Aitäh! See on ka väga õige ja sisuline küsimus. Minu seisukoht on, et me peame seisma selle eest, et see protsentuaalne suhe jääks samaks. Küsimus on selles, et me saame ju kõik aru, et see on väga tugevasti seotud Euroopa Liidu järgmise eelarveraamistiku 2021+ läbirääkimistega. Kuidas see lõpuks õnnestub, seda on natukene keeruline täna öelda, sest seda ei ole kokku lepitud. Eesti kindlasti taotleb seda, et kaasfinantseerimissuhe jääks samaks. Ma olen öelnud ka siit auväärt Riigikogu kõnetoolist, et see peab olema sama või samaväärne. Kui see hakkab ikkagi väga oluliselt muutuma, siis minu meelest me peame tõsiselt nõu pidama – ja see koht on, ma arvan, Riigikogu –, kas me läheme selle projektiga edasi või mitte. Näiteks, kui see suhe on selline – ma praegu lihtsalt fantaseerin –, et Euroopa finantseerib 50% ja Eesti 50%, siis tuleb teha uus otsus, kas me läheme sellega edasi või ei lähe. Igatahes seisab Eesti kindlasti selle eest, et see suhe jääks samaks, mis on sellel finantseerimisperioodil.
Kui lubate, siis ma paari sõnaga ütlen näiteks, mis on kallinenud. Arvestatud on kohalike juurdepääsuteede ehitamisega, mis on kallinenud. See on kallinenud 45 miljonilt eurolt 112 miljonile eurole ehk +67 miljonit. Selle põhjus on just see, et on arvestatud kogukondade soovidega. Sillad, tunnelid, ökoduktid – neid objekte on juurde tulnud ja siin on see erinevus, et 60 miljonilt on see summa tõusnud 112 miljonile eurole. Näiteks maaparandus ja kommunikatsioonidega ristumised: side, gaas, vesi, kanalisatsioon, elekter, kõrgepinge. Nii et näiteid, kus see kallinemine on toimunud, on igalt poolt. Aga veel kord: lõpphinna panevad ikkagi paika ehitushanked.