Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 65 Riigikogu liiget, puudub 36.

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Anti Allas, palun!

Hea aseesimees! Austatud kolleegid! Kas te olete vahetevahel tabanud ennast mõttelt, miks enamuste Eesti piirkondade arengulõhe Tallinna ja selle ümbrusega nii drastilise kiirusega suureneb? Tallinna SKP elaniku kohta on juba üle kolme korra suurem kui Põlvamaal, Kagu-Eestis, paljudes teistes Eesti piirkondades. Ja siis ka küsimus, kas see on ainult globaalne paratamatus või oleme sellele varasemate aastakümnete jooksul riigi poliitikaga kaasa aidanud. Pean ütlema, et kahjuks siis vastus on viimane. Ehk et Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite jaotamisel vähem arenenud piirkondadele võrreldes siis arenenud piirkondadega oleme Euroopas absoluutne punane latern. Meist järgmine paremuselt nagu riik Euroopas suunab ka kaks korda rohkem vähem arenenud piirkondade inimeste kohta struktuurifondide vahendeid kui pealinnapiirkondadele. Meil on see suhe juba umbes üks ühele ja Euroopas on see suhe kaks kuni üheksa korda suurem vähem arenenud piirkondade kasuks.  

Sellest lähtuvalt soovimegi sotsiaaldemokraatide poolt ütelda, et see ei tohi niimoodi jätkuda. Ja ei aita siin ka regionaal- ja põllumajandusministri kritiseerimine, vaid see on peaministri ja valitsuse vastutus. Teemegi erakonna poolt …

Aitäh teile!   

… Vabariigi Valitsusele otsuse eelnõu, anname üle, mille sisuks on siis, et 2028–2034 programmiperioodi vahendite regionaalselt tasakaalustatud jaotamise kasutamise põhimõtted tuleb välja töötada. Aitäh!

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine sotsiaal- ja tervishoiuminister Karmen Jollerile. Kui te mäletate, siis eelmisel aastal oli Riigikohtu otsus seoses Paul Tammerti lahendiga, mis siis ütles, et sisuliselt abistatud enesetapu puhul, kui inimene toob sulle vahendi ukse taha – antud juhul oli tegemist gaasiga –, ei ole see meditsiiniline teenus, vaid läheb muu teenuse alla. Sisuliselt on meil täna õigusvaakum, kus me võime öelda, et sellisel viisil on inimesed teenust tellimas ja tegelikult ka siit ilmast lahkumas või lahkunud, kuid meditsiinilise järelevalve all väärikalt elust lahkumine – ja ma ei räägi siinkohal mitte eutanaasiast, vaid tõepoolest ainult abistatud enesetapust – on meil keelatud. See tekitab küsimuse, kas selline õigusvaakum on tegelikult mõistlik. 

Kui me eelmisel aastal tervishoiuministrilt küsisime, mis võiks olla see lahendus, kuidas me juriidiliselt selle küsimuse ikkagi ära lahendame, et inimesed ei peaks minema suvalise võõra inimese juurde sellises väga raskes küsimuses, siis minister väitis, et neil on töörühm, kes seda küsimust arutab. Sellest on nüüd möödunud aasta, kui meile anti see vastus, et see töörühm moodustatakse ja see töörühm hakkab seda küsimust arutama. Ma pean tunnistama, et aasta jooksul vähemalt minul ei ole mingit teadmist, kuidas selles küsimuses on edasi liigutud. See ongi põhjus, miks me selle arupärimise seitsme Riigikogu liikme poolt üle anname. Me tahamegi teada, milliste lahendusteni on see töörühm oma töö käigus jõudnud ja kuidas me ikkagi selle õigusvaakumi päriselt kinni paneme niimoodi, et mitte ei pea gaasimeest endale koju tellima, vaid teeme mõne väärika ja päris lahenduse. Aitäh!

Tiit Maran, palun!

Auväärt kolleegid! Mul on hea meel üle anda kaks arupärimist. Esimene puudutab seda, kuidas meie riik on ette valmistunud äärmuslikeks ilmanähtusteks ja nende sagenemiseks. Kliimamuutused ei oota, nad tulevad nii või naa. Päris neid vältida ei ole võimalik, seda olulisem on kõik see, mis puudutab kohanemist. See on suhteliselt pinnapealselt välja töötatud või esitatud praeguses kliimakindla majanduse seaduses, aga lisaks on aega läinud päris pikalt, kui tundub, et selles valdkonnas mitte midagi erilist ei ole toimunud. Need valdkonnad on laialdased, rääkigem kas või päästevõimekusest, tervishoiust, energiavarustusest, veemajandusest, transpordist, põllumajanduse ja kohaliku taristu vaates asjadest. Seetõttu tahangi üle anda Kristen Michalile küsimustiku, mis selles valdkonnas üldse on siiani tehtud. Soovime saada selgeks, mis seisukohas me oleme, mitte et ei juhtuks nii, nagu see kipub olema tavaline, et tahtsime kõige paremat, aga läks nii nagu alati. 

Teine arupärimine on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Te kõik, kellel on väikenegi tükikene metsa, olete ilmselt tüdinud lõpututest kõnedest, kes proovivad seda metsa teie käest ühel või teisel viisil kätte saada. Erilise pinnacle saavutas selline tegevus metsaomanikult Leili Mihkelsonilt lihtkirja alusel metsa väljapetmisega. Ma tahaksin teada – sellest on nüüd nii palju aega mööda läinud –, mida on Kliimaministeeriumis ja Keskkonnaametis tehtud selleks, et lahti selgitada, kuidas sai selline juhus toimuda ja mida üldse on võimalik teha ja peaks tegema selleks, et selline seadusega võimaldatud inimeste kuritarvitus saaks lõpetatud. Aitäh!

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Mul on üle anda ka arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister härra Terrasele. Nimelt on teemaks Saaremaa ühendused ehk konkreetselt praegu lennuühendus. Teatavasti tehakse nüüd Saaremaa lennujaamas tasuline parkimine ja see tõstab veel niigi kõrgete piletihindadele lisaks inimeste maksukoormust. 

Aga küsimus on rohkem selles, et enne olid lennupiletite hinnad 25–26 eurot üks ots. Siis tõsteti see aastakene 40 eurole – ikka drastiline tõus, peaaegu kaks korda. Oleks siis sellest mingit kasu. Sisuliselt on ikkagi samasugused toetusmäärad, subsiidium on ikka täpselt samal tasemel, aga nüüd on lendajaid poole vähem ehk raha justkui saadakse sama palju, aga lendajaid on poole vähem. No mis selle asja mõte siis on? Lennukid on poole täituvusega. Ühest küljest on muidugi hea, et viimasel hetkel saad lennupileti, aga teisest küljest on meil konkreetsed küsimused. Kuidas põhjendab ministeerium Saaremaa lennupiletite hinnatõusu ning millised tegurid on selle peamisteks põhjusteks? Kas ministeerium on analüüsinud hinnatõusu mõju reisijate arvule ning millised on olnud peamised järeldused? Milliseid meetmeid kavatseb riik rakendada, et tagada Saaremaa lennuühenduse taskukohasus ja stabiilne kasutatavus ka edaspidi? Aitäh!

Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatide poolt annan üle arupärimise peaministrile, mille teemaks on sündimus, laste heaolu ja perede kindlustunde toetamine. Ma julgen väita, et suures osas me siin saalis oleme nõus sellega, et sündimuse langust ei lahenda pidev surve naistele ja peredele sünnitada rohkem. Riigi roll on siin luua toetav keskkond, kus lapse kasvatamine ei tähenda vaesusriski, tööelust kõrvalejäämist, kus kodu soetamisega ei kaasne niivõrd suurt ebakindlust ning ka vajalik tugi erinevatel eluetappidel on vajaduse korral olemas. Eelmisel nädalal kinnitas valitsus heaks tegevuskava perede kindlustunde plaanide kohta, mille eesmärk ongi kõnealuste takistuste vähendamine. 

Meie küsimused ja arupärimine on nüüd tulenevalt sellest, et hea, et on sõnad, aga kas tulevad ka teod. Me oleme siin saanud päris mitu aega nentida, et analüüse ja uuringuid meil on. Me oleme väga mitmes ettepanekus, mille eksperdid ja teadlased perepoliitika ergutamiseks ja turgutamiseks välja käinud, ühel nõul, aga millegipärast me otsusteni ei jõua. Seetõttu olemegi esitanud tervelt üheksa küsimust peaministrile. Millal me siis näeme päriselt samme Eesti laste ja perede kindlustunde suurendamiseks? Aitäh! 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni poolt soovin üle anda väga olulise eelnõu, nimelt siis käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Loomulikult me räägime toiduainetest, toiduainehindadest ja kuidas on võimalik teha nii, et meie toiduainehinnad langeksid, ehk siis ikkagi käibemaksumäära langetamine toiduainetele. Ma praegu tuletan meelde lihtsalt, et me oleme ainuke riik praegu Euroopa Liidus, kus ei kehti toiduainetele erinevat käibemaksumäära. Enne Taani otsust oli Euroopa Liidus kaks riiki: Taani ja Eesti. Taani võttis uue valitsusega vastu otsused, kus langetatakse toiduainete käibemaksumäära 12% peale. Jürgen Ligile loomulikult see ettepanek ei meeldi. Me arutasime seda eile ka tema umbusaldamise ajal. Ja ta selgelt ütles, et kõik need otsused, mis on teinud Euroopa Liidu liikmesriigid, mis on langetanud ja juba enne langetasid toiduainete käibemaksumäära, need on rumalad otsused. Ainuke õige ja tark otsus ja tarkasi otsuseid tehakse siinsamas rahandusministri juhtimisel, Jürgen Ligi juhtimisel. Meie selliseid praegune valitsus ei soovi rumalaid otsuseid teha. Aga me ei ole sellega nõus. Meie tahame olla nende 26 riigiga, kes on need õiged otsused ära teinud, ja toiduainete hinnad on tänu käibemaksumäära langetamisele ka langenud. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu, ühe otsuse-eelnõu ja viis arupärimist. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud tänase päevakorra juurde. Väikseks selgituseks, nii nagu eile korduvalt juttu oli, need päevakorrapunktid, mis jäid menetlemata eile, kanduvad formaalselt üle tänasesse päevakorda ehk teisipäeva. Seda vaatamata sellele, et de facto on arupärimisele vastamine toimunud pigem järgmise tööistunginädala esmaspäeval ja vaatamata ka sellele, et ka vanematekogus on väljendatud seisukohta, et kui arupärimised jäävad vastamata, siis pigem võiks nendele vastamine toimuda järgmisel tööistunginädalal esmaspäeval. Aga veel kord, formaalselt need punktid kanduvad kõik edasi. Ja loomulikult Riigikogu juhatus on avatud ka nende menetlemiseks, juhul kui see nii arupärijatele kui ka ministrile sobib. 

Oleme jõudnud esimese päevakorrapunkti juurde. Head kolleegid, eile õhtul teatas vahetult enne südaööd taristuminister Kuldar Leis, et tal ei ole kahjuks täna võimalik tulla sellele arupärimisele vastama. Minu ootus ja palve oli, et ta informeeriks sellest ka arupärijate esindajat. Mulle noogutatakse, et ta seda tegi, nii et sel juhul on tegemist sisuliselt kokkuleppega arupärijate ja ministri vahel, et me täna seda päevakorrapunkti ei menetle. Formaalselt on aga tegemist arutelu võimatusega, mistõttu ma seda päevakorrapunkti ei ava.  

Päevakorrapunkt nr 2, täpselt sama lugu. Siin on laual kiri, kus justiits- ja digiminister on andnud teada, et tal ei ole võimalik täna tulla sellele arupärimisele vastama, mis on minu jaoks igati mõistetav ja arusaadav, sest ministrid ei peaks hoidma igaks juhuks teisipäeva vabaks, selleks et vastata võib-olla mõnele üksikule arupärimisele, mis võib kanduda üle esmaspäevalt teisipäevale. Ka siin on sellisel juhul tegemist arutelu võimatusega, mistõttu ma seda päevakorrapunkti ei ava. 

Ja kolmas päevakorrapunkt on samuti arupärimine, see on numbriga 1006. Siin juba eile istungi kestel leppisid arupärijate esindaja ja minister kokku selles, et sellele vastamist mitte ainult teisipäeval, vaid sel istungjärgul ei toimu, et jätta see arupärimine sügisesse. Seega ka siin on tegemist formaalselt arutelu võimatusega, aga seda kokkuleppel arupärijate ja ministri vahel. Seetõttu ma seda päevakorrapunkti ei ava. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 788 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 788 lõpphääletus. Kahe minuti saalikutsungi järel me hääletame. Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et oleme tänase neljanda päevakorrapunkti juures, milleks on eelnõu 788 lõpphääletuse juures. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 788. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 788 on seadusena vastu võetud.  Head kolleegid, enne kui läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, on meile laekunud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt ettepanek pikendada 16. juuni 2026. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kaheminutiline saalikutsungi järel me hääletame istungi pikendamise ettepanekut.  Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 16. juuni 2026. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Oleme jõudnud heas tempos viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 881 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Me ei ole sotsiaaldemokraatidena kategooriliselt selle eelnõu, nende muudatuste vastu, küll aga, nii nagu esimesel lugemisel, juhin taas tähelepanu, et valitsuse asjaajamise viis alkoholipoliitikas on pehmelt öeldes pentsik. Selle konkreetse eelnõu eesmärk on kaotada alkoholiregister ja soodustada ja kiirendada uute alkohoolsete toodete turuletoomist, leevendades seeläbi ettevõtete halduskoormust. 

