Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, väga lugupeetud Eesti Vabariigi president Alar Karis! Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Auväärt peaminister on sõidus, küll on aga rida valitsuse liikmeid täna siin kohal. Põhiseaduslike institutsioonide esindajad, ekstsellentsid ja külalised! Avan Riigikogu XV koosseisu VIII istungjärgu. 

Ja nagu heaks tavaks on saanud, on sügisistungjärgu eel ja alguses esmalt kaks kõnet, need on Riigikogu esimehe ja Eesti Vabariigi presidendi kõned. Ja nagu tavaks on olnud, alustab kõnega Riigikogu esimees härra Lauri Hussar. Palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatud Eesti Vabariigi president Alar Karis, lugupeetud valitud president Ülle Madise, austatud valitsuse liikmed, põhiseaduslikud ametikandjad, diplomaatilise korpuse esindajad, head Riigikogu liikmed, head külalised!

Täna alustame XV Riigikogu eelviimast istungjärku.

Iga ooper algab avamänguga. Nii algas avamänguga ka meie parlamendi sellesügisene töö – Eesti sai endale uue riigipea. President valiti nii, nagu meie põhiseadus ette näeb. See on Riigikogu ülesanne ja põhiseaduslik valik, mis lähtub meie riigikorralduse aluspõhimõtetest. Õnnitlen veel kord valitud presidenti Ülle Madiset, kes astub ametivande andmiseks meie ette 12. oktoobril.

Presidendi valimisel on oluline laiapindne toetus. Ka põhiseaduses sätestatud kõrge valimiskünnis kannab selget sõnumit: Eesti president peab olema kogu riiki ühendav institutsioon, mitte ühe erakonna või ühe poliitilise leeri president.

Seekordne valimine näitas, et meie põhiseaduslik kord toimib. Eesti sai endale uue presidendi põhiseaduses ette nähtud korras ning Riigikogu suutis otsuse teha juba esimeses voorus. See on oluline ja väärib tunnustamist.

Arutelu selle üle, kuidas presidenti tulevikus valida, on samuti legitiimne. Kuid enne uute lahenduste otsimist tuleb tunnustada seda, mis meil täna olemas on: Eesti põhiseadus sätestab selge korra, see kord toimib ja selle alusel on Eestile president valitud.

Kui kunagi arutada presidendi otsevalimist, tuleb vaadata seda küsimust laiemalt – koos presidendi rolli, pädevuste ja Eesti parlamentaarse riigikorraldusega. Otsevalimine ei oleks pelgalt tehniline muudatus, vaid muudaks presidendi mandaadi olemust. Just seetõttu tuleb enne sellise muudatuse kaalumist küsida, kas see on Eesti parlamentaarse riigikorralduse toimimise seisukohalt üldse vajalik või kasu asemel hoopis pingeid ja riske loov.

Riigikogu saal on just see koht, kus vaieldakse Eesti inimeste ja Eesti riigi tuleviku üle. Siin võib olla teravalt eri meelt. See on demokraatia loomulik osa. Kuid meie erimeelsusi ei tohi ära kasutada need, kelle eesmärk on Eesti demokraatiat nõrgestada.

Sellepärast peame olema tähelepanelikumad ka omaenda sõnakasutuse suhtes. Kellegi vanemaid ega lapsi ei tohiks vastu nende tahtmist pahatahtlikult ja alusetult valimisvõitlusse tõmmata. Jätkem vanemad ja lapsed sellest välja.

Mõõdutundetut populismi Eesti poliitikas ja avalikus arutelus võiks olla vähem. Erinevad poliitilised jõud peavadki pakkuma erinevaid lahendusi. Kuid kui keerulistele küsimustele pakutakse teadlikult lihtsustatud vastuseid, kui põhiseaduslikud põhimõtted taandatakse tühjadeks loosungiteks või kui ühiskonna vastandumisest saab poliitilise edu vahend, siis kahjustame lõpuks kogu demokraatliku süsteemi usaldusväärsust.

Demokraatia ei tähenda ainult seda, et otsused peavad vastama rahva tahtele. See tähendab ka vähemuste õiguste kaitset, võimude tasakaalu, põhiseaduse austamist ning valmisolekut kuulata ka neid, kes meiega ei nõustu.

Seepärast on oluline, et meie avalikus ruumis oleks vähem vastandumist ja rohkem sisulist arutelu. Vähem loosungeid ja rohkem vastutust nende otsuste eest, mida me siin, Riigikogus, teeme.

Ja siin on meil kõigil võimalus latti enda jaoks kõrgemale seada.

Sest Riigikogu tugevus ei seisne selles, et siin ei vaielda. Vastupidi – vaidlus on parlamentaarse demokraatia loomulik ja vajalik osa. Riigikogu tugevus seisneb selles, et pärast vaidlusi suudame me teha otsuseid.

Viimasel kevadistungjärgul võttis parlament vastu 100 õigusakti: 89 seadust, 9 otsust ja 2 avaldust.

Need numbrid ei räägi ainult töö mahust. Veel olulisem on see, kuidas need otsused sündisid.

Väga palju otsuseid tehti üle koalitsiooni ja opositsiooni piiride. See näitab, et vaatamata meie poliitilistele erimeelsustele on võimalik leida küsimusi, milles seame erakondlikest huvidest kõrgemale Eesti huvid.

See on oluline märk. Märk sellest, et parlamendikoostöö on võimalik ja et Riigikogu liikmed mõistavad oma vastutust.

Seda koostööd vajame ka eeloleval istungjärgul.

Põhiseadusest tulenevalt seisavad meil lisaks kõigile teistele ülesannetele ees kaks väga konkreetset ja olulist ülesannet: valida Eestile uus õiguskantsler ning võtta vastu järgmise aasta riigieelarve.

Mõlemad on Eesti riigi toimimise seisukohalt väga olulised otsused. Õiguskantsleri sõltumatus ja autoriteet on õigusriigi oluline osa. Riigieelarve aga määrab otseselt selle, milliseid valikuid Eesti järgmisel aastal teeb ja millisteks väljakutseteks me valmis oleme.

Seetõttu vajame nende otsuste tegemisel kainet meelt, vastutustunnet ja koostöövalmidust.

Samuti lasub Riigikogu komisjonidel vastutus hoida tähelepanu küsimustel, kus Eesti avalikkus vajab selgust ja vastuseid. Ka ebamugavad küsimused tuleb läbi arutada. Parlamentaarne kontroll peab olema sisuline, faktipõhine ja järjekindel.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meie töö ei ole veel lõppenud. Ees seisab oluline ja sisukas istungjärk.

Ja juba märtsis ootavad meid korralised põhiseaduslikud valimised. Loomulikult hakkab valimiste lähenemine mõjutama ka parlamendi igapäevatööd. Aga minu üleskutse on lihtne: lõpetame selle koosseisu töö sama tõsiselt ja vastutustundlikult, nagu tegime seda viimasel istungjärgul.

Valimiskampaania tuleb ja läheb. Riigi tehtud otsuste mõju jääb.

Ja kui juba räägime vastutusest, siis üks vastutus on meil eriti selgelt ka Eesti julgeoleku ees.

Ukrainat ootab ees juba kuues sõjatalv. Kuus talve sõjas on pikk aeg. See on pikk aeg Ukraina inimestele, aga ka meile, kes me seisame Ukraina kõrval.

Venemaa agressiooni ei tohi normaliseerida ega väsimuse tõttu kõrvale lükata. Meie ülesanne on aidata Ukrainal vastu pidada ja oma riiki kaitsta. Ukraina võit ei ole ainult Ukraina huvi – see on Euroopa julgeoleku ja meie endi julgeoleku küsimus.

Eesti peab jätkama Ukraina toetamist seni, kuni Venemaa mõistab, et sõjalise jõuga ei ole võimalik oma eesmärke saavutada ja on valmis päriselt läbirääkimiste laua taha tulema.

Meie eesmärk peab olema õiglane ja kestev rahu, mitte paus enne järgmist agressiooni.

Peame olema valmis ka selleks, et Venemaa ei piirdu sõjalise jõuga. Hübriidohud, info- ja mõjutusoperatsioonid ning ühiskonna lõhestamise katsed on osa tänasest julgeolekukeskkonnast.

Nende eesmärk on külvata hirmu ja vastandumist, nõrgestada usaldust demokraatlike institutsioonide vastu ning mõjutada meie otsuseid.

Me ei tohi seda alahinnata.

Eriti oluline on sellele vastu seista siin, Eesti demokraatia keskmes – Riigikogus. Meie sõnad ja otsused ei jää ainult selle maja seinte vahele. Neid kuulevad ja kasutavad ka need, kes soovivad Eesti ühiskonda nõrgestada.

Seetõttu vajame oma poliitilises kõnepruugis rohkem vastutust. Me ei pea olema ühel meelel. Aga me peame olema ühel meelel selles, et Eesti demokraatiat, põhiseaduslikku korda ja oma riigi julgeolekut tuleb hoida.

Ja selleks, et seda teha, peab meil olema ka majanduslikku kindlustunnet.

Eesti majanduses on näha paranemise märke. Tööhõive on kõrge, inflatsioon on euroala madalaim ning inimeste kindlustunne on paranemas. Need ei ole lihtsalt majandusnäitajad tabelis. Need tähendavad inimestele suuremat kindlustunnet oma töökoha, sissetuleku ja tuleviku suhtes.

Me ei tohi muidugi teha nägu, et kõik probleemid on lahendatud. Inimestel on endiselt muresid ja ettevõtetel väljakutseid. Kuid pärast keerulisemaid aastaid on oluline märgata ka positiivset muutust.

Eesti tugevus on olnud meie võime raskustest läbi tulla, kohaneda ja edasi liikuda. Meie ülesanne siin Riigikogus on seda kindlustunnet toetada – teha otsuseid, mis aitavad majandusel kasvada, ettevõtetel investeerida ja inimestel oma eluga edasi minna.

