Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 1. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 51 Riigikogu liiget, puudub 50. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kuulajad! Mina annaksin üle seaduseelnõu muutuse koos Jaak Valgega. See puudutab teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seadust. Kui te nüüd mäletate, siis me kevadel juba korra andsime sellelesamale seadusele üsna sarnase seaduseelnõu muutuse edasi, aga see ei saanud väga palju positiivset vastukaja. Pigem saime terve rea kommentaare. Me oleme terve suve hoolega sellega töötanud, kohtunud teadlastega, kohtunud teaduse korraldajatega ja võtnud sellest eelmisest eelnõust täielikult välja teadusnõuniku valimise protsessi. Praeguses ettepanekus on ikkagi sees, et riigi valitsemine peab olema teaduspõhine ja teadusnõunikud peaksid olema kogenud doktorikraadiga inimesed sellel erialal. See ongi nagu kõik.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna soovin Keskerakonna saadikute nimel üle anda arupärimise peaministrile. Teemaks on majandus- ja tööstusminister Liina Vahtrase võimalike huvide konflikti kohta. 

Alles eile määrati ja kinnitati majandus- ja tööstusministriks Liina Vahtras. Avalikkuse ette on tulnud asjaolud, mis on tegelikult muret tekitavad. Alustame sellest, mida me teame: et Liina Vahtras oli enne, kui ta ministriks astus, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse juhatuse liige. Aga mida meie ei teadnud, on see, et samal ajal, kui ta oli EIS-i juhatuse liige, oli ta ka erasektori ühe ettevõtte juhatuse liige nimega Rochna Invest OÜ, mis oli registreeritud Küprosel. Seesama firma investeeris teistesse firmadesse, mis asusid Eestis ja mis said EIS-ilt toetust. Selle toetuse suurus oli 1,25 miljonit. Ehk inimene istus mõlemal pool lauda: ühelt poolt oli EIS-i juhatuse liige, kes jagas toetusi, ja teiselt poolt oli erasektori ettevõtte juhatuse liige, kes sai toetusi. Ja see ei lõhna hästi. Andke andeks! Lisaks sellele olid ka ärilised sidemed endise Eesti 200 liikme Johanna-Maria Lehtmega, kelle üle praegu käib kohtuprotsess annetusrahastamise omastamise osas. See, sõbrad, ei lõhna hästi ja see heidab jälle varju meie valitsusele ja ka Riigikogule. Ja loomulikult me tahame saada selgust, miks selline inimene selliste äriliste sugemetega on meil määratud ministriks. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd ka üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub istungisaalis põlisrahvaste toetusrühma moodustamise koosolek ja selle kokkukutsuja on Anti Poolamets. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras kaks punkti. Esiteks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude seadusandliku regulatsiooni muutmiseks" eelnõu 891 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme … Kahjuks ma siin fraktsiooni liikmeid ei näe. Fraktsioonis käijaid ma näen, aga fraktsiooni liikmeid ei ole. On tegemist menetluse võimatusega.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde. Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale!

Aitäh! Ma alguses vaatasin võib-olla valesti. Tanel Kiik ja Andre Hanimägi, kes on sotsiaaldemokraadid, on täitsa olemas, aga mul läks meelest ära, et nad ei ole Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed. Tõesti, me ei saa seda punkti arutada. Aga kahju on tõesti, et sotsiaaldemokraadid, kes kuuluvad fraktsiooni, täna ei ilmunudki istungile. Kahju!

Protseduuriliselt saab istungi juhataja öelda, et hetkel neid siin saalis ei olnud, kuid liigume teise päevakorrapunkti juurde. Ja selleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed erihoolekandeteenuste kättesaadavuse tagamiseks" eelnõu 916 esimene lugemine. Ettekandjaks on märgitud Riigikogu liige Heljo Pikhof. Palun! 

Aga vabandust, enne on Vilja Toomastil üks protseduuriline küsimus.

Aitäh! Kas vastab tõele, et istungiosakond oli tegelikult teadlik, et Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ei tule keegi esimest punkti ette kandma?

Istungiosakond ei olnud eile sellest kindlasti teadlik. Täna hommikul selgus, et fraktsiooni liikmeid ei olnud ka esimese punkti juures saalis. Rohkemat ma ei oska midagi öelda. Aga Heljo Pikhof, palun!

Aga Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud Riigikogu otsuse eelnõu, millega teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja meetmed erihoolekandeteenuste kättesaadavuse tagamiseks. Eelnõu kohaselt peab valitsus esitama Riigikogule konkreetse tegevuskava, mis näeb ette erihoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamise, järjekordade vähendamise ja vajaliku rahastuse tagamise. See tegevuskava ei tohi piirduda üldiste eesmärkide ja tulevikulubadustega. Selles peavad olema kirjas konkreetsed meetmed, nende rakendamise tähtajad ja rahavajadus. Samuti peab olema selge, mitu uut teenuskohta luuakse, millistes piirkondades neid kõige rohkem vajatakse ja kuidas tagatakse erihoolekande töötajatele nende raske ja vastutusrikka töö eest vääriline palk. 

Head kolleegid! Erihoolekandeteenused on mõeldud inimestele, kes vajavad oma vaimse tervise, psüühikahäire või intellektipuude tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalist abi ja järelevalvet. Need on inimesed, kellele ei ole võimalik vajalikku abi pakkuda teiste sotsiaalhoolekandeliste meetmetega. Mõni inimene vajab abi mõnel tunnil päevas, teine vajab ööpäevaringset juhendamist ja järelevalvet, sest ta ei tule iseseisvalt toime või võib oma terviseseisundi tõttu seada ohtu iseenda või teised. 

Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2026. aasta veebruari seisuga erihoolekandeteenuse järjekorras 2296 inimest, neist 594 inimese teenuse osutamise otsuse kehtivus oli juba lõppenud ning 2026. aasta jooksul lõpeb otsus veel 226 inimesel. Need on Sotsiaalkindlustusameti andmed selle aasta veebruarist. See tähendab, et inimestele on küll ametlikult määratud vajalik teenus, kuid riik ei ole suutnud neile seda tegelikult pakkuda. Õigus teenusele on olemas paberil, kuid inimese igapäevaelus ei ole sellest abi. 2026. aasta alguses ootas erihooldekodu kohta 807 inimest. Kokku on erihoolekandeteenuste järjekorras ligi 2200 inimest ning üle 1000 inimese ootab ööpäevaringset erihoolekandeteenust. Äärmusliku abi- ja toetusvajadusega inimesed peavad neile määratud teenust ootama keskmiselt kaks ja pool aastat. Kaks ja pool aastat on abi vajava inimese jaoks väga pikk aeg. Selle aja jooksul võib inimese seisund oluliselt halveneda, tema lähedaste jõud lõppeda ning kogu pereelu sattuda kriisi. 

Need arvud näitavad, et tegemist ei ole üksikute õnnetute juhtumitega, tegelikult on tegu pikaajalise ja süsteemse probleemiga. Riigikohus tõi oma otsuses välja, et aastatel 2018–2024 kasvas erihoolekande järjekorras olevate inimeste arv ligi kaks korda, samal ajal kui teenuskohtade arv vähenes. Seega on abivajajaid järjest juurde tulnud, kuid riigi suutlikkus neile vajalikku abi pakkuda ei ole nõudlusega kaasas käinud. Teenuse puudumine ei mõjuta ainult abivajajat ennast, nii nagu ma juba ütlesin, see mõjutab tema perekonda, eestkostjaid ja kohalikke omavalitsusi. 

Paljud lähedased on sunnitud vähendama töökoormust või töötamisest täielikult loobuma, et hooldada kodus inimest, kellele riik ei ole suutnud vajalikku teenuskohta tagada. Nii jäävad tööturud kõrvale inimesed, kes võiksid töötada, makse maksta ja ühiskonda panustada. Samuti on kohalikud omavalitsused sunnitud otsima ajutisi lahendusi ülesandele, mille täitmine on seaduse järgi riigi kohustus. Inimesed võivad vajaliku teenuse puudumise tõttu viibida haiglas, üldhooldekodus või isegi varjupaigateenusel. See võib seada ohtu nii abivajaja enda, teiste teenusel viibijate kui ka töötajate elu ja tervise. Riigi kohustus on luua teenuskohad sinna, kus nende järele on tegelik vajadus, ja sellises mahus, mis vastab nõudlusele. Riik ei tohi oma kohustust veeretada perede, eestkostjate ega kohalike omavalitsuste õlule. 

