Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Urmas Reinsalu, palun! Kas te, Urmas Reinsalu, soovite anda eelnõu üle? (Saalist vastatakse.) Härra Urmas Reinsalu, palun, kui te soovite anda üle eelnõu, siis on teie kord praegu. Head kolleegid, meil on praegu eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Urmas Reinsalu, ma kuulutan teid kolmandat korda välja. Urmas Reinsalul on viis arupärimist, siis kahe minuti kaupa. Palun!

Selge. Aga, lugupeetav rahvaesindus! Isamaa ja Res Publica Liit oli varem, aga praegu on Isamaa Erakond. Selles loogikas esitan ma arupärimised, viis tükki, parlamendiliikmete poolt annan üle valitsuse liikmetele. 

Ma tahan kõigepealt öelda, et selline kiirkorras, puntraviisi legitiimsust mitteomavate eelnõude läbisurumine, mida valitsus püüab praegu teha, on kohatu. Seetõttu me tegime ettepaneku esmaspäeval rida vastakaid tundeid ja vastuseisu tekitavaid eelnõusid läbivedamise asemel võtta need päevakorrast välja. Kahjuks sellega ei arvestatud. Ja see tekitab olukorra, kus Isamaa seisukoht on, et me peame kehva poliitika läbisurumist pidurdama. Ja selleks me oleme täna valmis. 

Teiseks, Riigikogu puhul on tulnud teade, et kutsutakse kokku, juhul kui täna ei õnnestu seda istungit tulemusrikkalt lõppu lohistada koalitsiooni poolt, istung 14. juunil, leinapäeval. Ma arvan, et see ei ole sümboolses tähenduses kohane. Üleskutse on meil selline, et hästi, see on parlamentaarne vastasseis, aga on olemas ka väärikuse küsimused. Ettepanek on sellisel juhul leida muu nädalapäev valitsuskoalitsiooni tahte realiseerimiseks, olgu selle nädala reedel, laupäeval või järgmise nädala mingi muu tööpäev. 

Kuid ma annan selle loogikaga üle kõigepealt arupärimise sotsiaalministrile lastetoetuste tuleviku kohta. Nimelt on proua Kallas teatanud, et valitsus on kokku leppinud, et 2028. aastaks lastetoetusi vähendama asuda, ja härra Ligi on teatanud, et lastetoetused on minevik. Tõepoolest, riigi eelarvestrateegias on juba 100 miljonit eurot lastetoetuste mahtu 2029. aastast vähendatud. 

Aitäh teile! Aitäh, Urmas Reinsalu! Palun järgmine arupärimine! 

Ja me ootaksime vastust siis proua Jollerilt selle küsimuse kohta. Ole hea! (Ulatab arupärimise juhatajale.)

See on tähendusrikas eelmise arupärimise puhul, et ainus sõnum, mis valitsuselt on tulnud enne nende ametiaja lõppu, on veel täiendavalt lastega perede toimetulekut habrastada, suutes teha seda poliitilise retoorikaga. Ma arvan, et see on kohatu.  

Nüüd, järgmine arupärimine on Kristen Michalile puudutavalt peaministrile arupärimist Rail Balticu projekti riikidevaheliste kokkulepete kohta. Nimelt, esmaspäeval riigieelarve kontrolli komisjonis selgus hämmastav asjaolu, et riikidevaheline kokkulepe on sõlmitud 2017. aastal Rail Balticu projekti realiseerimiseks lõpptähtajaga, et ta saavutab valmiduse 2025. aastal. Nagu me loodusvaatluste teel suudame tuvastada, seda ei ole juhtunud, vaid see projekt on retoorikas ametiisikute, erinevate riikide esindajate poolt edasi lükkunud 2030. aastani, kuid Kliimaministeeriumi esindajad kinnitasid, et mingit riikidevahelist kokkulepet ei olegi sõlmitud selle kohta, milline on uus valmimisaeg. See tähendab, et 25 miljardi euro suurusjärgus, mida hindab Euroopa audiitorite koda, projekti puhul ei olegi uut kokkulepet, millisel ajal see üldse valmib.  

See kahtlemata tekitab rea küsimusi. Mis otstarbel niisugust suhet ei ole määratletud? Milline on valitsuse kavandatav agenda selle projekti rahastamiseks? Nimelt, esmaspäeval on kuulda olnud, et meil on täiendavalt 2027. aastal riigi eelarvestrateegia väliselt puudu veel 150–200 miljonit eurot. Nendest küsimustest johtuvalt ootame valitsusjuhilt vastuseid selle nii suure investeerimismahuga projekti õigusselguse kohta. 

Aitäh!

Kolmas arupärimine puudutab värskelt ilmunud OECD ja IMF-i aastaraporteid Eesti majanduse väljavaadete kohta. Me sooviksime peaministrilt teada seda, et raportid on mahukad ja sisaldavad ka erinevaid poliitikavalikuid, mis on vastuvõetavad ilmselt poliitilistele jõududele ja mis ei ole vastuvõetavad ühiskondliku arutelu korras, kuid on olemas rida põhijäreldusi nendes raportites. Esiteks, me markeerime ära jätkusuutliku rahandustrajektoori, mille ülikriitiliselt toovad välja mõlemad eksperdiinstitutsioonid, ja teiseks, tõsise probleemina tööjõu tootlikkuse suhteline langus, mis meil on viimaste valitsuste ajal aset leidnud. 

Me soovime peaministrilt käsitlust nende raportite pinnalt, milliseid samme on valitsus viimastel aastatel astunud tööjõu tootlikkuse parandamiseks, aga ka milliseid valitsuse sammud on tegelikkuses suhtelist Eesti majanduse konkurentsivõimet tööjõu tootlikkuse vallas hoopis alandanud, et meil oleks relevantne käsitlus suhtumises nende raportite kriitikasse Eesti majanduse väljavaadete kohta. See eeldab ausalt ka valitsuse tegemistele või tegematajätmistele silmavaatamist. Aga ma loodan, et peaminister suudab üle olla päevapoliitikast ja anda käsitluse, mis annab objektiivse hinnangu praegusele kujunenud olustikule meie majanduse konkurentsivõime viimaste aastate nõrgenemise kohta nii Euroopa kui ka meie Läänemere regiooni tasemel. Ole hea!

Järgmine arupärimine on samuti kellele? Härra peaministrile. See puudutab riigivõla kiiret kasvu Eestis. OECD on oma aastaraportis, mida esitleti esmaspäeval, toonud ära, et trajektoor riigi rahanduse vallas on Eesti valitsuse praeguse poliitika tulemusena jätkusuutmatu. Konkreetse indikaatorina on ära toodud, et 2050. aastaks sama poliitilise agenda jätkumisel saavutab Eesti võlakoormus juba 100% SKP-st. Sada protsenti SKP-st! Meie mure on see, et valitsus ei ole olnud võimeline andma ühtegi relevantset käsitlust selle kohta, milline on keskpikas plaanis jätkusuutlik riigi rahanduse kontuur lähemateks aastateks. Teiseks, milliseid samme plaanib valitsus rahanduse kursi jätkusuutlikuks muutmiseks? 

Ma arvan, et on asjakohane, et enne seda, kui valitsus asub ette valmistama 2027. aasta eelarve koostamist ja 2027.–2030. aasta riigi eelarvestrateegia koostamist, on meil võimalik parlamentaarse arutelu käigus valitsusjuhiga saada selgus valitsuse rahanduspoliitiliste kavatsuste kohta. Hetkel on see mattunud udusse. Veelgi enam, ka eelarveväliselt on valitsus üle antud eelnõudega ja poliitiliste initsiatiividega järgmise nelja aasta perspektiivi vaadates sadade miljonite eurode ulatuses võtnud valimisjärgsesse aega kohustusi. See ei ole kindlasti mitte aktsepteeritav käitumisjoonis valitsuse poolt. Aitäh! 

Ma annan üle järgmise arupärimise, mis puudutab ajalehtede kojukande hinda ja riigi toetuspoliitikat selles valdkonnas. Täielik müsteerium! Ja me küsime härra Terraselt selgust. Mul oli au ka osaleda majanduskomisjoni istungil läinud nädalal. Lõbus komisjon, energiline komisjon, aga vähe villa. Minu küsimused puudutasid seda, et Omniva oma kalkulatsioonides – mida ei ole vaidlustanud ka meedialiit ega ei vaidlustanud ka valitsuse esindajad – on planeerinud efektiivse kulu ajalehtede kojukandele universaalteenuse raames neljaks aastaks suurusjärgus 16 miljonit eurot. 

Ja nüüd, kui kavandatakse postiseaduse muudatusi, on valitsus kirjutanud sinna sisse elegantselt selle, et kui toimub Omniva erastamine, siis meil ei teki mitte mingit vabaturgu, vaid Konkurentsiameti määratud kasumiga tegutsev monopoolne ettevõte, lepinguliselt. Selles monopoolses seisundis on võimalik saada ka riigieelarve toetusi. 

Summad on soliidsed. Järgmiseks neljaks aastaks on planeeritud, nagu ma ütlesin, meedialiit näeb ette suurusjärgus 16 miljonit eurot võrreldes tänaste tehioludega. Ja valitsuse esindajad on olnud võimetud vastama põhimõttelistele küsimustele, a) kui see Omniva erastamine läbi viiakse, siis milliseks kujuneb tegelik kulupõhine hinnastamine, ja b) milline on valitsuse poliitika selle tulemusena. Kas siis kulupõhiselt leiab aset kojukanne ja nende teenuste osutamine või valitsuse arusaama järgi tuleb asuda seda doteerima riigieelarve sihteraldisena, nii nagu seda väiksemas mahus on tehtud ka pretsedendina siin pooleteise miljoni euroga varem? See on väga olulise kaaluga, see puudutab suurt summat järgmise eelarvestrateegia perspektiivis. Valitsuse esindajatelt ei tulnud ühtegi relevantset vastust a) ei selle kohta, milline kujuneb tegelik prognoositav hind välja, ega b) selle kohta, kas neid eelarve eraldisi kavatseks teha või mitte. Selles hämas loodame luua selgust, mis on parlamendiliikmete ülesanne. Aitäh!

Aitäh! Mul on vähemalt hea meel, et ettekandja tunnistas, et tegemist on katsega Riigikogu tööd tõkestada. Aivar Kokk, palun! (Hääl saalist.) Ma tsiteerisin seda, mida ettekandja ütles, ma ei ole rohkem midagi lisanud. Palun!

