Tere päevast, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Seda soovi ei ole. Lauri Laatsil oli tehniline tõrge. Lauri Laats, palun! (Lauri Laats ütleb midagi.) Neli erinevat eelnõu või arupärimist.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Siin tõesti olid mingisugused tehnilised tõrked. Aga ma sooviks üle anda täna Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt mitu arupärimist ja eelnõu. 

Alustame esimesest arupärimisest. Nimelt, see arupärimine on suunatud siis peaminister Kristen Michalile ja teemaks on noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju ja võimalikud piirangud. Eesti Keskerakond on juba varasemalt tõstatanud Riigikogus noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju ja võimalike piirangute teema, algatades Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs", mis kahjuks ei leidnud Riigikogus toetust. Eelnõu eesmärk oli hinnata sotsiaalmeedia mõju laste ja noorte vaimsele tervisele, turvalisusele ning digipädevusele ja analüüsida võimalikke meetmeid laste kaitsmiseks digikeskkonnas. Vaatamata sellele on teema jätkuvalt väga oluline, leidnud laiapindset kajastust nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mujal maailmas on juba ka võetud tarvitusele meetmed. Ning lähtuvalt sellest sooviksime peaministrilt aru pärida ja esitada siis seitse küsimust. Esimene küsimus kõlab nii: milline on Vabariigi Valitsuse tänane seisukoht alaealiste sotsiaalmeedia kasutamise võimalike piirangute ja regulatsiooni osas Eestis? Teine küsimus: kas valitsus on analüüsinud sotsiaalmeedia mõju Eesti laste ja noorte vaimsele tervisele, õpitulemustele ning sotsiaalsele toimetulekule, kui jah, siis millised on peamised järeldused? Nendele kahele küsimusele järgneb veel siis viis küsimust. 

Järgmine arupärimine. Järgmine arupärimine on suunatud meil haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Teemaks on Eesti koolisüsteemi mõju laste vaimsele tervisele ja heaolule. UNICEF‑i värske raport maalib Eesti laste olukorrast äärmiselt murettekitava pildi. Kuigi Eesti õpilased kuuluvad PISA testide põhjal Euroopa parima akadeemilise saavutusega noorte hulka, on laste ja noorte vaimne heaolu Euroopa Liidu kõige halvemate seas. Raportis rõhutatakse, et tugev akadeemiline surve, vähene puhkeaeg, sotsiaalmeedia mõju ja koolikiusamine vähendavad laste eluga rahulolu ning süvendavad vaimse tervise probleeme. Seda kinnitab ka, Eesti inimarengu aruande autorid on samuti hoiatanud ning nende arvamus on suuresti ka UNICEF-i värskest raportist lähtuv. Ehk nad on jõudnud samale järeldusele. Küsingi koos heade kolleegidega haridusministrilt kuus küsimust. Esimene küsimus on, et kas haridus- ja teadusminister analüüsib seost Eesti koolisüsteemi kõrge akadeemilise surve ja noorte vaimse tervise probleemide vahel. Punkt 2: milliseid samme astuvad koolikiusamise vähendamiseks ning turvalise ja toetava koolikeskkonna parandamiseks? Küsimused jätkuvad, nii et kokku on kuus küsimust. 

Arupärimine siseminister Igor Tarole. Teemaks on laste turvalisus ja ennetatavad surmad Eestis. UNICEF-i värske raport näitab, et Eesti laste füüsilise tervise olukord on Euroopa Liidu keskmisest märkimisväärsemalt kehvem. Ühe olulise probleemina tuuakse esile laste õnnetusjuhtumitest tingitud suremus, mis ületab OECD ja Euroopa Liidu keskmist. Raporti kohaselt on peamised põhjused liiklusõnnetused, uppumised ja muud välised tegurid, mida oleks suurema ennetustöö ja tõhusamate ohutusmeetmetega võimalik vähendada. Sellest lähtuvalt Eesti Keskkonna fraktsiooni liikmed küsivad viis küsimust lugupeetud siseministrilt. Esimene küsimus kõlab nii: milline on lastega seotud liiklusõnnetuste, uppumiste ja muude raskete õnnetuste statistika viimase viie aasta jooksul? Küsimus nr 2: kas Siseministeerium näeb lahendusi, kuidas parandada laste turvalisust liikluses ja avalikus ruumis? Küsimus nr 3: milliseid täiendavaid turvalisust tõstvaid meetmeid saaks veel rakendada, et tõsta elanike turvalisust elamupiirkondades ja koolide läheduses? Ja kokku siis viis küsimust. 

Jõuan Riigikogu otsuse eelnõu juurde: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele noorte huvitegevuse toetuse suurendamiseks." Homme, neljapäeval me arutame seda olulist küsimust, kuidas noorte tervist parandada, ka vaimset tervist. Samal ajal tegelikult on valitsuse ja koalitsiooni poolt võetud otsuseid vastu, mis just seda suunda ei soosi. Ja lähtuvalt sellest teemegi siin ettepaneku suurendada noorte huvitegevuse toetust kohalikele omavalitsustele. See on oluline eesmärk. See kindlasti parandab noorte vaimset kui ka füüsilist tervist ja sinna me peaksime püüdlema, sellepärast et nii UNICEF kui ka inimarengute raport näitab selgelt, et meie lapsed on suure probleemi ees. 

Ja viies punkt ehk viies eelnõu, mis ma annan üle, on Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele taastada noorte koolispordi toetus". Ka see teema suuresti haakub homse aruteluga, kus me hakkame arutama noorte sporditegevust, noorte terviseprobleeme käsitlema. Nii et ka see on hästi oluline otsus, millega tegelikult võiks veel see koosseis tegeleda. See ettepanek, et taastada noorte koolispordi toetus, ma arvan, et suuresti ju terve saal saab aru, et see on edasiviiv jõud. Nii et mina kutsun teid kaasa mõtlema ja loomulikult, kui see teema, otsuse eelnõu tuleb ka siia saali, siis positiivselt ka hääletama. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm arupärimist ja kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.  

Kaks ettekandja täpsustust. Tänase 14. päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Vabariigi valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, teeb algatajapoolse ettekande välisminister Margus Tsahkna. Ja tänase [17.] päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender.

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra … Ma oletan, et on veel üks ettekandja täpsustus. Liina Kersna, palun!

Aitäh! Kultuurikomisjon tegi otsuse, et kümnes päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu juures Madis Kallast ei ole ja ettekandjaks on komisjoni esimees ehk mina. Aitäh!

Väga suur tänu! Ma tänan, et tulid juhatajale appi. Seda siin paberi peal veel ei olnud, aga kõik muutub kiiresti. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Armsad üliõpilased ja kõik, keda Eesti kõrgharidus ja selle tulevik puudutavad! Täna jõuame lõpule ühe seaduse menetlemisega, mis on olnud pikk, põhjalik ja sisukas. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seadus ei ole lihtsalt tehniline muudatus. See on otsus selle kohta, milliseid võimalusi me anname Eesti noortele hariduse omandamiseks ja oma tuleviku kujundamiseks. 

Mul on selle eelnõu üle eriliselt hea meel, sest õppelaenureform on olnud teema, millega me oleme nii kõrghariduse toetusrühmas kui ka kultuurikomisjonis aastaid tegelenud ja mille eest ma olen seisnud. Olen kohtunud üliõpilastega, kuulanud nende muresid ja näinud, kui raske on paljudel noortel ühendada täiskoormusega õpinguid ja peaaegu täiskohaga töötamist. 

Meie tudengid töötavad Euroopa keskmisest rohkem ning sageli mitte selleks, et endale luksust lubada, vaid ikka selleks, et igapäevased elamiskulud katta. Kui tudeng peab töötama õpingute kõrvalt 25 või 30 tundi nädalas, siis ei kannata selle all ainult õpingud, vaid ka tema vaimne tervis ja lõpuks kogu ühiskond. Oleme kõik huvitatud sellest, et meie tulevased arstid, õpetajad, insenerid ja teadlased saaksid pühenduda õppimisele ja omandada parima võimaliku hariduse. Just sellepärast on oluline, et õppelaen muutuks reaalseks võimaluseks oma õpinguid toetada, mitte ainult teoreetiliseks õiguseks. 

Nende muudatuste vajalikkust näitab ka statistika. Praegu kasutab õppelaenu vaid ligikaudu 1800 üliõpilast aastas ehk umbes 4% võimalikest laenusaajatest. Reformi eesmärk on muuta see õppelaen sisuliseks võimaluseks. 

Täna vastuvõetava seadusega toome kolm olulist muudatust. Esiteks kaob alates 2026. aasta septembrist õppelaenu taotlemisel käendaja või kinnisvaratagatise nõue. Senise tagatise asemel hindavad pangad taotleja maksekohustusi ja maksekäitumist. See avab õppelaenu võimaluse ka neile noortele, kellel seni ei olnud võimalik sobivat käendajat leida, ja see on ka pankadele vähem koormav. 

Teiseks muutuvad õppelaenu tingimused soodsamaks. Pankadega kokkuleppel langeb kommertsintress seniselt kuni 3%-lt kuni 1,5%-le, millele lisandub kuue kuu euribor. Samal ajal jääb riik tagama nii õppelaenu kui ka tasumisele kuuluvat intressi ja samuti tagab riik ka laenuintressi lapsepuhkuse ajal, kui õppelaenu ennast ei võetagi. 

Kolmandaks pikeneb õppelaenu tagasimakse periood. Kui seni tuli laen tagasi maksta kahekordse nominaalse õppeaja jooksul ning maksimaalselt 20 aastaga, siis edaspidi on tagasimakse periood kuni neljakordne nominaalne õppeaeg ning maksimaalselt 25 aastat. See tähendab lõpetajatele väiksemaid igakuiseid makseid ja väiksemat finantskoormust elu alustamisel. 

Eelnõu menetlemisel kuulas kultuurikomisjon väga erinevaid osapooli: üliõpilaste esindajaid, ülikoole, pankasid, ministeeriume. Mitmed ettepanekud leidsid tee eelnõusse ning seadus sai menetluse käigus paremaks. Selle eest tahan menetlejana tänada kõiki, kes sellesse töösse panustasid. Eriti tänan üliõpilasi, kultuurikomisjoni liikmeid, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Üliõpilaskondade Liitu ja Eesti Pangaliitu. 

Haridus ei ole kulu, haridus on investeering. Iga noor inimene, kellel on võimalik pühenduda rohkem õppimisele ja vähem ellujäämisele, ongi investeering Eesti tulevikku. Ma saan aru, et täna me ei lahenda kõiki tudengite probleeme. Õppelaen ei asenda vajaduspõhiseid toetusi, mis kindlasti peaksid tõusma vastavalt elukallidusele. Samuti seisab Reformierakond selle eest, et ka tulemusstipendiumid saaks taastatud ja üliõpilastel premeeritaks head õppimist. 

Aga täna teeme olulise sammu, sest me eemaldame ühe takistuse ning anname tuhandetele noortele senisest parema võimaluse oma haridusteed kujundada. Mul on hea meel, et Riigikogu on selle sammu tegemiseks valmis olnud. Täna teemegi selle sammu koos, et kõrgharidus oleks kättesaadav mitte ainult neile, kellel on jõukas perekond või sobiv käendaja, või neile, kes on valmis meeletult töötama ja teenima endale elatisraha, vaid kõigile andekatele ja töökatele noortele, kes tahavad õppida. Palun toetada selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh teile!

Aitäh teilegi! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Täiesti kindlasti, kahtlemata on see seadusemuudatus oluline, et noortel oleks paindlikum võimalus ja parem võimalus õppelaenu võtta ja tõesti nad tõesti pere võimekusest vähem sõltuksid. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad. Aga loomulikult on see üks pisikene osa suuremast probleemist ja tegelikult peamisi lahendusi ei paku Eesti noortele, Eesti üliõpilastele ega ka tegelikult Eesti majanduse tulevikule. Ma sellel peatuks, sest siin saalis, kui me räägime noorte, üliõpilaste või noorte võimalusest õppida kõrgkoolis, on Reformierakond teinud suuri sõnu, aga tegelikkus on hoopis teistsugune olnud.  

Kõigepealt, kogu kontseptsioon lähenemisel nüüd on vale. Tehakse ära rehkendusest see kõige karmim osa, see on see, et suunatakse noori õppelaenu võtma. Kui neil on vaja oma elu elamiseks raha, siis suunatakse noori õppelaenu peale, mitte ei lahendata ära seda probleemi, mis puudutab vajaduspõhiste õppetoetuste muret, kuskohas nad on liiga väikesed, kuskohas nad on liiga väikesele osale üliõpilastest kättesaadavad. See probleem on olnud pikalt üleval, need analüüsid on olnud. Ja viimane kord, tõesti paar aastat tagasi neid vajaduspõhiseid õppetoetusi tõsteti umbes kaks korda ja sotsiaaldemokraatidel valitsuskoalitsiooni moodustamisel oli selles küsimuses väga oluline osa. Ja ma pean ütlema, et minu ajalugu, olles olnud üliõpilasesindaja väga pikka aega oma elust, siis oli see minu üks peamiseid võitluseid lisaks siis tasuta kõrghariduse kõrval. Nii et selle teema arengut oleme me, vähemalt mina, saanud ka väga pikalt oma elu jooksul näha.  

Nüüd probleemidest. Probleemid tegelikkuses, kuna ei taheta ja ei ole näha, hoolimata kõnedest, et oleks koalitsioonilepingus püütudki teha seda, et vajaduspõhiste õppetoetustega lahendusi leida, on järgnevad. Esiteks, me suuname rohkem noori laenu võtma. See tähendab seda, et kui nemad oma isiklikku elu alustavad, pere hakkavad looma, siis nad on juba laenud peale saanud. Tegelikult see piirab ja ahendab nende võimalusi lastesaamiseks, kodu soetamiseks. Me räägime siin väga palju selles saalis ja väga palju Eesti ühiskonnas probleemist, kus kohas meil lapsi sünnib vähem. Tegelikult me süvendame selliste otsustega neid probleeme. See on esimene mure, miks me ei ole väga rõõmsad, et ainult suunatakse siis noori laenu võtma.  

Teine probleem puudutab Eesti majandust. Me kõik teame rahvastikumuret, kus kohas elanikkonna vananemine on suur, noori sünnib vähem peale. Ja kui me vaatame, mida siis erinevad majandusteadlased Eestile soovitavad ja mis see sõnum on, või kui me võtame kas või selle konkurentsivõime raporti, mis on Riigikogu majanduskomisjonile selle töörühma poolt tehtud, siis nad kõik ütlevad ühte asja. Nad ütlevad, et olukorras, kus kohas tulevasi töötegijaid on vähem kui täna, tänasel kujul ühiskonna ülevalpidamiseks peavad nad olema oluliselt võimekamad. Oluliselt võimekam tähendab seda, et see noor saab keskenduda õppimisele, et sellel noorel oleks võimalikult hea haridus, et ta oleks tulevikus hea ettevõtja, et ta tulevikus oleks, ma ei tea, tubli insener, teadlane – kõik need asjad. See eeldab, et ta saab pühenduda õppimisele, mis tähendab, et kui me sunnime noori laenu võtma, kui me sunnime noori tööl käima, tegelikult luues sellise keskkonna, kus nad on sunnitud seda tegema, see ei ole mitte nende valik, kas tööl käia või mitte, vaid see on nende sund, siis me vähendame nende võimalust pühenduda õppimisele. See ei teeni Eesti majanduse, Eesti ühiskonna huve. See on sotsiaaldemokraatide arvates kogu selle loogika oluline ja nõrk külg.  

Ja loomulikult oli tore kuulda, et tulemusstipendiumid tahab peaministrierakond taastada ja noorte jaoks on see väga suur probleem. Aga kes see ära võttis need tulemusstipendiumid? Miks siis nüüd uuesti rääkida sellest, et me taastame, kui me ühe käega võtame ja teise käega tegelikult ei ole näha, et oleks neid asju asemele pandud, pigem läheb ta sinnapoole, mida noored ei soovi.  

Vaatasin, see oli nüüd maikuu alguses, rahvusringhäälingu portaalis kirjutas üks Tartu Ülikooli magistrant minu arvates päris tabavalt ühes oma arvamusloos, tsiteerides, ta ütles seal, et ühiskond tahab noortelt rohkem, aga annab neile vähem. Tal oli pikk kirjutis ja ta seletas oma loogikat seal. Ma arvan, et ta oli väga hästi seda noorte tunnetust tegelikult kirjeldanud, et me anname järjest vähem, ütleme, et võtke laenu, tehke seda ja seda, kõik, saage ise hakkama, aga me eeldame, et nemad peavad seda majandust üleval, nemad on oluliselt võimekamad kui meie siin, põhimõtteliselt me eeldame, et nad on kaks korda võimekamad oma tulevikutegemistes, oma töödes ja kõiges selles. Ja no kõiksugu muud koormust me neile asetame, aga nad ei tunne, et ühiskond neile midagi vastu tahab pakkuda. See tegelikkuses on probleem.  

Jah, eelnõu ise on hea, ta on selline üks tükikene kogu sellest suurest kõrghariduse või ka nii-öelda majanduse vaatest, aga kahjuks ta jääbki ainult selleks üheks tükikeseks. Ja kui ta jääb selleks üheks tükikeseks, siis me suuname noori tegema neid asju, mida me tegelikult ühiskonnana ei oota. Me ei oota seda, et nad käiksid hommikust õhtuni sunnina – see on väga hea, kui inimesed tööl käivad –, aga sundolukorras tööl, et ära elada. Me ei oota seda, et nad on laenud peale võtnud ja ei saa oma pere luua, eks ole. Me ei oota seda, et nende nii-öelda panus ühiskonda oleks väike. Vastupidi, me ootame midagi muud.  

Nii et kõrghariduse kättesaadavus tegelikkuses ei alga sellest eelnõust. Kõrghariduse kättesaadavus on ikka vajaduspõhised õppetoetused, kõrghariduse kättesaadavus, on tasuta eestikeelne kõrgharidus. Ja see on Eesti majanduse konkurentsivõime küsimus, see on Eesti tulevikuväljavaadete küsimus. Nii et nagu ma alguses ütlesin, sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad, aga me oleme äärmiselt kriitilised, et tudengeid lükatakse lihtsalt laenu võtma ja muid Eesti jaoks ja noorte jaoks vajalikke probleeme ei lahendata ega püütagi lahendata. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma teisel lugemisel juba pidasin kõnet ja siis ma rääkisin sellest, et Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu toetab. On erinevad põhjused, aga kõige olulisem neist, ma arvan, on see, et nüüd muutub üliõpilaste elu tänu sellele kindlasti natuke lihtsamaks. Aga ma kardan, et võtmesõna on siin just "natuke", sellepärast et meie kõrghariduses on kahjuks probleeme küll ja küll ja nad selle eelnõu kohaselt ei kao mitte kuskile. 

Lihtsalt mõned tähelepanekud, märkused ja ettepanekud selle kohta, mis viimastel kuudel ja võib-olla isegi aastatel on silma jäänud. Esimene on, ma arvan, kõige populaarsem neist ja kõik me teame, et see on kõrghariduse krooniline alarahastus. Sellest räägivad meie kõrgkoolide rektorid juba mitmendat aastat järjest ja on kohtunud, ma arvan, kõikide fraktsioonidega. Kindlasti on sellest räägitud erinevates komisjonides ja see on vaieldamatult kõige sagedamini nimetatud probleem. 

Sisuliselt on meie kõrghariduse rahastamine jäänud 2010. aasta tasemele ehk 15 aastat, nüüd juba isegi 16 aastat on möödas, aga kahjuks ei ole näha, et see asi hakkaks kuidagi liikuma. Ministeerium on tegelikult kärpinud nii eelmisel kui ka käesoleval aastal rahastuse kasvu. Samas räägib meile Haridus- ja Teadusministeerium aastaid jätkusuutlikust rahastusmudelist, loob töörühmi, koostab erinevaid strateegiaid, aga reaalse lisarahastuse asemel on ülikoolid saanud lubaduste vähendamist ja kärpeid.

Pikaajalise rahastusmudeli puudumine. Ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid on aastaid nõudnud selget rahastusplaani ministeeriumilt, eelkõige nüüd aastaks 2027 ja sealt edasi. Praegu ei tea kõrgkoolid sageli isegi mõne aasta perspektiivis, milliste vahenditega nad arvestada saavad. See raskendab kindlasti õppejõudude värbamist, raskendab investeeringute tegemist, raskendab uute õppekavade avamist. Mida teeb ministeerium? Ta lubas pikaajalise rahastuse plaani välja töötada juba aastal 2024. Probleem on endiselt lahendamata, kõrgkoolid ootavad jätkuvalt konkreetseid otsuseid.

Üliõpilaste toimetulek. See konkreetne eelnõu on samm õiges suunas, aga me kõik saame aru, et paljud tudengid peavad õpingute kõrval töötama. Ega see õppelaen, mis nüüd läheb natuke suuremaks, neid ikka ei päästa. Õppetoetuste süsteem ei kata tegelikke elamiskulusid. Isegi ministeerium oma arengudokumentides tunnistab, et on vaja parandada õppelaenu- ja toetussüsteemi ja vähendada vajadust õpingute ajal töötada. Aga üks asi on tunnistada probleemi ja teine asi on seda lahendada. Kahjuks seda lahendust praegu ei paista olevat. Aga nagu ma ütlesin õigluse mõttes, see eelnõu on tegelikult samm õiges suunas.

Riiklikult olulistes valdkondades – loodus-, täppis- ja tehnikateadustes ning IT-s – ei ole lõpetajate arv piisav. Meil on suurem nõudlus ja ministeeriumi enda programmides märgitakse, et nende valdkondade lõpetajate osakaal on mitmel aastal järjest langenud. Kas on tehtud midagi selleks, et seda tõsta? Riik räägib innovatsioonist, riik räägib tehisintellektist, majanduse konkurentsivõimest, aga samal ajal ei suudeta luua piisavaid stiimuleid ega rahastust, et rohkem noori just nendele erialadele tuua. 

Ligipääs kõrgharidusele. Rektorid, keda ma juba täna mainisin, hoiatavad, et lähiaastatel jõuab ülikooli tavapäraselt suurem põlvkond, kuid rahapuuduse tõttu võib vastuvõtukohtade arvu hoopis piirata. See tähendab, et osa noori võib jääda Eestis õppimisvõimaluseta või valida välismaa ülikooli.  Demograafilised prognoosid ei ole tekkinud eile. Kui riik teab juba aastaid ette, et ülikooliealiste arv kasvab, siis peaksid ka vastavad rahastamisotsused olema tehtud aastaid ette. Mida ei ole: ei ole neid otsuseid. 

Ma palun paar minutit juurde!

Kaks minutit lisaks. 

Liigne projektipõhisus ja bürokraatia. Paljud kõrgkoolid ja ka teaduste akadeemia on leidnud, et praegune süsteem on killustatud ning sõltub liiga palju erinevatest projektidest ja eraldi meetmetest. See suurendab kindlasti halduskoormust ja vähendab ülikoolide võimet teha pikaajalisi otsuseid. Ministeerium jällegi tunnistab probleemi, räägib plokkrahastusest, aga ei ole süsteemset reformi ellu viinud. 

Sellised need suurimad probleemid on. Neid on kindlasti veel rohkem, aga esiteks, aeg on piiratud ja teiseks, siis me jäämegi siin rääkima sellest, mis on valesti. Tahaks ikkagi lõpetada positiivsel noodil, et konkreetne eelnõu, mida me praegu hakkame hääletama, on õige samm õiges suunas. Aga neid samme peaks olema meie haridussüsteemis ja eelkõige kõrgharidussüsteemis kindlasti rohkem. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 767 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me hääletame.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 767 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 859 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Eelnõu 859 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 886 lõpphääletus. Ja taas kord, kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 886 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu 867 esimene lugemine. Tuletan kolleegidele koheselt meelde, et selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, kaks kuud tagasi esitas Isamaa fraktsioon Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus".

Eelnõu esitamise eellugu on meil kõigil teada ja algas see eelmisel sügisel. Eellugu ise, hariduse rahastamine kogu oma problemaatikas on muidugi palju pikem, aga eelmisel sügisel sai Gustav Adolfi Gümnaasium ühe lapsevanema kaebuse peale Haridus- ja Teadusministeeriumilt ettekirjutuse, et liikumistundide tegemiseks ja muuks õppetegevuseks lapsevanematelt raha kogumine pole lubatud mitte mingilgi moel. Kool saatis lapsevanematele kohe kirja: "Seetõttu lõpetame viivitamatult kõik õppekava rikastavad tegevused vanemate kogutud raha eest." 

Sellest algas üldisem pahameel ja tegelikult ka väga selge üldistus. Sest pange tähele, kui alguses oli juttu tegelikult ujumistundidest ja suuskade laenutamisest või suuskade kasutamisest, siis laienes see kohe paanikahoona kõigile õppekäikudele. Nii et tegemist oli kommunikatsiooniga, millele lisasid tuld kohe juurde nii Tallinna Haridusamet kui ka Haridus- ja Teadusministeerium. Haridus- ja Teadusministeerium selgitas oma senist juhendit, mille alusel õppekäikude läbiviimine käib. Aga veebruarikuine juhend või juhendi uuendatud variant võeti kokku koondnimetusega ajakirjanduses: "Haridusministeerium karmistas reegleid".

Koolidele tundus riigipoolne suhtlemine üldiselt väga kärkiva iseloomuga. See ehmatus oli suur ja pedagoogidest suur osa ei julgenud enam otsuseid vastu võtta. Ka koolide juhtkonnad lõpetasid nende seni broneeritud õppekäikude tellimused. Nii et see kulutulena levinud möödarääkimine, mida oleks saanud esimeste kuudega tegelikult ära lahendada, arenes edasi, süvenes veelgi. Kui kindlamas kõneviisis kogu aeg ka haridus- ja teadusminister rõhutas ja ministeeriumist tulnud käsulauad kogu aeg rõhutasid ainult ühte poolt sellest, et vanematelt raha ei tohi võtta, siis lahenduste pakkumiseks ei olnud enam koolidel nii palju initsiatiivi ja igaks juhuks jäeti ära väga palju õppekäike, broneeringuid tühistati. Asi hakkas puudutama ka kultuuriasutusi, sest osast tuli teateid, et enamus õppekäike ja broneeringuid on koolide poolt tühistatud. Muuseumid on väitnud, et on vähemalt kolmandiku võrra keskmiselt nende tellimused langenud.

Lapsed jäävad seega täiendava, rikastava ja maailmapilti laiendava võimaluseta vaimselt vaesemaks ja kultuuriasutustel jääb eelarvesse planeeritud tellimusraha saamata. See on neil ka eelarve komplekteerimisel tegelikult oluline, seda nad on konkreetselt oma tuluna eelarves juba arvestanud. Ministeerium on sellega arvestanud neile toetusi määrates. 

6. aprilli suuravaldus, kuhu mäletatavasti kirjutas alla 400 pedagoogi, koolide ja kultuuriasutustega lähemalt seotud isikut, tõi läbimurde, ka Haridus- ja Teadusministeeriumi suhtumisse. Juba samal õhtul lepiti kokku selle suuravalduse tegijate esindajatega ja järgmisel hommikul toimus kohtumine haridus- ja teadusministriga. Kohe sellel päeval tuli ka teade, et lahendus kindlasti leitakse ja juhendit täpsustatakse. Juhendi enda täiendav lahtikirjutus ehk formaat "Korduma kippuvad küsimused", vastus neile, et kuidas seda raha saab kasutada, mis tingimustel seda koguda, mis ei laiendanud kuidagi seadusandlikku, määrusandlikku baasi kuidagi, aga põhimõtteliselt oleks pidanud võtma ära kahtlusi koolidelt, andma kindlust, et sellised ja sellised formaadid, näiteks klassiraha kogumine on võimalik, ja ikkagi, käige kultuuriasutustes, ärge peljake. Aga loomulikult ei tohiks keegi, kui asi on õppekavaga seotud, jääda raha puudumise korral sellest õppekäigust kõrvale.

Praegu on seis järgmine. Paar nädalat tagasi kinnitasid Kultuuriministeeriumi esindajad, kaasa arvatud kultuuriminister, kultuurikomisjonis, et nemad ei ole näinud uut, nüüd sellel kevadel tulevat juhendi ümberkirjutust, mis looks koolidele selguse, kuidas õppekäikudel ja üleüldse muu rikastava tegevusega rahastamist korraldada. Nemad ei ole seda näinud, nad ei tea sellest midagi. Kultuuriministeerium oli väga selgelt häiritud, et see on toonud kultuuriasutustele küll rahalist miinust, aga ka moraalset kahju, sest lõpuks, milleks me oleme suuri kultuuriasutusi üleüldse rahastanud, neid ehitanud, planeerinud? 

Mäletate, et natuke üle kümne aasta tagasi hakkas see liikumine, et kõigisse suurematesse kultuuriasutustesse oma pedagoogid, muuseumihariduse niisugused üksused, programmid, mis ei ole ainult ekskursioonid, vaid on üleüldse laiemad programmid, mis võivad kesta kuni ühe koolipäeva ulatuses. Seda kõike on tehtud, planeeritud, sinna on maetud raha. Selle kommunikatiivse segaduse tekitamisega on see kõik pandud tegelikult küsimärgi alla ja ühe põlvkonna võimalus saada tuttavaks üldse sellega, millised on teatripakkumised. 

Me teame, et väga suur osa perekondi siiski paraku ise ei jõua oma lastega teatrisse, ka lasteetendusi vaatama. See ei ole koolide süü, see ei ole kultuuriasutuste süü, aga koolid ja kultuuriasutused on seda lünka seni täitnud. Samamoodi puudutab see muuseume, muuseumiga tutvust tehakse väga tihti ainult koolide vahendusel, muidu perekondlikult on päris suur protsent, kes kunagi lapseeas olemise ajal sinna muuseumisse pole jõudnud. 

Nii et tegemist on tegelikult ka ebavõrdsust vähendava riikliku meetmega, kui võimaldataks neile koolide vahendusel õppekäike muuseumides, teatrites, kontserdikülastusel. See ei puuduta ainult riiklikke ja omavalitsusasutusi, see puudutab ka eraorganisatsioonide korraldatud kontserte, eramuuseume – kõiki niisuguseid asju. Sest see perekond, kellel on suuremad finantsilised võimalused ja kultuurihuvi, see jõuab oma lapsega igal juhul sinna muuseumisse ja teatrisse. Aga see perekond, kellel seda võimalust ei ole, tegelikult tema tellimust on seni täitnudki kool. Või ka mingi osa vanemaid, kes on valmis raha maksma, kuna nad ise kas on tööl, on kiire, mentaliteet on selline – nad ütlevadki, et see on kooli ülesanne ja lapsed nendega koos nendesse ettevõtmistesse ei satu. Nii et need, kes käivad, need käivad igal juhul, aga need, kes koolide kaudu käisid – kui nad nüüd enam ei käi, siis on üks kontingent või üks hulk õpilasi, kes jäävad täiesti kultuurielamustest kõrvale. See tähendab ebavõrdsuse suurenemist. 

See segadus, mis meie otsuse pealkirjas on, jätkub, mitte täpselt sellisel moel. Tõepoolest, koolid on ka öelnud, et praegune Haridus- ja Teadusministeeriumi uuendatud juhis neile on piisav ja nad tahavad nüüd tegevusrahu. Sellel kevadel jäid need reisid ära, aga järgmisel aastal saaks uuesti hakata neid õppekäike planeerima, andku regulatiivselt rahu, ärgu tekitatagu täiendavaid pingeid. 

Kus see segadus veel jätkub, on ikkagi valitsuse tegevusalal. Meie pöördumine ongi Vabariigi Valitsuse poole lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus. See tähendab seda, et ministeeriumid leppigu omavahel kokku, milline on emma-kumma, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi roll selliste kultuurielamuste pakkumisel. Siin on meie hinnangul hall tsoon. 

Teiseks, rahastamine. Kui haridusminister ütleb, et õppekäikude rahastamise tugi riigi poolt sõltub Kultuuriministeeriumist – ja nii ta praegu ütleb –, siis Kultuuriranits on tegelikult kujundatud mõned aastad tagasi sellisena, et ta rahastab kultuurielamuse saamist laiemalt kui ainult õppekavaga seotult. Tema ülesanne ei ole rahastada õppekavaga seotud tegevusi. Teiseks, ta teeb seda põhikooliõpilaste raames, mitte gümnaasiumiõpilaste ulatuses. Gümnaasiumiõpilastele just riiklike kultuuriasutuste kaudu – see on ju ainult pool rehkendust – suunas Kultuuriministeerium täiendava raha sellel aastal, et saaks ka gümnaasiumiõpilased käia. Aga see on nii-öelda juhuslik meede, see on ühekordne toetus. Nii et püsivat lahendust gümnaasiumiõpilastele ei ole riikliku toetuse mõttes õppekäikude ja kultuurilise elamuse saamise jaoks. Ja rahalist lahendust, et Kultuuriministeerium oma sisemistest reservidest peaks selle raha leidma või ka valitsus oleks juba otsustanud, milline raha juurde tuleb – ja see raha ei ole üldse väike arvestuslikult, mida oleks vaja. Seda selgust ju ka ei ole.

Nii et järelikult on valitsusel, mille üle mõelda, et see asi ära lahendada ja meie õpilased saaksid jätkuvalt rikastavaid kultuurielamusi, mis on sellise haridusliku sisuga, kus on oma õpetuse iva ja mis laiendavad maailmapilti. Ja koolide poolt vaadates on ikkagi pisut pelg, et kuigi justkui lubatakse vabatahtlikke annetusi, siis mingil hetkel võib saabuda ikkagi riiklik järelevalve ja ajada näpuga järge ja teha ettekirjutusi. Nii et see teatav pelg nüüd, kui Haridus- ja Teadusministeerium on ridamisi uute kõiksugu reformidega välja tulnud, kehastab formalistlikku vaadet mitmetele asjadele, viimase hetke korraldusi jagab ja siis nende täitmist kohe kontrollima tõttab – see asi ei ole ka koolide jaoks lõplikult lahendatud selles tähenduses, et nad paluvad rahu.

Seetõttu taotlen, et Riigikogu toetaks meie ettevalmistatud otsuse eelnõu ja et Vabariigi Valitsus saaks meilt ühemõttelise ülesande lahendada tekkinud olukord. Aitäh tähelepanu eest! 

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! HTM-i seisukoht on praegu siis, et neid külastusi, mis on seotud õppetegevusega, ei tohi vanemad rahaliselt toetada. See on üllatus-üllatus meile võib-olla kõigile tegelikult ka seaduses olnud ammu kirjas, ehkki on toimetatud teistmoodi. Aga need, mis on siis nii-öelda haridust toetavad, kuid ei ole seotud konkreetse õppekavaga, siis teatud tingimustel vabatahtlikult võivad vanemad toetust nii-öelda siis koguda klassile. Minu arvamuse kohaselt on kõik noortele suunatud kultuuriprojektid nende haridust ja haritust toetavad. Mis on sinu arvamus ja kas siin on vaja niisugust veelahet, kriipsu tõmmata, et selle segadusega edasi minna?

Aitäh küsimuse eest! Väga õige küsimus. Tegelikult on õppekavas sätestatud pädevused, mis siis õppekava raames õpilastele peaks andma või võimaldama, mis neil peaksid tekkima, on ju palju laiemad ja üldisemad. Ja loomulikult kõik rikastav tegevus, ükskõik, mis on selle etenduse pealkiri, kui selle etenduse pealkiri on "Tõde ja õigus. I" või Vargamäe on seal nime sees, siis õppekavaga seotud, aga kui on kaudselt seotud, siis õppekavaväline. Seda vahet on väga raske ju tegelikult teha. Seda enam ka, et vahet saab teha niimoodi, et kui käiakse kuskil ja pärast õpetaja ei küsi siis, ei pane selle eest hindeid, mis teil meelde on jäänud, siis võib-olla on õppekavaväline, aga kui ta teeb pärast niisuguse tunnikontrolli või küsib, et mis teile sealt meelde jäi ja milliseid tegelasi mäletate, siis on justkui õppekavaga seotud. See on jah niisugune, võib olla ikkagi selline tühja hinge täitmine petliku rõõmuga vahel, et sa saad selle vahe teha. Tegelikult ei ole seda võimalik teha. Minu hinnangul on palju lihtsam vahet teha siin tõesti nende sporditarvetega ja ujumistundidega. Seal on konkreetne kokkulepe, teadmine, kas need on vanema poolt kaasa antud või kooli poolt. Aga siin, mil määral miski siis rikastab. Samas Eesti Rahva Muuseumis käiakse, käiakse Eesti ajalugu ja kultuuri käsitleval näitusel, aga muu hulgas käiakse näiteks ka soome-ugri rahvaid käsitleval näitusel, mis otseselt ei ole selle klassi õppekavas kirjas. Noh, kuidas me siis käime? Ühe puhul võib vanematelt raha võtta, teise puhul ei või.  

Ma arvan, et see vahetegemine on väga tinglik ja see ajabki tegelikult kõige suuremasse segadusse koole. Nii et ma arvan, et see, kui keegi ei jää maha, kool peab saama seda lahendada, isegi kui vanemad ei maksa, aga see laps tuleb kuidagi kaasa võtta, et lapsel ei jää käimata. Olgu see siis see pool ja kool lahendagu neid asju ise, seni nagu ta on lahendanud, ma mõtlen nüüd neid kultuurikäike, mitte otseselt spordivahendeid. Ja teine osa, riiklik toetus, Kultuuriranits peaks olema siis kuni gümnaasiumi lõpuni. Siin peaks olema ikkagi väga selge kokkulepe, palju see puudutab Haridus- ja Teadusministeeriumi, palju Kultuuriministeeriumi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu poole on pöördunud mitu üksikvanemat. Nende peres kasvavad lapsed on erinevas vanuses ja seega ka nende huvid on väga erinevad. Ei ole lapsi kuhugi jätta, kui lähed ühe lapsega kuskile välja, ja nii edasi. Nad on ülimalt tänulikud õpetajatele, kes võtavad ette õppekäike, loomulikult, aga ka kooliväliseid üritusi teha, et lapsed saaksid ikkagi millestki osa. 

Nüüd, kas sinu meelest on piisav see 9 või 11 eurot, vabandust, kultuuriranitsa toetust õpilase kohta aastas, olgugi et ainult põhikooli lõpuni? Ja see, et huvihariduse rahastust vähendati poole võrra, täna on see kuskil 9–10 miljonit, oli üle 15 miljoni. Aga õpetajana ja ajaloolasena – kui palju jääb lastel üldistest teadmistest saamata, kui neil jäävad muuseumikülastused ära?

Aitäh! Ei, see ei ole kindlasti piisav. On arvestatud, et 53 eurot õpilase kohta aastas oleks õige, aga seal on põhikooli ulatus, mitte gümnaasium. Aga ma arvan, et ega seegi ei lahenda. Õpilased käivad erinevatel tasemetel erinevaid asju vaatamas ja need on erineva maksumusega. Lisaks on õpilased, kes elavad Tallinnas ja Tartus, kus on riiklikud muuseumid, riigi osalusega teatrid käe-jala juures, aga kes tulevad Missost, Hiiumaalt või Ida-Virust, ükskõik, neil on veel sõiduraha seal juures. Nii et ma arvan, et see numbri väljendus praegu poleks võib-olla üldse kõige täpsem selle probleemi kirjeldamisel.

Kultuuriranits on selleks mõeldud, see peab kahtlemata suurenema, aga omavalitsuste osa peab seal juures olema ja minu hinnangul ka vanemate osa peab siiski säilima. Sest nagu ma ütlesin, osalt teeb kool ju ikkagi perekonna tööd, on see vahendaja, kes otsib üles kvaliteetse etenduse, kontserdi, filmiprogrammi, muuseumi. Ja vanemad võivad kindlad olla, et sealt tuleb ka oma hariduslik sisu ja seal on giidid ja kõik juures. Nii et vanematelt raha kindlasti võtta võib. See, et keegi ei jääks maha vaesuse pärast, see tuleb lahendada. Seda teevad klassid ja koolid erinevalt, andke neile see võimalus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Me komisjonis ka seda segadust arutasime, et kust see on tulnud. Ma küsin, kas sina äkki näed ka – mina vähemalt näen – ühe selle segaduse põhjusena teatud sellist hirmuõhkkonda, milles meie koolid ja koolipered praeguse haridus- ja teadusministri ja selle tõttu ka ministeeriumi tegevuse tõttu juba mitu aastat elavad. Kõik need reformid ja kõik need koolide enda initsiatiivide üle mingi järelevalve algatamised, trahvimised … Ma mäletan, et siin oli kool, kes jagas õpilased klassidesse õpivõimekuse järgi, eks ole, nende suhtes algatati järelevalve ja koolide autonoomiat piiratakse. Ehk selle teatava hirmuõhkkonna pärast see ülereageerimine ja segadus tekkiski, mille tõttu jällegi lapsed kannatasid.

Ma arvan, et isikustada pole siin õige. Me ei lahenda mitte ministri isikute probleemi kummalgi, kultuuriministri või haridus- ja teadusministri toolil, vaid meil on mõtet otsida pikaajalist lahendust. Valitsusevahetus tuleb kevadel, aga tegelikult see süsteem lonkab, kui me ei lahenda seda süsteemset koostööd Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel ja ka seda riiklikku rahastamispoliitikat.

Aga loomulikult, nii nagu ma oma ettekande lõpuosas ka ütlesin, see mitmete reformide, erinevate käsulaudade üheaegne esitamine, pingestatud õhkkond, viimasel hetkel võivad tulla korraldused ja nad on kohati kärkivas toonis – see kahtlemata lisab närvilisust ja on osa sellest kommunikatiivsest segadusest, mis on üldse tekkinud praegu koolide ja valitsuse suhetes. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul endal ka natuke ka haridusvaldkonna inimestega suheldes tekib see tunne, et toimumas on lihtsalt korraga liiga palju. Paljuski isegi õigeid asju, võtame alustuseks üleminekut eestikeelsele haridusele, koolikohustuse pikendamine, mis, ma arvan, ka printsiibis on õige suund, kutsehariduse reform, koolipäeva alguse aja muutmine, mille üle võib vaielda, millel on oma argumendid, aga kus kindlasti peab arvestama ka kohapealseid korraldusi. Aga nüüd tõesti see segadus selle koolide õppekäikude korralduse rahastuse teemal on tulnud mõnes mõttes selline viimane piisk karikasse paljude jaoks, et olukorras, kus on tõesti palju niigi käimas, hakatakse nüüd ümber korraldama või hakati õigemini ümber korraldama sihukesi pikaaegseid traditsioone ja tavasid, tekitades veel täiendavat pinget, ja mitte ainult võib-olla koolide jaoks, vaid ka kodudes. 

Aga sina, kes sa oled pikaaegne haridus- ja teadusminister ja ka kultuuriminister olnud, sa enne ütlesid, et sinu poolest võiks kaks ministrit kokku leppida selle lahenduse. Aga mis oleks sinu hinnangul parim lahendus tegelikult praeguses olukorras, et lapsed saaksid õppekäikudele, et kultuuriasutused saaksid külastusi ja oleks ka selgus, et kes siis selle eest maksab?

Aitäh! Minu hinnangul Haridus- ja Teadusministeeriumi roll õppekäikude rahastamisel peab olema. Kultuuriministeeriumi roll saab olla, ütleme siis, nende asutuste kaudu, mis on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Kõik ei ole ju tegelikult üldse seal ja on paljuski ka selline eraõiguslik pool kultuurist, mis on Kultuuriranitsaga justkui kaetud, kus on eraõiguslikud asutused, kontserdikorraldajad. Aga Kultuuriministeeriumi viimane toetus läks ainult oma, nende riigi osalusega asutustele. Nii et tegelikult õppekava täitmiseks olulised rahad peaksid tulema Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu. Kultuuri nii-öelda laiem pakkumine ja nende kultuuriasutuste roll, haridusprogrammid, neid peaks toetama Kultuuriministeerium. Minu hinnangul on võimalik siin kokku leppida, kui ministrid teevad ja ministeeriumid teevad omavahel sellist kultuurset ja haritud inimeste koostööd. Nii et juba teine küsimus tegelikult ühte teemasse, nii nagu ka Helle-Moonika küsis. Jah, minu hinnangul on küll olulisi asju. Sa nimetasid suuri reforme, millest osa on äärmiselt vajalikud, meelega mõista, millega tuleb tegeleda ja mis võtavad ka suure osa haridusministeeriumi päevatööst. Nendega tuleb edasi minna, loomulikult. Aga on igasuguseid väiksemaid sähvatusi, nii suurte raames kui ka eraldiseisvaid, mida siin mõnda nimetati, mida tehes tekitatakse lisabürokraatiat ja ei mõelda sellele, et kui ametniku töö ongi võib-olla kindlustada mingeid reforme, neid välja pakkuda ja otsida rahastust – see on tema päevatöö –, siis koolid ja kultuuriasutused, neil on oma põhitegevus. Nemad peavad igapäevaselt kindlustama õppetöö, need oma põhitegevused, ja selle muu säbruga, igasuguste huvitavate mõtetega, korraldustega, määruste täitmisega, mis ei ole eluliselt vajalik, sellega nad tegelevad öötundidel, lisapingena. Neil ei ole ametikohti ka täiendavalt. See ongi pinge. Nii et jah, liiga palju asju, liiga palju sellsit plähmerdamist on sattunud ühele ajale. See on ka praegu selles küsimuses, õppekäikude küsimuses pinget veelgi lisanud. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ütleb ju see kõnekäänd, et iga kala hakkab mädanema peast, aga ma ei suuda aru saada väljakujunenud traditsioonist, miks sellest suudeti lahenduse asemel tekitada selline sasipundar ja segadus. 

Aga kui selle küsimusega edasi minna, siis ma ei tea, kas sa oma ministriajast tunnistad, et niimoodi, kus vanema panuse kontekstis me arutame, võib ju jõuda ka järeldusele, et riikliku õppekava kontekstis on liikumisõpetus, millest me räägime, et lapsed võiks järjest rohkem liikuda ja nii edasi. 

Aga nende tossude ja dresside ostmine – kas sellega ei võiks ka üldise maksumaksja raha eest toimetada? Kas vanemalt saab nõuda, et ta liikumistunniks … Kuigi nüüd saab osa pargis jalutamas käia. Aga oluline on see, et noored liiguks. Ja sellest me siin räägime, et ei jõutaks päris absurdini, kuhu on üsna lihtne jõuda. Aitäh!

Aitäh! No mõistlikkus on isegi juriidiline termin mitmetes seadustes ja kahtlemata peab neid asju mõistusega, mõistlikult lahendama. Minu hinnangul tekkis selles konkreetses viimases palangus probleem kõigepealt sellest laiendist. Tegeleti ju ainult sporditundidega. Kool ehmatas Haridus- ja Teadusministeeriumi ettekirjutusest nii ära, et laiendas seda teemat, et me ei tee enam midagi. Ja ka haridusministeerium viis selle teema väga laiali ja hakkas rääkima ka õppekäikudest. See pani seisma õppekäigud. Nii et kõik sattusid ühte patta ja seal oli viga. Tegelikult oleks pidanud lahendama ühekaupa ja jätma selle asja sporditundide piiresse, rääkima seda. 

Jah, minu ministriks olemise ajal on samu teemasid tegelikult olnud. Me teame, et mitmes koolis on olnud probleeme, et juba esimese klassi lapsevanemate koosolekul kool hakkab küsima natukene mingit raha, siis võetakse töövihikute raha ja nii edasi. Ega see vaidlus on kogu aeg. Kuskil minnakse üle piiri, kuskil tõmmatakse tagasi, ja neid asju tuleb lahendada üks ühele mingites koolides, mitte tekitada üle vabariigiline ... Sest üle vabariigi on vaja mõistlikkust ja see mõistlikkuse piir ongi võib-olla erinevates kohtades erinev, omavalitsusteski erinev, nii nagu on koolitoiduga. Mõned teevad oma õpilastele rahulikult, mõned ootavad ainult riigi raha. Ja see oleneb ju ka sellest, kas on vaja sõiduraha juurde maksta või mitte. Täiesti erinev olukord on, ma ei tea, VHK-s või siis Misso koolis, kuidas sa lähed kusagile või mida sa otsustad, mis kaldega, mis üritusele, mis teatrisse sa lähed. See tulekski lahendada individuaalselt mõistlikkuse vormis. Kahtlemata tuleb ka piir panna vanematelt raha küsimisele, aga jällegi, mõistlikkus on see põhiline argument.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ärge pange pahaks, aga ma pean tunnistama, et minule jätab selle eelnõu ja seletuskirja lugemine natukene sellise mulje, nagu oleks selle koostamisel oldud veidike intellektuaalselt laisk. Selles mõttes, et mina tahaksin näha, et kas eelnõus endas või seletuskirjas oleks ka sisuliselt tehtud mingisugune ettepanek, kuidas segadust lahendada. Kui me parlamendis juba menetleme mingisugust eelnõu, mille sisu on see, et teha ettepanek lahendada kiiremas korras tekkinud segadus, siis see tundub natukene liiga vähe selleks, et üleüldse mingit menetlust algatada. Siis võiks ju olla tehtud vähemalt mingisugused kolm ettepanekut. Meie ettepanek on lahenduse osana kaaluda näiteks varianti A, varianti B või varianti C. 

Veelgi kohasem oleks võib-olla esitada seaduse muutmise eelnõu, kui seaduse tasandil ära lahendada, kuidas neid küsimusi peaks reguleerima. Aga isegi kui me sinnani ei läheks, siis minu meelest võiks see ettepanek sisaldada konkreetseid ettepanekuid. Kuidas te sellele küsimusele vastaksite või sellele kommentaarile või märkusele? 

Kommentaar on muidugi õige, aga parlamentaarne praktika. Me mõni aasta tagasi võtsime Isamaa algatusel vastu otsuse eelnõu valitsusel parandada poliitilist kultuuri. See võeti vastu, hääletati poolt Riigikogus. Ilmselt need punktid A, B ja C, kuidas seda teha, on erineva hinnanguga. Neid seal tõesti juures ei olnud ja näete, mis poliitilise kultuuriga on: ei ole paranenud. 

Jah, see märkus on õige, samas see eelnõu on kaks kuud tagasi esitatud. Nagu ma ütlesin ja kiitsin, et vahepeal on üks samm astutud õiges suunas, aga praegu ma tõin välja kaks konkreetset asja: kuidas mudeldada koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel ja kuidas Kultuuriranitsat ümber teha või ümber kujundada. Need ma tõin praegu diskussiooni käigus, aga eks neid lahendusi on erinevaid. Nagu ma ütlesin, kuna ühes pajas on nii uisud ja suusad kui ka töövihikud mõnes mõttes, fakultatiivsetes ainetes näiteks, samuti õppekäigud, siis see on valitsuse ülesanne. See konkreetne temaatika tuleb lahendada väga paljudes detailides. Ja kuna kommunikatsioon oli siin põhiviga, siis antud juhul on see ikkagi ka valitsuse kätes.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Neid ümberkorraldusi praegu, mis haridusministeeriumi algatatuna toimuvad, on ju rohkem, kui Tanel Kiik jõudis ette lugeda, olgu see õpetajate karjäärisüsteemile üleminek või mitmed teised veel lisaks loetutele.

Aga minu küsimus on, et kui me räägime sellest ranitsast, kultuuriranitsast kuni gümnaasiumi lõpuni, siis mis täiendavast summast me riigi puhul räägime. Ja nüüd see diferentseeritud lähenemine, sest omavalitsustes on ju erinev olukord. Tõepoolest, enamus muuseume, teatreid, kultuuriüritusi ja -asutusi asub ju paaris-kolmes suuremas linnas. Kas see kultuuriranitsa jaotusmudel peaks siis olema midagi analoogset huviharidusmudeliga või kuidas teie näete või meie näeme seda lahendust?

Jah, ma arvan, et mingi toetusfondi või tagamaalisuse koefitsiendi printsiip peaks siin olema, sellepärast et kaugus ja õppekäikude pikkus on väga oluline kuluallikas. Jällegi, aga see on väga individuaalne. Mõnel pool on bussifirmaga leping koolil olemas, suhteliselt odav, mõnel pool võetakse igaks reisiks eraldi. Siin ka omavalitsuste taibukus ja kõik niisugused asjad mängivad. Tüki hind võib sõltuda väga paljudest komponentidest.

Meil oli komisjonis juttu 5 miljoni lisamisest. Mina täpselt ei oska praegu öelda seda, milline see summa on, kui ka kutsekoolide õpilased sisse võtta näiteks. Ma ei oska praegu seda öelda. Aga selge on see, et kui lahendada kõike seda kultuuriranitsa kaudu, seda problemaatikat, et tõsta olemuslikult iga tüki hinda iga õpilase eest, pluss lisada sinna gümnaasium, siis me ei räägi 1–2 miljonist, vaid pigem 5–7 miljonist. Ja jällegi, ikkagi, tagamaalisuse koefitsient või kaugemate sõitude kinnimaksmine jääb omavalitsuse ja vanemate peale paraku suures osas niikuinii. Erinevad toetuse taotlemise vormid on erinevatel omavalitsustel olemas.

Nii et jah, riigi raha eest lõplikku ja täielikku õiglust ei ole kahtlemata ja selle tõttu tuleb ikkagi ka lapsevanematele oma osa maksmise võimalus jätta.

Kadri Tali, palun!

Suur aitäh! Teie ettepanek ehk eelnõu kannab pealkirja, et Vabariigi Valitsuse lahendada anda ülesanne koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus lahendada. Saan ma õigesti aru? Aga mulle tundub kultuurikomisjoni liikmena ja üldiselt Eesti noortele õppekäikude korraldajana ja 27 000 Eesti noore muusika juurde toomise nagu südameasjaks võtnuna, et te ainult segate või tekitate selles segadust juurde. Olles olnud ka seal kultuurikomisjoni istungitel, kus ma väga emotsionaalseks muutusin, ei näinud ma selle arutelu juures Kultuuriministeeriumi esindajat, mida teie väidate olevat olnud, oma sõnavõtus ütlete, et Kultuuriministeerium tundis muret selle pärast, et õppekäigud on ära võetud. Aga seal oli ju koolijuhtide ühendus ja muuseumide liit. Haridusministeeriumi esindaja ei olnud kohale jõudnud. Ja viimases kohtumises ju selge sõnalt haridusministeerium ka väitis, et segaduse tegelikult võimendaja oli hoopiski Tallinna Haridusamet.

Aitäh!

Kuidas siis tegelikult oli? Kas te äkki praegusel hetkel mitte ei sega mitmeid asju, ei tekita segadust juurde?

Tegelikult oli nii, et ega te enda tutvustuses jätsite ütlemata, et teil on see tunne, et meil ei ole asi hästi välja tulnud, ka koalitsiooni liikmena. 

Aga kui meelde tuletada seda istungit, siis seal oli kaks eraldi punkti. Üks, mida te õigusega nimetate ja kus te emotsionaalseks muutusite, oli Kultuuriministeeriumi aruanne, kus tuli see kultuuriasutuste külastamine, õppekäikude teema väga selgelt üles ja kus Kultuuriministeeriumi inimesed ütlesid, et neil ei ole koostööd haridusministeeriumiga piisavalt. Seda ma siin tsiteerisin. Teine sama päeva istungi punkt oli seotud selle konkreetse eelnõuga. Seal ei olnud jälle jah Kultuuriministeeriumi esindajat, mis ka näitab, et me ei saanud neid ühe laua taga kuulata. Aga tõepoolest, Kultuuriministeeriumi vastav väide, et haridusministeeriumi tegevus on neile kohati arusaamatu, oli täpselt samast päevast, lihtsalt eelmisest päevakorrapunktist, ja mõlemad me olime nende punktide juures.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Aitäh, lugupeetud kolleeg Tõnis Lukas! Ma olen nõus sinuga selles, et see on olnud üks väga suur kommunikatsiooniprobleem, tekitanud suurt segadust nii koolides kui ka kõigis nendes asutustes, kes tahtsid hea meelega koole vastu võtta. Aga nüüd on juhendmaterjal olemas ja ma ütlesin ka komisjonis, et ma kardan väga, et kui me seda nüüd uuesti siin arutame, siis inimesed ei saa aru, et tegelikult on ju probleemi lahenduse poole nagu sammutud. Ja minu küsimus ongi, et kui sa seda juhendit praegu vaatad, kas tegelikult see rahuldab. Kas see võib nii-öelda selle rahu tuua, et koolid saavad edasi tegutseda, muuseumid saavad vastused, või on midagi kriitilist sul öelda ka selle juhendmaterjali kohta? Äkki sa rahvale ütleksid, kust seda leida saab, et inimesed, kes meid kuulavad, oskaksid seda ka ise üles leida?

Mina lugesin seda Õpetajate Lehest, aga ma olen täiesti kindel, et see on Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehekülje peal. See on lahtikirjutus lisaks juhendile, kuidas olukordi lahendada. Minu meelest on see selles tähenduses piisav ja seda ma ka oma ettekandes rääkisin. Minu jaoks on segadus endine selle rahastamise punkti koha pealt. Sest kui meile öeldakse, et Kultuuriranitsa mahtusid peab Kultuuriministeerium tõstma ja me ei tea, kas ta teeb seda, ja kui meil ikkagi Kultuuriministeerium ja haridusministeerium räägivad erinevat juttu, siis on valitsusel siin segaduse lahendamiseks oma võimalused kahtlemata olemas.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Selle päevakorrapunkti juures saab esitada kummalegi ettekandjale ühe küsimuse: kokku kaks, aga kummalegi ettekandjale ühe. 

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Helle-Moonika Helme, kes tutvustab arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Hea ettekandja! Ma toon teieni kultuurikomisjonis toimunud arutelu, mis toimus meil teisipäeval, 19. mail 2026. Seda koosolekut juhatas Tõnis Lukas ja sellest võtsid osa komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Puudusid Liina Kersna, Signe Kivi ja Madis Kallas. Me arutasime seda teemat nii, nagu ka siin jutuks oli, et see oli kolmas kultuurikomisjoni istungi punkt. Selle punkti juurde olid kutsutud Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna juhataja Ott Oja ning alus- ja põhihariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann, samuti Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindaja, Tallinna Nõmme Põhikooli direktor Õnnela Leedo-Küngas, Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop ja Pimedate Ööde filmifestivali korraldaja Mikk Granström. 

See arutelu kujunes natukene emotsionaalseks. See teema ongi üle terve riigi läinud natukene emotsionaalseks. Selle eelnõu sõnastus on ka, et teha valitsusele ettepanek lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus. 

Tõnis Lukas avas päevakorrapunkti arutelu ja sõnas, et Isamaa algatatud otsuse eelnõus tõstatatud teema on olnud tähelepanu all mitmest vaatenurgast. Kuna kultuuriminister tõesti oli meil eelmise päevakorrapunkti arutelul ruumis ja arutasime tema valdkonna asju, aga need kattuvad selle päevakorrapunkti juures, siis kultuuriminister, andes ülevaadet oma 2025. aasta vastutusvaldkonna tegevustest ja arengutest, tõdes samuti, et valdkonnas valitseb segadus. Ta ütles, et Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjalid ei ole veel lõplikult valmis. Need on tema sõnad. 

Sellele sekundeeris Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna juhataja Ott Oja, kelle sõnul andis Haridus- ja Teadusministeerium kõnealuse õppekäikude juhendmaterjali välja nädal tagasi ning ütles, et seda on levitatud nii avalikkusele kui ka koolivõrgustikes. Ta ütles, et see juhend on koostöös huvirühmade esindajatega välja töötatud ja selle eesmärk oligi sõnastada senised põhimõtted selgemalt ja koolidele toetavamalt. Ministeeriumi hinnangul on senine tagasiside olnud positiivne sellele juhendile ning suuremast murekohast olla üle saadud.

Tõnis Lukas küsis selle peale, kas Haridus- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium on omavahel koostööd teinud ja kas igapäevane suhtlus toimib, et vältida edasist segadust, eriti seoses Kultuuriranitsa rahastuse leidmisega. Ott Oja vastas selle peale, et juhendmaterjali koostamise käigus kohtuti eri osapooltega, kuid neid ühise laua taha siiski kaasatud ei ole. 

Pimedate Ööde filmifestivali korraldaja Mikk Grandström selgitas, et aprilli alguses tehtud avaliku pöördumise ajendiks oli suur mure, kuna õppekäigud olid sisuliselt seiskunud ja koolid ei julgenud kultuuriasutusi enam külastada. Nädal või poolteist tagasi avaldati HTM-i selgitav materjal, mis on praegu parim võimalik tööriist kõigile osapooltele. Varasem juhend on kodulehelt eemaldatud, sest selles oli tõepoolest palju keelde ja piiranguid. 

Grandström rõhutas ka, et nüüd tuleks taastada õpetajate ja koolijuhtide kindlus, et nad võivad edaspidi õppekäike korraldada ja vajaduse korral klassiraha koguda, kartmata eksida. Samuti tervitas ta Kultuuriranitsa lisarahastust, kuid tõdes, et lapsevanemate panus jääb siiski ka edaspidi oluliseks. Ta ütles, et kultuuriasutused püüavad loomulikult hoida kõik need osalustasud võimalikult madalad ja et rahapuuduse tõttu ei tohiks küll ükski õpilane kõrvale jääda. Ta kordas veel kord üle, et viimase kahe kuuga on lahendusele lähemale jõutud, aga õpetajate täielik usaldus, mis vahepeal on kaotatud, tuleb veel taastada. 

Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindaja Õnnela Leedo-Küngas sõnas, et koolijuhid soovivad tõepoolest teema vaibumist ja tagasi saada töörahu, et jätkata õppekäikude korraldamist senises harjumuspärases rütmis. Tema hinnangul see uus juhend küll midagi sisuliselt uut ei sisalda, sest koolid ongi samadel põhimõtetel ju kogu aeg toiminud. Ta ütles, et kui teema nüüd avalikkuse ja meedia tähelepanu alt ära kaoks, siis koolidel tõenäoliselt on sügisest lihtsam tavapärase korralduse juurde naasta. Muuseumikülastused on ju õpilastele vajalikud ja õpetajatele praktiliselt hästi korraldatavad. 

Ka Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop sõnas, et tõepoolest see juhendmaterjal on koolidele edastatud, aga ta ütles ka, et selle mõju muuseumidele saab täpsemalt hinnata alles pärast kooliaasta lõppu. Ta ütles ka, et lapsevanemate panust ei ole mõistlik tõrjuda. Nagu siin räägiti ja esimese ettekandja vastustest tuli ka välja, et suurim probleem on jätkuvalt ju transport, mille kallinemine piirab osalemist isegi siis, kui muuseumitunnid on täiesti tasuta. Ta tegi ka ettepaneku, et Kultuuriranitsa lisarahastust võiks laiendada ka gümnaasiumiastmele. 

Mina, Helle-Moonika Helme, sõnasin, et tekkinud olukord on tõepoolest järjekordne näide läbimõtlemata kommunikatsioonist. Ütlesin, et lapsevanemad on panustanud nii keerulisematel kui ka lihtsamatel aegadel, sest selline osalus seob neid igapäevaselt ka rohkem haridussüsteemi ja kooliga. Ja rõhutasin, et rahapuuduse tõttu tõepoolest ei tohiks ükski laps kõrvale jääda. Ma küsisin, kas ei oleks mõistlik naasta varasema korralduse juurde, kus lapsevanemate panus õppekäikude rahastamisse oli loomulik osa kooli ja kodu koostööst.

Selle peale Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann kinnitas üle, et õppekäikude rahastamise põhimõtted ei ole muutunud ning mingit uut määrust kehtestatud ei ole. Ta rääkis ka selle aegjoone uuesti lahti, kuidas see kõik alguse sai, kuidas see arutelu üldse vallandus. Sellest rääkis ka Tõnis Lukas. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin nüüd uuesti üle kordama. See mulje, nagu oleks Haridus- ja Teadusministeerium kehtestanud mingi uue korra, on täiesti ekslik. Ta ütles ka, et lapsevanemad võivad rahastada kooli vabatahtlikke tegevusi ikkagi edasi. 

Tõnis Lukas paluski selle peale täpsustada, millise õppetööga seotud tegevuse eest kool lapsevanematelt raha küsis, kui see segadus algas. Siis tuli see suusatundide ja ujumistundide lisatasude jutt. Ta ütles ka, et see mulje, nagu see segadus või see lapsevanematelt raha küsimise keeld oleks tulnud Haridus- ja Teadusministeeriumist, see olla ekslik, see lähtus algselt koolipidajast. 

Margit Sutrop küsis, nagu ta ka praegu küsis, et kui laialt on selgitav materjal praegu kättesaadav ja kas kõik osapooled on sellega tutvunud. Tõnis Lukas andis edasi kultuuriministri sõnu, ta ütles, et kultuuriminister viitas tänasel istungil valdkonnas valitsevale segadusele ning sõnumile, et juhendmaterjal siiski ei ole veel lõplikult valmis. Tõnis Lukas ütles, et küsimused on ju endiselt üleval õppekäikude rahastamise, Kultuuriranitsa ulatuse, transpordi ja muude õppekavaga seotud käikude osas. Ta rõhutas üle, et selle teema arutamine täiskogus, mida me siin praegu teeme, annab võimaluse kinnitada avalikult üle, kas kõik küsimused, sh transpordi ja lapsevanemate osaluse küsimus, on lahendatud. 

Kadri Tali sõnas, et koolid ja inimesed vajavad töörahu ning neid ei tohiks kasutada poliitilisteks vaidlusteks. Ta küsis, kas Kultuuriministeeriumi haldusala pileti kompensatsiooni meede oleks kultuuriasutustele abiks. Anu Viltrop vastas, et selle olukorra tegeliku mõju hindamiseks tuleb kokku lugeda tellitud haridusprogrammid ja muuseumidesse jõudnud laste arv. Ta ütles, et tüvimure on siiski, kas laps üldse pääseb kultuurile ligi või mitte. Ta ütles, et Kultuuriministeeriumi kompensatsioonimeede jagati laiali minikonkursi raames Kultuuriministeeriumi haldusalas olevatele muuseumidele, teatritele ja teistele kultuuriasutustele. Meetmes olid erinevad kriteeriumid, milles sisaldusid ka regionaalsed eelistused. Anu Viltrop rääkis ka transpordikulust ja tõdes, et kui näiteks Tõrva lapsed soovivad tulla Eesti Tervisemuuseumisse, siis tõepoolest, ta tunnistas ka, et transpordikulu võib seejuures osutuda suureks probleemiks. 

Mikk Granström ütles, et pileti kompensatsiooni meede on igati tervitatav, aga siiski ei hõlma see meede neid MTÜ-sid, kes pakuvad ka kultuuriprogramme, erinevaid teenuseid, on eramuuseumid, on erakultuuriprogrammid. Seda see ei hõlma ja tal on sellest väga kahju. Ta lisas, et probleemi tekitas suur kommunikatsioonisegadus ja ütles, et sõnumid peavad olema koolidele ja õpetajatele selged, ning ütles ka, et koolijuhtide otsustusvõimet tuleb usaldada, et kool saaks võimalikud erimeelsused ise koolisiseselt ära lahendada. 

Õnnela Leedo-Küngas lisas veel, et segane kommunikatsioon tekitab loomulikult ebamugavusi ka lapsevanematele, ja rõhutas samuti koolijuhtide nimel transpordikulu ja ütles, et maapiirkondade laste õppekäike tõepoolest piirab eeskätt transpordikulu. Tuleks otsida võimalusi toetada just kaugemalt muuseumidesse, teatritesse ja kontsertidele jõudmist, sest piletikuludega suudavad kohalikud omavalitsused ja ka lapsevanemad üldjuhul toime tulla. 

Sellega sisuline arutelu meil lõppes. Carina Rikart selgitas, et eelnõu vajab vastuvõtmiseks 51 poolthäält. Koosoleku juhataja Tõnis Lukas tänas kõiki arutelu eest ja soovitas HTM-i esindajatel jätkata igapäevast suhtlust Kultuuriministeeriumi kolleegidega, et rääkida need võimalused ja eriarvamused omavahel läbi. 

Tõnis Lukas tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda, viia läbi lõpphääletus ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Helle-Moonika Helme. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, 3. juunil 2026. Sellega võeti vastu otsused ja istung lõppes. Aitäh! 

Aitäh! Teile on paar küsimust. Alustab Heljo Pikhof.

Suur tänu! Aitäh juhatajale ja suur tänu ka komisjoni ettekandjale väga põhjaliku komisjoni töö tutvustamise eest! Aga siit kohe küsimus. Lähtuvalt sellest, et muuseumitöötajad käisid meil Riigikogu fraktsioonis ja kurtsid, et isegi 50% ja rohkem on muuseumide külastamine laste hulgas vähenenud. Kui me nüüd vaatame seda, mis on osa õppimisest, siis see ei ole ainult muuseumis käimine, vaid ka, ütleme, harjumus täiskasvanueas käia muuseumis, teatris, kontserdil ja nii edasi, kui kodus seda harjumust ei ole.  Aga nüüd tuli jutuks, ma saan aru, komisjonis ka see, et transport on, eriti ääremaades, küsimus, et üldse jõuda kuskile. Aga väiksemates kohtades on ju ka valdadel vähem raha ja ka lapsevanematel on palgad väiksemad. Kas siin ka mingi tuluke põlema lõi ministeeriumi poolt mingite lubadustega?

Aitäh küsimuse eest, Heljo! Lubadusi seal loomulikult keegi ei andnud. Tõdeti, et see on probleem. Ja ikkagi öeldi ka, et kuna kohalik omavalitsus on ju koolipidaja, siis kui on transpordi- ja bussiprobleemid, kui kusagilt kaugemalt on vaja kohale jõuda. Kui lapsevanematelt küsida, siis peab kohalik omavalitsus appi tulema. Ja see on tegelikult regionaalne probleem. Sellest ka täna räägiti, et kui kultuuriasutus, on see siis muuseum või kontserdisaal, asub suures linnas, siis kusagilt kaugelt Peipsi tagant, kaugelt Võrumaalt, eks ole, Tallinnasse kohale tulla – transpordihinnad ja energiahinnad ja kütusehinnad on ju kõik meeletult kasvanud. Lihtsalt, ei lapsevanemad, koolid ega ka omavalitsused ei jõua sellega enam ka parima tahtmise juures sammu pidada. Ma ei hakka tegelikult siin seda lahti rääkima, ma kannan ette ju seda, mida kultuurikomisjonis arutati. Aga minu mäletamist mööda räägiti sellest natukene rohkem, kui võib-olla oli siin protokollis, aga kui sa küsid lubaduste kohta, siis minu meelest lubadusi küll keegi ei andnud. Täpselt nii, nagu siin protokollis kirjas oli, lihtsalt tõdeti, et jah, probleem on.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina tänan ka väga põhjaliku ülevaate eest. Oli tunne, nagu oleks ise kultuurikomisjoni istungil osalenud, sai tõesti väga hea ja selge ülevaate. 

Aga ma küsin siiski. Nimelt, algatajatepoolse ettekandja korral esitas ametikaaslane küsimuse või nagu tõi põhjenduse, et tundub, et see otsuse eelnõu tekitab segadust juurde. Kas teie, olles nendel istungitel kõik need ettekandjad ära kuulnud ja kindlasti rohkem ka protokolli läinud, kas teile tundus, et kõik on nagu selge ja sellist otsuse eelnõu vaja ei ole?

No siin tegelikult, kui sa kuulasid, ma lugesin protokollist ka ette, et ega ka sellest istungist osavõtjad, nii Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poole pealt kui ka, ütleme, koolijuhtide ühenduse esindaja, muuseumiühingu tegevjuht – kõik, kes sealt osa võtsid, aga, ütleme, komisjoni liikmed, ega me keegi tegelikult sellest tundest päris lahti ei saanud, et see segadus päriselt ära lahendatud ju ei ole. Aga lootus muidugi jääb, et – kuidas ma ütlen – nüüd, kui see kooliaasta lõpeb kevadel, tehakse mingisugused kokkuvõtted ära, asjad mingil määral rahunevad maha. Ja kõik, nii koolijuhid ka kõik, tegelikult soovisid seda tegevus- ja kodurahu tagasi, ehk et loodetavasti see tuleb. 

Noh, kuidas ma ütlen? Ma ise loodan ka, et sellega ei ole jälle nii, et taheti paremat, aga välja kukkus nagu alati. Ma loodan, et sügisest saame, ka meie koolipered saavad sel teemal rahus edasi töötada ja kultuuriasutustel tekib teatud kindlus ka nende rahavoogude ja sissetulekute osas. See on nagu parim – mida me komisjonis ka selle eelnõuga arutasime –, parim, mida me üldse teha saame. 

Loomulikult, eks ole, ega siis ministeerium, valitsus, kust need rahad tulevad, kes neid poliitilisi otsuseid teevad, eks nemad teevad oma poliitilisi otsuseid nii, nagu nemad teevad. Aga meie asi siin Riigikogus ja Riigikogu saadikutena, ka fraktsioonidena on ju tegelikult neid tagant torkida. Selles mõttes igasugune algatus, mis seda eesmärki kannab, on ju teretulnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulasin kabinetis seda ja ausalt öeldes tekkis selline õõvastav tunne, et kuhu me jõudnud oleme. Arutame asja, mis peaks olema elementaarne. Elementaarne! Ma olen olnud suure muuseumi direktor ja nii edasi, tegelnud sellise koolitusega, ja nüüd arutatakse juba varsti teine tund mingisugust sellist probleemi, mida ministeerium on tekitanud. Minu meelest tuleks selle peale minister erru saata. Meil on palju olulisemaid teemasid. Lapsed ja noorukid – nende puhul peaks ju see tegevus olema võimalikult sujuv ja mingisugused 400 kultuuritegelast ei peaks kätt väristama. Kas see ei tundu selline absurdne olukord? Me arutame nii olulist asja, mis peaks olema elementaarne, aga ikka ei saa hakkama.

Aitäh, hea Peeter! Ega mul ei olegi sulle selle ilusa minutilise jutu peale muud öelda. Ma olen sinuga täiesti nõus.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Koolide õppekäikude rahastamise ümber tekkinud segadus ei ole väike tehniline probleem. See puudutab otseselt laste võimalust saada mitmekülgset ja elulähedast haridust. Õppekäik muuseumisse, teatrisse, kontserdile, loodusesse või ajaloolisse paika ei ole luksus ega meelelahutus, vaid osa õppimisest. Just seal saavad õpikutarkus ja päriselu kokku. 

Paraku on Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjal tekitanud koolides olukorra, kus paljud enam ei tea, mida tohib ja mida ei tohi. Koolijuhid kardavad eksida, õpetajad ei julge õppekäike korraldada, lapsevanemad ei saa aru, millal ja kuidas nad võivad vabatahtlikult panustada. Kultuuriasutused on omakorda andnud märku, et kooligruppide arv on vähenenud. See kõik näitab, et ministeerium ei ole loonud selgust, vaid ebakindlust. 

Põhimõte, et ükski laps ei tohi jääda õppekäigult kõrvale pere rahalise seisu tõttu, on õige ja vajalik, aga sellest põhimõttest üksi ei piisa. Kui riik ütleb koolidele, et lapsevanematelt ei saa õppetöö rahastamist eeldada, siis peab riik ütlema ka, kust tuleb raha nende tegevuste jaoks, mis on õppetöö loomulik osa. Praegu on ministeerium seadnud piirangud, kuid jätnud lahenduse poolikuks. 

Eelnõu 867 mõte ongi nõuda valitsuselt selget ja toimivat lahendust. Ka eelnõu menetluses on välja tulnud, et probleemi lahendamiseks on vaja üheselt arusaadavaid reegleid eraraha kaasamiseks ning riigi poolt piisavalt tuge õppekäikude korraldamiseks. See ei saa jääda õpetaja, koolijuhi või lapsevanema õlgadele. 

Üle 400 kultuuri- ja haridusasutuse ning õpetaja avalik pöördumine näitas, et tegemist ei ole üksikute koolide murega. See on laiem probleem, mis puudutab kogu Eesti haridust. Kui õpetaja peab õppekäigu kavandamisel mõtlema ennekõike juriidilistele riskidele, mitte laste õppimiskogemusele, siis on midagi väga valesti. 

Ministeerium on hakanud juhendit selgitama alles siis, kui segadus oli juba kasvanud avalikuks kriisiks. See on tagantjärele tulekahju kustutamine, mitte läbimõeldud hariduspoliitika. Hea juhtimine tähendab, et reeglid on selged enne, kui koolid satuvad hirmu ja teadmatusse. 

Head kolleegid! Õpetaja ei pea olema jurist ega raamatupidaja. Koolijuht ei pea iga õppekäigu puhul kartma, kas ta tõlgendab ministeeriumi juhendit õigesti. Lapsevanem ei pea jääma kahe vastukäiva sõnumi vahele: ühelt poolt räägitakse õppekäikude vajalikkusest, teiselt poolt ei ole selge, kuidas neid rahastada. 

Me ei tohi lasta tekkida olukorral, kus laste silmaring sõltub sellest, kas kool julgeb riskida või kas lapsevanemad suudavad raha kokku panna. Õppekäigud peavad olema kättesaadavad kõigile lastele, mitte ainult neile, kelle peredel on selleks võimalus. Seetõttu nõuame valitsuselt ja ministeeriumilt selgeid reegleid, piisavat rahastust ja vastutustundlikku tegutsemist. Õppekäik ei ole kõrvaline lisategevus, see on osa heast haridusest. Seetõttu sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu 867, sest koolid vajavad kindlust, õpetajad tuge ja lapsed võimalust õppida ka väljaspool klassiruumi. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mul ei olnud plaani siia rääkima tulla, aga ma olen sunnitud seda tegema. Miks? Seetõttu, et võtta aluseks asjaolu, et tekkis segadus, mis tekitas väga suurt valu meie kõige nõrgematele ja meie peredele ja meie koolidele. Kasutada seda poliitilise agenda ja segaduse õhus hoidmiseks on minu meelest alatu.

Me olime kõik kultuurikomisjonis kohal, kui kõlas koolijuhtide ühenduse palve sooviga teema vaibumist ja töörahu, et jätkata õppekäikude korraldamist senises harjumuspärases rütmis. Nende hinnangul ei sisalda uus juhend sisuliselt midagi uut, sest koolid ongi seni samadel põhimõtetel toiminud. Kui teema kaob avalikkuse ja meedia tähelepanu alt, on koolidel sügisest lihtsam tavapärase korralduse juurde naasta. Tänane on kõnekas näide sellest, et kus viga näed laita, seal tule ja laida, mitte kus viga näed laita, seal tule ja aita. See andis opositsioonierakondadele võimaluse parastada, käituda koolijuhtide ühendusele vastupidiselt ja hoida seda segadust õhus. 

Aitäh, Moonika, eelneva põhjaliku ülevaate eest, kust oli võimalik välja lugeda ka väga põhjalikud selgitused, mida tegelikult sooviti. 

Nüüd, 7. aprillil saadeti koolijuhtidele kiri, kus oli põhjalik juhend ja vastused küsimustele. Ma loen ette: "Head koolijuhid, hea haridus peab olema mitmekesine, eluline ja õpilast arendav. Õppekäigud, muuseumikülastused ja teised kultuurisündmused on loomulik ja oluline osa õppekava rikastamisest. Need pakuvad õpilastele väärtuslikke kogemusi ning õpetavad õpitu seostamist päriseluga.

Seoses õppekäikude rahastamisega on tekkinud mitmeid küsimusi. Allpool toome välja haridusministri selgitused ja vastused sagedamini küsitud küsimustele. 

Kas klassis võib koguda lapsevanematele vabatahtlikku raha, niinimetatud klassiraha? Jah, klassiraha tohib koguda ning selle eest korraldada õppekäike, klassiüritusi ja ekskursioone. Oluline on, et kõik õpilased saaksid tegevustes osaleda, sõltumata annetuse suurusest. 

Kas kogutav summa peab olema vabatahtlik? Jah, kõik annetused, sealhulgas klassiraha, peavad olema vabatahtlikud.

Kas kool võib koguda annetusi õppekäikude toetamiseks? Jah, koolil on õigus koguda annetusi lapsevanematelt ja teistelt toetajatelt. Kool peab seejuures kehtestama selged ja läbipaistvad tingimused annetuste kogumiseks ning kasutamiseks.

Kas kogutud rahast võib toetada õpilasi, kelle perel ei ole võimalik maksta? Jah, see on soovitatav. Oluline on tagada, et kõik õpilased saaksid osaleda õppekäikudel ja kooliüritustel, sõltumata nende perede majanduslikust olukorrast. 

Kas õppekäike võib korraldada koolipäeva jooksul? Jah, õppekäike võib läbi viia koolipäeva raames. Vajadusel võib kasutada ka annetatud vahendeid, kuid osalemisvõimalus peab olema tagatud kõikidele õpilastele. Tuletame meelde, et vastavalt põhiseadusele ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ei tohi lastevanematele panna kohustust tasuda õppekavas ettenähtud õppetöö eest ega nõuda õppetegevuse kaasrahastamist."

See oli väga selge ja kõigile arusaadav, ka koolijuhtide ühendusele. See, mis toimub täna – olles Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer ja olles muusika juurde kontserdisaali tasuta toonud 27 000 last –, ma väga palun, et me ei loe täna sotsiaalmeediast opositsioonierakondade esindajalt, kuidas nemad sundisid valitsust lahendama võimatuna näiva olukorra. Vaatame endale silma ja ärme tekitame segadust seal, kus see tekitab kõige nõrgematele rohkem valu! Aitäh teile!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud eelnõu algataja! Head kolleegid ja kõik vennad ja õed hariduses! Me arutame täna Isamaa esitatud eelnõu, mille eesmärk on teha valitsusele ettepanek leida lahendus õpilaste kooliväliste õppekäikude traditsiooni segamatuks jätkumiseks. Seda arutelu kuulates on tõepoolest nihe läinud juba sinnani, kuidas lahendada transpordiküsimust ja kuidas ikkagi kultuuriranitsa rahastamist suurendada. See näitab, et meie kõigi südametes on see, et meie lapsed saaksid hea hariduse. 

Tuletan meelde, et hariduse arengukava järgi ongi meil formaalhariduse kõrval ka väga tähtis mitteformaalne haridus ja isegi informaalne haridus. See tähendab, et me kõik oleme kokku leppinud, et haridust ei anta ainult koolipingis, vaid antakse muuseumis, teatris, põllul ja kodus, vanaemaga sukka kududes ja vanaisaga jalgrattakummi parandades või vastupidi. 

Nüüd, mure on mul see, et seda eelnõu siia tuues – ja seda ütlesin ma ka kultuurikomisjonis – võib tekkida tunne, et me nüüd hakkame seda probleemi alles lahendama. Ja seetõttu ma küsisin nii kultuurikomisjonis kui ka täna oma healt kolleegilt Tõnis Lukaselt, kas ta on rahul selle juhendmaterjaliga. Täpsuse huvides ma ütleksin tõesti, et Haridus- ja Teadusministeerium on koostanud juhendmaterjali, mille eesmärk ongi anda koolidele vajalik selgus, ja seda ei pea lugema Õpetajate Lehest, vaid see on olemas Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel. Dokumendid on nimelt ministeeriumi kodulehel ja seda võivad kõik lugeda. See on funktsionaalse kirjaoskuse küsimus, et me kõik läheksime õigesse kohta, kust seda lugeda.

See probleem: juhendmaterjal tõesti on väga kompleksne ja nõuab teatavat nii-öelda läbipuurimist, aga see peab andma õpetajatele, koolijuhtidele, lapsevanematele, aga ka muuseumidele ja teistele asutustele kindlustunde, et seda võib korraldada. Tuletan meelde, et ega probleemi ennast ikka ei mõelnud välja haridus- ja teadusminister, vaid see probleem tekkis sellest, et lapsevanemad ütlesid, et neile ei ole vastav olukord sobiv. Seetõttu tegelikult on kindlustunnet, millistest rahastusallikatest meie laste hariduse lisategevusi võib toetada – on täitsa selge. See juhendmaterjal ei ole õiguslik materjal, see on selgitav materjal, sellega ei looda tõesti uusi õigusi ega kohustusi, aga rakendatakse kehtivat õigust, kaasa arvatud põhiseaduse paragrahvi, et meie haridus on õppemaksuta. See on tegelikult lahti räägitud.

Siin on väga mitmeid tõesti huvitavaid erinevaid võimalusi, kuidas seda teha. Ma arvan, et me kõik teame, et riigi rahakott on väga õhuke. Ja kui me tõepoolest ütleksime, et lapsevanemate panust absoluutselt ei soovita, siis see viiks hoopis viletsale tulemusele. See viiks selleni, et meie lapsed ei saa neid tegevusi, mis neile hariduslikult on rikastavad ja vajalikud. Ma arvan, et kõik lapsevanemad tegelikult toetavad seda, et selline rikastatud, erinevate õppevormidega haridus jätkuks. Ja samas me saame ka aru, et meil on peresid, kelle võimalused on viletsamad, ja me peame tagama, et ükski laps ei jääks sellepärast hariduseta, et tal ei ole võimalik kalleid ekskursioone või midagi finantseerida.

Huvitav on võib-olla siia juurde öelda, et siin on lubatud väga erineval viisil rahastamine. Peamine peab olema see, et koolipidaja ja riik, ka kohalik omavalitsus, panustavad rahastamisse, et erinevad õppevormid oleksid tagatud. Aga lisaks on võimalik, et ka lapsevanemad ise koguvad raha, või on võimalik … Sellist hoolekogu rolli rõhutatakse siin. Ma arvan, et õppimist rikastavate tegevuste puhul on üsna huvitav võib-olla vaadata … Kadri Tali luges siin juba osa näiteid ette, need küsimused ja vastused on siin saanud. Aga see algab tõesti sellest, kas tegevuse eesmärk ja seos õppekava täitmisega on läbi mõeldud. Ja pigem on see koolidele üleskutse tegelikult täpsustada, mis asi on seotud õppekavaga ja mis on õppekavaväline – kas see tegevus on kooli õppekavas, õpetaja töökavas ja nii edasi – ja kas osalemine on kohustuslik või mõjutab hindamist.

Palun paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaks.

Aga võib-olla huvitav on lihtsalt tegelikult vaadata ju ka teiste erinevate maade praktikaid. Kui meil siin seesama vabatahtlik annetus on nüüd juba isegi ära defineeritud, siis on ka lubatud, et MTÜ-d koguvad raha selle tegevuse rahastamiseks, mis laste jaoks on mõeldud. Ühelt oma kolleegilt näiteks Prantsusmaal kuulsin ma seda, et suurem osa selliseid õppekavaväliseid tegevusi on vanemate poolt organiseeritud. Mitte lihtsalt et kõik maksavad võrdselt, vaid vanemad korraldavad koos kooliga näiteks laatasid, heategevuslikke üritusi, millest saadud raha kasutatakse sellisteks õppekava rikastavateks tegevusteks. Selles mõttes võib-olla ka üleskutse meie nii-öelda kolmandale sektorile kodanikualgatuse korras, et just sellepärast, et kellelgi ei oleks piinlik, et tema pere ei ole võimeline mingit asja rahastama, saab tegelikult ka lapsevanemate ja, miks mitte, ka gümnaasiumis isegi laste enda algatusel tuua neid rahastamisvõimalusi juurde.

Seda juhendit korralikult lugedes, neid võimalusi on palju, need on erinevad ja ma arvan, et need nõuavad eelkõige ikkagi kooli tasemel ja hoolekogu tasemel kokkuleppimist, kuidas seda tagada.

Mina soovin küll kooliperele, kõigile õpilastele ja õpetajatele, julgust nende õppekavaväliste rikastavate tegevustega edasiminekuks. Ma loodan, et muuseumid, teatrikülastused, õppekäigud ja veel väga paljud muud erinevad tegevused jätkuvad. Selles mõttes, selgus rahaasjades on alati kõikide asjade jaoks kasulik, nii oma peres kui ka, ma arvan, koolis ja riigis tervikuna. Vahel on tõesti mõne asja kirjapanemine või läbimõtlemine pikk protseduur, aga kui me selle teinud oleme, ma arvan, et me saame ühiselt edasi minna, ilma et seda segadust oleks vaja jätkata ja veel vähem poliitiliselt õhutada. Julgust selle juhendmaterjali lugemisel ja praktikasse viimisel! Aitäh teile!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! 

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Jah, ma olen ennegi kohanud suhtumist koalitsiooni poolt, kes on olnud eriti häiritud, et opositsioonierakonnad püüavad riigile olulistel teemadel kaasa rääkida. Süvenenud on see tendents just Eesti 200-l. Ja aastatega paremaks ei ole midagi läinud. Nüüd me räägime Eesti rahva õnneks juba varsti ligi neljast aastast sellest perioodist, aga see varsti lõpeb.  

Selle konkreetse eelnõuga oleme me mõelnud konkreetseid asju. Ja siin, kui kolleeg rääkis funktsionaalsest lugemisest, siis lisaks funktsionaalsele lugemisele soovitan ma talle ka funktsionaalset kuulamist. Lugemisest nii palju, et see on pealkirjastatud "Õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus", ja rahastamise segadus ei ole tegelikult sellega lahenenud, kui üks minister ütleb, et teine minister peab raha leidma ja et kõik lahendab ära Kultuuriranits, mis tegelikult seda ei tee. 

Funktsionaalsest kuulamisest nii palju, et ma ütlesin, et see konkreetne juhend, mis on, mind rahuldab ja ma olen täiesti kindel, et see on ka Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel olemas.  

Nüüd, kas me saame selle teemaga edasi tegeleda? Loodame, et ei pea, aga kui on vaja, siis tegeleme loomulikult edasi, sest Kultuuriranitsa suurus on ju riigieelarveline teema ja küllap siis sellest saab juttu olla. See kindlasti koolijuhte ei häiri. Meie koolijuhtide ühendusega oli Isamaal ka eile eraldi kohtumine. Nagu minagi ütlesin, ärge torkige koole, jätke koolid rahule, iga asi lahendatakse konkreetselt vastavalt olukorrale. Siin on lai palett teemasid, õppekäigud on ainult üks osa sellest. Ärme siis torgime neid koole. Aga riigi olulised asjad, riigi ülesanded peame ära lahendama. Ja vaat sellele me valitsust ka üles kutsume. 

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 867 lõpphääletus. Saalikutsung, ja selle järel hääletame.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  

Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu (867 OE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Peeter Ernits, mis küsimus teil on? Teeme selle hääletuse lõpuni, siis saate. Või oli hääletusega seotud teil või?

Mul oli mure, et ma vaatasin, et koalitsioonisaadikud lahkusid kiiruga, kui ma siia kiirustasin.

Ei, meil oli hääletus praegu. Kas hääletuse kohta oli teil mure? Ei olnud?

Jaa-jaa. Miks nad lahkusid nii olulise hääletuse puhul?

Antud eelnõu poolt oli 23 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu jäi vastu võtmata. Sellega oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu (875 OE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liige Helmen Kütt.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! 9. aprillil esitasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele". See ettepanek tegelikult puudutab toimetulekupiiri tõstmist vähemalt 350 euroni kuus. Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõikele 3 kehtestab Riigikogu toimetulekupiiri üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele igaks eelarveaastaks riigieelarvega. 

9. aprillil me juba teadsime, et on tulemas ka lisaeelarve selle aasta kohta. Tegelikult me väga lootsime, et lisaeelarve koostamisel võetakse ette ka toimetulekupiiri tõstmine, sest ei ole paremat ja sihitatud meedet, mis puudutab neid inimesi, kes on hädas. 

Täna kehtib toimetulekupiir pere esimesele liikmele 220 eurot ja igale järgnevale täiskasvanud pereliikmele on toimetulekupiir 176 eurot. Igale alaealisele lapsele on see 264 eurot. 

Viimastel aastatel on toimetulekupiiri tõstetud kahel korral. See tõsteti 200 euroni 2022. aastal ja seda tõsteti juunist. Selle tõttu ka meie esitasime eelnõu lootuses, et lisaeelarve korral võetakse seda arvesse. Teine tõus toimus 2026. aasta 1. jaanuarist ehk riigieelarvega ja piir tõusis 220 eurole. 

Nelja aasta jooksul on hinnad kasvanud 32%, kuid toimetulekupiiri tõstmine kattis sellest kallinemisest vaid kolmandiku. Toiduainete hinna tõus on Eesti Euroopa Liidu riikide tipus ning on olnud meil kaks korda suurem üldine hinnatõus.

Selline olukord, kus toimetulekupiir ei kata elatusmiinimumi, mis 2025. aastal oli hinnatud 361,4 eurot ning kallineva toidukorvi taustal on toimetulekupiiri täiendav tõstmine hädavajalik. Me väga lootsime, aga nüüd me näeme, et lisaeelarve, mis on tulnud, seda probleemi ei lahenda. 

Mul on aga hea meel öelda, tõsi, mitte selle eelnõu vaates, aga mul on hea meel öelda, et see on nagu vee tilkumine kõvale kivile. Meil on olnud mitu eelnõu, mis puudutavad ka üksikvanema toetuse tõusu. Teate, üksikvanema toetuse tõus lahendatakse. 1. septembrist on üksikvanema toetus tänase 80 euro asemel 100 eurot. Nii et 1. septembrist see tõus tuleb ja see tuleb lisaeelarvega. Kahju, et toimetulekutoetuse piiri korral seda arvesse võetud ei ole, see oleks mõistlik enne sügist ära teha. Aga lootus on meil vähemalt sellele, et kui seda ei tehta enne sügist, sest sügisel, me teame, on hinnatõusud alates elektrist ja küttest, mis inimestel lisanduvad, lapsed lähevad kooli. Me kõik teame ka seda, et toimetulekupiiri sisse sellised kulud üldse ei lähe. Mitmed inimesed on pöördunud ja võib-olla seda võiks Riigikogu hakata menetlema, et laiendada toimetulekupiiri korral ka neid kulusid, mis võetakse arvesse. 

Lisaks sellele, mis puudutab eluasemekulusid, on toodud näitena, et võiks olla miinimumpakett näiteks ka mobiiltelefoni kuludest, sest see, kuidas saadetakse teavitusi, olgu siis drooniohu või muu – riik suhtleb inimestega läbi telefoni vahenduse, mobiiltelefoni vahenduse –, võib-olla see miinimumhind võiks olla ka toimetulekupiiri sees. 

Aga hetkel on olukord, kus see meede, toimetulekutoetuse piiri tõstmine, lahendaks ka lastega perede ja kergendaks nende olukorda. Sellepärast, et kui nüüd rakendada vastavalt meie ettepanekule, siis üksi elava isiku ja perekonna esimese liikme toimetulekupiir oleks 350 eurot, igale järgnevale täiskasvanud pereliikmele oleks toimetulekupiir 280 eurot ja igale alaealisele lapsele 420 eurot. 

Me räägime sellest, et riigil on probleemid, on demograafiline kriis, lapsi sünnib vähe. Selles olukorras toimetulekutoetus, kus inimesed esitavad dokumendid – see ei ole mingi laustoetus, nii nagu kasutatakse väljendit, mis minule isiklikult küll ei meeldi, et raha külvamine lennukilt – see toetus on väga vajaduspõhine. See toetus on neile, kes on sattunud mingi elusituatsiooni tõttu raskesse olukorda. Me teame, et toimetulekutoetuse kulu eelarvele on tegelikult iga-aastaselt vähenenud. Nüüd on see seoses töötutoetuse kaotamisega ja saajate ringi laienemisega tõusnud veidi, aga riik selle toetuse läbi hoiab ära ka inimeste edasise sattumise raskemasse olukorda. Kui toimetulekutoetuse piir tagaks, et inimesed saavad toime kas või ajutise raskuse korral, siis nad ei ole sunnitud võtma kiirlaene, müüma hädavajalikke asju või ilmajäätus ka laste korral, üksikvanemate korral, on tegelikult päris suur probleem.

Sellest tulenevalt olemegi esitanud eelnõu. Me loodame toetust siin saalis, sest see annab valitsusele edasi sõnumi, et kui lisaeelarvega rahalist vahendit ja katet ei leitud, siis riigieelarve 2027 koostamisel on see hädavajalik. Riigieelarve aga jõustub järgmiseks aastaks. Ees on sügis, talv, rasked kuud, mis on inimestele, kellel on raske olukord või kes satuvad raskesse olukorda, keeruline hakkama saada. Selle eelnõu kohaselt oleks võimalik kas või mingil määral tõus, mis kergendaks inimeste toimetulekut. Mina tänan!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma igati toetan seda, et arvestatakse toimetulekupiiri juures just elatusmiinimumi. Kahjuks on toimetulekutoetuse piir kogu aeg sellest maha jäänud. Noh, keeruline on seletada neid põhjusi, miks ta ei ole jõudnud siin, ma ei tea, ammu-ammu enam selle elatusmiinimumi tasemeni, mis on mõistlik piir, mis on ka välja arvutatud piir, mis kataks tõesti need esmased kulud. Oluline on muidugi, et see saaks nihutatud nüüd, sellepärast et teadmatus on ka praegu üleval. Inflatsioon on suhteliselt kõrge, me teame ka julgeolekuolukorda, geopoliitilist olukorda. Keegi ei oskagi ennustada. Tõenäoliselt odavamaks midagi ei lähe, läheb kallimaks. Kas algataja on kaalunud ka seda, millise katteallikaga seda võiks katta? Vastava ettepaneku on minu teada ju teinud ka lisaeelarvesse sotsiaaldemokraadid.

Suur aitäh selle küsimuse eest! Ma olen väga seda meelt, nii nagu ka teie rääkisite julgeolekuolukorrast, et toimetulek on julgeolek. See on sisese julgeoleku küsimus, kuidas Eesti pered ja inimesed hakkama saavad. See on absoluutselt õige! 

Sotsiaalministeerium ka eelmise toimetulekupiiri tõusu korral ütles, et me liigume sinna, et selle toetuse suurenemine jõuaks lähedale absoluutse vaesuse määrani, aga see samm on olnud väga väike. Ma toon lihtsalt näite. Meil on teisi selliseid toetusi veel, mis tegelikult ei vasta sellele olukorrale, mida tegelikult oleks vaja. Meil on olemas ka selline toetus, mis puudutab elatisabi. See on täna 200 eurot. Aga elatistoetus, mida maksab üks vanem teisele, on juba tõusnud 308 euroni. See on miinimummäär, elatise miinimummäär on 318,62 eurot. Ka selle ettepaneku sotsiaaldemokraadid on teinud perehüvitiste muutmise seaduse eelnõu kohta. See on järgmine eelnõu, mis varsti tuleb siia suurde saali menetlemisele. 

Ja nii nagu ma ütlesin, kivi peale tilkudes nagu vesi on lõpuks jõudnud siiski kohale ja leitud võimalus, üksikvanema toetuse tõus 80 eurolt 100-le. Ka see on meie perehüvitiste seaduses ettepanekuna kirjas ja selle eest tuleb tunnustada ja kiita valitsust, et see ära lahendatakse. 

Aga miks see ei ole jõudnud nii kiiresti, ei oska ma vastata. Sellepärast et nii nagu ka meie lugupeetud rahandusminister on öelnud, kõik need toetused, mis on vajaduspõhised, mis on sihitatud, ja nii nagu ka IMF on öelnud, et need toetused tulebki sellises majanduslikult raskes olukorras vaadata just sihitatult. Hetkeseis on lihtsalt selline, et seda ei ole leitud ja ei ole lahendatud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, suur tänu põhjaliku seletuse eest ja nende ohukohtade väljatoomise eest! See eelnõu on tõesti kuldaväärt. 

Aga on ka küsimus. Valitsus räägib sageli majanduskasvust ja riigieelarve korrastamisest, kuid samal ajal suureneb nende inimeste arv, kes vajavad toimetulekutoetust. Kas teie hinnangul on praegune valitsus oma sotsiaalpoliitikaga aidanud vaesust vähendada või on olukord muutunud inimeste jaoks hoopis keerulisemaks?

Suur aitäh! Ma saan anda hinnanguid, mis puudutavad, pigem mulle tundub, et tänane valitsus on rahanduspoliitiliste otsustega tekitanud rikastele parema võimaluse. Räägime jälle sellest neetud maksuküürust või selle kaotamisest, kus ikkagi kes rohkem teenivad, võidavad. Alles oli kohtumine ka Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu esindajatega, kes ütlesid, et nende 1200-eurose palga pealt nende võit on ikka minimaalne, 10 eurot kuus. Samas ei võida töötav pensionär sellest mitte midagi või ei võitnud sellest maksuküürust. Ja need inimesed, kes pensionieas töötavad, maksavad riigile makse, on kindlasti kiitust ja tänu väärt. Nad töötavad lihtsalt osa ka sellepärast, et pensionid on väikesed. Aga see läheb natukene teemast välja.

Sotsiaalpoliitiliselt on mitmed väga õiged otsused langetatud. Tuleb olla selles osas aus ja tunnustada. Kas või seesama üksikvanema lapse toetuse tõus. Aga majanduspoliitilised ja rahanduspoliitilised otsused on minu meelest vaesust suurendanud ja vaesus on alati see ilmajäetus, mis tekitab inimeses pettumuse ja käegalöömise. Ja eriti kurb on see, kui see kandub üle lastele, sellepärast et lapsed tunnetavad väga selgelt, kui vanemad on hädas. Selles osas ma arvan, et ei ole käitutud põhimõtte järgi, et toetame ja aitame nõrgemaid.

See eelnõu kahtlemata aitab ja toetab neid nõrgemaid või kes ajutiselt on sattunud. Mingil määral on sellel ka ennetav mõju, et inimene ei satuks sügavvaesusesse, vaid tal on ennetavalt võimalus, vormistades toimetulekutoetust, oma asju korraldada ja on tagatud miinimumtase. Täna ei ole see 220 eurot miinimumtase. Ja nagu sai ka eelnevalt öeldud, tegelikult juba 2025. aastal oli hinnatud elatusmiinimumiks 361,4 eurot. Nii et vastus on selline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt Helmen! Suurepärane ettepanek, suurepärane! Aga kui sellega on pöördutud Vabariigi Valitsuse poole, siis minu meelest on tegemist kuritegeliku ja rahvavaenuliku valitsusega. Ma arvan, et see suurepärane ettepanek tapetakse juba täna ära eos. Aga hiljuti oli uudis, et uuringu järgi Eesti ülirikaste käes on ülisuur osa tuludest, veidi üle 8% tuludest on selle 1% käes. Gruusia oli veel meie ees. Aga euroopalik mudel see küll ei ole. Ma ei taha öelda, et peaks rikkuse teenimist häbenema, aga see on riigi osa. See praegune kuritegelik režiim, ma arvan, ei kavatsegi muuta. Pangamaksust ei ole ka haisugi. Ja kui rääkida praegu 15 miljonist, siis see on köömes tegelikult, mis peaks nagu kulutama. 

Aitäh! Teie aeg! 

Jah, minu aeg on, aga … 

Teie aeg sai küsimuseks läbi. Aitäh!

Suur aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult kardan ka seda, et täna see otsuse eelnõu tõenäoliselt saab saalist kas 22 või 23 häält ja sellega kukub menetlusest välja, ei leia toetust. Ma jätkuvalt usun ja olen valmis tulema ka sügisel uuesti sarnase eelnõuga, et tilgutades kivile vett tekib sinna auk või vähemalt peale märtsi tekib valitsus, kes mõtleb selle peale, et toetame neid, kellel on hädavajadus suurem. Ma olen selline laadilt ja loomult optimist. Ja kui on võimalik, siis tuleb igal võimalusel rääkida nendest murekohtadest. Vahest midagi võetakse kuulda. Kui see ei tõuse 350-ni, siis igal juhul ehk natukenegi järgmise aasta riigieelarve koostamisel. Aga tegelikult oleks vaja kiiremini, julgemaid otsuseid ja kiiremini, sellepärast et need inimesed peavad elama. Isegi kui toimetulekupiir tõuseb 1. jaanuarist 2027, siis sinnani annab minna. Mina küll ei usu, et meil sügisel lähevad olud kergemaks, pigem vastupidi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Hea pinginaaber! Toimetulekutoetuse nimes on juba ära defineeritud, milleks see on. See on siis minimaalseks toimetulekuks, et siis kõige hädapärasemad vajadused saaksid kaetud. 

Aga minu küsimus puudutab seda, kuidas sina selgitaksid rahandusministri nagu jutu ja tegude lahknevust. Ühtepidi ta on korduvalt siit puldist öelnud, et toimetulek on see, mida tuleks ikkagi kõige raskemal ajal tagada, aga samas tegudega on niimoodi, et kaks aastat ei tule toime ja siis võib-olla enne valimisi heal juhul, kui siiski. Mismoodi ta mõtleb, äkki sa sihukese sotsiaalvaldkonda tundva ja inimesi tundvana selgitaksid, kuidas see mõttekäik areneb seal peas?

Suur aitäh! Ma siiski varasemalt olen nagu aru saanud rahandusministri esinemistest ja jutust, et ta toetab alati kõige nõrgemate toetamist. Tegelikult need on olnud siin sõnad, mida ta siit ka puldist on öelnud, ja kahjuks see ei ole jõudnud sinnani. 

Ma ei tea, kas Sotsiaalministeerium sarnase ettepaneku on esitanud, sest rahandusminister võtab siiski, kogub valdkondade ministrite ettepanekud. See, et praegu see üksikvanema toetus tõuseb 20 eurot, on siis Sotsiaalministeeriumi-poolne ettepanek ja seda arvestatakse, noh, rahandusministri poolt selle lisaettepanekuna lisaeelarve korral ja menetlemisel. 

Mul on nagu raske aru saada sellest, et toimetulekutoetuse … Ma saan aru, kui öeldakse, et tõstame seda toetust või teist või kolmandat laustoetust, olgu see siis ka lapsetoetus, mis on põhjendatud ja oleks vajalik, aga mulle on arusaamatu see, et rohkem sihitatud toetust kui on toimetulekutoetus, ei ole. 

Ma rääkisin Viljandimaa sotsiaaltöötajatega. Teate, nad on selles mõttes väga mures, sest omavalitsused maksavad riigi poolt eraldatud raha siis välja inimestele, vormistavad neid toetusi ja toetusi. Nad on selles mõttes väga mures, et jah suvekuudel saadakse kergemini hakkama, langeb taotlejate arv, sest ei ole küttekulusid, ei ole suured kommunaalkulud. Ja kuna toimetulekutoetuse muutmise korda viidi sisse ka see nõndanimetatud remondikomponent, siis see on väga hea. Sellepärast et ühistud võtavad laenu maja kordategemiseks, et tulevikus võib-olla oleks väiksemad kulud küttele. Seal võetakse häälteenamusega, aga kui seal elab üksik eakas inimene, siis tal on väga keeruline toime tulla. Ja sotsiaaltöötajad tõidki näite, et sügisel ja talveperioodil inimesed tulevad, nende toimetulekupiirist jääb üle inimesel 2 või 3 eurot, ta ei saa seda toetust. Aga kulud on tal suured ja eriti eakate inimeste korral on kulud ka ravimitele suured. See olukord, et toimetulekupiiri tõstmine kergendaks nii lastega perede, nii üksikvanemate, aga ka eakate ja töötuks jäänud inimeste olukorda kas või selleks ajaks ja perioodiks, on see siis talveperiood või see nooremal inimesel olukord, kus ta otsib töökohta, et uuesti teenima hakata ja riigile makse maksma hakata – sellest on mul raske aru saada, et selle toetuse tõusuga on niivõrd ränk ja vaevaline edasiliikumine.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ilmselgelt ka mina toetan seda ettepanekut. Ma arvan, et toimetulekutoetuse, täpsemalt siis toimetulekupiiri tõstmine on nagu miski, mida peaks majanduslikult rasketel aegadel esimeses järjekorras tegelikult tegema, sealhulgas ka nendel perioodidel, kus hinnatõus on olnud märkimisväärselt kiire. Millegipärast on meil kuidagi käinud see vastupidi, et valitsus väga pika vinnaga läbi hammaste lõpuks see 10% suurendas mitme aasta peale olukorras, kus, nagu viitasid õigesti, hinnatõus on olnud märkimisväärselt kiirem. Tegelikult me ei ole isegi suutnud sellega tempos püsida, rääkimata olukorra paranemisest. 

Kõige valusam on vaadata seda, et meil on Eestis üle 12 000 absoluutses vaesuses elava lapse, arvestuslikult umbes 5%, iga 20. laps laias laastus. Kuidas sulle tundub, kas valitsus tegelikult tajub seda, kui tõsine see probleem on, ja kas ta tajub just nimelt seda vastutust nendesamade laste ja nende perede ees, kes elavad absoluutses vaesuses 2026. aastal?

Suur aitäh! See on täpselt see, mida ka eelnõu ettekandmisel, ma tõin näite, et kui tänase toimetulekupiiri, 220 euro korral on iga alaealise lapse korral see summa 264 eurot, siis uue piiri korral oleks see summa alaealisele lapsele 420 eurot. See kindlasti aitab peresid, kus on lapsi, olgu üks, kaks või enam last, aga kui pere vajab toetust, siis see kindlasti kergendab selle lastega pere toimetulekut. Ma olen väga sama meelt, nii nagu küsija, et see on vähim, mida tegelikult valitsus saaks teha, ja see oleks kindel samm sellele, et näidatakse, et hoolitakse neist, kes on kõige raskemas seisus, mitte ei lahendata nende inimeste probleemi, kes teenivad üle 3500 või rohkem.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esiteks, Eesti eelarve seis on tõesti muret tekitav, defitsiit on sügav. Täna Riigikogu rahanduskomisjon kohtus IMF-i delegatsiooniga ja üks IMF-i soovitus oli tegeleda vajaduspõhiste toetustega. See on see koht, kus inimestele kõrge hinnatõusu tingimustes oleks sobiv abi suunata. Paratamatult kõik abi ei vaja, aga nendele, kellel seda vaja on, tuleb abi anda. Kas sul on teada mõnda teist toetust, mis oleks veel vajaduspõhisem ja paremini suunatud just neile, kellel seda abi vaja on, kui meil on toimetulekutoetus?

Suur aitäh! Riiklike toetuste osas sellist vajaduspõhist toetust peale toimetulekutoetuse ei ole. Omavalitsused maksavad tõepoolest hätta sattunud inimestele ühekordseid toetusi ja seal arvestatakse seda, kas inimene tuleb toime. See on ühekordne toetus ja väga konkreetsete tingimuste alusel. Ja kuna me teame, et meil on 78 omavalitsust ja igaüks on kehtestanud oma korra nende toetuste maksmisel, siis see on väga erinev, mida toetatakse ja arvesse võetakse. 

Aga arvestades sellega, et üle riigi maksavad inimesed makse täpselt ühesuuruselt, sõltumata sellest, kas ta elab äärealal või elab ta linnas või elab ta kuskil vallas või elab ta hajaasustuses, on riigi poolt vajaduspõhine toetus toimetulekutoetus. 

Veel on oluline märkida, et teate, täpselt jälle sotsiaaltöötajatega kohtumise korral tõid nad välja selle, et ega Eesti inimene ei taha tulla oma vaesust tunnistama ja seda toetust taotlema, tullakse tegelikult viimases hädas. See ei ole mitte see, et toimetulekupiiri tõstmine tooks sellise kõikide lauspöördumise. Pöörduvad need, kes on hädas ja saavad selle läbi paremini hakkama ja tuge.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sina oled üsna staažikas Riigikogu liige ja poliitik. Ütle palun, mina ei saa aru sellest, et kui vaadata Reformierakonna sõnumeid ja ka Eesti 200 sõnumeid, kes on öelnud just, räägivad vajaduspõhisusest pigem ja personaalsest riigist ja nii edasi, siis kuidagi on niimoodi, et kui on vaja nagu inimesi toetada, siis ei leita seda võimalust, aga kui on näiteks vaja internetikasiinodele leida toetust, siis on kohe nagu naksti kõik tehtud. Kas selline kahepalgelisus on olnud valdavalt ka varem siin või on see mingi uus nähtus?

Suur aitäh! Otseselt see eelnõu ei puuduta. Aga ma olen selles osas küll küsijaga väga nõus, et prioriteedid paneb paika on see siis koalitsioonileping või nii, nagu kokku on lepitud. Kas need prioriteedid meeldivad, ei meeldi? Ilmselt on see võimalus valimistel anda oma tunnustus või mittetunnustus sellele poliitikale. 

Kahtlemata on olnud ju ka varem selliseid, et kõigile ei meeldi ja ei sobi see pakutud variant, mida siis koalitsioon tuleb esitama. Aga toimetulekutoetuse korral on erinevad ministrid sellega tulnud. Ka siis, kui mina minister olin, tulime toimetulekutoetuse piiri tõstmisega. On ju toimunud vahepeal siiski ka lastetoetuste tõus, ma küll ei ütle, et selle valitsuse korral. Selle valitsuse korral oli siiski nagu langus, aga siiski ta oli tõus võrreldes eelnevaga. Nii et need on väga erinevad käitumised. 

Ma olen aastast 2011 olnud Riigikokku valitud, see tähendab neljas koosseis hetkel. Eks iga koosseis on teinud midagi väga head, on jätnud mõned asjad tegemata. Ma selles osas hinnangut ei anna. Aga jätkuvalt: minule kui sotsiaaltööharidust omavale inimesele on täiesti arusaamatu, miks me ei lähe vajaduspõhise toetuse tõusu, toimetulekutoetuse korral toimetulekupiiri tõusuga aitama neid, kes on sattunud hätta ja kes vajaksid väga meie abi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Helmen! Tõesti, kui teed uudised lahti, siis neid, mis kirjeldavad seda olukorda, kuhu Eesti inimesed on sattunud, tuleb uksest ja aknast. Ma just lugesin, et 70% Eesti inimestest ei saa sel suvel enam lubada seda, mida nad said varem. Ehk et see kukkumine on toimunud väga järsult. 

Züleyxa ütles siin, et inimeste toetamine on kõige olulisem. Ma olen täiesti nõus, aga ma küsin ka seda, mis on vähendanud seda toimetulekut ja viinud inimesi vaesusesse. Seetõttu me tahame tõsta sedasama toimetulekupiiri, et nad saaksid hakkama. On ju kõik need uued maksud, automaks, käibemaksu tõus, kõik need tulumaksu tõusud – kõik, kõik, kõik. Kodustelt emadelt võeti raha ära, suurperedelt võeti raha ära. 

Ma lihtsalt küsin põhimõtteliselt, et kui nüüd tulevad uued valimised ja sotsid saavad valitsusse, siis kas nad oleksid nõus, et lisaks sellele, et toimetulekupiiri tõstate, see on vajaduspõhine, et kõigepealt näiteks teeme …

Teie aeg! 

… selle maksusüsteemi korda, taastame kõik: suurperedele raha tagasi, automaks minema, käibemaks maha … 

Aitäh! Küsimus palun! 

… tulumaks maha, kodustele emadele raha tagasi ja kõik need 26 maksu nagu alla.

Suur aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult on ju niimoodi, et tõsta toetusi ja vähendada makse on üpris keeruline riigieelarve mõistes. Aga ma olen küll küsijaga väga nõus, et inimesed on sattunud raskesse olukorda kas või selle tõttu, et väga erinevad erakonnad on esitanud ju siin ettepanekuid näiteks käibemaksuerisusteks, mis kergendaksid toimetulekut, mis oleksid näiteks toiduainetele või esmatarbekaupadele. Teiseks on see, et väikelaste mähkmetele – kõigele sellele, mis aitaks inimestel paremini toime tulla. 

Need suured otsused, mis on langetatud – ma ei saa mööda sellest maksuküürust. Küsimus ei ole mitte nende inimeste puhul, kes alla 3500 euro teenivad. Nende korral oligi see mõistlik, nad said iga kuu juurde teatud summa. Kuigi, nagu ma ütlesin, alampalka teeniv inimene – väikest palka teeniv, sotsiaalvaldkonnas väga paljud inimesed – noh, 10 eurot, abiks ikka, aga vähe.

See osa, mis läks riigieelarvest niivõrd suure summana välja, selle arvelt oleks pidanud mõtlema muid meetmeid, mis kergendavad nende inimeste paremini hakkama saamist, sest toimetulek on julgeolek. Ma arvan küll, et peale valimisi, ükskõik milline erakond asub läbi rääkima valitsuse moodustamist, peab kindlasti väga tõsiselt vaatama kahte asja. Esiteks, eelarve tasakaal ja see, et me ei jäta laenates kõiki kohustusi oma laste kaela. Ja teiseks, et langetatakse need otsused, mis võimaldavad kõige nõrgematel toime tulla. See on täiesti selge, et ilma selleta ei ole võimalik hakkama saada. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi rahanduskomisjonis ehk juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas esitatud ettepanekut 18. mail ja rahanduskomisjonis tutvustas meile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud ettepanekut kolleeg Riina Sikkut. Ta tõi ka välja needsamad argumendid, mida Helmen praegu tutvustas.

Komisjonis mina tõesti imestasin, miks nii hästi sihitatud toetus ei ole kas indekseeritud või automaatseks tehtud vastavalt kulude kasvule. Riina siis ütles, et see on tegelikult tõesti väga hästi sihitatud ja on ka kuulda olnud, et on arutatud indekseerimist või automaatselt korrigeerimist, aga seda ei ole tehtud.

Rahanduskomisjon võttis vastu kaks konsensuslikku otsust: võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus. Helmen Kütt, palun!

Mina olen see küsija. Komisjonis ma nägin seda arutelu ja kõike, aga ma küsin niivõrd, kuna kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest ja oleme pärit ka oma ametitest ja sina oled perearst olnud väga pikka aega. Sina oled ju näinud neid inimesi ja neid lapsi, kes tegelikult on hädas toimetulekuga, pöörduvad arsti juurde, aga võib-olla ravimeid välja osta ei saa. Ma tean, et sa oled komisjonipoolne ettekandja ja räägid seda, mida komisjonis otsustati. See ongi nii. Aga oma isikliku arvamuse vähemalt selles osas, kas sa toetad seda, et seda piiri tõsta tuleb, ja oled valmis ka näiteks riigieelarve läbirääkimistel selle eest seisma, seda ma võin ikka küsida.

Jaa, ma arvan, et seda tuleb tõsta. Ma olen ka varasemalt diskuteerinud, et seda tuleb vaadata kas siis elatusmiinimumiga või millegagi koos, aga mina olen seda meelt, et seda tuleb tõsta.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! See ka ei ole niimoodi komisjoni kohta, aga pigem sihuke hinnang, et kui kaua siis saab mitte toime tulles elada. Mis on need kõige suuremad mõjud, mis võivad tekkida sellest? Mis te arvate?

Aitäh! No ma olen tõesti kõike näinud, oma ametiga võib-olla seoses, aga ka oma väikse kogukonnaga tihedalt suheldes. On inimesi, kes suudavad hakkama saada täiesti mitte millestki, ja on inimesi, kes ei suuda hakkama saada ka väga suurte summadega. Millest see hakkamasaamine sõltub, see ei ole alati, ütleme, sihuke mustvalge teema. Aga on selge, et see 200 eurot on tõesti ajale jalgu jäänud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Antud eelnõu kohta muudatusettepanekuid ... Vabandust! Nüüd tulevad läbirääkimised. Minu viga! Avan läbirääkimised. Volitusega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Tahaks öelda, et nii koalitsioonist kui ka opositsioonist, aga tuleb tunnistada ausalt, et valdavalt on siin sotsiaaldemokraatide liikmeid lausa enamuses praeguses parlamendisaalis. Ma väga loodan, et ülejäänud kolleegid jälgivad meid, nagu öeldakse, televiisori või interneti vahendusel ja mõtlevad kaasa. Sest kui me räägime toimetulekupiiri tõstmisest, siis me räägime ju tegelikult meie kõigi ühisest väljakutsest, kuidas aidata kõige raskemas seisus, kõige nõrgemas seisus olevaid inimesi. Nagu ma viitasin juba enne, et lisaks täiskasvanutele, kelle mure on tõsine, on meil veelgi suurem vastutus, nimelt laste ees. 

Me teame, et Eestis elab üle 12 000 lapse absoluutses vaesuses. See peaks olema tõsine häirekell mis tahes valitsusele, mis tahes erakonnale, mis tahes poliitikule. Ilmselgelt oleme me midagi selle riigi korraldusega valesti teinud. Seda tähendab umbes 5% ehk iga 20. laps. Võite mõelda, et igas viimseski Eestimaa klassis keskmiselt on vähemalt üks laps, kes elab absoluutses vaesuses. Loomulikult, nad on mõnevõrra rohkem koondunud teatud piirkondadesse, aga printsiibis see on tegelikult meeletu suur number riigi kohta, kus elab niigi vähe inimesi, riigi kohta, kus täna aastas sünnib vähem lapsi, kui neid elab absoluutses vaesuses. 

Nii et minu jaoks on väga muret tekitav, et koalitsioon ei ole selle teema tõsidusest aru saanud. Toimetulekupiiri tõstmise tempo on olnud allpool igasugust arvestust. Kui esialgu seda aastaid ei tõstetud üldse, siis tõsteti 10% ehk 20 euro võrra, tehes näo, nagu see oleks arvestatav leevendus olukorras, kus, nagu ettekandja viitas, on samal ajal hinnad tõusnud mitukümmend protsenti. Ehk me anname natukene näpuotsaga tagasi, leevendades seda hinnatõusu, me ei kompenseeri seda täiel määral, me isegi ei püüa seda teha, rääkimata sellest, et me parandaksime tegelikult nende inimeste olukorda. 

Ja see jutt, et raha ei ole, et meil on raske seis – vabandust, see ei päde. Valitsus, kellel on raha sadu miljoneid eurosid kõige jõukamale osale ühiskonnast maksukingituste tegemiseks, nii-öelda maksuküüru kaotamiseks, millest võitsid ka Riigikogu liikmed, võitsid kõrgepalgalised ligi 2000 eurot aastas – selle jaoks leitakse raha. Aga toimetulekupiiri arvestatavaks tõstmiseks seda raha ei leita. See on lihtsalt prioriteetide valikute küsimus. Kogu see jutt, et eelarve on defitsiidis ja raha puudub, ei ole usutav, arvestades valitsuse tervikpoliitikat. 

