Tere päevast, head kolleegid! Tere päevast, lugupeetud Vabariigi Valitsuse liikmed ning kõik Riigikogu külalised, kes te jälgite tänast infotundi siit rõdudelt, ja sinise ekraani vahendusel [vaatajad]! Me alustame 20. märtsi infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 12 Riigikogu liiget, puudub 89.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: välisminister Margus Tsahkna peaministri ülesannetes, kliimaminister Kristen Michal ja kultuuriminister Heidy Purga. Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel: Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks, lisaks saab Riigikogu liige esitada selle küsimuse raames ühe täpsustava küsimuse ning üks Riigikogu liige saab võimaluse ühe lisaküsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Asume küsimuste juurde.

Esimene küsimus on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on sanktsioonid. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud välisminister peaministri ülesannetes! Jätkame tundlikul teemal, nimelt sanktsioonide teemal. Pidevalt tuleb uusi andmeid, kuidas lääne firmad toetavad Vene sõjatööstust, näiteks tööpinkidega. Ilma nendeta ei oleks [Venemaa] võimeline suurt osa oma metallitööstuses loodavaid sõjatööstusseadmeid loomagi. Samal ajal muidugi tuletan meelde, et suurärimees Oleg Ossinovski vormistas Eesti Ekspressi andmetel Ukraina sõja ajal oma Venemaa raudteeärid lähisugulase Veronika Ossinovskaja nimele, kes toimetas seejärel Venemaalt välja tohutus koguses hämara oligarhi Ališer Usmanovi rauamaaki. Härra Oleg Ossinovski on ennast väga irooniliselt ja ülbelt väljendanud sellel [teemal]. Mul tekib tunne, et Eestis piisab nähvamisest. Meie oligarhid lihtsalt nähvavad ja ütlevad, et mida te õiendate, ja ongi kogu teema kapis kinni. Üle 700 miljoni euro on kanditud ja tema nähvab ajakirjanikele. Milline jultumus!

Kas sellel suunal ka midagi ette võetakse, et Ossinovski äri luubi alla võtta? Kõike ei pea alati tegema kohtu kaudu, vaid [saab] teha ära eeltöö ja uurida, kuidas ta on raha pööritanud ja kas see kõik vastab tõele – võtta see avalikkuse ees tükkideks lahti. Ja muidugi ka see: kas teie erakond on seda arutanud? Sotsiaaldemokraadid ütlesid, et nad on Ossinovski annetust arutanud, aga rohkem nad seda ei aruta. Kas te kavatsete annetuse [tagastada] ning hoida sellega meie rahvusvahelist mainet ja [Venemaale kehtestatud] sanktsioonide usutavust? See viimane oli Eesti 200 esimehele suunatud.

Aitäh, hea küsija! Ma räägin kõigepealt laiemalt sanktsioonipoliitikast. Esiteks, Eesti on olnud kõikides oma ettepanekutes, mis puudutavad Euroopa Liidu sanktsioonipakette – neid on tänaseks vastu võetud 13 tükki –, väga karmi poliitika esindaja. Nimelt oleme me teinud iga kord ja tegime nüüd ka 14. sanktsioonipaketi puhul ettepaneku kehtestada Euroopa Liidu poolt täielik kaubandusembargo. See oleks kõige selgem lahendus, kui kogu Euroopa Liit paneks kaubavahetuse Venemaaga kinni. Aga ma ütlen ka väga ausalt, olles tulnud eile Brüsselist, et ma ei näe täna, et Euroopast tuleks selle kohta konsensuslik otsus. See on see, mis näitab meie, Eesti valitsuse sanktsioonipoliitika eesmärki, aga see kohtub praktilise poolega Euroopa Liidu tasemel, kus 27 riiki peaksid sanktsioonipoliitika konkreetsete sanktsioonide näol kinnitama.

Aga mida me oleme teinud? Me oleme järjekordselt arutanud seda, et võrdsustada [sanktsioonid] Valgevene vastu Venemaale suunatud sanktsioonidega, kuna üle Valgevene piiri toimub tegelikult samasugune tegevus. Täna ei ole sanktsioneeritud näiteks erinevad toidukaupade grupid, see on olnud samamoodi meie ettepanek, et võtta ka need sanktsioonide alla. Ja konkreetsed isikud, kes on seotud näiteks Navalnõi surma, vahistamise ja kogu selle ebaõigluse protsessiga, lisatakse sanktsioonide nimekirja. Aga vastab tõele, et sanktsioonidest on mööda hiilitud ja on terve rida tegevusi, mis ei ole otseselt sanktsioonide all. See nõuab tegelikult ka väga selget ühiskondlikku seisukohta. Eesti täidab üldiselt oma sanktsioonipoliitikat eeskujulikult. Kuigi see kõik on Välisministeeriumi koordinatsiooni all, on tegelikult sanktsioonide [järgimise] kontrollimisega seotud paljud erinevad ametkonnad. Koormus on läinud üsna suureks, aga seda poolt me viime kindlasti ellu päris efektiivselt.

Nüüd, pidevalt on üleval olnud teemasid, mis ei ole otseselt sanktsioonipoliitika rikkumised, mis ei ole sanktsioonide rikkumised, vaid mis liigituvad [küsitavuse] alla: kes mida tegelikult Venemaal teeb, kas hiilitakse [sanktsioonidest] kõrvale või leitakse mingeid juriidilisi nõkse? Ka nendel teemadel tuleb silm peal hoida, ja ma pean tunnustama Eesti meediat, kes on välja toonud erinevaid küsitavusega juhtumeid. Nende suhtes tuleb ikkagi lõplik seisukoht välja öelda. Kui [seda ei tee] kohus, siis [peaks seda tegema] vähemalt vastavad ametkonnad, kes tegelevad sanktsioonipoliitika elluviimise ja sanktsioonipoliitika kontrolliga.

Teie aeg! Aitäh! Anti Poolamets, täpsustav küsimus, palun!

Jaanuaris rääkis Eesti Ekspress tõepoolest ka sellest, kuidas tööpinke on proovitud Muugalt Kõrgõzstani saada ja sealt silmanähtavalt Vene sõjatööstusele suunata. Te osutasite õigesti, et Venemaaga seotud sanktsioonidest püütakse kõrvale hiilida ja ajakirjandus teeb praegu head tööd. Aga kuidagi on vaja päriselt need tegevused seisma panna. Te Ossinovski teemal ei kommenteerinud midagi. Ei tea, kas see tuleb sellest, et tegu on teie partei suurrahastajaga – siis ununevad sanktsioonid päevapealt. Minu mure on see, et te ei taha oma moraalset kompassi nagu terveks [teha]. On ju kurioosne, et mitu valitsusparteid saab lihtsalt Usmanoviga äri ajajalt raha. Kus see usaldus siin on?

Mul on maru piinlik kuulata välispartneritelt, et Eesti juhtkond räägib üht ja teeb teist. Sellest peaks kähku üle saama ja selleks on vaja tegusid, kaasa arvatud selliste annetuste tagastamine ja distantseerumine Oleg Ossinovski tegevusest. Minu hinnangul te olete tema taskus. Ta on tuntud oligarh, kes maksab mitut parteid kinni. Mitte midagi [ei tehta], kuna tema poeg istub isiklikult siin – siis tuleb see ju maha vaikida. Loomulikult sotsid ei saa mitte midagi teha, nad on käsist-jalust seotud, aga Eesti 200 äkki ei ole nii seotud. Äkki teie [teete] otsa lahti, näitate tuntud Ukraina lipu lehvitajana eeskuju ja annate 35 000 eurot tagasi? Näidake eeskuju või kontrollige kuidagi nende tööpinkide suunamist läbi Eesti. Mis kasu on ajakirjanduse ütlustest, kui keegi midagi ette ei võta, kätt ette ei pane? Kuidas te seda kontrolli parandate ja kuidas te annetuse tagastate?

Aitäh! Jaa, me erakonnas kindlasti tegeleme selle teemaga. Need annetused on tulnud varasemalt, füüsiliselt isikult. See teie sildistamine on tavapärane infotunni tegevus. Ma võiksin ka öelda, et ma tahaksin teada, mille pärast te olete külmutatud varade kasutuselevõtu vastu, mis tegelikult on kõige efektiivsem meede selle jaoks, et karistada otseselt Vene oligarhe. See seaduseelnõu on siin saalis arutusel olnud ja see tuleb lähiajal teisele lugemisele. See on tegelikult kõige efektiivsem meede, kuidasmoodi Vene oligarhide raha kallale minna. Need on konkreetsed isikud, kelle vara on sanktsioneerinud ka Eesti. Ma olen senimaani aru saanud – ma loodan, et ka EKRE fraktsioon muudab oma seisukohta selleks ajaks, kui lõpuks tuleb asi siia otsustamisele –, et millegipärast sõnad ja teod ei lähe kuidagimoodi kokku. Kui me hakkame siin juba sildistama – ma ei tahtnud seda teha, hea küsija –, siis räägime lihtsalt tegudest.

See, et Eesti valitsus, mille hulka kuulub ka Eesti 200, tegeleb väga aktiivselt sanktsioonide kehtestamisega ja nende järelevalvega, on ju fakt. See on teada fakt. Kuna me räägime tööpinkidest, siis ma toon teile lihtsalt ühe näite. Müncheni julgeolekukonverentsil me allkirjastasime Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumiga kahepoolse kokkuleppe, mille taustaks on see, et Eesti peatas koostöös Lätiga sanktsiooni all oleva kauba, milleks ongi just nimelt eriotstarbelised tööpingid. Me peatasime need ja lõpuks need konfiskeeriti. Konfiskeerimisest saadud raha, kuna see oli konkreetne USA sanktsioonide all olev kaup ja konkreetsed ettevõtted, tuleb selle lepingu alusel, mille me sõlmisime, Välisministeeriumi all olevasse ESTDEV‑i sihtasutusse, mis viib läbi konkreetset Ukraina energiataristut kaitsvat projekti.

Nii et meil on konkreetseid näiteid, mida Eesti riik teeb, milliseid kaupu kinni peab, isegi kui need ei ole Eestist lähetatud, vaid läbi Eesti transiidil olevad kaubad. Seda tööd me teeme igapäevaselt ja seetõttu ma ei kutsuks üles lihtsalt sildistama. Me kõik teeme seda ühistööd päris hästi.

Nüüd, tulles tagasi potentsiaalsete tegevuste juurde, mida me võiksime teha, ma ikkagi räägiksin veel kord külmutatud varadest. Nimelt, Euroopa Liidu tasemel on võetud vastu otsus, et Venemaa külmutatud varade pealt teenitav tulu läheb kasutusse, ja seda ka sõjalise abi andmiseks Ukrainale, mitte kunagi kauges tulevikus ülesehitamise protsessiks. Sellesse konteksti on Riigikogu arutelu külmutatud varade eelnõu üle väga sobiv. Ma väga loodan, et Eesti näitab siin eeskuju sellega, et kõik erakonnad, kõik Riigikogu liikmed toetavad seda.

Suur tänu! Ants Frosch, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on sanktsioonide ja külmutatud varade eelnõu koha pealt tegemist olukorraga, et see on hetkel veel abstraktne teema. Eesti 200‑l on siiski konkreetne teema: Usmanovi toel teenitud vereraha annetuse kasutamine erakonna huvides. See 35 000 eurot on ju väga lihtne tagastada. Minu esimene küsimus on: kas te kavatsete seda arutada ja millal selline otsus võiks sündida?

Teine küsimus on suunatud konkreetselt selle sanktsioonide eelnõu menetlemisele Riigikogus. Need küsimused, mida opositsioonisaadikud, sealhulgas EKRE saadikud, on tõstatanud, on seotud praegu eeskätt sellega, et aru saada, millised on õiguslikud riskid, teiseks, millised on julgeolekuriskid, ja kas neid riske on võimalik, ütleme, sellisel moel hallata, et otsuseid tehtaks siiski [üheskoos]. Me oleme kogu aeg rääkinud, et ei iial enam üksi. Neid otsuseid teevad – mitte just Euroopa Liidu raames, aga siiski – teatud riigid samaaegselt ja ühekorraga. G7 kohtumine on juunis plaanis. Milline on meie sanktsioonide seaduse menetlemise ajaraam ja kas seda oleks võimalik ajastada kollektiivsema seisukoha [kujundamise ajaks], et Eesti ei oleks kõige esimene Euroopas?

Aitäh, hea küsija! Eesti 200 arutab kindlasti oma annetuste poliitikat, seda ma võin kinnitada. Nüüd tulen selle olulise teema juurde. See ei ole abstraktne teema, mis puudutab Venemaa külmutatud varade kasutuselevõttu. See seaduseelnõu, mis on Riigikogu menetluses, annab konkreetse juriidilise aluse sellele, et me saame võtta kasutusele Venemaa külmutatud varad, nii avalikud varad, mis on riigi varad, kui ka tegelikult oligarhide eravarad, mis on külmutatud ja mis on sanktsioonide all. Nii et see ei ole absoluutselt kuidagimoodi abstraktne tegevus. See on tegevus, mida Putin ja tema oligarhid tegelikult väga kardavad. Iga kord, kui me kuskil midagi selle kohta ütleme või liigume mingisuguse järgmise tegevusega edasi, saame me väga valusa reaktsiooni eelkõige Venemaa poolt ja Vene oligarhide poolt. See ei ole mingi abstraktne tegevus. Eesti enda käsutuses on suurusjärgus 37–38 miljonit eurot külmutatud varasid ja kui Riigikogu selle eelnõu heaks kiidab, siis see on pretsedent, mis viiakse ellu, ning selle rahasumma eest saab Ukraina konkreetset abi. Nii et siin ei ole mitte midagi abstraktset.

