Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist ka kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame selle istungjärgu viimast ehk 17. juuni infotundi. Head kolleegid, ka viimast korda selle istungjärgu jooksul infotunnis ma palun teil teha kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ning regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige saab registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on riigiettevõtete juhtide majandushuvide deklaratsioonid. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Hiljuti tuli avalikuks, et rahandusminister Jürgen Ligi tegi poliitilise otsuse varjata riigile kuuluvate äriühingute juhtide majandushuvide deklaratsioone. See on tõsine murekoht. Üldiselt, miks neid deklaratsioone esitatakse, miks huvisid kajastatakse: et vaadata, kas on kuskil osalus, kas on mingi seos mingi firmaga. [Soov on] juba ennetavalt erinevaid huvide konflikti riske maandada. Aga selle tulemusel, et neid deklaratsioone riigiettevõtete juhid ei esita, me näiteks ei näe, millised majandushuvid on Rail Baltic Estonia juhtidel, RMK, Eleringi, Tallinna Sadama, Tallinna Lennujaama juhtidel ja nii edasi, ja nii edasi. 

Seejuures see lähenemine ei ole ühetaoline, mõned ministrid on sellise kohustuse pannud. Korruptsioonivastane erikomisjon on selle probleemiga juba varem kokku puutunud. Kui oli Nordica kaasuse uurimine, siis erikomisjon soovis kontrollida Nordica juhtide majandushuvisid. Ja siis tekkis olukord, kus me ei saanud neid [andmeid] kätte, sest meile öeldi, et nad ei peagi neid esitama, me püüame huvide konflikti riske teistmoodi maandada. 

Tollel hetkel juhtisite teie seda ministeeriumi. Ma usun, et te mäletate, et kui erikontroll valmis sai, siis erikontrollis oli eraldi välja toodud, et riskid ei olnud maandatud ja juhtidel olid tõsised huvide konfliktid. Siin tekib küsimus, kuidas oli võimalik, et tollel hetkel ei olnud kohustust huvide deklaratsioone esitada. 

Soovikski teie hinnangut tekkinud olukorrale, et rahandusminister tegi nüüd otsuse varjata äriühingute juhtide majandushuve. Kas te ei soovi enda poolt anda soovitust või suunist rahandusministrile, samuti teistele ministritele, et see [pilt] muuta läbipaistvaks?

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma alustan komplimendist. Ma arvan, et üle hulga aja on tegemist teemaga, mis on täitsa selgelt teie erikomisjoni pädevuses. Ma ei ütle seda kuidagi irooniliselt, vaid ma ütlen, et see ongi päriselt selle komisjoni töö. Väga tihti käib siin saalis debatt selle üle, kuidas mingi teema komisjonisse puutub. Ütlen teile teisegi komplimendina, et Urmas Reinsalu komisjonil on veel vähem puutumust nende teemadega, mida ta käsitleb. Selles mõttes ma arvan, et praegu te olete täitsa õigel teel, ja ma ei ole irooniline. Ma arvan, et see on tõsine teema ja seda tuleb arutada. 

Kus me asume korruptsiooni tajumise indeksis? Ma [pakun] siin lihtsalt väikese pildi, et vaatajad-kuulajad ja, nagu Lauri Laats alati elegantselt ütleb, ka inimesed internetis saaksid vaadata, mis sellel pildil on. Eesti asukoht korruptsiooni tajumise indeksis – [pean silmas] riike, kus seda mõõdetakse, teil kindlasti on see [info] ka olemas – on üsna hea. Me oleme Baltimaadest parimad, me oleme Leedust ja Lätist kõvasti ees, me oleme maailma esikümne piirimail. 2022. aastal olime 14. kohal, enne seda 18-ndal, ja nii edasi. Oleme järjest [arenenud] nii-öelda paremuse poole: 2023. aastal olime 12. kohal, 2024. aastal 13. kohal ja 2025. aastal 12. kohal. Me oleme väga heas seltskonnas ehk üsna korruptsioonivaba riik. Seda esiteks. 

Teiseks see, mille kohta te küsite. Kui mul on siin materjalides õigesti kirjas, siis see on minu poolt justiitsministrina või vähemalt minu ajal tehtud korruptsioonivastane seadus, mis ütleb seda, et avaliku ettevõtte juhtorgani liikme puhul peab [deklaratsiooni] kohustuse kehtestama ettevõttes riigi valitseva mõju korral minister. Nagu te ütlesitegi, seda teostas Jürgen Ligi vastavate ettevõtete puhul. Üldjoontes ei ole tegemist varjamisega. Ärme ikkagi loo poliitikutest või poliitiliselt sellist muljet, et keegi on varjanud. Küsimus on, kas kohustus on kehtestatud. Oleme siis ka selles debatis ausad ja hoiame selle välja nendest hinnangutest puhtana.  

Minu isiklik arvamus on, et juhatuse liikmetele pigem tasuks selline kohustus kehtestada. Kui juhatuse liikmed on nii või teisiti riigile kuuluva ettevõtte palgal, siis see ehk ei ole alati ülemäärane kohustus. Nõukogu liikmete puhul võimalikku huvide konflikti vähendab ja väldib nii või teisiti nominatsioonikomitee protsess. Alati kaalutakse läbi, et kui keegi kuhugi nimetatakse, siis selles valdkonnas puutumist omav inimene, kellel on huvid selles valdkonnas, ei saa olla ettevõtte nõukogus või ei saa nende otsuste juures olla. Seda me oleme püüdnud aastate vältel jälgida, loodetavasti edukalt. 

Aga nagu te teate – ma ei tea, kas ajad on muutunud –, ma mäletan, milline oli prokuratuuri sõnum mulle kui justiitsministrile. Sõnum oli suhteliselt lihtne: majandushuvide deklaratsioonide alusel ei ole kunagi ühtegi menetlust algatatud. See on pigem avalikkuse informeerimise iseloomuga dokument.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Sellele probleemile, et äriühingute juhtide majandushuvide deklareerimine pole ühetaoline ja huvide konfliktid võivad jääda tähelepanuta, on tegelikult juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll ühes oma raportis. Mul on hea meel, et te ütlete, et soovite liikuda ikkagi läbipaistvuse suunas. Aga siin tekib küsimus. Meil on, vastupidi, aastatega vähendatud nende isikute ringi, kellel on kohustus oma huve deklareerida. Ja mis puutub sellesse, et kedagi pole karistatud, siis seadust ju muudeti nii, nii et deklaratsioonis valeinfo esitamine pole enam karistatav. Siin on olnud arutelu ka nende isikuandmete üle. Isikuandmete puhul võib ka nii olla, et need ei pea olema nähtavad kõigile, aga näiteks erikomisjon saab deklaratsioone lähemalt näha ja võib-olla veel mõned järelevalveorganid. 

[Tegelikult] on meil selline olukord, et me näeme, kuidas viimastel aastatel on meil päris tõsised mured riigiettevõtete juhtimisega. Esinevad tõsised probleemid lisaks sellele, et omaniku ootused pole arusaadavalt tagatud. Näiteks Rail Baltic Estonia tegeleb väga suurte projektidega, kuhu kaasatakse miljoneid ja miljoneid maksumaksja raha, kuulutatakse välja suuri hankeid. Tegelikult näitab ka see olukord, miks huvide deklareerimine on oluline. Tekibki küsimus, arvestades ka seda, et teie pigem lähtute sellest, et peaks olema läbipaistvus tagatud. 

Mul on ees 2023. aasta koalitsioonileping, kuhu olete teie ja teie erakond alla kirjutanud. Seal on eraldi punkt, et muudame sihtasutuste juhtidele kohustuslikuks majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise. Ja nüüd mul on siin ees uus, 2025. aasta koalitsioonileping, ja sealt on see punkt täiesti kadunud. Seda punkti ei ole. Ma küsisin selle kohta ka rahandusministrilt, tema ütles, et ta ei ole isegi neid lepinguid lugenud. Kas te saate öelda, miks see punkt kadus uuest koalitsioonilepingust? Miks te siis meelt muutsite?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd mitu küsimust, aga õnneks ma kolme minuti jooksul jõuan neile jõudumööda kõigile ringi peale teha. Sihtasutuste juhtide puhul ma tõesti ei tea, miks see ühes koalitsioonileppes oli ja teises ei ole. Ei tea minagi. 

Aga tuleme nüüd tagasi äriühingute juurde. Korruptsioonivastane seadus ja see debatt, mida me praegu peame, puudutabki ju äriühingute juhte. Mina ka arvan, et äriühingute juhtide puhul tuleks pigem eeldada seda, et nende majanduslikud huvid on avalikkusele kättesaadavad. Nõukogude puhul arvan ma, et kuna sinna nii või teisiti, ma tean, on nominatsioonikomiteel raske saada erinevate valdkondade ettevõtjaid, siis võib-olla neile täiendava koormuse panemine ei ole proportsionaalne. Ja ma arvan, et see poliitika on ka mõistlik, et seadus selle vabaduse annab. Veel kord: see on seadus, mille ma 2012. aastal justiitsministrina ilmselt ise tegin. 

Üks eraldi teema oli see, et Rail Baltic Estonia teeb suuri hankeid. No nad peavadki suuri hankeid tegema, ega väikeste hangetega seda raudteed valmis ei ehita. Teedevaldkonnas tehakse suuri hankeid ja muudes valdkondades ka. Ma mõistan Keskerakonna poliitilist mängujoonist, et tuleb kuidagi diskrediteerida Rail Balticut, aga Rail Balticut Eestis ei ole mõtet diskrediteerida. Me oleme väga tublid selle ehitamisel, me oleme oma asjadega hästi hakkama saanud. 

Aga kui me räägime juhatuse liikmete või juhtorgani liikmete majanduslike huvide avalikkusest, siis ma korra tuleksin pigem filosoofilisema või kontseptuaalse küsimuse juurde. Ma mäletan – ma küll juba ammu enam justiitsministeeriumis ei tööta, sellest on kümneid aastaid möödas –, et tollal vähemalt ei olnud küll seda loogikat, et deklaratsioonide alusel algatatakse menetlusi. Nende mõte on ikkagi distsiplineerida ja teha avalikuks mis tahes otsustusrollis olevate inimeste majandushuvid. See on see mõte, miks neid tuleks rakendada ja millisena neid tuleks käsitleda. Nii et see on ka põhjus. 

Aga jah, pigem võiks [neid esitada] juhatuse liikmed, mitte nõukogu liikmed. Juhatuse liikmetel on vahetu otsustusõigus ja nad tegelikult on ka ettevõtte palgal, see on nende igapäevatöö. Ma arvan, et nõukogu liikmeid on keerulisem saada, ma ise mäletan, kuidas me neid tikutulega omal ajal otsisime. Nüüd õnneks tegeleb nende otsimisega nominatsioonikomitee, see ei ole üldse lihtne. Nii et umbes sinna selle joone tõmbaks.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Lauri Laats. Palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud peaminister! Loomulikult ma alati pöördun meie kolleegide poole ja inimeste poole, kes jälgivad meid interneti vahendusel. Ja seda tegin ma ka Jürgen Ligile umbusalduse [avaldamise] protsessi ajal ja selle peale Jürgen Ligi ütles: "Need kaamerad siin saalis on saatanast." Ja samas teie ütlete, et inimesed peaksid aru saama ja vaatama ja loomulikult tuleb inimestele selgitada. Kas ikkagi tuleb selgitada kaamerate ees või te olete ka arvamusel nii nagu Jürgen Ligi, et need kaamerad siin saalis on saatanast? See oleks esimene küsimus. 

Ja teine, mis puudutab Rail Balticut. Me, Keskerakond, ei diskrediteeri seda teemat. Me tahame lihtsalt teada tõtt, nii nagu ka Eesti rahvas. Me oleme selgelt maha jäänud, me oleme selgelt ületanud eelarveid ja meie naabrid on meid alt vedanud või vedamas. Mida rohkem me seda teemat käsitleme, mida rohkem me saame tõtt kuulda, seda loomulikult läbipaistvam on kogu see protsess. 

Ma arvan, et see teema, mille Anastassia, hea kolleeg, tõstatas, on oluline ka riigiettevõtete juhtide puhul. Ka nende tegevus ja tulud ja kulud peavad olema läbipaistvad ja me eeldame seda, et valitsus tegeleb nende küsimustega, mitte ei varja seda. 

Ja lõpetuseks. Tegelikult on väga üks suur mure kõikidel meie inimestel, eriti aga nendel inimestel, kes on sattunud pettuse ohvriks. Me praegu menetleme Riigikogus võlaõigusseaduse ja krediidiasutuste seaduse [muutmise seaduse] eelnõu, mille [eesmärk] on leevendada ja parandada seda olukorda ja seada kaitse. Pangad saaks hakata selle küsimusega tegelema. Esimene lugemine on juba tehtud ja mul on küsimus, kas teie näete ka, nii nagu hea kolleeg Peeter Ernits tegi Riigikogu liikmetele [ettepaneku], et menetleks kiiresti selle [eelnõu] ära, [muudaks] võlaõigusseadust ja krediidiasutuste seadust, et saaks kiiremini rakendada meetmed, et inimesi kaitsta.

Aitäh, hea küsija! Ma loodan, te annate andeks, et seekord ma teile komplimenti ei tee. Minu meelest te pigem teete eelnevale küsijale, Anastassia Kovalenko-Kõlvartile ülekohut, sest tema küsis asja kohta, mille ta kirja pani, ja teema kohta, millega ta tegeleb. Teie jutt oli kõigest muust, see ajas asja segasemaks.

Nagu ma ütlesin juba eelmisele küsijale, minu arvates me oleme ilmselt ühel nõul, et juhid peaksid esitama need deklaratsioonid just sellepärast, et avalikkus saaks neid kontrollida, mitte üle menetleda. Ja selleks tegelikult seaduslik võimalus on. Kõik see muu jutt sinna juurde – kaamerad on saatanast või midagi muud – no kuulge, kellele see esinemine? Kesse arvab, et kaamerad on saatanast? 

