Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, väga lugupeetud Eesti Vabariigi president Alar Karis! Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Auväärt peaminister on sõidus, küll on aga rida valitsuse liikmeid täna siin kohal. Põhiseaduslike institutsioonide esindajad, ekstsellentsid ja külalised! Avan Riigikogu XV koosseisu VIII istungjärgu. 

Ja nagu heaks tavaks on saanud, on sügisistungjärgu eel ja alguses esmalt kaks kõnet, need on Riigikogu esimehe ja Eesti Vabariigi presidendi kõned. Ja nagu tavaks on olnud, alustab kõnega Riigikogu esimees härra Lauri Hussar. Palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatud Eesti Vabariigi president Alar Karis, lugupeetud valitud president Ülle Madise, austatud valitsuse liikmed, põhiseaduslikud ametikandjad, diplomaatilise korpuse esindajad, head Riigikogu liikmed, head külalised!

Täna alustame XV Riigikogu eelviimast istungjärku.

Iga ooper algab avamänguga. Nii algas avamänguga ka meie parlamendi sellesügisene töö – Eesti sai endale uue riigipea. President valiti nii, nagu meie põhiseadus ette näeb. See on Riigikogu ülesanne ja põhiseaduslik valik, mis lähtub meie riigikorralduse aluspõhimõtetest. Õnnitlen veel kord valitud presidenti Ülle Madiset, kes astub ametivande andmiseks meie ette 12. oktoobril.

Presidendi valimisel on oluline laiapindne toetus. Ka põhiseaduses sätestatud kõrge valimiskünnis kannab selget sõnumit: Eesti president peab olema kogu riiki ühendav institutsioon, mitte ühe erakonna või ühe poliitilise leeri president.

Seekordne valimine näitas, et meie põhiseaduslik kord toimib. Eesti sai endale uue presidendi põhiseaduses ette nähtud korras ning Riigikogu suutis otsuse teha juba esimeses voorus. See on oluline ja väärib tunnustamist.

Arutelu selle üle, kuidas presidenti tulevikus valida, on samuti legitiimne. Kuid enne uute lahenduste otsimist tuleb tunnustada seda, mis meil täna olemas on: Eesti põhiseadus sätestab selge korra, see kord toimib ja selle alusel on Eestile president valitud.

Kui kunagi arutada presidendi otsevalimist, tuleb vaadata seda küsimust laiemalt – koos presidendi rolli, pädevuste ja Eesti parlamentaarse riigikorraldusega. Otsevalimine ei oleks pelgalt tehniline muudatus, vaid muudaks presidendi mandaadi olemust. Just seetõttu tuleb enne sellise muudatuse kaalumist küsida, kas see on Eesti parlamentaarse riigikorralduse toimimise seisukohalt üldse vajalik või kasu asemel hoopis pingeid ja riske loov.

Riigikogu saal on just see koht, kus vaieldakse Eesti inimeste ja Eesti riigi tuleviku üle. Siin võib olla teravalt eri meelt. See on demokraatia loomulik osa. Kuid meie erimeelsusi ei tohi ära kasutada need, kelle eesmärk on Eesti demokraatiat nõrgestada.

Sellepärast peame olema tähelepanelikumad ka omaenda sõnakasutuse suhtes. Kellegi vanemaid ega lapsi ei tohiks vastu nende tahtmist pahatahtlikult ja alusetult valimisvõitlusse tõmmata. Jätkem vanemad ja lapsed sellest välja.

Mõõdutundetut populismi Eesti poliitikas ja avalikus arutelus võiks olla vähem. Erinevad poliitilised jõud peavadki pakkuma erinevaid lahendusi. Kuid kui keerulistele küsimustele pakutakse teadlikult lihtsustatud vastuseid, kui põhiseaduslikud põhimõtted taandatakse tühjadeks loosungiteks või kui ühiskonna vastandumisest saab poliitilise edu vahend, siis kahjustame lõpuks kogu demokraatliku süsteemi usaldusväärsust.

Demokraatia ei tähenda ainult seda, et otsused peavad vastama rahva tahtele. See tähendab ka vähemuste õiguste kaitset, võimude tasakaalu, põhiseaduse austamist ning valmisolekut kuulata ka neid, kes meiega ei nõustu.

Seepärast on oluline, et meie avalikus ruumis oleks vähem vastandumist ja rohkem sisulist arutelu. Vähem loosungeid ja rohkem vastutust nende otsuste eest, mida me siin, Riigikogus, teeme.

Ja siin on meil kõigil võimalus latti enda jaoks kõrgemale seada.

Sest Riigikogu tugevus ei seisne selles, et siin ei vaielda. Vastupidi – vaidlus on parlamentaarse demokraatia loomulik ja vajalik osa. Riigikogu tugevus seisneb selles, et pärast vaidlusi suudame me teha otsuseid.

Viimasel kevadistungjärgul võttis parlament vastu 100 õigusakti: 89 seadust, 9 otsust ja 2 avaldust.

Need numbrid ei räägi ainult töö mahust. Veel olulisem on see, kuidas need otsused sündisid.

Väga palju otsuseid tehti üle koalitsiooni ja opositsiooni piiride. See näitab, et vaatamata meie poliitilistele erimeelsustele on võimalik leida küsimusi, milles seame erakondlikest huvidest kõrgemale Eesti huvid.

See on oluline märk. Märk sellest, et parlamendikoostöö on võimalik ja et Riigikogu liikmed mõistavad oma vastutust.

Seda koostööd vajame ka eeloleval istungjärgul.

Põhiseadusest tulenevalt seisavad meil lisaks kõigile teistele ülesannetele ees kaks väga konkreetset ja olulist ülesannet: valida Eestile uus õiguskantsler ning võtta vastu järgmise aasta riigieelarve.

Mõlemad on Eesti riigi toimimise seisukohalt väga olulised otsused. Õiguskantsleri sõltumatus ja autoriteet on õigusriigi oluline osa. Riigieelarve aga määrab otseselt selle, milliseid valikuid Eesti järgmisel aastal teeb ja millisteks väljakutseteks me valmis oleme.

Seetõttu vajame nende otsuste tegemisel kainet meelt, vastutustunnet ja koostöövalmidust.

Samuti lasub Riigikogu komisjonidel vastutus hoida tähelepanu küsimustel, kus Eesti avalikkus vajab selgust ja vastuseid. Ka ebamugavad küsimused tuleb läbi arutada. Parlamentaarne kontroll peab olema sisuline, faktipõhine ja järjekindel.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meie töö ei ole veel lõppenud. Ees seisab oluline ja sisukas istungjärk.

Ja juba märtsis ootavad meid korralised põhiseaduslikud valimised. Loomulikult hakkab valimiste lähenemine mõjutama ka parlamendi igapäevatööd. Aga minu üleskutse on lihtne: lõpetame selle koosseisu töö sama tõsiselt ja vastutustundlikult, nagu tegime seda viimasel istungjärgul.

Valimiskampaania tuleb ja läheb. Riigi tehtud otsuste mõju jääb.

Ja kui juba räägime vastutusest, siis üks vastutus on meil eriti selgelt ka Eesti julgeoleku ees.

Ukrainat ootab ees juba kuues sõjatalv. Kuus talve sõjas on pikk aeg. See on pikk aeg Ukraina inimestele, aga ka meile, kes me seisame Ukraina kõrval.

Venemaa agressiooni ei tohi normaliseerida ega väsimuse tõttu kõrvale lükata. Meie ülesanne on aidata Ukrainal vastu pidada ja oma riiki kaitsta. Ukraina võit ei ole ainult Ukraina huvi – see on Euroopa julgeoleku ja meie endi julgeoleku küsimus.

Eesti peab jätkama Ukraina toetamist seni, kuni Venemaa mõistab, et sõjalise jõuga ei ole võimalik oma eesmärke saavutada ja on valmis päriselt läbirääkimiste laua taha tulema.

Meie eesmärk peab olema õiglane ja kestev rahu, mitte paus enne järgmist agressiooni.

Peame olema valmis ka selleks, et Venemaa ei piirdu sõjalise jõuga. Hübriidohud, info- ja mõjutusoperatsioonid ning ühiskonna lõhestamise katsed on osa tänasest julgeolekukeskkonnast.

Nende eesmärk on külvata hirmu ja vastandumist, nõrgestada usaldust demokraatlike institutsioonide vastu ning mõjutada meie otsuseid.

Me ei tohi seda alahinnata.

Eriti oluline on sellele vastu seista siin, Eesti demokraatia keskmes – Riigikogus. Meie sõnad ja otsused ei jää ainult selle maja seinte vahele. Neid kuulevad ja kasutavad ka need, kes soovivad Eesti ühiskonda nõrgestada.

Seetõttu vajame oma poliitilises kõnepruugis rohkem vastutust. Me ei pea olema ühel meelel. Aga me peame olema ühel meelel selles, et Eesti demokraatiat, põhiseaduslikku korda ja oma riigi julgeolekut tuleb hoida.

Ja selleks, et seda teha, peab meil olema ka majanduslikku kindlustunnet.

Eesti majanduses on näha paranemise märke. Tööhõive on kõrge, inflatsioon on euroala madalaim ning inimeste kindlustunne on paranemas. Need ei ole lihtsalt majandusnäitajad tabelis. Need tähendavad inimestele suuremat kindlustunnet oma töökoha, sissetuleku ja tuleviku suhtes.

Me ei tohi muidugi teha nägu, et kõik probleemid on lahendatud. Inimestel on endiselt muresid ja ettevõtetel väljakutseid. Kuid pärast keerulisemaid aastaid on oluline märgata ka positiivset muutust.

Eesti tugevus on olnud meie võime raskustest läbi tulla, kohaneda ja edasi liikuda. Meie ülesanne siin Riigikogus on seda kindlustunnet toetada – teha otsuseid, mis aitavad majandusel kasvada, ettevõtetel investeerida ja inimestel oma eluga edasi minna.

Eesti tugevus neil keerulistel aegadel on olnud stabiilsus.

Stabiilsus ei tähenda paigalseisu ega probleemide eitamist. Stabiilsus tähendab võimet teha muutuvates oludes kaalutletud otsuseid, hoida oma põhiseaduslikku korda ja anda inimestele kindlust, et riik toimib ka siis, kui maailm meie ümber on ebakindel.

Seda stabiilsust peame hoidma ka nüüd.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meil on veel töid teha. Tehkem seda tööd nii, et erakondlikud erinevused ei muutuks takistuseks Eesti huvidele.

Tehkem oma otsuseid Eesti põhiseaduslikku korda, parlamentaarset riigikorraldust ja Eesti inimeste usaldust silmas pidades.

Kurt Vonnegut on oma elegantsel viisil sõnastanud ühe vana ja paljudes kultuurides tuntud palve: anda meile jõudu muuta seda, mida saame muuta, kannatlikkust taluda seda, mida muuta ei saa, ning tarkust neil kahel alati vahet teha.

Seda jõudu, kannatlikkust ja tarkust läheb meil kõigil vaja.

Kuulutan XV Riigikogu VIII istungjärgu alanuks. Aitäh! (Aplaus.)

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud külalised! Olen täna siin, et juhatada viimast korda sisse Riigikogu sügisistungjärk. Sellest on kolm ja pool aastat, kui olin teie ees, et soovida Riigikogu uuele koosseisule edu. Te olete aastast aastasse kuulnud mind kordamas seda, kui tähtis on parlamendi roll ja milliseid tähtsaid otsuseid teil tuleb langetada. Ma arvan, et seda kõike tasubki korrata, kuna argipäeva toimetustes ja kemplustes ei tajuta sageli enam seda silmaga nähtamatut ülevust, mis on vaba riigi kõige kõrgemas kojas.

Täna tahaksin siiski pigem võtta kokku selle, mida olen oma ametis teadvustanud Vabariigi Presidendi ja Riigikogu suhete kohta. Minu ametiaeg on möödunud suuremas osas just selle riigikogu koosseisuga. Teil endil on kindlasti oma arvamus selle kohta, kas viimastel aastatel on presidendi, parlamendi ja valitsuse rollijaotus olnud õige. Ka mina olen saanud kogemusi selle kohta, kuidas üldised põhimõtted, mida tihti korratakse ja ideaalina mainitakse, tegelikult praktikas töötavad. 

Esiteks võin teha järelduse, et kui president teeb oma tööd, siis võib ta rehkendada Riigikogu liikmete pahameelega. See tunne on tuttav minu riigikontrolöri aegadest ja see on möödapääsmatu. Opositsiooni liikmed ootavad presidendilt kõigi suurte vaidlustega läbi läinud seaduste tagasilükkamist. Kuid väga oluline on põhimõte, et parlamentaarses demokraatias langetab põhilised riigi ees seisvad valikud parlamendi enamus. 

Olen näinud, et pea iga seaduse puhul saab väita, et see on vastuolus põhiseadusega ja tuleks vetostada. Ometi, kui me mõistame põhiseadust väga laialt, siis on tulemus see, et kõik riigi valitsemise küsimused tuleks lõpuks otsustada kohtus. Sel juhul kaotaks valimised suure osa oma tähtsusest. 

Kui president lükkab mõne seaduse tagasi – olen seda olnud sunnitud tegema rohkematel kordadel kui minu viimase aja eelkäijad –, siis võib olla enam-vähem kindel, et koalitsiooni liikmete arvates on president eksinud. Pole midagi parata, veto paistab ikkagi olevat etteheide Riigikogu liikmetele. 

Mina pole olukorda alati nii tajunud, sest presidendil ja parlamendil on lõppude lõpuks ühine eesmärk: et meie seadused oleks tervikuna head, selged ja detailideski korrektsed. Üldiselt on selle eesmärgiga muidugi kõik nõus, aga praktikas kipub see paistma norimise ja ettekäändena, kui terve seadus jääb mõne detaili pärast seisma. President aga ei saa eirata küsimust, kas Riigikogu on teinud oma nõudmised seaduses inimestele piisavalt selgeks, nii et saab lähtuda seadusest, mitte ei pea ootama selguse saabumiseks mõne ametniku tõlgendust või isegi karistust. Kuna president peab austama parlamendi poliitilisi valikuid, siis kujunebki tema ülesandeks peamiselt selle kontrollimine, kas eesmärk on tõlgitud täpseteks, seda tegelikult saavutada aitavaks seaduseks. 

Teine õppetund on aga see, et kui eesmärk on väga tähtis, siis kaldub see kahjuks kõike muud varjutama. 
Üks näide selle kohta on seadus, mis kehtestas keelenõude Kaitseväes. Kui ma selle seaduse vetostasin, siis pidin endalegi ootamatult üha uuesti kinnitama, et ma ei ole keelenõude kehtestamise vastu. Isegi kui ma seda oleksin, peaksin presidendina ikkagi austama parlamendi enamuse hinnangut, et keelenõuet on vaja. Küsimus oli pigem selles, kuidas selline nõue tegelikult ellu rakendatakse. Riigikaitsekomisjon pühendas sellele küsimusele hiljem palju tähelepanu ja Riigikogu võttis vastu põhjalikult läbitöötatud seaduse.

Kokku võttes ilmestab see näide presidendi ja parlamendi head koostööd, aga siia juurde kuulus ka konflikt. Ma ei taha öelda, et konflikti ja arusaamatusi poleks pidanud olema. Pigem kinnitab see veel kord, et presidendi ees on sageli valik: kas vältida Riigikogu liikmete pahameelt või teha oma tööd. 

Õigupoolest on see isegi omamoodi paradoks, et parlament valib ametisse presidendi, kelle üks tähtsamaid ülesandeid on Riigikogu tööd mõnel juhul kui mitte takistada, siis vähemalt pidurdada. Eriti Riigikogu enamuse vaatevinklist võib peale tükkida kahtlus, kas sellist süsteemi ikka on vaja. Olen veendunud, et siiski on. Mitte et ma oleksin jõudnud järeldusele, et riigikogu liikmed ei tee oma tööd hästi või et presidendil on neist suuremad teadmised. Seda mitte. Kuid keegi peab vaatama seaduseid natuke teistsuguse pilguga, mis ei järgi tavapäraseid poliitilisi vastandumisi. 

Mitte ainult parlamendis, vaid ühiskonnas laiemalt keskendutakse ennekõike sisulistele eesmärkidele, olgu majanduse kasvatamine, hindade langetamine, looduse säilitamine, julgeoleku tagamine või midagi muud. 
Nii peabki olema, sest viimaks huvitab meid ju tulemus, mitte seadusesätted. Ent kui silme ees on tähtis eesmärk ja surve seda kiiresti saavutada, siis võib juhtuda, et kõik muu tundub teisejärgulisena. Siis võib juhtuda, et ei kaaluta hoolikalt isegi seda, kas seadus üldse aitab oma eesmärki saavutada või töötab vastupidises suunas.

Tõsi, selle kohta, mis on hea ja tõhus seadus, ei ole enamasti samuti üksmeelt ja parlamentaarses demokraatias tuleb ka selliseid vaidlusi lahendada lõpuks parlamendis. Samas ulatub riiklik huvi kaugemale parlamendi enamuse tehtud poliitilistest valikutest. 

Riigikogu praeguse koosseisu avaistungil ütlesin, et enamuse võim ei tohi hakata ühiskondlikke lõhesid süvendama. Siin ongi see raskesti leitav tasakaalupunkt, sest parlamendi enamusel peab kõigest hoolimata olema võimalik otsustada, kui me ei taha, et riiklikult tähtsad otsused jäävad vaidluste ja erimeelsuste tõttu üldse sündimata. 
Võime rääkida poliitilistest prioriteetidest ja praktilistest ülesannetest, aga kõige alus, nii demokraatia kui ka riigi arengu eeldus on viimaks see, et parlament on üldse otsustusvõimeline. 

Mulle on heidetud ette nii seda, et ma ei kaitsnud parlamendi obstruktsiooni ajal piisavalt enamuse otsustamisõigust, kui ka seda, et ma ei astunud piisavalt välja opositsiooni õiguste kaitseks. Selline kahepidine kriitika peegeldab nähtavasti seda, et olen püüdnud järgida põhimõtteid, mida mainisin siin saalis 2023. aasta aprillis. Enamusel peab olema õigus otsustada, kuid otsuste põhjendamiseks ja ühiskonnas mõistetavaks muutmiseks ei piisa sellest, et rohkem on neid Riigikogu liikmeid, kes on hääletanud nende poolt, kui neid, kes on vastu. 

Opositsiooni roll ei ole blokeerida enamuse otsuseid. Siiski saab opositsioon oma survega tagada, et on veendutud vajaduses seaduse järele, on kaalutud alternatiive ja näidatud, et ka vastuargumente on tõsiselt võetud.
Niisiis pole asi peamiselt enamuses ja vähemuses. See, et vähemusse jäänud seisukoht jääb parlamendis alla, on paratamatu. Kindlasti on paratamatu ka sellest aeg-ajalt tekkiv pinge ühiskonnas. Selline pinge on demokraatiast lahutamatu ja osa sellest laaditakse maha valimistel. 

Siiski on olemas teistsugune pinge, vahel isegi sügav pettumus, mida sünnitab mulje, et parlamendiliikmetele ei lähe kodanike arvamus üldisemalt eriti korda. Kui ekslik selline mulje ka poleks, ei saa eitada, et see on olemas ja võib pinda võites hakata ohustama parlamentaarset riigikorda tervikuna. Võib-olla ootab keegi presidendilt sellise umbusu ja pettumuse puhul üldiseid sõnu parlamentaarse demokraatia tähtsusest ehk, teisisõnu, rahva harimist. 

Mina olen presidendi rollist aru saanud teisiti. Olen pidanud tähtsaks, et umbusaldus riigijuhtide vastu ei suureneks ning et parlamendi ja valitsuse otsused oleks inimestele vähemalt oma eesmärgi ja ratsionaalsuse poolest arusaadavad, sest kõigile meelepärased ei saa need niikuinii olla. See eesmärk on minu silmis andnud praktilise sisu üldisele arvamusele, mida sageli väljendatakse, nimelt, et presidendi roll on ühtsuse ja riikliku vaimu eest seismine poliitiliselt üha uuesti ja uuesti lõhenevas igapäevas. 

Jah, seda korratakse palju, aga kas see tähendab ainult seda, et president ütleb tähtpäevadel ülevaid sõnu ja meenutab riigis ringi sõites, et me oleme kõigist erimeelsustest hoolimata üks rahvas? Kas sellest piisab, kui ühiskond muutub üha nõudlikumaks, üha iseteadlikumaks, üha infoküllasemaks?  

Ma arvan, et ülevatest sõnadest ei piisa, kui me tahame säilitada riikliku kokkukuuluvuse tunnet, millel viimaks põhineb austus ka selliste parlamendis langetatud otsuste vastu, millega ise nõus ei olda. 

Kolmas õppetund ongi aga see, et kui niisuguse raamüksmeele nimel töötada, siis ei tekita see sugugi alati kohe üksmeelt, vaid pigem vaidlusi. Koalitsioon kaldub siin nägema poliitikasse sekkumist ja seda see ka mingitmoodi on, sest presidendi ülesanne ei ole vaadata poliitikat lihtsalt kõrvalseisjana pealt. 

Kordan veel kord: kui president teeb oma tööd, siis võib ta rehkendada Riigikogu liikmete pahameelega. 
Küllap peabki nii olema – nii on meie lahutatud võimude süsteem üles ehitatud ja see on toiminud üldiselt väga hästi. Peaasi, et meie riik sellest kõigest võidaks. Jõudu tööle! (Aplaus.)

Tänan teid, härra president!

Laulavad ETV tütarlastekoor ja ETV lastekoor. (Aplaus.)

ETV tütarlastekoori ja ETV lastekoori esituses kõlas laul pealkirjaga "Lauljate tervitus", viis ja sõnad Karl August Hermann. Tervitan ja tänan ETV tütarlastekoori ja ETV lastekoori lauljaid ja nende dirigente Aarne Saluveeri ja Silja Uhsi. (Aplaus.)  

Austatud Riigikogu, palun nüüd tõusta! Eesti Vabariigi president lahkub.  

Oleme jõudnud argisemate toimetuste juurde. Head kolleegid, meil on päevakorras vaja läbi viia nüüd kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 95 Riigikogu liiget, puudub 6. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon palub selle töönädala neljapäevase istungi päevakorrast välja arvata teine päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele laste ja noorte liikumisaktiivsuse suurendamise meetmete väljatöötamiseks" eelnõu 914 esimene lugemine. 

Järgnevalt on ettepanek päevakorra projektiga seoses Lauri Laatsil. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Arupärijate nimel teen ettepaneku tänasest päevakorrast välja võtta punkt nr 7. Suur tänu!

Suur tänu! Algatajad tegid ettepaneku arvata välja tänasest päevakorrast punkt nr 7, milleks on arupärimisele nr 1020 vastamine. Rohkem ettepanekuid ma päevakorraga seoses ei näe. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, eelnõu algataja palub neljapäevase istungi päevakorrast välja arvata teine päevakorrapunkt, eelnõu 914 esimene lugemine. Eelnõu algatajad on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, arupärimisele nr 1020 vastamine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestan hääletuse. Üks hetk, katkestan hääletuse. Priit Sibul, teil oli enne käsi üleval. Kogemata? Selge. Head kolleegid, kas ma pean uuesti kogu muudatuse ette lugema? Eelnõu algataja on palunud neljapäevase istungi päevakorrast välja arvata teise päevakorrapunkti ja eelnõu algatajad on teinud ettepaneku arvata tänasest välja seitsmes päevakorrapunkt. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 86 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 24 seaduseelnõu. Esimeseks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava riigi jurisdiktsiooni alt välja jäetavate merealade elurikkuse, kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. 

Neljandaks, päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. 

Kuuendaks, raamatupidamise seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kaheksandaks, kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Üheksandaks, tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. 

Kümnendaks, maagaasiseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. 

Üheteistkümnendaks, ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Ameerika lõunaosa ühisturu, Argentina Vabariigi, Brasiilia Liitvabariigi, Paraguay Vabariigi ja Uruguay Idavabariigi vahelise partnerluslepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kaheteistkümnendaks, ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Mehhiko Ühendriikide vahelise poliitilise, majandusliku ja koostööalase strateegilise partnerluse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust Riigikogus välisminister. 

Kolmeteistkümnendaks, rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu. Neljateistkümnendaks, rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu. Viieteistkümnendaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused) eelnõu. Kuuteistkümnendaks, sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu. Nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. 

Seitsmeteistkümnendaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/2747, millega luuakse siseturu, hädaolukorra ja vastupanuvõimega seotud meetmete raamistik ning muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2679/98 (siseturu, hädaolukorra ja vastupanuvõime määrus), rakendamise seaduse eelnõu. Kaheksateistkümnendaks, platvormitöö seaduse eelnõu. Üheksateistkümnendaks, seadmeohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kahekümnendaks, töövaidluse lahendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. 

Kahekümne esimeseks, isikuandmete kaitse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kahekümne teiseks, kriminaalmenetluse seadustiku, väärteomenetluse seadustiku, elektroonilise side seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (sideandmete säilitamine ja kasutamine) eelnõu. Kahekümne kolmandaks, äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Ja kahekümne neljandaks, karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kõik 24 seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tegusat sügisistungjärku! Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Kaks näidet. 1947. aastal algatas Jossif Vissarionovitš Stalin aktsiooni, mille eesmärk oli eraomandi likvideerimine. Talupoegi sunniti astuma kolhoosi. Kes ei tahtnud, sellele kehtestati ülikõrged maksud. Selle tagajärjel pidid nad loobuma maast ja varast ja lõpuks olid nad ikkagi kolhoosis. Kes ei tahtnud, saadeti nad härra Siberisse. Ajaloost näide. 

Tänapäeval on praegune valitsus Reformierakonna ja Eesti 200 juhtimisel tõstnud olemasolevaid makse – käibemaks, tulumaks, majutusasutuste käibemaks, ajakirjanduse käibemaks, tõstnud aktsiise – alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja nii edasi – ja loonud ka uued maksud, nimelt julgeolekumaksud ja ka mootorsõidukite maksud. Kaotatud on mitmeid maksuvabastusi, tulumaksusoodustusi ja nii edasi. Enne läheb jumalapäike looja, kui ma jõuaksin selle nimekirjaga lõpuni. Minu hinnangul on tegemist kollektiviseerimise ehk vara, eraomandi likvideerimisega nii ajaloos kui ka tänapäeval. 

Küsisin endiselt õiguskantslerilt Ülle Madiselt, kui ta kohtus fraktsioonitute grupiga, mis on teie arvamus. Ülle Madise mõtles, et kui madalad maksud on normaalsed, siis on see loomulik, kui aga tekib selline olukord, kus majanduslikult ei ole võimalik toime tulla, on tegemist põhiseadusvastase tegevusega. 

Tulenevalt eeltoodust esitangi menetlusse mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise eelnõu, sest see maks on põhiseadusvastane, kuna see seadus ütleb, et eraomand on püha ja puutumatu. 

Järgnevalt Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Kõik, kes meid vaatavad interneti vahendusel! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel sisse eelnõu, see on käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellega langetame toiduainete käibemaksu 9% peale. Praeguseks on täiesti selge, et selle eelnõu eesmärk on täielikult opositsiooniülene. Head kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, kes küll ise olid sel ajal valitsuses, kui neid eelnõusid siin saalis korduvalt maha hääletati, on meelt parandanud ja on tulnud ka sellele mõttele, et selle võiks ära teha. Nii et seda eelnõu on siin andnud sisse, oleme meie korduvalt andnud, on Isamaa Erakond andnud, on Keskerakond andnud. Ja nüüd kasutame seda head võimalust, et meie, opositsiooni hääl on saanud tugevamaks, opositsiooni hääl kõlab paremini ja me saame ühiskonnas selle küsimuse lõpuks ära lahendada, mis puudutab kõiki meie inimesi – meie leibkondi, meie perekondi, meie lapsi, meie vanavanemaid, pensionäre – väga tõsiselt. Langetame toiduainete käibemaksu lõpuks ometi ära 9% peale. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Selle moonavahendussaagaga seoses mulle näib, et Eesti rahvale valetatakse ropult näkku. Härra Pevkur teatab, et härra Saar esitab valeinformatsiooni. Täna esitas eelarve kontrolli erikomisjonis endine kaitseinvesteeringute keskuse direktor kirjaliku kaheksaleheküljelise eritunnistuse ja viitas ka sellele, milliste dokumentidega on võimalik tema tunnistuses esitatud väiteid tõendada. 

Ta tõi välja, et rea tehingute puhul kaitseminister mitte ei ole just olnud passiivselt kõrval, vaid on olnud aktiivne kontaktide vahendaja, ise läbirääkija, tehingute sõlmija, tingimuste kooskõlastaja, kiiremate ettemaksude nõudja ja kõige lõpuks ka hiljem otsustaja – kogu otsustusahel samas rollis. Selles kontekstis on eriti dramaatiline näha, et tegelikult on taotletud erandeid raamatupidamisreeglitest, ei ole täidetud Kaitseministeeriumi valitsemisala hankekorda ja tegelikkuses ka sisemisi RKIK-i tavalisi hankeprotseduure. Ja härra Saare tunnistuse ühemõtteline loogika või sõnum oli, et selle kogu asja otsustaja ja aktiivne vedaja oli ametis olev kaitseminister. 

Valitsuse esindaja täna julgeoleku direktori isikus kinnitas, et valitsuskabinet ei ole midagi niisugust arutanud ja ka praegugi avalikkusel on teatavaks saanud, ei ole valitsuskabinet mitte midagi teinud. Ja meil ongi kõigepealt arupärimine peaministrile selle kohta, mis puudutab neid moonavahenduslepinguid. Kas valitsus on seda arutanud, milline on peaministri hinnang ja millal peaministrit sellest informeeriti ja kelle poolt? 

Ja teine ettepanek on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Riigikogu otsuse näol, konkreetse iseloomuga ettepanek sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon. Julgeolekuolukorda silmas pidades leiab meil ikkagi aset Vene kodanike massiline liikumine üle piiri. Meil Euroopa kontekstis on aset leidnud sabotaažiaktsioon Milremi ettevõtte vastu. Euroopa riigid Saksamaaga eesotsas on omistanud Vene föderatsiooni terroriaktile Leipzigi rünnaku või ründekatse lennukit hävitada drooniga. Me peame andma asümmeetrilise vastuse Vene föderatsioonile, nii nagu julgeolekuinstitutsioonid on seda arutanud. Sellist tüüpi asümmeetriline vastus, mis on ka Vene Föderatsioonile ebamugav, on kontrolljoone sulgemine. Me paneme enesestmõistetavalt ette, et seda ei teeks Eesti Vabariik mitte üksnes üksi, vaid tegelikult sarnaste Euroopa Liidu idapiiri riikidega koostöös, nii nagu on selle piiri jätnud määramatuks ajaks suletuks Soome Vabariik. 

Annan need kaks otsuse eelnõu, või ühe arupärimise, mis puudutab moonavahenduste lepinguid, peaministrile, aga ka Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seoses Vene Föderatsiooniga kontrolljoone sulgemisega". Annan üle härra Hussarile. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tere siis ka sellel istungjärgul! Me anname üle arupärimise puuetega inimeste huvikaitse rahastuse vähendamise kohta. Nii kummaline kui see ei ole, tõepoolest, olukorras, kus Vabariigi Valitsus on leidnud sadu miljoneid valdavalt jõukate inimeste maksukingituse tegemiseks, kärbitakse Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevustoetust kümnendiku võrra ehk 150 000 euro võrra. Ja olukorras, kus see ühendus tegelikult koondab enam kui 50 puuetega ja krooniliste haigustega inimeste ühendust üle Eesti, olukorras, kus plaanis on mitmed sotsiaal- ja tervisevaldkonna reformid, kus huvikaitse ja nende organisatsioonide kaasamine on tegelikult veelgi olulisem kui muidu, on valitsus seisukohal, et hinnatõusust ja tegelikult kasvavast kaasamisvajadusest hoolimata on õige aeg hakata puuetega inimeste huvikaitset hoopiski vähendama. 