Eesti tugevus neil keerulistel aegadel on olnud stabiilsus.

Stabiilsus ei tähenda paigalseisu ega probleemide eitamist. Stabiilsus tähendab võimet teha muutuvates oludes kaalutletud otsuseid, hoida oma põhiseaduslikku korda ja anda inimestele kindlust, et riik toimib ka siis, kui maailm meie ümber on ebakindel.

Seda stabiilsust peame hoidma ka nüüd.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meil on veel töid teha. Tehkem seda tööd nii, et erakondlikud erinevused ei muutuks takistuseks Eesti huvidele.

Tehkem oma otsuseid Eesti põhiseaduslikku korda, parlamentaarset riigikorraldust ja Eesti inimeste usaldust silmas pidades.

Kurt Vonnegut on oma elegantsel viisil sõnastanud ühe vana ja paljudes kultuurides tuntud palve: anda meile jõudu muuta seda, mida saame muuta, kannatlikkust taluda seda, mida muuta ei saa, ning tarkust neil kahel alati vahet teha.

Seda jõudu, kannatlikkust ja tarkust läheb meil kõigil vaja.

Kuulutan XV Riigikogu VIII istungjärgu alanuks. Aitäh! (Aplaus.)

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud külalised! Olen täna siin, et juhatada viimast korda sisse Riigikogu sügisistungjärk. Sellest on kolm ja pool aastat, kui olin teie ees, et soovida Riigikogu uuele koosseisule edu. Te olete aastast aastasse kuulnud mind kordamas seda, kui tähtis on parlamendi roll ja milliseid tähtsaid otsuseid teil tuleb langetada. Ma arvan, et seda kõike tasubki korrata, kuna argipäeva toimetustes ja kemplustes ei tajuta sageli enam seda silmaga nähtamatut ülevust, mis on vaba riigi kõige kõrgemas kojas.

Täna tahaksin siiski pigem võtta kokku selle, mida olen oma ametis teadvustanud Vabariigi Presidendi ja Riigikogu suhete kohta. Minu ametiaeg on möödunud suuremas osas just selle riigikogu koosseisuga. Teil endil on kindlasti oma arvamus selle kohta, kas viimastel aastatel on presidendi, parlamendi ja valitsuse rollijaotus olnud õige. Ka mina olen saanud kogemusi selle kohta, kuidas üldised põhimõtted, mida tihti korratakse ja ideaalina mainitakse, tegelikult praktikas töötavad. 

Esiteks võin teha järelduse, et kui president teeb oma tööd, siis võib ta rehkendada Riigikogu liikmete pahameelega. See tunne on tuttav minu riigikontrolöri aegadest ja see on möödapääsmatu. Opositsiooni liikmed ootavad presidendilt kõigi suurte vaidlustega läbi läinud seaduste tagasilükkamist. Kuid väga oluline on põhimõte, et parlamentaarses demokraatias langetab põhilised riigi ees seisvad valikud parlamendi enamus. 

Olen näinud, et pea iga seaduse puhul saab väita, et see on vastuolus põhiseadusega ja tuleks vetostada. Ometi, kui me mõistame põhiseadust väga laialt, siis on tulemus see, et kõik riigi valitsemise küsimused tuleks lõpuks otsustada kohtus. Sel juhul kaotaks valimised suure osa oma tähtsusest. 

Kui president lükkab mõne seaduse tagasi – olen seda olnud sunnitud tegema rohkematel kordadel kui minu viimase aja eelkäijad –, siis võib olla enam-vähem kindel, et koalitsiooni liikmete arvates on president eksinud. Pole midagi parata, veto paistab ikkagi olevat etteheide Riigikogu liikmetele. 

Mina pole olukorda alati nii tajunud, sest presidendil ja parlamendil on lõppude lõpuks ühine eesmärk: et meie seadused oleks tervikuna head, selged ja detailideski korrektsed. Üldiselt on selle eesmärgiga muidugi kõik nõus, aga praktikas kipub see paistma norimise ja ettekäändena, kui terve seadus jääb mõne detaili pärast seisma. President aga ei saa eirata küsimust, kas Riigikogu on teinud oma nõudmised seaduses inimestele piisavalt selgeks, nii et saab lähtuda seadusest, mitte ei pea ootama selguse saabumiseks mõne ametniku tõlgendust või isegi karistust. Kuna president peab austama parlamendi poliitilisi valikuid, siis kujunebki tema ülesandeks peamiselt selle kontrollimine, kas eesmärk on tõlgitud täpseteks, seda tegelikult saavutada aitavaks seaduseks. 

Teine õppetund on aga see, et kui eesmärk on väga tähtis, siis kaldub see kahjuks kõike muud varjutama. 
Üks näide selle kohta on seadus, mis kehtestas keelenõude Kaitseväes. Kui ma selle seaduse vetostasin, siis pidin endalegi ootamatult üha uuesti kinnitama, et ma ei ole keelenõude kehtestamise vastu. Isegi kui ma seda oleksin, peaksin presidendina ikkagi austama parlamendi enamuse hinnangut, et keelenõuet on vaja. Küsimus oli pigem selles, kuidas selline nõue tegelikult ellu rakendatakse. Riigikaitsekomisjon pühendas sellele küsimusele hiljem palju tähelepanu ja Riigikogu võttis vastu põhjalikult läbitöötatud seaduse.

Kokku võttes ilmestab see näide presidendi ja parlamendi head koostööd, aga siia juurde kuulus ka konflikt. Ma ei taha öelda, et konflikti ja arusaamatusi poleks pidanud olema. Pigem kinnitab see veel kord, et presidendi ees on sageli valik: kas vältida Riigikogu liikmete pahameelt või teha oma tööd. 

Õigupoolest on see isegi omamoodi paradoks, et parlament valib ametisse presidendi, kelle üks tähtsamaid ülesandeid on Riigikogu tööd mõnel juhul kui mitte takistada, siis vähemalt pidurdada. Eriti Riigikogu enamuse vaatevinklist võib peale tükkida kahtlus, kas sellist süsteemi ikka on vaja. Olen veendunud, et siiski on. Mitte et ma oleksin jõudnud järeldusele, et riigikogu liikmed ei tee oma tööd hästi või et presidendil on neist suuremad teadmised. Seda mitte. Kuid keegi peab vaatama seaduseid natuke teistsuguse pilguga, mis ei järgi tavapäraseid poliitilisi vastandumisi. 

Mitte ainult parlamendis, vaid ühiskonnas laiemalt keskendutakse ennekõike sisulistele eesmärkidele, olgu majanduse kasvatamine, hindade langetamine, looduse säilitamine, julgeoleku tagamine või midagi muud. 
Nii peabki olema, sest viimaks huvitab meid ju tulemus, mitte seadusesätted. Ent kui silme ees on tähtis eesmärk ja surve seda kiiresti saavutada, siis võib juhtuda, et kõik muu tundub teisejärgulisena. Siis võib juhtuda, et ei kaaluta hoolikalt isegi seda, kas seadus üldse aitab oma eesmärki saavutada või töötab vastupidises suunas.

Tõsi, selle kohta, mis on hea ja tõhus seadus, ei ole enamasti samuti üksmeelt ja parlamentaarses demokraatias tuleb ka selliseid vaidlusi lahendada lõpuks parlamendis. Samas ulatub riiklik huvi kaugemale parlamendi enamuse tehtud poliitilistest valikutest. 

Riigikogu praeguse koosseisu avaistungil ütlesin, et enamuse võim ei tohi hakata ühiskondlikke lõhesid süvendama. Siin ongi see raskesti leitav tasakaalupunkt, sest parlamendi enamusel peab kõigest hoolimata olema võimalik otsustada, kui me ei taha, et riiklikult tähtsad otsused jäävad vaidluste ja erimeelsuste tõttu üldse sündimata. 
Võime rääkida poliitilistest prioriteetidest ja praktilistest ülesannetest, aga kõige alus, nii demokraatia kui ka riigi arengu eeldus on viimaks see, et parlament on üldse otsustusvõimeline. 

Mulle on heidetud ette nii seda, et ma ei kaitsnud parlamendi obstruktsiooni ajal piisavalt enamuse otsustamisõigust, kui ka seda, et ma ei astunud piisavalt välja opositsiooni õiguste kaitseks. Selline kahepidine kriitika peegeldab nähtavasti seda, et olen püüdnud järgida põhimõtteid, mida mainisin siin saalis 2023. aasta aprillis. Enamusel peab olema õigus otsustada, kuid otsuste põhjendamiseks ja ühiskonnas mõistetavaks muutmiseks ei piisa sellest, et rohkem on neid Riigikogu liikmeid, kes on hääletanud nende poolt, kui neid, kes on vastu. 

Opositsiooni roll ei ole blokeerida enamuse otsuseid. Siiski saab opositsioon oma survega tagada, et on veendutud vajaduses seaduse järele, on kaalutud alternatiive ja näidatud, et ka vastuargumente on tõsiselt võetud.
Niisiis pole asi peamiselt enamuses ja vähemuses. See, et vähemusse jäänud seisukoht jääb parlamendis alla, on paratamatu. Kindlasti on paratamatu ka sellest aeg-ajalt tekkiv pinge ühiskonnas. Selline pinge on demokraatiast lahutamatu ja osa sellest laaditakse maha valimistel. 

Siiski on olemas teistsugune pinge, vahel isegi sügav pettumus, mida sünnitab mulje, et parlamendiliikmetele ei lähe kodanike arvamus üldisemalt eriti korda. Kui ekslik selline mulje ka poleks, ei saa eitada, et see on olemas ja võib pinda võites hakata ohustama parlamentaarset riigikorda tervikuna. Võib-olla ootab keegi presidendilt sellise umbusu ja pettumuse puhul üldiseid sõnu parlamentaarse demokraatia tähtsusest ehk, teisisõnu, rahva harimist. 

