Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt teeme, palun, kohaloleku kontrolli! 

Kohalolijaks on registreerunud 87 Riigikogu liiget, puudub 14. 

Enne kui me asume päevakorra kinnitamise juurde, on küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees!

Head kolleegid! (Helistab kella.) Palun, saalis on lärm ja me ei kuule küsijat. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Riigikogu menetluses oli eelnõu, mis puudutas Veneetsia komisjoni poole pöördumist seoses e‑valimistega. Antud eelnõu pidi olema arutlusel ka suures saalis, kuid juhatus ütles, et see langeb nüüd menetlusest välja, kuna üks algataja võttis [oma] allkirja [tagasi] ja [eelnõul] ei ole enam vajalikku 21 allkirja. Aga kas siin ei ole eksimust Riigikogu kodu‑ ja töökorra vastu? Paragrahvi 95 lõige 3 ütleb, et isegi kui allkiri võetakse tagasi, siis taganemise tulemusel ei lange eelnõu Riigikogu menetlusest välja. Millal see [eelnõu] tagasi päevakorras on?

Aitäh, hea kolleeg! Pöördumise eelnõu esitamiseks on vaja 21 Riigikogu liikme allkirja. Aga kuna 12. septembril üks esitajatest taganes eelnõust ja selle tulemusena jäi eelnõule 20 esitajat, siis langes eelnõu menetlusest välja. Täpsustuseks veel niipalju, et Riigikogu juhatus on saanud ka vastava sisuga kirja, kus küsitakse sedasama, ja Riigikogu juhatus oma homsel istungil arutab seda. Aga antud juhul me ei näinud küll võimalust teistmoodi toimida. 

Martin Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Jaa, mina olin selle kirja autor ja mul on sama probleem. Ma ei saa küll kuidagi aru, kuidas saab § 95 lõiget 3 üldse sellisel viisil tõlgendada ja viidata, et ühe [algataja] taganemise puhul kukub algatus üldse menetlusest välja. Siin on täiesti selges eesti keeles kirjas, et ei kuku välja. Aga mul on väga hea meel, et juhatus seda homme arutama hakkab, ja ma palun, et te juhinduksite seadusest ja mitte mingitest kõhutunnetest või kommentaaridest. 

Aga ma tahaks tänase päevakorra kohta teha ettepaneku. Algselt pidi komisjoni ettepanekul seesama eelnõu olema selle nädala päevakorras teisipäeval. Ma sooviksin EKRE fraktsiooni poolt päevakorda täiendada, tehes ettepaneku see eelnõu teisipäevasesse päevakorda lisada.

Suur tänu, hea kolleeg! Ma saan teile üle kinnitada, et me arutame seda homme. Me leppisime juhatuse liikmete Arvo Alleri ja Toomas Kivimägiga selles kokku. Jah, te olete meile kirja saatnud ja me kindlasti arutame seda. 

Aga ma saan aru, et Õnne Pillak soovib sõnavõttu kohapealt. Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni poolt annan teada, et me ei toeta selle nädala täiskogu istungjärgu [päevakorra] täiendamist.

Nii. Järgnevalt Helle-Moonika Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa! Olge hea, selgitage mulle ära ja kinnitage või lükake ümber, kas ma olen õigesti aru saanud, et kodu‑ ja töökorra seadus on samasugune seadus seadusandluse mõttes nagu näiteks põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadus.

Hea kolleeg, ma sellesse diskussiooni ei lasku. Nagu ma ütlesin, Riigikogu juhatus arutab Martin Helme kirja homme juhatuse istungil. 

Mart Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Ikka jääb arusaamatuks. Meil on olemas seadused, meil on olemas põhiseadus, aga me ei arvesta seda sõnastust, mis on kirjas põhiseaduses endas, vaid arvestame põhiseaduse kommenteeritud väljaandes ilmunud kommentaari. Kommentaar oleks just nagu vägevam asi kui põhiseadus, põhiseaduse paragrahv. Töö‑ ja kodukorraga on meil täpselt sama lugu: kommentaar oleks nagu kõvem asi kui põhiseadusel põhinev töö- ja kodukorra seadus. Kuidas see ikkagi võimalik on, et suvaline kommentaar, mis on jumal teab missuguse juristi fantaasiast sündinud, on meil kõvema autoriteediga kui seadus ise? Tehke see mulle selgeks! Ja kui te seda mulle selgeks teha ei saa, siis palun pange selle eelnõu arutamine tagasi päevakorda.

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiski pean viitama meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 154, mille järgi võib Riigikogu avalduse, deklaratsiooni ja pöördumise eelnõu esitada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust. Nagu ma juba eelnevalt teile kinnitasin, kuna Martin Helme on meile sellekohase küsimuse saatnud, siis Riigikogu juhatus arutab seda homme juhatuse istungil. 

Head kolleegid, tõenäoliselt ei vii me siin seda vaidlust täna sellise lahenduseni, et meil oleks selgus majas. Las juhatus arutab seda homme ja siis me saame selles küsimuses selguse. Paragrahv 154 ütleb väga selgelt, täpselt samamoodi nagu muuseas ka põhiseaduse muutmise ettepanekute puhul, et on vaja 21 [esitajat] ehk viiendikku Riigikogu koosseisust. 

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Esiteks ma korrigeerin teid. Esitamisel oligi 21 allkirja, nii nagu [on öeldud] teie tsiteeritud §‑s 154. Aga näiteks § 95 lõikes 3 on selline lause, et taganemise tulemusel ei lange eelnõu Riigikogu menetlusest välja. Minul tekib küsimus, mida siis Riigikogu juhatus nüüd arutama hakkab. Kas Riigikogu juhatus hakkab arutama seda, et seadus ei kehti ja teie otsustate nüüd ise mingi uue normi teha? Või mida seal arutada, kui selgesõnaliselt on seaduses niimoodi öeldud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma just lugesin teile ette ka teise seadusesätte. Riigikogu juhatus hakkab homme arutama Martin Helme kirja, mille Martin Helme on saatnud Riigikogu juhatusele. Väga selgelt on seal asjaolud kirjas, seda kirja me arutame ja sellele kirjale saab Martin Helme ka vastuse.

Rain Epler, ka käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Minul on lühike küsimus. Kas te nõustute sellega, et selle eelnõu esitamise hetkel oli seal 21 allkirja? Te selle esitamise paragrahvi tõite [esile], aga selle üle ju vaidlust ei ole. Me räägime täna sellest, kui [eelnõu] menetlusest välja langeb. Aga küsimus on lihtne: kas te olete nõus, et esitamise hetkel oli seal 21 allkirja?

Ma olen sellega nõus, et seal oli 21 allkirja. Ma olen ka sellega nõus, et tegu on eelnõuga, mille esitamiseks on vaja vähemalt viiendiku Riigikogu liikmete allkirja. Ma olen sellega nõus. Aga, head kolleegid, nagu ma ütlesin, me vastame sellele kirjale, mis on Riigikogu juhatusele saadetud.

Nii, head kolleegid, rohkem küsimusi ei ole. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Ma kuulasin päris huviga diskussiooni selle üle, mismoodi saab eelnõust taganeda. No ei saa mina aru, kust kohast selle õiguse rakendamise printsiibid võetakse. Eelnõu tagasivõtmine, sellest taganemine – seal ei ole sellist võimalust. Kuidas te saate nii jämedalt seadust rikkuda? Öelge mulle palun seda, mis õigus teil on sellisel viisil rakendada oma positsiooni ja lükata tagasi need asjad, mida seadus, mis on konstitutsiooniline seadus, lubab. Kas teie olete kõvem kui mingi konstitutsiooniline seadus või? See, et te saate rohkem palka, ei anna teile õigust seadust rikkuda. Mis on teie vastus selle kohta?

Aitäh, hea kolleeg! See on teie tõlgendus. Paragrahv 154 ütleb väga selgelt, et see [eelnõu] nõuab rohkem toetusallkirju kui tavaeelnõu. Antud juhul, nagu ma ütlesin, on Riigikogu juhatusel olemas kiri. Riigikogu juhatus arutab seda kirja ja vastab [sellele]. 

Hea kolleeg Kalle Grünthal, teeme nii, et üks protseduuriline küsimus veel ja siis me läheme päevakorra kinnitamise juurde. Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! See asi on võetud menetlusse, sellest jaamast on rong juba läbi sõitnud. Praegu me rakendame § 95, mis sätestab, kuidas võetakse eelnõu tagasi või mismoodi sellest taganetakse. Need printsiibid, mida teie seal rakendate, ei korreleeru sellega, millises staadiumis see eelnõu praegu on. Kas te mõistate seda?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma juba päris alguses ütlesin, pöördumise eelnõu esitamiseks on vaja 21 Riigikogu liiget. Kuna 12. septembril üks esitaja taganes eelnõust, siis langes eelnõu menetlusest välja, sest eelnõule oli jäänud 20 esitajat. Nagu ma ütlesin, kuna see küsimus on üleval, siis Riigikogu juhatus homme seda arutab. 

Nii, head kolleegid, küsimused korduvad. Ma hea meelega liiguks nüüd edasi. Täiesti siiralt. (Hääled saalis.) Midagi teha ei ole, me liigume edasi. Me asume päevakorra kinnitamise juurde. Ma panen hääletusele … Kõigepealt on saalikutsung ja siis paneme hääletusele päevakorra kinnitamise.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 61 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab …

Vabandust, proua Tõnisson, korraks! (Helistab kella.) Ma palun kolleegidel olla pisut vaiksemalt, muidu me ei kuule, millised eelnõud Riigikogu menetlusse antakse. Proua Heili Tõnisson, palun!

Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, sotsiaalhoolekande seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (iseseisev õendusabi ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel) eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Teiseks, isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Eelnõud on edastatud digitaalselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Käesolevaga annan üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. See on seotud uue valitsuse järjekordsete maksutõusudega. 

Maksutõusud on täiesti kohatud olukorras, kus Eestis jätkuvad ettevõtete pankrotid ja sulgemised, tööpuudus kasvab ja inimeste sissetulekutest ei piisa enam isegi igapäevaste kulutuste katmiseks. Uuringud näitavad ka ettevõtjate erakordselt suurt ebakindlust tuleviku suhtes. Valitsuselt oodatakse eelkõige maksurahu ja stabiilse ettevõtluskeskkonna tagamist. Lisaks puudub uute maksutõusude puhul igasugune info ka mõjuanalüüside kohta. 

Sellest tulenevalt on rahandusministrile järgmised küsimused. Esiteks, millisel põhjusel on Rahandusministeeriumis salastatud maksutõusude mõjuhinnangud ja kas ta kiidab heaks dokumentide kergekäelise salastamise oma juhitavas ministeeriumis? Lisaks soovime teada, millistest andmetest lähtudes eeldatakse, et Eesti ettevõtjad suudavad järgmiseks aastaks plaanitavate täiendavate maksutõusudega toime tulla. Milline mõju on rahandusministri hinnangul Eesti majandusele eelmise valitsuse tekitatud maksukaosel ja kuidas see mõjutab ettevõtluskeskkonda laiemalt? Samuti soovime teada, milliseid järeldusi on tehtud Kaja Kallase valitsuse läbikukkunud majandus‑ ja rahanduspoliitikast, mille tagajärjel oleme jõudnud olukorda, kus iga neljas Eesti inimene on viimase aasta jooksul olnud sunnitud võtma igapäevaste kulude katmiseks laenu. Lõpetuseks, miks eelistatakse riigikaitseinvesteeringute rahastamiseks ettevõtluskeskkonda rikkuvat maksutõusude kaskaadi sihtotstarbelise riigivõlakirjade emissiooni asemel? Ootame rahandusministrit vastama. Kõik allakirjutanud kuuluvad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni. Aitäh!

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Ma jätkan sealtsamast, kus hea kolleeg Siim Pohlak pooleli jättis. Meil on ka arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile. 

Viimasel ajal, kui teed uudiseportaalid lahti, siis ega sealt midagi head ei tule ja tihtipeale silmad ei usu ka, mida loed. Nimelt, sama teema: 15. septembril lisas Rahandusministeerium Siim Kiisleri kirjale AK‑märke. See on kummastav. Ka tänase istungi algus näitab väga selgelt, kus me praegu oma demokraatiaga asume. Kui meil ei ole siingi juhtimisel demokraatlikke viise, siis kahjuks peegeldub see ka Rahandusministeeriumis. 

Me pärimegi, mispärast AK‑märge Siim Kiisleri küsimusele ja [antud] vastusele lisandus, kas seal oli ka isiklikult rahandusministri käsi mängus või kui ei olnud, siis mis hinnangu ta Rahandusministeeriumi ametnike suhtlemisviisile annab. Loomulikult me küsime lõpetuseks, et kui ta kõik need asjaolud on välja selgitanud, kas ta võtab siis selle AK‑märke nendelt dokumentidelt ära. Arupärimisele on alla kirjutanud Lauri Laats, [Aleksei Jevgrafov], Andrei Korobeinik ja Vladimir Arhipov. Aitäh!

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on au anda üle otsuse eelnõu, millega Riigikogu teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku eraldada vahendid Tallinna Haigla [ehitamise] kaasfinantseerimiseks. Ma arvan, et keegi ei kahtle Tallinna Haigla vajalikkuses. See projekt on oluline kahest aspektist: toimetulek ja majandus. 

Meie haiglavõrk on ajale jalgu jäänud ja vajab põhjapanevaid lahendusi. Uue haigla ehitamine Tallinnasse tähendab tervishoiuteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi olulist paranemist, ja seda mitte ainult pealinlastele, vaid suurele osale Eestist. Teisalt on tegemist Eesti suurima hooneinvesteeringuga, mis aitab elavdada majandust. 

Algselt oli tegemist Keskerakonna projektiga, millele oli pikkade läbirääkimiste tulemusel leitud ka Euroopa Komisjoni toel rahastus Euroopa Liidu fondidest. Kahjuks Reformierakond poliitilistel kaalutlustel, olles üksi valitsuses, otsustas juunis 2022 võtta [sellelt projektilt] ära kogu Euroopa Liidu rahastuse – 280 miljonit eurot. Aga meil on hea meel, et Tallinna uus linnavalitsus eesotsas Jevgeni Ossinovskiga on uuesti [kõne alla võtnud] Tallinna Haigla ehitamise vajalikkuse ja [on avaldanud] soovi, et riik annaks oma panuse ja kaasfinantseeriks antud projekti. 

Mis on see ettepanek? Ettepaneku kohaselt ehitab Tallinn haigla ise valmis, kui riik maksab tagasi investeeringutelt laekuvad riiklikud maksud. Tänaseks on tehtud arvutus, et umbes 300 miljonit eurot on riigieelarve tulu. 

Tegelikult tegi sama ettepaneku keskerakondlik linnavalitsus kaks aastat tagasi. Kui siis võib-olla ei soovitud Keskerakonnaga koostööd teha, siis nüüd on ajalooline võimalus, sest nii Tallinnas kui ka Toompeal on võimul täpselt samad erakonnad. Ma väga loodan, et tegemist ei ole järjekordse näitemänguga, vaid reaalselt soovitakse see projekt ellu viia. Ma loodan, et tänane otsuse eelnõu on sellele abiks. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab … Kolm eelnõu, vabandust! Täpsustus: tõepoolest, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Nii. Head kolleegid, enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, näen, et Kert Kingol on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Loen Eesti Vabariigi põhiseaduse § 103, kus öeldakse, et seaduste algatamise õigus on esiteks Riigikogu liikmel, teiseks Riigikogu fraktsioonil, kolmandaks Riigikogu komisjonil ja neljandaks Vabariigi Valitsusel. Täpselt sama järjekord on toodud ka Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses. Nüüd on meil kuidagi iseenesest, koalitsiooni suvatõlgenduse alusel kujunenud välja niimoodi, et Riigikogu, kes on tegelikult valitsusele tööandja, on kuskil lõpus ja valitsuse esindaja kuidagi automaatselt kohe esimesena annab kõik oma eelnõud üle. Minu küsimus on: kas siin saalis Eesti Vabariigi põhiseadus kehtib ja kas siin saalis kehtib Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus?

Aitäh, hea kolleeg! Siin saalis kehtib Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus, aga kuna proua Heili Tõnisson ei saa ise ennast siia nimekirja lisada, siis ma kutsusin ta esimesena, et ta saaks anda valitsuse eelnõud üle. Praeguseks on kõik Riigikogu liikmed saanud oma eelnõud üle anda, nii et ma ei näe siin praegu probleemi. Proua Heili Tõnissoni on ka varem kutsutud esimesena Riigikogu kõnetooli eelnõusid üle andma ja ei ole mingeid probleeme olnud. 

Ühe täpsustuse ma siiski teen. Kahjuks on mul meeles ka see periood, kui te ei tahtnudki proua Heili Tõnissoni Riigikogu kõnetooli lubada, ja ta ootas siin tunde ja päevi, ootas, et pääseda Riigikogu kõnetooli. See ei olnud küll väga viisakas ja inimlik käitumine. Lõpuks proua Heili Tõnisson sai küll eelnõud üle antud, aga see ei olnud toona väga lugupidav käitumine. Ka Riigikogu töö selline takistamine ei olnud minu hinnangul kindlasti põhjendatud. 

Helir-Valdor Seeder, teil on ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Üks asi on see, mis puudutab eelnõude ja arupärimiste üleandmise järjekorda. Eks see ole sisemise kultuuri ja traditsioonide küsimus ja seda on aegade jooksul muudetud. 

Aga mul on tõesti küsimus, et mis takistab Heili Tõnissonile selle õiguse andmist, et ka tema saaks oma nime tabloole, koos märkega "valitsus". Minu teada ei ole siin ühtegi takistust. Nii on ka Riigikogu liikmetega, kui nende staatus muutub, kui nad lähevad fraktsioonist ära, siis kaob sealt ära [fraktsiooni] nimi. [Heili Tõnissoni] nime saab sinna fikseerida, talle saab teha samasuguse kaardi kui valitsusliikmele. Minu arvates ei ole siin ühtegi tehnilist probleemi. Me oleme kuude ja aastate viisi kuulnud, et Heili Tõnisson ei saa [ennast registreerida], ja teie siis tühja ekraani [vaadates] teatate [tema esinemissoovist] saalile. Et me kõik oleksime ühesuguses inforuumis, siis on minu ettepanek juhatusele, et arutage see asi läbi ja andke tehnilisele personalile korraldus, et ka tema saaks ennast registreerida.

Aitäh, hea kolleeg! Mina olen kutsunud Vabariigi Valitsuse esindaja Riigikogu kõnetooli eelnõusid üle andma ja ma arvan, et see minut või kaks on täiesti piisav selle protseduuri läbiviimiseks. Kui me nüüd hakkame veel mingisugust nuppu ja kaarti tegema, siis uskuge mind, head kolleegid, ega sellest see olukord väga palju ei muutu: Heili Tõnisson annab eelnõud üle, Riigikogu liikmed annavad oma eelnõud üle ja kõik need jõuavad Riigikogu menetlusse. Ma ei näe siin küll mitte mingisugust probleemi. Lisaks, head kolleegid, me oleme selle diskussiooni juba ära pidanud. Me oleme selle koosseisuga seda diskussiooni siin juba korduvalt pidanud. Ma arvan, et selle küsimuse järjekordne tõstatamine ei vii meid mitte kuidagi edasi. 

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Küsimuse asemel võib-olla pigem tähelepanujuhtimine. Seda võtet, mida te kasutate, kasutavad liberaalid palju, et näida hästi inimlik, salliv ja nii edasi. Te viite jutu sellele, justkui opositsioon oleks tahtnud kuidagi Heili Tõnissoni kiusata. Tegelikult esitab Heili Tõnisson neid eelnõusid, mida valitsus saadab teda esitama. Kui see koosseis alustas, siis valitsus alustas kohe väga jõulist teerullipoliitikat. Nii et see on lihtsalt selline vale või pooltõde, mida te sealt puldist räägite. Tegelikult ei olnud absoluutselt mingit rünnakut Heili Tõnissoni vastu. Kui valitsus nägi, et mõned arutelud Riigikogu saalis venivad pikale, siis oli võimalus öelda Heilile, et tule mõnel järgmisel päeval tagasi ja küllap kunagi need eelnõud esitatud saavad. Te juhite tegelikult jutu asja sisult kõrvale. 

Aitäh! Ma ei saa seda kuidagi isegi protseduuriliseks küsimuseks lugeda. (Hääl saalist.) Ei saa lihtsalt, sest teil ei olnud ju küsimust ja see ei olnud küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on küsimus ja ka ettepanek, mis lahendab teie tõstatatud probleemi ära. Nimelt, küsimus on, kellega ja millal te diskuteerisite. Minuga te küll seda sisuliselt diskuteerinud ei ole ja Isamaa fraktsiooni nimel ma võin öelda, et sellesse diskussiooni meie haaratud ei ole olnud. Kui te Riigikogu esimehena seda kavatsete teha, siis me kindlasti osaleme. 

Minu eelmine küsimus ja ettepanek, et Heili Tõnissonile võiks anda ka ekraaniõiguse, ongi lugupidamine tema suhtes ja Vabariigi Valitsuse suhtes ning aitab ära lahendada, auväärt Riigikogu esimees, ka teie probleemi. Kui esitatakse hästi palju arupärimisi ja eelnõusid, aga Heili Tõnissonile [on antud enda registreerimise] õigus ja me kõik näeme, et ta on ennast registreerinud, siis kui juhataja pöördub suure saali poole, et lubagem valitsuse esindajal eelnõud üle anda, siis ma usun, et suur saal aktsepteeriks seda, et Heili Tõnisson saaks valitsuse eelnõud üle anda, ning pärast jätkaksid Riigikogu liikmed ja fraktsioonid [oma eelnõude] üleandmist. See oleks viisakas. Aga seda me saame teha siis, kui me näeme ekraanil, et Heili Tõnisson on järjekorras. Minu arvates ei ole see lihtsalt tühi-tähi, nagu te ütlesite, et ühe-kahe minuti pärast anda see õigus, vaid sellel on väga sisuline korralduslik tähendus.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen sellele küsimusele vastanud, aga tänan teid teie ettepaneku eest. Kindlasti me arutame ka Riigikogu liikmete ettepanekuid, aga praegu ma läheksin küll tänase päevakorra juurde.

Meil on täna kolm päevakorrapunkti ja neist esimene on siseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Riik on nii tugev, kui on tema inimesed. Meil kõigil lasub kohustus pakkuda Eesti elanikele turvatunnet, ja seda mitmekülgselt. Üheks suureks osaks turvatunde tagamisel on vajadus tagada tugev ja toimiv siseturvalisuse võrgustik. Selle poole pürgime ka "Eesti 2035" strateegiat täites. 

Nii on Siseministeeriumi ja siseministri ülesanne tagada, et Eestis oleks kõigi vajadusi arvestav turvaline ja kvaliteetne elukeskkond. Samuti peame tagama, et Eesti oleks uuendusmeelne, usaldusväärne ja inimesekeskne riik. Lisaks soovime, et Eestis elaksid arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed ning Eesti ühiskond oleks hooliv, koostöömeelne ja avatud. Nende ülesannete täitmist avan järgnevalt nii numbrites kui ka tehtus. 

Mõistame ilmselt kõik, et kõige suuremaks meie siseturvalisust mõjutavaks teguriks on jätkuvalt meie agressiivse idanaabri tegevus. Kui Ukraina on igapäevaselt otseses konvenats … konvenatsioons … Vabandust! (Hääl saalist.) Konventsioon, täpselt! ... ühesõnaga, üldises täielikus sõjas, siis meie oleme paraku igapäevaselt peidetud sõjas meie idanaabriga. 

Seda, et me elame ja tegutseme väga äreval ajal, näitavad ka meie uuringud, mille kohaselt Eestit turvaliseks riigiks pidavate elanike osakaal on mõnevõrra langenud ja oli 2023. aasta seisuga 88%. Aga see langus on ainult paar protsenti, nii et mõnes mõttes saame lugeda seda heaks tulemuseks, [arvestades praegust] olukorda.

Lakkamatud hübriidrünnakud, Venemaa Föderatsiooni enneolematud jõupingutused propaganda levitamisel ja ajaloo ümberkirjutamisel ning pingutused nii-öelda pehmete vahenditega Eestit õigelt teelt eksiteele suunata – Venemaa on enda arsenali võtnud kõik avaliku ja erasektori võimekused ning kasutab kõiki eluvaldkondi, olgu selleks haridus, majandus, sport, kultuur või ka kirik. 

Kui me riigikaitses valmistume võimalikuks relvastatud konfliktiks, siis siseturvalisuse valdkonnas oleme juba praegu igapäevaselt lahinguväljal. Me ei ole enam ettevalmistavas faasis, me juba tegutseme. 

Seetõttu tänan siiralt kõiki, kes on näinud laiapindsesse riigikaitsesse panustamise vajalikkust ja on seda ka siiani toetanud. Samas toon kohe esile, et Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi koostöö on olnud väga tõhus ning selle sisukust ilmestab ka Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi uuendatud koostöölepe, mis muu hulgas loob ühised eeldused sisekaitselise kriisireservi, varude loomise, laiapindse riigikaitse ja elanikkonnakaitse teemadel. 

Tänu ühistele jõupingutustele oleme jõudnud olukorda, kus Eesti inimesed usaldavad siseturvalisuse tagamisse panustavaid ameteid. Politseid usaldab 88%, Päästeametit 97% ja Häirekeskust 96% inimestest. Need on endiselt kolm kõige rohkem usaldatud asutust Eestis. Eelkõige suur tänu nendele inimestele, kes igapäevaselt tegudega panustavad, ehk meie asutuste tublidele ametnikele ja töötajatele, kes nii tänaval kui vajaduse korral ka varjatult Eesti inimeste hüvanguks tegutsevad. 

Kõrge usaldus meie asutuste vastu on kandunud ka vabatahtlikuna panustamisse. Suurenenud on kõik siseturvalisusse vabatahtlikult panustajate arvud. Vabatahtlikke tuli 2023. aastal juurde ja võin ka juba selle aasta kohta öelda, et jätkub tõusev trend. Meil on üle 2700 vabatahtliku päästja, üle 700 vabatahtliku merepäästja ja üle 150 Häirekeskuse vabatahtliku. 

Abipolitseinike arv on samuti kasvanud ja tänaseks on meil rohkem kui 1200 abipolitseinikku. Tänan kõiki, kes on vabatahtlikuna politseitöösse panustanud. Aga siinkohal möönan siiski, et see arv võiks olla tunduvalt suurem. Me teeme pingutusi, et jõuda 1800 abipolitseinikuni. Selle saavutamiseks on Politsei‑ ja Piirivalveametis loomulikult olemas planeeritud ja töös olevad tegevused, kuid soovin ka siin saalis teha kõikidele kuulajatele üleskutse, et tulge samuti ja proovige enda kätt politseis või päästes vabatahtlikuna. Saate ise otseselt anda panuse turvalisuse loomisse. Ja neile, kes seda teevad: teie ees müts maha ja suur kummardus!  

Edasi juba konkreetsemalt meie tegemistest. 2023. aasta oli siseturvalisuse valdkonnas märgiline aasta. Riigi eelarvestrateegiaga sai esmakordselt tagatud elanikkonnakaitse valdkonnale mitmeks aastaks püsirahastus. See võimaldab meil senisest paremini ja süsteemsemalt tõsta asutuste kriisivalmidust, alustades kriisivarudest ja sireenidest ning lõpetades elanikkonnakaitse koolitustega. Eesmärk on anda Eesti elanikele teadmised ja oskused end ning oma ligimesi mis tahes kriiside korral ise kaitsta ja aidata. 

Praktilise mõjuga arengutest elanikkonnakaitse valdkonnas 2023. aastal võib välja tuua veel asukohapõhise ohuteavituse sõnumi EE‑alarm kasutuselevõtu, üle-eestilise ohusireenide võrgustiku paigaldamise tegevused, mis jätkuvad ka 2024. aastal, ühistutele loodud taotlusvooru keldrite varjumiskindluse parandamiseks ning koolituste seeriad riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele, haridusasutustele ja elanikele. 

Sellega seonduvalt toimus eelmisel aastal Eesti ajaloo üks suurimaid kriisireguleerimisõppusi CREVEX23. Kokku koosnes see 36 õppusest. Need toimusid Harjumaal ning õppuste läbiviimisel osalesid ligi 50 asutust ja organisatsiooni ning sajad vabatahtlikud. Registreeritud osalejaid oli ligikaudu 3000. 

Jätkasime idapiiri ehk Euroopa Liidu välispiiri ehitust. Riigikogu andis 2024. aasta eelarvega piiri tugevdamisele juurde enam kui 12 miljonit eurot. 9,1 miljoni euro eest rajatakse maismaapiiritaristu piirilõigus, kus 2019. aastal piirduti piiratud eelarve tõttu pinnaseparandustöödega. Nüüd rajatakse sinna lisaks viivitusaiale korralik patrulltee ja luuakse valmisolek kohapealsete valveseadmete kasutamiseks. 3 miljonit eurot saab juurde Piusa jõe äärde kavandatud piirirajatiste ehitus, lisaks sai järgmise aasta eelarvest rahastuse ka Luhamaa juhtimiskeskus, mida asub rajama Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. 

Politsei‑ ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet said ohu tõrjumise, süütegude ennetamise ja tõkestamise võimekuse tõstmiseks õigusi juurde. Tänases julgeolekuolukorras oli see tõesti möödapääsmatu ning meie reageerijatel on nüüd paremad võimekused, juhuks kui neid vaja peaks minema. 

Selle kõrval piiras Riigikogu aga relvade omamise õigust Eesti elanikel, kes pole Euroopa Liidu ega NATO liikmesriigi kodakondsusega. See oli nii sisuliselt kui ka moraalselt õige samm. Tänaseks on relvad välismaalaste poolt loovutatud. Mis selle kõige juures on eriti oluline: politsei viis oma tegevuse läbi professionaalselt ja sellega ei kaasnenud ühtegi julgeolekut mõjutavat konflikti. 

Käivitasime toetavad tegevused PPA kriisireservi ettevalmistamiseks, sealhulgas algas kriisirolliga abipolitseinike süsteemi käivitamine. Sisekaitseoperatsiooni käivitamisel tuleb teha mitut asja korraga: tõhustada piirivalvet, olla valmis massiohjeks ja tagada avalik kord ning kriitiliste objektide kaitse. Koostöös PPA‑ga koostasime visioonidokumendi, kus on kirjeldatud kriisirolliga abipolitseinike mehhanismi, sõjaväepolitsei ajateenijate värbamist ja koolitamist, nii kriisirolliga kui ka tavaliseks, ning sisekaitse operatiivreservi loomist.

Verstapostiks võime eelmisest aastast pidada ka Sisekaitseakadeemia politseiõppe kahekordistamist. Politseinike vähene järelkasv on olnud pikka aega siseturvalisuse peamisi murekohti. Nüüd oleme jõudnud lõpuks selleni, et lähiaastatel on lisaraha politseinike väljaõppe mahu suurendamiseks, aga ka kadettide elamis‑ ja õppetingimuste arendamiseks. Sisekaitseakadeemia saab 2024. aastal täiendavalt 2,5 miljonit ja edaspidi igal aastal 5,5 miljonit eurot õppe läbiviimiseks. Oleme tegelikult ka tänu palgatõusudele suutnud panna politseinike arvu massilisele vähenemisele piduri. 

Kriisivalmiduse parandamisel ja turvalise elukeskkonna loomisel on oluline roll kogukondadel ja kohalikel omavalitsustel. Omavalitsused teavad ja tunnevad kõige paremini oma kogukonda, oma inimesi, ja on oluline, et nad oma rolli ja vastutust ka tajuvad. Riigi ülesanne on aga olla suunanäitaja ja olla enda teadmistega abiks. 

Omavalitsuste olulisust silmas pidades alustas laiema koostöö soodustamiseks tööd Siseministeeriumi ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu töörühm, kus regulaarselt arutatakse kriisivalmiduse ja siseturvalisuse valdkonna tööd. Lisaks käivitati kodanikuühiskonna innovatsioonifond, mille eesmärk on aidata kohalikel omavalitsustel ja kogukondadel luua ning arendada kaasavaid koostöö‑ ja kaasamisvorme, ja seda ka kriisideks valmistumisel. 

Alates 2023. aastast kuni 2026. aasta lõpuni on Siseministeeriumil kogukondade võimekuse tõstmiseks ja kogukonnakeskse valitsemise tõhustamiseks uued püsivad partnerid. Need on Eesti Külaliikumine Kodukant ja MTÜ Eesti Rahvaülikoolide Liit koostöös MTÜ‑ga Maakondlikud Arenduskeskused. Praktiliste tegevuste abil suurendame kogukondade kaasatust ja osalust kohaliku elu kujundamisel ning otsuste tegemisel. Laiema kogukonnavõimekuse kasvu kõrval arenes aga näiteks Nupukate Lahenduste Inkubaatori abil mullu elujõuliseks üheksa uut ühiskondlikku algatust, mis pakuvad lahendusi mitmele elulisele murekohale või väljakutsele. 

Ka meie e‑riigi süda ehk rahvastikuregister sai edasi arendatud ja täiendatud. Lõime võimekused, et saaks rakendada abieluvõrdsust. Tagame jätkuvalt ka elektrooniliste valimisnimekirjade andmestiku ja lõime erinevaid võimalusi teenuste automatiseerimiseks. Seejuures tutvustasime ka uut visiooni valitsusele ning liigume edasi selliselt, et kogume, hoiame ja väljastame Eestiga seotud inimeste andmeid turvaliselt ning toetame teenuste pakkumist kõrgtasemel digitehnoloogiaga.

Tehnoloogiast rääkides märgin üldistades ära, et meie ametkondade ning ministeeriumi töö oleks võimatu, kui Siseministeeriumi infotehnoloogia‑ ja [arendus]keskus ei oleks meile usaldusväärne ja väga tõhus partner. 

Ukraina on meile jätkuvalt oluline partner ja me täitsime ka endale olulise eesmärgi tõhustada Ukraina abistamise koordineerimist meie valitsemisalas. Siseministeeriumi valitsemisala ülene Ukraina koordinatsioonikogu tuli esimest korda kokku 16. veebruaril 2023. aastal. Kogu eesmärk on kaardistada valitsemisalas Ukraina abipalvetele reageerimist, kooskõlastada panustamist ja planeerida tegevusi Ukraina ülesehitamisega seonduvalt. 

2023. aastal toetas Siseministeerium koostöös Vabaühenduste Liidu ja Eesti Leader Liiduga Eestisse saabunud Ukraina põgenike kaasamist vabatahtlikku tegevusse. Projektiga parandatakse kohalike kogukondade ja vabaühenduste tegevusvõimalusi ning koostööd põgenike kaasamisel ja toetamisel, aidatakse luua kontakte ning suhtlust kogukondade ja põgenike vahel.

Laiema ja strateegilise suuna kujundamisel on oluline, et eelmisel aastal said paika olulised dokumendid: Eesti julgeolekupoliitika alused, lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskava aastateks 2024–2027 ja Eesti narkopoliitika valge raamat kuni aastani 2030. Uuendasime Laulasmaa kokkulepet. Lisaks valmis näiteks visioonidokument "Sotsiaalne innovatsioon Eestis: Visioon 2030" ja see aasta valmis ka elanikkonnakaitse tegevuskava. 

