Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Katkestan hääletuse, sest Õnne Pillakul ei tööta pult. On nii? Kohaloleku kontrolli ... Kas keegi saab kontrollida? Kui isegi Valdo Randpere ei saa aidata, siis on ikka tõsine probleem. Sa võid, Õnne, istuda minu koha peale.

Head kolleegid, vabandan kõigi teie ees selle tehnilise viperuse pärast! Mul on siiras palve, et Õnne Pillak saaks mõne aja möödudes ikkagi oma koha peale tagasi istuda, kui on võimalik see probleem tema puldiga lahendada, siis paluksin sellega kohe tegeleda. 

Aga veel kord, head kolleegid, vabandan, taas kord kohaloleku kontroll. Palun!

Kohalolijaks jõudis teisel katsel registreerida 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Nüüd näen ekraanilt, et on eelnõude ja arupärimiste puhanguga lausa tegemist. Hakkame otsast peale. On aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu liikmed! Tulenevalt korruptsioonivastasest seadusest esitab erikomisjon vähemalt üks kord aastas Riigikogule ülevaate komisjoni tegevusest ja tulemustest. Järjekordne hooajaeg on möödas ja mul on au see ülevaade üle anda. Ma tänan kõiki erikomisjoni liikmeid aktiivse osalemise eest ja muidugi ka väga hea debati eest! 

Tulenevalt eelmise aasta märtsi konsensuslikust otsusest jätkusid meil ka sel aastal avalikud istungid. Ma arvan, et see praktika on väga oluline samm läbipaistvuse tagamisel. Olid mitmed olulised küsimused, mida me käsitlesime sel hooajal: muidugi energeetika läbipaistvuse küsimused, otsused energeetika kohta, käsitlesime mitmeid kaasuseid Eesti Energiaga seoses. Muidugi fookuses on jätkuvalt erinevad ressursimahukad projektid. Nagu eelmine hooaeg, käsitlesime ka sel hooajal Rail Balticu küsimust. Selle raames käis komisjonis külas ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni juht Andris Kulbergs, kellest on tänaseks saanud Läti peaminister. 

Lisaks on erikomisjon mitmel korral uurinud õiglase ülemineku fondi rahastamisotsuste kujundamist, näiteks seda, miks kolm omavahel seotud ettevõtet on saanud kolm maksimaalset toetust, kuid siiani pole nad ehitusega alustanud. Küsisime välja ka Tervisekassa kulud, mis puudutasid reklaame, koolitusi ja pidusid. Erikomisjon on arutanud kaitsevaldkonna ametnike liikumist erasektorisse ning teinud otsuse algatada eelnõu, mis seaks jahtumisperioodid teatud olukordadele. 

Oleme ka pidevalt jälginud huvide deklaratsioone, neid kontrollinud, oleme leidnud mitmeid vasturääkivusi. Ühe kõrge ametniku puhul oli avastatud väga olulise osaluse märkimata jätmine, mis viis ka riigihanke tühistamiseni. 

Kuna aeg on piiratud, siis sain esitada vaid väikese osa teemadest, mis olid komisjonis, aga selles ülevaates, mis on kirjalikult koostatud, saab igaüks hiljem kõigega tutvuda. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, selgituseks siia juurde, et Riigikogu kodu- ja töökord ei näe ette nende üleandmist sarnasel moel, nagu tehti, ent see on olnud tava. Nii et selles mõttes ma igati aktsepteerin seda, kuna see tavaliselt nii on toimunud, sellesama aruande üleandmine. Anastassia ettekanne oli ka igati apoliitiline selles mõttes, et ta ei võtnud seisukohti, vaid informeeris, millega komisjon oli tegelenud. 

Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulajad ja vaatajad! Annan üle otsuse eelnõu, millega palume Vabariigi Valitsusel töötada välja ühtsed seadusandlikud piirangud nutiseadmete kasutamise kohta koolides, mis ei ole seotud õppetööga. Me teame, et juba täna väga suur hulk Eesti koole piiranguid nutiseadmete kasutamisel rakendab, aga selle rakendamine ei ole olnud ühtlane. Ja samas me näeme iganädalaselt, et üle maailma erinevad riigid piiranguid teismelistele sotsiaalmeedia kasutamise kohta kehtestavad. Samas, uuringud ütlevad, et nutiseadmeid kasutatakse üle 50% puhul just sotsiaalmeedias viibimise kohta. 

Viimati tegi oma noorte kaitsmiseks jõulised sammud Suurbritannia. Arutelud Eesti ühiskonnas üldiste kaitsemehhanismide üle, mis aitaks Eesti noori sotsiaalmeediaohtude eest kaitsta, veel kestavad. Kui me ei suuda meie noori kaitsta sotsiaalmeediaohtude eest 24 tundi ööpäevas, siis vähemalt kaitseme Eesti lapsi koolides viibimise ajal. 

Ja nagu te kõik juba teate, siis nutiseadmete väiksem kasutamine parandab laste sotsiaalseid oskusi, nagu suhtlemise oskus, kuulamise oskus ja eneseväljendamise julgus, samuti vähendab see ärevust ja depressiivseid sümptomeid. Vähenevad uneprobleemid, suureneb kehaline aktiivsus ja paraneb keskendumisvõime. Sellele on oma avalduses viidanud ka 2024. aasta septembris Eesti psühholoogid, teadlased ja pedagoogid, kes on üheselt ja selgelt öelnud, et tuleb kehtestada veel selgemad nutiseadmete kasutamise reeglid meie koolides. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vastavalt riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 15. juuni konsensuslikule otsusele algatab komisjon strateegilise kauba seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Riigikogu võttis 25. aasta 4. juunil vastu jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse. Taganemine eelnimetatud jalaväemiine keelustavast Ottawa konventsioonist jõustus Eesti jaoks konventsiooni artikli 20 kohaselt eelmise aasta 27. detsembril. Läänemere piirkonna riikidest taganesid lisaks Eestile Ottawa konventsioonist ka Poola, Leedu, Läti ja Soome. Strateegilise kauba seaduse § 5 lõike 1 punkti 4 kohaselt on keelatud jalaväemiinide vedu ja nendega seotud teenus, välja arvatud juhul, kui see on vältimatult vajalik väljaõppe või nende hävitamise eesmärgil. 

Äsja mainitud strateegilise kauba seaduse säte ei ole kooskõlas Eesti eesmärgiga, mille kohaselt Riigikogu taganes Ottawa konventsioonist. On selge, et Eesti taganemine konventsioonist on otseselt seotud meie huviga kaitsta oma riiki vajadusel mis tahes vahenditega. Taganemine konventsioonist ilma seadust muutmata, mis võimaldab jalaväemiinide kasutamist, varumist ja nii edasi, ei ole ju mõttekas ega õigustatud. Pealegi, ülejäänud naabrid, meie liitlased, kes samuti taganesid konventsioonist, on juba astunud või astumas konkreetseid samme. Ärme jää neist maha! 

Austatud istungi juhataja! Hoidsime taas kord kokku paberit ja edastasime selle algatatava seaduseelnõu koos seletuskirjaga elektrooniliselt. Tänan!

Suur tänu teile! Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Arvestades meie iga-aastaselt või vähemalt viimastel aastatel kasvanud laste vaesust, jõudes viimaste numbrite järgi enam kui 12 000 absoluutses vaesuses lapseni, annan ma üle sotsiaaldemokraatide poolt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on koolitoidutoetuse tõstmine 1 eurolt 2 eurole.

Täna kehtiv koolitoidutoetuse määr on paigal olnud juba ligemale kümme aastat. Me teame, et vahepeal on hinnad oluliselt tõusnud, aga ka käesolevast õppeaastast hakkasid kehtima uued toitlustusnõuded meie haridusasutustele. Selleks et kõik lapsed, sõltumata oma perede rahakoti võimalustest või kohalikust omavalitsusest, milles nad elavad, ja koolis, kus käivad, saaksid siiski vähemalt ühe sooja täis kõhutäie, olemegi sellest lähtuvalt seaduseelnõu üle andmas. Aitäh teile!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel üle otsuse-eelnõu, mis paneb Vabariigi Valitsusele kohustuse töötada välja lahendus, tagamaks ravikindlustus loovisikutele, kelle sissetulek on oma olemuselt ebaregulaarne, kuid kelle töö eest on sotsiaalmaks tegelikult tasutud. Eelnõu keskne põhimõte on lihtne. Ravikindlustuse olemasolu ei peaks sõltuma ainult sellest, kas sotsiaalmaks laekub iga kuul, täpselt ühesuguse rütmiga. Kui loovisiku eest on sotsiaalmaks tasutud ühel või mitmel kuul suuremas summas, siis peab seda olema võimalik arvestada pikema perioodi peale. Nii välditakse olukorda, kus inimene jääb ravikindlustusest ilma pelgalt seetõttu, et tema sissetulek ei jagune kalendrikuude vahel ühtlaselt. Eelnõu puudutab eelkõige loovisikuid, kelle sissetulek on projektipõhine, hooajaline või autoritasudel põhinev ning kes ei ole püsivas töölepingulises suhtes. 

Ravikindlustuse katkemine võib tähendada, et inimene lükkab arsti poole pöördumise edasi, jääb ilma vajalikust ravist või jõuab tervisemure süvenedes hiljem juba suuremate kulude ja probleemideni. Selline olukord ei ole kasulik ei inimesele ega riigile. Seepärast soovimegi, et ebaregulaarsete sissetulekute korral oleks loovisikute sotsiaalmaksu arvestusperiood n-ö rulluv ehk et sotsiaalmaksu tuleks ravikindlustuse tagamisel arvestada mitte ainult ühe kuu, vaid pikema perioodi lõikes. Suur tänu!

Eerik-Niiles Kross, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on suur rõõm anda 53 Riigikogu liikme nimel üle Kaitseliidu seaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Need on suhteliselt väikesed muudatused, mis tegelikult annavad väga suure mõju Eesti heidutusele. Nende muudatustega saaksid NATO riikide kodanikest Eesti elanikud, kes on Kaitseliidu toetajaliikmed, võtta endale kaitseväekohustuse, mis annaks neile võimaluse ka Kaitseliiduga koos samadel alustel väljaõppes osaleda ja ka Eestit kaitsta, siis kui seda peaks vaja minema. Aitäh teile!

Aitäh teile! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni nimel annan ma üle keeleseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Viimastel aastatel on järjepidevalt vähenenud eesti keele roll Eestis teeninduses ja avalikus ruumis. Me kõik näeme seda, aga suure osa ühiskonnast, vähemalt poliitikute reaktsioon sellele on ebaadekvaatne. Kas alaväärsuskompleksist või millestki muust ei näe me, et kui me ise ei võta oma riiki ja oma identiteeti piisavalt tõsiselt ning laseme seda murendada igapäevaselt ja lööme selles ise kaasa, siis varsti seda keelt ja kultuuri enam ei ole. Nii et praegu on meeleparanduseks viimane aeg ja riik peab siin eeskuju näitama. 

Juba eelmise Riigikogu ajal andis valitsus menetlusse, küll mitte Riigikogu, aga valitsus tegeles valmis seaduseelnõuga, mis oli Haridus- ja Teadusministeeriumis valminud ja mis kaitses täiendavalt eesti keele rolli avalikus ruumis ja teeninduses. Uus valitsus heitis selle eelnõu kõrvale ja tegi justkui omapoolset, paremat. See on jõudnud nüüd täna lõpphääletusele. See on selgelt ebapiisav, väga olulised osad on välja visatud. Kuigi ta midagi reguleerib, selgelt vähe.

Meie seaduseelnõus keelenõuded tugevnevad nii taksoteenuse edastamisel, taksoteenuse viljelemisel teenindussfääris kui ka avalikus ruumis. Näiteks audiovisuaalne reklaam peab olema peamiselt eestikeelne, huvikool peab olema eestikeelne ja riigi- ja munitsipaalasutuste informatsioon peab jõudma inimesteni ainult eestikeelsena. 

Aitäh!

Kui keegi tahab teist keelt, taotleb ise. Annan sellise seaduseelnõu täna üle.

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Läheneva võidupüha vaimus on kohane teha midagi olulist meie riigikaitsjate jaoks. Kaheksa riigikaitsekomisjoni liikme nimel annan üle kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse, mille eesmärk on tagada, et meie Kaitseväes oleks alati motiveeritud ja kvalifitseeritud personal. Kaks teed või suunda, mille abil seda teha: parandada vaimse tervise olukorda ja abinõusid kaitseväelastele ning taastada tegevteenistuse pension. Tegevteenistuse pension oli tegelikult kunagi olemas, aga 2018. aasta juunis algatati õiguskomisjoni istungil protsess, millega see lõpetati. Ja mis on huvitav: selle protsessi juures Kaitseministeeriumi esindaja sõnade järgi mõjuanalüüs puudus ja pensioni likvideerimise eesmärkideks ei mainitud ühtegi eesmärki, mis oleks kuidagi seotud riigikaitsega. Nii et tehkem midagi meie riigikaitsjate heaks! Aitäh!

Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitseraporti töögrupis oli viis saadikut ja nende nimel annan ma üle arupärimise kaitseminister Hanno Pevkurile. Arupärimine on Aidu tuulepargi arendamise kokkuleppe ja sellest tulenevate riigikaitseliste riskide kohta, täpsemalt signaalluure kohta. Aitäh!

Tiit Maran, palun!

Auväärt kolleegid! Mul on hea meel tutvustada teile kahte eelnõu üleandmiseks. Esimene puudutab Riigikogu otsust "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja metsanduse reformi kava". Kui te olete jälginud seda, mis on metsa ümber toimunud, siis on ilmselgelt midagi selles valdkonnas väga paigast ära. Täpselt samamoodi nagu ka keskkonnakomisjonis tõdeti seda, et varasemate seadusemuudatustega on tehtud vigu. Meil on vaja väga põhimõttelisi muudatusi ja nende muudatuste tegemiseks on väga põhjalikult kogu valdkond vaja läbi töötada nii, et see, mida me metsaks nimetame, oleks pikaajaline, jätkusuutlik ning tagaks metsa ökoloogilise, kliimapoliitilise, majandusliku, sotsiaalse ja ka regionaalse kestlikkuse. 

Teine eelnõu, millele on alla kirjutanud 18 Riigikogu saadikut, on loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Olen samasuguse eelnõu ühe korra juba siin esitanud, paraku on see jäänud maaelukomisjoni toppama, vaatamata sellele, et siin saalis on sellele seaduseelnõule märkimisväärne toetus. Täpselt samamoodi seda toetust on avaldanud ka avalikkus, isegi ettevõtjad. Nii et proovime seda veel kord käsitleda, äkki me saaksime selle väga põhimõttelise ja olulise muudatuse loomakaitseseaduses ära teha. Aitäh!

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Lugupeetavad kolleegid! Julgeolekuolukord maailmas ja ka Läänemere piirkonnas ei lähe absoluutselt paremaks. Kaitsevägi läheb järgmisest aastast üle mastaapselt lahinguvalvele. Kaitseväe sõjaaja koosseis on planeeritud kasvama üle 50 000. Järjest tulevad relvastusse kõrgtehnoloogilised relvasüsteemid ja vastasele on need kindlasti kõrge väärtusega sihtmärgid. Mul on väga raske uskuda, et Venemaa ei proovi neid mitte kuidagi saboteerida ega sihtmärgistada. Praegu on olukord selline, et vastuluure funktsioon on peamiselt Kaitsepolitseiametil, aga ka Välisluureametil. Arvestades praegust julgeolekuolukorda, paneb see neile tohutu surve ja soorituspinge. Seepärast on aja- ja otstarbekohane võtta kokku julgus ja pöörata tagasi kunagi tehtud otsused, mis on täna strateegiliselt valed. Ehk siis tuleb Kaitseväele, Kaitseväe luurekeskusele tagasi anda julgeolekuasutuste staatus. Ja seepärast mul ongi au, vastutus ja kohustus anda kümne Riigikogu liikme nimel üle julgeolekuasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Veidi põhjendustest. Viimastel aastatel on Eestis olnud kiire hinnatõus, mis on halvendanud paljude leibkondade toimetulekut. Hinnatõusu on mõjutanud energiakriis, sõda, toormeturgude kõikumised ning maksupoliitilised otsused. Täiendavat hinnasurvet on tekitanud käibemaksumäära tõus, mille tulemusena on üldine käibemaksumäär tõusnud 24%-ni.

Kodude kütmine aga on vältimatu sundkulu. Just talvisel ajal ei ole inimesel võimalik loobuda küttekuludest ja need moodustavad paljude leibkondade eelarvest väga olulise osa. Eriti tugevalt mõjutab küttekulude tõus madalama sissetulekuga inimesi, pensionäre, lastega peresid ja üksi elavaid inimesi. Ja praeguses prognoosimatus maailmas – see, mis toimub USA ja Iraani konfliktiga Hormuzi väinas – kütusehinnad lähevad üles. Ja kui maailmahinnad lähevad üles, siis mõjutab see tegelikult kõiki kütteliike, mitte ainult gaasi ja naftat. 

Selle eelnõu eesmärk ongi langetada soojusenergia erinevate liikide käibemaksu määra. Selline lahendus aitaks nii kaugkütte tarbijaid kui ka kodude omanikke, kes eluruumide kütmiseks kasutavad maagaasi, küttepuid, puitbriketti, puidugraanuleid ja hakkepuitu. Meie ettepanek on langetada toasooja käibemaksu 24%-lt 9%-le. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Mul on kaks arupärimist.

Kaks arupärimist.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise Riigikohtu otsuse täitmise kohta erihoolekandes peaminister Kristen Michalile. Kuna meil tõesti viimase aasta jooksul on ühelt poolt Riigikontrolli audit, mis põhjaliku analüüsi järel nendibki, et erihoolekandeteenused ei ole tegelikult kättesaadavad, ja 20. aprillil tuli ka Riigikohtu otsus, mis selgitab, et riik ei saa põhiõigusi tagamata jätta, näiteks isikut jätta ilma abita, kui ei ole riiklikult rahastatavaid erihooldusteenuse kohti piisavalt või eelarves pole raha ette nähtud piisavalt. Ehk siis riigieelarve ei piira abivajaja õigusi, tuleb eelarvet paremini planeerida. Ja kuna õigusriigis on kohtuotsused täitmiseks ja ka valdkonnaminister on nentinud, et see kohtuotsus oli ainuvõimalik, samas ei lisaeelarves ega ka selle aasta eelarves me ei näe vahendeid kohtuotsuse täitmiseks, siis palumegi peaministril vastata küsimustele, kas ta näiteks on palunud sotsiaalministril see teema kabinetti tuua. Kas on kabinetis arutatud erihoolekande probleemkohtade ja võimalike lahenduste üle? Kuidas tema näeb, et õigusriigis on võimalik, et riik ise ei täida Riigikohtu otsust? Kas olukord, kus äärmusliku abi- ja toetusvajadusega inimesed on neile mõeldud teenuse järjekorras kaks ja pool aastat, kas selline olukord on normaalne? Ja kuna peaminister on tähtsustanud efektiivsust ja ressursside otstarbekat kasutamist, siis meil tegelikult on olukord, kus erihoolekandeteenuse kättesaamatuse tõttu inimene viibib näiteks haiglaravil või teistel ajutistel ebasobivatel teenustel, mis ei vasta tema tegelikule abivajadusele. Ohtu võib sattuda tema enda või teiste teenusel viibijate või teenuseosutajate elu ja tervis. See kõik tähendab ühiskonnale kulusid. Nii et ootame peaministrit esimesel võimalusel vastama. 

Teiseks annan üle arupärimise lobikohtumiste kohta justiits- ja digiminister Liisa Pakostale, sest ka ajakirjanduses on palju tähelepanu saanud töökohavahetused, kus juht või spetsialist liigub avaliku ja erasektori vahel, asub tööle ettevõttesse või tuleb ettevõttest, kus nii-öelda vahetub koht laua ääres. Ühel pool loodi õigusloomet või pandi paika hanketingimusi ja siis liigutakse ettevõttesse, mida varem reguleeriti, või vastupidi, tullakse ettevõttest ja hakatakse näiteks hanke täitmist jälgima. Sellised teadlikkust nõudvad olukorrad on huvide konflikti mõttes riskantsed. Nii et teadlikkuse tõstmisega tuleb kindlasti tegeleda. Samas, pöörduste efektist, sellisest laua taga poole vahetamisest, on teised riigid üle saanud seda reguleerides ja samas ka lobikohtumisi avalikustades, et ei oleks kohtumised, kus endised ülemus ja alluv on teine teisel pool lauda ja läbi räägivad uutes rollides. Nii et sellise mahajahtumise aja rakendamine on Eestis arutamisel olnud. Kuna see kuulub justiits- ja digiministri valitsemisalasse, see vastutus, siis küsimegi, kas tema ministrina näeb, et riskid huvide konfliktiks ja korruptsiooniks on teatud valdkondades, kus rahastamine on oluliselt suurenenud viimastel aastatel, et kas riskid on kasvanud. Kas lobikohtumiste reguleerimist kavandatakse seaduse tasemel? Kas Riigikogu ja lobikohtumised tuleks avalikustada? Kas pöörduste efektiga seotud riskide maandamiseks on vaadatud teiste riikide lahendusi? Millised meetmed tema hinnangul sobiksid Eestisse ja kas on kaalutud ka mahajahtumise aja rakendamist? Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan sisse perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on ajakohastada perehüvitiste seaduses sätestatud sünnitoetuse ja lapsendamistoetuse määrasid. Eesti demograafiline olukord on viimastel aastatel drastiliselt halvenenud. Sündimus, nagu te teate, igal järgneval aastal püstitab uusi miinusmärgiga rekordeid. Olukord kindlasti nõuab riigilt täiendavaid ja sihipäraseid meetmeid perede toetamiseks ja sündimuse suurendamiseks. 

Perede turvatunne ja majanduslik hakkamasaamine on olulised tegurid laste saamise ja kasvatamise otsuste tegemisel. Lapse sünd või perre tulek toob kaasa vältimatuid lisakulusid, sealhulgas eluaseme, lapsehoiuga ning esmatarbekaupadega seotud kulud, mis võivad lühiajaliselt oluliselt mõjutada pere majanduslikku olukorda. Nii et piisav ja ajakohane riiklik toetus aitab neid kulusid leevendada ning suurendab perede kindlustunnet lapse sünni ja lapsendamise järgses perioodis. Toetuste suurendamine aitab parandada perede majanduslikku hakkamasaamist ning vähendada riski sattuda majanduslikesse raskustesse vahetult pärast lapse sündi. See on eriti oluline noorte perede ja paljulapseliste perede puhul, kelle kulud kasvavad järsult. Perede suurem turvatunne toetab pikaajaliselt positiivseid demograafilisi arenguid ning aitab kaasa laste heaolu ja sotsiaalse sidususe tugevdamisele.

Tegelikult on eelnõu hästi lühike, kolm meedet: sünnitoetuse suurus on 1000 eurot iga sündinud lapse kohta, kaksikute sünni korral on sünnitoetuse suurus 3000 eurot ning kolmikute või suurema arvu mitmike sünni korral on sünnitoetuse suurus 10 000 eurot iga sündinud lapse kohta ja lapsendamistoetust makstakse 1000 eurot iga lapsendatud lapse kohta. Seadus jõustub 1. jaanuarist 2027 ja eeskujuks oli paljuski Tallinna linna Eesti Keskerakonna ja Isamaa koalitsiooni perepoliitika, mis oli viimasel ajal vastu võetud. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelmisel nädalal teatavasti siin saalis võeti vastu Eesti julgeolekupoliitika alused, mis kahetsusväärsel kombel ei rääkinud sõnagi sellest, kas Eesti Vabariigi territooriumile on lubatud paigutada ka tuumarelvi, millistel tingimustel on seda lubatud teha, millises korras võib seda teha ja nii edasi. See küsimus vaikiti justkui elevandina toas täielikult maha. 

Aga olukord on tegelikult hullem, sellepärast et ka Eestis kehtivad seadused ei reguleeri selgesõnaliselt seda, kas tuumarelvi võib Eesti territooriumile paigutada, millistel tingimustel võib seda teha, kas seda võib ka rahuajal teha, kes sellised küsimused otsustab, millises korras sellised küsimused otsustatakse. See kõik on jäetud uduseks ja üldiseks riigikaitseliseks küsimuseks, mida korraldab valitsus – valitsus, millele teatavasti kodanikkonnas toetus on ülimalt piiratud. 

Ja jutt käib loomulikult väga põhimõttelise tähtsusega küsimusest, potentsiaalselt väga kaugeleulatuvate tagajärgedega küsimusest. Sellepärast et teatavasti Venemaa tuumadoktriini kohaselt ka tuumarelvade paigutamist Venemaa piiride äärde käsitletakse strateegilise julgeolekuohuna, mille kõrvaldamiseks on ette nähtud kasutada oma tuumaarsenali. 

Nii et kui Eesti territooriumile sellised relvad pannakse, siis me kindlasti võtame ka selle riski enda peale, et see võib päädida vastukäikudega. See on iseenesest arusaadav, sest USA julgeolekupoliitika kohaselt, Monroe doktriini kohaselt nemad ei salli kellegi teise tuumarelvi tervel läänepoolkeral. Seetõttu on arusaadav, et teised tuumariigid ei kavatse ka oma piiride ääres neid sallida. 

Kõike seda silmas pidades ma annan menetlusse riigikaitse täiendamise seaduse eelnõu, mis lähtub eesmärgist tagada, et tuumarelvade Eesti Vabariigi territooriumile toomine, seal hoidmine või muul viisil Eesti Vabariigi territooriumil viibimine saaks rahuajal toimuda üksnes Riigikogu otsuse alusel ja vastavas otsuses sätestatud tingimustel. Kui me midagi muud sellega ei saavuta, siis vähemalt seda, et me avame olulisel teemal parlamentaarse diskussiooni. Aitäh!

Suur tänu kõigile! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu 11 seaduseelnõu, kolm otsuse eelnõu ja kolm arupärimist. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd on üks teade, kuigi saalis on vähe rahvast ja see teade on laekunud tegelikult kõikide meilboksi, aga tavaks on sellest ka siin saalis täiskogu istungil teada anda. Nimelt, vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 68, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 51 lõikele 1 ning Vabariigi Presidendi valimise seaduse §-le 14 on Riigikogu esimees kutsunud Vabariigi Presidendi Alar Karise ettepanekul Toompea lossi istungisaali kokku Riigikogu erakorralise istungjärgu 2026. aasta 2. septembril algusega kell 12. Päevakorras on Vabariigi Presidendi valimine.

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu (560) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 560 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 560. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid oli 0. Eelnõu 560 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854). Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Oleme peatselt otsustamas selle üle, kas luua võimalus Eesti kohtusüsteemi tõhusamaks muutmiseks või jätkata endisel kursil. "Selle seaduse jõustumisega me hääli juurde ei võida," ütles elutargalt üks mu kolleeg. Ja küllap see nii on. Enamik Eesti inimesi ei puutu oma elu jooksul kokku kohtupidamisega. Seepärast puudub enamikul kodanikel selle eelnõu kohta arusaam, et tegemist oleks nende igapäevaelu mõjutava seadusega.

Ometi on valdava enamuse meie riigiõiguse asjatundjate ja kohtunike seas kindel veendumus, et otsustavaid muutusi on vaja. Seda põhjusel, et Eesti ühiskonda suhteliselt hästi teeninud süsteem on hakanud viimaste aastatega üha kiirenevas tempos kinni jooksma. Kui menetlused jäävad venima ja lahendid hilinevad, siis tagajärjeks on, et väheneb usk, et õiguste rikkumise korral saab kohtust kaitset. 

Väheneb sõlmitud lepingute väärtus, neid on vaidluse korral raskem maksma panna. Aga väheneb ka karistuspoliitika mõju. Karistused ei järgne süüteole nähtavas tulevikus ja suured süütegude asjad aeguvad. 

Mu õpetajast ema andis ikka nõu, et kui soovid, et inimesed su mõtetest hästi aru saaksid, siis räägi neile näidete varal. Meile on lähiminevikust kõigile hästi teada, et Eesti Vabariigi ajaloo suurim tuvastatud riigivarguse lugu on Tallinna Sadama altkäemaksu kaasus. Olid tõendid, olid süüalused, oli süüdistus – oli kõik vajalik, et kohus võiks kohase otsuse langetada. Paraku õnnestus asjaosalistel meie kohtusüsteemi nõrkusi osavalt ära kasutades menetlust sedavõrd kaua venitada, et asi aegus.

Meie ees olev eelnõu aitab need kitsaskohad lahendada. Ma tean, et osa kohtunikke on väga kriitilised. Ja ma tean ka vähemalt ühte õigusteadlast, kes on mõne eelnõus toodud lahenduse suhtes kriitiline. Ma usun, et paljude meiega on osa kohtunikke ka ühendust võtnud ning palunud olla lõpphäältusel selle seaduse vastuvõtmise vastu. Ometi on nii kohtute halduse nõukoda kui ka Riigikohtu üldkogu sellele eelnõule selgelt toetust väljendanud. 

Ideaalseid lahendusi tuleb elus harva ette ning kindlasti võib ka selle reformi puhul leida puudusi. Ometi on see seadusemuudatuste pakett kohtunikkonna enamuse hinnangul ikkagi vajalik samm edasi ning avab võimaluse mitmed meie tänase kohtusüsteemi kitsaskohad ära parandada. 

Me kõik oleme saanud kirja Eesti Kohtunike Ühingult, milles avaldatakse muret selle üle, et kohe lõpphääletusele jõudev kohtureformi eelnõu seab jõustudes ohtu kohtunike sõltumatuse. Ma kinnitan teile, head kolleegid, et seda eelnõu on tõstatatud mure valguses lihvitud, täpsustatud ning pakutud sätted võimaldavad kohtunikel õigusemõistmist jätkata sõltumatult, nii nagu see vabas ja demokraatlikus riigis on kohane. 

Lubage mul siinkohal osundada Tallinna Ringkonnakohtu esimehe Kristjan Siiguri vastukaja kohtute ühingu arvamusele. Ta ütleb nii: "Kuna ma selle ühingu liige ei ole, siis pole mul õrna aimugi, kui laialdane toetus seal kirjas sisaldavatele mõtetele kohtunike hulgas tegelikult on. Aga see pole ka nii oluline. Niikuinii poleks mõeldav, et umbes 230 enamasti iseseisvat ja üksi oma vaateid kujundavat kohtunikku, et nende hulgas oleks mis tahes küsimuses täielik üksmeel. Kohtunik peab olema sõltumatu ja seda ta ka eelnõus pakutud mehhanismide rakendamise korral sisulist õigusemõistmist puudutavate otsustajate langetamisel ju on. Ta hindab tõendeid nii, nagu südametunnistus nõuab, ning tõlgendab õigusnormi nii, nagu talle õige tundub. Seevastu kohtu töökorraldus, muu hulgas see, kuidas jagatakse kohtunike vahel kohtuasju, ehk siis kes kinnitab tööjaotusplaani, ei pea olema kohtunike enamusdemokraatia tulemus." 

Me oleme kuulnud siin saalis kahtlusi ka selles osas, et eelnõuga kavandatavad muudatused ei ole põhiseadusega kooskõlas. Ma vahendan teile põhiseaduse tõlgenduse õiguse tähenduses kõrgeima instantsi ehk Eesti Vabariigi Riigikohtu seisukohta. "Kinnitan, et Riigikohtu üldkogu arutas Riigikogu menetluses oleva kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu 854 SE 14. aprillil ja kujundas Riigikohtu seisukoha selles suhtes. Keegi riigikohtunikest ei vaidlustanud eelnõu põhimõtteliselt, kuid tehti rida muudatusettepanekuid ja pakuti omapoolseid täiendusi. Seisukohas on näha, milliste ettepanekute osas oli konsensus ja millised esitati häälteenamusega. Tekst on kohtunikega läbi arutatud. Varasem vastuseis eelnõule oli seotud eelkõige kohtute liitmise ettepanekuga, millist muudatust enam eelnõus ei ole. Seisukoht on edastatud Riigikogu põhiseaduskomisjonile ja nähtav Riigikogu kodulehelt."

Niisiis, austatud kolleegid, kohtumenetluse kiirendamise eelnõu seadusena vastuvõtmine on Eesti riigi toimimise pikaaegsetes huvides. Nii nagu eespool öeldud, ideaalseid lahendusi tuleb elus harva ette. Eelnõu 854 on natuke ajas parim lahendus, milleni me kuus aastat kestnud töö tagajärjel oleme suutnud jõuda ja kokku leppida. Siin pole midagi ideoloogilist või maailmavaateliselt vastuolulist. See riigimehelikkuse ja saadiku vastutustunde kinnitamise küsimus ju tegelikult ka on. 

Palun kogu südamest teil seda eelnõu toetada, see on terve Eesti huvides. Suur tänu!

Suur tänu teilegi! Eeldatavalt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Esimene kohtuid puudutav eelnõu sai suht üksmeelselt vastu võetud hetk tagasi. See on nüüd teine osa sellest.

Hea kolleeg, ma arvan, et me lepime, aga siin ei ole üldse, selles ettepanekus, kirjas juhatusele, öeldud, kellele see volitus on antud. Ma loen, mis on siin kirjas: Eesti Keskerakonna fraktsioon volitab 854 SE, kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu. Kõik. Selles mõttes, et selle kohta võivad kõik nagu teha. Kui nüüd keegi, head kolleegid, ei protesti … Ma ei taha sellega luua erandit kui pretsedenti. Kui keegi ei protesti, siis … (Saalist öeldakse midagi.)

Oli jah.

Okei, teeme selle erandi.

Vaadake, kiire aeg ja kiire öö tuleb meil varsti. Ja see on tõesti prohmakas, ei vaadanud ka mina seda.

Mitte liiga suur.

Aga kui Helir soovib, siis palun! Jah.

Selle eelnõuga ei ole päris nii. Kui nüüd rääkida, et kohtunikud on üksmeelselt selle taga, noh, ma olen viimase aasta jooksul väga paljude kohtunikega suhelnud, kuni viimaste päevadeni, ja see üksmeel ei ole sugugi nii suur, nagu siin hea kolleegi Kivibergi puhul võis arvata.

Ühelt poolt on eelnõu põhimõtted head, nagu enamiku eelnõude puhul: kiirendada, muuta efektiivsemaks, kohtud iseseisvamaks ja töökorraldus nii-öelda lobedamaks. Selle vastu ei ole keegi. Aga kui tuletada meelde selle seaduse ajalugu, siis algne tekst oli siin hoopis teistsugune. Kohtute liitmine, aga see lõpetati ära. Ma mäletan väga hästi, kui ma kohtunike ühingu suurkogul osalesin ja kui justiitsminister oli ekraani taga, kusagil mujal, siis ta sai tegelikult hundipassi seal. Kohtunikud olid ilma talaarideta ümberringi, kogu saal oli täis, ja tõstsid kätt. Ma ei ole sellist ühtsust, eriti veel sellises ringkonnas, näinud. 

Tõepoolest, kordan uuesti, põhimõtted on head, aga probleemid tekivad alati või tihti just pisiasjades. Ja pisiasjad on siin. Väga paljud kohtunikud ja kohtunike ühing on mures, et kas need menetlused hakkavad kiirenema ja kohtute iseseisvumine jätab kohtunikud sama sõltumatuks. Ma saan aru ühtepidi, et kui kohtud on iseseisvunud ja kohtute juhtidele on antud suurem õigus või eriti suured õigused ja senine töökorraldus, et kohtunikud saaksid ise otsustada ühe, teise või kolmanda asja puhul, muutub väiksemaks selle eelnõuga või selle seadusega, siis on mureks põhjust küll. 

Ja tegelikult viidatakse võimalikule Ungari või Poola teele. Ungaris on poliitilised sündmused muutunud, aga see probleem, et kohtunikke võib hakata rohkem mõjutama just nimelt poliitikute poolt, see oht on täiesti reaalne. Siin paar kolleegi valitsuskoalitsioonist on näidanud oma suhtumist iseseisvunud või iseseisvuvate kohtute eelarvete puhul. Ja need on ka väga tõsised etteheited. Ma pean silmas Maris Lauri ja Mart Võrklaeva. Aga minu asi pole neist praegu siin arutada. Aga need viitavad täpselt samadele asjadele, võimaliku kohtute politiseerimise riskile.

Et mitte liiga detailidesse minna, jah, siin on räägitud ka sellest, et kohtunikud või kohtute juhid on määratud praeguse justiitsministri poolt, aga nende võim jätkub ka järgmise valitsuse, peale järgmisi valimisi.

Kas te soovite lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaks.

Ja märgin ära ka kohtulõivude tõstmise, mida võib mõista üldises justiitssüsteemiga ka notarite tasude tõstmise kontekstis, aga see ka tekitab muret. Ma mäletan, et justiitsminister siin uljalt mingil esinemisel viitas, et – kuidas see oli siin – Eesti on viimane Euroopa Nõukogu riik, kus kohtunike tagasisidestamist rakendatud ei ole. Minu käes on siin kiri – ma ei hakka seda ette lugema –, kus on Euroopa Komisjoni poolt selgelt öeldud, et justiitsminister ei ole rääkinud tõtt, et mitte öelda valetanud selle puhul, sellist nõuet ei ole tulnud. 

Kokkuvõttes, ilus seadus, vajalik seadus, aga mulle tundub, et kuidagi selle pika menetlemise puhul on nüansse, mis tekitavad muret, eelkõige kohtunike iseseisvuse suhtes, ja Keskerakond hääletab selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 854 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. Head kolleegid, ka selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. Eelnõu 854 SE on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja tuumaohutuse seaduse eelnõu (856 SE) kolmas lugemine. Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Kolm minutit võtaks ka.

Kaheksa minutit. 

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tuumaenergia on, nagu teada, stabiilne, puhas ja vähim jäätmeid tekitav energiatootmise viise. Seetõttu on mul väga hea meel, et antud tehnoloogiat võimaldav seaduseelnõu on jõudnud meil siia kolmandale lugemisele.  

Antud seaduseelnõu loob õigusliku raamistiku, mis käsitleb kogu tuumaenergial baseeruvate süsteemide tööd, alustades sellest, kuidas on vaja neid ette planeerida, kuni selleni, kuidas on üldse võimalik lubasid saada, kuidas käidelda jäätmeid ja jaama lõpus dekomisjoneerida kuni terve elukaare lõpuni. 

Selle seaduse peamiseks alustalaks on ohutus. See on läbivalt kaalutlusprintsiip, mis on kõige kõrgem ja mida ei saa kompromiteerida. Kõik etapid on väga rangelt reguleeritud, kooskõlas ülirangelt reguleeritud rahvusvahelise õigusega. Samatmoodi on sisse toodud ka vastutused, kindlustusnõuded ja kõik muud elemendid.  

Selle seadusega loob Riigikogu meil Eestis printsipiaalselt võimaluse tuumaenergiat kasutusele võtta. Seni oleme me pidanud vaid okupatsiooniajast pärit jääke likvideerima ehk Paldiski katsereaktorit konserveerima, dekomisjoneerima. Nüüd tekib meil ka võimalus vaadata sellele positiivsele poolele ehk saada ka neid hüvesid tuumaenergeetikast.  

See konkreetne eelnõu ei anna otseselt luba mitte ühegi konkreetse jaama rajamiseks. Ta loob selle raamistiku, õigusruumi ja reeglistiku, mille alusel on seda võimalik teha, ning kui seda sorti eelhinnangu läbib mõni konkreetne projekt kogu oma komplekssuses, kaasa arvatud rahastusmudel, rahastusallikad, asukohad, tehnoloogia, jäätmete käitluse printsiibid ja kõik muu, siis toob Vabariigi Valitsus selle ka uuesti Riigikokku otsuse eelnõuna otsustamiseks. Nii et Riigikogul säilib lõplik poolt-vastu otsustamise koht.  

Nii et täna me põhimõtteliselt otsustame seda, kas me üldiselt saame üldse tuumaenergeetikat Eestis kasutada või mitte, ja seda nii soojuse kui elektri tootmiseks. Iga jaama osas otsustab Riigikogu siis eraldi. 

Kuna tuumaenergeetika ei ole vaid Reformierakonna plaan, vaid sellel on tegelikult toetus kõikide erakondade valijate seas ja väga ulatuslik toetus, siis mul on väga suur lootus, et ka kõik teised erakonnad tulevad ja seda eelnõu kolmandal lugemisel lõpphääletusel toetavad. Aitäh! 

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid ja eriti Mario! Ma nõustun sinuga selles osas, et astume selle sammu edasi, läheme seadusandliku raamistiku loomisega edasi ja hea on ka see, et järgmine otsus tuleb taas Riigikokku. See on asja juriidiline pool. 

Ma tahan lihtsalt öelda, et tõepoolest, tuumaenergia mitte ainult ei ole kõike seda, mida Mario ütles, vaid on ka seni teadaolevatest tehnoloogiatest parima kasutusteguriga, mis siis inimkeeli tähendab seda, et paned jaama tööle ja ta peaaegu kogu aeg annabki elektrit nii palju, nagu nimivõimsuse teoreetiline maksimum võimaldaks, annab kuskil 92–93%. 

Aga, Mario, sa pead kõvasti tööd tegema enda erakonnas ja fraktsioonis ja siin kolleegide hulgas, et iga madala kasutusteguriga energiatootmisvõimsus, mida me subsiidiumide toel ja maksuraha eest võrku tugevdades – ma räägin siin päikese- ja tuuleenergeetikast –, iga seade, mille me võrku lisame, viib sinu unistust sellest, et see tuumajaam ka päriselt meil kunagi siia ehitatakse, kaugemale. Sest äriplaani teeb ta tuumajaama jaoks halvemaks, kui siia lisatakse – ja veel eriti subsiidiumide toel – tuule- ja päikeseenergiat. 

Nii et muidugi, võtame selle seaduse vastu, liigume edasi seadusandliku raamistikuga tuumaenergeetika suunas, aga, head sõbrad, mõtleme ka sisulise poole peale ja energeetilise poole peale ning ärme teeme otsuseid, mis energeetika mõttes tuumajaamale vastu töötavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me tõesti arutame täna väga olulist eelnõu, vaatamata sellele, et Mario rääkis, et see on eelkõige ohutusest. Seaduse nimi on tõesti tuumaenergia ja -ohutuse seadus, ja ohutus tuumaenergeetikas on tähtis. Aga täna me ei otsusta selle üle, kas tuumaenergia on ohutu. Kahtlemata on tuumaenergiat võimalik väga ohutult kasutada. Tegemist on füüsikaga ja inimkomponent on see, mis tavaliselt riski kujutab. 

Aga meie poliitiline otsus ei ole selle kohta, kas tuumaenergia on ohutu. Tegelikult me täna otsustame, kas me paneme Eestis ka järgmistel aastatel avalikku ressurssi, kas me kasvatame avalikku sektorit sellepärast, et kellegi äriprojekt saaks edeneda. Me võtame avalikule sektorile kulusid juurde, ülesandeid juurde, teadmata, kas see on pikas plaanis üldse Eesti huvides. 

Ja teiseks, seadus sellisel viisil, nagu ta valitsusest tuli ja meile esitati, tegelikult oleks võtnud ära igasuguse avaliku aruteluruumi ja Riigikogult otsuse, kas Eestisse tuumajaam rajatakse. Meile tuli tuumaohutuse seadus, et me arutaksime ohutuse üle ja vaikimisi annaks rohelise tule sellele, et keegi kuskil kunagi võiks hakata Eestisse tuumajaama rajada. Näiteks siis, kui investor raha kokku saab või kui valitsus, kes iganes seal valitsuses on, otsustab, et seda oleks vaja teha. Riigikogul enam sõnaõigust ei oleks. 

Aga komisjoni esimees ja liikmed, kes sisuliselt arutasid sotsiaaldemokraatide ettepanekut, tõepoolest lisasid seadusesse ka nõude, et kui meil on selle eriplaneeringuga edasi mindud ja meil on arusaam, kuhu tuumajaam tuleb ja kes selle rajab, siis tuleb Riigikogul ikkagi teha otsus, kas Eestisse tuumajaam rajada. 

Minu jaoks on olnud muret tekitav, et ohutuse sildi all tegelikult mindi täiesti mööda sellest, kes kus ja millal otsustab, kas Eestisse tohib hakata tuumajaama rajama. Sest seda, et keegi tahab mitteohutut tuumajaama Eestisse rajada, me üldse arutama ei peakski. 

Sotsiaaldemokraadid on energeetika kui Eesti majanduse ja konkurentsivõime jaoks on olulise küsimusega tegelenud väga pikalt ja tõsiselt. Viis aastat tagasi kujundasime Eestisse tuumajaama rajamise kohta seisukoha. Nüüd vaatasime energeetikaseisukohad üle, kaasasime eksperte, tegime arutelusid ja jõudsime endiselt järeldusele, et Euroopas vajalikku heitevaba rohepööret pole võimalik teha ilma tuumaenergiata. Väga tore, et soomlased on Olkiluoto tööle saanud ja seda energiat me saame tarbida, aga Eestisse tuumajaama rajamist sotsiaaldemokraadid ei toeta. See ei ole majanduslikult mõttekas. Meil ei ole küpset tehnoloogiat, meil ei ole arvutusi, mis ütlevad, et Eesti energiasüsteemi ta sobiks ja oleks praegu vajalik, meil ei ole kohalikku ekspertiisi. 

Me arvame, et ka selle seaduse vastuvõtmine on praegu liiga varajane. Me lähtume ühest projektist, mida on tugevalt lobistatud. Aga kui Kanadas hakkab väike moodulreaktor tööle, siis me näeme, mis on tegelikud kulud sellega seoses. Tehnoloogia areneb ja kümne aasta pärast, kui meil Eesti energiasüsteemis on sellist baaskoormust vaja, siis me saaksime need arutelud avada ning tolle aja teadmistele ja tehnoloogiale vastava seaduse vastu võtta. 

Aga praegu me jookseme ajast ette, kulutame avalikku ressurssi ja ka enda tööaega tühja. Mulje jääb tegelikult, kuulates nii Mariot kui ka minister Sutti siin, et Eesti juba rajab tuumajaama, ja seda olukorras, kus ei Eesti inimesed ega Riigikogu sellist otsust ei ole teinud.

Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaks.

Lisaks sellele, et on proovitud vältida ja tegelikult selle ohutuse seaduse all justkui ära otsustada Eestisse tuumajaama rajamine ning seda otsuse kohta ja selgust vältida, mis on muret tekitav, tooksin ma teisena välja ka Eesti teadlaste kaasamise ja teadusliku arutelu pidamise tähtsuse. Ka Eesti teadlased on siin poliitilise edenemise tuules teemat arutanud ja samuti leiavad, et tegelikult on vaja seda suure pildi loomist, ühiskonna harimist. Seda, et meil oleks järelkasv ja teadmine, meil praegu ei ole. Ja sellises olulises küsimuses, kus poliitikud ei saa juhtida tuumajaama ega selle rajamist, on teadlaste kaasamine algusest peale erakordselt tähtis, et meil oleks arusaam sellest, kuidas me neid riske Eesti jaoks maandada saame, ja kõik see, mis puudutab nii opereerimist kui ka jäätmete ladustamist. 

See, et tehnoloogia arenguga on vaja kaasas püsida ja tõesti AI osas õigusruumi parandada, on selge, aga ma ei oska öelda, miks me tegeleme sellise asendustegevusega. Tõepoolest, tehisintellekti areng nõuaks meilt ka arutelusid, kuidas õigusruumi kaasajastada. Samas on maailmas väga palju toredaid asju, mis meile võivad meeldida. Ükskõik, kelle jaoks on need mangod või kaelkirjakud, hädapärast sa võid neid ju kasvuhoones kasvatada või loomaaias pidada, aga see ei ole midagi, mille alla me peaks panema maksumaksja raha ja avaliku sektori pingutusi sinna suunama. 

Tuumaenergia praeguses väikeste moodulreaktorite küpsusfaasis on meie jaoks ju samasugune tegevus Eesti energeetikas. Nii nagu Rain Epler siin näppu viibutas, ärge tuulikuid nüüd küll jumala eest hakake püsti panema, muidu äkki tuumajaama ei tule. See mure ju on, et nüüd on ka energiamajanduse arengukavas tuumaenergia olulisena sisse läinud ja väga paljud inimesed loodavad, et jah, aga noh, kuulge, otsus tehtud, hakkame rajama, kohe tuleb. 

Aga see ei ole võimalik, ka 10–15 aasta perspektiivis ei ole Eesti võimeline tuumaenergiat tootma. Aga selle lootusega pidurdatakse taastuvenergia arendusi ja teisi olulisi otsuseid Eesti energiasüsteemi jaoks, et me suudaksime välja tulla olukorrast, kus me 40% oma elektrienergiast impordime. Ja nende vajalike otsuste pidurdamine, ma arvan, on Eestile kahjulik. See tegelikult pidurdab meie konkurentsivõime parandamist. 

Mul on tõesti kahju, et kolleegid on panustanud nii palju aega ja energiat sellele teemale, kus Eesti jaoks praegu midagi kasulikku välja ei tule. Sotsiaaldemokraadid ei toeta selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Tiit Maran, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh! Ma olen natukene kimbatuses, äkki te oskate mind aidata. Rain Epler siin rääkis müstiliselt kõrgest tuumaenergia kasutegurist, 90–91%. Kui vaadata andmeid, siis on see märkimisväärselt madalam. Aga kuidas reageerida selle peale?

Hea kolleeg, see ei ole vastusõnavõtt. Oleks olnud teie fraktsiooni esindajal võimalus sellele reageerida, aga ärme kuritarvita protseduurilisi küsimusi.

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 856 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, ka selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu 856. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 1. Eelnõu 856 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 910 kolmas lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid, tere päevast! Vabariigi Valitsuse algatatud 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu on nüüd kolmandale lugemisele jõudnud. 

Rahanduskomisjon arutas eelnõu kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist selle aasta 9. ja 15. juunil. Käesoleva lisaeelarve seadusena vastuvõtmisel jääb riigieelarve positsioon, mis on 4,3% SKP-st negatiivne, samaks võrreldes kevadprognoosiga. 

Suurendatakse finantseerimistehingute eelarvet 37,9 miljonit. Võetakse arvesse ka see, et me seadusega jätsime ära 1. maiks kavandatud aktsiisimäärade tõusu mootorikütustele, kütteõlidele ning maagaasile ja elektrienergiale. Tulud vähenevad seetõttu 36 miljonit eurot. Suuruselt teine on tulude kasv Riigimetsa Majandamise Keskuse täiendavate dividendide arvel. 

Suur osa täiendavast rahastusest suunatakse riigi julgeoleku tugevdamisse. 17 miljonit eurot eraldatakse idapiiri väljaehitamiseks, et tasuda juba võetud lepingulised kohustused. 10,98 miljonit eurot suunatakse kulusid ja investeeringuid Eesti.ai projektidele. Eesti.ai on Riigikantselei koordineeritav algatus, mille eesmärk on aidata Eestil tehisaru võimalikult targalt kasutada, vastutustundlikult ja praktilise kasu loogikast lähtudes. 

Kultuuriministeeriumile eraldatakse 941 057 eurot, mis antakse edasi kultuurkapitalile. Tegemist on ettevõtjatelt Rahandusministeeriumile laekunud annetusega, mille eesmärk on katta hasartmängumaksu seaduse kahekuisest maksustamise erisusest tekkinud puudujääk. 

Lisaeelarvesse viidi teisel lugemisel sisse muudatus tulenevalt üksikvanema lapse toetuse suurendamiseks 80 eurolt 100 eurole alates 1. septembrist sellel aastal. Riigieelarvele kaasnev kulu 2026. aastal on ligikaudu 600 000 eurot. 

Nii. Selline oli seis siis enne kolmanda lugemise ettevalmistamist. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 10. juuniks kell 17.15 laekus kaks muudatusettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Tegemist oli samasisuliste ettepanekutega, mis esitati juba teiseks lugemiseks. Need ettepanekute selgitused on muudatusettepanekute loetelus ka välja toodud. Rahanduskomisjon jättis need muudatusettepanekud arvestamata ja neid ei toetanud ka Vabariigi Valitsus. Seega ei kuulu need täiskogus hääletamisele tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 120 lõikest 5. Komisjonil olemasoleva info kohaselt on ettepanekutes viidatud probleeme kavandatud arutada 2027. aasta riigieelarve läbirääkimistel. 

Komisjoni arutelu käigus tõstatas Aivar Sõerd teema, mis puudutas Haapsalu Linna Algkooli ebakorrektselt infosüsteemidesse kantud andmete tõttu 2026. aastaks kooliõpilastele vajaliku abi osutamiseks puuduva ettenähtud osa riikliku rahastuse summa, mis on 227 000 eurot, eraldamist Vabariigi Valitsuse reservist Haridus- ja Teadusministeeriumile, ja ta viitas vajadusele esitada komisjonipoolne muudatusettepanek. Komisjoni arutelu tulemusena ei saanud muudatusettepaneku tegemist toetada. Riigieelarve korralduses kajastatakse kohalikele omavalitsustele eraldatud toetused Vabariigi Valitsuse jaotusest toetusfondis ning erakorraliste kulutuste katmiseks Vabariigi Valitsuse reservist on kehtestatud protseduur. Vajaduse tekkides saab esitada taotluse reservimenetluse algatamiseks. Lisaks saavad ministeeriumid esitada muudatusettepanekuid 2026. aasta eelarve muutmise seaduse eelnõusse, mis on kavandatud algatada sügisistungjärgul. See Haapsalu kooli probleem on siis selles, et omavalitsus esitas kogemata valed andmed infosüsteemide kaudu ja said seetõttu vähem raha toetusfondist, aga seda toetusfondi suurust otsustatakse valitsuse määrusega. Valitsuse määrust me ei saa parandada riigieelarve kontekstis, valitsuse määrust saab parandada valitsus ise. Seda sai selgitatud ka Aivar Sõerdile. 

Eelnõu teksti on sisse viidud keelelised ja tehnilised täpsustused. Ja menetlusotsused. 9. juuni istungil otsustati konsensuslikult teha ettepanek võtta eelnõu kolmas lugemine päevakorda kolmapäeval, 17. juunil ehk siis täna. Konsensusele jõudsid siinkõneleja, Diana Ingerainen, Andrei Korobeinik, Maris Lauri, Riina Sikkut ja ka Aivar Sõerd ja Mart Võrklaev. 

15. juuni istungil tegi komisjoni esimees, siis mina, peale muudatusettepanekute läbivaatamist ettepaneku eelnõu kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. See ettepanek toetust ei leidnud. Poolt olid siinkõneleja, Maris Lauri ja Diana Ingerainen, vastu Andrei Korobeinik, Aivar Kokk, Kersti Sarapuu ja Reili Rand, kes asendas komisjonis Riina Sikkutit. Erapooletuid ei olnud ja rohkem ettepanekuid ei esitatud. See tähendas, et kuna ettepanek viia läbi kolmanda lugemise lõpphääletus ei saanud poolthäälte enamust ja komisjon selles osas otsust vastu ei võtnud, esitas komisjon eelnõu täiskogu päevakorda komisjonipoolse ettepanekuta. 

Seadusest tulenevalt, see tähendab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 111-st, viiakse eelnõu kolmandal lugemisel läbi eelnõu lõpphääletus. 

Ma palun, head kolleegid, teil 2026. aasta lisaeelarvet toetada, sest piiriehitus on siin saalis kindlalt otsustatud. Riigikaitsekulude tõstmise vajadus on otsustatud siin saalis ja sellele on väga suur avalik toetus ka. Me saame alustada lõhkeainetehase ettevalmistusi kaks aastat varem. Ma arvan, et kellelgi ei ole ka selle vastu midagi, et üksikvanemate toetus tõuseb 80 eurolt 100-le juba 1. septembrist. Nii et, head kolleegid, palun seda eelnõu toetada!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun! 