Mina olen presidendi rollist aru saanud teisiti. Olen pidanud tähtsaks, et umbusaldus riigijuhtide vastu ei suureneks ning et parlamendi ja valitsuse otsused oleks inimestele vähemalt oma eesmärgi ja ratsionaalsuse poolest arusaadavad, sest kõigile meelepärased ei saa need niikuinii olla. See eesmärk on minu silmis andnud praktilise sisu üldisele arvamusele, mida sageli väljendatakse, nimelt, et presidendi roll on ühtsuse ja riikliku vaimu eest seismine poliitiliselt üha uuesti ja uuesti lõhenevas igapäevas. 

Jah, seda korratakse palju, aga kas see tähendab ainult seda, et president ütleb tähtpäevadel ülevaid sõnu ja meenutab riigis ringi sõites, et me oleme kõigist erimeelsustest hoolimata üks rahvas? Kas sellest piisab, kui ühiskond muutub üha nõudlikumaks, üha iseteadlikumaks, üha infoküllasemaks?  

Ma arvan, et ülevatest sõnadest ei piisa, kui me tahame säilitada riikliku kokkukuuluvuse tunnet, millel viimaks põhineb austus ka selliste parlamendis langetatud otsuste vastu, millega ise nõus ei olda. 

Kolmas õppetund ongi aga see, et kui niisuguse raamüksmeele nimel töötada, siis ei tekita see sugugi alati kohe üksmeelt, vaid pigem vaidlusi. Koalitsioon kaldub siin nägema poliitikasse sekkumist ja seda see ka mingitmoodi on, sest presidendi ülesanne ei ole vaadata poliitikat lihtsalt kõrvalseisjana pealt. 

Kordan veel kord: kui president teeb oma tööd, siis võib ta rehkendada Riigikogu liikmete pahameelega. 
Küllap peabki nii olema – nii on meie lahutatud võimude süsteem üles ehitatud ja see on toiminud üldiselt väga hästi. Peaasi, et meie riik sellest kõigest võidaks. Jõudu tööle! (Aplaus.)

Tänan teid, härra president!

Laulavad ETV tütarlastekoor ja ETV lastekoor. (Aplaus.)

ETV tütarlastekoori ja ETV lastekoori esituses kõlas laul pealkirjaga "Lauljate tervitus", viis ja sõnad Karl August Hermann. Tervitan ja tänan ETV tütarlastekoori ja ETV lastekoori lauljaid ja nende dirigente Aarne Saluveeri ja Silja Uhsi. (Aplaus.)  

Austatud Riigikogu, palun nüüd tõusta! Eesti Vabariigi president lahkub.  

Oleme jõudnud argisemate toimetuste juurde. Head kolleegid, meil on päevakorras vaja läbi viia nüüd kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 95 Riigikogu liiget, puudub 6. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon palub selle töönädala neljapäevase istungi päevakorrast välja arvata teine päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele laste ja noorte liikumisaktiivsuse suurendamise meetmete väljatöötamiseks" eelnõu 914 esimene lugemine. 

Järgnevalt on ettepanek päevakorra projektiga seoses Lauri Laatsil. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Arupärijate nimel teen ettepaneku tänasest päevakorrast välja võtta punkt nr 7. Suur tänu!

Suur tänu! Algatajad tegid ettepaneku arvata välja tänasest päevakorrast punkt nr 7, milleks on arupärimisele nr 1020 vastamine. Rohkem ettepanekuid ma päevakorraga seoses ei näe. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, eelnõu algataja palub neljapäevase istungi päevakorrast välja arvata teine päevakorrapunkt, eelnõu 914 esimene lugemine. Eelnõu algatajad on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, arupärimisele nr 1020 vastamine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestan hääletuse. Üks hetk, katkestan hääletuse. Priit Sibul, teil oli enne käsi üleval. Kogemata? Selge. Head kolleegid, kas ma pean uuesti kogu muudatuse ette lugema? Eelnõu algataja on palunud neljapäevase istungi päevakorrast välja arvata teise päevakorrapunkti ja eelnõu algatajad on teinud ettepaneku arvata tänasest välja seitsmes päevakorrapunkt. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 86 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 24 seaduseelnõu. Esimeseks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava riigi jurisdiktsiooni alt välja jäetavate merealade elurikkuse, kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. 

Neljandaks, päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. 

Kuuendaks, raamatupidamise seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kaheksandaks, kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Üheksandaks, tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. 

Kümnendaks, maagaasiseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. 

Üheteistkümnendaks, ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Ameerika lõunaosa ühisturu, Argentina Vabariigi, Brasiilia Liitvabariigi, Paraguay Vabariigi ja Uruguay Idavabariigi vahelise partnerluslepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kaheteistkümnendaks, ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Mehhiko Ühendriikide vahelise poliitilise, majandusliku ja koostööalase strateegilise partnerluse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust Riigikogus välisminister. 

Kolmeteistkümnendaks, rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu. Neljateistkümnendaks, rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu. Viieteistkümnendaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused) eelnõu. Kuuteistkümnendaks, sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu. Nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. 

Seitsmeteistkümnendaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/2747, millega luuakse siseturu, hädaolukorra ja vastupanuvõimega seotud meetmete raamistik ning muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2679/98 (siseturu, hädaolukorra ja vastupanuvõime määrus) rakendamise seaduse eelnõu. Kaheksateistkümnendaks, platvormitöö seaduse eelnõu. Üheksateistkümnendaks, seadmeohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kahekümnendaks, töövaidluse lahendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. 

Kahekümne esimeseks, isikuandmete kaitse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kahekümne teiseks, kriminaalmenetluse seadustiku, väärteomenetluse seadustiku, elektroonilise side seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (sideandmete säilitamine ja kasutamine) eelnõu. Kahekümne kolmandaks, äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Ja kahekümne neljandaks, karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kõik 24 seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tegusat sügisistungjärku! Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Kaks näidet. 1947. aastal algatas Jossif Vissarionovitš Stalin aktsiooni, mille eesmärk oli eraomandi likvideerimine. Talupoegi sunniti astuma kolhoosi. Kes ei tahtnud, sellele kehtestati ülikõrged maksud. Selle tagajärjel pidid nad loobuma maast ja varast ja lõpuks olid nad ikkagi kolhoosis. Kes ei tahtnud, saadeti nad härra Siberisse. Ajaloost näide. 

Tänapäeval on praegune valitsus Reformierakonna ja Eesti 200 juhtimisel tõstnud olemasolevaid makse – käibemaks, tulumaks, majutusasutuste käibemaks, ajakirjanduse käibemaks, tõstnud aktsiise – alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja nii edasi – ja loonud ka uued maksud, nimelt julgeolekumaksud ja ka mootorsõidukite maksud. Kaotatud on mitmeid maksuvabastusi, tulumaksusoodustusi ja nii edasi. Enne läheb jumalapäike looja, kui ma jõuaksin selle nimekirjaga lõpuni. Minu hinnangul on tegemist kollektiviseerimise ehk vara, eraomandi likvideerimisega nii ajaloos kui ka tänapäeval. 

Küsisin ndiselt õiguskantslerilt Ülle Madiselt, kui ta kohtus fraktsioonitute grupiga, mis on teie arvamus. Ülle Madise mõtles, et kui madalad maksud on normaalsed, siis on see loomulik, kui aga tekib selline olukord, kus majanduslikult ei ole võimalik toime tulla, on tegemist põhiseadusvastase tegevusega. 

Tulenevalt eeltoodust esitangi menetlusse mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise eelnõu, sest see maks on põhiseadusvastane, kuna see seadus ütleb, et eraomand on püha ja puutumatu. 

Järgnevalt Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Kõik, kes meid vaatavad interneti vahendusel! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel sisse eelnõu, see on käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellega langetame toiduainete käibemaksu 9% peale. Praeguseks on täiesti selge, et selle eelnõu eesmärk on täielikult opositsiooniülene. Head kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, kes küll ise olid sel ajal valitsuses, kui neid eelnõusid siin saalis korduvalt maha hääletati, on meelt parandanud ja on tulnud ka sellele mõttele, et selle võiks ära teha. Nii et seda eelnõu on siin andnud sisse, oleme meie korduvalt andnud, on Isamaa Erakond andnud, on Keskerakond andnud. Ja nüüd kasutame seda head võimalust, et meie, opositsiooni hääl on saanud tugevamaks, opositsiooni hääl kõlab paremini ja me saame ühiskonnas selle küsimuse lõpuks ära lahendada, mis puudutab kõiki meie inimesi – meie leibkondi, meie perekondi, meie lapsi, meie vanavanemaid, pensionäre – väga tõsiselt. Langetame toiduainete käibemaksu lõpuks ometi ära 9% peale. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Selle moonavahendussaagaga seoses mulle näib, et Eesti rahvale valetatakse ropult näkku. Härra Pevkur teatab, et härra Saar esitab valeinformatsiooni. Täna esitas eelarve kontrolli erikomisjonis endine kaitseinvesteeringute keskuse direktor kirjaliku kaheksaleheküljelise eritunnistuse ja viitas ka sellele, milliste dokumentidega on võimalik tema tunnistuses esitatud väiteid tõendada. 

Ta tõi välja, et rea tehingute puhul kaitseminister mitte ei ole just olnud passiivselt kõrval, vaid on olnud aktiivne kontaktide vahendaja, ise läbirääkija, tehingute sõlmija, tingimuste kooskõlastaja, kiiremate ettemaksude nõudja ja kõige lõpuks ka hiljem otsustaja – kogu otsustusahel samas rollis. Selles kontekstis on eriti dramaatiline näha, et tegelikult on taotletud erandeid raamatupidamisreeglitest, ei ole täidetud Kaitseministeeriumi valitsemisala hankekorda ja tegelikkuses ka sisemisi RKIK-i tavalisi hankeprotseduure. Ja härra Saare tunnistuse ühemõtteline loogika või sõnum oli, et selle kogu asja otsustaja ja aktiivne vedaja oli ametis olev kaitseminister. 