Head kolleegid! 20. aprillil 2026 avaldatud otsuses selgitas Riigikohus ühemõtteliselt, et kui inimene vajab erihooldekodu kohta, peab riik selle talle tagama. Kohus rõhutas, et abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele või teenuskohtade nappusele. Samuti märkis Riigikohus, et riigil ei ole õigust kavandada erihoolekandele vähem raha, kui on vaja põhiseadusest, seadustest ja Sotsiaalkindlustusameti haldusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kohtuotsuses on öeldud selgelt: riik peab tagama erihoolekannet vajavale inimesele teenuskoha hiljemalt kolme kuu jooksul. Senine praktika, kus inimesed ootavad neile määratud teenust aastaid, on seega õigusvastane. Riigikohtu otsus tähendab, et erihoolekandeteenuste korraldamisel ja rahastamisel tuleb lähtuda inimese tegelikust abivajadusest, mitte üksnes sellest, kui palju raha riigieelarves selleks otstarbeks hetkel on ja kui palju valitsus plaanib eraldada. 

Nüüd, kui Sotsiaalkindlustusamet on inimese teenusevajaduse tuvastanud ja teinud vastava otsuse, peab riik looma ka reaalse võimaluse, et inimene sellele teenusele saaks. Riik ei saa kuidagi öelda inimesele, et tal on õigus teenusele, aga abi saab alles siis, kui riigieelarves raha tekib või koht kuskil vabaneb. Riigikogu otsuse järel ei saa valitsus enam väita, et erihoolekandeteenuseid pakutakse üksnes eelarveliste võimaluste piires. Riigieelarve tuleb koostada ikkagi selliselt, et riik suudab täita talle seadusega pandud kohustusi. Aastal 2026 suurenes erihoolekandeteenuste rahastus 4,2 miljoni euro võrra ning valdkonna kogu eelarve ulatus on 57,7 miljonit eurot. See lisaraha on muidugi vajalik, kuid järjekordade pikkus ja teenuskohtade puudus näitavad, et sellest rahast üksi ei piisa. 

Head ametikaaslased! Riigikohus on oma sõna öelnud, seadusest tulenev kohustus on selge, abivajadus ja järjekordade ulatus on teada. Kui nüüd eelnõu toetatakse, siis eelnõu vastuvõtmine paneb Vabariigi Valitsusele kohustuse koostada konkreetne tähtaegade ja rahastamisvajadusega tegevuskava. Samuti aitab see tugevdada Riigikogu parlamentaarset kontrolli ja järelevalvet valdkonnas, mis puudutab otseselt puuetega inimeste põhiõigusi, inimväärikust ja sotsiaalset kaitset. 

Kordan veel üle, mida me kõik teame muidugi siin saalis, et erihoolekandeteenuste kättesaadavus on riigi põhiseaduslik ja seadusest tulenev kohustus. Õigus erihoolekandele on inimõigus. Head kolleegid, kutsun teid seda otsuse eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimus. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! No ei tahaks nii pessimistlikult alustada, aga minu tunnetus täna on see, et vajalikku 51 häält, võib juhtuda, see eelnõu täna siin saalis ei saa. Aga loodan, et ma eksin selles. 

Minu küsimus läheb tagasi sellele, millele te tegelikult oma ettekandes viitasite. Lisaks inimlikule ja hoolivale aspektile on Riigikohus üheselt öelnud, et riigi ülesanne on täna need teenuskohad luua. Kas te näete, et on mingit võimalust valitsusel uue aasta eelarves teenuskohtadeks vajalikku ressurssi mitte leida ja Riigikohtu otsust mitte täita? Kas seal üldse on mingit kaalumisruumi, et neid teenuskohti juurde luua?

Suur tänu selle küsimuse eest! Loomulikult, riigieelarves on praegu väga kitsas seis, aga alati oleneb kõik prioriteetidest. Ja kui kohus on oma sõna öelnud, lõpuks ometi, et need teenuskohad tuleb luua, inimesi ei saa panna aastateks järjekorda, kui inimene vajab teenust, ta peab saama selle kolme kuu jooksul, siis on igati vajalik, et see raha leitakse, et minna edasi ja et oleks juba järgmine aasta paljud küsimused selles valdkonnas lahendatud. Ühe aastaga kõiki kuhjunud küsimusi ei ole võimalik lahendada, aga igal juhul suur hüpe inimeste teenusevajaduse rahuldamiseks on võimalik teha, kui vajalik raha leitakse. Ja sellepärast see eelnõu ongi, et me tahame täpselt teada, mida tehakse. Tegevuskava on väga oluline.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kurb on, et ka sellises väga tundlikus küsimuses Vabariigi Valitsus ei täida põhiseadust. Erihoolekandeteenus on kindlasti üks näitajatest nii riigile kui ka valitsusele, kuidas ta hoolitseb oma inimeste eest, eriti nende inimeste eest, kes vajavad tuge ja abi. Aga valitsus on ka teistes küsimustes nii mööda pannud, et sellest ei tasugi rääkida. Väga hea eelnõu! Kas teil on ka olemas mingisugused suunitlused Vabariigi Valitsusele, millest alustada? Ma saan aru, et rahastusest, aga mõned head mõtted neile, et aidata, et nad sellega edasi liiguks. Kas te olete ka arvestanud, kui palju aastate jooksul vahendeid see nõuab Vabariigi Valitsuselt või õigemini meie maksumaksjalt?

No Vabariigi Valitsus, ütleme, Sotsiaalministeerium on ise välja öelnud, et minu meelest oli see 200 miljonit eurot, mida nad siis … (Saalist räägitakse.) Ah, jah. Mis oleks nagu reaalne nelja aasta jooksul saada, loomulikult, kui Vabariigi Valitsus seda otsustab. Ja me saame selle eelnõu, kui ei tule sellist eelnõu siis valitsuse poolt, siis on, ma arvan, Riigikogus me saame seda probleemi mingil moel hakata siin otsustama ja lahendama, et eelarveridu leida. 

Aga meie ettepanek ongi, et valitsus esitaks Riigikogule konkreetse tegevuskava, mis näeb ette erihoolekandeteenuste parandamise, järjekordade vähendamise ja vajaliku rahastuse tagamise. 

Aga ma toon ka ühe näite. Minu poole pöördus just, ma ei mäleta, paar-kolm päeva tagasi inimene ja rääkis, et tema laps peab tööl käima, aga lapsel on laps. Ühesõnaga, lapselaps vajab erihoolekandeteenust, ta sai just 18-aastaseks. Kuskil teda vastu ei võeta, järjekorrad on pikad. Ja nüüd vanavanemad – üks on 89, teine on 91 – on erihoolekandeteenust vajava lapsega kodus ja ootavad järjekorras. Nad ütlesid, et nad ise ei tule toime, aga nüüd on neil veel laps, keda nad peaksid aitama ja toetama. Samas jällegi, see kõik, need tugiteenused, mida ta on saanud koolis, ja need teadmised hakkavad hääbuma. Siin tuleb kindlasti edasi minna, sest erihoolekandeteenusel saaks inimene jätkata nende teadmistega, mis ta on omandanud, igapäevaelu toimetulek ja nii edasi.

Peeter Ernits, palun!

Tegevusjuhendaja abil siis loomulikult.

Hea juhataja! Ettekandja! Ühelt poolt oli juttu, et raha ei ole ja nii ongi. 70 miljonit läks mürskudele, ei tea, kuhu, aga erihoolekande kulud aastas on vähem kui 70 miljonit, vist oli alla 60 miljoni. Ja nüüd, kui on vaja natukene raha juurde, isegi kui see teenus ei oleks kõige kallima koefitsiendiga, siis neid miljoneid peaks olema ju suhteliselt lihtne leida. Aga nagu ma aru saan, ka selle eelnõu saatus on see, et praegune valitsuskoalitsioon määrab selle prügikasti. Miks on praegusele valitsuskoalitsioonile olulisem Ukrainale mürskude soetamine iga hinna eest või muudele kuludele kui oma inimeste, kes on hädas, olukorra … 

Teie aeg! 