Nüüd, kui tuldi siia parlamendisaali ka lisaeelarvega, siis meil olid tõesti kõrgendatud ootused, et seda probleemi on mõistetud, tajutud ja astutakse järgmine samm ka toimetulekupiiri tõstmisel. Täpselt nii, nagu 2022. aasta lisaeelarvega tegelikult tehti. See on võimalik, kui on selleks poliitiline tahe ja valmisolek, aga selles lisaeelarves oli, sorry, eesti keeles siis vabandust, igasugust tilulilu ja igasuguseid väikseid pisitehnilisi muudatusi, aga polnud põhimõttelisi lahendusi suurematele sõlmküsimustele meie ees. Ehk toimetulekupiiri tõstmist seal polnud, üksikvanema lapsetoetuse tõus ehk nüüd tuleb, aga tegelikult laiemalt Eesti perede toetuste suurendamist samamoodi seal eelarves ei ole.

Nii et väga piinlik on see, et olukorras, kus Eesti majandus on pikalt vindunud, olukorras, kus valitsus on investeerinud või kulutanud sadu miljoneid kõige jõukama osa ühiskonnast sissetuleku parandamiseks, ei leita vajalikku – suurusjärgus 15 miljonit eurot on meie hinnangul selle meetme maksumus –, seda summat ei leita, et aidata sihitatuna neid, kellel on kõige raskem, kelle toimetuleku olukord on tegelikult aastatega halvenenud, kuna hinnatõus on olnud kiirem kui toimetulekupiiri kasv. 

Tõepoolest, minu jaoks isiklikult kõige valusam on see laste küsimus, kui mõelda, et see on üle 12 000 lapse. See on tegelikult meeletu hulk ja meeletu arv ja nende vaesusest väljaaitamine ei ole valitsuse jaoks mingi möödapääsmatu raskus või keerukus. See on konkreetselt ja väga selgelt tahtmise küsimus, kas seda tahet on ja seda valmisolekut, et see raha suunata, või seda tahet ei ole. Õige pea, kui meil tuleb parlamendis selle otsuse eelnõu kohta hääletus, siis me näeme, kas seda valmisolekut ja tahet on tuua üle 12 000 lapse, arvestatava osa nendest, välja absoluutsest vaesusest või tundubki valitsuskoalitsioonile, et uppuja aitamine on uppuja enda enda asi, ja seda enam, kui uppujaks antud juhul on lapsed. Aitäh!

Aitäh! Teile rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu ennem sai mainitud, antud eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud ja see eelnõu tuleb lõpphääletusele peale saalikutsungit. Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  

Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 875. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Eelnõu jäi otsusena vastu võtmata. Sellega oleme läbinud viienda päevakorrapunkti.  

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde ja selleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2026. aastal" eelnõu (884 OE). Ettekandjaks palun Riigikogu liige Urmas Reinsalu.

Lugupeetud parlamendiliikmed! Isamaa ettepaneku sõnum on selge: positiivse eelarve asemel, mille meile on esitanud valitsus, peaksime, vastupidi, koostama riigi praeguses rahanduslikus olukorras negatiivse lisaeelarve. Me näeme ette valitsemiskulude vähendamisel vähemasti 300 miljoni eurose trajektoori, mis aasta keskel oleks täiesti jõukohane.

Praeguses olukorras on valitsemiskulud kasvanud. 2024. aasta eelarve tegelik täitmine versus 2026. aasta eelarve – valitsemiskulud, nagu valitsus ise seda hindab vastavalt seadusega mittekehtestatud toetuste, majandamiskulude ja personalikuludega, on kasvanud 1,9 miljardit eurot. Ja sellises situatsioonis me näeme ka kiiret riigieelarve defitsiidi kasvu. Vastavalt võrreldes eelmise aasta sügisel kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga on kulud kasvanud juba prognostiliselt kevadise aprillikuus, märtsikuus esitatud Rahandusministeeriumi enda majandusprognoosi järgi tulevikku vaadates järgmise nelja aasta jooksul, suurusjärgus miljard eurot on defitsiiti veel kasvanud.

Ja ei ole ime, et valitsus elab niisuguses eskapistlikus olukorras – pärast meid tulgu või veeuputuse käsitluses – ja jätkab süstemaatiliselt kulude kasvatamist ilma selge arusaamata, mis puudutab jätkusuutliku trajektoori taastamist riigieelarve kulude juhtimise osas. Nii võeti ainuüksi eelmisel nädalal eelnõudega või valitsuskoalitsiooni otsustega täiendavaid kulusid 170 miljonit eurot – näete, kui lihtne see on! – järgmisele neljale eelarveaastale peale. 

Rahvusvaheline Valuutafond kutsus valitsust esile parandama eelarve parandamise trajektoori ja asuma sellele suunale. Valitsus paraku ka selle seisukohaga ei ole päri, mis tähendab seda, et probleemi edasilükkamine ja suuremaks kasvamine ei ole lahendus. See on selge, et see probleem süveneb. Kuid me peame vaatama sellele näkku, et meil praeguses olukorras, kui valitsus lükkab edasi küsimustega tegelemise, ka valitsemiskulude vähendamise ja eelarve jätkusuutlikumaks muutmise ülesande, siis tuleb selle juurde asuda 2027. aasta kevadel. 

Me anname ühiskonnale praegu ootuste mõttes valesid signaale. Valitsus väidab, et esitatud lisaeelarve neil ei olnud sugugi mitte positiivne, vaid negatiivne. See on loomulikult hämamine. Selle eelarve sisu seisnes milles? Seni ette nähtud kulusid lükata edasi tulevikku ning võtta eelarve koormusena veel peale uusi kohustusi. See on tegelikkuses see valik, milles opereeritakse. 

Isamaa ettepanek on, et parlament annaks signaali oma ettepanekuga valitsusele, et nõuda negatiivse lisaeelarve seaduse eelnõu esitamist. Ja ühtlasi oleks see ka distsiplineeriv signaal selle kohta, et valitsus hoiduks niisugusest "pärast meid tulgu või veeuputus" poliitilisest agendast järgmiste valimiste järgse nelja aasta perspektiivis, kui asutakse augustikuus koostama juba uut nelja-aastast riigi eelarvestrateegiat ja ka 2027. aasta eelarvet. Negatiivsest eelarvest ei ole veel pääsu, aga me peame jõudsamini, aega mitte raisates tegutsema. 

Sama sümptomaatiline on valitsuse ignorantsus ka laiemas vaates. Üks asi on konkreetne ettepanek Isamaa Erakonna poolt riigi eelarvepoliitika jätkusuutlikumaks pööramise osas. Loetud nädalad enne oma ametiaja lõppu tegi Eesti Panga president Madis Müller ettepaneku erakondade niisuguseks vaheliseks, üleseks kokkuleppeks kuskil 6–8-aastases eelarveperspektiivis, mis puudutab võlakoormust. Sellele on lõviosa parteisid vähemasti valmidust avaldanud sel teemal arutleda, kuid kahjuks valitseb niisugune vaikus valitsusparteide poolt. Peaminister kõneleb sellest, et tema on hea meelega valmis eelarve defitsiiti võrreldes riigi eelarvestrateegias, või ma ei tea, majandusprognoosis – kumba indikaatoriga ta võttis aluseks – vähendama veel pool protsenti aastas täiendavalt ja tegema seda astmestatult kuni 2031. aastani. See on niisugune tühisõnaline retoorika, mille puhul, mulle tundub, soovitakse lihtsalt sisulist arutelu ja lahendusi vältida. Eelarvepositsiooni parandavaid ettepanekuid me ootame enesestmõistetavalt suurima huviga nii järgmise riigi eelarvestrateegia kui ka eelarve koostamisel.

Nii et neid asjaolusid silmas pidades loodab Isamaa Erakond parlamendi täiskogu toetusele. See on tarvilik selleks, et me väldiksime spiraali mittejõukohases elamises. Esimese kvartali majandustulemused näitasid mida? Valitsussektor, mis moodustab sisemajanduse koguproduktist kusagil viiendiku, kulude maht 12 kuuga kasv, tähendab, SKP osakaal – ja valitsussektori kulud lähevad sisuliselt kõik, mis kulutatakse, lähevad SKP reale, SKP arvestusse – kasvas 4,7%. Meil on väga kiire ja spiraalne kulu kasv ja seda on tarvilik pidurdada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused, aga enne on üks küsimus istungi juhatajale. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on hea meel näha, et Helir-Valdor Seeder staažika isamaalasena on Urmas Reinsalu toetamas. Aga tahtsin küsida, kas te teate, mis ülejäänud Isamaa saadikutega on juhtunud. Kas on tabanud mõni tõbi või teevad nad juba valimiskampaaniat ega pea suure saali tööd tähtsaks või on midagi muud ette tulnud?

No protseduurikast on see väga kaugel, istungi juhatajana ma tõesti ei oska aimata, kus saadikud on. Kuid eeldan, et nad on kabinettides. Ja veel protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Kas te nüüd täpsustate? Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kuna enamikku sotsiaaldemokraate, valdavat enamust ei ole täna praegu siin saalis, siis kas te oskate öelda, kus nad on?

Aga vot tõesti, seda ma ei oska öelda. Seda võite koridorides täpsustada. Aga küsimused ettekandjale. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küll konkreetne küsimus. Ja ma kindlasti toetan seda mõtet, et ei tohi elada nii, et pärast meid tulgu veeuputus, ja laene ei tohi jätta laste kanda. Te tõite selle näite, et 300 miljonit annab kokku avalikust sektorist tõmmata. Ma saan aru, et te ei hääletanud ka eelnõu, mis oli just enne seda, toimetulekupiiri tõstmine, ikka sellesama mõttega, et mitte tekitada juurde kulusid, kuigi see meede on kõige vähem kindlustatud inimestele, oma häält te sinna ei andnud. Aga see ei puuduta minu küsimust. 

Minu küsimus puudutab, kas te ilmestaksite ja natuke kirjeldaksite lahti seda 300 miljonit. Mida see endas sisaldab? Ma ei ole majandusinimene eelarve osas nagu ja selle sisu osas. Järsku te ilmestate? Te olete olnud mitmes ministriametis ja te teate, kust ja mida annab kokku tõmmata.

Aitäh! Ei, ma arvan, et praeguses olukorras kindlasti me peame olema, on igati sümpaatne anda, noh ütleme, hinnatõusu leevendamise signaale, inimeste toimetuleku nii-öelda vähemasti halvenemist vältivaid signaale. Ma arvan, et see on kindlasti vastutustundlik, et sellel teemal pingutada. Kuid samas ma arvan, praeguses olukorras meil peaks olema niisugune kõigi nende ettepanekutega – ja noh, valimiste-eelses ajas küllap neid ettepanekuid kerkib ulatuslikumalt esile –, peab olema ka hoomatavus just nimelt riigi rahandusliku positsiooni ja ka pikaajalises vaates kõigi nende ettepanekute osas. 

Nüüd see, mis puudutab seda, et kust neid 300 miljonit eurot võtta. Siis me oleme lähtunud valitsuse enda või koalitsiooni esitatud koalitsioonilepingu klassifikaatorist, mis näeb ette, et valitsemiskuludena määratletakse majandamiskulud, personalikulud ja seadusega mitteseotud toetused. Valitsus on deklaratiivselt väitnud, et ta on neid juba vähendanud. Aga nagu ma tõin siia näite, tegelikkuses teod ja sõnad, kui võrrelda riigieelarvet ja selle täitmist, ei lähe kokku omavahel. Paraku on need valitsemiskulud hoopis suure tõhusa intensiivsusega kasvanud. Me näeme ka ainuüksi nende kulude mõttes, sadu miljoneid eurosid on jäänud, kokku on eelmisel aastal kasutamata eelarvevahendeid koos välistoetustega olnud 1,75 miljardit eurot, millest siis üks osa on tõstetud kulutamiseks käesolevasse eelarveaastasse.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tõenäoliselt praeguses riigirahanduse olukorras oleks väga raske väita, et ei peaks kokkuhoidu otsima. Selge see, et seda tuleb teha. Eks siin on ka viimastel aastatel pingutatud. Kas piisavalt, ei oska öelda. Rahandus on kehvas seisus. Ise te need numbrid kõik siia ette praegu tõite. 

Te olete oma eelnõus öelnud, et 300 miljonit tuleks leida kokkuhoidu, kärpida valitsemiskulusid. Te olete loetlenud ka, et see kärbe ei tohiks puudutada riigikaitsekulusid, õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasusid. Jälle saab nõustuda, riigikaitsekulusid lihtsalt sellises olukorras ei ole võimalik vähendada, neid me suurendame. Õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasude osas, ma arvan, et vaadates inflatsioonilist keskkonda, me pigem peaksime mõtlema, et järgmine aasta tuleks tõenäoliselt isegi suurendada. Aga te ei ole maininud näiteks ei tervishoidu ega pensione. Mõned erakonnad, ka väljaspool parlamenti, on rääkinud ka nende kärpimisest. Miks te neid ei ole siin nimetanud?

Aitäh! Ega siin ei ole märgitud väga paljusid riigieelarve kulureal sisalduvaid valdkondi. Me määratlesime selle just nimelt valitsemiskuludega. Valitsemiskulude klassifikaatori alla, mis on koalitsiooni poolt kokku lepitud, on tegelikkuses seadusega ette nähtud toetused, mille hulka näiteks ka pensionid jäävad, ei kuulu. Nii et me seda eraldivõetuna … Oleks võinud ette lugeda ka peretoetused või muud toetustüübid, mis on seaduse alusel. Me neid selle 300 miljoni euro puhul eraldi silmas ei pidanud. Nii et kui me vaatame ikkagi valitsemise mahu kasvu, siis see valitsemise maht kasvab, mitte ei kahane. Seda näitavad kõik objektiivsed eelarveindikaatorid. Meie ülesanne on anda vastassuunaline signaal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! No eks sa saad aru, et ka see hea ettepanek läheb prügikasti, aga rahandust tuleks nagu üsna karmi käega siin saneerida, aga peale kevadet. Aga kui vaadata nüüd laiemat pilti riigivõla koha pealt, eks me oleme siin Euroopa mastaabis punane latern. Soomes on vist üle 80, me oleme 24%-ga, Lätis on vist ligi poole kõrgem. Itaalia, Prantsusmaad, Ühendriigid – ikka üle 100. Nii-öelda laristamine ja intressid – see nagu asja juurde käib, eks ju. Mis sa arvad sellest? Praegune Reformierakond paneb ju nii-öelda meinstriimi teed pidi. Võib veel võlga võtta nii, et nagu jagub, eks ju, ja pole häda midagi. Kas sina ja mõned veel mõtlevad, et võiks nagu natuke koomale tõmmata või ei lähe nagu kokku?

Ei, ausalt öelda ei ole meinstriim. Meil on Euroopa kiireimalt kasvav riigivõla koormus. Ja eksperiment, kus ulatuslikku valimislubadust, mida Reformierakonna rahandusminister nimetas laenuküüruks – me rääkisime laenuküürust –, viiakse tõepoolest ellu laenurahaga, mis nelja-aastases arvestuses tähendab riigile tulude vähendamist või õigemini nende katmist püsikuludena 2,5 miljardi euro ulatuses. 

Aga kui me nüüd ekstrapoleerime seda, millest valitsus keeldub tegemast – esmaspäevasel arupärimisel rahandusminister ei soovinud ka mõistetavatel põhjustel sellele vastata –, siis laenukoormuse kasvu 2070. aastaks sellise trajektooriga, nagu praegu Reformierakonna valitsus on võtnud, see mehaanika on muidugi väga umbisikuline ja mehhanitsistlik. 

Aga see tähendab seda, et me kõneleme ikkagi suurusjärgus 180% SKP-st laenukoormusest, mille puhul me kõneleme nominaalsetest dividendimaksetest, kui tänase päeva rahaarvestusega, et saada see perspektiiv hinnata, see on kuskil 5 miljardi euro jagu. Meil hakkavad ikkagi väga tuntava osa riigi kogueelarvest, keskvalitsuse eelarvest moodustama laenumaksed. 

Niisugusesse spiraali sisenemine on tegelikult probleem. Sisuliselt toimub see ju võlakoormuse puhul, mida valitsus ise ette näeb, et nelja aastaga me jõuame, 2031 me jõuame 39%-ni SKP-st, aga see on veel alla hinnatud. 

Me teame kahte asja. Esiteks, kevadine majandusprognoos on eelarvepositsiooni oluliselt halvendanud ja teiseks, ka selles eelarvestrateegias on sadade miljonite eurode ulatuses blufitud kulusid ja tulusid vastavalt, et seda ilustada, et seda halba olukorda veel kuidagi dekoratiivsemaks muuta. 

Näiteks üks näide – vist härra Allas ka küsis täna eelarve kontrolli komisjonis – oli see ETS2 raha. Tavaliselt, kui kirjutatakse CO₂ raha sisse, ütleme, et see ETS1 raha kirjutatakse eelarvestrateegiasse, siis kirjutatakse seda sümmeetriliselt, et kulud kaetakse ka kohustustega. See on eelarveneutraalne. ETS2 raha – 300 miljonit eurot on väga mugav pastapliiatsi liigutus – on sisse kirjutatud ühe poolena, see tähendab tegelikult riigi tuludena, mis eelarvepositsiooni tegelikkusest tuleb välja otsekui parandavas positsioonis. 

Niisugused manöövrid loomulikult, kui need kõrvaldada, ja nüüd kevadise majandusprognoosi ajal Rahandusministeerium õigustatud kriitika peale loobus meil ju mitmest kulureast. Näiteks oli seal planeeritud sotsiaaltoetuste reform, 100 miljonit eurot kokkuhoidu. Mida see tähendab? Kes seda reformib? Oli lihtsalt valimistejärgsesse aega kirjutatud sisse. Kehtivas riigi eelarvestrateegias see veel sisaldub. 

Teine näide oli, eks ole, kinnisvara, 100 miljonit eurot plussi. Mida see tähendab? Mis kinnisvara, mida maha müüakse? Mida tehakse? Niisuguseid tühikirjeid oli seal koondatud märkimisväärses koguses. Aga see on kehtiv riigi eelarvestrateegia, mille alusel on Rahandusministeerium seda defitsiidiolukorda teinud. 

Nii et kokkuvõttes, mis puudutab seda, kas me oleme praegu Peeter Ernitsa küsimuse kohaselt kuidagi Euroopa meinstriim, siis ei, me oleme võlakoormuse kiiruselt Euroopa meinstriimist väljunud. Me oleme pioneer, nii nagu me oleme olnud viimastel aastatel majandusseisaku pioneer. Sellel aastal kukub meile kahtlase väärtusega au olla efektiivse kaudsete maksude koormuse tipus Euroopa Liidus. Ja siis oleme ka võlakoormuse kiiruse kasvult Euroopa pioneer.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab seda praeguse valitsuse tekitatud laenuküüru. Noh seni minu teada ei ole olnud sellist olukorda Eestis, kus kehvas riigieelarvelises olukorras ühe valimislubaduse täitmine, mis maksab eelarve finantsperspektiivis – neli aastat räägime siis eelarve finantsperspektiivi –, maksab üle 2 miljardi euro, et see kaetakse laenuga. Ja mitmed eksperdid on sellele tähelepanu juhtinud ja sellele ohtlikkusele tähelepanu juhtinud. Sellist olukorda ilmselt tulevikus ei õnnestu ainult mingite kärpe-eelarvetega lahendada. Tõenäoliselt on vaja ka maksupoliitilisi tõsiseid otsuseid teha. Mis sa sellest arvad ja kas on võimalik seda olukorda, kui see nüüd reaalselt nii jätkub, ainult kärpe-eelarvetega lahendada?

Ei, kindlasti ei ole. Meil on põhiküsimus on ikkagi, me peame võtma majanduskasvu tegelikuks prioriteediks, mitte nii-öelda lihtsalt verbaalseks soorituseks, millega meie majanduse puhul siin praegu valitsus tegeleb. Vaadake, 2022. aasta SKP, proua Sikkutil on info, 2022. aasta SKP versus prognoositav SKP reaalväärtuses: 2026. aasta SKP on väiksem. Meie kogu sooritus, mida me kujutame ette, mis rajaneb majanduskasvul, on inflatsiooniline, mis tähendab tegelikult seda meie konkurentsivõimet ja tootlikkust suhteliselt halvendab. SKP on madalam aasta lõpuks, see on see prognoos.  

Me oleme Reformierakonna maksutõusude poliitikaga – proua Akkermann teab seda – Rahandusministeeriumi enda prognooside järgi kaotanud 3 miljardit eurot konsolideeritult, 3 miljardit eurot SKP-le. Sellel on suurusjärgus, me võime öelda, 1,3, 1,4 miljardit eurot on ka tegelikult jäänud laekumata maksutulusid. Kehval poliitikal, kehval majanduspoliitikal on hind.  

Mida me ootame? Me ootame kõigepealt seda – on väga õigustatud küsimus härra Seederit parafraseerides –, aga mida siis teha majanduskasvu seadmiseks tegelikuks prioriteediks. Esimene küsimusepüstitus on taastada majandususaldus, investorite majandususaldus. Otseste välisinvesteeringute väljavool – katastroofiline, 2024. aastal 3,5 miljardit eurot Eestist. Unikaalne Läänemere demokraatlike riikide kaares. 

Teiseks, siseturu nõudluse parandamine. See eeldab, tuleb tunnistada, ka sisulist käsitlust inflatsiooni pidurdamisest. 

Kolmandaks, see eeldab meil mida? Kapitalituru reaalselt mõtestamist. Vabandust! Meil on praegu Balti kapitaliturg – ma võtan endale vabaduse hinnata seda nendes kolmes Nasdaqi elemendis seal tervikuna –, on meil praegu väärtpaberi-, ütleme, aktsiaturg 12 miljardit suurusjärgus, eks ole. Võtame võlakirjade turu juurde sinna, noh, kokku, ütleme, 30 miljardit või niimoodi pluss Balti riikide puhul. Siin ma arvan, et kapitaliturutõrke ületamine on väga tõsine ülesandepüstitus, kuidas me saame rohkem kapitali reaalselt majandusse.  

Järgmine küsimus on täpselt samamoodi, kui me vaatame ootustest Euroopa Liidu 28–34 eelarveperspektiivi vahendite kasutamisele – 6,5 miljardit eurot. Hästi, osa nendest on vastavalt nomenklatuursetes riiulites ka eraldatud. Küsimus selle kohta, kuidas selle ressursi suunamine, esiteks, kas vähendab koormust meie riigi püsikuludele, või mis on ennekõike kesksem, toob kaasa võimendusefekti meie SKP kasvuks. 

Ja siin ma ei karda seda, kui ma jälgin ka praegu ettevõtjate, rahvusvaheliste ekspertide, aga ka väiksema mastaabiga riikide edulugusid, et meil on vajalik teatavate nii-öelda skaleeritavate majandussektorite väljavalimine ja nende võimendamine nii teadus- ja arendustegevuse, nii kõrg-, nii-öelda haridusvaldkonna, aga ka loomulikult  ettevõtluse soodustamise meetmetega, mis riigi käsutuses on. See peaks olema riigi ka Euroopa Liidu eelarve stratee …, pikaajalise eelarve üks ülesandepüstitus, kuidas meil on võimalik oma SKP mahtu kasvatada. 

Vabandust, millest me kõneleme? Oli praegu turbaliit, eks ole, oli arutelu eelarve kontrolli komisjonis, mis puudutas siis kliimaseaduse mõjusid. Tuli arutelule ka see, palju kliimaseaduse väljatöötamine maksis. Ametnikud teatasid: 375 000 eurot. Turbaliidu esindajad ütlesid: nalja teete või, meie sektoris see supp ja tants, mis on käinud, on 150 miljonit eurot investeeringuid vähendanud. Ainuüksi ühes, suhteliselt kitsas ressursisektoris. 

Mu küsimus tekkis. Ütleme, et me tahame saada tšekki, et selle segadusega viimase kolme aasta jooksul, kas see on majandususalduse hävitamisega, investeeringute tagasitõrjumisega, maa ja taeva vahele asjade rippuma jätmisega, kas see summa on miljard, üle või alla miljardi euro, tekkis väga suur huvi. Me vajame ka niisugust tüüpi auditit olukorra üle.  

Ja niisuguste eksperimentide sisuliselt kõrvaletõstmine on üks ja oluline osa majandususalduse taastamisest. Väga oluline osa. 

Ja nüüd, loomulikult, kui me räägime majanduse mahu kasvust, siis on väga oluline tajuda seda, et me teeme teatud samme, mis on puhtobjektiivselt meie ees, võrreldes varasema meie ajalooga inimpõlve jooksul, mida me varem ei ole teinud. See on niisugune unikaalne situatsioon ja kuidas sealt tulenevaid võimalusi paremini ära kasutada. 

Näide ja ma võtan jälle  Balti riikide turu puhul näite. Konsolideeritult järgmise nelja aasta jooksul Balti riigid ostavad, noh, impordivad relvasüsteeme ja moona suurusjärgus 20–25 miljardi euro eest. Kuidas selle ressursi pööramine nüüd antud juhul ka Balti majandusruumi, noh, tõstmiseks, majanduskasvuks, see on väga tõsine konkreetne ülesandepüstitus. Leedus on kehtestatud teatud loogikas lokaliseerimiskohustus 30%, tagasipööramiseks oma majandusse. Hästi paika pandud, ka meie kaitsetööstuse liit … Meie niisuguste asjadega ei tegele, meil seda kehtestatud ei ole. Aga mis see tähendab, 30%, vabandust? See tähendab tegelikkuses seda, et me paigutame järgmise nelja aastaga suurusjärgus 5,5 miljardit eurot SKP-st meil, 5,5 miljardit eurot läheb siis ainuüksi impordile, puhtal kujul relvasüsteemidele ja moonale. 30%-line lokaliseerimisloogika, vabandust, tähendab seda, et me kõneleme juba SKP kasvust kusagil 1% selle nelja aasta jooksul, kui me suudaksime seda täies mahus rakendada. Küllap objektiivselt siin on teatud piiranguid ka objektiivse nii-öelda relvade tarnimise defitsiidi situatsioonis.  

Ja teiseks, ma tulen ikkagi selle juurde tagasi – ma mõistan, oli ju ridade vahele ka küsijal see peidetud –, on Balti kapitaliturg. Küsimus sellest, et meil, ma arvan, ei peaks pelgama seda, et eesmärgina siin on majanduse ja ka koondatud kapitali mahtu kasvatada – hakkame võtma järjest peale. 

Esiteks, palju on laenumaht, mida võtavad kolm Balti riiki suurusjärgus järgmise nelja aasta jooksul? Me räägime suurusjärgust 40 miljardit eurot. Eraldi ülesandepüstitus, vabandust, suunake seda raha võlakirjadega Balti ruumi! Väga õige küsimus tekib. Aga kuhu seda raha paigutada Balti ruumis? Küsimus, Balti riikide vahel selles loogikas kokku leppida ikkagi kaks-kolm tranšeed, ütleme siis, eraldi emissioone ka avalike ettevõtete, käitiste puhul, kui me suudame seda Balti ruumis edasi liikuda. Kolmandaks, otsekohe me vajame ikkagi ka suuremate ettevõtete puhul, ja see peaks olema niisugune riigi positiivne aktiivne kahekõne, vabandust, ütleme, ikkagi börsile tulemine. Hästi, soovitakse minna ka rahvusvahelistele börsidele, see on arusaadav ettevõtetel, aga tingimus selles loogikas: paralleellistimine Balti turul. Kas see on siis patt? Sellega kaasneb oma loogika, aga me peame seda kapitaliturgu käivitama.  

Ja siin ma ei kahtle, ma ei kõhkle seda ka ütlemast, ma saan aru, see on tundlik teema, seda püstitada nii välja, aga ma panen selle küsimuse lauale: Balti indeksfond. Ei ole meil Balti indeksfondi. Tähendab, nende elementidega koos me peaksime olema turu mastaapi suurendades, ka, ütleme, noteeritud kirjete puhul seda mitmekesisust suurendades, peaksime jõudma ka Balti indeksfondile. Me oleme praegu piiri…, kapitaliturg oleme, kui noteeritakse, on piiriturg, nii-öelda frontier, ja me peaksime muutuma nii-öelda tõusvaks turuloogikaks. Selle mõnekümne miljardi eurone maht peaks ambitsioon olema ikkagi reaalselt vähemasti kahekordistada, on meie ettepanek.  

Praegu, kui ma teen lahti Leedu valitsuse kodulehe, on seal kirjas Leedu kapitalituru strateegia 40 leheküljel. Ma avan Läti valitsuse kodulehe, ma leian sealt Läti valitsuse kapitalituru strateegia. Ma avan Eesti valitsuse puhul, ma leian sealt 2021. aastast Ernst & Youngi slaidid, mis ei puuduta valitsuse poliitilist käsitlust. Nii et meil indeksfondi loomisse, ma arvan, tõmmata kaasa Eesti ettevõtted, olla valmis ka Euroopa Investeerimispangaga koostööd tegema ja luua see toode, tegutseda selles vaimus. Jah, ma saan aru, kõneletakse üleeuroopalisest, praegu ka nii-öelda kogu Euroopa börsimahu konsolideerimisest. Võib-olla me seal kõneleme, suurusjärk seal, eks ole, 20 triljonit, 25 triljonit, ütleme, mis see kogumaht on.

Ma korraks segan. Meil on negatiivne lisaeelarve on pealkiri.

Jah, aga härra Seeder küsis …

Kust raha juurde saaks. Selge. Aitäh!

… lisaks kärbetele, ja ma ütlesin, et majanduskasv, on õigustatud küsimus. Ma kirjeldasin nii-öelda paletti erinevatest meetmetest, kuidas on võimalik stimuleerida majanduskasvu. Majanduskasv tuleb läbi tootmise, tuleb ka meie ressursipõhisel tootmisel võtta maha ülemäärased piirangud, mitte tekitada usalduse kahjustamist. Majanduskasv tuleb tegelikult läbi ekspordipotentsiaali, majanduskasv tuleb läbi sisenõudluse, majanduskasv tuleb läbi selle, et meil on majanduses intensiivsemalt kapitaliringlus. Need on need elemendid, mida me peame ühiselt pingutama. 

Sest vaadake, milles on olukord, asetame asjad ikkagi pea pealt jalgadele. Meil on praegu, järgmise nelja aastaga valitsus näeb ette seda, et riigieelarve defitsiit on 4% ja peale 4% ja majanduskasvu prognoosib valitsus ise pealt 2%. Ehk tegelikult valitsus ise ei usu majanduskasvu. Ta, vastupidi, lähtub sellest, et ta ei ole võimeline isegi mitte siis stimuleerivalt selle multiplikaatoriga, mis läheb, raha läheb siis, laenuraha läheb majandusse, ei ole võimeline tekitama sellega võrreldavat üks ühele arvestusega reaalmajanduskasvu numbrit. 

Ja ega laenuraha eest tehakse meil väga unikaalseid eksperimente, härra Seeder. Idee selle kohta, et alandada kaughasartmängumaksu ja tekitada kahju riigile nelja aasta peale 36 miljonit eurot. Kust see raha võetakse? See on laenuraha. Eesti Vabariigis me veame läbi kaughasartmängu litsentsi omanike sissetulekute kasvu ja võrreldes sellega riigieelarve tulude kahanemist ja katame seda laenurahast. See on siis niisugune jätkusuutlikkusvalik. Neid näiteid on palju.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Aitäh, austatud ettekandja! Minu küsimus on, kas te ikka esindate tervet erakonda siin Riigikogu saalis. Mul on tugev kahtlus selles. Ma usun, et te olete kursis, et Tartus on Isamaa koalitsioonis. Tegelikult, mis puudutab eelarvepoliitikat, siis teie sõnad ja tegelikud teod, näiteks kas või Tartus, ei lähe kuidagi kokku. Te olete Tartu koalitsioonis olles olnud eestvedaja ühistranspordihinna tõusus, samuti kaotanud ära ravikindlustuseta elanike arstiabi arvete hüvitamise. 

Aga üks asi, mis teil mitte kuidagi ei õnnestunud – vaatamata sellele, et soov oli suur –, oli katse kaotada alla 18-aastaste EMO visiiditasu hüvitamine. Tartus on meil volikogus arutusel olnud, kas või ühistransporditeema viimasel istungil, ja jäi mulje, et ühistranspordi piletihinnad tõusevad veel ja veel, et dotatsiooni vähendada.

Teie aeg!

Teie eelarvepoliitika tähendab seda, et inimeste arvelt.

Jaa, need on tõsised küsimused erinevates omavalitsustes, kuidas püütakse probleeme lahendada. Ma arvan, et siin on oluline silmas pidada ja kontrollida kulumahte, tegutseda selles vaimus, et tajuda ka mõju hinnatõusule, ostujõule. Loomulikult, seda indikaatorit, ma arvan, peab kõigis omavalitsustes jälgima, see on minu soovitus. Suuremate mõju on suurema mastaabiga, väiksemates omavalitsustes muidugi väiksema mastaabiga. Ja kolmandaks on oluline silmas pidada niisugust kategooriat, et soodustada ka omavalitsuste tasemel – nii palju, kui selles piiratud tööriistakastis on – tegevusi, mis on orienteeritud majanduskasvule.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, Isamaa ei peagi rääkima ainult teoreetiliselt. See, milline on eelarvepoliitiline lähenemine, seda me näeme, näeme ka kõige suuremas Eesti omavalitsuses ehk Tallinnas. Nii eelarve kui lisaeelarve puhul vähendatakse investeeringuid, suurendatakse tegevuskulusid, suunatakse raha mingitele Lüüradele, organisatsioonidele, kellega Eerik-Niiles Kross ja meie kolleegid siin Vene mõjutustegevuse uurimiskomisjonis tegelevad. Kas kogu see jutt vajadusest tegevuskulusid kokku hoida ja majandust elavdada tegelikult tähendab seda, et Isamaa suunab raha taekwondo-klubidele ja Lüüradele ka riigieelarvest, kui selline võimalus peaks avanema? Ja kuidas see siis elavdab Baltikumi kapitaliturgu, tõstab tootlikkust, suurendab usaldust investorite vastu või kuidagi annab panuse majanduskasvu? Nii nagu Heljo, mina küsin ka, miks need sõnad ja teod kokku ei lähe.

Aitäh! Küsimus, mis puudutab meil üle jõu elamist, ma arvan, jah, see tegelikult käib kindlasti ka omavalitsuste kohta, kui me vaatame seda megalomaaniariski mingites projektides, kus selgelt jõukohaseid ülesandeid ei võeta ja jäetakse täiesti tähelepanuta paraku ka demograafiline trend, millega tuleb ka arvestada. See eeldab loomulikult ka valusate ja raskete otsuste tegemist, mis tekitavad poliitilist poleemikat. Ma pean siin silmas ka seda, et jah, tuli joon peale tõmmata näiteks sellelesamale Lasnamäele ehitatavale – miljard eurot! – haiglaprojektile. Miljard eurot! See ei ole jõukohane. Siin oid ka arusaadavalt vastandlikud positsioonid ka valitsuse positsioonide osas, kes ei olnud võimeline oma seisukohta kujundama kaasrahastuses Euroopa Liidu vahenditest. Nendes küsimustes samamoodi tõmmati joon peale projekteerimisvahenditele, eks ole. Osa vahendeid on kulutatud, aga olukorras, kus täiendava kulu tekitamine ei ole ka maksumaksjatele, olgu kohaliku omavalitsuse maksumaksjatele, mõistlik, neid otsuseid tuleb langetada. 

Nii et ma olen kaugel sellest, et öelda, et ka omavalitsuse tasemel seda ei tuleks teha. Minu meelest on Tallinna linna tasemel … Tallinna linna eelarvepositsioon on märkimisväärselt paremas positsioonis, kui on võlakoormuse kasv, kui me vaatame praegu riigi positsiooni. Nii et kui küsimus oli selles, kas Tallinn kohaliku omavalitsusena peaks ka panustama ja pingutama jõudsasti selle nimel, et elavdada majandust kohaliku omavalitsuse käsutuses olevate tööriistadega, siis mu vastus on jaatav.

Ma vaatangi, et need asjad on hakanud kännu tagant liikuma. Tead, Riina, millele ma vihjan, eks ole? Tallinna linna üldplaneeringu kehtestamine, eraldi kesklinna planeeringu menetlus. Need on vajalikud asjad, ettevõtjatele ja majanduse arengule tuleb anda roheline tuli. Ärme unustame ära seda, et Tallinna, pealinna regiooni osakaal SKP-st on ikkagi üle poole. Me peame seda silmas pidama.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Nüüd see vastuste voor läks küll juba täielikuks komöödiaks, et mitte öelda paroodiaks. Sa viitad Tallinna linna tegevusele, uue linnavõimu tegevusele ja tood positiivse näitena selle, et jäetakse ära suur investeering ehk Tallinna Haigla rajamine, mida on tegelikult aastakümneid räägitud, aastaid ette valmistatud, ja kirjutatakse projekteerimiskulu lihtsalt korstnasse argumendiga, et äkki tulevane valitsus või õigemini öeldakse, et praegune valitsus seda ei toeta arvestusega, nagu tänane valitsus kestaks igavesti. See on ju lihtsalt naeruväärne, otsitud ettekääne. 

Jäetakse ära Liivalaia tänava projekt, loobutakse Euroopa Liidu rahadest ja paralleelselt siis pudistatakse tõesti toetusi kuskile ratsabaasidele ja mingitele MTÜ-dele. Kogu austuses, kas see on nüüd majanduse käivitamine või? Kas see nüüd on see majanduse käivitamine, millest sa väga pikalt rääkisid, majanduskasvu edendatakse jõuliselt? See on ju täielik paroodia, mis Tallinna linnas toimub. Kuidas on võimalik sellist demagoogilist juttu Riigikogu puldist rääkida? Kas see, mida pealinn praegu teeb, on kuidagimoodi majanduskasvu hoogustamine, kui tegelikult suurtest projektidest loobutakse ja selle asemel luuakse poliitilisi ametikohti ja pudistatakse raha mingisugusele MTÜdele. 

Eks kohaliku omavalitsuse juhtimisel tuleb aru anda ka linna tasemel opositsioonile, mis on kriitiline, nõudlik ja peabki oma tööd tegema. Ja siis see koalitsioon jälle muutub ja umbes samade küsimustega, mida on kritiseerinud eelmine opositsioon, asutakse neid rolle muutma. Seda me oleme viimase 36 kuu jooksul, ka nende positsioonide muutumist pöördukseliselt näinud peaaegu kõigis mõeldavates kombinatsioonides, mida inimtegevus või poliitiline omavahel kombineeriv süsteem annab luua.  

Ma arvan, et Tallinna Haigla puhul, tuleb tunnistada, olid eelarve mahud muidugi sellised. Kui me vaatame selle ehitamist linna enda eelarve vahenditest laenuga, siis see oleks tähendanud ju sisuliselt linna laenukoormuse kasvu juba riigi üldise kohaliku omavalitsuse võlakoormuse maksimummäära lähedale. See selles mõttes tundub esmapilgul paeluv idee, et me võtame palju laenu ja ühe projektiga lihtsalt kogu suutlikkuse investeerida sellega ammendame ühe omavalitsuse puhul. Aga see ei ole vastutustundlik ja see ei ole jõukohane. Ma saan aru, et sellest loogikast lähtudes ka need otsused langetati. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja ja hea komisjonikaaslane! Ma olen ka väga päri, et sihukesed kuldset imevett tootvad kööginurgad ja ka kahtlaselt kallid peod tuleb kohe kärpida ja sealt midagi annab kokku hoida. 

Samas olen kuulnud, et külmal talvel aasta alguses näiteks superministeeriumis kästi inimestel rohkem riideid ja kasukad kaasa võtta, et saaks päeva tööl ära olla, kuna tõmmati temperatuur alla. Ehk siis sealt väga palju kokku ei hoia, see 300 miljonit tuleb ikkagi hoida kokku ametnike palkadelt. Minu arvutuste kohaselt üks kolmandik ministeeriumide ja ametite töötajaid tuleb kohe koondada. Kui isegi näiteks Keskerakond sellele vastu on, siis kui palju te peale märtsi 2017 olete selleks valmis ja kui palju ametnikke läheb koondamisele?

Tuleb teha raskeid otsuseid, Anti. Ega meil siin selle eest pääsu ei ole. Ma arvan, et vulgaarne oleks siin protsentidega niimoodi mängida. Aga ma tean, et see on väga tundlik ideoloogiline teema. Ma olen seda paraku pidanud [ütlema] ja ma pean seda kordama, et Kliimaministeerium tuleb kinni panna. Ma saan aru, et siin me ei räägi mitte ühest protsendist, vaid ma vaatan seda kahju ja seda ideoloogilist käsitlust. 

Me teame ennekõike … Noh, võtame energiapoliitika. No kuulge, need asjad ei ole meile lihtsalt jõukohased, need töötavad tegelikult, kui me saamegi majanduskasvule, ühiskonna huvidele vastu. Ma ei tea, mis temperatuuri seal Kliimaministeeriumis või ühishoones alandati. Võimalik, et see oli ka rohepöörde huvides, et energiasäästu kokku hoida, et alandada kütet. 

Aga võtame ühe näite, seesama kuulus jäätmereform, mis ette valmistati. See puudutab ka kohalikke omavalitsusi, Riina, eks ole. Meil on jäätmereform. 1. juulist on hinnatõusud, küsimus on, kui palju on siin kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Ülipiiratult. Mis on tulemused? Meile öeldi, kõneleti, hämati mingisugusest 50 sendist. 50 sendine hinnatõus, mäletate, öeldi. Mis te nalja teete, valitsuse esindajad ütlesid. Kellelegi mingid hinnad ei tõuse! Mis te nalja teete? Mis te nalja teete? Valitsuse esindajad ütlesid, et kellelegi mingid hinnad ei tõuse. Mis te nalja teete? 50 senti. Noh, tõesti, no mis me nalja teeme, 50 senti, eks ole. Nüüd ma vaatan kooskõlastusi. Omavalitsused on sundseisus siin, eks ole, kui tuleb see nii-öelda loogika. On vallandatud täielik spiraal hinnatõusudeks. Ja ma kardan, et isegi see pooleprotsendiline inflatsioon, mida öeldi, võib kaasa tuua üleriigiline täiendav inflatsioon, võib osutuda väikeseks. Näete, niisuguse ühe asjaga nende initsiatiividena. 

Mis oleks arukam olnud? Arukam oleks olnud nendest niisugust tüüpi hinnatõuse esile kutsunud eksperimentidest praeguses olukorras, objektiivselt keerukas olukorras, loobuda. Nii et tuleb tõepoolest teha neid otsuseid. Edasilükkamine nende otsuste puhul tähendab, et need paraku üksnes süvendavad probleeme, nad ei lahene. Ettekujutus, et nad iseenesest lahenevad ära, et me ignoreerime seda. Ei, see paraku nii ei juhtu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Urmas! Üle jõu elamine tuleb ära lõpetada. Ma olen täiesti nõus. See üle jõu elamine toimub meil ju tegelikult väga mitmetes valdkondades. Aga samas just nendes valdkondades, kus see üle jõu elamine meil toimub, seda raha üldse ei loeta. Ma räägin siin näiteks energeetikasektori ideoloogilisest ümberkujundamisest juhitamatu energeetika suunas, tuulikud ja päikesepargid, kuhu läheb riigi investeeringuid kokku miljardeid, või siis Rail Balticust, kuhu riigi investeeringud ja ka tööjõukulud on meeletud.

Ma siis küsin, kas Isamaa toetab seda seisukohta, et vaat seal oleks tegelikult kõige suurem võimalus neid valitsemiskulusid kokku hoida, eriti peale 2027. aasta valimisi. Ja sa siin hõikasid välja, et Kliimaministeeriumi kinnipanek tuleb ära teha. Põhimõtteliselt see tähendab ju Euroopa Liidust ikkagi väljaastumist, sest just sealt ongi see kõik tulnud. Kui me seda teed läheme, siis sa pead ka sellele alla kirjutama. 

Teie aeg! 

Oled sa sellega nõus või kuidas?

Ei, ma arvan, et vastupidi, me peame Euroopas seisma oma majanduse ja oma rahvusliku konkurentsivõime huvide eest. Sellega seoses me seisame ka Euroopa konkurentsivõime huvide eest. Ma arvan, et kui me vaatame praegu seda valitsuse loogikat, mis on Euroopa energiadebatis ja kliimadebatis võetud, siis see on külgkorvis sõitmine. Ei olda võimelised isegi Eesti positsioone sisuliselt välja artikuleerima. See on probleem. 

Euroopa kliimapoliitika selline seatud ambitsioon ei ole majanduse vaates jätkusuutlik. Nii Euroopa kontinendi huvides ja ka eraldivõetuna kahjustab see kindlasti oluliselt meie majanduspotentsiaali. See tähendab, et ühe esimese ülesandena tuleb nimetada ka niisugune eriesindaja Euroopa tasemel, kes tegelikult hakkab Eesti huvide eest nendes küsimustes tõhusalt seisma, eks ole. Me peame kõigepealt kujundama poliitikapositsiooni poliitilisel tasemel ja siis peame professionaalselt diplomaatia tasemel andma selgelt ühe ülesande meie välisteenistusele, et sellega tulemusrikkalt tegeleda. 

Nüüd, mis puudutab niisuguseid ülemääraseid subsideerimisprojekte energiavaldkonnas, siis see ei ole otseselt valitsemiskulu, aga kahtlemata on see nende dotatsiooniskeemidega sisse ehitatud ühiskonna kulu ehk tarbijakulu, ükskõik mis tüüpi dotatsiooniskeeme siin on prognoositud kasutada. 

Meie viimane näide on Eleringi initsiatiiv, et 900 megavatt-tunni puhul ehitada gaasielektrijaamu aastaks 2030. Me võime rääkida selle projekti maksumusest, me kõneleme suurusjärgus 1,5 miljardit eurot. See omakorda tõstab selle nn eraldi tasu kogu ühiskonnale täiendavalt üle 100 miljoni euro, see on täiendav koormus. 

Minu palve on küll Eleringile olnud, et loobuda niisugust tüüpi initsiatiividest enne valimisi. Me peame koostama tegeliku energiavaldkonna tegevuskava ja sealt on lähtekohaks võimalik langetada ka energiapoliitilisi otsuseid, mitte teha vastupidi enne otsuseid ja siis kava, kuidas me oleme võimelised tagama varustuskindluse, aga ka konkurentsivõimelise hinnataseme. 

Mis puudutab neid suuri investeeringuid – siin oli näide Tallinna Haiglast –, siis tegelikkuses tuleb need asetada jõukohasuse perspektiivi, millisel moel on mingit projekti võimalik rakendada. See eeldab kindlasti väga-väga-väga vastutustundlikku vaadet juba võetud kulutustele, aga ka meetodile, kuidas kulutusi või kohustusi nii planeerida, et need oleksid ka järgmise nelja-aastase eelarve perspektiivi vaates ühiskonna jaoks jõukohased.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin on valitsuse liikmed pööranud tähelepanu, et lugupeetud Riigikogu liikmed võiksid rohkem kasutada AI-d. No siis ma otsustasin enne, kui ma küsin, mis AI vastab minu küsimusele, mida ma soovin ka teilt küsida, ja loen kohe ette ta vastuse. Kui vaadata küsimust eelarvepoliitilise vastutustunde seisukohalt, siis on keeruline väita, et maksuküüru kaotamine oli täielikult vastutustundlik olukorras, kus riigivõlg kasvab, samaaegselt otsitakse lisatulu maksutõusudega. Ehk ka valitsuse ettepanek või etteheide meile, et me võiksime rohkem kasutada AI-d, mida ma ka praegu tegin … Nüüd, kui küsida ministri käest, kui vastutustundlik oli selle maksuküüru kaotamine, siis tema väidab, et see oli vastutustundlik, ja samas AI väidab, et ei olnud. Aga mis teie arvamus on, kui me arutame siin negatiivset eelarvet? Mis puudutab seda maksuküüru, kas see oli ikkagi õige tegu?

See oli süüdimatus. Aga me oleme jõudnud süüdimatuse faasi. Ma tean, see kõlab julmalt, härra Timpson, eks ole, niimoodi öelda, aga paraku see on objektiivne diagnoos. Meil ei ole võimalik jälle niisugustes pooltoonides, hämas edasi liikuda. Selline olukord, kus me … 

Asetame asjad perspektiivi. Proua Akkermann mäletab. Meil lükati maksuküür edasi 2024, lükati edasi 2025 viitega, et riigi rahanduslik positsioon on selline, et seda ei ole võimalik teha, nii nagu vähemalt valitsuse esindajad kinnitasid. Ja siis, kui riigieelarve prognoositud defitsiit on kaks korda suurem, siis niisuguses kummalises Alice-Imedemaal-loogikas otsustati see jõustada, ja seda tehakse puhtalt laenurahaga. Puhtalt laenurahaga! Väga kallis eksperiment ühiskonna mõttes. 

See tähendab seda, et kõik need majandusseisaku all läbi viidud – automaksu kehtestamine, registreerimistasu kehtestamine, käibemaksu tõusud, mitmekordsed tulumaksu tõusud, laste tulumaksuvabastuse kaotamine, aktsiiside tõusud, kodualuse maa maksu üleriigilise vabastuse kaotamine –, kõik need, müriaad maksutõuse, mis on tehtud ja mis on ühiskonnas majandusseisakut esile kutsunud ja mis on näinud ka majanduskasvu potentsiaali ja halvendanud inimeste ostujõudu, madaldanud, seda kõike tehti selle Reformierakonna maksu- slash laenuküüru nimel.

Kas see väärib seda pingutust, see vääris seda pingutust? Reformierakond ei häbene seda öelda – noh, peaminister, ma saan aru, oma kaaslastele kõneleb –, seda oli vajalik selleks, et tõsta Reformierakonna toetust. Maksupoliitiline … ei ole tähtis, ütleme, niivõrd, see oli sekundaarse iseloomuga, fiskaalpoliitiline. Rahvusvahelise Valuutafondi seisukohad – need nendeks, mis puudutavad riigi rahanduse väljavaateid. Aga see oli …

Kui nüüd võtta efektiivsus, härra Laats, küsige tehisaju käest. Kui me võtame selle indikaatori efektiivsusest, et kogu see 2,5 miljardit oli mõeldud Reformierakonna poliitika legitimiseerimiseks, siis kas see õnnestus? Kas ühiskond, mis teeb sellise eksperimentaallaboris investeeringu, 2,5 miljardit eurot, et Reformierakond saaks jääda võimule nii-öelda Reformierakonna juhtide ettekujutuses – 2,5 miljardit eurot ei ole just väike summa –, küsimus on selles, kas see on osutunud efektiivseks. Aga mulle tundub, et ei ole osutunud efektiivseks. 

Me oleme praegu selles olukorras, kus me peame opereerima tegelikkuse pinnalt nende otsustega. Ma ootan valitsuselt esiteks ülestunnistust oma poliitika läbikukkumise kohta. See on keeruline, aga me peame lõpetama elama vales ükskord. See on esimene nõue, elementaarne poliitiline hügieeninõue, selleks et me saaksime hakata asju uuele trajektoorile, tõusu ja kasvu trajektoorile viima. See tähendab ka seda, et me oleksime võimelised taastama investorite, ettevõtjate, majandusagentide, -osaliste usaldust, mis on kannatada saanud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Jah, ma olen väga nõus kõikide nende sõnadega, et valitsus tüürib meid katastroofi kursil ja põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus. Aga lõpetuseks – ma vist olen viimane küsija, aga kunagi ei tea – äkki sa maalid meile pildi sellest, et kui tõepoolest Reformierakonna valitsust ja seda tänast majanduspoliitikat ja suunda ei peatata, mis ootab Eestit ja meie rahvast.

Väga tõsine küsimus. Mis ootab Eestit ees olukorras, kus Reformierakonnal õnnestub ühiskonnale suruda niisugune karakurtlik mälutus peale ja õnnestuks tal uuesti osutuda võimul olevaks 2027. aasta perspektiivis? Muide, mitmeid asju on nad ju tegelikult, nagu me teame, aralt peitnud. Nad ju kardavad ühiskonna kohtu otsust ja neid kavatsusi, mis on praegu tegelikult neil, nad panevad ridade alla. 

Ma arvan, et esimene ülesanne on väga selge: kapist võetakse pärast valimisi välja otsekohe kliimaseaduse esimesed versioonid. Tegelikult kiireneb tempo rohepöörde osas. Teiseks, ma tuletan meelde – ma võtan nüüd suvalisi konkreetseid näiteid, aga me jõuame ka üldistava raamistiku juurde – meretuuleparkide projekti. Eksivad need, kes räägivad, et see on kuhugi prügikasti visatud ja nõnda. Valitsuse tööplaanis on selgelt ju sees meretuuleparkide projekti garantiimeede. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus peab välja töötama ja asuma seda juba rakendama selle aasta neljandast kvartalist. Kas jõuab enne valimisi või ei jõua enne valimisi, aga vähemasti seda tüüpi energeetikakurss rohepöörde dünaamikas võetakse ette. See tähendab ebastabiilset ja kallist elektri hinda. 

Kolmandaks, mis on Eesti sajandi probleemi perspektiivis kõige traagilisem, on demograafiline kriis. Me oleme praegu olukorras, kus sama poliitika jätkumine tähendab ka selle probleemi võimendumist paraku, tuleb nentida. Valitsus ei ole ju mitte üksnes ignoreerinud probleemi, vaid ta on, vastupidi, selle räpaka perede kindlustundega ümberkäimisega seda ju süvendanud. Me võime praegu suurusjärgus prognoosida, et selle aasta sündide arvuks, kui me võtame ette nelja kuu arvestuse, paraku kõigis kuudes on sünnid olnud madalamad, kui nad olid 2025. aasta neljal võrdluskuul. Eeldatav sündide arv jääb ka sellel aastal alla 9000. 

See tähendab, et niisugune pingutus ei ole poliitika eesmärk. Poliitika eesmärk ei ole seda Reformierakonnale. Nad, vastupidi, suhtuvad ju demograafilise kriisi lahendamisse kui ühiskondlikult lausa põlgust väärivasse käsitlusesse. Järelikult demograafiline probleem süveneb. Seda ühegi riigi positiivse programmilise meetmega, et pere loomise julgust ja optimism taastada, ei tasakaalustada. 

Järgmine küsimus puudutab ka makse ja majandususaldust. Ma arvan, et majanduses Reformierakond ise planeerib seda, jätkab eelarve kiire võlgu elamine ja majanduse sisuline seisak. Mis siin räägitakse, et 2,5% on praegu meil majanduskasvu loogika? Asetame ikka asjad, kordame üle need faktid. Ligi pool praegusest majanduskasvu numbrist on SKP arvestuse niisugune eripära, aga see rajaneb millel: rajaneb neto toote hinna maksudel ja teine osa on tegelikult laenurahast valitsemiskulud. See on tegelikkuses see reaalsus. 

Kui me võtame ettevõtluse ja majanduse Eestis, mitte finantssektori puhul, siis selle majanduskasvu indikaatornumber kasvuks oli 0,7%. Kuulge, kogu selle soorituse pealt, mis on laenurahaga püütud majandust elavdada, ettevõtlust ja majandust on suudetud käivitada 0,7%. Kogu majanduse mahu mõttes – arvestades seda, et sellel osakonnal on umbes kaks kolmandikku majanduse mahust – on see alla 0,5%. Seisakutempo jätkub, sest ühiskonnas ei ole usaldust ja soovi seda taastada.

Loomulikult, nende probleemide puhul peame mõtlema ka sellele, mis on meie võimalus ühiskonnas. Meil tekib raskuspunkt: tuleb valimissaginat, pinget, energiat koondub. Mis on see raskuspunkt ühiskonnale, mida meil on võimalik kasutada uue loova energia tekitamiseks 2027. aasta valimistel? Ma arvan, et meie ambitsioon ei peaks olema mitte midagi vähemat, kui anda ühiskonnale tegelikkuses tagasi tulevik, eneseusk positiivseks, ehedaks pingutuseks, mis päädib tulemusega. 

See eeldab meil, ma arvan, poliitikavalikute mõttes esiteks orienteeritust tegelikule majanduskasvule, teiseks ühiskonnas kindlustunde tagasisaamist ja kolmandaks – see on äärmiselt oluline, kui me kõneleme inimeste toimetulekust – ikkagi reaalse signaali andmist ka nendele, kellel on kõige raskem praegu ostujõudu taastada. Ma pean silmas suhteliselt väiksema sissetulekuga inimesi, kes ei tee midagi valesti, nad elavad palgapäevast või pensionipäevast pensionipäevani. Me kõneleme siin eakatest, me kõneleme siin lastega peredest, me kõneleme siin ka peredest, kes on maapiirkondade elanikud, kus suhteline keskmine palgatase on madalam. See eeldab niisugust suurt ja ühist pingutust.

Kui küsida, kas selleks on võimeline Reformierakonna poliitiline agenda – ma arvan, et ei ole võimeline. Sellel ei ole ühiskonna jaoks veenvust. Küsimus ei ole programmides, loosungites ega niisuguses poliitilises publitsistikas. Ma nimetaks seda nõnda. Küsimus on selles, et me hakkame peale esimese lähteülesandena, et saaks tekkida tulevikuusk, enesekindlus ühiskonnal. On vajalik taastada usaldus vältimatu eeltingimusena asjade pööramiseks paremuse poole ja tõusule viimiseks.

Aga need, andke mulle andeks, kes on selle usalduse maha mänginud, ei ole ka suutelised seda usaldust kahekõnes ühiskonnaga taastama. See ongi meie põhimõtteline valik. Ja selles loogikas on kõige tähtsam – kui me kõnelesime siin ainelistest valikutest, demograafilistest valikutest –, aga küsimus on selles, et Eesti kodanik tajub, et tema õiglustundega, tema arusaamadega ja tema lootustega on poliitika kahekõnes selle katkenud ahela uuesti taastamine. 

Kui Reformierakonna võim jätkub, kui see peaks mingitel põhjustel olema võimalik, et Eesti kodanikud astuksid samasse jõkke, siis juba kahe märja jalaga, kui see peaks olema võimalik, siis see tähendab, et ka usalduskriis mitte ei püsi sellel tasemel, vaid muutub veelgi sügavamaks. 

Ja me praeguses objektiivselt keerulises stressikeskkonnas ei tohi nii tõsiste asjadega mängida. See on meie maa tulevik, see on meie kodanike elu, nende toimetulek, nende lootused, nende laste lootused, järglaste lootused veel inimpõlvede pärast, mille puhul praeguses väga kriitilises piirsituatsioonis me peame langetama arukaid valikuid, mille lähtekohaks on usalduse taastamine ja sellest mandaadist tulenevalt asjade positiivses suunas arengule pööramine. 

See ei ole lihtne, ma tean seda. Selles loogikas on meie vastutus, poliitikute vastutus loomulikult selles, et me ei tohi korrata selle läbikukkunud ja valeliku poliitika põhiviga. Inimesed eeldasid ka pärast valimisi, et hoopis mingid muud asjad, mingi muu poliitiline agenda viiakse ellu kui see, mis tegelikult realiseerus. 

Sõnade ja tegude kokkuminemine  See tähendab, et me peame ausalt kõnelema Eesti inimestega. Usalduse taastamise elementaarne algjoonis on see, et Eesti ühiskond saab tegeliku ausa pildi praegusest olukorrast meie riigis. See on elementaarne lähte-eeldus: ülevaade  tegelikult sellest, mis on põhivalikud. Et meil on rahanduse olukord ära lagastatud, et meid ootab praeguse vaatega ees suhteliselt kõrge inflatsiooni situatsiooni säilimine aastatel, kui me ei ole võimelised seda muutma, et meil on demograafiline kriis. 

Nendes objektiivsetes tehioludes me peame tõdema, et me ei saa esile kutsuda positiivseid muutusi päevapealt. See eeldab pingutust, sellepärast et asjade laokile jätmine on olnud pikaajaline ja paraku tahtmatusest või oskamatusest tingituna ka süsteemne. Aga selle energia kokkukoondamine nende inimeste ootuse pealt, kes soovivad näha alternatiivi, on Eesti poliitikute esmane ülesanne.

Võib öelda, et on kolm asja, mis ma seaksin nii-öelda selle energia koondamise puhul praegu poliitilise välja ülesanneteks.

Ma korraks täpsustan, et meil on negatiivne eelarve, aga nüüd see pilt, mille kohta härra Põlluaas küsis, siit me oleme natuke kaugel. Kas on võimalik lihtsamalt kokku tõmmata? 

Jaa, õigustatud osundus. Härra Aller, ootaks sellist vaprust ka härra Ligi mõttekäikude puhul, kes on üsnagi personaalne oma repliikides. Aga küllap ka see aeg tuleb. 

Nüüd, kontsentreerides seda küsimust, kas need teemad on seotud negatiivse eelarvega, siis jah, väga lihtsalt on seotud. Kui me objektiivse olukorra tunnistamist edasi lükkame, siis see ei tee probleeme, mida me ühiselt hakkame lahendama, olematuks. Kui valitsuskoalitsioon oma häältega täna seda ettepanekut ei toeta, siis tegelikult see tähendab, et nende valikute langetamine seisab ees pärast valimisi. Aga usalduse taastamiseks on oluline, et poliitikud ei anna jälle spiraali ebarealistlikke lubadusi ja veksleid. 

Ma tajun siin juba, et Reformierakonna tuima näoga ilmuvad mingid rahalubamismeemid välja, kus hakatakse igas sektoris raha lubama samadelt inimestelt, kellelt te olete seda miljardite ulatuses maksudena ära võtnud. Hakatakse looma niisugust pseudosiirupi olustikku. 

Ma hoiatan selle eest, mitte selles mõttes, et see on kuidagi inkrimineeritav õiguslikul või muul moel, vaid tegelikkuses see on vastutustundetu. See paraku raskendab ühiskonna väljumist teie tekitatud segadikust. 