Aitäh! Tekkimas on selline väga kentsakas olukord. Te just palusite seda lisaeelarvet toetada, samas on rahanduskomisjon teinud selge otsuse, et palus suurt saali mitte toetada seda eelnõu. Me teame, et kaks endist Reformierakonna ministrit ei andnud sellele eelnõule toetushäält, kuna see suurendab eelarvedefitsiiti. Nüüd ma loen, et just hommikul tuli Reformierakonna juhatuselt eraldi otsus, et Reformierakond hakkab vähendama eelarvedefitsiiti. Jääb mulje, et sõnad ja teod ei lähe kokku. Te palute toetust sellele lisaeelarvele, mis selgelt ei lähe kokku sellega, mida Reformierakonna juhatus on täna hommikul taotlenud, ei lähe kokku ka sellega, mida on endised Reformierakonna rahandusministrid öelnud. Kuidas on võimalik või mille alusel te palute toetust suurelt saalilt sellele lisaeelarvele, mis läheb vastuollu kõigega, mille eest Reformierakond ja endised rahandusministrid seisavad?

Selles ei ole mitte mingisugust vastuolu. Ma ütlesin tegelikult, nähes ette seda küsimust eelnõu tutvustades, esimese lausena, et lisaeelarve seadusena vastuvõtmisel jääb riigieelarve positsioon samale tasemele, mis ta oli kevadprognoosi ajal. Eelarve positsiooni ei muudeta miinuse suunas, eelarve positsiooni ei halvendata. 

Reformierakonna tänahommikuse juhatuse otsusega see samuti vastuollu ei lähe. Me teame, et algab ettevalmistus juba järgmise aasta eelarve koostamiseks ja tuleb veel üks lisaeelarve, mis traditsiooniliselt iga aasta viimastel kuudel tuleb. Ei ole ühtegi põhjust arvata, et lisaeelarve või järgmise aasta eelarve oleks kuidagi vastuolus kas nende endiste ministrite arvamusega, et eelarvepositsiooni tuleb parandada, või siis ka Reformierakonna juhatuse arvamusega, et eelarvepositsioon vajab parandamist. Selles ei ole üldse vaidlust ja see konkreetne seaduseelnõu kuidagi sellele põhimõttele vastu ei lähe.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult see ja eelmine eelnõu on üsna märkimisväärsed selle istungjärgu puhul. Mõlema puhul ei ole teie fraktsiooni mitu rahandusministrit nende väga heade eelnõude poolt olnud. Minu küsimus on, kas Aivar Sõerd ei saa nagu hästi aru, kuidas menetletakse head eelnõu, nagu te ütlete. Kas Mart Võrklaev on ka natukene, ei saa nagu aru, mis toimub, või Maris Lauri varasema eelnõu puhul? Kas teil on kuidagi selline õigete rahandusministrite pink ja siis natuke mitteõigete oma?

Ma ei oska kuidagi oma kolleegide nimel vastata. Maris Lauri toetas lisaeelarve lõpphääletust. Aivar Sõerd ja Mart Võrklaev on toetanud konsensuslikult selle saali saatmist nii esimesele lugemisele kui ka kolmandale lugemisele. Te peate nende endi käest täpsustusi küsima.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Annely Akkermann! Mind teeb ikkagi murelikuks teie erakonna poliitika, et võetakse vastu kulutusi, ilma et oleks katteallikaid olemas. Samas on juba IMF hoiatanud, ka Eesti Pank on hoiatanud, et me liigume pankrotikursil. Kuidas see lisaeelarve toetab seda nii-öelda hoiatust, et me läheme pankrotti? Jah, paluks siis seda selgitada.

Ei, kindlasti Eesti ei liigu pankrotikursil, see ei ole sugugi tõsi. Eesti võlakoormus on endiselt Euroopa Liidus kõige madalam. Ja täna hommikul saadeti mulle ka Eurostati ülevaade. Eelmise aasta lõpus juba võlakoormuse kasv vähenes 1% võrra SKP-st, aga eelmise aasta lõpus võeti vastu otsus, et riigikaitsekulusid tõsta veel 2% võrra SKP-st ehk põhimõtteliselt ligi 900 miljonit eurot. 

Ja kui te panete nüüd kaalukausile, kas teha riigikaitsekulutusi, kas kaitsta riiki või võtta vähem laenu, et eelarve oleks tasakaalus või väikeses ülejäägis, siis tähtsam on kaitsta riiki. 

Ja veelgi enam, Eesti ei ole mitte kunagi läinud välja Euroopa Liidus kokkulepitud fiskaalnõuetest. Me oleme alati mahtunud nii defitsiidi kui ka võlakoormuse piirmäära raamidesse täpselt. Riigirahandus on juhitud igati põhimõtteliselt, kindlalt ja Euroopa Liidu kokkulepetele vastavalt, sellele ei saa mitte midagi ette heita.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Annely! Ma igaks juhuks täpsustan ära, et kõik ühtemoodi aru saaks. Rahandusminister väga selgelt ütles, et 816 miljonit võeti ikkagi laenu ainult selleks, et tulumaksuvabastus teha ja mõned maksud lükata järgmisesse aastasse edasi. See on esimene pool. Teine on see, et teine lisaeelarve on puhtalt petueelarve, seal on lükatud kulud järgmisesse aastasse ja on palgakulud. Mõlemad on järgmise aasta eelarves kulude pool, mis kasvatab kulusid. Aga kolmas, kas sa oled siin pukis iseendana või komisjoni esimehena ehk komisjoni esindajana? Sa ei saanud öelda lõpus, et palun toetada, kuna komisjon ei toetanud kolmanda lugemise lõpetamist. Minu arvates peaks see olema see, kus praegu ütleb Riigikogu aseesimees sealt, et tegelikult on valesti öeldud. Protokollis on väga selgelt kirjas: kolmandat lugemist mitte lõpetada.

Aitäh!

Sa oleks pidanud seda niimoodi ka ütlema, sest sa esindad seal komisjoni. 

Nii, hea kolleeg Aivar Kokk, ma ei tea, millest rahandusminister Jürgen Ligi teile siin rääkis, ja ma ei oska seetõttu kommenteerida rahandusministri sõnu mitte kuidagi. Aga ma lugesin täies mahus ette komisjonis hääletusele pandud otsuse ettepaneku. Ma lugesin ette, kes kuidas hääletas, siin ei ole mitte mingisugustki segadust. (Hääl saalist.) Aga ettekandjana mul on õigus öelda ... (Hääl saalist.)

Head kolleegid! Ma selle debati peale ütlen seda, et otse loomulikult on ettekandja esmane ülesanne esindada komisjoni ja komisjoni seisukohti väljendada. Antud juhul ettekandja seda tegi väga täpselt, selles ei olnud üldse mitte eksitust. Möönan seda, et ettekandjad on ikkagi vähem või rohkem, see ei ole üldse mitte esimene kord – antud juhul on tegemist ka komisjoni esimehega – ka oma isiklikku seisukohta väljendanud. Seda on varem või hiljem juhtunud. Tihtipeale on mindud kõrvale ka sellest, millest komisjonis täpselt räägiti. Ma saan aru, et antud juhul on see natukene valulikum, aga veel kord: seda on tehtud ja juhatajana tegelikult seda piiri tõmmata nüüd, kus on komisjoni seisukoht või isiklik seisukoht, on keeruline. 

Aga veel kord, korrektne on see, et ettekandjana väga täpselt ta tsiteeris seda, mille poolt komisjon ei olnud, nii et see komisjoni täpne sõnum oli väga täpselt esitatud. Möönan seda, et tõepoolest, Annely väljendas ka oma isiklikku seisukohta. Möönan ka seda, et seda on ka varem tehtud ja seda tehakse kindlasti ka tulevikus. Ma ei propageeri seda, aga seda vältida on peaaegu võimatu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga raske on muidugi seda lisaeelarveks nimetada, aga nii ta on. Ent Eesti seisab silmitsi kolme väga suure murega: iive, julgeolek, sealhulgas energiajulgeolek, ja toimetulek. Kui julgeolekuga on jõulisi samme on tehtud selle korrastamiseks, siis mismoodi lahendab see lisaeelarve need kaks väga suurt väljakutset nagu iive ja toimetulek? On seda arutatud ja kui on, siis mismoodi?

Aitäh küsimuse eest! Toimetulekut adresseerib kindlasti üksikvanemate toetuse tõstmine 80 eurolt 100 eurole, mis protsentides tähendab 25%. Sellel on tagamaa ka, et nad on kõige haavatavam sihtrühm. Ja vaesusnäitajad üksikvanemate hulgas kõige rohkem kasvasid viimasel teadaolevalt hinnataval perioodil, mille kohta meil statistika on, ja seetõttu see otsus tehti. Nii et jah, on arvesse võetud. 

Mis puudutab toimetulekut, siis aasta algul ju kaotati maksuküür, mis jätab netopalga tõusuna töötajatele kätte 680 miljonit. Sellest saavad osa ikkagi kaks kolmandikku laias laastus Eesti töötajatest ja kaks kolmandikku Eesti töötajatest on umbes 400 000 inimest. Nii et on küll 2026. aasta eelarve protsessis vägagi mõeldud inimeste toimetulekule. 

Mis puudutab veel seda lisaeelarvet, siis me võtame siin arvesse ära jäetud aktsiisitõusu ja see summa ei ole sugugi väike. 36 miljonit me vähendame eelarve tuluprognoosi. See on väga õige rõhuasetus. Me oleme inimeste toimetuleku peale mõelnud nii päris eelarve kui ka lisaeelarve menetlemise ja koostamise käigus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Vastuseks minu küsimusele te ütlesite, et see lisaeelarve ei lähe mitte kuidagi vastuollu selle Reformierakonna tänase juhatuse otsusega, mille kohaselt Reformierakond lubab, et hakkab eelarve defitsiiti vähendama. Te ütlete, et see lisaeelarve ei mõjuta mitte kuidagi eelarvepositsiooni. Samas me ju teame, et need kulud, mis vastu võetakse, seda on väljendanud ka endised Reformierakonna rahandusministrid, et need kulud hakkavad oluliselt mõjutama uue aasta eelarvet. Ja just Reformierakonna juhatus võttis juhatuse otsuse, just selle uue eelarveaasta osas, et hakatakse eelarve defitsiiti vähendama, ja see lisaeelarve hakkab seda väga oluliselt mõjutama. Kas te ikka jääte kindlaks oma sõnumile, et mitte kuidagi see lisaeelarve ei mõjuta eelarvepositsiooni, ei mõjuta eelarve defitsiiti? Kas te jätkuvalt palute suurt saali seda lisaeelarvet toetada?

Jaa, palun küll, sellepärast et koond… Siin palju ridasid muutub, mõni asi tuleb varasemaks, mõni asi liigub hilisemaks, aga koondpositsioon jääb muutmata, see jääb –4,3% SKP-st, nagu oli juba kevadprognoosis. Kõige suurema summa ma võib-olla tooksin siin välja: finantsinvesteering, AS Hexest Materials ehk lõhkeainetehas. Suurendatakse finantseerimistehingut 39 miljonit eurot 2026. aastal ja 20 miljonit 2027. aastal, aga vähendatakse 57 miljonit eurot 2028. aastal. Selline osa tulude ettepoole viimine, teiste tulude tahapoole viimine on pigem normaalne muutunud olusid arvesse võttes. Ja ma arvan, et mitte keegi ei peaks tundma ennast halvasti, kui me riigikaitsekulusid teeme parem varem, aga mitte hiljem.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru ikkagi, et komisjonis ka lisaeelarve arutelul on ikkagi üks põhiküsimusi olnud, mis siin otseselt ei kajastu, mis siis selle defitsiidiga saab, mis selle võlakoormusega saab. See debatt on kõlanud nii siin, kui ma usun, et ka komisjonis, ja ka suhteliselt valulised reaktsioonid endistelt rahandusministritelt. 

Reformierakond on täna välja öelnud nii-öelda oma plaani, et vähendada seda defitsiiti poole punkti võrra SKT-st. Ma ei tea, ka see on tõenäoliselt tõsine pingutus, aga kui ma vaatan seda teist lubadust, hoida 30% tasemel riigivõlg, siis väga lihtne arvestus näitab, et 2028 tuleb leida täiendavaid tulusid või maha tõmmata kulusid 1,8 miljardit. Kas te nüüd mõtletegi, et ütlete sõnades, et te tahate nagu parandada positsiooni, aga kogu selle koorma, mis on tegelikult meeletu, mis minu arust ei ole teostatav, lükkate järgmise valitsuse kaela?

Jah, kui seda arvutust tehti, siis märgati – te täiesti õigesti osundasite –, et 2028. aastal tekib see koht, kus ta siiski ilma nüüd väga drastiliste meetmeteta – ma peast ei julge öelda summat, te ütlesite, et 1,8 miljardit, võib täiesti olla – läheb üle 30% SKP-st. Päris täpselt … See on üsna suur tõenäosus. Möönan, teil on õigus selles küsimuses. Aga see on protsent SKP-st. Me päris täpselt ei tea, kuidas SKP hakkab kasvama. Võtame näiteks Kreeka. Kreeka ju ka, kui ta oma finantskriisist välja tuli, ega ta ei maksnud niivõrd laene tagasi, kuivõrd, ühesõnaga, ta piiras kulude kasvu ja siis majandus kasvas ja siis see protsent, võlakoormuse määr SKP-st, väheneb nagu majanduse kasvu kontekstis samamoodi. 

Aga selles pressiteates – ma ei ole seda lugenud, aga ma seda lause koostamise juures olin – oli mõeldud, et nii kaua, kui laenu osakaal SKP-st on, ühesõnaga, eelarvepositsiooni parandatakse nii kaua, kuni see oleks alla 30% SKP-st. See on selline kaar. Aga kiiresti seda teha ei saa, sest näiteks miks ka, kui me tegime otsuse, et me viime kaitsekulud 2% üles juba sellel aastal, 900 miljonit, et ühiskonda ei saa nii järsult koormata, et kohe kogume 900 miljonit rohkem makse. Me peame siiski pikemas perspektiivis leidma katteallikaid nendele kaitsekuludele, mis me oleme pidanud vajalikuks teha. Kaitseministeeriumi uuring, mis on nende koduleheküljel väljas, kinnitab, et 80% umbes inimestest peab seda õigeks. Meie, finantsistide ülesanne nüüd ongi see kulude ja tulude niimoodi sillad üle aastate ehitada. See on nagu finantstöö riigis ja igaühel kodus ka.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te lihtsalt äkki aitaksite värskendada mälu ja ütlete, millised on need meetmed ja kohad, mis selles lisaeelarves aitavad – ja kui palju need aitavad – vähendada eelarvedefitsiiti ja millise aja jooksul.

Eelarvedefitsiidi vähendamine selles lisaeelarves on näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse täiendav dividend, 20 miljonit eurot, ja sellelt makstav tulumaks. Kui sa küsisid – ärge naerge! –, see oli küsimus tulude kohta. Ma ei näe selles midagi nagu, mis võiks ajada naerma. Ma kordan seda, et üks suurimaid muudatusi lisaeelarves oli tulude suurendamine, 20 miljonit eurot, Riigimetsa Majandamise Keskuse täiendav dividend, ja 4 miljonit eurot sellelt arvestatud tulumaks. See on eelarvepositsiooni parandav meede, ma ei näe selles midagi naljakat.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Meie väga tervitame üksikvanema toetuse tõusu, oleme ise mitu korda selle eelnõu esitanud, oleme sellest palju rääkinud. See on vähim, mida nende heaks praegu teha saab, see on väga tervitatav. 

Nüüd, Sotsiaaldemokraadid esitasid 12 muudatusettepanekut nii esimese lugemise järgselt kui ka teise lugemise järgselt ja üks neist puudutab otseselt Riigikohtu otsuse täitmist. Mul on palve. Kas sellel teemal oli komisjonis arutelu? Ma saan aru, et seda hääletada ei saa, kuna Vabariigi Valitsus seda ei toeta, aga kas sellel teemal komisjonis oli ka arutelu? On hästi kummaline, et inimestel on kohustuslikud kohtuotsuse täitmised, ja kui riik siin eeskuju ei näita kas või miinimumi osas, et asub seda täitma, siis on see kahetsusväärne.

Jah, muidugi oli komisjonis sellel teemal arutelu. See probleem on valitsusele ja rahanduskomisjonile teada. Saime loomulikult selgitusi Viola Mäemurru käest, Rahandusministeeriumi eelarve juhi käest. Seal oli üks probleem, et need muudatusettepanekud, kaks tükki kokku, olid suuremad kui nende katteallikas, nagu valitsuse reserv. Valitsuse reservi, sihtotstarbeta, oli selle istungipäeva seisuga 21 miljonit eurot. Üks muudatusettepanek – mis ta siis oli – oli 30 miljonit eurot, mis on suurem, ja teine muudatusettepanek oli 12,5 miljonit eurot, mis on küll väiksem, aga valitsuse sihtotstarbeta reservi ei julge valitsus kuidagi lasta väiksemaks kui see 21 miljonit eurot, mis seal praegu on. Sest eelmisel aastal kulutas valitsuse sihtotstarbeta reservi näiteks ära seakatk, aga me ei tea, mis võib ette tulla veel eelseisva poole aasta jooksul. Oli vahendite nappus. 

Sisuliselt ei ole ju kellelgi ühtegi sellist … Sisuliselt loomulikult kõik mõistavad neid probleeme, mida Sotsiaaldemokraatlik Erakond oma muudatusettepanekutega välja tõi. Ja mis puudutab erihoolekannet, teine muudatusettepanek, Viola Mäemurd selgitas, et 2026. aasta eelarvega eraldati erihoolekandele palkade tõusuks püsivalt 4,1 miljonit eurot. Võrreldes eelmise aastaga on maht veidi kasvanud. Ja sotsiaalminister on rõhutanud, et palub või taotleb järgmise aasta eelarve läbirääkimistel erihoolekandele raha juurde. Neid probleeme arutati ja neid olemuslikult loomulikult keegi ei pisendanud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Oma vastuses minu esimesele küsimisele te väitsite, et toimetuleku parandamine toimus maksuküüru kaotamisega. Tegelikult te väga hästi saate aru ja kõik saavad sellest aru, et mingit head siit ei tulnud. Jah, rikkamad inimesed loomulikult said omale, ma ei saa öelda, et toimetulekut juurde, sest neil seda toimetulekut neil eriti vaja ei ole, nad saavad niigi hakkama. Aga vaesed inimesed ei saanud midagi juurde, kuna teised maksud tõusid ja sellega nad on ainult kaotanud. Aga minu küsimus puudutas ka iivet, millele te ei jõudnud vist vastata. Kas see lisaeelarve kuidagi mõjutab ka iivet? Oli sellest juttu? Ma näen, et seda eelarves ei ole, aga kas te sellest vähemalt rääkisite?

Pikemalt komisjoni aruteludes seda ei puudutatud. Iibemeetmed ei ole kindlasti otsesed, need ongi kaudsed. Ilmselt on üks madala sündimuse põhjus ka see hektiline olukord, mis maailmas praegu on.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Ka minu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik, et kui Riigikohtu otsus on olemas, mis puudutab erivajadusega inimesi, siis riik näitab sellist eeskuju. Kui millekski muuks raha ei ole, siis selleks peaks kindlasti raha leidma ja vähemalt see võiks selles lisaeelarves sees olla. Aga minu küsimus puudutab seda, et kui näiteks täna saal ei toeta seda lisaeelarvet, milles ainukesena üksikvanema toetus on hästi suunatud, siis kas Reformierakond tänast 24. päevakorrapunkti jääb toetama? See on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis on täna meil kolmandal lugemisel. Üksikvanema toetus – kas te siis eraldi ikka toetate seda?

Ma ei oska seda öelda. Mul ei ole voli seda öelda, kuidas täiskogu hääletab, aga praeguse lisaeelarve tagasilükkamine või lõpphääletusel väljalangemine ei tohiks mõjutada seda 24. punkti. Teadaolevalt on meil sündinud väga palju vähem lapsi sellel aastal. Ma ei julge peast öelda, kas see on ühe ja sama programmi finantseering, aga seal peaks olema arvestuslikke vahendeid. Aga ma ei julge seda peast väita, ma ei ole valmis sellele täpsemalt vastama.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida teie kui rahanduskomisjoni esimehe käest veidi laiema küsimuse selle kohta, kas te ei nõustu, et tegelikult oleks meil vaja negatiivset lisaeelarvet ja suurt kulude kärpimist, selle asemel, mida me praegu siin menetleme. Sellepärast et te ju teate samamoodi, et IMF-ki hiljuti hoiatas, et Eesti riigivõlg on täiesti jätkusuutmatul kursil ja samal kursil jätkates 2030. aastaks jõuab see juba 20 miljardi piirini, kusjuures intressimakseid tuleb siis maksta 650 miljonit eurot aastas. Kui me paneme siia juurde veel rahvastikuprotsesside tendentsid, ja meid hoiatatakse, et sajandi lõpus võib Eesti rahvaarv väheneda poole võrra, siis ma ei tea, kui te ei nõustu minuga, et oleks vaja negatiivset lisaeelarvet, siis äkki te selgitate, kuidas me üleüldse riigi ja rahvana peaksime sellest võlaaugust, kuhu me ennast üha sügavamalt sisse kaevame, välja tulema, kui tulevikus on maksumaksjaid palju vähem ja ka rahvastiku struktuur on selles mõttes erinev, et vanainimesi on rohkem, kes vajavad hoolt ja abi, ja noori inimesi, kes maksavad makse ja loovad ressursse, on üha vähem. Mina ei oska ausalt näha, kuidas sellest august välja tulla.

Jah, härra Vooglaid, teie teemapüstitus on igati korrektne. Eesti võlg on kasvanud kiiresti, defitsiit on kiiresti kasvanud. Me kõik teame, miks see on olnud, me kõik teame, miks me 2% SKP-st kulusid suurendasime. Ja järgmiste aastate eelarvet, eelarvepositsiooni tuleb parandada. Ja eelarvepositsiooni parandamiseks on kolm võimalust: kulude kärpimine, tulude suurendamine ja majanduskasv, et kui sama maksukoormuse juures majandus on suurem, siis laekub makse rohkem. See finantstöö seisab ees kõikide järgmiste eelarvetega.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Hea Annely, ma olen veidi segaduses. Meil jõustus väiksem hasartmängude maksumäär ja see oli tehtud selleks, et eelarvesse laekuks rohkem raha. Ja kui ma küsisin, miks see suurem laekumine ei ole eelarves kajastatud, siis vastus oli see, et see tuleb lisaeelarvesse. Aga nüüd, mis ma näen? Lisaeelarvesse ei ole seda tulnud, hoopis makstakse kinni sinu enda viga selles eelnõus. Kui ma vaatasin, kuidas olukord on, siis ma avastasin, et 6 miljonit on prognoos väiksem kui eelmise aasta oma ja reaalsed laekumised on ka väiksemad. Millal see rahalaev tuleb, hea Annely? Kas äkki on see sügises lisaeelarves või järgmise aasta eelarves? Kas sa ikkagi täidad seda lubadust, et kultuur ja sport saavad raha juurde, või me jäämegi selle 6-miljonilise miinusega rahule?

Mulle seda lubadust omistada on võib-olla liiga palju. Sellel eelnõul olid algatajad, aga ma jäin ka selle eelnõu ettekandeid tehes skeptiliseks. Ei saa olla kindel, et raha laekub rohkem, aga ma ütlesin, et ei saa olla kindel ka vastupidises. Me ei tea enne, kui me näeme praktikat. See on kindlasti ennatlik. Riigikogus on loodud multihalli toetusrühm ja Pärnus tehakse juba kampaaniat hasartmängumaksust laekuva 100 miljoni euro kasutamiseks Pärnus multihalli tegemiseks. Nii et isegi linnapea autole on kleebitud peale sildid. Selle kohta ma julgen küll öelda, et niikaua, kui ei ole kindel, kas raha laekub või ei laeku, ma ei hakkaks jagama laskmata karunahka.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma panin oma küsimuse sisse selle peale, kui te vastasite heale kolleegile Helmen Kütile, kui ta küsis meie muudatusettepaneku … Ei õnnestu teid siin pilguga tabada. Aga et kui te vastasite …

Härra Leo Kunnas, äkki te liigute paar samuu tahapoole.

Ei ole hullu, ma räägin iseendaga. (Naerab.)

Te räägite saaliga ikka.

… kui te vastasite Helmen Kütile seoses meie muudatusettepanekuga erihoolekande katteallika kohta, minu jaoks jäi väga oluline viide sealt välja toomata. Tegelikult Rahandusministeeriumi esindaja tõi välja, et sedasama valitsuse reservi valitsus alles hiljuti, eelmisel nädalal, vähendas 6 miljoni võrra, selleks et vangla rendi lepingu kohustusi ellu viima hakata. Esiteks, kas te kinnitate seda väidet, et tõesti selline asjaolu oli? Ja teiseks, kas te nõustute, et tegemist on poliitiliste valikutega, kas leida reservist vahendeid vangla rendiks või erihoolekandele?

Jaa, oli kõne all. Rahandusministeeriumi esindaja Viola Mäemurd tõesti ütles, et ettepaneku tegemise ajal oli valitsuse sihtotstarbeta reservis 27 miljonit ja vahepeal eraldati sealt 6 miljonit, selleks et valmistuda vangla rendi lepingu jõustamiseks. Ma tean, et vangla rendi lepinguga suurendatakse lõppkokkuvõttes riigi tulusid ehk see 6 miljonit kasutatakse valmistumiseks, et need tulud teenida. Aga rohkemat infot mul ei ole. Ma saan kinnitada, et see lause öeldi.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Annely, enne siin kolleeg Sibul küsis, et sa räägiksid lahti, kuidas see lisaeelarve eelarve positsiooni parandab. Sa rääkisid RMK dividendidest, aga kui ma selle eelarvefaili lahti võtan, siis ma näen, et tulud vähenevad 24 miljoni võrra ja tulud suurenevad 5 miljoni võrra. Ehk lihtsalt, kui need numbrid kokku liita, siis positsioon halveneb 29 miljoni võrra. Siin ei ole neid investeerimis- ja finantseerimistehinguid veel juurde arvestatud, aga see positsioon ju ikkagi halveneb. Ja tõepoolest, seda halvenemist vähendab see 20-miljoniline erakorraline dividend. Kui valitsus ei oleks seda erakorraliselt RMK-st võtnud, siis see positsiooni halvenemine oleks peaaegu kaks korda suurem, ütleme, veel 40% suurem. 

Mis selle sinu lause mõte oli? Küsimus oli ju, kuidas see lisaeelarve positsiooni parandab. See lisaeelarve ju halvendab positsiooni.

Ütleme, näppude peal positsiooni välja ei arvuta ei teie ega mina. Aga Rahandusministeerium on eelnõu seletuskirjas öelnud, et lisaeelarve meetmed eelarve positsiooni ei muuda, see jääb samaks.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud vastaja ja komisjonipoolne ettekandja, ma tänan minu küsimusele vastuse andmise korral selgituse eest, milline arutelu komisjonis oli. Vastates hea pinginaabri Anti Allase küsimusele, mis puudutas lastekaitseseadust ja samaaegselt üksikvanema toetuse tõusu, te ütlesite, et see raha on olemas, sest kulud on olnud väiksemad. See raha on olemas ilma ka selle lisaeelarveta, kui seda ei peaks täna vastu võetama.

Tegelikult oleks olnud ka toimetulekutoetuse tõstmiseks 240 euroni olemas raha. See raha on olemas, kuna seda on vähem kasutatud. Inimesed oleks saanud alates septembrist juba abi, sest nagunii valitsus plaanib uuest aastast toimetulekutoetuse tõstmist. Kas see arutelu ka komisjonis oli? Toimetulekutoetust oleks saanud tõsta tänaselt 220 eurolt esimese pereliikme kohta 240 euroni ja seeläbi oleks paranenud nii laste kui ka eakate üksikute inimeste toimetulek.

Jaa, selle üle oli ka loomulikult arutelu. Seda on juba sisuliselt tutvustatud. Viola Mäemurd selle punkti all selgitaski, et Vabariigi Valitsuse sihtotstarvete reservis on alles 21 miljonit eurot ja eelmisel aastal lõpetati tühja reserviga. Muudatusettepanek koosneb kahest osast: üks on katteallikas ja teine on kulu, mida soovitakse teha. 

Aga kas toimetulekutoetusi on arvestuslikus reservis järel, seda konkreetset aspekti komisjonis ei tõstatata. Ja küsimus on arvestuslike kulude puhul, mis eristab arvestuslikke ja piirmääraga kulusid. Arvestuslikke kulusid, mida toimetulekutoetus on, nende jääki ei kasutata katteallikana teoorias muudatuste finantseerimiseks.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et kindlasti tuleb järgmistel valitsustel eelarvepositsiooni parandada kas kulusid kärpides või tulusid tõstes, kas makse tõstes või majanduskasvu soodustades. Aga te ei vastanud positiivselt minu osutusele, et ehk tuleks ka praegu ametis oleval valitsusel tuua Riigikogu ette hoopis suuri kärpeid ette nägev negatiivne lisaeelarve? Seda sel lihtsal põhjusel, et nagu on osutanud nii IMF kui ka näiteks Eesti Panga presidendi ametist lahkuv Madis Müller, riigivõla kasvatamise tempo on lihtsalt selline, et see on jätkusuutmatu. Sellisel kursil liikudes me jõuame väga tõsiste ja suurte probleemideni, mis saavad olema seda suuremad, et meil rahvastikuprotsessid on ka väga muret tekitavad ja tulevikus on maksumaksjaid vähem. 

Äkki te selgitate seda, kuidas see mõttekäik peaks ratsionaalselt põhjendatud olema, et tulevased valitsused peavad eelarvepositsiooni parandama, aga ametis olev valitsus võib jätkata samal kursil?

Jah, ma oleks pidanud grammatiliselt täpsemini väljenduma, mis tähendab seda, et valitsused, ka istuv valitsus, järgmiste eelarvete koostamise käigus peavad leidma võimalusi eelarvepositsiooni parandamiseks. Ma ausalt öeldes pidasin silmas ka juba praegu ettevalmistamisel olevat 2027. aasta eelarvet, mida valmistab ette praegune valitsus. Kevadprognoosi järgi ilma midagi muutmata, ilma meetmeid kasutusele võtmata, on eelarvedefitsiit 4,8% SKP-st. Mis tähendab, et 0,3% SKP-st, see on kuskil alla 200 miljoni, peab see valitsus juba sügiseks kärpima ainult selleks, et jõuda nendesse Euroopa Liidu ja Maastrichti kriteeriumidesse. Aga valitsus, Reformierakonna juhatus täna seadis endale eesmärgiks, et tuleb vähendada täiendavalt veel 0,5% võrra. Need kaks väga rasket ülesannet on juba praegune valitsus ja valitsust juhtiv erakond endale sõnastanud.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! No Annely, kõigepealt tähelepanuväärne keelevääratus, sa ütlesid: valitsus, vabandust, Reformierakonna juhatus. Eks see teatavat mõtteviisi näitab. Aga ma tulen selle juurde, et Priit Sibul palus selgitada, kuidas see lisaeelarve positsiooni parandab. Ja sa kohe tõid näite, et 20 miljonit RMK lisadividendi parandab. Siis ma võtsin numbrid lahti ja väitsin sulle, et see vähendab negatiivset mõju. Ja siis sa vastasid, et näppude peal ei ole võimalik tegelikult seda positsioonimuutust arvutada. Küll aga Priidule vastates sa justkui kiiresti näppude peal leidsid ühe numbri. Minu küsimus nüüd sulle on, et kas sa nõustud, et nendele küsimustele – ma ütlen siis minu ja Priidu küsimustele, kui niimoodi koondina vaadata – vastates sa tegelesid demagoogiaga või lausa musta valgeks rääkimisega.

Ma demagoogiaga ei tegelenud. Ma ütlen kolmandat korda, et seletuskirjas, Rahandusministeerium, neil on riigirahanduse osakond, kes modelleerivad. (Vahelehüüe.) See on meede. Ma ütlesin, et lisaeelarves on eelarvepositsiooni parandav meede, tulumeede. See on tulumeede. (Vahelehüüe.) 

Tšš! Head kolleegid, lubame Annelyl jätkata.

Mul ei olegi rohkem midagi jätkata, kui ma juhtisin tähelepanu, et eelarvepositsiooni saab parandada kulusid kärpides, tulusid suurendades ja majandust kasvatades. Lisaeelarves on tulumeede, mille ma lugesin ette kolleeg Priit Sibulale.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Eesti Pank on kutsunud üles kõiki erakondi sõlmima erakondadeülest kokkulepet riigi rahanduse korrastamiseks ja võlakoorma kasvu pidurdamiseks, tuues eeskujuks nii Rootsi kui ka Soome praktika. Nad on öelnud, et riigivõla kasv on muutunud kriitiliseks ning vajab pikaajalist plaani, olenemata sellest, kes on parasjagu võimul. Ma ise arvan ka, et see on igati mõistlik, ja Reformierakond on täna välja öelnud, et nad on jõudnud samale tõdemusele. Aga mulle tundub see ikkagi niimoodi, et okei, me toetame küll vastutustundlikku rahanduspoliitikat, aga oota-oota, kõigepealt me teeme circa 780 miljonit tulumaksukingituse rikkamatele ja siis me võtame sellesama lisaeelarvega veel kulutusi endale juurde. Mis te arvate? Mis hinnangu te annate? Kas see on ikkagi aus ja mõistlik, et te lükkate selle kohustuse järgnevatele valitsustele praegu?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et selles kontekstis on lisaeelarve igati aus ja mõistlik. Ka see 680 miljonit, mis oli maksuküüru kaotamine ehk maksusüsteemi korrastamine – jäi kätte ikkagi suurim, suhteliselt suurim tõus oli mediaanpalka ja keskmist palka saavatel inimestel ehk kahel kolmandikul Eesti töötajatest ja see parandas nende toimetulekut. Kõige suurema osakaalu, 150 eurot kuus, said siiski mediaan- ja keskmise palga juures töötajad, kusagil 2000-eurose palgaga töötajad. Neid on kaks kolmandikku, seal kandis. See on üks asi. 

Teine asi on see, et me teeme riigikaitsekulusid, 17 miljonit piiriehitust ja toome varasemaks finantseerimistehingu lõhkeainetehasesse. Riigikaitse on väga suur prioriteet riigieelarves. Avalikku arvamust on uuritud, ütleme, kolmveerand Eesti inimesi peab seda õigeks. 

Ja kolmas on see, et me oleme saanud selle netopalga tõusuga ikkagi inimeste toimetulekut nii palju parandada, et tarbija baromeeter läheb rohelisse. Inimesed näevad oma tulevikku helgemates värvides ja majandus on pöördunud kasvule, maksud laekuvad kenasti. See kolmas meede eelarvepositsiooni parandamiseks, majanduskasv, ka see on saavutatud. 

Selles mõttes on minu meelest väga selged ja klaarid kõik need rahanduspoliitilised valikud, mida me oleme teie ette toonud.

Andrei Korobeinik, palun!

Hea Annely! Kui sa hääletad eelnõu poolt ja see saab seaduseks, siis sa ikkagi vastutad selle eest. Sinu viga hasartmängude maksu eelnõus viis kultuurilt ja spordilt 2 miljonit eurot. Nüüd, see seadus ise viis sealt ära 6 miljonit see aasta, noh, viib ära. Aga midagi on alles, sinu laastav töö ei ole päris nulli seda viinud. Eesti riik kavatseb multihalli ehitada ja sa oled ainuke Pärnumaa saadik, kes ei ole liitunud selle toetusavaldusega. Ma sellepärast küsingi – sa oled siin hästi põhjalikult analüüsinud seda olukorda eelmises vastuses –, kas sa oled selle multihalli vastu põhimõtteliselt või sa oled vastu sellele, et ta tuleb Pärnusse just.

Ma ei ole multihalli vastu. Ma olen selle poolt, et kui multihall tuleb, kosmosest laekub näiteks raha, siis ma olen selle poolt, et see tuleb Pärnusse. Mida ma ei saa tõsiselt võtta: et jagatakse raha, mille laekumisest pole ühtegi märki. Sinu isiklikud etteheited mulle on ka veidi ebaõiglased. Sa tead hästi, et seaduse võtavad vastu Riigikogu saadikud, 101 Riigikogu liiget. Minu ainsast, ühest häälest ei piisa, et seadust vastu võtta või mitte vastu võtta.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma täpsustaks selle ära. Jürgeniga mõlemad te räägite, et mediaan keskmisest ja ei tea millest, kes võitsid kõige rohkem tulumaksuvabastusest. Oleme nüüd ausad, tulumaksuvabastusest võitsid kõige rohkem ikka need, kes üle 2100 euro palka saavad. Nemad võitsid ju 100%, saavad 154 eurot iga kuu kätte. Ikka kõrgepalgalised võitsid kõige rohkem ja siis hakkasid natuke vähem, 1200 eurost ülespoole, saama nii-öelda lisaraha. 

Aga ma küsin su käest seda. Täna nagu valitsus, aga tegelikult erakonna juhatus tegi otsuse, et tuleb nüüd hakata ikkagi eelarvet mõistlikult tegema. Kas järgmise aasta eelarve ja teine lisaeelarve juba arvestavad neid lubadusi, mida täna hommikul Reformierakonna juhatus vastu võttis?

Ma arvan, et peaminister on samal ajal Reformierakonna juht ja valitsusjuht ja ta teeb seda ka valitsusjuhina, mida ta lubab erakonna juhina.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja Annely! Kuidas sa kommenteerid seda üldist hoiakut, mida me oleme siin näinud ja kuulnud läbi kümnete küsimuste, millele sa oled pidanud vastama, kus on esitatud nii-öelda argumente, tõestamaks, et see lisaeelarve on justkui halb, vaatamata selle sisule, mis on riigikaitse ja julgeoleku tugevdamine?

Ühesõnaga, mu meelest on vastuargumendid sellele lisaeelarvele hõredad ja otsitud, kuna kõige suuremad tükid selles eelarves puudutavad riigikaitset ja julgeolekut, mis on meile selle eelarvega, 2026. aasta eelarvega ilmselge prioriteet. Me oleme suurelt riigikaitsekulusid tõstnud, keegi ei sea kahtluse alla idapiiri väljaehitamist, keegi ei ole seadnud kahtluse alla ka, et me vajame kaitsetööstust. Mu meelest see lisaeelarve avalikkuse poolt heakskiidetud poliitikaid viib ellu täiesti üheselt.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Head rahvasaadikud! Teie ees esines eelmine rahandusminister Annely Akkermann – inimene, kes enne valimisi lubas mürki võtta selle peale, et Eesti rahandus on korras. Järgnes kolm aastat sügavat, kohutavat majanduslangust. Eesti oli kolm aastat järjest Euroopa Liidu viimane. Kas Annely võttis mürki? Ma loodan, et mitte. Aga tundub, et keegi on midagi väga konkreetselt võtnud. Seda sellepärast, et me oleme siin olukorras, kus Reformierakond, kes hommikul lubab vähendada eelarvedefitsiiti, tuleb ja raiub selgelt, et enne valimisi nad pigem kulutavad raha.

Annely räägib lastest ja Vene piirist. Meil rahanduskomisjonis käis siseminister ja kui ma küsisin tema käest, kuidas siis juhtus nii, et lubatud Vene piir on siiamaani välja ehitamata, vastas tema, et see on protsess. See ei saagi valmis, umbes nagu Tallinna linn. Eesti 200 ja Reformierakonna valitsuse ajal Eesti-Vene piir valmis ei saa. Aga raha sinna läheb, ehitus venib ja ilmselt me näeme lisarahastust ka sügiseses lisaeelarves ja järgmise aasta eelarves. 

Ma olen siin puudutanud hasartmängude maksulaekumisi. Meil on olukord selline, et Eesti 200 ja Reformierakond lubasid, et see maksumuudatus toob eelarvesse lisaraha juba sel aastal. Meil on sisuliselt kahe kuu andmed ainult ja need näitavad, et maksulaekumine on vähenenud. Tõepoolest, koalitsioonisaadikute seadusloome kvaliteedi tõttu me oleme kaotanud 2 miljonit, mis on puhtalt vea tõttu eelarvesse tulnud. Ja lisaks sellele me prognoosi järgi kaotame 6 miljonit. See on see raha, mille Annely ja tema kaasosalised võtsid ära spordilt ja kultuurilt. See on see raha, mis oleks võinud olla ja raskel ajal oleks sellest väga palju abi, aga Reformierakond otsustas teistmoodi.

Kui rääkida sellest, mida Eesti tegelikult vajab, siis ma olen täiesti nõus Reformierakonna juhatusega, et eelarve miinust peab vähendama. Aga see vähendamine ei käi nii, et sa teed Exceli lahti ja hakkad seal valemit muutma. Ent sa pead Eesti rahanduse korda tegema. 

Annely ütles oma kõnes praegu, et Eesti rahandus on kindlastes kätes. Aga kas ma usun teda? Ei! Ja ka Eesti inimesed, Eesti rahvas, Annely, sind ei usu. 

Kui Reformierakonnal oleks kas või natuke riigimehelikkust, siis nad oleksid alustanud sisuliste reformidega juba praegu. Aga selle asemel nad venitavad valimisteni, nad ilmselt jagavad natuke raha sinna-tänna järgmise aasta eelarvesse, nagu nad on iga kord teinud, kui nad valitsuses on enne valimisi olnud. See sisuline töö jääb järgmisele valitsusele. 

Järgmine valitsus saab Eesti rahanduse, mis on ajalooliselt kõige kehvemas seisus. Sellist olukorda ei olnud isegi 1990-ndate alguses, kui Eesti riik asus kiiresti reforme tegema ja Eesti oli tegelikult eeskujuks väga paljudele teistele riikidele. Täna ei ole ühtegi riiki, kes peab Eesti rahandust eeskujulikuks. Me oleme Euroopa Liidu punane latern, see on Reformierakonna riigijuhtimise tulemus.

Kas ma aega saan juurde? 

Jaa, kui te soovite, siis ikka saate kolm minutit juurde, aga te pole palunud. Jaa, palun! 

Suur tänu! Ja korda saab seda teha järgmine valitsus.  

Meil on tegemata sisulised reformid. Loomulikult, rikaste maksusoodustus ei ole mõistlik, see kaotatakse aasta pärast. Raha peab jagama ausamalt ja toetama ühiskonna võrdsemat toimimist, nii nagu teevad peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid. Ja nagu teevad kõik Euroopa Liidu riigid, peab vähendama toidu käibemaksu. Kui see oleks tehtud paar aastat tagasi, oleks majandus kasvama hakanud juba praegu. 

Aga reaalsus on see, et Reformierakond ei ole suuteline Eesti riiki juhtima. Sellest on saanud aru need inimesed, kes teavad rahandusest kas või midagigi. Aivar Sõerd ei saanud toetada seda lisaeelarvet, ta saab aru vajadusest kärpida riigisektori kulusid. Ta saab aru sellest, nii nagu ka OECD eksperdid, et Eesti rahanduspoliitika sellisel kujul ei ole jätkusuutlik.  

Isegi Reformierakonna enda strateegiliste dokumentide järgi riigivõlg kasvab ja ei ole ühtegi lahendust peale deklaratsiooni, et seda võiks vähendada, ei ole ühtegi lahendust selle kohta, kuidas ta hakkab vähenema. Reformierakonnas on inimesed, kes saavad aru, et nad on olnud kaasosalised Eesti rahanduse hävitamises, aga kahjuks enamik Reformierakonnast ja ilmselt keegi Eesti 200-st sellest aru ei saa.  

Valija teeb oma otsuse märtsis. Seni peame kahjuks kannatama ja vaatama lihtsalt pealt, kuidas Eesti inimeste elatustase langeb. Sellest on kahju, aga kolm ja pool aastat tagasi on Eesti valijad oma valiku teinud. See valik on parajasti praegu selline, nagu ta on. Loodan, et poole aasta pärast on see valik teistsugune. Aitäh! 

Tänan teid! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See, mida me just siit puldist kuulsime, on täpselt see tegelikult, mida Eesti inimesed ja ühiskond ei vaja. Hirmutamist ei ole vaja. Turvatunne on väga suur väärtus, aga kahjuks opositsioon ei oska seda pakkuda. 

Minu jaoks on turvatunne kui maja vundament. Kui vundament on tugev, saame me keskenduda õppimisele, tööle, suhetele, arengule. Kui vundament kõigub, kulub suur osa energiast muretsemisele ja ohtude vältimisele. See lisaeelarve, mida me hakkame kohe hääletama, on osa riigi vundamendist ja selle keskmes on inimeste turvatunde hoidmine.

Turvatunnet loob toimetulek. Siin saalis oleme me viimastel kuudel väga-väga palju rääkinud toimetulekust. Ja ma mõistan, miks. Sest inimestele on igapäevaselt kõige olulisem see, kas nad saavad hakkama või ei saa. Inimeste igapäevast toimetulekut on aidanud parandada aasta algusest kadunud maksuküür ja aprilli algusest tõusnud pensionid. Nendele, kellel on kõige keerulisem, tõusis aasta alguses toimetulekutoetus. 

Ja nüüd selle lisaeelarvega me oleme otsustanud pakkuda tugevamat õlga üksikvanemate lastele. Miks? Sest vaadake, lastel, kellel on ainult üks vanem, on ka kõige suurem vaesusrisk. Viimastes kriisides läbi kolme aasta on just need pered saanud kõige rohkem pihta. Küllap te teate seda statistikat, sest ka viimastel nädalatel on sellest palju juttu olnud. Üksikvanemaga laste perede absoluutne vaesus on viimase kolme aastaga kasvanud üle 4%, et mitte öelda, et ligi 5%. 

Nüüd ma küsin, head kolleegid opositsioonist, kas te tõesti arvate, et need pered ei vaja lisatuge. Ma tegelikult ei usu seda, aga selle lisaeelarve vastu hääletades hääletate te just selle tõusu vastu. Eriti just sotsid, te just ise ju olete ka seda muudatust palunud. Ja lisaeelarve annab selle võimaluse enda soovi toetada. Jah, meil tuleb täna hääletusele ka lastekaitseseaduse muudatus, kus sees on perehüvitise muudatus, mis tõstab seda numbrit 100 eurole, aga ilma lisaeelarveta ei ole seal vahendeid juures. Nii et üks vajab ka teist. 

Julgeolek kasvatab turvatunnet. Kui ma saaksin iga kord euro, kui siin saalis on nõutud idapiiri väljaehitamist, siis saaks tubli panuse idapiiri väljaehitamiseks juurde. Me kõik saame aru, et idapiiri lõpuni ehitamine võrdub Eesti julgeolek. Ilma liialdamata ma julgen öelda, et siit puldist on kõik toonitanud, et julgeolek peab olema see, mis ei tunne erakondade piire, see peab olema erakondadeülene. Me kõik ühiselt seisame selle eest. Me kõik tahame kaitsta oma riiki ja me kaitseme ka. 

Aga nüüd, kui on vaja idapiir lõpuni ehitada, selleks on vaja investeeringuid juurde anda, siis nimetatakse seda poliitiliseks otsuseks, mida on väga raske toetada. Ja kui see ongi poliitiline otsus, siis minu arust see on õige otsus. Miks seda ei toetata, seda ma tõesti ei mõista. Aga jällegi, punane nupp tänasel hääletusel tähendab seda, et need inimesed ei toeta idapiiri lõpuni ehitamist, vaid on selle vastu. Mõelge enne, kui te hääletama hakkate. 

Turvatunne tähendab ka kindlustunnet tuleviku ees. Majanduskasv on vajalik selleks, et siis kasvavad ka inimeste sissetulekud ja pensionid. Kasvab tunne, et me saame hakkama. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kolm minutit lisaks.

Majanduskasvu kiirendamiseks on oluline jätkata tehisaru arendamist ja kasutuselevõttu, sest see aitab tootlikkust tõsta, suurendab ettevõtete konkurentsivõimet ning luua suuremat lisandväärtust kogu majanduses. Ma tegelikult ju ühelt poolt püüan mõista ja võib-olla mõistan ka seda, et mitte kõigile meile ei ole tehisaru kasutuselevõtt just meelepärane, sellepärast et see on uuendus või sellesse investeerimine on arusaamatu, sest uuendustega teinekord võibki olla see, et neid on väga raske lasta oma vereringesse. Kuid ma kutsun üles olema julge ja vaatama tulevikku. Investeerides võimalustesse, mis aitavad ettevõtjatel kasvada ja suuremat lisandväärtust luua, investeerime ühtlasi majanduskasvu ning selle kaudu ka inimeste heaolu kasvu. 

Ja lõpetuseks. Armas opositsioon, ma ju saan aru sellest, et vastandumine on kõige lihtsam viis tähelepanu saada, aga ma tõesti oleksin oodanud rohkem riigimehelikkust. Eriti piinlik oli kuulata neid valesid olukorras, kus me oleme Euroopa Liidus ühe kõige väiksema laenukoormusega tipus. Meil on kõik näitajad paranenud, vähenenud on suhteline vaesus, inflatsioon on langenud, aga ei taheta ju seda näha, sest see ei sobi oma maalitava pildiga kokku. Või siis need, kes nõudsid negatiivset lisaeelarvet – aga kuhu jäid teie kärpeettepanekud, et eelarvepositsiooni parandada? Teie sõnad ja teod ei lähe ju kokku.

Me parandame lisaeelarve positsiooni ise 15 miljoni euroga. Ja me võime vaielda, et seda võib olla vähe, aga vaadake, 15 miljonit eurot on 15 miljonit eurot rohkem kui 0 eurot. Ja nii lihtne see ongi. Või need, kes soovisid suuremat toetust. Toimetulekutoetus tõusis aasta alguses. Nüüd me selle lisaeelarvega tõstame üksikvanema lapse toetust ja ma tõesti kutsun seda toetuse tõusu toetama. 

Aga veel kord, vastandumine on lihtne, aga vastandumisega turvatunnet ei kasvata ja inimestel elu paremaks ei tee. Vastandumine ei anna lisatuge abivajajatele, vastandumine ei tee ka Eesti kaitsevõimet tugevamaks ja vastandumine ei kasvata majandust. Peagi hääletusele tulev lisaeelarve aitab neid, kes vajavad tuge. See tugevdab Eesti julgeolekut, see loob paremad võimalused majanduskasvuks. See kõik kasvatab inimeste turvatunnet. Nii et head kolleegid, ma kutsun seda lisaeelarvet teid toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ütlen kohe alustuseks ära, et sotsiaaldemokraadid lisaeelarvet ei toeta ja hääletavad selle vastu. Mitte sellepärast, et meile AI ei meeldiks või majanduskasv ei oleks tähtis. Samas, tehisaru ei tekkinud 2026. aasta esimeses kvartalis, et neid vajalikke kulusid poleks saanud planeerida juba käesoleva aasta eelarvesse. Samuti Õnne Pillak ilusti ütles, et 15 miljonit eurot positsiooni parandamist, see on 15 miljonit, mitte 0. Eile me kohtusime erihoolekandeteenuse osutajatega, ja täpselt, ka nemad on nõus, et 15 miljonit eurot erihoolekandesse on ikkagi 15 miljonit eurot, mitte 0. Ja seda otsust oleks vaja teha.

Kaja Kallas on siitsamast puldist korduvalt öelnud, et ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet. Ja sotsiaaldemokraadid, nähes lisaeelarvet, mis kasvatab tööjõukulusid nii, et püsivat katteallikat neil ei ole, lükkab kulud järgnevatesse aastatesse, et peaminister saaks oma poliitilisi punkte võtta mingite AI-kuludega käesoleval aastal, ei ole selline, mida me saaksime toetada. 

Me tegime kolm ettepanekut, mis ei ole kuidagi vastanduvad, sotsiaaldemokraatidele programmilised või mingid ideoloogilised kummalised asjad, mida kolleegid siin saalis toetada ei saaks. Tegime kolm ettepanekut. Esimene neist on üksikvanema toetuse tõus ja mul on väga hea meel, et seda on tulnud ka valitsuskoalitsioon toetama. Samas tuleb nentida, et ükskõik kuidas hääletada lisaeelarve puhul, üksikvanema toetus 1. septembrist ikkagi tõuseb. Sest meil on täna päevakorras punkt nr 24, lastekaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmine, ja seda sotsiaaldemokraadid toetavad. Ja nii nagu on kinnitanud ka Rahandusministeeriumi ametnikud, tegelikult on raha eelarves olemas ja on võimalik seda toetust tõsta, hääletades 24. päevakorrapunkti poolt. Nii et sotsiaaldemokraadid toetavad üksikvanema toetuse tõusu. 

Teine muudatus lisaeelarvele puudutas meil erihoolekandega seotud kulusid. Meil tegelikult oli ootus, kuna lisaeelarve esitati peale Riigikohtu 20. aprillil avalikuks tehtud otsust, et need hädavajalikud kulud lisaeelarvesse pannakse. Erihoolekanne, psüühilise erivajadusega tööealised inimesed – need ei ole vajadused, millega iga pere möödaminnes toime tuleb, need ei ole vajadused, mille puhul teenust ja abi peab pakkuma kohalik omavalitsus. Tegemist on riikliku teenusega. Riigi vastutus on neid kohti pakkuda ja nii nagu Riigikohus otsustas, siis riigieelarve ei ole põhjus inimeste põhiõigusi rikkuda ja vajadusele vastavaid teenuseid tuleb pakkuda. 

Nii nagu me kuuleme, tegelikult see raha on olemas, on olemas tahe täiendavaid kulusid teha või kulusid ümber tõsta, aga millegipärast Riigikohtu otsuse järgi erihoolekandesse lisaraha suunamine, et vähemalt minimaalselt selle aasta vajadused katta, seda otsust ei tehtud. See on äärmiselt kahetsusväärne. 

Samamoodi ei võtnud sotsiaaldemokraadid seda summat kuskilt õhust. Sotsiaalministeerium ise Riigikohtu otsuse järel on avalikult meedias öelnud, et selle aasta minimaalne vajadus oleks 12,5 miljonit eurot. Ja tõesti, see number on väiksem kui 15 näiteks. 

Kolmas muudatus oli toimetulekupiiri tõstmine. Toimetulekutoetus on Eestis vajaduspõhine toetus. Tehakse üksikotsused nende toetuste väljamaksmiseks, seda ei külvata helikopterilt, see ei ole universaalne, see on vajaduspõhine. Ka rahandusminister Jürgen Ligi on seda toetanud ja väga paljud koalitsioonisaadikud sellist vajaduspõhist lähenemist printsiibis peavad õigeks. Toimetulekupiiri tõstmine olukorras, kus toiduainete hinnad on ka siin rohkem kui 50%, viie aasta jooksul kallinenud, siis tegelikult see oleks elementaarne. Nii et kahetsusväärsel kombel ei leidnud see toetust rahanduskomisjonis ega siin suures saalis. (Vahelehüüe.) Jaa, Aivar, tõesti, Isamaa toetas.

Palun kolm lisaminutit!

Jah, kolm minutit lisaks.

Nii et me võiksime siin suuta tõesti, nagu Õnne Pillak ütles, seda vastandumist vältida. Ja kui me räägime toimetulekuraskustes inimestest erihoolekandes, siis see ei ole olnud mitte kunagi poliitiliselt atraktiivne teema. Samas, see on midagi, ülesanne, mida me riigina peame täitma. Ja meie siin saalis peame nägema ette need vahendid selle riigipoolse ülesande täitmiseks. 