Ja küsime sotsiaalministrilt, millele see plaan tugineb, millistele analüüsidele, millised huvikaitsevaldkonnad peaksid tema hinnangul ära jääma. Kas ministeerium on ka hinnanud, mis on kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste võimalike ülesannete ja kulude kasv tulenevalt sellest, kui esindusorganisatsioonide tegevusvõimekust kärbitakse? Kuidas on rahastamise vähendamine kooskõlas ka vajadusega puuetega inimesi sisuliselt kaasata, eriti, veel kord, olukorras, kus sotsiaal- ja tervisevaldkonnas on tulemas mitmed olulised reformid, mida on veel järgmise poole aasta jooksul plaanis käivitada? Ja kas sotsiaalminister ometi ei toetaks seda seisukohta, et puuetega ja krooniliste haigustega inimeste ühenduste rahastust tuleks hoopiski tõsta tulenevalt nii hinnakasvust kui ka huvikaitsevajaduse suurenemisest? 

Loodan väga, et sotsiaalminister on esitanud ka riigieelarve läbirääkimistele vastava konkreetse lisarahataotluse. Ja lõpetuseks, meie hinnangul tuleks tegelikult luua sellisem pikaajalisem ministeeriumideülene jätkusuutlik rahastusmudel, millele ka Eesti Puuetega Inimeste Koda on tähelepanu juhtinud. Alla on kirjutanud 13 Riigikogu liiget sotsiaaldemokraatide seast. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Head kolleegid, palju õnne meile uue sessiooni puhul! Ma loodan, et see tuleb konstruktiivne ja huvitav. Arupärimine, mille Keskerakonna fraktsiooni liikmed tahaksid edastada haridus- ja teadusministrile Kristina Kallasele, puudutab põhikooli lõpetanud noorte õppekohtasid. 

Selle aasta sügisel rakendus esmakordselt täies mahus õppimiskohustus, mille kohaselt peavad põhikooli lõpetanud noored jätkama õpinguid kuni 18-aastaseks saamiseni või kesk- või kutsehariduse omandamiseni. Reformi väljakuulutatud eesmärk on vähendada noorte väljalangemist Eesti haridussüsteemist, mis on iseenesestmõistetav, aga paraku näitas reformi esimene rakendamisaasta, et riik ei olnud selleks piisavalt valmis. See tekitas koolilaste ja nende vanemate seas palju ärevust, kui mitte öelda kerget paanikat, vastusteta jäänud küsimusi ja muret noorte tulevikuväljavaadete pärast. Veel augusti lõpus puudus Eesti hariduse infosüsteemis kinnitus õppekoha kohta 1674 põhikooli lõpetajal ja 1. septembri seisuga oli selliseid noori endiselt väga palju, ligikaudu 1300. Eriti teravalt puudutas probleem Tallinna ja Harjumaa noori, aga mitte ainult neid. Nii et meie küsimused ministrile: kuidas üldse võis selline asi juhtuda, miks hakatakse igasuguseid reforme rakendama ilma vajaliku analüüsita, mida need lapsed peavad tegema, et üldse saada õppekohta, ja kes hakkab selle korralageduse eest ikkagi vastutama? Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Esitame arupärimise keskfraktsiooni nimel härra Igor Tarole, siseministrile. Arupärimise sisu on kodus kukkunud inimeste abistamise korralduse muutmine ja vastutuse suunamine kohalikele omavalitsustele. Nimelt, alates 1. septembrist muudeti kodus kukkunud inimeste abistamise korda. Politsei loobus töö ajal sellistele väljakutsetele reageerimisest ning vastutus suunati jällegi omavalitsustele. 

Politsei soov vähendada talle mitteomaste ülesannete täitmist on arusaadav. Probleem on aga selles, et enne muudatuste tegemist ei olnud omavalitsustega kokku lepitud, kuidas uus süsteem toimib, kes vastutab ja kes rahastab. Kohalik omavalitsus ei ole operatiivteenistus ning sotsiaaltöötajal pole alati vajalikku väljaõpet ega võimalust kiiresti sündmuskohale minna. Pärast omavalitsuste kriitikat leiti küll ajutine lahendus, kuid põhiküsimus jäi vastuseta. Riik ei tohiks kõigepealt vana süsteemi lõhkuda ja alles seejärel hakata uut lahendust otsima. Enne muudatust peavad olema selged vastutaja, väljaõpe, õiguslik alus ja rahastus. Seetõttu esitame siseministrile arupärimise ning ootame ka sisulist vastust kaheksale küsimusele. Aitäh!

Nii, kolleeg Annely Akkermann, palun!

Tervist, head kolleegid! Head uut tööaasta algust! Rahanduskomisjon soovib üle anda kahte seaduseelnõu. Nimelt, algatasime Eesti Panga seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus on eelnõu menetlemisel algataja esindajaks siinkõneleja. 

Teine eelnõu on meil veel, see on otsuse eelnõu. Rahanduskomisjon algatab Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2026.–2028. aasta tegevuse kontrollimiseks". Eelnõud on esitatud ka digitaalselt.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Head kolleegid! Annan üle arupärimise arstiabi kättesaadavuse kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. Oleme kõik uudistest lugenud Tervisekassa nõukogu plaane järgmise aasta eelarve ja ka nelja-aastase finantsperspektiivi kohta. Eesmärk on Tervisekassa finantskriisist välja tuua ja jõuda eelarve tasakaalu. Keegi meist ilmselt ei ole selle vastu, et rahastada kvaliteeti, rakendada digilahendusi ja AI-d, aga eksperdid ja tervishoiutöötajad on oma kommentaarides kõik nentinud, et ilmselt saavutatakse ülejääk tervishoiuteenuste kättesaadavuse arvel. Olukorras, kus meie tervisekulud on madalamad kui paljudel teistel Euroopa Liidu riikidel, omaosaluses samas ületame teisi, katmata ravivajadus on kõrge, rahvastik vananeb ja ootused kasvavad, sellises olukorras tervishoiuteenuste kättesaadavuse vähendamine on ilmselt pikaajalise mõjuga tööturul osalemisele ja majanduskasvule. 

Sellest tulenevalt on meil terve rida küsimusi sotsiaalministrile. Millised on pikaajalised lahendused tervishoiu rahastamiseks, et tulevane ravivajadus katta? Kuidas on selle suunisega, et kollektiivläbirääkimistel kokku lepitud võimalik palgatõus ei kandu edasi hindadesse ja lepingutesse? Kuidas hoida tervishoiutöötajaid Eestis, kui loome ebakindlust palgatõusu osas? Ja millal me suudame jõuda selleni, et tõepoolest katame kogu ravivajaduse aasta jooksul, mitte ei jäta inimesi rohkem kui aastaks ka järjekorda? Alla on kirjutanud siin vist 13 Riigikogu liiget ja nende poolt annan arupärimise üle.

Teine veel?

Jaa.

Aga teeme selle teise koha ära, siis on vähem kõndimist ja pärast seda kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Teine arupärimine on mul 11 Riigikogu liikme poolt peaminister Kristen Michalile. Me kõik siin esimesel poolaastal veebikasiinode hasartmängumaksu määrade mittekehtimist ja taaskehtimist oleme korduvalt arutanud. Nüüd, arvestades, et käivad ka eelarveläbirääkimised, soovime peaministrilt teada, kas senine laekumine vastab valitsuse ootustele, kuidas kultuurivaldkonnale vähenenud laekumine kompenseeritakse, kas valitsusjuht on palunud ülevaateid valdkonnaministritelt selle kohta, kuidas on toimunud muutused seatud eesmärgis ehk registreeritud veebikasiinode arvus, aga kuidas on ka realiseerunud rahapesuga seotud riskid ja milline on madalama laekumise mõju kultuuri rahastamisele pikaajaliselt. Annan selle arupärimise 11 allakirjutanu poolt üle.

Aitäh! Ja nüüd kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Annan üle 14 Riigikogu liikme poolt arupärimise peaminister Kristen Michalile küsimusega, kes aitab Eesti eakaid. 

Tõepoolest, alles hiljuti tõdes PPA, et nemad ei soovi enam ega saagi minna appi üksi elavatele eakatele, kes on kukkunud. Seda kritiseeris tugevalt ka sotsiaalminister Karmen Joller, kes ütles, et oleks pidanud olema mingisugune lahendus enne, kui see otsus vastu võeti. Siis loodeti kohalike omavalitsuste peale, kuid kohalikud omavalitsused ütlesid samuti, et meiega ei ole seda asja läbi räägitud ja meil ei ole võimekust minna üksi elavatele eakatele appi. 

See tõstatab mitte lihtsalt ühe ministri vastutuse küsimuse, vaid tegelikult tõstatab küsimuse valitsuse koordineerimatusest laiemalt, sellepärast et neid juhtumeid – näiteks lähisuhtevägivalla viibimise keelu pikendamine, aga ka tasuta ühistranspordi ärakaotamine –, tundub, et valitsuses on päris palju segadust, ja mitte ainult segadust, vaid ka täiesti teineteisega rääkimata jätmist. 

Seetõttu me tahamegi küsida peaminister Kristen Michalilt mitte lihtsalt sellesama juhtumi kohta, vaid ka selle kohta, kas tema näeb laiemalt valitsuse juhtimise ja ministeeriumidevahelise koostöö probleemi nii eakate abistamise valguses kui ka mitmete teiste näidete valguses, mida oleme varasemalt ja mida paraku tõenäoliselt ka tulevikus siia pulti toome. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 29 eelnõu ja 7 arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Madis Kallase ja Jaak Aabi poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine noorsportlaste kaitse ja treenerite käitumisnormide kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Austatud kolleegid! Hea minister! Meie arupärimine, mis sai esitatud juba maikuus, on tänaseks jõudnud siia saali ja puudutab noorsportlaste kaitset ja treenerite käitumist. Helisalvestised, mis jõudsid avalikkuse ette, viitasid alaealise sportlase suhtes kasutatud alandavat ja vaimselt kahjustavat suhtlusviisi. See tekitas ühiskonnas päris tugeva arutelu. Samas tegi muret, et väga paljud hakkasid seda õigustama. Sellega seoses ongi meil siin kuus küsimust, mis ma palun ministril ette lugeda. Ja kuna vahepeal on, kuidas öeldakse, vett sinna merre voolanud, siis ehk on ka häid uudiseid sellelt rindelt. Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Heidy Purga. Palun!

Tere ja head istungjärgu algust, head kolleegid! Vastan arupärimisele noorsportlaste kaitse ja treenerite käitumisnormide kohta. 

Taustast. Nii nagu hea kolleeg siin juba ütles, arupärimine on esitatud 7. mail. Selle esitajateks on olnud viis Riigikogu liiget ning küsitakse noorsportlaste kaitse ja treenerite käitumisnormide kohta. Ma räägin kõigepealt taustast ja siis asun konkreetsete küsimuste juurde. Mis vahepeal on juhtunud? Kultuuriministeeriumi innustamisel lõi Eesti Olümpiakomitee 2019. aastal sihtasutuse Eesti Antidoping baasil Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse. Me nimetame seda lühendnimetusega EADSE. EADSE-l on tänaseks loodud nii õiguslik uurimis- kui ka koolitusvõimekus teemadel, mida head küsijad on palunud puudutada. 

Head uudised on need, et alates 1. juulist käesoleval aastal hakkasid kehtima Eesti spordieetika reeglid, mis aitavad tagada, et kogu Eesti spordialas oleks ühiselt kokku lepitud reeglid, mida peetakse ebaeetiliseks käitumiseks. Spordiseaduse § 11, dopinguvastaste ja spordieetika reeglite järgimine, 2025. aasta suvel jõustunud muudatus kohustab neid reegleid ka tundma ja järgima kõikidel spordivaldkonnas tegutsevatel füüsilistel ja juriidilistel isikutel. 

Nüüd aga küsimuste ja vastuste juurde. Kõigepealt küsimus nr 1, millal kavatsete hinnata kehtivat õigusraamistikku ja selle rakendamist treeneri ebaeetilise ja noorsportlase tervist kahjustava käitumise ennetamiseks, tuvastamiseks ja menetlemiseks. Kõigepealt kommentaariks, et Kultuuriministeeriumi hinnangul ei vaja kehtiva õigusraamistiku rakendamine täiendavat analüüsi. Miks? Eesti kehtiv õigussüsteem aitab juba karistada selle vastu eksinud isikuid, sealhulgas Eesti spordivaldkonnas tegutsevaid inimesi. Aga mis on siin veelgi tähtsam, 1. juulist 2026 ehk sellest aastast hakkasid kehtima need, mida enne nimetasin, Eesti Olümpiakomitee eestvedamisel koostatud Eesti spordieetika reeglid. Spordiseaduse 2025. aasta suvel jõustunud muudatus kohustab kõiki Eesti spordis tegutsevaid isikuid ja asutusi tundma ja järgima neid Eesti kehtestatud reegleid. Eesti spordieetika reeglid peaksid katma ka selle osa ebaeetilisest ja noorsportlaste tervist kahjustavast käitumisest, mida tänane riiklik seadus ei ole reguleerinud ning ilmselt ka ei pea reguleerima. Selle ülesande oleme edasi andnud. 

Kultuuriministeerium on tõstnud Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse tegevustoetust, mis on tänaseks juba üle poole miljoni euro. EADSE ülesanne on muu hulgas toetada spordialaliite spordieetika reeglite rikkumise menetlemisel. EADSE-s on selleks olemas nii professionaalne õigus kui ka uurimisvõimekus. Lisaks viib EADSE läbi koolitusi ning väärkohtlemise ennetamise kursus on treenerite kutsekvalifikatsiooni kohustuslik osa. 

Järgmised küsimused seon ühte, et neile anda korraga vastus. Esiteks, küsimus nr 2, kas peate vajalikuks avalikuks tulnud juhtumi valguses täiendavalt analüüsida noorsportlaste treenerite eetika- ja käitumisnorme ning nende rakendamist praktikas. Sellele vastasin osaliselt juba ka eelmise küsimusega. Ja küsimus nr 3, arvestades avalikkuses tekkinud pahameelt, riigi vastu usaldust õõnestanud juhtumeid, kus lähisuhtevägivallatseja ja pedofiili karistused olid leebed ja nad said toime panna uusi kuritegusid, haavatavas olukorras eakate vastu seksuaalkuritegude sooritamist võimaldanud juriidilise isiku vastutusele võtmise pikka vaidlust. Ka avalikkuses kajastatud noorsportlaste juhtumi puhul ei ole seni nähtud alust õiguslikuks sekkumiseks noorsportlaste kaitseks. Küsimus on, millistele võimalikele probleemidele ohvrite, ka sportlastest ohvrite kaitsega see viitab. Ja vastan. Täna on olemas õiguslik alus ebaeetiliselt käitunud isikutele spordis tegutsemiseks kuni eluaegne keeld määrata. Ja täiendavalt on võimalik spordivaldkonnas vastutusele võtta ka isikuid, sealhulgas juriidilisi isikuid, kes seda tegutsemiskeeldu eiravad või aitavad kaasa selle eiramisele. 

Küsimus nr 4. Kas ja millisel kujul on kavas pakkuda treeneritele täiendavaid koolitusi, sealhulgas tundlike teemade käsitlemise, näiteks keha, puberteet, menstruatsioon kohta, et vältida alaealiste alandamist või stigmatiseerivat käitumist? Ja vastan. Turvaline sport on treenerite kutsekvalifikatsiooni kohustuslik osa. Lisaks on treenerite koolituse üldainetes antud teemad käsitletud. 

Viies küsimus. Kas teie hinnangul peaks ebaeetiliselt käituvatel treeneritel olema võimalik kandideerida riiklikele tunnustele, sealhulgas aasta treeneri tiitlile, aga ka kutsetunnistuseta treeneritel? Vastan. Spordiseadus ütleb, et treener on sportlasi ja teisi spordis osalevaid isikuid juhendav spordispetsialist, kellel on treeneri kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses. Ebaeetiliselt käituvalt treenerilt on vastavalt tema eksimustele võimalik kohaldada ka kutsetunnistuse äravõtmine, kuna treenerite eetikakoodeks, mis on Eesti Olümpiakomitee treenerite kutsekomisjoni poolt kinnitatud juba aastal 2019, on osa sellest kutsekvalifikatsioonist. Kutseta treener seaduse tähenduses ei ole treener, ma ütlen veel kord, vähemalt spordiseaduse tähenduses, ning usun, et ka kogu spordivaldkond seda jälgib. 

Kuues küsimus: kas plaanite täiendada olemasolevaid tugimehhanisme noortele sportlastele, kes kogevad treeneri poolt vaimset või muud väärkohtlemist, et alaealistel sportlastel oleks turvaline koht pöördumiseks ja abi saamiseks ka siis, kui tavapärane esimene tugi ehk vanemad ei saa seda pakkuda. Vastus. Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus on loonud turvalise viisi neid teavitamaks ebaeetilistest juhtumitest. Seda saab teha ka täiesti anonüümselt. Lisaks on EADSE alates 2019. aastast loonud erinevaid juhendeid, ka kodukordi spordiorganisatsioonidele, mis soovitavad organisatsioonis endas leida turvalise isiku, kelle poole pöörduda abi saamiseks. Eesti spordieetika reeglite rikkumise korral seoses alaealistega on alaliit kohustatud kaasama Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse, kellel on olemas kompetents taoliste delikaatsete juhtumite menetlemiseks. Tulevikus tuleks leida ka viise, kuidas ohvritele pärast juhtumeid psühholoogilist tuge pakkuda. Praegu ei ole sellega tegeletud, kuid peame koostöö spordivaldkonnaga sellele lahenduse leidma, sest ohvreid ei tohiks üksi jätta neile tekitatud traumadega. Pean siia veel lisama, et samas ei tohiks me unustada, et väärkohtlemise ja ebaeetilise käitumise puhul ei ole kindlasti tegu ainult spordivaldkonna probleemiga ning kaitset ja abi on võimalik saada ka teistest organisatsioonidest, näiteks Sotsiaalkindlustusameti Lastemaja ja muud. 

Aga kokku võttes tänan tähelepanu juhtimast sellele valusale probleemile ühiskonnas ja ka spordivaldkonnas. Ütlen, et me riigina oleme loonud tingimused ja toetanud seda, et spordivaldkond saaks ebaeetilise käitumise vastu võidelda. Me toetame ja võimestame EADSE-t. Spordiseaduse muutmisega kohustasime spordieetika reegleid tundma, neid järgima ja oleme toetanud ka spordiarbitraaži loomist. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Riina Sikkut, palun!

Aitäh selgituste eest! Kas ma järeldan õigesti, et teie meelest on õiguslik raam paigas, küsimus on rakendamises ja erinevate osapoolte teadlikkuse tõstmises ja käitumises, et me saaksime noorsportlasi paremini hoida? Kuna arupärimine anti kevadel üle tõukudes tollal ajakirjanduses kajastatud kohtuvaidlusest, ma küsin lisaks juurde. Kas siis, kui treener on ühtlasi lapsevanem, on mingisugused erisused? Ja kuidas kindlustada ka seda, et treener teeb ka rahalisi otsuseid selle noorsportlase huvides, mitte enda või oma töötasu huvides?

Juhtumit, millele te viitate, on kohus arutanud. Kohus on oma otsuse teinud. Ma arvan, et see ei saagi olla nagu ministri vastata, vaid ikkagi õigusorganite pärusmaa. Ja seal on ka õiglased otsused saabunud, kahju küll, et selliste arme tekitavate tagajärgedega. Esimeses osas teie viidatud argumendid, millele ma olen ka vastanud, jah, me oleme väga suure ja jõudsa sammu selle olukorra parandamisele lähemale astunud.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Meedias on läbi käinud veel üks juhtum, kus õpilane, kes kaebas oma treeneri peale ja süüdistas teda seksuaalses ahistamises. Olukord on päädinud sellega, et selle õpilase vastu on mindud kohtusse. Asi tundub selles mõttes ikkagi inetu ja ebaõiglane. Eriti see jõuvahekord on ju siin selline, kus tegelikult see, kes on palju haavatavamas positsioonis, peab ennast kohtus kaitsma. Ma küsingi selle kohta, mis on need konkreetsed kohad, kust noored sportlased saavad abi. Kui neil on mingi probleem ja nad saavad abi, et see oleks ka turvaline. Praegusel juhul mulle tundub, et sellega ei ole meil päris hästi.

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt, igasuguseid karistusseadustiku rikkumisi menetleb meil politsei Eesti Vabariigis koos prokuratuuriga ja süüdi mõistab kohus. Need teemad, mis jäävad nüüd spordieetika valdkonda – spordieetika rikkumisi uurib alaliit koos EADSE-ga ning süüdi mõistavad seal vastavad distsiplinaarorganid. Antud juhtumit lihtsalt kirjeldades, et … Ma saan ministrina aru sellest delikaatsest olukorrast, aga seda konkreetset juhtumit ma isiklikul tasandil ei pea ka õigeks kommenteerida. Siin peab see olema vastavalt Eesti õiguslikule raamistikule menetletud. Ma tulen veel kord tagasi nende vastuste juurde, mida olen esitanud: millised sammud me oleme astunud ja kuhu saab pöörduda – läbi tugiisikute saab pöörduda anonüümselt, need võimalused on loodud. Ma loodan lihtsalt ministrina väga seda, et need juhtumid valusate kogemuste kaudu meid ühiskonnana ikkagi õpetavad paremaks tulevikuks või paremaks inimeste kohtlemiseks selles valdkonnas.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud minister! Tulen korraks välja räägitud teema juurde, et kutsetunnistuseta treeneri võimalus kandideerida riiklikele preemiatele. Jah, üldjuhul valivad sportlased endale treeneri ja kui treener pikaajaliselt töötab, on neil muidugi kutsetunnistus olemas. Aga aeg-ajalt juhtub ka selliseid asju – just täiskasvanud sportlaste vaates –, et nad valivad endale ikkagi taustatiimi ja juhtub ka õnnestumisi, kus peamist rolli mängivad just teise valdkonna inimesed, mitte treener või keegi teine. Kas riigi vaates peaks olema seisukoht selline, et kui sellel inimesel ei ole treeneri kutsetunnistust, siis riiklikele preemiatele ta ei peaks üldse ligi pääsema?

Tänan selle küsimuse eest! Meil on asjad lahendatud, nagu te, hea Jüri Jaanson, ise väga hästi teate. Te olete olnud selles valdkonnas kindlasti kauem kui mina, väga hästi detailidega kursis. Riiklikke preemiaid ei määra minister üksi, vaid selleks on tal komisjon, mis koosneb spetsialistidest, kellel on igaühel oma kompetents antud valdkonnas. Nad on valitud sinna just oma väga tugeva kompetentsi tõttu, kes tunnevad seadust, kes tunnevad valdkonda ja teevad ettepanekud vastavalt sellele.

Ja Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See on igati arusaadav, et ühtegi üksikjuhtumit, eriti käimasolevat menetlust me siin saalis detailideni kommenteerida ja arutleda ei saa. See pole ka eesmärk. Aga ma küsin üle. Natukene kolleeg Riina Sikkut seda küsis, aga minu jaoks jäi see vastus siiski natukene ebaselgeks või oli mõte hajevil. Mis on teie sõnum ministrina? Kas ma sain õigesti aru, et täna noor, kes tunneb, et tema suhtes võib-olla ei käituta kohaselt, adekvaatselt, rakendatakse vägivalda või mõnda muul viisil ebasobivalt, ei pea kartma abi otsida ja tal on need viisid, kuidas abi leida ja tuge saada, riik on selles vaates omalt poolt kõik sõltuva teinud?

Seda ma tegin vastates küsimusele nr 1. See küsimus käis õigusraamistiku hindamise kohta, ennetamise kohta, tuvastamise ja menetlemise kohta, kui taolised juhtumid aset leiavad. Ütlen veel kord, et siin on väga oluline samm riigi poolt astutud just EADSE võimestamisel. Iga sellise juhtumi puhul tuleb kõigepealt pöörduda EADSE poole. Selleks on antud neile volitused, neil on kompetents ja soov kindlasti selle teemaga tegeleda. Seal on pädevad inimesed, kes oskavad edasi toimetada vastavalt olukorrale. Varem seda nii-öelda võimestamist ei olnud EADSE puhul, et sellele teemale, sellele valdkonnale, sellele aspektile tähelepanu pöörata. Nüüd on, koos vahenditega.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister, ma jätkan seda küsimust, mida kolleeg Jaanson küsis. Te vastasite mõneti formaalselt ja ütlesite, et minister üksi ei otsusta preemiate andmist, vaid seal on selline komisjon moodustatakse. Aga ma küsin niimoodi, kas ma saan õigesti aru, et mingeid selliseid bürokraatlikke takistusi ei ole. Kui kutsetunnistust ei ole, aga kuldmedal on, kas siis mingist määrusest või minu pärast kas või selle komisjoni töökorrast või mõnest muust dokumendist tulenevalt ei ole kuidagi välistatud, et kui kutsetunnistust ei ole, siis ei saagi preemiat anda? Kuidas see seis meil täna ikkagi on?

Tänan küsimuse eest! Rahvusvahelised tunnistused võivad olla heaks aluseks, et võrdsustada seda Eesti kutsetunnistusega – rahvusvaheline tunnistus ja Eesti kutsetunnistus. Ja Spordikoolituse ja Teabe Sihtasutus on üle vaatamas praegu ka kutsesüsteemi. Aga mis kõige olulisem: kutset ei ole väga raske taotleda, kui sa tahad olla treener, ja kutseid väljastab Eesti Olümpiakomitee. (Saalis öeldakse midagi.) Ma ikka andsin küll.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Igal juhul tuleb tunnustada, et need sammud on astutud, just arvestades neid kahetsusväärseid juhtumeid, mis on olnud. Meie noored, lapsed peavad kindlasti olema kaitstud selliste asjade eest. Aga kas selle analüüsi käigus on tulnud veel mõtteid, kas veel on midagi võimalik teha või kõik, mis välja tuli, on seadusemuudatuse ja muude tegevustega juba kaetud?

Ma arvan, et EADSE omab sellist kompetentsi ja vaatleb valdkonda ning nende kitsaskohti nüüd ise väga tähelepanelikult ka edasi. Usaldus on neile ja ülesanne neile sellel puhul antud. Laseme neil tegutseda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetame ka tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Helmen Küti, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Madis Kallase ja Riina Sikkuti poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine Hiiumaa kutsehariduse kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tutvustan arupärimist teemal, mis ei ole siin saalis päevakorras esimest korda. Kutseharidusreform on Hiiumaal kaasa toonud mitmeid järjestikuseid ümberkorraldusi ja see on omakorda kogukonnale ja koolile loonud pideva ebakindluse. 

Mõneti võiks ju loota, et need muudatused on selja taga ja saame minna edasi, sest kaks nädalat tagasi alustas uus ühendasutus, Hiiumaa gümnaasium ja rakenduslik kolledž. Siiski, eriti arvestades, et tegemist on Eestis esmakordselt sellise mudeliga, sellise hariduskeskusega, kus on üldharidus- ja kutseõpe ühise juhtimise all, on küsitav olukord, et veel enne, kui uus ühendasutus võiks oma täispotentsiaali kas või teoorias kasutusele võtta või käima lükata, kärbiti Hiiumaa ametikooli lõpus kutseõppe võimalusi oluliselt. 

Palju on kõneainet saanud aianduse eriala tasuta õppekohtade või riiklikult rahastatud õppekohtade, Hiiumaal õppimise võimaluse lõpetamine. Jah, tõsi ta on, et eelmisest õppeaastast ja ka sel õppeaastal oli võimalik asuda aianduse erialadel tasulistel õppekohtadel. Aga nüüd on juba kaks perioodi järjest näidanud, et tasuliste õppekohtade täituvus on null. 

Meid ajendas konkreetset arupärimist sisse andma asjaolu, et mai alguses, kui Hiiumaa Ametikooli viimane nõunike kogu kogunes, tuli ootamatult teade ka ministeeriumi otsusest vähendada bussijuhi ja veoautojuhi riiklikult rahastatud õppekohtade mahtu 100%. See tähendab sisuliselt nende erialade õppe lõpetamist Hiiumaal. Tõsi, ka siin on ministeeriumi kommentaar, et raha eest ikka ju võib. 

Ma lisan siia konteksti, mida me arupärimist sisse andes ei andnud, aga ministril on võimalus selle peale lihtsalt mõelda, kuna kindlasti jätkuküsimused ka selle ümber käivad. Meil on olemas ka teadmine sellest, kuidas on käivitunud uus nelja-aastane õppekava, mis võiks anda Hiiumaale uue hoo ja uue võimaluse. Kahjuks on see avastart, jah, nendin, ka ministeeriumi esindaja on nentinud, tõenäoliselt on selle ebakindluse tõttu, olnud väga tagasihoidlik. Turismikorralduse erialal alustas sellest sügisest kolm õpilast. 

Aga ma usun, et juba ette saadetud küsimustega, mida ma hetkel ette lugema ei hakka, ja jätkuküsimustega saame me veel kord otsa vaadata, kuidas ministeerium ja minister näevad juba tehtud otsuseid Hiiumaa ametikooli jätkusuutlikkuse ja tulevikuperspektiivile vaadates. Ning igal juhul jääme väga ootama neid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud arupärija! Küsimusi oli väga palju, ma proovin neile ühekaupa vastata. 

Esiteks, küsimus arupärijatelt oli, kas ministeerium peab vajalikuks säilitada Hiiumaal kohapealne kutseõppe võimekus ning millistes valdkondades. Lühike vastus on väga selge: loomulikult peab ministeerium oluliseks, et ka Hiiumaal kohapeal on võimalik kutset omandada, kutseõppes osaleda nii noortel kui ka täiskasvanutel. Hiiumaa Kutsekoolil on õppe andmise õigus ehitus- ja tsiviilrajatiste õppekavarühmas, aianduse õppekavarühmas, materjalide töötlemise õppekavarühmas, transporditeenuste õppekavarühmas ning reisimise, turismi ja vaba aja veetmise õppekavarühmas. On teada ka, et Hiiumaa ühendatud õppeasutus on asunud sellel aastal välja töötama veel ühte täiendavat õppekava, mis on tehnoloogia valdkonna õppekavarühmas. 

Mis puudutab aianduse ja transporditeenuste õppekavarühmasid, siis tegemist on selliste õppekavarühmadega, kus Eestis on senine koolitustellimus ületanud kümnetes kui mitte sadades kordades vajadust, mis selles valdkonnas oskuste järelkasvuks on. Me oleme seda teemat väga palju teiega arutanud, et nii aianduses kui ka tegelikult transporditeenustes ehk bussi- ja veoautojuhtide koolituses on meil rahvakeeli väljendatuna ületootmine. Ehk riik oma riikliku koolitustellimusega maksab kinni ja tellib õppekohti ning koolitatakse inimesi, kelle tööturule rakendatavus ei ole väga suur. Iseenesest ilmestab seda vajadust väga hästi ka aianduse puhul teie väljatoodud asi, et oma raha eest seda valmisolekut ei ole, sest selle diplomi konverteeritavus töötingimustel palga saamiseks on väga madal, sest tegelikult sellele tööle ei asuta ja nõudlust sellise ameti järgi tegelikult nii suures hulgas ei ole. 

