Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 3. juuni infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerunud 9 Riigikogu liiget, puudub 92. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, rahandusminister Jürgen Ligi ja välisminister Margus Tsahkna. Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Ja selle konkreetse küsimuse raames saab küsiv Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. 

Enne kui me läheme küsimuste juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kolleeg Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite, et istungitunnis osaleb ka Jürgen Ligi, aga tema pink on tühi. Mis juhtunud on? 

Ma usun, et Jürgen Ligi on siiapoole teel. Ma vaatan, et Jürgen Ligi on vastamise järjekorras kuues, ta kindlasti jõuab siia kohale. Jürgen Ligi on ka sel nädalal olnud siin Riigikogu ees juba ligi kolm-neli tundi ja ma usun, et ta on üsna pea ka Riigikogu infotunnis kohal. Nii et mul ei ole alust mitte kuidagi teistmoodi arvata. Tema vastamise järjekord on Aivar Koka küsimusele kohal nr 6. 

Aga asume tänaste küsimuste juurde. Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof ja teema on vanglaturism. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud peaminister! Avalikkusele on justiitsminister proovinud jätta mulje, et tegemist on igati hästi ette valmistatud, majanduslikult kasuliku ja turvalisust suurendava projektiga. Õiguskomisjonis, kus me oleme arutanud Rootsi vangide Eestisse toomist, on selgunud, et on tegelikult vastamata hulk sisulisi küsimusi ja kõik see, mida on justiitsminister öelnud, ei vasta tõele. 

Tegelikult – kust tulevad siseturvalisuse valdkonna inimesed, kuidas välditakse politsei nõrgestamist, kes kannab tervishoiu- ja õigusasutuse tegeliku töökoormuse ning miks kasutatakse avalikkuse veenmiseks kulunumbreid, mis ei kirjelda täpselt tühjade vanglakohtade tegelikku maksumust? Ja kui me vaatame, siis kus on tööjõupuudus – täna on juba tööjõupuudus siseturvalisuse valdkonnas. Nii politsei, Maksu- ja Tolliamet kui ka teised jõustruktuurid konkureerivad suuresti sama profiiliga inimeste pärast. 

Nüüd, kindlasti on ka lisakoormus Eesti tervishoiusüsteemile ja seetõttu ei piisa vastusest, et arve tasub Rootsi riik. Oluline on teada ikkagi, kelle tööaega, ruume ja spetsialiste tegelikult kasutatakse ning kuidas tagatakse, et Eesti inimesed ei jää tervishoiuteenustest ilma, meie ravijärjekorrad ei pikene. Samamoodi on ka toodud välja, et välisriigi kinnipeetavate Eestisse toomisega kaasnevad kaebused, menetlused, tõlkevajadus, tervishoiuvaidlused, suhtlusõiguse küsimused ja võimalikud uued vanglas toime pandud kuriteod ja rikkumised, mis on, nagu ma juba ütlesin, lisakoormus tervishoiusüsteemile, kohtutele, prokuratuurile, õiguskantslerile ja -kaitsjatele. Kuidas te tagate selle, et meie enda õigussüsteem ei nõrgeneks, ja et meie inimesed ei peaks ravijärjekorras pikemalt ootama?

Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Vanglarendi laiem eesmärk on säilitada Eesti sisejulgeoleku võimekus. Kui meil on spetsiifiline kinnisvara olemas, siis on mitu viisi. Üks viis oleks lihtsalt maksta selle ülalpidamise eest ja kanda seda kahju, kuniks meil seda jälle vaja läheb. Loodetavasti ei lähe vaja, aga kuniks läheb vaja. See tähendab seda, et meie kõigi ühisest kassast, meie kõigist maksurahast tegelikult läheks raha selle ülalpidamiseks. Sisejulgeoleku valdkonna inimesed ei saaks tööhõivetust, ei saaks seal toimetada, me ei säilitaks seda professiooni. 

Alternatiiv sellele on – mida Euroopas paljud riigid ka kasutavad, ma mõned näited teile ka toon hea meelega –, et me rendime neid vanglakohti välja kokkuleppel, antud juhul Rootsi riigiga. Mulle on kinnitatud ja loomulikult ma mõistan, et kui on detailsemaid küsimusi, need küsimused tuleb alati läbi arutada. Ma eeldan, et teie küsimuse eesmärk on ka mitte hirmutamist teha, nagu enne kohalikke valimisi teatud poliitilised jõud, eeskätt vist EKRE-s, seda Tartus tegid. Seetõttu, kui teie soov on saada küsimusi, siis kindlasti tasub neid nii komisjonis, fraktsioonis kui mujal küsida. 

Faktid on ikkagi need, et kõik projektiga, rakendamisega seotud kulud on arvestatud suuresti sellesse finantsmudelisse ja vähemalt 300 koha eest makstakse fikseeritud tasu, sõltumata täituvusest. Rootsi maksab Eestile 300 koha eest aastas 30,6 miljonit eurot ja kui neid kinnipeetavaid on üle 300, siis makstakse täiendavalt 8500 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta. 

Me ei võta vastu kõiki Rootsi kinnipeetavaid. Iga kinnipeetava siia paigutamine eeldab Eesti riigi nõusolekut. Hinnatakse palju asju, muu hulgas julgeolekuriski, terviseseisundit ja tausta. Meil on alati õigus vastuvõtmisest keelduda ja nõuda ka kinnipeetava tagasiviimist Rootsi. Julgeolekukontrollis osalevad meie enda sisejulgeolekuasutused. Kõrge riskiga või lepingule mittevastavaid vange Eestisse ei saadeta. 

