sinna, ilma et oleks nendega suhelnud. Kas sa tead, mis põhjusel sedasi tehakse? Me ju eeldame, et tervishoiutöötajad nii või teisiti kriisides [tööd jätkavad] ja neil on seal roll. Ja siis me ise lisasime komisjonis kolleegide ettepanekul sinna rahvusringhäälingu, aga ka ei suhelnud meediaettevõtetega. Ei räägitud meediateenusest kui sellisest, vaid otsustati lihtsalt rahvusringhääling lisada.

Aitäh! Ma alustan teie teisest küsimusest, mis puudutab rahvusringhäälingut. Oli tõesti [ettepanek], nagu oli ka tähtajaks [esitatud] muudatusettepanek, muuta rahvusringhäälingu töö elutähtsaks teenuseks. Selle tulemusel tuli kokku töörühm, kus ka mina osalesin suve jooksul ning millele anti ülesanne teha rahvusringhäälingu teenuse kohta analüüs, kas see vastab selle direktiivi alusel nendele tingimustele, et olla elutähtis teenus. See analüüs sai valmis juuli lõpuks ja see ütles väga selgelt, et rahvusringhäälingu teenus vastab selle direktiivi mõttes igale elutähtsa teenuse kriteeriumile. See andis kindluse ka meile, otsustajatele, et siis on mõistlik lisada siia direktiivi elutähtsa teenuse [osutajatena] ERR ja Levira.

Mis puudutab perearstide pöördumist ja esmatasandi tervise[keskuste] liidu pöördumist, siis tõesti, Riigikantselei tegi koostöös Sotsiaalministeeriumi, Terviseameti ja Ravimiametiga ettepaneku laiendada seda ringi kohe alguses ja tuua elutähtsa teenuse [osutajatena] sisse ka perearstid. Kui me selle eelnõu saime, siis meil ei olnud riigikaitsekomisjonis kordagi arutelu, et see ei ole mõistlik ettepanek. Meile kõigile tundus see kohe alguses normaalne ja ilmselge, et ka perearstid on kriisiolukorras elutähtsa teenuse osutajad. Mingisugune ravi peaks jätkuma, eriti selleks, et kogu ravi ei oleks erakorralise meditsiini [osakondade] vastutada. Selle tulemusel tundus see meile riigikaitsekomisjonis mõistlik ja meil ei olnud mingit põhjust seda sealt välja võtta. Ma arvan, et need kaks asja, millega seda direktiivi laiendatakse, on väga hästi ja põhjendatult tehtud.

Ja see kaasamise küsimus. Kui need pöördumised riigikaitsekomisjoni tulid, siis vastasime neile viisakalt, et tõesti, kahjuks on menetluslikud otsused riigikaitsekomisjonis juba tehtud. Aga ka mina juhtivmenetlejana saatsin personaalselt selle kõik nii Sotsiaalministeeriumile, Terviseametile kui ka Ravimiametile edasi, et neid kaasata. Sealt kinnitati, et seda tehakse. Ja nüüd, kui seda riskianalüüsi tehakse, nagu me kolleeg Arvo Alleriga just debateerisime, see koostöö seal kindlasti toimub ja perearste kaasatakse. Mitte mingil juhul ei tehta riskianalüüsi ilma perearste kaasamata.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Juttu oli juba asutustevahelisest koostööst, teavitajast ja aruandlusest. Need jätame vahele. Aga elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või käesoleva seadusega tema määratud asutus … Neid auväärseid asutusi on siin väga palju: [Riigi] Infosüsteemi Amet, Päästeamet ja nii edasi. Kas peaks looma mingisuguse spetsiaalse koordinatsioonimehhanismi, et elutähtsa teenuse [osutamist] kriisiolukorras sujuvalt ellu viia? Või kes konkreetselt koordineerib kõigi nende ametite tööd? Riigikantselei, ministeerium, minister – kes?

Jah, väga hea küsimus. Kõige laiemas mõttes koordineerib seda tööd Riigikantselei, tema on kriisis juhirollis. Aga sealt allapoole minnes tuleb järgmisena elutähtsa teenuse korraldaja, vastav ministeerium. Elutähtsa teenuse korraldajad vastutavad oma valdkonnas olevate elutähtsate teenuste eest ning juhivad seda protsessi. See lähebki allapoole. Aga lihtne vastus on see, et üleüldiselt juhib seda protsessi Riigikantselei.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen nüüd natukene segaduses. Kuidas siis saab selleks elutähtsa teenuse osutajaks? Kas kuskile tuleb nimekiri, kellele [see staatus] antakse, on see siis valitsuse või kohaliku omavalitsuse poolt? Samas ma loen, et elutähtsa teenuse osutajate üle peetakse arvestust tsiviiltoetuse registris. Siit selline laiendatud küsimus: kas see register on avalik, nii et kõik seda näevad, ja kas selle registri pidamine maksab riigile midagi? Ja millal saab [asutus] elutähtsa teenuse osutajaks, kas siis, kui see kantakse registrisse? See tähendab seda, et tal peab olema riskianalüüs ja kõik muu juba eelnevalt tehtud. Või saab elutähtsa teenuse osutajaks siis, kui kohalik omavalitsus, Vabariigi Valitsus või Päästeamet, kes iganes, määrab ta elutähtsa teenuse osutajaks?

Aitäh! Ma jään vastuse võlgu, kas see register on avalik. Ma pigem arvan, et ei ole avalik. Aga pean seda täpsustama ja saan sulle peale istungit sellest teada anda.

Mis puudutab seda, kuidas saada elutähtsa teenuse osutajaks, siis need konkreetsed valdkonnad on seadusega määratletud. Aga nagu ma ka enne viitasin, näiteks toiduga varustamine elutähtsa teenusena – seal võib olla pea 100 ettevõtet, kes mingil moel pakuvad seda teenust, mis on elutähtis. Need konkreetsed teenused [määratakse] rakendusaktiga elutähtsa teenuse korraldaja ehk vastava ministeeriumi poolt. Need tulevad peale seda, kui see seadus on jõustunud. Siis tehakse ministeeriumides täiendavad määrused ja rakendusaktid.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Loomulikult ei ole see asi päris nii ilus ja vahva, nagu me siin rääkisime. Aga ega meil vist suurt pääsu ka pole, kuna tegemist on direktiivi ülevõtmisega. Mure või probleem on selles, nagu ma ütlesin ka küsimuses ettekandjale, et koalitsioon armastab rääkida bürokraatia vähendamisest ja seda, et direktiivi ei laiendata, aga tegelikult tehakse kõike vastupidi. Pärast selle direktiivi ülevõtmist, selle seaduse vastuvõtmist on praeguse 14 teenuse asemel hädaolukorra seaduses kirjas 21 teenust ja nende ettevõtete arv, kes hakkavad neid teenuseid osutama, kasvab 315 võrra ehk 422-ni.

See vajalik revisjon, mida oleks pidanud tegema, isegi mitte siin parlamendi tasemel, vaid Riigikantselei tasemel, jäi meil tegemata. Ma mäletan [üsna menetluse] algusest ühte arutelu selle eelnõu üle, kus üks ametnik kirjeldas selle sõnastust niiviisi: see on sõnastatud niimoodi sellepärast, et seda sõnastust on Brüsselis lihtsam kaitsta. Mitte sellepärast, et meil on seda siis lihtsam rakendada või see on hädaolukorras vajalik, vaid sest sellist sõnastust on Brüsselis lihtsam kaitsta. Minu arust on see kogu selle eelnõu tegelik sisuline paatos ka.

Rääkimata sellest, et perearstid ja – mulle jäi küll selline mulje – ka proviisorite esindajad said teada sellest siis, kui meil oli teiseks lugemiseks ettevalmistamine, nii nagu hea komisjoni ettekandja ilusti ütles. Aga mulle jäi mulje, kuna nad pöördusid pärast seda meie poole, et nad tahtsid olla rohkem kaasatud, ka tervisekeskuste liit. See näitab, et kui kaasamine on ka olnud, siis täpselt ei tea, milline.

See, mida Kristo Enn ütles, ma arvan, on kõige parem näide sellest, et me räägime selle eelnõu puhul täiendavatest koormistest perearstidele, mitte sellest, mida ja kuidas nad tegema peavad. Ettekandja rääkis, et loomulikult me tahame, et perearstid oleks kriisides kaasatud. Loomulikult tahame! Nagu istungi juhataja ütles, meil on alates 2017. aastast [juhised], kuidas viia läbi istungit, kui tekib kriis. Aga mida me tegime? Mina polnud sellest kuulnud, ma ei tea, võib-olla ülejäänud kolleegid olid ja ma olen 101-st ainuke, kes sellest ei teadnud. Aga tegelikult me olime suhteliselt abitud.

Ma ei ole kindel, et see, et meil tuleb juurde analüüse ja kohustusi erinevatele ettevõtetele, meid kriisides väga palju aitab. Selles kontekstis, kui me räägime direktiividest, on minu meelest õige nii, nagu me retooriliselt kõik räägime ja õigeks peame, et sinna võimalikult vähe omalt poolt lisaks panna.

Meediaettevõtete puhul oli nii, et osa kolleege tuli [ettepanekuga], ja loomulikult on meil kõigil õigus ettepanekuid teha. Aga ka seal oli probleem. Kultuuriministeeriumist saab elutähtsat teenust korraldav asutus, eks ju. Ma küsisin, kas käis arutelu ka teistega. Me ei rääkinud teenusest, me ei rääkinud meediateenusest. Kui komisjonis oli arutelu, ütles üks kolleegidest õigesti, et Ukrainas täna ju ka ei ole seda. [Teine] kolleeg ütles, et vot, kui ERR‑ist enam piiksugi ei tule, siis järelikult meie riiki pole enam olemas. Aga Ukraina puhul me teame, et Telegram on põhiline vahend, mille kaudu info liigub. Kahjuks me selle direktiivi puhul ei räägi teenusest ja teenuse olemusest endast, vaid kuskil keegi saab ETO-ks, arvates, et see on mingi voorus. Tegelikult kaasnevad sellega loomulikult kohustused ja peamiselt bürokraatia.

Eelnõu kokkukirjutajad on kirjutanud, et järgmise kuue aasta jooksul on ainult elutähtsa teenuse asutustele, kes korraldavad seda teenust, järgnevateks aastateks planeeritud kulu 15 miljonit eurot. Sinna ei kuulu kohalikud omavalitsused, kellele tuleb täiendav kulu ja asutuse kohta vähemalt üks ametnik, kes sellega peab tegelema hakkama. Rääkimata nendest organisatsioonidest, 422 ettevõttest, kellel tekib halduskoormus seetõttu, et [tuleb] seda plaani teha.

Nüüd on meie jaoks kõige olulisem, et kui kriisid tulevad, siis keegi on neid plaane lugenud – tahaksin loota –, et me teaksime, mis seal kirjas on ja suudaksime [kriisidele] reageerida. Sellel arutelul, millele eelnõu eestvedaja viitas, oli üks hea näide veel.

Palun igaks juhuks lisaaega.

Jaa, kolm minutit lisaks.

See oli pangandus. Me teame, et ka esmatasandi puhul kõik arstid loomulikult teavad, kuhu ja kuidas panustada. Küsimus on, kes ja kuidas seda koordineerib. Panganduses on ka erinevate kriiside jaoks omad reeglid olemas. [Pangad] alluvad Euroopa Keskpangale, seal on terve plejaad ametnikke, kes ka Eesti pankadega tegelevad [ja määravad], millistele kriteeriumidele Eesti pangad peavad vastama. Meil tekkis komisjoni arutelu käigus küsimus, kas Rahandusministeerium on sellest teadlik, kas seda arutati direktiivi [arutamise] käigus. Me tegelikult ei saanud komisjonis vastust. Ja siis öeldi, et esitagu seesama plaan. Aga ükski pank ei saa esitada sama plaani, kui tegelikult on uued formularid ja vormid. Ükski pank ei saa endale lubada, et ta esitab lihtsalt suvaliselt ühe plaani, mille ta on pidanud Euroopa Keskpangale esitama, ka Eesti Pangale. Ma ei tea, kui palju Eesti Pangas on inimesi, kes seda jälgivad.