Nüüd, Rail Balticu mahajäämine – selle kohta ma ütleks, et vaat see nüüd on jälle üks sihuke poliitilise narratiivi lugu. Eestis Rail Baltic liigub kenas tempos. Ainult ühe korra on seda pikendatud: 2026. aasta eesmärgist sai 2030. [aasta eesmärk]. Ja ma olen seda siin infotunnis öelnud. 

Teiegi mäletate Taavi Aasa – tubli reibas Tallinna linnapea, oli majandusminister. Ühel päeval tuli ta majanduskomisjoni ja ütles: "Vaadake, meie siht on olnud 2026, nüüd on see 2030." Ja siis me küsisime Taavi käest, mis juhtus. Ta rääkis pikenemisest, kõikidest muudest asjadest, hankelepingutest. Nii et kui rääkida selle mahajäämisest ja avalikkuses tõe teadasaamisest, nagu te alati kõlavalt ütlete, siis te peate vist valima Taavi Aasa numbri ja arutama läbi, mis juhtus. Sellepärast see venis. Küsige! 

Ja need numbrid ... Aa ei, mitte numbrid, vaid naabrid, naabrid on meid alt vedanud. No ma loodan siiski, et nad meid alt ei vea, sest Läti peaminister lubas, et ta võtab selle isikliku hoole alla ja teeb kõik, et see võimalikult kiiresti valmis saaks. Ja selle projektiga on ka suhteliselt lihtne: seda ootavad Soome ja Poola, seda ootab kogu Euroopa, ootavad Läti ja Leedu. Ja sellega on nii, et kui sa oma asju õigeks ajaks valmis ei tee, siis tuleb raha tagasi maksta. 

Aga veel kord: see küsimus, mille Anastassia Kovalenko-Kõlvart püstitas, oli ka teemana kirjas, puudutas riigiettevõtte juhtide majandushuvide deklaratsiooni. Ärge tehke talle ülekohut seda segaseks ajades. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teemaks on riigi juhtimine. Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! See küll puudutab väga palju regionaalpoliitikat, aga kuna see on seotud Euroopa Liidu vahendite ja suurema pildiga, siis ma esitan selle küsimuse teile, mitte regionaalministrile.

Me kõik teame, kui halvasti on Eestis olukord selle tõttu, et postkontoreid pannakse kinni, haiglates teenuseid vähendatakse, huvihariduse kärped tegelikult ju puudutavad peamiselt maapiirkondi kõige rohkem. Kutseharidust tõmmatakse koomale just maapiirkondades, mitte suurtes linnades. Ühistransport: rongid, bussid käivad järjest vähem, näiteks Järvamaalt Paidest ei saa isegi Tallinnasse sõita alates sellest suvest. Mingi üks või kaks bussi liigub, mis on ju absurd. Põllumajanduses on päris palju otsad lahtised, erihoolekandes on riigi kohustused täitmata, hoolekandes samamoodi. Ühesõnaga, väga palju keerulisi ja lahtisi kohti. 

Euroopa Liidu põhimõte, teiste Euroopa riikide põhimõte ja loogika on selles, et ei ole mõistlik koguda maksuraha linnaelanikelt kokku ja seda maapiirkondadesse saata. Palju mõistlikum on selline poliitika, et toetada elu igal pool riigis, ja kui me räägime Eestist, siis igal pool Eestis. Just selle mõttega, et [igal pool] oleks töökohti, inimesed saaks hakkama ja toetusi oleks maksumaksja raha eest vähem vaja maksta. 

Aga kui me vaatame Euroopa Liidu vahendite jagamist, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika fondi ja teisi selliseid asju, siis Eesti on raha saatmisel maapiirkondadesse Euroopas tegelikult viimasel kohal. Ehk siis teised riigid panevad kaks kuni üheksa korda rohkem ühtekuuluvuspoliitika fondi raha maapiirkondadesse. Palun andke hinnang sellele poliitikale. Mul on küsimus: kas teil on soovi selles vallas midagi muuta? Just praegu, mitte uuel perioodil.

Aitäh, hea küsija! Nojah, ma kahtlustan, et need printsiibid, kuidas seda raha jagati, pandi paika selles valitsuses, kus regionaalministri portfell oli – püüan meenutada, mis partei see oli – sotsiaaldemokraadite käes vist. On midagi sellist? Needsamad jagamise printsiibid pandi sellel ajal paika. Nii et eks me siis saame omavahel debateerida, kuidas me need printsiibid paika panime. Kui te ütlete, et halvasti oleme pannud, siis järelikult peaksime koos paremini panema. Kui sellel hetkel ei olnud … Ma saan aru, et teie mälumänguklubi ka püüab meenutada, kes sellel hetkel minister oli, aga vahepeal võin kinnitada, te saate kolleegi käest ka küsida, et on mitmeid sotsiaaldemokraatidest ministreid, kes selle raha jaotuse eest on vastutanud, ehkki viimastes valitsustes mitte kõige pikemalt. Nii et pentsik olukord. Küsite minu käest, ehkki peaksite pinginaabri käest küsima. 

Aga sellest hoolimata ma annan oma parima, et sellele vastata. Kõigepealt postkontorite kinnipanemisest. Postkontorite puhul on nii. Mina olin majandus- ja taristuminister aastail 2015–2016. Sellel ajal oli meil päris suur debatt teemal, kuidas käituda olukorras, kus postkontorites ei ole reaalset teenuse pakkumist. Lihtsalt üks näide teie küsimusest, mis võib-olla illustreerib seda poliitikadebatti. Me ju mõtlesime pikalt, mida teha, sest reaalsuses oli olukord selline, et nendel ei olnud suurt külastatavust. Analüüse tehti korduvalt.  

Meil oli Tallinna loomaaias üks valdkonnapäev – võib-olla ma olen sellest juba rääkinud, ma ei teagi –, kus minu juurde tulid kaks prouat postiasutuste ametiühingust ja ütlesid, et härra minister, meil on teile ettepanekud. Ma muidugi veidi ehmatasin, sest ma kahtlustasin, et küllap sealt tuleb mingeid ettepanekuid palgatõusuks ja kõigeks muuks, mida mul anda ei ole. Aga nad ütlesid, et teate, härra minister, et üldiselt võiks teha nii. Postkontorid ei suuda kauplustega WC-paberi müümisel konkureerida, aga iga ruutmeeter küsib inimese palka ja lahtiolemist. Ei ole mõtet hoida lahti postkontoreid, kus tegelikult inimesed ei käi. Neil ei ole kasutust. Ei ole mõtet hoida postkontorit lahti, kui sealt tegelikult posti ei saadeta, seda funktsiooni ei ole. Kauplus tegelikult kirjakande ja kõik muud asjad saab ju tänapäeval ära teha. Väga mõistlik jutt! 

Miks me peaksime kasutama raha, mida me tulevikus hakkame maksma perioodika kojukandeks ja ajalehtede kojukandeks, praegu ruutmeetrite ülalhoidmiseks? Ma arvan, et seda ei paku isegi sotsid välja. Meil ei ole mõtet selle peale raha raisata. Nii et kui te toote postkontoreid näiteks, siis räägime postkontoritest. Kõik need muud samasugused teemad – ühistransport, rongid, bussid –, nendele on lisaraha läinud. Hendrik Terrase ajal on sinna kümneid ja kümneid miljoneid lisaraha läinud. Mida varem küsiti eelarvest täiendavalt juurde, on nüüd alati põhieelarves olemas. Nii et selles mõttes, et kui te tahate adresseerida mingit konkreetset kitsaskohta, siis olge konkreetsem, ma saan selle järele vaadata ja saan ka vastata. Aga niimoodi üldiselt, jah, on keeruline vastata.

Aitäh! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Muidugi, ega te enda prioriteetide ja tegevuste kohta rääkida ei tahtnud, aga alustame postkontoritest. Ma võin teile tuua näiteks Järvamaa ja Türi näite. On ju absurd ja see ei lähe teie jutuga üldse kokku, et ma mäletan, et postkontori kinnipanemise argument oli see, et ei leitud töötajat. Loomulikult, kui sa palka ei maksa, siis sa töötajat ei leia, aga see ei tähenda, et teenuse vajadust ei ole. Ja selle kõige õigustamine on veits kohatu, vähemalt kohalike inimeste arvates. 

Nüüd, kui rääkida Euroopa Liidu vahenditest, siis tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses olid ja eelviimases ja nüüd viimases valitsuses koos Reformierakonnaga me selle pingutuse tegime. Ma võin teile kinnitada – te ise olite ka ühes neist valitsusest –, et ega Reformierakond väga vastu ei tulnud [soovile] kokku leppida, et ettevõtlusele suunatud rahast ja rohepöördele suunatud rahast – me räägime miljarditest eurodest – vähemalt miinimumina 40% läheks maapiirkondadesse. Kui me vaatame näiteks ettevõtluse raha, siis 10% ainult jõudis maapiirkondadesse eelmisel perioodil, mida ka Reformierakond suuresti juhtis. Me tõesti nendel varasematel läbirääkimistel, mis valitsuses [käisid], püüdsime nii palju, kui sai, ümber sättida. See vastab tõele, et me seda tegime. 

Aga nüüd mu küsimus teile. Ma eeldan, et valitsusele on selline oluline info teada, et Eesti on viimasel kohal ühtekuuluvuspoliitika fondi ja muude Euroopa Liidu vahendite maapiirkondadesse suunamisel. Ehk siis sisuliselt me võimendame linnades seda heaolu, mis on, ja teeme lõhet maapiirkondadega suuremaks. Ma palun teie seisukohta, ja ärge rääkige minevikust, rääkige pigem tulevikust või tänasest hetkest. Kas te olete seda valitsuses arutanud ja kas teil on mingisugune plaan ja [kui on, siis] milline see on?

Aitäh, hea küsija! Vahel tuleb ka ajalugu meelde tuletada, midagi teha ei ole. Aga ma seda kohe ei tee. Kõigepealt sellest, et te ütlesite, et te olete teinud pingutuse. Mul on hea meel, et te olete teinud pingutuse, meie teeme ka. Seesama printsiip, et väljapoole Tallinna ja Tartut, seda kuldset ringi, läheks 40% erinevatest välisvahenditest, on endiselt [aus ]ja selle printsiibi järgi tulebki toimetada. 

Te väidate, et te tegelesite meie veenmisega. Nüüd on kaks varianti: kas te tegite seda edukalt ja me oleme ühel nõul või siis tegite edutult ja me endiselt arvame sedasama, mida teiegi arvate, et üldiselt tulekski uusi töökohti ja tööstusi luua üle Eesti. See on meie hoiak samamoodi. Nii et ma ei tea, millist lahtist ust te siin praegu maha murrate. Aga ma kindlasti tutvun selle analüüsi või arvutuskäiguga, kuidas see kokku on pandud, millised andmed on aluseks ja mida täpselt on võrreldud. Tihtipeale sõltub veidi ka arvutuse tegijast. 

Nüüd postkontoritest, no tuleme ikka tagasi. Vaadake, kui postkontor on selle nii-öelda sotsiaaldemokraatliku maailmavaate mõõt, et kas see peab olema või mitte, siis ma ju kirjeldasin oma kogemust majandus- ja taristuministrina, kui kohtusin prouadega, kes olid ametiühingust. Nad kindlasti ei esindanud kõigi arvamust, nad ka ei pretendeerinud sellele kuidagi, aga see kirjeldus ikkagi oli kaunis aus. Sul on postkontor, mis hoiab [enda all] ruutmeetreid, sa pead nende ruutmeetrite eest kogu aeg maksma ja täpselt nagu küsija ilusti ütles, sa pead inimestele ka palka maksma. Jah, inimene on seal, aga teenust keegi ei kasuta. Selleks, et seda veidigi rahastada, et oleks midagigi teha, pead sa seal müüma kaupluses või kioskis saada olevaid kaupu – no tualettpaberist ma ei tea milleni. Me saame ju aru, et see tegelikult ei ole väga arukas viis riigi raha kulutada, sest me kulutame seda raha. Ja üks kahest: kas me võtame selle raha arvelt, mille me saaksime dividendina võtta ja panna näiteks, ma ei tea, sotsiaalvaldkonda või haridusvaldkonda või kaitsesse, või siis maksame peale universaalsele postiteenusele, mida me hakkame tulevikus tegema.

Kogu see debatt on üsna iseäralik selles valguses, et mõne tunni pärast te teete nagu meiegi suure üleskutse piirata riigi kulutusi, hoida neid kokku. Kui me hoiame kokku, siis ikkagi teeme seda arukal viisil. Tänapäeval vallad juba teevad seda. Nad kuulutavad välja konkursse, kutsuvad inimesi üles pakkuma erinevaid kohti, kuhu võiks tulla pakiautomaadid. Inimesed kasutavad neid, elu läheb edasi. Siinsamas Riigikogu saali taga alati küsitakse külastajate käest, et kas te teate, mis kapid need seal on. Need on kohad, kus käidi kaugekõnesid võtmas. Tänapäeval enam selleks säärasesse kappi ei ole vaja minna. Perioodika ja kojukandega on ka nii, et ajaleheomanikud või maakonnalehtede juhid on mulle öelnud, et nad arvavad, et üks kümme aastat see nii toimib, pärast seda on juba uued maa- ja merepildid.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te valisite küll eelkõneleja küsimusele vastamiseks just selle Omniva näite, aga nii nagu ikka siin elus, mingid otsused või mingid tegevused saavad lihtsalt märgiliseks. Aga mina ei jääks kinni sellesse Omniva või Eesti Posti nii-öelda analüüsi. 

Me teame, et viimase 25 aastaga on kolinud Harjumaale suurusjärgus 140 000 inimest ülejäänud Eestist. Need on numbrid, mis on kõnekad ja tekitanud päris palju väljakutseid ühtepidi ennekõike maapiirkondadele, aga väga palju ka Harjumaale, kus on tekkinud lähtuvalt sellest omad väljakutsed. 

See on nii igas valdkonnas. Kui me vaatame neid otsuseid, mida riigi juhtimise tasandil on tehtud, siis viimane ilmekas näide [otsusest], mis kohe-kohe on jõustumas, on seotud raamatukogude reformiga. Jälle riik soovib ühe reformi ellu viia, soovib teatud vahendeid kokku hoida. Maal koondatakse sisuliselt 58 kõrgharidusega palgalise kultuuritöötaja kohta, seega jälle saavad löögi ennekõike maapiirkonnad. 

