Tere päevast, auväärt Riigikogu liikmed, auväärt peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26. Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Väga head valitsuse liikmed! Ma annan sisse arupärimise peaministrile. (Juhataja helistab kella. Saalis on suur sumin.) See on kantud meie erakonna fraktsiooni liikmete siirast murest, kuna teame, et valitsus on otsustanud Euroopa Liidu uue programmiperioodi regionaalarenguks suunatud vahendeid vähendada praegusega võrreldes poole võrra. 

Nimelt, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kaudu maapiirkondade regionaalarenguks kavandatud vahendite maht on vähendatud senisega võrreldes 400 miljonilt lausa 200 miljonile. Näiteks on maapiirkondades väga hästi vastu võetud ja toimivat Leader-meetme mahtu vähendatud lausa 70% ehk 130 miljonilt 40 miljonile. Samuti on väga suure löögi saanud maapiirkondade KOV-idele suunatud avalike teenuste arendamise meede. See on täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu olukorras, kus Eesti on niigi Euroopa Liidu riikidest punase laterna rollis ehk jaotame Euroopa Liidu toetusfondide raha elaniku kohta väljapoole pealinna piirkonda ühe inimese kohta kuus kuni üheksa korda vähem. Eestis on see suhe 1 : 1,2. Seda enam on selline Euroopa Liidu vahendite jaotus ebaõiglane ehk soovitakse teha seda, mis niigi on juba kehvasti. 

Ja sellest lähtuvalt on meil 11 küsimust peaministrile. Ootame sisulisi vastuseid ja debatti ning tahame teada, miks soovib praegune valitsus kustutada tule Eesti kaugemates piirkondades lõplikult. Aitäh!

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Tänased ja tulevased ministrid! Anname üle arupärimise seoses käibemaksu alandamise võimaluste ja naaberriikide kogemuse kohta ja anname selle regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Nimelt, 2024. aastal valmistas regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman ette ettepanekut langetada toiduainete käibemaksu. Alustati uuringu, analüüsi, aga pärast sotsiaaldemokraatide lahkumist ei ole toiduainete käibemaksu alandamise algatus poliitilise otsuseni jõudnud ega ka tegelikult ka vastavate analüüsideni, sest need pandi seisma. 

Vahepeal on lisandunud aga analüüs Lätist, empiirilised andmed. Nimelt, Läti tegi ajutise käibemaksu langetuse ja nende esmased tulemused on, et langetus on jõudnud hindadesse. Seega on meie lähinaabri juures tekkinud värske empiiriline kogemus, mida Eesti poliitika kujundamisel saaks edukalt ja võiks edukalt kasutada, seda eriti olukorras, kus Eesti toiduhinnad ja toiduainete kättesaadavus, taskukohasus on jätkuvalt ühiskonnas terava tähelepanu all. 

Me küsime regionaal- ja põllumajandusministrilt, kas Eesti on jälginud meie naaberriikide arenguid nii Lätis aga ka tegelikult Soomes, milliseid järeldusi on teinud Eesti sellest Läti katsetusest ja sellest, et need langetused jõudsid hindadesse. Samuti küsime, milline on praegu valitsuse seisukoht ja regionaalministri seisukoht. Kas võiks ka Eestis vähemalt jätkata selle analüüsiga, et me saaksime teha siin ühiselt faktipõhise otsuse, kas toiduainete käibemaksu langetus langetab toidu hinda või ei langeta?

Martin Helme, palun! 

Ma saan aru, et täna, kui me infotunnis kuulasime Michali vastuseid, siis väga palju déjà-vu tunnet tuli peale: aasta tagasi kuulsin täpselt sama juttu. Ja nüüd ma tulen teie ette eelnõuga, mis tekitab teil ka déjà-vu tunde. Ma olen korduvalt käinud siin esitlemas eelnõu, mis langetaks kõiki aktsiise ja muu hulgas käibemaksu. Aga vaadake, vahepeal on olukord muutunud. Kui eelmine kord lükati need asjad tagasi, siis oli meil enamusvalitsus, aga nüüd enam ei ole. Nii et võib-olla hääletustulemus on ka teistsugune. 

Tuletan meelde, et kui EKRE oli valitsuses, siis diisel maksis 99 senti liiter, elekter maksis 3 senti kilovatt, gaas oli neli korda odavam kui täna. Ja see ei olnud lihtsalt niisama. See oli ka seotud tollase valitsuse mõistliku ja inimestele kasuks tuleva maksupoliitikaga. Toome tagasi mõistliku poliitika!

Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mul on tõesti suur au anda 67 kolleegi nimel, Riigikogu liikme nimel, meie menetlusse Riigikogu avalduse eelnõu Ukraina võidu ja Euroopa julgeoleku tagamiseks. See on kõigiti ajakohane võtta taas väga selge põhimõtteline seisukoht selles käimasolevas Vene agressioonisõjas toimuva suhtes. Alles eelmisel nädalal oli mul võimalik viibida nii Kiievis kui ka Ukraina rindepiirkonnas ja pean ütlema, et olukord on väga keeruline, eriti läheneva talve kontekstis, kus Ukraina vajab täiendavat tuge, abi ja rahvusvahelist tähelepanu. Ma usun, et seda avalduse eelnõu menetledes ja loodetavasti ka selle kuu lõpus siin saalis seda vastu võttes teeme veel kord ka üleskutse meie liitlastele ja partneritele olema strateegiliselt julgemad ja selgemad, millist eesmärki me selles sõjas taotleme, mida Ukraina praegu vajab, et selles raskes talves, mis ees seisab, ellu jääda. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon annab täna Riigikogu menetlusse eelnõu, millega teeme ettepaneku langetada toitlustusteenuste käibemaks 13%-ni. Selle ettepaneku põhjus on väga selge. Viimaste aastate hinnatõusud ja tarbimismaksude kasv on löönud valusalt Eesti inimeste ostujõudu. Kui inimesele jääb igapäevaste kulude järel vähem raha kätte, hakatakse esimesena kokku hoidma just teenustelt, sealhulgas väljassöömisel. See omakorda on pannud tugeva surve alla kogu toitlustussektori. Aasta jooksul on Eestis uksed sulgenud üle 25 toitlustusettevõtte. Need ei ole ainult ettevõtte probleemid, need on töökohad, mis võivad kaduda, need on maksutulud, mis jäävad riigil saamata, ning need on tulud, millest jäävad ilma ka teised ettevõtted, sest toitlussektor on otseselt seotud turismi ja kogu kohaliku majandusega. 

Seetõttu teeme ettepaneku langetada toitlustusteenuste käibemaks 13%-ni. Alkohoolsete jookide soodusmäär ei laiene. See ei ole Euroopas midagi erakordset. 21 Euroopa Liidu liikmesriiki 27-st maksustavad toitlustust 13%-lise või madalama käibemaksumääraga. Eriti oluline on see regionaalpoliitikas. Külakõrts, teeäärne kohvik või väikelinna söökla ei ole ainult äri, need on töökohad ja osa kohalikust elust. Kui piirkonnas pole enam kohta, kus süüa, siis väheneb ka turistide huvi sinna minna. Seega ei ole küsimus ainult käibemaksumääras, küsimus on inimeste ostujõus, töökohtades, ettevõtluses, turismis ja lõpuks ka riigi enda maksutuludes. Head Riigikogu liikmed, palun toetada seda eelnõu! Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist, üks regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ja teine siis taristuminister Kuldar Leisile. Me oleme siin kaks tundi arutanud, kas raha osatakse lugeda või mitte, kas hankeid tehakse õiguspäraselt või mitte ja kas jälgitakse hangete tegevust.  

Kui meile on selge, et sajad miljonid on küsimärgiga kaitsekuludes ja moonahankes, siis väga vähe räägitakse sellest, et samasugused probleemid on meil raudtee ehitamisel. Ma ei räägi täna Rail Balticust, ma räägin Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimisest ja õgvendamisest. 2024. aasta detsembris pidi raudtee valmis saama ja 2025. aasta algusest pidid uued rongid sõitma. Tänaseni ei ole see töö valmis. Kui me oleme küsinud siin kevadel ministri käest, mis siis selle olukorraga on, siis öeldi, et ega Siemensile trahvi teha ei tohi. Aga samal hetkel Rail Balticu peal, kus Eesti ehitajad on, tehakse hommikust õhtuni trahve ja esitatakse arveid.  

Mul tekib küsimus, kes riigieelarvesse peaks kinni maksma need kulud, et rong, mis peaks sõitma juba praktiliselt kaks aastat, ei sõida. Kes peaks kinni maksma selle, et Jõgeval rongipileti hind on tõusnud tänu sellele, et rongid on ostetud, aga sõita ei saa, liisingut tuleb maksta. Raudtee peal võiks kiiremini sõita, aga ei saa, sest piletihinnad tõusid vahepealsetele raudteedele. Ja nüüd on …

Aitäh!

Mul on kaks.

Jaa, palun tutvustada teist. Kaks minutit uuesti.

Teine teema on rongiliiklus. Seoses sellega, et juhtimissüsteemid on siiamaani välja ehitamata ja neid alles nüüd paigutatakse, on tekkinud olukord, et kui sa Elvast tahaks Tallinnasse rongiga sõita, siis nüüd on vahepeatus Tartus 45 minutit. Mitte keegi reisijale ju seda ei kompenseerita. Meil siin just täna pidi lõpetama oma töö Riigikogus üks Elva mees. Kuidas ta nüüd Elvasse läheb või Elvast Tallinnasse tuleks rongiga? Peab lihtsalt tund aega rohkem aega veetma. Ja tegelikkuses kinni maksab selle täna lihtsalt reisija, selle lohakuse, mis on teinud nii Eesti Raudtee, või see, et Elron ja tema juhatus ei suuda lahendada ära seda, et rongide peatuste Tartus ei oleks mitte vahe 45 minutit, vaid see peaks olema viis, seitse, kaheksa minutit. Ja see lohakus näitab igas valdkonnas, mitte ainult Kaitseministeeriumis, aga sama regionaalministeeriumis ja sama meil siin taristuministeeriumis. Ma saan aru, et nüüd tulevad meil uued ministrid, kes lubavad rääkida kas või surnuks, et kõik on hästi. Aga ma võin teile, sõbrad, ütelda, et see Statistikaametis, mis teile öeldakse, et kõik on hästi, see Euroopa Liidus ei kehti. Seal on ikka vana statistika, et majandus ei ole tõusuteel, ja ka Eestis. Aitäh!

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Annan üle erihoolekande rahastuskriisi olukorra pöördumise Vabariigi Valitsusele. Tegelikult on sellele alla kirjutanud Riigikogu 32 liiget, kes tunnevad muret rahastuskriisist, mis valitseb selles süsteemis. Ja need saadikud, kes ei ole jõudnud – siia on alla kirjutanud nii opositsiooni, koalitsiooni kui ka fraktsioonitud saadikud –, see mure on üldine, see ei ole ühe erakonna või erakondade mure, see on tegelikult sotsiaalpoliitiline mure, mida me saame asuda lahendama kõik: valitsus eelarve koostamisel aastaks 2027 ja Riigikogu liikmed siin saalis hääletavad muudatusettepanekute tegemisel, kui me leiame, et see ei ole piisav. 

Ma väga loodan, et need saadikud, kes siia allkirja kas ei ole jõudnud anda või mõtlevad veel, vähemalt Riigikogu eelarvemenetlusel annavad oma osa ja hääletavad siis riigieelarve 2027 poolt, kui seal on erihoolekandeprobleemid lahendatud. Jaa, ma tean, et see ei ole päris formaadikohane, aga kuna meil istuvad peaminister ja sotsiaalminister, kes ka täna infotunnis vastasid küsimustele erihoolekande kohta, siis ma annan selle üle mitte Riigikogu aseesimehele, vaid peaministrile. Aitäh!

Head kolleegid! Hea kolleeg Helmen Kütt, austan sind igati ja väga, aga selline käitumine ei ole väga viisakas ega väga kohane. Nii et palun seda järgmine kord vältida. 

Jaa, kas surume kätt? 

Igatahes, ikka, loomulikult. 

Mure on lihtsalt nii suur.

Neid võimalusi mure väljendamiseks on meil täiesti piisavalt.  

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks seaduseelnõu, neli arupärimist, ühe avalduse eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise korra vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Ühe avalduse eelnõu, kaks seaduseelnõu ja neli arupärimist. See ei ole ei eelnõu ega arupärimine ega umbusalduse nõue, nii et selle mina juhatajana tagastan ikkagi formaalselt ja siis palun esitajal viia see sinna kohta, kuhu see on õigustatud viia. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse liikmete ametivanne. Vabariigi Presidendi käesoleva aasta 15. septembri otsusega nr 792 on Martin Herem nimetatud kaitseministriks ning Liina Vahtras majandus- ja tööstusministriks. Järgnevalt kuulame ära nende ametivande. 

Mina palun ikkagi esmalt Liina Vahtrase. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Martin Herem, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Head kolleegid, et mitte tekitada saalikutsungiga eriarusaamu, siis ma ei võta mitte juhataja vaheaega, aga nüüd on paari-kolme-nelja minuti jooksul kõigil võimalus vastseid ministreid õnnitleda. Nii et kasutage seda võimalust! 

Veel kord, palju õnne vastsetele ministritele ja jõudu tööle! Kohtume pea!

Head kolleegid, oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud teise päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuuriministri 2026. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest (sealhulgas „Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030“ elluviimisest). Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriministri Heidy Purga. Ettekandeks on aega kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Ma tänan teid võimaluse eest tutvustada Kultuuriministeeriumi valitsemisala eesmärke ja tegevusi kolme arengukava raames. Need kolm arengukava on kultuur 2021–2030, sidus Eesti 2021–2030 ja Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030. Kõik need panustavad riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" sihtide saavutamisse. 

Riigikogu tiheda töögraafiku tõttu pean täna rääkima 2025. aastast ajal, mil 2026. aasta on juba täies hoos. Aga sellel on siiski ka üks eelis: möödunud aasta otsuste mõju on nüüd väga palju paremini näha ning saame vaadata korraga nii tehtule kui ka sellele, mis veel ees seisab. Kultuuriministeeriumi panus Eesti arengusse kajastub neljas "Eesti 2035" eesmärgis. Need on: Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed; Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud; Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne ja vastutustundlik; Eestis on kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne elukeskkond. 

Need võivad kõlada laia ja üldise eesmärgistikuna, ent kultuuri, spordi ja lõimumise kaudu jõuame igaüheni neist väga konkreetselt. Need kolm valdkonda määravad, kas inimesed tunnevad end Eestis hästi, hoiavad üksteist ja näevad siin ka oma tulevikku. Minu tänase ettekande keskne sõnum on tegelikult väga lihtne: kultuuri, sporti ja lõimumisse panustamine ei ole riigi kõrvalkulu, mida saab keerulistel aegadel pausile panna. See on investeering Eesti julgeolekusse, inimeste tervisesse ja ka meie majanduse tulevikku. 

Kultuur kujundab meie keelt ja identiteeti, aga ka loovust, kriitilist mõtlemist ja võimet üksteist mõista. Sport ja liikumine tugevdavad inimeste füüsilist ning vaimset tervist ja seeläbi kogu riigi vastupidavust. Ühine kultuuri- ja inforuum mõjutab otseselt seda, kui sidus on meie ühiskond ning kui hästi me tuleme toime kriisidega. Aga selle kõige keskmes on inimesed – kultuuritöötajad, loovisikud, kollektiivijuhid, treenerid, õpetajad ja vabatahtlikud. Kultuur vajab vabadust, annet ja pühendumist, aga ta vajab ka tarku investeeringuid. Ilma nendeta ei pruugi kultuur jõuda inimesteni, kogukondadeni ega ka järgmiste põlvkondadeni. 

2025. aastal tehtud eelarveotsustega suurendasime alates 2026. aastast riigisektoris tegutsevate kultuuritöötajate palgafondi, tõstsime kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga 1720 euroni, suurendasime ka treeneri tööjõukulu toetust 1 miljoni euro võrra. See võimaldas tõsta täiskoormusega noortega töötava treeneri miinimumpalka koos tööandja panusega 1400 eurolt 1520 eurole. Need sammud olid vajalikud, aga selge, et mitte päris piisavad. 

Kui õpetaja, treener või kultuuritöötaja lahkub valdkonnast, ei kao üksnes töökoht, vaid nõrgeneb terve võrgustik, mille kaudu jõuavad kultuur, liikumine ja ühised kogemused Eesti inimesteni. Seepärast tuleb nende inimeste töö väärtustamist jätkata. 

"Eesti 2035" siht on tagada elujõulisem kultuuriruum. 2025. aasta näitas taas, kui suur jõud on Eesti kultuuril inimesi kokku tuua. Aasta suur sündmus oli XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu "Iseoma". Selle juhtmõte "Miljon nooti, miljon sammu, miljon inimest" võttis hästi kokku meie kultuuri ühe põhiolemuse: iga hääl ja iga samm on iseseisev, kuid üheskoos sünnib neist midagi suuremat. Peol osales koos saatjatega ligikaudu 44 000 inimest. Laulu- ja tantsupidu külastas ligi 150 000 inimest. Need arvud ei kõnele ainult ühe sündmuse menust, need räägivad järjepidevusest, vabatahtlikust panusest ning riigi ja kohalike omavalitsuste ning kodanikuühenduste ja kogukondade koostööst. 

Sama aasta tõi avaliku tähelepanu keskmesse Eesti Raamatu 500. aastapäeva. Raamatuaasta jooksul toimus üle Eesti sadu lugemisi, näituseid, ettevõtmisi. Lugemusuuring näitas, et raamat on Eestis endiselt au sees. Üldse ei loe raamatuid vaid 7% elanikest. Samas konkureerib süvenemist nõudev lugemine järjest enam kiire digisisu ja teiste ajakasutusviisidega. Noored küll loevad, kuid lugemine muutub kiiremaks ja ekraanikesksemaks ning üha sagedamini eelistatakse ingliskeelset kirjandust. See pole üksnes kirjanduse küsimus, see puudutab eesti keele elujõudu, tähelepanuvõimet ja oskust keeruliste teemade üle arutleda. 

Seetõttu on lugemiskultuuri hoidmine pikaajaline investeering eesti keelde, mõtlemisvõimesse ja ühiskonna sidususesse. Kvaliteetsete kultuuritekstide kättesaadavusel on siinjuures ülioluline roll. Seda on näiteks rõhutanud ka professor Rein Raud, öeldes: "Kui võimalus saada osa informeeritud ja ratsionaalsetest aruteludest kaob, asendavad selle vandenõuteooriad, vihaprojektid ja müüdid." Siin on oluline roll kultuuriajakirjandusel ja loomulikult ka raamatukogudel. Tänapäeva raamatukogu on palju enamat kui raamatute laenutamise koht. See on ligipääs teadmistele, digiteenustele, kohtumistele ja kogukonnale. 

Riigikogule käesoleval aastal esitatud rahvaraamatukogu seaduse eelnõu eesmärk on tagada ajakohane raamatukoguteenus igas omavalitsuses ning muuta digitaalne sisu ka kättesaadavaks, sõltumata inimese elukohast. Raamatukogude ühine andmekogu annab lugejale parema ülevaate ja lihtsama ligipääsu Eesti raamatukogude sisule. Raamatukogude kõrval on ühise ja targa inforuumi hoidmisel oluline roll ka sõltumatul ja usaldusväärsel meedial. Seetõttu esitasime käesoleval aastal Riigikogule meediateenuste seaduse muudatused, mis rakendavad Euroopa meediavabaduse määrust ning tugevdavad meediavabadust ja läbipaistvust. 

Muutuvas julgeolekuolukorras ei ole kvaliteetne meedia ainult demokraatia küsimus, vaid ka ühiskonna vastupanuvõime küsimus. Ühine inforuum ei tähenda, et kõik peavad mõtlema ühtemoodi. See tähendab, et ühiskond saab vaielda kontrollitud teabe põhjal ning Eesti inimeste jaoks on olemas usaldusväärne teave, millele keerulistel aegadel toetuda. Seetõttu peame jätkama investeeringuid avalik-õigusliku meedia toimepidevusse, kriisikindlusesse ja loomulikult kvaliteetsesse sisuloomesse, et jõuda ka nende inimesteni, kelle usaldus meedia vastu on viimastel aastatel nõrgenenud. 

Hea kultuurne kuulaja! Me oskame tuua kümneid tuhandeid inimesi lauluväljakule ning korraldada suuri festivale, kuid kultuuripoliitika ülesanne on jõuda ka nendeni, kes kultuurisündmustel praegu harva osalevad. 2026. aasta aprillis valminud kultuuriasutuste mittekülastamise uuring näitas, et paljud inimesed sooviksid kultuurielus osaleda rohkem, kui nad seda praegu teevad. Ja peamine takistus on ajanappus, alles siis tuleb hind, alles siis kaugus ja lõpuks harjumuse puudumine. Samal ajal ei ole need inimesed üldse passiivsed inimesed, nad tegelevad spordiga, veedavad aega pere ja sõpradega. See tähendab, et kultuuriasutused ei võistle ainult omavahel, vaid kõigi teiste vaba aja veetmise võimalustega. 

Riigi ülesanne ei ole täiskasvanud inimestele öelda, kuidas nad oma vaba aega veetma peavad, küll aga peame aitama kujundada kultuuris osalemise harjumuse tekkimist. Eriti oluline on vähendada kultuurini jõudmise takistusi just laste ja noorte jaoks. Lapse kultuurikogemus ei tohi sõltuda tema vanemate rahakotist, kooli võimalustest ega kodukoha kaugusest. Kultuur aitab arendada sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, pakub ühiseid kogemusi ja, mis tähtsaim, toetab vaimset heaolu. 

Kultuuriranits on alates 2022. aastast võimaldanud igal Eesti õpilasel saada õppeaasta jooksul vähemalt ühe õppekavaga seotud kultuurikogemuse. Kui 2025. aasta lõpus vähenesid koolide õppekäikute rahastamise võimalused, eraldasime kultuuriharidusele erakorraliselt pool miljonit eurot ja selle toel saavad käesoleval aastal Kultuuriministeeriumi 34 valitsemisala asutust pakkuda tasuta õppekäike enam kui 54 000 õpilasele üle Eesti. See leevendab olukorda, kuid loomulikult ei asenda püsivat süsteemi, ja püsiva süsteemi arendamise parendamise eesmärk meil on. Kultuuriranitsa eelarvet tuleb suurendada ja kui tahame kasvatada loovaid, uudishimulikke ning ühiskonnas osalevaid noori, peame andma neile lihtsalt võimaluse kultuuriga kohtuda. 

Kultuur loob Eestile väärtust ja nähtavust. Kultuuriväärtus ei piirdu heaolu ja identiteediga. Kultuur loob ka töökohti, ekspordivõimalusi ja loomulikult maksutulu. Eesti filmil oli 2025. aastal hea aasta. Kodumaiste filmide turuosa kasvas ligi 14%-ni ning Eesti filmidele osteti üle 334 000 kinopileti. Noortefilm "Fränk" tõi kinodesse üle 112 000 vaataja ja see näitab, et Eesti lood kõnetavad publikut ka väga tugevas rahvusvahelises konkurentsis. 

Meie audiovisuaalvaldkonna kasvupotentsiaal on aga väga palju suurem ning seetõttu valmistame ette voogedastusplatvormide investeerimiskohustust, et rahvusvahelised platvormid, kes Eesti turul teenivad, panustaksid ka Eesti audiovisuaalkultuuri. 

Tegin ettepaneku tõsta Film Estonia tagasimakse määra 30%-lt 40%-le. Lihtsalt öeldes tähendab see, et kui välismaine tootja teeb osa filmi või sarja tootmisest Eestis, hüvitab riik talle osa siin tehtud kuludest ning vastutasuks jäävad Eestisse töökohad, maksutulu ja tellimused kohalikele ettevõtetele. 

Kümne aastaga on Film Estonia toonud Eesti majandusse 95 miljonit eurot ja loonud ligi 200 töökohta. Kõrgem tagasimaksemäär aitab Eestil rahvusvahelises konkurentsis paremini silma paista ning toob siia uusi sarju ja uusi mängufilme. Sama loogika kehtib loomemajanduses laiemalt. Väikese riigina ei sünni meie konkurentsieelis mahust ega odavast tööjõust, vaid loovusest, haridusest, kultuurilisest eripärast ja võimest luua midagi tähenduslikku. 

Koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga valmiv loomemajanduse ekspordikava aitab suurendada loomeettevõtete ekspordivõimekust ning kasutada disaini, brändiloomet, audiovisuaalset sisu ja digiloovust ka teiste majandusharude konkurentsivõime tugevdamiseks. Loomemajandus ei ole ainult kultuuripoliitika küsimus, see on kõrge lisandväärtusega ja intellektuaalomandil põhinev majandusharu. 

2025. aastal kõlas Eesti kultuur maailmas väga jõuliselt. Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistati üleilmselt vähemalt üle tuhande kontserdiga. Mõelge vaid, see tähendab minimaalselt kolm Eesti loomingu esitlust igal päeval aastas. Selles suures hulgas väärivad erilist esiletõstmist maailma mainekaimad ettekanded, kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor esines koos Tõnu Kaljustega BBC Promsil ning Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi juhatusel Carnegie Hallis. Kevadel oli aga Eesti laste- ja noortekirjandus koos meie illustratsioonikunstiga maailma suurima lasteraamatumessi peakülaline Bolognas. 

Need kultuurisündmused on Eesti visiitkaart, ekspordivõimalus teistele loojatele ja ettevõtetele ning loomulikult rahvusvahelise usalduse allikas. Kultuur annab väikesele riigile suurema kaalu ja suurema ulatuse. 

Head Riigikogu liikmed! Kultuur ja lõimumine on ka julgeoleku osa. Ukraina kogemus tuletab meile valusalt meelde, et kultuuripärand ei ole ainult mineviku mälestus, see on riikliku julgeoleku osa. UNESCO on 2026. aasta seisuga kinnitanud Ukrainas 545 kultuuriobjekti, mis said kahjustada. Nende hulgas on kirikud, muuseumid, ajaloolised hooned, monumendid, raamatukogud ja arhiivid. Kahjustada on saanud maailmapärandi hulka kuuluvad ehitised Kiievis, Lvivis ja Odessas. Need rünnakud ei ole olnud suunatud loomulikult ainult hoonete vastu, need on rünnakud rahva identiteedi, mälu ja kultuurilise järjepidevuse vastu. 

Ukraina kogemus näitab, et pärandi kaitseks tuleb valmistuda – ja tuleb valmistuda enne kriisi, mitte alles siis, kui kahju on juba sündinud. Eesti on aidanud viia selle teema Euroopa tasandile. Meie eestvedamisel loodi Euroopa Komisjoni juures digiteeritud pärandi piiriülese säilitamise töörühm. Eesmärk on luua Euroopa-ülene lahendus, mis kaitseks liikmesriikide kultuuripärandit sõjalise agressiooni, loodusõnnetuste ja küberrünnakute eest. Samal ajal peame järjekindlalt vastu seisma agressorriikide riiklikult toetatud kultuuri- ja sporditegevuste normaliseerimisele rahvusvahelisel areenil. Eesti on seda seisukohta kaitsnud koostöös Välisministeeriumi partnerite ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. 

Julgeolekuga on otseselt seotud ka ühiskondlik sidusus. Tugev ühiskond sünnib jagatud väärtustest, vastastikusest usaldusest ja tundest, et Eesti on kõigi siin elavate inimeste ühine kodu. 2025. aastal oli lõimumisvaldkonna keskmes eesti keele õpe ja uussisserändajate kohanemise toetamine. Eesti keele õppeks pakuti üle 12 000 õppekoha ning kohanemisprogrammis osaleti rohkem kui 5700 korral. See näitab, et teenuste järele on nõudlus ja inimesed soovivad Eestis kohaneda ning ühiskonnaelus ka osaleda. 

Kuid lõimumine ei ole ainult keeleõppega kohanemisteenus, see on samuti julgeolekupoliitika. Kriisis sõltub riigi tugevus sellest, kas inimesed usaldavad Eesti riiki, jagavad meie inforuumi ja teavad, kust saada usaldusväärset teavet. Eriti oluline on see Ida-Virumaal, kus infoallikate valik mõjutab väga otseselt hoiakuid ja usaldust riigi vastu. Seetõttu jätkus 2025. aastal töö meediapädevuse ja mitmekeelse riigiinfo kättesaadavuse parandamiseks. Järgmistel aastatel tuleb selles protsessis tugevdada kohalike omavalitsuste rolli, sest just nemad puutuvad inimestega iga päev kokku. Lõimumine ja turvalisus käivad käsikäes, sidus ühiskond on kriisidele vastupidavam ühiskond. 