Me räägime bürokraatia vähendamisest, räägime kulude kokkuhoiust, aga tegelikult selle eelnõuga töötame nendele eesmärkidele kõvasti vastu. Ja see on põhjus, miks Isamaa fraktsiooni liikmed seda eelnõu toetada ei saa. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan tänada kolleege komisjonis ja ka kaasatuid, et me oleme jõudnud selle eelnõuga nii kaugele. Aga minu küsimus juba komisjonis oli, ja see küsimus ei ole retooriline, kas meil oli selleks vaja eurodirektiivi, et me tuleks selle peale, et toit, ravimid, sadamad, lennuväljad … Me panime 6 + 1 valdkonda siia juurde, meie muudatusettepaneku põhjal, ütleksin niiviisi, ka kõige olulisema, riikliku meedia – kas selleks oli vaja eurodirektiivi? Kas me ise selle peale kuidagi ei suutnud tulla? Järelikult oli vaja. Hea seegi, et see tõuge tuli ja pani meid tegema asju, mida me oleks pidanud tegema juba aastaid tagasi.

Jah, elutähtsaid teenuseid on meil nüüd 21. Küsin nii: kas ükski neist on selline, mida meie riik ja rahvas kriisi ja sõja ajal ei vajaks? Vastus on, et ma küll siin ühtegi sellist teenust ei näe. Loomulikult, siin on palju tehnilisi detaile ja küsimusi, kuidas neid asju kõige paremal viisil korraldada. Aga me saame kõige sellega edaspidi tegeleda ja teatud detaile võib-olla parandada. Ma ise pean seda laiapindses riigikaitses suureks edasiminekuks, et me oleme saanud enam-vähem kõik valdkonnad – nii palju, kui me praegu suudame näha –, mida riigil ja rahval oleks kriisi ja sõja ajal toimimiseks vaja, elutähtsate teenuste hulka pandud. 

Kuidas seda tehniliselt paremini korraldada ja teha? Loomulikult, selle direktiivi ülevõtmise aeg surus peale, mistõttu me ei saanud võib-olla kõikide detailide puhul piisavalt süviti minna. Ka kaasatute puhul oli näha kahte tüüpi suhtumist: oli neid, kes soovisid ise rohkem teha, sisuliselt palusid, et pange meile need ülesanded, mida me niikuinii teeme, ja oli teisi, kes olid kõhklevad või lausa palusid, et ärge meile pange. Kõige hämmastavam oli minu jaoks see, et toidutootjad – toitu me niikuinii vajame – tulid ka meie käest sisuliselt paluma, et võib-olla ei peaks neid sinna panema. Aga on selge, et toitu meil on vaja. Ka seesama perearstide küsimus – ega kriisi ja sõja ajal ei saa perearstiteenus lakata olemast. Küsimus on selles, mis mahus ja kvaliteediga me suudame [seda osutada]. See küsimus on vaja siin ära lahendada, ja nende tehniliste detailidega me kindlasti läheme siit edasi.

Ma arvan, et me oleme õigel teel. Kutsun üles seda eelnõu toetama. Ja ma arvan küll, et nii komisjon kui ka meie siin suures saalis – nii see koosseis kui ka järgmine – oleme edaspidi suutelised nende tehniliste üksikasjadega edasi minema ja neid parandama, kui selleks vajadust näeme. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Head kolleegid! Esiteks, Arvo Allerile ka: ETO-de register on avalik, sellega saab ilusti tutvuda. Ja Priidule, kes on nüüd küll juba ära jooksnud elutähtsat teenust osutama: tegelikult perearstid olid meil sellele komisjoni istungile ilusti kaasatud. Nad olid seal kohal, aga seal ei küsinud nad ühtegi küsimust ega teinud ühtegi ettepanekut ja alles hiljem tuli nende pöördumine. Aga lihtsalt räägin üle, mis on üldse selle seaduse sisu ja eesmärk.

Selle eelnõu peamine eesmärk on tagada elutähtsa teenuse osutajate toimepidevus igas olukorras ning seeläbi elanike elu ja tervis ning ühiskonna ja riigi toimimine erinevat laadi kriisides tervikuna. Eesti on Euroopa Liidus tegelikult igas mõttes teerajaja, meil on elutähtsa teenuse regulatsioon juba mõnda aega olemas olnud. Nüüd me vaid laiendame seda. Kuid väga mitmes Euroopa Liidu riigis ei olnud enne selle direktiivi ülevõtmist sellist regulatsiooni üldse. Hea meel on tõdeda, et Eesti on laiapindset riigikaitset juba aastaid väga tõsiselt võtnud.

Nüüd siis tõesti täiendame ka elutähtsate teenuste ringi. Riigikogu tasemel tõime sisse veel rahvusringhäälingu ja Levira, kuna me ju saame aru, et info kättesaadavus, eriti just usalduslikust allikast, on kriisiolukorras ülimalt oluline. Võib-olla isegi veel olulisem kui rahuajal.

CER-direktiiv on osa üleeuroopalisest kriisikindlusest. Meie asi on igas mõttes tagada, et meie kriisikindluse suurendamine nii erinevate Euroopa Liidu mehhanismide kui ka riigisiseste mehhanismide abil jätkub. Seetõttu on mul väga hea meel, et varsti tuleb Riigikokku valmisoleku seadus, mis määratleb paremini kogu kriisijuhtimise mehhanismid. Selle eelnõu rakendamine on samm Eesti ettevõtete suurema kriisikindluse suunas. Seni on elutähtsa teenuse toimimise õigusruum asümmeetriliste ohtude ja sõjalise kaitse kontekstis olnud liiga kitsas ja nüüd seda laiendame. Eelnõu rakendamine rõhutab ka sellisteks ohtudeks valmistumise tähtsust. Kõik elutähtsate teenuste osutajad saavad kriisiplaanid. Neid kriisiplaane on niikuinii vaja, on ka rahuajal vaja.

Hea Riigikogu, see on väga hea eelnõu, läheme menetlusega edasi. Palun toetage seda kolmandal lugemisel, mis loodetavalt peatselt tuleb. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Tali.

Austatav härra juhataja! Head kolleegid! Ma ei plaaninud üleüldse rääkida, aga hea kolleeg Priit Sibul ikkagi provotseeris mind. Ma olen natukene temas pettunud ja natukene Isamaas ka.

Paar asja. Esiteks see, et me olime täna siin saalis abitud. Minu meelest ülemäära abitud me saalis ei olnud, me ikkagi langetasime targa otsuse istungit jätkata ja see läbi viia, [hoolimata] sellest, et poliitiline vastasrind tegi ettepaneku: "Teate, seal vist üks juhe läks katki, lähme koju ära." Aga mis me siis teeme, kui on päriselt kriis, mis me siis teeme, kui on päriselt küberrünnak, kui päriselt ei ole elektrit? Riigikogu roll on olla kohal, olla koos ja toimetada.

Me saame tänast päeva võtta nagu õppust. Kui soovite, siis nagu õppust Pärnu pataljonis – see oli tegelikult kompanii – Kaitseväe algpäevadel: kui ei olnud paukmoona, kasutati taktikaõppusel kõva moona, mille peale keegi ei julge täna mõeldagi. Aga noh, ütleme siis, et oli õppus päris tulega. See läks meil hästi. Hea küll, tehniline staff taastas elektriühenduse ja side ka, aga me ei löönud põnnama ja Riigikogu toimib kõigest hoolimata.

No mis siis, nagu kolleeg Kivimägi ütles, et kuskil sahtlis on see juhend ka. Väga hea, tulebki juhend üles otsida, läbi lugeda ja harjutada, et me oleks igasugusteks olukordadeks valmis. Sellepärast et tegelikult meil on, no päriselt ja mitte tegelikult, vastutus oma rahva ees. Kui Riigikogu toimib, siis on ka Eesti riik olemas. Ja kriisi või sõja korral on meie töö ja kohustus mitte evakueeruda, ära joosta, vaid olla siin, olla koos, olla valmis võtma vastu otsuseid. Täna me tegime koos targalt täitsa nagu esimese sammu ja mul on ülihea meel selle üle.

Nüüd edasi. Mina olingi see üks kolleeg, kes ütles, et kui ERR‑ist ei tule piiksugi, siis tõenäoliselt ei ole ka Eesti riiki. Eesti riigi kriisikommunikatsioon on täna suures osas üles ehitatud selle peale, et sul on raadio, kus on mingi generaator sees, ja käega [väntad], või on patareid – kuula, mis toimub. Ja kui sealt raadiost ei tule ühtegi piiksu, siis tõenäoliselt hakkad juba kahtlema, mis värvi lipp Toompeal lehvib. Sellepärast et, nagu ma olen ka siin mitu korda rääkinud, moodne sõda, ka [sõda] Ukrainas, käib ikkagi kuues lahinguruumis korraga: maal, vees, õhus, küber[ruumis], kosmoses ja inforuumis. Kui me inforuumi ei kontrolli, kui meil ei ole inforuumis elanikkonnale juurdepääsu, oleme me kaotanud. 

See on ka põhjus, miks riigikaitsekomisjon tegi ettepaneku Euroopa Liidu direktiivi täiendada. Meil on väga pikalt räägitud, et kohe tuleb üks seadus, VOS, valmisoleku seadus või rahu‑ ja kriisiaja seadus, et ta kunagi tuleb ja siis Riigikogu menetleb seda, see on väga mahukas, see on kõigi seaduste isa, ema, vanaema ja vanaisa. Aga see seaduseelnõu ei ole Riigikokku jõudnud, ministeeriumid veel arutavad seda. Selles mõttes me oleme riigikaitsekomisjonis natukene läbematud, et meil ei ole aega seda oodata, meil on mingid asjad vaja kohe ära teha. Ja seepärast me otsustasimegi teha koos seaduseparanduse, et teha Levira ja ERR ka ETO‑ks. Küll hiljem, järgmiste seadustega on meil aega [üksikasju] parandada. Aga teeme selle kohe ära, sellepärast et kui me seda ei tee, siis me võime kriisiolukorras olla tõesti hädas. Tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Me läheme nüüd muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on selle eelnõu kohta esitatud neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Peeter Tali, Meelis Kiili, Leo Kunnas, Raimond Kaljulaid, Enn Eesmaa ja Alar Laneman, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt. Järgmise muudatusettepaneku juures tuleb ka see sisu välja. Teine muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjoni enda seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja neljas muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 426 teine lugemine lõpetada. Selle eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 461. See on selle esimene lugemine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Vladimir Sveti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea meel on näha, et peale nii pingelist ja emotsioonirohket päeva on huvi jäätme- ja romuteemade vastu Riigikogu saalis endiselt suur.

Vabariigi Valitsus esitas Riigikogule jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 461. Selle eelnõu keskmes on liiklusseaduse muudatused, millega vähendatakse oluliselt niinimetatud kadunud sõidukite hulka. Konteksti andmiseks: Euroopa Liidus läheb aastas kaduma umbes 35% sõidukitest ehk ligikaudu 4 miljonit sõidukit aastas. Eesti liiklusregistris oli selle aasta 1. mai seisuga peatatud kandega sõidukeid kokku 225 305, [nende hulgas nii] M1‑ kui ka N1‑kategooria mootorsõidukid. Suur osa nendest on tõenäoliselt teadmata kadunud mootorsõidukid.

