Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed, külalised ja kõik Eestimaa inimesed! Head Eesti lipu päeva kõigile! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 48 Riigikogu liiget, puudub 53. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie arupärimine on sotsiaalminister Karmen Jollerile ja teema on Eesti laste vaimse ja füüsilise tervise süvenev kriis. ÜRO Lastefondi ehk UNICEF‑i värske raport näitab, et laste heaolu Eestis on Euroopa Liidu riikidest kõige kehvem ning 36 OECD ja EL‑i riigi võrdluses [on Eesti] alles 30. kohal. 

Eriti tõsine on olukord laste ja noorte vaimse tervise valdkonnas, kus Eesti paikneb Euroopa viimaste seas. Raporti kohaselt on Eestis noorte suitsiidide määr üks kõrgeimaid maailmas ning Eesti näitajaid ületab vaid Uus-Meremaa. Samuti toob raport esile laste ülekaalulisuse kiire kasvu ja laste õnnetusjuhtumitest tingitud kõrge suremuse. Probleemi tõsidust kinnitavad ka Eesti enda uuringud. Sotsiaalministeeriumi tänavu avaldatud laste vaimse tervise uuring näitas, et depressiooni, ärevuse, enesevigastamise ja tähelepanuhäirete sümptomid sagenevad vanuse kasvades ning on eriti levinud tüdrukute seas. Ekspertide hinnangul mõjutavad laste heaolu lisaks tervishoiusüsteemile otseselt ka koolikeskkond, sotsiaalmeedia, peresuhted ja kogukondlik turvatunne. 

Küsime ministrilt:

"1. Milliseid konkreetseid meetmeid on sotsiaalministeerium viimase kolme aasta jooksul rakendanud laste ja noorte vaimse tervise parandamiseks ning suitsiidide vähendamiseks. 

2. Kas sotsiaalministeerium peab vajalikuks suurendada lastepsühhiaatrite, kliiniliste psühholoogide ja koolipsühholoogide kättesaadavust ning millised on selleks kavandatud tegevused? 

3. Milline on laste vaimse tervise teenuste järjekordade hetkeseis ning kui palju lapsi jääb abi puudumise tõttu õigeaegselt toetuseta? 

4. Milliseid samme plaanib valitsus teha laste ülekaalulisuse vähendamiseks [– see on ka tänase istungi teema teatavasti – V. B. –], sealhulgas tervisliku koolitoidu ja liikumisvõimaluste parandamiseks?" Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Selle edasine menetlemine toimub vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd, enne päevakorra juurde minekut on tekkinud protseduuriline küsimus Peeter Ernitsal.

Jaa, hea juhataja! Me hakkame arutama ülimalt olulist asja, Eesti tuleviku vaimset ja füüsilist seisukorda. Saalis on vähem kui pooled kolleegidest, aga see on üldine tendents viimasel ajal. Kas on [asi selles], et tervis on viletsamaks läinud või on päike kõrgemal, et nii olulise teema puhul ei tulda isegi saali?

Protseduurikaga on siin väga minimaalselt pistmist, iga Riigikogu liikme kohalolekut istungi juhataja ei saa kindlasti kuidagi mõjutada. Nagu te ise täpselt samamoodi teate, on võimalik kabinetist ja neti teel tänast istungit jälgida. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Selles on meil sotsiaalkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Laste kehalise aktiivsuse tõstmine vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks" arutelu. Enne kui läheme ettekannete juurde, räägin ka mõne sõnaga [päevakorrapunkti] menetlemise korrast. Kõigepealt on Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikme Mihkel Leesi ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 15 minutit. Seejärel on Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kulli ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kolmandaks on Kaitseressursside Ameti peadirektori Anu Rannaveski ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ja ettekannetega lõpetab Eesti Olümpiakomitee asepresidendi Gerd Kanteri ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Seejärel on läbirääkimised, kus kõigepealt saavad sõna fraktsioonide esindajad, ning arutelu lõppemisel otsust vastu ei võeta.

Et arutelu läheks sujuvalt, on algatajad teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni kella 14‑ni või päevakorra ammendumiseni. See ettepanek vajab hääletamist. Kuna me oleme saalis, siis teeme hääletuse kohe peale saalikutsungit ära. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele arutelu algatajate ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 37 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Istung on pikendatud.

Läheme ettekannete juurde. Kõigepealt palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Mihkel Leesi.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Tartu Ülikooli liikumislabori juhataja Merike Kull, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski ja Eesti Olümpiakomitee asepresident Gerd Kanter! 

Sotsiaalkomisjon on mitmel koosolekul käsitlenud teemasid, mis puudutavad Eesti laste ja noorte vaimset ja füüsilist tervist. Kehalist aktiivsust puudutavad arutelud erinevate ekspertidega viisid meid selge arusaamiseni, et teema on tarvis tuua Riigikogu suurde saali. Seega, täna me arutamegi olulise tähtsusega riiklikku küsimust: laste ja noorte kehalise aktiivsuse suurendamist vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks. Tänase arutelu peamine küsimus seisneb selles, kuidas me saaksime senisest tunduvalt enam suunata fookust tagajärgedega tegelemiselt ennetusele.

Alustuseks kaardistame probleemi. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda vähemasti 60 minutit päevas. Eestis täidab selle soovituse vähem kui pooled lastest, mis tähendab, et enamik meie lapsi liigub tervise seisukohalt liiga vähe. Sellel on tagajärjed. Ligikaudu 78% kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas ja neljandas klassis on selline juba iga kolmas laps. Samal ajal ei suuda ligi 70% noortest ajateenistuse alguses täita Kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid. Need arvud ei räägi meile ainult laste ja noorte kehalisest võimekusest, vaid ka laste tervisest ja tulevikuväljavaadetest. Ilma teadliku sekkumiseta need probleemid ainult süvenevad vanuse kasvades. 

Sageli, nii nagu ka juba täna hommikul, oleme me siin puudutanud vaimse tervise probleeme. Me räägime tihti psühholoogidest, tugiteenustest, psühhiaatrite põuast ja erinevatest ravivõimalustest. Need on kõik vajalikud arutelud, aga väga palju vähem räägime me sellest, kuidas sääraseid probleeme ennetada.

Praeguseks on teaduslikult väga selgelt tõestatud, et regulaarne liikumine parandab keskendumisvõimet, õpitulemusi ja vaimset heaolu. Füüsiliselt aktiivsetel lastel esineb vähem ärevust ja depressiooni sümptomeid ning nad tulevad paremini toime igapäevaste pingetega. Nii et liikumine ei ole üksnes sportlik tegevus, vaid ka üks tõhusamaid vaimse tervise murede ennetusmeetmeid, mis meil üldse olemas on. Sama kehtib ka füüsilise tervise kohta. Regulaarne liikumine vähendab ülekaalu, südame-veresoonkonna haiguste, teise tüübi diabeedi ja paljude teiste krooniliste haiguste riski. Veelgi olulisem on see, et lapsepõlves kujunenud harjumused kanduvad suure tõenäosusega edasi täiskasvanuikka. Seetõttu tuleb laste liikumisaktiivsust käsitleda eelkõige ennetusmeetmena. 

Ennetusest rääkides tasub meenutada veel üht olulist fakti. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et iga ennetusse investeeritud euroga hoitakse hilisemate tervishoiu- ja sotsiaalkulude pealt kokku 14, 15, 12 või 13 eurot. Eri uuringud näitavad natuke erinevalt, aga ma usun, et mõte on kõigile arusaadav. Seega, see ei ole ainult terviseküsimus, laste liikumisse ja tervisesse investeering on küsimus ka riigi raha senisest targemas kasutamises. Kui jätame täna laste tervisesse investeerimata, maksame homme rohkem ravi, rehabilitatsiooni, töövõimetuse ja sotsiaalteenuste eest. 

Head kolleegid! Oleks väga ekslik arvata, et laste vähese liikumise probleemile on olemas üks lihtne lahendus. Ei ole! Ei ole olemas ühte seadusemuudatust, ei ole olemas ühte programmi, ei ole olemas ühte ministeeriumi, kes suudab tervet seda vastutust kanda. Laste liikumisaktiivsuse suurendamine eeldab koostööd. Riigi ülesanne siinkohal on laiem koordinatsioon ja üle-eestiliste tegevuste rahastamine. Kohalikud omavalitsused, kes, ma tuletan meelde, on muu hulgas koolipidajad, peavad kujundama liikumist toetavat elukeskkonda. Koolid peaksid muutma liikumise koolipäeva loomulikuks osaks. Spordiklubid ja treenerid peaksid pakkuma kvaliteetseid võimalusi liikumiseks. Lastevanemate ülesanne on samuti aidata kujundada selliseid harjumusi, mis terve elu kestavad. Ainult kõigi nende osapoolte koostöös saab sündida püsiv muutus. 

Tähtis on ka rõhutada, et ega me ju tegelikult ei alusta nullist. Viimase kümnendi jooksul on tehtud päris mitmeid olulisi samme. Täna on meil olemas mitmeid lahendusi, mille positiivne mõju on juba tõestatud. 2022. aasta lõpus alustati liikumisaktiivsuse tegevuskava koostamist. See eesmärk ei olnud kindlasti luua järjekordne dokument kuskile riiulile, vaid koondada erinevate ministeeriumide, organisatsioonide ja partnerite tegevused ühe tervikliku raamistiku alla. Ma usun, et see tegevuskava on aidanud vähendada erinevate tegevuste dubleerimist, hoida paremat fookust erinevates valdkondades, mis liikumisaktiivsust puudutavad ja mis on ka paremini kaardistatud. Seda tegevuste elluviimist monitooritakse regulaarselt ja neid ülevaateid avalikustatakse kord kvartalis – [teadmiseks neile,] kellel selle vastu huvi on. Selle tegevuskava elluviimisse on kaasatud juba viis ministeeriumi. Nagu ma eelnevalt ütlesin, laste liikumise teema pole ainult ühe ministeeriumi teema. See näitab väga selgelt, et see on valdkondadeülene küsimus. 

Oluline samm on olnud ka liikumisõpetuse reform. Kaasaegne liikumisõpetus, mida on mõned aastad jõutud juurutada, keskendub senisest enam liikumisrõõmule, mitmekülgsete liikumisoskuste arendamisele ja elukestvate liikumisharjumuste kujundamisele. Selle keskmes on mõiste, mida nimetatakse kehaliseks kirjaoskuseks. See on väga oluline mõiste. See tähendab seda, et eesmärk ei ole õpetada lapsi mitte lihtsalt jooksma, hüppama või palli viskama, vaid kujundada lastes ka motivatsioon, enesekindlus ja oskused, mis püsiksid terve elu jooksul ja aitaksid seda liikumisrõõmu hoida üleval mitte ainult trennis või kehalise kasvatuse tunnis, vaid ka kümneid ja kümneid aastaid pärast seda, kui kool on lõpetatud. 

See muutus ei ole pälvinud tunnustust ainult Eestis. Meie liikumisõpetuse ainekava on jõudnud ka Euroopa innovaatilisemate haridusalgatuste hulka ja seda tunnustati ka Euroopa tasandil kui eeskujulikku lähenemist laste liikumise toetamisel.

Samas, me peame tunnistama seda, et liikumisõpetus üksinda ei lahenda probleemi. Me näeme, et just selles vanuses, kus noorte liikumisaktiivsus kõige kiiremini langeb, väheneb ka liikumisõpetuse tundide arv koolides. Seetõttu vajame me liikumist toetavaid tegevusi kogu koolipäeva jooksul. 

Siinkohal väärib väga suurt tunnustamist Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel toimuv programm "Liikuma kutsuv kool". Tänaseks on programmiga liitunud suurusjärgus 230 kooli ehk peaaegu pooled Eesti üldhariduskoolidest. Uuringud näitavad, et sellega liitunud koolides on rohkem liikumisvõimalusi, kõrgem rahulolu koolikeskkonnaga ja paremad õpilaste heaolu näitajad. 

Teine oluline algatus on Eesti Olümpiakomitee loodud programm "Sport kooli". Praegu osaleb selles 41 kooli, suurusjärgus 1900 algklasside õpilast, ja selle programmi tugevus seisneb selles, et treenerite juhendatud liikumistegevus toimub koolipäeva sees. Ma tuletan meelde, et fookusrühm on 1.–3. klass, ja see jõuab ka nende lasteni, kes ühel või teisel põhjusel pärast koolipäeva treeningutes ei osale. Nii et eelnev näitab, et ega ei ole ju istutud käed taskus. Lahendused on olemas ja ilma nende tegevusteta oleks usutavasti olukord tunduvalt halvem, kui ma sissejuhatuses kirjeldasin. 

Nüüd, küsimus on selles, kuidas me suudame viia need juba toimivad lahendused uuele tasemele ja samal ajal leida uusi viise laste ja noorte kehalise aktiivsuse tõstmiseks. Sellest loogikast lähtuvalt teen ma mõned konkreetsed ettepanekud. 

Esiteks tuleks laiendada programmi "Sport kooli" kõikidesse Eesti koolidesse. Meie eesmärk peaks olema ei rohkem ega vähem kui see, et kõigil esimese kuni kolmanda klassi õpilastel oleks võimalus saada vähemasti kaks korda nädalas kvalifitseeritud treeneri juhendatud liikumistegevust koolipäeva sees. Nagu eelnevalt mainitud, jõuab praegu programm 1900 lapseni. Tulevikus võiks see jõuda kõikidesse Eesti koolidesse ja see aitaks vähendada nii regionaalset kui ka sotsiaalset ebavõrdsust, sest osalemine ei sõltuks ju pere rahakotist ega ka sellest, millises Eesti piirkonnas [laps] elab. 

Teiseks tuleks laiendada programmi "Liikuma kutsuv kool" vähemalt 75%‑ni Eesti koolidest. Kui me soovime jõuda kõigi lasteni, siis ei piisa ainult treeningutest. Liikumine peab olema terviklik osa kogu koolipäevast. Me räägime aktiivsetest vahetundidest, me räägime liikuvatest ainetundidest, me räägime liikumist toetavast koolikeskkonnast, mis aitavad suurendada liikumisaktiivsust nende laste seas, kes ennast sportlikuks ei pea või spordiklubis ei [käi]. 

Kolmandaks, me peame hakkama laste kehalisi võimeid regulaarselt monitoorima. Meil ei ole võimalik adekvaatselt juhtida seda, mida me ei mõõda. Tartu Ülikooli teadlased on välja töötanud metoodika, mis võimaldab hinnata laste ja noorte kehalisi võimeid erinevates kooliastmetes. Kui me suudaksime seda mõõta süsteemselt, siis me saaksime neid andmeid kasutada koolides, tervishoiusüsteemis ja poliitika kujundamises. See aitaks meil probleeme varem märgata ja suunata ressurssi sinna, kus sellest kõige rohkem kasu on. Nii et loodame, et haridusministeerium lähiajal jõuab heade partneritega sinna, et see piloteeritud programm ja selle monitoorimine kõikidesse koolidesse jõuaks.

[Neljandaks] tuleb kahtlemata keskvalitsusel ja omavalitsustel jätkata investeeringuid liikumist toetavasse avalikku ruumi. Turvaline koolitee, avatud koolihoovid, kvaliteetsed spordi- ja mänguväljakud, hästi planeeritud kergliiklusteed ei ole ainult linnaplaneerimise küsimused, need on selgelt tervisepoliitika tööriistad. 

Ja viiendaks, me peame suunama senisest rohkem fookust lasteaialaste kehalise aktiivsuse suurendamisele. Siinkohal on võtmeroll ka omavalitsustel. Värske lasteaedade liikumis- ja sportimisvõimaluste [kaardistamise] uuring toob välja, et seal, kus töötavad kvalifitseeritud liikumisõpetajad, on liikumistegevused oluliselt mitmekesisemad. Me näeme samas, et spordivahenditega on adekvaatselt kaetud vaid 40% lasteaedadest ja ainult 19%‑s lasteaedadest on enamik õpetajaid viimase kahe aasta jooksul saanud liikumisalast täienduskoolitust. Need arvud näitavad meile, et arenguruumi on palju. 

Lisaks võiksime me kindlasti julgemalt rääkida sellest, et lasteaedade hoovid võiksid olla pärast lasteaiapäeva lõppu kogukondadele avatud. 

See pole loomulikult lõplik loetelu. Me võiksime rääkida veel liikumist toetava huvihariduse kättesaadavusest, eriti maapiirkondades. Me võiksime arutleda selle üle, kas põhikooli kolmandas astmes ja gümnaasiumis võiks olla rohkem kehalist aktiivsust toetavaid valik- või vabaaineid. Ja ka lapsevanematele, muu hulgas mulle endale, peaks olema suunatud küsimus, kuidas saame meie kaasa aidata kogukonna spordi arengule, korraldades näiteks enda tänava lastele jalgpallimängu õhtuid. Miks mitte iseenesest? Lihtne tegevus, aga aitaks kindlasti kaasa.

Lõpetuseks ma tahan välja tuua veel ühe põhimõttelise küsimuse. Poliitikas räägitakse sageli prioriteetidest – küll on prioriteet üks asi ja prioriteet on teine asi. Poliitiline prioriteet ei ole see, mille kohta peetakse kõige rohkem kõnesid. Poliitiline prioriteet ei ole see, mille kohta kirjutatakse kõige rohkem strateegiaid. Poliitiline prioriteet on see, kuhu suunatakse raha. Punkt. Täna panustab riik näiteks programmidesse "Sport kooli" ja "Liikuma kutsuva kool" kokku vähem kui miljon eurot aastas. Samal ajal näitavad arvutused, et nende programmide täiemahuline rakendamine nõuaks suurusjärgus 13 miljoni euro suurust investeeringut aastas. 

Ma näen, et mõnel kolleegil läksid silmad päris suureks. Ma usun, et te mõistate, et see ei ole väike summa. Siin tuleb appi võtta nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste rahakotid, siin tuleb usutavasti appi võtta ka Euroopa [Liidu] toetusraha. Ma tean, et seda Kultuuriministeerium näiteks "Sport kooli" programmi tarbeks juba plaanimas on. Me teame seda, et iga ennetusse suunatud euro toob meile suurusjärgus 16 eurot tagasi, [mis tähendab,] et see raha on tegelikult ju mõistlikult kulutatud. 

Nii et laste liikumine ei ole mingisugune kõrvalteema, see ei ole mingisugune pehme teema. Ma loodan kõikide Riigikogus esindatud poliitiliste jõududega väga head koostööd, et sellel teemal arutada ja võib-olla ka häid uusi mõtteid leida. Ma loodan, et mõned tulevad juba täna ehk fraktsioonide [esindajate] kõnedest. Tänan teid, et kuulasite, hea meelega võtan küsimused.

Küsimusi teile tõepoolest on. Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean ütlema, et teie ettekandes, mis oli väga sisukas ja hea, oli mulle hästi sümpaatne lasteaedade teema. Tegelikult mida varem me häid harjumusi lastes juurutame, [seda parem]. Tihtipeale räägitakse just koolist, aga see lasteaia pool on ka väga oluline. Mu küsimus on aga ikkagi koolide kohta. Kas meil üldse jätkub treenereid selle jaoks, et me saaksime programmi "Sport kooli" koolides laiendada, et see [jõuaks] rohkemate [õpilasteni]?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Muide, te tabasite küllaltki naelapea pihta. Mul oli Tartus üks kohtumine Tartu spordiklubide juhtidega ja arutasime kõiki neid meetmeid, millest täna ka minu kõnes juttu oli. Üks spordiklubi juht ütles väga ausalt ja otsekoheselt – ma olen väga tänulik selle eest –, et korraga ei tohi turule liiga suurt rahasummat suunata, sellepärast et kui me tahame hoogtöö korras tõesti liiga kiire aja jooksul "Sport kooli" programmi kõikidesse koolidesse viia, siis ta ütles kenasti, et raha võtame ikka ära, kellegi me ikka saadame, aga tegelikult kvalifitseeritud inimesi meil kohe nipsust võtta ei ole. See tähendab, et "Sport kooli" programmi juurutamine on ikkagi, mina pakun, kindlasti kolme-nelja aasta järjepidev töö.

Eks me peame kõikide nende programmide puhul arvestama sellega, et nad eeldavad tugevalt ikkagi ka koolide valmisolekut. Me ei saa ei keskvalitsuse ega kohaliku omavalitsuse tasandil päris julmalt minna koolile ütlema, et te peate tegema ühte- või teistmoodi. Üldiselt, kui hea asi on liikuma läinud, siis hakkab see vaikselt või kiiremini ise veerema. Me oleme näinud seda "Liikuma kutsuva kooli" puhul. Ma arvan, et "Sport kooli" puhul me näeme seda ka. 

Üks asi, mille üle nuputada, on arvatavasti veel see, et kui meil tõesti peaks olema kvalifitseeritud treenerite põud spordiklubides, siis võib-olla me saame täiendavateks liikumistundideks kasutada juba koolides toimetavaid kehalise kasvatuse õpetajaid, kes on ju ka kvalifitseeritud eksperdid.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt suur tänu selle põhjaliku sissejuhatuse eest teemasse! See on hästi oluline. Tooksin kõigepealt välja, et meetmed või ettepanekud, mis te oma jutus välja tõite, keskenduvad ikkagi lasteaiale, algkoolieale ja nooremale vanusegrupile, keda on suhteliselt kerge sportlikku tegevusse kaasata. Aga peamine probleem on ikkagi vanem kooliaste ja gümnaasium, kus hakkavad juba tekkima sellised reaalsed liikumisest nii-öelda väljakukkumised. Mu küsimus ongi, et millised võimalikud meetmed oleks just neile suunatud, mis võib … (Mikrofon on välja lülitatud.) 

Aitüma! No mina ütleks väga selgelt, et see tõsisem mure algab meil juba peale ju põhikooli lõpust. Põhikooli kolmanda astme [õpilased ehk] seitsmes, kaheksas, üheksas klass enam liialt ei liigu ja gümnaasiumi puhul me tõepoolest näeme, et olukord läheb kohati päris kurjaks. Mina ei häbene küll välja öelda, et ka põhikooli lõpus ja gümnaasiumis peaks olema rohkem liikumisõpetuse tunde või siis vähemasti selgelt rohkem kehalise aktiivsusega seotud valik- ja vabaaineid. 

Ma tean, et siit tulevad kohe vastuargumendid, et meil on vaja ju õpetada eesti keelt, meil on vaja õpetada matemaatikat, füüsikat, keemiat. See on täiesti arusaadav, need argumendid on täiesti arusaadavad. Küll aga olen ma öelnud mõnele matemaatikaõpetajale, et kui lapsed rohkem liiguksid ja nende mõistus lõikaks paremini, siis võib-olla tal ei olekski vaja [anda] viit matemaatikatundi nädalas piltlikult öeldes, vaid ta saaks hakkama kenasti neljaga, sellepärast et liikuv laps on rõõmsam ja omandab ka teadmisi paremini, kaasa arvatud matemaatikat. 

Me ei tohiks käsitleda liikumisõpetust või laste kehaliste võimete arendamist ja füüsilise tervise hoidmist koolikeskkonnas kuidagi alaväärsena võrreldes matemaatika, füüsika või keemiaga. See peab olema põhimõtteline paradigma muutus, mis peaks tekkima.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Kiidan ka "Sport kooli" programmi, aga samal ajal on siin kindlasti ka HTM‑iga väga palju koostööd vaja teha, sest üldjuhul ikkagi koolid toovad välja selle, et see lisatund tuleb ju koolipäeva mahutada, ja teha seda võimalik et kas matemaatika või eesti keele lisatunni arvel või rahvakultuuriga seotud asjade arvel. 