Nüüd, kui me räägime sellest hirmust, kas Eesti on mingitel teemadel kuidagimoodi eestvedaja, siis ma tuletan meelde, et Eesti oli üks esimesi riike, kes andis Ukrainale sõjalist abi kohe nendel päevadel, kui Venemaa alustas sõjalist agressiooni. Me andsime laskemoona, me andsime sõna otseses mõttes oma kahureid, suurtükke ja nii edasi. Ka siis ma kuulsin millegipärast just siitpoolt neid arglikke kommentaare, et kas me ikkagi peaksime olema esimesed, kas me anname kõik ära, kas meile endale ikkagi jätkub. Aga me peame aru saama sellest, et me peame Ukrainat toetama. Kui me tahame päriselt – päriselt! – teha liiga ka Vene oligarhidele, siis see omavaheline nääklus siin kuidagimoodi ei aita. Siis peab olema julgust võtta vastu neid seadusemuudatusi, mis on tegelikult Riigikogu pädevuses, ja päriselt võtta Venemaa oligarhidelt ära nende vara ning anda see Ukraina käsutusse, sellepärast et see on see asi, mida Putini lähikondlased ja oligarhid kõige rohkem kardavad.

Ma saan aru, et teil on mure selle pärast, mida me oligarhide rahaga teeme. (Sumin saalis, juhataja helistab kella.) Ma saan isegi aru teie murest, et äkki te satute olukorda, kus oligarhid saavad teie peale päriselt pahaseks. Seetõttu ongi väga oluline, et kui mitte sada protsenti Riigikogust, siis vähemalt suur enamus – minu teada [nii on] – toetab seda, et me võtaksime selle sanktsioonide seaduse vastu, et me võtaksime oligarhide varad kasutusele. (Saalis räägitakse.) Ma saan aru, kui EKRE kardab Vene oligarhide vastu minna. Te isegi kardate arutada, et äkki on vaja mingit täiendavat abi Ukrainale anda. Te kardate tegelikult, ja see ongi mure. Mina teie hirmuga kaasa ei tule.

Teie aeg! Jah. Nii, ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse arutelu.

Liigume edasi tänase teise küsimuse juurde. Ka see on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on automaks. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Ma praegu ei pöördu mitte niivõrd välisministri poole või peaministri kohusetäitja poole, vaid pigem Eesti 200 erakonna esimehe poole. Kui me räägime automaksust, siis me näeme, et see teema tekitab ühiskonnas palju paksu verd. Üks lihtsam näide on see, et rahvaalgatuste keskkonna abiga, kui mälu mind ei peta, koguti automaksu kehtestamise vastu üle 75 000 allkirja. See on tegelikult rekord. Mitte kunagi varem ei ole nii palju allkirju selles keskkonnas kogutud.

Iseenesest on Eesti 200 fraktsiooni esimees Toomas Uibo – teda kahjuks täna siin saalis ei ole – hästi konkreetselt ja reljeefselt väljendanud oma arvamust, et kui automaks üldse peaks tulema, siis kindlasti ei peaks olema mingit aastamaksu, sest see on inimesi karistav. Ka Eesti 200 nüüd juba endine liige Märt Meesak kirjutas paar päeva tagasi Tartu Postimehes, et tema astub erakonnast välja, sellepärast et erakonna praegune poliitika ei käi absoluutselt kokku sellega, mida lubati enne valimisi. Ta ütles konkreetselt, mis need meetmed on, mis talle ei sobi: paksem riik käehoidjana, rohkem makse ning valitsejate ilmeksimatuse uskumus raha kogu aeg ümber jagades, et endal näpud rasvaseks jääks ja ametnikkond tööd saaks.

Kuidas teie seda kõike kommenteerite? Miks Eesti 200, kus on vist väga erinevad arvamused automaksu kohta, tahab ikka koos Reformierakonnaga seda avantüüri [ette võtta ja automaksu] kehtestada?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, väga meeleolukas meeleavaldus oli Keskerakonnal. Ma küll kahjuks olin sel päeval töökohustuste tõttu Eestist ära, aga ma kuulsin, et teil oli omavahel väga lõbus olnud. Tulebki elu lõbusamaks teha.

Aga ega automaks ei ole ju kellegi unistus, [keegi ei unista], et kuidas küll saaks automaksu kehtestada, vaid on teatud põhjused, mispärast me üldse oleme sunnitud automaksuga tegelema. Minule endale meeldivad rohkem [ulatuslikumad otsused]. Olen kunagi olnud ka kärpekrokodill, ma vastutasin eelmise suure majanduskriisi ajal nende raskete otsuste eest, mida me tookord tegime. Meie rahandus oli pärast raskeid otsuseid paremas seisus, me ühinesime eurotsooniga ja seejärel hakkas tulema majanduskasv. Mulle meeldiks tegelikult tegeleda selliste laiapindsete, suuremate otsuste ja maksudega.

Me peame vaatama, miks me seda kõike üldse teeme. Me teeme seda sellepärast, et ka Keskerakond oli vahepeal päris pikalt võimul ja lustis mõnusasti, nii nagu te lustisite oma toredal meeleavaldusel, riigi rahakoti [kulul]. Need toredad otsused [võtta] järjest kulusid juurde, vaatamata tulude poolt, on lihtsalt viinud meid sinna, kus me täna oleme, jumala ausalt öeldes. Meie eelarves haigutab metsik auk ja me ei vaidle ju mitte automaksu üle, vaid selle üle, kas me suudame õpetajatele palka maksta; kas me suudame näiteks hooldusteenust osutada selles mahus, mille see ja eelmine valitsus on otsustanud; kas me suudame inimestele pensionit maksta. Ilma naljata! See on asi, mille eest ka tänane valitsus vastutab. 

See on taust. See mõnus soe olemine, mis kunagi oli, on lihtsalt läbi. Ei ole võimalik võtta lihtsalt seinast raha, võtta laenu juurde. Sellel aastal me katame jooksvaid kulusid juba 1,7 miljardi euro eest lihtsalt seetõttu, et kunagi oli mõnus langetada populaarseid otsuseid. Aga nagu me näeme, hetkeline populaarsus kuskile välja ei vii.

Nii et seetõttu see valitsus tegeleb ebamugavate asjadega. Mulle ei meeldi habememaks, mulle ei meeldi igasugused muud väiksed maksud ja seepärast ma arvan, et ongi aus pidada koalitsioonis ja miks mitte ka laiemalt debatti [riigikaitsemaksu] üle. Kuna meie kaitsekulutused on oluliselt tõusnud, sest meie julgeolekuolukord on muutunud väga-väga ohtlikuks, ja kõik Eesti inimesed saavad aru, et meil on vaja omaenda julgeolekusse rohkem investeerida, siis automaksudebati asemel ma fokuseeriks laiapindsele riigikaitsemaksule. Mitte lihtsalt sellele, mida sotsid kunagi teha mõtlesid, et tõstame natuke tulumaksu, vaid sellele, et see oleks solidaarne ajutine panus just nimelt selle asemel, et me koguksime 5 või 10 miljoni euro kaupa kokku nii-öelda habememaksusid. Vaat see on see debatt, kus ma ootan tegelikult ausat ja siirast panust ka Keskerakonnalt.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Tänan selle eest, et mainisite ka meie meeleavaldust. Mina seda ei teinud, tagasihoidlikult. Tõepoolest, pühapäeval kogunes mitusada inimest automaksu vastu protesteerima vaatamata halvale ilmale, mis järjekordselt näitab, et inimeste jaoks on see oluline teema, inimesed automaksu heaks ei kiida. 

Mis puudutab seda niinimetatud kaitsemaksu või julgeolekumaksu või kuidas iganes me seda nimetame, siis ma olen sellest kuulnud juba paljudelt valitsuse liikmetelt, aga see jääbki praegu vist jututasandile. Eile esines siin näiteks terviseminister Riina Sikkut, kes ütles, et võiks olla kaitsemaks ja selle abil hakataks katma neid auke, mis tekivad eelkõige järgmisel ja ülejärgmisel aastal, aga ka sealt edasi: tervishoiueelarvesse [saaks] 150 miljonit eurot aastas ja 2027. aastal vist 250 miljonit. Ma ei kujuta enam ette, milline see kaitsemaks – või kuidas seda nimetada – võiks välja näha, et katta kõiki neid auke, mis eelarvesse on tehtud. 

Ma ei ole nõus sellega, et selles on kuidagi süüdi see valitsus, kus omal ajal oli Keskerakond, sellepärast et eelmises valitsuses – te ütlesite, et [eelarveauk] on eelmise valitsuse tehtud – olid ikkagi Reformierakond, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, nii et pretensioone võib eelkõige neile esitada. Enne valimisi nad ei rääkinud sellest, et eelarves on kuskil miljardiline auk, aga järsku pärast valimisi nad selle avastasid ja hakkasid rääkima, et jah, see on üle-eelmise valitsuse töö või mida iganes. See ei kõla eriti usutavalt ausalt öeldes. 

Aga minu küsimus on see. Kui teil on tõepoolest mitu ministrit seda meelt, et me võiksime mingisuguse kaitsemaksu kehtestada, et katta auke, mis on erinevate valdkondade [eelarves] …

Teie aeg!

… siis äkki me loobume automaksust ja räägime pigem kaitsemaksust, sest see tundub vähemalt teie jutu järgi õiglasem.

Teie aeg, Vadim Belobrovtsev! Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma olen nõus sellega, mina ei taha süüdistada üht ega teist ega kolmandat erakonda ja ma ei ole siin selle jaoks. Ma lihtsalt avasin selle olukorra tausta, milles tänane valitsus on. Tõepoolest, ka eelmine valitsus tõmbas 1,4 miljardit eurot katmata kulusid riigieelarve baasi. Rahanduskomisjoni liige härra Kokk kindlasti teab seda tookordse rahanduskomisjoni esimehena. Minu sõnum on lihtsalt see, et kõige suuremad igasuguste maksude vastu seisjad on täna tegelikult suuresti need, kes ise võtsid riigile kulusid [kanda]. Võtsid kulusid juurde niimoodi, et isegi ei mõelnud, kust tulu tuleb, võtsid lihtsalt laenu peale.

Need on suuresti baaskulud. Ma selgitan ka inimestele, kes jälgivad seda infotundi: baaskulu tähendab seda, et see on seadusega kehtestatud kulu, näiteks erakorraline pensionitõus või hoolekandereform ja nii edasi. Need on kindlasti väga vajalikud asjad, aga need kulud ei kao enam kunagi ära. Need paisuvad, lähevad suuremaks. Kui selliseid otsuseid tehakse populaarsuse võitmise eesmärgil, siis riigimehelik oleks see, kui mõeldakse ka välja, kust see raha tuleb, aga neid otsuseid ei tehtud. Ma ütlen kõigile poliitikutele mis iganes erakonnast, et niimoodi ei käituta. Ükski perekond ei käitu niimoodi. Ükski perekond, ükski pereisa ega pereema ei võta oma perele väga pikaajalisi jooksvaid kulusid, mõtlemata selle üle, kust tulevad tulud. Aga kahjuks Eesti riigis on niimoodi juhtunud. Kahjuks see on juhtunud.

Ka mina olen teinud väga olulisi ja väga valusaid kärpeid Välisministeeriumis, mis vastutab ka Eesti julgeoleku eest, koondades 5% töökohtadest – mis ei ole mingi nali – selle jaoks, et tõmmata [kulusid] kokku kasvõi sümboolselt, näidata kasvõi märgiliselt, et me oleme võimelised oma kulusid kokku tõmbama. Ka see sai kriitika osaliseks, ka siitsamast saalist. Kuhu on kadunud see riigimehelikkus, kuhu on kadunud see vastutustunne, millega me oleme oma riigi üles ehitanud? See on kadunud. Muidugi on tore laduda järjest ette süüdistusi: miks see ja miks teine?

Nüüd tulen selle julgeolekumaksu või kaitsemaksu juurde, või kuidas iganes me seda nimetame. Sellel on olemas loogika, millest inimesed saavad aru. Me oleme jõhkralt tõstnud – 1% SKP‑st – oma kaitsekulutusi, täna on need 3,2% SKP‑st. Me peame tegema veel ja veel rohkem, lisaks investeerima sisejulgeolekusse oluliselt rohkem. See on aus kulu, mis ei ole meie tekitatud. Selles mõttes, et kuna me elame agressiivse Venemaa kõrval, siis me lihtsalt peame oma julgeolekusse panustama. Aga mina olen selgel seisukohal, et enne, kui me läheme makse tõstma, tuleb minna lõpuni nulleelarveprotsessiga, mille [idee] on Eesti 200 [valitsusse] toonud ja mida valitsus täna ellu viib. Selle hulgas on eelarverevisjoni otsused ja edasi vajaduspõhine reform kõikides võimalikes valdkondades ehk personaalse riigi [loomine]. Seal on pikas perspektiivis raha peidus.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin konkreetselt automaksu kohta. Soodustused puuetega inimestele, suurperedele ja madala sissetulekuga inimestele – miks automaksu eelnõu ei näe midagi nimetatust ette ja kuidas see vastab põhiseaduse põhimõtetele?

Aitäh! Olen väga tänulik selle küsimuse eest. Ka valitsuses me vaidlesime enne seda, kui automaksueelnõu siia Riigikokku saadeti, päris palju erinevatel teemadel, ja üks nendest oli just nimelt see, kuidas erivajadustega inimesed, puudetoetust saavad inimesed jääksid automaksust puutumata. Meil oligi vaidlus selle üle, mis võiks olla lahendus. Ja me jõudsime selleni, et sotsiaal[kaitse]minister Signe Riisalo tuleb eraldi meetmega teie juurde siia saali. Me vaatame laiemalt, kuidasmoodi toetada rohkem erivajadustega inimesi, keda automaks paratamatult tabab – mitte nii palju neid isiklikult kui nende hooldajaid, aga igal juhul tuleb neile koormus.

Ma võin öelda, et konkreetse eelnõu puhul tuleb lahendus palju universaalsem ja laiapindsem kui ainult automaksu mõju [leevendamiseks]. Me oleme arvutanud, et see on väärt 3–6 miljonit eurot, ja see on ka personaalsem. See on täpselt see, mida Eesti 200 on soovinud: et meil oleksid lahendused, mis võtaksid arvesse inimeste tegelikke vajadusi. See ei ole lihtsalt mehaaniline vahend, et me saaks öelda, et midagi on puuetega inimeste jaoks tehtud, vaid see konkreetne meede tuleb nende isikute jaoks, arvestab nende päris olukorda ja nende hooldajate olukorda. Nii et ma olen väga tänulik selle küsimuse eest, see on lahendatud. Ma väga loodan, et Riigikogu toetab seda [eelnõu] selle menetluses. Selleks on tegelikult ka riigieelarves vastavad vahendid ette nähtud.