See võib olla eesmärk. "Me ei jäta ju neile pärleid jagada," ütles Jürgen Ligi. "Isamaale ei jäta ma midagi," ütles Kristen Michal. Et mida halvem, seda parem. Niisugune doktriin võib olla ka ju poliitika tegemise loogika, aga ma arvan, et see on vastutustundetu loogika selles tähenduses, et halvem on ju Eesti ühiskonnal, Eesti inimestel. Eks ei ole ju poliitikute omavaheline loogika ja kättemaks kodanike kaudu või kodanike elukvaliteedi kaudu. 

Kuulge, see on see probleem, mida ma hoiatasin, et me näeme, et sellel aastal muudetakse Eesti poliitiline juhtimine, Eesti riik Reformierakonna poliitiliseks läbikukkunud eksperimentaallaboriks. Me oleme kõik praegu siin ühiskonnana katseprojektis, kuidas panustada sellesse, et Reformierakond jääks võimule pärast 2027. aastat. Kõik meetmed lähevad kasutusse, mis Reformierakonna käsutuses on. 

Kuidas ma ütlen delikaatselt? Rahvas ei taha seda. Olgu ta siis miljardite eurode ulatuses, mida proovitakse, olgu ta siis mingite muude meetmetega, mida rakendatakse. Ma arvan, et see saab olema luhtunud sooritus, mille ainukene tulemus on suur segadus. Ja sellest väljatulek saab olema vägagi keeruline. Aitäh!

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll aga on küsimus istungi juhatajale, aga küsijat ka ei ole. Kuna vist sõnavõtt läks pikaks, ta pidi välja minema. Jah, Ernits on siin, aga siis võtame Peetri küsimuse siit maha. 

Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja sellest tuleb andma ülevaadet rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja tutvustas eelnõu väga põhjalikult. Tuletan meelde eelnõu pealkirja "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2026. aastal". Ega pikemalt sellest komisjonis ei räägitud. Me tegime konsensuslikult järgmised otsused: määrata ettekandjaks siinkõneleja ja võtta eelnõu päevakorda täna, 3. juunil. Ja veel ma pean ütlema, et õigus- ja analüüsiosakond ütleb, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. See on minu poolt kõik. Suur tänu!

Teile on ka mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud komisjoni esimees! Mul on selline küsimus. Siiamaani väga paljud mäletavad seda, mis toimus aastal 2020, 2023 ja 2022, vahetult enne Riigikogu valimisi. Reformierakond selle jaoks, et saada paremat tulemust valimistel, hakkas jagama erinevaid toetusi, tõstis palkasid ja nii edasi. Seejuures jättis ta rääkimata seda, et pärast valimisi tuleb suure tõenäosusega tõsta makse. Nagu Kaja Kallas ennast ka tol hetkel väljendas, sellest ei oleks olnud populaarne rääkida. 

Kuidas me saame nüüd olla kindlad, et vahetult enne valimisi ei hakka toimuma midagi sarnast meie riigieelarvega? Arusaadav, valimised on lähenemas, lisaeelarvesse on juba populistlikud muudatusettepanekud tehtud Reformierakonna poolt. On valmimas uus eelarve. Kuidas saab olla kindel, et sinna ei tule midagi sarnast ega toimu midagi sarnast, mis toimus vahetult enne 2023. aasta valimisi?

2023. aastal, kui need valimised aasta algul toimusid, oli eelarve vastu võetud. See võeti vastu kõikide Riigikogu liikmete poolthäältega, välja arvatud Siim Valmar Kiisler, kes hääletas vastu. Nii et kõik Riigikogus olevad erakonnad ja fraktsioonid hääletasid selle poolt. See eelarve sisaldas eelarvedefitsiiti ja see oli ka kõigile, kes eelarvega tutvusid, sellel hetkel teada. Ma ei saa teiega nõustuda, et Reformierakond kuidagi hoidis saladuses midagi riigieelarve kohta.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaasettekandja! Ma arvan, et teie olete kindlasti AI usku. Vaadates ka lisaeelarvet, siis lausa digi nii-öelda õppele suunatakse ju päris palju ka raha. Sellest lähtuvalt, et te olete AI usku, ma küsisingi AI-lt, mis ta selle maksuküüru kaotamise osas arvab. Ja siin ei ole emotsioone. Siin me oleme, ma arvan, samal meelel, et AI-l ei ole emotsioone, poliitilisi emotsioone ega muid emotsioone, ta nii-öelda lähtub puhtalt argumentidest ja nii-öelda ka vastab, lähtudes puhtalt argumentidest. Ja tema vastab minu küsimusele, et kas oli vastutustundlik kaotada praeguses olukorras maksuküür või mitte. Siis vastus on järgmine: kui vaadata küsimust eelarvepoliitilise vastutustunde seisukohalt, siis on keeruline väita, et maksuküüru kaotamine oli täielikult vastutustundlik olukorras, kus riigivõlg kasvab, samaaegselt otsitakse lisatulu maksutõusudega. Kas te usute seda vastust?

Teie aeg!

Kas te olete päri selle vastusega, kus ei ole mitte mingisuguseid nii-öelda emotsioonilisi tundeid, vaid lihtsalt argumendipõhiselt vastus?

Aitäh!

Ma kasutan tehisaru küll, aga mitte endale arvamuse saamiseks. Ma kasutan seda faktide kontrollimiseks ja viidete leidmiseks. 

Aga mis puudutab nüüd seda küsimust, mis te AI-le esitasite. Te esitasite kindlasti, et kuidas maksulangetus, mis oli tõesti väga suur, et tööjõumakse, tulumaksu ju jääb töötajatele kätte 600 miljonit eurot sellel aastal rohkem võrreldes eelmise aastaga. Kahtlemata see 600 miljonit eelarve tasakaalu mõjutab negatiivses suunas. Aga kui te oleksite küsinud, et kas see 600 miljonit nende Eesti mediaanpalka ja keskmist palka saavate töötajate majanduslikku olukorda ja toimetulekut leevendab, siis ma arvan, te saaksite teistsuguse vastuse. Ja siis ongi, rahanduspoliitikud seisavad alati selle dilemma ees, et kui palju küsida inimestelt raha eelarvesse, kui palju ja kellele jaotada toetusi. See on see rahanduspoliitika tuum.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, rahanduskomisjoni juht ka! Kas ma sain õigesti aru, et seda sisuliselt komisjonis üldse ei arutatud? Ja kui ma sain õigesti aru, siis ma küsin ka edasi. Minult on mitmed istungite jälgijad seda küsinud ja nüüd ma küsin selle ära: miks selliseid tihtipeale üldse ei arutata komisjonides ja kui ei arutata, siis – tegelikult peaks ju tooma kõikide asjade plussid ja miinused välja, et see populism ei leviks – miks see jäi tegemata?

See on väga hea küsimus. Me oleme tegelikult arutanud 300 miljonit valitsemiskulude kärpimist siin saalis väga palju kordi väga põhjalikult. Aga rahanduskomisjonis on ju veerand Riigikogus menetletud eelnõudest ja väga paljud nendest on neli-viis sentimeetrit paksud. Ja rahanduskomisjoni liikmetel on ka väga hea mälu, nad mäletavad, et nad on sarnast eelnõu juba mitu-mitu korda arutanud. Seetõttu oli kõigil selge, kõik noogutasid: saali.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann! Rahanduskomisjonil, ma saan aru, on tähtsamat teha kui valitsemiskulude mahuga tegeleda. Aga mu küsimus on selles, kas rahanduskomisjon on arutanud Eesti eelarvedefitsiidi perspektiivi. Praegu meil majandusprognoos toob kaasa selle väljavaate kiire veel halvenemise, miljardi euro mahus järgmise kolme aastaga. Kas rahanduskomisjon on käsitlenud seda, milline on lahendustee Eesti eelarve nii suure ja kiireneva laenukoormuse pidurdamiseks? Kas niisugust põhiküsimust rahanduskomisjon on kuidagi üldse puudutanud ühest või teisest aspektist? Milline on rahanduskomisjonis koorunud tähelepanek või idee? Nimetage üks idee rahanduskomisjoni poolt, mis seda probleemi sisustab.

Ma kõigepealt, hea kolleeg, parandan teid. Ma ei öelnud mitte ühegi lausega ega ka mitte sõnadevaheliste lausetega, et see eelnõu on tähtsusetu. Rahanduskomisjonis kulude kokkuhoiuga ei tegeleta või laenukoormuse kasvuga või eelarvepositsiooniga ei tegeleta. Me tegeleme, kui mitte iga nädal, siis iga kuu, te teate väga hästi, et kõigepealt esitatakse eelarve, siis me hakkame kuulama kõiki, kes eelarvest assigneeringuid saavad, kõiki ministreid kuulama, siis tulevad eelarve täitmise kuulamised, siis tuleb lisaeelarve ja siis tulevad aastaaruanded, siis tulevad majandusprognoosid. Me iga kuu arutame neid küsimusi. 

Tõepoolest, viimaste aastate kõige suurem dilemma on, et kas eelarvepositsioon 4,5, kas riigikaitsekulude viimine 5%-le õigustab seda, et me läheme defitsiiti 4,5%-ni. Ja teine küsimus on veel: meie majapidamiste ja inimeste, meie töötajate toimetulek. Kas nende maksuleevendus õigustab seda, et me läheme defitsiiti? Ja mina ise olen täiesti veendunud, maksuküüru kaotamine ja riigikaitsekulude kasvatamine 5%-ni õigustab seda defitsiiti, mis ei tähenda, et tulevikus tuleb leida püsiv kate sellele 5%-le kaitsekuludele. See jääb järgmiste eelarvete koostajate ülesandeks.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga Urmas Reinsalu, selle arutelu formaadi juures saab iga Riigikogu liige esitada ettekandjale siis ühe suulise küsimuse, nii et rohkem ei ole meil võimalik küsimusi võtta. Aga järgnevalt avan läbirääkimised ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma ei hakka kordama eelnõu algset sisututvustust. Küll ma tahaksin tähelepanu juhtida, mida ütles proua Akkermann. Need on tähelepanuväärsed sõnad, mis võtavad kokku kogu Reformierakonna poliitilise agenda. Süütu küsimuse peale, heatahtliku küsimuse peale, ma küsisin, kas rahanduskomisjon tegeleb ka Eesti eelarvepoliitika jätkusuutlikkusega, proua Akkermann kinnitas, et see on väga oluline teema, sellega tegeldakse kui mitte iga nädal, siis iga kuu. Hästi, võtame selle baaseelduseks, et sellega tegeldakse, see on prioriteet. Siis ma palusin tal nimetada üks idee, milles see seisneb, sellega tegelemine või selle resultatiivsus. Proua Akkermann ütles – ma ei taha sõnu suhu panna, aga mõttekäik oli lühidalt selline –, et eelarve on jah keerulises ja raskes seisus. Seda proua Akkermann ei eitanud ja seda on väga raske objektiivse olukorra tuvastamisel ju eitada, ja eelarve, rahanduspoliitika tuleb viia jätkusuutlikule rajale, aga see on juba järgmiste eelarvete tegijate ülesanne. 

Näete! See võtab kokku kogu Reformierakonna poliitilise filosoofia, et tegeleda sellega siis juba pärast valimisi. Need, kes siis pärast valimisi tegutsevad, et enne valimisi tegutsetakse sellisel põhimõttel, et pärast meid tulgu või veeuputus, ja need, kes tulevad pärast valimisi neid küsimusi lahendama, peavad tegelikult lahendama küsimuse selles vaimus, et pärast meid oli veeuputus. Loomulikult, sellise riigi juhtimisfilosoofia või -kultuuriga see ülesandepüstitus on äärmiselt keeruline, äärmiselt kompleksne. See eeldab ühiskonna ühist pingutust, et sellest segadikust välja tulla.  

Nii et inimeste toimetuleku puhul, millest kõneles proua Akkermann – mis oli proua Akkermanni filosoofia? Ta seletas, et see, kui Reformierakonna maksuküür tehti, siis see inimeste toimetulekut teatud sissetulekugruppides parandas, neil sissetulek, efektiivne sissetulekutase kasvas. Ja sellega ei saagi vastu vaielda. See on enesestmõistetav, tõepoolest ju, selle 600 miljoni euro tulu vähenemine riigieelarves korrespondeerus ju siis vastavalt loomulikult rahalise nii-öelda siis siirdena, arvestusliku siirdena. Kuid hämmastav, panete tähele, niisugust empaatiat ei ole ilmutatud selles loogikas, kui on läbi viidud unikaalne maksupoliitiline eksperiment viimaste aastate jooksul, tõstes suurusjärgus sada korda maksuseadusi muutes. Sada korda nende aastate jooksul! Ei ole olemas ühtegi maksuseadust, olgu ta riiklikku maksuseadust, mida tegelikult ei oleks ühes-teises aspektis korduvalt jäetud muutmata. 

Ei olnud seda empaatiat küsimuse alla, kui kutsuti esile inflatsioonispiraal läbi kaudsete maksude tõstmise ja Eesti viidi kaudsete maksude efektiivse määra poolest Euroopa tšempioniks. See ei häirinud. Me hoiatasime selle eest viimase käibemaksutõusu puhul, mis sellega kaasneb. Vaatame eelmise kuu inflatsioonimäära. Inflatsioon ei ole taltunud, 4%, kuine inflatsioonimäär, väga kõrge inflatsioonimäär. Teine element oli, me näeme seda maksude puhul, mida tehti ka samamoodi, kui kõneletakse, et inimestele tulumaksukoormusega jääb raha kätte, siis see ei takistanud tulumaksumäära tõstmist 20%-lt 22%-le. Ajutiselt siis vähemalt õigusliku konstruktsioonina 24% tasemel.  

Ja mis oli hämmastav, tähelepanuväärne, et selles loogikas üks asi on, et kõiki neid maksutõuse tehti milleks? Väide oli, selleks – kui me võtame tagasi selle retoorika 2023., 2024. ja 2025. aastal –, see retoorika oli, et korrastada riigirahandust. Milline on tulemus? Meil on Eestis Euroopa kiireimini kasvav võlg. Näete, milline tulemus on juhtunud! Veel neli aastat sellist eelarve korrastamist ja tegelikult võib tekkida juba maksejõuetuse probleem, kui ma groteskina selle püstitan niimoodi.  

Nüüd, nende maksutõusude puhul, mis on läbi viidud ja mille tulemusena on majanduse mahu kasvu pidurdamine, ma tuletan proua Akkermannile meelde, meie reaalvääringus SKP-ga 2026. aasta lõpuks eeldatavalt, on väiksem, kui ta oli 2022. aastal. Näete, ring sulgub kogu selle tsirkulatsiooni loogikas. Maksutõuse on tehtud sellisel meetodil, mis on halvendanud majanduse kasvu, inimeste ostujõudu halvendanud, ja kolmandaks, mis on tegelikult ka vahetult jätnud riigi ilma olulistest maksutuludest. 

Toome ühe näite. Automaks. Prognoositi sellest 235 miljonit eurot konsolideeritud nii registreerimistasu kui ka iga-aastase maksuga. Tegelikkuses on seda laekunud seal pealt alla 160 miljoni euro, aga samal ajal on mis suudetud saavutada? 2025. aastal pool miljardit eurot automajanduse sektori, müügimajanduse sektori kahanemist. Unikaalne eksperiment, mis läbi viidi. Ja selle tulemusena, mida automüüjate liit ise on hinnanud, jäi laekumata riigile suurusjärgus 100+ miljonit eurot käibemaksutulu.  

Nii et kui kõneleda sellest, et tuleb tasakaalustatult vaadata maksupoliitilisi otsuseid, siis just nimelt selles, mida te, proua Akkermann, ütlesite, on Reformierakonna valitsus läbi kukkunud. Ei ole tegutsetud tasa ega ole tegutsetud ka kaalutletult. Majandusseisaku ajal valiti maksutõusude agenda ja nüüd on näha, et kogu see maksutõusude agenda pidi siis eskaleeruma selle Reformierakonna maksuküüruprojektiga, mis on osutunud laenuküüruprojektiks. Jah, me oleme tunnistanud seda avameelselt, et see sellisel kujul ja sellise võla olukorras ei olnud ühiskonnale jõukohane. Vaat seda küpsust, et mis on ühiskonnale jõukohane ja mis on mõistlik, seda küpsust teile ei ole jagunud. Selles lasub ka teie otsuste läbikukkumise sügavam sisu. Aitäh!   

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Annely Akkermanni. Palun!

Nii, ma pean nüüd täpsustama neid valeväiteid, neid valeväiteid maha lööma, head kolleegid. Ma ütlesin, et järgmiste perioodide eelarvetega tuleb eelarvepositsiooni nihutada tasakaalule lähemale. Tuletame selle meelde, et kui hakati praeguse, käesoleva aasta eelarvet koostama, siis otsustati, et viiakse 5% peale riigikaitsekulud. Enne seda oli planeeritud 3% ehk nipsust otsustati: paneme sinna juurde 900 miljonit. See oli kõikide otsus. Ja kui nüüd viimase aja uuringuid, mis Eesti rahva hulgas tehakse, vaadata, siis enamus Eesti inimestest kiidab selle otsuse heaks, ja mina kiidan ka selle heaks.

Ja kui ma ütlesin, et järgmistel aastatel tuleb leida sinna maksutulude näol kate ja seda peavad tegema inimesed järgmiste eelarvete koostamise juures, siis ma ausalt öeldes pidasin silmas ennast, sest järgmise aasta eelarve tuleb Riigikogusse septembri viimasel istungipäeval. Ma loodan seda ise menetleda ja ma teen seda täie pühendumisega. Nii et ei tasu süüdistada, et ma ei kavatsegi tegeleda eelarvega järgmistel perioodidel. See on puhas vale ja demagoogia. 

Sujuvalt te ütlesite, et Eesti on inflatsioonispiraalis, et Eesti inflatsioon oli 4%, et Leedus ei ole nii kõrge inflatsioon. Ka see on tegelikult puhas vale. Eelmise kuu inflatsioon oli 0,9%, aasta inflatsioon oli 3,4%, nii et seal te tegelikult liialdasite umbes veerandiga. 

Veel rohkem te eksisite mootorsõidukimaksuga, ühesõnaga, et mootorsõidukeid enam ei müüda. Ma loen ette statistika. Aprillis registreeriti Eestis 1925 uut sõidukit, mis on 849 autot rohkem kui eelmise aasta aprillis. Võrreldes eelmise aasta sama kuuga kasvas registreerimiste arv 78,9%. Aga arvestades eelmise aasta madalamaid müüginumbreid ja keerulist turuolukorda, annab realistlikuma pildi võrdlus 2023. ja 2024. aasta aprilliga. 2023. aasta aprillis registreeriti 1933 sõiduautot ning 2024. aasta aprillis 1743 sõiduautot. Siit nähtub, et võrreldes 2023. aastaga on turg samal tasemel, kuid 2024. aastaga võrreldes on ligikaudu 10% kõrgemal. Niipalju, kui mina olen lugenud automüüjate uudiseid, siis palve poliitikutele on, et ärge rohkem mootorsõidukimaksu tühistamisest või mittetühistamisest rääkige, laske meil autosid müüa ja tööd teha. Nii et tõesti, palun ärge rääkige! See 160 miljonit on ikkagi päris suur raha Eesti eelarves ka ja seda nüüd minema pillata sealt, ma arvan, ei ole hea mõte. 

Tõepoolest, täna me mõlemad kohtusime IMF-i delegatsiooniga ja IMF ütles, et teil praegu laekuvad maksud hästi. Meil praegu tõesti, viimastel kuudel, on maksud laekunud paremini, kui me julgesime eelmise aasta lõpus prognoosida. See on muide hea maksupoliitika ja majanduspoliitika tulemus ka. Koguge puhvreid, ärge kasutage neid ära! Aga millal ei kogutud puhvreid? Majandus kasvas aastatel 2016, 2017, 2018 ja 2019, majanduskasv oli üle 3%. EKREIKE valitsus oli võimul, aga oli defitsiit, miinus 0,1, 0,5, 0,6, 0,1. 

Palun kolm [minutit] lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja nendel aastatel oleks tulnud neid puhvreid koguda. Majandus kasvas, aga te lasite eelarve defitsiiti. Kõige suurem majanduslangus läbi aegade on aastal 2020, see on 5,4%. Seda EKREIKE rekordit ei ole veel löödud. Siis oli defitsiit 5,4% ja majanduslangus 2,5% SKP-st. See oli see teie, ütleme, tähetund. 

Ma ei näe selles mõttes mitte üheski tagasivaatavates andmetes Isamaa rahandus- ja majanduspoliitika tarkust. Need faktid, kui te olite viis aastat või neli aastat võimul, ei näita teie tarkust, kui tagantjärgi hinnata. Tagantjärgi hindamine pidi olema täppisteadus. 

Mis puudutab maksuküüru kaotamist, siis majanduse tarbijabaromeeter on läinud roheliseks, ütleme nii, ja pered arvavad, et nende majanduslik olukord on viimase 12 kuu jooksul paranenud ja paraneb ka järgmise 12 kuu jooksul. Ja nad arvavad, et ka riigi majanduslik olukord on paranenud eelmise aasta jooksul ja paraneb ka järgmise aasta jooksul. Ja kindlustunde indikaator kasvab ka. Majandus kasvab ka, 2,4% on majanduse prognoos ja majandus kasvab rohkem kui Leedus. Kui ma vaatan, Eesti ja Läti majanduskasv on üle 2, Leedu on ka tubli 2, aga siiski madalam. Kogu aeg räägitakse, et teie pole Leedus käinud, Leedus on kõik nii hästi.

Nii, ja kui ma võtan lahti veel aastased inflatsioonimäärad, siis Eesti on täpselt euroala ja Euroopa Liidu keskmise vahepeal, veidi üle 2, ja – nii, kus see Leedu siin oli – Leedu 4,23. Leedu inflatsioon on kõrgem.

Mis nüüd öelda veel? Ma tahtsin veel välja tuua siin ostujõu kasvu. Eesti keskmine brutokuupalk, ostujõu kasv sellel aastal on 5,9%, inflatsioon, ennustame, 2,4 – sellel aastal ostujõud kasvab. Seda näitab ka inimeste kindlustunne. Nad näevad oma tulevikku kindlamalt järgmised 12 kuud. Seda on nende käest küsitud. Netokuupalk kasvab 10,2%, keskmine, ja keskmise netokuupalga ostujõud kasvab 6,1%. Üldiselt vaata, palju tahad, need majanduspoliitilised otsused, mis on viimastel aastatel tehtud, kannavad vilja ja inimesed mõistavad seda. Nad toetavad ka kaitsekulude kasvu, ka seda on neilt küsitud. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, teie kaks minutit vastusõnavõtt, palun!

Proua Akkermanni osundused olid millised? Esiteks, ma viitasin sellele, et 2025. aasta automaksusektori mahu vähenemine oli pool miljardit eurot. Ja teie osundus sellele, et otsekui nõutakse praegu seda, et automaks jääks kehtima ja valitseks rahu, et automüüjad nõuavad seda. Mina pean ausalt tunnistama, et mina ei ole küll kohanud niisuguseid automüüjaid, kes ütlevad, et automaks on tore asi ja see tuleks teha nõnda, nagu valitsus ette nägi, et 2028. aastast ja 2031. aastast veel registreerimistasu tõsta, nagu te olete prognoosinud. Autosid müüakse ikka inimeste jaoks ja inimeste hoiak on, et see maks tuleb tühistada, ja me selle tühistame. 

Teine küsimus puudutas seda juttu oli inflatsioonist. Viimane inflatsiooninumber oli meil ju 4%. Ja kui me vaatame kogu inflatsiooni mõju – autonoomselt sellest, milline valitsus oli või olemata oli –, siis meil on praegu tegelikult ju viie ja poole aasta inflatsiooniline mõju olnud sisuliselt suuruses 50%. A) Meie majanduse mahu kasv on rajanenud inflatsioonil ja b) see on tegelikult meie suhtelist tootlikkust viinud allapoole. Inflatsioon on tõsine probleem. Ja täiendavate sammudega, kui te räägite, et see ei ole tegelikkuses midagi hullu ja võrdlete seda jooksvalt praegu ka teiste Euroopa riikide või meie piirkonna riikide näitega, siis ma tuletan teile meelde, et võrrelda tuleb ka seda tasandit, milliselt hinnatasemelt need tõusud aset leiavad. See on olnud, ma kordan, 50%-line hüpe, loetud aastatega. 

Ja kokkuvõttes. Ärge pugege kaitsekulude taha praegu ka selle puhul. Kaitsekulude osas meil on olnud konsensusloogika, aga praegu kõnelesime sellest maksuküürust.

Teie aeg! Aitäh! Ja Keskerakonna fraktsiooni nimel palun, Lauri Laats Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Mul on selline tunne, et Annely Akkermann elab paralleelmaailmas, nii nagu ka Jürgen Ligi. Ta rääkis, kuidas palgad tõusevad, ostukindlus tõuseb, automüüjad on kõik õnnelikud. Peaasi, et ärge rohkem rääkige, et kõik on halvasti, siis läheb see asi sellisel viisil toredasti ja positiivselt edasi.

Ma arvan, et ühelgi inimesel ja ettevõtjal sellest nagu kergemaks ei läinud. Aga ei taheta rääkida reaalsest olukorrast ja sellest, mis on tegelikult eelarveline seis, kui halvaks on kujunenud tänu kõikide nende Reformierakonna ja Eesti 200 otsustele kogu see eelarve, sellest miskipärast ei taheta rääkida. 

Kohu selle teema juures, mida me praegu arutame, kus Isamaa teeb ettepaneku negatiivse eelarve osas leida see miinus 300 000, see on ju eelkõige, ma arvan, ajendatud sellest, et Reformierakond koos Eesti 200-ga võttis vastu otsuse, kus kaotas ära maksuküüru. Samal ajal võeti suured summad, ligilähedaselt umbes üks miljard laenu, et katta kogu jooksvaid kulusid ja katta seda auku, mis tekkis maksuküüru kaotamisest. Need on need teemad, mida tegelikult tuleks käsitleda ja ausalt vastata.

Ma tegin siin natukene nalja. Tavaliselt ma seda ei tee, aga lihtsalt naljaviluks küsisin ka AI äpilt, mis ta arvab sellest, kui vastutustundlik oli see Reformierakonna otsus kaotada maksuküür. Aga vastus oli ju selge, ilma igasuguste emotsioonideta: arvestades praegust rahalist olukorda, eelarvelist olukorda ning erinevate maksude tõusu, mis oli initsieeritud Reformierakonna ja Eesti 200 poolt, ei olnud kõige mõistlikum otsus kaotada ära maksuküür. 

Ma arvan, et sellega võib ka selle teema käsitluse lõpetada. Reformierakonna juhtimisel, kes on kogu aeg rääkinud, et nad oskavad lahendada majandusküsimusi – nende ajal on alati olnud rahaline olukord parem, eelarve on kontrolli all olnud –, see rohkem ei kehti. Ja see ei kehti juba päris tükk aega. Ei ole oskust ei majanduses ega rahanduspoliitikas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud, seega asume lõpphääletuse juurde. Austatud ametikaaslased, juhin tähelepanu sellele, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2026. aastal". Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu 884 OE ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja. 

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu (727 SE). See on selle teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma annan siis ülevaate selle eelnõu menetlusest teisel lugemisel peale esimest lugemist. Kuna ta on selline suur ja palju diskussiooni tekitanud eelnõu, paradigmaatiline eelnõu meie kriminaalmenetluses mõnes mõttes, siis tegime loomulikult kaasamiskohtumise, kuhu kutsusime kõik asjaosalised institutsioonid, kes olid huvi tundnud. Kokku oli neid pea 20. Ma ei hakka vast siin kogu protokolli ette lugema, aga teen lühidalt, mis need seisukohad selle eelnõu osas valitsesid.

Kõigepealt, see ei ole tähtsuse järjekorras, aga nii, nagu nad seal istusid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teatas, et ta toetab eelnõu. 

Samuti ütles Sotsiaalministeeriumi esindaja, et Sotsiaalministeerium on algusest peale toetanud jah-mudelit ja peab eeskätt oluliseks sellega edasi minemist. Ta tõi need põhjused ka, miks. Ma ei hakka neid ette lugema.

Sotsiaalkindlustusameti inimene, kes vaatas asja ohvriabi vaatest, ütles, et peamine väärtus on see, et fookus tuuakse nüüd õigesse kohta ehk kesksele küsimusele, kas on olemas vaba tahe ja vabalt väljendatud nõusolek.

Siis sai sõna ka Siseministeeriumi esindaja, kes ütles, et ta toetab seda eelnõu, kuna see on kooskõlas Istanbuli konventsiooniga. Samas ta rõhutas vajadust, et need normid oleksid üheselt mõistetavad ja et kui vastu võetakse, siis oleks vaja koolitusi. Sama rõhutas Ka Politsei- ja Piirivalveameti esindaja, et koolitusi oleks vaja. 

Edasi liikusime sujuvalt Eesti Naistearstide Seltsi esindaja poole, kes rääkis oma vaatest. Ta ütles, et arstina ta leiab, et täna kehtiv seadus ei kaitse ühiskonda piisavalt, ta ei ole jurist ja ta ei pea ennast pädevaks konkreetsete sõnastuste osas.

Sihtasutuse Eesti Naisteühenduse Ümarlaud esindaja arvas jälle, et ta ei näe vajadust KarS-i muutmiseks. Eesti Naisteühenduste Ümarlaua hinnangul katab kehtiv õigus Istanbuli konventsiooni nõuded ja pakutud jah-mudel ei pruugi sobituda Eesti kultuuriruumi. 

Sõna said ka MTÜ Feministeeriumi esindajad. Ja lühidalt öeldes oli nende arvamus selline, et kehtiv KarS-i regulatsioon võib viia eksitavate järeldusteni, nõusolekute vahekord on vägistamine, kuid praegu ei ole ainuüksi tahtevastaselt toimunud suguühe alati karistatav. Ta rääkis ka tugikeskuse kogemustest. Ma ei hakka neil siin praegu peatuma, te võite arvata, mis need olid.

President Kaljulaidi Fondi esindajad arvasid, et ainuõige valik antud hetkel oleks nõusolekupõhine jah-mudel. 

Lastekaitse Liit sõnas, et kavandatav muudatus puudutab olulisel määral lapsi ja noori ning Lastekaitse Liit toetab nõusolekupõhist käsitlust koos jah-mudeliga. 

Eelnõu kohta saatsid – kes ei tulnud küll kohale – toetavad seisukohad Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku naistearst ja kaasprofessor Kai Part, MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus, SA Mõttekoda Praxis ning MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus. Siis saime need ära kuulatud. 

Siis andsime sõna Mario Truule, kes on Tartu kohtunik ja ülikooli õppejõud. Tema arvas, et see eelnõu, mis esitati, ükskõik kuidas nõusolekuseadust sõnastada, ei muuda kindlasti kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid, ja selgitas, et kehtima jääb ikkagi võistlevuse põhimõte ja süütuse presumptsioon ning prokuratuur peab endiselt tõendama, et nõusolek puudub. Kuid sellegipoolest ta ütles, et ta peab põhimõtteliselt oluliseks seda algatust, kuid samas tuleks pöörata tähelepanu ühele põhimõttelisele probleemsele kohale. Nimelt, tema hinnangul ei määratlenud eelnõu nõusolekut seaduse tekstis. Ükskõik kui põhjalikult võib seda seletuskirjas lahti kirjutada, tuleb märkida, et seletuskiri ei asenda seadust, mis on ka õige. Ühesõnaga, ta lühidalt öeldes rõhutas, et oluline on õigusselgus just karistusõigusest ja nii edasi. Temale sekundeeris ka Laura Aiaots, et määratlematuse põhimõte on oluline kannatanu vaates. 

Ühesõnaga, me leidsime komisjonis koos õigusteadlastega ja praktikutega, et võib-olla oleks mõistlik seda eelnõu täiendada just selle määratlematuse mõiste sisustamisel. Niimoodi istusidki targad õigusteadlased, kohtunikud, prokurörid ja muud juristid koos ja tegid muudatusettepaneku, mis seda kitsaskohta peaks lahendama. Vaidlused olid pikad. Ja selles mõttes, et kui see tekst kokku sai, mis kõigile oli okei, kui lühidalt öelda, siis tulime uuesti komisjoni ja arutasime seda teemat, just seda teksti osa. Me ei pööranud enam tähelepanu sellele, kas seda üldse vaja on või ei ole. Pigem võtsime selle teksti aluseks selle ühe paragrahvi muudatuse. 

Ma olen siin kirja pannud olulisemad punktid. Esiteks oli siis see vaba ja väljendatud nõusoleku määratlemine, mis oli selle paragrahvi sisu. Ettepanek oligi, et tuleb teha muudatus ja sätestada seaduses, et nõusolek peab vastama neljale tingimusele. Esiteks, see peab olema antud teadlikult ja vabatahtlikult, ilma sunni või olulise mõjutamiseta. Teiseks, see peab olema väljendatud sõnaliselt või muul selgelt arusaadaval viisil. Kolmandaks, see peab olema antud enne suguühet või muud sugulise iseloomuga tegu. Neljandaks, see peab olema olemas kogu teo vältel. Tasub rõhutada, et need tingimused peavad esinema korraga, mitte valikuliselt. Õigusteadlaste arvates või härra Mario Truu arvates on selline täpsustus vajalik, sest karistusõiguses peab olema võimalikult selge, milline tegu on karistatav ja milline mitte. 

Teiseks, ma olen välja toonud, et me arutasime ka õigusselguse ja põhiseaduspärasuse üle. Härra Vooglaid tundis muret, kas eelnõu on piisavalt arusaadav keskmisele inimesele. Mille peale härra Truu vastas, et kui vaba ja väljendatud nõusoleku mõiste jääks seaduses määratlemata, siis võiks tekkida probleem põhiseadusliku määratluse põhimõttega. Tegelikult karistusnormid peaksid olema selged ja ettenähtavad ja inimene mõistaks, milline käitumine on keelatud.

Arutlesime ka selle üle, kas nõusoleku olemasolu kogu teo vältel tähendab seda. Mitmed komisjoni liikmed küsisid, mida see tähendab. Arutati, kas seaduses peaks eraldi kirjutama, et nõusolekut saab igal ajal tagasi võtta. Selle üle olid pikad vaidlused, selle üle olid ka pikad vaidlused juristkonna sees. Tõele au andeks, selline mõte oli vahepealses versioonis ka sõnaselgelt kirjas, kuid jäeti seaduse tekstist välja, sest see ei sobitunud üleüldise menetluse või selle seaduse loogikaga, millele ka lugupeetud õppejõud tähelepanu juhtis. Seletuskirja jääb ta küll alles. Ehk kui inimene võtab nõusoleku tagasi, siis nõusolek lõpeb ning tegu peab lõppema. 

Neljandaks, me rääkisime tõendamise problemaatikast. Härra Randpere tõstatas just selle küsimuse, et võib-olla see on kõige nõrgem koht, kuidas tõendada, kas see nõusolek oli olemas, eriti sõna sõna vastu olukordades. Kohtunik ütles, et ega see eelnõu tõendamise probleemi ju loomulikult ei lahenda mustvalgelt. Seksuaalkuriteod ongi sageli varjatud ja kohtud peavad ka edaspidi hindama kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid. Raskuskese liigub rohkem sellele, kas toimepanijale oli äratuntav, et teine osapool ei olnud nõus või oli tardunud või midagi taolist. Üldiselt see põhilausung oligi see, et tõendamise kese nihkub natukene teise kohta, aga ikkagi on vaja tõendada. 

Viiendaks, ma olen siin selles punktis välja kirjutanud, et arutati ka ohvri positsiooni ja ühiskondlikku sõnumit. Ka proua Lea Danilson-Järg viitas varasematele seisukohtadele, mille järgi võib nõusolekupõhine käsitlus viia selleni, et kannatanu ütlused muutuvad menetluses veelgi kesksemaks. Üks artikkel on ilmunud ERR-is mõni aasta tagasi selle kohta, mille peale justiitsministeeriumi esindajad ütlesid, et menetlejad peavad ka edaspidi koguma kõiki tõendeid ning midagi ei muutu lihtsamaks. Samas annab nõusolekupõhine sõnastus ühiskonnale selgema sõnumi. Seksuaalsuhe peab põhinema poolte eelneval kokkuleppel ja mõlemapoolsel arusaamisel. 

Me rääkisime ka võrdlustest teiste riikidega. Kolleeg Ernits küsis, et selle kohta on Tartu Ülikoolis tehtud palju uurimistöid, kas neid on loetud ja mille peale oli seisukoht, et loomulikult kõiki pole lugenud, aga neid on tehtud palju, eelkõige on tehtud võrdlevaid uurimistöid, kuidas on meil, kuidas Rootsis ja kuidas mujal riikides.

Meil oli väga konstruktiivne koosolek, ma pean teile kinnitama, et niimoodi me lõpule jõudsime. Kõik said küsida ja loodetavasti said ka vastused. Niimoodi me läksimegi menetluslike otsuste juurde. Tegime ka ühe muudatusettepaneku, et seaduse jõustumine lükata edasi 1. juuli asemel 1. juuli 2026 ja 1. jaanuar 2027. See tõukus sellest mõttest, et nii nagu Politsei- ja Piirivalveameti esindaja ja ka prokuratuuri esindajad ütlesid, seda oleks vaja eelkõige uurijate koolitamiseks, et uue olukorraga harjuda. Ja niimoodi me tegime konsensusliku otsuse selle kohta, et panna eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil. Nagu ma ütlesin, selle kohta oli konsensuslik otsus. Teine ettepanek oli teha ettepanek teine lugemine lõpetada, selle poolt oli 8, vastu 3. Ja kolmas otsus oli selline, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil 2026. aastal. Selle poolt oli 9, vastu 2. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, põhjaliku ülevaate ja ettekande eest. Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Ettekandja! Te päris kõike ette ei lugenud ja ma lihtsalt mõtlen, et ma ikkagi küsin veel juurde. Tõepoolest, nõusoleku neli tingimust pandi sinna sisse. Aga ikkagi olukorras, kus kaks inimest on omavahel, üks ütleb, et need neli tingimust olid täidetud, teine ütleb, et ei ole. Kriminaalmenetluse § 7 lõige 2 ja põhiseaduse § 2 lause 2 ütlevad, et keegi ei ole kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama, see on süütuse presumptsioon. Aga, ütleme, süüdistaval poolel ei ole võimalust ja ta ei tahagi, eks ole, faktiliselt ta ei tõendagi seda, ta lihtsalt ütleb, et need ei olnud täidetud. Ja siis mõistetaksegi süüdistaja ütluse alusel teine pool süüdi. Kuidas see kõik on kooskõlas põhiseadusega? Kas seda komisjonis arutati ja kas tõusetus võimalus, et kui nüüd president ka ikkagi analüüsib seda asja, siis äkki ta ei kuuluta seda välja?

Aitäh! Ma hakkan tagantpoolt pihta. Seda, et president seda välja ei kuuluta, me ei arutanud. Me peatusime sellel põhiseaduslikkuse printsiibil ja enese mittesüüstamise printsiibil. Nagu ma siin ka ütlesin, see tõendamine lõppkokkuvõttes on ikkagi sõna sõna vastu, aga see raskuskese liigub ühest kohast teise. See oli ka õigusteadlaste arvamus. Me rääkisime ka sellest, et võib-olla peaks olema mingi konkreetne kataloog nendest arusaadavatest viisidest, aga üldiselt õigusteadlased seda ei toetanud. Konkreetseid katalooge, kas see on kirjalik või suuline, kaks tunnistajat või neli tunnistajat, neid ei ole. Üldiselt on ka Riigikohus selle sugulise teo määratluse paika pannud oma otsuses, me ei leidnud sealt probleemi. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja, komisjoni esimees! Minu küsimus on ka tõendamise kohta. Ma arvan, et ei ole vähimatki küsimust, et vägistamine on üks rõvedamaid kuritegusid, eks ju. Ja kui me ütleme, praeguse mudeli puhul on üsna konkreetne ja lihtne minu meelest, et on nagu kolm versiooni: kui on öeldud ei, on vägistamine, kui see on toime pandud vägivallaga, on selge vägistamine, ja kui seda on tehtud seisundis, kus ei ole võimalik ei öelda. Ma saan aru, et sellega on tänases kontekstis riiklikul süüdistajal olnud kõige keerulisem tõendada, et kas seda ei on öeldud või ei ole, aga kui me räägimegi seisundist, kus seda ei olegi võimalik öelda.

Ma püüan nüüd aru saada. Te ütlesite ka, et see tõendamise koht muutub, et see tõendamine jääb endiselt keeruliseks. Kuidas see seda sisulist probleemi see mudeli muutus lahendab? See jääb mulle endiselt nagu veidi arusaamatuks.

No ütleme, jah, see tõendamise raskuskese vähekene muutub, ta läheb teise kohta. Tõendamine peab ikkagi olema. Selles mõttes niimoodi ei saa, et ma lähen politseisse ja ütlen, et keegi mind siin vägistas, mõistke ta süüdi. Niimoodi ei saa. Aga see mudeli muutus ja see peamine faabula on ju see, et inimesed, kes on tundnud, et neid on ära kasutatud nende tahte vastaselt, et nad ei kardaks minna politseisse. Ja kui nad praegu peavad nagu tõendama, et ta ei jooksnud ära või et tegelikult ta tahtis ei öelda, ta ei ütelnud, siis nüüd läheb see asi natukene teise kohta, see tõendamine. Väidetavalt, eriti just ohvri vaates – seda tõid välja ka ohvriabi naised – muutub olukord paremaks, ta ei tunne ennast nagu nii halvasti seal protsessis. Lõppkokkuvõttes, kui inimene tegi valeavalduse, siis see tuleb ikkagi välja ja siis järgneb vastav vastutus ka.

Ja Priit Sibul, palun!

Aitäh, hea juhataja! See ohvriteema on see, mida on varasemalt palju räägitud ja mis tõenäoliselt on nõrk koht. Aga minu küsimus on, kas me selle eelnõuga pigem ei liigu tegelikust tahtest vastavas suunas. Mina ausalt öeldes ütlen, et mina oleks valmis kaaluma ka, et kui hilisõhtul töölt koju minev pereema vägistatakse, ma ausalt öeldes kaaluks niisuguste kuritegude puhul isegi surmanuhtlust. Aga kui kaks inimest koos, ma ei tea, pidutsevad, vallatlevad, täpselt ei saa aru, tekib küsimus ja eriarvamus järgmistel päevadel ja seda peab avalikkuse ja kohtu ja politseiga uurima, toimetama, siis minu arust tunduks, et võib-olla oleks mõistlik karistada mõlemat rahatrahviga. Praeguses kontekstis, kus me liigume …suunas, kas ei ole niiviisi tegelikult, et me tahame neid jäledaid kuritegusid nagu tuua üles, aga tegelikkuses tänu sellele ühtlustamisele hoopis toome need allapoole?

Seda ma ei usu, et olukord nüüd hullemaks läheb. Ütleme nii, et kui praegune süsteem minu hinnangul ka liiga palju keskendub sellele, kas kasutati füüsilist vägivalda või ähvardust, siis edaspidi see praegune süsteem – jah-süsteem  – muutub kindlasti inimkesksemaks. Minu hinnangul inimese keha üle otsustamise õigus tähendab ikkagi seda, et kui sa tahad inimesega seksuaalvahekorras olla, siis see eeldab mõlema poole vabatahtlikku nõusolekut, mitte seda, et üks arvab, et tegelikult oli nõus, teine arvab, et ma ikkagi ei olnud. Ja vaikimine tegelikult ei ole nõusolek. Selles mõttes seda tuleb arvestada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Me oleme sellest eelnõust komisjonis palju rääkinud ja ega mul ei ole teile öelda midagi sellist, mida ma veel öelnud ei oleks. Aga ma siiski laiema avalikkuse huvides tõstatan selle küsimuse, et kas teile ei tundu, et selle seadusemuudatusega luuakse selline võltsettekujutus, justkui loodaks senisest palju paremad võimalused vägistajate kriminaalvastutusele võtmisele. Me oleme palju rääkinud sellest eelnõust, meedias on palju räägitud, aga lõppude lõpuks taandub ju ikkagi enamik nendest olukordadest sõna sõna vastu nii-öelda situatsioonile. Ja kui ei taganeta põhiseaduse sellest §-s 22 lõike 2 sätestatud garantiist, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama, siis ei teki ka prokuratuuril ja uurimisasutustel praegusega võrreldes sugugi paremaid võimalusi koguda siis tõendeid, millele tuginedes saaks kohus isiku vägistamises süüdi mõista. Ehk lühidalt: kas ei või tekkida sellist ühiskondlikku ootust, et nüüd saab alles hakata tõesti neid inimesi vastutusele võtma, kuigi tegelikult reaalsed võimalused selleks ei parane?

Aitäh! Ma kinnitan, et sellel teemal härra Vooglaiuga on palju mõttevahetusi komisjonis toimunud. Mina arvan, et ei teki võltsootust. Mina arvan, et see annab pigem just kindlust nendele inimestele, kes arvavad, et nendega ei käitutud ausalt, ja ei ole julgenud minna politseisse, kuna on talle öeldud, et kui sa vastu ei karjunud ja ei hakanud, siis nagunii keissi ei ole. Nagu sa ütlesid, lõppkokkuvõttes on asi ikkagi tõendite kogumises ja raskuskese on tõendamises, nagu ka praegu on. Aga vastus on see, et ma arvan, et tegelikult ei anna võltsootust, pigem vastupidi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa kahes vastuses rõhutasid seda, et tõendamise, ma ei tea, raskuskese nihkub teise kohta, aga ma ei saanud päris hästi aru, kuhu kohta ta siis nihkub. Kas sa saad selle selles mõttes selgelt välja tuua? Sellest vastusest võib ka välja lugeda, et ta nihkub sinna kohta, et see, keda süüdistatakse, peab tõendama midagi.

Ei, sinna …

Aga räägi siis kuidagi, et nihkub teise kohta, ja siis räägi edasi, kuhu kohta.

Jaa. Ei, seda ta ei tähenda – ma otsin selle koha üles –, et peab süüdi mõistma. Mitmed põhiseaduses sätestatud printsiibid on hõlmatud. Ma mõtlen nüüd, kuidas ma proovin seda seletada. See oli prokuratuuri seisukoht, et kui fookus liigub nõusolekule, mitte vastuhakule, siis esiteks võib olla ohvritele vähekene parem käsitlus või kindlustunne. Kuskil ta rääkis seda, seda rääkis televiisoris ka proua Arika Lepp, kuidas see tõendamine peab ikkagi toimuma, aga ta ei liigu sellelt, kas sa ütlesid ei või tahtsid ära jooksta, vaid ta liigub sellesse kohta, kas oli mõlemapoolne nõusolek. See on see, nagu sa aru saad, liigub sellesse kohta.

Varro Vooglaid, palun!

No ma siiski küsiksin jätkuks oma eelmisele küsimusele, mille poolest siis see olukord reaalselt paraneb. Kui meil on näiteks niisugune olukord, kus naisterahvas läheb politseisse ja ütleb, et teate, minuga astuti seksuaalsuhtesse, aga ma ei olnud väljendanud oma vaba nõusolekut sellele eelnevalt. Ja siis kutsutakse politseisse ütlusi andma ka väidetav kuriteo toimepanija, kahtlustatav sellisel juhul. Ta ütleb, et ei, aga oli küll vaba ja väljendatud nõusolek. See ei pea olema ju suuliselt ja sõnaliselt väljendatud tingimata, see võib ka muul viisil olla väljendatud. Mida siis politsei selle olukorraga saab paremat peale hakata kui enne? Enne oli nõutud lihtsalt see, et peab olema kas vastu hakatud või selgelt öeldud ei, nüüd peab olema nõutud see, et on väljendatud vaba nõusolekut. Aga veel kord: kui üks ütleb üht ja teine ütleb teist, siis mille poolest muutub nüüd vägistaja kriminaalasutusele võtmine lihtsamaks?

Ta ei muutu lihtsamaks selles mõttes, et … Kuidas ma ütlen … Kuigi võiks ju niimoodi väita, et läheb lihtsamaks, aga tegelikult peab menetleja ju ikkagi koguma mõlema poole tõendeid. Siis ta peab edaspidi kuriteo jäljed kindlaks tegema ja nii edasi, üle kuulama ja ütluste usaldusväärsust kontrollima. Ka praegu on võimalik muidugi, et teatud juhtumite puhul kohus on hinnanud mõne ütluse rohkem usaldusväärseks kui teise. Aga lõppkokkuvõttes, kui on sõna sõna vastu, siis peabki koguma tõendid. Kohus hindab, kas oli jah või ei olnud, mitte seda, kas ta ütles ei või ei öelnud.

Ja Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Iga kord, kui me siin saalis nõusolekuseadust arutame, siis see arutelu peegeldab seda, et kahtlemata meil on seda nõusolekuseadust vaja. Ka varasemates aruteludes toodud paralleelid ei ole mitte ju sellised, mitte need, mis seni on kõlanud, et kui sult varastatakse auto või rahakott, kui sa ei jooksnud piisavalt kiiresti või ei karjunud piisavalt kõvasti, siis vaat, kahju küll, et nii läks, aga karistada seda kurjategijat ei saa. Tegelikult nõusolekuseadusega me ju viime õigusruumi vastavusse sellega, mida me peame normaalseks seksuaalkäitumiseks. Asi ei ole mitte selles, kas keegi jookseb või karjub või on teadvusel, vaid selles, kas kaks inimest on nõus seksuaalvahekorda astuma.

Ma ei suutnud seda küsimust hästi tabada, aga üldiselt, jaa, me arutasime seda esimesel lugemisel, äkki sedasama näidet toodi ka, et kas on nii või kas on naa. Minu arvates on see samm praegu kaasaegsema ühiskonna suunas. Ma arvan, et kui inimesed, ütleme, eriti just naisteorganisatsioonid, arvavad, et see aitab kaitsta ohvreid, siis me võiksime seda sammu astuda. Ma ei näe siin mingeid suuri katastroofilisi probleeme. See on teatud paradigma muutus, et ei asemel on jah. Kui tahate seksuaalvahekorda astuda, siis mõistlikud inimesed ikkagi ütlevad jah, mitte niimoodi, et ma ei öelnud ei.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Madis, mõnest sinu vastusest tuli natuke välja ka see, mitte et instantsides on kallutatud jõud, vaid et, ütleme, ma ei tea, uurijate ja politseinike hulgas on inimesi, kes kipuvad asuma nagu vägivallatseja poolele. Nagu sa ise ütlesid, öeldakse umbes nii, et sa ei karjunud piisavalt kõvasti või ei jooksnud piisavalt kiiresti. Kuidas sa ise hindad, et kui see seadus saab vastu võetud, needsamad halvad inimesed, kes nende kuritegudega tegelevad – ma ei ütle, et kõik, aga sinu vastustest tuli välja, et selliseid on –, kas siis ei või juhtuda, et nad ütlevad umbes ohvrile midagi sellist, et võib-olla sa ikkagi ütlesid jah? Et nagu probleem ei vähene. Kui probleem on seal, et …

Ma saan su küsimusest aru.

… need uurijad, kelle poole, noh, ohvrid ei taha pöörduda, sest see seltskond, kellega nad peavad suhtlema, olles niigi kannatanud, asub veel ka neid justkui süüstama, noh, kui tõepoolest selline seltskond eksisteerib, siis nendel … Kuidas me selle probleemi ära lahendame?

Jah, ma sain aru. Jah, kui ma nüüd mälu järgi võtan, ma vist ei öelnud, et uurijad on öelnud, et sa ei karjunud. (Saalist öeldakse midagi.) Noh, ütleme jah, et sa tunned, et sind on vägistatud, tahad minna politseisse, lähed sõbranna või sõbra juurde, oleneb, kummalt poolt, ja siis teoreetiliselt saab see sõbranna, sõber, naabrinaine, naabrimees öelda, et kuule, mis sa ikka lähed, sa ju ei karjunud ja "ei" ei öelnud. Ma nagu uurijate puhul siin ei … Pange see kindlasti kirja, mul ei ole kahtlust uurijate sõltumatuses ja nende heas töös. Jah.

Helle-Moonika Helme, teine küsimus, palun!

Jaa, siin ikkagi tuleb ju välja, et tegelikult selle muudatuse tulemusena tõendamiskohustust enam kummaltki poolt ei ole. Üks ütleb ei, teine ütleb jaa, siis ütleb jaa, siis ütleb ei. Ehk siis uurijad peavad hakkama tõendama. Sa ise ka ütlesid, et aasta lõpuni lükati edasi, et koolitada kogu seda süsteemi. Ma kuulen kogu aeg siin nii riigieelarve arutamisel kui ka paljudes teisteski aruteludes, et riigil raha ei ole. Ja nüüd järsku meil on nii palju ressurssi, kohtutel on järsku nii palju ressurssi, uurijatele on nii palju ressurssi panna. Mille kõigega nad peavad nüüd hakkama tegelema! Kui füüsilisel läbivaatusel sinikaid ei ole, midagi tõendada ei saa, lihtsalt üks ütleb , et ta vägistas mind, teine ütleb, et ei, ma ei teinud seda, sa ise olid sellega nõus. Siis pannakse meeletu riiklik ressurss kogu selle asja peale ja pärast tuleb ikkagi välja, et tegelikult ei olnudki midagi. Kas seda teemat ka arutati? Miks seda on vaja teha ja kui palju ressurssi sinna läheb? Kas kohtute koormus suureneb või pigem mitte?

Jaa, selle tõi välja Politsei- ja Piirivalveamet, kes ütles, et kui me seda teed läheme, mis tema arvates on õige tee, siis me peame kindlasti arvestama sellega, et nendel on vaja rohkem ressurssi, et koolitada neid uurijaid välja paremini, ütleme, sellest lähtuvalt. Ma nüüd proovin kähku otsida, kas me rahast ka rääkime. Mu mälu järgi me ei rääkinud rahast, et mitu raha see läheb maksma. Jah, ei rääkinud, vaatasin järele, rahast me ei rääkinud. Aga kindlasti koolitusvajadus on. Ja ma ei tea, isikliku arvamusena ütlen, et iga uus asi võtab natukene koolituse aega, aga kui ta on hea eesmärgi nimel ja minu hinnangul on, siis see rahasumma ei ole kindlasti nii suur ega raisatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. (Kõneleja soovib  lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Head kolleegid! No jällegi, iga seaduseelnõu juures, mida me siin arutame või mis valitsusest meie lauale tuuakse, me peame ikkagi alati küsima, et mis probleemi me ühiskonnas siis selle kõigega ära lahendame. Varro Vooglaid juba juhtis tähelepanu paljudele asjaoludele, aga no vastaja lihtsalt ütles, et tema küll arvab, et läheb paremaks, ja no lihtsalt see käiski siit ka igalt poolt läbi, et kõik lihtsalt arvavad, et läheb paremaks. 

Selle eelnõu eesmärk sõnades on muidugi üllas: vähendame vägivalda, seisame nõrgemate kaitsel, kannatanute kaitsel, vähendame kuritegevust. Ja ma isiklikult olen absoluutselt nõus, et seksuaalvägivald on raske kuritegu, mille vastu tuleb seista täie tõsidusega. Ma olen absoluutselt nõus, et iga vägistamine jätab kannatanule sügava jälje, ja ma olen ka absoluutselt nõus, et riigi kohustus on tagada, et ohvrid saaksid kaitset ja abi ning kurjategija saaks siis ka õigluse karistuse. Ja küsimus ei ole tegelikult üldse selles, kas seksuaalvägivalda tuleb tõkestada. No loomulikult ju tuleb. Aga kavandatav nõusolekuseadus ei ole sellele kõigele lahendus, see ei ole vägivallale lahendus, vaid see loob tegelikkuses hoopis läbimõtlemata kujul uusi õiguslikke ja menetluslikke probleeme. 

Kõigepealt tulebki küsida, millist lünka me siis täpselt täidame. Väljatöötamiskavatsuses ei ole esitatud kohtupraktika analüüsi, millest nähtuks, et Eesti kohtud käsitlevad vägistamise koosseisu liiga kitsalt. Samuti ei ole välja toodud konkreetseid kaasusi, kus kriminaalmenetlus oleks jäetud alustamata või lõpetatud põhjusel, et kehtiv seadus ei võimaldanud tegu vägistamisena käsitleda, kuigi sisuliselt oleks pidanud seda tegema. See on väga oluline puudus. Karistusõigust tohib muuta vaid tõendatud vajaduse alusel. Ja kui väidetakse, et kehtiv karistusseadustiku § 141 ei kaitse kannatanuid piisavalt, siis tuleb ära näidata, millistes olukordades see kaitse tegelikult puudub. 

Üheks peamiseks argumendiks nõusolekuseaduse kehtestamisel on toodud Istanbuli konventsioon. Istanbuli konventsioon on aga lihtsalt ju tegelikult üks rahvusvaheline paber, millega Eesti on ühinenud. Aga kas see paber on konkreetselt meil siis vägivalda, naiste- ja lastevastast vägivalda vähendanud? Ei ole ju. Ükski rahvusvaheline dokument ei muuda inimeste jaoks midagi, kui teda ei järgita. Rahvusvaheline õigus võib tõepoolest anda tõuke seaduse muutmiseks, aga enne tuleb analüüsida, kas Eesti kehtiv õigus ja kohtupraktika juba täidavad konventsiooni nõudeid, ja ka seda analüüsi ei ole piisavalt tehtud. 

Ja sageli väidetakse, et kehtiv õigus ei paku kaitset olukorras, kus kannatanu hirmust tardub ega osuta füüsilist vastupanu. See on see abitusseisundi termin. Eesti kohtupraktika on selliseid olukordi aga juba käsitlenud. Riigikohus on abitusseisundi mõistet tõlgendanud nii, et see hõlmab ka situatsioonipõhist abitust ja sealhulgas ka tardumist. Ja see tähendab, et vägistamise koosseis ei eelda tingimata nähtavat vägivalda või aktiivset vastupanu juba praegu. Seetõttu tuleb küsida, kas probleem on tõesti olemasoleva seaduse tekstis või hoopis menetluspraktikas või siis tõendite kogumises või siis kannatanute kohtlemises ja menetlejate väljaõppes. 

Nõusolekuseaduse pooldajad ütlevad, et nende eesmärk on muuta hoiakuid. No karistusõigus tegelikult ei ole ju ühiskonna kasvatamise peamine vahend, vaid tegelikult see peaks olema ultima ratio ehk viimane abinõu ja seda tuleb kasutada siis, kui muud vahendid ei ole enam piisavad. Ja siin, enne kui me hakkame mingit järjekordset seadust vastu võtma, mis tegelikult ei olegi niivõrd tõusetunud meie oma vajadustest, vaid see on taas kord mingi ideoloogiline seadusandlik laine, mis on tõusnud kusagilt väljastpoolt, ehk et see on millegi tegemine millegi pärast, mida teised teevad ja millega lihtsalt tuleb kaasa minna, et mitte näida tagurlik, mittehooliv, sallimatu, diskrimineeriv ja nii edasi. 

Suur osa kõigist neist ideoloogilistest eelnõudest tegelikult, mida me siin oleme ka arutanud varem, ongi kantud ju näivusest, mitte millegi ärategemisest, sest kui me tegelikult ka soovime midagi ära teha, siis me peaksime kõigepealt midagi tegema, piisavalt tegema, ja alles siis vaadata seaduste muutmise poole. Ehk et kui me soovime muuta inimeste suhtumist, parandada ohvrite kohtlemist ja kasvatada arusaama isikupuutumatusest, tuleb alustada haridusest, tuleb alustada menetlejate koolitamisest, tuleb alustada ohvriabist ja selgelt avalikust teavitustööst. 

Kriminaalkaristus ja kriminaalmenetlus kujutavad endast riigi väga ränka sekkumist ja need ei puuduta ainult süüdimõistetuid, vaid juba menetlus ise võib inimese elu väga tõsiselt mõjutada. Seetõttu peab iga kuriteokoosseis olema selge, täpne ja ettenähtav. Inimene peab aru saama, milline käitumine on karistatav ja milline mitte.

Ja siin tekibki nõusolekuseaduse üks põhiprobleeme. Kui seaduses kasutatakse mõisteid nagu nõusoleku puudumine või tahtevastasus, siis tuleb väga täpselt ära selgitada, mida need tähendavad, kas need on sünonüümid, kas nõusolek peab olema sõnaline või see peab tulenema käitumisest, kuidas olukorda hinnatakse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Igal pool teistes riikides, kus seda teemat on arutatud, on tõstatunud juba küsimused tõendamisraskuste ja subjektiivsete hinnangute suurenemise kohta. Näiteks Hispaanias, tähendab, jah-seadus tõi kaasa tõsise õigusliku tagasilöögi, kui karistusmäärade ümberkujundamise tõttu hoopis vähendati sadade seksuaalkurjategijate karistusi. 

See näitab veel kord, et heade kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud reform võib anda ühiskonnale hoopis vastupidise tulemuse, rääkimata segadusest, hirmust suhtlemise ees, vaba olemise ja tavapärase inimestevahelise suhtlemise ees. See on see hirm, kas ma ikka käitun õigesti, täiesti tavapärastes olukordades ka. See on iseloomulik totalitaarsetele ühiskondadele, kus inimesed ei teagi iial, kas nad teevad midagi õigesti või võib neid ka tõlgendatavalt iga asja eest lõpuks karistada. 