Neid näiteid on tegelikult väga palju, aga nendesse ei tohi kindlasti üksikutena kinni jääda. Ma toon veel ühe näite, mis puudutab regionaalpoliitikat. Ja siit tuleb ka küsimus, mis on ennekõike seotud riigi juhtimisega transpordi korraldamisel. Kuressaare lennujaama parkimisala läheb tasuliseks. Esimesel pilgul tundub see olevat väga väike otsus, väga väheseid mõjutav otsus, aga suures pildis on see tegelikult jälle sõnum äärealadele, sõnum kaugematele piirkondadele. Nii ei tohiks teha.

Ma küsin, millised on praeguse valitsuse otsused bussi-, rongi-, laeva- ja lennuühenduste kohta just maapiirkondadest lähtuvalt. Kas on plaanis midagi suurt teha või mitte?

Aitäh, hea küsija! Ma alustan kohe küsimusest, kas on plaanis. Ikka, jah. Me oleme ju tõstnud Hendrik Terrase regionaalministriks olles täiendavat raha ühistranspordivaldkonda ja meil on ühistranspordireform ka käimas. Ega see valdkond teile ju võõras ei ole, te teate hästi, et see on suur, väga pikalt kestev reform. Ja selle mõte on iseenesest see, et meile tulevad uued rongid ja rongide kiirus suureneb ja bussi[graafik] käib nendega koos, nii et kõik saaksid oma plaane teha. Ja nii edasi. Väga palju selliseid asju tehakse. Nii et kui on kas-küsimus, siis vastus on jah. Loomulikult ühistranspordivaldkonnas tuleb toimetada, sinna tuleb panustada raha ja teha ka teatud liine ümber, et inimestel oleks mugavam liikuda. Ühistransport võtab koormust autostumiselt maha ja kõike muud. Nii et see on mõistlik. Seda esiteks.  

Nüüd see raamatukogude asi – mulle jäi kõrva, et te seda mainisite. Selle eelnõu [esimene] lugemine, ma vaatan, oli Riigikogus juba 5. mail. Tegelikult on ilmselt seda debatti saanud pidada nii Riigikogu saalis kui ka komisjonides. Muidugi ei vasta tõele, et töökohad koonduvad Tallinna. Piirkondlikud ülesanded ja esindajad üle Eesti säilivad. Kõige olulisem kokkuvõte on see, et kui riik toetas 15 omavalitsust, kus asusid maakonna raamatukogud, siis muudatuste tulemusena pakutakse olemasolevate vahenditega tuge kõigile 78 omavalitsusele. 

Nii et veel kord, omavalitsuste olukord muutub paremaks, mitte halvemaks. Linnade ja valdade liit näiteks on kultuuriministrit kirjalikult teavitanud, et nad nõustuvad sellega, et nad on selle lahendusega päri, et see on nende jaoks vastuvõetav. Omavalitsustele tähendab see seda, et nad saavad erinevaid asju arvesse võttes paindlikumalt raamatukoguvõrku korraldada. Jääb alles ka tugi erinevate võrgustike kaudu. Minu mäletamist mööda, kui seda debatti peeti, [siis kinnitati], et ka infosüsteemid ja erinevad lahendused saavad lugejate huvides ja kasutajate huvides palju paindlikumaks ja paremaks. Nii et jah, seda debatti saab parlamendis pidada, kui soovi on, aga reform kindlasti ei halvenda raamatukogude kasutajate, huviliste ega omavalitsuste olukorda. 

Aga et Kuressaare lennujaama parkimisala muutub tasuliseks – ei ole arutanud, tunnistan ausalt. Ja nüüd, kus ma seda tean, ma ei oska selle peale tegelikult midagi öelda. Ilmselt see on Kuressaare lennujaama enda otsus. Me doteerime lennundust, nagu küsija hästi teab, päris korralikult. Piirkondlike lennujaamade ülalpidamine, erinevate investeeringute tegemine on päris kulukas. Seda, kas lennujaama parkimisala muutub tasuliseks või mitte, saab ilmselt nende käest küsida. See ei ole kuidagi valitsuse tasandi otsus.

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Ja tänane kolmas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. 

Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teemaks on halal-Eesti. Martin Helme, palun!

Aitäh! Meedia kirjutab, et teie alluvuses olev Põllumajandus- ja Toiduamet ehk PTA, nagu meil seda nimetatakse, väljastab Eestis halal-tapmise lubasid. Ühesõnaga, Eesti islamikogukond ja Eesti Islami Šuura Nõukogu taotlevad lammaste, eelkõige lammaste tapmist islami traditsiooni kohaselt, et seda liha siin siis süüa ja tarvitada oma mingitel tähtpäevadel.

Nüüd, siin põimub mitu asja. Esiteks on see minu teada – võite mind parandada, aga minu teada – esimene kord, kui Eestis nii-öelda ametlikult hakatakse islamistidel lubama halal-liha saamiseks kasutada loomade sellist rituaalset tapmist. 

Teiseks, meil on siin nüüd olnud Tartu vangide teemalised arupärimised ja esimesed lugemised, teised lugemised ja kolmandad lugemised ja meile on kinnitatud siitsamast Riigikogu puldist, et Rootsist toodavad moslemid saavad samasugust toitu nagu Eesti teised vangid. Nüüd tuleb välja, et tegelikult Eesti riik valmistub neile halal-liha ikkagi niimoodi süsteemselt ja teaduslikult ja tööstuslikult ja bürokraatselt võimaldama. 

Te võite ju mind pidada hõbepaberimütsikesega vilavate silmadega vandenõuteoreetikuks, aga mina arvan, et selle halal-liha lubamise taga on siiski Rootsi vangide leping. Ma küsin paari asja, võite oma vastust laiendada ja täiendada, kui tahate. Esiteks: miks Eesti tegeleb halal-tapmisega? Teiseks: kas Eesti loomakaitsjad, kes muidu ei lase meil kanugi puuris pidada, on ka sel teemal teiega ühendust võtnud? Kolmandaks: kas see on seotud Tartu Vangla lepinguga?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Helme! Praegusel hetkel on seaduses olemas väga konkreetne kitsendus, kuidas halal-tapmist võib läbi viia. See on loomakaitseseaduses ja see on olnud seal juba päris pikka aega. See tuleneb sellest, et usuvabadus on Eesti põhiseaduslik õigus, aga see ei tähenda seda, et seda me valimatult seda lubame. Me peame ikkagi ka sellise meetodi puhul eelkõige silmas looma heaolu, toiduohutust ja järelevalvet. Need on kolm peamist märksõna.

Selleks, et halal-liha teha, peab see ikkagi toimuma konkreetselt tapamajas. Eeldus on see, et Eestis registreeritud usuline ühing teeb Põllumajandus- ja Toiduametile taotluse, kus ta märgib ära koha, aja, loomade hulga ja kuidas seda liha kasutatakse. PTA-l on õigus selle loa andmisest keelduda. Kui see konkreetses tapamajas läbi viiakse, peab peab PTA ametnik kohale tulema ja peab olema tagatud ka loomade uimastamine, et need loomad ei kannataks, kui seda protseduuri läbi viiakse. 

See erand on meil seaduses olnud päris pikka aega. See ei ole kuidagi tehtud Rootsi vangide [huvides], see on [kaua] seal olnud. Ja nagu ma ütlesin, taotleja peab olema usuline ühing. 

Kui te nüüd leiate, et sellist erandit ei peaks seaduses olema, siis Riigikogul on õigus teha muudatusettepanekuid, et seda kitsendust mitte lubada. Praegusel hetkel ta seal on. Seni minu teada on ühe korra seda luba taotletud, kuid seda ei ole kasutatud. Ehk siis üks tapamaja on saanud selle loa, aga lõpuks seda halal-tapmist ei toimunud. 

Küll oli meil Viru-Nigula juhtum, kus ebaseaduslikult halal-meetodil loomi tapeti. PTA sai selle kohta vihje, läks kohale, see tegevus lõpetati ja liha, mis sealt tuli, läks hävitamisele. Ehk siis ametkond reageeris kiiresti ja otsustavalt, sest see oli ebaseaduslik. 

Praegune raam on aga selline ja selle üle saab Riigikogu arutada, kas see peaks jätkuvalt selline olema või mitte. Rootsi vangide toitlustuse kohta võib-olla minister Pakosta oskab täpsemalt öelda, minu poole ei ole keegi pöördunud palvega õigusruumi muuta, et seda võimaldada.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Mul ei ole mõtet minister Pakostalt küsida, tal on äärmiselt pingeline suhe tõega. Aga jah, usuvabadus on meil kirjas, aga meil on ettevõtlusvabadus ka kirjas. Meil on ju probleem selles, et Eesti maainimene ei või oma kodus siga tappa traditsioonilisel meetodil või isegi siga pidada traditsioonilisel meetodil. Selles osas on meil riik kohe väga range. Eesti riigiga ei jamata, nagu me teame, eks. Ei või pidada igasuguseid emusid ega jaanalindusid, kohe lennatakse peale ja tapetakse need ära. Mind väga häirib selline topeltstandard, mis meil on. Kui meile tulevad siia moslemid, siis nende suhtes me oleme väga vastutulelikud ja mõistvad, aga Eesti inimesed, kes on sadu või tuhandeid aastaid sigu pidanud, enam ei tohi neid kuidagi pidada ega ka tappa. See on mulle tegelikult vastuvõetamatu. 

Teine probleem on see. Jah, ma olen nõus, et seda erandit seaduses võib Riigikogu parandada. Ma ei pea seda erandit mõistlikuks ega vajalikuks. Aga tegelikult me ju näeme, kuidas Euroopas islam tungib peale. Eestis veel mõni aasta tagasi oli islamiusuliste hulk paar tuhat. Nüüd ma loen, et on umbes 6000 juba, ja ennustatakse, et neid on varsti siin üle 10 000. 

Me tegelikult poliitilise otsusena nii valitsuse kui ka Riigikogu poolt võiks ikkagi välja saata signaali, et meil siin on niimoodi: meil süüakse siga ja meil loomi tapetakse teistmoodi. Euroopas peaaegu kõikides riikides, kaasa arvatud Eestis, on kohustuslik enne seda, kui loomad tapetakse, nad uimastada. Sellisel juhul nad ei kannata valu ja neil ei teki paanikat ja hirmu, mis selle nii-öelda halal-tapmisega kaasas käib. Minu meelest oleks meil küll vaja sellist poliitilist otsust, et me ei anna neid lubasid välja. Nii ei tehta Eestis, Eesti on teistsugune riik. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Eestis kindlasti võib sigu pidada. Takistuseks on peaasjalikult bioohutuskavad, kuna eriti sigu mõjutavad haigused praegusel ajal väga palju. Sama on ka linnugripiga. Kõik piiravad faktorid on seoses loomade haigustega, linnugripi puhul ka haigusega, mis võib inimestele edasi kanduda. Selle vastu tuleb tegutseda konkreetselt, seda tuleb piirata. Ma eeldan, et kõik loomapidajad tegelikult saavad sellest aru. Neil ei ole ka hea meel, kui loomad haiguste käes piinlevad. 

Tolle erandi kohta me ei saa öelda, et seda laialdaselt kasutatakse. Nagu ma ütlesin, see pole senimaani kordagi kasutust leidnud. Kaubanduslikul eesmärgil halal-tapmist teha ei tohi, seda tohib teha ainult Eestis registreeritud usuasutuse [taotlusel] ja peab täpselt näitama, milleks see tehtud on. Seda ei ole senimaani tehtud. Kui selle järele vajadus tekib, siis võib seda adresseerida, aga praegusel hetkel mulle tundub, et see on mõnes mõttes ennatlik. 

Küsimus ongi selles, kuidas me usuvabadust tagame, mis ulatuses ning kas see kuidagi ohustab Eesti riigi julgeolekut. Need on kõik aspektid, mida peaks kaaluma selliste muudatuste tegemisel. Kui see vajadus tekib ja Riigikogu leiab, et see nii peab olema, siis ma arvan, et Riigikogu teeb õige otsuse.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma natuke laiendan seda teemat ja laiendan selle praegu väga aktuaalsele toidujulgeoleku valdkonnale. 

Nimelt, meil nüüd on tehtud selline erand ja see on lausa seadusesse kirjutatud, et moslemid võivad teatud rituaalide kordasaatmiseks taotleda eriluba ja loomi sel moel veristada. Samas me tegelikult oleme viinud Eesti toidutootmise kõikvõimalike tervishoiuliste ja muude piirangutega sellisesse olukorda, kus me kriisiolukorras ei suuda Eesti Vabariigi elanikkonda toiduga varustada. Toidujulgeolek on meil väga puudulik ja seda just seetõttu, et kodumajapidamistes on loomakasvatuse, aga ka taimekasvatuse saaduste käitlemine väga rangete ja tihtipeale üsnagi mõistusevastaste piirangutega sisuliselt surmatud. 

[See võib viia selleni], et kriisiolukorras – Eesti on teatud mõttes tupikriik, ühel pool on meil Venemaa ja teisel pool on meil meri, mis on võimalik blokeerida – võib tekkida selline olukord, kus meile ei tule kaubavoogusid. Nende saabumine on takistatud ja me peame hakkama saama sellega, mida me kohapeal toodame. Aga kohapealne tootmine ei ole nipsust lasta: et täna on meil kriisiolukord ja homme on meil juba laudad täis loomi ja kasvuhooned täis kõikvõimalikke taimi ja põllud niisamuti. 