Üks suurimaid muudatusi on see, et eelnõuga kaotatakse alates 1. jaanuarist 2025 registrikande peatamise regulatsioon. See tähendab, et sõiduk registri mitteaktiivsesse ossa automaatselt enam ei satu. Seaduse jõustumisel tekib sõiduki omanikul motivatsioon sõidukiga tegeleda ka selle mittekasutamise korral. Sõiduki mittekasutamise korral tuleb omanikul otsustada, kas see võõrandada või viia lammutuskotta või kui sõidukit ei planeerita mingil ajaperioodil kasutada, kuid on soov sõiduk millalgi uuesti kasutusele võtta, siis see ajutiselt registrist kustutada. Et ajutisest kustutamisest ei kujuneks peatatud registrikande aseainet ja seda ei hakataks ära kasutama, kehtestatakse ajutise kustutamise pikendamise puhul kohustus tõendada sõiduki olemasolu infotehnoloogilise lahenduse kaudu või Transpordiameti büroos kohapeal, kui sõidukiga ei ole viimase kahe aasta jooksul käidud tehnoülevaatuspunktis.

Teine oluline muudatus on see, et registrijärgsel sõidukiomanikul või tema pärijal võimaldatakse taotluse alusel kustutada liiklusregistrist sõiduk, mis on hävinenud või nii-öelda kadunud. See tähendab seda, et sõiduk ei ole registrijärgse omaniku valduses ja on müüdud, kuid uus omanik ei ole omaniku vahetust nõuetekohaselt vormistanud ning müüjal ei ole ka müügileping säilinud. Nagu mainitud, Eesti liiklusregistris on autosid, mis võivad langeda selle kriteeriumi alla, üle 223 000.

Selleks, et vähendada Transpordiameti administratiivset koormust sõidukite kustutamise taotluste menetlemisel, kustutatakse 1. novembril 2026 registrist automaatselt sõidukid, mille registrikanne on sama aasta 1. juuli seisuga olnud peatatud kauem kui seitse aastat. Puudutatud sõidukite registrijärgsetele omanikele saadetakse enne kustutamist vastav teavituskiri, et omanik saaks juhul, kui sõiduk on olemas, teha vajalikud toimingud, et sõidukit registrist alusetult ei kustutataks. Lisatakse ka sanktsioonimehhanism juhuks, kui isik jätab automaatsele kustutamisele mineva peatatud registrikandega sõiduki olemasolust registrit teavitamata ehk laseb sõiduki alusetult registrist kustutada.

Lisaks, Transpordiamet kustutab edaspidi ise ajutiselt registrist sõidukid, mille omaniku surmast on möödunud vähemalt üks aasta. Kui tegemist on juriidilise isikuga, siis toimub see sellel hetkel, kui juriidiline isik on olnud äriregistrist kustutatud vähemalt üks kuu. Kui eelnimetatud sõidukite registrikandeid ei ole vahepeal muudetud, kustutab Transpordiamet sõiduki registrist, kui omaniku surmast on möödunud vähemalt seitse aastat või juriidilise isiku [registrist] kustutamisest vähemalt üks aasta.

Selle eelnõuga täpsustatakse ka vanasõiduki ehk ajaloolise väärtusega sõiduki regulatsiooni. Et vanasõidukina tunnustamisel ehk niinimetatud musta numbri omistamisel oleks ka edaspidi kõrge väärtus, suurendatakse vanasõidukina tunnustamisega [tegeleva] asjatundja määramiseks vanasõidukiklubide kvoorumit viielt kümnele ning määratletakse, mida käsitletakse vanasõidukiklubina. Põhjus on see, et kehtivas seaduses on see regulatsioon sätestamata. Et oleks võimalik veenduda, kas vanasõidukiklubi ka reaalselt eksisteerib, sätestatakse, et klubiks loetakse vähemalt viis aastat tegutsenud juriidiline isik, mille eesmärk on vanasõidukikultuuri edendamine ja ajaloopärandi säilitamine ning millel on vähemalt kümme liiget.

Ka jäätmeseaduses tehakse muudatused teadmata asukohaga sõidukite hulga vähendamiseks. Muudatuste peamine eesmärk on luua parem arusaadavus õigusnormidest ja üheselt mõistetavus. Parem õigusselgus aitab nii jäätmevaldajal kui ka jäätmekäitlejal täita jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi, vähendada teadmata asukohaga sõidukite hulka ning suurendada romusõidukite tagastamist üksnes isikutele, kellel on luba [neid vastu võtta]. Jäätmeseaduse muudatusega täpsustatakse mootorsõiduki mõistet ning tuuakse selgelt välja, et mootorsõiduk on M1‑, N1‑ ja L2e‑kategooria sõiduk ning mootorsõiduki mõiste alla ei kuulu liiklusseaduse §‑s 83 määratletud vanasõiduk ja selle osa. Sätte muutmine toob õigusselguse.

Jäätmeseaduse muudatused sisaldavad peamiselt tehnilisi täiendusi, mis aitavad selgemalt mõista olemasolevaid reegleid ega muuda seaduses juba olevaid põhimõtteid. Need muudatused on tingitud jäätmeseaduse rakendamisel ilmnenud probleemidest. Seetõttu täpsustatakse romusõidukite üleandmise, kogumise, vastuvõtmise ja sellest tekkinud kulude katmise nõudeid.

Näiteks, erinevatest aruteludest on selgunud, et sõidukite omanikud, keskkonnalubade väljastajad ning ka järelevalve [tegijad] on tõlgendanud romusõidukite vastuvõtmise nõudeid erinevalt ning omanikud ei ole julgenud, kartes lisakulu, või ei ole saanud anda jäätmekäitlejatele üle osaliselt lammutatud sõidukeid. Kuna mootorsõidukite tootjatele kohaldatakse laiendatud tootjavastutust, siis on mootorsõidukite maaletoojatega lepingu [sõlminud] jäätmekäitlejad kohustatud võtma vastu kõik romusõidukid, olenemata nende seisukorrast ja turuväärtusest. Sõidukiomanikud peavad olema teadlikud sellest, et nad võivad jäätmekäitlejale tasuta anda üle ka mittekomplektse või turuväärtuseta romusõiduki. Just seetõttu toome uues seaduses selgelt välja, et mootorsõiduki tootjaga lepingu [sõlminud] jäätmekäitleja peab võtma vastu kõik sõidukid, sealhulgas sellise sõiduki, millel puudub turuväärtus või millel on negatiivne turuväärtus, ka osaliselt lammutatud sõiduki ja liiklusregistrist kustutatud sõiduki. 

Lisame jäätmeseadusesse ka romusõiduki mõiste, et vähendada ja vältida olukordi, kus romusõidukid kahjustavad mittenõuetekohase lammutamise tulemusel keskkonda ja inimeste tervist. Jäätmeseaduse muudatuses tuuakse selgelt välja, et mootorsõiduki tootja peab tagama romusõidukite tasuta kogumise ja kuludeta üleandmise [võimaluse] vähemalt üks kord aastas. Kord aastas toimuva kogumise eesmärk on koguda kokku pikalt seisnud romusõidukid ja pakkuda võimalust sellistele sõidukiomanikele, kellel endal ei ole mingil põhjusel võimalik romusõidukit kogumispunkti viia või kelle romusõiduk on osaliselt lammutatud ning selle hind võib olla väiksem kui tasu selle transportimise eest. 

Et kehtestatud nõuded oleksid selgemad, oleme osa sätteid toonud jäätmeseadusesse üle kehtivast mootorsõidukite kogumise ja vastuvõtmise määrusest, näiteks lammutustõendi väljastamise ja romusõidukite kogumiskohta puudutavad nõuded. Samuti toome välja, et lammutustõendi väljastamine on tasuta ja lammutustõendi põhjal kustutatakse romusõiduk liiklusregistrist tasuta. See tähendab, et sõiduki üleandmisel jäätmekäitlejale väljastab jäätmekäitleja lammutustõendi, mille alusel kustutatakse romusõiduk liiklusregistrist tasuta, ning omanikule ei tohi see kaasa tuua kulusid.

Austatud Riigikogu liikmed! Ma saan aru, et see teema on äärmiselt spetsiifiline ja mitmetahuline. Seetõttu lubage veel kord ülevaatlikult selgitada, mida saab teha viies kõige sagedamini ette tulevas olukorras seoses nende sõidukitega või romusõidukitega, millest me räägime. Eelnõu näeb ette, et uus regulatsioon rakendub 1. jaanuarist. Sellel hetkel on peatatud registrikandega sõidukite omanikel kaks tegutsemisvarianti.

Esimene variant on siis, kui sõiduk on alles ja see soovitakse uuesti kasutusele võtta. Sellisel juhul tuleb minna tehnoülevaatusele, läbida ülevaatus ja hakata uuesti sõidukit kasutama. [Teine variant:] kui sõiduk on omanikul füüsiliselt alles, aga see soovitakse mingil põhjusel registrist ajutiselt kustutada, see tähendab, et lähiaastatel seda ei kasutata, näiteks eksponeeritakse seda mõnel näitusel, siis tuleb tõendada Transpordiametile selle sõiduki olemasolu. Selleks tehakse spetsiaalne infotehnoloogiline lahendus, mis võimaldab inimestel selle asemel, et iga kord Transpordiametisse kohale minna, tõestada sõiduki eksisteerimist riigile oma telefoni abil. Ning kolmas variant: kui tegemist on peatatud registrikandega sõidukiga, mis on ka füüsiliselt olemas, [saab] anda selle üle jäätmekäitlejale. Sellisel juhul kustutatakse sõiduk registrist jäätmekäitleja väljastatud lammutustõendi alusel.

Ja siis on veel kaks [varianti], mis puudutavad sellist situatsiooni, kus sõiduk on peatatud registrikandega ja omanikul seda ei ole, ehk niinimetatud kadunud sõiduki olukorda. Üks variant on see, et sellisel juhul kustutatakse see registrist omaniku või pärija taotlusel. Selleks kehtib meil nii-öelda üleminekuperiood. See tähendab seda, et järgmise aasta vältel tehakse selline kustutamine, kui see toimub [sõiduki] omaniku või pärija taotlusel, täiesti tasuta. 2026. aastal tuleb omanikul või pärijal selle kustutamise eest maksta 15-eurone riigilõiv, sümboolne tasu. Alates aastast 2027 tuleb selle sõiduki eest, mida ei ole füüsiliselt olemas ja mis on peatatud registrikandega, maksta 800 eurot keskkonnalõivu. Selline olukord tähendab seda, et isikul on sõiduk ja ta on seda lammutanud kuidagi ise, ilma et ta oleks pöördunud ametliku lammutusfirma poole, kellel on olemas vastav keskkonnaluba. Olgu öeldud, et nende firmade nimekiri on avalikult leitav Transpordiameti veebilehel.

Olukorras, kus sõidukit ei ole füüsiliselt olemas ja see on peatatud kandega, on ka variant, et Transpordiamet kustutab selle registrist automaatselt selle mudeli järgi, mida ma teile kirjeldasin, aastal 2026. Siis kustutatakse registrist automaatselt sõidukid, mille registrikanne on sama aasta 1. juuli seisuga olnud peatatud kauem kui seitse aastat. Mõistagi tehakse ka sel puhul eelnev elektrooniline hoiatus.

Austatud Riigikogu liikmed, ma loodan, et ma suutsin seda regulatsiooni teile natuke selgemaks teha. Hea meelega vastan teie küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Esimene küsija on kolleeg Mart Võrklaev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus. Seletuskirjas on [kirjas] ja te ka mainisite, et automüüjale või ‑tootjale pannakse vanade autode kokkukorjamise kohustus ja siis kord aastas hakkab olema kogumisring. Kas te selgitaksite seda natuke täpsemalt? Sel suvel oli teatavasti Kliimaministeeriumi eestvedamisel romude kogumise ring, mis oli väga tänuväärne. Kas see hakkab olema iga aasta? Ja mida tähendab see automüüja või autotootja poolt rahastamine? Ma arvan, et sellel on väga oluline mõju, et me romudest lahti saaksime. Aga võib-olla te saate seda natukene selgemalt avada.