… parandamine? Jah, minu aeg on küll. 

No ma arvan, et tuleb kõigiga tegeleda. Me ei saa võtta julgeolekult raha ära ja nii edasi. Aga loomulikult, seda raha, mis on kaitsevõime tugevdamiseks kulutatud, tuleb kulutada otstarbekalt, mitte selliselt, nagu nüüd see on juhtunud. Ja mul läks nüüd meelest ära see, mis te küsisite veel.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, tõesti, erihoolekanne on täna väga suur probleem, aga see on süsteemne probleem. Nii on meil olemas hooldatavad, on olemas hoolekandeasutused, kus pakutakse seda teenust, aga on ka need inimesed, kes kodus kannavad iga päev hoolt niisugustele erivajadust ootavatele lähisugulastele või inimestele, kellega nad on kokku puutunud. Kas te olete teinud ka ettepaneku nende inimeste osas valitsusel panna sellesse seadusesse, mida te praegu tahaksite saada? Kuidas neid saaks aidata, et nad ei peaks iga päev hommikust õhtuni ja aastaringselt kogu aeg tegelema väga raske tööga?

Jah, kui need erihoolekandekohad tulevad ja see teenus on kättesaadav, siis kõik need inimesed, kes teenust vajavad, ei vaja seda sugugi ööpäevaringselt. Mõni vajab mõni tund päevas, mõni võib-olla päeva ajal, et inimesed, kes hooldavad neid inimesi, kes on erivajadusega ja psüühikahäirega või madalama intellektitasemega, saaksid tööl käia. Täna sageli seda võimalust ei ole. Need inimesed on tööturult kõrval ja vajavad mingi hetk sageli ise abi, sellepärast et see koormus, mis nendele inimestele langeb, on väga-väga suur. Kes ise pole sellega kokku puutunud, need inimesed lihtsalt ei kujuta seda ette. Selles mõttes on see hästi kurb. 

Ütleme nii, et kas või Tartu linngi läks kohtusse, kuna riigi ülesanne on tagada erihoolekandeteenused, teenuskohad ja teenused. Ühe konkreetse inimese puhul need erihoolekandeteenused läksid nii palju maksma, et linn pöördus kohtusse ja siis sai raha nii-öelda riigilt tagasi. Me ei taha ju, et inimesed hakkaksid ükshaaval kohtusse minema. Ja ütleme nii, et enamus nendest, kes praegu sellises hapras seisundis inimesi hooldavad kodus, pole ise võimelised kohtusse minema, neil pole raha. Sageli, enamasti pole raha. Nii ongi, vaikivad inimesed.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tegelikult on ju väga selge selle küsimusepüstituse sisu. Kui Riigikohus on öelnud, et riik rikub seadust, siis peab kiiresti midagi ette võtma. Meil ka siin Toompea lossi ees on käinud ju ka erihoolekandeteenuste osutajate töötajad ja nad kurdavad ka madala palga üle. Nii et tegelikult, kas te oskate öelda, kui palju selles puudujäävas rahas on nende uute kohtade loomine, millest te rääkisite, kui palju puudu on, aga kas see palgakomponent ka sisaldub selles ära kaardistatud puuduolevas rahas, nii et ka tegevusjuhendajad saaksid sellist palka? On ka tendents, et erihoolekandest minnakse nüüd üldhoolekandesse, kuna seal on palgad tõusnud.

Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, see tegevuskava ei tohi piirduda ainult üldiste eesmärkide ja tulevikulubadustega. Sellega siis peavad olema kirjas konkreetsed meetmed, nende rakendamise tähtajad ja rahavajadus. Samuti peab olema selge, mitu teenuskohta luuakse, millistes piirkondades neid kõige rohkem vajatakse ja kuidas tagatakse erihoolekande töötajatele nende raske töö eest vääriline palk. See peab olema ka selles tegevuskavas kirjas, et kuidasmoodi see palk hakkab tõusma.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tegelikult me oleme sel teemal pidanud neid debatte ja arutelusid juba mitmendat aastat. Ma mäletan, et kui eelmise eelarve puhul oli ka sotsiaalministri enda hinnangul selge lisaraha vajadus nelja aasta peale kokku 200 miljonit eurot, siis valitsus otsustas eraldada 4,2 miljonit aasta kohta, mis teeb nelja aasta peale 16 miljonit – alla 10% sellest, mida Sotsiaalministeerium ise hindas vajalikuks. Ja nüüd on tõesti tulnud 31 rahvasaadikut, sealhulgas meie teiega, alla kirjutanud pöördumisele, et vähemalt 30 miljonit sel aastal juurde tuleks panna. 

Ma küsin teilt kui kogenud poliitikult, kas teile tundub, et valitsus eesotsas peaministriga on sellest murest aru saanud, et see 30 miljonit vähemalt püsirahastusena iga-aastaselt juurde leitakse, või tegelikult näeme, et taas tullakse meie juurde üksikute miljonitega, mis ei taga tegelikult hinna kallinemist, rääkimata mingite uute teenuskohtade loomisest või adekvaatse palgakasvu tagamisest sektori töötajatel.

Mul on täna seda väga raske vastata, aga mulle hästi meeldis, et nii opositsioonist kui ka koalitsioonist kirjutati alla sellele nii-öelda kirjale ja see paneb mingil moel uskuma, et äkki midagi juhtub sel korral. Aga kui vaadata varasemaid kordi ja kõiki neid lubadusi, mis on siin antud, olgu see siis haridusvaldkonnas, õpetajate palga tõusu puhul, päästjate puhul, siis ma eriti optimistlik ei ole, aga väga tahaks loota.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Tõesti, see probleem valdkonnas karjub taevani. Kui me täna räägime, et meil on kohti puudu paar tuhat ja rohkem, siis reaalsus on see, et needki kohad, mis juba on, hakkavad kinni minema, sellepärast et reaalselt majandusliku tegevusega ei ole võimalik neid enam lahti hoida. Minu kodukandis tõesti seda teenust pakkuvad inimesed väga tõsiselt selle peale mõtlevad. 

Aga minu küsimus on selle kohta, et kuna ettekandja on nii pika poliitilise staažiga, siis mis on olnud need juhterakonnad, kes on valdavalt olnud viimase paarikümne aasta jooksul Reformierakond, mis on see põhjus, et seadusega antud kohustusest ikkagi kõrvale hiilida ja samas teha kingitusi kõige rikkamale. Nagu sellel aastal tehti, 3500 ja rohkem eurot teenivad inimesed saavad täiendavat raha 160 miljonit, aga meil on valdkonnast 30 miljonit puudu. Mis seda põhjustab?

Vot, ma ei näe päris täpselt teiste inimeste pähe sisse, aga tegelikult seda seadusemuudatust poleks tohtinud teha. Ütleme nii, et see on 500 miljonit või mis see oli, seda oleks saanud panna erihoolekandesse, seda oleks saanud panna õpetajate palkadesse, seda oleks saanud panna nendesse valdkondadesse, kus king kõige rohkem pigistab, ja siseriiklikult. Täna me tegime jah kingituse kõige rikkamatele. Aga kas seda oli vaja teha tänases situatsioonis, kus raha ei jagu, kus meil on eelarve puudujääk? Sellised asjad vajavad ikkagi siin Riigikogu suures saalis rohkem arutelu, kust võtta raha ja kuhu panna raha. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid saalis! Nii nagu ka eilse eelnõu puhul, tuginen ma komisjoni arutelu ettekandes protokollile, sest arutelu leidis aset 9. juunil ja suvepuhkus on olnud vahel. 

Meil oli algatajate ettekandjaks komisjonis Helmen Kütt. Ma selle otsuse eelnõu sisu siin uuesti ümber rääkima ei hakka. Heljo, aitäh, et sa tegid väga põhjaliku töö! Oluliselt põhjalikum tegelikult, kui me komisjonis arutasime. Miks see võib-olla komisjonis nii põhjalik ei olnud? Vastus on väga selge: sotsiaalkomisjoni liikmetele on erihoolekande temaatika väga tuttav. Seal on ka mitu varasemat ministrit, kes täpselt teavad, kust on probleemid alguse saanud – juba ammu, eks ole – ja milliseid võimalikke lahendusi siin on nähtud ja piloteeritud. Lisaks see rahavajadus, sest isegi kui me piloteeritavate lahendustega läheksime seaduseelnõusse, siis seesama nelja aasta peale 200 miljonit aastas, iga aasta täiendav 20 miljonit on ikkagi vältimatu. Sinna ei ole midagi öelda. 

