Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame selle istungjärgu viimast ehk 17. juuni infotundi. Head kolleegid, ka viimast korda selle istungjärgu jooksul infotunnis, ma palun teil teha kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ning regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud ministrid! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige saab registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on riigiettevõtete juhtide majandushuvide deklaratsioonid. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Hiljuti tuli avalikuks, et rahandusminister Jürgen Ligi tegi poliitilise otsuse, et varjata riigile kuuluvate äriühingute juhtide majandushuvide deklaratsioone. See on tõsine murekoht. Üldiselt, miks neid deklaratsioone esitatakse, miks huvisid kajastatakse – et vaadata, kas on kuskil osalus, kas on mingi seos mingi firmaga, et juba ennetavalt erinevad huvide konflikti riskid maandada. Aga selle tulemusel, et täna neid deklaratsioone riigiettevõtete juhid ei esita, me näiteks ei näe, millised majandushuvid on Rail Baltic Estonia juhtidel, RMK, Eleringi, Tallinna Sadama, Tallinna Lennujaama juhtidel ja nii edasi, ja nii edasi. 

Seejuures see lähenemine ei ole ühetaoline, mõned ministrid on sellise kohustuse pannud. Korruptsioonivastane erikomisjon on selle probleemiga juba varem kokku puutunud. Kui oli Nordica kaasuse uurimine, siis erikomisjon soovis kontrollida Nordica juhtide majandushuvisid. Ja siis tekkis olukord, kus me ei saanudki neid kätte, sest meile öeldi, et nad ei peagi esitama, me püüame huvide konflikti riske teistmoodi maandada. Too hetk teie kusjuures juhtisite seda ministeeriumi. Ma usun, et te ka mäletate, et kui sai valmis erikontroll, siis erikontrollis oli eraldi välja toodud, et riskid ei olnud maandatud ja juhtidel olid tõsised huvide konfliktid. Siin tekib küsimus, kuidas oli võimalik, et too hetk ei olnud kohustust huvide deklaratsiooni esitada. 

Soovikski teie hinnangut sellele tekkinud olukorrale, et ka rahandusminister nüüd tegi otsuse varjata äriühingute juhtide majandushuve. Kas te ei soovi enda poolt anda soovituse, suunise rahandusministrile, aga teistele ministritele, et see küsimus muuta läbipaistvaks?

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma alustan komplimendist. Ma arvan, et üle hulga aja ongi tegemist teemaga, mis on teie erikomisjoni täitsa selgelt pädevuses. Ma ei ütle seda kuidagi irooniliselt, vaid ma ütlen, et see ongi päriselt selle komisjoni töö. Väga tihti käib siin saalis debatt selle üle, kuidas see komisjonisse puutub. Taas kord komplimendina teile, et Urmas Reinsalu komisjonil on veel vähem puutumust nende teemadega, mida ta käsitleb. Selles mõttes ma arvan, et praegu te olete täitsa õigel teel, ja ma ei ole irooniline. Ma arvan, et see on tõsine teema ja seda tuleb arutada. 

Kus me asume korruptsiooni tajumise indeksis? Ma toon lihtsalt väikese pildi, et vaatajad-kuulajad ja nagu Lauri Laats alati elegantselt ütleb, inimesed internetis, saaksid vaadata, mis see pilt on. Eesti asukoht korruptsiooni tajumise indeksis, kus seda mõõdetakse – teil kindlasti on ka see olemas –, on üsna hea. Me oleme Baltimaadest parimad, me oleme Leedust ja Lätist kõvasti ees, me oleme maailma esikümne piirimail. Umbes 2022. aastal olime 14. kohal, enne seda 18ndal, ja nii edasi. Oleme järjest kasvanud selle nii-öelda paremuse poole – 2023. aastal juba 12. kohal, 2024. aastal 13. kohal ja 2025. aastal 12. kohal. Me oleme väga heas seltskonnas, mis on üsna korruptsioonivaba riik. Seda esiteks. 

Teiseks, see, mille kohta te küsite – kui mul on siin õigesti kirjas materjalides, siis see on vist minu justiitsministrina tehtud korruptsioonivastane seadus või vähemalt minu ajal tehtud –, mis ütleb seda konkurentsiseaduses, et avaliku ettevõtte juhtorgani liikme puhul peab kohustuse kehtestama ettevõttes riigi valitseva mõju korral seda teostav minister. Nagu te ütlesitegi, Jürgen Ligi vastavate ettevõtete puhul. Üldjoontes ei ole tegemist varjamisega. Ärme siis loo nagu poliitikud või poliitiliselt sellist muljet, et keegi oleks varjanud, vaid küsimus on, kas kohustus on kehtestatud. Oleme siis ka selles debatis ausad ja hoiame seda välja puhtana nendest hinnangutest. 

Minu isiklik arvamus on pigem, et juhatuse liikmetele tasuks selline kohustus kehtestada, sest kui juhatuse liikmed on nii või teisiti riigile kuuluva ettevõte palgal, siis see ehk ei ole alati ülemäärane kohustus. Nõukogu liikmete puhul võimalikku huvide konflikti vähendab ja väldib nii või teisiti nominatsioonikomitee protsess, mis alati kaalub läbi, et kui keegi kuhugi nimetatakse, siis selles valdkonnas puutumist omav inimene, kellel on huvid selles valdkonnas, ei saa olla selle ettevõtte nõukogus või ei saa nende otsuste juures olla. Seda me oleme püüdnud aastate vältel jälgida, loodetavasti edukalt. 

Aga nagu te teate – ja ma ei tea, kas ajad on muutunud –, aga justiitsministrina mäletan ma prokuratuuri sõnumit mulle. Sõnum oli suhteliselt lihtne, et majandushuvide deklaratsioonide alusel ei ole ühtegi menetlust kunagi algatatud. See on pigem avalikkuse informeerimise iseloomuga dokument.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Sellele probleemile on tegelikult juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll ühes oma raportis, et äriühingute juhtide majandushuvide deklareerimine pole ühetaoline ja huvide konfliktid võivad jääda tähelepanuta. Mul on hea meel, et te ütlete, et soovite liikuda ikkagi läbipaistvuse suunas. Aga siin tekib küsimus. Meil on, vastupidi, aastatega vähendatud nende isikute ringi, kellel on kohustus oma huve deklareerida. Ja see olukord, et kedagi pole karistatud: aga muudeti seadust, mille kohaselt deklaratsioonis valeinfo esitamine pole enam karistatav. Siin on olnud arutelu ka nende isikuandmete osas. Isikuandmete osas võib ka nii olla, et need ei pea olema nähtavad kõigile, aga näiteks erikomisjon saab lähemalt näha deklaratsioone ja siis võib-olla veel mõned järelevalveorganid. 

Ja siin on veel selline olukord, et me näeme, kuidas viimastel aastatel on meil päris tõsised mured riigiettevõtete juhtimisega. Esinevad tõsised probleemid lisaks sellele, et omaniku ootused pole arusaadavalt tagatud. Näiteks Rail Baltic Estonia tegeleb väga suurte projektidega, kuhu kaasatakse miljoneid ja miljoneid maksumaksja raha, kulutatakse välja suuri hankeid. Ja tegelikult see on ka see olukord, miks huvide deklareerimine on oluline. Tekibki siin küsimus, arvestades ka seda, et teie pigem lähtute sellest, et peaks olema läbipaistvus tagatud. 

Mul on ees 2023. aasta koalitsioonileping ja seal on eraldi punkt, kus olete teie ja teie erakond alla kirjutanud, et muudame sihtasutuste juhtidele kohustuslikuks majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise. Ja nüüd mul on siin ees uus, 2025. aasta koalitsioonileping ja sealt on see punkt täiesti kadunud. Seda punkti ei ole. Ma küsisin selle kohta ka rahandusministrilt, tema ütles, et ta ei ole isegi neid lepinguid lugenud. Kas te saate öelda, miks nüüd see punkt kadus uuest koalitsioonilepingust? Miks te siis muutsite meelt?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd mitu küsimust, aga õnneks ma kolme minuti jooksul jõuan neile jõudumööda kõigile ringi peale teha. Sihtasutuste juhtide puhul ma tõesti ei tea, miks see ühes koalitsioonileppes oli ja teises ei ole. Ei tea minagi. 

Aga tuleme nüüd tagasi äriühingute juurde. Korruptsioonivastane seadus ja see debatt, mida me praegu peame, puudutabki ju äriühingute juhte. Mina ka pigem arvan, et äriühingute juhtide puhul tuleks pigem eeldada seda, et nende majanduslikud huvid on kättesaadavad avalikkusele. Nõukogude puhul pigem arvan ma, et kuna sinna nii või teisiti, ma tean, nominatsioonikomiteest on raske saada erinevate valdkondade ettevõtjaid, võib-olla neile täiendava koormuse panemine ei ole proportsionaalne. Ja ma arvan, et see poliitika on ka mõistlik, et seadus selle vabaduse annab. Veel kord: see seadus, mis 2012. aastal ma justiitsministrina ise ilmselt tegin. 

Ja eraldi teema oli üldse see, et Rail Baltic Estonia teeb suuri hankeid. No nad peavadki suuri hankeid tegema, ega väikest hanget ega seda raudteed valmis ei ehita. Teede valdkonnas tehakse suuri hankeid ja muudes valdkondades ka. Nii et ma mõistan Keskerakonna poliitilist mängujoonist, et tuleb kuidagi diskrediteerida Rail Balticut, aga Rail Balticut Eestis ei ole mõtet diskrediteerida. Me oleme väga tublid selle ehitamises ja me oleme oma asjadega hästi hakkama saanud. 

Aga kui me räägime juhatuse liikmete või juhtorgani liikmete majanduslike huvide avalikkusest, siis korra ma tuleksin pigem filosoofilisema või kontseptuaalse küsimuse juurde. Ma tollal, mäletan – aga ma ei ole ammu enam justiitsministeeriumis töötanud, sellest on kümneid aastaid möödas –, et tollal vähemalt ei olnud küll seda loogikat, et selle alusel asju algatatakse, menetlusi algatatakse. Selle mõte on ikkagi distsiplineerida ja teha avalikuks mis tahes otsustusrollis olevate inimeste võimalikud majandushuvid. See on see mõte, miks seda tuleks rakendada ja millisena seda tuleks ka käsitleda. Nii et see on ka põhjus. Aga jah, pigem juhatuse liikmetel kui nõukogu liikmetel on vahetu otsustusõigus ja nad tegelikult on ka selle ettevõtte palgal, see on nende igapäevatöö. Ma ise arvan, et neid nõukogu liikmeid on keerulisem saada, ma ise mäletan, kuidas me tikutulega omal ajal otsisime. Nüüd õnneks nominatsioonikomitee selle otsimisega tegeleb ja see ei ole kuidagi lihtne. Nii et umbes sinna selle joone tõmbaks.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Lauri Laats. Palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud peaminister! Loomulikult ma alati pöördun meie kolleegide poole ja inimeste poole, kes jälgivad meid interneti vahendusel. Ja seda tegin ma ka Jürgen Ligi umbusalduse protsessi ajal, mille peale Jürgen Ligi ütles: "Need kaamerad siin saalis on saatanast." Ja samas teie ütlete, et inimesed peaksid aru saama ja vaatama ja loomulikult tuleb inimestele selgitada. 

Kas nüüd ikkagi tuleb selgitada kaamerate ees või te olete ka arvamusel, nii nagu Jürgen Ligi, et need kaamerad siin saalis on saatanast? See oleks esimene küsimus. 

Ja teine, mis puudutab Rail Balticut – me, Keskerakond ei diskrediteeri seda teemat. Me tahame lihtsalt teada tõtt, nii nagu ka Eesti rahvas. Me oleme selgelt maha jäänud, me oleme selgelt ületanud eelarveid ja meie naabrid on samuti vedanud või vedamas meid alt. Ja mida rohkem me seda teemat käsitleme, mida rohkem me saame tõtt kuulda, seda loomulikult läbipaistvam on kogu see protsess. 

Ma arvan, et see teema, mis Anastassia, hea kolleeg, tõstatas, on oluline ka riigiettevõtete juhtide osas – ka nende tegevus ja tulud ja kulud peavad olema läbipaistvad ja me eeldame seda, et valitsus tegeleb nende küsimustega, vaid ei varja seda. 

Ja lõpetuseks, tegelikult on väga üks suur mure kõikidel meie inimestel, ja eriti need inimesed, kes on sattunud pettuse ohvriks. Me praegu menetleme Riigikogu saalis võlaõigus- ja krediidiasutuste seaduse eelnõud, mis leevendaks seda olukorda, mis parandaks ja seaks kaitset, ehk siis, pangad saaks hakata selle küsimusega tegelema. Esimene lugemine on juba tehtud ja mul on küsimus, et kas teie näete ka, nii nagu ka hea kolleeg Peeter Ernits tegi Riigikogu liikmetele, et menetleks selle kiiresti selle seaduse ära – võlaõigus- ja krediidiasutuste seaduse –, et saaks kiiremini rakendada need meetmed, et inimesi kaitsta.

Aitäh, hea küsija! Ma loodan, annate andeks, seekord ma teile komplimenti ei tee. Minu meelest te teete eelnevale küsijale pigem, Anastassia Kovalenko-Kõlvartile ülekohut, sest tema küsis asjast, mille ta ka kirja pani, ja teemaga, millega ta tegeleb. Teie jutt oli kõigest muust, seda asja ajas segasemaks.

Nagu ma ütlesin juba eelnevale küsijale, et minu arvates me oleme ilmselt veidi ühel nõul, et juhid peavadki esitama need deklaratsioonid just sellepärast, et avalikkus saaks kontrollida, mitte üle menetleda, ja selleks ka tegelikult seadusvõimalus on. Kõik see muu jutt sinna juurde – kaamerad saatanast või midagi muud – no kuulge, noh, kellele see esinemine? Kes see arvab, et kaamerad on saatanast? 

Nüüd, Rail Balticu mahajäämine – selle kohta ma ütleks, et no vaat' see nüüd on jälle üks sihuke poliitilise narratiivi nagu lugu. Eestis Rail Baltic liigub kenasti tempos. Ainult ühe korra on seda pikendatud: 2026. aasta eesmärgist sai 2030. Ja ma olen seda siin infotunnis öelnud. 