Head tervist hindavad kuulajad! "Eesti 2035" siht on, et kujundame tervist hoidva elukeskkonna. Liikumisel ja spordil on otsene mõju Eesti inimeste tervisele, vaimsele heaolule ja riigi toimepidevusele. 2025. aastal laienes ministeeriumideülene liikumisaktiivsuse tegevuskava viit valdkonda ühendavaks koostöömudeliks. Kaitsevaldkonna kaasamine kinnitab, et hea füüsiline vorm ei ole ainult terviseküsimus, vaid ka riigikaitseline vajadus. 

Tegevuskava peab väljenduma inimeste igapäevaelus. Kahe aasta jooksul on koostöös kohalike omavalitsustega paigaldatud üle Eesti ligi 400 pallikasti, nendes olevad jalg- ja korvpallid on kõigile tasuta kasutamiseks põhimõttel "Võta, mängi, tagasta". 

Samuti toetasime Eesti Paralümpiakomitee algatust, et puuetega inimeste sportimisvahendid jõuaksid erinevatesse spordikeskustesse üle Eesti. Liikumisvõimaluste avardamine tähendab, et sobiv võimalus peab leiduma ka inimestele, kelle jaoks tavaline spordivarustus ei ole kasutatav. 

Meil on põhjust mõõdukaks optimismiks. 45% Eesti elanikest tegeleb liikumisharrastuse või spordiga vähemalt kaks korda nädalas. Seda on 3% võrra rohkem kui aasta varem. Maailma Terviseorganisatsiooni soovitust liikuda vähemalt 150 minutit nädalas järgib 46% elanikest, seda on 5% võrra rohkem kui aasta varem. Need numbrid teevad rõõmu. 

Samas on meie eesmärk, et järjepidevalt liiguks kaks kolmandikku elanikest. Selle saavutamiseni on pikk tee. Aga eriti muret tekitab laste ja noorte vähene liikumine. Peamised takistused on ajapuudus, väsimus ja motivatsiooni puudumine. Neid ei lahenda üks kampaania, vaid liikumist toetav igapäevane keskkond. 

Üks konkreetne lahendus on ka programm Sport Koolis, mis lisab koolipäeva juhendatud liikumist ja aitab kujundada harjumuse juba varases eas. Praegu näiteks rakendatakse seda programmi 41 koolis. Minu eesmärk on laiendada seda järk-järgult kõigi esimese kuni kolmanda klassi õpilasteni. Me peame seda programmi kasvatama sarnaselt kultuuriranitsaga, et meie järeltulev põlvkond saaks olenemata elukohast ja sotsiaal-majanduslikust taustast kokkupuute professionaalse ja mõtestatud eesti kultuuriga, olles seejuures kehaliselt tervemad ning liikuvamad. 

Noorte liikumise kvaliteet sõltub loomulikult suuresti treeneritest. 2025. aastal ulatus treeneri tööjõukulu, toetus 11,7 miljoni euroni ning tänavuseks aastaks õnnestus meetme maht tõsta 12,7 miljonini. Toetust sai üle 1500 treeneri enam kui 450 organisatsioonist. Treeningutel osalevate noorte ja toetustele kvalifitseeruvate treenerite arv aga kasvab ning seetõttu ei kata praegune rahastus veel kogu vajadust. 

Eesti sporditipud võitsid 2025. aastal rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt 254 medalit 43 spordialal. Niina Petrõkina tuli Tallinnas esimese Eesti iluuisutajana naiste üksiksõidu Euroopa meistriks. Eneli Jefimova ja Ralf Tribuntsov võitsid aastal 2025 Euroopa meistrivõistlustel kuldmedali ning 2026. aastal toimunud taliolümpia tõi Henry Sildarule ja Eestile hõbemedali. Need saavutused ei ole üksikud sähvatused. Need on sportlaste pühendumise, treenerite ja tugimeeskondade töö ning aastate jooksul kujundatud spordisüsteemi tulemus. 

Tippspordi rahvusvaheline konkurents muutub aga järjest tihedamaks ja seetõttu suurendas valitsus alates 2026. aastast Team Estonia toetust 2 miljoni euro võrra. Samuti ühendasime spordialaliitude tegevustoetuse, noortesporditoetuse ja spordikohtunike toetuse üheks meetmeks. Põhimõte on lihtne: rohkem otsustusvabadust ja vähem bürokraatiat spordialaliitudele. 

Aus ja turvaline sport on selle kõige alus. Eesti roll rahvusvahelises dopinguvastases koostöös on kasvanud. Minu osalemine Euroopa Liidu esindajana Maailma Antidopingu Agentuuri WADA kõrgemas juhtorganis annab meile võimaluse seista puhta spordi eest ka rahvusvahelisel tasandil. Alles esmaspäeval – sel nädalal – seisin teie ees vastates arupärimisele spordieetika teemadel. 2026. aastal tõstsime Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse tegevustoetust, et nad senisest veelgi paremini saaksid seista eetilise spordi eest arvestades. 

Seejuures on oluline esile tõsta veel üks väga väärtuslik teema. Sport toob Eestile ka majanduslikku tulu. Hästi valitud spordiinvesteeringud ainult ei võta riigieelarvest raha, vaid toovad seda ka tagasi. 2025. aastal toetas Kultuuriministeerium rahvusvaheliste spordisündmuste korraldamist rekordilise 6,4 miljoni euroga. 2026. aastal ületab toetus 9 miljonit eurot. Eelmise aasta rahvusvaheliste võistluste välisosalejad ja väliskülalised kulutasid Eestis vähemalt 40 miljonit eurot ning sellest laekus riigile käibemaksu üle 8 miljoni euro. 

Rally Estonia, iluisutamise EM, Tallinna maraton ja teised sündmused näitasid, et Eesti on usaldusväärne ja kõrgetasemeline korraldajariik. Need sündmused kasvatavad turismi, ettevõtlust ja Eesti rahvusvahelist nähtavust. 

Kui tahame tuua Eestisse ka tulevikus suurte spordialade tiitlivõistlusi, peame investeerima läbimõeldud sporditaristusse. Kavandame EOK juhtimisel universaalset multihalli, mis ei ole ainult spordiobjekt. Hästi tehtuna loob see võimaluse korraldada erinevaid kultuurisündmusi, mis toovad Eestisse külalisi, ettevõtlust ja maksutulu. 

Head Riigikogu liikmed! Eesti tugevust ei saa mõõta ainult majandusnäitajates või riigikaitsekuludes. Meie riigi tugevus väljendub ka selles, kas lapsel on võimalus kogeda kultuuri ja liikuda, kas inimene tunneb end oma kogukonnas hoituna ning kas meil on ühine keel, inforuum ja usaldus üksteise vastu. 

Riiki ei hoia koos ainult piirid, riiki hoiavad koos lood, mida me räägime, väärtused, mida me jagame, ja usk, et see meie ühine Eesti on hoidmist väärt. Seepärast tuleb kultuuri, sporti ja lõimumist käsitleda mitte kuluna, vaid Eesti kestmise ja edenemise eeldusena. Need ei ole kõrvalised teemad ega mugavate aegade lisad, need on valikud, millest sõltub, kui sidus, terve ja kindel on Eesti ka keerulisematel aegadel. Aitäh!

Suur tänu teile sisuka ettekande eest! Teile on terve rida küsimusi. Alustab Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, tänud selle ettekande eest! Mul on selline küsimus. Hiljuti tekkis nii-öelda kultuurkapitali juurde riiklikult tähtsate spordiehitiste rajamise ja renoveerimise fond. Kas põhimõtteliselt on tegu sama süsteemiga, mis on juba eksisteerinud Eestis tükk aega ja seotud just kultuuriobjektidega? Ja nüüd see puudutab spordiobjekte, mis oleks loomulikult väga tervitatav samm. Teiseks, kas selles fondis praegu toimub midagi või see on lihtsalt ilus nimi, sild? Aga keegi ei oska praegu öelda, kuidas see süsteem hakkab tööle.

Suur tänu küsimuse eest! Kultuurkapitalile laekumisi maksuseaduse muudatusega, mis puudutas kaughasardimaksu muudatust, ei ole tekkinud sellises tempos, et me võiks millestki reaalsest ka täna rääkida. Võib-olla tekib. Laekumised on olnud pigem tagasihoidlikud.

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Üks teema, millest siin saalis on viimasel ajal suhteliselt palju räägitud, on laste vaimse ja füüsilise tervise hoidmine. Teie ka oma kõnes ühes ja teises kohas seda teemat puudutasite, aga ehk te tooksite ka eraldi välja, lihtsalt et ei läheks kaduma, et mis on teie hinnangul teie tegevusvaldkonnas kõige, ütleme, prioriteetsemad või olulisemad tegevused, mis on olnud või mis on plaanis, mis aitavad laste vaimset ja füüsilist tervist hoida?

Suur tänu väga hea küsimuse eest! Ma saan öelda kaks asja, kaks märksõna: kultuuriranits ja programm "Sport koolis". Mõlemad aitavad lapse vaimset ja füüsilist heaolu ja tervist parandada. Need on ka minu poliitilised eesmärgid, et nende tegevustega jõudsamalt edasi liikuda ja jõuda rohkemate lasteni üle Eesti.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kõigepealt suur tänu põhjaliku ülevaate eest! Kahjuks saab Riigikogu liige praegu siin ainult ühe küsimuse esitada, samas esinete kahes valdkonnas. Aga ma võtan nüüd väikese õiguse ja esitan teile kaks küsimust, kummastki ühe. 

Kultuuri seisukohalt selline küsimus: mida Kultuuriministeerium teeb ja plaanib teha selleks, et kuulmispuudega inimestele audiovisuaalteenuseid kultuuris paremini kättesaadavaks teha? Näiteks "Meie Erika" film ei ole kuulmispuudega inimestele kättesaadav, kuna seal subtiitrid puuduvad. 

Nüüd küsin spordi kohta. Nagu te ise viitasite, treenerite toetuse määr on küll tõusnud kõvasti, samas mitte piisavalt. Mis on Kultuuriministeeriumil plaanis teha selleks, et need tõuseksid vähemalt kultuuritöötajate palgamääraga võrdseks?

Suur tänu, lugupeetud kolleeg Jüri Jaanson, küsimuste eest! Ma tuletan teile meelde, et me oleme ühest erakonnast. Minu käest võib alati küsimusi küsida, rohkem kui kaks. Ma olen väga kättesaadav. Mis puudutab ennekõike kuulmispuudega inimesi, siis kõigepealt tuleb ka teid tänada selle asja edendamise ja selle teema hea käekäigu eest seismisel. 

Eesti Rahvusringhäälinguga näiteks oleme pikalt aru pidanud, kuidas ligipääsetavust paremaks teha. Tegelikult on see rohkem tootjate vastutusala, mida poliitikaga saab küll laiendada, aga tootjad on juba väga suuri samme ka tänu tehnoloogia arengule edasi astunud selles valdkonnas. Seis on oluliselt paremaks muutunud ja järjest rohkem tootjaid on võtnud selle enda südameasjaks ja vastutuseks, et rohkemate inimesteni jõuda. 

Mis puudutab treenerite tööjõukulu, siis jaa, seal on mitu komponenti. Ühest küljest on riik panustaja palgafondis, ta peab nii-öelda vastutama selle 50% eest. Meil on edasiliikumiseks ruumi ja kindlasti me peame silmas hoidma seda sihti, et treenerite töö oleks paremini väärtustatud. Ma arvan, et ka avalikus arutelus tänapäeval on ikkagi see tänuväärselt rohkem kõlanud, treener kui ametinimetus, positsioon ühiskonnas, oluline roll, siduv, ma ei tea, kontakt lapse ja spordiala vahel ning lapsevanemate ja perekonna vahel. See on väga tähtis.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mõni aeg tagasi, peaaegu kaks kümnendit tagasi valmis Oslos uus ooperiteater. Oslo või, ühesõnaga, Norra kultuuriinimesed olid väga mures selle pärast, et sinna saali tulid ainult hõbejuukselised küpses eas inimesed ja nende niisuguseks eesmärgiks sai tuua sinna ooperisse ka nooremaid, et ei oleks ainult hallipäised. 

Minu küsimus on selline. Meil on olemas suurepärane kultuuriranits – jumala eest, jätkake sellega –, on sporditreenerite toetused, aga küsimus puudutab seda, kuidas tagada, et regionaalne võrdsus oleks suurem. Seal on väiksed vahed sees, tõmbekeskused võtavad ikkagi paratamatult suurema osa ära. Kuidas te näete seda perspektiivi?

Tänan küsimuse eest! Erinevate riikide praktikad on väga erinevad. Teie tõite ühe Skandinaavia maa näite, aga kui näiteks võin siia kõrvale panna isikliku kogemuse, rääkides Suurbritanniast, siis näiteks Londonis suurte ooperimajade ja kontserdisaalide juhid ütlevad, et meil on toimunud ühiskonnas muutus, me näeme palju vähem vanemaid inimesi oma saalis, noored on leidnud tee klassikalise sellise kultuurivormi juurde. 

Aga regionaalsus on suur probleem Eestis küll. Seda me näeme maakondadevahelisest võrdlusest, kuidas inimesed jõuavad kultuurini, kus see kontakt on madalam ja just võib-olla vanemaealiste seas. Inimesed ei jõua sinna. Tuleb vaadata … Meil on erinevaid programme Kultuuriministeeriumis ka, näiteks "Teater maale". Me soodustame selliseid väljasõite erinevatele enda sihtasutustele, kes saavad käia ka väiksemates kohtades etendusi, kontserte programmi andmas. 

Ja ma arvan, et siin on tegelikult – enne rääkisin ka oma kõnes rahvusringhäälingust –, et siin on ka rahvusringhäälingul roll. Võib-olla just selline, ütleme, kõige kättesaadavam on kontserdisaalist ülekanne, otseülekanded, ERSO otseülekanded Klassikaraadios – sellised vormid peavad kindla peale alles jääma ja neid tuleb ka soodustada. 

Nii et aitäh selle tähelepaneku eest! Mõistan muret ja regionaalsuse aspekti me kultuuripoliitikat kujundades silmas ka peame erinevate toetusmeetmete kaudu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma teen Jüri Jaansonit, proovin kaks küsimust mahutada. Esiteks, kas te saaksite kirjeldada AI-ga seotud väljakutseid ja kuidas me kaitseme meie loojaid ja loomingut selle eest, mis seal küberilmas praegu toimub? Teisalt, rahanduskomisjoni liikmena ma küsin, et me kõik aasta alguses nägime, et veebikasiinode maksuerand lõpetas laekumise, tegime kiiresti muudatuse, aga tulemus kultuurivaldkonna jaoks on ikkagi miinusmärgiga. Kas nüüd eelarve läbirääkimistel kompenseeritakse see kultuurivaldkonnale? See lõpuks tähendab, et me räägime regionaalsest kättesaadavusest või huviharidusest, kultuurkapitalist. See mõju valdkonnale on pikaajaline ja sügav. Kas kuidagi selle erandiga seotud augu lappimine kultuuri jaoks on plaanis?

Tänan väga heade küsimuste eest! Alustan tagumisest. Vastus on jah, see kavatseb tagasi maksta tekitatud kahju, see on otsustatud. Küsimus on lihtsalt selles, et kui me peatame edasise allatoomise 0,5 protsendipunkti kaupa, mis tundub mõistlik otsus, siis me ei ole kaitstud selle eest, et see trend üldiselt allapoole liikumist lõpetaks. See on ju ühiskonnana jällegi väga positiivne näide, et meie inimesed ei suitseta, ei joo ega mängi hasartmänge. Aga siis tuleb vaadata ja see aeg ära oodata. Kultuurile on peaminister lubanud kahju selle maksumuudatuse näol ei tekitata ja ta on oma sõna pidanud. 

Nüüd, esimene küsimuse osa, mis puudutab AI-d. Terve Euroopa otsib vastust, milline on kõige parem lahendus, et kaitsta oma loojaid. See on väga tähtis, ma arvan, ka igasuguse AI, eriti väikerahvaste, väikekeelte ja kultuuriruumide puhul, et kui me ei anna seda teksti, mis meid teeb eestlasteks … Me teame, kes on, ma ei tea, Tõnis Vilu või Valdur Mikita, Kivirähk. Meid seob teatavad tüvitekstid, arusaamine, mis teevad meist eestlased. Kui see osa ära võtta või selle osa puudumine AI keelemudelite arengus, kui seda ei ole, siis mis edasi saab? Kas me jääme kasutama vaesestunud keelt nendes masinates? Me tegeleme sellega. Oktoobri alguses kogunevad siia minu kutsel Põhjamaade kultuuriministrid NB8 formaadis. See on üks teema, mille üle me arutame. Äkki me leiame mingi lahenduse, ma annan siis teada.

Auväärt ettekandja, üks väike selgitus. Mina istungi juhatajana, kui ühe minuti sisse mahutatakse rohkem kui üks küsimus, ma ei sekku sinna. Seda enam, et Riigikogu liikmed on leidlikud, öeldes, et tal on "kaheosaline küsimus". Siin Jüri ja Riina olid ausad ja ütlesid, et neil on kaks küsimust, aga väga tihti öeldakse, et on ka kaheosaline küsimus. Küll aga on ettekandjal privileeg siis tegelikult valida küsimus, millele vastata, aga ma arvan, et keegi teadlikult sellele ühele ainult vastama ei hakka.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kultuuri arengukava täitmise aruande põhimõtteid te tutvustasite meile vist maikuus kultuurikomisjonile. Aga te ei öelnud, et enne seda, aprillis, oli ministeerium saanud kätte umbes 200-leheküljelise rakendamise vahehindamise raporti, kus rakkevõrgustik, Tartu Ülikooli teadlased, andsid hinnangu, kuidas seda arengukava on õnnestunud täita. Seal on mitmeid ettepanekuid ka, see on tõesti mahukas dokument, hariv lugemine. Seal on näiteks toodud välja, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk Eesti keskmisest, kui sihtväärtus on olnud eesmärk 90%, on see langenud praegu väga madalale tasemele, 72%-le. Eesti keskmisega võrreldes oleme sihteesmärgist järjest kaugenenud. Kuidas see nii on läinud?

Tänan küsimuse ja osunduse eest! Tõepoolest, selline vaheraport on ilmunud ja see on meile väga heaks tööriistaks ja andmestikuks, millised asjad on õnnestunud rohkem ja millised asjad on õnnestunud vähem. Ei ole uudis Riigikogu liikmele, millised on olnud riigieelarve võimalused erinevates haldusalades, ka Kultuuriministeeriumis. Neid võimalusi kärpeolukorras on olnud päris keeruline täita, või neid väljakutseid, aga me oleme palka tõstnud. Lihtsalt, kui vaadata palgatõusu, siis mingite väikeste sammudega me oleme siiski suutnud edasi liikuda, aga arenguruumi on.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kultuurivaldkonna teemasid ja väljakutseid vaieldamatult on rohkem, aga minu küsimus läheb tegelikult teie otsesest vastutusalast tsipakene välja. Siiski on see teie valdkonnaga väga selgelt seotud. Teemaks on huviharidus. Oleme sotsiaaldemokraatide poolt välja pakkunud huvihariduse kaardi sisseviimise igale lapsele ka Eestis – Islandil on see täna kasutuses väga edukalt –, et näiteks igakuiselt võiks olla lapse kohta kasutada 50 eurot selleks, et toetada huvihariduses osaleda. Teatavasti on ka haridusministeeriumi ametnikud selle tublisti ette valmistanud ja neid praktikaid uurinud. 

Aga ma küsin, mis on teie kui kultuuriministri seisukoht. Ma tahaks kuidagi eeldada, et te tõenäoliselt olete toetav. Kas sellest võib järeldada, et Reformierakond ei ole toetav? Või miks me seda ettepanekut ei ole näiteks näinud juba valitsuse poolt aktiivselt tegevusse viimisena? Huvihariduse kasulikkusest ma ei jõuagi hetkel rohkem välja tuua ja ma arvan, et polegi vaja.

Tänan selle küsimuse eest! Ma võiksin küsida, et aga miks teie ettepanek siis ei ole toetust leidnud, kui teil nii hea ettepanek on. Tegelikult lapse huviharidus ja selline kultuurikaart on olnud minu teada juba aastakümneid erinevates mudelites arutlustel, aga erinevatel asjaoludel ei ole selle rakendamiseni siiski jõutud. Üks võimalus, mida meie pakume selle kultuuriranitsa näol, mis puudutab muuseumis kontserdil, kinos, teatris käiku ühele lapsele esimesest kuni üheksanda klassini, seal peab siis vaatama, kas need tooted sõidavad nii-öelda ühte rada või võivad ka täiendada teineteist. Ma hea meelega loeksin seda analüüsi, mis te olete selle projekti kohta teinud, millised on need majanduslikud väljakutsed sellega seoses ja milline on see sisuline rakendamisvõimalus ka ja kas tal on selliseid kattuvuskohti ka kultuuriranitsaga. Aga minu nii-öelda põhiline või üldine vastus sellele on, et mida rohkem on laps kontaktis kultuuriga, seda parem on see meile kõigile.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kultuuriminister! Tean, et teie südameasi ministrina on olnud lastekirjanduse käekäik. Samas, me saime hiljutisest PISA uuringu tulemustest teada, et sarnaselt teiste riikide lastega on ka eesti laste funktsionaalse lugemise oskus siiski langenud. Uurin teilt, kuidas te kultuuriministrina näete, millises olukorras praegu meil on laste- ja noortekirjandus.

Suur tänu väga huvitava küsimuse eest! Meie lastekirjandus Eestis on väga heas seisus. Meil on suurepäraseid lastekirjanduse autoreid, väga kenasti kujundatud lasteraamatuid, millest räägib ka seik, millest ma oma kõnes kõnelesin. Bologna raamatumess, kus just lasteraamatute näitusel oli Eesti peakülaline. Need illustratsioonid ... Miks Eesti valiti peakülaliseks? Loomulikult sellepärast, et meil on, mida näidata, meie standardid ja kvaliteet on nii kõrged. Eesti Lastekirjanduse Keskus, siinsamas vanalinnas imearmsas majas tegutsev tubli meeskond teeb sellist programmi nagu "Laste lugemisisu". Nad käivad üle Eesti raamatukogudes, panevad välja soovituslikku kirjandust, õpetavad või annavad informatsiooni raamatukogu töötajatele, kuidas ja mida lastele pakkuda, millisel viisil suhelda, kuidas raamatud kättesaadavamaks teha. Teate, Liina Kersna, see programm töötab. Läbi selle programmi me võime kokku lugeda, et lugemisharjumus lastes on suurenenud. Nii et iga väike samm loeb sellel teekonnal. On ka positiivseid näiteid siia juurde tuua.

Kristina Šmigun-Vähi, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tõesti ma tänan teid, et alati, kui ma helistan, siis kui kohe vastata ei oska, aga vastuse alati saab. Nii et aitäh teile! 

Aga minu küsimus puudutab teie Kultuuriministeeriumi lehel täna olevat uudist. Loen ette: valitsus kiitis heaks Euroopa Liidu 2028–2034 eelarveperioodi toetuste esimese jaotuse ettepaneku, milles on Kultuuriministeeriumi valdkonnale nelja reformi elluviimiseks kavandatud kokku 92,2 miljonit eurot; kui ettepanek saab heakskiidu ka Euroopa Komisjoniga peetavatel läbirääkimistel, oleks tegemist rekordilise välisvahendite mahuga kultuuri-, spordi- ja lõimumisvaldkonnas. Mu küsimus puudutabki seda, millal toimuvad need läbirääkimised Euroopa Komisjoniga ja kuidas need proportsioonid nimetatud valdkondades jaotuvad.

Suur tänu! See on tõesti meie majale suur rõõm, ….. valdkonnale ka. See on rekordiline summa ja koosneb kolmest plokist. Kõigepealt, arhitektuur, lõimumine, teeme linnakeskuseid korda. Arhitektuuri toetamine rekonstrueerimisel on selleks üheks märksõnaks. Aga ennekõike ka loomemajandus ja kultuuriharidus. Need on sellised märksõnad, millega meie tublid ametnikud Euroopasse lähevad eile kokkulepitud programmiga, et need numbrid seal kinnitada. See vastus peaks saabuma käesoleva aasta lõpus. Nii et palju pole oodata. Ka mina oleme ministrina küsinud, kui tõenäoline see on, et kõik ikkagi nii läheb, et me saame soovitud summad ja küsitud valdkondadele need summad. On öeldud, et tõenäosus on väga suur.

Andrus Seeme, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, ma tänan väga hea ettekande eest! Väga meeldis. Oma ettekandes mainisite ka suurettevõtmisi või üritusi. Ma kuulsin: Rally Estonia. Siit ma küsingi, kas teil on teadmine, kas Eestimaal veel WRC etapid võiksid toimuda või on väike lootus olemas. Samas ma tean, et te olete hea toetaja.

Suur tänu heade sõnade eest, hea kolleeg! Rally Estonial on vahetunud promootorid. Ma olen nende uute promootoritega kohtunud Tartus, kui oli rallietapp, ja kohtun nüüd lähiajal uuesti. Neil on Eesti suhtes suured ambitsioonid. Ja me loodame, et saame olla valitsusena ja riigina korraldajatele heaks partneriks ka edaspidi. Rally Estonia on silma paistnud oma fantastilise korralduse kvaliteedi poolest. Ja loomulikult, mis puudutab just regionaalsust, siis regionaalsuse aspekt on selle tähtsa sündmuse puhul, mis viib Lõuna-Eestisse tohutuid masse, väga-väga oluline. Nii et mina loodan, et see koostöö jätkub. Meie teeme omalt poolt kõik selleks, et see nii võiks olla. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Teie nüüd juba endine kolleeg valitsuskabinetis Hanno Pevkur ütles mälestusväärsed sõnad, et palju raha voolab peale, vigu tuleb ette. Ma sellest tulenevalt küsin, kas te olete tõstatanud juba või plaanite tõstatada valitsuses selle küsimuse, et võib-olla laseks natukene vähem peale voolata. Sest siin ajakirjanduses ja ka poliitikute hulgas on ju hakatud ehitama narratiivi, et noh, ei läinudki kuigi palju ju protsentuaalselt sellest kaitserahast vasakule ära. Summad on justkui väiksed, aga ma arvan, et kui tõsta kultuurivaldkonda 70 miljonit, et näiteks lapsed saaks huviharidusega tegeleda, oma lugemust suurendada, sporti teha, siis see tugevdaks meie riigikaitset nii otseses mõttes kui ka võib-olla läbi selle, et mõne aasta pärast oleks ametites inimesed, kellel ei tuleks selliseid rumalaid vigu ette. Kas te olete lauale pannud, et võib-olla keeraks natukene seda juga niimoodi, et kultuuri- ja spordivaldkonda arendada, kui seal kaitsevaldkonnas inimesed ei suuda sellega toime tulla?

Suur tänu küsimuse eest! Eks ma olen valitsuses püüdnud kultuuri ja spordi eest ka seista, ka rasketel või nendel väljakutserohketel aegadel, mis puudutab eelarvetasakaalu poole liikumist, kaitsekulude tõstmist, eelarvedefitsiidi vähendamist ja nii edasi. Ja see on üks keeruline ülesanne olnud, mille tulemus on see, et muidugi, me kõik oleme pidanud kärpeid tegema, aga kultuurivaldkond on vaatamata sellele siiski ka vahendeid juurde saanud. Kui ma näiteks käesolevast eelarveaastast räägin, siis see eelarveaasta oli isegi plussmärgiga võrreldes eelmise eelarveaastaga. Nii see peakski olema. Mul on hea meel kuulda, et te valutate südant kultuuri ja spordi hea käekäigu eest. Mina ka, me oleme ühes paadis sellega. (Hääl saalist.) Just, meie Eesti. Väga õige! Nii et jah, eks me võitleme edasi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Teie valdkond on ülimalt oluline, sest kultuur on mainitud ka põhiseaduse preambulas, mida me peame hoidma ja kaitsma ja arendama koos oma rahvuse ja keelega. Ma tahan küsida teilt Estonia teatri kohta. Riigikogu otsustas siin juba aastaid tagasi eraldada selle ehitamiseks raha ja paraku me ei ole mitte kuskile jõudnud, käib läbi aastate erinevate ametkondade ja teatri ja linna kemplus. Kas te oskate meile midagi lootustandvat ja positiivset rääkida selle tulevikust? Millised on Kultuuriministeeriumi edasised sammud?

Suur tänu taas väga olulise teemapüstituse eest! Ma tahan öelda seda, et Eesti riigile on väga oluline, et Estoniaga saaksid asjad korda, et see maja saaks juurdeehituse. See on meie kõigi huvides. See ei ole ainult Estonia enda või nende siseasi, see on kogu meie riigi ja rahva asi ka. Praegu käib ruumiprogrammi hange, kus kaalutakse kolme varianti selleks ehitusega algamiseks. Ma jään teile hetkel vastuse võlgu, mis kuupäeval ruumiprogrammi hanke tulemused avalikustatakse ja mingi versioon sellest tehtud tööst ka välja valitakse, et sellega edasi liikuda. Aga Riigikogu on kinnitanud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirjas ka Estonia juurdeehitise. See tähendab seda, et küll see tuleb millalgi. Kahetsusväärselt tõesti see on aega võtnud. Ja siin on lahendamata maaomandi küsimused, seda loen isegi lehest. Mina kindlasti toetan seda, et Estonia saaks jõudsamalt edasi liikuda. Tänan teid!