Tulen sellest ajast, kus minul oli kohustus peale koolipäeva nädala jooksul teha ühiskondlikult kasuliku töö tunde. Need märgiti ka päevikusse ja olid peale õppetöö lõppu tehtavad asjad. Kuna meie tervis, meie noore põlvkonna hakkamasaamine ning füüsiline ja vaimne tervis on riiklikult tähtis küsimus, siis kas me ei peaks tegema sellist programmi, mis toimubki pärast, õppetööväliselt, aga mida me siiski mitte ei hinda, vaid märgime, märkame, ja mis on ikkagi ühiskondlikult kokkulepitud oluline ja tähtis asi, mida koolis teha?

Aitäh! Ma kõigepealt igaks juhuks täpsustan veidikene nii "Sport kooli" piloot[projekti eesmärki] kui ka laienemise mõtteid. "Sport koolis" programm on mõeldud esimese, teise ja kolmanda klassi õpilastele. Miks ta on suuresti selle vanuserühma jaoks mõeldud? [Sest esiteks,] loomulikult, mida varem me saame laste liikumisaktiivsusel sabast kinni positiivses mõttes, seda suurem on tõenäosus, et ka edaspidi hakkab kenasti minema. Aga teiseks, just sellepärast, et esimese, teise ja kolmanda klassi õpilaste koolipäevad ei ole veel nii pikad, need täiendavad liikumistunnid mahuvad kenasti veel nende koolipäeva hulka ära. Usutavasti paratamatu on see, jah, et vanemates kooliastmetes, kus need päevad juba lähevad pikemaks ja klassikalisi ainetunde on rohkem, liigub ka kehaliselt aktiivne tegevus rohkem koolist väljapoole ja erinevatesse trennidesse ja spordiklubidesse. 

Aga ma arvan, et mis on veel väga oluline ja mida ma ka kõnes põgusalt rõhutasin, on see, et terve, ma ei ütle linnakeskkond, aga ma ütlen terve omavalitsuse keskkond, kus laps või noor toimetab, toetaks väga tugevalt liikumist ja toetaks mitmekülgset liikumist. Ma võin tuua näiteks enda kodulinna Tartu, kus me oleme näinud väga palju vaeva selleks, et meil oleks erinevates linnaosades välijõusaalid, et meil oleks mänguväljakud, mis ei oleks üheülbalised, vaid toetaksid erinevas vanuses laste huvisid ja kehalise kirjaoskuse arengut. Nii et kui me jõuaksime omavalitsuste ja riigi koostöös välja sinna, et kõikides omavalitsustes oleks säärane infra, siis me oleksime tegelikult juba päris palju ära teinud. Kui luua atraktiivseid võimalusi, siis inimesed, [sealhulgas] noored, kipuvad neid kasutama.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Hea kolleeg Mihkel, esiteks soovin tänada teid ja sotsiaalkomisjoni selle väga tähtsa teema algatamise eest siin suures saalis. Kahjuks vähene laste ja noorte, aga ka täiskasvanute liikumine võtab tegelikult pandeemia mõõtu juba ülemaailmselt. WHO hinnangul on aastaks 2035 üle poole maailma elanikkonnast kas rasvunud või ülekaaluline. Ehk see on väga tõsine teema. 

Mulle väga meeldisid teie ettepanekud, mis puudutavad koolisüsteemi ja üldse huvihariduse ja kõige sellise suuremat toetamist riigi poolt. Aga eks liikumis[harjumuste kujundamine] algab ju tegelikult kodust. Ma küsin teilt, kuidas teie näete, kuidas jõuda nende lapsevanemateni, et ka nemad saaksid aru, kui tähtis teema see on, ja et nad prooviksid koduses [keskkonnas] lapsi ja noori rohkem suunata liikuma.

Aitäh! Te küsisite tegelikult miljoni dollari küsimuse. Kui ma oskaksin teile vastata, siis ma võib-olla olekski miljonär. Me arutasime seda ka komisjonis, kui ma õigesti mäletan, puudutasime seda koduküsimust ühte- või teistpidi. Ega tegelikult kodu ongi kõige keerukam koht, kuhu üldse jõuda. Kipub olema nii, et lapsevanem – kuidas ma siis ütlen? – õpetab enda last kõige paremini läbi eeskuju, arvan mina vähemasti. Kui me suudame tänastest noortest kasvatada liikuvad inimesed ja kasvatada tulevikus sellised lapsevanemad, kes annavad enda lastele edasi seda väärtusbaasi ja arusaama, et liikumine on oluline. See on osa hügieenist, et ma päevas vähemasti 60 minutit liigun, täpselt samamoodi nagu hammaste pesu ja duši all käimine on osa hügieenist. Vaat siis me jõuame kuhugi. Aga mul on väga raske ette kujutada seda, kuidas riik või omavalitsus saab minna koju lapsevanemat õpetama, et too õpetaks enda last olema kehaliselt aktiivsem. 

Veel kord, usutavasti [aitab see], kui luua selliseid võimalusi, kus lapsed ja vanemad saavad näiteks koos liikuda ja trenni teha. Toon jälle – andestage mulle, kuivõrd ma olen Tartust valitud saadik – näite Tartust, Tähtvere puhkepargist, kuhu me lõime Tartu esimese kogupere spordi- ja mänguväljaku, kus on koos väikelaste mänguala, suuremate laste mängimise võimalus, jõusaal isadele ja emadele, trenažöörid erivajadustega inimestele. Sellised võimalused linnaruumis, kus laps ja vanem saavad koos eakohaselt toimetada, ma arvan, on kahtlemata sellised asjad, mis võiks sellele põlvkonnaülesele liikumisaktiivsuse tõusule kaasa aidata.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Teema on suurepärane, aga piinlik, et kolleege on jälle vähevõitu. Ma tean, et sa koostad Reformierakonna programmi. See on elementaarne, kuhu peaks raha kulutama, [arvestades] et ühe [kulutatud] euro kohta tuleb 14 eurot või umbes nii palju tagasi, nagu sa ütlesid. Aga kui vaadata reaalsust, siis te olete olnud võimul väga pikka aega ja nüüd, [alles] enne valimisi, tulete sellise jutuga välja, mis iseenesest on õige. Aga maksuküüru kaotamine jõukamate toetamiseks, kaughasartmängu toetamine, nii-öelda korruptiivsete elementidega [seadusemuudatuse] läbisurumine, mille tulemus pidanuks olema spordi ja kultuuri rahastamine, kuid me oleme mitmest miljonist ilma jäänud – [selle taustal] nüüd rääkida, et võib-olla Euroopast saab selle 13 miljoni jaoks raha, on piinlik.

Ma küsin, kui palju on Reformierakond teinud sellest jutust, mida nüüd tuleks teha. See on nii elementaarne ja nii oluline. Kõige rohkem raha peakski minema just sinna, kuna noor põlvkond on kahjuks suhteliselt põdur ja nõrk. 

Aitäh! Küsimuse aeg sai läbi.

Aitäh, härra Ernits! Mul on väga hea meel, et te jagate muret laste ja noorte liikumisaktiivsuse kontekstis. Ja ma ütleksin, et täna on meil siin saalis isegi täitsa palju inimesi. On OTRK‑sid, kus inimesi on tunduvalt vähem. Ju on ka kolleege, kes vaatavad ekraanide taga. 

Küll aga, mis puudutab teie küsimust seni tehtu kohta, siis kui te tähelepanelikult ja funktsionaalselt mu kõnet kuulasite, siis ma tõin välja tegelikult juba needsamad programmid, mille me oleme algatanud, mis on täpselt samamoodi algatatud sellel ajal, kui Reformierakond on olnud valitsuses üks partneritest. Ma tuletan meelde, et mitte kunagi ei valitseta üksi. Tehtud on tegelikult ju päris palju. Reformierakond ja muidugi väga paljud teised erakonnad on osalised kohalikes omavalitsustes. Ma tõin teile Tartu näiteid selle kohta, kui palju on raha suunatud sellesse, et linnakeskkond toetaks liikumist. Võin teile meelde tuletada, et Reformierakond on seal olnud võimul alates aastast, mida ma isegi ei mäleta. Uskuge mind, ühte koma teist oleme me ikkagi teinud, aga loomulikult, nagu ma ka kirjeldasin, teha on veel kõvasti.

Toomas Järveoja, kiire küsimus ja kiire vastus.

Aitäh, lugupeetud [ase]esimees! Hea ettekandja! Tegelikult ju see probleem, et lapsed ei liigu, on õppekavades. Nagu me siin varem oleme rääkinud, matemaatika, keemia ja kõik muude ainete puhul öeldakse, et need ained on tähtsad ja liikumine on selline teisejärguline. Aga ma olen kogu aeg rõhutanud seda, et sa võid olla hea matemaatik või hea professor, aga kui sul tervist ei ole, siis sa ei ole mitte keegi. Selles mõttes me peame ikkagi läbi suruma [vajalikud muudatused], et õppekavades oleks liikumis[õpetus] väga oluline.

Lühike küsimus ja lühike vastus: jah, ma olen teiega nõus, see on väga oluline.

Aitäh! Nüüd on tõesti ainult 40 sekundit jäänud. Väga vabandan [nende ees, kes ei saanud küsida]! Küsimuste aeg on läbi saanud ja liigume edasi järgmise ettekande juurde. Palun kõnetooli Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kulli.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna me ei räägi ainult laste liikumisest, me räägime Eesti laste tervisest, vaimsest heaolust, õppimisest ja Eesti tulevikust. Ma tänan väga võimaluse eest käsitleda seda teemat olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Teadlastena me peame oma vastutuseks mitte ainult uurida terviseprobleeme, aga pakkuda välja ka tõenduspõhiseid lahendusi nii nende probleemide ennetamiseks kui ka lahendamiseks. Mis probleemi me siis täna lahendame? 

Juba eelkõneleja viitas selgelt, et Eesti laste ja noorte tervisenäitajad on muret tekitavad. Sagenenud on iganädalased tervisekaebused, depressiivsus, ülekaal ja me näeme mõju juba ka riigi kaitsevõimele. Enamik ajateenistust alustavatest noortest ei täida kehalise võimete testi miinimumnõudeid. Tegemist on probleemiga, mille mõju ulatub laste igapäevasest heaolust kuni riigi pikaajalise toimevõimeni. Me teame ju hästi ja eelkõnelejad on seda ka korduvalt rõhutanud, et hea tervise ja vormisoleku üheks oluliseks eelduseks on regulaarne kehaline aktiivsus. 

Kui me vaatame liikumisaktiivsuse näitajaid, siis olukord on ilmselgelt kriitiline. Meie uuringute põhjal ligi 43% lastest ja noortest liigub vastavalt liikumissoovitustele. See tähendab, et üle poolte Eesti lastest ei liigu piisavalt. Võime veelgi öelda, et peaaegu iga teine laps ei liigu oma tervise seisukohalt piisavalt. See on suur terviserisk, sest vähene liikumine ei mõjuta mitte ainult füüsilist tervist, vaid on väga otseselt seotud ka vaimse tervise näitajatega. Seega, kui me räägime laste vaimsest tervisest, siis me räägime ka liikumisest.

Eesti laste vaimse tervise uuringud näitavad selgelt, et kõrgem kehalise aktiivsuse tase ja sagedasem treeningutel osalemine on seotud paremate vaimse tervise näitajatega: kõrgema heaoluga ja väiksema depressiooni- ja ärevusriskiga. Seda on korduvalt kinnitanud ka erinevad rahvusvahelised uuringud. Selle osas on tugev tõenduspõhisus, et kõrgem kehalise aktiivsuse tase on otseselt seotud vaimse tervise näitajatega.

Samal ajal on vähene liikumisaktiivsus ühiskonnale väga kulukas. Meie naabrid soomlased on arvutanud välja selle kulu riigile. Vähese liikumisaktiivsuse kuluks riigile on hinnatud ligi 3,2 miljardit – miljardit! – eurot aastas. See on väga suur number. Seetõttu ei ole vähene liikumisaktiivsus üksnes terviseprobleem, vaid ka majanduslik väljakutse. Samas näitavad uuringud, et ennetustegevused on kulutõhusad ja aitavad vähendada tulevasi tervishoiu- ja sotsiaalkulusid. Liikumisvõimaluste loomine on üks tõhusamaid investeeringuid laste ja noorte tervisesse ja seeläbi ka ühiskonna tulevikku.

Kui me hakkame seda probleemi lahendama, siis me võiks küsida, kelle probleem see on, kelle laual see probleem on, kes peaks tegelema nende lahenduste väljatöötamise ja pakkumisega. Ühest vastust meil ei ole. See on nagu pusle, kus igal valdkonnal on oma mured, oma eesmärgid, aga on ka oma lahendused olemas. See kindlasti on tervise- ja sotsiaalvaldkonna probleem, sest kui praegused trendid jätkuvad, siis kasvavad kulud veelgi. See on kindlasti haridusvaldkonna probleem, sest liikumine ja õppimine on väga tihedalt seotud. Pole kahtlust, et see on majanduse ja kaitsevõime probleem, sest kehv tervis mõjutab töövõimet ja kaitsevõimet. Ja see on ka spordivaldkonna probleem, sest tugev saavutusspordi järelkasv saab [tekkida] ainult laiapõhjalise liikumisaktiivsuse pinnal.

Seega me näeme, et neid osapooli, kellel oleks huvi lahenduste suunas liikuda, on päris palju. Selle juures on kõige olulisem see, et meil on ühine visioon, ühine suur pilt, kuhu me tahame liikuda, ja me oleme kokku leppinud, mis on meie jaoks need kõige olulisemad suunad, mille suunas me koos saaks liikuda – see, mida me peame tegema ja mida me saame teha.

Ja kui me tuleme lahenduste juurde, siis, nagu juba eelkõnelejate diskussioonis välja toodi, pole mitte mingit kahtlust, et kõige aluseks ja kõige suuremat rolli [mängivad] pere ja lapsevanemad: lapsevanema eeskuju, harjumused, ühised tegevused ja tugi. Aga me ei saa jätta lapsevanemat selle vastutusega üksi. Veelgi enam, me ei saa jätta üksi neid lapsi, kellel puudub lapsevanema tugi. 

Seetõttu on oluline, et seda toetaksid erinevad süsteemsed lahendused, mida saavad kujundada riik, kohalik omavalitsus, haridusasutused ja kogukonnad. Selliseid lahendusi iseloomustavad märksõnad nagu süsteemsus, mitte üksikud projektid või kampaaniad, kättesaadavus – lahendused peavad jõudma iga lapse ja nooreni – ja mõju – lahendustel [peab] olema ka tõendatud mõju.

Järgnevalt keskendungi neljale valdkonnale, kus me saame kõige süsteemsemalt mõjutada laste ja noorte liikumisaktiivsust: kool, organiseeritud sport, avalik ruum ja andmepõhine otsustamine.

Me alustame koolist, sest just koolis on võimalik jõuda kõikide lasteni ja [pakkuda liikumisvõimalusi] pika aja vältel. Kui me tahame laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, siis peab liikumine olema loomulik osa iga lapse ja noore koolipäevast. "Liikuma kutsuv kool" on üks tõenduspõhistest lahendustest, mis pakub terviklikku süsteemset lähenemist kogu koolipäevale ja ka koolikeskkonnale, alates sellest, kuidas koolipäev on üles ehitatud, kas seal on liikumisvõimalusi, [kuni] kõikide koolipäeva elementide kaupa liikumisvõimaluste loomiseni, sealhulgas koolitegevuse, huvitegevuse ja aktiivse kooliteeni välja. Hetkel on liitunud 231 kooli ja selle juures on oluline see, et need koolid on kõik võtnud eesmärgiks teadlikult tuua igasse koolipäeva juurde liikumisvõimalusi. Ja selle õnnestumist kinnitavad uuringud, mis näitavad, et tõesti, liikuma kutsuvates koolides on oluliselt rohkem erinevaid liikumisvõimalusi ja seda ka erinevates koolipäeva osades.

Aga oluline ei ole selle juures ainult liikumine ise. Oluline on ka see, et need tegevused toetavad vaimset tervist, õpilaste omavahelisi suhteid ja seeläbi ka üldist koolirõõmu ja motivatsiooni õppimiseks. Seda kinnitab ulatuslik uuring, kus valimis on üle 100 000 lapse, et enam liikumisvõimalusi koolipäeva jooksul seostub paremate suhete ja suurema koolirõõmuga kõikides vanuseastmetes. Läbisaamine klassikaaslastega on parem, koolis tuntakse end hästi ja üldine koolirõõm [on suurem]. 

Aga me teame ka seda, et Eestis ei ole sellised liikumisvõimalused koolipäevades tavapärased mitte kõikides koolides. (Viitab slaidile.) Siin te näete sellel kooliaastal avaldatud artiklit, kus üks koolipoiss küsib, mida me üldse vahetunnis teha tohime, ja seda ajal, kus me räägime, et meie lapsed ei liigu piisavalt. Ma väga loodan, et see poiss ei saanud koolis karistatud selle eest, et ta vahetunnis jooksis. Me teame, et meil on tegelikult lahendused olemas. See ei tohiks nii olla, et lastele on koolipäeva jooksul liikumine keelatud ja võimla uksed on kinni või õuealale minek ei ole lubatud. Kõik need lahendused on olemas. See tähendab, et liikuma kutsuv koolikultuur ei teki iseenesest ega juhuslikult, selleks me peame ikkagi teadlikult ja järjepidevalt tegelema selle arendamisega. 

Seega, meie esimene ettepanek on, et kõik Eesti lapsed ja noored saavad õppida liikumist ja tervist toetavas koolis. Selleks peaks "Liikuma kutsuv kool" jõudma enamikuni Eesti koolidest.

Teine oluline suund, mis puudutab kõiki lapsi ja noori, on liikumisõpetus. Eelkõneleja juhtis ka tähelepanu sellele, et praegu on rakendumas Eestis uus liikumisõpetuse ainekava. Mul on hea meel üle kinnitada, et värske üleeuroopaline uuring hindas Eesti liikumisõpetuse ainekava üheks Euroopa tugevamaks ainekavaks, mis toetab laste liikumistegevusi ja kehalist kirjaoskust. (Osutab slaidile.) Te näete siin joonise peal, et need [riigid, mis on märgitud] tumedama rohelisega, näitavad Euroopa [riikide hulgas] tõenduspõhisemaid ainekavasid. Aga selge on see, et ainekava iseenesest ei arenda kellegi kehalisi võimeid, selleks on vaja ka harjutustunde. Kuna liikumisõpetus on jätkuvalt päris paljude laste jaoks ainukene koht, kus nad õpivad kas uusi liikumisoskusi või kus neil kujuneb liikumisharjumus, on väga oluline selleks ette nähtud tundide maht.

Siinkohal ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et vastavalt riiklikus õppekavas ettenähtud tundide mahule on algklassides nädalas kolm tundi, aga alates kuuendast klassist väheneb tundide maht kahele ja gümnaasiumis on keskmiselt alla ühe tunni nädalas. Ja kui me nüüd vaatame seda numbrit ja mõtleme, et neljal korral kuus toimub liikumisõpetuse tund, siis pole põhjust imestada, et pärast gümnaasiumi lõpetamist ei täida noored kehaliste võimete testi miinimum[nõudeid]. Me näeme selgelt, et süsteem ei toeta praegu laste kehalist arengut ja kehaliste võimete arendamist. Süsteemis on viga. Ja see on just see vanus, kus kõige rohkem on juba välja jäädud organiseeritud spordist. Sellist asja meil ei tohiks olla ja seda me peame muutma.

Seega, lähtuvalt eelnevast on teine ettepanek, et spordi ja liikumise tunnid põhikoolis ja gümnaasiumis peaksid olema vähemalt kolmel korral nädalas. Juba oli eelnevalt juttu programmist "Sport kooli", mis on esimeses kooliastmes. Teise kooliastme puhul oleme me oma instituudis töös arendustegevustega ja testime erinevaid võimalusi, mis oleksid [selles astmes] sobilikud ja õpilastele ka atraktiivsed. Aga tahan juhtida veel kord [tähelepanu] – ka eelkõnelejad juba rääkisid seda –, et kolmas kooliaste ja gümnaasium on eriti kriitiline, seal me vajame kiireid lahendusi. Seal ei ole süsteemi tasandil tuge, et lapsed oleksid terved ja tugevad ning et nende kehaline võimekus areneks. Seda peaksime me kindlasti muutma. 

Kolmas oluline suund on organiseeritud spordis osalemine. Seda saab samamoodi vaadata riigi tasandil, kuidas seda süsteemselt mõjutada. Vaadates spordis osalemise andmeid, me näeme, et ligi pooled lapsed osalevad. See on tegelikult väga suur arengukoht. Aga ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kui vaatame, kes on need lapsed, kes organiseeritud spordis osalevad, siis me näeme, et kõige vähem osalevad kõige keerukama majandusliku olukorraga perede lapsed. See näitab ilmselgelt, et ligipääs huviharidusele Eestis ei ole kõigi laste jaoks võrdne. Ma tahan rõhutada, et see ei tohiks nii olla. Ka värske Eesti inimarengu aruanne rõhutab, et kvaliteetne huviharidus on üks tõhusamaid ennetusmeetmeid, mille mõju ulatub nii tervisesse, haridusse kui ka ühiskonna sidususse. Siinkohal me saame ainult nõustuda.

Ja ma tahaks veel juhtida tähelepanu ühele teisele teemale. Kui lapsed jõuavad isegi organiseeritud sporti, siis väga suur väljakutse on see, et paljud neist langevad [sporditreeningutest] välja. Me näeme siit joonise pealt, et alates 12. eluaastast hakkab järsem väljalangemine. Ja samas me näeme uuringute põhjal, et noored ise tegelikult ei soovi spordist ja liikumisest loobuda, põhjus ei ole mitte selles, vaid nad soovivad teistsuguseid lahendusi. Kõik lapsed ei soovi osaleda saavutusspordis. Küsimus on selles, kas meie praegune spordi ja huvihariduse süsteem suudab üldse pakkuda noortele nende jaoks kättesaadavaid, paindlikke ja mitmekesiseid võimalusi spordiga jätkamiseks. Me saame öelda, et noortespordi rajad võivad olla erinevad – võib olla saavutusspordi rada, võib olla harrastusspordi rada ja nende kahe raja vahel liikumine peab olema sujuv ja võimalik. Praegu kaotame me liiga palju noori spordisüsteemist. See ei tohiks nii olla. See, kui kaua püsitakse süsteemis, võiks olla üks spordisüsteemi efektiivsuse näitaja. 

Seega, meie kolmas ettepanek: iga laps saab osaleda spordi või liikumisega seotud huvitegevuses. Üks pool sellest on, et sellele ligipääs on olemas kõigil lastel, sõltumata pere sissetulekust või elukohast. Ja teine pool: me peaksime vaatama spordisüsteemi laiemalt. Kui me soovime ennetada väljalangemist, on oluline pakkuda saavutusspordi kõrval ka rohkem paindlikke ja mitmekesiseid harrastusspordi võimalusi, mis toetavad erineva tasemega, huvidega ja motivatsiooniga noorte püsimist liikumisharrastuses. 