Teiegi mäletate Taavi Aasa – tubli reibas Tallinna linnapea, oli majandusminister. Ja ühel päeval tuli ta majanduskomisjoni ja ütles: "Vaadake, meie siht on 2026; nüüd on see 2030." Ja siis me küsisime Taavi käest, mis juhtus. Ta rääkis pikenemisest, kõikidest muudest asjadest, hankelepingutest. Nii et kui rääkida selle mahajäämisest ja avalikkuses tõe teadasaamisest, nagu te alati kõlavalt ütlete, siis te peate vist valima Taavi Aasa numbri ja arutama läbi, mis juhtus. Sellepärast see venis. Küsige! 

Ja numbrite puhul ... Aa, ei, mitte numbrite – naabrite puhul – naabrid on meid alt vedanud. No ma loodan siiski, et nad meid alt ei vea, sest Läti peaminister lubas, et ta võtab isikliku hoole alla ja teeb kõik, et see võimalikult kiiresti valmis saaks. Ja selle projektiga on ka suhteliselt lihtne: seda ootavad nii Soome, Poola; seda ootab kogu Euroopa, Läti ja Leedu. Ja sellega on nii, et kui sa oma asju õigeks ajaks valmis ei tee, siis tuleb raha tagasi maksta. 

Aga veel kord – see küsimus, mille Anastassia Kovalenko-Kõlvart püstitas ja mis oli ka teemast, puudutas riigiettevõtte juhtide majandushuvide deklaratsiooni. Ärge tehke talle ülekohut seda segaseks ajades. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on riigi juhtimine. Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! See küll puudutab väga palju regionaalpoliitikat, aga kuna see on seotud Euroopa Liidu vahendite ja suurema pildiga, siis ma esitan selle küsimuse teile, mitte regionaalministrile.

Me kõik teame, kui halvasti on Eestis olukord sellega, et postkontoreid pannakse kinni, haiglates teenuseid vähendatakse, huvihariduse kärped tegelikult ju puudutavad peamiselt maapiirkondi kõige rohkem. Kutseharidust tõmmatakse koomale just maapiirkondades, mitte suurtes linnades. Ühistransport: rongid, bussid käivad järjest vähem, näiteks Järvamaalt, Paidest ei saa isegi Tallinnasse sõita alates sellest suvest. Mingi üks või kaks bussi liigub, mis on ju absurd. Põllumajanduses on otsad päris palju lahtised, erihoolekandes on riigi kohustused täitmata, hoolekandes samamoodi. Ühesõnaga, väga palju keerulisi ja lahtisi kohti. 

Euroopa Liidu põhimõte, teiste Euroopa riikide põhimõte ja loogika on selles, et ei ole mõistlik koguda maksuraha linnaelanikelt kokku ja seda maapiirkondadesse saata. Palju mõistlikum on riigil selline poliitika, et toetada elu igal pool riigis – kui me räägime Eestist, siis igal pool Eestis – just selle mõttega, et seal oleks töökohti, inimesed saaks seal hakkama ja toetusi oleks maksumaksja raha eest vähem vaja sinna saata. 

Aga nüüd, kui me vaatame, mis puudutab Euroopa Liidu vahendite jagamist, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika fondi ja teisi selliseid asju, siis Eesti on kõige viimane Euroopa riik, kes tegelikult seda raha … Viimasel kohal, ühesõnaga, raha saatmises maapiirkondadesse. Ehk siis teised riigid panevad kaks kuni üheksa korda rohkem ühtekuuluvuspoliitika raha maapiirkondadesse. Palun andke hinnang sellele poliitikale. Mul on küsimus: kas teil on soovi seal midagi ka muuta? Just täna, mitte uuel perioodil.

Aitäh, hea küsija! Nojah, ma kahtlustan, et need printsiibid, kuidas seda raha jagati, pandi paika selles valitsuses, kus regionaalministri portfell oli – püüan meenutada, mis parteis oli – sotsiaaldemokraadid vist, jah, on midagi sellist. Needsamad jagamise printsiibid pandi sellel ajal paika. Nii et eks me siis saame omavahel debateerida, kuidas me need printsiibid paika panime. Kui te ütlete, et halvasti oleme pannud, siis järelikult peaksime koos paremini panema. Kui sellel hetkel ei olnud … Ma saan aru, et teie mälumänguklubi ka püüab meenutada, kes sellel hetkel minister oli, aga vahepeal võin kinnitada, te saate kolleegi käest ka küsida, et siin on olnud mitmeid sotsiaaldemokraatidest ministreid, kes selle raha jaotuse eest vastutavad, ehkki isegi viimastes valitsustes mitte kõige pikemalt. Nii et metsik olukord. Küsite minu käest, ehkki peaksite pinginaabri käest küsima. 

Aga sellest hoolimata ma teen oma parima, et sellele vastata. Kõigepealt postkontorite kinnipanemisest. Postkontorite puhul on nii. Mina olin majandus- ja taristuminister näiteks aastail 2015–2016. Sellel ajal oli meil päris suur debatt sellel teemal, kuidas käituda olukorras, kus postkontorites ei ole reaalset teenuse pakkumist. Lihtsalt üks näide teie küsimusest, mis võib-olla illustreerib seda poliitikat, debatti. Me ju mõtlesime pikalt, mida teha, sest reaalsuses oli olukord selline, et nendel ei olnud suurt külastamist. Analüüse tehti korduvalt.  

Tallinna Loomaaias meil oli üks valdkonnapäev – võib-olla ma olen sellest ka rääkinud, ma ei teagi –, kus minu juurde tulid kaks prouat postiasutuste ametiühingust ja ütlesid, et, härra minister, meil on teile ettepanekud. Ma muidugi veidi ehmatasin, sest ma kahtlustasin, et küllap sealt tuleb mingeid muid ettepanekuid, palgatõusuks ja kõigeks muuks, mida mul anda ei ole. Aga nad ütlesid, et teate, härra minister, et üldiselt võiks teha nii, et postkontorid ei suuda kauplustega WC-paberi müügis konkureerida ja iga ruutmeeter küsib inimese palka ja lahtiolemist. Ei ole mõtet hoida neid postkontoreid lahti, milles tegelikult inimesed ei käi, millel ei ole kasutust, sest sul ei ole mõtet hoida postkontorit iseenesest lahti, kui sealt tegelikult posti ei saadeta, sellel seda funktsiooni ei ole. Kauplus tegelikult kirjakande ja kõik muud asjad saab ju tänapäeval ära teha. Väga mõistlik jutt! 

Miks me peaksime võtma sedasama raha, mida me tulevikus hakkame maksma perioodika kojukandeks ja ajalehtede kojukandeks, võtma ruutmeetrite ülalhoidmiseks? Ma arvan, et seda ei paku isegi sotsid välja. Meil ei ole mõtet selle peale raha raisata. Nii et kui te toote postkontoreid näiteks, siis räägime postkontoritest. Kõik need muud samad teemad – ühistransport, rongid, bussid –, nendele on lisaraha läinud. Hendrik Terrase ajal on sinna kümneid ja kümneid miljoneid lisaraha läinud. Mida varem küsiti eelarvest täiendavalt juurde, on nüüd alati põhieelarves olemas. Nii et selles mõttes, et kui te tahate adresseerida mingit konkreetset kitsaskohta, siis võib-olla olge konkreetsem, ma saan selle järele vaadata ja saan ka vastata. Aga nii üldiselt, jah, on keeruline vastata.

Aitäh! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ega te muidugi enda prioriteetide ja tegevuste kohta rääkida ei tahtnud, aga alustame postkontoritest. Ma võin teile tuua näiteks Järvamaa ja Türi näite. Mis on ju absurd ja mis ei lähe teie jutuga üldse kokku, on see, et ma mäletan, et postkontori kinnipanemise argument oli see, et ei leitud töötajat. Loomulikult, kui sa palka ei maksa, siis töötajat ei leia, see ei tähenda, et teenuse vajadust ei ole. Ja selle kõige õigustamine on veits kohatu, vähemalt kohalike inimeste arvates. 

Nüüd, kui rääkida Euroopa Liidu vahenditest, siis tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses olid ja nüüd viimases ja eelviimases valitsuses koos Reformierakonnaga me selle pingutuse tegime. Ja ma võin teile kinnitada – te ise selles valitsuses olite ka, ühes neist –, et ega Reformierakond väga vastu ei tulnud sellele, et kokku leppida, et ettevõtlusele suunatud raha, rohepöördele suunatud raha, me räägime miljarditest eurodest, vähemalt miinimum 40% nendest läheks maapiirkondadesse. Sest kui me vaatame näiteks ettevõtluse raha, siis 10% ainult jõudis maapiirkondadesse eelmisel perioodil, mida ka Reformierakond suuresti juhtis. Ja me tõesti neid varasemaid läbirääkimisi, mis olid tehtud valitsuses, püüdsime nii palju, kui sai, ümber sättida. See vastab tõele, et me seda tegime. 

Aga mu küsimus nüüd teile. Ma eeldan, et valitsusele on selline oluline info teada, et Eesti on viimasel kohal, mis puudutab ühtekuuluvuspoliitika fondi ja teisi rahasid, Euroopa Liidu vahendeid nende maapiirkondade suunamisel. Ehk siis sisuliselt me võimendame linnades seda heaolu, mis on, ja teeme regionaalset lõhet maapiirkondadega suuremaks. Ma palun teie seisukohta, ärge rääkige minevikust, pigem tulevikust või tänasest hetkest. Kas te olete seda valitsuses arutanud ja kas teil on mingisugune plaan ja milline see on?

Aitäh, hea küsija! Vahel tuleb ka ajalugu meelde tuletada, midagi teha ei ole. Aga ma seda kohe ei tee. Kõigepealt see, mis puudutab, te ütlete, et te olete teinud pingutuse. Mul on hea meel, et te olete teinud pingutuse, meie teeme ka. Seesama printsiip, et väljastpoolt Tallinna ja Tartut, seda kuldset ringi, 40% läheks erinevatest välisvahenditest, see printsiip on endiselt olemas ja selle printsiibi järgi tulebki toimetada. 

Kui te väidate, et te tegelesite meie veenmisega. Nüüd on kaks varianti: kas te tegite seda edukalt ja me oleme nõus ja me oleme ühel nõul või siis tegite edutult ja me endiselt arvame sedasama, mida teiegi arvate, et üldiselt tulekski uusi töökohti ja tööstusi luua üle Eesti. See on meie hoiak samamoodi. Nii et ma ei tea, millist lahtist uste siin praegu murrate. Aga ma kindlasti tutvun selle analüüsi või arvutuskäiguga, kuidas see kokku on pandud, millised andmed on aluseks ja mida täpselt on võrreldud, sest tihtipeale sõltub see ka arvutuse tegijast veidi. 

Nüüd postkontoritest. No tuleme ikka tagasi. Vaadake, kui postkontor on nüüd selle nii-öelda sotsiaaldemokraatliku maailmavaate mõõt, et kas see peab olema seal või mitte, siis täpselt see, mida ma kirjeldasin oma kogemusest majandus- ja taristuministrina, kohtumistest prouadega, kes olid ametiühingust ja kes kindlasti ei esindanud kõigi arvamust, nad ei pretendeerinud sellele kuidagi, siis see kirjeldus ikkagi oli kaunis aus. Et kui sul on postkontor, mis hoiab ruutmeetreid, kui sa pead nende ruutmeetrite eest kogu aeg maksma, ja täpselt nagu küsija ka ilusti ütles, ka sa pead inimestele palka maksma – inimene on seal, aga teenust keegi ei kasuta. Selleks, et seda rahastada veidigigi, et oleks midagigi teha, pead sa müüma kaupluses, kioskis saadaolevaid kaupu – no tualettpaberist ma ei tea milleni. Me saame ju aru, et see tegelikult ei ole väga arukas viis, kuidas riigi raha kulutada, sest me kulutame seda raha, üks kahest: kas me võtame selle raha arvelt, mille me saaksime dividendina ära võtta ja panna näiteks, ma ei tea, sotsiaalvaldkonda või haridusvaldkonda või kaitsesse, või siis me maksame peale universaalsele postiteenusele, mida me hakkame tulevikus tegema.

Kogu see debatt on üsna iseäralik selles valguses, et umbes mõne tunni pärast te teete suure üleskutse, nagu meiegi, piirata riigi kulutusi, hoida neid kokku. Nii et kui me hoiame kokku, siis ikkagi teeme seda arukal viisil. Tänapäeval näiteks vallad juba teevad seda, et kuulutavad välja konkursse, kutsuvad inimesi üles pakkuma erinevaid kohti, kuhu näiteks võiks tulla postiautomaadid või pakiautomaadid. Inimesed kasutavad neid, elu läheb edasi. Nii et nagu siinsamas Riigikogu saali taga alati küsitakse külastajate käest, et kas te teate, mis kapid need seal on, need on need kohad, kus käidi kaugele kõnesid võtmas. Tänapäeval enam selleks sinna kappi ei ole vaja minna. Perioodika ja kojukandega on ka nii, et ajaleheomanikud või maakonnalehtede juhid on mulle öelnud, et nad arvavad, et üks kümme aastat see nii toimib ja pärast seda on juba uued maa- ja merepildid.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te valisite küll eelkõneleja küsimusele vastamiseks just selle Omniva näite, aga nii nagu ikka siin elus, mingid otsused või mingid tegevused saavad lihtsalt märgiliseks, aga mina ei jääks kinni kindlasti sellesse Omniva või Eesti Posti nii-öelda analüüsi. 

Me teame, et viimase 25 aastaga on kolinud Harjumaale suurusjärgus 140 000 inimest ülejäänud Eestist. Need on numbrid, mis on kõnekad ja mis on tekitanud päris palju väljakutseid ühtepidi ennekõike maapiirkondadele, aga väga palju ka Harjumaale, kus on tekkinud lähtuvalt sellest omad väljakutsed. 

See on nii igas valdkonnas. Kui me vaatame neid otsuseid, mida riigi juhtimise tasandil on tehtud, siis viimane ilmekas näide, mis kohe-kohe on jõustumas, on seotud näiteks raamatukogude reformiga, kus jälle riik soovib teatud reforme ellu viia, soovib teatud vahendeid kokku hoida. Koondatakse sisuliselt maapiirkondadest 58 kõrgharidusega palgalist kultuuritöötaja kohta, mis jälle annab selle löögi ennekõike maapiirkondadele. 