Mul on anda üle arupärimine peaminister Kristen Michalile. Teema on Rail Balticu projekti edenemine ja Läti-poolse koostöö kohta. Seitse küsimust. Milline on Vabariigi Valitsuse hinnang Rail Balticu projekti tegelikule edenemisele Lätis ning kas valitsus peab realistlikuks, et Läti rajab Rail Balticu ühenduse Eesti piirini kavandatud tähtaja jooksul? Teiseks, milliseid ametlikke kinnitusi või siduvaid kohustusi on Eesti saanud Lätilt Rail Balticu väljaehitamise kohta kuni Eesti-Läti piirini? Millised oleksid Eesti jaoks rahalised ja majanduslikud tagajärjed juhul, kui Eesti lõpetab Pärnu-Heinaste lõigu väljaehitamise oluliselt varem, kui Läti jõuab välja ehitada ühenduse Eesti piirini? Kas Vabariigi Valitsus peab vajalikuks kaaluda Rail Balticu ehitustööde peatamist või ehitustempo ümberhindamist Pärnu-Heinaste lõigul seni, kuni Läti on andnud piisavalt tagatised Rail Balticu väljaehitamiseks Heinasteni, või kui ei, siis millistel põhjustel? Kui palju on Rail Balticu Eesti osa eeldatav maksumus kasvanud võrreldes projekti algsete hinnangutega ning millised on peamised põhjused, mis on viinud ehitusmaksumuse suurenemiseni? Arvestades Rail Balticu maksumuse märkimisväärset kasvu võrreldes projekti algsete hinnangutega ning jätkuvalt ebakindlust projekti edenemise osas Lätis, kas Vabariigi Valitsuse hinnangul on Rail Baltic Eesti jaoks endiselt majanduslikult otstarbekas ja pikaajaliselt jätkusuutlik investeering? Kui jah, siis millistele analüüsidele hinnang tugineb? Ning viimaseks, kui suured dotatsioonid on kavandatud Rail Balticu raudteetaristu ülalpidamiseks ja rongiliikluse korraldamiseks pärast objekti valmimist? Aitäh!

Aitäh teile! Jaanus Karilaid, palun! Kolm arupärimist või eelnõu, nii et kahe minuti kaupa. (Kõneleja täpsustab.) Jah, aga kahe minuti kaupa: üks, siis teine, siis kolmas.

Head kolleegid! Esimene arupärimine on sotsiaalminister Karmen Jollerile ja puudutab tervishoiuteenuste kättesaadavust. Eesti tervishoiusüsteemi üheks suurimaks väljakutseks on juba pikki aastaid kujunenud tervishoiuteenuste kättesaadavus. Avalikkuses on üha enam kõneainet pakkunud pikenevad ravijärjekorrad, tervishoiutöötajate puudus ning patsientide kasvav omaosalus tervishoiukulude katmisel. Mitmetes piirkondades on keeruline pääseda õigeaegselt nii perearsti kui ka eriarsti vastuvõtule, samal ajal vananev elanikkond ning kasvav surve tervishoiusüsteemi rahastamisele. Riigil lasub kohustus tagada inimestele vajalik tervishoiuteenus mõistliku aja jooksul, sõltumata nende majanduslikust olukorrast. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, on meil sotsiaalministrile kolm sisuküsimust, kuidas sellisest keerulisest olukorrast välja tulla ja mis on need lahendused, ning küsime ka värskemat tervishoiupilti viimase aja arengute kohta. Sellele arupärimisele on alla kirjutanud peale minu veel Henn Põlluaas ja Ants Frosch. 

Hakkame ükshaaval minema! Järgmine arupärimine on jällegi sotsiaalminister Karmen Jollerile. Seekord puudutame hooldereformi ja hooldekoduteenuse kättesaadavust. Valitsus käivitas, me teame, hooldusreformi eesmärgiga parandada eakate hooldusteenuste kättesaadavust ning vähendada inimeste ja nende perede rahalist koormust. Reformi tutvustamisel kinnitati avalikkusele, et hooldekodukoha maksumus muutub inimesele senisest jõukohasemaks ning teenus paremini kättesaadavaks. Praktikas aga on jätkuvalt nii probleemiks hooldekodukohtade kõrge hind, omaosaluse suurus ja kohalike omavalitsuste erinev võimekus selle teenuse tagamisel. Paljud pered peavad endiselt kandma märkimisväärset rahalist koormust. Seetõttu on oluline hinnata, kuidas me saaksime selle reformi adekvaatsemalt eesmärkideni jõuda. Samuti vastavalt kodu- ja töökorrale, § 139, on meil kolm sisuküsimust. Jällegi, Jaanus Karilaid, Henn Põlluaas ja Ants Frosch on sellele arupärimisele alla kirjutanud. 

Ja kolmas arupärimine on peaminister Kristen Michalile. Seda juba Saaremaa mees Mart Maastik puudutas, see on Rohuküla raudtee taastamine. Sellest on pikalt räägitud, eeltööd on põhjalikult tehtud. Turba–Riisipere lõik on valmis, ehitusprojekt on valmis, keskkonnamõjud on hinnatud ning Hiiumaa ja Läänemaa on seda oodanud juba aastakümneid. Riik on samal ajal investeerinud märkimisväärselt raudteetaristu arendamisse teistes piirkondades, kuid kaks maakonda – Läänemaa ja Hiiumaa – on sellest regionaalpoliitilisest omamoodi võluvitsast välja jäetud. Nii et ühelt poolt on valitsus seadnud eesmärgiks soodustada keskkonnasäästlikku liikumist, vähendada transpordisektori heitmeid ja tugevdada regionaalset sidusust, aga Rohuküla raudtee ehitamine on jäänud soiku, kuigi praktiliselt kõik kuus parlamendierakonda, kes siia on valitud, on seda lubanud teha. Kõik kuus! Ja see on sügavalt ebaõiglane, et Läänemaa ja Hiiumaa ei ole saanud raudteetaristu arendamisest osa. Meil on kokku viis sisuküsimust. Jaanus Karilaid, Henn Põlluaas ja Ants Frosch on selle allkirjastanud.

Aitüma! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on üle anda arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister härra Terrasele. See on seotud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate otsetoetuste jätkuva ebavõrdsusega. 

Tegelikult on juba pikki aastaid olnud see situatsioon, kus Eesti, kes on klimaatiliselt viletsamates tingimustes ja ka mullastiku boniteedi viletsamates tingimustes, aga saab poole vähem toetusi kui Prantsuse või, ma ei tea, Saksa põllumehed. See on tegelikult tõsine probleem. Kõige parem oleks, kui üldse mingeid toetusi ei makstaks. Kahjuks seda süsteemi meie muuta ei saa. 

See, mida me palume siin muuta või vähemalt esitame küsimusi härra Terrasele, ongi see, et millised on konkreetsed sammud Eesti valitsuse poolt, et seda ebavõrdsust likvideerida. Ei hakka pikemalt teie aega raiskama. Alla on kirjutanud peale minu veel Jaanus Karilaid ja Helir-Valdor Seeder.

Suur tänu teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Toomas Kivimägi! Ma sooviks anda üle kolm arupärimist. 

Esimene neist puudutab väga olulist teemat. Me kõik oleme spordimehed ja spordinaised. Eestis räägitakse multihallist, et multihall võiks Eestisse tulla. Käib debatt selle üle, et kuhu. Omavalitsused on konkureerinud ja esitanud oma mõtteid sellel teemal. Pärnumaa saadikuna mul on hea meel, et ka Pärnu linn on selles konkurentsis omadega sees. Loodan, et kui arupärimisele vastamise aeg tuleb, loodetavasti septembris, siis augustis on otsused tehtud ja saame rääkida tulemustest. Aga mitte sündmustest ette rutates on arupärimine spordimultihalli rajamise kohta ja otsustusprotsessi kohta lugupeetud proua Purgale. Ja siin on hulk küsimusi selle kohta, kuhu riiklikus vaates võiks see multihall olla rajatud. Millised asukohad on perspektiivsed riigi vaates? Kas kõik Eesti piirkonnad ja omavalitsused saavad projekti asukoha osas võrdselt kandideerida või tehakse lõplik otsus valitsuse tasandil eelvaliku alusel? Millistest kriteeriumitest lähtub riik spordimultihalli asukoha ja investeeringu otsustamisel? Kas ka regionaalne tasakaal, ligipääsetavus, majanduslik mõju, sporditaristu vajadus on selles kaardistuses sees? Ja kuidas tagab ministeerium, et otsustusprotsess on läbipaistev ning arvestab kõigi piirkonna huvide ja võimalustega võrdselt? Selline on esimene arupärimine. 

Teine puudutab väga olulist meedet, ühte vanimat Euroopa Liidu toetusmeedet, mis on üles seatud läbi kaasamise, rakendatakse läbi kaasamise. See puudutab LEADER-meetme rakendamist piirkondade rahastuse tuleviku kohta. Antud arupärimine on härra Terrasele regionaal- ja põllumajandusministrina. Pöördume järgmiste küsimustega. Teadupärast aastani 2027, 2026 tegevusgruppi peaks jätkama, aga käivad jutud, et tegelikult on seda meedet rakendamise mõttes plaanis natuke korrigeerida, et tegevusrühmasid võiks olla vähem. Samal ajal kui tegevusrühmasid on vähem, kas siis ka rahastus väheneb või rahastus jääb samaks? Kas ministeeriumil on kavas muuta LEADER-meetme piirkondade piire või struktuuri ning millistel kaalutlustel selliseid muudatusi kaalutakse? Teiseks küsime, kuidas on kujunenud LEADER-meetme senine rahastustase ning kas lähiaastatel on oodata eelarve suurenemist või vähenemist. Kolmandaks, milliseid järeldusi on tehtud senise LEADER-meetme rakendamise analüüsidest ning millised on peamised tugevused ja kitsaskohad? Sest tegelikult käib selle meetmega kaasas tihti palju vaidlusi. Ja viimane punkt, kas ministeeriumil on plaanis muuta LEADER-meetme sisulist fookust ja rakendamise tingimusi? Kui jah, siis millises suunas?

Ja nüüd siis kolmas arupärimine on suunatud energeetika- ja keskkonnaminister härra Andres Sutile. Vabandust, siin on kirjaviga, pärast parandan ära, nimes kahetsusväärselt. Me pöördume teie poole seoses kavandatava Põhjamaade-Balti vesinikutaristu projektiga, mille raames on plaanis rajada ulatuslik vesinikuülekande torustik Skandinaavia ja Kesk-Euroopa vahel ning mille üheks võimalikuks läbivaks riigiks on Eesti. Õigupoolest on käesoleva aasta märtsis valitsuskabinet algatanud eriplaneeringu antud teemal, kus peaks jõudma ka asukohavalikuteni, ja selle juhtpartneriks Eestis on Elering. Samal ajal on kõlanud ka uudis, et võib-olla on hoopis mõistlik mitte teha seda läbi Eesti territooriumi maismaad pidi, vaid kasutada selleks meie mereala. Siin ongi küsimused ka selle kohta, et õigupoolest kas see peaks ikkagi tulema Eestist läbi ja millist mõju see võiks Eestile anda. Sest vesinik ilmselt tööstuse võtmes on olulise tähendusega edaspidi, kui me räägime sellest, et fossiilseid kütuseid ja gaasi ei saa enam tööstuses kasutada. Kas sellest nii-öelda eemalejäämine, et see läheb meist merest mööda ja me sellest kasu ei saa, võiks Eestile olla kasulik või ikkagi on väga selge ja strateegiline eesmärk tuua see mööda maismaad, et Eesti oleks ka sellest saamas majanduslikku kasu? Ja millistel põhimõtetel hinnatakse Eesti osalust projektis ning milline on oodatav majandus- ja strateegiline kasu Eestile? Ja kuidas hindab ministeerium vesinikuturu ohutust, tehnoloogilist usaldusväärsust, keskkonnamõjusid ja Läänemaa ökosüsteemi? Ma tänan!