Sellepärast peaks praegu ikkagi valitsusest ja eelkõige teie juhitavast ministeeriumist tulema initsiatiivid, et kõrvaldada neid ebavajalikke piiranguid toidu käitlemisele, toidu töötlemisele ja toidu säilitamisele, mis on paika pandud Euroopa Komisjoni direktiividega, mida meil omakorda on veel rangemalt käsitletud. Mis on teie seisukoht: kas te võtate sellised initsiatiivid või vaatate lihtsalt pealt, las asi läheb isevoolu?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Helme! Kõigepealt, ma ei saa kindlasti nõustuda sellega, et meil toidujulgeolek ei ole tagatud. See on tagatud. Kindlasti aga on võimalik veel edasi areneda ja seal on väga oluline koht tööstustel. Me nüüd suve lõpuks esitame valitsusele toidujulgeoleku strateegia, kus me just neid küsimusi adresseerime. On äärmiselt oluline, et meil oleks võimekas tööstus. Me näeme seda Soome mudeli pealt. Algtootmine on seal väga tugev ja tööstus teeb selle algtoodangu toiduks. Meil on tööstussektorit kindlasti vaja järele aidata. Seal tuleb mängu Euroopa Liidu järgmine programmiperiood, kui, nagu ma olen ka varasemalt maininud, on vaja investeering 546 miljonit suunata toidusektorisse, selleks et [varustatus] tagada. 

Aga kui me räägime piirangutest, siis piiranguid on peamiselt kahte laadi. Ühed on, nagu te mainisite, Euroopa Liidu direktiivid, mille puhul ma kindlasti ei saa kinnitada, et kõik on minimaalselt üle võetud. Aga me oleme teinud seal päris põhjaliku revisjoni ja ma ei saa öelda, et seda piiri oleks väga palju ületatud. Toidukäitlejad ise ka saavad sellest aru. 

Teine pool on toiduohutus. Toiduohutuses me kindlasti järeleandmisi teha ei taha, see seaks [riski alla] praegu tegelikult väga hästi eksportiva sektori. See on sektor, kus ekspordi osakaal on viimase aastaga ja viimastel aastatel tervikuna tõusnud. See annab täna 15% meie ekspordist. Me kindlasti ei taha seda riski alla seada, kui meil toiduohutusjuhtumid tekivad. 

Need on tegelikult kaks teemat ja toiduainesektor ise saab väga hästi aru, et need peavad olema tagatud. 

Aga kindlasti järelevalve puhul saab asju paremaks teha. Seda järk-järgult kogu aeg ka tehakse. Tehakse koostööd sektoriga, et ühildada ametnike käike ja muid selliseid teemasid, et oleks ikkagi mugavam ohutus tagada, vastata kõikidele tingimustele, selleks et saada ka Euroopa Liidust toetust. Need tingimused ei tule lihtsalt kohustustena, vaid sealt tuleb vastu ka rahaline võimalus täita kohustusi, mis tegelikult aitavad ka sektorit edasi. 

Ehk siis, [oleks hea], kui oleks mingeid konkreetseid näiteid. Me oleme bürokraatia vähendamise töörühma töö raames ka sektorilt küsinud, kas on mingeid konkreetseid näiteid, mida saaks muuta, et asja oluliselt parandada niimoodi, et tegelikult toiduohutus ei satuks löögi alla. Me oleme absoluutselt valmis neid kaaluma. Selliseid ettepanekuid väga laialdaselt ei ole laekunud. Ja ka väga regulaarselt sektoriga dialoogi pidades ja tootjaid külastades ei ole minuni jõudnud ühtegi ettepanekut, mis oleks sellise kategoorilise sisuga, et midagi on valesti.

Aitäh! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teemaks on vanglarent. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Nädal aega tagasi kiitis valitsuskoalitsioon siin saalis heaks teie initsiatiivil vanglarendilepingu Eesti ja Rootsi vahel, millega tuuakse või võib tuua kuni 600 Rootsi riigi vangi Tartu Vanglasse. Sellega võtsite endale suure vastutuse tartlaste ja kogu Lõuna-Eesti inimeste turvalisuse eest. Ärge hakake kõnelema, et need vangid ei hakka tänavatel jalutama. Loomulikult ei hakka ja keegi ei ole seda ka arvanud. Meie vangivalvurid ja kogu süsteem teevad head tööd. 

Aga ma tahan küsida turvalisuse kohta politsei ja Päästeameti vaatevinklist. Nii Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kui ka Päästeameti peadirektor tegid avalduse, milles nad nägid muret seoses täiendavalt värvatavate vanglaametnike arvu ja ka palkadega. Kõneldi, et 2400 on tavalise vanglaametniku miinimumpalk, lühikese lisakoolituse korral 3000. Politseinike, eriti patrullpolitseinike palgaga võrreldes on see väga suur summa. Seni prognoositi, et on vaja värvata 250 inimest, nüüd on Tartu Vangla vajadus uutes tingimustes kuni 300 uut ametnikku, nagu me eelmisel nädalal teada saime. Lõuna prefektuuris on patrullpolitseinikke kordades vähem, kui vanglasse ametnikke värvatakse. Töö spetsiifika ja ka vahetuste töökorraldus on suhteliselt sarnane.

Ma küsin, mida sellises olukorras teha, et politsei oleks tegevusvõimeline ega kaotaks lähiajal häid töötajaid. Ega neid [inimesi] juurde eriti ei tule, politseil on praegugi täitmata ametikohti. Kas politseinike ja päästeametnike palka on plaanis lähiajal oluliselt tõsta?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Ma kõigepealt kinnitan, et ei Rootsi ega Eesti vanglates ei pakuta ega hakata pakkuma halal-liha. Seda ei võimaldaks ka meil kehtiv seadus, kuna kaubanduslikul eesmärgil on sellised tapmised Eestis keelatud ja seega oleks see ka õiguslikult võimatu. 

Aga nüüd tulen selle juurde, et meil oleks võimalik Lõuna-Eestis juurde luua 300 siseturvalisusega tegelevat ametikohta Rootsi maksumaksjate raha eest ja täiendavalt siseturvalisuse valdkonnas inimesi välja koolitada, samuti Rootsi maksumaksjate raha eest. Mul on väga hea meel, et see küsimus siin täna arutusel on. 

Kui head inimesed meid praegu vaatavad, siis tõepoolest, värbamine on avatud. Soovitan kõigile, kes soovivad teha karjääripööret või kes on noored ja alles otsivad tööd, praegu selline erakordne võimalus Lõuna-Eestis tõesti on avatud väga normaalsete palkadega. 

Eesti valitsus tõstis eelmisel aastal palka prioriteetsetes valdkondades. Nendeks on kultuuritöötajate palgad, haridustöötajate palgad, päästjate palgad, Politsei- ja Piirivalveameti palgad ja erihoolekande töötajate palgad. Vanglateenistuse palk ühtlustati politsei ja pääste tasemega. Siiamaani on vanglateenistuse palk olnud oluliselt madalam kui politseis, aga see ühtlustati samale tasemele. 

Nüüd, mis tegelikult juhtus, oli see, et vanglateenistus rakendas tõstetud palka ühtlaselt üle Eesti. Ehk siis Ida-Virumaal ja Tartus saadakse ühesugust palka. Aga Politsei- ja Piirivalveamet diferentseeris oma palkasid, Tartu palgad on PPA-s madalamad kui mitmes muus Eesti piirkonnas. Aga põhimõtteliselt palgafond on ühesugune. 

Mida me näeme praegu juba tulenevalt sellest – ma olen väga tänulik politseile, et nad tegid meie värbamisele sellise tasuta reklaamikampaania –, on see, et kohe pärast nende teadete ilmumist inimeste huvi selle värbamislehe vastu oluliselt kasvas. Ma loodan, et ka tänane arutelu toob täiendavat huvi kaasa. Tõepoolest, praegu on selline võimalus avatud. Ajaloos ja ka praegu on olnud nii, et inimesed ei liigu politseist vangla[tööle], vaid vastupidi. Nii et me pakume täiendavat võimalust inimeste näol, kes saavad edaspidi jätkata päästes ja politseis.

Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest! Ma loodan, et Justiits- ja Digiministeeriumi ja Siseministeeriumi vaheline koostöö on ikkagi hea ja tihe ja ei veeretata ühtede kohustusi teise varna. Loomulikult võib ministeerium teatud piirini teha regionaalseid kohendusi oma palgasüsteemis, aga praegu on suur vahe Lõuna prefektuuri võimalikul palgal – juhin tähelepanu, et on tühje ametikohti – ja vanglateenistujatele planeeritavatel palkadel Tartu Vanglas. See, kuidas te seda lahendate erinevate vanglate vahel, on teie süsteemi asi, aga erinevus vanglasüsteemist on [politseis] praegu väga suur. Nende numbrite põhjal vähemalt niimoodi tundub. Politseijuhid ja ka Päästeameti juht on mures, et tekib ühesuunaline voolavus. 

Mis puudutab otsuse läbimõeldust, siis tegelikult jäävad sinna Tartu Vangla kompleksi ka arestimaja ja eeluurimisvangla. Ja tegelikult on see praegu Lõuna-Eestist pärit vangidele võib-olla sobivaim koht, aga nad on viidud ja viiakse edasi Tallinnasse või Ida-Virumaale ning puutuvad sealsete vangidega kokku. Ma pean silmas nende võimalikku edasist kriminaalset elu. 

See, et teatud funktsioonid säilivad, on ju selge. Tegelikult on ülejäänud politseiameti Tartu peakorter plaanis – planeering juba käib – viia teise kohta. See vajab suurt investeeringut. Miks ei oleks Tartu politseimaja näiteks võinud viia vanglakompleksi territooriumile? Kas need üleviimised ja paigutamised on tegelikult läbi mõeldud?

Aitäh! Proua minister, palun!

Ma loodan, et ma sain sellest küsimuse esitusest praegu valesti aru. Te ei pidanud ometi silmas, et politseinikud hakkaksid tühjades vangikongides tööle. (Saalist öeldakse midagi.) See küll ei oleks töökeskkond, mida ma kellelegi soovitaksin. 

Ma kordan üle, mida on siin saalis mitu korda korratud. Eesti vanglateenistuse väga suur edulugu on ikkagi selles, et meil on kõik kolm vanglat Eestis moodsad, kaasaegsed ja ehitatud sellise arhitektuurse lahendusega, kus vangide omavaheline kokkupuude on minimaalne. Te ehk viitasite sellele, et vangide ehk kinnipeetavate liigutamine Eesti vanglate vahel kuidagi tõstab kriminogeensust, kuna kinnipeetavad hakkavad omavahel kokku puutuma. Aga kogu meie eduloo taga ei ole mitte ainult meie vanglateenistuse väga hea tase, vaid ikkagi see arhitektuurne lahendus, mis just nimelt näeb ette seda, et kinnipeetavad ei puutu massiliselt üksteisega kokku. See on äärmiselt oluline siiski. 

Üle rõhutada tasub võib-olla ka üht asja, mida inimesed hästi ei tea. Tegelikult Eestis on vanglateenistuse koosseisus ka eriüksused, mis politseid kogu aeg abistavad, igal aastal. Täisvarustuses ja täisrelvastuses väga heade snaiprioskustega eriüksused vanglates on väga tõhus abi kogu Eesti siseturvalisusele. Sellise väljaõppega inimesed on äärmiselt väärtuslikud nii Kaitseväele kui ka politseile ka järgmistel aastatel. Me koolitame nad välja Rootsi maksumaksja raha eest. 

Kui me vaatame, siis praegu on Eestis noorte meeste töötus 22,5%, me oleme täiesti tipus. See on võrreldes varasemaga kasvanud, ka 2025. aastal oli see kõrgem kui 2024. aastal. Kahjuks me näeme, et isegi tänavu esimeses kvartalis on noorte meeste töötus veelgi kasvanud. Me otsime ikkagi kõige rohkem neid inimesi, neid noori mehi, kes on Eestis üldse ilma tööta. Me koolitame nad välja, pakume neile täiendavalt head füüsilist ettevalmistust, pakume häid relvakasutusoskusi, võõrkeele õpetame selgeks. Palun tulge ja kandideerige, eriti noored mehed, kes täna on ilma tööta!

Ja Helir-Valdor Seeder, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina ei saa üldse aru, mida te nüüd räägite. Te räägite, kuidas meie turvalisus kasvab, ja räägite mingisugusest eduloost olukorras, kus kõik Eestis turvalisuse ja julgeoleku eest vastutavad ametkonnad on vastupidisel seisukohal ja on seda ka avalikult väljendanud. Kaitsepolitsei raport, mis kahetsusväärselt on salastatud – ma arvan, et see on teadlikult salastatud, et lai avalikkus ei saaks sellele juurde –, viitab teatud ohtudele ja teatud riskidele. Minu arvates ei ole seal mingit riigisaladust. Meie diskussioon oleks ka palju paremini mõistetav, kui see [raport] oleks avalik. Miks see on salastatud? Aga seal on Kaitsepolitseiamet väga selgelt viidanud riskidele, täiendavatele, uutele riskidele ja ohtudele. 

Politsei- ja Piirivalveamet on oma juhtide tasemel väljendanud muret seoses Tartu vanglaga ja sellega, millele kolleeg Tõnis Lukas eelnevalt viitas, mis puudutab ka inimressurssi. Meil ei ole täna küsimus ainult rahas. Meie kõige suurem probleem ja mure on inimesed: inimesi ei jätku. Põhiseaduskomisjonis ütles Riigikohtu esimees otse välja, et Tartu Vangla rendileping ja Rootsi vangide vastuvõtmine nõrgestavad kohtusüsteemi. Kohtusüsteem on niigi ülekoormatud, tähtajad on lubamatult pikad. Meil ei ole kohtunikke! Küsimus ei ole ainult palgarahas. Küsimus on ka selles, et meil lihtsalt ei ole inimesi ja kohtusüsteem ei võta [lisakoormust] vastu. Sama on prokuratuuriga. 

Teie räägite, kuidas julgeolek paraneb. Ma ei räägi siinkohal sellest, et rahvusvahelisest ülikoolilinnast saab rahvusvaheline vanglalinn. Ja nii edasi. Kogu opositsioon ehk neli erakonda siin parlamendis on öelnud, et nad lõpetavad selle lepingu. Ja te ikkagi lähete sõlmite lepingu ja jõustate selle enne valimisi. Minu küsimus on: miks te ei käitu nii nagu notaritasude puhul, miks te ei otsi laiapõhjalist konsensust? Sellel on ju ka rahvusvahelistele suhetele negatiivne mõju, kui Eesti riik niimoodi käitub, et praegu sõlmime lepingu ja poole aasta pärast lõpetame selle. Miks te seda teete?