Selle asemel et hinnata selliste otsuste mõju tervikuna, vaadates ka tervishoiu poolt, suheldes Eesti Tubaka- ja Alkoholikahjude Ennetamise ja Vähendamise Kojaga, tervishoiuvaldkonna ettevõtetega või tegutsejatega, on kogu see asjaajamine ja kooskõlastamine toimunud ainult otseselt huvitatud osapooltega. Täpselt sama tegevusmustrit jälgis ka maaelukomisjon, kes küsis arvamust just nimelt huvigruppidelt, kelle ilmselge huvi ongi seotud alkoholi ja alkohoolsete toodete kerge maaletoomisega. Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liit, õlletootjate liit, väikepruulijate liit, erinevad veiniettevõtete ühendused ja nii edasi. Ma arvan, et see ei ole Riigikogule vääriline praktika, see ei ole ka ministeeriumi vaates adekvaatne praktika, kui tehakse muudatusi alkoholipoliitikas niimoodi, et nende muudatuste mõju ja mõistlikkust lastakse hindama ainult otseselt seotud äriettevõtetel ja nende esindusorganisatsioonidel. See ei peaks olema riigi loogika mis tahes bürokraatia vähendamisel, seda enam, et bürokraatia on alati teatud reeglitel ja teatud põhjustel loodud, näiteks ka sel eesmärgil, et tagada alkohoolsete jookide puhtus ja kvaliteet ning tagada riiklik andmeregister ja teave selle kohta, mida meil täpselt müüakse. Paratamatult võivad iga muudatusega olla ka mingid riskid ja mured, mida ei ole arvesse võetud. 

Ja see läheb kokku ka laiemalt selle valitsuse poliitikaga, mis puudutab näiteks alla 18-aastastele alkohoolsete jookide käitlemise õiguse andmist erinevates toitlusasutustes, mis oli töölepingu seaduse muudatustega. Täpselt samamoodi ei räägitud läbi ametiühingutega, ei räägitud läbi tervisevaldkonna osapooltega. Pigem vastupidi, Sotsiaalministeerium, sealhulgas sotsiaalminister isiklikult ütles, et tema on nende muudatuste vastu, kes peaks olema ka valitsuse jaoks ju ikkagi selle küsimuse puhul autoriteediks, mis puudutab tervishoiu mõjusid, mis puudutab ka noorte kaitset, ka lastekaitset tema valdkonnas. Aga sellest hoolimata kõik need muudatused kergekäeliselt siin parlamendis kiideti heaks. 

Nii et sotsiaaldemokraadid on kriitilised valitsuse alkoholipoliitika kui sellise vastu, et leevendada piiranguid alaealistele. Vahepeal taheti teha väga suuri leevendusi teatavasti ka reklaamipiirangutele, et tootjad saaks ise hakata otsustama, mis on reklaam ja mis ei ole, mis on lubatud ja mis ei ole. Nüüd tehakse samasugune otsus siin alkoholiregistri kaotamisega, et tootjad ise otsustavad, millist registrit on vaja ja millist mitte. Ma arvan, et päris niimoodi ei saa asjad käia. Loomulikult peab olema ka erasektor kaasatud, aga riigi roll on tagada nii avaliku sektori kui ka erasektori kui ka Eesti rahva huvide tasakaal, mitte pelgalt teha kergekäelisi muudatusi lähtuvalt sellest, et üks või teine ettevõtete esindusorganisatsioon seda taotleb. Nii et võtke palun see teadmiseks ja püüdke edaspidi paremini. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 881 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 881. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 881 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu 880 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu numbriga 880 SE teiseks ja kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist 9. juuni istungil. Lisaks komisjoni liikmetele ja ametnikele olid kutsutud ka komisjoni töös osalema Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunikud Anne Kruusement ja Anu Leps. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli eelnõule esitatud kolm muudatusettepanekut: kaks EKRE fraktsioonilt ja üks tehniline ettepanek tuli eelnõu algataja poolt. 

Komisjoni esimees Madis Timpson andiski kõigepealt sõna Helle-Moonika Helmele EKRE muudatusettepanekute tutvustamiseks. Lühidalt tutvustas Helle-Moonika Helme neid koos, kuna neid on natuke, seda kahte muudatusettepanekut on suhteliselt raske eraldi vaadata ja võib esmapilgul isegi tunduda vastuolulised, aga lühidalt öeldes laiendab see asendusemaduse mõistet inimkaubanduse direktiivi mõistes või sees. Siis palus Madis Timpson kommenteerida neid muudatusettepanekuid Justiits- ja Digiministeeriumi nõunikul Anne Kruusemendil, kes siis seletas, et asendusemadust ei saa käsitleda karistusseadustiku § 133¹ muudatuse mõttes teenusena, seetõttu tuleks seda teemat reguleerida mujal. Anne Kruusement kinnitas ka seda, et Sotsiaalministeerium ei ole ära unustanud asendusemaduse teemat ja sellega plaanitakse lähiajal tulla valitsuse ette või liikuda muul viisil edasi. Lisas ka veel, et kindlasti on õiguskomisjonil asendusemadusega võimalik edaspidi palju põhjalikumalt tegeleda. Peeter Ernits siis palus Anne Kruusemendil siiski täpsustada, miks ei saa asendusemadust nimetada teenuseks. Anne Kruusement siis selgitas, et seadusemuudatuse § 133¹ näeb ette olukorra, kus teenuse kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver. Ta tõdes, et selles sättes kasutatakse sõna "teenus" ilma täiendava selgituseta, kuid rõhutas, et selle kontekstis ei ole peetud silmas asendusemaduse kasutamist naise ärakasutamise kontekstis. Ta märkis, et see lihtsalt ei sobitu § 133¹ juurde. 

Edasi vaidlesid Varro Vooglaid ja Helle-Moonika Helme EKRE muudatusettepanekute sõnastuse üle. Tõepoolest, nagu ma juba ka mainisin, ka mulle tundus see arusaamatu, et kui neid kahte muudatusettepanekut koos ei vaata, siis tegelikult need on täiesti vastuolulised. 

Siis tutvustas Anne Kruusement kolmandat muudatusettepanekut, mis tuli algataja poolt. See tegelikult on tehniline. Lihtsalt lisatakse täpsustus, karistusseadustikku ja ohvriabi seadusesse lisatakse normitehniline märkus seoses direktiivi ülevõtmisega, mis oli lihtsalt välja jäänud, kui eelnõu Riigikogule üle anti. 

Siis komisjon hääletas neid muudatusettepanekuid ja komisjoni esimees tegi ettepaneku, et me siis hääletamegi seda EKRE poolt esitatud kahte muudatusettepanekut ühise muudatusettepanekuna. See ei leidnud komisjoni poolt häälteenamust. Kolmandat muudatusettepanekut siis komisjon toetas ühehäälselt või konsensusega, kuidas seda nimetada. 

Edasi toimus siis komisjonis arutelu asendusemaduse üle, mis tegelikult otseselt ei ole selle eelnõuga seotud rohkem ega vähem kui siis karistusseadustiku § 133 lõikesse 1 lisatakse asendusemadus teatud juhtudel inimkaubanduse ohvri käsitlusena sisse. 

Komisjon tegi siis ka otsused. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. juunil, see otsus võeti vastu konsensusega, ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka seda toetas komisjon konsensusega, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. juunil ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Teile on paar küsimust. Alustab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Valgusta natukene ka laiemale seltskonnale, kuigi seltskond on üsna väikene, neid asendusemaduse probleeme. Eriti, mis puudutab seda, kui sa tahad osta endale last – neid külgi, mitte seda nii-öelda altruistlikku.

Jaa, teatavasti on asendusemadus Eestis keelatud. Aga ma juhin veel kord tähelepanu, et selle eelnõu kontekstis me ei käsitle asendusemadust kui sellist ja me ei hakka lubama selle eelnõuga Eestis asendusemadust. Ma veel kord rõhutan, et karistusseadustikku pannakse teatud juhtudel asendusemadus, kui on alust eeldada, et seda naist, keda kasutatakse asendusemadusena, saab nimetada inimkaubanduse ohvriks.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No meil oli komisjonis päris ulatuslik arutelu selle üle, kas lihtsalt laste ostmine välismaalt nii-öelda asendusemaduse teenust kasutades peaks olema käsitletud inimkaubandusena või mitte. Ehk te annate ülevaate nendest vastuargumentidest, mis sellele üleskutsele esitati. Sellepärast et minu meelest on see iseenesestmõistetav, et kui reaalselt ostetakse endale laps välismaalt, eriti veel sellisel viisil, et üks naine peab sünnitama selle lapse lihtsalt kellegi teise jaoks, et saada selle eest raha, siis on ju täiesti elementaarne, et tegu on inimkaubandusega. Mis on see tõsiseltvõetav põhjus, mille tõttu me ei ole suutelised saavutama konsensust, et niisugune laste ostmine, ka välismaalt, ja sellise tegevuse kaudu kommertsiaalse tulu teenimine peaks olema inimkaubandusena Eesti Vabariigis keelatud?

Jaa, aga sellesama direktiivi ülevõtmisega me tegelikult selle ju sisse toomegi. Me paneme selle lõikesse, paragrahv, karistusseadustiku § 133 alalõikesse 1, on inimkaubanduse vormidena ka asendusemadus ära nimetatud. Aga mis puudutab asendusemadust natuke laiemalt, siis jah, me arutasime selle üle palju. Teatavasti on mõningates Euroopa Liidu riikides, nimetame siis seda alturistlikuks asendusemaduseks, asendusemadus ju lubatud. Ja kui see toimub selles riigis, selle riigi seaduste järgi, siis nenditi ka komisjonis, et teatud juhtudel loomulikult saab Eestis alustada ka menetlust ja võib saada karistada, aga see ei ole automaatselt. Ma ütlen veel kord, et see asendusemaduse selline käsitlus, nagu teie mulle küsimuse esitatud, ei ole selle inimkaubanduse direktiivi käsitlusala.

Varro Vooglaid, teine küsimus, palun!

Jaa, no ma ei saa selle teie hinnanguga nõustuda, et karistusseadustiku § 133 lõikes 1 muudetakse inimkaubandus ka selles tähenduses keelatuks. Sinna on ju lisatud see väga oluline element, kvalifitseeriv element, mis ütleb, et üksnes siis on see keelatud, kui tegu on toime pandud vabadusevõtmise, jõu- või muude sunnimeetmete, vägivalla, pettuse, kelmuse, ähvardamise, võimu kuritarvitamise, teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitise võtmise või andmise, teisest isikust sõltuvuse, abitu või haavatava seisundi erakasutamisega. Aga kui ei ole tegemist ühegi nende juhtumiga ehk ei kasutata inimest ära ei jõuga ähvardades, kinni hoides ega abitu seisundit ära kasutades, vaid lihtsalt ostetakse laps raha eest, kes sünnitataksegi selleks, et ta ära müüa, siis see on ju ka inimkaubandus. See on ju ka inimkaubandus. Miks on vaja tingimata seda kvalifitseerivat tingimust sinna lisada?

Jah, ma saan aru küsimusest. Aga veel kord, ma tuletan meelde, mida me arutame. Me arutame karistusseadustiku muudatusi, mis on seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega. Me käsitleme seda üksnes selles kontekstis. Ma ütlen veel kord, et Eestis on igasugune asendusemadus keelatud ja see on karistatav. Ma ei oska praegu paremini vastata. Kui me jõuame selleni, et me hakkame asendusemadust laiemalt käsitlema, ma loodan, et me jõuame selleni ja lõpuks ka lubame Eestis altruistliku asendusemaduse, siis me saame rääkida ka mittealtruistlikust asendusemadustest ja karistusseadustiku muudatustest seoses sellega, kui lapse saamine asendusemaduse abil on ebaseaduslikult läbi viidud.

Peeter Ernits, palun teine küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on jälle laiemalt. Ülejäänud seltskond ei ole õiguskomisjonist. Aga inimkaubandus on, sõnasabast kinni võttes see direktiiv, jah, ei puuduta seda, aga inimkaubandus on see, kui naine sünnitab oma lapse selleks, et teda ära müüa. Ma mäletan, et ministriproua väljendas siin seda mõtet, et leidub naisi, kes lihtsalt mõnuga sünnitavad, et seda last ära müüa. Kas see peaks olema nii-öelda direktiivi all? Mitte see, et naist sunnitakse, vaid naine vabatahtlikult tahab oma last müüa ja sünnitab selleks, et teda müüa.