Siinkohal on sobilik liikuda meie tulevikusuundade ja väljakutsete juurde. Jätkuvalt on meie suurim väljakutse tagada, et siseturvalisuse ja sisejulgeoleku asutustes oleks piisaval arvul töötajaid, samuti tagada asjakohane väljaõpe ning konkurentsivõimeline palk. Edusamme on hetkeseisuga väljaõppeks vajaliku taristu rajamisel. Kaasaegsete ühiselamute, samuti õpperuumide rajamine on juba töös. Sellest võidab nii meie siseturvalisuse valdkond kui ka kindlasti ehitussektor. Kindlasti on üheks minu suurimaks väljakutseks tagada meie töötajatele vääriline palk. See on olnud üheks põhiküsimuseks ka tulevase eelarve ja eelarvestrateegia kokkuleppimisel. 

Idapiiri arendamisel peame rohkem rõhku asetama tänapäevasele tehnoloogilisele arengule ja Ukraina kogemusele. Minu eesmärk on peale tänapäevase piiritaristu rajamise tagada idapiiril droonimüüri loomine. Piiril tegutsevad politseijõud peavad omama vajalikku varustust, ja seda mitte ainult võimaliku ränderünde tõrjumiseks, vaid vajaduse korral ka võimalikuks eskaleeritud sekkumiseks ehk nii-öelda roheliste mehikeste või meeste peatamiseks. Lisaks on vaja tagada, et meil ei oleks niinimetatud Saatse saapas eikellegimaad, kust inimesed läbi käivad ja kus kunagi ei tea, mis juhtuda võib. 

On rõõm rõhutada, et süvenenud on koostöö Põhjala ja Balti riikide vahel sisejulgeoleku ja piirikaitse tagamiseks. Kriisideks valmisoleku parandamisel ja sealhulgas elanikkonnakaitse tõhustamisel on edusamm püsirahastuse olemasolu, kuid seda ei ole kindlasti piisavas mahus. Samas on ka siin edasiliikumist, sest oleme leidnud ühise mõistmise. 

Riigikaitse oluline osa on igal juhul vajalik laskemoon, aga oluline on ka arusaamine, et laiapindse riigikaitse tagamine on vastupanu aluspõhi. 

Jätkuvalt peame rändepoliitika elluviimisel ja selle kujundamisel olema ettevaatlikud. On igati arusaadav, et majanduse arendamiseks ja võimendamiseks on meil vaja lisanduvaid töökäsi. Me peame tagama, et meil oleks piisavalt vajalikke pädevaid töötajaid. Seda peame tegema aga viisil, et Eesti oleks kaitstud võimalike pahatahtlike inimeste siiatuleku eest. See ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Minu nägemus on selline, et otsuse teeme üheskoos. See tähendab, et otsused tööjõu kohta teeme tulevikus koos: asutused, kes teavad julgeolekuohtudest, ja riik laiemalt ning teiselt poolt kindlasti meie tööandjad ja ametiühingud. 

Kodanikuühiskonna innovatsiooni edendamine on samuti jätkuvalt meie ühine väljakutse ning siin peame rõhku panema oskuste arendamisele ja levitamisele. Ka kogukondliku valitsemisviisi juurutamine vajab tähelepanu ja peaksime vabatahtlike võrgustiku arendamisega jätkama. Rahvastikuregistri sündmusteenuste arendamine teeb meie kõikide elu lihtsamaks ning ka visiooniga jätkamine muudab e‑riigi südame tugevamaks ja loob aluse teiste teenuste digitaliseerimiseks ja ka kasutajasõbralikuks muutmiseks. 

Arvestades üldist riigieelarve seisu, on kindlasti väljakutse, kuidas tagada siseturvalisuse valdkonna võimekuste säilimine, aga ka tugevdamine. Peame mõistma, et siseturvalisuse asutused saavad teenuseid pakkuda ainult siis, kui meil on toimivad digitaalsed lahendused. Ehk siis infotehnoloogial on väga oluline roll meie siseturvalisuse tagamisel. 

Tänan! Jään ootama sisukat mõttevahetust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Tõepoolest, küsimusi teile on. Esimesena küsib kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister, tänan ettekande eest! Lähtun teie ettekande sellest aspektist, et riigieelarve seis ei ole kiita. Palun rääkige rahvale ära, miks on mõistlik Paikusel politsei‑ ja piirivalvekolledž sulgeda ja tegelikult teha investeering circa 80 miljoni euro eest nii Tallinnasse kui ka Väike-Maarjasse. Miks on see raskel ajal Eestile vajalik? Olgem ausad, enamik pärnakaid, selle regiooni inimesi, saavad ju aru, et me elame ikkagi Eesti nii-öelda asetuse mõttes olulisel ristteel, just laiapindse riigikaitse kontekstis, et kui midagi peaks juhtuma, siis on väga oluline roll just nimelt Pärnul, tema logistilise asukoha tõttu. Meil on suletud tagalateenistus ja väejuhatus ning nüüd siis liigutatakse ära ka selline oluline julgeolekuasutus. Miks nii?

Aitäh teile! Mina arvan ka, et see loogika, et riigi võimekused paikneks võimalikult palju üle Eesti, on oluline. Sellepärast me ei räägi ainult Tallinnast, vaid ka Väike-Maarjast, hea oleks rääkida ka Pärnust. Aga see valik on väga palju sisu detailides kinni. 

Näiteks pakuti Pärnus, et oleks võimalik kasutada seal olevat Kaitseliidu lasketiiru, aga Sisekaitseakadeemia enda hinnang selle kohta, kui palju on seda lasketiiru vaja tegelikult kasutada, tähendaks seda, et Kaitseliit siis seal laskmas ei käiks. Ehk nii või naa oleks vaja uus lasketiir ehitada, aga see võib-olla ei mahu sinna, kus kohta see kõik plaanitud on.

Drooniõpet pole Pärnumaal võimalik teha, nendes asupaikades pole seda võimalik teha, eriti lennuvälja juures. Esiteks on vaja suuri metsamassiive, et drooniväljaõpet teha. Teiseks, lennuväljal on omad droonide lendamise piirangud. See omakorda seab piirangud, mida Väike-Maarjas ei ole: seal ei ole lennuvälja ja seal ongi suured metsamassiivid, kuhu kogu see taristu on planeeritud. Seal juba taristu on, aga see on väga kehvas seisus või puudulik, seda on plaanitud edasi ehitada.

Libedasõidurada. Praegu me tõesti kasutame neid võimalusi. Seal oli ettepanek, ma küll ei mäleta täpselt, mis sõidurada pakuti, mida võiks kasutada ja rentida, aga mure on selles, et piltlikult öeldes peaks libedasõidurada kasutama 24 tundi. Mitte ainult politsei ja päästjad, vaid ka kiirabi ja teised asutused kasutaks seda. Ei ole mõistlik kelleltki seda rentida, sest keegi teine seal enam sõita ei saaks. See tuleks eraldi välja ehitada, mitte minna [harjutama] sinna kohta, mida Pärnus pakuti, ja mis see loogika seal oli.

Pluss ka see, et investeeringud maksavad päris palju. Üks asi on, et sisuliselt ei sobi osad asjad Pärnus tegemiseks, aga teistpidi oleks see seal oluliselt kallim, juba alates sellest, et arvutati välja, kui palju maksab üle Eesti Pärnusse sõitmine ja kui palju maksab Väike-Maarjasse sõitmine. Lihtsalt nii-öelda pääste‑ ja politseiüksuste paiknemise järgi on Väike-Maarjas odavam. See oli see loogika. Loomulikult ka hoonete koha pealt. 

Väike-Maarjale ei ole täit rahastust veel olemas. Ma loodan, et meil õnnestub see eelarveläbirääkimistel kokku leppida, et me saaksime Väike-Maarjas kõik lõpuni ehitada. Aga lõppkokkuvõttes on kogu eesmärk see, et politsei ja ka päästjate väljaõpe oleks oluliselt parem ja kvaliteetsem, kui see praegu on olnud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Hetkel töötatakse välja uut korrakaitseseadust. Muidugi on see tänaseks juba ajale jalgu jäänud, aga samas on tekkimas selline diskussioon ja ka kartus, et me liigume järjest kuidagi sellise jälgimisühiskonna ja politseiriigi suunas, olgu siis see erinevate kaamerate teema, võimalus inimesi jälgida, aga ka politseile lisaõiguste andmine. Võib-olla eraldi teema, millele ma sooviksin tähelepanu pöörata, on see, et tahetakse [luua] võimalus keelata avalikke koosolekuid enne, kui need üldse algavad. Arvestades, et paralleelselt on meil menetluses ju ka vaenukõne eelnõu, tekib inimestel paratamatult tunne, et otsitakse uusi võimalusi suukorvistamiseks. Kas te saaksite öelda, mis alusel ja kuidas hakatakse langetama otsuseid, kui tuleb registrisse päring avaliku koosoleku pidamiseks? Mille alusel on võimalik neid keelata?

Aitäh! Ma isiklikult pole veel sellega tutvunud, sest tegemist on väljatöötamiskavatsusega, millega tegeldakse. Need on ametkondlikud vaated. Ma arvan, et kui me sinna poliitilise vaate juurde paneme, siis me enam sellest küsimusest ei räägi. Ma arvan, et umbes nii see võibki laheneda. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud siseminister, tänan teid ettekande eest. Ma küsin natuke laiemalt, vaadates siseturvalisust nii-öelda riigi ja ühiskonna toimimise vaatevinklist, mõeldes korraga toimetulekule, inimeste võib-olla sellisele hakkamasaamisele keset majanduskriisi. Ma ühest küljest olen teiega hästi ühte meelt, et väga tähtis on vaadata just nimelt nii inimeste maksukoormust, inimeste palku, pensione ja kõike seda selles kontekstis. Aga kuidas te ise näete eelarve vaates, kui riigi tulud on kahjuks piiratud ning arusaadavalt maksutõusudel ja inimeste taluvusel on ka teatud piir ees, kuidas hoida seda head tasakaalu, et oleks piisavalt vahendeid siseturvalisusesse panustamiseks ja laiapindsesse julgeolekusse panustamiseks ning samal ajal me suudaksime tagada, et inimeste toimetulek keset seda kriisi ei langeks? Kõik me ju saame aru, et toimetulekuraskused ja muud sellised probleemid pärsivad tõenäoliselt inimeste patriotismi ja samal ajal võivad ka süvendada ja suurendada kuritegevust. 

Aitäh! Keerukas, keerukas teema, mida lahendada. Julgeolekuvaatest on seda väga õige vaadata. Kaitsepolitsei oma viimases aastaraamatus ka sellele viitas, et inimeste toimetulekuprobleemid saavad meil julgeolekuprobleemiks, mitte midagi paha ühegi inimese kohta öeldes ja seal polnud ka seda mõeldud, vaid oli viide sellele, et sellele peab riigi juhtimisel tähelepanu pöörama. Tõesti, kui sa käid hommikust õhtuni tööl, kaheksa tundi ööpäevas või rohkem, teed seda viis päeva nädalas või rohkem, aga teenid raha niimoodi, saad palka selliselt, et sa ei saa oma lastele huviharidust lubada, ei saa neid teatrisse viia, ei saa neile normaalset toitu osta, siis loomulikult sa ühel hetkel pettud selles ühiskonnas. Sina kodanikuna, inimesena, annad sada protsenti, aga vastu sa neid võimalusi ei saa. Ja siis sa kuuled, kuidas me räägime, et keskmine palk on üle 2000 euro juba siin Eestis, ja see on sinu jaoks mõistetamatu. Tekib selline vastumeelsus või frustratsioon või küsimus, et miks ma peaks Eesti julgeolekusse panustama. Tavaliselt kaasneb lõpuks – mitte tavaliselt, aga osa inimeste puhul kaasneb – sellega see, et nad hakkavad otsima midagi muud, millest kinni haarata ja millele toetuda. Ja kõik see ei pruugi olla see, mis Eesti julgeolekut toetab või mis on tõene informatsioon. See loogika on ka asi, millele kaitsepolitsei oma aastaraamatus on tähelepanu juhtinud. 

Ma julgeks öelda, et mõnes mõttes Ida-Virumaale – ma arvan, et Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa on siiamaani kõige rohkem selle koha pealt välja paistnud – suunatakse praegu väga palju rahalisi vahendeid, seal seda olukorda püütakse [lahendada] ja ma arvan, et me suudame seda seal lahendada paremini. Lõuna-Eestis on seda võib-olla vähem. Ehk loogika peaks ka siin olema selles, et kui me räägime riigieelarve tegemisest ja meil on vaja julgeolekusse panustada, mille jaoks on vaja maksuraha, siis on küsimus alati selles loogikas, et kellelt seda maksuraha võetakse. Kas tavaline töötav Eesti pere, kus on mõni laps, ema või isa või mõlemad, peab rohkem panustama või peavad panustama need, kes omavad Eestis seda rikkust kõige rohkem?

Eesti Panga eelmise aasta analüüs ütles väga hästi: 10%‑le Eesti elanikest kuulub 59% varadest siin riigis. Minu arvates oleks kõige õiglasem kokku leppida selles, et me maksustame seda rikkust, mis on väga väheste kätte koondunud, sest sellisel [maksustamisel] ei ole nii suurt negatiivset mõju Eesti majandusele. Ma arvan, et astmeline tulumaks selles rahastamise loogikas oleks näiteks mõistlik, sest hetkel astmeline tulumaks Eesti majandust toetaks, see oleks Eesti majandusele hea. 50% Eesti SKP‑st on sisetarbimine. Kui me võtame keskmiselt inimeselt ära maksuraha, siis sisetarbimine väheneb ja see mõjutab meie majandust. Kui me võtame ära rikastelt, kelle raha tavaliselt – mitte tavaliselt, nii ei saa öelda – või tihtilugu seisab aktsiates välismaal või välismaises kinnisvaras, siis see raha nagunii Eestis ei ole. See Eestis ei ole ja tegelikult meie majandusele ta mingit lisandväärtust ei pruugi alati anda. Ehk selles loogikas oleks ka astmeline tulumaks Eesti tänases kontekstis nagu hea, et kogu seda julgeolekut rahastada. 

Kui lugupeetud Riigikogu esimees lubab, siis ma küsin ühe küsimuse. Mul on arvatavasti vastamisel mingi ajapiirang, aga kust ma võiks näha, kui palju ma rääkida saan? Vabandust, see põhiekraan ei tööta, siin kõrval ei ole ka vist näha.

Aitäh, hea kolleeg! Ajapiirangut teil ei ole.

Aa, selles mõttes ei ole või? Aa! Vabandust! Väga hea!

Teil ei ole ajapiirangut, aga küll on teile juba registreeritud 13 küsimust …

Siis ma räägin!  

… ja ma usun, et neid tuleb veel juurde. Järgmine küsija on Priit Sibul. Palun!

Vaatamata sellele, et teil vastamisel ajapiirangut ei ole, soovitan ma rääkida asjast, sest see, et te saate südaööni rääkida sellest, mida hing ihkab, ei oleks mõistlik. 

Te oma eelmises vastuses ütlesite, et inimesed ei saa aru, miks tuleks julgeolekusse panustada. Ma arvan, et inimesed saavad aru küll, miks julgeolekusse tuleks panustada, aga palju keerulisem küsimus on see, kui palju me sinna panustame. Selles olete teie targemad kui meie. Ma palun, et te ütleksite selle kohta, mille te viimases koalitsioonis kokku leppisite. Te panite lapsukesele ilusa nime: laiapindne julgeolekumaks. Kui palju millisel aastal planeeritakse seda maksu koguda ja millele see millisel aastal kulub? Ma saan aru, et osa sellest kulub Kaitseministeeriumi valdkonnas ja teine osa Siseministeeriumi valdkonnas. Millisel aastal kui palju laekub teie haldusala eelarvesse, mille eest teie vastutate, ja millised on investeeringud? Millisel aastal kui palju kulub?

Aitäh teile! Hea meelega vastan. Kõigepealt täpsustus, et ma ei mõelnud, et inimesed ei saa aru, mida ja kuhu julgeoleku jaoks panustada või kas seda on vaja. Aga lõpuks tekib trots ja küsimus, et miks ma sinna panustama pean, kui minu elu ainult kehvemaks läheb. Seda me peame jälgima. 

Mis puudutab julgeolekumaksu, siis tõesti, me ei ole veel lõpuni kokku leppinud ka seda, milline see on, nagu te teate. Põhiarutelu on selle üle, kas ettevõtete osa puudutab kasumit või vara. Ettevõtjad on asunud toetama mõlemaid versioone, ühed [toetavad] ühte ja teised teist. Seda arutelu me veel homme peame. See otsus, ma loodan, homme tuleb, aga sellest sõltub tegelikult see, kui palju raha riigieelarvesse laekub. Seal on otsene selline mõju. Selles mõttes täpselt öelda ei saa. 

Aga suurusjärk, kui palju meil on vaja lõpuks julgeolekusse panustada, on oluliselt suurem kui see 1,6 miljardit, mis moonale peaks kuluma. Me oleme võtnud ju riigile julgeoleku osas kohustusi, näiteks tõstes riigikaitsesse mineva raha 2%‑lt SKP‑st 3%‑le. See on ju tehtud niimoodi, et sinna tulude poolt pole juurde pandud, ka see tuleb katta. Aga me räägime sellest, et tehtud peab saama see, et 1,6 miljardit läheb laskemoona tarvis.

Hinnanguliselt võib see suurusjärk, mis läheb laiapindsesse riigikaitsesse – enamus on sellest Siseministeeriumi haldusala tegevused –, ma ei tea, olla vahemikus 150 kuni 200 miljonit, oleneb sellest, kuidas me lõplikult kokku lepime. Sellest suur osa peaks minema sellele, et idapiiri kindlustada, et seal oleks rohkem relvastust piirivalve käes. Tuleks teha veel droonimüür piiritaristu juurde, sest droon on nii-öelda uus probleem. Me võime küll piiripunktis ja piiripunktide vahel maa peal kõike kontrollida ja mitte Eestisse lasta, aga mingit probleemi pole, kui ükstapuha kas relvi, lõhkeaineid või salakaupa drooniga üle Eesti piiri nihutatakse, nii et me ei pruugi sellest isegi teada. Ehk siis droonimüür ja PPA juurde riigikaitsereservi tegemine. Kuni 1000 meest peaks olema selle jaoks, et eelkõige ränderünnet tagasi tõrjuda, kui peaks see olukord tekkima. Loomulikult ka elanikkonnakaitse tegevused ja veel erinevad piiritaristuasjad. Kaitsepolitsei tegevus ka, et hübriidrünnakute ohtudega paremini toime tulla. Need on need kulupooled seal. Aga homme, ma loodan, me need kokkulepped ära teeme ja siis me neid summasid teame paremini.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud siseminister, suur tänu ettekande eest! Ja ka kiidusõnad selle eest, et tööpõld on hästi struktureeritud ja põhjalikult ette võetud. Mind huvitavast valdkonnast olid mainitud nii kriisireserv kui ka elanikkonna valmistumine. 

Aga ma tahaksin siiski küsida niimoodi soovituslikus võtmes. Kui vaadata nii siseturvalisust kui ka sidusat ühiskonda ja vaadata neid tegevusi, siis ma arvan – ma küsingi, kas te olete minuga nõus –, et siin võiks esiplaanil olla veel üks tegevus: teie valdkonnas riigi ettevalmistamine sõjaks. Muidu on see natuke tasakaalust väljas. Kaitseväe juhataja tuleb aeg-ajalt välja prognoosidega, et kahe, kolme või viie aasta pärast võib oodata rünnakut, ja jääb mulje, et meil mitte kõik ei tule sellega kaasa. Ometi on meil laiapindne riigikaitse. Fokuseerimine ehk aitaks paremini, sest kui on kirjas, siis tegutsetakse, ja kui kirjas ei ole, siis võib jääda kahe silma vahele.

Suur tänu! Ma täpselt ei tea, mida te sellega veel konkreetsemalt mõtlesite, aga ma loomulikult olen selle loogikaga nõus. Ütleme niimoodi, et sõjalisi ohuhinnanguid teeb Kaitseministeerium, kes tugineb hea Välisluureameti ja kõigi teiste informatsioonile. Siseministeerium tugineb näiteks elanikkonnakaitse planeerimisel ka nendele ohuhinnangutele. Nendest me saame lähtuda. Nii et kui küsimus on see, mille vastu me näiteks varjumiskohti või varjendeid peame ehitama, siis see ohuhinnang tuleb Kaitseministeeriumist. Me loomulikult oma informatsiooniga, mis Kaitsepolitseiametil ja Politsei- ja Piirivalveametil olemas on, siin toetame. Riigi situatsioonikeskus SITKE, mis tegutseb Riigikantselei juures, ka seda infot koondab, kui ametkondadel juhuslikult nii selget pilti ei peaks olema. Aga me loomulikult vahetame ka Kaitseministeeriumi haldusalaga seda informatsiooni. 

Näiteks, osa informatsiooni kogutakse nende inimeste käest, kes käivad üle piiri, kes käivad teisel pool piiri, ja seda kogutakse kas piiripunktis või hilisemate kokkupuudete käigus. See on see koht, kus me saame ka Kaitseministeeriumile sisendinfot anda, et mis teisel pool on. Näiteks üks info, mida me saanud oleme, on see, et Venemaa on panustanud Petseris väga palju hoonete kordategemisse, et kõik näeks ilus ja kena välja. Ilmselgelt ei pruugi praeguses olukorras, kus nad on sõjas, neil riigikaitsekulutused on laes ja raha ei ole, olla tegemist mingisuguse tavalise programmiga, et Petserit korda teha, vaid arvatavasti, kuna inimesed käivad üle piiri, on vaja näidata ka Venemaa olukorda natukene ilusamana. Kogu selline informatsioon annab lõpuks analüüsis palju parema ja õigema tunnetuse. Aga ma olen teiega täiesti nõus, et meie kõigi ühine huvi on see, et Eesti oleks turvaline ja et sõda siia ei tuleks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te alustasite oma kõnet lausest, et riik on nii tugev, kui on tema inimesed. Väga õige lause, saab ainult kahe käega poolt olla. Eks ta natukene sarnaneb teie erakonna loosungiga "Toimetulek on julgeolek".  

Ja kui vaadata nüüd probleemidesse sisse, siis ma toon välja mõningad sellised valdkonnad, mis on väga probleemsed. Näiteks, vigastussurmade arv on kasvutrendis: 825 inimest sai surma [2022.] aastal. Miskipärast 2023. aasta andmeid veel ei ole. Narkoturg vohab ja ka tänane uudis oli ju vastav, et meil on suured probleemid ja surmade arv on kasvutrendis, mitte langustrendis. Perevägivallajuhtumite arv püsib kõrge: 3500 perevägivallajuhtumit. Kui milleski me oleme Euroopa Liidus esimese viie seas, siis see on kindlasti perevägivallajuhtumite [arv]. Elanike aktiivne kaitse[tahe] on langenud, aastal 2022 oli see 71%, nüüd on 66%. Üllatus-üllatus, aga elanike osakaal …

Teie aeg!

… kes peavad kuritegevust riigi peamiseks mureks, on ainult 1%, järelikult enamus peab selleks ikkagi riigi valitsust. Palun andke ülevaade, mis nendes valdkondades tegelikult toimub ja mis on need meetmed, mida te võtate, et olukorda parandada.

Aitäh teile! Väga head tähelepanekud, kiidan teid. Eks see ole ka põhjus, miks ma olen kogu aeg rääkinud, et me ei peaks Politsei‑ ja Piirivalveametit kärpima ka tänases olukorras, miks seda teha ei ole mõistlik ja miks on kokku lepitud koalitsioonilepingus, et me ei puutu neid põhivõimeid, mis turvalisust puudutavad.  

Mina julgen öelda, et selle põhjus on see, et me oleme varasematel aastatel politsei õhemaks kärpinud. Te teate, et needsamad mured, mida te ette lugesite, ilmnevad pika aja jooksul, ehk ilmselgelt me näeme nüüd otsuste mõju, mis on tehtud 2018, 2019, 2020 ja 2021.  

Kõige olulisem on, rääkides politsei varasemast praktikast, et seal oli vabu töökohti päris palju, sest politseinike palk ei olnud võib-olla sellel tasemel, mida inimesed oleks soovinud, pensioneerumine toimus ka, aastas umbes 300 politseinikku läks [töölt] ära, 150 jõudsime asemele koolitada. Kõigepealt koolitus: me kahekordistame politseinike koolitust. Teiseks, vahepeal tehtud väga suur, hüppeline palgatõus on pidurdanud inimeste äraminekut. See tähendab, et politseiametnikke on rohkem. Varem, enne seda, kui mulle see ministrikohustus osaks sai, tõsteti politseis vabade töökohtade arvelt inimestel palka. Seda me praegu ei tee. Ehk kõigi töökohtade puhul, mis ette nähtud on, on ministeeriumi ootus, et need kohad peab täitma. See tähendab, et meil ka tänu sellele on rohkem politseiametnikke. Aga loomulikult, kärpimise tulemused lõpuks annavadki sellise valusa asja. Nii et ainult Exceli tabelit vaadata ja rääkida sellest, kui hästi riigil ja majandusel lõpuks läheb, on selles mõttes viga, et mida ebaturvalisem riik on, seda vähem tahad sa siin olla, seda vähem tahab keegi siia välisinvesteeringute raha tuua ja lõpuks on sellel ka otsene majandusmõju, eriti majanduskuritegude puhul. See on ka oluline asi. 

Nüüd konkreetsemalt sellest, mis puudutab vigastussurmasid. Jah, see niimoodi on. Ma loodan, et lahendust pakub juba eelmainitu, see, et me politseinike arvu hoiame nii maksimumi peal, kui see võimalik on. Me pole suutnud seda [arvu] suurendada, aga olemasolevates struktuurides me prooviks seda maksimumi peal hoida. Pluss me tegeleme tugevalt ka sellega, kuidas me innovatsiooni selles valdkonnas juhime, eelkõige [mõeldes], milliseid asju kas tehnoloogia abil või muud moodi teistmoodi tehes me saaksime vabastada politseiametnike aega, et nad saaksid keskenduda nendele põhiküsimustele, millele te osutasite. 

Narkosurmad on eelkõige üleval. Kevadel käisid valitsusest läbi mitmed meetmed, valitsus põhimõtteliselt ka otsustas, kuidas narkosurmasid vähendada, sealhulgas [käsitleti] ka narko levikut. See puudutab suuremat koostööd meie naaberriikidega, kust kohast, me teame, narkot rohkem tulema on hakanud. See puudutab seda, kuidas politsei saab reageerimisel anda kohest abi, et inimesed ära ei sureks, kui tegemist on üledoosiga. Ei peaks ootama kiirabi. On teatud ravimid, mille me teeme kättesaadavaks. On veel mitmeid muid erinevaid tegevusi. Nüüd peaksid need otsused, mis me valitsuses tegime, rakenduma jupikaupa päris tegevustesse.

Mis puudutab lähisuhtevägivalda, siis vaadates seda, mis on Siseministeeriumi osa, saab öelda, et me oleme üle vaadanud politsei väljaõppe Sisekaitseakadeemias või need õppekavad, et seda teemat oleks seal senisest rohkem. Me oleme leppinud kokku, et me koolitame politseinikke sellel teemal rohkem, ka neid, kes juba PPA‑s [töötavad] ja kes on esimesed, kes sündmuskohale jõuavad. Võib-olla on veel midagi, mida me teha saame. Küll on lähisuhtevägivallaga kahjuks nii, et politsei osaks jääb reageerimine. On võimalik mõni inimene sellelt sündmuskohalt kaasa võtta, aga tegelik ennetustöö ja kõik muu on rohkem Sotsiaalministeeriumi ja kohalike omavalitsuste teha. Politsei nii-öelda igapäevast inimeste elu ja omavahelist [suhtlust] reguleerimas ei käi, ta pigem reageerib sündmustele. 

Me teeme veel ühte asja. Selle aasta sügisel valmib üks Tartu Ülikooli uuring, mis puudutab elanike üle Eesti paiknemise prognoosi aastaiks 2030–2035. Sealt on võimalik tuletada, millised inimrühmad kus kohas Eestis lähitulevikus elavad, kas seal on muutusi. Selle järgi me proovime paremini ka kogu Päästeameti ja politsei võrku kujundada ja [aru saada, milliseid] teenuseid mõnes Eesti piirkonnas rohkem või vähem tuleb [osutada].  

Mis puudutab inimeste kaitsetahet, siis mina olen jätkuvalt seda meelt, et inimeste kaitsetahe on osaliselt seotud inimeste toimetuleku küsimusega. Mitte küll kõigil kindlasti, sest ma arvan, et Eesti inimestel on kaitsetahe täiesti olemas. Uuringud näitavad, et Eesti inimeste kaitsetahe pigem tõuseb, kui langeb, et ta on päris kõrge. 

Aga kui me räägime toimetulekust, siis üks eelnevaid küsimusi puudutas seda, et lõppkokkuvõttes, kui me peame riigis panustama julgeolekusse, siis me peame panustama ka eakate inimeste võimalustesse, ka tervishoidu peame panustama – me teame, et sealt on raha puudu –, et inimesed ikka arsti juurde pääseks. See kõik vajab paratamatult lisavahendeid, kuna elanikkond vananeb ja teatud teenused lähevad lihtsalt kallimaks. Pluss on veel julgeolekukulutused. Minu arvates oleks mõistlik, kui me varem või hiljem kehtestaksime astmelise tulumaksu, selles loogikas, et rikkad inimesed Eestis panustaksid rohkem. Kui on küsimus, kes on rikkad, siis ma ütleksin nii, et rahvusvaheline üldtunnustatud lähenemine on see, et 10% kõige rohkem teenivaid või kõige rohkem vara omavaid inimesi on rikkad. Ülirikkaid on 1%. Kui olukord on selline, et 30 aastaga on Eesti ülirikkad, keda on 1%, saanud 1,4 korda rikkamaks kui Soome ülirikkad, siis ma ütleksin, et siin nii-öelda maksustamise võimalust on. Seda pigem selles mõttes, et kogu ühiskond sellest võidaks. Ma ütlen, majanduslikult ta võidab, sest jääb rohkem raha sisetarbimisse ja inimestele kätte. Kaitsetahte mõttes samuti võidab. 

Nii et ma arvan, et neid kulutusi pole võimalik mitte teha või eirata seda julgeolekuolukorda, inimeste toimetuleku olukorda. Aga küsimus on lõpuks selles, kes peavad sellel panustamisel suurema osa välja käima.

 Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kaitsekulutuste puhul on alati räägitud või vähemalt mõeldud seda, et võimalikult suur osa Eesti kaitsetööstusest saaks tööd. Idapiir koos oma infotehnoloogiliste lahenduste ja droonimüüriga, mille te ise välja tõite – kas seal on ka lootust, et just Eesti ettevõtted saavad seal osaleda, ja mitte ainult osaleda, vaid ka ehitada, sest see võimekus on Eestis täiesti olemas? Lisaks küsiks, et kuna droonid on tõepoolest muutnud mängu nii lahingus kui ka tegelikult logistikas, siis millised on Siseministeeriumi mõtted nii seadusandluse poole pealt kui ka võimekuste poole pealt, olgu see politsei või Päästeamet. Millised positiivsed ja negatiivsed aspektid on välja mõeldud?

Suur tänu selle küsimuse eest! Tõesti, mis puudutab Ukraina toetamist, siis me oleme kokku leppinud, et see 0,25% SKP‑st ehk 100 miljonit eurot aastas järgnevatel aastatel võiks võimalikult palju puudutada Eestis olevat kaitsetööstust. Siseministeeriumi valdkonnas neid võimalusi kindlasti on. Meil, Siseministeeriumil, on sellel teemal ka kaitsetööstuse liiduga kuu lõpus või järgmise kuu alguses üks kohtumine. Meil on ka olemas info, mida kindlasti täiendatakse, et mis on see vajadus Ukraina siseministeeriumi vaates. Teadaolevalt, kui me räägime Ukraina sõjast, siis siseministeerium vastutab Ukrainas piiride valvamise eest, see tähendab, et osaleb suhteliselt aktiivselt sõjalises tegevuses ja [reageerib] loomulikult kõigile tegudele, mida Venemaa Ukraina pinnal proovib toime panna, et riiki destabiliseerida, luureinfot koguda ja kõike muud. Ehk seal kindlasti neid võimalusi on. 

Nüüd mainitud droonid. Jah, kevadel nii Sisekaitseakadeemia kui ka Politsei‑ ja Piirivalveamet tegid dokumendid, nii-öelda tulevikuvaated ja vajaduste hindamised, mis puudutasid mehitamata õhusõidukite kasutamist Eestis. Me räägime eelkõige Siseministeeriumi vastutusalast, mis jääb alla 300 meetri. Alates 300 meetrist on see Kaitseministeeriumi vastutusala, aga alla 300 meetri on see Siseministeeriumi oma. Ukraina sõja ja sealt saadud kogemuste tõttu arendatakse droone väga kõvasti edasi. Ehk kõik see, mis praegu seal toimub ja kuidas neid püütakse sõjaliselt kasutada, muudab olukorda ilmselgelt ka siin Eestis päris palju ja juba lähitulevikus. Meie jaoks on üks väljakutse idapiir ja teine väljakutse on tegelikult riigi sees olevad olulised objektid, [mille läheduses] droonid lennata ei tohiks. Me tuvastame nende lendamist Ämari lennuvälja ümbruses, Tallinna lennuvälja ümbruses, riigikaitseobjektide ümbruses. Põhimõtteliselt on drooniga, sellesama väikese drooniga võimalik teha väga paljusid asju: on võimalik teostada luuretegevust, on võimalik sidet häirida, on võimalik pealt kuulata. Me oleme näinud, Ukrainast rääkimata, et Ladina-Ameerikas on droonidega atentaate toime pandud. Rääkimata kauba liigutamisest üle piiri või kuskile mujale. Seda kõike palju ka tehakse. 

Väljakutse piiril on droonimüüri ehitamine. See läheb kahte etappi. Kõigepealt tahame me saada nägijaks ehk teada, kes, kunas ja kus kohas üle piiri lendab. Teine küsimus on, kuidas need droonid alla tuua. See on paras küsimus, sest tehnoloogia areneb väga kiiresti. Ideaallahendus võiks olla see, et me koos kaitsetööstusega suudaksime kokku leppida, et osa Eesti kaitsetööstuse droonitõrjest katsetataks näiteks Eesti piiri peal, võib-olla nendes kohtades, kus on suurem potentsiaal droonide ebaseaduslikuks liikumiseks. 