Sama mure on meil tegelikult transporditeenustega. Transporditeenustes on OSKA raportite järgi sellised numbrid: järgmise kümne aasta jooksul on Eestil vaja asendada või juurde 250 bussijuhti või 700 veoautojuhti, samal ajal kui täienduskoolituste kaudu suur osa neid tellimusi täidetakse ära. Kõige suurem bussi- ja veoautojuhtide koolitaja ei ole riik, vaid on erasektor, ja erasektoris täidetakse tegelikult see tellimus ära. Umbes 320 bussijuhti ja 1100 veoautojuhti aastas koolitati meil riigi tellimusel, mis on ilmselgelt sadades protsentides üle tegelikult selle vajaduse. Kutseõppes osales väga väike osa bussijuhtidest ja veoautojuhtidest, kes koolitust said. 

Mis puudutab Hiiumaad, siis Hiiumaa Ametikoolis ei olnud praktiliselt ühtegi töötajat, kes veoauto- või bussijuhi koolitusega tegeles, vaid kogu õpe telliti hankemenetlusega sisse turult. Sisuliselt oli see nagu turul tasuta koolituste pakkumine, aga kool ise ei omanud selle õpetamisega mitte mingit muud seost peale selle, et korraldati hankemenetlust. Ehk siis hangiti kogu õpe. Kool ei koonda ühtegi töötajat selle tulemusena, et seda hanget enam ei tehta, seda koolitust enam sisse ei tellita. Aga ei tellita puhtalt selle tõttu, et sellises mahus tegelikult seda meil riigina vaja tellida ei ole. Sellist tellimust sooritada pole vaja. 

Hiiumaa ametikooli ja gümnaasiumi ühendõppeasutusel HIIG+ on tõesti suur väljakutse see, kuidas uued erialad käivitada. Sest suurim probleem, millest me oleme teiega korduvalt rääkinud, on kutseõppe pakkumine kohapeal, kohapealsetele inimestele ja eriti noortele, sest tõepoolest, kümme aastat põhikooli lõpetajatel Hiiumaal kohapeal kutseõpet ei olnud võimalik omandada. Nii et kui me räägime ainult kolmest lapsest, kes läksid turismiteenuste õppekavale, siis see on juba kolm last rohkem kui ükskõik millisel varasemal ajal. Sest varasemalt pidid need kolm last liikuma ära mandrile, nad pidid ära minema Hiiumaalt, kui nad tahtsid omandada kutseharidust. Neil ei olnud võimalik seda kutseharidust Hiiumaal omandada. 

Nii et 2024/2025. õppeaastal ja 2025/2026. õppeaastal ei ole Hiiumaa Ametikool seda hanget korraldanud, veoauto- ja bussijuht, ehk kaks aastat ei ole tegelikult õppesse mitte kedagi võetud. Nii et tegemist on ühelt poolt valdkonnaga, millega kool ei olnud mitte mingit muud moodi seotud peale selle, et ta korraldas hanget. Teiselt poolt on tegemist õppekava tellimusega, mille vajadus meil on väga madal ehk oluliselt madalam kui see riiklikult kinni makstud koolitustellimus. Ja kolmandaks, see kutseõppe õppekava ei olnud isegi tööturu vajadustele kohane, sellepärast et selleks, et omandada veoauto- või bussijuhi kutset, on vaja minimaalselt õppida 60 EKAP-it. See õppekava oli 30 EKAP-it ehk seal oli juba omavahel mittekooskõla, seda lõpetades ei oleks võimalik kutsetunnistust saada. Ja teiselt poolt, me näeme, et tööturul käiakse erasektorist koolitusi ostmas, sest koolitused on veel väiksemad kui 30 EKAP-it, sest kutsenõudeid kui selliseid sellises mahus sektoril ei ole. Nii et selle koolituse järele oli ka vajadus suhteliselt madal ja tööturule rakendatavus oli 15%. Ehk need, kes tegelikult sellelt koolituselt pärast läbi käisid, päriselt bussijuhi või veoautojuhina tööle ei asunud, 85% neist ei asunud selles ametis tööle. Need on selgitused. 

HIIG+ kooli arendamisel on tõesti väga oluline kutsevaldkonna õppekavade arendamine, et tekiksid sinna õppekavad, mis oleksid atraktiivsed ka nendele, kes on põhikooli lõpetajad. Põhikooli lõpetajaid Hiiumaal jääb aasta-aastalt muidugi vähemaks. Ka see on suur murekoht, kui neid oli sel aastal 82, siis aastast 2030 hakkab see arv langema. Sel juhul on suur küsimus, kuidas täita ära üldse mitte ainult ametikooli, vaid tegelikult ka gümnaasiumi õppekohad, selleks et need mõlemad asutused seal püsiksid. Aga praegu ma võin kindlalt väita, et meie jaoks on väga oluline, et see HIID+ käivituks ja tööle läheks ning et Hiiumaa noortel oleks kohapeal võimalik õppida, aga miks mitte ka Saaremaa või mandri noortel tulla Hiiumaale õppima eriala, mis neile on atraktiivne. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Madis Kallas, palun!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Mul on küsimus sellest vaatest või selline tunnetus ministri positsiooni pealt. Kas teie ka arvate, et võiks pigem kutsekoole ja ka regionaalseid kolledžeid arendada sellistes piirkondades, kus tegelikult nende koolide enda õpilaste arv võib-olla piirkonnas ei tulekski nii suur, aga kuna kutsekooli õpilased ja ka kõrgkooli õpilased on rohkem liikuvamad, nendel ei ole veel nii suuri seoseid mingi konkreetse piirkonnaga, nii nagu näiteks teevadki ju tegelikult Gotland, Borgholm ja mitmed teised saared, siis kas see põhimõte võiks toimida ka kutsehariduses? Jah, Hiiumaa on väike, aga tegelikult seal võiks olla väga palju suurema tagalaga kutsekool.

Aitäh selle küsimuse eest! Seal on kaks asja. Üks on gümnaasiumiõpilaste ränne, mis on muutunud aasta-aastalt aina suuremaks. Üle 60% gümnaasiumiõpilastest ei õpi kodulähedases gümnaasiumis, vaid õpib gümnaasiumis, mis on kaugem kui see gümnaasium, mis talle rahvastikuregistri aadressi järgi tegelikult oleks kõige lähem. Kahjuks saavad kõige rohkem pihta need ääremaadel olevad gümnaasiumid. Sealt nii-öelda õpiränne suurtesse keskustesse, gümnaasiumidesse on aina aasta-aastalt kasvanud ja see tekitab meile päriselt muret, sest riigigümnaasiumid Hiiumaal, Võrus, Põlvas ja Valgas, kuhu me nad oleme loonud, ei ole jätkuvalt selles konkurentsis. Riigigümnaasium Tallinnas tõmbub need õpilased sealt riigigümnaasiumist Hiiumaalt ära. Riigigümnaasiumid omavahel konkureerivad ja Tallinn igal juhul praegu võidab. Samal ajal tekitab see olukorra, kus meil on Tallinnas õppekohti puudu, sest Tallinna lapsed ise tegelikult oma gümnaasiumidesse sisse ei saa ja oma kodulähedases koolis käia ei saa. Nii et gümnaasiumidega on tõesti natuke see väljakutse, kuidas arendada gümnaasiume ka väljaspool suuri linnasid, sest standardne, universaalne, ühetaoline gümnaasium igal pool täna toimib niimoodi, et Tallinn, Tartu ja Pärnu imavad need lapsed endale ära. Ma arvan, et ka gümnaasiumide puhul võib lahendus olla see, et isegi gümnaasiumis on juba mingi eripära, miks see gümnaasium seal ääremaal kuskil väiksemas kogukonnas olemas on ja mida ta erilist pakub võrreldes selle gümnaasiumiga, mis on Tallinnas või Tartus. 

Kutseharidusega on alati niimoodi toiminud, et kutsekoolides on õppinud inimesed üle kogu Eesti. Need on olnud atraktiivsed õppekohad. Ainuke mure on olnud see, et mida seal pakutud on, ei ole olnud mitte tööturuga seotud, vaid inimeste õpihuviga olnud seotud, et mida inimesed on tahtnud õppida, aga mitte ilmtingimata seda, mida meil tööturul õpioskustes vaja oleks olnud. See on see, mis on seda reformi algatanud, et meil kutsehariduses pakutav, riigi poolt tellitav õpe, mis meie maksumaksja rahaga on ühiselt kõigile kinni makstav, oleks seotud tööturu vajadustega. Muu õpe, mida on võimalik jätkuvalt pakkuda, on jätkuvalt olemas, lihtsalt see on inimese enda rahakoti peal. Kui ta tahab õppida, siis tal on võimalik seda ka täiendavalt õppida. See on tinginud ka selle asjaolu, et nii mõnegi kutsekooli õppekava on tühjaks jooksnud, sellepärast et need täiskasvanud õppurid, kes seal õppisid, seal tasu eest seda õpet enam teha ei taha. Küll aga ei ole noored veel kutseharidust vähemalt sellel esimesel aastal, mis ta meil praegu käivitus, tegelikult nii suurelt üles leidnud, kuigi sellel aastal kutsekeskhariduse õppurite arv kasvas. 1000 õpilase võrra on rohkem kutsehariduses õppureid, aga see kasv ei ole veel piisavalt selline, mida me oleks tahtnud näha muidugi.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! Tööjõuturu vajadustest loomulikult tuleks lähtuda, aga minu küsimus on võib-olla laiem. Kui me räägime ainult Hiiumaa ja transpordi erialast, aga laiemalt, kui palju üldse kohalikud ettevõtted või kohalik kogukond saavad kaasa rääkida selles, milline on see tööjõuturu vastav eriala. Ehk siis lihtsustatult, kui on olukord, kus metalliettevõtteid on väga palju seal piirkonnas, tahavad häid keevitajaid saada, kas see on mingi argument kutseõppe nii-öelda eriala loomiseks või on see kuidagi muul moel paika pandud? Kui palju ja millise mehhanismiga need kohalikud ettevõtjad saavad siin kaasa rääkida?

Aitäh selle küsimuse eest! Kohalikud ettevõtjad on võtmekaasarääkijad. Nende soovidest tingituna tegelikult neid kutseõppekavasid ka avatakse. See on see, kuidas peaks kutseõppekava planeerima ja miks seda just Hiiumaal avada, sellepärast et Hiiumaal on vajadus selle, selle, selle või selle kutseoskuste järele. Niimoodi see kogukond ka selle turismiteenuste kutseõppekavani jõudis. Selle järgi Hiiumaal, no ilmselgelt me ka ise saame aru, millest koosneb Hiiumaa majandus, väga tugevasti turismist ta koosneb ja selle tõttu ka see õppekava seal avati. See oli kohaliku kogukonna poolt välja töötatud ja soovitud õppekava. Praegu nad arendavad välja kogukonnaga koostöös järgmist õppekava. Õppekavasid ei kirjuta ette haridusministeerium. Haridusministeerium tellib koolitustellimust, mida meil on vaja, kus ja kui palju, mis tuleb meil OSKA raportitest. Ja OSKA raportid on seni osutunud kümne aasta perspektiivis suhteliselt täpseteks.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Kuulasin teie ettekannet huviga. Kuidagi kriibib kõrva, kui te räägite, et hariduse puhul me vaatame kogu aeg tööturu poole. Haridus ongi tööturu täitmise eesmärk. Kas eesmärk ei võiks haridusel ikkagi natukene laiem olla? Siit ma tuleksin nüüd sellesama aednike teema juurde. Te ütlesite, et tööturul ei ole neid tarvis, aga samal ajal maainimestel võimekus õppida paremaid meetodeid aianduse osas võiks olla suurepärane ja vajalik. Siin on ka üks igikestva õppe printsiip, mis peaks Eestis ikkagi kehtima. Kindlasti oleks te vastus, et nad tasuliselt saaksid seda toimetada, aga arvestades maainimeste rahalisi võimalusi on need üsna tagasivõitlikud. Kas te arvate, et see on ikkagi õige, et me peame vaatama kõiki asju ainult lähtuvalt tööturu vajadustest?

Aitäh selle küsimuse eest! Hiiumaa Ametikoolis aedniku erialal ei õppinud maainimesed, seal õppisid tallinlased. Seal käisid õppimas tallinlased, kõvasti üle poole aianduse eriala õppuritest olid Tallinnast. Me ei räägi selles mõttes maainimestest. Tallinn, Harjumaa. Ma saan aru, et inimestel on huvi aianduse vastu, inimesed tahavad omandada teadmisi aianduse vastu, nad käivad nädalavahetusel koolitustel. Väga ilus oli see, õpetati väga kvaliteetselt, professionaalselt, aga samal ajal ei olnud sellelsamal Hiiumaa noorel, sellel 16-aastasel, mitte midagi Hiiumaa Ametikoolis õppida. Ei olnud! Hiiumaa Ametikool pakkus õppekavasid või seda konkreetset õppekava, mis oli täidetud suures osas Tallinna ja Harjumaa inimestega, kelle töölerakendatavus oli väga madal. Sellel erialal nad tegelikult tulevikus ei töötanud. 

Ja võib-olla, kui riik oleks väga rikas – väga-väga rikas –, siis ma arvan, et võikski niimoodi edasi jätkata. Mul ei ole selle vastu mitte midagi. Aga meil oli vaja tekitada õppekohad ka 16-aastastele noortele Hiiumaal, rakendusliku hariduse õppekohad oli vaja tekitada ka noortele. Meil oli valik, kas me rahastame koolitustellimusega täiskasvanute täiendõpet või noorte kutsekeskhariduse õpet. Me valisime, et me rahastame noorte kutsekeskhariduse õpet Hiiumaal. Täiskasvanutele me jätame võimaluse ka ise edaspidi õppida, kui nad aianduse vastu huvi tunnevad, aga mitte riigi raha eest, vaid oma raha eest. Ja nagu me näeme, tegelikult seda huvi ei ole olnud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Siin oli korra juttu tehnoloogia valdkonna õppekavast ja et see ettepanek tuli kogukonnast või ettevõtjatelt. Ma laiendaksin natukene ka üle Eesti seda küsimust, kuidas tänapäeva tootmises kogu lisandväärtus saavutatakse automatiseerimisega, robotiseerimise ja digitaliseerimisega. Mul on selline näide, et mõni aeg tagasi Aquaphor, üks tuntud firma Ida-Virumaal, korjas ära Virumaa kolledži pool lendu nagu iga aasta. Tegelikult on see kolledži tase selle operaatori jaoks isegi vähe liiga kõrge. Kuidas jõuda selleni, et seesama kutseharidus, või kutsekeskharidus võib-olla, annaks laiema profiiliga tehnoloogiavaldkonna eriala. Ja seda mitte ainult Hiiumaal, tõenäoliselt on puudus sellest praktiliselt üle Eesti.

Aitäh selle küsimuse eest! Meil on tehnoloogiavaldkonnas 32 uuest õppekavast päris suur hulk, natukene küll alla poole, aga peaaegu üle kolmandiku nendest uutest õppekavadest on tehnoloogiavaldkonnas. Seal on masinate tehnoloogia, puidutehnoloogia, bio- ja keemiatööstuse tehnoloogia. Ma ei julge teile peast neid veel rohkem nimetada, neid tehnoloogiavaldkonna õppekavasid on päris palju, nende 32 uue õppekava sees. Mõned neist on osutunud väga populaarseks, näiteks puidutehnoloogia on osutunud päris populaarseks. Eriti populaarne on see Võrus ja Võru kandis, kus õpitakse seda juba ajalooliselt, aga näiteks väga ebapopulaarseks või, ütleme, mitte väga populaarseks osutus bio- ja keemiatööstuse tehnoloogia eriala. See on, ma arvan, oskuste mõttes turul üks nõutamaid erialasid. Bio- ja keemiatööstuse tehnoloogia eriala, kutsekeskhariduses neli aastat, saate bio- ja keemiatööstusetehniku oskuste dokumendi. See õppekava avati nii Järvamaal, Tallinnas kui ka Ida-Virumaal, aga ta täitus ainult Ida-Virumaal. Ida-Virumaal on see kohapealne traditsioon olemas, seal on varem ka seda õpitud, aga mujal vajab ta ikkagi Eestis juurutamist, tutvustamist ja müüki. Tallinnas ta täitus ka, aga vaevaliselt, Järvamaal ta ei täitunud üldse, kuigi kui me mõtleme, et seal lähedal on meil puidukeemiatehaseid, hakatakse ehitama, siis see oli see põhjus, miks see õppekava seal avati, aga ta ei täitunud, sellepärast et noored ei ole veel leidnud oma teed sellele õppekavale. Aga mina arvan, et kui me vaatame Imavere ja kogu selle Järvamaa piirkonna tööstuse arengut, siis puidu- ja keemiatööstuse tehnoloogia on see eriala, mida tuleks seal piirkonnas jätkuvalt propageerida ja noori sinna õppima suunata. Võõras eriala, võõras valdkond sellele piirkonnale, ei ole veel ennast üles leidnud. 

Millise suuna võtab Hiiumaa oma tehnoloogiaõppes, ma hetkel ei tea. Kool praegu tegeleb sellega, et nad järgmisest õppeaastast avaksid tehnoloogia valdkonnas ühe õppekava. Kas see saab olla puidutehnoloogia? See oleks kõige tõenäolisem, sellepärast et neil on kompetentsi ka kohapeal olemas. Kas on masintehnoloogia? Vaevalt et see bio- ja keemiatööstustehnoloogia on. Aga arvutitehnoloogia, IT-tehnoloogia, robootika, robotite tehnoloogia – neid tehnoloogia valdkonna õppekavasid on väga palju. Me oleme neid loonud ja meile on oluline, et põhikooli lõpus seda karjääriõpetuses natuke rohkem tutvustatakse. Karjääriõpetus põhikooli lõpus ei ole ainult see, kuidas teha ühiskatseid gümnaasiumisse, vaid see, et meil on olemas väga-väga lahedad erialad. Kõige kiiremini täitus kutseõppes iluteenuste eriala, see oli kõige populaarsem, kuna me tõime selle nüüd gümnaasiumi lõpust põhikooli lõppu. Vanasti pidi juuksuriks õppima minema ju kõigepealt gümnaasiumisse, nüüd on see nii-öelda põhikooli lõpus. Teiseks täitus puidutehnoloogia eriala ning hästi ka laondus ja logistika.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile vastuste eest! Pildi saab paremini selgeks, sellepärast et valdkond ei ole kõigile tuttav, aga huvi pakub. Ka mured on ilmselt sellised, millega ikkagi pöördutakse. Te tõite näite selle kohta, et algus ongi raske, kolm inimest, eks ole, aga noored sealsamas, kus nad õpivad ja elavad, võimalik, et saavad seal ka oma tööelu alustada, sealsamas ettevõtjate juures või ise ettevõtteid luues. 

Minu küsimus puudutab seda, et kas on ka mingisugune kriteerium või mingisugune ülevaade – ma eeldan, et Haridus- ja Teadusministeeriumis see kindlasti või haridusministeeriumis olemas on –, et vaadatakse üldse kutseharidust laiemalt, on need siis Vana-Võidu, Olustvere või mis iganes kohad. Milline on see miinimumarv, et üldse avada mingit õppekava? Seal on praegu kolm, väike saar, arusaadav. Aga milline on see üldine pilt? Kas vaadatakse, et mõnda on rohkem vaja kuskile? Muidugi, kuulates ära kohalikke elanikke, ettevõtjaid, kõiki.

Aitäh! Me ei ole kehtestanud seda miinimumarvu meelega, sellepärast et kutsekoolil ja kutsekoolil ja erialal ja erialal on väga suur vahe. Nagu ma ütlesin, kui iluteenuste õppekava täitub viie minutiga, seal oli 8,5 avaldust kohale – konkurss oli 8,5 inimest kohale –, siis mõnel erialal ei tulnud avaldusi piisavalt. Me lähtume siiski jätkuvalt koolitustellimuse tegemisel kolmest printsiibist. Üks printsiip on see, et igas piirkonnas peab kutsekeskhariduse õppekava kättesaadav olema, ehk sellist asja ei saa olla, et Hiiumaal kutsekeskharidust üldse ei olegi. See on esimene põhimõte. 

Teiseks, piirkondlikult igas piirkonnas peab olema, kui on ainult kolm last, siis on kolm last, aga me peame selle kättesaadavaks tegema, sest tegelikult pakub ta veel võimalusi gümnaasiumile valikaineid pakkuda. Nad saavad kutsehariduses võtta ka valikõpet. See ei tähenda, et õpperühmas on ainult kolm last, seal võib õpperühmas oluliselt rohkem lapsi olla, sest neil on ka gümnaasium seal juures ja veel gümnaasiumi mittestatsionaarne õpe ka, eks ole, nii-öelda õhtukool tegelikult ka seal juures. 

Teine on regionaalne mõõde ehk see, et igas piirkonnas, igas maakonnas peab kutsekool olemas olema. Ühtegi kutsekooli mitte üheski maakonnas kinni ei panda ja kutseharidus peab piirkonnalt regionaalselt kättesaadav olema. 

Ja kolmas on need OSKA raportid. Me koolitustellimuses lähtume sellest, mis on tööturul täna toimiv vajadus, oskuste vajadus. Kui meil ikkagi aednike, mesinike, mööblirestauraatorite, veoautojuhtide ja keskkonnainspektorite nõudlus on madal võrreldes sellega, kui palju me oleme siiamaani õppekohti tellinud, siis me suuname need koolitustellimused teistesse, näiteks bio- ja keemiatööstuse tehnoloogiasse või masinatehnoloogiasse, aga selle käivitamine võtab väga palju aega. Esimese õppeaastaga ei juhtu mingit imet. Eelmine aasta ei olnud, sellel aastal avati bio- ja keemiatööstuse tehnoloogia eriala Järvamaal ja kõik Järvamaa õppurid teavad, mis see on ja kuidas seda õppida. See vajab käivitamisaega, see vajab tutvustamist, eriti põhikooli lõpetajatele. Ilmselt tuleks seal Imavere tehases käia sagedamini ja vaadata, kuidas tänapäeva tehas tegelikult toimib. See ei ole, eks ole, tahmane ja haisev töökeskkond. See on väga kõrgtehnoloogiline tootmiskeskkond. Ma väga loodan, et me saame selle bio- ja keemiatööstuse tehnoloogia eriala näiteks Järvamaal Kesk-Eestis käima. 

Me vaatame neid kolme asja: kättesaadavus, regionaalsus ja vastavus tööturu vajadustele.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma loodan, et ma ei eksi, kui ütlen, et te olete kunagi öelnud sellise lause, et hariduspoliitikaga kõiki regionaalpoliitika probleeme ära ei lahenda, või mõte oli sarnane. Ja teistpidi on ka see, et alati on küsimus rahas, raha on vähe. Ma küsin, kas nüüd uue riigiplaani koostamisel on ka mingeid tegevusi või haridusministeeriumil sellist tegevussuunda, et suunata seda nii-öelda Euroopa Liidu toetusfondide raha nendesse maapiirkondadesse, et need koolid oleksid atraktiivsemad, teha kogukondadega koostööd ja kõike sinna juurde kuuluvat. Kas selliseid plaane on? Palun kirjeldage seda poolt.

Aitäh! Tõepoolest, alati, kui on ühiskonnas suur ebavõrdsus, kuritegevuse kasv, regionaalpoliitilised probleemid, siis kõigepealt vaadatakse haridusministri otsa ja küsitakse, et mis te sellega teete. Aga haridus ei suuda ära lahendada kõiki ühiskondlikke ebavõrdsuse küsimusi, kuigi ta  on hea koht selleks, et tulevaste põlvede ebavõrdsust vähendada. Sellega ma olen igatepidi nõus.

Riigiplaani läbirääkimised valitsuses täna alles kestavad. Meil on kaks suuremat vaidluskohta: üks on teadus- ja arendustegevuse rahastus järgmise perioodi jooksul ja teine on regionaalpoliitika rahastus järgmise perioodi jooksul. Seal meil erimeelsused täna on ja hetkel me oleme nende erimeelsustega kumbki oma liistude juures. Ma loodan, et me siiski jõuame selle kokkuleppeni, et me suuname raha teadus- ja arendustegevusse ja me suuname raha regionaalpoliitikasse.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Minu jaoks on mõnevõrra üllatav, kui vähetähtsaks te peate õpihuvi või uue eriala omandamist, mis ei lähtu otseselt tööturu vajadustest. Kolleeg Tiit selle kohta kenasti küsis. Mina küsin selle kohta, et koos õppimiskohustuse kehtestamisega kahtlemata tuleb põhikooli lõpetajatele need võimalused luua ka Hiiumaal, see üleminek võib võtta aega. Aga kuidas te nüüd näete, mis see seis võiks olla viie aasta pärast? Kui palju neid õppekavasid võiks olla ja kas see HIIG+ või Hiiumaa kutseharidus võiks ikkagi olla atraktiivne ka ülejäänud Eesti lõpetajatele, nii et seal võiks prognoosida õppijate arvu kasvu? Sest õpikeskkond on ju äärmiselt kena, toetab vaimset tervist ja nii edasi. Kuidas teie näete Hiiumaa kutseharidust viie aasta pärast?

Aitäh! Ma näen seda niimoodi, et tänased õppekavad, mis Hiiumaal on, palkmaja ehitaja, väikesadama spetsialist, puitehitise restauraator, plastitööstus, mis kõik on tegelikult täiskasvanutele ehk gümnaasiumihariduse järgselt jätkuvad. Neid on võimalik Hiiumaal õppida. Ja kui keegi täiskasvanuna soovib omandada neid erialasid, näiteks Väikesadama spetsialisti erialasid, siis Hiiumaal on selleks suurepärane võimalus õppida. Ja näiteks Hiiumaa enda noortel, kes lõpetavad Hiiumaal põhikooli, on rohkem kui üks valik ehk minna gümnaasiumisse või siis minna saarelt ära. Täna on tal kaks valikut: minna gümnaasiumisse või õppida turismiteenuseid kutsekeskhariduses. Ma loodan, et sinna kõrvale tuleb tal kolmas valik ehk tal ei ole võimalik valida mitte turismiteenuseid, vaid näiteks tehnoloogiavaldkonnas IT ja robootika segu ehk mingi kutseoskused, kus ta saab tunnistuse, mis annab talle erialast tööd selles valdkonnas. 

Mina ei pea väheoluliseks inimese huvist tingitud hariduse omandamist. Riigina me paraku peame piirid tõmbama sellele, kes selle kinni maksab. See on tegelikult see, kus põhiline vaidlus käib, et kes tegelikult selle eest peab tasuma, et inimesel on huvi midagi õppida. Ja see on olnud see koht, kus raha hulk on eelarves loetav, ta lõpeb mingil hetkel ära, ta ei ole lõputu. See tähendab seda, et selle raha hulga piires tuleb riigina teha teatud otsuseid. Meie otsustasime nooremate kasuks, kutsekeskhariduse kasuks, ja täiskasvanute õppuritel, kellel on huvi midagi õppida, mina seda ei alahinda. See huvi on Hiiumaal jätkuvalt olemas, aga nagu te näete, huvist üksi ei piisa, see peaks olema ka tasuta, siis toimib. Ma arvan, et Eesti oli üks väheseid riike, kes nii laias ulatuses, nii mastaapselt täiskasvanutele huviharidust kinni maksis. Samal ajal on meil ikkagi laste huviharidus väga tugevasti alarahastatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tõepoolest, meil on kõik alarahastatud. Meil on laste huviharidus alarahastatud, meil ei saa enam täiskasvanute õpet rahastada, ka see on nüüd alarahastatud, kuigi me räägime elukestvast õppest kogu aeg. Hiiumaa kutseharidust on tõepoolest tabanud need järjestikused ümberkorraldused, mille tulemusena HTM on teinud selle valiku rahastada pigem noorte kutsekeskharidust, aga mitte enam täiskasvanuõpet. Aga need erialad, mis ära kaotati, nüüd 100%, ütleme, veoautojuhi kutseõppe ja ka bussijuhi õppe õppekohad on ju täiskasvanuharidusega, sa ei saa ju panna alaealisi bussijuhiks ega veoautojuhiks õppima. Aga kuidas see nüüd otseselt mõjub kohaliku Hiiumaa ettevõtjate ja transpordisektori huvidele? Kuidas saab riik rääkida meil üldse Hiiumaa majanduslikust elujõust, kui ta samal ajal vähendab saarel nende spetsialistide väljaõpet …

Suur tänu teile!

… kelle olemasolust samal ajal ju sõltub saare igapäevane toimimine? 

Jaa, aitäh! Väga mõistan seda. Tegelikult sellel õppekaval hiidlasi või kohapeal ettevõtetes töötavaid inimesi õppis väga vähe. Neid oli alla 15%, kes tegelikult sellel õppekaval omandasid haridust. Enamus, kes sellel õppekaval haridust omandasid, ei töötanud Hiiumaal ega elanud Hiiumaal. Nii et see on lihtsalt see reaalsus. Hiiumaa Ametikool ise seda õppekava ei õpetanud, ta tellis selle õppekava õpetamise sisse täismahus. Ehk kui see õppekava nüüd riikliku tellimusena kinni läheb, riik tasuta õppekohti enam ei telli, siis ühtegi inimest Hiiumaa Ametikool koondama ei pea, sellepärast et see ei olnud õppekava, mida nemad isiklikult … et neil oleks töötajad palgal ja nad oleksid oma töötajatega seda tööd teinud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Küsimusi on loomulikult hetkel veel rohkem, kui küsida saab, aga teema, mis hetkel ei ole käsitlust leidnud, on Suuremõisa lossikompleks, mis tahes-tahtmata käib ka oma tegevuse lõpetanud ametikooli ja tänase HIIG+ teemaga kaasas. Mul on ühtepidi hea meel tõdeda, et vähemalt viimane info, mis saarel kohapeal on, on see, et ministeerium on või, ütleme, ministeeriumid on olnud avatumad, rääkimaks uuesti läbi koostööst valla ja riigi vahel. Teie enda hoiak on olnud üpris jäik, et mõis on luksus ühele kutseharidusele. Kuidas te seda teemat praegu kommenteerite? Te tõstate kulmu. Ma loodan, et minu järeldus oli võib-olla liiga sirgjooneline, te saate seda kindlasti täpsustada. Aga millist perspektiivi teie näete täna Suuremõisa lossikompleksil ja HIIG+?

Miks ma kulmu kergitasin? Minu jäikus seisnes selles, et meil läks väga suur osa kutsehariduse rahast mõisakompleksi ülalpidamisele. Ma küsisin, kas see on õige suund, kuhu raha peaks minema, selle asemel et selle raha suunata õpetajatesse ja õppejõududesse? See mõisakompleks on väga kallis taristu, mille peal see õpe toimub. Kui võrrelda seda ükskõik millise teise taristuga teistes kutsekoolides, siis see on lihtsalt kordades kallim. Kui te vaatate kutsehariduse raha, siis näete, et Hiiumaal läks proportsionaalselt päris suur osa lihtsalt taristu ülalpidamisele. Aga vaieldamatult on see mõis oluline, ta on kultuurimälestis, ta on oluline ja selle tõttu seda lahendust praegu ka otsitakse, et milline peaks see mõisa lahendus olema. Minul ei ole kunagi olnud midagi selle vastu, et me vallaga koostööd seal teeme, pole kunagi selle vastu seisnud, lihtsalt vald on näinud seda koostööd niimoodi ette, et riik peab seda üleval ja vald saab seda kasutada. Meil on siiski vaja leida kokkulepe, kuidas me suudame seda mõisa üleval pidada niimoodi, et mõis on väärikas, mõis on ülal peetud ja inimesed saavad sellele mõisale ligi. Ka mina ei ole tegelikult kunagi olnud fänn sellele mõttele, et müüme ta maha. Mina arvan, et ka Eesti mõisad on, Eesti inimeste ligipääsetavus nendele mõisatele, selle taristu kasutus väga oluline meie kultuurilises raamis.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt, Reili Rand, palun, kes ühtlasi tõenäoliselt ka arupärijate nimel, aga kõigil teistel on ka võimalus, seda on vaja alati täpsustada.