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on üle anda 22 Riigikogu liikme poolt nii arupärimine kui ka kirjalik küsimus kaitseminister Hanno Pevkurile, mis puudutab sedasama teemat, nii et ma käsitlen seda ühes. 

Hea kolleeg, juhin tähelepanu, et kirjalikku küsimust ei anta siin üle. Kui teil on arupärimine, siis see on teine teema, aga kirjalikku küsimust, selleks kõneks võimalust ei ole. Kumb teil on?

Okei, anname arupärimise üle. Nimelt … 

Kas see on ka sellisena vormistatud?

Arupärimisena vormistatud ikka, jah, loomulikult, kuidas teisiti. Aga nüüd läks mul selle arutelu peale tükk aega. 

Jaa, te saate selle aja juurde, ärge muretsege. 

Aitäh! Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kaitseminister Hanno Pevkurile meie kaitse-eelarve kasutuse üle. Ja nagu me näeme, meil on tõesti ligi veerandil Riigikogu liikmetel põhjust olla väga mures kaitse-eelarve kasutuse pärast, samas kui meie ühiskond pingutab vööd ja püüab seda kasvatada, et meie kaitsevõime kasvaks, siis on tekkinud väga suuri kahtlusi selle üle, kas seda kasutatakse otstarbekalt, sest RKIK on sõlminud riiulifirmaga, kellel ei ole töötajaid, kellel ei ole käivet, kellel ei ole vastavaid relva ega lõhkeainete käitlemise lubasid, mitte midagi, raamlepingu 400 miljoni euro peale. See tähendab seda, et kui nad kvalifitseerusid, siis järgnevateks ostudeks selle mahus ei ole neil vaja esitada mitte midagi muud kui lihtsalt oma pakkumine ja kui see on soodne, siis võetakse see vastu. Aga samas tekitab küsimusi, kuidas on üleüldse võimalik, et ühe riiulifirmaga tehakse sellises mahus lepinguid, sõlmitakse firmaga, keda ei ole sisuliselt üldse olemas. 

Aitäh! Nüüd on ka lisaaeg kasutatud.  

See paneb suure kahtluse alla kogu meie tulevase kaitsevõime ja ka kaitseministri kompetentsi üleüldse. Aitäh!

Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist. Esimene arupärimine on peaminister Michalile ja see arupärimine on julgeolekuasutuste seaduse muutmise kohta. Me mäletame, et Riigikogus on selle koosseisu ajal kaks korda üritatud täiendada julgeolekuasutuste seadust saadikute esitatud eelnõuga. Paraku ei ole see siin suures saalis toetust leidnud. Samal ajal on Riigikogu riigikaitsekomisjoni töögrupi poolt esitatud raporti "Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks" lisas kaks, raporti analüütilise osa järelduste ja soovituste koondis alalõigus kolm "Õigusruum" punktis kolm antud kindel soovitus muuta julgeolekuasutuste seadust, andes Kaitseväe luurekeskusele julgeolekuasutuse õigused. Ja sellega seoses on Riigikogu saadikud Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaanus Karilaid, Mart Maastik, Henn Põlluaas, Meelis Kiili ning Rene Kokk küsimas peaministri käest, milliseid samme on halvenenud julgeolekuolukorras astunud Vabariigi Valitsus Kaitseväe luurekeskusele adekvaatse õigusliku regulatsiooni loomiseks. Selle ma annan kõigepealt üle.

Ja teine arupärimine on siseminister Igor Tarole. See arupärimine on jälitusasutuste üle teostatava kontrolli korralduse kohta siseministri valitsemisalas. Nimelt on Siseministeeriumi põhimääruse kohaselt teenistusliku järelevalve teostamine ministeeriumi struktuuriüksuste, sealhulgas Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti üle antud ministri pädevusse. Samas ei ole seda süsteemi üheski dokumendis adekvaatselt ega kokkuvõtlikult kirjeldatud. Samas on, ütleme, viimaste põhiõiguste rikkumiste valguses täitsa selge, et Riigikogul on vajadus omada terviklikku ülevaadet kodanike põhiõiguste ja vabaduste piiramisega seotud juhtumite sanktsioneerimise ja kontrolli protseduurist Siseministeeriumi allasutustes, ka mainitud politseiasutustes. Siseministrile on küsimus, kuidas konkreetselt on Siseministeeriumis korraldatud kontroll Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti operatiivtegevuse üle. Seda küsivad Riigikogu liikmed Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaanus Karilaid, Mart Maastik, Henn Põlluaas ning Kalle Laanet.

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu 16 arupärimist ja kuna kõik olid arupärimised, siis nende edasise menetlemise otsustab Riigikogu esimees vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd, head kolleegid, küsimused istungi läbiviimise reeglite kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Täna kell 12.20 potsatas minu ja ilmselt ka teiste Riigikogu liikmete postkasti Riigikogu esimehe kiri, kus ta teatab Riigikogu täiendava istungi kokkukutsumisest. Ei saa vaidlustada, et see õigus Riigikogu esimehel on, loomulikult. Iseasi, kas seda peab tegema leinapäeval, kus Eestimaal toimub erinevaid üritusi erinevates paikades ja kus inimesed on ilmselt planeerinud ka osaleda suuremal või vähemal määral. 

Küll aga on seni täiendavaid ja ka erakorralisi istungeid kokku kutsutud nii, et eelnevalt Riigikogu esimees on ikkagi konsulteerinud, pidanud vajalikuks konsulteerida ja informeerida ka fraktsioonide juhte. Seekord ei ole ühendust võetud, vähemalt ühegi opositsioonierakonna esimehega seda eelnevalt ei ole arutatud, ka vanematekogu pole kokku kutsutud. Oleks olnud igati korrektne ja arvestades senist praktikat elementaarne, et seda tehakse. Kuidagi jääb mulje, et meid siin saalis üldse olemas ei olegi või meist vaadatakse lihtsalt mööda ja üle. 

Teiseks, ka see on suhteline pretsedent. Mina ei mäleta, et oleks sellise päevakorraga kokku kutsutud, kus see on abstraktne ehk siis kolmapäevase istungi päevakorda kinnitatud, kuid sel töönädalal läbi arutamata jäänud päevakorrapunktid, mida me keegi ei tea, kui palju neid saab olema, millised päevakorrapunktid need saavad olema. Eks see peaks siis järgmisel päeval ehk neljapäeval lõunaks tõenäoliselt selge olema. 

Nüüd, mida ütleb kodukord? Juhul kui me saame päevakorraga läbi, kuidas siis juba kokku kutsutud täiendav istung ära jäetakse? See on ka omaette huvitav protseduur. Te võib-olla siis valgustate. Kas see lihtsalt raugeb, et ei olnudki vajadust, kuigi on kokku kutsutud? 

Edasi on mul veel küsimus, kas Riigikogu juhatus ka seda teemat arutas. Kas te olite sellest informeeritud või tegutses Riigikogu esimees ka teid informeerimata, et ka teile on see uudis kõik, mis tuli? Ja kui ma selle kogumina kokku panen, siis ma ütlen, et see on väga halb kultuur. Võib-olla on teil selle kohta ka kommentaar, et see nii välja kukub.

Aitäh, hea kolleeg! Te väga õigesti märkisite, et selle võimaluse annab Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Selle kokkukutsumisel on 100% lähtutud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Et olla veel täpne, siis tegelikult küll selle kutsub kokku Riigikogu esimees, ent otsustab selle Riigikogu juhatus. Selle otsuse Riigikogu juhatus täna tegi, Riigikogu juhatus kogunes täna kell 11.15. Seal me seda arutasime. Eesmärk oli väga lihtne: tagada Riigikogu tahte täitmine ehk et see päevakord, mille me esmaspäeval kinnitasime, saaks menetletud. 

Tegelikult oli Riigikogu juhatus pigem seda meelt, et seda vajadust ilmselt ei teki, aga kasutades seda kui ennetavat meedet, me sellise võimaluse lõime. See kõik sõltub sellest, kui tõhusad me siin saalis oleme. Koalitsioon on igal juhul äärmiselt tõhus ja minu teada ka enamik opositsioonierakondi on äärmiselt tõhusad, nad tahavad sisulist arutelu. Nii et tegelikult on täna täiesti arvestatav võimalus, et seda vajadust tegelikult ei teki. 

Veel kord: mis puudutab päevakorda, siis sarnaselt päevakorrana sõnastatuna, nagu selles Riigikogu esimehe kutses on, on seda varem ka tehtud. Tõepoolest, me ei tea, mis punktini, nagu te väga õigesti ütlesite, me jõuame neljapäeval kas kella üheks või kella kaheks. Ja siis sõltuvalt sellest, et need punktid, mis jäävad menetlemata, pluss see, mis jääb pooleli, oleks täiendava istungi päevakorras. Kui te panite tähele, siis neljapäevaseid päevakorrapunkte selles täiendava istungi päevakorras ei ole.

Selliseid päevakorrapunkte sinna kavas täiendava istungi päevakorras ei ole. Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Küsimus on ikkagi puhtalt protseduuriline. Ma kuulsin siin Urmas Reinsalut, kes pajatas ja esitas väga palju küsimusi. Kui ta nimetab antud hetkel Isamaaliitu IRL-iks, Isamaa ja Res Publica Liiduks, siis kas tema küsimused võiks üldse olla legitiimsed? Üks on surnud kehand ja teine justkui elab.

Aitäh, hea kolleeg! Väga teravne tähelepanek, aga meil kõigil 101-l on Riigikogu liikme mandaat. Nii et sõltumata sellest, kui me ka eksime erakonda või fraktsiooni esindades, ei tähenda see, et meil kaoks ära Riigikogu liikme mandaat. Selles võtmes oli tal võimalus ja õigus neid esitad. Aga teie tähelepanek oli väga teravne ja väga täpne. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma kõigepealt õnnitlen kõiki kolleege ilmselt ajaloolise istungi alguse puhul. Nii tihedat menüüd on väga vähe pandud, praegu 37 pealt 34 peale, aga igal juhul oleme rekordi kursil. Aga minu küsimus on. See ei tähenda, et me oleme liiga töökad. See tähendab tegelikult, et Riigikogu juhatus on väga lodevalt käitunud ega ole osanud aega mõistlikult kasutada päevade hulgas. Kas te kollektiivselt tegite selle otsuse, et book'ida terve see päev nii-öelda metsikult eelnõusid täis ja ei arvestanud, et võiks tööd korraldada tasakaalukalt, et päevadele, kus ei ole suurt midagi arutada, oleks lisatud enne? Või oli see lihtsalt selline tööõnnetus, et mõtlesite jaanipäeva peale ja ah, las läheb?

