Aitäh, auväärt juhataja! Head kolleegid saalis! Eelnevate sõnade kohta, mis eelnevates kõnedes on kõlanud, ma ütleksin, et me peame tegelema mõistlike asjadega. Aga me peame tegelema mõistlike asjadega ilma kogu situatsiooni demagoogiaga täielikult hämustades.
Me arutame siin kliimakindla majanduse seaduse eelnõu. See on midagi taolist, mida on kaua oodatud. Ja tegelikult on meie ees tekst, mis ei vasta sellele ootusele ei oma sisu, ei selguse ega ka tegelikult siduvuse poolest. Probleem ei ole selles, et kliimapoliitikat ei ole vaja, nagu siin eelnevates kõnedest võis kõlama jääda. Vastupidi, meil on seda kliimapoliitikat väga tarvis. Meil on vaja selgust, meil on vaja etteaimatavust, meil on vaja usaldusväärset raamistikku, mis annaks inimestele, ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsustele arusaama, kuhu me liigume riigina, inimestena, kogukondadena, tööstusena, millistel tingimustel. Kas me tahame või ei taha, see saab olema väga raske. Aga just paraku see eelnõu praegu seda rolli ei täida.
Kõigepealt natukene ka protsessist, sest see on olnud ikkagi ääretult kummastav. Kliimaseaduse loomist alustati ju 2023. aastal, selleks isegi loodi uus ministeerium, korraldati ääretult mahukas ja tegelikult üsna šõurikas kaasamisprotsess, tehti …., anti lubadust ja siis valmis 2024. aastal esimene eelnõu. Loomulikult ei olnud see probleemideta, aga seal oli olemas vaieldav, aga olemas olev sisu. Edasi saabus pikk segadus. Küll öeldi, et seadus tuleb, siis jälle, et ei tule, siis jälle, et tuleb. Kuni 2025. aasta sügisel jõudis see valitsuskabinetti ja lõpuks, 2026. aasta mail, eelmisel kuul, andis valitsus põhimõttelise heakskiidu ja nüüd me siin seda arutame.
Kui vaadata seda protsessi, siis tegelikult ei jää mulje, et see on olnud sisuline protsess, aga väga sarnaneb kaosega. Veel tõsisem on see, mis on selle eelnõu sees. Selle suurim puudus on kindlasti see, et tegemist on üsna sisuliselt tühja raamseadusega. Antakse üldised eesmärgid, kuid need hoovad, mis aitaksid eesmärkideni jõuda, jäävad seadusest, eelnõust välja. Eriti ilmneb see sektorite eesmärkide puhul. Valdkondlike heite vähendamise sihid ei ole enam seaduse tasemel siduvalt kirjas, vaid need on viidud teekaartidesse. Jaa, teekaardid loomulikult võivad olla väga head abivahendid, kuid need ei asenda seadust. Kui kohustust ei ole seaduses, siis pole kohustust. Siin on just väga põhimõtteline vastuolu. Seda on ka Riigikohus rõhutanud ja sellest on ka siin juttu olnud, ma ei hakka seda üle kordama. Aga kui on ta sellisel kujul praegu, siis on tulemus meil ebamäärasus, vaidlused ja vastutuse hajumine.
Teine suur probleem on loomulikult ajastatus ja ambitsiooni puudumine. Kui põhirõhk pannakse vahe-eesmärkidele aastateks 2030, 2035 ja 2040, siis jah, nüüdseks 30. aasta eesmärgid on tegelikult täidetud, sest võrdlus aasta 1990 oli meile erakordselt soodne, kõrge heide pärast nõukaaega. Aga paraku lähiaastateks me midagi ei plaanigi ette, vaid laseme niisama minna. See lähenemine ei ole mõistlik koormuse jaotus selles keerulises olukorras, kus me tegelikult kliima mõttes oleme. See lükkab keerulised otsustused kuhugi tulevikku, järgmistele valitsustele, järgmise koosseisu ja järgmiste maksumaksjate kanda. See ei ole vastutustundlik poliitika.
Kolmas probleem puudutab ettevõtjaid, investeerimiskeskkonda. Valitsus ütleb, et eelnõu annab vajadusele kindluse, aga pilt on ju tegelikult vastupidine. Seadus ei ütle sektoritele piisavalt selgelt, mis neist oodatakse, kui palju peab heide vähenemine, mis tähtajaks, mis vahenditega. See ei tekita kindlust, vaid ainult segadust. Nii on seda tegelikult tööandjad ka ise väljendanud.
Neljas probleem puudutab kohalikke omavalitsusi, rakendamist. Pole selge, kuidas teha seda niimoodi, et need kavad, mis vastu võetakse, on sisulised, et need ei jääks lihtsalt deklaratiivseks.
Viies on seotud kliimanõukogu ja juhtimismudeliga. Nõukogu roll, pädevus ja tegelik mõju on lahtine. Olulised küsimused jäetakse hilisemate määruste ja korralduste tasemele, see ei loo ausalt öelda usaldust. Sellises raamistikus ei ole selge, kes vastutab, kes hindab tulemusi, kes kannab poliitilise vastutuse, kui eesmärgid täitmata jäävad. Aga veelgi enam on, et millegipärast praeguses versioonis ei peata vajalikuks isegi kliimanõukogusse teadlasi kaasata. Kui pole teadust, sisulist teadust, siis tegelikult olemegi selle vallas, mis blogosfääris ringi liigub, ja huvide vallas, mitte tegelikku tegemist juhtiva teadusliku teadmise juhtimisel.
Kuuendaks on ka natukene probleemi seaduse eesmärkidega, sest need ei vasta Pariisi leppele ja viimases versioonis tegelikult isegi mitte 2040. aastal Euroopa Liidu seatud eesmärkidega. Seega, meie ees on seadus, mille kohta võib öelda järgmist. Ta on liiga nõrk, et täita kliimaseaduse eesmärki, aga piisavalt ebamäärane, et vältida õiguslikku ja majanduslikku segadust. See ei ole tugev kliimaseadus ega ka hea majandusseadus, aga selline toorik on meile siia antud Riigikokku menetlemiseks, toodud lootuses, et ehk õnnestub selleks midagi head teha. Erinevalt teistest kritiseerijatest leiame, et meil kindlasti on ääretult kiiresti vaja väga head seadust, just nimelt korralikku seadust. Me ei lahenda praegu sellises vormis, nagu ta on, probleemi.
Praegu on selline olukord, et siin Riigikogus peame hakkama tegema tööd, et saada toimiv, sidus, õiguslikult usaldusväärne lahendus. See saab olema märkimisväärne samm, aga loodame, et me saame sellega hakkama. Loomulikult tahaks kangesti teha tagasilükkamise ettepaneku, aga olgu, me ei tee seda ja me ei lähe kaasa ka tehtud ettepanekutega. Vaatame, mis siin majas saab toimuma. Teise lugemise katkestamise ettepaneku jõuab teha ka siis, kui on näha, et sellest seadusest asja ei saa. Aitäh!