Just! Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Pikalt üldse ei tee, sest nagu ma siin arupärimist üle andsin, ka siis tõdesin, et on ju ütlus, et peale kaklust rusikatega ei vehita. 

Mõneti tänased ministri vastused annavad lootust. Ma usun, et meie tegelik ühine eesmärk võiks olla kõikide poliitiliste jõudude ülene, olenemata, kes kus ja millist piirkonda esindab, see, et Hiiumaal oleks üks kõrgel tasemel gümnaasiumi- ja kutseharidust pakkuv riigikool. Ja täna, kui HIIG+ on alles 14 päeva oma tööd jõudnud teha, siis peavadki need püüdlused ja see suund olema sinna suunas, kuidas igakülgselt kaasa aidata sellele, et see eesmärk õnnestuks ja realiseeruks? 

Sestap ma teengi oma hästi lühikese sõnavõtu ainult tulevikku vaatavalt. Põhjus, miks ma julgesin seda sõnavõttu optimismimeeles alustada, on see, et ministri tänastest vastustest paistis ja kumas läbi, samuti sai sõnaselgelt välja öeldud see, et ministeeriumi valmisolek kogukonnaga jätkuarutelusid pidada, et erialasid nii-öelda täiendavalt võimalusel avada, mis puudutab eelkõige Hiiumaa noori, näiteks tehnoloogia- või keskkonnaalaste õppekavade lisandumist, selleks et neid tugevdada hetkel väga äraräsitud ja kärbitud Hiiumaa kutseharidust. 

Nii et ma soovingi meile kõigile selle nimel jõudu. Ma loodan, et ministeerium on ettevaatavalt rohkem kogukonnaga sisulises dialoogis, ja võime üksteist kuulata on meil kõigil suurem ja seeläbi Hiiumaa haridusele hoogu juurde anda. Aitäh!

Suur tänu teile sisuka ettekande ja aja tõhusa kasutamise eest! Sulgen läbirääkimised. Oleme sellega teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja jõudnud kolmanda juurde, milleks on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Andre Hanimäe, Anti Allase, Jaak Aabi, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna ja Lauri Läänemetsa poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine riigi ja kohalike omavalitsuste koolide õpetajate töötasude erinevuste kohta. Arupärimine kannab numbrit 1029. Arupärijate nimel teeb sellekohase ettekande Riigikogu liige, hea kolleeg Madis Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Kõik kuulajad-vaatajad! Täna on selles mõttes märgiline päev, et lisaks sellele, et alustas Riigikogu oma sügisistungjärku, toimus ka Riigikogu ees kõnekoosolek või miiting, kus ametiühingud, kellede hulgas ka haridusvaldkonna ametiühingud, häälekalt ja õigustatult rääkisid sellest, millised väljakutsed on haridusvaldkonna ees käimas ja kuidas on see seotud kogu töötasu temaatikaga. Ma arvan, et nii mina kui ka paljud teised, rääkimata ministrist, teavad väga hästi, mis on meie peamised väljakutsed. See on seotud sellega, et üle 30% meie õpetajatest, kes tööle lähevad, sellest ametist esimese kolme-nelja aasta jooksul loobuvad, erinevatel põhjustel, aga üheks väga oluliseks põhjuseks on kindlasti töötasu. See on toonud kaasa olukorra, kus üle 10% on juba kas pensioniealised või kohe-kohe pensioniealiseks saavad õpetajad. 

Oleme esitanud ministrile viis küsimust, et saada ülevaade, mismoodi ja kuidas toimuvad arutelud õpetajate palga küsimusi, ka lasteaiaõpetajate ja huvikoolide õpetajate palga temaatikat, ja seda nii riigikoolide kui ka kohalike omavalitsuste koolide vaates. Ma arvan, et nii riigieelarve arutelude raamistikus kui ka täna toimunud kõnekoosoleku raamistikus on see igati asjakohane ja õige hetk. Loodame, et saame küsimustele head ja sisukad vastused ja omalt poolt kindlasti täiendame neid jätkuküsimustega. Aitäh!

Suur tänu teile sisuka ettekande eest! Nüüd on võimalus vastata arupärijate küsimustele auväärt haridus‑ ja teadusministril Kristina Kallasel. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Teie küsimused puudutasid kõigepealt riigi poolt haridustöötajatega sõlmitud kollektiivlepingut. Ma alustan siis sellest. 2024. aasta detsembris, kui te mäletate, sõlmiti pärast aastapikkust läbirääkimisi hariduslepe. Haridusleppes lepiti ka kokku punkti 3.9 all, et õpetajate tööaeg ja töötingimused on võimalik leppida kokku kollektiivlepinguga. Pärast haridusleppe sõlmimist alustatigi riigikoolide kollektiivlepingu läbirääkimistega. Kollektiivlepingu sõlmimist algatas ja selle esialgse projekti esitas Eesti Haridustöötajate Liit. See algatus ei tulnud Haridus- ja Teadusministeeriumilt – oleks võinud tulla ka Haridus ja Teadusministeeriumilt –, aga selles rollis esindas Haridus‑ ja Teadusministeerium koolipidajana, tööandjana riigikoole, kuid ei esindanud ta omavalitsuskoole ega erakoole. Kuna haridusleppes sai kokku lepitud, et kollektiivlepingutega saab detailselt töö- ja puhkeaja reeglid ja muud reeglid kokku leppida – haridusleppes lepiti kokku üldsõnaliselt –, siis oli ka üleskutse kõikidele koolipidajatele kollektiivlepingut sõlmida. Haridusleppe tulemusena on tänaseks jõutud ainult riigikoolide tasandil kollektiivlepinguni ja osas omavalitsustes, näiteks Tartu linnas, kus on traditsioon juba aastast 2011. 

Me pidasime riigikoolide kollektiivlepingu läbirääkimisi peaaegu aasta otsa ja leppisime tegelikult kokku minu hinnangul väga olulistes asjades riigikoolides töötavate õpetajate töötingimuste osas. Näiteks leppisime detailsemalt kokku õpetajate töökoormuse arvestuses, kuidas me riigikoolis arvestame õpetaja täistööaega ja mis sinna sisse mahub. Täistööajaga õpetaja nädalane kontakttundide maht on üldjuhul põhikoolis 21 tundi ja gümnaasiumis 21 kursust aastas. Eraldi matemaatika- ja eesti keele õpetajatel on väiksem kontakttundide maht, vastavalt 18 tundi nädalas või 18 kursust aastas. Lepingus täpsustati ka mentorluse, klassijuhatamise ning õpilastööde juhendamise tööaja arvestamist ja tasustamist, et ühtlustada õpetajate panust väljaspool ainetunde. Oluliselt tugevdatakse alustavate õpetajate toetamist. Kollektiivlepingus leppisime kokku just nimelt alustava õpetaja töötingimused ja toe vajadused ning sõnastasime need täpsemalt, ka seda, et näiteks üldjuhul ei pea alustav õpetaja esimesel aastal täitma klassijuhataja või õpilaste mentori rolli, selleks et tal oleks aega õppida ja kogeda õpetajaks olemist. Samuti täpsustas kollektiivleping mitmeid tööheaolu parandavaid kokkuleppeid, näiteks kaugtöö korraldust – mida õpetaja puhul kaugtöö tähendab ja kuidas seda arvestatakse – ning asendustundide tasustamise põhimõtteid. Me toetame selle kollektiivlepinguga ka õpetajate ametiühingute tegevust, võimaldades näiteks töötajatel osaleda koolitustel ja esindustöös, hinnatuna seda tööaja sisse. See eesmärk oli minul ministrina tegelikult algusest peale, et me kataksime õpetajate töötingimusi kollektiivlepinguga. Nagu teate, Eestis on kollektiivlepingutega töötajate katvus väga madal. Aga just nimelt Soome puhul ilmestab õpetajate ametis püsimist väga hästi see, et selle üks põhilisi faktoreid on kollektiivlepingu olemasolu. Õpetajad teavad kindlalt, millised on tema töötingimused, kuidas need kokkulepped tekivad ja millistes raamides õpetaja tegelikult toimetab. 

Teie küsimus oli ka see: "Milliseid meetmeid on ministeerium rakendanud, et kaasata kohalike omavalitsuste õpetajaid palgaküsimuste aruteludesse, et avalikkuses ei jääks kõlama arvamus, mille kohaselt kohalike omavalitsuste õpetajate palgad on vähem prioriteetsemad?" Ma siiski selgitan ära ka selle, et riigikoolidele kollektiivlepingu tulemusena eelarvelisi vahendeid juurde ei eraldatud. Kuna eelmisel aastal kasvas märkimisväärselt diferentseerimisfondi osa, siis riigikoolid katsid selle miinimumpalga, kõrgema miinimumpalga diferentseerimisfondi arvel. See oli kokkulepe selle kollektiivlepingu läbirääkimiste raames. Täna on see vabadus olemas kõikidel koolipidajatel, kuidas nad omavahel jagavad alammäära ja diferentseerimisfondi. Alla alammäära maksta ei tohi, aga üle ülemäära on lubatud kõigil maksta ja diferentseerimisfondi saab selleks ka kasutada. Nii et riigikoolid selleks ka diferentseerimisfondi kasutasid. 

Nüüd, eraldi on kollektiivlepingute läbirääkimised, kuhu haridusministeerium ei saa kohalikke omavalitsusi kaasata, kuna see käib meil tööandja ja töövõtja vaheliste läbirääkimistena, aga õpetajate palga läbirääkimised on eraldi protseduur, mis ei ole seotud kollektiivlepinguga, mis on seotud iga-aastase riigieelarve läbirääkimistega, mille kõrval peetakse paralleelselt mitmeid erinevaid palgaläbirääkimisi. Üks nendest on õpetajate palgaläbirääkimised ja need toimuvad sellel aastal samamoodi. Ma olen iga aasta seadnud endale eesmärgiks suurendada kohalike omavalitsuste hulka, kes nendel palgaläbirääkimistel osalevad. Ehk kui veel kolm aastat tagasi toimis see nõnda, et laua taga olid õpetajate esindajad, riigi esindaja ning siis oli ELVL kohalike omavalitsuste esindajana, kuid ilma igasuguste volitusteta lihtsalt istus ja kuulas, ehk kohalikud omavalitsused tegelikult palgaläbirääkimistel ei osalenud, siis ma olen tegelikult seda endale eesmärgiks seadnud, et kohalikud omavalitsused laua taha tuleksid. Ja kui ELVL veel ei saa volitusi, et kõiki omavalitsusi esindada, siis tulgu omavalitsused ühekaupa. Minu rõõmuks, kui eelmisel aastal oli laua taga neli omavalitsust, siis eelmisel nädalal oli minu arust, kui ma nüüd näppudel üle loen, laua taga 12–13 omavalitsust, kes tulid laua taha ja palgaläbirääkimistel osalesid. 

Miks ma pean omavalitsuste osalemist oluliseks? Sellepärast, et palgaläbirääkimistel ei räägi me ainult palgast. Palk on üks osa sellest, aga me räägime õpetajate töötingimustest, õpetaja töökoormuse ajaarvestusest, sellest, mismoodi väikeklassid ja individuaalõpe mõjutavad tegelikult õpetajate palgaarvestust ja koormusarvestust. Omavalitsused saavad ka lauale panna oma vaate. Kui nad istuvad ja vaatavad seda kõike ekraani tagant televiisorist, siis põhimõtteliselt omavalitsuste mured ei ole laua taga. Laua taga on ainult riigi vaade ja õpetajate vaade, aga see põhiline koolipidaja, kes meil Eestis on omavalitsus ja kes tegelikult peab tagama selle koormuse, klasside suuruse ja õpetajate tööaja jaotuse, seal laua taga ei ole. Ma näen kohe seda kvalitatiivset erinevust võrreldes varasemate aastatega. Kui meil eelmine nädal oli õpetajatega palgaläbirääkimised, siis kogu see erivajadustega laste rahastuse ja ressursipuuduse mure oli laua taga. Me saime sellest aru ja ka õpetajad pidid hakkama sellest aru saama, et peamine ressursipuudus tekib meil reeglina erivajadustega laste rahastamise vajadusest. Mitte et läbirääkimistel seda nüüd lahendada saab, aga läbirääkimistel see mõjub väga selge suurema pildina, millest me hakkame aru saama, mis siis päriselt koolidel väljakutse on. Nii et kutsun siit Riigikogu puldist jätkuvalt omavalitsusi osalema palgaläbirääkimistel oma nimega, oma muredega. Saaremaa oli ilusti laua taga, väga selgelt sõnastas Saaremaa poolt vaadatuna, mis on koolipidaja vaatest õpetajate palga peamised väljakutsed. Ma usun, et siis tulevad läbirääkimised paremad ja kokkulepe parem, kui laua taga on kõik osalised, kes asjasse tegelikult puutuvad, mitte ainult kaks osapoolt, kes igaüks näevad seda asja ainult oma mätta otsast, aga mitte omavalitsuste mätta otsast. Nii et järgmised läbirääkimised on 23. september. Võru oli veel puudu, kutsun Võrut osalema, Viljandi linna ka. Tulge laua taha, pange oma teemad lauale, siis on võimalik seal tegelikult päriselt probleeme lahendada. 

Nii. "Miks ei ole kohalike omavalitsuste õpetajate palgaküsimused olnud läbirääkimiste käigus arutelu objektiks [---]?" Ma selgitasin, et need on objektiks meil palgaläbirääkimistel, aga riigi kollektiivlepingu läbirääkimistel oli fookuses riigikoolides töötavate õpetajate töötingimused ja olukord. 

"Millised on ministeeriumi strateegilised plaanid seoses õpetajate palkadega aastaks 2027 ning kuidas plaanitakse saavutada tasakaal riigi ja kohalike omavalitsuste õpetajate palkade vahel?" Palgaläbirääkimistele või eelarveläbirääkimistele läksin ma lisataotlusega õpetajate palkade tõstmiseks. Selleks, et õpetajate palgad tõuseksid 120%-ni Eesti keskmisest ehk õpetaja arvestuslik palk oleks 120% Eesti keskmisest, peaks järgmisel aastal õpetajate palgad tõusma 14% ja selleks on vaja ligikaudu 95 miljonit eurot. Riigieelarves selliseid võimalusi meil ei ole, sest me samal ajal ikkagi püüame väga pingelises sõjaolukorras hoida võlakoormuse kasvu kontrolli all ehk mitte suurendada eelarvelist defitsiiti. Enne üldse, kui lisataotlusi arutama hakata, on eelarveprognoos selline, et meil on järgmise aasta eelarve 4,4%-ga defitsiidis. Kui me hakkame sinna lisataotlusi peale panema, siis me väga kiiresti kukume üle isegi praegu lubatud eelarve defitsiidi piiride. Nii et see on keeruline, õpetajate palgaläbirääkimised eelarveläbirääkimiste raames on keerulised. Üks asi, mis on kindel, mis on juba varasemalt kokku lepitud, on see, et diferentseerimisfond kasvab 1% võrra, 23%-ni. See kasv on olemas, aga alammäära kasv ei ole veel kokku lepitud. 

Viimane küsimus: "Kas ja kuidas on ministeerium kaalunud huvikoolide õpetajate ja lasteaiaõpetajate töötasude teema kaasamist aruteludesse, et tagada nende esindajate õiglane ja õigeaegne kaasamine?" Siin ongi see, millest ma rääkisin: kui omavalitsused on laua taga palgaläbirääkimistel, siis täpselt needsamad lasteaiaõpetajate palgad, aga veelgi rohkem huvihariduse õpetajate palga teema on ka sel juhul selle läbirääkimiste laua peal. Huvihariduse õpetajate puhul on see, et nende esindatust tegelikult palgaläbirääkimistel ei ole, sest haridustöötajate liit volitusi neid esindada ei ole. Küll aga esindab haridustöötajate liit ka alushariduse õpetajaid. Ka alushariduse õpetajate teemad on laual. 

Ma ühe teema tahaksin veel siiski ära markeerida. Aastast 2028 hakkab langema õpilaste arv. Meie prognooside kohaselt väheneb õpilaste arv 3000 õpilase võrra ja ebaproportsionaalselt rohkem langeb see ääremaadel. Kuna meil on omavalitsuste rahastamine õpilase pearaha põhine, siis 2028. aastast saavad valusalt pihta ääremaade koolid, sest seal langeb õpilaste arv ja langeb ka seetõttu väljamakstava pearaha hulk. See on tõsine väljakutse, mis on minu arvates ka palgaläbirääkimistel oluline teema, sest ebavõrdsus – Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva versus ülejäänud Eesti – ei ole mitte ainult gümnaasium, vaid ta hakkab lööma ka põhikoole, kus õpilaste arv kahaneb väljaspool suuri linnasid väga kiiresti ja kahaneb osaliselt nii demograafilistel põhjustel, aga tegelikult ka rände tõttu. Me teame, et Viljandi vallast käiakse Viljandi linnas koolis ja Viljandi vallal on väga raske oma koole üleval pidada, sest põhimõtteliselt lapsed ei käi oma valla koolides, vaid tõmbekeskus väga tugevasti tõmbab ka põhikooliõpilasi ära. 

Nii et meil on päriselt koolivõrgu ja õpetajate palgaraha osas väga suured väljakutsed. Üks nendest on demograafia, aga teine on see, et erivajadustega õpilaste hulk kasvab. See paneb väga suure surve alla kogu omavalitsuse ja ka riigi rahalised ressursid, et kas me sellise süsteemi ka tegelikult välja veame. Aga lõpetuseks ütlen, et siiski kõigele sellele vaatamata teevad Eesti õpetajad suurepärast tööd, nagu te eelmisel nädalal PISA uudistest kuulsite.

See on õige. Aga nüüd on küsimused. Madis Kallas, palun!

Aitäh! Jah, sellega võib ainult nõustuda, et Eesti õpetajad teevad head tööd nii PISA tulemuste vaates kui ka kõigist teistest näitajatest. Aga mul on küsimus kohalike omavalitsuste võtmes. Kui neli kohalikku omavalitsust olid laua taga, siis mis olid need peamised põhjused, et teised ei olnud? Mis argumentidega või mis põhjustega ei tuldud laua äärde?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et puudub traditsioon palgaläbirääkimistel osaleda. Ei ole varasemat kogemust. Eelmisel aastal oli neid neli, sellel aastal, nagu ma ütlesin, juba vist 10+. Ei ole traditsiooni osaleda ja mõeldakse, kuidas see meid ikkagi puudutab. Aga no puudutab küll, mina arvan, et väga otseselt puudutab. Õpetajate palgamäär mõjutab lasteaiaõpetajate palka, huvihariduse õpetajate palkasid. Ka seesama palgafondi ehk diferentseerimisfondi jaotus on väga oluline, et kuidas omavalitsused suudavad sellise palgafondi juures tagada erivajadustega laste koolitamine. Mina näen küll seda, et õpetajate huvi on alammäära tõstmine, aga tegelikult koolipidaja huvi oleks saada palgafondi kasvu, sellepärast et erivajadustega õppurid võtavad praegu väga suure osa diferentseerimisfondist praegu enda alla ja ka sinna oleks tegelikult kasvu juurde saada. Aga kui ainult riik õpetajatega läbi räägib, siis on ainult alammäärast juttu. Aga tegelikult see diferentseerimisfond, millega rahastatakse ju tugispetsialiste, erivajadustega väikeklasside õpetajaid, üks ühele õpet, on see, mille on laua taha lõpuks toonud need omavalitsused, kes on laua taha tulnud ja öelnud, et vaadake, meie jaoks on oluline, et ka see diferentseerimisfond samaaegselt kasvaks, sellepärast et sellest me rahastame väga suurt osa haridusest, mis on seotud erivajadustega lastega. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Väike repliik omavalitsuste kohta. Muidugi annab igasuguseid detaile rääkida, aga eks omavalitsuste põhiline vastus on ju see, et kui see rahakott, mis tähendab õpetajate palkasid, ei ole nende käes – noh, osaliselt natukene võib-olla on – või nende tulubaasist ei tule või nende tuludest, siis see on poliitilise otsustamise koht, mida teeb ju minister ja valitsus. Kuidas nad saavad läbi rääkida seda palganumbrit, kui nemad ei otsusta selle rahalise katte üle? See on lihtsalt nende selgitus olnud siiamaani. Aga muidugi, muude detailide üle kindlasti omavalitsused võiksid laua taga olla ja rääkida, mul ei ole midagi selle vastu. Aga minu küsimus puudutab seda diferentseerimisfondi, mida te mainisite, et 1% tõusu 23%-ni on tagatud. Kas see on ka kindla summaga eelarves tagatud või sellest üldisest palgapotist lihtsalt liigutakse diferentseerimisfondi poole?

Aitäh küsimuse eest! Ei, see on summaga tagatud, seal on 7 miljonit juures järgmisel aastal ja ülejärgmisel aastal ka 7 miljonit. Kahe aasta peale 14 miljonit kasvab diferentseerimisfondi rahastus, seda ei võeta alammäärast.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Meil on ääri-veeri teie vastustest läbi käinud ka huvihariduse õpetajad, kelle palka mõjutab ka õpetajate töötasu alammäära tõstmine. Aga kui siin alguse vastuses oli teemaks see, et lasteaednike eest ka räägib haridustöötajate esindusorganisatsioon, siis huvihariduse õpetajatel minule teadaolevalt ei ole ühtegi sellist suurt eestkosteorganisatsiooni või ühist ametiühingut. Kes võiks huvihariduse õpetajate eest teie hinnangul kõneleda? Või kuidas siis huvihariduse õpetajate huvisid paremini kaitsta, teades, et nemad on tõesti väga just eelkõige omavalitsustest sõltuvad? 

Aitäh! No ei ole minu asi muidugi otsustada või suunata huvihariduse õpetajaid organiseeruma, nad peavad seda ise kuidagi tegema. Aga kui tahetakse soovitust kuulda, siis ma arvan, et huvihariduse õpetajaid võiks esindada Eesti Haridustöötajate Liit. Nad saavad selle liikmeks astuda, nad saavad neid volitusi sellele liidule anda. Tegemist on väga tugeva liiduga, väga sõnakaga liiduga, väga kogemusega liiduga, kes oskab läbirääkimisi pidada. Reemo Voltri seda ka kohtumisel ütles, et tema hea meelega näeks, et Eesti Haridustöötajate Liit siin laua taga esindaks ka huvihariduse õpetajaid, aga selleks on tal vaja nende õpetajate volitusi ja et nad selle liiduga ka liituksid. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister, aitäh, et te puudutasite ka selles palgateemas erivajaduste lastega seonduvat ning nendega toimetulekut. Minu hinnangul tegelikult ikkagi selgelt on need kaasava hariduse viljad täna laual ja küpsetavad Eesti õpetajaid täiega läbi. Minu küsimus ongi, kas ministeeriumil on täielik ülevaade Eesti koolides selle poole peal toimuvast. Näiteks, turvamees peab olema klassis selleks, et tavaklassis näiteks keegi õpilane peksab terve klassi või õpetaja läbi. Kuidas sellises keskkonnas on võimalik õppida? Ja mis on need kolm olulisemat tegevust, et Eesti õpetajaid, õpilasi ja Eesti haridust laiemalt sellest põrgust päästa? Tõesti, olukord on väga-väga kriitiline koolides.

Aitäh selle küsimuse eest! No haridusministeeriumil ei saa mitte kunagi olema ülevaadet iga päev igas kooliklassis toimuvast. Seda ei juhtu mitte kunagi. See tähendab, et teie vastus teile esimesele küsimusele on: ei, mul ei ole seda ülevaadet, sest meil on 460 kooli, kus iga päev tõenäoliselt midagi toimub.  

Nüüd hariduslike erivajadustega laste abistamisest. Hariduslike erivajadustega laste hulk on aasta-aastalt kasvanud, küll ei saa öelda, et see nüüd meeletu kiirusega kasvab, aga ta kasvab. Kui me räägime ainult kulust ehk sellest, kui palju see riigile maksma läheb, siis see on üks ressursist RES-i allikas, sellepärast et ta on keskmisest kulukam. Aga see on iseenesestmõistetav, et ta on keskmisest kulukam, sellepärast et need lapsed vajavad erituge. See juba iseenesest eeldab seda, et me paneme sinna rohkem ressurssi – inimressurssi, rahalist ressurssi, ajaressurssi. Ma olen kuulnud arvamust, et lõpetame selle ära, tõstame need lapsed tagasi erivajadustega laste koolidesse. Sellega on nüüd selline asi, et mitte kõik need lapsed ei ole sellised, et nad peaksid erivajadustega laste koolides õppima. Nii või naa jääb üldhariduses nii-öelda tavakoolidel eritoega laste toetamise vajadus niikuinii alles, aga rahalises mõttes ei ole selle lapse erikooli viimine odavam mitte kuidagi, mitte kellelegi, isegi kohaliselt kallim. Aga õpetajate koormuse mõttes saan ma sellest argumendist aru. Kui õpetaja peab päeva jooksul tegelema ainult ühe õpilasega ja selle tõttu tal jäävad muud õpilased klassis tähelepanuta, siis tegelikult tähendab see reaalsuses seda, et oleks vaja ühte õpetajat tööle juurde, kes tegelebki ainult selle lapsega. See tekitab kohalikele omavalitsustele ressursiküsimuse: aga kes mulle selle õpetajakoha kinni maksab? Mul ei ole eelarvest seda kohta ette nähtud, eks ole. See ongi see koht, kus me päriselt kohalikud omavalitsused ütlesid läbirääkimiste laua taga, et alammäär on kõik õige, see arvestab õpetajate ametikohtasid, aga diferentseerimisfondi kasv on tegelikult see, mis annab meile võimaluse erivajadustega lapsi toetada.  

Aga ma ütlen sulle ausalt, et väga pikka aega see diferentseerimisfond ei ole olnud palgaläbirääkimistel üldse laual, sellepärast et õpetaja ametiühingu vaatest ei ole see teema. Kui me ainult nendega läbirääkimisi peame, siis see tegelikult ei ole teema. Tagasiminekut kaasavast haridusest minu arvates ei saa olema. Lihtsalt see õppekorraldus, kui laps vajab üks ühele õpet ja ta tuleb klassist eemaldada, sellepärast et tema erivajadusest tingituna klassis õppetööd tavapärasel viisil läbi viia ei saa, siis laps tõenäoliselt vajab nii-öelda üks ühele aega. Ma ei tea, kas ta kogu aeg vajab üks ühele aega, ma pole kindel, aga mingi perioodi ta võib pruukida vajada üks ühele aega. Ja selleks on vaja lisaressurssi. See ongi see kaasava hariduse peamine stressi allikas, lisaressursi puudumine. Kuigi, kui me numbritele otsa vaatame, siis viimase viie aasta jooksul on õpetajate hulk kasvanud kokku üle 1000. Ehk siis meil on haridussüsteemis 1000 õpetajat rohkem, kui meil oli veel viis aastat tagasi. See on reeglina seotud erivajadustega, lastega, väikeklassidega, üks ühele õppega. Sinna on inimesi palgatud kõvasti juurde. Jah.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te nentisite, et tõesti palga alammäära kõrval on diferentseerimisfond vähem pilti tulnud. Mina küsin nüüd ka koormuse kohta. Nii kontakttundide arv kui ka individuaalne tegelemine õpilastega on see, mille üle õpetajad kurdavad, et töötasu võiks olla ka koormusega vastavuses. Kas te näete, et näiteks see 2028. aastast vähenev õpilaste arv võimaldab õpetajate koormust alla tuua ja pakkuda õpilastele individuaalsemat tuge? Kuidas te näete, mis see perspektiiv 2028. aasta järel on? Ega te ei näe, et see pakub kärpevõimalust hariduse jaoks?

Ei, kindlasti mitte kärpevõimalust. Pigem ta pakub erivajadustega lastele võimalust saada tähelepanu, noh, õpetaja ressurssi ja rahalist ressurssi. Aga minu arust PISA mitte need matemaatika-, lugemise- ja teadustulemused, vaid muu küsimustik, andmete kogumine, mida PISA teeb, on täiesti tänuväärne võrdlusmaterjal. Ma toon lihtsalt teile välja faktid. Meil on kõige väiksem õpetaja, õpilase suhe OECD riikides üldse, üks kümnele. Meil on iga õpilase kohta keskmiselt rohkem õpetajaid ja õpetaja aega, kui on ükskõik millises teises OECD riigis. Meil on juba väikesed klassid, päris väikesed klassid, küll mitte Tallinnas. See on vist ainuke koht, kus meil on väga suured klassid ja tihti üle normi piiri, aga reeglina üle Eesti on meil tegelikult suhteliselt väikesed klassid. 

Teine asi on see, et meil on üks Euroopa kõige lühemaid kooliaastaid. See meie üliambitsioonikas õppekava, kus me tahame saavutada 115 õpitulemust 175 päevaga, see on see, mis tekitab pinget, tempot, mida õpetajad peavad õppimise protsessis hoidma. Ja kui samal ajal sul on väga mitmekesine klass, kus mõne jaoks see tempo on ilmselgelt raske, ja õpetaja peab neid temposid hakkama varieerima nii keelest tulenevalt kui ka hariduslikust erivajadust tulenevalt, siis seal tekib õpetaja ülekoormus, sellepärast et ta peab hakkama varieerima. Meil on ülitempokas õppekava, sest me peame selle läbi ratsutama nii-öelda päris suure tempoga. 

Ja kolmas, PISA tulemustest väga huvitav oli see, et jah, kõige lühem kooliaasta, kõige pikem koolivaheaeg, kõige väiksemad klassid, aga meie lapsed puuduvad koolist kõige rohkem. See tundide hulk, millal kooli välja ei ilmuta aastas keskmiselt, on ikka päris muljetavaldav. Paljudes riikides on see väga rangelt reglementeeritud, kuni vanemate karistamiseni välja. Meil on see väga paindlik, väga liberaalne, aga see annab ka õpetajale lisakoormust. Kui sa puudusid, siis sa pead järele tegema, järelevastamised ja seda on pidevalt ja kõikide õpilastega klassis. 

Ehk ma ei paku siin praegu lahendusi, ma ütlen, et need on kohad. Kas peaks tegelikult puudumisse rangemalt suhtuma, et päris ikkagi õppeaasta keskel suusareisile ei pea minema, äkki võiks ikkagi koolivaheajal minna, õpetaja ei pea järelevastamist nii palju tegema? Kooliaasta pikendamine, selleks et oleks õpetajal klassi ees piisav tempo tegeleda kõikide lastega, mitte ainult nendega, kes jõuavad selle tempoga tegeleda. 

Aga kolmas asi on ikkagi ootused õpetajale. See ei ole isegi mitte ainetundide hulk, mida õpetaja andma peab, vaid kõik see, mis seal ainetundide ümber on, mida täna õpetaja tegema peab. Ma olen seda mitu korda öelnud, et kuna see ootuste palett on ilma alguse ja lõputa, siis kõik oma ühiskondlikud mured või muud ootused laotakse õpetaja õlgadele. Kui meil on vähe liikuvad lapsed, kui meil on keskmiselt kõrgem kehakaal, kui meil on unevajadusega lapsed, sotsiaalmeedias istuvad lapsed, erivajadusega – mis iganes see erivajadus on –, vaimse tervisega lapsed, siis kõik laotakse koolile ja õpetajale. Lahendage ära meil kaaluprobleem, magamise probleem, söömise probleem, vaimse tervise probleem, laste kommunikatsiooniprobleem, sotsiaalmeedia probleem, mobiiltelefon… Ühesõnaga, kõik see laotakse koolidele ja õpetajalt oodatakse, et ta tegeleks veel lisaks sellele, et ta matemaatikatundi teeb ja seda ette valmistab, peab ta tegelema kõigi sellega, mis ma loetlesin: lapsed liikuma saama, lapse vaimse tervisega arvestama. Minu arust need ootused lihtsalt ei ole realistlikud. Need ootused on üle igasuguste piiride ja ma arvan, et me peame sealt tagasi tõmbuma. 