Neid näiteid on tegelikult väga palju, aga nendesse ei tohi kindlasti üksikuna kinni jääda. Ma toon veel ühe näite, mis puudutab regionaalpoliitikat. Ja siit tuleb ka küsimus, mis on ennekõike seotud riigi juhtimise koha pealt transpordi korraldamisel. Kuressaare lennujaama parkimisala läheb tasuliseks. Väga väike otsus tundub, väga väheseid mõnes mõttes mõjutav otsus tundub see võib-olla esimesel pilgul, aga suures pildis on see tegelikult jälle sõnum äärealadele, sõnum kaugematele piirkondadele, et nii ei tohiks teha. Ja ma küsin, millised on praeguse valitsuse otsused bussi-, rongi-, laeva- ja lennuühenduste kohta just maapiirkondadest lähtuvlt? Kas seal on plaanis midagi suurt teha või mitte?

Aitäh, hea küsija! Ma alustan kohe sealt küsimuse otsast – kas. Ikka jah. Me oleme ju tõstnud Hendrik Terrase regionaalministriks olles täiendavaid rahasid ühistranspordivaldkonda ja seal on ühistranspordireform ka käimas. Ega see valdkond teile ju võõras ei ole, te teate hästi, et see on suur, väga pikalt kestev reform. Ja selle mõte on ju iseenesest see, et kui meil tulevad uued rongid – rongide liikluskiirus näiteks suureneb –, et bussid käiksid nendega samamoodi koos, et kõik saaksid oma plaane teha, ja nii edasi. Nii et väga palju selliseid asju tehakse. Nii et kui on kas-küsimus, siis vastus on jah, loomulikult ühistranspordivaldkonnas tuleb toimetada ja sinna panustada nii raha kui teha ka teatud liine ümber, et inimestel oleks mugavam liikuda. Ühistransport võtab seda koormust autostumiselt maha ja kõike muud. Nii et see on mõistlik. See on nüüd üks. 

Nüüd see raamatukogude asi – mulle jäi kõrva, et te seda mainisite. Selle eelnõu lugemine, ma vaatan, oli Riigikogus juba 5. mail – see tegelikult on siin palju olnud ilmselt, seda debatti on saanud pidada nii saalis, Riigikogu saalis, kui ka komisjonides. Muidugi ei vasta tõele, et töökohad koonduvad Tallinna. Piirkondlikud ülesanded ja esindajad üle Eesti säilivad. Kõige olulisem kokkuvõte oli see, et kui riik toetas 15 omavalitsust, kus asusid maakonna raamatukogud, siis muudatuste tulemusena pakutakse olemasolevate vahenditega tuge kõigile 78 omavalitsusele. Nii et veel kord, omavalitsuste olukord selles muutub paremaks, mitte halvemaks. Ja Linnade ja Valdade Liit näiteks on kultuuriministrit kirjalikult teavitanud, et nad nõustuvad sellega, et nad on sellega päri, selle lahendusega, et see on nende jaoks vastuvõetav. Omavalitsusele tähendab see seda, et omavalitsused saavad paindlikumalt seda raamatukoguvõrku korraldada erinevaid asju arvesse võttes. Jääb alles ka tugi erinevate nii-öelda võrgustike kaudu. Minu mäletamist mööda, kui seda debatti peeti, ka infosüsteemid ja erinevad lahendused saavad palju paindlikumaks ja paremaks lugeja huvides ja kasutajate huvides. Nii et jah, seda debatti saab parlamendis pidada, kui soovi on, aga see kindlasti ei halvenda raamatukogu kasutajate, huviliste ega omavalitsuste olukorda. 

Aa jah, Kuressaare lennujaama parkimise ala tasuliseks – ei ole arutanud, tunnistan ausalt. Ja nüüd, kus ma seda tean, ma ei oska ka selle peale tegelikult midagi öelda. Ilmselt see on Kuressaare lennujaama enda otsus, sest me doteerime lennundust, nagu küsija hästi teab, päris korralikult, neid piirkondlikku lennujaama. Nende ülalpidamine, erinevate investeeringute tegemine on päris suur, aga seda otsust, kas lennujaama parkimise ala on tasuline või mitte, saab ilmselt nende käest küsida. Ei ole kuidagi valitsuse tasandi otsus.

Aitäh! 

Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Ja tänane kolmas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. 

Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teemaks on halal-Eesti. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Meedia kirjutab, et teie alluvuses olev Põllumajandus- ja Toiduamet ehk PTA, nagu meil seda nimetatakse, väljastab Eestis halal-tapmislubasid. Ühesõnaga, Eesti islamikogukond ja Eesti Islami Šuura Nõukogu taotlevad lammaste, eelkõige lammaste tapmist islami traditsiooni kohaselt, et seda siin siis süüa ja tarvitada oma mingitel tähtpäevadel.

Nüüd, siin põimuvad mitu asja. Esiteks on see minuteada – võite mind parandada, aga minuteada – esimene kord, kui Eestis nii-öelda ametlikult hakatakse islamistidel lubama halal-liha saamiseks loomade sellist rituaalset tapmist. 

Teiseks, kui meil on nüüd siin Tartu vangide teemalised arupärimised ja esimesed lugemised, teised lugemised, kolmandad lugemised on, siis meile on kinnitatud siitsamast Riigikogu puldist, et Rootsist toodavad moslemid saavad samasugust toitu nagu Eesti teised vangid. Nüüd tuleb välja, et tegelikult Eesti riik valmistub halal-liha ikkagi niimoodi süsteemselt ja teaduslikult ja tööstuslikult ja bürokraatselt ilusti neile võimaldama. 

Te võite ju mind pidada siin hõbepaberimütsikesega vilavate silmadega vandenõuteoreetikuks, aga mina arvan, et selle halal-liha lubamise taga on siiski Rootsi vangide leping. 

Ma küsin paari asja; võite siin laiendada või täiendada, kui tahate. 

Esiteks: miks Eesti tegeleb halal-tapmisega?

Teiseks: kas Eesti loomakaitsjad, kes muidu ei lase meil kanugi puuris pidada, on sel teemal ka midagi teiega ühendust võtnud? 

Kolmandaks: kas see on seotud Tartu Vangla lepinguga?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Helme! Praegusel hetkel on seaduses olemas väga konkreetne kitsendus, kuidas halal-tapmist võib läbi viia. See on loomakaitseseaduses ja see on olnud seal juba päris pikka aega. See tuleneb sellest, et usuvabadus on Eesti põhiseaduslik õigus, ja see ei tähenda seda, et seda me valimatult seda lubame. Me peame ikkagi eelkõige silmas sellise meetodi puhul ka looma heaolu, toiduohutust ja järelvalvet – need on kolm peamist märksõna. Selleks, et halal-liha tapamajas teha, peab see ikkagi toimuma konkreetselt tapamajas. Selle eeldus on see, et Eestis registreeritud usuline ühing teeb Põllumajandus- ja Toiduametile taotluse, kus ta siis toob ära koha, aja, loomade hulga ja kuidas seda liha kasutatakse. PTA-l on õigus keelduda sellest loast. Siis, kui see läbi viiakse konkreetselt tapamajas, sinna peab PTA ametnik kohale tulema ja peab olema tagatud ka loomade tuimestamine, et need loomad ei kannataks seda protseduuri läbi viies. Ja see erand on meil seaduses olnud päris pikka aega. See ei ole kuidagi tehtud selleks Rootsi vangide kohaldamiseks – see on alati seal olnud. Ja nagu ma ütlesin, siis peab taotleja olema usuline ühing. 

Kui te nüüd leiate, et sellist erandit ei peaks seadustes olema, siis on see Riigikogu õigus teha vastavaid muudatusettepanekuid, et seda kitsendust mitte lubada. Praegusel hetkel ta seal on. Hetkel minuteada on ühe korra seda luba taotletud, kuid seda ei ole kasutatud; ehk siis, üks tapamaja on saanud selle loa, aga lõpuks seda halal-tapmist ei toimunud. 

Küll meil on Viru-Nigula juhtum oli, kus ebaseaduslikult halal-meetodil loomi tapeti. PTA sai selle kohta vihje, läks kohale, see tegevus lõpetati ja see liha, mis sealt tuli, see läks hävitamisele. Ehk siis, ametkond reageeris sellele kiiresti ja otsustavalt, sest see on ebaseaduslik. 

Ja praegune raam on selline ja selle üle saab Riigikogu arutada, et kas see peaks jätkuvalt selline olema või mitte. Aga Rootsi vangide toitlustuskava kohta võib-olla minister Pakosta oskab täpsemalt öelda, aga minu poole ei ole keegi pöördunud kuidagi õigusruumi muutmiseks selleks, et seda võimaldada.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, mul ei ole mõtet minister Pakostalt küsida, tal on äärmiselt pingeline suhe tõega. Aga jah, usuvabadus on meil kirjas, meil on ettevõtlusvabadus ka kirjas. Meil on ju probleem selles, et Eesti maainimene ei või oma kodus siga tappa traditsioonilisel meetodil või isegi siga pidada traditsioonilisel meetodil. Siin meil riik kohe on väga range, et Eesti riigiga ei jamata, nagu me teame, eks. Ei või pidada endal neid igasuguseid emusid ega jaanalindusid, kohe lennatakse peale ja tapetakse need ära. Mind väga häirib selline topeltstandard, mis meil on. Kui meil tulevad riiki moslemid, siis nende suhtes me kuidagi oleme väga vastutulelikud ja mõistvad, aga Eesti inimesed, kes on sadu või tuhandeid aastaid sigu pidanud, enam ei tohi neid kuidagi pidada ega ka tappa. See on mulle tegelikult vastuvõetamatu. 

Teine probleem on see. Jah, ma olen nõus, et seaduses seda erandit Riigikogu parandab. Ma ei pea seda erandit seal mõistlikuks ega vajalikuks, aga tegelikult me ju näeme, kuidas Euroopas islam tungib peale. Eestiski veel mõni aasta tagasi oli islamiusuliste hulk paar tuhat. Nüüd ma loen, et on umbes 6000 juba, ja ennustatakse, et neid on varsti siin üle 10 000. Me tegelikult poliitilise otsusena nii valitsuse kui ka Riigikogu poolt võiks ikka välja saata signaali, et meil siin on niimoodi: meil süüakse siga ja meil loomi tapetakse teistmoodi. Euroopas, peaaegu kõikides riikides, kaasa arvatud Eestis, on kohustuslik enne seda, kui loomad tapetakse, nad uimastada. Ehk sellisel juhul nad ei kannata valu ja neil ei teki paanikat ja hirmu, mis selle nii-öelda halal-tapmisega käib kaasas. Minu meelest oleks meil küll vaja sellist poliitilist otsust, et me ei anna neid lubasid välja. Nii ei tehta Eestis, Eesti on teistsugune riik. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Eestis kindlasti võib sigu pidada. Peamiselt on takistuseks peaasjalikult bioohutuskavad, kuna eriti sigu mõjutavad haigused praegusel ajal väga palju. Sama on ka linnugripiga. Kõik need piiravad faktorid, mis sealt tulevad, on seoses loomade haigustega, linnugripi puhul ka haigusega, mis võib inimestele edasi kanduda. Sellega tuleb tegutseda konkreetselt, seda piirata. Ma eeldan, et kõik loomapidajad tegelikult saavad sellest aru. Neil ei ole ka hea meel, kui loomad haiguste käes piinlevad. 

Erandi puhul me ei saa öelda, et seda laialdaselt kasutatakse. Nagu ma ütlesin, see pole senimaani kordagi kasutust leidnud. Kaubanduslikul eesmärgil halal-tapmist teha ei tohi, seda tohib teha ainult Eestis registreeritud usuasutuse poolt ja peab täpselt näitama, milleks see tehtud on. Seda ei ole senimaani tehtud. Ma ei näe … Kui selle järele vajadus tekib, siis võib seda adresseerida, aga praegusel hetkel mulle tundub, et see on mõnes mõttes ennatlik. Küsimus ongi selles, kuidas me usuvabadust tagame ja mis ulatuses ning kas see kuidagi ohustab Eesti riigi julgeolekut. Need on kõik aspektid, mida peaks kaaluma selliste muudatuste tegemisel. Kui see vajadus tekib ja Riigikogu leiab, et see nii peab olema, siis ma arvan, et Riigikogu teeb õige otsuse.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma natuke laiendan seda teemat ja laiendan selle praegu väga aktuaalsele toidujulgeoleku valdkonnale. 

Nimelt, kui meil nüüd on tehtud selline erand ja see on lausa seadusesse kirjutatud, et moslemid võivad teatud rituaalide kordasaatmise puhul taotleda eriluba ja loomi sel moel veristada, siis tegelikult me oleme viinud Eesti toidutootmise kõikvõimalike tervishoiuliste ja muude piirangutega sellisesse olukorda, kus me kriisiolukorras ei suuda Eesti Vabariigi elanikkonda toiduga varustada. Toidujulgeolek on meil väga puudulik ja seda just seetõttu, et kodumajapidamistes on loomakasvatuse, aga ka taimekasvatuse saaduste käitlemine väga rangete ja tihtipeale üsnagi mõistusevastaste piirangutega sisuliselt surmatud. Selles olukorras, kus meil võib tekkida kriisiolukord – ja Eesti on teatud mõttes tupikriik: ühel pool on meil Venemaa ja teisel pool on meil meri, mis on võimalik blokeerida –, võib tekkida selline olukord, kus meile ei tule kaubavoogusid, nende saabumine on takistatud ja me peame hakkama saama sellega, mida me kohapeal toodame. Aga kohapealne tootmine ei ole ka "nipsust lasta", et täna on meil kriisiolukord ja homme on meil juba laudad täis loomi ja kasvuhooned täis kõikvõimalikke taimi ja põllud niisamuti. Selleks peaks praegu ikkagi valitsuses ja eelkõige teie poolt juhitavas ministeeriumis tulema initsiatiivid, et meil kõrvaldada neid ebavajalikke piiranguid toidu käitlemisele, toidu töötlemisele ja toidu säilitamisele, mis on Euroopa Komisjoni poolsete direktiividega tihtipeale, mida meil omakorda on veel rangemalt käsitletud siin, paika pandud. 