Aga antud juhul see direktiiv ei käsitle sellist juhtumit. Antud juhul on mul eelnõu ees ja sellisel kujul me komisjonis seda ka ei käsitlenud. Ma ei väljenda siin oma seisukohta, ma juba niigi väljendasin oma seisukohta altristlikust asendusemandusest ja mis ma sellest arvan ja kas sellega võiks Eestis edasi tegeleda. Aga veel kord ütlen, et see ei puuduta direktiivi uusversiooni ülevõtmise konteksti.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelkõneleja selgitas, et asendusemaduse reguleerimine ei puuduta otseselt seda direktiivi. Ma ütlen, et puudutab küll, sellepärast et direktiiviga on ju väga selgelt toodud esile, et asendusemadust tuleks käsitleda inimkaubandusena tingimusel, et jutt käib asendusemaduse teenuse kasutamisest olukorras, kus naine, kellelt see laps ostetakse, on pandud asendusema teenust osutama kas vabaduse võtmise, jõu- või muude sunnimeetmete, vägivalla, pettuse, kelmuse, ähvardamise või võimu kuritarvitamise, teisele isikule kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitise võtmise või andmise, teisest isikust sõltuvuse, abitusseisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega. Nii et me räägime just nimelt sellest, millistel tingimustel kriminaliseerida asendusemaduse teenuse osutamine ja selle teenuse ostmise kaudu laste ostmine. 

Nüüd, küsimus ongi selles, kas see tingimus, mida ma just ette lugesin, peaks koosseisu olema asendusemaduse puhul kirjutatud või mitte, sellepärast et laste ostmine ja müümine on ju igal juhul inimkaubandus, täiesti sõltumata sellest, kas seda naist, kes lapse sünnitas eesmärgiga laps ära müüa, on ära kasutatud kuidagi abitus seisundis hoidmise tõttu või sundimise tõttu või võimu kuritarvitamise tõttu või sunnimeetmete rakendamise tõttu või vägivalla rakendamise tõttu ja nii edasi. Loomulikult on asi veelgi hullem, kui rakendatakse neid meetmeid, mida siin on kirjeldatud, aga see ei tähenda, et ilma neid meetmeid rakendamata ei ole tegu inimkaubandusega. 

See ongi see vaidlus, mida me ka komisjonis pidasime. Mul on väga kahju, et koalitsioonierakondadelt sellele positsioonile me toetust ei saanud, sellepärast et kui me nüüd rahulikult mõtleme selle peale, siis see on ju kõige elementaarsem inimkaubandus. Laps sünnitatakse teadlikult ja tahtlikult selleks, et ta ära müüa kellelegi. Seal vahendajad võivad samuti olla selle protsessi osalised, näiteks Eestis on registreeritud mingisugune ettevõte, kes tegelebki sellega, et vahendada näiteks Ukrainas või Venemaal või Ameerika Ühendriikides või kusagil mujal äramüümiseks sünnitatud lapsi. 

See ei ole tänasel päeval Eesti Vabariigis keelatud tegevus. Kui me vaatame, mida karistusseadustik ütleb – ma võtan selle kiiresti lahti –, siis see ütleb § 132 lõikes 1, et võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmise eest naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda, karistatakse rahalise karistusega. Ehk see koosseis on suunatud meditsiinitöötajatele ja see koosseis on suunatud üksnes tegevusele, mis leiab aset Eestis, sest Eesti karistusseadustik ei saa kohalduda meditsiinitöötajatele, kes tegutsevad kusagil mujal riigis. Aga veel kord, kui on Eestis ettevõtted, kes vahendavad laste müümist ja ostmist välisriikidest, siis tänasel päeval on see Eesti Vabariigis täiesti seaduslik. 

Ja see ei ole ju normaalne. Ma arvan, et sotsidest kuni EKRE-ni võiks kogu saal nõustuda sellega, et see ei ole 21. sajandil aktsepteeritav õigusriigis, mis peaks austama inimväärikuse baasprintsiipi. Ja ma saan aru, et täna selle eelnõuga edasi kapates me ei jõua seda probleemi lahendada, aga minu siiras üleskutse oleks küll see, et tuleme selle küsimuse juurde kas või sügisel tagasi ja muudame karistusseadustikku sellisel viisil, et sõna otseses mõttes laste ostmine, müümine, vahendamine raha eest kasumi saamise eesmärgil oleks kriminaliseeritud Eesti Vabariigis. Aitäh!

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Inimkaubandus on üks jõledamaid kuriteoliike üldse. See, kui haavatavas olukorras inimesi ära kasutatakse, on ebainimlik. Sellist asja ei tohiks olla ja selle eest peavadki olema väga karmid karistused. Kindlasti on selle vastu võitlemisel oluline, et selles tehakse koostööd riikide vahel. Nii et tõepoolest, ka selline Euroopa Liidu tasandi direktiivi ülevõtmine on oluline selle koostöö edendamiseks. Kahtlemata on ka ohvriabi see oluline teenus, mis selle valdkonnaga seondub ja mis peab samuti olema riikide poolt heal tasemel tagatud. 

Nii et eelnõu eesmärk iseenesest on hea ja oluline. Ka selle valdkonna regulatsioonide uuendamine on oluline, et tõhusamalt inimkaubanduse vastu võidelda. Kuid sellel eelnõul on üks puudus. Me teame, et väga oluliseks inimkaubanduse liigiks on tõepoolest ka asendusemadus, eriti puudutab see just arenguriike, kus naisi hoitakse kinni, neile makstakse raha. Aga nad on tegelikult sundolukorras ja tihtipeale sünnitavad neid lapsi asendusemana jõukamate riikide tellimuste peale või nende inimeste tellimuse peale, kes soovivad lapsi saada. See on väga jube.

Eestis on asendusemadus keelatud, kuid mitte miski ei taga seda, et mõni Eesti kodanik samamoodi ei telli kolmandatest riikidest mõnelt inimkaubanduse ohvrilt endale lapse sünnitamist ehk seda asendusemadust niisuguse teenusena. 

Kuigi siin eelnõus on nüüd asendusemadus ehk kellegi värbamine või asendusemaks värbamine inimkaubanduse korras keelatud ja karistatav, siis paraku see inimene, kes tellib selle teenuse ja võib-olla ei ole kunagi selle asendusemaga isegi kohtunud ega tahagi teada, kustkohalt see laps õieti tuleb, selline tegevus karistatav ei ole selle eelnõu järgi. Ehk et kui inimest, kes tõepoolest inimkaubandusega tegeleb ja neid asendusemasid värbab, saab karistada, siis inimesel, kes tellib selle lapse kandmise ja asendusema värbamise, teda karistada ei saa, juhul kui ta ei ole teadlik sellest, et see laps pärineb inimkaubanduse ohvrilt. 

Ma saan aru, et teenuse tellimine inimkaubanduse ohvrilt ei saa olla karistatav olukorras, kus inimkaubanduse ohver näiteks töötab kuskil kohvikus või pakub mingisuguseid muid teenuseid, kus tõepoolest teenuse tellija ei pruugi teada, kes see inimene konkreetselt on ja kas ta on inimkaubanduse ohver või mitte. Oleks ülemäärane sellise teenuse tellijat karistada. 

Küll aga ei ole asendusemadus kaugeltki mitte mingi kohvi ostmine kuskilt bensiinijaamast. Reaalselt tuleb last üheksa kuud kanda ja inimene, kes niisugust teenust tellib, peaks ikkagi tundma huvi selle vastu, kes see inimene on, kes selle lapse kannab ja sünnitab. 

Nii et teenuse tellijat kuidagi vastutusest vabastada oleks ilmselgelt ebaõiglane, sest sellise tellimuse puhul peab ikkagi väga kindlasti ka see tellija ise olema teadlik selle naise olukorrast, kes seda asendusemaduse teenust pakub. 

Seetõttu see muudatusettepanek, mis antud eelnõule tehti, oleks selle olukorra lahendanud ja võtnud vastutusele ka asendusemaduse teenuse tellija, kui teenusepakkuja on inimkaubanduse ohver. Kuid paraku, jah, meil komisjonis see hääletus ei läinud positiivselt, sellele oli liiga vähe toetajaid, aga kindlasti see probleem on oluline ja varem või hiljem tuleks karistusseadustikku ka sellest aspektist täiendada. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mis puudutab seda direktiivi, siis nii nagu need direktiivid ikka on, kuidas seda võetakse vastu, laiendatult või kitsamalt. Siin hea kolleeg andis küllalt hea, Vilja Toomast, ülevaate selle arutelude käigust. Ja see puudutab tõesti seda, ühelt poolt on lisatud lihtsalt seesama surrogaatemadus ja ka lapsendamine. Sellest ei ole siin räägitud. 

Aga teema ise on palju laiem ja nagu ka Vilja siin rääkis, altruistliku asendusemaduse probleem on oluline ja seda peaks nagu käsitlema edaspidi ka Eesti parlamendis. Aga teema laiemalt, inimkaubandus. Kommertslikuks on maailm muutunud niigi, väga kommertslikuks, kõik on müügiks, kaasa arvatud ka lapsed. Surrogaatemaduse puhul on jah väiksed nüansid. Öeldakse, et ega lapsi me ei müü, aga me müüme seda teenust. Naised on kusagil farmides või vabrikutes, kus nad siis kannavad oma kallikesi. Loomulikult kõik need ravimised ja hoolekanne, et rasedus ilusti areneks, aga mingil hetkel, nad teavad kõik seda, et see läheb müügiks. 

Euroopas on kõige kuumem koht Ukraina, mitte ainult kõnekeskuste puhul, vaid sellise ka laste müügi koha pealt. On ta meeldiv või mitte, aga Ukraina on selline väga oluline ja noh kulu, kuidas seda nimetatakse, kõige optimaalsem, kui soovite endale sellist last soetada. 

See on loomulikult minu meelest lubamatu, aga kommertslikus maailmas võib öelda, et no mis siin vahet on. Ma mäletan, kui minister ka arutas sel teemal – ma räägin justiitsministrist –, et leidub ka naisi, kes rõõmuga sünnitavad lapse, et teda ära müüa. Noh, siin on meil nagu eriarvamused, kuigi issanda loomaaed on nii lai, et leidub igasuguseid emasid, kes rõõmuga kannavad üheksa kuud ja siis oma maimukese kellelegi ära müüa. 

Ja teema on natuke laiem, sellest ei ole kuigi palju räägitud, milliseks kujunevad need lapsed, kes on nii-öelda soetatud raha eest. Noh, Ukrainas on need paketid kusagil, ma vaatasin, eila oli kusagil 30 000 ja 60 000 dollari vahel. Paketid on ka samamoodi, et lukspaketid ja nii-öelda tavainimese paketid. Aga kuidas lapse arengule mõjub see, kui nad ei ole kunagi oma reaalset ema näinud ja liiatigi kui võib-olla ei räägita neile, et nad on tegelikult kalli raha eest ostetud? Nad on jah kallid, aga nii nagu on kallid meie need Rootsi vangid, kes tulevad Tartusse peagi tänu sellele, et nad teenivad raha Eesti riigile, on ka kallid need lapsed, keda ostetakse selle tõttu, et nende hind praegusel hetkel Ukrainas on vastavalt paketile 30 000 – 60 000 dollari vahel per laps. 

Aga direktiivi puhul, jah, selline tavaline direktiiv, paar sõna on juurde pandud, aga minu meelest on teema laiem ja seda võiks nagu käsitleda mingis muus kontekstis. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Sellele eelnõule, nagu eelpool öeldud, on tehtud kolm muudatusettepanekut. Asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Niipalju, et fraktsiooni esimees või aseesimees saab selle ettepaneku teha, aga ma võtan vahepeal Varro Vooglaiu protseduurilise küsimuse. Selles mõttes teil on võimalus reageerida. Varro Vooglaid, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Jaa, ma küsingi selle kohta. Ma tean, et tegelikult oleks väga oluline seda muudatusettepanekut hääletada. Kas on mingisugune eksitus juhtunud, mille tõttu ei saa taotleda praegu selle ettepaneku hääletamist, või on lootust, et siiski on fraktsiooni esimees või aseesimees siiapoole teel, et saaks hääletada? See on üks nendest kesksetest küsimustest, mille üle siin eelnõu menetluses vaidlus oli.

Hea kolleeg, kui te panite tähele, siis ma andsingi selle võimaluse võtta teie protseduurilise küsimuse vahepeal. Mingi minutikese olen ma veel valmis ootama, aga me lihtsalt peame seda joont hoidma, et ikkagi fraktsiooni esimees ja aseesimees on need, kes saavad hääletusele panna. Aga näete, kenasti me jõudsimegi. Lea oli ka väga operatiivne reageerima. Martin Helme, palun!

Lea oli ka väga operatiivne reageerima. Martin Helme, palun!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, oleme eelnõu 880 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1. Selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Muudatusettepanek nr 2 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Martin Helme, palun!

Küll on kahju, et eelmist ei toetatud. Need kaks ettepanekut muudavad selle seaduse tegelikult jõustatavaks, ilma selleta on see deklaratiivne. Ma palun ka teist ettepanekut hääletada ja palun seda toetada.

Head kolleegid, kas võime minna muudatusettepanekute hääletamise juurde?

Head kolleegid, kas võime minna muudatusettepanekute hääletamise juurde? Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Oleme, head kolleegid, vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 880 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 880 teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka kuues päevakorrapunkt.

Oleme jõudnud seitsmenda punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (935) esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu mõte on parandada, päriselt seda heastada ei saa, aga üks Eesti ajaloo minu arvates kõige tagurlikum ja rumalam otsus. See on lammutada kolmesambaline pensionisüsteem. See on Vabariigi Valitsuse eelnõu. 