Nüüd, rääkides eelarve seisust, siis tõepoolest, eelarve puudujääk on sügav, on süvenev. Käesoleva aasta eelarve vastuvõtmisel tehtud otsused ja sellega koos menetletud eelnõud on seda puudujääki süvendanud. Ei ole koalitsioonil plaani, kuidas sellest välja tulla. Seetõttu täiendavate kulude lükkamine ja püsikulude võtmine, teades, et me katame seda laenuga, see on erakordselt vastutustundetu. 

Seetõttu rõhutaksin siin ka Eesti Panga presidendi ettepanekut, et me võiksime erakondadeülese kokkuleppe teha võlakoormuse pidurdamatu kasvu vältimiseks. Praegu on väga hea aeg, sest me keegi ei tea, kes on peale märtsikuiseid valimisi valitsuses. Seega, me saame kokku leppida need reeglid, mille järgi osad meist peaksid toimetama. Need, kes neid reegleid peavad järgima ja võlakoormuse kasvu pidurdama, need võivad olla praegusest koalitsioonist või praegusest opositsioonist, võib olla kombinatsioon opositsioonist ja koalitsioonist, aga see kokkulepe selles olukorras tuleks teha, sest praeguses olukorras, vaatamata sellele, et koalitsioonipoolne kõneleja kinnitas, et midagi hullu ei ole, me oleme pidurdamatu võlakasvu tingimustes. Ei ole kuskilt arusaama, kust võiks tulla puudujäägi vähendamine. Iseenesest see ei juhtu, majanduskasv meid siit välja ei tõmba. Meil on vaja sellist kokkulepet ja vastutustundlikku valitsemist. Aga seda, et öelda, et eelarve olukord on nii hull, et me ei saa vajaduspõhiselt toimetulekutoetusi tõsta, mis peaks toiduainete hinna tõusuga sammu või katta erihoolekandega seotud kulusid tõesti väga suure ööpäevaringse abivajadusega inimeste jaoks, see ei ole inimlik. 

Nii et ma loodan, et eelarveläbirääkimiste raames ja nüüd oktoobris siin saalis me saaksime ka lahendada nii toimetulekupiiri tõstmise kui erihoolekande täiendava rahastuse mured. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Laenuküüruvalitsus on toonud siia petulisaeelarve ja mitte keegi ei pilguta silmagi, kui lihtsalt pooltõdesid loobitakse siit kõnepuldist. 

Jah, õige on see, et Eestis on laenukoormus Euroopas kõige väiksem. Aga unustati ära lause, et kõige kiiremini kasvav laenukoormus on Eesti riigis tänu Reformierakonna, Eesti 200 ja kurbusega tõdedes natuke ka tänu sotsidele. 

Me räägime, et on sõja- ja kaitsekulud. Kui me vaatame lisaeelarvet, siis on kirjutatud siia 38 miljonit ja taga on, et kuhugi hakatakse midagi tegema. Kellele ja mille jaoks? Kaitseminister annab üle nädala pressiteateid, milline ettevõte tuleb siia kaitsetööstust rajama. Natukese aja pärast tuleb välja, et nendega on mingid probleemid, nad ei tee selliseid mürske, mida NATO vajaks, Eesti vajaks. 

Kui vaadata seda lisaeelarvet, siis on võetud jõuga ühelt riigiettevõttelt 20 miljonit ja siis see lihtsalt kiiruga laiali löödud. Kui Reformierakonna esindaja kiidab seda, et siia lisaeelarvesse on kaks väga head rida tulnud, siis oleme ausad, need tulid ju teise ja kolmanda lugemise ajal, mitte ei olnud valitsusest tulnud. Need toodi siia sisse, sest saadi aru, et valimised lähenevad. Midagi head peab ka olema. 

Jah, mina ütlen ka, et ma kahe käega toetan neid kahte muudatusettepanekut, ma toetasin kahe käega ka sotside muudatusettepanekut, sest tõesti nõrgemaid tuleks aidata. Aga kahjuks otsustas eelmine valitsus ikkagi üheselt kolme osapoolega, et ei ole vaja neid kõige nõrgemaid, tuleb ikka tulumaksu vabastada kõige rikkamatelt, tuleb makse tõsta kõigile, käibemaksu 20%, tulumaksu 10%, tuleks ära võtta lasterikaste perede toetused, ära võtta pensionäride keskmise pensioni tulumaksuvabastus, tõsta erinevaid aktsiise, nii et ragin taga, elektriaktsiisi koos käibemaksuga peaaegu 50% aastas.

Siis, kui Isamaa tegi ettepaneku, et jätaks 1. mai aktsiiside laekumise ära, siis kolme tunni pärast peaminister raadios esines, et seda võiks ju arutada. Õnneks see otsus tehti, aga see otsus tehti natuke halvasti. Seal ei tühistatud seda, et 2027. aasta 1. mai aktsiisitõusud ära jääks. Ja nüüd tundub, et see on lausa topelttõus. 

Miks tuua siia lisaeelarve, kus on pettusi kõige rohkem? Pettusi sellega, et kui valitsus koos rahandusministriga hommikust õhtuni ütleb, et palgatõuse ei ole, siis võtke see eelarve lahti ja öelge, millises ministeeriumis ei ole palgatõuse, erinevate valdkondade, erinevate osakondade või MTÜ-de või sihtasutuste.

Siis on kuskil pisikesed katuserahad mõne tuhande euro kaupa, mida saaks ministeeriumis ilma selle lisaeelarveta jagada. Selleks ei pea siia tooma. 

Siis räägitakse, et midagi head tehakse. Täna hommikul tegi Reformierakonna juhatus mingi otsuse, aga kui ma küsin rahanduskomisjoni esimehelt, kas see tähendab seda, et teine lisaeelarve ja järgmise aasta eelarves seda arvestatakse, siis öeldakse, et peaminister ja erakonna esimees on üks ja sama, aga vastust ei saa öelda, sest nemad otsustavad. Otsuseid teeb siin Riigikogu! Jah, õige on see, et eelarve toob siia valitsus, aga see on ainuke asi, mida saab teha. Ta toob siia esimesele lugemisele. Aga ülejäänud otsuseid teevad 101 Riigikogu liiget.

Päris ausalt ja mul on siiralt hea meel kahe Riigikogu liikme üle, kes julgesid rahanduskomisjonis jätta hääletamata. See ei olnud mingi üllatus. Ma ei saanud aru, Reformierakonnale tundus see väga suur üllatus. Nad oleks pidanud jälgima oma mõlema liikme hääletamist ka teisel lugemisel. Teisel lugemisel oli see, et üks toetas katkestamist ja teine jättis hääletamata. Ja ülejäänud Reformierakonna fraktsiooni liikmed oleksid võinud küsida nendelt kahelt mehelt, miks nad sellise otsuse tegid. 

See on püsikulude tõusu lisaeelarve. Palgakulud on püsikulud. Kahjuks rahandusminister seda ei teadnud, aga nii majanduskulud kui ka palgakulud on püsikulud. Ja ka Annelyl on õigus, et kui need on ühekordsed ja mõneks kuuks, nii nagu ta vastas teisel lugemisel, siis ta ei ole püsikulu, ta on ühekordne. Aga siin eelarves vaadates ma ei leidnud ühtegi rida, mis oleks olnud ainult selleks aastaks. 

AI-rahad on just kõige suurem pettus siin lisaeelarves. See on ühelt poolt ministeeriumilt lihtsalt IT-kulude äravõtmine ja teiselt poolt kirjutatud sinna juurde AI. Füüsiliselt ei tooda ju raha juurde, vaid lihtsalt eelarves nimetused muutuvad. Kas see on siis see, millega me oma riiki edendame?

Ja eile me andsime pressiteate, et me oleme 2030. aastal kõige eesrindlikum IT-riik. Ma olen kuulnud seda pikemalt, kuidas me viie rikkama riigi hulka saame. Kahjuks Ansipi sõnad olid tagurpidi. Me oleme viie vaesema riigi hulka jõudnud Euroopas. 

Miks me seda teeme? Kas tõesti on Reformierakond ja Eesti 200 täna otsustanud, et teeme kõik nii halvaks, et järgmisel kevadel – ükskõik, kes valitsust teevad, ükskõik kes –, on nii suures essu sees, et ei ole midagi teha? Sellest laenukoormusest väljatulek on niivõrd keeruline, et sa pead tegema raskeid otsuseid. Mina arvan, et oleks lihtne olnud tulla siia teise lisaeelarvega. Ma arvan, et enamik Riigikogu liikmeid oleks toetanud, oleks likvideerinud Kliimaministeeriumi, oleks kõvasti raha kokku hoidnud ja oleks selle raha eest saanud palju erinevaid asju teha või lihtsalt likvideerida laenukoormust. Ma ei mõtle selles mõttes, et Keskkonnaministeeriumi, aga et 70-aastaseid metsasid tehakse sooks – see pole vist kõige mõistlikum.

Ja nüüd vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Hea kolleeg Õnne pöördus opositsiooni poole küsimusega. Sotsiaaldemokraadid on siin kord opositsioonis, kord koalitsioonis, aga meie suhtes see ei ole ju küsimus. Ma saan vastata. Ta arvas, et need, kes hääletavad lisaeelarve poolt, on laste vastu ja Eesti kaitsevõime vastu. Ta ütles seda siinsamas puldis. Lastega on selline lugu, et see muudatus üksikvanemate puhul on veidi alla 2 miljoni aastas, täisaastas, nagu see aasta on väiksem. Seesama viga, mille Õnne koos kolleegidega tegi hasartmängude maksuga, on ainuüksi 2 miljonit ja lisaks on laekumised umbes 6 miljoni võrra väiksemad. Ehk see on see raha, mis võetakse ära ka lastelt, suurperedelt ja nii edasi. Õnne ütles, et suhteline vaesus on vähenenud. Kahjuks ta elab mingis teises reaalsuses. Eurostat kinnitab, et suhteline vaesus ei ole vähenenud, aga absoluutvaesus, Toomas, on kasvanud. (Heli on katkendlik.) 

Hea kolleeg, palun hoia mikrofonist distantsi veidi rohkem, siis see ei katke. Kui see oleks liiga ligidal, siis katkeb.

Ja kolmas teema on kaitsevõime. Eesti kaitsekulud on ikkagi fikseeritud protsendina SKP-st. Aga Reformierakonna juhtimisel on SKP tublisti langenud ega ole kasvanud nii kiiresti nagu OECD või Euroopa Liidu riikidel. See tähendab seda, et Eesti kaitsevõime on jäänud rahast ilma. Selle üle võib ilmselt õnnelik olla Vladimir Putin, aga kindlasti mitte Eesti rahvas. Eesti Reformierakond on kaitsevõime nõrgendamiseks teinud …  

Aitäh! 

… viimase kolme aasta jooksul ülipalju ja loomulikult iga mõtlev inimene seda lisaarvet toetada ei saa.

Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Olgu vastusõnavõtu raames ka ära öeldud selle väite kummutamiseks, mis kõlas kõnepuldist Reformierakonna poolt, et kui sotsiaaldemokraadid hääletavad selle lisaeelarve vastu, siis nad hääletavad ka lastetoetuse tõusu vastu, üksikvanema lapse toetuse tõusu vastu, see tähendab tegelikult seda, et see ei vasta tõele. Me just esitasime rahanduskomisjoni esimehele analoogse küsimuse, mis puudutas lastekaitseseaduse poolt hääletamist, ja saime väga selgelt vastuseks, et raha on vähem kulunud, raha on järel ja see ei ole seoses sellega, kuidas lisaeelarve vastu võetakse. Teine, rahanduskomisjoni esimees rääkis kokkuhoiust 20 miljonit, aga siit puldist oli kuulda 15 miljonit. Jääb arusaamatuks, mis siis tõsi on eelarvepositsiooni parandamisel.

Sellega, head kolleegid, sulgen … Annely Akkermann, vastusõnavõtt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun! Koha pealt, palun!

Ma tahtsin öelda, et need, kes olid valitsuses 2016–2019, lasid eelarve defitsiiti siis, kui majanduskasv kõikus 3 ja 5 vahel. Ja need erakonnad, kes olid võimul 2020, need lasid eelarve defitsiiti, ajaloo suurimasse, 5,4%, ja kahekordistasid laenukoormuse. Kahekordistasid laenukoormuse!  

Ja jäi mulje siin sõnavõttudest, et kõik on halvasti, et kolmandat aastat juba majandus kahaneb. Majandus kasvab neljandat kvartalit järjest. 2026. aasta esimeses kvartalis kasvas 2,4%, ettevõtted lõid rohkem lisaväärtust, hinnakasv on stabiliseerunud, ehitusmahud on kasvanud, Tallinna Lennujaam püstitab rekordeid, palgad ja pensionid ja toetused on ostujõult tugevamad kui 2019. aastal. Keskmine brutopalk võimaldab osta rohkem kui 2019. aastal. Keskmine netokuupalk ületab hinnatõusu. Kõige kiiremalt kasvavad madalama sissetulekuga inimeste palgad. Pensionäride ostujõud on ajaloo kõrgeim. Alampalk ja toetused on kasvanud kiiremini kui hinnad. Sooline palgalõhe on jõudnud ajalooliselt kõige madalamale tasemele. Sooline hõivelõhe ja sooline pensionilõhe absoluutväärtused on Euroopa Liidu kõige madalamad. Suhteline vaesus langes viimase 12 aasta kõige madalamale tasemele. Registreeritud tööpuuduse määr oli möödunud aprillis seitsme aasta aprilli kõige madalam ja 18. mail langes töötute arv alla 40 000 …

Aitäh!

… mis on kuue aasta kõige madalam. Meil läheb juba viimane aasta päris hästi …

Aitäh!

… majandus kasvab, SKP kasvab, koos nendega ka riigikaitsekulud.

Aitäh, Annely! Hea kolleeg Urmas Reinsalu, ühtegi sõnavõttu pole olnud peale teie fraktsiooni esindaja sõnavõttu, mistõttu ei ole alust vastusõnavõtuks. Väga vabandan selle eest! Kordan veel kord: ühtegi sõnavõttu ei ole olnud peale seda, kui olid vastusõnavõtud, ja teie fraktsiooni esindaja oli viimane, kes esines, nii et seetõttu ei ole ka mingit alust vastusõnavõtuks. Sellele peaks eelnema sõnavõtt, aga seda ei eelnenud, sellepärast et teiepoolne sõnavõtja oli viimane. Sulgen läbirääkimised. (Saalis räägitakse.) Veel kord, head kolleegid, ütlen, vastusõnavõtt eeldab sõnavõttu, aga kuna teie olite viimane sõnavõtja, peale seda ühtegi sõnavõttu ei tulnud, siis ei ole võimalik vastusõnavõttu esitada, sest vastusõnavõtt saab olla sõnavõtule, mitte vastusõnavõtule.

Head kolleegid, läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 120 lõikele 5. Muudatusettepanek nr 2, ka selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ka see ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 120 lõikele 5. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, enne kui läheme hääletuse juurde, Urmas Reinsalu küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Sa ütlesid niisuguse lause, enne kui sa andsid väikese kõlina, tegid seal, eks ole, või selle kella, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Oli nii? Minu käsutuses on praegu rahanduskomisjoni protokoll, millega tõepoolest hääletati seda, et teha ettepaneku kolmas lugemine ja viia läbi lõpphääletus, ja komisjon hääletas selle vastu. 

Kuidas sa nüüd, lugupeetav istungi juhataja, saad väita niisugust asja, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus? Kust sa niisuguse formuleeringu praegu võtad? 

Ja teiseks ma kordan seda, mille üle me olime ka, teatav poleemika oli siin, siis oli Riigikogu esimees, juhatas, eks ole, esmaspäeval päevakorra kinnitamisel, et sellist loogikat, kui sa nüüd ise sellesse lõksu läksid, sa ise nüüd konstrueerisid selle, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus, et kui juhtivkomisjon lükkas selle tagasi, siis tegelikult oli juhtivkomisjoni ettepanek katkestada. Ja vastavalt kodukorraseadusele, kui juhtivkomisjon teeb ettepaneku eelnõu katkestada, siis seda tegelikult ei hääletatagi, vaid sellisel juhul on eelnõu katkestatud. 

Nii et ma palun, lugupeetav istungi juhataja, mitte moonutada komisjoni hääletuse tulemust, vaid me peaksime praegu lugema seda, et see lisaeelarve eelnõu on kolmandal lugemisel katkestatud. Vaat niisugused lood.

Aitäh, hea kolleeg! Teie märkus selle kohta, et see ei olnud juhtivkomisjoni ettepanek, on igati asjakohane. Ent lõpphääletus tuleneb seadusest. Ka sellisel juhul seadus ütleb, et eelnõu kolmandal lugemisel viiakse läbi eelnõu lõpphääletus. See on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 111 lõige 2. Möönan, veel kord, minupoolne see sõnakasutus, et see oli komisjonipoolne ettepanek, see tõepoolest, teie märkus on asjakohane, see ei olnud, ent lõpphääletus kui selline tuleneb antud juhul seadusest. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Sul on täiesti õigus, et see ei olnud komisjoni ettepanek. Küll aga tegi komisjon teistsuguse ettepaneku, nimelt mitte korraldada eelnõu lõpphääletust. Selle ettepaneku poolt, hea Toomas, oli 4 inimest ja vastu oli 3. See väga selgelt tõestab seda, et ettepanek oli just kolmandat lugemist mitte korraldada, sellepärast et komisjon poolhäälte enamusega otsustas, et kolmandal lugemisel me seda ei hääleta. Aga samas sa ikkagi teed ettepaneku hääletada. Kuidas seda mõista? Ma olen segaduses. 

Aitäh, hea kolleeg! Mul on siis asjakohane lugeda ette komisjoni protokoll. Tõepoolest, 15. juuni istungil tegi komisjoni esimees peale muudatusettepanekute läbivaatamist ettepaneku eelnõu kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Ettepanek toetust ei leidnud, kuna poolt oli 3 ja vastu oli 4. Rohkem ettepanekuid ei esitatud. See tähendab, et kuna ettepanek viia läbi kolmanda lugemise lõpphääletus ei saanud poolthäälte enamust ja komisjon selles osas otsust vastu ei võtnud, esitas komisjon eelnõu täiskogu päevakorda komisjonipoolse ettepanekuta. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 111 tulenevalt viiakse läbi eelnõu kolmandal lugemisel lõpphääletus.

Me oleme korduvalt teinud ka niimoodi, et isegi kui on hääletatud mõne muudatusettepaneku vastu, samas saal on hääletanud sisse, siis lõppotsuse, nagu te kõik olete korduvalt öelnud, saab teha suur saal, ei keegi teine. Ja veel kord, antud juhul lõpphääletus kui selline tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, vaatamata komisjoni sellisele otsusele. 

Võtan veel kaks küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta ja seejärel läheme hääletuse juurde. Urmas Reinsalu, palun!

Jah, Toomas, ma mõistan su kimbatust. Sul ei ole praegu kerge ujuda niimoodi selles akvaariumis, kuhu sind on pandud elu ja saatuse tahtel. Aga mu küsimus on nüüd selles, ma tulen tagasi. Sa ütlesid enne kui kell kõlas, sa ütlesid – ja see ei ole mitte juhuslik tehniline asi, vaid me arutasime seda esmaspäeval väga põhjalikult –, et komisjon tegi ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Nüüd sa lugesid ette ühe teksti ja siis sa ütlesid, et see ei leidnud toetust. Palun siis ütle – me peame selle nüüd ikkagi läbi arutama, kuna siin on põhimõtteliselt ka komisjoni liikmete vahel, kes rahanduskomisjonis osalesid, vastakad arvamused –, mida komisjon otsustas. Ja see loogika, ma siiski tuletan meelde, Toomas, ei ole tavatu ka, kus on parlamendis komisjonide koosseisus olnud patiseis, 5 : 5, ütleme, koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Siis tegelikult on ka nii-öelda eitusena pandud küsimusi hääletusele senises praktikas ja siis on tõlgendatud, et kui eitus ei leia toetust, siis see on jaatusena tõlgendatud. See on senises praktikas olnud aastate jooksul siin praktiseeritav. Palun selgita, mida komisjon ettepanekuna otsustas sinu hinnangul ja miks ei kohaldata … Ma mõistan praegu sinu loogikat selles mõttes, erapooliku poliitika mõttes, aga see ei ole õiglane loogika. Kui me tõlgendame seda, ütleme siis, et eituse läbiminek tähendab jaatust, siis milline oleks see jaatusvorm antud juhul?

Aitäh, hea kolleeg! Eituse läbiminek ei tähenda automaatset jaatust. See on väga üldine põhimõte, mis on võetud, ja seda pikka aega juba rakendatud. Nii et see põhimõte ei pea paika. Lugesin ette ja loen teile veel korra ette, et tõepoolest, 15. juuni istungil tegi komisjoni esimees peale muudatusettepanekute läbivaatamist ettepaneku eelnõu kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Teil on õigus, et see ettepanek ei saanud komisjoni enamuse toetust. Seda ettepanekut toetas 3 liiget, vastu oli 4. Ent tänane alus selleks, et täiskogu saaks hääletada, tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 111 lõikest 2, ja punkt. Selle punkti alusel me viime läbi ja peame viima läbi lõpphääletuse. 

Andrei Korobeinik, palun!

Toomas, sa oled ju hästi staažikas Riigikogu liige. Ma arvan, me koos alustasime karjääri seal mingi 15 aastat tagasi. Sinu analoogia muudatusettepanekuga on ju täiesti vale. Muudatusettepanekul on ju hoopis teised reeglid, et kui muudatusettepanek saab kahte häält, siis saal hääletab seda. Aga eelnõu puhul komisjon võib ju eelnõu lõpphääletusele mitte saata. Igat rämpsu ju siia saali ei pea saatma ja seda võimalust komisjon kasutas praegu. Ja kuidas sa ikkagi Riigikogu juhataja rollis tood seda eelnõu praegu meie ette? Mis alusel? Sa käitud nagu see Kremli-meelne Narva võim, kes sülitab seadustele ja lihtsalt kasutab seda võimalust, et ta on praegu siin toolis. Me tegelikult ei saa ju seda teha. Komisjon tegi väga kindla otsuse, kaks väärikat Reformierakonna liiget on seda otsust toetanud. Võiks seda ikkagi austada. 

Aitäh, hea kolleeg! Mul on kahju, et sa sülitad näkku kõikidele Riigikogu liikmetele ja eksitad tegelikult sellega. Komisjon tegi selle eelnõu saali saatmise kohta juba mõnevõrra varem ja sellel oli enamus olemas. Nii et selles ei ole mitte kellelgi vähimatki kahtlust, et komisjon ei ole teinud otsust lisaeelarve saatmiseks saali. Kahjuks sa oled rahanduskomisjoni liige ega suuda seda järgida, mida rahanduskomisjon otsustab – suht elementaarsed ja lihtsad asjad. Aga on veel arenguruumi. 

Head kolleegid, ma ei võta rohkem neid protseduurilisi küsimusi. Ma olen selgitanud. Kes on sellest aru saanud ja kes on sellega päri. Ma ütlesin enne, et ma võtan kaks protseduurilist ja rohkem ma ei võta. Head kolleegid, kas keegi soovib veel uuesti saalikutsungit, selleks et minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Saalikutsung kaks minutit, palun!

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu (910). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu oli 31, erapooletuid 0. Eelnõu 910 on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi. Head kolleegid, tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 612 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 48 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 2. Eelnõu 612 on seadusena vastu võetud. 

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu (740) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on meil võimalus hääletada uut keeleseadust, mida on tehtud palju aastaid. Tegemist ei ole lihtsalt tehnilise seadusega, see puudutab midagi, mis on meile püha: eesti keelt, meie südame keelt. Laenan Tõnu Lehtsaarelt mõtte … (Saalis räägitakse.)

(Helistab kella.) Head kolleegid, palun, kui te tahate vestelda, siis tehke seda saalist väljaspool, vastasel juhul me ei kuule siin ettekande pidajat. Palun, Margit Sutrop, jätkake.

… mõtte, et kõik kõige kallimad asjad on ainulised: üks süda, üks ema, üks keel, emakeel. Arutame täna üht Eesti riigi püsimise kõige olulisemat alust, eesti keelt ja selle kaitset. 

2022. aasta detsembris tegi Riigikogu ajaloolise otsuse muuta Eesti haridus täielikult eestikeelseks. See oli õige otsus. Ühine keel loob paremad võimalused õppimiseks, töötamiseks ja ühiskonnaelus osalemiseks. Samuti tugevdab see meie julgeolekut ja ühiskondlikku sidusust. Kuid eestikeelsele haridusele üleminek ei õnnestu ainult kooliseinte vahel. See õnnestub üksnes siis, kui Eesti avalik ruum on eestikeelne, kui inimene saab eesti keeles õppida, töötada, saada arstiabi, kasutada ühistransporti, suhelda kohaliku omavalitsuse ja riigiasutustega ning osaleda kultuurielus.

See seadus tugevdab eestikeelse asjaajamise põhimõtet avalikus sektoris ning koondab keeleõppe korralduse Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutusalasse. Aastate jooksul on keeleõpe olnud killustatud erinevate asutuste ja ministeeriumide vahel. Ja olgem ausad, tulemused ei ole olnud sellised, nagu me sooviksime. 

Oleme kulutanud viimastel aastatel 69 miljonit keeleõppele ja täna on tööturul ikkagi 43 000 inimest, kes ei oska üldse eesti keelt. Kui tahame paremaid tulemusi, peab vastutus olema selge ja tegevus hästi koordineeritud. Me näeme, et inimesed õpivad keelt siis, kui neil on selleks nii võimalus kui ka vajadus. Eestikeelsele õppele üleminekul nägime, kuidas sajad õpetajad läksid pärast otsuse vastuvõtmist eesti keele kursustele. Selged ootused loovad ka motivatsiooni. Just seetõttu peame olema kindlad ka oma keele- ja kultuuriruumi kaitsmises. 

Nõue, et avalik-õiguslikud asutused ja kohalikud omavalitsused tagavad eestikeelse asjaajamise, ei ole kellegi tõrjumine. See on iga riigi loomulik õigus ja kohustus kaitsta oma riigikeelt ja seeläbi ka oma riiki. Seetõttu on põhjendatud ka tõhusam järelevalve keelenõuete täitmise üle. Reeglid, mille täitmist ei kontrollita, ei täida oma eesmärki. 

Samas jäävad alles mõistlikud erandid tippspetsialistidele ning välismaalt ajutiselt saabuvatele õpetajatele rahvusvahelistes või võõrkeelsetes õppekavades. Nii kaitseme eesti keelt, jäädes samas avatuks teadmistele ja talentidele. 

Head kolleegid! Eesti keele tulevik ei sõltu ainult seadustest, see sõltub ka sellest, kas meie keel on olemas meie arvutites, nutitelefonides ja suurtes keelemudelites. Siin on Eestil põhjust uhke olla. Eesti on aastaid investeerinud keeletehnoloogiasse. Eesti teadlased on loonud tehisaru baromeetri, kus igaüks saab võrrelda maailma juhtivate keelemudelite vastuseid ja hinnata nende eesti keele oskust. Neil nädalatel neid tulemusi ka esitatakse ja on selge, et me peame tegema veel mõned sammud edasi, sest see tulemus ei ole täna päriselt rahuldav. 

Meie ees on suur väljakutse. Eesti keele kvaliteet tehisarus sõltub sellest, millistele eestikeelsetele tekstidele on tal võimalik ligi pääseda, olgu need siis meie kirjandusteosed, õpikud, teadustekstid või ajakirjandus. Me peame leidma ühiselt lahenduse, mis kaitseb loomeinimeste õigusi ja ka ärihuve, kuid võimaldab samal ajal eesti keele arengut digiajastul. Peab võimaldama seda, sest eesti keel on tuleviku keel. 

Head kolleegid! Eesti keele tugevdamine ei tähenda keelelise mitmekesisuse vähendamist. 

Palun kaks minutit juurde.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Seadus ütleb, et me väärtustame kogu eesti keelerikkust – nii Põhja-Eesti kui ka Lõuna-Eesti keelekujusid, meie murdeid ja murrakuid –, kogu kohaliku keelepärandit. Kui te kohtute võru või seto keele õpetajatega või keelepesade eestvedajatega, siis need inimesed, kes iga päev keelt õpetavad ja lastele edasi annavad, ei vaidle murdekeele staatuse üle. Nad räägivad sellest, kuidas lapsed murdekeele omandavad, kuidas õpetajaid toetada ja kuidas hoida oma kodukoha kultuuri elavana. 

On rõõm, et murdekeele kõnelejate arv on rahvaloenduse tulemuste järgi tõusnud. Keele tulevik sünnib õpetajate, lapsevanemate ja kogukondade igapäevases töös. Tahaksin neid kõiki tänada siinkohal. Riigi ülesanne on neid toetada ja õnneks on need meetmed Haridus- ja Teadusministeeriumis juba välja töötatud. 

Kuid samal ajal vajame ühist keelt, mis ühendab kogu Eesti ühiskonda. Eesti keel on kujunenud Eesti ja Põhja-Läti territooriumil pärast jääaega. Jääaja järel lahutas põhja- ja lõunaeestlasi ning nende murdeid raskelt ületatav ja soiste kallastega muinasjõgi, mis voolas Peipsi järvest mööda Emajõe joont Võrtsjärve ja sealt edasi mööda Pärnu jõge ja Pärnu lahte. Ometi kujunesime eestlasteks. Juba kroonik Henrik pidas Liivimaa kroonikas meie lõuna- ja põhjapoolseid muinasmaakondasid ühtseks ja samaks maaks ning kutsus meie maad Eestiks, Estonia, ning kogu rahvast eestlasteks, estones. Kui me hakkasime oma kirjakeelt normeerima ja välja andma õigekeelsussõnaraamatuid, siis kujundati eesti keel Kesk-Eesti murrete põhjal, kuid lisati sinna palju jooni nii põhjast kui lõunast, nii idast kui ka läänest. Seetõttu peegeldab meie ühtne kirjakeel kõigi viie eesti keele peamurde keelekasutust. 

Eesti keel on meie ühine keel – keel, milles toimub haridus, teadus, kultuur, riigikaitse ja demokraatlik arutelu. Kohe lõpetan. Me kõik armastame laulda, et eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Aga selleks, et eestlaseks jääda, peab jääma ka eesti keel. Hoidkem ja arendagem seda keelt, mis ühendab meie haridust, kultuuri, teadust ja riiki tervikuna. Eesti keel peab jääma meie kõigi keeleks. See keeleseadus on oluline samm selle eesmärgi saavutamisel. 

Tänan Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonda, keeleteadlasi ning Riigikogu kultuurikomisjoni ametnikke, kes selle eelnõu ettevalmistamisel suure töö tegid ja konsensuse nimel pingutasid, ja kõiki huvigruppe ja inimesi, kes eesti keele tuleviku pärast muretsevad. Reformierakonna fraktsioon palub seda eelnõu toetada. Ma tänan teid!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Avvustõt iistvidäja! Hää kolleegi! Tennä söämest noid Riigikogo liikmit, kiä minevä kõrd tõsõl lugõmisõl olliva valmis tugõma lõunaeesti keelelõ piirkunnakeele staatusõ andmist. Katskümmend ütessä inemist – tuu olõki ei nii väiku arv. Teid kõiki om tähele pantu! Aga seokõrd tuu olõ es sõski piisav. A mu süä ütles, et õigõ piä tulõ tuu aig, kon seon tarõn om noid inemiisi üle poolõ, kiä saava arvu, et mi kandi inemiisi jaos om tähtsä, et keelesäädüsen oles lõunaeesti kiil – sõs võro, seto, tarto ja mulgi kiil – ärr nimmätü. Muidukina, mi kandi inemise saava toole ka tulõva aasta märdsin üten avita. Märgutagõ tuud! Elo om sääne, ku midägi tahat, piät tuu jaos midägi kah tegemä. Tennä!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ühte eelnevat sõnavõttu kuulates tundus, et me teeme ära väga suure teo. Ja muidugi, arvestades, et see keeleseadus on murdnud hambaid ja piike ja seda on tehtud neli aastat, võib öelda, et tulemus on kaua oodatud. Aga väga suurteks sõnadeks siin muidugi põhjust ei ole, sest see, mis algsest variandist, mis kunagi Haridus- ja Teadusministeeriumis välja töötati, järele on jäänud, on ikkagi kaunis õbluke.  

Täna me, võib öelda, seda vastu võttes täidame oma tühja hinge petliku rõõmuga ja räägime, kui suure teo me oleme teinud eesti keele kaitseks avalikus ruumis. Mõni punkt seda natukene puudutab. Teeninduses väga ei näe, et siin midagi oleks, mis seda puudutaks. Samas me teame, et viimastel aastatel on eesti keele roll avalikus ruumis ja teeninduses väga oluliselt kahanenud.

Muidugi toetab Isamaa fraktsioon selle seaduseelnõu vastuvõtmist ja selle seaduseks saamist. Aga ma tuletan meelde, et valitsus, kes alustas ja on Reformierakonna juhtimisel üle kolme aasta siin selle Riigikogu koosseisu ees seisnud, lubas teha tuumaka seaduse ja on seda teinud omakeskis üle kolme aasta. Aga takistused on olnud erinevad, näiteks on poetud lõunaeesti keele probleemide taha, mida lahendati kaks aastat.  

Aga mina näen, et Isamaa ettepanekuid on tagasi lükatud või üleüldse ei ole võetud jutuks näiteks keele kasutamist või nõudeid platvormitöö tegemise puhul. Ka kulleritega kaasnev platvormitöö on töömeetod, viis, mis järjest enamatele valdkondadele laieneb. Ja kui me siin loobume üldse eesti keele nõuetest rääkimisest ja võib-olla ühele ja teisele meeldivad mõned platvormid ja mõned platvormi pakkujad on ka valimiste eel erakondi toetanud, siis tegelikult me kasvatame siin selliseid inimesi, kes saavad tööd nendel platvormidel taksojuhtidena. Me teame, et nad sõidavad taksot, me istume tagaistmel, mõni võib-olla julgeb kõrvalgi istuda, kui lubatakse. Aga nad ei ole taksojuhid, nad on meie seaduste järgi justkui infoühiskonna töötajad. 

See, et teeninduskaardi saamiseks peaks olema keelenõuded täidetud ja tunnistus ette näidatud, on ju elementaarne. Millegipärast on see 2016. aastast peale võimatu nõue, lihtsalt ei saa seda seadusesse sisse, sellepärast et sellele ollakse vastu. Miks? 

Ja näiteks Bolti taksojuhtide hulgas on ka ajakirjanduse andmetel illegaale. On neid inimesi, kes ei kavatsegi keelt ära õppida, on neid inimesi, kes ütlevad kliendile, et suhelda tuleb nende keeles. Ja see suhtumine laieneb. Kui keegi saab siin tööd, tal on pere, ja kui ta koju minnes räägib, et kuulge, siin ei ole ju tegelikult mingit erilist iseseisvat riiki. Me tulime siia ja saime aru, et keelt tuleb õppida, aga tegelikult keegi seda ei nõua. Me saame omakeskis oma keelega hakkama. 

See ongi see, mis kõigist uuringutest välja vaatab ja mida räägitakse. Ja mitte ainult Keeleametis, vaid räägivad needsamad keeleõppijad, et siin on omakeelsed mullid, kus saab hakkama ilma eesti keeleta. Ja see kandub õppijatele üle, nii täiskasvanud õppijatele kui ka kooliõppijatele. 

Soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega.

Ei ole vaja õppida ka, kui ei kasuta, kui ei tarvita. Nii et kui meil oleks mõlemad pooled – eestikeelne kooliharidus nõutud, kus me astume praegu pikki samme – ja ühiskonnas reaalselt ka seda keelt vaja kasutada kõigil sammudel ja me eestlastena tunneksime, et ka teeninduses tõepoolest meile ei vaadata ülevalt alla, vaid meil on võimalik saada eestikeelset teenindust igal pool, siis oleks ühiskond tasakaalus. Praegu ta läheb järjest rohkem tasakaalust välja. 

Isamaa esitas mitmeid muudatusettepanekuid, mis meelega mõista leidsid ka mõminaga toetust. Me oleme ju rääkinud, et koolisüsteemi õppekavades eesti keele kasutamist toetada oleks vaja, ka, et huvikoolides oleks eesti keelt rohkem, huvitegevuses üldse. Meie ettepanek hääletati maha. 

Ma ei näe, et siin oleks tuumast väga palju järele jäänud. Küllap siis, ma ei tahaks öelda, et viimane pingutus, aga kuna me oleme murranguhetkes keele kasutamise mõttes ja siia ühiskonda lisandub järjest rohkem inimesi võrreldes sellega, kui palju me suudame kas või täiskasvanute puhul eesti keelt kasutama õpetada, siis kas tuleb see aeg veel? Loodan, et järgmise valitsuse ajal on võimalik keelenõuded tõsisemaks teha. 

Naljakas öelda, ma ei ole kunagi pidanud trahve nagu põhistiimuliks ka keele õppimisel. Kogu aeg on meil olnud ju see tunnetus, et riigikeel, kõik mõistavad, et riigikeelt on vaja. Aga trahvide osa on siin kõige tuumakam. See on enam-vähem säilinud ka esialgsest variandist, vähemalt osaliselt. 

Ja mis siis ikka, loodame, et vähemalt suurenevad trahvid tööandjaid, kes ei suuda kindlustada vastavat eestikeelset teenindust või üldse nõuete täitmist, natukenegi stimuleerivad olla nõudlikumad. Eestis oli üle-eelmise aasta lõpu andmetel 80 000 töötajat, kes eesti keelt ei osanud, nendest 20 000 aladel, kus eesti keele nõuded on pandud. Ma arvan, et sisserändajad naeravad meie riigi üle. See number, see proportsioon on kindlasti suurenenud veel nendel elualadel, kus keelenõuded on olemas. Ma mõtlen nende inimeste proportsiooni, kes keelt ei omanda ja kes ei tunne ka mingit survet. 

Nii et me oleme poolel teel, nagu ikka, nende asjadega ja loodame, et tugevamad sammud eesti keele rolli kaitsmiseks avalikus ruumis on veel ees. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Eesti Vabariigis on riigikeeleks eesti keel ja põhiseadus väga konkreetselt ütleb seda, et eesti keel on üks nendest nähtustest, mida siis ka põhiseadus kaitseb. Eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu me mäletame. 

Aga mis puudutab konkreetselt seda eelnõu, siis siin on kahjuks hästi palju küsimärke, kuidas see kõik tegelikult selle heaks tööle hakkab. Kui lugeda seletuskirja, siis me näeme, et sellega parandatakse eesti keele õpet täiskasvanutele. Ei ole tegelikult aru saanud, ausalt öeldes, kuidas see parandab. Kas parandatakse sellega, et näiteks hakatakse nüüd nõudma riigilõivu tasumist, kui inimene läheb keeleeksamit sooritama kolmandat korda? Ennem ei olnud seda. Ikka, kui inimesel ei tule välja esimesest või teisest katsest, siis proovis inimene kolmandat korda või siis neljandat korda. Inimesed on erinevad, mõni saab hakkama esimesest korrast, teine vajab selleks ikka palju rohkem katseid. Ei tea, kas see siis aitab eesti keele õpet täiskasvanutele parandada.

Ja siis on ilus lause, et eelnõuga muudetakse eesti keele kasutamise nõuete täitmise järelevalvet tõhusamaks. Kõlab see hästi, aga mida see tegelikult praktikas tähendab? Tähendab see seda nagu, et trahvide ja sunnirahade mitmekordset suurendamist, seda see tähendab. Sest kui me vaatame mõned näited, siis sunniraha füüsilisele isikule 640 eurot on siiamaani olnud, nüüd on see 1280, 100% juurde. Sunniraha juriidilisele isikule oli 6400, nüüd on 9600 eurot, pluss 50%. Aga siis tulevad veel paremad näited. Juriidilise isiku trahvi ülemmäär oli 2600, nüüd 10 000, et kasv on peaaegu 300%. Trahv raskemate rikkumiste eest, näiteks audiovisuaalse teose vale esitamise eest, oli 3200, nüüd on 15 000. Trahv nende rikkumiste eest, kus praegune ülemmäär on 1300 eurot, nüüd on 10 000 eurot, rohkem kui 600% on see kasv. Nii et probleem on lihtsalt selles, et ei saa aru nagu, kust need määrad tulevad, sest mingit loogilist seletust sellele ei ole tulnud. Miks mitte panna siis, ma ei tea, 30 000, 50 000 eurot, 100 000 eurot? Ilma konkreetse analüüsita ei ole need numbrid kahjuks kuidagi põhjendatud, ei ole võimalik aru saada. 

Veel üks selline ilmekas näide, et kirjakeele normi rikkumine on selline uus säte. Kirjakeele normi rikkumise eest ametlikus keelekasutuses karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, see on, tuletan meelde, 1600 eurot, ja sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 eurot. Mida see praktikas üldse tähendama hakkab? Kas see tähendab seda, et kui mõni ametnik näiteks tegi mingisuguse kirjavea, on siis eksinud kirjakeele normi vastu, peab ta välja käima 1600 eurot, või siis asutus, kus ta töötab, peab välja käima 10 000 eurot juba? Selle klausliga oli tegelikult üks huvitav asi, sest justiitsministeerium tegi tegelikult ettepaneku muuta sõnastus niiviisi, et kirjakeele normi rikkumise eest, selle asemel oleks: eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest. Aga eelnõu algataja ei olnud sellega nõus. Haridusministeerium tegelikult ise tunnistab, et kirjakeele normi rikkumisi tuleb ette harva ning need lahendatakse peamiselt ettekirjutuste vormis. Siis nagu probleemi ei ole olemas, aga vaatamata sellele on seadusesse vaja kirjutada trahvimäärasid nagu, mis on tegelikult hiigelsuured, kuni 10 000 eurot, nagu ma ütlesin. 

Nii et kui lühidalt öelda, eelnõu siis kahekordistab füüsiliste isikute sunniraha, suurendab juriidiliste isikute sunniraha 50% võrra ning tõstab ettevõtetele määratavate trahvide ülemmäärad seniselt 1300-lt või 3200 eurolt valdavalt 10 000 euroni ja mõnel juhul koguni 15 000 euroni. Nii et päris keeruline on aru saada, miks see niimoodi on. Nii et meie seda eelnõu kahjuks toetada ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 740 lõpphääletus ja pärast saalikutsungit me seda ka teeme. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 740 on seadusena vastu võetud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 743 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 743 lõpphääletus ja pärast saalikutsungit me seda teeme. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 743. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid ei ole. Eelnõu 743 on seadusena vastu võetud.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 779 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 779 lõpphääletus ja pärast kaheminutist kutsungit me selle hääletuse läbi viime.  

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 779. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 779 on seadusena vastu võetud.

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 781 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ning Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma ütlen kohe ära: Keskerakonna fraktsioon on selle seaduseelnõu vastu ja loomulikult me seda sellisel kujul toetada ei saa. See on järjekordne ehe negatiivne näide praeguse koalitsiooni tegevusest, mis suretab välja elu maal, ehk siis see on puuduliku regionaalpoliitika ehe näide.  

Kui see seadus võetakse vastu – ja ma saan aru, et see võetakse vastu täna Reformierakonna ja Eesti 200 häältega –, siis arvestage, et see otsus, mida te täna teete, hävitab tegelikult postiteenuse, universaalpostiteenuse. Ja kui see teile sobib ja kui te olete nõus selle teadmisega peale oma otsuse tegemist elama ja arvestama, et väga paljud inimesed tulevikus ei saa rohkem ajalehti ega ka kirju, no siis see jääbki teie südametunnistusele. Edu teile selles, kui te tõesti tahate seda seadust toetada! Aga kindlasti on siin Riigikogu liikmed, kes saavad aru selle teenuse olulisusest ega hääleta selle eelnõu poolt ja teevad õige otsuse.  

Miks on postiteenus oluline? Seetõttu, et postkontorid on tegelikult ju kohaliku kogukonna tuiksooned tihtipeale. On juba ära võetud suuremad poed, kultuurikeskused ja nii edasi, ja nii edasi. Postkontorid on veel selline viimane koht, kus kohalikud inimesed tulevad kokku, räägivad juttu ja vahetavad mõtteid. Ja nüüd tahetakse see võimalus ka ära võtta.  

Eesti 200 omab regionaalministri portfelli. Ja kõige huvitavam on see, et seesama minister tuleb ja ütleb, et tema toetab seda ja see on õige käik. No andke andeks, aga ma arvan, et regionaalminister härra Terras ei saa üldse aru, mis tähendab regionaalpoliitika, kui ta ise tuleb ja palub Riigikogul võtta vastu see seaduseelnõu, mis viib tegelikult postkontorite sulgemiseni ja universaalpostiteenuse lõpetamiseni.  

Nii et veel kord, mul on väga kahju, et praegu Reformierakond ja Eesti 200 saadikud seda otsust teevad. Aga võib-olla selle lühikese aja jooksul ikkagi kellelgi tärkab see südametunnistus ja ütleb, et ei. Vähemalt, kui teile tõesti vähegi läheb korda postiteenus, universaalteenus, siis jätke lihtsalt hääletamata, ärge hääletage poolt. See on just pöördumine Reformierakonna ja Eesti 200 liikmete poole. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulajad kaugemalt! Kõigepealt, ühelt poolt on eelnõu eesmärk esitatud kujul arusaadav. Postiturg muutub, kirjade maht väheneb ja riik otsib uut lahendust, kuidas universaalset postiteenust tulevikus korraldada. 

Teiselt poolt aga ei tea me jätkuvalt, millised tagajärjed sellel otsusel Eesti inimestele on. Pärast teise lugemise arutelu on vastamata küsimusi jätkuvalt väga-väga palju üleval. On suur ebaselgus ja seeläbi ka ebakindlus. 

Näiteks täna ei oska keegi siin saalis öelda, milline saab olema perioodika kodukande hind pärast 2028. aastat. Ei oska seda öelda valitsus, ei oska seda öelda ministeerium. Aga ometi peavad ajalehed, ajakirjad ja maakonnalehed tegema oma otsuseid juba täna. 

Me räägime siin saalis sageli meediavabadusest, kuid meediavabadus ei tähenda ainult õigust midagi avaldada, see tähendab ka võimalust jõuda lugejateni. Kui maakonnaleht ei jõua enam mõistliku hinnaga Võrumaale või Saaremaale või Ida-Virumaale, siis ei ole tegemist ainult postiteenuse küsimusega. See on küsimus sellest, kas kohalik meedia ja ajakirjandus jääb ellu. Ja kohaliku meedia kadumine ei oleks kaotus üksnes ajakirjanikele, see oleks kaotus kogukondadele, kohalikele omavalitsustele, Eesti demokraatiale tervikuna. 

Teine küsimus puudutab regionaalset võrdsust. Arutelu käigus kõlas korduvalt mõte, et universaalne postiteenus jääb alles. Aga mida see tegelikult tähendab? Kui teenuse tingimused, kvaliteedinõuded ja võimalikud erandid hakkavad tulevikus sõltuma ministri määrusest või hilisematest otsustest, siis on inimestel põhjust küsida, kas teenus jääb ka tegelikult samas mahus alles. Tallinnas ja Tartus leiab inimene alati alternatiive. Aga mida teeb pensionär Setomaal või väikesaarel? Nende jaoks ei ole postiteenus turukaup, nende jaoks on see osa riigi kohalolust.

Kolmas küsimus puudutab võimalikku Omniva erastamist. Sotsiaaldemokraadid ei ole põhimõtteliselt iga erastamise vastu, kuid strateegiliste teenuste puhul peab enne otsust olema selge vastus küsimusele, kuidas tagatakse avalik huvi pärast erastamist ja kas see teenus ikkagi sellisel kujul säilib. Ma võin kindlalt öelda, et täna seda vastust me siin saalis saanud ei ole. 

Me kuulsime arutelu käigus mitmel korral küsimust, mis juhtub siis, kui tulevikus ei leidu universaalse postiteenuse osutamiseks soovijaid, mis juhtub siis, kui teenuse osutamine muutub väga kulukaks. Kes siis maksab? Kas keegi maksab? Kes teenust osutab? Nendele küsimustele ei ole me saanud veenvaid vastuseid. 

Ja siit minu üleskutse. Head kolleegid, riik võib muuta postisüsteemi ja ajakohastada regulatsiooni, riik võib otsida uusi lahendusi, kuid enne selliste otsuste tegemist peame olema kindlad kolmes asjas. Esiteks, et inimesed üle Eesti ei kaota teenuse kättesaadavuses, teiseks, et ajalehtede ja ajakirjade kojukanne ning laiemalt ka paberlehe ja -ajakirja tulevik ei satuks uue süsteemi tõttu veelgi suurema surve alla, ja kolmandaks, et avaliku huvi kaitsmine ei jääks tulevikus üksnes lootuse või hea tahte küsimuseks. Praegu neid garantiisid selles eelnõus piisavalt ei ole. Seetõttu ei saa sotsiaaldemokraadid selle eelnõu suhtes olla rahulikud ega loomulikult ka toetada. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Ega Isamaa ei ole ka rahulik selle eelnõu suhtes ja me kavatseme hääletada täies mahus vastu sellele eelnõule. Ja siin on õige mitu orientiiri, mis selle eelnõu puhul on meile problemaatilised.

Kõigepealt, esiteks, rahanduslik väljavaade. Sisuliselt Omniva enda analüüsi pinnalt, kui me kõneleme universaalse postiteenuse, sealhulgas ka eelnõu alla liigituva ajalehtede kojukande maksumusest. Selleks on nelja-aastases eelarves 16 miljonit eurot, mis puudutab täiendavat kulu lisaks turuosaliste ehk klientide makstavale rahale. 

Vastust sellele, kas valitsus näeb ette, et pärast Omniva erastamist turupõhise hinnaga hakatakse seda riigieelarvest doteerima või tuuakse kaasa mitmekordne hinnatõus, mis tegelikult tähendab sisuliselt selle teenuse demonteerimist sotsiaalse infrastruktuuri osana, seda valitsusel ei ole anda.

On selge, et ka trükimeedia kättesaadavus ja universaalse postiteenuse ulatus on üks sotsiaalse infrastruktuuri osa. Riik ei saa lihtsalt öelda, et võtke enda uus kultuuritarbimise, meediatarbimise harjumus, suurele osale rahvastikust, ja elage selles keskkonnas, selga pöörata. Järelikult tuleb lahendus leida ja selles olukorras tähendab see lahendus sundalternatiivi selles kursis, mille valitsus on praegu loetud kuud enne valimisi võtnud. See on ka seadusesse sisse kirjutatud ja ette nähtud Konkurentsiameti poolt hinna kooskõlastamise mehhanismi, et siis hakkab riik seda tegema eelarve täiendavate maksetega. 

Aga asetame asja õigesse perspektiivi. Omniva erastamisega loodetakse saada – ja Isamaal ei ole iseenesest pakiäri mõttes mingisugust küsimust, et sellega peaks tegelema valitsussektoris, eks ole, äriühing – ühekordne tulu, mis laekub, aga kulu sellele, opereeriv kulu, mis tegelikult on riigieelarvele mitukümmend miljonit eurot mitme aasta jooksul. Ei ole tasakaalus! 

Teiseks, selle kohta me esitasime ka muudatusettepaneku … See on esiteks rahanduslik probleem. Teine on nüüd sisuline probleem, mis puudutab seda, mis on seotud lehtede kande kohustuse tagamisega. Et meediaettevõtete liitu rahustada, kirjutati sisse, et see on universaalse postiteenuse osa, ajalehtede kojukanne. 

Aga see on loomulikult optiline pete, sellepärast et võrreldes kehtiva seadusega, kus nähakse ette kuue päeva kohustus, mida on kokkuleppel taandatud viie päeva kohustusega nädalas, on sisse kirjutatud, et erandid sellest, mis komisjonis oli, kehtestab minister määrusega. Toodi näiteks saared. Erandid, mis on ennekõike majanduse loogika, kindlasti hajaasustuse loogika, suhtelise per capita maksumuse loogika selle teenuse osutamisel, kehtestab minister. See niisugune käsitlus ja umbropsu mandaadi andmine ei ole meie jaoks piisav. 

Kolmandaks on küsimus selles, et on loodud ka niisugune mulje. Üks asi, kui me kõneleme praegu pakiveoärist – Omniva on seda ajanud ju tublilt ja siin ei olegi midagi eraldivõetuna ette heita sellele, see on tore ja sümpaatne majanduse ja käibe kasvatamine. Ja ka eksporditeenuste pakkumine on olnud muljet avaldav. Aga on probleem selle koha pealt, mis puudutab ettekujutust, kuidas seda universaalset postiteenitust tulevikus hakatakse osutama. 

Selge on see, et kasumlik osa on just nimelt seesama pakiäri, mis vajab ka kasvamiseks kapitali ja mis on see põhjendus ka selleks, miks Omniva käsitluse või ka valitsuse käsitluse järgi on huvitav ja oluline see erastamine läbi viia. 

Aga nüüd selle universaalse postiteenuse kohustus tegelikult lähtub loogikast, kus tekib sisuliselt lihtsalt üks monopoolne ettevõte, mis on eramonopol, mille kasumi tootlikkus määratletakse kooskõlastusprotseduuriga, tekib sinna asemele. Selles loogikas ongi arusaadav, kuna turutingimustes on väga keeruline ette kujutada seda teenuse osutamist või see teenus oleks territooriumilt kogu riigi pindala kattes mingites üksnes tiheasustusalades ja seal ka suhteliselt oluliselt kallim. 

Selles loogikas ei ole valitsuse poolt vastust sellele, aga mis siis juhtub, kui näiteks Omniva on erastatud. Siis saab tänane lepingutsükkel läbi, aga uuele konkursile enam see pakiteenuse firma ei soovi kandideerida majanduslikele kaalutlustele, eelistab jätkata keskset pakiäri. 

Vastus valitsuse esindajate poolt oli pehmelt öeldes hämmastav: öeldi, et siis me sunnime teda. Siis me sunnime seda ettevõtet vastavalt majandustegevuse seadusele. Ilmselgelt ei ole see enesestmõistetavalt tõsiselt võetav. 

Järelikult, milles on probleem? Valitsus arutas seda kevadel. Vaja on loosungeid, et tegeldakse mingisuguste majanduse elavdamise sammudega. Ainus samm, mis kapitaliturgu puudutavalt on olnud, on olnud see, et Enefit Green toodi börsilt ära. Ja nüüd et seda tasakaalustada pealkirjana, ühe loosungina, on siis Omniva erastamine loetud kuud enne, kuid erastamise sisulisi vastuseid ei ole võimeline olnud valitsus andma. 

Märtsikuus või millal valitsus arutas seda, memos selle koha pealt valitsus ise valitsuskabinetis nentis, et valitseb täielik teadmatus, mis saab universaalsest postiteenusest, mis saab ajalehtede kojukandest, mis on see hinnastamine tulevikku vaadates. Ja seda ei olnud võimeline ka valitsuse esindajad, kui ma osundasin, majanduskomisjonis ütlema. 

Ma küsisin konkreetselt. Meil seisab ees 2027. aasta, meil seisab ees 2028. aasta, uue riigi eelarvestrateegia tegemine, eelarve tegemine. Milline on regionaalministeeriumi – ma ei tea, miks meil põllumajandusministeerium tegeleb postiga, aga jumal sellega –, et mis siis on nende taotlus, eelarve taotlus konkreetselt, et mida siis täna meie ametist lahkuv valitsus näeb ette? Vastus oli teadmatus, et see ju eeldab lisaraha eraldamist. 