Valitsuse esindaja täna julgeoleku direktori isikus kinnitas, et valitsuskabinet ei ole midagi niisugust arutanud ja ka praegugi avalikkusel on teatavaks saanud, ei ole valitsuskabinet mitte midagi teinud. Ja meil ongi kõigepealt arupärimine peaministrile selle kohta, mis puudutab neid moonavahenduslepinguid. Kas valitsus on seda arutanud, milline on peaministri hinnang ja millal peaministrit sellest informeeriti ja kelle poolt? 

Ja teine ettepanek on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Riigikogu otsuse näol, konkreetse iseloomuga ettepanek sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon. Julgeolekuolukorda silmas pidades leiab meil ikkagi aset Vene kodanike massiline liikumine üle piiri. Meil Euroopa kontekstis on aset leidnud sabotaažiaktsioon Milremi ettevõtte vastu. Euroopa riigid Saksamaaga eesotsas on omistanud Vene föderatsiooni terroriaktile Leipzigi rünnaku või ründekatse lennukit hävitada drooniga. Me peame andma asümmeetrilise vastuse Vene föderatsioonile, nii nagu julgeolekuinstitutsioonid on seda arutanud. Sellist tüüpi asümmeetriline vastus, mis on ka Vene Föderatsioonile ebamugav, on kontrolljoone sulgemine. Me paneme enesestmõistetavalt ette, et seda ei teeks Eesti Vabariik mitte üksnes üksi, vaid tegelikult sarnaste Euroopa Liidu idapiiri riikidega koostöös, nii nagu on selle piiri jätnud määramatuks ajaks suletuks Soome Vabariik. 

Annan need kaks otsuse eelnõu, või ühe arupärimise, mis puudutab moonavahenduste lepinguid, peaministrile, aga ka Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seoses Vene Föderatsiooniga kontrolljoone sulgemisega". Annan üle härra Hussarile. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tere siis ka sellel istungjärgul! Me anname üle arupärimise puuetega inimeste huvikaitse rahastuse vähendamise kohta. Nii kummaline kui see ei ole, tõepoolest, olukorras, kus Vabariigi Valitsus on leidnud sadu miljoneid valdavalt jõukate inimeste maksukingiduse tegemiseks, kärbitakse Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevustoetust kümnendiku võrra ehk 150 000 euro võrra. Ja olukorras, kus see ühendus tegelikult koondab enam kui 50 puuetega ja krooniliste haigustega inimeste ühendust üle Eesti, olukorras, kus plaanis on mitmed sotsiaal- ja tervisevaldkonna reformid, kus huvikaitse ja nende organisatsioonide kaasamine on tegelikult veelgi olulisem kui muidu, on valitsus seisukohal, et hinnatõusust ja tegelikult kasvavast kaasamisvajadusest hoolimata on õige aeg hakata puuetega inimeste huvikaitset hoopiski vähendama. 

Ja küsime sotsiaalministrilt, millele see plaan tugineb, millistele analüüsidele, millised huvikaitsevaldkonnad peaksid tema hinnangul ära jääma. Kas ministeerium on ka hinnanud, mis on kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste võimalike ülesannete ja kulude kasv tulenevalt sellest, kui esindusorganisatsioonide tegevusvõimekust kärbitakse? Kuidas on rahastamise vähendamine kooskõlas ka vajadusega puuetega inimesi sisuliselt kaasata, eriti, veel kord, olukorras, kus sotsiaal- ja tervisevaldkonnas on tulemas mitmed olulised reformid, mida on veel järgmise poole aasta jooksul plaanis käivitada? Ja kas sotsiaalminister ometi ei toetaks seda seisukohta, et puuetega ja krooniliste haigustega inimeste ühenduste rahastust tuleks hoopiski tõsta tulenevalt nii hinnakasvust kui ka huvikaitsevajaduse suurenemisest? 

Loodan väga, et sotsiaalminister on esitanud ka riigieelarve läbirääkimistele vastava konkreetse lisarahataotluse. Ja lõpetuseks, meie hinnangul tuleks tegelikult luua sellisem pikaajalisem ministeeriumideülene jätkusuutlik rahastusmudel, millele ka Eesti Puuetega Inimeste Koda on tähelepanu juhtinud. Alla on kirjutanud 13 Riigikogu liiget sotsiaaldemokraatide seast. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Head kolleegid, palju õnne meile uue sessiooni puhul! Ma loodan, et see tuleb konstruktiivne ja huvitav. Arupärimine, mille Keskerakonna fraktsiooni liikmed tahaksid edastada haridus- ja teadusministrile Kristina Kallasele, puudutab põhikooli lõpetanud noorte õppekohtasid. 

Selle aasta sügisel rakendus esmakordselt täies mahus õppimiskohustus, mille kohaselt peavad põhikooli lõpetanud noored jätkama õpinguid kuni 18-aastaseks saamiseni või kesk- või kutsehariduse omandamiseni. Reformi väljakuulutatud eesmärk on vähendada noorte väljalangemist Eesti haridussüsteemist, mis on iseenesestmõistetav, aga paraku näitas reformi esimene rakendamisaasta, et riik ei olnud selleks piisavalt valmis. See tekitas koolilaste ja nende vanemate seas palju ärevust, kui mitte öelda kerget paanikat, vastusteta jäänud küsimusi ja muret noorte tulevikuväljavaadete pärast. Veel augusti lõpus puudus Eesti hariduse infosüsteemis kinnitus õppekoha kohta 1674 põhikooli lõpetajal ja 1. septembri seisuga oli selliseid noori endiselt väga palju, ligikaudu 1300. Eriti teravalt puudutas probleem Tallinna ja Harjumaa noori, aga mitte ainult neid. Nii et meie küsimused ministrile: kuidas üldse võis selline asi juhtuda, miks hakatakse igasuguseid reforme rakendama ilma vajaliku analüüsita, mida need lapsed peavad tegema, et üldse saada õppekohta, ja kes hakkab selle korralageduse eest ikkagi vastutama? Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Esitame arupärimise keskfraktsiooni nimel härra Igor Tarole, siseministrile. Arupärimise sisu on kodus kukkunud inimeste abistamise korralduse muutmine ja vastutuse suunamine kohalikele omavalitsustele. Nimelt, alates 1. septembrist muudeti kodus kukkunud inimeste abistamise korda. Politsei loobus töö ajal sellistele väljakutsetele reageerimisest ning vastutus suunati jällegi omavalitsustele. 

Politsei soov vähendada talle mitteomaste ülesannete täitmist on arusaadav. Probleem on aga selles, et enne muudatuste tegemist ei olnud omavalitsustega kokku lepitud, kuidas uus süsteem toimib, kes vastutab ja kes rahastab. Kohalik omavalitsus ei ole operatiivteenistus ning sotsiaaltöötajal pole alati vajalikku väljaõpet ega võimalust kiiresti sündmuskohale minna. Pärast omavalitsuste kriitikat leiti küll ajutine lahendus, kuid põhiküsimus jäi vastuseta. Riik ei tohiks kõigepealt vana süsteemi lõhkuda ja alles seejärel hakata uut lahendust otsima. Enne muudatust peavad olema selged vastutaja, väljaõpe, õiguslik alus ja rahastus. Seetõttu esitame siseministrile arupärimise ning ootame ka sisulist vastust kaheksale küsimusele. Aitäh!

Nii, kolleeg Annely Akkermann, palun!

Tervist, head kolleegid! Head uut tööaasta algust! Rahanduskomisjon soovib üle anda kahte seaduseelnõu. Nimelt, algatasime Eesti Panga seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus on eelnõu menetlemisel algataja esindajaks siinkõneleja. 

Teine eelnõu on meil veel, see on otsuse eelnõu. Rahanduskomisjon algatab Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2026.–2028. aasta tegevuse kontrollimiseks". Eelnõud on esitatud ka digitaalselt.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Head kolleegid! Annan üle arupärimise arstiabi kättesaadavuse kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. Oleme kõik uudistest lugenud Tervisekassa nõukogu plaane järgmise aasta eelarve ja ka nelja-aastase finantsperspektiivi kohta. Eesmärk on Tervisekassa finantskriisist välja tuua ja jõuda eelarve tasakaalu. Keegi meist ilmselt ei ole selle vastu, et rahastada kvaliteeti, rakendada digilahendusi ja AI-d, aga eksperdid ja tervishoiutöötajad on oma kommentaarides kõik nentinud, et ilmselt saavutatakse ülejääk tervishoiuteenuste kättesaadavuse arvel. Olukorras, kus meie tervisekulud on madalamad kui paljudel teistel Euroopa Liidu riikidel, omaosaluses samas ületame teisi, katmata ravivajadus on kõrge, rahvastik vananeb ja ootused kasvavad, sellises olukorras tervishoiuteenuste kättesaadavuse vähendamine on ilmselt pikaajalise mõjuga tööturul osalemisele ja majanduskasvule. 

Sellest tulenevalt on meil terve rida küsimusi sotsiaalministrile. Millised on pikaajalised lahendused tervishoiu rahastamiseks, et tulevane ravivajadus katta? Kuidas on selle suunisega, et kollektiivläbirääkimistel kokku lepitud võimalik palgatõus ei kandu edasi hindadesse ja lepingutesse? Kuidas hoida tervishoiutöötajaid Eestis, kui loome ebakindlust palgatõusu osas? Ja millal me suudame jõuda selleni, et tõepoolest katame kogu ravivajaduse aasta jooksul, mitte ei jäta inimesi rohkem kui aastaks ka järjekorda? Alla on kirjutanud siin vist 13 Riigikogu liiget ja nende poolt annan arupärimise üle.