Kuid laste ja noorte liikumisaktiivsust ei kujunda ainult pere, kool ja organiseeritud sport. Seda on ka eelnevalt juba mainitud, et kindlasti on ääretult oluline seesama avalik ruum, kus lapsed igapäevaselt liiguvad ja aega veedavad. Kui lapse iseseisev koolitee tähendab ohtlikku liiklust või puuduvat rattateed, siis me ei saa rääkida päriselt liikumist toetavast keskkonnast, ja see ei tohiks nii olla.

Seega, avalik ruum peab toetama aktiivset liikumist ja sportimist kõikides vanuserühmades, see tähendab turvalisi kooliteid, rattateid, koolihoove ning mitmekesiseid mängu- ja liikumisalasid, mis kutsuvad liikuma nii koolipäeva sees kui ka koolipäevajärgselt ja seda nii üksi kui ka koos perega. See on vastus sellele, kuidas saame toetada lapsevanemaid. 

Viimane oluline suund puudutab andmepõhist otsustamist. Kui me soovime laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, peame olukorda ka järjepidevalt mõõtma ja hindama. Me vajame selleks objektiivseid andmeid. Kehalised võimed on otsene ja objektiivne näitaja laste liikumisaktiivsuse taseme ja terviseriskide kohta. Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis oleme me välja töötanud ja piloteerinud ühtset metoodikat, mis võimaldaks hinnata kehalisi võimeid kõigi kooliastmete liikumisõpetuse tundides. Rahvusvaheline kogemus näitab, et see töötab. 

Ma toon näitena Sloveenia, kus on aastate vältel hinnatud noorte vormisolekut. Täpsustan üle, miks Sloveenia näide: Sloveenia lapsed ja noored kuuluvad Euroopa kõige enam liikuvamate laste ja kõige paremate vormisoleku näitajatega laste ja noorte hulka. Nad on selles mõttes nende näitajatega ilmselgelt Euroopa tipus ja nad on suutnud oma tegevuste abil peatada nii liikumisaktiivsuse languse kui ka ülemäärase kehakaalu tõusu. COVID‑i perioodil tegid nad väga olulisi otsuseid [laste liikumisaktiivsuse toetamiseks], sellepärast et neil on andmed nii-öelda reaalajas. Riik võttis vastu täiendavaid otsuseid ja see viis pärast COVID‑i perioodi taas [kehalise võimekuse näitajate] olulise tõusuni. [Regulaarne monitooring tagab andmepõhised ja] tõenduspõhised otsused.

Viimane ettepanek: Eestis tuleks käivitada üleriigiline laste ja noorte kehaliste võimete monitooring. Neid otsuseid ja andmeid saab kasutada liikumisõpetuse tunnis, koostööks lapsevanematega ja ka eri tasanditel, riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, et teha vastavaid otsuseid ja saada aru, kas meil on kriis süvenemas või aitavad meie võetud sekkumismeetmed olukorra lahendamisele kaasa. 

Austatud Riigikogu liikmed! Eesti laste ja noorte tervisenäitajad näitavad selgelt, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik. Samas ei ole tegemist lahendamatu probleemiga. Me teame hästi, millised lahendused toimivad. Ja just siin on Riigikogul ja erakondadel oluline roll teha juba täna otsuseid ning kujundada süsteemseid poliitikaid, rahastusmudeleid ja ühiskondlikke kokkuleppeid, mis aitavad tõsta laste ja noorte tervise Eestis senisest olulisemale kohale. Küsimus ei ole enam selles, mida teha, vaid kas meil on ühine tahe need lahendused ka päriselt ellu viia. Ja meie teadlastena oleme igatahes valmis panustama. Aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ja ülevaatliku ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Minu küsimus tegelikult lähtubki sellest, mis sai viimasena öeldud, mis puudutab seda tahet. Ehk kui me räägime programmi "Liikuma kutsuva kooli" laiendamisest kuni 75%‑ni koolidest või me räägime liikumisõpetusest, selle osakaalust erinevates õppeastmetes, kooliastmetes, siis mille taha need otsused ja sammud jäävad? Mulle tundub, et probleemi teavad ja tajuvad kõik. Isegi võib öelda niimoodi, et üha rohkem on, ma arvan, inimesed juba isiklikust kogemusest võimelised seda nägema, aga veel enam tuleb see välja uuringutest, mis puudutavad laste vähest liikumist ja laiemalt ka vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Aga millegipärast neid otsuseid ja samme on väga vähe riigi tasandil näha. Mille taga see siis on? Kas meil ei ole raha piisavalt, kas ei ole koolidel piisavalt tahet, kas teil ei ole võimekust või pole seni olnud valitsusel ja poliitikutel seda otsustavust?

Aitäh! Ma julgen öelda, et senimaani on koostöö eri ministeeriumidega olnud hea, nii Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka Kultuuriministeeriumiga. 

Aga hetkel on võib-olla see peaküsimus selles, et esiteks, praegu me tegutseme üheaastase etteteadmisega. Rahastusmudel on selline, et me saame aasta lõpus teada, kas järgmise aasta tegevused jätkuvad. Siinkohal oleks kindlasti oluline leppida kokku, et see on [tähtis] valdkond või teema ning et me näeme näiteks "Liikuma kutsuva kooli" puhul pikaajalist perspektiivi: lepime kokku, et viime neid tegevusi ellu vähemalt nelja-aastase perioodi vältel, ja ka vastavas rahastusmudelis. Praegune finantseerimine võimaldab meil tegeleda juba selle 230 kooli võimestamisega ja selle taseme hoidmisega, aga kui me tahaksime edasi liikuda 75%‑ni, siis ilmselgelt eeldaks see suuremat rahastamist, sellepärast et 230 kooli on juba päris suur arv, kellega tegeleda. Nii et kaks küsimust tooksin välja: üks on ühine kokkulepe, et järgmised neli aastat me kindlasti peame oluliseks seda, et "Liikuma kutsuv kool" jõuaks enamiku Eesti koolideni, ja teine on rahastuse suurendamine.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kaks küsimust. Esimene on see, et mis meil printsiibis on 20 viimase aasta jooksul muutunud. Ma mõtlen, et kui mina käisin omal ajal koolis, siis me hea meelega käisime kehalise kasvatuse tunnis, meie tulemusi mõõdeti, me pingutasime ja tegime ka väljaspool seda sporti, et olla oma eakaaslastest parem. Nüüd me räägime sellest, et me peame hakkama kuidagi monitoorima. Vanasti oli 60 ja 100 meetri jooks ja nii edasi kõik mõõdetavad ja see oli arusaadav kõigile, mis tulemused on. Nüüd me oleme selle kuidagi nagu ära kaotanud, me ei saa enam aru, mis tulemused on, ja hakkame uut süsteemi looma. Minu arust oleks tulnud võib-olla tulemusspordile orienteeritud kehalisele kasvatusele äkki liita just see liikumis[õpetus] juurde. Äkki tegime me karuteene sellega, et läksime nüüd allapoole, [loobusime] koolides soorituspõhise kehalise [võimekuse hindamisest] ja nüüd lihtsalt õpetame liikuma.

Teine küsimus on, kust kohast peaks tulema see sisend. Me räägime sellest, et koolides on liiga vähe kehalise kasvatuse tunde. Kust see sisend peaks tulema? Kas meie siin peame tegema mingi otsuse, ministeerium peab [midagi tegema], kas koolid peavad andma informatsiooni? Me kõik näeme, et see on probleem. Kuskilt on vaja meil alustada ...

Teie aeg! 

… et tunnid saavad olema kolm korda nädalas, mis on miinimum.

Aitäh küsimuse eest! Alustan vastamist sellele esimesele poolele, et omal ajal olid asjad niimoodi ja me tegime sporti: ühiskond on niivõrd palju muutunud ja põhiliselt on muutunud meil ekraanimaailm. [Selle tõttu,] mida pakub ekraanimaailm võrreldes hoovispordiga, on siin tekkinud suur muutus. Kehaliste võimete monitoorimine ja mõõtmine on olnud varasemalt [oluline] ja ka uues riiklikus liikumisõpetuse ainekavas on kehalised võimed, nende testimine ning selle põhjal antav tagasiside õpilasele tema arenguks väga olulisel kohal. Kindlasti üks oluline põhjus, miks luua selline monitoorimissüsteem, on koostöö lapsevanematega. Praegune monitoorimissüsteem annaks selgelt vastuse, millises tervisetsoonis laps oma kehalise võimekuse näitajate poolest on. Neid andmeid tuleks jagada lapsevanemaga ja arutada, mida tuleks muuta lapse tervisekäitumises, et meil oleks selge ülevaade, mida ka lapsevanematega arutada ja mõtelda, millistele lahendustele [tähelepanu suunata]. See oleks kindlasti see asi. Kehalisi võimeid mõõdetakse jätkuvalt, aga selle eesmärgiga, et see toetaks iga lapse arengut ja ta teaks, mida tuleb teha. Vastavalt sellele, mida riikliku liikumisõpetuse ainekava eesmärgid ette näevad, koostab ta endale näiteks gümnaasiumiastmes treeningkava, harjutab selle järgi ja seda ka hinnatakse. 

Nii, ja see teine küsimuse pool oli … (Rene Kokk täpsustab kohalt.) Aa, kes peab otsuse tegema? Põhimõtteliselt [puudutab] see põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ette nähtud tundide mahtu. Ma tahaksin juurde tuua valikainete teema. Näiteks praegu on gümnaasiumiastmes üks tund nädalas ja me teame, et gümnaasiumiaste on paljuski üles ehitatud kursuste süsteemile. Kui me suudame pakkuda erinevaid kursusi, mis on seotud liikumisega, kehaliste võimete arendamisega või ükskõik millise kehalise tegevusega, siis on võimalik juba praegu alustada sellega, et õpilastel oleks iga päev liikumisõpetus või spordi ja treeninguga seotud huvitunnid. 

[Võib] küsida, miks me seda siis ei tee. Vaatame koolide koormust ja seda, mida saaksime meie sporditeadlastena omakorda teha ja kuidas panustada. [Üks võimalus] on see, et me töötame koolidele välja terviklikud treening[kutsuste] terviklahendused, olgu see siis näiteks jõusaali algõpetus, olgu see vastupidavustreening, ja meie teeme koolide jaoks selle valiku lihtsaks. Me töötame välja õpiväljundid ja õppematerjalid, et seda oleks lihtne üle võtta ning seda oleks võimalik koostöös spordiklubidega ellu viia. Alati ei pea õpetaja ise [kursust läbi] viima, [seda võib teha ka sprodiklubi,] aga valikainete süsteem võiks olla väga selge lähenemine. Esimene samm oleks terviklahenduste väljatöötamine gümnaasiumiosale. Seal oleks võimalik juba kiirelt võimalik alustada, põhimõtteliselt juba homme. Aga suur teema on riiklik õppekava, mis on siis seaduse tasemel ja [selles väljendub] ühiskonna ootus. Riiklik õppekava ongi ühiskonna ootus.

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Proovime ühe küsimuse kaupa, tahtjaid on palju. Ma saan aru, et küsimusi on kõigil hästi palju ja me oleme osavad erinevaid küsimusi ühte küsimusse ära mahutama. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud professor Kull! Küsin seda. Te olete ju Eesti tarbeks erinevate sekkumis[meetmete] väljatöötamisel läbi töötanud väga paljude riikide praktikaid ja Sloveeniast rääkisite veidikene põhjalikumalt. Ma küsin nii: kas on meil veel teistest riikidest võtta üle mingisuguseid nippe või struktuurseid muutusi, mida on tehtud ja mis võib-olla ühel või teisel põhjusel ei ole jõudnud teie seni tehtud ettepanekute hulka? Kas need pole lihtsalt mahtunud või on mõni ettepanek, mis on olnud sedavõrd loominguline, et te arvate, et neid ei ole mõtet Eestis või Eesti poliitikutele või haridusjuhtidele tutvustada? Kas on veel midagi? Lihtsalt mõtteaineks meile.

Aitäh! Kui me vaatame laiemalt neid riike, kus laste liikumisaktiivsus on kõrge ja kehaline võimekus on hea, siis me näeme siin kahte põhilist suunda. Üks on Sloveenia suund, mis on väga tugevalt kooli ja spordiklubid ära sidunud. See tähendab, et liikumine on seotud koolipäevaga ja see ressurss on meil kindlasti kasutamata.

Kui me vaatame Norra mudelit, seda, miks seal lapsed nii palju liiguvad ja kuidas nad liiguvad ka koos perega, siis seal on kogukonnaspordi [mudel]. Lastel on hästi lihtne liikuda spordiklubis ühelt alalt teisele. See tähendab, et spordiklubi ei ole ühele alale suunatud, nagu meil traditsiooniliselt tihtipeale on, vaid spordiklubis on mitu ala. Seal on [ühelt alalt teisele] liikumine tehtud lihtsaks kuni 12. eluaastani, kui hakatakse juba saavutusspordile spetsialiseeruma. Aga enne seda saab laps [proovida] väga erinevaid alasid. Klubi sees [alalt alale] liikumine on väga lihtne. Selle poolest erineb see meie spordimudelist. 

Ja samamoodi [on nendele oluline] tõesti kogukondlik panus, lapsevanemate suur kaasatus kogukonna spordimudelisse. Spordiklubides on lapsevanematel oluline roll abistamises, kaasamõtlemises. See tähendab, et kogu ressurss ei pea olema rahas [mõõdetav ehk see, mis on] treeneritele makstud. Lapsevanemate vabatahtlik töö aitab palju asju ära teha. Nii et need asjad on rakendamata ja need on edukate riikide praktikad.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Merike Kull! Ma tahan ka tunnustada neid, kes tõid parlamenti olulise tähtsusega riiklike küsimuste päevakorda laste kehalise aktiivsuse, või õigem oleks öelda, vähese aktiivsuse teema. 

Just sel aastal, muuseas, on teadlased sõnastanud vähese liikumise kui ühe ülitõsise terviseriski, öeldes, et istumine on uus suitsetamine ja istumistundide arv ainult kasvab, ka lastel. Osaliselt on see ju seotud sotsiaalmeediaga, nagu te ka mainisite siin. Aga küsin teie käest, et kui peaksite valima kaks kõige kiiremat otsust või sammu, mida on vaja teha, et hakata seda probleemi ja riski vähendama, siis mis need oleksid. Ühtlasi, kui juba nimetati riike, kus on see hästi korraldatud, siis soovitan tutvuda neil, kes siin kuulavad, ka Jaapani praktikatega.

Aitäh! Minu esimene vastus oleks ikkagi koolipõhine lähenemine, kuna kõik lapsed käivad koolis ja käivad seal väga pikka aega. Kui me sellele süsteemselt ei lähene, siis me kaotame päevas väga palju tunde. Sellised koolipõhised praktikad, alates "Liikuma kutsuvast koolist", kus tõesti mõtestataksegi kogu koolipäev ümber, peaksid olema iga kooli standard. Meil ei peaks selleks olema enam programmi. See peaks olema meie jaoks normaalsus, mitte see, et me näeme, et lapsel keelatakse vahetunnis joosta – selliseid asju ei tohiks olla. 

Ja teine [soovitus] on kindlasti see, et organiseeritud sport oleks igale lapsele kättesaadav. Veel korra rõhutan, et meil peab tekkima spordisüsteemis paindlikumad lahendused. Saavutusspordi kõrvale tuleb tekitada harrastusspordi rada. Nendel lastel, kes ei ole huvitatud saavutusspordist, peab olema võimalus [osaleda] spordis sellepärast, et neil on tore, neile meeldib liikuda, neil on hea sotsiaalne keskkond, mis ennetab ka väga paljusid teisi probleeme ühiskonnas. Nii et need on kaks väga olulist süsteemset lahendust.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea Merike Kull, suur tänu teile ettekande eest! Ühe märkuse või kommentaari teeks alguses. Te mainisite, et teil on hea koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga, aga võiks olla ka Rahandusministeeriumiga. Võiks ära kasutada seda, et praegune rahandusminister Jürgen Ligi on väga suur liikumissõber. Aga ma tahaksin küsida sellist asja, et kui me räägime teadusuuringutest, siis mis need juurpõhjused on. Ma tulen tagasi sellesama vanema kooliastme, gümnaasiumiastme juurde. Ma sihin just seda gruppi. Miks seal liikumisaktiivsus väheneb? Sellest tulenevalt küsin ka juurde, et kui teil oleks suunata raha mingitesse meetmetesse, siis mida te esimeses järjekorras teeksite, näiteks järgmise viie aasta jooksul. 

Aitäh! Gümnaasiumi[õpilaste] vanus on tõesti see vanus, kui enne põhikooli lõpetamist ja gümnaasiumisse asumist lõpetatakse tihtipeale spordiklubis osalemine. Te juhite tähelepanu väga õigele probleemile. Küsimus on see, et kui nad langevad välja treeningrühmast, siis kuhu nad langevad, mis neist saab, kuhu on neil võimalik minna. 15–16‑aastaselt [uues] treeningrühmas alustamine ei ole tihtipeale meie spordis tavapärane praktika. 

Küsimus on siin selles, kuidas lahendada see [murekoht] gümnaasiumiastmes ära sellisel viisil, et see oleks iga noore igapäevapraktika osa. Ja ikkagi üks lahendus on seesama valikainete süsteem, mis suudaks koolipäeva jooksul pakkuda erinevaid võimalusi, milles osaleda. Gümnaasiumisse minnes kasvab igal juhul õppekoormus. [Põhjusena], miks nad ei osale, miks nad ei tee [sporti], toovad nad tihtipeale välja selle, et koolipäev on nii pikk, pluss õppimine kodus ja neil ei ole enam jaksu. See on väga inimlik ja arusaadav põhjus. Aga olukorras, kus neil koolipäeva sees tunniplaanis on juba üks treening või üks lisaliikumistund, lahendaks nende jaoks selle probleemi. 

Ma julgen sellest rääkida kindlalt, sellepärast et me oleme näinud üksikuid koole, kus see on juba niimoodi lahendatud. Nad saavad valida erinevate spordiringide vahel ja nad ütlevad, et neil ongi iga päev [liikumine tunniplaanis]. Aga need on üksikud koolid. Eesmärk on see, et see muutuks tavapäraseks praktikaks. Kursusi on gümnaasiumis väga palju. Kui me teeksime praegu analüüsi, siis [selguks, et] enamik valikkursustest ei paku võimalusi liikumiseks. Nii et võimalus on olemas, aga me peame koolidele appi tulema. Koolidel on nagunii suur koormus ja [kohustus] väga palju asju teha. Seda peaksime meie sporditeadlastena toetama. Kui me lepime kokku, et see on üks oluline suund, mille poole järgmise viie aasta jooksul [liikuda], siis teeme selle ära. Me oleme selleks valmis.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh teile tehtud töö eest ja jõudu edaspidiseks! Mis ma tahtsin öelda? Mina olen oma kooliajal ikka väga palju seisnud jooksmise pärast häbipostis, aga mitte keegi ei keelanud joosta pärast kooli koju või trenni. Kogu asi saab ikkagi ka tahtmisest alguse. 

Mul on tegelikult mitu küsimust, aga ma küsin teie kui teadlase käest: miks täna just teismelised valivad jõusaalitreeningud, kui palju lihtsam oleks võtta jooksukingad? Näed, palun, pargid ja mõnusad rajatised on meil kõik olemas. Miks nad valivad just jõusaali? Kas te oskate vastata?

Aitäh küsimuse eest! Ühest küljest on jõusaali kasvav populaarsus hea – valitakse mingi kehaline tegevus. Jah, sporditeadlastena me teame, et vastupidavuse arendamine peaks olema kõige alus. See, miks spordisaal tihtipeale valitakse, on seotud ka sotsiaalsete aspektidega. Seal on tore suhelda, seal on teistega hea kokku saada, see on muutumas mingil määral nagu noorte klubiliseks tegevuseks, spordiklubiliseks tegevuseks. Ja erinevalt jooksmisest on seal võimalik lihtsalt ka aega veeta. 

Rääkides jällegi võimalikest valikainetest, siis miks mitte ei võiks valikaine olla jõusaalitreening, kui see on juhendatud. Aga iga treener toob välja selle, et enne kui me jõusaali lähme, teeme vastupidavuse arendamiseks ka jooksu[treeningu]. Selline võiks olla hästi ülesehitatud kursuse sisu.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina väga siiralt tänan selle eest, mida "Liikuma kutsuv kool" on teinud. 231 kooli on liitunud programmiga "Liikuma kutsuva kool" ja see tõesti on selline mitmekesine ja kompleksne programm. Tahan rõhutada, et selle programmi üks hästi oluline osa on ka aktiivne ainetund. 

Kolleegid siin rääkisid, et probleem on meie õppekavades. Ma palungi teil tuua näiteid, milliseid liikumisvõimalusi on ainetunnis lastele ja noortele võimalik pakkuda. See on üks küsimus. Teine küsimus on, kui paljud nendest 231 koolist on gümnaasiumid.

Aitäh! Teie tõstatatud aktiivsete ainetundide teema on väga oluline, sellepärast et seoses koolipäeva korralduse muutusega on koolid üle minemas pikemale ainetunnile. Kui ainetunni kestus on 75 minutit või veelgi enam, 90 minutit, siis see ilmselgelt ei toeta õppimise mõttes järjestikust keskendumist. See eeldab liikumispauside või liikumise lõimimist ainetundi. 

Kuidas seda teha? See võib kõlada esmapilgul natukene isegi ootamatuna, et ainetundides liigutakse, aga selleks on olemas mitmeid erinevaid meetodeid. Osa on lihtsalt sirutuspausid või liikumispausid, õppimine katkestatakse ja antakse selleks võimalus. Aga palju tõhusam meetod on see, kui õppe sisu on seotud liikumisega. Näiteks meil oli just nädalane õuesõppeperiood, mil õpilased lähevad välja, mõõdavad seal, arvutavad ruutmeetreid – kõiki selliseid ülesandeid [tehti] reaalseid objekte mõõtes ja seoti igapäevaeluga. Näiteks [et teada,] kui palju värvi on vaja mõnele seinale, me mõõdame seina ära ja nii edasi. Neid võimalusi on väga erinevaid, mitmeid. 

Ma julgen öelda, et tegelikult õpilased ise annavad [aktiivsete ainetundide kohta] väga positiivset tagasisidet. Meie uuringud kinnitavad seda. See on väga oluline õppimise seisukohalt, sellepärast et ühel hetkel nad ütlevad, et me ei jõua enam keskenduda, eriti sellistes ainetes nagu matemaatika ja füüsika, mis nõuavad sügavat [keskendumist]. Õpilaste ootused on väga kõrged. 

Ma võin kinnitada ka seda, et nendes koolides, kus me oleme mõõtnud aktiivsete ainetundide rakendamist, ütlevad õpetajad, et õpilaste keskendumisvõime paraneb ja õpilaste motivatsioon paraneb, sellepärast et see võimaldab saada vahepeal puhkust või tuua õppimist rohkem loomulikumasse keskkonda ja saada aru, miks mingeid asju tehakse.