Ja kindlasti on oluline printsiip, mida tuleb alati rõhutada – ma arvan, et ka teil tuleb rõhutada –, et keegi ei vabane Eestisse, vaid need inimesed saadetakse ikkagi Rootsi tagasi, kust nad vabanevad. Nii et Eestis nad ringi käima ei hakka.

Suur tänu! Heljo Pikhof, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Ma tegelikult sooviksin minu küsimusele ka vastust. Te rääkisite üldisest olukorrast, aga mitte ei vastanud mu küsimusele. Ma räägin sellest, et meil puudub see inimvara, kes hakkab kõike teenindama, Rootsi vange. Kui me võtame kas või eilse Riigikohtu esimehe esinemise siin Riigikogus – ma küsisin tema käest, kas meil on uusi kohtunikke tulemas, sest ma tean, et paljud kohtunike kandideerimised on läbi kukkunud. Ta vastas – ei ole. Sama on prokuratuuriga ei ole uusi prokuröre kuskilt tulemas. See tähendab seda, et meie enda inimeste kohtus käimine pikeneb, see tähendab seda, et menetlused, mis on seotud meie enda kurjategijatega, need samamoodi pikenevad.

Näiteks öeldi meile õiguskomisjoni istungil, et Tartus halduskohtu kohtunik ütles, et neil on juba täna tööjõupuudus. Halduskohtusse peamiselt lähevad need vangide kaebused, nad ei tule lihtsalt toime ja uue kohtuniku leidmine võtab aega üheksa kuud. 

Need asjad ei ole sellised, nagu te proovite välja näidata. Selles mõttes meie enda julgeolekusüsteem kindlasti nõrgeneb, kuna vanglasüsteemis on palgad palju kõrgemad, kui on politseiametis. Nii politsei peadirektor kui ka Lõuna-Eesti politseijuht on seda kinnitanud, et kindlasti patrullivate politseinike hulk tänavatel väheneb. 

Palun öelge, kuidas te selle inimvara probleemi soovite lahendada! Võib-olla oleks õige jätta see leping hoopiski järgmise Riigikogu koosseisu kinnitada, kui on kõik lahtised otsad nii-öelda kinni pandud. Täna seda kahjuks ei ole. 

Ma veel ühe asja ütlen ära, et lepingule lisandub memorandum, aga memorandumist me ei tea täna mitte midagi.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Jah, inimvarast, kui see on teie küsimuse mõte. Kõigepealt, ma olen peaaegu kindel, et PPA peadirektor ei ole öelnud seda, mida te ütlete, et tänu vanglarendile, sellele, et seal säilib 160 töökohta ja 250 uut töökohta tuleb juurde, on meil patrullpolitseinikke tänavatel vähem. Aga ma hea meelega küsin selle Egert Belitševi käest üle ja ma loodan, et sellist väidet ei ole esitatud. Seda on ehk vääriti mõistetud, ma loodan südamest. 

Nüüd, mis puudutab kohtusüsteemi ja vanglasüsteemi omavahelist koosmõju, siis kohtusüsteemis on väga pikka aega olnud see probleem, see ei ole kuidagi nüüd uus ja värskelt tekkinud ega isegi vanglarendiga seoses. Kui te vestlete kohtusüsteemis pikemat aega olnud inimestega – ma olen valdkonnaga puutunud ju aastakümneid kokku erinevates rollides –, siis kohtutes on teada, et kohtunike puudus põlvkonnavahetusega on paratamatu ja uute inimeste saamine on päris keeruline. Kohtusüsteem on küll teinud suuri pingutusi ja minu hinnangul on kõik näinud kõvasti vaeva selleks, et kohtumenetlused oleksid kiiremad. Kohtumenetlused Eestis on ikkagi Euroopa keskmisega võrreldes kaunis kiired, nii et selles mõttes müts maha, et kohtusüsteem toimib kenasti ja kindlasti vajab nii inimesi kui ka lisaressurssi, aga teeb oma parima. 

Uute tehnoloogiate tulemisel – ma kohtusin ka näiteks Baltimaade riigikohtunike delegatsiooniga hiljuti –, eks uued tehnoloogiad kindlasti muudavad ka seda, kuidas kohtusüsteem tervikuna toimib, mida uus tehnoloogia saab ära teha, kuidas ta lihtsustab asjaajamist inimeste jaoks, menetlusi. Aga ta loomulikult ei asenda inimkohtunikke ja kohtusüsteemi tervikuna. 

Nii et kui te viitate sellele, et vanglarent toob täiendavaid kaebusi siia kohtusüsteemile – ma olen täitsa veendunud, et see on enam kui tõenäoline, kindlasti toob, aga kohtusüsteem kindlasti peab hakkama saama erinevate väljakutsetega vajaduse korral lisaressurssi, vajaduse korral lisainimesi palgates. 

Kohtunike puudus muidugi kohtusüsteemis on aastakümnete pikkune lugu, see ei tule vanglarendiga, see ei lõpe vanglarendiga ega ole isegi otseses seoses vanglarendiga. Neid kahte asja seostada on, ütleme, üsna selline – ma ei teagi, kuidas see eestikeelne termin on – sihuke kauge vise. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Helmen Kütt. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Lugedes ja vaadates Rootsi Riksdagis toimunud arutelu ja neid küsimusi, mis seal esitati, jääb küll selline mulje, et tegelik info ja arusaam sellest, mis Eestis ja ka parlamendis toimub, saabus sinna tänu Tartu volikogu esimehe Tõnis Lukase pöördumisele. Need küsimused, mis seal olid, ja murekohad olid ka tulenenud sellest kirjast. 

