Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna me ei räägi ainult laste liikumisest, me räägime Eesti laste tervisest, vaimsest heaolust, õppimisest ja Eesti tulevikust. Ma tänan väga võimaluse eest käsitleda seda teemat oluliselt tähtsa riikliku küsimusena. Teadlastena me peame oma vastutuseks mitte ainult uurida terviseprobleeme, aga pakkuda välja ka tõenduspõhiseid lahendusi nende probleemide nii ennetamiseks kui ka lahendamiseks. Mis probleemi me siis täna lahendame?
Juba eelkõneleja viitas selgelt, et Eesti laste ja noorte tervisenäitajad on muret tekitavad, sagenenud on iganädalased tervisekaebused, depressiivsus, ülekaal. Me näeme mõju juba ka riigi kaitsevõimele. Enamik ajateenistust alustavatest noortest ei täida kehalise võimete testi miinimumnõudeid. Tegemist on probleemiga, mille mõju ulatub laste igapäevasest heaolust kuni riigi pikaajalise toimevõimeni. Me teame ju seda hästi ja eelkõnelejad on seda ka korduvalt rõhutanud, et hea tervise ja vormisoleku üheks oluliseks eelduseks on regulaarne kehaline aktiivsus.
Kui me vaatame liikumisaktiivsuse näitajaid, siis olukord on ilmselgelt kriitiline. Meie uuringute põhjal ligi 43% lastest ja noortest liigub vastavalt liikumissoovitustele. See tähendab, et üle poolte Eesti lastest ei liigu piisavalt. Võime öelda veelgi, et peaaegu iga teine laps ei liigu oma tervise seisukohalt piisavalt. See on suur terviserisk, sest vähene liikumine ei mõjuta mitte ainult füüsilist tervist, aga on väga otseselt seotud ka vaimse tervise näitajatega. Seega, kui me räägime laste vaimsest tervisest, siis me räägime ka liikumisest.
Eesti laste vaimse tervise uuringud näitavad selgelt, et kõrgem kehalise aktiivsuse tase ja sagedasem treeningutel osalemine on seotud paremate vaimse tervise näitajatega: kõrgem heaolu ja väiksem depressiooni- ja ärevusrisk. Seda kinnitavad korduvalt ka erinevad rahvusvahelised uuringud. Selle osas on tugev tõenduspõhisus, et kõrgem kehalise aktiivsuse tase on seotud otseselt vaimse tervise näitajatega.
Samal ajal on vähene liikumisaktiivsus ühiskonnale väga kulukas. Meie naabrid soomlased on arvutanud välja selle kulu riigile. Seda on hinnatud ligi 3,2 miljardit – miljardit! – eurot aastas, vähese liikumisaktiivsuse kulu riigile aastas. See on väga suur number. Seetõttu ei ole vähene liikumisaktiivsus üksnes terviseprobleem, vaid ka majanduslik väljakutse. Samas näitavad uuringud, et ennetustegevused on kulutõhusad ja aitavad vähendada tulevasi tervishoiu- ja sotsiaalkulusid. Liikumisvõimaluste loomine on üks tõhusamaid investeeringuid laste ja noorte tervisesse ja seeläbi ka ühiskonna tulevikku.
Kui me hakkame seda probleemi lahendama, siis me võiks küsida, kelle probleem see on, kelle laual see probleem on, kes peaks tegelema nende lahenduste väljatöötamise ja pakkumisega. Ühest vastust meil ei ole. See on nagu pusle, kus igal valdkonnal on oma mured, oma eesmärgid, aga on ka oma lahendused olemas. See kindlasti on tervise- ja sotsiaalvaldkonna probleem, sest kui praegused trendid jätkuvad, siis kasvavad kulud veelgi ja veelgi. See on kindlasti haridusvaldkonna probleem, sest liikumine ja õppimine on väga tihedalt seotud. Pole kahtlust, et see on majanduse ja kaitsevõime probleem, sest kehv tervis mõjutab töövõimet ja kaitsevõimet. See on ka spordivaldkonna probleem, sest tugev saavutusspordi järelkasv saab kasvada ainult laiapõhjalise liikumisaktiivsuse pinnal.
Seega me näeme, et neid osapooli, kellel oleks huvi lahenduste suunas liikuda, on päris palju. Selle juures on kõige olulisem see, et meil on ühine visioon, meil on ühine suur pilt, kuhu me tahame liikuda, ja me oleme kokku leppinud, mis on meie jaoks need kõige olulisemad suunad, mille suunas me koos saaks liikuda – see, mida me peame tegema ja mida me saame teha.