Mis on teie seisukoht – kas te võtate sellised initsiatiivid või vaatate lihtsalt pealt – las asi läheb isevoolu?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Helme! Kõigepealt, ma ei saa kindlasti nõustuda sellega, et meil toidujulgeolek ei oleks tagatud. See on tagatud. Kindlasti on seal võimalik veel edasi areneda ja seal on väga oluline koht tööstustel. Ehk siis, me tuleme ka nüüd suve lõpuks esitame valitsusele toidujulgeoleku strateegia, kus me täpselt neid küsimusi adresseerime. Selle jaoks on äärmiselt oluline, et meil oleks võimekas tööstus. Me näeme seda Soome mudeli pealt. Meil on algtootmine väga tugev, aga tööstus teeb selle algtoodangu toiduks. Ja tööstussektorit on meil kindlasti vaja järgi aidata. Seal tuleb mängu Euroopa Liidu järgmine programmiperiood, kus, nagu ma olen ka varasemalt maininud, on vaja 546 miljonit investeeringut suunata toidusektorisse, selleks et seda tagada. 

Aga nüüd kui me räägime piirangutest, siis piiranguid on peamiselt kahte laadi. Ühed on siis, nagu te mainisite, Euroopa Liidu direktiivid, mida ma kindlasti ei saa kinnitada, et kõike oleks minimaalselt üle võetud, aga me oleme teinud seal päris põhjalikult revisjoni ja ma ei saa öelda, et seal oleks väga palju ületatud seda piiri. Toidukäitlejad ise ka saavad aru sellest. 

Teine pool on toiduohutus. Toiduohutuses me kindlasti järeleandmisi teha ei taha. See seob tegelikult väga hästi eksportivat sektorit. See on sektor, kus ekspordi osakaal on ka tõusnud viimase aastaga ja viimastel aastatel tervikuna – see on tänaseks 15% meie ekspordist. Me kindlasti ei taha seda riski alla seada, kui meil toiduohutusjuhtumid tekivad. 

Ja need on tegelikult kaks teemat, millest toiduainetesektor ise saab väga hästi aru, et need peavad olema tagatud. 

Kindlasti eks järelevalvete puhul teha asju paremaks. Seda ka järk-järgult kogu aeg tehakse. Tehakse koostööd sektoriga, et ühildada ametnike käike ja muid selliseid teemasid, et oleks mugavam ikkagi see ohutus tagada, vastata kõikidele tingimustele, selleks et saada ka Euroopa Liidust toetust. Need tingimused ei tule lihtsalt kohustustena, vaid sealt tuleb vastu ka võimalus, rahaline võimalus neid kohustusi ka täita, mis tegelikult aitavad ka sektorit edasi. 

Ehk siis, minu hinnangul siin, kui on mingeid konkreetseid näiteid – seda me oleme bürokraatia vähendamise töörühma raames ka küsinud sektorilt, et on mingeid konkreetseid näiteid, mida saaks muuta, et seda asja oluliselt parandada niimoodi, et tegelikult toiduohutus ei satu löögi alla, siis me oleme absoluutselt valmis neid kaaluma. Selliseid ettepanekuid väga laialdaselt ei laekunud. Ja minuni ei ole jõudnud ka väga regulaarselt sektoriga dialoogi pidades ja neid külastades ühtegi ettepanekut, mis oleks sellise sisuga, et siin on midagi kategooriliselt valesti.

Aitäh! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on vanglarent. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Nädal aega tagasi kiitis valitsuskoalitsioon siin saalis heaks teie initsiatiivil vanglarendilepingu Eesti ja Rootsi vahel, millega tuuakse või võib tuua kuni 600 Rootsi riigi vangi Tartu vanglasse. Sellega võtsite endale suure vastutuse tartlaste ja kogu Lõuna-Eesti inimeste turvalisuse eest. Ärge hakake kõnelema, et need vangid ei hakka tänavatel jalutama. Loomulikult ei hakka ja keegi ei ole ka seda arvanud. Meie vangivalvurid ja kogu süsteem teevad head tööd. 

Aga ma tahan küsida turvalisuse kohta politsei ja Päästeameti vaatevinklist. Nii Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor ja Päästeameti peadirektor tegid avalduse, millega nad nägid muret seoses täiendavalt värvatavate vanglaametnike nii arvu kui palkadega. Kui kõneldi, et 2400 on miinimumpalk tavavanglaametnikul, lühikese lisakoolitusega 3000, siis politseinike, eriti patrullpolitseinike palgaga võrreldes on see väga suur summa. Seniselt 250 värvatavalt, mida prognoositi, on Tartu vangla vajadus uutes tingimustes kuni 300, nagu me eelmisel nädalal teada saime, uut ametnikku. Lõuna prefektuuris on patrullpolitseinikke kordades vähem, kui vanglasse ametnikke värvatakse. Töö spetsiifika ja ka vahetuste korraldus on suhteliselt sarnane. Ma küsin, mida teha sellises olukorras, et politsei oleks tegevusvõimeline ega kaotaks häid töötajaid lähiajal, sest ega neid juurde eriti ei … , politseil on praegugi täitmata ametikohti. Kas politseinike ja päästeametnike palka on plaanis lähiajal oluliselt tõsta?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Ma kõigepealt kinnitan üle, et ei Rootsi ega Eesti vanglates ei pakuta ega hakata pakkuma halal-liha. Seda ei võimaldaks ka meil kehtiv seadus, kuna kaubanduslikul eesmärgil on sellised tapmised Eestis keelatud ja seega oleks see ka õiguslikult võimatu. 

Aga nüüd tulen selle juurde, et meil oleks võimalik Lõuna-Eestisse juurde luua 300 siseturvalisusega tegelevat ametikohta Rootsi maksumaksjate raha eest ja täiendavalt inimesi välja koolitada siseturvalisuse valdkonda, samuti Rootsi maksumaksjate raha eest. Mul on väga hea meel, et see küsimus siin täna on. Kui head inimesed meid praegu vaatavad, siis tõepoolest, värbamine on avatud. Ja soovitan kõigil, kes soovivad teha karjääripööret või kes on noored ja otsivad alles tööd või võimalusi, siis praegu selline erakordne võimalus Lõuna-Eestis tõesti on avatud väga normaalsete palkadega. Eesti valitsus tõstis eelmisel aastal palka prioriteetsetes valdkondades, nendeks on kultuuritöötajate palgad, haridustöötajate palgad, päästjate palgad, Politsei- ja Piirivalveameti palgad ja erihoolekande töötajate palgad, ning ühtlustati vanglateenistuse palk politsei ja pääste tasemele. Ehk siiamaani on olnud vanglateenistuse palk oluliselt madalam kui politseis, aga see ühtlustati samale tasemele. Nüüd, mis tegelikult juhtus, oli see, et vanglateenistus rakendas tõstetud palka ühtlaselt üle Eesti. Ehk Ida-Virumaal ja Tartus saadakse ühesugust palka, aga Politsei- ja Piirivalveamet diferentseeris neid palkasid ehk Tartu palgad on PPA-s madalamad kui mitmes muus Eesti piirkonnas. Aga põhimõtteliselt palgafond on ühesugune. Mida me näeme praegu juba tulenevalt sellest – ma olen väga tänulik politseile, et nad tegid meile sellise tasuta reklaamikampaania värbamisele –, kohe pärast nende teadete ilmnemist oluliselt kasvas inimeste huvi selle värbamislehe vastu. Ma loodan, et ka tänane arutelu siin toob täiendavat huvi kaasa. Tõepoolest, praegu on selline võimalus avatud. Ei ajalooliselt ega ka praegu ei liigu inimesed mitte politseist vanglasse, vaid vastupidi. Nii et me pakume täiendavat võimalust inimeste näol, kes saavad edaspidi jätkata päästes ja politseis.

Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest! Ma loodan, et Justiits- ja Digiministeeriumi ja Siseministeeriumi vaheline koostöö on ikkagi hea ja tihe ja veeretata ühtesid kohustusi teise varna. Sellepärast et loomulikult võib ministeerium teatud piirini teha ka regionaalseid kohendusi oma palgasüsteemis, aga praegu see vahe, mis on Lõuna prefektuuris võimaliku palga maksmisel – juhin tähelepanu, et on tühje ametikohti – vanglateenistujate planeeritavate palkadega Tartu vanglas. See, kuidas te seda ühitate või lahendate erinevate vanglate vahel, on teie süsteemi asi, aga erinevus vanglasüsteemist on praegu väga suur, nendest numbritest vähemalt niimoodi tundub. Politseijuhid ja ka Päästeameti juht on mures, et see voolavus on ühesuunaline sellisel juhul. 

Mis puudutab otsuse läbimõeldust, siis tegelikult jäävad sinna Tartu vangla kompleksi arestimaja ja eeluurimisvangla. Ja tegelikult on see praegu Lõuna-Eestist pärit vangidele võib-olla sobivam koht kui nüüd, kui nad on viidud ja viiakse edasi Tallinnasse ja Ida-Virumaale ning puutuvad sealsete vangidega kokku – ma mõtlen edasise kriminaalse elu jaoks. See, et teatud funktsioonid säilivad, on ju selge. Ja tegelikult ülejäänud politseiameti Tartu peakorter on plaanis praegu – planeering juba käib – viia teise kohta. See vajab suurt investeeringut. Miks ei oleks see võinud minna – Tartu politseimaja – vanglakompleksi territooriumile osaliselt näiteks? Kas need üleviimised ja paigutamised on tegelikult läbi mõeldud?

Aitäh! Proua minister, palun!

Ma loodan, et mulle tundus see küsimuse esitus praegu valesti. Te ei pidanud ometi silmas, et politseinikud hakkaksid tühjades vangikongides tööle. (Hääl saalist.) See küll ei oleks nüüd töökeskkond, mida ma kellelegi soovitaksin. 

Ma kindlasti ka kordan selle üle, mida on siin saalis mitu korda korratud, et Eesti vanglateenistuse väga suur edulugu on ikkagi selles, et meil on kõik kolm vanglat Eestis moodsad, kaasaegsed ja ehitatud sellise arhitektuurse lahendusega, kus vangide omavaheline kokkupuude on minimaalne. Kui te viitate sellele, et vangide liigutamine või kinnipeetavate liigutamine vanglate vahel Eesti-siseselt kuidagi tõstaks kriminogeensust, kuna kinnipeetavad hakkavad omavahel kokku puutuma, siis kogu selle eduloo taga ei ole mitte ainult meie vanglateenistuse väga hea tase, vaid ikkagi see arhitektuurne lahendus, mis just nimelt näeb ette seda, et kinnipeetavad ei puutu massiliselt üksteisega kokku. See on nüüd äärmiselt oluline siiski. 

Üle rõhutada tasub võib-olla ka see, mida inimesed hästi ei tea. Tegelikult Eestis on vanglateenistuse koosseisus ka eriüksused, mis politseid kogu aeg abistavad, iga-aastaselt. Sellised täisvarustuses ja täisrelvastuses väga heade snaiprioskustega eriüksused vanglates on väga tõhus abi kogu Eesti siseturvalisusele. Selle väljaõppega inimesed on äärmiselt väärtuslikud nii Kaitseväele kui ka politseile järgnevatel aastatel. Me koolitame nad välja Rootsi maksumaksja raha eest. 

Kui me vaatame, praegu on Eestis noorte meeste töötus 22,5%, me oleme täiesti tipus. See on ka kasvanud kahjuks võrreldes varasemaga, 2025. aastal on see taas jälle kõrgem kui 2024. aastal. Kahjuks me näeme, et isegi tänavu esimeses kvartalis on noorte meeste töötus veelgi kasvanud. Me otsime ikkagi kõige rohkem neid inimesi, neid noori mehi, kes on täna Eestis ilma tööta üleüldse, keda me koolitame välja, kellele me pakume head füüsilist ettevalmistust täiendavalt, pakume häid relvakasutusoskusi, võõrkeele õpetame selgeks. Palun tulge ja kandideerige, eriti noored mehed, kes täna on ilma tööta!

Ja Helir-Valdor Seeder, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina ei saa üldse aru, mida te nüüd räägite. Te räägite, kuidas meie turvalisus kasvab, ja räägite mingisugusest eduloost olukorras, kus kõik Eestis turvalisuse ja julgeoleku eest vastutavad ametkonnad on vastupidisel seisukohal ja on seda ka avalikult väljendanud. Kaitsepolitsei raport, mis kahetsusväärselt on salastatud – ma arvan, et see on teadlikult salastatud, et lai avalikkus ei saaks sellele juurde –, viitab teatud ohtudele ja teatud riskidele. Minu arvates ei ole seal mingit riigisaladust. Meie diskussioon oleks ka palju paremini mõistetav, kui see oleks avalik. Miks see on salastatud? Aga seal on Kaitsepolitseiamet väga selgelt viidanud riskidele, täiendavatele ja uutele riskidele ja ohtudele. 

Politsei- ja Piirivalveamet on oma juhtide tasemel väljendanud muret seoses Tartu vanglaga ja sellega, millele kolleeg Tõnis Lukas eelnevalt viitas, mis puudutab ka inimressurssi. Meil ei ole täna küsimus ainult rahas. Meie kõige suurem probleem ja mure on inimesed, inimesi ei jätku. Põhiseaduskomisjonis ütles Riigikohtu esimees otse välja, et Tartu vangla rendileping ja Rootsi vangide vastuvõtmine nõrgestavad kohtusüsteemi. Kohtusüsteem on niigi ülekoormatud, tähtajad on lubamatult pikad. Meil ei ole kohtunikke! Küsimus ei ole ainult palgarahas. Küsimus on ka selles, et meil ei ole lihtsalt neid inimesi ja kohtusüsteem ei võta vastu. Sama on prokuratuuriga. 

Teie räägite, kuidas julgeolek kasvab ja paraneb. Ma ei räägi siinkohal sellest, et rahvusvahelisest ülikoolilinnast saab rahvusvaheline vanglalinn. Ja nii edasi. Kogu opositsioon ehk neli erakonda siin parlamendis on öelnud, et nad lõpetavad selle lepingu. Ja te ikkagi lähete sõlmite lepingu ja jõustate ta enne valimisi. Minu küsimus on, miks te ei käitu nii nagu notaritasude puhul, et otsite laiapõhjalist konsensust. Sellel on ju ka rahvusvahelistele suhetele negatiivne mõju, kui Eesti riik niimoodi käitub, et praegu sõlmime lepingu ja poole aasta pärast lõpetame. Miks te seda teete?