Andre Hanimägi, palun! 

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Tavaliselt ma olen alati küsinud teilt e-spordi kohta ja oleks seekord ka soovinud, aga kuna kaks küsimust tuleks, siis ma ütlen selle märkusena lihtsalt. Ma tegelikult küsin voogedastusmaksu kohta. Ma tean, et Eesti on ka seda teed minemas, eelkõige seoses Netflixiga, mis on väga mõistlik, see läheb Eesti filmindusse ja seriaalidesse ja igale poole mujale. Aga minu küsimus on natukene laiem, ka Pillar One ja Pillar Two ehk Meta ja kõik muu. Kuidas ta on seotud? Väga lähedalt. Kui meil on ikkagi olukord, kus Eesti meediast kaob reklaamiraha sotsiaalmeediahiidudele, siis loomulikult see mõjutab nii Eesti kultuuri, Eesti meediat, Eesti ajakirjandust kui ka Eesti sporti ühel või teisel moel. Mistõttu ma küsin, vist on Euroopas see asi jäänud totaalselt seisma, iga riik on läinud oma teed. Mis on Eesti mõtted ja plaanid, kas me läheme selle digimaksuga kuidagigi edasi?

Tänan! Taas kord väga oluline teemapüstitus ja küsimus. Oleks siin minu asemel justiits- ja digiminister, siis saaksite võib-olla palju detailsema vastuse. Mina saan rääkida voogedastusplatvormide võimalusest, mis puudutavad minu töövaldkonda. Ma olen leidnud seadustes sellise võimaluse, et voogedastuskanalid, platvormid, mis siin tegutsevad ja mida on võimalik Eesti inimestel vaadata, saaksime oma valdkonda neid maksustades raha tagasi tuua. Jah, need suuremad ettevõtted, keda te nimetasite, kuuluvad Euroopa arutelu pädevusse rohkem, kui siin ühes väikeses riigis ilmselt teha saab. Ma tean, et sellega tegeldakse, aga kahjuks kuupäevasid ei oska teile öelda ja seda, kui kaugele või kui jõudsalt selle teemaga on edasi jõutud minna. Siin on vahepeal toimunud selliseid hiidgigante silmas pidades huvitavaid kohtulahendusi, mis on näiteks Iirimaale toonud suure rahasaju, ütleme nii.  

Aga ma loodan, et Euroopa võtab tõsiselt seda, et üheskoos liikmesriikidega siiski mingi konkreetse otsuseni jõuda. Sest kui me vaatame oma igapäevaseid harjumusi, me istume sotsiaalmeedias ka, Meta maksustab meid ja näitab meile reklaame. Väljakutsed Eesti ettevõtetele muutuvad järjest keerulisemaks, ma mõtlen just meediavaldkonnas ka. Võib öelda ka seda, et minu teada on Euroopa tasand antud küsimusega tegeledes jõudnud juba arutelufaasist vist sammukese edasi, nüüd tegeldakse ka konkreetsete ettepanekutega. Me teame, et Euroopas võtavad asjad pisut aega, keegi ei ole seda teemat unustanud ega lasknud kuskile sahtlite vahele kukkuda, vaid see edeneb jõudsamalt. On töös. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sporti aitavad populariseerida kõikvõimalikud rahvaspordiüritused, igasugused jooksud, on ka erinevad spordivõistlused, kuhu inimesed peavad ostma pileteid või maksma osavõtutasu. Aga meil on käibemaks 24% nende asjade juures. Kas te olete ka seda mõelnud, kaalunud või plaanite veel oma ametiaja jooksul valitsusse viia, et tegelikult ka spordiüritustele teha soodustatud käibemaksumäär? Neid üritusi, kuhu inimesed massiliselt lähevad, käivad – see on ju tegelikult üks osa spordi populariseerimisest.

Tänan küsimuse eest! Ma olen enda juurde kutsunud – see koosolek on toimunud, see arutelu on toimunud just hiljuti, mõni nädal tagasi – kontserdikorraldajad, kellega me arutasime konkurentsivõime küsimustes. Ma lihtsalt soovisin teada saada, kus need pudelikaelad on ja kas maksumäär on ainus takistus ning mis võib juhtuda siis, kui maksumäära langetada. Kas see jõuab piletihinda või see jõuab kuhugi mujale? Kas me peaksime ära kaotama otsemeetmed, et maksumäära alla tuua? Kas me peaksime kogu süsteemi ümber korraldama? Ma olen aruteludega algust teinud, aga selliste sektsioonide kaupa. Probleemid või väljakutsed on suhteliselt sarnased igal pool, aga meie kultuuripoliitika on nõnda üles ehitatud, et ka spordis me anname otsetoetusi. Ja nüüd, kui me tahame maksumäära alla tuua, siis kas me peaksime otsetoetused lõpetama? 

Eesti kultuuri- ja spordipoliitika on nõndaviisi üles seatud ja sihitud, et meil toetab riik keskselt otsetoetustega oluliselt kõrgemalt kui keskmine Euroopa liikmesriik oma valdkonda. Euroopa keskmine on riigi SKT-st 0,5%, meil on kuskil 1% otsetoetust – me oleme nii palju kõrgemal teistest. Siin tuleb vaadata, milline on tõhusam või kvaliteetsem või kasulikum viis, kas anda toetusi sihitud suundadesse või teha toetused vabaks. Seda saab kaaluda. Süsteemid on selleks, et nende üle arutada ja parem välja valida.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Jah, raamatud on au sees, vähemalt jutus. Raamatupoodides on igasuguseid raamatuid ja neid tuleb väga-väga palju. Aga on teine külg, uuringud näitavad, et funktsionaalne lugemisoskus langeb, ja mitte ainult laste seas, vaid ka täiskasvanud inimeste seas. Aga mis kasu on raamatute lugemisest – ma räägin praegu ainult raamatutest –, kui sellest tekstist aru ei saa või on raskusi arusaamisega, millest jutt on. Kui palju ministeerium on mõelnud selle peale? Raamatuid on küll palju, aga et saaks ka aru.

Suur tänu selle tähelepaneku eest! Ma tuletan meelde seda lugemisuuringut, mille peamine läbiviija oli professor Marju Lauristin. Mida see uuring ütles? Ainus inimene, kes ei loe, on keskealine mees Eestis. Ja kumb teist … (Naerab.) Ainus inimene või see sihtgrupp, kes on kõige mahajäänum selle uuringu tulemustes – need on andmed, mis meieni jõudsid. 

Ma arvan, et see algab ikkagi ka kodust päris palju. See ei ole ainult õpetamise, õpetaja või koolisüsteemi osa, vaid ka kodused harjumused. See on väga tähtis, et laps näeb, kas ema ja isa võtavad üldse raamatut kätte või kuidas kodused harjumused on. See on päris suur osa ja tähtis osa inimeseks kujunemise teel. Aga jah, täiskasvanud inimesi ma ei oska öelda, kuidas riik saaks sundida neid teksti mõistma või rohkem raamatuid lugema panna. Keeruline.

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Hea ettekandja, tänan selle suurepärase ülevaate eest! Kõigepealt faktilise märkusena, ma ei tea, kas ma olen keskealine või valge, aga ma loen raamatut päriselt ja ostan ka – aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida – ja laenutan isegi raamatukogust. Siin on liikumisharjumusest ja mis teeb muret nii Kaitseväele kui ka Kaitseväe Akadeemiale, et noored tulevad sisse ja nad ei suuda elementaarset üldfüüsilist testi ära teha. Siit ka minu küsimus, mis on tulevikupõlvkonna Eestile suunatud: kuidas te seda hindate ja kuidas te hindate oma koostööd teadus- ja haridusministeeriumiga? Sest see liikumine või kehaline kasvatus on ju suures osas lasteaedades ja sealt jätkuvas haridussüsteemis.

Tänan väga! Kõigepealt, mulle meeldis see, mida te alguses ütlesite. Ma võin komplimendiga vastata, et teie puhul ma olen täiesti kindel, et te armastate raamatuid lugeda. Ka teie puhul, hea kolleeg Tõnis Lukas. Meil on siin selline teos – teil on see laua peal, eks ole – "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Siin on väga palju huvitavaid fakte sees, ka positiivseid näiteid, aga ka väljakutsed on väga kenasti kirjeldatud. 

Aga need küsimused ja nüüd konkreetsemad vastused võib-olla. "Sport koolis" projekt on üks, mida saab esimesest klassist alates lastele pakkuda. Ka sellest on siin raamatus juttu. Ja kindlasti ka "Liikuma kutsuv kool", mis on Tartu Ülikooli teadlaste poolt kokku pandud teaduspõhine liikumisprogramm. Nendega peab rohkem tegelema.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Meil on viimastest aastatest ette näidata üks edulugu, nimelt maakondlike jalgpallihallide projekt. Aga kahjuks on see hea algatus jäänud toppama Lõuna-Eestis, kus ei Põlva-, Võru- ega Valgamaal ei ole jõutud asjaga lõpule, lisaks Hiiumaal. Kas on valmidust sellega edasi minna? Ärme unustame, et keerulisel koroonaajal tehti ikkagi neid halle edasi, Rakvere jaoks eraldati raha. Tõsi, ehitushinnad on kallinenud, olukord on keerulisemaks läinud, aga ometi on leitud ka lisaraha, kui on ehitushindade kallinemine olnud silmapiiril. Nii et äkki teeks need neli maakonda ka ära? Miks praegu kõik toppab?

Tänan küsimuse eest! Täiesti mõistan muret. See projekt lõppes eelarveliselt 2023. aastal ja tõesti mõned omavalitsused ei suutnud oma panust sellesse projekti tagada. See oli pikkade läbirääkimiste tulemus, miks see sellisesse seisu jäi. Riik on teinud selle enda investeeringuosa koha pealt ikkagi väga suuri järeleandmise võimalusi, pikendanud aega ja leidnud läbirääkimistes erinevaid lahendusi. Aga see on olnud lõpuks kohalike omavalitsuste enda otsus, mõnes ei olnud lihtsalt võimekust nende projektidega lõpuni minna. 

Kui saalidest rääkida üldiselt, siis haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on eest vedamas ja seisab erinevate pallimängude saalide väljaehitamise eest erinevatesse maakonnapunktidesse, mis oleksid sellised väiksemat tüüpi pallimängud, universaalsaalid. Seda ma oskan teile praegu öelda. Aga kui kaugel ta selle teemaga on? Sportimise kohti on erinevatesse regioonidesse tarvis, nõustun.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Suur aitäh teile!

Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuulates hea ministri kõnet ja mõeldes kultuuri- ja spordivaldkonnale, võiks ju rääkida päris paljudest asjadest. Mina küll sooviksin jagada teiega täna seda fookust, mis käesoleval aastal ja ka eelnevalt on siin saalis ja volikogudes mitmeid kordi kõlanud, ning rääkida laste ja noorte vaimsest ja füüsilisest tervisest ja sellest, kuidas kultuur ning ka see, mida minister välja tõi, aitab meie lapsi ja noori hoida ja arendada. 

Olukord nõuab kahtlemata tähelepanu. Maailma Terviseorganisatsiooni soovituste järgi peaks laps liikuma päevas vähemasti tund aega, aga Eestis täidab seda soovitust alla poole noortest. Samal ajal on näiteks 15–17-aastaste tüdrukute ja poiste seas depressiooniriskis vastavalt 54% ja 28% lastest. Need kaks muret ei asu üksteisest eraldi – vähene liikumine, kehvem uni, ülemäärane ekraaniaeg, üksildus ja vaimne kurnatus võimendavad üksteist. Samas, ega siin saalis ei ole ju ka mõtet seda muret ja neid arve lihtsalt katkise grammofoni kombel korrata ja ei ole ka mõtet loota seda, et on olemas üksainus toimiv võluvits, üksainus poliitika, mis suudab need probleemid minema pühkida. 

Lapse tervist kujundab kõige enam tema tavaline päev, ma rõhutan: tema argipäev. Me peame küsima, kas koolipäevas on liikumist, kas kodu lähedal on turvaline koht mängimiseks, kas laps kuulub mõnda kollektiivi, kas tal on võimalik kogeda muusikat, teatrit, kirjandust või kunsti. Kultuuri- ja spordipoliitika on seetõttu väga otseselt ka ennetuspoliitika. 

Esiteks, kultuur aitab lapsel mõista iseennast, aitab mõista teisi. Lugemine kasvatab keskendumisvõimet, sõnavara. Teater ja film avavad teistsuguseid elukogemusi. Muusika ja kunst annavad võimaluse väljendada seda, mida laps ei pruugi ehk osata sõnadesse panna. Koolis, tantsurühmas, orkestris, näiteringis osalemine loob kuuluvustunde ja toetava kogukonna. Need aspektid ei asenda kindlasti professionaalset vaimse tervise abi, kui laps seda vajab, aga aitavad muresid ennetada ja aitavad tugevdada lapse toimetulekuoskusi. 

Seepärast on tähtis ka ministri rõhutatud põhimõte, et lapse kultuurikogemus ei tohi sõltuda vanemate rahakotist, kooli võimalustest ega kodukoha kaugusest. Kultuuriranits on alates aastast 2022 andnud igale õpilasele võimaluse saada vähemalt ühe õppekavaga seotud kultuurikogemuse aastas ja tänavu saavad 34 kultuuriasutust pakkuda tasuta õppekäike enam kui 54 000 õpilasele. See on oluline leevendus, aga järgmine siht peab olema püsivamalt tugev kultuuriranits ja minu hinnangul selle laiendamine ka keskhariduse lõpuni. 

Teiseks, me peame tooma liikumise igasse lapse koolipäeva. Praegu 41 koolis toimiv programm "Sport koolis" lisab algklassilaste nädalasse juhendatud liikumist ja võimaldab lastel proovida erinevaid spordialasid. Selle tugevus seisneb tema universaalsuses. Me ei jõua ainult nende lasteni, kelle pere on juba leidnud või suunanud last spordiklubisse. Seetõttu toetan ma väga eesmärki laiendada programmi järk-järgult kõigi esimese kuni kolmanda klassi õpilasteni. 

Oluline on ka see, mis toimub ülejäänud koolipäeva jooksul. Aktiivsed vahetunnid, õuesõpe, turvaline koolitee ja liikumist soosiv kooliõu ei nõua, et lapsest saaks sportlane. Need muudavad liikumise päeva loomulikuks osaks ja sama eesmärki teenivad ka üle Eesti paigaldatud ligi 400 pallikasti – lihtne võimalus võtta pall, mängida ja see tagasi panna. Head lahendused ei pea alati olema keerulised, kuid need peavad jõudma lapse igapäevasesse keskkonda. 

Kolmandaks vajavad nii kultuur kui ka sport inimesi, kes lapsi märkavad ja juhendavad. Kollektiivijuht, huviringiõpetaja, treener ei anna edasi ainult oskusi. Sageli on nad lapse jaoks just need usaldusväärsed täiskasvanud, kes märkavad muutust meeleolus, aitavad kogeda eduelamust ja õpetavad pingutama koos teistega. Seetõttu oli väga õige suurendada treenerite tööjõukulu toetust miljoni euro võrra. Ja 2025. aastal, tuletan meelde, sai seda toetust üle 1500 treeneri enam kui 450 organisatsioonist. Aga muidugi, eks … 

Palun juurde mõned minutid.

Kolm minutit lisaks, palun! 

Jaa, aitäh!

Kuid eks me näeme ka seda, et tegelikult treenerite vajadus on suurem. Ja eriti, kui meil nüüd tõepoolest õnnestuks suurendada "Sport koolis" programmi täiendatud mahus, siis usutavasti on meil vaja juurde ka neid treenereid, kes koolides hakkavad lastega toimetama. 

Ja neljandaks: kultuur, sport, liikumine peavad jõudma tõepoolest kõigini. Ministri kirjeldatud paraspordivahendite jõudmine Eesti spordikeskustesse – see on väga konkreetne samm. Samamoodi me peame vähendama hinda, kaugust ja harjumise puudumist kui kultuuris osalemise takistusi. Valikuvabadus – jätame selle meelde – on päris ainult siis, kui lapsel on tegelikult ka, mida valida. 

Lõpetuseks, kõige olulisem on näha tervikut. Kultuuriranits viib lapse kultuuri juurde. "Sport koolis", "Liikuma kutsuva kooli" programmid toovad juhendatud liikumise koolipäeva. Liikuma kutsuv koolikeskkond ja kodulähedased võimalused aitavad harjumusel püsida. Treenerid, õpetajad annavad sellele kõigele inimliku sisu ja nii sünnibki süsteem, mis ei oota probleemi süvenemist, vaid aitab seda ennetada. Mis on äärmiselt oluline? Me ei saa lubada, et kultuur ja liikumine muutuvad üksnes nende laste võimaluseks, kelle perel on rohkem raha, aega või teadmisi. Igal lapsel peab sõltumata elukohast ja pere sissetulekust olema võimalus liikuda, luua, kuuluda ja kogeda eduelamust. See on investeering väiksemasse tulevasse ravivajadusse ja tugevamasse ühiskonda, kuid ennekõike on see võimalus anda meie lastele õnnelikum lapsepõlv. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Kõigepealt ma tahan tänada ministrit tema ettekande eest ja hajutada eelarvamust, et opositsioon ainult kritiseerib valitsuse algatusi ja tegevusi ning ei oska või ei taha õigeid ja olulisi samme üldse märgata. Nii see ei ole. 

Tegelikult on Kultuuriministeeriumi valdkonnas viimasel aastal olnud palju sellist, mille üle võib ja tuleb rõõmu tunda. Minister on näiteks rääkinud hästi õnnestunud laulu- ja tantsupeost, Eesti Raamatu 500. aastapäeva tähistamisest sadade sündmustega üle Eesti, Arvo Pärdi suure juubeli tähistamisest rohkem kui tuhande kontserdiga üle maailma. Positiivne on kindlasti kultuuriranitsa jätkamine. Seetõttu saaks 54 000 õpilast tasuta õppekäikudel osaleda, aga see ei ole meie arvates veel piisav. Samuti väärib tunnustamist Film Estonia. Kümne aastaga on see ministeeriumi andmetel toonud Eesti majandusse 95 miljonit eurot. See näitab väga selgelt, et kultuurile suunatud raha ei ole lihtsalt kulu, sest hästi läbimõeldud kultuuripoliitika on ka majandus- ja teatud mõttes ekspordipoliitika. 

Aga heade tulemuste kõrval me ikkagi peame rääkima ka jätkuvatest muredest ning tekkivatest probleemidest, neid kahjuks ei ole vähe. Alustaks inimestest ja nende heaolust. Kultuuriministeeriumi enda ülevaade ütleb, et 2026. aastal tõsteti riigi rahastatava kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk 1720 euroni. Jah, seda on rohkem kui eelmisel aastal, aga küsimus on, kas 1720 eurot on aastal 2020 ikka väärikas palk kõrgharidusega spetsialistile kultuurivaldkonnas. Me räägime näitlejatest, muuseumi töötajatest, raamatukogu hoidjatest, koorijuhtidest ja paljudest teistest inimestest, kellelt ootame kõrget kvalifikatsiooni, pühendumist ja vastutust. Ise oleme aastaid rääkinud eesmärgist, et kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk peaks jõudma vähemalt Eesti keskmise palga tasemele. Sellest eesmärgist oleme endiselt väga kaugel. See on aga Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse küsimus. 

Treenerite tööjõukulu toetust suurendati miljoni euro võrra ja treeneri miinimumpalk tõusis 1400 eurolt 1520 euroni. Ka seda tuleb loomulikult tunnustada. Aga spordipoliitika ülevaade ütleb ise, et täiendavast rahastustest ei piisa ja ainult 38% toetust saavatest treeneritest töötab täiskoormusega. See tähendab, et meil ei ole ainult treenerite palga probleem, meil on treeneri elukutse jätkusuutlikkuse probleem. Minu arvates peaksime laiendama riiklikku toetust ka neljanda kutsetasemega treeneritele. Just nemad teevad paljudes klubides iga päev tööd laste ja alustavate sportlastega ja see on väga oluline. 

Teine probleem on kultuuri kättesaadavus. Ministeeriumi uuring näitab, et paljud Eesti inimesed tahaksid kultuurielus rohkem osaleda, aga takistuseks on hind, kaugus, maja nappus ja harjumuse puudumine. Siin tuleb küsida, kas kultuur on Eestis võrdselt kättesaadav inimesele, kes elab näiteks Tallinnas, ja inimesele, kes elab väikeses omavalitsuses. Kui teatripilet maksab 30 või 40 eurot, sellele lisandub näiteks transport ja teatud juhtudel ka ööbimine, muutub kultuur paljude perede jaoks luksuseks. Seetõttu toetan ma täielikult mõtet suurendada kultuuriranitsa rahastust, nagu ma mainisin, ja laiendada seda ka keskhariduse lõpuni. Aga võiksime minna isegi kaugemale. Riik võiks koostöös kohalike omavalitsustega luua süsteemi, mis aitaks professionaalsel kultuuril jõuda ka sinna, kus puudub oma teater, kontserdimaja ja suur muuseum. 

Sport – ka siin on positiivseid arenguid. Liikumisaktiivsus on küll natuke, aga kasvanud. Nädalas vähemalt kaks korda liigub või teeb sporti 45% inimestest, aasta varem oli see 42%, 3%-line kasv. WHO soovitatud vähemalt 150 minutit nädalas täidab 46% inimestest, aasta varem 41%, 5% kasv. See on hea areng, aga igal medalil on kaks poolt. Teistpidi tähendavad needsamad numbrid, et üle poole Eesti elanikkonnast ei täida endiselt maailma minimaalset liikumissoovitust. 

Vaatame ka teistele numbritele otsa. Tervise Arengu Instituudi värskete andmete järgi on üle poole Eesti elanikest vanuses 16–64 eluaastat kas ülekaalus või rasvanud. Meeste seas puudutab liigne kehakaal juba rohkem kui kolme meest viiest. Aga veel murettekitavam on olukord laste seas, neljanda klassi õpilastest on liigse kehakaaluga juba iga kolmas. Sellel on ka väga konkreetne hind. TAI andmetel ulatusid liigse kehakaaluga seotud terviseseisundite kulud Eesti riigile 2024. aastal peaaegu 158 miljoni euroni. Seetõttu ei ole küsimus selles, kas riigil on raha liikumisse ja sporti investeerida, küsimus on selles, kui palju läheb meile maksma see, kui me seda ei tee. Iga euro, mille me investeerime täna sellesse, et inimene liiguks rohkem, võib vähendada tulevikus tervishoiukulusid ja parandada inimeste elukvaliteeti. Sellepärast toetan programmi "Sport koolis" laiendamist. Täna rakendatakse seda 41 koolis. Eesmärk peab tõesti olema jõuda kõigi esimese, teise ja kolmanda klassi lasteni. Ja lapse võimalus sportida ei tohi sõltuda sellest, kui suur on tema vanemate rahakott või millises omavalitsuses ta elab. 

Lõpetuseks, sporditaristu. Ma rääkisin sel teemal siin Riigikogus juba 2025. aasta veebruaris, kui arutasime Eesti spordi tulevikku. Eestis on ehitatud süsteem, kus kultuurkapitali kaudu rahastab riik riiklikult tähtsaid kultuuriehitisi. Sarnast süsteemi vajab sport. Positiivne on see, et lõpuks on tehtud samm selles suunas, et kultuurkapitali juurde tekiks riiklikult tähtsate spordiehitiste rajamise ja renoveerimise fond. Seda vajadust olen ka mina siin Riigikogus varem rõhutanud, sellest me oleme ministriga ka täna rääkinud. Kahjuks peab tõdema, et pelgalt fondi rajamine iseenesest ei ehita ühtegi ujulat, spordihalli ega staadioni. Kultuuriministeerium tunnistab ka ise, et praegu pole veel selge, kui palju raha sellesse fondi tegelikult laekub, milliseid objekte selle abil rahastada saab ja nii edasi. Nüüd tuleb tagada, et fondil oleks ka piisav, püsiv ja prognoositav rahastus. Alustada tuleks sellest, et Eestis peab kindlasti olema kaasaegne multifunktsionaalne niinimetatud spordisuperhall, nagu rahvas seda juba kutsub, vähemalt 10 000 istekohaga. Ma arvan, et see peab olema riigi prioriteet järgmisteks aastateks. 

Minu arvates ei peaks me piirduma ainult mõne üksiku riikliku suurprojektiga. Peaks olema püsiv programm, mille kaudu riik aitab kohalikel omavalitsustel ehitada ja renoveerida ujulaid, spordihalle, staadioni ja teisi spordirajatisi. Paljud Eesti spordirajatised on vananenud, omavalitsuste rahalised võimalused on väga erinevad, nagu me teame. Riiklik eesmärk, et inimesed rohkem liiguksid, ei saa sõltuda ainult sellest, kas konkreetsetel valdadel või linnadel juhtub olema investeerimiseks raha. Kultuur ja sport ei ole riigieelarve ebamugavad kuluread, mille juurde jõuame siis, kui kõik muu on tehtud. Kultuur hoiab keelt, identiteeti ja ühiskonda, sport hoiab tervist ja toob inimesed kokku. Mõlemad teevad Eesti tugevamaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister, aitäh selle sütitava ettekande eest! Rõdul olevaid spordimehi nähes ma vabandan kohe ette. Nii palju teemasid on ühes hunnikus, et ma ei jõua ilmselt spordini. Aga mis seal ikka, tegelikult on spordivaldkonna aastaaruanne nagu ikka perfektselt esitatud väga paeluvas vormistuses. Edu teile! 

Kõigepealt, loomulikult, need eelmise aasta põhilised märksõnad, laulu- ja tantsupidu, mis oli juba loojate enda poolest väga hästi ette valmistatud ja ühendas nagu ikka kogu rahvast. Olen kindel, et laulu- ja tantsupeo püramiid on natukene laiem mõiste. See on tipp, mida me aeg-ajalt kokku tulles tantsuplatsil ja lauluväljakul näeme. Aga selle püramiidi kindlustamiseks on vaja riigi süsteemset tegevust. Olen esitanud laulu- ja tantsupeo seaduse eelnõu ning loodan, et selle Riigikogu koosseisu ajal me, kallid kolleegid, selle jõuame ka vastu võtta. 

Raamatuaasta – kiiduväärne! Minister on viimastel aastatel hooga löönud kaasa raamatuaasta korraldamisel. Ta tuli ühendavalt välja, ühendas valdkonna, aga ka Eesti inimesed, loodetavasti ka lugejad, ning andis eesti kultuurile kindlasti palju. Siin võiks öelda, et ka autorihüvitiste tõus on oluline, laenutushüvitiste oma samamoodi, aga laenutushüvitiste kõrval peaks olema ka paljundustasu. Laenutustasu saavad autorid, paljundustasu läheb jagamisele autorite ja kirjastajate vahel. Eestikeelse raamatu kirjastamine on ju väheneva lugejaskonnaga, ikkagi kaelamurdev trikk, nii et eks me peame tulevikus ühiskonnana, et head eesti kirjandust ilmuks, vaatama selle protsessi kõiki tahke. 

Kultuuriranits, õppekäikude toetamine. Jah, Kultuuriministeerium on siin panustanud, aga selgelt on kultuuriranitsa maht liiga väike. Ka täna pöördus muuseumiühing avalikult Kultuuriministeeriumi poole, et õpilase kohta peaks olema ranitsa maht 52 eurot. Praegu on ta kolm korda või isegi rohkem väiksem. Sellel aastal oli ju debatt, oli teatud vasturääkivus Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel ning see koorem justkui jäi kultuuriranitsa kanda, et õpilased saaksid õppekäikudel rohkem käia. Nii et eelarve puhul Kultuuriministeerium kindlasti selle taotluse tegi. Valitsusel on eelarve koos. Täna me uudiseid ei kuulnud, aga kes teab, võib-olla seal on häid uudiseid ka kultuuriranitsa jaoks. 

Kultuuri arengukava analüüsi on teinud Tartu Ülikooli rakkerühma keskus vahehindamisena. Lõppraport on väga põhjalik. Kahju, et seda ei ole avalikult rohkem tutvustatud. Seal on palju osundusi, ettepanekuid ja soovitusi. Tegelikult tulevikku vaatavalt on päris mitmed asjad. Näiteks Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika soovitused on seal tehtud, need on võetud arengukavadest. Meie riik peaks ju arenema süsteemselt, nii et kõik rahastamispanused tehakse vastavalt arengusuundadele. Rakkerühm on teinud ka oma ettepanekud ja seadnud temaatilised prioriteedid. Aastal 2028 algab uus rahastamisperiood Euroopa Liidul ja riigi plaanis peaksid need prioriteedid olema kaetud: julgeolek ja toimepidevus, digipärand, pärandihoidlad, kultuuritaristu vastupidavus, kultuur kui majanduskasvu mootor, eksport, lisandväärtus ja loov mõtlemine, heaolu ja elukaareülene kultuuriosalus, energiatõhusus, pärandikaitse ja ruumiline areng, digikultuur ja andmepõhised teenused, haldusvõimekus ja koostööpõhised teenusmudelid. 