Ja kui me tuleme lahenduste juurde, siis juba eelnevate kõnelejate diskussioonis toodi välja: pole mitte mingit kahtlust, et kõige aluseks ja kõige suurem roll on perel ja lapsevanematel – lapsevanema eeskujul, harjumustel, ühistel tegevustel ja toel. Aga me ei saa jätta lapsevanemat selle vastutusega üksi. Veelgi enam, me ei saa jätta üksi neid lapsi, kellel puudub lapsevanema tugi.
Seetõttu on oluline, et seda toetaksid erinevad süsteemsed lahendused, mida saab pakkuda riik ja mida saavad kujundada riik, kohalik omavalitsus, haridusasutused, kogukonnad. Selliseid lahendusi iseloomustavad märksõnad nagu süsteemsus, mitte üksikud projektid või kampaaniad, kättesaadavus – lahendused peavad jõudma iga lapse ja nooreni – ja mõju, nendel lahendustel on ka tõendatud mõju.
Järgnevalt keskendungi neljale valdkonnale, kus me saame kõige süsteemsemalt mõjutada laste ja noorte liikumisaktiivsust: kool, organiseeritud sport, avalik ruum ja andmepõhine otsustamine.
Me alustame koolist, sest just koolis on võimalik jõuda kõikide lasteni ja pika aja vältel. Kui me tahame laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, siis peab liikumine olema loomulik osa iga lapse ja noore koolipäevast. "Liikuma kutsuv kool" on üks tõenduspõhistest lahendustest, mis pakub terviklikku lähenemist, süsteemset lähenemist kogu koolipäevale ja ka koolikeskkonnale, alates sellest, kuidas koolipäev on üles ehitatud, kas seal on liikumisvõimalusi, ja kõikide koolipäeva elementide kaupa liikumisvõimaluste loomist, sealhulgas koolitegevuse, huvitegevuse ja aktiivse kooliteeni välja. Hetkel on liitunud 231 kooli, ja mis on selle juures oluline: need koolid on kõik võtnud eesmärgiks teadlikult tuua igasse koolipäeva juurde liikumisvõimalusi. Ja see, et see on neil õnnestunud, kinnitavad uuringud, mis näitavad, et tõesti, liikuma kutsuvates koolides on oluliselt rohkem erinevaid liikumisvõimalusi ja seda ka erinevates koolipäeva osades.
Aga oluline ei ole selle juures ainult see liikumine ise. Oluline on ka see, et need tegevused toetavad ka vaimset tervist, õpilaste omavahelisi suhteid ja seeläbi ka üldist koolirõõmu ja motivatsiooni õppimiseks. Seda kinnitab ka ulatuslik uuring, kus valimis on üle 100 000 lapse, et enam liikumisvõimalusi koolipäeva jooksul seostub paremate suhete ja suurema koolirõõmuga kõikides vanuseastmetes – parem läbisaamine klassikaaslastega, koolis hästi tundmine ja üldine koolirõõm.
Aga me teame ka seda, et Eestis ei ole sellised liikumisvõimalused koolipäevades tavapärased, mitte kõikides koolides. Siin te näete sellel kooliaastal avaldatud ühte artiklit, kus üks koolipoiss küsib, mida me üldse vahetunnis teha tohime. Ja seda ajal, kus me räägime, et meie lapsed ei liigu piisavalt. Ma väga loodan, et see poiss ei saanud koolis karistatud selle eest, et ta vahetunnis jooksis. Ja me teame, et meil on tegelikult lahendused olemas. See ei tohiks nii olla, et lastele on koolipäeva jooksul liikumine keelatud ja võimla uksed on kinni või õuealale minek ei ole lubatud. Kõik need lahendused on olemas. See tähendab, et liikuma kutsuv koolikultuur ei teki iseenesest ega juhuslikult, selleks me peame ikkagi teadlikult ja järjepidevalt tegelema selle arendamisega.
Seega, meie esimene ettepanek on, et kõik Eesti lapsed ja noored saavad õppida liikumist ja tervist toetavas koolis. Selleks peaks "Liikuma kutsuv kool" jõudma enamikuni Eesti koolidest.