Aga kõigepealt sellest süsteemist. Arenenud maailm teab vananemise riske ja on valdavalt sellise kogumise kehtestanud, sealhulgas kohustuslik kogumine katab seda, ma ei ütleks isegi, et riski, vaid seaduspära, et inimesed oma vanaduse vajadusi ja riske ei suuda objektiivselt hinnata. Nad elavad kauem, kui nad arvavad, ja nad tegelikult satuvad suurematesse raskustesse, kui nad oskavad ise arvata, kui neil on juba raha teenimise võimalus lõppenud. 

Ja vajadus selle järele on Eestis ainult kasvanud peale seda lammutamist, sest täpselt peale lammutamist, kuigi lubati, et siis hakatakse lapsi tegema selle raha eest, 2022. aastal iive Eestis järsult kukkus. Seda mitte selle pärast, vaid lihtsalt kinnitusena, et vajadus vanaduseks säästa on suur ja sündimust ei määra pensioniraha ärakulutamine. 

Aga teine ja kolmas sammas pakuvad väga häid võimalusi pensioniks investeerida. Ja nad on ka populaarsed, kõige populaarsem investeerimisinstrument, mis ei nõua inimestelt oskusi, mida neil ei ole, ei saagi objektiivselt olla, nad ei oleks konkurentsivõimelised kui enamik inimesi turul teenida suuremat tootlust. Teises sambas kogub raha veel üle poole miljoni inimese ja kolmandas sambas on veel veerand. See on enamus meie veerandmiljonilisest tööealisest elanikkonnast. Loodetavasti mõistetakse, et see on valijaskond, kelle huve ei tohiks valitsus enam kahjustada. 

Selle lammutamise ajal kõlasid erinevad väited. Üks oli see, et lapsi hakkab sündima, mis on vale. Ja kindlalt oli vale ka see jutt, et seal raha põleb ja et raha on vaba – selles mõttes, et sellise loosungiga saab vananev ühiskond kuidagi hakkama tulevikus.

Aga muidugi tuleb tunnistada, et teise pensionisamba reformimine oli aeglasevõitu. Me lootsime, et selleks on aega, aga enne said kratid sambale kallale. Kuid siiski, samba reeglid on aja jooksul palju muutunud sõbralikumaks, paindlikumaks, investeerimispiiranguid on lõdvendatud. On ka loosifondid asendatud, näiteks indeksifondide asemel on kõrge aktsiariskiga ja madalamate tasudega fondid. Need on need, kuhu inimene maandub siis, kui ta ise oma valikut ei tee või ei oska teha. 

Pensionifondide tasud ei tundunud minevikus suur probleem, kuna tundus, et on võimalik turul teenida palju riskivabalt. Ja teiseks, ka pensionifondid olid nii väikesed, et seda mastaabiefekti nappis, sellepärast meil püsisid pensionifondide tasud suhteliselt kõrged. Alguses nad olid, kui ma õigesti mäletan, 3%, aga 2014. aastal 1,5%. Praegu on see pool protsenti ja turu madalaim on 0,16. Ja kui arvutada, siis sellel on siiski päris oluline mõju tootlusele oludes, kus maailm on muutunud palju ettearvamatumaks ja tagasilöögid on toimunud ka turul. Ettearvamatus on seotud erinevate asjadega, aga on olnud finantskriis ja poliitilised tõmblused, mis fondide tootlust meil alguses kahjustasid. 

Ja meil on tegelikult tulemused käes. Värskeimad andmed, mis mul on, on 2024. aastast. Eesti pensionifondid olid OECD fondide tootluses parimad. Ja raha põlemise jutt on sellega, ma pakun, naeruvääristatud. Aga seda me vast enam ei kuule. Ja kindlasti ei ole tõsi see, et esimeses sambas oleks tootlus suurem kui teises sambas, sest see väide, lammutajate väide, tegelikult just ignoreerib seda vananemise aspekti. Ja nende maksumaksjate arv väheneb, kes pensionäre üle peavad, esiteks, ja teiseks, et suurem panus fondi ise tähendab suuremaid sääste. Nii et igal juhul teine sammas on tublisti tootnud tema omanikele, lahkujad on sellest lahkumisest kõvasti kaotanud.

Aga muidugi tuleb tegelda ka probleemidega. Need, kes teisest sambast on lahkunud, peavad praegu liiga pikalt ootama, et taas liituda. Ja kui fondist käiakse sisse-välja, siis kaotatakse nii esimeses sambas kui ka teises sambas väga palju ja kokkuvõttes saadakse väike pension. Aga liitiintress on eksponentsiaalne, läheb enne aega, kui tootluse osakaal portfellis märgatavaks muutub. 

See oli ka üks sihukese poliitilise kelmuse aspekt, et ignoreeriti seda, kuidas tegelikult, et alguses ei saagi olla, peale selle, et sinna jäi see masu sellesse aega, aga alguses ei saagi seda tootlust palju näha olla. Nende pettumus, kes väga vähe kogusid, oli arusaadav, aga teised inimesed pidanuks ikkagi kuulma veenmist, et kannatust tuleb varuda. Ja mida aeg edasi, seda kiiremini portfell just tootluse jõul kasvama hakkab. 

Ma soovitan kõigil pensionikeskuse lehel neid kõiki sõnu kontrollida, kui palju keegi sisse on pannud, kui palju seal on tootlust, kes on investeerinud 20 aastat või rohkem, näevad suure tõenäosusega, et tulu on rohkem, kui enda palgalt ja sotsiaalmaksult kokku on sisse makstud.

Eraldi teema on pensionifondide osa Eesti majanduses. See, et hiljuti teine sammas, kohustuslik kogumine muudeti nii vabatahtlikuks, ootuspäraselt kahjustas fondide tootlust, aga ka investeerimist Eesti majandusse. Eesti investeeringud ei ole nii likviidsed, sellepärast langes peale seda lammutamist Eesti investeeringute osakaal fondide portfellis 20%-lt 10%-le. 

Ma usun, et ka fondikriitikud tegelikult peaksid nüüd hinge tõmbama ja selle aspekti peale ka mõtlema. Pensionifondid on olnud ankurinvestor, millele on lisandunud tegelikult riskiinvesteeringud, aga ka pankade suurem laenamine, kes on neid omandanud.

Pensionifondid on Eesti kapitaliturgudele kaasa toonud ka välisinvesteeringuid. Vaatamata kõigele on ettevõtetesse ja projektidesse praeguse seisuga investeeritud kokku üle 700 miljoni euro pensionifondide raha, sealhulgas näiteks sellistesse tuntud ettevõtetesse – pange nüüd tähele, lõhkujad! – nagu Rahva Raamat ja Bigbank. 700 miljonist üle poole on äri‑ ja eluasemekinnisvaras, seda nii otseinvesteeringutena kui ka kinnisvarafondide kaudu. 

Ka pensionifondide rahaga on õnnestunud Eestis kaasata veel pea 1,7 miljardit. See on näide sellest võimendusest, mida sihuke stabiilne ja kannatlik raha tegelikult majandusse annab. Näiteks Lumi Kodud, Marati Maja, Postimaja, Kreutzwaldi, PPA ühishoone, hotellid, kaubanduskeskused ja nii edasi. See kõik oli väga likviidne, ebakindlus ei tule nendeks investeeringuteks abiks. 

Era‑ ja riskikapitalifondide kaudu on pensionifondid investeerinud Eesti idusektori suurimatesse edulugudesse nagu Bolt, Veriff ja … . Pensionikogujate raha panustab strateegiliselt olulisse kaitsetööstusse nagu Frankenburg Technologies näiteks ning on aidanud üles ehitada tugevaid korporatsioone nagu Thermor, Magnetic Group, Medicum ja teised. 

Pensionifondid on võtnud erariskikapitali fondide ees rahastamise kohustuse 167 miljoni ulatuses. Iga riskikapitali fondi investeeritud euro Eesti iduettevõttesse toob juurde 5–10 eurot rahvusvahelist kaasfinantseerimist … (Saalist hõigatakse, et ei kuule.) kaasinvesteerimist ja see ei ole mingisugune tavapärane sihuke, ütleme, oma valdkonna kaitse, vaid muudetav number. Näiteks panen 1 euro sporti ja saan 10 eurot tagasi – selliseid spekulatsioone siin ei ole mõeldud.

Pensionifondidel on praegu surve teha lühiajalisi investeeringuid, sest nad peavad olema valmis raha välja maksma. See ei soosi pikaajalisi investeeringuid, mida Eesti vajadus vajab. Selle eelnõu suurem muutus teise sambaga võrreldes on tema suurem paindlikkus ja võiks öelda, et kogujasõbralikkus. Esiteks lubab eelnõu teisest sambast lahkunud inimestel investeerimise juurde kiiremini tagasi tulla, kümne asemel viie aastaga. Nende inimeste puhul, kes on ainult oma sissemaksed peatanud, sellist piirangut edaspidi enam ei rakendata. 

Taasliitumine teise sambaga on vabatahtlik. Kes mingil põhjusel teist sammast kasutada ei soovi, ei ole kuidagi sunnitud taasliituma. Teiseks, sambaga taasliitumisel tuleb arvestada, et nüüd investeeritakse juba pensioniks. Kui pärast taasliitumist on vähemalt kümme aastat kogutud, lubab kehtiv seadus veel teist korda sambast lahkuda, kuid taasliituda siis rohkem ei saa. Korduv raha väljavõtmine toob teise sambaga liitunud inimesele endale kahju ja pensionisüsteemile endale ka, sest see viib ka sotsiaalmaksuraha süsteemist mitteotstarbeliselt välja. 

Eelnõu viib süsteemi paindlikkuse ja pikaajalised pensionieesmärgid paremini tasakaalu, säilitades ühe lahkumisvõimaluse koos õigusega naasta juba viie aasta pärast. Ja nendel kõigil, kes ei ole lahkunud, on see võimalus alles. Kõigile jääb alles ka õigus võtta raha välja puuduva töövõime korral. Me jõudsime juba enne seda lammutamist seisukohale, et see võimalus ikkagi peaks olema kättesaadav, kui on erakorraline hädavajadus. Ja muidugi säilivad pensionieas samasugused õigused, et võib raha välja võtta. 

Kolmandaks tekib võimalus võtta sambast välja osa kogutud summast. Eelnõu lihtsalt kaotab piirangu, et raha välja võttes peab võtma kogu raha. See ei ole praktiline. Kui tekib vajadus realiseerida oma pensionivara, lubab eelnõu seda teha ka osaliselt. Muud tingimused jäävad samaks, mis tähendab, et taasliituda saab viie aasta pärast, sõltumata oma valikust, ja lahkumisvõimalus on ära kasutatud. 

Viimaks on eelnõus maksukorralduse seaduse muutmine. Kui üldiselt on ette nähtud, et maksuseaduste puhul peab vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääma vähemalt kuus kuud, siis eelnõu kehtestab erandi sotsiaalmaksu kogumispensioni osa muutmisele. Kui tahetakse teise samba 4% makset vähendada – kui riik tahab –, siis peab sellise muudatuse ja vastuvõtmise vahe olema vähemalt viis aastat. Seda on vaja teise samba stabiilsuse ja sambasse jäänute huvide kaitseks. See annab inimestele kindlust, et süsteemi rahastamist ei muudeta lühikese etteteatamisega. Ja teiseks lisab viie aasta nõue stabiilsust ka selleks, et investeeringud Eesti majandusse saaksid jätkuda. 

Kokkuvõttes teeb see teise samba tugevamaks, parandades pensioniks investeerimise võimalusi, kuid muudab selle süsteemi ka kliendisõbralikumaks, kui ta oli, säilitades temas olulise paindlikkuse. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Alustab Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Tõepoolest, pensionisambad on näidanud väga kena tootlikkust. Kellel ei ole endal seda teadmist, võimekust ega paremaid ideid, siis ka mina soovitan nii teise kui ka kolmandasse sambasse raha koguda. Seetõttu on selle eelnõu eesmärk igati mõistlik. 

Aga minu küsimus on laiemalt teise pensionisamba tugevdamise kohta. See puudutab teise pensionisamba varade kasutamise võimaldamist kodulaenu tagatiseks või omafinantseeringu kasutamiseks. Mida teie sellest ideest arvate ja kas Rahandusministeerium ka selle küsimusega tegeleb? Seda enam, et ma tean, et see on ka teil valitsuskoalitsiooni leppes.

Aitäh! See teema ei kuulu siia. Aga kui te küsite mu arvamust, siis minu arvamus on väga kriitiline, ühtib Eesti Panga arvamusega. Esiteks, kodulaenu nõudluse selline stimuleerimine kokkuvõttes tõstab hindu ja samal ajal on riske nii eluasemeturul kui ka pensionieas. Selles mõttes mina seda heaks ei kiida, kuid ma tean, et selline algatus Riigikogus on, ja me abistame seda asja tehniliselt. Olukord on minu jaoks analoogne hasartmängumaksu langetamisega. Jah, me pakume tehnilist abi, kui koalitsioon niimoodi soovib, aga mina sinna oma allkirja alla ei pane, sest ökonomistina ma ei kiida selliseid kunstlikke võtteid heaks. 