Aga komisjonis võtsin lisaks Helmen Küti tutvustusele sõna mina. Nõustusin, et tegemist on väga olulise teemaga ja suure murega. Ütlesin ka seda, et Sotsiaalministeerium tuleb konkreetse tegevuskavaga käesoleva aasta neljandas kvartalis, see töö käib aktiivselt. Täna ma saan öelda ka seda, mida ma veel juunikuus ei saanud öelda, et 29. septembril tutvustab Sotsiaalministeerium sotsiaalkomisjonile neid plaane ja kavasid. Täna saan ma öelda, et meil on ka menetluses üks erihoolekannet puudutav eelnõu Riigikogus, mis käsitleb olemasolevas olukorras järjekordade süsteemi järjekorras ka paindlikkuse loomist, et tõesti need inimesed, kellel on häda kõige suurem, saaksid võimalikult kiirelt teenusele. Tänane süsteem on inimese vaates kindlasti ebamõistlikult jäik ja ausalt öeldes ka süsteemi vaatest. Pluss kohaliku omavalitsuse roll, et need omavalitsused, kes on loonud ise asutusi, saaksid oma inimesi eeskätt teenusele pakkuda, sest erihoolekandes nagu üldse institutsionaalses hoolekandes on väga oluline, et inimesed saaksid teenust oma kodukoha lähedal või kodukohas, et säiliks side lähedastega. Aga tegelikult just sellel sihtgrupil on harjumused, tuttavad kohad ja kõik muu taoline ekstra oluline, sest ümberharjumine on nii psüühikahäire kui ka vaimupuude puhul sagedasti väga keerukas. 

Avaldasin toona komisjonis ka lootust, et Vabariigi Valitsus leiab neid täiendavaid leevendavaid meetmeid, mis on nüüd eelnõuna siia jõudnud. Me teame, et ka eelarveläbirääkimistel on see teema käsitlust leidnud ja ma isiklikult olen lootusrikas. Tulemust me saame siin ühiselt näha õige pea, eks ole. Märkisin ära ka seda, et ekstra keeruline on olukord nendel juhtudel, kus tegelikult on juba kohtumääruse alusel inimese paigutamine erihoolekandeteenusele ja ka siis ei leita seda lahendust. See on probleemiks ka õiguskaitseorganitel, eeskätt prokuratuuril. Me oleme ju ka avalikust meediapildist näinud, mismoodi taolistel olukordadel on kõrge risk isikuvastaste kuritegude sooritamisele. Seal on oluline kiirus, see peab saama lahendatud. 

Loomulikult juhtisin ma tähelepanu ka sellele asjaolule, et õigusosakond Riigikogu Kantseleis on öelnud, et tegemist on otsuse eelnõuga, mis nõuab Riigikogu saalis 51 häält. Selle järel me tegime otsused – otsused olid konsensuslikud – tuua eelnõu suurde saali ja seda 16. juunil. Nii nagu eilse eelnõuga, nüüd me oleme septembrikuus, aga mul on hea meel, et me seda teemat saame arutada siin just sel ajal, kui eelarveläbirääkimised on käimas. Konsensuslik ettepanek oli viia läbi lõpphääletus ja mina juhtivkomisjoni esindaja. See on kindlasti teema, mille puhul ma ka soovisin seda rolli võtta. Selline lühike arutelu oli. Ja hea meelega vastan teie küsimustele.

Aitäh ettekandjale! Enne kui saate küsimustele vastama hakata, on Peeter Ernitsal küsimus istungi juhatajale.

Hea juhataja! Ma lootsin, et ma selle protseduurilise küsimuse kohta küsin veidi hiljem, aga ma küsin otse peale. Hea ettekandja rääkis 16. juunist, kui meil olid täiesti hullumaja ööistungid ja ei ööl ega päeval ei olnud vahet. Nüüd, praegune tööpäev lõpeb siin vähem kui tunniga. See oli töö korraldamise kohta Riigikogu juhatusele protseduuriline. Kuidas siis niimoodi, et juunikuus oli kõik siin kõigi aegade kõige pikema menüüga päev ja nii edasi, aga praegu ei ole nagu midagi arutada? Kas te vaatate reaalselt ka töö planeerimise puhul, et oleks asi tasakaalus, või on see nii, kuidas jumal juhatab? See on minu protseduuriline küsimus.

Ma ei oska praegu sulle öelda, kas 16. juuni oli ajaloo kõige pikem istung. Ma kahtlen selles, varasemalt on veel pikemaid istungeid olnud. Kui me räägime antud eelnõust, siis on ka sotsiaalkomisjon valmis seda täna ette kandma ja ma ei näe siin mitte mingit probleemi. Aga nüüd on teil võimalus küsida ettekandjalt. Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Nagu ma aru saan, see eelnõu lämmatatakse taas ära. Selle asemel, et juunikuu see oli, tehakse see sügisel siidnööriga. Lihtsalt saadikud ei tule kohale ja 51 häält ei tule. Aga konkreetne küsimus: kas selle aasta eelarves see minimaalne 20 miljonit, millest sa rääkisid, mis oleks nendele inimestele ja nende lähedastele oluline, leitakse riigieelarvest või ei? Või jääb see jälle nii-öelda ripakile kunagi hiljem ja pärast teid tulgu või veeuputus? 

Aitäh! Sotsiaalministeerium on teinud arvutused Sotsiaalkindlustusameti abiga. Sotsiaalminister on viinud need taotlused valitsusse ja siin varasemale küsimusele täpsustavalt vastates sisaldab see nii täiendavaid teenuskohti kui ka teenuse maksumust, mille üks hinnakomponent ongi needsamad töötajate palgaküsimused. Milliseid otsuseid teeb valitsus? Ma ei ole enam valitsuskabineti liige, ma tõesti ei ole nende arutelude juures, aga ma loodan, et need arutelud on selles mõttes viljakad ja aitavad sellest sügavast miinusest välja erihoolekandeteenuse, mis on tegelikult olnud aastaid kuhju. 

Seda on teadnud ja sellega on silmitsi olnud kõik eelmised sotsiaal- või sotsiaalkaitseministrid, keda on olnud erinevatest erakondadest, mina nende hulgas. Kui keegi on jälginud minu väljaütlemisi, siis ministrina enne hooldereformi realiseerumist – kummardus siin vasakule poole: aitäh teile! – ütlesin ma ka seda, et minu edukust ministrina saate mõõta selles, kas hooldereform võetakse vastu, ja minu teine prioriteet saaks olema erihoolekanne. Kui me üldhooldusesse panime esimese hooga umbes 45 miljonit – see ei ole täpne number – esimesel aastal, siis tänaseks on see summa kasvanud mitte veel päris kahekordseks, aga sinna lähedale. Aga me räägime praegu vajadusest, mis on 200 miljonit. See on äärmiselt suur summa. Kui rääkida hooldereformist, siis varem polnud kunagi Eesti ajaloos hoolekande valdkonda sellist rahasüsti tehtud. Nüüd on see erihoolekande koht. 