Veel suurem väljakutse on see, kuidas seda linnades tagada. Lennuväljade ümber me kujutame seda enam-vähem ette, aga kuidas droone tuvastada linnades ja neid alla tuua, see on oluliselt keerukam. Aga kõiki neid asju me kaitsetööstuse liiduga proovime koos arutada. Ma arvan, et me kõik võidaks sellest, kui me saaksime Eestis toodetud tehnoloogiat võimalikult palju piirile viia. Seda Eesti piiri peal juba kasutatakse, aga droonimüüri valguses võiks seda seal olla oluliselt rohkem.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Selle aasta märtsis me menetlesime lisaeelarvet ja see puudutas suures osas Siseministeeriumi valitsemisala. Seal oli selline huvitav aspekt, et Siseministeeriumi kolimisraha läks õpetajate palga tõusuks. Vaat nii! See asi jäi natukene nagu õhku. Lisaeelarve seletuskirjas oli kirjas, et vajaduse korral see kulu kaetakse järgmisel aastal. Ma küsingi, kas see Siseministeeriumi kolimise asi on jätkuvalt päevakorral. See on tegelikult asjakohane teema, jutt on ministeeriumi kolimisest, sest ministeerium võiks küll natuke tagasihoidlikumale pinnale kolida. See annaks päris arvestatava kulude kokkuhoiu.

Aitäh! Me oleme teiega sama meelt, et võiks seda teha, ja oleme seda lahendust ka otsinud. Kolimist kahjuks eelmisel aastal ei [toimunud] või sellel aastal ei ole veel [toimunud]. Ma ei tea, mis see lõplik lahendus on, kas mõnda teise kohta kolimine või see, mida me praegu vaatame, et olemasolevast hoonete kompleksist – seal ei ole üks hoone, seal on mitu hoonet ju kokku ehitatud – lihtsalt võtta kasutusele üks osa ja teisest osast loobuda. See on ka võimalik variant sealsamas asukohas. Mis puudutab superministeeriumi hoonet, siis oli ju variant, et Siseministeerium liigub sinna, aga mure on selles, et turvaaladele kehtestatud nõuded ja nende järgi turvaalade väljaehitamine oleks läinud maksma võib-olla isegi rohkem kui Siseministeeriumi maja müügist saadud tulu. Nii et kahjuks see on kallis ja see seda [otsust] väga palju mõjutab. 

Kui me räägime sellest, ma ei tea, et kuskil erasektor üürib pindasid näiteks, ja räägime nendele pindadele minekust, siis seesama küsimus ongi põhiprobleem. Kui erasektor peab need turvanõuetele vastavad alad välja ehitama, siis ta teab, et ega tal kellelegi teisele Eestis seda eriti pakkuda ei ole ehk sa spetsiaalselt selle ministeeriumi jaoks ehitad, sa tahad sealt seda raha tagasi saada ja see mõjutab kohe tekkivaid üürikulusid ja kõike muud. Need turvaalad on üks peamine probleem, nende hind on lõpuks see [põhjus], miks me pole ministeeriumit liigutanud.

Aga olen teiega täiesti nõus. See teema pole päevakorralt maas, vaid [on variandid], et kas mingisugune uus hoone või siis olemasolevate hoonete mingist osast loobumine. 

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tänan selle ettekande eest, oli piisavalt informatiivne. Aga mul on seoses sellega ka mõni küsimus. 

Te mainisite oma ettekandes tehnoloogiate arendamise vajadust, e‑teenuseid ja digitaalset siseturvalisust. Neid riske, millega tuleb sise[turvalisuse] valdkonnas tegeleda, te tõite välja päris mitmeid, aga mulle ei jäänud probleemina kõrva küberturvalisus. Ometi me näeme, et peaaegu iga päev toimuvad Eesti vastu küberründed ehk tegelikult käib küberrindel sõda juba pikemat aega. Kui tõsiseks te peate ise vajadust sellesse valdkonda ehk küberturvalisuse valdkonda täiendavalt investeerida?

Suur tänu! Kindlasti on küberturvalisus oluline. Ma ei maininud seda lihtsalt sellepärast, et riigi tasandil see üldine vastutus, mis puudutab küberturvalisust, on praegu Justiitsministeeriumi käes. Siseministeeriumi IT‑asutus SMIT oma olemuselt, oma sisult ei ole selline tavaline IT‑maja, vaid tegelikult on seal politsei, Päästeameti ja Häirekeskuse erinevaid funktsioone pandud lihtsalt ühte kohta kokku. Nii saadi kunagi päris arvestatav kokkuhoid, kui seda tehti, nii inimeste arvu koha pealt kui ka arenduste koha pealt. Siseministeeriumi haldusalas tegeldakse selle teemaga väga tõsiselt.  

Küberküsimus on suur probleem. Ütleme nii, et enamus neid teenuseid, millega SMIT‑is tegeldakse, on seotud sellega, et politsei infosüsteemid töötaks ja piirihaldussüsteemid töötaks – kõiksugu sellised asjad. Ka et Häirekeskuse töö, 112 ja kõik sellised infotelefonid oleks dubleeritud. Nüüd on seal juures ka ohuteavitussüsteem ja sireenid, mis on ohuteavitussüsteemi üks osa. Seal on [tööl] nii IT‑inimesed kui ka tehnikud, kes neid võrke Eesti-siseselt üleval hoiavad. Kogu IT‑sektori väljakutse minu arvates ongi see, et ta vajab päris palju raha, ikka väga palju. Ma saan aru, et ministrid, kes selle eest on valitsuses vastutanud, on välja toonud, et meil see ideaalvajadus võib olla miljardi euro lähedal, aga kriitiline vajadus on sadades miljonites eurodes. See on oluline. Me oleme viimastel aastatel teinud otsuseid, et küberturvalisust suurendada. Kindlasti, kui see laiapindse riigikaitse tegevuskava saab selle eelarve raames rahastust, siis seal on küberkaitse üks selle osadest. Justiits‑ ja digiminister on ka seal kriitilised ja natuke vähem kriitilised vajadused esitanud.  

Üldse, IT paras väljakutse, millega me peame harjuma, on see, et suur osa seadusemuudatusi või mingite protsesside parandamisi tähendab alati ka liigutust IT‑maailmas. Nii et sellega, et IT‑sse tuleb palju raha panna, me peaks pigem ära harjuma. See ei ole mitte see, et me tahame midagi uut teha, vaid ütleme nii, et kuna kõik on IT‑ga seotud, siis on lõpuks kõik nende arenduste ja rahadega seotud. Seda me tegema peame.  

Aga küberturvalisus, täiesti nõus, on väga oluline teema. [Küberründed] on ka Venemaa hübriidrünnakute üks osa, mida nad päris palju proovivad kasutada.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister Läänemets! Ma palun, jälgige mind tähelepanelikult. Ma nimelt loen teie esitatud materjalidest, et tugeva või keskmise tugevusega riigiidentiteedi kandjate sihttase eestlaste seas oli 2023. aastaks 79%, aga tegelik tulemus oli väga kurb, saavutasime 73%. See-eest aga sihttase mitte-eestlaste hulgas oli 86% ja tegelikult saavutati suurepärane tulemus, 89%. Ühesõnaga, tugev riigiidentiteet on 73%‑l eestlastest ja 89%‑l mitte-eestlastest. Kas nüüd oleks mul loogiline järeldada, et kui me tahame Eesti riigiidentiteeti kasvatada, peaksime vahetama eestlased välja mitte-eestlaste vastu? See ju selgitaks ka seda teie massiimmigratsiooni soosimist. Teine variant on, et tuleks tunnistada, et see mõõdik ei ole kasutatav, et see on defektne.

Aitäh teile! Mina arvan, et sellist loogilist järeldust – see isegi ei ole loogiline – ei ole võimalik teha. Keegi ei hakka kedagi siin Eestis kellegi vastu vahetama, kui me räägime siin elavast eestlasest. Pigem on küsimus selles, miks [see nii] on. Ma olen eelnevatele küsimustele vastanud, et minu arvates on küsimus osaliselt inimeste toimetulekus ja kindlasti on seal veel palju muid argumentatsioone. Ma arvan, et siin on erinevaid poliitilisi arvamusi. Aga Kultuuriministeeriumis on inimesed, kes peaksid tegelema lõimumisküsimustega, on ju. Minu arvates näitab see [tulemus], et lõimumisküsimused on olulised, et me ei peaks kõike ära kärpima.  

Aga mis puudutab immigratsiooni, siis mina ei toeta massiimmigratsiooni. Selliste küsimustega ma ka ei tegele, olen seda varasemaltki öelnud. Mis puudutab tööjõudu Eestis ja Eestis õppimist nende poolt, kes ei ole Eesti alalised elanikud, siis ka selle kohta ma pigem peaks ütlema, et ma kuulen rohkem negatiivset kriitikat ja fakte, mis käivad teie selle väite vastu, justkui me tegeleks massiimmigratsiooniga. Näiteks on Eesti ülikoolides välisüliõpilaste arv langenud. Just Siseministeeriumi tööd heidetakse siin ette: põhjus on selles, et kõiki tudengeid ei lasta sealt ida poolt siia, kaugemalt ida poolt, stan-riikidest ja sealt. See on fakt, mis käib pigem vastu teie väitele. Teistpidi räägivad ka ettevõtjad seda, et Eestisse ei saa tulla kõik töötajad, keda [ettevõtjad siia] tuua tahaks. Siin on ka see julgeoleku poole küsimus, millega Siseministeerium tegeleb. Ei, me tegeleme ikka sellega, et Eestis oleks turvaline, samas püüame hoida tasakaalu, et ettevõtted saaks siin tegutseda ja majandus areneda. Aga ega see alati lihtne ei ole. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Muidugi, sotsialistile kohaselt te tõite sisse ikkagi selle üldise maksustamise teema ja oma klassivihaagenda, rääkides erilisest rikaste maksustamise vajadusest. Vaadake, Eestis ei olegi keegi nii rikas, et suudaks kinni maksta teie valitsuse varastamisi. Ma räägin 2023. aastal läbipaistmatult laiali jagatud 2,4 miljardist – keegi ei tea, kuhu see läks.

Aga räägime sellest ettekandest ka. Te ütlesite, et eesmärk on, et aastaks 2035 oleks Eesti uuendusmeelne, usaldusväärne ja inimesekeskne. Praegu see küll kahjuks nii ei ole. Vaatame teie juhitud ministeeriumi tegevuste käsuliini seoses Lihula sambaga. Punane kraana ei olnud küll kuidagi uuendusmeelne. Ebaseaduslik jälitustegevus ja pealekaebamine kodanikualgatuse korras mälestusmärgi paigaldajate asukoha väljaselgitamiseks ja siis need jõhkrad ebaseaduslikud niinimetatud ennetusmeetmed mälestussamba konfiskeerimisel ei tekita küll erilist usaldusväärsust. Inimesekesksust näitab teile alluv ametkond ainult pronkssõduri juures 9. mail, kui sealsete inimestega peetakse austavat dialoogi, erinevalt [suhtlemisest] inimestega Sinimägedes ja Lihulas.

Teie aeg!

Ma saan aru, et see on teie valitsuse indikatiivne hoiak. Aga kas sellega seoses on loota ka päriselt muutusi aastaks 2035 või kummardatakse ikka punaväelast edasi ja represseeritakse meie vabadusvõitlejaid, kes võitlesid okupantide vastu ja tänu kellele me saame üldse rääkida õiguslikust …

Teie aeg!

… järjepidevast Eesti Vabariigist?

Aitäh! Kindlasti ei pea pronkssõduri juures keegi eraldi mingisugust dialoogi, mis kuidagi soosiv oleks, seal tagatakse korda. Kui te olete 9. mail juhtunud nägema seda, kuidas seda tagatakse, siis teate, et see on tõesti niimoodi. Sinna on tehtud ajutiste aedadega tee ja keegi rohkem kui lillede panekuks [pronkssõduri ette] seisma ei jää. Need inimesed peavad sealt [edasi] liikuma. Nii et see on suhteliselt kiire siblimine sellest pronkssõdurist mööda. Ma arvan, et on kindlasti inimesi, keda see natukene pahandab, et sinna jääda ei saa. Pigem on see nii. Aga austavat dialoogi püüame Eestis kindlasti pidada kõigiga, kes selle riigi territooriumil on. Kõigiga, loomulikult. Seal on tegemist Kaitseväe kalmistuga ja selle jaoks on Kaitseväel eraldi komisjonid ja süsteemid. Nad on saanud teha neid ettepanekuid ja otsuseid, mis saab sellest mälestusmärgist, mis on pühendatud surnutele. 

Aga mis puudutab Lihulat, siis see ei ole ju nii ühene, nagu te räägite. Mõned faktid lihtsalt selle loo kohta. 27. augustil esitas Eesti Leegioni Sõprade Klubi MTÜ politseile avaliku koosoleku teate mälestuskoosoleku läbiviimiseks 1. septembril. Järgmisel päeval saatis politsei teate esitajale kirja ja juhtis tähelepanu koosolekuteates olevatele puudustele. Need puudused olid sellised: ei olnud märgitud koosoleku orienteeruvat lõpuaega, ei olnud märgitud liikumismarsruuti, ei olnud märgitud korrapidajaid ega nende isikukoode või turvafirma andmeid ja nii edasi. 29. augustil saatis koosoleku korraldaja oma põhjendused ja selgitused puuduste kohta, kuid ei olnud nõus neid kõrvaldama. Need on kõik dokumenteeritud asjad. 29. augustil saadeti uuesti politsei poolt kiri, et seda kõike tuleks ikkagi teha. 30. augustil kohtus politsei oma initsiatiivil koosolekuteate esitajaga, et selgitada neid asju, mis tuleks korda teha. Koosoleku korraldaja kinnitas sellel kohtumisel, et peale avaliku koosoleku läbiviimist Lihula kalmistu parklas midagi muud plaanis ei ole ehk avalik koosolek jääb koosolekuteates märgitud tegevuste raamesse. Aga loomulikult see ju niimoodi ei olnud. Kinnitati ühtemoodi, aga teiste isikute kinnitusel oli selline tegevus plaanis ehk politseile ei esitatud asja nii, nagu tegelikult plaaniti teha. Seejärel pöördus Lääneranna vald politseisse ja teatas 30. augustil, et on alustatud ehitustegevust Pärnu-Lihula tee kaitsevööndis, Lääneranna vallale ei ole eelnevaga seoses ühtegi taotlust esitatud ja asukoht jääb eeldatavalt riigimaantee kaitsevööndisse. Lõpuks kinnitas ka Transpordiamet, et sellesse kaitsevööndisse on seaduse järgi keelatud paigaldada liiklejaid häirivat valgusseadet, teabe‑ ja reklaamtahvlit ja kõike muud. 

Kõigele sellele eelnes päris palju suhtlust politseiga. Politsei, et ennetada neid probleeme, mis seal [oleksid võinud tekkida], käitus minu arvates õigesti. Palju suurem mure oleks olnud lõpuks siis, kui see mälestussammas oleks sinna paigaldatud ja siis [oleks mindud] seda teisaldama. Politseil on oma kohustused ja ülesanded, mis tulenevad seadusest. 

Muideks, üks hästi huvitav fakt on see, et kui politsei peaks tahtma seda kivi tagastada, kui juhuslikult peaks selguma, et seal ei ole peal midagi sellist, mida seal olla ei tohiks, siis [on see probleem, et] kivil ei ole omanikku. Isegi autojuht ei teadnud, kust ta selle sai ja kuhu ta seda viimas oli, rääkimata kõigist teistest. Mitte keegi pole seda omaks tunnistanud. Nii et võib juhtuda, et kuna see võeti ära, ma ei tea, kas Maardu valla või Tallinna linna territooriumil, siis üks neist omavalitsustest saab selle kivi hiljem endale. Aga eks me siis näe, kuidas sellega läheb. Keegi isegi ei ütle, et nad oleks kuidagi selle kiviga seotud. (Hääled saalis.) Teate, lihtsalt keegi ei tunnista seda omaks. Kurvad ollakse, aga ei tunnistata omaks.

Aga ma tahan öelda veel nende inimeste kohta, et nende inimeste mälestust ja nende arusaamist ajaloost loomulikult austatakse. Selles ei ole küsimus, keegi seda kahtluse alla ei sea. Küsimus on lihtsalt selles, et seda kõike tuleb teha nii, ja politseil on ülesanne tagada, et seda tehtaks nii, et ühiskonnas ei tekiks uusi konflikte. Sest kujutage ette, kui me näiteks paigaldame ühe sellise kivi, kus on selline sümboolika peal, siis paigaldame teise ja kolmanda kivi, ja siis tahab juba keegi viiendat kivi paigaldada ja siis tulevad täpselt sama loogika alusel järgmised inimesed, kes ütlevad, et me nüüd hakkame paigaldama Eestisse kive, kus peal on Vene sõduri mundris oleva [sõduri kujutis]. Räägin teile seda lihtsalt sellepärast, et te saaks aru sellest loogikast: väga keeruline on öelda, et ühes vormis ja ühe sümboolikaga tohib, aga teisega ei tohi. Need on kõik ju ühed ja samad asjad. Politsei oma tööd, ma arvan, teeb. Seda tööd tehes austatakse loomulikult kõiki neid, kes üht‑ või teistmoodi mälestavad või soovivad mälestada neid inimesi, kes iseenda eest ja Eesti vabaduse eest on võidelnud.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Uusi maju kerkib meie riigis nagu seeni pärast vihma, aga järjest vähem on neid, kus maja all on garaaž, panipaik või kelder. Minu küsimus ongi, kas on plaanis kehtestada riiklikul tasandil mingi nõue, et teatud ajast hakatakse uute majade alla varjumisvõimalusi tegema.

Aitäh! Selline plaan on olemas küll. Siseministeeriumi poole peal on seaduse muutmiseks vajalikud asjad ka ette valmistatud. Meil on valmisoleku seadus – selline hellitav nimi ühele seadusele –, kus need peaksid ilmuma. See seadus on väga mahukas. Kui see seadus kunagi Riigikogu poole teele [saab saadetud], siis on võimalik need ka seaduseks teha. Ma loodan, et see toimub võimalikult kiiresti. Või kui valmisoleku seadus seda ei tee, siis Siseministeeriumil on valmisolek muuta olemasolevaid seadusi, hädaolukorra seadust näiteks. 

Hästi lihtsustatult öeldes on varjumiskohtade plaan järgnev. Olemasolevate majade keldritesse, kui [pinda] on vähemalt 1200 ruutmeetrit, tuleb see varjumiskoht rajada. On miinimumnõuded ja siis on nii-öelda maksimumnõuded. Miinimumnõuded tuleb täita. 

Miinimumnõuete täitmine kortermajas ei ole keeruline. Sisuliselt peab olema tagatud õhu liikumine, peab olema kaks sisse‑ ja väljapääsu ning lõpuks peab olema võimalus joogivett saada ja WC‑s käia. Soome näiteks on lahendanud oma varjendites selle küsimuse nii, et WC‑s käimiseks kasutatakse seal ühte keskmisest suuremat ämbrit, sinna pannakse kilekott ja seal peal sa oma asjad ära õiendad, pärast paned kilekoti kinni ja transpordid selle välja. Ämbri ostmine ei tohiks korteriühistu jaoks väga kallis olla. Veeküsimus lahendatakse niimoodi, et on olemas lihtsalt suured veetünnid, sinna pannakse õigel hetkel vesi sisse ja niimoodi seda vett seal hoitakse. Ehk varjumiskohtade kohandamise me teeme võimalikult lihtsaks. 

Selles loogikas peaks olema nii, et Päästeamet annab ette listi selle kohta, mida korteriühistu peab ühe aasta jooksul ära kontrollima. Nad peavad hindama ära ka selle, kas konstruktsioonid on piisavalt tugevad. Siis on kaks aastat aega, et kohendada [varjumiskoht] miinimumnõuetele vastavaks. 

Kui keldrit ei ole, siis tuleb läbi mõelda, kus kohas siis varjutakse, kui selleks vajadus on. Uut keldrit me ei kohusta ehitama. Uute hoonete puhul saab olema niimoodi, et kõikides 1200 ruutmeetrist suuremates hoonetes on kohustus varjend rajada. Varjendile on loomulikult natuke rangemad nõuded kui varjumiskohale. Kui me kunagi oleme kõik varjumiskohad ära kohendanud, siis kindlasti on järgmine samm sealt edasi see, et neid varjumiskoha miinimumnõudeid natukene tõsta, võib-olla midagi rohkem teha. 

Vabandust, mul jäi varjumiskoha juures üks asi ütlemata: aknad on ka oluline kinni katta. Ükspuha mil viisil, aga lööklainest tulenevad killud, surve, tolm ja kõik muu ei tohi jõuda isikuteni, kes seal varjus on.  

Loomulikult on ette nähtud erandid sellistele hoonetele, kus asub pigem tööstus ja inimesi ei ole. Me ei näe ette, et suurtes ladudes ja lautades, näiteks sealautades, me midagi varjumiskohalaadset tegema hakkame. Sellist ebamõistlikku asja tegema me kindlasti ei kohusta. Mina isiklikult loodaks ja tahaks, et valitsus põhimõtteliselt juba homme need otsused teeks, aga vist läheb natuke veel aega. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te mainisite oma kõnes Saatse saapa teemat ja ütlesite, et teil on sellele mingi lahendus. Äkki te natuke selgitate? Kas hakkate Venemaalt Tartu rahu järgset piiri tagasi nõudma või olete nõus midagi Venemaale loovutama? Kuidas te seda näete? Kas me ehitame mingi silla või kuidas?

Aitäh teile! Õige küsimus! Eesti piiritaristu ja ‑tara väljaehitamisel on varasemate valitsuste otsuste põhjal kuni siiani kehtinud selline loogika, et piiritara ei ehitata sellele territooriumile, mis peaks lähtuvalt sellest piirilepingust Venemaaga vahetusse minema. Saatse saabas peaks näiteks Eestile tulema ja Eesti peaks mingi metsamassiivi kuskilt vastu andma. See on see piirilepingu loogika. Sinna taristut ehitatud ei ole. Valitsuses loomulikult ilmselgelt keegi ei arva, et me hakkame Venemaaga praegu piirilepingut ratifitseerima ja neid maid vahetama. Minu ettepanek valitsusele oli selle aasta alguses, et see põhimõte tuleks ära muuta ja me peaksime praegu kontrolljoonele ikka igale poole selle tara ehitama. Valitsus on selle otsuse langetanud, selle jaoks on ka rahalised vahendid kas eraldatud või on selle riigieelarvega eraldamisel. Ka täna rääkisime vajadusest, et valitsuse põhimõtteline otsus on tehtud ja järgmisel aastal tuleb raha selle jaoks, et ümber Saatse saapa teha uus tee, nii et lähitulevikus ei oleks vaja mitte ühelgi Eesti inimesel enam läbida seda Saatse saabast, mis on Venemaa territoorium. Me kunagi ei tea, mis seal juhtuda võib või mida Venemaa plaanib. Ehk siis tuleb kohalikele inimestele tee, mida mööda saab ümber Saatse saapa minna ainult Eesti territooriumil liikudes. Näiteks Siseministeeriumi asutuse töötajad ja masinad Saatse saabast praegu ei läbi ja on ka teisi riigiorganeid, kelle [töötajad] sinna ei lähe. Aga kohalikud elanikud seda teevad. Nii et selline see plaan on. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete Riigikogule saatnud täiendavat materjali selle punkti arutelu jaoks. Sellega tutvudes kerkis mul küsimus. Nimelt, kas meie kriisivalmiduse parandamine on projektipõhine või on see üldine ja kohustuslik? Selgub, et omavalitsuste turvalisuse arenguprogrammis osalevaid omavalitsusi tõesti toetatakse ja aidatakse, aga neid omavalitsusi on 79 omavalitsuse seas ainult 16. Nii et see ei ole üleüldine projekt, see ei ole kõigi Eesti kodanike kaitsmine, see on ainult valitud omavalitsuste kodanike kaitsmine. Samuti teen selle tähelepaneku, et evakuatsiooniõppus Lõuna Sild, mis kohe-kohe peaks algama, ei hõlma kõiki Lõuna-Eesti valdasid. Valga ja Otepää vald on sellest evakuatsiooniõppusest kõrvale jäänud. Minu küsimus on see. Kas see projektis mitteosalemine on nende valdade [otsus] või on see Siseministeeriumi valik, ja poliitiline valik, sest Valga ja Otepää vallas on vallavanemad Isamaa liikmed?

Aitäh! Kõigepealt, ma ei oska öelda, millised omavalitsused sellel õppusel osalevad. Ma ei ole detailidega kursis, selle [teemaga] tegeleb Päästeamet. Jah, ma tean, et on omavalitsusi, kes kriisideks valmistamisega väga tublilt tegelevad, isegi mõni inimene võib neil [selleks] tööl olla. Ma ei usu, et siin see küsimus on, pigem on see selline õppuse loogika. Tihti on küsimus, mida sellel õppusel harjutatakse: kas eesmärk on treenida omavalitsusi või eesmärk on treenida Päästeametit? Kui on eesmärk Päästeametit treenida, õppida nendest vigadest ja probleemidest, mis [ilmnevad], ja kõike paremaks teha, siis ei olegi vaja kõiki omavalitsusi kaasata. Kui [eesmärk on] omavalitsusi treenida, siis on vastupidi. Aga ma ei oska teile selgitada, mis loogika järgi see õppus üles ehitatud on. Ma lähen kindlasti selle õppusega tutvuma, see varsti toimub, aga ma praegu ei tea, kuidas Päästeamet seda detailides planeerinud on. 

Mis puudutab kriisivalmidust, siis veel kehtiva seaduse järgi ei ole kõigil omavalitsustel ühesuguseid kohustusi. See on arvatavasti see põhjus, miks me räägime 16 omavalitsusest. Me muudame seda. Need kohustused tulevad kõigile ühesugused. Väiksematel võib raskem olla, mis puudutab erinevateks kriisideks valmistumist, aga me muudame seda [korda] kindlasti. 

Ja on üks asi, mida me proovime teha ja mille kohta omavalitsused on öelnud, et see on väga vajalik. Kriisideks valmistumine eeldab seadusandlikku tegevust, eeldab läbimõtlemist, näiteks see, kuhu me teeme kerksuskeskused, eeldab koostööd kogukondadega ja kõike muud. See on mahukas [töö]. Omavalitsused ütlevad, et neil kõigil ei pruugi olla selleks vahendeid. Pigem on Tartu, Tallinn ja veel mõned tublimad endale seda lubada saanud. [Omavalitsused] soovivad, et nende töökohtade jaoks neile vahendeid eraldataks. Praegu pole see veel lõplikult kokku lepitud, aga laiapindse riigikaitse tegevuskavas on see sees, et need [töökohad] tekiks. Nad ei teki küll omavalitsustesse, aga nad tekivad teatud aastateks Päästeametisse, et üle Eesti Päästeametis oleks inimesed, kes on omavalitsuste teenistuses, et aidata neil ette valmistada kõiki neid asju, mis puudutavad kriisideks valmisoleku suurendamist. Ja loomulikult ei ole vahet, kes seda omavalitsust juhib või kes ei juhi. Sellist valikut kindlasti, ma arvan, Siseministeeriumi haldusalas keegi kunagi tegema ei hakka. Kui te teate, et keegi teeb, siis ma hea meelega isiklikult tegeleks nende inimestega, sest Eesti on meil ühine. Vaated võivad natukene erinevad olla, aga kõik need vaated on alati õiged vaated.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Meie lähedal Poolas ja tegelikult ka Tšehhis on hetkel väga suured, ulatuslikud üleujutused, mis on tingitud äärmuslikest ilmaoludest, kliimakriisist. Poolas on need praeguse seisuga nõudnud juba kolm inimelu, Tšehhis ühe. Poola valitsus kaalub eriolukorra kehtestamist. Nendel on see looduskatastroofi olukorra nime all, mistõttu saab Euroopa Liidust erinevaid vahendeid, et saaks maksta toetusi ja oleks ligipääs hädaolukorra vahenditele. Minu küsimus ongi seoses kriisivalmidusega kliimakriisi võtmes. Milline on meie olukord ja valmisolek tegeleda selliste looduskatastroofi olukordadega nii hetkel kui ka lähitulevikus?

Aitäh! Teate, mulle see küsimus väga meeldib, sest tihti kiputakse vähemalt osaliselt eitama kliima mõju julgeolekule, aga sellel on järjest suurem mõju. Selles mõttes on see väga [hea] osundus. Muidugi, siin on see väljakutse, et kui ma olen siin puldis lõpetanud, siis ma teen arvuti lahti ja saadan ära Siseministeeriumi nägemuse ja tagasiside kliimaseaduse kohta, mis kahjuks ei adresseeri üldse selliseid probleeme. Seda on vaja kõvasti nii-öelda ümber teha. 

Aga eelkõige on see Päästeameti küsimus ja sellega väga palju tegeldakse. Näiteks, miks Eesti päästjad käivad välismissioonidel? Hiljuti, sellel suvel käidi jälle Hispaanias metsatulekahjusid kustutamas. Põhjus on Päästeameti prognoosid, et ka Eestis me ilmselgelt mingisugusel hetkel – see ei ole kahjuks kaugel, me räägime võib-olla 10 aastast või 15 aastast – saame kogema oluliselt suuremaid ja ulatuslikumad metsatulekahjusid [kui seni]. [Me käime välismissioonidel,] et me saaksime kogemusi, et me saaksime aru, milliseid vahendeid meil on vaja kasutada. 

Me oleme osalised ka Euroopa riikide koostööprogrammis, [mis näeb ette, et] me üksteist aitame just Päästeameti valdkonnas, vahet ei ole, kas tegemist on mingisuguse looduskatastroofiga, alates maavärinast ja lõpetades metsatulekahjuga, või mis iganes sinna alla läheb. Selles programmis osalemise üks mõte peale kogemuse saamise on see, et kui Eestis peaks ühel hetkel midagi suuremat juhtuma, siis on meil [võimalik] loota teiste Euroopa riikide toetusele. 

Lisaks me kirjutame koos Soomega mõnda ühist projekti, mis puudutavad looduskatastroofidele või suurematele õnnetustele reageerimist, et meil oleks kahe peale või mõlemas riigis vahendeid, millega teineteist aidata. Täpselt samamoodi puudutavad need tegevused üleujutusi või tulekahjusid. Ma ei saa kunagi öelda, et Eesti on [kriisiks] täiesti valmis, sest iga kriisi puhul me näeme, et seal on alati midagi üllatuslikku. Aga nii palju kui võimalik me selleks valmistume ja selles mõttes hakkab see kliimaküsimus inimeste julgeolekut puudutama. 

Kui me räägime kiirabist ja Päästeametist, siis mitte ainult suured üleujutused ja tulekahjud ei ole probleem, vaid ka lihtsalt kuum ilm. Meil on ju olemas prognoosid, kui palju suureneb inimeste suremus, just eakate inimeste või nõrgema tervisega inimeste suremus pikkade ja kestvate kuumalainete ajal, mis arvatavasti [edaspidi] tulevad. 

Kahjuks läheb kogu see kliimasoojenemine meile nii julgeoleku mõttes kui ka inimelude mõttes igal juhul midagi maksma. See on teema, mida meie vähemalt oma valdkonnas tõsiselt võtame. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Eesti riik ei kontrolli usaldusväärselt üle oma piiride toimuvat rännet, nagu me teame. Oma ettekandes te olite immigratsiooni ja rände teemadel väga ettevaatlik, ja ka vastates kolleeg Valge küsimusele olite ääretult kidakeelne selle teema avamisel, tõdedes ainult, et välisüliõpilaste arv siin on kahanenud. Ütleme, et 2022 oli seoses sõjaga hästi erakorraline aasta, aga ka 2023. aastal, eelmisel aastal, ületas välismaalaste sisseränne saldona ligi 14 000‑ga väljarännet. See oli suurem, kui oli sündimus 2023. aastal. Kui me vaatame 2021. aasta rahvaloenduse andmeid, siis näeme, et eesti emakeelega inimesi oli juba siis Tallinnas ehk Eesti pealinnas vähem kui muukeelseid ja see nii-öelda lõhe on järsult kasvanud. 

Teie kui siseministri seisukoht nii julgeoleku seisukohalt kui ka Eesti kui rahvusriigi jätkusuutlikkuse seisukohalt – avage seda palun. Oma sõnavõtus "Eesti 2035" te seda nii oluliseks teemaks ei pidanud, et seda märkida ja sellel pikemalt peatuda.

Aitäh teile! Jaa, ma sellest rääkisin, kahjuks ei saanud ajapuuduse tõttu nii palju rääkida. Aga migratsioon on väga oluline teema, selles ei ole küsimust, ja migratsiooniga me Siseministeeriumi haldusalas tegeleme. 

Osaliselt ma mainisin, et mis puudutab seaduslikku rännet, mis on tööränne või õpiränne, siis seal on olukord pigem selline, et me julgeolekuvaatest ei anna päris paljudele inimestele võimalust Eestisse tööle või õppima tulla. See on kindlasti läinud oluliselt karmimaks, kui see oli, ma ei tea, näiteks aastatel 2019, 2020, 2021. See on nüüd niimoodi. 

Mis puudutab ebaseaduslikku rännet, siis selle teemaga me tegeleme samuti ja võtame seda väga tõsiselt. 

Mis puudutab piiri ja piiripunktides toimuvat, siis ma olen seda siin korduvalt kirjeldanud. Lisaks politseiametnikele on piiripunktis ka näiteks kaitsepolitseiametnikud. Osa inimesi ei läbi mitte ainult ühte piirikontrolli, vaid kaks, mõni läbib kolm nii-öelda etappi selles piiripunktis, vastavalt sellele, milline on nende puhul kas ohuhinnang või millised probleemid nendega kaasnevad. Me saame rääkida päris paljudest inimestest, kelle me oleme tagasi saatnud, kui nad on näiteks väitnud, et nad on Ukrainast või Ukraina sõjapõgenikud või et nad soovivad sõja eest ära tulla, sest me oleme tuvastanud, meil on olnud kahtlus ja oleme tuvastanud, et need inimesed ei räägi tõtt. Aga vastupidi teile räägivad organisatsioonid, mis tegelevad inimõiguste ja pagulasküsimustega, et me liiga palju saadame [inimesi] piiri pealt tagasi [pärast] meiega nii-öelda suhtlemist. Selles mõttes me võtame seda tõsiselt. 

Tõsiselt võtame ka ränderünde võimalikku tekkimist. Me oleme Kaitseministeeriumiga kokku leppinud, et me hakkame arendama kriisireservi Politsei‑ ja Piirivalveameti juurde. Lisaks kõigele muule, Kaitseliidu kaasamise võimalustele, mis on planeeritud, ja tänastele abipolitseinikele kavatsetakse ka endisi politseitöötajaid kriisireservis nii-öelda vabatahtlikuna kasutada. Ka 1000 mehe ja naise, kes on reservajateenijad, kaasamist me oleme planeerinud. Kaitsevägi kutsub nad kordusõppusele, ja siis saab Politsei‑ ja Piirivalveamet neid koolitada. Eelmisel laupäeval või tegelikult terve eelmise nädala toimus selline nii-öelda õppus, kus PPA sai kogemuse nende isikute kasutamisel. See väljaõpe oli – ma käisin seda vaatamas – väga muljet avaldav. Nursipalus seda ränderünnet imiteeriti, veekahurid töötasid, kilbid, kiivrid ja kõik muu olid inimestele välja jagatud ja väga hästi see möll seal käis. Eesmärk on jõuda 1000 inimeseni. See on natukene seotud riigieelarve ja riigi eelarvestrateegiaga, mis veel lõplikult lukku pole löödud. Kriisireserv kindlasti seal üks osa olema saab. See puudutab ränderündeks valmistumist, see on seotud immigratsiooniga. Me oleme näinud, et väga palju on see puudutanud Poolat, tegelikult ka Lätit ja Leedut ja natukene Soomet.  