Aitäh, härra Võrklaev, selle küsimuse eest! See on äärmiselt oluline aspekt, millele te tähelepanu pöörate. On vaja teadvustada, et romusõidukil või mõnel teisel, näiteks pooleldi lammutatud sõidukil, mida isik soovib utiliseerida, on tegelikult väärtus. Enamasti on tegemist vanametalliga, mida on võimalus taaskasutada – see loob lisandväärtust. Aga tihti me räägime osadest, sõiduki komponentidest, mida käitleja saab rahaks pöörata. Just seetõttu on tegelikult nende sõidukite utiliseerimine käitlejate enda huvides. Ja see kampaania, mida Kliimaministeerium on läbi viinud koos erinevate käitlejatega, on näidanud, et on olemas päris suur nõudlus sellise – kui me saame nii öelda – teenuse järele.

Küsimus on selles, et edaspidi ei pea seda kampaaniat vedama riik, vaid seda on kohustatud tegema käitlusettevõtted ise, kellel on lepingud nendega, kes sõidukeid maale toovad. See on seesama laiendatud tootjavastutuse kontseptsiooni rakendamine. Praegu me näeme, et riigi eestvedamisel on suudetud ühe aastaga kokku korjata circa 400 romusõidukit, aga edaspidi, kui tootjavastutust kandvad organisatsioonid ise neid kogumisringe korraldavad, suudavad nad tõenäoliselt veelgi rohkem romusõidukeid kokku korjata, see tähendab ka seda, et lõppkokkuvõttes veelgi rohkem materjale majandusse tagasi tuua.

Neil on meie teada – ma mõtlen maaletoojaid – juba olemas lepingud käitlejatega ja käitlejatel on tänaseks kogemus kampaaniate läbiviimisega. Olgu öeldud, et kampaaniate raames ei pea inimesed ise maksma selle eest, et nende sõidukid utiliseeritakse. Ja ma võin öelda enda isiklikust kogemusest, et kui mina utiliseerisin mõned aastad tagasi enda esimese auto, mis oli Škoda Fabia aastast 2004, siis teenisin ma selle utiliseerimise pealt 250 eurot. Lõppkokkuvõttes, selle regulatsiooniga me pigem fikseerime juba väljakujunenud praktika ning paneme selgema vastutuse maaletoojatele ja vanametalli käitlejatele.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et jäätmekäitleja võtab romusõiduki vastu ja siis edastab tõendi Transpordiametisse, kes kustutab vastava sõiduki registrist. Küsimus on see: kas jäätmekäitlusettevõte kontrollib ka sõiduki omandivormi või võib viia jäätmekäitlusettevõttesse ükskõik mis sõiduki ja see kustutatakse automaatselt registrist?

Aitäh küsimuse eest, härra Aller! Muidugi, kui käitleja võtab mõnda sõidukit vastu, siis ta kontrollib, et sel inimesel, kes talle sõiduki üle annab, on selleks õigus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus tuleb vaatega aastasse 2027, kui jõustub keskkonnalõiv 800 eurot. Eestis on kombeks, et kui omatakse teise ringi autot, siis üks auto jäetakse aia kõrvale seisma, et [selle osi] varuosadena kasutada. Tõepoolest, sellele ei teki lammutustõendit, see on siis justkui kadunud või mittekomplektne sõiduk. Mida te ütlete nendele inimestele, kes elavad täna nii, et hoiavad varuosade [võtmiseks] ühte, teist või kolmandat sõidukit kuskil aia ääres või garaažis? Kas nende elu muutub aastast 2027 võimatuks, sest see kulu, 800 eurot, juba ilmselt dikteerib, et sellisel tegevusel puudub suur sügav mõte?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Metsoja! Meie eesmärk on tagada, et võimalikult palju romusid suunataks jäätmekäitlejatele. Lõppkokkuvõttes ei hakka riik käima inimeste kodudes kontrollimas, mis neil seal toimub. Ainult isik, kes reaalselt autot ei oma ja soovib seda peatatud registrikandega sõidukite registrist kustutada, peab hiljem maksma selle eest, et see auto registrist kustutatakse. Kui doonorautot tahetakse peale aastat 2027 alles hoida, tuleb selle eest maksta automaksu, nii nagu tuleks maksta selle eest siis, kui see auto oleks kasutuses.

Tuleb möönda, et meie eesmärk on liikuda selles suunas, et meil oleks Eestis vähem selliseid jäätmeid, mida me kutsume romuautodeks. Aga keelama doonorautosid keegi ei hakka. Kui keegi otsustab sellist autot endal pidada, siis alates aastast 2027 tuleb sellise auto eest maksta automaksu. Küsimus on valikus, mille üks või teine inimene otsustab teha.

Doonorautode puhul on oluline panna meile kõigile südamele, et me peaksime meeles, et kui auto seisab kuskil niisama, ükstapuha, kas eramaal või avalikul maal, siis ta võib kujutada endast teatud keskkonnaohtu, kui seda ei käidelda õigesti. Igasugused õlid ja vedelikud nii soojussüsteemist kui ka jaotussüsteemist võivad kahjustada keskkonda. Ja mis siin salata, me ju teame ka, et ükskõik kui osav üks või teine inimene autode kokkupanemises ja lahti[võtmises] on, tema võimekust ei saa võrrelda professionaalse jäätmekäitlejaga, kellel on [oskus] tagada nende jäätmete reeglitekohane utiliseerimine sellisel viisil, et need loodust ei kahjusta.

Aga veel kord: Eesti Vabariik ei hakka kellegi garaaži ronima. Doonorauto omanikul hakkab olema valik.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te tõite oma jutus välja viis põhilist varianti kasutatud autode utiliseerimiseks, millest kaks viimast olid [juhuks], kui autot ennast enam ei ole, aga see on seni peatatud [kandega] liiklusregistris. Põhjuseid, miks see nii on, võib ilmselt olla palju. Aga nüüd on nende registrist kustutamiseks, ma saan aru, limiteeritud aeg, enne kui hakkab peale see suurem keskkonnamaks. Seetõttu ma tunnen huvi, kas on plaanis neid autoomanikke kuidagi ka teavitada. Mingil põhjusel ei ole nad seni seda kustutanud ja võib-olla nad ei teagi, et nüüd on limiteeritud aja jooksul võimalik seda tasuta teha.

Aitäh selle küsimuse eest, härra Jaanson! Olen teiega täiesti nõus. Siis, kui see seadus saab sellisel kujul vastu võetud, hakkab Transpordiamet koheselt teavitama peatatud registrikandega sõidukite omanikke sellest üleminekuperioodist, sellest, kuidas nad saavad need sõidukid registrist tasuta kustutada, või kui tegemist on [olemasoleva] sõidukiga, [siis sellest], kuidas see uuesti registreerida, muuta aktiivseks, ajutiselt kustutada või anda üle jäätmekäitlejale ja sellega raha teenida. Lõppkokkuvõttes see number, mida ma siin varem nimetasin, circa 223 000, on märkimisväärne. Selleks, et jõuda kõikide nende inimesteni, kellele see tegevus võib huvi pakkuda, on [vaja teha] päris palju pingutusi.

Ma ei hakka tegema saladust ka sellest, et kui see seadus saab vastu võetud, siis me oleme tänulikud ka teile, kes te osalete, ütleme nii, elanikega kohtumistel, kus te pidevalt näete oma valijaid erinevates Eesti piirkondades ja aitate meil seda sõnumit edasi viia. Ja muidugi, Transpordiamet ja Kliimaministeerium teevad kõik endast oleneva ja saadavad ka ametlikke teavituskirju selleks, et inimesed teadvustaksid, mis toimuma hakkab.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Transpordiamet töötab välja fotorakendust, mis on asukohapõhine ja templiga, [mis kinnitab], et see on õige asi. [Sõidukiomanik] teeb pildi [tõestamaks], kas on auto olemas või ei ole, ja saadab selle sealt võltsimiskindlalt edasi. See toimib ainult Eesti territooriumil ja see rakendus maksab hinnanguliselt 60 000 eurot. Et selle rakendusega võiks digitaliseerida registrist kustutamist või registrisse kandmist, isegi sellest oli juttu.

Aga ma küsin selliselt. Enamus asju hakkab juhtuma siis, kui on vaja registrist [kanne] maha võtta. See registrist mahavõtmine võib põhimõtteliselt olla vanemaealistele inimestele probleemne. Kui ta telefon ei ole selline, mis võimaldab teha asukohapõhist, asukohamääranguga pilti koos võltsimiskindlusega, kuidas siis toimida? Kes kontrollib seda, et foto tegija on selle auto omanik?

Aitäh selle küsimuse eest! Reaalses olukorras võib mõne digioskuseta isiku puhul olla selle foto tegija ka selle inimese naaber, poeg või pojapoeg. See hakkab olema Transpordiameti kohaliku esinduse ülesanne teha kindlaks, et tegemist on õige isikuga. Ma pean tunnistama, et ma ei oska praegu vastata sellele, kuidas hakkab selles süsteemis toimuma vajadusel näiteks volitamine, kui tegemist on laste või lastelastega või, vastupidi, vanemate või vanavanematega. Meie teada on meil ka päris palju väärikas eas inimesi, kellel on tegelikult väga tugevad digipädevused. 

Aga alati on variant minna lihtsalt Transpordiametisse kohale. Noh, ma loodan muidugi, et Eesti elanikud, kes Riigikogu otseülekandeid vaatavad, ei võta seda soovitusena, aga kõige halvemal juhul saab vajaduse korral kohalik Transpordiameti ametnik minna kohale ja verifitseerida, et see sõiduk on päriselt olemas. Muidugi, kui me seaks selle reegliks, siis me suurendaks äärmiselt palju bürokraatiat Transpordiametis ja paneks neile väga suure halduskoormuse. Meie eesmärk on vastupidine, seetõttu hakkab reegel olema sarnane lahendus, mida kasutavad ka kindlustusseltsid. Aga kui see digilahendus mingil põhjusel ei toimi, siis terve mõistuse abil leiame sellise lahenduse, mis võimaldab ametnikul verifitseerida, et jah, sellel inimesel on olemas auto, auto on päriselt kuskil tema hoovis, garaažis või kuuris, ja siis saab edasi teha neid toiminguid, mis on vaja teha.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma jätkan doonorauto ja keskkonnatasu [teemal]. Kui omanik peatab oma sõiduki registrikande aastal 2026, siis seitsme aasta pärast tekib tal vajadus tõestada selle sõiduki olemasolu, ja teha seda tehnoülevaatusel. Kui ta seda ei tee, siis see sõiduk registrist kustutatakse. Kui me mõtleme, et automaks võib vanal autol olla 50 eurot aastas, siis kokku võib tulla see kulu seitsme aasta jooksul 350 eurot. Selleks, et seda registrist maha saada oma avalduse alusel, tuleb maksta 800 eurot. Äkki te natukene selgitate seda loogikat? Kas ma saan õigesti aru, et võib juhtuda selline olukord, et inimesed maksavad automaksu oluliselt vähem, [kui on see keskkonnalõiv]: auto seisab aia taga, lõpuks see kustutatakse registrist ja 800 eurot ei olegi vaja maksta? Kas see loogika on õige?