Aitäh, hea kolleeg! Etteheited antud juhul juhatusele ei ole asjakohased, sellepärast et mulle meeldib väga ka selline termin nagu töö tellija materjalist. Nii juhatus kui ka Riigikogu liikmed peavad lähtuma sellest, mida Riigikogu liikmed, fraktsioonid või Vabariigi Valitsus on esitanud, ja meie kohustus on teatud tähtaja jooksul need kõik menetleda. Ma möönan ja olen teiega päri, et ka meie oleme natukene pettunud selles, et Vabariigi Valitsuselt need eelnõud ei ole tulnud ühtlase joana, vaid ikkagi on kontsentreerunud istungjärgu lõppu. 

Tegelikult see ühest küljest on väga inimlik. Ma olen toonud ka sellise isikliku näite, andke andeks, et ülikoolis eksamile eelneval päeval ma õppisin sama palju kui sellele eelneval kolmel päeval kokku. Ja eks Vabariigi Valitsus vaatab ka, et on veel aega, on veel aega, on veel aega, siis iga minister arvab, et tema kolm või neli eelnõu on ikkagi vaja igal juhul selle istungjärgu jooksul vastu võtta. Kui igaüks arvab, et kolm, aga kui me paneme sinna kümme ministrit, siis on 30 eelnõu. Umbes selline olukord tegelikult tänasel päeval tekkinud on. 

Ma möönan, et seda on ilmselgelt palju, aga meil ei ole ka teist valikut, me peame neid menetlema. Meil on tõepoolest erinevaid võimalusi. Olles täna efektiivne, ma arvan, oleks võimalik ikkagi valdav enamus neist ära menetleda ja jääks väga vähe, kui üldse jääb, täiendavale istungile. Aga meil ei ole valikut, me peame neid menetlema. Ma arvan, et peale jaanipäeva ei ole keegi õnnelikum kokku tulema, nii et paraku midagi teha ei ole. Aga ma möönan, et teil on õigus olla mõnevõrra kriitiline selles, et neid on kuhjunud nii palju istungjärgu lõppu. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma esitaksin kaks küsimust, kui lubate. Kumbki pole pikk. Esimene tõukub teie selgitusest. Tegelikult oleks huvitav teada saada ja aru saada, kas me tõesti peame neid menetlema. Kui tõesti Vabariigi Valitsus käitub sellisel viisil, nagu te just selgitasite, et esitab istungjärgu lõpus väga palju eelnõusid, siis kas ei ole ka Riigikogu juhatusel võimalik öelda, et meie päevakord on juba täis ja siia rohkem neid panna ei mahu, ja öelda, et sellisel juhul lükkub nende menetlemine lihtsalt järgmise istungjärgu algusesse? Ma ei ole päris kindel, et teil on õigus, et on kohustuslik kõiki neid siia päevakorda panna. Seda esiteks. 

Aga teine küsimus oli see, mida ma tegelikult algselt tahtsin küsida oma protseduurilist registreerides. See seisneb selles, et miks te otsustasite selle võimaliku täiendava istungi panna pühapäevasele päevale. Meie kultuuriruumis on üldiselt ikkagi lähtutud sellest, et tööpäevadeks on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede. Ja loogiline oleks olnud ju panna täiendav istung neljapäevasele istungipäevale järgnevale reedesele päevale, sest reedene päev on sama vähe istungitepäev kui pühapäev. Kust see otsus tuli, et just pühapäeval seda teha, mitte reedel või laupäeval või miks mitte ka pühapäevale järgneval esmaspäeval?

Aitäh teile, hea kolleeg! Mis puudutab seda, kas me peame või mitte, siis sõltumata sellest, kuidas valitsus käitub, on seadus meie jaoks ülimuslik. Ja kui seadus annab meile tähtajad, mille jooksul me peame neid menetlema, siis me peame seda järgima, vaatamata sellele, kas valitsuse käitumine meile meeldib või ei meeldi. Seetõttu meil eriti valikuid selles võtmes ei ole. 

Ja teine asi on see, et kas meile meeldib, head kolleegid, või mitte, aga kolmapäev on see päev, kus me peame teoreetiliselt ja ka praktiliselt arvestama võimalusega, et me töötame hommikuni. See on tegelikult Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses lausa kirjas. See ei ole veel täiendav istung, eks ju. Selles võtmes me nagu ei soosi, me ei pea seda liiga heaks tavaks, aga antud juhul on üsna tõenäoline, et me tõenäoliselt töötame homme hommikuni sellesama kolmapäevase päevakorraga. Midagi teha ei ole, paraku. 

Teine asi, mis puudutab seda, millal seda korraldada, siis on veel üks selline tähtaeg täiendava istungi korraldamisel, et sellest peaks teada andma ette kolm päeva. See on põhjus, miks me ei saanud reedet kasutusele võtta. Jah, ma möönan, et tegelikult on võimalus kaalukatel põhjustel, et see tähtaeg on ka lühem, aga me ei tahtnud selle aspekti peale mängida, sest siis tekib jällegi vaidlusi. Kolm päeva on väga selge, et see tärmin on nüüd selle kokkukutsumisteatega kenasti järgitud, nii et see tõepoolest on põhjus, miks me teeme pühapäeval. Ja natukene ka tehniliselt selles võtmes, et pühapäevale järgneb esmaspäev, kus meil nagunii on istungipäev. Kui me teeksime näiteks laupäeval, siis ilmselt kaugemalt tulijad sõidavad vahepeal koju ja peavad laupäeval tagasi tulema, siis jälle koju ja siis jälle tagasi. Pühapäeval ilmselt siis saab ühe jutiga olla juba esmaspäeval taas siin kohal tööl. Aga veel kord, lihtsalt muid valikuid praegu ei ole. Veel kord: mina kasutaks väga seda, et tegemist on pigem ennetava meetmega. Minu seisukohalt, ma eeldan ja väga loodan, et meil seda vaja rakendada ei ole, aga paraku peame selleks valmis olema. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Te ütlesite, et Riigikogu juhatus võttis selle otsuse vastu ja saatis välja teate. Ma olen väga sama meelt Helir-Valdor Seederiga, kes ütles, et oleks võinud kaasata siiski ka opositsioonierakondade juhte sellele arutelule. Minu küsimus aga puudutab seda, kas see oli teie üksmeelne otsus. Kas mitte keegi ei öelnud, tõesti mitte keegi ei öelnud, et pühapäev on leinapäev? Kas see oli teie üksmeelne otsus? Oli see lihtsalt, keegi protestis sellele, kuidas see oli?

Aitäh, hea kolleeg! Ma hindan siiralt kõikide Riigikogu juhatuse liikmete suurt konstruktiivsust. Tõepoolest, me leidsime, et see päevakord, mille Riigikogu on heaks kinnitanud, meie ülesanne on tagada selle päevakorra menetlemine selle töönädala jooksul. See otsus oli konsensuslik. Mis puudutab 14‑ndat kui leinapäeva, siis ma arvan, et te võiks olla pahased ja kriitilised, kui me tahaksime mingit pidu pidada pühapäeval. See on küsitav, aga antud juhul see, et me teeme tööd leinapäeval, ei ole kindlasti mitte patt. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Ma küsin, kui tavapärane see on, et selleks lisapäevaks valitakse pühapäev. Millal see varem on ette tulnud? Paljudel inimestel on siiski kokkulepped sõlmitud, et kuidas ka ei tahaks nagu vastu tulla, on väga keeruline neid üles ütelda. Ja teiselt poolt ka seda, et kas see töökeskkond, kus on nii palju punkte, on nagu … On juba ette näha tegelikult, et me saame kiiresti menetleda, aga menetleda tuleb ikka nii kiiresti, kui reaalselt on võimalik seda menetleda. Ehk et tegelikult on ju see päevakord selgelt üle broneeritud. Palun vastake!

Hea kolleeg, alustaks lõpust. Ma siiski söandan väita, et ei pruugi olla üle nii-öelda neid eelnõusid pandud. Teiseks, otse loomulikult, sisukad ja konstruktiivsed sõnavõtud on kõik teretulnud, mitte kellelgi ei ole ühtegi piirangut selles võtmes. Kui lihtsalt obstruktsiooniga on tegemist, siis vaat see on koht, kus nii-öelda on mõelda, mis ja kuidas nagu edasi toimetada. Aga siin ei ole selles mõttes küll vähimaidki piiranguid. 

See, kas pühapäeval – ütlen ausalt, et mul puudub informatsioon, aga ma oletan, et pigem ei ole neid pühapäeval olnud, ma sellega siin pigem sedapidi nagu nõustun. Aga ütlen veel kord, antud juhul kuna see olukord tekkis ikkagi alles tänasel päeval, kus me muutusime oluliselt murelikumaks, et kas õnnestub kõiki neid eelnõusid menetleda, siis me selle pühapäeva peale panime. Ja kokkulepped, hea kolleeg – kindlasti on osal pühapäeva peal, osal on laupäeva peal, osal on reede peale. Ilmselgelt tuli see Riigikogu liikmetele ootamatult. Seda ütlen ausalt, et kas vanematekogus – ma ei ole päris isegi veendunud, et seda on vanematekogus varem arutatud, kui täiendavat istungit tahetakse teha. Aga jah, ma möönan, et selle tegi juhatus omapäi ja selle volituse täielikult sada protsenti Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ka annab. See on juhatuse otsus ja pädevus. 

Ja viimane protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma ikkagi loodan ja ootan, et te kommenteeriksite seda, et opositsioonierakondade fraktsioonidega ei peetud vajalikuks eelnevalt konsulteerida. Ma olen täiesti nõus, et kõigi soove ei saa arvestada ja siin võivad olla erinevad arvamused. Juhatusel on õigusi ja ka kohustus otsustada sellisel puhul, aga senine, varasem praktika on olnud, et on suheldud, vähemalt informatsiooni jagatud, et inimesed saavad sellega võimalikult varakult arvestada ja võib-olla on paindlikult võimalik leida ka parim kompromiss. Praegu mindi lihtsalt mööda, postkasti potsatas see teade ja on võta-või-jäta-olukord. 

Ma arvan, et see on väga halva pretsedendi looming. Teiseks, see teie kolme päeva seletus ei olnud küll veenev, et selle tõttu pidi pühapäevaks selle panema, sellepärast et selle nädala töö päevakord kinnitas juhatus eelmise nädala neljapäeval. Ja 37 punktiga – nüüd on isegi opositsioonierakonnad püüdnud vastu tulla ja mõned oma punktid ära võtnud, on vähemaks jäänud. Juba siis oleks saanud ennetavalt selle ära otsustada varakult ja oleks saanud rahulikult selle panna ka reedesele päevale ja oleks jäänud rohkem kui kolm päeva etteteatamisaega. See oleks olnud minu arvates läbimõeldud juhatuse töökorraldus. Ja Riigikogu esimees oleks saanud seda teha niimoodi. See on teine märkus. 