Loomulikult, kaitsepolitsei tegevus ei ole muutunud alates sellest hetkest, kui hakkas tulema palju Ukraina põgenikke Eesti poole. Aga kaitsepolitseile eraldati juba paar aastat tagasi need vahendid, et oluliselt rohkem kontrollida Eestisse tulnud sõjapõgenikke. Kaitsepolitsei töö ei lõpe siis, kui neid inimesi enam juurde ei tule, vaid kaitsepolitseile tuleb pigem tööd kogu aeg juurde. See, et üks kord on inimene üle vaadatud, ei tähenda, et siis on kõik lõpuni korras, vaid seda [ülevaatust] tehakse pidevalt. Mina julgeksin öelda, et me rändeküsimustega tegeleme. 

Ja mis puudutab ülejäänud rännet, mitte põgenikke, vaid tööalast või seaduslikku rännet, siis see on ikka käinud seaduste järgi. Keegi vahepeal neid seadusi muutnud ei ole. Seadused olid samad siis, kui valitsuses oli Isamaa ja olid kõik teised, EKRE ja kõik teised erakonnad, kes vahepeal valitsuses on olnud. Nende alusel kõik toimub.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! See diskussioon rände üle kisub siin huvitavaks. Te ütlesite siin ka kolleegidele, et te ei toeta massiimmigratsiooni. Tervitan seda väljaütlemist. Samas, massiimmigratsioon on otseselt seotud rändega, millest te just rääkisite, nii sise‑ kui ka välisrändega. Siseränne on seotud regionaalpoliitikaga, mis on teile väga armas teema. Kõik see kokku, nii ränne kui ka sünnid-surmad ja rahvastikuregistri pidamine, on seotud rahvastikupoliitikaga, millega [tegelemine] pandi Kaja Kallase kolmandas valitsuses lihtsalt kinni. Ega asjata ei olnud ka esimese rahvastikuministri Peeter Oleski [ametikoht] just rände‑ ja rahvastikuregistri pidamise tõttu Siseministeeriumis. Samamoodi jätkas seda [tegevust] Paul-Eerik Rummo, hiljem jätkasin mina. Ma küsingi, et kui te tajute neid massiimmigratsiooniga seotud ohte, siis mida te teete selle rahvastikukriisi küsimusega. Kuidas me saame siia rahvast juurde, kui te massiimmigratsiooni ei toeta, aga ettevõtted on hädas? Mõne aasta pärast me hakkame nägema, et võib-olla ka koolipidajad on hädas ja me oleme ka regionaalpoliitiliselt siseturvalisusega seotud hädades.

Aitäh!

Aitäh teile! Üldiselt on elanikkonna vananemise jaoks, kui me tahame säilitada töötajate arvu siin riigis samal tasemel, mis ta oli kümme aastat tagasi ja on praegu, kaks suurt lahendust. Üks lahendus on see, et me teeme oluliselt targemat tööd, loome rohkem lisandväärtust ja meil on nii-öelda riigi ülevalpidamiseks vähemalt majanduslikult raha rohkem ka väiksema töötajate arvu korral. Teine [võimalus] on see, et me avame võimalikult palju uksi ja inimesed tulevad siia tööd tegema. See teine [võimalus], mis puudutab suurt immigratsiooni, nagu me oleme näinud Euroopas, ei toimi. Loogika on ju väga lihtne: meil on praegu probleem, et inimesed saavad vanaks ja me peame neile pensioni maksma, aga kuna tööealisi inimesi on vähem, siis me ei saa seda teha, aga kui siia tulevad tööle immigrandid, siis ka nemad saavad vanaks ja neile tuleb ju ka pensioni maksta. Ehk see oleks ainult probleemi edasilükkamine. Ehk riigi majanduse toimimise küsimust suure immigratsiooniga kindlasti ei lahenda. Seda meelt on olnud sotsiaaldemokraadid alates sellest [ajast], kui Eiki Nestor siin saalis oli. Ma mäletan, et ta on meile erakonnas väga pikalt rääkinud, et niimoodi me majanduse probleeme ei lahenda. 

Seda, mida me omalt poolt teeme julgeoleku heaks, ma kirjeldasin, ma ei hakka uuesti üle käima kõike, mis seda puudutab. Ettevõtjate murede kohta ütlen, et meil on valitsuse koalitsioonilepingus olemas kokkulepe, et me toome laua taha ettevõtjad, tööandjad ja töötajad ehk ametiühingud, ja üheskoos vaadatakse, milline peaks olema see tööjõud, kes on need, kes siia peaks tulla saama. Me räägime seal põhimõtteliselt inseneridest. See loogika on selline, et [see ei toimu] mitte kellelegi sisetunde pealt, vaid OSKA raportite põhjal, selle põhjal, kas selles sektoris toimub eksporti ehk kas seal luuakse Eestisse jõukust juurde. Seal oli kolmas tingimus veel.

Miks on minu arvates oluline, kui me tööjõust räägime, et seal laua taga on ettevõtjad? Sellepärast et nemad tunnevad kõige paremini, kus sektoris see probleem päriselt on. Riik ei peaks seda lihtsalt pimesi otsustama. Teistpidi, miks on oluline, et seal on ametiühingud? Ametiühingud hoiavad ära selle, et kellelegi hakataks kuidagimoodi liiga madalat palka maksma – muidugi me paneme sinna nagunii kirja miinimumi, millest allapoole ei tohi [palk jääda] –, ja hoiavad ära selle, et Eesti töötajaid kuidagi kõrvale lükataks. See on see tööjõuloogika. Ma arvan, et sellisest sümbioosist ja koostööst majandus kindlasti võidab. 

Mis puudutab seda, kuidas [rohkem lapsi] sündida võiks, siis neid küsimusi valitsus ikkagi arutab, kuigi seda fookust praegu eraldi struktuuris tõesti ei ole. Mina saan rääkida selle debati koha pealt. Meil on võib-olla paljudel erinevad nägemused selle kohta. Üks asi on kindlasti see, et toetused lastele on olulised, aga sündimust Eestis mõjutab ikka väga palju – nii nagu sotsiaalteadlased ütlevad ja teadlasi oleks mõistlik kuulata – naiste turvatunne. Need on tööküsimused, need on need küsimused, et kui sa oled lapsed sünnitanud ja pärast tööle lähed, kas sa saad siis sama palka, mida saavad mehed, kes olid vahepeal tööl, või jätkad oluliselt madalama palgaga. Hinnad on ju vahepeal suure tõenäosusega tõusnud. Kui me neid küsimusi ära ei lahenda, siis turvatunne on madal ja on jälle küsimus, et miks ma peaksin [lapsepuhkusele] minema, kui ma tulevikus näiteks pensionist kaotan. Turvatunde küsimus on ka see, milline on naise võimalus karjääri teha. Kindlasti ka küsimus sellest, kas teenusena on meil lasteaiad kättesaadavad ja kas teenusena on huviharidus kättesaadav. Kõik need asjad väga palju mõjutavadki seda, kui palju lapsi saadakse. Neid küsimusi valitsus debateerib [omavahel], avalikkusega, opositsiooni ja Riigikoguga, kõigiga, ka koalitsiooniga. Ka nendel teemadel me pingutame. Siseministeerium lasteaiakohtadega nii palju ei tegele, nii et detailides ma teile seda avada ei oska, tööküsimustega me ka kahjuks [ei tegele]. Aga ma ütlen, et need on olulised asjad, mis lõpuks mõjutavad kogu Eesti rahvast.

Kalev Stoicescu, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea siseminister, tänan hea ettekande eest. Mind huvitab idapiir, millega ma olin omal ajal piiriläbirääkimiste kontekstis väga tihedalt seotud. Vaatame maismaapiiri, mis ei ole ikka veel valmis. Tänavu 20. augustil tähistasime 33 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest. Kaua tehtud kaunikene: millal saab ükskord šampusepudeli avada selleks puhuks, et maismaapiir Venemaa [ja Eesti vahel] Kagu-Eestis on lõplikult valmis saanud?

Liigume põhja poole, Narva jõele. Seal on Venemaa varastanud, võiks öelda, Eesti paigaldatud poid. Nüüd on jõel selline, kuidas öelda, tinglik piir, selline mõtteline piirjoon, keegi seda ei näe, kuigi mõni teab, kus see on. Mida teeb Siseministeerium, täpsemalt, mida teevad politsei ja Päästeamet selleks, et inimesed ei satuks kogemata üle selle mõttelise joone Vene poolele ja Vene poolelt Eestisse? Me teame, et Venemaa on väga aldis provokatsioone korraldama.

Aitäh! Kõigepealt piiri valmimisest 2025. aasta lõpuks. Maismaapiir saab selles osas, mis lubatud on, valmis. Sinna lisanduvad nüüd see Saatse saabas ja mõned muud asjad, mida varasemalt ei arvatud maismaapiiri osaks. Need ei saa 2025. aasta lõpuks kahjuks valmis, aga nendega me alustame tööd või Saatse saapa puhul oleme juba osaliselt alustanud, tööd käivad, aga need võtavad rohkem aega. Nii see läheb. Lihtsalt etteruttavalt olgu öeldud, et kui meil õnnestub saada Euroopa Liidu vahendeid või kokku leppida, et riigieelarvest need rahalised vahendid piiritaristu väljaehitamiseks lähevad, siis mingeid tegevusi lisandub. Meil küll piir ja piiritara koos tehnoloogiaga saavad valmis, aga siis hakkavad kohe pihta sellised küsimused, et osa tehnoloogiast on juba ammu paigaldatud ja oleks mõistlik panna sinna uued kaamerad, uued andurid, oleks vaja neid uuendada. Küsimus on selles, et mõistlik oleks kogu seda sidevõrku dubleerida, juhuks kui keegi olemasolevat võrku peaks rikkuma. Siis on küsimus piirile liikumise teedest. Me teame, et piiritara ju üheski riigis mitte kedagi kinni ei pea, vaid lihtsalt aeglustab tempot. Mida kiiremini saab reageerida [ja jõuda] sellesse kohta, kus üle tullakse, seda kiiremini need isikud tabatakse. Nii et see liikumisteede osa on siin ka. 

Issand jumal, mis see küsimuse teine pool oli? (Hääl saalist.) Jaa, Narva jõgi, vabandust! Mis puudutab Narva jõge, siis seda suhtlust Venemaaga peab praegu Välisministeerium. Siiamaani pole see suhtlus tulemust andnud. Venemaa ettepanek on, et ratifitseerime piirilepingu ära ja siis saab kõik selle järgi paika panna. Seda me ju praegu ei hakka tegema. Tõesti, fakt on see, et ebaseaduslike piiriületuste arv on sealkandis vee peal suurenenud. Need pole küll [ulatunud] nii-öelda väga sügavale Venemaa poole peale, aga jah, see on nüüd selle kaasa toonud, et neid poisid seal ei ole. Peagi saabub sügis ja tuleb jäätuleku aeg, mis tähendab, et neid poisid seal sel perioodil ei ole ja liikumine on oluliselt väiksem seal jõel sel ajal. Ehk sellel aastal suure tõenäosusega midagi ei juhtu, aga järgmisel aastal me oleme valmis selleks, et viimase kokkuleppe järgi Venemaaga, kui me ütlesime, kus need poid peaks asuma, me saame ikka need poid sinna tagasi panna. Küsimus on selles, et jõesäng ajas muutub ja me ei tea, kas me vana kokkuleppe järgi [tegutsedes] paigutame need poid liiga Venemaa poole peale või enda poole peale. Aga kui Venemaa ei ole nõus uusi mõõtmisi tegema, siis Venemaa poolt kinnitatud piirid on olemas, mõõtmised on kunagi tehtud ning nende järgi on võimalik need poid tagasi panna. Suure tõenäosusega võib juhtuda, et me seda järgmisel aastal ka teeme.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Sotsidele meeldib rääkida vaeste ja väetite aitamisest. Samal ajal me mõtleme siin käibemaksu tõstmisele, nende tulumaksust, kes vähem teenivad, ja nii edasi. Teod ja sõnad ei lähe kokku. 

Täna te tõite jälle selle astmelise tulumaksu teema mängu. Otseselt see ettekande sisuga ei haaku, aga kuna te ise sellest rääkisite, siis on hea võimalus nüüd selle kohta küsida. Taas te püüate avalikkust eksitada, rääkides sellest, et 10% käes on 59% varadest, pannes sellise klassivihanarratiivi mõnes mõttes üles. Ülejäänud 90% toimetab siis selle 41% sees. Ärge püüdke siin jätta muljet, et see astmeline tulumaks tabab seda 10%, tegelikult te tahate ikka hakata riisuma alt kuni üles välja, ja kui pärast küsitakse, et kuhu raha läheb, siis [öeldakse, et] raha läheb igale poole, või teie kolleegist rahandusminister ütleb, et kes küsib, see on riigireetur. Kas te tõsiselt mõtlete, et peaks inimestele veel makse juurde panema?

Aitäh teile! Mina arvan, et Eesti maksusüsteem tuleks korda teha ja kaasajastada. See loogika, mille järgi see üles ehitatud on, ei teeni kuidagi Eesti majanduse ega Eesti ühiskonna huve. Sinna hulka käib kindlasti see, et käibemaks on minu arvates liiga kõrge juba täna ja tegelikult me seda hea meelega ei tõstaks. Aga vaadake, mina saan aru, et teie nimetate ennast ka pigem parempoolseks kui vasakpoolseks. Eesti rahvas on valinud Riigikogu koosseisu, kus, võiks öelda, 81 saadikut on pigem parempoolsed ja vasakpoolseid on 20. Te saate aru, et teid on nagu raske veenda. Pigem tahaksite teie, nagu parempoolsed tavaliselt, toetada jõukamat osa ühiskonnast. Hoolimata sellest retoorikast, mis EKRE‑l on, parempoolne maailmavaade – kui see ei ole vasakpoolne, siis ta on parempoolne või tsentristlik, ma saan aru, et vasak[poolset maailmavaadet] teil ei ole, selle te välistate – tähendab seda, et te pigem ikka toetate ise ka vähemalt tegudes kui mitte sõnades seda, et jõukamaid rohkem hoida. 

Aga astmelise tulumaksu poole me liigume. Arvestades seda, mis seis on riigi rahandusega, siis kui me nüüd selle eelarve ära teeme, siis ega [riigi rahandus] korda ei saa. Vabandust, korda ta võib mõnes mõttes saada, aga tasakaalu [eelarve] ei saa, tasakaalust me oleme veel umbes 1,2 miljardi kaugusel. Arvestades neid vajadusi, arvestades julgeolekuvajadusi, arvestades tervishoiukuludes või tervishoius valitsevat miinust, mis on ligi 200 miljonit, mida me praegu Tervisekassa reservidest katma hakkame, on ilmselge, et pärast valimisi tuleb neid küsimusi kuidagi lahendada. Arvestades ka seda, et maksuküür selleks ajaks ära kaob, on kõige lihtsam ja loogilisem eelarvelahendus – see on küll minu vaade, aga ma olen inimestega rääkinud ja neid kuulanud ning vaadanud uuringuid [ja tean,] et 70% Eesti elanikest toetab astmelist tulumaksu –, kõige lihtsam ja mõistlikum lahendus on lõpuks see astmeline tulumaks ära teha. Astmeline tulumaks ei pea tähendama väga palju astmeid. Võib vabalt teha ka ühe astme ehk siis … (Hääl saalist.) Jaa, võib teha niimoodi, et kui te teenite näiteks 7000 eurot kuus, siis te maksate näiteks 10% rohkem. Ma praegu täiesti suvaliselt ütlesin. Eks seda tuleb arvutada, mismoodi [on õige]. 

Selles mõttes on teil õigus, et see näide, mis ma tõin, ei puudutanud ju nii-öelda palgaraha, vaid puudutas varade jaotumist. Eesti Pank on hinnanud sellisena, et 10%‑le Eesti elanikest kuulub 59% varadest, mis on Euroopa üks suuremaid ebavõrdsusi, üks suurimaid ebavõrdseid jagunemisi. Ma arvan, et küsimus on, kas see finantsvara ja kinnisvara, millest me räägime ja mis on selle 10% käes, peaks sellest debatist välja jääma või mitte. Ma arvan, et ei pea. Kui me räägime sellest, kas tõsta maksukoormust tavalise inimese jaoks või ühiskonna rikkama osa jaoks, siis kindlasti ühiskonna rikkama osa jaoks. See ei mõju majandusele nii negatiivselt kui Eesti keskklassi ja ühiskonna nõrgema osa maksustamine. See on see, mille nimel vähemalt sotsiaaldemokraadid tegutsevad ja mida toetavad. Ma tean, et siin saalis sellel praegu väga suurt toetust võib-olla ei ole, aga pärast järgmisi valimisi, ma loodan, võiks see tekkida.

Ei siseturvalisuse valdkonda ega julgeolekusse panustamine arvatavasti kolme-nelja aasta pärast kuidagi nagu vähemaks pole kahjuks jäänud, seda kõike me peame tegema. Laenu me võime ka võtta, kui meil on võimalik seda tagasi maksta. Aga lõppkokkuvõttes tähendab see ikka tulude poolt. Nii et oma õiglase panuse võiksid rikkamad inimesed [anda]. Kusjuures ma pean ütlema, et me oleme selline suhteliselt erandlik riik läänemaailma riikide seas, et me seda õiglast panust ei oota. Nagu ütlevad majandusteadlased ja nagu saab ka IMF‑i või OECD kirjutistest lugeda: mida suurem on ühiskonnas ebavõrdsus, seda väiksem on majanduskasv.

Aitäh! Ma jagan igati kolleeg Epleri märkust või seisukohta, et kui minister on rääkinud millestki, mis ei ole otse teemaga seotud, siis võib selle kohta kindlasti ka küsida. Küll aga on tõepoolest palve jääda rohkem selle raamesse, mis on siseministri valdkond. Aga veel kord: ma ei mõista seda hukka. Kui minister on rääkinud mingil muul teemal, siis on Riigikogu liikmetel kindlasti ka õigus lisaküsimusi [küsida] või kommentaare anda. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Seda on iseenesest huvitav kuulata, kuidas te arutlete niimoodi loominguliselt ja rahulikult, ja kuidas öelda, lasete mõttel lennata, kellelt ja kui palju võiks vara ära võtta. Tavaliselt me oleme harjunud selliseid arutelusid kuulma kuritegelike organisatsioonide esindajate poolt, kes võtaks sealt või võtaks teiselt või kolmandalt. Aga huvitav, et sotsiaaldemokraatide puhul on nii, et kui pannakse pintsak [selga] ja lips [ette], siis võib rääkida sisuliselt täpselt sama juttu, ilma et meil tekiks selline kujutlus, et kuulge, see on ju kuritegeliku organisatsiooni käitumismuster. Sellega seondub see, mille kohta ma oleksin teie käest küsinud, kust need piirid teie arvates lähevad. Kust maalt saab öelda, et tegemist oli kuritegeliku mõttelaadiga, et arutleme, kellelt kui palju mingi karistuse ähvardusel ära võtta, ja kust maalt on see normaalse poliitilise arutelu objekt?

Algne küsimus, mida ma mõtlesin tegelikult küsida, oleks puudutanud seda, milliseid garantiisid te pakute nendele noortele inimestele, kes kaaluvad politseinikuks saamist. Me teame, et mõne aasta eest löödi paljud minema, kuna nad ei olnud nõus süstima endale neid aineid, mille süstimist nõuti. Kas tulevastele politseinikele te selles asjas mingeid garantiisid pakute või ei paku? 

Aitäh! Ma korra täpsustan: kas see lõpp oli küsimus? (Hääl saalist.) Selge! Selge! Ma saan öelda, nii-öelda tagurpidi tagasi tulles nende teemade juurde, et uusi garantiisid praegu politseiametnikele minu teada loomisel ei ole. Võib-olla [sellega tegeldakse], PPA tegeleb asjadega, mida ka siseminister ei tea, selles mõttes, et need on nii-öelda töösuhte detailid. Ma kõike ei oska esile tuua. 

See, mis kindlasti inimesi mõjutab, on palk. Ma ütlen niimoodi, et tänaste eelarvekõneluste pealt võib peaaegu sada protsenti kindel olla, et 2026. aastal need palgatõusud tulevad. Kui suured ja millised, seda me saame teada 2026. aasta eelarvet tehes. Ma täna seda täpselt ei saa öelda, aga suure tõenäosusega need tulevad. Ma ei oskagi sellele küsimusele kuidagi teistmoodi vastata. Ma saan öelda, et garantiisid ministri tasemel ei ole arutatud. (Hääl saalist.) Garantii vaktsineerimise kohta – mina isiklikult ei tegele selle seadusloomega, mis puudutab kohustusi või mittekohustusi ja kõike seda. Kui politsei on millegi vastu eksinud, siis politsei peab seda kindlasti tunnistama. Kui ta tunnistab, siis ma loodan, et ta oma eksimust kunagi kordama ei hakka. Ja kui politsei pole millegi vastu eksinud, siis ta ei ole.

Ma korra lihtsalt kommenteerin teie küsimuse alguspoolt. Ei, sotsiaaldemokraatide mingisugune õnnis nägemus ei ole see, et [kogume] võimalikult palju makse. Ei, seda ei ole. See ei ole meie eluunistus. Meie erakond on olemas sellepärast, et ebaõiglust ja ebavõrdsust oleks ühiskonnas võimalikult vähe. See on selle erakonna mõte. 

Mis puudutab maksustamist, siis kui meil ei ole mitte see küsimus, kas maksustada, vaid keda maksustada, ja kui meil siin lühikeses debatis vaidlustatakse seda, et jõukaid inimesi rohkem maksustada, siis ma saan aru nii, et maksustame siis keskklassi. Kui kuskilt on maksuraha vaja võtta, siis seda minu hinnangul tuleb võtta nendelt, kes on rikkamad. Seda sellepärast, et neil on võimalik panustada ja nende elukvaliteet ei lähe [sellest] halvemaks. 

Ma ei tea, kas keegi siin saalis väidab kuidagi vastu, aga mina väidan, et kui inimene, kelle kuusissetulek on 5000 eurot ja rohkem, maksab iga kuu 200 eurot rohkem maksu, siis minu arvates tema elukvaliteet sellest halvemaks ei lähe. Minu arvates ei lähe. Võib-olla on Riigikogu liikmeid, kes tunnevad, et 200 euro rohkem maksmine kuidagi halvendab nende elu, aga minu arvates ei halvenda. Aga kui inimene, kes teenib miinimumpalka või 900 eurot kuus, peab maksma 50 eurot või 40 eurot kuus rohkem maksu, siis see tema sissetulekut kindlasti mõjutab. Ehk maksusüsteemis on erinevaid valikuid, ja muideks, [astmeline tulumaks] kehtib enamikus Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides, võib-olla erandid on tõesti Venemaa ja Ladina-Ameerika riigid, aga tõesti enamus nendest … (Hääl saalist.) Vabandust, vist isegi Venemaa kehtestas astmelise tulumaksu, kui ma õigesti mäletan, isegi Venemaal ei ole enam astmelise tulumaksu erandit. Aga Venemaa ei ole hea näide, ma arvan, üldse väga paljudes asjades. Kui me räägime enamikust Euroopa riikidest, siis rikkamat osa ühiskonnast maksustatakse kõrgemalt. Seda sellepärast, et keskmist või vaesemat osa kõrgemalt maksustades saame me kaasa probleemid, aga eelarvesse raha juurde ei tule.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et siin on tekkinud astmelise tulumaksu üle eraldi vaidlus. Ma ütlen kohe protokolli huvides ära, et mina ei toeta astmelist tulumaksu ja samuti puudub mul kuritegelike organisatsioonide mõttelaadi tunnetuse kogemus. 

Aga ma lugesin teie etteantud materjali läbi. Suur tänu! Teil on väga suur valdkond. Ma tahtsin küsida kohalike omavalitsuste võimestamise kohta lõimumis‑, sealhulgas kohanemisteenuste arendamisel. See on väga lai määratlus. Endise omavalitsusjuhina sooviksin teada, mida ministeerium või valitsus selle all silmas pidas, kui sa oskad seda öelda. See on küll Kultuuriministeeriumi vastutada, aga võib-olla sa midagi oskad öelda.

Ma nüüd pean ütlema, et seda detaili ma ei oska kahjuks avada, aga teeme niimoodi, et ma siis vastan sellele kirjalikult. Selle vastuse kindlasti saab. Ma saan öelda seda, mille eest otseselt Siseministeeriumi haldusala vastutab. Mis puudutab kriisideks valmistumist, siis Päästeamet on käesoleval aastal saanud rohkem ressursse omavalitsuste koolitamiseks ja nendega tegelemiseks ning järgmisel aastal tuleb neid ressursse juurde, pluss see, mida ma kirjeldasin, eesmärk, et me saame Päästeametisse eraldi inimesed, kes ainult omavalitsuste küsimustega tegelevad. Ütleme nii, et nii palju kui on võimalik olnud, me omavalitsusi toetame, sest ka väga suur osa kriisideks valmistumisest on elanike koolitamine ja ettevalmistamine selleks. Kui me paneme siia kõrvale, ma ei tea, rahalised vahendid, kõrvutame, kas me suuname ressursi omavalitsuse arendamiseks ja toetamiseks või teeme selle raha eest mõned koolitused, siis hetkel – ma just täna seda arutasin – on niimoodi, et teatud juhtudel on mõttekam omavalitsust toetada. Lihtsalt omavalitsuste võimekuse kasvades suudavad nad oluliselt rohkemate inimestega tegeleda, nii et selle efekti me sealt kindlasti paremini saame. Aga ma selle vastuse annan kirjalikult.

Ma korra testin, kas Rain Epleril on protseduuriline küsimus või on see varjatud sõnavõtt. Palun, Rain Epler!

Jaa, aitäh! Loomulikult protseduuriline. Paraku tõstatus see seoses selle mõttega, mille minister välja käis. Minister viskas õhku sellise retoorilise mõtteavalduse, et ta usub, et siin saalis ei ole keegi vastu, kui 5000 eurot teenivatelt inimestelt 200 eurot ära võtta. Ma arvan, et ta usk on nõrkadel jalgadel. Kolleeg Timpson juba kinnitas, et tema kindlasti sellega nõus ei ole. Ma tahaksin omalt poolt ära markeerida, et ma arvan, et siin saalis suur enamus ei ole sellega nõus. Läänemets proovis kurvalt mängida seda ainsat opositsiooni, kes võitleb vaeste ja väetite eest. Aga ma tuletaks meelde, et sotsid ise praegu jõuliselt kehtestavad regressiivseid makse, mis löövad just vaesemat elanikkonnakihti, ja sellesama astmelise tulumaksu plaaniga, räägitakse, võetakse 200 eurot 5000 eurot teenivatelt, aga siis, kui [see seadusena] jõustatakse, tuleb välja, et ka 1000 eurot teenivad [inimesed] peavad hakkama 100 või 200 eurot rohkem maksma. Aga põhiliselt ma tahtsin jah markeerida ära selle, et tema usk on nõrkadel jalgadel. See on oluline stenogrammis fikseerida.

Aitäh! Ka mina ei eksinud oma kahtluses, et see ei olnud protseduuriline küsimus. Tegemist oli ikkagi varjatud sõnavõtuga, vaatamata sellele, et alguses püüti väita vastupidist. Aga nii juhtub vahel. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu meelest puudus teie vastuses Lihula monumendi kohta absoluutselt igasugune loogika. Te ütlesite, et sellel monumendil pole isegi omanikku. See on täisabsurd jutt, sest tegemist on menetluslikus mõttes asitõendiga. Kui te olete tuvastanud autojuhi, siis te teate kindlasti, kus see autojuht selle kivi peale võttis ja kes selle kivi valmistas, kui see tehti, ja nii edasi, ka seda, kelle käest korraldus tuli. Minu väidet kinnitab ka see, et käesoleva aasta septembris, 24. septembril ja 30. septembril, on kutsutud kaks isikut – mitte tunnistajana, vaid menetlusaluse isikuna – Pärnu politseisse väärteoasjas ülekuulamisele. Miks te praegu siin saalis sellist põhimõtteliselt ebaõiget juttu ajate?

Aitäh! Teie oletus ei vasta tõele. Kedagi pole üle kuulatud ja politsei põhjendas, miks ta seda ei tee. Täpselt niimoodi on. Ma ei tea, ma täna päeval seda üle ei kontrollinud, aga fakt on see, et politsei on kõigilt, kes võiks olla kuidagi asjasse puutunud, nii-öelda asjaosalistelt, lihtsalt küsinud ja keegi ei ole öelnud, et ta kuidagi selle kiviga seotud oleks. Siiamaani pole tuvastatud ühtegi isikut, kes ütleks, et tema on selle kivi omanik või oleks selle tellinud. (Hääl saalist.) Ei panda vangi inimest, ei panda vangi, niisama ei pane Eestis keegi kedagi vangi, ja ka selle juhtumi põhjal pole mõtet kedagi vangi panna, sest tegemist oli ennetava tegevusega. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ütlesite enne sellise ilusa lause, et politsei ülesanne on tagada, et ühiskonnas ei tekiks uusi konflikte. Väga õige! Aga viimased liberaalide valitsused, nende juhitud valitsused on käitunud oma tegudes täpselt risti vastupidi. Meenutame kas või koroonaterrori aega, kui rahumeelsete inimeste vastu läksid täisrelvastuses eriüksuslased. Nüüd siis Lihula monument, mis eemaldati ettekäändega, et see võib [kujutada endast] ohtu. Te tekitate kunstnikult ise neid konflikte ühiskonnas juurde. Samal ajal ju punasõdur seisab ja teie enda valitsuse liige käib iga aasta 9. mail sinna nelgikesi viimas. Te ise tekitate [konflikte] juurde. Pluss veel see, et viimasel ajal te oletegi teinud politseist ja Kaitsepolitseiametist oma poliitilise tööriista, kes viivadki ellu teie poliitilisi käske, mis on sõnulseletamatult halb. Minu küsimus on see, et nüüd on Eestis käitutud vastupidi põhiseadusele. Venemaa moodi on valitsetud, meil enam võimude lahusust ei ole. 

Aitäh!

Kuhu on teie ajal kadunud see Eesti palju kiidetud õigusriik?

Aitäh! Eesti on jätkuvalt õigusriik ja poliitilisi tellimusi ei tohi ellu viia, välja arvatud asjad, mis on seotud eelarvega, investeeringutega ja seaduste täitmisega, mis on ka ju poliitilised otsused. Millegi rohkemaga politsei ei tegele. Võin teile kinnitada, et see süüdistus ei pea paika, minu vaatest kindlasti mitte. 

Mis puudutab politsei tegevust, siis me oleme praegu rääkinud Lihula sambast. Ma võin näiteks tuua, et mis puudutab neid meeleavaldusi, mis on seotud Palestiina toetamisega, siis loomulikult järgitakse ohuhinnanguid ja kõike muud. Aga kui seal on olnud ülereageerimist, siis kinnitan teile, et siseminister on neil teemadel politseiga rääkinud. Ülereageerimist – vahet ei ole, kas see on koroona, inimõiguste või millegi muuga seotud – ei tohi olla ja seda me [jälgime]. Ma ütlen teile ausalt, et lõpuks tegeleb nende küsimustega, ma ei tea, näiteks meeleavalduste puhul millelegi reageerimisega, tavaline politseiametnik, kes ei pruugi alati olla nii kogenud kui näiteks teie siin saalis või keegi kõrgemal ametikohal olevatest politseitöötajatest, et ta suudaks väga kiiresti igas olukorras anda kõige [õigemaid] hinnanguid ja teha analüüse. Ta annab oma parima. Aga mõnikord muretsetakse üle ja sellesama ülemuretsemise tõttu püütakse midagi ennetada. Kui lõpuks on üle pingutatud, siis seda tunnistatakse ja sellest tehakse järeldusi. Sellest me oleme rääkinud. Ma arvan, et ka selle Lihula kivi, kui seal ei ole mingit küsimust, mis puudutab sümboolikat, politsei kindlasti tagastab ja ütleb oma järeldused ka sinna juurde. Nii on olnud vähemalt seni, kuni mina olen minister olnud, ja ma loodan, et nii on ka edaspidi. 

Evelin Poolamets, palun! (Kalle Grünthal kohalt: "Vabandage, mul on protseduuriline!") Jaa, sa saad, Kalle, [küsida], aga võtame need küsimused ära. Ma annan sulle, kui … (Kalle Grünthal kohalt: "Jaa, aga ta räägib iseendale vastu. Ma tahtsin hinnangut saada sellele".) Jaa, aga see ei ole debatt ja mina ei saa anda hinnanguid ministri ega Riigikogu liikme seisukohtadele. Lõpus saad [sõna].

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie haldusalas valmis biomeetrilise identifitseerimissüsteemi andmekogu ABIS. Kui me viimase aja uudiseid loeme, siis saame pidevalt teada, et on rünnatud servereid, ametiasutuste leheküljed on maas. Kevadel oli üks suurem juhtum, kui varastati ettevõtete kliendiandmebaasis olnud 700 000 isikukoodi ja üle 400 000 e‑maili. Mida on tehtud selleks, et hoida inimeste isikuandmeid? Millised ettevaatusabinõud on võetud kasutusele, kuidas on tõstetud teadlikkust, et ära hoida sellised lekked ja kõik nendega kaasnev?

Aitäh! Detaile, detailseid samme, mis on arvatavasti väga spetsiifilised, tehnoloogiliselt spetsiifilised ja võib-olla koodikirjutamise mõttes spetsiifilised, ma ei oska öelda. Selles ma pädev ei ole. 