Teine oluline suund, mis puudutab kõiki lapsi ja noori, on liikumisõpetus. Eelkõneleja juhtis ka tähelepanu sellele, et praegu on rakendumas Eestis uus liikumisõpetuse ainekava. Mul on hea meel üle kinnitada, et värske üleeuroopaline uuring hindas Eesti liikumisõpetuse ainekava üheks Euroopa tugevamaks ainekavaks, mis toetab tõesti laste liikumistegevusi ja kehalist kirjaoskust. Te näete siin joonise peal, et need tumedamad rohelised näitavad Euroopas tõenduspõhisemaid ainekavasid. Aga selge on see, et ainekava iseenesest ei arenda kellegi kehalisi võimeid ja selleks on vaja ka harjutustunde. Ja kuna liikumisõpetus on jätkuvalt päris paljude laste jaoks ainukene koht, kus nad õpivad kas uusi liikumisoskusi või kujuneb liikumisharjumus, on väga oluline selleks ette nähtud tundide maht.
Ja siinkohal ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kui vaadata, põhinedes riiklikus õppekavas ettenähtud tundide mahule, kui algklassides on nädalas kolm tundi, siis alates kuuendast klassist väheneb tundide maht kahele ja gümnaasiumis on keskmiselt alla ühe tunni nädalas. Ja kui me nüüd vaatame seda numbrit ja mõtleme, et neljal korral kuus toimub liikumisõpetuse tund, siis pole põhjust imestada, et kui gümnaasiuminoored lõpetavad gümnaasiumi, siis nad ei täida kehaliste võimete miinimumtesti. Me saame hästi selgelt näha, et süsteem praegu ei toeta laste kehalist arengut ja kehaliste võimete arendamist. Süsteemis on viga. Ja see on just see vanus, kus kõige rohkem on juba välja jäädud organiseeritud spordist. Sellist asja meil ei tohiks olla ja seda me peame muutma.
Seega, lähtuvalt eelnevast on teine ettepanek, et spordi ja liikumise tunnid põhikoolis ja gümnaasiumis peaksid olema vähemalt kolmel korral nädalas. Juba oli eelnevalt juttu "Sport koolis" programmist, mis on esimeses kooliastmes. Teise kooliastmega oleme me oma instituudis töös arendustegevustega ja testime erinevaid võimalusi, mis seal oleks sobilikud ja õpilastele ka atraktiivsed. Aga tahan juhtida veel kord – ka eelkõnelejad juba rääkisid seda –, et see kolmas kooliaste ja gümnaasium on eriti kriitiline, seal me vajame kiireid lahendusi. Seal ei ole selleks süsteemi tasandil tuge, et lapsed oleksid terved ja tugevad ja kehalised võimed areneksid. Nii et seda peaksime kindlasti muutma.
Kolmas oluline suund on organiseeritud spordis osalemine. Seda saab samamoodi vaadata riigi tasemel, kuidas seda süsteemselt mõjutada. Vaadates spordis osalemise andmeid, me näeme, et ligi pooled lapsed osalevad. See on tegelikult väga suur arengukoht. Aga ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kui vaatame, kes on need lapsed, kes organiseeritud spordis osalevad, siis me näeme, et kõige vähem osalevad kõige keerukama majandusliku olukorraga perede lapsed. See näitab ilmselgelt, et ligipääs huviharidusele Eestis ei ole kõigi laste jaoks võrdne. Ma tahan rõhutada, et see ei tohiks nii olla. Ka värske Eesti inimarengu aruanne rõhutab, et kvaliteetne huviharidus on üks tõhusamaid ennetusmeetmeid, mille mõju ulatub nii tervisesse, haridusse kui ka ühiskonna sidususse. Siinkohal me saame ainult nõustuda.
Ja ma tahaks juhtida tähelepanu ühele teisele teemale. Kui lapsed jõuavad isegi organiseeritud sporti, siis väga suur väljakutse on see, et paljud neist langevad välja. Me näeme siin joonise pealt, et alates 12. eluaastast hakkab järsem väljalangemine. Ja samas me näeme uuringute põhjal, et noored ise tegelikult ei soovi spordist ja liikumisest loobuda, põhjus ei ole mitte selles, vaid nad soovivad teistsuguseid lahendusi. Nii et kõik lapsed ei soovi osaleda saavutusspordis. Küsimus on selles, kas meie praegune spordi ja huvihariduse süsteem suudab üldse pakkuda noortele selliseid nende jaoks kättesaadavaid, paindlikke ja mitmekesiseid võimalusi spordiga jätkamiseks. Me saame öelda, et võib olla saavutusspordi rada, võib olla harrastusspordi rada ja nende kahe raja vahel liikumine peab olema sujuv ja võimalik. Nii et praegu, kui me vaatame seda joonist, me kaotame liiga palju noori spordisüsteemist. See ei tohiks nii olla. See võiks olla üks spordisüsteemi efektiivsuse näitaja, kui kaua püsitakse süsteemis.