Teine veel?

Jaa.

Aga teeme selle teise koha ära, siis on vähem kõndimist ja pärast seda kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Teine arupärimine on mul 11 Riigikogu liikme poolt peaminister Kristen Michalile. Me kõik siin esimesel poolaastal veebikasiinode hasartmängumaksu määrade mittekehtimist ja taaskehtimist oleme korduvalt arutanud. Nüüd, arvestades, et käivad ka eelarveläbirääkimised, soovime peaministrilt teada, kas senine laekumine vastab valitsuse ootustele, kuidas kultuurivaldkonnale vähenenud laekumine kompenseeritakse, kas valitsusjuht on palunud ülevaateid valdkonnaministritelt selle kohta, kuidas on toimunud muutused seatud eesmärgis ehk registreeritud veebikasiinode arvus, aga kuidas on ka realiseerunud rahapesuga seotud riskid ja milline on madalama laekumise mõju kultuuri rahastamisele pikaajaliselt. Annan selle arupärimise 11 allakirjutanu poolt üle.

Aitäh! Ja nüüd kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Annan üle 14 Riigikogu liikme poolt arupärimise peaminister Kristen Michalile küsimusega, kes aitab Eesti eakaid. 

Tõepoolest, alles hiljuti tõdes PPA, et nemad ei soovi enam ega saagi minna appi üksi elavatele eakatele, kes on kukkunud. Seda kritiseeris tugevalt ka sotsiaalminister Karmen Joller, kes ütles, et oleks pidanud olema mingisugune lahendus enne, kui see otsus vastu võeti. Siis loodeti kohalike omavalitsuste peale, kuid kohalikud omavalitsused ütlesid samuti, et meiega ei ole seda asja läbi räägitud ja meil ei ole võimekust minna üksi elavatele eakatele appi. 

See tõstatab mitte lihtsalt ühe ministri vastutuse küsimuse, vaid tegelikult tõstatab küsimuse valitsuse koordineerimatusest laiemalt, sellepärast et neid juhtumeid – näiteks lähisuhtevägivalla viibimise keelu pikendamine, aga ka tasuta ühistranspordi ärakaotamine –, tundub, et valitsuses on päris palju segadust, ja mitte ainult segadust, vaid ka täiesti teineteisega rääkimata jätmist. 

Seetõttu me tahamegi küsida peaminister Kristen Michalilt mitte lihtsalt sellesama juhtumi kohta, vaid ka selle kohta, kas tema näeb laiemalt valitsuse juhtimise ja ministeeriumidevahelise koostöö probleemi nii eakate abistamise valguses kui ka mitmete teiste näidete valguses, mida oleme varasemalt ja mida paraku tõenäoliselt ka tulevikus siia pulti toome. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 29 eelnõu ja 7 arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Madis Kallase ja Jaak Aabi poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine noorsportlaste kaitse ja treenerite käitumisnormide kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Austatud kolleegid! Hea minister! Meie arupärimine, mis sai esitatud juba maikuus, on tänaseks jõudnud siia saali ja puudutab noorsportlaste kaitset ja treenerite käitumist. Helisalvestised, mis jõudsid avalikkuse ette, viitasid alaealise sportlase suhtes kasutatud alandavat ja vaimselt kahjustavat suhtlusviisi. See tekitas ühiskonnas päris tugeva arutelu. Samas tegi muret, et väga paljud hakkasid seda õigustama. Sellega seoses ongi meil siin kuus küsimust, mis ma palun ministril ette lugeda. Ja kuna vahepeal on, kuidas öeldakse, vett sinna merre voolanud, siis ehk on ka häid uudiseid sellelt rindelt. Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Heidy Purga. Palun!

Tere ja head istungjärgu algust, head kolleegid! Vastan arupärimisele noorsportlaste kaitse ja treenerite käitumisnormide kohta. 

Taustast. Nii nagu hea kolleeg siin juba ütles, arupärimine on esitatud 7. mail. Selle esitajateks on olnud viis Riigikogu liiget ning küsitakse noorsportlaste kaitse ja treenerite käitumisnormide kohta. Ma räägin kõigepealt taustast ja siis asun konkreetsete küsimuste juurde. Mis vahepeal on juhtunud? Kultuuriministeeriumi innustamisel lõi Eesti Olümpiakomitee 2019. aastal sihtasutuse Eesti Antidoping baasil Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse. Me nimetame seda lühendnimetusega EADSE. EADSE-l on tänaseks loodud nii õiguslik uurimis- kui ka koolitusvõimekus teemadel, mida head küsijad on palunud puudutada. 

Head uudised on need, et alates 1. juulist käesoleval aastal hakkasid kehtima Eesti spordieetika reeglid, mis aitavad tagada, et kogu Eesti spordialas oleks ühiselt kokku lepitud reeglid, mida peetakse ebaeetiliseks käitumiseks. Spordiseaduse § 11, dopinguvastaste ja spordieetika reeglite järgimine, 2025. aasta suvel jõustunud muudatus kohustab neid reegleid ka tundma ja järgima kõikidel spordivaldkonnas tegutsevatel füüsilistel ja juriidilistel isikutel. 

Nüüd aga küsimuste ja vastuste juurde. Kõigepealt küsimus nr 1, millal kavatsete hinnata kehtivat õigusraamistikku ja selle rakendamist treeneri ebaeetilise ja noorsportlase tervist kahjustava käitumise ennetamiseks, tuvastamiseks ja menetlemiseks. Kõigepealt kommentaariks, et Kultuuriministeeriumi hinnangul ei vaja kehtiva õigusraamistiku rakendamine täiendavat analüüsi. Miks? Eesti kehtiv õigussüsteem aitab juba karistada selle vastu eksinud isikuid, sealhulgas Eesti spordivaldkonnas tegutsevaid inimesi. Aga mis on siin veelgi tähtsam, 1. juulist 2026 ehk sellest aastast hakkasid kehtima need, mida enne nimetasin, Eesti Olümpiakomitee eestvedamisel koostatud Eesti spordieetika reeglid. Spordiseaduse 2025. aasta suvel jõustunud muudatus kohustab kõiki Eesti spordis tegutsevaid isikuid ja asutusi tundma ja järgima neid Eesti kehtestatud reegleid. Eesti spordieetika reeglid peaksid katma ka selle osa ebaeetilisest ja noorsportlaste tervist kahjustavast käitumisest, mida tänane riiklik seadus ei ole reguleerinud ning ilmselt ka ei pea reguleerima. Selle ülesande oleme edasi andnud. 

Kultuuriministeerium on tõstnud Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse tegevustoetust, mis on tänaseks juba üle poole miljoni euro. EADSE ülesanne on muu hulgas toetada spordialaliite spordieetika reeglite rikkumise menetlemisel. EADSE-s on selleks olemas nii professionaalne õigus kui ka uurimisvõimekus. Lisaks viib EADSE läbi koolitusi ning väärkohtlemise ennetamise kursus on treenerite kutsekvalifikatsiooni kohustuslik osa. 

Järgmised küsimused seon ühte, et neile anda korraga vastus. Esiteks, küsimus nr 2, kas peate vajalikuks avalikuks tulnud juhtumi valguses täiendavalt analüüsida noorsportlaste treenerite eetika- ja käitumisnorme ning nende rakendamist praktikas. Sellele vastasin osaliselt juba ka eelmise küsimusega. Ja küsimus nr 3, arvestades avalikkuses tekkinud pahameelt, riigi vastu usaldust õõnestanud juhtumeid, kus lähisuhtevägivallatseja ja pedofiili karistused olid leebed ja nad said toime panna uusi kuritegusid, haavatavas olukorras eakate vastu seksuaalkuritegude sooritamist võimaldanud juriidilise isiku vastutusele võtmise pikka vaidlust. Ka avalikkuses kajastatud noorsportlaste juhtumi puhul ei ole seni nähtud alust õiguslikuks sekkumiseks noorsportlaste kaitseks. Küsimus on, millistele võimalikele probleemidele ohvrite, ka sportlastest ohvrite kaitsega see viitab. Ja vastan. Täna on olemas õiguslik alus ebaeetiliselt käitunud isikutele spordis tegutsemiseks kuni eluaegne keeld määrata. Ja täiendavalt on võimalik spordivaldkonnas vastutusele võtta ka isikuid, sealhulgas juriidilisi isikuid, kes seda tegutsemiskeeldu eiravad või aitavad kaasa selle eiramisele. 

Küsimus nr 4. Kas ja millisel kujul on kavas pakkuda treeneritele täiendavaid koolitusi, sealhulgas tundlike teemade käsitlemise, näiteks keha, puberteet, menstruatsioon kohta, et vältida alaealiste alandamist või stigmatiseerivat käitumist? Ja vastan. Turvaline sport on treenerite kutsekvalifikatsiooni kohustuslik osa. Lisaks on treenerite koolituse üldainetes antud teemad käsitletud. 

Viies küsimus. Kas teie hinnangul peaks ebaeetiliselt käituvatel treeneritel olema võimalik kandideerida riiklikele tunnustele, sealhulgas aasta treeneri tiitlile, aga ka kutsetunnistuseta treeneritel? Vastan. Spordiseadus ütleb, et treener on sportlasi ja teisi spordis osalevaid isikuid juhendav spordispetsialist, kellel on treeneri kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses. Ebaeetiliselt käituvalt treenerilt on vastavalt tema eksimustele võimalik kohaldada ka kutsetunnistuse äravõtmine, kuna treenerite eetikakoodeks, mis on Eesti Olümpiakomitee treenerite kutsekomisjoni poolt kinnitatud juba aastal 2019, on osa sellest kutsekvalifikatsioonist. Kutseta treener seaduse tähenduses ei ole treener, ma ütlen veel kord, vähemalt spordiseaduse tähenduses, ning usun, et ka kogu spordivaldkond seda jälgib. 