Kõigepealt lubage mul ümber lükata faktilised asjaolud teie küsimuses, mis ei vasta tõele. Juhtimisest, ma usun, me saame siin saalis kõik ühtemoodi aru. Kui sa hakkad midagi tegema, siis sa kõigepealt tuvastad selle tegevusega seonduvad riskid. Ja tõepoolest, kui me hakkasime ette valmistama võimalikku vanglarendilepingut, siis me tellisime võimalike riskide hinnangud mitmelt poolt, sealhulgas Kaitsepolitseiametilt. Kaitsepolitseiamet kirjeldas ära võimalikud riskid. Võimalikud riskid võeti ette ja leiti kõikidele nendele võimalikele riskidele koostöös Kaitsepolitseiametiga maandamismeetmed, kuidas me need riskid maandame. Lepingu sõlmimisel olid need riskid kõik maandatud, seda on Kaitsepolitseiameti juht kinnitanud ka avalikul pressikonverentsil Siseministeeriumis. 

Ehk siis tõepoolest, kõigepealt oli võimalike riskide kirjeldus, sellele järgnes nende riskide maandamine erinevate meetmetega, näiteks et me ei võta võrgustunud kurjategijaid. On terve rida meetmeid, millega me maandame võimalikke riske. Pärast nende riskide maandamist on Kaitsepolitseiamet avalikult kinnitanud, et need riskid on maandatud meie parimat arusaama ja teadmist mööda. 

Nüüd teine küsimus. Tartu juba on rahvusvaheline vanglalinn. Meil on varasemalt sõlmitud rahvusvaheline leping [mujalt pärit] kinnipeetavate kinnipidamiseks, meil on [sellised] sõjakurjategijad Tartu vanglas. See on rahvusvahelist tunnustust pälvinud. Praegune vanglarendileping on olnud üks kõige positiivsemaid [uudiseid] Eesti kohta rahvusvahelises meedias. Kõik ütlevad, et fantastiline riik, niivõrd heal tasemel vanglateenistus, sedavõrd moodsad vanglad ja väga madal kuritegevuse tase. See on [riik], kuhu soovitatakse lausa reisida tulenevalt sellest, et kuritegevuse tase on väga madal. See on mõjunud Eesti kuvandile äärmiselt positiivselt, kui vaadata rahvusvahelist meediat ja selle [lepingu] kajastust. 

Nüüd, mis puudutab kohtuid, siis kohtud on, vastupidi, olnud mures, et kui Tartu Vangla jääb täiesti tühjaks, siis tuleks ümber tõsta ka prokuratuur ja vangla. Tuletan ka meelde, et viimati oli Tartu Vanglas üle 600 kinnipeetava 2023. aasta suvel juulikuus. 2023. aasta juulikuus oli Tartu vanglas üle 600 kinnipeetava. Me lihtsalt taastame endise olukorra, kusjuures senise statistika järgi tõepoolest Eesti kinnipeetavad kaebavad statistiliselt oluliselt sagedamini kui Rootsi kinnipeetavad. 

Mis puudutab laiema kokkuleppe otsimist, siis me oleme seda teinud. Ma olen käinud ka Isamaa fraktsioonis ja pakkunud veel, et kui te soovite mingitele küsimustele vastuseid, siis me neid ikka anname, aga katsume püsida faktide piires, mitte lähtuda emotsioonidest.

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on Narva volikogu liikmete pöördumisele vastamine. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea justiits- ja digiminister! Nii nagu te juba teate, 1. juunil saatsid Narva volikogu liikmed ühispöördumise teie ministeeriumi poole, paluti õiguslikku selgust. Kõik need küsimused, mis olid esitatud, puudutasid kogu seda olukorda, mis meil Narvas on. 16 volikogu liiget esitasid juba 23. aprillil käesoleval aastal umbusaldusavalduse, aga tegelikult seda avaldust ei ole praegune volikogu esimees ja koalitsioon menetlenud. Sinna kuuluvad ka sotsiaaldemokraadid Katri Raigi näol. Kogu see nii-öelda segadus tegelikult peaks küll tekitama suurt muret. 

Ja nüüd siis see küsimus, et nendele põhjalikele küsimustele, mis saadeti 1. juunil, tuli ka vastus teie ministeeriumist teie allkirjaga. See vastus tuli 12. juunil. Ma tsiteerin seda vastust osaliselt: "Küsimusi on siin palju. Nende küsimuste hindamine vajaks põhjalikumat analüüsi. Riigikogu on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatusega seaduselünga lahendanud ja lahendus jõustub 1. juulil."

Seda, et me oleme võtnud seaduse vastu ja see jõustub 1. juulil, meie teame ja seda teavad ka need 16 volikogu liiget Narvast. Küsimustele, mis on teie nägemus ja vastused lähtuvalt käesolevast seadusest – kas 16 volikogu liiget, kes on esitanud umbusalduseavalduse, on käitunud korrektselt ja kas see volikogu istung, mille kutsusid kokku umbusalduse algatajad, on legitiimne või mitte – kahjuks te ei tahtnud vastata. Aga miks nii?

Aitäh, hea küsija! Ma usun, et siin on vaidlusteta üheselt arusaadav see, et praegu kehtivas õiguses on veel viimaseid päevi seaduselünk. Sellele seaduselüngale on tegelikult laialdaselt tähelepanu juhitud, aga hea on see, et tark Riigikogu on selle seaduselünga lahendanud. 

Seaduselünga on ta lahendanud eelnõuga, mille lõpphääletus oli siinsamas saalis 21. jaanuaril. Tuleb tunnistada, et paraku Keskerakond selle vastu mitte mingisugust huvi üles ei näidanud. Keskerakonna fraktsioon hääletusel üldse ei osalenud, jättis hääletamata. 

Aga kui me vaatame nüüd seda seaduselünga parandust – sellel eelnõul, mis oli alles ju loetud päevad tagasi siin Riigikogus arutlusel, oli põhjalik seletuskiri –, siis leheküljel 131 on toodud välja, miks Riigikogu selle seaduselünga parandas. 

Ja selle seaduselünga parandust on seletuskirjas lehekülg 131 selgitatud järgmiselt. Tõepoolest, praegu on olukord, kus kehtiva seaduse järgi saab volikogu istungi kokku kutsuda üksnes volikogu esimees. Aga Riigikohus on otsustanud varasemalt, et teatud tingimustel võib see olla ka muul moel kokkukutsutav. Ja seletuskiri ütleb, et praktikas on esinenud juhtumeid, kus volikogu esimees ei ole nimetatud kuuajalist tähtaega järginud. Õiguslikult on eriti ränkade tulemustega olukorrad, kus volikogu esimehe või aseesimehe viivituse tulemusena võib tekkida kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 52 lõikes 1 sätestatud tagajärg ehk volikogu tegutsemisvõimetus, mis vähendab olulisel määral volikogu representatiivsust ja riivab oluliselt volikogu liikmete passiivset valimisõigust. 

Edasi selgitab seletuskiri neid olukordi, kus volikogu võib muutuda volikogu istungi mittekokkukutsumise tulemusel automaatselt tegutsemisvõimetuks või tema liikmete volitused lõpevad ja nii edasi. Seletuskiri kirjeldab seda olukorda kolmel leheküljel. 

Nüüd [pidin ma] hakkama hindama, kas antud juhul Narva Linnavolikogu oleks muutunud tegutsemisvõimetuks, kui juhtide vahetus ei oleks saanud toimuda koheselt. Ma olen vastanud, et, arvestades järgijäänud tööpäevade hulka 1. juuli saabumiseni, jõuab Narva volikogu kõige kiiremini Narva volikogu liikmete vaates õiguspärase tulemuseni, kogunedes uue seaduse valguses. Sellisel juhul on võimalik ka mittekokkukutsumise korral teha sobivad otsused juba juulikuu jooksul. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kas Narva Linnavolikogu on töövõimetu või mitte? Mina julgen küll väita, et töövõimetu. Juba sellest hetkest, kui anti sisse umbusaldusavaldus. Sisuliselt kaks kuud ei ole Narva Linnavolikogu tööd teinud. Minu arust on see kindlasti märkimisväärne. Aga miskipärast, kui pöörduti teie ministeeriumi poole, siis te ei tahtnud seda hinnata. Just nimelt, nagu te oma vastuses välja tõite, te viitasite sellele, et meil hakkab see uus seadus kehtima. 

Ma arvan, et see ei ole hea praktika, arvestades et justiitsministeeriumil on kindlasti olemas pädevad juristid, kes oleksid võinud selle kümne päeva jooksul, kui seda vastust koostati, kindlasti kujundada ka arvamuse. 

Praegu on Narvas tegelikult toimunud volikogu istung, mille olid kokku kutsutud need 16 volikogu liiget ehk umbusalduse algatajad. Protseduurid on tegelikult läbi viidud, aga ollakse nagu kaaluta olekus, ei ole antud juriidilist heakskiitu. Ja seda juriidilist heakskiitu tegelikult ju paluti teie ministeeriumilt. Jah, tõesti, seaduses on lünk olemas, aga on olemas ka Riigikohtu lahend, nii nagu te ise ka oma vastuses ju ütlesite. 

Siin käivad kuulujutud selle kohta, et seda küsimust arutati Eesti 200 juhtkonnas. Kuulujutud! Ja see vastuses, mis ministeeriumi ametniku poolt on koostatud, on lähtutud Eesti 200 juhtkonna arvamusest. Lihtsalt, kas need kuulujutud vastavad tõele või mitte?

Ei! (Naerab.) Paneme nüüd faktid rahulikult ritta. Mina ei kuulu Eesti 200 juhatusse. Mul puudub igasugune informatsioon selle kohta, et Eesti 200 juhatus oleks seda küsimust kunagi arutanud. Päris kindlasti saan ma välistada täies ulatuses selle, et Eesti 200 juhatus suhtleb Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikega. Isegi mõte sellest on minu arust juba täielikult jabur. Nii et kui teil selline kuulujutt kuskil ringleb, siis see kindlasti tõele ei vasta. See on ka olemuslikult täiesti jabur kuulujutt, mida ma oleks soovitanud teil algusest peale mitte uskuda. 

Nüüd, loeme veel kord Riigikogus olnud eelnõu seletuskirja. Leheküljel 132 on tõesti sellele Riigikohtu otsusele viidatud. Tsiteerin seletuskirja leheküljelt 132: "Riigikohus on selgelt öelnud, et kui volikogu liikmel puuduvad oma õiguste kaitseks (istungi kokku kutsumisest võib sõltuda näiteks volikogu tegutsemisvõimetuks osutumine ja selle liikmete volituste lõppemine) volikogu esimehe meelevaldse tegevuse või tegevusetuse vastu muud tõhusad võimalused, on aktsepteeritav protseduurireeglitest kõrvalekaldumine. Seda võimalust on praktikas ka kasutatud ehk mindud volikogu istungi kokkukutsumisel mööda volikogu esimehest." 

Ehk tegelikult meil tekiks küsimus, kus Justiits- ja Digiministeerium oleks pidanud hakkama hindama, kas Narva volikogu on osutunud täiesti tegutsemisvõimetuks ja kas selle liikmete volitused võivad lõppeda. Me ei pidanud seda otstarbekaks, kuna esitatud kaebuses seda ohtu, et volikogu liikmete volitused võiksid lõppeda, välja ei toodud. Ja kuna kõik menetlused käivad ikkagi Eesti maksumaksja raha eest ja kuna Riigikogu on väga targalt ja olgem ausad, ka õigeaegselt siiski selle seaduses olemasoleva lünga parandanud, siis mina soovin Narva volikogu liikmetele jõudu ja tarmukust 1. juulist seda muutunud seadust õiguspäraselt kasutama hakata.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Aleksei Jevgrafov. Palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Austatud minister! Kõigepealt pean vajalikuks märkida, et ma ei nõustu teie avalikult väljendatud seisukohaga, mille kohaselt oli Narva juhtumi puhul tegemist volikogu vähemusega. Narva puhul nõudsid istungi kokkukutsumist 16 Narva Linnavolikogu liiget ehk volikogu enamus. Samuti pean murettekitavaks asjaolu, et ükski riigiasutus ei näi soovivat selles küsimuses võtta selget õiguslikku seisukohta. 

Aga keskendun oma küsimuses ühele konkreetsele õiguslikule aspektile. 23. aprillil esitasid 16 Narva Linnavolikogu liiget umbusaldusavalduse Narva Linnavolikogu esimehe, aseesimehe ja linnapea suhtes. Volikogu esimees Mihhail Stalnuhhin tagastas seejärel tema enda allkirjaga kõik esitatud dokumendid, viidates eelnõude vormilistele puudustele ja nende väidetavale vastuolule kehtiva õigusega. 

Sellise käsitlusega on raske nõustuda. Minu hinnangul ei ole umbusaldusavaldus tavapärane otsuse eelnõu, vaid KOKS-i § 46 alusel algatatav erimenetlus. Lisaks tekib küsimus, kas volikogu esimehel oli üldse õigus otsustada tema enda suhtes esitatud umbusaldusavalduse menetlemise üle, kuna sellisel juhul on ta üheaegselt nii menetluse osaline kui ka selle üle otsustaja. 

Palun selgitage, millise konkreetse õigusnormi alusel oli Narva Linnavolikogu esimehel õigus tagastada tema enda suhtes esitatud umbusaldusavaldus ning kohaldada sellele eelnõude tagastamise korda, jättes samal ajal täitmata KOKS-i § 46 lõikes 2 sätestatud kohustuse võtta umbusalduse küsimus volikogu järgmise istungi päevakorda. 

Ja ma küsin õiguslikku hinnangut, kas Eesti õiguskorras võib umbusaldatav volikogu esimees ise otsustada, kas tema suhtes algatatud umbusaldusavaldust menetletakse või mitte. Aitäh!