Teine küsimus oli … (Saalist täpsustatakse.) Gümnaasiumide osakaal [231 kooli seas] on väike. Praegusel hetkel on rõhuasetus olnud põhikoolil. [Kolm] aastat tagasi pöördusid osad riigigümnaasiumid meie poole ja ütlesid, et nad tahaksid ka väga osaleda [programmis "Liikuma kutsuv kool". Me oleme alustanud piloot[projektiga], aga praegusel hetkel on meie rõhuasetus jätkuvalt põhikoolil, kuid gümnaasiumid on selgelt väljendanud vajadust selle teemaga rohkem tegeleda. See, kui paljudes suundades me saame arendustegevusi teha, on lihtsalt meie võimekuse küsimus. Gümnaasiumi lahendused on teistsugused, kui on põhikoolis. Gümnaasiumis ei ole keskne teema õuevahetund, kui õpilased välja jooksma lähevad, vaid just aktiivsemad ainetunnid, valikuvõimalused ja valikkursused. Need lahendused on olemas ja me oleme näinud [õpilaste liikumisvõimalusi toetavaid] gümnaasiume, mis toimivad väga hästi.

Aitäh! Küsimusteks-vastusteks [ettenähtud] aeg sai paraku otsa. Nii et veel kord tuletan meelde, et igaühel on üks küsimus. Täname ettekandjat ja läheme tänase kolmanda ettekande juurde. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Kaitseressursside Ameti peadirektori Anu Rannaveski.

Austatud Riigikogu istungi juhataja ja liikmed! Head kuulajad! Eesti riigikaitse tugevusest rääkides keskendume me sageli relvastusele, väljaõppele, kaitsekulutustele või rahvusvahelistele liitlassuhetele. Need kõik on kahtlemata olulised. Kuid ükski riik ei saa tegelikult tugev olla ilma inimesteta, kes on valmis vastutust kandma, pingele vastu pidama ja kriisiolukorras tegutsema. Riigikaitse ei ole ainult sõjaline võimekus, riigikaitse on ühiskonna vastupidavus. See tähendab, et meie kaitsevõime sõltub oluliselt ja otseselt sellest, millises seisus on meie inimeste tervis, eriti aga noorte füüsiline valmisolek, vaimne vastupidavus ja soov panustada millessegi, mis on suurem kui üksikisik ise. Just noored on need, kelle ülesanne on edasi kanda meie reservarmee jätkusuutlikkust. 

Ajateenistusse asuvate ja sellest kõrvale jäävate noorte kaudu saame hinnata tegelikult uute põlvkondade tegelikku valmisolekut Eesti riigi kaitsmiseks. See annab meile väga selget infot, kuidas noored kohanevad, kuidas nad tulevad toime pingega, kuidas nad suhestuvad kollektiiviga ning kuidas kujuneb nende kaitsetahe. 

Viimaste aastate uuringud ja terviseandmed annavad meile selle kohta olulist mõtteainet. Alates 2016. aastast viiakse ajateenijate seas läbi mahukat kompleksuuringut, mis muu hulgas käsitleb ka nende tervist ja füüsilist vormi. Esmapilgul tundub, et üldpilt ei ole halb, ligikaudu kaks kolmandikku ajateenijatest hindab oma tervist heaks või üsna heaks. Noorte endi hinnangud oma füüsilise vormi suhtes on viimastel aastatel püsinud üsna stabiilsed ning märkimisväärne osa ajateenijatest tunneb teenistuse lõpuks oma füüsilise võimekuse paranemist. See näitab, et süsteemsel väljaõppel ja järjepideval füüsilisel tegevusel on reaalne mõju. 

Samast küsitlusest nähtub, et spordi harrastamine enne ajateenistust püsib aastate lõikes samal tasemel. Kaks kolmandikku on vastanud, et tegelesid enne ajateenistust vähemalt paar korda nädalas spordiga. Ka see näitaja on üsna hea. Kui aga pöörata siinkohal tähelepanu asjaolule, et spordi harrastamise all mõeldakse selles küsitluses ka tervisesporti ehk aktiivset liikumist vähemalt poole tunni vältel, siis mõjub üsna ehmatavalt tulemus, et lausa kolmandik tegi seda enne ajateenistust vaid korra nädalas või veelgi harvem. See seab ajateenijate endi hinnangul põhinevad näitajad hoopis teise valgusesse ning aitab selgitada, miks käesoleval ajal suudab tegelikkuses vaid veerand ajateenijatest teenistuse alguses täita füüsilise võimekuse normid, mida Kaitsevägi neilt ootab. Kuigi teenistuse lõpuks suudab seda ligi kaks kolmandikku, tähendab ka see puudujääk olulist järeleandmist reaalse kaitsevõime tagamises.

Liiga paljude noorte madala liikumisaktiivsuse kohta võime kinnitust leida ka kutsealuste terviseseisundi hindamise andmete põhjal. Igal aastal läbib Kaitseressursside Ametis terviseseisundi hindamise ligi 10 000 kutsealust. Möödunud aastal vastas neist tervisenõuetele 45%, 33% osutus ajutiselt mittevastavaks ning 22% sai püsiva vabastuse ajateenistusse kutsumisest. Vaadates tagasi aastani 2007, tundub, et pikaajaline trend on olnud positiivne. Kümme aastat tagasi vastas tervisenõuetele vaid kolmandik kutsealustest. Kahjuks ei ole ka siin tegelikkuses põhjust rõõmustamiseks, sest lähemalt vaadates on kutsealuste tervisenäitajad jätkuvalt liikunud vaid allamäge. 

Juba 2016. aastal saavutas ajateenistusest tervise tõttu väljalangevus oma tipptaseme, kui see ulatus koguni 20%‑ni. See tähendab, et tervise pärast katkestas teenistuse iga viies ajateenija, kellele teenistusega kaasnev füüsiline koormus või kohanemine uue keskkonnaga ei olnud enam jõukohane. See sundis Kaitseväge tegema olulisi muudatusi väljaõppe korralduses ning langetama ajateenijatele ette nähtud nõudeid, [mis puudutasid] nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Seega on alates 2018. aastast tervisenõuetele vastavate kutsealuste osakaal tõusnud vaid tänu oluliselt madalamatele tervisenõuetele. 

Terviseseisundi hindamise põhjal tuleb igal aastal ligi 5000 noort meest jätta ajateenistusse kutsumata või anda neile ajapikendus mõne tervisehäire ravimiseks. Mõlemal juhul on selle peamised põhjused jätkuvalt psüühika- ja käitumishäired ning lihasluukonna haigused, kuid viimastel aastatel saab täheldada olulisi muutusi nende omavahelises proportsioonis. 

Psüühika- ja käitumishäired on selgelt domineerivaks muutunud alates 2019. aastast. Kui COVID‑i pandeemia tõttu toimus vahepealsetel aastatel tervikuna vähem hindamisi, siis viimasel kolmel aastal on kutsealuste seas psüühika- ja käitumishäirete esinemine ületanud pandeemiaeelse taseme. Nagu eelnevalt mainisin, läbib igal aastal terviseseisundi hindamise ligikaudu 10 000 kutsealust. See tähendab, et viimasel kolmel aastal on iga viienda hindamise tulemus olnud see, et kutsealune kas ajutiselt või püsivalt ei sobi ajateenistusse mõne vaimse tervise probleemi tõttu. 

Kui vaadata neid juhtumeid, kus kutsealune on arsti hinnangu alusel saanud püsiva vabastuse ajateenistusse kutsumisest, siis on näha, et praeguseks on enam kui pooltel juhtudel selle põhjus mõni psüühika- või käitumishäire. Kõikide teiste haigusrühmade osakaal on tervisenõuetele mittevastavuse põhjuste seas märgatavalt vähenenud. Lihasluukonnaga seotud haigused või vigastused moodustavad tänaseks 17% ning teenistusse asumist takistav üle- või alakaalulisus 5%, ülejäänud põhjused on veelgi väiksema osakaaluga. 

Ilmselt ei tule üllatusena, et psüühika- ja käitumishäirete seas on ka kutsealuste puhul ülekaalukalt suurimateks murekohtadeks ärevus- ja meeleoluhäired. Juuresolevatelt graafikutelt saab välja lugeda vaid üht: ärevus ja depressioon on muutunud uueks pandeemiaks meie noorte seas. 

Ajateenistus on alati olnud ja jääb ka edaspidi justkui noorte küpsuseksamiks, mis näitab, kui vastupidavaks osutub uus põlvkond Eesti noori. Ajateenistus ei pane proovile ainult nende füüsilist jõudu ja vastupidavust, vaid sunnib ka kohanema keskkonnaga, kus tuleb toime tulla reeglite, distsipliini, kollektiivse vastutuse ja vaimse pingega. Ajateenistuse läbimine omakorda tugevdab nende vastupidavust. Ent kui madala füüsilise vastupidavuse parandamiseks saab ajateenistus mõjuda teatud määral järeleaitamistunnina, siis vaimse tervise puhul ei ole Kaitseväes paraku võimalik järeleandmisi teha. 

Eelnevalt kirjeldasin teile, millisena näeme noorte tervise ja füüsilise vormiga seotud arenguid Kaitseressursside Ametis nende ajateenistusse kutsumisel. Kahjuks näeme ka seda, et ühiskonnas on süvenemas ebavõrdsus ja killustumine. Noore inimese areng sõltub väga suurel määral sellest, millises keskkonnas ta kasvab, millised võimalused on talle loodud ja kui toetav on tema lähim ringkond. Kui noor jõuab ajateenistusse, ei alga tema riigikaitseks kujunemine seal. Selleks hetkeks on tema väärtused, harjumused, koostööoskus ja vastupidavus kujunenud juba aastaid. Selle kujundamises on olnud roll lapsevanematel, õpetajatel, treeneritel, noorsootöötajatel ja laiemalt ühiskonnal. Kui noorel on puudunud liikumisvõimalused, kui huvitegevus ei ole olnud kättesaadav või sotsiaal-majanduslik olukord on piiranud tervislikke valikuid, kanduvad need erinevused edasi ka riigikaitsesse. 

Kõige enam tekitab muret noorte koondumine kahte äärmusse. Ühel pool on noored, kelle elu on muutunud liiga mugavaks ja passiivseks, nad ei ole kehaliselt aktiivsed, neil puuduvad huvid, kohustused ja sotsiaalsed oskused, sest neilt ei nõuta midagi. Kutsealustena iseloomustab neid motivatsioonipuudus, ärevus, kohanemis- ja keskendumisraskused, vähene vastupidavus ning raskus pingutada. Teisel pool on noored, kellelt oodatakse kogu aeg maksimaalset sooritust – head hinded, pidev trenn, eneseareng, sotsiaalne edukus. Kutsealustena näeme nende puhul läbipõlemist, ärevust, uneprobleeme ja kohanemisraskusi. Nõrk psühholoogiline vastupidavus on see, mis ühendab mõlemat äärmust, sest osa ühiskonnast ei sea noortele erilisi nõudmisi, teine osa avaldab pidevat survet. 

Kaitseressursside Ameti peadirektorina olen täna siia kutsutud, sest noorte tervis ei ole ainult tervishoiuküsimus, see on ka julgeolekuküsimus. Riigikaitse ei alga ajateenistusest, vaid sellest, kuidas kogu ühiskond valmistab noori ette vastutust kandma, pingega toime tulema ja ühisesse eesmärki panustama. Riigikaitset ehitatakse kodudes, koolides, spordisaalides, noortekeskustes, tervishoiusüsteemis ja kogukondades. Seetõttu tuleb igas valdkonnas küsida, kuidas tugevdada noorte vastupidavust ning luua seeläbi lisaväärtust Eesti riigi kaitsevõime tagamiseks. 

Me vajame noortele rohkem võimalusi liikumiseks ja sportimiseks, sealhulgas rohkem sporti koolis, sest väga paljud noored praegu kahjuks koolivälistele treeningutele ei jõua. Me vajame [suuremat] tähelepanu noorte vaimsele tervisele. Me vajame keskkonda, kus noored õpivad koostööd, vastutust ja kollektiivset tegutsemist. Me vajame ühist kokkulepet, kuidas kasvatada vastupidavaid noori. 

Austatud kuulujad! Tugev riik ei tähenda ainult hästi relvastatud riiki. Tugev riik tähendab ühiskonda, kes on valmis vastu pidama füüsiliselt, vaimselt ja ühises väärtusruumis. Me peaksime igaüks iseendalt ja üksteiselt üheskoos küsima, mida me teeme selleks, et järgmine põlvkond oleks tugevam kui eelmine. Noorte tervise, nende vaimse ja füüsilise vastupidavuse eest hoolitsemine on kogu ühiskonna ühine vastutus, nii nagu on ka riigikaitse. Tänan!

Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan ammendava ettekande eest! Kahetsusväärsel kombel te muidugi andsite ülevaate ainult sellest, milline on noorte meeste tervis. Kas teil on üldse aimu, milline on terve järgmise põlvkonna ehk nii meeste kui naiste tervis? Kutsealused on meil kahetsusväärsel kombel ainult mehed. 

Teine pool. Te rääkisite, et Kaitseväes sooritusvõime kasvab, aga kui inimesed tulevad ja ei ole harjunud kehalise treeninguga, siis kas Kaitseväel on eraldi ka sellised kehalise kasvatuse järeleaitamistunnid? Muidu, kui koormus kohe selga panna, siis inimese vaim võib olla tugev, aga keha läheb ju katki. Need on nihukesed lihtsad küsimused. Tänan väga!

Aitäh küsimuse eest! Naiste kohta meil tõesti ei ole ülevaadet. [Info on] ainult nende naiste kohta, kes on soovinud ajateenistusse tulla, nende terviseseisundit hindame me samamoodi nagu ka noormeeste puhul. Nad peavad vastama täpselt samasugustele tervisenõuetele. Aga see tähendabki seda, et me hindame ainult suurusjärgus 100 naist aastas. Sellele küsimusele [vastates] ma pean ütlema, et ei, naiste kohta meil praegu ülevaadet ei ole.

Loomulikult, Kaitseväes on alati sportimisvõimalused tagatud, kõikides linnakutes on selleks olemas spordisaalid. Kaitseväes on olemas spordiinstruktorid. Aga me oleme proovinud erinevaid meetmeid ja piloteerime mingeid meetmeid, [et teada,] kas midagi neist töötab. Näiteks teist aastat on meil selline meede, et kui ajateenija teeb ära üldfüüsilise testi teatud punktide tasemel, [sooritab selle] positiivselt ja [saab] natukene rohkem [punkte], kui on see miinimum, siis tema ajateenijatoetus on 50 eurot suurem. Me nägime teise aasta alguses, et see tundub töötavat. Nende punktiskooris lähevad keskmised numbrid kõrgemaks. Nad käivad väga tihedasti neid katseid tegemas, et äkki nüüd õnnestub. Seal me sellist aktiivsust näeme, kuigi on alles teine aasta. Teiselt poolt on meil ka teatud taseme üksuse ülemad. Kui rahuaja ja sõjaaja üksustes teeb üldfüüsilise testi ära 90% üksusest, siis on ka selle eest mingid rahalised preemiad ette nähtud. Mingite vahenditega me proovime veel seda soodustada, jah.

Tuletan veel kord meelde, et [küsija saab esitada] ühe küsimuse. Muidu läheb ettekandjal teine küsimus meelest ära. Järgmisena Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Anu Rannaveski! Ma küsin sellist asja. Me teame, et uus põlvkond tegutseb väga palju sotsiaalmeedias, see on nendel mingisugune infoallikas, suhtlemisallikas, suhtlemisvõimalus ja nii edasi. Kui palju teie kasutate näiteks sotsiaalmeedia võimalusi, et edendada tervist, endaga hakkama saamist, ka neid psüühikahäireid vähendada võib-olla? Miks ma selle küsimuse esitan? Sellepärast et – ma toon näite – üle 50‑aastastele on väga huvitavad igasugused tabelid. Näiteks, kui sa jaksad 30 sekundit ühe jala peal seista, siis on lootust, et sul on ka edaspidi parem tervis ja nii edasi. Neid näiteid on väga palju. Kui palju te olete valmis kasutama sotsiaalmeediat noorte kehalise [võimekuse] edendamiseks?

Ma pean ütlema, et Kaitseväel on üks väga äge äpp, mis ongi Kaitseväe spordiäpp. Kui meie kutsealused tulevad terviseseisundi hindamisele, siis me alati anname neile soovituse, et [nad seda kasutaksid]. Seal on erinevad treeningkavad, mis valmistavad neid ette just nimelt ajateenistusse tulekuks, on ka erinevad treenerid, erinevad õppekavad. Üldfüüsilise testi tegemisel aitab see kindlasti kaasa. Soovitame treenida selle järgi.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Suur tänu sellise küll kurva, aga siiski väga vajaliku sissevaate eest riigikaitsesse ja noorte tervisesse! Tõepoolest, me näeme, et väga palju on vaimse tervise probleeme [mitte üksnes] nendel, kes osutuvad mittekõlblikuks, vaid kindlasti nendelgi, kes tegelikult ajateenistuses on. 

Meil on vaheaasta, nagu ma olen aru saanud, ja me ka muudame ajateenistuse läbimise [tingimusi] – ma küll täpselt ei tea, mida. Aga küsimus ongi, kas olete pidanud muutma sellesama ajateenistuse läbimise mingisuguseid sisulisi eesmärke või seda, kuidas te seda läbi viite. Kas meil on näha muutust selle tõttu, et kutsealuste füüsiline ja vaimne tervis on halvem?

Aitäh küsimuse eest! Sisuliselt ei ole. Meil on samad tervisenõuded, samasugune üldfüüsiline test samasuguse punktiskooriga. Seal mingit erinevust praegu ei ole. Tervisenõudeid ega midagi sellist me selle tõttu muutma ei hakka. Need on ikka samad. (Täpsustus saalist.) Selles mõttes jah, [kui küsida,] mis see muutus väljaõppes või üldse ajateenistuses on, siis see sisuliselt on see, et [ajateenija] on esimesed kuus kuud väljaõppes ja järgmised kuus kuud on lahingvalves – [seda puudutav] eelnõu on siin menetluses –, kus ta saab reaalselt enam-vähem nagu tegevväelase igapäevaseid ülesandeid täita. Ta teeb sisuliselt sama asja. Kuus kuud väljaõpet ja seejärel kuus kuud lahingvalvet, kus ta ka sisuliselt muudkui treenib, treenib, treenib. Kokkuvõtvalt on see nii.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Nendest muredest ja trendidest on hästi pikalt räägitud, mis puudutavad laste ja noorte nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Selles mõttes on igati loomulik ja ootuspärane, et see kajastub üha rohkem ka ajateenijate või üldse kutsealuste puhul. Aga kas te olete teinud ka selliseid hinnanguid või uuringuid ja võrdlusi, kas see mure ja trend on kuidagi Eestile omane, meie regioonile omane või tegelikult me näeme seda laiemalt kogu Euroopas? Sest kui me räägime kaitsevõimest tervikuna ja NATO riikidest, siis meie jaoks on oluline see, et mitte ainult Eesti kaitsevägi ei oleks võimekas ja mehitatud või siis ka, ütleme, naistega varustatud, vaid et see oleks nii tervikuna üle NATO, üle Euroopa Liidu. Kas te olete sellist võrdlust teinud, et teada, kas see on suurem trend, millega me täna silmitsi seisame, või on Eesti noorte ja laste tervisenäitajad teistest riikidest veelgi kehvemad?

Aitäh küsimuse eest! Üleüldiselt on ikkagi kogu vaimse tervise problemaatika suurem. Ka WHO on väga selgelt öelnud, et see on kasvavas trendis. Me ei ole mingit konkreetset võrdlust teinud, me lihtsalt näeme, mis maailmas toimub. Vaimse tervise muredega on tegelikult hädas kogu maailm. Eriti [kui vaadata], mida räägitakse ja mis on dokumentides kirjas. [Näiteks] COVID mõjus noortele ikkagi laastavalt, sellest hetkest jäi nende sotsiaalne suhtlus ja võrgustik väga nõrgaks. See võib viimase kolme aasta puhul juba ka teatud tulemi anda.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kui ma sain õigesti aru, siis te ütlesite, et tervisekontrollist käib aasta jooksul läbi umbes 10 000 kutsealust. Ma vaatan statistikat. Eelmisel aastal sündis 4800 poissi. Kas see on üks põhjus, mispärast on nüüd juttu olnud sellest, et ka tüdrukutele ajateenistuse kohustus kehtestada? Ja kui selline plaan on, kas on juba arutatud ka, kas teenistuse sisu hakkab naiste puhul olema natuke teistsugune või on see [meeste omaga] täpselt ühesugune? Kuidas see kõik välja hakkaks nägema? Numbritest paistab, et siin vist Kaitseväel väga suuri võimalusi midagi teisiti teha ei ole.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, [viimaste] aastakäikude [poiste] arv on juba väga väike. Aga ma ütlen, et me kutsume ajateenistusse sisuliselt kümne aasta[käigu noormehi,] 18–27‑aastaseid. Kutsume kõigi kümne aasta[käigu noormehi]. Aga loomulikult me proovime võimalikult varakult saada võimalikult noored noormehed kätte. Keskmine vanus ajateenistusse tulles on 19,3, aga me võtame ikkagi vastu ka kõik vanemad noormehed, kes veel saadaval on. 

Probleem, kus meil on keeruline 4100 ajateenijat kokku saada, tekib väga selgelt [alates] 2040. aastast. Nii et kui kõigi olemasolevate kriteeriumide pealt prognoosida, [saame] öelda, et 2040. aastal me enam 4100 ajateenijat [kokku] ei saa. 

Naistele ajateenistuskohustuse või kaitseväekohustuse [kehtestamine] on selgelt poliitiline otsus. See kindlasti vajab ühiskonnas läbi rääkimist. Kui võtta võrdlus erinevate lähiriikidega, siis näiteks Taani, Rootsi ja Norra kohta on öeldud, et seal on naistel ajateenistuskohustus, aga tegelikult ei tähenda see seda, et nad kõik lähevad ajateenistusse, vaid seal on ikkagi oluline valikulisus. Nad hindavadki erinevaid asju: haridust, tervist, motivatsiooni ja nii edasi. 

Milline see Eesti tee täpselt olema saab, ongi ühiskondliku debati küsimus. Erinevaid variante on. Teiste riikide näited on erinevad.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga murettekitav ülevaade sellest, mis te rääkisite. Minu küsimus on, mida teha annaks. Kas teil on ülevaade sellest, kuidas on riigikaitseõpetus koolides seotud kehalise ettevalmistusega? Üks [pool] on selline tehniline, kus räägitakse erinevatest, ma ei tea, droonidest, proovitakse igasuguseid riigikaitselisi asju nii-öelda ette valmistada. Aga kas seda saaks kuidagi rohkem komplektiks siduda, selleks et inimesed saaksid juba varakult aru, mis neid ees ootab, kui nad peaksid Kaitseväkke minema? Kas see aitaks? [Sest sageli ju] ütleme, et teadvustamine kõigepealt, ja tavaliselt on hoiakute muutmisel korraga [olulised] kolm asja – teadmine, motivatsioon ja ressursid –, mis kõik seda omakorda mõjutavad. Kuidas meil selle teadmisega üldse lood on? Võib-olla küsiks niipidi.