Enne seaduse muutmist tuleb vastata ka kolmele küsimusele. Millised konkreetsed juhtumid jäävad kehtiva õiguse järgi karistuseta? Kas probleem on seaduse sõnastuses või hoopis menetlejate praktikas, koolituses ja ohvrite toetamise süsteemis? Kas karistusõigus on selle probleemi lahendamiseks kõige sobivam ja proportsionaalsem vahend? Ja kui neile küsimustele ei ole vastatud, ei ole seaduse muutmine vastutustundlik õiguspoliitika, vaid see on ideoloogia. Seksuaalvägivalla ohvrid väärivad enamat kui ideoloogia. Nad väärivad toimivat menetlust, pädevaid menetlejaid, tugevat ohvriabi ja seadust, mis on selge, tõendatav ja õiglane. 

Sellisel kujul nõusolekuseadus probleeme ei lahenda, vaid hoopis tekitab neid juurde. Seetõttu teeb EKRE fraktsioon ettepaneku eelnõu teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti rahvas! Seksuaalvägivalla ohvrid on kõige sagedamini naised ja just nende turvatunnet aitab see eelnõu suurendada. Praegu võib tekkida olukord, et naine pöördub politseisse ja ütleb, et ta ei soovinud seksuaalvahekorda, kuid menetlust ei alustata, sest puudus vägivald ja ei olnud võimalik tõendada abitut seisundit. See tähendab, et juhtumit ei uurita ja kohtusse see ei jõua ning ohver jääb abita. Meie muudame seda. 

Edaspidi on keskne küsimus see, kas inimene andis vabatahtliku ja selgelt väljendatud nõusoleku. See on oluline samm, et meie seadus kaitseks inimesi paremini ning vastaks ka ühiskonna õiglustundele. 

Oluliseks pean ka õiguskomisjoni toetatud muudatusettepanekut, mis täpsustab seaduses nõusoleku mõistet. See muudatus annab nii inimestele kui ka kohtutele selge arusaama, mida see nõusolek tähendab. Nõusolek peab olema vabatahtlik, selgelt väljendatud ning olemas algusest lõpuni. Nii tekib suurem õigusselgus kõigile osapooltele. See aitab menetlejatel juhtumeid hinnata, annab kohtutele selgema aluse otsuste tegemiseks ning aitab vältida olukordi, kus inimesed jäävad ebakindlaks, mida seadus täpsemalt nõuab.

See muudatus saadab ühiskonnale ka väga selge sõnumi: naise tahe loeb. Kui nõusolekut ei ole, siis ei ole tegemist aktsepteeritava käitumisega. Me täidame oma rahvusvahelisi kohustusi, viime seaduse kooskõlla Istanbuli konventsiooniga ning anname naistele suurema kindlustunde, et nende õigusi kaitstakse ja nende pöördumisi võetakse tõsiselt.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et see eelnõu ei puuduta suhteid, kus inimesed austavad teineteist, suhtlevad omavahel ja kus nõusolek on mõlemale poolele täiesti selge. See eelnõu puudutab neid keerulisi juhtumeid, kus selgust ei ole, kus tekivad küsimused nõusoleku olemasolu kohta ning kus kaalul on inimese turvalisus ja põhiõigused. Just sellistes olukordades peab seadus andma selged vastused. Mina palun seda seaduseelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Züleyxa Izmailova, palun!

Head kolleegid!

Ma teen ühe täpsustuse ka. See on siis volitus võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma alustan sellest, et ma pean ütlema, et mul on väga kahju, et EKRE esindaja oma hoiakuga andis taas kord ohvritele signaali, justkui nende kannatused ei ole piisavad. Aga mul on hea meel tõdeda, et käesolevat eelnõu on tänaseks täiendatud vajaliku lisasättega, mis kirjeldab täpselt, mis asi on nõusolek, ning nõusoleku mõiste on positiivselt sisustatud. Täname selle eest kõiki panustajaid, pikk tee on käidud ja finiš paistab. 

Aeg-ajalt on õigusvaldkonna esindajate seas kuulda argumenti, et seaduse muutust poleks tarvis, kuna kehtiv seadus juba justkui võimaldaks nõusolekupõhisust järgida ja menetlejaid tuleks lihtsalt paremini koolitada. Tõepoolest, menetlejate, eelkõige politseitöötajate, kohtunike ja prokuröride koolitamist on väga-väga vaja, aga sellest üksi ei piisa. Peame muutma seadust, sest kui vaadata viimast Riigikohtu lahendit Meelis Eskola osas, siis see väide, et kehtiv seadus juba justkui võimaldaks nõusolekupõhisust, ei pea paika. Ringkonnakohus ignoreeris oma otsustes Riigikohtu laiendatud tõlgendust seadusest, mis justkui pidi kõik puudujäägid ära katma. Nüüd aga mõistis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse hukka ja saatis selle seitsmendale ringile tagasi, uuele kolleegiumile uuesti arutamiseks. Seda karistuse, mitte süü asjus. Ja vastuseks EKRE saadiku ettekandele: see konkreetne juhtum näitabki, et ringkonnakohtus ei soovitud Riigikohtu lahendit järgida, vaid prooviti ikkagi kitsalt olemasolevast lähtuda. 

Tänane eelnõu käib aga Riigikohtu praktikaga ühte jalga. Kuid jätkuvalt leidub inimesi, kes küsivad, miks seda seadusemuudatust vaja on. Ma vastan sellele nii, et muutust on vaja, sest kehtiv õigus keskendub vägivalla, abitu seisundi või vastupanu osutamise tõendamisele, kuid kõik need küsimused on teadlik lõks vägistamiselt kui kuriteolt tähelepanu ärajuhtimiseks ja ohvri kannatuste pisendamiseks. Tegelik küsimus on hoopis see, kas inimene osales seksuaaltegevuses vabalt ja nõusolekuga. 

Ka ülejäänud karistusõigus lähtub paljuski samast loogikast, nagu ka siin täna saalis välja toodi. Keegi ei nõua, et ohver peaks osutama vastupanu, et auto ärandamine, koju sissemurdmine ja vara omastamine oleksid käsitletud kuriteona. Aga miks pole see samamoodi olnud inimeste kehalise puutumatuse ja vägivalla suhtes seni? 

Head kolleegid! Teeme nii, et ohver ei peaks enam kunagi vastama nõmedatele küsimustele, kui punaseks ta suu oli värvitud või kas seelik oli liiga lühike. Antud seadusemuudatuse põhimõte on lihtne: seksuaaltegevus peab põhinema vabal, teadlikul ja väljendatud nõusolekul. Sotsiaaldemokraatide nimel võtan senise menetluse kokku sõnadega: head kolleegid, kiidame selle kauaoodatud eelnõu heaks ja lõpetame ohvrite solgutamise ära! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, nõusolekuseaduse üle peetav vaidlus ei käi ju tegelikult ainult ühe selle seaduse paragrahvi üle. See küsimus on palju laiem: millise sõnumi annab ühiskond inimese väärikuse, vabaduse ja vastutuse kohta? 

Aastakümneid on seksuaalvägivalla käsitlemisel keskendutud eelkõige sellele, kuidas ohver käitus, kas ta karjus, kas ta põgenes, kas ta hakkas piisavalt tugevasti vastu. Selline lähenemine eeldab, et vastutus asub suuresti inimesel, kelle vastu vägivalda kasutati. Ometi teavad nii psühholoogid kui ka õiguseksperdid, et trauma ei väljendu alati vastupanus. Inimene võib tarduda, karta või alluda survele ilma nähtava füüsilise konfliktita. Just sellest arusaamast lähtub ka nõusolekupõhine käsitlus. Küsimus ei ole enam selles, kas inimene suutis piisavalt vastu hakata, vaid selles, kas ta soovis seksuaalvahekorras olla. 

See põhimõte on olnud aastaid ka Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni keskmes. See konventsioon lähtub arusaamast, et seksuaalsuhe peab põhinema vabatahtlikul nõusolekul ning vaikust, hirmu või vastupanu puudumist ei saa automaatselt tõlgendada nõusolekuna. 

Sama põhimõtet on viimastel aastatel järjest enam omaks võtnud ka Euroopa riigid. Kui veel mõne aasta eest oli nõusolekupõhine käsitlus Euroopas pigem erand, siis nüüdseks on selle kasutusele võtnud enam kui pooled Euroopa Liidu liikmesriigid. Eesti ei aruta seega midagi enneolematut ega revolutsioonilist. Küsimus on selles, kas inimese kehalise autonoomia keskmesse asetamine peaks olema ka meie õigusruumi osa. 

Sageli püütakse nõusolekuseadust naeruvääristada juttudega allkirjastatud lepingutest või bürokraatlikust romantikast. Tegelikult ei tähenda nõusolekupõhine lähenemine midagi sellist. See tähendab lihtsalt austust teise inimese tahte vastu. Enamik inimesi käitubki oma suhetes juba täna selle põhimõtte järgi. Nad tunnetavad, küsivad, märkavad ja hoolivad. Nõusolekuseadus ei loo uut inimestevahelist käitumismudelit, vaid annab sellele selgema väärtusliku ruumi. 

Riikide kogemus näitab, et selliste muudatuste jõustumist suureneb sageli esialgu seksuaalvägivallast teatamine ja menetluste arv. Seda nähti ka Rootsis pärast 2018. aastal jõustunud nõusolekupõhist reformi. Süüdimõistvate otsuste arv kasvas, kuid ametlikud analüüsid viitasid sellele, et nähtavaks tuli rohkem juhtumeid, mida varem ei peetud piisavalt tõsiseks või mille puhul inimesed ei uskunud, et õigussüsteem neid kaitseb. See ongi üks olulisemaid muutusi. Mitte tingimata vägivalda ei teki rohkem, vaid rohkem inimesi julgeb sellest rääkida. 

Seadused ei reguleeri üksnes karistusi, need kujundavad ka ühiskondlikke norme. Nii nagu perevägivalla tõsisem käsitlemine muutis aastatega suhtumist koduvägivalda, mõjutab nõusolekupõhine lähenemine seda, kuidas mõistame vastutust, austust ja piire inimestevahelistes suhetes. 

Selle debati keskmes ei ole meeste ja naiste vastandamine ega ideoloogiline vastasseis. Keskmes on küsimus, millise väärikuse standardi me ühiskonnas seame, kas lähtume arusaamast, et inimene peab suutma end piisavalt kaitsta, või arusaamast, et igaühel on kohustus austada teise inimese piire. 

Ja viimaks, nõusolekuseadus ei kaota seksuaalvägivalda, kahjuks. Ükski seadus ei suuda seda teha. Kuid seadused näitavad, milliseid väärtusi ühiskond oluliseks peab. Selle arutelu kõige olulisem tähendus seisnebki selles, et vastutus nihkub sinna, kuhu see kuulub: inimesele, kes peab veenduma, et teine pool soovib osaleda. Sellest algab austus ja sellest algab ka turvalisem ühiskond. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Stig Rästa.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me räägime eelnõust, mis on ülitähtis, me räägime inimese kehast, tema vaimust ja nõusolekust. Kehtiva seaduse järgi on vägistamise koosseis seotud peamiselt vägivalla, ähvarduse või abitusseisundi ärakasutamisega, aga see raamistik on tegelikult liiga kitsas. On olukordi, kus inimene ei karju, ei löö vastu ega põgene, ta tardub, ta kardab, ta ei suuda reageerida ja ta ei ole nõus sellega, mida temaga tehakse. 

Ma olen lugenud sotsiaalmeediast erinevate Eestis toimunud juhtumite kohta, kus on kasutatud ära inimese keha. Ma räägin ühest juhtumist, mille kohta leiab sotsiaalmeedias tegelikult väga palju kajastust. Ohver ise kirjeldab, et ta ei saanud aru, mis temaga toimus, ta ei karjunud ega rabelenud, aga ka see, mis temaga toimus, ei olnud kahepoolne soov ega nõusolek. Temalt keegi ei küsinud, kas on soov astuda vahekorda. Tuldi, võeti ja tehti. Jah, vägivalda ei kasutatud, aga nõusolekut ka polnud, oli tardumus. Ja seda on ausalt öeldes kohutav lugeda. Just sellise juhtumi tõttu peame me liikuma edasi maailma poole, kus oleks inimesel suurem kaitse. 

Värskelt on meeles meil ilmselt juhtumid ka meediast, kes ehk oleks nõusoleku seaduse kehtimise korral võib-olla teisiti käitunud. Just sellepärast on vaja minna üle nõusolekupõhisele käsitlusele, sest seksuaaltegevus peab põhinema vabatahtlikul ja selgelt väljendatud nõusolekul. Nõusolek ei pea olema keeruline juriidiline vorm ja nõusolekuseadust ei tohi naeruvääristada. See tähendab lihtsat asja. Mõlemad inimesed peavad tahtma selles osaleda ja see peab olema arusaadav. 

Eesti on ratifitseerinud Istanbuli konventsiooni ning selle järgi peab olema karistatav seksuaaltegevus, millele puudub nõusolek. See seadusemuudatus ei ole kellegi vastu, see on inimese väärikuse poolt. See on ohvrite kaitseks. See on ka selgema õigusemõistmise poolt, sest uurimisekeskne küsimus ei peaks olema ainult see, kas oli vägivald, vaid see, kas oli vabatahtlik nõusolek. 

Me ei saa ühiskonna noortele öelda, et ei tähendab ei, aga seaduses jätta mulje, et ilma vägivallata ei ole juhtum piisavalt tõsine. Me peame ütlema selgelt, et nõusolekute vahekord ei ole normaalne. Nõusolekute vahekord on vägivald. Lõpetuseks ma loodan, et juba sõnumi saatmine ühiskonnale, et nõusolekuseadus kaitseb, jääb nii mõnigi seksuaalvägivaldne tegu tegemata. Head kolleegid, see on samm turvalisema ja õiglasema ühiskonna poole. Palun toetada seda eelnõu! Aitäh!

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, te võtsite enne sõna fraktsiooni nimel, nüüd on soov, ma saan aru, võtta sõna iseenda nimel. Teil on kõnesoov. (Helle-Moonika Helme vastab saalist.) Te tahate kohapealt sõna võtta? Kas teile sobib niimoodi, et kuna Madis Timpson tahab osaleda läbirääkimistel, siis ma võtan Madis Timpsoni ära ja siis ma võtan vastusõnavõtud? Siis ma annan teile kaks minutit. Aga Madis Timpson, palun!

Suur tänu! Üks eelkõneleja ütles, et meid on tabanud ideoloogiline seadusandlik laine. Ma kinnitan, et minu ideoloogia on küll selline, mis ütleb, et seks peab põhinema üksteise mõistmisel ja austusel. See nõusoleku seaduse arutelu ei ole ju ainult juriidiline vaidlus. See puudutab palju laiemalt seda, millise sõnumi me ühiskonnana või ühiskond oma väärtuste kohta annab. Avalikus debatis püütakse seda teemat vahel naeruvääristada väidetega, nagu hakkaksid inimesed enne intiimsuhteid allkirju koguma või "lepinguid" sõlmima. 

Ausalt öeldes ma soovitaksin neil inimestel võtta peegel ja sinna sisse vaadata. Tegelik küsimus on ju palju lihtsam. Kas seksuaalsuhe põhineb vastastikusel soovil, üksteise austamisel ja vabatahtlikkusel või mitte? Praegune Eesti regulatsioon keskendub suuresti vägivallale, ähvardustele või kannatanu abitule seisundile. Praktikas tähendab see sageli, et tähelepanu liigub sellele, kuidas ohver käitus, kas ta pani piisavalt vastu, kas ta ütles piisavalt selgelt ei, kas ta üritas põgeneda ja nii edasi. 

Tänapäevane arusaam inimsühholoogiast ja traumast ütleb aga väga selgelt, et inimene ei reageeri ohuolukorras alati aktiivse vastupanuga. Väga sage reaktsioon on kas tardumine, hirm või passiivsus. Ja just sellepärast ma peangi õigeks seda, et õigus liigub küsimuselt, kas inimene suutis vastu hakata, küsimusele, kas inimene oli tegelikult nõus. See on väga sisuline muutus. 

Minu jaoks peegeldab see nõusolekupõhine käsitlus paremini tänapäevast arusaama seksuaalsuhetest. Intiimsus peaks põhinema ikkagi vastastikusel soovil, mitte sellel, et teine inimene lihtsalt ei suutnud olukorrast väljuda või piisavalt vastupanu osutada. See ei tähenda, et iga seksuaalakt nõuaks mingit formaalset kinnitust. Inimsuhted toimivad edasi loomulikul viisil, kuid elementaarne vastutus peaks olema see, et inimene mõistlikult veendub teise poole vabatahtlikus osalemises. 

Oluline on mõista, et tegemist ei ole ainult karistusõiguse muudatustega. Karistusõigus väljendab alati ka ühiskonna väärtushinnanguid. Seadused ei kirjelda üksnes seda, mis on karistatav, vaid ka seda, millist käitumist peetakse õigeks ja millist mitte. 

Nõusolekupõhine lähenemine annab ühiskonnale väga selge sõnumi: intiimsus peab põhinema austusel ja vabatahtlikkusel. Kui ma lähen nüüd veidi filosoofilisemaks, siis inimest ei tohi kasutada üksnes vahendina. Seksuaalsuhe ilma tegeliku vabatahtliku nõusolekuta käsitleb inimest pigem objektina kui autonoomse isikuna, kelle tahe ja väärikus väärivad austust. 

Me ei liigu selle muudatusega mitte mingisse erandlikku suunda. Samasugune käsitlus kehtib juba Rootsis, Soomes, Taanis ja veel mitmes Euroopa riigis. Pigem küsitakse täna seda, miks peaks kaasaegne õigusruum lähtuma endiselt arusaamast, et vägistamise tuvastamiseks peab inimene suutma aktiivselt vastu võidelda. 

Vähetähtis pole ka see, et see seadusemuudatus aitab ekspertide sõnul menetluskultuuri muuta vähem ohvrit koormavaks. Lõppkokkuvõttes on ju küsimus üsna lihtne. Intiimsus ilma vabatahtliku nõusolekuta ei ole normaalne ja seadus peab seda põhimõtet ka selgelt väljendama. Mina olen kindlalt selle eelnõu poolt ja kutsun ka teid seda tegema. Suur tänu!

Aitäh! Ma võtaksin need kõned ära, Helle-Moonika Helme, ja siis ma annaksin vastusõnavõtu. (Helle-Moonika Helme räägib kohalt.) Tahate ära rääkida? Selge, nagunii vastusõnavõtt on kaks minutit. Hästi, Helle-Moonika Helme, ma annan teile need kaks minutit, võtke need ära. Ja siis ma võtan need viimased kõned ja saame minna hääletuse juurde. Aga Helle-Moonika Helme, palun, vastusõnavõtt kaks minutit!

Aitäh sõna andmast! Kuna siin on mainitud mind ja minu sõnavõttu ka siin võib-olla tsiteeritud, aga täiesti meelevaldselt ja vastupidiselt minu mõttele, minu tegelikule mõttele, siis ma kategooriliselt lükkan ümber, et see, mida mina rääkisin, vähendas, pisendas kuidagi ohvrite kannatusi või ütles, et seksuaalvägivald ei ole kuritegu või ei ole hull. Ma väga selgelt ütlesin, et seksuaalvägivald on raske kuritegu, mille vastu tuleb seista täie tõsidusega. Kõik need sõnad on siin olemas. Aga lihtsalt, mida ma tahan öelda, et siin teised tegid tõepoolest ilusaid sõnu väga-väga palju ja kõik – kõik! – üritavad ennast nagu ohvrite kannatuste paistel soojendada. Aga seksuaalvägivalla ohvrid päriselt ka tõesti väärivad paremat kui lihtsalt ühte seadust seaduse pärast. See seadus seda kindlasti ei ole, sest sellisel kujul, nagu ma ütlesin, see nõusolekuseadus ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Selle õigusselguse huvides tegi meie fraktsioon ettepaneku see eelnõu teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Aitäh! Nii, järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on väga hea meel, et nõusolekuseaduse eelnõu on lõpuks jõudnud teisele lugemisele ja seetõttu võtan ka lühidalt sõna. 

Me räägime palju juriidikast, aga ega need õigusnormid peavadki ju elu peegeldama. Meil on täna pikk istung. Kui ma tahaks nüüd pitsat, siis võtan Mait Klaasseni rahakotist raha ja lähen Priit Sibula autoga pitsale järgi, siis see ei ole ju aktsepteeritav. Samas, kui ma küsin Maidu käest, Mait võib olla täiesti nõus minuga pitsat ostma ja Priit võib lubada oma autoga mul pitsa järgi sõita, aga ma pean seda nõusolekut küsima. Seadus peegeldab seda. Kui mul on nende nõusolek, siis ma saan seda teha, kui mul nõusolekut ei ole, siis on tegemist varastamise ja ärandamisega. Aga millegipärast seksuaalvägivalla puhul seesama printsiip, mis kõigis teistes valdkondades on rakendatud, seksuaalvägivalla puhul see ei kehti. 

Tõesti, kuna arutelud siin saalis on pika perioodi jooksul toimunud, siis siin on väga palju räägitud nii instinktidest, sugutungist, ma ei tea, tiigritest ja lõvidest ja nii edasi. Samas, ellujäämisinstinktist, mis ohvril on, ei ole nii palju juttu tulnud. Ehk siis vaatamata sellele, et filmides me võime näha vägistamist relva ähvardusel ja eluohtlike vigastustega mahajäetud ohvreid, siis see ei ole ju olukord, mida tegelikult Eestis enamasti esineb. Ei vägistata relva ähvardusel, aga ründaja on suurem ja tugevam, ta on sageli võimupositsioonil, ta kasutab ära oma autoriteeti ja ohver vaikibki, oma elu pärast kartes, ei osuta vastupanu, ta soovib, et see lihtsalt lõppeks. Seda tuleb ka arvesse võtta, kui me õigusloomet kujundame. 

Nii et see senine eil põhinev lähenemine ei vasta sellele, mida ühiskonnas peetakse, ma ei tea, normaalseks seksuaalsuhteks. Ka küsitlusuuringud näitavad, et Eestis enamik inimesi leiab, et seksuaalvahekord peab olema konsensuslik, mõlemal poolel peab olema nõusolek selleks ja seda peaks peegeldama ka meie õigusruum. 

Nii et ma väga tervitan seda, et lõpuks me oleme jõudnud teise lugemiseni ja loodetavasti enne jaanipäeva on võimalik see seadus ka vastu võtta. Sest vaatamata sellele, et meil siin saalis on väga palju tekkinud küsimusi sellest, kui palju siis neid karistusi juurde tuleb, ja rahvusvaheline kogemus näitab, et ei, meil ei õnnestu inimestega Tartu vanglat täita pärast selle seadusemuudatuse vastuvõtmist ja mingisugust valesüüdistuste laviini ei järgne, süütuse presumptsioon ei kao, ka ründaja puhul, kui tegemist ei olnud tahtliku teoga, siis ka ei saa karistada. See põhimõtteline muutus, kui me ei küsi ohvri käest seda, et kui kõvasti ta vastu hakkas ja kas ta karjus ja nii edasi, vaid uurime, kas ja millal tema nõusolekut küsiti, see põhimõtteline muutus hoiakutes on vajalik. See on ohvrit kaitsev, aga selleks, et see vastuvõetud seadusemuudatus saaks päriselt elus rakendada, kahtlemata tuleb koolitada. Tuleb koolitada politseinikke, prokuröre, kohtunikke. Muutus ei tule iseenesest.

Soovin jõudu kõigile, kes selle seadusemuudatuse rakendamisega ka peavad tegelema hakkama. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu.

Jaa, suur tänu! Kasutan siis ka võimalust paar sõna öelda. Ja ma algatuseks juhin tähelepanu sellele, olles kuulanud eelnevaid sõnavõtte, et minu meelest pole ausameelne raamistada seda eelnõu sellisel viisil, justkui siin oleksid need, kes pooldavad nõusolekupõhist seksuaalvägivalla käsitlust, ja neile vastanduvad need, kes pooldavad mingisugust teistsugust, mittenõusolekupõhist seksuaalvägivalla käsitlust. Ilmselgelt me kõik pooldame nõusolekupõhist seksuaalvägivalla käsitlust, selles ei ole ju küsimus. Küsimus on hoopis selles, millistele kriteeriumidele tuginedes me määratleme seda, kas nõusolek on antud seksuaalsuhtesse astumiseks või mitte. See on see küsimus. Nii et ärme seda võltsi vastandust siin loo. Ma olen sada protsenti kindel, et siin saalis pole mitte ühtegi inimest, kes ei oleks nõusolekupõhise seksuaalvägivalla käsitluse poolt.

Mis minule aga muret teeb juristina – ja ma olen seda muret ka õiguskomisjoni istungitel korduvalt väljendanud –, on see, et ei teostuks see vana ütlus, mille kohaselt põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Ja mida ma spetsiifiliselt silmas pean sellele osutades, on see, et mulle tundub, et selle kõnealuse seadusemuudatusega võiks muutuda inimeste vägistamises või muu seksuaalse enesemääratluse vabaduse vastastes kuritegudes kriminaalvastutusele võtmine lihtsamaks üksnes eeldusel, et me taganeme põhiseaduse § 22 lõikes 2 sätestatud väga olulisest kriminaalmenetluslikust garantiist, mis seisneb teatavasti selles, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

Ja sellele probleemile on tähelepanu juhtinud oma tagasisidet edastades ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond, kes – ma ei saa küll täpselt tsiteerida, sest mul ei ole seda tsitaati välja kirjutatud, aga mäletamist mööda – osutas sellele, et kuigi eelnõu väljatöötajate poolt eitatakse püüdlust pöörata ümber tõendamiskoormist, siis tegelikult kaasnevatest selgitustest justkui nähtub, et eeldatakse, et see tõendamiskoormis võiks hakata saada ümber pööratud. Ma selgitan, mida ma selle all silmas pean, et jutt ei jääks liiga tehniliseks.

Küsimus on selles, et praktiliselt kõik, vähemalt valdav osa selliseid vägistamisjuhtumeid toimub privaatses keskkonnas, nii-öelda nelja silma all – eeldusel, et kõigil on neli silma peas asjaosalistest. Ehk siis teisisõnu, kui keegi ütleb, et mind vägistati, siis tal ei olegi mingisuguseid muid tõendeid esitada kui see, et ta lihtsalt ütleb nii, eriti olukorras, kus ei pea tõendama seda, või ütleme, vägistamise koosseisuline tunnus ei ole see, et rakendati vägivalda. Ta ei pea minema arsti juurde, ta ei pea saama mingisuguseid kinnitusi, et näete, siin on marrastused kinnihoidmisest või löömisest või millestki muust sellisest. Piisab sellest, et ta ütleb, et ma ei väljendanud oma vaba nõusolekut.

Nüüd, mida peab tegema selles olukorras kahtlustatav? Mida ta saab teha, et tõendada oma süütust? Ta peab hakkama kuidagipidi pingutama selle nimel, et öelda, et väljendati küll. Ja põhimõtteliselt ei olegi meil tegemist millegi muu kui sellise olukorraga, kus on kannatanu ütlused ja kahtlustatava ütlused. Mille alusel siis isik süüdi mõista? Ainult kannatanu ütlustele tuginedes või? Sellisel juhul me ju taganemegi sellest põhimõttest, et mitte keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Põhimõtteliselt oleme taganenud. Teine pool ütleb, et oli nii, sinu ütlused põhimõtteliselt arvatakse ebausaldusväärseks, ja lähedki vangi. Ongi kõik! Ühtegi objektiivset asjaolu ei ole. Veel kord rõhutan, ei ole mingeid marrastusi, ei ole mingeid sinikaid, mitte midagi ei ole, mingit karjumist ei olnud, keegi ei kuulnud, et oleks appi karjutud, "ei" karjutud, mitte midagi ei ole, ja lihtsalt pannakse inimene vangi ära.

Mis mind murelikuks teeb selle puhul, on see, et niisugust regulatsiooni on kaunis lihtne kuritarvitada. Lihtsalt esitatakse emotsionaalselt veenev positsioon. Politseis uurijad leiavad, et see on põhjendatum kui kahtlustatava ütlused, prokuratuuris leitakse, et see on veenvam kui kahtlustatava ütlused, ja lõpuks kohus arvab, et see on veenvam kui kahtlustatava ütlused. Ja ongi kõik.

Mina eelnõu menetluse käigus rõhutasin ka seda, et absoluutse miinimumina võiks …

Kas soovite lisaaega?

Palun ühe minuti lisaaega.

Üks minut lisaaega, palun!

Absoluutse miinimumina võiks vähemalt seletuskirjas selle ära sätestada, et ainult kahtlustatava ütlustele tuginedes ei ole aktsepteeritav seda seadust rakendada sellisel viisil, et inimesed saavad süüdi mõistetud nendes kuritegudes, millest siin jutt käib. Ja ma lõpetan veelkordse kinnitusega, et mina täpselt sama palju kui kõik teised siin – eeldatavasti – olen selle poolt, et inimesed, kes panevad toime vägistamise kuriteo, peavad selle eest saama rangelt karistatud, aga seda tehes ei tohi me luua sellist õiguslikku raamistikku, mida saab kuritarvitada viisil, mis võimaldab vangi saata inimesi, kes tegelikult ei ole vägistamist ühegi mõistuspärase kriteeriumi kohaselt toime pannud või kelle suhtes puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et nad on selle toime pannud. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma hästi lühidalt ütlen. Tegelikult ei olnud plaanis siia tulla, aga see, mis Riina rääkis, ma mõtlesin, et ma korra võib-olla paarile asjale juhin tähelepanu. Kõigepealt alustan sellest, millega Varro lõpetas. Absoluutselt, seksuaalkuriteod on  võikad kuriteod ja neid kurjategijaid tuleb kõige rangemalt karistada. 

Riina, sina tõid selle pitsa näite. Sul ei olnud üldse püüd tegelikult midagi siin naeruvääristada või kuidagi, ja sama ei ole mul. Aga see pitsa näide oli nüüd selline, et sa küsid Maidult raha, ta annab, ja küsid Priidult, et anna auto ka, ja lähed pitsat tooma. Aga nüüd mõtlevad Priit ja Mait, et Riina läks pitsat tooma, ja nad lähevad ise kohvikusse. Aga homme hommikul saabuvad nad kohvikusse. Mait vaatab rahakotti, ei vea hommikusööki välja, ja siis ütleb, et ta ei andnud nõusolekut. 

Ja mulle tundus, Riina, sinu näite puhul, et tegelikult sa seda poolt sellest käsitlusest ei olnud läbi mõelnud, et kuidas sina siis ennast kaitsed. Minu arust see ongi see koht, millele Varro oma kõnes tähelepanu juhtis. Ütleme, mitte pitsanäitega, vaid rääkides sellest asjast endast. Aga minule tundus, et sul see käsitlus lõppes seal ära. Noh, Mait ja Priit ütlesid, et okei ja kõik on hästi, aga see probleemkoht tekib just seal kui, mis iganes. Mait hakkab hommikul mõtlema, et siin see, kes tal pinginaaber ongi meil, sõjamees, segas natukene, nagu ükskord Anti Haugas hääletas siin ühe eelnõu poolt ja ütles, et Riina Solman segas. Näed, ma ei saanud aru, mille poolt ma hääletan. 

Jälle, see ei ole üldse püüd naeruvääristada, aga see ongi tegelikult murekoht selle eelnõu puhul. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, aga, Riina Sikkut, te soovite sõnavõttu kohapealt. Ma saan aru, et vastusõnavõtt kaks minutit. Palun!

Suur tänu, hea esimees! Tegelikult Rain Epler ju peegeldab seda olukorda, mida paljud ohvrid siin läbi elavad. Nad peavad tõestama ja selgitama, et neid vägistati, nad peavad oma seksuaalseid kogemusi võõraste inimestega korduvalt jagama. See ei ole midagi, mida inimesed vabatahtlikult teha tahavad. Kõik need järgmise hommiku ümbermõtlemised peegeldavad eeldust, et see on midagi sellist, mis on inimestele mugav ja lihtne teha, võimalus, mida nad ootavad, noh, nagu ma tahaks Maiduga pitsaraha üle hullult vaielda. Tegelikult ei taha. Seega, inimesed ei soovi sattuda olukorda, kus sellised vaidlused on, ja sellepärast on nõusolek oluline.

Ja tõesti, vaatamata sellele, et Varro Vooglaid väitis puldist, et tegelikult kõik siin saalis toetavad nõusolekupõhist lähenemist, siis minu meelest see nii ei ole. Varro ise ütles – ma peast tsiteerin –, et kujutate ette, keegi ei karjunud, sinikaid ei ole ja mõistetakse süüdi ära. See peegeldab seda, et vägistamise tagajärjel peavad jääma jäljed vägivallast või peab olema kõva karjumine. Täna me arutame just olukorda, et enamasti need elulised olukorrad sellised ei ole. Nii nagu me ei vaidle siin lõunaarvete üle tagantjärele, siis enamasti inimesed vabatahtlikult oma seksuaalelust korduvalt võõraste inimestega ei räägi, ei lähe kohtusse, et tõendada midagi sellist, mida toimunud ei ole. Nii et nõusoleku seadus vastab inimeste väärtustele, hoiakutele, sellele, kuidas elus päriselt käitutakse, ja ma arvan, et selle toetamine on vajalik. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, mul on väga keeruline vastusõnavõtule veel vastusõnavõttu anda, meil sellist korda siin ei ole. Ma seetõttu ei saa teile vastusõnavõttu enam anda sellisel puhul. Ma pigem sulgen läbirääkimised. Aga siin on kaks kätt püsti. Mait Klaassen, ma muidugi imestan, et te ei tahtnud läbirääkimistel osaleda, kuna teie nime on korduvalt mainitud, aga olgu peale. Ma võtan selle teie küsimuse protseduurilisena. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Tegelikult see ongi protseduuriline küsimus. Nimelt ma tahtsin küsida. Okei, see ei puutu praegu asjasse, et ma Riinale raha ei laena.

Nii.

Aga mul on nagu protseduuri poole pealt see küsimus, et kui me mõnda nii tõsist asja arutame, siis me ei tohiks seda küsimust alavääristada ega madaldada ja hakkama arutama niisuguseid hoopis teise kategooria asju. Nii et mul on see märkus lihtsalt protseduuri kohta.

Aitäh! See oli kindlasti kohane protseduuriline märkus. Istungi juhatajana võtan ka tulevikus selliseid asju arvesse. Aga siin saalis on väga palju inimesi, kes soovivad näitlikustada ja väga selgelt lihtsustada mingisuguseid mõttekäike. Ja ütleme nii, et kuna, Mait, sa oled äärmiselt vastutulelik ja hea kolleeg kõigile, siis kõik arvasid, et võib-olla just läbi sinu näite oleks võimalik kuidagi pitsaostmise teemat laiendada. Nii et ma loodan, et sa mõistsid, miks sinu puhul see näide toodi. Aga ütleme niimoodi, et jah, ma sain aru sellest protseduurilisest märkusest. 

Nii, Varro Vooglaid, samuti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu! Ma pean ausalt öeldes ütlema, et ma ei saa sellest reeglist hästi aru. Kui läbirääkimiste käigus – ja tegelikult vastusõnavõtt on ka ju osa läbirääkimistest, need ei ole ju suletud veel – ikkagi mainitakse väga selgelt mitte ainult minu nime, vaid ka minu seisukohti ja neid ka vääresitatakse, siis oleks minu meelest tõesti sisuliselt põhjendatud, et ma saan ka vastusõnavõtu. Sõltumata sellest, mida te nüüd arvate sellest kodu- ja töökorra seadusest, teades, et Riigikohus on öelnud, et Riigikogul on ulatuslik enesekorraldusõigus, ma arvan, et siin oleks küll see koht, kus diskussiooni huvides võiks tegelikult laiendavalt tõlgendada ja öelda, et kuulge, kui teid, teie seisukohti mainiti, siis lühidalt kas või te võiksite saada selle ära markeerida. Ma ei hakka praegu kuritarvitama seda protseduurilist küsimust, ma võiksin ju siin ka hakata rääkima, milles see probleem on, aga ma lihtsalt põhimõtteliselt arvan, et see pole õige.

Aitäh! Ma nüüd selgitan ära. See oli kindlasti protseduuriline küsimus, aga ma selgitan veel kord selle protseduuri ära. Te osalesite läbirääkimisel, esitasite siin oma seisukohad ära ja esitasite ka kõik vastuargumendid varasematele argumentidele. Ühel hetkel me jõudsime Riina Sikkuti juurde, kes esitas oma väga selge vastusõnavõtu. Aga kollane raamat ütleb, et vastusõnavõtule vastusõnavõtuga uuesti enam reageerida ei saa, te esitasite kõik oma argumendid ära siin kõnetoolis juba oma kõnega seoses. Seetõttu, kui kollane raamat ütleb, et vastusõnavõtule enam vastusõnavõtuga reageerida ei saa, siis ma lähtun ikkagi sellest kollase raamatu põhimõttest. Muidugi võiks selle pildi ajada väga laiaks ja võiks lubada kõikidele vastusõnavõttudele veel uuesti vastusõnavõtuga reageerida. Aga siis on võimalik siin saalis pidada uskumatut pingpongi. See on tõenäoliselt ka selle kollase raamatu mõte, miks on selline seisukoht ka sinna kirja pandud. 

Head sõbrad, ma ei võtaks ühtegi protseduurilist küsimust, sest siin ei ole seda protseduurilist vaidlust, sellepärast et ma olen toiminud kollase raamatu põhiselt ja seetõttu ma rohkem ei võta neid. Sellepärast et me lõpetasime läbirääkimised, sulgesime läbirääkimised ja ma läheks selle eelnõu menetlusetappidega edasi, sest meil on siin veel päris palju päevakorrapunkte, mida me peame täna väga tõsiselt arutama. 

Ma läheksin nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu 727 kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti esitatud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 727 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 727 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja see ettepanek näeb ette Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama ja asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 727 teine lugemine lõpetatud. (Saalis on kõva sumin.) Kas me võime, head kolleegid, edasi minna? Ma saan aru, et siin on hääletustulemus tekitanud saalis elevust, aga me läheme edasi.

Nii, kaheksas päevakorrapunkt, see on Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mu kolleeg tagumises pingis tunneb praegu kahetsust oma vale nupulevajutuse pärast, aga ma loodan, et me järgnevalt saame rahulikult menetleda seda eelnõu, mille menetlus on Riigikogus kestnud juba aasta otsa. Miks see nii pikalt on käinud? Ma arvan, et komisjonis on toimunud ...

Üks hetk, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid, palun pidage arutelusid väljaspool saali, sellepärast et väga keeruline on siin ettekandjat kuulda. Tõesti, peame üksteisest lugu ja kuulame, mida ettekandjale öelda on. Maris Lauri, palun jätkake!

Komisjonis toimus selle eelnõu arutelu kaheksa istungi juures. Esimesel istungil, mis toimus 23. septembril, oli huvigruppide kaasamine, kus osalesid pangaliit, FinanceEstonia, Finantsinspektsioon, Aktiva Finance Group, krediidiandjate liit ja Rahandusministeeriumi esindajad. Lisaks oli kaubandus-tööstuskoda saatnud oma seisukohad kirjalikult. 

Üldiselt väljendati rahulolu eelnõu valmimise üle, mida oli aastaid oodatud. Samuti osutasid mitmed osalised sellele, et tuleb lahendada ka info inkassodele üleantud kohustustest, ja arutati andmete ligipääsu üle. Samuti oli küsimusi tähtaegade kohta.

3. novembril toimunud rahanduskomisjoni istungil osalesid Rahandusministeeriumi esindajad ja arutati muudatusettepanekuid, millest enamik oli töötatud välja Finantsinspektsiooni ettepanekute ja krediidiandjate liidu seisukohtade alusel. Diskussioon puudutas inkassofirmasid, seda võtmes, kas on võimalik ka nendelt saada andmeid, mida krediidiregistrisse tuua. Põhjus on selles, et inkassofirmade käes olevaid kohustusi ei kajastata krediidiregistris ja kas võib juhtuda, et muutub võimatuks inimese tegeliku krediidivõimekuse hindamine. 

Tõusetus ka maksehäireregistrite teema: kas nad muuta kohustuslikuks. Kuid seal osutati sellele, et see on päris ulatuslik teema, kuna meil pole seadustikus kuskil maksehäireregistrit kui sellist defineeritud. Osutati ülevõtmisel olevale uuele tarbijakrediidi direktiivile, mis puudutab ka maksehäirete teemasid. Ja arutati laiemalt, milleks see register on mõeldud. Põhimõte on selles, et enamikul inimestel ei ole laenudega probleeme, need, kellel on probleeme, on tugevas vähemuses. Tihtipeale on need seotud liisingute, kiirlaenude, järelmaksude ja muude sääraste kohustustega. Lisaks sellele, et probleemsete klientide seas on kahjuks ka selliseid inimesi, kes ei soovi oma probleeme avada ja proovivad neid kohustusi hoopis peita, ja on ka inimesi, kes ei tea, et neil on liiga palju kohustusi. Komisjon esitas sellel istungil Rahandusministeeriumile oma soovi pakkuda välja võimalikud lahendused, kuidas lahendada inkassofirmadega seotud küsimusi. 

8. novembril osalesid komisjoni istungil lisaks Rahandusministeeriumile ka Aktiva Finance Groupi, FinanceEstonia, Creditinfo Eesti ja pangaliidu esindajad. Ja seekord olid teemaks just nimelt krediidiinkassode omandatud tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded. 

Rahandusministeerium tutvustas võimalikke lahendusvariante ja neid oli kolm. Esiteks, lisada kõik krediidiinkasso andmed ja viivislaenude andmed registrisse, mida toetas Finantsinspektsioon. Teine variant, et krediidiandjad peavad kohustuslikus korras andmed maksehäirete registrisse lisama. Kolmandaks, uued soovitused ja praktika muutmine. Nende kahe viimase puhul olid toetajad maksehäireregistrid ja krediidiinkassod. 

Lisaks tõstatas Finantsinspektsioon küsimuse, et kui krediidiandja kohe peale laenu väljastamist loovutab krediidilepingu äriühingule, kellel ei ole Finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba, siis kuidas see laen jõuab registrisse. 

2. detsembril toimus rahanduskomisjoni istung, kus edastati Rahandusministeeriumile soov välja töötada seadusandlikud lahendused, mis kajastaksid krediiditeabe registris andmeid krediidiinkassode omandatud või hallatavatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustuste kohta, lisaks ka lahendus, mis puudutab krediidilepingute loovutamist. 

20. jaanuaril tutvustas Rahandusministeerium täpsemalt lahendusvariante, mis olid moodustunud koos aruteludes turuosalistega. Esimene variant oli, et inkassod esitaksid andmeid vähemas koosseisus ja sealjuures pikendataks nende jaoks esitamistähtaegu. Teiseks, maksehäirete registrisse esitamise kohustuslikkus, mis tähendaks uut ja keerukamat lahendust ja olulist ajakulu. Ja kolmandaks, FinanceEstonia kompromiss, kus riigiteabe register kuvab pigemalt infot, et nõue tarbija vastu on loovutatud. Peale diskussiooni leidis komisjon, et tuleb minna edasi esimese variandiga, kus inkassod esitaksid andmeid krediiditeabe registrisse, kuid vähendatud koosseisus võrreldes krediidiandjatega. Samuti soovis komisjon, et tehtaks sellise lahenduse põhiseaduspärasuse analüüs. 

5. mail sai komisjon ülevaate Rahandusministeeriumilt turuosalistega peetud läbirääkimistest, muudatusettepanekutest ja väljatöötamisest, kus kokkuvõte oli selline, et oli jõutud seisu, et inkassod esitaksid vaid võlgnevuse suuruse, mitte detailsed andmed. See tuleneb sellest, et kui inkassod omandavad erinevaid kohustusi, siis nad võivad inimese kohustused kokku liita, nii et jääb ainult üks summa. Seetõttu leiti, et võiks olla ainult see üks number esitatud. Arutati põhiseadusliku riive küsimust, tunnistati, et see on olemas, aga analüüsi põhjal on see riive puhul alati kaalutluskoht. Leiti, nagu ka analüüsis, et see on põhjendatud. 

19. mai komisjoni istungil arutati ja hääletati muudatusettepanekuid ning tehti menetluslikud otsused, mis võeti vastu konsensuslikult kõik. Menetluslikud otsused olid järgmised. Võtta eelnõu päevakorda 3. juunil teiseks lugemiseks suures saalis, lõpetada teine lugemine ja kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil. 

1. juuni komisjoni istungil arutati ja hääletati muudatusettepanekuid, mis olid tehnilist laadi ja sõnastuslikud täpsustused, mis said ka kõik konsensusliku toetuse. 

Nüüd muudatusettepanekutest, neid on kokku 18. Esimene on vast kõige ulatuslikum, see puudutab krediidiinkassode hõlmamist krediiditeabe andjate hulka, ja seda piiratud mahus. Nagu ma ütlesin, krediidiinkassod peaksid esitama andmeid ainult ühe numbri kohta ja nendel on pikem aeg. Seda sellepärast, nagu ma ütlesin, et nad ostavad neid kokku või omandavad neid kohustusi hulgi ja nende korrastamine võtab aega. Samuti võib-olla kokkuliitmine või ühendamine, nende erinevate kohustuste ühendamine ühe inimese omadel ja selle tõttu nad vajavad lihtsalt rohkem aega.

Teine muudatusettepanek käsitleb olukorda, kus krediidiagendid saavad teha päringuid krediidiregistrisse üksnes krediidiandja volituse alusel konkreetse isiku krediidivõimelisuse hindamiseks. 

Kolmas muudatusettepanek: jäetakse välja eelnõust teemad, mis puudutavad hoiu-laenuühistuid, kuna sellises vormis ei saa nad alates 2021. aasta 1. jaanuarist tegutseda ja see on juba enne, kui krediidiregister käivitub täiemahuliselt ehk 1. märtsil 2021. aastal. 

Muudatusettepanekus nr 4 on tehnilised, keelelised ja eelnõu korrastavad muudatused. Muudatusettepanekus nr 5 täpsustatakse, millal lõpeb lepingu kohta andmete edastamine registrile ehk krediidilepingust tulenevate nõuete kohaselt täitmisel. Muudatusettepanek nr 6 on täiendus, et kui registrile krediiditeabe andjal ei ole võimalik temast sõltumatutel põhjustel registrile andmeid edastada, siis peab ta seda tegema esimesel võimalusel registriteenuse taastumisel. Muudatusettepanek nr 7 vähendab aruannete koostamise kohustust, et vältida andmete kogumise dubleerimist. Muudatusettepanek nr 8 annab krediiditeabe edastamise registrile ligipääsu ka Finantsinspektsioonile, kuid üksnes selleks, et kontrollida krediiditeabe edastamise kohustust. Muudatusettepanekud nr 9 ja 10 täpsustavad registripidaja tegevuse kindlustamise kohustusega seonduvat. Vajaduse korral saab minister nõuda kindlustamist ja sellisel juhul tuleb kindlustada üksnes registriteenuste osutamine. Muudatusettepanek nr 11 lisab nõude, et registripidajas olulise osaluse omandaja oleks finantsiliselt usaldusväärne ja suudaks tagada registri jätkusuutliku toimimise. Muudatusettepanek nr 12: registripidajas olulise osaluse omandaja ja registripidaja juhtidele antavate nõuetele vastavuse kinnituste loetelu viiakse kooskõlla neile esitatud nõuetega. Muudatusettepanekuga nr 13 täpsustatakse andmeallikate loetelu, mille alusel võib Finantsinspektsioon eelnõus sätestatud nõuete täitmist kontrollida. Muudatusettepanekuga 14 lükatakse edasijõustumise tähtaegu selliselt, et teabe edastamisega seotud kohustused jõustuvad 1. juulil 2028. aastal ja registrisse päringute tegemise kohustused ehk register käivitub täiemahuliselt 1. märtsil 2029. aastal. Muudatusettepanek nr 15 annab krediidivahendajatele õiguse registrile juurdepääsu üksnes krediidiandjat volitatud isikuna krediidivõimelisuse hindamiseks. Muudatusettepanek nr 16 on tehniline täpsustus kõigi registrile andmeid esitama kohustatud isikute hõlmamiseks ka sättes, kus asjaomane loetelu oli puudulikult esitatud. Muudatusettepanek nr 17 on krediidiandjate kohustamine edastada registrile infot ka toimiva tarbijakrediidilepingute portfelli üleandmisest isikule, kes ei ole Finantsinspektsiooni järelevalve all. Ehk siis see lisaolukord, mida ma ka eelnevalt mainisin, et kui krediidiandja väljaantud laenu müüb edasi juriidilisele isikule, kes ei ole Finantsinspektsiooni järelevalve all, et ka sellised kohustused oleksid kuskil nähtavad. Need kohustused seatakse kokkuleppega, et need krediidiandjad, kes müüvad oma kohustused edasi mitte järelevalve all olevatele ettevõtetele, peavad tagama selle informatsiooni edastamise registrile. Muudatusettepanek nr 18 parandab lünga aruandluskohustuses, kus krediidivahendajat kohustatakse andma Finantsinspektsioonile infot tarbijakrediidilepingute loovutamise kohta krediidiostjatele sarnaselt krediidiandjatele.

See on minu poolt lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised.

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 10, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 11, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 12, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 14, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 15, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 18, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme sellega läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 652 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud tänase üheksanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883 teine lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist 19. mail ja 1. juunil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 6. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. maiks muudatusettepanekuid ei laekunud. Ja 19. mail tegime siis otsused, et võtta eelnõu päevakorda 3. juunil ehk täna, lõpetada teine lugemine ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Sellele eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 883 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Tänud väga tõhusa ettekande eest!

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824 teine lugemine. Ettekandjaks selle päevakorrapunkti juures oli algselt ette nähtud Madis Kallas, aga Madis Kallast ei ole näha. Küll on sellisel juhul alati juhtkomisjoni esimehel igal hetkel õigus asendada ja sealt komisjoni esimees kenasti saabubki meile. Liina Kersna, palun!

Austatud kolleegid! Hea juhataja! Ma jõudsin väga täpselt, ei osanud arvata, et eelmine punkt nii kiiresti läheb. Aga mul on hea meel teile rääkida sellest, mida me oleme kultuurikomisjonis teinud Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõuga esimese ja teise lugemise vahel. Kuna me selle eelnõuga tegime kultuurikomisjonis väga pika töö ära enne esimest lugemist ja muutsime seda eelnõu juba enne esimest lugemist nii põhjalikult, et tegelikult esimese ja teise lugemise vahel kultuurikomisjonis meil enam väga palju tööd ei olnud vaja teha.

Aga me arutasime eelnõu neljapäeval, 21. mail. Kultuurikomisjoni liikmetest olid kohal Vadim Belobrovtsev, Diana Ingerainen Kadri Tali asendusliikmena, Madis Kallas, Tõnis Lukas ja Kristina Šmigun-Vähi Margit Sutropi asendusliikmena. Kultuuriministeeriumist oli kaasatud õigus- ja haldusosakonna juhataja Merle Põld. 

Kultuurikomisjoni poolt on sellele eelnõule kaks muudatusettepanekut. Kuna me muutsime enne esimest lugemist eelnõu sisu, siis me peame muutma ka nüüd eelnõu pealkirja. Ja esimene muudatusettepanek ütleb, et eelnõu §-s 1 punkt 1 jäetakse välja tekst, et seaduse pealkirja muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt riigi kultuuripreemiate seadus. Seda muudatusettepanekut toetas juhtivkomisjon konsensuslikult. Teine muudatusettepanek puudutab seaduse jõustumist. Algselt oli plaan, et see seaduseelnõu võiks jõustuda juba käesoleva aasta 1. juunil, aga kuna me menetlesime enne esimest lugemist seda eelnõu nii pikalt, siis arusaadavalt 1. juunil ei ole võimalik, et see seaduseelnõu jõustuks. Me tegime muudatusettepaneku, et käesolev seadus jõustuks 2026. aasta 1. augustil, ja seda siis selleks, et jõuaks kenasti rakendusaktid välja töötada ja vajalikud kooskõlastusringid läbida. 

Samal istungil tegime ka menetluslikud otsused. Kõik need menetluslikud otsused said tehtud konsensuslikult. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 3. juuniks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ja kui teine lugemine lõpetatakse, tegime komisjoni poolt ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil, mis saab olema väga pikk, põhjalik ja sisukas tööpäev. Lisaks tegime komisjoni poolt istungil igaks juhuks ka selle nädala esmaspäeval otsuse, et eelnõu ettekandja olen mina, mitte Madis Kallas, kes ei saanud täna istungil osaleda. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu eelpool öeldud, on neid kaks. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Oleme sellega kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 824 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud 11. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu (830 SE) teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ja kõik haridusinimesed, kes meid kuulavad! Minul on rõõm rääkida kultuurikomisjonis toimunud arutelust eelnõu 830 üle. Seda arutati, ja teise lugemise ettevalmistamist, 21. mail ja 1. juunil 2026. aastal. Eelnõu põhieesmärk on täpsustada gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste vastuvõtu korraldust, koolist väljaarvamise regulatsiooni ning mõjutusmeetmete rakendamist, samuti ajakohastatakse testide andmekogu puudutavaid sätteid. Eelnõuga luuakse võimalus arvestada gümnaasiumisse kandideerimisel õpilaste koolivalikute eelistusi juhul, kui vastav kord on kooli vastuvõtu tingimustes ette nähtud. Kutseõppeasutustes täpsustatakse kandideerimise korda ning sätestatakse, et õpilaskandidaat saab ühes koolis kandideerida kuni kolmele õppekavale.

21. mai istungil vaatas komisjon läbi kuus muudatusettepanekut. Nende hulgas lisati eelnõusse noorsootöö seaduse muudatused, mille eesmärk on käsitleda noorte püsi- ja projektlaagreid mitteformaalse õppe teenusena. Selle muudatuse eesmärk on luua alus laagriteenuste käibemaksuvabastusele ning suurendada õigusselgust laagrite korraldamisel. Samuti muudeti eelnõu pealkirja, et kajastada noorsootöö seaduse muudatuste lisandumist. Võib-olla huvitav on teada, et 2025. aastal oli meil 80 lastelaagrite korraldajat ja nendest 27 olid käibemaksukohuslased.

Komisjon toetas ka ettepanekut täpsustada kutseõppeasutuste vastuvõttu, sätestades, et põhivastuvõtu konkursil saab õpilaskandidaat ühes koolis kandideerida kuni kolmele õppekavale. Arutelu käigus selgitas Haridus- ja Teadusministeerium, et kandideeritavate õppekavade arvu määramine jääb kooli otsustada. Lisaks lisati eelnõusse muudatused, mille kohaselt sõlmitakse nii riigi- kui ka munitsipaalkoolide direktoritega tähtajatu tööleping. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada vastuolu Vabariigi Valitsuse seaduse ja haridusvaldkonna eriseaduste vahel ning tagada kõigi koolijuhtide võrdne kohtlemine, sõltumata koolipidajast. 

Komisjon arutas ka eksamitöödega seotud teabele juurdepääsu regulatsiooni. Otsustati jätta vastav säte eelnõusse 830, kuna selle menetlus liigub kiiremini kui samasisuliste muudatustega seotud eelnõul 740. Arutelu käigus rõhutati vajadust tagada eksamisüsteemi usaldusväärsus ja samas võimaldada õpilastel pärast tulemuste teatavaks tegemist oma eksamitöödega tutvuda. 

Samuti täpsustati seaduse jõustumissätteid. Koolist väljaarvamise regulatsiooni puudutavad muudatused jõustuvad 1. septembril 2026, et need oleksid kooskõlas uue õppeaasta algusega. Arutelul tõstatati küsimus õppetöös edasijõudmatuse tõttu koolist väljaarvamise tingimuste kohta ning lepiti kokku, et vastavad selgitused lisatakse teise lugemise seletuskirja, mida on ka tehtud. 

1. juuni istungil arutas komisjon täiendavat muudatusettepanekut, millega täpsustati vastuvõtus kasutatavat terminoloogiat. Muudatuse kohaselt järjestab õpilaskandidaat oma eelistused gümnaasiumide või nende õppesuundade ning kutseõppeasutuste õppekavade lõikes. Haridus- ja Teadusministeerium selgitas, et muudatuse eesmärk on viia seaduse sõnastus kooskõlla kutsehariduse tegeliku vastuvõtupraktikaga ja vältida võimalikke vääritimõistmisi. Komisjoni liikmed toetasid muudatust konsensuslikult ja kõiki ülejäänuid ka.

Kultuurikomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku võtta eelnõu päevakorda 3. juunil sel aastal, lõpetada teine lugemine ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu lõpphääletus läbi 10. juunil 2026. Need olid kõik konsensuslikud. Aitäh teile! Vastan küsimustele hea meelega.

Tänan teid väga sisuka ja tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Haridusest rääkides kasutame sageli õigeid ja ilusaid sõnu. Me räägime võrdsusest, kaasamisest, iga lapse märkamisest, hariduslõhe vähendamisest ja sellest, et ükski laps ei tohi maha jääda. Need kõik on õiged põhimõtted. Just nii peabki üks riik oma lastest rääkima. Aga küsimus on selles, kas haridusministri tööd käivad nende sõnadega kaasas.  

Täna peame ausalt küsima, kas põhikooli lõpetamise ja eksamite uus korraldus on tegelikult lapse huvides, kas see toetab noort inimest või lisab talle pinget ajal, mil pinge on niigi suur. Põhikoolilõpetaja ei ole väike täiskasvanu, ta on 15- või 16-aastane noor inimene, kelle ees seisavad väga olulised valikud. Ta peab lõpetama põhikooli, sooritama lõpueksamid, kandideerima edasi õppima, valima gümnaasiumi või kutseõppe vahel ning kohanema teadmisega, et õppimiskohustus kestab nüüd 18. eluaastani.  

Õppimiskohustuse pikendamine on põhimõtteliselt õige samm. Tänases maailmas ei piisa enam ainult põhiharidusest, aga hea eesmärk ei õigusta halvasti läbimõeldud korraldust.  

Põhikooli lõpueksamid toodi tänavu varasemaks, aprilli lõppu ja mai algusesse. See tähendas, et lapsed pidid valmistuma eksamiteks ajal, mil õppeaasta ei olnud veel sisuliselt lõppenud. Eesti Haridustöötajate Liidu juht Margit Timakov on toonud välja, et eesti keele õppekava tuli 9. klassis läbida 175 päeva asemel 141 päevaga ja matemaatika 150 päevaga. See aga tähendab, et jäi vähem aega õppimiseks, vähem aega kordamiseks, vähem aega konsultatsioonideks ja rohkem närvilisust nii lastele kui ka õpetajatele. Me ei saa rääkida laste heaolust ja samal ajal suruda neile peale tempot, mis kasvatab ärevust.  

Me ei saa rääkida iga lapse märkamisest ja samal ajal öelda, et kui eksamipäeval läks halvasti, siis nii ongi, lepi sellega. Kõige valusam koht ongi see, et põhikoolilõpetaja ei saa oma kehva eksamitulemust parandada. Päevad ei ole vennad. Laps võib olla eksamipäeval haige, ärev, leinas või lihtsalt nii suure pinge all, et ta ei suuda oma tegelikke teadmisi näidata, ja siis ütleb riik talle: uut võimalust ei tule. See ei ole õiglane. Gümnaasiumi lõpus saab riigieksamid uuesti teha, täiskasvanuhariduses räägime elukestvast õppest ja uutest võimalustest, meie ühiskonnas usume inimese arenguvõimesse, aga põhikoolilõpetajale, lapsele, me seda võimalust ei anna. Kui eksamitulemused ei loe, siis milleks selline pinge üldse, aga kui need loevad ja praktikas loevad, sest need mõjutavad edasi õppima pääsemist, siis peab noorel inimesel olema ka võimalus tulemust parandada.  

Eriti keeruline on olukord seetõttu, et edasi õppima pääsemise süsteem ei ole üle Eesti ühtne. Mõnes kohas arvestatakse rohkem lõpueksamite tulemusi, mõnes kohas tehakse eraldi katseid. Tartus näiteks on gümnaasiumidesse pääsemiseks tihe sõel ja eraldi ühiskatsed.  

Seega ei ole tõsi, et uus eksamikorraldus kaotab dubleerimise ja teeb kõigi elu lihtsamaks. Paljude jaoks tähendab see hoopis kahekordset pinget: lõpueksamid, katsed, hindelised tööd ja pooleli õppeaasta. See on väikese lapse jaoks üks korralik kadalipp.  

Head kolleegid! Me räägime palju õpetajate läbipõlemisest, õigusega räägime. Aga õpetajate töökoormust ei suurenda ainult klassi ees seismine, seda suurendavad ka pidevalt muutuvad reeglid, uued korraldused, kiirustades tehtud reformid ja ülesanded, mille täitmiseks ei anta piisavalt aega ega tuge. Haridusministeerium ei saa koolidele järjest uusi kohustusi peale panna ja siis imestada, miks koolipered väsivad. Ja eriti muret tekitav on see …  

Kolm minutit palun!

Kolm minutit lisaks.  