Aitäh! See õiguslik küsimus praegu on ikkagi seotud sellega … Ma täiesti saan aru – ma rõhutan üle, ma täiesti saan aru –, et teil on raske nõustuda, kuna Keskerakond on siin nii-öelda huvitatud pool, ja ma saan teie küsimuste taustast väga hästi inimesena aru. 

Kordan aga veel kord üle, et on jäänud loetud tunnid 1. juulini, kui seadusemuudatus jõustub. On tehtud selge muudatus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 43 lõike 4 sõnastuses, kuhu on lisatud järgnev sõnastus: "Kui volikogu esimees või aseesimees volikogu istungit kuu aja jooksul kokku ei kutsu, kutsub istungi viivitamata kokku vähemalt neljandiku volikogu koosseisu kokku lepitud volikogu liige, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud nõudeid." 

Ehk siis teie küsimuse lahendab see jõustuv säte, mis annab võimaluse 30 päeva jooksul ühel neljandikul volikogu liikmetest see koosolek kokku kutsuda. 

Aga ma parandan siiski selles küsimuses kõlanud eksituse. Ma ei ole rääkinud vähemusest või enamusest, vaid üksnes praegu kehtiva kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 43 lõikest 4 ja selle täiendamisest. Seda täiendatigi selle tõttu, et praegu kehtiva kohaliku omavalitsuse korralduse § 43 lõike 4 sõnastus jätab tõepoolest õhku selle olukorra, kus volikogu isegi enamus võib soovida volikogu istungit kokku kutsuda, aga kui volikogu esimees seda kokku ei kutsu, siis sellele tagajärge ei järgne. Ja Riigikohus on, nii nagu ma eelnevatele küsimustele vastates siin selgitasin, andnud selleks erandlikke võimalusi, mida väga põhjalikult tegelikult käsitles ka see eelnõu, mis oli Riigikogus lõpphääletusel 21. jaanuaril, aga Keskerakond selles ei osalenud. 

Nii et antud juhul ei ole küsimus selles, kas mingi vormistusviga oli või ei olnud. Küsimus on selles, kas volikogu kogunemine oli omaalgatuslik koosolek või volikogu istung. Sellest olenevalt on need õiguslikud tagajärjed erinevad, aga õiguskindlad õiguslikud tagajärjed saate te kätte siis, kui te loetud tundide pärast ehk 1. juulil selle protsessi uuesti läbi teete.

Suur tänu, lugupeetud minister! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Aleksei Jevgrafov, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu! Tegelikult minister üldse ei vastanud minu küsimusele. Minu küsimus oli päris konkreetne. Kas Eesti õiguskorra järgi võib umbusaldatav volikogu esimees ise otsustada, kas tema suhtes algatatud umbusaldusavaldust menetletakse või mitte?

Aga mis oli teie protseduuriline küsimus?

Kas ma võin vastuse saada? 

Aga mis on teie protseduuriline küsimus mulle? Sõnastage palun protseduuriline küsimus. Te teate väga hästi, mis on protseduuriline küsimus. Kui te tahate mulle esitada protseduurilist küsimust, siis te peate esitama küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te väljendasite lihtsalt oma rahulolematust ministri vastusega seoses, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma loodan, et te olete selle paari-kolme aastaga siin selle asja endale selgeks teinud. Tehke endale selgeks, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, ja siis esitage neid küsimusi. Te ei saa väljendada oma rahulolematust selliselt. Aga annan korra veel Aleksei Jevgrafovile sõna. 

Tema ei vasta küsimusele. 

Vabandust, aga Aleksei Jevgrafov, kõigepealt teeme nüüd selgeks, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tehke need asjad endale selgeks ja kui te tahate esitada küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis tehke seda. See, et te tahate väljendada oma rahulolematust ministri vastusega, ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kogu austuse juures, hea kolleeg, aga see tõesti ei ole seda. Nii, me liigume edasi. Aitab, me liigume edasi!

Järgmine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on mured erihoolekande valdkonnas. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Erihoolekande teemadel oleme mitmes infotunnis omavahel vestelnud – mina küsinud, teie vastanud –, aga mure ei ole lahenenud. Jätkuvalt on probleemid üleval teenuse järjekorras olevate inimestega, [Riigikohtu] otsuse täitmise ja kõige muu sellisega.

Sotsiaaldemokraadid esitasid ka lisaeelarve [arutelule] ettepaneku, mis puudutas erihoolekande teenuse paremat kättesaadavust. See raha oleks katnud vähemalt selle poole aasta vajadused, niikaua kui järgmise riigieelarve koostamist oleks alustatud. Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit on asunud käima ka erinevates Riigikogu fraktsioonides oma muret selgitamas. 

Minu küsimus on teile selline. See on väga kiiduväärne, et te kohtute ettevõtjatega, teil on ettevõtjate ümarlaud ja te suhtlete nende inimestega, kes majandusse panuse annavad. Minu küsimus puudutab seda, kas te oleksite valmis [kohale minema] – teie, sotsiaalminister ja rahandusminister –, kui Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit edastab teile kutse tulla nende juurde, et tutvuda selle teenusega, mis seal on, ja kuulata nende mured ära. See näitaks nendele süsteemis töötavatele inimestele vähemalt sedagi, et see tegelikult ka teile korda läheb. Kas te sellise kutse võtaksite vastu, kui see peaks tulema?

Aitäh! See on muidugi omaette žanr niimoodi avalikult esitleda kutseid kellegi teise nimel. Kui see kutse tuleb, siis me sellele kutsele vastame. Meie fraktsiooniga käisid nad samuti kohtumas. Ei ole see teie fraktsioon kuidagi erinev meie fraktsioonist. Seda esiteks. 

Teiseks, ma siiski meenutan, et erihoolekandesse oleme me pannud ka lisaraha. Te ütlete, et mure ei ole lahenenud. Loomulikult, ükski mure ei lahene püsivalt. See ei käi niimoodi, et sa ütled, et mure on lahenenud, ja mure on lahenenud. Ei ole! Riigieelarve on piiratud ja teie enda sõnumid avalikkusele on praegu ju ka, et me peame agressiivselt vähendama defitsiiti. See tähendab seda, et kuskilt meil tuleb raha kokku tõmmata, osa kulutusi ja investeeringuid tuleb ära jätta. See on sotsiaaldemokraatide sõnum, umbes poole tunni pärast hakkab see kogunemine, kus te seda sõnumit edasi annate. 

Me oleme pannud RES-i ehk riigi eelarvestrateegiasse perioodiks 2026–2029 valdkonnale täiendavalt juurde peaaegu 17 miljonit eurot. Umbes 4 miljonit eurot aastas on läinud juurde. Riigipoolne eelarve suurenes seetõttu aastas umbes 7%. Me oleme kasvatanud eelarvet. 2026. aasta eelarve võimaldab rahastada 200 täiendavat teenuskohta. See aitab olukorda leevendada ja järjekorda leevendada. 

Teisest suve poolest ootan valitsusse sotsiaalhoolekande seaduse muudatusi, mis lihtsustaks teenusele jõudmist. Seal on erinevad eesmärgid, muu hulgas näiteks korduvate taotluste dubleeriva hindamise vähendamine, samuti eesmärk motiveerida omavalitsusi looma kodulähedasi teenuskohti. Teenuskohtade pakkumist on juba kiiremaks muudetud. Pakkumisele vastamise aega on lühendatud, et vabad kohad ei seisaks kasutuseta ja sobiv koht jõuaks kiiremini järgimise abivajajani. 

Sotsiaalkindlustusamet on ka järjekordi täpsustanud. Sotsiaalkindlustusamet on võtnud järjekorras olevate inimestega ühendust, et eristada kohest teenusevajadust tuleviku vajadusest ja saada täpsem pilt, kes on valmis sobiva koha kohe vastu võtma. Järjekorras on 2028 inimest ja neist umbes 1500 on valmis sobiva teenuskoha kohe vastu võtma. Ülejäänud on ennast järjekorda pannud, aga 1500 on neid, kes on valmis kohe koha vastu võtma. 

Erihoolekandereform ka käib. 2026. aastal töötatakse läbi teenuse saajate vajadused, komponendid, hinnastamine, kvaliteedi tulemusmõõdikud ja võimalikud korraldusmudelid. Kõige eesmärk on selgem, vajaduspõhisem ja jätkusuutlikumalt rahastatud teenuse mudel. 

Nii et jah, meie fraktsioon minu teada juba kohtus nende inimestega, nii nagu teiegi fraktsioon, ma loodan. Ja kui kutseid tuleb veel, siis ma loodan, et me mõlemad kohtume nendega veel. 

Aitäh! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu selle vastuse eest ja loetelu eest, mis on tegemisel! See on väga kiiduväärt, et neid asju tehakse, aga tehakse liiga hilja ja liialt aeglase tempoga. Aga peaasi, et need asjad siiski liiguvad. 

Teine küsimus, mille ma tahaksin esitada, on see. Kas te olete kursis, milline on keskmine palk erihoolekandes nendel inimestel, kes on tegevusjuhendajad, kes pakuvad oma tööga nendele inimestele, kes seda teenust vajavad, [võimalust] paremini toime tulla. Ja lisaks on muidugi need teenused, mida pakutakse kodus, ja kogukonna toetavad teenused. Ma võin öelda, et nende keskmine palk on 1500 eurot. On keskmisest palgast allapoole ja ülespoole palganumbreid, aga keskmine on 1500 eurot. Selle palgaga on nendel inimestel äärmiselt keeruline hakkama saada.

Tegelikult töötavad süsteemis – eile külastas Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit erinevaid fraktsioone ja selgitas seda – väga paljud inimesed, kes töötavad kas mitmel töökohal, et paremini hakkama saada ja oma lastele huvialaringe või muud võimaldada, või siis töötavad pensionieas inimesed, kellele on see palk pensionile lisaks. Tegelikult noored inimesed sinna tööle ei lähe. Neile ei ole võimalik pakkuda sellist väljakutset, nagu veidi aega tagasi justiits- ja digiminister kutsus noori mehi [vanglasse] tööle, kus palk on 3000+. Hoolekandes kahjuks see nii ei ole. 

Ühel hetkel me seisame väga [sügava] kriisi ees, kus meil selles valdkonnas on tööjõupuudus. See tähendab ka seda, et isegi kui neid kohti juurde luuakse, siis meil ei ole inimesi, kes sinna tööle lähevad. Palgamure on väga suur selles valdkonnas. Ja tõesti, see väike summa, mis [juurde] tuli … Te teate ilmselt, et Sotsiaalministeerium on informeerinud, et RES-ist minnakse taotlema 200 miljonit. See väike summa, mis praegu tuli – te ütlesite, et 7[%] ehk 4,2 miljonit juurde –, kahtlemata ei lahenda neid muresid. Järsku peaks tegutsema veidi kiiremini?

Aitäh, hea küsija! See 4 miljonit, mida ma juba mainisin, ja täiendav lisarahastus aastate peale ongi ju valdavalt ikkagi palgatõusuks suunatud. Palgatase, jah, keskmine on 1500. Ma olen nõus. Aga vähemalt on nad saanud kasu sellest, et me kaotasime teie tehtud astmelise tulumaksu, mis alates 1200 eurost inimest rohkem maksustas. Sellestki on ehk abi olnud. 

Aga loomulikult on lisaraha vaja igal pool, selles pole ju kahtlust. Meil on kõige kiiremini kasvanud kaitsekulutused ja sotsiaalkulutused. Erihoolekanne oli üks viiest valdkonnast, kus me saime palku tõsta: politsei, päästjad, kultuur, haridus ja erihoolekanne. Rohkem meil ei olnud võimalusi, sellepärast et eelarve on defitsiidis ja me peame seda kitsast väikest tekki kõigi peale jõudumööda venitama. 

Ja veel kord, arutage siis partei sees, kumb see suund on. Kas me püüame neid kulutusi teha või me siis tegelikult tõmbame koomale? Sest koomale tõmmates ei ole võimalik samaaegselt kõigile kõike rohkem lubada. See on see pilt. Aga me anname oma parima, raha paneme juurde. Ja iseäranis pentsik on, et kui te ise seda valdkonda tunnete ja suudate ajaloos tagasi kerida, kes on selle valdkonna eest vastutavad ministrid olnud, valitsuses olnud, siis te ütlete, et [tegutseme] liiga vähe ja liiga hilja. Maksumaksja raha on piiratud, me anname oma parima. See oli üks valdkond, mis sai lisaraha. Ärge olge ebaõiglane!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No tore, et te jõudsite ikkagi selle maksuküüruni ka, 700+ miljonit [miinust] riigieelarvele. Te ütlesite, et kaotasime maksuküüru ära ja siis see 1200 eurot teeniv inimene sai nüüd suure lisaraha juurde. See [võit] on teie kalkulaatori järgi – ma igaks juhuks vaatasin teie kalkulaatorit, et ma ei eksiks, Reformierakonna lehel on see kenasti olemas – selline: brutotasu 1200, minu võit kuus netos 10 eurot, aastas 121 eurot. See on see 700-miljonilise kulu tulu nendele inimestele, kellest me just praegu rääkisime ja kellele Helmen Kütt viitas. Vastusena teie viitele vast siis infoks, et suurema palgaga inimene saab kuni 152 eurot kuus juurde. 

Aga minu küsimus puudutab Riigikohtu otsust. Riigikohus otsustas, et riik peab tagama erihoolekande koha. Me tegime tulenevalt sellest ja loomulikult tulenevalt ka päris vajadusest ettepaneku eraldada lisaeelarvest 12,5 miljonit, mis oleks vähemalt osaliselt ja natukenegi selleks aastaks selle probleemi lahendanud. Sellele paraku toetust ei olnud. 

Ja kui ma küsisin ka lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligilt selle kohta, kas me ei peaks Riigikohtu otsust täitma, siis tema vastus oli, et ei ole kindel, et see seos on nii lineaarne, et jõustub otsene kohustus mingi raha eraldada. Minu küsimus on, milline teie seisukoht on. Kas ikkagi Riigikohtu otsus on täitmiseks? On see seos lineaarne või mitte? Ja kuidas te seda ikkagi kavatsete täita mitte ainult järgneval neljal aastal, vaid ka sel aastal? Kui kiiresti me tegelikult selle kohtuotsuse jõuame täita?