Jaa, riigikaitseõpetuse ainekava näeb siis ette, et on 35 teooriatundi ja 35 tundi ollakse metsalaagris. Metsalaagris erilist sportimist iseenesest ei toimu, seal on teised õpiväljundid. Nad kindlasti liiguvad erinevatel maastikul, mis võib olla spordiga ikkagi seotud, panevad telke püsti, teevad katelokil süüa ja õpivad meditsiini. Seal otsest sellist sporditegevust ei ole. See, mida me näeme, on lihtsalt see, et paljud lapsed on esimest korda metsas ja paljud esimest korda ööbivad metsas. Minu põlvkonnale [pole see midagi erakordset], mina olen käinud küll telkimas, aga uuele põlvkonnale on see täiesti uus kogemus. Aga jah, sellist spordiosa seal iseenesest ei ole.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jah, teema on hästi murettekitav juba aastaid ja sellepärast on erinevad Kaitseväe juhatajad käinud meil ka siin Riigikogu fraktsioonides selgitamas, et on kaks peamist muret: üks on keeleprobleem ja teine on liikumisvõimekus või kehaline võimekus. 

Teie oma ettekandes kirjeldasite neid kehalise võimekuse probleeme Kaitseväes. Ma tahaks nüüd oma küsimuses teid natukene provotseerida. Kirjelduse asemel ma [soovin], et ütlete, milliseid muutusi teie ise näete, et oleks vaja teha tervise-, haridus- või sotsiaalpoliitikas või kus iganes, et asjad Kaitseväe jaoks paraneksid.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et eeskätt tuleks suurendada kehalise kasvatuse kohustuslikku õppemahtu, et oleks rohkem harjumust, sest korrelatsioon selle vahel, et parem füüsiline võimekus tuleb rohkema liikumise läbi, on ju selge. Ma arvan, et see on esmajoones tähtis.

Anti Poolamets, palun!

Suur tänu väga sisuka ettekande eest! Meil on ühine mure, mida lahendada. Ma küsin ühe praktilise valdkonna kohta. Kaitseministeeriumi haldusalas on selline suurepärane rahvaalgatuslik organisatsioon nagu Kaitseliit ja sellel on väga suur potentsiaal elanikkonna motivatsiooni tõsta looduses viibimiseks, matkamiseks ja nii edasi. Nende hulgas on 7.–19. eluaastani Noored Kotkad ja Kodutütred. Võiksite ehk neid ka rohkem uurida, sest seal [saab tegeleda] ju lausa kolme sõjalise valdkonnaga: laskmise, matkamise, orienteerumisega. Need ajateenijad, kes tulevad Noorte Kotkaste seast, ma arvan, on lihtsalt suurepärased. Miks me seda teemat ei süvenda? Tegelikult raha on seal liiga vähe, enamik töötab entusiasmist, huviringipalka saavad neist üksikud. Tallinna koolides puudub väga tihti üleüldse Noorte Kotkaste ja Kodutütarde rühm. Vaadake Kaitseministeeriumi haldusalasse, äkki saate [mingile kokkuleppele].

Aitäh! Pean kindlasti ütlema, et Noori Kotkaid ja Kodutütreid, mõlemaid on suurusjärgus 4000 ja kui nemad ajateenistusse tulevad, siis nad tulevad kindlasti kõrgema motivatsiooniga. See on tõsi. Ja näeme ka seda, et kui inimesel on kõrgem motivatsioon ajateenistusse tulla, siis on ta ka tervem. Täna me räägime sellest, et ajateenistusse tuleb omal algatusel natukene üle 70% noortest, kelle puhul Kaitseressursside Amet ise ei tee esmaseid tegevusi, vaid noored ise tulevad iseteenindusportaali kaudu, ja kuskil 30% on need, keda me peame otsima ja kellega peame tegelema. Aga kõik need, kes vabatahtlikult tulevad, me ikkagi väga näeme ka seda, et nende tervis on parem. Sihuke motivatsiooniküsimus ka natuke ikkagi.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aa, Signe küsib ka, siis ma küsin ainult ühe küsimuse – mul oli tegelikult kaks küsimust –, küsin hästi kiiresti. Kui ajateenistusse tulevad sporditüdrukud ja -poisid, siis kas nemad motiveerivad kaaslasi või hoopis teevad neile kurja, näitavad, et nad on nii heas füüsilises vormis, mistõttu teistel tekibki sihukene motivatsioonipuudus ja tulevadki vaimse tervise häired sellest, et keegi teine on lihtsalt [nii tugev], et võib seljakott seljas joosta 30 kilomeetrit? Punkt, ma rohkem ei küsigi.

Mul selliseid teaduspõhiseid andmeid ei ole, aga lihtsalt teades, kuidas Kaitseväes ajateenistuse väljaõpe toimub, siis seal ei ole väga oluline üksikisik, vaid ikkagi üksus. Kui on kõrge motivatsiooniga heas füüsises inimene, siis kindlasti ka tänu temale minnakse sellega [kergemini] kaasa ja ma arvan, et pigem mõjub see ikkagi positiivselt.

Signe Riisalo, palun!

Jaa, ma võib-olla natukene kommenteerin ka seda Taneli küsimust. UNICEF on läbi viinud 36 riigi seas analüüsi laste heaolu kohta. Seal on palju seda, mida lapsed on ise hinnanud, aga on ka objektiivseid näitajaid. Me saame vaadata seda, et Eesti laste ja noorte rahulolu on natukene võib-olla langenud, aga on seal 75% juures, akadeemilised oskused stabiilsed, sotsiaalsed oskused samamoodi suht kõrged, nii et me oleme seal ikkagi riikide top'is. Aga need kehvad näitajad võrreldes teiste riikidega on ülekaalulisus – 28,5% lastest on ülekaalulised – ja suitsiidid, mis on seotud vaimse tervisega. Kuulates Merikest ja sind, Anu, on absoluutselt selge, et nii vaimse tervisega kui liikumisega spetsiifiliselt tulebki tegeleda. See ei ole küsimus muidugi.

Tahate kommenteerida või ei taha?

Ei, ma nõustun Signega.

Selge! Aitäh küsijatele ja aitäh vastajale! Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Liigume tänase viimase ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Olümpiakomitee asepresidendi Gerd Kanteri.

Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Täna ei räägi me laste hobidest või sellest, kas keegi tahab saada olümpiasportlaseks. Me räägime Eesti riigi tulevasest töövõimest, vaimsest tervisest ja sellest, kas meie järgmisel põlvkonnal on füüsilist ressurssi kanda riikluse koormat. 

Eesti seisab silmitsi vaikse, kuid laastava kriisiga, mis ei kajastu igapäevastes uudiste pealkirjades, kuid mille eest maksame paarikümne aasta pärast sotsiaal- ja tervishoiu eelarvest. Miks ma olen sõnastanud ettekande pealkirja sõnaga "liikumisrevolutsioon"? Sest ma tahan rõhutada, et kosmeetilistest muudatustest enam kahjuks ei piisa. Selleks, et probleemi lahendada, tuleb anda olukorrale diagnoos. Liikumisvaegus on tekitanud süsteemse rahvatervise kriisi, mis vajab kohest ja otsustavat riiklikku sekkumist. Eesti lapsed on muutunud kroonilisteks istuvateks ekraanitarbijateks, kelle füüsiline ja vaimne tervis hääbuvad pöördumatult, kui me midagi ette ei võta. 

Me oleme ehitanud maailma, kus lapsel on lihtsam ja mugavam olla ekraani taga kui õues. Meie koolipäevad on disainitud sundistumiseks. See on süsteemne kriis ja süsteemset kriisi saab lahendada ainult seadusandja tasandil. Liikumisvaegus ei ole lapse laiskus või vanema halb harjumus, see on süsteemne keskkonnaprobleem. Me oleme loonud ühiskonna ja linnaruumi, mis sunnib lapsi paigal istuma. Samuti ei teki depressioon ja ärevus tühja koha pealt, need on otseselt seotud kehakeemia ja füüsilise passiivsusega. 

Miks ma seda kõike julgen väita? Sest erinevad uuringud, mida on viinud läbi TAI ja COSI, annavad numbrites karmi sisevaate. Täna on mitmed numbrid siin juba kõlanud, aga mina keskendun 15‑aastaste tüdrukute näitele. 15‑aastastest tüdrukutest täidab liikumisnormi, mis on 60 minutit päevas, vaid iga kümnes. See on häireolukord. Sama näitaja noormeeste seas ei ole eriti parem, me räägime siin 17–20%‑st. Juba esimesse klassi astudes on ligi kolmandik lastest ülekaalulised. Me kaotame selle lahingu juba enne, kui lapsed kooliteed alustavad. 

Pange need arvud korraks oma valimisringkonna konteksti. Kümnest teie ringkonnas olevast 15‑aastasest tüdrukust üheksa on kroonilises liikumisvaeguses, see tähendab nõrka immuunsüsteemi, rühihäireid, uinumisraskusi ja vaimset kurnatust juba enne, kui nad saavad täisealiseks. 

Organiseeritud spordis – me räägime spordiklubidest, erinevatest treeningutest, aktiivsetest huviringidest – on osalemise protsent tegelikult suhteliselt kõrge. Spordiregistri andmetel osaleb nendel treeningutel umbes 60–64% kõigist kooliealistest lastest. Aga miks see meid tegelikult ei päästa? Selles ongi peamine paradoks, sest kui üle poole 15‑aastastest tüdrukutest käib trennis, siis miks liigub neist piisavalt vaid 10%? Trenn on vaid üks tund päevas või poolteist tundi päevas, kaks kuni kolm korda nädalas. Kui laps käib kaks kuni kolm korda nädalas jalgpallitrennis või tantsutrennis, siis tegelikult ülejäänud päevadel, mis on trennivabad, istub ta koolipingis, autos või nutiseadmes. Seetõttu [on] tema nädalane keskmine liikumiskoormus ikkagi tervislikust normist [palju väiksem]. Teismeliste puhul kaob vanuse kasvades ära ka niinimetatud vaba aja spontaanne liikumine. Õues mängitakse pigem istudes, kooli sõidetakse bussi või autoga ning trennist välja langenud noored ei asenda seda ühegi muu füüsilise tegevusega. 

Vaatame liikumise bioloogilist mõju. Me ei räägi vaimsest tervisest kehalise aktiivsuse võtmes. Miks me räägime vaimsest tervisest kehalise aktiivsuse võtmes? Liikumine ei ole ainult lihastele, see on väga selge aju arengu kütus. [Oluline] roll on dopamiinil ja endorfiinil, need on aju looduslikud stressileevendajad. Laps, kes ei liigu, on ärevuse ja depressiooni vastu bioloogiliselt kaitsetu. Lisaks [mõjutab see] kognitiivset võimekust. Liikumine parandab verevarustust prefrontaalses ajukoores, mis tähendab, et liikuv laps õpib paremini. 

Meil on võimalus kulutada miljoneid eurosid laste vaimse tervise ravile, psühhiaatritele ja ravimitele, ignoreerides samal ajal kõige odavamat, kättesaadavamat ja looduslikumat ravimit, mis meil on: igapäevast füüsilist aktiivsust, mis reguleerib ajukeemiat ilma kõrvaltoimeteta. 

Kodu ja selle väärtus. Lapsevanemad on unustatud ja alahinnatud roll. Riik ja kool ei saa teha kõike, tegelikult luuakse vundament kodus. Me peame rääkima ka lapsevanemate vastutusest. Kui kodu ei väärtusta liikumist ja kui vanema ainus vaba aja veetmise viis on ekraan, ei suuda ükski koolireform last liikuma panna. Riik peab toetama ja koolitama ka peresid. Eeskujul on jõud. Laps väga selgelt kopeerib vanema elustiili. Laps ei kuula vanema sõnu, ta kopeerib tema tegusid. Kui lapsevanem elab passiivset elu, teeb seda ka laps. Kodu loob väärtushinnangud. Aktiivne eluviis ja värskes õhus viibimine peab olema pere ühine normaalsus, mitte karistus või kohustus. 

Digihügieeni kehtestamine. Üks konkreetne samm muutuste ellukutsumiseks on digihügieeni kehtestamine. Nutisõltuvusel on otsene mõju liikumisele. Ekraanid pakuvad kerget pingutusvaba dopamiini. Aju valib alati ekraani liikumise asemel, kui valik jäetakse lapsele. Et saavutada ühtne reeglistik, tuleb jälle alustada kodust ja vanematest. Elementaarsed reeglid kodus: mis on mõistlik ekraanilimiit, millised on tsoonid kodus, kus ei ole ekraanid lubatud, [näiteks] söögilaud, magamistuba. Samuti tasub rakendada ekraaniaja seost liikumisega, et ekraaniaeg ja liikumine oleksid otseses vahekorras. 

Samad põhimõtted peaksid [kehtima] ka koolis. Nutivaba koolipäev ei ole laste kiusamine, see on nende vaimse ja füüsilise tervise kaitsmine. Kui me võtame vahetunnist ära ekraani, tagastame me lastele nende loovuse, sotsiaalsuse ja liikumisvajaduse. Piirates ekraane, sunnime me aju otsima uusi stiimuleid füüsilisest maailmast. See võib tunduda meile ja paljudele, kes me tuleme võib-olla hoopis teisest sotsiaalsest keskkonnast, täiesti uus. Aga meie ühiskond on arenenud väga kiiresti ja täna on see reaalsus. 

Liikumine tuleb tuua argipäeva. Tartu Ülikooli liikumislabori ja "Liikuma kutsuva kooli" parimad praktikad on tegelikult kümne aasta jooksul andnud paljudele meie koolidele võimaluse muuta oma koolikeskkonda liikumist toetavaks. Täna on selle programmiga liitunud üle 200 kooli, mis on umbes 40% kõigist meie koolidest. Meie eesmärk peaks olema muuta koolipäeva struktuuri nii, et liikumine oleks selle loomulik osa. Seda on" Liikuma kutsuva kooli" programm väga edukalt saavutanud. [Nendes koolides on] pikad õuevahetunnid, 30 pluss minutit iga ilmaga, ja lühikesed liikumispausid ainetundides, samuti loomulikku liikumist soodustav koolikeskkond, on selleks siis erinevad ronimisvõimalused koridorides või kooli enda sporditaristu, mis on vahetundide [ajal] avatud. "Liikuma kutsuva kooli" [kohta olevad] andmed näitavad, et lihtsad muudatused koolipäevas, näiteks liikumisrajad koridoris või aktiivne vahetund, tõstavad lapse igapäevast sammude arvu tuhandete võrra ilma igasuguse sunnita. Kindlasti täna me räägime väga palju koolist, aga ma arvan, et tegelikult see kõik algab juba lasteaias. Nii et miks mitte mõelda programmile "Liikuma kutsuv lasteaed". 

Üks väga konkreetne EOK strateegiline ettepanek on [programm] "Sport kooli", mida EOK on tänaseks piloteerinud umbes viis aastat. Me oleme teinud seda koostöös kohalike omavalitsustega ja me oleme jõudnud umbes 40 pluss koolini. EOK rahaline panus on olnud 200 000–300 000 eurot aastas. Programmi sisu on väga selgelt kohalikele spordiklubidele suunatud ja on pakkunud väga paljudele lastele võimalust tutvuda erinevate spordialadega. Ja muidugi tuleb arendada ka laste baasliikumisoskusi. See programm ei sõltu lapsevanema rahakotist ega logistilistest võimalustest. See toimub koolipäeva sees ja on kõigile tasuta. Vanus 7–10 on väga selge motoorne kuldaeg, kus luuakse eluaegseid liikumismustreid ja kehataju. Hiljem on seda kordades raskem teha. 

Esimeses kooliastmes on programm "Sport kooli" meie parim relv ebavõrdsuse vastu. See tagab, et ka vähemkindlustatud või ääremaade lapsed saavad professionaalset liikumisõpetust ja harjumusi kogu eluks. Selle programmi hind on kuskil 13 miljonit eurot aastas. Ja kui siin ennem kõlas küsimus, kas me oleme selleks valmis, kas meil on treenereid, siis ma julgen kinnitada, et tegelikult on see võimalik. Minul endal on spordiklubi kogemus siin Tallinnas, kus me tegelikult teeme sarnast programmi raha eest lastevanematele, ja tegelikult see on võimalik. Nagu me teame, Eesti spordi alus tugineb klubidele ja tegelikult on see ka klubidele väga hea lisavõimalus. Ja kindlasti me saame väita, et süsteemne liikumine esimeses kooliastmes vähendab tegelikult teismeeas ärevushäireid kuni 40%. 

Turvaline, aktiivne koolitee ja kindlasti ka lasteaiatee. Me räägime siin ennekõike ennetusest ja väga selgelt aktiivsest kooliteest, mis on turvaline. Kui me soovime soodustada laste iseseisvat liikumisharjumust, siis keskkond ja taristu omavad selles väga suurt mõju. Laste autoga uksest ukseni sõidutamine, niinimetatud isiklik taksoteenus, võtab neilt ära viimasegi igapäevase baasliikumise. Samas, aktiivne koolitee jalgsi või rattaga võib katta kuni poole lapse igapäevasest liikumisvajadusest. [Seda võimaldavat] taristut on kindlasti väga vaja ja kindlasti on olemas väga palju häid näiteid. Kui tuua näide Tallinna või mõne lähedal[asuva piirkonna kohta], siis näiteks Laagri kooli rattaparkla on üks väga muljet avaldav näide. See on sama suur kui mõne kaubanduskeskuse parkla. Laps ei sõida kooli rattaga, kui tal pole seda kuskile turvaliselt jätta või kui rattatee on ohtlik. Taristu arendamine koolide ümbruses peab saama riiklikuks ja kohalikuks prioriteediks. Samas me teame, et hiljuti avaldatud lasteaiauuring väidab seda, et väga paljudes lasteaedades tegelikult sellist liikuma kutsuvat keskkonda on vähe ja 97% lasteaedadest tunneb puudust [vähemalt] ühest spordivahendist.

Räägime ennetusest ja majanduslikust mõjust. Liikumisvaegus on täna meeletu kulu tervishoiule – me räägime siin diabeedist ja südamehaigustest – ja sotsiaalsüsteemile. Ennetus koolis ja lasteaias tähendab tervemat, töövõimelisemat ja õnnelikumat elanikkonda homme.

Riigikogu ülesanne on planeerida eelarvet mitte ühe aasta, vaid aastakümnete perspektiivis. Iga euro, mille me hoiame kokku täna laste liikumiselt, maksame me kümnekordselt tagasi homme haigekassa eelarvest krooniliste haiguste ravina. 

Austatud Riigikogu! See ei ole teoreetiline arutelu, see on teaduslikult tõestatud majanduslik fakt. OECD ja Rahvusvahelise Terviseorganisatsiooni raportid kinnitavad, et ennetus on parim investeering. Meil on vaja teha need otsused riigi eelarvestrateegias kohe. Iga tänane ennetavasse aktiivsesse liikumisse investeeritud üks euro säästab tulevikus vähemalt kümme eurot. Minu kolm väga konkreetset ettepanekut on: "Sport kooli" esimesse kooliastmesse, kooliseaduse täiendamine nutipiirangute toetamiseks ja rattasõbraliku ja liikumist soosiva taristu arendamine omavalitsustes ning kindlasti ka juba mainitud "Liikuma kutsuv lasteaed". Tegemist on otsusega, mis mõjutab Eesti laste ja riigi tulevikku järgmise poole sajandi jooksul. Liigume koos tervema Eesti poole! Tänan tähelepanu eest ja ootan teie küsimusi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile on parasjagu. Esimene küsija on kolleeg Jüri Jaanson. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Gerd, aitäh kõne ja väga heade sõnumite eest! Eelkõige [tänan] just selle kirjelduse eest, kuidas liikumise mõjul lapse organism toimib, ja loomulikult ka [selle eest, mis käis] distsipliini kohta, mis tegelikult on ka veidi liikumis[harjumuste] aluseks. 

Aga me oleme siin praegu poliitilises keskkonnas. Mu hea kolleeg Mihkel Lees tõi ka enne välja, et poliitiline prioriteet väljendub alati selles, kuhu poliitikas suunatakse raha, selles see väljendub. Teisest küljest, Arenguseire [Keskuse] uuringute järgi on avaliku rahaga spordi [toetamine] Euroopa keskmisest kõrgem. Küsimus mul olekski, millised muutused me sinu arvates peaksime avaliku raha ehk keskvõimu, kohalike omavalitsuste ja kõigi muude [käsutuses oleva raha] kasutamisel tegema, et saada lapsed paremini liikuma.

Aitäh küsimuse eest, Jüri! Nagu ma oma ettekandes välja tõin, siis tegelikult kõik algab lasteaiast ja kodust. Kogu selle liikumise mõte – see, et inimesest saaks täisväärtuslik inimene, kelle päeva osa on liikumine – on, et see, kuidas me lapsi mõjutame lasteaias ja koolis, jõuaks lõpuks sinnani, et see kõik tuleb vabast tahtest. Et me mõjutame neid lapsi juba nendel esimestel kooliaastatel ja lasteaias selliselt, et liikumine saab nende [igapäevaelu] lahutamatuks osaks, mitte sunniks. Ma arvan, et sellepärast on väga oluline just võimestada nii lasteaeda liikumistegevusi ja keskkonda kui ka tegelikult seda kooli esimest astet. Jah, meil on tõesti kurvad numbrid gümnaasiumi[astme] kohta, aga ma arvan, et neid lapsi ja noori, kes on praegu selles olukorras, on selles mõttes keeruline aidata, kuid me saame tulevikus lapsi väga selgelt mõjutada ja seda ennetada, et see ei korduks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Te tõite oma ettekande slaididel päris jõuliselt välja – ma ei taha öelda, et ootamatult, aga minu jaoks meeldiva üllatusena – nutisõltuvuse teema. Me oleme ka Riigikogus tegelikult loonud kolleeg Madis Kallase eestvedamisel sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühma. Oleme esitanud omapoolse ettepaneku otsuse eelnõuna valitsusele, et teatud samme astutaks, mida, kogu austuse juures, mina pole seni näinud.

Aga mind huvitakski see, et kas nutitemaatika, liigse ekraaniaja küsimus ja see, et oleks vaja selgemat seadusandlikku tuge, nagu su ettepanekutes oli, on sinu isiklik seisukoht või see on Eesti Olümpiakomitee seisukoht või laiem spordirahva ootus parlamendile, et astutaks konkreetseid samme nutisõltuvuse vähendamiseks, sealhulgas just haridusasutuste võimestamiseks, et neil oleks võimalik rohkem suunata lapsi nende haridusteel ka liikuma, mitte nutiseadmetesse?

Päris aus olles ma kindlasti ütlen, et see on eelkõige minu isiklik seisukoht. Aga ma arvan, et kui meil on tunnetus ja selline laiem vaade, siis ei tasu kunagi oma isiklikku seisukohta häbeneda. Ja tõesti, ma arvan, et paljud siin Riigikogus ka tunnetavad, et ühiskond on teinud väga kiire arengu. Ja see areng, mis on seotud eelkõige ekraanidega – 20–30 aastat tagasi [sellega kaasnevaid] muresid meil ei olnud. 

Väga paljuski tegelikult ekraanide kasutus tuleb laste igavusest, [soovist] igavust peletada. Kui me neile alternatiive ei paku, siis on väga lihtne kõik need dopamiinid ja endorfiinid ilma pingutamata kätte saada ekraanidest. Ja kui me ühtepidi võib-olla usume seda, et nädalavahetustel võiks laste füüsiline aktiivsus suureneda, siis uuringud näitavad tegelikult seda, et nädalavahetustel ekraaniaeg pigem kahekordistub. 