Nüüd tuleme laiemalt automaksu juurde tagasi. Ka see on ju teada, et rahanduskomisjon on koos valitsusega küsinud Euroopa Komisjoni tasemel hinnangut, mis puudutab näiteks registreerimismaksu osa. Me ootame rahulikult selle vastuse ära. Automaks on ju Riigikogus menetluses, siin on ka Riigikogu liikmetel kindlasti palju öelda.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kolmanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Välisminister kasutas minu nime ja talle peab ütlema, et vaadaku, mis ajal mingeid otsuseid tehti. Kui sa soovid teada, kust miinus tuli, siis ma võin sulle eraldi veerand tundi seda [selgitada], me suudame omavahel hästi suhelda. Ma arvan, et kui sa jätaksid järgmisel aastal pool miljardit [maksva] tulumaksu[reformi] ära, siis pooled mured lõppeksid samal hetkel.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 70 näeb küll ette vastusõnavõttu, aga see näeb vastusõnavõttu ette läbirääkimistel, mitte Riigikogu infotunnis. Riigikogu infotunnis ei ole meil sellist formaati kahjuks ette nähtud, nii et ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks.

Läheme kolmanda küsimuse juurde. Küsija on sama ehk küsimuse esitab Aivar Kokk. Küsimuse adressaat on täna esimest korda kliimaminister Kristen Michal ning teema on loodussõbralikkus ja maksud. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud kliimaminister! Eile potsatas teie postkasti kiri Eesti Transpordikütuste Ühingu pöördumisega. Alates 2008. aasta 1. maist kehtib Eestis vastavalt atmosfääriõhu kaitse seadusele ja vedelkütuse seadusele kõikidele vedelkütuseturul tegutsevatele isikutele taastuvenergia[nõuete] täitmise kohustus ehk nõndanimetatud biokohustus. Vastavad nõuded on riik üle võtnud Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivist. Biokohustuse täitmise üle teostab järelevalvet riik esmajoones Keskkonnaameti kaudu.

Turuosalistel on juba aastaid olnud tõsine kahtlus, et üks turuosaline ei täida biokohustust nõuetekohaselt. Rikkumised on olnud ulatuslikud ning tõenäoliselt tahtlikud. Vastavatest kahtlustustest on teised turuosalised pidevalt teavitanud ka erinevaid ametkondi. Väikeses osas on kahtluste alusel algatatud erinevaid menetlusi. Paraku ei ole riik seni viinud järelevalvet läbi proportsionaalselt ja mõistliku aja jooksul. Ja nii edasi ja nii edasi. See on selle pöördumise algus.

Ma võin, hea minister, teile öelda, et 2022. aastal – ma arvan, et ma ei eksi – oli sügisel see teema kõigepealt rahanduskomisjonis üleval. Keskkonnaametist see inimene, kes pidi sellega tegelema, ühel hetkel põgenes, sest ta ei olnud poolteist aastat sellega tegelenud. Enam ta ei tööta. Keskkonnaameti juht ei julgenud [komisjoni] tulla, aga tolleaegne keskkonnaminister, tänane regionaalminister oli kohal ja lubas sellega tegeleda. Nüüd on sellest mööda läinud mitu aastat, aga tegelikult ei ole selle poolega tegeletud. Turuosalistel oleks vaja selgust ja ka mina kui kütusetarbija tahaks teada, kas on pettus või ei ole pettust. Kuidas teie seda näete? Selles pöördumises on kümme ettepanekut, alustades sellest, et võiks avalikustada biolisandite määrad, selle, kui palju keegi on tegelikult seda kvooti ostnud või kasutanud. See on millegipärast salastatud. Ma ei tea, miks.

Teie aeg!

Võib-olla lõppeks sellega paljud vaidlused. Mis te arvate, kas need kümme küsimust saavad ka positiivsed vastused?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, austatud küsija! Teie kirjeldus oli kahtlemata värvikas ja dramaatiline: kuidas inimesed komisjonist põgenesid ja midagi ei ole tehtud. Ma arvan, et see ei olnud selle küsimuse mõte, vaid küsimuse mõte oli see, mida praegu tehakse. Sellele ma püüan siis jõudumööda vastata.

Ma arvan, et me oleme siin ühel poolel. Esiteks, kogu transpordisektoris kasvuhoonegaaside vähendamine, ma arvan, võiks olla olenemata poliitilisest kuuluvusest ühine eesmärk. Teiseks, väiksel turul on korralik turujärelevalve kindlasti ühine eesmärk. See peab kindlasti korralikult toimima, sest turujärelevalve tagab, nagu mainitud, meile kõigile klientidena kvaliteetse teenuse ning tagab ka võetud kohustuste, mis määravad hinda ja tulukust, täpse täitmise.

Nüüd tehtust. Me oleme algatanud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on siinsamas. Ma olen teie ees vist korra sellega käinud, see on seesama 356 SE. Parlament teeb selle kohta mandaadiga otsuse. Sellega me karmistame järelevalve nõudeid. Kontrolliperiood oli varem aasta, nüüd [lüheneb] poole aasta peale. Ja teine pool: et mõju oleks suurem, suurendame rikkumiste eest määratavaid trahve.

Mul on päris pikk [meetmete] loetelu, nii et kui ma kohe ei jõua vastata, siis me jõuame järgmise küsimuse käigus seda debatti jätkata. Lisaks, Keskkonnaamet kogub alates selle aasta algusest koos Maksu‑ ja Tolliametiga ka mere kaudu sisse toodud kütusepartiidest kontrollproove, et veenduda sealse biokomponendi olemasolus. Muutub seesama [kohustuste] täitmise aruandluse süsteem, et vead ja kohustuste täitmata jätmine automaatselt tuvastataks. 

Olerex on saanud varem rahatrahve: 2021. aasta kohustuse täitmise eest sai väiksema trahvi, see karistus jõustus 2023. aasta sügisel, ning 2022. aasta kohustuse rikkumise eest on nüüd määratud Olerexile rahatrahv 8 miljonit eurot – uue eelnõuga see määr kasvab – ja see on vaidlustatud. Sellele lisaks on menetluses kriminaalasi valeandmete esitamise kahtluse tõttu. 2023. aasta kohustuse puhul selgus detsembrikuu aruande kontrollis Olerexi tõenäoline rikkumine. See võib nende esialgse deklareeritud biokütuste kohustuse täitmise [määra] langetada 7,59%‑lt 6,5% peale ja eelduslikult tähendaks see juba uut väärteomenetlust ning uut rahatrahvi. Jätkame pärast.

Suur tänu! Aivar Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh sisukate vastuste eest! Ma saan aru, et teie ministrina olete võtnud selle endale südameasjaks ja jälgite, et biokütuselisandi arutelus ja kvoodi ostmisel koheldaks kõiki võrdselt, et ei tekiks olukorda, kus üks ettevõte ei ole neli aastat teoreetiliselt seda kohustust täitnud. Seda pöördumist lugedes tundub, et need numbrid on ju kümnetes miljonites, mitte sadades. 

Mul on üks küsimus. Minu teada see ühing, kuhu kuuluvad peale ühe kütusemüüja kõik ülejäänud kütusemüüjad, teeb parandusettepaneku selle [eelnõu] kohta, millest te rääkisite, et muuta seda seadust veel rangemaks. See on minu Riigikogus oldud aja jooksul esimene kord, kui ettevõtjad paluvad panna seadusesse iseendale rängemad ja karmimad [nõuded]. Aga olukord on täna selline, et teoreetiliselt võib petta riiki 40 miljoni euro eest ja trahvi saab 10 miljonit. Päris hea äriprojekt: saaks 30 miljonit puhtalt kätte. Teised ettevõtjad, ma olen aru saanud, kannavad kahju selle tõttu, sest nad konkureerivad samal turul. Ettevõtjatel on hirm, et ühel hetkel need karistused lihtsalt aeguvad, ma siit pöördumisest lugesin, et juba maikuus.

Kas te olete Keskkonnaameti juhi ja nende inimestega, kes sellega tegelevad, arutanud, kuidas edaspidi tegutseda? Me näeme, et tulevikus ei saa enam selliseid asju teha, aga me näeme, et minevikus on tehtud väga suurtes summades. Ja turuosalised soovivad saada ühel hetkel riigilt raha tagasi selle eest, et nemad on pidanud dumping'ut tegema sellepärast, et üks ettevõte ei ole riigile õigeaegselt neid makse maksnud. See teema läheb muidugi pikemaks …

Teie aeg!

… aga võib-olla täpsustad veel, hea minister.

Aitäh, hea küsija! Üldjoontes me oleme ilmselt samal poolel, siin pole ju mingit erimeelsust. Eriti kui on väike turg, on loomulikult nii klientide, tarbijate kui ka kogu ühiskonna huvides, et turg toimiks kvaliteetselt, et oleks reaalne konkurents ja kõik täidaksid reegleid ühetaoliselt. Vastasel korral, tõepoolest, nagu mainitud, teeb osa pingutusi, järgib teatud nõudeid, ja need, kes nõudeid ei järgi, saavad sellest kasu ja on seetõttu eelduslikult paremas konkurentsipositsioonis. 

Seesama eelnõu, mida ma mainisin ja mis on praegu parlamendi menetluses – te ütlesite, et selle kohta tuleb ka parandusettepanekuid juurde –, aitab kindlasti tulevikus seda jõulisemalt käsitleda. Esiteks, kontrolliperiood läheb lühemaks, nagu ma kirjeldasin. Juba praegu tehakse erinevaid toiminguid, et ülevaade turust oleks parem. Ja ka trahvid kasvavad. Sellel on kindlasti väga oluline mõju: [nõuete täitmata jätmisest] saadav kasu ei saa kuidagi olla trahvist suurem. Vastasel korral võiks keegi väga küüniliselt kaalutledes valida saadava trahvi ja hilisema vaidluse, et saada kasu [sellest hoolimata] kätte. Nii see kindlasti olla ei saa. Nii et seetõttu ma loodan, et see eelnõu, mis siin on, vaadatakse võimalikult tempokalt läbi ja me saame selle alusel tulevikus juba selle turu ausust tagada.

Ma lisan ka seda, et pöördumises, mida ma enne sellest meetmete loetelust ei jõudnud teile ette lugeda, on küsitud sedasama küsimust. Kuivõrd Olerex on jätnud viimasel kolmel aastal kohustuse täitmata, on Keskkonnaameti ning Maksu- ja Tolliameti koostöös kaalumisel Olerexi kütuste tarbimisse lubamise piiramine. See on ka üks meede, mida kaalutakse, et tagada turul õiguskuulekas käitumine. Nii et kokkuvõttes tegevused käivad, õigusraamistik on parandamisel. Kohtuvaidlused loomulikult käivad, aga ma julgen öelda, et ajas edasi liikudes on suund igal juhul paremuse poole. Kõigi tegevuses, isegi Olerexi tegevuses – seda on siin mainitud, aga veel kord, vaidlused alles käivad –, on ikkagi nii, et käitumine on muutunud keskkonnasõbralikumaks ja reegleid rohkem austavaks. Selles mõttes on kütuseturg liikunud ajas edasi. Aga veel kord: väiksel turul tuleb tagada konkurents, tuleb tagada reeglite täitmine, ja selleks me samme astume.

Suur tänu! Ja üks lisaküsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Olerexi puhul on kurioosum veel see, et Keskkonnaamet ostab riigihanke korras sealt kütust. (Saalist öeldakse: "Riigikogu ka.") Ja Riigikogu ka. Selles suhtes on see kurioosne, et teeme järelevalvemenetlust, aga riigihankega viime neile raha.

Aga nüüd tulen küsimuse juurde loodussõbralikkuse ja maksude kohta. Eelmisel nädalal tuli uudis, et Eesti firma Fibenol investeerib 700 miljonit Lätti. See on otseselt seotud ka meie metsandussektoriga ja väga paljude töökohtadega. Meie, Eesti investorid tegid näidistehase küll Eestisse, mis on nende arvates end õigustanud, ja siis otsiti intensiivselt Eestis investeeringute kohta. Ma eeldan, et valitsus arutas seda teemat koostöös majandusministri ja peaministriga – terve valitsus –, ka regionaalminister oli kindlasti sinna kaasatud. Strateegiliselt oleks [võinud] see ettevõte Eestisse tulla. Minu küsimus on see: milliseid tegevusi valitsus tegi, sealhulgas Kliimaministeerium, selleks et see ettevõte oleks jäänud Eestisse 700 miljoni eurose investeeringuga, pluss töökohad, et biomassi väärindada ning luua ja säilitada puidusektoris töökohti?

Aitäh! Homses Maalehes, ma loodan, on selle kirjeldus. Ma kirjutasin sinna pikema ülevaate sellest, mida me oleme teinud. Mitte et nüüd ühte ajakirjandusväljaannet reklaamida, aga sealt küsiti ja me vastasime. Seal on see kirjeldus olemas. Ma püüan seda lühidalt, mõne minutiga kokku võtta. Loomulikult meie vaatest, Kliimaministeeriumi ja keskkonna vaatest oleks kena, kui kõrgema väärindusega ettevõtted siia tuleksid. Mida me järjest teinud oleme? Fibenoliga on meil head kontaktid, sellelgi nädalal toimus kohtumine, kus arutati nende tulevikuplaane. Seda, et nende järgmine tehas läheb Lätti, on räägitud kaks aastat. Äripäevas ütles nende omanik või juhtkond selle ka välja, ja ütleme nii, et kõik, kes on seda debatti jälginud, on sellega kursis, et nad kaalusid tehase rajamist eeskätt Lätti, Eestist väljapoole. Otsused selleks on juba pikka aega olemas olnud.

Aga mida me oleme teinud, et järgmised tehased siia tuleks? Esiteks eelistame just kõrgemat väärindamist. Ma võin meenutada, et RMK‑l pole erinevalt äriühingutest aastate vältel olnud omaniku ootusi. Eestis sai RMK nüüd esimest korda omaniku ootused. Omanike ootustest ja arengukavast tulenevalt eelistab RMK kõrgemalt väärindatud puidukasutust, mis on väga oluline, muu hulgas ka ligniini tootmises või muudes sellistes tegevustes.