Meil on niisugune silmad kinni riigi juhtimine. See kehastab sümbolväärtusega näidet, kus mingi element sellest otsusest on ratsionaalne, majanduslikult kaalutletud, aga tervikuna kokku tuleb ta riigile kallim, ebamäärasust tekitav ja ma arvan, et ka ühiskonna, ennekõike regionaalpoliitiliste huvidega tõsiselt vastuollu minek. 

See on niisugune probleemide kataloog, seal oli ka tehnilisi probleeme, aga jäägu need siis selle seaduseelnõu rakendajate südamele. Seetõttu on meie, Isamaa üleskutse, et see seadus vajab kindlasti revideerimist. Palve on mitte seda aktsiooni Omnivaga nii läbipaistmatult, nõutuks tegevalt läbi viia enne valimisi. Muud me ei palugi. Ärge tekitage täiendavat segadust – näete, kui vähe on palutud enne jaanipäeva! 

Nii et selles vaimus me hääletame sellele aktsioonile vastu ja loodame, et valitsus selle Omniva projektiga enne valimisi ei jõua pöördumatusse faasi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 781 lõpphääletus ja pärast kaheminutilist saalikutsungit me seda ka teeme.

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 781. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 49 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid ei ole. Eelnõu 781 on seadusena vastu võetud.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 812 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 812 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 812. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 70 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 1. Eelnõu 812 on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi. Tänane 11. päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 819 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Liina Kersna. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Meie ees on seaduseelnõu lõpphääletus, mis tagab kahte olulist asja. Esiteks, seda, et rahvusringhäälingu nõukogus oleksid esindatud mõlema sugupoole esindajad. Kolm viimast aastat on rahvusringhäälingu nõukogus olnud ainult mehed. Siin lähinädalatel me tegime otsuse, kus Evelin Poolamets on suunatud rahvusringhäälingu nõukogusse, aga kindlasti on sinna vaja veel naisi. Nüüd ütleb ka seadus, kui me selle vastu võtame, seda, et rahvusringhäälingu nõukogus peavad olema esindatud nii mehed kui ka naised. 

Teise olulise asjana ütleb hääletusele minev seaduseelnõu, et rahvusringhäälingu nõukogus peab olema eksperte rohkem kui poliitikuid. Täna on olukord, kus rahvusringhäälingu nõukogu on ainukene avalik-õigusliku institutsiooni nõukogu, kus on poliitikute ülekaal. Selle eelnõu vastuvõtmisega ütleme me, et üks ekspert peab olema rahvusringhäälingu nõukogus rohkem kui fraktsioonide esindajaid. See on väga oluline muudatus, kuna rahvusringhäälingu nurgakiviks, vundamendiks, on tema sõltumatus. Ja ma väga loodan, et me veel selles koosseisus saame me menetleda ka  seaduseelnõu, mis tagab lisaks juhtimise sõltumatusele ka rahvusringhäälingu rahastamise sõltumatuse. 

Ma tänan Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast kolleege koostöö eest selle eelnõu ettevalmistamisel. Ka need muudatusettepanekud said kenasti läbi räägitud eelnõu algatajaga. Ma tänan väga Kultuuriministeeriumit, Kadri Kilvetit ja Andres Jõesaart, kes samuti aitasid neid muudatusi ette valmistada ja sõnastada, ning suur tänu ka rahvusringhäälingu nõukogu esimehele, kellega samuti koostöös need muudatusettepanekud on ette valmistatud. 

Me oleme kultuurikomisjonis otsustanud, et kui seadus vastu võetakse, siis koguneme 17. augustil korralisele komisjoni istungile, kus me kuulutame välja avaliku konkursi kolme uue valdkondliku asjatundja leidmiseks. Ma usun ja loodan, et hoolimata selle eelnõu oponentide heidutusest, me suudame valida Riigikogu poolt sinna nõukogusse tõesti tunnustatud valdkondlikud asjatundjad. Kui me vaatame tänast nõukogu koosseisu, siis seal on juhtimiskompetentsi, seal on majanduskompetentsi, seal on ajakirjanduslikku kompetentsi, aga kindlasti oleks sellesse nõukokku vaja ka teaduslikku kompetentsi. Nii et ma väga loodan, et me saame sinna nõukogusse valida mitmeid tunnustatud asjatundjaid. 

Ja loodan väga, et sellele eelnõule saab tulema võimalikult laialdane toetus. Reformierakonna poolt kindlasti soovitan selle eelnõu poolt hääletada. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

No vaat nüüd! Ekspert nimega Veidemann teile ei kõlvanud. Tema ekspertiis ei olnud piisav, tema sõltumatus oli liiga sõltumatu ja ta tuli välja vahetada teistsuguse eksperdi vastu. Vana komparteilane pandi tööd tegema ja asi sai korda.

Kellele te neid heietusi siin räägite mingist sõltumatust ERR-ist? ERR ei ole sõltumatu, pole praegu ja edaspidi on veel vähem. Ta on – kuidas me nüüd viisakalt ütleme? – sooneutraalne, vasakäärmuslik ja ärklev ja ei parane. Ei parane! Ainus põhjus, miks me üldse peame ERR-i pärast oma pead valutama, on kaks põhjust. Esiteks sellepärast, et maksumaksja valab sinna üle 50 miljoni euro aastas ja vastu saab roosa-lilla solki ekraani vahendusel. Teine põhjus on see, et ta on niimoodi ilusti viisakalt allutatud vasakäärmuslikule liberaalsele ideoloogiale, vähemalt uudiste ja arvamuste tootmise tasandil. 

Ja nüüd, igaks juhuks, mine tea, äkki ikkagi valimised toimuvad ja äkki ikkagi e-hääletusega seda asja ei suudeta ära korraldada. Võib-olla tuleb pärast valimisi teistsuguse suunitluse, kaldega valitsus igaks juhuks, aga praegu mehitatakse kogu ERRi nõukogu ära, nii et ta oleks veel rohkem roosa ja veel rohkem lilla. Igaks juhuks tehakse ära ka järgmine juhatuse valimine enne järgmisi valimisi, kuigi juhatuse volitused kehtivad natuke kauem, kui märtsi valimised on. Teate, nende asjadega ei saa viimasele minutile jääda, ikka tuleb ette valmistada ilusti, konkursid ja, inimesi tuleb pikalt kaaluda. Nii et küllap me saame vahetult enne valimisi selle uue juhatuse paika.

Ei noh, jõudu tööle, sõbrakesed, ega siin muud teha selle ERR-iga ei ole, kui ikkagi võtta sahtlist välja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni eelnõu, mis erastab kogu selle lootusetu, parandamatu organisatsiooni. Hoiame maksumaksjale 50 miljonit eurot aastas kokku ja saame endale ühe meediakanali, mis ei erine oluliselt ei Delfist ega Postimehest. Aga vähemalt ei ole seal näppupidi sees tegevpoliitikud ja maksumaksja ei maksa seda jõledust kinni. Ise tegite!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Varga peas põleb müts. See vanasõna meenus mulle, kui ma olen jälginud siin kultuurikomisjoni esinaise ennastunustavat – võib-olla ta isegi jääb uskuma, ma ei välista seda – retoorikat selle kohta, kuidas nüüd on asutud tagama rahvusringhäälingu sõltumatust. 

Asetame asjad õigesse perspektiivi. Meil käib rahvusringhäälingu ülevõtmine, ja seda olukorras, kus nad teavad – proua Sutrop, te teate ju –, et nad kaotavad võimu loetud kuude pärast. Ja enne seda on vaja poliitiline ülevõtmine parimate Ida-Euroopa ülevõtmisetaktikate stiilis, et see läbi viia rahvusringhäälingu nõukogus.  

See on loomulikult mitmetapiline. Kõik professionaalsed poliitikud, ka meediavaldkonnaga seotud inimesed on ju sellega kursis. Esiteks tuleb tasakaal viia paigast ära. Küsimus ei ole praegu selles, kas seal on poliitikuid erikaalus või on eksperte erikaalus. Küsimus on selles, et praegu selle hääletusega selle nõukogu nimetamisel – on need sümpaatsed inimesed, mehed või naised seal nõukogus – tekib ühe partei absoluutne võim.  

Ja seda Nõukogude ajast saati ei ole rahvusringhäälingu nõukogus olnud. Nõukogude ajast saati ei ole olnud! Parteitute bolševike plokk, nii. Ja nüüd me tegelikult moodustame selle, arvesse võttes ka nende teatud ekspertide volituste lõppemist lähemas tulevikus, kokku moodustub Reformierakonna ainuvõim. Anna andeks, Marek, ma liidan sinna Eesti 200 teie abiorganiks, abimajandiks, eks ole, ja küllap ta vist ongi mõistlik nii teha. 

Selles olukorras on meie sõnum, Isamaa sõnum, et avalik-õiguslik sõltumatu ringhääling, nii nagu ta on kõigis Euroopa riikides, peab olema ka Eestis. Me seisame rahvusringhäälingu toimetusliku sõltumatuse eest, organisatsioonilise autonoomia eest.  

Praeguse sammuga me diskrediteerime seda – meie, see tähendab teie, Reformierakond ja Eesti 200. Te ei julenud – ja siin on ka nüüd täidesaatja rolli osaliselt sattunud sotsiaaldemokraadid – seda valitsuse poolt esitada. Euroopa meediavabaduse akti realiseerimise sisulisi argumente ei olnud. Pool aastat oli Kristen Michali laua peal, õigemini Riigikantselei menetluses, ja nüüd valiti see nii-öelda Blitzkrieg'i tee, et see võtta vastu pretsedenditult paarinädalase tsükliga. Ja seda olukorras, kus see on põhiseadusvastane, kodukorraseadus vastane, kui sisulisi nii ulatuslikke muudatusettepanekuid tehakse sellesse eelnõusse kahe lugemise vahel, et seda eelnõu ei katkestata kahel lugemisel.  

Ja Isamaa pöördub Vabariigi Presidendi poole, et president kaaluks selle initsiatiivi tagasilükkamist.

Oli rida ka meie poolt küsimusi, mismoodi, kui me räägime ehedast taotlusest ja kavatsusest, milleks me oleme avatud, arutame seda, kuidas võiks olla koopteeritud erinevate institutsioonide poolt, mis tagaks sõltumatuse, mis tagaks selle loogika, et ei oleks ühe partei võimu.  

Ja praegu, viimastel piltlikult öeldes kuudel enne võimust loobumist te soovite võtta enda efektiivse nimetamiskontrolli alla ERR-i nõukogu, et sealt järgmise sammuna valida siis ERR-i juhatus! Läbinähtav! Aga see on inetu ja see loob väga kehva pretsedendi. See on tulega mängimine.  Kehval poliitikal, sõbrad, te teate seda, Riina, te teate seda, ei ole õiguslikku ootust. Pidage seda meeles! Asju, mis tehakse katki, tuleb hakata ükskord korda tegema, usaldust taastama. Praegu te teete midagi väga olulist katki. Ma ei räägi erinevatest muudest valdkondadest, mis on usalduse lõhkumine ja ka seniste mängureeglite toores ja tuim rikkumine. 

Te teete seda ühe asjaga, ühe nähtusega, mis on meie ühine, ma ütleksin, rahvuslik aare: ERR! Kasutaks nii pidulikku terminoloogiat ja kadunud Hagi Šeini meediatekstide pinnalt niisugust kujundit.

Ja me oleme selle vastu. Teil ei ole selleks mandaati, ühiskondlikku mandaati selliste sammude läbiviimiseks. Teil on praegu ettekujutus, te püüate rääkida musta valgeks ja mõtlete, et nii palju on erinevaid ühiskondlikke teemasid ja loomulikult avalikust aruteluruumist jääb ühiskonnale kaugemaks, et selle varjus on teil võimalik sikutada see aktsioon ära ja see tähendab seda, et see annab teile eneseõigustuse. Ei, see ei anna teile seda eneseõigustust!  

Nagu ma ütlesin, me ju teame nendest diilidest. Küll tulevad välja need nimed, mis tegelikkuses ringlevad juba praegu ajakirjanike poolt osundatuna ka sinna nõukokku enne seda konkurssi, millest siin kõneletakse nii pateetilises stiilis, et nõukogu valitakse välja täiesti erapooletult kultuurikomisjoni poolt, mis siis koguneb – mis kuupäeval ta oligi siin, proua Kersna ütles – 17. augustil.  

Kuidas siin viimase kahe eksperdi valimine oli sellelsamal hääletusel? Härra Lukas kirjeldas mulle, et see toimus täiesti erakondliku jaotuse järgi, põrmugi süüstamata või kuidagi osundamata ühelegi teisele kandidaadile, kui valiti, kuid see oli loomulikult poliitiline enamusotsus selles loogikas. Senine mehhanism – me võime alati arutada, me oleme valmis arutama, seda katkestama, otsima ühisosa dialoogi, leidma mehhanismi selleks, et meil oleks paigas ekspertsuse, ühiskondlike arvamuste paljususe, poliitilise erikaalu, uue tasakaalupunkti leidmine. Me oleme absoluutselt valmis selleks, et saavutada ühisosa.

Aga mida te teete? Me sirutame käe ja teie pöörate selja! See on tegelikult ühiskondliku sidususe lõhkumine. Teil ei ole mandaati selleks teha, see ei ole vastutustundlik poliitika ja see on ühiskonna jaoks umbusku suurendav poliitika.

Ja kõige õõvastavam on, et seda tehakse täiesti orwelliliku retoorikaga, et vabastada poliitilisest sõltumatusest. Just nimelt mitte parteide sõltumatusest, vaid ühe partei sõltuvuse nimel on praegu see etüüd Reformierakonna poolt siin lavastatud. Aga vaadake, me nägime teid läbi ja teid näeb läbi ka Eesti rahvas. Eesti rahvas on elutark ja ta annab teie suhtes – küllap mitte eraldivõetuna selle ERR-i ülevõtmise aktsiooni pärast – oma hinnangu.  

Ja olgu teile hoiatav Leedu näide! Võimalik, et te Leedust seda kopeerisite, ma ei välista.  Aga samamoodi ühe elemendina Leedu rahvusringhäälingu ülevõtmise katsest oli nõukogu koosseisu suurendamise katse, mida tehti ka ülipateetiliselt Leedu sotsiaaldemokraatliku valitsuse poolt, retoorikaga sarnaselt proua Kersnale. Võta ja prindi välja, milline on koopiaravim, milline on originaalravim! Täpselt sama tekst, sama retoorika! Aga selle peale protestis Euroopa Meediavabaduse Organisatsioon, ajakirjanduslikud organisatsioonid protestisid, ja ka ERR, muide, selle Leedu ülevõtmise katse peale protestis.  

Kõige küünilisem ongi see, et te tegelikkuses sisulist dialoogi toimetusega, ERR-i esindajatega – ärme räägime ringhäälingunõukogust, vaid räägime ERR-ist – ei peetud ja seda heitsid ka Euroopa Meediavabaduse Organisatsioonid ette Leedu ülevõtmise katsega.  Õpime Leedu majanduskasvust …  

Teie aeg! 

… õpime Leedu positiivsest, helgest asjast, mis toimub! Aaga te valite kõige rõvedama näite, sõltumatute institutsioonide ülevõtmise näite. Valest kohast hakkate õppima edulugudest. Isamaa hääletab selle asja, selle avantüüri vastu. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige volituse alusel. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna arutame Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmist, ja oleme ausad, need kõned, mis siin on kõlanud, on olnud, noh, valimiseelsed. Tunda on valimiste hõngu, tunda on seda, et iga viimsetki muudatust püütakse mitte ainult politiseerida, vaid püütakse ka dramatiseerida. Iseenesest ei saa ju pahaks panna, poliitikutele on selline stiil ikka omane.

Aga ma räägin teile neljast asjast. Esiteks, miks see eelnõu on hea. See eelnõu on hea sellepärast, et naiste ja meeste suurem tasakaal erinevates nõukogudes annab parema otsuse kvaliteedi. Loomulikult, sotsiaaldemokraatide esimene eelistus oleks oluliselt laiapõhjalisemalt seda teha. Esitasime teatavasti ka muudatusettepanekud soolise võrdõiguslikkuse seadusesse, et igal pool erinevates nõukogudes, nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, võiks ka olla mõlemad sugupooled esindatud. Ei, see ei ole kvootide loomine, aga jah, see on laiema, paremas tasakaalus otsustusorgani tagamine. Ma arvan, et isegi siin saalis ja igas viimseski komisjonis, ja ma usun, et isegi nendes fraktsioonides, kus see tasakaal on paigast ära, ikkagi nenditakse, et küllap on mõnevõrra erinevad perspektiivid, mõnevõrra erinevad tunnetused, tajud ühiskonnas toimuvad sellest tulenevalt, mida rohkem on naisi ja mehi, mida rohkem on erinevas vanuses inimesi ja erineva taustaga inimesi. Täpselt sama loogika peaks kehtima loomulikult ka Eesti Rahvusringhäälingu nõukogus. 

Teine teema, millest tahtsin rääkida: korduvalt on siin sotsiaaldemokraate süüdistatud, et miks te siis oma esindajat ära ei vaheta. Lihtne demagoogiline küsimus, aga vastan sellele nii, nagu olen varem vastanud. Esiteks, küsimus ei ole ühe erakonna esinduses, küsimus on põhimõttes. Teiseks, sotsiaaldemokraatide fraktsioon on volitanud teatavasti Eesti Panga Nõukokku selle ainsa naissoost liikme Riigikogu liikmete seas ja vastavalt Rahvusringhäälingu nõukogusse hetkel tõesti meessoost liikme. Ehk meil on fifty-fifty, nagu tahate öelda, 50 : 50, meil on naisi ja mehi pakutud nõukogudesse. Ülejäänud erakonnad on tõesti saatnud seni nii Eesti Panga Nõukokku kui ka Eesti Rahvusringhäälingu nõukokku eranditult mehi. Erandiks on nüüd EKRE, mis on sihuke huvitav üllatus, aga eks seegi on tulenevalt ju härra Vooglaiu lahkumisest, mitte ilmtingimata poliitilisest meelemuutusest. Aga sümpaatne samm siiski. Nii et selle võrra on natuke parem tasakaal. Aga ei ole kindlasti küsimus ühes või teises erakonnas, vaid küsimus on selles, milline on see põhimõte, mille alusel neid nõukogusid moodustatakse. Sellest võiks aru saada nii need, kes seda ettepanekut toetavad, kui ka need, kes on selle vastu. 

Kolmandaks, ekspertide kaasamine. See on nagu mingi sõimusõna juba, eksperdid on mingid hirmsad inimesed, see on nagu poliitiline kaaperdamine. Mis need sõnad olid siin, härra Reinsalu? See on küll huvitav, et seni, kui poliitikuid on palju – vaat et enamus, mitte vaat et enamus, vaid ongi enamus –, siis on väga hästi, see on neutraalne. Aga vaata, need eksperdid tulevad, need on need hirmsad inimesed. See on küll huvitav loogika, et kui meile tulevad Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Teaduste Akadeemia ja muud erinevad tunnustatud institutsioonid, pakuvad oma esindajaid, nimetavad, noh, peavad küll konkursile kandideerima, siis need on kuidagimoodi kahtlase taustaga või kuidagi ebausaldusväärsed või valitsuse käpa all. Aga millise valitsuse üldse, kas siis eelmise või praeguse või tulevase või? Vahepeal on Riigikogu valimised ka teatavasti. Nii et ausalt öeldes see ekspertide demoniseerimine on minu jaoks ääretult arusaamatu. 

Aga ma võin kohe ära öelda, miks seda nii väga tehakse. Eks igaüks ikka mõtleb oma rikutuse tasemel. Loomulikult, kui Isamaa saaks valida, siis me saaksime sellised eksperdid, kes kannavad neid isamaalisi väärtusi, mitte Eesti riigi seisukoha vaates, vaid teie erakondlikus vaates. Ma selles ei kahtlegi. Seda on ajalugu näidanud ja küllap seda näitaks ka tulevik. Selles mõttes te eeldate sama, et küllap nüüd tulevad eksperdid, ma ei tea, Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest, Eesti 200-st ja keeravad selle rahvusringhäälingu pea peale. Ärge muretsege, seda ei juhtu! Eksperdid tulevad tasakaalukad, mõõdukad, oma valdkonna asjatundjad, nii et isegi teil mõne aja pärast ei jää muud üle kui nentida, et kartsime halvemalt, aga läks täitsa hästi. 

Ja mis puudutab nüüd üldse seda Isamaa retoorikat, siis midagi ei ole teha, ma arvan, et suur osa teie liikmeid, võib-olla ka valijaid, ikkagi muigab siis, kui ta kuuleb, et Isamaa räägib meedia sõltumatusest ja on mures, et peaks olema tasakaalus meedia. Kuidas teil see "Varivalitsuse" värk läheb seal Postimehes, see erisaade endiselt toimib, jah? Olukorras, kus me kõik teame, et ühe suurema meediagrupi juht on Isamaa liige mu teada isegi, mis varjamatult väga selgelt ühetaolist uudisvoogu suunab, siis rääkida mingist murest meedia tasakaalust – ei, see mure on selles, et äkki kuskil on mingid muud meediakanalid, mis ei ole teie vaates tasakaalus ehk ei ühti Isamaa vaatega. See on see mure tegelikult, eks. Ja paratamatult, see on väga hea, et neid on, sest kui meil oleks ainult Postimees, no siis me loeksime küll, jah … Siis ma arvan, et väga paljudel inimestel polekski midagi lugeda. Aga õnneks meil on rohkem meediat, meil on ERR, meil on Delfi, meil on erinevad ajakirjandusväljaanded ja selline tasakaal tagatud. Postimees ei salgagi, et ta on pigem konservatiivne. Las ta olla siis. Aga see ei tähenda, et kõik ülejäänud peavad ka seda olema, kõik ei pea sinna minema. 

Mis puudutab Helme muret, see oli ka naljakas. Helme siin nii praegu kui ka eelmine kord, kui ta tahtis rahvusringhäälingut laiali saata, rääkis sellest, kuidas see on kohutav, kuidas see oli, mingisugune lilla, roosa või nihuke … On, eks ole? Ja kui sa mäletad, eelmine kord, Martin, kui sa siin puldis olid, sa olid mures selle pärast, et see Reinsalu on seal jube palju. Nii et ma mõtlen, kuidas see kokku läheb: vasakäärmuslased ja roosa löga ja siis Reinsalu nende esindajana või? (Saalis räägitakse.) Kus see loogika oli? Ma püüan lihtsalt aru saada. Mure oli, et sind on liiga vähe, teisi on liiga vähe, Urmast on juba palju, eks, Isamaad jube palju, ja siis paralleelselt Isamaa ajab seal seda vasakäärmuslaste asja. Ütleme, mul võib olla Isamaa kohta ka palju seisukohti, aga vasakäärmuslikuks parteiks ma nüüd Isamaad ei nimeta. Ausalt, ma arvan, et see on ikkagi selge liialdus. Ma ei näe, et ta oleks ka kuidagi selliste liberaalsete väärtuste eestvedaja ja kuidagimoodi väga jõuliselt oleks muutnud ERR-i kuidagimoodi selliseks woke-kultuuri edendajaks, nagu teile meeldib öelda, või kuidagimoodi sinna äärmusesse tüürinud. 

Ei, pigem ERR on olnud selline minu vaate järgi pigem konservatiivne, aga noh, enam-vähem tasakaalus. Leian sealt mina, mida vaadata, leiate teie ilmselt, mida vaadata. Võib-olla Martin ei leia, eks ole, sest ta on nagu, ma saan aru, Eesti meediale üldse käega löönud, tal on Uued Uudised ja need tähtsad portaalid, kust saab objektiivset infot. Igaühel oma maitse, igaühel oma kanal, eks ole. Aga ma arvan, et see meedia tasakaal täna ongi päris hea. Teie saate teha Postimehes oma saateid, niikaua kui ERJK ei sekku, eks ole, ülejäänud inimesed saavad lugeda ERR-i ja Delfit, meedia tasakaal on paigas. 

Ja kui sinna tulevad eksperdid, ERR-i nõukokku, siis ma väga kahtlen selles, et nad tulevad sinna sellise suunitlusega, et vot nüüd me hakkame tegema niimoodi, et kaks kolmandik programme on konservatiivne, üks kolmandik on liberaalne või vastupidi, eks ole. Ei juhtu seda. Ei juhtu seda! Nad tagavad selle, et ERR toimiks ja et ERR oleks usaldusväärne, et oleks endiselt kõrged vaatajanumbrid. Ja loomulikult teeb põhilise töö ära, jooksva, juhatus ja väga tublid ERR-i töötajad, kellest ma lugu pean. Nii et julgustan Isamaad selle eelnõu poolt hääletama. See on hea eelnõu, see aitab tagada paremat soolist tasakaalu, see aitab tagada paremat ekspertiisi ERR-i nõukogus. Ja ei realiseeru need teie hirmud või, vastupidi, teie ootused. 

Ja viimase märkusena: mis ähvardus siit kõlas? Te andsite selgelt mõista, Urmas, et te kavatsete selle seaduse tagasi pöörata. Sa otse seda ei öelnud, vaid andsid mõista, et niisugused asjad ei toimi, ei sobi, eks ole, küll nendele tuleb mingi oma oina mihklipäev või muud taolised asjad. Ma väga loodan, et seda nüüd ei juhtu, et tulenevalt sellest, et praegu pannakse eksperte juurde, tuleb järgmine valitsus ja otsustab, et edaspidi peab seal olema kaks Isamaa esindajat, kaks EKRE esindajat ja veel mingid tegelased. Ma loodan, et seda siiski ei tehta, sest see oleks tõesti juba Eesti Rahvusringhäälingu nii maine kui organisatsiooni lõhkumine. Ja ma arvan, et seda ei peaks keegi meist toetama, sest see on suhteliselt sihuke lühike perspektiiv. Esialgu võib tunduda vahva ja tore, aga pärast on meil kõigil tegelikult halb.

Nii et julgustan teid seda toetama. Ja nõus Tõnisega, et vähemalt üks mees, meie eelnõu ütlebki, et mõlema soopoole esindajad. Ära muretse, see tähendab nii mehi kui naisi. Usun, et ekspertide seas me leiame mõlemaid. Aitäh!

Aitäh! Mul on selline ettepanek, et võtame need kõned ära ja siis vastusõnavõtud, eks. Ma arvan, et see on mõistlik. Vadim Belobrovtsev, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Teate, on selline termin, mis viimasel ajal nagu on hästi levinud. Selle nimi on gaasikeeramine või siis sohutamine. Inglise keeles on see gaslighting. Ja kui me vaatame Vikipeediat, siis see on psühholoogilise manipuleerimise vorm, mille käigus kuritarvitaja või kurjategija püüab sihtrühmas või sihtinimeses tekitada kahtlusi, pannes ta umbusaldama omaenda mälu, taju ja mõistust. Püsiva eituse, valede suunitlemise, vastuolude ja valetamise kasutamine hõlmab katseid kannatajat või ohvri destabiliseerida ning veendumust delegitiseerida. 

Ja teatud mõttes see toimubki praegu siin sellesama eelnõuga, kus siis selle eelnõu läbisurujad üritavad seletada seda sellega, et nüüd me kutsume sõltumatud eksperdid ja ERR-i nõukogu on poliitiliselt sõltumatu või vähemalt palju rohkem sõltumatu, kui on siiamaani olnud. Aga tegelikult on kõik vastupidi. Me saame aru, milleks seda on vaja teha just nüüd, just praegu, kuigi meil on varsti valimised tulemas ja oleks igati loogiline esiteks ära oodata, kuni need valimised on juba olnud, ja siis juba hakata selliseid suuri reforme tegema, mitte kohe enne valimisi. 

Ja teiseks, me teame, et Kultuuriministeeriumis on olemas ERR-i seaduse uus eelnõu, see on valmis, see lihtsalt ootab seda, kuni see tuleb siia Riigikokku. Tegelikult oleks igati loogiline, mõistlik ja ainuõige oodata ära, kuni see seaduseelnõu siia jõuab, ja juba siis hakata neid igasuguseid muudatusettepanekuid tegema. Seda enam, et mõned neist, mis on siia eelnõusse pandud, on seal ERR-i seaduse eelnõu teksti sees täiesti olemas. 

Kuhu on vaja kiirustada? Väga lihtne. Praegu kolm liberaalset erakonda saavad väga hästi aru, et seesama ülekaal, mis neil praegu siin Riigikogus on, pärast valimisi võib ära kaduda ja siis ei ole võimalik enam oma survet avaldada ja läbi suruda neid suurepäraseid mõtteid nagu seesama, mis on selle eelnõuga seotud. 

Tegelikult on asi läinud niikaugele, et eile mulle juba öeldi, kes need kolm uut eksperti on, keda siis saadetakse sinna nõukokku. Loomulikult, see on spekulatsioon ja loomulikult ma ei hakka nagu neid nimesid siin nimetama. Aga ma teen sellise asja, et ma panen need nimed paberi peale, kolm nime, panen seda paberit ümbrikusse, kleebin kinni, ja siis, kui need kolm eksperti on valitud, siis avame ümbriku ja vaatame. Ja kui need kolm nime on samad, siis on üks kahest, kas ma olen selgeltnägija või siis tuleb välja, et midagi on väga valesti kogu selles asjas, sest ma arvan, et sinna konkursile kandideerib palju rohkem inimesi kui ainult kolm. Loomulikult, kui ainult kolm, siis on selge. Aga see, et juba praegu väga konkreetselt öeldakse nagu, mis need inimesed olla võivad, see on päris uuenduslik, ma ütleks niimoodi, meie poliitikas. 

Ja eraldi tahaks veel öelda, et eelmine kord ma siin esinesin ja ütlesin, et, sotsiaaldemokraadid, praegu põhimõtteliselt üritatakse teie eelnõu ära kaaperdada ja see teie lause, mis oligi ainult üks lause, mis puudutas siis naisi, mehi, soolist võrdõiguslikkust seal ERR-i nõukogus, et põhimõtteliselt nende teiste muudatusettepanekutega tehti sellest nagu selline teisejärguline punkt selles eelnõus. Sest kui me vaatame, millest kirjutatakse ja millest räägitakse praegu ühiskonnas – eksperdid, ajakirjanikud, asjaga seotud inimesed –, siis me näeme, et sellest võrdõiguslikkusest keegi ei räägi, sellepärast et kellelgi ei ole selle vastu suurt midagi, las ta olla nii. Aga kõik räägivad sellest, et tulevad kolm uut eksperti ja kuidagi tänu sellele järsku muutub nõukogu rohkem sõltumatuks, poliitiliselt sõltumatuks. 

Ma olen juba rääkinud, et ma olen nii ERR-i nõukogu liige kui ka kultuurikomisjoni liige, ma olen seal olnud rohkem kui kaks aastat nõukogus ja ma pole kordagi näinud, et seal oleks tekkinud selline olukord, kus oleksid kõik poliitikud ühel poolel ja kõik eksperdid teisel, et olekski niimoodi, et eksperdid oleks öelnud: oleks meid siin rohkem praegu olnud, nagu siis kindlasti oleks see otsus teistsugune olnud. Seda pole kunagi olnud.

Ja ma arvan, et see, et just igast fraktsioonist on nõukogus üks liige, tähendabki seda, et see on poliitiliselt sõltumatu, sellepärast nagu, et on erinevad ideoloogiad, erinevad erakonnad ja erinevad lähenemised. Ma ei ole näinud nagu, et oleks selline olukord, kus tõepoolest kõik poliitikud oleksid siis, ma ei tea, poolt ja siis kõik eksperdid vastu või vastupidi. Nii et see on pigem ulme. 

Ja jällegi, tulles tagasi, kui eelmine kord ma rääkisin sellest, et üritati ära kaaperdada ja mõelge selle peale nagu, et võib-olla see ei ole kõige parem mõte, siis kõik kõned ja sõnavõtud ja teod, mis tulid sotside poolt pärast seda, näitasid väga ilmekalt, et tegelikult see ongi niimoodi plaanitud, et see sobib sotsiaaldemokraatidele. Räägitakse, et sellepärast, et üks nendest kolmest nimest, millest ma praegu siin rääkisin, hakkabki siis kuuluma sellele eksperdile nagu, kes on siis väga sotsiaaldemokraatlik oma ideoloogia järgi või lausa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. Seda me näeme tulevikus. Aga kahjuks tõepoolest peab ütlema, et kui ma mõtlesin, et võib-olla sotsid ei saa aru, mis toimub, siis nüüd peab ütlema nagu, et nad saavad väga hästi aru, mis toimub, ja neile see sobib. 

Ma arvan, et kui hakatakse hääletama kultuurikomisjonis, kui tulevad needsamad erinevad kandidaadid sinna, mäletan, et eelmine kord, kui see selline protseduur oli komisjonis, siis oli neid eksperte päris palju. Nii et ma arvan nagu, et ka seekord tuleb hästi palju nimesid. Siis vaatame, kas siis sotsid hääletavad koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga ja siis on kõik selge või siis toimub midagi muud. 

Nii et see asi tegelikult lõhnab väga halvasti. Minu meelest see eesmärk, millele viitab selle eelnõu eestvedaja siin saalis, see on tegelikult välja mõeldud ja reaalsus on kahjuks hoopis teistsugune, kui mitte öelda vastupidine. Nii et meie kindlasti seda eelnõu ei toeta ja me arvame, et see on hästi kahjulik ka ERR-i ja tegelikult ka Eesti riigi mainele. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Marek Reinaasa. Palun!

Head kolleegid! Ma tundsin endas mingit vajadust siia pulti tulla, mitte küll liiga pikaks, aga natukene siiski esindada. Aga ma saan antud hetkel aru, et nähtus, mille nimi on lilla ja roosa löga, mis ähvardab kõiki konservatiivseid liikmeid meie kogus, et me kuidagi nagu uputame nad ära oma löga alla, koos ekspertidega veel takkatraavi. Ma arvan, et kõik ju saavad aru, mispärast seda juttu räägitakse siin, kuidas toimub ülevõtmine, kuidas toimub mingisugune politiseerimine ja nii edasi ja nii edasi. See on valimiseelne jutt. 

Aga ma arvan, et ühes on õigus. Olles samuti ERR-i nõukogu liige, siis ma olen seal kuulnud väga palju, et tõepoolest ERR on politiseeritud. Ühed ütlevad, et ERR on politiseeritud lilla ja roosa löga suunas. Needsamad inimesed aeg-ajalt räägivad, et ERR on välja kujundanud uue žanri ja see žanr on nimelt selline, nagu me täna ka siin saalis kuulsime, et näiteks Urmas Reinsalu on välja mõelnud mingisuguse kuulujutu, räägib seda ERR-i ajakirjanikule ja seejärel ajakirjanik küsib kõikide osaliste käest, kes seal kuulujutus osalesid, kas nad olid seal midagi sellist tegemas või mitte. Suhteliselt jabur žanr, ja seda me nägime täna ka siin, et kuskil on olemas ümbrik mingite nimedega, mida teavad ajakirjanikud, ja ma ei tea, mis asjad. See on absoluutne jama, eks ole.

Selles mõttes mina isiklikult arvan, et see eelnõu loob tibake rohkem sõltumatust sellele nähtusele, mille nimi on ERR-i nõukogu. Ja ma arvan, et päriselt ka seda on tarvis, nii-öelda seal nõukogus olles siiski. Ja ma näen neid eksperte, kes seal on, nad ajavad jumala mõistlikku juttu. Võib-olla on sinna isegi tarvis rohkem eksperte, kes ei ole nii väga nagu ajakirjanduse pisikust hammustatud, vaid sinna oleks vaja rohkem eksperte rahanduse teemadel, majanduse teemadel, muudel teemadel, sellepärast et need on need küsimused, mida seal nõukogus arutatakse. Mitte seda, millist kuulujuttu keegi siin saalis ajab või mis värvi löga ähvardab parajasti konservatiivset ja imelist maailma. Aitäh teile!

Suur tänu! Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole, aga nüüd ma annan siis vastusõnavõtud. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Martin Helme, palun!

Nojah, Tanel Kiik siin nuttis, et demagoogitsetakse sel teemal, et sotsid opositsioonierakonnana läksid Eesti 200-le ja Reformierakonnale appi ERR-i muutmisel politiseerituks. Mul on küll hea meel, et termin "roosalilla löga" on ilusti muutunud ametlikuks selliseks terminiks, millega me ERR-i sisu kirjeldada saame, ja kõik on selle omaks võtnud.

Aga ma ikkagi hurjutaks Tanelit, et kui sa hakkad ise jõhkralt demagoogitsema, siis ära enne seda vähemalt teisi süüdista demagoogitsemises. See, kui sa räägid, et parem oleks, et seal on naiseksperte, aga meie ise ei saanud sinna naiseksperti saata, sest me olime oma ainsa pädeva naiseksperdi Eesti Panka saatnud enne seda – no jätab natuke napaka mulje, ütleks niimoodi. 

Ja see, kui sa siin nutad, et me praegu mehitame poliitiliste nägudega ERR-i nõukogu ära enne valimisi, aga pärast valimisi ei tohi seda nõukogu keegi puutuda, sest see on poliitiline kangutamine ja politiseerimine – see on ka piinlik jutt. Aga noh, me muidugi kõik teame, et ega vasakpoolsetel piinlik ei ole. Nad teevad täpselt nii palju, kui saavad, täpselt nii hullult, kui saavad, ja kui keegi hakkab neile tegema sedasama, siis hakkavad karjuma, et ebaaus. Ei ole ebaaus.

Aitäh! Liina Kersna, teie seisukohti mainiti ehk siis sõnavõtt Reformierakonna fraktsiooni nimel ka. Jah, palun!

Suur tänu! Ma tahtsin kaks asja ümber lükata. Esiteks oli siin väide, et seda eelnõu kuidagi surutakse läbi ja seda tehakse veel lisaks kiirustades. Esiteks, keegi ei suru seda eelnõu läbi. Meil toimub suures saalis lõpphääletus. Kultuurikomisjonis olid need muudatusettepanekute hääletused, konkreetselt ekspertide hääletused, 5 : 1 põhimõttel. 5 toetas, 1 oli vastu. Kolm korda me arutasime kultuurikomisjonis neid muudatusettepanekuid, neid ei tehtud kuidagi kiirustades. 

Teine asi, mis ma tahtsin öelda, on see ekspertide teema, et kusagil kellelgi on juba ümbrikus kolm nime. Ma kinnitan, ja seda ütleb ka see seadus, kui me selle vastu võtame, et neid eksperte tuleb valida avaliku konkursi teel. See avalik konkurss ka toimub ja mitte ühtegi nime – mina küll täna ei tea –, kes saavad sügisel rahvusringhäälingu nõukokku tunnustatud valdkondlike ekspertidena, pole nimetatud. Seda ei saa teada ka mitte keegi teine. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

No mulle tundub, et siin koalitsiooni esindajad, pluss härra Kiik, tegelikult esinesid, kui seda analüütilisemalt vaadata, süü ülestunnistusega. See diagnoos on nüüd puhtalt selge. Praeguses olukorras, mis on eriti küüniline, öeldi, et kiirkorras ei suruta läbi. Proua Kersna, miks te siis ei pidanud võimalikuks, kui on niisugune kurss võetud, teisel lugemisel katkestada eelnõu? See on põhimõtteliselt muutunud. Riigikogus eelnõude menetlemise hea tava, mis juba üle kümne aasta kehtib, seda nõuab. Seda te ei pidanud vajalikuks, sest te soovite kiirkorras enne suve muude asjade raames selle väiksema tähelepanu all läbi suruda. See on kohatu. 

Teiseks, selle loogika üle, kas need isikud on juba välja valitud või ei ole. Jah, ajakirjanikud kõnelevad nendest nimedest juba. Ettekujutus praegu sellest, mis motiividel sotsiaaldemokraadid on asunud seda aktsiooni toetama – juhul kui see tõepoolest ei vastaks tõele, et sotsiaaldemokraatidel on õigus ühe kandidaadi väljanoppimiseks ja enda eelistuse enamushäältega läbi surumiseks –, siis mul tekib küll küsimus, milles peitub praegu sotsiaaldemokraatidel Stockholmi sündroom. Neile on osaks saanud tõesti Reformierakonna poliitiline vägivald, aga nüüd asutakse täidesaatjaks sellesama eelnõuga, mis tekitab ERR-i nõukogu puhul ühe partei võimu, sisulise määramisvõimu.  

Meil ei ole küsimus selles, et me kuidagi seame kahtluse alla ERR-i toimetusliku sõltumatuse. Seetõttu repliigid, mis siin kõlasid ka koalitsiooni esindajatelt ERR-i programmi sisu kohta, olid märkimisväärselt tähelepanuväärsed. Ma käsitlen seda ühe osana ka sellest süü ülestunnistusest, mis siin etteheidetena või groteskina välja toodi. 

Teie aeg! 

Kindlasti ma pean tunnistama seda, et mõte ka Saksa avalik-õigusliku ZDF-i sõltumatusest ja nendest mehhanismidest tulevikus, ma arvan, väärib tulevikus kindlasti …

Aitäh, Urmas Reinsalu! 

… meediaorganisatsioonidega arutamist ja kaalumist. Kahju, et meediaettevõtete liidu ettepanekuid ei pidanud koalitsioon võimalikuks arvestada.

Aitäh! Nii, ma teen nüüd ühe olulise täpsustuse. Vastusõnavõtule vastusõnavõttu me anda ei saa. Aga, Riina Sikkut, teie nime mainiti kõnetoolis, sellepärast et Urmas Reinsalu ütles "Riina". Palun, Riina Sikkut, vastusõnavõtt kaks minutit!

Aitäh, hea juhataja! Alustan sellest, et küsitud on sotsiaaldemokraatide motivatsiooni või motivatsioone. Ma kinnitan, need on üllad. (Naer saalis.) Sotsiaaldemokraadid tõepoolest soovivad parandada soolist tasakaalu ja üldiselt me leiame, et igas valdkonnas ekspertide kaasamine juhtimise juurde üldiselt loob väärtust. 

Ja teiseks, puldis tunti kaasa ka, et sotsiaaldemokraatide esitatud soolise tasakaalu parandamise ettepanek ei saa ajakirjanduses eriti tähelepanu. Ma kinnitan, et nii antud eelnõu kui ka kõik teised ettepanekud seadusemuudatuseks, mis parandavad soolist tasakaalu erinevates kollektiivsetes kogudes, ei ole esitatud tähelepanu saamiseks, vaid sisulise muutuse saavutamiseks ühiskonnas. Sooline tasakaal ei parane iseenesest ja on vaja õigusruumis neid samme astuda. Sotsiaaldemokraadid sisuliselt seisavad naiste esindatuse parandamise eest ja seda me ei tee mitte avalikkuse tähelepanu saavutamiseks. Aitäh!

Aitäh! Sellega sulgen läbirääkimised. Enne kui me läheme edasi, siis, Varro Vooglaid, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Jaa, mul on selline, tõsi, võib-olla veidike ootamatu protseduuriline küsimus. Kas istungi läbiviimise protseduuridega on kooskõlas see, et eelnõu kolmandal lugemisel, vahetult enne lõpphääletust ei mainigi mitte keegi seda, mis on kogu eelnõu tegelik sisu ja eesmärk? No see on ju avalik saladus, et tegelikuks eesmärgiks on teha Paavo Nõgenenist uus ERR-i juhatuse esimees, aga selleks pole praegusel hetkel nõukogus piisavalt hääli ja selleks sinna ongi vaja lisada kolm liberaalsete vaadetega eksperti. Tegelikult oleks ju Riigikogu liikmetel õigus teada, mis on eelnõu tegelik sisu ja eesmärk, enne kui me hääletama hakkame. Kuidas teie hinnang sellele on?

Aitäh, hea kolleeg! Olen mina ka sellele eelnõule otsa vaadanud, ma sellist teiepoolset tõlgendust selles eelnõus küll ei näinud. Ma ei saa seda ridade vahele peidetud teie tõlgendust kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks ka. 

Tõnis Mölder, teil on samuti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Minul on küll päris protseduuriline küsimus. Päevakorra alguses, kui istungit juhtis Toomas Kivimägi, oli arutelu all see, et, kui ma ei eksi, Isamaa Erakonda esindas läbirääkimistel Aivar Kokk ja vastusõnavõtuna soovis esineda härra Reinsalu. Toomas Kivimägi ei andnud talle vastusõnavõttu, ütles, et kuna te ei ole esinenud läbirääkimistel, siis ei ole teil ka õigust vastusõnavõtuks. Nii. Aga nüüd te andsite Riina Sikkutile selle sõnaõiguse. Palun korra veel kord selgitage seda, minule jäi see hetkel arusaamatuks.

Ma andsin Riina Sikkutile sõna sellepärast, et Urmas Reinsalu mainis teda Riigikogu kõnetoolist. See oli ka põhjus, miks ma andsin Riina Sikkutile sõna, sellepärast et ma võtsin vastusõnavõtud kõige lõpus. Ja samamoodi mainiti Riigikogu kõnetoolist Urmas Reinsalut, samamoodi mainiti Martin Helmet ja samamoodi mainiti ka Liina Kersna seisukohti ehk väga selgete viidetega Liina Kersnale. Need olid väga konkreetsed põhjused, miks ma need vastusõnavõtud andsin. 

Head kolleegid, te olete need vastusõnavõtud saanud. Mul on nagu siiras palve, et võib-olla me jätame selle protseduurika praegu siia kohale. Te olete saanud ka vastusõnavõtud korrektselt ja korrektselt viidatuna. (Saalis räägitakse.) Ma arvan, et läheme hääletuse juurde. Ärme tee seda! Me praegu toimisime väga täpselt ja ka Toomas Kivimägi toimis väga täpselt kodu- ja töökorra seaduse järgi ja ka mina toimetasin vastavalt. 

Liigume edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 835 lõpphääletus ja pärast kaheminutilist … (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust! Väga hea, aitäh! Kes tegi täpsustuse? (Saalist öeldakse: "Mina.") Valdo Randpere, ma siiralt tänan! Siin on juba mõnda aega istungit juhatatud ja ühel hetkel tõepoolest see number läks juba liiga hoogsalt edasi. Me oleme alles päevakorrapunkti nr 11 juures. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 819 lõpphääletus ja pärast kaheminutilist kutsungit me seda ka teeme. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 819. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid ei ole. Eelnõu 819 on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi. Tänane 12. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 835 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ning volituse alusel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma pikalt teid kinni ei hoia, sest teise lugemise hääletus näitas enam-vähem ära need jõujooned. Ma olen kindlasti vähemuses enda arvamusega, aga selline see demokraatia on.

Aga ma tulen siia pulti sellepärast, et teise lugemise ajal, kui ettekandja oli komisjonipoolne, ütles ta huvitava lause, kui ta vastas, ma arvan, Lauri Läänemetsale, et ega me liiklusohutuse analüüse või eksperthinnanguid ei ole komisjonis väga arutanud. Ma arvan, et see auk vajab nüüd küll täitmist, see teadmiste auk. 

Ma ei hakka ütlema siin neid muid argumente, mille üle me oleme siin varem väga tuliselt debateerinud. Ma loen teile lihtsalt ette, see on tegelikult ingliskeelne, aga ma olen selle tõlkinud eesti keelde. See on nüüd WHO Euroopa Regiooni 2026. aasta tehniline käsiraamat. See on koostatud koostöös ÜRO politsei divisjoniga, mõeldud politseile, seadusandjatele ja poliitikakujundajatele teaduspõhise ja tõenduspõhise liiklusjärelevalve kujundamiseks. 

5.3.5.5 "Tähistamine ja järelevalve ettearvatus". Kiirusjärelevalve tähistamine, mis tuletab juhtidele meelde, et kiiruskaamerad on kasutusel, on mõistlik teavitustegevus, senikaua kuni see ei ütle juhtidele, kus neid võidakse tabada. Selline järelevalve tähistamine, mis näitab, kus rikkujaid võidakse tabada, on põhimõttelises vastuolus järelevalve ja heidutuse parima praktikaga. Rikkumist peab olema võimalik tuvastada igal ajal ja igas kohas. Selleks et järelevalve oleks vältimatu, peab see olema ettearvamatu. Igal pool ja igal ajal lähenemine laiendab heidutavat mõju kogu teedevõrgule ning loob seeläbi suuremat kasu.

Eespool viidatud uuringud varjatud mobiilsete kiirusekaamerate kohta näitavad otseselt selle lähenemise väärtust. Nagu mainitud, aeglustab kiirusekaamera tähistamine sõidukiirust üksnes umbes 500 meetri ulatuses. See tulemus näitab selgelt asukohtade tähistamise probleemi. Kui juhtidele öeldakse, kus neid kiirusekaameraid tabada võidakse, öeldakse neile samal ajal ka, kus seda ei juhtu.

Mobiilsed kiiruskaamerad on hädavajalik täiendus statsionaarsetele kiiruskaameratele, mis on tõhusad teadaolevate liiklusõnnetuste koondumiskohtade ehk mustade punktide käsitlemisel. Siis tuleb pikem selgitus, kuidas tegelikult aitab see nii-öelda mustade kohtade käsitlus katta ainult 12% liiklussurmadest. Kogu teedevõrku hõlmav liiklusjärelevalve aitab tegeleda ülejäänud 88%-ga. 

Hoolimata tõenditest ja põhjendustest, mis seavad kiiruskaamerate asukohtade tähistamise kahtluse alla, on see praktika poliitiliselt atraktiivne ja püsib paljudes riikides. Kummalisel kombel põhjendatakse seda sageli õiglusena. Kui aga sama loogikat rakendada teistele õigusrikkumistele, eriti neile, mis põhjustavad märkimisväärsel hulgal surmasid ja vigastusi, ilmneb sellise suhtumise ebamõistlikkus. Vähesed väidaksid, et vägivaldsetele kurjategijatele konkreetsete patrullitavate tänavate või piirkondade etteteatamine oleks õiglane õiglusloome. 

Hea praktika on kasutada märke, mis annavad üldisi meeldetuletusi, näiteks teavitades, et kiiruskaamerad on kasutusel konkreetses osariigis, omavalitsuses, provintsis või mis iganes konkreetsel teel.

Euroopa Komisjon on muu hulgas öelnud, et varjatud, eriti mobiilsed kaamerad muudavad kontrolli vähem etteaimatavaks. Üldine hoiatus võib olla mõistlik, kui see ei ütle täpset kohta. Need ei ole minu sõnad, need ei ole ka sotsiaaldemokraatide sõnad, need on tõenduspõhine parim praktika, mis on seni Euroopast teada. Euroopa riigid enamuses, Euroopa Liidus vähemalt 19, mõningatel hinnangutel 20 riiki, ei ole teinud PPA-le või oma politseijõududele kohustust seda märki ette panna. 

Eesti liiklusohutus tegi 2025. aastal väga suure hüppe. Nii head aastat meil ei ole olnud, 26 inimest hukkus vähem võrreldes üle-eelmise aastaga, 325 inimest sai vähem vigastada.

Ka sellel aastal liigume me samas graafikus. Seega, kui me vaatame nii seda tõenduspõhist materjali kui ka meie tänast seisu, siis tegelikult need argumendid, mis on siin kõlanud, et see tõstab kuidagi liiklusohutust, lihtsalt ei päde. Sellepärast sotsiaaldemokraadid ei toeta seda eelnõu ja kutsume ka teisi seda mitte toetama. On võimalik muuta praktikat, teha seda olukorda palju paremaks, aga seda on võimalik teha seadust muutmata. 

Veel kord, see ei olnud minu ega sotsiaaldemokraatide tekst, vaid see oli tõepoolest WHO raamatust, mida ma võin teile pärast jagada. Aitäh teile!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Oh, ma lootsin, et seekord ei tule eriti sõna võtta, et kõik on juba öeldud. Aga ei, Andre peab ikka tulema siia ja rääkima, et teaduspõhist uuringut ei ole. Ma olen korduvalt rääkinud teile, et teaduspõhist uuringut ei ole. Ma olen teile korduvalt rääkinud, et inseneribüroo STRATUM tegi teadusliku uuringu Eestis, kuidas mõjuvad mobiilsed kiiruskaamerad ja kuidas neid kasutada. Politsei- ja Piirivalveametile selle uuringu tulemused ilmselgelt ei meeldinud, sellepärast te ei ole kuulnud mujalt sellest raportist kui minu käest. Seda ei ole ka avalikustatud. Needsamad WHO raportid, muide, ei ole tehtud väga palju Euroopa baasil, nagu Andre siin väitis, need on tehtud Aasia riikide baasil, mis ei ole võrreldavad Eestiga. 

Nendest me rääkisime majanduskomisjoni töörühmas. Tõnis Mölder komisjoni ettekandjana ei osalenud seal, aga seal osalesid Eesti täiesti tipptasemel teadlased just meie liikluse, meie transpordi ja meie liiklusohutuse teemadel. 

Aga tegelikult ega mul palju muud teile öelda ei ole. Sotsid, te käite ühtedelt valimistelt teistele ja räägite, et valida on vaja Tallinna, Kopenhaageni ja Minski vahel. Nüüd te panete meile kõigile ette, et valime Minski. See on teie valik. Mina valin põhjamaise tee, mina valin selle, et politsei peaks tegelema rohkem liiklusohutusega, mitte inimeste lihtsalt trahvimisega, sellepärast et me suudame. Aitäh!

Aitäh! Andre Hanimägi, teie seisukohti mainiti, lausa nime mainiti. Jah, ma annan teile vastusõnavõtu. Palun, kaks minutit!

Aitäh! No jube kahju on kuulda, et pendel peab käima nüüd ainult Minski ja Kopenhaageni vahel. Nagu ma ütlesin, enamus Euroopa riike ei ole sellist seadusandlust teinud. Ma ei tea, et meil oleks kõik Valgevened. Ma arvan, et meil on väga palju teisi riike, hea Valdo. 

Mis puutub sellesse, et see WHO raport on mingi Aasia riikide rikšasõidu raport – ei vasta tõele, see on Euroopa riikidele tehtud, seal on parimad praktikad, seal on oma ala eksperdid. Ma ei tea, millele härra Randpere tugineb, aga see jutt, mida ta puldist rääkis, ei vasta tõele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne, kui me läheme oma protseduuridega edasi, siis, Tõnis Mölder, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma tegelikult tahtsin öelda seda, et Valdo Randpere küll väga hästi oma kõnes mainis mind, aga ta tegi võib-olla ühe väikse vea. Kõikides nendes majanduskomisjoni töörühmades, kus seda eelnõu on käsitletud, ma ikkagi osalesin. (Hääl saalist.)

Aitäh! Aga nüüd on küll selline lugu, et ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Nii on. Küsimused, mida ikkagi selle käega esitatakse, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. See on väga oluline täpsustus.  

Nii, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 835 SE lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu (835 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid ei ole. Eelnõu 835 SE on seadusena vastu võetud.