Minu küsimus on, kas teie või siis justiitsminister, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta olete kokku kutsunud enne lepingu sõlmimist ja enne seda, kui rootslastega selline kaup teha, näiteks kõikide Riigikogu fraktsioonide esindajad. Sest praegu on olukord, kus peale valimisi väga suure tõenäosusega see leping lõpetatakse. See on ebaaus ka rootslaste ees, sest ka nemad olid väga mures, et Riigikogus ei ole sellist suurt toetust. Arvestades praeguse valitsuse tegelikult väga madalat reitingut rahva hulgas ei ole praegu väga mõistlik sellise lepingu sõlmimine. 

Mu küsimus on, et te ei peaks pikalt vastama: kas teie või Liisa-Ly Pakosta olete seda teinud, kutsunud kokku Riigikogus esindatud erakondade esindajad, et seda teemat arutada, enne kui tormasite sõlmima lepingu Eesti ja Rootsi vahel?

Aitäh! Selleks on ju Riigikogus ometi see formaat olemas, selleks nimetatakse komisjoni tööd, kus on kõik erakonnad esindatud. Kõikide nende erakondadega on komisjoni formaadis, kindlasti huvilistega fraktsiooni formaadis, ka siin arupärimiste formaadis kindlasti vastatud ja suheldud kõigi osapooltega. Kõik, kes on tahtnud midagi küsida – on lugupidavalt suheldud, olenemata sellest, kelle reiting on parajasti kõrge või madal, kas ta on koalitsioonis või opositsioonis. Seda me kavatseme teha ka tulevikus. 

Ja liitlassuhted näiteks Rootsiga, meie partneritega Euroopa Liidus, ei sõltu parajasti sellest, kas kellegi reiting on kõrge või madal. Kui Rootsi laevad valvavad näiteks NATO operatsiooni käigus praegu meie kriitilist infrastruktuuri merel, selleks et meie ühendused oleksid terved ja et Vene varilaevastik sinna ei sõidaks, siis ei ole seegi reitingu küsimus. 

Nii et ärge võib-olla – lugupidavalt öeldes – minge sellesse rappa, kuhu meie EKRE kolleegid on läinud, kes räägivad, et kõik on reiting ja reitingust kinni. Liitlassuhted selles kindlasti kinni ei ole. Kui meil on spetsiifiline kinnisvara vabana, mille eest maksta – muidu maksumaksja peaks maksma igal aastal miljoneid sinna –, siis see on parim viis, kuidas säilitada sisejulgeoleku võimekust. 

Ma toon mõned näited ka. Ma enne Heljo Pikhofile ei jõudnudki neid tuua, sest ma rääkisin personalist, mida ta küsis. Samasuguseid näiteid on näiteks Hollandis ja Belgias. 2009–2016 rentis Holland Belgiale kuni 650 vanglakohta Tilburgi vanglas. Esialgu renditi 500, siis see suurenes kuni 650-ni. Leping oli esiti kolmeks aastaks võimalusega pikendada. 2015–2018 rentis Holland kolmeaastase lepinguga Norrale 242 vanglakohta Norgerhaveni vanglas. 

Ja hiljem, vaadates Hollandi parlamendi avalikke stenogramme, kui võeti 2016 vastu justiitsministeeriumi teade selle kohta, mida te küsite, et mis siis on, kuidas läks, et kuidas see teade vastu võeti – ei olnud mingeid hõiskeid, et suur kuritegevuse allikas pandi kinni. Parlamendierakonnad olid hoopis selgelt kahetsevad, öeldes, et leping lõpeb, sest selle tõttu läks vangla sulgemisele ja kohapeal kadus üle 400 töökoha. Nii et mõelge sellele enne, kui te selliseid väiteid esitate.

Suur tänu! Sulgen esimese küsimuse. Ja enne, kui me liigume edasi teise küsimuse juurde, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Kas te jälgisite minu küsimust, kui ma esitasin küsimuse? Ma ei ole ühtegi sõna öelnud mingisuguste liitlassuhete või mingil halvustamise moel. Ma esitasin väga konkreetse küsimuse, aga peaminister laiendab seda ja tekitab olukorra, et küsija on kuidagi õõnestanud Eesti riigi ja Rootsi riigi suhteid. Kas teie saite küsimusest selliselt aru, et see küsimus läheks protseduuriliselt?

Mina sain sellest aru, et nii küsimus kui ka vastus puudutasid vanglarendi teemat. Ja niikaua, kui püsitakse selles teemas, Riigikogu istungi juhatajad reeglina ei ole kunagi sekkunud. 

Heljo Pikhof, palun! Küsimus istungi läbiviimise kohta.

Suur tänu! Mulle oleks ka meeldinud, kui te oleksite küsimusele vastanud ja tänaseks ette valmistanud. Aga ma tahtsin öelda ühte asja. Te tõite näiteid teistest riikidest, kuidas on suhtutud vanglarenti, meie puhul on erisus, et need vangid hakkavad Eesti õigusele alluma. Varasemalt on allutud ikka selle riigi õigusele, kust nad on tulnud.