Mis puudutab üldist tegevust, siis selliste infosüsteemidega tegeleb Siseministeeriumi haldusalas SMIT, mis on meie haldusala IT-asutus. Kuna Kaitsepolitseiamet, mis riigisiseselt annab nõu või püüab ennetada või avastada [probleeme] või otsib neid pahalasi, kes neid küberründeid teevad, asub Siseministeeriumi haldusalas, siis ma olen suhteliselt veendunud, et Siseministeeriumi haldusalas need mured, mis tavaliselt andmebaaside ja IT‑süsteemide ja nende turvalisusega kaasnevad, on oluliselt paremini teadvustatud kui kuskil mujal Eestis, ka paremini kui mõnel eraettevõtjal. Kaitsepolitseiamet sellesama IT‑asutusega päris palju ka suhtleb, ühtepidi tellib sealt teenuseid või annab sisendit nende teenuste jaoks, mida osutatakse Kaitsepolitseiametile, ja teistpidi on alates Siseministeeriumi juhtkonna koosolekutest meil ministeeriumis minu arvates väga hästi korraldatud see, võrreldes teiste ministeeriumidega, et kõigil juhtkonna koosolekutel, kus arutatakse olulisi valdkonna teemasid, osalevad kõik asutuste juhid, alates sellest [tasandist] on [asutused] esindatud, lõpetades loomulikult ametnike töö tasandiga. Aga Siseministeeriumi haldusalas võetakse neid küsimusi tõsiselt. Ma ütleksin niimoodi, et kus mujal siis veel kui mitte selles ministeeriumis ja nendes asutustes, kes sellesama küsimuse, ma ei tea, hübriidrünnakutega, Eesti-põhiste rünnakutega ning Eesti kaitse ja turvalisuse küsimustega tegelevad.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kümned tuhanded Eesti mehed, olude tõttu Saksa mundris, võitlesid kommunistlike anastajate vastu rahvuskomitee ja peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa üleskutsel. Augustis 1944 ütles Uluots, et vabadussõda jätkub, küll erinevates ja keerulisemates tingimustes kui eelmine, ning et mehed, kes, relv käes, võitlevad Eesti rahva kaitsel, on õigel teel, nendest sõltub Eesti rahva olevik ja tulevik, ning on raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb ja ütleb teisiti. 

2012. aastal tunnistas Riigikogu oma otsusega need Eesti eest võidelnud mehed vabadusvõitlejateks. Teie aga võrdlesite siin nendele ausamba avamist okupantidest punaarmeelastele ausamba avamisega. Olevat sama asi. Küsingi Uluotsa sõnadega: miks te laimate ja solvate meie rahva kangelasi, meie isasid ja vanaisasid, mis eeskuju te meie noortele annate?

Aitäh! Teie tõlgendus minu sõnadest ei ole ju õige. Ma kordan üle. See, mida te ütlesite selle kohta, mis ajaloos on olnud, täpselt nii ka on. Ma pole mitte kunagi seda vaidlustanud ja mitte kunagi ei hakka vaidlustama. Neil aastatel oli näiteks üks minu vanaisadest täpselt samamoodi see, kes neid võitlusi pidas. Oma perekondliku, nii-öelda noorusea tausta tõttu ma olen neid lugusid kuulanud ja ma täpselt samamoodi mõtlen neile inimestele, meenutades neid aegu, ma arvan, nagu ka teie. Ma arvan, et selles küsimust ei ole. Küsimus on selles detailis, mis puudutab avalikku korda, mitte selles, mida need inimesed tollel ajal tegid, mis võitlust nad pidasid, mida nad ise mõtlesid. Selles ei ole küsimus. Küsimus on selles, mis sümboliga me neid mälestame, ja küsimus on selles, kas see sümbol peab olema mõne okupatsioonirežiimi sümbol või võiks see olla Eesti sümbol. Mina arvan, et see võiks olla Eesti sümbol. Meie seadused ütlevad, et pigem on see loogika selle poole peal, nagu mina arvan.

Politsei‑ ja Piirivalveamet ei anna hinnangut ajaloole, Politsei‑ ja Piirivalveamet seda kunagi teha ei tohi. Tema saab anda hinnangu sellele situatsioonile, mis võib tekkida ja mida ta peab avaliku korra [huvides] ennetama. Politsei on sellest lähtunud. Mitte üldse halva pärast, vaid ma lihtsalt küsin, et kui me lubame avalikus ruumis kasutada ühe režiimi sümbolit, siis kuidas me hakkame põhjendama seda, et teise režiimi omasid [kasutada] ei tohi. Mina ei taha mitte ühtegi Vene sümbolit näha. Aga sümbol on sümbol ja režiim on režiim, Eesti Vabariik on Eesti Vabariik ja Eesti iseseisvus on Eesti iseseisvus, on ju. 

Selles mõttes kõik need inimesed, kes – vahet ei ole, mis väes – võitlesid Eesti eest, kui nad võitlesid ja nii tundsid, siis nii oli ja seda ei saa mitte keegi kunagi ümber [lükata]. Loomulikult, ühte‑ või teistpidi tulebki neid inimesi mälestada. Lihtsalt küsimus oli avaliku korra tagamises ja probleemide ennetamises, mitte milleski muus. Ma tean, mida te tunnete, ma tean, mida te püüate väita, aga see niimoodi ei ole. 

Keegi ei ole, esiteks, politseile ühtegi poliitilist korraldust andnud. See oli PPA enda ohuhinnang. Meil oli siin küsimus politseiriigi kohta Kert Kingolt. Seesama põhimõte, et poliitikud ei ütle, milliseid ohuhinnanguid politsei tegema peab, kehtib ju ka siin. Või te tahate öelda, et teatud kohtades poliitikud peavad politsei ohuhinnangutesse sekkuma ja kirjutama ette, kuidas [käituda], ja teistes kohtades mitte, et seal nagu laseme politseil tegutseda? Siseminister politsei ohuhinnanguid ei tee. Ma olen öelnud seda, et seal ei olnud ainult politsei vaade, seal oli kaitsepolitsei vaade, seal olid teatud muud argumendid taga, millest avalikult ei ole räägitud, sest kõike ei saa rääkida, ja ka sellele eelnes tegevuste jada. Kuigi politseile oli teada, et [need inimesed] soovivad sinna seda mälestusmärki panna, nad kinnitasid, et nad seda ei tee, kuigi ettevalmistustööd käisid. Isegi vald seda nägi ja pöördus politsei poole. Raske on, kui [inimesed] ise usaldust ei loo. Loomulikult tekivad keerulised situatsioonid. Aga siseminister ei lähe ütlema ja ma loodan, et mitte kunagi Eesti Vabariigis ei lähe ta ütlema politseile, milline ohuhinnang tuleb [anda]. Sellel hetkel lõpeb tõesti demokraatia ära ja seadused enam ei kehti.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu meelest võiks teie mälu olla ikkagi pikem kui nädal aega. Infotunnis te ütlesite otsesõnu, et Eesti mehed ei oleks pidanud minema Saksa vormis 1944. aastal oma kodumaad kaitsma. Ehk te panite asjad päris sirgelt paika. Nüüd te võrdlesite Punaarmee vormi jällegi vabadusvõitlejate pingutusega. Nii et päris halvasti on teie elementaarsete ajalooteadmistega lood. Minge uurige sugulastelt oma vanaisa kohta. Ma arvan, et ta ei oleks teie sooritusega täna absoluutselt rahul. 

Aga jah, kurb on vaadata, et ei suudeta kindlaks teha, kes on samba omanik. Kas oleks vaja veel mingit juriidilist abi, kui siseminister ei suuda seda tuvastada, konfiskeerib vabadusvõitlejate samba ei tea kellelt, viib ei tea kuhu, kommenteerib ei tea mida? Mis nüüd saab? Kas me teeme teie abistamiseks Riigikogu komisjoni?

Aitäh!

Aitäh, härra Poolamets! Esiteks, te tõlgendate minu sõnu valesti. Ma toona infotunnis ütlesin ja olen täna korduvalt öelnud, et see, kuidas inimesed ajalugu näevad – vaadake stenogrammist järele – ja tunnetavad, tihtilugu ongi nagu õige. Igal inimesel on erinev vaade, erinev taust ja erinev seotus ning mõnikord need ei pruugi kattuda. Teie vaade ajaloole ja kellegi teise vaade ei pruugi alati kattuda. Ma pole kordagi öelnud, kas tollel ajal oli vale kanda ühte või teist vormi. Väga paljudel inimestel ei olnud isegi valikut. Asi, millest ma rääkida saan, on see, mida me teeme täna. Ajaloo tõlgendamisega ühes või teises suunas pole minu arvates mõtet tegeleda. Mina sellega ei tegele, see on selge. Me saame, ma kinnitan teile veel, nendest sündmustest võib-olla päris paljus väga sarnaselt aru. 

Aga te peate ka aru saama, et politseil on seadusest tulenev ülesanne avalikku korda tagada ja see ei ole kuidagi seotud ajaloo tõlgendamisega. See on seotud kehtivate seadustega ja sellega, milliseid olukordi üks või teine sümbol ühiskonnas esile võib kutsuda, ja nende olukordade ennetamisega. Muud midagi seal ei ole. 

Teil oli seal lõpupoole küsimus ... (Hääl saalist.) Komisjoni kohta, täpselt!

Arvo Aller!

Mis puudutab neid isikuid, siis politsei ju teab suure tõenäosusega päris [hästi], kes oli see, kes seda kivi transportis, ja kes võis olla tellija. Ma ei tea, kas makse teostati või mitte, seda ma täpselt ei tea. Aga vaadake, kui need isikud ütlevad, et kivi neile ei kuulu ja nemad sellega seotud ei ole, siis politsei vist ei hakka neile omistama asju, mida nad üles tunnistada ei taha või mis ei olegi niimoodi. Politsei ei saa seda ju väita. Aga kui teile on teada see isik – ma saan aru, et te olete päris veendunud, et te teate seda –, siis olge hea, andke teada, kes see isik oli ja mis on need faktid, millele te tuginete. Võib-olla aitab see kaasa.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma loodan, et te pärast suudate stenogrammist ka jälgida seda, mida te rääkisite, et ei tunnistatud kivi omaks. See tähendab ju seda, et kui ka mingid narkokaubitsejad sõidavad ja mingid asjad konfiskeeritakse neil autost ära, aga keegi neid omaks ei tunnista, siis järelikult ei ole need kellegi omad. 

Aga ma tuleksin selle juurde, kui palju Eesti rahvas peab veel taluma sellist valitsust ja siseministrit, kelle haldusalas varastatakse ära Narva [jõe] poid, Päästeameti juhtivinimesed teevad paadirallit Venemaal, mitte kaine peaga järelikult, Lihula monument konfiskeeritakse, Sinimägedes mälestusüritusel kästakse särgid tagurpidi keerata, aga samas pronkssõdur seisab oma hiilguses kalmistul. Mis peaks veel juhtuma?

Aitäh! Ma ei oska öelda, mis juhtuma peaks. Aga mulle meenub, et EKRE on ka valitsuses olnud ja ega seda pronkssõdurit sel ajal, kui EKRE valitsuses oli, ka ei puututud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Vahepeal läks see majandusdebatt juba päris põnevaks. Ma nüüd jõudsin ka siia alla ja küsiksin selle kohta ikkagi veel. Sotsiaaldemokraatide suust, just teie suust kõlas igasuguseid huvitavaid seisukohti, aga kui vaadata reaalseid tegusid ka teie valijate nii-öelda kaitseks, siis ega te valitsuses midagi väga teha pole suutnud. Reformierakonna teerull sõidab ikkagi rahulikult edasi. Kui me loeme, et veerand Eesti elanikest on viimase aasta jooksul pidanud igapäevaste kulutuste katmiseks laenu võtma, siis seda numbrit vaadates võiks ikkagi öelda, et valitsus on ju täielikult läbi kukkunud ja teie ilusad sõnad inimeste eest seismisest ei saa mitte kuidagi teoks. Sotsiaaldemokraadid, nagu ma näen, on praegu Reformierakonna käes pantvangis. Ma usun, et te võite seda kinnitada.

Aitäh teile! Teate, see on hästi huvitav, et siis aga tulevad teised inimesed ja ütlevad, et reformierakondlased on sotsiaaldemokraatide pantvangid. Kui ma hakkan meenutama, siis ma arvan, et guugeldades ma leian päris palju [selliseid kohti], kus teie erakonnakaaslased – võib-olla ka teie ise, seda ma ei tea, aga kindlasti teie erakonnakaaslased – on seda juttu rääkinud. Eriti kõvasti muidugi räägib Isamaa seda, kuidas Reformierakond viib sotsiaaldemokraatlikku poliitikat ellu. Parempoolsetest ma ei hakka rääkimagi, see nende ainukene nii-öelda põhisõnum ongi. Võta või jäta, kus see tõde on, aga eks inimene saab valimistel oma hinnangu anda.  

See muidugi ei vasta tõele, et ei ole [midagi] teinud. Väga palju oleme teinud. Kui me julgeolekust räägime, siis siin on vaja raha. Kust kohast see raha tuleb ja millised otsused [me tegime]? Näiteks, kui me koalitsioonilepingut, peaks ütlema, suvel uuendasime, siis hoolimata sellest, et mõned meie koalitsioonipartnerid väga kõva häälega nõudsid nii laua taga kui ka meedias, et pensione peab kärpima, need külmutama, indekseerimist vähendama ja kõike muud tegema, seda lõpuks ei tulnud. Tõesti, kaks nädalat rääkisime väga pingeliselt sellel teemal. Seda ei tulnud. Ma julgen väita, et kui sotsiaaldemokraatide asemel oleks olnud valitsuses mõni parempoolne või parempoolsem erakond, siis suure tõenäosusega oleks see juhtunud. Rääkisime ka tulumaksuvaba miinimumi langetamisest, ka see soov oli väga konkreetselt laual. Ma väidan taas kord, nende läbirääkimiste dünaamika selline oli, et kui sotsiaaldemokraate laua taga ei oleks olnud, siis oleks tulumaksuvaba miinimumi langetatud ja sellest oleks kindlasti väga tugevalt kaotanud väikese sissetulekuga ja keskmise sissetulekuga inimesed. See, et meil ei ole selle julgeolekumaksu tõttu 4%‑list käibemaksu tõusu, vaid 2%‑line, ja selle asemel on ettevõtete kasumi maks, on ju ka leevendus võimalikule olukorrale, mis oleks võinud tulla. Ma väidan teile, et kui sotsiaaldemokraate poleks valitsuses olnud, oleks need maksuotsused kindlasti teistsugused olnud, ja selle koha pealt ettevõtete panus, ma arvan, poleks selline olnud, vaid me räägiks eelkõige sellisest tavalisest inimesest. Me teame, et mida väiksem sissetulek, seda rohkem käibemaks elukvaliteeti ja toimetulekut mõjutab. Jätkuvalt on selle valitsuse koalitsioonilepingu üks osa alampalga tõstmine, meie jaoks väga oluline asi, oluliselt suuremas tempos [tuleks] seda tõsta, kui on keskmise palga kasv. Ma usun, et lõppkokkuvõttes tööandjad, ametiühingud ja riik selliselt ka kuu jooksul kokku lepivad.  

Ma võiksin neid näiteid siin tuua ja tuua. Ma saan öelda, et suhteliselt suure tõenäosusega on need asjad [nüüd sellised] sellepärast, et sotsiaaldemokraadid selles valitsuses on. Me oleme defineerinud ka selle ära, et meie ülesanne ja roll selles valitsuses on pakkuda paremerakondadele [vastu]kaalu, ja seda me nii palju kui võimalik teeme. Teate, kui meil oleks parlamendis 30 kohta, siis uskuge mind, need tulemused oleks veel rohkem sotsiaaldemokraatlikku nägu. Aga ma arvan, et me oleme suutnud meie vaatest – vabandust, ma saan rääkida vaid meie vaatest – kõige hullema ära hoida.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te olete mitmeid kordi öelnud, et politsei ülesanne on tagada, et riigis ei tekiks lisakonflikte või konflikte, mis on ju iseenesest igati mõistlik. Aga tulen selle Lihula samba juurde tagasi. Te olete siin kordi öelnud, et üks äravõtmise põhjusi oli see, et seal oli kuidagi vale riigi vorm ja nii edasi. Samas, pronkssõdur on meil ikka jätkuvalt alles ja ma julgen küll väita, et suurel osal Eesti Vabariigi [kodanikest] või eestlastest on väga kibe ajalooline mälestus sellest okupatsioonisümbolist. Me ei kuule praegu seda, mis on see tärmin, millal me selle maha võtame. Üle Eesti me oleme päris palju neid sümboleid omavalitsuste territooriumidel maha võtnud, aga seal ei [tehta] midagi. Kas te saate öelda, millal lõpuks pronkssõdur ära viiakse? Alternatiiv on, et äkki peaks selle omanikuta samba, selle samba, mis Lihulasse pidi minema, panema ka Kaitseväe kalmistule sinna kõrvale, siis oleks mõlemal poolel võrdne seis.

Suur tänu! Millal minema viiakse ja mis sellega tehakse? Ei, kahjuks ei oska öelda. See on sõjaväekalmistu, Kaitseministeeriumi ja kaitseministri valitsemisala. Tõesti, erinevus on see, et ühel puhul on tegemist mälestusmärgiga, teisel puhul hauatähise või hauamälestusmärgiga. Hauarahu puhul kehtivad muidugi natuke teistsugused reeglid. Aga kaitseminister oskab teile arvatavasti täpsemalt vastata.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Sa käsitlesid oma ettekandes ka PPA kriisireservi loomist ja mainisid, et eesmärk on umbes 1000 inimest. Millal on plaanis see eesmärk saavutada ja kuidas need üksused saavad olema strukturaalselt organiseeritud, on nad rühmad või kompaniid? Kellele nad alluma hakkavad, kas prefektidele või keskselt PPA peadirektorile? Küsiksin natuke lähemalt, kuidas täpsemad plaanid sellega on.

Suur tänu! Kõigepealt ma ütlen ära selle, et mis puudutab relvastust, no üldse kogu kriisireservi moodustamist, aga ka relvastust, mida me tahame piiril anda PPA kätte, siis me teeme seda kindlasti koos Kaitseväega. Me mingeid oma süsteeme looma ei hakka. Sellel pole minu arvates mõtet, kui Kaitseväes on juba palju eksperditeadmisi ja sissekäidud radasid. 

Mis puudutab kriisireservi, siis tõsi, väljakutse ta ju selles mõttes on, et reservist ei kutsu välja mitte PPA, vaid Kaitsevägi, kes peab selle kriisireservi iga kord PPA käsutusse andma. Selline on tänane õigusraamistik. Me saame seda väljaõppe käigus arvatavasti osaliselt testida ja kindlasti tekib ka vajadusi, kuidas ja mismoodi see süsteem toimida saab. Siis me saame selle debati ära pidada, kas me peame kuskil seadusandluses midagi muutma või mitte. Ma arvan, et hetkel see kõige tähtsam ei ole. Hetkel on kõige tähtsam see, et see kriisireserv tekiks, et oleks olemas väljaõpe ja meil oleks reserv, juhuks kui midagi juhtub. 

Minu hinnangul on koostöö Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja Kaitseliiduga meil väga hea. Teineteisemõistmine on olemas, nii et ma arvan, et seaduseparagrahvide taha see ei tohiks jääda. Minu arvates on see väga hea. Ükspuha mis, peaasi et see reserv on olemas ja on valmis reageerima. 

Ma nii detailselt seda, kuidas see alluvussuhe allapoole läheb, ei oska kirjeldada. Aga ilmselgelt saab see olema politsei peadirektori alluvuses, sest kui me räägime selle [reservi] kasutamisest, siis me eelkõige räägime ikkagi ränderündest. Ränderünne võib toimuda mitme prefektuuri maa-alal samaaegselt. Kindlasti on ka prefektidel seal teatav roll, aga pigem me räägime politsei peadirektorist või siis peadirektori abist. Aga ma võin praegu eksida. 

Need olid head küsimused ja ma arvan, et me neid hea meelega arutame edasi. Seda, kuidas see alluvussuhe seal täpselt üles ehitatakse, ma nii täpselt ei oska öelda. Ma ütlen niimoodi, et ma olen Kaitseväe ja Kaitseliidu toimimisega selle alluvussuhte osas võib-olla isegi paremini kursis kui PPA puhul. Aga see loogika, mida ma kirjeldasin, umbes sinna kanti võiks minna. 

Oluline selle reservi puhul on ka see, et need isikud, enamus neist, võiks ideaalis olla – võib-olla neid ei ole nii palju praegu võtta – sõjaväepolitsei väljaõppega, siis neil oleks juba rohkem vastavaid oskusi. See õppus näitas – seal olid [isikud] vanuses 30–35, sealkandis –, et koostöö väga hästi toimis, kokkuharjutamine oli seal näha. Ühesõnaga, politseilt oli väga hea tagasiside, ei tulnud palju vaeva näha, vaid väga kiiresti edeneti nende harjutuste käigus. 

Teine asi on see, et see ei ole mingisugune kuum reserv, mis Kaitseväel kuskil on. Me ei tee seda kindlasti Kaitseväe ühegi võimekuse arvel. Nad ei ole kindlasti need, kes on üht‑ või teistmoodi Kaitseliidu nimekirja planeeritud. Mingit reservväelaste kelleltki äravõtmist kindlasti ei toimu. See on ka väga oluline, sest kui me räägime piirist ja ränderündest näiteks, siis meil võib sellel hetkel täpselt samamoodi olla vaja Kaitseliitu või Kaitseväge. Selles mõttes on oluline, et kõik senised võimekused toimiks nii, nagu need planeeritud on, ja me räägime ikka ainult sellest lisast sinna juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Müts maha: peaaegu kaks ja pool tundi siin puldis! Nii et tänud selle ettekande ja nende vastuste eest! Minu küsimus on seotud tänase uudisega, kus on kirjutatud, et uus partii ülikanget narkootikumi põhjustas Tallinnas üledoosilaine. Sellest oli täna siin saalis juba juttu, ma tean. Iseenesest me saame ju aru, miks need asjad toimuvad. On konkreetsed rühmitused, mis neid narkootikume müüvad. On selge, et mitte mingid üksikud müüjad sellega ei tegele. Politsei saaks nendest kindlasti jagu, aga kahjuks on politsei alamehitatud. Sellest Egert Belitšev, PPA [pea]direktor, räägib pidevalt. Minu küsimus on see: kuidas me saaksime politseiressurssi suurendada ja kuidas aitab sellele kaasa see uudis, millest me siin hiljuti rääkisime, et teist aastat järjest politseinike, päästjate ja piirivalvurite palgad kahjuks ei tõuse?

Aitäh teile! Ma võin suhteliselt kindlalt väita, et 2026. aastal palgatõus tuleb. Kui me teeme 2026. aasta eelarvet, siis me saame täpsemalt öelda, mis see protsent saab olla. Ootuste juhtimise kohta ütlen, et arvatavasti see ei ole nii suur, kui mina ministrina või teie parlamendi liikmena, kes seda teemat kogu aeg siin parlamendis väga tublilt üleval hoiab, sooviksime, aga see tuleb. Eks me näe, kuidas need läbirääkimised täpsemalt lähevad, aga me proovime riigi eelarvestrateegiat sellises loogikas praegu kokku leppida ja sinnapoole ta suundumas on. 

Mis puudutab PPA‑d, siis seal võiks tõesti olla rohkem töötajaid. Ma olen ka seda meelt. See on põhjus, miks ma politsei kärbete vastu suhteliselt kõva häälega sõna olen võtnud. Minu arvates ei ole see [kärpimine] mõistlik, me ei saa seda endale riigina lubada. See on ka põhjus, miks me põhimõtteliselt ei kärbi. 

Mis puudutab tänast olukorda, siis see on varasemate kärbete tulemus. Politseist on aastate jooksul üle 2000 inimese inimese koondatud. See on ikka väga suur vähenemine olnud. Varasemate tegude kohta ma kahjuks öelda ei oska, mis need situatsioonid olid ja miks selliseid valikuid tehti. Aga praegu me oleme teinud niipalju, et oleme politseinike väljaõpet kahekordistanud, nii et isegi kui inimeste arv peaks vähenema, siis on uusi võimalik kohe [juurde] võtta. Politseiga on kokkulepe, et kõik vabad ametikohad täidetakse. Varem oli sadu politseinike ametikohti, mis ei olnud täidetud, neid hoitigi tühjana ja palgaraha kasutati kuskil mujal. See on see, mida me nüüd oleme teinud. Loomulikult, vahepeal oli palgatõus, mis oli päris suur, 17% või 24% eesliinitöötajatel, politseinikel. Sellel on tänaseks olnud selline mõju, et kiire politseitöötajate arvu vähenemine on peatunud. See ei ole enam [endine]. Selles mõttes seda mõju on olnud. 

See on see, mida me oleme saanud teha. Loomulikult on siis ka sisuküsimus. Valitsuses oli kevadel kogu see teema, mis puudutas narkosurmasid ja narkopoliitika elluviimist. Seal tehtud otsuseid me viime järjest ellu. Sealhulgas on [tihedam] koostöö naabritega. Osa sellest narkootikumist tuleb [siia] tänu sellele, et ta saab mõnest naaberriigist, mis on Euroopa Liidu riik, meie hinnangul võib-olla liiga lihtsalt Eestisse jõuda.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea siseminister, tänan sisuka ettekande eest. Siseministeeriumil ja selle haldusala asutustel on väga oluline roll laias riigikaitses. Rääkisin ka eelmise nädala teisipäeval, kui meie ees esines ettekandega kaitseminister Hanno Pevkur, sellest, et arusaam, nagu riigikaitse seisneks üksnes sõjalises kaitses, on ajast ja arust ega vasta tänapäeva olukorrale ja vajadustele. Teisalt, ma toonitasin samuti eelmisel nädalal, et laia riigikaitse tsiviilpool ei ole sugugi mitte limiteeritud Siseministeeriumi haldusalaga. Vaatamata Päästeameti, politsei ja Piirivalveameti ning kaitsepolitsei väga olulisele rollile riigikaitses ja sisejulgeoleku tagamises, on terve rida teisigi tsiviilvõimeid, mida Eesti peab tugevdama, et efektiivselt tegutseda mis tahes kriisiolukordades, olgu need sõjalised või mittesõjalised, mis puudutavad eeskätt elutähtsaid teenuseid, näiteks küberkaitset, tervishoidu, energiat, toidujulgeolekut ja paljusid teisi valdkondi. Ka nemad peavad olema võimalikult adekvaatselt ja proportsionaalselt rahastatud, sealhulgas kavandatavast ühekordsest ehk erakorralisest riigikaitsealasest suurinvesteeringust. Mitte ainult Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi haldusala ei vaja toetust ja tugevdamist.  

Riigikaitse ja julgeoleku tagamine hõlmab riiki seega praktiliselt tervikuna. Oleme seadustesse sisse viinud vastavad muudatused või oleme neid sinna sisse viimas. Valitsus valmistub Riigikogule esitama valmisoleku seadust ehk tsiviilkriisi‑ ja riigikaitseseadust, mis selle terviku moodustab ja seadustab. Laia riigikaitse ülesehitamine ja sisejulgeoleku tagamine on siiski laiem kui päästjate, politseinike ja piirivalvurite või kaitseväelaste ja kaitseliitlaste igapäevane tegevus ja valmidus. See hõlmab näiteks Eesti suhtes vaenuliku ja agressiivse Venemaa otsest ja kaudset mõjutustegevust. Lisaks valmisolekule Venemaa hübriidrünnakutele, provokatsioonidele ja sabotaažiaktidele koheselt ja efektiivselt reageerida, peame arvestama ka Venemaa katsetega, kasutamaks Eesti ja tema liitlaste vastu mis tahes inimesi ja vahendeid, kes või mis on valmis – teadlikult ja sihilikult või mitte – meid haavama ja kahjustama, diskrediteerima ja nõrgestama. Kiidan kaitsepolitsei ja politsei tööd Erakond Eesti 200 nimel, kuid möönan samas, et Venemaa sellesuunaline tegevus on mastaapsem ja intensiivsem kui kunagi varem, kaasa arvatud kunagise külma sõja kõige süngematel aegadel, mis teeb selle võitluse veelgi raskemaks.  

Julgeoleku ja õiglusega seotud kaalutlused puudutavad ka tuhandete Eesti elanike valimisõigust. Pean silmas agressorriikide Venemaa ja Valgevene Eestis elavaid kodanikke, kellel on passiivne õigus osaleda kohalikel valimistel, otseselt mõjutades kohalike võimude kujundamist ning kaudselt avaldades mõju ka Eesti Vabariigi presidendi valimistele. Minul ja ka teil, head kolleegid, ei ole sellist õigust nagu neil: hääletada Eesti kohalikel valimistel ja ka Venemaa presidendi valimistel, kui neid saab muidugi valimisteks nimetada. Küsimus ei ole selles, kas suurem osa neist seda õigust Putini poolt hääletada ka kasutab, vaid küsimus on selle õiguse olemasolus. Neil ei peaks olema õigust Eesti kohalikel valimistel hääletada, see on mõistagi ka julgeoleku, mitte ainult õigluse küsimus.  

Ja veel, Moskva patriarhaadile alluv vene õigeusu kirik Eestis. Peale patriarh Kirilli poolt väljakuulutatud džihaadi demokraatlike riikide ja nende väärtuste vastu on justkui mingi kompromiss saavutatud, mis aga lubab sellel kirikul, mis on tegelikult Moskva võimude filiaal, Eestis edasi tegutseda. Tuli on tuha all, sest see kirik ei ole ühemõtteliselt, selgelt ja lõplikult Moskvast lahti öelnud.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Praegune seis ei saa olla lahendus või lõplik lahendus. 

Lõpetan siiski positiivsemal ja optimistlikumal noodil. Soovin Eesti 200 poolt koalitsioonikaaslasele siseminister Läänemetsale jõudu ja jaksu laia riigikaitse ja sisejulgeoleku tugevdamisel. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea minister! Head kolleegid! Aitäh kõigepealt selle ülevaate eest! Tõepoolest, ohud siseturvalisusele on iga aastaga muutunud järjest keerukamaks ja mitmekesisemaks. Seega peavad ka meie reageerimisvõime ning mõtteraamid uute ohtudega toimetulemiseks muutuma. Tekkinud ja tekitatud on uusi väljakutseid, olgu selleks rände kasutamine relvana või ka seesama droonide kasutamine nii lahingus kui ka salakauba vedamise vahendina. 

Mis tegelikult tänases arutelus väga vähe, kui üldse, puudutamist leidis, oli AI ehk tehisaru ülikiire areng. Kui me vaatame, millised on juba arvuti poolt loodud videod, kuivõrd ehtsad on hääled, ja mõtleme sellele, kui paljud inimesed tänagi erineval viisil petta saavad, siis ma arvan, et ka siin on tegelikult põhjust muret tunda. Me peame väga hoolikalt mõtlema, kuidas me tehnoloogia arengut kasutame ja kuidas ka inimesi selle eest heas mõttes kaitseme.  

Loomulikult vajame uute ohtudega toimetulekuks paindlikku ja tugevat struktuuri, mille üks peamisi komponente on kindlasti kriisireservi loomine. See võimaldaks meil kiiresti mobiliseerida lisajõude hädaolukorras, olgu selleks looduskatastroof, suuremahuline rändelaine või mõni muu provokatsioon piiril. See suurendab meie valmisolekut ja annab kindlustunde, et me saame hakkama.  

Oluline on loomulikult idapiiri väljaehitamine täies mahus, sealhulgas droonitõrjesüsteemi rajamine. Piiri füüsiline kaitse ja tehnoloogilised lahendused nagu seesama droonimüür on hädavajalikud, et maalt, merelt ja õhust ei pääseks mitte miski meie teadmata ega reageerimata Eesti pinnale. Mul on hea meel, et minu küsimusele vastates härra siseminister rõhutas, et neil on hea koostöö Eesti kaitsetööstuse liiduga, et ka Eesti ettevõtted ja Eesti tehnoloogia pääseks meie riiki kaitsma. Loomulikult ei ole meie idapiir ainult meie piir, vaid see on Euroopa Liidu ja NATO idapiir. 

Riigi kulutusi kritiseeritakse päris sageli: riik on paks, ametnikke on liiga palju. Aga siseturvalisuse valdkond on juba praegu piisavalt õhukeseks lihvitud. Tõsi, vaatamata sellele on nii politsei, Päästeamet kui ka Häirekeskus endiselt kolm kõige enam usaldatud asutust Eestis. Kuid allapoole kriitilist piiri me minna ei saa. Siis riskime mitte ainult turvalisusega, vaid ka Eesti riigi julgeolekuga. Katseid Eesti ühiskonda destabiliseerida ja inimesi hirmutada on juba olnud ju meilgi. Meenutame, et härra siseminister on lausa omal nahal seda tunda saanud, õigemini oma auto nahal. Väga keeruliste läbirääkimiste taustal tuleb meil nende küsimustega kindlasti pidevalt arvestada. 

Turvatunne ei tohi olla näiline. Vaatamata sellele, et inimesed tunnevad, et Eesti on turvaline, peavad politsei, piirivalve, päästeteenistus ja Häirekeskus saama oma tööülesandeid täita tõhusalt ja operatiivselt. Lisaks tehnikale on seejuures loomulikult vaja motiveeritud ja väljaõppinud töötajaid, kes oleksid valmis raskustest hoolimata toimetama. Ehk me peame igal juhul kindlustama konkurentsivõimelise palga ja piisava arvu töötajaid. Lisaks tuleb üle vaadata, millised on meie seadusandlikud võimalused kasutada optimeerimiseks tehnoloogiat ning isegi sedasama tehisaru, millest ma enne juttu tegin. Aktuaalsed on hetkel ka seadused, mis annaksid näiteks politseile rohkem õigusi juurde. Samas saab tasakaalu leidmine põhiõiguste ja turvatunde vahel olema väljakutse. Juba koroonakriisi ajal nägime, et need on inimesi lahutavad küsimused. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks, palun! 

Lisaks kriisidele, valmisolekule ja idapiiri kindlustamisele peame tegelema kogukondade tugevdamise ja vabatahtlike süsteemide laiendamisega. Meie ühiskonnas on õnneks väga palju neid, kes on valmis panustama siseturvalisusesse, olgu siis vabatahtlike politseinike või päästjatena. Loomulikult suur tänu teile kõikidele selle eest! Me peame teid alati silmas pidama ja looma veelgi paremad tingimused ja toetused, et te seda tööd saaksite teha. 

Tsiviilkaitse on olnud järjest enam aktuaalne ja selle üle on väga hea meel. Palju on aastakümnete jooksul tegemata jäänud, mistõttu praegu läheb päris kiireks. Me peame edasi liikuma elanikkonnakaitsesüsteemi tugevdamisega ja pakkuma loomulikult inimestele vajalikke teadmisi, kuidas hädaolukorras toimida, kus on turvaline varjumispaik ja millised on need kriitilised teenused, mis peavad igal juhul toimima. Samuti on oluline, et meil oleksid infrastruktuur, varjumiskohad ja ka ohuteavitussüsteemid, mis jõuaksid igasse kodusse. Tsiviilkaitse ei ole vaid riigi vastutus, vaid ka igal kodanikul peab olema valmisolek oma turvalisuse eest seista.  

Head sõbrad, meie kõigi eesmärk peab olema hoida Eestit turvalise ja sidusa riigina, kus igaüks tunneb, et tema panus on oluline. Üksnes tugev, turvaline ja koostööd tegev ühiskond suudab raskustes ja kriisides püsima jääda. Ma tänan meie politseinikke, piirivalvureid, päästjaid, kõiki Häirekeskuse ja Päästeameti töötajaid teie töö eest. Ühtlasi kutsun kõiki Eesti inimesi mõtlema ka enese valmisolekule kriiside korral. Soovin siseministrile ja tema haldusalale palju jõudu ja jaksu. Aitäh! 

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nime Helir-Valdor Seeder, palun! Kaheksa minutit. 

Aitäh! Kui te pakute, siis ma võtan kaheksa minutit, just.