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (837 SE), see on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige ja seda vastava volituse alusel. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma luban, et ma ei kuluta kaheksa minutit, kuna oleme põhilised seisukohad juba ära öelnud. Aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tõepoolest on seda eelnõu korduvalt arutanud ja meile põhimõtteliselt ei sobi see tegutsemisviis, mis on valitud. Ehk ühest küljest see algne eelnõu tegeles alaealiste puhkuse ja teatud töötingimuste küsimustega, hiljem sinna juurde tulid igati sümpaatsed, aga siiski mitte otseselt eelnõusse puutuvad võrdse palga direktiivi puudutavad muudatused ja siis nagu kirsina tordil teisest kategooriast äkki otsus ja ettepanek, et alaealised võiksid hakata alkohoolseid jooke käitlema ja kokku panema. Nii et tõepoolest, selles eelnõus on asju, mis on mõistlikud, mis on sümpaatsed ja mida me võiksime toetada, aga see on ikka paras pudru ja kapsad ehk siin on ühte ja teist, mistõttu meie seda toetada ei saa, ütlen kohe ära, vähemalt mitte fraktsioonina. 

Ma arvan, et praktika mõttes ei ole see tegelikult kuidagimoodi väärikas, ei valitsuse vaates ega Riigikogu vaates, et me niivõrd eriilmelisi muudatusi paneme ühte eelnõusse kokku ja sealhulgas teeme seda ikkagi ilma neid osapooli põhjalikult kaasamata. See ei ole isegi kriitika niivõrd Riigikogu sotsiaalkomisjonile, aga pigem valitsuskoalitsiooni tööle tervikuna, et need vaidlused, arutelud näiteks alaealiste alkoholipiirangute või leevenduste üle oleks tulnud ära teha koostöös erinevate tervishoiuvaldkonna ja tubaka- ja alkoholikahjude ennetamise ekspertidega ministeeriumi, mitte isegi ühe ministeeriumi, vaid mitme ministeeriumi tasandil. Aga neid arutelusid ei tehtud või õigemini need ei jõudnud tulemuseni ja siis tuldi tagaukse kaudu siin parlamendifraktsioonide muudatusettepaneku kaudu eelnõusse sisse. Nii et see ei ole hea tava. 

Ja ma arvan, et see muudatus pole ka sisult mõistlik ega põhjendatud, sest meil on Eestis alkoholi liigtarvitamise probleem. Loomulikult ei arva ka sotsiaaldemokraadid, et nii kui alaealine näeb alkoholi, siis ta muutub sellest kohe sõltlaseks. Küll aga igasugune selline kokkupuude ja selle kokkupuute soodustamine riigi poolt alaealiste puhul siiski suurendab seda tõenäosust, et noored ka ise asuvad varem alkoholi tarbima. See läheb ka vastuollu üldiselt riigi alkoholipoliitikaga, mis on seni olnud ikkagi järjepidev, väikeste erisustega. 

Viimase märkena tuletan meelde, et teie enda lugupeetud sotsiaalminister doktor Karmen Joller ka ei pidanud seda muudatust mõistlikuks. Antud juhul selle eelnõu toetamisega te avaldate umbusaldust ka oma ministrile. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Teatavas mõttes olen ma nõus kolleeg Tanel Kiige kriitikaga, mis puudutab ühte eelnõusse väga erinevate teemade sissetoomist. Teisalt, me järgisime piinliku täpsusega komisjoni tööd tehes ka seda, et kõikide teemade puhul, ka need, mis uudselt sisse tulid – ja ma rõhutan, see on palkade läbipaistvuse direktiivi küsimuste maastik, mis on oluline nii Reformierakonnale, koalitsioonile laiemalt, aga tegelikult ka Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale –, anda kõikidele fraktsioonidele võimaluse esitada muudatusettepanekuid läbi eelnõu katkestamise ja ka täiendava kaasamisistungi tegemise sotsiaalkomisjonis.  

Mis on selle eelnõu puhul tegelikult minu jaoks kõige olulisem? Kõige olulisem on see, et me oleme leevendanud neid tingimusi, mis aitavad alaealistel tööle minna ja seal ka tegelikult turvaliselt toimetada, nii et kogu töövaldkonna sotsiaalne kaitse alaealistele ka laieneks. 

Millist probleemi me sellega lahendame? Ühe meetmega ei lahendata ära kogu tervikprobleemi, küll aga aitavad need leevendusmeetmed, mis puudutavad alaealiste tööle saamise kiirendamist, ka senisest pikemat töötamise aega koolivaheaegadel, aitavad leevendada 15–24-aastaste tööpuudust. Me teame, et see on tõusvas trendis, 22% selles vanusegrupis noortest inimestest ei tööta. Me teame, et kui inimesed jäävad tööturult eemale pikaajaliselt, siis on seda keerulisem jõuda tööturule ja anda seal oma panus. Toetamaks noorte töötamist, need sätted selles seaduses on ja muu hulgas on lisandunud koalitsioonierakondade muudatusettepanek, mis puudutab – rõhutan, et võimalust, mitte kohustust – töötada alaealistel, 16–18-aastastel täiskasvanu järelevalve all ka nendel ametikohtadel, mis eeldavad alkoholi käitlemist. 

Ma täpsustan ära ka selle, et sotsiaalminister Karmen Joller on soostunud noorte alkoholiga kokkupuutumisega töökeskkonnas. Mis talle meeltmööda ei ole, on tõepoolest see kokteilide segamine. Nii et jääme täpseks kõikides väidetes, mida me siin puldis välja ütleme! 

Noored otsustavad ise, kas nad lähevad tööle või ei lähe tööle, aga noorte ehk alaealiste puhul on veel üks oluline nüanss. Seal on ka nende vanemad, kes selleks peavad nõusoleku andma, nemad, kes tunnevad oma last ja tema võimeid kõige paremini. Lisaks on ka tööinspektori ja Tööinspektsiooni seisukohavõtt, mis on samuti noorte kaitseks loodud.  

Aga selle eelnõu teine pool, mis on seotud palkade läbipaistvuse küsimustega, on minu meelest igati meelepärane. Olles olnud sotsiaalkaitseminister ja valmistanud ette ka Euroopa Liidus kõnealuse direktiivi vastuvõtmist, on mul hea meel, et valitsus andis võimaluse nende sätete lisamiseks nende ettevalmistamise kaudu. Loomulikult me komisjoni ettepanekutena need vormistasime. 

 Aga tõepoolest saab töölepingu seaduses selgelt öeldud, et sõltumata töövõtjast võrdse töö eest, võrdse panuse eest tuleb maksta võrdset palka. Ja minu meelest on see üks hea ja õige lähenemine, nagu ka palga või palgavahemike avalikustamine enne tööintervjuud, nagu ka õigus rääkida oma palgast avalikult, ilma et tööandja võiks teha seal piiranguid, aga ka ... 

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

... aga ka palgapeegli kasutamise võimalus –  jällegi võimalus, mitte kohustus tööandjatele, mis teeb tööandjal lihtsamaks just nimelt sellesama võrdse palga rakendamise oma ettevõttes.

Reformierakonna fraktsioon seda eelnõu toetab ja mina loodan, et neid saadikuid ja fraktsioone on saalis rohkem, kes toetavad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 837 SE lõpphääletus ja pärast kaheminutilist kutsungit me seda ka teeme. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (837 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 58 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 1. Eelnõu 837 SE on seadusena vastu võetud.

Tänane 14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu (848 SE), see on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 848 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 848. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolthääli on 61, vastu 2, erapooletuid ei ole. Eelnõu 848 on seadusena vastu võetud.

Tänane 15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 849 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 849 lõpphääletus ja pärast kaheminutilist kutsungit me seda ka teeme.

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 849. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 63 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 849 on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi. Tänane 16. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 861 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 861 lõpphääletus. Ja, head kolleegid, siit saalist laekus nüüd küll ka ettepanek, kas me võime kutsungit lühemalt teha, aga samas ma meenutan, et see on siiski lõpphääletus ja praegu on osa inimesi välja liikunud. Praegu me juba peame seda kaks minutit kutsungit tegema, et kõik saaksid teada, et lõpphääletus leiab aset. Aga vaatame, kui edasi keegi ei lahku, siis on võimalik, et me suudame kiiresti edasi liikuda. Aga ma praegu ikkagi selle kaheminutilise kutsungi enne hääletust pean tegema.

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 861. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 861 on seadusena vastu võetud.

Tänane 17. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 862 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 862 lõpphääletus. 

Head kolleegid, lõpphääletuse eel me ikkagi peame kutsungit kõlada laskma. Kaks minutit enne hääletust. 

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 862. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 57 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 862 on seadusena vastu võetud. 

18. päevakorrapunkt on meil täna Vabariigi Valitsuse algatatud haldusmenetluse seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu (866) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 866 lõpphääletus. Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud haldusmenetluse seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu 866. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 46 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid on 2. Eelnõu 866 on seadusena vastu võetud. 

Meie 19. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigi Teataja seaduse muutmise seaduse eelnõu (879) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 879 lõpphääletus ja pärast kaheminutilist kutsungit seda me ka teeme. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigi Teataja seaduse muutmise seaduse eelnõu 879. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 56 poolt, vastu 3, erapooletuid 1 on eelnõu 879 seadusena vastu võetud. 

Tänane 20. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (882) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 882 lõpphääletus ja pärast kaheminutilist kutsungit seda me ka teeme. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 882. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 59 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 1. Eelnõu 882 on seadusena vastu võetud. 

Tänane 21. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh! Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Ma näen, et saalis läheb tükk aega enne, kui tuleb rahu ja vaikus. 

Antud eelnõu suurim probleem ei seisne mitte nakkushaiguste tõrjumises, vaid selles, kuidas seda teha soovitakse. Eelnõuga antakse täitevvõimule selliseid volitusi, mis nõrgestavad parlamentaarset kontrolli ning võimaldavad piirata põhiõigusi ebamääraste ja laialt tõlgendatavate normide kaudu.

Põhiseaduse kohaselt teostab riigivõimu rahvas oma valitud esindajate kaudu Riigikogus. Just Riigikogu ülesanne on otsustada põhiõiguste piirangute üle ning määrata kindlaks nende ulatus ja tingimused. 

Käesolev eelnõu liigub aga täpselt vastupidises suunas. Riigikogu loob üksnes üldise raamistiku ning annab sisulise otsustusõiguse ministrile, Terviseametile ja Vabariigi Valitsusele. Just nemad hakkavad määrustega otsustama, millised haigused on eriti ohtlikud, milliseid piiranguid inimestele kehtestatakse, millal võib kehtestada karantiini, millal võib sulgeda koole, lasteaedu või ettevõtteid, millal võib keelata avalikke üritusi ja milliseid tervisetõendeid nõutakse. Selline lahendus tähendab sisuliselt seadusandliku võimu delegeerimist täitevvõimule. 

Põhiseaduse § 3 kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kui aga kõige olulisemad otsused jäetakse hilisemate määruste ja haldusaktide tasandile, muutub seadus ise sisutühjaks raamistikuks. 

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et põhiõiguste olulised piirangud peavad tulenema seadustest ning olema piisavalt täpselt määratletud. See eelnõu jätab aga suure osa sisulisest regulatsioonist tulevaste poliitiliste otsuste teha. 

Eelnõu annab Terviseametile õiguse kehtestada karantiin, sulgeda koole ja lasteaedu, peatada ettevõtete tegevus, piirata sotsiaalteenuseid, keelata avalikke üritusi, kohustada inimesi terviseuuringutele. Need otsused ei ole ju puhtalt tehnilised, vaid otsused, mis puudutavad inimeste põhiseaduslikke õigusi, ettevõtlusvabadust, kogunemisvabadust, haridust ja omandit. COVID-i kriisi ajal nägime, kui ulatuslikud võivad selliste otsuste tagajärjed olla. Just seetõttu oleks pidanud seadusandja suurendama parlamentaarset kontrolli, mitte seda vähendama. Paraku liigub eelnõu vastupidises suunas ning loob olukorra, kus olulisi ühiskondlikke otsuseid võib teha ametkondliku haldusaktiga. 

Eelnõu üks kõige murettekitavamaid osi on eriti ohtliku nakkushaiguse määratlus. Selle järgi võib haigust pidada eriti ohtlikuks muu hulgas siis, kui Maailma Terviseorganisatsioon kuulutab välja rahvusvahelise tervisehädaolukorra või tunnistab Euroopa Komisjon rahvatervise hädaolukorra olemasolu. 

See tähendab, et Eesti õiguses hakkavad olulist rolli mängima organisatsioonide otsused, mille üle Eesti kodanikel puudub sisuline demokraatlik kontroll. WHO peadirektor ei ole Eesti rahva valitud, samuti Euroopa Komisjoni liikmeid ei vali Eesti rahvas. Ometi võib nende hinnangute põhjal tekkida alus piirata Eesti inimeste õigusi. See on ohtlik pretsedent. 

Rahvusvaheline koostöö tervise valdkonnas on vajalik, kuid rahvusvahelised organisatsioonid ei tohi muutuda Eesti sisepoliitiliste otsuste tegelikeks kujundajateks. Eesti rahva õigusi peab piirama Eesti riik Eesti põhiseaduse alusel, mitte rahvusvaheliste ametnike otsuste tulemusel. 

Eelnõus on mitmeid sätteid, mis jätavad mulje, et justkui formaalne õigus jääb alles, kuid selle eiramine toob kaasa sanktsiooni. Näiteks võib inimene terviseuuringust keelduda, kuid keeldumise korral võib talle kehtestada karantiini. See eelnõu võimaldab koguda ulatuslikke andmeid inimese tervise, reisimise, töökoha, rahvuse, sotsiaal-majandusliku seisundi ja paljude teiste asjaolude kohta. 

Veelgi muret tekitavam on, et osa andmeid võib säilitada tähtajatult. Selline lähenemine ei vasta andmete minimaalsuse põhimõttele ning tekitab küsimuse, kas riik kogub rohkem andmeid, kui nakkushaiguste tõrjumiseks tegelikult tarvis on. 

Nakkushaiguste tõrjumise ettekäändel ei tohi muuta Eesti põhiseaduslikku korda. See eelnõu koondab liiga palju võimu täitevvõimu ja ametkondade kätte, vähendab Riigikogu rolli, võimaldab oluliste põhiõiguste piiranguid määruste ja haldusaktide kaudu ning seob Eesti õiguskorra tihedalt WHO ja Euroopa Komisjoni otsustega. Riik peab olema valmis kriisideks, kuid kriisideks valmistumine ei tohi toimuda demokraatia, parlamentaarse kontrolli ja põhiseaduslike vabaduste arvel. Just kriisi ajal tuleb põhiseadust kaitsta kõige rohkem, mitte kõige vähem. Eestis peab jääma kehtima põhimõte, et rahva õiguste üle otsustab rahva valitud parlament, mitte ametkond, mitte minister ega rahvusvaheline organisatsioon. 

Ma näen, et siin saalis on vähe inimesi, keda see huvitab. Näen, et peale EKRE saadikute saab ainult Kalle Grünthal aru, mida see seadus endaga kaasa toob. Aga ma siiski palun teid EKRE fraktsiooni nimel korra teadvusele tulla ja mitte selle eelnõu poolt hääletada. Näen ka kätt ja selget pilku Varro Vooglaiu poolt, kes saab ka selle eelnõu ohtudest aru, nii et siin on peale EKRE fraktsiooni ainult mõned üksikud inimesed. Veel kord kordan üle: ärge selle eelnõu poolt hääletage! Aitäh!

Aitäh! Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsar. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! (Vahelehüüe.) Kas nüüd on parem? (Hääl saalist.) Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tahan teile kinnitada – ma olin selle seaduseelnõu peamine menetleja –, pärast 50 aastat meditsiinis ja 40 aastat nakkushaigustega tegeldes ma saan sellest seadusest aru, et siin ei jääks kõlama mulje, et seaduse menetlejad seadusest üldse aru ei saanud. 

Nüüd, mida siin praegu esile tõsteti? Tõsteti, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon võtab Eesti riigi juhtimise üle pandeemia korral. Ma võin teile kinnitada, et seda see seadus ei ütle. Seadus ütleb, rahvusvahelist hädaolukorda, nii nagu sõnagi ütleb, ei saa ükski riik üksinda välja kuulutada, selle saab välja kuulutada ainult Maailma Tervishoiuorganisatsioon. Ja nüüd, sõltuvalt sellest haigusest siis iga riik otsustab ise, Eestis Terviseamet teeb siis Vabariigi Valitsusele ettepaneku kuulutada välja ka Eestis hädaolukord. 

Et see täpselt ka niimoodi toimub, seda me võisime näha mõni kuu tagasi, või ütleme, kuu aega tagasi, kui Kongos ja Ugandas kuulutati välja rahvusvaheline hädaolukord Ebola viiruse tõttu. Need meetmed võeti kasutusele ainult Kongos ja Ugandas. Ja Eesti Terviseamet leidis, et meil ei ole niisuguseid nahkhiiri, meil ei ole mingit ohtu selle Ebola viiruse siia sattumiseks ja Eestis on olukord, nii nagu te täna kõik näete, kõik on siin saalis, ühtegi hädaolukorda meil välja kuulutatud ei ole, kuigi Kongos ja Ugandas on tõesti rahvusvaheline hädaolukord. 

Nii et kõik need asjad on selles seaduses väga hästi läbi mõeldud. Ja see seadus ei ütle, et Terviseamet võib kedagi karantiini panna. Karantiin on väga selgelt piiritletud selles seaduses, maksimaalselt 42 päeva. See lähtub sellest, et praegu teadaolevalt ühe nakkushaiguse, kui me jätame leepra kõrvale, on kõige pikem inkubatsiooni- või peiteperiood ongi 42 päeva. 

Nii et selles seaduses on väga paljud asjad väga hästi läbi mõeldud. Terviseametile jah jääb õigus terviseotsuseid teha, aga niisugused nagu riigi lukustamised, koolide massilised sulgemised, need jäävad ikkagi Terviseameti otsustada. Samuti jääb Terviseameti otsustada karantiin. Kui tehakse jällegi laiapõhjaline riigi sulgemine, siis selle otsuse ei tee Terviseamet, vaid selle ettepaneku teeb Terviseamet Vabariigi Valitsusele ja seda siis otsustab. See on reguleeritud kriisiseaduses. 

Nii et mina tänan teid kuulamast ja palun selle seaduse poolt hääletada. Nakkushaigused on ühed vähesed haigused, kus me täpselt teame, mis haigust tekitab, kuidas see tekitaja levib. Kui need asjad on teada, siis on ju väga kerge ka neid haigusi vältida ja ravida. Nii et teised erialad tegelikult nakkusarste kadestavad, sest teistel erialadel tavaliselt neid teadmisi ei ole. Nii et ma tänan kõiki, kes seda seadust menetlesid, ja kutsun ülesse kõiki selle seaduse poolt hääletama. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Täna avalikustati põhikooli ja keskkooli lõpueksamite tulemused ja uudist lugedes leidsin ka lause, et tõesti, tulemused on viimastel aastatel paranenud, lähenedes koroonaeelsele tasemele. Me tõesti näeme õpilünkade mõju siiamaani, vaimse tervise murede kasvu, aga ka stigma vähenemist, sest nendest vaimse tervise muredest räägitakse rohkem. Me näeme kaugtöö levikut, aga ka vaktsiinivastasuse levikut. Kriisi, ka nakkushaiguse levikust tingitud kriisi mõju on pikaajaline ja läbi igasuguste valdkondade.

Samas on meil ka palju inimesi, kes said Eestis kriisijuhtimise kogemuse. Mul on hea meel, et need kriisi õppetunnid on pandud uude nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tervikteksti. See on harukordne ja tõesti oluline samm. Kinnitan, et sotsiaaldemokraadid toetavad seaduse vastuvõtmist.

Lisaks, kuulates siin ka kolleegide kõnesid, nendin, et nii ta on, et nakkushaigused riigipiire ei tunne, levivad üle maailma. Õnneks ja kahjuks see seadus ütleb, et Eesti peab ikkagi ise oma kriise juhtima. Kui WHO meid juhiks, siis meil ei oleks seda nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust vaja. Aga meil on seda vaja, sest need on meie otsused, ja see raamistik ja õiguslikud alused otsuste tegemiseks on nüüd loodud.

Teisalt, need reeglid, mida me üle võtame, peegeldavad ju ka seda, mida on rahvusvahelisest kogemusest õpitud – seda, kuidas, ma ei tea, ohtusid seirata, tuleb riske maandada, infot jagada. Tõepoolest, paljude nakkushaiguste puhul saab neid vältida vaktsineerides. Need teemad on leidnud kajastamist eelnõus või seletuskirja tekstides. Ma loodan, et – see on oluline samm – tegelikult ka teistes valdkondades selle eeskujul neid kriisijuhtimise õppetunde järjest seadusesse pannakse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kalle Grünthal, teid mainiti, kaks minutit vastusõnavõttu. 

Aitäh! Ma ütlen samad sõnad, mida ma ütlesin ka sotsiaalkomisjoni istungil, et sellel seaduseelnõul on riigireetmise kuriteo tunnused. Milles see seisneb? Põhiseaduse järgi on Eesti iseseisev sõltumatu demokraatlik vabariik, kuid selle seaduse § 3 lõikes 4 loetakse üles, et teatud küsimustes saab otsuse aluseks olla ka WHO peadirektori otsus. Ei pruugi olla üldse mingeid muid põhjuseid, kui näiteks haigus põhjustab suurt suremust või siis haigus levib kiiresti või haigus on uus või siis, kui WHO kuulutab välja rahvastiku tervist ohustava rahvusvahelise olukorra. See tähendab tegelikult seda, et Eesti ei saa ise otsustada nende küsimuste üle, kas on vaja kuulutada välja meditsiiniline hädaolukord või mitte, vaid ta peab järgima neid juhiseid. Jah, Eesti võtab vastu küll selle otsuse, kuid tema ainult rakendab seda, mida WHO või WHO peadirektor ütles. 

Ma lisan veel juurde, et kui Irja Lutsar kritiseeris mind teise lugemise ajal, et kõik asjad on juba muudetud, siis tegelikult ilmnes nii-öelda kohapealsetest sõnavõttudest, et seda ei ole ikkagi tehtud. See ei ole minu meelest väga aus käitumine. Me ju teame kõik, et Irja Lutsar on Pfizeri töötaja olnud. Pfizeri omanik on Bill Gates, kes finantseerib WHO-d, ja lihtsalt on vaja otsustusõigus praegu Eesti käest ära võtta. 

Nii, head sõbrad! Ma kahjuks, Irja Lutsar, ei saa teile vastusõnavõtuks sõna anda, sest vastusõnavõtus sisaldunud vihjele me vastusõnavõttu ei anna. Sellega ma sulgen läbirääkimised ja ma ütlen ka ühe olulise … (Saalist öeldakse: "Teda mainiti ju.") Ei, seda küll, aga vastusõnavõtule vastusõnavõttu ei anta. See on kollases raamatus kirjas, midagi teha ei ole. Vastusõnavõtule vastusõnavõttu ei anta. Võite vaadata otsa Varro Vooglaiule, kes on saanud sellekohase Riigikogu juhatuse väga selge seisukoha, et vastusõnavõtt … Ma saan aru küll, et see vestlus tahab nüüd minna sinna, et me parandame sellega siin väitluse kvaliteeti, aga, head kolleegid, see läheb lihtsalt liiga kaugele. Ma möönan, et ma tegin praegu sellise mitte vastusõnavõtu teile, Kalle Grünthal, vaid lausa toetava sõnavõtu, sest te Evelin Poolametsale tegite ju tuge. See ei olnud Evelin Poolametsa vastu, vaid te tegite tuge, ja tegelikult ta ei vasta ka päris täpselt sellele vastusõnavõtu mõttele. (Kalle Grünthal kohalt: "Riigikogu liikme sõna on vaba!") Aga mingid reeglid meil siiski siin kehtivad. (Saalis räägitakse.) Ei, miks te karjute mu peale? Ma andsin teile vastusõnavõtu, ärge karjuge mu peale. Ärge karjuge. Ärge karjuge! Ma andsin teile vastusõnavõtu ja sulgesin läbirääkimised.

Head kolleegid, ma ei võtaks seda protseduurikat siia juurde lihtsalt põhjusel, et ma tegin seda praegu täpselt nii, nagu kollane raamat ütleb. Ma olen väga selgelt veendunud, et vastusõnavõtule vastusõnavõttu enam ei saa anda, ja seda väga mitmel põhjusel, aga see on välja kujunenud tava ja seda ütleb ka meie kollane raamat. See on ka põhjus, miks ma seda praegu ei andnud. 

Nii, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 889 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 51 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Nüüd, see oli meie 21. päevakorrapunkt. Enne 22. päevakorrapunkti juurde minekut on mõned protseduurilised küsimused. Kalev Stoicescu, palun! Kalevit ei ole. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahtsin lihtsalt öelda seda, et eelmine istungi juhataja ehk Riigikogu esimees Lauri Hussar ütles hetk tagasi, et mina peaksin väga hästi teadma, nagu mulle on ka vastatud, et vastusõnavõtule ei saa omakorda vastata vastusõnavõtuga, nagu meie kodukorra seadus ütleb. Ma tahtsin selguse huvides lihtsalt öelda, et meie kodukorra seadus sellist asja ei ütle tegelikult. 

Kui me vaatame § 70 lõiget 1, siis see ütleb sedasi, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Kuna ka vastusõnavõtt on mõni muu sõnavõtt, siis tegelikult on see Riigikogu istungi juhataja diskretsiooniotsus ja ta võib selle anda. Minu meelest oleks täiesti diskussiooni huvides see, et kui kedagi tõesti kriitiliselt nimetatakse, siis võiks tõepoolest anda. Küsimus ei ole selles, et seda õigust peab saama kuritarvitada, aga ma ei näe ka põhjust, miks seda diskussiooni peaks sedasi suretama, et tõlgendada kodukorra seadust kitsendavalt viisil, mida tegelikult seadus ise ei ütle. Aitäh!

Aitäh! Tõepoolest, see sõnastus oli teil täpne, et võib anda vastusõnavõtuks. Kuna Kalle Grünthali nime nimetati siin puldis, siis Kalle sai vastusõnavõtu. Kalle nimetas küll Irjat, aga Irja nime ei nimetatud siin suures puldis. See on täpselt istungi juhataja … et ta võib anda sõnavõtuks. Irja Lutsar, palun!

Aitäh, et mulle sõna andsite! Ma tahtsin lihtsalt mõned asjad selgeks teha. Esiteks, ravimifirma Pfizer … 

Meil on protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Kuidas see on protseduurika? 

Protseduurika on see, et minu kohta esitati informatsiooni, mis kompromiteerib minu isikut. Ravimifirma Pfizeris olen ma töötanud ...

Aga teid istungi juhataja ei saa hetkel aidata protseduuriliste küsimustega. (Saalis reageritakse häälekalt.) Protseduuride kohta palun!

Aga kas mul on mingisuguseid võimalusi see vale ümber lükata või ma pean sellega terve elu edasi elama? Kuidas sellega nüüd on?

Teie tahate protseduuriliselt ümber lükata oma sõnavõtus tehtud väljendeid või Kalle sõnavõtus tehtud väljendeid? Irja Lutsar, palun siis uuesti!

Mina töötasin ravimifirmas Pfizer kuni aastani 2004. Sellel ajal Pfizeril ei olnud ühtegi vaktsiini, ma ei saanud sellega kuidagi seotud olla. Ja kolmandaks, ravimifirma Pfizer asutasid vennad Pfizerid ja see ravimifirma ei ole Bill Gatesile mitte kunagi kuulunud.

Aitäh sõnade eest! Kahjuks ma ei leidnud siin ikkagi protseduurikat. Lauri Hussar, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Jaa, ma sooviksin, lugupeetud istungi juhataja, küsida teie hinnangut selle protseduurilise vaidluse kohta, mis puudutab vastusõnavõtule vastusõnavõtu andmisega. Riigikogu varasem praktika ja kollane raamat on väga selgelt öelnud, et vastusõnavõtule vastusõnavõttu ei anta. See on olnud siiamaani Riigikogu saalis tava ja seda ei ole ka tehtud. Sellest on ka kõik Riigikogu istungi juhatajad selle koosseisu ajal kinni pidanud. Aga, hea kolleeg, milline on teie praktika järgnevate hääletuste puhul, kui läbirääkimised on käimas? Kas teil on plaanis lähtuda sellestsamast seisukohast või mitte?

Aitäh! Protseduuriliselt tõesti, kollase raamatu järgi meil on, et vastusõnavõtule me ei ole siiamaani vastusõnavõtus nimetatud isikutele sõna andnud. Kui on nimetatud kõnetoolis, siis jah, on antud vastusõnavõttu. Seda me oleme varasemalt jälginud ja püüdnud ka sellest kinni hoida. 

NIi. Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi juhatajale!

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Eelmine istungi juhataja ehk Riigikogu esimees Lauri Hussar teatas, et me hakkame nüüd tööle kollase raamatu järgi. Mis põhjustel ja mis ajast selline pööre toimus ja kas teie ka jälgite seda? 

Aitäh! Oma parima arusaamise juures me oleme siiamaani kollase raamatu järgi töötanud. Henn Põlluaas, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Eelmise või endise Riigikogu esimehena ma võin kinnitada, et mitte kunagi varasematel aegadel ega eelnevates koosseisudes ei ole seda sätet mõtestatud selliselt, et see peab olema sõnavõtu vastu suunatud sõnavõtt. Vastusõnavõtt tähendab seda, et kui kellegi nime on mainitud ja siis ta vastab sellele. Nii on see kogu aeg olnud eelmistes koosseisudes ja see muutus on tekkinud millegipärast alles nüüd, selles koosseisus, kui Riigikogu juhatus või selle liikmed on hakanud seda omavoliliselt ja kitsendavalt tõlgendama.

Aitäh! Kalle Grünthal esitaski oma vastusõnavõtus oma vastusõnavõtu teesid. Mida ütles Evelin Poolamets siin, mainides Kalle Grünthalit ja Kalle Grünthal sai seda öelda seal. Varro Vooglaid, palun, küsimus istungi juhatajale!

Ma tuleks ka veel kord selle asja juurde tagasi. Minu täiesti siiras ja tõsine ettepanek oleks vanematekogus seda asja arutada ja leppida kokku ühtne praktika. Sellepärast et, nagu öeldud, seadus ei sätesta, et vastusõnavõtule ei või anda vastusõnavõttu. Seadus ütleb selgelt, et kui kedagi sõnavõtus nimetatakse, võib anda vastusõnavõtu. Ja kuna ka vastusõnavõtt on sõnavõtt, siis võib anda vastusõnavõtu. Minu arvates võiks seda sellisel viisil tõlgendada, et diskussiooni soosida, mitte diskussiooni suretada. Ehk päriselt ka, võtke kokku vanematekogus omavahel, tähendab, kui saate kokku, võtke see küsimus ette, arutage see läbi ja leppige kokku ühtne praktika. Ma arvan, et kõik fraktsioonid toetavad seda, et istungi juhataja võiks anda vastusõnavõttu ka siis, kui kedagi on nimetatud vastusõnavõtus.

Aitäh! Protseduurika huvides on fikseeritud ettepanek ja seda saab seal arutada.

Aga läheme tänase 22. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 898 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 898 lõpphääletus ja teeme seda peale saalikutsungit.  Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 898. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 58 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi 23. päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 900 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 900 lõpphääletus ja teeme seda peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 900. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 1. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume tempokalt 24. päevakorrapunkti juurde ja selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 901 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Üks tõdemus, mida ülikooliõpingute ajal lastekaitse eriala õppejõud jagas, on mind lastekaitseteemade puhu ikka saatnud. Lühidalt võiks selle kokku võtta nii: see, et sa ei tea, et midagi toimub, ei tähenda, et midagi ei toimu.

Lastekaitsesüsteemi tulemuslikkust, hea lastekaitsesüsteemi tulemuslikkust tegelikult mõõdaks see, kui meil lastekaitsejuhtumeid üleüldiselt ei oleks. Täna menetluses olev eelnõu on igal juhul olulised arendused ja sammud selle poole edasi, et meie lastekaitse oleks … (Saalis räägitakse.) Kui Urmas Reinsalut ei huvita lastekaitse, siis võib saalist väljas tegeleda muude asjadega.

Kuulame ettekandjat, palun, jah!

Lastekaitsesüsteem ei saa tõesti kunagi valmis, aga kõnealused eelnõu muudatused on oluline hea samm edasi. 

Tuleme aga muudatuse juurde, mis sellesse eelnõusse sai teise lugemise kaudu. Me teame, et üksi last kasvatavate vanemate koormus on topeltsuur. Sotsiaaldemokraatide nimel on meil ääretult hea meel, et kõnealuse eelnõuga saab üks pisike, aga siiski oluline samm üksikvanemate toetamisel tehtud ja üksikvanema lapse toetus tõuseb 80 eurolt 100 eurole kuus. 

Nii on see olnud alati: kõik korrad, kui üksikvanema toetus on tõusnud, on see sündinud sotsiaaldemokraatide, võib vist öelda – vaatan siin heale kolleegile Helmen Kütile otsa –, et "nõudmisel" on see vist õige sõna. Nii ka viimati 2023. aastal. 

Aga ma loodan, et see on see koht, kus me ei jää peatuma. Sest kui me räägime hetkel kas või kitsalt üksi last kasvatavatest vanematest, siis me teame, et meil on justkui osa ühiskonnaliikmete jaoks normaalne, et kui paarisuhe on läinud katki, siis millegipärast kannab seda koormat ja valu ka pere kõige väiksem liige ehk lapsed. 

Meil on Eestis tänase seisuga elatisvõlgnikke kokku üle 10 000 ja summad, mis on lastele välja maksmata, on üle 134 miljoni. 134 miljonit! See ei ole summa, mis on maksmata jäänud lahku läinud kaaslasele, see on summa, mis on maksmata jäänud lihasele lapsele. 

2017. aastal käivitati ääretult oluline – taas sotsiaaldemokraatide initsiatiivil ja elluviimisel – riiklik elatisabi … 

Vabandust, korra! Härrased, kui tahate diskussiooni, palun tehke koridoris või toast väljas. Ettekandjal on natuke raske ja kuulajatel samamoodi. Aga palun jätkake!

Aitäh! Ma võtan igaks juhuks paar minutit lisaaega ka. 

Kolm minutit lisa. 

Jah, aitäh! Riiklik elatisabi fond on teatavasti mõeldud selleks, et katta elatismiinimum 200 eurot lapsele selleks, kui vanemad elatise kokkuleppeid läbi kohtumenetluse sõlmivad ja sellest üle jääva osa peavad nad hiljem täitemenetlusest välja nõudma. Aga just see 134 miljonit, mis täitemenetluses ootab väljamaksmist, on see, mille suur raskus asub ka sellelsamal teisel vanemal, kes peab esitama kümneid ja kümneid pabereid, ajama tihti koos täituriga jälgi, kus teine vanem töötab. Aitab välja mõelda viise, kuidas välja selgitada võlgniku elatisest kõrvalehoidumise viisid ja põhjused. 

Miks ma seda kõike kirjeldan? Jah, üks pisike, aga siiski oluline samm täna selles lastekaitseseaduses on ka üksikvanemate suunal tehtud. Aga palun ärme jää siin seisma! Meil on vaja astuda samme edasi. Oleme esitanud ka praegu Riigikogu menetlusse riikliku elatisabi fondi suurendamise eelnõu, et tõsta see miinimum 200 eurolt 300 eurole. Riigil on võimalik tugevdada ka täitemenetlust, et nendesamade võlgade, mis üksi last kasvatavaid peresid ja nende laste toimetulekut oluliselt piiravad, väljanõudmist tugevdada. 

Aga loomulikult, laste ja perede heaks, nii nagu me oleme siin saalis juba väga-väga palju kordi sellel kevadistungjärgul nentinud, teha on palju ja rohkemgi veel. Nagu ma eile – oli vist eile – siinsamas saalis nentisin, on hea meel, et Vabariigi Valitsus on lõpuks järgmise plaaniga välja tulnud ehk siis laste ja perede kindlustunde tegevuskava on vastu võetud. Siiski on mitmed teemad ka sellest plaanist välja jäänud. 

Lõpetuseks ütlen, et julgustaks koalitsiooni ja tegelikult meie kõiki erakondi tõstma ambitsiooni meie kõikide laste toimetuleku ja käekäigu tugevdamiseks. Kui on ideede puudust, siis sotsiaaldemokraatidena tulime me mõne aja eest välja oma plaani ja nägemusega. Väga mitmed eelnõud on siit kogumikust ja plaanist juba menetluses olnud. Hea meel on, et ka selles plaanis kajastatud üksikvanema toetus selle eelnõuga sammu edasi astub. Nii et kutsun üles kõiki lastekaitseseaduse muutust toetama. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Niisuguses heas koostöövaimus Isamaa toetab selle lastekaitseseaduse muudatuste vastuvõtmist. Olgu see ühisosa. Kuid ma pean nentima ja eelkõneleja laiendas, õigustatult laiendas tegelikku olukorda, mis on toimunud lastega perede kindlustunde habrastamisel. Niisugust konsensust lastega perede eest seismisel viimastel aastatel paraku siin saalis ei ole olnud. Isamaa on pidanud olema ka rea teiste opositsioonijõududega kaitsevall, kuid kahjuks on see poliitiline jõuõlg suutnud viia ellu peretoetuste vähendamise, on viinud ellu koduse ema ravikindlustuse äravõtmise, vanemahüvitise vähendamise ja rea, rea teisi, huvihariduse rahastamise teemad, rea, rea teisi väga tõsise ja negatiivse kaaluga samme. 

Siin on olnud selle lahingüksuse vedavateks jõududeks loomulikult, keskne autorsus, Reformierakond, Eesti 200 ja ka siis teatud ajavööndis, kus kõige radikaalsemalt neid samme astuti, ka sotsiaaldemokraadid.

See ei ole olnud hea poliitika. Avameelselt öeldes see on olnud kehv poliitika, mille puhul me näeme praegu demograafilise kriisi süvenemist. Sellises olukorras on andnud, ma arvan, asjatundliku hinnangu ka Sotsiaalministeeriumi egiidi all valminud perede väljavaadete ja kindlustunde hinnangute valdkonnas oma raportid, ettepanekud, meie demograafid, sotsiaalvaldkonna inimesed. Ja need olid, rida asju on asjakohased, aga selge on see, et kui ka lugeda neid samme, käsitlust, mida esitatakse, on selge, et me peame astuma nüüd suurema veenvusega sammu ühiskonna jaoks. Kuidas me selle ka objektiivses olukorras, stressikeskkonnas, kultuurinihke keskkonnas, kus on muutunud ka perekäitumine, kus on ka toimetulekuprobleemid, ka elukalliduse probleemid tekkinud, mis on mõjutanud perede toimetulekut, et me peame astuma nüüd, leidma selle uue raskuspunkti, astuma selle sammu, kus taastada perede kindlustunne, anda tagasi peredele vabadus tuleviku jaoks. See on väga oluline ülesandepüstitus.

Ja tõepoolest, eelmisel sügisel kõigis küsimustes, kui tegelikult ilma mingisuguse analüütilise või tagajärgi prognoosiva aluseta rapiti siin perede kindlustunde elemente ükshaaval, siis meile vastasid proua Riisalo, proua Joller, kes seal täitsid seda rolli, eks ole, täidesaatjana, täideviijana, et meil tuleb tegevuskava, me teeme pärast Sotsiaalministeeriumi dokumenti, et tegevuskava, küll seal selgub kõik selle parlamenditsükli ajal, kuidas me astume mingeid samme perede kindlustunde taastamiseks. Oli nii, proua Riisalo, mäletate, eks ole? Kõik oli, taandus sellele. 

Ja nüüd, tõepoolest, loetud päevad tagasi on see perede kindlustunde tegevuskava, noh, 50–60 lehekülje tekstiga välja tulnud. Ja hakkan mina seda siis lugema, kuidas siis seda tekitatud kahju heastada, mis siis plaanid on, eks ole. Ma ei seagi kahtluse alla, et mitmed ideed on arukad. Nad põrkuvad tegelikult ka sellest, mis olid Sotsiaalministeeriumi analüüsis või ekspertide analüüsis Sotsiaalministeeriumi egiidi all, kuid kindlasti seal sisulist ambitsiooni me ei leidnud, paraku tuleb tunnistada, et sisulise raskuspunkti saavutamist. 

Ja teine, mis oli muidugi hämmastav, et kõik tähtajad, mida teha, olid märgitud valimistejärgsesse aega. Näete, jõudu siin saalis perede kindlustunde lõhkumiseks jagus selle parlamendi volituste ajal, aga et nüüd hakata kindlustunnet taastama, siis niisuguse hüvastijätukirja on Reformierakond kokku pannud siis juba järgmise, 2027. aasta vaates. No pole midagi, tuleb tegelikult siis ühiskonnaga dialoogis, huvirühmadega dialoogis tuleb asuda seda 2027. aasta kevadest tegema. Ja ma arvan, et kindlasti oma sisend on ka sellel valitsuse, lahkuva valitsuse kinnitatud dokumendil, mille kõik tähtajad – 2008, 2029, mis seal olid – jooksevad juba tulevikus. Käsitleme siis seda, et kindlustunnet on juhitud reaalselt ühiskonda ja inimeste toimetulekut muutvate sammudega, aga nii-öelda tasakaalustunult sellele peale on jäetud see nii-öelda lahkumiskiri. Ja ma ei ole irooniline selles, et kindlasti oleks vastutustundetu visata ühtegi head ideed kõrvale, ükskõik millise autorsusega see on. Ja ka need nii-öelda vähemasti deklareeritud algatused, mis ametkondadele on antud ülesanne analüüsida, ette valmistada, ma arvan, et Isamaa vaade on kindlasti see, et me kuidagi ei tõmba sellele ükskõik millisel noh distantseeruval või kiuslikul moel joont peale. Seda ma võin kindlasti lubada. 

Täpselt samamoodi on riigi rahandusega. Nagu meile esmaspäeval ütles härra rahandusminister, et pärast valimisi tuleb hakata õiges suunas asju kallutama. Mäletate, härra Ligi ütles, elu läinud mehena. Jällegi ülesandepüstitus. Ja täna härra Laats oli ka kohal, me kuulsime erakondade, eks ole, arutelust koos Eesti Pangaga, milline vaimsus seal valitses või õigupoolest ei valitsenud valitsusparteide poolt. Käsitleme seda siis ka, niisuguses laiemas mõttes perede kindlustunde tegevuskava kui ka jällegi niisugust võlga, mis jääb ülesse. 

Probleem on süvenenud, aga see ei tähenda seda, et see probleem sellest iseeneseslikult laheneb. Nii et Isamaa on valmis panustama sellesse ja ma sain eelkõnelejast tõuke just nimelt, kes ka mainis seda perede kindlustunde tegevuskava, panustama sellesse, heauskselt. See on meie sajandi ülesanne, sajandi ülesanne, ma nimetan seda, mis puudutab perede kindlustunde taastamist ja selle vabaduse tagasiandmist peredele. 

Nii et selles vaimus, naastes nüüd selle konkreetse, veidike tehnilisema iseloomuga lastekaitseseaduse juurde, siis ma kutsun üles seda Isamaa poolt toetama. Ma luban, et ka need sammud, mida valitsus ei ole küll määranud jõustuma selle enda võimul oleku ajal, aga need sammud, mida vähemasti deklaratiivselt on osundatud, neid kindlasti Isamaa asjatundlikult käsitleb ja on valmis neid siis ka realiseerima. Praegu asjad ei ole tasakaalus ja neid asju, mis on viltu, tuleb hakata jälle korda tegema. Nagu ütles härra Ligi, tuleb hakata õigeks kallutama, ja küllap ta siis teadis, mida ta mõtles. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma keskenduks siiski sellele seadusele, mille Vabariigi Valitsus on Riigikogule esitanud ja mida sotsiaalkomisjon arutas. See on lastekaitseseaduse, aga ka perehüvitiste seaduse, täitemenetluse seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadused. Selle eelnõu eesmärk on parandada lastekaitse korraldust peaasjalikult, esimese eesmärgina. Ja lähteülesandeks on tegelikult avalikkuses tähelepanu saanud kahetsusväärsed juhtumid, mis on olnud seotud lastevanematevaheliste vaidlustega laste elus osalemise ja suhtlemise korraldamise küsimustes. 

Ühelt poolt me teame, et erinevate analüüside järgi on meil üsna suur hulk inimesi, kes oma töös igapäevaselt lastega kokku puutuvad, aga sellele vaatamata me oleme pideva probleemi ees, et lastekaitsetöötajad kohalikes omavalitsustes on üle koormatud ega ole suutelised laste ja nende perede probleeme lahendama. Selles eelnõus on pakutud ka selline lahendus, kus senisest enam need eksperdid ja spetsialistid – olgu nad õiguskaitseorganites, tervishoiusüsteemis või haridussüsteemis –, kes lapsega kokku puutuvad ja selle valdkonnaga seotud probleeme näevad, ka neid probleeme lahendavad. Välja arvatud juhul, kui tegemist on olukorraga, kus on vaja pikaajalist mitmekülgset sekkumist. Siis tõepoolest lastekaitsetöötaja saab lapsega tegelema hakata ja teda lapse perega toetama hakata.

Riigikogu menetluse käigus lisandus tõepoolest ka üks täiendus, millele peaasjalikult eelkõneleja oma kõnes tugines, ja see puudutas üksikvanema lapse toetuse tõusu 20 euro võrra. See oli Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti 200 fraktsiooni ühine ettepanek. Ja tegelikult juba täna varasemalt siin saalis vastu võetud lisaeelarve seadus 2026. aastaks need summad ja võimalikkuse ka kinnitas. Homme on meil see võimalus, et me räägime nendest teemadest tulenevalt Isamaa fraktsiooni esitatud otsuse eelnõust pikalt ja põhjalikult. Ma tõesti loodan, et saalis on palju huvilisi, küsitakse palju küsimusi ja me saame seda teemat lahata. 

Aga kõnealune eelnõu: eelkõige lastekaitse korraldus, täitemenetluse sätete täpsustused ja üksikvanema lapse toetuse tõus. Palun toetage! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 901 lõpphääletus ja seda me teeme peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 901. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Eelnõu 901 on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi tänase 25. päevakorrapunkti juurde. Esiteks, Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 902 lõpphääletus ja teeme seda peale saalikutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Eelnõu 902 on seadusena vastu võetud. 

Liigume edasi 26. päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 907 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Meelis Kiili, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täna on kolmandal lugemisel eelnõu, mis käsitleb lahinguvalvet. Julgeolekuolukorda vaadates on selge, et tegemist on vajaliku sammuga. Venemaa agressioon Ukrainale on näidanud, et sõjaline oht Euroopas ei ole kadunud. Vastupidi, see on muutunud reaalseks ning sunnib ka meid oma riigikaitset kohandama. Seetõttu toetab Reformierakonna fraktsioon käesolevat eelnõu.

Samas on oluline mõista, et lahinguvalve ei ole eesmärk omaette. Lahinguvalve on vahend, see on üks osa palju suuremast süsteemist, mille ülesanne on tagada Eesti riigi kaitsevõime. Peame ka aru saama, et lahinguvalvest võib ühel hetkel saada lahing. Kui see hetk peaks saabuma, ei sõltu edu ainult Kaitseväe tegevusest. Siis pannakse proovile kogu riik, meie juhtimissüsteem, institutsioonide valmisolek, energiavarustus, sidelahendused, kohalike omavalitsuste võimekus ning kogu ühiskonna toimepidevus. Seetõttu tuleb tänast eelnõu vaadata mitte lõpp-punktina, vaid alguspunktina. 

Lahinguvalve kehtestamine tähendab sisuliselt üleminekut uuele süsteemile – süsteemile, mis jääb meie riigikaitset kujundama aastakümneteks. See nõuab Kaitseväelt kõrgemat valmidust, riigilt suuremat vastutust ja ühiskonnalt suuremat valmisolekut panustada riigikaitsesse laiemalt. 

Kõige selle keskmes on inimesed, ükski relvasüsteem, ükski tehnoloogia ega ükski seadus ei tööta ilma professionaalsete tegevväelasteta. Seetõttu peame juba täna mõtlema sellele, kuidas tagada Kaitseväe pikaajaline jätkusuutlikkus, vajalikud inimesed ning nende motivatsioon teenida. 

Lahinguvalve on vajalik samm, aga sellest üksi ei piisa. Järgnema peavad järgmised sammud, mis tugevdavad riigi valmisolekut, institutsioonide valmidust ja ühiskonna toimepidevust tervikuna. Ainult siis saame olla kindlad, et kui lahinguvalvest peaks kunagi saama lahing, on Eesti selleks valmis. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu teine aseesimees! Lugupeetud kolleegid! (Saalis räägitakse.) Miks nad vahele segavad, ma ei saa aru. 

Kuulame ettekandjat! 

Aitäh! See kiire kaitseväe korralduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmine on tingitud muidugi julgeolekuolukorrast ja vajadusest muuta kaitseväe korraldust ja kaitseväeteenistuse korda. Lisaks mereväele, õhuväele ning kindlasti ka küberväe juhatusele läheb pidevale lahinguvalvele üle ka maavägi. Järgmisest aastast hakkavad lahinguvalves olema ka maaväe ajateenijad.  

Riigikogu on ka varem parandanud kaitseväeteenistuse seadust ehk KVTS-i. Ja selle eelnõu menetlemise käigus me tegime koos kolleegidega [ettepaneku muuta] KVTS-i eesmärgiga parandada kaitseväe personali olukorda. Mille pärast? Sellepärast, et kaitseväe kõige suurem probleem on praegu personal, inimesed. Mürsuhunnikud ei sõdi ise ega neutraliseeri kineetiliselt Vene sõdureid, vaid seda teeb ikkagi meie meeste ja naiste tahe. Eestit on ülekaaluka vastase vastu võimalik kaitsta vaid ikkagi eelkõige innovatsiooni, tehnoloogia, nutikate lahenduste ja metsiku kaitsetahtega. Personalivaldkond on kahtlemata võtmevaldkond nii rahuajal kui ka sõjaajal. 

Me peame julgema tunnistada tehtud vigu – nii taktikalise operatiivtasandi kui ka strateegilisi vigu – ja need ka ära parandada. Me ei tohi toetuseta jätta neid, kelle tervis on saanud kahjustada meie Eesti kaitsmisel. Meil on kohustus seista nende veteranide eest, kes on Eesti julgeolekuhuvide eest saanud vaimse tervise trauma. Eesti peab julgema võtta vastutuse ka nähtamatute haavade eest. 

Seesama postdramaatiline stressihäire – praegu on niimoodi, et veteranid ja kaitseväelased peavad tõestama, kus ja kuidas nad täpselt selle said, aga tegelikult on inimese pea ja vaimne maailm nii habras, et kõike ei ole võimalik tõestada ei sündmustega ega ka ajateljel. Inimesed on väga erinevad.  Teine parandusettepanek, mille me esitasime, oli pensionide taastamine kaitseväele. See on kaitseväelaste jaoks täna väga tõsine probleem. 

Ma hiljuti osalesin ühel suuremat sorti õppusel, mis oli veel suurema õppuse "Kevadtorm" sees. Seal rääkisid pensionide probleemist kõik kaitseväelased, välja arvatud muidugi kindral Indrek Sirel ja kolonel Aron Kalmus ning reservväelased. Teiste jaoks oli see muidugi probleem.  Kui 2019. aastast kadus see pension ära – Eesti on selles mõttes üsna unikaalne –, siis lubati mingeid pehmendavaid lahendusi, investeerimist kolmandasse pensionisambasse, aga paraku seda kõike ei ole juhtunud. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Ja sellepärast me kolleegidega tegimegi parandusettepaneku. 

Nüüd, kuna seda seadust oli vaja kiireloomuliselt menetleda ja nagu te näete, täna on meil siin 28 lõpphääletust, aga kuna seda on otsekohe vaja – muidugi võiks ka küsida valitsuse käest, kus te varem olite, aga see on niisugune retooriline küsimus –, siis me võtsime selle parandusettepaneku tagasi. Aga nagu ka riigikaitsekomisjon arutas, me võtame selle tagasi ja anname uuesti sisse. 

Et meelest ära ei läheks, täna oligi Alar Laneman nii kena ja andis parandusettepaneku kaitseväeteenistuse seaduse kohta kaheksa riigikaitsekomisjoni liikme nimel sisse. Lubadusi tuleb pidada, eriti neid, mida me oleme andnud oma kaitsjatele. 

Tulen nüüd tagasi kõnealuse eelnõu juurde. Eesti 200 toetab seda. Selle vastuvõtmine on möödapääsmatu, sest eesmärk on, et Eesti oleks võimeline võitlema esimesest hetkest ega peaks ootama mobilisatsiooni või veel mingisuguseid regulatsioone. Sellepärast Eesti 200 toetab seda eelnõu ja ma palun, et ka võimalikult paljud Riigikogu liikmed ja erakonnad toetaksid seda, ja ka need, kes parasjagu kuskil erakonnas ei ole. Tänan väga!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Kaitseväe juhataja nõuanne selle õigusliku raamistiku määratlemiseks oli meie jaoks relevantne. Isamaa toetab, olgu ta opositsioonis või koalitsioonis, kõiki samme, mis on vajalikud tingimusteta Eesti julgeoleku ja riigikaitse kindlustamiseks. Isamaa hääletab täies mahus selle eelnõu poolt. Aitäh!

Aitäh! Puldist rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 907 lõpphääletus ja teeme seda peale saalikutsungit.

Austatud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (lahinguvalve) eelnõu 907. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 907 on seadusena vastu võetud.

Läheme tempokalt 27. päevakorrapunkti juurde ja selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 909 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaaega.

… Parlamendiliikmed! Isamaa ei toeta selle prokuratuuriseaduse kiirkorras läbisurumist. Meil on loetud kuud jäänud valimisteni ja siin on tähelepanuväärselt sõltumatute institutsioonide valdkonnas tehtud ettepanekuid valitsuse poolt neid jõustada. Sellel ei ole veel veri jõudnud kuivada ERR-i, rahvusringhäälingu ülevõtmise seaduselt. Nüüd oleme tegelikult, menetleme prokuratuuriseaduse muudatusi. Ja ma pean tunnistama, et valitsuse esindajate, aga ka komisjonipoolne esindaja, kui me arutasime seda varasema lugemise ajal, seisukohad meie küsimustele ei olnud veenvad, mis puudutab seda – tõsi küll, välisminister kandis vist seda ette, eks ole, siis proua Pakosta oli mingitel muudel asjatoimetustel –, selle kohta, mida tähendab see kõrgemalseisva prokuröri juhis, mis on nii-öelda menetlustoimingute loogika, kuidas ehitatakse ülesse, teine, nende ametiaegade määratlemine täiendavalt. Selles loogikas on meie arusaamine, et me ei peaks enne valimisi kiirkorras, mõnenädalase tsükliga, palju see prokuratuuriseaduse initsiatiiv on parlamendi menetlusse toodud, neid asju nii vastu võtma. 

Põhjenduseks toodi, et seda asja on välja töötatud juba seitse aastat. Kui asja on välja töötatud kuskil, ja noh, ütleme, eraldivõetuna institutsioonide töö tõhususe mõttes on see, töö käib, ütleme, väljatöötamiskavatsuste või muul moel, ega selles ei ole midagi eraldivõetavalt süüstavat. Aga meid teeb tähelepanelikuks see, et see on toimunud, tegelikult, nüüd soovitakse, kui toode on jõudnud parlamenti, soovitakse mõne nädalaga, siis nii-öelda ratsaväerünnakuga niisuguseid asju institutsioonide teemal vastu võtta. 

Meil oli, eelmise aasta sügisest, ma tuletan meelde, kus kõik kohtunike ühingu liikmed protestisid sisuliselt, konsensuslikult. Tegelikult kirjutati Euroopa Komisjonile kaebus, Eesti kohtunikkonna poolt, et sõltumatu õigusemõistmine on sattunud löögi alla. Valitsus taganes sellest, eks ole, meil on pretsedent olemas. Institutsioonide ümber niisugused initsiatiivid. 

