Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, austatud Eesti Vabariigi president Alar Karis, president Toomas Hendrik Ilves, Riigikogu liikmed, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid, külalised! Avan Riigikogu XV koosseisu IV istungjärgu. 

Seoses Riigikogu liikme Irina Talviste tagasiastumisega asus käesoleva aasta 8. septembril Riigikogu liikmeks asendusliige Jüri Jaanson. Järgnevalt kuulame ära Jüri Jaansoni ametivande. Palun!

Austatud president! Austatud peaminister ja ministrid! Lugupeetud eesistuja! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Järgnevalt, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli kõneks Riigikogu esimehe Lauri Hussari. Palun!

Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu liikmed, peaminister, Vabariigi Valitsus, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad! Avan Riigikogu XV koosseisu IV istungjärgu.

Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen kindel, et igaüks meist, kõik me 101 kodanike valitud esindajat, teame une pealt meie põhiseaduse preambulit. Sestap ei hakka ma seda siinkohal tsiteerima, vaid osutan teisele põhiseaduse artiklile: seadusandlik võim kuulub Riigikogule – § 59.

Võimu omamine on teadupärast suur vastutus, kuid vastutuse koorem ei tohiks meid suruda tardumusse ja tegevusetusse. Vastupidi, õigesti tajutud vastutus kannustagu meid seadusloomega intensiivselt ja konstruktiivselt töötama. Meie kodanikud väärivad kvaliteetset õiguskorda sünnitavat seadusandlust.

Mõistagi on kogu Eesti jaoks keskseimaid tuleva aasta riigieelarvet kujundav seadus. Valitsuse ettepanekud lähtuvad sellel aastal riigieelarve tasakaalu suunas tüürimise eesmärgist. Niisamuti oodatakse samme majanduse elavdamiseks, millest mitmed saavad olema selle saali otsused, ning meie Riigikogu liikmetena anname nendele eesmärkidele oma hinnangu, olles poolt või olles mingil põhjusel vastu. Aga mitte keegi Eesti Vabariigi kodanikest ei oota parlamendilt tuima protseduuride blokeerimist, mida hellitavalt obstruktsiooniks kutsutakse. Meilt oodatakse tulemuslikku tööd, sisukat debatti ja kaalutletud otsuseid. Jah, Riigikohus on öelnud, et obstruktsioon on midagi, mida tuleb taluda, aga mitte viisil, mille puhul Riigikogu põhiseaduslik roll kahtluse alla satub. Kui võtta veel kord aluseks meie põhiseadus, siis paneb see meile seadusandjana tervelt kuusteist ülesannet, mida täita.

Loomulikult on poliitika sunnitud tegelema akuutsete agendasse kerkivate probleemidega. Mitmes mõttes oli õigus omaaegsel Briti peaministril Harold Macmillanil, kes vastates küsimusele, mis on riigimehe jaoks suurim väljakutse, lausus vaimukalt: "Sündmused, mu poiss, sündmused."

Otse loomulikult oleme meiegi iga päev silmitsi sündmustega, milliseid pole tihti võimalik ette ennustada. Aga on ka terve hulk sündmusi, mille toimumist me teame ette, ning seega on võimalik nendeks ka parimal viisil valmistuda. Mõnele sellisele tahaksingi tähelepanu juhtida.

Üks paljudest parlamendi ülesannetest on tagada, et meie riigielu korraldavad seadused oleksid hästitoimivad ning ühemõtteliselt selged. Nii mõnegi seadusega on aga kujunenud olukord, et need tuleks avatud pilguga üle vaadata ja teha täpsustusi. Lihtsalt aeg on edasi läinud ja teatud amortisatsioon tabab ka seaduste tekste.

Hiljuti, iseseisvuse taastamise aastapäeval 20. Augusti Klubile peetud pidukõnes mainisin mõningaid põhiseaduse mõtte ja sätte seisukohalt olulisi seadusi, mida ajahammas ei ole purenud, kuid mis ikkagi vajavad olulist korrastamist ja täpsustamist. Sealhulgas tõin välja Vabariigi Presidendi valimise seaduse, mis vajaks kaasaajastamist, selleks et presidendi valimise protsess oleks sujuvam, avalikkust kaasavam ja selgepiirilisem. Oma järjekorda ootab ka aastaid vindunud erakonnaseaduse uuendamine ja vastus küsimusele, kas korduvalt kriminaalkorras karistatud erakonnalt tuleks riigieelarveline eraldis ära võtta. Praegu kehtib jätkuvalt kord, mille puhul makstakse ka reegleid korduvalt rikkunule veel preemiat.

Kohalike valimiste seaduse puhul lisandub veel üks huvitav aspekt, mida avalikkuses on käsitletud alates sellest, kui algas Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu. Nimelt, agressorriikide kodanike õigus hääletada. Meie kohustus on sellele probleemile lahendus leida, ning õige kiiresti, sest kohalikud valimised on juba järgmise aasta sügisel. Valla- ja linnavolikogude valitud liikmed osutuvad ka presidendi valimisel hääletajateks ning siit kulgeb otsene seos presidendi valimise ja kohaliku volikogu valimise seaduse vahel. Mis sellest, et presidenti hakkame valima alles 2026. aastal.

Mängureeglite täpsus ja efektiivsus on tarvis tagada kiiresti, seda enam, et kohalikud valimised toimuvad juba 13 kalendrikuu pärast. Muide, tsiteerin siinkohal meelsasti meid oma kohalolekuga austavat vabariigi presidenti Alar Karist, kes oma ametisse astumise puhul siinsamas saalis peetud kõnes on öelnud: "Pole sugugi tarbetu vaidlus, milline on presidendi leidmise kõige mõistlikum rada moodsas Eestis. Pikalt ettevaatamine, vältimatult saabuvate muutustega varakult kohanemine on samuti tarkuse tunnus."

Austatud parlamendi liikmed! Kutsun teid üles mõtlema sellelegi, kas muutmist vajaks ka meie kodu- ja töökorra seadus. See, et enda toimimispõhimõtteid püsivalt üle vaadatakse, on demokraatlike parlamentide tavapärane praktika. Viimase pooleteise aasta jooksul on mitmed selle seaduse sätted leidnud põhjalikku käsitlemist ka Riigikohtus. Pea kõikidel puhkudel on Riigikohus leidnud, et parlamendi enesekorraldusõigus on väga suur ja ummistuste puhul on just parlamendi juhatus või ka komisjonid need, kes oma sammudega saavad tagada parlamendi edasise toimimise. Mugav lahendus oleks täna mitte midagi teha ja oodata, et reguleerimata olukorrad lahendab Riigikogu juhatus. Me oleme, muide, selleks valmis. Ja oleme nii ka toimetanud, selleks et tagada Riigikogu tõhus toimimine.

Aga tasuks mõtiskelda ka selle üle, kas mugav lahendus on alati parim demokraatia toimimisele. Demokraatia oma lõppdefinitsioonis ei tähenda iialgi mugavust. Nagu lausus juba Winston Churchill: "Demokraatial on palju puudusi, ometigi on ta parim kõigist võimalikest valitsemissüsteemidest."

Omalt poolt kutsun teid üles arutlema komisjonide töö täpsustamise, aga ka enne hääletust võetavate arupidamispauside üle. Kaaluda võiks ka istungi juhatajale teatud distsiplineeriva võimu delegeerimist – kas just sama ranget nagu Euroopa Parlamendis, kus juhataja võib lasta korda rikkuva liikme istungilt eemaldada, aga midagi senisest kaalukamat siiski. Mitte ükski valija ei ole ühelegi Riigikogu liikmele andnud mandaati müramasina toomiseks Riigikogu istungisaali!

Head kolleegid, ütleksin isegi, saatusekaaslased! Eesootaval istungjärgul peame vaatama iga kivi alla, kust on võimalik vahendeid kokku hoida. Meie saatus ja staatus on selline, et peame reguleerima ka iseenda töötasu. Tõsi, seda küll vaid järgmise koosseisu jaoks. Aga Eesti Vabariigi kulude ja tulude tasakaalustamise imperatiiv viib meid küsimuseni, milline on meie endi panus kulude laiaulatuslikku vähendamisse. Üks väheseid variante, mida meile seadus võimaldab, on kuluhüvitiste üle otsustamine. Iga seersant või koolmeister teab, et õpetamine on edukas vaid siis, kui oled võimeline eeskuju näitama. Seega kutsun teid üles vastama ka küsimusele, millist eeskuju kavatseme meie ise anda ja kas leiame ka iseendaga seoses kokkuhoiukohti.

Ja viimaks, head kolleegid, tahan ma rääkida teiega kõige olulisemast: meie julgeolekust, meie iseolemise nurgakivist. Ukraina rahvas peab juba kolmandat aastat vabadussõda Venemaa vastu. Ukraina ei võitle seejuures mitte ainult oma vabaduse eest, vaid seisab ka demokraatliku ja vaba maailma eesrindel ja võitleb nii meie kõigi eest. Me teame, et kui Ukraina kaotab selle sõja, siis on Venemaa valmis ründama järgmist riiki, sest ainult nii suudab Putini kuritegelik režiim tagada enda võimulpüsimise.

Üheksa kuud tagasi ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi siitsamast kõnepuldist nõnda: "Me peame võitma selle võitluse, mitte ainult sellepärast, et selles otsustatakse meie riigi saatus ning kõikide riikide ja rahvaste saatus, kes piirnevad Venemaaga. Selles võitluses otsustatakse, milline on praegu ning milline hakkab olema peale meid ja meie lapsi ja lapselapsi globaalne suhtumine vabadusse. Vabadus peab oskama võita, seistes vastu türanniale."  

Viimase ligi kolme aasta jooksul on vabade riikide parlamendid selles võitluses mänginud üliolulist rolli. Nii ka Eesti Vabariigi Riigikogu, kes ainuüksi selle sõja ajal on teinud üheksa Ukrainat ja selle inimesi toetavat avaldust ning teedrajavana võtnud vastu otsuse Venemaa külmutatud varade andmise kohta Ukrainale tekitatud sõjakahjude hüvitamiseks.

On ütlematagi selge, et Ukraina vabadussõda sunnib meid pingutama. See sunnib meid pingutama iseenda riigikaitseküsimustega. Meie ees on ülesanne tagada Eesti esmane kaitsevõime ning võidule orienteeritud strateegia. Meie kõikide, iga Riigikogu liikme kohus on aga selgitada meie liitlastele, et sõda Venemaaga ei saa võita, kui Venemaa pihta tulistada ei ole lubatud. Ning on ilmselge, et igaüks meist peab võtma selle koorma ja riigikaitset finantseerima. Ühtsus välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes on meile olnud enam-vähem omane kogu käesoleva 21. sajandi jooksul. Ärgem loobugem sellest!

Head kolleegid! Meid on kõigest 101 enam kui miljoni kodaniku seast. Aga me oleme siia kandideerinud, et Eesti Vabariik kestaks ja areneks. Ma usun, et me suudame rohkemat kui seni, kvaliteetsemalt kui seni, isegi sõbralikumalt kui seni. Jõudu meile kõigile demokraatliku protsessi seadusesse valamisel! Ma tänan tähelepanu eest ning kuulutan Riigikogu XV koosseisu IV istungjärgu avatuks. (Aplaus.)

Lugupeetud Riigikogu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise.

Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Olen täna siin selleks, et soovida Riigikogule kui Eesti riigi kõrgeimale kogule tegusat sügisistungjärku. Ja jagan teiega mõtteid selle kohta, milline on parlamendi roll tänases Eestis. Just nimelt: tänases Eestis.

Poleks palju kasu sellest, kui korrata üldisi põhimõtteid: et parlament on oluline, et Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse vahekord peab olema korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel, et põhiseadus on täitmiseks, mitte lipukirjaks. Hoopis raskem on täpsustada, mida need demokraatia aluspõhimõtted nõuavad meilt tänastes oludes, mida need nõuavad parlamendilt, mis alustab oma istungjärku 2024. aasta septembris.

Õige pea esitab valitsus Riigikogule arutamiseks riigieelarve eelnõu. Eelnõu, mitte valmis riigieelarve. Riigikogu ülesanne pole eelarvet pelgalt kinnitada, vaid langetada kõige olulisemad riigirahandust puudutavad otsused. Ent mida see õieti tähendab?

Ma ei arva, et parlamendi liikmed peaksid valijatele oma tegusust tõestama nii, et kauplevad välja kuluridasid enda toetajatele. Samas peab ka eelarve puhul säilima range parlamentaarne kontroll. Seegi on tuntud tõde.

Oleme aastaid rääkinud, et eelarve olgu läbipaistev. Ütleksin pigem nii, et eelarve peab olema kontrollitav, parlamentaarset sõelumist võimaldav. Alles siis, kui on näha, kuidas raha täpsemalt kasutatakse, tekib pind aruteluks selle üle, kas tehtud valikud olid mõttekad.

Miks on see iseäranis oluline just praegu? Räägime palju kärbetest. See on hea, kuna nüüdne pilt sunnib meid senisest enam hindama avalike kulude vajalikkust. Olevik pakub meile võimaluse hinnata, mida meie riik üldse tegema peab, kui suur peab olema riigi osa majanduses ja ühiskonnaelus ning kas me oleme liikunud õiges suunas.

Kuid kärpimine protsentidega ei tarvitse olla parim tee, ehkki nii võib kõige lihtsamalt saavutada poliitilise kompromissi. Aga kui riik on aasta-aastalt teinud kulutusi, mille kohta on nüüdseks selge, et need ei ole õigustatud, siis pole mõistlik lahendus ka see, kui vähendame põhjendamata kulurida 10% võrra.

Teisalt peitub kärpimises ka suur oht. Riigi raha kasutus võib kujuneda ka selle järgi, milline minister on suutnud kõige paremini seista vastu kokkuhoiusurvele. Muidugi, ministri töö ongi selgitada oma valdkonna vajadusi, aga sama mõistetav on seegi, et iga minister mõtleb ka oma erakonna käekäigule võrdluses teiste erakondadega. See on paratamatult nii.

Samas saab just Riigikogus hinnata eelarvet tervikuna ja otsustada, kas tulemuses on üldse mingeid sihtjooni peale poliitilise kompromissi.

Eelarve parlamentaarne kontroll ei kindlusta üksnes Riigikogu õigusi. See on ka oluline vahend meie majanduskeskkonna ausana hoidmisel. Minagi lugesin Riigikontrolli värskest aruandest parlamendile, et riiklike toetuste jagamine ei ole alati läbipaistev ja et toetusi antakse viisil, mis ei taga ausat konkurentsi. Riigikogu asi on selle teemaga tegeleda ning küsida valitsuselt selgitusi. Rõhutan just seda tõika, et kontrollimata toetuste näol ei tarvitse olla tegu ainult raha raiskamisega, vaid ka majanduskeskkonna moonutamisega. Eriti väikeriigis on konkurents võtmetähtsusega hindade langetamisel.

Võime rääkida üldiselt meie majanduse avatusest, ent kui mõned sektorid kannatavad riigi kaasabil loodud turuvõimu all, mida naudivad soodustatud ettevõtjad, siis lööme kiilu ette ka majanduse arenemisele.

On täitsa võimalik, et riiklike toetuste andmine on kasvanud välja siirast soovist toetada majanduse arengut. Üldisem küsimus, millega siin põrkume, on aga see, kuidas majandust arendada. Viimasel ajal on palju kõneldud sellest, et peame meelitama Eestisse välisinvesteeringuid ja muu seas tegema ettevõtjatele soodustusi. Kindlasti on see üks hoob, kuid pikas vaates ei soodusta me oma majandust, kui täidame selle mitmesuguste erandite ja erisoodustustega. Märksa olulisem on luua niisugune keskkond, mis ise soosib investeeringuid.

Mõistlikud, läbipaistvad, kõigile võrdsed reeglid, mitte hulk läbiräägitud erandeid – see oleks õige tee.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ent majanduse võib lämmatada ka reeglite alla. Ma ei leia, et parlamendi töö tulemust peaks mõõtma selle järgi, mitu seadust on vastu võetud. Tõhususe ja viljakuse mõõdupuu on pigem see, kui hästi on õnnestunud mõni üldine eesmärk tõlkida selgeks ja sihipäraseks õigusnormiks.

Majanduse kohta aitab sihte seada raport, mille konkurentsivõime ekspertkogu esitas juunis Riigikogule. Ühe probleemina on raportis mainitud liigset bürokraatiat ja ettevõtetele pandud regulatsioonide koormat, mis nähtavasti tulevikus veelgi suureneb.

Just Euroopa poliitika kujundamisel on meil kõige paremad võimalused võidelda tarbetute reeglitega. Kuid mõelgem ka sellele, millise eesmärgiga Euroopa Liidu tasandil reegleid kehtestatakse. Kui nende eesmärk on ühisturu loomine ja süvendamine, siis on see kooskõlas Eesti huvidega.

Meie majanduse kasvu peab vedama eksport. Euroopa lõimimise kandev idee on aga olnud turgude avamine väliskonkurentsile. Mida võimekamaks muutub meie majandus, seda tähtsam on meile Euroopa ühisturu toimimine. Edukad on meie ettevõtted rahvusvahelises konkurentsis aga vaid siis, kui me ei lisa euroreeglitele mõtlematult nõudeid oma poolt juurde. Pigem peaksime uute euroreeglite ülevõtmisel alati mõtlema, kas need võimaldavad meil midagi oma õiguses lihtsamaks ja paremaks teha.

On hea, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon püüab Euroopa poliitika kujundamist mõjutada senisest varasemalt. Kui mõni eelnõu on Euroopa tasandil juba valminud ja ootab lõplikku heakskiitu, siis on Eesti seisukohti hilja sõnastama hakata. Riigikogu vajab asjatundjate ja huvigruppide abi, selgitamaks, mida mõni kavandatav direktiiv või määrus Eesti oludes tegelikult kaasa tooks. Et Eesti huve kaitsta, selleks peavad need olema varakult sõnastatud ja vormitud seisukohtadeks, mida toetab asjatundlik argumentatsioon.

Eesti on Euroopa. Jah, aga meil on eripärane minevik, oma poliitiline kogemus, oma arusaam riiklusest, mis kajastub meie põhiseaduses. Me peame oma põhiseadust kaitsma ka Euroopa Liidu liikmena.

Hea Riigikogu! Ikka ja jälle loen või kuulen ma murelikke jutte parlamentarismi kriisist. Viimase aasta kogemus aga pigem näitab, et meie riigikord toimib. Võimude lahutatus ja tasakaalustatus tähendab seda, et kui riigielus tekivad vastuolud, siis on nende lahendamisel oma osa parlamendil, valitsusel, kohtul ja presidendil. Riigikorra toimimise näitaja pole see, kas tekivad teravad vastuolud, vaid see, kas vastuolud hakkavad süsteemi tervikus lahenema.

Iga osapool näeb lahendust erinevalt ja tahaks riigikorda kujundada oma seisukohtade järgi. Valitsusel ja parlamendi enamusel on oma arvamuse maksma panemiseks paremad võimalused kui opositsioonil. Nende võimu peab tasakaalustama kohus, vajadusel asudes opositsiooni õiguste kaitsele. Ka nüüdsete parlamendi pingete puhul on kohus oma sõna öelnud ja seda sõna tuleb õigusriigis austada.

Kui arvestada, et demokraatia igapäev on võitlus, siis äkki ei peakski me püüdlema täieliku kodurahu poole, ei parlamendis ega poliitikas üldisemalt. Ajalugu näitab meile küllalt selgelt, kuhu võib parlamenti kodurahu nõudmisega tüürida.

Samamoodi tasub küsida, kas mingit sorti usaldamatus pole demokraatia olemuslik tunnus. Vaevalt on meie ideaal see, et kogu rahvas usaldab valitsust ega pea seetõttu vajalikuks üldse süveneda poliitika üksikasjadesse. Niisuguse usalduse teine külg on passiivsus, osavõtmatus, kriitika ja kontrolli puudus. Võib-olla ei peaks me seda pidama üksnes hädaks, et infotehnoloogia areng on süvendanud usaldamatust. Jah, siin on ohud, aga tark rahvas ei ole kunagi üdini üksmeelne, kahtlusteta, pimesi usaldav.

Kuid enne, kui annan selle kõnetooli tagasi Riigikogu liikmetele, ütlen siit tänusõnad Ants Laaneotsale ja Siim Kallasele, kes on rohkem kui kolme aastakümne jooksul oluliselt mõjutanud Eesti elu ja nüüd parlamendipoliitikast lahkunud. Kuuldes nende otsusest minna ära Riigikogust, mõtlesin: muidugi on paratamatu, et poliitikalaval vahetuvad põlvkonnad ja vaatused, aga ikka on kahju, kui poliitikast taandub kogemus, mida seal nii hädasti vaja on.

Soovin teile edukat uut tööaastat, Riigikogu! Tänan! (Aplaus.)

Tänan teid, härra president!

Laulab Rahvusooper Estonia noormeestekoor. (Aplaus.)

Rahvusooper Estonia noormeestekoori esituses kõlas laul pealkirjaga "Munamäel", muusika Karl August Hermannilt, sõnad Juhan Kunderilt. Tänan Estonia noormeestekoori lauljaid ja nende dirigenti Hirvo Survat. Aitäh!

Austatud Riigikogu, palun tõusta, Eesti Vabariigi president lahkub.

Järgnevalt, head kolleegid, asume tänaste päevakorrateemade juurde. Aga kõigepealt, palun kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks on registreerunud 88 Riigikogu liiget, puudub 13. Ja nüüd, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Martin Helme, ma saan aru, et teil on soov ettepanek teha. Martin Helme, palun!

Lugupeetud esimees! Ma soovin teha muudatuse päevakorda ja võtta välja neljapäevasest päevakorrast meie fraktsiooni esitatud eelnõud, mõlemad punktid. Nimelt, ja see oli ka jutuks, kui te tegite juhatuses päevakorda, et meie fraktsioonil on neljapäevaks sellised plaanid, et me ei saa sel päeval ettekandjat välja pakkuda. Ja selle tõttu ilmselgelt jäävad need ettekanded, kui nad nüüd jäävad päevakorda, menetluse võimatuse tõttu sellel nädalal tegemata. Aitäh!