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Härra minister esines ettekandega tuntud headuses. Ei üllatanud positiivses mõttes – jutt oli voolav, ma ütleksin, et mitte niivõrd rahustav, kuivõrd uinutav. 

Aga siseminister ütles, et siseturvalisuses on Eesti praegu igapäevases lahinguolukorras, ja rääkis ka laiapõhjalisest riigikaitsest. Mina mõtlesin, kuidas praegu ametis olev Vabariigi Valitsus, valitsuskoalitsioon, selles olukorras tegelikult käitub. Minister Laaneti ajal vähendati ja koondati Kaitseliidus 12 ametikohta. Seda olukorras, kus viimase kahe aasta jooksul on Kaitseliiduga liitunud 6000 uut liiget. Napib just nimelt instruktoreid, kes tegelevad nendesamade uute inimeste ettevalmistamisega, mis on julgeoleku ja siseturvalisuse seisukohalt, ma ütleksin, võtmeküsimus. See nappus kasvab. See on karjuv vajadus ja selline tegevus on karjuvas vastuolus nende loosungite ja Eesti eluliste huvidega ja julgeolekuhuvidega. Sellest minister siin ei rääkinud, sellest ta vaikis. 

Rändepoliitika kohta esitasin ma küsimuse, aga ma ei saanud tegelikult rahuldavat vastust, ja mitte vaid minu arvates rahuldavat vastust, vaid Eesti julgeoleku seisukohalt vaadates rahuldavat vastust. Hää küll, 2022 oli erakorraline, sõja puhkemise aasta ja sisseränne oli erakordselt suur, aga ka 2023. aastal ületas väljastpoolt tulevate inimeste arv Eestis saldona 14 000 inimest ühe aasta jooksul. See on suurem kui aasta sündimus, oluliselt suurem! 

Tallinnas olid 2021. aastal rahvaloenduse andmetel eesti emakeelega inimesed juba vähemuses. See on järsult kasvanud, see lõhe ja erisus. Minu küsimus ei olnud mitte niivõrd selles, kui palju on Eestis ebaseaduslikku rännet ja kuidas me valmistume ränderündeks, vaid selles, milline on valitsuse poliitika Eesti rahvusriigi kestlikkuse seisukohalt tulevikku vaadates. See ei ole jätkusuutlik, kui sellised viimaste aastate protsessid jätkuvad. Milline see poliitika on? 

Siin kontekstis me saame kohe rääkida eestikeelsest inforuumist, sellest, et me [peaksime olema] ühises inforuumis. Me teame, et valitsuskoalitsioon on vastu platvormitöötajate jaoks keelenõuete sätestamisele. Aga näiteks Bolt on üks suuremaid immigratsioonipumpasid. Keelenõude kehtestamine ühelt poolt reguleeriks immigratsiooni, teiselt poolt kaitseks eestikeelset inforuumi ja aitaks kaasa lõimumisele, et inimesed saaksid teineteisest aru. See on ka sisejulgeoleku ja turvalisuse küsimus, aga valitsus seisab sellele vastu. 

Eestikeelsele haridusele üleminekul [lükati edasi] õpetajate keelenõuete [täitmise kohustust], samamoodi leevendatakse, eks ole, nõudeid, venitatakse kummi selle üleminekuga. Siis räägime, kui kiire meil on turvalisuse [tagamisega] ja et me oleme – kuidas see oli? – siseturvalisuses igapäevaselt lahinguolukorras. Aga käitume tegelikult niimoodi. Arusaamatu! 

Läheme edasi: Vene kodanike hääleõigus Eestis, millest on juba mitu aastat räägitud. Lugupeetud siseminister, me oleme sellest mitu aastat rääkinud ja see on mitmes koalitsioonis küsimuseks tõusnud. Teie isiklikult olete sellele vastu olnud ja sotsiaaldemokraadid on vastu sellele, et seda küsimust lahendada. Teie koalitsioonipartner, Riigikogu esimees, tõstatas eraldi selle küsimuse avaistungil, kus osales ka president, [öeldes,] et see on kiireloomuline küsimus, mida me peaksime praegu lahendama. Aga me ei lahenda seda, sest siseminister ja sotsiaaldemokraadid on sellele vastu. Ja siis me räägime siin teise‑, kolmanda‑ ja neljandajärgulistest küsimustest Eesti siseturvalisuse ja julgeoleku seisukohalt. 

Kui me nüüd kõik need küsimused kumuleerime, siis ma julgen öelda, et mul on hirm. Mul on hirm, et meil on selline valitsus ja selline siseminister. Mul on tõsiselt hirm. Ja siis me mõtleme ja kuuleme, et valitsuse liikmed teevad ettepaneku, et Eesti Nokia võiks olla vangide Eestisse toomine. Õnneks jätkub Eestis ka tasakaalustavat mõistust. Õiguskantsler on viidanud väga tugevatele vastuargumentidele, väga tõsistele ohtudele, mida see endaga kaasa tooks nii keelekasutuse kontekstis kui ka kultuuri kontekstis. Need ohud on kindlasti suuremad kui see raha, mida me teoreetiliselt võiksime selle pealt teenida. Riigi mainest ma ei räägigi, mis on ju ka julgeoleku seisukohalt ülimalt oluline, samuti majanduse arendamise ja võimalike välisinvesteeringute seisukohalt. Me oleme aastakümneid näinud vaeva selle nimel, et väike Eesti oleks arenev, edumeelne, positiivne riik. Ja siis me räägime, kuidas me hakkame üle Euroopa siia vange tooma, et see ongi Eesti Nokia ja see suurendab meie turvalisust ja võimaldab võib-olla veel mõnikümmend miljonit eurot teenida olukorras, kus me kehtestame valimatult igasugu makse ja korjame neid oma inimestelt kokku. 

Lõpetuseks tuleb siiski kahetsusväärselt rääkida ka sellest maksupoliitikast, mis on täiesti meie julgeolekut õõnestav, Eesti majanduse konkurentsivõimele vastu töötav, mis ei ole ka vähetähtis julgeoleku seisukohast. Selle maksu puhul [visatakse seda ideed] nagu niisugust mädanenud õuna [edasi-tagasi], et kas me maksustame kasumit või maksustame vara või maksustame veel midagi kolmandat. See on juba ammu ära unustatud, mis koalitsioonileppes kokku lepiti. Ja täna minister väitis siit puldist – stenogrammist võib kontrollida –, et ettevõtjad toetavad mõlemat varianti, nii kasumi kui ka vara maksustamist. Ettevõtjad toetavad mõlemat! Mina olen aru saanud, et ettevõtjad ei toeta kumbagi, aga minister väidab valitsuse liikmena, et toetavad mõlemat. Küll on siis tore ja lihtne riiki valitseda, kui ettevõtjad toetavad mõlemat. Siis ei ole ju ka valitsusel raske valida, siis tuleb mõlemad valida. See oli muidugi iroonia, ärge seda tõsiselt võtke. 

Ma lugesin Sakalat ja seda, mida Sakala ajakirjanik kirjutab. Minister ei ole vastulauset esitanud, nii et ma võtan seda tõena, et see on tõesti niimoodi sotsiaaldemokraatidel välja öeldud. Sotsid õhutavad klassiviha. Ajakirjanik kirjutas 13. septembri Sakalas, et rikastel olla rahust rohkem võita kui vaestel, nii väidavad sotsid. Ajakirjaniku hinnang on ülimalt küüniline. Ta küsib, kui palju rohkem maksab rikka elu kui vaese elu. Ma tõesti ütleksin, et praeguses olukorras, kus riigikaitsemaksu kehtestatakse, on ministrist ikka väga vastutustundetu vastandada niimoodi erinevaid sotsiaalseid rühmi. 

Nii et kahetsusväärselt pean ütlema, et midagi positiivset sellest ettekandest ja vastustest küsimustele ma ei leidnud. Ma väga loodan, et koalitsioonipartnerid aitavad siin natukene siseministrit ja sotsiaaldemokraate, et meil tekiks tõesti terviklik siseturvalisuse ja julgeoleku poliitika. Aitäh! 

EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Kahjuks pani minister juba lõikama – ja tuli tagasi. Rõõm näha, vähemalt ta kuuleb meid.

Mul on kahju, et eelkõneleja, kes kogub okupatsioonisümboleid, ei pidanud ministrile miniloengut, et teha selgeks vabadusvõitlejate mälestamise ja [nende sümbolite] kollektsioneerimise ning punasammaste, okupatsioonisammaste erisust. Loodan, et te kõik lähete talle appi. Mina tahan ka täna ministrit lahkesti selles aidata. Kuigi tema ettekandest sain ma aru, et kuulda ei kavatse ta mind võtta.

Aga tõsi, sel ajal, kui me peame tegelema politsei rahastamise parandamisega ja uue personali värbamisega, minister tunnistab, et kõik logiseb ja politseinike põud kasvab. Muidugi, politseinike sotsiaalseid garantiisid on nõrgestatud, selle tulemusel on üha raskem ka värvata.  

Ei saa nõus olla ka Alar Lanemani arvamusega, et teie valdkond oleks justkui hästi struktureeritud ja reguleeritud. Teie haldusalas valitseb praegu kaos ja suvaõigus. Ma nimetasin, millega peaks praegu tegelema: personalipoliitikaga, elanikkonnakaitsega, turvalisusega. Aga ei. Tegeletakse punase kraanaga, vabadusvõitlejate monumentide konfiskeerimisega. Ma ei ole saanud ühtegi adekvaatset vastust juba nädala jooksul, antakse äärmiselt segaseid vastuseid. Ainuke, millest ma aru saan, on see, et minister ei saa millestki aru.   

Samal ajal tõstetakse valitsusse minister Svet, kes on kahetsenud, et Nõukogude Liit lakkas liiga vara olemast. Purjus peaga kihutatakse päästeteenistuse laevadega Venemaa poole. Sellest räägitakse ainult poole suuga. Kesk-Aasiast pärit taksojuhid võtavad pealinna taksoturgu üle. Aga vaat selle asemel tahtis minister maksudebatti pidada, siis kui pidi asjast rääkima.   

Igal juhul on kõige traagilisem lugu see, et siseminister ei ole teinud endale selgeks elementaarseid seadusesätteid. Aga vaat punast kraanat ta välja ajab. Vaadake, vandeadvokaat Carri Ginter, kes oli neidsamu agressioonisümboleid käsitleva seadusesätte tegemise juures, selgitas sõnaselgelt, mis on seadusesättes kirjas: karistusseadustiku järgi ei piisa sümboli avalikku kohta viimisest ega selle kasutamisest, koosseisu realiseerimiseks tuleb seda teha neid tegusid toetaval või õigustaval viisil.  

Ja siin ongi teile see saladus, et Eesti vabadusvõitluse toetamine ei ole agressiooni toetamine. Eesti vabadusvõitlejate meeldetuletamine ja mälestamine ei ole agressiooni õigustamine. Te olete teinud nii raske vea, et meil ei ole muud valikut kui nõuda teie tagasiastumist.  

Politsei tegutsemine Lihula ausamba konfiskeerimisel rikkus mitut põhiseaduse aluspõhimõtet: sõna‑, veendumuse‑ ja südametunnistusevabadust, süütuse presumptsiooni, eraomandi puutumatust. Samuti keelab põhiseadus selgesõnaliselt riigivõimu omavoli kodanike suhtes.  

Palun kolm …

Kolm minutit lisaks. 

Politsei rikkus kõiki seadusesätteid, konfiskeerides ausamba suvaõigust kasutades, põhimõttel, et kel jõud, sel õigus. 

Siseminister ütles sulaselgelt välja, et eestlased ei oleks pidanud 1944. aastal minema oma maad kaitsma. Mul on selline tunne, et me oleme kõik need aastad tühja tööd teinud, andes välja sadu ja sadu raamatuid, tehes ajalooõpikuid. Meil on ikka minister, kellel puudub algharidus Eesti ajaloos. See häbistab meie võitluse pärandit. See on isegi vabadusvõitluse teotamine. Valitsus ei suuda poole sõnagagi välja öelda, kaasa arvatud peaminister siin, et need, kes võitlesid punaterrori vastu, Punaarmee vastu oma kodumaa kaitsel, võitlesid Eesti iseseisvuse taastamise eest. Nad ei suuda seda öelda. Kui puudub algharidus ja algne arusaam, mis on Eesti riigi mõte, kui puudub algne arusaam Eesti ajaloost, siis ei saa seda ameti[kohta] täita.  

Nii et mõelge kiiremas korras tagasiastumise peale, sest mulle tundub, et ka sotsiaaldemokraatidele võib selline vaade muutuda koormaks, vaadates, mis juhtus pärast samba kõrvaldamist teie toetusnumbritega. 

Kuulake, mida Poola rändepoliitikas teeb. Poola on võtnud Ukraina väejooksikutelt toetused ära. Aga teie oma valitsusega jätkate seda kõike. Te toetate kõik edasi desertööre, samal ajal kui Poola ütleb, et ärge tehke seda. Ta soovitab kõigile teistele, et ei ole vaja sadu tuhandeid väejooksikuid üleval pidada, see on Ukraina võitluse õõnestamine. Mina ütlen sedasama: ärge õõnestage, eriti veel Eesti inimeste arvelt, kellele ta laote üha uusi makse. Milline on eeskuju meie reservistidele, meie ajateenijatele? Kas nad peavad [kutse korral] välja minema? Jah, peavad. Aga see on äärmiselt halb eeskuju.  

Igal juhul, selle asemel, et anda teile järgmine ja järgmine võimalus, ei näe ma praegu muud võimalust kui teie tagasiastumine, sest te ei tee teist nägugi, te tahate maksudebatti [pidada], te ei lahenda probleeme ja te istute seal edasi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Viimastel aastatel on saanud tavapäraseks ütelus, et elame kriisist kriisi. Ühest küljest on see olnud riigile väga suur väljakutse, teisest küljest on see olnud väga hea baas õppimiseks ning enda vundamendi kindlustamiseks. 

Suuremad muutused üldühiskondlikus arusaamas muutusid eelkõige Eesti julgeolekut silmas pidades 2014. aastal, mil Krimmi ilmusid rohelised mehikesed ning Venemaa okupeeris Ukrainas Krimmi poolsaare. Toimunud sündmused initsieerisid jada, mis on [muutnud] Eesti paremini kaitstuks kui kunagi varem. 2014. aastal, Taavi Rõivase esimese valitsuse ajal, valmis idapiiri arendamise visioon, milles esitati erinevad lahendused piiritaristu väljaehitamiseks. Samas alustas tegevust idapiiri ehituse töörühm, kuhu kaasati kõik huvigrupid. Koostöös kirjeldati idapiiri programmi vajadused ning projekteeriti arendustegevused, mida hakati järk-järgult ellu viima. 

Nüüd, kümme aastat hiljem, oleme kuluka ja aeganõudva protsessiga jõudnud faasi, kus on vaja teha viimased ponnistused seatud sihi saavutamiseks. Piisava rahastuse korral on võimalik kogu piir järgneva kolme aasta jooksul lõplikult valmis ehitada. Ka käesolev Riigikogu koosseis andis 2024. aasta eelarvega piiri täiendavale tugevdamisele juurde enam kui 12 miljonit eurot. See summa ei ole projekti kallidust arvestades suur, kuid aitab hindade kallinedes ehitusega soovitud graafikus püsida. 

Tasub toonitada, et Eesti piir ei ole mitte üksnes Eesti Vabariigi piir, vaid see on ka Euroopa Liidu ning NATO idapiir. Peame tegema pingutusi, et investeeringute tegemisel kaasaksime lisaks Eesti maksumaksja rahale ka liitlaste oma. Kui Eestis on piir kindel, on kindel olla ka Berliinis. 

Võimalikult paljudel Eesti elanikel peavad olema oskused ja teadmised, et kriisides toime tulla ja võimaluse korral teisi aidata. Alalhoiuinstinkt ning eestlaslik talupojatarkus teevad ära suure osa tööst. Kuid see on momentum, kui hea koordinatsiooni ning vabaühenduste koostöö aitavad elanikkonna valmidust kiiresti kasvatada. 

Riigi eelarvestrateegiaga on esmakordselt tagatud elanikkonnakaitse valdkonnale mitmeks aastaks püsirahastus. Jah, iga summa võiks olla suurem, kuid see annab ka teatava kindlustunde, et vabaühendused suudavad ja tahavad omalt poolt investeerida sinna oma aega ning ka vahendeid. 

Minu hea sõber Võrumaalt pidas koos oma sõprade ja lähedastega rajatud Luutsniku komandos varjendiga hoones eelmisel nädalal esimese näidiskoolituse Põlva Vallavalitsusele. See kohalik initsiatiiv on võtnud eesmärgiks lähema kahe aasta jooksul koolitada täispikal koolitusel, päevasel koolitusel välja vähemalt 5000 inimest. Ka riigi tugi, 300 000 eurot, mis selle komando rajamiseks anti, oli väga suur lüke, et kogukond võiks oma missiooni jätkata. See on vaid üks näide Eestimaalt, kui suur võib olla kohaliku initsiatiivgrupi panus, kui nende [hoogsale tegevusele] õlg alla panna. Siseministeeriumi valitsemisalas tegutseb tuhandeid vabatahtlikke. 

Möödunud aastal käivitus PPA kriisireservi ettevalmistus, sealhulgas algas kriisirolliga abipolitseinike süsteemi käivitamine. Olles abipolitseinik Võrumaal, käies patrullis ning suheldes kolleegidega, võin kinnitada, et kodanike valmidus kriisirolli võtta on ka siin suur. Teisalt on tajutav, et väljaõppe mahu kasvule panevad teatud piirid instruktorite ning ka treeningbaaside ja treeningkohtade hulk. 

Võtaks igaks juhuks lisaaega.

Kolm minutit lisaks, palun!

Neid sõnumeid, et treenitavate kasvava mahu tõttu jääb meil vajaka instruktoritest ning taristust, kostub nii politseist, päästest kui ka kaitseväest. Probleemile lahenduse leidmine ei ole nii kiire, kui oli selle tekkimine, kuid ajaaken on [avanenud] kahjuks üpriski lühikeseks [ajaks]. Ehk me peame ühiselt mõtlema, kuidas see valmidus tagada. 

Toon suure tugevuse ja kiitusena välja, korrates ka ministrit, et Eesti inimesed usaldavad siseturvalisuse tagamisse panustavaid ameteid: politseid usaldab 88%, Päästeametit 97% ja Häirekeskust 96% Eesti inimestest. Need on Eesti enim usaldatud asutused. 

Lõpetuseks toon välja ühe meie koosseisu suure võidu. Koos partneritega, heade Riigikogu kolleegidega, seisime ühiselt selle eest, et piirata nende Eesti elanike relvaomamise [õigust], kes pole Euroopa Liidu ega NATO liikmesriigi kodakondsusega. Seda on siin saalis mainitud ka varem, aga ka mina leian, et on üks lõpetamata [asi], millele see koosseis peaks lahenduse leidma. Mittekodanike hääleõiguse piiramine võiks olla kindlasti üks samme, kus meil peaks toimuma mitte poliitiline debatt ja mitte erakondlik debatt, vaid inimesed peaksid saama vastavalt oma südametunnistusele otsuseid teha. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Esiteks peab au andma meie siseministrile, kes tõesti suutis meie ees kolm tundi lausa seistes aru anda. Kuigi [esinemine] oli sisutühi, aga seegi oli eesmärk, et siin kolm tundi seista. Teiseks tahaksin tänada kõiki neid inimesi, kes igapäevaselt [kannavad meie eest] hoolt ja kaitsevad meid. Ma räägin loomulikult politseinikest ja päästjatest. Suur kummardus teie ees.  

Siseminister alustas oma kõnet lausega, et riik on nii tugev kui tema inimesed. Kui tugevad need inimesed meil siis on sellise valitsusega? See on, ma arvan, peamine küsimus, millele me peame igapäevaselt vastama. Need vastused ei ole meile kindlasti meelepärased.  

Räägime siseturvalisusest. Ma ka oma küsimuses tõin juba välja ridamisi probleemseid kohti. Nendest ma tahakski oma kõnes rääkida. Räägime sellest, et selle aja jooksul, kui meil on olnud praegune valitsus ja ka siseminister on olnud oma kohal, on Eesti inimeste vigastussurmade arv tõusnud, drastiliselt on tõusnud. Räägime arvudest. [Vigastussurmi] oli 2022. aastal 825, kuigi püstitatud eesmärk oli 620. Eesmärgist on asi päris kaugel. See näitab ju tegelikult selgelt, et need struktuurid on alarahastatud ja töö sellisel viisil, nagu siseminister meile siin püüdis seletada, ei toimi. Meie inimesed saavad surma ja iga aastaga aina rohkem.  

Teine väga oluline valdkond on narkoturg. Narkoturg vohab ja see läheb aastast aastasse aina hullemaks ja hullemaks. Näiteks on statistika välja toonud, et 2020. aastal oli 117 narkosurma, 2021. aastal oli 135 ja 2022. aastal 138 – kasvutrend. Mida täpselt tehakse ja kuidas tehakse? Kas me tõesti ei suuda sellises väikeses riigis nagu Eesti panna narkoturgu kinni? Tundub uskumatu, aga selline olukord praegu on. Kahju.  

Perevägivald. Kui me oleme milleski "tublid", siis selles, et me oleme perevägivallaga Euroopas [esimese] viie seas. Iga aasta toimub peaaegu 4000 vägivallajuhtumit perekondades. See ei ole ju niisama. Tuleme jälle selle esialgse lause juurde: riik on nii tugev, kui on tema inimesed. Me räägime ikkagi inimeste toimetulekust. Sellest lähtuvalt ma arvan, et ka perevägivald on ajas suurenenud. Sotsiaaldemokraadid tulid Riigikogu [valimiste] eel välja loosungiga "Toimetulek on julgeolek", mis tegelikult käib otseselt ka perevägivalla kohta.  

Vaatame inimeste aktiivset kaitsetahet. See on ju samamoodi langenud. 2022. aastal oli Eesti inimeste aktiivne kaitsetahe 71%, nüüd on see 66%, 5% on langenud inimeste aktiivne kaitsetahe. Aga miks see nii on? Jällegi ma arvan, et eelkõige on küsimus inimeste toimetulekus. Need otsused, mis valitsus on praegu vastu võtnud või mida ta on vastu võtmas, ju räägivad absoluutselt vastu sellele, mida meie opositsioonis olles pidevalt räägime. Meie räägime, et kõik teie otsused … 

Kolm minutit lisaaega, palun!  

Loomulikult, kolm minutit lisaks, palun!

… mis te praegu vastu võtate, eriti need, mis puudutavad majandust, fiskaalpoliitikat, maksude tõusu, otseselt mõjutavad inimeste toimetulekut ja sedakaudu ka inimeste kaitsetahet, võimekust või soovi Eestit kaitsta. Miskipärast praegune valitsus sellest aru ei saa.

On välja toodud väga huvitav statistika nende elanike osakaalu kohta, kes peavad kuritegevust peamiseks mureks Eestis. Vaid 1% inimestest arvab, et [peamine] murekoht on kuritegevus. Päris huvitav. Kui tullakse tänaval küsima, et mis te arvate, kas kuritegevus on oluline [probleem] või ei ole, siis kui mul on ikkagi toimetulekuga probleeme, ma loomulikult esimese asjana ütlen, et minu probleem on toimetulek. Kummastav, kuritegevus jääb kuidagi tagaplaanile. See ei ole ju ka normaalne. Inimene selles sotsiaalses hädas, sellises sotsiaal-majanduslikus olukorras, nagu ta on, unustab ära, et on olemas kuritegevus. Tegelikult ta ei hooli juba sellest. Nii kaugele te olete need inimesed viinud. See ei ole positiivne näitaja, et ainult 1% tegelikult arvab, et see on esimene probleem Eestis. Kurb. 

Nii et siin sai täna väga palju tühje sõnu öeldud ministri poolt. Ma saan täiesti aru, et viidati ka sellele, et on rahapuudus. Jah, mööname seda, et igas valdkonnas on alati rahapuudus, ükskõik mis valdkonnas. Nüüd on see teine pool, et aga kust raha saada. See on see koht, kus valitsus praegu pistab oma kurja käe tavainimese tasku, nende inimeste tasku, kelle sissetulekud on väikesed või keskmised, nende inimeste tasku, keda meil on 350 000. Need on inimesed, kes elavad suhtelises ja absoluutses vaesuses. Te lähete seda raha võtma sealt, selle asemel et võtta pankadelt. 

Kui lugeda tänast uudist, siis on väga huvitav jällegi jälgida, kuidas sotsiaaldemokraadid mängivad opositsiooni koalitsioonis. Et kui ainult nemad seal, Reformierakond ja Eesti 200, oleks nõus sellega, et pangamaks kehtestatakse, no siis tuleks õnn ja meie oleks samuti selle poolt. Hea Lauri, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, no ei käi see asi nii! Ei ole niimoodi, et kui pauk käis, siis teie olite puu otsas. Ma kujutan ette, et kui majanduspauk käib ära, siis te ütlete täpselt samamoodi nagu selle pangamaksu puhul, et teie olite puu otsas, kui pauk käis, ja teie oleks küll seda selles koalitsioonis teinud, aga teised ei lubanud. Minu arust iseloomustab selline retoorika väga hästi teie praegust poliitikat selles koalitsioonis, kus te olete. No see ei ole jätkusuutlik! Ma arvan, et ka valijad ei ole rumalad. Aitäh teile!

Suur tänu! Kuna teemat on piisavalt käsitletud, siis ma sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Koos sellega oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Suur tänu ministrile ja kõikidele kolleegidele, kes arutelus osalesid! 

Oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Sündimuse kasvatamise meetmete väljatöötamisest" eelnõu 208 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on esitanud eelnõu sündimuse suurendamise meetodi väljatöötamisest. 

Möödunud aastal sündis Eestis 10 949 last, mis on 697 võrra vähem kui aasta varem. See tähendab uut ajaloolist madalseisu Eesti rahvastiku statistikas. Vähenes nii esimeste, teiste kui ka kolmandate laste sündide arv. Esimesed lapsed moodustasid kõikidest sündidest 40%, teised lapsed 34% ja kolmandad lapsed 18%. Eesti sündimuskordaja on 1,31 ning viimased kaks aastat on näidanud statistika tegemise ajaloo madalaimat sündimust. 

Madala sündimuse taga on mitu tegurit. Praegused sünnitajad pärinevad väikesearvulisest 1990. aastate põlvkonnast, kuid langus on märgatavam, kui ainult sünnituseast lahkuvate naiste arvu vähenemine selgitaks. 

Sündimuse suurendamine ei saa olla lühiajaline projekt, see nõuab pikaajalist pühendumust ja poliitilisi otsuseid. Eestis on sündimuse kasvuks head eeldused, kuna keskmine soovitud laste arv on tunduvalt suurem kui tegelikult saadud laste arv. Naised soovivad keskmiselt 2,59 ja mehed 2,5 last, mis on üks parimaid näitajaid Euroopas sarnanedes Põhjamaade, Läti ja Iirimaa omaga. See annab lootust, et perepoliitika abil on võimalik saavutada Eestis järelkasvu tagav sündimus. 

Statistikaameti 2024. aastal koostatud rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi kohaselt elab Eestis 2085. aastal 1,18 miljonit inimest, mis tähendab rahvaarvu vähenemist umbes 145 000 inimese võrra. Kui rännet ei arvestataks, langeks rahvaarv veelgi kiiremini, umbes miljonini. 

Eestis on rahvastiku järelkasvu puudujääk 10–15%, sest laste põlvkonnad on oma vanemate [põlvkonnast] väiksemad. Loomulik iive on negatiivne, surmade arv ületab sündide arvu. Laste saamise ajastus on nihkunud hilisemasse vanusesse, mis muudab sündimuse perioodnäitajat veelgi madalamaks. Summaarne sündimuskordaja on 1,31 last naise kohta. Esmasünnitajate keskmine vanus on võrreldes 1992. aastaga tõusnud seitsme aasta võrra ja korduvsünnitajatel viie aasta võrra. 

Kõige rohkem lapsi sündis eelmisel aastal Harjumaal, kus registreeriti 5355 elussündi. Harjumaa rahvaarv kasvab, samas kui mujal Eestis rahvaarv väheneb. Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb kõigi maakondade, välja arvatud Harjumaa ja Tartumaa, rahvastik 2045. aastaks 15–35%. See viitab sellele, et rahvastiku koondumine suurematesse linnadesse jätkub, samas kui maapiirkonnad tühjenevad. Maapiirkondade tühjenemine vähendab omakorda Eestis sündimust, kuna maal elava rahvastiku sündimus on oluliselt kõrgem kui linnarahvastikul. 

Sisseränne ja selle mõju. Sisserännet nähakse vahel rahva kestlikkuse tagamise ja vananemisvastase meetmena, kuid pikaajaline mõju jääb sageli tähelepanuta. Sisserände abil saab mõjutada rahvaarvu kiiresti kasvu suunas, kuid selle kaugem mõju vanuselisele koostisele on piiratud ning Eesti kogemuse põhjal rahvastiku vananemist süvendav, kuna ka sisserändajad jäävad vanemaks ja nende sündimus on Eesti puhul olnud põlisrahvastiku omast madalam. Praeguse rände puhul on vanuseline koosseis teine kui tavapäraselt. Sisse rändavad pigem keskealised ja meesterahvad. 

Sisserändel on oluline mõju rahvastiku etnilisele koostisele ja sealt omakorda kultuurikeskkonnale. Statistikaameti viimaste andmete põhjal on sisseränne muutnud Eesti rahvuselist koosseisu. 22% inimestest on vene rahvusest, 68% eesti rahvusest, 5% ukraina rahvusest ja 5% muust rahvusest. Kui taasiseseisvusaja vältel on eestlaste osakaal rahvastikus kasvanud, siis viimastel aastatel on see suurenenud sisserände tõttu taas kahanema hakanud. 

Peamised küsimused sündimuse tõstmise meetmete väljatöötamisel on, kuidas vähendada lõhet soovitud ja tegelike laste arvu vahel, kuidas tõsta lasterikaste perede osakaalu, kuidas suurendada kestvate ja õnnelike paarisuhete osakaalu, kuidas muuta elukeskkonda peresõbralikumaks ning toetada töö- ja pereelu ühildamist ning laste kasvatamist. 

Järelkasvu tagamiseks vajalikust madalama sündimuse jätkumisel jääb ka Eesti loomulik iive negatiivseks ning rahvastiku kahanemine ei peatu, mis seab ohtu eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise ning arengu. Juhul kui sündimus väheneb veelgi, siis negatiivne loomulik iive süveneb ja rahvaarv kahaneb prognoositust kiiremini. Kahaneva rahvastiku tingimustes kasvab tööjõu vajadusest tingitud sisserände surve. 

Piirkondliku ebavõrdsuse püsimisel jätkub rahvastiku koondumine linnadesse. Maapiirkondade mahajäämuse süvenedes väheneb sealne elanikkond prognoositust veelgi kiiremini. Maapiirkondade tühjenemine vähendab omakorda Eesti sündimust, kuna maal elava rahvastiku sündimus on oluliselt kõrgem. 

Sündimuse puhul on ka spiraalefekt: vähene sündimus täna tähendab vähest sündimust 30 ja 60 aasta pärast. Praeguste suundumuste jätkudes väheneb rahvaarv edasi, ohustades Eesti riigi ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimist. 

Head kolleegid, selle eelnõu [hääletus] näitab, kas Eesti rahva ja riigi ning eesti keele ja kultuuri püsimine on tegelikult oluline või mitte. Teoreetiliselt peaks see korda minema igale Eesti kodanikule, vähemalt niikaua, kuni praegune põhiseadus kehtib. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Kõigepealt aitäh hea ja põhjaliku ettekande eest! Teiseks, mina mõtlen ja kuulan. Meie tänane arutelu Riigikogus ja Riigikogu otsus on pöördumine valitsuse poole, et nad midagi ette võtaks. See tuleb arusaamisest, et meil on Eestis tegelikult iibekriis. Meil on olnud mitu aastat järjest valitsus, kes on iga oma sammuga ja iga oma sõnumiga süvendanud iibekriisi. Seda alates sellest, et ta võtab kogu aeg vähemaks lastetoetusi, peretoetusi, ka erinevaid tervishoiu ja huvihariduse toetusi, paneb väikekoole kinni. Need on kõik praktilised sammud, mis tegelikult saadavad välja selge sõnumi, et ärge saage lapsi, ärge kasvatage lapsi, kui kasvatate, olete ise lollid. Sinna juurde käib veel selline ideoloogiline võikus, eks ole, kuidas naised, ma ei tea, paned mündi sisse ja laps tuleb. See ilkuv ja mõnitav hoiak emaduse suhtes on ikka päris jälk. Aga vähemalt meie saame siin aru, et meil on iibekriis. Kui meil täna Riigikogu otsustab mitte pöörduda valitsuse poole, siis mida see meie saali kohta ütleb?

Jaa, kui nüüd vaadata, mida on teinud praegune valitsus – on kärpinud peretoetusi, on kaotanud tulumaksusoodustuse teise lapse pealt, on seadnud piirangu vanemahüvitistele –, siis võib öelda, et nii perevaenulikku valitsust pole meil varem olnud. Me oleme tõesti siin püüdnud tähelepanu juhtida sellele, et Eesti riik ei saa kesta, kui meil pole Eesti lapsi. Aga kuidas valitsusele seda selgeks teha, seda ma ei tea. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Poliitika on teatavasti signaalide kunst. Ja eks see on ka omaette signaal, et saal on tegelikult sisuliselt tühi, nagu me näeme. Siin on opositsiooni esindajad, kes muretsevad meie põhiseaduse täitmise pärast, rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast üle aegade. Kuidas teie arvates mõjutab emasid või sündimust üldse meie sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kes rahvastikupoliitika on pakkinud oma portfelli? Ta [rääkis] 3. septembril "Aktuaalses kaameras" sellest, et võtta ära emadelt, veel kodustelt emadelt, ravikindlustus. Ta väidab, et see on põhimõtte küsimus, sest kõik ülejäänud inimesed teevad tööd selleks, et tagada omale ravikindlustus, ja meie ühiskonnana maksame avaliku raha eest kinni selle neile, kelle peres on jõukust sedavõrd palju, et üks vanem võib jääda koduseks ja ei peagi tööl käima. See on meie sotsiaalkaitseministri retoorika, tema vastutab sündimuse eest. Mis signaali see emadele annab?