Kõigepealt lubage mul siiski faktilised asjaolud teie küsimuses ümber lükata, mis ei vasta tõele. Juhtimisest, ma usun, me saame siin saalis kõik ühtemoodi aru: kui sa hakkad midagi tegema, siis sa kõigepealt tuvastad selle tegevusega seonduvad riskid. Ja tõepoolest, kui me hakkasime ette valmistama võimalikku vanglarendi lepingut, siis me tellisime võimalike riskide hinnangud mitmelt poolt, sealhulgas Kaitsepolitseiametilt. Kaitsepolitseiamet kirjeldas ära võimalikud riskid. Võimalikud riskid võeti ette ja leiti kõikidele nendele võimalikele riskidele koostöös Kaitsepolitseiametiga maandamismeetmed, kuidas me need riskid maandame. Lepingu sõlmimisel olid need riskid kõik maandatud, nii on Kaitsepolitseiameti juht ka kinnitanud avalikul pressikonverentsil Siseministeeriumis. 

Ehk siis tõepoolest, kõigepealt oli võimalike riskide kirjeldus, sellele järgnes nende riskide maandamine erinevate meetmetega, näiteks et me ei võta võrgustunud kurjategijaid. Seal on terve rida meetmeid, millega me maandame võimalikke riske. Pärast nende riskide maandamist on Kaitsepolitseiamet avalikult kinnitanud, et need riskid on maandatud meie parimat arusaama ja teadmist mööda. 

Nüüd teine küsimus. Meil on Tartu juba rahvusvaheline vanglalinn, meil on varasemalt sõlmitud rahvusvaheline leping rahvusvaheliste kinnipeetavate kinnipidamiseks, meil on rahvusvahelised sõjakurjategijad Tartu vanglas. See on pälvinud rahvusvahelist head tunnustust. Täpselt niisamuti on ka praegune vanglarendileping olnud üks kõige positiivsemaid teemasid Eesti kohta rahvusvahelises meedias. Kõik ütlevad, et fantastiline riik, niivõrd heal tasemel vanglateenistus, sedavõrd moodsad vanglad ja väga madal kuritegevuse tase. See on koht, kuhu soovitatakse lausa reisida tulenevalt sellest, et kuritegevuse tase on väga madal. See on mõjunud Eesti kuvandile äärmiselt positiivselt, kui vaadata rahvusvahelist meediat ja selle kajastust. 

Nüüd, mis puudutab kohtuid, siis kohtud on, vastupidi, olnud mures, et kui Tartu vangla jääb täiesti tühjaks, siis tuleks ümber tõsta ka prokuratuur ja vangla. Tuletan ka meelde, et viimati oli Tartu vanglas üle 600 kinnipeetava 2023. aasta suvel juulikuus. 2023. aasta juulikuus oli Tartu vanglas üle 600 kinnipeetava. Me lihtsalt taastame endise olukorra, kusjuures senise statistika järgi tõepoolest Eesti kinnipeetavad kaebavad statistiliselt oluliselt sagedamini kui Rootsi kinnipeetavad. Mis puudutab laiema kokkuleppe otsimist, siis me oleme seda teinud. Ma olen ka käinud Isamaa fraktsioonis ja pakkunud veel, et kui te soovite mingitele küsimustele vastuseid, siis neid ikka anname, aga katsume püsida faktide piires, mitte emotsioonide peal.

Aitäh!

Sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. 

Tänane viies küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on Narva volikogu liikmete pöördumisele vastamine. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea justiits- ja digiminister! Nii nagu te juba teate, siis 1. juunil saadeti Narva volikogu liikmete poolt ühispöördumine teie ministeeriumile ja paluti õiguslikku selgust. Ja kõik need küsimused, mis olid esitatud, puudutas kogu seda olukorda, mis meil Narvas on, kus 16 volikogu liiget esitasid juba 23. aprillil käesoleval aastal umbusalduseavalduse ja tegelikult kogu seda avaldust ei ole sisuliselt menetletud praeguse volikogu esimehe ja koalitsiooni poolt, kus on ka sotsiaaldemokraadid Katri Raigi näol. Ja kogu see nii-öelda segadus tegelikult peaks tekitama suurt muret küll. 

Ja nüüd on see küsimus, et nende põhjalikele küsimustele, mis saadeti 1. juunil, tuli ka vastus teie ministeeriumist teie allkirjaga ja see vastus tuli 12 juuni. Ja ma tsiteerin siit vastust osaliselt: "Küsimusi on siin palju. Nende küsimuste hindamine vajaks põhjalikumat analüüsi. Ja Riigikogu on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatuse seaduse lünga lahendanud ja lahendus jõustub 1. juulist."

See, et me oleme võtnud seaduse vastu ja see jõustub 1. juulist – meie teame seda ja teavad seda ka need 16 volikogu liiget Narvast. 

Küsimus, et mis on teie nägemus ja vastused käesoleva seaduse raames, kas 16 volikogu liiget, kes on esitanud umbusalduseavalduse, on käitunud korrektselt ja kas see volikogu istung, mis oli kokku kutsutud umbusalduse algatajate poolt, on siis legitiimne või mitte – nendele küsimustele kahjuks te ei tahtnud vastata. Aga miks nii?

Aitäh, hea küsija! Ma usun, et siin on vaidlusteta üheselt arusaadav see, et praegu kehtivas õiguses on veel viimaseid päevi seaduslünk. Ja sellele seaduselüngale on tegelikult laialdaselt tähelepanu juhitud, aga hea on see, et tark Riigikogu on selle seaduselünga lahendanud. 

Seaduselünga on ta lahendanud eelnõuga, mille lõpphääletus oli siinsamas saalis 21. jaanuaril, ja tuleb tunnistada, et paraku Keskerakond selle vastu mitte mingisugust huvi üles ei näidanud. Keskerakonna fraktsioon hääletusel üldse ei osalenud, jättis hääletamata. 

Ja kui me vaatame nüüd seda seaduselünga parandust – seal on siis põhjalik seletuskiri oli sellel seaduselüngal –, siis leheküljel 131 selles eelnõus, mis oli alles ju loetud päevad tagasi siin Riigikogus arutlusel, on toodud välja, et miks Riigikogu selle seaduselünga parandas. 

Ja nüüd selle seaduselünga parandust on seletuskirjas lehekülg 131 selgitatud järgmiselt: et, tõepoolest, praegu on siis olukord, kus kehtiva seaduse järgi saab volikogu istungit kokku kutsuda üksnes volikogu esimees. Ja nüüd Riigikohus on otsustanud varasemalt, et teatud tingimustel võib olla see ka muul moel kokkukutsutav. Ja seletuskiri ütleb, et praktikas on esinenud juhtumeid, kus volikogu esimees ei ole nimetatud kuuajalist tähtaega järginud. Õiguslikult on eriti ränkade tulemustega olukorrad, kus volikogu esimehe või aseesimehe viivituse tulemusena võib tekkida kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 52 lõikes 1 sätestatud tagajärg ehk volikogu tegutsemisvõimetus, mis vähendab olulisel määral volikogu representatiivsust ja riivab oluliselt volikogu liikmete passiivset valimisõigust. 

Edasi seletuskiri selgitab neid olukordi, kus volikogu võib muutuda volikogu istungi mittekokkukutsumise tulemusel automaatselt tegutsemisvõimetuks või tema liikmete volitused lõpevad ja nii edasi. Seletuskiri kirjeldab seda olukorda kolmel leheküljel. 

Nüüd seda hakata hindama, kas antud juhul Narva Linnavolikogu oleks muutunud tegutsemisvõimetuks, kui juhtide vahetus ei oleks saanud toimuda koheselt, olengi ma vastanud, et, arvestades järgijäänud tööpäevade hulka 1. juuli saabumiseni, jõuab Narva volikogu kõige kiiremini Narva volikogu liikmete vaates õiguspärase tulemuseni, kogunedes uue seaduse valguses. Ja sellisel juhul on võimalik ka mittekokkukutsumise korral teha sobivad otsused juba juulikuu jooksul. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kas Narva Linnavolikogu on töövõimetu või mitte, mina julgen küll väita, et töövõimetu. Juba sellest hetkest, kui anti sisse umbusaldusavaldus. Sisuliselt kaks kuud ei ole Narva Linnavolikogu tööd teinud. Minu arust on see kindlasti märkimisväärne. Miskipärast, kui pöörduti teie ministeeriumi poole, siis te ei tahtnud seda hinnata, ja just nimelt nii, nagu te oma vastuses ka välja tõite, viitasite sellele, et aga meil hakkab see uus seadus kehtima. Ma arvan, et see ei ole hea praktika, arvestades et justiitsministeeriumil on kindlasti olemas pädevad juristid, kes oleksid võinud selle kümne päeva jooksul, kui seda vastust koostati, kindlasti kujundada ka arvamuse. Praegu on Narvas tegelikult toimunud volikogu istung, mis oli kokku kutsutud nende 16 volikogu liikme poolt ehk umbusalduse algatajate poolt. Läbi on viidud ju tegelikult protseduurid, aga kogu see lugu on kaaluta olekus, et ei ole antud juriidilist heakskiitu. Ja seda juriidilist heakskiitu tegelikult ju paluti teie ministeeriumi poolt. Jah, tõesti, seaduses on lünk olemas, aga on olemas ka Riigikohtu lahend, nii nagu te ise ka oma vastuses ju välja ütlesite. Siin käivad kuulujutud selle kohta, et seda küsimust arutati Eesti 200 juhtkonnas. Kuulujutud! Ja see vastus, mis siia ministeeriumi ametniku poolt on koostatud, on lähtutud Eesti 200 juhtkonna arvamusest. Lihtsalt, kas need kuulujutud vastavad tõele või mitte?

Ei. (Naerab.) Vaatame nüüd faktid rahulikult ritta. Mina ei kuulu Eesti 200 juhatusse. Mul puudub igasugune informatsioon selle kohta, et Eesti 200 juhatus oleks sellist küsimust kunagi arutanud. Päris kindlasti saan ma välistada täies ulatuses selle, et Eesti 200 juhatus suhtleb Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikega. Isegi mõte sellest on minu arust juba täielikult jabur. Nii et kui teil selline kuulujutt kuskil ringleb, siis see kindlasti tõele ei vasta. See on ka olemuslikult juba täiesti jabur kuulujutt, mida ma oleks soovitanud teil algusest peale mitte uskuda. 

Nüüd, loeme veel kord Riigikogus olnud eelnõu seletuskirja. Leheküljel 132 on tõesti sellele Riigikohtu otsusele ka viidatud. Tsiteerin seletuskirja leheküljelt 132: Riigikohus on selgelt öelnud, et kui volikogu liikmel puuduvad oma õiguste kaitseks istungi kokkukutsumisest võib sõltuda näiteks volikogu tegutsemisvõimetuks osutumine ja selle liikmete volituste lõppemine, volikogu esimehe meelevaldse tegevuse või tegevusetuse vastu muud tõhusad võimalused, on aktsepteeritav protseduurireeglitest kõrvalekaldumine. Seda võimalust on praktikas ka kasutatud ehk mindud volikogu istungi kokkukutsumisel mööda volikogu esimehest. Ehk tegelikult meil tekiks küsimus, kus Justiits- ja Digiministeerium oleks pidanud hakkama hindama, kas Narva volikogu on osutunud täiesti tegutsemisvõimetuks ja kas selle liikmete volitused võivad lõppeda. Me ei pidanud seda otstarbekaks, kuna kaebuses esitatud seda ohtu, et volikogu liikmete volitused võiksid lõppeda, välja ei toodud. Ja kuna kõik menetlused käivad ikkagi Eesti maksumaksja raha eest, siis kuna Riigikogu on väga targalt, ja olgem ausad, ka õigeaegselt siiski selle seaduses olemasoleva lünga parandanud, siis mina soovin Narva volikogu liikmetele jõudu ja tarmukust 1. juulist seda muutunud seadust õiguspäraselt kasutama hakata.

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab Aleksei Jevgrafov. Palun!

Jaa, tänan, Riigikogu esimees! Austatud minister! Kõigepealt pean vajalikuks märkida, et ma ei nõustu teie avalikult väljendatud seisukohaga, mille kohaselt oli Narva juhtumi puhul tegemist volikogu vähemusega. Narva puhul nõudsid istungi kokkukutsumist 16 Narva Linnavolikogu liiget ehk volikogu enamus. 

Samuti pean murettekitavaks asjaolu, et ükski riigiasutus ei näi soovivat selles küsimuses võtta selget õiguslikku seisukohta. 

Aga keskendun oma küsimuses ühele konkreetsele õiguslikule aspektile. 23. aprillil esitasid 16 Narva Linnavolikogu liiget umbusaldusavaldused Narva Linnavolikogu esimehe, aseesimehe ja linnapea suhtes. Volikogu esimees Mihhail Stalnuhhin tagastas seejärel tema enda allkirjaga kõik esitatud dokumendid, viidates eelnõude vormilistele puudustele ja nende väidetavale vastuolule kehtiva õigusega. 

Sellise käsitlusega on raske nõustuda. Minu hinnangul ei ole umbusaldusavaldus tavapärane otsuse eelnõu, vaid KOKS-i § 46 alusel algatatav erimenetlus. Lisaks tekib küsimus, kas volikogu esimehel oli üldse õigus otsustada tema enda suhtes esitatud umbusaldusavalduse menetlemise üle, kuna sellisel juhul on ta üheaegselt nii menetluse osaline kui ka selle üle otsustaja. 

Ja palun selgitage, millise konkreetse õigusnormi alusel oli Narva Linnavolikogu esimehel õigus tagastada tema enda suhtes esitatud umbusaldusavaldus ning kohaldada sellele eelnõude tagastamise korda, jättes samal ajal täitmata KOKS-i § 46 lõikes 2 sätestatud kohustuse võtta umbusalduse küsimus volikogu järgmise istungi päevakorda. 

Ja ma küsin õiguslikku hinnangut, kas Eesti õiguskorras võib umbusaldatav volikogu esimees ise otsustada, kas tema suhtes algatatud umbusaldusavaldust menetletakse või mitte. Aitäh!