… et laste vaimne tervis on niigi halvenenud. Ärevus, depressioon ja soorituspinge ei ole enam üksikute laste probleem, see on laiem ühiskondlik mure. Just seetõttu peaks haridussüsteem olema koht, mis aitab lapsel toime tulla, mitte ei lisa ebamõistlikku pinget juurde. Muidugi peab laps õppima pingutama, aga pingutus ja ülekoormamine ei ole üks ja sama asi. 

Meie ülesanne on luua süsteem, mis nõuab, aga ka toetab, mis mõõdab teadmisi, mis annab tagasisidet, aga ei sulge ust ühe ebaõnnestunud päeva põhjal. Seetõttu on Haridus- ja Teadusministeeriumil vaja ausalt vastata, miks ei anta põhikoolilõpetajale võimalust eksamitulemust parandada, kuidas hinnati nende muudatuste mõju laste vaimsele tervisele, kas õpetajate ja koolijuhtide tagasisidet kuulati sisuliselt või ainult vormiliselt ja kas riik on valmis tunnistama, et hea eesmärk ei tähenda veel head lahendust. 

Head kolleegid! Riik, mis räägib laste märkamisest, peab lapsi ka päriselt märkama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde.  Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Ja muudatusettepanek nr 6, ka selle on esitanud juhtivkomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult.  Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 830 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 830 teine lugemine on lõpetatud ja ka selle päevakorrapunkti menetlemine. 

Me oleme, head kolleegid, heas tempos jõudnud 12. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 888 esimene lugemine. Meil on suur rõõm tervitada Riigikogu kõnetoolis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldot.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma tutvustan teile nii, nagu öeldud, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste paketti, mille eesmärk on muuta töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ajakohasemaks. Selle eelnõuga vähendame ebavajalikku halduskoormust, lihtsustame tööohutuse nõudeid seal, kus see on mõistlik, ja samal ajal tugevdame töötajate ohutust ning tõhustame Tööinspektsiooni järelevalvet. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks dubleerivaid kohustusi, et tööandjal jääks rohkem aega keskenduda sisulisele tööohutuse korraldusele ettevõttes. Samuti suunatakse järelevalve fookus sinna, kus riskid on tegelikult suuremad. Kõigi muudatuste keskmes on jätkuvalt töötaja tervise ja elukaitse töökeskkonnas. 

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses vajasid eelkõige sisulist kaasajastamist nõuded, mis on seotud iseendale tööandjaks olemisega, tervisekontrolli korraldamisega, töötajate juhendamise ja väljaõppega, töötajate esindajate valimisega, esmaabi korraldamisega, tööõnnetuste uurimise ning joobe kontrollimisega. 

Kirjeldan natuke lähemalt nimetatud muudatusi. Iseendale tööandjaks olemise leevendus. Kui osaühingu osanik, juhatuse liige ja töötaja on üks ja sama isik, siis ei kohaldu sellisele ettevõttele senised töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Olukord sisuliselt sarnaneb FIE-ga ehk füüsilisest isikust ettevõtjaga. Vastutus oma tööohutuse eest jääb siiski alles. Iseendale tööandja vastutab ise enda ohutuse eest, sealhulgas tuleb tal tagada töövahendite korrashoid, vajalikud isikukaitsevahendid ja muud. Töötajate esmase tervisekontrolli aeg pikeneb seniselt neljalt kuult kuuele kuule, et kohaneda paremini töökorralduse ja töötingimustega. Väga oluline on rõhutada ja juhtida tähelepanu, et seaduses nimetatud ohutegurite puhul säilib kohustus korraldada töötajale tervisekontroll enne tööle asumist. Lisaks ei pea edaspidi tulevikus alla kümne töötajaga ettevõtted tellima tervikliku töötervishoiu analüüsi. Töötervishoiuarst saab esitada ettepanekuid tööandjatele tervisekontrolli otsuste alusel. 

Eelnõuga omakorda lihtsustatakse ka töötajate juhendamise regulatsiooni. Juhendamist ja väljaõpet käsitletakse tervikprotsessina. Registreerimine muutub ühekordseks, mis omakorda vähendab jälle tarbetut dubleerimist. Tehtava töö ohutusjuhendit pole vaja täiendavalt koostada. Töövahendi ohutusjuhendit ei pea koostama juhul, kui vajalik info on juba tootja kasutusjuhendis või kui tegemist on madala riskiga töövahendiga. Ehk jällegi, erinevat dubleerimist ja topelttegemist kaotatakse. 

Töökeskkonnavoliniku valimine ja töökeskkonnanõukogu moodustamine muutub vabatahtlikuks. Need valitakse, kui vähemalt 10% töötajatest selleks ise soovi avaldavad. Juhul, kui ettevõttes ei ole töökeskkonnavolinikku valitud, peab tööandja sellisel juhul tegema töötervishoiu ja tööohutuse teemadel koostööd kõikide töötajatega. 

Eelnõuga täpsustatakse ka esmaabiandjate määramise reegleid, et need oleksid ettevõtjatele arusaadavamad ja lähtuksid tegelikust töökeskkonnast. Näiteks, esmaabiandjat ei pea edaspidi määrama tervishoiuteenuse osutaja. Samamoodi ei pea eraldi esmaabiandjat määrama juhtudel, kui see ei ole töökorraldusest tulenevalt mõistlik, näiteks üksinda töötamisel, samuti juhul, kui tööandjad teevad koostööd ühises töökeskkonnas, näiteks kaubanduskeskus või ühine ärihoone. Seal lepitakse kokku, et ei pea igaühel olema oma, vaid koos saadakse seda vastutust jagada. 

Olulise muudatusena sätestatakse ka tööandja õigus kontrollida töötajate joovet tööohutuse eesmärgil. Tööandjal tekib seaduses selgelt sätestatud õigus kontrollida joovet – ja ma rõhutan – põhjendatud kahtluse korral või kõrgema riskiga töö puhul. Et seda teha saaks, peab tööandja ettevõtte sisekorras kehtestama joobe kontrollimise protseduuri, andmete töötlemise ja säilitamise põhimõtted. 

Lisaks kaotatakse ära ebavajalikud teavitused. Edaspidi ei pea Tööinspektsiooni teavitama töökeskkonnaspetsialisti ega töökeskkonnavoliniku kontaktandmetest. Alla kümne töötajaga ettevõtted peavad ka edaspidi koostama töökeskkonna riskianalüüsi, kuid ei pea seda eraldi Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonda üles laadima. 

Lisaks tõhustatakse eelnõuga Tööinspektsiooni järelevalvet. Selleks et töötaja ei jääks vajalikust hüvitisest õigel ajal ilma, saab edaspidi Tööinspektsioon uurida tööõnnetust ka kriminaalmenetluse ajal. See on efektiivsem ja tagab töötajale õiglase hüvitise. Tööinspektsioon saab õiguse teha järelevalvet töötamise registri ning töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogu töötajate registreerimise andmete üle paralleelselt koos Maksu- ja Tolliametiga. 

Halduskoormuse vähendamise eesmärgil muudetakse lisaks Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seadust. Jae- ja hulgikaubanduse ning finants- ja kindlustustegevuse tööandjatel kaob teatud juhtudel lähetusdeklaratsiooni esitamise kohustus. See omakorda aitab vähendada ettevõtjate ajakulu ja asjaajamist ning võimaldab samamoodi Tööinspektsioonil keskenduda just kõrgema riskiga sektoritele.

Head Riigikogu liikmed! Eelnõu on sündinud pika ja sisulise kaasamise tulemusel. Oleme võtnud arvesse nii töötajate kui ka tööandjate tagasisidet. Lõplik eelnõu on poliitikas alati kompromiss, mis, ma julgen öelda, aitab parimal viisil saavutada halduskoormuse vähendamise eesmärki, mille me valitsusega oleme võtnud endale üheks prioriteediks, ja teistpidi tagab töötajate ohutuse ja kaitse töökeskkonnas. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu teile! Paar küsimust on. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt palun vabandust, et kolleegidel on palju riigiasju ajada ja nad ei austa teid kuulamisega. See on viimasel ajal muutunud siin epideemiliseks. Kui siin Riigikohtu esimees oli, siis oli saalis võib-olla paar inimest. Aga see selleks. 

Töötervise seadus on üsna põhjalik ja siin on öeldud, mis selle eesmärk on. Aga kui ma vaatan siin ettepanekuid, siis personalijuhtimise ühing ütleb niimoodi, et jah, kõik on vajalik, aga samas on ressursikulukas ja ebatõhus ja kõike muud, et kujundataks selgem ja ökonoomsem mudel ja nii edasi. Ja vastus on, selgitatakse, et esmatasandi tervishoid kuulub Sotsiaalministeeriumi pädevusse. Ja nendel on plaanis järgnevatel aastatel hakata sellega tegelema. 

Noh, kuidas nüüd vaadata sellele, et seletuskirjas esimene lause on, millega tegeleb, ja nüüd siin keegi ametnik vastab, et jah, järgmistel aastatel hakkame sellega tegelema, kuna see kuulub esmatasand … Mis asi see siis on? See on üsna priske seadus ja pikka aega on tehtud ka.

Jaa, siin tundub, et on selles mõttes sõnademäng, et kas ma kiiresti sust õigesti aru sain. PARE ehk ühing küsis ka esmatasandi tervishoiu kohta. Mis on sisuliselt esmatasandi tervishoid: perearstid, seesama kodulähedane tervisekeskus. Selles mõttes siin on tegemist sellega, et me teeme neid töötervishoiu – kuidas nüüd öelda, et ma tehniliselt ei eksiks – kontrolle, aga esmatasandi tervishoid on natuke laiem. Seal on võib-olla kaks asja segamini läinud. Me räägime siin töötervishoiust, siin on muutus, et esmane tervisekontroll. Ehk nii nagu teate, kui keegi tööle läheb, siis hetkel kehtiv seadus näeb ette, et nelja kuu jooksul peab tööandja korraldama esmase tervisekontrolli töötajale. Aga kuna tihti on olnud ka nii, et töötajal on neli kuud katseaega ehk mõnikord lihtsalt otsustab töötaja ise, et ta ei soovi selles ettevõttes töötada, või tööandjale lihtsalt ei sobi. Sellisel juhul ei ole mõtet esmast tervisekontrolli teha, kui inimene tegelikult seal kohal tööd ei jätka. Aga te rääkisite esmatasandi tervishoiust, mis on üldse, jah, tõesti Sotsiaalministeeriumi vastutusvaldkonnas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Päris mõistlikud muudatused ja selles suhtes kindlasti on see üks kompromissidest. Tõesti oli narr olukord, kus tervishoiuteenuse osutaja peab endale määrama esmaabi andja, mis oli täielik nonsenss, ja seadus seda käskis. Aga ma küsin selliselt. Kui praegu, tähendab, selle muudatusega tekib olukord, et töökeskkonna volinikku ja töökeskkonnanõukogu valima ei pea, aga töökeskkonna spetsialisti peab ju ikkagi nõndanimetatud ühe mehe ettevõte ja ainuomanik endale määrama ehk ta peab iseennast jälle samamoodi. Töökeskkonna spetsialisti nõue ei kao ju kuskile. Saan ma sellest õigesti aru?

Jah, selles mõttes see töökeskkonna spetsialist kui selline, kui ta otseselt ei vali, siis seda rolli tuleb ise täita. Selles mõttes, kui sa oled iseenda tööandja, siis sa ju täidad sedasama rolli. Nii nagu ma ütlesin, mis puudutab ka ohutuse tagamist. Kui ma ise töötan ühe mehe ettevõttena näiteks, tegelen, ma ei tea, ehituses, tööstuses, et mul oleks tööohutusega seotud, ma ei tea, vastavad riided, vahendid, kõik olemas, seda ma pean ise endale tagama ikka. Aga seal ei teki sulle ühe mehe ettevõttena mingit täiendavat kohustust kui see, et sa pead tööohutuse endale tagama … (Saalist öeldakse midagi.) Samamoodi, selles mõttes, et kui sa vastavas valdkonnas tegeled, see, et sa pead endale kas siis, kui on suurem ettevõte, tagama töökeskkonna spetsialisti, aga sa võid ka näiteks juhatuse liikmena selle rolli endale võtta samamoodi. Selles mõttes seal midagi ei muutu.

Peeter Ernits, teine küsimus, palun!

Hea juhataja! Ma ei suutnud praegu leida seda viidet, mida te rääkisite, et alkoholikontroll ka kehtestada. Kui mul siin mõni kolleeg saabub seisus, mis viitab, et ta on seda tulivett pruukinud, mismoodi see siis tuleks seda edasi toimetada? See puudutab ka meie saali.

Jaa. Hästi oluline on öelda, et see on pikalt diskuteeritud teema, on olnud arvamusi, et ka varasemalt on see õigus olnud olemas. Et lihtsalt segadusi vältida, siis saabki selgemalt sätestatud, et tööandjal on siis õigus kontrollida töötaja joovet just tööohutuse eesmärgil. Kõige kurvemad näited, loodetavasti selliseid väga ei juhtu, näiteks bussi- või rongijuhid või muud, kes teisi inimesi veavad, ja siis tööandjal on siis seaduses sätestatud, et tal on õigus seda kontrollida põhjendatud kahtluse korral või kõrgema riskiga töö puhul. Jah, Riigikogu, sellisel juhul on seda väga keeruline siin korraldada. Aga kui tööandja seda teha tahab, ta ei saa seda teha nii-öelda suvaliselt, vaid tööandja peab siis ettevõtte sisekorras kirjalikult kehtestama joobe kontrollimise protseduurid, peab ka kirjeldama, kuidas andmeid töödeldakse, et isikuandmete kaitse riivet ei oleks, ja samamoodi, kuidas neid andmeid ka säilitatakse. Ehk kirjalik sisekorraeeskiri, kuidas see protseduur toimib, peab tekkima. (Täpsustav küsimus saalist.)

Aitäh! Lihtsalt, hea kolleeg Erkki Keldo, ma aeg-ajalt olen ka lühikesi repliike aktsepteerinud, aga see ei ole loomulikult ettekandja kohustus.

Aa, vabandust! Ma võin öelda, et ei.

Lihtsalt debati huvides.

Debati huvides, ei, see ei ole kõrgendatud risk, siin tooli peal istumine, diskussiooni arutamine. Ma loodan, et see tulevikus ka ei tekita kellelgi kõrgendatud riski.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Peeter Ernitsa esimesest küsimusest haakudes, mis Sotsiaalministeerium hakkab mõne aasta jooksul välja töötama või tegema. Ja ma kuulasin ka teie vastust selle kohta, mis perearstid ja kõik muu seal juures oli. Aga tegelikult jätab see natuke mulje küll, et töötatakse nagu kahes kiiruses, et ühed lähevad ees ja teised siis hakkavad. Meil ka sotsiaalkomisjonis arutelus oli päris mitmeid küsimusi, kui te tutvustasite selle kohta. Minu küsimus puudutab seda, et te ütlesite, et seaduseelnõu on selline kompromiss kokkulepetest. Mind huvitab, mis jäi töötajate poolelt selliseks, mida nad väga pika hambaga pidid kompromissini jõudma. Oli ka midagi sellist, mida töötajad leidsid, et see on väga halb mõte, on need ametiühingud, töövõtjad? Kas teil on midagi sellist meeles? Ma vaatasin küll kooskõlastustabelit, aga kas teil on midagi sellist meeles? Te olete neid kohtumisi teinud, seda ma tean.

Aitäh küsimuse eest! Pean ausalt ütlema, et mul kohe peast meelde ei tule. Aga ma arvan, et üldine diskussioon sotsiaalpartnerite vahel … Oli tööandjaid või tööandjate esindajaid, kes oleksid soovinud veel rohkem vabadust ja paindlikkust, et ise otsustada. Aga eks see, nagu ma ütlen, teatud määral üldreeglid peavad jääma, andma võimaluse. Et mitte hakata valejuttu rääkima, ma peast ei julge praegu öelda, mis need konkreetsed kohad võisid olla. Jah, lihtsam on, ma saan ka, kui sa soovid, Helmen, kirjalikult need saata või vaadata üle, aga ma peast jään praegu vastuse võlgu.

Arvo Aller, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma jäin siin mõtlema selle üle, et kui ühemehefirma on näiteks iseendale tööandja ja ta on TÖR-is kirjas, aga juhatuses on rohkem liikmeid, näiteks on kolm juhatuse liiget, üks on töötamise registris sees ja kaks ei ole, siis kas neid juhatuse liikmeid käsitletakse ka töötajatena, ehkki nad võib-olla mingeid juhtimisotsuseid teatud hetkel teevad, kuid otseselt võib-olla tööprotsessiga ei puutu kokku. Kas neid käsitletakse töötajatena või neid ei käsitleta töötajatena? Töötajad on ainult need, kes on arvestatud töötamise registris, nii et selle arvelt arvestatakse, kas ta läheb siis mikroettevõtte alla või ta läheb siis juba üle mikro. On ta nii?

Aitäh, väga spetsiifiline küsimus! Ma loodan, et ma ei eksi, aga ma lasen selle kolleegidel üle vaadata. Jah, kui ta on lihtsalt juhatuse liikme lepinguga, mitte töölepinguga töölepingu seaduse alusel, siis ta ei lähe töötajana arvesse. See oleneb. Juhatuse liikmel võib olla ainult juhatuse liikme leping, tal ei pea olema töölepingut töölepingu seaduse alusel. Võib olla erinev. Seal on ka see vahe, et näiteks samamoodi juhatuse liige, kui ta ei ole töölepinguga, ei pea ta ka töötuskindlustusmakset maksma, mis tähendab, et tal pole pärast seda, kui peaks osapooled laiali minema, õigust seaduses määratud hüvitistele ja nii edasi. Ma igaks juhuks lasen selle üle kontrollida, aga siin on mõeldud töötajat töölepingu seadusest lähtuvalt.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Aga nüüd on meil suurepärane võimalus kuulata, mis toimus juhtivkomisjonis. Selle kaasettekande teeb hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees.

Aitüma, austatud juhataja! Sotsiaalkomisjon tõepoolest arutas antud eelnõu 18. mail käesoleval aastal. Ja kuulasime ministri ettekannet, mis ei erinenud sellest, mida ta rääkis täna saalis. Tõstatati ka mõned küsimused, mis olid suhteliselt sarnased küsimustega, mida tõstatati ka täna saalis. Uuriti samuti huvigruppide suhtumist eelnõusse, küsiti joobekontrolli regulatsiooni kohta täpsustavaid küsimusi. Tõstatati küsimus, ega siis tervisekontrolli tähtaja pikendamine kuidagi ei mõju kehvasti nakkushaiguste ennetamisele. Arutati üldist tööohutuse olukorda Eestis, mille puhul ministril oli hea tõdeda, et üldiselt trend on positiivne, aga ehituses ja töötlevas tööstuses siiski mõningasi probleeme esineb. Nii et peame ennetusele ja teavitustööle veidikene rohkem tähelepanu pöörama. 

Vastused olid sedavõrd ammendavad, et sotsiaalkomisjon otsustas konsensuslikult teha järgmised ettepanekud. Esiteks, võtta antud eelnõu esimene lugemine tänase päeva päevakorda, teiseks, ka see esimene lugemine lõpetada, ja kolmandaks, juhtivkomisjoni esindajaks nimetada siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu! Teilegi küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 888 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. juuni kell 17.15. Oleme sellegi punktiga kenasti ühele poole saanud. 

Oleme jõudnud 13. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 896 esimene lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on siis konsulaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (896 SE) esimene lugemine. Selle seaduse algatas Vabariigi Valitsus. 

Konsulaarseaduse muutmise seaduse eelnõu peamised eesmärgid on esiteks suunata kodanikku Eesti riigiga otse suhtlema, teiseks, muuta konsulaarteenuste osutamine tõhusamaks ja suunata välisesinduste töö fookus nende põhifunktsioonidele, ning kolmandaks, riigilõivude ajakohastamine. 

Alustan muudatustest, mis võimestavad kodanikku Eesti riigiga otse suhtlema. Välisesinduse kaudu teenuste pakkumine on alati riigi jaoks kallim kui Eestis pakutav sarnane teenus. Tihtilugu aga kulub välisesinduse kaudu tellitud tõendi või dokumendi kättesaamiseks ka rohkem aega kui otse vastava ametiasutuse poole pöördudes. Riik on loonud suurepärased e-lahendused ja e-lahenduste keskkonna ning kodanikel on võimalik e-teenuseid kasutada ilma saatkonna kaasabita. Seetõttu suuname kodanikke esmajärjekorras kasutama riigi loodud e-teenuseid või pöörduma otse teenuseosutaja poole. Lisaks lõpetatakse harva kasutatavate teenuste osutamine, kuna on olemas teised võimalused teenuste saamiseks. Näiteks on ajutine liputunnistus, mida viimati väljastati saatkonnas 2017. aastal. Samuti on sellised teenused näiteks juhiloa väljastamine ja ametlikud kinnitused või teenused, mille kasutus on olnud väga harv, näiteks tõlketeenused ja pärimismenetluse algatamine. Konsulaarametnik toetab kodanikku välisriigis selliste teenuste saamisel, mille puhul saabki ainult konsul teda aidata. Nii jätkame täies mahus konsulaarabi andmist Eesti kodanikele, Eesti välismaalase passi kasutajatele ja Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodanikele, kes on sattunud ajutisse hädaolukorda õnnetusjuhtumi, haiguse, kuriteo ohvriks langemise või muu asjaolu tõttu. Samuti vahendame vajadusel näiteks hädasolija suhtlust lähedastega ning välisriigi ametiasutuste, sealhulgas õiguskaitseorganitega. Jätkuvalt anname hädasolijale infot meditsiini ja õigusabi kohta ning nõustame Eestisse tagasipöördumisega seonduvate küsimuste osas. 

Teine grupp muudatusi on seotud konsulaarteenuste osutamise tõhusamaks muutmisega, suunates välisesinduste töö fookust nende põhifunktsioonidele. Muutunud julgeolekukeskkonnas on välispoliitika prioriteet kindlustada Eesti riigi suveräänsus ja sõltumatus rahvusvahelistes suhetes. Eelnõuga vähendatakse konsulaarametnike töökoormust eelkõige tehniliste tööde osas, et anda diplomaadile selle arvelt täiendavat aega, et täita välispoliitilisi ülesandeid. Konsulaarseaduse muutmisega vähendatakse konsulaarametnike tehniliste ülesannete mahtu, et nad saaksid keskenduda just nimelt sisulisele diplomaatilisele tegevusele, suhtlemisele asukohariigi ametkondade, mõttekodade ja üldsusega. Enamuses Eesti suursaatkondadest on saadikule lisaks veel ainult üks diplomaat. Need kaks ametnikku peavadki ära tegema ja katma kõik vajalikud välispoliitika, välismajanduse, välise kultuuri  ja konsulaarvaldkonnad. Nii et ressurss tegelikult meie igas saatkonnas on väga napp, nende inimeste koormus on väga suur. 

Viimane grupp muudatusi on seotud riigilõivude ajakohastamisega. Enamus kehtivaid konsulaarteenuste riigilõivud kehtestati 2017. aastal. Samas on sellest ajast saatkondade ülalpidamiskulud kasvanud keskmiselt 1,6 korda. Nende kasvanud kulude osaliseks katmiseks tõstetakse ka riigilõive. Seaduseelnõu kohaselt viime sisse ka põhimõtte, et inimene, kelle elukoht rahvastikuregistri järgi ei ole välismaal, peaks tulevikus osade saatkonnas osutatavate teenuste eest maksma rohkem. Need teenused hõlmavad näiteks passi ning ID-kaardi taotlemist ja väljastamist, elamisloakaardi väljastamist ning andmete kandmist rahvastikuregistrisse. Ühtlustamaks praktikat teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, kehtestatakse väljaspool välisesinduste ruume osutatavate teenuste eest 20-eurone tasu, mis peaks katma arvestatava osa konsulaarmissioonidel teenuse osutamisel tekkiva täiendavast kulust. Aga muutmata jäävad passi ning ID-kaardi taotlemise riigilõivud. Selle kaudu loodame suunata kodanikke senisest enam kasutama e-teenuseid.

Nii et ma loodan, et Riigikogu konsulaarseaduse muutmist toetab, ja olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile sisuka ja tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli tutvustama arutelu juhtivkomisjonis, milleks on väliskomisjon. Sellekohase ettekande teeb meile väga hea kolleeg Luisa Värk.

Aitäh! Head kolleegid! Hea juhataja! Antud eelnõu me arutasime 18. mail käesoleval aastal väliskomisjonis. Väliskomisjon kuulas ära eelnõu algataja esindajate selgitused, arutas kavandatavate muudatuste mõju välisesinduste töökorraldusele ning Eesti kodanikele osutatavate teenuste kättesaadavusele. Komisjoni hinnangul aitavad muudatused kasutada riigi ressursse tõhusamalt ja säilitada samal ajal oluliste konsulaarteenuste kättesaadavuse. Väliskomisjon tegi ka antud istungil otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil käesoleval aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Luisa Värk. Aitäh!

Aitäh! Teile on üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma oleksin tegelikult pidanud küsima seda ministri käest, aga kuidagi see momentum läks mööda, ta läks suhteliselt ruttu siit ära. Aga ma küsin selle kohta, et siin seletuskirjas on kirjas, et kaotatakse konsulaarametniku erikutse nõue, mis seni eeldas juriidilist kõrgharidust ja võimaldas teha notaritoiminguid. Ma saan aru, et need notaritoimingud ei ole praegu enam relevantsed, aga see juriidilise kõrghariduse nõue kaob ka siis nagu ära?

Ma ei mäleta, et me oleksime sellist teemat päris täpselt arutanud komisjonis, küll aga ma kujutan ette, et kui te teete selle arupärimise ministrile ja ministeeriumile, siis nad kindlasti annavad teile selle vastuse.

Ma väikse repliigi pean oluliseks. Esiteks, härra minister on jätkuvalt saalis, ja teiseks, ta ei läinud omal tahtel ja soovil siit kiirelt ära, vaid istungi juhataja lubas tal ära minna, kuna küsimusi ei olnud. Nii et minister ei põgenenud siit kuskile. (Saalist öeldakse midagi.) Aga sa ütlesid, et ta läks väga ruttu ära. (Saalist vastatakse.) Ei, see ei ole viga, see ei ole ka sinu viga. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on ainult üks küsimus. Mulle tundub, et viimasel ajal – natuke piinlik on – te keegi ei vaevu uute seaduste esitlemisel ka koalitsioonist kuulama. Kas te ei oleks olnud siin saalis praegu, kui te ei oleks pidanud ise esinema?

Ma olen alati saalis, kui meil on punktid ja päevakord. Kui ma olen saalis, siis sellel põhjusel, et ma pean pulti tulema. Kui ma ei ole sel hetkel saalis, siis ma olen oma kabinetis, kust ma näen kogu istungit. Aitäh selle küsimuse eest, aga see ei olnud antud seaduseelnõuga väga seotud.

Nii on. Suur aitäh teile, Luisa Värk! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun! Või see läks kogemata valesti? Väga hea, väga hästi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 909 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg ... Ma igaks juhuks veel kord ütlen, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 896 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 896 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. juuni kell 17.15. Oleme 13. päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Oleme jõudnud 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 909 esimene lugemine. Ettekandjaks ei ole keegi muu kui auväärt välisminister Margus Tsahkna.

Aitäh, hea juhataja! Hea Riigikogu! Ma siin puldis asendan vastavalt Vabariigi Valitsuse asenduskorrale justiits- ja digiminister Liisa Pakostat, kes on välislähetuses täitmas tööülesandeid. 

Teie ees on Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma annan siin lühikese kokkuvõtte, milles need muudatused seisnevad. Taustaks nii palju veel, et need muudatused on suuresti prokuratuuri enda poolt välja töötatud ja nendega kokku lepitud. Muudatuste eesmärk on parandada prokuratuurisisest kontrolli ning vastutust riikliku süüdistuse esitamisel, ajakohastada ning muuta paindlikumaks prokuratuuri töökorraldust, tagada riigi peaprokurörile paremad tööriistad prokuröride kvalifikatsiooni ja professionaalsuse tõstmiseks ning muuta juhtimis- ja karjäärisüsteemi läbipaistvamaks. 

Oluline on ka see, et eelnõu ei muuda prokuratuuri põhifunktsioone ega sekkumist konkreetsetesse menetlustesse, vaid korrastab juhtimist, vastutust ja personalipoliitikat. Eesmärk on tugevdada professionaalsust, läbipaistvust ja juhtimisvastutust. Muudatused lähtuvad ka 2024. aastal teenistusliku järelevalve tulemustest ja praktikas ilmnenud kitsaskohtadest. 

Nüüd ma läheksingi teemade kaupa, mis on need plokid, mida minnakse muutma. Esiteks, kassatsiooniõiguse korrastamine ehk edasikaebamise õiguse korrastamine. Eelnõuga piiratakse prokuröride kassatsiooni esitamise õigust ning suurendatakse juhtivprokuröri ning riigi peaprokuröri vastutust, kohustades neid hindama kassatsiooni esitamise põhjendatust ning sellele oma heakskiitu andma. Prokuröri individuaalne kassatsiooni esitamise õigus ei kao, kuid muutub kontrollitumaks, suureneb juhtide vastutus. Kassatsiooni esitamine eeldab juhtimistasandi heakskiitu, mis vähendab põhjendamatuid kassatsioone ja tugevdab ka kvaliteedi kontrolli. Kassatsiooni esitamise kord toetab Riigikohtu rolli õiguse ühetaolise kohaldamise ja õiguse arendajana ning prokurör on ka edaspidi kriminaalmenetluses sõltumatu ja allub ainult seadusele. 

Teine teema on menetluste kvaliteet ja ühtlus. Siin muutub prokuröri asendamine kriminaalasjas paindlikumaks, sest asendamisel kaob nõue mõjuva põhjuse järele. See võimaldab juhtidel tagada ühtse menetluspraktika. 

Kolmas teema on usaldusväärsus, vastutus ja personalipoliitika. Distsiplinaarmenetlus viiakse kooskõlla avaliku teenistuse seadusega. Distsiplinaarkaristuste hulka lisatakse võimalus viia prokurör ajutiselt madalamale ametikohale. See loob tõhusama vastutussüsteemi. Distsiplinaarvastutuse aegumistähtaeg lühendatakse kolmelt aastalt kahele aastale, mis muudab menetluse operatiivsemaks. Kaotatakse vanuse alusel teenistusest vabastamine ja luuakse uus alus teenistusest vabastamiseks, milleks on ametikohale mittevastavus, mida hindab prokuröride konkursikomisjon, mis võimaldab tagada, et ametis on pädevad inimesed. 

Ida-Viru prokuröride palgalisa muutub kuni 20% paindlikuks ja otsustavaks peaprokuröri tasandil, mis aitab motiveerida, hoida ja tuua spetsialiste piirkonda. Palgalisa tagatakse olemasolevatest vahenditest. 

Siis tekib prokuröridel võimalus töötada osalise koormusega, näiteks lapse kasvatamise osalise töövõime või hooldusvajaduse puhul, mis aitab hoida ja motiveerida pädevaid spetsialiste ametis. Selgelt sätestatakse prokuröri ajutine teenistusest kõrvaldamine tema suhtes teostatava kriminaalmenetluse ajaks ning kompensatsioon õigeksmõistmise korral, mis tugevdab usaldust ja läbipaistvust. Prokurör vabastatakse ametist süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.

Neljas alateema on juhtimis- ja karjäärisüsteemi muudatused. Prokuröridele kehtestatakse pikemad katseajad. Nimelt, prokuröri töö, eriti ringkonna- ja riigiprokuröri töö, on keeruline ja suure vastutusega ning võrreldav pigem kohtunikega, kelle katseaeg on kolm aastat, kui rohkem teiste ametnikega võrrelda. Ning selle kvaliteeti ei saa mõistlikult hinnata mõne kuuga, mistõttu on vajalik katseaja pikendamine abiprokuröridel ühe aastani, ringkonna- ja riigiprokuröridel kahe aastani. Katseaja tulemuse põhjal saab prokuröri vabastada või viia madalamale ametikohale. Samuti võib komisjon teha ettepaneku katseaja lühendamiseks, mis tagab paindliku ja sisulise hindamise. 

Abiprokuröri institutsiooni ajakohastatakse, juhendamine kestab terve katseaja jooksul, mis tõstab uute prokuröride ettevalmistuse kvaliteeti. Kõikidele juhirollis olevatele prokuröridele kehtestatakse ka tähtajalised ametiajad. Kehtivas seaduses on viieaastane tähtaeg vaid peaprokuröril ning ringkonnaprokuratuure juhtivatel prokuröridel. Osakondi juhtivad vanemprokurörid ja juhtivad riigiprokurörid on juhirolli nimetatud määramata ajaks. Tähtajaline ametiaeg soodustab juhtide liikumist ja väldib juhtivate kohtade liigset kivistumist. Uus regulatsioon on kooskõlas ka planeeritavate avaliku teenistuse seaduse muudatustega. Samas tagatakse juhtidele prokuratuuris ametikoht pärast ametiaja lõppu, mis loob stabiilsuse ja motiveerib ka tulemuslikkusele. Prokuröride konkursikomisjonile antakse pädevus kontrollida prokuröride vastavust teenistuskohale kehtivatele nõuetele, mittevastavuse kohal on võimalik prokurör ametist vabastada. Konkursikomisjon sekkub siis, kui juht on tuvastanud ametikohale mittevastavuse kahtluse, andnud võimaluse puudused parandada ja seejärel esitanud ametliku taotluse vastavuse kontrolliks. 

Viies alateema on peaprokuröri ametiaeg ja sõltumatus. Selle seadusemuudatusega muudetakse riigi peaprokuröri ametiaeg seitsmeaastaseks ilma võimaluseta teda järjest teiseks ametiajaks ametisse nimetada, et tagada tema poliitiline sõltumatus kogu ametiaja jooksul. Muudatus vähendab institutsionaalset survet ametiaja lõpus ja tugevdab poliitilist sõltumatust kogu ametiaja vältel. Muudatuse aluseks on võetud kohtuesimeeste ametiaja regulatsioon. 

Tööpiirkonnad on kuues ja viimane alapunkt. Ringkonnaprokuratuuride, samuti prokuröride tööpiirkondade kehtestamine muudetakse paindlikumaks ehk senise Vabariigi Valitsuse asemel valdkonna eest vastutavale ministrile volitus ringkonnaprokuratuuride asukoha ja tööpiirkonna kehtestamiseks. Ringkonnaprokuratuuride struktuur muutub paindlikumaks, peaprokurör saab luua ja ümber korraldada osakondi ning suunata prokuröri sinna, kus neid kõige rohkem vaja on. 

Nii. Ma andsin teile ülevaate, mida see seaduseelnõu endast kujutab. Selle seaduseelnõu muudatuste siht on kaasaegne, vastutustundlik ja professionaalne prokuratuur, mis tegutseb sõltumatult ning kõrgete standardite järgi. Loodan justiits- ja digiministri ja valitsuse esindajana viljakat arutelu ja ka selle seaduse toetamist. Suur tänu!

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea välisminister! Võiks ju küsida, kumba te pooldate, kas Taani või Iirimaa mudelit, kes võib pöörduda ülemkohtusse. Aga ma ei hakka seda küsima, te niikuinii tõenäoliselt seda ei tea. Aga ma küsin, kas teil süda rõõmustab, et Rootsi parlament ratifitseeris külalisvangide saabumise augustist Tartusse. On teil süda rõõmus? 

No see küsimus ei puuduta küll selle seaduseelnõu menetlust. Minu süda on alati rõõmus, kui Eesti riik on vaba.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister justiits- ja digiministri ülesannetes! Mul on nagu paar küsimust. Esimene küsimus puudutab, mis puudutab siis prokuröri katseaja pikendamist, et abiprokuröridel üks aasta katseaeg ja ringkonna- ja riigiprokuröril kaks aastat. Ja siis mis puudutab riigiprokuröri, siis ametiaeg muudetakse seitsmeaastaseks, ilma võimaluseta seda järjest teiseks ametiajaks nimetada, mis tagaks tema poliitilise sõltumatuse kogu ametiaja jooksul. Kas sellest, kui me seletuskirja loeme, kas kuidagi saab järeldada, kui selline lause on kirjas, et mis tagaks tema poliitilise sõltumatuse kogu ametiaja jooksul, kas praegune süsteem ei taga seda? Ja teine, mis puudutab katseaega, siis kas see on mõistlik, et kahe aasta pärast, kui miskipärast selgub …

Aitäh!

… et prokurör ei sobi, siis saab teda nagu vallandada? Või kuidas see süsteem toimib?

Aitäh! Väga asjakohased küsimused. Ma küsisin sama asja, et saada selgust. Mulle ka eelkõige prokuratuuri poolt selgitati, et nimelt see praegune lühikene katseaeg ei võimalda tegelikult selle katseaja jooksul adekvaatselt hinnata, kas see konkreetne inimene siis sobib või ei sobi – me räägime siin mõnedest kuudest –, vaid keerulisemad juhtumid tegelikult kohtutes võtavad aega ikkagi, ütleme, kuni aasta või isegi rohkem. See on see väga loogiline põhjendus, et siis mõne keerulisema kaasusega see konkreetne abiprokurör või siis ka ringkonna- või riigiprokurör, kellel on siis kaks aastat, abiprokuröril on üks aasta, kuni üks aasta katseaeg, siis tegelikult saab kõik need astmed läbi käia ja tegelikult on võimalik ka siis anda adekvaatne pilt, kas see katseaeg on edukalt läbitud või mitte. 

Teine asi, mida eraldi välja toodi, on see, et ka juhendamine kogu selle pikema katseaja jooksul toimub pidevalt. See on väga tähtis, et vanemad ja kogenumad kolleegid ka juhendavad seda katseajal olevat kas abiprokuröri või ringkonna- ja riigiprokuröri. See tegelikult peaks tõstma ka nende inimeste kvaliteeti, kui nad siis selle katseaja läbivad. Samamoodi on ka paindlikum see, et kui on selge, et see inimene tegelikult ei saa selle tööga hakkama ka sellel katseajal, siis on ka võimalik see varem nii-öelda katseaeg lõpetada ja suunata kas siis madalamale kohale või kuskile, kus on vaja. 

Nüüd, mis puudutab seda ühekordset ja seitsmeaastast. Ega mina olen veendunud, et prokuratuur on ja peabki olema niikuinii sõltumatu ja peaprokurör kindlasti ka. Aga peaprokuröri roll on väga tähtis. Me oleme rääkinud siin ka mõnedest teistest ametitest. Sellise nimetamise surve uueks ametiajaks lihtsalt võtab see regulatsioon maha, on väga selge konkreetne seitsmeaastane ametiaeg ja see inimene, kes siis on nimetatud või keda nimetatakse peaprokuröriks, saab siis pühenduda sellele tööle, selles mõttes, et ei ole ka mingit arusaamist või survet, et ta saaks ka näiteks järgmist ametiaega koheselt võtta. Nii et ma loodan, et see aitab kaasa sellele, et arvatakse, et kuidagimoodi peaprokuröride nimetamisel või jätkamisel oleks mingisugune poliitiline maik, et tegelikult me seda ju keegi ei soovi.

Mina isiklikult toetan seda põhimõtet ka teiste tähtsate riigiametite puhul, mis ei ole küll selle eelnõu teema. Näiteks kui me räägime presidendivalimistest, siis minu arvates võiks olla üks väga selge ametiaeg, seitse aastat, ja siis ei oleks teil ka peamurdmist Riigikogus näiteks selle augusti lõpus, et kas keegi jätkab või ei jätka.

Urmas Reinsalu, palun!

Ega see polegi halb mõte, Margus. Ma hakkasin mõtlema ka, et kui parlamendis oleks see põhimõte, seitse aastat ja tagasi ei kandideerita …

Jah!

… siis oleks see koalitsioon oma poliitikate ….. ammu laiali olnud, eks ole. Selles on oma iva tegelikult piirsituatsioonides. Aga ma küsiks praegu selle kohta, mis puudutab seda eelnõu. Sa mainisid, et prokurör tuleb muuta kontrollitavaks – oli näide selle kassatsiooni esitamise kohta. Aga minu loogika järgi mitte küsimus ei ole asutuse sõltuvuses, sõltumatuses, vaid küsimus on alati, et prokurör peab olema sõltumatu oma otsustes. Mis on valitsuses intentsioon, kes peaks hakkama prokuröri kontrollima, ja mis see kontrolli puudumise probleem täna prokuröri üle riikliku süüdistuse esitajana on? Ja ma küsin seda, kas see siis tähendab, et kassatsioonis tuleks kontrollida prokuröri kellegi poolt. Mis on selle kontrolli indikaatorid siis? Mis kontrolli soovitakse kehtestada? Ja ma küsin seda, kas siis on kontrollija – kui sa mainid ka, kes see kontrollija siis on –, kas tal on siis õigus sundida prokuröri kassatsioonist loobuma või ka kassatsiooni esitama.

Aitäh!

Kes on see salapärane kontrollija ja mis on kontrolli point?

Jaa, kõigepealt selle esimese märkuse kohta. Siis ei oleks siin Riigikogus, ma arvan, hea sõber Urmas, ka sind, kui meil oleks need ühekordsed seitsmeaastased mandaadid Riigikogus. Sellest oleks küll väga kahju, Eesti riik oleks väga kurb selle üle, ja kuhu siis need peaaegu 30% valijaid oma hääle annaks. 

Aga selles mõttes mina olen väga nõus isiklikult – see ei puuduta seda eelnõu – sellega, et ka tegelikult Riigikogu liikme mandaat võiks olla kaks aega järjest, siis võiks paus olla ja siis, kui inimene soovib jälle tulla päriselust tagasi siia väga vastutusrikkale töökohale, siis oleks selline päriselu maitse ka. Ma ise olen selle läbi teinud ja ütlen, et see on väga värskendav. Jah. 

Nüüd, mis puudutab seda kontrolli, siis see ei ole mitte kontrolli küsimus, vaid täna on prokuröril õigus ise otsustada. Muidugi ma usun, et kõik prokurörid annavad endast parima. Aga nimelt, nüüd tuleb see nõusolek saada ehk ülevaataja roll on ikkagi juhtivprokuröril ja lõpuks ka peaprokuröril. Me oleme kuulnud neid lugusid küll, kus on küsitud, kas näiteks mingil ühel või teisel juhul, kui prokurör on selle asjaga niivõrd seotud, et ta otsustab mingil põhjusel minna edasi ja edasi – siin tekib nüüd see koht, kus juhtivprokurör vaatab selle asja üle. Ja ühiselt koos otsustades on väga selgem menetluslik kaalutlus juures, kas mingi asjaga on põhjust minna edasi kassatsiooni kombel või mitte. Selles mõttes on prokurör ikkagi sõltumatu, aga juhtivprokuröril on see ülesanne olemas ja lõpuks ka peaprokurör on siin oma juhtimiskohustustega olemas.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Jaa, no siit on väga head ideed läbi käinud kolleeg Reinsalu suust. No tegelikult ministrid võiks ka olla ainult ühekorra ametis, mitte nii, et üks ja sama inimene on sihuke universaalnahaal ja sobib enam-vähem järjest igasse haldusalasse ministriks. Aga tagasi tulles nagu tõsisemalt selle eelnõu juurde, riigi peaprokuröri ametiaeg muututakse seitsmeaastaseks. See on väga mõistlik, et peaprokurör võiks tõesti olla sõltumatu. Asi, mille puhul siiani nii mõnegi isiku puhul on kahtlus olnud, raamatust "Sündikaat" saab seda ka lugeda. 

Aga ma küsin seda, et kui see nüüd jõustub, siis kas see on tagasiulatuvalt. Kas Astrid Asi saab ka nüüd seitse aastat olla peaprokurör? Äkki tegelikult peaks selle tegema selle klausliga, et nüüd, kui see seadus kehtima hakkab, siis see hakkab kehtima järgmise peaprokuröri osas?

Jah, väga hea küsimus. Ma seda asja küsisin ka, et kuidas siis on praeguse peaprokuröriga. See hakkab tema suhtes kehtima, et tema ametiaeg on seitse aastat, aga talle ei lisata täna seitset aastat, vaid tema staaž on alanud sealt. Nii et selles mõttes on seaduses nõndamoodi ettepanek tehtud. Ma loodan, et Riigikogu seda arutab. Ja kui Riigikogu leiab otstarbekohase olevat, et niimoodi rakendada seda seadust, siis ma arvan, et see on väga aus. Vastasel juhul oleks ju tänasel peaprokuröril ka, kui teistmoodi otsustab Riigikogu – see on Riigikogu pädevus –, et ta võiks olla ametiaja lõpuni ja siis kandideerida veel järgmiseks seitsmeks aastaks. Täna on selline ettepanek siin laual.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma täpsustan üle, et seal oli probleem selles, et oli prokuröride kontrollimises, et ta võib olla asjaga liiga seotud. Kas on mingi konkreetne näide või mis asjaga see prokurör siis süüdistuse esitajana kassatsiooni puhul, et on vaja kontroll kehtestada, seotud on? Ma päris täpselt ei saanud aru.  

Ja teine küsimus, et juhtivprokurör kontrollib ja siis, ma saan aru, ka peaprokurör kontrollib. Ma küsin üle, mis kaalutlustest lähtudes siis, kuidas see hierarhia on üles ehitatud, kuna meil on loogika: prokuröri sõltumatus, nüüd tekib nii-öelda administratiivne nagu niisugune, ma saan aru, skemaatilisus. Kas peaprokurör kõigepealt annab  sõnumi, siis juhtivprokurör või vastupidi? Kuidas see kollegiaalne kassatsiooni otsustamine on? Ja ma tahtsin üle täpsustada, kas see toimub ka tagurpidi, kassatsiooni mitteesitamine või kassatsiooni esitamine. Ja kelle sõna siis peale jääb? Ja kas see kuidagi sisemiselt teenistuslikult siis hakkab olema korraldatud? Need muudatused on väga tundlikud, siin õigusriigi küsimustes on väga tundlik arutelu praegu olnud. Enne valimisi niisuguseid asju …

Aitäh!

Ma ei ole kindel, kas see on kõige õigem ka signaalina praegu läbi suruda, mis võivad anda kahetisi signaale.

Kõigepealt on see, et kassatsiooniotsus ei jää enam ainult üksikprokuröri otsuseks, vaid enne Riigikohtusse minekut teeb põhjendatuse kontrolli siis juhtimistasand, mis on paika pandud riigi peaprokuröri või juhtivprokuröri näol. Ja hierarhia on selles mõttes paika pandud, et hierarhia on ringkonnas juhtivprokurör ja Riigiprokuratuuri tasemel on riigiprokurör. Ja juhi sõna jääb peale, selles mõttes seal ei ole sellist hääletust nagu siin.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea välisminister justiits- ja digiministri kohustustes! Minu arust see oli väga hea mõte, mis te andsite, et Riigikogu liikmed võiksid olla kaks ametiaega ja siis võiks tulla paus ja siis võiks uuesti kandideerida peale seda. Ma kindlasti esitan järgmisel nädalal ka sellekohase seaduseelnõu ja ma loodan, et Eesti 200 fraktsiooni liikmed seda toetavad. Ma arvan, et see on mõistlik, tegelikult ka.

Nüüd, mis puudutab, kui tohib, ma natukene kaldun kõrvale teemast. Ma arvan, et see teema, mis on käsitlusel, on väga oluline, aga Narvas toimuv on ka väga oluline. Ma arvan, et nii justiitsministrina kui ka välisministrina te jagate minu muret. Kas kuidagi ei peaks riik praegu positiivses mõttes sekkuma sinna? Sellepärast et tegemist on ju piirilinnaga, Eesti kolmanda suurlinnaga. Kuidagi tulla appi juriidilise nõuga, sellepärast et …

Aitäh!

… tegelikkuses ju enamus on rääkinud, aga enamuse sõna ei taheta kuulda võtta.

Aitäh! Tõesti, see nüüd läheb küll täitsa kõrvale sellest seadusest. Ma isegi võiksin vastata nii, et ma seda teemat siin ei esinda, on ju. Aga tegelikult on ju nõnda, ma olen avalikest allikatest ehk ajakirjandusest kuulnud seda, et minu teada mõlemad osapooled selles vaidluses ongi pöördunud justiitsministeeriumi poole, et saada sealpoolne järelevalve hinnang. Ma ei oska neid detaile siin täna jooksvalt küll kommenteerida, see pole ka minu ülesanne hetkel siin. Aga kindlasti Justiits- ja Digiministeerium sellesse nii-öelda sekkub vastavalt seadusele ja annab oma hinnangu. See peab olema puhas õiguslik hinnang. Millised õigused kellelgi on, see on ju seaduses kirjas, ega siin ju mingit omaloomingut ei ole. Ma ei taha siin mingisuguseid hinnanguid anda, mis puudutab konkreetselt seda juhtumit, et kes kutsus õigesti kokku, kes mitte, mis otsuseid tehti. See on puhas juriidiline vaidlus tegelikult ja seda peabki väga detailselt vaatama neid asjaolusid uurides.

Igal juhul, nüüd ma ütlen poliitikuna, et mitte üheski omavalitsuses kindlasti ei ole hea, kui on sellised segadused, mis puudutavad seda, kes on linnapea ja kuidas see elu käib. Sest küsimus ei ole mitte ainult selles, et Narva on meie piirilinn, Eesti linn. Ükspuha millises teises linnas, ma arvan, lihtsalt tahaksid linnakodanikud väga selget arusaama, kuidasmoodi seda linna juhitakse, tahavad elada head elu ja loodavad, et linnakodanike elu läheb paremaks. Ma loodan väga, et see segadus saab seal võimalikult kiiresti selgeks. Mida rohkem ja kiiremini see selgeks saab, seda parem on, ma arvan, lõpuks Narva elanikele kokkuvõttes.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Selline mõnus diskussioon siin vabal teemal. Tulles tagasi Rootsi külalisvangide juurde, kes tulevad Tartu, heade mõtete linna, natuke valgustage seda. Kas see on Tartu linnale hea kingitus augustiks, esimesed 100 mõrtsukat?

Mina olen ise Tartust pärit ja muidugi see ei ole absoluutselt selle eelnõu teema. Aga ma olen ka valitsuse liige, kus on seda väga põhjalikult arutatud. Kui me vaatame Tartu inimeste muresid, siis ühtepidi on arusaadav see, kui neid hirmutatakse, et siia tulevad mingid võõra riigi vangid. 

Mina ise olin kunagi see noor poliitik, kes võitles Tartu vangla ehitamise vastu. Ma olen isegi ära mainitud kunagise väga tunnustatud peaministri, toonase Tartu linnapea Andrus Ansipi raamatus ja seal on isegi pilt, kus ma seisan plakatiga ja võitlen selle vangla vastu. Tookord ma väitsin ja paljud teised ka, et kui see vangla sinna Tartusse ehitatakse, siis Tartus hakkab vohama kriminaalne maailm ja nii edasi. Aga võin tunnistada ja faktid tõendavad, et tegelikult seda ei juhtunud. Tartu vangla on tõestanud oma tegevuse jooksul seda, et ta on väga kindel vangla ja väga selgelt läbi mõeldud tegevusega. See on üks aspekt. 

Nii et ma oma tartlastest sõpradele ja tuttavatele, keda on väga palju, ütlen täna siit valitsuse liikmena, mitte küll vastutava ministrina, et ärge muretsege üleliia, sest see on kindel vangla. Teiseks, on ka selektsioon, kes sinna saavad tulla, ehk need võrgustuva taustaga tegelasi sinna tegelikult ei tule. Ja kolmas on see, et ta toob ikkagi väga korraliku tööhõive kogu regiooni. Väga suur mure on olnud Tartu inimestel. Tartu vangla oli väga suur tööandja. Ja praeguses olukorras, kus seal lihtsalt neil enda vange ei ole, tähendab see ikkagi väga paljude vanglaametnike töökohtade kadu ja regioonis sissetulekute kadu ja ka selle valdkonna ekspertiisi kadu. Teiseks, Tartu vangla iseenesest andis kogu regioonile kindlasti veel kaudset positiivset majanduslikku mõju. Nii et poliitiliselt ma saan teist aru, see on hästi hea teema, mida nii-öelda pedaalida ennem valimisi, aga ma räägin lihtsalt täiesti objektiivse isikuna. Ma saan hirmudest aru. Poliitikute roll ongi hirmudel mängida, kuid tegelikult see teema on väga põhjalikult läbi mõeldud. Kui te küsisite enne, kas minu süda nüüd selle pärast rõõmustab, siis ma kindlasti ei rõõmusta selle pärast. Minu süda rõõmustab hoopis mingite muude asjade pärast. See on, ma arvan, väga praktiline ja väga asjakohane otsus. Ja kõige lõpuks ka, oleme ausad, rootslased on ka meie liitlased. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on meil võimalus kuulata … 

Ma kummardasin teie eest lõpuks sügavalt, kallis Riigikogu. 

Ja nüüd on meil suurepärane võimalus kuulata arutelu õiguskomisjonis. Sellekohase ettekande teeb auväärt õiguskomisjoni esimees Madis Timpson. Palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Ma annan ülevaate õiguskomisjonis arutatust. Lugupeetud minister Tsahkna, kes siin täna esindab justiitsministrit, andis väga põhjaliku ülevaate ja üldiselt samu teemasid me ka komisjonis käsitlesime. Sama infot andis minister ka siit edasi. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et ma kiidan justiitsministeeriumi, sest seda eelnõu on tehtud seitse aastat. Selle aasta jaanuaris, kui õiguskomisjon kohtus ministri ja peaprokuröriga, me palusime, et andke asjale kiirust ja tooge ta meie ette siia parlamenti. Ja nüüd on see teoks saanud. Suur tänu!

Ühesõnaga, ma olen ära markeerinud need olulisemad arutelukohad. Ma ei hakka seda protokolli ette lugema, et aega kokku hoida. Kas prokuröride katseajad on liiga pikad? See on sama küsimus, mis ka siin tõstatus. Seda küsis härra Randpere, et kas need ühe- ja kaheaastased katseajad ei ole liiga pikad ja kas inimene ei satu liiga ebakindlasse olukorda. Vastus oli samasugune, et see on vajalik, kuna prokuröri sobivust ei saa hinnata üksnes eksami või lühikese perioodi põhjal. Vaja on näha reaalset tööd, kohtus esinemist ja menetluse juhtimist. Loomulikult saab vajadusel katseaega lühendada konkursikomisjoni otsusega. 

Siis küsiti, kas katseaeg ei kahjusta prokuröri iseseisvust. Pakuti erinevaid variante, et võiks äkki tegeleda vahepeal vahehindamistega. Minister vastas, et sellist ohtu ta ei näe, ta ei eelda seda. Ta võrdles olukorda kohtusüsteemiga, kus kohtunikel on kolmeaastane katseaeg. Samas jäi arutelus kõlama küsimus, et äkki võiks olla siiski täiendav vahefilter. Eks me tuleme nende küsimuste juurde tagasi, aga üldiselt tundus see meile mõistlik. 

Siis küsiti ka seda, kas mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks pole liiga ebamäärane. Näiteks, kui ametikohale mittevastavuse korral kasutatakse eelnõus väljendit "mõistlik tähtaeg", mille jooksul prokurör puudused peaks kõrvaldama, siis äkki võiks olla selle sõnapaari "mõistlik tähtaeg" all olla mingi konkreetne ajamäärang. Selle kohta nii minister kui ka peaprokurör möönsid, et konkreetset tähtaega võib ju kaaluda, kuid puudused võivad olla väga erinevad. Näiteks, kui inimene ei tunne eesti keelt, siis tuleb mingi uus arvutiprogramm. Pigem on see keeleküsimus Ida-Virumaal. Võib-olla selle kahe kuuga ei suuda vene keelt piisaval tasemel ära õppida. 

Siis küsiti ka distsiplinaarsüüteo aegumistähtaja kohta. Selle tõstatas Varro Vooglaid. Talle tundus, et kavandatud muudatus, millega üldine distsiplinaarsüüteo aegumistähtaeg väheneks kolmelt aastalt kahele aastale ja lisanduks kuuekuulune tähtaeg rikkumise avastamisest. Varro hinnangul on prokuröride võim ulatuslik ning seetõttu on pikem vastutuse tähtaeg põhjendatud. Sellele küsimusele vastas minister, et eesmärk oli ühtlustada regulatsioon avaliku teenistuse seadusega.

Siis oli sama küsimus, nagu ka siin saalis natukene kõlas, et miks eelnõu piirab ainult prokuratuuri õigust esitada kassatsioon, kuid ei sea samasugust piirangut apellatsioonile. Minister selgitas, et kassatsioonipiirang on valitud seetõttu, et ringkonnakohtu otsuse järel peaks tekkima sisemine kriitilisem kaalumine, samas kui maakohtu otsuse puhul peab säilima võimalus lasta asi ringkonnakohtul üle vaadata. Meile tundus see loogiline. 

Siis küsiti ka üleüldse prokuratuuri kohta, et kuidas toimub prokuröride värbamine ja kas kandidaate jätkub, kas tehakse konkursse või sihtotsingut või kuidas on see asi ajas muutunud. Peaprokurör selgitas, et prokuröri abi ametikohtadele on kandidaate üldiselt rohkem, kuid kõrgematele ametikohtadele, eriti riigiprokuröri omadele, on väga raske leida sobivaid inimesi, seetõttu proovitakse kõrgemate ametikohtade puhul rohkem sihtotsingut. 

Härra Ernits viitas seletuskirjas toodud arvudele ja küsis, kas prokuröride arvu on kavas suurendada. Tõepoolest, seletuskirjas on numbrid statistika osas, et kogu prokuratuuri arv on 327, mille puhul Astrid Asi viitas, et täidetud on tegelikult 179, kohti on 200. Vahepeal on suurendatud seoses Danske pangaga mõned prokurörikohad, aga üldiselt ei ole plaanis seda suurendada.

Härra Randpere küsis, kuidas lahendada taolist olukorda, kus inimene on katseajal ja samal ajal kõrvaldatakse ta teenistusest kriminaalmenetluse tõttu. Minister vastas, et katseajal on võimalik töösuhe lõpetada, kui ilmnevad selged faktilised asjaolud. Astrid Asi lisas, et lahendus sõltuks konkreetsest juhtumist loomulikult, kuid tõenäoliselt katseaeg sellisel juhul lõpetatakse. 

See oligi laias laastus sisu osas oluline ette kantud teile. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Teile küsimusi … Helle-Moonika Helme, kas te soovite küsida? Aa, siis läksite kogemata.

Küsimus või? Ei ole.

Üks hetk, palun! Kas teil on soov küsimuseks?

Jaa!

Väga selge. Me olime juba peaaegu lõpetamas küsimuste vooru, ilma seda alustamata. Aga siiski, Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Tõesti, mul on küsimus. Siin on kirjas, et … Ma lihtsalt, kas komisjonis arutati seda teemat või äkki on teil endal mingisugune vaatenurk. Siin on kirjas, et mittevastavuse korral antakse prokuröride konkursi komisjonile antakse pädevus kontrollida prokuröride vastavust teenistuskohale kehtivatele nõuetele ja mittevastavuse korral on võimalik prokurör ametist vabastada. Me teame, et meil on siin vähemalt kaks prokuröri, kes on vahele jäänud ja kes on ka süüdi mõistetud menetluse käigus tõendite võltsimise ehk vassimise osas, aga ometi nad töötavad edasi. Meil oli kohtumine ka peaprokuröriga, kes ütles, et temal ei ole tööriistu nende prokuröride vabastamiseks. Ehk et kas see võiks olla üks selline tööriist, kuidas me saaksime sellistest manipuleerivatest prokuröridest lahti?

Aitäh!

Suur tänu! Mul ei tule küll meelde, et me komisjonis seda teemat sellise nurga alt üleüldse arutasime. Kogu selle eelnõu eesmärk on ikkagi minu meelest väga hea, et kaasajastada prokuratuuri töökorraldust, tugevdada personali kvaliteeti, juhtimisvastutust. Aga ma jään viisakalt selle juurde, et ma ei hakka oma isiklikku arvamust siin avaldama. Räägin seda, mida komisjonis räägiti, kokkuhoiu mõttes, aga ma võtan selle mõtte kaasa ja siis komisjonis küsime seda üle.

Aitäh! Nüüd tõesti küsimusi teile enam ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun! Ega ei pea, Urmas, kui ... Raske ohe. (Urmas Reinsalu: "Nii, kolm minutit lisaaega.") Kaheksa.

Asetame asjad perspektiivi. Meil on praegu institutsioonide puhul  väga erinevad ülevõtmiskatsed ja kontrolli alla võtmise katsed. Kõige markantsem, värskem on Reformierakonna katse üle võtta rahvusringhääling ja ühe partei ainukontrolli alla. Eelmise aasta sügisest me mäletame katset üle võtta, ütleme, kohtusüsteemi sõltumatust, millele kohtunike ühing sisuliselt konsensuslikult protestis ja kohtunike ühing saatis kirja Euroopa Komisjonile õigusemõistmise sõltumatuse rünnaku kohta. Valitsus taganes selle surve ees ja loobus nendest kõige radikaalsematest elementidest kohtusüsteemi muudatustes.