Ma ei jõudnud küsida, küsimusi oli vähe. Aga kas need riigi plaani oma ettepanekud Kultuuriministeerium viib ka läbi ja tõesti Eesti riik siis vastavalt nende soovituste järgi käib? See oleks ju loogiline, et Euroopa raha toetab meie oma arengukavade elluviimist, ja see peaks riigi plaanis automaatselt tagatud olema. 

Nüüd, Kultuuriministeeriumil on teadus- ja arendusprogramm, kus teadusagentuuriga koostööd tehes antakse uurimistoetused teadlastele. Ma võin öelda praegu, et seal tuleb taotlused teha eesti ja inglise keeles, eesti-sisene programm, aga fookus ei lähe absoluutselt kokku kultuuri arengukava mõttega. Aga ma arvan, et see on mingi kitsama ringkonna käes. Ma palun kultuuriministril vaadata, et meie kultuuri arendamise üldise suunaga kokku läheks ka see väga oluline teadus- ja arendusprogramm, mis on selles mõttes unikaalne, et ta toetab ju kultuuri poolt, järelikult kultuuri prioriteete teadus- ja arendusvallas. 

Kultuuritöötajate palgatõus ei peaks käima kuidagi lahus, vaid peaks käima samas tempos haridustöötajate omaga. Need on võrreldava haridustasemega spetsialistide valdkonnad. Takistav kultuurivaldkondade arenguks on meie käibemaksu tase, mis mitmetes valdkondades on peaasjalikult ju unikaalne. On valdkondi, kus meil on erandid rakendatud. Aga ma ei räägi ainult konkurentsivõimest rahvusvahelises plaanis, vaid kahtlemata on kultuuriettevõtlus, mis teenindab meie rahvast eestikeelse kultuuri ja üldse Eesti oma kultuuri levitamisel, hädas. 

Peaks rääkima ka sotsiaalmeedia diktaadi muutmisest. Seda on naeruvääristatud, kuidas meie digiriigis, e-riigis niisuguse asjaga välja tullakse, aga see laste zombistumine paneb tegelikult lapsed ebavõrdsesse seisu. Neid, kellega pered on tegelenud, keda me oleme jälginud, kes on huvihariduses ühel pool, nendel on tulevik valla tulevikus, aga need, kes praegu on sotsiaalmeedia platvormide küüsis – ja me ei suuda neid sealt lahti raputada –, on tegelikult mõne aasta pärast konkurentsist väljas ja funktsionaalse lugemisoskuse vähenemine on seotud ka sellega. Ja liikumine muide ka. Näete, jõudsin kehakultuurini tagasi. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minister! Head rahvateenrid! Ma usun, et kõik olete nõus, et eesti rahvuskultuur, eesti keel, meie traditsioonid, kirjandus, pärimus, ajalooline mälu on üliolulised. See on side, mis ühendab põlvkondi ja mis hoiab meid tegelikult rahvana koos. 

Eesti kultuuriruum ei püsi iseenesest. Ühelt poolt konkureerib meie oma kultuur üha enam üleilmse massikultuuriga, kiirelt leviv ingliskeelne digisisu jõuab noorteni üha enam, ja teiselt poolt lähtub ka siseriiklik keelesurve idasuunalt Eestisse tulnud sisserändest. Seetõttu tuleb kultuuri, sealhulgas eesti keelega seotud küsimustesse suhtuda väga tõsiselt. 

Meie ülesanne siin saalis peaks olema hoida Eesti riiki eestikeelse ja eestimeelsena ning tagada, et rahvuskultuur ei jääks ainult pidupäevade teemaks või ei vajuks ära nišši. See peab elama igapäevaselt koolides, kultuurimajades, koorides, rahvatantsurühmades, raamatukogudes, teatrites, kontserdisaalides. Riigil on siin tegelikult oluline roll toetada senisest enam algatusi, mis laiendavad rahvuskultuuri kandepinda, soodustada kultuuritegevust laiemalt ning tugevdada eesti keele positsiooni hariduses, kultuuris ja avalikus ruumis, sest ilma eesti keeleta ei ole ju ka eesti kultuuri ega eesti rahvast. 

Kultuuri üks osa, millest täna on juttu olnud, on ka kehakultuur. See, kuidas me rahvana suhtume liikumisse, füüsilisse vormi, pingutusse, eneseületusse, räägib väga palju ka ühiskonnast endast. Liikumise ning spordiga ei ole kahjuks meil enam väga hästi. Kui paarkümmend aastat tagasi liikusid Eesti noored veel rohkelt, siis tänaseks on trendid muutunud. Organiseeritud spordiga tegeleb vaid veidi üle poole 5–19-aastastest noortest ning noorte puhul ei saa me tänases ekraanirohkes maailmas enam eeldada, et liikumisharjumus tekib iseenesest. 

Seetõttu on siin ka kooli ja huvihariduse roll ülitähtis. Liikumisrõõm on vajalik, kuid sellest üksi ei piisa. Noor peab teadma, kui kiiresti ta jookseb, kas ta oskab hästi ujuda, suusatada, kool peab õpetama pingutamist, eneseületust ja tervet võistlusvaimu. Kehalise kasvatuse tund ei tohiks olla lihtsalt tunnine jalutuskäik. 

Aga vastutust ei saa panna üksnes koolile ja perekonnale. Kui tahame tervemat rahvast, peavad inimestel olema parimad võimalikud tingimused sportimiseks. Eesti kliimas tähendab see, et lisaks välitingimustele vajame korralikke sisehalle, spordisaale ja ujulaid. Ajalukku vaadates, EKRE osalusega valitsuse ajal käivitasime 2020. aastal üle-eestilise aastaringsete spordiväljakute ja multifunktsionaalsete sisehallide programmi, mille esimeses etapis said sisehallid Rapla, Viljandi, Tartu ja Haapsalu, kus praegu tehakse trenni. Kahjuks on see projekt praeguseks soikunud. Seesama sisehallide projekt kandis ka tugevat regionaalpoliitilist eesmärki. Korralikud treenimisvõimalused peavad olema ka väljaspool pealinna. 

See suund tuleks taaskäivitada, sest tänane spordiaruanne näitab suuri piirkondlikke erinevusi sporditaristu kättesaadavuses. Tugev Eesti vajab terveid ja füüsiliselt võimekaid inimesi. Selleks vajamegi rohkem liikumist koolis, rohkem võimalusi sportida kodukoha lähedal ning aastaringset sporditaristut üle kogu Eesti, mitte ainult suuremates linnades. 

Nagu öeldakse, terves kehas terve vaim ja sportimisvõimaluste parandamine, seeläbi ka Eesti inimeste tervelt elatud aastate arvu suurendamine on loodetavasti kõikide siin parlamendis esindatud erakondade eesmärk, EKRE-l igatahes on. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui sport oleks nii tähtis, nagu siin kõnedes paistab, siis ma arvan, et me laste liikumisharrastuse edendamisest ei peaks rääkima. Nii et siin saalis see rõhuasetus, ma arvan, on õige, see on oluline. Ja tõesti, ennetus nii vaimse tervise kui ka ülekaalu puhul liikumise kaudu tuleb. 

Ma ei hakka kolleege kordama, aga tõepoolest, nii liikumine kui ka lõimumine, need raamatukogud, rahvusringhääling, laulupidu, lugemishuvi, keeleruum ja kultuuritöötajate tasu, mida kolleegid on maininud, need on kõik väga olulised teemad. 

Ma räägiksin kolmest asjast, millele seni ei ole siin saalis veel täna tähelepanu pööratud, aga seal ma loodan, et meil ka ühisosa on. Kultuuri kestmise ja kultuuris osalemise peale mõeldes ma arvan, et need kolm on tegelikult väga olulised teemad. 

Alustan kultuuri tegijatest. Seda, et kultuuritöötajate alampalk tõuseks, peavad sotsiaaldemokraadid muidugi tähtsaks. Aga see, et kultuuri tegija, loovisik, vabakutseline, ei jääks ilma sotsiaalsete garantiideta, on samavõrra tähtis. See, et looming ei pea tähendama tervisega riskimist, ravikindlustuseta kannatamist, arsti juurde minekut siis, kui korra on ravikindlustus saadud, ei ole normaalsus. Me peaksime ravikindlustuskaitset laiendama ja sotsiaalseid garantiisid – nii ligipääs arstiabile kui ka toimetulek pensionieas – võimaldama neile, kes praegu kultuuriga tegelevad, loovad ja tõepoolest panustavad sellesse, et Eesti kultuur kestaks. Nii et lisaks töötasule on sotsiaalsed garantiid tähtsad. 

Teiseks, loojatega seoses kõik see, mis puudutab autoriõigusi ja AI-d. See, et AI on tulnud, et jääda, ja sellist keskmistatud plöga, mis kõik üle ujutab, me näeme igast kanalist, on selge. Minister kirjeldas seda ühte poolt. Jah, AI antud vastused ei peaks olema teisest kultuurikeskkonnast pärit ja teisi väärtusi kandvad. AI peaks mõistma ka eesti keelt ja eesti kultuuri. Samas, teine pool on see, et meie autorite õigused peaksid olema kaitstud. See looming peaks saama õitseda nii, et keegi teine seda ei paljunda üle maailma. Eesti tasandil, aga ma arvan, et ka eelkõige Euroopa Liidus tuleks saavutada kokkulepe, mil viisil me toimetame AI arendajatega, suurte platvormidega, et oleks autoriõigused ja tasud tagatud. 

Ja kolmandaks, kui me nüüd loojatest oleme rääkinud, siis raha. Meil on ajalooliselt kultuuri rahastamine tõepoolest seotud pattudega, on see siis alkoholiaktsiis, alkoholi tarbimine, suitsetamine või hasartmäng. Vaatamata sellele, et irvhammas võib nentida, et sport ja hasart, kes neid suudaks lahuta, ma arvan, et tulevikku vaadates, kuna riigil on siht riskikäitumise vähendamiseks, tervislikuma eluviisi toetamiseks, ei saa see tähendada kultuuri rahastamise vähenemist. See, et kultuuriraha on eelarveliselt kaitstud, et on selge reegel, kui suure osa me laekumisest, ükskõik, kas see on tulumaks või käibemaks, suuname kultuuri, aga selline lahtisidumine patumaksudest võiks tulevikus toimuda. Rõhutan: stabiilsuse andmine kultuuri rahastamiseks, sealjuures riiklike kultuuriobjektide rahastamiseks, need valemid, mis paika on pandud, on väärtuslik. Lihtsalt see seos võiks olla mõne teise maksu- või eelarvetuluga tehtud. 

Lõpetuseks, refräänina …

Palun kolm lisaminutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!  

Mul on hea meel kuulda, et pea kõik kolleegid on tähtsustanud laste kultuurikogemust ja ligipääsu kultuurile, spordile ja huviharidusele. See ei tohi sõltuda sellest, kas vanematel on raha, et seda võimaldada, millises Eesti piirkonnas laps elab, millised on tema eelistused kultuuri või spordi mõttes, kas kodus on raamatuid, kas vanemad oskavad ujuda. Seda, et lapsed saavad liikuda, saavad oma lemmikharrastusega tegeleda, saavad kultuurist osa ja saavad kultuuri panustada, me peaksime riigina võimaldama kõigile. 

Lõpetuseks, kuigi 5% SKP-st läheb meil kaitsekuludesse, on see õige – ja muidugi me kõik peame pingutama, et seda panust teha –, siis seda, et see tuleb kuidagi kultuuri arvel, sotsiaaldemokraadid kuidagi toetada ei saa. Tsiteerin lõpetuseks Marju Lauristini, kes oma intervjuus Urmo Soonvaldile kirjeldas meie kultuurilise enesetapu filosoofiat. 

Kui me mõtleme nii, et Venemaa on nii lähedal, nüüd me enam kultuuri ei tee, siis Venemaa on meil tuhat aastat olnud lähedal. Meil poleks ei laulupidu eesti kirjakeelt, Tartu Ülikooli, kui me oleks kokku aeg öelnud, et kuniks meil on Venemaa lähedal, seni hoiame kokku ja midagi ei tee, ainult täristame mõõkasid sinnapoole. Me olemegi võitnud tegelikult kultuuriga. Rõhutan, me olemegi võitnud tegelikult kultuuriga ja mida suurem on oht, seda rohkem peame hindama oma kultuuri. Tsitaadi lõpp. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kadri Tali. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Kui me räägime Eesti kultuuri tulevikust, räägime sageli rahast – kui palju maksab teater, kui palju maksab orkester, kui palju muuseum ja kas me suudame maksta meie kultuuriinimestele väärilist palka. Need on olulised küsimused. Aga mina tahaksin täna alustada hoopis teisest otsast, ühest lapsest. Lapsest, kes võtab esimest korda kätte viiuli, läheb tantsutundi, astub korvpalliplatsile, laulab kooris, ehitab roboti või astub lavale ja avastab äkki: see on minu asi. Me ei tea, millisest lapsest saab tulevane muusik, näitleja, dirigent, kunstnik, insener või tippsportlane, ja me ei peagi teadma. Meie ülesanne on anda talle võimalus ennast leida. 

Ma tean seda väga isiklikult, sest oma kaksikõe Anuga anti meile lapsena võimalus õppida muusikat. Me ei teadnud siis, kuhu see meid viib. Anust sai dirigent, minust muusikamänedžer ja kultuurikorraldaja. Hiljem lõime koos Põhjamaade Sümfooniaorkestri ning oleme selle tegevusega toonud professionaalse muusika juurde kümneid tuhandeid Eesti koolilapsi. Kui ma sellele teekonnale tagasi vaatan, siis saan aru, et kõik algas võimalusest. Professionaalne kultuur ei alga Estonia kontserdisaali lavalt, ta algab palju varem – hetkest, kui keegi annab lapsele pilli, värvid või tantsukingad ja ütleb: "Proovi!" Mõnest neist lastest saab professionaal, enamusest ei saa, aga see ei olegi ainus eesmärk. Laps, kes ise on õppinud pilli, teab täiskasvanuna, kui palju tööd on ühe kontserdi taga. Laps, kes on tantsinud, mõistab, kui palju aastaid tööd võib olla ühe näiliselt kerge liigutuse taga. Laps, kes on seisnud laval, teab, et see, mis publikule paistab loomulik, võib tähendada tuhandeid tunde harjutamist. 

Huviharidus ei kasvata ainult tulevasi professionaale, huviharidus kasvatab tulevast publikut ja ta kasvatab ühiskonda, kes oskab professionaalsust väärtustada. See on minu jaoks otsene seos ka meie lavainimeste väärilise palgaga. Huvihariduskonto ei tõsta homme ühegi orkestrandi, näitleja, laulja ega tantsija palka, aga ta võib muuta midagi fundamentaalselt – seda, kuidas terve ühiskond kultuuri väärtustab. Kui terve põlvkond on ise laulnud, mänginud, tantsinud, loonud või sportinud, siis kultuur ei ole enam nende asi, see on meie asi. Ja ühiskond, kes mõistab professionaalse kultuuri väärtust, mõistab paremini ka seda, miks selle loojale tuleb maksta väärilist palka, sest me ei saa öelda kümneaastasele lapsele, et sinu anne on Eesti tulevik, ja öelda talle 20 aastat hiljem professionaalina, et kahjuks sinu töö jaoks meil raha ei ole. Vääriline palk kultuuritöötajale ei ole kingitus, see on tasu professionaalse töö eest. Seepärast näen mina ühte tervikut: lapsele võimalus alustada, noorele võimalus areneda, professionaalile võimalus oma tööst väärikalt elada ja meile kõigile võimalus kultuurist osa saada. Just siin kohtuvad huviharidus ja "Eesti 2035". 

Kui tahame elujõulist Eesti kultuuriruumi ka aastal 2030, peame täna küsima, kust tuleb järgmine põlvkond – kes mängib meie orkestrites, laulab meie lavadel, kirjutab meie raamatuid ja kes istub saalis ning tahab seda kõike kuulata, vaadata ja toetada? Seepärast on Eesti 200 ettepanek lihtne: igale lapsele huvihariduskonto, rahvakeeli Islandi meetod. Igal Eesti lapsel peab olema vähemalt üks päriselt kättesaadav võimalus valida endale huviala. See ei tohi sõltuda vanemate rahakotist ja ei tohi sõltuda lapse postiindeksist ega omavalitsuse piiridest, sest anne ei küsi postiindeksit. Huvihariduskonto ei ole lihtsalt ühe huviringi eest tasumine, see on investeering sellesse, milline on Eesti ühiskond kümne ja kahekümne aasta pärast. Väikesel rahval ei ole üleliigseid andeid ja meil ei ole luksust jätta ühtegi neist avastamata lihtsalt sellepärast, et õigel hetkel ei olnud perel raha või võimalust. Kui tahame aastal 2035 tugevat Eesti kultuuri, ei saa me hakata seda ehitama aastal 2034, me ehitame seda täna. Eesti kultuuri tulevik istub praegu kusagil klassiruumis, võib-olla on tal käes viiul, korvpall või pintsel ja võib-olla ei ole tal veel mitte midagi. Meie ülesanne on anda talle võimalus leida oma asi. Kui ta jõuab ühel päeval professionaalsele lavale, peab Eesti olema riik, mis saab talle öelda: "Me väärtustame sinu annet lapsena ja me väärtustame sinu tööd ka professionaalina". See on minu "Eesti 2035". Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised. Ühtlasi lõpetame tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise. Olgu öeldud, et arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võeta. Aga liigume edasi.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused tuvastatavat isikut kujutavate nõusolekuta ja tehislikult loodud kujutiste tõkestamiseks ning kannatanute tõhusaks kaitseks" eelnõu 893 esimene lugemine. Mul ei ole siin kirjas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettekandjat. Ma näen, et siin saalis on fraktsiooni liige Heljo Pikhof. Kas teie olete selle konkreetse punkti ettekandja? (Saalist öeldakse midagi.) 

Head kolleegid, ma pean siiski täpsustama, et Riigikogu juhatus on seda küsimust ka varem arutanud. Me oleme ka varasematel kordadel jõudnud seisukohale, et fraktsiooni mittekuuluvate Riigikogu liikmete õigused fraktsiooni esindamisel täiskogu istungil küsimuses – juhatuse hinnangul võib fraktsiooni algatatud või esitatud eelnõu üleandjaks kõnetoolist ning selle algatajapoolseks ettekandjaks olla sama fraktsiooni liige. See eeldab ikkagi fraktsiooni liiget, seega nii-öelda assotsieerunud, fraktsiooni juures olevad inimesed ei saa olla sellisel puhul ettekandjaks. Juhatus on seda küsimust arutanud ja sellele seisukohale jõudnud ja seda loogikat kinnitab ka meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. 

Aga küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on täpselt nimelt küsimus teie praeguse kirjelduse kohta. Kas te olete minuga nõus, et Riigikogul võiks olla mingisugune järjepidevus oma töös ja tegemises, vähemasti ühe koosseisu raames, ideaalis ka natuke pikemalt, Eesti Vabariigi raames? Aga praegu me kuulame teie selgitust, mida ka varasemalt meile saadeti, et enam ei saa nii-öelda fraktsioonitud liikmed, keda on teatavasti umbes viiendik parlamendist, otsuse eelnõusid üle anda või ette kanda. Aga alles äsja – ma vaatan siin kevadel, ka sel ajal, kui teie olite Riigikogu esimees ja sama Riigikogu juhatus oli –, näiteks 11. märtsil andis mu hea kolleeg Jaak Aab, kes minu teada on täpselt samas staatuses, mis Andre Hanimägi, üle otsuse eelnõu Riigikogule. Mitte ainult ta ei andnud seda üle, vaid 21. mail anti talle võimalus seda esimesel lugemisel edukalt tutvustada. See oli täpsemalt 847 OE "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamise kiirendamiseks Eestis". Äkki te nüüd selgitate, millest siis selline meelemuutus nüüd on? Kas suve jooksul kogunes juhatus ja suvel otsustati, et varasem praktika on seadusevastane, või siis Riigikogu varasemalt teie juhtimisel tegi seadusevastaseid otsuseid? Mis loogika siin on?

Aitäh! Ma ütlen, et kui selline olukord aset leidis, siis sellisel juhul tehti viga. Me oleme ka varasemalt juhtinud tähelepanu sellele, et fraktsiooni saab ikkagi esindada fraktsiooni liige. Me oleme ka ju arutanud Riigikogu vanematekogus küsimusi, mis puudutavad fraktsioonitute liikmete staatust, aga mitte üheski sellises küsimuses ei ole jõutud kokkuleppele, et fraktsioonitud liikmed saaksid hakata kuuluma mingisse teise fraktsiooni. Nii et antud juhul me lähtume ikkagi väga selgelt sellest seisukohast, et fraktsioonitu liige ei saa esindada fraktsiooni, kui on antud juhul fraktsiooni tõstatatud arutelu. Juhatus on seda teemat arutanud ja jõudnud samale seisukohale. Nii et mul ei ole ka põhjust täna siin istungi juhatajana seda juhatuse seisukohta kuidagi muutma hakata. 

Riina Sikkut, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea esimees! Ma saan aru, et kui kevadel tehti viga, siis tõepoolest naaseme selle varasema tava juurde. Aga minu jaoks on ikkagi ka pädevus oluline. Selle asemel, et sotsiaaldemokraadid saadaksid maaelukomisjoni liikme või majanduskomisjoni liikme kaitsma õiguskomisjoni pädevusse jäävat eelnõu, me sooviksime, et eelnõu tutvustaks ja küsimusele vastaks inimene, kes on õiguskomisjoni liige ja esindab seal sotsiaaldemokraate. Kui sisukat arutelu soovida, siis see annaks tegelikult parema tulemuse. Kas te sellega olete nõus?

Aitäh! Kindlasti on sisuline arutelu väga oluline, aga me peame arvestama ka sellega, et kui Riigikogu vanematekogus on ka fraktsioonitute liikmete õigused ja fraktsioonitute liikmetega seonduv arutelu all olnud, siis niivõrd oluliste muudatuste puhul see eeldab ka väga laiapõhjalist konsensust selles küsimuses. Sellist konsensust fraktsioonitute liikmete võimaluse kohta esindada fraktsiooni ka nendes küsimustes, kui tegu on mingite fraktsiooni algatustega, me ei ole täna leidnud. Nii et seda kokkulepet meil täna ei ole ja seda me peame siin saalis ka arvestama. Sellisel juhul ma jään ikkagi juhatuse selge seisukoha juurde ja juhatus ei ole oma seisukohta selles küsimuses muutnud. 

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Aga antud juhul te teete ju muudatuse praegu, mitte ei taotle muudatust kuidagimoodi meie, vaid me taotleme senise praktika jätkumist, kus korduvalt on otsuse eelnõusid üle andnud fraktsioonitud liikmed, kordagi ei ole neid tagasi saadetud, sõltumata sellest, kes on istungi juhataja olnud. Ma tõin enne konkreetse näite, just kõige hiljutisema, eks ole, maikuust, mis oli piltlikult öeldes istungite vaates mõni kuu tagasi, suve vahele jättes, kus väga edukalt võis otsuse eelnõu ette kanda ka fraktsiooni mittekuuluv liige. 

Teatavasti, mis puudutab näiteks ka fraktsiooni nimel sõnavõtule tegemist, siis volituse alusel seda võimaldatakse ehk võib ka fraktsioonitu inimene tulla esindama mõnda fraktsiooni, sõltumata sellest, on see koalitsioonis või opositsioonis. Nii et selline Riigikogu liikme õiguste kitsendamine meelevaldselt niimoodi poole tööprotsessi käigus ei ole minu hinnangul adekvaatne, see ei ole põhjendatud. 

Hea kolleeg Riina viitas ka sellele, et üldiselt võiks ju praktika olla, et vastava eelnõu ette valmistanud inimene, vastava eelnõuga komisjonis töötav inimene sellega ette kannab ja küsimustele vastab. Praegu te tekitate olukorra, kus peab kuidagimoodi tõesti risti-rästi minema keegi esindama, sest paberi peal on ta justkui kuidagimoodi rohkem Riigikogu liige või rohkem fraktsiooni liige teie käsitluses kui teine, kuigi Riigikogu liikmed teatavasti on võrdsed.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma nüüd juhin tähelepanu paarile asjaolule. Sellel hetkel, kui Riigikogu juhatusele antakse üle otsuse eelnõu, ei saa Riigikogu istungi juhataja täpselt aru, millega on tegu. Võib-olla kõige lõpus antakse see paber alles üle ja siis on ühel hetkel see küsimus, kes tegelikult seda üle andmas käis. Seda küsimust me oleme siin ka fraktsioonidega arutanud. Ma usun, et praktika võiks olla ikkagi see, et kui on fraktsiooni algatus, siis selle võiks üle anda fraktsiooni esindaja. See on see kokkulepe, mida ka Riigikogu vanematekogus on aktsepteeritud, mida Riigikogu juhatus on arutanud ja mille puhul ta on leidnud, et sellest me lähtume.

Mis puudutab teiselt poolt seda väga konkreetset teie tõstatatud küsimust, et aga fraktsiooni esindaja saab osaleda läbirääkimistel volituste alusel, siis jah, ma ütlen, et see on üks selline pikaajaline kokkulepe, millest on siin kõik kinni pidanud, ja see ei ole kellelegi küsimusi tekitanud. Nii et selles mõttes on see küsimus ülemas. 

Aga täna on meil olemas Riigikogu juhatuse otsus ja meil on olemas väga selge seisukoht, et fraktsiooni esindab fraktsiooni arutelul fraktsiooni liige. Sellest me oleme ka Riigikogu juhatusena lähtunud. Nii et mina siin kindlasti ei arva, et ma seda juhatuse otsust kuidagi istungi juhatajana praegu ümber vaatama hakkan. 

Kui teil on ettepanekuid, et me võiksime selle laiapõhjaliselt üle vaadata, ja kui me suudame mingisuguse konsensuse saavutada, siis tehke Riigikogu juhatusele vastavasisuline ettepanek. Me võime selleks puhuks kutsuda kokku ka Riigikogu vanematekogu ja üle küsida veel, kas leitakse, et on tarvidus seda korda muuta või mitte. Aga antud juhul see eeldab ka kõikide fraktsioonide väga selget ja üksmeelset seisukohta, et jah, siis me oleme nõus seda kaaluma, aga praegu ma selleks alust ei näe. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! 

Hea juhataja! Ma tulin natuke hiljem siia ja lootsin, et jõuan sisulise arutelude juurde, aga ma ei saa aru, mida siin mingit niiti pooleks siin aetakse. Kas ma saan aru, et kolleeg Hanimägi ei lasta löögile või mis see probleem siis on, et selline protseduurika? Tegemist on sisulise eelnõuga ja raisata aega – milles see iva praegu on? Vabandust, et ma ei olnud algusest peale siin.

Aitäh! Ma soovitan siis olla algusest peale kohal. Ma ei jõua ka teile kogu seda lugu siin kuidagi ette ära jutustada. Me oleme korduvalt ka seda teemat Riigikogu juhatuses arutanud ja see on ka varasemate koosseisude puhul olnud ju praktika, et fraktsioonitute liikmete puhul tekib paratamatult küsimus, kas nad saavad fraktsiooni esindada või mitte. Antud juhul meil on väga selgelt üleval ju see väga selge, ka juhatuse seisukoht, et fraktsioonitud ei esinda fraktsiooni. 

Züleyxa Izmailova, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma võtan need kaks viimast ja siis me liigume edasi.

Jaa, aitäh! No mina olen siin ka täiesti mitu otsuse eelnõu teinud, neid üle andnud ja sisuliselt ka nende loomisesse panustanud. Olen siia rahva poolt valitud saadik ja tahaksin teha oma tööd. Tuleb nüüd tunnistada, et kuna mind ühest erakonnast välja visati ja oli kõrval üks teine erakond, kellega ma saan koostööd teha, siis ma väga tahaksin saadikuna ikkagi oma tööd siin täisväärtuslikult teha. Mina proovin ka nüüd mõista, milles see probleem siis täpsemalt on. Kui mul on minu algatused, minu tehtud eelnõud, siis miks ma ei või neid esitleda?