Pole midagi öelda, sellest võrsus ju tegelikkuses see kaasus, kus ka valitsus hakkas sellega tegelema, politseijuhtide kaasusest. Oli, eks ole, nõnda? Kus siis kõneleti, et me peame vaatama kassatsiooni esitamise õigust, piirama prokuröril, või vastupidi, ütlema, et ülemus saab siis suruda peale, et peaks kassatsiooni, mäletate, selles loogikas esitama. 

Ja selles asjas me oleme murelikud, et me ei ole tegelikult, parlamendis Isamaa ettepanek, parlamendiliikmete ettepanek, et politseijuhtide kaasuses, kus meil korraga olid ju endine Kaitsepolitseiameti direktori asetäitja, politseiameti direktor, eks ole, tollijuht, keskkriminaalpolitsei direktor, eks ole, kohtu all, ja me ei olegi sisuliselt parlamendis seda juhtumit mõtestanud. Kuidagi nagu libiseti mööda. Ainukene kord, kus neile inimestele anti sõna parlamendis, oli paariminutine, öeldi, et meil on kiire, meil on kiire, meil on, ma ei tea, kellelgi ootasid lennukipiletid, ootasid rongipiletid, viis minutit lubati neile. Näete, kui helded mehed olid siin parlamendis, viis minutit lubati neil rääkida. Riigi kõige, ütleme, kaalukamad õiguskaitseametnikud, kes esitasid väga tõsiseid ja veenvaid probleeme, püstitasid, anti neile viis minutit aega põhiseaduskomisjonis. 

Ja nüüd sellest on tõukunud ka üks eelnõu. Meil ei ole ka, ütleme, selles usalduskeskkonnas, meil ei ole ka valitsuse initsiatiivi puhul piisavalt ka informatsiooni, et hinnata, kas see nii-öelda meede on siis rakendatud põhjendatult, kas see teenib õiguspärast eesmärki või mitte. 

Õiguskomisjoni esimees härra Timpson kõneleb, kuulatakse pealt, eks ole, teda või keda kuulatakse pealt, räägib niisuguseid loogikaid. Valitsuse liige Kristina Kallas räägib siin, eks ole, niisuguses retoorikas. See tekitab küsimusi. 

Kiirkorras prokuratuuriseaduse menetlemine – meie hinnangul, me toetame riikliku süüdistuse sõltumatust tingimusteta, me toetame seda, et prokurör oma rollis ja pädevuses riikliku süüdistuse valdkonnas peab olema sõltumatu. Praegu tekivad teatud vertikaalid, eks ole, administratiivsed. Ja meil ei ole selles usalduskeskkonnas, kus me oleme näinud praegu või näeme neid tegelikult, maastikul toimuvaid erinevaid mõjutamisloogikaid, mis aset leiavad valitsuse initsiatiividega, siis meil ei ole usaldust, et ka selle initsiatiivi puhul öelda, et see on toetamist vääriv. 

See on põhjus, miks me hääletame täna selle prokuratuuriseaduse vastu. Usaldus tuleb taastada. Usaldus tuleb taastada, kaitsta sõltumatuid institutsioone, ühiskonnas taastada usaldus ja loomulikult tagada niisugune töökeskkond, et me saame küsimustele vastused. Selguse loomine, faktilise selguse loomine on esimene elementaarne juhtimise eeldus usalduse taastamiseks. Ma püstitaksin selle probleemi nõnda. Ma loodan, et ka härra Timpson annab oma vaate küsimusele. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Mõtlesin küll, kas on mõistlik tulla või ei ole mõistlik tulla, aga Urmase sõnavõtt ajendas siiski ütlema, millest me siin täna räägime. Me räägime täna katseaja pikendamisest prokuröridele. Et kui ikkagi on näha, et prokurör ei saa oma ametis piisavalt hästi hakkama, on võimalik lihtsamalt katseajal öelda, et äkki sa ei sobi sellesse ametisse. (Saalis räägitakse.) Siis antakse prokuröride konkursikomisjonile pädevus kontrollida prokuröride vastavust teenistuskohale kehtivatele nõuetele, et inimene ikkagi hoiaks ennast pidevalt kursis – tundub ka väga mõistlik. Eelnõuga piiratakse prokuröride kassatsiooni esitamise õigust, suurendatakse juhtivprokuröri ning riigi peaprokuröri vastutust. 

Ega ma ausalt öeldes hästi nüüd ei saa sellest Isamaa murest aru, sest kui me räägime sellest, et prokuratuur on sattunud olukorda, kus päris palju on seda usaldust mõrandatud, ka põhjusega, aga ka mitte põhjusega, siis ausalt öeldes mina tahaks küll aru saada, mis on Isamaa mõtted seoses õigusriigiga ja prokuratuuriga. Ma olen vaadanud teie punakollast ja rohelist raamatut, eks ole, seal on küll erinevad majandusmõtted sees, üldsõnalised. Aga tegelikult täpselt sama oluline, kui mitte olulisem, on ka aru saada, mis on Isamaa plaan seoses prokuratuuriga. 

Ja kui oli teise lugemise katkestamine Isamaa poolt, siis seal oli üks argument see, et 10%-ga valitsuskoalitsioon ei tohiks nüüd ühtegi otsust vastu võtta, mis puudutab prokuratuuri. No ma ei tea, meil on valimisteni ikkagi natukene veel minna. Seda, et meil on valitsuskoalitsioonil väike reiting, mina ka ei vastusta. Absoluutselt on, põhjusega ka. Aga nüüd selle loogika järgi öelda, et me siin ei tohiks kuni valimisteni mitte ühtegi sammu teha, eriti kui need sammud tegelikult on prokuratuuri toetavad? Nagu sa ise ka ütlesid, seitse aastat on seda küsimust lahendatud, prokuratuur on ise selle poolt, prokuratuur on ise selle eelnõu poolt, siin on mitu neid küsimusi, mida tegelikult on pidevalt kritiseeritud – et näed, üks prokurör otsustab, et tema läheb kuni Riigikohtuni välja õigusselgust nõudma; nüüd me tegelikult anname selle rolli ka peaprokurörile ja juhtivprokurörile, et kuulge, vaadake, kas see on ikka mõistlik, kas on mõistlik inimest kuni Riigikohtuni vedada –, ja see ka ei sobi. 

Mina ikkagi tahaksin tõesti aru saada, mis on see põhjus, miks täna Isamaa ütleb, et prokuratuuriseadus on jube halb seadus, välja arvatud see, et valitsuskoalitsiooni reiting on kehv. Ainuke asi, mida ma suudan praegu siit tuletada, on see, et peaprokuröri ametiaeg – tõepoolest, kahe ametiaja asemel tuleb üks ametiaeg ja see pikeneb ka tänase peaprokuröri puhul seitsme aastani. Ma ei tea, võib-olla on see see põhjus, et peaprokuröri ametiaeg pikeneb. Aga ma ütlen küll, et ka õiguskomisjon on peaprokuröriga korduvalt kohtunud. Ja mina näen, et tänane peaprokurör on väga hästi aru saanud sellest ootusest, mis ühiskonnal nendele on, mis on need murekohad üleval, ja ma tean, et neid murekohti ka lahendatakse nii prokuratuuris endas kui ka selle eelnõuga. 

Nii et sotsiaaldemokraadid küll seda eelnõu toetavad, mitte ei lähe kaasa selle jutuga, et ootame kuni valimisteni ja alles siis hakkame mõtlema, mida teha prokuratuuriga, mida teha politseiga, mida teha õigusriigiga. Ma arvan, et see ei ole küll mõistlik mõte. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh! Ma ei plaaninud siia tegelikult tulla, aga kuna härra Reinsalu nii ilusti palus, siis ma võtsin selle kaks minutit või vähem isegi. Kõigepealt kõlas siin väide, et usaldus tuleb taastada. Lugupeetavad, selles see kogu eelnõu point ju ongi. Prokuratuuri usaldus, mis puudutas eelkõige politseijuhtide kaasust, ei olnud eriti kõrge ja prokuratuur on minu tagasihoidlikul hinnangul natukene ajale jalgu jäänud. Oli nagu aeg peeglisse vaadata. 

Ma tahan kiita valitsust, kes peale seda, kui nad õiguskomisjonis käisid ja kui sai neile antud tungiv soovitus teha lõpuks valmis eelnõu, mida alustati seitse aastat tagasi. Igaüks võib ise lugeda, kes oli minister ja kes ei olnud. Ka mina ei jaga seda kriitikat, nagu siit saalist keegi karjus – see oli vist härra Reinsalu, kes seda karjus –, et on sõltumatuse piirang, et kohtunikel on see kolm aastat katseaeg ja prokuratuuril tuleb nüüd kaks. Ma ei näe siin küll mingisugust riivet. 

Mis puudutab kassatsioonikaebuse esitamist, siis tõepoolest, ma väga toetan seda seisukohta, et üks prokurör, kes hakkab selle asjaga pihta, läheb nui neljaks lõpuni välja, kassatsioonikaebuse esitamiseni välja. Võib-olla oleks mõistlikum enne seda esitamist heita kõrvalpilk, kas on mõtet üldse minna või ei ole. Me teame, et kriminaalmenetlus ei ole üldse väga kergelt talutav, eriti nendele, kes selle alla on langenud. Ja oma laps on armas, nagu öeldakse, ja prokurörid panevad nui neljaks pahatihti lõpuni, minu arvates mõnikord ka põhjendamatult. Ausalt öeldes ühtegi sisulist seisukohta ma ei suutnud tabada sellest kriitikast. 

Komisjonis oli tõepoolest Isamaa esindaja arvates revolutsiooniline küsimus selles tähtajas, et kas ta on viis või on seitse. Noh, kui praegune seadus jõustub, siis tuleb olemasoleval peaprokuröril kokku vist kuus. Ühesõnaga, ma ei näe seda probleemi. Minu meelest on see samm kaasaegse prokuratuuri suunas, mis annab ka prokuratuuri juhtkonnale paremad ohjad, paremad võimalused, tööriistad kogu seda tööprotsessi seal juhendada, kui niimoodi võib öelda. Ma arvan, et me võiksime seda eelnõu toetada küll. Vaat niimoodi. Aitäh!

Aitäh! Härra Hanimägi mainis Urmast, aga meil on Urmaseid veel. Härra Timpson mainis Reinsalu. Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun, kaks minutit!

No see kerkis esile vist ka esimese lugemise ajal, et Eesti kohtunikel ei ole mingisugust katseaega. See on tegelikult eksitamine, mille ka valitsuse esindaja tõi välja. Tõepoolest on olemas menetluskord, kus Eestis on kohtunikud eluaegsed, kuid kergema menetluskorraga saab kõrvaldada kohtunikku, kes ei vasta nendele kutsesobivusnõuetele. Seda esiteks.

Teiseks, nende sammudega, kui kõneles ka õiguskomisjoni esimees prokuratuuri ohjeldamisest, ma arvan, et see ongi küsimus, mida sellise sõnapaariga selles organisatsioonilise loogika mõttes silmas peetakse.  

Kolmandaks, mis puutub usalduse taastamisse, siis ma juhtisin ennekõike tähelepanu sellele, et härra Timpson selle kassatsiooni puhul viitas mingitele kaasustele – väga umbmääraselt, mis kaasused need siis olid –, et nendes kaasustes on see eelnõu parlamendis jäänud nii-öelda läbi mõtestamata. Me viitasime siin konkreetselt politseijuhtide kaasusele, millest ma saan aru, ka proua justiitsministri hinnangul selle eelnõu formuleering tegelikkuses tõukus. 

Me pole siiamaani saanud vastust sellele, et riigi justiitsminister ütles, et tema vabandab. Mille eest ta õigupoolest vabandas? Selle eest, et inimesed õigeks mõisteti, või selle eest, et süüdistusi esitati või mis faasis süüdistusi esitati? 

Ma juhin tähelepanu, et usaldusega seoses on meil tegelikkuses vastuseta jäänud ka küsimused, mis puudutasid kogu seda sündmuste gammat, mis kulges siis, kui justiitsministri ametit täitis härra Laanet. Kõik Riigiprokuratuuri juhtivprokurörid teatasid konsensuslikult mingitest poliitilise mõjutamise asjadest, tõid probleeme esile ja siis otsekui Zeusi välgunoolega algatati härra Laaneti vastu kriminaalasi, eks ole.  

Ka need küsimused on usaldust lõhkuvad. Ja õigusriigis usalduse taastamise teekond, millele juhtis elukogenult tähelepanu ka härra Hanimägi ühes küsimuses …  

Aitäh! Kaks minutit on täis. 

… algab sellest, et kõigepealt need probleemid tuleb parlamendi tasemel läbi mõtestada. Siis on võimalik ka õiguslikult relevantselt reageerida. Aitäh!

Aitäh! Kalle Laanet, teie nime küll mainiti vastusõnavõtus, aga me üldiselt vastusõnavõtule vastusõnavõttu ei ole teinud. Nii et sellega ma sulgeksin läbirääkimised. Läbirääkimised on suletud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 909 lõpphääletus ja teeme seda peale saalikutsungit.  

Austatud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Eelnõu 909 SE on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud tänase 28. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu (921 SE) teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas.

Head kolleegid! Eelnõu esimene lugemine toimus 8. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks muudatusettepanekuid ei laekunud. Majanduskomisjon tegi 9. juuni istungil otsused, milleks on võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2026. aasta 17. juunil, teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt suured tänud väga sisuka – ma rõhutan: väga sisuka – ettekande eest! Aga äkki sa ikkagi mõne lausega ütled, mille poolt me nüüd hääletama hakkame. Mis selle sisu tegelikkuses on?

Meie arutelu istungil oli täpselt sama lakooniline nagu minu esitlus praegu. Me tõepoolest ei arutanud, sellepärast et kõigil oli väga selge, millest jutt käib. Aga jutt käib sellest, et kokkuleppe eesmärk on Euroopa Liidu liikmesriikide vahel kokku leppida energiaharta tõlgendamises rahvusvaheliste vaidluste lahendamisel vahekohtus või muus vaidlusorganis. Ehk see jutt ei käi mitte sellest hartast endast, vaid ühest just nimelt punktist, et kuidas tõlgendada seda eelkõige vahekohtutes. Seetõttu nii-öelda sa saadki olla kas selle poolt või selle vastu. Seal ei ole nagu kolmandat võimalust, mismoodi seda tõlgendada on võimalik. Sellest käib jutt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selles eelnõus on välja toodud üks selline lause, mis võib-olla vajaks pikemat selgitust: "Selle kokkuleppega soovitakse tagada Euroopa Liidu õiguse ülim ülimuslikkus." Mida see Euroopa õiguse ülimuslikkus Eestile võiks kaasa tuua?

See konkreetne eelnõu ja just nimelt vaidlused seal vahekohtutes Eestile märkimisväärseid mõjusid üldse kaasa ei too. Need juhtumid, millest jutt käib, on sellised, kui kolmandas riigis asuv näiteks mingi energeetikaettevõte pakub teenust Euroopa Liidus. Ja kui läheb vaidluseks mõne Euroopa Liidu riigi ja kolmanda riigi ettevõtte – püha jumal! – või selle riigi vahel, siis on juhtumeid, kus see vaidlus peeti väljaspool Euroopa Liitu, eelkõige sooviga, et Euroopa Liidust väljaspool ei oleks võimalik kohaldada Euroopa Liidu seadusi, mille järgi tegelikult seda teenust osutati. Seepärast, kui siin räägitakse sellest ülimuslikkusest, siis räägitakse eelkõige sellest, et ükskõik, kas see vahekohus või mingi kohus toimub kas Euroopa Liidus või kolmandas riigis või kuskil mujal, siis igal juhul seal rakendatakse Euroopa Liidu õigust. Kui seda nimetada ülimuslikuks, siis nii on.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Meil oli tõsine arutelu fraktsioonis. Me kuulasime ära ka tegelikult siis tähelepanelikult valitsuse esindaja, ka juhtivkomisjoni esindaja siis varasematel menetlustel. Sellel on, ütleme siis, ka õiguskeskkonna paigutusel on oma loogika sees. Nii et Isamaa toetab seda eraldivõetud initsiatiivi. See on niisugune asja prelüüd. 

Kuid nüüd vaadates energiapoliitilist käekirja valitsuse poolt rohepöörde kontekstis, pean tunnistama, et me jälgime seda ja Eesti ühiskond jälgib seda üha suurema mure ja nõutusega. Valitsus, ka härra Michali suu läbi, on deklareerinud vastuseisu ETS2 süsteemile. Eesti avalikkus rahvusvaheliste väljaannete kaudu on saanud teadlikuks eelmisel nädalal triloogidel sõlmitud eesistujariik Küprose, komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel kokkuleppest ETS2 süsteemi jõustamise osas. Ja ka Coreper, see on siis alaliste esindajate nõukogu, loomulikult annab eesistujariigile oma sisendi. 

See kokkulepe mida tähendab jõustamise loogikas ETS2 süsteemi puhul? See tähendab seda, et sisuliselt, ja me võime arutada, milline kujuneb välja ETS2 süsteemi emissioonikaubanduse tonni hind selle spekulatiivsel turul. Kui me vaatame Bloombergi prognoosi, vaatame Saksa valitsuse 2030. aasta prognoosi, kõneletakse 120 eurost tonni kohta, mida tegelikkuses probleemina ka saavutatud mahendava täiendavate emissioonikaubanduse ühikute turule tulemise automaatse mehhanismi kokkuleppe puhul tunnistas ka Viru Keemia Grupi korporatiivsuhete direktor härra Meelis Münt, endine Keskkonnaministeeriumi kantsler. Ta ütles, me võime kõneleda ETS2 süsteemi jõusutmisel, ütleme siis, naftapõhiselt diisli, bensiini lõpptarbijahinna tõusust 40 senti liitri kohta. Sellises loogikas me kõneleme täiendavast inflatsioonilisest survest, mis meid ees ootab, üle protsendi, suurusjärgus poolteist protsenti. Me kõneleme täiendavast lisamaksulisest koormusest, millega, ma juhin tähelepanu, Eesti valitsus, kes on deklareerinud, et ta ETS2 süsteemi vastustab, on arvestanud juba riigi eelarvestrateegias. Lugupeetavad parlamendiliikmed – ma loodan, et see ei tule vähemalt valitsuskoalitsiooni esindajatele üllatusena –, te olete riigieelarve kehtivasse strateegiasse sisse kirjutanud 330 miljonit eurot juba ETS2 kaubanduse tulusid. 

Valitsuse poolt valitseb täielik tohuvabohu. Mootorkütuste liidu esindajad on välja toonud seda, et viimane kommunikatsioon valitsuse tasemel nii olulise turgu muutva initsiatiivi puhul toimus eelmise aasta septembris. Ja panete tähele, et Kliimaministeeriumi ametnikud teatasid seal mootorkütuste liidu esindajate väitel, et valitsuse poolt on tulnud poliitiline moratoorium: sellega ei tegeleta. Praeguse süsteemi puhul juuni alul Euroopa Komisjon andis teada turuosalistele, et vastava kauplemissüsteemi käivitamisest juba 1. jaanuarist 2027. Valitseb tegelik peataolek. Milline on valitsuse kavatsus, milliste meetmetega, mis motiividel selles kompromissis oldi osalised, et ETS2 süsteemi jõustamisel 2028. aastast ja mis on selle tegelikud mõjud. See on väga kehv initsiatiiv.

Ja see pole veel kõik. Täpselt samamoodi on jäänud valitsuse loogikas üle võtmata 2025. aastast kohustuslikuna rakenduma pidav RED3, Euroopa taastuvenergia direktiiv, mis jällegi suurusjärgus 10 senti mootorikütuste hinna kallinemist. 

Härra Sutt täna hommikul, meeldiv inimene Andres Sutt, alati suhelda, eks ole, sümpaatne, niimoodi elukogenud, empaatiline, aga tegelikkuses jällegi mitte ühtegi vastust ei ole. Vastused nendele küsimustele olid väga lihtsad. Ja härra Allas võib kinnitada seda, eks ole. Vastus oli milline? Valitsus arutab seda. Millal arutab, veel ei tea, mida arutab, veel ei tea, võtab Euroopa reeglid omaks, ei võta, on tal mingi käsitlus aktiivselt Euroopa diplomaatias selle asja tõkestamiseks? Mitte ühtegi vastust ei ole. 

Muidugi, valitsusel on jäänud loetud kuud ametis olla. Pärast meid tulgu või veeuputus on tegelikult ka valitsuse positsioonide puhul, mis puudutavad energia maksustamist ja mis puudutab tegelikkuses ka siis neid täiendavaid varjatud makse, mis asetatakse Eesti ettevõtlusele, Eesti tarbijatele, Eesti autodega sõitjatele, sõiduautoomanikele. Need on sajad miljonid eurod ...

Üks hetk, härra ettekandja, meil on energiaharta, lähme sisu juurde.

Jah, ja kõike seda raamistabki, kolmandad riigid, energiapoliitika väljakutsed. Härra Allas, ma informeerin parlamenti nendes küsimustes, ärge katsuge siin kuidagi ohjeldada. 

Järelikult meie üleskutse on, praegu rohepöörde vallas on valitsus võtnud tuimalt, eelmise aasta sügisel hääletas poolt härra Suti isikus, et rohepöörde ambitsiooni kiirendada. Meile veel ei piisa tänasest regulatsioonide süsteemist, 90% emissiooni vähendamisele aastani 2040. Räägiti meile eelmise aasta sügisel, mäletate, üleeuroopaline eesmärk, liikmesriike vahetult see ei puuduta. See ei vasta tõele. Härra Sutt täna hommikul deklareeris seda, et Eestil tulevad uued kohustused, mille üle hakatakse läbirääkimisi pidama selle aasta teises pooles. Jällegi, pärast meid tulgu või veeuputus! Kohustused on peale võetud ja siis tegelikkuses nüüd nende rakendamise loogikas neid lükatakse edasi valimistejärgsesse aega. On vastutustundetu, ma ütlen avameelselt. 

Ja samal ajal, samas kontekstis, kui seda kontekstualiseerida, on meil tegelikult,  ühe käega valitsus võtab siin tegelikult poose ETS2-ga: näete, me ei taha, suhtume niimoodi Eesti siseriiklikult. Euroopa tasemel ollakse selles kokkuleppes osalised ja samal ajal, et seda täiendavalt raamistada, tegeletakse täiesti luhtunud initsiatiiviga, mis on olnud, ma ei tea, üle miljardi euro on juba investeerimise ebakindlust tekitanud, investeeringuid peletanud seesama kliimaseaduse initsiatiiv.

Härra Reinsalu, ma tuletaks veel meelde, et meil on energiaharta siin, selle tõlgendamine ja kohaldamine. Läheks selle teema juurde.

Aga millest ma siis rääkida tohin, härra Allas, kui te nii küsite?

Me räägime sellest päevakorrapunktist, nendest artiklitest ja sellest tulemusest.

Arusaadav, arusaadav. Kui kokku võtta selle energiaharta otsuse puhul, siis esiteks, Isamaaa on valmis seda toetama praegu. Teiseks, Isamaa nõue, minimaalne hoolsuskohustus valitsuselt on elementaarselt süsteemne käsitlus, mis puudutab energiapoliitika valikuid Euroopas valitsusel välja töötada. Ja kolmandaks, sellesama kliimaseaduse initsiatiivi puhul tehakse seda kooskõlas või mitte energiahartaga, mis mõjutab kolmandaid riike, härra Allas. Siis need initsiatiivid tuleb kõrvale tõsta enne, kui valitsusel, kui riigi poliitilise juhtkonna tasemel puudub sisuline käsitlus nendest asjadest. Need ei ole pisiasjad, need on asjad, mis puudutavad sadade ja sadade miljonite eurode ulatuses Eesti inimeste ja ettevõtete maksukoormat mitte mingis utoopilises tulevikus, vaid lähema 18 kuu perspektiivis.

Aitäh! Teie kaheksa minutit möödus. Kõnesoove rohkem ei ole, vastusõnavõtte ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid antud eelnõule ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 921 lõpphääletus. Teeme seda peale saalikutsungit. 

Austatud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 921. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 921 on seadusena vastu võetud. Oleme läbinud tänase viimase lõpphääletuse ja 28. päevakorrapunkti.

Liigume edasi 29. päevakorrapunkti juurde. Viimane lõpphääletus. (Vahelehüüe.) Jaa, täpsustasingi. 29. päevakorrapunktina on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Irja Lutsari, Tanel Kiige, Kristo Enn Vaga, Raimond Kaljulaidi, Annely Akkermanni, Helmen Küti, Igor Taro, Priit Lombi, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Marek Reinaasa, Õnne Pillaku, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Eero Merilinnu, Toomas Kivimägi, Anti Allase, Karmen Jolleri, Züleyxa Izmailova, Tarmo Tamme, Reili Ranna, Andre Hanimäe, Tõnis Mölderi, Peeter Tali, Hanah Lahe, Erkki Keldo, Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Krossi, Margit Sutropi, Pipi-Liis Siemanni, Luisa Värgi, Kristina Šmigun-Vähi, Mati Raidma, Andres Suti, Andrus Seeme, Katrin Kuusemäe, Liina Kersna, Mario Kadastiku, Yoko Alenderi, Tanel Teini, Juku-Kalle Raidi, Tiit Marani, Jaak Aabi algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414) teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Head kolleegid! Nii nagu äsja kõlas, kokku on 45 Riigikogu liiget 21. märtsil 2024 selle eelnõu algatanud. Põhiseaduskomisjon on sellega tegelenud pikalt ja põhjalikult ehk lausa esimese ja teise lugemise vahel kokku seitsmel istungil, viimati 9. juunil. 

Menetluse käigus oleme kohtunud erinevate sidusgruppide esindajatega, ekspertide ja teadlastega. Lisaks tellisime Arenguseire Keskuse kaudu Tartu Ülikoolilt uuringu noorte otsustusvõime ja seda mõjutavate tegurite kohta, mis valmis 2026. aasta alguses ning mille tulemusi tutvustati komisjonile ka selle aasta märtsis. 

Uuringuga soovitan kõigil huvilistel tutvuda. See kinnitab, et alates 16. eluaastast on noortel üldjuhul olemas vajalikud kognitiivsed oskused keerukamate otsuste tegemiseks. Ja loomulikult on toodud välja, et otsustusvõime sõltub ka keskkonnast ja tugisüsteemist. 

Oluline tähelepanek uuringus oli, et kokkuvõttes on noorukite ja täiskasvanute otsustusvõime sarnane, eriti just olukordades, kus on vaja kaalumist ja refleksiooni, kuid see võib olla erinev olukordades, mis nõudvad pigem isiklikult olulised, emotsionaalsed ja nõuavad kiiret otsustamist. Tooksin veel välja, et 16- ja 18-aastaste noorte puhul valdavalt otsustamisel olulisi erinevusi ei täheldatud. 

Me saime ka Õiguskantsleri Kantselei hinnangu, mis ütleb, et Euroopa Parlamendi valimistel valimise ja kandideerimise muutmiseks ei ole põhiseaduse muutmine vajalik ning põhiseadus neid valimisi sarnasel viisil nagu Riigikogu valimisi ei reguleeri. 

Oma viimasel istungil kuulasime ära ka Eesti Noorteühenduste Liidu seisukohad, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetuse Seltsi esindajate arvamused, mis on valdavalt positiivsed. Viidati nii rahvusvahelisele praktikale kui ka noorte valimisaktiivsuse kasvule ning toodi välja ka kodanikuhariduse edendamisega seotud tegevused. 

Komisjonis kõlas loomulikult ka kriitilisi küsimusi ja arutelusid. Põhiliselt oli arutluse all, kas Euroopa Parlament on noorte jaoks piisavalt arusaadav, kas see otsustustasand on olnud õige ja kas loogiliselt poleks alustada näiteks Riigikogu valimistest. Vastuseks toodi välja, et ka täiskasvanud ei saa sageli päris täpselt aru ega ole kursis Euroopa Liidu toimimise põhimõtetega ega erista nende institutsioonide ülesandeid ja pädevust. Sageli on noored siiski oma õppekavadele vastavalt teemadega pigem isegi faktipõhiselt rohkem kursis. 

Tõstatati küsimusi ka koolide võimalikust politiseerimisest ning vajadusest tagada tasakaalustatud kodanikuharidus. Me saime ülevaate ka õppekavadest, õppematerjalidest ja sellest, kuidas kodanikuharidust meie õppeasutustes kujundatakse. 

Osa komisjoni liikmeid leidis, et enne seaduse vastuvõtmist võiks veel täiendavalt uurida ühiskonna valmisolekut valimisea langetamiseks. Siin jäime me siiski osa komisjoni liikmetega eriarvamusele, eriti kuna on olemas juba uuringuid ja teadmisi, mida peaks enne põhjalikult hindama. Seadusandlikke otsuseid seetõttu põhjendamatult edasi lükata ei ole tarvis. 

Komisjon tegi menetlusotsused. Otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, määras juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, ning otsustas häälteenamusega teha ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati ka seda teemat, kui palju tegelikult Euroopa Liidus on neid riike, kus saab Euroopa Parlamendi valimistel hääletada, ja kui palju neid riike on, kus juba 16 aastast saab seda teha? Minu teada neid riike ei ole väga palju, aga äkki te oskate paremini öelda.

Jaa, menetlus on olnud pikk, kõik mul täpselt nüüd meeles ei ole, võime hakata ka protokollist lugema, kuid rahvusvahelise praktika headest näidetest toodi välja Šotimaa, Austria ja Malta, kus näiteks valimisea langetamisega on kaasnenud ka positiivne mõju just nimelt noorte osalusele. Ja loomulikult on neid reforme sealgi toetanud igasugused haridusmeetmed, mis nende noorte teadlikkust on aidanud tõsta.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjonipoolne ettekandja! Tõesti, komisjonis ei leidnud toetust see ettepanek, et võiks läbi viia uuringu, milline on ikkagi ühiskonna tunnetus ja kui suur on valmisolek valimisiga langetada. Aga üks asi on valimisea langetamine, aga teine aspekt selles eelnõus on ka kandideerimisea langetamine, see, et alates 18. eluaastast saab juba kandideerida Euroopa Parlamenti. Milline on teie seisukoht? Kas 18-aastane ei ole ikkagi liiga noor, et juba kandideerida Euroopa Parlamenti, ilma et tal oleks enne seda sellist kogemust riigi tasandil, siseriiklikul tasandil, et see oleks aluseks, et palju paremini esindada ka riiklikke huve juba Euroopa tasandil?

Aitäh küsimuse eest! Ma tõepoolest ka komisjonis – just nimelt, nagu te minu seisukohta küsite – oma seisukohta väljendasin. Ühiskond koosneb väga erinevas eas inimestest. Meile on tavapärane mõelda, et teatud vanuses saabub elukogemus, mis toetab otsuste tegemist ja poliitikas osalemist, mis kindlasti on osaliselt ka õige. Elukogemuse põhjal on meil võimalik kaalutletumalt otsuseid teha ja osaleda otsustes. Küll aga olen ma ise, mida vanemaks ma saan, hakanud mõtlema sellele, et me teeme otsuseid tegelikult suuresti järgmistele põlvkondadele ehk nendele inimestele, kes on noored. Seda suurem võiks olla ka otsustajate hulgas noorte inimeste osakaal ja nende arvamused kõlaksid elukogenud inimeste teadmiste taustal. Me saaksime arvestada ka näiteks tõepoolest inimeste vaateid ja arvamusi, kellel puudub võib-olla pikem elukogemus, küll aga vaatavad nad nii hetkeolukorrale kui ka tulevikule võib-olla teisiti kui eelnevad generatsioonid. Ma usun, et see rikastab tegelikult.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küll osalesin sellel komisjoni istungil asendusliikmena, aga õhtutund on juba hiline, lihtsalt küsin meenutuseks. Mäletate te nende eelnõu mittetoetajate argumente, miks nad ei toeta valimis- ja kandideerimisõiguse laiendamist, langetamist? Mis on nende lahendused selle jaoks, et noorte osalust suurendada? Kas üldse oli kellelgi vastuhääletajal mõni lahendus, mis istungil kõlas?

Aitäh selle küsimuse eest! Komisjonis tegelikult ega ei olnud, ma ei saa öelda, et ükski komisjoni liige oleks avaldanud lausa vastuseisu. Küll aga on ehk omane võib-olla see, et soovimata olla vastu või poolt, soovitakse pikalt arutada ja leitakse, et tuleks veel korraldada täiendavaid uuringuid ja veelgi pikemalt seda menetleda. Võib-olla see oligi selline seisukohale jõudmatus lihtsalt osa komisjoni liikmete poolt, mis mulle vähemalt tundus, et seal arvamustes jäi kõlama.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleneb eelkõige komisjoni tööprotsessist. Nagu ettekande alguses kenasti kõlas, see eelnõu algatati juba enam kui kaks aastat tagasi. Me näeme siin sellest praktikast, et kui poliitiline tahe on olemas, siis mõni eelnõu rammitakse väga kiiresti läbi. Ma ei ütle, et see peaks olema see etalon, aga enam kui kaks aastat on see protsess kestnud. Viimasest küsimusest kõlas ka vastus, et väga palju sisulisi vastuargumente või alternatiivseid lahendusettepanekuid ka ei ole. Siis ma ikkagi küsin, miks see siis nii kaua on aega võtnud. Mis selgus on nende seitsme arutluse juures juurde tulnud? Seda enam, et eelnõu algatades oli meil nii rahvusvahelisi uuringuid ja praktikaid kui ka Eesti väga hea kogemus kohalikest valimistest, mis näitas, et noorte käitumine ei ole kuidagi ühetaoline, et noored kõik käituvad ühte- või teistviisi, nad on valijad nagu iga teine valijagrupp. Mis see põhjendus on, et see on nii kaua aega võtnud ...

Teie aeg!

... et teiseks lugemiseks siia tulla?

Aitäh! Väga arusaadav küsimus, aga ma usun, et sellele on täiesti praktiline ja õigustav vastus. Uuringute läbiviimine võtab aega, kui peeti vajalikuks tellida täiendav uuring. Meil tekkis komisjonis tõepoolest natukene selliseid küsimusi, kas noore inimese kognitiivne areng ja psühhosotsiaalne areng on näiteks 16 aastaks jõudnud sellisele tasandile, mis võimaldab tal üsna abstraktseid otsuseid langetada. Seetõttu said ka eksperdid, kes alguses käisid komisjonis, meile edastada ainult enda arvamust. Nad ütlesid, et neil ei ole tegelikult otseselt sellist väga head uuringubaasi ja andmebaasi võrdlevalt endal olemas.

Ma pean ütlema, et kui eksperdid, keda meil õnnestus kuulata alguses ja kes meile andsid ka pärast uuringust tagasisidet, siis ma isegi muutusi nende hoiakutes ja seisukohtades täheldasin. Ehk et uuringu läbiviimine võtab tõepoolest aega, see oli see suurim põhjus. Teadlasi ning ka õigusanalüüse me selle aja jooksul tegelikult väga tublisti tegime. Kindlasti ka see, et vahepeal me ei soovinudki seda ju ajastada või tingimata pressida sellesse aega, kus Euroopa Parlamendi valimised ka toimuvad, mis võib-olla olekski tekitanud mulje kiirustamisest. Mul on hea meel, et seda on tõepoolest väga põhjalikult praegu analüüsitud ja menetletud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma ikka tulen oma küsimusele tagasi. Te mainisite küll Šotimaad, aga minu meelest esiteks ei ole Šotimaa riik, see on ikkagi osa Suurbritanniast, ja teiseks, isegi kui me räägime Suurbritanniast, siis Suurbritannia ei ole enam teatavasti Euroopa Liidu liige. Nii et ma lihtsalt tulen teile appi, et 27 Euroopa Liidu riigist on võimalik hääletada siis, kui sa oled 16-aastane, ainult neljas riigis. Selleks on Austria, Belgia, Saksamaa ja Malta. Minu küsimus on see, kas teil komisjonis oli juttu ka sellest, miks siis Eesti – just Eesti – peab olema see viies riik, samal ajal kui näiteks meie naabrid Soome, Läti, isegi Leedu ja Poola ei ole sellist meedet rakendanud. 

Aitäh! Meil komisjonis, ma ei mäleta, et oleks lausa sellist arutelu olnud, et miks me just peame see viies riik olema. Aga ma võin pakkuda hea selgituse ja põhjenduse. Eesti on piisavalt edumeelne. Eesti on piisavalt väike, et suuta teha ka näiteks oma õppekavades ja ainekavades ning õppe läbiviimises kiirelt muudatusi ja viia sisse üldhariduses näiteks vajalikud muudatused selleks, et toetada noori nende otsustusprotsessides. Ehk siis ma leian, et Eesti selles mõttes, kui me sellisele teele läheme, siis me oleme tõenäoliselt üsna edukad selle muutuse rakendamises. Samamoodi on meie väikese ühiskonna puhul ennegi räägitud, et väga oluline on kaasata võimalikult kõiki ühiskonnagruppe. Nii et siin me kindlasti näeme ka võimalust enda väikesearvulisest rahvast suuremat hulka inimesi kaasata otsuste tegemisse ja üleüldisesse kodanikuharidusse.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma toon teile isikliku näite. Minu poeg lõpetas gümnaasiumi eelmisel aastal ja tema oli 19 aastat vana. See tähendab seda, et kui tema õppis 11. klassis, siis tema vanus oli 18. Oletame, et tema sai valituks Euroopa Parlamendi. See tähendab, et tema töökohaks on Brüssel ja Strasbourg. Kuidas tema võiks sel juhul jätkata oma õpinguid koolis?

Tõepoolest, ma usun, et olukord, kus kandideeriks ja osutuks valituks nii noor inimene, on tõenäoliselt üsna harv erand. Küll aga see ei tähenda, et meil ei võiks olla näiteks noori inimesi – me teame, et on õpilasi, kes läbivad mitu õppeaastat ühe õppeaasta jooksul, teevad läbi näiteks gümnaasiumi kiirendatud tempos või on individuaalõppekava järgi selle varem omandanud. Kindlasti on ka 18–19-aastasel inimesel õigus näiteks võtta nii, nagu nad võtavad vahel vaheaasta enne õpingute jätkamist järgmises kooliastmes. Miks mitte, nad võib-olla tahavad proovida ja pühenduda saadikuametile. Ma ei pea seda päris võimatuks, kindlasti oleks see üsna harv näide. Siin on viidatud ka, et tõepoolest, noored on väga erinevad. Ka teadlased tõid välja, et me niimoodi ühe isiku põhiselt kindlasti üldistusi teha ei saa. Aga me näeme, et meie noored on muutunud ühelt poolt küll iseseisvamaks, nutiteadlikumaks ja võib-olla kaasarääkivamaks. Teisalt on see kindlasti vastutus riigile, haridusministeeriumile ja noorteühendustele. Neid peab nendes otsustes kindlasti toetama, kui valimisea ja kandideerimisea langetamine tõeks saab.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulan seda ja mõtlen, et kahju, et mu hea sõber Ülo Vooglaid ei istu siin mu kõrval. Targa mehena, ma arvan, ta ütleks, mida ta sellest arvab. Aga jah, 16-aastasi, 17 – umbes paar protsenti ühiskonnast. Lõppude lõpuks kõikide arvamus on oluline. Minu lapsed oleksid juba 10-aastaselt võinud, aga ma tean väga paljusid, kes on ka 20-aastaselt sügavalt ebaküpsed. Ja samamoodi, kui ei tohi abielluda või tohib kohtu loal abielluda ja alkoholi ei tohi osta, aga Brüsseli vahet sõita ja hakata Euroopa tasemel seadusi menetlema – teie arvates millegipärast on nad küpsed. Kas te tõesti arvate nii?

Aitäh! Ma võib-olla arvan kõigepealt nii, et Ülo Vooglaid kindlasti targa inimesena oskaks oma arvamust avaldada. Ta siin ei istu. Me oleme pidanud küsima arvamusi teistelt teadlastelt ja oleme nende arvamusi ka arvesse võtnud. Minu isiklik arvamus on: jah, meil on tõepoolest inimesi, kes võiksid selleks olla küpsed. Nagu ma ütlesin, nad tõenäoliselt ei ole kunagi meil suures enamuses, ei selles vanusegrupis ega ka kandidaatide hulgas, aga ma ei välistaks, et nad võivad olla heaks nõuandjaks ka vanematele endast. Nii nagu ütlesite, mõni pole küps kahekümneselt, teine kolme- ega neljakümneselt, mõni ka mitte kuuekümne-seitsmekümneselt. Inimesed on erinevad ja ka nende valmisolek mingisse teemasse süveneda võib olla väga erinev.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Kui te seda eelnõu arutasite, siis kas te rääkisite või aruteluks tuli ka, et me alles hiljuti võtsime seaduse vastu, et koolis peab käima 19-aastaseni. Saad abielluda 16-aastaselt siis, kui vanemad seda lubavad. Kohaliku omavalitsuse valimistel on 16-aastane juba mitu korda ära katsetatud. Me hüppasime Riigikogu valimistest üle väga lihtsal põhjusel, et siis peaks põhiseadust muutma hakkama. 

Noore Terrase ettepanekut ei saaks läbi viia, aga me näeme, et kui sihukesed toredad inimesed meil ministriks saavad, mis siis võib juhtuda. Kuidas see on? Äkki peaksime tulema selle haridusseadusega ikka tagasi? 18-aastaselt saaks ikka keskkooli või gümnaasiumi läbi, et vähemalt oleks sama kõva haridus kui välisministril. Muidu on ikka jama küll, et jääb sul kool pooleli sellepärast, et oledki tubli, oledki andekas, said Brüsselisse …

Teie aeg!

… ja ühel hetkel saad tagasi, aga haridust ei ole. Oli sellel teemal ka arutelu või ei olnud?

Aitäh küsimuse eest! Oli ikka arutelusid. Tõepoolest, ega vastuolud on olemas, see on tõsi. Meil on küll erinevused, me tõesti kohtleme ka oma noori erinevalt erinevate seaduste raames. Viidatud õppimiskohustus on muidugi mitte päris otseselt sellega võrreldav, et ta peab käima koolis ja ei tohi millegi muuga tegeleda ega ka kandideerida ega hääletada. Üks ei välista teist.

Aga tõesti, meil on ka veel selliseid akte, mis annavad, ütleme siis, vähem otsustusõigust. Meil oli ka see arutelu komisjonis. Teades näiteks seda, mida ka uuring ütleb, milline on noorel inimesel sotsiokognitiivsete omaduste kujunemise kulg, siis ilmselt oleks asjakohane ka teatud teistes küsimustes tõesti võib-olla üle vaadata, kas näiteks teatud keelud või teatud olukorrad, kus me täna eeldame eestkostjale vanema otsustusõigust. Võib-olla on aeg ja võimalus ka teatud asju anda otsustada varem. Aga üldjuhul on täiskasvanu piir ikkagi meile selline kokkuleppeline tärmin või tähtpäev küll. Millegipärast me sellest kultuuriliselt hoiame kinni. Teatud küsimustes võime me selles teha nii-öelda järeleandmisi ja ma arvan, et neid kõiki tulebki ükshaaval arutada.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Kui te saaksite veel kord mu mälu värskendada. See tuleneb kolleeg Jevgrafovi küsimusest, mis puudutab hariduse omandamist ja mida ka eelkõneleja korraks mainis. Kas te komisjonis arutasite ka selle üle, milline on õige kandidaat, millistele nõuetele ta peaks vastama lisaks sellele, et ta on mingisuguses eas? 

Praegu ma lihtsalt tegin Riigikogu valimise seaduse lahti ja vaatan, et tegelikult siin ei ole isegi seda nõuet, et peaks olema põhiharidus. Riigikogu näitel meil on liikmeid, kellel ei ole kõrgharidust. Kas te arutasite, kes need nõuded peaks seadma, on see seaduse tasandil, on see valija tasandil ja kuidas see demokraatias osalemine peaks käima? Mulle tundub, et me siin eeldame nendelt noortelt inimestelt mingisuguseid väga olulisi kõrgeid asju, aga tegelikult täiskasvanutena ise ka neid nõudeid ei täida. Aidake mind, palun!

Aitäh küsimuse eest! Hanah, sul on väga hästi meeles see arutelu, ma võin siiski öelda. Tõepoolest, seda küsimust me seal ka lahkasime. Ja jäi küll kõlama pigem arutelus see, et ka täiskasvanud ei pruugi teada midagi väga täpselt institutsioonidest ega nende pädevusest, neil ei pruugi olla omandatud haridust, nende elukogemus ei pruugi toetada läbimõeldud otsuste tegemist. Nad ei pea tingimata, koos eapiiriga ei tule kaasa positiivsed elukogemused ega oskused olulist ebaolulisest eristada. Ehk oli tõepoolest arutusel, miks siis mitte rääkida ainult noortest. Võib-olla peaks rääkima ka teatud east, kus inimesel enam jällegi … Me teame, et kognitiivsed võimed reeglina langevad meil juba eakamas eluosas. Siin me läheksime ilmselt väga-väga libedale teele, kui me hakkaksime individuaalselt inimesi selliselt liigitama ja lahterdama. 

Nii et üldjuhul ikkagi me saame lähtuda sellest, mida me populatsioonis niimoodi üldistatult teame nii noorte, keskealiste kui ka vanemaealiste inimeste võimekusest otsuseid langetada. Ja ilmselt ei ole põhjust ühtede puhul rohkem kriteeriume seada kui teiste vanusegruppide puhul.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Ma tulen ikka tagasi oma sõbra Ülo Vooglaiu juurde, kellega me tihti arutame selleks, õigemini tema küsib, miks me nii lolle seadusi pidevalt vastu võtame, mille tagasi- ja edasisidestamise probleemid on silmnähtavad. Aga minu küsimus teile on lihtne ja võib-olla oskate vastata ka natuke laiemalt. Kas teie olete lugenud Ülo Vooglaiu raamatut "Elanikust kodanikuks"? Ja kas teie kõik need lugupeetud kolleegid, kes on esitanud selle eelnõu, kui paljud neist on lugenud seda raamatut "Elanikust kodanikuks"? Olete lugenud?

Aitäh! Kas-küsimusele on lihtne vastata: mina ei ole lugenud ja ma ei tea, kui paljud minu kolleegidest on seda lugenud.

Urmas Reinsalu, palun!

Muidugi tuleb noori usaldada. Aga minu mure on selles, et kui ma vaatan Eesti noorte suhtumist ja ka vanemate inimeste suhtumist, siis see on tegelikult hävitav praegusele poliitilisele olukorrale ja valitsuse suhtes, eks ole. Ja millegipärast valitsus, nagu praegu valitsuskoalitsioon, nende arvamust, noorte arvamust ei kuula, mis toimub. Ja nüüd on minu küsimus. Sellesse kaosesse, juhtimistõmblemisse, mis me oleme sattunud, oleme sattunud 2023. aasta Riigikogu valimiste tulemusena. Kas põhiseaduskomisjon arutas, kas valimissüsteem oli süüdi, et me sellisesse olukorda sattusime, või mingi muu oluline juhtimislik või ühiskondlik või sotsiaalne fenomen? Miks me oleme sellises usalduskriisis, kus noored vaatavad nõutult praegu siia parlamendi poole, mõeldes nendele otsustele, mida tehakse nende tuleviku puhul? Me peame kõigepealt rääkima algpõhjustest, lätetest probleemidel, mitte tegelema asendustegevusega, Pipi-Liis, eks ole. See on niisugune, võtame selle lähtekoha. Ava palun nüüd tegelikult, miks me oleme sattunud usalduskriisi ka noorte jaoks.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma usun, et see on väga huvitav intellektuaalne arutelu, kuid meil põhiseaduskomisjonis sellist arutelu tegelikult ei olnud. (Saalist öeldakse midagi.) See tõesti meid selles kontekstis ei huvitanud, sest me rääkisime noorte valimis- ja kandideerimisea tõstmisest, vabandust, langetamisest selles kontekstis, mis peaks üle elama mitmeid valitsusi ja olema universaalselt kasutatav erinevate aastate ja aastakümnete jooksul tulevikus.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Selle eelnõu algatamise ajal ma ise ei olnud Riigikogus. Tunnen huvi, kas te eelnõu algatamise järel või aruteludes olete arutanud, kas ei võiks kandideerimisiga langetada ka Eesti Riigikogu valimistel, ühesõnaga, muuta selleks põhiseadust. Oli see arutelul või ei olnud? 

Aitäh! Me rääkisime sellest loomulikult, sest meil tekkis ka küsimus, kas on kohe õige hakata noortel inimestel valima Euroopa Parlamenti ja võib-olla tõesti oleks enne siseriiklikult järgmine etapp minna Riigikogu valimistel kandideerimisea ja hääletamisõiguse ea alandamise juurde. Vastus on väga lihtne. Tahtes anda noortele otsustamise õigust, me saaksime anda neile selle võimaluse tõenäoliselt kõige käegakatsutavamalt ja kiiremini siiski just nimelt Euroopa Parlamendi puhul. Meil eeldab põhiseaduse muutmist, nii nagu siin saaliski on kõlanud, kui me sooviksime Riigikogu valimiste puhul valimisiga ja kandideerimisiga alandada. See kindlasti on protsess, mida võib ka ette võtta. Ma usun, et iseenesest viivad need noortele uute õiguste andmised meid tegelikult just nimelt selles suunas, et me avame ka selle seaduse ehk põhiseaduse muudatuse tõenäoliselt. Ma isiklikult arvan, et see nii läheb, kui saab võimalikuks noorte kandideerimise ja hääletamise õigus Euroopa Parlamendi valimistel.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Kaks väikest küsimust. Esimene element on see, et Kaja Kallase valitsuse koalitsioonilepingus 2023 oli kirjas, et otsitakse konsensust Riigikogu valimistel 16–17, tähendab siis noorte valimisõiguse alandamiseks, ja nüüd korraga see transformeerus Euroopa Parlamendiks. Rääkige palun, kuidas see juhtus koalitsiooni poolt. 

Teine küsimus on see, et meil on praegu üks Euroopa kõrgeimaid noorte tööpuudusi, plahvatuslikult tõusnud. Noored ootavad praegu, ootused vaatavad oma tulevikust, oma vabadusest, soovides olla oma tuleviku peremees. Kas niisugustest, sellest küsimusest ka põhiseaduskomisjon arutas, millised probleemid, kui me kõneleme noorte tulevikust, on aktuaalsed, sisulise kvaliteediga, millele ootavad noored vastuseid praegu? Noorte tööpuudus, Euroopa üks kõrgeimaid, üle 20%.

Aitäh! Noorte tööpuudusest meil juttu ei olnud, küll aga mul on hea vastus sellele, mis oli teie esimese küsimuse sisu. Sellele vastab tegelikult ka Arenguseire Keskuse poolt koostatud ülevaade, mis räägib noortele otsustusõiguse andmisest. Selles tuuakse välja, et Eestis on täna selline olukord, kus noorte poliitiline autonoomia on formaalselt olemas, kuid tegelik mõju otsustamisele jääb piiratuks. See on ka see, mida noored tunnetavad. Ja see on ka võib-olla see vastus, mida noored täna ootavad meilt siin selle eelnõu menetlemisel ja otsustamisel. Ehk siis noorte inimeste poliitilist autonoomiat tegelikkuses ikkagi mõjutab see, kui avatud me päriselt poliitika kujundamises noortele oleme. Me kaasame noori, me räägime nende tähtsusest, aga pahatihti see siiski on selline sümboolne kaasamine ja selle korral jääbki selline tegelik mõju otsustamisele ikkagi piiratuks. See on noortele tegelikult, ma ütleks, et võib-olla ka sellise pigem mitte kutsuva, vaid tõukava mõjuga. Ja noori kutsume me ise poliitikasse, aga samal ajal me ei jaga nendega seda vastutust nii palju võib-olla, kui nad isegi oleksid valmis seda võtma. See kehtib kõigil tasanditel, nii kohalikul kui Eesti riigis ja miks mitte siis ka Euroopa tasandil. Noored ise on uuringute alusel pidanud oluliseks, et neil oleks tõepoolest reaalne koht selle poliitika kujundamises, ja nad tunnevad ennast tõrjutuna. Nii et siin ma näen, et see otsus saab anda neile signaali, et me tegelikult oleme huvitatud nende arvamusest. (Täpsustav küsimus saalist.) Ma arvan …

Küsimus oli ennem ära ja ettekandja sai selle kas kirja või soovid vastata sellele?

Mul ei ole selle kohta väga head vastust.

Vabandan, ettekandja! Üks protseduuriline küsimus on tekkinud. Irja Lutsar, palun!

Ma tahaksin veel kord meelde tuletada, et Eesti parlamendis on kombeks üks küsimus korraga. Ma olen seda juba korra ütelnud. Härra Reinsalu, teile ka, kui vahepeal meelest on läinud.

Täpsustan siiski, et ettekandjale on võimalik esitada kaks küsimust. Ja ma täpsustan, (Saalis räägitakse.) ma veel täpsustan siis, et kui selle ühe minuti jooksul suudab küsija panna mitu küsimust, siis on ettekandjal võimalus valida, kas ta vastab mõlemale või ta vastab ühele. Siis on ettekandja otsustada, millisele küsimusele ta vastab, või vastab kõigile. 

Aga Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud Pipi-Liis! Nagu Urmas praegu mainis, tegelikult aastast 2017 valivad juba noored alates aastast 16. Aga kas on tehtud mõned uuringud või mõned analüüsid selle kohta, kuidas muutus olukord? Kui palju neid valimistel osales, kuidas on muutunud tulemused? Kas selle kohta võiksite natuke rohkem öelda?

Hästi lühidalt saan tõesti vastata. Aitäh! Viimaste kohalike omavalitsuste volikogu valimise võrdlus näitas tõepoolest noorte valimisaktiivsuse kasvu nii 16–17-aastaste kui ka 18–24-aastaste kohta. Seal vaadati ka laiemalt ja kasv oli mõlemas vanuserühmas ligikaudu 10%. Aitäh!

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Irja Lutsar, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Hea eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma alustan siis oma läbirääkimiste kõnega. Häälekas oponent mainis mõned minutid tagasi, et siin saalis ei hoolitseta perede ja laste kindlustunde eest. See seadus just perede ja ennekõike noorte kindlustunnet puudutab. 16-aastastele europarlamendi valimistel valimisõiguse andmine annab peredele kindlustunde, et noori hoitakse ja neid usaldatakse. Bioloogiliselt pole 16-aastane noor inimene enam laps ega erine selles mõttes täiskasvanust, kõik bioloogilised funktsioonid on täiesti välja arenenud. Ajalooliselt on 16-aastased saanud lapsevanemateks ja oma lapsed edukalt üles kasvatanud.

See, missuguses vanuses on inimene sotsiaalselt küps, sõltub teda ümbritsevast keskkonnast, aga ka sellest, kui palju ühiskond talle ootusi ja lootusi paneb või kui kaua perekond või kogukond suudab vastutuse enda kanda võtta. Eestis oleme kokku leppinud, et tunnistame inimese täiskasvanuks 18. eluaastal, kuid mingeid selgeid kriteeriume või küpsuseteste selleks pole. Ka täisealisuse vanus on riigiti erinev. Mõnes riigis on täiskasvanu piiriks 16, teises 17, aga mõnes riigis, nagu meie lähinaabritel Leedus, on isegi 19 aastat. Samas teame me kõik, et tegelikult on mõned lapsed juba 15–16-aastaselt väga vastutustundlikud ja nõndanimetatud väikesed täiskasvanud ja teised ei saa ka 20-aastaselt oluliste otsuste tegemisega hakkama ega oma elu ise ära elatud.