Selge. Aitäh! Head kolleegid … Nii, Jaak Valge, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu, härra esimees! Ma ikka tuletan meelde, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt peab eelnõu esimene lugemine toimuma Riigikogu täiskogu seitsme töönädala jooksul. Paraku on selle nädala päevakorras kohe kaheksa eelnõu, mille puhul on see tähtaeg ületatud. Ja ärge väitke, et seepärast, et eelnõude vall oli varem ees. Igaüks võib siin veenduda selles, et meie kevad[istungid] olid enam kui hõredad. Nüüd, ma ei oska välja mõelda, missugust poliitilist kasu võib koalitsioon sellest saada, et rikub kodukorda, ja teen järelduse, et koalitsioon – vot siinkohal teie endi kehastuses – ei riku kodukorda lihtsalt mitte sellepärast, et kasu saada, vaid sellepärast, et te saate rikkumisest endast naudingut. Ja kui te sellega nõus ei ole, siis palun vastake, mis osas mu loogika paika ei pea.

Aitäh, hea kolleeg! Kõikide nende eelnõude puhul on korduvalt tekkinud arutelu võimatus ja nüüd on need kandunud üle sellesse istungjärku. Ja ma olen enam kui kindel, et üsna pea me oleme kõik need eelnõud ära menetlenud. Kindlasti me üritame nii kiiresti kui võimalik kõiki neid eelnõusid menetleda. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teie vastus Jaak Valgele natukene hämmastas mind. Te viitasite sellele asjaolule, et oli arutelu võimatus seoses sellega, et eelnõu esitaja ei viibinud saalis. Lugege palun üles, kui palju kogu selles pikas nimekirjas, mis siin on hilinemisega menetlusse toodud, on neid, kus oli arutelu võimatus seoses inimese puudumisega.

Aitäh, hea kolleeg! Võtan siis ette käesoleva nädala päevakorra ja hakkame vaatama. Kõigepealt, teisipäevane kolmas päevakorrapunkt, 402 SE – arutamise võimatus 17. töönädalal, arutamise võimatus 18. töönädalal. Järgmine, neljas päevakorrapunkt teisipäeval, see on siis seaduseelnõu 412 – arutamise võimatus 18. töönädalal. Edasi, kolmapäeval üheksas punkt, 329 SE – võeti 9. ja 12. töönädala päevakorrast välja, arutamise võimatus 17. töönädalal ja 18. töönädalal. Ja nii edasi ja nii edasi. Siin on näiteks ka 404 SE puhul arutamise võimatus 15. töönädalal, 16. töönädalal, 17. töönädalal ja 18. töönädalal. Head kolleegid, ma loodan, et neid arutamise võimatusi enam rohkem väga palju ei tule ja me saame need eelnõud ära menetleda.

Martin Helme, teil on veel sõnavõtt kohapealt.

Ei, kolleegid juhtisid tähelepanu, et ma ei väljendanud ennast võib-olla väga selgelt. Ma soovin need neljapäevased päevakorrapunktid välja võtta.

Ma sain aru ja teil on täielikult see õigus. Ja vastavalt siis sellele ettepanekule ehk teiepoolsele ettepanekule need võetakse neljapäevase istungipäeva päevakorrast välja. Nii see on. Kui rohkem küsimusi selle nädala päevakorra kohta ei ole, siis, head kolleegid, kõlab saalikutsung, misjärel panen hääletusele käesoleva nädala päevakorra.

Austatud Riigikogu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekul jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja neljapäevased esimene ja teine päevakorrapunkt.

Ning järgnevalt, head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 82 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu ja esitab kümme Riigikogu otsuse eelnõu. 

Esiteks, taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse ning metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Teiseks, vangistusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Neljandaks, vereseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust terviseminister.

Ja nüüd kümme Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Inherent Resolve". Teiseks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis". Kolmandaks, "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel". Neljandaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis". Viiendaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini". Kuuendaks, "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR ASPIDES". Seitsmendaks, "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus". Kaheksandaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis". Üheksandaks, "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus". Ja kümnendaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias". Eelnimetatud kümne Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. Kõik 14 eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Tegusat sügisistungjärku!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Peame nõustuma Eesti Vabariigi presidendiga, kes juhtis tähelepanu, et eelarve ja majanduspoliitika tervikuna võiks olla parlamentaarse debati objektiks. Siin on mõistlik ka meenutada seda, mida hea Kaja Kallas rääkis nädalavahetusel, kui ta kritiseeris Reformierakonna majanduspoliitikat üsna teravalt. Osaliselt peab temaga kindlasti nõustuma. Ma usun, et ka hea peaminister nõustub oma eelkäijaga. Tõepoolest, kui rääkida firmade tulumaksust, siis see on järjekordne samm, mis pidurdaks majanduskasvu. Selle alternatiiviks pakub keskfraktsioon juba teist korda välja pangamaksu. Pangamaks on meede, mis tooks eelarvesse pool miljardit aastas. Hea Riigikogu esimees rääkis väga õiget juttu, et igas kohas peab otsima võimalust säästa raha. Aga näiteks, kui võtta Riigikogu liikmetelt ära 10% kuluhüvitistest, siis kulub 2500 aastat selleks, et koguda summa, mille pangamaks tooks ainult ühe aastaga. Ainult ühe aastaga! Ja sellepärast ma väga loodan, et teisel katsel see ettepanek leiab toetuse. Head istungjärgu algust teile!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Hea peaminister! Ilusad kõned on peetud siin istungjärgu avamisel. Jõudu ka Isamaa poolt rahvaesindusele!

Eesti rahvas tahab selgust. Eesti rahvas ei taha häma ja lihtsalt loosunglikke jutupunkte, mis ei vasta meie ühiskonna toimetuleku ja laiemate arusaamade loogikale. Eesti rahanduslik olukord on keeruline. Meie majanduse väljavaated on kehvad. Võrreldes eelmise aasta suvel valitsuse poolt prognoosituga, kukub meie majandus 3,7% võrreldes seatud sihiga. Ja seda nii nagu Kallase valitsus, proovib ka Michali valitsus lahendada järjekordsete maksutõusudega. Tulemus on selline, et hinnad kerkivad, inimeste ostuvõime ehk tegelikult elukvaliteet järgmisel aastal halveneb ja meie majandus on üha hapramas seisus. 

Selles kontekstis ma kutsun valitsust üles oma poliitilisest käekirjast sellisel kujul loobuma ja pidama opositsiooni, huvirühmade ja meie ettevõtjatega dialoogi, kuidas tagada inimeste toimetulek ja asetada majandus mõistlikule teele. Ja selle esimese signaalina annan ma üle seaduseelnõu, mis järgmise aasta 1. jaanuarist jõustuma plaanitava automaksu seaduse tühistaks. Tõmbame esimese sammuna kvaliteetsemas poliitikas, millest teie rääkisite, härra Riigikogu esimees, joone peale automaksu seadusele! Pöörame uue lehekülje! Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Aivar Kokk! 

Head kolleegid! Austatud juhataja! Austatud peaminister! Mul on au Isamaa Erakonna ja fraktsiooni nimel üle anda maamaksuseaduse muutmise seaduse osaliselt kehtetuks tunnistamise seaduse [eelnõu]. Eelnõu eesmärk on tunnistada kehtetuks Riigikogus 19. juunil 2024. aastal vastu võetud maamaksuseaduse muutmise seadus selles osas, milles see ei ole veel jõustunud, ja välistada tulevikus suuremahulised maamaksu tõusud ning kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine. 

Olukorras, kus valitsus kõneleb kindlustunde loomisest, on maamaksu tõus erakordselt küüniline ebakindluse külvamine. Kui varasemalt võis maamaks tõusta aastas maksimaalselt 10%, siis nüüd on tegu minimaalse võimaliku tõusuga. Samas on võimalik maamaksu tõsta aastaga lausa 100%. Ja ma rõhutan, et 10% tõuseb see sõltumata omavalitsusest. Paraku koalitsioonipoliitikud sellest eelnõu arutelul aru ei saanud, isegi minister seda eelnõu siin kaitses. See tähendab, et koduomanikke karistatakse taas kodualuse maa maksustamisega. Isamaa eestvedamisel on see maa olnud üle kümne aasta maksuvaba. Ettevõtjatel puudub võimalus planeerida tulevikku suunatud investeeringuid, kuna üks oluline kulurida eelarves võib aastaga lausa kahekordistuda. Seetõttu soovime käesoleva eelnõuga tunnistada kehtetuks Riigikogus 19. juunil 2024 vastu võetud maamaksuseaduse muutmise seaduse see osa. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Esitan eelnõu, millega tunnistataks kehtetuks karistusseadustiku § 151¹ "Rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine". Kui see eelnõu kaks aastat tagasi siin saalis vastu võeti, siis räägiti sellest, et sellega saaks takistada Vene agressiooni toetamist ja õigustamist. Tegelikult on seda paragrahvi kasutatud süstemaatiliselt just eesti rahvusluse vastu. Esimene ohver oli Jaak Valge ja Andres Aule aktsioon, kui nad riputasid protesti märgiks [üles ENSV lipu], protestisid küüditamise vastu ühe kirjaniku osas. Teine juhtum: Sinimägede kangelase Paul Maitla tütart Kai Brauerit üritati sealt ürituselt minema saada seoses sellega, et ta kandis keelatud sümboolikat. Kolmas juhtum: 31. august, kui politsei, rikkudes põhiseaduslikke õigusi omandi osas, konfiskeeris teises maailmasõjas võidelnud eestlaste mälestusmärgi, kuigi nad võitlesid just punase agressiooni vastu. Ja kõige hullem on see, et seda õigustasid nii valitsuse liikmed kui ka peaminister. Seejuures jäeti tähelepanuta, et tegelikult politsei oli selle kohta juba ekspertiisi tellinud. Emeriitprofessor Peeter Torop andis juba aastal 2005 hinnangu, et sellel mälestusmärgil ei ole natslikke sümboleid. 

Seega tuleb see paragrahv karistusseadustikust välja visata, kuna politsei kasutab seda valesti ja kuritahtlikult. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on siin mapi vahel kaks arupärimist. Esimene arupärimine on minu ja Henn Põlluaasa, Ants Froschi ja Leo Kunnase poolt siseminister Lauri Läänemetsale mobilisatsiooniealistele Ukraina kodakondsusega meestele rahvusvahelise kaitse andmise kohta. Kolleegid, kui te mäletate, siis käesoleval aastal on võib-olla kaks korda – jah, päris kindlasti kaks korda – siseminister käinud juba nendele küsimustele vastamas, aga kahjuks peab ütlema, et Riigikogu liikmed sellest oluliselt targemaks ei ole saanud. Ja mõlema esinemise korral oli siseministri vastustes ka väga palju eksimusi. Kas teadlikke või ebateadlikke, seda ma ei tea. 

Nii. Ja seekord on see arupärimine kitsam. Sellisele kitsamale arupärimisele on raske sihukeste loosungitega vastata ja ma loodan, et seekord on siseminister paremini arupärimisele vastamiseks valmistunud. Küsimused on järgmised. Miks just mobilisatsiooniealised Ukraina mehed vajavad Eestis kõige pikemaajalisemat ehk rahvusvahelist kaitset ja miks just nende arv ja osakaal kasvab pidevalt? Edasi: kelle eest neid mehi ikkagi kaitstakse? Kas Ukraina riigi eest? Kolmandaks: miks pole neil võimalik oma kodumaale tagasi minna, nagu te – siseminister siis – 1. aprillil väitsite? Neljandaks: miks need mehed tulevad jätkuvalt üle meie idapiiri, nagu siseminister on väitnud, ja kuidas nad sinna Venemaale sattunud on? Ja viiendaks küsime: kas siseminister ei leia, et võimalikele desertööridele massiliselt rahvusvahelist kaitset pakkudes õõnestatakse Ukraina kaitsevõimet? On au üle anda.

Aitäh!

Teine arupärimine on samuti härra siseminister Lauri Läänemetsale, arupärijad on Jaak Valge ja Varro Vooglaid. Ma usun, et kolleeg Kalle Grünthal juba valgustas piisavalt selle teema tausta, nii et ma piirdun praegu nende põhiküsimuste refereerimisega, mida me sellega seoses siseministrilt teada tahame. Esiteks: kas siseminister on nõus, et salates maha Eesti iseseisvuse eest võidelnute mälestuse, antakse signaal ka neile, kelle kaitsetahtest oleneb kaasajal Eesti Vabariigi julgeolek ja saatus? Kas ka siis, kui võitlete Eesti eest kas või peaministri üleskutsel, aga välispoliitiliselt keerulistel asjaoludel, ei hakka Eesti Vabariik hiljem neid asjaolusid meie välispartneritele selgitama, vaid nõuab teie unustamist? Ja ikkagi, kuidas mõjub selline sõnum tänapäeva Eesti sõjameeste kaitsetahtele? 

Ja teine küsimus: kuidas said politsei, siseminister ise ja erioperatsioonist teavitatud valitsuse liikmed arvata, et semiootilise ekspertiisi kohaselt natsitunnusteta originaali koopial on tekkinud uuesti natsitunnused? Originaalil ei olnud ja see on originaali koopia, enne ei olnud, nüüd on jälle uuesti. Kolmandaks: kuidas sai politsei teada, kes ja kuidas ja millal transportis ausamba koopiat Lihulasse? Kas selleks viidi ellu jälitustegevust ja kui viidi, siis millisele õiguslikule alusele tuginedes? Ma kõike ei jõua ette lugeda, aga viimane küsimus on selline: "Kas tunnistate, et Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnute mälestuse austamise (seadusevastane) takistamine tõukub Venemaa ajaloonarratiivist?" Ja kui jah, siis kas härra siseminister leiab jätkuvalt, et ta on sobiv isik Eesti Vabariigi siseministri positsioonil?

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Väliskomisjoni nimel esitan Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmise eelnõu. Eelnõu on edastatud digitaalselt. Aitäh!

Nii, head kolleegid. Rohkem kõnesoove ei ole. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 19 eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise teekonna vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Olemegi jõudnud tänase päevakorra juurde. Meil on täna viis päevakorrapunkti, kõik on vastamised arupärimistele. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksandr Tšaplõgini ja Lauri Laatsi 30. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Kristina Kallase töö kohta. Palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Austatud kolleegid! Esiteks lubage meid kõiki õnnitleda uue hooaja alguse puhul. Loodame, et see on konstruktiivne, produktiivne ja vähem skandaalne, kui näiteks eelmine hooaeg oli. Ja peaministrile edu esimesele arupärimisele vastamisel just selles rollis!

Arupärimine iseenesest oli esitatud juba aprilli lõpus ja oli seotud sellega, et opositsioon oli esitanud Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministrile Kristina Kallasele umbusaldusavalduse, kuna leidis, et Kristina Kallas ei ole piisavalt pädev selleks, et haridusministri ametit pidada. Loomulikult, sellest ajast on juba mõned kuud möödunud ja iseenesest meil on isegi uus peaminister. See arupärimine oli esitatud Kaja Kallasele, aga seda huvitavam on meil teada, mida arvab Kristina Kallase ministripädevuse kohta uus peaminister. Küsimegi tema käest, miks Kristina Kallas on jätkuvalt haridus- ja teadusminister, nüüd juba uues valitsuses, ja kas hea peaministri arvates on Kristina Kallas pädev oma ülesannete täitmisel. 

Ma igaks juhuks, kuna meil on tõepoolest uus peaminister, tuletan lihtsalt meelde, et aprillikuus esitasid kõik kolm opositsioonierakonda – Keskerakond, EKRE ja Isamaa – umbusaldusavalduse Kristina Kallasele ja hääletasid pärast ka selle poolt. Nimelt oli terve nimekiri asjaoludest, mis panid meid konkreetselt kahtlema selles, et Kristina Kallas sobib haridusministri ametisse. Üks ajend oli näiteks see, millest hakkavad minu kolleegid Isamaa Erakonnast siin rääkima teise punkti juures. Aprillikuus olid nimelt ühiskatsed esiteks riigigümnaasiumidesse pääsemiseks ja siis juba eesti keele e-katseeksam. Sellega tekkisid väga konkreetsed tehnilised probleemid, mis põhimõtteliselt panid nii õpilased kui ka õpetajad, koolijuhid ja vanemad väga keerulisse olukorda. Ja kahjuks midagi pärast seda ei järgnenud, minister lihtsalt asus asjaolude kinnimätsimise teele.

Selliseid asjaolusid oli veel, alustades jaanuarikuus toimunud streigist ja lõpetades sellega, et jätkuvalt kestavad õpetajaid esindavate organisatsioonidega läbirääkimised, mis puudutavad õpetajate töötasusid ehk palkasid ja töötingimusi. Vahepeal on nendest läbirääkimistest juba väljunud väga paljude omavalitsuste esindajad, kes ütlesid, et nendel läbirääkimistel ei saa midagi ette võtta. Nii et praegu paistab, et suurt progressi nendel läbirääkimistel ei saavutata. 

Ja loomulikult, [õpetajate] järelkasv või [õpetajate arvu] juurdekasv. Praegu on väga keeruline olukord kõikides omavalitsustes: koolides ei jätku õpetajaid ja kahjuks paistab, et ministril ja Haridus- ja Teadusministeeriumil puudub konkreetne lahendus ja plaan, kuidas seda probleemi lahendama hakata. Samas vajab see lahendust juba nüüd ja praegu. Küsimegi peaministrilt, kas tema arvates sobib Kristina Kallas haridusministri ametisse. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kena tööaasta algust kõigile Riigikogus! Pikk sissejuhatus arupärijatelt ja ometi vaid üks küsimus, täpsemalt küll kahena sõnastatud: miks Kristina Kallas on jätkuvalt teie valitsuse haridus- ja teadusminister ning kas teie arvates on Kristina Kallas pädev oma ülesannete täitmisel? Vastan lihtsalt. Kristina Kallas on pädev oma ülesannete täitmisel. Tal lasub oluline vastutus, et [ellu viia] varem Riigikogus vastu võetud plaan üle minna eestikeelsele haridusele. Sellest aastast on see alanud. Nii et seetõttu on Kristina Kallas pädev ja tubli haridusminister. Ja mul on hea meel, et ta valitsuses Eesti rahvast teenib.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus, et üleminek eestikeelsele haridusele on väga suur ja oluline reform, aga kindlasti ei ole see ainuke asi, millega peab haridusminister tegelema. Ja meil on hästi palju koole, kus on jätkuvalt probleem õpetajatega. Meil on väikesed koolid, mis pannakse kinni. Ja meil käivad läbirääkimised õpetajate palga ja töötingimuste parandamiseks, mis praegu on soikumas. Nii et me tegelikult juba loeme meediast, et õpetajad praegu kaaluvad võimalust, et kui midagi ei muutu lähiajal, kui nende palk ei kasva ka järgmisel aastal, siis tuleb uus streik. Kas teie arvates, kui tuleb teine streik ühe ja sama haridusministri ajal, see haridusminister sobib oma ametisse?

Aitäh! Haridusminister minu hinnangul on teinud ja teeb märkimisväärseid pingutusi. Ka valitsuse arutelude kohta võin kinnitada ja ilmselt ka tulevikureformide kohta võin juba etteruttavalt kinnitada, et me püüame leida maksimaalselt arukaid ja võimalikult haridussüsteemi säästvaid kärpekohti haridussüsteemi seest ning teha pingutusi, et haridussüsteemi tuua raha juurde kõikidel viisidel, mis on tänapäeval võimalikud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud peaminister! Eile tulid uudised meediast, et nende inimeste seas, kes on viimasel ajal tulnud Tallinna koolidesse lapsi õpetama, pooltel puudub igasugune pedagoogiline haridus. Ehk siis meil töötab koolides terve hulk õpetajaid, kes pole oma hariduselt õpetajad. Mis kvaliteediga haridust saavad koolilapsed, kelle õpetajad ei oma õpetajaharidust? Kas teie arvates on selline olukord normaalne ja kas see pole haridusministeeriumi ja haridusministri tegemata töö?

Aitäh! Ilmselt me ei loe samu uudisekanaleid. Nii et kui te olete nii lahke ja saadate mulle pärast selle lingi, siis ma loen ka selle loo läbi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, Kristina Kallas istub ise seal praegu loožis, ta ise ei saa sellele küsimusele vastata. Ma küsingi teie käest. Te ütlesite, et teie arvates Kristina Kallas on pädev jätkama haridus- ja teadusministrina teie valitsuses, ja jäägu need sõnad siis siia stenogrammi ja tulevikuks kõigile analüüsida. Me teame, et 2,4 miljardit on ära raisatud, ütleme isegi, et varastatud, eks ole, eelmisel aastal eelmise valitsuse poolt. Õpetajad ei ole oma 17 eurotki palgatõusu kätte saanud. See eestikeelsele haridusele üleminek oleks olnud võimalik veel viis aastat tagasi, aga praegu meil on enam-vähem 150 000 slaavlast sisse tulnud ja eesti lapsed venestatakse eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all koolides ära. Kui Kristina Kallas ikka ei saa hakkama, kas vastutate teie kõige selle jama eest pärast, sest te ütlesite, et ta on pädev, või lükkate selle vastutuse lõpuks ikkagi tema kaela?

Aitäh! Teie küsimuses oli palju erinevaid väiteid. Kõigepealt, kui te väidate, et kuskil on midagi ära varastatud ja te sellest teate, siis soovitan pöörduda õiguskaitseasutuste poole. Ma olen täiesti kindel, et kui lugupeetud Riigikogu liige astub sinna sisse selle teadmisega, et kuskil on midagi viltu või kaduma läinud, nad kindlasti võtavad seda menetleda. Seda esiteks. 