Ja kolmas, hea kolleeg Juku-Kalle ütles, et ei saa Isamaaliitu IRL-iks nimetada. Isamaaliitu ei ole, on erakond Isamaa. Mul on ka terane tähelepanek. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma möönan, et me kindlasti püüame järgmine kord kooskõlastada või vähemalt eelnevalt informeerida ka fraktsioonide juhte, kui täiendava istungi korraldamise plaan on. Aga ühes olen ma ka, head kolleegid, üheksakümmend üheksa kindel: meil kuue fraktsiooni vahel leida nüüd selline päev, mis kõikidele sobib, on täiesti lootusetu. See pigem on viisakas informeerimine, ei enamat. Vabandan, hea kolleeg, teine märkus läks mul kõrvust mööda.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase istungi juurde. Mul oli siin kirjas, et ette lugeda ka teade täiendava istungi kokkukutsumise kohta, aga ma arvan, et selle ettelugemiseks enam praegusel hetkel vajadust ei ole.  

Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773 kolmas lugemine. Juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! See teema on siin arutelu all olnud juba mitmel korral, selle tõttu, et see puudutab kahte eelnõu, aga kuna ka arupärimised ja infotunni küsimused siia juurde lisada, siis võib neid kordi olla kümneid, kui me oleme vangla renditeemat siin arutanud. 

Praegune eelnõu, mida me hääletama hakkame, on tingimuste loomiseks ikka ühele ja samale Tartu Vangla välisrendilepingule, mis vahepealse informatsiooni järgi ei olekski pruukinud ainult lokaalselt Tartu teemaks jääda. Tõepoolest, justiitsministeeriumil, vabandust, Justiits- ja Digiministeeriumil on olnud kontakte ka teiste riikidega, on räägitud üldse Eestist kui võimalikust vanglarendi sihtkohast. Aga ärme laienda asju, kus ei ole arengut edasi läinud. Praegu on juttu Tartust. 

Ma puudutan eelkõige seda teemat Eesti oma turvalisuse seisukohalt ja Eesti kodanike huvidest lähtuvalt. Ei ole peaaegu, et justiitsorganisatsiooni, -ametit, mille juhid ei oleks hoiatanud selle lepingu eest. Jah, loomulikult riigiametnikud ei lähe tegema mingeid radikaalseid avaldusi, aga nii riigiprokurör on näinud siin tundmatut vett, et ei ole selge, kuidas hakkab tulevikus võõrvangide teemade menetlemine prokuratuuri ja ka teiste organisatsioonide töötajate aega võtma. Siitsamast kõnetoolist Riigikohtu esimees nägi probleeme seoses sellega ja võimalikku koormust kohtutele vangide kaebuste prognoosimatu hulgaga seoses. 

Väga hiljuti on teinud avalduse Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti juhid, kes on näinud probleeme seoses töötajate võimaliku liikumisega erinevate süsteemide vahel, nende erineva kohtlemisega töötingimuste osas. See kindlasti on selline probleem, me võime öelda tagantjärele tarkadena seda protsessi vaadates, et meie Isamaa Erakonnast juhtisime sellele tähelepanu juba tunduvalt varem. Sest juba palgatasemeid võrreldes ja seda, mis on lepinguliselt Tartu Vangla töötajate tingimustega meie ette tulnud või avalikuks saanud, võrreldes praeguse Politsei- ja Piirivalveametite palgataset ja Päästeameti palgataset siin täiendava värbamisega ühte ametkonda satuvad löögi alla teised ametkonnad. Nii võimaliku paremate töötajate äravoolu tõttu kui ka tegelikult organisatsioonisiseselt läbirääkimiste, oma töötingimuste … 

Mitte et keegi ei tahaks töötingimusi parandada, loomulikult, oma töötajatele ka, aga võimalused organisatsiooniti on erinevad. Me hakkame liigutama siseturvalisusega tegelevaid töötajaid lihtsalt ühest ametkonnast teise. Ja küll vahendid tõstame Rootsi taskust Eesti taskusse, aga inimesed on meil piiratud arvul ja neid, kes kvalifitseeruksid vastavate tõsiste tingimustega ka vangaametnikeks, ei ole nii palju lihtsalt tänavalt võtta, nagu siin jäi mulje, et see loob meie alaealiste töötute jaoks järjekordse ventiili või võimaluse. Kui meil on mitte alaealiste, vaid noorte hulgas, vabandust, töötus suur, siis see on lahendus, küllap nad saavad vanglasse tööle või, ütleme, tööturul tekitab see täiendava pakkumise. Ei, need nõuded on sellised, et siin kvalifitseerub suhteliselt väike osa kodanikest. 

Vanglasse, nüüd ei teagi, kas 250 või 300 töötaja võtmine. Siin on ka erinevaid väiteid olnud. See lühikese aja jooksul on kindlasti pingestav ja tähendab Lõuna-Eesti politseiprefektuurile ja kindlasti ka teistele prefektuuridele täiendavat pinget ja raskusi nii patrullide kui ka muude struktuuriosade täitmiseks. See on üks põhjus, miks Isamaa ei saa toetada seda lepingut. 

Teiseks, muidugi juba kogu protseduuri algusest peale tartlastest möödaminek ja tegelikult Tartu volikoguga mittearvestamine. See oli Tartu volikogu Isamaa fraktsioon, kes taotles üldse kohtumist. Me saime kohtumise Justiitsministeeriumi esindajatega kahjuks alles pärast riikidevahelise leppe algset viseerimist. Samas, kui riigiametnikud käivad ringi tuulikuparkides, igal pool valdade, volikogudega kohtumas, siis nii olulisel teemal ei nähtud vajadust näidata initsiatiivi, et tartlaste esindajatega sellest teemast rääkida. Nii et mitmed asjad on juba selles otsustavas faasis, kui leping alla kirjutati, tegelikult jäänud arutamata ja selle tõttu pole usaldust selle protsessi vastu pole piisavalt olnud. 

Lõpetuseks, milline on meie vanglavõrgu tulevik? Ma arvan, et optimistlikult vaadates, et meil nüüd püstitati kunagi tees, et vangide arv järjest väheneb, me ei saa edasi minna ja strateegiliselt oma vanglavõrku niimoodi planeerida, et meil jäävadki need kohad üle. Loomulikult võib siin kohe öelda, et kui tulevikus on kohti uuesti vaja täitma hakata praeguste tühjade kohtadega võrreldes, siis ongi täiendavad vanglaametlikud vajalikud. Aga ma ütlen veel kord, et see tuleb siseturvalisuse arvel. Kuid rääkida, et kui nüüd üks vangla jääb tühjaks või on pooltühi, siis see tähendab niisugust amortisatsiooni, et me ei ole valmis seda ülal pidama ja seda pole isegi vaja, ei ole kindlasti tõene. 

Sest kui me vaatame ühiskonna arenguid, siis näeme, et seesama Rootsi … Muide, ei tasu arvata, et sealt tulevad ainult Balkani ja Araabia maade päritoluga vangid siia. Oma vabakasvatusliku ideoloogiaga on mingil määral olnud, ütleme, näidis või sümptomaatiline. See, mis praegu toimub karistamatuse tundega noorte hulgas või ka selles, et pedagoogid ei suuda koolides enam käsitseda neid suhteid õpilastega, tähendab, et tegelikult ega meil kriminaalses plaanis kergemaks ei lähe ka oma kodanikega, lisaks veel immigratsioonivool.

Aitäh!  

Nii et vaatame rahulikult. Praegu Isamaa näeb, et sellel konkreetselt … 

Aitäh, hea kolleeg! 

… vangla rendilepingu …

Aitäh, hea kolleeg! Teil oli kaheksa minutit aega rääkida. Nüüd see lõppsõna ei ole kohane. 

… on nii palju nõrku kohti, et me seda toetada ei saa.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Täna ei räägi me lihtsalt ühest vanglast ega ühest välislepingust. Me räägime sellest, millise vastutuse Eesti riik endale võtab, kui valitsus tahab tuua Rootsi kinnipeetavad Tartu vanglasse. Avalikkusele on seda plaani müüdud kui majanduslikult kasulikku ja turvalisust suurendavat ettevõtmist. Öeldakse, et tühjad vanglakohad lähevad maksumaksjale kalliks maksma, et Rootsi vangide vastuvõtmine toob Eestile tulu ja loob Lõuna-Eestisse uusi töökohti, tõstab Lõuna-Eesti turvalisust. 

Justiitsminister on siinsamas Riigikogu ees rääkinud 12 miljonist eurost, justkui maksaks tühja vanglahoone ülalpidamine Eesti riigi maksumaksjale sellise summa aastas. Tegelikult on see vale. Ministeeriumi enda andmetest selgub, et Tartu vangla kogu 2026. aasta eelarve on 13,1 miljonit eurot, millest 7,6 miljonit ehk üle poole moodustab tööjõukulu. Elektrile, küttele ja veele kulub kahe hoone peale kokku 630 000 eurot aastas. Seega ei saa avalikkusele jätta muljet, nagu maksaks üksnes tühjade vanglakohtade või tühja hoone ülalpidamine 12 miljonit eurot aastas. Kui räägime tegelikest hoone- ja taristu püsikuludest, siis jutt on hoopis suurusjärgust 2–3 miljonit eurot aastas, mitte 12 miljonit. Need on väga erinevad numbrid. Üks asi on kogu vangla tegevuskulu koos töötajate, järelevalve ja igapäevase toimimisega, hoopis teine asi on kasutuseta taristu püsikulu. 

Aga veel olulisem küsimus on see, kust tulevad need inimesed, kes hakkavad Rootsi vange valvama. Justiitsminister on väitnud, et vanglateenistus politseist inimesi ära ei võta. Nii PPA peadirektor kui ka Päästeameti juht on osutanud väga selgele ohule. Kui samas piirkonnas hakatakse vanglasse värbama suurt hulka uusi inimesi, siis tulevad nad paratamatult samalt tööjõuturult, kust politsei, piirivalve, Maksu- ja Tolliamet ning teised jõustruktuurid juba praegu endale töötajaid tikutulega otsivad. Tartu vanglas pakutakse paremat palka, staažiga kasvavat palgamudelit ja muid atraktiivseid võimalusi palgatõusuks. Teisisõnu, inimene, kes läheb Rootsi vange valvama, ei tule Tartu tänavatele patrullima. See ei ole teoreetiline mure. Politsei- ja Piirivalveametis on täitmata töökohti niigi, kohtud on üle koormatud, prokuratuur töötab suure surve all, tervishoiusüsteemis ootavad meie enda inimesed ravile pääsemist. Sellises olukorras on vastutustundetu öelda, et lisakoormust ei teki. Tekib küll. 

Rootsi kinnipeetavate Eestisse toomine ei tähenda ainult seda, et vang istub kambris ja valvur seisab ukse taga. Sellega kaasnevad kaebused, tõlkeprobleemid, kohtumenetlused, tervishoiuvaidlused, suhtlusõiguse küsimused, võimalikud uued rikkumised vanglas, prokuratuurile lisakoormus, õiguskantsleri poole pöördumised ja halduskohtute lisakoormus. Eriti Tartu halduskohus on juba praegu tugeva surve all. Kui ligi pool menetlustest puudutab kinnipeetavate kaebusi, siis mida tähendab veel sadade välisriigi kinnipeetavate lisandumine? Kuidas tagatakse tõlketeenus? Kuidas lahendatakse vaidlused, kui kinnipeetav ei nõustu Eesti õigusele allumisega? Kes kannab selle koormuse, kas Rootsi riik paberil või Eesti ametnikud päriselus? Ka jutt sellest, et vajaduse korral leitakse juurde prokuröre ja kohtunikke, ei ole veenev. Juba täna kukuvad konkursid läbi, sest sobivaid kandidaate lihtsalt ei leita. Nii prokuratuur kui ka kohtud hakkavad seisma valiku ees, kas menetleda Rootsi kurjategijatega seotud asju või tegeleda meie enda inimeste õiguskaitset puudutavate juhtumitega. 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaks.