Kuues küsimus: kas plaanite täiendada olemasolevaid tugimehhanisme noortele sportlastele, kes kogevad treeneri poolt vaimset või muud väärkohtlemist, et alaealistel sportlastel oleks turvaline koht pöördumiseks ja abi saamiseks ka siis, kui tavapärane esimene tugi ehk vanemad ei saa seda pakkuda. Vastus. Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus on loonud turvalise viisi neid teavitamaks ebaeetilistest juhtumitest. Seda saab teha ka täiesti anonüümselt. Lisaks on EADSE alates 2019. aastast loonud erinevaid juhendeid, ka kodukordi spordiorganisatsioonidele, mis soovitavad organisatsioonis endas leida turvalise isiku, kelle poole pöörduda abi saamiseks. Eesti spordieetika reeglite rikkumise korral seoses alaealistega on alaliit kohustatud kaasama Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse, kellel on olemas kompetents taoliste delikaatsete juhtumite menetlemiseks. Tulevikus tuleks leida ka viise, kuidas ohvritele pärast juhtumeid psühholoogilist tuge pakkuda. Praegu ei ole sellega tegeletud, kuid peame koostöö spordivaldkonnaga sellele lahenduse leidma, sest ohvreid ei tohiks üksi jätta neile tekitatud traumadega. Pean siia veel lisama, et samas ei tohiks me unustada, et väärkohtlemise ja ebaeetilise käitumise puhul ei ole kindlasti tegu ainult spordivaldkonna probleemiga ning kaitset ja abi on võimalik saada ka teistest organisatsioonidest, näiteks Sotsiaalkindlustusameti Lastemaja ja muud. 

Aga kokku võttes tänan tähelepanu juhtimast sellele valusale probleemile ühiskonnas ja ka spordivaldkonnas. Ütlen, et me riigina oleme loonud tingimused ja toetanud seda, et spordivaldkond saaks ebaeetilise käitumise vastu võidelda. Me toetame ja võimestame EADSE-t. Spordiseaduse muutmisega kohustasime spordieetika reegleid tundma, neid järgima ja oleme toetanud ka spordiarbitraaži loomist. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Riina Sikkut, palun!

Aitäh selgituste eest! Kas ma järeldan õigesti, et teie meelest on õiguslik raam paigas, küsimus on rakendamises ja erinevate osapoolte teadlikkuse tõstmises ja käitumises, et me saaksime noorsportlasi paremini hoida? Kuna arupärimine anti kevadel üle tõukudes tollal ajakirjanduses kajastatud kohtuvaidlusest, ma küsin lisaks juurde. Kas siis, kui treener on ühtlasi lapsevanem, on mingisugused erisused? Ja kuidas kindlustada ka seda, et treener teeb ka rahalisi otsuseid selle noorsportlase huvides, mitte enda või oma töötasu huvides?

Juhtumit, millele te viitate, on kohus arutanud. Kohus on oma otsuse teinud. Ma arvan, et see ei saagi olla nagu ministri vastata, vaid ikkagi õigusorganite pärusmaa. Ja seal on ka õiglased otsused saabunud, kahju küll, et selliste arme tekitavate tagajärgedega. Esimeses osas teie viidatud argumendid, millele ma olen ka vastanud, jah, me oleme väga suure ja jõudsa sammu selle olukorra parandamisele lähemale astunud.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Meedias on läbi käinud veel üks juhtum, kus õpilane, kes kaebas oma treeneri peale ja süüdistas teda seksuaalses ahistamises. Olukord on päädinud sellega, et selle õpilase vastu on mindud kohtusse. Asi tundub selles mõttes ikkagi inetu ja ebaõiglane. Eriti see jõuvahekord on ju siin selline, kus tegelikult see, kes on palju haavatavamas positsioonis, peab ennast kohtus kaitsma. Ma küsingi selle kohta, mis on need konkreetsed kohad, kust noored sportlased saavad abi. Kui neil on mingi probleem ja nad saavad abi, et see oleks ka turvaline. Praegusel juhul mulle tundub, et sellega ei ole meil päris hästi.

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt, igasuguseid karistusseadustiku rikkumisi menetleb meil politsei Eesti Vabariigis koos prokuratuuriga ja süüdi mõistab kohus. Need teemad, mis jäävad nüüd spordieetika valdkonda – spordieetika rikkumisi uurib alaliit koos EADSE-ga ning süüdi mõistavad seal vastavad distsiplinaarorganid. Antud juhtumit lihtsalt kirjeldades, et … Ma saan ministrina aru sellest delikaatsest olukorrast, aga seda konkreetset juhtumit ma isiklikul tasandil ei pea ka õigeks kommenteerida. Siin peab see olema vastavalt Eesti õiguslikule raamistikule menetletud. Ma tulen veel kord tagasi nende vastuste juurde, mida olen esitanud: millised sammud me oleme astunud ja kuhu saab pöörduda – läbi tugiisikute saab pöörduda anonüümselt, need võimalused on loodud. Ma loodan lihtsalt ministrina väga seda, et need juhtumid valusate kogemuste kaudu meid ühiskonnana ikkagi õpetavad paremaks tulevikuks või paremaks inimeste kohtlemiseks selles valdkonnas.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud minister! Tulen korraks välja räägitud teema juurde, et kutsetunnistuseta treeneri võimalus kandideerida riiklikele preemiatele. Jah, üldjuhul valivad sportlased endale treeneri ja kui treener pikaajaliselt töötab, on neil muidugi kutsetunnistus olemas. Aga aeg-ajalt juhtub ka selliseid asju – just täiskasvanud sportlaste vaates –, et nad valivad endale ikkagi taustatiimi ja juhtub ka õnnestumisi, kus peamist rolli mängivad just teise valdkonna inimesed, mitte treener või keegi teine. Kas riigi vaates peaks olema seisukoht selline, et kui sellel inimesel ei ole treeneri kutsetunnistust, siis riiklikele preemiatele ta ei peaks üldse ligi pääsema?

Tänan selle küsimuse eest! Meil on asjad lahendatud, nagu te, hea Jüri Jaanson, ise väga hästi teate. Te olete olnud selles valdkonnas kindlasti kauem kui mina, väga hästi detailidega kursis. Riiklikke preemiaid ei määra minister üksi, vaid selleks on tal komisjon, mis koosneb spetsialistidest, kellel on igaühel oma kompetents antud valdkonnas. Nad on valitud sinna just oma väga tugeva kompetentsi tõttu, kes tunnevad seadust, kes tunnevad valdkonda ja teevad ettepanekud vastavalt sellele.

Ja Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See on igati arusaadav, et ühtegi üksikjuhtumit, eriti käimasolevat menetlust me siin saalis detailideni kommenteerida ja arutleda ei saa. See pole ka eesmärk. Aga ma küsin üle. Natukene kolleeg Riina Sikkut seda küsis, aga minu jaoks jäi see vastus siiski natukene ebaselgeks või oli mõte hajevil. Mis on teie sõnum ministrina? Kas ma sain õigesti aru, et täna noor, kes tunneb, et tema suhtes võib-olla ei käituta kohaselt, adekvaatselt, rakendatakse vägivalda või mõnda muul viisil ebasobivalt, ei pea kartma abi otsida ja tal on need viisid, kuidas abi leida ja tuge saada, riik on selles vaates omalt poolt kõik sõltuva teinud?

Seda ma tegin vastates küsimusele nr 1. See küsimus käis õigusraamistiku hindamise kohta, ennetamise kohta, tuvastamise ja menetlemise kohta, kui taolised juhtumid aset leiavad. Ütlen veel kord, et siin on väga oluline samm riigi poolt astutud just EADSE võimestamisel. Iga sellise juhtumi puhul tuleb kõigepealt pöörduda EADSE poole. Selleks on antud neile volitused, neil on kompetents ja soov kindlasti selle teemaga tegeleda. Seal on pädevad inimesed, kes oskavad edasi toimetada vastavalt olukorrale. Varem seda nii-öelda võimestamist ei olnud EADSE puhul, et sellele teemale, sellele valdkonnale, sellele aspektile tähelepanu pöörata. Nüüd on, koos vahenditega.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister, ma jätkan seda küsimust, mida kolleeg Jaanson küsis. Te vastasite mõneti formaalselt ja ütlesite, et minister üksi ei otsusta preemiate andmist, vaid seal on selline komisjon moodustatakse. Aga ma küsin niimoodi, kas ma saan õigesti aru, et mingeid selliseid bürokraatlikke takistusi ei ole. Kui kutsetunnistust ei ole, aga kuldmedal on, kas siis mingist määrusest või minu pärast kas või selle komisjoni töökorrast või mõnest muust dokumendist tulenevalt ei ole kuidagi välistatud, et kui kutsetunnistust ei ole, siis ei saagi preemiat anda? Kuidas see seis meil täna ikkagi on?

Tänan küsimuse eest! Rahvusvahelised tunnistused võivad olla heaks aluseks, et võrdsustada seda Eesti kutsetunnistusega – rahvusvaheline tunnistus ja Eesti kutsetunnistus. Ja Spordikoolituse ja Teabe Sihtasutus on üle vaatamas praegu ka kutsesüsteemi. Aga mis kõige olulisem: kutset ei ole väga raske taotleda, kui sa tahad olla treener, ja kutseid väljastab Eesti Olümpiakomitee. (Saalis öeldakse midagi.) Ma ikka andsin küll.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Igal juhul tuleb tunnustada, et need sammud on astutud, just arvestades neid kahetsusväärseid juhtumeid, mis on olnud. Meie noored, lapsed peavad kindlasti olema kaitstud selliste asjade eest. Aga kas selle analüüsi käigus on tulnud veel mõtteid, kas veel on midagi võimalik teha või kõik, mis välja tuli, on seadusemuudatuse ja muude tegevustega juba kaetud?