Teiseks, lisarahastus eestikeelsele haridusele üleminekuks on tõsiasi, see on ka tulevasteks aastateks ette nähtud. See on Eestis üks kõige tõsisemaid reforme. Kogu hariduses tegelikult on vastus küsimusele, kuidas me tulevikus sama kvaliteetset või kvaliteetsemat haridust rahastame: me tagame head õpetajad ja sellesama koolikeskkonna, mis toodab tarku lapsi ja tarku täiskasvanuid tulevikuks. Sellega, ma arvan, Kristina Kallas saab suurepäraselt hakkama, ta teeb oma tööd haridusministrina pühendunult. Ja hiljem on teilgi rõõmustav võimalus, kui ta tuleb siia pulti vastama, selles veenduda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Juba siis, kui see streik lõppes, ma tegelikult olin pisut imestunud, et õpetajad olid nõus streigi lõpetama selle peale, et lubati teha töögrupp, et arutada, kas saab palka tõsta. Ja tänaseks me loemegi uudiseid, et töögrupp jõudis järeldusele, et ei saa palka tõsta. Aga te ütlesite ühe huvitava asja: Kristina Kallas töötab selle nimel, et raha haridusvaldkonda kindlasti juurde tuua. Ent nii teie sõnumid kui ka kogu valitsuse sõnumid on sellised, et me liigume kärpeaega ja kõik valdkonnad peavad kärpima. Äkki te siis avate meile seda, kas Kristina Kallas proovib raha tuua kuskilt eelarvevälistest kohtadest haridusvaldkonda juurde või haridust kärped ei puuduta? Kust ta seda raha tooma hakkab sinna haridusse? Uudised ütlevad, et raha juurde ei tule. Äkki selgitate?

Aitäh! Kärbete loetelust ainukesed erandid, mis on sõnastatud, on pensionid – neid me ei kärbi –, riigikaitsevõimekus, sisejulgeolek ja õpetajad. Ja me oleme arutanud erinevaid haridusreforme, haridusminister saab teile teie soovi korral anda ülevaate, kuidas jätta rohkem raha haridusse. Hariduse, hariduse sisu ja betooni vahekorrast on teinud pika raporti akadeemik Jaak Aaviksoo, sedagi saate lugeda. Debatt ühiskonnas, ülikoolides, nagu ka valitsuse liikmete, erinevate erakondade ja ilmselt ka parlamendi sees käib ka tulevikus. Milline võiks olla hariduses igaühe omaosalus, kas mingitel erialadel võiks tasu olla – arvamusi on erinevaid, see debatt jätkub.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Kõigepealt ma korrigeerin selle ära, et see Moonika Helme välja toodud 2,4 miljardit ei ole tema enda väljamõeldud kadunud raha, vaid selle on Riigikontroll välja toonud oma aruandes. Aga minu küsimus on selline. Te viitate siin eestikeelsele haridusele üleminekule, aga see on toimunud ju eesti laste arvelt. Väga paljudes klassides on vene keelt rääkivate õpilaste arv oluliselt suurem ehk siis ülekaalus. See tähendab, et eesti keelt rääkivad lapsed on vene keele keskkonnas ja kõige hullem: nad peavad hakkama ise ka õpetama vene keelt rääkivatele lastele eesti keelt. See tähendab seda, et eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed ei saagi oma õpingutele keskenduda, kannatab nende keeleline ja kultuuriline areng. Kuidas see siis nüüd on eestikeelsele haridusele üleminek? Ei ole ju! See on venestamine.

Ma ei ole teiega nõus. Ma arvan, et Eestis tulebki eesti keeles haridust omandada. Minu soovitus on see aastaid olnud. Ma mäletan, kui mais 2017 see teema sai avalikkuse tähelepanu alla tõstetud, tollal küll kohalike valimiste võtmes, kui arutati lasteaedade ja haridussüsteemi muudatusi. Ma mäletan tollest ajast ka sarnast juttu. Oli neid, kes ütlesid, et õpetajaid ei jätku, oli neid, kes ütlesid, et materjale ei ole. Kerisin ajaloos tagasi, Interrinnegi rääkis omal ajal samasugust juttu. Eestis tuleb minna üle eestikeelsele haridusele ja selles ei saa kompromisse teha. Tänane haridusminister on sellele pühendunud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Haridusministri eestvedamisel on toimunud reform, eestikeelsele haridusele üleminek. Ja kohe esimestel päevadel me näeme ja teame, et õpetajate puudus on päris suur. Eelkõige seepärast, et väga vähe on õpetajaid, kes sooritasid eksami, paljud on sellel eksamil põrunud. Ja mul on selline küsimus ja ettepanek. Kas on arutatud seda, et kas me peame vaatama bürokraatlikult kategooria järgi või võime lähtuda sellest, mida tegelikult inimene oskab, seda nii tänu haridusele kui keeleoskusele? Haridusasutuses ehk töötab pikaajaline õpetaja, kes valdab keelt, oskab rääkida, ja ta oskab ka õpetada, aga tal ei ole seda kategooriat. Ehk me usaldaks rohkem omavalitsusi, kes võiks moodustada komisjonid, ja mitte lähtuda kategooriast C1 või B2 või mis iganes. Las see komisjon otsustab, ehk ta näeb, kaasates Keeleametit, et inimene saab selle tööga hakkama. Ma arvan, et me saaks selle abil lahendada päris palju küsimusi, paljud õpetajad jätkaksid meie laste õpetamist ja meie lapsed saaksid hea hariduse.

Aitäh! Vaadake, sellele võiks vastata nii, et meil on ka autojuhtimine kaunis lihtsaks tehtud. Üldiselt aga siiski eeldatakse, et ehkki juhtimine tundub paljudele loogiline, omandatakse vastavad teadmised, antakse eksam ja saadakse ka ametlik riiklikult tunnustatud juhtimisõigus. Et keelekategooria tuleb omandada, õpetajate puhul eriti, peaks olema arusaadav nõue. Kui me eeldame, et meil haridussüsteem vastab teatavatele nõuetele, muu hulgas ka standarditele, siis tegelikult ka teatud keelekategooria omamine seda ju on. Nagu juhtimisõiguski. Ega need lõpuks paljuski ei erine. Me eeldame, et see vastutus, mis inimestel on, kui nad õpetavad lapsi mingites valdkondades, vastab nendele standarditele, mida me hariduse puhul ootame. 

Nii et ma arvan, et see on laiem ühiskondliku vastutuse ja tasakaalu küsimus. Seetõttu ma arvan ka, et erinevaid komisjone riikliku süsteemi kõrvale ei ole täiendavalt vaja moodustada. See süsteem, mis on, annab kõigile võimaluse need kategooriad omandada ja koolis või muus lasteasutuses või haridusasutuses töötada.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No küllap me kõik – vähemalt sõnades ja isegi reformierakondlased – nõustume sellega, et me tahame, et Eesti haridus oleks eestikeelne. Ja mitte ainult et haridus oleks eestikeelne, vaid terve Eesti ühiskond oleks eestikeelne. Ja siin me oleme ikka pikkade sammudega tagasi läinud Reformierakonna viimase võimuperioodi jooksul. Me juhtisime korduvalt erinevate eelnõude menetlemise ajal, kui siin oli mitu aastat tagasi jutuks see hariduse ülemineku teema, tähelepanu sellele, et seda tehakse loosunglikult, et tõepoolest õpetajaid on puudu, et tõepoolest eesti lapsed muudetakse integraatoriteks, nad hakkavad õppima venekeelses või segakeelses keskkonnas ja selle all kannatab nende haridus. 

Mis me vastu saime? Putinistid, Kremli jutupunktid, putinistid, Kremli jutupunktid – seda tuli teilt nagu ma ei tea mis juttu. Aga kes siis tegelikult venestajad on? Teil istub valitsuses Svet, kes käib panemas lilli pronkssõdurile. Teil on valitsuses seltsimees Läänemets, kes arvab, et Sinimägedes võitlesid bandiidid ja fašistid. Ja teil on valitsuses Kristina Kallas, kes räägib, et eestlastele jäägu pastlad ja kandled, ja tegelikult tahab multikultuuristada kogu meie rahvast. Kes see venestaja meil Eestis on, härra Kristen Michal?

Aitäh küsimuse eest! Vastan teile meenutusega, et kui ma õigesti mäletan, siis omal ajal, kui sündis üks valitsus, kus oli ka teie juhitav erakond, põhjendas Mihhail Kõlvart seda Keskerakonna valijatele sellega, et see on ainukene viis, kuidas takistada eestikeelsele haridusele üleminekut. Tasub see pealkiri üles otsida. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin ühe teie viite kohta eranditele, mis te teete eelarvedebatis. Mitte et see oleks täna põhiküsimus, aga siiski huvitav on teada. Minu jaoks on haridus ja kultuur väga tihedalt seotud, tegelikult üks. Ja ma küsingi, kuidas nüüdsel ajal see mood on. Kui me räägime eranditest ja toome välja õpetajate palgad, siis on olnud aegu, kus õpetajate palgad ja kultuuritöötajate palgad on olnud paarisrakendis, sest kultuuritöötajate puhul on tihti samad haridusnõuded. Ja seda on peetud niisuguseks valdkondade koostööks. Nii poliitilises debatis kui ka valitsuses on esitatud koos õpetajate ja kultuuritöötajate palganõuded. Kas nüüdne valitsus kultuuritöötajate palganõuetega ka tegeleb õpetajate palgatingimuste parandamise kõrvalt?

Aitäh! Me tegeleme kindlasti kõikide valdkondade palganõuetega. See eelarve, mida me praegu koostame ja millega varsti parlamenti tuleme, on üsna selline karge ja kasin, mis tähendab seda, et me tõmbame ikkagi praktiliselt üle välja igalt poolt koomale. Leppisime ju kokku sellesama, et avalik sektor tõmbab koomale 10% oma kulutustest. Ainukesed erandid ehk siis pensionid, õpetajad, Kaitsevägi ja sisejulgeolek on juba mainitud. Mis tulevad aastad lubavad, eks seda siis vaatame tulevaste aastate eelarvete menetlemise käigus. Loomulikult on tore, kui võimalusi on rohkem.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõesti, eesti keelele ülemineku reform on keeruline ja suur, aga te olete igas asjas nii optimistlik: küll me ära teeme ja käib küll. Mina olen siiski murelik. On näha, et algkooli tulevad lapsed, kes ei oska eesti keelt. Mulle on arusaamatu, kuidas see üldse toimima hakkab, kui lihtsalt tulevad nullkeeleoskusega lapsed lasteaedadest koolidesse. See ei ole päris normaalne, see on nende laste suhtes kiuslik. Neil peaks olema enne keeleoskus piisav, et üldse kooli minna. Ja kas õpetajate keeleoskus on teie arvates tõesti piisav, et asuda neid lapsi õpetama? Minu arvates ei ole ja seda on ka eksperdid korranud. Miks te üldse tegite erandi neile, kes korralikult eesti keelt ei oska?

Aitäh! Erandeid ei ole tehtud. Neile, kelle puhul on tõenäosus see eksam edukalt ära teha, on antud üleminekuks aeg, et eksamid sooritada. Täiendavat lisaaega selleks ei anta. [Eestikeelsele] haridusele ülemineku tähtaegu ja reegleid ei ole muudetud. Ja teie kolleegile Martin Helmele otsisin siin vahepeal välja – puldis ei ole küll ilus telefoni vaadata –, et see on 4. juulil 2019 kenasti Mihhail Kõlvarti poolt välja öeldud, et kõige olulisemaks faktoriks kujuneski selge arusaam – jutt on Isamaa ja EKRE-ga koalitsioonist –, et see on ainus võimalus säilitada Eestis venekeelne haridus. Ta rõhutab, et ainus. Minnes koalitsiooni Reformierakonnaga või, mis veel hullem, jäädes opositsiooni, oleks võimalus vene kooli säilitamiseks olnud võrdne nulliga. Nii et see on vastus ka teie küsimustele.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! See arupärimine on küll eelmisele peaministrile esitatud, kuid paraku peate teie vastama, kas Kristina Kallas on pädev oma tööd jätkama. Ja te väitsite, et on. Aga pädevuse või kompetentsi mõõdupuuks on eelnevad otsused: maakoolide sulgemine, väikegümnaasiumide kokkupanek ja lõpetamine, samuti maapiirkonnast hariduse äraviimine, näiteks kutsehariduse kokkutõmbamine. Kas tuleviku jaoks on juba midagi paberile pandud, et saada lisaraha veel rohkemate koolide kinnipanekute ja veel rohkemate maapiirkonna inimeste haridustee vähendamisega?

Aitäh! See, mida te kirjeldasite, ei olene sellest, kas haridusministriks on pehme või kõva südamega inimene. See oleneb sellest, kui palju meil Eestis on mõnes piirkonnas inimesi, kui palju lapsi mõnes paikkonnas koolis käib ja kui palju meil on raha nende koolide pidamiseks. Kui haridusministril või ka rahandusministril oleks rohkem raha nende koolide pidamiseks, ma ei kahtle hetkekski, et nad seda teeksid. Lihtsalt maksumaksja võimekus kõike Eesti riigis ülal pidada erinevates kohtades on piiratud ja siis otsustatakse laste hariduse kvaliteedi kasuks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma ei tea, kas teie keel vääratas, aga te ütlesite, et te ei ole teinud eestikeelsele õppele üleminekul erandeid. Tegite ju! Te esimese asjana otsustasite leevendada vene koolide üleminekut eesti keelele ja võimaldasite õpetada ka neil õpetajatel, kelle keeleoskus on B1-tasemel. Kas te oskate ette kujutada, kui palju oskab B1-tasemel õpetaja eesti keelt, ja kas selline õpetaja on võimeline eesti keeles õpetama?

Ülemineku säte – aitäh! –, mille kohta küsite, kehtiski nendele, kes on B1-kategooriaga, kes on juba käinud õppimas ja kes on käinud sooritamas eksameid, aga need ei olnud tähtajaks ehk 1. augustiks sooritatud. Nendel on tõenäoline lähima aasta jooksul seesama B2- ehk kõrgem kesktase ära teha. See on selle jaoks, et inimesed, kes juba pingutavad, õpivad eesti keelt, tahavad seda omandada ja teevad selleks silmanähtavaid pingutusi ja kellel on ka tõenäosus see saavutada, saaksid selle üleminekuaja jooksul jõuda eesmärgini ehk eesti keele parema oskamiseni.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Martin Helme palub lisaaega.) Jaa, kolm minutit lisaaega. Palun!

Me saimegi teada, et Kristen Michali valitsus on Kaja Kallase jätkuvalitsus igal võimalikul moel. Samasugune tuim loosunglikkus ja valetamine, millegi ja kellegi teise süüdistamine, mingisuguste iidsete ja ajalooliste pealkirjade najal uisutamine. Kõlvarti pealkiri ei ole vastus kõikidele küsimustele. See polnud vastus ühelegi küsimusele, muide. Seda juttu üritada siin üles soojendada – no lihtsalt ei vea välja. Tunnistus sellest, et see üleminek eestikeelsele haridusele, mida te praegu korraldate – noh, ma ei saa öelda, et on läbikukkumine, aga on ikkagi äärmiselt ebaõnnestunult läbi viidud, ongi ju see, et te teete õpetajate keeleoskuse [nõudes] erandeid. Õpetajaid pole ei maa alt ega maa pealt võtta, nii nagu me ju hoiatasime, nii nagu alati on hoiatatud. See ei ole lihtsalt niisama ettekääne või vabandus, et oi, meil pole õpetajaid, ärme läheme üle. Kuulge, kui te juba sellise roolijoodiku nagu Tarand õpetajaks klassi ette panete, siis see peaks ju näitama, milline täielik kriis meil õpetajaskonnaga on. 

Millest me rääkisime? Me rääkisime erinevate eelnõude puhul, mida on korduvalt siia toodud – ja mõningaid eelnõusid õnnestus ka natukene paremaks teha –, lihtsaid, ühtesid ja samasid asju. Ja see ei ole Interrinde jutt. See on kahe jalaga maa peal olemine, mitte loosungite maailmas või muinasjutumaailmas elamine, millega tegeleb meil Reformierakond. Ei saa teha eesti laste kvaliteetse hariduse arvel seda üleminekut! Ei saa panna eesti lapsi kokku umbkeelsete venelastega. Ja siis meie vaesed eesti lapsed peavad hakkama integreerima neid kuskil klassides. See on ebaaus eestlaste suhtes, see vähendab nende hariduse kvaliteeti, see venestab meid tegelikult. Seda ei tohi teha! Aga te ikka tegite. Sest kõik, kes ei ole nõus eestlaste venestamisega, vot, need ajavad Kremli jutupunkte. 

Rääkisime õpetajate puudusest. Ei, no pole olemas! Aga ise tegite kohe erandi. Rääkisime materjali puudusest. Ka pole olemas. Lihtsalt, noh, see kõik on täielik bluff, millega te tegelete. Aga saab ju rinna kummi ajada: meie teeme! Meie teeme! 

Aga kui venestamisest rääkida, siis venestajad olete ju te ise. Kaja Kallase võimuletulekust saadik, või, ütleme, alates sellest ajast, kui Ukraina sõja varjus on hakatud Eestit massiliselt immigratsiooniga üle ujutama, on Eestisse saabunud suurusjärgus 150 000 slaavlast. Enamik neist on tulnud Ukraina idaaladelt, kus elavad etnilised ja keelelised venelased, aga igal juhul on nad slaavlased. Umbkeelsed! Te olete neid Eestisse lasknud piiramatus koguses. Ikka veel mitte midagi ette ei võta, et neid ei tuleks siia juurde. 150 000 – nii palju ei tulnud Karl Vaino ajal ka Eestisse inimesi, ei tulnud Stalini ajal, ei tulnud keiser Aleksander III ajal.

Venestajad olete – kogu teie reformierakondlik režiim! Võtate endale valitsusse tööle Vladimir Sveti, kes käib igal aastal lillekesi panemas pronkssõduri juurde. Peaminister ei tundnud huvi isegi selle vastu, ei kutsunud vaibale, ei lasknud seletusi teha. Lihtsalt kehitame õlgu. Reformierakonna fraktsioon ei tundnud huvi, ei kutsunud vaibale – on, nagu on, sots ikkagi. 

Siis on teil Läänemets, kes sõidab kõikidest Eesti seadustest üle, rullib. Kuna võmmidel on kahtlus, et toimumas on kuritegu või tulemas on kuritegu, siis hakkab lihtsalt eraomandi puutumatust rikkuma, sõnavabadust rikkuma. Lihtsalt võtavad inimestelt ära ühe kuju! Tegelik ideoloogiline kramp on see, et need inimesed, kes 1944. aastal võitlesid Vene sissetungi vastu – pange nüüd tähele, mis juttu te ajate, eks ole, Kremli juttu ajate! –, need olid fašistid ja need olid mingisugused totalitaarse režiimi töötajad. Ei! 1944. aastal ei olnud Eestis mingisugust fašismi eest võitlemist, oli Eesti vabaduse eest võitlemine. Aga teie valitsus karistab neid inimesi ja nende inimeste mälestamist. 

Siis loomulikult on teil Kristina Kallas, kes ei varjagi oma estofoobsust, kes ei varjagi – ja tema erakonnakaaslased samamoodi – [suhtumist], et eesti rahvas on mingisugune halb asi, millest tuleb lahti saada sellega, et eestlased lihtsalt lahjendatakse ära oma kodumaal. See on teie valitsuse pale, Kristen Michal. See on teie valitsuse pale! Ja sinna juurde te julgete võtta mingisuguseid sõnasid, tsiteerida siin mulle Kõlvartit. No tere talv! 

Mõned valed lihtsalt selle jaoks, et aru saada, et meil oli eelmine peaminister patoloogiline valetaja, praegune peaminister on patoloogiline valetaja. Pensione ei kärbita!? Aga kärpisite küll: juunikuus muutsite ära tulumaksuseaduse, kus oli erand pensionidele, ja sellest tulenevalt hakkavad pensionärid vähem kätte saama. Varsti tuleb meile siin tulumaksuseadus. Tulumaksu tõstetakse ja pensionäridele seal mingit erandit ei ole, nii et pensionärid hakkavad vähem kätte saama. Läksite küll pensionide kallale. Ärge seletage, et ei läinud! Nii et õudne valitsus olete.

Aitäh! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Tänavune õppeaasta algas koolides eesti keelele üleminekuga. Paraku selgus juulis, et vaid 20% õpetajatest tuli toime B2- või B1‑taseme eksami nõuetega. Kui õpetaja ise ei suuda eesti keelt omandada, siis kuidas ta saab seda nõuda õpilastelt? Kristen Michali valitsus otsustas esimese asjana leevendada vene koolide üleminekut eesti keelele, võimaldades õpetamist jätkata ka neil õpetajatel, kes nõutava B2 asemel vaid B1 valdasid. Põhjuseks tõi haridusminister Kristina Kallas, et muidu pole enam kedagi klassi ette õpetama saata.

Väide, et pole kedagi klassi ette saata ja seetõttu peab nõudeid leevendama, annab märku ideede puudusest ja mugavusest, mis omakorda vähendab muudatuse tõsiseltvõetavust. Kehva motivatsiooniga õpetajad saaks asendada eesti emakeelega õpetajatega. 2023. aastal eraldas Riigikogu 42 miljonit eurot eestikeelsele õppele üleminekuks. Kas avalikkusel on ülevaade, mida selle summa eest reaalselt ära tehti? Paraku ei ole. Nii riik kui ka omavalitsused peaksid eelkõige seisma hea selle eest, et klassi ees seisaks õpetaja, kes tegelikult ka eesti keelt oskab, mitte laskma õpetama inimesi, kelle oskused piirduvad teleuudistest arusaamisega, mida eeldab B2‑tase. B1‑tasemega õpetajate puhul ei saa üldse rääkida eestikeelsele õppele üleminekust. Seega tuleb vene koolidesse tuua eesti emakeelega õpetajad, kes suudavad eesti keele viia pädevalt vene õpilasteni, ning lõpetada järjekordne Potjomkini küla ehitamine. Halvad eesti keele oskajad peaksid juba ammu koolidest lahkunud olema. Seetõttu tuleks lõpetada kummi venitamine ja lõputute erandite tegemine. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. Suur tänu, härra peaminister! 

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Andres Metsoja ja Helir-Valdor Seedri 8. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine riigigümnaasiumide ühiskatsete tehnilise rikke kohta. Ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Oma fraktsiooni kolleegidega koos esitasin ma tõepoolest arupärimise. See toimus aprilli alguses, nii et mõnevõrra on olukord muutunud. Nagu eelmise päevakorrapunkti juures olnud arutelust kosta oli, ilmselt see tehniline rike, mis tähendas pealkirjade järgi [otsustades] ja üldise arusaamise järgi riigigümnaasiumide ühiskatsete nurjumist süsteemi ülekoormuse tõttu ja seda, et eksamite infosüsteem ei pidanud vastu katsete käigus mitme testi samaaegsele läbiviimisele, ei ole praegu haridusküsimus number üks. Ja selle tõttu ma võtan endale õiguse natukene laiendada seda teemat, mille kohta me arupärimise oleme esitanud. Ajaga peab ju kaasas käima. Jään siiski selle teema lähistele või enda meelest ikkagi selle teema sisse. 