Jaa, hea kolleeg! Ma juhin tähelepanu veel ühele olulisele asjale. Selliste tavapäraste otsuse eelnõude puhul saab ka fraktsioonitu liige seda kaitsta. Aga kui on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele, siis sellisel juhul on ikkagi väga selge kodukorra nõue, et seda saab esitada fraktsioon. Ja sellisel puhul me lähtume ka seisukohast, et seda konkreetset ettepanekut saab esindada fraktsiooni esindaja, mitte fraktsioonitu inimene, kes on ennast sidunud ühe või teise fraktsiooni tööga. See on väga selge seisukoht, mis on olnud ka varem, ka varasemates koosseisudes on seda täpselt samamoodi tõlgendatud. Nii et ma ei näe täna põhjust, et seda muuta, aga kui te tahate, et seda arutatakse, siis te võite Riigikogu juhatusele sellekohase ettepaneku teha. Aga antud juhul mina lähtun ka sellest Riigikogu juhatuse otsusest, mis ütleb, et konkreetselt just sellise OE formaadi puhul, mis on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele, seal me eeldame, et ettekandja on ikkagi fraktsiooni esindaja, kuna vastavasisulist ettepanekut saab teha ka ainult fraktsiooni esindaja. 

Henn Põlluaas, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ütlesin, et ma võtan kaks viimast, ma rohkem protseduurilisi ei võta. Aga Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mulle tundub, et te olete siin praegu kaks asja väga lootusetult sassi ajanud. Ka vastavalt Riigikogu juhatuse otsusele ja varasemale praktikale on fraktsioonitud saadikud alati saanud volituse alusel erakonna nimel sõna võtta ja osaleda nendes aruteludes. See, mis te varem rääkisite, ei pea absoluutselt paika. Ka mina olen fraktsioonitu ja olen korduvalt Isamaa nimel puldis käinud, nii et see praktika on olnud risti vastupidine, nagu te räägite. 

Aga see, mis te siin viimasena ütlesite, et see on spetsiifiliselt just valitsusele tegemise ettepaneku tegemise kohta – selles suhtes ma ei oska kahjuks oma seisukohta öelda. Võib-olla selline otsus on olemas juhatuses, aga see, mis te varasemalt rääkisite, et fraktsioonitud ei saa fraktsiooni nimel sõna võtta, ei pea kindlasti paika.

Ma ei ole teiega nõus. Ma just ütlesin sedasama, et fraktsioonitud saavadki volituse alusel läbirääkimistel, läbirääkimistel saavad volituse alusel fraktsioonitud fraktsiooni nimel sõna võtta, seda ma ju ütlesingi. Ja see on ju kokkuleppeline praktika, mida keegi ei ole vaidlustanud. Nii et siin meil kindlasti erimeelsust ei ole. 

Aga kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei taha esitada seda, kes tuleks ettekandjana … Aa, tuleb. Ma palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb antud eelnõuga Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja ja esitada Riigikogule seadusemuudatused, mis annaksid selge tehnoloogianeutraalse ja tõhusa õigusliku aluse nõusolekuta loodud paljastavate või seksuaalse sisuga tehislike kujutiste leviku tõkestamiseks ja kannatanute paremaks kaitsmiseks. 

Teisisõnu soovime, et Eesti seadus kaitseks inimest olukorras, kus temast luuakse tema teadmata ja nõusolekuta intiimne võltspilt või -video ning seda hakatakse levitama või kasutatakse ähvardamiseks, alandamiseks, ahistamiseks, manipuleerimiseks, väljapressimiseks või kättemaksuks. Tehisaru ja digitaalsete tööriistade kiire areng on muutnud väga realistlike võltspiltide ja -videode loomise lihtsaks, odavaks ja kiireks. Selleks ei ole vaja enam erilisi tehnilisi oskusi ega kallist tehnikat. Piisab tavalisest fotost ja internetis kättesaadavast rakendusest, et mõne minutiga luua inimesest seksuaalse või paljastava sisuga kujutis, millel ei ole tegelikkusega mitte mingisugust pistmist, kuid mis võib vaatajale tunduda täiesti ehtne. 

Veel mõni aasta tagasi oli sellise materjali valmistamine keerukas ja aeganõudev, täna on see paljudele inimestele paari nupuvajutuse kaugusel. Tehnoloogia areng tähendab, et võltsinguid saab luua rohkem, kiiremini ja veenvamalt ning levitada sekundite ja minutitega sadadele või tuhandetele inimestele. 

Kannatanu jaoks ei ole kõige olulisem küsimus see, kas kujutis on tehniliselt ehtne või võltsitud. Kuigi kujutis on võltsitud, on sellega inimesele tekitatud kahju täiesti reaalne. Reaalsed on häbi, hirm, alandus ja turvatunde kaotus. Reaalne võib olla ka kahju inimese mainele, suhetele, õpingutele või tööelule. Kui selline pilt jõuab töökaaslaste, klassikaaslaste, sõprade või pereliikmeteni, ei saa kannatanu tagajärgi olematuks muuta üksnes selgitusega, et tegemist on võltsinguga. Internetis avaldatud materjal võib jääda ringlema ju aastateks, seda võidakse kopeerida, edasi saata, salvestada ja uuesti avaldada pärast seda, kui esialgne postitus on eemaldatud. 

Nagu ma juba ütlesin, sellist materjali võidakse kasutada inimese alandamiseks ja kiusamiseks. Seda võidakse kasutada suhte lõppemise järel kättemaksuks, inimest võidakse ähvardada, et kui ta ei tee üht või teist asja, mida temalt nõutakse, siis avaldatakse temast intiimne võltspilt või -video. Samuti võib olla selline materjal vahend inimese kontrollimiseks, vaikima sundimiseks või ka temalt raha väljapressimiseks. 

Eriti rasked võivad olla tagajärjed laste ja noorte puhul. Kui me võtame näiteks koolikeskkonna, siis koolikeskkonnas võib üks võltspilt käivitada ulatusliku kiusamise. Pilt liigub ju ühest sotsiaalmeediavestlusest teise või kas või TikTokki ja nii edasi ning jõuab sageli ka väljapoole kooli. Selline olukord võib tekitada väga tugevat emotsionaalset stressi ning mõjutada noore vaimset tervist, õppetööd ja kogu edasist elu. 

Head kolleegid! Küsimus on ju selles, kas olemasolev kaitse, kas olemasolevad seadused on piisavalt selged, kiired ja ohvrikesksed. Täna annab meil seadus tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid au, maine ja eraelu puutumatuse rikkumise korral ja kannatanu võib rikkumise lõpetamist nõuda, materjali eemaldamist nõuda ja talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, aga siinjuures jätab see lahendus sageli kannatanu üksi kohtuvaidlust vedama. See tähendab, et inimene, kelle väärikust on juba rängalt rikutud, peab otsima õigusabi, koguma tõendeid, pöörduma kohtusse ja kandma esialgu ka menetlusega seotud kulud. Samas võib kahjustav materjal internetis edasi levida. 

Tsiviilkohtumenetlus ei pruugi pakkuda kiiret ja tõhusat lahendust olukorras, kus iga tund võib tähendada kümneid või sadu uusi jagamisi. Karistusseadustiku § 157¹ käsitleb eri liiki isikuandmete ebaseaduslikku avaldamist. Selle sätte puhul on aga vaieldav, kas ja millistel juhtudel kuulub tehislikult loodud intiimne pilt eriliigiliste isikuandmete mõiste alla. Võltskujutis ei pruugi kujutada inimese tegelikku keha ega tegelikult aset leidnud olukorda. Samal ajal seostatakse kujutis selgelt konkreetse ja tuvastatava inimesega ning selle abil rünnatakse tema eraelu ja väärikust. 

Karistusseadustiku § 157² käsitleb teise isiku identiteedi ebaseaduslikku kasutamist. Selle koosseisu järgi on karistatav teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete, tema nõusolekuta kasutamine eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju tema seadusega kaitstud õigustele või huvidele. Probleem seisneb sõnades teise isikuna esinemise teel. 

Intiimse võltspildi looja või levitaja ei pruugi ise kannatanuna esineda, ta ei pruugi teha kannatanu nimel kontot ega saata tema nimel sõnumeid. Ta loob inimesest võltsitud kujutise ja levitab seda kui seda inimest kujutavat materjali. Seetõttu ei ole piisavalt kindel, et § 157² hõlmab kõiki neid juhtumeid, mida käesoleva eelnõuga lahendada soovime. 

Kui võltspilti kasutatakse raha või muu varalise kasu nõudmiseks, võib teatud juhul kohaldada karistusseadustiku § 214 ehk väljapressimise koosseisu. Ka ähvardamine on seaduses sätestatud tingimustel karistatav ja need paragrahvid võivad aidata olukorras, kus intiimset võltsmaterjali kasutatakse mõne teise kuriteo toimepanemise vahendina. Need koosseisud ei lahenda põhiprobleemi. Kui inimene loob ja levitab teise inimese nõusolekuta intiimset võltskujutist eesmärgiga teda alandada, kiusata või kahjustada, ei pruugi olla tegemist väljapressimisega. Samuti ei pruugi iga levitamisega kaasneda eraldi karistatavat ähvardust. Ometi võib tekitatud kahju olla väga raske. Siin ongi see õiguslik lünk, millele me tähelepanu juhime. 

Karistusõiguses kehtib õigusselguse põhimõte. Inimesele peab olema arusaadav, milline tegu on keelatud ja milline karistus võib sellele järgneda. Samuti peab kannatanule, politseile, prokuratuurile ja kohtule olema selge, millise koosseisu alusel sellist tegu menetleda. Me ei saa eeldada, et uue tehnoloogia põhjustatud kahju mahutatakse alati mõne aastate eest teistsuguste olukordade jaoks loodud paragrahvi sisse või paragrahvi alla. 

Kui olemasolevate normide kohaldamine sõltub keerulisest tõlgendusest ja nende ulatuses puudub kindlus, peab seadusandja oma tahte selgelt välja ütlema. 

Just sellepärast teeme ettepaneku luua uus selge õiguslik alus, mis hõlmaks tuvastatavast inimesest tema nõusolekuta loodud intiimsete ja seksuaalse sisuga tehislike kujutiste levitamist ning nende kasutamist inimeste kahjustamiseks. 

Nagu ma juba ütlesin, kindlasti peab regulatsioon olema tehnoloogianeutraalne ja seaduses ei ole mõistlik loetleda konkreetseid rakendusi, programme ega tehisarulahendusi, sest need võivad kiiresti muutuda – täna kasutatakse üht programmi, homme teist, ülehomme kolmandat ja nii edasi. 

Määrav peab siinjuures olema see, kas kujutisel olev inimene on tuvastatav, kas kujutis on loodud või seda kasutatakse tema nõusolekuta ning kas seda levitatakse või kasutatakse tema alandamiseks, ahistamiseks, väljapressimiseks, kättemaksuks või muul viisil kahjustamiseks. 

Küsimus ei ole selles, mida inimene loob tema seadmes üksnes iseenda jaoks ja mida ta kellelegi ei näita. Küsimus on nõusolekuta intiimse kujutise levitamises, avaldamises või selle kasutamises teise inimese kahjustamiseks. Piir läheb sealt, kus ühe inimese tegevus hakkab tõsiselt rikkuma teise inimese väärikust, eraelu ja seksuaalse enesemääramise õigust. 

Nagu eelnõus on öeldud, ka rahvusvaheline areng kinnitab, et selliste tegude jaoks luuakse järjest selgemaid eriregulatsioone. Ameerika Ühendriikides näiteks kriminaliseerib TAKE IT DOWN Act nõusolekuta intiimsete kujutiste avaldamise. Seadus hõlmab ka digitaalselt loodud või muudetud kujutisi ning kohustab platvorme looma teavitusmenetluse ja eemaldama sellise sisu 48 tunni jooksul pärast nõuetekohase teavituse saamist. 

Kui me võtame Ühendkuningriigi, siis ka seal on seda teemat reguleeritud ja on astutud edasi veel üks oluline samm. Nõusolekuta seksuaalse sisuga deepfake-kujutiste loomine, jagamine ja nende jagamisega ähvardamine on muudetud karistatavaks. Ma rõhutan, et ka loomine. See näitab, et probleemi ei käsitleta enam pelgalt halva käitumise või ebameeldiva internetinähtusena. Seda mõistetakse ründena inimese eraelu, väärikuse ja enesemääramise õiguse vastu. 

Riigikogu otsusega anname valitsusele selge mandaadi töötada välja lahendus, mis hõlmab tehislikult loodud intiimsete kujutiste nõusolekuta levitamist. Samuti peab see tagama, et kannatanu ei jääks üksi ning et kahjustava materjali levikut oleks võimalik kiiresti tõkestada. 

Lisaks karistamisele peame me mõtlema ka sellele, kuidas materjal kiiresti internetist eemaldada, kuidas säilitada vajalikud tõendid ja kuidas anda kannatanule arusaadavat abi. 

Head kolleegid! Ma tahan veel öelda, et selle eelnõuga ei piirata ei tehnoloogia arengut ega inimeste loomevabadust. Me seame selle piiri sinna, kus tehnoloogiat kasutatakse teise inimese kahjustamiseks. Teeme valitsusele ettepaneku luua selge, tõhus ja ohvrikeskne õiguslik kaitse ning tagada, et sellised teod oleksid üheselt keelatud ja karistatavad. Sotsiaaldemokraadid paluvad ametikaaslastel seda eelnõu toetada. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Ma oleks tahtnud küsida su kolleegilt, kes sellega on tegelenud, aga nüüd tuleb nagu seda kasutada. Aga ma küsin niimoodi. Te esitasite 20. aprillil sel aastal. Riigikogu õigustalituse puhul oli 6. aprillil, käsitleti samu asju. Kuidas see asi ikkagi tegelikult sündis? Kas see sündis, nii palju kui ma aru saan, et kolleeg Hanimägi tegeles sellega juba varem. Oskad sa öelda, mida ta siis tegi tegelikult, kuigi oleksin tahtnud küsida tema käest seda?

Ma ei saa su küsimusest mitte midagi aru. Aprillis eelnõu sündis ja mida ta siis tegi. Aga mis see küsimus on? Eelnõu valmis, aprillis andsime üle. Kolleeg Andre Hanimägi andis üle sotsiaaldemokraatide nimel.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, me näeme, et need süvavõltsingud on tehnoloogia arenguga kaasnev probleem, millega teised riigid on hakanud toimetama. Ja olukorras, kus valitsus on siin saalis vähemuses, me peaksime ju proovima leida teemasid, kus saalis on ühisosa suur ja me saaksime enne valimisi need mured lahendatud. Kas te näete, et süvavõltsingute puhul on karistusseadustiku muutmine midagi sellist, millega kõik saalis olevad erakonnad võiksid kaasa tulla ja me saaksime üksmeelel valitsusele sõnumi saata ja valitsuse koostatud eelnõu kiiresti ära menetleda, et enne valimisi oleks kord majas?

Suur tänu selle küsimuse eest! Kui me komisjonis seda teemat arutasime, oli küsimusi, oli väga häid vastuseid ka valitsuse esindajalt. Mulle jäi küll mulje, et selles küsimuses ollakse üksmeelel, et see teema vajab lahendamist, tehnika areneb niivõrd kiiresti ja me keegi ei taha ju näha ei kolleegidest ega iseendast selliseid võltspilte, loomulikult ka Eesti inimesed ega lapsed ja nii edasi. Sealhulgas lapsed.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Küsimus on natuke laiem. Kui me vaatame nüüd erinevaid probleeme ja murekohti, mis kaasnevad tänapäeva, võib öelda, infotehnoloogilise maailmaga – on see sotsiaalmeedia negatiivsed mõjud lastele ja noortele, on see AI ehk tehisintellekti pidurdamatu levik, milles on nii head kui halba, või on see antud juhul erinevate, tõesti seksuaalse sisuga piltide ja muude materjalide tootmine, mida ka tehisintellekt võimaldab ja sotsiaalmeedia kahjuks levitada aitab tahtmatult –, kas te olete aru saanud, miks on Eesti Vabariigi valitsus siin ääretult aeglane kõigile nendele probleemidele reageerimisel? Nüüd alles hiljuti ma panin tähele, et peaministri juurde loodi sotsiaalmeedia temaatiline … nõukoda olukorras, kus pool aastat on Riigikogu valimisteni. Valitsus on olnud ametis laias laastus sarnases koosseisus juba neli aastat, need probleemid on olnud aastaid teada ja nüüd on alles hakatud nendega tegelema, mingeid väljatöötamiskavatsusi tegema ja nõukodasid moodustama. Millest selline aeglus on tingitud?

Tegelikult ausalt öeldes selline aeglus üllatab. Nüüd, kui on valimised tulemas, on äkki hakatud tegutsema, aga see tähendab seda, et sageli see tegutsemine ei jõua seaduseelnõuni. Me ei jõua seda seaduseelnõu siin Riigikogus menetleda. Küsimuse lahendamine läheb edasi, lükkub edasi järgmisele Riigikogu koosseisule, aga me ei tea, kes siis valitsuses on ja kas see teema üldse kõnetab tulevast valitsust. Aga täna on jäänud küll mulje, et valitsust ei sotsiaalmeediaprobleemid, ei AI-ga tekitatud või, ütleme, AI-st tulenevad probleemid – AI-ga on ka väga häid näiteid – ja nii edasi, et nendega valitsus nagu süvitsi tegeleda ei taha.

Aitäh! Peeter Ernits, ma ei saa teile teist küsimust anda, sellepärast et selle arutelu formaadi juures on ette nähtud kummalegi ettekandjale üks küsimus. Nii et ma ei saa teile teist küsimust anda, küll te saate järgmise ettekandja puhul oma küsimuse ära küsida. Küll aga saab küsimuse esitada kolleeg Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Oma vastustes kolleegi küsimustele olite te üpris optimistlikud. Arusaamine selliste regulatsioonide vajadustest on olemas. Ka valitsuse esindajad või ministeeriumi hoiak oli positiivne selle teema arutelul. Teie kui minust oluliselt kogenum kolleeg, mis teie tunne on? Me teame, et meil on vaja 51 häält. Kas valitsus ja koalitsioonisaadikud võiksid hääletuse ajaks saali tulla ja oma toetust sellele eelnõule näidata või mitte?

Suur tänu selle küsimuse eest! Tegelikult nad võiksid tulla saali, me kõik näeksime, kas nad toetavad selle probleemi lahendamist, mida ma siin kirjeldasin pikalt-laialt, või mitte.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja järgmisena peaks meil Riigikogu kõnetooli tulema õiguskomisjoni liige Anti Haugas. Ma küsin korra, kas me ootame, võtame vaheaja … (Saalis arutatakse, mida teha.) Ühesõnaga, ta on siiapoole teel? Head kolleegid, ma teen ettepaneku, ma ei tee isegi ettepanekut, ma võtan viis minutit juhataja vaheaega ja jätkame koos Anti Haugasega.

V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Me läheme eelnõu 893 aruteluga edasi ja kuulame nüüd juhtivkomisjoni ettekandjat. Riigikogu kõnetoolis on õiguskomisjoni liige Anti Haugas. Palun!

Aitäh, hea esimees! Kõigepealt ma vabandan kaaskolleegide ees, et hilinesin, aga proovin konstruktiivse sõnavõtuga selle nüüd heastada. 

Õiguskomisjon arutas seda ettepanekut 15. juunil, kuulas ära ettekandja, ka siis tegi Heljo Pikhof Andre Hanimäe assisteerimisel korraliku ülevaate eelnõu sisust. Komisjonis inimesed mõtlesid väga kaasa, kui ma kirjeldan seda õhkkonda, kõik saavad probleemist aru. Mööndi, et AI levik seab tõepoolest inimeste õigused ohtu ja ebaõige kujutuse loomine ja levitamine muutub tänapäeval järjest lihtsamaks. 

Teisalt lisas ministeeriumi esindaja Andreas Kangur, et me ei käigi selles asjas erinevat jalga, vaid me liigume suhteliselt samal kursil, sest hetkel on karistusõiguse pakett kooskõlastusringil ning samu probleeme juba adresseeritakse. Me loodame sellele ikkagi lähitulevikus lahenduse leida ja ajaga kaasas käia. 

Komisjon küsis laiemalt veel küsimusi, kas karistatav on ainult loomine või levitamine. Vastus oli, et karistatav oleks ainult levitamine. Oli ka laiendavaid küsimusi. 

Komisjon langetas menetluslikud otsused. Otsustati võtta ette eelnõu täiskogu päevakorda 16. septembril ehk täna, see otsus oli konsensuslik. Oli ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas komisjoni ettekannet tegema, see otsus oli samuti konsensuslik. Tehti ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Ja samuti märgin ära, et eelnõu vastuvõtmise jaoks on vaja 51 poolthäält.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Jaa. Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Küsin teilt sama, mida kolleegid küsisid Heljo Pikhofilt, ja kindlasti oskate sellele küsimusele vastata. Kui me vaatame Vabariigi Valitsuse tegevust, sealhulgas just nimelt justiitsvaldkonnas ja digimaailmas, siis millegipärast ei ole suudetud globaalsete trendide, sealhulgas globaalsete probleemidega, kaasa minna, rääkimata sellest, et neid natukenegi ette näha. Ma pean silmas seda, et ei ole suudetud astuda samme sotsiaalmeedia negatiivsete mõjude leevendamiseks. Nüüd viimasel hetkel, vahetult enne valimisi, loodi siis see nõukoda, mis peaks sellega tegelema hakkama, olukorras, kus tegelikult enam otsuseid teha ei jõua enne valimisi. Ja paralleelselt, kui me räägime laiemalt tehisintellektist, selliste seksuaalse alatooniga või seksuaalsisuga materjalide tootmisest ja levitamisest sotsiaalmeedias, siis ka siin on valitsus olnud äärmiselt aeglane olukorras, kus muu maailm on reageerinud, sealhulgas mitmed riigid on juba juriidiliselt kriminaliseerinud selliste videode, piltide ja muu sellise tootmise. Kuidas teie koalitsioonisaadikuna põhjendate seda, miks valitsus ning Justiits- ja Digiministeerium ei ole nende teemadega piisavalt aktiivselt tegelenud?

No ma saan kajastada seda, mida komisjon on rääkinud, ja me oleme varasemalt neid teemasid puudutanud. Eesti karistusõigus päris palju täna juba katab seesuguseid õigusrikkumisi, aga võib-olla need sätted ei ole niivõrd ajakohased ja vajaksid ajas uuendamist. Kui ikkagi inimese õigusi on rikutud ja ebaõiget kujutist loodud ja levitatud, siis see on ka täna karistatav. Aga loomulikult, need sätted võiksid olla konkreetsemad, täpsemad ja üheselt mõistetavad, ajaga kaasas käia. Nagu ma ennist mainisin, karistusõiguse väljatöötamise pakett on hetkel kooskõlastusringil. Ja usun, et me kindlasti need sammud teeme.

Andre Hanimägi, palun! 

Hea ettekandja! Tõepoolest on see väljatöötamiskavatsus töös ja sellest ka komisjonis räägiti. Nagu enne härra Ernits küsis, justkui oleks sotsiaaldemokraatide või minu ette kantud eelnõu olnud kuidagi paralleelne või koopia, sellest me tegelikult komisjonis rääkisime. Võib-olla te loeksite ette ka minu vastuse, kus ma selgitasin, kuidas see eelnõu on tekkinud.

Kui te mulle väikese hetke annate, siis ma otsin teie vastuse üles. Äkki te ise saate oma seisukohta kirjeldada, kui mul see volitus on olemas. Ma saan aru, et teil on mingi konkreetne mõte sellega, aga ma otsin protokollist teie sõnavõttu. 

Andre Hanimägi märkis, et ta andis eelnõu üle 20. aprillil ega olnud sel hetkel teadlik justiitsministeeriumi kooskõlastusringist. Ta vastas Valdo Randperele, miks ei käsitleta reaalseid pilte, vaid ainult tehisintellekti abil loodud kujutisi. Eesmärk oli vältida dubleerimist. Ta meenutas, et pärast avalikuks tulnud Discordi juhtumit, kus kaks inimest levitasid serverites teiste isikute paljastavaid pilte, oli sel teemal vaidlus juba üleval ning justiits- ja digiminister kinnitas, et Justiitsministeerium hakkab selle teemaga tegelema. Seetõttu ei soovinud Sotsiaaldemokraatlik Erakond dubleerida juba pooleliolevat tööd reaalsete piltide osas, vaid peeti mõistlikuks esitada eelnõu just tehisintellekti ja deepfake'i fookusega. Kas te pidasite seda silmas? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Palun!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Üle pika aja on selline kirbutsirkus, tseremoniaalne, et üks ei tohi, teine ei saa. Olles ise seal selles komisjonis selle juures olnud, aga ma arvan, et enamik, kes seal ei olnud, ei saa üldse aru, milles asi. Aga küsimus on, seleta natukene, miks selle eraldi kuriteokoosseisu, millega kolleegid sotsiaaldemokraadid välja tulid, et lahendus oleks luua eraldi kuriteokoosseis nende asjade tegijatele.

Ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid arvasid, et nii oleks mõistlikum. Et nad ei soovi dubleerida justiitsministeeriumi tegevust ja esitavad ise ettepaneku.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, käin ma veel korra selle teema üle. Head kolleegid, meie kodu- ja töökorra seaduse § 98 ütleb väga selgelt, et esimene lugemine algab eelnõu algataja või esitaja või tema esindaja ettekandega ja seejärel esineb ettekandega juhtivkomisjoni esindaja. Antud juhul selle konkreetse otsuse eelnõu formaadi puhul saab algataja olla ainult fraktsioon ehk esindaja saab olla ainult fraktsiooni esindaja. Ja kui on sõlmitud mingisuguseid kokkuleppeid, kuidas fraktsioonitud saadikud esindavad läbirääkimistel fraktsioone, siis need on olnud varasemad väga pikaajalised kokkulepped ja need eeldavad ka konsensuslikku hoiakut Riigikogu fraktsioonide esindajate ehk vanematekogu liikmete poolt. Nii et öelda, et siin on mingisugune isetegevus või mingisugune varasem möödarääkimine olnud, sellega ma kindlasti nõus olla ei saa. 

Aga nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volituse alusel kolleeg Andre Hanimägi. Palun! Head kolleegid, ma näitan, et volitus on olemas, kõik on korrektne.

Hea meel on siin viimaks puldis olla. Aitäh teile, härra esimees! Head kolleegid! Tõepoolest, täna ei ole vaja enam erilisi oskusi ega tehnikat selleks, et luua inimesest usutav alasti või seksuaalse sisuga võltskujutis. Piisab mõnest inimese fotost mõnest minutist, ohver ei pea ise sellest mitte midagi teadma. Ta ei ole mitte midagi teinud selleks, et temast sellist pilti teha. Ta ei ole nõusolekut andnud, ta ei pruugi isegi teada, et selline kujutis on olemas, aga see jõuab tema töökaaslaste, sõprade, koolikaaslaste või täiesti võõraste inimesteni, tuues kaasa alandust, hirmu ja mainekahju. Ehk pilt on võlts, aga kahju on päris. 

Kas meie seadused on valmis? Siin küsiti, miks me leidsime, et tegelikult on vaja eraldi kuriteokoosseisu. Esiteks, kui me vaatame seda, mida on tehtud Euroopa Liidus, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Lõuna-Koreas ja väga mitmetes teistes riikides, siis see ongi juba eraldi kuriteokoosseis. Tegelikult ka Euroopa Liit selles suunas läheb ja on võtnud vastu direktiivi, mis ka seda küsimust lahendab. Nimelt, 29. juunil kiitis Euroopa Liidu nõukogu lõplikult heaks tehisintellekti määruse muudatusega, millega keelatakse teatud AI-süsteemide kasutamine. Juba varem, aastal 2024 on Euroopa Liit leidnud naistevastase vägivalla ja perevägivalla vastases direktiivis, et kriminaalõigus hõlmaks muu hulgas nõusolekuta intiimse materjali avalikkusele kättesaamist. Direktiiv käsitleb eraldi ka tehnoloogia abil loodud või manipuleeritud seksuaalse sisuga kujutisi, sealhulgas deepfake'i. Liikmesriigid peavad selle nõude oma õigusesse üle võtma 2027. aasta juuniks. 

Ja kui me räägime praegustest seadustest, siis tõepoolest, meil on üldiselt proovitud seda lahendada karistusõiguse §-dega 157¹ ja § 157². Ka need on eeskätt ehitatud identiteedi ebaseadusliku kasutamisele eriilmeliste isikuandmete puhul. Need meie hinnangul ei ole piisavalt selged. Tegelikult, kui me näeme, et see küsimus on niivõrd aktuaalne ja läheb järjest hullemaks AI arenguga, siis on mõistlik, eriti niivõrd raske kuriteo puhul, et meil oleks seaduses selgelt kirjas, mis on keelatud – nii, et sellest saab üheselt aru ohver, kurjategija, prokuratuur ja politsei. Me arvame, et sellises küsimuses ei ole mõistlik jätta sellist ambivalentsust seadusesse sisse. See ei ole hea mitte kellelegi. 