Teiseks, me planeerime sõnastada kaitstava ja majandatava metsa vahekorra. Kui me ütleme, et 30% Eestist on kaitse all, siis tulevikus tähendab see seda, et kui soovitakse midagi täiendavalt kaitse alla võtta, siis tuleb hoida sedasama 30% määra ehk kuskil mujal tuleb mingi kaitseala ümber vaadata. Selle ütleme välja, sest see on kindlasti sektorile oluline info. 

Sektorile oluline info on kindlasti ka see, et me töötame välja reeglid, mida varem ei olnud ja mis võimaldavad hakata rajama kiirekasvulisi puitistandikke, näiteks kasevineeri jaoks ja nii edasi. See annab tööstusele hea võimaluse endale täiendavalt tooret varuda.

Neljandaks, raiemahud paneme paika 100 aastat ette, RMK‑le on see ootus [edastatud]. Pikas vaates ei räägi me enam siiski mitte ainult raiemahu numbritest, vaid süsiniku sidumise võimest. Nii ma mahutasin selle siia üsna lühikesse aega. Kõik need sammud on suunatud sellele, et Eestis oleks metsandusvaldkonnas eelistatud kõrgema väärindamisega ettevõtted, et metsanduspoliitika oleks pikalt ette nähtav, piirangutel oleks – parima väljendusega – ka piir ees ja kõik teaksid täpselt, milline looduskaitse ja majandamise vahekord on.

Suur tänu, lugupeetud kliimaminister! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teema on eesti rahva kultuur. "Rahva kultuur" on kirjutatud lahku. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on seotud sellega, et 2025. aastal toimub laulu- ja tantsupidu. Tantsupeo pealavastaja Helena-Mariana Reimann on öelnud, et Eesti on jagatud tantsupeo ajal kaheksaks piirkonnaks: läänerannik, põhjarannik, Tartu-Voore, kagukant, Sakala, keskpõrand, Pärnumaa ning pealinn. Millest see küsimus on ajendatud? Nende rühmade väljavalimisel, kes tantsupeol saavad osaleda, on tekkinud selline huvitav olukord, et Ida-Virumaalt ei ole lasterühmasid tantsupeole kaasatud. Pealavastaja sõnastus on selline, et peolt ei ole puudu lasterühmad, aga neid on seekord kaasatud vastavalt etenduse kontseptsioonile kolmest piirkonnast, milleks on läänerannik, kagukant ja keskpõrand. Mina siis küsin. Põhjarannikut seal ei ole. Kuidas need piirkonnad on [valitud]? Põhjaranniku piirkonda [jäävad] Ida‑Harjumaa, Lääne‑ ja Ida‑Virumaa. Need on küll põhjarannikul. Aga küsimus on selline: kuidas tagada eesti kultuuri ja rahvatantsu edasikandumine, selgitada seda Ida-Virumaa noortele [ja lastele] praeguses kujunenud olukorras, kus nende lasterühmad jäävad tantsupeolt eemale?

Suur tänu, lugupeetud küsija, selle küsimuse eest! Oli päris keeruline ennustada sellises sõnastuses esitatud küsimust, seda, millisesse valdkonda see spetsiifika eesti rahva kultuurist rääkides täpselt langeb. Aga mul on väga hea meel, et te küsite laulu- ja tantsupeo kohta. 2025. aasta tantsupeo ja Ida-Viru laste tantsurühmadega seonduvast on meedias päris üksikasjalikult juttu olnud. Olen ka ise käinud siin Riigikogus oma kolleegide, Riigikogu liikmete esitatud küsimustele vastamas. See, et tantsupidu loob ühiskonnas elavat diskussiooni, on tegelikult ainult rõõmustav. See näitab, kui oluline on meie laulu- ja tantsupidude traditsioon.

Mida on öelnud [laulu- ja tantsupeo] kunstiline juht konkreetsemalt antud teema kohta? Ma toon esile mõned tähelepanekud ja meeldetuletused erinevatest intervjuudest ja diskussioonidest, mis on tekkinud. Kõigepealt me peame meeles pidama, et noorte laulu- ja tantsupidude [osalejad] on täiskasvanud, üldlaulu- ja tantsupidudel jällegi lapsed. Ja see ei ole esimene kord, kui on tehtud otsus piirata peole kvalifitseeruvaid lasterühmi. Nii juhtus ka 2019. aastal, kui üldtantsupeol osalesid vaid Tallinna ja Harjumaa teise kuni kolmanda klassi tantsurühmad.

Tantsupeo kunstiline toimkond on teinud valikuid, lähtudes eesmärgist tagada tantsupeo traditsiooni elujõulisus seal, kus sellel on oht hääbuda. Peol teevad kaasa lasterühmad vaid kolmest piirkonnast, nii nagu te ise ka nimetasite. Need on kagukant, keskpõrand ja läänerannik, kus traditsiooni elujõulisuse tagamine on olnud kõige suuremaks probleemiks, sest lasterühmade arv on seal pärast pandeemiat tohutult kahanenud. Just need kolm piirkonda jäid 2023. aasta noortepeo järel silma, sest nad vajasid tähelepanu, et pandeemiatardumusest üle saada. Eesootav pidu võimaldabki fookusesse võtta just piirkondlikud erinevused. 

Põhjarannikult, sealhulgas Ida-Virumaalt, nagu ka ülejäänud Eestist on peole jätkuvalt oodatud täiskasvanute ja noorte segarühmad, naisrühmad ning võimlemisrühmad. Nii nagu tantsupeo lavastaja Helena-Mariana Reimann on öelnud, kui tantsivad vanemad, vanavanemad, õed-vennad, tantsivad ka lapsed. Vanemad on eeskujuks neile, kes pärast seda meile olulist traditsiooni edasi kannavad.

Aitäh, proua minister! Arvo Aller, kuna tegu on laulupidu puudutava küsimusega, siis oleksite võinud julgelt küsimusepüstituses kirjutada sõna "rahvakultuur" kokku, et oleks olnud veelgi selgem, millest juttu tuleb. Aga teil on võimalik esitada nüüd täpsustav küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh viite eest! Järgmine kord olen tähelepanelikum ja täpsustan seda.

Aga ministrile vastuseks, kuna ta juba ütles, et on olnud erisusi: esimese ja teise klassi [lapsed] olid ainult Harjumaalt, aga jätsite mainimata, et kolmanda kuni kuuenda klassi [õpilased] olid too aasta üle-eestiliselt kohal. Faktitäpsuse huvides on see oluline.

Esimene küsimus [puudutas] laulu-tantsupidu, teises küsimuses ma tulen kultuuri juurde: kultuuritöötajate palgad selles kontekstis, et raamatukogud ja rahvakultuur käivad kokku. On vist teada, et tuleb keskraamatukogude reform, kus planeeritakse keskraamatukogud maakonnakeskustest ära viia ja tuua tsentraliseeritud keskusesse ehk Tallinnasse, kus hakkab toimuma raamatute vajaduse arvestamine ja väljajagamine. Kohapeale jääksid siis ainult mõnede koolituste ja õppuste läbiviijad, mis kahjuks näitab seda, et jälle viiakse [teistest] piirkondadest inimesi oma lemmiktöödelt minema ja tuuakse nad tsentraliseeritult Tallinnasse. Ma tahaks teada, millised on need tegevused, et keskraamatukogude tulevik oleks maakonnakeskustes kindlustatud ja ka riigi poolt tagatud, ning kas Kultuuriministeerium planeerib kultuuritöötajate palga viimist tasemele, mis oleks nende tehtud töö vääriline.

Suur tänu, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Kõigepealt ma pean tähelepanu juhtima, et siin oli nüüd mitu teemat korraga ühes küsimuses. Kõigepealt [räägin] rahvaraamatukogu seadusest, siis kultuuritöötajate palgast.

Rahvaraamatukogu seadusest alustan. Seaduse sisustamine on võtnud mõnevõrra aega, on käinud läbirääkimised erinevate osapoolte vahel. Osaliselt, jah, teie viidatud probleemid või teie tähelepanuosundused on just need, mille pärast on olnud tarvis neil teemadel rohkem arutada. Just tellimuste mõttes [on küsimus], milline asutus, keskorganisatsioon on selleks kõige õigem, kas see on rahvusraamatukogu, kes hakkab keskselt tellimusi kirjeldama, või [saavad] sõna sekka öelda need piirkonnad, kus teadupärast on parem teadmine kohalike inimeste elust, nende eelistustest ja ka [vajadusest], sellest, millised teosed need on, mida raamatukogudesse tellida. Seda ei ole veel paika pandud, kelle kätte see otsustamine jääb, seda arutatakse. Aga see on tõsine küsimus küll. Selle seaduse väljatöötamiskavatsus ei ole veel lõpusirgel ja me võtame rahulikult aega, et see saaks pigem sisukas kui kiiresti ja kähku tehtud, sest see puudutab oluliselt erinevate regioonide elu ja olu.

Riik maksab kohalikes omavalitsustes olemasolevates raamatukogudes nelja inimese palga, kui ma nüüd ei eksi. See peaks nii olema.

Mis puudutab raamatukogude elu ja võimalusi, siis see ei vasta sajaprotsendiliselt tõele, et riigi eesmärk on nüüd raamatukogud erinevates piirkondades sulgeda ja kolida need kuskile suurematesse keskustesse. Muidugi vaadatakse üle toimeprintsiip ja -mehhanism, see, millisel viisil oleks raamatukogusid kõige õigem pidada. Tänapäeval on raamatukogudest saanud suuremad teenuste pakkumise keskused, [seal ei ole] ainult raamatute laenutamine. Sealt võib inimene saada näiteks arvutiteenust, abi printimisel. Ma ei tea, mõnes piirkonnas võib see toimida ka kui turismiinfo edastaja, kust saab infot kohaliku piirkonna kohta. Sealt võib laenutada tööriistu ja nii edasi. Raamatukogude olemus muutub kindlasti tänapäevasemaks, sinna tuleb juurde rohkem võimalusi ja teenuseid …

Teie aeg!

… kui me siiamaani harjunud oleme.

Aitäh! Lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Kõigepealt ütlen, et tore on teid siin näha. Seda ei juhtu kuigi tihti. Selle üle on mul hea meel ja mõnes mõttes te oletegi võib-olla olulisim minister, selle nurga alt, et mis see Eesti riigi olemise mõte siis on, kui mitte see, et nii rahvakultuur kitsamas mõttes kui ka kultuur laiemas mõttes ja keel säiliksid. Seda sissejuhatuseks.

Ma küsin ühe küsimuse, mis puudutab tantsu- ja laulupidu. Te alustasite oma vastust sellega, et see, kui tantsupidu tekitab diskussiooni, on hea. Sellest lähtuv küsimus on mul see: kas siis teinekord ongi mõnes mõttes nii, et peo korraldajad või minister katsuvad asju teha nii, et tekiks teatavat intriigi ja küsimusi, sest see tekitab ju diskussiooni? See on lühem küsimus.

Teine küsimus seondub sellega, kui me vaatame meie majanduse seisu, mis riigi rahakotti kõvasti õhemaks muudab. Ettenähtavas tulevikus seal positiivses suunas muutust näha ei ole. Või vaatame seda, kuidas teie kõrval istuv kliimaminister tahab energeetikas hoogsalt plaane ellu viia: kui need õnnestuvad, siis me jäämegi tulevikus vaeseks. Kontekst ei ole kerge ning tihtilugu tahavad valitsused minna just kultuuri ja [teiste] selliste nii-öelda pehmete väärtuste kallale. Kuidas te olete selles olukorras sõnastanud enda jaoks, ütleme, mõne järgneva aasta kolm prioriteeti ministrina kultuurivaldkonnas? Mille eest teie seisate või mida te tahate edendada? Üks lahtisem küsimus ja üks konkreetsem küsimus.

Aitäh teile küsimuse eest! Alustan 2025. aasta laulu- ja tantsupeo küsimusest, mille kohta ma vastasin teie heale kolleegile Arvo Allerile. Diskussioon on rõõmustav selles mõttes, et see näitab, kui oluline meie laulu- ja tantsupidude traditsioon on. Kinnitan, et see lause ei olnud kindlasti mõeldud nii, et anda edasi konteksti, et seal taga peab sajaprotsendiliselt mingi intriig tekkima. See diskussioon tekkis meedia vahendusel ja mulle tundub, et see ehk õpetas inimesi vaatama laulu- ja tantsupidude traditsiooni pisut laiemas kontekstis. Küsimuste tõstatamine oli ju ajendatud sellest, kuidas me oleme harjunud [laulu- ja tantsupidusid] ja nende korraldust nägema. Nüüd veeti ajaraam pisut laiemaks ja vaadati sinna sisse, põhjendades, miks mingisugused eelistused olid. Need põhjendused on olnud sisukad ja täiesti arvestatavad. Selles mõttes on loomulikult hea, et see diskussioon tekkis. Inimestel on rohkem selgust, mis põhjusel korraldusmeeskond [kedagi] eelistas või neid valikuid tegi. Minister ei saa sekkuda kunstilisse loomingusse ega programmi ja see peaks niimoodi jääma ka edaspidi. See kontseptsioon on ikkagi professionaalide ja ekspertide üles ehitada ja nende korraldada.

Nüüd riigieelarvest ja kultuurist selle kontekstis. Teile endale inimesena läheb kindlasti väga korda riigieelarves toimuv ja ka erinevate valdkondade osakaalud suure riigieelarve see. Te olete osalenud siin Riigikogus diskussioonides, mis puudutavad riigieelarve küsimusi. Mul on hea meel selle üle, et [me tulime toime] kärpeolukorras. Tegelikult oli valitsusele antud ikkagi päris valus ja šokeeriv ülesanne ning mulle kui ministrile oli see ka väga suur väljakutse, kuidas toimetada nii, et kultuurivaldkond, just sisulised tegevused, ei saaks kannatada. Me tulime Kultuuriministeeriumi vaates toime just sellega, et me suutsime oma tegevusi ministeeriumi majandamise lõikes kokku tõmmata nii palju, et sellest piisas etteantud kärpeülesande [täitmiseks]. Me tegime isegi pisut rohkem, aga kultuuriga tegelevad asutused ja organisatsioonid kannatada ei saanud.