Niisiis toimusid riigigümnaasiumide ühiskatsed ja tehnilise viperuse tõttu – pealkirjades anti selline hinnang, mille ma lugesin praegu ette – katsed katkestati sisuliselt, annulleeriti kõik tulemused. Nii et seda [testi] ei toimunud kõigi katsele registreeritud 3840 gümnaasiumiõpilase kandidaadi jaoks. Seda, et see ei olnud mitte ainult Tallinna ja Harjumaa probleem, kus need gümnaasiumid asuvad, näitavad ka maakonnalehed, mis järjest tõstavad esile ja pahandavad, et [kaugemalt] kohale sõitnud ja Tallinnas või mujal Harjumaal oma haridusteed jätkata tahtvad noored on saanud tüssata. See on neile moraalselt kindlasti halvasti mõjunud. Üks kõige pingelisemaid aegu noore inimese jaoks on eksamiperiood. Ja kahtlemata see, kui sa oled millekski valmistunud ja see vussi läheb, siis on halb. Ja [eriti] halb on siis, kui see vussiminek toimub riigi tõttu, riigi tõttu, kes on püüdnud näidata, et ta pakub võimalikult palju häid haridusvõimalusi õpilastele. 

Ja selle tõttu on selge, et praegu me [tahame] küsida, mis tingis niisuguse probleemi tekkimise. Kuidas oli riigiasutustevaheline koordinatsioon korraldatud, et selline asi sai juhtuda? Kes vastutab? Sealt saab edasi minna: milline asutus vastutab, kes isiklikult vastutab? Saab edasi minna lahenduste otsimise teed. Ja meie küsimuses ongi teine pool, et kuidas edasi. See oli selles küsimuses konkreetne: kuidas lahendatakse nende annulleeritud testide tegijate edasine küsitlemine, koolidesse vastuvõtmine? Tõenäoliselt proua ministril on täpne informatsioon, kuidas nendega suheldi, kui paljud neist läksid [edasi], nii et neile ikkagi gümnaasiumiuksed avanesid. 

Traditsiooniliselt on neidsamuseid teste, nii nagu ka eksameid tehtud pabertestide kujul. Tartus ja Tallinnas ka, võib öelda, kesklinnakoolid või üks osa koole korraldab ühiseid teste paberil. Ma küsingi, kas nüüd, kui suuremahuline e-test on ebaõnnestunud, ka riigigümnaasiumid kavatsevad paberteste hakata tegema. Ja kuidas arenduste mõttes on need ebaõnnestumised, mille hulka on [arvatud] ka juba märgitud [e-katsete] ebaõnnestumine tehnilistel põhjustel, mõjutanud e-eksamitele ülemineku ettevalmistusi? Ja lõpetuseks: kuidas te planeerite nüüd põhikooli ja gümnaasiumi lõpukatsete ja -eksamite läbiviimist või õigemini põhikooli lõpu ja gümnaasiumi sisseastumise ühitamist? Teie valitsusel on selles vallas uued kavad. Paar sõna võiksite öelda ka selle kohta, sest tegelikult see on osa sellestsamast teemast, kuidas õpilaskandidaatide ja õpetajate suhtes austusväärselt põhikoolist gümnaasiumisse üle minna. Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Räägime gümnaasiumi vastuvõtukatsetest, mis on paratamatult igatepidi seotud põhikooli lõpetamisega. Need on omavahel seotud protsessid. Aga kõigepealt ma vastan nendele küsimustele, mis on seotud kevadiste Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumide ühiskatsetega. 

Tõepoolest, tegemist oli ühiskatsetega, milleks oli loodud kaheksa erinevat testi. Varem on ka eksamite infosüsteemi ühiskatsete tegemiseks kasutatud, aga erinevus võrreldes sellekevadise olukorraga oli lihtsalt see, et jaanuarikuus toimus eksamite infosüsteemi suur ümbertegemine, mis oli seotud e-eksamite jaoks selle infosüsteemi ümberehitamisega. Sellest tulenevalt tegelikult sellele uuele EIS-ile ehk eksamite infosüsteemile nende testide tegemiseks koormuskatsetust ei tehtud. Tegemata jäi katsetus, mismoodi välisvaatest oleks võimalik sinna väljastpoolt sisse planeerida kaheksa erinevat testi, koormusega 3840 tegijat ühel ajal. See test oli tegemata. Varasematel aastatel see kõik toimis, aga vahepeal olid lihtsalt süsteemi arhitektuuri muudatused toimunud seoses sellega, et me valmistasime seda ette põhikooli e-eksamite katseeksamiteks. See oli väga selgelt haridusministeeriumi viga, et need koormustestid jäid tegemata. Ja kui need testid sinna välisesse keskkonda üles laaditi – need testid laadisid sinna üles koolijuhid, koolid ise, mitte haridusministeerium, lihtsalt lubati keskkonda neil kasutada –, siis see keskkond lihtsalt ei pidanud vastu, kuna koormustestid olid tegemata. 

See on põhjus, mis tingis sellise probleemi. Ja kes vastutab? Vastutab loomulikult haridusministeerium selle eest, et see keskkond tegelikult ei olnud korras. Koormustest selleks, et saaks sellisel kujul eksamite infosüsteemi välisvaates neid teste teha, oli tegemata. Koolijuhte ei informeeritud sellest ja koolijuhid ei olnud sellest lihtsalt teadlikud. Nad tegid neid teste teadmises, et eelmine aasta süsteem toimis. 

Nüüd, mis sai edasi? Igal koolil on oma vastuvõtukord. Koolid käitusid lähtuvalt vastuvõtukorrast. Vastuvõtukorras on väga selgelt kirjas, mis juhtub siis, kui katseid teha ei saa, millistel alustel siis korraldatakse edaspidine vastuvõtt. Need vastuvõtukorrad on selles mõttes riskikindlad – katseid ei saanud teha ka siis, kui meil oli koroonaaeg, või on mis iganes muu kriis, mis [tekkida võib]. Selle tõttu on vastuvõtukordades protseduur väga selgelt paigas, mida teha juhul, kui ei ole võimalik ühiskatseid teha või ühiskatsete tulemusi arvestada, ja sellest koolid ka lähtusid. Ja kõik lapsed tegelikult lõpuks ikkagi selle protseduuri läbisid. Koolid on vastuvõtu lõpetanud ja täna need koolid juba töötavad, nii et lennud on komplekteeritud ja õpilased koolides õpivad. Lähtuvalt koolide vastuvõtueeskirjadest võeti arvesse põhikooli lõpueksameid, põhikooli lõpuhindeid ja vestlusi, mida koolid läbi viisid. Muidugi näeb iga kooli oma vastuvõtukord ette erinevat reeglistikku nende kolme aspekti koostoimes. 

Mis edasi saab? Sellest õppeaastast oleme muutnud eksamite toimumise aegasid. Ehk siis põhikooli ühtsed lõpueksamid toimuvad aprilli keskpaigast alates, mitte enam mai lõpus. Eksamid algavad 21. aprillil eesti keele teise keelena eksamiga ja lõpevad mai alguses. 16. maiks on välja pandud kõik põhikooli lõpueksamite tulemused. See tähendab seda, et kui 17. mail kutsekoolid ja gümnaasiumid alustavad oma vastuvõttu, siis neil on teada põhikooli lõpueksamite tulemused. 

Ja nüüd oleme ka riigigümnaasiumidega jõudnud sinnamaale. See tähendab, et meil ei ole enam vajadust katsete tegemiseks. Me saame põhikooli lõpueksamite baasilt võtta õpilased vestlustele ja jätkata sealt vastuvõtuprotseduuri. Ehk siis katsete kui selliste tegemise vajadus väheneb märkimisväärselt. Ei ole keelatud katseid teha. Gümnaasiumidel on õigus jätkuvalt oma vastuvõtukorras need sätestada, aga riigigümnaasiumide puhul on olnud omanikupoolne selge soovitus, et me katsetest pigem loobume. Me arvestame põhikooli lõpueksameid, me teeme vestlusi ja 1. juuniks on välja pandud ka põhikooli lõpuhinded, mille tõttu on ka põhikooli lõpuhindeid võimalik vastuvõtul arvesse võtta. Nii et me vähendame tegelikult stressi, mis lastel on põhikooli lõpetamisel ja sealt edasi järgmisele õppeastmele edasiminekul. 

Nüüd, kui siiski koolid otsustavad teha vastuvõtukatseid, ja mõnede koolide puhul on see täiesti arusaadav soov, kuna põhikooli lõpueksamid ei ole säärased, et oleks võimalik õpilasi tulemuste järgi väga selgelt eristada, siis praeguses olukorras eksamite infosüsteem sellisel moel, nagu ta täna üles ehitatud on, sellise mahuga testide tegemiseks mõeldud ei ole. Seega on soovitatav pigem kasutada paberil tehtavaid teste, kui koolid otsustavad, et nad vastuvõtul kasutavad siiski katseid. 

Ja nüüd paar sõna e-eksamitest. E-katseeksamid ei ebaõnnestunud. On väga kahju, et [vastupidine] info on tegelikult sellisel kujul avalikkuses levinud. Eesti keele e-katseeksamil oli ühe ülesande tegemise juures süsteem aeglane ja me teame, miks ta aeglane oli. Selleks oligi vaja e-katseeksam ära teha, et näha ära süsteemi vead, mida on võimalik parandada. Ei saa öelda, et lastele, õpilastele või õpetajatele on sellest tekkinud mingi trauma. Kõik osapooled teadsid väga hästi, et nad osalevad katseeksamil. Selle mõte oli katsetada e-eksamite süsteemi selleks, et näha, mis on süsteemi vead ja nõrkused, et me päris eksamil enam ei katsetaks lastega, kui nad hakkavad e-eksamit tegema. 

Nende katseeksamite puhul me tegime nii eesti keele kui ka inglise keele eksami. Ja nende puhul üks asi, mis on avalikkuse tähelepanu saanud, olid eksamite infosüsteemi teatud vead, aga need olid väga kerged parandada. Nende parandamine iseenesest ei olnud probleem. See sai väga ruttu selgeks, mis viga on. Suurem mure tegelikult e-eksamitele üleminekul on see, et koolid oma taristu poolest ei ole valmis. Kõikides koolides ei saa garanteerida, et tehniline baas toimib niimoodi, et on võimalik e-eksamid 2025. aastal läbi viia, nagu nägi ette haridusministeeriumi plaan, mis on vastu võetud aastal 2018. Aastal 2018 otsustati, et 2025. aasta kevadel toimuvad e-eksamid. 

Mina tegin selle plaani nüüd ümber. Lähtuvalt sellest [probleemist] ma pikendasin seda ühe aasta võrra, kuna meil ei ole koolid valmis. Kõik koolid ei ole ühtemoodi valmis: ei ole vajalikku arvutit, ei ole kiiret internetiühendust, ei ole tuge ekspertide näol, nii et me saaksime garanteerida, et kõikidel õpilastel on üheksanda klassi lõpus võrdsed võimalused ühtemoodi e-eksameid teha. 

Nii et sellest tulenevalt on e-eksamite tegemine otsuse muudatusega edasi lükatud ühe aasta võrra. Selle aasta jooksul haridusministeerium plaanib läbi käia kõik koolid ja üle testida, üle kontrollida, üle sertifitseerida kõikide koolide taristu, mida eksamiteks kasutatakse. Tuleb olla kindel, et ükski eksami tegemine ei jää ebakvaliteetse arvuti või internetiühenduse taha. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Te ütlesite, proua minister, et süü on … Nii te isegi ei öelnud, et süü on haridusministeeriumil, aga vastutab haridusministeerium. Milles see haridusministeeriumi vastutus seisneb ja kus see koordinatsioon vibama läks? Ma sain aru, te nagu ütlesite, et te ei teadnud üldse, et riigigümnaasiumid kasutavad seda teiseks asjaks mõeldud tehnilist baasi oma katsete tegemiseks. Alguses oli teada, et ka haridusministeerium justkui ei teadnud seda, kuidas siis jaotub vastutus arendajate, Harno, haridusministri ja haridusministeeriumi vahel. Ja teiseks: kas on läbi räägitud õpetajate organisatsioonidega, kas nad nüüd, kui põhikooli lõpus ei saa enam nii palju aineid õpetada, sest eksamiperioodi minnakse varem ja gümnaasiumiõpetajad on juunikuus koormatud täiendavate vastuvõtutoimingutega, on selle olukorraga rahul – selle teie uuendusega, mida te planeerite?

Aitäh! Mis puudutab nende katsete tegemist, siis Harno otseselt ei puutu asjasse. Seal on kaks osapoolt. Ühelt poolt on Haridus- ja Teadusministeerium ehk selle toote, eksamite infosüsteemi arendaja, kes teab, mis uuendusi on tootele tehtud ja millised aspektid sellest on tegelikult koormustestitud. Teisel pool on koolipidamise osakond, kes suhtleb direktoritega ja muude koolijuhtidega, andes neile nõu, kuidas katseeksameid ja teisi eksameid teha. Nüüd jäi koolijuhtidele [jagamata] arendajapoolne info, et selles avalikus vaates, kus teie tahate neid teste teha, on koormustest tegemata, et meil on seal riskid. Ja koormustest on tegemata, kuna süsteemi arhitektuuri muudeti jaanuarikuus. Koormustest on tegemata, ei ole kindel, et see, mis eelmine aasta töötas, ka tänavu ilmtingimata töötab. See infovahetus arendaja ja koolipidamise osakonna vahel jäi tegemata. Seega koolipidamise osakond ei olnud teadlik sellest, et süsteem, mis eelmine aasta toimis, uuel aastal tegelikult sellisel moel enam ei toimi, kuna vahepeal on toimunud lihtsalt arendustööd. See on tegelikult vastus. See info ei jõudnud ka koolijuhtideni, seal oli lihtsalt väga selge erinevate osakondade vahel info liikumise probleem.

Mis puudutab eksamite muutmist, siis gümnaasiumiõpetajatel oli praegu veel kehtiva või õigemini varasemalt kehtinud süsteemi puhul, kui koolikatseid tehti aprillis, sellal väga kiire õppeperiood. Aprillikuu, kui toimusid gümnaasiumide vastuvõtukatsed, oli periood, kus oli vaja põhikoolilapsi viia lõpetamiseni. See oli eksamiteks kordamise ja õppeperiood, ja samal ajal toimusid ka gümnaasiumide vastuvõtukatsed. See koormus tegelikult paigutub palju loogilisemasse järjekorda: kõigepealt lõpetame põhikooli ära, aitame põhikooliõpilastel põhikooli lõpueksamid ära sooritada ja siis alustame gümnaasiumidesse vastuvõtu perioodi. See on loogilisse järjekorda pandud, ka õpetajate vaatest on tegemist loogilise järjekorraga.

Mis puudutab põhikooli lõpueksameid, siis nüüd tuleb natuke lühem periood eksamiteks õppimiseks, kui on varasemalt olnud. Tuleb praktiliselt kuu aja võrra lühem periood. Harno, kes valmistab ette eksamite eristuskirjasid ehk eksamite selgitusi, millised õpiväljundid tulevad eksamile, millised õpiväljundid jääksid pärast eksamit õppimiseks, on need eristuskirjad õpetajate esindusorganisatsioonidega põhjalikult läbi töötanud. 21. augustil need jõudsid koolidesse ja need on olulisemalt detailsemad, kui need eristuskirjad seni on olnud. Koolides on õpetajatel selge ettekujutus, palju selgem ettekujutus, mis on need õpiväljundid, mis tulevad põhikooli lõpueksamile, ja mis on need õpiväljundid, mida võib omandada pärast eksamiperioodi. Lõputunnistuse saamiseks tuleb ikkagi kõik õpiväljundid selgeks saada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on praegu küll arupärimine seoses riigigümnaasiumide ühiskatsete tehnilise rikkega, aga sisu ja probleem on tegelikult ikkagi ministri või siis ka kogu valitsuse või valitsuste hurraaoptimism ja tervemõistuslikkuse asemel paaniline õhku hüppamine erinevate ideede ja tegevustega. Ja nüüd ma küsin tegelikult teise samasuguse idee kohta, mille viskasite õhku oma viimases intervjuus, ja see on nagu ennekuulmatu ümberkorraldamine kõrghariduses. Te tulite välja ideega [kehtestada] 500 eurot registreerimistasu kõikidele üliõpilastele iga õppeaasta algul, ehk tegelikkuses te plaanite tasulisele kõrgharidusele üleminekut. Mida te soovite peale 20 miljoni kokkukorjamise sellega saavutada? Kas selekteerida üliõpilasi varanduslikult, seada rahaline künnis kõrgharidusele või mis huvitav idee see nüüd on ja kuidas see teostuma võiks hakata?

Aitäh küsimuse eest! No ei ole tegemist haridusministri geniaalse ideega. Tegemist on osa ülikoolide pikemat aega esitatud ettepanekuga, mismoodi eraraha kõrgharidusse tuua. Sellel ettepanekul on ka teine pool. Üks asi on see, et see toob tõesti kõrgharidusse 20 miljonit raha juurde. Teiselt poolt see distsiplineerib üliõpilasi vastutama oma õppe eest ehk siis selle eest, et tasuta õppekohale ka päriselt õppima asutakse. See ei ole tegelikult õppemaks. Kui see siduda konkreetselt mingi piirmääraga, millest kõrgemale ei tohi see summa minna, siis on tegelikult tegemist lõivuga. Selle lõivu eest on võimalik saada teenust, selle teenuse nimi on kvaliteetne kõrgharidus. See on teenuse eest tasutava riigilõivu moodi: selleks, et õppima asuda, sa kinnitad oma õppekoha ja oma õppekoha kinnitamise juures sa kinnitad ka, et sa selle riigilõivu tegelikult ära maksad. See on olnud pikemat aega juba laual, seda on suuremad ülikoolid pikemat aega juba oma ettepanekuna esitanud. Tegemist on trendiga. Täpselt samasuguseid lõivusid on hakanud küsima suur osa lääne ülikoolidest, kes seni on toiminud tasuta õppe põhimõttel. Sellepärast et tõepoolest, üliõpilaste vastutus tasuta õppekohale päriselt õppima asumise eest on ära kadunud. Ja see on üks nendest meetoditest, mismoodi tegelikult seda päriselt õppima asumist vastutuse [suurendamisega] tasakaalustada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Ma ei oska öelda, kas see on uus keel või vana keele uuel moel kasutamine, aga see, et kui on lõiv ja piirsumma, siis on ikka tasuta, on uus mõte. 

Aga mu küsimus ei puuduta seda. Te enne ütlesite ühes oma vastuses, et ministeerium plaanib kõikide koolide IT-taristu üle kontrollida, et oleks kindel, et järgmine kord asjad töötavad. Noh, ma olen IT-valdkonnaga oma elus kokku puutunud. See on päris mahukas töö kõikide koolide IT‑taristu niimoodi üle kontrollida. Ja ma hakkasin mõtlema, kas ministeeriumis [selleks inimesi on]. Sellel aastal on päris palju räägitud, et bürokraatiaaparaat on Eestis kasvanud nagu pärmi peal, ja seda ka haridusvaldkonnas. On sadu ja sadu inimesi seal ministeeriumis, ka noorteametis ja nii edasi. Kas teil on töötajaid üle ja neil on vaba aega ja muud vaba ressurssi nii palju, et nüüd nad lendavad koolidesse – piltlikult öeldes – ja hakkavad seal neid arvuteid kontrollima? Või te tegelikult ei mõelnud päris nii, et ministeeriumi ametnikud lähevad koolidesse seda kontrollima?

Aitäh küsimuse eest! Ei, ministeeriumi ametnik ei ole inspektor, kes läheb kooli arvuteid kontrollima. On olemas standard, millele see taristu peab vastama, et kool tegelikult neid eksameid saaks teha. Selle standardi saamisel peab kool kinnitama, et tema taristu sellele standardile vastab. Kool ise kinnitab, et tema taristu vastab sellele standardile, et tal on olemas selle standardi puhul vajalikud töövahendid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et riigigümnaasiumide ühiskatsete ebaõnnestumise eest vastutab eelkõige haridusministeerium. Te küll ei täpsustanud, milles see vastutus seisneb. Ja kui Tõnis Lukas küsis üle, milles see vastutus seisneb, siis te kirjeldasite protsessi, aga milles see vastutus seisneb, te ei kirjeldanud. Mina ikkagi küsiksin, milline see vastutus konkreetselt on. Kes siis mille eest vastutas ja milles see väljendub? Ja miks ma seda küsin? Sellepärast et ma olen aru saanud või tajunud, et haridusministeerium – ka teie vastusest sai nii aru – ilmselt ikkagi täiel määral ei taju seda vastutust, mis sellega peaks olema kaasnenud. Teatud noortelt inimestelt võeti ära võimalus sooritada see sisseastumiskatse. Need, kes ei omanud häid hindeid, nägid selles oma täiendavat võimalust, aga see võimalus võeti nende käest ära. Ja see on noore inimese tuleviku küsimus. 

Te ütlesite, et aga sellest polnud midagi, kõigil oli varuplaan ja kõik gümnaasiumid said komplekteeritud. Aga võib-olla natuke teises koosseisus, mõne konkreetse õpilase suhtes oli see ülekohtune ja ebaõiglane. Minu küsimus: milles see vastutus on ja kas te tajute, et tegemist oli ikkagi noorte inimeste tulevikuga?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult me tajume kõik seda, et tegemist oli noorte inimeste tulevikuga. Oleme väga selgelt ka vabandanud selle olukorra tekkimise eest. Vastutus on see, et sa võtad vastutuse selle vea tegemise eest, sa vabandad ja sa lubad, et teist korda sellist asja enam ei juhtu. Sa pead tegema kõik endast oleneva, et selliseid vigu uuesti ei tehta. Selles on tegelikult see vastutus. Ehk siis sa õpid sellest veast ja sa teed kõik endast oleneva, et sellist viga enam tulevikus ei teki. See tõesti oli väga halb olukord. Kas on juhtunud see, et keegi noor jäi selle tõttu tulevikus haridusest ilma, ma täna teile ei oska vastata. Aga minuni tegelikult säärast infot jõudnud ei ole. Koolid on andnud informatsiooni, et nemad on saanud vastuvõtuprotsessiga korralikult edasi minna ja on saanud kõik vajaliku ära teha, kuigi katsete tulemusi neil ei ole. Aga neil on muud [lahendused], mille alusel nad saavad noorte inimeste vastuvõttu korraldada.