Aitäh küsimuse eest! Ehk ma sain sellest probleemi kirjeldusest õigesti aru. Kui inimesel tekib küsimus, kas maksta automaksu või saada sõidukist juriidiliselt lahti niimoodi, et ta maksab keskkonnalõivu, siis teatud valikuvõimalus talle jääb. Aga automaatne kustutamine toimub üks kord ja see toimub aastal 2026. Edasi peab [sõidukiomanik] teatud regulaarsusega Transpordiametile, riigile tõendama, et sõiduk on tal olemas. Ütleme niimoodi, ma arvan, et iga inimene hakkab ise otsustama, mis on talle kasulikum või kahjulikum. Aga minu sõnum on see, et kõige odavam on lasta oma auto romulasse viia, teenida selle pealt raha ja mitte mõelda selle peale, kas selle romu eest [on targem] maksta automaksu või riigilõivu.

Õnneks on siis Eesti inimestel kaks aastat selleks, et otsustada, milline neist variantidest on neile sobilikum ja kuidas nad tahavad käituda. Tuletan meelde, et esimese aasta jooksul on [registrikande kustutamise] lõivu summa null, seda saab teha tasuta, ning teisel aastal, 2026. aastal, 15 eurot. Me leiame, et see on piisavalt pikk üleminekuaeg, et need otsused vastu võtta.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natukene hüpoteetiline, nõuab teilt oletust. See puudutab romuautode arvu. Siin selles eelnõus on arv 224 000, komisjonis oli meil juttu isegi kuni 300 000-st. Mis te arvate, kui paljud inimesed romusõidukitest lahti saavad selle minu meelest suhteliselt hea seaduse mõjul?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii palju kui ma olen saanud järeldada nendest aruteludest, mis mul on olnud selle valdkonna spetsialistidega, oleks siiski vale arvata, et need 223 000 [sõidukit], millest me räägime, on eranditult, ainult romusõidukid, mis kohe esimesel võimalusel romulasse [viiakse]. Arvestades sellega, et romude kogumise kampaaniaid on läbi viidud aastaid ja seda pole teinud mitte ainult riik, vaid ka kohalik omavalitsus, on minu tunnetus, et keskmine Eesti autoomanik – kui tohib niimoodi väljendada –, kellel on romu tekkinud, on selle ka ära andnud. Tõenäoliselt ei ole seda praegu teinud need inimesed, kellele ei ole mõjunud selle kampaania nii-öelda mittekohustuslikkus. Võib-olla ei ole mõjunud neile asjaolu, et neil ei ole mitte mingit ajalist perspektiivi, [millal tuleks] seda teha. Võib-olla ei ole mõjunud asjaolu, et praegu sisuliselt puuduvad kohalikel omavalitsustel hoovad, et teha midagi sõidukiga, mis seisab linna maal, aga millel ei ole mitte mingit kahjustust, millel on peatatud registrikanne ja millega omanik juba aastaid ei tegele. Ma arvan, et see seadus motiveerib just neid, keda ei ole varem motiveerinud sellised massimeediale toetunud kampaaniad.

Lõppkokkuvõttes mina isiklikult arvan, et selle reaalse numbri kasvamine ei ole probleem, vaid see on tegelikult võimalus meie majandusele, sest iga romuga, mis jõuab käitlejate kätte, suureneb see potentsiaalne materjalide hulk, mis jõuab meie majandusse ja millest on võimalik midagi toota. Me tegelikult teame, et kui romusõidukid on juba käitlejate käes, on üpris suurt protsenti nende materjalist võimalik taaskasutada ja Eestis ka praktiliselt taaskasutatakse. See kõlab võib-olla natuke liiga ambitsioonikalt, aga ma arvan, et mida varem, seda parem. Ja mida rohkem romusõidukeid meie tänavatelt ära liigub, mida vähem on meie tänavatel peatatud registrikandega sõidukeid, seda turvalisemad on meie tänavad ja seda rohkem on – vähemalt kui me räägime linnadest – seal parkimiskohti.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kindlasti on käesoleval seaduseelnõul väga palju plusse: saame romusõidukitest osaliselt lahti, registrid korda. Aga minule isiklikult teeb väga muret just see, et kustutatud registrikandega autod lähevad ikkagi kõik automaksu alla. Eriti teeb hinge haigeks, et see puudutab ka vanasõidukeid ja ajaloolise väärtusega sõidukeid. Kui vaadata seda mujal maailmas, siis [näeme, et] ikkagi väga paljud ajutiselt kustutatud sõidukid on mujal automaksust vabastatud. Miks Eesti tahab veidi karmim olla? Ja kas te näete, et siin oleks võimalik seaduseelnõu menetlemise käigus viia sisse veel mingeid muudatusi, mis liidaks meie riigi ja kogukonna kokku, et me kõik, erinevate huvidega inimesed, tunneksime end siin riigis hästi?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Allas! Ma toon esiteks välja, et automaks hakkab peatatud registrikandega sõidukitele, kui mälu mind ei peta – ja kui mälu petab, siis äkki härra Võrklaev saab mind aidata –, kehtima alates 2027. aastast. Mina isiklikult usun, et selle eelnõu menetluse raames Riigikogus saame selle küsimuse juurde tagasi tulla ja arutada seda edasi ka komisjonis. Arvestades sellega, et me täpsustame oluliselt niinimetatud vanasõidukite regulatsiooni, ongi Riigikogu õige koht selle küsimuse käsitlemiseks. Aga jah, ma pean tunnistama, et automaks kui selline õnneks või kahjuks ei ole minu vastutusvaldkonna osa.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen veel kord tagasi selle teema juurde, et nüüd algab kaheaastane aken nende autode utiliseerimiseks, mida, ma saan aru, on hüpoteetiliselt arvel 223 000. Me ei tea ju, kui palju neist on tegelikke autosid, kui palju on juba hävinenud ja kadunud autosid. Puhthüpoteetiliselt, kui ma arvutan selle kaheaastase akna kohta, siis see teeb ju – oletame, et kõik need viiakse ära – üle 300 auto päeva kohta. Ma küsin lihtsalt, kas jäätmekäitlejad on valmis sellises ajaaknas toimuvaks utiliseerimise kampaaniaks.

Aitäh selle küsimuse eest, härra Jaanson! See on igati asjakohane. Ma esiteks väljendan tugevat kindlust, et kõik need autod ei ole romud. Kindlasti on nende hulgas päris palju fantoomsõidukeid. Paraku on väga palju selliseid sõidukeid, mis on omal ajal maha müüdud, illegaalselt lammutatud, aga registrist kustutamata jäetud. Me tegelikult teame, et neid on viimase 30 aasta jooksul tekkinud meil päris palju.

Aga ma võin teile kinnitada, et see eelnõu ei sündinud Kliimaministeeriumi kabinetivaikuses. Konsulteerisime selle koostamisel Eesti Vanatehnika Klubide Liiduga, AMTEL‑iga, MTÜ-ga ELV ehk Autolammutuste Liiduga, Kuusakoski AS‑iga, aga ka Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, Eesti Ringmajandusettevõtete Liiduga – [endise nimega] Eesti Jäätmekäitlejate Liit –, Eesti Kaupmeeste Liiduga, Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooniga, Eesti E‑kaubanduse Liiduga ja kümnete ettevõtetega, tegelikult isegi mitmesaja ettevõttega, mis tegelevad nende sõidukite [sisse]toomise ja lammutamisega. Ja see võimaldab meil öelda, et see sektor on selleks valmis.

Mina isiklikult arvan, et kõige suurem häda, vabandust, kõige meeldivam häda, mis meil võib tekkida, on see, et lammutusettevõtetel hakkab olema järjekord inimestest, kes tahavad oma sõidukit ära anda. Ja kui see järjekord tekib, siis see tähendab, et võib tekkida ka teatud konkurents, mis inimeste silmis võib isegi tõsta nende auto väärtust, vabandust, romu väärtust, kui me räägime romudest. Kui üks ettevõtja ei ole valmis seda vastu võtma, küllap siis turg pakub järgmist. Õnneks me räägime kümnetest ettevõtetest, kellel on olemas keskkonnaluba selleks, et tegeleda nende autode lammutamisega. Nii et siin kindlasti ei ole meil tegemist mingi monopoliga või paari-kolme-nelja ettevõttega. Me teame, et sellega tegeletakse üle kogu Eesti. Seetõttu ma julgen väita, et nii riik kui ka ettevõtlussektor on selleks ülesandeks valmis.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjonis toimunud arutelu tutvustama keskkonnakomisjoni liikme Mait Klaasseni. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistus toimus keskkonnakomisjonis esmaspäeval, 9. septembril sellel aastal. Osa võttis seitse keskkonnakomisjoni liiget, kolm liiget puudus. Kutsutud olid taristuminister Vladimir Svet, taristuministri nõunik Alina Ader, Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna tootjavastutuse ja ohtlike jäätmete valdkonna juht Piret Otsason ning teede‑ ja raudteeosakonna veondus‑ ja liiklus[valdkonna] juht Margus Tähepõld. Minister ja kutsutud külalised tegid ettekanded ning toimus ka arutelu.

Arutelus esitati mitmeid küsimusi. Küsiti, kui palju maksab sõiduki üleandmine jäätmekäitlejale. Piret Otsason vastas, et kui omanikul pole enam sõidukit, siis on sõiduk võimalik esimesel aastal pärast eelnõu jõustumist liiklusregistrist kustutada tasuta, ja romusõiduki eest maksavad jäätmekäitlejad sümboolse summa.

Oli ka küsimus liiklusregistri sissekannete ajaloo kohta. Küsimus oli nimelt, kas eelnõu lahendab tänavale seisma jäänud autode probleemi, mille peale Margus Tähepõld vastas, et liiklusregistrit uuendati 2002. aastal ja uude registrisse ei kantud üle sõidukeid, mille registreerimistunnistus oli väljastatud enne 1993. aastat. See tähendab, et osa sõidukeid võivad olla veel vanemad. Ta märkis ka, et tänavatel seisvate autode probleemi lahendamiseks on plaanis teha eelnõu menetlemise käigus vastavasisulised muudatusettepanekud, millega me saame puhastada oma linnu. Piret Otsason lisas, et eelnõu jõustumise järel on valdajal võimalik anda omanikuta sõiduk üle käitlejale, elik kas linn või eraettevõte, kelle pinnal sõiduk on, saab anda selle käitlejale tasuta ära.

Uuriti ka, kui palju sõidukeid jäi 2002. aastal liiklusregistri uuendamisel välja. Selle kohta lubati saata eraldi vastus.

Samuti uuriti, kuidas peaks toimima sõidukiga, mida pole registris, kuid millel registrinumber on olemas. Margus Tähepõld vastas, et registreerimata sõiduk tuleb Transpordiametis uuesti registreerida, et sellega oleks võimalik liigelda. Kui sõiduk antakse üle jäätmekäitlejale, siis saadab käitleja numbrimärgid ise Transpordiametile.

Küsiti ka, kas sõiduki ajutisele kustutamisele hakkab kehtima riigilõiv ja millest sõltub sõiduki puhul tõendamiskohustus. Margus Tähepõld vastas, et kui sõiduki[omanikul] puudub tõendamiskohustus, siis on sõidukit võimalik ajutiselt liiklusregistrist kustutada riigilõivuvabalt. Tõendamiskohustus on sõiduki puhul, mis pole viimase kahe aasta jooksul läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli.

Oli veel rida teisi küsimusi, millest väga mitmeid käsitleti ka täna siin. Näiteks, [siin juba] kõlas vastus järgmisele küsimusele. Sõidukite kustutamine liiklusregistrist on hetkel keeruline ja uuriti, kas kahe aasta pärast hakkab sõiduki kustutamine liiklusregistrist maksma 800 eurot. Selle peale vastati, et sõiduki kustutamine liiklusregistrist peaks toimuma lammutustõendi alusel pärast seda, kui jäätmekäitleja on selle lammutanud. Peale eelnõukohast üleminekuperioodi maksab ilma lammutustõendita sõiduki kustutamine liiklusregistrist tõepoolest 800 eurot. Pigem käsitleti seda kui keskkonnamaksu.