Ma arvan, et see ei ole kellelegi uudis, et hoovisporti praegu väga palju ei eksisteeri. Sellepärast ma arvan, et sellesse sekkumine on oluline. Jah, ma tean tõesti, et meie haridussüsteem on selles mõttes autonoomne, et iga kool saab ise neid reegleid oma koolis kehtestada. Aga ma arvan, et Riigikogu roll oleks seda kõike nügida ja teha see koolidele natukene lihtsamaks. 

Ma tean, et igaüks võitleb ühtepidi oma aine ja oma valdkonna eest, aga ma arvan, et liikumine laiemalt on tegelikult asi, mida ei saa edasi lükata. See peab olema meie kõigi päeva osa võimalikult varakult. Ja kui meil kujunevad välja need harjumused, siis lõpuks on see kõik selline loomulik asi. 

Ma arvan, et kõik, kes on ise ka nutimaailmas natukene toimetanud, teavad, et tegelikult see haarab meid päris kiiresti. Meta-maailma puhul ka teame, et seal toimetab sadu tuhandeid inimesi selleks, et luua algoritme, et inimesi sinna püüda. Aga kahjuks on teisel pool oluliselt vähem inimesi, kes toimetavad selle vastu. Nii et meil on teatavat riiklikku kaitset vaja, et seda valdkonda reguleerida.

Kolleeg Peeter Tali, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud olümpiavõitja! Ma kuulasin tähelepanelikult teie ettekannet ja see pigem tundus mulle, nagu oleks Haridus- ja Teadusministeeriumi kehalise kasvatuse osakonna juhataja ettekanne – nüüd on [selle osakonna asemel] mingi liikumise osakond või midagi säärast. Järgmised põlvkonnad vajavad alati ju eeskuju ja väike rahvas vajab suuri kangelasi. Ja see liikumisharjumus [sai üldse alguse] – teeme ajaloolise ekskursi – eks ikka Georg Lurichist, see tuli maadlusest. Tegelikult meil on vaja olümpiavõitjaid, nagu Gerd Kanter ja Kristina Šmigun[-Vähi], ja üleüldse eeskujusid, nagu on korvpallur Tanel Tein. Ja Pärnu meestele on kõige suuremad eeskujud muidugi sõudjad: Jaanson, Endrekson, Kinko, Helmja ja Taimsoo. Aga mu küsimus on: kas olümpiakomiteel ei lähe fookus paigast ära? Eeskujusid on vaja, kangelasi on vaja, aga te rääkisite siin kehakultuurist.

Teie aeg!

Kindlasti eeskujud toimivad. Ma arvan, et ka viimased taliolümpiamängud väga selgelt paljusid noori freestyler'eid kindlasti innustasid. Samas, fakt on see, et kui rääkida tippspordist, siis väga mitme meie tipu puhul ühel hetkel selgub, kui nad vaatavad, kus nad omadega on, et lihtsalt mingis faasis on tehtud liiga vähe tööd. Aga selleks, et see töö saaks üldse alata, on väga oluline, et kogu meie rahvastik liiguks. Ja niikuinii on meie spordi rahastamine praegu väga spetsialiseerumise poole kaldu. Minu veendumus on see, et mida rohkem lapsi saab selle liikumispisiku, mida rohkem on liikumine laste igapäevaelu osa, [seda tõenäolisem on, et] tulevad ka olümpiavõitjad, uued medalistid. Aga kui sporti harrastab väga kitsas hulk lapsi, siis tegelikult on ka nendest eeskujudest võib-olla liiga vähe kasu. Seda enam, et me teame meie demograafilisi numbreid, need on üldse muret tekitavad. Nii et tegelikult meil on vaja saada kõik lapsed liikuma, siis on ka võimalus, et tulevad need uued olümpiavõitjad ja uued rahvuskangelased.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No minule on küll arusaadav, miks te rääkisite nii eeskujude olulisusest kui ka sellest, et lastes juurduksid varajasest noorusest saadik tervislikud harjumused, mis lähtuvad arusaamast, et liikumine on elu loomulik osa. 

Aga tegelikult ma mõtlesin muu asja kohta küsida, aga eelküsija küsimusest inspireerituna mõtlesin ma hoopis küsida, mida te arvate sellisest mõttest – kuna kolleeg Peeter Talil on kahtlemata õigus, et eeskujud on olulised –, et Riigikogu liikmed ise võiksid eeskuju näidata ja iga-aastaselt füüsilise võimekuse teste läbida, näidates sellega, et nad võtavad head füüsilist võimekust tõsiselt, mitte lihtsalt ei räägi teistele, kui oluline see on. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Ma arvan, et see on hea algatus. Ühtepidi, igasugune liikumine selles mõttes on vabatahtlik, aga ma arvan, et eeskujud kindlasti aitaksid seda asja propageerida ja ma usun, et kindlasti siin Riigikogus oleks ka neid liikmeid, kes tahaksid seda gruppi vedada. Kui me vaatame seda keskkonda, mis teil siin on, siis see on ka väga istumist soodustav keskkond. Samas ma nägin, et nii mõnigi liige selles mõttes kasutas vahepeal võimalust tagareas seista. Jah, see on ajalooline hoone ja seda võib-olla väga ümber ei saa teha, aga ma tean, et teil on siin vist ikkagi liikumisvõimalused olemas. Esiteks, see, ütleme, hoonete rägastik võimaldab tegelikult ka päris palju samme koguda, kui soovi on. 

Aga kindlasti see ei ole selles mõttes üldse halb algatus. Ma tean, et sügisel alati NATO testi tehakse ja mitmed aktiivsed Riigikogu liikmed on reeglina ka seal osalenud. Nii et äkki keegi võtab selle rolli enda kanda ja paneb selle grupi käima. Kui me teeme kas või sellise lihtsa läbilõike [ja vaatame, et] vähemalt 10–15% Riigikogu liikmetest oleks seal alati näiteks osalemas, siis ma arvan, et see on igati tervitatav eeskuju kogu elanikkonnale.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Suur tänu ettekande eest! Teie ettekandes oli vist täna esimest korda viide TAI‑le ehk Tervise Arengu Instituudile, kui statistilisi andmeid [kirjeldasite], aga TAI ja Tervisekassa veavad eest ka terviseedenduse võrgustikku. Kas teil on sellega ka puutumust ja kuidas hindate sinna panustatud vahendite tulemuslikkust, mida on terviseedendajad [välja pakkunud]?

No ma arvan, et kogu selle liikumisvaeguse [ennetamiseks] on kõik erinevad algatused on väga vajalikud. Kõik erinevad võrgustikud toimetavad ja tegelikult koguvad väga olulisi andmeid. Ja ma arvan, et täna need andmed väidavad päris ühtset ja selget seisukohta, et meil on liikumisvaegus, sellega on vaja tegeleda kõikidel rinnetel, kõik erinevad osapooled peavad koostööd tegema. Nii et selles mõttes ma kindlasti tunnustan kõiki erinevaid sidusorganisatsioone, kes sellesse valdkonda panustavad. 

Aga meil on vaja nüüd astuda võib-olla ka selliseid praktilisemaid samme, sest lõpuks tuleb lastel hakata neid samme koguma ja teha esimesi tutvumisi erinevate spordialadega. Mina olen väga veendunud selles, et "Sport kooli" programm, kus on lastel võimalik erinevate spordialadega tutvust teha, on tegelikult see võti. Me kõik vajame ühtepidi eduelamust ja kui me tõesti suudame leida selle spordiala, mis meid kõnetab, mida me tahame ise ka vabal ajal harrastada, siis tegelikult see on see liikumise võti. Me [võime] teha midagi või harrastada midagi, mis on meie vanemate soov, võib-olla meie juhendaja soov, aga kui ühel hetkel tekib võimalus ise otsustada, siis me teeme midagi sellist, mis on meile südamelähedane. 

Aga jah, vastus küsimusele on see, et minu arvates on kõik need sidusorganisatsioonid ja nende panus kindlasti väga-väga olulised, sest selleks, et teie saaksite siin ka teha pädevaid otsuseid, on need alusandmed väga-väga olulised. Ja kui need erinevad sisendid seda kõike ühtselt kinnitavad, siis ma arvan, et lõpuks on ka need otsused, miks midagi [tehakse], ka valijatele väga arusaadavad.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud olümpiakomitee asepresident! Te tõite oma ettekandes näite, kuidas sotsiaalmeedia imab noored endasse, et selleks on vastavad algoritmid, nad ei saa sealt välja ja nii edasi. Aga oletame – algoritm teatavasti on korralduste või käskluste jada, mitte midagi muud –, et kui teie selle väga hea ettekande tulemusena peaksite tegema ühe algoritmi, et need lapsed sealt sotsiaalmeediast välja tuleksid ja läheksid õue sportima, siis mis oleks teie esimene samm? Ma saan aru, et see tegevuskava Riigikogu jaoks on olemas, aga võtame nüüd inimlikust aspektist: pered, lapsed, koolid, lasteaiad.

Ma tegelikult ikkagi ütleksin, et [kõige olulisem on] seesama nutihügieen, mis algab kodust: mis on need reeglid kodus, kui palju ekraaniaega võimaldatakse. Me teame, et selline soovituslik nutitegevusele [kuluv aeg] päevas on [maksimaalselt] umbes kaks tundi. Me [peaksime] võtma lapsevanematena selle rolli, järgima seda, üritama seda juurutada, sest me teame, et kui me nendesse algoritmidesse sukeldume, siis sealt välja saada on väga-väga keeruline. Aga reegel on, et ega me sealt midagi uut ei leia. Samamoodi on siis, kui me läheme uudisteportaali – tegelikult, kui me seal korra päevas võib-olla 15 minutit käiksime, me saaksime samamoodi kõik uudised kätte.

Meie asi lapsevanematena on ühtepidi seda jälgida, et see hügieen toimuks, ja kindlasti, miks mitte, kasutada sellist vahetuskaupa. Kui ma tõesti tahan seal nutiseadmes rohkem olla, siis see tuleb välja teenida liikumisega. Et pool tundi ekraaniaega juurde [saada, on vaja näiteks] tund aega värskes õhus aktiivseid tegevusi [tehes veeta]. See on igal juhul lapsevanemate kohustus. Jah, teisalt me teame, et elu on kõigil väga kiire, me usaldame oma lapsi kooli [hoole alla], me usaldame oma lapsi lasteaeda, kuid väga tihti me kiire elu tõttu võib-olla väga palju ei süvene, mis toimub. Aga tegelikult ma arvan, et see kõik on ikkagi meie isiklik vastutus. Me [kipume] ainult uskuma ja lootma selle peale – ja ma olen ka seda suhtumist kohanud nii koolides kui ka spordiklubides –, et kool peab õpetama, trenn peab lapsi treenima. Aga kui me võtame selle komponendi – kodu – välja, siis see tegelikult ei toimi. See on natuke nagu kolme jalaga taburet ja kodu vastutus on, ma arvan, üha suurem, kui see on kunagi varem olnud. Kui kõik meie olime kunagi noored, siis seda digimaailma lihtsalt ei eksisteerinud ja me igavusest läksime õue ja ronisime puu otsa või mängisime mingeid muid mänge. Nii et me peame lapsevanemana võtma praegu vastutuse, et see hügieen tekiks.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan selle suurepärase ettekande eest. Ja mul on väike üleskutse meie saadikutele, kuna eeskuju on tõepoolest nakkav. Kui me vaatame selle maja esist, siis me näeme, et see majaesine on üldiselt autosid paksult täis. Kaugemalt tulevate saadikute puhul on see muidugi arusaadav, aga igaüks võiks mõelda sellele, et jalgsi liikumisel võiks tema päevas olla suurem roll. Nagu te ka ise enne välja tõite, ohutut kooliteed võimaldav taristu, misläbi lapsed saaksid [rohkem] liikuda, katab juba poole päevasest liikumise vajadusest. 

Mul on ka ettepanek, te rääkisite praktilistest ja lihtsatest sammudest. Üks selline samm on näiteks piirkiiruste allatoomine linnalistes keskkondades, mis tegelikult võimaldab just lastele ja teistele liiklejatele turvalisemat kooliteed. See on ohutu, praktiline ja odav samm, kuidas liikumist parandada. See ongi kõik minu poolt.

Jah, kui me rääkisime teie [töö]keskkonnast siin saalis ja sellest, et seda väga palju muuta ei saa, siis äkki [on üks variant ka see, et] Riigikogu otsib endale alternatiivse parkla, mis on natukene kaugemal. Võib-olla piisab 500 meetrist, [mis annaks] väikesed lisasammud, miks mitte.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Eesti Olümpiakomitee asepresident! Mulle väga meeldis teie ettekanne ja ka see, et te rõhutasite, et kõik algab juba lasteaiast ja kodust. Minu küsimus on lihtne. Kas me ei peaks tegema "Liikuma kutsuv kodu"? Alustame sealt. Suvi tuleb ja ma arvan, et Riigikogule saab palju ettepanekuid teha, aga teil on väga suur autoriteet, et kutsuda kodusid üles suvel mõtlema, mida väga lihtsate vahenditega saab teha. 

Minu 87‑aastane ema, kelle onu mängis rahvusmeeskonnas jalgpalli, mõtles eelmisel suvel välja, et [õues] peaksid olema jalgpalliväravad. Lapselapsed kõik hakkasid seda kossu[palli sinna] taguma, ja ta ütles, et miks ei võiks igas õues või nende suurte paneelmajade vahel olla jalgpalliväravad – korvpallirõngad ju on – ja muud väga lihtsad asjad, [et teha] lõuatõmbeid, mida me oma lapsepõlves tegime. Kui teie kutsuksite [inimesi kodudes üles muretsema] igale poole kas või kaks kasti, mille vahel poisid saavad seda jalgpalli taguda ja mis tooks kõik [lapsed] välja, siis äkki see aitaks kaasa. Ma arvan, et "Liikuma kutsuv kodu" oleks see, millest alustada.

Kindlasti [aitaks] "Liikuma kutsuv kodu", aga ma ütleksin, et ka "Liikuma kutsuv kogukond". Meil on täna mitmeid häid algatusi, mis näitavad, kuidas kogukond seda liikumist võimendab. Sest me kõik teame, et inimene on sotsiaalne olevus, selliseid hulle, kes oleks valmis üksi rassima, meil väga palju pole. Kui ka meie ühel hetkel sellest suurest spordist kõrvale astume, siis me tegelikult tahame seda teha kellegagi koos. Aga ma arvan, et siin [tuleks] võib-olla kohalikule omavalitsusele teha väike üleskutse, et kui erinevaid kinnisvaraarendusi tehakse, siis seal peaksid olema liikumist soodustav keskkond, [näiteks] erinevad mänguväljakud. Ja kui me vaatame korra ka riigi poole ja räägime riigigümnaasiumidest, siis minu jaoks üks selline kurb koht on see, et riigigümnaasiumidele ei ole spordihoonet ette nähtud. Aga kui me tõesti tahame neid gümnaasiumiõpilasi liigutada, siis selleks on ka keskkonda vaja. Nii et kindlasti see on üks asi, kuhu sisse vaadata ja millega oleks vaja tegeleda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on ümber saanud. Suur-suur tänu!

Aitäh!

Järgnevalt avan läbirääkimised. Meil on arutelu algatajate palvel selline plaan, et kõigepealt võtavad sõna fraktsioonide esindajad või nende volitatud esindajad ja seejärel kõik Riigikogu liikmed. Ja esimesena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaidi volituse alusel kõnelema Isamaa fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib, kas volitus on korrektne, ja palub lisaaega.) Kõik on täiesti korrektne, aitäh! Ja kolm minutit lisaaega, palun!

Kõigepealt ilusat Eesti lipu päeva! Elagu Eesti rahvusriik! 

Nii, ütleme, sõnade ja tegelike tegude vasturääkivus on ikkagi väga suur. Kui ma kuulan ühelt poolt neid ettekandeid, siis võib öelda, et ettekannetes on väga palju tõtt ja iga tees on nagu kindel tee. Aga tegelik olukord Eesti ühiskonnas [on teistsugune], kui me vaatame tervikpilti, noorte vaimset tervist ja seda, et meil elab 43 000 last suhtelises vaesuses ja circa 12 000 last absoluutses vaesuses. Ka ettekannetest tuli välja, et liikuvus ja ligipääsetavus on seotud väga palju inimeste ja meie perede sotsiaal-majandusliku olukorraga.

[Vaatleme seda] nelja tasandi peal – perekonna, kogukonna, kohalik omavalitsuse ja keskvalitsuse tasandil. Kahtlemata võiks küsida, kus on viga tehtud. Nii et kui me vaatame ühiskonnapilti, siis süsteem tervikuna näitab, et see ei tööta.

Ma võin väita oma subjektiivse hinnangu järgi, et kõige tugevamalt [panustavad], kõige aktiivsem on kohalik omavalitsus ja kogukond. Ja tähelepanu on tegelikult vaja pöörata ühelt poolt perekonnale ehk eeskujudele ja kogu sellele poolele, kuidas tekivad noortel harjumused, tekib vastutustunne, toitumine, magamine, õppimine ja nii edasi. Aga loomulikult, kes vastutab ühiskonnakorralduse eest, tervikpildi eest, on ikkagi [teiselt poolt] keskvalitsus. Ja 2023 vähendati koolispordi liidu rahastust. Võeti ära! Võeti ära, pole vaja, sest 200 000 eurot viib riigi pankrotti. Võtame ära selle raha! Huvihariduse vähendamine! Needsamad reformierakondlased, kes täna siin sugereerivalt räägivad, et süda valutab – süda valutab! – , võtavad raha ära huvihariduselt ja ütlevad, et riik läheb muidu pankrotti. Võetakse ära 10 miljonit, järgmisel aastal 7 või 6 miljonit. Kokku on kolmandiku võrra seda vähendatud, nii et silm ka tegelikult ei pilkunud.

Enne valimisi laste- ja peretoetusi tõsteti, pärast valimisi, kui on 37 mandaati, [väideti, et] riik läheb pankrotti, et me peame laste ja perede toetused ära võtma ja et te ei mõista tegelikku olukorda. Me võtame raha ära!

Ühiskond on nagu seeneniidistik, kus on tuhandeid seoseid. Kui me neid niidistikke ei hinda, ei vaata, siis me ei saa ka aru, miks me oleme sellises olukorras, kus me oleme. Ma nägin, et sotsiaalkomisjoni esimees Reformierakonnast lahkus minu kõne ajal. Ju siis tundis vastutust nende poliitiliste valikute eest. Ja võib-olla tõuseb veel mõni inimene püsti, kes tunneb, et ta on ka nende valikutega seotud. Need on kõik reaalsed valikud.

Pole mõtet neid uuringuid kogu aeg teha. Me kuulame igal nädalal siin uuringute [tulemusi] vaimsest tervisest, tööturust, sotsiaalolukorrast, kiidame üksteist, aga tegelik olukord … Miks Eesti ei võiks olla eeskujuks, nagu on Sloveenia, Soome, Taani või Holland? Sest tehakse teistsuguseid poliitilisi valikuid, see ongi see põhjus. 101 parlamendi liiget, kes siin on, teevadki [teistsuguseid] poliitilisi valikuid. Ülekaalulisus probleem meie noorte seas ei ole ju eile tekkinud. See probleem süveneb aasta-aastalt. 

Kui siin eelnevates kõnedes küsiti, et oi, see teema on nii keeruline, et ei oska öelda, kes selle eest vastutab, siis mina oskan öelda: vastutab see suur saal. Kui sul on ikkagi 51 pluss häält ja võimalik koalitsioon teha, siis eelkõige need, kes on koalitsioonis ja vastutavad ressursside juhtimise ja valikute tegemise eest, vastutavadki. Loodetavasti 2027. aastal, kui on uus valitsus, on näha, kuidas uus valitsus vastutab oma poliitika juhtimise ja poliitiliste valikute eest.

Muidugi, kui minna praktilisse poolde, siis neid meetmekesi või samme, mida saab teha, et noored rohkem liiguksid, on tõesti väga palju. Ma tean, et näiteks Läänemaal on kool väljaspool alevikku planeeritud, et kindlasti oleks koolitee üks, kaks või kolm kilomeetrit. Ja ei pea last viima koduuksest kooliukseni. Ma tean, et Läänemaal on Linnamäe asumis väga tugev kogukond, kes on panustanud, et sporditaristu oleks olemas, ja on väga palju ka vabatahtlikke, kes panustavad sellesse, ja kogukond liigub.

Ja kui me üldse vaatame, et spordi jaoks on praegu – kui me paneme keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse [rahad kokku] – umbes 150 miljonit eurot, siis tegelikult võiks öelda, et raha nagu on. Aga vahepeal me vaatame neid tühje staadioneid ja tekib küsimus, et kus siis viga on tehtud. Ühelt poolt võib öelda, et [viga on] eeskujudes, teiselt poolt võib öelda, et muidugi keskvalitsus oma otsustega annab ka kahtlemata eeskuju, [otsustades,] mis on oluline ja mis on tähtis.

Nii et poliitika kujundamine on siin A ja O. Ja nende otsuste, nende minu välja toodud poliitiliste valikute tagasipööramine on kindlasti üks positiivne meede. Rohkem raha huviharidusse! Ja tegelikult tuleks taastada ka strateegiliste MTÜ‑de rahastamine, kes on olnud partneriks kogukondadele, koolidele ja peredele. 

Ja loomulikult on omaette küsimus, kuidas me suudaksime tekitada sellise olukorra, et ka perekonnad, emad-isad oleksid rohkem aktiivsed, näitamaks eeskuju. Ma ütleksin, et me ei tohi seda probleemi pisendada. Paljud ei taha rääkida, et sellest on saanud ka sotsiaal-majanduslik probleem. 

Tegelikult edukaid näiteid leiab ühiskonnas kahtlemata väga palju. On ju koole, mis tegelevad sellega, et lapsed ei istuks ainult koolipingis ega oleks vahetunni ajal ainult nutiseadmetes. Selliseid üksikuid häid näiteid üle Eesti on tõesti väga palju ja neid edulugusid võiks ette lugeda. Aga meie vaatame ka ühiskonna tervikpilti, vaatame, kuidas liiguvad need keskmised [näitajad], et ühiskonnas ei oleks inimesi ja perekondi, kes väga palju maha jääksid.

Nii et siin on lihtne vastus: kõik sõltub valikutest. Ma loodan, et tulevikus tehakse paremaid ja targemaid poliitilisi valikuid. Ilusat Eesti lipu päeva! 

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kristina Šmigun-Vähi. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud külalised! Mul on hea meel, et me räägime vaimsest ja füüsilisest tervisest koos. Ja tõesti, see on tõsi, et lihtsaim võimalus tervist parandada on kehalist aktiivsust tõstes. Tänapäeva lapsed liiguvad vähem kui kunagi varem. Kuigi tehnoloogia on meie elu lihtsamaks teinud, on sellel ka negatiivne mõju laste tervisele. Paljud lapsed ei saa piisavalt igapäevast liikumist ning see mõjutab nii nende keha kui ka vaimset heaolu. 