Meil on parlamendi menetluses avaliku teenistuse seadus ülevõtmine, mille järgi on katse avalikku teenistust võtta poliitiliselt üle. Ehk tegelikult Eesti avaliku teenistuse selgroog, kui ma räägin nii-öelda teatud keskastme juhtide tasemest, mis on olnud professionaalne, nii-öelda tähtajatu amet muuta tähtaegseks. Selle indikaator ülevõtmiskatsena on riigisekretäri survestamine ennetähtaegselt ametist lahkuma ja selleks, et nimetada vastav isik ametisse, kes oli siis poliitilise kokkuleppe küsimus, muudeti eraldi ühe inimese järgi seadust. See on praegu institutsioonide tegelik kontekst, millesse asetub see seaduseelnõu. Usaldust selle valitsuse kavatsuste vastu, et siin öelda, et nüüd tegeleme ühes osakonnas tegelikult niisuguse siira legitiimse eesmärgiga ja muudes valdkondades käivad ülevõtmiskatsed, vabandust, ei ole! 

Teil on praegu süü presumptsioon, kogu lugupidamise juures, ja selle süü presumptsiooni all kõlasid täpselt loogiliselt need asjad, et on kontrollitavus – kõlas siin läbi praegu –, katseaja pikendamine, ja paralleel kohtusüsteemiga on täiesti relevantne. Kohtusüsteemis tähendab see mitte katseaega, vaid seda, et kohtuniku eluaegsus jõustub kolm aastat pärast tema ametis olemist, mitte et kohtunikud on meil katseajal ametis, ametiajalt nooremad kohtunikud. Ei ole niisugust asja! Need elemendid on kuidagi siia sisse kirjutatud, ütleme, sama retoorikaga, et poliitilisest sõltuvusest või sõltumatusest organisatsiooni sees või väliselt taandada. 

Tõepoolest, vaatame asjale objektiivselt näkku. Meil oli olukord, kus vähemalt riigiprokuratuuri kõik juhtivprokurörid ütlesid, et Kalle Laanet helistas neile ja survestas mingisugustes asjades. Mäletate, see oli tegelikult avalikkuses, konsensuslikult seda tunnistati. Möödusid mõned päevad ja nagu Zeusi välgunool oli kriminaalasi Kalle Laaneti vastu. Selles kontekstis härra Timpson vist ütles ise ka, et kõiki kuulatakse pealt, või mis see oli seal, osundas sellele, et ei tea enam, keda tabab kättemaks või mis seal iganes on. See on niisugune kontekst. 

Läbipaistvuse suurendamiseks me tegime ettepaneku moodustada, mäletate, parlamendi uurimiskomisjon, mis puudutas politseijuhtide kohtuasja. Seda ei peetud vajalikuks. Seda ei peetud vajalikuks! Me jätame niisuguste ühiskonnas nõutust tekitavates küsimustes punktiirjoone või koma. 

Nii et selles mõttes me suhtume, Isamaa suhtub väga skeptiliselt niisugustesse ülevõtmisaktsioonidesse. Ma ei väida, et see praegune eelnõu on niisugust tüüpi arendatud. Aga seal on olemas mitmed elemendid, mille puhul, pean tunnistama, usaldust selle valitsuse kavatsuste suhtes ei ole. Ma arvan, et esimene küsimus on, et õiguskomisjon peaks tellima niisuguse sõltumatu juriidilise ekspertiisi kõigile nendele ülevõtmiskatsetele, mis toimuvad siin avaliku teenistusega, ERR-iga, aga tegelikult ka andma hinnangu, ma arvan, prokuratuuri seaduse muutmise initsiatiivile.

Mis mind eriti tähelepanelikuks teeb? Need aktsioonid, otsekui mingid elekterkonvulsioonid, on hakanud toimuma mõned kuud enne valimisi. Otsekui valmistatakse ette midagi, mingisugust aktsiooni. Mis on tegelikult see point? Korraga soovitakse mingisugust agendat kehtestada. Aastad on möödunud, see valitsus on saanud oma poliitilist agendat, Reformierakond, sisuliselt ainuvõimuna teostada. 

Ja nüüd korraga on asutud enne valimisi erinevate sõltumatute õigusasutuste või, ütleme, sõltumatust eeldavate teenistusvaldkondadega üliintensiivselt tegelema – loetud kuud enne valimisi. Printsiibis mõjub see, ma ütleksin, valvsaks tegevalt. See asi, ma arvan, praeguses olukorras ei kujune välja normaalseks. Eriti ma asetan selle usalduskriisi konteksti praeguses situatsioonis, kus valitsuse üldine legitiimsus ja usaldus on ülimadal. 

Nüüd kõneleti siin. Härra Tsahkna lubas, ja ma ütlen ka paar repliiki selle Tartu vangla projekti kohta, mille puhul avalikkus sai teada, et otsekui juba kahe kuu pärast kavatsetakse neid vange toimetada. Minu üleskutse valitsusele – härra Tsahkna on kuhugi tagumistesse kambritesse läinud – on korrektselt informeerida. Paralleelseid separaatläbirääkimisi, ma arvan, et ei ole kohane pidada siin parlamentide või parlamendiliikmete vahel. Rootsi Kuningriigi valitsus, konsensuslikult, opositsioon ei toeta seda initsiatiivi. Seetõttu oli minu üleskutse lükata lepingu jõustumine edasi valimistejärgsesse aega. Hästi, seda ei pidanud vajalikuks Eesti valitsus.

Aga minu üleskutse Eesti valitsusele on enne valimisi loobuda selle lepingu rakendamisest väga lihtsal põhjusel: sellel ei ole demokraatlikku legitiimsust. Loobuda selle lepingu rakendamisest, anda teada, et me oleme huvitatud elementaarselt headest suhetest meie hea naaberriigi Rootsi Kuningriigiga. Sest sõnum on selline, et see leping võimaldab ülesütlemist. Ja ma olen öelnud seda, et kui tekib uus poliitiline tasakaal – see on Eesti meeste ja naiste otsustada –, siis see leping vastavalt korrektselt ette nähtud protseduurile kuulub põhimõttelisele revideerimisele ja tõmmatakse joon peale. 

Mingist turvalisuse sisendamist selles lepingus või Eesti muutmisest, Eesti brändimisest mingisuguseks vanglahankeriigiks juba käivad jutud. Me kuuleme Belgia parlamendist informatsiooni, Belgia kuningriigi ministrid ütlevad, et neile on tutvustatud juba värskeid ideid Jõhvi vanglast, et sinna dokumentideta võõrkurjategijaid toimetada. Proua Pakosta justiitsministrina nentis, et sellega tegeldakse peale valimisi – panete tähele, peale valimisi –, kui Eesti mehed ja naised annavad selleks mandaadi või ei anna mandaati. 

Lõpetame need aktsioonid ükskord ära! Millega me siin maal tegeleme? Üleskutse oli tööhõive küsimus. Vastupidi, meil on täna puudus haritud füüsiliste nõuetega Eesti kodanikest, meestest ja naistest, kes peaksid sisejulgeoleku valdkonnas Eesti riigi julgeoleku tagamiseks keskenduma. Ettekujutus sellest, et siin on kõneletud sellest, et see on rahalaev – ma tuletan meelde see ametkondlikuks kasutamiseks tunnistatud Pricewaterhouse'i analüüs, mis tegelikult nägi ette mida? Ta deklareeris seda, et see teenib kulud tasa. Mingisugune jutt sellest, et 30 miljonit ekstrateenistust tuleb – ei, see ei vasta tõele. Kulud teenib tasa! See oli formuleering Pricewaterhouse'i analüüsis selles loogikas. Ja ma tuletan meelde, et sinna vanglasse saadetakse pikaaegsed kurjategijad! Eksperdid politseivaldkonnast, psühholoogia- ja psühhiaatriavaldkonnast, siseturvalisuse valdkonnast, vanglaametnikud on tegelikult hoiatanud selle eksperimendi eest. Nii et korrektne oleks valitsusel mitte niisugust tõmblevat agendat enne valimisi viljeleda. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel sõnavõtt koha pealt, Madis Timpson, palun!

Aitäh! Ma tegelikult võtsin, kuna minu nime nimetati. Ma tahtsin öelda, et tõmblema, miks ma seda, nagu härra Reinsalu siin juhtis tähelepanu, enne valimisi kiirustatult tõmblema. Nagu ma ütlesin, seda on tehtud seitse aastat, seitse aastat tagasi hakati pihta. Oleks võinud olla juba kuus aastat tagasi vastu võetud. Igaüks võib vaadata, kes minister oli ja mis valimisi ta ootas. Paar piinlikku olukorda oleks kindlasti ära jäänud ja oleks olnud võib-olla prokuratuuril ka lihtsam oma elu elada.

Aga ma tegelikult panin selle sõna sellepärast, et mina pole öelnud, et kõiki kuulatakse pealt, nagu härra Reinsalu mulle sõnu suhu pani. Mina ütlesin, et … Kui ajakirjanik minu käest küsis, siis mina ütlesin, et inimestele siin on jäänud mulje, et neid on võimalik pealt kuulata väga lihtsasti, ja viitasin ka ühele riigiametnikule. Need ei ole minu sõnad, et mina olen seda öelnud. 

Aga kui mul siin veel aega on, siis ma vastan ka seoses valetavate prokuröridega. Justiitsminister viis 2024. aasta kevadel läbi teenistusliku järelevalve nende kahe nimetatud prokuröri üle. Järelevalvekomisjon ei tuvastanud prokuratuuri juhtimises tähelepanu väärivaid kõrvalekaldeid seaduslikkuse ja otstarbekuse nõudest. Riigi peaprokurör on kontrollinud ka ühe tegevust distsiplinaarkaebuse alusel ning jõudnud kaebaja väidete analüüsi järel seisukohale, et prokurör ei ole distsiplinaarrikkumisi toime pannud. Teise prokuröri suhtes esitati kuriteoteade, kuid kuriteo tunnuseid ei tuvastatud. Ja sama seisukohta jagas kohus. Suur tänu!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 909 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 909 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. juuni kell 16.00. Oleme sellega ka 14. päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Oleme jõudnud 15. punkti juurde. Keskkonnakomisjoni algatatud ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (923 SE) esimene lugemine. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudnud hea kolleeg, keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile keskkonnakomisjoni algatatud eelnõu, mis puudutab rannakarpe ja vetikakasvatust ja selle maksustamist hoonestustasuga, õigemini sellest hoonestustasust kolmeks esimeseks aastaks vabastamist. 

See protsess algas keskkonnakomisjoni jaoks juba veebruarikuus, kui meie poole pöördus Eesti Merendusklaster, kes eelnevalt oli suhelnud ka Kliimaministeeriumiga. Meie tähelepanu alla toodi olukord Eestis, mis puudutab hoonestustasu sellistele tegevustele, nagu vetika- ja karbikasvatus, mis on tegelikult keskkonnale väga meelepärased tegevused ehk ühed vähesed tegevused, mis meie toitainetest küllastunud Läänemerd puhastaks. 

Nimelt, hetkel ei ole meil mingisugust erisust nendele keskkonnategevustele ja hoonestustasu rakendatakse samamoodi nagu ükskõik millise lihtsalt majandustegevuse puhul. Tegelikult puudub mujal Euroopas väga mitmes riigis hoonestustasu või merekasutustasu sellistele tegevustele ja keskendutakse keskkonnaloale. Karbi- ja vetikakasvatust käsitletaksegi keskkonnateenusena ja toetatakse või kompenseeritakse toiteainete eemaldamise eest. 

Kliimaministeerium on ka varasemalt analüüsinud, kas see tegevus on majanduslikult perspektiivikas, et tekiks piisavalt suur tulu sellest tegevusest. Esimeses faasis see kindlasti seda ei ole, tegemist on Eesti puhul teadusprojektidega. 

Sellest tulenevalt me oma 18. mai istungil, kus me käsitlesime teemat uuesti, jõudsime järeldusele, et keskkonnakomisjoni soov on algatada eelnõu, mis vabastaks esimeseks kolmeks aastaks, kui toimub karbikasvatuse ja vetikakasvatuse n-ö testperiood, ettevõtmise hoonestustasust. 

Loomulikult on sellise tegevuse puhul vajalik ka riigiabi analüüs. Lasime õigus- ja analüüsiosakonnal analüüsida, kas sellisel lahendusel oleks riigiabi tunnused. Tõepoolest, nii nad leidsid, et on. Seetõttu jõudsime Kliimaministeeriumiga läbi rääkides järeldusele, et Riigikogu saab selle eelnõu algatada ja läbida esimese lugemise, kui suur saal nii otsustab. Seejärel asub Kliimaministeerium riigiabi luba taotlema ja seejärel saaks Riigikogu soovi korral edasi minna.

Vastan meeleldi ka teie küsimustele. See oli lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu! Peeter Ernitsal on teile küsimus.

Aitäh, hea juhataja ja ettekandja! Väga tore algatus ja see näitab, et on võimalik suhteliselt kiiresti ka tegutseda. Droonimüüriga, see jääb ikka natuke alla sellele kuldse droonimüüri eelnõule, mis liigub veel kiiremini. Ja see, et need kolm farmi, nagu ma aru saan, on plaanis teha. Aga minu küsimus on: oskate te öelda, mis karbid need on, mis hakkavad kasvama, ja mis vetikad, seal taga lahes?

Aitäh! Meil oli küll väga spetsiifiline arutelu, aga nüüd täpselt, millised on karbid, selle koha pealt ma jään vastuse võlgu. Küll aga siin ühel koosolekul tuli juttu sellest, kas karpide väärindamisel jääks Eesti konkurentsis alla soojema kliimaga riikidele, kus kasvavad suuremad karbid. Siis meid informeeriti, et tegelikult on karbi väiksus rafineerimise mõttes positiivne, sest väiksemate karpide liha ja kesta suhe on 50 : 50, aga suurtel karpidel on see suhe 20 : 80. Nii et selline huvitav fakt. Ma eeldan siis, et väikestel karpidel on need õhemad nii-öelda kaaned, eks ole. Aga ma ei tea, missugune täpselt. Aga üks selline väga hea spetsialist on Indrek Adler, kes kindlasti ka teiesugusele eksperdile hea meelega tutvustab neid projekte lähemalt.

Kolleeg Peeter sellega ei piirdu. Tal on teine küsimus ka.

Proovime!

Hea juhataja! Väga konkreetne küsimus. On olemas selline söödav rannakarp, keda Tagalahes ja seal hahad söövad ja, aga tema kasv sõltub soolsusest ja meie meri ei ole eriti soolane. Tänu sellele on nad siin väikesed. Kas tegemist on selle söödava rannakarbiga, mille nimi ütleb, et ta on söödav ja võib valge veini juurde, väga maitsev on? Eriti kui nad on soolases nii-öelda Läänemere lääneosas, siis annab nagu rohkem hamba alla panna. Aga praegusel hetkel, kas nad täidavad seda süsinikujalajälje vähendamise või saab neid ka veini kõrvale hakata manustama?

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Seda, kas tegemist on söödavate karpidega, ma jällegi ei hakka parem vastama, sest ei ole karbikasvatuse ekspert. Küll aga see positiivne mõju on eelkõige ikkagi kalakasvatuse toitainejäägi eemaldamine. See on see positiivne mõju Läänemere keskkonnale, miks see on mõistlik tegevus.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 923 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 923 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. juuni kell 17.15. Oleme, head kolleegid – tänan teid! –, tõesti liikunud heas tempos viimased kaks tundi.

Ja nüüd oleme jõudnud 16. päevakorrapunktini, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu [885] esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Olen teie ees väga olulise seaduseelnõuga, mis puudutab meie igapäevase toidu hindu. Ehk siis tegelikult me räägime toidu käibemaksu alandamisest. Ja käesoleva seaduse eesmärk on muuta kehtivat käibemaksuseadust, langetades põhitoiduainete käibemaksumäära seniselt 24%-lt 13%-le. 

Eestis on viimastel aastatel toiduainete hinnad märkimisväärselt kasvanud, mis on avaldanud tugevat survet leibkondade ostujõule. Toidukulude osakaal Eesti leibkondade eelarves on Euroopa Liidu keskmisest oluliselt kõrgem, eriti madalama sissetulekuga elanike seas. Seetõttu on toiduainete maksustamine oluline sotsiaal- ja majanduspoliitiline küsimus. 

Seaduseelnõu lähtub vajadusest leevendada hinnasurvet, toetada elanike toimetulekut ning parandada Eesti majanduse konkurentsivõimet. Eesti Kaupmeeste Liit on samuti teinud ettepaneku langetada põhitoiduainete käibemaksumäära 24%-lt 13%-le. Ettepanek tugineb liidu poolt koostatud põhjalikule analüüsile, milles hinnatakse meetme mõju nii riigieelarvele kui ka majandusele laiemalt. Analüüs käsitleb muu hulgas hinnamõjusid tarbimise kasvule ning võimalikke positiivseid mõjusid kodumaisele toidutootmisele ja elanike toimetulekule. 

Seaduse eesmärk. Seaduse peamised eesmärgid on vähendada põhitoiduainete hindu ja parandada elanike ostujõudu, toetada madalama ja keskmise sissetulekuga leibkondi, soodustada tervislikuma toitumise kättesaadavust, suurendada kodumaise põllumajanduse ja toidutööstuse konkurentsivõimet, pidurdada inflatsiooni ning sellega seotud eelarvelist kulusurvet. Lisaks on eesmärgiks pakkuda lihtsat ja universaalset meedet, mis ei tekita riigile märkimisväärset halduskoormust võrreldes sihitud toetusega. 

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs. Eelnõu kohaselt kehtestatakse 13% käibemaksumäär järgmistele põhitoiduainetele: värske liha, värske kala, piimatooted, puu- ja köögiviljad, leib ja sai, munad. Need tootegrupid moodustavad hinnanguliselt 25–33% toidukaupade jaemüügist Eestis. Paljud Euroopa Liidu riigid rakendavad toiduainetele vähendatud käibemaksumäära. Eesti praegune 24% määr on Euroopa võrdluses üks kõrgeimaid. Kõrgem on veel Taani, kelle käibemaksumäär on 25%, ehk selles mõttes käibemaksumäära kõrguse poolt me oleme teisel kohal Euroopas. Lätist pärinev näide oli, kus 2018. aastal langetati puu- ja köögiviljade käibemaks 21%-lt 5%-le. Uuringud näitasid, et hinnad langesid keskmiselt 11,7%, maksulangetuse ülekandumine hindadesse oli ligikaudu 88% ja tarbimine on aasta-aastalt kasvanud. Eesti turu puhul on põhjust eeldada vähemalt sama suurt või suuremat hinnamõju, kuna jaekaubanduse üks tugev konkurents. Lisaks viitab majandusteooria ja praktiline kogemus, et maksulangetus suurendab nõudlust, mis omakorda toetab majanduskasvu ja maksulaekumisi muude maksude kaudu. 

Te küsite, et aga mis on selle seaduse mõju. Toiduainete hinnad langevad hinnanguliselt märkimisväärselt, paraneb leibkondade ostujõud, eriti madalama sissetulekuga gruppides, ning suureneb värske ja tervisliku toidu kättesaadavus. Majanduses elavneb sisetarbimine ja ka jaekaubanduse läbimüük, mis parandab kodumaise toidutööstuse ja põllumajanduse müügimahtu. Kindlasti kasvab tööhõive ja tööjõumaksude laekumine. Antud muudatusel on ka mõju rahvatervisele, sest siis saavad inimesed teha tervislikumaid toiduvalikuid ja pikemas perspektiivis võib see vähendada tervishoiukulusid. Need on meil märkimisväärselt suured. 

Ja kui te küsite, aga kui palju see meede läheb riigieelarvele siis maksma. Otsese mõju hinnangul väheneb käibemaksutulu ligikaudu 100 miljoni euro võrra aastas. Samas tuleb arvestada kaudseid mõjusid. Suurem tarbimine suurendab maksulaekumisi, näiteks tulumaks ja sotsiaalmaks. Inflatsiooni aeglustumine vähendab riigi kulusid. Majanduskasv ja tööhõive suurenemine parandab eelarvepositsiooni. Seetõttu võib tegelikult negatiivne mõju riigieelarvele olla väiksem kui otsene arvestuslik maksutulu vähenemine. 

Millal selline seadus võiks jõustuda? Arvestades, et me oleme praegu juunikuus, siis käesolev seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuarist 2027 ehk siis järgmisest aastast. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et seaduseelnõu loob tasakaalustatud ja eesmärgipäraseid maksupoliitilisi muudatusi, millel on laiapõhjaline ja positiivne mõju nii elanike toimetulekule, majandusele kui ka rahva tervisele. Kuigi eelnõu toob kaasa otsese maksutulu vähenemise, kompenseerib seda osaliselt majanduse elavnemine, tarbimise kasv ning muud kaudsed positiivset mõjud. 

Kutsun, head kolleegid, seda seaduseelnõu toetama, arvestades kõiki neid asjaolusid, mis ma olen välja toonud. Nad on olnud väga positiivsed ja tegelikult vajalikud muudatused, mida me võiksime rakendada selle lugemise ajal või nende kolme lugemise ajal ja mis tõesti võiks see seadus jõustuda juba järgmisest aastast jaanuarikuus. Aitäh!

Suur tänu teile! Vaatamata hilisele õhtutunnile on see seaduseelnõu pälvinud päris mitmete Riigikogu liikmete tähelepanu. Alustab küsimustega … Aitäh, hea kolleeg, et te igas olukorras leiate lahenduse! Ma siiralt tunnustan teid selle eest. Aga me katsume järgmine kord paremini. 

Aga alustame küsimustega. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lauri, sinu põlev sõnavõtt, paistab, ei ole kuulda kuskil, ainult inimestele läbi otsesaate ilmselt. Vaevalt et nüüd see eelnõu vastu võetakse, aga nagu räägitakse, unistada tuleb suurelt ja ükskord me niikuinii võidame. Aga ma küsin ka konkreetse küsimuse. Mis sinu arvates … Sinu arvestuse järgi kui palju võidaks keskmine Eesti pere, neljaliikmeline, kui see käibemaksu langetamine ikkagi vastu võetakse?

Hea kolleeg, selles on teil õigus, ükskord me võidame niikuinii. Ja see võit tegelikult on lähemal, kui me oskame arvata. See võit on juba käegakatsutav, see võit realiseerub 2027. aasta märtsikuus. Ja siis me siin koos, kui me täna seda ei otsusta, me kindlasti peale märtsikuu valimisi langetame toidu käibemaksu. Ja kui teha väikese arvutuse, mis puudutab teie küsimust … Teie küsimus oli – paljulapseline pere või neljaliikmeline pere –, kui palju siis neljaliikmeline pere hoiaks kokku aastas raha, kui me langetaksime toiduainete käibemaksu 24%-lt 13%-le. Peast arvutatuna, kui me võtame neljaliikmelise pere kogu aasta kulu toidule, mis on korrutatud 24%-ga, ja kui me jagame 24%-ga, korrutame 13%-ga, selle uue käibemaksumääraga, siis ma olen kindel, et see võit on umbes 600 eurot aastas. 600 eurot aastas võidab neljaliikmeline pere – see on arvutus, mis ma praegu peast tegin. Ja kui ma eksin, siis ma arvan, et ma eksin mitte positiivselt, vaid pigem negatiivselt. Ma arvan, et see summa on isegi veelgi suurem kui 600 eurot. Ja see on märkimisväärne summa.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas sa oskad öelda, kui palju riike üldse Euroopa Liidus on alles jäänud, kus seesama toiduainete käibemaksumäär on sama mis kõigile teistele kaubaliikidele, teisisõnu nagu meilgi? Kui meil on 24% käibemaksumäär, siis see põhimõtteliselt puudutab absoluutselt kõiki kaubaliike, kaasa arvatud toiduained. Kui palju selliseid riike Euroopa Liidus sinu andmete järgi veel on?

Õnneks neid ei ole palju. Neid on kaks: Taani ja Eesti. Aga kui me vaatame taanlaste sissetulekut ja Eesti elanike sissetulekut, siis need on nagu öö ja päev. Selge on see, et nende ostujõud on palju tugevam kui meie oma. Ja kui vaadata ülejäänut Euroopat, siis me oleme ju tihtipeale kuulnud, kuidas eestlased tulevad kuskilt kaugelt maalt Euroopas, ka vanast Euroopast, ka lähiriikidest – on Läti ja Leedu, Poola – ja ütlevad, et seal on toiduainete hinnad selgelt madalamad. Ja see vastab ka tõele, sellepärast et kõikides teistes riikides, välja arvatud Eesti ja Taani, on toiduainete käibemaks madalam. 

Ja miks ta madalam on? Sellepärast et see maksusüsteem, mis on rakendatud teistes riikides, välja arvatud Eesti ja Taani, on palju õiglasem ja arusaadavam. Inimeste põhivajadused peavad olema kaetud. Inimene peab saama tervislikult süüa. Kujutage ette seda pilti, mis tõenäoliselt väga palju ikkagi meie Eesti perekondades esineb, et lapsevanemad ei saagi täisväärtuslikku toitu oma lastele osta. Ja üheks põhjuseks on kindlasti kogu see tegevus, mis on selle kolme-nelja aasta jooksul Reformierakonna ja tema satelliiterakonna poolt ellu viidud: meeletu maksutõus, maksupõrgu, mis on käivitatud. Ma tuletan lihtsalt meelde, et meil oli alles mõnda aega tagasi käibemaks 18%, siis 20% ja nüüd see valitsus tõstis 20%-lt 24% peale. See loomulikult mõjutab kõiki neid peresid, kas suudetakse oma lastele täisväärtuslikku toitu tagada või mitte. 

Nii et igal juhul, kui vähegi konstruktiivselt läheneda sellele küsimusele, siis me peame langetama toiduainete käibemaksu. Ja praegu on väga hea võimalus toetada meie eelnõu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Täna otsustas Keskerakond algatada ka Jürgen Ligi umbusaldamise. Muu hulgas üks põhjus, miks tegelikult on vaja selle teemaga edasi liikuda ja miks on vaja ka teiste erakondade toetust – ja ma usun, et päris paljud erakonnad tulevad selle umbusaldamisega kaasa –, on ka see, mida ta on rääkinud sellesama initsiatiivi kohta, mis puudutab toiduainete käibemaksu alandamist. Ta on mitu korda öelnud, et see on täielikult rumal mõte, justkui kõik Euroopa riigid on rumalad. Rääkimata sellest, mida ta on öelnud siin Riigikogu saalis, aga ka erinevates intervjuudes. Üks hiljutine intervjuu oli seesama, kus küsiti samuti toiduainete käibemaksu alandamise puhul. Selle peale rahandusminister ütles, et inimesed peaksid tegema targemad valikud poodides hoopis, lihtsalt ostma odavamat toitu. Mis on teie hinnang sellele mõttevälgatusele rahandusministri poolt?

Aitäh, hea kolleeg! Kui lähtuda tema mõtetest, nendest mõtetest, mis ta on avaldanud nii siin saalis kui ka internetiavarustes, siis targemat inimest kui Jürgen Ligi tõenäoliselt ei ole olemas Eestis. Vähemalt ta on püüdnud seda tõestada siinsamas saalis. Ja kõik need otsused, mis on teinud teiste riikide valitsused, on olnud väga rumalad. Ja need on Jürgen Ligi seisukohad. On olnud väga rumal, et nii Leedu kui ka Läti on läinud astmelisele tulumaksule. On olnud väga rumal, et nii Hispaania, Itaalia, Saksamaa kui ka teised riigid, rääkimata lähiriikidest, on tegelenud selle energiakriisi ajal erinevate maksude langetamisega. On olnud väga rumal, kui nii Soome kui ka Rootsi ja Läti on langetanud toiduainete käibemaksu. 

Tuletan lihtsalt meelde, et nii Läti kui ka Rootsi on langetanud toiduainete käibemaksu aastaks, ajutiselt, nii kaua, kuni kehtib või vähemalt nende arvates võib kesta selline kriisiperiood. Rootsis on juba ajutiselt langetatud 6%-le käibemaksumäär toiduainetele, 12% oli. Kui te küsite, kas see on kuidagi mõjunud ka positiivselt hindadele ehk kas hinnad on langenud Rootsis, siis mina võin öelda, et jah, ja ma selle kontrollisin üle ka. Mul on hea tuttav, kes töötab Rootsis juba päris pikalt, ka elab seal, ja on selgelt öelnud, et nii kui see otsus jõustus, siis samal nädalal tegelikult toiduainete hinnad langesid. Ehk siis mõju on olemas.

Jürgen Ligi räägib meile, et ei, mingit mõju ei ole ja ei tulegi, kaupmehed söövad selle raha ära ja tegelikult tarbija sellest ei võida. Kui teiste riikide näited on positiivsed, siis ma tahaks küsida, aga mille alusel meie rahandusminister selliseid otsuseid või arvamusi kujundab. No ei ole ju praktikat, mille alusel ta võiks ju tegelikult seda kujundada. Aga ta on tõestanud meile, et tal on ökonomistiharidus ja ta on targem meist. Ja targem mitte ainult meist, see oleks pool häda, aga ta on targem ka teiste riikide valitsustest. Loomulikult, see on üks põhjus, mispärast me ei usalda teda, ja see on üks põhjus, miks me tahame teda umbusaldada. Ja tegelikult oleks väga viisakas, kui ta ise astuks tagasi.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tõepoolest, me näeme, et saalis ei ole väga palju inimesi. On üsna naiivne loota, et 51 tuleb ikkagi hääletama, aga ootame ära ja vaatame. Aga nagu sa ise ütlesid, peale valimisi me peame selle ära tegema. Ja selleks, et natukene nagu ette valmistuda, ma küsiksin, mis need põhitoiduained on, lihtsalt selguse mõttes. No ilmselt liha, kartul, eks ole, leib. Aga näiteks kas suitsulõhe on põhitoiduaine või näiteks spargel või purgisupp? Lihtsalt selguse mõttes, et valijad oleksid teadlikud, mida täpsemalt me pakume.

Aitäh! No ma olen kogu selle kategooria ju tegelikult eelnevalt ette lugenud, mis puudutab neid toiduainete kategooriaid, millele hakkaks kehtima vastavalt meie seaduseelnõule madalam käibemaksumäär – tuletan meelde, et 13%. Jah, need on põhitoiduained: see on kala, see on liha, see on kanaliha – nii valmistooted kui ka tooted, mis ei ole veel nagu poolfabrikaadid. Ja see on oluline. 

Nüüd, te mainisite ära, et saal on tühi, aga kahjuks see ei ole esimest korda, kui saal on tühi. Siin on, ma arvan, mitmeid põhjuseid. 

Üks põhjus võib olla see pool, kus me näeme selgelt tühje ridu, et ei hoolita sellest, mis teema parasjagu on käsitlusel, ja sellest teemast. 

Aga ma arvan, et üks teine põhjus on. Kui me rääkisime praegu Jürgen Ligist ja tema poliitikast, arvestades, et see käibemaksu langetamise teema on ju tegelikult tema pärusmaa ehk rahandusminister ikkagi tegeleb meil finantsküsimustega ja maksuküsimustega, siis mina tõlgendan seda nii, et kui koalitsiooni esindajad ei ole siin kohal, siis nad ei usalda ka samuti Jürgen Ligit. 

Kui hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart tõstatas, miks me umbusaldame Jürgen Ligit ja kas on olemas ka koalitsioonis tema osas usaldus, siis ma võin nimeliselt välja öelda, kes üldse ei usalda rahandusminister Jürgen Ligit koalitsiooni poolt, aga ma ei hakka seda praegu tegema, sellepärast et tegelikult need inimesed võiksid olla ise julged ja väljuda sellest parteidistsipliinist ja öelda, et see, mida Jürgen Ligi siin teeb, on vale. Neid leidub tegelikult nii Reformierakonnas kui ka Eesti 200-s. Ma siiralt loodan, et kui me jõuame nii kaugele selle protsessiga, kus me anname sisse umbusaldusavalduse, siis tulevad välja ka need inimesed, kes on koalitsiooni liikmed, ja ütlevad, et aitab. Aga vaatame, kas julgus tuleb. Aitäh!

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Praegu on siin meie kuraator, Valuutafondi kuraator, härra Vincenzo Guzzo Tallinnas. Tema ütles Jürgen Ligile, kellest me räägime, et toiduainete käibemaksu langetamine on saatanast. Kõik need 100 000 inimest on nagu totud. Aga ma vaatasin, kuidas Itaalias lood on. Piim, leib, juurvili: 4% käibemaks, muu toit: 5%, restoranipraad: 10% ja luksuskaup: 22%. Meil on tase 24%. Kas sul on võimalus härra Guzzoga kohtuda – ta on 9. kuupäevani siin – ja küsida temalt, et kuidas siis niimoodi? Ta soovitab meile, et närige muru, või tähendab, et toiduainete käibemaksu langetamine on lubamatu, aga tema kodumaal on luksuskaup 22%-ga ja toit restoranis 10%. Kuidas nii siis?

Aitäh! Hea kolleeg, ma saan teie pahameelest täiesti aru. Kuidas siis üks itaalia päritolu IMF-i esindaja, kelle koduriigis on toiduainete käibemaks palju madalam kui Eestis, tuleb ütlema eestlastele, et aga teil on ju kõik hästi, ärge langetage jumala eest seda toiduainete käibemaksu?! 

Aga mina näen siin teist probleemi. Kindlasti IMF jälgib seda, et meil oleks eelarve tasakaalus ja jätkusuutlik. Nüüd on see prioriteetide küsimus. Kui Reformierakond koos oma satelliiterakonnaga oleks teinud vahepeal õigeid otsuseid ja poleks viinud meie eelarvet meeletult tasakaalust välja, ei oleks lõpetanud tulumaksuküüru, ei oleks tõstnud erinevaid makse, kui ta oleks tegelenud majandusega, siis ma olen kindel, et IMF-i esindaja oleks öelnud, et toiduainete käibemaksu langetamine on mõistlik otsus. 

Küsimus on selles, et ta andis sellega hinnangu kogu rahapoliitikale, finants-, fiskaalpoliitikale. Ja lähtudes olukorrast, tõenäoliselt ta vaatas, et praeguses olukorras, kuhu on viidud Eesti rahaasjad, tõesti ei ole võimalik langetada makse, ka toiduainete käibemaksu.

See on see olukord, kus me oleme praegu võtnud sisse väga suured miinused maksuküüru kaotamise tõttu, mida me oleme katnud laenuga. Ja kui vaadata perspektiivi ja ka Eesti Panga prognoose, siis viie aasta pärast või isegi varem me juba ainuüksi laenu teenindamiseks kulutame 1% SKP-st, mis praeguse hinnangul on ju 400 miljonit. 

Loodame, et SKP kasvab. Me kõik loodame, sellepärast et see on ju meie jõukus, kui SKP kasvab. Aga SKP ei ole kasvanud nende kolme aasta jooksul mitte kuhugi, pigem on ta seisnud ja see on tekitanud rahapuuduse probleemi. Et meil riigis oleks raha, see tähendab, et SKP peab kasvama, meie majandus peab õitsema. Ja kui majandus ei õitse, siis SKP ei kasva ja siis ongi rahapuudus. Ja siis tuleb IMF-i esindaja ja ütleb, et vaatamata sellele, et Itaalias on madalam toiduainete käibemaksumäär, teie ärge tehke seda, sest teil on probleemid. Ja siis Jürgen Ligi tuleb: "Vaadake, IMF ütles, et pole vaja. See ei ole õige otsus." Aga mispärast see ei ole õige otsus? Nendest n-ö algmaterjalidest ta ei räägi, sellepärast et rahaasjad on paigast ära. Sellepärast ei tohi.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg! No on tõde, et toidukorvi hind on nii kõrge, et päris tihti inimesed lihtsalt ei saa lubada endale kõike, mida nad sooviksid, ja päris tihti valivad isegi, kas osta vorsti, juustu või näiteks ainult vorsti. See on tõsine probleem. 

Aga võin eeldada, et ka seekord ei toeta valitsus meie eelnõu. Lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligi, kellest oli juttu täna, on väitnud, et sellest meetmest ei ole üldse kasu. Lugupeetud ettekandja, kas oskate kogenud Riigikogu liikmena aidata meil mõista, milline on valitsuse konkreetne plaan leevendada toidu kallinemise mõju Eesti inimestele, kui põhitoiduainete käibemaksu langetamist ei peeta vajalikuks?

Aitäh, hea kolleeg! Sellist plaani ei ole. Sellist plaani ei ole! Valitsusel ei ole mingisugust plaani kuidagi oma tegevusega langetada toiduainete hinda. Mida me selgelt näeme, on see, et kõik need tegevused, mis on ette võetud, on ju tegelikult toiduhindasid ju kasvatanud. 

Hästi kummaline on ka Jürgen Ligi arusaam sellest, et kui me tulime välja ettepaneku langetada siis fossiilsete kütuste käibemaksumäära ajutiselt – see oli üks meede, on ju – või siis langetada fossiilsete kütuste aktsiisimäära, selleks et mitte viia majandust veelgi alla, mitte tekitada inflatsiooni sellisel viisil, sellisel määral, sellises suuruses, nagu ta praegu on. 

Ja mis on nagu viimased numbrid? Kui ma nüüd mälu ei peta, on see kuskil toiduainete puhul kas 4% või 6%, mis on siin lühiaja jooksul toimunud, on ju, aga see on selgelt ju see tulemus, see tulemus, kütusehindade tõusu tulemus on üks kindlasti aspekt, mispärast on meil jällegi nii liha hind tõusnud ja ka muudki toiduained. 

Ei olegi plaani. See ongi nagu. Jürgen Ligi ütles, et saage hakkama. See oli ju tema selles mõttes sõnum meile. Saage hakkama, ei ole lihtne, ostke allahinnatud tooteid, tema ka ostab allahinnatud tooteid, sellepärast et tal on ka raske ju. No see ei ole tõsiselt võetav jutt.

Nii et loomulikult me ootame valitsuselt samme, mis leevendaks olukorda, aga siiamaani ei ole me ju tegelikult suutnud inflatsiooni ohjata. Ja üheks päästikuks, mispärast inflatsioon jällegi ülesmänge läheb, ongi ju see, et me ei ole suutnud ohjata energiahindade kasvu, mis on tekkinud mitte seoses meie riigi tegevusega, vaid Hormuzi väinas toimuvaga. Arusaadav, et selles mõttes, et see ei ole meist sõltuv. Aga mis on meist sõltuv, on see, et me suudame tegelikult riigisiseselt ohjata energiahindade tõusu.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mida sa ise arvad, kas koalitsioonisaadikud, kes tegelikult võiksid otsustada selle eelnõu saatuse üle, kui nad tuleksid siia saali ja hääletaksid selle eelnõu poolt, seda ka teevad? Me ju mäletame väga ilmekalt seda, kuidas petitsioon, mis oma sisu poole pealt oli hästi sarnane selle seaduseelnõuga, kus inimesed allkirjastasid dokumendi, mille eesmärk oli alandada toiduainete käibemaksumäära, see dokument sai kokku peaaegu 100 000 allkirja, ja siis see dokument lihtsalt komisjonis – mitte isegi siin suures saalis, vaid komisjonis – visati nii-öelda prügikasti, hääletati maha just koalitsioonisaadikute häältega. Kui suur on tõenäolisus, et koalitsioon seda vajalikku eelnõu ka toetab?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mul ei ole usku Reformierakonna liikmetesse. Nad on kuidagi lummatud Jürgen Ligi retoorikast. Aga ma loodan ja ma tean tegelikult, et kõik nii ei mõtle nagu Jürgen Ligi. Sellepärast ma natukene ka usun seda, et kui Jürgen Ligi umbusaldusavaldus siia jõuab, siis on siin inimesed, kes hindavad seda adekvaatselt ja tulevad sellega kaasa. Aga see on juhul, kui nad murravad läbi parteidistsipliinist. Kas nendel on julgus või mitte, näitab aeg.  

Aga ma olen väga pettunud tegelikult Eesti 200-s ja liikmetes, kui Eesti 200 tuli välja selle uudisega, et nemad väga populaarset presidenti Alar Karist ei toeta. Ei toeta! Lihtsalt tulid välja pressiteatega, et Eesti 200 ei toeta Eesti kõige populaarsemat presidenti Alar Karist. Ma küsisin Eesti 200 paarilt väga tuntud liikmelt, aga miks te sellise avalduse tegite, mille jaoks oli seda vaja.

Meil on käibemaksu teema.

Just! Ja ma jõuan sinna, käibemaksu teemani. Ja siis nad vastasid sellele, et aga hullemaks minna ju niikuinii ei saa, ükskõik mida me arvame presidendist, presidendivalimistest. Aga ma kutsun teid üles: kui niikuinii teil hullemaks ei saa minna ja teie populaarsus on protsent, poolteist – mõni nimetab seda statistiliseks veaks –, siis võtke ennast kokku ja tehke see õige otsus ära. Sellepärast et nii nagu teie kaks väga tuntud poliitikut ütlesid, hullemaks ju minna ei saa teie erakonnal, aga inimestel saab paremaks minna küll. Seetõttu ma kutsungi üles Eesti 200 liikmeid, kuna mul on natukene usku teisse, kuna te olete ise väljendanud, et hullemaks minna ei saa, siis tehke see otsus ära ja tulge kaasa.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma väga loodan, et mitte kõiki Eesti 200 liikmeid, vaid Riigikogu liikmeid, kes on valitud Eesti 200 nimekirjas. Aga mul on küsimus, millele sa eelmine kord võib-olla täpselt ei vastanud. Sa ütlesid, et see on kompromissettepanek, käibemaksu langetamine on ainult põhitoiduainetele. Kahjuks sa ei käsitlenud, mis täpsemalt on sinu arvates need põhitoiduained. Kas näiteks kala ja liha, aga näiteks forellikalamari? Seal on justkui kala sees. Aga kas ta on põhitoiduaine või mitte?

Aitäh, hea kolleeg! No ütleme niimoodi, et kalamari ei peaks olema tõesti madalama käibemaksumääraga. Ma lihtsalt tuletan meelde, nii nagu ma olen juba eelneva seaduseelnõu tutvustamisel ette lugenud, ma loen korraks veel ette meie ettepanekud, mis puudutavad käibemaksu langetamist põhitoiduainete osas. Selleks on kirjas värske liha, värske kala, piimatooted, puuvili, köögivili ning eeltöödeldud viljad, leiva- ja saiatooted, munad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tegelikult väga suur tähelepanu on eelkõige, eks ole, toiduainete käibemaksu langetamisel. Aga selles eelnõus tullakse ju ka nii-öelda hotellidele appi, kuna ka nende maksumäära alandatakse. Tegelikult nüüd ma vaatasin just Statistikaameti uuringut, mis oli tehtud detsembris, mis näitas, et eestlased reisivad aina vähem. Arusaadav, kuna inimestele jääb raha aina vähem kätte. Aga tegelikult on palju tekkinud neid raskusi ka Eesti-siseses turismis, ega ka Eestis nii paljudel ei ole võimalik reisida, et kas või minna Saaremaale või kuskile. Inimesed ütlevad, et lihtsalt ei jätkugi seda raha. Ka hotellikettidel on olnud ju pärast kõiki kriise, alates COVID-ist, sõjakriisist ja energiakriisist, on olnud väga raske ka neid hindasid allapoole tuua. Kas siis see eelnõu võib-olla võimaldab ka seda siseturismi laiendada?

Aitäh, hea küsija! Turism on loomulikult väga oluline haru, mis toob Eesti riigile raha sisse. See annab võimalust tegelikult välismaalastel tutvuda Eestiga, mis on väga oluline. Ma siiralt loodan ja ma tean, et need kokkupuuted, mis on olnud, siis välismaalaste kokkupuuted Eestiga on valdavalt olnud positiivsed, ja sellepärast positiivsed, et me oleme suutnud ikkagi heal tasemel teenust tagada. Ka meie köök on mitmekesine ja väga hea kvaliteediga, aga see on kallis. 

Ma olen nagu tagasisidet saanud, uskuge või mitte, eelmine aasta Vabaduse väljakul – ma ei tea, kas ma tohin seda öelda või mitte –, aga Keskerakond oma telgiga tegi kampaaniat, valgustas inimesi, millega me tegeleme, ja loomulikult me propageerisime oma ideoloogiat. Ma puutusin kokku ühe noortegrupiga. Nimelt, see grupp oli pärit Hispaaniast, neid oli kuskil 12 noort. Noor minu jaoks on see, et täiskasvanu, aga minu hinnangul alla 25 aasta. Ja nad olid väga õnnelikud ja jagasid oma positiivseid muljeid, et meil on ilus linn, lahked inimesed, kohutavalt puhas, nagu nad ütlesid, et nad ei ole nii puhast linna ammu juba näinud kuskil. Aga mis tegi muret? Küsimus, et aga miks teil kõik nii kallis on. See oli nagu põhimure, et aga miks siin nii kallis on. Teil on tore riik, puhas, ilus linn, tore oli siia lennukiga, otseühendus oli Barcelonast, ma arvan, et praegu on ka. Aga põhimure on see, et kui nad tahtsid sööma minna, siin on kallis. Ja nad ei arvestanud sellega, et siin Eestis on kallis. 

Aga kalliks teebki just see käibemaks. Ja see peletab ära turistid ja see annabki signaali, et lähevad koju, räägivad siis oma tuttavatele, sugulastele, vanematele, et oli küll tore riik, aga kohutavalt kallis. Aga mis te arvate, mis siis see nii-öelda lõplik tagasiside on? Oli tore küll, aga kallis. Kas see on see, mida meelitab turiste siia? Noh, tõenäoliselt mitte. Inimesed tahavad ikkagi ju mõistlike hindadega, vähemalt Euroopa tasemel hindadega siin süüa. 

Ja see puudutab loomulikult ka hotellindust, see puudutab ka hommikusööki, mis on tänu sellele kõrgemale käibemaksule ka kõrgem. Loomulikult me peame kogu seda sektorit toetama, restorane toetama ja kõike muid, kohvikuid. Kohvi on meil ju kohutavalt kallis. Hiljuti olin siinsamas, mitte kaugelt Riigikogus, kohvi maksis 4,90. Ja kui me võtame Saksamaa, Itaalia, Hispaania – noh, Poolast ma ei hakka üldse rääkima –, siis koha, kus leida kohvi, mis maksab rohkem kui kaks eurot, no väga ei leia, pigem ikkagi allapoole. Nii et meil on väga palju, millest õppida ja võtta õiged otsused vastu.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa muretsesid, et Eesti 200, kas nad julgevad parteidistsipliini murda ja hääletada selle poolt. Aga minu tagasihoidlik küsimus on selline, et kas kolleegid Arvo Aller ja Helmen Kütt ja Anti Allas ja Rain Epler oli vahepeal ukse peal, kas nemad julgevad parteidistsipliini murda ja seda eelnõu toetada. Teine küsimus on, et kui sa järgmisel aastal oled näiteks rahaminister ja saabub siia meie kuraator härra Vincenzo Guzzo, siis mida tema sulle soovitab toiduainete käibemaksu koha pealt ja mida sa talle ütled sellisel juhul.

Aitäh! Noh, kui härra Vincenzo tuleb tagasi ja kui ta soovitab, et toiduainete käibemaksumäära ei tule langetada, siis ma viin ta söögikohta ja püüan tal lasta selle lõunaarve maksta. Küll ta siis saab aru, kui palju meil tegelikult see toit kallim on kui Itaalias. See on loomulikult naljaga öeldud. 

Mis puudutab sotse, siis vähemalt kaks sotsiaaldemokraati on kohal. Kaks sotsiaaldemokraati on kohal! Ma arvan, et nad ei pea murdma parteidistsipliini. Nad ei pea murdma parteidistsipliini, sellepärast et ma arvan, et praeguseks on partei juhtkond andnud selge signaali, et sotsid on samuti toiduainete käibemaksu langetamise poolt. 

Aga nüüd, mis puudutab parteidistsipliini, siis kui sotsid olid valitsuses, siis nemad tõstsid toiduainete käibemaksu ja allusid parteidistsipliinile. Ja siinkohal ma kindlasti olen pettunud – pettunud sotsides! –, sellepärast et sotside ideoloogia ei ole kindlasti toiduainete käibemaksu tõstmine, oleme ausad. Aga siis, kui nad olid valitsuses, nad allusid juhtkonnale ja tegid neid otsused ära. See oli vale. Ma arvan, et vähemalt need kaks sotsiaaldemokraati, kes praegu siin istuvad, kahetsevad seda ja nad on nõus meie eelnõu toetama. Toiduainete käibemaks peaks langema. 

Härra Epler, kes samuti seisab siin väga mõtetes, on kaasa mõtlemas meie ettepanekule. Ja ta vist noogutab, et ka tema on nõus meie ettepanekut toetama. Aga miskipärast ta on siin üksi EKRE-st. (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust, minu taga on veel üks EKRE liige ja ma loodan, et meil on vähemalt EKRE poolt on veel kaks häält olemas. 

Meil istub siin ka proua Ingerainen Eesti 200-st. Ma näen, et ta tegelikult tahab seda eelnõu toetada, aga ma ei ole kindel, kas ta suudab sellele parteidistsipliinile vastu hakata ja teha oma südametunnistuse järgi selle otsuse. Meditsiinivaldkonna töötaja ei saakski teistmoodi mõelda, kui see praegune eelnõu meil siin on lahti kirjutatud. Aga me näeme seda varsti. 

Mis puudutab Reformierakonda, siis nad on selgelt andnud teada – neid ei ole siin lihtsalt, neid ei ole siin lihtsalt –, et nemad ei taha arutada teemasid, mis puudutavad toiduainete käibemaksu langetamist. See on nende ametlik seisukoht. Neid see teema ei huvita, nemad ei taha langetada, nad ei taha üldse selles kaasa rääkida. 

Ja sellepärast ma ütlesingi, et mul on väike lootus Eesti 200 osas, kes tegelikult võiks kanna maha lüüa ja öelda, et meile aitab, meie ei taha olla Reformierakonna puudlid, me peame tegema Eesti inimeste jaoks midagi head. Toiduainete käibemaksu langetamine on kindlasti hea otsus ja hea käik. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimane aeg on meile tulnud hea uudis, et majanduskasv tõusis tervelt 2,4%. Mul oleks suurem heameel olnud, kui ta oleks tõusnud 24%, aga see on utoopia. Ega me selle üle ei kurda, las ta tõuseb. Aga kahjuks ta tõuseb selle tõttu, et tarbimine kasvas nende inimeste seas, kellel on suuremad palgad ja kes võitsid selle maksuküüru kaotamisest. Ülejäänud Eesti elanikud ei võitnud sellega midagi ja hoiavad oma raha kokku. Majandusinimesed räägivad ka, et praegu Eesti inimene on väga ettevaatlik oma raha raiskamises. Aga paistab, et see küsimus ei ole väga oluline meie rahandusministrile, kes ütles mulle, kui parseldati põlevkivi maha, et tema jaoks see ei ole oluline. Aga mis asi siis võiks olla meie ministritele oluline, kui mitte toiduainete käibemaksu alandamine? Äkki te oskate seda öelda?

Aitäh! Ma arvan, et kõige olulisem on meie inimeste toimetulek ja selle eest me peame seisma siin hommikust õhtuni. Ma oleks natukene ettevaatlik selle majanduskasvu protsendi osas. Me peame jälgima pikemat dünaamikat ja vaatama, mis ka järgmistes kvartalites hakkab toimuma. Loomulikult me tunneme ainult heameelt selle üle, et kui majandus hakkabki kasvama, kui see kordub järgmistes kvartalites ja nii edasi, see on positiivne. Oled sa opositsioonis, oled sa koalitsioonis, aga see on igal juhul positiivne ilming.

Nüüd on küsimus, nii nagu ma ka alguses vastasin, et sellega tuleb olla ettevaatlik ja vaadata, mis on selle nagu põhijuur, mispärast hakkas tõusma. Ja ma pean tunnistama, et ma ei ole nii sügavale sisse vaadanud. Seetõttu ma ju ei saa vastata ka oma püstitatud küsimusele, mis see põhijuur on. Aga ma kindlasti teen seda.

Nüüd, vaadates seda poolt, kui majandus tõuseb, siis tuleb vaadata ka seda teist poolt, mis on inflatsioonimäär. Sealt tuleb reaalne inimeste toimetuleku number ja reaalne palga ostujõudlus. Ja kui sul ühelt poolt on majanduskasv, mis on inflatsiooniga tihtipeale käsikäes, sellepärast et majanduskasv ja inflatsioon on käsikäes – see on majandusmudel –, siis tuleb vaadata ka, kui palju rohkem on inflatsioon majanduskasvust ja kas sellest majanduskasvust on ka mingisugust tegelikku kasu. Minu teada inflatsioonimäär meil ei ole langenud, vaid pigem on tõusujoones.

Ma vabandan korra, meil on käibemaksumäärast see eelnõu.

Nüüd, mis puudutab seda käibemaksumäära, siis see on igal juhul seotud kogu maksusüsteemiga. Mul on väga hea meel, et meil on istungi juhataja, kes natukene nii-öelda viib õigele rajale, aga ma olen kogu aeg õigel raja. Sellepärast et see, mis puudutab toiduainete käibemaksu langetamist, puudutab üleüldiselt kogu maksusüsteemi. Selge on see, et meie maksusüsteem ei ole õiglane. Sellest me oleme ka rääkinud. Kui üleüldiselt aidata meie inimesi, siis me peaksime üle vaatama kogu maksusüsteemi, sellepärast et see ei ole solidaarne. See on selgelt suurema koormusega nendele inimestele, kes saavad väiksemat või keskmist sissetulekut. Toiduainete käibemaksu määra langetamine kindlasti aitab neid inimesi suuresti.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See on väga hea eelnõu. Erinevalt sellest see eelnõu ei vaja 51 häält, nii nagu oli toimetulekutoetuse piiri tõstmine, mis vajas 51 häält, ei saanud seda. See hea ettepanek langes välja. Inimesed on raskes seisus oma toimetulekuga. Sotsiaaldemokraadid kahtlemata toetavad toiduainete käibemaksumäära langetamist. Ja kui see eelnõu jääks menetlusse, siis me teeksime täiendusettepaneku ja tooksime sinna sisse ka imikutoidu, sest see on väga oluline, eriti just nimelt madalama sissetulekuga inimeste osas. 

Ma küsin teie käest arvamust, et kui eelnõu jääks menetlusse ja tehakse ettepanek muudatusettepanekute ajaks, et näiteks see kehtikski aasta, vaadatakse ja analüüsitakse, sest te olete väga vastutustundlikult teinud, et see jõustub 1. jaanuar 2027, eelarve menetlemise ajal, siis kas te oleksite selle ettepanekuga nõus.

Aitäh! No ma arvan, et see on ju sama praktika. Te tõite näite, et see võiks kehtida ajutiselt, et me saaksime aru, mis on tegelik mõju ja kuidas on seda võimalik kontrollida ja kontrollimehhanismid välja töötada. See on tegelikult meie naaberriikide praktika, on ta siis Rootsi või ka Läti. Kindlasti me oleks. Kõik sellised positiivsed edasiminekud ja mõtted – meie taha see ei jää. Kui sellised ettepanekud tulevad ja kui see eelnõu läbib esimest lugemist, siis tõenäoliselt, kui on tõsi taga ja järsku siia tuleb laine – mitte [Randjärv], vaid laine reformierakondlasi, keda siin praegu ei ole, ja nad tõesti otsustavad toetada meie eelnõu –, siis loomulikult on esimese ja teise lugemise ajal ju oodatud erinevad ettepanekud, mis teevad ju eelnõu ainult paremaks.

Selge on see, et imikute toit on samuti väga oluline. Lihtsalt, me ei ole siin esimest korda selle eelnõuga, me oleme saanud pidevalt tagasilööke, me oleme muutnud tegelikult ka käibemaksumäära suurust. Ma tuletan lihtsalt meelde, et me oleme siin ees olnud enne 9%-lise käibemaksumääraga, nüüd me oleme 13%-lise käibemaksumääraga. See on, nii nagu ma ütlesin, tulnud ettepanekuna Eesti Kaupmeeste Liidult. See on nende ettepanek ja nende arvutus, nad näevad, et ka sellise nii-öelda miinimumprogrammi osas oleks väga positiivne sisend hindadele. 

Nii et praegu me oleme täpselt siin, et püüame leida kompromisse. Me ei ole nagu jäigalt kinni nendes algtõdedes, algsetes seaduseelnõudes, mida me oleme siia toonud. Me püüame pidevalt tuua mingisuguseid lahendusi, mis oleks nagu kompromiss, aga ma ei näe siin saalis teiselt poolt või koalitsiooniliikmete poolt, et nad arvestaks nende kompromissidega, millega me oleme välja tulnud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu kannab ette rahanduskomisjoni liige Diana Ingerainen.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas siis 19. mail just hetkel kolleegi poolt tutvustatud eelnõu, aga meil rahanduskomisjonis oli siis 19. mail eelnõu tutvustamas kolleeg Andrei Korobeinik. Rahanduskomisjonis sedapuhku meil külalisi ei olnud, küll aga oli meil siis Vabariigi Valitsuse seisukoht, mille nad olid võtnud 7. mail oma istungil. See seisukoht on, et ta on halvasti sihitud meede, kui me tahaksime leevendada väikse sissetulekuga inimeste olukorda. 

Rahanduskomisjon andis võimaluse Andreile tutvustada eelnõu ja tehti ka kolm menetluslikku otsust. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil, see oli konsensuslik. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, see oli ka konsensuslik. Ja kolmas otsus, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Siinkohal oli 5 poolthäält ja 2 vastuhäält. Poolt hääletasid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Aivar Sõerd, Mart Võrklaev ja vastu olid Andrei Korobeinik ja Riina Sikkut. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Austatud eesistuja! Kuna mina sellel komisjoni istungil osaleda ei saanud, siis mul on lihtsalt küsimus tulenevalt sellest. Muidu ma komisjoni istungitel, kui osalen, olen tähelepanelik kuulaja. Mul on lihtsalt küsimus tulenevalt sellest, et kas Sotsiaalministeerium … Te ütlesite, et see on halvasti sihitatud meede. No hästi sihitatud meede, toimetulekutoetus, ei leidnud ka toetust. Kas Sotsiaalministeerium rääkis ka seda või tutvustas midagi sellist, mida plaanitakse valitsuse poolt teha, et oleks hästi sihitatud ja aitaks tegelikult raskes seisus olevaid inimesi?

Aitäh! Tõesti, toimetulekutoetus on üks paremini sihituid ja mina leian, et see võiks olla personaalriigi või meie digiriigi võimekuse piires korraldada ära toimetulekutoetuse menetlemine automaatselt nendele, kes seda tõesti vajavad. Siis ka see summa peaks olema, noh, kas just indekseeritud, aga ikkagi vastama sellele, kuidas elukallidus on tõusnud. Aga sellel komisjoni istungil ei olnud Sotsiaalministeeriumi seisukohti, seda niimoodi ei arutatud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on pigem tehniline küsimus. Huvitaval kombel, kui Riigikogu saalis on arutlusel Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, siis rahanduskomisjoni esindajana ettekandja olete teie, lugupeetud Diana. Ma ei tea, miks. (Naerab.) Aga kõigepealt soovin teid tunnustada viisaka suhtumise ja sisuliste vastuste eest. Samas tekib küsimus, kas teised koalitsioonisaadikud ei soovi meie eelnõude arutelul juures olla või on selleks mingi muu põhjus.

Suur aitäh heade sõnade eest! Ka mina väga tänan sellise lugupidava ja asjaliku vestluse eest. Ei, me komisjonis ei ole niipidi neid asju arutanud, et kes komisjoni liikmetest milliste eelnõude puhul juhtiv on. Aga nii see on välja kukkunud.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te olete komisjoni istungil arutanud, kui suure augu tekitaks käibemaksu alandamine ja kuidas on plaanis seda eelarves kompenseerida. 

Jaa, seda me oleme arutanud eraldi kõikide nende kohta, kas on põhitoiduained või on kõik toiduained. Hetkel toodud eelnõus on see mõju umbes 170 miljonit eurot eelarvele. Ja kui on olnud ka juttu, kust see kate peab olema, siis seda ei ole selgelt välja toodud. Aga see mõju on väga suur. Näiteks terve perearstiabi on kuskil 280 miljonit aastas. Lihtsalt vaat need kaalud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Kas te komisjonis arutasite, miks siis peaaegu kõikides Euroopa riikides on toit madalama käibemaksuga? Kas nad siis kõik eksivad? Ja kui te ei arutanud, siis miks te ei arutanud?

Aitäh! Selles komisjonis me tõesti seda ei arutanud. Me oleme eelnevalt arutanud tehtud analüüse. Ja kindlasti ei saa ühtegi mudelit tõsta päris niimoodi üks ühele ühest riigist teised. Need kultuurilised ja kõik need võimekused on hoopis teised.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest on kurb, et saal on nii tühi, tegemist on väga olulise teemaga. Ja nagu hea kolleeg Lauri Laats meenutas, pea 100 000 inimest on andnud allkirja petitsioonile, mis kutsub meid üles langetama toidu käibemaksu.  

Hea kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kui suur auk tekib eelarves. Seda küsis Reformierakonna esindaja. Reformierakond, head sõbrad, tuletan meelde, on tekitanud pool miljardit auku siis oma rikaste tulumaksu tagastusega, ei ole vastu võtnud pankade superkasumi maksustamise seaduse, millega me oleme korduvalt siin käinud ja mis oleks viimaste aastatega toonud eelarvesse üle miljardi, ja nüüd rääkida sellest august on ikkagi väga küüniline.  