Küsiti ka, millal kustutatakse sõiduk automaatselt registrist. Sellele olete te täna juba osaliselt vastust kuulnud. Ja see kõlas nii: kustutatakse sõidukid, mille registrikanne on 2026. aasta 1. juuli seisuga olnud peatatud kauem kui seitse aastat.

Samuti [avaldati arvamust], et illegaalsete jäätmekäitlejate probleemi on võimalik lahendada ilma 800‑eurose riigilõivuta. Eelnõu eesmärk on suunata romusõidukeid utiliseerima, kuid sõidukid, mis tuleb 800 euro eest kustutada, jäävad alles. Küsija märkis ka, et mitu korda omanikku vahetanud sõidukid jõuavad vähem maksejõuliste inimeste kätte ja neil tekib kohustus sõiduk registrist kustutada. Küsija arvas, et kui tulevikus tekib sõidukeid, mida on vaja registrist kustutada, siis hakatakse selle kõrge maksumuse tõttu otsima alternatiive. Margus Tähepõld vastas, et kustutamine peaks tulevikus käima ainult lammutustõendi alusel.

Samuti oli küsimus, tegelikult pigem märkus, illegaalsete käitlejate kohta. Öeldi, et illegaalsete käitlejate käsitlemine on pigem kommunikatsiooniküsimus ja võib-olla veidi vales kohas selle seaduse kontekstis. Küsiti ka, kes on illegaalsed jäätmekäitlejad ja kuidas nad on tekkinud. Selle peale tõi Piret Otsason näite karistada saanud illegaalsest jäätmekäitlejast ning [ütles, et] Keskkonnaamet teostab nende tegevuse üle kontrolli ja rikkujatele esitatakse väärteoteated.

Veel uuriti, kas eelnõu puudutab ka mootorrattaid, haagiseid ning rollereid, mille peale Margus Tähepõld sõnas, et lammutustõendi kohustus on ainult M1‑ ja N1‑kategooria sõiduautode puhul. Piret Otsason lisas, et romusõidukite direktiiv laieneb M1‑ ja N1‑sõiduautodele ning sellest tuleneb lammutustõendi ja liiklusregistrist kustutamise nõue.

Ka küsiti, kui palju neist 300 000 sõidukist võiks olla pärast selle eelnõu jõustumist ja pärast 2027. aastat lahenduse leidnud. Eelnõu esitajad olid väga lootusrikkad ja arvasid, et kõik. Täna me paraku kuulsime, et päris kõik ilmselt mitte, sest osa on lihtsalt mingis muus kategoorias, kas kasutusel või niinimetatud kadunud.

Viimaks küsiti tootjavastutuse kohta. Piret Otsason ütles, et laienenud tootjavastutuse kohaselt peab sõiduki maaletoojal olema võimekus vanasõiduk käitlemisele suunata. Vastavad lepingud on ka jäätmekäitlejatega sõlmitud. 

Nii. Tehti ka menetluslikud otsused, neid on neli. Esimene otsus: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18.09, konsensusega. Teine otsus: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensusega. Kolmas otsus: määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, ka konsensusega. Ning neljas [otsus]: küsida majanduskomisjonilt arvamust eelnõu §‑de 2–4 kohta hiljemalt 3. oktoobriks käesoleval aastal. Ma tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kõik oli nii põhjalik, et ühtegi küsimust ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teen lühidalt. Iseenesest on see eelnõu automaksu järelkäru, aga ju seda on vaja teha selleks, et tõepoolest anda inimestele võimalus need sõidukid, mis registris on, sealt maha saada. Täna on see tõesti üle mõistuse keeruline.

Aga sellel eelnõul on üks väga selge kitsaskoht, kui me räägime keskkonnaaspektist ja jäätmekäitlusest. Tegelikult on meil paslik mõelda selle peale, et me üleminekuperioodil justkui hirmutame inimesi selle 800 euroga. "Kui te nüüd seda ei tee, vaat siis tuleb 800 eurot, ja nii ongi!" Seal on see üleminekuaspekt, et seitsme aasta jooksul tuleb sõiduk uuesti ette näidata. Automaksu tuleb küll maksta, aga see on pääsetee 800 eurost. Ja veelgi enam, tegelikult tuleb uus probleem asemele. Inimesed maksavad automaksu ära, seitse aastat läheb mööda, autot nad ei ette näita, see auto kustutatakse registrist ära, aga päriselus jääb see kuskile aia äärde või tänavaruumi alles. Lammutustõendit ei ole, ent kuhugi peab selle sõiduki lõpuks panema. 

Meie eesmärk on tegelikult – ka härra minister rõhutas seda korduvalt – võtta need romud päriselt [taas]kasutusse. Aga see hirmutusmeede võib ühel hetkel kujuneda hoopis takistusmeetmeks. Ma soovitan selle menetluse käigus mõelda ikkagi selle peale, et kasutud romud läheks päriselt ringlusesse, mitte ei tekiks trots, nii et automaks makstakse ära, aga päeva lõpuks see ressurss vedeleb nurgas või tänavapildis. Ja kuskile peab selle lõpuks andma. Ma ei tea, [kuhu], kui see enam mittekomplektne ei ole ja lammutustõendit ka ei ole. Siis me arutame järgmine kord, mida me sellega nüüd teeme. Olmejäätmed need ei ole. Mis asi see siis on ja kuhu me selle paneme?

Nii et ma arvan, et see on selle eelnõu nõrk koht, mille peale maksaks mõelda. Aga selge on see, et keskkond on oluline nii visuaalselt, materiaalselt kui ka hingeliselt – eks ta selles kontekstis lihtsustub. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Soovib. Härra minister, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lühidalt kommenteerin seda viimast probleemi, millele osundas härra Metsoja. Kui inimesel on doonorauto, millest ta soovib lahti saada, siis saab ta tegelikult ka kahe aasta möödumisel teha seda tasuta, kui ta ei lammuta sõidukit ise, vaid annab selle jäätmekäitlejale üle. Ja kui sellesse doonorautosse on jäänud veel midagigi väärtuslikku, siis ei ole välistatud, et inimene saab isegi mingit raha selle eest. Seega, selles eelnõus on see kitsaskoht adresseeritud ja meie sõnum on see, et korralikult käituv inimene, kes ei soovi hoida enda hoovis mingit vana romu, saab sellest lahti kas täitsa tasuta või jäädes isegi kasumisse, kui niimoodi saab öelda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 461 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. oktoober kell 17.15.

Tänane viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täiskasvanute koolituse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 465. See on selle esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed, tore on teid siin vaatamata hilisele tunnile näha! Tutvustan teile täiskasvanute koolituse seaduse muutmise eelnõu, mis peamiselt keskendub mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtule ja sellele valdkonnale regulatsiooni loomisele ning annab täiskasvanutele juurde paindlikke ja asjakohaseid õppimisvõimalusi, mille kvaliteet on tagatud.

Sissejuhatuseks nende seadusemuudatuste taustast. Viimastel aastatel on Euroopas ja mujal maailmas võetud suund lühema ajaga omandatavate kvalifikatsioonide arendamisele. Mikrokvalifikatsioonid pakuvad täiskasvanutele võimalust kiiresti täiendada või ajakohastada oma oskusi ja teadmisi, et püsida konkurentsivõimeliselt tööturul ja kohaneda muutuva ühiskonnaga.

Miks on see oluline? Sellepärast, et me elame väga kiirete muutuste ajastul, kus tehnoloogia areng toob kaasa uusi töövorme, nagu kaugtöö ja projektipõhine töö. Ametinõuded ja tööstusharud muutuvad ning need nõuavad suuremat paindlikkust, kohanemisvõimet ja täiesti uusi oskusi. Mikrokvalifikatsioonid annavad inimestele võimaluse omandada just kiiresti ja sihipäraselt uusi oskusi ja teadmisi. 

Euroopa Liidu Nõukogu 19. juunil 2024. aastal Eestile antud soovitustes majandus-, sotsiaal-, tööhõive-, struktuuri- ja ka eelarvepoliitika kohta rõhutatakse, et erilist tähelepanu tuleb pöörata elukestvale õppele ja paindlike täiendus‑ ja ümberõppe võimaluste loomisele. Samuti on oluline tõsta hariduse ja koolituse kvaliteeti ning viia need paremini vastavusse tööturu vajadustega.

Tänapäeva Eesti täienduskoolitusmaastik on väga mitmekesine. Meil on registreeritud üle 1400 täienduskoolitusasutuse, mis pakuvad erineva pikkuse ja sisuga kursuseid, alates avalik-õiguslikest ülikoolidest, rakenduskõrgkoolidest ning kutseõppeasutustest kuni mittetulundusühingute ja erakoolitusfirmadeni. See mitmekesisus on väga positiivne, kuna annab õppijatele väga palju valikuvõimalusi. Samas on koolituste kvaliteet väga varieeruv, mis muudab õppijatele õige valiku tegemise väga keeruliseks.

Eelnõu toob kõigile täienduskoolitusasutustele võimaluse pakkuda ka mikrokvalifikatsioone, kuid selleks tuleb vastata kindlatele kvaliteedikriteeriumidele, et tagada õppijatele usaldusväärne ja tõhus õppimise kogemus.

Oluline on märkida, et juba kaks aastat tagasi võttis Euroopa Liidu Nõukogu mikrokvalifikatsioonide kohta vastu soovituse, mis hõlmab nende arendamist, kasutuselevõttu ja tunnustamist. Ühtse raamistiku loomine üle Euroopa Liidu tagab ka nende kvalifikatsioonide piiriülese tunnustamise. Ilma selgete standarditeta, mis tagavad mikrokvalifikatsioonide kvaliteedi, läbipaistvuse ja võrreldavuse, jääb nende täielik potentsiaal kindlasti kasutamata.

Toon välja mõned olulisemad muudatused, mille oleme eelnõusse lisanud, ja selle, mida oleme täpsustanud võrreldes praegu kehtiva täiskasvanute koolituse seadusega. Esiteks toome sisse uue katusmõiste mikrokvalifikatsioon. See on täienduskoolituste käigus omandatud, tõendatud ja tunnustatud teadmiste ja oskuste kogum, mis vastab tööturu või ühiskonna vajadustele. Mikrokvalifikatsioonid võimaldavad täiskasvanul omandada lisaeriala, spetsialiseeruda kitsamates valdkondades või värskendada oma oskusi ja teadmisi lühikeste ja paindlike õppevormide kaudu, ilma mahukat taseme‑ või kraadiõpet veel kord läbimata. Samuti võivad mikrokvalifikatsioonid pakkuda tulevikus paindlikumat võimalust omandada tasemeharidus samm-sammult.

Defineerime ka mikrokraadi mõiste: see on mikrokvalifikatsiooni alamliik. Eelnõu kohaselt võivad seda pakkuda ainult kõrgkoolid tingimusel, et vähemalt pool mikrokraadi õppekavast koosneb kõrgharidustaseme õppeainetest.

Mikrokvalifikatsioonide õppemaht jääb vahemikku 5–30 ainepunkti, üks ainepunkt vastab 26 tunnile õppija tööle. Mikrokvalifikatsiooniõppe pakkujatele esitame kvaliteedinõuded. Mikrokvalifikatsiooniõppe pakkujad peavad läbima õppekavarühma kvaliteedi hindamise positiivse [otsusega], mis tagab, et pakutav õpe vastab kehtestatud kvaliteedistandarditele. See tähendab, et mikrokvalifikatsiooniõpet võivad kõrgkoolid ja kutseõppeasutused pakkuda oma õppekavarühmades või ‑gruppides, millele on juba antud õppeõigus, ning nende topelthindamist eelnõus ette ei nähta.