Nii mina kui teie, austatud küsija, oleme seda emarõõmu saanud nautida ja teame, kui palju tööd nõuab inimese kasvatamine ja milline vastutus see on. Selline signaal, nagu poleks laste kasvatamine töö, on naiselt naisele eriti küüniline. Me loeme, kuidas naised ju [küsivad] selle peale, miks ma ei saa valida laste kasvatamist, miks ma ei tohiks olla kodune, miks vaadatakse selle peale viltu. Tegelikult meil ju ühiskonnas seda tehaksegi, halvustatakse kodus olemist, halvustatakse lastele pühendumist. Ja need ongi need signaalid, millega tuleks tegeleda, et tekitada naistes kindlustunne ning [tunne], et nad on väärtustatud ja et emaks olemine ei ole kellegi arvel elamine, vaid see on väga oluline ka riigi mõistes. See on maksumaksja kasvatamine, kui olla sama küüniline kui Signe Riisalo.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma ei tea, kas sul on seda statistikat või ei ole ja kas on seda statistikat üldse tehtud, kui on tehtud, siis kas on ka kuskil avaldatud. Aga mina näen, kuidas meie liigume rahvusena murdepunkti poole, kust tagasipööramine ei ole enam võimalik, kus rahvastiku vanuseline koosseis on juba selline, et mittefertiilses eas olevad inimeste, asotsiaalsete inimeste, lapsi mittesaavate inimeste kontingent moodustab sedavõrd suure osa rahvastikust, eestlaskonnast, et meil tegelikult ei ole enam võimalik rahvusena elujõuline püsida. On sul sellist statistikat või ei ole sellist statistikat? On see kättesaadav?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma toetun Statistikaameti juhi sõnadele. Ta ütleb, et me hetkel oleme pöördepunktis. Kui hakatakse tähelepanu pöörama rahvastikukriisile, siis hetkel on veel võimalik midagi muuta, aga kui me laseme selle [aja] mööda, siis kahjuks oleme me nähtavasti määratud väljasuremisele.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimased liberaalsed valitsused on väga hästi näidanud oma vaenulikku suhtumist nii lastesse, emadesse kui ka peredesse, kus need lapsed kasvavad. Lastetoetusi on ju oluliselt kärbitud. Nüüd ma kuulsin uudist, et laste huvihariduse arvelt tahetakse kärpida. Ja eelmine nädal teatas terviseminister Riina Sikkut, et tema ettepanek on maksta sotsmaksu laste pealt. Kas sellised maksuotsused mõjutavad sündimust, [kui jah, siis] kuidas?

Aitäh, lugupeetud küsija! Keeruline on mõistlikult argumenteerida selliste mõtete vastu. Nagu ka Riina Solman ütles, elab meie ministri arvates kodus lapsi kasvatav naine nagu teiste najal. On ka selline suhtumine, et laste pealt peaks makse tõstma. Pigem peaksime, vastupidi, peresid toetama, julgustama ning maksude maksmisel soodustama just neid peresid, kus on palju lapsi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! No Reformierakond ajab varjamatult uuskommunistlikku poliitikat: lapsed sõime ja emad kolhoosi tööle. Aga ma küsiksin teie käest [järgmist]. Kui vaadata Euroopat, siis on siin üksikud näited riikidest, kes tõesti pingutavad, et toetada sündimuse kasvu. Näiteks Ungaris nähakse kõvasti vaeva. Kas te oskaksite välja tuua paar-kolm näidet või paar-kolm asjaolu, mida oleks vaja Eestis kiiresti muuta või mis toetaksid sündimuse kasvule pöördumist? Mis on asjad, mis oleks vaja teie hinnangul kiiresti ära teha?

Aitäh, lugupeetud küsija! Loomulikult on EKRE selle kohta kirjutanud oma programmis. Kõige olulisem on taastada peretoetused [endises] väärtuses, alandada tulumaksu vastavalt laste sündide arvule, ka minna noorperedele appi, just õppivatele noortele, neid aidata kas õppelaenu tagasimaksmisega või vähendada õppelaenu vastavalt laste sündidele. Neid meetodeid on kindlasti veel. 

Kõige tähtsam on muuta suhtumist, ühiskondlikku suhtumist, mida Kaja Kallase valitsus juurutas, tulles välja teatega, et naised ei ole sünnitusmasinad, et raha sisse ja laps välja. Kõige markantsem on muidugi Siim Kallase väljaöeldu paljulapseliste perede kohta, et me ei tohiks juurutada talibanlikku mõtteviisi, et naine nagu – ma ei tea, ühesõnaga, raske öelda –, iga aasta toob ilmale lapse nagu … Jah, ma ei taha seda siit puldist välja öelda, seda saab lugeda Reformierakonna kodulehelt Siim Kallase seisukohtade juurest.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tõsi on see, et viimased valitsused on olnud ikkagi väga-väga halvad oma suhtumises Eesti peredesse ja sellesse, et me tahaksime rohkem lapsi, et meie riik areneks. Seda kuuled ka noorte peredega rääkides. Nad ütlevad, et sellises ebastabiilses keskkonnas, kus sa lihtsalt ei tea, mis võib sind homme ees oodata, on praktiliselt võimatu planeerida oma peret. Nad massiliselt ütlevad, et tuleb ära minna kuskile mujale riiki, kas või Soome, kus on õiguskindlus ja õigusselgus tagatud ja sa tead, et sa võid arvestada seadustega, mis on vastu võetud, ka järgneval ja ülejärgmisel aastal. Kas sinul on sama tunnetus, et ühiskonnas on väga suur probleem ja et noored ei taha enam peret Eestis luua, sest õigusselgusetus on nii suur?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, naised, planeerides peret, soovivad ju turvalisust, ka selgust. [Ei saa] nii, et piltlikult [öeldes] nädala alguses lubatakse suurperedele toetust ja juba nädala lõpus võetakse need ära, nii nagu Kaja Kallase valitsus tegi, minnes kohe esimese asjana perehüvitiste kärpimise juurde. See tekitab tõesti ebakindluse ühiskonnas [ja jääb mulje], et lapsed ei ole oodatud, kuna riik ei taga neid toetusi, mida ta lubas. Ma saan nendest noortest aru. Tõepoolest on [olukord] hetkel väga ebastabiilne ja pereplaneerimine võib jääda selle taha, et oodatakse stabiilsemaid aegu. Mis on veel kurvem, millest räägitakse, [on see], et viimasel ajal on Eesti kodanike väljaränne suurenenud.

Anti Poolamets.

Mina olen olnud kümmekond aastat gümnaasiumiõpetaja ja mul on olnud õpilastega vestlusi. Nad on öelnud, et õpetaja, kliima ju soojeneb, maakera hukkub – milleks siin veel lapsi? Päris keeruline on olnud neile selgeks teha, et see kliimaärevus on asjatu. Ja kui me [lisame] veel igasugused valitsuse ja vasakpoolse meedia nagu paanika tekitamiseks loodud teemad, siis see mõjutab noorte psühholoogiat väga palju. Kaasa arvatud LGBT-propaganda, mis on nüüd veel hullemaks läinud, kuna see on transpropagandaks üle minemas. Kuidas tundub, kas see on ka üks tegur rahaliste tegurite kõrval, mis laste saamist mõjutab?

Aitäh küsimuse eest! Noored on väga vastuvõtlikud igasugusele propagandale ja üks nendest on kliimahüsteeria. Noored tõepoolest muretsevad. Enne Euroopa Parlamendi valimisi viidi läbi Euroopas küsitlus. Noorte ehk 16–27‑aastaste hulgas oli peamine mure kliima soojenemine. Ka meie ajakirjanduses on väga palju samalaadseid artikleid, kus on juttu sellest, nagu oleks lapse saamine isekas tegu. See ei ole mitte meie järjepidevuse hoidmiseks, vaid jääb mulje, et … Ma ei tea, mis nende noorte naisajakirjanike peas toimub, kes juba samamoodi mõtlevad, et lapse saamine on midagi väga kahjulikku nii kliimale kui ka tulevikule.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Selgitusena: otsuse eelnõu puhul on kummalegi ettekandjale üks [küsimus]. Kokku küll kaks, aga kummalegi üks. Aitäh ettekandjale! Komisjonipoolse ettekande [teeb] sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mina siis kannan kokkuvõtvalt ette, mida komisjonis selle eelnõu [arutelu] käigus arutati. 

Sotsiaalkomisjoni istung toimus teisipäeval, 26. septembril 2023. aastal. Minu eelkõneleja rääkis siin sellest eelnõust, see oli väga põhjalikult ette kantud. Komisjonis tutvustas eelnõu Kalle Grünthal, kes ka selgitas, et kuna sündimuse arv on drastiliselt vähenenud, on vaja välja töötada riiklikud meetmed, tagamaks põhiseaduse preambulis toodud [kohustuse] täitmine. 

Komisjoni oli kutsutud kaks esindajat Sotsiaalministeeriumist, laste ja perede osakonna perepoliitika juht Kadri Raid ning analüüsi ja statistika osakonna nõunik Alis Tammur. Peale selle, kui eelnõu ettekandja oli [eelnõu] tutvustanud, said sõna Sotsiaalministeeriumi esindajad. Neil olid kaasas slaidid, ilmestamaks seda olukorda. 

Üldiselt sõnas Alis Tammur, et ministeerium on muidugi täiesti nõus sellega, et sündimusega on vaja tegeleda, ja ta kirjeldas antud olukorda. 2022. aasta langus oli märgatavalt suurem, kui oli see aastal 2011. 2011. aasta kriisi mõju jõudis tookord paariaastase nihkega sündimusse, aga siis oli langus väiksem, jäi umbes 8% kanti. Ja kuigi naiste arv on kasvanud, siis tuleneb see peamiselt Ukraina põgenikest, kes on enamasti lastega naised, mis tähendab, et nad ei ole panustanud sündimuskordajasse. Ilma ajutise kaitsega inimeste sisserändeta oleks sündimuskordaja 1–2% kõrgemal. Võrreldes eelmist – aastatel 2011–2012 – ja praegust – aastast 2022 edasi – sündimuse languse kriisi, siis tollel ajal lükkas noorem vanuserühm ilmselt sünde edasi, sest hiljem oli jälle [sündimuse] kasv. Sünnijärjekorra puhul ei ole märgatavaid vahesid esimeste, teiste või enamate laste puhul. Kõikides Põhjamaades ja Balti riikides on sündimus aastal 2022 langenud. Seega, tegemist ei ole ainult Eesti, vaid suurema rajooni probleemiga. 

Samuti seletas Sotsiaalministeeriumi esindaja, et sündimuskäitumist mõjutavad erinevad tegurid, näiteks stabiilsus ühiskonnas ning turvatunne nii julgeoleku kui ka majanduslikus mõttes. Sündimust toetab ka heaolutase ühiskonnas. Kui on turvaline, siis kasvab sündimus ning kasvab ka kolmandate ja neljandate laste sündimus. Inimese isiklikus elus toimuv on oluline, samuti sooline võrdõiguslikkus, sotsiaalne turvavõrk lastega peredele, eriti riigipoolne. Ja kindlasti on vaja ajakohastada peretoetusi. Arvestades sünnitusea nihkumist, on eriti tähtis terviseteemadega tegeleda, eriti vaimse tervisega noorte puhul. Lisaks on oluline üldine pere‑ ja lapsesõbralikkus ühiskonnas.

Härra Grünthal vaidles natukene või päris põhjalikult sellele seisukohale vastu, nagu ma aru sain. Ta arvas, et need tegurid peaks Sotsiaalministeerium ikkagi põhjalikult ja detailselt läbi töötama ning panema paika meetodid laste sündimuse suurendamiseks. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas, et nende meetmete paikapanemiseks on Sotsiaalministeeriumis valmimas peresid puudutav tervikanalüüs. 

Samuti tekkis arutelu toetuste ajakohastamise üle ning Sotsiaalministeerium tõi välja, et hapramas olukorras inimeste toetusi ajakohastataksegi.

Riina Solman uuris, kas Sotsiaalministeeriumil on kavas läbi viia lapse‑ ja peresõbraliku hoiaku kujundamise kampaaniaid. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas, et jah on. Pere‑ ja lapsesõbralikkusele on senisest oluliselt rohkem vaja tähelepanu pöörata. On olemas peresõbraliku tööandja märgis, on algatatud papside taskuhääling. Teadlased on juhtinud ammu tähelepanu, et mõtlema ei pea ainult suurtele peredele, vaid eelnevalt tuleb jõuda ka esimese lapse sünnini. Oluline on mõelda, kuidas saaks noori paremini toetada.

Õnne Pillak, tolleaegne sotsiaalkomisjoni esimees, lausus, et elatisabi tõuseb järgmisel aastal ja vanematele suunatud koolitused saavad samuti lisarahastust. 

Proua Helmen Kütt tõstis esile selle, et toitjakaotuspensioni osas on tehtud oluline muudatus ja see ei sõltu enam kaotatud vanema palga suurusest, ning avaldas muret, et noortel peredel on keeruline peret planeerida, kui on mure eluaseme ja pangaintresside tõusu pärast. Loomulikult on see oluline küsimus ja probleem on olemas, nentis Sotsiaalministeeriumi esindaja, ja mitte ainult intressitõusu valguses, vaid see oli noorte jaoks juba enne problemaatiline. 

Samuti erinevad inimesed, Riina Solman ja Helmen Kütt, avaldasid komisjonis arvamust, et äkki oleks vaja luua eraldi institutsioon, mis tegeleks rahvastikuküsimusega, nii nagu kunagi on olnud. Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitas, et on olemas rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mille eesmärk on ministeeriumideülene koostöö.

Arutleti ka selle üle, kas ühiskond on peresõbralik või üldiselt üksteise suhtes sõbralik, ja leiti, et sõbralikkust võiks rohkem olla ühiskonnas. 

Istungi lõpus avaldas Õnne Pillak head meelt, et kui seni on räägitud peamiselt rahalisest toetusest, siis päevakorrapunkti arutelu käsitles laiemalt vajadusi, [millele tähelepanu pööramine] aitaks noortel või ka vanematel inimestel lapsi saada. 

Nii, kas ma jätsin ette kandmata midagi, mis ma olen siin oluliseks pidanud? Lõpetuseks, Alis Tammur märkis, et nad on kirjutanud kunagi ka arvamusloo, kus keskenduti peresõbralikkusele, ning lühidalt [saab öelda, et] kõik ei alga alati riigist, vaid inimeste üldisest sõbralikkusest. Õnne Pillak tänas arutelus osalejaid. 

Ja menetluslikud otsused olid sellised, et teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. oktoobril 2023. aastal, see oli konsensusega, teiseks määrata juhtivkomisjoni esindajaks Õnne Pillak, samuti konsensusega. Aitäh! Lühidalt oligi see kõik.

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Riina Solman.

Aitäh, austatud eesistuja, Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! See protokoll, mis te ette lugesite, vastab tõele. Viibisin ise nende arutelude juures ja tänan, et te seda nii põhjalikult ette kandsite. Aga ma teile, ütleme, hea kolleegina ütlen, et see õigustus, et teistel on ka niimoodi, teistel Balti riikidel, Põhjamaadel ja igal pool Euroopas on ka niimoodi, tegelikult ei päde. Meie ikka peame vaatama, et meie rahvusriik ja inimesed säiliksid. Selles kontekstis annan teile hea soovituse. Ma olen kõikidele teie eelkäijatele ja ministritele seda ka öelnud.

Aga ma küsiksin selle kohta, mida Signe Riisalo, sotsiaalkaitseminister, kes vastutab sündimuse eest, on öelnud mulle [teemal], kuidas lahendada madala sündimuse [probleemi], kui ta midagi muud ei tee peale selle, et kaks korda aastas käib [koos] valitsuskomisjon. Ta vastas mulle, et see on kontrollitud migratsioon, millega ta kavatseb seda lahendada. Kuidas teie mõistate tema öeldut, et kontrollitud migratsiooniga saab madala sündimuse kriisi lahendada? Kuidas te ise suhtute sellesse? Äkki ka mingi erakondlik mõõde tuleb sinna juurde?

Aitäh! Ma sain küsimusest aru. Siin oli neid kaks. Esimene oli soovitus. Ma ütlen, et mina praegu siin enda isiklikku seisukohta ei kandnud ette, mina lihtsalt rääkisin seda, mille üle komisjonis arutleti. Ärge [omistage] mulle isiklikku seisukohta. Teiseks, te küsite minu isiklikku või erakondlikku [arvamust]. Rollis, kus ma praegu olen, ei ole minu ülesanne isiklikku seisukohta siin esitada, vaid ma pean kandma ette seda, mis komisjonis räägiti. Ja seda ma ka proovisin teha nii hästi või halvasti, kui ma oskan.

Varro Vooglaid.

Suur tänu! No me kõik teame, mis sellest eelnõust saab. Mõne hetke pärast tulevad teie koalitsioonikaaslased siia saali ja saadavad selle prügikasti nagu kõik opositsiooni esitatud eelnõud, eks. Aga mõtlesin küsida, et äkki te selgitate, kuivõrd Eesti on ju ilmselgelt sügavas demograafilises kriisis, kas komisjoni istungil ka kõlas selliseid põhjendusi, ratsionaalselt veenvaid põhjendusi, millest võiks nähtuda, et tõepoolest on mingisugune märkimisväärne põhjus mitte toetada üleskutset töötada välja sündimuse kasvatamise meetmete pakett. 

Aitäh! 

Saate (mikrofon on välja lülitatud) … toetada?

Aitäh! Noh, mina ei oska öelda, kas seda ettepanekut toetatakse või mitte. See selgub alles mõne aja pärast. Mina kandsin ette, mis komisjonis räägiti. Seal oli slaidiprogramme näidatud, seal sai küsimusi küsida. Seal komisjonis mind ennast kahjuks ei viibinud, ma ei olnud tol ajal Riigikogu liige. Aga need põhjapanevad arvamused, mis seal protokollis on kirjas, ma kandsin siin kõik ette. Ja ma isiklikku seisukohta ei tahaks praegu avaldada selles mõttes, et see ei ole see koht.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te olete siin rõhutanud mitu korda, et te kandsite ette seda, mis komisjonis räägiti. Mul siiski lipsas kõrvust mööda, et enne, kui te ütlesite, et sõbralikkust võiks ühiskonnas rohkem olla, kas see oli kellegi arvamus komisjonis või see oli teie isiklik lisandus komisjonis arutatule. Kui see oli teie isiklik lisandus, siis annab see ehk mulle võimaluse küsida, kuidas te ise hindate seda, et Signe Riisalo ütles "Aktuaalses kaameras", et teised käivad tööl, aga kodused emad istuvad kodus ja peaks tegema kohustuse, et nende eest makstakse sotsiaalmaksu. Kuidas on selle mõttega kooskõlas see, et sõbralikkust võiks ühiskonnas rohkem olla? Ja kuidas see võiks mõjuda emade turvatundele ja perede soovile lapsi saada?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, ma ei kandnud siin ette ühtegi oma mõtet. Ma lihtsalt peegeldasin seda, mida komisjonis arvati. Komisjonist taoline arvamus läbi käis Sotsiaalministeeriumi esindaja poolt.

Mart Helme, palun! 

Aitäh! Ma küsin teie arvamust, mitte komisjoni arvamust, sest komisjonis kindlasti ei arutatud seda, mida ma küsin. Ma küsin konkreetselt niisugust asja. Maailmas on üle 8 miljardi inimese. Eestisse on eestlasi jäänud üle 800 000. Mis te kujutate ette, kui koalitsioon saadab praegu selle eelnõu prügikasti, missugune riik saab Eesti olema ilma eestlasteta? Kas te arvate, et teil ka mingi positsioon selles riigis saab olema poliitikuna, kohaliku omavalitsuse juhina? Me ju näeme, kuidas kohalikes omavalitsustes võõrad võimu võtavad järjest ja järjest. See on minu isiklik küsimus teile: mis te arvate, mis Eestist kui eestlaste riigist järgi jääb, kui te kõige siirama kavatsusega esitatud eelnõu, millega [soovitakse] eestlastele jätta võimalus oma riiki pidada, prügikasti saadate?

Aitäh! Ma pean veel kordama, juba kolmas kord, et minu positsioon antud eelnõu ettekandmisel ei ole esitada isiklikke seisukohti, vaid kanda ette seda, mida komisjonis arutati. Seda ma olen teinud siin nii hästi või halvasti, kui ma oskan.

Nii, rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh! Rain Epler vahepeal, protseduuriline küsimus.

Hea istungi juhataja! Lihtsalt [küsin], et aru saada, kuidas küsimuste ja vastuste voorule vaatab meie töö- ja kodukorra seadus. Kas põhimõtteliselt on töö- ja kodukorra seaduse alusel lubatud komisjonipoolsel ettekandjal esitada isikliku seisukohta? See piirang, ma usun, ei tule ju töö- ja kodukorra seadusest, aga ma ei ole ka nii tugev selles. Kui see töö- ja kodukorra seadusest ei tulene, siis tuleb kolleeg Timpsonile ilmselt kusagilt mujalt see piirang, et jääda oma liistude juurde ja rääkida ainult seda, mida partei tagatuba või fraktsiooni juhtkond talle öelnud on. Aga igaks juhuks küsin üle, võib-olla see piirang siiski tuleb töö- ja kodukorra seadusest ning sellepärast ta ei saanud isiklikku seisukohta väljendada.

Tõepoolest, kui nüüd vaadata töö- ja kodukorra seadust, siis [seal on kirjas, et] ettekandja teeb ettekande komisjonis toimunust. Paraku ei olnud ettekandja tol hetkel Riigikogu liige, nagu ta ütles. See võib olla ka [põhjus, miks] ta komisjoni tööd laiendatult ei kajastanud. Oleks olnud inimene tol hetkel kohal, oleks ta saanud oma [mõtteid] lisada ja võib-olla ka vürtsitada seda ettekannet natuke teistmoodi. Aga jah, protokolli lugemine on tema ülesanne ja sellega ta sai päris hästi hakkama. Ta kandis ilusti ette, mis too hetk seal komisjonis oli. Ja olgem ausad, see on 15. mail 2023. aastal esitatud. See oli juba poolteist aastat tagasi. Protokolli on alati hea värskendada ja oma tol hetkel öeldud sõnu protokollist lugeda on ka hea. 

Helle-Moonika Helme, protseduuriline.

Jaa. Noh, me praegu siin arutame otsuse eelnõu. Protseduuriliselt, tõesti, kui meil on tavaline seaduseelnõu, siis me saame ise Riigikogu liikmetena valida, kelle käest me oma kaks küsimust küsime. Aga praegu, antud juhul otsuse eelnõuga oleme nagu kergelt sundviskes. Me tahaks seda teemat arutada, seda ka laiendada, mingit debatti pidada, aga põhimõtteliselt see teine küsimus läheb meil lihtsalt prügikasti, sest sellele me saame lihtsalt … No protokolli me saame ju ise ka lugeda, eks ole. Me saame ju võtta komisjoni istungi protokolli välja ja sellega ise tutvuda, kui me väga tahame. Selleks ei ole vaja, et siia tuleb inimene, kes loeb meile protokolli ette. Meie teine küsimus läheb absoluutselt prügikasti, kui me üritame mingitki debatti pidada. Ma saan aru, et see tuleb protseduurist, ma saan aru, et see tuleb kodu- ja töökorrast, aga lihtsalt hinnanguliselt võiks siiski lugupeetud ettekandja, selle asemel, et tuimalt öelda, et see ei ole tema asi vastata Riigikogu liikme küsimusele, kolleegi küsimusele, lihtsalt tuimalt teatada, et seda komisjonis ei arutatud … Minu küsimus, nagu ma ütlesin, läheb lihtsalt prügikasti.

Jah, mõnes mõttes on see protseduuriline [küsimus]. See teise küsimuse sihik võiks olla ettekandja ja komisjoni seisukoht. Aga noh, nagu ettekandja ütles, too hetk teda komisjonis ei olnud ja paraku ta ei saa öelda, mis komisjoni aruteludes täpselt välja toodi. Protokollis kirjeldatu on tõene ja tollele hetkele vastav. Kindlasti ei ole keelatud oma seisukohta avaldada siin puldis, kui see tahe on olemas.

Nii, kõned on peetud, tähendab, ettekanded on peetud ja saab avada läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Kõigepealt ma annan sõna Riina Solmanile Isamaa fraktsioonist.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalisviibijad! [Te], kes jälgite meid interneti vahendusel! Ja ametnikud! Aitäh, et veel sel hilisel õhtutunnil siin olete ja kaasa elate teemale, mille on tõstatanud hea EKRE kolleeg ja millele ma ka südamest kaasa elan! Aitäh selle eest!  

Nagu ma enne ka küsimuses märkisin, on poliitika signaalide kunst. Milliseid signaale rahva valitsejad Toompealt või mujalt oma otsustuskogudest rahva poole saadavad, neid rahvas ka kätte saab ja nende järgi oma otsuseid teeb. Me teame, et aastaid on sündimus tugevas languses. Nii läheb edasi järgmised kümmekond aastat, sest sünnitusikka on jõudnud väiksemad põlvkonnad, ja nagu me teame, saadakse järjest vähem lapsi. See kõik vastab tõele.  

Kas poliitikaga kui signaalide kunstiga ümberkäimine ei toimu elevant portselanipoes kombel? Toimub küll, sest tänapäevases euroopalikus riigis peaks igal naisel olema võimalikult vähe takistusi valida endale selline elu, nagu ta soovib. Kui naine tahab, võib ta keskenduda ainult karjäärile ja üldse mitte lapsi saada. Kui ta tahab, siis võib ta ühendada karjääri ja pereelu. Mina olen seda niimoodi teinud. Ja kui ta tahab, siis ta pühendab end täielikult laste kasvatamisele. 

Aga sotsiaalkaitseminister, kes vastutab rahvastikupoliitika eest, tahab selle viimase variandi ära võtta. Ta on välja käinud, et alates 2026. aastast lõpetaks riik ravikindlustuse tasumise kodus lapsi kasvatavate abikaasade eest, kes on üldjuhul ju naised. Riisalo plaan on kodus laste kasvatamisele pühendunud emad kategoriseerida muiduleivasööjateks, kes tuleb tootvale tööle suunata, sest kui nad tööle ei lähe, ei saa nad ka vajalikku riiklikku arstiabi. Ta võrdsustab lapsi kasvatanud emad kasutute inimestega. 

Sotsiaalkaitseministri sõnakasutus 3. septembri "Aktuaalses kaameras" oli võib-olla veidi viisakam, aga mõte jäi selliseks. Ma kordan seda veel. See on põhimõtte küsimus, sest kõik ülejäänud inimesed teevad tööd, selleks et tagada omale ravikindlustus, ja meie ühiskonnana maksame selle avaliku raha eest kinni neile, kelle peres on jõukust sedavõrd palju, et üks vanem võib jääda koduseks ja ei peagi tööl käima. Selline on signaal Eesti Vabariigi sotsiaal[kaitse]ministrilt lapsi kodus kasvatavatele emadele. 

Kas ta ei tule selle peale, ma küsin, et lastega koju jäämine ei tulene jõukusest? Enda vaevamine mitme väikse lapse kõrvalt sobiva töö otsimise, lapsehoidjate, sõime sõidutamise ja muu logistikaga võib võtta kokkuvõttes palju rohkem aega kui kodus lastega olek. See on ka tegelikult lastele tervislikum, kui nende oma ema saab kodus neile hoolt ja armastust ning ka esimest haridust pakkuda.  

Minu hinnangul üritab sotsiaalkaitseminister oma väljaütlemistega tekitada meelega klassivaenu nende emade vastu, kes oma lapsi kodus kasvatavad. Seda ta tegi tegelikult ka siis, kui kärbiti peretoetusi. Sõnamurdlikult, muuseas, nii nagu eelnõu ettekandja meenutas, et ühel päeval lubas lahkelt, esines ise selle [eelnõuga] ja järgmisel hetkel võttis selle tagasi ja andis peredele ebakindlaid signaale. Sealjuures ei kohtunud ta sihtgruppidega. Lasterikaste perede esindusorganisatsiooni esindajatega võib-olla telefoni teel, võib-olla silmast silma, aga mitte nende inimestega, kellelt ta konkreetselt neid tulusid kärpima läks ja kes olid sellega arvestanud.  

Eriti valus on sotsiaalkaitseministri samm nende kärbetega seotud lastega perede jaoks selle tõttu, et ta ei võta peredelt mitte üksnes raha, vaid naistelt võetakse vähemaks ka valikuvabadusi elada selliselt, nagu nad soovivad ja nagu nad seni on elanud. See põhjendus naiste valikuvabaduse äravõtmise kohta, et alternatiive ei ole – me teame ju väga hästi, et on. Ja kust me seda teame? Eesti on rahvusriik ja me oleme siin saalis konservatiivsemate jõududega seisnud aasta-aastalt selle eest, et see oleks nii ka tulevikus. Kõik meie eelkäijad on seisnud selle eest, et siin maakamaral räägitaks erinevatele vallutus‑ ja venestamislainetele vaatamata endiselt eesti keelt … 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

… ja viljeletaks rahvuskultuuri. See on meie eelkäijate kallihinnaline pärand meile, millega kaasneb kohustus oma keelt, kultuuri ja rahvust hoida ja ka edasi kanda. 

Eestikeelsele haridusele üleminek on juba alanud ja ei ole nii, nagu meile näitavad plakatid kollasel taustal sinise oravaga, et see on kellegi teene. Kaja Kallase teises valitsuses kangutas Helir-Valdor Seeder otsesõnu koalitsioonipartneritelt kuupäevaliselt selle ülemineku eestikeelsele haridusele välja. See ei [toimuks] muidu [praegu]. Aga ma räägin rahvusriigist ja sündimuskäitumisest, sest kultuuri osas me oleme valdavalt kõik ühel nõul, seal on lihtsalt vähe raha. 

Milliseid signaale rahvajuhid välja annavad, selliseid signaale inimesed vastu võtavad. Me oleme siit puldist rääkinud rahvusteemadel ja rahvastikukriisist mitmel korral, mitu inimest [on sellest] rääkinud. Ja me ju teame, et rahvastikuteema on oluline. Inimkapital on ju tuleviku tööjõud, maksude maksja, tulude tooja riigieelarvesse, tänu millele saab meie riik üldse kesta üle aegade. Ja miks siis sellisel ajal [lõpetada] rahvastikukriisi probleemkomisjoni [töö], kaotada rahvastikuministri positsioon, pakkida rahvastikupoliitika Sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalkaitseministri portfelli, kust seda võetakse kaks korda aastas välja, [kui tuleb kokku] ministeeriumideülene valitsuskomisjon, kus sõnagi ei räägita sündimusest ega demograafiast, aga kõigest muust räägitakse oi kui palju ja lihtsalt tulemuseta? 

Rahvastikukriis on oma tulekust märku andnud väga aeglaselt. Me täna veel ei taju täielikult madala sündimuse mõju, aga kui see kohale jõuab, matab see enda alla tegelikult kogu ülejäänud poliitika. Ja me laseme tegelikult, välja arvatud siin saalis, mööda need uudised, et iga aastaga rahvaarv kahaneb ning kõrge suremus ja viimaste aastatega samale tasemele jäänud sündimus tingivad juba mitu järjestikust aastat negatiivset iivet. Sellele vastukaaluks kuvatakse meile positiivset rändesaldot, et riiki saabub elama rohkem inimesi, kui siit lahkub. Ja viimastel aastatel langes isegi see positiivne rändesaldo.  

Sealjuures ma tuletan meelde – kas te mäletate seda? –, et enne, kui Venemaa ründas oma verise agressioonisõjaga Ukrainat ja meile saabusid sõjapagulased, oli juba Eestis immigrantrahvastiku osakaal 33%. Meil Eestis sarnaselt lätlastega oli võõrrahvastikku juba sellisel tasemel enne Ukraina sõda. See on kõrgem kui kusagil Põhjala riikides. Kui tuuakse näiteid sellest, et Põhjala riikides on ka nii ja naa, siis see ei ole mitte mingisugune võrdlus.  

Meie järelkasvu küsimuse puhul ei tiksu aeg meile soodsalt, vaid see lendab. Ning murekohaks on ei rohkem ega vähem kui põhiseaduse peamine säte, eesti keele, rahva ja kultuuri säilimine. Seepärast ma kutsun üles saadikuid, kes vaatavad meid praegu ilmselt sidevahendite kaudu: lõpetage ära, saage aru, ärge visake seda eelnõu prügikasti! Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Helle-Moonika Helme.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid ekraani vahendusel vaatavad – nii koalitsioonisaadikud, keda siin saalis ei ole praegu, kui ka kogu Eesti rahvas! Tõepoolest, meie fraktsioon on tulnud Riigikogu ette otsuse eelnõuga, mille sisu on teha Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja ja esitada Riigikogule seaduseelnõu, millega luuakse keskkond, mis toetab sündimuse kasvu Eestis. 

Seda oleks tegelikult pidanud juba ammu tegema. Eri valitsused on seda üritanud vähemalt viisil või teisel varasemalt teha ja eks need meetmed ole ju ka oma mõju avaldanud. Meil on vanemapalk ja meil on suurperetoetused, lastetoetusi on tõstetud. Tõepoolest võib ju öelda, et raha eest lapsi osta ei saa. Aga mida saab alati riik rahaga teha, on see, et riik saab luua turvalise keskkonna. Riigi suhtumine ongi see turvavõrk, mida naised näevad, mida pered näevad ja mis viisil või teisel kallutab naisi rohkem sünnitama ja peresid saama rohkem lapsi. 

Me võime olla täiesti kindlad, et selle eelnõuga läheb täpselt nii, nagu siin erinevad saadikud on öelnud: see eelnõu lendab prügikasti. Kui me vaatame eelmiste Kaja Kallase valitsuste tegevusi suuremal või vähemal määral, eriti Kaja Kallase jätkuvalitsuse, ma ütleksin isegi, hullumeelset tegevust maksunduse vallas, kõikvõimalike kärpimiste vallas, mis ikkagi suures osas tuleb perede arvelt, laste arvelt, siis võib täiesti kindlalt öelda, et see on üks lastevihkajalik valitsus.

On korduvalt räägitud, et meil ei ole mingit õigusselgust, meil ei ole mingit kindlustunnet. Lasterikastesse peredesse suhtumine on halvustav, sest me ju näeme, kuidas ühe otsusena juba on seatud piirang vanemahüvitisele. Suurperedelt raha äravõtmisest oleme palju rääkinud. No mis signaali – siin hea kolleeg Riina Solman kasutas head terminit "signaliseerimine" –  see saadab ühiskonda, saadab inimestele, saadab naistele, saadab peredele? See on ühene: ärge saage lapsi! Ärge saage! Teil ei ole neid vaja, riigil ei ole neid vaja, kellelegi ei ole neid vaja! Indoktrineeritakse noori mõtlema, et lapsi pole üldse vaja saada: ärge saage lapsi, lapsed on koormaks!

Vaatame, mis toimub meie meedias. Näiteks selle asemel, et ilmuks artiklid, mis räägivad ülistavalt, innustavalt ja ilusti sellest, kui tore on omada lapsi, kui hea on saada lapsi, järjest-järjest me näeme pealkirju "Oh kui kohutav, kuidas ma pidin lastega koju jääma, kui kohutav, ma ei saanud tööle minna, oh kui kohutav see ja oh kui kohutav too on seotud lastega". Ja siis me imestame, miks meie sündimus on langenud nii dramaatiliselt, nii drastiliselt.

Ma palun kolm minutit lisaaega. Piiks vist käis ära. 

Kolm minutit lisa[aega].

Ja tegelikult meil on kolm asja, mis annavad meie demograafiale ja rahvuskehandile surmahoobi. Üks on migratsioon, seda on täna nimetatud ka rahva väljavahetamiseks, mille sisu ongi see, et meil oma lapsi ei sünni ja meie valitsus teeb kõik selleks, et oma lapsi ei sünniks. Aga samal ajal tulvab meile rahvast sisse ja valitsus teeb kõik selleks, et võõrad saaksid siia tulla ja siin ennast hästi tunda. Ja see ei saagi lõppeda hästi. 