Iseenesest statistika poolest on põhjust muretseda. Eesti Pank on seda ka väljendanud, et meie kodulaenude hulga kasv on juba 10%. See juba näitab pigem ülekuumenemisele kui probleemile – regionaalselt loomulikult on meil ka probleem –, aga keskeltläbi. Samuti 70% soovijaid tegelikult kodulaenu saavad. Kui me tahame seda asja stimuleerida, siis ikkagi see peab olema regionaalpoliitiline meede, mitte üleüldine. Ja tegelikult peavad ikkagi eluasemelaenu kulud olema kaetud inimese sissetulekutest tema tööajal. Pensionirisk on väga erinev sellest ja neid asju ei tohiks ära segada. See on kogumispensioni mõte ka, et me ei vii seda turule lihtsalt lühiajaliste otsuste katteks. See kindlasti stimuleerib turgu, aga seda turg ei vaja. Eesti Pangale viitan ma muu hulgas ka selle pärast, et Eesti Pank kokkuvõttes kehtestab vastavalt turul kuhjunud riskidele uued normatiivid. Ja ma ei näe võimalust, et nad ei karmistaks omafinantseerimise võimalust, kui need riskid realiseeruvad – need riskid, mida ma nimetasin.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Pensionisüsteemi lõhkumine on õõnestanud väga kõvasti Eesti inimeste usaldust pensionisüsteemi vastu. Mina tahtsin küsida, kuidas Eesti inimene võib kindel olla, et iga järgmine valitsus ei hakka pensionisüsteemi uuesti ümber tegema.

Klassikuid tsiteerides, kuigi see oli öeldud lõõbina, on põhjust meenutada, et kui Riigikogu on koos, siis Eesti inimene peab alati mures olema. Riigikogul on õigus, nagu eilegi siin räägitakse, rumal olla. Riigikogul on õigus rumal olla, aga me oleme püüdnud seda riski maandada. Ma arvan, et ka ühiskond on saanud targemaks, inimesed, kes saavad aru, et nende raha tegelikult kasvab pensionifondides ja et samba lammutamine toob kahju, need inimesed on ka valijad. Kui nad võivad praegu eufoorias olla, siis nad kindlasti järgmine kord enam eufoorias ei ole ja maksavad sellise lammutamise eest kätte. 

Me kirjutasime selleks siia siiski ka sellise lolliluku, et viis aastat peab ette teatama, kui riik otsustab, et ta enam sinna raha ei pane. Mõni inimene on seda usku või on juba siin teatanud, et tema sellise eelnõu kohe algatab järgmises Riigikogus, kui teda veel valitud ei ole. Aga see oleks väga halb otsus. Ja ma arvan, et debatt sellel teemal saab olema jälle intellektuaalselt huvitav. Kuidas nüüd tõestatakse, et raha põles, kuidas nüüd tõestatakse, et laps ei hakka sündima, kuidas nüüd tõestatakse, et vananemise probleem on puudu ja tuleb elada ainult hetkes? Seda ei ole võimalik tõestada mitte kellelgi, järgmises Riigikogus ka mitte.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tõite tõesti toreda kujundi, et inimesed peavad olema mures, kui Riigikogu koos on. Eriti hullud lood on viimase viie aasta jooksul toimunud ja üha hullemaks läheb, järgmine aasta saab ränk olema Eesti rahvale. 

Aga läheme nüüd teise samba teema juurde. Ehk siis kui me vaatame, et alates 2022. aastast on hinnad tõusnud üle 30%, ja samal ajal me näeme, et inflatsioon ju sööb ära teise fondi, teise samba võimekuse, inimeste säästud. Ja öelge mulle, millised fondid siis sama palju on kasvanud samal ajal, üle 30%, kui me vaatame inflatsiooni tööd inimeste varade kallal. Kuidas te võlute välja neile müstilistest Hiina kasvufondidest või kuhu te tahate nende inimeste raha lasta pankadel uuesti kantida?

Aitäh! Investeerimine ei ole raha kantimine. Investeerimine finantsturgudele võimaldab meie tööturu, ma ei ütleks, et riske, vaid tõsiasju maandada. See tähendab, et rahvas vananeb, tööealiste hulk ülalpeetavate arvuga suhtena langeb. Ja muidugi, selle statistika võib teile hankida, aga juba lammutamise ajal oli tegelikult fondidel reaaltootlus positiivne, vaatamata masule, vaatamata karmimatele tingimustele. Ja nagu ma ütlesin, Eesti pensionifondide tootlus peale ümberkorraldusi on olnud lausa OECD parim. Mitte midagi ei ole siin kahetseda. Kui te seda statistikat päriselt tahate, siis katsume teile hankida. Aga noh, ilmselt te ei tahtnud vastust saada, vaid te tahtsite deklaratsiooni esitada, seda vastust on väga palju antud. Ainuüksi varade pensioniks säästmise suurendamine maandab seda probleemi, mis vananemine kogu majandusele ja ühiskonnale põhjustab, ja ainuüksi tema väärtuse säilimine, aga kui veel seda koefitsienti kasutada, et vananedes on euro väärtus suurem kui töötades, siis tegelikult ei ole isegi see nii määrav. Määrav on ikkagi see, kui hästi me oleme valmistunud pensionieaks rahvana. See määrab meie jõukust. Ja selleks on kogumispensionid, seda teevad erinevad riigid. Finantsturgudel investeerimine kokkuvõttes tähendab seda, et me mitte ei kandi midagi ära, vaid me kandime teiste riikide majanduse tootlust oma inimestele, kui te nii tahate seda sõna kasutada.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teise samba lõhkumine Isamaa poolt on minu hinnangul selle sajandi üks vastutustundetumaid poliitilisi otsuseid. Üle 250 000 inimese jäi vaesemaks ja tegelikult jäid vaesemaks ka kõik teised Eesti inimesed, sest vabanenud rahaga kasvatati inflatsiooni 1–2% kvartalis. See on Eesti Panga andmed. Isamaa seda vedas, nende omanik on seda suurelt toetanud. Mis on teie arvamus, kas see on ikkagi päriselt ainult poliitiline otsus või on seal äkki ka kellegi erahuvid taga? Sest teatavasti pankade hapuks läinud laenude tagasimakse maht kasvas sel hetkel, kui teine sammas nii-öelda puruks löödi. Ja loomulikult olge oma vastustes ettevaatlik, sest teile ei laiene see kaitse, mis Riigikogu liikmele, et siin saalis võib päris vabalt liikuda, ja nendel teemadel on proovitud poliitikute suid sulgeda, kui liiga kriitiliseks minnakse. 

Aitäh! Ma olen ise sellega kohtus kolmandat korda, selle teemaga, aga ma arvan, et ka minul on õigus parlamendi küsimustele vastata, ka mina olen parlamenti valitud. Ja ma arvan, et kohus tõlgendab seda just niimoodi, et ka mul on sõnaõigus rahandusministrina. Selle taga, selle kõrval on loomulikult majandushuvid. Aga nagu ma ka kohtule olen seletanud ja ka ajakirjandusele, see ei tähenda, et majandushuvid oleksid selle sigaduse põhjus. Mina ei omista seda, aga seda omistamist on teinud muide Andrus Ansip, kes seejärel anti koos minuga kohtusse, kui minu käest küsiti, et mis te arvate, kas see asi oli kasulik konkreetsele pangale. Ma ei saanud muud öelda kui rahandusekspert ja praktik, et muidugi on see kasulik, ja seda ka hilisem statistika näitas. Halbade laenude tagasimaksmine just nimelt 2021. aasta lõpul konkreetsetes tarbimislaenudele spetsialiseerunud pankades, kellel ka ühtlasi ei olnud tavaliselt pensionifonde, järsult suurenes. Halvad laenud, mittetöötavad laenud maksti suures ulatuses tagasi.  Loomulikult pank tahaks, et laenu maht oleks suur, ja seda nemad kohtus vaidlesid mulle vastu, aga nad ei taha, et mittetöötavate laenude. Ja see on see spetsiifika. 

Ja statistikas kõiki neid andmeid võrreldes ma võin rahandusministri, Finantsinspektsiooni nõukogu esimehena teile lihtsalt kinnitada, kui te tahate, siis need andmed on ka teile kättesaadavad, ja olid rahandusministrina, et teistes pankades sellist hüpet ei olnud 2021. aasta lõpus ega 2022. aastal, nagu oli nendes, kes olid spetsialiseerunud. Olid suhteliselt turuliidrid tarbimislaenudes. Nii et igal juhul huvi oli, aga see ei tähenda, et sigadus korraldati välja selle huvi pärast. 

Minu arust oli see valdav poliitiline huvi ja teatud messianism, mida mõni inimene endale on võtnud Eesti rahva päästmises. Need luulud on olnud siin ka mõne mehe peas pärast seda, kui nad olid messiase peas. Nii on ka ajakirjandusest läbi käinud, et avastatakse, et samad mõtted. Alguses oli neid paari inimest, Erakond Isamaa võitles selle vastu, siis saadi rahandusministrist lahti ja see asi tehti ikkagi ära. Selleks oli vaja muidugi ka üks koalitsioon ära hoida, Reformierakonnaga koalitsioon, rääkimata sotsidest, kes on ka olnud meil siin tegelikult liitlased. Ja kui Jüri Ratas ütles kunagi või tookord, 2018. aastal, et teine sammas peab säilima, siis niipea, kui talle tehti koalitsiooni ettepanek, ta hakkas vastupidist juttu rääkima. Nii et üldiselt on tegemist poliitikas ka põmmpeade ja limukatega, kes muudavad oma seisukohti vastavalt istekohale, juhul kui seda pakutakse.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma arvan, et väga hea eelnõu, suurendab paindlikkust. 

Ma küsiksin teise samba sissemaksete peatamise kohta. Kas seal on mingi miinimum- või maksimumtähtaeg ka, kui kaua võib olla peatatud või kui lühikeseks ajaks võib peatada?

Aitäh! Ma küll ei mäleta, et oleks. Peab üle kontrollima. Aga minu arust seda peatamise tähtaega ei ole, aga kehtivas seaduses tähendab peatamine ka kümneaastast liitumise keeldu, selle eelnõuga me selle tühistame, sest inimestel tekivad need olukorrad, kus lihtsalt ei ole ... Samas seda ei tohi ka mitu korda teha. Ei ole nii, et nii nagu parajasti palgapäevani õnnestub kokku hoida, ehk siis järgmine kord jälle ei maksa ja siis jälle maksan. See ka kompromiteerib süsteemi ja nõrgestab seda, kui meeleolude järgi ... Tegelikult need sissemaksed palgast on ju üsna märkamatud. See paar protsenti on ju madalam kui isegi inflatsioon enamiku ajast. Ei märka seda tavaline palgasaaja, see on liialdus, et see kuidagi kurnab inimest. Kõik, kes saavad palka, on suutelised natukene säästma, see on ka investeerimisnõustajate pidev sisendamine.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma jään ikkagi korraks sellesama küsimuse juurde, mida ma teilt esitasin, ja teie vastuse juurde. Iseenesest see nõudluse kasv on tõepoolest, ma usun, nagu põhjendatud kartus ja mure. Teiselt poolt, kodulaenude tagasimaksmine on küll Eestis väga hea. Seda kartust, et nüüd teise pensionisamba vara kuskile kaob ära tänu sellele, et kodulaenu sissemakseks osaliselt või omafinantseeringut kasutatakse, seda hirmu ma pigem ei näe. 

Aga minu küsimus tuleneb sellest, et te ütlesite, et te pakute vähemalt sellist tehnilist tuge, mis tekitas mul sellise hirmu, et kas me võime eeldada, et tuleb hoopis mõne erakonna poolt see eelnõu ja teie siis ainult vaatate üle. Ma pigem arvan, et see on küll nii suur ja tähtis eelnõu, ma sooviksin, et see käiks ikkagi mööda tavapärast rada, väljatöötamiskavatsused, kooskõlastusringid ja kõik muu, et ei juhtuks see, mis juhtus näiteks hasartmängumaksuga või millegi muuga. Kas ma sain õigesti aru, et tegelikult ei tule see mitte ministeeriumist, vaid tuleb hoopiski kusagilt siit saalist ja teie vaatate selle lihtsalt üle?