Loomulikult võib seda vaadet kritiseerida: on inflatsioon ja elukallidus on tõusnud, et mis mõttes, see ju tähendab lõppkokkuvõttes ikkagi miinust. Aga hea meel on selle üle, et kesksed tegevused meil kannatada ei saanud. Loomulikult me tegeleme juba praegu sellega, millised tulevad eelolevad riigieelarve läbirääkimised …

Teie aeg!

… et oleks nõnda, et kultuur ei saaks kannatada. See on minu ülesanne.

Aitäh! Ma lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Keskerakonna fraktsioon tellis õigusliku analüüsi ja see analüüs tõi välja, et automaks on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. Sellest tulenevalt tegi Keskerakond pöördumise president Alar Karisele palvega jätta põhiseadusega vastuolus olev automaks välja kuulutamata. Nagu minu kolleeg juba siin eelnevalt teile mainis, kõige suurem probleem seisneb selles, et automaks ei näe ette erisusi puuetega inimestele ning lasterikastele ja vähem kindlustatud peredele. Teie soov on, et kõik puuetega inimesed hakkaksid oma autosid ümber ehitama, et saada maksuvabastust, aga sellega tekib palju suurem vaesusesse langemise risk.

Nüüd te ütlesite, et valitsus üritab seda probleemi lahendada niiviisi, et teoreetiliselt on kunagi tulemas mingid leevendus- või toetusmeetmed. Aga erivajadusega inimesed, eriti lapsed, vajavad juba praegu riigilt täiendavat toetust, sõltumata automaksust. Teiseks ei ole ju mingit kindlust, et sellised toetused reaalselt tulevad ja need ka reaalselt katavad automaksust tulenevaid lisakulusid. Analüüsid ja lahendused antud küsimuses puuduvad. Kõigele lisaks, lasterikaste ja vähem kindlustatud perede puhul pole toetusi isegi arutatud. See on protokollis eraldi olemas: neid toetusi ei tule.

Te ütlesite, et see on lahendatud. See ei ole lahendatud. Ja üldse, olukord, kus riik ühe käega võtab, teise käega annab – vähe sellest, et see loob ebamõistlikult palju bürokraatiat – tekitab riigile lisakulusid. See pole ju kooskõlas ka õiguskindluse ja sotsiaalriigi põhimõttega. See olukord, kus riik paneb automaksuga ühiskonna kõige haavatavamad grupid raskemasse seisu, mille tõttu neil tekib suurem vaesusse langemise risk, seejuures valitsus mingeid maksuvabastusi, erisusi ega teisi sotsiaalsed meetmed ei rakenda või ei suuda rakendada tõhusalt, näitabki seda, et see eelnõu on põhiseadusega vastuolus. Seda kinnitab ka analüüs ja see on ka põhjus, miks õiguskantsler on sellist lähenemist kritiseerinud. Kas pole viimane aeg see eelnõu tagasi võtta?

Aitäh, hea küsija! Vastab tõele, et automaksu[eelnõu] on esitatud Riigikogule. Valitsuse hinnangul ei ole tegu põhiseadusvastasusega, aga Riigikogu ongi ju selle jaoks, et menetleda, ning rahanduskomisjon on koostöös Rahandusministeeriumiga pöördunud teatud küsimustes Euroopa Komisjoni poole, et saada vajalik hinnang, mis puudutab näiteks registreerimistasu.

Tulen nüüd selle filosoofilise poole juurde, mis siin kõlas, et valitsus ühe käega võtab ja teisega annab. Paratamatult me oleme riigina olukorras, kuhu ka Keskerakond on aidanud meid viia. Te olete lihtsalt ühe käega andnud. Te olete lihtsalt ühe käega andnud, täiesti vastutustundetult jaganud raha laiali, kuigi mitte mingit tulupoolt sellel ei olnud, ja see on tegelikult inimestele valetamine.

Ma saan aru teie murest lasterikaste perede pärast. Mul on ka neli last, ma reaalselt kasvatan nelja last. Saame hakkama. Kindlasti on väga raskes olukorras peresid, kes ei saa hakkama, ja selle jaoks ongi ka juba eelmised valitsused tõstnud erinevaid toetusi lasterikastele peredele. Selle ühe käega andmise kohta ma lihtsalt ütlen, et ma saan aru, kui on mure, mis saab tulevikus teist endast kui erakonnast, aga homme on valitsuses ka Keskerakonna eelnõu, mis näeb järjekordselt ette lastetoetuste tõusu 223 miljoni euro eest. Te pole absoluutselt mõelnud selle peale, kust võiks selleks tulu tulla. Paradoksaalsel kombel tulebki automaksust raha umbes samas suurusjärgus.

Ma lihtsalt soovitan teile: kui te tahate olla ka tulevikus populaarsed, siis [tasub teada, et] Eesti inimesed hindavad ka vastutustunnet. Kui ühelt poolt annad, siis teiselt poolt tuleb ikkagi leida nendele kuludele kate. Vähemalt mind kasvatati nõndamoodi ja nii palju, kui mina tean, siis enamus minu sõpradest ja tuttavatest Eesti inimestest hoiab vähemalt oma pere eelarvet kontrolli all. Võetakse neid kohustusi, mida suudetakse ka tegelikult katta. Ja nendele, kes hakkama ei saa, me tuleme appi.

Räägime nüüd erivajadustega, puuetega inimeste toetusest. Ka minul oli võimalus töötada kunagi sotsiaalkaitseministrina, 2015. aastast 2017. või 2016. aastani. Mul on hea meel, et see konkreetne meede, mille valitsus lähiajal Riigikogusse saadab, on valmis saanud. Selle tõukeks oligi lõpuks võib-olla automaksu kehtestamise plaan. Nimelt vajavad puuetega inimesed just nimelt spetsiifilist toetust, mis võtab arvesse erinevaid aspekte ja on paindlik. Seetõttu on see kindlasti osa sellest, et automaksu kehtestamisel ei saaks puuetega inimeste pered ja nemad ise sellega pihta.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lõpuks jõudsite nupule vajutada. Kõigepealt siis täpsustav küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma panin teie vastuste stiilist tähele, et kui teil pole midagi vastata, siis te hakkate kohe süüdistama Keskerakonda. Tegelikult te minu küsimusele ei vastanud. Aga mina saan teie küsimusele vastata. Me oleme öelnud, kust on võimalik leida kuludele katet: pankade liigkasumi maks, loobumine maksuküüru kaotamise lubadusest, bürokraatia vähendamine, ja erinevaid ettepanekuid on veel. Samamoodi oleme me ka automaksueelnõu kohta teinud erinevalt teist muudatusettepanekuid, mis näevad ette erisused nii puuetega inimestele kui ka lasterikastele ja vähem kindlustatud peredele. Muudatusettepanekuid on veel.

Väga hea, et te tõite välja vastuolu Euroopa Liidu õigusega, sest tõesti, lisaks sellele, et see on vastuolus põhiseadusega, on ka see vastuolu tuvastatud. Selle toob välja ka see õiguslik analüüs, mille me tellisime. Aga ei räägita sellest, millised on selle vastuolu tagajärjed. Tekib olukord, kus riigi vastu hakatakse esitama kahju hüvitamise nõudeid. Vähe sellest, et riik on sunnitud siis kahjustatud isikutele registreerimistasusid tagasi maksma, peab riik hakkama ka intresse peale maksma. Intress saab olema 21,9% aastas. Ehk siis ka te ise tekitate lisakulusid riigile.

Kõige suurem probleem on seejuures tegelikult see, et ministeerium, kuigi ta oli sellest probleemist teadlik, oli teadlik kõikidest nendest vastuoludest, tegeles ikkagi selle eelnõuga edasi ja tõi selle lõpuks Riigikokku. Ja nüüd äkitselt ootavad kõik Euroopa Komisjoni vastust, kuigi kõik teavad, mis see vastus saab olema. Miks siis, kui oldi sellest teadlik, ei loobutud koheselt registreerimistasu nõudest täielikult, kõikide autode puhul? Uuesti see küsimus: kas ei oleks mõtet see eelnõu tagasi võtta juba täna, arvestades kõiki neid vastuolusid, mitte oodata, millal tuleb Euroopa Komisjoni vastus, mis kinnitab kõiki neid samu argumente, mille ma täna siin välja tõin?

Aitäh, hea küsija! Ma väga mõistan ja toetan teie muret selle pärast, kas automaksuseadus on lõpuni kvaliteetselt läbi mõeldud, mis puudutab erinevaid vastuolusid, näiteks kas või sedasama Euroopa õigust. Ausalt öeldes jäid meil koalitsioonis ja valitsuses mitmed teemad vaidlemiseks veel õhku, aga me otsustasime [saata selle siia] just nimelt seetõttu, et Riigikogu on tegelikult see koht, kus vaidlusi peetakse. Riigikogu on see koht, kus disainitakse ja töötatakse välja seadusi, ja valitsus saatis selle eelnõu siia, et Riigikogu seda tööd teeks. Ma olen väga tänulik, et te olete teinud muudatusettepanekuid, selleks ongi vastavad komisjonid ja seesama saal. Tulemas on teine lugemine, kus te saate kõiki neid teemasid arutada. See on Riigikogu roll ja mul on hea meel, et vähemalt selle koalitsiooni töökultuuri juurde ei kuulu see, et Riigikogu on kummitempel, lööb lihtsalt templeid peale. Ka koalitsioonis erinevad inimesed jätkuvalt arutavad, kuidasmoodi saaks seda eelnõu teha paremaks, kuidas [tagada] õiguskindlus, et tulevikus oleks vähem vaidlusi, ja nii edasi. See ongi normaalne protsess. Ja uskuge mind, mul on päris pikaajaline kogemus Riigikogu liikmena. Tere tulemast siia saali, see ongi teie töö! Tehke seda usinasti, te olete väga tublid.

Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Oli väga meeldiv seda kuulda. Küsimus on selline. Eesti majandus langeb juba kaks aastat. Kas te valitsuses annate endale aru, et iga maksutõus ja uue maksu kehtestamine pidurdab veel rohkem majanduskasvu? Kui ettevõtted ei tööta ja inimestel ei ole tööd, kust me siis võtame need maksud?

Aitäh! Tõepoolest, üks meie väga suur mure on see, et Eesti majandus langeb, ja sellel on palju erinevaid põhjuseid. Tavaliselt me oleme oodanud: küll majandus hakkab kunagi jälle tõusma ja elu läheb paremaks. Aga seekord mul on teile halvad uudised ja head uudised. 

Kõigepealt, halb uudis on see, et Eesti majandus iseeneslikult enam ei kosu. Me oleme tavaliselt olnud olukorras, kus meist paremal järjel olevad majandused tõmbavad meid lihtsalt kaasa, kuna me oleme olnud nii-öelda konvergentsimajandus. Meil on olnud madalamad tööjõumaksud, palgad, kulud ja nii edasi. Samamoodi on teatud sektoreis tulnud meile tegelikult Venemaalt ja Valgevenest tooret, mis on olnud odavam. Puidusektor on konkreetne näide. Ühelt poolt ei tule Venemaa agressiooni tõttu enam odavat tooret ja teistpidi on sihtturud ära kukkunud, kuna ka nende majanduslik seis on kehvem, näiteks Rootsi, Norra ja teised riigid, ka Saksamaa. Ma tahan öelda, et selle jaoks, et meie majandus hakkaks kasvama, peame me muutma oma majandusplaani. See võib olla [plaan] väga pikaks ajaks, kus ka näiteks valitsus saab oma poliitiliste otsustega kogu ettevõtluskeskkonda mõjutada. Mina olen aga väga selgel seisukohal, et valitsus ei ole hea ettevõtja. Ettevõtjad teavad kõige paremini, kuidasmoodi ettevõtlusega tegeleda. Mida ettevõtjad tahavad? Nad tahavad saada selgust ja tahavad saada teatud teemades tuge.

Nüüd, hea uudis on see, et plaan on olemas. Majandusminister Tiit Riisalo on koos erinevate ministeeriumitega välja töötanud majandusplaani, millel on ambitsioonikas eesmärk. Vähemalt eesmärk on aastaks 2035 kahekordistada Eesti majandus. Ta on koos erinevate ministeeriumitega – see on väga tähtis –, koos Eesti ettevõtjatega erinevatest sektoritest, tööstusega ja IT-maailmaga pannud kokku plaani, mille on omaks võtnud väga erinevad ministeeriumid. Eelmisel reedel toimus koos kliimaminister Kristen Michaliga selle plaani esitlus. Me loome tingimused, et Eesti majandus tõuseks jalgele, uuele tasemele ja oleks innovaatiline, et oleks energiaressurssi, oleks tööjõuressurssi ja oleks ligipääs kapitalile, mis on väga tähtis. Ja eriti oluline on see, et me suhtume ettevõtjatesse [teadmisega], et tegelikult me elame ju nende raha eest, kogu avalik sektor elab nende raha eest, ka teie elate tegelikult ettevõtjate makstud maksude eest, ja ka mina ministrina – ausalt, täiesti ausalt tunnistades. See tähendab seda, et nüüd tuleb see plaan ellu viia. Tuleb plaan ellu viia! See on Eesti majanduse elavdamise plaan, see ei ole lihtsalt ootamine, et äkki teistel hakkab paremaks minema – vaatame, äkki läheb meil ka. Ja see ongi see, millele tuleb täna fokuseerida. Viljad tulevad mõne aasta pärast.

Aitäh! Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on samuti välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on valimisõigus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Välisministrina ja oma erakonna juhina on teil täna suur vastutus kanda, lisaks Eesti välisministri positsioonile ka kaitseküsimustes, sest kaitse ja välispoliitika käivad alati käsikäes. Seda enam, et te olete Isamaa ridades kandnud kaitseministri portfelli. Koalitsioonilepingus on punkt, mida ei ole koalitsioonil tänaseni millegipärast olnud võimalik täita, kuid milles olete te ometi kolmekesi kokku leppinud, ja juba aasta tagasi ütlesite, et te teete selle ära. Ütlete seal välja, et töötate koos riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks kohalike omavalitsuste valimistel ja presidendivalimistel ilma põhiseadust muutmata. 