Aga mida ma muidugi erihoolekande puhul ütlen – see ei olnud komisjoni arutelu, eks ole, kuna ma olen selle teemaga kokku puutunud, siis ma julgen laiemalt sõna võtta –, et pelgalt raha panemine sellesse valdkonda ei ole kindlasti lahendus. Kui süsteem tervikuna – teenusekorralduse mehaanika ja rahastuse mehaanika – jääb samasuguseks, siis me avastame ennast peale 200 miljonilise rahasüsti tegemist viie või seitsme aasta pärast üsna sarnases olukorras. Nii et tegelikult see süsteem vajab tervikuna ümbertegemist ja mul on hea meel, et me saame juba 29. septembril komisjonis neid plaane kuulata.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, hea Signe! Tõesti, sa oled ka ministrina pikalt selles valdkonnas olnud ja neid asju tead. Ma ei tea, kas sellel komisjoni istungil, kus arutati neid otsuse eelnõusid ja saali saatmist, oli sellest juttu. Aga minu küsimus puudutab ka palgatasemeid. Ma tean küll, et nende arvutuste juures on arvestatud, aga ma tean ka taotlusi, mida needsamad erihoolekandeasutuste töötajad või tegevusjuhendajad on siin välja käinud ja rääkinud. Kas sa oskad vähemalt kuskil suurusjärgus öelda, mis see palk peaks olema? Ja nii nagu juttu oli, tegelikult üldhoolduses on palgad tõusnud tänu lisarahale, mis ongi hea, sest leitakse järjest pädevamaid inimesi ja sealt ei lahkuta nii lihtsal käel. Aga nüüd erihoolekandest kipuvad inimesed minema üldhooldusesse hooldajaks, tegevusjuhendajad lähevad üldhooldusesse hooldajaks. Milline võiks see tasakaalupunkt seal kuskil palkades olla?

Ma ei hakka huupi selles mõttes ütlema, et mul numbreid käel praegu ei ole. Ja kui ma siit numbri välja ütlen, siis ta hakkab oma elu elama, eks ole, arusaadavalt. Küll aga sellises laias laastus võib öelda, et nad peaksid muutuma sarnaseks, nagu on üldhoolduses hooldajate palgad. Ja hooldajate palgad ju tegelikult tänu hooldereformile tõusid. Täpselt õigesti olete te täna siin ka mitu korda öelnud, et sealt siis tekkis tegelikult sotsiaalvaldkonna sees tööjõu liikumine erihoolekandelt üldhooldusesse. Veelgi enam, tegelikult ka teenuseosutajad on profileerunud, või seda tegemas, ümber erihoolekandelt üldhooldusele, sest see on tasuvam teenuse osutamine ja töötajatele palgad on soodsamad. 

Palgakomponent institutsionaarsel hoolekandel on umbes 50–55%. See on selline jämedalt ja enam-vähem alati ühtemoodi, ükskõik, kas me räägime lastekaitsevaldkonnast, asendushooldusest või muudest sellistest kohtadest. On erinevaid teenuseid, kus see komponent on kõrgem. See on kinniste asutuste puhul: kinnine lasteasutus ja siis ka kohtumääruse alusel, sest arusaadavalt on seal seda järelevalvet rohkem tarvis. 

Me teame ju tegelikult ka seda, mida Sotsiaalkindlustusamet on arvutanud – see ei ole tänane uudis või teadmine, see on olnud mitu aastat juba –, et riik on olnud suuteline circa 60%, natukene rohkem, maksma selle teenuse tegelikust hinnast. Kõik need hinnatõusud, mis siin on vahepeal toimunud, puudutavad asutust täpselt samamoodi. Kui me vaatame, milline on olnud keskmine palgakasv riigis tervikuna, siis on seal ju inimesed, kes teevad väga rasket tööd samasuguste ootustega, kusjuures palgakasv algab oluliselt madalamalt pulgalt, mida on ka oluline silmas pidada. Ja sisendhinnad, on see siis energia või toiduained või sellised igapäeva-, olmevahendid, on läinud kallimaks. 

Jah, me oleme igal aastal suutnud erihoolekandesse mõnevõrra raha juurde tuua, aga ma mäletan enda ajast, et see on olnud umbes 6 miljonit, mis tegelikult katabki ära maksimaalselt üldise hinnatõusu. Aga tegelikult sellist hüppelist mahu ja kvaliteedi tõusu ei ole võimaldanud. Hästi lootusrikas olen ma ISTE osas. See koostöö kohalike omavalitsustega võiks anda meile kasulikku tulemust eeskätt klientide vaates, aga loomulikult ka süsteemi vaates.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kõigepealt tunnustan selle eest, et te kirjutasite ka alla pöördumisele, mis näeb ette, et erihoolekanne peaks saama sel aastal vähemalt 30 miljonit eurot lisaraha või 2027. aastast ehk sel aastal kokkulepitava järgmise aasta riigieelarvega. Aga küsimus on natuke laiem. Kas ma hindan õigesti, et see, kui riik ei suuda täita endale seadusega pandud kohustust, ülesannet tagada inimestele vajalikud erihoolekandeteenused, on see siis ööpäevaringne või tööpäevasisene või erineva hooldusvajadusega, siis selle võrra ju tegelikult kuhjub see koormus, üks asi lähedastele ja teine asi ka kohalikule omavalitsusele? Ja omakorda see, kui kohalik omavalitsus peab tegelema riigi ülesannete täitmisega, tähendab ju seda, et sama ressurss, mida oleks vaja inimestele pakutavaks, on see koduteenus, üldhooldekoduteenus või muud sotsiaalteenused, tegelikult jääb seepärast seal ju vähemaks. Tegelikult need kõik anumad on omavahel seotud. Kas ma olen õigel teel, et kui riik suudaks lahendada enda osa ära, siis paraneks ka ülejäänud hooldusteenuste kättesaadavus Eesti elanikele?

Suur aitäh küsimuse eest! See loogika iseenesest on absoluutselt õige, kogukonnas ei eksisteeri ju asju iseseisvalt või eraldiseisvalt. Kui me räägime ka erihoolekande klientidest või laiemalt täiskasvanud inimeste nii ööpäevaringsetest kui ka mitteööpäevaringsetest teenustest, siis loomulikult on nad seotud. Mida paremad on sul teenused kodus olevatele inimestele või ka päevakeskuste, -hoidude näol väljaspool kodu, seda vähem on sul tarvis ööpäevaringset. 

Seal on kindlasti ka teistpidi seos ja see seos on seotud tõsiasjaga, et 1995. aastal, kui kokku lepiti erihoolekandeteenuse riigi korraldada ja rahastada jätmises, siis meil oli ainult üks erihoolekandeteenus ja see oli ööpäevaringne teenus, ja siis eraldi see väiksem nüanss, mis oli kohtumäärusega kohustuslikus korras. Tänaseks on meil üle paarikümne diferentseeritud erineva teenuse, näiteks kogukonnas elamise toetamine, töötamise toetamine – hästi erinevad teenused. Arusaadavalt on ka nende klientide abivajadus või see keerukusaste muutunud hoopis teistsuguseks, kui see oli 1995. aastal. Häda on selles, et riik on küll soovinud, et inimestel oleks kaasaegsed ja paremad teenused, mis vastavad nende abivajadusele, aga sellega ei ole kaasas käinud kõik need alates 1995. aastast toimunud muudatustega vajalikud rahasüstid. Mina ütleksin, et taandubki kõik erihoolekandes sellele, et meil tegelikult ei ole piisavalt rahastust. 

Omaette küsimus on see, et kui me oleme läinud erihoolekandes toetavate teenuste teed, mis on olemuslikult kogukonnapõhised, siis jah, raha on sinna loomulikult ikka vaja. Aga kas see peaks olema jätkuvalt riigi ülesanne või võiks see olla kohaliku omavalitsuse ülesanne? Siin me räägime juba sellest piloteeritavast ISTE-st. Aga seosed, mille sa välja tõid, Tanel, on absoluutselt õiged.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Hetkel on sihuke haruldane moment, et sellele eile Riigikogus üle antud nii-ütelda avaldusele on alla kirjutanud ka kaks teie erakonna ehk Reformierakonna saadikut, lisaks teile ka Eero Merilind ja mu teada on veel paar tükki koalitsiooni poolelt, ka Eesti 200 poolelt on kaks lisaks, või üks. Kas te teate, kui palju tegelikult sotsiaalminister on läinud valitsusse raha küsima? Küsin ka otse välja – see on see hetk –, kas riigieelarve saab teie toetuse siin saalis, kui seal seda raha ehk seda miinimumi 30 miljonit ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma tean, millise taotlusega Sotsiaalministeerium ja minister on läinud valitsusse. See on 20 miljonit ja see 20 miljonit tuleneb väga selgelt – tähendab, tegelikult see ei ole täpselt 20 miljonit, seal on mõned numbrid, et ei jääks nagu vale arusaam, aga ma seda peast ei oska öelda. Ja ka järgnevatel aastatel, järgneval neljal aastal on täiendavalt umbes 20 miljonit – suurusjärk on ikkagi sama – juurde küsitud, mis teeks nelja aasta peale kokku täiendavad 200 miljonit. Ehk räägitakse ju praegu läbi 200 miljonit. (Täpsustus saalist.) 200 miljonit kokku nelja aasta peale. Iga aasta tõuseb 20 miljoni võrra ja see on see, mille on küsinud tegelikult nii teenuseosutajate ühendus kui ka Sotsiaalkindlustusameti arvutused. See vastab üks ühele. 