Seega, meie kolmas ettepanek: iga laps saab osaleda spordi või liikumisega seotud huvitegevuses. Üks pool sellest on see, et ligipääs on olemas kõigile lastele, sõltumata pere sissetulekust või elukohast, ja teine, me peaksime vaatama spordisüsteemi laiemalt. Kui me soovime ennetada väljalangemist, on oluline pakkuda saavutusspordi kõrval ka rohkem paindlikke ja mitmekesiseid harrastusspordi võimalusi, mis toetavad erineva tasemega, huvidega ja motivatsiooniga noorte püsimist liikumisharrastuses.
Kuid laste ja noorte liikumisaktiivsust ei kujunda ainult pere, kool ja organiseeritud sport. Seda on ka eelnevalt juba mainitud, et kindlasti on ääretult oluline seesama avalik ruum, kus lapsed igapäevaselt liiguvad ja aega veedavad. Kui lapse iseseisev koolitee tähendab ohtlikku liiklust või puuduvat rattateed, siis me ei saa rääkida päriselt liikumist toetavast keskkonnast, ja see ei tohiks nii olla.
Seega, avalik ruum peab toetama aktiivset liikumist ja sportimist kõikides vanuserühmades, see tähendab turvalisi kooliteid, rattateid, koolihoove ning mitmekesiseid mängu- ja liikumisalasid, mis kutsuvad liikuma nii koolipäeva sees kui ka koolipäevajärgselt ja üksi ja ka koos perega. See on vastus ka sellele, kuidas saame toetada lapsevanemaid.
Viimane oluline suund puudutab andmepõhist otsustamist. Kui me soovime laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, peame olukorda ka järjepidevalt mõõtma ja hindama. Me vajame selleks objektiivseid andmeid. Kehalised võimed on otsene ja objektiivne näitaja laste liikumisaktiivsuse tasemest ja terviseriskidest. Meie instituudis, Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis, oleme välja töötanud ja piloteerinud ühtset metoodikat, mis võimaldaks hinnata kehalisi võimeid liikumisõpetuse tundides kõigis kooliastmetes. Rahvusvaheline kogemus näitab, et see töötab.
Ma toon näitena Sloveenia, kus on pikkade aastate vältel hinnatud noorte vormisolekut. Te näete selle joonise peal seda, et ka nende kehalise vormisoleku näitajates on tõusu, mis tähendab seda … Veel korra täpsustan üle, miks Sloveenia näide. Sloveenia lapsed ja noored kuuluvad Euroopa kõige enam liikuvamate laste ja kõige parema vormisoleku näitajatega laste ja noorte hulka. Nad on Euroopas selles mõttes ilmselgelt tipus nende näitajate osas ja nad on suutnud oma tegevustes peatada nii liikumisaktiivsuse languse kui ka on suutnud peatada kehakaalu tõusu või ülemäärase kehakaalu tõusu. Kui te näete siin COVID-i perioodi, siis nad tegid väga olulisi otsuseid juba COVID-i perioodi ajal, sellepärast et neil on andmed nii-öelda reaalajas. Riik võttis vastu täiendavaid otsuseid ja te näete siin pärast COVID-i perioodi ka sellist olulist tõusu. Nii et andmed – pidevad, jooksvad –, ja me saame teha selle põhjal ka otsuseid, tõenduspõhiseid otsuseid.
Viimane ettepanek on seotudki sellega, et Eestis tuleks käivitada üleriigiline laste ja noorte kehaliste võimete monitooring. Neid otsuseid ja andmeid saab kasutada alates liikumisõpetuse tunnist, koostööks lapsevanematega ja ka erineval tasandil riigil, kohalikul omavalitsusel, et teha vastavaid otsuseid ja saada aru, kas meil on kriis süvenemas või meie poolt võetud sekkumismeetmed aitavad kaasa olukorra lahendamisele.
Austatud Riigikogu liikmed! Eesti laste ja noorte tervisenäitajad näitavad selgelt, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik. Samas ei ole tegemist lahendamatu probleemiga. Me teame täna hästi, millised lahendused toimivad. Ja siin, just siin on Riigikogul ja erakondadel oluline roll teha juba täna otsuseid ning kujundada süsteemseid poliitikaid, rahastusmudeleid ja ühiskondlikke kokkuleppeid, mis aitavad tõsta laste ja noorte tervise Eestis senisest olulisemale kohale. Küsimus ei ole enam selles, mida teha, vaid kas meil on ühine tahe need lahendused ka päriselt ellu viia. Ja meie teadlastena oleme igatahes valmis panustama. Aitäh!