Hea kolleeg, ma ei saa seda kuidagi lugeda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te kasutasite võimalust vastulauseks ja see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mul on ka edaspidi palve siin Riigikogu infotunnis, et palun peame kinni sellest reeglist, et me protseduurilisi küsimusi ei kasuta vastulausete esitamiseks. Ministritel seda võimalust ei ole. Teil see protseduuriline võimalus on, aga küsimus võiks olla istungi läbiviimise protseduuri kohta, mitte ei peaks see kõlama kuidagi vastulausena. See lihtsalt ei ole korrektne meie istungi läbiviimise protseduuri suhtes. 

Nii, liigume edasi. Teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on kergliikuritest ning nendega seotud õnnetustest laste ja kulleritega, orjatööst, platvormidest ja nende vastutusest. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Iga päev kahjuks on neid uudiseid, mida kuulda ei tahaks, eks ju. Eile, kui ma kell viis uudiseid juhtusin kuulma, öeldi, et juhtus kolm õnnetust kergliikuritega. Möödunud esmaspäevast, vaatan siin, pealkiri: Tartus põrkasid kokku auto ja elektritõukeratas. Rattal olnud 15-aastased viidi haiglasse; sõitsid kahekesi. 

Samamoodi, möödunud esmaspäeval – ju te juhtusite ka nägema; tean, et te olete aktiivne sotsiaalmeedia jälgija, mõned nädalad tagasi siin infotunnis sellest sain aru, et päris mõne tunniga saate aru, et kes kus mida ütleb ja toimetab – aga et möödunud nädala esmaspäeval oli samamoodi artikkel, kus siis Raes väga traagilise õnnetuse läbi teinud tütre isa kirjeldab seda, kuidas midagi peaks tõukeratastega ette võtma. Seal artiklis kirjeldatakse: enne tütrega juhtunud õnnetust nägi ta koeraga jalutamas käies, et kuidas suurel kiirusel ja ilma kiivrita sõitvaid elektritõukerattajuhte vuhisevad mööda jalutusteed 40–50 kilomeetrit tunnis needsamad aparaadid ja mitu korda olen pidanud koera eest ära tõmbama, et talle otsa ei sõidetaks. Samas lisab ta, et keegi ei taha neid tõukerattaid ära keelata. Küsimus on lihtsalt selles, et neid osataks õigesti kasutada ja kõikvõimalikke ohutusnõudeid oleksid täidetud. 

Minu küsimus ongi, et paljudel puhkudel, niiöelda, kui me vaatame, nendest kergliikuritest ei ole võimalik aru saada, et kus see vahe on mootorsõiduki ja kergliikuriga. Osad vist neist tuunitakse ja nad enam mingile kergliikurile ei vasta ja kihutavad, toimetavad nii lapsed ja kullerid. Miks ma need siia ka kokku panen – on selge, et tõenäoliselt ka suveperioodil tõenäoliselt väga paljudest lastest võiks ka nii-öelda kulleri nii-öelda tööd saada teha, eks ju. 

Kiivrikohustust ei ole. Kas te olete arutanud seda, et nii-öelda arvetades neid sõidukeid, et peaks olema, või milliseid meetmeid võiks veel olla, et me nendest õnnetustest rääkima ei peaks ja iga õhtu kuulma?

Jaa, aitäh, hea küsija! Ma arvan, et see on aktuaalne küsimus. See on igal suvel peaaegu olnud aktuaalne küsimus. Ma isegi ei mäleta, kas teie olite sellel ümarlaual, kui me olime siin majanduskomisjonis, võtsime seda arutada. Ja ma mäletan küll ajakirjanikke, kes omanimelises saates, mida nad täna enam ei tee, võtsid seda narrida asendustegevuseks, eks ju.  

Ma arvan, et see on olnud põhjendatud tegevus, nende kergliikuritega tegelemine läbi aastate. Ja Eesti riik on astunud ka erinevaid samme. Ja ma arvan, et siin ehk polegi nii palju seda poliitilist erimeelsust, vaid küsimus, et mida me täpselt siis teha saame.  

Õnnetuste hulk on kasvanud aja jooksul. Ja ma isiklikult vaatan ka üsna suure murega, kui tänaval liikudes need tõukerattad, mis on ju tegelikult on eratõukerattad – need ei ole need rendikad, eks ju, millest me räägime –, kus on noortel pandud mootorrattakiiver pähe või krossikiiver pähe ja tegelikult antakse ikkagi sellise valuga minna, et isegi autoteel oleks see arvestatav kiirus, aga kui see on kõnniteel, on see päris ebamugav.  

Ja politsei sellega jõudumööda tegeleb, aga igal pool ta ei suuda tegeleda. Ja, ütleme, see on ühine vastutus. See on vanemate vastutus tegelikult, mida ostetakse. See on noorte enda teadmised, mida kasutatakse ja kus kasutatakse. Ja kindlasti ühiskond ka tervikuna peab sellele reageerima. Seda me saame koos teha.  

Ja ma tean, et, või mitte tean, vaid meil on tulemas kohe kas see nädal nüüd või järgmine nädal – sõltuvalt, kuidas ministeerium või taristuminister oma asjadega valmis jõuab koos justiits- ja digiministriga, – tuleb valitsusse nüüd liiklusseaduse eelnõu. Selles nüüd tulevad jälle täiendavad nõuded ja selle eesmärk ongi just kergliikuritega seotud õnnetuste arvu vähendada, eriti laste seas, sest alla 18-aastased moodustavad juba ligi kolmandiku ehk siis umbes 30% meie kõigist kannatanutest.  