See on see, mida inimarengu aruande tegijad tegelikult silmas pidasid, kui nad ütlesid, et me oleme selle õppekava üldosadesse kirjutanud kõik ootused, mis meil ühiskonnas õpetajal on, aga tegelikult suudab õpetaja aja jooksul täita ainult oma ainekava, eks ole. Ja vaat see ootuste tagasitõmbamine – kelle ülesanne see ikkagi on tagada, et laps on puhanud ja suudab päeval keskenduda? Kas on õpetaja ülesanne tegeleda lapsega seal koolis, et ta keskenduks, sest tal on uneaeg liiga lühikeseks jäänud, sest ta on liiga kaua sotsiaalmeedias olnud või ekraani vaadanud? Kas see on õpetaja ülesanne või on see ikkagi lapsevanema vastutus? Minu arust on piir paigast ära. 

Ja vaat see on see, mis õpetajaid üle koormab, üle kurnab, need ootused ja kõik need, mitte lisaülesanded, vaid lisaootused, mis koolile pandud on. Ma arvan, et see on see, kus õpetaja tunneb, et ta ei suuda nendele ootustele vastata lihtsalt. Tal ei ole võimalik nendele ootustele vastata ja emotsionaalne läbipõlemine on ju peamine põhjus, miks õpetajad ametist lahkuvad. Ainetundide hulk on minu arvates üks osa, aga ta on suhteliselt väike osa võrreldes selle muuga, mis õpetajal ümberringi on.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõigile!

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri ja Martin Helme poolt justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine organiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitika ja õiglustunde kahjustamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 1005. Ettekandjaks on minu paberil märgitud Riigikogu liige Anti Poolamets, keda ma hetkel saalis ei näe. Aga Arvo Aller on valmis tegema sellekohase ettekande. Nii et palun, hea kolleeg! Tänan teid valmisoleku eest.

Aitäh, hea istungi juhataja! Sellepärast ongi mitu arupärijat, et üks katab teist, kui vaja on. Aga me andsime 4. mail 2026. aastal sisse arupärimise just seoses organiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitika ja õiglustunde kahjustumisega, mis tähendab seda, et tol ajahetkel olid eriti aktuaalsed telefonikelmused, mis Eesti rahvalt röövis miljoneid eurosid. Ja tol ajal tekkis selline huvitav tegelane nagu Ukraina kodanik Artur Yermolayev, kes mõisteti rahvusvahelise telefonikelmide skeemi juhtimises süüdi. Eestis otsustati, et 8,5 miljonit on selline õiglane rahastus, mis ta peab Eestile välja maksma. Tekitatud kahju kokku oli üle 100 miljoni ja Eesti inimestelt võeti välja 5,4 miljonit. Rahval tekibki selline õigustatud küsimus, et kui sa 100 miljoni pealt maksad ära 8,5 miljonit, suurusjärgus 8,5%, siis Eesti inimesed oma raske tööga maksavad tulumaksu 24%, protsentidesse minnes. Ja meie arust ja inimeste arust ei olnud ka õiglane ja õiglustundele kasu toov see, et inimene maksis 8,5 miljonit ära ja samas suundus eralennukiga kohe Eestist välja. See õiglustunde küsimus oligi meie jaoks kõige suurem probleem. Ja see iga-aastane kogukahju võib isegi ulatuda kümnetesse ja vahel ka sadadesse miljonitesse eurodesse, mida Eesti inimesed on kogunud ja säästnud oma raske töö kõrvalt, samas panustades riigikaitsesse ja erinevatesse tegevustesse, mis on riigile hädavajalikud. 

Ja sellest tulenevalt me panimegi kokku küsimused arupärimises, seitse küsimust. Nii et loodan, et minister vastab nendele järjekorras ja loeb need küsimused ka ette. Aitäh!

Suur tänu teile! Kiidan veel kord teid valmisoleku eest ettekandjat asendada. Väga hästi saite hakkama. Aga nüüd on võimalus ja kohustus lausa vastata küsimustele. Riigikogu kõnetooli palun auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur aitäh! Siin on nüüd tõesti, nagu ettekandja välja tõi, läinud mõned head päevad mööda sellest arupärimisest. Õnneks on seda küsimust ka siinsamas saalis mitu korda arutatud. Ja õiglustunne ongi selline asi, et ega see ei aegu. Selles mõttes on igati päevakohane kindlasti seda ka täna arutada. Hea meelega ma selles arutelus siin osalen. 

Sellist kaasust ja sellist lahendust, nagu siin oli, on olnud tõepoolest prokuratuuril põhjust ka endal mitu korda selgitada. Alustuseks ütlen ma seda, et selle otsuse kinnitas ikkagi sõltumatu kohus. Kohtu otsuseid mina austan, tõenäoliselt me siin kõik neid austame. Kohtul oli terve rida põhjuseid, miks ta sellise lahendusega nõustus ja miks ta seda heaks lahenduseks pidas. Vast püüame need koos siin läbi vaadata. 

Esimene küsimus on, kuidas on kooskõlas õigusemõistmise põhimõttega olukord, kus ulatuslik organiseeritud kuritegevuse juht pääseb sisuliselt vangistuseta rahalise kokkuleppe alusel. Tõepoolest, Eesti seadused näevad ette sellist võimalust nagu kokkuleppemenetlus. See tähendab lihtsustatult öeldes seda, et kuigi ei ole läbi viidud pikka põhjalikku üldmenetlust, ei ole ära kuulatud kõiki kannatajaid ükshaaval, kõik kannatajad pole isegi hagi esitanud. Antud kaasuses oli kannatajaid Eestis umbes 500 ja tegelikult nendest päris paljud ei olnud isegi mitte õiguskaitseorganite poole pöördunud. Osadest juhtumitest oli möödas juba viis aastat, kui see uurimine algas. Kui selles üldmenetluses ehk tavalises kohtumenetluses oleks asi ette võetud, siis oleks läinud veel tõenäoliselt ikkagi viis aastat, enne kui oleks otsuseni jõutud. Ehk need inimesed, kes oma rahast ilma jäid, oleks otsuseni jõudnud umbes kümme aastat pärast kahju kannatamist. Mitte miski ei oleks garanteerinud, et nad oleks oma raha veel üldse kunagi näinud. Ja tegelikult ei oleks ka miski garanteerinud, et see inimene oleks süüdi mõistetud. Kohtumenetlus on selline, kus vaadatakse ikkagi kõiki tõendeid ja ka neid tõendeid, mis kurjategijat õigustavad või tema süüd vähendavad. Kõiki kahtlusi tuleb meil tõlgendada süüdistatava kasuks. Ma nimetan igaks juhuks ka seda, et selles konkreetses kohtueelses menetluses koguti tõendeid umbes 400 terabaiti. Tegemist oli digitaalse kuritegevusega. Ja et me aru saaksime, kui palju on 400 terabaiti, siis kui see oleks tekstina välja kirjutatud, siis oleks see umbes 200 Eesti rahvusraamatukogu. Ehk selle info maht oli lihtsalt väga suur. 

Umbes 500 Eesti inimest, kellele tekitatud kahju, nagu te õigesti välja tõite, oli 5,4 miljonit. Kokkuleppemenetluses on ette nähtud selline võimalus, et kui kuriteoga on saadud vara, siis võib vara konfiskeerimine olla laiem, kui oli konkreetselt sellest kuriteost saadud kasu. Arvestada tuleb ka seda, et tegemist oli rahvusvahelise võrgustikuga. Eestis me menetleme ikkagi Eesti inimeste kannatatud kahju ja Eesti inimeste muresid. Eesti puhul oli see kahju 5,4 miljonit eurot. Kokkuleppemenetluses mindi seda teed pidi, et ei hakatud üles otsima neid 500 inimest, ei hakatud neid kohtumenetlusega väntsutama. Veel kord rõhutan, et osa nendest ei olnud üldse õiguskaitseorganite poole pöördunud ehk neid oleks tulnud ükshaaval hakata veenma, et nad hagi esitaksid ja oma õiguste kaitseks pöörduksid. Vaid mindi siis seda lahendust pidi, kus rakendati kokkuleppemenetlust ja kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimist. Ja laiendatud konfiskeerimine nägi tõesti niimoodi välja, et see konfiskeeritud vara oli suurem, kui oli kuritegelikul teel teenitud. Prokuratuur lähtus antud juhtumi puhul sellest, mis on Riigikogus vastu võetud kriminaalpoliitika põhialustes. Meil on kriminaalpoliitika põhialused võetud vastu 12. novembril 2020. aastal. Justiitsminister oli siis Raivo Aeg Jüri Ratase valitsuses ja seal seisab selgesti kirjas, et süüteomenetluse sihiks on õigusrikkumisele eelnenud olukorra ja ohvri turvatunde taastamine ning kahju heastamine. Kahjuks juhtub Eestis suhteliselt harva, et me suudame seda olukorda teha, et kõik kuriteos kannatanud Eesti inimesed said oma kahju täiesel määral hüvitatud. Ja see raha on tõesti juba mõnda aega seal deposiitkontol olnud. Siiamaani tegeldakse veel nende inimeste tagaotsimisega, kes olid kahju kannatajad. Need inimesed on välja leitud sellestsamast 400 terabaidi tõendite pakist. Ja võib öelda, et kindlasti järgmisel aastal need rahad inimesed tagasi saavad. Võimalik, et isegi kiiremini, sõltub sellest, kuidas politseil need konkreetsed protseduurid lähevad. 

Aga see mahukas kohtumenetlus ei oleks inimestele raha tagasi toonud. Ma teiega täies ulatuses nõustun, et need kahjud on olnud päris suured. Siin on inimesi, kes on kaotanud 100 000 eurot. 100 000 eurot neli-viis aastat tagasi oli väga suur summa, inimese jaoks on see ka täna väga suur summa. Aga kannatanud on saanud selle, mida nad on kõige rohkem väärinud, ehk nad on raha tagasi saanud. Ka karistused on ikkagi määratud ja karistused on tingimisi vangistus koos lisakaristusega, milleks oli riigist väljasaatmine, tulu laiendatud konfiskeerimine ehk suuremas ulatuses, kui kuriteo kahju tegelikult oli. Ja lisaks võib öelda, et oluline karistus on ikkagi ka see, et need materjalid avaldatakse ehk tegelikult on ühiskonnal võimalik jälgida, kuidas see kuritegelik rühmitus toimis. 

Millistel õiguslikel alustel ja kaalutlustel pidas prokuratuur sellist kokkulepet põhjendatuks ning avalikes huvides olevaks? Kas ja kuidas hinnati selle otsuse mõju ühiskondlikule õigustundele olukorras, kus telefonikelmuste kahju ulatub Eestis kümnetesse miljonitesse eurodesse aastas? Osale ma siit siin juba vastasin. Aga ma rõhutaksin veel seda, et reeglina me ei saa seda kahju inimestele paraku hüvitatud. Ehk kuidas me oleks vaadanud sellele 500 perekonnale otsa ja öelnud, et meil oli võimalus teile raha tagasi saada, aga me valisime teise tee? Mõelgem korra selle peale ka. Aga veel kord: kuna otsuse on teinud kohus, siis mina lähtun sellest, et ma austan kohtu otsust. Täitevvõimu poolt me seda kuidagi ju mõjutada ei saa, aga ma saan sellest inimesena aru, et 500 perekonda Eestis, kes kõik saavad enda käest varastatud raha tagasi, mida üldmenetluses ei oleks tegelikult niimoodi saadud. 

Neljas küsimus: kas kehtiv seadusandlus võimaldab praktikas olukorda, kus raskete ja massiliste kuritegude toimepanija saab karistusest vabaneda rahalise kompensatsiooni abil ning kas see on olnud seadusandja teadlik eesmärk? Ei, niisugusel kujul, nagu te küsite, ikkagi ennast vabaks osta ei saa, see on täitsa selge. Aga küll on seaduses toodud võimalused, millal on üldse võimalik tingimisi vangistust kohaldada, millal on üldse võimalik karistusest ennetähtaegne vabastamine, millal on võimalik vabastamine näiteks raske isikliku tagajärje või parandamatu haiguse tõttu. Kõik need võimalused on seadustega piiratud, selgelt ette antud ja kohaldatavad kindlatel tingimustel. Ehk kriminaalmenetlus ikkagi alati jälgib nii seda, et kannatanute õigused ja huvid oleks kaitstud, aga ka see, et teo toimepanijad saaksid vajaliku hukkamõistu ja karistuse. Seadus võimaldab tõepoolest nendel piiratud juhtudel mõista karistuse, aga jätta sellest osa tingimise täitmisele pööramata, juhul kui näiteks laiendatud konfiskeerimist kasutatakse, mida siin kasutati. 

Aga veel kord: need loatähed on andnud Riigikogu täpselt piiritletud juhtudeks. Ja mitte ükski nendest meetmetest ega mitte ükski meetmetest ka omavahel kombineerituna ei ole kuidagi samastatavad ei karistusest vabanemise ega ka niinimetatud enda väljaostmisega. 

Viies küsimus puudutab mõju kuritegevuse ennetamisele. Arvestades, et telefonikelmused on üks kiiremini kasvavaid ja ühiskonnale suurimat kahju tekitavaid kuriteoliike, puudub siin kausaalne seos. Aga mul on ikkagi hea meel seda teatada, et tegelikult need telefonikelmused on vähenenud. Aga ma rõhutan, et seos puudub konkreetselt selle juhtumi ja selle vähenemise vahel. Pigem on see ikkagi seotud sellega, et riik teeb tervet rida samme, mis inimesi kaitseks. See, et ohvrid teavad, et riik neid reaalselt kaitseb, ei jäta neid tühjade pihkudega ja kõik toimikumaterjalid avalikustatakse, see, et avalikkus näeb, kuidas see rahvusvaheline petuskeem töötas – me loodame, et see omab laiemat heidutavat mõju nii Jermolajevile kui ka teistele sarnaste skeemide arhitektidele. 

Kuues küsimus: kuidas on tagatud, et riigi võimalik rahaline huvi, näiteks kokkuleppe alusel laekuvad summad, ei mõjuta kriminaalmenetluse tulemusi ega karistuse määramist. No täiesti selgelt ei ole riigi rahaline huvi kuidagi karistusõiguse lähtekohaks ja karistusotsused teevad kohtud sõltumatult, lähtudes üksnes seadustest ja menetlustes tuvastatud asjaoludest. Samuti ei laeku sellest ju mitte midagi ka täiendavalt kohtutele. 

Nüüd, kohtute sõltumatus, karistuse määramise seaduslikud kriteeriumid, konfiskeerimise eristamine karistusest ja kokkuleppemenetluse kohtulik kontroll tagavad selle, et teie küsimusele on vastuseks, et riik kuidagi karistusõigusest tulu ei teeni. 

Seitsmes küsimus on, kas justiitsministeerium peab vajalikuks muuta seadusandlust ja praktikat, et välistada olukorrad, kus organiseeritud kuritegevuse juhid saavad vältida reaalselt ärakantavat vangistust rahalise kokkuleppe abil. Ühtpidi ma seda juba vastasin, teistpidi on Riigikogus juba menetluses ka valitsusest 28. mail tänavu tulnud eelnõu 936, mis on võlaõiguse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seadus. Siin antakse pankadele selgem õiguslik alus pettuse kahtlustega maksete ajutiseks peatamiseks ja pettustega seotud info vahetamiseks. Lisaks oleme me laiendanud kohustusi telefoniettevõtjatele inimeste kaitseks. Ja lisaks on tegelikult töös nii-öelda masskannatanutega juhtumite puhul uue regulatsiooni loomine, mis üleüldse võimaldaks nii keerukaid juhtumeid lihtsamini lahendada. Praegune kehtiv õigus, nagu ma eespool kirjeldasin, oleks tähendanud seda, et iga üksikut inimest tuleb taga otsida ja ta peaks hagi esitama. Masskannatanutega juhtumitele meil head lahendust ei ole, aga sellega me ka tegeleme. Nii et jah, muudatused kas on juba jõudnud Riigikokku, mõned asjad on juba jõustunud ja mõned asjad on teel.

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun!

Aitäh! Meil tuli just eelmisel nädalal uudis sellest, kuidas tuli välja, et Ukraina prokuratuur tegi katust telefonikeskustele. Peaprokurör Ruslan Kravtšenko on tagasi astunud, tema juures viidi läbi läbiotsimisi NABU ehk korruptsioonivastase agentuuri poolt. Siis tema asetäitja Serhi Kropõva, kes oli rahvusvahelise koostöö juht – küllap olete temagi teie ka kokku puutunud –, oli üks nendest pättidest ja tema teine asetäitja keegi Marija Vdovõtšenko ka. Ja niisugune 2 miljonit, 3 miljonit kuus võtsid katust. Ja siis ma mõtlen, et noh Eesti, no slava ikkagi, Eesti riik on meil siin ju Väike-Ukrainaks ennast kuulutanud, meil muud eesmärki tänasel valitsusel ei ole kui Ukraina riiki teenida. Kui palju siis Eesti prokuratuur katuse eest sai, et ta selle mehe minema lasi?

Ohkan nüüd küll raskelt. Kuidas te sellist küsimust ikkagi esitate? Minu arvates on see solvav nii Eesti prokuratuuri suhtes kui ka Eesti uurimisorganite suhtes, kes korruptsiooni vastu võitlevad. Eesti on maailmas üks kõige korruptsioonivabamaid riike ja meie enda halvustamine alusetu laimuga ei ole minu arust sobilik. Ma ei saa mitte kuidagi teie küsimuse esitusega nõustuda. Ma ei ole ka kokku puutunud teie nimetatud isikutega, keda te seal loetlesite. Ega mul rohkem midagi nii jaburale asjale lisada ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister, kui me vaatame, mis seal kaitsevaldkonnas nüüd siin viimastel aegadel välja on tulnud, mis on toimunud, siis teie lause sellest, kui agaralt siin võideldakse korruptsiooniga, ma kahtlen selles tugevalt. Ei, ma ei näe eriti jõulist tegutsemist jõuametite poolt, välja arvatud võib-olla see tegutsemine, et ei mäletata, dokumendid on kadunud, aga mingeid tagajärgi silmanähtavad ei ole. Teine asi on see, et te räägite, et see on solvav jõuametite suhtes, selline küsimus. Ma arvan, et prokuratuuri otsus selline diil teha on solvav paljude inimeste suhtes. 

Ma kuulasin teie jutu alguses ja te rääkisite sellest, et me menetleme siin Eestis tehtud kuritegusid ja summad lähtuvad sellest. Selles kaasuses, kus Eesti inimesed petta said, oli see kahju ligi 5,5 miljonit ja kuskil 3 miljonit oli see hinnakirja hind proksilt lisaks sellele. Eesti 200-l on ju valimislubadustes see peakorterite Eesti olnud, vangid te nüüd tõite. Kas te ei karda, et see info võib levima hakata ja siis kurjategijad tulevad Eestisse, röövivadki teiste Euroopa riikide inimesi, eestlasi üldse ei röövi, siis on umbes 3 miljonit? Kas te ei karda, et selline halb kuvand tekib riigist?

Kõigepealt ütleme nüüd selgelt välja selle, et mis puudutab kaitsevaldkonda, siis seal on menetlust alustanud nii Eesti Vabariigi prokuratuur kui ka Euroopa Liidu prokuratuur. Seal on kahe prokuratuuri menetlus käimas. Kui prokuratuur mingisugust asja menetleb, siis ta tavaliselt ei kajasta seda igal hommikul sotsiaalmeedias kõikides detailides, sest vastasel korral ta ei saaks uurimist üldse läbi viia. Mõlemad prokuratuurid, nii Eesti Vabariigi prokuratuur kui ka Euroopa Liidu prokuratuur, on aga teinud teate, et menetlust on alustatud. Nüüd öelda, et keegi midagi ei tee, on faktiline vale. 

Teine küsimus puudutas seda, et Eesti Vabariik tagas kaks asja. Eesti Vabariik tagas selles juhtumis nii selle, et kurjategija saadi kätte teise riigi territooriumilt ja toodi Eestisse. Ehk meil on selge sõnum, et ükskõik kus Eesti inimeste vara kallale tullakse, me saame selle inimese ka mujal kätte, toome ta Eestisse ja mõistame tema üle kohut. See on väga oluline sõnum. Ma tulen tagasi selle juurde, et nende 500 perekonna suhtes, kelle käest oli raha ära varastatud, oli meil Eestis kehtiva seaduse järgi kaks varianti: kas nad saavad oma raha tagasi või asi läheb üldmenetlusse. Sellisel juhul sellist laiendatud konfiskeerimise võimalust ei oleks olnud, nad ei oleks pruukinud midagi sealt tagasi saada. 500 perekonda on Eestis päris palju inimesi. Minul on väga raske öelda, et Eesti Vabariigi kohus sõltumatult tegi vale otsuse, kui ta leidis, et raha tagastamine 500 Eesti perekonnale, kõikide kahjude tagastamine on õige otsus, lisaks karistuse määramine. 

Nüüd, teie hirm selle pärast, et Eestis oleks kuidagi lihtne kuritegusid teha. Vaadake, need rahvusvahelised nii-öelda küberkuriteod, internetipettused, sidevahendite teel toime pandud pettused reeglina ei toimu Eestis. Kui keegi vähegi siia tuleks, siis me saaksime selle inimese palju kiiremini kätte. Selle juhtumi puhul oli Eesti edulugu selles, et me saime kätte kurjategija hoopis teise riigi territooriumilt ja tõime ta Eestisse. Nii et see on minu arust päris oluline sõnum, et me saame kurjategijad kätte ja kurjategijad saavad karistuse ka siis, kui nad on tegutsenud kuskilt mujalt riigist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ise ütlesite ka, et neli terabaiti infot oli kogutud selle kurjategija kohta. Tegelikult selline otsus pärast seda kõike kurjategija lahti lasta on ka ju näkku sülitamine nendele inimestele, kes nägid nii palju vaeva selle kurjategija püüdmisel. Mina ei ole seda meelt nagu teie, et inimeste ainuke eesmärk kurjategija kättesaamisel on see, et nende vara tagastatakse. Inimestel on ka õiglustunne, nad tahavad, et see inimene, kes nende vastu on kurja teinud, pandaks vangi ja et ta enam ei teeks. Minu küsimus on teile: kas te olete nüüd veendunud, et see inimene, kes nüüd välja lasti, uuesti neid kuritegusid korda ei saada?

Aitäh! Kõigepealt on siiski oluline rõhutada seda, et need kannatanud, kes olid pöördumise teinud, kokkuleppemenetluse puhul on ka nende sõna oluline olnud. Aga nagu ma olen korduvalt korranud, tänu sellele, et nii palju materjali kätte saadi, leiti sealt üles veel terve rida Eesti inimesi, kes ei olnud üldse õiguskaitseorganite poole pöördunud. Mis puudutab seda, kas see inimene teeb veel kuritegusid, siis mõistetud karistus näeb ette selle, et juhul, kui see inimene teeb veel kuritegusid, siis tema vanglakaristus pööratakse täitmisele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite küll, et selline küsimus on solvav, aga ma ikkagi küsin edasi. Tänase päeva hommikuse seisuga oli selge, et Ukraina peaprokurör Kravtšenko põgenes Ukrainast ja tema kabinetist leiti seif, mis oli täis sularaha, mida ta oli võtnud selle eest, et ta ei uurinud Ukraina telefonipetturite tegevust. Ja kuidas Eesti riik nüüd edasi käitub? Ukraina telefonipettused käivad edasi, Ukraina peaprokurör on riigist põgenenud. Aga meie prokuratuur tegi ju sellesama Kravtšenkoga koostööd. Kas ta tegi koostööd ka Yermolayevi kaasuses? Kas Kravtšenko korruptiivne käsi oli ka kuidagi mängus, et Yermolayev nii hõlpsalt Eestist minema sai? Kas sellepärast ei olegi rohkem Ukraina telefonipettureid vahele võetud, sest meie prokuratuur tegi tihedat koostööd selle Ukraina prokuratuuriga, mille juht tegutses ise selle nimel, et ei uuritaks telefonipettustega tegelevaid kõnekeskusi? Ise te nüüd ütlesite sõnaselgelt välja, et Yermolayev toodi Eestisse, et see on suur edulugu. Aga samas ütlesite ka sõnaselgelt, et igaüks, kes tahab sarnast protsessi, see maksab 3 miljonit, tuleb Eestisse ja siis meie prokuratuur ja kohus laseb ta siit nelja tuule poole minna. Väga inetu pilt tegelikult. 

Aitäh, Helle-Moonika!

Kui see pilt oleks selline, nagu teie seda kirjeldasite, siis oleks see muidugi väga inetu, aga õnneks see pilt ei ole selline, nagu teie seda kirjeldasite. Esiteks, ma alustan sellest pihta, et Yermolayev võeti kinni Küprosel, mitte Ukrainas. Teiseks olen ma sunnitud ütlema, et rahvusvaheline petturite võrgustik tegeleb väga paljudes riikides, sugugi mitte ainult Ukrainas. Muidugi on see ühele õigusriigile väga suur löök, kui selgub, et korruptsioon on pugenud riigi õiguskaitseorganite tippudeni. Aga ma saan siiski teile paremat või rahulikumat ööund soovida sellega, et ega see ei ole niimoodi, et kahe riigi peaprokurörid saavad kokku, kohvitavad ja otsustavad, et missuguseid karistusi kellelegi määrata. See töö niimoodi ei käi. Kogu seda uurimist tegid ikkagi Eesti prokuratuur, Eesti politsei ja Eesti kohus, olid need, kes need otsused tegid, sõltumatult. Mindi kokkuleppemenetlusele ikkagi teatud kindlate tingimustega ja sellises raamistikus, nagu Eesti seadused ette näevad. Nii et Küprosel on ikkagi õiguskaitseorganite töö, ma usun, hästi korras ja meil ei ole põhjust arvata, et see koostöö Küprosega, mis siin on kandnud seda juhtumit, vastaks kuidagi kohutavale pildile. Ma ei ole nõus, et see oleks kuidagi õiglane, kui me ühte juhtumit Ukraina prokuratuuris … Minu arust tuleb siin kiita Ukraina korruptsioonikütte, nad on olnud ikkagi väga edukad. Ja selle kiituse taustal, et me nüüd kogu aeg tõmbaks paralleele, et sellega on justkui kaasa läinud ka Eesti uurimisorganid, see minu arust ei ole kohane ja minu arust ei ole see aus Eesti uurimisorganite suhtes.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea minister, te ikkagi ju hoidusite Helle-Moonika küsimusele vastamast. Ma küsin siis uuesti, vastake palun jah või ei. Kas Eesti prokuratuur uurimise käigus ja võib-olla ka selle otsuseni jõudmise käigus suhtles Ukraina peaprokuratuuriga ja vahetas nendega infot ehk andis Eesti poolt kogutud materjale neile? Palun vastake ikkagi Helle-Moonika küsimusele.

Aitäh! Mul ei ole võimalik teile ei "ei" ega "jah" vastata. Mul ei ole konkreetselt seda uurimistoimikut ees, ma ei ole sellega tutvunud. Ma saan vastata faktide pinnalt, mida ma tean ja mis on ka avalikud. Yermolayev võeti kinni Küprose territooriumilt.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No Ukraina ei ole õigusriik. Ukraina ei ole õigusriik! Ukraina on üdini korrumpeerunud riik, kus on tegelikult illegaalne valitsus, illegaalne president, sest valimisi pole läbi viidud, põhjendatakse seda sõjaga, aga see ei tähenda mitte midagi. Mingit õigusriiki seal ammu-ammu enam ei ole. Te võite seal ohkida ja puhkida, ega Eesti ei ole ka õigusriik. Ja küsimus, miks Eesti ei ole õigusriik, kui Eesti on õigusriik. Miks me Yermolayevi küsimuses ei teinud koostööd koostööd soovinud riikidega, nagu Soome, Läti ja Saksamaa, vaid lasime sellel pätil ära minna siit 3 miljoni eest? Miks? Kui Eesti on õigusriik, kui Eesti on Euroopa Liidus alla kirjutanud kõikvõimalikud justiits- ja muud koostöölepingud, siis me oleksime olnud kohustatud seda tegema. Aga ei, me lasime sellel pätil ära minna. Miks? Miks me ei teinud koostööd oma suurepäraste heade partneritega Läti, Soome ja Saksamaaga, aga tegime korrumpeerunud Ukrainaga, mis jätab väga halva mulje?

Kõik teie küsimuses esitatud süüdistused olid valed, laimavad ja minu arust täiesti kohatud. Kõik! (Mart Helme saalist: "Aga miks te ei teinud koostööd?") Kust te võtate, et me ei teinud koostööd? (Mart Helme: "Ei teinud.") Mis mõttes ei teinud? (Mart Helme räägib kohapealt.) Okei, ma seletan nüüd rahulikult. Igas riigis saab kaitsta enda kodanike huve. Ei saa olla niimoodi, et Eesti alustab kriminaalmenetlust ja siis asub siin kaitsma, ma ei tea, Sajusaarte kodanike huve. Seda me ei tee Eesti õigussüsteemis. Kogu see menetlus on olnud rahvusvahelise õiguse järgi, rahvusvahelise õiguse parimate tavade kohaselt. Koostööd teiste riikide õiguskaitseorganitega on tehtud ja tehakse ja tehakse kogu aeg, tehakse väga hästi. Eesti torkab kõige paremas mõttes silma sellega, et meil on väga hea rahvusvaheline koostöövõrgustik just digiteemades, kus me oleme päris tugevad võrreldes ka paljude teiste riikidega. Meie saavutused on väga head ja me aitame teisi riike, teised riigid aitavad meid. Me teeme koostööd õigusriigina kogu rahvusvahelise õiguskaitse raamides.

Anti Poolamets, palun!

Ma kõigepealt tahaks Ukrainat tunnustada, et nad on üldse suutnud neid pätte kinni püüda.

Hea kolleeg, natukene distantsi mikrofonist. Kui väga lähedal olla, siis tekib helikatkestus.

Aitäh! Ukraina on suutnud tänu NABU‑le ja ülejäänud korruptsioonivastastele võitlejatele pätte kinni püüda lausa peaprokuratuuri tasemel. See on suur saavutus, aga täna, muide, on see sümboolne päev, kui teie partei mentor tuli kohtusse. Meie ei ole ju suutnud. Teie olete siin, teie ei ole tagasi astuda, vaatamata sellele, et teie partei on suuresti Lehtme häältega võimule tulnud. Sellepärast me oleme Ukrainast pikalt maas ja teil ei ole ka legitiimsust siin midagi tarka öelda, arvestades Lehtme juhtumi kohutavat venimist. Igal juhul on need väited õiged, et rahva õiglustunne sai rängalt kannatada, kuna see reaalne vanglakaristus oli üsna naeruväärne. Nii et tunnustus meie uurimisorganitele, aga kohtuorganid vedasid alt. Ja minu meelest te ei võta piisavalt tõsiselt …

Aitäh!

… ei oma partei korruptsiooniskandaali ega ka Ukraina peaprokuratuuri tasemel juhtunut. Me peame tegema koostööd teistega.