Seetõttu tegimegi ettepaneku töötada välja selge õiguslik alus nõusolekuta loodud või muudetud intiimsete ja seksuaalse sisuga kujutiste levitamise tõkestamiseks. Seadus peab vaatama selle teo tagajärge, seda, kas tegemist on tuvastatava inimesega, kas seksuaalne või paljastav kujutis on loodud või toodetud ilma tema nõusolekuta, kas ja kuidas seda levitatakse, millist kahju sellega inimesele tehakse ja mis on eesmärk. Nagu välja toodi, mitmed riigid on selle murekoha juba varem ära tundnud. Ja ma arvan, et Eesti peaks ka siin kindlasti tegutsema. 

Ennist oli ka küsimus, justkui valitsus on juba selle küsimusega tegelemas. Jah, tõepoolest, see küsimus tõstatus eelkõige siis, kui avalikkus sai teada ... 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega. 

... et Discordis levivad reaalsed, eelkõige neiude intiimpildid. Ja siis oli küsimus selles, kas need praegused karistusseadustiku paragrahvid katavad seda küsimust või ei kata seda küsimust. Segadust oli päris palju. Lõpuks need inimesed said küll ühe paragrahvi kaudu karistatud, aga siiski, ma arvan, et see ei olnud mõistlik ohvrite suhtes – öelda neile, et kas ikka nii või naa, või tegelikult te peate hoopis tsiviilkohtusse pöörduma oma õiguste kaitseks. Päris keeruline on minna tsiviilkohtusse vaidlema, kulutada raha ja vaielda selle üle, kes need pildid sinna üks pani, miks pani, kuidas see sind tundma pani ja nii edasi. Ja lõpuks, kes teab, millal see otsus tuleb või mis see otsus tuleb. See peaks olema ikkagi väga selgelt kirjeldatud. 

Tõepoolest, valitsus tookord ütles, et jah, siin on probleem ja me alustame selle seadusemuudatuse tegemist. Siis ei olnud veel juttu digitaalsetest AI, tehisintellekti piltidest või ükskõik millise muu programmiga tehtud piltidest, siis oli ikkagi reaalselt juttu konkreetsetest päriselupiltidest. Seetõttu, vaadates ka välismaa kogemust ja vaadates ka Euroopa Liidu samme, sealhulgas neid viimaseid direktiive, mida ma teile ette lugesin, on mõistlik lisada ka tehisintellektiga tehtud pildid selle paragrahvi alla, mitte ainult reaalsed, päris pildid. Sest ühel või teisel hetkel, kui neid juba praegu ei ole, siis, kui te kujutate ette, mis viie või kümne aasta pärast saab, kui AI areng on muutunud meile, ma arvan, täiesti arusaamatuks, kuhu see võib kõik jõuda, need pildid muutuvad järjest realistlikumaks, ja mitte ainult pildid, vaid ka videod. Seega, meil on mõistlik mitte oodata ära neid esimesi väga raskeid juhtumeid, kus mõni inimene, kes on sattunud sellise kuriteo ohvriks, kes teab, mida ta teha võib endaga, sest see löök tegelikult on ikkagi väga-väga julm. 

Nii et ma kutsun üles kõiki teid, häid kolleege, seda OE-d toetama. Ja kui koalitsioonisaadikud ütlevad, et aga me ju juba tegeleme sellega, siis seda enam, suurepärane, kui te sellega tegelete. Aga meil on valitsuses olnud päris palju näiteid, kus justkui tegeldakse, aga tegelikult siia saali seda eelnõu ei jõua. Viimati oli viibimiskeeluga edasi-tagasi pingpong, eks ole. Tasuta ühistranspordi puhul üks minister ütles ühte ja teine minister ütles teist. Kodude kättesaadavuse puhul, kas teist pensionisammast tohib kasutada kodulaenu puhul või ei tohi kasutada? Kuigi see on teil ka koalitsioonilepingus kirjas, ometi seda eelnõu siin ei ole. Ma arvan, et Riigikogu saalil on väga õigustatud öelda ja kinnitada veel kord üle: me tegelikult tahame sellist muudatust Eesti seadustesse. Ja kui see on juba justiitsministeeriumis valmis järgus – no suurepärane! –, siis saab selle OE ju eriti lihtsalt ja kiiresti ära tehtud. 

Nii et, head sõbrad, ma arvan, et see probleem ei kao mitte kuhugi. Ärge seda vaiba alla lükake ja palun toetage meie ettepanekut. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Aga nüüd, enne lõpphääletuse juurde minekut on protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun!

Ütlen ausalt, et mul ei ole siin midagi küsida. Selline …

Aitäh! Ja nüüd siis oleme jõudnud juhtivkomisjoni ettepaneku juurde, milleks on viia läbi eelnõu 893 lõpphääletus. Saalikutsung.

Head Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused tuvastatavat isikut kujutatavate nõusolekuta ja tehislikult loodud kujutiste tõkestamiseks ning kannatanute tõhusaks kaitseks". Eelnõu 893. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt oli 18 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu jäi otsusena vastu võtmata. 

Liigume edasi tänase neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on riigikaitsekomisjoni algatatud küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 897 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Priit Sibula.

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Küberturvalisuse seadust arutas parlament 20. mail, mil esimene lugemine lõpetati. Tehti ettepanek, et muudatusi saab esitada 3. juunil kella 17.15-ni, aga väljastpoolt ühtegi muudatusettepanekut ei tulnud. Vabariigi Valitsus arutas seda küberturvalisuse eelnõu 28. mai istungil ja toetas seda. 

Mäletatavasti oli tegu terminoloogiliste täpsustustega, et kõigil asjaosalistel oleks arusaam, terminites selgus ja et oleks selge, millistel puhkudel ja milliseid auditeid on vaja teha. Seda siis nii palju meeldetuletuseks sisust. 

Aga siiski, komisjon tegi ühe muudatusettepaneku, mille on esitanud keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekust lähtuvalt. Muudatusettepanek on seotud selle aasta 1. oktoobril jõustuva kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega, milles muudeti küberturvalisuse seadust. See muudatusettepanek on hästi lihtne: asendada [eelnõu punktis] 15 tekstiosa "hädaolukorra seaduse § 37 lõike 5" tekstiosaga "kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse § 82 lõike 4" ning lisada pärast sõnu "määratud asutuse" sõnad "või ametiasutuse". Nii et tõesti on meie vastuvõetud kriisiolukorra seaduse muudatusest see muudatus. 

Komisjon arutas seda nii 8. kui ka 14. juunil, toetas teise lugemise lõpetamist, toetas muudatusettepanekut ja palub ka suurel saalil toetada teise lugemise lõpetamist ja see eelnõu saata kolmandale lugemisele. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek, asume seda läbi vaatama. Muudatusettepaneku tegi riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme ühe muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 897 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ühtlasi ka tänane neljas päevakorrapunkt. 

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu 922 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Nagu öeldud, esitlen seaduseelnõu, milleks on ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Miks meil on üldse seda eelnõu vaja, alustuseks? Meile on oluline, et inimene jõuaks õigel ajal õige tervishoiuspetsialisti juurde. Ravijärjekordadest on väga palju räägitud ja eriti on välja toodud vaimse tervise abi kättesaadavuse langus ühelt poolt spetsialistide ülekoormuse tõttu, teiselt poolt aga ka selle tõttu, et tõesti, abivajadus on järjest suurenenud. Ka meie rahvastiku prognoos näitab, et elanikkond vananeb ja ka sellest tulenevalt arstiabi vajatakse järjest rohkem. Seetõttu on järjest olulisem, et inimene jõuaks õige arsti juurde või õige õe või muu tervishoiutöötaja juurde ja et ta jõuaks sinna ka õigel ajal ehk mitte liiga aeglaselt, aga vahel võib-olla ka mitte liiga kiiresti. 

Meil on selleks olemas juba väga pikaajaline lahendus, mille nimeks on e-konsultatsioon, mis tähendab seda, et kas perearst või eriarst kirjeldab patsiendi, inimese terviseseisundi ja saadab selle kirjelduse eriarstile. Eriarst saab hinnata, kas inimest saab niisama nõustada – õigemini tegelikult ta nõustab mitte inimest, vaid perearsti, kuidas inimesega edasi tegeleda. Võib-olla on vaja lisauuringuid, on mingeid ravisoovitusi või siis on vaja kutsuda inimene hoopis eriarsti vastuvõtule. Seejärel eriarst hindab, kui tõsine on inimese terviseseisund, kui on kiiret lahendamist vajav probleem, siis kutsutakse inimene vastuvõtule kiiremini, kui on võimalik oodata, siis pannakse pikem ooteaeg. Erakorralisteks olukordadeks e-konsultatsioon siiski ei sobi, selleks on meil olemas EMO-d ja kiirabid. Statistika näitab, et e-konsultatsioonidest umbes kolmandik ja näiteks psühhiaatrias, aga ka ortodontias umbes pool on sellised, kus piisab sellest, et eriarst nõustab perearsti ehk et inimene ei peagi jõudma eriarstivisiidile, vaid perearst saab nõu ja abi selle kohta, kuidas inimest ise edasi aidata. See on siis üks asi. 

Milleks on seadust vaja? Ongi vaja selleks, et esiteks meil ei ole seda e-konsultatsiooni seadusandluses korralikult defineeritud ja me ei ole kuidagi seadustanud seda, et näiteks raviasutus võib valida selle, et ta suunabki läbi e-konsultatsiooni. Me loome sellised kindlamad tingimused ja piirid. 

Lisaks, teine suurem muudatus … Aa, rääkides veel e-konsultatsioonist, on siis see, et üheksal erialal tahaksime muuta 2027. aastast suunamise ainult e-konsultatsioonipõhiseks. Kaheksa nendest erialadest lähevad Tartu Ülikooli Kliinikumis ja PERH-is ning üks erialadest üle-eestiliselt. Aga seda loomulikult need PERH-id ja kliinikumid – need ei ole otseselt seaduses, need on madalamate õigusaktidega, aga see on see protsess, kuidas see on käinud. 

Teine, mida eelnõuga sätestatakse, on erialata arstide töö. Erialata arste nimetatakse ka üldarstideks. Kuna üldarste ja perearste on vahel aetud segamini, siis nimetagem seekord siin neid arste erialata arstideks. Erialata arst on see arst, kes on lõpetanud kuus aastat arstiteaduskonnas põhiõppe ja kes ei ole jätkanud eriala omandamisega. Erialata arstid on juba praegu väga vajalik tööjõud nii perearstikeskustes, EMO-des, kiirabides kui ka haiglates. Tegelikult ei ole erialata arstide vastutuse piirid selgelt määratletud, nende pädevus ei ole selgelt määratletud. See muudatus on tehtud koostöös Tartu Ülikooliga, kes muu hulgas täiendab arstiõppe sisu, nii et arst, kui ta lõpetab ülikooli, tuleks ülikooli lõpetajana parema ettevalmistusega, et näiteks asuda tööle kas või perearstikeskuses või võib-olla haiglas. 

Lisaks me vähendame haiglate aruandlust. Funktsionaalse arengukava tuleks esitada vaid siis, kui on olulised renoveerimised, ümberprofileerimised, uusehitised. Ja ei ole vaja esitada eelarveandmeid, mis on riigile tegelikult kättesaadavad hoopis teistest registritest. 

Rääkides mõjudest, kogu eelnõu eesmärk on see, et me aitaksime ikkagi, nagu ma juba ütlesin, inimestel jõuda õige arsti juurde õigel ajal, õige õe juurde õigel ajal ja vähendada sellega ka tegelikult kokkuvõtteks järjekordi eriarstiabis, optimeerida need, nii et inimesed saaksid vastuvõtule terviseseisundi alusel. Üldarstidega ehk erialata arstidega loodame mehitada järjest rohkem tervishoiuasutusi. Nad on, nagu ma mainisin, juba praegu väga arvestatav tööjõud. Näiteks suudavad nad kas või sisehaiguste osakondades või ka perearstikeskustes teha ära teatud määrani töö. Keerulisemad patsiendid suunatakse eriarstide juurde, nagu on näiteks perearst ja sisearst antud näidetes. 

Eelnõu on läbinud kaks kooskõlastusringi. Arvamust küsiti väga paljudelt osapooltelt, patsientide ja puuetega inimeste esindajatelt, arstlikelt erialaliitudelt, haiglatelt, Tervisekassalt, nagu mainitud, ka Tartu Ülikoolilt ja ka nooremaarstidelt. Neid arvamusi võeti ka kuulda ja võimalusel täiendati ka seda eelnõu. 

Võib-olla veel paar fakti. Kõige suurem mure tekkis perearstidel, kes kartsid, et psühhiaatriliste inimestega, kellel varem või ka praegu veel psühhiaatri juurde saatekirja nõuet ei ole, ja perearstidel tekkis mure, et äkki nende koormus suureneb liiga palju ja nad ei ole võimelised neid patsiente ära teenindama. Kahtlemata on ka perearstide võimekus või jõudlus perearstikeskustes olnud erinev ja kahtlemata võivad muutused tuua kaasa ärevust, aga eelnõuga edasi minnes oleme lähtunud sellest, et viimase kolme aastaga kaotas suitsiidi tõttu elu 546 inimest. Selline lahendus, nagu hetkel on plaanis, on suunatud eelkõige sellele, et need kõige-kõige hapramas seisus inimesed päriselt jõuaksid psühhiaatri juurde. Praegu ilma saatekirjata liikumisel ei ole tegelikult mingisugust prioriseerimist ees. 

E-konsultatsiooniga seotud muudatused hakkavad kehtima uuest aastast. Teised muudatused jõustuvad üldises korras. See on põhiline, mida ma tahtsin rääkida, ja vastan hea meelega ka kõikidele küsimustele.

Vabandust! Teile on tõepoolest küsimusi. Diana Ingerainen, palun! 

Aitäh! Ma väga toetan tervishoiusüsteemi korrastamist, mis puudutab e-konsultatsiooni. Ma pean tõesti tõdema, et oleme selle nii-öelda alt üles välja töötanud aastast juba 2011 ja enamasti see erialadel ka kenasti toimib. Aga ma tulen korraks psühhiaatri eriala juurde. Teatavasti väga paljud vaimse tervise probleemid ei ole haigused. Esimene küsimus on, kuidas inimesed saaksid teada, kuhu nad võivad pöörduda oma probleemide korral, mis veel ei puuduta haigusi, milleks kindlasti on perearstikeskus. Teine probleem on see, et kui nüüd peaks juhtuma, et psühhiaatria või eriarsti pool ei jaksa menetleda meie poolt saadetud e-konsultatsioone, siis küsimus, mis on see tagavara plaan B.

Aitäh! Hästi hea küsimus. Tegelikult ma usun, et kõik need küsimused, mis te esitate, on head, aga see tabas naelapea pihta. Mul jäi enne ütlemata see, et eriõe juurde pöördumine, vaimse tervise õe juurde pöördumine ei eelda saatekirja, tulevikus ka. See võimalus jääb inimestele alati alles ja loomulikult, nagu ma mainisin, ka erakorralised olukorrad. 

Tõepoolest, ütleme niimoodi, et perearstikeskusesse peaks pöörduma inimene, kellel vaimse tervise mure on muutunud selliseks, et see vajabki suuremat sekkumist ja ravi. Et aidata neid inimesi, kes veel ei ole jõudnud sinnamaani, ja võimalikult vara sekkuda, et enesetunne inimesel ei läheks väga halvaks ja tervis ei läheks väga keeruliseks, oleme tegelikult loonud ja loomas vaimse tervise astmelise abi süsteemi. Selle algatas Signe Riisalo umbes viis või kuus aastat tagasi pandeemia ajal, kui vaimse tervise mured inimestel äkki võimendusid. See süsteem tähendab seda, et inimene saab võimestatud, esitaks, talle antakse endale tööriistad, mis tegelikult osaliselt on juba olemas, näiteks digiloos, tervise infosüsteemis. Kui inimene avab selle, siis on seal olemas spetsiaalne vaimse tervise lehekülg, kust saab infot selle kohta, millised teenused üldse on olemas ja kuhu pöörduda näiteks juba alguses. 

Siis on erinevaid innovaatilisi lahendusi, näiteks TAI veebilehel on olemas eneseabiprogrammid depressiooni ja ärevushäirete jaoks ja nii edasi. Kui need eneseabiprogrammid enam ei aita inimest või ta tunneb, et ta vajab täpsemat abi, siis järgmine aste on niinimetatud väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised. See tähendab seda, et koolitatakse välja spetsialistid, kes ei pruugi üldse olla tervishoiuteenuse osutajad või ka psühholoogid, aga koolitatakse nad välja kindla struktureeritud küsimustiku abil inimese vaimset tervist hindama ja hindama ka seda, kas inimene vajab äkki kõrgema etapi abi või piisab sellisest struktureeritud nõustamisest, et inimesele antakse esmased soovitused, kuidas oma vaimse tervisega ise paremini toime tulla, ja toetatakse teda. Ja neid sekkumisi juba ka pakutakse sellest aastast, me teeme seda ka üle-eestiliselt. Näiteks on olemas, ma lihtsalt nimetan, iFightDepression, Vaikuseminutid, teadveloleku kursus, tähelepanu- ja meelerahu lühiharjutuste kursus, Peahea lühisekkumine – nende kohta on ka koondatult info olemas Sotsiaalministeeriumi kodulehel. Ja alles kolmas etapp on see, kus inimene peaks pöörduma perearsti poole, kui ka see lühisekkumine ei aita. 

Lastest rääkides on kindlasti väga oluline keskkond kool, ka koolis on tugispetsialistid. Üks Eesti perearst on väga tabavalt öelnud, et tabletiga me koolikiusu ravida ei saa. Ehk kui koolikeskkond ei ole lapse jaoks turvaline, siis ei ole ka abi sellest, kui ta läheb perearsti juurde või psühhiaatri juurde ja saab seal ravi. Kindlasti see võib olla vajalik ühel hetkel, aga see ravi on oluliselt vähem tulemuslik kui siis, kui ikkagi põhjusega tegeldakse. 

Ja rääkida sellest, et mis saab, kui psühhiaatrid ei suuda koormusega toime tulla – meil tegelikult juba see olukord on. Mitmed psühhiaatrid on riiklikust süsteemist just nimelt ülekoormuse tõttu lahkunud ja nad on lahkunud ka seetõttu, et nende vastuvõttudele jõuavad sellised inimesed, keda võiks aidata perearst. See muserdab psühhiaatreid nagu kõiki eriarste. Tegelikult tahaks aidata inimest ja tahaks tegeleda oma erialase tööga. Seda on seni lahendanud Tervisekassa niimoodi, et esiteks, raviasutusel on kohustus anda teada, kui ta ei ole suuteline enam teenust pakkuma, ja võimalikult kiiresti teada anda Tervisekassale ja Terviseametile. Näiteks just hiljuti teavitas Tervisekassa perearste sellest, et vot, see ja see asutus hetkel ei ole suuteline vastama e-konsultatsioonidele, aga siin piirkonnas on veel kümmekond asutust nimekirjas, kuhu veel võib inimese suunata. Sellised ressursside ümberjaotamise tehnikad on seni, ma usun, aidanud.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma sooviksin, kas te täpsustate, te nimetasite lisaks psühhiaatrite saatekirjale ka ortodontide konsultatsiooni. Ega sinna ei teki mingit saatekirjakohustust lisaks psühhiaatrile? Ja teine küsimus puudutab psühhiaatria valdkonda. Kas te olete hinnanud, et kui psühhiaatri juurde saamiseks peab olema perearsti saatekiri, siis kas kõik meie perearstid on suutelised neid patsiente esmatasandil aitama ja aru saama, kas neile on vaja psühhiaatrilist ravi või mitte? Või on teil plaanitud ka mingid täiendavad koolitused perearstidele?

Aitäh! Ortodonte ma mainisin selles plaanis, et nad eristuvad koos psühhiaatritega selle poolest, et kui muidu e-konsultatsioonidel umbes kolmandik vastustest on sellised, et ei vaja eriarsti konsultatsiooni ja antakse nõu perearstile, siis ortodontide ja psühhiaatrite puhul on selliseid e-konsultatsioone 50%. Ehk et umbes pooled ortodondile e-konsultatsiooniga suunatud lapsed või täiskasvanud tegelikult peavad saama abi hambaarsti juures ja piisab sellest, kui ortodont nõustab hambaarsti. Sinna vähemalt esialgu ei ole me plaaninud teha suunamist ainult läbi e-konsultatsiooni, aga ma arvan, et tegelikult, kui seda teha, siis ortodontilise abi kättesaadavus paraneb, sellepärast et need järjekorrad lühenevad veelgi nende inimeste arvel, kes ei pea tulema vastuvõtule. 

Ja teine asi, mis on e-konsultatsioonide puhul hea, mida ma ise perearstina kogesin, oli see, et kui ma suunasin näiteks inimese ja eriarst vastas mulle, siis ma sain ise targemaks ja järgmisi patsiente ma ei pidanud enam suunama sama probleemiga. Ja mõnikord ma kirjutasin need ravisoovitused üles ja ma teadsin alati, kuidas inimest aidata, otsisin need üles jälle, kõik need algoritmid ja asjad. See on hästi praktiline ja väga palju aidanud vähemalt mind perearstitöös. 

Nüüd, rääkides, kas perearstid on suutelised eristama, kas inimest tuleks psühhiaatrile suunata või mitte, siis ma ise arvan – see on nüüd mu tunnetuslik arvamus –, et pigem suunatakse edasi rohkem kui vähem. Sedasama näitab jälle see 50% psühhiaatriliste patsientide tagasisuunamine e-konsultatsiooni vastustes. 

Perearstid on kõik residentuuris läbinud psühhiaatriatsükli, kõik on võrdselt haritud. Võib-olla tõesti on inimesed unustanud, see on arusaadav, pluss loomulikult aja jooksul ka muutub. Selleks on olemas tõesti koolitused. Tartu Ülikool on teinud juba aastaid, vähemalt neli-viis aastat selliseid baaskoolitusi, kuhu me näiteks meie perearstikeskusest suunasime isegi õed, et nad õpiksid paremini ära tundma vaimse tervise muresid. See abi on.

On olemas ka mitmeid projekte, kus eraldi vaimse tervise õe kaudu, Lõuna-Eestis oli Klaabu projekt, kus psühhiaatriakliinikus töötav vaimse tervise õde töötas ka tervisekeskuses perearstidega koos ja see oli otseühendus psühhiaatritega, seal ka perearstid ja psühhiaatrid suhtlesid omavahel rohkem. Ühesõnaga, eks algus võib olla mõnel pool raske, aga üldiselt tegelikult oskused ja võimalused on. 

Mina olen perearst, mina olen tegelenud palju psühhiaatriliste patsientidega. Ma tean, et seda on teinud ka Diana Ingerainen perearstina ja Eero Merilind. Me kõik tegeleme psühhiaatriliste patsientidega. Loomulikult on haigusi, mida perearst ei ravi ega diagnoosi, näiteks skisofreenia, teatud bipolaarsed häired, aga perearstide selts on andnud ka oma nimekirja nendest seisunditest, mis vastavad perearsti pädevusele. Ma olen sellega absoluutselt nõus, need on näiteks depressioon, ärevushäired, veel mõned psüühika kõrvalekalded kuni mõõduka raskusastmeni. Rasked häired juba lähevad ikkagi psühhiaatria valdkonda. Raske näiteks, kui inimesel püsivad suitsiidmõtted ja sellised asjad, siis ikkagi on vaja juba kõrgema etapi arsti. 

Peeter Ernits, palun!

Jah. Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nagu ma aru saan, see on nii-öelda psühhiaatrite kaitsevalli eelnõu. Aga kui inimesel tõesti kusagil öösel või mingil sellisel puhkehetkel tekib mingi paanikahoog ja ärevus või on ta kõvasti viina võtnud, segi joonud ennast või ei taha süüa ja igasuguseid muid asju, siis kui nad peavad perearsti või -õe juurde pöörduma, kas see nende muresid aitab lahendada? Või natuke tegelikult takistab neid? Lihtsalt aeg on ka oluline nendel oludel. Kas see muudab reaalselt paremaks nende inimeste mured, kellel need probleemid tekivad, kui see vall nüüd rajatakse selle eelnõuga?

Aitäh! Paanikahoog on selline, mis tegelikult ongi perearsti pädevuses. Paanikahoog kaasneb teatud psüühikahäiretega ja esmane diagnostika on täielik perearsti pädevus. Aga kui te mainite siin nii-öelda segi joonud – ma oletan, et siin on peetud silmas deliiriumit –, siis see on eluohtlik seisund, see nõuab kiirabi või EMO sekkumist. Siin kindlasti ei perearst ega psühhiaater ei aita. 

Ärevus oli ka mainitud, ärevushäired on ka tegelikult perearsti pädevus. Võib veel öelda, et inimesed pöörduvad väga hea meelega endale tuttavasse raviasutusse, kui on tekkinud usalduslik suhe perearstikeskuse meeskonnaga, eriti õdedega, kes on tavaliselt kättesaadavad päris kiiresti, teinekord, ma võiks öelda, isegi minutitega, oleneb olukorrast loomulikult. Inimesed tegelikult tahavad perearstikeskustesse pöörduda, kui on hea suhe. Loomulikult, kui ei ole usaldust, siis ei taha. On neid inimesi ka, kes näiteks tunnevad, et nad ei taha psühhiaatri juurde minna, peab päris veenma teinekord, et tegelikult te vajate nüüd juba kõrgema etapi ravi. 

Ühesõnaga, erakorralise pöördumise võimalus on alati ilma igasuguse saatekirjata, kiirabi samamoodi. Teine, kuhu saab ilma saatekirjata, nagu ma mainisin, on eriõde ehk vaimse tervise õde psühhiaatriakliinikus. Sinna saab ka minna. Barjääre me ikkagi ei taha luua. Eesmärk ongi see, et kõige raskemas seisus inimesed, kes kindlasti peavad jõudma psühhiaatri juurde, ka sinna jõuaksid.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma arvan, et üldjoontes on tegemist mõistliku eelnõuga ehk muudatustega vajalikus suunas. Mõned murekohad on, millest me ka sotsiaalkomisjoni istungil rääkisime. Sa oled seda mõnevõrra ka käsitlenud, et näiteks kui inimesel on ikkagi selline perearst, kellega pole väga head koostööd, väga head usalduslikku suhet, või inimene, kes ei ole väga kogenud perearstina e-konsultatsioonide tegemises, siis selle võrra võib olla patsiente, kelle jaoks ligipääs vaimse tervise abile on selgelt halvenev võrreldes praegusega. Kuidas selliseid olukordi vältida? 

Ma püüan mahutada kohe teise küsimuse sisse. Sa viitasid erialata arstidele, kasutasid seda terminit nende üldarstide kohta. Kas tegelikkuses sinu kui valdkonna töötaja kui ka terviseministri või sotsiaalministri seisukohalt oleks meil võistlik ja vajalik riigi tasandil rohkem suunata üldarste ikkagi teatud eriala valima, residentuuri läbima, või on see nende valik jääda erialata arstina meeskondadesse toetama?

Aitäh! Ma alustan lõpust, see on kõige lihtsam. Tegelikult me ju eeldamegi, et üldarstid lähevad edasi residentuuri, aga praktika on näidanud, et nad lihtsalt ei lähe. Me ei saa sundida noori inimesi ega ka vanemaid inimesi õppima. Meil on ka selliseid inimesi ja arste, kellel on üldarsti staaži üle 20 aasta. Lihtsalt õigem on see seadusruum korda teha, anda märku, millised on need vastutuse piirid, sest need on praegu ikkagi väga-väga hägusad. Siin on ka meediasse jõudnud erinevaid juhtumeid, kus ei ole tegelikult see vastutuse piir selge. 

Mis puutub perearstiga suhetesse, siis see on täiesti õigustatud küsimus, aga see tegelikult ei ole selle eelnõu teema. See on palju laiem küsimus, see on oma olemuselt kvaliteedi küsimus. Kui ei ole ühtlast kvaliteeti perearstiabis, siis ongi pahasti. Praegu on olukord, kus meil ei ole ühtlast kvaliteeti perearstiabis, kvaliteet on aja jooksul küll kogu aeg tõusnud. Perearstide selts ja Tervisekassa on umbes 20 aasta jooksul teinud järjepidevat tööd selle kvaliteedi ühtlustamise ja tõstmise nimel. Selleks, et perearstiabi oleks tugevam, oleme muutnud rahastust, nii et kvaliteetne töö saab parema rahastuse. Lisaks saab parema rahastuse, kõrgem pearaha on nende patsientide eest, kellel on mitu kroonilist haigust, mille hulgas on muide ka vaimse tervise häired, sest nende patsientidega läheb tõepoolest aega rohkem. Samuti on muudetud perearstiabi töökorraldust, loodud on ikkagi vajaduspõhisem lähenemine ja kindlamad kriteeriumid. 