Ja põhiline selline nii-öelda muudatus on see, et edaspidi peab 10–15-aastasel kergliikurijuhil olema jalgratta- või AM-kategooria juhtimisõigus, sõltumata sellest, kust ta sõidab. Inimene saab oskused, tunneb reegleid; teab, kuidas neile vastata. Ja see annab ikkagi liiklusalased teadmised – kui sa tead, kuidas käituda, siis sa ehk vast käitud ka.  

Teine: tuleb täiendav selline reegel rendiettevõtetele, et nende vanuse- ja isikukontroll läheb tõhusamaks, et alaealised ei saaks seda teenust kasutada nõudeid eirates. See tähendab seda, et ka seal tulevad muudatused teha, need läbirääkimised, toimetamised käivad.  

Ja omavalitsused saavad ka täiendavad võimalused kontrollida, kas rendiettevõtted täidavad neile pandud kohustusi.  

Nii et samm-sammhaaval me liigume selles suunas edasi. Ma mäletan, me oleme muutnud ju korduvalt ka liiklusseadust siingi olnuna, kus on erinevad reeglid, kui kiiresti tohib mööduda kõnniteel jalakäijast. Nüüd me hiljuti muutsime liiklusseadust, mis ütleb: jalgratturist tee pealt tuleb kaarega mööda sõita. Me kogu aeg teeme seda süsteemi paremaks, aga ise lapsevanemana – teiegi olete lapsevanem –, ma küsiks, et …

Teie aeg!

… mis see loogika on lapsele sellise seadme ostmisel. Kuidas see lõppeda saab? Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nagu te õigesti ütlesite, üks on see, mis on laste ja vanemate otsus ja võimalused nendel teemadel rääkida ja milliseid liikureid osta. Teine osa minu küsimusest on seotud platvormidega. See on võimalus, kus inimestele paljud teenused on tulnud lähemale ja muutunud mugavamaks, aga toonud meile ühtlasi ka suure hulga probleeme, nii nagu me siin ühte enne kirjeldasime. Teiseks on sellega seotud ebaseaduslikud rattalaod, kus tegeldakse rataste tuunimisega. Mingid Bolti allhankijad vahendavad autosid, kus sa pead sularahas renti käima maksmas. Keeleprobleemid on. 

Möödunud nädalal kirjeldati kullerite orjatööd, Oleg Kirštal mõisteti süüdi orjapidamises. Ta nii-öelda orjastas lihtsalt paari kullerit. Mitte keegi ei suuda jälgida, kui palju need inimesed tööd teevad, mis alustel nad tööd teevad ja milliseks nende tööpäevad kujunevad. Me rääkisime, kuidas nad neid erinevaid vahendeid kasutavad. 

Aga mul ongi küsimus. Kui me vaatame, siis näeme, et nii Soomes kui ka Suurbritannias on neid jõutud … Meie oleme pidanud neid justkui ettevõtjateks, eks ju, aga järjest rohkem on Soome ja Suurbritannia jõudnud väga selgelt selleni, et tegemist on töösuhtega. Minu küsimus ongi see: kui arutatakse seda uut eelnõu, mis on kooskõlastusringil, siis mis see arusaam teil kujunemas on? Kas tegemist on siis ettevõtjatega või tegelikult ikkagi platvormitöötajatega?

Jaa, siin oli kaks poolt selles küsimuses. Üks oli see, millest me enne rääkisime, ehk need kergliikurid. Selle teema puudutamiseks ma lihtsalt ütlen, et ma ise ka küsiksin endalt lapsevanemana, kuhu need võimsamad kergliikurid ostetakse. Kuhu, kellele? Kui neil on võimalik maha võtta see piirang, et sa ostad lapsele midagi sellist, ja siis sa arvad, et ta ei kasuta või ei proovi seda järele. Miks? Relvi me ometi neile ei telli. 

Samamoodi võiks igaüks endalt küsida, on ta siis parajasti konservatiiv või liberaal, et kui lastele selliseid vahendeid ostetakse, küll neid siis ka kasutatakse, küll neid järele proovitakse. Seetõttu ma ootan huviga. Ma saan aru, et ilmselt on kohtuvaidlusi käimas ka kergliikurite konfiskeerimise teemal. Ma südamest loodan, et need lõpevad sellisel viisil, või kui ei lõpe ja need konfiskeeritakse, siis me saame astuda samme ka siin seadusandja poolel, et politsei saaks võimaluse ikkagi neidsamu seadmeid hoiule võtta. Tegelikult need ohustavad teisi inimesi, ohustavad sõitjaid. Miks me neid toodame, miks me laseme Eestis neid sellisena ringi sõita? Nii et see on kindlasti üks teema. 

Teine, platvormi osa. Platvormide puhul, nagu ma mainisin, tulevad neile täiendavad kohustused ja, ütleme, suured rendiplatvormid, kui neist rääkida kergliikuritega seoses, neil on juba hulk reeglid ja nemad üldiselt järgivad neid päris korralikult. Sest neil on, ütleme, ka teatud kohtades kiirusepiirangud. Nüüd me astume jälle samme liiklusseaduses, et isikud oleksid paremini tuvastatud. Nende puhul üldiselt sellist momenti, nagu me tihti või aeg-ajalt tänavatel näeme, et keegi paneb 30–40-ga, eks ju, kiiver peas – see ei ole renditõuks, vaid need on ikkagi eratõuksid, millel on piiraja maha võetud, mida tegelikult ei tohiks olla. 