Aitäh! Rohkem sõnavõtte ei ole. Seega laseme ministri puldist ära. Järgmisena on kõnesoovi avaldanud Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Kes need meie on, kes vastutavad? Kui Helir-Valdor Seeder küsis üle vastutuse küsimuse, siis ma sain aru, et haridusminister võtab oma kolleegidega, ministeeriumi töötajatega ühisvastutuse, et natukenegi tasandada seda muljet, et riik on tundetu ja arusaamatu monstrum, mis tekitab inimestele, noh, ma ei taha öelda, et kannatusi, aga takistusi, raskusi. Ja kahtlemata paljud perekonnad tunnetasid seda ebaõiglusena. Kirjeldustes on küllalt palju neid, kes tulid kaugemalt maakondadest või, ütleme, registreerusid, sõitsid teise kohta neid teste tegema ja lootsid tõepoolest saada mingit uut lähenemist. Kas neil olid enne hinded korras, meie seda ei tea, aga igal juhul tahaks loota, et noortel inimestel tulevikulootused ei purunenud. Aga selge on see, et kindlasti me peame töötama selle nimel, et riik oleks õiglane ka nende noorte inimeste vastu, nende perekondade vastu, ja nad seda nii ka [tajuksid]. Ma loodan, et see vabandus, ka isikustatud vabandus on jõudnud nende inimesteni, nende perekondadeni ja nad leiavad, et see on piisav ja riik suhtub neisse õiglaselt.

Koordineerimatus muidugi oli siin päris hästi näha, sest ega ametiasutuste esmased reaktsioonid ei olnud eriti adekvaatsed. Vastutuse hierarhia pandi alles hiljem paika, alguses ikkagi haridusministeeriumi vastutajate hulgas nii väga ei olnudki. Haridusministeeriumi inimesed arvasid, et probleem on kuskil mujal. Aga kahtlemata haridusministeerium peab võtma isegi natukene suurema vastutuse, kui ta institutsioonina oma mundriau [kaitsta tahtes] tegelikult õiglase vastutusena tunnetab. Ta on ikkagi tipp ja koordineerib tegelikult nii sihtasutuste kui ka muude institutsioonide tööd. Tegemist oli riigigümnaasiumidega ja haridusministeerium kahtlemata on riigigümnaasiumide peremees.

Nüüd, vastuses [kõlas], et on ilmnenud vajadus põhikooli lõpueksamite aega muuta. See on iseenesest arusaadav. Loomulikult on väga loogiline, et põhikool lõpetatakse enne ja siis astutakse gümnaasiumidesse sisse. Siin on kahtlemata omad probleemipuntrad põhikoolide jaoks. On väga hea, kui te olete esindusorganisatsioonidega need läbi rääkinud, aga loodan, et seda läbirääkimist saab jätkata, et asjad oleks täiesti selged, kuidas põhikooli õppekava lõpuni ära täita. Ja [probleemid] on ka gümnaasiumide testide puhul. Kuidas [ikkagi nihutada] seda koormust nendel koolidel, kes on harjunud, et see pinge tuleb nendeni varem? Te ütlesite, et aprillis ei ole kerge, märtsis ei ole kerge, aga selge on, et sellega ollakse viimastel aegadel harjunud. Nüüd, kui see koormus õpetajatele läheb edasi juunisse, siis koolid peavad selle kuidagi ära majandama. Igal juhul oleks hea, kui siin ei oleks koordineerimatust, vaid info liiguks ja arutataks need asjad väga hästi läbi.

Lõputunnistus tuleb muidugi iseseisvalt, mitte gümnaasiumi sisseastumistestidega võrreldes. See on täiesti selge. Aga seda, et pärast põhikooli sisulist lõputestimist ja eksameid käiks samal ajal põhikoolis veel kõva õppetöö mingites ainetes, on üldiselt raske ette kujutada – no et lõputunnistusele tuleks mingid muud, eksamitulemustest väga erinevad tulemused nendes ainetes, kus eksamid on. Küllap ikkagi põhiõppetegevus selleks ajaks peatub.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Koolide reaktsioon – ma mõtlen munitsipaalkoole nii Tartus kui Tallinnas, kus on ka ühiskatsed – oli selles mõttes adekvaatne, et nemad on ju ka arutanud, kas minna elektrooniliste testide peale üle. Aga rahustavad vastused olid selged: meil on jätkuvalt pabertestid. Loomulikult me ei kujuta ette, et e-eksamite ja digitaalse koolikatsumise roll muutuks täiesti ja need ettevalmistused katkeks. Loomulikult ilmselt need ei katke, aga e-eksamite kui testimaailma osa turvalisust ja iseloomu ilmselt tuleb väga tõsiselt vaadata, jälgida, kujundada. 

Olukord on muutunud. Te kõnelesite, et juba aastaid tagasi, seitse-kaheksa aastat tagasi võeti suund e-eksamite tegemiseks. Aga siis ei räägitud nii palju tehisaru rollist ei üleüldse ega õppetegevuses. Teatavasti õppetegevuse sisu ja olemus muutub ning ka testimise sisu ja olemus ilmselt peab sellega seoses mingil määral muutuma. [Tuleb arvestada] tehisaru mõju õppeprotsessile, seda, kuidas testimiste ajal tehisaru kas segava või abistava moodusena seal kõrval on. Ma loodan, et kõrged komisjonid ja ministeerium tegelevad sellega suure hoolega. E-eksamite arendamisel tuleb nüüd lisaks tavaturvalisusele juurde ka see uus dimensioon.

Nii et mõnes mõttes on niisugused testimistel ilmnenud probleemid heaks indikatsiooniks, need hoiavad ära suuri probleeme tulevikus. Aga ainult siis, kui nendest õpitakse. Ma soovin teile jõudu nii tulevikueksamite arenduses kui ka põhikoolist gümnaasiumi ülemineku arenduses, samuti digitaalse hariduse arendamisel. Kusjuures võib-olla oleks põhjust hurraad natukene maha võtta ja analüüsida natukene rohkem. E-eksamid loosungina on väga uhke, aga pigem lükata neid edasi – peaasi, et kõik eeldused oleks korralikult olemas selleks ajaks, kui me nii kaugele jõuame.

Rohkem kõnesoove ma ei näe. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Antud päevakorrapunkt on ammendunud.

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Rene Koka, Martin Helme, Mart Helme, Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme, Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa, Jaak Valge ja Arvo Alleri 9. oktoobril 2023 esitatud arupärimine riigi plaani kohta lõpetada põllumeestele haneliste tekitatud kahjude hüvitamine. Palun kõnetooli Riigikogu liikme Rene Koka.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Austatud Riigikogu liikmed! Soovin kõigile head uue istungjärgu algust. 

Nüüd, arupärimine on esitatud juba pea aasta tagasi ehk eelmise aasta 9. oktoobril ja tolleaegsele kliimaministrile Kristen Michalile, aga teema aktuaalsus põllumeeste jaoks ei ole kuskile kadunud. Sellest tulenevalt hoidsime selle arupärimise päevakorras ja palume ministri seisukohti nendes küsimustes. Nagu siin juba öeldud on, arupärimine on riigi plaani kohta lõpetada põllumeestele haneliste tekitatud kahjude hüvitamine. Tollel ajal, kui see tehtud sai, tõukus see sellest, et 2023. aasta kevadel oli põllumeestel toonase keskkonnaministriga kohtumine, mille käigus räägiti läbi haneliste tekitatud kahjude hüvitamise vajadus [ja hüvitise summa] nihutamine. Tollel ajal oli see 3200 eurot ettevõtja kohta, põllumehe kohta, olenemata sellest, kui suured olid tema kulud, haneliste tekitatud kahjud. Põllumeeste eeldus oli siis see, et pärast seda arutelu vaadatakse hüvitise summa üle ja seda suurendatakse. Aga juhtus hoopis see, et lõpetati üldse haneliste tekitatud kahjude hüvitamine ära ja ei maksta enam mitte midagi. Ministeerium üritas tollel ajal eelarves kokku hoida 300 000 – 400 000 eurot. Olgu ka öeldud, et need iga-aastased kulud, mida hanelised põllumeestele tekitavad, on sadu tuhandeid, kui mitte mitmeid miljoneid. Täna ei ole ka heidutusjaht lubatud piisavalt suurel alal, et seda probleemi vähendada.

Siit tulenevalt ongi meil uuele kliimaministrile kuus küsimust. Palve on see, et minister loeks küsimused ette ja vastaks küsimustele selles võtmes, mis on praeguses situatsioonis võimalik, [kuidas] on olud vahepeal muutunud, kas põllumeeste vaates paremuse poole või halvemuse poole, et me saaksime tänast kuupäeva arvestades oma arupärimise küsimustele vastused.

Arupärimisele vastamiseks palun kõnetooli kliimaminister Yoko Alenderi.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, aitäh küsimuste eest! Alustame siis järjekorras. Esimene küsimus kõlab nii: "Millisele analüüsile tuginedes jõudis kliimaministeerium põllumeestele haneliste tekitatud kahjude hüvitamise lõpetamise otsuseni? Palun selgitage, millised olid peamised põhjused hanekahjude hüvitamise lõpetamiseks ning kuidas need põhjused kaalusid üles vajaduse säilitada toetusmeede?" Tõepoolest, hanekahjude hüvitamist muudeti. Küll aga ei lõpetatud hanekahjude kompenseerimise toetusmeedet, vaid seadusemuudatusega loodi järjestus, milliseid loomakahjusid millises järjekorras olemasoleva eelarve piires hüvitatakse.

Räägin nüüd sisulisemast poolest, sellest, mille alusel, milliste argumentide alusel otsuseid langetati. Põhiline oluline fakt on see, et kõige enam tuleb tegeleda siiski kahjude ennetamisega. Seetõttu rahuldatakse meetmest kõigepealt taotlused, mis on esitatud kahjustuste ennetamiseks, sealhulgas hanekahjude ennetamiseks. Tõhus ennetus aitab loomakahju vältida ja see omakorda vähendab kompenseerimise vajadust. Ega keegi neid kahjusid ju ei soovi. Ennetamise tõhususe parandamiseks tõsteti eelmisel aastal ennetamiskulude tasumäära ülempiiri. Nii nagu siin Rene Kokk ka mainis, eelnevalt oli see 3200 eurot taotleja kohta, tänasel päeval on 9600 eurot. Tõepoolest, ennetuse kvaliteeti tuleb tõsta. Kahjude vähendamiseks tehtavad ennetustööd on seni olnud väga ebaühtlased ja ebapiisavad, nende tõhusus on olnud kõikuv. Sellest ka see kahju, millest küsija rääkis.

Kui me vaatame seda taotluste rahuldamise korda, siis [näeme, et] teises järjekorras hüvitatakse kaitsealuste liikide, näiteks Euroopa naaritsa, merikotka, kalakotka, viigerhüljese ja hallhüljese tehtud kahjustused, samuti suurkiskjate, pruunkaru, hundi ja ilvese tekitatud kahjud. Kuna mõistlik on esmajärjekorras tegeleda ennetamisega ja hädavajalik on hüvitada just kaitsealuste liikide [tekitatud] kahjustused, siis nende eesmärkide täitmisel saab suunata ülejäänud vahendid rändel olevate sookurgede, luikede, hanede ja laglede [tekitatud] kahjustuste hüvitamiseks.

Aga nagu me kõik teame, sel aastal on eelarve pingeline ja pea poole väiksem kui varasematel aastatel. Rändlindude tekitatud kahjustuste hüvitamiseks vahendeid ei jagu. Küll aga hüvitatakse endiselt linnukahjude ennetamiseks tehtavaid kulutusi. Ja kui kahjude hüvitamise eelarvesse vahendeid juurde tekib, näiteks kas või seeläbi, et erinevad ennetustööd kannavad vilja ja kahjude hüvitamise vajadus väheneb, on hanekahjude kompenseerimise võimalus edaspidi olemas.

Nii, pean vist pisut kiiremini edasi minema, muidu ma ei jõua kõigile teie kuuele küsimusele vastata. Teine küsimus on see: "Andke palun ülevaade sellest, kuidas hanekahjude hüvitamise lõpetamine mõjutab põllumeeste majanduslikku olukorda ja sektori võimet tulla toime lindude tekitatud kahjudega." Ja kolmas küsimus on: "Kas viidi läbi analüüs uurimaks, millised on hüvitamise lõpetamise mõjud erinevates Eesti piirkondades tegutsevatele põllumajandus[ettevõtetele]?"

Kui vaadata Eestist läbi rändavate haneliste arvu ja rändeaegset mõju põllukultuuridele, siis [näeme, et] see on tõepoolest viimasel aastakümnel kasvanud. Aga kahjude ulatust aitab esmajärjekorras, nagu mainitud, leevendada tõhusam ja teadlikum ennetustöö, mitte tagantjärgi hüvitiste maksmine. Seetõttu on tõepoolest eelisjärjekorras eraldatud vahendeid ennetamisele ja kulutuste hüvitamise tasumäärad on kolmekordistunud.

Oluline on ka teada, et rändlindude tekitatud kahjude suuruse hindamise metoodika on üsna kaudne. See hindamine on Keskkonnaametile väga ressursimahukas ja tulemus sageli ebatäpne. Hanekahjusid on raske eristada teiste põllukultuuri saagikust mõjutavate tegurite [mõjust], näiteks ilmastikutingimused, taimehaigused, talvitumistingimused, seemne kvaliteet, harimisviiside kvaliteet ja nii edasi. Tootjate majanduslikku olukorda ja põllukultuuride saagikust mõjutavad ennekõike just need ülejäänud loetletud tegurid.

Hanekahjuhüvitis, mis oli ühe taotleja kohta maksimaalselt 3200 eurot, meie hinnangul sektorile suurt majanduslikku mõju ei [avalda]. Viimastel aastatel on makstud hüvitisi 300 000 – 400 000 euro ulatuses aastas. Võrreldes näiteks otsetoetustena makstava 178 miljoni euroga ja sektorile erinevate toetustena kokku makstava ligikaudu 317 miljoni euroga on see suhteliselt väike summa. Ja kui me saame ennetuses paremaks, tõhusamaks, siis ei ole ka vajadus nii suur. Erinevate loomakahjude ennetamiseks ja hüvitamiseks on sel aastal eelarves 427 000 eurot. Sellest makstakse kinni nii kiskjakahjud kui ka kotkaste ja hüljeste tehtud kahjud ning kompenseeritakse ennetust.

Neljas küsimus on: "Milliseid meetmeid on võetud kasutusele selleks, et kompenseerida hanekahjude hüvitamise lõpetamise negatiivseid mõjusid põllumajandussektorile?" Nagu juba mainitud, oluliselt on suurendatud kahjude ennetusele tehtud kulutuste hüvitamist. Samuti on kahjude ärahoidmiseks loodud võimalus kevadel hanesid põldudel küttida. Ja veel taustaks: sellel aastal on Keskkonnaamet linnukahjude ennetamise töid hüvitanud kaheksale taotlejale.

Viies küsimus: "Kas ja kuidas kaasati põllumeeste ja teiste huvirühmade esindajate arvamusi ja seisukohti hüvitamise lõpetamise otsustamise protsessi?" Eestis töötab hanekonsortsium. Sinna on kaasatud asjatundjad ja huvirühmade esindajad. Hanekonsortsium käib koos ja arutab just neid teemasid. Ka hanede ja laglede kaitse ja ohjamise tegevuskava koostamisel on põllumajandussektoriga tihedat koostööd tehtud. Sektor on olnud seadusloomesse varakult kaasatud ja olnud teadlik erinevatest kitsaskohtadest ning planeeritavatest tegevustest.

Looma tekitatud kahju hüvitamist puudutavaid muudatusi looduskaitseseaduses ja selles rakendusaktis on korduvalt huvirühmadega arutatud erinevatel üritustel, seminaridel, konverentsidel, kohtumistel ministeeriumis ja Keskkonnaametis. Aruteludel väljendasid põllumehed tugevat ootust, et hanekahjude ennetamiseks lubatakse kevadine jaht, ning selleks tehti ka vastav seadusemuudatus. Mõlemad õigusakti muudatused on läbinud nõutud kooskõlastusprotsessi. Looduskaitseseaduse vastava muudatuse võttis siinsamas vastu Riigikogu.

Kuues küsimus: "Millised on kliimaministeeriumi tulevikuplaanid seoses hanekahjude hüvitamisega ning selle võimaliku taasalustamise või alternatiivsete toetusmeetmetega?" Jätkame ennetustööde olulisusele tähelepanu pööramist ja vastava info jagamist asjaosalistele. Linnukahjude ennetamiseks tehtud kulutuste hüvitamist on oluliselt tõstetud ning tõhusamad ennetusmeetmed tuleb välja selgitada ja neid rakendada. See aitab kaasa üldisele kahjustuste vähenemisele. Loodetavasti on tulevikus võimalus ka eelarve vahenditega, kui need tekivad, linnukahjusid taas hüvitada. Aitäh küsijatele! Kui on lisaküsimusi, vastan meeleldi.

Teile on tõepoolest küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tahan küsida natuke detailsemalt, kuidas nüüd põllumehed peavad ikkagi hakkama saama. Kahju on, hüvitist ei ole – mida nad tegema peavad? Toidavad rändlinde oma taskust edasi? Mis asi see ennetus on? Katad põllud kinni või karjud põllu ääres või palud põlvili linde: "Ärge palun tulge sööma minu põllu peale, kuhu ma olen vilja külvanud!"? Loomakaitsjad on teatavasti kuulutanud jahi julmuseks ja seda see tõepoolest ka on. Me võime siin palli veeretada edasi ja tagasi, aga fakt on see, et rändlinnud peavadki sööma, et jõuda kaugele lõunamaale, aga rändlindude toitmise koormus on jäetud täiesti meelevaldselt põllumehe kaela. Äkki te ikka mõtlete need otsused mingil ajal ringi?

Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Ennetamise meetmest toetatakse tõepoolest väga paljusid erinevaid tegevusi. Ka mina, kui ma palusin ülevaadet, kuulsin paljudest neist esmakordselt. Seal on väga palju erinevaid tegevusi, mida saab ennetamiseks teha. Lisaks tasub märkida, et Eestist läbi rändavad ja põllumajanduses kahjustusi põhjustavad hanelised, kelleks on näiteks suur-laukhani, rabahani ja valgepõsk-lagle, on meil kõik jahiseaduse mõistes väikeulukid ehk neile ei ole seadusjärgsel jahiperioodil seatud kütitavate isendite limiiti. Lisaks loodi jahieeskirjaga võimalus kahjude ärahoidmiseks hanesid ka kevadel just nimelt heidutuseks põldudel lasta. Selle kohta käivad veel täiendavad uuringud, mismoodi ja kui hästi see heidutusena toimib ning kas lastud haned tuleb jätta heidutuseks pigem põllule või ära korjata. Siin on väga spetsiifilised põllumajanduslikud ja jahiga seotud uurimused taga. Aga parim kahjude vältimise viis on kindlasti siiski ennetus ja sellepärast me seda ka toetame. Ja ma võin lihtsalt [mainida, et ennetuseks] on erinevad peletid, hirmutamine, laskmine. Nii see käib.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen 40 aastat olnud jahimees. Ja ma ütlen, et need heidutusmeetmed, millest te räägite, ei toimi sellisel tasandil, et need saaksid täita oma ülesande nii, nagu vaja on. Ma ei hakka selle peale oma aega rohkem raiskama. Küll on aga küsimus selline. Ma kuulasin augustikuus Riho Terrase europarlamendiga [seotud] juttu sellest, et järgmisel aastal on põhiküsimus, väga aktuaalne küsimus toidujulgeolek. Kui me jätame praegu need toetused põllumeestele ära, siis see tähendab seda, et nendel ei jätku enam rahalisi ressursse, et sellises mahus oma tööd jätkata. Ehk siis ühel hetkel toimub nende ettevõtjate töö [katkemine] ja sellega me kaotame toidujulgeoleku. Ma arvan, et oleks siiski võimalik leida riigieelarvest see raha, mille te üles ütlesite, sest raha ei jätku. Seda on toidujulgeoleku mõttes siiski vaja neile anda. Kas te olete minuga nõus?

Põllumeeste toetusi ei ole plaanitud ära jätta. Siin on ka need numbrid, näiteks otsetoetuseid on aastas 178 miljonit eurot ja erinevad toetused sektorile kokku ligikaudu 317 miljonit eurot. Need on suured summad.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Ma ei ole küll selle valdkonna spetsialist, aga puhas loogika ütleb – te räägite, et saab kasutada peletit, lasta või hirmutada –, et kui oleks olemas peletid, mis päriselus toimivad, siis seda muret hanedega ei oleks. Laskmise puhul ka: ühte lased, kõik lähevad ära, ülejäänud lendavad ära, aga siis hakka uuesti passima. Hirmutamine – kuidas? Põllumees jookseb ja karjub või? Põllumehel on mitu põldu, mida hooldada, millega tegeleda. Ilmselgelt ei ole tal aega põllu ääres seista ja neid seal kas ühekaupa lasta või karjuda, röökida või ma ei tea, mis imepeleti lahendus välja mõelda. Kas te ise ka saate aru, et see on lihtsalt absurdne väide, et tuleb ennetada? Ennetada! Et ärme laseme neid linde enam riiki sisse või? Ennetamine ei tööta. Jutt, sõnad on uhked, teooria tugev, aga praktikas ei ole selline asi ju mõeldav.