Aitäh! Küsimus, see õiguslik küsimus praegu on ikkagi seotud sellega … Ja ma täiesti saan aru – ma rõhutan üle, ma täiesti saan aru –, et teil on raske nõustuda, kuna Keskerakond on siin nii-öelda huvitatud pool, ja ma saan teie küsimuste taustast väga hästi inimesena aru. 

Ja ma kordan veel kord üle, et on jäänud loetud tunnid 1. juulini, kus uus seadusemuudatus jõustub ja kus on selge muudatus tehtud paragrahvis, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 43 lõike 4 sõnastuses, kuhu on lisatud järgnev sõnastus: kui volikogu esimees või aseesimees volikogu istungit kuu aja jooksul kokku ei kutsu, kutsub istungi viivitamata kokku vähemalt neljandiku volikogu koosseisu kokkulepitud volikogu liige, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud nõudeid. 

Ehk siis, teie küsimuse lahendab see jõustuv säte, mis annab võimaluse 30 päeva jooksul ühel neljandikul volikogu liikmetest see koosolek kokku kutsuda. 

Nüüd, ma parandan ka siiski selle küsimuses esitatud eksituse, et ma ei ole rääkinud vähemusest või enamusest, vaid üksnes praegu kehtivast kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest §-s 43 lõike 4 ja selle täiendamisest, mis täiendatigi selle tõttu, et see praegu kehtiv kohaliku omavalitsuse korralduse § 43 lõike 4 sõnastus jätab tõepoolest õhku selle olukorra, kus volikogu isegi enamus võib soovida volikogu istungit kokku kutsuda, aga kui volikogu esimees seda kokku ei kutsu, siis sellele tagajärge ei järgne. Ja Riigikohus on, nii nagu ma eelnevatele küsimustele vastates siin selgitasin, andnud sellele selliseid erandlikke võimalusi, mida väga põhjalikult ka see eelnõu, mis Riigikogus lõpphääletusel oli 21. jaanuaril, aga kus Keskerakond ei osalenud, tegelikult käsitles. 

Nii et antud juhul ei olegi küsimus selles, kas mingi vormistusviga oli, ei olnud, vaid küsimus on selles, et kas volikogu kogunemine oli omaalgatuslik koosolek või volikogu istung – sellest tulenevalt siis on need õiguslikud tagajärjed erinevad, aga õiguskindlad õiguslikud tagajärjed saate te kätte siis, kui te loetud tundide pärast ehk 1. juulil selle protsessi uuesti läbi teete.

Suur tänu, lugupeetud minister! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Aleksei Jevgrafov, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu! Tegelikult minister üldse ei vastanud minu küsimusele. Minu küsimus oli päris konkreetne. Kas Eesti õiguskorras võib umbusaldatav volikogu esimees ise otsustada, kas tema suhtes algatatud umbusaldusavaldust menetletakse või mitte?

Aga mis oli teie protseduuriline küsimus?

Kas mina võin vastuse saada? 

Ei, aga mis on teie protseduuriline küsimus mulle? Sõnastage palun protseduuriline küsimus. Te teate väga hästi, mis on protseduuriline küsimus. Kui te tahate mulle esitada protseduurilist küsimust, siis te peate esitama küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te väljendasite lihtsalt oma rahulolematust ministri vastusega seoses, et see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma loodan, et te olete selle paari-kolme aastaga siin selle asja endale selgeks teinud. Tehke endale selgeks, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, ja siis esitage neid küsimusi. Te ei saa väljendada oma rahulolematust selliselt. Jaa, anname korra veel Aleksei Jevgrafovile tagasi! 

Tema ei vasta küsimusele. 

Vabandust, aga Aleksei Jevgrafov! Kõigepealt, teeme nüüd selgeks, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tehke need asjad endale selgeks ja siis, kui te tahate esitada küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis tehke seda. Aga see, et te tahate väljendada oma rahulolematust ministri vastusega seoses, ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kogu austuse juures, hea kolleeg, aga see tõesti ei ole seda. 

Nii, me liigume edasi. 

Aitab, me liigume edasi!

Järgmine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Seda küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on mured erihoolekande valdkonnas. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Erihoolekande teemadel oleme mitmes infotunnis omavahel vestelnud – mina küsinud, teie vastanud –, aga mure ei ole lahenenud. Jätkuvalt on probleemid üleval teenuse järjekorras olevate inimestega, kohtuotsuse täitmise ja kõige muu sellega.

Sotsiaaldemokraadid esitasid ka lisaeelarvesse ettepaneku, mis puudutas erihoolekande teenuse paremat kättesaadavust. See oleks katnud vähemalt selle poole aasta, niikaua kui järgmist riigieelarve koostamist oleks alustatud. Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit on asunud käima ka erinevates Riigikogu fraktsioonides oma muret selgitamas, rääkimas. 

Minu küsimus on teile selline. See on väga kiiduväärne, et te kohtute ettevõtjatega, teil on ettevõtjate ümarlaud ja te suhtlete nende inimestega, kes majandusse panuse annavad. Minu küsimus puudutab seda, kas te oleksite valmis – teie, sotsiaalminister ja rahandusminister –, kui Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit edastab teile kutse tulla nende juurde, et tutvuda selle teenusega, mis seal on, ja kuulata nende mured ära. See näitaks vähemalt sedagi nendes süsteemis töötavatele inimestele, et see tegelikult ka teile korda läheb. Kas te sellise kutse võtaksite vastu, kui see peaks tulema?

Aitäh! See on ka omaette žanr muidugi avalikult niimoodi esitleda kutseid kellegi teise nimel. Kui see kutse tuleb, siis me sellele kutsele vastame. 

Meie fraktsiooniga käisid nad samuti kohtumas. Ei ole see teie fraktsioon kuidagi erinev meie fraktsioonist. Seda esiteks. 

Teiseks, ma siiski meenutan, et erihoolekandele oleme me pannud ka lisaraha. Te ütlete, et mure ei ole lahenenud. Loomulikult ükski mure ei lahene püsivalt, sest see ei käi niimoodi, et sa ütled, et mure on lahenenud, ja mure on lahenenud. Ei ole. Riigieelarve on piiratud ja teie enda sõnumid ka praegu on ju avalikkusele, et me peame agressiivselt vähendama defitsiiti, mis tähendab seda, et kuskilt meil tuleb raha kokku tõmmata, osa kulutusi ja investeeringuid tuleb ära ette. See on sotsiaaldemokraatide sõnum, umbes poole tunni pärast hakkab see kogunemine, kust te seda sõnumit annate. 

Me oleme pannud RES-i ehk riigi eelarvestrateegiasse perioodiks 2026–2029 valdkonnale täiendavalt juurde peaaegu 17 miljonit eurot, see on umbes 4 miljonit eurot aastas, on läinud juurde. Riigipoolne eelarve suurenes seetõttu aastas umbes 7%. Me oleme kasvatanud eelarvet. 2026. aasta eelarve võimaldab rahastada 200 täiendavat teenuskohta. See aitab olukorda leevendada ja järjekorda leevendada. 

Teisest suve poolest ootan valitsusse sotsiaalhoolekande seaduse muutusi, mis lihtsustaks teenusele jõudmist. Seal on erinevad eesmärgid, muu hulgas näiteks korduvate taotluste dubleeriva hindamise vähendamine, ja ka eesmärk motiveerida omavalitsusi looma kodulähedasi teenuskohti. Teenuskohtade pakkumise korda on juba kiiremaks muudetud. Pakkumisele vastamise aega on lühendatud, et vabad kohad ei seisaks kasutuseta ja sobiv koht jõuaks kiiremini järgimise abivajani. 

Sotsiaalkindlustusamet on järjekordi ka täpsustanud. Sotsiaalkindlustusamet on võtnud järjekorras olevate inimestega ühendust, et eristada kohest teenusevajadust tuleviku vajadusest ja saada täpsem pilt, kes on valmis sobiva koha kohe vastu võtma. Järjekorras on 2028 inimest ja neist umbes 1500 on valmis sobiva teenuskoha kohe vastu võtma. Ülejäänud on ennast järjekorda pannud, aga 1500 on neid, kes on valmis neid vastu võtma. 

Erihoolekandereform ka käib. 2026. aastal töötatakse läbi teenuse saajate vajadused, komponendid, hinnastamine, kvaliteedi tulemismõõdikud ja võimalikud korraldusmudelid. Selle eesmärk on selgem, vajaduspõhisem ja jätkusuutlikumalt rahastatud teenuse mudel. 

Nii et jah, meie fraktsioon juba minu teada kohtus, nii nagu teiegi fraktsioon, ma loodan. Ja kui kutseid tuleb veel, ma loodan, et meie mõlemad osapooled kohtume. 

Aitäh! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu selle vastuse eest ja loetelu eest, mis on tegemisel! See on väga kiiduväärt, et neid asju tehakse, aga liiga hilja ja liialt aeglase tempoga. Aga peaasi, et need asjad siiski liiguvad. 

Teine küsimus, mille ma tahaksin esitada, on see. Kas te olete kursis, milline on keskmine palk erihoolekandes nendel inimestel, kes on tegevusjuhendajad? Kes pakuvad oma tööga nendele inimestele paremat toimetulekut, kes seda teenust vajavad, lisaks muidugi nendele teenustele, mis on kodus ja kogukonnas toetavad teenused. Ma võin öelda, et keskmine palk on 1500 eurot. Aga keskmine palk näitab, et on allapoole ja ülespoole palganumbreid. See on 1500 eurot. Selle palgaga on äärmiselt keeruline nendel inimestel hakkama saada. Tegelikult töötavad süsteemis – ka eile Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit erinevaid fraktsioone külastas ja selgitas – väga paljud inimesed, kes töötavad kas mitmel töökohal, et paremini hakkama saada ja oma lastele kas huvialaringe või muud lubada ja võimaldada, või siis töötavad pensionieas inimesed, kellele on see palk pensionile lisaks. Tegelikult noored inimesed sinna tööle ei lähe. Ei ole võimalik pakkuda sellist väljakutset, nagu siin kõrval veidi aega tagasi justiits- ja digiminister kutsus noori mehi tööle, et palk on 3000+. 

Hoolekandes kahjuks see nii ei ole. Ühel hetkel me seisame väga tugeva kriisi ees, kus meil selles valdkonnas on tööjõupuudus. See tähendab ka seda, et isegi kui neid kohti juurde luuakse, siis meil ei ole inimesi, kes sinna tööle lähevad. Palgamure on väga suur selles valdkonnas. Ja tõesti, see väike summa, mis tuli … Te teate ilmselt ka seda, et Sotsiaalministeeriumi poolt on info, et RES-i minnakse taotlema 200 miljonit. See väike summa, mis tuli – te ütlesite, et 7 miljonit või 4,2 miljonit praegu –, kahtlemata ei lahenda neid muresid. Järsku peaks tegutsema veidi kiiremini?

Aitäh, hea küsija! See 4 miljonit, mida ma juba mainisin, ja täiendav lisarahastus aastate peale ongi ju valdavalt ikkagi palgatõusuks suunatud. Palgatase, jah, keskmine on 1500. Ma olen nõus. Vähemalt said nad kasu sellest, et me kaotasime teie tehtud astmelise tulumaksu, mis alates 1200 eurost inimest rohkem maksustas. Sellestki on ehk abi olnud. 

Aga loomulikult on lisaraha vaja igal pool, selles pole ju kahtlust. Meil on kõige kiiremini kasvanud kaitsekulutused ja sotsiaalkulutused. Erihoolekanne oli üks viiest valdkonnast, kus me saime palku tõsta: politsei, päästjad, kultuur, haridus ja erihoolekanne. Rohkem meil ei olnud võimalusi, sellepärast et eelarve on defitsiidis ja me peame seda kitsast väikest tekki kõigi peale jõudumööda venitama. 

Ja veel kord, arutage siis partei sees, kumb see suund on. Kas me püüame neid kulutusi teha või me siis tegelikult tõmbame koomale? Sest koomale tõmmates ei ole võimalik samaaegselt kõigile kõike rohkem lubada. Nii et see on see pilt. Aga me teeme oma parima, raha paneme juurde. Ja iseäranis pentsik on, et kui te ise valdkonda teate ja suudate ajaloos tagasi kerida, et kes on selle valdkonna eest vastutavad ministrid olnud või valitsuses olnud, siis te ütlete, et liiga vähe ja liiga hilja. Maksumaksja raha on piiratud, me teeme oma parima. See oli üks valdkond, mis sai lisaraha. Ärge olge ebaõiglane!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No tore, et te jõudsite ikkagi selle maksuküüruni ka, 700 pluss miljonit riigieelarvele. Te ütlesite, et kaotasime ära, et siis see 1200 eurot teeniv inimene sai ka nüüd suure lisaraha. See on teie kalkulaatori järgi – ma igaks juhuks vaatasin teie kalkulaatori järgi, et ma ei eksiks, siin Reformierakonna lehel on see kenasti olemas – brutotasu 1200, minu võit kuus netos 10 eurot, aastas 121 eurot. See on see 700-miljonilise tulu nendele inimestele, kellest me just praegu rääkisime ja kellele ka Helmen Kütt viitas. Vast siis võib-olla infoks, et suurema palgaga saab kuni 152 eurot kuus juurde, vastuseks teie viitele. 

Aga minu küsimus puudutab siiski Riigikohtu otsust. Riigikohus otsustas, et riik peab tagama erihoolekandekoha. Me tegime ka lisaeelarves tulenevalt sellest, ja loomulikult tulenevalt ka päris vajadusest, ettepaneku, et 12,5 miljonit, mis oleks vähemalt osaliselt natukenegi selleks aastaks seda küsimust lahendanud. Sellele paraku toetust ei olnud. Ja kui ma küsisin ka lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligilt selle kohta, kas me ei peaks Riigikohtu otsust täitma, siis tema vastus oli, et ei ole kindel, et see on nii lineaarne, et jõustub otsene kohustus mingi raha eraldada. Minu küsimus on, et kuidas teie seisukoht on. Kas ikkagi Riigikohtu otsus on täitmiseks, on see ikka lineaarne või mitte? Ja kuidas te seda ikkagi kavatsete täita mitte ainult järgneval neljal aastal, vaid ka sel aastal? Kui kiiresti me tegelikult seda kohtuotsust jõuame täita?