Nüüd see teie 30 miljonit või meie 30 miljonit – tänan täpsustuse eest! – on tegelikult 10 miljonit sellest järgmisesse aastasse on tegelikult nagu katteta raha. Ja mida ma ka oma kogemuse pinnalt 26 aastat Sotsiaalministeeriumi ametnikuna, pluss neli aastat ministrina saan öelda? Ausalt öeldes nagu ülerahastamine on omaette probleem. Süsteem ei suuda ära absorbeerida seda ressurssi, mis ei ole tegelikult planeeritud ega vajalik. Mul on näiteks kinnise lasteasutusega see näide, kus ma ametnikuna ka survestasin ministrit. Minister oli väga tubli, minu lugupidamine Kaia Ivale, siiralt. Aga novembrikuus me pidime tõdema ministrile aru andes, et see raha on kasutamata. Siin on sama oht, mõistlik on jääda selle 20 miljoni juurde järgmisel aastal. 

Aga mis puudutab nüüd otsest küsimust, siis arusaadavalt koalitsioonierakonna liikmena, kui saab piisava ressursi olusid arvestades erihoolekanne, siis minu südametunnistus lubab ka eelarvele hääle anda.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleeg! Väga tundlik teema. Ma väga loodan, et tänane eelnõu saab ka koalitsiooni toetuse. Aga te ütlesite, et 29. septembril tuleb suur arutamine ja minister kannab ette ... 

Ei, mitte minister. 

Kuidas? 

Mitte minister. Komisjon arutab, ametnikud selgitavad.

Okei, aga kas see Riigikogusse ka jõuab, teie arutelu?

See oligi küsimus?

Kas Riigikogu arutab või ei aruta?

Jah. Okei. Selles mõttes, et ma nagu küsiksin retooriliselt, kui paljud komisjonide sisuteemade arutelud jõuavad Riigikokku suurde saali. See ei ole tavapärane praktika, selleks on oma formaat olemas. Täiendavalt eelnõudele, ministrite aruandmisele, küsimustele vastamine, kirjalikud arupärimised on siin riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelu. Seda me erihoolekande teemal komisjonina planeerinud ei ole. Küll me sellel sügisel komisjonina teeme laste vaimse tervise teemal riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelu. Aga komisjoni arutelu toimub 29-ndal. Ja oluline ei ole seal mitte ministri osalus, vaid oluline on see, et meil on parimad eksperdid, kes suudavad meile selgitada, millised on plaanid, mis on ka meil Riigikogus sees oleva erihoolekande sätete muutmise mõte. Sest see ei ole veel lõplik plaan, eks ole, kuidas see aitab kaasa ka pikemas perspektiivis. See, mis puudutab rahastamise vajadusi, saab ka üle räägitud ja korratud.

Heljo Pikhof, palun! 

Suur tänu! Austatud ettekandja, ma väga tänan väga põhjaliku ülevaate eest lisaks komisjonis arutatule, see annab selgema pildi. 

Aga minu küsimus on, et kui nüüd minister jääb sellest 20 miljonist ilma Vabariigi Valitsuses, kas Reformierakond toetab selle 20 miljoni saamist riigieelarvesse siin Riigikogu suures saalis.

Aitäh küsimuse eest! Siin ma julgeksin öelda, et tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras. See on number üks. Ja teiseks ei ole mul voli – ma ei ole fraktsiooni juht ega asejuht – anda lubadusi fraktsiooni nimel. See, mis on minu positsioon, on teile ilmselt väga hästi teada. Aitäh Anti Allasele seda ka siin meelde tuletamast! Minu jaoks on erihoolekanne suur murekoht, seda eeskätt nende inimeste ja pereliikmete pärast, aga mure ka kohalike omavalitsuste toimetamise pärast. Sest kui üldhoolekandes on võimalik kohanappust kohtade nappusel leevendada midagi koduteenusega, siis keeruliste erihoolekande klientide puhul seda võimalust teatud olukordades lihtsalt ei ole.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Mul on küsimus ... 

Ei ole minister. 

Vabandust! Komisjoni esimees, jaa! Mul on küsimus teile kui endisele ministrile ja ka peaministri erakonna esindajale. Millega on õigustatud see, et aastaid ei ole suudetud lahendada seda olukorda, kus tuhanded pered on jäetud sisuliselt saatuse hooleks enda erivajadusega erihoolekannet vajavate pereliikmete eest hoolitsemisel? Ja seda olukorras, kus Reformierakonna juhitud valitsus on leidnud 500 tuhat … Tähendab, mitte 500 000, vaid 500 miljonit selleks, et teha maksukingitusi nendele inimestele, kes teenivad niigi keskmisest suuremat palka, aga erihoolekandele ei ole raha leidunud. Kuidas te seda õigustate? 

No nüüd ma olen tegelikult juba libastunud, astudes välja komisjoni esindaja rollist ja avaldades siin ka enda isiklikke arvamusi. Ka selles küsimuses, mille te, proua Lea Danilson-Järg, esitasite, ma piirdun isiklike arvamustega. 

Esiteks, kui ma olin minister, siis keskmiselt nende aastate jooksul igal aastal umbes 10% erihoolekande eelarverida suurenes. Ei ole see olnud täiesti vaeslapse osas, aga see sügav puudujääk, mis seal taustal oli, on tegelikult seda kraavi süvendanud korralikult. 

Nüüd, võib küsida ka kõikide eelmiste sotsiaalkaitse- või sotsiaalministrite käest, mida nemad on teinud. Minu professionaalne seisukoht on see, et see teenus tuleb tervikuna ringi disainida, selleks et aidata inimesi ja täita riigi kohustust olla toeks ka kohalikele omavalitsustele. Otsuseid, mida teeb valitsus, teeb valitsus kollegiaalselt ja antud juhul viimastel aegadel on need tehtud koos sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200-ga ning nüüd hiljem ainult Eesti 200-ga. Ei ole õnnestunud ka minul valitsuses olles vasakpoolse rea toel saavutada väga mitmes küsimuses seda, mida oleks tahtnud. Üks selliseid küsimusi kindlasti veel on vaimne tervis ja mitte ainult laste vaimne tervis, vaid laiemalt vaimse tervise teenused, et astmeline abi oleks inimestele kättesaadav ja tung psühhiaatri juurde ei ummistaks psühhiaatri kabinette. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nagu öeldakse, minister jääb ministriks. Või kolleeg tunneb kolleegi ära, ütleme nii. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid ja meil on üks volitus. Tanel Kiik, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Tere! Jõudu ka minu poolt! Erihoolekande teemat oleme nüüd arutanud selles parlamendis, ma ütleksin, päris mitmel korral, päris mitme erineva vormi kaudu, nii infotunni formaadis, arupärimistel kui ka erinevate eelnõude puhul. Aga nagu öeldakse, loevad mitte sõnad, vaid loevad teod. Ja nüüd on väga oluline see, et need arutelud jõuaksid ka reaalse tulemini. 

Kui vaadata retoorikat, nii minu eelkõnelejat kui ka tegelikult nii opositsiooni- kui ka koalitsioonisaadikuid, siis tundub, et siin pole mitte kedagi, kes aru ei saaks erihoolekande lisaraha vajadusest, kes ei oleks lugenud Riigikontrolli erinevaid aruandeid, kes ei oleks kursis Riigikohtu otsusega, mis ütleb väga lihtsalt, et riik peab täitma endale seadusega pandud kohustusi. Punkt. Ja siin ei ole mingeid agasid, et pole aega, pole raha, prioriteedid on mujal, on vaja teha jõukatele maksukingitusi ja muu taoline. Ei, riigi roll on omale seadusega pandud kohustusi täita. Ja see on mitte ainult õiguslik küsimus, vaid minu jaoks on see ka riigi väärikuse küsimus. Ehk riik ei saa jätta inimesi oma abivajadusega üksinda, nende lähedaste hoolde. 