Tegelikult me räägime iga päev sellest, kui raske, õigemini kulukas on riigil hoida üleval meie seni korralikku arstiabi ja kogu tervishoiukorraldust. Sellest, et raha on puudu, räägivad kõik, aga lahendusi on laual vähem. Selle üks juurprobleem on meie tänane teema: laste ja noorte tervis. Ning mul olümpiavõitjana ei sobiks jätta rõhutamata ka nende hea sportlikku vormi [olulisust].

Kui me teeme ühiselt otsuse, et selle teemaga tuleb tõsiselt tegelda ka seadusandja, riikliku rahastamispoliitika tasandil, siis elavad meie järgmised põlvkonnad kauem, tervemalt ja õnnelikumalt. Kusjuures tervemad oleksime juba maast madalast. Siin kolleeg juba mainis, et ligikaudu 78% kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. See on ju tegelikult päris pöörane number.

Siin saalis kõlasid juba ka mitmed teised kõnekad faktid, nagu see, et Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda vähemalt 60 minutit päevas, aga Eestis täidab selle soovituse vähem kui pooled lastest. See tähendab, et enamik meie lapsi liigub tervise seisukohalt liiga vähe. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas. Neljandas klassis on selline juba iga kolmas laps. Samal ajal ei suuda ligi 70% noortest ajateenistuse alguses täita Kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid.

Me teame, et olukord on juba praegu kehv, aga mis veelgi hullem, trend on selgelt halvemuse suunas. Mulle tegelikult ei meeldi asju reguleerida, kuid siin on probleem nii suur ja samas on seadusandja võimuses teha mitmeid olulisi muutusi, et see trend ümber pöörata. Sellest, milliseks kasvavad meie järgmised põlvkonnad, sõltub Eesti heaolu, edukus, kaitsevõime ja iseseisvus. 

Kõige tähtsam on hea füüsilise vormi olulisus ja selle prestiižikus, sest ennekõike peab iga laps ise tahtma liikuda. Jah, täiskasvanud peavad näitama eeskuju ning olema aktiivsed ja kaasavad. Meie harjumused saavad alguse lapsepõlvest, suureks eeskujuks on lapsevanemad. Ennekõike vastutame meie oma laste tervise eest. Kodus saame piirata ekraaniaega ning veeta lastega rohkem aktiivselt aega, näiteks minna jalutama, rattaga sõitma või mängida koos õuemänge. 

Laste liikuma panemiseks aga ei pea alati tegema suuri muutusi. Piisab väikestest igapäevastest harjumustest, toetavast keskkonnast ja sellest, et liikumine oleks lapse jaoks rõõmus ja loomulik osa päevast. No näiteks väiksed nipid. Ära kasuta lifti, kõnni trepist. Ja oma kallist lapsukest me ei pea viima kohe koolitrepi, -ukse ette, vaid me võime ta natuke [koolist] eemal maha jätta, et ta saaks rahulikult teha enne kooli väikese jalutuskäigu, mis teeb talle ainult head. 

Aga seda me ei peaks kirjutama seadusesse. See on ikkagi iga inimese enda otsus ja enda tahte [küsimus]. Meie kõigi ülesanne siin saalis on tagada selle tahte elluviimise võimalused, võimestamine, nagu [öeldakse]. Ja kui nüüd natuke laenata noortelt, siis ütleks isegi supervõimestamine. Siin ei aita ühest muutusest või ühest programmist. Me peame tegema ridamisi asju ja need omavahel hästi kokku sobitama. Liikumisaktiivsuse tegevuskava saab olla alus, liikumisõpetuse ainekava suunanäitaja. Me peame suutma kõigisse koolidesse viia Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel toimuva programmi "Liikuma kutsuv kool" ja Eesti Olümpiakomitee loodud "Sport kooli" programmi. Ma olen kahe käega selle poolt. 

Aga me peame tegema rohkem. Peame kõigi õpilaste kehaliste võimete regulaarse monitooringu, testimise ja tagasiside integreerima senisest enam huvihariduse ja kooli programmi ning tooma professionaalsed treenerid koolidesse nii oma valdkonda tutvustama kui ka baastaseme treeninguid läbi viima. Ja gümnaasiumiastmes [tuleb] niinimetatud NATO testi läbimise võimekus õppekava [abil tekitada]. 

Meie riiklik eesmärk peaks olema, et seesama vähemalt 60 minutit liikumist päevas oleks tagatud juba koolipäeva jooksul. Kui on tahe, siis usun, et suudame luua õppekavad, mis tagavad igal koolipäeval ühe liikumist sisaldava koolitunni ning seda veel ka välitingimustes, värskes õhus. Ei, see ei pea alati olema vana hea kehaline kasvatus. Ka loodusõpetuse või emakeele tunni saab pidada liikudes. 

Aga see ei ole veel kõik. Me peame rajama uusi sportimisvõimalusi ja liikumist soosivat avalikku ruumi. Kõik olemasolevad võimalused – ja meil neid tegelikult jätkub – tuleb avada pidevaks kasutuseks. Võtame eeskuju: kui eraettevõte suudab jõusaale hoida kasumlikult avatuna 24/7, siis peaksid ka meie staadioniväravad ja pallisaaliuksed avanema varavalges ning ei tohiks sulgeda enne pilkast pimedust. Siin saab seadusandja kehtestada väga selge reegli: kõik täielikult või suures osas avaliku raha eest ehitatud spordirajatised – staadionid, spordihallid, ujulad ja nii edasi – peavad igapäevaselt olema huvilistele kasutada. Seaduslik raamistik saab kohustada objekti haldajat eelistama just kooliealiste vanuserühma. Lühidalt: kui riik midagi rajab või aitab hoida käigus, siis olgu see ka kodanikele kättesaadav.

Kokkuvõte on lihtne. Iga riik vajab terveid ja tugevaid kodanikke. See ei sünni ähvarduste või sunni, vaid suunamise ja võimaluste kaudu. See, et igal kodanikul on palju võimalusi iga päev liikuda ja teha sporti, võiks olla Eesti riigi supervõime. Ma tänan!

Suur tänu! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kolleeg Tanel Kiik, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Kõik head liikumiseksperdid! Kõik kaasamõtlejad! Ühest küljest on mul hea meel, et me arutame siin Riigikogu suures saalis noorte liikumist vaimse ja füüsilise tervise vaates, sest tänaste laste toitumis- ja liikumisharjumused määravad järgmise põlvkonna tervise, elukvaliteedi, töövõime, ja mis seal salata, ka kaitsevõime. 

Iga lapse arengus on kahtlemata kõige olulisem roll ja vastutus tema vanematel. Kuid riigil on kohustus toetada nii lapsevanemaid kui ka neid lapsi, kes alati vajalikku tuge ja eeskuju kodunt kaasa ei saa. Kõige tõhusam koht selleks on haridussüsteem, alusharidusest kuni gümnaasiumini, sest just koolieas kujunevad välja liikumis- ja toitumisharjumused, mis saadavad inimest kogu elu. 

Kahjuks näitavad uuringud, et põhjust muretsemiseks on enam kui piisavalt. [Kõigest] umbes 16% Eesti 11–15‑aastastest noortest liigub iga päev vähemalt 60 minutit mõõduka või tugeva intensiivsusega, nagu soovitab Maailma Terviseorganisatsioon. Samas, nagu juba on kõlanud, on iga neljas laps esimeses klassis ja iga kolmas laps neljandas klassis kimpus üleliigse kehakaaluga. Ülekaalulisus ei tähenda ainult suuremat riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse või diabeeti, vaid mõjutab ka laste enesehinnangut, vaimset heaolu ja õpivõimet. Murettekitavad on nii füüsilise kui ka vaimse tervise näitajad, ja mis veelgi olulisem, just nimelt trendid. Trendid on negatiivsed. 

Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu järgi esineb iganädalasi tervisekaebusi 78% noortel. Depressiooni riski esineb rohkem kui pooltel 15–17‑aastastest tüdrukutest ja enam kui veerandil poistest. Me näeme ka, et Tervisekassa andmed näitavad laste ja noorte vaimse tervise ravi nii mahu kui ka kulude kasvu. Ehk see kõik juba kandub üle ka tervishoidu.

Liikumine ei ole siin kõrvalteema, vaid liikumine on oluline osa lahendusest. Uuringud näitavad, et vähemalt kolm korda nädalas treeningutel osalevatel noortel on madalamad ärevuse-, depressiooni- ja tähelepanuprobleemide näitajad. Hea kehaline võimekus on seotud parema südame-veresoonkonna tervise, tugevama luu- ja lihaskonna, parema kognitiivse arengu ning ka parema õppeedukusega. 

Samas, nagu siin täna juba vähemalt korra kõlas, konkureerib liikumine praegusel sotsiaalmeedia ajastul järjest enam ekraaniajaga. Ehk liigne nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutamine ei ole probleem ainult selle tõttu, mida noored näevad või kogevad, vaid probleem on ka selles, mida nad selle arvel tegemata jätavad. On vähem liikumist, vähem õues viibimist, vähem suhtlemist oma sõprade ja lähedastega ning vähem aega tegevusteks, mis toetavad füüsilist ja vaimset heaolu. 

Õigustatult räägime tervishoiu puhul üha enam vaimse tervise kriisist ja vaimse tervise ekspertide ülekoormatusest, kuid ilmselt tuleb ühiskonnana märksa rohkem rääkida sellest, et oluline osa lahendusest võib peituda just aktiivsema ja tervislikuma eluviisi toetamises. Seejuures ei puuduta see tegelikult ainult lapsi ja noori, vaid ka kõiki meid, täisealisi. Aga laste ja noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks on vaja süsteemseid lahendusi. 

Esiteks, nagu täna on korduvalt kõlanud, on ka sotsiaaldemokraadid seda meelt, et tuleks laiendada programmi "Liikuma kutsuva kool", kuhu kuulub juba üle 230 kooli. Me näeme kogemusest, et seal on rohkem liikumisvõimalusi, aktiivsemad tunnid ja vahetunnid ning vähem istumist. Istumine teatavasti tapab. Ehk eesmärk suurendada [programmi] vähemalt kolme neljandikuni [koolidest] on kindlasti õige ja põhjendatud. Loodan, et valitsus eraldab selleks vajaliku lisaraha. Nagu siin kõlas, tagab pikaajaline rahastuse ka kindluse, et see ei sõltu pelgalt iga-aastastest eelarveläbirääkimistest.

Samuti tuleb tugevdada "Sport kooli" projekti, mis on suurepärane algatus, tuues professionaalsed treenerid koolidesse, tutvustamaks lastele erinevaid spordialasid ja aitamaks neil valida just nimelt see ala, mis neid päriselt kõnetab. Sellest võidavad lapsed, võidavad koolid, võidavad ka treenerid ja võidab ühiskond. Selliseid algatusi tuleb kindlasti laiendada, mitte käsitleda ajutiste projektidena.

Kolmandaks peame tõsiselt tegelema huvihariduse kättesaadavusega. Igal lapsel peab olema võimalus osaleda vähemalt ühes huviringis või treeningus, sõltumata pere sissetulekust, elukohast ja tema enda võimalustest. Ei ole oluline, kas laps valib jalgpalli, ujumise, kergejõustiku, võitluskunstid, pillimängu, maleringi või hoopis midagi muud. Oluline on, et ta leiaks tegevuse, mis talle meeldib, ning tal [tekiks] seeläbi positiivne harjumus. Riigi vastutus on tagada, et vähemalt üks huvitegevus oleks igale lapsele tasuta või vähemasti sümboolse omaosalusega kättesaadav.

Samuti ei tohi unustada kõige väiksemaid. Nagu kõlanud on, lasteaedades kujunevad välja esmased liikumisharjumused ja tegelikult ka toitumisharjumused, ning teadlaste hinnangul peaks juba 10. eluaastaks kehalist aktiivsust suurendavad sekkumis[meetmed] aset leidma. Ehk me vajame rohkem tähelepanu õpetajate täienduskoolitusele ja lasteaedade paremale varustamisele liikumisvahenditega. Aga ma arvan, nii nagu kõlas ennegi, et [tähelepanu tuleb pöörata] ka lapsevanemate paremale harimisele ja arusaamisele, et need harjumused hakkavad kujunema juba väga noorest east peale. Nii et mida hiljem sa sekkud, mida hiljem sa püüad neid muuta, seda keerulisem see saab olema. 

Ma pean kindlasti õigeks eesmärki, et kõigis kooliastmetes oleks kolm liikumisõpetuse tundi nädalas. Samuti peame paremini jälgima laste kehalist arengut ja liikumisaktiivsust, et probleemid ei jääks märkamata enne, kui need jõuavad kas tervisevaldkonna probleemidena või kaitsevõime probleemidena meie ette. 

Head kuulajad! Ainult haridussüsteemist ja huviringidest loomulikult ei piisa. Liikumist peab toetama kogu meid ümbritsev keskkond. Kui me soovime, et lapsed ja noored – aga rõhutan, ka täiskasvanud – liiguksid rohkem, siis peavad nad saama seda teha turvaliselt ja loomulikul viisil. See tähendab turvalisi kooliteid, rohkem valgustatud kõnni- ja rattateid, kodulähedasi mänguväljakuid ning liikumisalasid kogu perele – parke, välijõusaale, palliplatse ja mitmekesiseid liikumisvõimalusi –, ja rõhutan, võimalikult kodu lähedal. Liikumine ei tohiks olla midagi, mille jaoks peab eraldi aega otsima, mille jaoks peab eraldi kuhugi sõitma. Liikumine peab olema igapäevaelu loomulik osa. Mul on tunne, et tegelikult ei ole tänase arutelu keskmes üldse küsimus, et me ei teaks, mida tuleb teha, või me ei teaks, mis olukord on. Me teame seda väga hästi. Meil on uuringud, meil on ekspertide soovitused, meil on tegevuskavad, meil on olemas toimivad lahendused alates programmidest "Liikuma kutsuv kool" ja "Sport kooli" kuni huvihariduse toetamiseni. 

Küsimus on ikkagi selles, kas laste ja noorte toetamine, liikumis[harjumuste soodustamine], vaimse ja füüsilise tervise hoidmine on päriselt riigi prioriteet või on ta seda ainult kõnedes. Eesti lapsed ja noored ei vaja järjekordset arutelu, vaid nad vajavad otsuseid, investeeringuid, selget tegevusplaani ja vajavad poliitilist tahet. Ma loodan väga, et tänane olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ei jää lihtsalt ühekordseks meeldivaks mõttevahetuseks, kus saame üksteisele kaasa noogutada ja öelda, et meil on probleem ja see tuleb lahendada, vaid et tänane arutelu annaks ka tõuke päriselt konkreetseteks sammudeks, mis aitavad kasvatada liikuvamat ning vaimselt ja füüsiliselt tervemat põlvkonda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head külalised, ettekandjad! Olulise tähtsusega riiklik küsimus on see absoluutselt. Kõik ettekanded on väga hästi lihvitud, väga hästi kokku pandud ja [peegeldavad] täistõde, pole mitte ühtegi vaidlustatavat kohta. 

Nii nagu eelkõneleja siin rääkis, jääb see paraku ainult deklaratiivseks. Minu arust kõige ausamalt ütles kõige esimene kõneleja ehk sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees: poliitiline prioriteet [on see, kuhu] raha suunatakse. Praegune poliitiline prioriteet on lihtsalt sinna raha mitte suunata. Raha ei suunata ei laste huviharidusse, ei nende liikumise [soodustamiseks] ega koolides muudatuste tegemiseks. 

Ma küll ei ütleks, et suur võit on see, et meie liikumisõpetuse kava on Euroopas kiidetud. Ka ettekandja ütles, et kava ise ei tee mitte midagi. Teevad inimesed, teevad koolid. Aga kui meie koolisüsteem on juba ära rikutud ja meie liikumisõpetus tähendab seda, et sa pead lapsele juba hinde andma või ta [ainest] läbi laskma [ainuüksi] selle eest, kui ta vaevub välja värske õhu kätte tulema, ilma et ta seal [õues] midagi liigutaks, siis seda ei saa eesmärgiks pidada. Meil tuleb [ainekavasse tagasi panna] kehaline kasvatus, kus meil on ette antud mitte just normid, aga [mingid mõõdikud] – on see näiteks 60 või 100 meetri jooks –, et lapsed saavad ennast eakaaslastega ka võrrelda. Meil on keelatud spordipäevatulemusi üles panna, kuna mõni õpilane võib ennast halvasti tunda. Ma ei tea, minu arust annab see just motivatsiooni, et olla parem, tugevam ja et ennast rohkem liikuma panna. Samamoodi on keelatud rahvastepall, mille mängimisel tekib koordinatsioon ja palli püüdmise [oskus], sest mõni laps võib palliga pihta saada ja ennast seetõttu halvasti tunda. No nii me jõuavadki sinna vati sisse ja me arutame vaid seda, mida me teha ei tohi. Aga lapsed tuleb liikuma panna, see on selge, ja välja, avatud spordiväljakutele viia, olgu need siis koolide või omavalitsuste väljakud. 

Me räägime suurtest koolidest. Kuid kui [rääkida] regioonist ja maapiirkondadest, siis kuidas on seal huviharidusega [lood]? Seal tähendab see seda, et lapsevanemad peavad olema nõndanimetatud taksojuhid, kes [sõidutavad] last trenni viimiseks ühest kohast teise – kõigepealt viivad ta koolist trennipaika ja pärast trennist koju. See on tehtud lähtuvalt prioriteetidest võimalikult raskeks. Praegune valitsus, sealhulgas sotsiaaldemokraadid, kehtestas automaksu, et teha võimalikult raskeks lapse liikumine ja lapse [sõidutamine] ühest kohast teise, et ta saaks trennis käia. 

Täna ma ei kuulnud, et siin [oleks räägitud] toitumisest. Kui me räägime ülekaalulisusest, siis mure ei saa olla ainult väheses liikumises, see kõik on üks komplekt: toitumine, liikumine ja üldine perede heaolu. Kui sul on valida, kas sa ostad süüa või sa paned lapse trenni, siis paraku ma usun, et igaüks valib selle, et tal oleks toit laual ja kõht täis. See on ellujäämise seisukohalt esimene prioriteet. Ja peale seda tekivad muud vajadused ja muud võimalused. 

2023. aastal tegid tollased valitsejad kõige suurema karuteene meie noorte ja laste liikumise ja sportlikkuse [kontekstis], kui võeti ära huvihariduse toetus, kui võeti ära suurperede toetus ja tõsteti käibemaksu. Nii et kogu asi tehti aina kallimaks, et inimestel oleks võimalikult raske ja nad peaksid olema kohapeal. 

Nüüd veel liikumisest. On kooliajal liikumine, aga me räägime ka huviharidusest. Üks huvihariduse osa on noortelaagrid. Õnneks saab nüüd võib-olla mingi lahenduse noortelaagrite käibemaksuga maksustamine. Noortelaagrite pidajad pidid käima kohtus, et tõestada, et nende suvised tegevused ei ole äri, vaid on koolitamisega, õpetamisega seotud, et anda lastele uusi väljundeid ja uusi tegevusi suvisel [ajal]. Jah, küsimus ikkagi on, mis see laager maksab, mis on selle päeva hind, kui pikad on laagrivahetused. Praegusel ajal on see kõik raskendatud, kuna rahalised võimalused on inimestel väiksemad. Ma loodan, et noortelaagripidajatel saab lõpuks see käibemaksuprobleem lahenduse. See kindlasti motiveerib ka noortelaagripidajaid pakkuma veel kvaliteetsemaid laagreid, kusjuures neid on väga erinevaid: on spordilaagreid, kus ollakse] kehaliselt aktiivsed, aga on ka väga palju nutivabasid laagreid. Olles ise ka laagrikorraldaja olnud, siis nutivaba laager on täiesti tehtav. On spordikallakuga tegevused. Nii et suvistele noortelaagritele, no ma ei ütleks toetuse, vaid tähelepanu suunamine oleks väga mõistlik ja sinna võiks vajaduse korral ka raha juurde anda. 

Siin toodi enne välja, et programm "Liikuma kutsuv kool" vajaks 13 miljonit. Ma arvan, et praeguse eelarve juures ei ole see raha mitte mingi küsimus, see on ainult prioriteetide seadmise küsimus. Kui me tahame tuleviku kaitsevõimet, tuleviku Eestit, siis ma usun, et on täiesti reaalne [anda] see 13 miljonit noorte liikumise [soodustamiseks] ja "Sport kooli" tegevusteks. 

Järgmine [tegur] on demograafiline olukord. Kui meil sünnib aastas lapsi alla 10 000 ning me ei tee neid asju korda ega paku noortele võimalust ja kindlust lapsi saada, siis meil lõpuks see [laste arv] aina väheneb ja väheneb. 

Aga kõik ettekandjate öeldu on väga õige, aga paraku me tegeleme tagajärgedega, kuigi peaksime tegelema põhjustega ja [andma] nii lisarahastust koolidele kui ka kindlust noortele peredele järeltulevate põlvkondade kasvatamisel. Aitäh!

Aitäh! Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Teini. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ja veel suurem tänu kõigile tänastele esinejatele ja ettekandjatele, kes sellise üliolulise teema Riigikogu saali tõid! Kui me aasta tagasi Eesti 200 fraktsiooniga korraldasime olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mis kandis [pealkirja "Spordi tuleviku plaan:] kuidas tuua medaleid ja panna lapsed liikuma", siis nii mõneski, eriti mõnes spordiajakirjanikus, tekitas see imelikke küsimusi, et miks selline teema.

Aga mulle tundub, et aasta tagasi me täpselt tabasime pakku. Me tabasime pakku selles mõttes, et kui me vaatame laiemalt, mis debatt on ühiskonnas lahti läinud – kas lapsed peaksid liikuma või kas saavutussport on peamine küsimus –, siis siin me täna seda arutamas oleme. 

Tänastes kõnedes me ei kuulnud väga palju lahendusi ja see on peamine mure. Kui poliitikud tulevad saali ja hakkavad rääkima, siis lahenduskäigud jäävad tihti olematuks. Merike Kull puudutas kõige täpsemalt põhilisi probleemkohti, mis minu meelest vajaksid lahendust. Kui me hakkame otsast minema, siis tegelikult meil on Eestis ja ka teistes riikides üpris normaalses kohas selles [mõttes], et on teada, kus meie noor põlvkond asetseb – ta asetseb lasteaias, ta asetseb koolis – ja meil on väga kindel ajaraam, 10–15 aastat, mille vältel me saaksime riigina sihitult neid mõjutada, nende liikumisharjumusi kujundada. 

Siin on täna kõlanud mõte "Liikuma kutsuv lasteaed". Väga suurepärane näide järjekordselt, kuhu suunda peaks minema ja mida tegema. Aga küsimus on selles, kes peaksid olema need inimesed või treenerid, kes liikumisharrastust või sporditegevust seal kujundavad. Siin tulevad meile appi spordiklubid, kes on juba paljudes linnades ja maakohtades olemas. Spordiklubidel on see potentsiaal, mis meil on maksimaalselt veel kasutamata. Spordiklubid on need, kes saavad minna ja pakkuda seda teenust lastele kindlas kohas ja vabalt, tekitada neis [tahe] liikuda. Veel kord, kümneaastane periood on see, kus me kujundame nende liikumisharrastused. 