See ei ole mõistlik ega õiglane olukord. Sama puudutab tervishoidu. Ei piisa vastusest, et Rootsi maksab arve. Küsimus on selles, kelle tööaega, kelle ruume ja kelle spetsialiste kasutatakse. Kui vang vajab arsti, psühhiaatrit või vaimse tervise abi, siis kas see ressurss tuleb juurde või võetakse see meie enda inimestelt. Kui seaduskuulekas inimene ootab psühhiaatri või psühholoogi juurde kuid, siis ei saa valitsus käega lüüa ja öelda, et küll kuidagi ikka saab. 

Lisaks on mitmed õiguslikud ja praktilised küsimused endiselt õhus. Millised õigused on Rootsi kinnipeetavatel Eestis? Kas nende tingimused saavad olema samad kui Eesti kinnipeetavatel või paremad? Miks on avalikkuses räägitud erisustest, nagu teler kambris või nikotiinipadjad? Kuidas selgitatakse Eesti kinnipeetavatele, et ühtedele kehtivad ühed reeglid ja teistele teised? Kui riik loob vanglas kaks erinevat süsteemi, siis see ei suurenda korda, vaid toodab uusi kaebusi ja pingeid. 

Valitsus ütleb, et riskid on maandatud, kuid seni paistab pigem vastupidi. Liiga palju on vastamata küsimusi, liiga palju on hiljem täpsustavaid kokkuleppeid ja liiga palju on lootust, et küll ametnikud, kohtud, valvurid, arstid ja politseinikud kuidagi hakkama saavad. Me ei saa ehitada Eesti turvalisust Rootsi vangide teenindamisele. Me peame kõigepealt tagama oma inimeste turvatunde, oma politsei tugevuse, oma kohtute toimimise ja oma tervishoiu kättesaadavuse. Sotsiaaldemokraadid ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh teile! Eelduslikult Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! See on täna algus, ratifitseerimise eelnõu tuleb veidi hiljem. Nii et tegemist on paketiga. See on see, kuidas hakkavad meie kallid külalisvangid – sõna "kallid" ma ei kasuta mitte irooniana, vaid et nad toovad riigile natukene tulu – elama. 

Kuidas nad hakkavad elama? Mustafa, Rootsi külalisvang, saabub siia. Talle tuleb mõne aja pärast külla tema naine. Kas ta on seaduslik või mitteseaduslik, pole oluline, näiteks soomlanna. Aga kokkusaamisel läheb kuidagi tüliks. Ja Mustafa kas kägistab teda või pussitab teda, no see ei ole oluline. Samas on olemas Tartu vangi … Tartu Vangla muuseas tühjendati, ka Jugoslavia sõjakurjategijad, kes seal olid veel, viidi meile Tallinnasse, lähemale meile siin. Aga samasuguse teoga saab hakkama Ivan, kelle naine on näiteks leedulanna. Ja kui juhtub sama asi, siis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna inimesed on kirjutanud, mida see tähendab. Külalisvange, Mustafad ja teisi, nendega suheldakse siidikinnastega. 

Veel mõned detailid. Võib-olla te ei tea. Kui tulevad meie kallid külalisvangid, siis erinevalt kohalikest on neile ette nähtud lugemislamp. Kohalikud peavad ise muretsema, neile on ette nähtud televiisor, see käib kulude sisse. Neile on ette nähtud nikotiinipadjakesed. Vaadake, eelnõu on pisikene, siin on viimane punkt: vangla territooriumil ei kohelda tubakaseaduse § 22 lõikes 2 sätestatud tubakatoodete huuletubakale. See on see, et Eesti vanglates suitsetada ei tohi, senised vangid ei tohi. Aga kallid külalisvangid, kuna nende kultuuri juurde kuulub nikotiinipadjakene, et neid rahustada, nemad võivad. Ühesõnaga, sisuliselt teistsugune kriminaalkultuur luuakse Eesti vanglatesse. Seda on ka lugupeetud praegune peaprokurör oma väga lühikeses kirjas öelnud, et see ei ole eriti arukas. Aga kuna Tartu Vangla roogiti tühjaks enne külalisvangide saabumist augustis, enne uue presidendi valimist saabub esimene 100 mõrvarit tšarterlennuga Tartu lennuväljale, siis kohalik elanikkond saab neile loosungitega "Tere tulemast!" tee äärde vastu minna. 

Nii et see seadus kirjeldab, mismoodi tuleb suhelda kalleid Rootsi mõrvareid. Jah, tõepoolest, vägistajad võeti viimasel hetkel sellest nimekirjast välja. See, et ta annab tööd kohalikele vangivalvuritele – jah, tõepoolest, ei hakka sel teemal pikalt peatuma. Ja müürid on paksud, ega sealt naljalt plehku ei pane. Aga kui on vaja tohtri juurde minna, siis loomulikult nad eskordiga väljuvad Tartu Vangla tugevate ja kindlate müürite vahelt. 

Muuseas, kui need Mustafa ja kõik teised teevad midagi paha – ei pea olema, et kellegi surnust kägistavad või tapavad või midagi teevad –, siis nende käitumine, kõige suurem karistus neile on – no mis te arvate? kartsa nad ei lähe – noomitus. See on sama teo eest, mida kohalikud vangid igapäevaselt teevad. Ja seda, et neid tuleb halduskaebusi – jah, Tartu Halduskohtu esinaine on seda rääkinud, kui vähe tal töötajaid on ja uue kohtuniku palkamine võtab üheksa kuud või igal juhul hästi pikalt, aga kaebusi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ja nad peavad neid hakkama menetlema, kõik, vangidel on aega küll. Aa, muuseas, … tuleb ka Tartu vanglasse, programm. 

Aitäh! 

Jah, aitäh! Aga Keskerakond annab sellele eelnõule hundipassi, kui te teate, mis on hundipass. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Aitäh teile! Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 773 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, palun tähelepanu! Juhin teie tähelepanu ka sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 35, erapooletuid oli 0. Eelnõu 773 on seadusena vastu võetud.

Oleme, head kolleegid, jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865 kolmas lugemine. Ka see eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 865 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, juhin taas tähelepanu sellele, et ka selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 865 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 652 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Eelnõu 652 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna on meil kolmandal lugemisel nõusolekuseadus. Ma loodan siiralt, et see jõustub ja saadab sõnumi meie ühiskonnale, meestele ja naistele, aga ka lastele ja kohtunikele. 

Kadi Viik kirjutab täna Delfis juriidilisest sadismist, kus üks vägistamisjuhtumi saaga näitab, miks me nõusolekuseadust vajame. Neli aastat pidi ohver oma õigust taga ajama. Selle nelja aasta jooksul näiteks maakohus arvas, et padja näkkusurumine ja juustest tõmbamine on kinda okay. Anaalseks on okei, kui enne seda on toimunud vaginaalseks. Ja no kui samal ajal oli ikkagi padi näos ja ei saa otseselt keelduda, siis see on pigem ikkagi nagu okei.

Vabandust, ettekandja! Head kolleegid, palun vaikust! Aitäh! Palun jätkata! 

Maakohus arvas, et süüdistatav ei tahtnud juustest tõmbamisega valu tekitada, seega järelikult on jälle kõik okei. 

Ringkonnakohus arvab, et maakohus on teinud head tööd ja iseloomustavad vahekorda kui normaalset seksuaalvahekorda. Ometi on ohver kohtus. Kohus arvas, et ohvri jutt sellest, et ta süüdistatavaga kaasa minnes ei olnud intiimsest suhtlusest huvitatud, ei ole usaldusväärne. Samuti arvas kohus, et valu ei võrdu tahtevastasusega.

Lõpuks leiab Riigikohus, et mõlemad kohtuastmed on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja tühistab vägistaja või süüdistatava õigeksmõistva otsuse. Leiti, et madalamad kohtud eelistasid süüdistava ütlusi ohvri omadele täiesti põhjendamatult. Riigikohus sisustab ka nõusoleku mõistet ja rõhutab, et nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal. Selle juhtumiga läheb aega mööda ja ringkonnakohus koosseisus Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Janika Kallin ei lähtu Riigikohtu lahendist, vaid leiavad, et süüdistatav on küll vägistamises süüdi, aga seda kuidagi nagu vähesel määral. 

Kui meil on kohtunikud, kes tegelevad igapäevaselt seadustega ja ei saa ka võib-olla päris täpselt aru nõusolekuseadusest, siis ausalt öeldes tekitab see mulle muret, kuidas meie ühiskond selle omaks võtab. Ja sellepärast peame me selle seaduse vastu võtma ja rääkima sellest palju, rääkima oma lastega, sõpradega, sõbrannadega, vanematega ja sugulastega, et selline seadus on meil olemas, loodetavasti. Siinkohal ma kutsungi kõiki blogijaid ja vlogijaid üles sõna võtma sellel teemal ja siis ehk jõuab see sõnum meie ühiskonnani. Aitäh, Kadi Viik, selle artikli eest Delfis! Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Me ei aruta täna siin ainult ühte karistusõiguslikku muudatust. Me arutame seda, millise sõnumi Eesti riik annab inimese väärikuse, seksuaalse enesemääramise ja vabaduse kohta. Selle seaduse keskne mõte on tegelikult ju väga lihtne: seksuaalsuhe peab põhinema vabatahtlikul nõusolekul, mitte hirmul, mitte tardumisel, mitte sellel, et inimene ei suutnud piisavalt selgelt vastu hakata, vaid vastastikusel soovil, austusel ja arusaadaval nõusolekul. Praegune regulatsioon on ajalooliselt keskendunud vägivallale, ähvardusele või kannatanu abitule seisundile. Praktikas tähendab see liiga sageli, et tähelepanu liigub küsimusele, kuidas ohver käitus – kas ta ütles piisavalt selgelt ei, kas ta pani piisavalt vastu, kas ta karjus, kas ta üritas põgeneda. Aga tänapäevane arusaam traumast ütleb meile väga olulist: inimene ei reageeri ohuolukorras alati aktiivse vastupanuga. Väga sage reaktsioon on tardumine, hirm, passiivsus. Õigus ei tohi lähtuda eeldusest, et ainult see inimene väärib kaitset, kes suutis füüsiliselt vastu hakata. Seetõttu ongi selle seadusemuudatuse sisuline tuum liikumine küsimuselt, kas kannatanu pani vastu, küsimusele, kas teine inimene oli tegelikult nõus. 