Eile õhtul oli Eesti Rahvusringhäälingus arutelusaade "Impulss", kus vaid üks saatekülaline, sotsiaaldemokraat Katri Raik vastustas seda muudatust, kõik teised saatekülalised olid sellega nõus. Need olid väga kõnekad arvamusliidrid. Me opositsioonis aimame, et tegelikult ainult sotsiaaldemokraadid sõdivadki selle muudatuse vastu. Anton Aleksejev, tuntud ajakirjanik, kes on elanud Eesti kodanikuna Venemaal alalise elamisloaga, tõi välja eriti otsekohese seisukoha. Tema ei saanud Eesti kodanikuna Venemaal valida kohalikku omavalitsust ega presidenti – miks peaks see siis olema [Vene kodanikel võimalik] siin? Teine saatekülaline, Eesti filmirežissöör ja näitleja, kes elas aastakümneid Venemaal ja abiellus venelannaga, ütles saates avalikult välja, et agressorriigi kodanikele, kelle riik ründab parasjagu teist riiki ja tapab selle inimesi, ei saa anda kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigust, ka ei ole võimalik valida Eestis valimiskasti kõrval koos nendega, kes käisid vaid pool aastat varem Vene tänaval sõjakurjategijale Putinile häält andmas. Eksperdid on oma sõna öelnud. Nii Ülle Madise kui ka Jüri Raidla hindavad, et seda ei saa teha ilma põhiseadust muutmata. Aga kaugel te olete, millal see muutus tuleb? Meil ei ole enam aega.

Aitäh, hea küsija! Ma olen väga nõus nende väidetega, mis puudutavad seda, kas on õiglane või kas Eesti inimesed tajuvad seda olukorda õiglasena, et agressorriigi kodanikud saavad valida meie kohalike omavalitsuste valimistel ja kujundada väga oluliselt seda poliitilist taset, kuidasmoodi meie elu juhitakse. Praegu, kui rohkem kui kaks aastat on toimunud agressioon, ei ole küsimus selles, mida Eesti inimesed mõtlevad. Siin on minu kui Eesti inimese seisukoht, aga ka kui Eesti 200 erakonna esimehe seisukoht ja meie erakonna poliitiline otsus, et jah, me peame kas ära võtma või peatama selle valimisõiguse vähemalt kohalike omavalitsuste valimiste tasemel.

Te tsiteerisite väga õigesti seda lauset, mis on koalitsioonilepingus kokkuleppena [kirjas]. Sellega on tegeldud, kuidas saabuks lahendus nõndamoodi, et me ei peaks muutma põhiseadust. Lihtsalt taustaks: põhiseaduse muutmine on väga keeruline protsess, see nõuab kiiremas korras menetlemiseks neljaviiendikulist Riigikogu saali toetust. Muudel juhtudel on see lihtsalt väga pikk protsess, mis on ka väga õigustatud, sest Eesti põhiseadus on oma üldnormidega ja olemuslikult Eesti riiki üle 30 aasta väga hästi teeninud. Ma ütlen teile täiesti siiralt, et me oleme Eesti 200 fraktsioonis – näiteks täna arutasime seda – ja ka Eesti 200 juhatuses vaadanud sellele olukorrale otsa. Kindlat lahendust, kuidas ilma põhiseadust muutmata saaks seda probleemi lahendada ehk peatada agressorriigi kodaniku valimisõigust, [ei ole]. Seda ei ole peaaegu mitte ükski õigusteadlane julgenud välja öelda, et seda on võimalik teha. Kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, et me menetleme seda seadust siin ja võtame selle vastu, aga lõpuks põhiseaduskontrollis jääb see presidendi ettepanekul välja kuulutamata või siis läheb Riigikohtusse. Siis on tegelikult jama palju rohkem, kui sellest tulu on.

Arvestame ka asjaolu, et sellel sügisel me rakendame täie rauaga eestikeelsele koolile ülemineku protsessi, mida on juba kaks valitsust ette valmistanud ja meie nüüd viime ellu. See paneb kogu olukorra veel suuremasse pingesse. Meie enda arutelu fraktsioonis kujunes täna selliseks, et ainuke tee, mis oleks kindel, mis oleks selge lahendus – see küll tõstatab erinevaid küsimusi, kuna siis me ei saa võtta [valimisõigust ära] riikide kaupa, näiteks Venemaa ja Valgevene, vaid põhiseadus peab olema universaalsem –, oleks põhiseaduse muutmine, kui see soov on olemas. Kuidas koalitsioon sellest olukorrast edasi liigub, ei oska ma teile täna öelda, kuna me peame seda koalitsioonis arutama. Aga ma usun, et kindel lahendus on see, kui me läheme põhiseadust muutma.

Suur tänu! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Nüüd veidi veel valimisõigusest ja põhiseadusest ja sellest, millega me olime teiega aastaid tagasi ühel meelel, kui te olite Isamaa erakonnas. Te olete täna Eesti 200‑ga parlamendis ja valitsuses esmakordselt, olete rajanud uue erakonna, ja mis me ikka minevikku vaatame. Aga vähemalt positiivseid asju me peame koos vaatama. Ma ei saa ajalimiidi tõttu väga pikalt kirjeldada, aga teie olete varasemalt Isamaa liikmena koalitsioonis olles kehtestanud valitsuses lasterikaste perede toetuse. See ettevõtmine avaldas sündimusele väga positiivset mõju. Siis sündis kolmandaid ja neljandaid lapsi kokku 2400 võrra rohkem, 25% rohkem. Täna on aga osa teie valitsuskoalitsiooni ministreid ideoloogiliselt lasterikaste perede vastu. Neid ignoreeritakse ja just sellele konkreetsele sihtgrupile tekitatakse ebamugavusi juurde, kuigi nad on põhiseaduse erilise kaitse all nagu ka puuetega inimesed.

Suurperede liidu kaasamise puhul valitsuse uute eelnõude [arutelusse] on näha, et just nende liitu solgutatakse ukse tagant ukse taha või unustatakse nad sootuks ära. Teades, et sündimus on juba teist aastat sajandi madalaim ning maksutõusudega võetakse peredelt viimanegi kindlustunne, mis te arvate, kas meil oleks aeg tulla tagasi selle vana toreda idee juurde, mida me teiega omal ajal ajasime? [Mõte] oli teha laste hääl kuuldavaks, andes vanemale hääl ka lapse eest, sest kui vanemad saavad õiguse ka lapse hääl kuuldavaks teha, siis suunduvad poliitikute pilgud ja ka nende ignorantsete ministrite pilgud perede poole, kus lapsi kasvatatakse. Siis hakataks lastega perede käekäiku sisuliselt mõjutama positiivses suunas, hakataks looma neile kindlustunnet laste saamisel ja kasvatamisel. Selleks tuleks aga muuta valimisseadust. Mis te arvate?

Aitäh, hea küsija! See teema ei puuduta valimisõigust. Aga kui härra minister soovib vastata, siis palun!

Aitäh! Ma hea meelega vastan, ma olen küsijale väga tänulik. Juba mitmed aastad pole keegi julgenud puudutada seda teemat, et annaks valimisõiguse kõigile Eesti Vabariigi inimestele, Eesti Vabariigi kodanikele, alates sünnihetkest. Mul on väga hea meel selle küsimuse üle. Ma pean tunnistama, et ma olen selle teema varem tõstatanud ka Eesti 200‑s. See ei ole jõudnud lõplikult Eesti 200 programmi, aga selle üle mõeldakse väga tõsiselt. Kaheldamatult on see väga innovaatiline idee. Ma olen isiklikult jätkuvalt sajaprotsendiliselt selle seljataga. Me oleme kunagi pidanud siin saalis päris sisuka debati selle üle, kas valimisõiguse [andmist] sünnist peale on võimalik ellu viia või mitte. Seda pole maailmas kuskil varem tehtud, aga ma olen jätkuvalt veendunud, et tegelikult on [see võimalik].

Me oleme otsustanud nõndamoodi, et valimisõigus tekib kohalikel valimistel 16. eluaastast, aga Riigikogu valimistel 18. eluaastast, ja seetõttu nooremal seltskonnal ei ole otsest esindatust demokraatlikel valimistel. Mina olen väga selgelt veendunud selles, et tegelikult me peaksime võtma maha need piirangud, mis me oleme ühiskondlikult kokku leppinud, ja andma inimestele valimisõiguse alates sünnihetkest. Selleks on olemas ka mehhanism: kuni täisealiseks saamiseni viib [lapse] valimisõigust ellu üks tema vanematest. Ma jätkuvalt toetan seda ideed, nii et on ka sellele kaasamõtlejaid. Igal juhul tõuseks selle tulemusel oluliselt just nimelt lastega perede poliitiline kaal. Mitte et me teeks mingit ebaõiglust teiste suhtes, aga täna lihtsalt ei ole lastel valimisõigust, nad ei ole otseselt, nii-öelda nominaalselt esindatud meie esinduskogudes.

Ma veel kord ütlen, et ma olen väga tänulik selle küsimuse eest. Ma loodan, et see debatt vähemalt tõstatub. See on väga innovaatiline, paljud ei taha sellega kaasa tulla, aga siis me looksime lõpliku võrdsuse selles mõttes, et kõik Eesti kodanikud on sünnihetkest esindatud poliitilistes kogudes seeläbi, et neil on valimisõigus. Me võime arutleda selle üle, kuidas keegi seda valimisõigust [lapse] mingi vanuseni [kasutab], aga ma tuletan meelde, et me esindame oma lapsi lapsevanemana kõikides õigustoimingutes, millel on palju tõsisemad tagajärjed kui sellel, kui lapse hääl oleks valimistel esindatud. Nii et minu kujul olete te leidnud suure mõttekaaslase. Ma isegi mäletan, et aastaid tagasi me pidasime plaani, kuidas seda ellu viia, kuid see ei ole nii kaugele jõudnud. Ma loodan, et me teeme koostööd.

Mart Maastik, lisaküsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud härra välisminister peaministri ülesannetes! Ma pean tunnistama, et ma olin ääretult üllatunud, kui ma lugesin koalitsioonilepingust sinna sisse kirjutatud kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmise teemat, sest alles paar aastat tagasi, kui Isamaa, Reform ja sotsid üritasid valitsust kokku panna, oli see teema laual ja Indrek Saar ütles tookord läbirääkimistel kohe, et see on punane joon, sellest me edasi ei räägi.

Ma pean tunnustama teid selle eest, et see vähemalt sinna sisse sai, väga hea. Aga nüüd on aasta mööda läinud ja midagi pole muutunud. Aasta jooksul on ainult üks asi selgeks saanud, ma ei tea, kuidas see nii kaua aega võttis: ainult põhiseadust muutes saab valimisõigust ära võtta. Ja see ei olegi nii keeruline, nagu te ütlesite. Selle jaoks on vaja 81 saadiku häält, ja tundub, et need hääled oleksid praegu matemaatiliselt isegi koos.

Te ütlesite ka, et hea uudis on see, et Eesti 200, mille juht te olete, on nüüd lõpuks [koostanud] pika plaani, kuidas Eesti majandus tõusuteele viia. Aga minu küsimus on selline. Milline on mitte teie pikk plaan, vaid lühike ja lööv plaan, kuidas seda ikkagi kiirendatud korras teha, et see jõuaks siia Riigikogu saali ja me saaksime 81 häälega vastu võtta [otsuse] valimisõiguse äravõtmise kohta kolmandate riikide kodanikelt? Meil ei ole aega oodata. Sõda käib Euroopas, meil on agressorriik kõrval. Palun öelge, mis on praegu just see lühike ja kiire plaan teie arvates.

Aitäh, hea küsija! Ma ei pea üle kordama, mis on minu ja mis on ka Eesti 200 arvamus. Ka koalitsiooniläbirääkimistel oli väga pikalt arutelu, kas üldse või kuidasmoodi me seda käsitleme. Tänud tunnustuse eest, et vähemalt on koalitsioonilepingus sees lahenduse [otsimine], kuidas oleks võimalik ilma põhiseadust muutmata agressorriigi kodanike valimisõiguse peatamine. Nüüd, nagu ma ütlesin, sellega me olemegi tegelenud aasta jooksul, [tellinud] erinevaid analüüse ja arutanud omakeskis ekspertidega. Minul ei ole kindlust, et ilma põhiseadust muutmata oleks seda võimalik teha, ja ka mõttekas teha, kui me võtame riski ja läheme päris tundliku teema juurde olukorras, kus me viime läbi ühte Eesti suurimat haridusreformi, mis on jäänud tegemata üle 30 aasta. Eestikeelse kooli reform jõustub täies mahus selle aasta septembris. Me teame, et seda kasutatakse ära ühiskonna lõhestamiseks rahvuste põhjal, seda kasutab kindlasti ära Venemaa oma võimalikes propagandarünnakutes ja nii edasi. Ja see reform on ka sisuliselt väga keeruline, sest meil on puudus õpetajatest, kes täidaksid kvalifikatsiooninormid, eelkõige keele mõttes.

Tulen nüüd tagasi selle valimisõiguse juurde. Kõige kiirem lahendus on ikkagi põhiseaduse muutmine, juhul kui 81 häält on olemas. Mina täpselt ei tea, kas siin saalis on selleks 81 häält või mitte. Aga me peame arvestama ka seda, et on olemas Riigikohtu lahend, mis ütleb, et valimiste eel peab olema päris pika perioodi jooksul teada, millised on reeglid. Minu mälu järgi oli see aasta, aga võib-olla annab seda tõlgendada. Ja teine asi on see: ka täna fraktsioonis me arutasime, et tegelikult kuskil seitse kuud või isegi natuke [pikem] on kiireim võimalik menetlusprotsess – isegi siis, kui on neli viiendikku häältest saalis olemas –, et põhiseadust oleks võimalik muuta. Minu küsimus on lihtsalt see, kas meil on üldse enam aega. Te tõstatasite teema, et me [kui tahta] hakata [seda rakendama] konkreetselt järgmiste kohalike valimiste suhtes, mis on ju 2025. aasta oktoobris, siis me hakkame juba ajaraamist välja kukkuma. See on see koht, mis pigem paneb nagu pitseri peale sellele arutelule.