Aitäh! Ma loodan jah, et valitsus ei otsusta, et rahandusminister peab sellega välja tulema. Siis ma pean jällegi oma arvamuse jätma väljendamata, kirjalikult oma toetava arvamuse väljendamata jätma, olla ainult see kirjatuvi, aga tegelikult, ja valitsus lõpuks ütleb, et ta toetab. Pigem olgu see joon vahele tõmmatud. See ei kuulu mõistliku majanduspoliitika hulka, mida mina olen kaitsnud. On ka näide maikuisest ECOFIN-ist, mis on siin rahandusministrite regulaarne kokkusaamine, kus analüüsiti sellist asja nagu eluaseme kallinemine ja kättesaamatus laiemalt. Seal oli eraldi peatükk, see on kogu Euroopa kohta, eraldi peatükk: kontraproduktiivsed meetmed, mis on tehtud heade kavatsustega. Eesti keeles käib selle kohta sõna "karuteene". Seda sõna kuritarvitatakse, aga karuteene tähendab seda, et karu tahtis head teha, kärbse maha lüüa, aga lõi mehe ka. See on karuteene. Ühesõnaga, karuteenete nimekirjas olid kõik sellised kunstlikud stiimulid, mis ei ole sihitud, vaid on üldiselt makrostiimulid. Mitte niivõrd see, et ei maksta tagasi eluasemelaenu, vaid see, et selline stiimul tõstab hindu, aga ka et ei maksta tagasi, on loomulikult. Ei ole mõtet, kuidas see anekdoot oli, et oma silma peale kihla vedada. See risk, pensioni ja eluasemelaenu risk koos on väga toksiline, aga turule endale on ta halb. Ja sellepärast me oleme kaotanud neid intressisoodustusi, mida üheksakümnendatel, oleme kaotanud erinevaid eluasemetoetusi, mis ei ole sihitud ja mis kõik tegelikult krutivad psühholoogiliselt hinda üles. Inimesed hakkavad mõtlema, et nad saavad ju seda raha tagasi. Oi-oi, mul on seal see sammas, kuule, ma saan ikkagi … Nad ei taju seda, kui vähe see tegelikult see samba pant lihtsustab neil seda sissemakset. Nad ei taju seda, et tegelikult Eesti Pank peab siis korrigeerima oma normatiive. Muidugi ei taju need selle algatajad seda, kui vähe tegelikult nendel noortel, kelle probleem on, kui vähe nendel tegelikult on seal sambas raha. See ei tee ilma. Aga siin ka psühholoogiline, ainuüksi intressi mahaarvamine tulust oli tegelikult halb stiimul eluasemeturule, sest me mäletame ka ju selle turu kriisi finantsturu ajal, et inimesed võtsid, arvesid, et ah, ma saan ju intressid tagasi või midagi sellist, tegelikult said ainult tulust maha arvestada, tulumaks sealt oli viiendik, eks ole, võitu nagu polnudki, aga psühholoogiliselt see pani riskima. Aga ega see risk ei ole tingimata ka laen võtta või mitte võtta, vaid ka tekib kiusatus võtta suurem laen, ainuüksi see, ütleme, hädavajaduse asemel suurema eluaseme võtmine, kui pärast vaja on, või jõukohane, ka see on risk. Ja need on väga saatuslikud riskid, kui need inimesteni jõuavad. Selles mõttes ma olen Eesti Pangaga nõus selles, jälle Eesti Pangaga nõus. Aga see on ketseri jutt praegu. Ma tean, et siin on kirglikult selle toetajad ja mõnel on isegi majandusharidus. Mina ei ole.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Mina tahtsin täpsustada osaliste väljamaksete kohta. Kui inimene soovib võtta välja ainult ühe osa rahast teisest pensionisambast, kas ta saab seda teha ainult üks kord või on lubatud mitu korda seda teha?

Jah, seda saab teha üks kord. Igal juhul selline väljavõtmine kahjustab tuleviku pensionit. Ja kui veel mitu korda [võetakse välja], siis samal ajal kaotatakse ju ka esimese samba pensionis. Nii et me kindlasti ei pea mõistlikuks seda stimuleerida. Aga paindlikkus on midagi, mis süsteemi arusaadavust ja atraktiivsust tõstab. Kui omal ajal seda liitumist alustati, eks ole, siis ega inimesed ei mõelnud, mis saama hakkab täpselt. Intressikeskkond oli täiesti teine, tootlused olid täiesti teised kui praegu, aga ka vajadus oli kaugem muusika. See rahvastiku vananemine alles siis hakkas ilmnema tasapisi, tööealiste ja töötajate suhe. 

Nii et me oleme ikkagi selle juures, et kogumispensionidele alternatiivi vananevas ühiskonnas ei ole. Ainult tänases päevas ei tohi inimestel elada lasta, kuna nad ise tegelikult paljusid riske ei taju. Neid näiteid on veel, mida nad ei taju. Näiteks julgeolekuriski, jällegi, keegi peab seda ütlema, inimesed ise ei relvastu, keskkonnariski, inimesed ise neid otsuseid ei tee, ühiskond peab tegema kollektiivselt. Vananemiseks valmistumise otsus peab olema, rahvastiku vananemiseks peab ka olema, kollektiivseks vananemiseks peab olema tegelikult kollektiivne otsus. Ja üksikisikud on seal sees.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! Üldiselt on teada, et suur osa inimesi ei tea seda asjaolu, et kui nad on teise sambaga liitunud, siis nende esimese samba pension on väiksem, kuna nad maksavad vähem sotsiaalmaksu viiendiku võrra. See ei ole teada ja kui vaadata ka pankade kodulehekülgi, kus nad teise samba kohta infot jagavad, siis valdavalt seal ei ole mainitud seda asjaolu, et teise sambaga liitunu esimese samba pension jääb väiksemaks kui olukorras, kus ta ei oleks teise sambaga liitunud. Kuidas seda olukorda teie hinnangul võiks parandada, et inimesed oleksid teadlikud teise sambaga liitumisega kaasnevatest asjaoludest?

Aitäh! Eks me kõigi kohus on seda seletada, mõeldes selle kolmesambalise süsteemi, mis on rahvusvahelise standard mõningate erinevustega, mida Maailmapank riikidele soovitas eelkõige, aga ka teised nõuandjad, siis me tegelikult … Ma mäletan ise seda tunnet, et seal midagi ju väheneb, aga ma ei pea oma pead vaevama. Ma kuulusin ikkagi teadlike kodanike hulka, kui nii tohib öelda – seadusandja vastava haridusega. Ka mina tunnen, et ma ei mõelnud sellele fokuseeritult, aga ma mäletan, et ma mõtlesin. Enamik inimesi tõepoolest ei mõtle.

Aga nüüd selle teise samba vabatahtlikuks tegemisega oli päris traagiline see tulemus, et inimesed kaotasid nii teise samba kui ka esimesest sambast suure tükki. Ka siis tegelikult ei selgitatud. Püüti küll süsteemi kompromiteerida erinevate kunstlike argumentidega, aga tegelikult jäeti ütlemata, mis inimesel endal on. Ja väga lihtsat vastust neile kunagi ei ole, sest kõik sõltub: mis fond, kui kaua kogunud ja nii edasi, kui suur see kaotus on. Seda kõike ei ole võimalik nagu ühte lausesse panna.

Aga meie analüüsid ja keerulised seletused … Rahandusministeeriumi sõltumatute ekspertide analüüsid olid küll koduleheküljel üleval, aga rahandusminister pani ikkagi teises suunas, toonane, ja ütles, et eksperdid võivad ju rääkida, aga meie oleme otsustanud. Ja ega inimesteni jah ei viidud seda, et nad kaotasid sel juhul ka esimeses sambas. Ma loodan, et seda enam ei korrata. Aga jah, see on meie kollektiivne vastus, nii et ma arvan, et see oli väga õige küsimus. Me olime ise ka lihtsameelsed, et me ei rääkinud seda kohe alguses. Kuigi tajusime probleemi, arvasime, et see kunagi klaaritakse ja rahvas saab tasapisi targemaks ja harjub.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kõrgesti austatud minister! Teie ettekannetest on siin puldis tihtipeale jäänud millegipärast kõlama asjaolu, et Eestis on ikkagi olemas veel vaeseid inimesi. Äkki te annate nendele vaestele inimestele konkreetsed juhised, mismoodi nad saaksid selle seaduseelnõu kaudu rikkamaks? 

Aitäh! See on üldine nii vaestele kui ka rikastele. Kui nad oma sotsiaalmaksu 2%, mis on ju palgast vähem kui 2%, kõrvale panevad …  Siiski palgast on 2%, aga sellest 133-st 2% –, siis nad saavad riigieelarvest juurde ja siis hakkab tööle investeering. Väike pingutus, suhteliselt väike pingutus ka vaesele inimesele summaarselt ju, tagasihoidlik pingutus hakkab tootma tulu. Peab küll tunnistama, et selle makse suurendamist on teinud umbes 70 000 inimest mingi seisuga, ma pean seda kontrollima, aga see vist ei ole muutunud. Aasta alguses on seda võimalik vist öelda. Aga see näitab ühelt poolt usalduse olemasolu. Küsimus, kas teise sambasse ei saaks tagasi pöörduda – nende sagenemine näitab usalduse kasvu. Aga ühtlasi näitab see ka seda, et makset suurendavad ikka pigem jõukamad inimesed. 

Õige küsimus! Kel raha vähe, sellele on maksta raskem, aga seda suurem on nende vaesusrisk vananedes. Nii et parem on seda säästu teha pika aja jooksul nende väikestegi summadega ja usaldada professionaalseid investeerijad, kes on meile tootnud viimastel aastatel parimad tulemused tänu reformidele, mis selle sambaga on aegade jooksul tehtud. Ma ei mõtle siin lammutamist, vaid ikkagi neid piirangute vähendamisi.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh selliste asjalike selgituste eest! Aga ma tuletan meelde, et on vaeseid inimesi, kellel nagu eriti ka bensiinijaamadesse asja ei ole. Aga noh jah, johtudes teie vastusest ma sooviksin teada, kui kiiresti nende vaesus kaob, arvestades ka inflatsiooni eripära, sest teatavasti ju kunagi NSV Liidus, Eesti NSV-s oli siin ka pulmakindlustus, kus inimesed maksid sisse ja kui oli väljamakseaeg, siis oli sisuliselt 15 kopikat ainult selle investeeringu väärtus. 

Aitäh! Ma ei tea, mis murele te osutasite bensiinijaamadega. Ma tean, et mõnel inimesel on olnud asja sinna nii, et neid endid seal pole. Pahandusi on olnud, aga ma ei tahaks kedagi torkida kõrvaliste teemadega. 

Vene ajast ma ei tahaks üldse paralleele tuua, sest tol ajal turgu investeerimist polnud, sundkindlustused olid tegelikult inimeste maksustamine, praegu on see inimeste riskide maandamine tervishoius ja pensionisüsteemis. Ka esimene sammas on tegelikult ju sundkindlustus. Aga teise samba eelis on see, et see on oluline lisa, kuhu ka riigieelarvest juurde raha pannakse ja mis hakkab tootma, vaatamata sellele, kas inimese palk kasvab, ja vaatamata sellele, et rahvastik vananeb, ja vaatamata sellele, et neid, kes sinna teise sambasse maksavad, jääb vähemaks võrreldes nendega, kes sealt raha saavad. Nii et teise samba olemus on ikka väga erinev nõukasüsteemist.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on meil võimalus kuulata arutelu kokkuvõtteid ja seal langetatud menetluslikke otsuseid. Sellekohase ettekande teeb hea kolleeg, rahanduskomisjoni liige Mart Võrklaev.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks 9. juuni istungil. Minister tegi põhjaliku ettekande, nii nagu täna siin, ja arutelust käisid läbi järgmised teemad. 

Andrei Korobernik uuris, et kui nüüd selle eelnõuga seatakse viie aasta piirang või meie siin Riigikogus soovime sotsiaalmaksu maksmises mingeid muudatusi teha teise pensionisambasse selle 4% ulatuses, siis neid otsuseid ei saaks rutakalt ja tormakalt teha. Otsuse jõustumise vahel on see viis aastat. Kas uus valitsus, kes võib tulla, saab selle kergekäeliselt ringi pöörata? Jürgen Ligi vastas, et eks otsuseid saab kõiki teha. Aga teise samba lõhkumisel Riigikogus ütles, et see muudatus oli põhiseadusega kooskõlas, aga kui me selle seadusesse nüüd ikkagi sisse kirjutame, et ajavahe peab olema, siis võib see seda arvamust muuta, kui kiirkorras seda seadust muutma minnakse. 

Põhjus, miks see muudatus siin praegu tehakse, ongi see, et muuta teist pensionisammast kindlamaks, anda kindlust inimestele, et kui nad need sissemakseid teevad, siis see raha või nende sotsmaksuosa liiga kiiresti ära ei kao ehk nad ei saagi enam seda riigi osa. Ja kolmas pool on kindlasti Eesti majandus. Nimelt, pensionifondid on Eesti majandusse enne pensionisamba lõhkumist investeerinud ja kui seda kindlust ei ole, et raha seal püsib ja juurde tuleb, siis Eesti majandusse investeerimine väheneb. Seda ka see pensionisamba lõhkumine näitas. 

Siis arutati ka sellesama teema üle, mis siin saalis kõlas, et teise pensionisamba võimalik tagatisena kasutamine eluasemelaenude puhul. Seda ma ei hakka siin uuesti üle kordama. Riina Sikkut uuris, et kui esimene sammas sõltub nii sissetulekutest kui baasosast, siis teine sammas sõltub puhtalt inimeste sissetulekutest, eeskätt, kui vaadata seda riigi 4%-list sotsmaksuosa, mis sinna liigub. Kellel on suurem sissetulek, siis saab sinna rohkem raha, kellel väiksem, siis vähem. Kas seal peaks seadma mingi lae, et kuidagi võrdsustada seda olukorda?

Rahandusminister vastas, et tegelikult just see süsteem motiveerib inimesi võimalikult palju sotsmaksu maksma ehk ka ametlikult tööl käima. Ja siis nende tulevikupension sotsmaksu suurusest sõltub ja ka teise samba maksete suurus. Ehk et see pigem on ikkagi positiivne ja motiveeriv, et sotsmaksu maksta ja oma tuleviku peale mõelda ja seda kindlustada. 

Mina küsisin ka pensionisamba maksete peatamise kohta. Jah, see võimalus jätkuvalt jääb seadusesse alles. Need, kes on peatanud, saavad samamoodi lühema aja jooksul oma makse taastada ja ühe korra saab siis oma makse peatada, kui mingil põhjusel sissetulekud vähenevad või mis iganes see põhjus on. Aga seda järjepidevalt teha ei saa ja see pole mõistlik, sest pensioni kogumisel ikkagi just järjepidevus, pikaajaline kogumine on see, mis toob tulemuse ja kus liitintress saab päriselt tööle hakata ja seda pensionisammast lisaks enda riigipoolsetele maksetele ka kasvatada.