See on väga oluline muutus. See ei tähenda, et inimsuhted muutuksid formaalseks või et keegi peaks enne intiimsuhet lepinguid sõlmima ja notareid appi kutsuma. Sellised väited püüavad tegelikku arutelu naeruvääristada. Küsimus ei ole ju allkirjade kogumises ega bürokraatias, küsimus on elementaarses vastutuses. Inimene peab mõistlikult veenduma, et teine pool osaleb vabatahtlikult. Nõusolek peab olema vabatahtlik, teadlik, üheselt mõistetav ja igal hetkel tagasivõetav. Vaikimine ei tähenda automaatselt nõusolekut. Varasem suhe ei tähenda automaatselt nõusolekut. Ka suhte sees, ka juba alanud intiimse vahekorra käigus säilib inimesel õigus öelda ei. See ongi ju tegelikult seksuaalse enesemääramise olemus. 

Karistusõigus ei ole kunagi tegelikult ainult tehniline normikogu. Karistusõigus väljendab ka ühiskonna väärtushinnanguid. See ütleb, millist käitumist riik peab lubamatuks ja millist väärikust riik kaitseb. Nõusolekupõhine käsitlus ütleb ühiskonnale selgelt, et intiimsus ilma vabatahtliku nõusolekuta ei ole normaalne, inimese keha ei ole kellegi teise kasutada, inimest ei tohi käsitleda vahendina, tema tahe, autonoomia ja väärikus väärivad austust. 

Eesti ei liigu selle muudatusega mingisse äärmusesse ega erandlikku suunda. Samalaadne käsitlus kehtib juba Rootsis, Soomes, Taanis, Islandis ja veel mõnes Euroopa riigis. Pigem on küsimus selles, miks peaks kaasaegne õigusruum jätkuvalt lähtuma arusaamast, et vägistamise tuvastamiseks peab inimene olema suutnud aktiivselt vastu võidelda. 

Loomulikult tuleb võtta tõsiselt ka kriitilisi küsimusi. On küsitud, kuidas nõusolekut tõendada, kuidas vältida ebamäärasust ja kuidas tagada õigusselgus. Need on õiged küsimused. Üheski kriminaalasjas ei kao tõendamisstandard, süütuse presumptsiooni jääb kehtima. Kohus peab edaspidi hindama tõendeid kogumis ja veenduma süü seaduses nõutud tasemel. Aga tõendamisraskus ei saa olla põhjus, miks me jätame seadusesse põhimõttelise vea. Ka praegu on seksuaalkuritegude menetlemine keeruline. Ka praegu tuleb hinnata ütlusi kontekstis. Kui nõusolekupõhine regulatsioon ei muuda kriminaalmenetlust automaatseks, see lihtsalt natukene muudab fookust. Ja fookus ei pea olema sellel, miks ohver ei võidelnud. 

See muudatus aitab muuta ka menetluskultuuri, see aitab vähendada ohvri süüdistamist. See võib anda rohkematele inimestele julguse abi otsida. Head kolleegid!

Kas ma pikendada saan?

Kolm minutit lisaks, palun!

See muudatus aitab muuta ka menetluskultuuri ja vähendada ohvri süüdistamist. See annab ühiskonnale selgema arusaama, milline käitumine on lubamatu. Lõppkokkuvõttes on ju küsimus lihtne. Kas me ütleme seaduse tasandil selgelt, et seksuaalsuhe eeldab vabatahtlikku nõusolekut? Või jääme kinni mingisse vanasse mudelisse, kus keskne küsimus oli sageli see, kas inimene suutis vastu hakata. 

Mina arvan, et Eesti õigus peab kaitsma inimese seksuaalset enesemääramist kaasaegsel, selgel ja väärikal viisil. Ja see seadus annab ühiskonnale õige sõnumi: intiimsus peab põhinema austusel, vastastikusel soovil ja vabatahtlikkusel. Ma väga palun Riigikogul seda seadust toetada, Reformierakonna fraktsioon kindlasti toetab seda eelnõu. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Andre Hanimägi. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! See on ajalooline hetk. Me oleme liikumas seksuaalvägivalla käsitluses jõu- ja vastupanukeskselt mudelilt nõusolekupõhisele käsitlusele. Edaspidi ei saa olema küsimus selles, kas inimene osutas piisavalt vastupanu, kas ta ütles piisavalt kõvasti "ei" või oli abitus seisus. Küsimus peab olema selles, kas seksuaaltegevus toimus inimese vaba ja väljendatud nõusolekuga. Kui me selle seaduse vastu võtame, siis oleme 23. Euroopa riik, kes on nõusolekupõhise käsitluse seadustanud. Seega ei tee me hüpet tundmatusse, vaid see on Euroopa õigusruumi selge suund olnud juba pikemat aega. Mitmed riigid on selle sammu juba teinud ja nad on teinud selle tulenevalt rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest ja tõenduspõhisest käsitlusest. 

Inimese kehaline puutumatus ja seksuaalne enesemääramine vajavad selget kaitset. Vägistamine on üks raskemaid inimesevastaseid kuritegusid ja Eesti inimesed saavad sellest väga hästi aru. 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallaks ning üheksa inimest kümnest leiab, et seksuaaltegevuses peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on selle tegevusega nõus. Seega ei ole nõusolekupõhine käsitlus meie kultuuriruumile kuidagi võõras, vaid vastab täpselt sellele, mida inimesed ise juba täna õigeks peavad. 

Nõusolekupõhine loogika sobib väga hästi ka meie õigussüsteemi. Me ei ütle kuritegude puhul, et inimene peab kõigepealt ise aktiivselt vastu hakkama, et tema õigusi kaitstaks. Kui keegi võtab minu auto, siis me ei küsi, kui kiiresti ma jooksin sellele autole järele. Kui keegi tungib minu koju, siis me ei pea oluliseks, kas ma karju siin piisavalt kõvasti. Kui keegi võtab minu vara, siis me ei hinda, kui tungivalt ma "ei" ütlesin. Me küsime, kas inimesel oli õigus seda teha, kas omanik andis oma loa, kas see oli vaba ja teadlik nõusolek. Sama põhimõte peab kehtima ka inimese keha puhul, tegelikult veelgi enam, sest inimese keha on rohkem kaitsmist väärt kui tema vara, auto, kodu või mis iganes muu. 

Selle eelnõu menetlemise käigus oleme kuulnud korduvalt samu argumente. Mõned neist on olnud õigustatud ja vajavadki vastamist. Näiteks küsimused tõendamiskoormuse, süütuse presumptsiooni ja õigusselguse kohta. Need on tõsised küsimused ning neid on komisjon arutanud väga põhjalikult. Eelnõu on saanud aja jooksul paremaks, seletuskirja on oluliselt täiendatud. Ma tänan igaüht nii ministeeriumis kui ka sidusrühmades, kes on sellesse oma panuse andnud. 

Aga oleme kuulnud ka argumente, mis liiguvad üsna kiiresti absurdi. Olgu see peatselt saabuv jaanipäev, justkui see teeks omavahelise suhtlemise kuidagi keerulisemaks. On räägitud inimloomusest, kuhu justkui kuulubki õigus teise inimese piiridest üle minna. On räägitud notariaalsetest lepingutest, justkui nõusolek tähendab paberit, allkirja ja pitsatit. Ei tähenda! Nõusolek ei pea olema alati sõnaline, aga see peab olema vaba, teadlik ja väljendatud kas sõnade, käitumise, kehakeele või muul selgelt arusaadaval viisil. 

Head kuulajad! Oluline on ausalt ka öelda seda, mida see seadus ei tee. See seadus ei muuda seda väga rasket kuritegu olematuks ega muuda ka nende juhtumite menetlemist kuidagi väga lihtsaks. Need juhtumid on väga rasked nii täna kui ka pärast eelnõu vastuvõtmist. Sageli ongi tegemist olukordadega, kus tõendeid on vähe, kus olukord on sõna sõna vastu ja kus tuleb hinnata väga palju muid, nii konteksti, usaldusväärsust ja muid asjaolusid. Paraku see jääb keeruliseks ka pärast selle eelnõu vastuvõtmist. 

Niisamuti ei muuda seadus seksuaalvägivalla kui raske kuriteo edaspidi olematuks, ei kao tõendamise raskus, ei kao kohtulik hindamine, ei kao vajadus põhjaliku menetluse järele. Ja aus on öelda ka, et iga menetlus ei too kaasa süüdimõistvat otsust. Aga muutub lähtekoht ja uurimise fookus, mis arvestab paremini tüüpilisi trauma- ja ohureaktsioone ning muudab menetlust õige fookusega ja ohvrit vähem süüdistavaks. Muutuda võiks ka ettekujutus niinimetatud õigest ohvrist, kes vastab väga kitsale ettekujutusele inimesest, kes karjub, põgeneb ja võitleb. See ei ole alati see ohver. Muutuda võiks ka ühiskondlik arusaam, sest ka seadusel on oma väärtussõnum. Selle seaduse sõnum on lihtne: teise inimese keha üle ei otsustata vaikimise, tardumise, hirmu või vastupanu puudumise põhjal. Aga seadusest muidugi üksi ei piisa. Vaja on seksuaalharidust, avalikkuse teavitamist, ennetust ja ohvrikeskset lähenemist. Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 727 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. Eelnõu 727 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, tõepoolest … (Aplaus.) Head kolleegid, tõepoolest, Kalle Grünthalil on igati õigus. Kuni hääletamise lõpuni peaks olema vaikus saalis, et ei saaks kedagi … (Kalle Grünthal: "Aga, Toomas, no ma ju ütlesin …" Keegi vabandab.) Jaa, ma kuulsin. Väga viisakas, kui Riigikogu liige vabandab, nii et selles mõttes suur tänu. (Kalle Grünthal täpsustab.) Ei, me ei rikkunud norme, kindlasti mitte.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Tanel Kiik, palun!

Väga hea otsus sai just vastu võetud, sellega on kõik klaar. Mul on lihtsalt üks mure. Teie kui Riigikogu istungi juhataja, kas te olete jälginud, kuhu on kadunud need kõige töökamad saadikud siit parlamendiruumist? Riigikogu Keskerakonna fraktsioon räägib hommikust õhtuni, kuidas peab tööl käima, kuidas selle eest peaks tasu maksma, kuidas puudumine on üks väga halb asi. Nüüd vaatad nagu, mitte ühtegi ei ole! Ilmselt on midagi väga erakorralist juhtunud. Äkki te harite nüüd Riigikogu, kuhu nad kadunud on, kas me saame neile kuidagi appi tulla või milles see probleem seisneb? 

Aitäh, hea kolleeg! Minu vastus on lühike: ega ma väga kurb ei ole. (Naer saalis. Aplaus.)