Aitäh! Kõigepealt, kohtuotsused loomulikult on täitmiseks, selles pole kahtlust. Sellepärast ma rääkisin ka Helmen Kütile, kellega me erinevalt vist teist tõepoolest oleme seda probleemi korduvalt siin käsitlenud, nendestsamadest reformidest: milline see ajakava on ja mida tehakse. Erihoolekande reform juba käib. Loomulikult taandub kõik lõpuks ikkagi sellele, kes mida teeb, kui palju ja millist raha on ja – veel kord tulen tagasi selle juurde – mis on riigieelarve valikud. 

Nüüd korra ka sellest maksureformist. Ma ei tea, ma olen sellest siin nii palju rääkinud, aga mulle tundub, et ilmselt ikka veel vähe. Te ütlete, et te vaatasite kalkulaatorist [võitu] 1200 euro korral. Selle maksuküüru või astmelise tulumaksu kehtestajad olid – ma ei mäleta, kas te olite siis Keskerakonnas või mitte – sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja Isamaa ning see maksustas rohkem inimesi, kelle sissetulek oli 1200–2100 eurot. Need olid siis need rikkad, keda astmelise tulumaksuga taheti rohkem maksustada. 

Mind täitsa huvitab, sest valimisdebatid on tulemas ja ma olen juba aru saanud, et opositsioonierakondadel on suurepärane plaan öelda kõigile, et eelarve defitsiidi vähendamine [saab olema] väga intensiivne: investeeringud kasvavad, riigieelarve tulud kasvavad ja võetakse astmelise tulumaksuga kuskilt [raha]. Kas see hakkab jälle 1200 eurost peale? Või hakkab see 1500 eurost või 2000 eurost peale? Olge siis ausad selles! 

Aga see nii-öelda maksuküüru vähenemine hakkaski selle pärast 1200 eurost – te ise tegite selle süsteemi, tollal teie Keskerakonnas olles, nüüd olete vist mujal, sotsiaaldemokraatides –, et see maksustas täiendavalt neid jõukaid, neid rikkaid, kes 1200 eurot kuus teenisid. See oli teie süsteem, see tuli kaotada, sest see oli vilets süsteem. 

Aga nüüd tulen tagasi põhiteema juurde, millest Helmen Kütt oma küsimust alustas. Reformid käivad, lisaraha oleme andnud, püüame anda ka tulevikus. See oli üks väheseid valdkondi, kuhu me saime lisaraha anda – üks viiest valdkonnast, kus me saime palka tõsta.

Suur tänu! Oleme lõpetanud kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on välispoliitika. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Mu küsimus on välispoliitikast ja see puudutab nüüd seda olukorda, mis on meil tekkinud pärast seda, kui Iraani konflikt on, noh, ärme ütleme, et lõpetatud, aga ütleme, et hetkel külmutatud. Ja Ameerika president Donald Trump on teatanud, et ta võtab nüüd ette Ukrainas rahu saavutamise küsimuse. Ta on sellega seoses juba teatanud, et kõik igasugused naftaekspordile kehtestatud soodustused või ajutised soodustused Venemaale kõrvaldatakse juba 1. juulist täie rauaga, kõik sanktsioonid hakkavad kehtima. See sisuliselt tähendab Venemaa väljatõrjumist rahvusvaheliselt naftaturult ja Venemaa sundimist naftat müüma suure allahindlusega mingitele Aasia partneritele ja nii edasi. See on kahtlemata Venemaale väga tõsine murekoht.  

Nüüd, sellega seoses on ka juba ilmunud initsiatiivid Euroopas. Euroopa juhtivate riikide Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia liidrid on teatanud, et Venemaaga on vaja alustada läbirääkimisi. Neid on toetanud ka Soome president ja mitmed teised, näiteks Itaalia peaminister – neid läbirääkimiste toetajaid üle Euroopa on terve hulk.  

Nüüd, Eesti on olnud seisukohal ja ka teie ise olete seda väljendanud, et agressoriga läbirääkimisi ei peeta. Minu küsimus ongi selline, et kui me agressoriga läbirääkimisi ei pea, kui me just nagu distantseerime ennast nendest uutest initsiatiividest, siis võib juhtuda see, et meid hakatakse lihtsalt teisejärgulise riigina valikuliselt informeerima ja meie tagaselja üle meie peade teatud kokkuleppeid sõlmima, mis võivad meile osutuda väga kahjulikuks.  

Nii et minu küsimus ongi seotud välispoliitikaga: kas meil on praegu kavatsus kiirkorras korrigeerida oma seisukohti ja leida võimalusi, et olla kaasatud nendele võimalikele – ma rõhutan, võimalikele – läbirääkimistele? Esialgu ei ole Euroopa suutnud isegi kokku leppida, kes Euroopat esindab. Ja …

Teie aeg!

… võimalik, et selle tulemuseks ongi see, et Euroopat hakkavad esindama nendesamade juhtivate riikide …

Aitäh!

… peaministrid ja diplomaadid. Missugused on nüüd meie uued …

Aitäh, Mart Helme!

… plaanid, initsiatiivid, et mitte jääda selles protsessis pealtvaatajaks?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, seda, millest te alustasite, on hea kuulda. Ma ei ole nüüd jõudnud ise vahepeal uudiseid vaadata, aga kui te nii ütlete, siis mida kiiremini Venemaa energiaturult välja lükatakse, seda parem. See on ju tegelikult hea uudis. Seda me oleme kogu aeg tahtnud. Nii et kordki me oleme täitsa ühel meelel, kuhu suunas see peaks minema: mida kiiremini diktaatoril hapnik kinni keeratakse, seda parem.

Ja see on ka sanktsioonide mõte olnud. Kahjuks Hormuzi väina sündmused on toonud Venemaale miljardeid ja miljardeid sellestsamast energiakaubandusest lisatulu, mida ta ei oleks pidanud saama. Oleme ausad, Venemaa pilt tõepoolest oli ja on üsna sünge: perifeerias on demograafiline kriis, kütusekriis, rahaliselt, majanduslikult on seis vilets, Ukraina süvalöögid mõjutavad meeleolu. On arusaadav, et Putini paranoia süveneb. Nii et see pilt Venemaal on jah umbes selline, et [riik] ikkagi liigub vääramatus suunas, kus Venemaal on ainult halbadest valikutest järel järjest halvemad. 

Nüüd, läbirääkimiste kohta. Meil oli siin just Põhja-Balti kaheksa ehk NB8 kohtumine, kus osales video teel ka Prantsuse president Emmanuel Macron ja käis minu kutsel kohal ka Volodõmõr Zelenskõi, Ukraina president. Ja sellel kohtumisel me rääkisime muu hulgas nendest teemadest päris palju. Pressikonverentsil siinsamas Tallinnas Volodõmõr Zelenskõi ütles, ja see oli päris oluline sõnum nii meile kui ka maailmale väljaspool ja ta on seda nüüd veel korranud, et läbirääkimised saavad olla ainult Ukraina ja Venemaa vahel. Ja kõik teised – Euroopa riigid, liitlased, sõbrad, kelle hulka meie ka kuulume – saavad anda tuge, et Ukraina oleks nendel läbirääkimistel mis tahes hetkel tugevamas positsioonis ja Venemaa oleks viletsamas positsioonis. [Pean silmas eriti] just Euroopa ja muu maailma suuri riike. 

Ja see, mida te alguses kohe kirjeldasite: kui nüüd Ameerika oma sanktsioonid taas rakendab, keerab venelastel hapniku kinni, siis venelased on oluliselt viletsamas positsioonis mis tahes tulevikusündmuste seisukohalt. Ja Ukraina on sõjaliselt, ütleme, nii-öelda valmisolekult kindlasti paremas positsioonis, eriti pärast seda, kui Orbáni asemele tuli Péter Magyar. 90 miljardi otsus sai ära jõustatud. Ka kõik muud otsused, mis puudutavad uute relvade ostmist ja toetust muu hulgas ka energeetikas, mis on päris oluline Ukrainale kütte- ja soojamajanduses – kõik see töö käib. 

Nii et positsioon on see, et läbirääkimised saavad ikkagi olla Ukraina ja Venemaa vahel. Ja meie teeme koos teiste Euroopa riikide ja lääneliitlastega kõik selleks, et [kõnelused] toimuksid Ukraina tingimustel.

Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, no põhimõtteliselt kahtlemata peaksid läbirääkimiste subjektid olema Ukraina ja Venemaa, ainult et ma ei näe, et see nii toimub. Juba lähimal ajal, ma ei tea, võib-olla kohe-kohe on jõudmas Moskvasse Ameerika esindajatena Witkoff ja Kushner. See tähendab seda, et sisuliselt haarab Ameerika praegu initsiatiivi nendel läbirääkimistel ja nende initsiatiiv kahtlemata raamistab ära ka selle, mida oodatakse nii Venemaalt kui ka Ukrainalt. 

Kui Euroopa ei suuda praegu omalt poolt kiiresti jõuda sellele positsioonile, et ta ühehäälselt ja kõiki Euroopa Liidu liikmesriike esindavalt osaleb selle raamistuse kokkuleppimisel ja Venemaale surve avaldamisel, siis võib juhtuda täpselt nii, nagu ma küsisin: me jäämegi kõrvale ja ühel hetkel meile tehakse teatavaks.  

Siinkohal ma tuletan meelde NATO endise peasekretäri Jens Stoltenbergi ütlust hiljaaegu, kuskil kuu aega tagasi või millal see oli, et ta ei välista teatud puhvertsoonide tekkimist Venemaa piiride lähedal. Kui me Venemaa piire vaatame, siis kus need puhvertsoonid võivad olla? Baltikum võib olla üks niisugune puhvertsoon ja see on kindlasti ju hirmu- ja õudusunenägu meile. Me kindlasti ei taha seda. Me kindlasti ei taha seda, et meile tehakse mingil hetkel teatavaks, et rahu saavutamise üheks tingimuseks on see, et te jääte küll edasi NATO liikmesriigiks, aga teie sõnaõigus on piiratud, te peate endale võtma teatud kohustused [ja leppima] piirangutega ja ega teil vaielda midagi ei ole.

Mu küsimus on seesama, ma ikkagi veel kord küsin, mis on meie diplomaatia põhisiht praegu. Ja mitte isegi niivõrd Venemaa suunal, kuivõrd Euroopa Liidu siseselt, et me ei jääks sellesse olukorda, kus meid pannakse teatud faktide ette ja surutakse meile peale seisund, mis ei ole meile vastuvõetav ja mis võib – me ei tea, mis tulevik toob – kümne aasta pärast või 20 aasta pärast viia järgmise sammuni ...

Teie aeg.

... meie kahjuks. Nii et ma veel kord kordan: mis on meie initsiatiivid Euroopa Liidu sees, et seda olukorda vältida?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma ütleksin niimoodi. Ma võib-olla püüan seda liiga lihtsaks teha, aga lõppkokkuvõttes eks see ongi üsna lihtne valik. Meie tegevus on keskendunud sellele, nagu ta läbi aja on olnud: aidata Ukraina võimalikult tugevasse positsiooni ja hoolitseda selle eest, et Venemaal ei oleks ühtegi võimalust ennast paremasse positsiooni sättida ja et nende olukord oleks võimalikult raske. Selleks me teeme erinevaid asju. 

Kui te mäletate, siis viimase aasta jooksul, detsembriks lõpuks tehti ära otsus, et me ei pea iga kuue kuu tagant otsustama, kas Vene varad jäävad külma. Ma arvan, et meie diplomaadid ja paljud teised on kõvasti vaeva näinud, Vene varad on nüüd külmas kuni mis tahes järgmise otsuseni. Ja see otsus loodetavasti on võtta need mis tahes moel kasutusele Ukraina jaoks. Ma küll arvan, et nendest külmas olevatest Vene varadest enam ei piisa. 

Teine on töö varilaevastikuga. Eesti on varilaevastiku puhul üks kõige aktiivsemaid riike olnud. Mäletate ju ise, teiegi ridades on olnud inimesi, kes on minuga siin infotunnis pahandanud, et miks me varilaevastikuga tegeleme, äkki me pahandame Venemaad. Aga jutt on tegelikult veidi alla poolest Putini nii-öelda vererahast, millega seda sõda peetakse. Selle varilaevastiku järjekindel kontrollimine, dokumentide nõudmine, vahepeal arestimine, nende tegevuste piiramine, aga muu hulgas ka Euroopa pehme mõju piiramine tähendab seda, et nendel riikidel, kes oma lippu annavad või teenuseid pakuvad, ei ole võimalust pääseda Euroopa turule. See kindlasti on oluline. 

Ja nüüd kolmas initsiatiiv, millega me praegu tegeleme ja mille puhul on näha juba esimest positiivset tagasisidet ja edumärke: võitlejatega tegelemine. Nii et varad, varilaevastik ja nüüd on võitlejad. Võitlejatega on lugu selline, et nagu me teame, Venemaal on praegu relvade all rohkem mehi kui sõja alguses. Väga paljud neist ei ole kuidagi regulaararmee kvaliteediga, pigem on nad kriminaalid, pätid – mis iganes loomusega keegi seal on. Ja kui sõda peaks mingil hetkel pausile minema, siis nad kindlasti ei lähe regulaararmeesse aega teenima, vaid lähevad üle Euroopa, Aasia, Aafrika, üle kogu planeedi erinevaid asju toimetama. 

Enne sõda ja sõja ajal oli Wagner. Kõik mäletavad, kuidas ta liikus pidurdamatult läbi Venemaa ja keegi ei läinud teda peatama. Tulevad uued sellised eraarmeed ja Putin teab seda karta. Kõik mõtlevad selle peale, mis siis saab. See tähendab seda, et Euroopa huvi ja Schengeni ala huvi on panna kõik need inimesed musta nimekirja. Eestis on Kaitsepolitseiamet 2000–3000 nime juba sinna listi pannud. Seda tuleb jätkata. Ühel hetkel me suudame kirja panna võib-olla 20 000 – 30 000, aga 200 000 – 300 000 või miljon tuleb kirja panna teistega koos. 