Vananemine on teine protsess, mis rahvuskehandi hävingule kaasa aitab. Ja kui meil ei ole midagi, mis seda vananemist kuidagigi tasakaalustaks, siis on ju selge, et me läheme selle protsessiga allamäge. 

Ja kolmandaks väljaränne. Me loeme iga päev uudistest, kuidas järjekordne pere lahkub Hispaaniasse, järjekordne pere on ostnud endale kinnisvara. Me vaatame sotsiaalmeedias, kuidas inimesed müüvad oma kodusid, inimesed annavad ära oma kodust vara. Võib ju mõelda, miks nad nii lahkeks on läinud. Aga kui hakata süvenema, siis on selge, et nad lähevad Eestist ära. Ja kes lähevad Eestist ära? Noored inimesed lähevad Eestist ära. Vanemad inimesed ei lähe enam kusagile, neil pole kuhugi minna, neid ei vaja enam keegi. Aga noored lähevad ära. Meie riik, kes tegelikult peaks vajama neid noori, teeb kõik, et neid riigist just nimelt minema peletada. Ja meil on vaid mõned aastad aega seda protsessi tagasi pöörata. 

Ja see otsuse eelnõu on üks samm selles suunas, et anda valitsusele ülesanne, lükata valitsus terve mõistuse teele, koputada nende südametunnistusele, mida ilmselgelt ei ole. Võtke ometi midagi ette! 

Reformierakond armastab rääkida sellest, et ümbritsev keskkond peab olema selline, et pered tahaksid ja julgeksid lapsi saada, et naised julgeksid sünnitada. Räägitakse stabiilsusest, aga nad teevad ise kõik risti vastupidi oma maksupoliitika ja perepoliitikaga. Just kuulsime, kuidas tasuta kõrgharidusele tahetakse sisse seada igal aastal 500-eurone riigilõiv. No kust meil tuleb siis kõrgharitud noor ja kõrgharitud rahvas? Sotsiaalkaitseministri ideedest on täna palju räägitud. Tõepoolest, vahel mõtled, et enam hullemaks minna ei saa.

Teie aeg!  

Aga siis kuuled, et järjekordse hullu ideega on välja tuldud. Ma ütlen veel kord, riigi tõeline jõukus ei tule uutest maksudest, vaid tuleb oma inimestest, oma rahva kasvust. Ja oluline selles on pikk perspektiiv. Nii et investeerime lastesse, investeerime peredesse, siis saame tõeliselt rikkaks. Palun kõiki seda eelnõu tulla toetama! Aitäh!

Aitäh ettekandjatele! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Nii et asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.

Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Sündimuse kasvatamise meetmete väljatöötamisest" eelnõu 208. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 208 on tagasi lükatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 321 esimene lugemine. Kutsun ettekandeks pulti algatajate esindaja Rene Koka. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid siin saalis ja oma tubades! Ja kõik, kes meid vaatavad muude kanalite kaudu! Täna siin saalis erinevate eelnõude arutelu juures on olnud juttu ka sellest, et Eesti on suutnud viimase aja jooksul ära võtta mittekodanikelt relvad, see on üks edulugu. Kahtlemata see nii ka on ja väga hea, et me oleme seda suutnud teha. 

Eelnõu, mille juurde me läheme, on selles mõttes analoogne ja puudutab Eesti maa omandamise küsimusi. On tegemist teemaga, kes peaks saama õiguse omada Eestis maad. Eelnõu, mille juurde läheme, on 321, mille [nimetus] on kinnisasja omandamise kitsendamise seadus muutmise [seaduse] eelnõu. Käesoleva eelnõuga muudetakse kinnisasja omandamise kitsendamise seadust. Praegune redaktsioon kehtib 10. oktoobrist 2021. Eelnõu eesmärk on tagada põllu- ja metsamaa jäämine võimalikult suurel määral meie endi Eesti kodanikele. 

Aastaid on Eesti põllumehed ja üldse riik olnud olukorras, kus maa hinnad järjest kallinevad ja meie oma põllumehed ei ole enam konkurentsivõimelised ega suutelised maad Eestis ostma. See on üks aspekt. Teine on see, et me räägime palju sellest, et tuleb panustada ja teha kõik selleks, et Eesti oleks kaitstud ja turvaline paik ja suudaks iseennast ka toidujulgeoleku mõttes ära toita. Täna on täiesti vastuoluline olukord: Eestis saavad maad osta tihti hämara taustaga raha eest kolmandate riikide inimesed ja ettevõtjad. 

Ja miks see olukord selline on? Miks on huvi Eesti põllumaa vastu, ma ütleksin, päris suur, on see, et täna on Eesti maa hinnad Euroopa keskmisega võrreldes oluliselt odavamad. Kui tuua drastilisemaid näiteid, siis Hollandis on kallimate maade hektari hind 100 000 kandis. Ka meie põhjanaabrite, soomlaste juures võivad hinnad küündida mitmete tuhandete eurode juurde. Sellest tulenevalt ongi surve omada või osta maad kokku ka Eestis. 

Ja nagu ma enne juba ütlesin, tegemist ei ole mitte ainult julgeolekuküsimusega, mis kahtlemata on üks olulisimaid aspekte, aga siin on lisaks üks väga oluline aspekt, toidujulgeolek, millele kindlasti tähelepanu tuleb juhtida. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli põhimõte ja ühiskondlik kokkulepe, et rahvas peab olema võimalikult laialdaselt ise maa omanik. Sellest oli suuresti ka kantud maareform.

Tulles eelnõu sisu juurde, peavad eelnõu kohaselt inimesed, kes soovivad osta põllumajandusmaad ja tegeleda majandustegevusega selles sektoris, oskama riigikeelt, seda siis vähemalt B1-tasemel, mis peaks olema kõigile igati arusaadav ja vastuvõetav. Lisaks peame oluliseks, et need inimesed oleksid elanud Eesti riigis vähemalt viis aastat. Nende meetmetega on võimalik piirata välismaalastel põllu- ja metsamaa ülesostmist. Täna siis, ütleme, [saavad] suhteliselt soodsa hinnaga [osta maad] inimesed riikidest, kus vahendid on võib-olla kergemini kättesaadavad, mis omakorda paneb ebavõrdsesse olukorda meie enda ettevõtjad. 

Seadusemuudatuse eesmärk on piirata põllumajandus- ja metsamaa omandamist välismaalastel, nagu ma enne ütlesin, tuua konkreetselt seaduses välja põllumajandus- ja metsamaa tehingu õigustatud subjektid ning tunnistada kehtetuks kolmandate riikide kodanikke ja juriidilisi isikuid käsitlevad sätted. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu ... Vabandan. Eelnõu ei sisalda Eesti õigusaktides varem kasutamata termineid. Seaduse rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ja seadus jõustub üldises korras. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 

Loodan küll, et koalitsioon mõtleb kaasa ja mitte ainult ei räägi seda, et Eesti riigi kaitsmine on oluline nii sõjaliselt kui ka muude julgeolekuaspektide mõttes, vaid näitavad seda tegelikult ka hääletusega. [Loodan, et] menetleme seda seadust edasi. Kui on ettepanekuid, siis saame neid menetluse käigus arutada. Aga see seadus kindlasti on väga oluline, väärib vastuvõtmist ja seda tuleb kindlasti ka teha. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas on teil näiteid tuua Eesti naabrite juurest, Lätist, Leedust, Soomest? Kas ka nendes riikides on mingeid analoogseid seadusi ja kitsendusi vastu võetud ja kuidas need toimivad?

Aitäh küsimuse eest! Küsimus on kahtlemata väga asjakohane. Kindlasti on paljud lugenud meediast, kuidas erinevad naaberriigid selle peale väga tõsiselt mõtlevad. Praegu käib just Soomes sihuke suurem ja tõsisem arutelu, kuidas kogu see regulatsioon üle vaadata. Soome on saanud väga selgelt aru, et ühel hetkel maade müümine peamiselt Venemaa kodanikele on läinud käest ära, kuni sinnamaani välja, et ostetakse massiliselt kinnisvara riigikaitselise taristu lähedale. Kahtlemata neid otsuseid ja samme meie lähinaabritelt lähiajal tuleb, nii et kindlasti on mõistlik teha seda meil kõigil ühiselt, sest et need potentsiaalsed ohud on meil naabritena ühised.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Kahtlemata on ühest küljest tegemist puhtalt julgeolekuaspektiga, eks ole. Kõik need poliitilised jõud, kes siin "Slava Ukraina" karjuvad, on tegelikult Eestisse lasknud kaugelt üle 100 000 kontrollimata taustaga peamiselt vene keelt rääkiva inimese ja nendel on siin kinnisvara ostmine väga lihtne. Ja just see, et me ei kaitse taristu ümbrust, on tegelikult skandaalne. Aga siin on veel teine aspekt ka juures. Mida avatum on see turg kõigile, kes tulla tahavad – ja noh, maailmas rikkaid inimesi jätkub, ka raha jätkub –, seda kõrgemaks aetakse hinnad ja seda rohkem pigistatakse sellelt turult välja Eesti inimesed. Näiteks noored inimesed ei saa endale kodu osta, sest kinnisvara hinnad lähevad muudkui üles-üles-üles, sest et välismaalased ajavad need üles-üles-üles. Või noor põllumees ei saa põllupidamist alustada, sest no kuramus, maa hind on nii kallis, et pole kuskilt otsast alustada. See ju peaks meile ka korda minema.

Aitäh! Väga hea küsimus. Nagu ma oma ettekandes ka ütlesin, tõesti on üks väga oluline aspekt see, et needsamad, kes tihti hämara päritoluga rahaga meie maad üles ostavad, solgivad tegelikult meie maaturgu nii põllumajanduses kui ka elamumajanduses, kui nii võib öelda. See probleem on suur ja me ei peaks toetama sellist käitumist. Me peaksime ikkagi seisma selle eest, et maa oleks võimalikult kättesaadav ja meie, eestlaste valduses, sest keegi teine meid aitama ei tule, kui ühel päeval meil peaks abi vaja [minema]. Loodame, et seda päeva kunagi ei tule, aga kui meil peaks olema vaja abi oma riigi kaitsmisel, siis on väga oluline, et meie inimesed omavad meie Eesti maad. Me ju teame kõik seda, et kõige rohkem hoiab ja kaitseb [riiki] see inimene, see kodanik, kes omab vara, kes omab [siin] kinnisvara, kellel on pere siin. Temal on, mille eest seista ja mida kaitsta. Aga inimest, kellel ei ole mitte mingeid juuri, mitte mingit seost peale ühe korteri või hektari maa omamise siin välismaalasena, ei huvita see absoluutselt, peale ärilise huvi saada [kinnisvarast] kasu kas hiljem müües või rendituluna.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu on ülivajalik, sellepärast et välismaalased on ära tabanud selle, et Eestis saab maad, mida rohkem juurde ei teki, äärmiselt odavalt kätte. Nii näiteks püstitatakse Järva valda Järvamaal – ainult valda – 109 tuulegeneraatorit, mille igaühe tipu kõrgus on arendajate soovil kuni 270 meetrit. 

Ja see raha, mis tuleb, ei ole alati hämar. Ajasin jälgi ja selgub, et rahastaja on Prantsusmaa erakapitali investeerimisfond, mis pärast omandab ka osaluse. Küsimus on nagu selles, et maaomanikega käiakse praegu läbi rääkimas ja nad praktiliselt muidu annavad [maa] ära, et tuulikut püstitada. Kas meil on veel mingeid meetmeid, et takistada väliskapitali tungimist siia, mille kaudu võetakse ära eraomandust?

Aitäh! See teemapüstitus on väga-väga asjakohane. Minu esimene sõnum kõigile nendele inimestele, kellega räägitakse läbi või hakatakse läbi rääkima võimalike tuulikute püstitamise osas nende maale, [on see, et] ärge tormake lepinguid sõlmima kohe esimeste hulgas. Elu näitab seda, et kui sinnamaani jõutakse, et lepingud sõlmitakse ja oma maa peale lastakse tuulikud ehitada, siis see raha, mida pakutakse tuuliku oma maale panemise eest, on tihti kordades-kordades erinev sellest, [mida pakuti neile], kes tegid esimesena lepingud ära. Kõigepealt, inimesed, võtke omale rahulikult aega, [kasutage] talupojatarkust ja ärge tehke otsuseid tormates. See on esimene asi. 

Aga tõsi, nagu sa ütlesid väga hästi või õigesti: ega maad juurde ei tule. Meil ei ole ka väga palju mehhanisme takistamaks asju. Nagu me teame, on meil siin arutelul seadus, mis tahab oluliselt leevendada [tingimusi] tuuleparkide rajamisel nii Natura aladele kui ka looduskaitsealadele. Mina endise keskkonnaministrina tunnen tõsiselt muret selle pärast, et me tahame neid liigselt leevendada. Mul ei ole midagi selle vastu, et bürokraatiat vähendada. Bürokraatiat tulebki vähendada ja, kus võimalik, ka mõistlikult protsessi kiirendada. Ma olen selle poolt. Aga praegu mulle tundub, et me liigselt tormame ja hakkame laskma liiga kergekäeliselt teha suuri taristuobjekte. Siin tuleb võtta ikkagi rahulikult [aega] ja väärtustada oma maad. Tõsi, maad juurde ei tule. See maa, mis meil on, see on, maad juurde ei tule.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kindlasti ei ole Eesti sellise probleemiga üksi. Kas olete kursis, kuidas teised, naaberriigid, Läti ja Leedu, on piiranud oma maa ja kinnisvara müüki välismaalastele?

Aitäh! Täpse regulatsiooni eri riikides jään praegu võlgu. Eks me näeme siin ise seadusloomes, et kui mingi mõte välja käiakse, siis enne, kui see seaduseks saab, võib see päris palju muutuda. Aga selge on see, et meie naabrid, nii Läti, Leedu kui ka Soome, nagu ma enne näite tõin, mõtlevad väga tõsiselt selle peale, sest varasemalt oli olukord hoopis teine. See olukord, millesse me täna oleme Venemaa naabrina sattunud, on täiesti erinev sellest, mis oli mõni aeg tagasi. Nii et teadaolevalt naaberriigid ikkagi tegelevad sellega ja otsivad võimalusi, kuidas reguleerida seda, et maad nii Venemaa kui ka Valgevene ettevõtjate ja kodanike omandusse mitte anda. Ja ühel päeval jälle, kui maailm on muutunud, kindlasti vaadatakse seadusi ühte- või teistpidi üle, aga täna on kindel suund, et tuleb teha kõik selleks, et oma rahvusriike ja turvalisust säilitada.

Helle-Moonika Helme.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siin tuulikute alla minevatest maavaldustest oli juba juttu. Need on suured projektid ning tihtipeale nende tegijad ja raha tulevad välismaalt. Ja nüüd meil on ka riiklik eriplaneering, mis lülitab välja kogukonnad ning kohalikud inimesed. Eesti riik põhimõtteliselt selle kaudu mahitab meie maad ja merd välismaalastele. Vanasti võeti teiselt riigilt maa ja meri sõjaga, aga näete, nüüd pole sõda vajagi, nüüd meie globalistlik valitsus annab ise ära meie maa- ja merealad võõrastele. Mismoodi me need pärast tagasi saame? Minul mingit lahendust ei ole. Kuidas sina sellesse suhtud? On siin mingi lahendus tulevikus välja pakkuda või ongi nii, et läheb ära võõrastele ja eestlane on oma maast ja merest ilma?

Aitäh küsimuse ja konstateerimise eest! Kahjuks tõesti tundub, et sinnapoole me liigume. Aga esimese asjana tuleb jälle öelda kõigile maaomanikele – tean natukene sellest valdkonnast –, et esimese asjana pakutakse maaomanikele, et müüge oma maatükid, kuhu tahetakse tuulikuid või ka päikesepark ehitada. Soovitan soojalt mitte müüa. Tark peremees vaatab pikka perspektiivi. 

Kui te selle otsuse olete teinud või tegemas, et oma maa peale [lasta] panna kas tuulepark või ka päikesepark, siis soovitan mõelda ikkagi selle peale, et seda maad rentida võimalikele tootjatele. Noh, üldjuhul üritatakse neid lepinguid teha 50 aasta peale ja pikendamise võimalusega. Vähemalt sel juhul jääb sellele perekonnale võimalus 50 aasta pärast [lepingut] mitte pikendada. 

Kõige halvem variant on see, kui see maa kergekäeliselt selles olukorras, kuhu tegelikult on täna inimesed aetud … Kui raske on tegelikult majanduslik olukord! Kindlasti tekib paljudel soov maa ära müüa, saada kiirelt kätte kapital ning selle rahaga teha midagi, [näiteks] neid auke kinni toppida, mis on tekkinud siin viimaste aastate poliitika tõttu.

Aga kindlasti on minu soovitus see, et inimesed, ärge müüge. Kui te üldse kokkuleppele jõuate võimalike tootjatega, siis jääge maa omanikuks ja rentiga. Siis teil on võimalik vähemalt see maa ühel hetkel enda pere valdusse tagasi saada. 

Jah, merealad on teine teema. Eks siin tuleb riigil ikkagi väga tõsiselt kaaluda neid asju. Neid kergekäeliselt teha ei saa. Ja üldse mulle tundub, et nii mõneski kohas oleme me tegemas otsuseid vananenud tehnoloogia põhjal, kui ma vaatan erinevaid valdkondi, näiteks Rail Balticu ehitus. [See on] natuke teine teema. Aga minu arust me teeme asja, mille lahendus on tegelikult juba täiesti iganenud.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Juulis 2020 oli selline uudis, et valitsus seadis oma tööplaanis eesmärgiks leida võimalusi maa ja metsa müügi piiramiseks välismaalastele ning eelistada rentimisel kohalikku tootjat. Valitsuse tööplaanis sätestatud punkt tuli EKRE valimislubadusest piirata metsa ja põllumaa müüki. See oli vajalik eestlaste maaomandi ja peremehestaatuse säilitamiseks. Maaeluministeeriumist hakkas tulema vastupanu: ei saa niiviisi, ei saa naamoodi. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas "ei-ametnike" vastupanu ületada. Mäletame, et seal oli igasuguseid reformierakondlasi. Üks oli nimega Lemetti, kes viskas mürske vasakule-paremale, lammutas ministrit ühte- ja teistmoodi ning sai preemiaks lõpuks ühe vallavanema koha. Mida teha, kui nad põhimõtteliselt keelduvad selliseid asju täitmast ja töötavad vastu sellistele valitsuse juhistele, kui need peaksid tulema?

Aitäh, Anti, selle küsimuse eest! Esimene väga oluline aspekt on see, et minu hinnangul selleks, et kogu Eesti riigis saaks uuesti ametkonnad pöörata Eesti riiki ja rahvast väärtustavale kursile tagasi, peaks olema võimul ühe valimistsükli. Selle aja jooksul saab ära vahetada eri ametkondade juhid. Nagu me teame, on väga vähe kasu sellest. Kui üks või teine võimul olnud erakond suudab ära mehitada – kahjuks tihti see nii on – ametkonnad enda inimestega, siis isegi pärast seda, kui sa mõneks ajaks võimult kukud, võid sa rahulikult võtta, sellepärast et ülejäänud süvariik, kui nii võib öelda, tegeleb sinu ideoloogia edasiajamisega. 

Tuleb pingutada selle nimel – ja rahva toetust, ma loodan, me saame pärast kõike seda, mis siin täna toimub meie maksutõusude ja suhtumisega –, et EKRE uuesti valitsusse saada ja teha korralik konservatiivne valitsus, kes hoolib Eesti riigist ja rahvast. Ja tuleb olla nii pikalt võimul ja riiki valitseda, et saab ka ametkondade juhid [vahetatud]. Sellest tulenevalt on ametkonnad alati oma juhtide nägu. Kui ametkonna juhid seisavad Eesti rahva ja riigi eest, mitte ainult eurodirektiivide, Euroopa Liidu käskude ja keeldude järgi, siis hakkab vaikselt ka personal asutuses muutuma, läheb juhi nägu ning pöörab uuesti näo Eesti riigi ja rahva poole. Ei saa öelda, et see igal pool nii on, aga suures pildis, ma arvan, see on üsna oluline.

Kalle Grünthal.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Meeldetuletuseks teile: ma küsisin tuuleparkide maa kohta ja te oma vastuses mainisite, võib-olla ka kogemata, et [võiks] rendilepingu sõlmida 50 aasta peale. Ma usun, et see on mõistlik, kui on tegemist põllumaaga, aga kui sul selle maatüki peal on teletornikõrgune betoonkoloss, siis seda ei ole ilmselt võimalik teha. 

Aga mu küsimus oli sisustatud ka selliselt, et kas on veel protsesse, mida annab piirata. Mina leidsin, et põhiseaduse § 5 ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, ja selle kommentaar laiendab tegelikult neid ressursse. Sinna alla võib lugeda ka õhu, vee, pinnase, floora, fauna ning nende koostoime. Kas me ei saaks [loodust] kaitsta selliste meeletute meretuuleparkide ja Järva valda rajatavate tuuleparkide eest sellesama põhiseaduse paragrahviga?

Aitäh! Küsimuse esimesele poolele ütlen vastu, et mina ei teinud ettepanekut, et 50 aastat peaks olema see rendileping. Lihtsalt ma olen näinud dokumente, kus [on kirjas, et] arendajad soovivad teha lepingu 50 aasta peale, seda pikendamise võimalusega veel 30 aastaks või rohkem, kui peaks selleks soovi olema. Aga jällegi, nende lepingute puhul tuleb olla väga täpne. [Kui inimene] teeb rendilepingu, siis loomulikult tuleb ära fikseerida kohe alguses kõik, mis 50 aasta pärast saab. Kui maaomanik või tema pärijad ei taha enam seda sinna, siis mis sinna maa peale jääb? Kas see tuulik jääb sinna püsti või on kokku lepitud, et see tuulik võetakse sealt ära, [võetakse maha] kõik kuni vundamendini, vundament kaasa arvatud, ja pärast [jääb] põllumaa? See on juba kõik läbirääkimistingimuste ja kokkulepete [teema]. Aga inimesed, ärge kergekäeliselt sellesse suhtuge! Kaasake inimesi, kellel on rohkem kogemust. Praegu on see tegevus Eestis väga aktuaalne. 

Aga jaa, eks see sinu välja toodud punkt, millele viidata või millega proovida tuuleparkide ehitust nagu pidurdada – eks kõiki võimalikke lahendeid või variante tuleb kaaluda. Ja minu vaates ei ole taastuvenergia iseenesest ju kuidagi saatanast, küsimus on selles, kuidas seda tehakse ja kuhu seda pannakse. Kui me paneme selle kuskile rekultiveeritud karjääri, mis on ammendatud, ja see kedagi ei häiri seal, no las ta siis olla seal. Aga kui me paneme selle elumajade juurde või paneme kuskile rannikualadele, kus see lisaks öko[süsteemile] rikub ära inimeste elukeskkonna, siis on see täiesti teine vaade. 

Aga mures olen ma täna sellepärast, et see niinimetatud Kliimaministeerium ja selle ametnikud on minu arvates pandud ikkagi väga raskesse olukorda. Kui oli tegemist selgelt Keskkonnaministeeriumiga, siis – see võib meeldida või mitte meeldida – need inimesed seisid valdavalt ikkagi selle eest, et vaadata keskkonnaaspektist kõiki neid asju ja kaitsta keskkonnavaadet. Täna ma komisjonides tajun seda, et endised Keskkonnaministeeriumi ametnikud tänases Kliimaministeeriumis on natukene kimbatuses ja hädas, sellepärast et nad on pandud kuidagi nagu majandusministeeriumi huvide eest seisma. Ma mäletan enda keskkonnaministri [ajast] seda, et kui varem pidi keskkonnaminister viima valitsuse lauale ettepaneku, kui kuskil mõnda karjääri taheti avada, et [otsustada], kas teha omavalitsusest ülesõitev otsus ja lubada see karjäär, siis minu initsiatiivil sai see viidud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, et majandusminister oleks see inimene, kes tuleb ja põhjendab, miks on selle karjääri avamise avalik huvi nii suur, et see tuleb kindlasti avada. Varasemalt oli skisofreeniline olukord, kus keskkonnaminister oli ühelt poolt kohustatud selle valitsusse viima, aga teiselt poolt pidi kaitsma keskkonnaaspekte selle juures. Ma näen lihtsalt analoogseid vastuolusid praeguses Kliimaministeeriumis. See ei ole hea ja minu arust nad ei saa täna vabalt tegeleda keskkonnavaate käsitlemisega.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Komisjonipoolse ettekandega ootame siia pulti maaelukomisjoni esimeest Urmas Kruuset. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad siin ja sealpool ekraani! Tõepoolest, antud eelnõu tutvustati meile 5. detsembril 2023. aastal. Mida hea ettekandja rääkis, enam-vähem samamoodi seda komisjonis käsitleti. Pean siin silmas eelnõu esitlejate eesmärke. Selle tõttu on mul väga lihtne öelda, et see arutelu ei olnud väga pikk. Aga võeti vastu menetluslikud otsused, mis peegeldavad seda arutelu, mida me siin eelnevalt kuulsime. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. detsembril 2023. aastal. Ma teen siin remargi ja ütlen, et kuna eelnõu käsitlemise võimatuse tõttu lükkus see edasi, tegi juhatus otsuse see panna tänasesse päevakorda. Nii et oleme siin seda otsust täitmas. Teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kolmandaks [tehti ettepanek] määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees Urmas Kruuse, mis on ka kinnitust leidnud käesoleval hetkel. Ja kui esimene lugemine on lõpetatud, siis muudatusettepanekute [esitamine toimub] üldise korra järgi ehk 10 päeva jooksul. See on lühidalt võetuna kõik selle eelnõu menetlusest meie komisjonis.

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sõna saavad fraktsioonide esindajad. Läbirääkimiste soovi ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 321 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. september kell 17.15. Meie tänased päevakorrapunktid on ammendunud.

Nüüd on vaba mikrofon ja kõigil soovijatel on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks. 

Rain Epler, küll olid natuke kiirem, aga palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Nagu juba ilusaks traditsiooniks on saanud, kajastan pisut seda, mis maailmas toimub, aga mis Eesti meediasse ei jõua. 

Kõigepealt sissejuhatuseks nii palju, et liberaalid üle maailma ei väsi rääkimast sellest, kuidas tuleb olla salliv ja hooliv, aga ka sellest, et demokraatia on ohus ja seda tuleb kaitsta. Paraku olukorras, kus demokraatlikud protsessid siin- ja sealpool ookeani kipuvad viima konservatiivide eduni, ei meeldi liberaalidele enam demokraatia ja kaob ka soov olla salliv. 

Nagu me teame, üritati Donald Trumpi taas tappa. See aga ei õnnestunud. Ülejäänud osas eksitab peavoolumeedia inimesi pidevalt. Korrumpeerunud bürokraatlik poliitiline masinavärk koos kallutatud justiitssüsteemiga üritab konservatiivset maailmavaadet aina rohkem maha suruda ja konservatiivide edu takistada. 

Mõned näited. Teatavasti möödunud nädalal toimus palju tagasisidet ja kumu tekitanud debatt Trumpi ja Harrise vahel Ameerikas. Noh, peavoolumeedia pasundab sellest, kuidas Trump olevat esitanud hulgaliselt valeväiteid. Kõigepealt tuleb öelda, et Harrise valeväiteid moderaatorid isegi ei kontrollinud. Ja see, et Trump esitas valeväiteid, on ka mitmes aspektis ümber lükatud. 

Aja kokkuhoiu mõttes toon vaid ühe näite. Trump väitis debatis, et Harris toetab riigi kulul soomuutmisoperatsioonide läbiviimist illegaalsetele immigrantidele, kes viibivad vanglas. Seda püütakse valena näidata, aga tegelikult on CNN – te leiate selle üles, kui otsite, oma lehel on see siiamaani üleval – kirjutanud sellest, kuidas 2019. aastal, kui Harris alustas oma presidendikampaaniat, et 2020. aastal kandideerida – temast ei saanud hiljem kandidaati –, küsiti temalt otse, kas ta toetab riigi tasutud soomuutmise operatsiooni vanglates viibivatele immigrantidele. Harris vastas, et ta toetab poliitikat, mis tagab selle, et föderaalvanglates viibivad vangid ja illegaalsed immigrandid saaksid meditsiiniteenust, sealhulgas kirurgilist sekkumist soo muutmiseks.

Isegi Ameerika president Joe Biden otsustas hiljaaegu Trumpi toetada, kui ta pani Trumpi kampaaniamütsi pähe möödunud nädalal. Aga võib-olla ta ei otsustanud toetada. Võib-olla ta, nagu tal viimasel ajal juhtub, ei saanud täpselt aru, kes ta on ja kus ta on. 

Tuleme Euroopasse. Ajal, mil inimesed, valijad üle Euroopa aina rohkem ütlevad, et immigratsioon tuleb peatada, selle probleemiga tuleb midagi ette võtta, käituvad vasakpoolsed risti vastupidi. Ühendkuningriigis vangistatakse inimesi, kes avalikult avaldavad arvamust liiga leebe immigratsioonipoliitika vastu. Laupäeval Itaalias taotlesid prokurörid asepeaminister Salvinile kuueaastast vanglakaristust selle eest, et ta 2019. aastal ei lasknud illegaalseid immigrante täis laeval randuda. Ja kui Itaalia peaminister Meloni esines Salvinit toetava avaldusega, siis loomulikult leidus vasakpoolne, täpsemalt Itaalia Demokraatliku Partei liider, kes süüdistas Melonit mitmes surmapatus. 

Energeetikast ka. Ameerikast tuli möödunud nädalal uudis sellest, et on läbi viidud päris põhjalikud analüüsid, hindamaks võimalusi suletud või suletavate kivisöejaamade tuumajaamaks ümberehitamiseks. Tulemused on rõõmustavad. Sõltuvalt jaama suurusest sobib selliseks ümberehituseks 79–100% jaamadest. Sellise asenduse puhul oleks kulude kokkuhoid 15–35%. Kui me mõtleme Eesti kontekstis, siin räägitakse umbes miljardilisest investeeringust, siis võimalik kokkuhoid oleks 150–350 miljonit, kui me asendaks mõne amortiseerinud põlevkiviploki. Kui ma olen tõstatanud küsimuse, et analüüsiks seda, siis on millegipärast vastuseks vaikus. Ilmselt leidub palju inimesi, kes tahaks ikkagi uut asja ehitada. Tuleb rohkem betooni valada! 

Ja viimane uudis, et veidi lõbusamalt lõpetada. Möödunud nädalal tuli kuulsaimal AI-tegelasel ChatGPT-l välja uus versioon. See olevat nüüd palju võimekam kui senised versioonid. Nii et eks te saate ise mõelda, kas siin puldis rääkisin praegu mina või oli see kõik AI poolt abistatud. Aitäh!

Järgmisena Kalle Grünthal.

Hea Eestimaa rahvas! Järgnev jutt peaks huvitama eelkõige Järvamaad ja Järva valda, aga ma usun, et see ei jäta ükskõikseks ka tervet Eestimaad. Kõik me teame, et Järvamaa on ilus maa, seal on väga kaunis loodus ja see on turismiobjekt. Kuid ühel hetkel võib see kõik muutuda. Nimelt, välismaa ärimehed tahavad teha eriti tulusa projekti enda jaoks. Nende eesmärk on Järvamaale lähiaastatel püstitada, täpsemalt Järva valda, 109 tuulegeneraatorit, mille igaühe tipu kõrgus on arendajate soovil kuni 270 meetrit. Teletorn! Ja ühe arendaja, Vindr Balticu ettevõtte juhi Marko Viidingu sõnul on Järva vallas tehtud uuringute järgi väga hea tuulevaru ja see tundub hea mõte. 

Vaatasin huvi pärast ka selle arendaja tausta. Ettevõte on loodud 2021. aasta novembris ja kapitali suurus on 5104 eurot. Ilmselgelt sellise raha eest sellist asja ikka ei tee. Vaatasime edasi siis. Selgub, et selle tegelik omanik on Vindr aktsiaselts, kes arendab tuuleenergiaprojekte Norras ja Rootsis. Sealt on ta laienenud ka teistesse Põhjala ja Balti riikidesse. Muuseas, see ei ole ka lõplik omanik, sest Vindr AB emaorganisatsioon on Treblade AB Rootsis. Aga ma ei hakka selle taustaga edasi minema, sest tähtsam on see, kust tuleb ikkagi raha. 

Saavutamaks nendele endale seatud eesmärki olla suunanäitaja Põhja-Euroopa taastuvenergeetika[turul], olid need Vindri mehed investori otsingul. Näed sa, leitigi! Leiti investor, neid on kaks. Üks on Euroopa taristu investor ning teine on InfraVia fond, kes on valmis finantseerima 109 tuulegeneraatorit. 

Vaatasin huvi pärast ka InfraVia tausta ja selgub, et tegemist on Pariisis asuva Prantsusmaa erakapitali investeerimisfondiga. Investeerimisfirma omandab muuseas ka osaluse selles infrastruktuuri- ja tehnoloogiakasvuettevõttes. Ehk siis tuleb Eesti mees ja teeb kaupa, kuid tegelik omanik on hoopis prantslane. Nende kodulehelt leitav info on väga oluline: meil on võim ja võimsus, me ühendame, me kasvame. Kusjuures, nad on kaasanud oma kapitali 12 miljardit 15-sse Euroopa riiki. 

Mis siis meile jääb? Praegu juba peetakse läbirääkimisi maaomanikega, et see maa endale saada. Ja kui see on saadud, siis eestlastele jäävad ainult pastel ja kannel. Miks? Sest meile jääb selles protsessis vaid talumistasu, nagu ütles Järva vallavanem härra Tammik. Talumistasu puhul liiguvad väga suured rahad ja siis kurdetakse, et näed, vallas ei ole raha õpetajate palkadeks, teede remondiks ja nii edasi. Täielik rumalus! 

Sisuliselt tähendab see tegevus, mida praegu tehakse, ikkagi okupatsiooni, millega võetakse Eesti rahvalt ära tema väärtused. Küll ilma tankide ja kahuriteta, natuke peenemal viisil. Ja just niimoodi käitusid ka kunagi maadeavastajad, omal ajal, kui nad jõudsid kuskile pärismaalaste juurde, kus riidehilpude vastu saadi kulda, teemante või muid väärtuslikke asju. 

Põhiseaduse § 5 ütleb tegelikult otse ära, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Ja põhiseaduse kommentaar ütleb väga selgelt, et sinna hulka arvatakse ka õhk. Nii et me anname mitte millegi eest ära oma rikkuse ja lisaks kaotab Järvamaa loodus muidugi ainulaadsuse. Kusjuures on valitud kõige nõrgem lüli. Järva valla volikogu teeb otsuse, mida hiljem ei ole võimalik enam tagasi pöörata. Kutsun volikogu sellest keelduma. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ma ei näe. Istung on lõppenud. Turvalist koduteed!