Ma nõustun teiega, mis puudutab Ukraina korruptsiooniküttide tunnustamist. Olen seda ka siin ise mitu korda rõhutanud, et see on tõesti väga hea töö, mida Ukrainas tehakse. Ilmselt võtab see veel veidi aega, aga korda see riik saab ja see korruptsioon sealt välja juuritud lõpuni saab. See on päris selge, riik väga tõsiselt sellega tegeleb. 

Mis puudutab teie küsimuses esitatud süüdistust, et ma ei ole kohut mõjutanud – ei ole tõesti ja ei hakkagi mõjutama. Kohus teeb oma otsused sõltumatult ja kui kohtuotsused kellelegi ei meeldi, siis saab neid alati edasi kaevata. Õiguskord Eestis kenasti kehtib ja kui kohtuotsus ei meeldi, ei sobi, siis saab seda alati vaidlustada. 

Mis puudutab seda, et mina oleksin siin kuidagi Lehtme häältega või niimoodi, siis ma tuletan teile ikkagi meelde, et Lehtme häältega on siin saalis Züleyxa Izmailova. See on see Riigikogu liige, kes on siin saalis Johanna-Maria Lehtme häältega. (Saalis öeldakse midagi.) Põhja-Tallinna ringkonnast võeti ringkonnamandaat ja pärast Lehtme tagasiastumist Riigikogust jätkas tema asendusliikmena Züleyxa Izmailova, kes on siin Johanna-Maria Lehtme häältega.

Auväärt minister! Selle seose toomist ma ei pea tegelikult korrektseks ega kohaseks. Te just nagu seate natukene kahtluse alla Züleyxa Izmailova mandaadi ja selleks pole vähimatki põhjust tema mandaati kahtluse alla siduda.

Nõustun istungi juhatajaga. See on õige, parandasin selle omast arust faktivea, justkui mina oleksin siin nende häältega. Aga ma tunnustan, see oli õige tähelepanek. Vabandust!

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Te nüüd selle aja jooksul selgitasite, miks kohus tegi sellise otsuse, nagu ta tegi, sõltumatult, kogudes hulganisti 4 terabaiti andmeid, ja meie ainult kaitseme Eesti kodanikke. Minu jaoks jääb arusaamatuks, et kogu see raha ja kogu see kelmide asetsemine väljaspool Eestit. Meil on üks Euroopa Liit, kus me peaksime koostööd tegema. Miks me siis ei või õigusabipalvete saamisel näiteks ka Saksamaa kodanike rahastust käsitleda, Soome ja Läti kodanike oma? Teistpidi tekib samasugune asi, kui näiteks Saksamaal hakatakse uurima. Kui meie kodanikud on saanud kahju, siis see ei huvita ka Saksa kohtuid. Kas ma olen õigesti aru saanud, et väljaspool Eestit toimuvad kuriteod Eesti kodanikke ei puuduta ja Eesti riik seal appi ei tule?

Me teeme rahvusvahelist koostööd õiguskaitse huvides, oleme seda kogu aeg teinud ja teeme edaspidi ka. 

Aga nüüd vastus sellele küsimusele, miks me Eestis ei võiks uurida näiteks Saksa kodanike vastu Saksamaal sooritatud kuritegusid. Vaadake, see õnnetu asi on tõesti selles, et meil on ju prokuratuuris inimressurss piiratud. Kui me suuname oma prokurörid tegelema teiste riikide kodanike aitamisega, siis tähendab see paratamatult seda, et meie oma inimesed nihkuvad järjekorras tahapoole. See võib küll tunduda väga õilis, aga ma arvan, et see on küll see koht, kus meie maksumaksja tuleb ühel hetkel ja ütleb, et kuulge, meie maksame makse selleks, et meie õigusriik Eestis meid kaitseks ja meiega tegeleks. See tõepoolest niimoodi on, et iga riik tegeleb oma kuritegudega ise ja saab üksteist aidata materjalidega, infoga. Seal on väga palju koostöövõimalusi, mida teha saab. 400 terabaiti tõendeid ei ole mitte ainult teistel riikidel kasutada, aga nii nagu ma olen korduvalt rõhutanud, osa sellest karistusest on see, et lisaks kahju hüvitamisele sisaldab kokkulepe ka seda, et need toimikumaterjalid avalikustatakse. Nii et kogu maailma avalikkus näeb, kuidas see rahvusvaheline petuskeem töötas, ja sellel on usutavasti heidutav mõju nii Yermolayevile kui ka teistele sarnaste skeemide arhitektidele.

Suur tänu teile, auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kuna nüüd Mart Helmet otse ei ole siin ikkagi arupärimise esitajate nimekirjas, siis ma ei saa teid tuua ettepoole Peeter Ernitsast, kui … (Saalist selgitatakse.) Okei. Ma arvan, et Peeter Ernits ka ei pahanda. Anname siis esmalt läbirääkimistel sõna Mart Helmele arupärijate esindajate nimel.

Aitäh, härra eesistuja! Ma tõepoolest ei ole sellele arupärimisele alla kirjutanud, aga fraktsiooni esindajana, kuna Martin Helme oli sunnitud minema lastevanemate koosolekule – oli sunnitud, kõlab väga halvasti, pidi minema lastevanemate koosolekule –, siis volitasid fraktsiooni esimees ja aseesimees mul seda kõnet pidama. Nii et Eesti on õigusriik. 

Ja mida ma tahan öelda nüüd selle arupärimise vastuste peale? Nendele küsimustele vastused olid tegelikult ju demagoogilised, ebapiisavad, stampidest kubisevad, nagu seesama, et Eesti on õigusriik ja Ukraina on õigusriik. No ei ole õigusriik! Ja teie viimane vastus sellele – täiesti moonutatud käsitlus Arvo Alleri küsimusele –, miks me ei tee koostööd näiteks Saksamaa või Läti või Soomega. Küsimuse mõte oli selles, et need Yermolayevid ja kõnekeskused on röövinud inimesi üle kogu Euroopa, mitte ainult Eestis. Ja just nimelt sellel põhjusel soovisid meie head partnerriigid koostööd teha, et paljastada kogu see kõnekeskuste petuvõrgustik ja kõnekeskuste väljariisutud, väljapetetud rahasummad ja selle alusel võtta vastutusele mitte ainult Yermolayev, vaid võib-olla veel terve hulk teisi inimesi. Ja võib-olla jõuda välja ka nende korruptiivsete ametikohtade, institutsioonideni Ukrainas, kes on sellele kõigele katet teinud. Aga Eesti tõmbas lihtsalt vaiba alt ära partnerite koostöösoovidel ja keeldus sel teemal koostööd tegemast. 

Mis põhjusel? Kas sel põhjusel, et ka meie oleme korruptiivselt seotud nendesamade korruptiivselt kõnekeskustele ja pettustele katet teinud institutsioonide ja persoonidega? No kui me vaatame, mis toimub meil Kaitseministeeriumis praegu – ja mitte ainult Kaitseministeeriumis, vaid ka Kliimaministeeriumis ja võib-olla ka väga paljudes teistes institutsioonides –, siis ega meil kahtlusi ei ole, aga meil on kõhklused. 

Ma soovitaksin lugupeetud justiitsministril süveneda kogu selle kõnekeskuste ja petuskeemide anatoomiasse natuke põhjalikumalt. Mina olen näinud videoid nendest kõnekeskustest – need levivad sotsiaalmeedias, need levivad mitmesugustes kanalites. Kas te teate, missugused hiiglaslikud hoonekompleksid on täis petiseid ja seda aparatuuri, roboteid, mis lakkamatult üle Euroopa võtavad minutis tuhandeid ja tuhandeid kõnesid, et inimesi konksu otsa saada? Olete te süvenenud sellesse? 

Olete te süvenenud sellesse, et toimus siin nädalapäevad või kaks nädalat tagasi Kiievis tulevahetus kahe julgeolekuorganisatsiooni vahel? Need on siis SBU ja HUR ehk kaks julgeolekuorganit. Ma ei hakka neid täpselt siin ... Ukraina keelt ma ei oska ja vene keeles ma ei taha öelda, aga saate ise aru. Miks nad tülli läksid, teate või? Läksid tülli selle pärast, et mõlemad tegid nendele kõnekeskustele katust ja läksid rahajagamise pärast tülli. Ja see tüli jõudis selleni, et hakati üksteist tulistama, üks inimene sai surma, kaks inimest said haavata, üks väga raskelt. Ma ei tea, kas ta tänasel päeval elab veel või mitte. Aga see on Ukraina õigusriigi argipäev. 

Ja sellest õigusriigist põgenes peaprokurör, kes olevat väidetavalt saanud – võin perioodiga eksida – 7000 dollarit kuus katuseraha. 7000 dollarit kuus, kui ma õigesti mäletan. Aga noh, pole tähtis, sai katuseraha nii või teisiti. Isegi kui viis dollarit oleks saanud, siis see oleks ka korruptsioon. Ja tulla meile rääkima, et siin on kõik koššer, ei ole mingit probleemi, ei ole keegi mõjutanud, õigusriik, kohtud tegid oma otsuse – noh, lubage naerda! Lubage naerda! Eesti on käitunud nagu korrumpeerunud Ukraina süsteemide ripats. Ja te võite siin rääkida, et see on ennekuulmatu ja see on solvav. On ennekuulmatu ja solvav nendele inimestele, kes on nende pettuste ohvriks Eestis langenud ja keda tegelikult Eesti riik ei kaitsnud selle protsessiga ja keda ei kavatsetagi kaitsta. See väide, et praegu on kõnepettused vähenenud, ei maksa midagi. 

Jaa, kusjuures mulle on ka suvi läbi helistatud tundmatutelt numbritelt Belgiast, Hollandist, Luksemburgist, Itaaliast, üle Euroopa tulevad mulle millegipärast mingid tundmatute numbrite kõned. Ma ei ole ühtegi vastu võtnud, sest ma tean, nad vaatasid minu sünniaastat. Ahah, see on juba piisavalt vana, ei jaga võib-olla enam matsu, äkki saame tal lohku tõmmata. 

Hea kolleeg, kas vajate lisaaega?

Jaa, ma võtan paar minutit juurde.

Kolm minutit.

Nii et tulles meie arupärimise juurde tagasi, vaadake, me oleme kolm ja pool aastat talunud seda tuimapanemist selle valitsuse poolt, täpsemalt Reformierakonna ja tema satelliitide poolt. Mingeid vastuseid ei saa. Kolmapäeval tuleb infotund, me näeme siin jällegi puldis ilmselt ülbelt irvitavaid nägusid: "Aga mis te meile teha saate, nä-nä-nä-nä-nä-nää!" Kuulge, see peab lõppema!  

Ja teie ärge tehke ka katet oma demagoogiliste vastustega sellele korruptsioonile, mis on roninud ka Eestisse ja lüpsab Eesti rahvast. Miks meil ei ole raha õpikute ostmiseks, õpikute uuendamiseks? Miks meil ei jätku koolikohti? Miks meil ei ole raha päästjate palkade tõstmiseks? Miks meil kannatavad puuetega inimesed? Ja ma vastan teile, miks. Sest Reformierakond ja tema satelliidid on Eesti paljaks varastanud. Ja tuleb tasumise tund. On alanud juba selle suurvarguse, aastaid kestnud suurvarguse päevavalgele tirimine. Mõelge oma tulevikule, ärge tehke sellele enam katet! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Noh, jah, emotsionaalselt ülesköetud kolleegid. Siin oli, jah, sisuliselt jutt õige, aga palju valeinfot oli. Ja praegusel hetkel ma olen sunnitud justiitsministrit kaitsma, need momendid ei olnud adekvaatsed. 

Aga kõnekelmuste ja härra Jermolajevi lugu on tegelikult hirmuäratav. Ma olen tegelnud suvi läbi, suheldes politseiga ja teiste ametkondadega, et saada aimu, kuidas süsteem töötab. Süsteem töötab väga jõhkralt. Helistab politseinik, kes töötabki kusagil Eesti politseis, sama nimega, aga tegelikult on see Ukraina kelm, kes räägib eesti keeles. Või helistab Eesti Panga töötaja, kes reaalselt töötab Eesti Pangas, aga tegelikult, kui temaga, päris pangatöötajaga rääkida, selgub, et see ei olnud tema. Smart-ID töötajad, kes tegelikult on liba-smart-ID töötajad ja nii edasi. Nad kõik noolivad meid ja nende saak on väga priske. Härra Jermolajev vist ta on praegu Iisraelis, nagu teised Ukraina kelmid, presidendi sõber Minditš ja paljud teised. 

See reaalsus on hirmuäratav. Enam ei saa uskuda, kes on kes, kes on politseinik ja kes on libapolitseinik, kes on libapankur ja kes on pankur ja nii edasi ja nii edasi. Te enamik ei kujuta ette seda pilti. Mulle on see pilt selle suvega üsna selgeks tehtud. 

Aga kui nüüd tulla … Ei, ma ei hakka siin pikemalt rääkima. Härra Jermolajev pettis meie inimestelt välja 5,4 miljonit. Ei, ta on Eesti omadest, kuna ta tegutses ka Euroopas ja igal pool mujal, Saksamaal ja igal pool mujal. Aga vaatame korraks peeglisse. Kahjuks kolleege siin palju ei ole. Kui me 18. juunil nii-öelda väljateenitud suvepuhkusele läksime ja lükkasime edasi seaduseelnõu, mis oleks andnud pankadele võimaluse neid kiireid rahaliikumisi veidikene pidurdada. Kui teilt on raha varastatud või välja petetud raha, siis see liigub mõne sekundiga kusagile ennustusportaalidesse Ameerikas või kusagil mujal, krüptosse, ja te näete seda nagu oma kõrvu, ka politsei näeb neid nagu oma kõrvu. Siis me olime väsinud ööistungitest, me olime väsinud tohutult pikkadest istungjärkudest ja kõigest muust ning mõtlesime, ah, essi kah, küll sügisel teeme. Aga mis tulemus oli? Eesti politsei, keskkriminaalpolitsei andmetel on alates 18. juunist kuni 31. augustini petetud Eesti inimestelt välja ligi 4 miljonit eurot. Ligi 4 miljonit eurot! Tõesti, augustis oleks see summa olnud palju suurem kui 4 miljonit, aga augusti keskpaigas toimus suur operatsioon. Nii et tänu Ukraina politseile suleti 94 kõnekeskust, aga kõnekeskuseid on seal paar tuhat. Nii et kujutage ette, kui palju alles jäi. Ja tänu sellele jäid need kahjud, mida Eesti inimestelt välja peteti, augustis – ainult 1 miljon peteti välja, enne seda oli 2,7 miljonit. Ja tegelikult, kui aus olla, me vastutame kõik selle eest, kõik teie ükshaaval, 40 000 näkku. Taust oli see, et oleks olnud võimalik võtta see seadus vastu enne suvepuhkust ja pankadel oleks olnud võimalik pidurdada selle raha kiiret liikumist. 

Härra Ernits, et kohelda kõiki võrdselt, kas soovite lisaaega? 

Jah, sooviks küll. 

Kolm minutit lisaks, palun! 

Seda on valus kuulata, saan täiesti aru. Aga minu meelest see ei ole olnud riigimehelik käitumine. Kui härra Jermolajev ainult 5,4 miljonit välja pettis, pärast ostis ta ennast 8 miljoniga vabaks – Iisraelis jälle –, aga 18. juunist kuni 31. augustini on meie inimestelt välja petetud 4 miljonit. Ja natuke läheb veel, sest enne, kui me selle seaduse lõpuks vastu võtame – teine ja kolmas lugemine –, kulub veel aega. See on probleem. 

Nii et tegelikult meie õiguskaitseorganid, politsei, aprillist on loodud vastavad keskused nende telefonikelmustega võitlemiseks ja need inimesed teevad tõsist tööd. Aga nende käed on väga lühikesed. Ja käed on väga lühikesed, kuna Euroopa Liidu direktiiv on juba plaanis hulk aega vastu võtta. Eestil oleks võimalik olnud see seaduseelnõu esimesena vastu võtta, enne suve, me oleksime olnud eespool Euroopat. Aga noh, meie mugavus, mille hind on 4 miljonit praeguse hetkega. 

Aga probleem on ülimalt tõsine. Nende kelmide võimalused, kogu see tehniline võimekus ... Valdavalt on see Ukraina üks suuremaid ärimudeleid, nii valus, kui see võib-olla kellelegi kuulata on. Ja see toimib ülikiiresti, üliefektiivselt. Nendes kõnekeskustes on oma karmid tööjaotusprogrammid, kõige paremad tehnikaoperaatorid, administraatorid ja loomulikult peaprokuratuuris kate ka, katus. Peaprokurör jah põgenes. No Minditš põgenes ka, presidendi sõber, olles enne nii-öelda elektrijaamu kaitsnud. 

Nii et tegelikult vot sellised sõbrad. Ühtepidi Ukraina õnneks toimetab, aga see operatsioon, mis augustis kõnekeskuste puhul läbi viidi, seal osales Eesti politsei minu teada mitte, aga Saksa politsei küll osales seal. Nii et see on tõsine probleem ja järjest suuremaks muutuv probleem, kuna täpselt ei tea enam, kes on kes. 

Aitäh, hea kolleeg! (Peeter Ernits: "Jah, selline lugu. Aitäh!") Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ei saa nõustuda ministri hinnanguga, et Artur Yermolayevi juhtum oli hea näide õigusemõistmisest, et kuidas hoiti raha kokku ja kannatanud said oma kulud tagasi. 

Me ei räägi siin mõnest juhuslikust pisikelmist, vaid rahvusvahelisest telefonipetturist, kes oli loonud selle võrgustiku. Ta oli üks rajajatest ja ka juht. Selle võrgustiku tegevusega seostatakse ligi 100 miljoni euro suurust kuritegelikku tulu. Eestis on tuvastatud ligikaudu 500 kannatanut ning neile tekitatud kahju ulatub kuni 5,4 miljoni euroni. 

Ja nende numbrite taga on päris inimesed – inimesed, kellelt on võetud ära eluaegsed säästud, inimesed, keda on psühholoogiliselt manipuleeritud, kelle usaldust on julmalt kuritarvitatud, kes enam ei usalda ei Eesti politseid, ei Eesti pankasid ega ühtegi kõnet tundmatult telefoninumbrit. 

Selle kuriteo uurimiseks, nagu ka minister ütles, tegid uurijad tohutu töö. Avalikkusele esitatud info kohaselt oli seda suisa nelja terabaiti jagu. Ja mõelgem siis korraks sellele töömahule: tõendid, telefonikõned, pangakontod, raha liikumine, kannatanute tunnistused, võrgustiku ülesehitus, rahvusvahelised seosed. Selle kõige taga on ju uurijate lugematud töötunnid ja Eesti maksumaksja raha. 

Ja mis on tulemus? Kuritegeliku võrgustiku juht kandis Eestis reaalselt vangistust kõigest neli kuud ja 26 päeva. Tasus 8,5 miljonit eurot ja tellis järele eralennuki, millega sõitis rahulikult riigist välja. 

Ja mida siis peaks, hea minister, selle peale ütlema meie politseiuurijad, kes on teinud hingega tööd, kes on tahtnud, et see kuritegelik võrgustik lõigatakse lõpuks läbi, süüdlane pandaks vangi? Aga ei midagi. Öeldakse, et kui sul on piisavalt raha, võid sa selle eest ennast välja osta. 

See on äärmiselt ohtlik pretsedent. Kujutame ette, et tuleb järgmine kurjategija, maksab oma summa. Võib-olla teeme isegi kohtutele ja prokuratuurile mingi hinnakirja, kui palju midagi maksab, et ei panegi enam vangi. Rootsi vangidele reserveerime Eesti vanglakohad, aga oma kurjategijad lunastame teatud summa eest, las lähevad ja teevad kuritegusid edasi. 

Seda enam, et ka antud juhul ei ole tagatud, et pärast Yermolayevi vabastamist on kuriteod lõppenud. Võib-olla inimene jätkab oma võrgustiku loomist, seda meie politseiuurijad ja kohtud ei tea. 

Ei saa mõõta õigusmõistmist ainult tagasi saadud miljonitega. Inimeste õiglustunne on saanud rängalt kannatada. Võibki karistamatult tegutseda, ilma et sellest midagi järgneks. 

Minu meelest ei ole see õige suhtumine, et õigluse ja õigusega hakatakse kauplema. Kas me siis kõik müüme lõpuks maha, et kui on piisavalt rikas pakkuja, osta, mida tahad? Sellega ei saa nõus olla. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõppenud ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemine. 

Me oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Helmen Küti, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Anti Allase, Züleyxa Izmailova ja Andre Hanimäe poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine noorte sotsiaalmeedia kasutamise piirangute arutelude kohta Euroopa Liidus ja Eesti seisukohad. Arupärimine kannab numbrit 1006. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel Riigikogu liikme Madis Kallase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Oleme juba päris mitu korda käinud siin rääkimas sellest, missugust mõju meie noortele kätkeb endas sotsiaalmeedia kasutamine. Me oleme teinud mitmeid arupärimisi, andnud üle ka erinevaid eelnõuprojekte, kuidas ja mismoodi meie hinnangul peaks ka Vabariigi Valitsus oluliselt kiiremini ja aktiivsemalt selle teemaga tegelema. Ja kui vaadata meedias toimuvat ja lugeda ka välismeediat, siis on näha, et tegelikult üha rohkemad ja rohkemad riigid võtavad samme ette selles suunas, et tuleb astuda resoluutsemaid samme kui seni. Kõik need tegevused, mida me oleme teinud nii Eesti riigina kui ka Euroopa Liiduna, ei ole olnud piisavad. 

Mulle väga meeldib psühholoog Kätlin Konstaabeli viimases vist Postimehes olnud mõte, kus ta ütleb, et isegi kui keelust proovitakse mööda nihverdada, annaks see otsus signaali, et tegemist on laste jaoks tõsise terviseriskiga. Ja negatiivsetest mõjudest on räägitud aastaid. Näiteks õpetatud meedia pädevust, nutipädevust, aga kasu ei ole olnud ja probleemid aina süvenevad. Meie, selle arupärimise tegijad, ei ütle ka, et keeld on ainus võimalus, aga me näeme, et samme tuleb astuda ja tänane tegevus selles osas ei ole olnud üheselt piisav. Noorte vaimse tervise probleemid, liikumisvähesus, ärevus, unetus ja nii edasi ja nii edasi on üha rohkem ja rohkem saavutamas võimust. 

Meile ongi üles ehitatud arupärimine seitsmele küsimusele. Loodame, et tuleb sisukas arutelu, sisukad vastused. Ma olen vähemalt ministri varasematest sõnavõtudest aru saanud, et muret ta tunnistab, aga lihtsalt mõnevõrra lähenemises on erinevused. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu kõnetooli poole on juba liikumas auväärt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun, sõna on teil!

Aitäh! Ja taas kord kiidan arupärimise esitajaid ja isiklikult ka Madis Kallast selle eest, et see teema on siia saali toodud. Pean tõepoolest ka ise väga oluliseks, et me just siin Riigikogu saalis sedavõrd olulist küsimust arutame. Mulle eriti meeldis see, et te tõite välja, see konstruktiivne pool, et koos otsida neid lahendusi, mis aitaks mitte ainult Eesti lapsi, vaid kui me seome siit ka eelmise päevakorrapunktiga korraks, siis tegelikult me räägime ikkagi kogu elanikkonnakaitsest näiteks manipuleerivate algoritmide eest või ka sobimatu sisu eest või ka vaimse tervise kahjustuste eest. Loomulikult on lapsed ja noored kõige ohustatum grupp. 

Kui te lubate, siis ma alustan selle koha pealt, kus hea ettekandja lõpetas, mida siin arupärimises kirjas ei ole ja mis on tõesti sedavõrd värske, ehk konstaabeli öeldu, et isegi kui keelust püütakse mööda hiilida, annaks see signaali, et tegemist on probleemiga. Siinkohal on mul siiski kohane vast öelda, et meil tegelikult ei ole lubatud alla 13-aastaste sotsiaalmeediakontod juba täna kehtiva õiguse alusel. Signaal on ju ühiskonda väga selgelt antud ja Eesti on seda toetanud. Küsimus, mida me lahendame, on see, et kui me ei ole lubanud alla 13-aastastel sotsiaalmeediakontot teha ja me ei ole lubanud neid sinna, siis mida noored on teinud. Isegi kui keelust püütakse mööda nihverdeda, nad on sellest keelust mööda nihverdanud ehk nad on kõige sagedamini märkinud oma sünniaja oluliselt varasemaks, kui see tegelikult on, ja esinenud teise identiteediga, kui neil tegelikult on, ja selle sotsiaalmeediakonto ikkagi loonud.

Kui me nüüd mõtleme selle peale, kuidas sellest küsimusest hea lahenduseni jõuda, siis see lahendus ei ole mitte ju tegelikult see sotsiaalmeedia keeld, sest see juba on alla 13-aastastele kinni kehtiva õiguse järgi, vaid see lahendus, millest me räägime, on see, mis on see mehhanism, mida kasutada, et see keeld ka tegelikult toimiks. Nüüd, kui me hakkame sellest niimoodi rääkima, siis me jõuame natukene teistsuguste küsimusteni. Aga nüüd ma jõuan teie küsimusteni. 

"Mis põhjustel valitsus jätkuvalt ei pea vajalikuks noorte sotsiaalmeedia kasutamisest tingitud ohtudega jõulisemat tegelemist nagu seda teevad enamik Euroopa Liidu riike? Millised on peamised põhjendused, miks noori kaitsvaid samme ei ole vaja astuda ja pigem välditakse probleemiga jõulisemat tegelemist?" Need olid küsimused üks ja kaks. Aga ma siiski kohendaksin seda, et mitte ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei ole jõulist keeldu rakendanud. Seda üritas Prantsusmaa. Prantsusmaal konstitutsioonikohus luges sellise lahenduse kõlbmatuks. 

Kui ma püüaks hästi lühidalt tuua seda Prantsuse retoorikat Eesti ühiskonda, siis tõepoolest ei ole niimoodi, et ekraanide kasutamine oleks üheselt võrreldav näiteks nikotiini kasutamisega. Nikotiinis mitte midagi kasulikku ei ole, seal on ainult kahjulik, aga ekraanide kasutamises siiski on ka terve rida kasulikke või helgeid momente. Tõsi on ka see, et umbes igal kümnendal lapsel on probleem. Kui oleks kas või ühelainsal lapsel probleem, oleks see juba piisavalt tõsine asi, et selle teemaga tegeleda. Me kahjuks teame või paraku teame uuringute järgi, et nendel lastel on ka teised probleemid. 

Nii et kui me mõtleme seda, et ainuke riik, kes on selle otsuse teinud, on praegu siiski Austraalia. Austraalia nüüd ka uuendab oma õigust ja esimesed uuringud Austraalia kohta on näidanud, et nii päris hästi selle signaaliga siiski läinud ei ole, on tekkinud teistsuguseid riske juurde. Veel kord, ma kuidagi ei pisenda probleemi, aga mõistlik on vaadata seda asja siiski tervikpildis. 

Vahepeal on ka oma töö lõpetanud Ursula von der Leyeni kokku kutsutud teadlaste komisjon ja tegelikult valdavas osas selle teadlaste komisjoni järeldustega me igati nõustume. Toon sealt mõned näited. Eesti inimestele võib-olla harjumatult kõlab see, et teadlaste komisjon arvas, et tõepoolest tuleks sotsiaalmeedia keelata või ekraanid keelata null- kuni kaheaastastele. Ja sellega, ma arvan, me oleme siin ruumis kõik nõus, et null- kuni kaheaastaste jaoks ei ole ekraan sobilik ajaveetmise viis. Samal ajal me saame kõik aru, et võib-olla mõni lapsevanem siiski … Ma just eile linna peal panin tähele, et lapsevanemad lükkavad lapsekäru ja laps visuaalselt vaadates on alla kaheaastane, aga tal on nutitelefon käes, mõlemad vanemad on temaga koos. Mis me siis sellises olukorras teeksime? Kas kohalik omavalitsus vestleb nende lapsevanematega? Me tõenäoliselt ei eelda, et see karistusmäär tuleks sinna kuidagi rakendada. Aga ma arvan, et me oleme kõik ühte meelt selles, et null- kuni kaheaastastele ekraanid ei ole kohased. 

Nüüd edasi, teadlaste paneeli soovitused. Ma ei hakka seda aega kulutama, muidu ma ei jõua teie küsimusi läbi käia. Aga seal on väga palju väga asjalikke mõtteid, mida me väga toetame. Toon lihtsalt mõned näited. Need näited, muuseas, on kõik seotud digiteenuste määruse artikli 28 soovitustega, mida on tänaseks juba 150 lehekülge. See näitab, et see artikkel vajab täiendamist. Ja üks soovitusi on olnud see, et need senised suunised või mittesiduvad soovitused võiksid olla siduvad. Me valmistame Eesti poolt tõesti selles osas seisukohtade uuendamist ette. 

Hästi lühidalt, kokkuvõtvalt saab öelda niimoodi, et tegelikult ikkagi peavad need platvormid muutuma. Me oleme olnud kogu aeg nõudlikud selles osas, et ka olemasolevaid seadusi tuleb täita, mille osas ei ole ka Euroopa Liit suutnud ennast liiga hästi kehtestada. Aga tegelikult me näeme, just eriti pärast seda teadlaste paneeli kokkuvõtteid, et need soovitused selle digiteenuste määruse juures tuleb ikkagi jõustada kohustuslikus korras. Ja seda peab tegema terve Euroopa Liit koos. 450-miljonilise turuna me kindlasti suudame ennast kehtestada. Ja see on äärmiselt oluline, et nad ei tohi kellegi tervist kahjustada: nad ei tohi kahjustada laste tervist, aga tegelikult ka mitte 16-aastaste või 17-aastaste või 77-aastaste tervist. 

Me oleme nõudnud seda, et olemasolevaid reegleid täidetaks, selles osas on läinud asi natuke paremaks, ja me uuendame neid Eesti seisukohti just rõhuga sellele, et nii nagu me tuumaenergia puhul ei eelda, et inimesed peaksid ehitama rohkem varjendeid, vaid ikkagi need, kes tuumaenergiat kasutavad, peavad vastutustundlikult käituma. Samamoodi tegelikult ka sotsiaalmeediaga on lood: need platvormid peavad muutuma. 

Teie kolmas küsimus puudutab seda: "Kuidas Te kommenteerite 29.04.2026 www.laser.ee portaalis avaldatud uudist, et "Meta lobisti edukas käik Eestisse: Digiminister Liisa Pakosta jutupunktid lähevad Meta omadega ilusti kokku"?" Mul ei ole mingit seost sellega, seda on nüüd mitu korda korrutatud, et tõepoolest digiriigi asekantsler Lauri Luht ja Meta esindaja Vitnija Saldava on kohtunud 10. oktoobril 2025. aastal, aga nad on arutanud muid küsimusi. Konkreetne "Laseri" artikkel on välja toonud kaks kohta, kus meie laused on kattunud. Ja need on siis see, et mina olen öelnud, et väga lihtne keelamise tee ei lahendaks probleemi. Ja teine lause oli see, et tehnoloogiliselt on nendest piirangutest mööda minna ülilihtne. Nende kahe lause puhul on tõesti sarnased laused võimalik leida ka Meta väljaütlemistest, see vastab tõele. Aga esiteks olid Eesti seisukohad kujundatud ammu enne. 

Teiseks, te toote siin välja või oli see artiklis – artiklis, vabandust, oli see – , et see minu intervjuu "Laserile" anti samal kuupäeval, kui Eesti ei ühinenud Jutlandi deklaratsiooniga, mis vastab ka tõele. Aga selle alused on ikkagi terve rida erinevaid teadusuuringuid, mis on välja toonud nii seda, et lihtne keeld ei tööta, kui ka seda, et faktiliselt on nendest piirangutest väga lihtne mööda minna. 