Need on initsiatiivid, mis lisaks Ukraina rahastamisele ja toetamisele survestavad Venemaad ja aitavad Ukrainat tugevamasse positsiooni. 

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun! 

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Kõik see, mida te rääkisite, oli huvitav, aga te ei vastanud Mardi küsimusele. Küsimus oli suunatud ikkagi sellele, milline on Eesti tegevus viimase aja info valguses just Euroopa Liidu suunal, teiste Euroopa Liidu riikide suunal. Tuletan teile meelde, et natuke vähem kui kuu aega tagasi te olite siin Riigikogu ees ja rääkisite Eesti julgeolekupoliitika uuendatud alustest. Siis te ütlesite muu hulgas, et Venemaa oli ja on Eestile eksistentsiaalne oht. Selles osas meil teiega mingit vaidlust ei ole, oleme ühel meelel, nagu te ka esimese küsimuse vastuses kinnitasite ühel meelel olemist kolleeg Helmega. Aga selle järel te ütlesite, et seda ohtu ei ole võimalik lahendada, isegi mitte vähendada läbirääkimiste teel. 

Tegelikult see, mida teilt küsiti ja mida ma kordan, oli see, et nüüd on paljud Euroopa liidrid – Stubb, Macron, Merz, Meloni – hakanud rääkima sellest et Venemaaga tuleb minna laua taha. Ja nüüd ma küsin uuesti, millised on Eesti tegevussuunad selles valguses. Kas meie läheme välja oma ettepanekutega, kes võiks Euroopat, sealhulgas meid, esindada? Kuidas meie peaksime sellesse kaasatud olema, kui sinna laua taha minnakse? Ja nii edasi ja nii edasi. Kas meie, ütleme, peaministri või valitsuse poolt tulenev diplomaatiline suunis on olemas ja kas see nii palju, kui te seda avada saate, just selles suunas on? See küsimus puudutab meie [suhtumist] sellesse, et paljud Euroopa liidrid räägivad sellest, et Venemaaga tuleb hakata läbi rääkima. Kõik muu, millest te rääkisite, varilaevastikuga tegelemine ja nii edasi – kõik see käib niikuinii. Aga milline on meie suund ja sisend selle läbirääkimiste idee valguses?

Aitäh, hea küsija! Mart Helmele ma tegelikult seda juba kirjeldasin, aga ma kirjeldan veel, ega ma kade ei ole. Vaadake, need läbirääkimised, nagu Volodõmõr Zelenskõi ütles ka siin pressikonverentsil – ega ma seda ilmaasjata ei kirjeldanud, see ongi kontseptsioon, kuidas see toimuma peab, ja nagu eelnev küsija ka ise möönis, lõpuks peakski nii toimuma –, on ikkagi Ukraina ja Venemaa vahel. Meie roll ja kogu mõtleva üldsuse roll on luua olukord, kus Ukraina on selleks on võimalikult tugeval positsioonil ja Venemaa võimalikult kehvas olukorras. Seda me teeme. 

Kõik need tegevused, mida ma loetlesin, ei olnud loetletud ilu pärast ega mingil muul põhjusel. [Soovisin] kirjeldada, mida me teeme selleks, et Ukraina oleks võimalikult tugeval positsioonil ja Venemaa võimalikult viletsal positsioonil. Selle pärast seda tehakse ja sellega Euroopa tegeleb. See on ka meie diplomaatilise pingutuse suund, et see Euroopas nii püsiks ja nii oleks, et hoitaks seda hoiakut. Ütleme nii, et kui Ukraina on ka ise selle välja öelnud – ja siinne kohtumine oli selle pärast päris oluline, et see sõnum on välja saadetud –, siis kõik suured ja väikesed saavad aru, et joondutakse selle sõnumi järgi, et Ukraina peab neid läbirääkimisi ja meie ülesanne on Ukrainat selles toetada. See ongi asjade käik, nii see käib. 

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on saarte ühendused. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Nagu teie kui ministri ülesanded näitavad, olete te ka regionaalminister ja ühtlasi on ka lennuühendus saartega teie pärusmaa. Teatavasti aastal 2025 tõsteti lennupiletite hindasid kas 40% või isegi üle 50%. See on nüüd kaasa toonud selle, et lennukite täitumus on vähenenud, nii et praegu on ligi 30% vähem lendajaid kui enne. 

Praegu on ka see [mure], et Tallinna Lennujaam on soovinud teha parkimise Kuressaare lennujaamas tasuliseks. Ja vaatamata sellele, et vallavalitsus tegi oma kirjas ettepaneku, et see parkimine oleks vähemalt reguleeritud nii, et inimestel, kes lendavad lennukiga tööle ja tagasi koju, oleks vähemalt kuus päeva nädalas tasuta parkimine ja võib-olla siis oleks mingi parkimistasu, kui keegi läheb pikemale puhkusele. Neile see [kord] ei rakenduks. Sellele ei ole mingit positiivset vastust tulnud. 

Ilmselgelt on saarlaste jaoks, nii hiidlaste kui ka saarlaste jaoks, väga oluline, et meil need lennuliinid on. Need ei ole ainult külastajate, turistide toomiseks, vaid kohalikud elanikud käivad vajalikke toimetusi tegemas. Samamoodi tulevad meile arstid, kes tihti käivad tööl lennukiga. Nad on [saartel ametis] osalise koormusega. 

Ja siit ka küsimus: kas te saate mingeid [põhjusi nimetada], miks lennupiletite hinda tõsteti? Kas see on toonud kuidagimoodi tulu riigile? Kas teil on plaanis midagi ette võtta, et seda kuidagi korrigeerida, paremaks muuta? Nagu näha on, ka tulu ei tule ju rohkem. Piletite hinnad on küll kõrgemad, aga kasutajaid on vähem.

Aitäh selle küsimuse eest, härra Maastik! Me oleme seda aasta jooksul arutanud korduvalt, seisukohad ei ole eriti muutunud. Jätkuvalt on meil töös analüüs, mis hindab, mis piletite õiglane hind on. Mina ise küll seda muutmist ei kinnitanud, seda tegid eelmised ministrid. Nii eelmine kui ka üle-eelmine minister tõstis hinda viie euro võrra. Aga enne seda oli pileti hind muutmata kaheksa aastat ehk alates 2016. aastast lennupileti hinda polnud muudetud. Ja arusaadavalt lähevad asjad kallimaks – läheb kallimaks ka alternatiivne transport ning kogu elu sellega koos. Lennupileti hind lihtsalt oli äärmiselt madal. Lennukeid kasutati küll palju, see on tõsi. 

Praegu on lennukite täitumus selline, et maikuu tippaegadel olid need välja müüdud nagu alati, [keskmine] oli maikuus 60% viimaste andmete järgi. See on küll vähem kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal, aga on kaks korda rohkem kui aastal 2016. Aga ma saan aru, et kui see vajadus on ja sotsiaal-majanduslik analüüs näitab, et oleks vaja teha muudatusi, siis ma olen valmis seda kaaluma. Seda ma olen alati öelnud. Aga ma tahaksin seda uuringut enne näha. 

Mis lennujaamas parkimisse puutub, siis see ei ole otseselt minu haldusala küsimus. Aga ma saan aru, miks see trotsi tekitab. Täna kuulsin sellest esimest korda, detailidega ma kursis ei ole. See on härra Leisi teema lennujaamaga see läbi rääkida. Ma saan aru, et valda on ka erinevatel viisidel kaasatud. Mis selle tulemus on, seda ma ei oska öelda. Ma isegi täpselt ei tea, kus see otsus langetatakse, kas see on lennujaama enda otsus või kustkohast see täpselt tuleb. 

Aitäh! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Aitäh, härra minister! No selge on see, kui te kas või näppude peal arvutate: kui täitumus on alla 50% või 50% juures või isegi 70%, siis kui pileti hind on [endisest] kallim, siis kokkuvõttes on see summa, mis riik saab, sama. Reaalsed kannatajad on tegelikult saarlased, kes saavad vähem lennukiga lennata, kui neil on vaja, või ka külastajad. 

Mis puudutab parkimist, siis ma saan aru, et see on Kuldar Leisi haldusalas, aga ma ikkagi juhin ka härra peaministri tähelepanu sellele, et äkki te ikkagi tegelete sellega. Regionaalse arengu fondist anti 60 000 eurot lennujaama parkimisala laiendamiseks. Praegu on arusaamatu, miks seda parkimistasu üldse seal vaja võtta on. Väga harva, kui see parkla on täiesti täis. Need põhjendused, et seal pargivad mingid autod, mingid paar-kolm autot, mis on sinna unustatud – need tuleb ära viia. 

Aga nüüd ma küsin ka parvlaevaliikluse kohta, härra minister. Meil on tegelikult endiselt seesama probleem, et kusagil mujal Eestis ei ole sellist asja, et sõidate punktist A punkti B ja peate tasuma selle eest vahepeal tasu ja ootama veel järjekorras, et saaksite kuhugi kohale. See, et ootama peab, on paratamatus. Aga saarlastel on elu tehtud tunduvalt raskemaks. Meile jääb järjest vähem neid kliente, kes on maksejõulised, sest suur osa rahast tuleb neil ära maksta praamipiletite ostmiseks. Isegi kui turistid tulevad, nad enam ei kuluta saare peal kuigi palju, ei kasuta [kohalikke] teenuseid nii palju. Väga palju on matkabusse. Lihtsalt ostetakse poest toit kaasa ja sellega tapetakse ära isegi see vähene äri, mis meil Saaremaal on. Äkki te ütleksite, kas on tulevikus näha mingit varianti, et see asi võiks paraneda ja praamipiletite hinnad võiks tegelikult allapoole tulla?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, seal on meri vahel, seda me ei muuda, kui just saarlased silda ei taha ehitada. Ma saan aru, et on kaks leeri, kas seda soovitakse või mitte. See on ka tohutult kallis. Seega paratamatult on vaja praame ja sadamataristut, inimesed on vaja tööle vaja panna ja see kõik maksab. Ehk siis küsimus on lõpuks, kes selle eest maksab: kas selle eest maksab see, kes praamidega sõidab, või selle eest maksame kõik koos, kõik maksumaksjad. 

Praegu on see jaotus selline, et piletitulu teeniti 15 miljoni jagu ja riik maksis sinna peale 21 miljonit. Eriti suured soodustused on saare enda elanikele, lastele ja pensionäridele, kes saavad suhteliselt soodsalt sõita. Ma ei ole ka oma ametiaja jooksul kuulnud ühtegi saareelanikku kurtmas praamipiletite hinna üle. Pigem öeldakse, et ühendus on väga hea, tegelikult praam käib väga tihti, teenus on kvaliteetne. See, et järjekorras peab ootama, on pigem planeerimise küsimus. Üldiselt, kui pilet paar päeva ette osta – võib-olla suvel on keerulisem, ütleme, reedest kuni pühapäevani, aga kui pilet ette osta, siis saab praamile suhteliselt kiiresti. 

Samamoodi on ka lennukitega. 80% piletihinnast maksab praegu riik kinni, et lennuk käiks, et oleks kiire ühendus. Küsimus on tasakaalus. Ja Kuressaare peaasjalikult turismi sihtkohana on [populaarne]. Suhteliselt keeruline on tervel suvehooajal kuskil majutuskohta saada. Ma ei ole kindel, kas on õige väita, et inimesed ostavad poest süüa ja restoranides ei käi. Kui teil on mingit statistikat selle kohta, siis ma hea meelega vaataks sellele otsa.

Aitäh! Kuna keegi lisaküsimust ei taotlenud, siis, Mart Maastik, te saate võimaluse ka lisaküsimus esitada. Aga palve on, et teeme lühidalt. Meil tuleb lihtsalt Riigikogu täiskogu istung peale. Mart Maastik, palun!

Aitäh! Nagu ma enne mainisin, tegelikult küsimus on just selles, et need inimesed, kes tulevad Saaremaale, ju kulutavad juba enne praamipileti peale. Perekonnal läheb üle 50 euro juba ainuüksi piletite peale. Pluss see, et kõik toiduained, kogu kaup, mis veetakse Saaremaale, ja ka Saaremaalt ära veetav kaup, kui seal midagi toodetakse – see tähendab ju lisakulusid. Elu Saaremaal on tunduvalt kallim [juba seetõttu]. Regionaalpoliitikat tehes peaks tegelikult sellega arvestama. 

Kuldses ringis on hea elada, bussiliiklus on tasuta ja muud sellised hüved. Aga peaks mõtlema selle peale, et võiks olla solidaarsus. Ja see 20 miljonit on väga väike summa võrreldes sellega, kui palju te tegelikult kulutate riigi raha näiteks mingisuguste arusaamatute tuuleparkide subsideerimisele. Sinna lähevad miljardid, aga seal ei ole küsimust. Jürgen Ligi ütles siin saalis eelmisel aastal mulle vastates, et no mis see on – 2,7 miljardit, see on ju aastas ainult 100–200 miljonit. 

Mõelge selle peale, kuidas teile tundub. Teie enda abikaasa on ka tegelikult Saaremaalt, aga te ütlete, et teie inimesed keegi ei kurda. Minule küll kurdetakse. Kas teie abikaasa on rahul ja kas kõik teie tuttavad ütlevad, et väga hea, et nad peavad rohkem raha maksma?

Seda ma usun, et mõne inimese jaoks võib olla see piletisumma kõrge. Seda ma kindlasti ei väida, et see ei ole niimoodi. Aga tõesti, nagu te ka viitasite, ma veedan päris suure osa ajast Saaremaal ja laialdast meelepaha selle piletihinna osas pole kogenud. Pigem öeldakse, et praam käib tihedalt, suhteliselt jätkusuutlikult, reise jääb ära üldiselt vähe. Praamid on kvaliteetsed ja hind on ka taskukohane, nii et saab enda toimetused mandril ära teha ja tagasi tulla. Saareelanikelt praamiliikluse pärast ma tõesti mingit laialdast [muret] ei ole kuulnud.

Suur tänu! Lõpetame kaheksanda küsimuse käsitlemise. Rohkemate küsimuste avamiseks meil tänases infotunnis enam aega ei ole. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja tänan ka kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest! Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.