Ma arvan, et EADSE omab sellist kompetentsi ja vaatleb valdkonda ning nende kitsaskohti nüüd ise väga tähelepanelikult ka edasi. Usaldus on neile ja ülesanne neile sellel puhul antud. Laseme neil tegutseda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetame ka tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Helmen Küti, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Madis Kallase ja Riina Sikkuti poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine Hiiumaa kutsehariduse kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tutvustan arupärimist teemal, mis ei ole siin saalis päevakorras esimest korda. Kutseharidusreform on Hiiumaal kaasa toonud mitmeid järjestikuseid ümberkorraldusi ja see on omakorda kogukonnale ja koolile loonud pideva ebakindluse. 

Mõneti võiks ju loota, et need muudatused on selja taga ja saame minna edasi, sest kaks nädalat tagasi alustas uus ühendasutus, Hiiumaa gümnaasium ja rakenduslik kolledž. Siiski, eriti arvestades, et tegemist on Eestis esmakordselt sellise mudeliga, sellise hariduskeskusega, kus on üldharidus- ja kutseõpe ühise juhtimise all, on küsitav olukord, et veel enne, kui uus ühendasutus võiks oma täispotentsiaali kas või teoorias kasutusele võtta või käima lükata, kärbiti Hiiumaa ametikooli lõpus kutseõppe võimalusi oluliselt. 

Palju on kõneainet saanud aianduse eriala tasuta õppekohtade või riiklikult rahastatud õppekohtade, Hiiumaal õppimise võimaluse lõpetamine. Jah, tõsi ta on, et eelmisest õppeaastast ja ka sel õppeaastal oli võimalik asuda aianduse erialadel tasulistel õppekohtadel. Aga nüüd on juba kaks perioodi järjest näidanud, et tasuliste õppekohtade täituvus on null. 

Meid ajendas konkreetset arupärimist sisse andma asjaolu, et mai alguses, kui Hiiumaa Ametikooli viimane nõunike kogu kogunes, tuli ootamatult teade ka ministeeriumi otsusest vähendada bussijuhi ja veoautojuhi riiklikult rahastatud õppekohtade mahtu 100%. See tähendab sisuliselt nende erialade õppe lõpetamist Hiiumaal. Tõsi, ka siin on ministeeriumi kommentaar, et raha eest ikka ju võib. 

Ma lisan siia konteksti, mida me arupärimist sisse andes ei andnud, aga ministril on võimalus selle peale lihtsalt mõelda, kuna kindlasti jätkuküsimused ka selle ümber käivad. Meil on olemas ka teadmine sellest, kuidas on käivitunud uus nelja-aastane õppekava, mis võiks anda Hiiumaale uue hoo ja uue võimaluse. Kahjuks on see avastart, jah, nendin, ka ministeeriumi esindaja on nentinud, tõenäoliselt on selle ebakindluse tõttu, olnud väga tagasihoidlik. Turismikorralduse erialal alustas sellest sügisest kolm õpilast. 

Aga ma usun, et juba ette saadetud küsimustega, mida ma hetkel ette lugema ei hakka, ja jätkuküsimustega saame me veel kord otsa vaadata, kuidas ministeerium ja minister näevad juba tehtud otsuseid Hiiumaa ametikooli jätkusuutlikkuse ja tulevikuperspektiivile vaadates. Ning igal juhul jääme väga ootama neid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud arupärija! Küsimusi oli väga palju, ma proovin neile ühekaupa vastata. 

Esiteks, küsimus arupärijatelt oli, kas ministeerium peab vajalikuks säilitada Hiiumaal kohapealne kutseõppe võimekus ning millistes valdkondades. Lühike vastus on väga selge: loomulikult peab ministeerium oluliseks, et ka Hiiumaal kohapeal on võimalik kutset omandada, kutseõppes osaleda nii noortel kui ka täiskasvanutel. Hiiumaa Kutsekoolil on õppe andmise õigus ehitus- ja tsiviilrajatiste õppekavarühmas, aianduse õppekavarühmas, materjalide töötlemise õppekavarühmas, transporditeenuste õppekavarühmas ning reisimise, turismi ja vaba aja veetmise õppekavarühmas. On teada ka, et Hiiumaa ühendatud õppeasutus on asunud sellel aastal välja töötama veel ühte täiendavat õppekava, mis on tehnoloogia valdkonna õppekavarühmas. 

Mis puudutab aianduse ja transporditeenuste õppekavarühmasid, siis tegemist on selliste õppekavarühmadega, kus Eestis on senine koolitustellimus ületanud kümnetes kui mitte sadades kordades vajadust, mis selles valdkonnas oskuste järelkasvuks on. Me oleme seda teemat väga palju teiega arutanud, et nii aianduses kui ka tegelikult transporditeenustes ehk bussi- ja veoautojuhtide koolituses on meil rahvakeeli väljendatuna ületootmine. Ehk riik oma riikliku koolitustellimusega maksab kinni ja tellib õppekohti ning koolitatakse inimesi, kelle tööturule rakendatavus ei ole väga suur. Iseenesest ilmestab seda vajadust väga hästi ka aianduse puhul teie väljatoodud asi, et oma raha eest seda valmisolekut ei ole, sest selle diplomi konverteeritavus töötingimustel palga saamiseks on väga madal, sest tegelikult sellele tööle ei asuta ja nõudlust sellise ameti järgi tegelikult nii suures hulgas ei ole. 

Sama mure on meil tegelikult transporditeenustega. Transporditeenustes on OSKA raportite järgi sellised numbrid: järgmise kümne aasta jooksul on Eestil vaja asendada või juurde 250 bussijuhti või 700 veoautojuhti, samal ajal kui täienduskoolituste kaudu suur osa neid tellimusi täidetakse ära. Kõige suurem bussi- ja veoautojuhtide koolitaja ei ole riik, vaid on erasektor, ja erasektoris täidetakse tegelikult see tellimus ära. Umbes 320 bussijuhti ja 1100 veoautojuhti aastas koolitati meil riigi tellimusel, mis on ilmselgelt sadades protsentides üle tegelikult selle vajaduse. Kutseõppes osales väga väike osa bussijuhtidest ja veoautojuhtidest, kes koolitust said. 

Mis puudutab Hiiumaad, siis Hiiumaa Ametikoolis ei olnud praktiliselt ühtegi töötajat, kes veoauto- või bussijuhi koolitusega tegeles, vaid kogu õpe telliti hankemenetlusega sisse turult. Sisuliselt oli see nagu turul tasuta koolituste pakkumine, aga kool ise ei omanud selle õpetamisega mitte mingit muud seost peale selle, et korraldati hankemenetlust. Ehk siis hangiti kogu õpe. Kool ei koonda ühtegi töötajat selle tulemusena, et seda hanget enam ei tehta, seda koolitust enam sisse ei tellita. Aga ei tellita puhtalt selle tõttu, et sellises mahus tegelikult seda meil riigina vaja tellida ei ole. Sellist tellimust sooritada pole vaja. 

Hiiumaa ametikooli ja gümnaasiumi ühendõppeasutusel HIIG+ on tõesti suur väljakutse see, kuidas uued erialad käivitada. Sest suurim probleem, millest me oleme teiega korduvalt rääkinud, on kutseõppe pakkumine kohapeal, kohapealsetele inimestele ja eriti noortele, sest tõepoolest, kümme aastat põhikooli lõpetajatel Hiiumaal kohapeal kutseõpet ei olnud võimalik omandada. Nii et kui me räägime ainult kolmest lapsest, kes läksid turismiteenuste õppekavale, siis see on juba kolm last rohkem kui ükskõik millisel varasemal ajal. Sest varasemalt pidid need kolm last liikuma ära mandrile, nad pidid ära minema Hiiumaalt, kui nad tahtsid omandada kutseharidust. Neil ei olnud võimalik seda kutseharidust Hiiumaal omandada. 

Nii et 2024/2025. õppeaastal ja 2025/2026. õppeaastal ei ole Hiiumaa Ametikool seda hanget korraldanud, veoauto- ja bussijuht, ehk kaks aastat ei ole tegelikult õppesse mitte kedagi võetud. Nii et tegemist on ühelt poolt valdkonnaga, millega kool ei olnud mitte mingit muud moodi seotud peale selle, et ta korraldas hanget. Teiselt poolt on tegemist õppekava tellimusega, mille vajadus meil on väga madal ehk oluliselt madalam kui see riiklikult kinni makstud koolitustellimus. Ja kolmandaks, see kutseõppe õppekava ei olnud isegi tööturu vajadustele kohane, sellepärast et selleks, et omandada veoauto- või bussijuhi kutset, on vaja minimaalselt õppida 60 EKAP-it. See õppekava oli 30 EKAP-it ehk seal oli juba omavahel mittekooskõla, seda lõpetades ei oleks võimalik kutsetunnistust saada. Ja teiselt poolt, me näeme, et tööturul käiakse erasektorist koolitusi ostmas, sest koolitused on veel väiksemad kui 30 EKAP-it, sest kutsenõudeid kui selliseid sellises mahus sektoril ei ole. Nii et selle koolituse järele oli ka vajadus suhteliselt madal ja tööturule rakendatavus oli 15%. Ehk need, kes tegelikult sellelt koolituselt pärast läbi käisid, päriselt bussijuhi või veoautojuhina tööle ei asunud, 85% neist ei asunud selles ametis tööle. Need on selgitused. 