Toon vaid mõned näited. Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg detsembris 2025: "Levib narratiiv, et sotsiaalmeedia on ühemõtteliselt halb. [‑‑‑] keelamine ei vabasta vastutusest." Aga rõhutan: "Meil ei ole näiteid, kus millegi sellise keelamine on probleemi lahendanud." Ja nii edasi ja nii edasi. Siin on terve pikk loetelu neid uuringuid, mis sai just kokku pandud ka uuesti selleks hetkeks, mitu lehekülge uuringuid, mis on varem ilmunud, enne seda, kui ma neid kahte lauset ütlesin ja millele ma tuginesin, mitte Metale. Minu arust on see halb ajakirjandus, aga ajakirjandusel on õigus oma väiteid esitada ja me oleme tegelikult ka ajakirjanikele vastanud, et seal puudub igasugune seos. 

Neljas küsimus: "Kuidas Euroopa Liit suhtleb suurte korporatsioonidega, kes haldavad sotsiaalmeedia platvorme ehk kas Euroopa Liidu tasandil on toimunud nendega kohtumisi ja kas korporatsioonid on pakkunud omalt poolt mingeid lahendusi?" Nüüd seesama digiteenuste määruse, mida ma olen siin juba mitu korda nimetanud ja mis seab erinevaid nõudeid nendele platvormidele, siin on Euroopa Liit asunud ennast kehtestama. 

Toon mõned näited. Näiteks TikTok on osa teenuseid Euroopa Liidus kinni pannud, need nii-öelda auhindade preemiaprogrammi, ja seal komisjon leidis, et alaealiste kaitse võib olla ebapiisav. Eelmise aasta detsembris X sai 120 miljonit eurose trahvi, kuna tuvastati, et ei ole täidetud manipuleeriva disaini mittekasutamise, reklaamide läbipaistvuse ja teadlastele andmetele ligipääsu andmise nõudeid. Tänavu juulis on Meta suhtes algatatud uurimise esialgsed järeldused avaldatud ja ka esialgsed järeldused täiskasvanutele suunatud digiplatvormide kohta. Me leiame, et need rikkumised on sellegipoolest jätkunud, aga komisjon on vähemalt asja käsile võtnud ja tõesti asunud neid asju uurima ja ka trahve määrama või piiranguid kehtestama.

Viies küsimus on: "Kas Euroopa Liidu tasandil on olemas mingid kindlad suhtlusformaadid või koostöömehhanismide mudelid, mis aitaksid saavutada tasakaalu lapsi kaitsvate regulatsioonide ja ettevõtete ärihuvide vahel?" Nüüd, Euroopa digiteenuste nõukoda on võib-olla üks näide, mis on püsiv suhtlusformaat, aga neid suhtlusformaate on muidugi terve rida. Ekspertpaneeli ma juba tõin siin ühe näitena, mis täiendavalt oli loodud. 

Kuues küsimus on: "Kas valitsusel on olnud otseseid kokkupuuteid sotsiaalmeediaid haldavate korporatsioonidega? Kui jah, siis kas on arutatud ka sotsiaalmeedia ohtude ja riskide teemadel? Kui kohtumisi ei ole toimunud, siis kas olete kaalunud nende korraldamist, et arutada sotsiaalmeedia võimalike ohtudega ja riskidega tegelemist nende poolt?" Ei ole olnud sotsiaalmeedia piirangutele keskenduvaid kohtumisi sotsiaalmeediat haldavate korporatsioonidega. Seda ühte kohtumist ma siin juba asekantsleri poolt nimetasin. Meie seisukoht on siiski see, et tegemist on sedavõrd võimsate ettevõtetega, et siin on mõistlik, kui suhtluspartneriks on Euroopa Liit. Ja me tegeleme sellega, et Euroopa Liidu seisukohtades oleks piisav nõudlikkus platvormide muutumise suhtes. Muuseas, me ei ole sugugi mitte arvukad sellise asja nõudmisel. Osas riikides on see seisukoht teistsugune, et vastutust ei oleks ettevõtetel ja ettevõtted ei peaks oma ärimehhanisme muutma. Ja meil ei ole ka plaanis selliseid kohtumisi. 

Viimane küsimus puudutab TTJA tööd digiteenuste määruse rakendamisel. Siin on jällegi sama lugu, et koostöö teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, TTJA teinud kaardistuse AK-tasemel Eestis täiskasvanutele suunatud teenuseosutaja osas. Eesti on rõhutanud nii seda, et Euroopa Komisjon peab oma rolli põhjalikumalt täitma, kui ka seda, et tegelikult on vaja ka Euroopa õigust muuta. Siin on meil mitu konkreetset mõtet, mida me rõhutame. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Alustab Heljo Pikhof. Palun! 

Suur tänu! Nüüd, kui te olete siin rääkinud kõigest sellest, siis minu küsimus oleks tegelikult selline, mis puudutab ikkagi seda konkreetset punkti. Oleme lugenud meediast, et USA-s on mitmeid suuri kohtuasju sellel teemal käivitatud ja nõutakse miljoneid kahjutasu oma laste tervise kahjustamise eest. Kas neid kaebusi on teie juhitav ministeerium üldse analüüsinud või neist mingeid tähelepanekuid teinud? Palun seletage!

Jaa. Selles ei ole kahtlust, et sellised manipuleerivad algoritmid on tervist kahjustava mõjuga ja ka mitmed muud praktikad, mida sotsiaalmeedia platvormid on kasutanud, on tervist kahjustava mõjuga. Selles ei ole kahtlust. Sellepärast me arvamegi, et platvormide tegevus peab muutuma. Kui sellele lihtsustatult veel kord vastata, siis me ei räägi ainult sotsiaalmeedia platvormidest, vaid ekraanidest laiemalt, me räägime tegelikult ka mängukeskkondadest või mis tahes muudest võimalustest, kus väärkasutus on võimalik, siis tegemist on ikkagi samalaadse näitega, nagu on tuumaenergia. Kui tuumaenergiat kasutada väga vastutustundlikult, siis ta suudab inimkonda kasulikult toetada, aga kui seal ei ole selgeid reegleid ja nõudlikkust valitsuste ja kogu maailma poolt, siis suudab see tekitada uskumatult suurt kahju, isegi kuni inimkonna hävimiseni. Seesama näide iseloomustab ikkagi nii sotsiaalmeediat kui ka näiteks tehisaru. Mõlemad on sellised valdkonnad, kus me peame väga oluliseks, et sünniksid nii Euroopa Liidu kokkulepped kui ka laiemad rahvusvahelised kokkulepped, kuidas me piirame just nimelt nende platvormidega tehisaru kahjulikku poolt ja võimaldame pakkuda kasulikku poolt. See Ameerika Ühendriikide kohtukaasus on lihtsalt üks näide kogu selles pikas reas. See tõesti vajab rahvusvahelist lahendust. Hakkame Euroopa Liidust pihta.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kogu austuse juures, teie vastus keskendus väga palju sellele, kui oluline see teema on ja samas kui keeruline see on ja kui tähtis on koostöö. No suures osas saab ju kõigega nõustuda. Samas kumab teie vastustest läbi, et valitsuse seisukoht on jätkuvalt üsna jäik, mis puudutab piiranguid, et lapsi kaitsta. Siis ma küsiksin teie juhitava ministeeriumi vaates, mida teie juhitav ministeerium on konkreetselt teinud. Näiteks üks proaktiivne samm, mida teie juhtimisel on Justiits- ja Digiministeerium astunud selleks, et sotsiaalmeedia ohte minimeerida ning laste turvalisust ja vaimset tervist paremini kaitsta. 

Aitäh! Võtan tänase päeva. Täna hommikul oli kohtumine, peaministri juurde on loodud laste vaimse tervise kaitsmise nõukoda, väga asjalik ekspertide kogu. Olin seal täna hommikul tutvustamas, käsitlesime peamiselt Eesti seisukohtade uuendamist Euroopa Liidu vaates. Mustand sai üle antud nõukogu liikmetele suure palvega, et tõesti, kui nähakse, et midagi veel täiendada, parandada, muuta ja lisada, siis me hea meelega võtame selle pardale. See võib olla üks konkreetne asi näiteks tänasest päevast.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Austatud minister! Mina saan niimoodi aru, et ka praeguse, kehtiva Euroopa Liidu digimääruse rakendamise üle on Eestis järelevalveametina Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Jah, ma saan aru, et nende suurte rahvusvaheliste digiplatvormide vastu, mis sotsiaalmeedia variante ja võimalusi pakuvad, on keeruline saada. Ma tean, et on juttu ka Ameerika Ühendriikidest, kes on kohtus olnud, ka Euroopa Liidu on üht-teist välja kirjutanud trahvidena või püüdnud kirjutada. Aga kas te olete Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga rääkinud teatud meetmetest või nüanssidest, mida Eesti saaks ära teha, ootamata seda, mida tehakse Euroopa Liidus või kuskil Ameerikas?

Aitäh! No see loogika on ikkagi selline, et Eestis ei ole suuri sotsiaalmeediaettevõtteid. Sellest tulenevalt on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalvepädevus tõepoolest piiratud. See piirdub sellega, et nad suhtlevad seaduslike esindajatega, kes on Eestisse nimetatud suurtest ettevõtetest, või soos nende ettevõtetega, kes mingit teenust pakuvad, on Eestis asutatud või tegutsevad konkreetselt ettevõttena Eestis. 

Euroopa Liidu olulisust olengi siin mitu korda just selle pärast alla kriipsutanud, et mitte ainult arvestades ettevõtete suurust, vaid ka arvestades seda, kus nad asuvad, on Euroopa Liidu koostöö järelevalve tegemisel ikkagi kullaväärtusega või äärmiselt oluline. Toon ühe näite meie algatuste kohta. Me soovime, et Euroopa Liit oma tegevust muudab. Siin on mitu korda juba nimetatud, et teadlaste paneeli üks järeldusi, üks soovitusi oli see, et tegelikult tuleb Euroopas oluliselt parandada alaealiste esitatud kaebuste esitamise mehhanismi. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et uuringud on välja selgitanud, et kui täiskasvanud inimene pöördub sotsiaalmeediaplatvormi poole ja ütleb, et teil on midagi valesti, muutke ära, parandage ära, kustutage ära või tehke midagi, siis platvormid sellele reageerivad ja ka ametiasutused reageerivad. Aga kui samasuguse pöördumise teeb alaealine, siis ei reageeri mitte keegi. See on tegelikult kohutavalt traagiline ja tohutult vale. Ja tõepoolest on niimoodi, et Euroopa Liidus on ju vanuse tunnuse alusel diskrimineerimine üldse reguleerimata. Võrdse kohtlemise direktiiv ei näe vanuse tunnuse alusel diskrimineerimist kuidagi mingi kahjuna. Ja see on erakordselt vale. Ja kui seda muus osas ei suudeta ära parandada – mina muidugi isiklikult toetaksin, et see ikkagi parandatakse ära kõikjal –, siis see on nüüd küll üks koht, kus ma tõesti teen kõik mis võimalik, et selline täiesti ajuvabadus ära muudetakse. 

Tõesti, kui laps näeb, et midagi on valesti sotsiaalmeedias, ta teeb pöördumise, siis selle pöördumisega tuleb täpselt sama tähelepanuga tegeleda ja seda täpselt sama tõsiselt võtta, nagu oleks selle teinud täiskasvanud. Siin ei tohi olla mitte mingisugustki vanuselist diskrimineerimist ega laste kuidagi alaväärsemaks pidamist. See on ju eriti oluline selles vaates, kui me vaatame laiemalt, mida on rõhutanud nii ÜRO kui ka Euroopa Liit ise, et inimesed annaks teada, kui midagi on valesti. Eriti väärtuslik on see, et kui laps seda teeb. Ja nüüd kujutame ette, et tema tagasilöök tekib sellest, et teda ei võta keegi tõsiselt, siis minu arust on see täiesti lubamatu. Ma olen seda juba mitu korda Euroopa Liidus tõstatanud, et see tuleb Euroopas ära muuta. Vanuseline diskrimineerimine tuleb vähemalt digiteemades otsekohe ära lõpetada.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Te oma vastuses päris ilusasti ütlesite, et suurte IT-firmade vastu on Eestil väikse riigina päris raske midagi ette võtta. Need teemad on suurel määral Euroopa Liidu dimensiooni teemad ja sellele väitele on kindlasti väga raske vastu vaielda. Me oleme väga uhked oma tiigrihüppe üle ja nüüd me tahame ka tehisaju osas olla eestvedajad. Kas meil on ka plaanis olla initsiatiivikas sellesama sotsiaalmeedia teema osas? Kas te olete välja töötanud ministeeriumis, valitsuses mingeid strateegilisi plaane või taktikalisi lähenemisi või on see lähenemine rohkem selline, et vaatame, mis teised teevad, ja siis vaatame, kuidas me hakkama saame, aga ise initsiatiivikust üles ei näita?

Me oleme ikkagi väga aktiivselt näidanud ka ise initsiatiivikust üles. Peamised teemad ongi see, et me oleme kõige esimesed, kes hakkasid nõudma seda, et platvormid peavad vastutama. Teiseks, me oleme kõige esimesed, kes vedasid seda, et platvormid peavad ka muutuma. See ei saa olla niimoodi, et … Näiteks toon jällegi tuumaenergia näite. Meil ei ole ju niimoodi, et me tegeleksime tuumaenergia kahjulike mõjude vastu sedasi, et ehitame rohkem varjendeid. See ei ole meie lahendus. Meie lahendus on see, et me ikkagi neid organisatsioone, kes tuumaenergiat kasutavad, tõmbame liistule ja ütleme, et nad tohivad teha ainult seda, ainult nii palju ja ainult selliste kontrollimehhanismidega. Meie lahendus ei ole mitte see, et me ehitame rohkem varjendeid, et me paneme vastutuse Eesti lastele ja ütleme, et nemad peavad muutuma, vaid ikkagi need platvormid peavad muutuma, ettevõtted peavad muutma oma ärimehhanisme ja kõike seda. See on selgelt näiteks Eesti initsiatiiv. 

Teine asi, mida ma siin juba tutvustasin, on seesama alaealiste diskrimineerimise lõpetamine. Seda ei ole ka ükski teine liikmesriik tõstatanud. Seda olen mina mitu korda tõstatanud ja me oleme selle ka Eesti seisukohtadesse pannud, et me seda ikkagi ametlikult nõuame, väga selgelt. 

Kolmas teema, kus me oleme olnud väga nõudlikud ja millele on ka väga lai teaduspõhine tugi ja mida rõhutas ka see teadlastepaneel, aga varasem juba väga lai teadlaste tugi, on see, et tõesti digipädevuste õpetamine on teaduspõhiselt äärmiselt oluline. See on oluline näiteks kas või sellepärast, et isegi kui me kehtestaksime … Ütleme, et meil on sotsiaalmeedias tekitatud selline olukord, kus kõik inimesed peavad ennast identima ja iga kord, kui nad sotsiaalmeediasse sisse lähevad, siis nad tegelikult paljastavad oma isikukoodi ja kõik muud andmed. Isikukoodi kaudu siis vanuse, toimub isikusamasuse tuvastus. Ja isegi kui need platvormid ütlevad, et oi ei, me selle kõik kohe kustutame ja me mitte midagi siit ei kasuta, siis kahjuks me näeme üha lahtirulluvatest muudest kaasustest, et see sageli nii ei ole. Risk andmete väärkasutamiseks on pöörane. Aga isegi siis, kui niisugune olukord on, jääb ju miljoneid võimalusi kasutada erinevaid suhtlusrakendusi ja muid rakendusi, kus noored saavad aega veeta. Selles mõttes see digihariduse tähtsus, oskus oma vaimset tervist kaitsta juba väga varajasest east – me ei saa jätta ainult lapsevanemate õlgadele, sellepärast et lapsevanemate teadmised on ka väga erinevad. Me kindlasti ei tohi lubada sellist olukorda, kus kõik sõltubki ainult perekonnast, kuigi perekond on väga oluline, sest sellisel juhul oleks lapsed ebavõrdses stardiolukorras. Me peame tagama selle, et meie lasteaiad ja koolid ikkagi varakult suudavad kõikidele lastele need oskused anda. 

Me oleme ka terve rea noorte endiga kohtumisi teinud, järgmised on nüüd kolmapäeva hommikul mul ees. Noored ise tegelikult ütlevad, et vaadake, meie oleme sellest välja tulnud või meie oleme selle juba ületanud, aga aidake meil kuidagi, et me saaksime oma vanematega rääkida, kui me õhtul koju läheme, et nemad ei istuks telefonis. Nad toovad isegi selliseid näiteid, et meie kirjutame kontrolliööd, meil on telefonid ära korjatud, aga õpetaja vaatab kassipilte sellel ajal, kui meie kirjutame, skrollib telefonis. Jah, digiharidus on kindlasti kogu elanikkonnale laiemalt oluline. Võib-olla need on kolm esimest teemat, kus me oleme väga-väga aktiivsed, et hoida Euroopa tähelepanu. Aga laiemalt kogu andmekaitse teema. Eestis, kus kõik andmed on digitaalsed, me saame väga hästi aru, mida, milliseid ohte see andmete võimalik ristkasutus võib kaasa tuua. Seal me oleme ka üks eestkõnelejaid täitsa selgelt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te sõnades küll väljendate seda, et tuleb nõudlik olla platvormide ja muutumise suhtes ning et me peaksime Euroopa Liidust pihta hakkama. Te olete neid kahte mõtet täna korduvalt väljendanud. Samas, reaalsus räägib midagi muud. Eesti oli ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kes vanuspiirangut ei toetanud. Ka praegu teie toodud näited initsiatiivide ja jõuliste seisukohtade kohta – need on kõik nagu ümber palava pudru käimine, need on kuskil serva peal asetsevad teemad, aga seda tuuma, et paljudes USA osariikides Meta teenuseid lapsed kesköö ja kella kuue hommikul vahel kasutada ei saa, päevane kumuleeruv kasutus saab olla maksimaalselt kaks tundi, vanuspiirang rakendub. Kõik need on sammud, mida Ameerikas rakendatakse. Kas midagi samalaadset on oodata, et Eesti palub ka Euroopas rakendada? Ka Ameerika kohtuotsus ütles, et teenused on teadlikult disainitud noori sõltuvusse ajama. Meil ei ole seda vaja ju üle tõestada.

Jaa. Selles osas me oleme tõesti kõik ühel meelel ja oleme seda siin mitu korda korranud. Me ei räägi ka lihtsalt nõudlikkusest, me räägime ikkagi sellest, mis oli ka teadlaste paneeli soovitus. Need digiteenuste määruse soovitused, mis praegu ei ole õiguslikult siduvad, mida on kokku lausa umbes 150 lehekülge, tuleks põhiosas ikkagi jõustada õiguslikult siduvana. See on nüüd ikkagi väga konkreetne asi ja me seda väga selgelt toetame, et digiteenuste määrust tuleks sellisel kujul muuta ja soovitustest liikuda edasi nõueteni. 

Mis puudutab neid nõudeid, mis Euroopa Liidus juba kehtivad, siis, kui me jätame ööaja välja ja, ütleme, mitu tundi päevas, tegelikult see manipuleerivate ja vangistavate algoritmide kasutamine alaealistele, sealhulgas 17-aastastele, on Euroopa Liidus juba keelatud. USA-s nüüd nõutakse seda keeldu. Me ei ole suutnud seda keeldu rakendada ja sellepärast me arvamegi, et õige on see, et seda ei tohi üldse kasutada mitte ühegi vanusegrupi peal. See vaidlus ei ole mitte selle üle, kas need manipuleerivad algoritmid on head või halvad. Nad on halvad. Vaidlus ei ole selle üle, et nad tervist kahjustavad. Vaidlus on selle üle, kas terve elanikkond peaks hakkama oma isikut tõendama internetti sisenedes, nii et kogu tema edasine tegevus on tema isikuga vahetult seotud. Lihtsalt selleks, et alaealistele panna mingi piirang, kus nad juhul, kui kogu ülejäänud elanikkond saab ikkagi kasutada, on neil väga palju väga lihtsaid möödahiilimise võimalusi, mida on ka Austraalia näide väga selgelt tõendanud. Mõistlikum on ikkagi kogu elanikkonna kaitseks lihtsalt ära keelata sellise tervist kahjustava praktika, kui me 150 lehekülge soovitusi jõustaksime õiguslikult siduvatena, milleni me tegelikult ju ka jõuaksime. Nii et selles mõttes me ikkagi ei arva tõesti seda, et tuleks ehitada rohkem varjendeid lastele, sellepärast et tuumaenergia on muidu halb, vaid tuleb selgelt purki panna ja kinni panna kõik see, mis halb on. 

Mis puudutab öise aja piiranguid ja kahetunnist kasutusaega päevas, siis eriti see kahetunnine kasutusaeg on tõepoolest väga väärtuslik siin saalis ka üle korrata. Kui me vaatame kaks PISA uuringut järjest, siis mõlemad toovad välja, et nende noorte tulemused, kes kasutavad sotsiaalmeediat mõistlikult kaks kuni kolm tundi päevas – ühesõnaga, mitte üle kolme tunni päevas –, on tegelikult paremad. Nende füüsiline suhtlus oma eakaaslastega on elavam kui nendel lastel, kes üldse ei kasuta sotsiaalmeediat. Nii et selles kahes või kolmes tunnis on ilmselt ikkagi midagi peidus, mida tänane noorte põlvkond suudab kasutada täitsa mõistlikult ja täitsa kenasti ning mis neid aitab omavahel suhelda ja mida võib-olla vanemad põlvkonnad sellisel kujul ei kasuta. Vähemalt kaks PISA uuringut järjest on selle selgelt välja toonud. Need lapsed on loomingulisemad, neil on paremad õpitulemused ja kõige olulisem võib olla tõesti see, et füüsiline suhtlus eakaaslastega, kus päriselt kokku saadakse, on elavam. Mis puudutab seda ööaega, siis ka siin saalis on praegu palju lapsevanemaid. See on võib-olla üks asi, mida ühel lapsevanemal on kõige lihtsam oma kodus rakendada. Seal on ausalt öeldes väga keeruline öelda, miks peaks keegi teine sekkuma, kui sa lapsevanemana saad selle seadme ju võtta enda kätte ööseks. Nii et ma jään põnevusega ootama, kuidas see USA-s tegelikult rakendub. 

Iseenesest on loomulikult selles oma mõte, et öösel tuleb magada. Aga kuidas seda täpselt rohkendatakse? Jällegi, kõik VPN-i võimalused, igasugused muud võimalused on noortel kasutada sellest möödaminemiseks. Kui ma kauges nooruses olin omale koju soetanud lapsevanema kontrolliga seadme, siis vastasin paar päeva hiljem, et kõik need piirangud, mis ma olen peale pannud, kahjuks ei tööta. Läksin poodi tagasi, käed puuses ja ütlesin, et kuulge, te müüsite mulle selle lapsevanema kontrolliga seadme. Mitte midagi ei tööta. Aga teisel pool leti taga oli sihuke kena nooruke noormees, kes vaatas mulle hämmastunult otsa ja küsis, et kas teil kodus internet on. Ma ütlesin, et on küll. Kas teil laps inglise keelt oskab? Ma ütlesin, et no ikka oskab. Ja siis küsis ta mult selge jahmatusega, et aga mida te siis ootasite. Noh, need möödamineku võimalused on lihtsalt niivõrd, nagu lapsed ehitavad oma servereid, serverilahendusi. Lahendus peaks olema platvormide muutmine, niisuguse jõuga platvormide muutmine. Ma ütleksin, et ka Euroopa Liit jääb väikseks tulenevalt kõikidest VPN-idest ja muudest võimalustest. Olen seda küsimust tõstatanud ka ÜRO-s. Kui eespool oli küsimus, mida me oleme Euroopa Liidus teinud, siis tegelikult see on ka ÜRO taseme küsimus. See puudutab igaks juhuks nii sotsiaalmeediat kui ka tehisaru.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kuulasin teid põhjalikult nii enne kui praegu ja kogu austuses jääb selline mulje, et me elame päris teistel planeetidel. Te rääkisite, kui palju Eesti on teinud ja kui suured eestvedajad me oleme. Ma olen lugenud päris palju artikleid eesti ja inglise keeles, raporteid ja uuringuid, mis toovad välja Eesti ühe viimase riigi seas koos Tšehhi ja Ungariga, kes pigem pidurdavad kõikvõimalikke algatusi sotsiaalmeedia negatiivsete mõjude leevendamiseks, sealhulgas piiranguid, isegi seavad kahtluse alla selle seost vaimse tervise kahjudega. Kuidagimoodi on tekkinud olukord, kus tundub, et ainult teie teate, kui asjalik ja aktiivne Eesti siin on. Millegipärast peab globaalne kogukond Eestit praegu hoopiski selle protsessi pidurdajaks, nii et teil tuleb väga kõva töö ära teha järgmise poole aasta jooksul. 

Konkreetne küsimus ongi, et nüüd, kus me oleme aasta jooksul sellel teemal siin saalis rääkinud – valdkonna eksperdid, vaimse tervise eksperdid on aastaid rääkinud sellel teemal –, lõpuks peaminister suvatses mingisuguse nõukoja kokku kutsuda, mis on kahtlemata samm õiges suunas, aga ma vaatasin, et nõukoja ettepanekud tulevad aasta lõpuks. See tähendab põhimõtteliselt seda, et tegelikult see valitsus ei suuda mitte midagi ära teha. Küsimus ongi selles, miks te hakkasite kõigi nende asjadega tegelema just nüüd, vahetult enne valimisi, ja miks te ei kuulanud varem sotsiaaldemokraate või vaimse tervise valdkonna eksperte, kes on aastaid nendest probleemidest kõnelenud.

Ma ei saa päris nõustuda selle küsimuse asetusega. Ja kindlasti ma ei arva, et see on mingisugune nõukoda, see on ikka väga asjalik nõukoda, mis peaministri juures koguneb. Tõesti, täna hommikul meil see arutelu oli ja seal on ikkagi väga head Eesti eksperdid koos. Me pakkusime Eesti eksperte ka sellesse Euroopa Liidu teaduste nõukotta, aga seal meil kahjuks ei õnnestunud Eesti eksperte läbi saada. 

Me oleme küll koos Belgiaga olnud need kaks riiki, kes on öelnud, et selline lausaline keeld ei ole lahendus. Ja selles osas ka tegelikult teadlaste paneel ütleb, et niisugune lihtne lahendus ei ole lahendus selles asjas. Veel kord kordan üle, et peale Austraalia ei ole ükski teine riik seda keeldu rakendanud. Kui me nüüd ütleme, et me oleme ainsad, kes midagi ei tee, siis see nüüd ka faktiliselt tõele ei vasta. 

Ja kui me jällegi omakorda vaatame Austraalia, siis need esialgsed uuringud seal ei ole just liiga julgustavad. Toon lihtsa näite. Kui niisugune kanal on olemas, mis näitab videoid, mille ingliskeelne nimetus on YouTube, seal tõesti on igal inimesel võimalik neid videoid vaadata. On võimalik sinna kanalisse sisse minna kahel moel. Sul on kas konto, sellisel juhul näidatakse sulle ainult eakohast sisu, kui lapsel on konto, või sa lähed niisama ja vaatad neid videoid ilma kontota. Minu enda teada seal kontot ei ole. Kui mul mõnikord on vaja sealt midagi vaadata, siis ma lihtsalt lähen ja vaatan, mul ei ole selleks mingit kontot vaja. Mis juhtus noortega, oli see, et kui nad enne nägid ainult vanusekohast piiratud sisu, kuna neil oli konto, siis kui nad nüüd vaatavad, nad näevad kogu sisu. 

Need ei ole lihtsad lahendused. Aga kui me ütleme välja selle lause, et need lahendused ei ole lihtsad, siis see ei tähenda, et me sellest kuidagi ei hooli või midagi ei tee. Tõesti, me peame arvestama ka selle poolega, et lapsed on infoühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Mul on kahju kodanikuna ja ka emana siin tõdeda, et juba 2024. aastal toob Reutersi uuring välja, et kogu elanikkonna hulgas võtavad rohkem kui pooled inimesed kõik oma päevased uudised sotsiaalmeediast, mitte klassikalisest meediast, ja noorte hulgas on see täiesti valdav. Miks see niimoodi juhtunud on ja kuidas seda muuta? Need on kõik jälle teistsugused küsimused. 

Aga ka Eesti uurijad, Eesti teadlased toovad välja, et seal ei ole ainult negatiivne, seal on ka positiivne. Ka sellega tuleb arvestada. On hästi lihtne öelda, et teeme keelu ja siis me võib-olla siin seda teemat üldse ei arutakski, vaid vaidleksime piltlikult öeldes Riigikohtuga, nagu Prantsusmaal see vaidlus on. Noori ei saa lihtsalt infoühiskonnast välja lõigata. 

Ma pean ikkagi veel kord rõhutama, et see on väga hea, et me seda teemat üldse siin räägime, et me koos arutame, mis need murekohad on, kus me oleme ühel meelel, mida saame teha, mis on täpsemad mured, missugused lahendused nendele muredele on. See on äärmiselt oluline. Ma olen kogu aeg väga tervitanud seda Riigikogu toetusrühma ja öelnud, et kui meil on mingid konkreetsed lahendused, siis me väga suure huviga neid kuulame ja neid arutame. 

Tõenäoliselt tuleb 16. kuupäeval komisjoni mingi esialgne ettepanek selle keelamise teemaga edasi minna, nii nagu me siin arutelu alguses tõdesime. Jutt on peamiselt sellest, kuidas täpselt seda vanust tuvastada. Küsimus ei ole selles, kas keelata. Veel kord, alla 13-aastastele ei ole juba täna lubatud. Küsimus on selles, kuidas seda keeldu rakendada, missugused vanuse tuvastamise mehhanismid on need, mida kasutada. Täna me ei ole näinud ühtegi päris hääd lahendust, mis seal oleks, aga me kindlasti oleme valmis selles osas kaasa mõtlema ja kaasa rääkima.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kuulates seda arutelu ja mitmeid võrdlusi, siis tegelikult näiteks mulle väga meeldis see võrdlus, mis te tõite tuumaenergia kasutuselevõtu või tuumaenergia kasutamise kohta. See on enim reguleeritud valdkond, seal on ülitäpselt kõik asjad paika pandud, mida võib ja mida ei või. Kui üks riik soovib sellega tegelema hakata, on seal väga täpne ja väga pikk loetelu nendest eeldustest, mis tuleb ära teha, et ei satuks rikastatud uraani tükid või mis iganes muud asjad laste kätte, et nad ei satuks kohtadesse, kus see ohustab põhjavett, loodust ja nii edasi. Miks te ühtepidi toote sellise võrdluse, mis tegelikult väga hästi iseloomustas ka seda, mida tegelikult oleks vaja ka internetimaailmas teha? Miks me seal siis seda ei tee, kui te ise ka seda võrdlusena väga hästi tõite?