Aitäh! Kõigepealt, kohtuotsused loomulikult on täitmiseks, selles pole kahtlust. Sellepärast ma rääkisin ka Helmen Kütile, kellega me tõepoolest oleme seda korduvalt siin käsitlenud, erinevalt vist teist, nendestsamadest reformidest: kuidas see ajakava käib ja mida tehakse. Seesama erihoolekande reform juba käib. Loomulikult taandub see lõpuks ikkagi sellele, kes mida teeb, kui palju ja millist raha on ja – veel kord tulen tagasi selle juurde – mis on riigieelarve valikud. 

Nüüd, korra sellest maksureformist. Ma ei tea, ma olen sellest nii palju rääkinud siin, aga mulle tundub, et ilmselt endiselt vähe. Kui te ütlete, et 1200 eurost, te vaatate kalkulaatorist. Ometi selle maksuküüru või astmelise tulumaksu kehtestajad – vot ma ei mäleta, kas te olite siis Keskerakonnas või mitte –, sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja Isamaa selle tegid, see maksustas inimesi rohkem sissetulekus 1200–2100. Need olid siis need rikkad, keda astmelise tulumaksuga taheti rohkem maksustada. Mind täitsa huvitab, sest valimisdebatid on tulemas ja ma olen juba aru saanud, et opositsioonierakondadel on suurepärane plaan öelda kõigile, et eelarve defitsiidi vähendamine on väga intensiivne, investeeringud kasvavad, riigieelarve tulud kasvavad ja võetakse astmelise tulumaksuga kuskilt. Kas see hakkab jälle 1200 eurost peale, hakkab see 1500 eurost, 2000 eurost peale? Olge siis ausad selles. Aga see nii-öelda maksuküüru vähenemine hakkaski selle pärast 1200 eurost, et te ise tegite selle süsteemi – tollal teie Keskerakonnas olles, nüüd vist mujal, sotsiaaldemokraatides –, et see hakkas täiendavalt maksustama neid jõukaid, neid rikkaid, 1200 eurot teenijaid. See oli see teie süsteem, see tuli kaotada, see oli vilets süsteem. 

Nii et nüüd tulen tagasi põhiteema juurde, millest Helmen Kütt küsimust alustas. Reformid käivad, lisaraha oleme andnud, püüame anda ka tulevikus. See oli üks väheseid valdkondi, kuhu me saime lisaraha anda – üks viiest valdkonnast, kus me saime palka tõsta.

Suur tänu! Lõpetame kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on välispoliitika. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Mu küsimus on välispoliitikast ja see puudutab nüüd seda olukorda, mis on meil tekkinud pärast seda, kui Iraani konflikt on, noh, ärme ütleme, et lõpetatud, aga ütleme, et hetkel külmutatud. Ja Ameerika president Donald Trump on teatanud, et ta võtab nüüd esile Ukrainas rahu saavutamise küsimuse, ja on sellega seoses juba teatanud, et kõik igasugused naftaekspordile kehtestatud soodustused või ajutised soodustused Venemaale kõrvaldatakse juba 1. juulist täie rauaga, kõik sanktsioonid hakkavad kehtima, ja mis sisuliselt tähendab Venemaa väljatõrjumist rahvusvaheliselt naftaturult ja sisuliselt Venemaa sundimist naftat müüma suure allahindlusega kuskile Aasia partneritele ja nii edasi, mis on kahtlemata Venemaale väga tõsine murekoht.  

Nüüd, sellega seoses on ka juba ilmunud initsiatiivid Euroopas. Euroopa juhtivate riikide Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia liidrid on teatanud, et Venemaaga on vaja alustada läbirääkimisi. Neid on toetanud ka Soome president ja mitmed teised, Itaalia peaminister, ja neid läbirääkimiste toetajaid üle Euroopa on terve hulk.  

Nüüd, Eesti on olnud, ka teie ise olete väljendanud seisukohta, et agressoriga läbirääkimisi ei peeta.  

Nüüd, minu küsimus ongi selline, et kui me agressoriga läbirääkimisi ei pea, kui me just nagu distantseerime ennast nendest uutest initsiatiividest, siis võib juhtuda nii, et meid hakatakse lihtsalt teisejärgulise riigina informeerima, valikuliselt informeerima ja meie tagaselja üle meie peade teatud kokkuleppeid sõlmima, mis võivad meile osutuda väga kahjulikuks.  

Nii et minu küsimus nüüd ongi seotud välispoliitikaga: kas meil on praegu nüüd kiirkorras kavatsus korrigeerida oma seisukohti ja leida võimalusi, et olla kaasatud nendele võimalikele – ma rõhutan, võimalikele – läbirääkimistele? Sest esialgu ei ole Euroopa suutnud isegi kokku leppida, kes Euroopat esindab. Ja …

Teie aeg!

… võimalik, et selle tulemuseks ongi see, et Euroopat hakkavad esindama nendesamade juhtivate riikide …

Aitäh!

… peaministrid ja diplomaadid. Missugused on nüüd meie uued …

Aitäh, Mart Helme!

… plaanid, initsiatiivid, et mitte jääda selles protsessis pealtvaatajaks?

Aitäh!

Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, austatud Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, see, millest te alustasite, seda on hea kuulda. Ma ei ole nüüd jõudnud ise vahepeal uudiseid vaadata, aga kui te nii ütlete, siis mida kiiremini Venemaa energiaturult välja lükatakse, seda parem. See on ju tegelikult hea uudis. Ja seda me oleme kogu aeg tahtnud. Nii et kordki me oleme täitsa ühel meelel, kuhu suunas see peaks minema: mida kiiremini diktaatoril hapnik kinni keeratakse, seda parem.

Ja see on ka sanktsioonide mõte olnud. Ja kahjuks Hormuzi väina sündmused on toonud Venemaale miljardeid ja miljardeid sellestsamast energiakaubandusest lisatulu, mida ta ei oleks pidanud saama. Ja, oleme ausad, Venemaa pilt tõepoolest oli ja on üsna sünge – perifeerias demograafiline kriis, kütusekriis; rahaliselt, majanduslikult seis vilets; Ukraina süvalöögid mõjutavad meeleolu. On arusaadav, Putini selline nii-öelda pilt, paranoia süveneb. Nii et ega see pilt Venemaal on, jah, umbes selline, et ta ikkagi liigub vääramatus suunas, kus Venemaal on ainult halvematest valikutest järjest halvemad. 

Nüüd, läbirääkimiste kohta. Meil oli just siin Põhja-Balti kaheksa ehk NB8 kohtumine, kus osales video teel Prantsuse president Emmanuel Macron ja käis kohal ka minu kutsel Volodõmõr Zelenskõi, Ukraina president. Ja sellel me rääkisime ka muu hulgas nendest teemadest päris palju. Ja pressikonverentsil Volodõmõr Zelenskõi ka siinsamas Tallinnas just ütles hiljuti ja see oli päris oluline sõnum, et nii sisse kui ka maailmale väljapoole ja ta on seda nüüd edasi ka korranud, et läbirääkimised saavad olla ainult Ukraina ja Venemaa vahel. Ja kõik teised – Euroopa riigid, liitlased, sõbrad, kelle hulka meie ka kuulume, liitlaste ja sõprade hulka – saavad teha seda tuge, et Ukraina oleks nendel läbirääkimistel mis tahes hetkel tugevamas positsioonis – muu hulgas ka Euroopa suured riigid, maailma suured riigid – ja Venemaa oleks viletsamas positsioonis. 

Ja see, mis te alguses kohe kirjeldasite, et kui nüüd Ameerika oma sanktsioonid taasrakendab, keerab venelastel hapniku kinni, siis venelased on oluliselt viletsamas positsioonis mis tahes tulevikusündmuste jaoks. Ja Ukraina on sõjaliselt ja, ütleme, nii-öelda valmisolekult kindlasti paremas positsioonis, eriti pärast seda, kui nüüd Orbáni asemel tuli Péter Magyar – 90 miljardi otsus sai ära jõustatud. Ja kõik muud otsused, mis puudutavad uute relvade ostmist, toetust ka muu hulgas energeetikas, see on päris oluline Ukrainale, kütte- ja soojamajanduses – kõik see töö käib. 

Nii et see on see positsioon, et läbirääkimised saavad ikkagi olla Ukraina ja Venemaa vahel. Ja meie teeme kõik ja kõik Euroopa riigid, lääneliitlased peavad tegema selleks, et need toimuksid Ukraina tingimustel.

Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, no põhimõtteliselt kahtlemata peaksid läbirääkimiste subjektid olema Ukraina ja Venemaa, ainult et ma ei näe, et see nii toimub, sellepärast et juba lähematel aegadel, ma ei tea, võib-olla kohe-kohe on jõudmas Moskvasse Witkoff ja Kushner Ameerika esindajatena. See tähendab seda, et sisuliselt haarab Ameerika praegu initsiatiivi nendel läbirääkimistel ja nende initsiatiiv kahtlemata raamistab ära ka selle, mida oodatakse nii Venemaalt kui ka Ukrainalt. Kui Euroopa ei suuda praegu omalt poolt kiiresti jõuda sellele positsioonile, et ta ühehäälselt ja kõiki Euroopa Liidu liikmesriike esindavalt osaleb selle raamistuse kokkuleppimisel ja Venemaale surve avaldamisel, siis võib täpselt nii juhtuda, nagu ma ka küsisin, et me jäämegi kõrvale ja ühel hetkel meile tehakse teatavaks.  Siinkohal ma tuletan meelde NATO endise peasekretäri Jens Stoltenbergi ütlust hiljaaegu, kuskil kuu aega tagasi või millal see oli, et ta ei välista teatud puhvertsoonide tekkimist Venemaa piiridele. Kui me Venemaa piire vaatame, siis kus need puhvertsoonid võivad olla? Baltikum võib olla täpselt üks niisugune puhvertsoon ja see on kindlasti ju hirmu- ja õudusunenägu meile. Me kindlasti ei taha seda. Me kindlasti ei taha seda, et meile tehakse mingil hetkel teatavaks, et rahu saavutamise üheks tingimuseks on see, et teie jääte küll edasi NATO liikmesriigiks, aga teie sõnaõigus on siin piiratud ja te peate endale võtma teatud piirangud ja kohustused ja ega teil vaielda midagi ei ole.  See on nüüd seesama, mida ma ikkagi veel kord küsin, et mis on meie diplomaatia põhisiht praegu. Ja mitte isegi niivõrd Venemaa suunal, kuivõrd Euroopa Liidu siseselt, et me ei jääks sellesse olukorda, kus meid pannakse teatud faktide ette ja surutakse meile peale seisund, mis ei ole meile vastuvõetav ja mis võib – me ei tea, mis tulevik toob – kümne aasta pärast, 20 aasta pärast viia järgmise sammuni ...

Teie aeg.

... meie kahjuks. Nii et ma veel kord kordan: mis on meie initsiatiivid Euroopa Liidu sees, et seda olukorda vältida?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma ütleksin niimoodi. Ma võib-olla püüan seda väga lihtsaks teha, aga lõppkokkuvõttes eks see ongi üsna lihtne valik, eks. Meie tegevus on keskendunud sellele, nagu ta läbi ajastute on olnud, aidata Ukraina võimalikult tugevasse positsiooni ja hoolitseda selle eest, et Venemaal ei oleks ühtegi võimalust ennast paremasse positsiooni sättida ja et nende olukord oleks võimalikult raske. Selleks me teeme erinevaid asju. 

Kui te mäletate, siis viimase aasta jooksul – ma arvan, et meie diplomaadid ja paljud teised on kõvasti vaeva näinud –, detsembriks lõpuks tehti ära otsus, et me ei pea iga kuue kuu tagant otsustama, kas Vene varad jäävad külma. Vene varad on nüüd külmas kuni mis tahes järgmise otsuseni. Ja see otsus loodetavasti on võtta need mis tahes moel kasutusele Ukraina jaoks, ehkki ma arvan, et nendest külmas olevatest Vene varadest enam ei piisa. 

Teine on varilaevastikuga töö. Eesti on olnud üks aktiivsemaid riike varilaevastiku puhul. Mäletate ju ise, teiegi ridades on olnud inimesi, kes on minuga siin infotunnis pahandanud, et miks me varilaevastikuga tegeleme, äkki me pahandame Venemaad. Aga see on tegelikult veidi alla poole Putini nii-öelda vererahast ehk millega seda peetakse. Ehk selle varilaevastiku järjekindel kontrollimine, dokumentide nõudmine, vahepeal arestimine, nende tegevuste piiramine, aga muu hulgas ka Euroopa pehme mõju piiramine. See tähendab seda, et nendel riikidel, kes lippu annavad või teenuseid pakuvad, ei ole võimalust juurde pääseda Euroopa turule. See kindlasti on oluline. 

Ja nüüd kolmas initsiatiiv, millega me praegu tegeleme ja mille kohta on näha juba esimest positiivset tagasisidet ja edumärke, on võitlejatega tegelemine. Nii et varad, varilaevastik ja nüüd on võitlejad. Võitlejatega on lugu selline, nagu me ju teame, et Venemaal on praegu relvade all rohkem kui sõja alguses neid mehi. Väga paljud neist ei ole kuidagi regulaararmee kvaliteediga, vaid pigem on kriminaalid, pätid, mis iganes loomusega nad seal parajasti on. Ja kui sõda peaks mis tahes hetkel pausile minema, siis nad kindlasti ei lähe regulaararmeesse oma aega teenima, toimetama, vaid lähevad üle Euroopa, Aasia, Aafrika, üle kogu planeedi erinevaid asju toimetama. 