Nüüd, kui me räägime koalitsioonist, siis tõepoolest ongi erinevad arusaamised. Ma saan aru, et me Reformierakonnaga oleme selgemalt seisukohal, et agressorriigi kodanike valimisõigust tuleb piirata, ja sotsidel on natuke teistmoodi arusaamine. Aga see ei ole ka lõplik, nagu te näete, me oleme suutnud koalitsioonis kokku leppida.

Üks teoreetiline variant ongi see, et Riigikogu algatab, võtab selle protsessi põhiseaduse võtmes ette ja koalitsioon lõpuks otsustab, et hääletus on vaba. Ma ei tea, kui palju siis tegelikult neid toetushääli tuleks. Aga tänan tähelepanu [juhtimise] eest, et ajaraam hakkab meil järjest kitsamaks minema, kui see juba ei ole sulgunud – ma ei tea, seda peavad eksperdid ütlema.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, on Rain Epleril käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea istungi juhataja! Tegelikult oli korraks mõte protestiks käsi püsti tõsta juba siis, kui te hakkasite kolleeg Allerile selgitama, kuidas ta oma küsimust sõnastama peaks, sest minu arust ei olnud see kohane. Aga kui kolleeg Solman oli küsinud ministrilt valimisõiguse kohta ja te sekkusite, väites, et küsimus ei olnud seotud valimisõigusega, sai isegi teie erakonnakaaslasest minister aru, et see oli seotud valimisõigusega, ja väga hästi selgitas, kuidas. Minu arust see ei ole kohane. Ma ei tea, võib-olla teie ideaalne infotund on selline, et te mõtlete küsimused välja, jagate need saadikutele, et kes mida küsima peaks, ja siis tulevad kõik saali ja teevad teatrit, aga minu arust see ei peaks nii olema. Laske ikka debatil toimuda. Küsimus oli valimisõiguse kohta, minister vastas sellel teemal ja teie – vabandust väljenduse eest – targutus oli kohatu.

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhtisin lihtsalt kolleeg Alleri tähelepanu sellele, kuidas küsimust võiks täpsustada. Ka teie fraktsioonis on muuseas päris mitu liiget, kes üldisi küsimusi sõnastades määratlevad üsna täpselt ära, millest juttu tuleb. Reeglina lepitakse see ka adressaadiga kokku, siis tekib vastamisel vähem segadust ja minister saab küsimusega seoses kindlasti end paremini ette valmistada.

Aga teise poole puhul möönan, et tõepoolest, laste arvu sidumine hääle kaaluga võib olla ka valimisõiguse teema. Võtan selle märkuse arvesse. See on küll küsitav teema, arvestades, et keskne küsimus on meil praegu agressorriikide kodanike valimisõigus kohalikel valimistel, aga kindlasti me arutame selle üle ka järgnevatel päevadel ja nädalatel.

Nii! Läheme edasi, ja küsija jääb samaks. Küsimus on kliimaminister Kristen Michalile, teema on "Uskumatult nahaalselt valetatakse! Miks?" ja küsib Riigikogu liige Rain Epler. Palun, Rain Epler!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Enne kui küsimuseni jõuan, pisut tausta: riigieelarve kontrolli erikomisjoni 4. märtsi istungil ma küsisin Kliimaministeeriumi kantslerilt Kasemetsalt konkreetselt võrgu ehitamisega seotud kulu kohta, mis puudutab 4 teravatt-tundi mere- ja 4 teravatt-tundi maismaatuult, mille oksjonite plaane te tutvustamas käisite. Kasemets vastas, et see kulu on 360 miljonit eurot. Minu jätkuküsimus oli järgmine. Valitsus algatas hiljaaegu eriplaneeringu Eesti-Läti neljanda ühenduse tegemiseks ning teatavasti on pudelikael meil põhjas ja lõunapoolsed ühendused teatavas mõttes isegi suurendavad seda. See tekitab suure hulga raha süsteemioperaatorile. Ega see võrguinvesteering selle tõttu nii väike näi – võrguinvesteering meretuuleparkide ühendamisse –, et seda pudelikaelatasu, mida koguneb põhjast, [kasutatakse] lõunaühenduse tegemiseks ja sellega saab suur osa asjast tehtud? Pudelikael säiliks, aga näiliselt oleks võrgu väljaehitamine odav. Kasemets vastas: "Ei, selliseid seoseid ei ole. Kuidas välisühendusi rajatakse, on täiesti eraldi teema. Me peame koos lätlastega rahastama Läti [ühendusi], koos soomlastega Soome [omi]. Need otsused saab Elering teha peale seda, kui Läti ühenduse puhul on planeering lõpule viidud 2026. aastal."

5. märtsil küsisin Rein Vaksilt, kes on energeetikaosakonna juht teie ministeeriumis, et kuidas siis on, ega ei kasutata ülekoormustasu selle kaabli jaoks. Vaks vastas niimoodi huvitavalt: "Kui minister ütles, et ei kasutata, siis ei kasutata." Kaks päeva hiljem ütles Eleringi juht, et on plaanis seda kasutada.

Mul on raske uskuda, et ei Kasemets ega Vaks ei teadnud, milline rahastusplaan on, ja ei teadnud, et Paide-Sõrve kaabli ehitamiseks on plaanis kasutada ülekoormustasu. Minu küsimus ongi: miks nad Riigikogu komisjonides valetavad ja varjavad infot Riigikogu liikmete eest?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt kaunist kevade algust teile Kliimaministeeriumi ja meie kõigi poolt! Seda esiteks. Teiseks, küsimuse pealkiri on tõepoolest suurepäraselt sõnastatud, sest tavaliselt, kui inimene paneb [kirja]: "Uskumatult nahaalset valetatakse! Miks?", siis loomulikult on kohe küsimuse pealkirjast selge, et me räägime ülekoormustasudest.

Aga nüüd küsimuse enda juurde. Välisühendusi me muidugi rajame ja ma ütlen võimalikult lihtsaks tehes seda: isegi kui meretuuleparke ei tuleks, teeksime me ikkagi välisühendusi. Nii lihtne see tegelikult ongi. See, et merepargid neid kasutada saavad, ei tee kuidagi kahju, ja neid ei rajata tingimata mereparkide pärast. Prooviks sellest ühtemoodi aru saada. See kontekst, milles komisjonis Keit Kasemetsa käest küsiti, oli meretuuleparkide [teema], ja Keit Kasemetsa vastus oli igati korrektne, puudutades meretuuleparki.

Ülekoormustasu, nagu ka rahvusringhäälingus on juba öeldud, kasutab Elering ikkagi erinevate ülekandevõimsuste säilitamiseks ja suurendamiseks. Järgmisel aastal kasutatakse seda kahe sünkroniseerimise või desünkroniseerimise ja sünkroniseerimise projekti jaoks: üks on tulevane Estlink 3 ja [teine] Eesti-Läti neljas ühendus. Üritades luua seost või üritades aru saada sellest küsimusest, muidugi ei saa öelda, et Eesti-Läti ühendus on meretuuleparkide jaoks. Jah, selle kaudu saab ühendada meretuuleparki, aga selle jaoks seda üksiti ei looda. Nii et prooviks sellest ikkagi aru saada, et välisühendusi on meil ka mujale vaja, isegi kui meretuuleparki ei tuleks. Nii et nendes vastustes ei olnud midagi ebatäpset, ei olnud – kuidas see oli? – uskumatult nahaalset valetamist. Võib-olla küsija ei saanud lihtsalt kontekstist ja vastusest täpselt aru. Nii et ma loodan, et see selgitus nüüd aitas ja aitab rahus edasi minna siin kevade alguses.

Aitäh! Rain Epler, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh ministrile heade soovide eest! Vastan samaga. Tõesti, ilmad on läinud soojemaks, päike käib kõrgemalt. Aga te juhtisite tähelepanu, et hea oleks, kui kõik – mulle tundus, et te viitasite küll põhiliselt minule, aga ma siiski arvan, et te mõtlesite laiemalt –, nii küsijad kui ka vastajad, võiksid aru saada, mida küsitakse, kui on küsimuste-vastuste voor, ja siis püüda küsimusele vastata. Küsimus tegelikult ei puudutanud seda, kas seda ühendust saab kasutada meretuuleparkides või mitte või kas see on halb või mitte. Ma võin välja öelda, et minu arust on meretuuleparkide arendus lihtsalt halb, aga see ei ole üldse küsimuse teema.

Küsimuse teema on ikkagi see, et konkreetselt küsiti, kas plaanitakse kasutada ülekoormustasu selle kaabli rajamiseks, ja vastus oli, et ei plaanita, aga kaks päeva hiljem tuli välja, et ikkagi plaanitakse. Üks võimalus on alati, et see selguski kaks päeva hiljem, et kui Eleringi juht siit puldist seda ütles, siis Vaks ja Kasemets ka vaatasid, et ohoo, näed, kus plaanib seda kasutada, kuigi Kasemets oli kaks päeva varem öelnud, et see, mida ta kasutab, selgub alles 2026. aastal. Üks küsimus on see, et miks avalikult ja lihtlausega välja ei öelda: "Jah, rahastusplaani osa on ka ülekoormustasu."

Aga teine küsimus on see. Pudelikaelatasu tekib pudelikaeladest ja selle kasutamise eesmärk on Euroopa reeglistiku järgi pudelikaelade likvideerimine. Eestis on teatavasti pudelikael põhjas. Kui seal oleks rohkem ühendusi, oleks meie elektrihinnad soodsamad. Ja seda pudelikaela suurendab see, et lõunas on meil suuremad ühendused kui põhjas. Kui me teeme neljanda [ühenduse], siis pudelikael suureneb, mitte ei vähene. See on sisuküsimus: miks me plaanime kulutada ülekoormustasu seal lõunas, kui mure on põhjas?

Aitäh! Tulen jälle tagasi kevade alguse ja küsimuse sisu juurde. Ma ütleksin nii, et sellega ma olen täitsa päri, et demokraatia tunnus on see, et meil on õigus eriarvamustele ja [õigus] neid rahulikult väljendada. Keegi ei arvagi, et EKRE esindaja peaks taastuvenergeetikat või veel vähem tuuleparke kiitma. (Saalis räägitakse.) Jah, okei, võib-olla tõesti on EKRE esindajaid, kes seda teevad. Vabandust, ma ei soovi seda tervele EKRE‑le laiendada, võib-olla tuleb meeleavaldus tuuleparkide toetuseks, see ei üllataks mind.

Aga tulen nüüd küsimuse ja vastuse juurde tagasi. See kontekst, milles küsiti ja milles vastus saadi, puudutas eeskätt meretuuleparkide jaoks vajalikke ühendusi, ja selles võtmes oli see vastus ilmselgelt korrektne. Mis puudutab ülekoormustasu kasutamist erinevate ühenduste rajamiseks, siis neid ühendusi on meil vaja mõlemas suunas. Kui me ühendame ennast lahti, desünkroniseerime Venemaa sagedusalast – see on väga suur projekt ja aastatepikkune ettevõtmine, tihtipeale tundub, et kõik läheb iseenesest, aga sellega on energeetikud, erinevad osalised väga palju vaeva näinud –, siis see tähendab seda, et meil on vaja ka Lätiga ühendust. Igal juhul on vaja. Ja ühendus Soomega on samamoodi planeerimisel. Nende mõlema, ütleme nii, loodetav rahastus, nagu ka avalikkuses kirjeldatud on, [tuleb] ülekoormustasust ja loodetavasti õnnestub kasutada selleks ka Euroopa Liidu vahendeid. See kõik sõltub sellest, mis võimalused sellel hetkel on.

Aga veel kord: välisühendusi me rajame, isegi kui mereparke ei tule. Need kaks asja ei ole tingimata omavahel seoses. Välisühendusi on meil riigina igal juhul vaja energiasüsteemile tervikuna. Selles, ma arvan, me oleme ühel nõul. Ja neid rajatakse sellesama ülekoormustasu eest. Nii et veel kord: võib-olla oli küsimuse-vastuse puhul kontekstis üksteisest möödarääkimist, aga ma ei näe kuskil seda uskumatut nahaalset valetamist. See küsimus sai ka kenasti vastuse.

Suur tänu! Hea kolleeg Rain Epler, ma saan küsimuse esitajale anda ühe täpsustava küsimuse. Lisaküsimuse õiguse saan anda mõnele teisele Riigikogu liikmele. Aivar Kokk jõudis oma kohale ja nüüd mul on võimalik tõepoolest anda Aivar Kokale võimalus lisaküsimuse esitamiseks. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma kuulasin su vastust ja jooksingi sellepärast kohe küsima. Me oleme kolmanda kõrgepingeliini Läti ja Eesti vahele teinud ning paar päeva pärast seda tõusis selle tõttu kohe elektri hind, mis pole võrreldes Soome elektri hinnaga juba pikemat aega langenud, sest pudelikael on tekkinud. Nüüd me tahame teha Läti suunas neljandat kõrgepingeliini, mis suure tõenäosusega tõstab veel Eesti tarbijatele elektri hinda.

Aga ma küsin hoopis teistpidi. Kas me ei peaks tegema niimoodi, et kui keegi tahab arendada ükskõik millist elektritootmissüsteemi – olgu need tuulepargid, olgu see päikeseenergia, olgu see midagi muud –, siis las ta teeb turukonkurentsis, mida soovib? Mitte nii, et mina kui lõpptarbija pean kellegi äri kinni maksma. Mõistlik on ju toota Eestis Eesti tarbijatele ja kui on võimalik müüa, siis müüa. Aga praegu on nii, et Elering koorib meilt varsti tunduvalt rohkem võrgutasusid, kui on elektri enda hind. Kas te olete ka seda mõelnud, et võiks konkureerida erinevad energiaallikad ja kes suudab pakkuda [elektrit] soodsama hinnaga, see turule pääseb?