Nüüd platvormitöö direktiiv, millele te ilmselt viitasite lõpus oma küsimuses. MKM on saatnud selle aasta kevadel kooskõlastusringile platvormitöö seaduse ja see seadus üldiselt peaks parandama, tegema selgeks platvormide kaudu töötavate inimeste olukorda ja nende töökorraldust muutma läbipaistvamaks. 

Seal on erinevad reeglid selle kohta, et oleks aru saada, kuidas neid kontosid piiratakse, kuidas neid kontosid suletakse, kui sa sealtkaudu tööd teed, ja väga palju muid asju, ja ka õigus teada, kuidas sind puudutavad otsused selle platvormitöö peal sünnivad. 

Ja selle uue reeglistikuga või direktiiviga, ma saan aru, on Euroopa eesmärk ikkagi jõuda selleni ja Eestis jõuda ka selleni, et oleks ümberpööratud tõendamiskohustus ehk selle töösuhte määratlemisel peab platvorm kohtus või mingi töövaidluse puhul selgitama, mida see tähendab, milline see töösuhe siis oli – kas see oli platvormitöö, nagu küsitud, või oli see juba lepinguline suhe. 

Nii et see muudab kindlasti inimestele töösuhet kaitstavamaks, paremini arusaadavamaks. Ma saan aru, et platvormid, vähemalt ajakirjanduslike kommentaaride põhjal, nii palju kui mina olen näinud, arvavad, et see on ka neile vastuvõetav, see ei ole kuidagi midagi liigset ega ülemäärast. Nii et kui küsida, kas on mõlemat võimalik, siis on ikka ... 

Teie aeg! 

Ma võin pärast jätkata. 

Jätkata saame lisaküsimuse raames, mille esitab kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Tööd pakkuvate platvormide vastutusest oli just juttu. Meil on pooleli arutelu selle üle, kas platvormide tööpakkuja vastutab ka selle eest, et näiteks siin keeleruumis oskaksid eesti keelt kõik need töötajad, kes tema kaudu oma teenuseid pakuvad. Kui taksoroolis istub platvormitöötaja, kas ta on taksojuht või ta on infoühiskonna töötaja, kes ei allu taksojuhile pandud keelenõuetele? Neli aastat tagasi esitas Haridus- ja Teadusministeerium keeleseaduse eelnõu, kus ka platvormitöö keelenõudeid täpsustati, kaasa arvatud platvormitööd tegevatele taksojuhtidele. Siis ei olnud Reformierakond nõus just selle osaga keeleseadusest, keeleseadus jäi seisma. Uus Riigikogu on varsti juba kolm ja pool aastat tegelemas keeleseadusega, kus samamoodi on vaidlus selle üle, kas taksojuhid peaksid oskama eesti keelt või mitte, kas platvormitöötajad peaksid oskama kullerteenust pakkudes eesti keelt või mitte. Isamaa eelnõu on olnud, et nad peaksid seda oskama, sellepärast et sellest sõltub ka sõitjate või üldse teenuse tarbijate turvalisus. Kõigepealt, see keeleseadus ei ole jõudnud teisele lugemiselegi veel, see kogu aeg seisab millegi taga. Keeleoskamatuid juhte on roolis, isegi illegaale on roolis, see asi on korrast ära. Millal siis keelenõuded hakkavad platvormitöötajate suhtes ja taksojuhtide suhtes kehtima?

Jah, aitäh! Seda debatti, ma mäletan, te vist olete väga pikalt pidanud siin, et toidukuller, kes teile toitu toob, peaks keelt oskama. Mina saan aru, et te võib-olla veidi murrate lahtist ust, sest need platvormid ise on ka huvitatud, et keeleoskus oleks olemas. Vist, ma ei tea, suuremad, Bolt näiteks, on juba aastaid sellega vaeva näinud ja nad on käivitanud ka erinevaid koolitusi selleks, et eesti keele õppe programm oleks partnerjuhtidele kättesaadav. Seal on keeletest, kohustuslik keelekursus, kursuse peavad läbima, muidu nad ei saa platvormile teenust osutada. Nii et elu ise on juba selle kõik viinud. Nii et te võite ennast innustajaks pidada, kui soovite, ja ma arvan, et korda lugenuks päeva saame mõlemad ilmselt. Aga neil kaasaegsetel platvormidel, mina vist olen varem rohkem kasutanud neid kui teie, on ka näiteks inimesi, kellel on kuulmispuue, kes panevad kõik kirja ja ütlevad, et nendega vestelda ei saa, ja nad viivad su ikka kohale ja teevad kõik ära. Nii et selles mõttes suhtlust saab alati peetud, eriti elektrooniliste platvormide puhul. Nii et ma saan aru, et nähakse vaeva keeleoskusega ja vahel saab ka ilma omavahelise suhtluseta kenasti kohale.

Suur tänu! Sellega lõpetame teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Kolmas küsimus on välisminister Margus Tsahknale. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Eesti suursaadikud. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eelmise aasta lõpus, pärast Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise visiiti Kasahstani, kutsuti Eesti suursaadik Kasahstanis Jaap Ora Välisministeeriumisse. Järgmisena sai üldsus teada, et suursaadik on omal soovil ametist lahkunud ja rohkem ministeeriumis ei tööta. Ministeeriumi kommentaarid olid hästi üldsõnalised ja napid. Hiljem andis suursaadik pikema intervjuu, kus andis mõista, et tegelikult polnud tal mingit kavatsust ametist lahkuda ja tegu oli ikkagi ministeeriumi esindajate ideega. 