Need olukorrad, kus üle 2200 inimese on ootejärjekorras ja ilma igasuguse põhjenduse, selgituse, argumendi või õigustuseta öeldaksegi, et ootejärjekord on kohati keerulisemate teenuste puhul kaks ja pool aastat. Kujutage ette, et ootejärjekord on kaks ja pool aastat. Inimene peab leidma oma lähedastega lahenduse kaheks ja pooleks aastaks ja lootuses, et sel hetkel ta selle koha saab. See on ka keskmine, võib-olla mõni ootab veel kauem. 

See on täiesti absurdne olukord. See on täiesti lubamatu olukord. Need inimesed ei ole kuidagimoodi selles süüdi, et neil erihoolekandeteenust on vaja, nende lähedased pole selles süüdi ja riik ei saa jätta ka lähedasi või kohalikku omavalitsust vastutavaks selle eest, et moel või teisel see lahendus leida. 

Siin küsiti enne, mida on teinud varasemad ministrid. Saan olla nõus Signe Riisaloga, et kõik ministrid on sellega jõudumööda tegelenud, lisaraha taotlenud, aga selge see, et viimaste aastate hinnatõus koos ikkagi selle valdkonna alarahastusega on viinud olukorrani, kus kriitilisus on veel eriti kõrge, kus ootejärjekord on veninud eriti pikaks ja kus rahavajadus tuleb pakiliselt lahendada. 

See lisarahataotlus, mille Sotsiaalministeerium on esitanud – juba eelmine aasta esitas muideks –, 200 miljonit eurot, ei ole loomulikult väike summa, aga kõik on võrdlusmomendis. Kui vaatame tõesti seda … Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas mõned riigikaitsehanked on läinud metsa poole, eks sellest on palju kõneldud, aga võib-olla tõesti ka valitsuse teadlikud otsused. Kui tehakse eelarveline otsus maksuleevenduseks, mis nelja aasta peale maksab umbes 2 miljardit eurot – see raha leitakse –, ja siis öeldakse, et 200 miljonit, oh, see on küll võimatu, see ei ole tehtav, eks ole. Üks nendest oli poliitiline valik, teha seda maksuleevendust, mida Reformierakond on oma valijatele lubanud, ja teine tegelikult on riigi kohustus. Kui küsida tervemõistuslikult, terve loogika järgi, kummast peaks riik alustama, kas oma kohustuste täitmisest ja siis minema poliitiliste lubaduste juurde, või alustama sellest, et täidame kellegi toreda maksulubaduse ära ja siis avastame, et oi, eelarve on ligi 5%-ga defitsiidis, meil pole millekski enam raha. Igasugune loogika ütleb, et alustada tuleb oma kohustuste täitmisest. Nii alustab ka iga inimene enda isiklikku majapidamist. Kõigepealt maksab ära pangalaenud, maksab ära kommunaalkulud, toidu ja siis vaatab, kas on aega veel mingite luksuste jaoks, aga meie valitsus teeb teistpidi, kõigepealt vaatab, et jõukam osa ühiskonnast saaks oma lisaraha kätte ja kui peaks raha jääma, siis annab 4 miljonit. 4,2 miljonit andis eelmine aasta või käesolevaks aastaks õigemini erihoolekandele. See oli äärmiselt piinlik. 

See, et meedia vahendusel arutatakse, mida valitsus teeb, kas me anname selle lisaraha või me eraldame raha hoopis selleks, et käia kohtus nende inimestega, kes tulevad seda teenust küsima – see on lausa ebainimlik. Aga ma loodan, et nii kaugele meie riik ei jõua, ka praegune valitsus oma otse öeldes küünilisel lähenemisel selle konkreetse valdkonna muredele, et hakkame reaalselt maksma advokaatidele ja kohtukuludele, õigusabikuludele, selle asemel et pakkuda vajalikku teenust. Sellises olukorras riik ei saa võita, seal ei ole võitjaid. Kui riik peaks võitma kellegi, et ei peagi teenust pakkuma, siis inimene on ikka teenuseta ja riik on oma kohustuse jätnud täitmata. Ja vastupidi, kui riik selle kaotab, siis võib öelda lihtsalt, et oleme ennast topeltlolliks teinud. Selle asemel, et kohe vajalikku lisaraha eraldada, vajalikku teenust tagada, me kõigepealt käime kohtus, selleks et veenduda selles, et riigi ülesanne on riigi ülesanne. Ma väga loodan, et see teema on pildilt maas, laualt maas ja et selliseid otsuseid vastu ei võeta. 

Lõpetuseks, 31 rahvasaadiku pöördumine on väga märgiline. Mul on kahju, et sinna rohkem alla ei kirjutanud, eks eesmärk oli veel kõrgem, aga sinna kirjutas tõesti alla saadikuid kõigist fraktsioonidest, sealhulgas aknaaluste hulgast. Veel kord, see mure, tajumine, teadmine ja arusaam on olemas. Me oleme paljud teiega kohtunud siin ... 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Paljudega olen ma kohtunud ja suhelnud erihoolekandeasutuste erinevate liitudega, töötajate esindajatega, kohtunud meeleavaldustel Toompeal. Nagu ma ütlesin eile peaministri infotunnis, ega siis erihoolekande klientidel, nende lähedastel, töötajatel ei ole mingisugune selline lustlik päev või mõte, et tuleks ja teeks Toompeal ühe meeleavalduse. See on väga suur ettevõtmine, see on väga keeruline ettevõtmine, aga see näitab seda, kui raskesse seisu on inimesed sattunud, kui meeleheitlik mõnes mõttes see olukord on. Korduvalt on tuldud seda lisaraha taotlema ja oma probleemidest ja muredest rääkima. Ma arvan, et see on hästi õige ja vajalik, nende probleemid on avalikkuse ette toodud. Ma tänan Riigikontrolli, tänan erihoolekande asutuse töötajaid, kliente ja lähedasi. Ma tunnustan ka meediat selle kajastuse eest ja loomulikult Riigikohust, kes on selle otsuse ka eraldi teinud. 

Aga nüüd tõesti see pall on meie käes. Meil on jäänud pool aastat seda parlamendikoosseisu, isegi võib-olla vähem valimisteni, ja üks konkreetne riigieelarve, millega meil on võimalik seda otsust ja muret kas lahendada või seda palli taas edasi lükata ja ütelda, et raha pole, ei tule, vaadaku järgmised valitsused. Ma väga loodan, et see eelarve, mis siia parlamenti tuuakse ja valitsuse poolt üle antakse, seda probleemi tõsiselt adresseerib – mitte mõne üksiku miljoniga, vaid mõnekümne miljoniga – ja tagab ka selle pikaajalise jätkusuutliku lisaraha vajaduse, sest arusaadavalt tuleb neid kohti juurde luua samm-sammult. Palgatõus ei saa olla nii, et ühe korra tõstame ja siis neljaks aastaks külmutame, vaid see palgatõus peab kaasas käima Eesti keskmise palga kasvuga, aga esialgu tuleb see ajutine tugev mahajäämus kompenseerida. Loomulikult peab see esimene palgatõus olema mõnevõrra kõrgem kui Eesti keskmine. 

Nii et ma väga palun kõigil saadikutel kõigepealt toetada seda otsuse eelnõu, mis täna meie ees on, ja toetada sellist riigieelarvet, mis näeb ette selle probleemi lahenduse. Kui sellist eelarvet ei tule, siis see eelarve lihtsalt tuimalt tagasi saata, sest meil ei ole vaja vastu võtta riigieelarvet, mis jätab kõige nõrgemas olukorras inimesed vajaliku abita ja samal ajal külvab raha vasakule, paremale, igasuguste kampaaniate jaoks, igasuguste maksuleevenduste jaoks ja nagu näha, ka selliste hangete jaoks, millel tulemust ei ole. 