Aitäh! Praktika ja ka erinevate riikide näited näitavadki just nimelt, et ennetustegevus on kõige tõhusam meede, need loetletud viisid. Eri riikides on ka seesama laskmine lubatud erineval moel. Kuna kahjud on suurenenud viimasel kümnendil, uurivad teadlased koostöös sektoriga üha põhjalikumalt, kuidas teha [ennetust] tõhusamalt. Ja seetõttu, kuna ennetus on siiski tulemuslikum, on ka selle toetuse summasid suurendatud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Me ei ela erinevates riikides, me elame Eestis. Mina elan suure osa aastast Läänemaal Matsalu lahe ääres ja näen igal sügisel, igal kevadel tuhandelisi ja tuhandelisi linnuparvesid lendamas, maandumas põldudele. Meil on naabruses ühistu, ühistul on kuskil 2000 hektarit haritavat maad. Mismoodi nad seal haritava maa peal seda ennetust teevad – 2000 hektaril? Need maatükid on üle kogu endise Martna valla laiali ka veel. No see ei ole absoluutselt mõeldav. Mis ennetus? Minu küsimus teile on sellega seoses väga lihtne. Teie ennetus lihtsalt ei tööta, see jutt on lihtsalt õhu võngutamine, mida te meile praegu ajate. Minu küsimus on selline: äkki me paneme nüüd lindude rändeteedele suured tuulikud, mis need linnuparved tükkideks hakivad? Sellisel juhul me toodame elektrit ja saame lindudest lahti, tegeleme ennetusega. Aga mul on teine küsimus ka: mis te arvate, mis on Eesti rahva põhitoidus, kas teraviljasaadused või metshane liha?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Muu hulgas just nimelt rannaniitudele ennetuse käigus linde sööma meelitataksegi, see on ka üks ennetusmeetmetest. Liha koha pealt oli meil just täna maaelukomisjonis juttu, kas me oleme kliimakindla majanduse seadusega seadnud mingisuguseid ootusi või piiranguid, kui palju liha inimesed peaksid tarbima. Selliseid piiranguid ega ettepanekuid kliimakindla majanduse seadus ei sisalda, aga minu teada võiks Terviseameti hinnangul süüa igaüks meist iga päev tikutopsitäie liha. See oleks meie tervisele kasulik.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kordan üle. Kas ma sain teist ikka õigesti aru, et te tõite välja, et hanelised on kõik ulukid ja õigem oleks nad nüüd maha tappa kui põllumeestele hüvitist maksta? Kas ma sain [õigesti] aru, et meetod hanelistega võitlemiseks on nad hävitada?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Ei, eesmärk ei ole tegeleda lindude hukkamisega. Küll aga kasutatakse ühe ennetusmeetmena praktikat, et üks isend lastakse heidutusmeetmena [maha] ja selle käigus ennetatakse suurema kahju tekkimist.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Minu jaoks on natuke üllatav, et laskmine on nüüd lubatud. Aga see on Eestis vaheldunud, kord on lubatud ja siis on jälle keelatud. Võib-olla on nüüd siis lubatud, nagu te ütlesite, tõesti nii, et ühe linnu võib lasta, aga mõnda lindu juba ei või lasta, et see tõsiselt heidutusena mõjuks. Ma tean, et sellel teemal on kõvasti debatti peetud. 

Aga sihuke laiem küsimus teiste ulukite kohta ka. Me räägime, et riigieelarves raha ei ole ja hüvitada ei saa, olgu need hundid, kes teevad lambakarjadele kahju, või haned teraviljapõldudel. Kas ministeeriumis on vähemasti juttu olnud sellest, et kui hüvitamiseks raha ei ole, siis piiranguid seada ei saa? Tegelikult on praegu olukord ju selline, et koormus langeb üksikutele ettevõtjatele või inimestele, kelle vara saab kahjustatud, ja siis justkui kergekäeliselt öeldakse, et kandke see kulu. Ühiskonnal laiemalt on soov midagi piirata või takistada, aga kulude kandmise valmisolekut ei ole. Kas on vähemasti arutatud, et kui raha ei ole, siis piirata ei saa?

Aitäh! Hea juhataja! Austatud küsija! Neid arutelusid, milline on erinevate liikide seisund ning kui palju ja mis põhjusel lubada üht või teist liiki küttida, jahti pidada, toimub pidevalt, tõepoolest, sest me oleme ju inimasustuse laienemisega osa liikide loomulikku eluruumi piiranud ning kohati tekib loomade ja inimeste vahel ka konflikte. Ka sellest tulenevalt on neid arutelusid. Mis puudutab hüvitamist, siis selliseid konkreetseid arutelusid, millele te praegu viitasite, minu teada ei ole toimunud. Aga minu praktika on esialgu muidugi väga lühike, nagu te teate.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Seega saab avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole ja saimegi kolmanda päevakorrapunkti läbitud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Anti Poolametsa, Rene Koka ja Leo Kunnase 2. aprillil 2024 esitatud arupärimine soode taastamise kohta. Kõnepulti palun ettekandeks Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitasime kliimaministrile arupärimise soode taastamise kohta. Aastaks 2050 plaanib Eesti taastada vähemalt 25 000 hektaril kuivendatud soid. Tööde maksumust ei ole ametnike väitel kokku arvutatud, kuid koos Euroopa Liiduga on paarikümne aastaga kulunud soode taastamise peale juba üle 40 miljoni euro.

Sellega seoses on kliimaministrile järgmised küsimused. "Euroopa Nõukogu jättis Euroopa Liidu looduse taastamise määruse kinnitamata. Kliimaministeeriumi teatel püüab Eesti sõltumata määruse tagasilükkamisest neid eesmärke siiski täita. Milliste vahenditega on plaanis soode taastamist jätkata?" Küsimus nr 2: "Kas soode kuivendamiseks tehtud paljude põlvkondade jõupingutused ei lähe kaduma, kui kuivendatud metsamaad, heinamaad ja põllumaad uuesti soostatakse?" "Kas halvenevas julgeoleku- ja majandusolukorras ei peaks soode taastamisele kuluvaid vahendeid kasutama teistele valdkondadele, kus vajadused on kordades suuremad?" Nr 4: "Kuidas mõjutab soode taastamine süsinikubilanssi, mida arvestatakse kliimaeesmärkide metsanduse- ja maakasutuse (LULUCF) osas?" "Kui suur on olnud Eesti omafinantseering soode taastamisel?"

Arupärimisele vastamiseks palun kõnetooli kliimaminister Yoko Alenderi.

Aitäh, austatud juhataja! Head küsijad! Ma ei hakka küsimusi ette lugema, kuna need juba esitati. Alustuseks mõni sõna soode kuivendamisest ja kuivendatud alade taastamisest. Eestis on tõepoolest [maad] kuivendatud juba Vargamäe Andrese aegadest. Aga toonast tegevust ei maksa võrrelda selle massiivse kuivendamisega, mis Nõukogude ajal hoo sisse sai, tihtipeale ka Moskvast saabunud juhtnööride ja rahastuse abil, alates viiekümnendatest, kuuekümnendatest. Nõukogude ajal, nagu me teame, oli ka stalinlik looduse ümberkujundamise vaim ja need ulatuslikud plaanid Eestis puudutasid pea kõiki turbamaid ja märgalasid. Maaparandajatel olid tõesti kasutada suured rahasummad ja päris võimsad masinad. Eesmärgiks seati võimalikult suur kuivenduspind ja rohkem kraavikilomeetreid. Selle massiivse tegevuse tulemusena kuivendati väga edukalt nii metsi kui ka põllumaid. Kraave veeti vahel ka sügavale rabadesse. Sageli see jäigi viimaseks tegevuseks, mis neil aladel tehti. Toona tegelikult ei olnud väga [selget] plaani ja [arusaamist], kas sellel on ka majanduslik mõte või tagajärg loodusele. See oli tol ajal siiski osa Nõukogude plaani täitmisest.

Kaheksakümnendatel oli päris terav vastasseis Eesti haritlaskonna ja Moskva maaparandajate vahel, mis päädis toona niinimetatud soodesõjaga. Selle tulemusel suudeti kuivendamisplaanidest välja arvata umbes 200 000 hektarit soid ja moodustada sookaitsealad. Täna võib tagasi vaadates öelda, et tänu toona kerkinud teadlikkusele ja haritlaskonna pingutustele soode säilitamise nimel meil need Eesti uhkuseks olevad sood alles on. Et sood ja rabad on meie uhkuseks, seda võib öelda täie kindlusega. [Seda näeb,] kui vaadata näiteks Eestit tutvustavaid videomaterjale ja fotosid. Ka Eesti 100. sünnipäeva puhul küsiti, millised nähtused inimestele Eestiga kõige enam seostuvad, ning Arvo Pärdi ja laulupeo kõrval nimetati just nimelt raba.

Heas seisus sood ongi väga väärtuslikud. Need hoiavad maastikes vett, filtreerivad meie joogivett, kaitsevad üleujutuste eest ning annavad meist igaühele marjakohtasid ja looduses puhkamise võimalusi. Ka see ei ole ebaoluline.

Kuivendusest mõjutatud rabadega on pisut teistsugused lood. Need emiteerivad kasvuhoonegaase, on sageli tuleohtlikud ja ei paku sellisel moel elupaika ega marjakohti. Ja need ei ole ka muul moel kasutuses. See on teatud mõttes raiskamine. Nõukogude ajal sisse tõmmatud kuivenduskraavide tõttu kaotame jätkuvalt palju olemasolevate sooalade suurest väärtusest, mis neil oleks, kui need oleksid toimivad ökosüsteemid.

Samuti on meil Nõukogude ajast pärandiks turbamaardlad, mis on kuivad, erakordselt tuleohtlikud ja eritavad massiivselt kasvuhoonegaase. Sealt lendab tuulisel päeval turbatolmu ka ümbritsevatesse asulatesse. Igal aastal on kuumadel suvepäevadel uudised, et kusagil põleb raba. Tegu on just nende kuivendatud või kaevandatud aladega. Kahjustatud soode veerežiimi taastamine on seetõttu lisaks loodusele tähtis ka meie enda elukeskkonna vaatest. Kliimamuutuste süvenedes on veerežiimi hea tasakaal üha olulisem.

Seetõttu keskenduvadki taastamistööd neile rikutud aladele. Vahel on veerežiimi terviklikust toimimisest mõjutatud ka servaalade kuivendatud metsad. Kindlasti ei minda kunagi uuesti soostama kuivendatud metsa-, heina- või põllumaid. Sellist praktikat ei rakendata. Tegevusi tehakse seal, kus tänapäevaste teadmiste valguses on selge, et kuivendus on teinud loodusele tuntavat kahju, ja ühiskonnal neid vajadusi, mida toona kuivendades [silmas peeti], enam ei ole. Igale ettevõtmisele eelneb põhjalik analüüs, modelleeritakse veerežiimi, hinnatakse erinevaid mõjusid ja tulemuslikkust.

Nüüd mõned sõnad looduse taastamise määrusest. Euroopa Liidu Nõukogu kinnitas selle looduse taastamise määruse juunis 2024. Küsimused on lihtsalt esitatud juba mõni aeg tagasi. Määrus jõustus 18. augustil sellel aastal. Selle määruse eesmärgiks on üle Euroopa looduse senisest parema käekäigu tagamine. Eesti oli nende läbirääkimiste käigus kogu aeg laua taga, esitas oma seisukohti ja toetas selle määruse vastuvõtmist. Eesmärgiks on elupaikade ja liikide hea seisund, tolmeldajate ja viljakate muldade säilimine, mis loomulikult on ka toidujulgeoleku vaatest ülioluline. Eestis on looduse taastamise määruse eesmärgid väga heas kooskõlas sellega, mida me oleme juba oma looduse heaks teinud või siis nii või teisiti arengukavades teha plaaninud. Kõigi Eesti looduse heaks tehtavate tegevuste eesmärgiks on ikka meie enda tehtud kahju heastamine, meie enda liikide ja elupaikade soodne seisund. Kahjustatud soode parema seisundi saavutamiseks on olnud võimalik kasutada palju Euroopa Liidu fondide, näiteks Ühtekuuluvusfondi, Horizon Europe'i, LIFE vahendeid, ja kaasfinantseerimiseks RMK eelarvet.

Veel [vastan] mõnele küsimusele konkreetselt metaani kohta, mis tulevad alati esile. Me teame, et metaan on väga tugeva toimega kasvuhoonegaas. Vahetult pärast [soo] taastamist eraldub tõepoolest rohkem metaani kui looduslikest soodest või enne kuivendamist. Kuid taastamise kliimamõju on sellest hoolimata positiivne, sest kuivendatud alad emiteerivad ka süsihappegaasi, mis püsib atmosfääris väga kaua. Need gaasid on oma loomult lihtsalt väga erinevad. Pärast taastamist muutub soo süsihappegaasi siduvaks. Ajutiselt metaani küll eritub, aga metaan püsib atmosfääris väga lühikest aega ja selle kliimamõju puhverdab sellesama soo süsihappegaasi sidumine selle taastamisele järgnevate aastakümnete jooksul. Samuti siis, kui veerežiimi oskuslikult reguleeritakse, on metaaniheidet, mis on mõnes mõttes nagu leke, võimalik minimeerida.

Nüüd küsimus, kuidas võtta LULUCF‑i aruandluses arvesse taastatud soode positiivset mõju. Hetkel taastatud turbaalade andmeid ei arvestata, kuna neid alasid ei ole veel seiratud ja meil on puudunud täpsem riigisisene metoodika. Just neid andmeid me hetkel koondame ja selle metoodika arendamisega tegeleme, et me saaksime tehtud töid oma heitmete arvestuses LULUCF-i aruandluses tõepoolest õiglaselt arvesse võtta. Aitäh! Vastan hea meelega ka küsimustele.

Teile on ka mõned küsimused. Alustuseks Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh kohe alguses sõna andmast! Vaat see oli väga hea, mul tulid kohe head paralleelid. Ütlesite, et Moskvast saadud raha ja suuniste abil kuivendati maid ja kujundati loodust ümber. Nüüd Brüsselist saadud raha ja suunistega aetakse täis kuivenduskraave ja kujundatakse jälle loodust ümber, eks ole. Ega siin suurt midagi muutunud ei ole.

Tõesti, meil on sood ja need on meie rahvuslik uhkus ja ilu. Aga te rääkisite turbast. Vaadake, see on hästi huvitav, et turvas on kuulutatud kliima vaenlaseks, aga suur osa maailma toidutootmisest, muuseas, põhineb turbal. Nii et see turbarabade teema, selle tähtsa tooraine vaenamine kliimaeesmärkide täitmise nimel võib tegelikult kaasa tuua hoopis üleüldise näljahäda maailmas. Rääkimata sellest, et suur osa riigi eksporditulust lõigatakse üldse ära ja vastav ettevõtlus lõpetatakse. Aga mida sa ideoloogile sellest ikka räägid? Ma lihtsalt küsin: kas te saate ikka aru, kui te nendest asjadest räägite, et te viskate tegelikult mõnes asjas – ka soode kuivendamisest rääkides – lapse koos pesuveega välja?

Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Mis puudutab probleeme turba tootmisega Eestis, siis eelkõige teeb muret see, et me oma turvast ei väärinda. Väärindamata kujul saadame loodusressursi välja, kasu läheb mõnedele välismaistele ettevõtetele. Enamikku sellest ei kasutata mitte põllumajanduses, vaid siiski aianduses.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! No need numbrid on ikkagi hämmastavad. 37 miljonit eurot, mis on seotud soostamisega, on ju üüratu summa. Vaatame olukorda Eesti külades – mida kõike selle raha eest saaks! Kui palju kiigeplatse või kui palju metsa istutada, kõike, mis on mõistliku majandustegevuse ja külaelu jaoks vajalik. Ei, te uputate selle sohu. Kas need numbrid ei pane teil endal pead pööritama? Sedasama raha saaks ju kasutada mõnel teisel otstarbel, kas või tõepoolest ajalooliste koosluste säilitamiseks, karjamaade, puisniitude säilitamiseks. See on kordades mõistlikum tegevus kui millegi üleujutamine.

Aitäh! Hea juhataja! Austatud küsija! Soode taastamiseks kasutatavad vahendid pärinevad allikatest, Euroopa Liidu fondidest, mis on ette nähtud spetsiifiliselt just elupaikade taastamiseks, ja teistele valdkondadele neid kulutada ei saa. Küll aga on taastamistegevuste tarbeks Eestisse toodud raha kulunud just nimelt maapiirkonnas, see on läinud Eesti ettevõtjatele ja andnud neile tööd. Selles mõttes, ma arvan, see võib olla olulisemgi kui kiigeplatsi rajamine, ehkki kiikumine on ka meie kultuurile väga omane tegevus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite oma vastuses, et soode taastamisel ei raiuta või ei hävitata korralikku metsa. Samas on olemas näide minu kodukandist Tudusoo looduskaitsealalt, mis on sihtkaitsevöönd, Natura 2000 alla kuuluv mets. Mõned aastad lõigati seal halastamatult maha kümneid hektareid ilusat männimetsa, alates põlvepikkustest puudest ja lõpetades suurte mändidega. Kas ministeeriumil on ülevaade, kui palju metsa on hävitatud selleks, et taastada looduskaitsealasid, neid niite ja soid?

Aitäh! Mul Tudusoo kohta kahjuks ei ole hetkel konkreetseid andmeid esitada. Aga ma kindlasti võin vastata kirjalikult, kui on soov täpsemalt teada saada, miks, kuidas ja mis tegevusi seal tehti. Ma saadan selle kirjalikult, kui tohib.

Rain Epler, palun!

Hea eesistuja, aitäh! Hea minister! Võib-olla läks see mul kõrvust mööda, aga mulle tundus, et te ei vastanud küsimuse sellele osale, mis puudutas Eesti enda eelarvest soode taastamisele kuluvat raha. Ja kui ka läks kõrvust mööda, siis kordamine on ju teatavasti tarkuse ema. Käime veel üks kord üle need numbrid, kui palju me ise oleme [raha] pannud ja kui palju on Euroopa raha kulutatud.

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Küll on hea, et valvas silm on alati peal. Tõepoolest, omafinantseering, mis tuleb RMK eelarvest, on 935 000 eurot ja see [kogusumma] vist, kui uskuda Poolametsa, on circa 37 miljonit.

Rohkem küsimusi teile ei ole, seega saan avada läbirääkimised. Ja palun läbirääkimisteks [kõnetooli] Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti on looduslike tingimuste tõttu üsna märg maa. Kunagi katsid sood meie maa pindalast peaaegu veerandi. Tänaseks on osa neist kuivendatud ja praegu katavad toimivad sood vähem kui 10% meie territooriumist.

Euroopa Liidu eesmärk on taastada loodus 30%-l Maast. Tihedalt asustatud Lääne‑Euroopas seda ilmselgelt teha ei saa. Nii loodavadki Eesti rohepöörajad eurotoetuste klaashelmeste eest meie ühist loodusvara uputada nii palju, kui kulub, et aga üleliidulised viisaastakuplaanid ära täita. Aga puud, mis praegu metsades kasvavad, hakkavad pärast soode taastamist mädanema ja süsinikku emiteerima. Sellest asjaolust rohepöörajad targu vaikivad. Metsade uputamine on mõeldud legaliseerima Euroopa elurikkuse strateegiat ning selle raames välja töötatud looduse taastamise määruse eelnõu, mille vastuvõtmine möödunud kevadel Brüsselis kaheksa riigi vastuseisu tõttu mõneks ajaks edasi lükati.

Eesti riigile ei ole praegu teada, kui palju metsa on läinud ja minemas looduse taastamiseks, kui palju tootlikku, sajandite jooksul metsameeste raske tööga kasvatatud metsa on raadatud või plaanis raadata niidukoosluste taastamiseks. Seda vastust ministeerium ei tea. Soo taastamiseks puud raiutakse või kuivavad need muutunud veerežiimi tõttu ise ära. Küsimusele, kas on kokku arvutatud juba tehtud ja plaanitava looduse, sealhulgas märgalade taastamise mõju LULUCF‑i eesmärkide täitmisele, ei osanud minister vastata, vaid ütles, et uuringud alles käivad ja ülevaade puudub.

Soode taastamise sildi all hävitatakse metsi suures ulatuses. Üks näide on Tudu lähedal asuv Tudusoo looduskaitseala sihtkaitsevöönd, Natura 2000 alla kuuluv mets. Mõned aastad tagasi lõigati seal halastamatult maha kümneid hektareid ilusat männimetsa, alates põlvepikkustest puudest ja lõpetades suurte mändidega. Osa puid ja enamik oksi jäeti maha vedelema. Kraavid aeti kopaga kinni. Tekitati mõõtmatu õõvastav mülgas. Seda kõike tehti Euroopa Liidu raha eest ja sildi all. Seesama Tudusoo on praegu kaetud kasevõsaga, siin-seal on tekkinud väiksemad männitaimed. Selliseid näiteid on teisigi. Üldiselt trööstitu pilt nagu monument neile, kes väidavad, et tegelevad looduse kaitsmisega. Aitäh!

Järgmisena on kõnesoov Anti Poolametsal. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head saadikud! Lugupeetud minister! Tõesti, ma küsin, kas 37 miljonit magama panna praeguses julgeolekuolukorras, kus räägitakse kokkuhoiust, [on mõistlik]? Kokkuhoiust räägitakse, samal ajal maetakse mülgaste ja soode taastamiseks sellised summad. Teate, Euroopa Liidu raha tuleks ka lugeda, mitte loopida seda lihtsalt sohu. See oleks nagu mingisugune seinast tulev raha. Aga see saab ka ükskord otsa. 

Ja teiseks on võimalik Euroopa Liidu raha kasutada natukenegi mõistlikumalt, valida prioriteete, äkki õnnestub. Ma olen täiesti kindel, et on võimalik. Igal juhul ei ole elupaikade taastamiseks kõige parem idee metsade ja rabade üleujutamine. Tegelikult on see tohutu töö raisku laskmine, mis tehti tsaariajal, Eesti ajal, ka kuuekümnendatel aastatel. CO₂ arvestamise asemel võiks kokku lugeda need sajad tuhanded töötunnid, mida tublid saarlased igal pool Eestis tegid, ka minu vanaisa talu maadel, kus kenad kraavid sisse aeti. Võiks lugeda, mitu tundi see traktoristi raske töö võttis. Mida nad peaksid mõtlema, kui te lükkate kinni need kraavid, mille mõte oli meile kultuurmaastikku juurde luua?

Oleks me siis Hollandis, kus nad otsivad oma viimast sood taga, või Belgias! Me oleme Eestis, meil on kogu seda loodusrikkust uhkesti. Te tulete ideega, et hakkame elama nagu Belgias, kus pole nähtud ei karu, pole nähtud ei hunti, pole nähtud ei ilvest. Ja siis püüame tõestada, et meil on ka erakordselt suur kriis. Lihtsalt sisse ostetud ideed, puhtakujuliselt sisse ostetud ideed – see ei ole hea mõte. 