Täienduskoolitusasutused, peamiselt erakoolitusfirmad, peavad taotlema mikrokvalifikatsioonide andmiseks tegevusluba. Regulatsioon on oluline, sest eratäienduskoolitusasutustel puudub praegu igasugune keskne kvaliteedi tagamise mehhanism, mis kindlustaks nende õppe vastavuse kokkulepitud standarditele.

Õppekavarühma kvaliteedi hindamist hakkab läbi viima Haridus‑ ja Noorteameti koosseisus tegutsev hariduse kvaliteediagentuur, mis on spetsialiseerunud hariduse kvaliteedi hindamisele ja omab vastavat kompetentsi. Kvaliteedi hindamine ehk nende tegevuslubade väljastamine on tasuline. Riigilõivuks on kavandatud 1450 eurot, mis katab õppekavarühma hindamise kulud.

Mikrokvalifikatsiooniõppe õppekava tegevusloa taotlus esitatakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumile. See tegevus on tähtajaline, tegevusluba antakse viieks aastaks ja teatud tingimustel saab selle ka kehtetuks tunnistada. Seda juhul, kui täienduskoolitusasutuse õppekavarühma kvaliteedi hindamise positiivne otsus kaotab kehtivuse või tunnistatakse see otsus kehtetuks selle tõttu, et täienduskoolitusasutus ei ole tegelikult suutnud õppekava kvaliteeti tagada.

Kõik ära hinnatud mikrokvalifikatsiooni õppekavad avalikustatakse Eesti hariduse infosüsteemis, kus on võimalik tööandjatel ja ka teistel näha, kas tegemist on ära hinnatud õppekavaga. Mikrokvalifikatsiooniõppe nõuete täitmiseks annab eelnõu aega 1. septembrini 2025.

Eelnõus on veel paar muudatust. Me kehtestame täiskasvanute koolitajate kvalifikatsiooninõuded. Eelnõu kohaselt peavad täiskasvanute koolitajatel edaspidi olema nii süvitsi minevad erialased teadmised-oskused kui ka spetsiaalsed täiskasvanute koolitajate kompetentsid ehk andragoogika‑ ja pedagoogikaoskused. Aga täiskasvanute koolitaja kompetentsi hindab koolitaja tööandja ja kompetentsete koolitajate olemasolu eest vastutab seesama täienduskoolitusasutus ehk siin täiendavat riigipoolset kontrolli ei ole, küll aga nõuded seaduses esitatakse.

Koolitajatel, kes õpetavad tulevasi koolitajaid, peab edaspidi olema magistrikraad haridusteaduses, sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt seitsmenda taseme täiskasvanutekoolitaja kutse. Nende nõudmiste täitmiseks on seaduseelnõus ette nähtud tähtaeg 1. jaanuar 2026.

Viimaseks koolitusteabe kättesaadavus. Kehtiv seadus näeb selle [kättesaadavaks tegemiseks] ette üksnes veebilehte. Edaspidi on lubatud kasutada ka muid levinud digikeskkondi, näiteks Facebooki lehte, et anda teada oma koolituste õppekavadest. Kuid jääb nõue, et koolitusinfo peab olema avalikult kättesaadav, [ei tohi] nõuda parooli või tasu maksmist. Ka kohustab eelnõus toodud muudatus avalikustama koolitusteavet eelkõige eesti keeles.

Täiskasvanuõppega seotud mõistete täpsustamine ja uute terminite lisamine on ka seaduseelnõus ette nähtud. Kehtiva seaduse termin "tasemeõpe" asendatakse "formaalõppega" ja eelnõu toob sisse ka mõiste "mitteformaalõpe". Selle põhjuseks on [soov] viia Euroopa Liidus kasutatavad terminid ja Eestis kasutatavad terminid rohkem üksteisega vastavusse. 

Kehtivas seaduses käsitletakse õppekeskkonda peamiselt füüsilise ruumi tähenduses, kuid tänapäeva hariduses mängivad üha enam rolli ka digitaalsed keskkonnad, sealhulgas virtuaalsed klassiruumid. Seega täpsustame eelnõus õppekeskkonna mõistet, määratledes selle kui füüsilise või digitaalse keskkonna, mis toetab õppijat, õppimist ja arengut. Läbivalt võetakse kasutusele ka termin "õppetasu", kuna seni on olnud kasutusel erinevad terminid. 

Eelnõu rahaline mõju. Mikrokvalifikatsioonide regulatsiooni rakendamiseks vajalike infosüsteemide arendust rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi mitteformaalse õppe toetamise vahenditest. Mikrokvalifikatsioonide tegevuslubade menetlemiseks korraldatakse ümber töökohad Harnos ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumis. Töökohtade loomise kulusid kaetakse riigilõivudest, mis on tegevuslubade puhul päris suured.

Vabariigi Valitsuse nimel teen ettepaneku toetada seaduseelnõu vastuvõtmist ning selle jõustumist 1. märtsil 2025. aastal. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siin käis mitu korda läbi, et termineid täpsustatakse, et need Euroopa [Liidu omadega] kooskõlla viia, ja tuleb sisse sõna "formaalõpe". Samas, te ise siin seletuskirjas kirjeldate, et Euroopas on formaalõpe tegelikult kolmetasandiline: on formaalõpe, mitteformaalõpe ja informaalõpe. Jälle nagu tahame Euroopale meelepärased olla, kuid samas jätame need asjad pooleli, jätame midagi vastu võtmata, kõiki asju ei võta üle. Küsin, miks see "formaalõpe" nii oluline on. Miks me ei või jätkata oma mõistega tasemeõpe, mis on eesti keeles palju ilusam, palju selgem ja arusaadavam? Miks on vaja joosta selliselt Euroopale järgi?

Aitäh selle küsimuse eest! Selgitan, et kehtiva seaduse termin "tasemeõpe" asendatakse terminiga "formaalõpe" ja eelnõu toob sisse ka uue mõiste mitteformaalõpe. Need jaotused on ette nähtud ka Riigikogu menetluses olevas haridusseaduse muudatuses, kuna me toome mitteformaalõppe mõiste sisse ka üldharidusse, kus on võimalik näiteks huvihariduses [läbitavat] mitteformaalõpet arvestada formaalõppe osana. Selleks et me oleksime suutelised akadeemilisi õiendeid Euroopa tasandil võrdlema, [mõistma], mis on mis, on vaja, et meil oleksid terminid Euroopaga ühtsemad.

Margit Sutrop, palun!

Austatud minister! Lugupeetud eesistuja, kõigepealt suur aitäh nii selle ettekande kui ka algatuse eest! Ilmselgelt on mikrokraadid meie tulevik ja sinna suunas me läheme. Aga inimesed on küsinud sellist asja. Nüüd me võtame vastu seaduse, ja sa ka oma ettekandes ütlesid, et nüüd me reguleerime selle ära, aga tegelikult on mikrokraade antud õige mitu aastat. Kas need kraadid, mis on juba väljastatud, ikkagi kehtivad ja tööandja peaks neid arvestama samamoodi kui neid, mis hakkavad olema pärast selle seaduse vastuvõtmist? Äkki sa saad seda puldist selgelt öelda.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, ülikoolid on juba näiteks selle aasta sügissemestril avanud kokku 176 mikrokraadiprogrammi vastuvõtu. Kuna ülikoolid ei pea taotlema mikrokraadide andmiseks tegevusluba, kui nad registreerivad need mikrokraadiprogrammid Eesti hariduse infosüsteemis, siis on need registreeritud õppekavad ja õppekavade järgi antavad [kraadid]. Suurem muudatus puudutab erakoolitusasutusi, täienduskoolitusfirmasid, kellel täna igasugune regulatsioon puudub. Kui nad on välja andnud mikrokvalifikatsiooni lõpudokumendi, mille peale on kirjutatud "Mikrokvalifikatsioon", enne seaduse jõustumist, siis ei ole see EHIS‑es ametlikult registreeritud. Need ei ole kehtiva seaduse ega seadusemuudatuste mõttes ikkagi mikrokvalifikatsioonid.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ikka [tulen] nende terminite juurde. Siin on selgitatud, mis on formaalõpe, mitteformaalõpe ja täiendkoolitus, ja siis on lisaks veel mikrokvalifikatsioon. Täiendkoolitus on, ma saan aru, mingi osa õpiväljundist, et saada mikrokvalifikatsioon. Mul on hea meel, et te ise saate nendest skeemidest ja sellest järjestusest aru, kuid ma kardan, et tavainimesele võib see jääda väga arusaamatuks. Mis vahe on ikkagi täiendkoolitusel ja mikrokvalifikatsioonil?

Aitäh küsimuse eest! Mikrokvalifikatsioon on täiendkoolitus, mis on läbinud kvaliteedihindamise, konkreetselt hariduse kvaliteedi hindamise. See ei ole igasugune täiendkoolitus. Näiteks töötukassa on väljendanud väga selgelt soovi hakata tulevikus avaliku raha eest tellitavaid täienduskoolitusi piirama selle järgi, kas täienduskoolituse õppekava on läbinud kvaliteedihindamise ehk on antud õigus anda mikrokvalifikatsiooni, selleks et tagada avaliku raha kasutamine sihipäraselt täienduskoolitusteks, mille kvaliteet on tagatud.

Formaalõpe viitab üldharidusele, kutseharidusele või kõrgharidusele, mille korraldust määravad väga erinevad seadused. Need on erinevad tasemeõppe vormid, mis kõik kokku moodustavad formaalõppe.

Mitteformaalõpe pakub täiendavaid õppimis‑ ja arenguvõimalusi, mida ametlik haridussüsteem ehk formaalõppesüsteem ei pruugi katta.

Need on terminid, mida Euroopas kasutatakse ja mida me peaksime tegelikult tihedamini kasutama selleks, et me suudaksime omaenda akadeemilisi õiendeid ja õppekavasid võrrelda Euroopa omadega. Inimesed võivad jätkuvalt nimetada kõike täiendkoolituseks, täitsa lubatud, aga lihtsalt õigusselguse tagamise mõttes oleks kasulik, kui meie terminid oleksid võrreldavad. See vähendab väga oluliselt ka nii-öelda bürokraatide tööd, kes peavad neid diplomeid omavahel võrdlema.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma nüüd küsin võib-olla juba räägitud asja, aga küsin siiski üle. Kui me räägime magistrikraadist ja doktorikraadist, siis need on teatud piirini ju rahvusvaheliselt tunnustatud või täiesti võrreldavad. Te praegu räägite mikrokraadi tunnustamisest, võrdlusest Euroopa Liidus, et kas see on akadeemiliselt tunnustatud, aktsepteeritav. Kas mikrokraadid on või mis ulatuses need on rahvusvaheliselt tunnustatud? Kui ma saan siin ülikoolis mingisuguse mikrokraadi, kus siis on see rahvusvahelise tunnustamise või mittetunnustamise piir?

Aitäh! Kui te olete läbinud näiteks eratäienduskoolitusfirmas mingi täienduskoolituse ja saanud mikrokvalifikatsiooni tunnistuse, mis on registreeritud Eesti hariduse infosüsteemis, ning lähete selle lõpudokumendiga välismaale ja esitate dokumendi, et teil on selline mikrokvalifikatsioon omandatud, siis automaatselt ei pruugi nad seda aktsepteerida. Aga nad teevad Eestile järelepäringu ja Eesti saab tõendada, et selle seadusepunkti alusel, selliste kvaliteedinõuete järgi, mis on selles seaduses kirjas, on see lõpudokument väljastatud. Seaduse järgi mikrokvalifikatsiooni andmine on kinnitus, et sellel on kvaliteet taga.