Ja siis tegime ka menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. juunil ehk täna, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrati mind juhtivkomisjoni ettekandjaks. Kümme päeva on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, kui täna esimene lugemine lõpetatakse, ja see saabub 2. juulil kell 17.15.

Suur tänu teile! Aga minu juhises on kirjas, et kell 16. See vahe pole küll liiga suur, aga et nüüd olla lõpuks väga täpne ...

Aga mul on protokollis millegipärast niimoodi, et ...

Kui protokollis on… Mis seal protokollis on?

2. juuli kell 17.15.

No siis ma eeldan, et me jääme selle juurde.

Jah.

Aitäh teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. (Saalist hüütakse: "Oot-oot-oot!") Ma olen sarnase protseduuri ka varem teinud, kui siin proua Irja Lutsar soovis, tema oli samamoodi puldis ettekandjana. Tal on objektiivne tehniline põhjus, miks …. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Võtan kohe kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh! 2020. aasta alguses kuulutas Isamaa ette, et raha on vaba, ja EKREIKE valitsus lõhkus teise pensionisamba. Jutt raha vabastamisest oli muidugi populistlik vale. Üle 20 aasta tagasi loodud teise samba süsteem andis inimestele võimaluse osa oma esimese samba rahast, 4%, kanda isiklikule teise samba pensionikontole, kuhu ise sai lisada veel 2% oma brutosissetulekust, saada sealt maksusoodustus, ja kõik selleks, et selle pensionifondi kaudu oma tuleviku jaoks investeerida.

Teise samba lõhkumise suurimad kaotajad olid ja on Eesti inimesed. 250 000 inimest jäi pensioniraha välja võttes vaesemaks. Kui tuua näide, siis kaks inimest, kes teenisid 1500 eurot brutopalka, üks neist lahkus sambast 2021. aastal, võttis välja 10 000 eurot, maksis ära tulumaksu ja sai kätte 8000 eurot, teine jätkas kogumist ja praegu on tema pensionikontol vähemalt 16 000 eurot, kui võtta aluseks keskmine tootlus. Vahe on enam kui kahekordne ja see ongi pikaajalise kogumise ja intresside mõju.

Kaotasid ka need inimesed, kes jäid sambasse, sest 1,3 miljardit, mis sealt lahkus, teisest sambast, liikus turule, see raha kulutati ära ja see raha tõi kaasa hinnatõusu. Eesti Pank on hinnanud, et 2021. aasta viimastes kvartalites ja 2022. aasta esimeses kahes kvartalis kasvas inflatsioon 1–2% kvartalis. Ehk et inimesed kulutasid oma säästud ära, mis olid pensionipõlveks mõeldud, hinnad tõusid ja tegelikult sai selle raha eest oluliselt vähem tarbida. 

Kaotas ka Eesti majandus, sest pensionifondid vajavad pikaajalist ja stabiilset rahavoogu, et investeerida Eesti majandusse. Nüüd, kui pensionisambast raha välja võeti ja see võimalus loodi, pidid pensionifondid keskenduma eeskätt sellele, et oleks piisavalt likviidseid vahendeid ehk et Eesti majandusse nad pikaajaliselt enam ei julgenud investeerida. See mure on nüüd hakanud kohale jõudma, ma olen kuulnud, ka Isamaa pensionifondilõhkujate eestkõnelejale Reinsalule. Kui te küsite, kes tegi selle Eesti majanduse jaoks kahjuliku otsuse, siis vastus on: Isamaa, te ise tegite. Teise pensionisamba lõhkumine on selle sajandi üks poliitiliselt vastutustundetumaid otsuseid. 

Kahjuks ei ole see kõik veel lõppenud ja oma vigadest pole õpitud. Näeme jätkuvalt Isamaa poolt ettepanekuid pensionisüsteemi veel nõrgestada. Isamaaga seotud mõttekoda on tulnud välja ideega teise samba maksed lõpetada. Seda on ka Isamaa oma niinimetatud alternatiivses eelarves pakkunud, et teise samba maksed tuleks peatada. Aga tegelikult on see varjatud maksutõus, sest praegu saad oma brutopalgast 2%, 4% või 6% investeerida teise pensionisambasse, see on tulumaksuvaba, 22% tootlust ehk võitu on sealt kohe tagatud ja riik paneb sinu sotsiaalmaksust 4% sinna juurde. Kui riik oma osa, mida Isamaa soovib lõpetada, enam sinna ei pane, kaob tegelikult inimestel suuresti motivatsioon sinna raha panna. Seda me näeme teise ja kolmanda samba maksete erinevuse suurusest. Inimene kaotab oma tulumaksusoodustuse, see raha tuleb riigile, riik saab selle ära kulutada. See on see, mida Isamaa tahab, ehk teha seda varjatud maksutõusu, tulla inimestele omaenda rahaga kosja ja siis selle arvel pakkuda ja täita oma poliitilisi lubadusi. See on küüniline ja kahepalgeline. 

Täna menetluses olev eelnõu liigub risti vastupidises suunas. See tugevdab teist sammast, loob võimaluse nendele, kes lahkusid, tulla sinna varem tagasi ehk kümne aasta asemel viie aastaga. Mida varem inimene uuesti koguma hakkab, seda kauem ta saab oma pensioni jaoks koguda, seda paremini töötab see liitintress seal. Tehtud kahju kahjuks enam tagasi ei saa pöörata. See raha, mis välja võeti, selle võrra on inimestel pension väiksem nii teisest sambast kui ka tegelikult esimesest, sest ka esimese pensionisamba osa, mis oli teise kantud, kulutati ära. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Loome selle võimaluse, et saaks kiiresti ikkagi inimesed uuesti liituda ja oma pensionipõlve panustada. Need on mõistlikud, paindlikud ja vastutustundlikud muudatused.

Juba eespool jutuks olnud viie aasta nõue, et riik ja poliitikud ei saaks muuta sotsiaalmaksu osa, mida riik kannab esimesest sambast teise sambasse, et sinna luua viieaastane puhver otsuse ja rakendamise vahel, see aitab kaasa ka Eesti majanduskasvule ja kindluse andmisele, et pensionikogujad, pensionifondid saavad Eesti ettevõtetesse investeerida, nad teavad, et see on pikaajaline tulu, ja seeläbi investeeringud Eestisse rohkem tulevad meie oma inimeste, meie oma pensionikogujate rahast. 

Peame endale ausalt tunnistama, et ainult riiklik pension ei taga piisavat sissetulekut vanaduspõlves. See osakaal on pigem langev, alla 50% pensionieelsetest sissetulekutest. Selleks, et tagada endale pensionipõlves väärikas pension, peame me igaüks ise panustama. Riik on loonud selleks väga head ja soodsad maksusoodustusega võimalused, teise ja kolmanda pensionisamba. Kui neid kasutada, siis aeg ja liitintress töötavad meie kasuks, see on paratamatus, raha pensionipõlveks kasvab. Mida varem sellega alustada, seda parem. Antud eelnõuga me nüüd selle võimaluse uuesti loome neile, kes on teisest pensionisambast korra lahkunud. 

Meie ülesanne poliitikutena on mitte lõhkuda inimeste kindlustunnet, vaid seda tugevdada, mitte pakkuda lühiajalist populismi, nagu me nägime eeskätt Isamaa poolt, kui teine sammas puruks löödi, vaid võtta pikaajaline vastutus ja pakkuda pikaajalist vastutustundlikku poliitikat inimestele ja mitte teha Eesti inimesi vaesemaks, vaid aidata neil oma tulevikku kindlamalt üles ehitada. Seega, see eelnõu kõike seda teeb ja minu soovitus on seda toetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. (Vahelehüüe.) Vabandust, läbirääkimiste osa. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 935 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuli kell 17.15. 

Liigume edasi tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu (936) esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan siis neid muudatusi võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse eelnõus. Selle eelnõu suur eesmärk on tugevdada võitlust finantspettuste vastu Eestis, mis on ühiskonnas väga selgelt teadvustatud, aga mida ikkagi juhtub. Finantspettused juhtuvad. Inimestelt petetakse raha välja ja petetakse välja ka ettevõtetelt. 

Viimastel aastatel on finantspettuste arv ja sellega kaasnevad kahjud kiiresti kasvanud. Petturid kasutavad aina keerulisemaid võtteid – telefonikõned, võltsitud veebilehed ja arved, sotsiaalne manipuleerimine, tehisaru. Nende kõigiga mõjutatakse inimesi tegema ülekandeid, mida nad tegelikult teha ei soovi ja mida nad ei ole läbi mõelnud. Möödunud aastal kaotati sellega 29 miljonit eurot. Praegu on sama olukord, kuigi hoiatusi on väga palju, paljud inimesed siiski ei suuda petturite kavatsusi ära tunda. Löögi all on ka ettevõtted, korteriühistud ja mittetulundusühingud, kelle pangakontosid üritatakse tühjendada ja pahatihti edukalt.

Paraku kehtiv õigusraamistik ei anna pankadele kiire sekkumise võimalust, kui on alust arvata, et inimene on sattunud pettuse ohvriks. Sageli avastatakse probleem alles siis, kui raha on juba edasi liikunud ning selle tagasisaamine on pea võimatu. Ma siiski rõhutan, et seda probleemi süvendab ühiskonnas maad võttev individualismi ja privaatsuse liikumine, mis justkui annab kurjategijatele rohkem õigusi kui ausatele inimestele ja nende ohvritele. Aga petturite vastu peab saama tegutseda – tegutseda enne, kui raha on jäädavalt kadunud. Sellega on kiire. Ühtlasi ka rahapesueelnõude takerdumine Riigikogus on siin probleem. Selgemad reeglid aga aitavad kiiremini sekkuda ning inimeste ja ettevõtete raha paremini kaitsta. 

Seadustes tehakse põhimõtteliselt kaks suurt muudatust. Esiteks antakse pankadele selge õiguslik alus makse ajutiseks peatamiseks ja täiendavate kontrollide tegemiseks. Seda juhuks, kui esineb põhjendatud kahtlus, et inimest on petetud või manipuleeritud makset kinnitama. Põhjendatud pettuse kahtluse korral on pangal õigus jätta makse tegemata isegi siis, kui mõlemad pin-koodid on sisestatud. Üldiselt on üks skeem, et inimene pannakse uskuma, et ta suhtleb pangaga, aga tegelikult juhendab teda pettur. Selle tulemusena tekivad arusaamatud liikumised kontodel, on olukord, kus ainult pank saab sekkuda. Samas ei anna see pankadele suvaõigust inimeste makseid peatada. Sekkumine peab tuginema selgetele riskinäitajatele ja olema ajutine. Inimestega võetakse ühendust ning selgitatakse välja, kas ta ikka soovib ülekannet teha. Kui kahtlused langetavad ära, peab pank esimesel võimalusel makse läbi laskma.

Teiseks luuakse pankadele ning makseasutustele õiguslik alus pettuste tuvastamise tõkestamiseks, vajaliku info vahetamiseks. Meie privaatsusliikumistele jällegi peaks see olema hästi vastukarva, aga ma õnneks ei ole kuulnud seda selle eelnõuga seoses, vaid kõigi teistega. Pangad ja makseasutused saavad õiguse jagada omavahel vajalikku teavet, ka Politsei- ja Piirivalveameti ning Riigi Infosüsteemi Ametiga. Jagada saab üksnes sellist teavet, mis on vajalik pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks. Paratamatult on siin vaja kaalutlusõigust, mida näiteks rahapesueelnõude puhul arvatakse, et ei tohi üldse ollagi. See on paratamatu, see on kogu riigis niimoodi, et vastutavad ametnikud, ametiisikud, ka pangametnikud, peavad saama kaalutleda.

Praegu võib esineda näiteks olukord, kus ühel pangal on info võimaliku kahtlase isiku konto kohta mõnes teises pangas, kuid nad ei saa seda infot jagada. Aga pettus ja rahapesu on just asutustevaheline ja rahvusvaheline ning info liikumine on kriitilise tähtsusega. Samal ajal saab pettur läbi selle konto raha sekunditega mõnesse teise riiki kanda. Muudatuste tulemusel saab sellist infot operatiivselt edastada ja see võimaldab teisel pangal või ka näiteks Politsei- ja Piirivalveametil aegsasti sekkuda. 

Aga pangad ei saa oma suva järgi andmeid edastada. Andmeid võib jagada üksnes põhjendatud pettuse kahtluse korral ning eelnõu näeb ette andmekoosseisud, mida on lubatud jagada. Eelnõu aitab kaasa ka rahapesu tõkestamisele. Välja petetud raha püütakse reeglina kiiresti edasi kanda ning varjata ja legaliseerida kuritegelikku tulu rahapesuvõtetega. 