Mina võrdleks olukorda Tammsaare ajaga. See oli ka meie uhkus, et me suutsime põhjamaise riigina sedavõrd suure ala endale kultuurmaastikuks teha, ehitada Eesti külasid, mis praegu tühjenevad teie poliitika tõttu. Rohepöörde tõttu on löögi all väikesed Eesti külad, sajad külad on väljasuremise piiril. Seal on võib-olla üks-kaks elanikku, kelle vanus viitab sellele, et peatselt on nad küla viimased elanikud.

Kui eksport langeb nagu kivi, puidutööstused pankrotistuvad, töökohad maalt kaovad, näete, leitigi idee, et ekspordi hävingu ajal tuleks hakata soid taastama. See läheb ajalukku, kunagi satiirikud hakkavad sellest rääkima. On öeldud, et looduslik veerežiim on taastatud 20 000 hektaril erinevates sookooslustes. See ongi lõssenkism. See ongi lõssenkism! Teate, Soomes on ka soid kuivendatud, mitte ainult Eestis ja mitte ainult kuuekümnendatel. See on normaalne protseduur, et maarahval oleks ka võimalus paremini leiba teenida. Aga mulle tundub, et praegune valitsus, kes räägib kokkuhoiust, arvab, et raha tuleb seina seest. Pole vaja puidutööstust, pole vaja eksporti, vaja on soid.

Mõelge, mida te õpilastele peaksite siis koolis rääkima. Äkki peaks Tammsaare [teosed] ära korjama, sest koolilapsed saavad teada, et Tammsaare ja need kraavikaevajad olid ühed konservatiivse propaganda tegijad ja rohepöörde vastased? Tuletame meelde, et Oru Pearu ajas ka igasuguseid kraave kinni, ja nüüd on meil ajastu kangelane, hakkame kraave sulgema. Kelle me siis kangelaseks kuulutame, kas kliimaministri või peaministri? Peaks siis konkureerima, kuulutama välja võistluse, kes on kõige suurem kraavide kinniajaja. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ma ei näe. Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Loeme neljanda päevakorrapunkti ja selle arupärimise läbituks.

Läheme viienda arupärimise juurde, selleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri ja Helle-Moonika Helme 3. aprillil 2024 esitatud arupärimine looduskaitseliste piirangute kohta. Ettekandjaks palun siia Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimine sai esitatud juba aprilli alguses. Minister Michal sammus kommunismi ehitamise teel uutesse kõrgustesse, aga arupärimine jäi. Enne, kui ma lähen arupärimise sisu juurde, ma ütlen nii palju, et minister rääkis eelnevale arupärimisele vastates, et inimasustus on laienenud ja me oleme loomadelt elupaiku ära võtnud. Minu arust, kui teadust ja ametiasutusi uskuda, Eestis üks koht tõepoolest pisut kasvab: see on Tallinn. Aga Tallinn on linn ja ma ei ütleks, et see nii hirmsasti kasvab, et loomadel kuskil elada ei ole. Maapiirkonnad meil ikkagi tühjenevad, nii et seda probleemi ei tohiks olla, et me maal hirmsasti laieneme. Ja teine meeldetuletus nende erinevate arutelude juurde on see, et mälestusväärselt siis, kui proua von der Leyeni poni murdsid hundid maha, tema innukus huntide kaitsmisel langes märgatavalt. Küllap jõuab see päev kätte ka meie roheaktivistide jaoks.

Aga arupärimine puudutab aina kasvavaid piiranguid, mis pannakse eraomanikele, metsaomanikele. Üks suur küsimus on, et nende eest ei maksta õiglast kompensatsiooni, ja teine on see, et piiranguid seatakse selliselt, et omanikke sellest isegi ei teavitata. Näiteks juhtus nii Haanja looduspargis: maaomanikud said teada, et kitsendusi on nende maadel juurde tulnud, kuna maa muudeti sihtkaitsevööndiks, aga omanikke ei olnud sellest teavitatud. Nii et vähe sellest, et piiratakse, piiratakse ka – kui nii võib öelda – tagaselja.

Ja seetõttu me esitasime juba aprillis [arupärimise] kliimaministrile, kelleks toona oli minister Michal, aga ega küsimuste aktuaalsus ei ole langenud. Mul on hea meel, et koos ministriga ei lahkunud arupärimine, vaid praegune kliimaminister tuleb ikkagi küsimustele vastama. Need puudutavad nii piirangute seadmist ja seda, kas omanikke peaks või ei peaks neist teavitama, kui ka hüvitiste maksmist piirangute seadmisel, aga ka maadevahetuse teemat. Kui riik seab piiranguid, kas siis ei oleks mõistlik tõsta taas lauale teema, et riik annab oma maade hulgast omanikele asenduseks majandatava metsamaa? Kuigi see alati ei pruugi sobida, sest inimesed ikkagi elavad kusagil ja need metsatükid ei pruugi sealsamas asuda. Aga arutamist see kindlasti väärib. Nii et huviga kuulame, millised on ministri ja ministeeriumi seisukohad nendes küsimustes. Aitäh!

Arupärimisele vastamiseks palun kõnetooli kliimaminister Yoko Alenderi.

Aitäh, hea juhataja! Austatud küsijad, aitäh võimaluse eest avada vastamise raames natukene tausta ka metsanduse koha pealt!

Kõigepealt tuleb absoluutselt nõustuda, et on oluline, hea ja vajalik, et maaomanikud oleksid teadlikud oma maal olevatest loodusväärtustest ja oskaksid neid ka hoida. Hetkel on looduskaitseseadusest tulenevad piirangud kantud Maa-ameti kitsenduste kaardile, kust kõik maaomanikud saavad kinnistu kohta infot vaadata. Erandiks on esimese ja teise [kaitse]kategooria liikide leiukohad, mida ei tohi avalikult kuvada. Nende kohta saab maaomanik infot metsaregistrist. Näiteks pruunkaru talvitumispaiga ja esimese kaitsekategooria liigi elupaiga kohta saadetakse maaomanikule ka vastav teade. Looduskaitsepiirangud lisatakse ka lepingutesse, mis puudutavad selliste maade võõrandamist.

Aga on täiesti loomulik ja arusaadav, et inimesed ei käi kuskilt registrist näpuga järge ajamas. Seetõttu me püüame tõesti muuta loodusväärtustest teavitamise korda senisest kasutajasõbralikumaks ja ajakohaseid teavitusi paremini saata. Hetkel arendamegi välja uut eluslooduse infosüsteemi, mille üks eesmärk muu hulgas on parandada maaomanike teavitamist ning nende teadlikkust loodusväärtustest ja kaitse olulisusest.

Mis puudutab hüvitisi, siis riik pakub tõepoolest looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitisi. Olen ka ise saanud juba allkirjastada mitmeid maade väljaostu lepinguid. Selleks on meil ka eelarve ette nähtud. Looduskaitseseaduse alusel on ette nähtud kohene ja õiglane kompensatsioon range kaitsega maade omandamisel ja maamaksuvabastus kaitsealustel maadel, lisaks iga-aastane erametsatoetus.

Hiljuti tegi maaülikool uuringu [ja leidis], et need tasud on laias laastus adekvaatsed ja vastavad saamata jäänud tulule, kuid just range kaitsega aladel oleks asjakohane tasusid tõsta, eriti nendes metsades, mis on viljakal pinnal ja raieküpsed. Viimastel aastatel oleme me ju tegelikult Riigikogus endiste kolleegidena erametsaomanikega tihedalt kohtunud. Samuti on ministeeriumis projekti "Loodusrikas Eesti" raames erinevate partneritega kohtutud, et [arutada,] kuidas erametsatoetuste süsteemi tõhusamaks muuta. Sihiks on just nimelt toetuste diferentseerimine, et hüvitis oleks rohkem sõltuvuses saamata jäänud tulu suurusest. Nüüd meil on ka see maaülikooli uuring, mille alusel tegutseda.

Hetkel makstakse sarnast tasu nii kaitse all olevate noorte metsade ja rabametsade omanikele kui ka vanade kuusikute omanikele, näiteks ka neile, kes on piiranguvööndis oma metsa juba maha raiunud. Nii et tegelikust väärtusest justkui ei lähtuta. Enne, kui diferentseerimise võimalus tehniliselt valmis saab, oleme seadnud eesmärgiks rangelt kaitstavatel aladel ehk sihtkaitsevööndites tasumäära tõsta. Täna rakendatavat tasumäära 134 eurot hektari kohta võiksime suurendada kuni 200 euroni hektari kohta, vastavalt eelarvelistele võimalustele. Oleme pöördunud vahendite kasutamiseks ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegia kava haldaja ehk regionaal‑ ja põllumajandusministri poole. Meenutame kevadisi meeleavaldusi, kus metsameeste toetuseks tulid ka põllumehed tänavale ja nõudsid hüvitiste tõstmist. Oleme siis välja pakkunud, kuidas leida võimalus neid toetusi tõsta.

Nüüd natuke sellest, millises ulatuses võiks kaitsealadel raiet lubada. See puudutab just eraomanikke ja enda tarbeks puude võtmist. Siin küsimustes oli viide ka Kliimaministeeriumi kantsleri lubadustele, seetõttu vastan konkreetsemalt nii. Kantsler hiljuti tõepoolest lubas kaitse alla liikunud piiranguvööndi metsaelupaikades küttepuude võtmist ja see lubadus sai sisse kirjutatud ka looduskaitseseaduse muutmise eelnõusse, mis loodetavasti peatselt teieni jõuab. Seal on sätestatud, et piiranguvööndi metsaelupaigatüüpides on lubatud metsateatist esitamata raiuda kuni 5 tihumeetrit puitu hektarilt, kahjustamata muidugi elupaigale iseloomulikku struktuuri ja funktsioone, ja mitte enam kui 20 tihumeetrit puitu kinnistult aastas. See on loomulik, et kui inimesel on oma mets, siis ta võiks sealt saada teha omale [kütte]puid. See puudutab umbes 11 700 hektarit erametsamaadel asuvaid metsaelupaiku, mis varasemalt olid piiranguvööndi režiimiga. 

Tulenevalt sellest, et me ei suutnud nii tagada nende väärtuslike metsade sobivat kaitset, kaks aastat tagasi igasugune raietegevus nendel aladel peatati. Aga küttepuid saab edaspidi just nimelt neilt aladelt võtta, kui Riigikogu ka seda plaani toetab.

Maadevahetusest. Sellele praktikale tõepoolest poliitiliselt toetus puudub. See meede on jäänud ajalukku. Sellele on otsitud ja pakutud kaasaega paremini sobivaid alternatiive. Eraomandis oleva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamine riigile kuuluva kinnisasja vastu oli võimalik aastatel 1998–2008. See lõpetati, kuna ei suudetud tagada protsessi läbipaistvust ja õiglust ning võrdse väärtusega maatükkide leidmine oli keeruline ja takerdus ka tol ajal pikkadesse vaidlustesse. Võrreldes alternatiivsete kompensatsioonimeetmetega tuleks selle süsteemi juurutamiseks luua päris suur bürokraatiamasin, mis ei oleks riigi tänases olukorras kuidagi soositav. Ka meie lähiriigid, naabrid, näiteks Läti ja Leedu, ei rakenda maadevahetust.

Küll aga liigume me edasi kompensatsioonimeetmete mitmekesistamisega ja hüvitiste ajakohastamisega. Maid on viimase kuue aasta jooksul omandatud rohkem kui 1000 hektari ulatuses ja see jätkub. Tõstetud on ka RMK eelarvet maade ostmiseks, et kokkulepped saaksid ellu viidud. Lisaks paneme praegu seadusemuudatusi välja töötades rõhku sellele, et just kodumetsadega väikemetsaomanikud ei peaks looduskaitseliste piirangute all ebaproportsionaalselt kannatama.

Siis oli küsimus, kas eraloodushoiul võiks olla koht tuleviku looduskaitses. Tegelikult on see koht seal juba praegu. Üks võimalus on lepinguline looduskaitse, ja see ongi väga hea võimalus elurikkust hoida, kaitsta. Eestil on olemas pikaajaline kogemus, kuidas vääriselupaikade kaitset eramaadel lepingute alusel teostada. Praegu kaitstakse lepingutega umbes 800 hektarit vääriselupaiku. Erinevate huvirühmadega koos on algatatud ka arutelu, millised võiksid olla täiendavad võimalused tulevikus. Samuti oleme selle kallal ka siin Riigikogus mõni aeg tagasi töötanud.

Kokku võttes võib öelda, et elurikkust toetava meetmena, riiklikke kaitsealasid täiendava meetmena ja üldist teadlikkust tõstva meetmena on vabatahtlikud looduskaitsealgatused kindlasti teretulnud. Ma arvan, et [need on] Eesti inimestele ka väga omased ja hingelähedased. Siiski näitavad teadustööd ja laiemad kogemused, et riiklikult võetud kohustuste täitmist vabatahtlikkuse alusel tagada ei saa. Siin võiks vaadata kas või ortofotosid, kus riiklikud kaitsealad on ümbritseva maastiku seest selgelt nähtavad, välja joonistunud, need on äratuntavad. Riikliku kaitse [all oleva ala] piisav pindala on looduse säilimiseks hädavajalik.

Siin toodi ka näide, kui raske on loodust hoida seal, kus asustus on palju tihedam ja inimese mõju nii palju suurem. Eestis on ka teadlased seda uurinud ja leidnud, et ka meil on looduse säilimiseks hädavajalik, et me tagaksime 30%-l Eesti maismaast riikliku kaitse. Meie ettepanek on looduskaitseseaduses fikseeritud sellisel kujul, et 30% oleks ühtaegu nii põrand kui ka lagi. See annaks selgust ja kindlust nii vanaemale, kes muretseb oma lapselaste elukeskkonna säilimise pärast, kui ka, ütleme, kas või tööstusele ja majandajatele, kes soovivad ressurssi kasutada, sest nad teavad siis, millises mahus neil ressurssi kasutada on. Loodame, et ka Riigikogu seda algatust toetab. Tegelikult see debatt on minu meelest olnud siin Riigikogus juba metsanduse arengukava arutelu raames. Aga seda kõike täiendab kindlasti eralooduskaitse ja kohaliku tasandi kaitse. Aitäh! Vastan hea meelega ka täiendavatele küsimustele.

Tõepoolest, mõned küsimused teile on. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me tegelikult teame, kust kogu see asi alguse on saanud. See on saanud alguse sellest, et Euroopa Komisjon on andnud liikmesriikidele ülesande metsi säilitada, metsad on kuulutatud Euroopa Liidu ühisressursiks. Seda saabki teha niimoodi kaitsealade loomisega, nagu te ütlesite. Vabatahtlikult keegi seda tegema ei hakka, eks ole. RMK‑lt riik seda loomulikult võtta ei taha, seega minnakse eraomanduse kallale. Vaadake, kui riik otsustab ühepoolselt minu eraomandi kasutamist piirata, jään ma täiesti otseselt ilma tulust, mille ma sellest muidu oleks saanud. Sisuliselt on see minu vara natsionaliseerimine, mida harrastas üks teine riik, kus ma ka olen elanud. Eesti Vabariik andis mulle natsionaliseeritud maad tagasi. Mul on ka Haanja looduspargis 15 hektarit, 2 neist on looduskaitse all – juba on –, seal ma eriti midagi teha ei tohi. Ja sisuliselt ähvardab [riik] nüüd selle ülejäänu mult taas ära võtta, küll ilusa jutuga loodusest ja keskkonnast.

Aga vaadake – ma olen teinud kõike, oma metsa ära inventariseerinud, ma tean –, kui ma võtaks sealt raha välja praegu, enne kui te selle ühepoolselt ära võtate, natsionaliseerite, ma saaks sealt 35 000 eurot. Selle kompensatsiooniga saaksin ma 3000 eurot. Pange end minu olukorda. Kui te oleksite minu asemel, kas teie lepiksite sellega …

Aeg!

… oleksite õnnelik selle üle, et te saate 3000 eurot selle asemel, et saada 35 000 eurot, ja siis ka veel rõõmustaksite, et oi kui tore, riik võttis minult minu vara ära?

Aitäh! Hea juhataja! Austatud küsija! Ma teie maa küsimust ei hakka siin vast lahkama. Ma võin lihtsalt kinnitada seda, et nende maade väljaostu lepingud, mida mul on õnnestunud praeguseks allkirjastada, on ulatunud minu meelest kümnetest tuhandetest sadadesse tuhandetesse eurodesse. Eks need kinnistud ole kõik erineva iseloomuga. Siis ma kommenteerin, kui tohib … Võin jätkata, jah? Minu isiklik arvamus on, et me kindlasti ei peaks kaitsma Eesti loodust Euroopa Liidu nõuete pärast. Ma arvan, et meie rahvuspargid, looduspargid on ikkagi Eesti inimeste väärtus, uhkus. Me kasutame neid väga tihedalt. Iga Eesti inimene, kui ma ei eksi – kuidas see oli? – külastab metsa keskmiselt kolm korda aastas, kui ma peast õigesti mäletan. Riigimetsa külastuste arv oli circa 3 miljonit aastas minu meelest. Enamus looduskaitsealadest paikneb riigimaadel. Selles mõttes on enamus neist ikkagi riigi omandis olevad maad.

Järgmine küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Selles teemas oleks tegelikult küsimusi rohkem kui üks, aga ma püüan ühega hakkama saada ja mahutada sinna mitu. Te räägite 30%‑st, mille [tahate] seaduses fikseerida. See oli siin kevadel, kui teie eelkäija käis välja 33%, mis oli kerge randmeliigutusega 10% suurem. Kas sellest mõttest on loobutud ja see number on nüüd siis 30%, mitte 33%?

Teine küsimus. Noh, saatan peitub detailides. Te ütlesite sellised sõnad, et tahaks toetusi tõsta, aga maksta neid eelarvevõimaluste piires. Kuidas praegu tunne on eelarve tegemisele vastu minnes? Iseenesest saaks teha sellise ilusa populistliku liigutuse: tõsta need ükskõik kuhu, aga siis öelda, et kuna eelarves raha ei ole, siis see aasta neid ei maksta. Mis see realistlik seis on?

Ja lõpetuseks selline filosoofiline [mõte], et paljud Eesti metsadest on ju põldudele kasvanud ja neid on majandatud selliselt, nagu metsamajandus käib, ning sinna on nüüd tekkinud need kohad, mis on väärt kaitsmist. See justkui ütleb mulle, et kui metsamehed saaksid rahulikult edasi tegutseda, küll nad siis teeksid seda loodusega kooskõlas. Kas see ei või nii olla?

Kui lubate nüüd – austatud juhataja ka, küsijad, kõik – väikse veidi filosoofilise mõtiskluse. See 30%. Tõepoolest oleme välja arvutanud, et hetkel on riikliku kaitsega kaitstud pisut üle 28%, pisut alla 2% tuleb juurde leida. Tegelikult on enamus nendest aladest kaardistatud, muu hulgas Alutagusel, aga ka mõned täiendavad alad, mis tuleks võtta täiendava kaitse alla nende liikide seisukorrast lähtuvalt, kellel läheb kõige kehvemini. Loogika seal taga on see, et kui me oleme kindlad ja meile on selge, et 30% on hästi kaitstud, siis võib tinglikult jagada looduse kolmeks. Üks osa on kaitstud riiklikult, rangelt. Üks osa, üks kolmandik on see, kus meil on nii-öelda rohelised linnad, rohevõrgustik, meil on segakasutus: inimesed ja loodus toimetavad käsikäes. Ja siis on üks kolmandik, mille põhiline eesmärk on pakkuda loodusressurssi selleks, et heaolu luua. See on teadlaste uuritud kontseptsioon, mis tagab selle, et elukeskkond on hoitud ja samas saab inimeste heaolu ikkagi kasvatada. Aga tõepoolest, seaduses me pakume välja 30% piiri, mis oleks, nagu ma mainisin, ühtaegu riikliku kaitse põrand ja lagi. Vaatame, kuidas need läbirääkimised Riigikogus edenevad. Meie oleme teinud Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumile ettepaneku sellest ühisest põllumajandustoetuste paketist, kus on ka palju tähelepanu just loodushoiul, need vahendid leida. Kindlasti ei ole mõtet toetusi tõsta, kui selleks ei ole katet.

Rain Epler, teil on protseduuride kohta küsimus. Palun!

Jaa, ma mõtlesin protseduuriliselt [märkida] – ennegi on saanud siin saalis mõned lihtsamad matemaatika põhitõed üle käia –, et minister rääkis 30%‑st ja kolmandikust niimoodi, noh, et seal olid sihukesed sujuvad üleminekud. Tegelikult see kevadine probleem tekkiski sellest, et kui räägitakse 30%-st ja siis ootamatult saab sellest kolmandik, siis see on piirangute suurenemine 10%. Me võiksime fikseerida stenogrammis ära selle, et 30% ei ole kolmandik, kolmandik on 33,333 ja nii edasi protsenti. Lootkem, et minister peab kinni 30%‑st.

Protseduuridest oli siin asi kaugel, aga markeeringuna oli see asjakohane. Järgmine küsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei tea, kas see on nüüd küsimus, see on ausalt öeldes pigem repliik. Ma olen nii vana, et ma mäletan veel seda aega, kui Eesti Vabariik taastati. Siis oli tohutu erastamislaine. Kõike erastati, erastati ka seda, mida riik oleks pidanud tegelikult hoidma. Võime tuua näiteks tootmiskoondise Ookean: 1 miljoni krooni eest müüdi maha kõik laevad, kaldabaasid, külmutusseadmed, mis iganes. 1 miljoni krooni eest! Ja põhjendus oli väga lihtne: riik on halb peremees. Aga nüüd me näeme ja kuuleme siin täna, oleme kõikide heade arupärimiste kaudu kuulnud teie suust, et riik on võtnud endale õiguse otsustada eraomaniku eest, otsustada tema vallasvara üle, otsustada maavarade üle, otsustada tema õiguste üle. Aga kust te selle õiguse olete võtnud? Kas see õigus on tulnud teile Euroopa Komisjonilt? Ma tahaks teada, kust te olete võtnud õiguse kodaniku eest otsustama hakata.