HIIG+ kooli arendamisel on tõesti väga oluline kutsevaldkonna õppekavade arendamine, et tekiksid sinna õppekavad, mis oleksid atraktiivsed ka nendele, kes on põhikooli lõpetajad. Põhikooli lõpetajaid Hiiumaal jääb aasta-aastalt muidugi vähemaks. Ka see on suur murekoht, kui neid oli sel aastal 82, siis aastast 2030 hakkab see arv langema. Sel juhul on suur küsimus, kuidas täita ära üldse mitte ainult ametikooli, vaid tegelikult ka gümnaasiumi õppekohad, selleks et need mõlemad asutused seal püsiksid. Aga praegu ma võin kindlalt väita, et meie jaoks on väga oluline, et see HIID+ käivituks ja tööle läheks ning et Hiiumaa noortel oleks kohapeal võimalik õppida, aga miks mitte ka Saaremaa või mandri noortel tulla Hiiumaale õppima eriala, mis neile on atraktiivne. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Madis Kallas, palun!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Mul on küsimus sellest vaatest või selline tunnetus ministri positsiooni pealt. Kas teie ka arvate, et võiks pigem kutsekoole ja ka regionaalseid kolledžeid arendada sellistes piirkondades, kus tegelikult nende koolide enda õpilaste arv võib-olla piirkonnast ei tulekski nii suur, aga kuna kutsekooli õpilased ja ka kõrgkooli õpilased on rohkem liikuvamad, nendel ei ole veel nii suuri seoseid mingi konkreetse piirkonnaga, nii nagu näiteks teevadki ju tegelikult Gotland, Borgholm ja mitmed teised saared, siis kas see põhimõte võiks toimida ka kutsehariduses? Jah, Hiiumaa on väike, aga tegelikult seal võiks olla väga palju suurema tagalaga kutsekool.

Aitäh selle küsimuse eest! Seal on kaks asja. Üks on gümnaasiumiõpilaste ränne, mis on muutunud aasta-aastalt aina suuremaks. Üle 60% gümnaasiumiõpilastest ei õpi kodulähedases gümnaasiumis, vaid õpib gümnaasiumis, mis on kaugem kui see gümnaasium, mis talle rahvastikuregistri aadressi järgi tegelikult oleks kõige lähem. Kahjuks saavad kõige rohkem pihta need ääremaadel olevad gümnaasiumid. Sealt nii-öelda õpiränne suurtesse keskustesse, gümnaasiumidesse on aina aasta-aastalt kasvanud ja see tekitab meile päriselt muret, sest riigigümnaasiumid Hiiumaal, Võrus, Põlvas ja Valgas, kuhu me nad oleme loonud, ei ole jätkuvalt selles konkurentsis, riigigümnaasium Tallinnas tõmbub need õpilased sealt riigigümnaasiumist Hiiumaalt ära. Riigigümnaasiumid omavahel konkureerivad ja Tallinn igal juhul praegu võidab. Samal ajal tekitab see olukorra, kus meil on Tallinnas õppekohti puudu, sest Tallinna lapsed ise tegelikult oma gümnaasiumidesse sisse ei saa ja oma kodulähedases koolis käia ei saa. Nii et gümnaasiumidega on tõesti natuke see väljakutse, kuidas arendada gümnaasiume ka väljaspool suuri linnasid, sest standardne, universaalne, ühetaoline gümnaasium igal pool täna toimib niimoodi, et Tallinn, Tartu ja Pärnu imavad need lapsed endale ära. Ma arvan, et ka gümnaasiumide puhul võib lahendus olla see, et isegi gümnaasiumis on juba mingi eripära, miks see gümnaasium seal ääremaal kuskil väiksemas kogukonnas olemas on ja mida ta erilist pakub võrreldes selle gümnaasiumiga, mis on Tallinnas või Tartus. 

Kutseharidusega on alati niimoodi toiminud, et kutsekoolides on õppinud inimesed üle kogu Eesti. Need on olnud atraktiivsed õppekohad. Ainuke mure on olnud see, et mida seal pakutud on, ei ole olnud mitte tööturuga seotud, vaid inimeste õpihuviga olnud seotud, et mida inimesed on tahtnud õppida, aga mitte ilmtingimata seda, mida meil tööturul õpioskustes vaja oleks olnud. See on see, mis on seda reformi algatanud, et meil kutsehariduses pakutav, riigi poolt tellitav õpe, mis meie maksumaksja rahaga on ühiselt kõigile kinni makstav, oleks seotud tööturu vajadustega. Muu õpe, mida on võimalik jätkuvalt pakkuda, on jätkuvalt olemas, lihtsalt see on inimese enda rahakoti peal. Kui ta tahab õppida, siis tal on võimalik seda ka täiendavalt õppida. See on tinginud ka selle asjaolu, et nii mõnegi kutsekooli õppekava on tühjaks jooksnud, sellepärast et need täiskasvanud õppurid, kes seal õppisid, seal tasu eest seda õpet enam teha ei taha. Küll aga ei ole noored veel kutseharidust vähemalt sellel esimesel aastal, mis ta meil praegu käivitus, tegelikult nii suurelt üles leidnud, kuigi sellel aastal kutsekeskhariduse õppurite arv kasvas. Kasvas 1000 õpilase võrra on rohkem kutsehariduses õppureid, aga see kasv ei ole veel piisavalt selline, mida me oleks tahtnud näha muidugi.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! Tööjõuturu vajadustest loomulikult tuleks lähtuda, aga minu küsimus on võib-olla laiem. Kui me räägime ainult Hiiumaa ja transpordi erialast, aga laiemalt, kui palju üldse kohalikud ettevõtted või kohalik kogukond saavad kaasa rääkida selles, milline on see tööjõuturu vastav eriala. Ehk siis lihtsustatult, kui on olukord, kus metalliettevõtteid on väga palju seal piirkonnas, tahavad häid keevitajaid saada, kas see on mingi argument kutseõppe nii-öelda eriala loomiseks või on see kuidagi muul moel paika pandud? Kui palju ja millise mehhanismiga need kohalikud ettevõtjad saavad siin kaasa rääkida?

Aitäh selle küsimuse eest! Kohalikud ettevõtjad on võtmekaasarääkijad. Nende soovidest tingituna tegelikult neid kutseõppekavasid ka avatakse. See on see, kuidas peaks kutseõppekava planeerima ja miks seda just Hiiumaal avada, sellepärast et Hiiumaal on vajadus selle, selle, selle või selle kutseoskuste järele. Niimoodi see kogukond ka selle turismiteenuste kutseõppekavani jõudis. Selle järgi Hiimaal, no ilmselgelt me ka ise saame aru, millest koosneb Hiiumaa majandus, väga tugevasti turismist ta koosneb ja selle tõttu ka see õppekava seal avati. See oli kohaliku kogukonna poolt välja töötatud ja soovitud õppekava. Praegu nad arendavad välja kogukonnaga koostöös järgmist õppekava. Õppekavasid ei kirjuta ette haridusministeerium. Haridusministeerium tellib koolitustellimust, mida meil on vaja, kus ja kui palju, mis tuleb meil OSKA raportitest. Ja OSKA raportid on seni osutunud kümne aasta perspektiivis suhteliselt täpseteks.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Kuulasin teie ettekannet huviga. Kuidagi kriibib kõrva, kui te räägite, et hariduse puhul me vaatame kogu aeg tööturu poole. Haridus ongi tööturu täitmise eesmärk. Kas eesmärk ei võiks haridusel ikkagi natukene laiem olla? Siit ma tuleksin nüüd sellesama aednike teema juurde. Te ütlesite, et tööturul ei ole neid tarvis, aga samal ajal maainimestel võimekus õppida paremaid meetodeid aianduse osas võiks olla suurepärane ja vajalik. Siin on ka üks igikestva õppe printsiip, mis peaks Eestis ikkagi kehtima. Kindlasti oleks te vastus, et nad tasuliselt saaksid seda toimetada, aga arvestades maainimeste rahalisi võimalusi on need üsna tagasivõitlikud. Kas te arvate, et see on ikkagi õige, et me peame vaatama kõiki asju ainult lähtuvalt tööturu vajadustest?

Aitäh selle küsimuse eest! Hiiumaa Ametikoolis aedniku erialal ei õppinud maainimesed, seal õppisid tallinlased. Seal käisid õppimas tallinlased, kõvasti üle poole aianduse eriala õppuritest olid Tallinnast. Me ei räägi selles mõttes maainimestest. Tallinn, Harjumaa. Ma saan aru, et inimestel on huvi aianduse vastu, inimesed tahavad omandada teadmisi aianduse vastu, nad käivad nädalavahetusel koolitustel. Väga ilus oli see, õpetati väga kvaliteetselt, professionaalselt, aga samal ajal ei olnud sellelsamal Hiiumaa noorel, sellel 16-aastasel, mitte midagi Hiiumaa Ametikoolis õppida. Ei olnud! Hiiumaa Ametikool pakkus õppekavasid või seda konkreetset õppekava, mis oli täidetud suures osas Tallinna ja Harjumaa inimestega, kelle töölerakendatavus oli väga madal. Sellel erialal nad tegelikult tulevikus ei töötanud. 

Ja võib-olla, kui riik oleks väga rikas – väga-väga rikas –, siis ma arvan, et võikski niimoodi edasi jätkata. Mul ei ole selle vastu mitte midagi. Aga meil oli vaja tekitada õppekohad ka 16-aastastele noortele Hiiumaal, rakendusliku hariduse õppekohad oli vaja tekitada ka noortele. Meil oli valik, kas me rahastame koolitustellimusega täiskasvanute täiendõpet või noorte kutsekeskhariduse õpet. Me valisime, et me rahastame noorte kutsekeskhariduse õpet Hiiumaal. Täiskasvanutele me jätame võimaluse ka ise edaspidi õppida, kui nad aianduse vastu huvi tunnevad, aga mitte riigi raha eest, vaid oma raha eest. Ja nagu me näeme, tegelikult seda huvi ei ole olnud.