Kui mikrokvalifikatsiooni lõpudokumendi peale on kirjutatud "Mikrokvalifikatsioon", te lähete välismaale ja esitate selle, siis välismaa ettevõttel ei ole täna kellegi käest küsida, mis asi see tegelikult on, mis teil seal peal kirjas on, sest selle kohta ei ole mitte mingisugust märget. See õppekava ei ole mitte kuskil registreeritud, mitte keegi pole seda hinnanud, teil on lihtsalt üks tunnistus, mis ütleb, et Eestis on x-ettevõte, kes on teile selle koolituse andnud. 

See, et me sätestame Eesti seadustes ära, mis asi on mikrokvalifikatsioon, mis on selle standard, mis on selle kvaliteedinõuded ja mida peavad ettevõtted tagama selleks, et nad selle [kvalifikatsiooni] andmise õiguse saaksid, annab välismaa õppeasutustele garantii, et see on kontrollitud, kvaliteetne asi, ja nad võivad seda sel juhul automaatselt tunnustada näiteks oma õppe osana.

Hele Everaus, palun!

Austatud eesistuja! Väga austatud proua minister, aitäh selgituste eest! Ma lihtsalt küsin, milline on teie mulje. Meil on teadmised, õppimine ja kõik muu selline väga-väga hinnatud ja toetatud, aga kuidas tööandjad tööturul suhtuvad mikrokraadidesse? Mina olen tähele pannud, et ega ei ole ka väga vastutusrikaste [ameti]kohtade [täitmisel] vahet olnud, kas on bakalaureusekraad, magistrikraad või doktorikraad. Ja nüüd need mikrokraadid ka veel siia juurde. Milline on teie tunnetus, kas bakalaureus pluss üks mikrokraad on rohkem kui magistrikraad või doktorikraad? Siin ei ole kindlasti mustvalgeid vastuseid. Aga noh, inimestes tekitab see segadust. 

Ja ma ütlen teise poole. Võib-olla ma olen natukene liiga mustvalge, aga kas need väga arvukad mikrokraadiprogrammid ja projektid kõrgkoolides – see kõik on väga positiivne – ei ole üks osa finantsprobleemide lahendamise püüdlusest praegu, kui neil on raha vaja ja see on üks võimalus raha sisse tuua? Palun vabandust, aga niisuguseid kommentaare ja küsimusi ma olen kuulnud.

Aitäh küsimuse eest! Ma alustan selle küsimuse tagumisest otsast, ülikoolide rahalistest sissetulekutest. Tõepoolest, ülikoolid saavad küsida mikrokraadiprogrammide eest raha, aga see raha on niivõrd väike, et see mitte mingil juhul ei [kata] tasemeõppe kulusid, mis on õppekaval ja isegi [üheainsa] õppeaine andmisel. Tegelikult ei kata see ka selle õppeaine andmise kulusid. Ülikoolid on selles mõttes olnud isegi päris nutikad. Neil on regulaarne õppeaine, mis on neil õppekavas sees, ja sinna õppeainesse võetakse juurde mikrokraadi omandavad või mikrokraadiprogrammi läbivad tudengid. Olen ise selliseid aineid õpetanud.

Miks see hea on, miks me seda soosime ja miks ka minu arust on see väga positiivne? Sellepärast, et tööturul olevad täiskasvanud inimesed saavad võimaluse omandada teatud oskusi ja pädevusi, ilma et nad peaksid tasemeõppe õppekavale sisse astuma. Toon teile näite, ma võtan isikliku näite. Mina õpetan Tartu Ülikooli Narva Kolledžis õppeainet "Mitmekeelse õppe korraldamine". Meil on eestikeelsele õppele üleminek, meil on väga palju õpetajaid, kellel on juba magistrikraad, kellel on õpetaja kvalifikatsioon, kes elavad ja töötavad Ida-Virumaal ning õpetavad seal eestikeelsele õppele ülemineku kontekstis. Nendele oleks see väga kasulik ja väga paljud neist sooviksid tulla seda ühte õppeainet 6 EAP eest võtma, selleks et täiendada oma oskusi [ja teadmisi], mida tähendab mitmekeelse õppe korraldamine, eks ole, sellist õppeainet. Nad ei pea tulema magistriõppesse, vaid nad tulevad ülikooli, võtavad selle ühe õppeaine ja saavad selle kohta tunnistuse. Jah, nad on näiteks matemaatikaõpetajad, jah, nad oskavad eesti keelt nõutud kvalifikatsioonitasemel, aga nad on õpiampsudega ühtlasi omandanud eestikeelsele õppele üleminekuks vajalikud lisaoskused, osaledes ülikooli mikrokraadiprogrammis.

Täiskasvanud inimene saab arendada oskusi, mida tal on tööturul vaja, lähtuvalt sellest, kuidas tööturul nõudlus muutub, ja ta ei pea selleks minema tagasi, läbima uuesti tervenisti tasemeõppe õppekava. See on väga oluline võimalus. Ja see ei ole lihtsalt mingi täiendkoolitus, vaid see õppekava koolitus on ikkagi tasemeõppe osa, sellel on olemas kindel kvaliteedi tunnus. See mikrokraadi tunnistus, mille [inimene saab], on kvaliteedimärgisega, eks ole. Seal on taga riiklik kontroll, see on akrediteeritud õppekava. Ma ei tea, kas ma vastasin küsimusele, vast vastasin.

Suur tänu! Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma nüüd kuulasin seda teemat ja küsin süvenemata. Üldjoontes näeb see välja umbes niiviisi, et koolid panevad kokku mingisuguse teatud mahus mikrokraadiprogrammi ja siis see sertifitseeritakse. Ma küsin, kas see sertifitseerimine tähendab, et see programm on kokku pandud täiesti suvaliselt või vaadatakse ka seda, kui palju on see koolitusasutus koostööd teinud tööandjatega ja kui palju see töötajate oskusi tööturul tegelikult parandaks.

Aitäh selle küsimuse eest! Õppekavade hindamine käib meil Eestis õppekavarühmade kaudu. Meil on õppekavarühmad, mille juures on hariduse kvaliteediagentuuri konkreetsed kriteeriumid, millistele nõuetele ühe või teise õppekavarühma õppekava peab vastama. Me ei loo paralleelset mikrokraadide hindamise süsteemi. Mikrokraade me tegelikult üldse hindama ei pea, sellepärast et neid annavad välja ülikoolid. 

Aga mikrokvalifikatsioone välja andvad erakoolitusfirmad peavad looma õppekava, näitama ära õppekava juures olevad ressursid, koolitajad, millised on nende õppimisvahendid, ja siis esitama need dokumendid hindamiseks konkreetses õppekavarühmas analoogse hindamisstandardi järgi, millega hinnatakse ka ülikoolide, kutseõppeasutuste ja rakenduskõrgkoolide õppekavasid. Me ei loo [uut] hindamissüsteemi, vaid võtame sarnase hindamissüsteemi, ja sellest hindamissüsteemist peavad nad siis läbi tulema. Ja kui nad sellest läbi tulevad, siis nad saavad tegevusloa ehk loa anda mikrokvalifikatsiooni, näiteks infotehnoloogiasüsteemide administreerimise mikroprogrammis, eks ole. Neil on, ma ei tea, 15 EAP suurune IT-süsteemide administraatori õppekava, nad esitavad selle [kohta taotluse]. Meie kvaliteediagentuur vaatab selle üle IT õppekavarühma kriteeriumide järgi, mille sees on alati ka töövõtjate hinnangud õppekavale, ja annab selle alusel tegevusloa ning ütleb, et teil on selline tegevusluba sellise numbriga, selle võite lõpudokumendile märkida, teile on väljastatud õigus seda mikrokvalifikatsiooni anda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjonis toimunud arutelu tutvustama kultuurikomisjoni liikme Liina Kersna. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head kolleegid Reformierakonnast! Ja hea kolleeg Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, kes on veel saali jäänud! Tervitan ka kõiki, kes vaatavad veebist. Mul on rõõm tutvustada eelnõu, mida on väga pikalt ministeeriumis ette valmistatud, juba palju aastaid. Siis, kui mina olin minister, sai sellega alustatud. Aga nüüd on see siin teie ees ja lõpuks ometi saavad mikrokvalifikatsioonid ja ka mikrokraadid seadusliku vormi. 

Kultuurikomisjonis arutasime me seda eelnõu teisipäeval, 10. septembril. Komisjonis olid kohal kõik liikmed, välja arvatud Helle-Moonika Helme. Kutsutud olid haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kõrghariduspoliitika ja elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak ning täiskasvanuhariduse valdkonna peaekspert Annaliisa Toom. Lisaks olid selle päevakorrapunkti [arutelul] ministri nõunikud Olga Bogdanova ja Daniel Kõiv ning Riigikogu Kantselei pressinõunik.

Minister tutvustas nii nagu praegugi väga põhjalikult eelnõu sisu, mis tõesti kehtestab mikrokvalifikatsiooni mõiste. Mikrokvalifikatsiooni saavad edaspidi anda täiendkoolitusfirmad ja kutseõppeasutused ning mikrokraadi saavad anda vaid kõrgkoolid, ülikoolid, kelle mikrokraadi õppekava on juba akrediteeritud ja kellel on õigus seda anda. Ja mikrokraadi[programm] peab olema vähemalt 50% [kõrgharidustaseme] õppekava mahust. Oluline on ka see, et mikrokraad on 5–30 EAP‑d ehk see on võrreldav teiste ülikoolidega Euroopas. See maht on ka ära määratud.

Meil toimus komisjonis ka arutelu. Esiteks, komisjoni esimees Heljo Pikhof uuris, kas selle eelnõu järgi saavad koolitust ehk mikrokvalifikatsiooni pakkuda ka välismaised koolitusettevõtted. Margus Haidak vastas, et jah, saavad, ja see lisatakse ka seaduseelnõusse. Tähendab, eelnõusse, mida me menetleme, on lisatud, et ka väljaspool Eestit tegutsevad koolitajad saavad kvalifikatsiooni anda, kui see on kinnitatud.

Tõnis Lukas küsis, kas seadusemuudatused toovad muudatusi ka näiteks Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli puhul. On nõue, et mikrokraadiõppekavas peab olema 50% tasemeõppeaineid – kas see on praegu tagatud? Sarnase küsimuse küsis kolleeg Signe Kivi. Ja saime kinnituse, et ükski õppeasutus, kellel on akrediteering tasemeõppe pakkumiseks, ei pea lisakvaliteedihindamist läbi tegema. Mikrokraadiõppekavas peavad vähemalt pooled ained olema seotud kõrgharidustaseme õppekavaga. Seda sai läbivalt korratud.

Margit Sutrop küsis erinevate mikrokraadide pakkujate kohta. Ta tõi välja asjaolu, et mahud on väga erinevad, ja küsis, kas on arutatud mahtude ühtlustamist. Nagu ma varasemalt ütlesin, ka Margit Sutrop sai kinnituse, et need mahud on ühtlustatud, mikrokraad peab olema 5–30 ainepunkti.

Siis küsiti, kas ülikoolid on selle lahendusega rahul, ja saime taas kinnituse, et jah, ülikoolid on selle praeguse ettepaneku kooskõlastanud.

Ja siis tegi kultuurikomisjon mitmeid otsuseid. Heljo Pikhof tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 18. septembril, see otsus sai kinnitatud konsensuslikult, ettepaneku esimene lugemine lõpetada, ka see otsus sündis kultuurikomisjonis konsensuslikult, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, head kolleegid olid ka selle poolt. Muudatusettepanekute tähtaeg on nii, nagu seadus ette näeb, kümme tööpäeva ehk ootame muudatusettepanekuid 2. oktoobriks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kõik oli nii selge, et ühtegi küsimust ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 465 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 2. oktoober kell 17.15. 

Head kolleegid, meie tänane pikk, aga viljakas tööpäev on läbi saanud. Loodetavasti juba homne istung möödub tehniliste viperusteta. Rahulikku õhtut teile!