Aitäh! Jah, väga pikka ekskursiooni korraldamata: aastate vältel on uute tehnoloogiliste võimaluste turule toomine käinud nii reeglite kui ka erinevate reegleid toetavate rahaliste programmide kaudu. Taastuvenergia puhul me ju mäletame, et aastaid tagasi oli meil metoodika, kuidas toetatakse erinevat tootmist, ja selle toetuse määr oli nii helde, et tekitas ühiskonnas arusaamatust, miks see sinna jõudis. Seejärel me muutsime selle siin üheskoos ära. Pärast seda tulid vähempakkumised. Nüüd on oluline ka see – ma tutvustasin seda ka siin Riigikogu ees energeetika[teemalisel] olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul –, et tulevikus, kui me korraldame suuremat taastuvenergia vähempakkumist, on meie valik see, et me lähtume ikkagi siseriikliku tarbimise mahust, mitte ei maksa kõike kinni. See on esimene printsiip.

Teine asi: ühendusi on meil siiski vaja nii või teisiti. Pigem on hinnaküsimus ikkagi tootmises. Eleringi juhil Kalle Kilgil oli siin Riigikogu ees seesama materjal [kaasas], see on ilmselt infosüsteemis kättesaadav ja küsijale kindlasti hästi tuttav: kirjeldus, mis juhtub, kui me energeetikas midagi teeme ja kui me ei tee midagi. Kui me ei tee midagi, siis on energia hind tootjale ja tarbijale igal juhul oluliselt kõrgem. Meie huvi energiasüsteemi poolelt ja laiemalt on tuua turule seda, mis keskmist elektri hinda inimestele alla toob, ja keskmist elektri hinda toob alla taastuvenergia pealetulek. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, no raske on saalis seda debatti pidada.

Kui võrrelda fossiilse [energia] hinda – olgu see kõrvalmärkusena öeldud – ja taastuvenergia hinda, siis [näeme, et] taastuvenergia toob ikkagi hinda alla, praktikas on nii. Ja selle tõttu on ka Eesti inimeste toetus sellele ja praktiline taastuvenergiakasutus päris kõrge. Meil on vaja nii ühendusi kui ka taastuvat [energiat], mis hinda alla toob, [samas ei tohi] ära unustada ka juhitavaid [energiaallikaid]. Kindlasti on see parlamendidebatis oluline ja ka meie ootame energeetikasüsteemi poolt laiemalt vastust [küsimusele], mis saab tuumaenergiaga. Kas me võtame selle kasutusele, kas me asume seda ette valmistama? See debatt on vaja sellel saalil ära pidada. Nii et kõikide külgedega me tegeleme, unustamata salvestust, mille teemal tuleb kindlasti ka ühel hetkel küsimusi.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Kaheksas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ning teema on laste harrastussport ja võitlus ülekaalulisusega. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud kultuuriminister! Teie kolleegi terviseminister Riina Sikkuti sõnul on ülemäärase kehakaaluga elanike osakaal kasvanud ja 53% täiskasvanud elanikest on ülekaalulised. 20 aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga koolilaste arv kolmekordistunud ning iga kolmas õpilane on ülemäärase kehakaaluga. Sotsiaalministeerium on ette valmistanud magustatud jookide maksu seaduse eelnõu, kuid terviseminister Riina Sikkut tunnistab, et see üksi ülekaalulisuse probleemi ei lahenda.

Olen täiesti veendunud, et antud maksuga valitsus ainult ajab käed inimeste taskutesse, sest ülekaalulisust tekitab kalorite tarbimine koguses, mida ei suudeta päeva jooksul ära kulutada. Mulle tundub, et terviseminister viskas kivi Kultuuriministeeriumi kapsaaeda, sest just Kultuuriministeeriumi eelmise aasta otsus Eesti Koolispordi Liit käesolevast aastast rahata jätta töötab laste liikumisharrastusele vastu. Palun öelge, mil viisil see otsus aitab Kultuuriministeeriumil liikumisharrastuse edendamise eesmärke saavutada.

Aitäh teile küsimuse eest! Alustades algusest, võitluses laste ülekaalulisusega oleme siiski kõik koos. Sellega ei saa tegeleda üks ministeerium üksinda, vaid [peab tegelema] kogu ühiskond, ka meie kui lapsevanemad, õpetajad, treenerid, ka poliitika kujundajad. See on kompleksne küsimus. Vihjasite, justkui Kultuuriministeeriumi kapsaaeda, mida meil ei ole, on kivi visatud – päris nõnda see ei ole. Ma kohe ka põhjendan, miks.

Alustan algusest. Tõepoolest, madal kehaline aktiivsus on ülekaalulisusega tihedalt seotud, aga keskendudes vaid sellele, normaalkaaluni paraku ei jõua. Ülekaalulisuse juures mängib väga olulist rolli veel toitumine, aga ka näiteks sotsiaal-majanduslik olukord. Hästi iseloomustab praegust Eesti Vabariigi olukorda liikumisaktiivsuse kontekstis asjaolu, et kuigi meie laste seas on treeningutel osalemine olnud kogu taasiseseisvusaja vältel tõusutrendis – näiteks aastal 1988 osales treeningutel 15% lastest, hetkel on see protsent üle 50 –, ei ole liikumisaktiivsus samas tempos tõusnud, ja see on nüüd suur väljakutse.

Kultuuriministeeriumil on mitmeid meetmeid ja alusdokumente, millel me põhineme ning mis on aluseks poliitikate kujundamisel ja nende teeradade valikul, mida me saame teha. On ka ministeeriumiteüleseid eesmärke ja ettevõtmisi. Riina Sikkuti ning haridus- ja teadusminister Kristina Kallasega veame me ühte liikumisaktiivsuse töörühma ja varsti teeme avalikuks oma senimaani tehtud töö, selle, mida me saame teha, et olukorda üheskoos parandada. Meil on häid ettepanekuid ja mõtteid küll.

Aga nüüd jõuan teie [mainitud Eesti] Koolispordi Liidu ja Eestimaa Spordiliidu Jõud tegevustoetuste juurde. Kultuuriministeeriumi spordipoliitika suund on olnud see: me oleme mõistnud, et oluline on võimalikult paljude inimeste kaasamine, ja võimalikult paljude inimeste kaasamine on võimalik eelkõige nende lähedal olevate tegevustega. Me oleme tõepoolest suunanud alates käesolevast aastast Eesti Koolispordi Liidu ja Eestimaa Spordiliidu Jõud tegevustoetused otse maakonna spordiliitudele just selle eesmärgiga, et need tegevused oleksid lastele lähedal, mitte ainult paaris-kolmes kohas üle Eesti, ja mitte ainult võistlused, vaid erinevad liikumisharrastust edendavad aktiviteedid ja ettevõtmised.

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Olen täiesti nõus teiega, et ainult kõik koos saame saavutada edu. Aga järgmine küsimus on selline. Iga inimene teab, et liikumine on elu alus. Kuid nii harrastus- kui ka saavutusspordis on suur roll kaasaegsel ja mitmekesisel sporditaristul, mis lubab läbi viia treeninguid ja erinevaid võistlusi. Kultuuriministeerium toetab liikumisharrastust eesmärgiga suurendada Eesti inimeste liikumisaktiivsust. Erinevate toetuste abil rajatakse ja kaasajastatakse liikumisharrastusega tegelemiseks vajaminevat taristut. Küsin konkreetse teema kohta, mis on olnud laual juba mitu aastat: Narva linnastaadioni rekonstrueerimine. Tuleb tõdeda, et Narva on viimane suurlinn Eestis, mis ei oma kaasaegset linnastaadionit. Näiteks jalgpalliklubi Narva Trans on sunnitud korraldama oma rahvusvahelisi mänge Narvast väljaspool: Tallinnas, Rakveres või Pärnus. Nüüd oleme selles faasis, et linna kulul on staadioni rekonstrueerimise projekt juba valmis tehtud, kuid ehitustöid ei ole võimalik tellida ilma riigi toetuseta, sest rekonstrueerimise hinnanguline maksumus on ligi 27 miljonit eurot. Kas teie näete, et Kultuuriministeerium võiks olla Narva linna partner ja aidata kaasa linnastaadioni rekonstrueerimiseks vajalike finantsvahendite leidmisele?

Suur tänu teile küsimuse eest! Hea kolleeg, teate, mis minu arvates on probleem? Probleem on see, et kui lapsed käivad koolis ja neil on liikumisvahetund või õuevahetund, siis paljudel koolidel on uksed lukus, lapsed ei saa isegi koolivahetunni ajal minna koolist välja. Ja see kehtib ka Ida-Virumaal. Me just kõnelesime sellest haridus- ja teadusministriga. See on probleem, et kooli ümber asuvad taristud, koolistaadionid ja koolivõimlad on pandud lukku, need on kinni, neid ei saa kasutada koolivälisel ajal. Muidugi me aitame igal võimalikul moel, et sporditaristut arendada, just sellist, mida oleks võimalik kasutada võimalikult paljudel inimestel, mitte ainult ühel kitsal sihtgrupil, kes mõne spetsiifilise alaga tegeleb. Aga see on probleem, et me oleme keeranud staadionid lukku. Ka siin Tallinnas on see koolide ümbruses probleem. See on probleem.

Nüüd tulen teie esitatud küsimuse juurde, et vastata. Narvas on mitu objekti, mida me aitame teha. Narva sisejalgpallihalli ehitus sujub suurepäraselt. Äkke spordikeskus, mis asub Narvas, sai meetmeid 3 miljoni eest ja vahendeid olme- ja teenindushoone rajamiseks ligi 500 000 eurot. Siis, Äkke ja Pannjärve spordikeskused on tervisespordikeskuste nelja aasta meetmes sees ja saavad igal aastal 20 000 eurot. Projektis "Sport koolis" osaleb neli Ida-Virumaa kooli: [koolid] Narvas ja Kohtla-Järvel ning Illuka kool ja Iisaku Gümnaasium.

Neid meetmeid on palju, aga ainult taristu arendamine riigi rahaga ei lahenda teie tõstatatud küsimust, vaid me peame vaatama konkreetselt seda piirkonda, kus lapsed kõige rohkem aega veedavad, kuhu nad hommikul lähevad ja kust nad pealelõunal väljuvad, millised on seal võimalused. Või milline on meie suhtumine näiteks lapsesse, kes tuleb – ma räägin nüüd üldhariduskoolidest –, õuevahetunnist märja peaga tundi? Kui ta saab selle eest pahandada, kas ta siis järgmine kord läheb, elab ennast vahetunni ajal välja või istub vaikselt kuskil nurgas? See on suuresti ka meie hoiakute küsimus, mitte ainult taristusse raha suunamise küsimus.

Aitäh! Head kolleegid, ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise ära.

Kiirelt saame veel võtta meie tänase üheksanda küsimuse. See on samuti kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on Hiiumaa Vabadussõja mälestusmärgi valmimine. Tehke palun kiiresti, sest me peame kell 13.58 lõpetama. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Hiiumaa on tõesti ainuke maakond, kus Vabadussõja mälestusmärk puudub. Tublid Hiiumaa kodanikud Anti ja Peep on teinud mulle sellise meeldetuletava kronoloogia, kuidas see kõik pihta hakkas. Hiiu maavanema korraldusel valiti 2016. aastal välja 18-liikmeline Vabadussõja mälestusmärgi komisjon. [Ideekonkursi] võitja oli Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna magistrant Sander Paljak. Tänaseks on valmis projekt ja antud välja ehitusluba. Kui peaminister oli Jüri Ratas ja kultuuriminister Tõnis Lukas, leiti ka regionaalne toetus selle ehitamiseks, 250 000 eurot. Aga mida ei ole, on see mälestusmärk. Küsingi teie käest, kas te olete huvi tundnud ning küsinud selgitusi, kui kaugele on sellega jõutud, ja põhjendusi, miks see veel valmis pole.

Aitäh, hea kolleeg, küsimuse eest! Oleme asja uurinud. 2020. aastal esitati kultuuriministrile taotlus, mille sisu on kokkuvõttes see, et Hiiumaa on jäänud tänaseni ainsaks maakonnaks Eestis, kus puudub mälestussammas Vabadussõjas langenutele. Pühalepa kirikus on tagasihoidlik mälestustahvel kahe nimega. Hiiumaa Muinsuskaitse Selts algatas mälestusmärgi rajamise arutelu. Nii nagu viitasite, juunis 2016 valiti mälestusmärgi asukohaks Pühalepa kiriku esine ala, ajalooliselt väga väärikas koht. Oli 15 võistlustööd, peapreemia [läks] võistlustööle "Ohverdus".

Mis edasi sai? Valmis mälestusmärgi projekt, väljastati ehitusluba, tehti ettevalmistustööd. Ehitustööde maksumus oleks AS Laeva 2020. aasta hinnapakkumise järgi kokkuvõttes olnud 451 304 eurot. Siis suunati Kaitseministeeriumile taotlus vahendite leidmiseks. Kaitseministeerium eraldas esialgu oma eelarvest 500 000 eurot, mis anti Kultuuriministeeriumile selle monumendi ehitamiseks 2022. aasta RES‑i muudatusega. Aga enne 2022. aasta riigieelarve eelnõu kolmandat lugemist kiideti Riigikogu rahanduskomisjonis heaks muudatus – see oli rahanduskomisjoni muudatus –, millega vähendati Hiiumaa Vabadussõja monumendi rajamiseks ettenähtud summat 250 000 euro võrra ning suunati see Pühalepa Püha Laurentsiuse kiriku renoveerimiseks. Ei ole teada, kelle ettepanekul see muudatus tehti. Kultuuriministeerium seda muudatust Riigikogu rahanduskomisjonile ei esitanud. See on olnud poliitiline muudatus ja võite vaadata Riigikogu rahanduskomisjoni protokolle, kui teid huvitab, kelle ettepanekul see muudatus tehti. Nii palju ma olen saanud asjas selgust, aga rohkem mitte.

Suur tänu, proua minister! Tänan kõiki valitsuse liikmed tänases infotunnis osalemise eest! Tänan häid kolleege sisukate küsimuste eest! Meie tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.