Enne sõda, sõja ajal oli Wagner, kõik mäletavad, kuidas ta liikus pidurdamatult läbi Venemaa, keegi ei läinud isegi peatama. Tulevad uued sellised eraarmeed ja Putin teab seda karta. Kõik mõtlevad selle peale, mis sellest saab. See tähendab seda, et Euroopa huvi ja meie, Schengeni ala huvi on panna need kõik musta nimekirja. Eestis on Kaitsepolitseiamet, ma ütlen, umbes 2000–3000 nime juba sinna listi pannud. Seda tuleb jätkata. Ühel hetkel me suudame võib-olla 20 000–30 000 teha, aga 200 000–300 000 või miljon tuleb teha teistega koos. Need on initsiatiivid, mis survestavad Venemaad ja aitavad Ukrainat tugevamasse positsiooni lisaks Ukraina rahastamisele ja toetamisele.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Kõik see, mis te rääkisite, oli huvitav, aga te ei vastanud Mardi küsimusele, sest küsimus oli suunatud ikkagi sellele, milline on Eesti tegevus viimase aja info valguses just Euroopa Liidu suunal, teiste Euroopa Liidu riikide suunal. Tuletan teile meelde, et natuke vähem kui kuu aega tagasi te olite siin Riigikogu ees ja rääkisite Eesti julgeolekupoliitika uuendatud alustest. Seal te ütlesite muu hulgas, et Venemaa oli ja on Eestile eksistentsiaalne oht. Selles osas meil teiega mingit vaidluse kohta ei ole, oleme ühel meelel, nagu te ka esimese küsimuse vastuses kinnitasite, ühel meelel olemist kolleeg Helmega. Aga selle järel te ütlesite, et seda ohtu ei ole võimalik lahendada, isegi mitte vähendada läbirääkimiste teel. Tegelikult see, mida teilt küsiti ja mida ma kordan, oli see, et nüüd on paljud Euroopa liidrid hakanud rääkima sellest – Stubb, Macron, Merz, Meloni –, et Venemaaga tuleb minna laua taha. Ja nüüd ma küsin uuesti, millised on Eesti tegevussuunad selles valguses. Kas meie läheme välja oma ettepanekutega, kes võiks Euroopat, sealhulgas meid, esindada? Kuidas meie peaksime sellesse kaasatud olema, kui sinna laua taha minnakse? Ja nii edasi ja nii edasi. Kas meie, ütleme, peaministri või valitsuse poolt tulenev diplomaatiline suunis on olemas ja nii palju, kui te seda avada saate, ta selles suunas just on? Ja see küsimus puudutab meie sisendit sellesse, et paljud Euroopa liidrid räägivad sellest, et Venemaaga tuleb hakata läbi rääkima. Kõik muu, millest te rääkisite, varilaevastikuga tegelemine – kõik see käib niikuinii. Aga milline on meie suund ja sisend nende läbirääkimiste ideede valguses?

Aitäh, hea küsija! Mart Helmele ma tegelikult seda juba kirjeldasin, aga ma kirjeldan veel, ega ma kade ei ole. Vaadake, need läbirääkimised, nagu Volodõmõr Zelenskõi siin ka ütles pressikonverentsil – ega ma seda ilmaasjata ei kirjeldanud, sellepärast et see ongi see kontseptsioon, kuidas see toimuma peab, ja nagu eelnev küsija ka ise möönis, lõpuks peakski nii toimuma –, on ikkagi Ukraina ja Venemaa vahel. Meie roll ja kogu mõtleva üldsuse roll on luua olukord, kus Ukraina selleks on võimalikult tugevatel positsioonidel ja Venemaa võimalikult kehvas olukorras. Seda me teeme. Kõik need tegevused, mida ma loetlesin, ei olnud siin ilu pärast ega mingil muul põhjusel, vaid just sellepärast, et kirjeldada ära, mida me teeme selleks eesmärgiks, et Ukraina oleks võimalikult tugeval positsioonil ja Venemaa võimalikult viletsal positsioonil. Sellepärast neid tehakse ja sellega Euroopa tegeleb. See on ka meie diplomaatilise pingutuse suund, et Euroopas see nii püsiks ja nii oleks, et hoitaks seda hoiakut. Ütleme nii, kui Ukraina on ka ise selle välja öelnud – ja siin see kohtumine oli selle pärast päris oluline, et see sõnum on välja antud –, siis kõik suured ja väikesed saavad aru, et joondutakse selle sõnumi järgi, et Ukraina peab neid läbirääkimisi ja meie ülesanne on Ukrainat toetada selles. See ongi see asjade käik, kuidas see käib. 

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on saarte ühendused. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Nagu teie ministri ülesanded näitavad, olete te ka regionaalminister ja ühtlasi siis ka lennuühendus saartega on teie pärusmaa. Teatavasti aastal 2025 tõsteti lennupileti hindasid siis vastavalt kas 40% kuni isegi üle 50%. See on nüüd kaasa toonud selle, et lennukite täituvus on vähenenud, nii et praegu on ligi 30% vähem lendajaid kui enne. 

Praegu on ka see olukord, kus Tallinna Lennujaam on soovinud teha parkimise Kuressaare lennujaamas tasuliseks. Ja vaatamata sellele, et vallavalitsus tegi kirja ja tegi ettepaneku, et see parkimine oleks vähemalt reguleeritud nii, et inimestel, kes käivad lennukiga tööle ja koju, vähemalt kuus päeva oleks tasuta parkimist ja võib-olla siis mingi parkimistasu. Kes lähevad pikemale puhkusele, siis see rakenduks. Sellele ei ole mingit positiivset vastust tulnud. 

Ilmselgelt on meie saarlaste jaoks, nii hiidlaste kui ka saarlaste jaoks, mõlema jaoks väga oluline see, et meil need lennuliinid on. See ei ole ainult külastajate, turistide toomiseks, vaid kohalikud elanikud käivad vajalikke toimetusi tegemas. Samamoodi tulevad meile arstid, käivad tööl tihti lennukiga, kes on osalise koormusega. 

Ja siit ka küsimus: kas on teil mingeid näiteid tuua, miks lennupiletite hinda tõsteti? Kas see on toonud kuidagimoodi tulu riigile? Kas teil on plaanis midagi ette võtta, et seda kuidagi korrigeerida paremaks? Nagu näha on, ka tulu ei tule ju rohkem. Piletite hinnad on küll kõrgemad, aga kasutajaid on vähem.

Aitäh selle küsimuse eest, härra Maastik! Me oleme seda arutanud siin nüüd aasta jooksul korduvalt, seisukohad ei ole eriti muutunud. Jätkuvalt on meil töös analüüs, mis seda hindab, mis selle pileti õiglane hind on. Enne seda – mina ise küll seda muutmist ei kinnitanud, seda tegid eelmised ministrid, nii eelmine kui ka üle-eelmine, mõlemad tõstsid hinda viie euro võrra. Aga enne seda oli pileti hind muutmata kaheksa aastat ehk alates 2016. aastast seda lennupileti hinda ei ole muudetud. Ja arusaadavalt lähevad asjad kallimaks ja läheb kallimaks ka alternatiivne transport, kogu elu sellega koos. Lennupileti hind lihtsalt oli äärmiselt madal. Seda kasutati küll palju, see on tõsi. 

Praegu on lennutäituvus maikuu näitel tippaegadel välja müüdud nagu alati, oli 60% viimaste andmete korral maikuus, mis on küll vähem kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal, aga see on kaks korda rohkem kui aastal 2016. Küll aga ma saan aru sellest, et kui see vajadus ja sotsiaal-majanduslik analüüs näitab, et oleks vaja teha muudatusi, siis ma olen valmis seda kaaluma. Seda ma olen alati öelnud. Aga ma tahaksin seda uuringut enne näha. 

Sellest, mis lennujaamas parkimisse puutub – see ei ole otseselt minu haldusvõrgu küsimus. Küll ma saan aru, miks see trotsi tekitab. Täna kuulsin ka sellest esimest korda detailidega ma kursis, et see on härra Leisi teema, selle lennujaamaga läbi rääkida. Ma saan aru, et valda on ka erinevatel viisidel kaasatud. Mis selle tulemus on, seda ma ei oska öelda. Ma isegi täpselt ei tea, kus kohas otsus langetatakse, kas see on lennujaama enda otsus või kust kohast see täpselt tuleb. 

Aitäh! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Aitäh, härra minister! No selge on see, et kui te kas või näppude peal arvutate, kui täituvus on alla 50% või 50% juures või 70%, siis kui piletihind on selle võrra kallim või vähem, ütleme, kokkuvõttes on see summa riigile sama, mis riik saab. Reaalsed kannatajad on tegelikult ju saarlased, kes selle võrra ei saa lennukiga lennata, kui neil on vaja, või ka külastajad. 

Mis puudutab parkimist, siis ma saan aru, et see on küll Gunnar Leisi haldusalas, aga ma ikkagi juhin ka härra peaministri tähelepanu, et äkki te ikkagi tegelete selle poolega. Regionaalse arengu fondist anti 60 000 lennujaama parkimise laiendamiseks. Praegu oleks ju arusaamatu, miks seda parkimishinda üldse sinna vaja panna on, väga harva, kui see parkla on täiesti täis. Need põhjendused, et seal parkimises on mingid autod – mingid paar-kolm autod, mis on sinna unustatud, tuleb ära viia. 

Aga nüüd ma küsin ka parvlaevaliikluse kohta, härra minister. Meil on ikka tegelikult see endiselt sama probleem, et kusagil mujal Eestis ei ole sellist asja, et te sõidate punktist A punkti B ja te peate tasuma selle eest vahepeal maksusid ja ootama veel järjekorras, et te saaksite kuhugi. See, et ootama peab, on paratamatus. Aga see, et meil on saarlastel elu tehtud tunduvalt raskemaks, meile jääb järjest vähem neid kliente, kes on maksejõulised, sest suur osa rahast tuleb neil ära maksta praamipiletile. Isegi kui need turistid tulevad, nad enam ei kuluta saare peal ehk ei kasuta neid teenuseid nii palju. Väga palju on matkabusse, süüakse, lihtsalt ostetakse poest toit kaasa ja sellega tapetakse ära isegi vähenegi äri, mis meil Saaremaal on. Äkki te ütleksite, kas on tulevikus näha mingit varianti, et see asi võiks paraneda ja praamipiletite hinnad võiks tegelikult allapoole tulla?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui vaatame, et seal on meri vahel, seda me ei muuda, kui just saarlased silda ei taha ehitada, mis, ma saan aru, tekitab kaks leeri, kas seda soovitakse või mitte – see on ka tohutult kallis –, siis paratamatult on sinna vaja panna praamid, sadamataristu, inimesed tööle vaja panna ja see kõik maksab. Ehk siis küsimus on lõpuks, et kes selle eest maksab. Kas selle eest maksab see, kes sellega sõidab, või selle eest maksame kõik koos? Kõik maksumaksjad selle eest maksavad. Praegu on see jaotus selline, et piletitulu teeniti 15 miljoni jagu ja riik maksis sinna peale 21 miljonit. Eriti suured soodustused on saare enda elanikele, lastele ja pensionäridele, kes saavad suhteliselt soodsalt sõita. Ma ei ole ka kuulnud enda ameti jooksul ühtegi saare elanikku kurtmas selle pileti hinna üle. Pigem öeldakse, et see on väga hea, tegelikult see praam käib väga tihti, on kvaliteetne teenus. See, et järjekorras peab ootama, on pigem planeerimise küsimus. Üldiselt, kui pilet paar päeva ette osta, võib-olla suvel on keerulisem, ütleme, reede–pühapäev, aga kui pilet ette osta, siis saab praamile suhteliselt kiiresti. Samamoodi on ka lennukitega, 80% sellest piletihinnast maksab praegu riik kinni, et see lennuk seal käiks, et oleks kiire ühendus. Selle tasakaalu küsimus on. Samuti Kuressaare, ütleme, peaasjalikult turismi sihtkohana, on suhteliselt keeruline saada tervel suvehooajal kuskil majutuskohta. Ma ei ole kindel nendes väidetes, et inimesed poest süüa ostavad ja restoranides ei käi. Kui teil on mingit statistikat selle kohta, siis ma hea meelega vaataks otsa.

Aitäh! Kuna keegi lisaküsimust ei taotlenud, siis, Mart Maastik, te saate võimaluse ka lisaküsimuseks. Aga palve on, et teeme lühidalt. Meil tuleb lihtsalt Riigikogu täiskogu istung peale. Mart Maastik, palun!

Aitäh! Nagu ma enne mainisin, siis tegelikult küsimus on just selles, et need inimesed, kes tulevad Saaremaale, ju kulutavad juba enne praamipileti peale. Perekonnal üle 50 euro läheb minema juba ainuüksi piletite peale. Pluss see, et kõik toiduained, kõik, mis veetakse Saaremaale, ja ka Saaremaalt ära veetav kaup ehk toodang, kui seal midagi toodetakse, kõigele tulevad ju lisakulud. Seega, elu Saaremaal on juba tunduvalt kallim võrreldes sellega. Regionaalpoliitikat tehes peaks tegelikult sellega ju arvestama. 

Kuldses ringis on hea elada, bussiliiklus on tasuta ja muud sellised hüved, aga peaks mõtlema selle arvelt, et võiks olla solidaarsus. Ja see 20 miljonit on väga väike summa võrreldes sellega, kui palju te tegelikult kulutate riigi raha näiteks mingisuguste arusaamatute tuuleparkide subsideerimisele. Sinna lähevad miljardid, seal ei ole küsimust. Jürgen Ligi ütles siin saalis eelmisel aastal mulle vastates, et no mis see on, 2,7 miljardit, see on ju aastas ainult 100–200 miljonit. Mõelge selle peale, kuidas teile tundub. Teie enda abikaasa on ka tegelikult Saaremaalt ja te ütlete, et teie inimesed, keegi ei kurda. Minule küll kurdetakse. Kas teie abikaasa on rahul ja kas kõik teie tuttavad ütlevad, et väga hea, et nad peavad rohkem raha maksma?

Seda ma usun, et mõne inimese jaoks võib olla see piletisumma kõrge. Seda ma kindlasti ei väida, et see ei ole niimoodi. Küll aga, nagu te ka viitasite, veedan ma ka päris suure osa ajast Saaremaal. Laialdast meelepaha selle piletihinna osas pole olnud. Pigem öeldakse, et praam käib tihedalt, suhteliselt jätkusuutlikult, reise jääb ära üldiselt vähe. Praamid on kvaliteetsed ja hind on ka taskukohane selleks, et enda toimetused mandril ära teha ja tagasi tulla. Saareelanike poolt praami osas ma tõesti mingit laialdast probleemi ei ole kuulnud.

Suur tänu! Lõpetame kaheksanda küsimuse käsitlemise. Rohkemate küsimuste avamiseks meil tänases infotunnis enam ruumi ei ole. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja tänan ka kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest! Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.