Aitäh! Tõepoolest, kui me vaatame ka ÜRO vastavaid dokumente, siis tuumaenergia regulatsiooniga on liitunud vist – igatahes on see täiesti tipus liitunud riikide osakaalu poolest. Eks sellele kindlasti need arutelud kuskilt algasid, nad tõenäoliselt algasid ikka üsna sarnaselt, nagu me siin praegu arutame. Lõpuks jõuti nende kokkulepeteni ja tehti see asi ära. Mina isiklikult olen väga veendunud, et samamoodi peab juhtuma mitte võib-olla kogu internetimaailmaga, vaid tõesti inimese käitumist otseselt mõjutava suurettevõtetega, kus see kahjulik mõju on ilmselge, nagu sotsiaalmeedia tüüpi asjad. Ja teine osa on tehisaru, mis puudutab tehisaru ohtusid. Tehisaru puhul on võib-olla eriti hästi täpsem see võrdlus, sellepärast et tehisaru puhul me räägime, et kasud võivad olla väga suured, aga kahjud võivad olla inimkonnale hukatuslikud. Seal on see asi veel täpsem vast, see võrdlus. Aga meie teeme siin, ma usun, ühiselt kõik, et nende kokkulepeteni maailmas jõuda. Aga me tegeleme sellega nii Euroopa Liidus kui ka tõesti globaalsel tasemel. See on äärmiselt oluline minu arvates.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Selle teema puhul teeb mulle kõige rohkem muret, et kuidagi ühiskonnas väga visalt tuleb selle probleemi tunnistamine. Me siin äsja pidasime haridusministriga debatti ja selgelt haridussüsteemist igalt poolt peegeldab vastu, pritsib välja see mure, et kõik on hädas ja sellel on väga suur hind pikemas perspektiivis, aga keegi seda ei maksa. Ehk siis ühiskonnal tuleb see kulu nii sisulises mõttes kui ka rahaliselt tegelikult kinni maksta. Tahtsin küsida, et kui ühelt poolt on keeruline midagi keelustada, siis kas teie või ministeeriumi vaates ei ole seda, et no siis maksustame ehk püüame seda kulu nendelt, kes seda probleemi meile tekitavad, sisse nõuda. Ma saan aru, et Eesti on väike riik, aga ikkagi sellist aktiivset lähenemist peaks riigina välja näitama ja võib-olla ka Euroopa Liidus aktiivsust üles näitama. Kirjeldage seda minu probleemi kirjeldust ja lahendusi.

Aitäh! See on hea tähelepanek. Ma peakski nüüd kontrollima, Poola sellise algatuse kevadel tegi. Ma peaksin vaatama, kuhu nad täpselt jõudsid sellega. Poola digiminister sellise algatuse tegi, me temaga arutasime seda ka. Ma peaksin vaatama, kas nad on jõudnud mingi konkreetse eelnõuni või kuidas suvi on läinud. 

Teisest küljest on meie kogemused kindlasti inimestel erinevad. Ma ei pisenda ühtegi asja, aga ma toon teise näite. Kui mina käin koolides ja räägin õpetajatega, siis nad ütlevad, et kõige suurem mure on nikotiinipadjad. Tund lõpeb ära, siis on tooli alused need ära lätsutatud nikotiinipatju täis, et palun võtke sellega otsekohe midagi ette. Me oleme ka selle kohta eelnõu teinud ja loodame sellega ikkagi väga Riigikokku jõuda. Siin on tõesti niimoodi, et Rootsi ja Eesti on praktiliselt ainsad riigid, kus see regulatsioon puudub. Leedu on selle täiesti keelanud. Läti on pannud 4-milligrammise piirangu peale. Alates 10 milligrammist algab surmav kogus väikelapsele. Vastavalt sellele on näiteks Taanis 9-milligrammine piirang, Eestis müüakse, ma ei tea, üle 60-milligrammiseid nikotiinipatju. 

Meil on palju muresid noortel, millest oli enne siin ka haridusministriga juttu, ja me püüame ikkagi nende kõikidega tegeleda. Ma ise arvan, et see maksustamine on … Ühesõnaga, kui meil on valida selle vahel, kas näiteks nikotiinipadjad alaealistele lubada, aga neid maksustada, et tervisekahjude … Täpselt! Te raputate ju ka pead, eks ole, see ei ole sobiv lahendus. Ma arvan, et sotsiaalmeedia ja tehisaruohtudega on ikkagi sama lugu. Küsimus ei ole mitte ainult maksustamises, vaid küsimus on ikkagi selles, mida me tervise kaitseks teeme ja mida me terve ühiskonna kaitseks teeme. Siin me ei räägi ju ainult tervisest, me räägime ka ühiskonna toimimisest laiemalt, näiteks valimiste mõjutamisest ja kõikidest sellistest asjadest. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kuulan ja mõtlen teie vastuste esitatud küsimuste. Arupärimine on antud sisse 4. mail, praegu on september, keskpaik. Tundub nii, et teie ministeeriumis käib nagu üks tegevus, selline vilgas ja viljatu tegevus. Ma väga vabandan, aga selle teema vastuste peale jääb mul selline mulje, see on ilmselt minu probleem. Me saamegi asjadest erinevalt aru. Sotsiaalministeerium tegeleb sellega, kuidas leida lahendus järjest rohkem vaimse tervise probleemide küüsi ja sõltuvusse sattunud noortega. Vanematel on mure, koolidel on mure. Sellise tempoga, kui te edasi liigute, siis see valitsus seda probleemi kindlasti ei lahenda. Kui detsembris on alles midagi tulemas ja märtsis on valimised, siis küllap jääb see järgmisele valitsusele lahendada. Aga lihtsalt kahju on sellest aastast, mis on tegelikult ära kaotatud. Miks see nii on? Miks need asjad ei liigu kiiremini ja kas on ka erinevate ministeeriumide vahel rohkem koostööd? Järsku avata seda.

Selles mõttes võib Eesti rahvaga olla ju igati selge, et see on väga tõenäoline, et see valitsus seda probleemi ei lahenda. Ja on ka väga tõenäoline, et päris lahendus üle terve Euroopa või üle terve maailma ka vähemalt tänavuse aastanumbri sees ikkagi ei rakendu. See nõuab natukene rohkem aega, et saavutada kõik need kokkulepped ja kõik need muudatused. Tõsi, mitte ühtegi nendest seadetest, mis manipuleerivaid algoritme kasutada lubavad, ei ole riik ostnud lastele. Me ei veereta siin vastutust mitte kellegi peale. Aga kui me mõtleme seda tegevust, siis mitte üheski Euroopa Liidu liikmesriigis – see ei ole ainult Eesti, vaid mitte üheski Euroopa Liidu liikmesriigis – ei ole sotsiaalmeediat alaealistele keelatud täiendavalt sellele keelule, mis juba olemas on. Ühtegi uut regulatsiooni tehtud ei ole, Prantsusmaa üritas. Ja kuna noored on infoühiskonna osa, siis lihtsustatult öeldes ikkagi seesama näide, millest tuleb siiski ka aru saada, on see, et kuigi raamatukogudes võib olla raamatuid, mis on lastele sobimatud, mõned raamatud võivad isegi ka tekitada mingit ärevust ja muret üksikutel lastel, siis raamatukogudes võivad lapsed ikkagi edasi käia. Ärge võtke seda otsese paralleelina, vaid – jumala eest mitte seda – see ongi niivõrd keeruline küsimus ja koosneb nii paljudest osadest, et kõik riigid püüavad. 

Nüüd, mis on Eestis siiski hästi – ja ma tean, et ka seda päris paljud, mõnikord ei teata, et see võib-olla tasub selles mõttes üle rõhutada. Punkt üks: Eestis on antud kõikidele koolidele õigus oma kodukord ise teha. Kõik koolid võivad otsustada, mismoodi nad täpselt nutiseadmete kasutust reguleerivad. Kool võib otsustada niimoodi, et hommikul annavad kõik lapsed nutiseadme kuskile kogumiskarpi ja õhtul saavad tagasi, kui nad koolist ära lähevad. Või võivad igasuguseid muid variante otsustada, soovitatavalt koos kooli hoolekoguga. Selline eneseregulatsioonivõime on kõikidel koolidel ja väga paljud koolid on seda ka kasutanud. Samas on muidugi aus öelda seda, et kui PISA uuring võrdles seda – vabandust, see ei olnud PISA uuring, mitu uuringut on seda tegelikult võrrelnud –, kas nutitelefoni kasutamine koolis ja õppetulemused on omavahel korrelatsioonis, siis on jõutud järeldusele, et ei ole. Aga see koolide enesekorraldusõigus on meil siin väga laialdaselt olemas. 

Punkt 2, mis on ka nagu Eestis hästi ja võib-olla mida tasub siin veel üle korrata, on see, et me ei ole oma püüdlust haridusvalguse poole ka unarusse jätnud. See on võib-olla üks maailmas kõige suuremaid šokke, kuidas tõesti kahjuks PISA uuring näitab seda, et meie noored kasutavad väga palju sotsiaalmeediat ja samal ajal on õppetulemused head. See on üks küsimusi, mis on päris paljusid riike sõna otseses mõttes šokeerinud, kuidas selline asi on saavutatud. Ehk midagi meie haridussüsteemis hoiab seda nina veel vee peal, mida tehakse väga hästi Eesti koolides. Samal ajal tuleb ka tunnistada, et uuringud näitavad, et neil lastel, kellel on liigkasutusega probleemid, on ka muud probleemid – neil on koolikiusamise probleemid, neil on perekonnaprobleemid, neil on mingisugused muud probleemid ka. See on tohutult oluline, et me saaksime lapsi aidata, igat last nii, nagu lapsele on vaja. See ei vähenda kuidagi sotsiaalmeedia küsimuse tähendust, aga see ei vähenda kuidagi ka seda vajadust, et me peame iga last aitama. Näiteks selle Mudila projekti raames me oleme teadusraha suunanud sinna, kuidas leida paremad viisid just selliste laste aitamiseks, kellel on tegelikult ikkagi muid muresid ka. Nii et päris viljatu see asi kõik ei ole.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te ütlete, et lapsevanem peab telefoni ööseks ise ära võtma, mitte et poliitikud peaksid otsustama piiranguid ja platvormidelt neid nõudma. Aga vanemad on samamoodi hädas. Iga täiskasvanu ülesanne on hädas olevaid lapsi aidata. Me näeme, et Eesti laste vaimne tervis on igasuguste näitajate järgi punases. Palun rääkige, kuidas teie ministrina aitate lapsevanemaid ja lapsi selle murega.

Aitäh! Kuna te tulite just hiljuti saali, siis ma kordan üle selle, mida ma alguses olen rõhutanud ja mitu korda rõhutanud. See rõhutus on ikkagi selles, et just nimelt platvormidelt tuleb nõuda muutust. Tõepoolest, need manipuleerivad algoritmid mõjutavad kõiki vanusegruppe ja ma olen täitsa nõus, probleemid on ka lapsevanematel. Olen ka mitu korda välja toonud, kuidas noortega kohtudes noored ise toovad välja, et probleemid on nii vanematel kui ka õpetajatel. Seetõttu on äärmiselt oluline see, et platvormid peavad muutuma. Nad ei tohi niimoodi inimesi vangistada, inimeste tervist vangistada. Selleks, et seda saavutada, on Euroopa Liidu digiteenuste määrusel lisaks nendele piirangutele, mis seal juba kehtivad, tõsi, need kehtivad piirangud on ka kohati suhteliselt ümmarguse sõnastusega, aga sinna juurde on toodetud väga asjalike ja asjatundlike teadlaste ja muude asjatundjate poolt tervelt umbes 150 lehekülge erinevaid soovitusi. Nii Euroopa Liidu teadlaste paneel kui ka minu seisukoht on selles, et need soovitused peaksid saama õiguslikult siduvaks, mis viiks selleni, et tõesti, 450-miljoniline turg Euroopas nõuab seda, et need platvormid muutuksid. Me oleme teinud ka rahvusvahelisemat koostööd selle nimel, et need nõuded platvormidele muutuks rahvusvahelisteks. 

Aga mis puudutab konkreetselt laste vaimse tervise kaitsmist juba praegu, siis paraku ei ole ju sotsiaalmeedia kasutamine ainukene murekoht, mis teeb vaimsele tervisele häda. Juba enne tõin siin näite, et on tõendatud seos nikotiini ja vaimse tervise häirete vahel. Näiteks oleme koos Sotsiaalministeeriumiga konkreetse eelnõu välja töötanud, see eelnõu on käinud kooskõlastusringil, nüüd me seda vastavalt kooskõlastusringi tagasisidemele täiendame ja parandame. Seal tubakalobi võttis asja väga tõsiselt ette, aga me ikkagi kavatseme selle eelnõuga edasi minna, Riigikokku jõuda. Eesti noorte nikotiini tarbimine on kasvanud maailmas kõige kiiremini. Kahjuks on sellel laastavad mõjud muu hulgas vaimsele tervisele näiteks. Seal lahendusi on ridamisi, alates sellest, et keelatud toodete ostmist trahvida, keelatud toodete müümist trahvida ja seada konkreetsed piirid ja piirangud. See on näiteks üks konkreetne näide, mida me saame regulatsioonidega ära teha.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Madis Kallas, palun! 

Aitäh istungi juhatajale! Aitäh ministrile nende vastuste eest! Aga kahjuks peab tõdema, et seda kindlust, mida vähemalt mina ja ma arvan, et paljud teised ootavad, me ei saanud. 

Kahjulikkus on tõestatud. Seda on tõestatud korduvalt ja korduvalt, et liigne kasutamine, manipuleeriv sisu ja nii edasi on ennekõike noortele kahjulik. On räägitud ka sellest, et lapsevanemad, rääkimata lastest, ei saa suurkorporatsioonide vastu. Nad jäävad nõrgaks, sest korporatsioonide eesmärk on hoida võimalikult kaua seal lapsi kinni ega saa sellele vastu ei üksik pere ega ka üksik väike kogukond. 

Samuti on kohtud USA-s teinud juba väga palju otsuseid, reageerinud ja on loodud pretsedendid, kus on üheselt ja selgelt näidatud, et sotsiaalmeedia hiiud peavad vastutama, peavad selle eest ühiskonnale ja konkreetsetel juhtudel peredele tasuma. See, mida nad teevad, ei ole sellisel kujul õigustatud ega õige. Aga Eestis me jätkuvalt arutame ja samal ajal vaatame, kuidas kahju vaid süveneb. 

Minu hinnangul me praegu selgelt pisendame probleemi ja see ei ole õige. Me kardame astuda samme ja ootame seda ideaalset lahendust. Seda ideaalset lahendust ei ole olemas. Ehk jäädes seda ootama, me tegelikult kaotame aega. Nagu me ka kuulsime ministri ausast tagasisidest, tänane valitsus on selle aja juba kaotanud ja me peame vaatama juba järgmise valitsuse suunas. 

Me peame aru saama ka sellest, et see teine pool, kes on vastas, on meist suurusjärgu suurema eelarvega. Ja nendel on tegelikult olemas kõik vahendid, teadmised, oskused neid piiranguid, neid algoritme muuta, et nad ei tekitaks sellist sõltuvust või et nad ei tekitaks sellist kahju ennekõike noorte vaimsele tervisele. Aga meie peame neid survestama, Eesti riik peab neid survestama. 

Ja ma mõtlesin, et kui tänast arutelu näiteks mõne korporatsiooni juhid ja omanikud oleksid vaadanud ja mõelnud, et me peame vist selle Eestiga hakkama tegelema, Eesti tahab hakata sotsiaalmeediale mingisuguseid piiranguid peale panema, siis ma arvan, et seda arutelu vaadates nendel igasugune kartus selles osas kadus. Eesti küll mingisuguseid piiranguid või mingisuguseid vastumeetmeid nende ärile, nende rahale ei planeeri ja pigem keskendume nendele piirkondadele, kes seda tõsiselt teevad. 

Ja olles suhelnud päris palju just Austraalia teemal erinevate inimestega, on Austraalia selle saavutanud. Austraalia on saavutanud olukorra, kus suurkorporatsioonid nendega arvestavad, kus suurkorporatsioonid neid kardavad, sest nad loovad pretsedente, nad ei karda ühe ukse sulgudes kohe teist ust avada ja sealt proovida mingeid lahendusi pakkuda. Sellest jääb meil puudu. 

Me peame tegelikult näitama suurkorporatsioonidele, et kõik lahendused on nende käes ja me ei karda nende lahenduste kiiremaks rakendamiseks ka erinevaid piiranguid, erinevaid sanktsioone või erinevaid trahve. Hetkel me seda kahjuks ei näe. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister täiendada läbirääkimiste raames? Ei soovi. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase viienda päevakorrapunkti.

Liigume tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Helmen Küti, Madis Kallase, Ester Karuse, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti ja Jaak Aabi poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine Rootsi vangide Eestisse toomise kohta nr 1013. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Tõepoolest, seitse sotsiaaldemokraati esitasid kevadel arupärimise Rootsi vangide Eestisse toomise kohta. Ministrina olete teie, Liisa-Ly Pakosta, avalikkusele seda plaani põhjendanud väidetega, et Eesti maksumaksja hoiab raha kokku, Lõuna-Eesti ja Tartu turvalisus suureneb ning Eesti tervishoiule, kohtutele, prokuratuurile ja siseturvalisuse tööturule ei teki lisakoormust. 

Kui nüüd meenutada märtsikuist Riigikogu õiguskomisjoni istungit, kus arutati Rootsi kinnipeetavate Eestisse toomist, siis selgus terve rida lahtisi otsi ja vastuolusid, millele te pole avalikkusele seni ammendavaid vastuseid andnud. Istungil tõstatusid muu hulgas küsimused tegelike kulude, personalivajaduse, politsei ja vanglateenistuse vahelise tööjõukonkurentsi, tervishoiusüsteemi koormuse, kohtute ja prokuratuuri töökoormuse ning kohaliku turvatunde kohta. Paraku näitavad ministeeriumi enda andmed, märtsikuisel Riigikogu õiguskomisjoni istungil kuuldu ja senised avalikud selgitused, et mitmes olulises küsimuses on teie väited ja tegelik olukord omavahel vastuolus. 

Õiguskomisjonis selgus, et vastamata on hulk sisulisi küsimusi, näiteks kust tulevad siseturvalisuse valdkonna inimesed, kuidas välditakse politsei nõrgestamist, kes kannab tervishoiu- ja õigusasutuste tegeliku töökoormuse ning miks kasutatakse avalikkuse veenmiseks kulunumbreid, mis ei kirjelda täpselt tühjade vanglakohtade tegelikku maksumust. 

Võib-olla toon ka selle siin välja. Ministrina olete korduvalt väitnud, et tühja vanglahoone ülalpidamine maksab maksumaksjale 12 miljonit eurot aastas. Samas, asekantsleri Rait Kuuse selgitustest komisjonis nähtus, et Tartu Vangla kogu 2026. aasta eelarve on 13,1 miljonit eurot, millest 7,6 miljonit ehk 58% moodustab tööjõukulu. Hoonete ja taristu toimimiseks kulub ministeeriumi enda andmetel 4–5 miljonit eurot aastas. See hõlmab ka kinnistukulud, majandamiskulud ja kommunaalkulud. Elektrile, küttele ja veele on ette nähtud 629 960 eurot aastas ja seda nii tühja maja kui ka käigusoleva maja peale kokku. Seega ei ole kuidagi korrektne jätta avalikkusele muljet, nagu maksaks üksnes tühjade vanglakohtade või tühja hoone ülalpidamine 12 miljonit eurot aastas. Kordan veel üle, et tegemist on sisuliselt kogu vangla tegevuskuluga, mille sees on ka töötajate palgakulu, järelevalve ja igapäevane toimimine. Kui nüüd räägitakse tühjade kohtade maksumusest, siis tuleb eristada kogu vangla tegevuskulu, kasutuseta taristu püsikulu ja Rootsi vangide vastuvõtmisega kaasnevaid lisakulusid. 

Võib-olla veel üks oluline aspekt. Kindlasti tuleb lisakoormus ka Eesti tervishoiusüsteemile. Nagu me teame, Tartu Vanglas tegutseb juba praegu meditsiini- ja psühhiaatriaosakond ning teenust osutavad Viljandi Haigla töötajad. Aga seetõttu ei piisa kuidagi vastusest, et arve tasub Rootsi riik. Oluline on teada, kelle tööaega, ruume ja spetsialiste tegelikult kasutatakse ning kuidas tagatakse, et Eesti inimesed ei jää tervishoiuteenustest ilma ning meie ravijärjekorrad ei pikene. 

Võib-olla veel, et samuti ei piirdu riskid üksnes põgenemisohuga. Välisriigi kinnipeetavate Eestisse toomisega kaasnevad kaebused, kohtumenetlused, tõlkevajadus, tervishoiuvaidlused, suhtlusõiguse küsimused, võimalikud uued vanglas toime pandud rikkumised ning lisakoormus kohtutele, prokuratuurile, õiguskantslerile ja kaitsjatele. Sellest tulenevalt on teile esitatud küsimused, millele ma väga loodan saada selgeid, lühikesi ja konkreetseid vastuseid. Aitäh!

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Teile on täpsustavaid küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma lugesin meediast, et sugugi mitte kõiki Rootsi poolt pakutavaid vange ei võetud lahkesti Tartu vanglasse vastu tulenevalt sellest, et Eesti ja Rootsi, vähemalt tundub, said ikkagi mõnevõrra erinevalt aru selle lepingu sisust ja vangide profiilist. Äkki te natuke selgitate ja avate seda tausta. Esiteks, miks siis selline segadus on tekkinud, ja teiseks, mis on peamised põhjused, miks siis neid erinevaid vange pole võetud, mis ilmselt on põhjendatud, aga avalikkus peaks sellest natuke rohkem teadma. 

Täiendavalt vaatasin ka neid, keda on võetud, sealhulgas oli väga palju narkokurjategijaid, jäi silma. Meil oli justkui jutt ja eeldus, et me ei too organiseeritud kuritegevusega seotud osapooli Eesti riiki, aga üldiselt narkokuritegevus on väga tugevalt organiseeritud kuritegevus. Kuidas need kaks asja kokku lähevad?

Aitäh! Siin oli kolm küsimust. Miks segadus tekkis? Seda seletab minu arvates kõige rohkem ikkagi asjaolu, et tegemist on maailmas mitte esmakordse vanglarendi leppega, vaid esmakordselt sellist tüüpi vanglarendi leppega, mis erineb täiesti põhimõtteliselt senistest vanglarendi lepetest. Kui midagi tehakse maailmas üldse esimest korda, siis alguses võib väikest segadust või väikest asjade klattimist ette tulla. Siinkohal ma saan kohe kinnitada, et meie jaoks on kõige tähtsam turvalisus, Eesti inimeste turvalisus, ja see väike segadus näitlikustas seda, kui hästi või kui tõsiselt me seda turvalisuse küsimust võtame. Mille poolest erineb see vanglarendi leping varasematest vanglarendi lepingutest või teistest vanglarendi lepingutest, mis ka praegu sõlmitud on? Ta erineb selle poolest, et Eesti ei andnud tühja hoonet teisele riigile kasutada. Eestis me ütlesime, et siin on meie maa, meie õigus, meie töötajad. See on esimest korda maailmas, kus vanglarendi leping on sõlmitud selliselt, et üks riik annab teisele riigile üle oma ühe väga tähtsa riikliku funktsiooni teostamise ehk inimeselt vabaduse võtmine vastavalt kohtuotsusele. See tähendab seda, et need on Eesti inimesed, Eesti töötajad. Meie jaoks oli äärmiselt oluline, et need oleksid Eesti töötajad, Eesti siseturvalisuse inimesed, keda me toetame, keda me välja õpetame, kes siia jäävad, kes siin edasi on, et ka kogu maksutulu tuleks Eestisse ja kõik käiks Eesti õiguse järgi. Nii et selles mõttes on tegemist täiesti uut tüüpi lepinguga. Ma ütleksin, et seda, et selle täiesti uut tüüpi lepingu käivitamisel on tekkinud üksainuke väike segadus, mille me ka kohe lahendasime ja mis jõudis meediasse siis, kui see oli juba ammu ära lahendatud, saab ikkagi pidada väga heaks ettevalmistuseks nii Rootsi vanglateenistuse kui ka Eesti vanglateenistuse poolt, et täiesti uut asja on õnnestunud käivitada sedavõrd sujuvalt. 

Mis oli põhjus, et selline ühekordne segadus tekkis? Segadust ei ole, on tavaline koostöö häälestamine. See oli kõige esimene nimekiri, mida Rootsi üldse pakkus. Nagu öeldud, Eesti kõikidele kinnipeetavatele viib läbi taustakontrolli ja selle taustakontrolli käigus on Eestil õigus öelda ei. See on sellest huvist lähtuv, et me kontrollime ikkagi iga kinnipeetavat, kes siia tulevad. Me oleme kõikvõimalikud riskid maandanud. Esimese koostöö käigus me ju keeldusimegi nendest, kellel olid narkokuriteod, just sellised narkokuriteod, mis meie hinnangul on seotud organiseeritud kuritegevusega. Selle tõttu me esialgsest 18 taotlusest tervelt 15-st keeldusime. Nii et sellele on nüüd vastatud.

Kolmas küsimus, et me ikkagi need narko omad saatsime tagasi. 18-st 15 taotlust me saatsime tagasi ja need olid just sellised narkokuriteod, mis vaatamata sellele, et kohtu otsus ei sisaldanud otsust selle kohta, et tegemist oleks võrgustunud kurjategijaga, meie hinnangul seda ei olnud võimalik kuidagi välistada. Seetõttu 18 taotlusest 15-st me keeldusime. Nüüdseks on see täiesti tavaline koostöö häälestamine, mis iga suurema projekti alguses ju on, pärast seda ühte juhtumit võeti kohe see ette ja lihviti paremaks. Asi on läinud palju sujuvamaks ja üksteisest saadakse väga selgelt ja hästi vastastikku aru.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Noh, humoorikalt võib öelda, et neid mitteradikaliseerunud, mitteorganiseeritud kuritegevusega seotud terveid rootslastest vange leidub ka Rootsi vanglates vähe ja neid on ilmselt raske üles leida. 

Aga mina küsin kahe asja kohta, läbipaistvuse ja seniste kulude kohta. Ajakirjandusest on jäänud mulje, et see suur huvi ajakirjanikel ja Tartu elanikel selle vastu, kes siis Tartusse jõuavad, on päädinud sellega, et seda infot enam ajakirjanikele ei anta. See on olnud Eesti soov. 

Ja teiseks, vaadates nüüd esimest, ma ei tea, kahte stardikuud sellega seotud asjade paika loksutamist, arusaama sellest, millises vaimses ja tervislikus seisus need vangid on, kas te oskate ligikaudu öelda, millised on need senised kulud olnud ja kas need vastavad sellele prognoosile, mis justiitsministeeriumil oli?

Aitäh! Kulud on praegu olnud mõnevõrra väiksemad, kui oli prognoos, sellepärast et Rootsi kinnipeetavate saabumine on liikunud natukene aeglasemas tempos, kui oli esialgne prognoos. Tõsi, esialgses prognoosis oli paika pandud see, et me peaksime jõudma aasta lõpuks 200 kinnipeetavani. Praegu on veel keeruline öelda, kuidas me täpselt sinna jõuame. Aga sellest tingituna on kulusid olnud pigem vähem. 

Nüüd, on ka avalikult kajastatud, et üks arsti poole pöördumine oli. Nii nagu ka tervete Eesti inimeste puhul on väga keeruline ennustada, millal kellelgi arstivajadus tekib. Ma ka seal ei läheks, aga nii palju, kui ma olen tervishoiutöötajatega rääkinud, siis vähemalt esmane info on, et ka seal tegelikult kulusid nii palju ei kulunud, kui üldse plaanitud oli. 

Oluline on tähele panna ikkagi seda, et ka Eestis – mitte ka Eestis, vaid Eestis – on kogu vangide paiknemise info ikkagi asutusesiseseks kasutamiseks. See on meil kehtiv reegel. Me ei riputa internetti üles loetelu, missugused kinnipeetavad täpselt on Tartus, Jõhvis või Tallinnas või kust nad seal vahepeal sõidavad. See on kehtiv reegel ja sellel on oma väga selge turvalisuse eesmärk. Kui me paneme nüüd kaalukausile selle, et osa inimesi tahab väga täpselt teada ja turvalisuse eesmärgi, siis me alati valime turvalisuse. Me alati valime turvalisuse! 

Võib-olla on kohane siin natuke seletada, miks see turvalisuse nõue siiski on, see otsus on tehtud ammu enne rootslasi. See otsus on tehtud sellepärast, et maandada ka see väike ja ebatõenäoline risk, et keegi võib üritada konkreetse kinnipeetavaga ühendust võtta ebaseaduslikke teid mööda, kas või näiteks õhuteed pidi. Ka see risk peab olema ikkagi minimeeritud ja üks selle minimeerimise võimalusi on see, et need nimekirjad ei ole avalikud. Tuletan meelde, et ka Rootsi vangid on kinnises vanglas ja me ei tee Eesti kehtivat turvalisuse reeglit selle tõttu lõdvemaks. 

Teistpidi aga soovime jälle hoida avalikkust võimalikult detailselt kursis sellega, mis täpselt toimub, sest huvi on tõepoolest suur ja seda infot me ju jagame. Näiteks me jagame infot pärast vangide saabumist kohe, kui vangid on turvaliselt jõudnud vangla territooriumile. Me oleme korduvalt öelnud, et kui Rootsi kinnipeetavate arv kasvab, siis anname välja ka kuritegevuse profiilipildid, missuguste kuritegude eest on need süüdimõistvad otsused kohtus olnud. Aga praegu on see hulk liiga väike, et seda pilti anda. Nii et see läbipaistvus kogu selles ulatuses, mis samal ajal maandab ikkagi ka turvariskid, on tagatud. 

Nüüd on mitu ajakirjanikku välja toonud, et avalikkuse huvi on ikkagi olulisem kui vähetõenäoline risk. Ma rõhutan siin üle, et hea Eesti rahvas, meie jaoks on kõikide riskide maandamine olulisem kui avalikkuse huvi. See turvariskide maandamine on kõige-kõige olulisem kõikides sammudes ja kõikides osades. Kui see on maandatud, siis me anname seda infot, mis peaks tõepoolest sobima avaliku huvi rahuldamiseks. 

Tuletan meelde ka seda, et kuna Rootsist kõik kinnipeetavad saabuvad täpselt ühte hoonesse, siis ei piisa sellest, et Rootsi pool avalikustab, keda nad saatsid. Kuna nad meil jõuavad ühte hoonesse, me ei jaga neid Tallinna ja Jõhvi vahel, siis tõepoolest, sellise soovi me Rootsi poolele avaldasime, et Eestis kehtiv reeglistik näeb ette, et need on ametkondlikuks kasutamiseks. Kuna nimede avalikustamisel, saatmisel me teame, kuhu nad jõuavad, siis me ei suudaks seda turvanõuet täita. 

Vabandust, mul jäi vist vastamata mingi osa küsimusest, mis mul nüüd läks praegu meelest ära. Mul on niisugune tunne, et mul jäi midagi vastamata, aga tunne on ekslik. Selge.

Nii, aitäh! Aga Riina Sikkutil on protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Hea juhataja! Ma lihtsalt tahan nentida, et ilmselt rõõmustame üheskoos, et jätkame ikkagi eelmise istungjärgu vaimus: küsitakse, mida küsitakse, vastatakse mööda. Ma lihtsalt väljendan oma arusaamatust sellest, et kui me saime seaduses teha erandi ja seadust muuta, et Rootsi vangid saavad tubakatooteid tarbida – ma ei tea, snus'id ja ma ei tea, mis pagana nikotiinipadjad –, aga seda, et me läbipaistvuse huvides seadust muudame, et Rootsi vangide infot avalikustada, selge, et see on liiga suur turvarisk. Nendin oma hämmastust lihtsalt. Vabandust!

Aga siin istungi juhataja saab ainult kaasa aidata sellega, et see oli teie küsimus istungi juhatajale, nii et minister siin vastata ei saa. Helmen Kütt, palun!