Lisaks on siia Riigikokku tulemas veel perearstiabi tugevdamise eelnõu, kus me paneme paika näiteks nimistute suurust, täpsustame. Sinu ajal oli vaidlus nimistu suuruse üle. Me paneme selle hea tahte leppe nüüd ikkagi seadusesse. Vähemalt ma arvan, et see võiks nii olla. Ja veel mõned asjad. Perearst peab ise oma nimistuga tegelema, eks ju. On teatud erandid. Aga ikkagi meil on olemas perearste, kes ei tegele üldse oma nimistuga, see ka ei ole õige, ja asendabki näiteks üldarst. See ei ole oma olemuselt perearstiabi. See on kvaliteediprobleem, see on üks minu prioriteetidest. Kvaliteedikeskus on ka rajatud, Terviseameti juurde algatatud Riina Sikkuti poolt ja mina jätkasin. Sellega tegeleme, aga see nõuab teisi muudatusi.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Ma nüüd vabandan, kui ma mõne rumala küsimuse esitan, aga ma ei ole arst. Ma kuulasin teie ettekannet ja mulle jäid küll mitmed asjad arusaamatuks. Kui palju neid töökohti nüüd luuakse? Ma saan aru, et kõik need Riigikogu liikmed, keda järgmisel kevadel siin ei ole, nendele luuakse töökohad, nad hakkavad konsultatsioone tegema. Te ju rääkisite, et hakatakse koolitama erinevaid inimesi, kes oskavad öelda, kui hädas sa oled, kuhu sind saadetakse. Kui palju neid töökohti tehakse? Kas Tervisekassal on veel piisavalt palju raha, et neid töökohti juurde teha? Mis kulu see on? 

Ja siis ma loen, et perearst selle eest, kui ta saadab arsti juurde mind, siis ta selle eest raha juurde ei saa. Aga kui ma näen, et e-konsultatsiooni saadab, siis ta võib Tervisekassast ... Ei, noh, ei ole vaja nagu ... Siin on ministri määrus, on väga selgelt kirjutatud, et siis ta hakkab selle pealt raha saama. Mida me tegelikult nüüd soovime? Haiglad enam ei pea andma aru, kui palju nad ehitavad, sest enamik Tervisekassa rahast lähebki betooni ... 

Teie aeg! 

... mördi kinnimaksmisesse. Siis me teeme nüüd tuhandeid uusi töökohti nendest, kellel pole vastavat haridust ja kes ei tea tervishoiust mitte midagi. Mis see soov tegelikult on? Lihtsalt räägime võhikule. 

Aitäh! Ma sain aru küsimusest. Esiteks, ühtegi töökohta ei looda juurde. Seal koolitatakse inimesi, kes juba töötavad, näiteks õpetajatena, võib-olla sotsiaaltöötajatena, kes juba töötavad selles valdkonnas, kus on vaja inimesi nõustada nii või teisiti ja kus see võib aidata neid väga palju nende igapäevatöös. Ei, nad ei hakka selle eest … Lisaraha ei ole selleks konkreetseks asjaks hetkel küll ette nähtud. 

Teine asi. Perearstid ei saa lisarahastust edasisuunamise eest. Tegelikult on perearstid seda soovinud, aga hetkel ei ole see plaanis. Minu argument oli täpselt sama mis teil. Kui me maksame ainult saatekirja eest raha, siis see ju motiveerib edasi suunama. Perearstidele peaks minema teistsugune tugi juurde, näiteks võib-olla personali võiks olla rohkem, tuleks veel paremini rahastada kvaliteeti ja seda, kui inimene päriselt abi saab. 

Ja rääkides haiglate ehitamisest, funktsionaalsed arengukavad on vajalikud siis, kui on suuremad ehitused, väiksemate ümberkorralduste puhul ei ole see lihtsalt mõistlik. Bürokraatiat vähendame eelkõige seal, kus on vaja andmeid topelt esitada, ehk eelarvematerjale ei pea enam koos funktsionaalse arengukavaga esitama, vaid riik pärib need ise äriregistrist. See on see mõte. 

Ja Tervisekassa raha ei lähe betooni, vähemalt mitte otseselt. Tervisekassa ei saa rahastada ehitust ega näiteks ka seadmete soetamist. See nii-öelda betoon tekib ikkagi investeeringute ja kohaliku omavalitsuse, Euroopa Liidu toetused, vahel ka riigi sihtfinantseeringud. Tervisekassa raha üldiselt selleks ikkagi ei kasutata.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Olen samuti lootusrikas antud eelnõu osas või positiivne …

Vabandust, ma ei kuule. (Juhataja helistab kella.)

… sest psühhiaatrite puudus ja nende suur koormus on ju tõesti pikaajaline probleem. Mind paneb eriti muretsema just laste ja noorte ligipääs psühhiaatrilisele abile. Aga ma küsin tegelikult sellest vaatest, kuidas te näete, mis lahendused võiksid olla selles, et niigi kitsastes oludes, kus meil on abi kättesaadavusega probleeme, kuidas ka neid regionaalseid lõhesid parandada ja aidata kaasa sellele, et ka kaugemate piirkondade inimestel ligipääs siiski paremuse poole liiguks.

Jaa. Rääkides Hiiumaast, siis ju seal ei ole ka psühhoterapeute, eks ole. Tegelikult tänapäeval on meil olemas kaugnõustamise võimalused. Tervisekassa rahastab küll ainult korduvvastuvõte ehk vähemalt ühe korra inimene peab käima ikkagi kohal, aga kaugnõustamine on olnud see, mis neidsamu regionaalseid lõhesid palju parandab. Teine on ikkagi seesama astmelise abi süsteem, mida me üles ehitame. Seal samamoodi, see sisaldab ka kaugnõustamise võimalusi üle veebi ja näiteks peaasi.ee on laste ja noorte seas, eriti just noorte seas, väga populaarne, aga nüüd laienevad need sarnased teenused ka täiskasvanutele või sellest aastast juba laienesid. Ma arvan, et see kaugnõustamine on tänapäevalises mõistes. 

Kaugnõustamise puhul on tegelikult kasutatud ka selliseid mudeleid, (Hääled saalis.) kus näiteks on … Vabandage, mind päriselt segab! Tõesti, väga vabandan! On kasutatud näiteks sellist võimalust, kus inimene läheb näiteks kas arsti või õe kabinetti ja siis tehakse selline konsultatsioon, kus ühendatakse näiteks eriarstiga või teise spetsialistiga. Ja siis see kabinetis olev arst või õde aitab näiteks objektiivselt üle vaadata, midagi uurida täpsemalt, aga see tavaliselt on pigem füüsiliste haiguste korral.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh põhjaliku ettekande ja veel põhjalikema vastuste eest! Minu küsimus on selles, kas e-konsultatsioon suurendab ka eriarstide koormust või perearstide koormust või hoopis vähendab eriarstide ja perearstide koormust. Mul siin pinginaaber ütles, et seda on juba 2011. aastast viljeletud. Kas meil on mingi teadmine, et meil tervishoid läheb kallimaks või hoopis läheb odavamaks?

Aitäh! Kuidas me nüüd defineerime koormust, on ka küsimus. See sõltub kindlasti hästi palju sellesama asutuse töökorraldusest. Ma tean, et osas tervishoiuasutustes on näiteks e-konsultatsioonidele vastamine eriarsti igapäeva töökoormuse sees, on arvestatud vastuvõtuaegade ja muu tööga, et on tehtud aeg vabaks, aga mõnes kohas öeldakse, et see on hoopis pärast tööpäeva. Ma arvan, et see võiks olla koormuse sees. Kindlasti võib see mingil määral tõsta koormust. 

Perearstid on ka öelnud, et nende jaoks nõuab e-konsultatsiooni saatekiri rohkem, kuna eriarst ei saa ju ise patsiendilt küsida, siis tuleb rohkem infot panna. Aga kui hakata võrdlema neid saatekirja nõudeid, siis tegelikult mõlemal saatekirjal on ühesugused nõuded. Peab olema anamnees, objektiivne leid, peab olema varasem ravi, varasem haiguste anamnees ja nii edasi. Need nõuded on tegelikult samasugused. Pigem ma ütleksin seda, et võib-olla nende nii-öelda tavaliste saatekirjade kvaliteet ei ole läbi aegade olnud päris nõuetele vastav. E-konsultatsiooni ei saa teha halva kvaliteediga, lihtsalt eriarstil on ka õigus tagasi põrgatada, kui kokkulepitud andmeid ei ole.

 Ma arvan, et siin on küsimus ka kultuurimuutuses ehk selles, kuidas me üksteisega arstidena suhtleme. Kas me oleme kui kolleegid ja läheneme probleemikeskselt või teinekord on ka üleolevust mõlemalt suunalt, sellist vastandumist. See on ühelt poolt. Võtame näiteks Rootsi, kus on sarnased saatekirjad, mis alguses olid küll paberformaadis ja nüüd ka elektroonses formaadis, üks osa tervishoiuteenustest. See on nagu loomulik osa. Rootsis vähemalt kolleegid, kes seal on töötanud, ütlevad, et seal eriarst ei kujuta üldse ettegi, et talle suunatakse patsient ja saatekiri tuleb koos patsiendiga. Alati suunati seal patsient ette. Eks sellest tuli ka see meie e-konsultatsiooni idee kunagi, Diana Ingerainen saab sellest pikemalt rääkida. Diana on olnud nii-öelda küünarnukkideni sees selle loomisel. Selline kollegiaalsus on kindlasti hästi oluline.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister! Kui ma teid kuulasin, siis mulle meenus üks tuntud hea J.M.K.E. laul, kus lauldakse niimoodi: "Minister ei tea mu nime, kui ta üldse midagi teab, minister on tähtis, minister on pime, sihuke ta olema peab." See meenus mulle just siis, kui te rääkisite õigeaegsest arsti juurde jõudmisest. Mulle tundub, et see õigeaegne jõudmine ministri vaates ja patsiendi vaates – no seal võivad olla päris tõsised eriarvamused. Sellest tulenevalt ma küsin, kas teil on mingisugune seiresüsteem ka plaanis. Te vaatate siis mingi aja pärast otsa mingisugusele statistikale selle kohta, kas meie tervishoiu tulemuslikkus, kui nii võib öelda, on paremaks läinud, kas inimesed on saanud paremat ravi, on tervemaks saanud, on õiget ravi saanud ja nii edasi. Või te lihtsalt kuidagi nagu, et teeme asja ära, sest teie usute, et nii on õige teha? Kuidas sellega on? Kas me saame vaadata otsa statistikale? Kas on kokku lepitud raviasutustega ja kõigi osalistega, kuidas me pärast tulemusi hindame? 

Aitäh! Ma seda esimest laulu ei kommenteeriks, sest see ei olnud väga, ma ütleksin, viisakas. Ma julgen oma arvamuse välja öelda. Aga mis puudutab ministri ja patsiendi vaadet, siis siin ei ole tähtis mitte ministri vaade, vaid arsti ja patsiendi vaade. Kui arsti vaade erineb patsiendi vaatest, näiteks patsient ütleb, et mina pean kindlasti igal aastal käima kardioloogi juures, sest mul on kõrge vererõhk, siis tänapäeval see ei ole näidustatud, vähemalt mitte iga vererõhuhaiguse puhul, siis on arsti kohustus selgitada patsiendile, miks ta tegelikult ei peaks minema eriarsti juurde. 

Ehk väga paljud probleemid lahendabki tänapäeval ära perearst või isegi madalama taseme spetsialist. Sageli soovitakse liigesepiirkonna valudega minna ortopeedi või reumatoloogi juurde, aga tegelikult vajab inimene hoopis füsioterapeuti. Selleks ongi arstid, kes hindavad inimese tervise vajadusi ja hindavad ka seda, milline abi võiks olla kõige parem. See oli teine küsimus. 

Kui rääkida õigeaegsusest, siis tõepoolest, vahel võib arsti ja patsiendi vaade olla erinev, aga nagu ma ütlesin, arsti kohus on ka selgitada. Muidugi, vahel patsiendile see selgitus ei sobi, aga siin on küsimus juba suhtlemisvõimekuses. 

Kui rääkida analüüsimisest ja kvaliteedist, siis võib-olla osaliselt vastuseks professor Lutsari küsimusele, kuidas see eriarstide koormust mõjutab, siis meil on tegelikult väga palju erialasid ja ka osakondi, kus eriarstid ise soovivad üle minna ainult e-konsultatsiooniga suunamisele, sest nad näevad, et töö on kvaliteetsem. Perearsti tehtud töö on kvaliteetsem ja ka eriarst ise saab oma tööd teha kvaliteetsemalt, sest tal on lähteandmed paremad. Analüüsitud on e-konsultatsioone kogu aeg. 

Kui rääkida täpsemalt väga detailselt statistikast, siis näiteks on meil olemas selline asi nagu endoproteesimise raviteekond, kus väga täpselt hinnatakse – seda hakatakse tulevikus tegema ka muude teenuste puhul – ja kus hinnatakse ka muu hulgas inimese hinnangut sellele, kuidas teda koheldi tervishoiuasutuses. See saab olema üks osa kvaliteedisüsteemist ja selle järgi tulevikus hakkab olema ka rahastus. Loomulikult hinnatakse seal ka muud, ravijärjekordasid, õigeaegsust ja kõike seda. 

Mina perearstina olen e-konsultatsiooni teenust kasutanud üle kümne aasta, viimased poolteist aastat küll mitte, ma ei ole töötanud perearstina, aga patsiendid on ka väga rahul. Sest esiteks, nagu üks eakas patsient mulle kunagi ütles – tal olid ka liikumisraskused –, kujutage ette, ma sain neuroloogi arvamuse kolme päevaga nii, et ma ei pidanud üldse kuhugi minema, te lihtsalt helistasite mulle ja määrasite ravi, mis päriselt aitas. See oli üks asi. 

Teine asi, kui e-konsultatsiooni käigus otsustatakse, et inimene peab tulema eriarsti vastuvõtule, siis inimene ei pea hakkama ise otsima, surfama, mööda registratuure helistama, e-maili saatma, vaid inimesega võetakse ühendust, pakutakse sobivas ajavahemikus, mida on eriarst ette näinud, näiteks 7–42 päeva, selle aja jooksul pakutakse talle vastuvõtuaeg ja lepitakse kokku. Ja sageli enne seda vastuvõttu korraldatakse ära näiteks, ma ei tea, kompuuteruuring, MRT-uuring, gastroskoopia või mingid lisauuringud. Inimene jõuab arsti juurde, ta saab juba uuringute vastused, tema infoga ollakse kursis ja eriarst kirjeldab tema raviteekonda, kuidas me nüüd hakkame edasi tegelema. Näiteks vähipatsientide puhul on see kriitiline, et nad saaksid kiire raviteekonna. Kui me anname onkoloogile saatekirja, siis see inimene võib neli või viis kuud oodata. 

Seda on näidanud ka Riigikontrolli auditid. Eestis on näiteks uuritud jämesoolevähiga patsientide jõudmist eriarsti juurde ja on leitud, et just nimelt perearsti ja eriarsti vahel on see vahe liiga pikk. Kui ta juba jõuab eriarsti vaatevälja, siis käib kõik väga kiiresti, aga see nii-öelda tavaline saatekiri, kus inimene peab ise aega otsima, on inimeste jaoks niivõrd suur pidur ja takistus, et nad ei jõua õigeks ajaks. Kvaliteet paraneb. Luban!

Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh! Me peaksime nagu hakkama diskuteerima. Ma saan aru, et kõige olulisem on perearst. Te olete Tervisekassa nõukogu esimees. Jõgeval peksti kolm perearsti ära, saadeti sinna uued perearstid, aga tegelikult perearsti ei ole. Kolme perearsti asemel on nüüd õed. Heal juhul üks kord nädalas nähakse ka perearsti. Kes hakkab kuhu saatma? Ja see, et te ütlete siin kõnepuldis, et kui inimene tahab ennast kontrollida aastas korra, siis ei peaks seda saama – vaat see on nüüd küll esimest korda, et keegi tervishoiuminister seda ütleb. Tervisekassal, minul kui tervisekassasse maksjal on õigus näiteks vereproovi teha kaks korda aastas, ilma et keegi seda konsulteeribki. Jaa, täpselt nii on, see on rahastatud, see on tegelikult rahastatud. Kui ma tahan ennast kontrollida ja hiljem riigile vähem kulu teha, sest mind võib-olla leitakse midagi, kui on, õigel ajal, siis see peaks olema täna riigi eesmärk. Tervisekassa nimetati ümber sellepärast, et …

Teie aeg!

… tervis olla mitte haigekassa.

Alustame jälle viimasest otsast. Esiteks, minu tsitaat oli, et kui inimene arvab, et ta peab saama vererõhuhaiguse tõttu kardioloogi konsultatsioonile üks kord aastas, siis mina ütlen, et ei pea. Jah, inimene, kellel on hüpertooniatõbi, võiks üks kord aastas käia perearsti või pereõe vastuvõtul, kus hinnatakse tema elustiili, tema ravimite võtmise harjumusi ja olenevalt hüpertooniatõve staadiumist tehakse ka vereanalüüsid ja EKG. See on see kvaliteet, millega tegelevad perearstid ja pereõed. Selleks ei ole vaja kardioloogi. Tänapäeval oleks kardioloogi juurde suunamine vajalik näiteks siis, kui on tugevad valud rinnus pikka aega ja ei ole diagnoositud näiteks ägedat südamepatoloogiat või on rütmihäired või midagi. Ütleme niimoodi, et isegi, mida kardioloogid ise ütlevad, et kardioloogia on tänapäeval kirurgiline eriala ehk et sinna on vaja minna siis, kui on vaja südame veresooni laiendada, lisajuhteteesid läbi lõigata ja nii edasi. Loomulikult võib suunata ka perearst siis, kui ta tunneb, et ta ei oska enam ravida seda inimest, et siis suunatakse edasi. Ehk et see, kui inimene käib üks kord aastas arsti juures oma kroonilise haigusega, või õe juures, see on absoluutselt okei, seda Tervisekassa rahastab. Ka seal on omad kindlad näidustused, millal mida tehakse. See on väga kindel rütm. 

Mis puutub Jõgevasse, siis ma ei ole kindel, ma arvan, et te räägite umbes aasta või kahe tagusest olukorrast. (Saalist täpsustatakse.) Kuu aega tagasi, siis ma soovitan teha kaebus Tervisekassasse ja siis tuleb seda jälgida, sellepärast et … Õe vastuvõtt on okei, alati tõesti ei pea patsient jõudma arsti vastuvõtule, aga kui tõesti arsti üldse kohal ei ole, nagu te ütlete, siis see ei ole õige. Mina tean seda, et umbes aasta tagasi alustasid seal tööd kaks või kolm noort väga head perearsti, aga ma ei tea täpsemalt. Üksikjuhtumeid ma ei saa kahjuks siit ka ministrina kommenteerida. Sellega tegeleb Tervisekassa järelevalve ja ma soovitan kindlasti pöörduda Tervisekassasse, kui on muresid kvaliteediga.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul tekkis küsimus sellega seoses. Ma saan aru, et perearstil on nüüd väga suur vastutus ka psühhiaatria valdkonnas, eks ole, tema otsustab, kas suunata edasi, ja konsulteerib erialaarstiga. Aga kuidas on tagatud patsiendi jaoks ohutus või turvalisus? Kui nüüd perearst ei oska õigesti olukorda hinnata, ütleb, et sul ei ole vaja sinna eriarsti juurde minna ja inimestel tekivad komplikatsioonid või seda hullem, näiteks saabub üldse surm, eks ole, ravivead tekivad sealt, sest perearst ei ole olukorda õigesti hinnanud, siis kuidas selle patsiendi kahju hüvitatakse? Kes vastutab?

Rääkides sellest, et oletame, et inimesel on vaimse tervise mure, et teda ei suunata kuhugi edasi ja ta tunneb, et ta ei saa abi, siis nagu ma mainisin, on endiselt olemas psühhiaatriakliinikute vaimse tervise õed, kuhu patsient saab alati pöörduda. Ta paneb aja kinni, läheb. Nad on väga professionaalsed tervishoiutöötajad, kes võivad teinekord ka perearstile nõu anda, kui perearstil tõesti mingil põhjusel ei ole piisavalt kogemusi. Aga enamik perearste, ma toonitan, on siiski väga hea koolitusega, väga hea baasharidusega. 

Mis puutub ravivigadesse ja patsiendiohutusse, siis meil on olemas patsiendikindlustuse seadus Terviseameti kodulehel ja ka Tervisekassa kodulehel. Tegelikult peab olema iga tervishoiuasutuse kodulehel väljas info selle kohta, kus on see asutus kindlustatud. Ja sellisel juhul, kui on tekkinud raviviga ja patsiendile tervisekahju, saab patsient pöörduda sinna. 

Lisaks, ravivead on ju indikatsioon kvaliteedihäire kohta. Nagu ma juba mainisin, sellest aastast tegutseb Terviseameti juures kvaliteedikeskus. See on Eesti ajaloos esmakordne, kus hakatakse jälgima tervishoiuasutuste ja töötajate kvaliteeti üle-eestiliselt. Asutustel endil on üldiselt kvaliteedisüsteemid olemas, aga need on hästi erinevad, neid ei saa võrrelda. Näiteks Soomes, Rootsis ja Norras on kvaliteedisüsteemid olnud 30, 40 või 50 aastat, võib-olla kauemgi veel. Kvaliteedi sellist traditsiooni olen ma alati siia Eestisse ka igatsenud. See on nüüd siin juba olemas, aga kvaliteedistrateegia alles valmib ja see võtab aega, enne kui see hakkab tööle. 

Muide, homme soovitan kõigil kanda oranži. See on patsiendiohutuse päeva värv, homme on patsiendiohutuse päev. Apollo Kino Plazas on ka film, mis räägib teisesest ohvrist. Väga soovitan. Pange oranž selga ja näidake, et patsiendiohutus on teie jaoks oluline.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No proua minister, PISA testid olid hiljaaegu kõvasti avaliku debati osaks ja seal räägiti muu hulgas ka funktsionaalse tekstist arusaamise küsimustest, et see on alla tulnud. Ma möönan, et ma tegin oma küsimuses ka sissejuhatava osa, aga ma väga konkreetselt küsisin ühe küsimuse. Ma vaatasin üle oma teksti. Küsimus oli see, kas teil on plaanis mingi seiresüsteem, kus mingitele näitajatele, mingile statistikale tuginedes saab aasta ja kahe pärast hinnata, kas on läinud või ei ole läinud paremaks. Siis te pidasite mulle sütitava kõne selle kohta, kuidas teie usute, et läheb paremaks, ja olete kuulnud. Ega ma ei oska teiega vaielda, teie olete spetsialist. Aga minu küsimus oli selle seiresüsteemi kohta. Siis te pidasite sütitava kõne ja lõpuks ütlesite, et te lubate, et läheb paremaks. Hindud ka lubasid Pevkurile, et mürsud tulevad, Pevkur lubas ukrainlastele, et mürsud tulevad. Täna me oleme seal, et mürske ei ole tulnud. Kas te saate vastata küsimusele, kas on mingi selline seire plaanis, aasta pärast teha kokkuvõtteid, et me saame teada, kas läks paremaks või ei läinud?

Jah, tõepoolest, sellise väga emotsionaalse sissejuhatuse tõttu ma tõenäoliselt enam ei suutnud kuulata teie küsimuse mõtet. Ehk edaspidi ma oleksin väga tänulik, kui me jääme viisakuse piiridesse, mulle väga meeldib lõbusalt vestelda, aga ma väga hindan taktitunnet. Mis puutub seiresüsteemi, siis ma tegelikult ütlesin, et jah, see on plaanis. Kui ma nüüd kirjeldasin ka kvaliteedisüsteemi, siis ka seal on plaanis kvaliteedi seire konkreetsete indikaatoritega ja nii edasi. Ma ütlesin ka seda enne, rääkides funktsionaalsest kuulamisest, et selliseid analüüse me juba teeme. Ma rääkisin ka seda, tõin näiteid sellest, kuidas kvaliteet on juba paranenud nii palju, et eriarstid soovivadki – ja see ei ole mitte mu usk, vaid see on mu kogemus ja mu teadmine – üle minna ainult e-konsultatsioonile just seetõttu, et töö saab olema palju kvaliteetsem ja patsient saab palju paremat abi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma vaatan siin, mis selle eelnõu eesmärk on, et optimeerida ja kokku hoida ja bürokraatiat vähendada ja parendada ja mida kõike. See on ju tegelikult kantud sellest, et meil on raha vähe ja kuskilt peab kokku hoidma. 

Aga kogu see e-konsultatsiooni süsteem, IT-lahendused – ma tean, et IT-lahendused maksavad riigile päris palju, mitte vähe, sest seal sektoris osatakse raha küsida, eriti riigi käest. Kui palju see e-lahenduste ülesehitamine maksma läheb versus see, et kõik inimesed pääseksid võib-olla ilma selleta arsti juurde kergemini?

Teenus on aktiivses kasutuses alates aastast 2013. IT-lahendused on väga ammu välja töötatud, mingeid lisalahendusi ei ole vaja. 

Mis puutub sellesse, mis on eelnõu eesmärk, siis kokku hoida saab. Aga saab ka niimoodi, et tegelikult tervishoius me ei arvuta kokkuhoidu mitte rahas, vaid patsiendi kannatustes, selles mõttes, et me tahame, et patsiendi kannatus väheneb ja tervis paraneb. Ehk kasumit loeme tervises ja kokkuhoidu loeme kannatustes. See on eesmärk. 

Rääkides sellest, et raha on vähe, Tervisekassa eelarve iga aastaga suureneb, järgmisel aastal üle 90 miljoni on jällegi suurem, aastaks 2030 on eelarve suurus 3 miljardit. Jah, on suur summa. Raha ei ole kindlasti vähe, aga seda raha tuleb õigesti kasutada ja tervishoiuressursid, isegi kui nad tunduvad suured summad, on alati piiratud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgmiseks kuuleme juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja selleks palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid saalis! Tuginen nüüd küll seekord puhtalt protokollile. Kui tavaliselt on mul ka viimased arutelud komisjonis meeles, siis selle eelnõu puhul toimus komisjoni esimese lugemise ettevalmistamine 8. juunil ja suvi on vahel olnud. Nii et seda, mida ei ole protokollis, mina teile täna rääkida ei oska. 

Viienda päevakorrapunkti juurde, mis oli kõnealune eelnõu, olid kutsutud lisaks sotsiaalministrile ka Sotsiaalministeeriumi eksperdid Heli Paluste ja Leena Kalle, kes aitasid selgitada selle eelnõuga seonduvat. 

Arutelu keskendus meil e-konsultatsiooni kohustuslikkusele ja selle seosele ka digiregistratuuriga, et leida endale sobivaid arstiaegu. Minister selgitas, et kohustuslikuks muutub e-konsultatsioon kahes tipphaiglas kaheksal erialal, kus suunamine hakkab toimuma üksnes e-konsultatsiooni kaudu. Eesmärk on tagada, et eriarsti juurde jõuavad just need patsiendid, kes seda kõige enam vajavad. Aga samas ei takista muudatus ka teistel haiglatel e-konsultatsioonile üle minna, see on haiglate oma vaba otsus. 

Siis oli arutelu ka selle üle, kuidas e-konsultatsioon ikkagi toimib, kas e-posti teel või mõnes muus veebipõhises keskkonnas. Aga te olete täna saanud siin juba piisavalt teavet selle kohta, et tõepoolest, see süsteem on meil tervise infosüsteemis ja e-post asjasse ei puutu. 

Siis olid küsimused selle kohta, kuidas telefoni teel konsulteerimine seostub e-konsultatsiooniga. Minister ütles põhimõtteliselt, et telefonitund ei ole kõigis perearstikeskustes tavapärane, see sõltub iga asutuse sisemisest töökorraldusest. Need on kaks erinevat töömeetodit, mis ei välista üksteist. E-konsultatsioon eeldab üldjuhul patsiendi vastuvõttu perearsti juures vastupidiselt telefonikonsultatsioonile. 

Siis olid küsimused erialata arstide kohta, et milles täpsemalt see muudatus seisneb. Minister selgitas, et arstiteaduskonna lõpetanud noor arst on üldarst, kellel on pädevus tegutseda üldisel tasemel eri valdkondades. Eriarsti täpsem pädevus tuleb Tartu Ülikooli õppekavast ja väljunditest. Statistika järgi – seda täpsustas ministeeriumi ekspert – töötab tervishoius praegu ligikaudu 500 üldarsti. Muudatus, nagu minister teile ka täna selgitas, seisneb selles, et iga arst saab oma vastava hariduse ja pädevuse piires teenuseid osutada, et ei tekiks vastuolusid ega pandaks erialata arste täitma tervishoiuteenuse osutaja juures ülesandeid, milleks tal pädevus puudub. 