Sellepärast ma veel kord kutsun üles Riigikogu võtma tõsiselt ka siin aeglaselt liikuvaid eelnõusid, millega on palju vaeva nähtud. Kokkuvõttes annab eelnõu pankadele täiendavad tööriistad, mis aitavad vähendada pettustega tekitatud kahju ning tugevdada usaldust Eesti finantssüsteemi vastu. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väga vajalik eelnõu. Me tõesti näeme, et pettustega tegelemine on ülioluline. See peab olema meie prioriteet, sest see on läinud juba epideemia tasemele, kaotatakse kümneid miljoneid eurosid. Aga minu murekoht on see, et see eelnõu jõudis Riigikogusse alles hiljuti, mistõttu me tegelikult jõuame ainult esimese lugemise läbida. Me küll siin Riigikogus teeme näiteks ka see nädal niimoodi, et nii teine kui ka kolmas lugemine läbitakse paari päevaga. Aga niivõrd tähtsa küsimuse puhul jääb eelnõu toppama sisuliselt kogu suveks. 

Minu küsimus on see, miks sellega niivõrd palju aega läks. Kui oleks paar nädalat tagasi jõutud, oleks komisjonist läbi läinud, siis oleks me tegelikult saanud ka see nädal nii teise kui ka kolmanda lugemise ära teha ja oleks suveks ikkagi ülioluline küsimus vähemalt osaliselt lahendatud.

Põhjendatud küsimus! Aga veel rohkem põhjendatud on see rahapesu eelnõude puhul, et miks venitatakse, miks suleti üldse Rahapesu Andmebüroole ja maksuametile juurdepääs täitmisregistrile ehk kiirele tegutsemisele. Miks siis strateegiliste andmete analüüsiga ei tohi vastutav amet tegelda ja just tema ei tohi omada seda kaalutlusõigust, mis tal kogu maailmas andmete töötlemisel on? 

Aga selle eelnõu ajalugu on minu silmis umbes kaks aastat. See tundub aeglane, aga tegelikult seesama liikumine, millele ma viitan, kuidas sotsiaalmeedias hõisatakse kaasa igasuguseid süüdistusi riigi aadressile, et ta mõõdab kiirust ja tahab makse kätte saada ja rahapesu andmeid ja kõiki neid asju. Vastutuul on olnud väga tugev. Ja muidugi on olnud ka turuosalistega kõvasti peamurdmist, et mida täpselt saab teha ja mis võib saada sellele eelnõule saatuslikuks. 

2024. aastal kirjutati juba selle kohta midagi koalitsioonileppesse, aga mina algatasin selle, ma usun, ka 2024. aasta lõpus, teadmata, et selline säte seal oli. Inimeste peas see teadvustub teatud hetkel. Esimene sihuke asjaosaliste kogunemine oli jaanuaris 2025. 

Aga veel kord, üldine õhustik on pättidega võitlemiseks väga halb, sest kõik püüavad tõestada, et tegelikult on politseinikud pätid. See liikumine on intensiivne ja Facebookis või sotsiaalmeedias kogub palju klakööre. Kõik on häälestunud sellele, et tegelikult on vaja kõike varjata ja privaatsust kaitsta, mitte pätte püüda. 

Aga me oleme nii kaugele jõudnud ja mul oli hea meel, et te toetate seda eelnõu kuuldavalt ja et seda tehti ka komisjonis. Selle eelnõu esitlemisel ei olnud mingit poliitilist mängu. Aga ma nimetan seda teatud irooniaga, sest kui rasked on teised samasugused asjad, kus tõesti hädavajalike andmete kättesaamine ja nende järgi tegutsemine on ilmselgelt vajalik. Kui raske nende kõigiga on, kui palju on süüdistusi, kui palju tühje kõnesid siit puldist! Aga teie erakonnaga on samuti olnud sellest lihtsam rääkida kui mõne teisega.

Henn Põlluaas, palun! Hennu ei ole. Urve Tiidus, palun! Jah, nüüd Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väga mõistlik eelnõu ja teoreetiliselt saaksime septembris selle juba vastu võtta. Aga küsimus puudutab seda, kas teil on indikatsioone, ja kindlasti on, kuivõrd pangad on ja kui kiiresti nad on valmis kõik need põhimõtted oma töös käivitama.

Aitäh! Pankadega on selles mõttes kooskõla olemas ja pigem on probleem selles, et pangad oma riske, mida ju nemad kannavad, on võtnud sedapidi, et nad sekkuvad rohkem, kui on vaieldamatult alust. Noh, keegi pole kannatanud, aga meid on siin ka kohtusse antud rahapesuteemadel, üks pank on andnud ettekäändel, et näed, et see andmete küsimine, mis on küll rahvusvaheline rutiin, õigus neid saada, see ei olnud küllalt selgelt seaduses kirjutatud. Üks pank on oma riske niimoodi riigi peale ladunud ja loodab ka suure rahasumma peale. Nii et jah, üldiselt pangad ikkagi teavad, et neil on probleem. Nemad saavad selle löögi, kui raha läheb pangast kaduma, ja teevad siin selle eelnõu suhtes head koostööd. 

Mis veel peab lisama, et Euroopa Liidus on kokku lepitud ja siin paari aasta jooksul jõustumas seadus, mis pankadele väga suure riski paneb ja isegi kohustuse. Praegu on õigus selle eelnõuga, see eelnõu annab õiguse peatada, aga Euroopa direktiiv on tulemas või isegi otsekohalduv määrus, mis lausa nõuab neid peatamisi. Aga meil on kiire, me peame seda enne tegema. Küllap me kuuleme veel pahandusi ka selle kohustusega. Ütleme niimoodi, et see Euroopa regulatsioon ei ole mitte pilvitu, aga teeme nii palju, kui me saame, mõistlikkuse piires.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister, kas te oskate öelda, millist riiki võib pidada eeskujuks finantspettuste vastu võitlemisel?

Aitäh! Ma ei oska tõesti seda niimoodi nimetada. Aga ma arvan, et see eelnõu on selles mõttes eeskujulik, et ta tahab teha kiiremini, kui Euroopas on kokku lepitud. Probleem on teadvustunud Euroopa tasemel ja Eesti on kiirem kui see kohustus, mis võetakse kollektiivselt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Samuti kiidan eelnõu siia saali toomise ja tutvustamise eest. Aga Andre Hanimägile vastates rääkisite ka finantspettuste teel saadud, ma ei tea, raha tuvastamisest ja kriminaaltulu ka konfiskeerimise võimalustest. Seetõttu ma küsiksingi. Selleks, et me finantspettustega saaksime efektiivselt tegeleda, lisaks sellele eelnõule oleks ilmselt vaja veel kahte teist eelnõu. Kas te seda seost kirjeldaksite, kuidas lihtsalt ennetamisest ja tõkestamisest ei piisa, vaid on rahapesuga tegelemiseks vaja veel hoobasid riigile?

Aitäh! Jah, ma olen väga mures selles, et toetus sellistele asjadele on valikuline ja pigem on palju sihukest populistlikku ja pealiskaudset, aga ka omakasupüüdlikku vastuseisu sarnastele asjadele. Ja need kaks eelnõu on ka Riigikogus. Üks on see täitmisregistriga seotud asi, see peaks olema nüüd esimese lugemise läbinud. Aga valitsuses läks aega sellega ikka väga raskelt, väga kaua otsiti kunstlikke ettekäändeid seda pidurdada, mis on olnud väga frustreeriv, ettekäändel, et kiiresti ei tohi, kuigi aeglaselt saab igal juhul andmeid küsida pangaväljavõtte kohta, kui on rahapesukahtlus, aga rahapesuga on väga kiire alati, seal ei ole aeglast kriminaaluurimist, millega seda siis võimalik teha. See on riskipõhine lähenemine, aga just seda paralleeli toodi rahandusministrile ja pidurdati selle eelnõuga, et ei, et kriminaalmenetluses, vaadake, kui pikad protseduurid ja paks raamat on. Rahapesutõrjes on ka paksud raamatud ja ainult selle vahega, et kõike tuleb teha väga kiiresti, riske kiiresti hinnata. Ja sammud ei ole lõplikud ega nii piiravad kui kriminaaluurimisele järgnevad karistused. See on teistmoodi tegevus. Ja teine on see 640 uuesti arutamine, mida on ka siin blokeeritud vigaste argumentidega väga vihaselt. Ma kavatsen sellega edasi liikuda, nii oma fraktsiooni kui ka koalitsioonipartnerit veel veenda. On muidugi siin fraktsioone, kes ei ole huvitatud arutelust, mis väljub sellise isikliku ründamise ja teeskluse raamidest. Seda eile õhtu näitas ja ka selle eelnõuga seoses. Aga ma arvan, et see on meile hädavajalik strateegiline andmete, üks asi on siis see eelnõu täitmisregistri asi, mis on kiire tegutsemine, aga selline strateegiline andmeanalüüs on vajalik rahapesus ka, see 640, kusjuures rahapesutõrje toimub ju pseudonüümitult. Siin ei ole mingisuguseid inimeste nimesid ja isikuandmeid, mida suvaliselt otsitakse, vaid reageeritakse teatud mustritele. Nii et väga on vaja neid kahte eelnõu. Jätkan sel teemal, kui saatus lubab, sügisel. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun kõnetooli ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Riigikogu õiguskomisjoni istung toimus teisipäeval, 9. juunil ja kutsutud olid rahandusminister Jürgen Ligi, Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja nõunik Jarmo Lilium. 

Jürgen Ligi tutvustas eelnõu ja meil toimus väga põhjalik arutelu sellel teemal. Näiteks Varro Vooglaid küsis, kas juhul, kui mehhanism on mõeldud eeskätt tagama pangaklientide huvi, ei võiks selle kohaldumine olla klientidele valikuline. Ta pakkus, et vaikimisi võiks mehhanism küll kõikidele rakenduda, kuid näiteks veebipangas võiks inimesel olla võimalus see enda suhtes välja lülitada. Selle peale vastas Jürgen Ligi, et tegelikkuses ei oska inimesed tihti oma riske ise õigesti hinnata, isegi juhul, kui nad on absoluutselt kindlad, et nendega sellist asja nagu petmine mitte kunagi ei toimu. Proua Tõniste rõhutas, et eelnõu annab pankadele eeskätt võimaluse teha makseprotsessi sisse see vajalik paus, et võtta panga enda initsiatiivil kliendiga ühendust ning kontrollida tegelikku olukorda enne tehingu täitmist. Kui kõik on korras, siis toimub makse viivitamatult. 

Valdo Randpere küsis seejärel eelnõu § 724⁷ lõike 5 sõnastuse kohta, mille kohaselt ei tohi makseteenuse pakkuja maksejuhise kättesaamist lisaturvameetmete rakendamiseks edasi lükata kauemaks, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 j 2 nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks on mõistlikult vajalik. Ta küsis, mida see "mõistlikult vajalik" täpsemalt tähendab. Jarmo Lilium lisas, et siin kasutataksegi seda üldist määratlemata õigusmõistet, sest konkreetset aega ei saa niimoodi sätestada. Ta selgitas, et eeldus on siiski see, et kõik asjaolud selgitatakse välja hiljemalt järgmisel arvelduspäeval. Aga põhjus, miks see aeg võib pikemaks osutuda, on lihtsalt see, et võib-olla nii kiiresti inimesega ei ole võimalik ühendust võtta, et välja selgitada lisadetaile. 

Maria Jufereva-Skuratovski, mina küsisin, kas see eelnõu laieneb ka mittepankadest krediidiandjatele, näiteks kiirlaenu pakkujatele, ehk kas neil ka tekib rohkem võimalusi jagada informatsiooni PPA, RIA ja teiste pankadega. Siiri Tõniste vastas, et mittepankadest krediidiandjad ei ole hetkel veel eelnõuga kaetud, kuid nad on ise selles osas Rahandusministeeriumi poole eelnevalt pöördunud. Selleks hetkeks oli aga eelnõu juba valitsuses ning seetõttu ei saanud neid enam nii kaasata. Aga ta kinnitas, et selles osas on siiski üks mõte praegu töös, mis võimaldaks ka neil osaleda just pettustega seotud informatsiooni vahetamises. 

Varro Vooglaid küsis, kuidas on plaanis säilitada informatsiooni niinimetatud valepositiivsete juhtumite kohta. Ehk kui tekkis kahtlus, et konto on seotud pettusega ning seda informatsiooni jagatakse teiste krediidiasutustega, politseiga ja nii edasi, seejärel aga näiteks järgmise 24 tunni jooksul selgub, et pettust ei toimunud, kuid informatsioon isiku konto kohta on juba teiste asutuste andmebaasides. Jürgen Ligi vastas, et andmekaitse üldised põhimõtted kehtivad siiski igal juhul ning sellist olukorda ei tohiks tekkida, et inimesel on tulevikus mingisugused probleemid seoses sellega. Siiri Tõniste sõnas, et selle küsimuse võib ministeerium kaasa võtta ja veel läbi mõelda, kas selles osas võib esineda mõni murekoht. Eeldus on see, et selliste juhtumite puhul andmed kustutatakse ega jää kuidagi andmebaasidesse ringlema.

Jõudsime ka menetluslike otsuste juurde. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. juunil ehk täna, konsensuslikult kinnitati; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka konsensus oli; teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. juuni kell 17 ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva-Skuratovski. Ka konsensuslikult oli kinnitatud. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Volituse alusel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõneleb Andre Hanimägi. 

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 936 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 18. juuni kell 17. Oleme läbinud kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Madis Timpsoni, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallase, Peeter Ernitsa ja Lea Danilsoni-Järgi algatatud notari tasu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 941 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Madis Timpsoni.