Eesti noored peavad valdavalt 16-aastaselt tegema elu ühe tähtsaima otsuse: mis minust saab või kelleks ma saan või missuguse elukutse ma valin. See otsus on raske ja väga vastutusrikas ja me usaldame, et noored teevad kõige õigema valiku. Samuti asub terve rida noori iseseisvalt elama juhul, kui nad maakondadest linnakoolidesse lähevad. Ebatavaline pole ka, et gümnaasiuminoored vahetusaastaks üksinda erineva kultuuriruumi ja keelega riikidesse suunduvad. Sellises olukorras me oma lapsi ja noori usaldame. Noored ise tahavad ühiskonnaelus, sealhulgas valimistel, aga ka otsustusprotsessides osaleda, eriti nendes, mis neid puudutavad või nende tulevikku mõjutavad. Miks peaks nad ennast kahjustavaid valikuid tegema? Laual on ju nende, mitte tingimata enam minu põlvkonna tulevik. Võib-olla teevad just targema otsuse nemad, kui minu põlvkond seda teeks.

Mida me kardame või mille eest me neid noori kaitseme, kui me ei taha europarlamendi valimisiga langetada? Kas seda, et noored teevad otsuseid, mis meile ei meeldi, või hääletavad inimeste poolt, kes meile ei sobi? Seda juhtub ju sõltumata vanusest ja see ongi demokraatia võlu ja valu. 

Kas kardame, et noored ei saa maailmast aru ja pole küpsed otsuseid tegema? Miks? Jah, neil pole piisavalt kogemusi ega saagi vanuse tõttu olla, aga noored püüavad vägagi maailmaga kursis olla. Õige on, et nad ei loe ju ajalehti, aga nad vaatavad nende oma kanaleid, kus on täpselt samasugused maailmaga kursis olemise võimalused nagu meil, kes me lehti loeme. Eriti need noored, kes soovivad poliitikas osaleda, on vägagi kursis, mis elu meie ümber toimub.

Või kardame, et õppimine jääb pooleli? Tänapäeva maailmas see probleemiks olla ei tohiks. Õppimiseks on rohkelt võimalusi. Tean ka praeguses meie Riigikogus inimesi, kes on suutnud pingelise töö kõrvalt uue kraadi kas omandada või on seda omandanud. Lisaks pole enamikul erialadel õppimisel vanus enam piiranguks. Elukestev õpe on pigem reegel kui erand. 

Eilsel võimu ja vaimu dialoogil mainisid eksperdid korduvalt, et Eestis on oluliseks probleemiks saamas otsustamatus. Me ei julge teha otsuseid, kuna kardame eksida. Kui eksime, siis saab vigu alati parandada. Aga kuidas ravida otsustamatust, seda ma ei tea. Seda saab vist ainult ravida sellega, et julgeda otsuseid teha. Eesti 200 ja mina isiklikult tunnustame seaduse algatajaid ja selle menetlejaid, usaldame ja usume noori ja soovitame teil, head Riigikogu liikmed, seda seadust toetada. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Selline kena mäng käib siin, aga pole häda. Aga ma tulen tagasi oma hea sõbra Ülo Vooglaiu juurde. Kui ta oleks praegu siin, siis ta ütleks, et kuulge, ärge tegelge asendustegevusega. Sotsiaalne küpsus on palju laiem mõiste kui see, kas inimene oskab mõnda võõrkeelt ja on huviline, kuidas maailma asjad käivad.

Suur osa täiskasvanud inimesi kahjuks ei ole sotsiaalselt kuigi küpsed. Kui nüüd vaadata Euroopa Parlamenti, Euroopat, siis sa oled 16-aastane ja pead hakkama Euroopat juhtima. Noh, lendad lennukiga, pole küsimus, oskad AI-d kasutada, pole ka küsimus, ei pea isegi võõrkeeli oskama, vaatad läbi prillide, ükskõik mis keeles räägid.  

Nii et näiliselt ei ole ju probleemi ja miks ka mitte. Aga miks mitte 17-aastaselt, nagu Kreekas, on võimalik Euroopa Parlamenti valida? Aga miks mitte ka 14-aastaselt? Ma tean väga küpseid lapsi, kes on palju arukamad kui paljud täiskasvanud. Ja selge see, et palju neid ei ole.  

Nii et oluline on öelda, et ma ei ole absoluutselt selle vastu, et laiendada valijaskonda. Jumal hoidku, võiks igasuguseid inimesi siin olla – mida rohkem, seda parem, sest pole vahet, kas sa oled prostituut või professor. Kõigil on oma elukogemused ja kõigil on oma väärikus ja oma teadmised ja nii edasi. 

Aga ühiskonna juhtimine, liiatigi veel praegu Euroopa Liidu juhtimine, mille probleemid on ju ilmsed – me, Euroopa Liit, jääme ju Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahele. Me oleme, nii nagu president Trump on öelnud oma julgeolekustrateegias, et meie seisund ei ole kuigi hea, kui pehmelt öelda. See eeldab palju suuremat sotsiaalset küpsust ja palju rohkem inimesi, kes suudavad näha sidemeid ja tagajärgi ennustada. 

Jah, eile me arutasime teaduste akadeemia saalis pikalt muud teemat, kuidas inimese aju muutub järjest väiksemaks. Neandertallasel teatavasti oli aju keskmine maht umbes 1600, praeguse see on meil siin keskmiselt 1300. Aga nüüd selle uue AI tulekuga – ajuväline aju – on päris kindel, et see langeb mingil hetkel alla 1000, võib-olla 800 peale ja nii edasi. Kõik on ju olemas! Ja kui sa valdad AI-d, siis sa ei peagi ju tegelikult midagi õppima. Lihtsalt kirjutad, oskad seda frontida ja tuleb sulle kohe vastus. Sa ei pea oskama ka mingeid võõraid keeli. Kohe tuleb vastus. Aga kui sul puudub elukogemus, siis see tark mees väljaspool tarka aju võib sulle anda sellist jama, nii et vähe ei ole.   

Nii et ettepanek langetada seda iga Austria või Belgia või Saksamaa tasemele – jumal hoidku, miks ka mitte. Aga palju olulisem on vaadata, kes me ise oleme. Robert Kegan, Ameerika arengupsühholoog, on öelnud väga … Ma tsiteerin, ta räägib sotsiaalsest ebaküpsusest täiskasvanutel. Sotsiaalselt ebaküpsed ... 

Ma paluks paar minutit veel. (Juhataja: "Kolm minutit lisaks.") 

Jah, sotsiaalsed ebaküpsed inimesed on suurepärased õlle- või kokteilipidudel ja põnevad armastajad, kuid oma iseka iseloomu tõttu on nad pereisana, vanemana ja ükskõik millise taseme juhina õnnetuseks. Euroopa Parlamendi liikmed peaksid olema siiski juhid, kes suudavad näha kaugemale oma otsustes. See ei tähenda seda, et nad on aktiivsed ja tunnevad huvi ühiskonna vastu.

Nii et suurepärane idee, aga täielikult ebaküps, läbi töötamata ja selgelt asendustegevus. Aga kui Ülo Vooglaid siin oleks, siis ta räägiks, ütleks otse välja, mida ta sellest arvab. Ma arvan, et sama. Edu! 

Aitäh! Hanah Lahe, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rõõm, et teid on siin saalis päris palju. Käin üle mõned argumendid, miks minu arvates seda seadust on oluline toetada, ja räägin natukene filosoofilisemast poolest ka. 

Alustuseks. Tuleviku noorte põlvkond on väga paradoksaalses olukorras. Ühelt poolt ootame neilt aktiivset osalemist, majanduslikku panust ja hakkamasaamist, kõike seda kliima, julgeoleku, tehnoloogia ja tööturu murrangute keskel, aga teiselt poolt rahvastik vananeb ja noorte osakaal väheneb. Statistikaameti prognoosile tuginedes selgub, et 7–26-aastaste osakaal Eesti rahvastikus langeb selle aasta 22% pealt 2050. aastaks 18%-le. Mida see tähendab? Et noori jääb oluliselt vähemaks, kuid nende kanda jääv majanduslik ja ühiskondlik koormus kasvab. 

Siit tulebki valimisea langetamise üks olulisimaid põhjusi. Kui valijaskond vananeb, nihkub ka poliitiline tähelepanu paratamatult suuremate ja aktiivsemate valijarühmade poole. See ei tähenda, et vanemate inimeste huvid oleksid kuidagi vähem olulised. Aga vastupidi, demokraatia peab esindama kõiki põlvkondi. Täna see seda ei tee. Ja just selleks tulebki tasakaalustada ühiskondlikku arutelu, nii et ka noorte hääl oleks kuuldav enne, kui otsused nende eest ära tehakse. 

Antud eelnõu kontekstis on oluline meenutada, kui suur roll Euroopa institutsioonidel on liikmesriikide seadusandlusele. Siin mitu korda kõlanud Arenguseire Keskuse uuring kirjeldab noorte poliitilist osalust väga tabavalt. Mitteformaalne osalus kasvab, kuid noorte nähtavus otsustes ei pruugi suureneda. Noored jälgivad ühiskondlikke teemasid, arutavad poliitika üle sotsiaalmeedias, osalevad vabatahtlikus tegevuses, noortevolikogudes, ühiskondlikes liikumistes ja kogukondlikes algatustes. Aga see osalus ei jõua päris otsusteni ja tekib nii-öelda noortepesurisk. See tähendab, et noori kaasatakse pildile ja aruteludesse, aga mitte tegeliku mõju ja vastutuse juurde. Valimis- ja kandideerimisõiguse laiendamine on üks kõige selgemaid viise, kuidas öelda noorele, et sinu arvamus loeb ja mõjutab ühiskonda. 

Ühe vastuargumendina valimis- ja kandideerimisea langetamise vastu kõlab, et noored ei ole piisavalt küpsed. Ka täna siin saalis on see mitu korda kõlanud. Ma tahaks selle väite peale vastu küsida, et millist küpsust me demokraatias valijalt nõuame. Kas me kontrollime täiskasvanud valijate poliitilisi teadmisi? Ei kontrolli. Ja millised need teadmised üleüldse on? Kas me nõuame, et iga valija teeks alati ratsionaalse, stabiilse ja faktipõhise otsuse? Ei nõua. Ja jällegi, mis on ratsionaalne, stabiilne ja faktipõhine otsus? Vabad valimised tähendavadki seda, et inimene teeb otsuse oma väärtuste, teadmiste ja südametunnistuse järgi. Kui me ütleme, et 16-aastane ei pruugi kõigest aru saada, siis sama võib öelda ka 36-, 56- või 76-aastase kohta. Lahendus ei ole õiguste äravõtmine või nende laiendamise peatamine, vaid parema kodanikuhariduse, meediapädevuse ja valimisteemalise teadlikkuse arendamine kõigi vanuserühmade seas. 

Teine argument puudutab manipuleeritavust ja siin tuleb olla samamoodi aus. Manipuleeritavus ei ole ainult noorte probleem. Valeinfo, polariseeriv sotsiaalmeedia, emotsionaalsed kampaaniad ja lihtsustatud lubadused mõjutavad kogu ühiskonda. 

Kolmas vastuargument on, et noorte valimisaktiivsus on madal. Kolleeg Pipi-Liis põhiseaduskomisjonis tõi väga hästi välja, et olukord on tegelikult palju parem, 16–17-aastased on valimistel väga aktiivsed. Ja oluline on taas kord märkida, et valimisaktiivsus peaks olema demokraatia huvides kõrgem igas vanusegrupis ja selle eesmärgi saavutamisel on oluline roll ka igal Riigikogu liikmel. Me ei sunni kedagi valima, kui me valimisiga langetame, vaid me loome võimaluse. See on õigus, mitte kohustus. Täpselt sama kehtib kandideerimisõiguse kohta. See tähendab, et igal kodanikul, kes on saanud täisealiseks ja kellel muu hulgas on võimalik juba erakonnaga liituda, on võimalik ka kandideerida ja seeläbi demokraatias ja poliitilises elus osaleda. 

Veel on küsitud, kas 18-aastane on kandideerimiseks piisavalt valmis. Antud eelnõu kontekstis, kas ta on ikkagi valmis lendama Brüsseli vahet? Aga ma tahaksin jällegi vastu küsida, et kas 21 on see maagiline piir. Kas siis inimene on valmis, kui ta on 41, 61 või 71? Ma arvan, et selle kolme aasta jooksul toimub inimese arengus kindlasti palju, aga see ei tähenda, et automaatselt 21-aastaseks saades toimub mingi murranguline muudatus. Minust sai Riigikogu liige, kui ma olin 23-aastane, ja ilmselgelt me oleme kolleegiga, kes on näiteks 63-aastane, väga erinevad. Aga kui 23-aastane ja 63-aastane saavad võimaluse rahvaesindajatena Eesti heaks koostööd teha või kui mitte koostööd, siis erinevate arvamuste üle debateerida, kas see ei ole meie demokraatia ja ühiskonna arengus ülimalt positiivne nähtus? Kandidaadi sobivust hindab valija, erakonnad otsustavad, kes on nende nimekirjas, ja avalikkus hindab, kas inimene on veenev. Demokraatias ei peaks parlament ette ütlema, milline täiskasvanud kodanik on valija jaoks piisavalt tõsiselt võetav kandidaat. Minu isiklikul hinnangul, mis põhineb senisel kolmel aastal, ei tähenda kõrge vanuse number kahjuks alati tõsiselt võetavust. 

Kes kardab, et see eelnõu toob kaasa noorterevolutsiooni, siis ma ütleksin, et see oleks ju suurepärane, sellepärast et noored on nii Eestis kui Euroopas poliitilisel tasandil pidevalt alaesindatud. Eelmises europarlamendi koosseisus oli 705 liikmest vaid kuus liiget alla 30-aastased ja täpselt sama on selles koosseisus. Aga vahe on selles, et antud, tänases koosseisus on 15 liiget rohkem. See tähendab, et me oleme teinud osaluses tagasikäigu. Samas on iga viies eurooplane vanuses 18–35 ehk et nii olulise mõjuga institutsioon, nagu on Euroopa Parlament, mis peaks esindama kõiki eurooplasi, kas ta tegelikult teeb seda? Numbrid näitavad, et ei tee. 

See eelnõu annab noortele võimaluse oma esindatust Euroopa tasandi poliitikas parandada ja annab võimaluse ka 16- ja 17-aastastel oma esindaja Brüsselisse valida. 

Lõpetuseks tahan rõhutada, et see eelnõu kindlasti ei lahenda üksi kõiki noorte osaluse probleeme. See ei asenda ühiskonnaõpetust, häid õpetajaid, noortevolikogusid ega noorsootööd, aga see on oluline samm, sest õigused kasvatavad vastutust, osalus kasvatab huvi. Nagu me teame kogemusest kohalike valimistega, varajane valimiskogemus võib olla positiivse mõjuga järjepidevale valimisharjumusele. 

Kui me ütleme noortele pidevalt, et nad on Eesti tulevik, siis peame olema valmis neile andma ka võimalikult palju viise mõjutada juba täna Eesti olevikku. Ja see eelnõu ei ole ka parteipoliitiline projekt või katse tuua ühele maailmavaatele valijaid juurde. Selline väide väga alahindab noori. Ma kuulen sealt hurjutamist tagapinkidest. Eestis on noori igasuguse maailmavaatega. Igal erakonnal Eestis, ka nendel, mis ei kuulu parlamenti, on oma noortekogu. Ja noored ei ole selles osas kuidagi täiskasvanutest või vanematest inimestest erinevad. 

Seetõttu ma kutsun üles kõiki kolleege seda eelnõu toetama mitte ühe erakonna või ühe põlvkonna või maailmavaate pärast, aga Eesti demokraatia pärast. Meie demokraatia on kindlasti tugevam siis, kui ka noored tunnevad, et neil on selles oma hääl, koht ja vastutus.

Ja viimaseks, väga oluline asi, mis on minu arvates välja tuua selle eelnõu juures, mida ma ise ka noorena pidevalt tunnen, on selline teatav silmakirjalikkus vanematelt inimestelt, et kõnetada noori vahetult enne valimisi või läbi naljaka tantsuvideo TikTokis, samal ajal jättes teadlikult seadusandjana kasutamata võimalusi nende õigusi valimistel laiendada. Seetõttu ma kordan: palun teil, head kolleegid, olenemata maailmavaatest, seda eelnõu toetada. Kui te ei toeta, siis palun käige välja ideed, kuidas noorte osalust teisiti suurendada. Eriti ootan seda järgmiselt kõnelejalt. 

Ja lõpetuseks veel tahan öelda seda, nagu siin juba kõlas komisjoni esindaja poolt, ma arvan, et seadusandjatena meie järgmine samm peaks olema ka Riigikogu valimistel valimis- ja kandideerimisea langetamine. Enne selle koosseisu lõppu kavatsen kindlasti vastava debati algatada. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Üks varasem kõneleja viitas, et see on kuidagi nagu läbimõtlematu aktsioon. Ma ei ole sellega päris nõus, ma arvan, et see on vägagi süsteemselt läbimõeldud aktsioon. 

Nimelt, tõepoolest, Kaja Kallase valitsuse ajal koalitsioonilepingus – olid sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond – leppisid kokku kõigepealt selles, et alandada hoopis Riigikogu valimistel noorte valimisiga 16 aastale. Kuid sellest praegu viimaseid tõrjelahinguid andev koalitsioon loobus, väga lihtsal põhjusel. Sest kui seda tehtaks praegu siin, siis tuleksid järgmise aasta märtsikuus tuhanded Eesti noored koos oma isade, emade, vanaemade ja vanaisade põlvkonnaga ja annaksid hävitava hinnangu sellele valitsusele. Seda ei julge tänane koalitsioon ja sellepärast on loobunud praeguses usalduskriisis just nimelt noortele Riigikogu valimistel valimisõiguse andmisest. 

Nüüd, teine küsimus, mis on põhjus. Professor Lutsar avas selle vägagi avameelselt ja ma tänan selle mõttekäigu eest. Nimelt, professor Lutsar ütles välja, ilmselt viidates ka minu kriitikale, mis puudutas seda, et valitsuskoalitsioon – algul sotsiaaldemokraatide kaasabil, Reformierakonna juhtimisel ja Eesti 200 abijõuna – on tegelenud perede kindlustunde lõhkumisega. Ja nüüd, tegevuskava, mis on eelmisel nädalal esitatud, näeb ette perede kindlustundeks ettepanekuid, mis on mikroskoopilised võrreldes sellega, mis olid ekspertide, teadlaste ja demograafide soovitused, kuid kõik need olid mõeldud jõustuma ettepanekuna, et tegelegu sellega järgmine valitsus 2027. aasta valimiste järel. Ja nüüd professor Lutsar ütles tuuma välja, et see ettepanek Euroopa Parlamendi valimistel ongi see perede kindlustunde ainus meede, mida on tegelikult valitsus suutnud välja mõelda, et näete, me ei suuda teile pakkuda tulevikku, me ei suuda teile pakkuda optimismi, energiat olla oma tuleviku peremees noortele, ja me pakume teile siis Euroopa Parlamendi valimistel valimisea küsimust. See ei ole enam asendustegevus, see on irdreaalsus. 

Ja nüüd küsimus, mis on Eesti demokraatia põhiprobleem. Peame seda avameelselt ütlema. Mind kurvastas, et põhiseaduskomisjon sellega ei tegelenud. See on ju usalduskriis! Nii noored, nii vanemad inimesed, töötavad inimesed, eakad inimesed vaatavad nõutusega, et see poliitiline juhtimine, mida viimastel aastatel siit saalist on tehtud, ei kehasta tegelikult nende ootusi, ei tekita neis kindlustunnet.  

Proua Lahel oli küsimus, mis on siis lahendus usalduskriisist väljumiseks, ja seda on Isamaa korduvalt pakkunud. Need on erakorralised Riigikogu valimised, kus tegelikult ühiskond oleks saanud anda oma tagasiside – millest siin kõneleti härra Vooglaiu mõttekäigus akadeemiliselt – sellele, mis toimub, et taastada uuesti see dialoog, mis on katkenud. Eriti küüniline oli kõneleda sellest noorte kaasamisest selles loogikas. Millest me räägime? Noorte kaasamise puudulikkusest! Me räägime siin praegu ka ühiskonnas väga mõjukate institutsioonide sisulisest seljapööramisest poliitilise juhtkonna poolt. 

40 ettevõtlusorganisatsiooni on saatnud korduvalt nii proua Kallasele kui ka härra Michalile kirja, et mitte ühtegi elementaarset kaasamisnõuet, puudutavalt meie majanduskeskkonda, ei ole täidetud. Miks me siis arvame, et noorte, kelle kaitsevõimalused, ühiskondliku autoriteedi võimalused on paraku objektiivselt madalamad kui mõjukatel ettevõtlusorganisatsioonidel või huvirühmadel, nende arvamusega arvestatakse? Seda ei ole tehtud!

Meil on praeguses olukorras Eesti demokraatias põhiküsimus, kuidas taastada uuesti usaldus, kuidas ühiskonnas saavutada uuesti katkenud kahekõne kodanikuootuste ja poliitiliste valikute vahel. See on meil katkenud. Selle asemel me oleme püsitanud niisuguse jääskulptuuri keset suve, selles loogikas, otsekui me otsime lahendusi praegu Brüsseli valimistest. Brüssel Euroopa Parlamendis, ükskõik kui laia legitiimsusega ta on moodustanud, Eesti demokraatia ummikseisu, paraku tuleb tunnistada, ei lahenda. Ja see on saatuslik viga, mida on teinud need võimul olevad poliitilised jõud, ja sellel on oma hind, mis puudutab Eesti inimeste usalduse kadu. Me peame selle ühiselt taastama. Eesti rahvas, noored, vanad, kultuuriavalikkus, ettevõtjad, maainimesed, linnainimesed. 

Ja kui küsida selle kohta, et noori kaasata – aga vabandust, nendes otsustes, mida on vastu võetud avalikkuse õiglustundele seljapööramisel –, miks te ei kaasanud siis automaksu puhul noori? Kui me räägime sellest, et on kaasamisprobleem, noortel ei ole väljundit tegelikkuses, võtame ükskõik millised ühiskonna õiglustunnet … mõistetamatuks jäänud poliitilised valikud. 

Ja nüüd püütakse selle aktsiooniga tõestada ära, et see võimuliit selle poliitikaga on nende meede perede kindlustunde taastamiseks, et see on nende meede demokraatiakriisi lahendamiseks Eesti Vabariigis, et see on nende meede tegelikult, et näidata, et neile ühiskonna arvamus kuidagi täiendavalt korda läheb. Ja panete tähele – ma tulen tagasi selle juurde –, et Riigikogu valimiste puhul seda ei juleta teha, sest saadakse aru, milline on nõudlike, tarkade, maa ja oma tuleviku eest muretsevate noorte hinnang nendele parteidele, kelle eksperimenteeriv poliitika on Eesti ühiskonnale ja just nimelt järgmiste põlvkondade kindlustundele väga kalliks maksma jäänud. 

Meil seisab ühiselt ees kõigepealt auditi koostamine 2027. aasta kevadel, mis meie riigis siin tegelikult juhtunud on ja mis on selle hind ühiskondliku sidususe mõttes, objektiivne hind ühiskonnale. 

Isamaa ei pea võimalikuks toodud põhjendustel olla sellises etüüdis kaasosaline. Ma kutsun veel kord esile. See on tähelepanuväärne, et nendest asjadest, millest me täna kõnelesime, siin on olnud juttu ERR-i nõukogust, küll muus kontekstis, siin on juttu olnud erinevatest institutsioonidest, valimisõiguse küsimustes sellest lubadusest, mille Kaja Kallase ajal 2023. aasta kevadel andis koalitsioon, et otsitakse parlamendis ühisosa, ka sellest on taganetud. Enamushääled loetud kuud enne valimisi võimaldavad ka valimisreegleid muuta. 

Ma arvan, et see ei ole hea praktika. Me jällegi mängime tulega, me loome kultuuri, mis on tagasikäik varasemast nii-öelda kokkuleppekeskkonnast, mis meie väikses riigis, ka demokraatlike institutsioonide, ka valimisreeglite vahel on olnud. Selles vaimus teeb Isamaa ettepaneku selle eelnõu menetlemine katkestada, vaadata üksteisele silma kõigil poliitilistel jõududel ja kutsuda ka noored hinnangu andmiseks. Ma arvan, et see dialoog võiks olla väga huvitav parlamendi põhiseaduskomisjonis noorte esindajatega selle usalduskriisi puhul, mis meil tegelikult praegu on aset leidnud siin viimasel ajal. Aitab elamast vales! Nii et Isamaa teeb ettepaneku katkestada see teine lugemine ja vaadata asjadele otsa tegelikkuses, selles keskkonnas, kus me asetseme – Eestimaa, Eesti rahvas, Eesti riik – 2026. aasta suvel. Aitäh!

Nüüd enne järgmist läbirääkijat on tekkinud mõned protseduurilised küsimused. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kuna kõneleja mainis mind, siis kasutan võimalust küsimuseks. Te olete täna vähemalt ühel korral … Küsimus teile ka. Te olete täna vähemalt ühel korral katkestanud Urmas Reinsalu ettekande, kuna ta räägib teemast pidevalt mööda. Mul on küsimus, miks te seda praegu ei teinud. Mul läks küll järg kaduma, et mis see teema üldse on või mis see eelnõu on, ise unustad ka ära, sest jutt oli nii pöörane ja nii segane. Mulle tundub, et ta ei saa eelnõu sisust ka aru. Ja mida siis sellisel juhul teha, kui terve kõne põhineb valearusaamal? Mulle tundub, et Urmas Reinsalu arvates see muudatus hakkab kehtima järgmisel aastal. See hakkab kehtima järgmisel aastal, aga see mõjutab europarlamendi valimisi, mis toimivad aastal 2029. Järgmisel aastal on Riigikogu valimised. Mida teha sellises olukorras, kui Riigikogu liige ei saa aru sellest, mida ta räägib?

Ma arvan, et kõik Riigikogu liikmed saavad aru, mida nad räägivad. Kui te küsite, kas oli võimalik jälgida, oli võimalik jälgida härra Reinsalu juttu. Tõepoolest, ta rääkis noorte kaasamisest. Kõik enne teda, eelnevad ettekandjad rääkisid ka Riigikogu valimistest, et tuleb põhiseadust muuta, ja härra Reinsalu tõi selle konteksti ka, Riigikogu valimised, muidugi natuke laiendatult, kuid lõpuks jõudis ikkagi Euroopa Parlamendi valimiste ja valimisea langetamise juurde. 

Signe Riisalo, palun, protseduuriline küsimus istungi juhatajale!

Aitäh! See on muidugi väga vaba tõlgendus kõnealusest teemast, mille härra Reinsalu meile esitas. Minul oleks olnud teile palve, et tuletage kolleegidele meelde, et vaba mikrofon on esmaspäeviti. Tõsi, seda tuleb nüüd mõned kuud oodata.

Täpsustav küsimus on vastu võetud ja tõesti, vaba mikrofon tuleb sügisel. Peeter Ernits, protseduuriline küsimus istungi juhatajale. 

Hea juhataja! See on puhtalt protseduuriline küsimus. Kui üks tubli noor kolleeg ei saanud aru kolleeg Reinsalu jutust, siis see ongi sotsiaalse ebaküpsuse näide suurepärane. Mina sain väga hästi aru. 

Siit ma kahjuks protseduurilist küsimust küll ei leidnud istungi juhatajale. Aga läheks nüüd läbirääkimistega edasi. Lauri Läänemets tuleb kõnetooli. Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ma muidugi ei tahaks noomida ja ega ei ole ilus noomida lugupeetud kolleege siia pulti tulles, aga kuidagi kipub minema viimastel nädalatel niimoodi, nii nagu just praegu ka on läinud, et pigem konservatiivsed erakonnad osutavad, kui argumendid saavad otsa, siis osutavad meie kolleegide kas soole või siis vanusele. Ja need peaks olema siin saalis siis kuidagi nagu märkimisväärsed asjaolud, mis tõmbavad seda nii-öelda inimese usaldusväärsust alla. See sotsiaalne ebaküpsus, lugupeetud Peeter Ernits, see oli väga kohatu. See oli täpselt sama kohatu, kui eelmisel nädalal Aivar Kokk Reili Ranna suhtes ka avaldas arvamust, et ta on siin ainult sellepärast, et ta üldnimekirjas pandi mingile kohale, mitte sellepärast, et naine või noorem naine võiks olla kuidagi võimekas. Ma heidan seda ette nii Keskerakonnale, Isamaale kui ka EKRE-le, et see millegipärast kipub olema mitte nagu juhus, vaid muster teie puhul.  

Aga nüüd sellest eelnõust ja teemast. Ma ise oma elus väga palju aastaid, olles olnud noorte esindaja, olles olnud üliõpilasesindaja, olen pingutanud kunagi selle nimel, et noored rohkem ühiskonnaelus osaleks. Kui kunagi noortevolikogusid Eestisse hakati tegema, siis ma sain olla üks nendest inimestest, kes üle Eesti tegelikult väga palju kohtus omavalitsusjuhtidega ja seletas noortevolikogu olulisusest. Olin pikka aega ka mentoriks väga paljudele noortele. Ja ma ütlen, et on väga keeruline, on väga keeruline mõnikord neid noori kaasa saada. Ma olen ka seda noorte osalust ja kaasarääkimist proovinud rohkem tekitada siis, kui ma olin kunagi vallavanem. Ma ütlen, et kohati õnnestus, kohati mitte, aga kogu selle aja jooksul, mis minu elus see küsimus nii-öelda praktiliselt on olnud teha, ma ütlen, et üks kõige olulisemaid asju, mis tegelikkuses paneb noort inimest ühiskonnaelu küsimustes kaasa rääkima, valimistel kaasa rääkima, oma kodukoha asjadest rääkima, kaasa rääkima, on usaldus. Seda usaldust ei saa seadusesse kirjutada. Vaat, seda usaldust ei saa seadusesse kirjutada, aga seda saab väljendada tegudes ja sõnades.  

Ma pean ütlema, et äärmiselt kahju on tegelikult see, mida me siiamaani konservatiivsete erakondade poolt oleme kuulnud, et seda usaldust noortesse ei ole. Siin puldis käivad inimesed ja püüavad seletada, kuidas noor inimene on rumal, kuidas noor inimene pole küps, kuidas noor inimene pole valmis, kuidas noor inimene ei saa ühiskonna asjadest aru. Aga vaat meie, vaadake, kui te olete 40, 50 või 70 aastat vanad, siis me oleme need kõige targemad siin ühiskonnas. Mis siis, et see tulevik ja meie, lugupeetavad, enamuse heaolu ja tulevik on tegelikult nende inimeste kätes, kes on noored. Nemad peavad meid ühel hetkel üleval pidama ja nende kohustus selles on oluliselt suurem kui meie kohustus vanemate inimeste ees. Seda sellepärast, et demograafiline protsess on lihtsalt selline.  

Minu arvates väga tabavalt ühes rahvusringhäälingu arvamusloos ütles Daniil Martikainen tegelikult seda, rääkides küll teisest teemast, noortest, aga ta ütles, et see noorte tunne, et ühiskond tahab saada neilt noortelt aina rohkem ja aina rohkem, aga anda neile aina vähem. Ja vaat see on minu arvates väga tabavalt selle Tartu Ülikooli magistrandi poolt öeldud, et see on see, mida noored tunnevad, ja see on see sõnum, mida ma olen millegipärast nii palju siit saalist täna kuulma pidanud. 

Põhiseaduskomisjonis ma meenutasin ka seda, lugupeetavad, Ma arvan, et meil kõigil on väga palju erinevate valijagruppide inimestega olnud suhtlust. Ja ma ütlen teile, et täiskasvanud inimesi – vahet ei ole, mis vanuses, aga nad ei olnud enam noored – on väga palju minu elus, kes ei saa aru, mis asi on valitsus või Riigikogu. Nad pöörduvad ministri poole ja arvavad, et ta on Riigikogus, või pöörduvad Riigikogu liikme poole ja ütlevad, et mida te seal valitsuses teete. Neil ei ole nagu seda kogemust, ükstapuha mis põhjusel. Ja ma võin teile öelda, et täiskasvanud inimesi, kes ei saa aru, kuidas Euroopa Liit toimib või Euroopa Parlament, on veel rohkem, kes ei mõista seda. Ma võin teile ühte asja öelda, et noored on need, kes seda õpivad, aga täiskasvanutele ei õpetata seda kuskil.  Nii et tegelikkuses me pigem oleme järjest rohkem selles olukorras, kus noored inimesed mõistavad Euroopa Liidu toimimist, Euroopa Parlamendi toimimist, neid võimalusi, mida selle läbi saab mõjutada, palju paremini kui võib-olla täiskasvanud, vabandust, nii-öelda noortest vanemad inimesed. Nii et mina ei seaks noorte pädevust nendes küsimustes kahtluse alla.  

Ja Urmas Reinsalu, no ma kuulasin seda kõnet – ma eeldan, et see Keskerakonna kõne tuleb siit samasugune ja EKRE kõne –, et püütakse rääkida millestki muust, demokraatia kriisist või mingisugusest usalduse probleemist või millestki sellisest, aga tegelikult püütakse sellega varjata enda suhtumist tegelikult noortesse. Ma ütlen, et see ei ole nagu usaldust loov lähenemine. Kui argumendid otsa saavad, siis võetakse mingisugused sellised asjad kasutusele. Üks asi, ma ei ole Reinsaluga nõus, et meil on kuidagimoodi demokraatia kriis. Me võime rääkida kõigest muust, aga ma arvan, et meil on natukene usaldust ühiskonnas võib-olla vähemaks jäänud ja see debatt ei aita seda siin sellisel kujul vähemalt suurendada. Ja minu arvates on liiga palju populismi. See, mida Urmas Reinsalu rääkis, on ju puhas populism. Tulla rääkida selle eelnõu puhul kõigest muust kui sellest eelnõust, kõigest muust kui nendest noortest, nende võimalustest, on ju, ühiskonnas kaasarääkimisest, suuremast osalemisest, rääkida sündidest ja mingisugustest muudest teemadest – see on ju populism kuubis. Minu jaoks nendel hetkedel ei erine ei Konservatiivne Rahvaerakond ega Isamaa teineteisest. Nii nagu ma alustasin, see suhtumine naistesse, suhtumine noortesse ja see, kuidas ennast väljendatakse, et tegelikkuses ei taheta väga sisuliselt rääkida. Poliitikas peab see populism alati olema ja see ei kao mitte kuskile ja kindlasti sotsiaaldemokraadid ka natuke on mõnes küsimuses populistlikud. 

Aga me ei saa olla sellised populistid. Me keegi siin saalis ei tohi olla sellised populistid, nagu seda me oleme kuulnud, sest see vähendab ühiskonnas usaldust. See on midagi, mis, usalduse kaotus lõpuks riigi, riiklike institutsioonide ja rahvaesindajate vastu on midagi, mis ei ole poliitikute kaotus, vaid on Eesti riigi ja Eesti rahva kaotus.  

Nii et minu üleskutse, lugupeetavad, on ikkagist mitte minna selle kõigega kaasa. See eelnõu on hea, seda on väga pikalt arutatud, väga pikalt tehtud ja lõppkokkuvõttes vajalik. Nii et usaldagem noori, usaldagem mitte ainult homset tulevikku, vaid tänast olevikku. Aitäh!

Aitäh! Me kuulaks pikemad kõned ära, siis hakkame vastusõnavõttudeks. Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid sel hilisõhtusel tunnil! Mina olen osalenud valimistel 16-aastasena. See oli 24. veebruaril aastal 1990, kui ma osalesin Eesti Kongressi valimistel. Eesti Kongressi valimistel! Ma läksin sellele valimisele väga selge teadmisega, keda ma valin. Ma olin eelnevalt väga põhjalikult endale selgeks teinud, miks ja milliste printsiipide alusel ma lähen valima, kes olid võimalikud kandidaadid ja milline võiks olla minu lõplik valik. Ma tegin seda täie teadlikkusega, olles 16-aastane. 

Ja seda enam ma olen hämmastunud, et Isamaa Erakond, mis ennast seostab ka Eesti Kongressiga ja Eesti Kongressi pärandiga, on täna siin saalis sellise ettepanekuga, mis alavääristab 16-aastaste seisukohti. Ometigi, aastal 1990 te olite teisel seisukohal. Ma ei saa aru, mis teiega on juhtunud. Miks te ei taha usaldada oma noori? Miks te arvate, et nad ei ole võimelised kaalutletud otsuseid langetama? Miks te arvate, et see populismivaht, mida siin saalis pekstakse ka mõnede teie erakonna inimeste poolt, et see populismivaht on see, mis peaks nendeni jõudma? See ei pea nii olema. 

Uskuge mind, noored inimesed on täna oluliselt teadlikumad sellest, mis nende ümber toimub. Ja kui nad lähevad langetama oma kaalutletud otsust, siis nad teavad täpselt, millised on nende võimalikud valikud ja milliste sammude eest nad seisavad. See noorte alavääristamine siin Riigikogu kõnepuldist läbi erinevate avalduste, sealhulgas selle eelnõu teise lugemise katkestamise näol, ma arvan, et see ei ole kohane. See ei ole kohane juba ainuüksi põhjusel, et 1990 te uskusite noortesse ja te uskusite, et need noored võivad tulla ja muuta ühiskonda. Ja need noored tulid ja nad panustasid ühiskonda. Ja nüüd te tulete ja ütlete: teil pole lootustki, teil ei ole lootustki. 

Sõbrad, nii need asjad ei käi. Mina isiklikult arvan, et kui kohalikel valimistel me nägime, et noored tulid välja – jah, võib-olla neid oli veel vähe, võib-olla oleks pidanud rohkem noori välja tulema, aga nad tulid välja –, siis nüüd me oleme olukorras, kus te tulete ja ütlete, et ei, ega Euroopa küsimustes, need on nii keerulised küsimused, te ei ole võimelised otsustama, te ei ole üldse võimelised mitte millegi üle otsustama, teil ei olegi õigust selle üle otsustada, sellepärast et meie teame, kuidas need asjad on. Need asjad ei ole nii! 

Uskuge mind, tänased noored on teadlikud ja nad oskavad teha valikuid. Ma olen ise olnud aastaid koolis õpetaja ja olen rääkinud noortega pikalt ka ühiskondlikel teemadel. Nad teavad väga täpselt, kellega ja mil moel ka siin saalis tuleb neil kokku puutuda, milliste maailmavaadete, milliste hoiakute ja milliste nägemustega. Ja arvata, et noor ei ole täna see inimene, kes võiks osaleda ühiskonnaelu üle otsustamisel ka natuke laiemalt, lisaks kohaliku elu küsimustele nüüd ka Euroopa Parlamendi valimistel – see on küüniline, see on kitsarinnaline ja kahjuks on see ka ühiskonda lõhkuv ja lõhestav. 

Ja see ei ole usaldust taastav, Urmas Reinsalu, see ei ole usaldust taastav meede! See on tegelikult meie ühiskonda lõhkuv meede, see on noori alavääristav meede ja selle vastu tuleb astuda. Selle vastu me saame astuda täna kõik viisil, et me liigume selle eelnõu menetlemisega edasi, me liigume kolmanda lugemiseni, et me saaksime selle otsuse ka seaduse näol vastu võtta. Ma tänan tähelepanu eest ja soovin kõigile kaalutletud valikuid!

Aitäh! Nüüd Urmas Reinsalu Riigikogu liikmena. Enne oli fraktsioon, kunas tuli katkestamise ettepanek. Urmas Reinsalu! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks, palun!

Isamaa sõnum on lootuse sõnum. See on sõnum sellast, et on võimalik alternatiiv tänasele ummikusse jooksnud ja ühiskonnale selja pööranud poliitikale. Ja seda ühiskonda, millele on selg pööratud, ei ole võimalik lahterdada, vaadates seda hävitavat tagasisidet ühiskonna arvamusest, ei noorteks ega vanadeks, maainimesteks, linnainimesteks, jõukamateks, väiksema, kasinama sissetulekuga inimesteks. See on kogu ühiskonna hävitav tagasiside. 

Valetav poliitika on viinud meid ummikusse. Esimese signaali – tõepoolest, härra Hussar mainis varasemaid valimisi – nüüd selles valimistsüklis andis Eesti rahvas Euroopa Parlamendi valimistel. Teise signaali andsid nii noored kui ka vanemad, elukogenumad Eesti inimesed kohalikel valimistel, kuid tegelikult juba ka ühiskonna ootustest irdunud poliitilist juhtkonda see ei kõigutanud. 

Ja usalduse taastamiseks tuleb anda kolmas signaal Riigikogu valimistel loetud kuude pärast. See saab olema ka Eesti kodanike, noorte ja vanade, meeste ja naiste kohtuotsus sellele kehvale poliitikale, mille tagajärgi ei talu mitte need isikud, kes on riigi juhtkonna troonil. Neid tajuvad tegelikult oma käest lastud võimalustega, oma ahenenud ostujõuga, oma piiratuma tulevikuväljavaatega Eesti pered, Eesti noored, isad ja emad, tütred ja pojad. 

Isamaa sõnum on lootuse sõnum. Ja meie sõnum on just nimelt selles, et praeguses keerukas olukorras me peame ühiskonna ootust kuulama ja tegelema nende ülesannetega, mis on vastavuses vajadustega ühiskonnas ja ootustega. Kahjuks see kahekõne on sisuliselt katkenud. 

Ja kõneleda siin praegu selle läbikukkunud poliitika juhtkonna poolt kõrgstiilis, korrale kutsuvas, nõudvas stiilis on Isamaa jaoks vastuvõetamatu. Kohalike valimiste põhiseaduse muudatus, mis võeti vastu pigem kümmekond aastat tagasi või seitse-kaheksa aastat tagasi, Isamaa toetas seda. See oli tõsise arutelu koht, see võeti vastu minu mäletamist mööda vist kahe järjestikuse parlamendikoosseisu poolt. 

Ma kordan, härra Hussar, teile, tuletan meelde, et 2023. aasta kevadel te lubasite seda, et kõiki poliitilisi jõude kaasavalt algatatakse arutelu Riigikogu valimistel valimisea langetamise üle ja siis juba vaatega 2027. aastasse. Te loobusite sellest. Ja ma kirjeldasin valgusvihuna, miks te seda tegite. Te saite aru, et Riigikogu valimistel noorte laiem kaasamine valimisõiguse laiendamisele tähendab seda, et need noored tulevad ja annavad oma hävitava hinnangu teie poliitilisele agendale. Lihtne ju! Me teame ju seda! Kaks ilma kolmandata ei jää praeguses olukorras. Sellest te loobusite.

Ja Pipi-Liis Siemann tegelikult kas ei tahtnud või ei osanud selgitada, kuidas 2023. aastal transformeerus Riigikogu valimiste asi, korraga üks ots läks sisse, teisest otsast tuli välja hoopis Euroopa Parlamendi valimisea langetamiseks. 

Ja nüüd selles olukorras püüda siin vastandada noori ja vanemaid inimesi, erinevaid ühiskonnagruppe – küllalt on juba sellest vastandumisest, mida on siin saalis tahtliku poliitilise agendaga püütud külvata. Te ütlesite – teie partei juhtkond tunnistas üles möödunud aasta detsembris –, et teie poliitiline kreedo ongi ühiskonna vastandamine, et selle mõjul, kui ühiskonda tülli ajada veel rohkem võrreldes tänase olukorraga, oleks see siis pääsetee võib-olla poliitilise eksistentsi säilitamiseks. Väga küüniline! 

Tõepoolest, tuleb avaldada tänu selle eest, et seda Eesti ühiskonnale nii avameelselt juleti öelda, kirjeldada poliitilist opereerimismudelit ühe partei poliitilise omakasu nimel kogu ühiskonna katselaboriks muutmiseks. Näete, millised eksperimendid meil siin käivad! Ja seda ei häbenetagi.

Lõpuks, härra Riigikogu esimees, head tavad, parlamendi kodukorra kultuur, ka olulistes küsimustes ühisosa otsimine opositsiooni ja koalitsiooni vahel – siin on ju erinevad arvamused poliitiliste jõudude vahel, parlamendi liikmete vahel ka selles küsimuses –, on tegelikult kõik jäänud, ma loodan, et ajutisse minevikku. 

Me oleme liikunud oma poliitilises kultuuris, ka siin parlamendis otsuste tegemisel, asjades, mis on ka valimisreeglite muutmised, oluliselt tagasi. Ja meie ülesanne – ma pean silmas Eesti poliitiliste jõudude ülesannet valimistejärgselt. Midagi head ka järgnevad kuud meile ei kuuluta. Me teame, et poliitilise juhtimise mõttes on ees kaotatud aeg, Eesti ühiskonna jaoks kaotatud aeg. Siis on ülesanne taastada see kaotatud ja katkenud poliitiline kultuur. Ja selle üks element on see, mis veel viimase mälestuskilluna oli kirjas ka koalitsioonilepingus 2023: valimisreeglite muudatusel taotleda ühisosa poliitiliste jõudude vahel. 

Seda dialoogi ei ole hetkekski tekkida lastud väga lihtsal põhjusel. Sest nagu ma aru saan, lisaks sellele, et selle eelnõu eesmärk on asendustegevusena öelda, et see ongi perede kindlustunde taastamise meede, see ainus meede, mida on suudetud välja mõelda nende aastate jooksul võrreldes sellega, mida regulatiivselt on habrastatud, siis selle eesmärk on ka kuidagi vastandav. Isamaa usaldab Eesti noori ja Isamaa sõnum on lootuse sõnum. Aitäh!

Aitäh! Nüüd läheb kõnetoolis rebimiseks. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Ma avastasin ühe enda jaoks päris suure vastuolu, mis ma täna olen siin kuulnud, on see, et olles viimased aastad väga aktiivselt ja viimane pool aastat veel eriti aktiivselt jälginud, kuidas toimuvad avalikud debatid erinevate sotsiaalmeedia ja just noorte sotsiaalmeedia kasutamise üle. Mida ma olen näinud, on see, et väga palju räägitakse, et me ei peaks mitte kuidagi abistama noori sotsiaalmeedias, me ei peaks kuidagi võib-olla üle reageerima nende ohtude eest sotsiaalmeedias, sest noored on piisavalt küpsed, noored teavad, 12-, 15-,16-aastased noored teavad, mida seal saab teha, miks seal tehakse. Nii et ärme räägi mingisugustest piirangutest, ärme räägi mingisugustest kaitsemehhanismidest noortele. 

Kuulates tänast arutelu, siis on kõik risti vastupidi. Väga palju on tulnud argumente, et noored ei ole veel piisavalt sotsiaalselt küpsed, et teha mingeid otsuseid. Noortele peaks veel andma aega, et nad saaksid näiteks 16-aastaselt Euroopa Parlamendi valimistel minna kasti juurde. 

Ma arvan, et see on oluline tähelepanek, mida me kindlasti peaksime mõtlema, et ei saa olla nii, et ühe otsuse juures me ütleme, et noored ei ole valmis, ja teise otsuse juures ütleme, et noored on väga valmis. Sellepärast ka mina, kes ma ei olnud selle eelnõu algatamise juures, olen täna kindlalt seda meelt, ja kuulates neid arutelusid siin, et tegelikult me peaksime noori rohkem usaldama, me peaksime andma noortele rohkem võimalusi kaasa rääkida, kaasa mõelda, sest noored on, nagu ka täna korduvalt on öeldud, need, kes tulevikus neid otsuseid teevad. Ja 16 aastat, 17 aastat on see vanus, kus juba on see teadmine olemas, on need oskused olemas. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti rahvas! See on küll huvitav küsimus, kas me anname noortele valimisõiguse või mitte. Aga mis tähendab "noored"? Mis east algab see noorus? Otsustati, et nüüd on 16 aastat. Okei.

Ma küsisin siis komisjoni ettekandjalt, kui palju on Euroopa Liidus neid riike, kus saab Euroopa Parlamendi valimistel valida siis, kui sa oled 16 või 17 aastat vana. Euroopa Liidus on 27 riiki, ainult neljas saab valida siis, kui sa oled 16 või 17, need on Austria, Belgia, Saksamaa ja Malta. Ja ma ausalt ei saanud ühtegi argumenti, miks Eesti peaks olema see viies, samal ajal kui meie naabrid Soome, Rootsi, Läti, Leedu ja Poola üldse ei ole valmis sellega edasi minema. Miks meie peame olema siis järgmine riik?

Ja loomulik küsimus on see, et kui sa oled 16 aastat vana, siis sa saad valida Euroopa Parlamendi valimistel – miks sa järgmisena ei saa valida, kui sa oled 15 aastat vana, 14 aastat vana? Kust see piir jookseb? Siiamaani on ikkagi olnud niimoodi, et enamikus Euroopa riikides, Euroopa Liidu riikides on see piir olnud 18 aastat, ja minu meelest see on täiesti okei.

Kui me räägime sellest, et saab kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel siis, kui sa oled 18 aastat vana, mida see praktikas tähendab? Paljud ei saa sellest aru, aga tegelikult see tähendab seda, et noored inimesed, kes meil Eestis on, käivad koolis, kui nad on 18 aastat vanad. Ja siis nad näiteks kandideerivad Euroopa Parlamendi valimistel ja näiteks osutuvad valituks. Ja siis nad peavad nagu Brüsseli kolima ja nende hariduskäik – noh, ma ei tea, mis sellest edasi saab.

Ma saan aru, miks liberaalsed erakonnad seda teevad. Kuna neil ei jätku enam täiskasvanute hääli – me näeme ise, mis on nende erakondade toetus Eestis –, siis nad üritavad leida uusi valijaid. Ja nüüd proovitakse leida neid nende seas, kes on 16–18 aastat vanad. Mul on teile halb uudis. Esiteks, need inimesed ei ole väga aktiivsed valimistel. Ja teiseks, kui vaadata reitingutele otsa, siis ma saan aru, miks sotsiaaldemokraadid seda teevad. Tõepoolest, noored valivad sotsiaaldemokraate, aga nagu öeldakse, et kui sa oled noor, siis kui sa ei ole sotsiaaldemokraat, siis sul ei ole südant, ja kui sa oled natuke vanem, siis kui sa oled jätkuvalt sotsiaaldemokraat, siis sul ei ole ajusid. See on arusaadav. Aga miks näiteks Eesti 200 ja Reformierakond seda teevad? Vaadake reitingutele otsa. Te ei ole populaarsed noorte seas, absoluutselt ei ole. Päriselt! Ja see, et te seda üritate teha, ei too teile lisahääli juurde.

Kolm minutit juurde, paluks!

Kolm minutit lisaks.

Ja minu küsimus on see. Kui Lauri Hussar tuleb siia pulti ja hakkab rääkima sellest, kuidas noored ikka peaks valima Euroopa Parlamendi valimistel ja nii edasi, siis minu küsimus on see, et vabandust, aga mida Eesti 200 on teinud noorte heaks, miks noored peaksid teid valima. Ma ei näe ühtegi põhjust. Ja see, et teie reiting on praegu poolteist protsenti, on reaalsus. Ja uskuge mind, noori seal ei ole väga palju. Te võite loomulikult proovida leida neid uusi valijaid, aga minu meelest see on täiesti lootusetu. 

Siinkohal, noh, ma ei tea … Mul kasvavad ka peres lapsed ja varsti saavadki nad 16-aastaseks ühel hetkel. Mina küll ei kujuta ette, et nad hakkavad valimistel käima ja kahe aasta pärast hakkavad nad kuskil kandideerima. Ega ilmaasjata ei ole see, et enamikus Euroopa riikides on ikkagi needsamad piirangud: 18 ja 21. Miks me arvame, et meil siin Eestis on mingi teistsugune olukord võrreldes teiste Euroopa riikidega? Mis poolest me oleme siis teistsugused? Mispärast meie noored on, ma ei tea, palju targemad, palju täiskasvanumad võrreldes, ma ei tea, Prantsusmaaga, Hispaaniaga, Itaaliaga ja nii edasi, ja nii edasi? 

Ma ei näe siin ühtegi loogilist argumenti selle kasuks, et 16- või 17-aastased võiksid hääletada Euroopa Parlamendi valimistel. Aga ma näen siin seda, et lihtsalt need erakonnad, kes üritavad leida endale uusi valijaid ja ei leia seda olemasolevate valijate seas, nad proovivad lihtsalt leida uusi valijagruppe. Ühest küljest on see kahetsusväärne ja teisest küljest on see minu meelest täiesti lootusetu. Nii et te võite proovida, aga see teid ei aita. Meie kindlasti seda eelnõu ei toeta, sest meie arvates on see küüniline, et niimoodi üritatakse noori ära kasutada teatud mõttes, poliitiliselt. 

Kui me vaatame kohalikele valimistele otsa, siis aastal 2017 – mäletan seda väga hästi – ma olin Kristiine linnaosa vanem Tallinnas. Siis olid kohalikud valimised ja esimest korda tuldi välja selle teemaga, et 16-aastased ja 17-aastased saavad hääletada. Siis me vaatasime numbritele otsa ja saime aru, et tegelikult nad ei käi valimistel, sellepärast et sellises eas, ma ei tea, kas öelda noortel või lastel, sest nad on veel väga noored, on täiesti teistsugused huvid. Neid ei huvita poliitika ja minu meelest see on täiesti normaalne. Ei peagi huvitama. Ja ega see valijate number sellest väga palju ei muutu. Nii et ärge lootke, et noored hakkavad massiliselt valimistel käima ja teie poolt hääletama. Seda ei juhtu.

Meie loomulikult seda ei toeta ja teeme kindlasti ettepaneku teisel lugemisel see eelnõu katkestada. Aitäh!

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! No täna on siia pulti tulles sihuke déjà-vu tunne. Jälle tundub niimoodi, et igaüks mõõdab seda eelnõu täpselt oma mõttemaailma pinnalt. Kes kujutab ette, et iga eelnõu, iga algatus kalkuleerib ainult seda, et kes saab rohkem või vähem hääli või kes saab rohkem või vähem eetriaega Eesti Rahvusringhäälingus, see näebki seal igal pool tonti ja suurt hirmu, et tulevad noored ja mine tea, äkki valivad valesid erakondi, sest tuleb välja, et ei ole piisavalt küpsed ja konservatiivsed. Ma saan aru, et Vadim on nüüd küllalt vanaks saanud, sotsiaaldemokraatide hulgast lahkunud ja jõudnud Keskerakonna ridadesse. Eks elu näitab, et liigutakse ka teistpidi. Aga oma kogemuse pinnalt ei pea võib-olla üldistama kogu elanikkonnale.

Mina näiteks usaldan noori ja ma arvan tõesti, et olles ka päris paljudes koolides käinud ühiskonnaõpetuse tundi andmas, kohtunud noorte rühmadega siin, on väga ebaõiglane väita, et 16- ja 17-aastased, 18-aastased kuidagimoodi saaksid vähem aru ühiskonnas toimuvast ja maailma asjadest. Pigem võiks tõesti öelda vastupidi. Mina olen iga kord imestanud ja imetlenud noori, mõeldes ka enda peale selles vanuses. 

Härra Reinsalu, kas te saate vahepeal mitte vahele segada? Aitäh!