Veebruarikuus küsisin ma teie käest siin saalis, mis selle loo taga peitub ja milles suursaadik teie arvates süüdi oli, et temast oli vaja päevapealt lahti saada. Lisaks teatud loosunglikele lausetele tuli teilt vaid selline väide, et vestluses suursaadikuga otsustas suursaadik segaduste vältimiseks tagasi astuda. Rohkem ei midagi. 

Hiljuti saime aga teada, et selle aasta alguses pöördus Jaap Ora kohtu poole seisukohaga, et tema ametist vabastamine ei olnud õiguspärane. Ora sõnad: kui läksin kantsleri juurde kohtumisele, oli sealjuures minu üllatuseks ka personaliosakonna peadirektor koos ette valmistatud lahkumisavaldusega; lahkumisavalduse allkiri on küll minu, kuid selle tekst ega tahtlus ei ole minu poolt; pidin ise lahkuma ametist nii, et seda kajastati minu otsusena, kuigi ma isegi tänaseni ei tea, mille eest mind täpselt vastutavaks loeti; mulle esitatud valikute hulgas ei olnud ametisse jäämist. 

Nii küsingi teie käest, kas jääte oma sõnade juurde, mille järgi järsku otsustas suursaadik Jaap Ora ise omal soovil oma muljet avaldavat diplomaatilist karjääri päevapealt lõpetada ja andis teile sellest teada, või juhtus tegelikult see, et lugupeetud diplomaati survestati ministeeriumi juhtkonna ehk teie kantsleri poolt ja põhimõtteliselt sunniti lahkuma tema tegeliku tahtmise vastu. Või valetab hoopis tema ja teie räägite tõtt?

Aitäh! Jaap Ora on kogenud suursaadik ja diplomaat. Jaap Ora teenistussuhe Välisministeeriumiga lõppes 1. jaanuaril 2026. aastal. Jaap Ora esitas 5. detsembril enda ennetähtaegselt välislähetusest tagasikutsumiseks avalduse ja teenistusest vabastamisest alates 1. jaanuarist 2026. 

Vastab tõele see, et Jaap Ora kutsuti Tallinnasse, ja vastab ka tõele, avalikest allikatest võite lugeda, et olid ka segadused, mis puudutavad Eesti välispoliitilise joone esindamist. Eesti Välisministeeriumi välisteenistus on väga konkreetne, eriti mis puudutab meie positsioone Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu ja neid põhimõtteid. 

Tõsi on see, et Jaap Ora kirjutas selle avalduse … Ta on ise ka öelnud, et ta on sellele avaldusele alla kirjutanud, ja vastavalt seadusele need protsessid läksid edasi. Vabariigi Valitsus tegi oma otsused ja 13. mail saabus ka Kasahstanist agrément suursaadiku ehk uue suursaadiku kandidaadile Marje Luubile, mis oli 5. märtsil 2026. aastal otsustatud Vabariigi Valitsuse poolt esitada uueks suursaadikuks Kasahstani. 20. mail 2026. aastal otsusega nr 717 nimetas Vabariigi President Marje Luubi Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Kasahstani Vabariigis. Nii et selles mõttes on kõik toimunud nii, nagu Eesti seadused ette näevad. 

Mis puudutab Jaap Ora kohtuvaidlust, siis kuna kohtuvaidlus käib, siis ma siin kindlasti ühtegi detaili minna ei saa, sest igal inimesel on õigus kohtusse oma õiguste kaitsmiseks pöörduda, ja eks siis kohus otsustab. Aga oma soov on meile esitatud, allkiri on esitatud ja soovi tuleb täita.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No jällegi, ma arvan, et te ise saate aru, et kui te lihtsalt loetlete mingisuguseid dokumente, kuidas nad kronoloogilises korras olid valmistatud ja ellu viidud ja põhimõtteliselt ei maini seda, mis nende taga on, siis ei näe see eriti hea välja, sest erinevalt teist või ministeeriumist Jaap Ora läheb väga detailseks. Rääkis ta näiteks oma intervjuus järgmist: "Minu kohtumisel Välisministeeriumis, kuhu mind välja kutsuti 4. detsembril, oli jutt lühike. President olevat eksinud Eesti välispoliitilise joone vastu, kogu linn rääkivat sellest. Mina pean võtma vastutuse ja tagasi astuma – konkreetselt sõnastatult, kuna presidenti vallandada ei saa, siis tuleb vallandada mind. Minu pakkumise tutvustada oma versiooni sellest, mis visiidil toimus, lükkas kantsler tagasi. Selleks ajaks ei olnud veel ilmunud Eesti Ekspressi artikkel visiidist. Mulle anti tagasiastumiseks tihe graafik – avaldus hiljemalt järgmisel päeval, lahkumine hiljemalt 1. jaanuaril – ja mulle oli selge, et see on osa meediaplaanist. Ajaleheartikkel pidi juba sisaldama uudist minu tagasiastumisest. Seega ei paistnud oluline olevat asjade tegelik käik, vaid nende kajastus meedias." Nii et see on tegelikult päris ränk süüdistus, ma ütleks niimoodi. 