Aitäh! Hea juhataja! Täpselt ei saanud küsimusest aru. Küll aga saan täpsustada Rain Epleri osundust 33%‑le. Eelmisel kevadel oli vist see jutt. Tol ajal räägiti variandist seada piir 33% metsamaast. See, millest ma täna rääkisin, puudutab 30% maismaad. Selle sisse on arvatud ka kalda‑ ja rannakaitsevöönd. See, mida ma lubasin endale, filosoofiline mõttevahetus teiega kogu maakasutuse ning looduse ja inimese kui looduse osa kooseksistentsist, võib-olla oli liiast ja edaspidi ma hoidun sellistest mõttevälgatustest. Võib-olla räägime Rainiga koridoris filosoofilistel teemadel.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline.

Jaa, mul on protseduuriline märkus või isegi küsimus. Kui küsija küsib, siis talle vastatakse. Rain Epler tegi sellise, noh, protseduurilise [osutuse], see puudutas istungi läbiviimise korda, ja ta tegelikult ei küsinud. Ta ei saagi küsida protseduurilise küsimuse käigus vastajalt. Samas, Mart Helme küsis küsimuse, millele lugupeetud vastaja ei suvatsenud vastata, teatas ainult, et ta ei saanud küsimusest aru. Ma arvan, et inimesed, kes meie istungit praegu jälgivad, saavad väga hästi aru, millest siin räägitakse. Me oleme tulnud siia eraomanike murega. Ja kui mina küsisin oma küsimuse, siis ta ütles, et isiklikke probleeme me siin ei lahka. Aga see on just see, kõikide erametsaomanike mure ongi nende isiklik mure, ja mina olen nende hulgas, ka mina olen erametsaomanik. Ma esitasin väga spetsiifilise küsimuse ja sellele oleks võinud ilusti vastata. Samuti oleks võinud ilusti vastata Mart Helmele, mitte hakata keerutama ja vastama eelnevale protseduurilisele küsimusele.

Ühesõnaga, eesistujale on küsimus, kuidas meil see kord siin on. Kui küsija küsib, siis vastaja vastab sellele küsimusele, mitte, ma ei tea, lugematutele eelnevatele küsimustele, mis ei olnud tegelikult ka küsimused.

Jah, hea kolleeg, tõepoolest, ettekandja oleks võinud vastata Mart Helme küsimusele ja Rain Epleri repliik oli protsendi arvutuse kohta. Kui nüüd keegi küsiks järgmise küsimuse, siis saaks ettekandja vastata võib-olla ka Mart Helme küsimusele. Ta oleks võinud ka paluda küsimust korrata, aga paraku praegusel juhul läks sedapidi, et vastati repliigile.

Aga küsimusi rohkem ei ole. Aitäh ministrile! Läbirääkimisteks palun kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Ma usun, et nii mõnigi kolleeg on ehk ka kabinetis ekraani taga, sest see, mida me siin praegu arupärimiste käigus teada saime, on tegelikult väga kurb ja isegi, ma ütleksin, skandaalne. Esiteks, minister ei kvalifitseeru absoluutselt oma valdkonda selgitama, oma valdkonna informatsiooni pädevalt jagama, loeb meile maha ametnike kirjutatud jutupunktikesi ja kui reaalselt küsitakse kas või mingi konkreetse näite varal, siis ta vastata ei oska, hiilib sellest kõrvale ja püüab jätta muljet, nagu oleks talle esitatud mingisugune asjasse mittepuutuv, isiklikku teemat käsitlev küsimus. Ei ole! Meil on metsaomanikke Eestis tuhandeid, tuhandeid, tuhandeid, erametsaomanikke. Nad on teinud väga suuri kulutusi oma metsade haldamisel, kas või juba kogu selle dokumentatsiooni kordaajamisel, mis on erametsaomanike puhul kaasnev nähtus. See puudutab meie loodushoidu. See puudutab meie majandustegevust. See puudutab tervet toiduahelat, alates metsade hooldamisest ja lõpetades ekspordiartiklitega, mis tulevad metsast. See kõik nagu ei puutuks üldse asjasse, see on isiklik probleem.

Tuleme tagasi ka teise arupärimise juurde, mis puudutas meie turbatööstust. Kõik te kasvatate oma potililli, oma tomateid turbamulla peal. Ja kui me selle [tööstuse] kinni paneme, kas te arvate, et maailmas ei leidu neid, kes on targemad ja jätkavad turbamulla tootmist? Me hakkame seda importima. Me anname oma raha välja nendele, kes on meist nutikamad või jultunumad või suurema mõjuvõimuga Euroopa Komisjoni juures. Meie oleme kaotajad. Lugupeetud minister, kas te olete käinud sellises kohas nagu Tootsi? Teate, missugune tohutu kompleks on seal Nõukogude ajast? Võib-olla tõesti niisugust suurtootmist ei oleks Eesti Vabariigis enam vaja, aga see tohutu koloss, mis seal seisab ja millega Eesti Vabariik ega ükski eraettevõtja ei oska mitte midagi ette võtta – see on ju raiskamine, see on ju ajutegevuse puudulikkuse näitaja. Samal ajal on seal asula, mis on depressiivne ja kust inimesed tasapisi lahkuvad. Elu sureb välja, lisandväärtust ei toodeta. Aga mida me saavutanud oleme? Mitte midagi ei ole saavutanud. Me ei tooda enam briketti – hurraa! Teeme lilleaia siia parkimisplatsile – hurraa! Vot see on tohutu lisandväärtuse tootmine, et meil on lilleaed Riigikogu ees parkimisplatsil, üks auto on puudu.

See on ju pöörane, mida te korraldate siin riigis. See on ju pöörane! Ma sõitsin kolmveerand tundi täna hommikul tööle, sest idioodid on Tallinna linna liikluse kinni keeranud, sõna otseses mõttes kinni keeranud. "Aga pole teil tarviski autoga sõita." No on küll tarvis autoga sõita. Ma arvan, et enamik siin saalis tööl käivaid inimesi sõidab siia autoga. Enamik! Mõni üksik tuleb jala ja mõni üksik tuleb rattaga. Enamik sõidab autoga! Ja mismoodi me sõidame – loodushoid, kliima, kliimaminister, Kliimaministeerium? Jõnksutame, anname gaasi, et saada kümme meetrit edasi, siis seisame kohapeal, saastame õhku, selle asemel et sujuvalt sõita. Ma tulen tavaliselt, kui liiklus on normaalne, siia kümne minutiga. Nüüd tulin kolmveerand tundi. Mis te arvate, kas see on väga loodushoidlik, kas see on väga kliimasäästlik? Ei ole ju! Ja oma küpses eas ma võin öelda …

Palun lisaaega.

Lisaaega kolm minutit.

… ka seda, et niisugust riigi sekkumist inimeste eraellu ma nägin viimati kuskil Brežnevi aja alguses. Sellist riigi sekkumist inimeste eraellu nagu praegu ma nägin viimati Brežnevi aja alguses. See ei ole vaba riik. See ei ole kodanike riik. See on bürokraatide riik, kes arvavad, et nad on rahva kollektiivsest tarkusest pea jagu üle ja peavad sundima inimesi oma mingite luulude ja kusagilt mujalt tulnud juhtnööride kohaselt käituma ja tegutsema. Teate, mis ma ütlen teile, sõbrad? Te võite oma Kliimaministeeriumi hommepäev kinni panna, sellepärast et sellise majandusega, sellise mõtteviisiga, sellise kodanike allasurumisega see riik lõpetab väga-väga halvasti ja seda mitte väga kauges tulevikus.

See ongi see, millest te peaksite aru saama, kui te natukenegi sisse [vajutaksite] selle nupu, mis käivitab inimestel mõtlemisvõime. Tükati on mul selline tunne, et Stenbocki majas ja ministeeriumides on see nupp kas täiesti rikki läinud, kaotsi läinud või isegi ei teata, et niisugune nupp on olemas. See nupp, mis mõtlemisvõime, iseseisva mõtlemisvõime sisse lülitab. Palun kasutage ka enda puhul, lugupeetud minister, seda nuppu ja teinekord, kui tulete, ärge lugege tuimalt pobisedes meile ette ametnike kirja pandud jutupunkte, vaid rääkige, suhelge meiega. See on see parlamentaarne diskussioon, mida koalitsioon kogu aeg ootab ja nõuab. Suhelge meiega, mitte ärge lugege meile mingit bürokraatlikku jura siin ette! Aitäh!

Kõnesoove ma rohkem ei näe. Kas minister soovib midagi täiendada? Ei soovi. Oleme tänase viienda arupärimise läbinud.

Võime alustada vaba mikrofoni. Nüüd peale haamrilööki saate registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Nii, Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud Eesti rahvas! Möödunud aasta suvel ma sõitsin autoga, raadio mängis sumedalt. Sumeduse tekitas meie kaitseministri Hanno Pevkuri rahulik jutt, ta rääkis meie kaitsevõimest. Aga ühel hetkel läksid mul kõrvad vägagi kikki, sellepärast et Hanno Pevkur ütles järgmise lause. Järgmisel aastal, kui meil algab sõda – väikene vaikushetk ja ta jätkas –, või siis ülejärgmisel või üleülejärgmisel aastal, kui meil algab sõda … See tekitas minus kummalise tunde. Kuidas Hanno Pevkur teab, et meil algab sõda? Ma hakkasin selle mõtte taustal otsima mingisugustki vastust sellele küsimusele. Ja vastuse ma oma arust leidsin 1997. aasta 11. märtsi Sõnumilehest artiklist "NATO läheneb Venemaale. Saladuskate läbirääkimiste kohal". Kõigi kolme läbirääkimise [kohal], mis olid toimunud.

Lühidalt oli see tekst järgmine. "NATO ületab viimaseid takistusi, saamaks Moskva heakskiitu bloki laiendamisele 3–4 Ida-Euroopa riigi võrra. Teateid edust läbirääkimistel varjutavad aga üha enam kuuldused Moskvale tehtud järeleandmistest." Ja nimelt: "Üleeile kohtusid Moskvas NATO peasekretär Javier Solana ja Venemaa välisminister Jevgeni Primakov. Kolmetunnisel kohtumisel arutati NATO laienemisega seotud probleeme, pooled hindasid kõnelused edukaks." Jevgeni Primakov selgitas, et peab soodsaks tulemuseks lepet, mis arvestaks Moskva huve ja välistaks NATO sõjalise infrastruktuuri lähenemise Venemaa piirideni. Samas aga olevat Soome ajakirjanike sõnul selgeid märke, et Moskva on andnud nõusoleku kolme Ida-Euroopa riigi vastuvõtuks. Vastutasuks olevat Venemaale lubatud, et Soomet ja Balti riike ei võeta NATO‑sse kunagi. Sellised olid need salajased läbirääkimised, mille kohta eriti infot ei ole. 

Aastal 2004 võeti ikkagi Balti riigid NATO‑sse vastu. Midagi peale Venemaa pahase jorina eriti ei toimunud. Küll aga toimusid hoopis teised sündmused, kui Ukraina hakkas rääkima NATO‑sse astumisest – see vallandas sõja. See on minu mõttekäik, see on minu arvamus. Ja nüüd on ka Soome astunud NATO‑sse. Minu hinnangul ja järelduste põhjal on NATO ületanud need punased piirid, mis on Venemaa jaoks väga olulised.

Küsisin ka lugupeetud kolleegi Kunnase käest: "Kas sa tead midagi NATO laienemise harta kohta?" Ei saanud täpset vastust, aga ei peagi saama, sellepärast et selles mängus, kus me praegu oleme – sõjaolukord ja kohe tuleb sõda –, meie riik on puhas ettur malelaual. Siin liigutavad nuppe hoopis teised jõud sarnaselt Molotovi-Ribbentropi paktiga. Ja kui me jätkame Ameerika baaside ehitamist Soodlasse, Nursipalusse ja Ida-Virumaale, siis minu hinnangul ei ole välistatud, et analoogselt Ukrainaga võib tabada tõepoolest ka meid see sõda, millest Hanno Pevkur rääkis. Tean, [et see], millest ma räägin praegu, on tabuteema ja sellest ei tohi rääkida. Aga me peame sellest rääkima, sest see mäng käib kaugelt üle meie peade.

Aitäh vabas mikrofonis osalejale! Järgmisena Martin Helme, palun!

Vaja on selgeks teha üks lihtne asi. Meid ootab lähinädalatel, lähikuudel ees lõputu arutelu eelarve üle: kust kärpida ja kust raha juurde saada? Kõik see on üks massiivne avalikkuse eksitamise kampaania, mis meid ees ootab. Meile loobitakse ette mingisuguseid täielikult triviaalseid pseudoteemasid, laetud teemasid: oo, kuluhüvitised, oo, parteide rahastamine, oo, kas pensioneid kärbime või ei kärbi? Kõik on elevil, kõik lähevad endast välja. Ja seda kõike tehakse selle jaoks, et me ei näeks päris asja, et me ei näeks seda, kuidas põhimõtteliselt kõrval röövitakse panka ehk Eesti maksumaksjat. Sel ajal, kui me siin kõik madistame sel teemal, mis me ikkagi arvame sellest, kas pensionide indekseerimisega tuleks midagi ette võtta, või mida me teeksime kuluhüvitistega, valitsus lihtsalt tõstab – ilma eelarveta, vaid ministrite käskkirjadega – miljardeid maksumaksja raha vasakule. Miljardeid!

Riigikontroll ütles, et 2023. aastal oleks pidanud tegema toetusi juriidilistele isikutele 868 miljoni euro eest, aga tegelikult tehti 2,4 miljardi võrra rohkem ehk 3,2 miljardi eest. Täiesti läbinähtamatu, läbipaistmatu raha lihtsalt läks kuskile vasakule. Jätame selle numbri meelde: 3,2 miljardit läheb kuhugi, me ei tea, kuhu läheb. Ja siis me arutame, kas lastetoetuste vähendamise pealt 13 miljonit kokku hoida või äkki õnnestub mõnisada tuhat kokku hoida mingisuguste, ma ei tea, kärbetega kusagil bürokraatias. See on ju kõik inimeste lollitamine, inimeste tähelepanu kõrvalejuhtimine päris asjadelt.

Eestil ei oleks mingit eelarvekriisi, kui meil ei oleks ideoloogiliselt fanaatilist ja täiesti selgelt korrumpeerunud võimueliiti, kes kandib raha kõrvale. Meil oleks vaja lihtsalt paar otsust ära teha. Jätame tegemata Rail Balticu, 400 miljonit eurot aastas – mitte euroraha, vaid Eesti maksumaksja raha – läheb sellele projektile. Ajakirjandus ei küsi, kas te olete selle poolt või vastu. Mind ajasid pool nädalat taga kõik ajakirjanikud, et saada kommentaari kuluhüvitiste teemal, kuigi see on triviaalne raha riigieelarve mõistes. Aga noh, kõiki erutab. Kuid ükski ajakirjanik ei küsi, mida teha Rail Balticuga ja kust te selle raha kavatsete võtta. 400 miljonit eurot aastas on kaks korda rohkem, kui automaks toob riigieelarvesse sisse, kaks korda rohkem, kui käibemaksu tõus toob riigieelarvesse sisse. 

Siis meil on maksuküür – ainus maksulubadus, mille Reformierakond enne valimisi maksumaksjatele välja rääkis. Maksuküüru- või, ütleme, maksureformile [kulub] 500 miljonit eurot aastas, pool miljardit. Ei küsita, kust see tuleb või mis asjade arvelt. Jälle, selle jaoks on vaja tõsta meil tulumaksu, selle jaoks on vaja tõsta aktsiise, selle jaoks on meil vaja automaksu ja ma ei tea, mida kõike veel. Ja ikka ei tule välja!

Siis on meil umbes 300 miljoni eest MTÜ‑maffia Eestis. Aastas jagatakse KÜSK‑i ja igasuguste muude kummaliste organisatsioonide kaudu umbes 300 miljonit eurot erinevatele poliitaktivistidele, kes nii-öelda kodanikuühiskonda ehitavad. [Selle] kõik võiks päevapealt lõpetada. Ja ainsad, kes karjuksid, on parasiidid.

Samamoodi Ukraina toetamine. Me toetame [Ukrainat] siseriiklikult 200–230 miljoniga. See on raha, mis läheb erinevate eelarveridade pealt, küll läheb hariduse jaoks, küll läheb tervishoiu jaoks, küll läheb sotsiaaltoetuste jaoks, kaasa arvatud pensionid, kaasa arvatud lastetoetused, peretoetused. See on see raha, mille me anname muude sotsiaaltoetuste käigus. Aga see on suurenenud üle 200 miljoni võrra sellepärast, et me oleme võtnud nii tublisti Eestisse nii-öelda ukrainlasi, kes mingil põhjusel räägivad küll kõik vene keelt. Ja teist sama palju, umbes 200 ja natuke rohkem miljonit, läheb meil Ukrainasse. No see on ju täiesti musta auku! Nii korrumpeerunud rahakasutust ei ole me keegi isegi unes näinud, kui seal on Ukraina nii-öelda ülesehitamiseks. Me ehitame seal koole, me ehitame teid, me ehitame sadamaid – kõike, mida me Eestis teha ei saa. Eestis me paneme koolid kinni, teid me ei ehita ja sadamaid ka ei ehita, sest raha ju ei ole. Raha ju ei ole! Aga vot, Ukrainas me saame 200 miljonit sellele kulutada, pluss 100 miljonit riigikaitseraha, mille me saadame samuti Ukrainasse. Kui natukene vähendaks seda, hoiaks jälle kokku, ei peaks tegema automaksu. 

Ja loomulikult, rohepööre – miljardid, miljardid, miljardid igal aastal liinide ehitamiseks, tuulikute ehitamiseks, võimsuste tagamiseks, võrkude stabiliseerimiseks. Mitte enam sajad miljonid, vaid igal aastal miljardid! Kui me need mõned asjad ära teeksime, siis saaks kõiki makse langetada.

Järgmisena on vabas mikrofonis ennast registreerinud Rain Epler. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te istungit jälgite! Kuna tagasiside sellele, mida ma olen siin juba varasemalt teinud – nimelt kajastanud uudiseid, mis Eesti meedias kajastust ei leia –, on olnud positiivne, paljud inimesed on kirjutanud, helistanud ja nööbist kinni võtnud, öelnud, et jätka, siis ma jätkan.

Ma alustan sellest, et Meta omanik, Facebooki ja Instagrami omanik Mark Zuckerberg avaldas augusti lõpus kahetsust ja tunnistas, et allus Bideni administratsiooni survele ning lasi Facebookis ja Instagramis tsenseerida koroonaviirusega seotud postitusi. Kustutati postitusi, mis olid kriitilised vaktsiinide suhtes või mis väitsid, et viirus pärineb Hiina laboritest. Aga tsensuur puudutas ka nalja ja satiiri. Lisaks tunnistas Zuckerberg, et Facebook piiras faktikontrolli tõttu info levikut president Bideni poja Hunter Bideni sülearvutist leitud materjalide kohta, mis näitasid Joe Bideni seotust korruptsiooniga Ukrainas. Zuckerberg – kujutage ette! – kinnitas, et tänaseks on selge, et tegu ei olnud väärinfoga, ning enam ta info levikut ei piira. Selle faktikontrolli juures tasub meelde tuletada, et Eestis on Facebooki ametlik faktikontrolli partner Delfi. Ühtpidi võib rõõmu tunda, et Zuckerberg kahetseb ja lubab tulevikus enam mitte selliseid tegusid teha, aga teisipidi on jällegi raske üle saada kahtlusest, et Zuckerberg tegi selle ülestunnistuse sellepärast, et kui USA Senat küsib, siis hästi ei julgeta valetada, aga samas ka selleks, et ennast heas valguses näidata, enda ettevõtete usaldusväärsust tõsta ja eks tulevikus siis jälle suunata nii, nagu vaja on. Elame, näeme. Lootkem parimat! 

Kliimateemade juurde. Juba rohkem kui kümme aastat on terve hulk maailmapäästjaid ja kliimaaktiviste olnud suures mures Suure Vallrahu seisundi halvenemise pärast. Ja kuigi enamik Eesti ega ka ilmselt Euroopa aktiviste kunagi Suurt Vallrahu oma silmaga vaatama ei jõua, on nad ikkagi olnud ülimalt murelikud, sest peavoolumeedia on esitanud väiteid, et Suur Vallrahu on inimtegevuse ja kliima soojenemise tõttu kohe hävimas. Sellised kauged katastroofid on hästi sobilikud alarmismi tekitamiseks ühiskonnas, sest et olgu see vallrahu või jääkarud, kes on väidetavalt välja suremas, inimesed reeglina neid fakte väga lihtsalt kontrollida ei saa. Niimoodi ongi lihtne viia ühiskond ärevusseisundisse ja siis öelda, et kui te kohe taimetoidule üle ei lähe või autoga sõitmisest ei loobu, siis surevad jääkarud välja ja Suur Vallrahu hävib. Inimesed hakkavad ennast asfaldi külge kleepima ja kunsti hävitama. Ja vaatamata sellele, et veel selgi kevadel kuulutas Delfi, et korallrahud jõuavad ajaloo kõige hullema pleekimiseni ja Austraalia Suur Vallrahu on 2024. aastal läbi elanud ajaloo ulatuslikema kuumastressi, tuli juulis hea ja rahustav uudis kõigile muretsejatele, kelle ööund need uudised segasid. Nimelt on Suure Vallrahu korallkate kasvanud rekordiliseks ja alates 1986. aastast, kui mõõtmisi on [tehtud], ei ole Suurel Vallrahul kunagi nii hästi läinud.

Ja lõpetuseks nagu ikka, kui võimalus on, ei saa ma seda kasutamata jätta. Kuigi öeldakse, et ei ole ilus ja viisakas olla kahjurõõmus, siis selles valdkonnas ma siiski võtan endale julguse olla veidi kahjurõõmus. Norra energeetikagigant Equinor, endise nimega Statoil, teatas möödunud nädalal, et on kulude suurenemise tõttu loobunud meretuuleparkide arendusprojektidest Hispaania ja Portugali rannikul ja Vietnamis. Ma loodan, et need uudised toovad selgemat vaadet ja pragmatismi ka meie tänase koalitsiooni otsustajate laua taha ning Eesti loobub plaanist uputada üüratuid summasid maksumaksja raha nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes merre. Aitäh!

Kõnesoovid on ammendunud ja käesolev istung lõppenud. Aitäh!