Komisjoni liikmed pöördusid minu kui komisjoni esimehe poole sooviga, et kui me peale esimest lugemist ka kaasamise korraldame komisjonis, siis oleks kindlasti ka Eesti Arstide Liit kaasatud, neile on soov küsimusi esitada. Seda ma kindlasti tagan komisjoni liikmetele. Jutt oli Eesti Arstide Liidust ja nende seisukohtadest, mis tõid välja ka kooskõlastustabelis teatud riske. Ka ministeeriumi esindaja kinnitas, et arstide liit näeb e-konsultatsiooni kohustuslikuks muutmises tõepoolest riske. See on ka üks põhjusi, mille pärast otsustati erialad täpsemalt piiritleda. Varem oli siin sellest juttu: 8 + 1 kohustuslikku ja seda kahes tipphaiglas, teiste jaoks vabatahtlik. Laias laastus selline arutelu meil komisjonis toimus.

Otsused tehti kõik konsensuslikult: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17.06, aga nagu te aru saate, me oleme juba üheksandas kuus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Võin vastata küsimustele, kui neid peaks olema.

Tõepoolest, teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, komisjoni esimees! Viitasite, et kui ikka arutelu ei mäleta, arusaadav, aga õnneks mäletasite seda olulist osa, mille ma ka komisjoni istungil välja tõin. Kindlasti oleks vaja kutsuda huvigruppe, et nendega rahulikult see läbi arutada. Sest lisaks arstide liidu väljatoodud kriitikale viitas ka näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda, et neid pole piisavalt kaasatud, üldse patsientide esindus piisavalt kaasatud nende muudatuste väljatöötamisse. Ma arvan, et sotsiaalkomisjoni tasandil me need kohtumised ja arutelud ära teeme, et veenduda, et nende heade mõtete, heade eesmärkide käigus ei jõutaks olukorda, kus mõne patsiendi jaoks see olukord läheb hoopis halvemaks ja mõnel muul põhjusel realiseeruvad mingid riskid, mida võib-olla ei osatud ministeeriumis ette näha. Nii et mu küsimus teile sai juba põhimõttelist kinnitust, aga ma saan aru, et me need vajalikud koosolekud teeme, kohtumised korraldame ja siis saame loodetavasti hinnata, kas seda eelnõu tuleb veel paremaks muuta või kuidas sellega edasi liikuda.

Suur aitäh! Mina väga loodan komisjoni liikmete aktiivsele panusele, et kui on vaja midagi parandada, siis me saame komisjoniga seda vast ühiselt teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aga millise hinde annab sellele eelnõule see seltskond, umbes 5% Eesti elanikkonnast, kes sellega tihedalt kokku puutuvad ja kelle elu see korraldab? Jätame kõrvale selle, kuidas psühhiaatritel ja perearstidel ja nendel õdedel, aga see seltskond, keda see reaalselt puudutab, kui palju neid? Või ei saagi kuidagi nende arvamust küsida, sest nad ei ole võimelised seda andma? Kuidas see neid puudutab?

Härra Ernits, suur aitäh küsimuse eest! Mina selle küsimuse sisust aru ei saanud. Väga oleksin tahtnud vastata, aga ma päriselt ei saanud aru.

Rohkem … Aa, ikka on. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja, et märkasite lõpuks! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et siin on tegelikult väga suur osa sellest eelnõust ju ikkagi sellele psühhiaatrilise ravi kättesaadavusele pühendatud? Me teame, et praegu on juba psühhiaatrilise abi kättesaadavus väga-väga piiratud. Isegi noored ja lapsed ei saa enam siin, suvel olid juba kõik ajad täis ja, ühesõnaga, siin on väga traagilisi juhtumeid juba olnud. Selles mõttes, et kuidas see uus süsteem – sinna vahele tuleb nüüd ka veel mingisugune saatekiri –, et kuidas see uus süsteem aitaks neid inimesi, kes juba praeguse süsteemiga lihtsalt abi ei saa ja on nagu sellest süsteemist välja lükatud, sellepärast et ei ole aegu, ei ole raha, ei ole psühhiaatreid, ei ole nagu midagi.

Aitäh küsimuse eest! Te alustasite küsimust sellega, kas komisjonis arutati. Komisjoni arutelu oli natukene teises võtmes, kui tänane arutelu siin saalis on olnud. Nii et me tegelikult rääkisime selle eelnõu muudatustest, aga me ei rääkinud spetsiifiliselt psühhiaatrilise või psühholoogilise abi kättesaadavusest, mida oluliselt põhjalikumalt täna kirjeldas saalis minister, kui me arutasime komisjonis. Aga vaimse tervise teenuste kättesaamisel oluline on tegelikult ju, ütleme, selline ajalooline võlg, mis meil tekkinud on. Meil on ajalooliselt olnud tervishoiusüsteemis psühhiaatria ja kliiniline psühholoogia, aga meil ei ole olnud tegelikult madalamal astmel abi andmise võimalusi. Sellest omakorda on tingitud olukord, kus inimesed ei pääse õigel ajal abile lähedale, kus veel piisaks võib-olla lihtsamast sekkumisest. Nende vaimse tervise mured kuhjuvad ja kulmineeruvad siis tegelikult juba diagnoosina ja nad vajavad siis juba tõesti kliinilist psühholoogi või psühhiaatrit. 

Selle eelnõu eesmärk – ma usun, et see nii ka töötab – on tõepoolest see, et ei ole tarvidust väiksemate murede korral pöörduda otse psühhiaatri poole, et seda psühhiaatri loetud töötunde jääks nendele, kellel on häda kõige suurem. Ja samal ajal me püüame tekitada olukorda, et astmeline abi vaimse tervise pakkumises oleks tagatud kõikidel astmetel, alustades täna juba siin saalis kirjeldatud erinevatest eneseabivõtetest, ka infotehnoloogiliste võimaluste suurenedes erinevate isekasutatavate sekkumistega, siis kogukonnapõhiste teenustega ja tegelikult me ootame Riigikokku ka sellel sügisel rahvatervise seadust, mis kirjeldaks ära ja tagaks kvaliteedi ka madalama intensiivsusega teenustele, mis ei ole ilmtingimata kliinilise psühholoogi või psühhiaatri poolt osutatud. Ja selleks, et neid teenuseid ka madalamal tasemel oleks võimalik pakkuda, on Sotsiaalministeerium tegelikult rahastanud mitmeid aastaid psühholoog-nõustajate täiendkoolitust, selleks et oleks baas, kes saaksid teenuseid tulevikus osutada.

Nüüd tõepoolest rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun! 

Jaa. Hea eesistuja! Minister! Head kolleegid, kes siin saalis on ja kes seda arutelu on siin pidanud! Nagu me kuulsime, arutelu komisjonis oli võib-olla mõnevõrra teistsugune kui siin suures saalis. Aga see on muidugi teema, millest võib jääkida ilmselt lõputult ja ka palju rohkem, kui me täna seda siin jõudsime avada. 

Aga nagu ma ütlesin, suur osa sellest eelnõust oli pühendatud e-konsultatsioonile ja teine osa psühhiaatrilise abi kättesaadavusele. Nende mõlematega on ju väga suur probleem, me teame. Kas see eelnõu seda nüüd lahendama hakkab või ei hakka, eks me seda saame päriselus näha. 

Paraku me elame maailmas, kus inimlik kontakt hakkab järjest enam kaduma ning võõrandumine elust ja ühiskonnast inimeste vahel on võtnud ka epideemilised mõõtmed. Seda suurendab kurblooline fakt, et end just edumeelseks ja progressiivseks pidavad riigid süvendavad seda tahtlikult, viies järjest enam tegevusi ja valdkondi e-suhtluse maailma. Selle tulemusena ongi jõutud või me hakkame jõudma olukorda, kus teatud teenuste saamiseks või eluliselt vajalike tarbimisharjumuste rahuldamiseks me enam päris inimesega kokku ei puutugi. Mõnikord see töötab, aga teinekord, isegi enamasti on see teekond frustreeriv. Ja tulemus ei pruugi olla sugugi mitte see, mida inimene tegelikult vajab või on taotlenud. 

Kahetsusväärselt ei ole selliste arengusuundades puhul sugugi tegemist sisuliselt progressiivse või edumeelse riigikuvandi arendamisega, ehkki sõnades seda loomulikult nii väljendatakse. Tegelikkuses näitab see pigem seda, et riik on vaene, raha ei jätku, inimesed ei ole olulised, nende vajadused, hädad ja mured ei ole olulised. 

Et seda vaesust ja tihti ka riigi või valdkondlike juhtide suutmatust varjata, kirjutataksegi kokku suuresõnalised ja ilupiltlikud, isegi utoopilised arengukavad, poetakse üha enam digiriigi urgu, eraldatakse end e-konsultatsioonide ja robotsuhtlemist appi võttes ning seadustades selle tulemüüri taha turvalisse keskkonda, seletades seal midagi tõhustamisest, bürokraatia vähendamisest, vajaduspõhisusest, optimeerimisest ja võrdsest ressursside jaotamisest. Absoluutselt kõik need terminid on ka sellesse eelnõusse sisse kirjutatud. 

Minu meelest on see täiesti uskumatu, et minister on julgenud tulla meie ja Eesti inimeste ette sellise eelnõuga olukorras, kus tema haldusalas on igapäevane, et suur hulk inimesi lihtsalt jääb ilma abita, on tõrjutud, on ette ära sildistatud kui koormus süsteemile, keda tuleb optimeerida ja kelle arvel tuleb niigi piiratud ressurssi kokku hoida. Minister tuleb siia ja ütleb – selle asemel, et küsida riigieelarvest puuduolev 100 miljonit Tervisekassale juurde, millest on siin juttu olnud –, et kõik inimesed, kes on oma mures ja tervisehädades, on seda väärt, et saada abi, mida nad vajavad. Ta on kokku pannud oma ministeeriumis järjekordse eelnõu, millega tegelikult piiratakse juurdepääsu ülimalt vajalikele tervishoiuteenustele. Ja kasutades loomulikult just neidsamu sõnu, mis ma siin eelnevalt välja tõin, mis kõlavad nii ilusasti, nii toredasti ja nii eesmärgipäraselt. 

Seletuskirjas on defineeritud "sihipärasus" näiteks selliselt, et tuleb piirata ebavajalikke arstivisiite. No vabandust, mis asi see on? Ebavajalikke arstivisiite. Kas te tõesti arvate, et Eesti inimesed, kes rabavad tihti mitmel töökohal, et selles inimvaenulikus maksukeskkonnas igapäevaselt toime tulla, lähevad ja tülitavad arste lihtsalt lõbu pärast? Või võtame optimeerimise. See kõik tuleb jällegi inimeste arvel ja süsteemi huvides, loomulikult. Või siis vajaduspõhine võrdne ravi kättesaadavus. 

Kui patsient siseneb süsteemi, mis hakkab otsustama tema ravivajaduse üle, siis kaotajaks jääb kindlasti patsient. Võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine tähendavad reaalses elus teinekord lihtsalt võrdset võimalust mitte ravi saada ja võrdselt halba kohtlemist. No minister ei ole ka tegelikult aru saanud oma töö eripärast. Vaadake, ministri asi ei ole süsteemi optimeerida, vaid tegutseda selle nimel, et kõik Eesti inimesed saaksid kohe arsti juurde ja võimalikult ruttu terveks.

Kas soovite lisaaega?

Jaa, aitäh! Ma sooviksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Praegusel juhul ehitatakse üles süsteemi, kus inimlik kontakt väheneb miinimumini, meditsiinitöötaja ei näe enam patsienti ja patsient ei näe oma arsti, nende vahel on robot ja pikk otsustusahel, mille tulemusena ilmselt me saame näha juba praegu, et terved inimesed invaliidistuvad ja haiged surevad ilma õigeaegset abi saamata. Ja seda absoluutselt mitte sellepärast, et meil oleks massiliselt inimesi, kes mõttetult ummistavad arstijärjekordi, vaid sellepärast, et meie tervishoiusüsteemi ehitatakse ebainimlikuks ja inimkaugeks. 

Lähiriikides, nagu Rootsis ja Soomes, me seda näeme – eestlasi elab palju meie lähiriikides ja nad ütlevad täpselt nii –, et seal enam oma arsti sa ei näegi. Hea, kui sa õde näed, suhtledki robotiga, helista, küsi abi, guugelda. Sinna oleme ka meie ilmselgelt teel selliste eelnõude tulemusel. 

Sajad miljonid lennutatakse proua ministri erakonnakaaslaste poolt kümnetele riiulifirmadele. No see raha, mis sinna peale voolab, võiks ju tegelikult pigem meie Eesti inimesi terveks teha. Muuseas, ka terved inimesed on julgeolekuküsimus, kaitseressursside küsimus nagunii. Minister võiks meie tervishoiu puudujäägi tugevaks plussis keerata, kui vähegi oskaks. Aga vot, ei oska. Seetõttu meie erakond seda eelnõu ei toeta ja teeb ettepaneku eelnõu 922 tagasi lükata. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 922 esimene lugemine lõpetada, kuid saabus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 922 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu 922 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 5 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. september kell 17.15. Läbisime tänase viienda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 895 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Härrased, palun eesruumis ja saalist väljas arutleda!

Austatud Riigikogu! Lühidalt, kokkuvõttes on teie ees Euroopa Liidu algatus veenda tarbijaid keskkonnasäästlikumalt tarbima ja selleks on pandud mõned talupojatarkusest teada asjad Euroopa Liidu direktiivi, mida me nüüd võlaõigusseadusesse üle võtame. Ma ütlen kohe ära, et need muudatused on suhteliselt väikesed ega kujuta endast ka maailma teistpidi pöörlema hakkamist, aga lühidalt neid teile tutvustan. 

Kõigepealt, eelnõu koosneb kahest osast. Esimene osa on see, et kui müüja müüb tarbijale mõne asja ja selle asja kohta on selle asja tootja pannud kaasa informatsiooni, kuidas seda asja saab parandada, siis selle tootja poolt kaasapandud informatsiooni peab müüja tarbijale edasi andma. Selle eesmärk on see, et tarbija ehk ostab paremini parandatavat asja. 

Teiseks, juhul kui sellel asjal on olemas parandatavushinne vahemikus A–E ja kui tootja seda parandatavushinnet näitab, siis tuleb ka müüjal see tarbijale nähtavaks teha.

Üks hetk! Võtame natuke vaiksemalt! Ministrit võib see segada.

Nii lihtsate asjadega ma saan siin hakkama. See on väga lihtne eelnõu. 

Teiseks tuleb müüjal näidata vastupidavuse müügigarantiid. Juhul, kui tootja pakub vabatahtlikku lisagarantiid, tuleb seda infot tarbijale näidata. Selleks on tarbija jaoks välja mõeldud ühtse märgise kuju. 

Lisaks tuleb tarbijale näidata, et kui tarbijale müüakse digisisu, alates nutikellast ja lõpetades mingite filme näitavate platvormidega, siis need ettevõtted, kes selliseid digisisuga asju müüvad, peavad näitama tarbijale, kui kaua on tasuta tarkvarauuendused kättesaadavad. Selle eesmärk on see, et tarbija saaks valida selliseid digisisuga asju, kus tasuta tarkvarauuendused on kauem kättesaadavad. Jällegi, et ta saaks seda asja kauem kasutada. 

Ja teine osa sellest eelnõust … Esimene osa sellest eelnõust oli see, millist infot tuleb tarbijale tingimata näidata. Teine osa sellest eelnõust on ettevõtjatele kaks täiesti suurepärast kohustust. Esimene kohustus on see, et kui ettevõtja pakub keskkonnahoidlikke kauba kättetoimetamise võimalusi, siis sellisel imelisel juhul peab ta nendest ka tarbijat tõeselt informeerima. Näiteks, kui müüja pakub kaubajalgratta võimalust või kasutab diiselveokite asemel elektrilisi veokeid, siis on tal kohustus sellest tarbijat informeerida. 

Ja teiseks, mis ei muuda midagi sisuliselt, kõik needsamad tarbija õigused, mis meil on, jäävad kehtima, aga juhul, kui on see pood, kuhu inimene läheb, või juhul, kui on see pood, kuhu inimene läheb digimaailmas, siis vastavalt kas tuleb välja printida ja poodi nähtavale kohale panna või digimaailmas tuleb see veebis nähtavaks teha: on jällegi üle terve Euroopa Liidu ühtlustatud seadusest tuleneva vastutuse info. Kui poodi see üles riputada, peab see olema vähemalt A4-formaadis. Aga veel kord, midagi uut seal tarbijate jaoks ei ole. 

Sellega on selle suurepärase eelnõu sisu kokku võetud. Nagu ma alguses ütlesin, midagi maailma muutvat siin ei ole. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma süvenesin veidike sellesse eelnõusse ja siis mõtlesin, et ma küsin. Siin on nüüd niimoodi, et tarbija õiguste kohta tuleb poes välja panna vähemalt A4-suurune plakat. Ta võib olla mustvalge, aga veebipoes peab ta olema kindlasti värviline. Ühtegi elementi ei tohi redigeerida ja siis värvid peavad olema niimoodi RGB-süsteemis, nii et R:0% G:51% B:153% on sinine ja kollane peab vastavalt olema R:255% G:237% B:0%. Need on need Euroopa Liidu sinine ja kollane.  

Kas oli arutelul, et mõnes riigis, ma vaatan, et näiteks Kreekas on toetus Euroopa Liidule 40%, kas Kreekas oleks võinud tarbijate kaitseks teha erandi ja lubada kasutada Kreeka lipuvärve? Või kindlasti … Või mis need taustaarutelud olid? Võib-olla te saate natukene arutleda nii Euroopa tasemel ja ka meie ametnikkonna tasemel? Kas süveneti ja võib-olla mõeldi, et nihutaks näiteks R-i 0 pealt 4 peale …

Aitäh! 

… või midagi sellist?

Ma ei tea, kui hästi nüüd pildis näha on, aga tõesti, eelnõu seletuskirja juures on ka vastava teatise joonis. Igaüks saab sellega tutvuda. Teie kirjeldus on igati adekvaatselt ette loetud. Keegi on arvanud, et kui see teatis on üle terve Euroopa Liidu ühesugune, siis tarbija tunneb selle paremini ära. 

Aga ma igaks juhuks kordan veel kord üle, et ühtegi uut kohustust müüjale, ühtegi uut õigust ostjale siin ei ole, see on olemasolevate kohustuste paber, jah, ainult see tuleb üles riputada poes ja panna veebipoes üles. Aga tarbija õiguste vaates ei ole uusi kohustusi. 

Eesti arutelu sellel teemal on olnud selgelt see, et me võtame selle asja üle miinimummahus, me reguleerime minimaalselt seda, mida on vaja reguleerida, ja me ei kuluta Eesti ametnike aega sellele, et arutada, kas selle kollase värvi toon võiks olla pisut heledam, tumedam või veel mõnda muud värvi. Kui Euroopa Liidu kodanikke esindav Euroopa Komisjon on suhteliselt suures üksmeeles selle joonise heaks kiitnud, siis las tema seal poes üleval ripub. Selle ühe paberilehe võrra oleme me siis puid pisut rohkem maha võtnud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Oma selgituses tarbijate parema teavitamise kohta jäi minul selline arusaam, et nüüd peab müüja väga palju infot edastama ja kaovad ära need 20 võõrkeeles paberid igasuguste kaupade ja toodete juures, kaasa arvatud apteegis, rääkimata digitaalsetest igasugustest aparaatidest. Kas need paberid kaovad nüüd ära või mis?

Kahjuks mitte, kahjuks mitte, need ei kao ära. Asja parandatavust lepingueelse teabena peab … Ütleme, et te lähete poodi ja ostate pesumasina. Nüüd juhul kui selle pesumasina tootja on pannud sinna pesumasina kasti kõige muu hulgas ka infot selle kohta, et kuidas seda saab parandada – kust saab võimalikke varuosi näiteks, kui palju need varuosad näiteks maksavad ja kuidas neid varuosi näiteks tellida –, siis kindlasti Eesti usinamad mehed ja naised on sellise info üle rõõmsad ja saavad ise selle parandamisega hakkama. Meil on väga tublid inimesed. Aga kui seda infot seal juures ei ole, siis ei pea müüja mitte midagi tegema. Müüja ei tohi pesumasina kastist seda tootja poolt kaasapandud infot välja võtta, vaid kui tootja on selle suurepärase info sinna pesumasina kasti lisanud, siis müüja peab talle selle müüma koos selle infoga, mida tootja on sinna lisanud.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma igaks juhuks veel küsin üle. Kas see muudatus, mida kavatsetakse võlaõigusseaduses teha, ka sellega kaasneb meie ettevõtjatele, ettevõtetele ka halduskoormuse suurenemine? Ja mis on ligikaudu rahaline väärtus, kui need muudatused peaksid rakenduma?

Aitäh! Me oleme vaadanud, et seal võib olla teatud kulu. See kulu on äärmiselt väike. See kulu on füüsilistele poodidele kindlasti see, et vähemalt A4-suuruses teavitus tuleb nähtavasse kohta üles panna. Vaatamata sellele, et värvikoodid, nagu hea kolleeg üles luges, on seal tõepoolest kenasti loetletud, ma arvan, ei pea Eesti ettevõtjad nüüd väga suuri pingutusi tegema. Ja teiseks, kui on veebipood, siis tuleb ka see informatsioon veebipoodi lisada. 

Kindlasti on kulu ka nendel ettevõtetel, kes pakuvad digisisu. Nemad peavad selle info, kui kaua on tasuta uuendused kättesaadavad, lisama. Tõesti, ma olen siin mitu korda korranud, et maailma ei muuda see eelnõu ja üldiselt vastab talupojamõistusele, aga see vast on tegelikult ikkagi oluline muudatus, et digisisu tootjad ütlevad, kui kaua nad garanteerivad – või peavad ütlema, kui kaua nad garanteerivad –, et see tasuta versiooni uuendus on kättesaadav. Seda muret on ikkagi Eesti inimestel küll olnud, et sa ostad mingisuguse asja ja siis sul järsku asi ise töötab, aga sulle järsku tuleb teade, et seal enam versiooniuuendusi peale panna ei saa ja sa tegelikult seda enam kasutada ei saa. Näiteks on mõningate mobiiltelefonidega niimoodi juhtunud, et mobiiltelefon iseenesest on väga hästi kasutatav, aga sinna lihtsalt enam versiooniuuendusi peale üldse ei anta või et neid ei anta tasuta peale ja see tasuline allalaadimine maksab palju. Sellised nüansilised muudatused on. 

Aga ma rõhutan üle, et kõik need muudatused vastavad mõistlikule arusaamisele, et kui see info juba olemas on, siis loomulikult tuleb see ka tarbijale edasi anda. Digiuuenduste kättesaadavuse aeg on tegelikult mõistlik näidata, et inimene saaks osta sellise toote, kus need tasuta uuendused on pikemat aega kasutatavad. See võib olla väga oluline hinnavahe mõjutaja. 

Mis puudutab tootja muid vastutusi, kas anda tarbijale see parandatavuse info kaasa või kas anda tarbijale see info, et kas A-st E-ni, kus see parandatavuse hinne täpselt asub, need on tootjate jaoks vabatahtlikud. Aga veel kord kordan, juhul kui tootja on selle kaasa pannud tootele, siis tuleb müüjal see tarbijale ka edasi anda. 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mul on niisugune lihtne küsimus. Me ju täna teame, et enamikul seadmetest ja nendest on kaasas seesama tootja instruktsioon, kus parandada, kas on võimalik parandada ja nii edasi. Aga kas me nüüd selle uue regulatsiooniga laiendame seda esemete ja toodete spektrit ka? Sest nüüd on mul jäänud tunne, et see hõlmab kõiki kaupu, mida me üldse kuskilt ostame, kaasa arvatud sokid, hambahari ja muu taoline peenem kraam apteegist. Kuidas sellega on, kas see on nüüd sada protsenti katvusega või ei?

Aitäh! Täiesti selge katvus on digisisu puhul ja see on ka sisuline uuendus. Seal tuleb uuenduste kättesaadavuse aeg tarbijale ükskõik millise digisisu müümise puhul ikkagi anda. See on selgelt. Mis puudutab, seda nimetatakse lepingueelse teabe andmise kohustust tarbijaga sõlmitava lepingu puhul – ettevõte, müüja on sunnitud, sunnitud on võib-olla põhjendamatu sõna siin, kohustatud tarbijale edasi andma, juhul kui ta on tootjalt sellise teabe kätte saanud. Peamiselt on direktiivi autorid silmas pidanud digielementidega kaupa. Me tõime siin näite pesumasina kohta. Pesumasin on praegu väga sageli ikkagi ka digielemendiga toode. Aga ikkagi puudutab see juhtumeid, kus tootja on selle kaasa pannud. Mis puudutab kõiki tooteid ja kõiki poode, on see tarbijainfo A4-formaadis, see, mida me enne rääkisime. See tuleb piltlikult öeldes … Kui pood müüb ainult huulepulkasid, siis ta peab selle ka üles panema.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Siin eelnõu tutvustuse juures on öeldud, et toodete parandushinne, mis peab edaspidi olema, on Euroopa Liidu nõuetel põhinev punktisumma, mis näitab, kui lihtne on toodet parandada. Ja on öeldud, et praegu kehtib see parandatavushinne või selle esitamise kohustus nutitelefonidele ja tahvelarvutitele. Kas te oskate valgustada, kui hästi see parandatavushinne on tarbijate poolt vastu võetud? Kuidas sellega on siiamaani läinud?

Me suhtlesime ikkagi ka nende inimestega, kes Eestis päriselt parandamisega tegelevad, ja nende mured olid hoopis teise koha peal. Nende mured olid selle koha peal, et üldiselt tahaks, et need skeemid oleksid kättesaadavad tootjatelt, ja teiseks, et varuosi saaks Eestisse tellida mõistliku hinna eest. Ma arvan, et ükskõik, mida see märk ütleb, kui sul ikkagi selle varuosa tellimine on pööraselt kallis või see tuleb sul, ma ei tea, väga pikka aega kuskilt, siis tarbija teeb oma targa otsuse, sõltumata parandatavuse hindest. Kui ma sain teie küsimuse laiemast taustast õigesti aru, siis ma söandan öelda, et me tõenäoliselt arvame ühtemoodi sellest, et päriselt olulisem sellest hindest on see, et neid asju, mida saab parandada, tõesti saaks parandada, et see oleks lihtne ja kättesaadav ning et Eesti-sugune väike turg saaks ka need varuosad ausalt kätte. See on see, mida me tegelikult tahaksime ja mida me oleme ka Eesti poolt mitte küll konkreetse direktiivi puhul, aga järgmise parandamisdirektiivi puhul välja toonud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Mul alguses oli samasugune mõte nagu hea kolleegil Mait Klaassenil, et kas see hõlmab tõesti sokke ja tekke ja patju ja mida iganes, eks ole, kõiki tooteid. Aga mul oleks pigem selline filosoofilisem küsimus. Siin räägitakse tarbijate õigustest ja keskkonnahoidlikuma tarbimise edendamisest. Paber peab olema igal pool kaasas. Ma ei tea, näiteks minu õigusi, kui ma tahan puid säästa, see sugugi riivab pigem. Aga see selleks. 

Tarbijaõigused on muidugi head asjad, aga kas selle seaduseelnõu kohaselt, kui me nüüd seda teed läheme … See on nüüd algus, eks ole, me teame, eks ole, kõik need Euroopa Liidu direktiivid, keskkonnahoid, nullheide ja kõik. Kas võib juhtuda, et meil mingil hetkel ei olegi varsti enam Euroopa Liidu viljastavates tingimustes midagi tarbida? Mingi parandatavus hinde kohaselt, mis on Euroopa Liidu nõuetel põhinev punktisumma, mis võib ajas muutuda ja näiteks rangemaks minna. Varsti enamus tooteid näiteks ei kvalifitseerugi toodeteks, mida võib üldse müüa.

Sellele filosoofilisele arutelule ma vastan, et niikaua, kui me elame vabades riikides, kus toimib turumajandus, ja meil on ikkagi endal ka mõistus peas, nii kaua me saame vähemalt selle eelnõuga küll täiesti suurepäraselt hakkama. Selle eelnõu punktid tegelikult, olgem ausad, vastavad sellele, mis oli ka minu vanaema ja vanaisa arusaam maailmakorraldusest, et kui asja saab parandada, siis tuleb seda parandada. Aus oleks öelda ka seda, kui kaua mingi digisisu kestab ja kui kaua sinna tasuta uuendust alla laadida saab. Minu arust on need punktid siin täiesti mõistlikud ega tee küll kellegi elu raskemaks. See, kas seda A4 sinna veebilehte – noh, veebilehel ei pea olema A4 suurusega – või poodi üles peab riputama, on tõesti selline küsitavus. See vist ei ole kõige mõttekam asi maailmas, mida teha, aga ta ei võta meilt ka kelleltki tükki küljest ära.