Loodan, et need saadikud, kes on alla kirjutanud ja ka ülejäänud, kes seda teinud ei ole, võtavad seda oma allkirja tõsiselt, nõuavad valitsuselt ja hiljem parlamendi kaudu, rahanduskomisjoni kaudu vajalike lisarahade eraldamist erihoolekandele ning saame, ma arvan, kõik natukene puhtama südametunnistusega koju minna ja teada, et vähemalt ühe murekoha, ühe tõsise probleemkoha oleme kollektiivselt lahendanud, või siis oleme kõik koos kollektiivselt selles läbi kukkunud. Ma loodan, et nii ei lähe. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Erihoolekannet puudutava eelnõu oleks siia Riigikogu saali toonud hea meelega kõik opositsioonierakonnad vähemalt. See, et nüüd sotsiaaldemokraadid on selle toonud, näitab, et neil veel on mingi lootus säilinud, aga mulle tundub, et üldiselt opositsioonil on see lootus kadunud, et praegusel valitsusel võiks olla huvi selle vastu, millised on inimeste mured, ja tegeleda tegelike eluliste probleemidega. 

Erihoolekande rahastuse puudujääk ja nende kohtade puudujääk, mida inimesed väga vajavad, mida on üle 2000, mis on puudu – see on üks suurematest plekkidest valitsuse revääril ja neid plekke on seal juba väga palju. Aga see on tõesti üks suuremaid, sest tõesti tegu on inimestega, kes ei saa kuidagi iseennast aidata. Need on inimesed, kes ilmselgelt vajavad abi. Ja vajavad abi ka nende lähedased, kes peavad sisuliselt ööpäev läbi nende eest hoolitsema, ilma puhkuseta. Inimesed, kes hoolitsevad teiste eest tööna, nendele on ette nähtud puhkeaeg, aga lähedastele ei ole seda mitte kuidagi ette nähtud. 

Ja eriti häbiväärne on muidugi see, et erihoolekande tagamine on riigi ülesanne, seda on kohtus korduvalt kinnitatud, ja riik lihtsalt eirab seda kohustust. Kuidas on riigil üldse õigus nõuda oma kodanikelt õiguskuulekust, kui ta ise ei täida seadusi? Nii et äärmiselt häbiväärne. 

Kuidas see olukord siis laheneb? Laheneb niimoodi, et need riigi kohustused kanduvad üle omavalitsusele, sest omavalitsus ei saa ju inimesi tänavale jätta, sellepärast et kõik vaatavad omavalitsuse otsa: kus te olete, miks te ei aita? Igal juhul, nii palju kui omavalitsus suudab, peab neid inimesi ise aitama ja sinna oma raha panema ehk millegi muu arvel saab omavalitsus teenuseid vähem pakkuda. See on süvenev probleem, see kohtade puudus, siin ei maksa illusioone teha, meil rahvastik vananeb, inimesi, kes sellist erihoolekannet vajavad, tuleb järjest juurde. Nii et probleem on järjest kasvamas. 

Mis on selle asja juures veel väga negatiivne, on see, et see kohtade puudus on just nagu ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes neid kohti vajavad, ja nende perede suhtes, sest ilmselgelt on olukord ju selline, et inimesed, kellel on pere, peavad sellesse panustama ja peavad hakkama saama. Inimesed, kellel perekonda ei ole, kellel ei ole lapsi, nende eest riik hoolitseb. Jällegi, mis on see sõnum lapsevanematele? Teie töö ei ole väärtustatud, sellepärast et, vaat teid me ei aita, kui te vajate sellist erihoolekannet, aga neid inimesi, kes näiteks lapsi ei ole kasvatanud, neid me aitame, nemad on riigi hoole all. Kuidas me läbi selle väärtustame laste kasvatamist? 

Valitsusel on ju tegelikult väga palju võimalusi, kuidas seda probleemi lahendada. On võimalik mitte kulutada sinna, kus see ei ole nii hädavajalik. Siin oli täna juba juttu sellest 500-miljonilisest kingitusest keskmisest kõrgemat palka teenivatele inimestele, mis oli Reformierakonna maksulubadus ja sellest üldisest nii-öelda üle välja tulumaksuvabastusest said kasu kõige rohkem just need, kes seda kõige vähem vajasid, ehk inimesed, kes teenivad niigi päris hästi. See oleks kindlasti olnud see koht, kus neid täiendavaid kulusid katta, aga otsustati teisiti. 

Aga on ka teistsuguseid võimalusi, kas või näiteks hoolduskindlustus, millest on ka väga palju räägitud. See võib olla ka inimestele vabatahtlik. Inimesed, kes tahavad ennast selle riski vastu kindlustada, et nende pere peab panustama nende eest hoolitsemisse sellises 24 tundi mahus ilma puhkuseta. Kui me räägime täna sellest summast, siis ma just arvutasin, mis see siis tuleks. Kui täna meil läheb erihoolekandele umbes … 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Kui meil läheb praegu umbes 60 miljonit aastas erihoolekandeteenustele, siis see teeb, arvestades, kui palju meil on tööealisi inimesi ja tööturul olevaid inimesi, see teeb ühe töötaja kohta kuskil 100 eurot aastas, 8 eurot kuus. Ma arvan, et inimesed oleksid vabatahtlikult väga hea meelega nõus maksma 8 eurot kuus, selleks et tagada endale tulevikus erihoolekandeteenus, kui seda peaks vaja olema. Ka selline võimalus on olemas. Võimalusi on hästi palju. Riigil on vabad käed oma kohustusi täita, tagada erihoolekandeteenused inimestele sellises mahus, nagu need on vajalikud, mitte lükkama seda ülesannet perede ja omavalitsuste peale. Nii et see on kindlasti probleem, mis tuleb ära lahendada, ja siin ei saagi üldse küsimust olla. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh, Riigikogu aseesimees! Head kolleegid, veel kord! Ma ei taha kuidagi kritiseerida, aga ma ei saanud lihtsalt tulemata jätta selle pärast, et loomulikult, valitsus saab ja võib teha erinevaid valikuid ja ka kriitika otsustajate suunal on õigustatud ja see õigus opositsioonil on, aga ma ei taha, et õhku jääks nagu vale arusaam. Kui eakusest tingitud hooldusvajadus või elu jooksul saadud puudest tingitud hooldusvajadus on midagi sellist, mille vastu on võimalik hoolduskindlustusega ühte meedet disainida, see küll on Eestis läbi arvutatud ja teadlased ja analüütikud on leidnud, et see ei ole ainult hoolduskindlustusele tuginedes võimalik Eesti-suuruses riigis, siis erihoolekanne on natuke teistsugune. Erihoolekande klient on sagedasti sündinud vaimupuudega ja seal kindlustust koguda kunagi saabuva olukorra jaoks see loogika seal päris täpselt ei tööta. 

Aga see ei olnud ainult põhjus, miks ma siia tulla tahtsin. Tahtsin öelda, et hästi õiged tähelepanekud ja selle pärast mul on hea meel, et valitsusse on see 20 miljonit taotlus esitatud. Arutelud käivad, näeme, mis sealt välja tuleb. Minister on selles mõttes oma rolli täitnud. 

Ja teine pool. Meil on üks eelnõu hetkeleevenduseks Riigikogus. Ma loodan, et me oleme selle menetlemisel hästi üksmeelsed. 

Kolmandaks, tõepoolest, valitsusel on Sotsiaalministeeriumi isikus ka selle aasta neljandas kvartalis kohustus tulla välja tervikplaaniga, mida me 29. kuupäeval arutada saame. Aga see on ka midagi, mis on loodetavasti täitmiseks järgmistele valitsustele ja ministritele, et me ei oleks selle probleemi juures taas ja taas tagasi, isegi olukorras, kui sinna täiendavat ressurssi on leitud. See on meie ühine mure ja ühine häbiplekk revääril, sellega ma olen täiesti nõus. Ja kõige keerulisem on selles olukorras ilmselt kahel sihtgrupil. Need on lähedased, kes saavad hoolduskoormuse, ja teisalt tegevusjuhendajad, kes väga väikese palga eest teevad väga-väga keerulist tööd. Vabandan nende ees! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 916 lõpphääletus. Teeme seda peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed erihoolekandeteenuste kättesaadavuse tagamiseks" eelnõu 916. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Otsuse poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 916 jäi otsusena vastu võtmata. 

Oleme läbinud tänase teise päevakorrapunkti ja kogu päevakorra. Istung on lõppenud.