Teine teema kindlasti on laste spordiharidus, milles me oleme täiesti lapsekingades. Meil ei ole vaja harida ainult lapsi selles, kuidas liikuda, vaid eelkõige lapsevanemaid, sest nagu täna ka mainiti, just lapsevanematest algab pihta kodune kasvatus. Aga paraku mulle tundub, et me oleme jätnud mingi teekonna läbimata ja tänased lapsevanemad ei ole ise harjunud liikuma ja see järjepidevus ei kandu edasi ka järgmistes põlvkondades.

Kui nüüd veel spetsiifilisemaks minna ja mõelda, et meil on olemas spordiklubid, kes on võimelised minema koolidesse ja tegema neid igapäevaseid, iganädalasi treeninguid, siis tihti põrkume me selle taha, et tegelikult pole saaliaegasid. Saaliajad on täiskasvanutega ära jagatud. Meil on ehitatud kallid koolid, meil on kallis infrastruktuur – kõik on tehtud, aga kui sa soovid näiteks õhtul kell viis, kuus või seitse anda lisatreeningut lastele, siis paraku me leiame sealt eest täiskasvanud, kellel on finantse, kes ostavad saaliaegu, ja sellisel juhul ei teki spordiklubidel võimalust minna koolidesse lisatrenne andma, just neid lisatrenne.

Mida ma silmas pean? Ma arvan, et tänase diskussiooni kõige olulisem [arutelu]koht on paralleelgrupid ehk see, kuidas me suudame tekitada eri treeninggruppe. Näiteks kui esimeses kooliastmes on 20 last, kellest kümme on viis aastat hiljem tublimaks [saanud] – nad jooksevad kiiremini, hüppavad kaugemale – ja liiguvad edasi, siis mis sellest teisest kümnest saab? Peamine on, et nemad välja ei langeks. 

Siin on järjekordselt spordiklubid need, kes saaksid selle tegevuse üle võtta ja koolides seda teenust pakkuda. Hea näide on Tartu Karlova koolist, kus me anname lastele korvpallitreeninguid kuni kolmanda klassini. Rohkem pole aega, sest edasi tuleb rahvatants. Hea kolleeg Tõnis Lukas [käib] rahvatantsus. See kõik on okei, rahvatants on hea, aga siiski me oleme need koolid ehitanud [ennekõike] lastele ja kui lastel oleks seal tegevust õhtul kella üheksani välja, siis tuleks seda ka võimaldada. 

Kas soovite lisaaega?

Jaa, paluks.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aga kõik see – nende lisagruppide teke, lisatreenerite leidmine, paremad treeneripalgad – vajab ka rahastust. Mul on väga hea meel, et selleks oleme me selle Riigikogu koosseisuga käivitanud eraraha kaasamise Kultuurkapitali juures. 

Jah, see paljukirutud hasartmängumaks on täpselt see maks, millest vahendid tulevikus eraraha fondi tekivad, ja tekivad selleks, et me saaksime laste liikumist tulevikus paremini korraldada. Mõtleme ka selle peale, kuidas me seda hindame. Kui me seda süsteemi, mida ma kirjeldasin, kümne aasta jooksul [kasutame], kas me näeme ka tulemusi? Ma arvan, et [seda näitab] seesama Kaitseväe või NATO [test], milles ka praegu väga paljud Eesti noored põruvad. 

Ma arvan, et kui me alustame täna seda teekonda õigesti ja paneme spordiklubid koolide juures tööle, siis sõjaväeaeg on see, mil me saame hinnata tulemusi. Me võime mürske ladudesse osta, aga kui meil pole noori inimesi, kes jõuavad tulevikus need ka torudesse tõsta, siis me ei õnnestu. 

Nii et viime need sporditegevused üheskoos ellu. Ma usun, et nii võidame me kõik. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Timo Suslovi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea juhataja! Head eksperdid! Väga head ettekanded ja küsimused-vastused! Vaatan asja natukene laiemalt. Nii kui poliitikud pulti saavad, siis kõik hakkavad rääkima sellest, kuhu plaaster panna ja kuhu raha jagada ja et seda võiks natukene rohkem teha. Aga minu mõte on see, et vaataks, kus meil raha on ja kas me paneme selle õigesse kohta. 

Lihtsalt toon mõned näited. Kui räägime Eesti tervishoiust, siis [inimesed] tegelikult upuvad haigustesse, mida oleks võimalik ennetada. Samal ajal me räägime peamiselt ravijärjekordadest, arstide puudusest, rahapuudusest, kuid palju vähem sellest, miks inimesed üldse haigeks jäävad. Nagu ka siin eelkõnelejad on välja toonud sellise ebamugava tõe, suur osa Eesti tervishoiukoormusest on seotud vähese liikumise ja üldse eluviisiga.

Täna on enam kui pooled Eesti täiskasvanutest ülekaalulised või rasvunud. Ja probleem algab juba lapsepõlvest. Esimese klassi õpilastest ligi kolmandik on liigse kehakaaluga. Samal ajal kasvavad noorte vaimse tervise probleemid, ravimikasutus ja kroonilised haigused. Küsimus ei ole ainult sportlikes saavutustes, vaid elementaarses tervislikus võimekuses.

81% maailma noortest ei liigu piisavalt ning 31% maailma täiskasvanutest liigub liiga vähe. WHO hinnangul on vähene liikumine otseselt seotud kõrgemate tervishoiukulude ja töövõime langusega. Kõnekas näide on ka Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa analüüs, mis näitab, et Eesti tervishoiukulud on viimase 20 aastaga kasvanud üle 400%. Tervisekassa kogukulud on kümne aastaga kasvanud 140%. Kõige kõnekam on aga see, et ravimite kulude kasv on kõige kiirem just 10–19‑aastaste seas: kümne aastaga [on need kulud kasvanud] koguni 259%. Samal ajal kulub valdav osa rahast endiselt tagajärgede ravimisele ja vähem ennetusele. 

Mina arvan, et see ei ole enam inimese isiklik mure, see on kogu ühiskonna ja riigi probleem. Eesti probleem ei puuduta enam ainult ülekaalu või tervishoiukulusid. Sama trend jõuab ka riigikaitsesse, nii nagu me oleme siin ka eelnevalt kuulnud, ja kaitsevõimesse üldse. Kaitseväe hinnangul ei vasta järjest suurem osa kutsealustest tervisenõuetele ning tervise tõttu sobimatutest noortest kannatavad umbes pooled psüühika- ja käitumishäirete all. Kaitseressursside Ameti hinnangul läbib üldfüüsilised katsed edukalt vaid ligikaudu kolmandik noortest. 

See tähendab, et haigemaks ei jää ainult vananev ühiskond, vaid haigemaks jäävad ka noored. Madal kehaline aktiivsus ei mõjuta negatiivselt ainult tervishoidu. Selle mõju ulatub siseturvalisusesse, kaitsevõimesse ja majandusse tervikuna. Vähem liikuv ühiskond tähendab rohkem haiguspäevi, väiksemat töövõimet ja suuremat survet kogu avalikule sektorile. See tähendab, et kui me ei suuda haigusi rohkem ennetada, hakkab kasvav haiguskoormus survestama kogu riigi võimekust, alates tervishoiust kuni majanduse konkurentsivõimeni välja. 

Nii kurb kui see ka ei ole, me tegeleme Eestis tagajärgedega, mitte põhjusega. Arstid ravivad järjest rohkem kroonilisi haigusi, kuid süsteem ise ei suuda inimesi piisavalt tervena hoida. Liikumine on küll kõigis strateegiates olemas, aga päriselus puudub selge vastutus. 

Nüüd ma teen üldistuse, mitte kellelegi otseselt sihituna: justkui kõik vastutavad, aga tegelikult ei vastuta meist keegi. Spordiga tegeleb üks ministeerium, rahvatervisega teine, kooliliikumisega kolmas ja linnaruumi planeerimisega neljas. Ja tulemuseks ongi olukord, kus vastutus killustub ja terviklikku juhtimist ei teki. Vajalik on valdkondadeülene süsteemne lähenemine, mis arvestaks liikumisaktiivsuse olulisust kõikides poliitika- [ja eluvaldkondades]: hariduses, tervishoius, linnaplaneerimises ja ka tööelus. 

Samas ei saagi kogu vastutus jääda riigile. Eestis ei ole puudu terviseradadest, spordiklubidest ega teadmistest. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Küsimus on selles, kuidas muuta liikumine igapäevaelu loomulikuks osaks. Tervislikum ühiskond ei teki ainult suurte reformidega, see algab igapäevastest harjumustest – rohkem liikumist koolipäeva jooksul, rohkem jalgsi käimist –, aktiivsematest töökohtadest ja sellest, et lapsed näevad kodus liikumist normaalse elu osana. Me ei pea ootama uut spordihoonet või terviserada, et rohkem liikuda. Paljud muutused algavad otsustest, mida saame teha juba täna. 

Jah, riigil on tõesti väga oluline roll luua just selline keskkond, mis toetab tervislikke valikuid. Ja selle kohta on ka väga palju neid näiteid. Toon lihtsalt ühe näitena selle, et ka tööandjatel on 2018. aastast võimalus hüvitada töötajate sportimiskulu. Selliseid näiteid on veelgi. Need ongi head näited sellest, kuidas riik saab aidata kaasa inimeste liikumisaktiivsuse suurendamisele koostöös erinevate organisatsioonidega. Samas tuleb ausalt hinnata nende meetmete tegelikku mõju ning mõelda, kuidas neid edasi arendada. 

Üha selgemaks on saanud ka see, et tervishoid ja sotsiaalsüsteem töötavad Eestis liiga eraldiseisvalt. Seetõttu on oluline luua parem koostöö tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel, et abi oleks koordineeritum ning lähtuks inimeste tegelikest vajadustest. Eesmärk peab olema see, et riskirühmad ja keerulisema abivajadusega inimesed saaksid tuge võimalikult vara, enne kui nende olukord muutub raskemaks ja kallimaks nii inimesele endale kui ka riigile. 

Küsimus ei ole enam ainult selles, kas liikumine on oluline. Küsimus on selles, kas Eesti suudab lõpuks hakata haigusi päriselt ennetama või jäämegi lõputult tagajärgi kinni maksma. See ei ole ainult riigi ülesanne ega ainult inimese eraasi. See on meie kõigi ühine vastutus kodudes, koolides, töökohtades, kogukondades ja poliitikas. 

Lõpetuseks, head kolleegid, [tuleks] võtta palju suurem eesmärk. Eesti võiks võtta eesmärgiks olla Euroopa kõige tervem rahvas, mitte ainult loosungi pärast, vaid sellepärast, et tervem ühiskond tähendab tugevamat majandust, väiksemat survet tervishoiule, paremat kaitsevõimet ja suuremat kindlustunnet kogu riigile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Anti Poolamets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud saadikud! Hea Eesti rahvas! Teema on meile valus ja seda kinnitavad ka numbrid. Ma nägin, et sotsiaalkomisjoni esinaine Signe Riisalo lahkus saalist kohe, (Hääled saalis.) kui härra Karilaid tuletas talle meelde, et koalitsioon on huvihariduse raha järsult kokku tõmmanud – rahunege-rahunege, vaimne tervis on meile ka oluline – ja majandus üha kidub, siis järelikult tabas sõnum kümnesse. Te olete lastelt huvihariduse raha kokku kraapinud, te olete majanduse viinud viletsusse ja allakäigule. See ongi fundamentaalne põhjus, [miks oleme jõudnud sellesse seisu,] kus me praegu oleme. Jah, proua Riisalo ilukõned [stiilis] "arendame, parendame" käivad ka majanduse kohta, aga tegelikkus on majanduse ränk kukkumine alates 2021. aastast, mil Kaja Kallase valitsusele pärandati 8,3%‑line majanduskasv. Kus see on? Mis sellest järgi on jäänud? See haihtus osavate, kindlate kätte vahel õhku.

Meenutame kasiinoäri või seda kasiinoseadust. Samamoodi mängiti maha majanduskasv ja spordi toetamise asemel tehti suur kingitus [kasiino]sõltuvust [tekitavatele] ärikatele. Majanduslik allakäik kahandabki haridusele, spordile, huviharidusele ja vaimse tervise hoidmisele [kuluvat] raha. Seega jäävad teil enesekaitseks ainult suured sõnad, aga teod räägivad vastupidist.

Noorte tervisenäitajad on väga kehvad, kutsealuste tervisenäitajad on masendavad. 33% kutsealustest saab ajutise vabastuse tervislikel põhjustel, 20% alalise. Iga viies mees on kohe rivist väljas, kui ta [on käinud ära] tervisekomisjonis. Nad on rivist väljas, nagu Rooma sõjaväes, kus loeti … Nii et nad ei kvalifitseeru juba alguses. 

Muide, üle kümne aasta tagasi oli Reformierakonna suur eesmärk ajateenistuse lõpetamine ja sellega meie kaitsevõime vundamendi paigast nihutamine. Sellest nad ei taha rääkida, see on väga ebamugav teema. Tol ajal – siis, kui Jürgen Ligi oli oma parimatel päevadel minister – [kutsuti ajateenistusse noormehi] nii vähe kui võimalik. Nii et me jätsime hulga tublisid noori välja koolitamata. Aga nüüd tuleb meile ideoloogia asemel ligi meile demograafia – vältimatu loodusjõud. Kui 2025. aastal registreeriti 9092 sündi, on selge, et 4000 ajateenijat ei saa enam mingi matemaatikaga kokku. 

Esimene ülesanne on seega majanduse kordategemine, tähelepanu demograafiale, huvihariduse toetuse [suurendamine], mille kaudu saab spordivundamendi paremaks ja motivatsiooni kõrgemaks. Maal tuleb lapsi viia tihti 10–30 kilomeetri kaugusele trenni mitu korda nädalas. Ma tean selliseid oma küla inimesi, kes viivad igal nädalal kolm korda oma lapsed 30–40 kilomeetri kaugusele trenni. Aga kui Jürgen Ligi ütleb, et vaestel ei ole tanklasse niikuinii asja, siis on ju selge, et osa noori ei jõua majanduslikel põhjustel kunagi trenni. Eriti keeruline on maal. Leevenduseks on looduslähedus. 

Vaatame veel ühte valdkonda: Kaitseliit ja Kaitseliidu eriorganisatsioonid, nende potentsiaali täielikum ärakasutamine kehalise aktiivsuse edendamisel, sealjuures looduses liikudes. See on veel väga suur valdkond, kus me võime üht-teist saavutada. Siis ei juhtu nii, et riigikaitselaagris osalejad on esimest korda elus metsas ööbimas. Kodutütred ja Noored Kotkad käivad mitu korda aastas välilaagrites, matkavad, orienteeruvad, [õpivad laskma]. See on parim ravi nutiajastu pahede vastu, parim isamaaline kasvatus. Ometi ei ole paljudes koolides ühtki Kodutütarde ja Noorte Kotkaste rühma, nende juhendajad töötavad enamasti entusiasmist. Nii Kaitseministeerium, Kaitseliit kui ka omavalitsused võiksid nii väärtuslikku panust andvad noortejuhid võtta ringijuhtidena palgale ja saavutada seeläbi olukord, kus igas koolis on rühma jagu Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmeid. 

Aga selle asemel külvavad kooliõpikud lastesse soosegadust 150 soo õpetuse, [sealhulgas] LGBT- ja transsoolisuse õpetuse toel, mis tekitab sügavaid vaimse tervise häireid. Meil on riiklik vaimse tervise häirete indoktrineerimise programm. Laste õpikus on kirjas, et on 20 sugu. Juba levib ka furry'de liikumine, kus lapsed identifitseerivad end loomadena. See ongi selle soosegaduse maania tagajärg. Teie tegevusel on tagajärjed. Külvatakse maailmalõpupaanikat kliimahüsteeriaga. Noored ütlevad, et lapsi pole vaja, sest maailm ju lõpeb niikuinii. Seega, mitte ainult nutitelefonid, vaid ka telefonides nähtav [sisu] tekitab vaimse tervise häireid.

Sport on kindlasti see, mis aitab noori lolluste suhtes immuunsemaks muuta ja aitab meil [tulevikus] saada ajateenistusse [iga] aastakäigu [noormehi rohkem], et kaks kolmandikku läheb [aega] teenima, nii nagu Soomes. Ka leidlikkus aitab sporditegevust toetada. Nagu me kuulsime, [võiks] ajateenijaid motiveerida näiteks kõrgemate tasudega. 

Üks tähelepanek toetuste jaotumise kohta spordialade lõikes: 4,2% läheb talispordialadele, 18,8% jalgpallile, aga olümpiamedali tõi meile talisport. Siin on põhjust rahastamises paremat tasakaalu otsida. Tuletan meelde, kui võimas on Läti hoki, kui võimas on Soome hoki, oleks põhjust [meilgi sellega] edasi liikuda ning kasvatada põlvkondi, kes viivad meid olümpiavõitudeni. Kindlasti ei aita kaasa see, kui ärklemisideoloogid ruineerivad olümpiamedali toonu peret, nõnda langeb spordi maine. Pigem [aitab] ikka toetamine, innustamine ja reaalne noorte liikumisharrastustesse panustamine. 

Aga kas meil on näiteks piisavalt vahendeid ka nutinuhtluse ohjamiseks? Ma näen väga vähe programme, ma näen, et [teadmisi] selleks on vähe nii vanematel kui ka koolidel ja summad on piiratud, aga see on päris nuhtlus, mitte transinimeste väljamõeldud hullus. Meil on nutinuhtlus, meil on rasvumine, meie noortel on tervisehäired – siin on meie raskuspunkt, meie noorte, laste ja meie enda tervis. Ehk tegeleme asjaga nii, nagu me täna tegeleme, ja leiame lahendusi. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg, mul on teile edaspidi palve, et kui te [kedagi] isiklikult ründate, siis tõesti kontrollige, kuidas te ennast väljendate. Ma arvan, et kolleeg Signe Riisalo ei tundnud ennast hästi, kui te teda üsna alusetult ja ootamatult ründasite. Ma usun, et sellised pursked siin saalis kindlasti diskussioonile kaasa ei aita. 

Aga järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jüri Jaansoni. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõik head kuulajad siin [saalis]! Ma kardan ka, et enne mind esinenud kolleegi esinemine ei aita karvavõrdki kaasa ei laste liikumisaktiivsuse parandamisele ega ka meie ees seisvate probleemide lahendamisele. Kahju küll, aga nii paraku on. Aga omalt poolt tahaksin ma kõiki teisi ettekandjaid tänases olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelus osalemise eest väga tänada. Mõistlik on meil see laste liikumisaktiivsuse probleem lahendada. 

Tänaseid arutelusid kuulates meenus mulle enda lapsepõlv. Kõigest on siin palju räägitud, aga ma vaatan seda [teemat] natuke ka selle alusel. Kui ma olin laps, siis tol ajal ei räägitud ei liikumisaktiivsusest, liikumisõpetusest ega tervisenäitajatest. Lihtsalt mindi õue ja isegi aeti õue. Mängiti palli, sõideti rattaga, roniti puu otsa, ehitati midagi. Vanemate peamine mure oli see, et lapsed ikka õigeks ajaks koju tuleksid. 

See mure on ka praegu, aga teisel kujul. Tagantjärele mõeldes ei olnud tookord oluline mitte konkreetne spordiala. Oluline oli just liikumisharjumus, soov välja minna, tegutseda, avastada, olla aktiivne. Minu puhul viis see liikumisharjumus mind lõpuks tippsporti ja ka olümpiamängudele. Enamiku laste puhul see ei vii tippsporti ega peagi viima. Piisab sellest, kui see viib tervema ja aktiivsema eluni. 

Ma astusin hilisemas elus Kaitseliitu ja läbisin Kaitseliidus ka sõdurioskuste kursuse. Tänu oma sporditaustale ei olnud ka 60‑aastasena kogu sõdurioskuste kursuse läbimine ülemäära suur probleem. 

Nüüd on maailm muutunud: laste vaba aja pärast konkureerivad ekraanid, sotsiaalmeedia ja paljud muud tegevused. Seetõttu ei teki liikumisharjumus enam iseenesest samal määral nagu varem. Just sellepärast ma peangi tänast arutelu väga oluliseks. 

Ma tahaksin siin ühte mõtet rõhutada. Nimelt ei räägi me tegelikult siin spordipoliitikast, meie vajadus ei ole kasvatada rohkem sportlasi, vaid ikkagi rohkem terveid inimesi. Liikumisaktiivsuse probleem on tegelikult tervisepoliitika, hariduspoliitika, kaitsepoliitika ja majanduspoliitika kokkupuutepunkt – seda kõike tuleb terviklikult vaadata. 

Kui laps liigub rohkem, paranevad tema tervis ja keskendumisvõime, vähenevad haigused ja hilisem koormus [tervishoiusüsteemile], kasvab töövõime ning paraneb ka riigi kaitsevõime. Seetõttu ei ole laste liikumine lihtsalt ühe valdkonna küsimus. 

Tänane arutelu tõi hästi välja ka selle, et riik ei saa ega peagi kõike lapsevanemate eest ära tegema. Ka lapsevanema roll on oluline ja jääb määravaks. Aga riik saab luua tingimusi, mis aitavad peredel teha häid valikuid. Riik saab luua liikumist toetava koolikeskkonna, kaasa aidata huvihariduse kättesaadavusele, toetada kohalikke omavalitsusi ja luua turvalist liikumiskeskkonda. Poliitilisest seisukohast vaadatuna kulutame avalikku raha spordivaldkonnale tegelikult Euroopa keskmisest enam, aga see kulutus ei tundu olevat efektiivne ja see on ka probleem. 

Kui me räägime laste liikumisest, siis räägime eri ettepanekutes ka laste kehaliste võimete monitoorimisest. Selle eesmärk ei peaks olema ainult probleemide avastamine ja väljatoomine, vaid ka lapsele ja lapsevanemale lapse tugevuste kättenäitamine. Selle kaudu tekib võimalus leida lapsele sobiv ja meeldiv liikumisvorm. See aitaks motiveerida teda aktiivsemalt liikuma. Mõnel lapsel on suurepärane vastupidavus, mõnel parem koordinatsioon, mõnel jõud või kiirus. Nende [tugevuste] avastamine aitab leida lapsele sobiva tegevusala, sobiva liikumisvormi. 

Ka organisatsiooniliselt on oluline aidata lastel proovida erinevaid liikumisvorme, sest selle kaudu kujuneb liikumisharjumus ja see peaks olema meie esimene eesmärk. Teine eesmärk peaks olema liikumisharjumuse süvendamine ja selle [muutmine] elukestvaks. 

Lõpetuseks ütlen, et täna jäi mulle siit arutelust kõige tugevamalt kõlama mõte, et tegelikult ei ole laste liikumine ja liikumise korraldamine kulu, vaid see on investeering. See on investeering tervemasse ühiskonda, laste ja ka täiskasvanute paremasse vaimsesse tervisesse, tulevasse töövõimesse. Kokkuvõttes on see investeering tugevamasse Eestisse. Aitäh!

Suur-suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Ma tahan väga tänada kõiki tänaseid ettekandjaid: Mihkel Leesi, Merike Kulli, Anu Rannaveskit ja Gerd Kanterit. Arutelu oli väga põnev ja oluline, ma loodan, et see arutelu jätkub. Aga, head kolleegid, me oleme siin juba piisavalt kaua istunud, peame ka ise püsti tõusma ja liikuma. Ma sellega kuulutan tänase istungi lõppenuks ja kohtume järgmisel istunginädalal.