Mõeldes enda peale selles vanuses, siis ma olin poliitikahuviline ja tõesti jälgisin seda pikalt, aga väga paljud minu eakaaslased toona mitte. Aga kui me vaatame praeguseid noori, siis see nende teadmiste hulk ja see, kuidas nemad orienteeruvad maailmas toimuvas, kui palju nad loevad, kui palju nad huvi tunnevad keskkonnaküsimuste vastu, julgeolekuküsimuste vastu, rahandusküsimuste vastu ka muide, ja üleüldse ühiskonnaelus toimuva vastu, ma ütleks, on palju suurem tegelikult, kui see oli paar põlvkonda tagasi. 

Nii et ma arvan, et see samm, et suurendada noorte valimisvõimalusi, ühiskonnaelus kaasarääkimise võimalusi, antud Euroopa Parlamendi valimiste näitel, aga ka kandideerimise võimalusi, on igati adekvaatne, igati põhjendatud. Ma ütleksin, et noored on nutikad, noori saab usaldada. Ja kuidagimoodi nüüd hakata sellele eelnõule vastu töötama nende argumentidega, mis siin on kõlanud, et keegi kuskil püüab endale hääli teha – no tulge taevas appi, need on 2029. aasta valimised. Küllap selleks ajaks võivad need jõujooned nii või nii alla muutunud. Mõned erakonnad, kes on täna tipus, võib-olla ei ole seal enam, ja vastupidi. Aga ma arvan, et see pole selle eelnõu teema. 

Ja täpselt samamoodi võib tuua ka neid näiteid, et keegi 18-aastane ütleb, et ta peab koolist ära minema, sest valiti Euroopa Parlamenti. See võib juhtuda igas vanuses, et valitakse ühte ja teise ametisse, eks ole, elu muutub, inimesed kolivad. Need pole tegelikult ju argumendid. Nii et küllap Eesti kodanikud on küllalt mõistlikud, adekvaatsed, nii 16-aastased kui ka vanemad. Nad valivad Euroopa Parlamenti selliseid inimesi, kelle elukogemus, ideed ja võimalused võimaldavad tal seal ka panustada. Täpselt samamoodi on ka see noor adekvaatne hindama, milline on tema haridustee, karjääritee ja muu taoline. Kui ta on näiteks tõesti suutnud niivõrd suure ühiskonna populaarsuse endale saada, et ta sinna Euroopa Parlamendi valitakse, siis ma kahtlustan, et tegemist on – ei taha seda sõna kuidagimoodi kergekäeliselt kasutada – nii-öelda heas mõttes imelapsega või imenoorega, kes on ilmselgelt piisavalt võimekas, et oma õpi- ja töökarjääri ühitada ja nende kahe vahel tasakaalu leida.

Ma ei muretseks nii palju noorte pärast, ma muretseks pigem selle pärast, kui me noored kõrvale jätame. See antud eelnõu on üks samm selles suunas, et noori rohkem laua taha tuua, noorte arvamusega rohkem arvestada. Ja kõik sellised sammud on sammud õiges suunas. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Tali, palun!

Austatud Riigikogu esimene aseesimees! Austatud kolleegid! Ma ütlen ausalt, et ega mul ei olnud ka plaani noorte küsimustes rääkida, sest noored on ise targad küll ja teavad, kuidas ja mida ning neil on üsna kindel ja selge maailmavaade ka, mis muidugi areneb. Aga see poliitiline debatt, mis siin oli, ikkagi sundis mind siia tulema ja oma arvamuse välja ütlema. See keeratakse nüüd ühtepidi mingiks poliittehnoloogiaks, et kes kui palju hääli saab, kes kui palju otsib. Minu meelest on see ebaaus – ma ei taha kasutada sõna "alatu" –, aga see on ka meie noorte suhtes ebaviisakas. Kuidas sa ütled, et kes on noor, kes võib, kes ei või? 

Ei, fakt on see, et inimesed õpivad ja inimese aktiivne eluiga on pikem, alates 16. eluaastast kuni, ma ei tea, 71. eluaastani. Ma olen varem ka debattides olnud ja vaielnud selle üle. Pigem on välja toodud, et noored ei ole küpsed ega suuda otsustada, nad ei saa maailmast aru ja neid on kerge mõjutada. Aga ma ütlen, et 71-aastaseid on palju lihtsam mõjutada kui 17-aastaseid. Kui ma õppisin keskkoolis, Pärnu 2. keskkoolis, siis õpetajad pidid ikka vaeva nägema, eriti ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad, et olla autoriteedid. Ma teadsin väga täpselt, mida ma maailma asjadest arvan, ja ega kellelgi ei olnud ülemäära lihtne oma arvamust mulle peale suruda

Ma arvan, et tänased gümnasistid ja keskkooliõpilased ja miks mitte ka kutseõppeasutuste õpilased näevad ja tajuvad maailma palju laiemalt, sest okupatsiooni ajal oli ikkagi informatsiooni kättesaadavus, töötlemine ja analüüsivõime märksa väiksem. 

Aga ma näen siin ka sellist põhimõttelist maailmavaatelist vastuolu, et mingid erakonnad vaatavad tagasi ja mingid erakonnad vaatavad edasi. Meie tahame, et noored oleks poliitika juures ja oma poliitiliste otsustega loovad nad endale tulevikku ja maailma. Ja vahet ei ole, millised need otsused on – õiged või valed, seda saab vaadata ju mingi ajalise perspektiivi pealt. Täna võivad viienda klassi poisid ju vabalt Hannibalile nõu anda, millal oleks õige aeg roomlaste vastu olnud sõjaelevandid käiku lasta. Aga see on jälle tagantjärele tarkus. 

Ma kordan üle ja rõhutan, et see on põhimõtteline maailmavaateline erinevus, kas edasi või tagasi. Mina väga tahan, et Eestis ei oleks ega tuleks stagnatsiooni, vaid Eesti läheks ikka julgelt edasi. Ja sellepärast ma väga seda eelnõu toetan ja kutsun ka kõiki eelkõnelenuid üle mõtlema ja valima ikkagi meeleparanduse ja tulevikku vaatava tee. Tänan väga!

Suur tänu teile! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Väga head kolleegid! Mõned mõtted siia hilisõhtusse sellel nii olulisel teemal. See on sihuke lihtsa inimese vaade, et miks ma liitusin selle eelnõuga ja siiralt toetan ja usun sellesse. 

Minu arvates maailm muutub sellise kiirusega, et kui me tahame selles olla edukad, siis me vajame oma edukasse Eesti tiimi, kui niimoodi laiemalt öelda, noori ja nende oskusi. Seda saab laiendada ka igapäevaellu. Täna on meist palju noorematel inimestel ja juba päris noortel inimestel midagi juurde anda. Mina näiteks seda igapäevaselt kasutan, küsin nende nõu ja saan ka head nõu. Ja minu kogemus ütleb ka seda, et need inimesed, kellele on noorena antud suur usaldus, need on olnud väga edukad oma elus ja saavutanud palju. Usaldame noori varakult ja see tulemus on hea. 

Ja kui ma mõtlen ka järele nendele kolmele aastale, kui siin saalis pinki nühkides oleme olnud kõik koos, et milliste otsuste üle ma siiralt tagantjärele kõige rohkem rõõmu tunnen ja mõtlen, et need olid head otsused, siis just need, mille puhul ma olen pidanud nõu oma lastega ja teiste nendevanuste inimestega. Sest eks me neid paljusid otsuseid ei tee siin ju ainult enda jaoks, vaid ikkagi, et nendel, kes meie järel tulevad, oleks hea siin Eestis elada ja oma elu kujundada. Ja sellest lähtuvalt igal juhul kutsun üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Eeldan, et sõnavõtud puldist on lõppenud, nüüd on jäänud kas siis vastusõnavõtud või sõnavõtud kohapealt. Kolm tükki, ma loodan, et neist piisab. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Tegelikult oleks tulnud neid ikkagi vahetult peale selle, milleks see reaktsioon oli, sest praegusel juhul pika vahega see ei pruugi olla päris mõistetav. 

Aga kuna siin sotsiaaldemokraatide juht nagu isiklikult ründas mind ja mulle tundub, et oma raevus, pimedas raevus ta ei kuulanud üldse, millest ma rääkisin. Ma rääkisin sellest, et enamik selle eelnõu koostajaid ei ole lugenud Ülo Vooglaiu raamatut "Inimesest kodanikuks". Sotsiaalne ebaküpsus on nii lai ja ka nende eelnõu koostajate seas. Ma juhtisin sellele tähelepanu, aga mitte sellele, et rünnata mingeid, et noori ei tohi usaldada ja nii edasi. Järelikult kolleeg Läänemets ei kuulanud üldse, mida ma rääkisin. Aga pime raev. Ja tegelikult see sündmus meenutab, nagu üks kolleeg mul hetk tagasi ütles, hungveipingide liikumist, eriti Riigikogu esimehe rünnak või selline pime raev. Inimesed, kes on kohe minejad, räägivad tulevikust. Ja väga tähelepanuväärne õhtupoolik siin praegu! Hungveipingide liikumise nagu mingi algus siin ja rääkida ja rünnata siin kolleeg Isamaa juhti, et ei olnud arusaadav, mida ta rääkis. See ongi see võõrandumine ja see kontekst. Suurepärane kõne oli sellest, mis kirjeldab olukorda, kus me oleme sattunud praegu. Ma võin kinnitada, et peale suvevaheaega lähevad need asjad siin veelgi tulisemaks ja veelgi raevukamaks. Nii et hungveipingide liikumine on, ma arvan, tõusuteel meil siin. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, eeldan, et sõnavõtt kohapealt, kuna teie nime ees on nr 1. Või tahate vastusõnavõttu?

Sõnavõtt koha pealt, absoluutselt.

Jaa, palun!

Aitäh, hea juhataja! Armsad kolleegid on nii palju rääkinud täna siin ilusaid sõnu noortest ja kaasamisest ja tarkusest, et ma seda ei hakka üle rääkima. Usaldusest on ka palju räägitud ja selles mõttes on huvitav, et usalduse osas on meie head kolleegid väga valikulised. Kui meil oli siin töölepingu seaduse arutelu, siis arvati, et noori päris kõiki usaldada ei saa. Õlleklaaside viimine ja nii edasi on veidi kahtlane värk, seal noored ei suuda ise otsustada. Selle koosseisu käigus me oleme kergitanud koolis käimise kohustust 18 aastani, nii et noored peavad igal juhul käima 18 aastani koolis. Nii me oleme siin koosseisus otsustanud. Mina isiklikult küll olin selle vastu, aga paljud kolleegid arvasid, et noored ei ole võimelised ise kujundama oma elu ja seisukohti ja seepärast tuleb koolis õppimise kohustus viia kuni 18-aastaseni kohustuslikuks. Nii palju noortest. 

Nüüd ma räägin iseendast ja tagasivaatest ja otsustamisest. Noh, tagantjärele ongi lihtsam tark olla, aga ma ei ole väga õnnelik, et ma omal ajal seda valimisea langetamist toetasin. Seetõttu ma seda eelnõu kindlasti ka ei toeta, sest minu meelest ei teinud ma siis õigesti ja teist viga ma teha ei soovi. Nii et mina seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh teile! Vastusõnavõtt, Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma arvan, et suur osa sellest, mida ma siin täna kuulsin, teeb mind äärmiselt kurvaks. Me kuulsime siin lootusetuse sõnumit – lootusetuse sõnumit nii Isamaa kui ka Keskerakonna poliitikute poolt – ja kuulsime ka usaldamatust noorte suhtes. Kuulsime uskumatus koguses populismi ja demagoogiat. Kuulsime poliittehnoloogiat, mis üritab musta valgeks rääkida ja millega üritatakse tänastele noortele öelda, et nad on lollid, mistõttu nad ei tohiks saada ka võimalust osaleda Euroopa Parlamendi valimistel. Äärmiselt kurvaks tegev kogemus. 

Ja seejuures argumente ei ole kõlanud. On kõlanud hästi palju poliitvahtu ja on kõlanud hinnanguid, mis ületavad igasuguse ettekujutuse sellest, milline see poliitdebatt Riigikogu saalis võiks olla. (Saalist öeldakse midagi.) Palun ära sega siin! Mine ära siit! Ma ei sega sind niimoodi vahele. 

Ja seetõttu ma arvan, et see sõnum siit saalist tuleb viia tänaste noorteni. Neile tuleb väga selgelt öelda, kes seisavad selle vastu, et neil oleks valimisõigus Euroopa Parlamendi valimistel, kes leiavad, et nad ei ole võimelised õppima, omandama teadmisi, et nad ei ole võimelised saama kogemust ühiskonnaelus osalemiseks. Kes on need inimesed? 

Head noored, vaadake, võtke see siit saalist kaasa ja mõelge kõikide nende poliitikute peale! Ma tulen veel korra tagasi ainult selle juurde, et mina olen valinud 16-aastasena Eesti Kongressil. Ja siis oli toonane Isamaa erakond üks neid, kes ütles, et jah, meie oleme need, kes kutsume selle asja kokku ja paneme ka 16-aastastele selle võimaluse ette, et nad saavad valida. Ja täna Isamaa tuleb ja ütleb, et see ei ole üldse oluline. Mõelge selle peale pisut!

Viimasena, Vadim Belobrovtsev, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh! Loomulikult väga selline huvitav kõne Riigikogu esimehe poolt, aga ma veel kord tuletan meelde, millest ma puldist rääkisin. Mul küll ei õnnestu meelde tuletada, millega siis Eesti 200 on hakkama saanud nende kolme aasta jooksul, mis oleks nagu noortele inimestele selline hästi hea uudis. Ma ütleks niimoodi. 

Me siin kolleeg Helmen Kütiga nagu vahepeal arutasime, kuna ma rääkisin sellest, et kui noorest peast nagu nii-öelda inimene on sotsiaaldemokraat nagu, siis see on täiesti loomulik, ja kui ta ei ole nagu, siis tal ei ole südant, ja kui ta hiljem nagu on ikka jätkuvalt sotsiaaldemokraat, siis tal ei ole mõistust. See on ju väga levinud väljend tegelikult ja see ei puuduta niivõrd nagu sotsiaaldemokraatlust, vaid seda vasakpoolset ideoloogiat. Kui inimene on noor, siis ta toetab reeglina nagu vasakpoolseid, ja kui ta on natuke täiskasvanumaks saanud, siis ta pooldab ikkagi rohkem konservatiivsemaid ja parempoolseid erakondi.

Ma ei taha siin kedagi solvata või mida iganes, aga päriselt, kui Euroopa Liidus on neli riiki, kes tegelikult on lubanud seda nagu, et 16-aastased saavad Euroopa Parlamendi valimistel hääletada, siis ma arvan, et see on väga selline konkreetne sõnum. Ma küll jätkuvalt ei saa aru nagu, miks meie peame olema nagu järgmised, kes seda lubab, sest minu meelest noored peavad ikka oma noorust nautima ja mitte poliitikasse astuma. Aitäh!

Aitäh teile! Head kolleegid, kuna ma ei jälginud tõepoolest seda debatti, siis mul puudub järg, et keda siin mainiti ja keda mitte. Võtan veel kolm vastusõnavõttu, nii et Tanel Kiigega lõpetame. Siis kasutan seda õigust, et mitte anda. Urmas Reinsalu, palun!

Kui sa debatti ei jälginud, siis ära kasuta seda õigust. Anna siis selle eelduse järgi, et palju inimesi … , eks ole. Siin saavad ju kõik võtta ka sõna läbirääkimistel, ma juhin tähelepanu, teisel lugemisel, ükskõik kas puldist või mitte. 

Aga tähendab, ma tahaksin öelda seda, et praegu me kõneleme siin niisuguses kõrgstiilis, püütakse meile manada ette otsekui põhimõttelisi valikuid. Ma tuletan meelde, et koalitsioon ütles, et Riigikogu valimistel konsensusega otsida ühisosa poliitilistel jõududel valimisea langetamiseks. Sellest on kuidagi loobutud ja selle asemel on jäänud transformeerunud, selle asemel et tegeleda Eestis usalduskriisi lahendamisega, mis puudutab ka noori, ka noorte tulevikuväljavaateid ja nende nõutust ja pettumust, tegeldakse Euroopa Parlamendi küsimustega. Ja ma ei saanud mitte üheski sõnavõtus vastust sellele, mis manipulatsiooni tulemusena see aktsioon muutus. 

Teiseks, küsimus, mis puudutab noorte kaasamist siin kõrgstiilis. Jutt ei käi ainult noorte kaasamisest, kaasamatuse probleem on see parlament, see poliitiline juhtkond on silmitsi kogu Eesti ühiskonnaga. Ärge tõstke viiludeks ühiskonda! Kogu Eesti ühiskonna puhul on tegelikkuses praegu aset leidnud põhimõttelise kaaluga usalduskonflikt. 

Ja see, mis puudutab praktilisi küsimusi, et arvestada noorte arvamust ja seda kuulata – järgmisena me hakkame arutama. Esmaspäeval oli automaksu aastamaksu maksmise tähtpäev. Minu poole on paljud noored pöördunud ja tundnud muret, mis puudutab ka registreerimistasu üle jõu käimist. On võimalus ka noorte soovidele vastu tulla ja anda üks praktilisi samme poliitikas. Ma kutsun üles astuma tegelikke, reaalseid elukorraldust puudutavaid praktilisi samme nende viimaste kuudega, kui minevikupoliitika asendub tulevikupoliitikaga. 

Me loodame, et seisakust õnnestub ühisel jõul see praegune olukord välja tuua. See eeldab suurt pingutust ja selleks tuleb olla selle vääriline. Meid vaatavad noored, meid vaatavad ka eakamad, elukogenumad inimesed. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, sõnavõtt koha pealt, palun!

Aitäh! Ma ei plaaninud üldse sõna võtta, aga siin lõpuks tekib tõesti tunne, et siin saalis valitseb sihuke skisofreeniline olukord, eriti nende poolt, kes seda eelnõu läbi suruvad. Küll püütakse selgitada, kuidas noored on kõige targemad ja teavad ja tulevikus juhivad riiki ja meie elu. Tõepoolest, tulevikus, aga mitte veel noorena. Ja siis tunnistatakse samas teises käes, et jah, tõepoolest, neil ei ole kogemusi, neil ei ole teadmisi, neil ei ole oskusi. Aga no milleks siis seda? Ootame, kuni neil tulevad need teadmised ja kogemused ja oskused ja arusaamad. Las siis inimene tuleb poliitikasse. 

See, mis siin toimub nende suunas, kes ei ole nõus selle seisukohaga, mida meile püütakse pähe suruda – käitutakse just risti vastupidi, nagu koalitsioonileppes hääletamisteema juures on öeldud, et konsensuslikult ja koostöös kõikide erakondadega. Me kuuleme vahkviha ja purtsatusi Riigikogu esimehe suust, tead, kuidas diskussioon ei ole võimalik ja ma ei tea mis kõik, kuidas alavääristatakse noori. Aga samas pidagem meeles, et alates 1934. aastast, kui Eestis tehti riigipööre, kehtestati tsensuur ja vaikiv ajastu, ei ole olnud teist Riigikogu esimeest, kes oleks täpselt samal mahul, nagu me täna näeme, Riigikogu ja diskussiooni vaigistanud ja maha surunud ja argumentide asemel sildistamised ja inetud ütlemised arsenali võtnud. Nii et vaadake peeglisse ja tundke häbi ja mõelge selge peaga! Aitäh!

Aitäh! Ja viimane vastusõnavõtt, Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Lühidalt kokkuvõetuna, siin kõlas väga palju süüdistusi nii sotsiaaldemokraatide kui teiste poliitiliste jõudude aadressil, kes toetavad noorte valimisõiguse laiendamist, paralleelselt siis väitega, et kõik need teised erakonnad tegelikult noori kangesti usaldavad, austavad ja hindavad. Paratamatult selle hääletuse mõõt saabki olema see, kas inimesed peavad noori piisavalt nutikaks, targaks ja ka, ma ütleks, piisavalt väärtuslikuks, et Eesti ühiskonna elus natuke rohkem kaasa rääkida, et Euroopa Parlamendi valimistel tõesti veidi nooremana valida saada ja ka kandideerida saada, või arvatakse, et noored ei ole seda õigust ära teeninud. 

Mis puudutab Riigikogu valimise korra muutmist, siis see eeldab teatavasti põhiseaduse muutmist. See on tõesti natukene laiem protsess ja päris kummaline oleks sellega praegu pihta hakata siin, piltlikult öeldes pool aastat enne järgmisi valimisi. Aga kui Isamaa tõesti seda tahab, siis tal on võimalik minna rahvalt mandaati küsima ja julgen kinnitada, et sotsiaaldemokraadid panevad õla alla, meie taha see ei jää. Nii et kahtlemata, kui arvate, et õige oleks ka põhiseadust muutma minna, siis järgmises koosseisus on võimalik ka see tee ette võtta, ühes või kahes koosseisus, sõltuvalt sellest, milline see toetus saab olema. 

Aga astume täna selle esimese sammu ära, anname noortele veidi varem valimisõiguse, arvestades seda, et tõepoolest, ma täitsa siiralt ütlen, et tänased noored on nutikamad, kui oli minu põlvkond, ja ma kahtlustan, et nad on nutikamad, kui oli nii mõnigi varasem põlvkond. Ja nad on tegelikult kursis nii Eesti asjadega, Euroopa asjadega, maailma asjadega ja kohati märkimisväärselt rohkem kui võib-olla isegi keskmine Eesti elanik. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Aitäh! Head kolleegid, läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Tõepoolest, antud juhul on juhtivkomisjon teinud ettepaneku eelnõu 414 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Keskerakonna fraktsioonilt samasisulise ettepanekuga eelnõu 414 teine lugemine katkestada. Peame neid ettepanekuid hääletama saalikutsungi ja saalikutsungi järel me hääletame.

Head kolleegid, kui te lubate, siis ma eelnõu nimetuse tervikteksti ette ei loe. Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 414 teine lugemine lõpetatud. 

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise ja liiklusseaduses sõiduautode registreerimistasu kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu (850) esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu liikme Aivar Koka.

Hea juhataja!  Head kolleegid! Tegelikult ma arvan, et tänane koalitsioon ei peaks saalist ära minema. Meil on väga lihtne seaduseelnõu, mis sõltumata tänasest otsusest on kindel see, et järgmise aasta 1. jaanuarist hakkab kehtima kas siis praegu täna, kui lubate, et see seaduseelnõu läheb esimeselt lugemiselt edasi ja saab seadus ühel hetkel ka vastu võetud, või siis peale Riigikogu valimisi lihtsalt tagasiulatuvalt. 

Meie ettepanek on väga selge algusest peale olnud. Kolm aastat tagasi alustati siin valitsuses arutelu, et tuleb mootorsõidukimaks tekitada ja see number muudkui kasvas. Mart Võrklaev ütles, et tänu sotsidele läks see kaks korda suuremaks. Ma ei tea, kelle abil ta läks. Ikkagi kolmekesi koalitsioonist, nii Reformierakonna, Eesti 200 kui ka sotsid peavad seda kõva häälega ütlema. Aga ma arvan küll, et täna on õige aeg selle seadusega edasi minna ja teha kindel otsus, et 1. jaanuarist 2027. aastal ei pea enam maksma ei automaksu ega registreerimistasu. 

Ma loodan, et kõik Riigikogu liikmed seda toetavad, sest tahes või tahtmata, kui te täna seda ei toeta, siis need, kes järgmisel kevadel siin aprillis on – ja nii nagu Riigikogu liige Priit ütleb, et targem põlvkond –, selle otsuse kindlasti teevad. Isamaa Erakonna kindel lubadus on see, et pärast Riigikogu valimisi, kui enne ei jõua, see seadus kehtestatakse tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2027. Aitäh!

Suur tänu teile väga tõhusa ettekande eest! Üks hetk, Aivar, teile on ikkagi paar küsimust. Kolleegid ei jäta sind rahule kuidagi. Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Üks on kindel, et automaks tühistatakse siis, kui Isamaa tuleb võimule. Aga aita, ole hea, järge pidada, kuidas see automaks üldse tekkiski ja mis olid selle eesmärgid. Minu mälu järgi, kas automaksuidee autor oli Valdo Randpere, Jürgen Ligi, Kaja Kallas või sotsiaaldemokraatide juhid? Algselt nad rääkisid sellest, et automaks peaks tooma üle 200 miljoni riigikassasse, aga tegelikult tõi palju vähem. Aita seal järele pidada! See on selge, et automaks tühistatakse siis, kui Isamaa tuleb võimule. Aga need paar asja ka inimeste jaoks, kes meid praegu jälgivad. 

Aitäh, Jaanus! Mina olen ikka optimist. Mina loodan, et täna me jõuame ikka niikaugele, et esimene lugemine lõpetatakse ja me sügisel selle seaduse vastu võtame. Praegu oleme ju tulnud tänasele valitsusele väga hästi vastu. Me ei taha mingeid asju teha eelarveaasta sees, vaid me teeme otsuse, et järgmise aasta eelarves oleks sellega ka arvestatud, et uuest aastast mootorsõidukimaksu enam ei võeta – ei registreerimist ega automaksu – ja ka kõik autode müüjad saaksid sõnumi, et nad võivad julgelt uude aastasse vastu minna. Kõik, kellel on auto ostmine jäänud niimoodi veel ootusesse ja sõidavad täna vanade romudega, sest nad ei jõua seda uut osta, kuna maksukoormus oleks liiga kõrge. 

Aga kes selle seadusega tuli? No kõik kolmekesi. Kõik kolmekesi! Mina ei tea, kas Valdo oli seal juures. Ma ei tea, seda ei ole kõva häälega veel ... Mulle pole Mart seda veel öelnud. Mart omasid hoiab ikka. Aga Mart ütles, et kui ta alguses sai 120 miljoni peale selle numbri kätte, siis sotsid ütlesid, et seda on vähe. Ja nendest sotsidest, kes läbirääkimiste juures olid, kahte siin saalis enam ei ole. Üks on eks-Tallinna linnapea, teine praegune Kastre vallavanem. Aga noh, endine Võru linnapea on meil siin saalis, küll ei istu praegu, aga Riigikogus on. Ma tean, et need olid Mart Võrklaeva jutu järgi sotside poolt läbirääkijad.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loodan ka, et see eelnõu täna esimese lugemise lõpetab. Aga mul on küsimus. Kui varasemalt Reformierakond ei ole nii-öelda toetanud makse, kus oleks nii-öelda astmed sees, siis see automaks, me teame, eks ju, et ajas on kehtestatud nõnda, et järgmisel ja ülejärgmisel aastal ja 2031. aastal on sinna sisse kirjutatud maksutõusud. Kelle idee see oli, et nii-öelda see sellisel kujul meile siia saali jõudis? Ma arvan, et see paljudele inimestele saabub tulevikus siiski üllatusena. Kui seda nii-öelda täna ei alustata selle maksu tühistamisega, siis tulevikus neid kurbasid kuupäevi, kui see maksutõus osaks saab inimestele, ootab veel ees üksjagu, aga sellest on vähe juttu olnud. Kelle idee see oli ja mis selle põhjus on?

Aitäh, Priit, küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et mina nende läbirääkimiste ja arutelude juures isiklikult ei olnud. Ma ei saa nüüd nimeliselt kedagi öelda, aga me saame väga selgelt öelda, et kolm erakonda – Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid – on olnud nende arutelude juures ja sellise seadusena ka vastu võtnud, mis täna kehtib. Majandusse ei ole raha juurde toodud, vaid automüüjad on kiratsenud. Eks ettevõtjad on oma autosid see aasta hakanud ostma, sest liisingud on lihtsalt läbi saanud. Aga tavakodanik täna ikkagi väga selgelt ootab, et järgmine kevadel suures lootuses, et Isamaa võimule tuleb, sest Isamaa on selgelt lubanud 2027. aasta 1. jaanuarist, kui vaja, siis tagasiulatuvalt tühistatakse mootorsõidukimaks.

Urmas Reinsalu.

Jah, Reformierakond hakkab siin juba ähvardama, et kohtusse minna, kui me peaksime seda tõesti 2027. aasta kevadel tegema. Aga ma arvan, et küll õnnestub ka õigusprotseduurid võita. 

Minu küsimus on see. Siin rääkisid mehed ja naised Eesti 200-st, Reformist ja sotsidest kõrgstiilis inimeste arvamuse kaasamisest, noorte ja vanade arvamuse kaasamisest. Ja siis trobinal, hirmunult, tormati uksest välja, kasukad-mantlid seljas, kui hakati arutama nagu põrgutuli Isamaa automaksu tühistamist. See tundus kuidagi mõeldamatuna. 80 000 Eesti inimest on andnud tegelikult sellele nõudele automaks täismahus tühistada oma allkirja.

Aivar, äkki sina elukogenult oskad ja püüad kokku võtta ka sotsiaalsete gruppide lõikes? Kas ka noored on tegelikult automaksufännid või ootavad selle likvideerimist? Mida arvavad teised ühiskonnagrupid, lastega pered? Siin on väga palju olnud ju sellel teemal võitlust. Milline on siis Eesti noorte seisukoht? Kas rahanduskomisjonis kõneleti sellest? Siin võeti niisuguseid paganama poose praegu noorte teemadel. Hakkame siis konkreetselt arutama! Miks me ei kuula noori? Mis on noorte seisukoht, kas rahanduskomisjonis seda arutati, Isamaa eelnõu puhul? Küllap ka Toomast huvitab, eks ole.

No me teame väga hästi, et Reformierakond on valimisprogrammis öelnud, et hoiame maksukoormuse nii madala kui võimalik ja ühiste kulude rahastamiseks hädavajalik. Maksusüsteem peab koormama kodanike majandust võimalikult vähe ning motiveerima riiki oma tulusid targalt kasutama. Samas, Eesti 200 kinnitas enne valimisi, et automaksu ei kehtestata. Me ei karista autoomanikke maksudega, vaid loome head, toimivad lahendused. See on see, et lugege mu huultelt, et makse ei tõsta, aga me näeme seda, et mitte midagi teha ei ole. 

Rahanduskomisjoni arutelude puhul oli väga selgelt kolm erakonda, kes selle maksu on teinud. Kolm erakonda ei toetanud ka Isamaa ettepanekut järgmise aasta 1. jaanuaril see maks tühistada. (Vahelehüüe.) Nii Reformierakond, Eesti 200 kui ka sotsiaaldemokraadid. Aga kohtusse minekut me ei karda. Mina olen Riigikohtus kaitsnud ka teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemist ja väga selge on, et Riigikohus saab olla ju Eestimaa inimeste poolt. Täna, ma arvan, ei tea ühtegi vanusegruppi, kes sooviks seda maksu, ja veelgi vähem rääkida lastega peredest, keda koormab see maks ju kõige rohkem, kuigi nüüd on väike leevendus tehtud, et iga lapse arvelt 100 eurot on seda vähendatud. Aga oleme ausad, kui peres on mitu last, siis suure tõenäosusega peab peres olema mitu autot, et lapsed saaksid koolis käia, lasteaias käia ja huviharidust saada.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mind huvitab selle automaksu puhul eelkõige mõju lastega peredele ja maainimestele. Ja tegelikult ka see, et meil on ju terve hulk inimesi, kellel kontod arestiti, sellepärast et nad on riigile automaksu võlgu ja nad peavad maksma intresse ja nii edasi, nad ei saa kasutada oma raha ja neil on väga palju probleeme sellest tekkinud. Ja kohati on see ka selline protestiaktsioon tegelikult automaksu vastu, et inimesed põhimõtteliselt ei maksa seda maksu ära, sellepärast et nad leiavad, et see on väga ebaõiglane. Kuidas seda … Selle seadusega ju lubati, et ühistransporti parandatakse, kui tuleb mootorsõidukimaks, aga tegelikult seda ei ole juhtunud. Maapiirkonna elanikud kannatavad selle tõttu palju rohkem kui linnainimesed, kellel on ühistranspordivõrk parem. Kuidas sa neid kolme teemat kommenteeriksid?

Jah, eks see on väga selge, et lastega peredele on see olnud väga valus löök. Kõigepealt, Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valitsus võttis ära ju lasterikaste perede toetuse 2400 eurot. Ja nüüd ma naerangi, et kui kolme lapsega perelt on ära võetud 2400 eurot, siis nüüd viisakalt on tagasi antud 300 eurot. Noh, 2100 eurot on ikka riik võtnud nende käest ära. Neil on alati selgelt keeruline. 

Maapiirkondades elades ilma autota on ikka väga raske, sest kui sul ei ole töökoht su enda kodus või samas külas, siis on vaja kindlasti transporti ja ühistransport ei jõua kunagi üheski riigis sellisele tasemele, et iga minut, kui sul on vaja minna või tulla, oleks sul kuskil ühistransport. Väga keeruline on see ja praegusel hetkel ikkagi väga selgelt see koormus, mida mitte keegi siin Riigikogus ei lubanud valimiste eel, see koormus on meie inimestele kaela tulnud. Ja täna me anname võimaluse tänasele koalitsioonile nägu pöörata Eestimaa inimeste poole. Sotsiaaldemokraatidest ei ole midagi head loota, aga ma usun, et Reformierakonnal ja Eesti 200-l võiks see valgustushetk tulla.

Helir-Valdor Seeder, kui teil on aega, teie küsimuse kord. Palun!

Aitäh! Kui automaksu ingel Mart Võrklaev seda maksu siin kehtestama hakkas koos Reformierakonnaga,  siis oli väga palju juttu ja arutelu sellest, mis maks see selline on. Kas see on keskkonnamaks? Kas see on riigieelarve täitmiseks ette nähtud maks? Kas see on maks, millega soovitakse sõiduautode ja individuaalautode kasutamist vähendada ning suunata inimesi ühistransporti? Ja nii edasi. Kas need eesmärgid on ka mingil määral täitunud? Mina olen siin lugenud neid kokkuvõtteid ja saanud aru, et inimesed ei ole individuaaltranspordilt ühistranspordile üle kolinud. See ei ole ka keskkonnamaksuna arusaadav ega õiglane, kui me vaatame, kuidas see maksustatud on, rääkimata regionaalsest mõjust. Võib-olla sa avad neid aspekte ja millist mõju see tegelikult on avaldanud.

Aitäh! Ma unustasin enne Leiale veel ühe poole vastamata. Kontode sulgemine – ma toon teile kõige drastilisema näite. Tartu vallas on üks proua, kellel on üks alaealine laps ja kaks täiskasvanud erivajadusega last, kes on puhtalt voodahaige, ta suhtleb ainult silmadega. Jaanuaris suleti maksuametis lihtsalt pangakonto, kuna tal jäi detsembris automaks maksmata. Heade Riigikogu liikmetest kolleegidega me selle mure küll lahendasime, aga tegelikult on olukord väga keeruline.

 Väga raskes olukorras, kes saavad ainult invaliiduspensioni, ka nendelt on automaksu tõttu pangakontod suletud ja nad ei ole isegi oma pensioni kätte saanud. See probleem ei ole mitte ühe või kahe, vaid see on ju mitmel tuhandel, kellel on selline pahandus olnud. 

Aga kui nüüd tulla Heliri küsimuse juurde, siis väga selgelt see maks küll ei ole kuidagi aidanud selleks, et vanad autod prügimäele saata ja uued ja vähem saastavad autod meile turule tuleks. Autopark ju lihtsalt vananeb ja kuna see maks on tehtud sellisena, et 20 aastat ja vanematel autodel oleks ainult 50 eurot see aastamaks, siis eks praegu püütakse hoida neid vanasid autosid elus.

Ja kuna kolme aasta jooksul on maksud nii palju tõusnud, et inimeste hakkamasaamine on palju raskemaks läinud, siis ega neil ei olegi võimalik täna vahetada vana autot uue vastu, nad peavadki sellega sõitma ja siis maksma selle pealt ka makse.

Nii et selle poole pealt ei ole midagi head olemas. Kui vaadata selle keskkonna poole pealt, siis keskkond on ju halvemaks läinud. Mida vanem auto on, seda rohkem CO₂ heidet sealt autost välja tuleb. 

Ja piinlik on lihtsalt see, et Riigikogus istuvad inimesed, kes valimistel lubavad, et automaksu ei tule, ja lubavad noortele ka sedasama, aga nüüd noored tahaksid sõita autoga 18-aastaselt. Kui Euroopasse minna, siis ainult lennukiga ei saa sõita, vahepeal peab ka autoga sõitma. Aga autot ju osta ei saa, sest maksud on peal.

Urmas Reinsalu, palun!

Selle peale on ka vastatud, ma olen kuulnud seda, küüniliselt, kui öeldi, et noored-vanad jäid uskuma, et automaksu ei kehtestata, ise olete süüdi, et uskuma jäite. See on praegu künism, kuhu me oleme jõudnud. Aga Reformierakond poob praegu autoomanikke ja liiklejaid tegelikult igast suunast. ETS2 järgmise nelja aasta jooksul 300 miljonit eurot, RED III nelja aasta perspektiivis võime hinnata ka suurusjärgus 100 miljonit pluss eurot, aktsiisitõus 700 miljonit eurot pluss nelja aasta jooksul, ka tõusvas loogikas automaksu ja registreerimismaksu laekumine. Kui palju nüüd lisakoormust sellele õnnetule Eesti autoomanikule, normaalsele Eesti inimesele, kes ei ole eraldi midagi valesti teinud, kui palju siis nelja aasta perspektiivis on Reformierakonna missioon kukile laduda? Mida see tegelikult tähendab liikumisvabadusele? Kas rahanduskomisjon üldse süvenes sellega, mis meil üldse toimub?

Jah, hea Urmas, küsimuse eest! Aus vastus on see, et ega me nüüd rahanduskomisjonis nii süviti ei läinud. Ma usun, et ka rahanduskomisjoni liikmetel, sõltumata sellest, kuidas nad hääletasid, on väga selge kõigil arusaamine, et see maks oli vale maks. Isegi tänane peaminister on mitmel korral öelnud, et tema seda ei oleks teinud. No me tuleme appi. Me tuleme appi! Ja äkki täna on see helge päev või õhtu, et enne suvepuhkusele minekut Riigikogu teeb ka riigimehelikke otsuseid, et sellised rumalused ära likvideerida. Aga nelja aasta perspektiivis, ma usun, et väga vähesed on need, kelle see maksukoormus oleks alla 1000 euro, aga neid on küll ja küll, kelle maksukoormus ületab mitut tuhandet.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eks ta ju koomiline oli, tead sa, või tragikoomiline oli kuulata seda, millistesse rüüdesse kõike seda automaksu püüti rüütada ja üllana näidata, aga samas tegelikult, noh, me ju näeme kõik täna, et tegemist on puhta rumaluse paraadiga. Loodeti tohutuid maksulaekumisi, saadud on kordades vähem. Aga me teame, mis inimesed on kannatanud ja kannatavad selle pärast, aga ettevõtlus, kogu valdkond praktiliselt suretati ära. Autode müük, nii uute, vanade müük langes 50% või rohkemgi, paljud firmad, ettevõtjad läksid pankrotti, saavad võib-olla nüüd riigilt sotsiaaltoetusi. Mis need kulud kõik on olnud? Saamata jäänud tulumaks ja käibemaks ja mis iganes. Kas selle kohta ka mingit ülevaadet on või ei olegi kellelgi?

Aitäh! No selge on see, et kui vaadata eelmise aasta autodemüügipoolt ja kui palju inimesi koondati ja kui vähe siis tänu sellele, et autosid vähem müüdi, käibemaksu laekus, kui palju jäi saamata tulumaksu selle eest, et inimesi vähem on, siis seda numbrit tänasel hetkel saab öelda, et see on üle 100 miljoni, mis eelmine aasta puhtalt automüügi pealt ja kogu selle müügitegevuse pealt jäi saamata, rääkimata siis vanemate autode müügist või järelturust. Nii et me oleme nüüd väga selgelt öelnud, et meil on olemas automaks ehk kütuseaktsiis, palju kasutad, aga väga selgelt tarbimise maks. See on loogiline, sõidad rohkem, saastad rohkem ja maksad selle eest. Aga kust tuli see arusaamine, et kui sul on väga hea auto, mis väga vähe saastab, siis sa maksad ikka väga korralikult sealt numbri pealt? Ja just on see küsimus, et kui Tallinna linnas on võimalik ühistransporti ja tasuta seda kasutada, siis sul on mingisugune võimalus olemas, aga maapiirkonnas seda võimalust täna praktiliselt ei ole. Kui sul on ikkagi pere, kus on lapsed, siis ilma autota täna on väga keeruline, praktiliselt võimatu. Me teame ju kõik, et maapiirkonnas ei ole töökohad enamikul juhtudel ju seal kodu kõrval, vaid sa pead kuhugile sõitma ja need vahemaad ei ole mitte kõige lühemad ja ühistransport ei ole mitte kunagi kusagil selline, et sul kõik transpordivariandid on lahendatud. Nii et selge see, et see maks ei ole riigile olnud kasulik ja kindlasti ei ole kasulik olnud see tänasele koalitsioonile, sest reiting ju näitab, oleme ausad, et mootorsõidukimaks on see, kust algas selle reitingu kukkumine.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg kõnepuldis! 99 aastat tagasi tehti Ameerikas tõeline samm edasi isikuvabaduste suunas. Paradoksaalselt on see seotud automobilismiga. Nimelt, Henry Ford suutis välja tuua Fordi mudeli A, mis viis selleni, et Ameerika rahvas sai vabaks, isikutel oli vabadus liikuda. Täna oleme olukorras, kus automaks on tegelikult Eesti maarahva muutnud sisuliselt sunnismaiseks. Maarahvas istub kodus, sest pole raha sõita, maks tuleb ka veel maksta. Kuidas me sellest välja saame, on selge. Ettepanek on tehtud. Aga mida sa arvad sellest isikuvabaduste teemast? Kas me peame olema isikuvabaduste poolel või me peame arendama ühistransporti?

Eks mõlemad pooled on olulised, nii ühistransport kui ka isikuvabadus. Ja selge see, et täna ikkagi, kellel on võimekus ja võimalus olemas, endale auto soetab, sest ühistransport ei saa, nagu ma olen mitmel korral maininud, mitte kunagi niimoodi lahendatud, et ta igal ajahetkel on olemas, kuhu tahad. Siin Tallinnas võib öelda, et Bolt on peaaegu nagu ühistransport, aga selle eest tuleb lihtsalt maksta, see ei ole tasuta, seda on võimalik tellida, väga kiiresti on sul ukse ees ja punktist A punkti B, nii nagu taksondus on läbi aegade olnud. Aga täna ikkagi on ju selge, et me peame olema riigimehelikud ja väga selgelt aru saama, et me tahame, et inimesed saaksid liikuda. See on kuluartikkel ja riigil ei ole see olnud täna tuluartikkel. See, et natukene on tulnud registreerimistasu – noh, okei. 

Me võime siin rääkida, et autode ostunumbrid on sel aastal tõusnud, aga enamikul juhtudel on see, et liisinguaeg on nendel autodel läbi saanud. Kas on tehtud nendelesamadele autodele uus tehing või on ostetud uus auto, sest automaks on ju täna väga lihtne, registreerimistasu tuleb maksta iga uue tehingu pealt. Nii et ma veel kord loodan, et täna siin saal laseb selle esimese lugemise lõpetada ja rahanduskomisjonis saame arutada teisele lugemisele minekut. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Mul jäi üks asi segaseks. Valdo Randpere koos teiste reformierakondlaste ja satelliitidega n-ö jõustasid ja kehtestasid meile see maksu. Te ütlesite, et rahanduskomisjonis saadi aru, et see on vale maks. Isegi Kristen Michal ütles, et see on vale maks. Kes need olid, kes ütlesid, et tegemist on vale maksuga, ja kas nad siis toetasid selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist on kehtestanud? Ja millised on need õiged maksud, mida see koalitsioon kehtestanud on?  Kas sellest oli ka juttu? Kas need ajutised käibe- ja tulumaksu tõusud, mis muudeti alalisteks, on õiged või need on ka valed ja teised maksumuudatused? Oli see arutelu laiem või ainult automaksu kontekstis?

Aitäh! Jah, peaminister on seda öelnud siin kõnepuldis ja ajakirjanduses, et tema seda mootorsõidukimaksu poleks teinud. Tema küll meil rahanduskomisjonis seda ei arutanud. Aga rahanduskomisjonis oli väga selge, et Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide esindajad ei toetanud seda ettepanekut ning Isamaa ja Keskerakonna komisjoniliige toetas. 

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea Aivar! Kas sa räägiksid palun ka selle kohta, et me teame, et siin võeti vastu väga tugeva surve all hasartmängumaksu muudatused, mis tegid selle maksumäära soodsamaks. Arvestades, et automaks ei ole midagi positiivset kaasa toonud, ta on suurendanud ebavõrdsust maa- ja linnainimeste vahel, ta on piiranud liikumisvabadust inimestel ja on riigile reaalselt ka majanduslikku kahju toonud, sest autode müük on sedavõrd kukkunud, kogu sektor on majanduslikes raskustes, siis kas siin tegelik põhjus võib olla hoopiski mingi majanduslik huvi, mis on sellise automaksu kehtestamise tinginud? No sa ise mainisid siin Bolti, eks ole, millega nüüd järjest rohkem sõidetakse. Kas sa näed siin ka mingisugust sellist seost?

Jah, siin võib seda seost otsida rendiautode poole pealt. Nende ettevõtetele on see kindlasti täna kasulik ja ka taksonduses, mida vähem eraautosid on, mida viletsam on ühistransport, seda rohkem tuleb kasutada ju taksoteenust, olgu ta platvormiteenuse peal või ükskõik kuidas, või rendiautosid. Nii et rendiautode turg on kindlasti tänu sellele natukene rohkem õitsema puhkenud. Nii et me näeme seda, aga eks neid rendiautofirmasid, kes on ka börsile läinud, on ka mõned pankrotti minemas või läinud. Eks see olukord on alati keeruline ja erinevaid variante ja arvamusi on sellel teemal olnud. Nii et mina kahtlustan ka seda, et mingil moel on rendiettevõtted selle seaduseelnõu tagantlükkajad ka olnud.

Mario Kadastik, palun! 

Aitäh! Ma mõtlesin, et hästi hea ja lihtne on sihuke populistlikke statement'e teha, et tühistame selle maksu ja tühistame tolle maksu ja keerame selle tagasi. Aga see kõik toob sihuke sadades miljonites eurodes eelarve puudujäägi. Mis makse siis Isamaa plaanib tõsta selle nimel, et seda eelarvet tasakaalu viia? 

Aitäh! Vaata, me oleme natuke teistmoodi kui teie. Teil on lihtne, te arvate, et tõstate makse ja elu läheb hästi. Me oleme ikka vastupidi olnud. 2020. aastal oli lisaeelarvet, kui oli koroonaaeg, palju keerulisem aeg kui täna, palju keerulisem, sest siis oli kogu majandus kinni. Sinul ei olnud keeruline aeg, aga enamikul oli väga keeruline aeg, ettevõtlust suleti. Ja meie vähendasime aktsiise, toetasime ettevõtjaid kolm kuud palgatoetusega, vabastasime teise pensionisamba, tegime vabatahtlikuks. Ja me nägime, et majandus hakkas tõusma kaks järgnevat aastat. Väga hästi tõusis. Kui sa küsid, kust meie katte saame, siis ma võin väga lihtsalt öelda – täna ma olen ühe korra seda juba öelnud –, et esimene koht on Kliimaministeeriumi likvideerimine. Sellist hullumeelsust, kus metsadest hakatakse soosid tegema, sellist jama ei ole mõtet teha. Sealt hoiab rahulikult, see raha, mis praegu loodetakse kokku, see 200 miljonit eurot ministeeriumi pealt on väga võimalik kokku … See ei tähenda seda, et me räägime, et keskkonnateemat meil turu peal ei oleks. Keskkonna pool jääb ikka, aga mõistlikud otsused, mitte ebamõistlikud otsused.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh! Kuulsin just, kuidas, Aivar, sa rääkisid, kuidas te 2020. aastal jagasite raha siia-sinna, nii et maa on must. See on väga õige, te tegite täpselt nii, sa ei valeta. Aga 2020. aasta on ka see, kus laoti rekorddefitsiit Eesti riigieelarves – 5,4% defitsiiti. Kahekordistati laenukoormus ühe aastaga 8%-lt 19%-le ja seda kõike ühe aastaga. Ja see on see, mida me praegu lapime. See oli selle rahajagamise hind.

Hea Mart, sa oled küll rahandusminister ja oled ka rahanduskomisjoni liige, aga mul on tunne küll, et majandusest ja rahandusest võiks veel õppida. Tänu sellele, et me need otsused tegime, oli Eesti ainukene riik Euroopa Liidus, kelle majandus tõusis sellisena. Ainukene! Teie juhtimisel oleme me Euroopa Liidus ainukene riik, kelle majandus langes peaaegu kolm aastat järjest. Nii et otsuseid majanduses tehakse. 

Vaata, vahe ongi selles, Mart, et need inimesed, kes on oma nahaga ettevõtluses olnud, teevadki otsuseid õigel ajal ja julgelt, sõltumata sellest, mida ametnikud ütlevad. Ametnikud targutasid tol hetkel meeletult, et aktsiisi ei tohi langetada. Kahe kuuga piirikaubandus lõppes ja tegelikult rahavoog hakkas koos alkoholiaktsiisiga tulema tagasi Eestisse, kütuseaktsiisiga tagasi. Needsamad autoveod, nagu sa tead kindlasti, Leedu ja Poola ettevõtted tulid Eesti sisetransporti tegema. See lõppes ära kahe kuuga. Need ongi otsused. 

Praegusel hetkel oleks pidanud tegema täpselt samasuguseid otsuseid. See, et me tõstsime 20% käibemaksu – okei, aga te tegite veel otsa kõik muud. Te tõstsite tulumaksu, te tõstsite aktsiise. Kui keegi ütleb, et meie ajal tehti otsus, et aktsiisilangetus oli üheks aastaks, siis see oli ainult sellepärast üheks aastaks, et ametnikud ütlesid, et kuidagi ei ole võimalik, teeme nii, et igal aastal teeme uue otsuse. See oli kompromiss sel hetkel. Ei ole mõtet rääkida seda, et sellist laenukoormuse tõusu, nagu on praegu tehtud, sel hetkel tuligi seda teha. Sa näita, milline majanduse kasv oli, kaks aastat elati selles majanduskasvus.

Mart Võrklaev, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Sellist pretsedenti, kus ühe aastaga laenukoormust Eesti Vabariigis kahekordistatakse, ei ole ette näidata, välja arvatud see aeg, kui oli EKREIKE valitsus. Ma loodan, et sellist aega ei tule. Sõltub muidugi, mis tulevik toob, keda valitakse. Ja kui peaks EKREIKE valitsus tagasi tulema, noh, küll siis ka kahekordistatakse, raha laiali jagatakse. 

Majanduskasvust ja -langusest rääkides, Aivar, ma küsin sult, kas sa tead, kes oli ettevõtlusminister siis, kui majandus langema hakkas pärast koroonaaega. Ma vastan ise ka: see oli Isamaa minister Kristjan Järvan. Ja mida ta majanduslanguse pidurdamiseks tegi, oli see, et pakkus ettevõtjatele toetust, et paneme säravad ekraanid. Meie oleme pidanud lappima riigieelarvet, tõstma kaitsekulusid, tõstma nende jaoks makse, sest headel aegadel kulutati raha ära. Ja nüüd oleme jõudnud tänu sellele ka sinna, et majandus on neli kvartalit kasvanud. See on see, mis me teinud oleme.

Ja iga seaduseelnõuga, mis siia saali on tulnud, viite veel majandust raskemasse olukorda. Sa ise ei olnud nõus ka sellele lisaeelarvele oma häält andma. Ma räägin, kuidas see eelarvesse puutub. See on puhtalt püsikulude tõstmise eelarve, petueelarve, kus selle aasta kulud viiakse üle järgmise aasta kuludesse, kus palgafondi tõstetakse, mis järgmise aasta 1. aprillil tõuseb, sõltumata meist. Me siin nägime eelnevalt, kuidas me pooleks aastaks tegime otsuse, et kolmandatest riikidest võivad tuua siia inimesi, ilma et nad ühtegi maksu maksaks. Ma rahanduskomisjonis kahel korral ütlesin, sõbrakesed, et ükski teedeehitusfirma ei peaks täna enam Eestis registreerima, vaid peaks, ma ei tea, Iraagist tulema siia ja ei peaks suvel ühtegi maksu maksma, ei sotsiaalmaksu ega tulumaksu. Kas me nii loodame järgmine aasta eelarvet täita? 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata kokkuvõtet arutelust juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Ma igaks juhuks hoiatan teid, et ettekande pikkus on 20 minutit. Paluks selle raamesse jääda!

Ma ilmselt küsin aega juurde. Aga jah, rahanduskomisjon arutas eelnõu 850 käesoleva aasta 11. mail. Eelnõu juba põhjalikult tutvustati. Mootorsõidukimaksu küsimused on komisjonis väga tuttavad, seetõttu suuremat arutelu ei peetud. Annan teada, et valitsus eelnõu ei toeta. Ja komisjon otsustas: teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja lükata eelnõu tagasi. See on minu poolt kõik.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Tänan teid igati väga tõhusa ettekande eest, nii nagu kiitsin ka algatajate ettekandjat ettekande juures. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! "Maksud ei tõuse," oli see lausung, millega me sisenesime eelmise perioodi valimistsüklisse ja saime kõige kohutavamad maksutõusud, mis viimasel kümnendil on toimunud. Selle peale, et uusi makse hakatakse välja mõtlema ja kehtestama, tol hetkel tõenäoliselt keegi ei tulnudki lihtsalt. Seda, millega Mart Võrklaev ja kaaslased põlistasid, arutati küll, et tegemist on keskkonnatasuga, siis seda, et me püüame inimesi individuaalautodelt saada rohkem transporti, siis seda, et me püüame välja vahetada autoparki. Ükski nendest asjadest ei ole tänaseks realiseerunud. Need on päris absurdsed olukorrad, kus väga uute, heade ja keskkonnasäästlike autode madal maksumäär on samasugune nagu minu vanal heal kõige rohelisemal autol Volkswagen Passatil, mis on 26 aastat vana. Need autotasud on üsna sarnased. Sihukest jaburamat ideed annab välja mõelda. 

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kehtestatud on ka laste automaksuvabastus. Ehk siis see auto, mis meil peres on suurem, mille eest muidu automaks oli 600 eurot, mida enamasti väga paljud lasterikkad pered endale lubada ei saagi, sellepärast et nende sissetulekud ei ole sellised, et autot omada. Minul ja paljudel teistel inimestel, kellel on rohkem lapsi, on see uuem auto maksuvaba, väiksemaga. Aga seal on veel nüanss, et me ka ei tee vahet, kas see auto või väike buss, nagu mul on, et kogu pere peale mahuks, või on sama raske Porsche või mingi muu. Ka seal mingit vahet me esialgse makse kehtestamisega ei tehtud. See on, ma arvan, selle valitsuse kõige ebaõnnestunum seadus ja maks ning ilmselgelt ka kõige ebaefektiivsem, sest see lootus, milline oli maksude laekumisele, pole realiseerunud. 

Nii et on ilmselge ja ainuõige täna toetada selle seaduseelnõu esimese lugemise lõpetamist, et meil oleks võimalik see järgmise aasta algusest tühiseks kuulutada. Ja kui seda ei tehta, siis tuleb seda teha pärast valimisi tagasiulatuvalt. Nii et palun selle seaduseelnõu esimese lugemise lõpetamist. Tänan tähelepanu eest!

Tänan teidki, hea kolleeg, igati tõhusa ettekande eest! Aga nüüd sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek erinevalt läbirääkijast on siiski eelnõu 850 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsungi järele me seda teeme.  Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 850 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid oli 0. Eelnõu 850 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud. Aitäh teile!