Aga nüüd oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 824 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid oli 1. Seaduseelnõu 824 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni … Head kolleegid, ma ikkagi avan uuesti läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Head kolleegid! Ei tule kaheksat minutit, ärge muretsege, saate varsti hääletama tulla. See seaduseelnõu on hea, aga natukene hilja. Kui te loete ajakirjandust või suhtlete ka oma perekondades, siis teate, et põhikooli lõpu ja gümnaasiumi vastuvõtuga on segadust ka sellel aastal. Üks nendest põhjustavatest asjaoludest on see, et seal, kus toimuvad ühiskatsed – neid kohti Eestis teatavasti on –, ei saa nüüd juba teist aastat kirjutada juurde oma koolieelistust. See suurendab nii pinget kui ka ajakulu koolides ja põhimõtteliselt ka sedasama pinget perekondades. Sest kui koolid peavad saatma paljudele soovijatele, avalduse tegijatele vastuskirju või, ütleme, saatma mitmetele neist, valima välja, mitte just kõigile ehk, aga ikkagi. See on täiendav koormus, mida poleks siis, kui nad saaksid teha täpsemalt sihitud ettepanekuid õpilaskandidaatidele. Ja selle võrra, kui paremad langetavad oma otsust mõne päeva jooksul, teised ootavad, kas neile mõni koht vabaneb või mitte. 

Nii et jah, õiguskantsleri sekkumise tõttu see teema üles tõusis ja tegelikult pidi valitsus selle lahendama juba käesolevaks aastaks, aga ei algatanud vastavat muudatust. Nüüd on see muudatus teie ees, me saame selle otsuse ära langetada ja järgmine aasta tuleb loodetavasti gümnaasiumidesse ja ka kutsekoolidesse – see puudutab neid koole ka – see eelnõu, astumine juba lihtsam, mitte ainult sisseastujatele endile, vaid ka koolidele menetleda. Nii et toetagem seda seaduseelnõu.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Vladimir Arhipov, ma oletan, et teil on ikkagi kogemata või on teil tõesti küsimus istungi läbiviimise …

(Mikrofon ei tööta.) … kui võib.

Palun küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Et ma olen … Jaa, see ongi istungi läbiviimine.

Jaa, loomulikult! 

Ma olen väga vaimustatud teie huumorist. Tegelikult Reformierakonna seadused on kõik sellised huumorlikud. Aga kui te puldis räägite, et teile ei ole meeldiv siin üht või teist erakonda või fraktsiooni näha, siis kas te arvate, et see on kohane, või kuidas? Kui te oleksite istunud siin saalis, siis ei ole probleeme, aga te seal olete nagu täitsa selline neutraalne isik, kes ei tohiks anda hinnangut hulgale valijale, kes seda erakonda siia valis. Kuidas te arvate, kas mul on õigus või ei ole?

Aitäh, hea kolleeg! Teil on õigus olla mõnevõrra pahane minu repliigi peale, aga ma siiski tõesti arvasin, et hea huumor on üks osa heast poliitikast. Kui te ei võtnud seda kui huumorit, siis ma vabandan selle oma repliigi eest. Ma kirjutasin just äsja ühele teie kolleegile vastuseks ka seda, et ma oleksin võinud minna kaasa ka küsimuse alatooniga ja hakata tänitama ja rääkima kahepalgelisusest ja muust taolisusest, aga ma ei teinud ka seda. Nii et ma usun, et see on põhjus veel andestuseks. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Mina ei hakka siin mingit nalja rääkima heatahtlikult. Jah, see sinu repliik sealt juhataja puldist oli kohatu, sest tegelikult enamik Eesti rahvast arvab, et teie viibimine siin Riigikogu saalis on kohatu. Võite plaksutada nii palju, kui soovite. Minek …

Aitäh, hea kolleeg! Veel kord, kui ma riivasin teie fraktsiooni, siis ma vabandan selle repliigi eest, aga veel kord, selles puudus igasugune pahatahtlus, püüan nende repliikidega olla mõnevõrra vaoshoitum. Pean ka oluliseks märkida seda, et ma ei öelnud, nagu hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, kas meeldib või ei meeldi. Ma ei kasutanud seda sõna. Ma ütlesin, et ma ei ole liialt kurb. Ma arvan, et 99% oli see termin. Selles mõttes ei olnud juttu meeldivusest, mittemeeldivusest. Kui ma oleksin öelnud, et mulle meeldib, et teid ei ole, vaat see oleks olnud ilmselgelt pahatahtlik. Ma ütlesin, et ma ei ole kurb. See on minu isiklik tunnetus ja te saate tagamõtet mõnevõrra sellest ka aru. 

Aga aitäh, head kolleegid! Ma rohkem ei võta protseduurilisi küsimusi. Oleme jõudnud nüüd kuuenda päevakorrapunktini, milleks on … (Saalist räägitakse.) Seits… Aa, jaa-jaa, head kolleegid, olemegi kuuenda päevakorrapunkti juures. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 830 lõpphääletus ja kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid oli 0. Eelnõu 830 on seadusena vastu võetud. 

Oleme sellega, head kolleegid, jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 883 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 883 on seadusena vastu võetud. Head kolleegid, ma vahepeal kiidan teid, ka kõiki fraktsioone eranditult ja ka neid kolleege, kes ei ole fraktsioonide liikmeid, väga tõhusa ja sisuka päevakorra menetlemise eest. Aitäh! Loodame samas tempos jätkata. 

Nii. Head kolleegid, oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere.

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Aitäh teile! Kuna ma olen ise paaril korral, arvates, et see ei ole enam aktuaalne, võtnud maha Peeter Ernitsa küsimus istungi juhatajale, siis võtan nüüd erandkorras selle vahele. Peeter Erbits, kas teil on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta?

Jaa, hea juhataja! Mul tekkis mure, et kolleeg Tanel Kiik on kusagile kadunud. Ta enne muretses, kus meie oleme, mul on praegu see mure. Äkki saaks virgatsi saata järele või?

Aitäh, hea kolleeg! Ma igaks juhuks ei kommenteeri seda. (Naerab.) Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et kas komisjonis toimus arutelu ka sel teemal, millest täna politseiameti peadirektor ja Päästeameti juht rääkisid, et kuivõrd vanglatöötajate palga teema võib neile probleemseks osutuda. Kui palju ja kuidas seoses vangide toomise ja Eestis hoidmisega kasvavad Eesti julgeolekuasutuste töökoormus ning kas ja milliseid vahendeid nähakse nendeks töödeks ette erinevatele asutustele? Nagu te ise ka viitasite, külalisi käib küll vähe, aga kui nad tulevad, siis tuleb taustakontroll läbi viia ja see on ilmselgelt, selleks on vaja nii-öelda … Seda tööd pole siiamaani pidanud keegi tegema, keegi peab seda tegema hakkama ja sellega teatav kulu on vist ka Kaitsepolitseiametil. Aga kui palju selleks kulub? Oli sellest komisjonis juttu?

Aitäh! Otseselt seda jaotust ei olnud, kui palju keegi raha saab. Kohtute puhul oli konkreetsemalt sellest juttu ja halduskohtu esimees minu meelest küsis seda. Talle vastati niimoodi, et rootslased maksavad veidi üle 20 miljoni sellest kogusummast ära kohe peale lepingute sõlmimist, vist kahe kuu jooksul peale lepingute sõlmimist. Ja seni, kuni seda raha laekunud ei ole, võetakse seda riigieelarve reservist. Ja vajadusel loomulikult need, kes vajavad suuremat ressurssi, need saavad selle. Aga paraku praegu on ka nii, et ega keegi ei tea täpselt, kas üldse seda vaja läheb. Ma ütlen, et kõik prognoosid lähtuvad ikkagi sellest, mis on päriselt elus siiamaani juhtunud. Näiteks, et külastajate arv on minimaalne nendel vangidel. Ja kui see nii jääb, siis ei ole ka taustakontrolli eriti vaja teha nendele külastajatele.

Heljo Pikhof, palun!

Suur aitäh! Juba täna PPA juht, Päästeameti juht, tervishoiuteenuste osutajad, kohus, prokuratuur on öelnud, et neil ei jagu inimesi oma inimeste vajaduste rahuldamiseks. Tartu Halduskohus on juba täna tugeva surve all ja ligi pool menetlustest puudutab kinnipeetavate kaebusi. Ja kui lisanduvad veel siia välisriigi kinnipeetavad, siis võime ette kujutada, milliseks see olukord kujuneb. Nüüd on öeldud, et vajaduse korral leitakse juurde prokuröre ja kohtunikke. See ei ole küll kuidagi veenev. Juba täna kukuvad konkursid läbi, sest sobivaid kandidaate lihtsalt ei leita. Tegelikult on ju asi inimvaras, mitte niivõrd rahas. Saame raha, see ei lahenda kõiki probleeme. Minu küsimus ongi see: kas tõesti sulle jäi arusaam, et kõik see, mis on seotud inimvaraga, seoses Rootsi vangidega, on lahendatud?

Ei, mulle ei jäänud seda muljet, et see kõik on lahendatud, sest imelik oleks, kui Eesti hakkaks neid asju lahendama enne, kui see leping on siin meil ratifitseeritud. Nii et mingeid ettevalmistusi on tehtud, teekaart on olemas, teadmine, mida teha. Aga selge see, et ega keegi ei saa enne hakata mingeid väga suuri meetmeid rakendama, kui tegelikult lepingut ei ole. Mis puutub sellesse, et leida inimvara ja ka vangivalvureid, neid 250 töökohta, millest ma rääkisin, mis luuakse Tartusse, siis põhimõtteliselt on ju tänapäeval Eestis noorte inimeste hulgas tööpuudus 25% tasemel. Noori inimesi, kes otsivad tööd, on meil piisavalt. See võiks olla väga hea leevendus, eriti just Tartu piirkonnale. Kui keegi tahab, siis nad saavad korraliku hariduse ja nad saavad hiljem töötada, kui nad tahavad, ka teistes julgeolekuasutustes. Nii et ma arvan, et kui me ... Ma ütlen veel kord: need ametkonnad, kes käisid vastamas ka nendel koosolekutel, kus sina, Heljo, olid ja küsisid, no ma võiksin ju vastu küsida, kas sul jäi mulje, et nad teavad, mida nad teevad ja et nad on kompetentsed. Minul jäi see mulje.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seda lepingutekstiga tutvudes selgus mulle, et tegemist on kolmes keeles esitatud lepinguga – eesti, rootsi ja inglise keeles – ja juhul, kui on tegemist vastuoluga, siis kehtib ingliskeelne versioon. Arvestades seda kontingenti, kes Rootsist siia Tartu vanglasse tuuakse, on suur tõenäosus, et suur hulk neist ei valda ühtegi nendest keeltest ja kõiksugu vaidlused, mis nende pidamisega seotud on, tuleb meil siin Eestis lahendada. Kas poleks olnud otstarbekam lisada kohe ka neljas ametlik tõlge? See oleks araabiakeelne tõlge. Ja kes selle tõlke kinni maksma peaks?

Aitäh! Esiteks, ega need inimesed täitsa arulised ei ole, kes ühte keelt neist kolmest räägivad või isegi kõiki kolme. Vaata mind! Aga põhimõtteliselt eeldada, et siin oleks araabia keelt nüüd tingimata vaja – no me seda ei tea. Aga tänapäeval, Ants, on asi ka niimoodi, et tõlge on suures osas läinud AI-põhiseks ega maksa suurt midagi. Nii et igasugust tõlkimist, ka siis, kui need inimesed tulevad siia ja tahavad suhelda keeles, mida võib-olla keegi ei valda, on päris lihtne korraldada tehniliste abivahenditega.