Ma olen täna kohtunud koos teiste kolleegidega IMF-i delegatsiooniga ja nende sõnum ei olnud see, et toidu käibemaksu langetamine on vale otsus. Nende sõnum oli see, et meie eelarves on tõepoolest Reformierakonna poolt tekitatud auk, nad ei näe, kuidas eelarve olukord järgnevatel aastatel paraneb, ja selle tõttu nad ei soovita langetada makse. Aga nad ei olnud küll sellele vastu, et kogu meie maksusüsteem kujundatakse ümber.  

Kui rääkida sellest, et toimetulekutoetus on toidu käibemaksu langetamise alternatiiv, siis ma tuletan meelde, et meil on inimesed, kes teenivad näiteks 1000 eurot kuus. Nad ei saa toimetulekutoetust. Aga rääkida, et nemad saavad rahulikult minna poodi, osta seal tervislikku toitu ja neil läheb hästi, siis see kindlasti ei toimu meie praeguses, tänases reaalsuses. Need inimesed kulutavad toidule väga suure osa oma sissetulekust. Ja toidu käibemaksu langetamine on üks tõhus viis, kuidas toetada just neid, kellel on kõige raskem.  

Tõepoolest, me tulime praegu välja eelnõuga, mis räägib põhitoiduainetest. Me oleme proovinud varasemalt teha ettepaneku langetada toidu käibemaksu tervikuna. Siin tõepoolest tekkis teatud arutelu, mis on põhitoiduained ja mis ei ole. Aga reaalsus on ju see, et ühel või teisel viisil see käik aitab neid, kellel on vähe raha.  

Hea kolleeg Lauri Laats meenutas, jaa, et tõepoolest, sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, mis ei langetanud toidu käibemaksu, nad kahjuks ei tulnud kaasa ka pankade superkasumite maksustamisega ja me oleme siin praegu sellises olukorras, nagu me oleme. Lauri teab väga hästi, kuidas üks sotsiaaldemokraat mõtleb. Ilmselt tal on õigus, et nüüd sotsiaaldemokraadid ikkagi on seda usku, et see samm on vajalik. Kui me vaatame seda saali täna, me vaatame reitinguid … 

Ma võtaks veel aega juurde, iseenesest teema on oluline.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! … siis me saame ju aru, et see otsus sünnib. Kui Reformierakond oleks seesama vana hea Reformierakond nagu varasemalt, siis nad saaksid sellest ka aru. Ja kui Kristen Michal oleks selline Kristen Michal, mis ta oli 10–15 aastat tagasi, siis ta võtaks selle otsuse vastu täna ja praegu, sellepärast et peale valimisi seda tehakse nagunii, ta võtaks lihtsalt trumbid ära nendelt erakondadelt, kes tulevad võimule. Aga kahjuks ei Reformierakond ega Kristen Michal ei ole sellised, nagu nad olid varasemalt. Me näeme seda siin saalis, me näeme seda ka rahva toetuse numbrites. 

Paraku on reaalne, et me peame ootama. Me peame ootama ja terve Eesti rahvas peab ootama järgmise aastani, kus valimistel saab anda hinnangut praegusele maksupoliitikale, mis on viinud Eesti ajalooliselt kõige raskemasse seisu. Eesti ei ole kunagi olnud, ka enne teist maailmasõda ei ole Eesti olnud Euroopa punane latern. Me oleme viimastel aastatel mitu aastat järjest jõudnud seisu, kus me oleme majanduskasvu poolest viimased. Nüüd uhkusega väita, et majandus kasvas 2% – no tõepoolest, no kus ta pääseb? Kui ta mitu aastat järjest langeb, siis varem või hiljem ta peab ju kasvama. Ei ole ju võimalik, et ta langeb sinna alla nulli. Midagi jääb alles ja sellest suurest august saab ikka kasvada. 

Aga Keskerakonnal on konkreetne, läbimõeldud majanduslik programm. Toidu käibemaksu langetamine on üks väga oluline osa sellest ja ma olen veendunud, et meil on poliitiline konsensus, enamuse ühiskonna ja enamuse poliitiliste jõudude konsensus, mida saab peale valimisi realiseerida. Aga võib-olla, tõepoolest, ma ei ole võib-olla nii optimistlik nagu hea kolleeg Lauri Laats, aga äkki tõepoolest sünnib ime. Jõulud on küll kaugel, aga võib-olla täna tulevad saadikud siia saali ja vajutavad seda rohelist nuppu. Seda ootab Eesti rahvas, seda ootab Eesti majandus. Teeme ära! Võib-olla tõepoolest täna, kui mitte, siis järgmise aasta märtsis-aprillis. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõne siin kõnetoolist. Anti Allas, palun!

Austatud juhataja! Kõik head kolleegid, kes veel saalis on, ja kaugemalt jälgijad! Olgu siit puldist ka väga selgelt välja öeldud, et sotsiaaldemokraadid kindlalt toetavad toiduainete käibemaksu alandamist. Me mitte ainult ei toeta, vaid oleme ainus erakond, kes on selle ka sisuliselt ja väga detailselt läbi kaalunud ja analüüsinud ning teinud seda koos ekspertidega, nii toidutootjate kui ka kogu valdkonna olulisemate tegijatega läbi arutanud. Meil on väga selge ülevaade, milline on toiduainete käibemaksu alandamise mõju ja kuidas seda oleks ühtlasi teha kõige mõistlikum nii maksude laekumise mõttes kui ka kasu mõttes nii inimestele kui ka toidutootjatele.

Ja olgu siin ka selgelt välja öeldud, et lisaks sellele, et toiduainete käibemaksu alandamine vähendab toidu hinda poes, on sellel väga positiivne mõju ka kohalikule toidutootmisele. Ja mis on ka praegusel hetkel väga oluline, see kindlasti kasvatab ka meie toiduga isevarustatuse taset riigis. Ja kuna me teame, et mitmes toiduvaldkonnas on see kriitiliselt madal, siis praeguses geopoliitilises olukorras on see tegelikult väga suur probleem. Meil võiks selgelt olla oma toidutootmist palju rohkem. 

Ja nüüd siis ka väike kommentaar eelnõu esitajale, Keskerakonnale. Ma arvan, et sellistes kriitilistes küsimustes, mis puudutavad õiglast maksusüsteemi, peaksid nii sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond mitte üksteiselt liiva jalge alt uuristama, vaid peaksime kokku hoidma, sest muidu reaalselt seda õiglast maksusüsteemi Eestisse ka peale uusi valimisi ei tule. Aitäh!

Aitäh! Kuid fraktsiooni nimel Keskerakonnast on juba sõna võetud, Vadim Belobrovtsev, te ei saa enam. Andrei Korobeinik oli kiirem. Aga fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski, kas teil on volitus, et fraktsiooni nimel kohapealt küsida? (Saalist vastatakse.) Ei, nii võis olla, aga kui on fraktsiooni nimel kõned. Meil on fraktsioonide kõned praegu, aga fraktsiooni nimel te ei ole kõnet pidanud siin ees. Kui on kõned ... See oli küsimus ettekandjale, nii et kui meil on päeva jooksul mitu korda teineteise nimesid siit läbi käinud, siis me võime kogu aeg ju vastusõnavõtte teha. Aga sulgen läbirääkimised ja protseduuriliselt saate küsida muidugi. Aga Andrei Korobeinik oli jälle kiire. Protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Kas tõepoolest … Ma lihtsalt nagu ei pannud tähele, isegi hea kolleeg Toomas Kivimägi ei olnud nii karm nagu teie praegu. Kas tõepoolest vastusõnavõtuks ei olnud võimalust?

Ei, vastusõnavõtu saad siis, kui sa oled puldis rääkinud oma fraktsiooni kõne ära. Ja kui sina järgmisena mainid ettekandja nime, siis saad vastusõnavõtu jaoks. Aga vastusõnavõttu ei ole sulle anda millegi peale, kui sa ei ole fraktsioonina kõnelenud. Kui sa oled, teise lugemise ajal seda teed, siis on teine asi, aga praegu on esimene lugemine. Andrei Korobeinik, praegu fraktsioonide kõned olid. (Andrei Korobeinik räägib kohalt.) Nüüd on läbi, jah. Aga nüüd tahad protseduuriliselt küsida, Andrei Korobeinik.

Ma ikkagi selguse mõttes: nüüd kõned on läbi, mina olen Maria nime maininud ja tema ei saa vastusõnavõtuks võimalust?

Vastusõnavõttu ei saa, ta saab protseduuriliselt küsida, miks ta ei saa näiteks. (Saalis on sumin.) Seda ma ütlesingi ju. Nii, Maria Jufereva-Skuratovski, teie küsimus istungi juhatajale.

Mul on protseduuriline küsimus. Kuidas te suhtute sellesse, et Andrei Korobeinik sisuliselt valetas maksuküüru kaotamise osas? Tegelikult Reformierakond on taastanud õigluse, aga sisuliselt Keskerakond on selle maksuküüru kehtestamisega karistanud töökaid inimesi.

Kas tema sõnavõtus oli juttu maksuküürust või mitte, see oli tema kui ettekandja otsustada ja lähtuvalt sellest vastusõnavõtuks ei saanudki võimalust. Andrei Korobeinik, protseduuriline küsimus.

Hea istungi juhataja! Kuidas te lubate selliseid asju praegu välja öelda, mis esiteks ei puutu asjasse ja teiseks, neil ei ole reaalsusega mitte mingisugust pistmist? Kas te tõepoolest ei jälgi seda, mida üks Riigikogu liige küsis protseduurilise küsimuse raames? Ta lihtsalt mõtleb asju välja praegu.

Ma kuulsin, mida ta küsis, ja see oli protseduuriliselt minule öeldud. Ja ma ütlesin, et ma ei saa seda ette öelda, mida teine inimene mõtleb ja ütleb.  Nii, aga me oleme jõudnud läbirääkimiste lõpetamise juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 885 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama peale saalikutsungit. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 885 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 40 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud tänase 16. päevakorrapunkti.

Liigume edasi tänase 17. ehk viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Oleme liikunud heas tempos ja seetõttu ma hakkan veidikene kaugemalt pihta selle eelnõu sissejuhatusega. Kõigepealt mõned sellised faktid, mida ma olen siin öelnud, aga mida tasub üle korrata. 

Euroopa energiatarbest tuleb fossiilkütustest kolmveerand ja sellest fossiilsest energiatarbest ligi 90% imporditakse. Need on lihtsad numbrid, üsna ümmargused, 100% piires arvutus. Kõik peaks suutma seda meelde jätta ja seda tasub meeles pidada, eriti selles valguses, et ei ole kusagile kadunud see rohepropaganda ja jutt sellest, et paneme nüüd veel mõne tuuliku- ja päikesepargi ja siis saab asi Euroopas energia mõttes korda. Ei saa! 

Mõned näited, kuhu maailm tänastes geopoliitilistes kriisides jõudnud on ja mis väga hästi ilmestavad seda, et energiapoliitika on Euroopas ja mujalgi vale olnud ning tuule- ja päikeseenergeetikaga kaugele ei purjeta. 

Värskematest uudistest. Uus-Meremaa – nemad nüüd, oli see möödunud või ülemöödunud nädalal, tegid Singapuriga niinimetatud food for fuel ehk toit-kütuse-vastu-kokkuleppe, sest nemad on ka olnud üks optimistlik juhuenergeetika riik. Ja nende puhul on mõnes mõttes meie jaoks hea, et nad seda seal viljelenud on, kuna nemad on kenasti eraldatud muust maailmast seal keset ookeani. Kui nemad midagi valesti teevad, siis mõjud hakkavad paremini välja paistma kui võib-olla näiteks Eesti-suguses väikeriigis, kus on kaableid ja naabreid ning see mõnda aega hoiab nina vee peal. 

Uus-Meremaa lasi kaduda kogu kodumaisel rafineerimisvõimekusel ning on kõvasti regulatsiooni ja maksudega töötanud selles suunas, et igasugune investeerimishuvi ja kindlus fossiilsete energiaallikate kasutamiseks oleks järjest vähenenud. Aga nüüd, kui Hormuzi väin on suletud, hakkasid nad vaatama, et vähe sellest, et igapäevane inimeste transport, aga ka näiteks põllumajandustootmine ja muu energeetikast sõltuv, on väga kõvasti juba pihta saanud ja pihta saamas, ja nüüd siis tuleb asuda kiiresti leidma lahendusi, kuidas see fossiilide puudujääk katta. Veel kurioosum on Uus-Meremaa puhul see, et nende peaminister, kes pikalt seda poliitikat vedas, on ise Uus-Meremaalt ära kolinud, sest eks ta nägi ette, et see asi viib lõpuks katastroofini. Reformierakondlastel tasub mõtiskleda selle asjaolu üle, ma arvan. 

Tuleme kodule lähemale. Suurbritannia põhjustas pahameelt mai keskel, kui nad andsid välja ajutise litsentsi, mis lubas importida Venemaa naftast toodetud diisli- ja lennukikütust juhul, kui need on töödeldud kolmandas riigis. Lisaks anti välja litsents, mis lubab LNG-d importida Venemaa Sahalinn 2 või Jamali LNG-terminalidest. Suurbritannia teatavasti on ka tuuleenergeetika arendajatel eriti, aga laiemalt fossiilkütustest loobumisest jutlustajatele olnud selliseks eeskujumaaks: vaata, kui tublid, loobuvad söeenergeetikast, ei luba gaasi Põhjamerest ammutada ja ka tõsiselt piiravad sealset naftapuurimist ja naftatootmist. Nüüd siis jõuti selleni, et aga fossiilkütuseid ikkagi on vaja, ja tehti erand Venemaalt pärit fossiilkütustele. 

Kui seda siin siduda geopoliitikaga, siis teatavasti on Suurbritannia see riik, kes juhib nii-öelda coalition of the willing või tahtekoalitsiooni ja lubab Venemaad põlvili suruda ning loosungites räägib kogu aeg sellest, kuidas neid Venemaalt pärit fossiilkütuseid enam ei tohiks kasutada. Kurioosum seal on see, et kui me vaatame siin ühte lähiriiki, kes rikastub energiakriisist, siis see on Norra ja Norra ammutab nii gaasi kui naftat sealtsamast Põhjamerest, sisuliselt võib öelda, et samadest maardlatest, kust Suurbritannia ei ammuta.

Võib näiteks tuua ka Hollandi, kes kodumaist gaasi ei kasuta ja impordib LNG-d väga palju.

Tuleme Eesti juurde. Põlevkivist elektri tootmine on viimastel aastatel aina langenud. Eesti oli viimati elektrit eksportiv riik 2018. aastal ja nüüd me oleme muutunud importijaks ja soodne elekter on asendunud kalliga. 

Tulen eelnõule lähemale. Eelnõu puudutab kvoodikaubandust. Vaatame numbreid. Kui me võtame sellestsamast 2019. aastast, kus Eesti enam ei ole elektri eksportija, siis on kvoodikaubanduse kahju selle kaudu, et inimesed ja ettevõtted on pidanud rohkem maksma elektrienergia eest, lisaks ka muud ettevõtted, kellel on kohustus kvoote osta, kusagil 2–2,5 miljardit. Ja eksporti on jäänud tegemata kusagil 3–3,5 miljardi euro eest. Kokku 5–6 miljardit, väga suur raha vähem kui seitsme aasta kohta, ligi miljard aastas. Ja siin ei ole arvestatud kaudseid mõjusid – ei seda, mitu ettevõtet on oma tootmise siin käivitamata jätnud, ega ka seda, mitu on sulgenud, mitu töökohta on selle tõttu vähem ja nii edasi. 

Ma nüüd tean, et oponendid tulevad rääkima, kui kasulik on see kvoodiäri. Riik on teeninud sadu miljoneid, hakatakse meile rääkima. See "riik on teeninud" iseenesest on selline värdväljend, ma ütleks. See on maksudena kokku korjatud raha, mida kusagile kasutatakse, mida ametnikud ja poliitikud ringi jagavad. Mida suuremaks bürokraatiamasin kasvab, seda ebaefektiivsemaks see ringijagamine muutub ja seda rohkem see ühiskonda koormab. Noh, aga ütleme, et riik on kokku korjanud kvoodi müügi tuludena selline poolteist miljardit eurot, paneme võrdlusesse kuluga, mis on kusagil 6 miljardi kandis kahju ka ühiskonnale – nii et see ei ole tuluprojekt. Aga kui me vaatame ka seda, kuhu see poolteist kulub, siis rohkem kui kolmandik, peaaegu pool sellest on kulunud Rail Balticule. Kes mäletab, kunagi Rail Balticu juures oli loosung, midagi sellist, et kiire kahe rööpapaariga raudteega Euroopasse. Tänaseks on siis aeglase ühe rööpapaariga raudteega, no ütleme, Pärnumaale, et mitte ebaviisakamalt väljenduda. Sellest rahast on toetatud juhuenergeetikat ja lisaks on päris palju kulunud millelegi, mida nimetatakse rahvusvaheliseks koostööks – arengumaade toetamine ja mis kõik veel. Ma arvan, et selle nii-öelda abi sees on ka väga palju MTÜ-de raha ja raha, millest ametnikkond ennast üleval peab.

Aga nüüd konkreetsemalt eelnõu juurde. Kõigepealt, klassikud on öelnud, et if you are explaining, you are losing, kui sa pead midagi liiga pikalt selgitama, siis sa ei ole heas positsioonis, siis järelikult on tegu asjaga, kus sa pead musta valgeks rääkima. See on näiteks see, kui koalitsioon tuleb siia mingeid eelnõusid tutvustama, või ka see, kui täna tuli Anti Allas pulti ja rääkis, et sotsid tegelikult on kõige rohkem tahtnud toiduainete käibemaksu alandada. Tuletame meelde, nad olid mitu aastat koalitsioonis ja võitlesid selle vastu ja ei suutnud seda alandada.

Aga eelnõu puhul tegelikult ei ole vaja pikalt midagi seletada. Eelnõu ise on lühike ja eelnõu eesmärk on kaotada ettevõtetele kohustus kvoodiühikuid osta ja nii-öelda kasutada. Nii et see ei ole midagi radikaalset või midagi šokeerivat, sellepärast et kui me vaatame neid diskussioone, mis täna juba ka Euroopas käivad, siis isegi Euroopa Komisjon on hakanud rääkima, et kvoodiühikute müügisüsteem vajab tõsist reformi. Seda kuuldavasti muidugi komisjonisiseselt kuigi tõsiselt ei mõelda, nii et see võib olla selline Ursula von der Leyeni, ma ei oska öelda, poliitmäng püüdmaks jätta muljet, et nad tahavad Euroopa konkurentsivõime heaks midagi teha, sest siis saab jälle mõnda aega edasi lükata seda, kui talle ikkagi keegi otsa vaatab ja ütleb, et nüüd on aeg, Ursula, juhtimine kellelegi teisele üle anda. 

Aga ka terve rida liikmesriike on teinud erinevaid ettepanekuid. Itaalia on käinud välja selle, et ajutiselt võiks süsteemi peatada. Prantsusmaa räägib hinnalae seadmisest kvoodiühikutele. Ja siis on terve rida riike, kes on näiteks öelnud, et tuleks tasuta kvoodiühikuid rohkem ettevõttele anda. Ja nii edasi ja nii edasi. Aga see kõik, ma hindan, on selline agoonia. Tegelikult maailma geopoliitiline olukord ja Euroopa konkurentsivõime kadu igapäevaselt, Euroopa tööstusliku võimekuse kadu, millest tuleneb ka sõjalise võimekuse nõrkus, ilmselt viib juba võrdlemisi lähitulevikus selleni, et see süsteem kaob, ja pole välistatud, et ka Euroopa Liit sellisel kujul lakkab olemast. 

Ja nüüd siis veel sellest, et ega meie eelnõu ei ütle, et lahkume süsteemist tervikuna. Meie ütleme, et Eesti ettevõtetele kaotame kohustuse. Ja nüüd võib mõni eelnõu vastane või kriitik öelda, et nii ju ei saa, kuidas nii, et riik müüb ühikuid edasi, aga oma ettevõtetelt kohustuse kaotab. Ma arvan, et saab. Ja kui keegi tuleb ütlema, et see on kuidagi rehepaplik käitumine, et enda ettevõtteid ei kohusta, aga müüki jätkame, siis ma ütleksin, et see rehepaplus on juba selles süsteemis mõnes mõttes sisse kirjutatud. Sest Eesti on siin kasutanud seda, et kuna võrdlusbaas on võrdlemisi kaugel, siis Eestis need siseriiklikult vajaminevad ühikud ja see, mida riik müüa saab, niikuinii ei ole tasakaalus. Nii et kui keegi Euroopas sellise range pilguga siiapoole vaataks, siis võib-olla märgataks teatavat rehepaplust.

Aga hiljaaegu puutusin siin ühe järjekordse Euroopa Liidu initsiatiiviga, mis Euroopa Liidu asjade komisjoniski oli, kokku, sellega, et täitsa ametkondlikul tasemel rehepaplusega tegelemine on Eestis täiesti tavapärane. Nimelt, Euroopa Liit tahab, on tulnud välja ettepanekuga, mis puudutab Euroopa elektrivõrke. Euroopa Liit ütleb, et teeme nüüd edaspidi niimoodi, et tähtsate projektide jaoks kõik võrguoperaatorid veerandi oma ülekoormustulust annavad keskse otsustamise alla. Et ei ole enam nii, et Elering Eesti riigiettevõttena – mis tähendab, et Eesti riik sisuliselt – saab ise otsustada, mis me selle ülekoormustuluga teeme. Ma ei taha öelda, et Elering siiani häid otsuseid on selles osas teinud. Ja kui ma ametnikelt küsisin selle kohta, miks esiteks seda ei ole seletuskirjas saadikutele selgitatud, et selline suur rahaline mõju on – ja siis meil see diskussioon läks pikemalt –, siis selgitus oli tegelikult selline, et aga tegelikult see võib Eestile kasulik olla, sest rootslased on siin mõtlemas niimoodi, et nad peaks oma raha saama ise kasutada ja selle üle otsustada, ka soomlased ja muudki riigid, aga vaat, kui ikkagi toetaks seda komisjoni ettepanekut, võtaks neilt kõigilt veerandi ära, äkki sellest tuleks midagi ka Eestisse.

Nii et ma ütleksin, et selle rehepapluse murega ei maksaks ennast liiga vaevata. Kui te toetate seda eelnõu, meie ettevõtted ei pea kvoodiühikuid enam ostma, elektri tootmine läheb väga palju soodsamaks, põlevkiviõli tootmine läheb ka soodsamaks. Euroopa algatab ilmselt mingisuguse menetluse, mis võtab aega. Menetlusele järgneb mingi otsus, mida saab edasi menetleda kohtus, mis võtab aega. Ja see raha, mis me vahepeal teenime läbi selle, et meie majandus saab tugeva ja positiivse tõuke, on seda väärt. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! No sa tegid väga hea sissejuhatuse raamistuse, rääkisid numbritest, aga räägime lihtsalt ka. Tegelikult on eelnõu eesmärk teha Eestis elekter oluliselt odavamaks, aga mitte lihtsalt elekter oma inimestele odavamaks, vaid soodustada ka eksporti. Eesti majanduse päästmine on selle asja nimi. CO₂-kaubandus on absoluutne šarlatanlus, lihtsalt sõna otseses mõttes õhu maksustamine, võitlus CO₂-ga on hullumeelsus, CO₂ on see, mis hoiab planeedi Maa rohelisena, ja kui me seda hakkame kokku korjama, siis elu Maal lakkab. 

Aga ma tahaksin natukene selle elektri hinna ja CO₂-kaubanduse seose paremini välja joonistada. Teine aspekt on muidugi see, et praegune Ameerika terviseminister ütles R. F. Kennedy, et ühestki totalitaarsest süsteemist ei ole välja saadud kuulekusega või compliance'iga, nagu Euroopas öeldakse. Noh, ega meil siin ka ei ole vaja olla kuulekas, meil on vaja sellest välja saada.

Kõigepealt elektri hinnast. Et hoida asi lihtsana, eks see kvoodi hind kõigub, aga ma arvan, et lihtne arvutus on selline, et iga päev, kui inimesed – taas kord selle üldiselt keskmiseltki kõrge elektri hinna tõttu – paljud Eesti inimesed kulutavad üsna palju aega elektri hinna vaatamisele ja oma tegevuste planeerimisele sellest tulenevalt, seda võiks kunagi näiteks mõni sotsioloogiamagister või majandusmagister arvutada, kui palju kahju riik läbi selle saab, et inimesed ei tegele millegi kasulikumaga. Aga selle energia hinna mõttes ma arvan, et inimesed võiksid jätta meelde näiteks numbri 100 eurot, sellise orientiiri selle kvoodi hinnale. Ja tõepoolest, ta on siin vahepeal olnud 70 või 80 kandis. Aga võtke iga päev megavatt-tunni hinnast 100 maha ja kohe hakkab välja paistma, kui palju elekter võiks soodsam olla. 

Mis puudutab kuulekust, siis tõepoolest, ega see eelnõu ei juhindu kuulekusest Euroopale või Euroopa raamistikule. Ma ise ei olnud komisjonis kohal, aga ma saan aru, et paljud inimesed seal tegid suuri silmi ja ütlesid, et issand jumal, see ju sisuliselt tähendab Euroopa Liidust lahkumist. Mina hindan, et kui Euroopa sellest süsteemist lahti ei lase, siis ei ole vaja Euroopa Liidust varsti lahkuda, sest et see liit laguneb. Nii et tõepoolest, kuulekusega seda kõigil üle pea kasvanud süsteemi ei muuda, nii et hakkame kusagilt pihta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Suurepärane ettepanek, aga natukene võib-olla liiga radikaalne. Sellest küsimus, et millised Euroopa riigid ei ole selles kvoodikaubanduses. Minu mäletamist järgi Albaania, Serbia, kes tahab Euroopa Liitu, Montenegro ja need Serbia kandi riigid, aga nad samas jälle tahaksid Euroopa Liitu pääseda, tähendab, tahaksid ka seda kvoodikaubandust.

Jaa, no aitäh, hea küsija! Ma arvan, et on riike, kus inimesed ei teadvusta täpselt, mida nad tahavad. Ma arvan, et võib-olla ei ole kõik aspektid läbi mõeldud, muu hulgas näiteks see, et kui me tahame Euroopa Liitu, siis me tahame kvoodikaubandust. 

Aga mis puudutab su küsimuse esimest poolt, et võib-olla liiga radikaalne, siis ma ütleks, et vot Eestis ongi see probleem, et kui me meie erakonna välja jätame, siis ülejäänud erakonnad tahaks teha asju, aga tahaks nagu ka, et Euroopas keegi ei pahandaks või Delfis liiga ei sõimaks. Vaat siis meil see asi lähebki niimoodi, kuidagi õõtsub vaikselt ja midagi paremaks ei lähe. Nii et ei ole ta radikaalne midagi, see on väga konkreetne ja põhjendatud ettepanek.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Ma loen seletuskirja. Siin on majanduslik mõju, sotsiaalne mõju, mõju riigiasutustele, keskkonnamõju, koondhinnang. Aga on ju veel üks mõju ehk juriidiline mõju, mille sa välja tõid. Minu jaoks tähendab see tegelikult seda, et naasmine normaalsusesse. Kui on näiteks jutt, kas Euroopa Liit on föderatsioon, siis on vahel vastuargumendiks see, et no nad ei kehtesta ju makse. Tegelikult on nad kaaperdanud tagaukse kaudu, totalitaristliku maksu kehtestanud, kaaperdanud tagaukse kaudu liikmesriikide maksu kehtestamise õiguse tööstustele, autodele, toitudele, põllumajandusele – läbivalt kõikidele eluvaldkondadele. Neil ei ole kunagi sellist õigust olnud – mitte kunagi! –, see ongi pettus. Me peame õiguskorra taastama ja kas see ei oleks lihtsalt naasmine normaalsusesse?

Just nimelt oleks naasmine nende algpõhimõtete juurde, kui see liit moodustati. Aga nagu me teame, see bürokraatiamasin on suur, mis seda kõike korraldab. Me räägime Euroopa Komisjonis rohkem kui 30 000 inimesest ja nemad seal kogu aeg nuputavad. Nii et kui sellele mitte pidurit panna, siis näiteks seesama jutt, mis ma enne rääkisin elektri ülekoormustasude keskse juhtimise alla võtmisest, on sisuliselt samamoodi jälle liikmesriikide otsustusõiguse ja raha kaaperdamine. Euroopas on kasutusel termin "omavahendid" või "omatulu" või midagi sellist. Nad ei ütle, et maksud, sest aluslepingutes on kirjas, et maksude kehtestamine on riikide õigus, aga omavahendid – mõeldakse välja mingisugune bürokraatlik termin. 

Ja võtame kas või selle, et kui Euroopa Liit tahab oma eelarvet kahekordistada, siis seda müüakse üldsusele justkui niimoodi, et nüüd lihtsalt hakkab Euroopal rohkem raha seal keskel olema ja siis ta hakkab seda meile kõigile jagama ja kõik saavad õnnelikuks. See propaganda on üles ehitatud niimoodi, et lihtsal lehelugejal, kes sellesse ei süvene, tekibki tunne, et kuskilt tuleb üks triljon juurde. Aga tegelikult see üks triljon läheb kusagilt ära.

Nii et igal juhul see eelnõu on samm selles suunas, et läheme alguse juurde tagasi. Kõiki muid initsiatiive, kus jällegi otsustusõigust püütakse kaaperdada, tuleks tähelepanelikumalt jälgida ka siin saalis ja neile jõulisemalt pidurit tõmmata.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Rain! Ma vaatan, et komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Võib-olla oleks hea, kui sa räägiksid siin hilisel õhtutunnil lihtlausetega üle, et ka koalitsioonisaadikud saaksid aru, mida toob tegelikult kaasa, kui me selle eelnõu vastu võtaksime ja ära menetleksime, Eesti energiasektorile, meie majandusele tervikuna ja meie ettevõtete konkurentsivõimele Euroopas. Need on ainult positiivsed nüansid, mis hakkavad pärast seda lahti rulluma. Aga äkki räägiks veel üle, et saaks aru ka need hääletajad, millest me tegelikult räägime.

Jaa, hakkame julgeolekunurgast tulema. Täna ikkagi, nagu ma ka alguses eelnõu tutvustades ütlesin, tegelikult meie põlevkivienergeetikat on järjest survestatud. Kui me nüüd vaatame Euroopa enda sõnastusi siin, et mida tuleks teha kriisides, siis tuleks tagada, ütleme, liidusisestest või sisemaistest allikatest pärit energeetika. Kui me selle kvoodikulu ära võtame põlevkivist elektri tootmisel, siis ongi omamaine elekter, mida on võimalik toota soodsalt, mille tootmiseks on oskused olemas. Me muutuksime, vähe sellest, et meie enda inimeste ja ettevõtete sisend energia mõttes muutuks kõvasti odavamaks, konkurentsivõime kohe paraneks, meil oleks, mida eksportida sellel ajal, kui on elektrit mõtet eksportida. Ehk et ega talv jälle tulemata ei jää ja sellel ajal me saaksime regioonis pakkuda elektrienergiat siin ümberkaudsetele riikidele küll ja veel, kui me seda ise mõistliku hinnaga toota suudaks. 

Ma ütleks, et lihtne selline pöördargument oleks see, et kui see kulu ühiskonnale on olnud 5–6 miljardit viimase kuue aasta jooksul, ütleme jämedalt, kuni miljard aastas, noh, keerame selle tagurpidi, kui me selle koormise maha võtame, siis see kulu jääb kandmata, see raha jääb meile alles. See on päris suur number.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No kunagi, kui see Euroopa Liit loodi, loodi ta ju söe- ja teraseliiduna. Ja seni, kuni ta oli söe- ja teraseliit, mis põhines vabaturumajandusel, läks Euroopal hästi. Euroopa oli rikas. Ma mäletan, kuidas sakslased andsid lagunevale Nõukogude Liidule hiigellaenusid 1980. aastatel ja nii edasi ja nii edasi. Kaitsevõime oli ka muide olemas. Nüüd on Euroopast saanud mingisugune homo-, roheideoloogia- ja direktiivimajanduse mingisugune monstrum ja asjad lähevad halvasti. 

Sa ütled, et Euroopa Liit laguneb, aga mu küsimus on, et kumb nüüd juhtub enne. Mis sinu hinnang on? Kas Eesti majandus kukub täielikku koomasse või laguneb seesama Euroopa Liit enne ära? Sest et liikmesriikides ikkagi terve mõistus tuleb võimule, e-valimisi ka enamikus riikides ei ole, Reformierakonda ka ei ole. Kumb nüüd siis selles võidujooksus kokkukukkumise suunas esikoha saab? Mis sinu hinnang on?

No see ennustamine on üks tänamatu tegevus. Ma olen Euroopas täna tekkinud süsteemi lagunemise suhtes palju optimistlikum kui enne seda, kui Ameerikas võim vahetus. Sest et tegelikult me näeme siiamaani Euroopas igasuguseid huvitavaid initsiatiive, küll mingite erakondade keelamiseks, küll valimiste edasilükkamiseks või kuidagi manipuleerimiseks. Aga mulle tundub, et see mäng ikkagi jookseb oma sellise loomuliku lõpu suunas. Seda kas või läbi selle, et kui me vaatame, mis on toimunud viimastel aegadel Saksamaal või Prantsusmaal, siis need koalitsioonid, mida tehakse, et jumala eest konservatiivid võimule ei tuleks, on sellised … Mis see meie peaministri väljend oli? Siga-põder. Täiesti punased, täiesti rohelised ja siis kusagil veel mingisugused keskmised teevad iga hinna eest koalitsiooni, kuigi mõlemad saavad aru, et nad sellega reedavad oma valijaid. Neid tsükleid ei saa liiga palju korrata. 

Aga teiselt poolt seesama Euroopa Komisjon ja ka riikide valitsused. Me Eestiski näeme, et Tallinn on täis plakateid sellest, et kaitseme vaba teadust, ajakirjandust ja kõike muud, mille tõlge on ju tegelikult see, et kaitseme seda võimu, seda võimuvertikaali, mis praegu on. Aga mulle tundub, et see laine, mis tuleb ja selle kõik minema pühib, on võrdlemisi suur. Kumb nüüd enne juhtub, kas enne Eesti majandus variseb lõplikult kokku või toimuvad Euroopas suured muudatused? Seal see rebimine ajalises mõttes, ma arvan, on üsna tihe.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! CO₂-kvootidest on tõesti saanud finantsinstrument. Kui me nüüd proovime seda kuidagi keskkonnaga siduda, siis näeme, et Euroopa Liidu osakaal maailma CO₂ emissioonist on ainult 6–7%. Ja kui me ka graafikuid vaatame, et mida rohkem Euroopa Liit vähendab CO₂ emissiooni, seda rohkem tõuseb näiteks Hiina osakaal, juba ka India ja Aafrika heitmed suurenevad. Hiina osakaal CO₂ heitmest on juba 30% ehk siis tegelikult mingit kliimakasu siin ei ole. Minu meelest ongi Reformierakonna valitsuse eesmärk hoidagi hindu kõrgeid, sest energia hind ju suurendab kõikide toodete hinda, et saada rohkem käibemaksu, saada maksulaekumisi.

Teie aeg!

Tegelikult ei olegi valitsusel eesmärki, et hinnad odavad oleks. Kas on nii?

Jaa, no kõigepealt see nii-öelda valitsuste jutt sellest, kui ilus ja kasulik see süsteem on. Eestiski siin hiljaaegu tekitas see sellise mõningase avaliku debati, kui kõrge ametnik ütles välja, et küll on hea süsteem, riik saab sadu miljoneid. Noh, see on natuke sama diskussioon, et paneme käibemaksule veel kuus punkti otsa, 30 peale, siis mine tea, korraks ka võib-olla riik saab mõni kuu rohkem raha, aga lõpuks see kõik vajub kokku, sul nagu maksusubjektid kaovad lõpuks ära. Aga mis puudutab seda diskussiooni ... Nii et nõus, see on selles mõttes nagu valitsustepoolne räkit, et lisaks maksudele veel millegagi ohtralt raha kokku korjata.  

Nüüd, mis puudutab tegelikult seda diskussiooni, kas see Eesti ja Euroopa CO₂ heide on oluline või ei ole oluline, ma nagu ise eriti nendesse diskussioonidesse isegi ei laskuks, sest siis me läheme nagu arutama sellise asja üle, kus minu seisukoht on, et selle üle pole üldse vaja arutadagi. Emissioonid on, tänapäevane ühiskonnakorraldus on ja üldiselt teadus näitab, et kui inimeste elujärg on parem, siis on ka keskkonnast hoolimine suurem ja elu on ka selles võtmes parem. Nii et ma sinna debatti nagu isegi ei oska kaasa minna, et kas see heide on oluline või ei ole. Aga mis puudutab nüüd tõesti seda, et Euroopa tööstus ongi kolinud ju Aasiasse, praegu kolib isegi ka päris palju Ameerika Ühendriikidesse, kuna seal on ka tõsiselt ikkagi revideeritud neid rohepoliitikaid, kliimahüsteeriat. 

Ja Euroopas ühelegi punarohelisele ju ei meeldi rääkida sellest. Need, kes seda CO₂ kogu aeg arvutavad, siis nad arvutavad hästi lokaalselt. Eestiski vist oli see möödunud aastal, kui ilmus artikkel, et Eesti soojeneb kiiremini kui muu maailm, ja kõik see jutt, et meil on siin ekstra mingisugune oma väike mullike. Neile ei meeldi rääkida sellest, et emake maa kui tervik ja kuidas temal läheb. 

Ja kui sa seal vaatad, et kui sa tehase teed Eesti asemel Hiinasse või Saksamaa asemel Hiinasse, no siis tehas on tehas. Ja küll on need ettevõtjad selles mõttes muidugi arukad ja tegusad on, et iga ettevõtja iga päev mõtleb sellele, kuidas ta näiteks väiksema energiakuluga või väiksema materjalikuluga efektiivsemalt saab oma tooteid toodetud. Nii et selles mõttes loomulik areng väiksema ressursikasutuse suunas on niikuinii olemas.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Euroopas viimased kümnendid või kaks juba käib üks suur õhu võngutamine tegelikult poliitikute poolt. Ja selge see, et sellised poliitikud jõuavad ühel hetkel õhu maksustamiseni. Kliima kaitsmise või atmosfääriõhu kaitsega pole siin midagi pistmist, puhas raha on ainus märksõna. Aga kui praktilisemate asjade juurde tulla, siis praegu me juunis näeme siin 200+ euroseid elektri hindasid, börsihindasid. Ometigi päike peaks paistma ja tuulikud pöörlema, aga ikkagi on 200+ eurot. Kui palju selle eelnõu läbiminekul meil elekter odavamaks läheks? Kui vaadata ettevõtja või inimese vaatenurgast, siis mis see mõju elektri hindadele võiks numbriliselt olla? Oskad sa seda ka välja tuua, kas protsentuaalselt või mingite konkreetsete numbritega, kui palju see elektri hind meil odavamaks läheks?

Nagu ma enne ütlesin, hoiame sellist lihtsat numbrit, 100 eurot megavatt-tunni kohta. Ja loomulikult on suvel mõni päikesepaisteline päev, kus päikeseparkide toodang on nii suur, et hind on null, ja siis küsitakse, kuidas ta sealt veel allapoole saab minna. Aga kui me vaatame elektrikulu tervikuna, siis selleks, et kõik need päikese-, tuulepargid, akud ja muu, kõik reservvõimsused, mis sellega seonduvad ja nii edasi, elektriarve tegelikult ikkagi järjest kasvab läbi mingite muude tasude. 

Ma ütleksin, et põhiline mõju on mitte see, et homme on 100 eurot megavatt-tunni kohta vähem arvel. Tegelikult pikaajalisem mõju on see, et kui me täna laseme oma põlevkivist energiatootmise võimsustel vaikselt hääbuda, siis me selle trendi suudame tagurpidi pöörata. Meil Eestis väga tunnustatud põlevkivienergeetika teadlane on tegelenud ka sellega, et uue põlevkivijaama ehituse hindasid küsida juba päriselt nende seadmete tootjatelt jne. Kui me jõuame selleni, et me paneme käima uued plokid, mis on palju efektiivsemad, mis on vähem saastavad jne, siis pikas jooksus kogu tulu meie majandusele on väga suur. 

Me proovime jõuda tagasi elektrit eksportiva riigi staatusesse, sest meil on selleks ressurss olemas, ja mitte jõuda sinna nii, nagu meile räägivad siin minister Sutt ja teised reformierakondlased, et teeme hästi palju tuulikuid ja siis hakkame elektrit eksportima. Siis me ekspordime elektrit talle peale makstes. See meid rikkamaks ei tee, see teeb meid vaesemaks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mis sa arvad, kas me näeme lähitulevikus ära ka selle momendi, kus pärast seda, kui Saksamaa, Prantsusmaa, võib-olla veel keegi Euroopas on aru saanud, et see rohepöördehullus ongi üks hullus ja on vaja hakata oma majandust turgutama, siis ka Eestis Reformierakond äkki ärkab ja hakkab rääkima, et tegelikult on nad kogu aeg seda mõtet viljelenud ja seda meelt olnud? Näide on siit saalist olemas. Ma tänagi vaatasin, kuidas sotsid tuliselt räägivad seda, kuidas toiduainete käibemaksu peaks nüüd alandama. Kui see võimalus oli valitsuses, siis võideldi vastu. Siis, kui nad olid valitsuses, võtsid lastetoetusi vähemaks, nüüd tuliselt rebivad särki ja räägivad, kuidas peaks tegema ja küll me teeks ja tahaks teha, ja lõhestavad kõned. Eesti rahvale on viimasel ajal isegi uus termin tulnud: Ligi ajama. Olen ma aru saanud, on selline uus mõiste folklooris: Ligi ajama. Kas me võiks näha ära selle, kuidas see muutub?

Ma olen üsna veendunud, et see juhtub. Ja väga hea näide tuleb isegi ookeani tagant Kanadast. Suur liberaalide käilakuju ja eeskuju Mark Carney, Kanada praegune peaminister, rääkis ka palju rohelisest ja millest kõigest veel. No täna Kanadas juba kliimanoored protestivad Carney vastu, sest nüüd on Kanadas ikkagi jõutud selleni, et neil on seal mõned provintsid, näiteks Alberta ja Saskatchewan vist, keerulise nimega provintsid, millel puudub ookeaniga kokkupuude ehk nad on nii-öelda lukus seal Kanada keskel ja nendel on üüratud fossiilkütuste ressursid. Täna nad teenivad, näiteks Alberta teenib oma nafta eest vähem, sellepärast et ainus koht, kuhu nad saavad müüa, on toru USA-sse. Ja tegelikult on Kanadas need sisemaa osariigid, provintsid pikalt vaadanud keskvalitsuse poole selle pilguga, et miks me ei võiks paremini elada, miks me ei võiks elada nii, nagu elavad inimesed Dubais, kui meil on sama palju sama väärtuslikku ressurssi. Ja seda on takistatud, küll on seal põlisrahvaste õigused ja looduskaitse ja torujuhet ei saa teha.

Aga nüüd Mark Carney, keda siin, mäletame, mis konverents see hiljuti oli, küll ta pidas ilusa kõne ja kirus seal Ameerika presidenti ja kõike muud, ja liberaalid siin Eestiski plaksutasid kõik käsi ja rääkisid, et küll ta on tore liberaal. Mark Carney on nüüd selle pöörde ära teinud. Nüüd torujuhtmed tulevad, sest Albertas on juba alanud tegelikult, kohe-kohe tulemas referendum Kanadast eraldumise osas. Sellel ilmselt ei lasta juhtuda, selle asemel muudetakse 180 kraadi oma poliitikat. Küll reformierakondlaste seas leidub häid õpilasi, kes ütlevad, et noh, mul ei ole küll mingit probleemi tulla siia pulti ja öelda, et ei-ei, mitte EKRE ja teised opositsioonierakonnad ei rääkinud, et kasutame põlevkivi, see oli meie idee. Nii et olgem valvsad ja ärgem laskem neidsamu inimesi uue jutuga võimule.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sellise positiivse tulevikuvaate eest! Aga praegu me ikkagi oleme olukorras praktikud versus teoreetikud, teoreetikud eriti valitsuses ja ka Euroopa Komisjonis, kus valitseb selline kahetsusväärne lapsemeelsus, kus usutakse rohkem neid muinasjutte, selle asemel et tegeleda päris majandusega. 

Praktikutest rääkides, meil oli täna kohtumine fraktsioonis energeetikutega, praktikutega, kes tegid väga konkreetselt selgeks, et kui seda teed edasi minna, siis ega siin pikka pidu ei ole. Me ikkagi ei saa minna lõputult kõikide seaduste ja füüsikaseaduste vastu. Ja see teine küsimus, mida sa rääkisid, puudutas ka tehaste teemat. Niikaua kuni me tõesti vaatame, eks ole, ta tõi välja ka, kuidas ja kuhu on tehast odavam ehitada, mis need komponendid seal kõik on Aasias. See on selge, eks ole, miks Euroopa alla käib. Sa olid ka seal kohal. See oli väga huvitav selline arutelu, äkki sa tooksid välja mõningad sellised momendid, mis nagu selle eelnõuga nagu ka haakuvad.

Jaa, üks põhiline aspekt oli sisendite hinnad, sealhulgas eriti olulisena energeetika. Teine loomulikult, mis on Euroopas suureks koormaks ettevõtetele, on kogu halduskoormus. Ja kolmas, tõesti selles mõttes huvitav aspekt veel, mis välja toodi, oli see, mida Euroopa üritab iseenda päästmiseks teha, nii-öelda süsinikupiiri maks ehk kõik süsinikuintensiivsed tooted, mida siia sisse tuuakse, olgu see näiteks teras või terasest valmistatud tooted. Nüüd ka see tehakse kalliks Euroopas, et üldse mingit uut tootmisvõimsust rajada. 

Nii et see, mis Mart ennem rääkis siin söe- ja teraseliidust. Tõesti, võtame või Suurbritannia, kelle terasetootmine oli väga heal tasemel ja kes selleks tõepoolest sütt kasutas. Suurbritannia on selle terasetootmise praktiliselt kinni pannud. Kui sa ise terast ei tooda ja tahad sõjalaeva ehitada, aga terast pead ostma sellelt, kelle vastu sa seda sõjalaeva tahad ehitada, siis jälle ma ütleksin, et … Mul on siin täna kümneaastane poeg tööl kaasas. Ma arvan, et kui ma niimoodi strateegiamängu seletaks neile, et näed, nüüd on nii, et minu käes on teras, ja kui sa iseendal selle kinni paned, siis sa pead minu käest selle ostma, et mingi sõjalaevaga mind ründama tulla. No isegi kümneaastane saaks aru, et ju ta jääb seal kaotaja rolli. Tore oleks, kui ka siin Euroopa juhtkonnas ja Eesti juhtkonnas ka lihtsatest asjadest aru saadaks. Aga võib-olla on soovitus see, et nad võiks ka ise lastega mõnikord asju arutada.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja Rain! Sa oled selline moodne mees oma moehuvi ja soengu ja muidu esindusliku välimusega. Ma tahan siiralt küsida, kas sa nii moodsa mehena tõesti arvad, et tulevik on kaevuri raskes töös ja tossavates korstendes. (Rain Epler naerab.) Aga ma ei küsi seda. (Rain Epler: "Okei.") Ma küsin, kas eelnõu kokku pannes te kaardistasite ka ära, kui suured on näiteks aastas need dotatsioonid, mida Eesti põlevkivienergeetika ülalpidamiseks igal aastal annab. Paneme juurde muidugi ka kõik need jaamade rajamise ja vanade jaamade käigus hoidmise kulud.

Jaa, tänan kõigepealt komplimentide eest! Nüüd, see jutt, mis sa praegu rääkisid, tõi mulle meelde muinasjuturaamatu. Oli see, kas see oli kapten Münchhausen? Oli ta kapten või oli ta mingi muu aujärguga? (Saalist hõigatakse.) Parun Münchhausen, just nimelt! Ja vaat, parun Münchhausenil üks trikk, mis ta tegi, oli niimoodi, et ta tõstis ennast ise juukseid pidi soost välja. 

Sinu jutt põlevkivienergeetika toetamisest on ju see, et Eesti maksukoormus on kõvasti kasvanud, Eesti laenukoormus on kõvasti kasvanud. Me maksustame kõike, mida saab, sealhulgas maksustame oma kodanikke regressiivselt. Nende inimeste hulk, kes meil elavad absoluutses vaesuses, järjest kasvab. Koorime inimestelt seitse nahka, siis anname, nagu sa ütlesid, tohutud summad põlevkivijaamadele selle jaoks, et nad seal seisaks ja roostetaks. 

Selle asemel, Yoko, saaks teha palju lihtsamini. Saaks võtta selle kvoodiostukohustuse põlevkivijaamadelt ära, Durejko läheks üks hommik tööle ja vaataks, et ohoo, ma saan hakata turule pakkuma elektrienergiat, nii et kõik katlad võivad kogu aeg huugamas olla. Välismaalased ostavad, eestlastel, ettevõtetel ja inimestel, on tore ja odav ning raha tuleb Eesti Energiasse nii, et riik saab dividendi võtta. Eesti Energia maksab kõik keskkonnatasud ära, võtab inimesi tööle juurde, tööjõumaksude laekumised kasvavad ja nii edasi. Sellel Münchhauseni meetodil me seda energeetikat korda ei tee.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Väga hea näide selle Münchhauseni kohta. Aga ega Eesti ei ole ju selles ETS-süsteemi vastu võitlemises üksi. Meil on ju teised Euroopa Liidu riigid ka samamoodi hädas ja protesti on avaldanud Poola, Itaalia, Slovakkia, Ungari. 

Minu küsimus ongi, et kui nüüd tegeleda natukene ennustamisega, Rain, kuidas sa näed seda normaalsuse saabumist, kust nurgast see hakkab ka Eesti poole tulema. Ma saan aru, et valitsuse poolt on lootusetu seda loota. Aga kust nurgast hakkab Euroopasse normaalsus tagasi tulema?

Ma arvan, et ta hakkab tulema siiski pigem keskelt. Ja kui Saksamaal veel mõni autotehas kinni pannakse, siis ühel hetkel – kui sellist nagu slängiväljendit kasutada – lööb sakslastel ikkagi kaane pealt ära ja nad tulevad tänavatele ja ütlevad, et nii enam ei saa. Samamoodi võtame Suurbritannia ja siis hakkab kivisüsi jälle kasutusse minema. Ma olen nõus, et parem on ju põletada gaasi kui kivisütt, gaas puhtam, kõik nii edasi. Suurbritannial on see valik olemas, nad ei kasuta isegi seda. Aga lõpuks lihtsalt inimeste eluolu läheb nii halvaks, et siis see poliitiline reaalsus jõuab kuidagi pinna peale. Aga muidugi, mis see ohtlik koht on, on see, et ega kui Euroopa oma tööstuslikku võimekust kiiresti taastama ei hakka, millele saab tugineda sõjaline võimekus, no siis võib-olla see lahendus tuleb hoopis traagilisemal moel. Ja noh, kas seda lahenduseks nimetada? Pigem mitte. Siis, ma arvan, need täna järjest, ma ütleksin, samm-sammult eskaleeruvad maailma geopoliitilised sündmused jõuavad ikka Euroopa jaoks väga ohtlikusse kohta.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Tore oli kuulata Yoko muret, sest mure on suur, kliimamonstrum kõigub oma savijalgadel, šokilaineid tuleb igalt poolt, ennekõike see, et maailma võimsaim tööstusriik USA on lahkunud 66 rahvusvahelisest organisatsioonist, sealhulgas valitsustevahelisest kliimapaneelist, mis on ju olnud üks ajupesu ja valetamise tähtsamaid instrumente, samuti Pariisi leppest. Läheme edasi. Kui sellele šokilainele, mis on ammu juba liikunud Euroopa poole ja mis muudab konkurentsitingimusi – sa just rääkisid Saksamaast –, lisandub nüüd see Hormuzi kriis, siis on peaaegu täiuslik torm olemas, hakkavad valitsused vahetuma. Ja nüüd ongi see küsimus meie eelnõuga. Kes ees, see mees! Me ei tohiks järel lohiseda ju.

Jaa, täiesti nõus! Riigi konkurentsivõimet tulebki vaadata suhtes teiste riikidega. Ma olen seda ka mitu korda rõhutanud, et Eesti on mõnes mõttes haruldaselt heas positsioonis seetõttu, et meil on olemas omamaine energeetiline ressurss. Kusjuures vajadusel on võimalik põlevkivist mitte ainult õli teha, vaid rafineerida seda edasi isegi ka mootorikütusteks ja nii edasi. Ei ole optimaalne, aga kui me räägime energiajulgeolekust. Ja kui me vaatame konkurentsis teiste riikidega, meil on olemas siiamaani ka väga hea teadmiste baas ja oskuste baas, kuidas põlevkivi kasutada. Mida varem me selle liigutuse teeme, seda rohkem me suhtes teiste riikidega võidame. Kusjuures selles mängus see võit ei ole isegi nagu see, et me kelleltki midagi ära võtame. Me saame isegi naabreid näiteks talvisel külmal ajal toetada, pakkudes neile elektrienergiat, aga ise rikkamaks saades. Nii et igal juhul, ma ütleksin, et siin ei ole küsimustki. Mida varem, seda parem.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kurb, et sul ei ole lätut pääs ega piipu kuskil seal nurgas ja selle veepudeli asemel peaks sul asunik seal olema. See on selline ettekujutus nüüd nendel, kes ei oska sisulist debatti ajada. Siis nad nagu mustandavad seda, et nüüd, kui sa oled selle põlevkivienergeetika poolt, siis sa oled mingisugune maamats ja ei ole moodne inimene üldse. Nii et lätu ma ostan sulle ka ja endale ka pähe. (Rain Epler naerab.) Vaata, Anastassia, kena inimene, tema kuulub siis ka sinna leeri või? No ma ei saa aru, kuidas siis niimoodi võib eristada ja selle telje viia: kui sa oled põlevkivi poolt, siis sa oled kurjuse poolt, või vastupidi. See ei ole mingi normaalne jutt. Aga ütle nüüd inimestele, et kui seda kvooti ei oleks, milline praegu oleks põlevkivi hind, elektri hind olnud Eesti inimestele.

Jaa, ütleme, põlevkivist elektrienergia tootmisel on seda kvoodi hinna mõju selles mõttes jällegi hea ja lihtne arvutada, et ühe megavatt-tunni tootmiseks kulub umbes üks tonn põlevkivi ja tekibki CO₂ heidet ühe tonni ulatuses. Ümmargused numbrid. Auvere jaamas tegelikult kulub põlevkivi vähem ja heide on väiksem, aga see tähendab, et üsna otse kvoodi hind on rakendatav elektri hinda. Kui sa kvoodi hinna võtad sealt välja, siis elektri hind on selle võrra megavatt-tunnist väiksem. Ütleme, tegelikult mõju on isegi suurem, aga nagu suurusjärgu mõttes sa ei eksi, kui sa võtad, eks ole, kvoodi hinna, suurusjärk 80–100 eurot olnud siin viimasel ajal, selle võtad megavatt-tunni hinnast maha. Ja Eestil, ma kujutan ette, siin tulevad jälle inimesed rääkima, meil enam ei ole võimekust põlevkivist elektrit toota. See on selle poliitika tulemus, et seda on järjest suretatud. Nii et teeme siis mõne ploki juurde. Energeetilise ressursi mõttes meil puudust lähima paarisaja aasta jooksul ei tuleks, et toota elektrit endale ja ka ümbritsevatele riikidele ja seda eksportida. Nii et ma jään selle juurde, et, ütleme, circa 100 eurot megavatt-tund. Aga jällegi, kui me jõuame talvise ajani ja kui me suudaks talvel ennast ise põlevkivielektriga ära varustada, siis mõju on selles mõttes kordades suurem, et need talvised kõrged elektrihinnad, mis tulevad sellest, et me peame importima kallist elektrit, siis ma ütlen, et põlevkivielektrit me saaksime toota aasta ringi sama hinnaga. Seal nagu selles mõttes sellist suurt kõikumist ei tule.  

Aga väga hea, sa tuletasid meelde. Mul jäigi Yoko kommentaarile vastamata see, mis sa oma küsimuse alguses ütlesid. Tänapäeval, Yoko, on olemas sellised nagu mikrokraadid või niimoodi. Sa saad minna näiteks tehnikaülikooli, seal on Alar Konist, ta räägib ära, kuidas tänapäeval kaevandamistehnoloogiaid on ja nii edasi. Ma täpselt ei tea, milliseid erialasid sa oled õppinud, aga võta näiteks mäetööstuse mikrokraad ja põlevkivienergeetika mikrokraad. See on, ma arvan, kaks semestrit. Järgmine aasta, kui peaks juhtuma, et me siin saalis kohtume, me saame pidada hoopis kvaliteetsemat debatti. Sa saad teada, et ei ole enam nõgiste nägudega mehed, kes kühvliga käsitsi sealt seda põlevkivi kuskile kühveldavad, et masinad on arenenud, kõik on arenenud. Nii et selles osas on elu edasi läinud. Tasub võib-olla võtta see vaev ja ennast kurssi viia. Ma tean, sa õpihimuline oled, nii et võta see teekond ette.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Siin on nüüd jutt, et see ETS on see, mis on kõige kurja juur. Tegelikult on ta loomulikult selleks loodud, et Euroopa saaks vabaks võõrriikide fossiilkütuste sõltuvusest, mille eest Euroopa maksab miljardi päevas – miljardi päevas! – riikidele, mis teps mitte pole kõik sõbralikud. Minu küsimus on, et kui see ETS on kõiges süüdi, siis miks Ameerikas ka vaatamata Ameerika praeguste juhtide ideoloogilisele arusaamisele energeetikast, on taastuvenergiasse investeeringud oluliselt ületanud investeeringuid fossiilsetesse. Miks turg on valinud selle odavama taastuvenergia ja investeerib sinna? Sama küsimus on Hiina puhul. Miks siis tahetakse seda odavat taastuvenergiat? Miks ei taha teised riigid, miks me seal Utah's ei tee seda põlevkivienergeetikat, kui see nii moodne on?

Väga hea küsimus, aitäh! Nüüd läheb meil natukene aega siin edasi, siin on natukene pikem vastus. Võtame kõigepealt Hiina. Hiina on kindlasti kahel põhjusel taastuvenergeetikat arendanud. Üks on see, et skaleerida tootmine üles, et oleks võimalik selliseid piirkondi või, ütleme, ühendusi nagu Euroopa Liit klaashelmestega üsna sõna otseses mõttes endast sõltuvusse viia. 

Teatavasti Euroopas mõni aeg tagasi Saksamaal toodeti veel päikesepaneele, nüüd enam mitte, sest Hiinast saab nii hästi ja odavalt. Aga mis puudutab Hiina energiatarvet, Hiina enda sisemaist energiatarvet, siis see on ülivaldavalt, veel valdavamalt fossiilne, kui on see Euroopas. Yoko, sa raputad pead, sa võib-olla nüüd võtad andmed Hiina elektritootmisest. Nüüd see, mis puudutab elektritootmist – kui sa toodad elektrit tühja, siis sa saad tootmise statistikasse selle megavatt-tundide arvu kirja, aga seda kasulikku kasutatavat energiat sa sealt ei saa. 

Teine eripära, Hiina. Hiina elektrisüsteemis ei käsitleta taastuvenergiat kõige primaarsemana, Hiina elektrisüsteemis ei käsitleta päikese- ja tuuleenergiat kui seda põhilist, mida tuleb igal juhul käimas hoida ja seda muuga toetada. Hiina elektrisüsteemis kasutatakse seda, sisuliselt võib öelda, kütusesäästjana. Tõepoolest, heas asukohas päikesepark teatud hetkel töötab, aga selle arvel ei muudeta võrku haavatavamaks. Seal see ületoodang heidetakse kõrvale ja visatakse prügikasti kohe, kui seda enam vaja ei ole. 

Vastupidi sellele, mida Euroopa ehitab, et tuulik ja päikesepark peab saama toota. Kui ta ei saa toota, tuleb talle maksta mingisugust kompensatsiooni. Sellel ajal, kui ta toodab, tuleb talle maksta toetust. Me teame, kõik need taastuvenergia oksjonid ja kõik muu. Hiinas sellise – vabandust väljenduse eest – jamaga ei tegeleta. 

Mis puudutab Ameerikat, siis ma ei tea, mis ajaperioodi sa võtad, aga võib-olla see ei olegi oluline. Ameerika ongi föderatsioon. Viimasel ajal on väga mitmed Ameerika kommentaatorid öelnud, et Ameerika osariigid on oluliselt iseseisvamad, kui on Euroopa riigid Euroopa Liidus. Ehk see otsustustase, mis on seal üles keskvalitsusele delegeeritud, on tegelikult palju väiksem, kui on meilt ära krabanud Euroopa Komisjon. 

Ja kuhu ma selle jutuga jõuda tahan: Ameerikas on jätkuvalt suuri osariike, mida juhivad ebakompetentsed inimesed, ütleme niimoodi. See energeetiline katastroof, mis on praegu Californias kätte jõudnud sellepärast, et Hormuzi väin on suletud – sellest räägivad isegi peavooluväljaanded juba. See ei ole midagi sellist, mida ma kusagilt nurga tagant välja uurisin. Nii et ma ütleksin, et sinu küsimus sisaldas tugevat manipulatsiooni statistika ja andmetega.