Ma tahaks ikkagi aru saada, kas teie arvates on selline Välisministeeriumi juhtkonna käitumine korrektne, vastutustundlik, kooskõlas meie ühiskonna arusaamaga sellest, kuidas peab üks meie võtmeministeeriumidest tegutsema Eesti riigi ja rahva heaks?

Te nüüd lugesite ette Jaap Ora väljaütlemised. Need on Jaap Ora vastutusel välja öeldud asjad ja ta on ise pöördunud ka kohtu poole. Ma arvan, et kohus Eesti Vabariigis väga erapooletult kaalub kõiki asjaolusid ja selgitab välja ka selle tõe. 

Mina räägin sellest, millest lähtub Eesti välisteenistus. Eesti välisteenistus lähtub sellest poliitikast, mis on vastu võetud siin Riigikogu saalis, mis on välja töötatud Vabariigi Valitsuse poolt, mis on läbi arutatud väga paljudes kooslustes. Ja kui meie ettevalmistatud visiidid toimuvad, siis välisteenistuse ülesanne on ka järgida seda, et vähemalt meie enda välisteenistujad, meie diplomaadid järgivad neid suuniseid, mis on antud koostöös demokraatlike protsessidega, kuidasmoodi ja mis teemadel ja milliste seisukohtadega Eesti välispoliitikat esindada. See on see töö, mille eest makstakse ka mulle näiteks palka maksumaksja poolt. Ja siin mina välisministrina ei kavatse kuidagimoodi hakata kõrvale kalduma. Nii et see on see taust. 

Mis puudutab konkreetset ametist vabastamist, õigemini suursaadiku tagasikutsumist, siis see toimus Jaap Ora enda tahteavalduse tulemusena. Sellepärast ma ette lugesingi, kuidasmoodi kõik protsessid on käinud, et oleks kõigile selge, kuidasmoodi Eesti Vabariigi välisteenistus töötab, kuidas Eesti Vabariik toimib. Ja selle jaoks on olemas seadused, mida ka välisteenistus väga täpselt järgib.

Aitäh! Täpsustava küsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Kas teil on plaan Välisministeeriumi kantsler ametist vabastada? Põhjusi on nagu mitmeid. Esiteks, Välisministeeriumi kantsler ja teie juhitav ministeerium on Vabariigi Presidendile proovinud panna sõnu suhu ja kui too ei ole käsule allunud, siis korraldati temavastane laimukampaania ja selle tulemusena sunniti vabastama ka suursaadikut. 

Teiseks, teie juhitaval ministeeriumil tuleb õige pea need kohtukulud kinni maksta. Kas teil on plaanis kantsler Vseviov ametist vabastada või on teil plaan hoopis teda lükata Vabariigi Presidendiks?

Aitäh! Väga palju häid küsimusi. Vabariigi Presidenti valib Riigikogu ja kui te sellega hakkama ei saa, siis valite te seda järjekordselt valijameeste kogus koos omavalitsuste esindajatega. Nii et kui on soov näiteks tänane Eesti Vabariigi välisministeeriumi kantsler valida Eesti Vabariigi presidendiks, siis see on küsija kätes, mitte minu kätes. 

Mis puudutab igasuguseid väiteid, siis tuletan meelde, et kantsleri ülesanne on juhtida ja koordineerida ministeeriumi tööd mitte ainult Välisministeeriumis, vaid igal pool mujal ka. Samamoodi on ministri ülesanne viia ellu välispoliitikat, mille Eesti Vabariigi valitsus koos Riigikogu, presidendi ja erinevate institutsioonidega on välja töötanud. See on see töö. 

Meie jaoks on väga tähtis eelkõige jälgida meie riigi eksistentsiaalset välispoliitikat, mis tagab meie vabaduse, iseseisvuse, mis hakkab pihta sellest, et meie agressiivne naaber Venemaa peab lõpetama oma agressioonisõja Ukraina vastu. Me toetame surve panemist Venemaa peale, Ukraina toetamist. 

Need on need teemad, millest Eesti inimesed saavad väga hästi aru. Ja see ei ole mitte mingisugune väike aktsent kuskil, kuidas keegi võib midagi öelda, vaid see on tegelikult see, mis tagab Euroopa vabaduse, mis sõnastab meie tuleviku, mis tagab meie julgeoleku. Nendes küsimustes on välisteenistus tõesti väga selge ja konkreetne. 

Nii et kui küsida, kas mul on plaan näiteks Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ametist vabastada, siis ma ütlen: vastupidi, Vabariigi Valitsus on minu ettepanekul kinnitanud, et ta jätkab ka järgmisel ametiajal, sest ma arvan, et ta on teinud väga head tööd.

Aitäh! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on riigikaitse rahad. Martin Helme, palun!

Aitäh! Meil oli siin esmaspäeval kaitseminister Pevkur ja ta pidi vastama arupärimisele korruptsioonihõngu ja segaduste ja raiskamise kohta kaitsevaldkonnas. Ausalt öeldes tuleb öelda, et minu meelest tegi ta oma vastustega asja hullemaks. Üks asi on see, et ta suutis siin välja kanda kõige klassikalisema reformierakondliku ülbuse ja nahaalsuse ja tuima panemise, aga konkreetsetele näidetele või konkreetsetele etteheidetele tal midagi muud öelda ei olnud, et juriidiliselt on kõik korrektne. Me kõik teame, et Reformierakonna DNA on selline, kuidas me siis nüüd ütleme, et võõras raha meeldib hirmsasti. Te alustasite omal ajal VEB Fondiga, eks ole, siis tuli teil 10 miljoni dollari afäär. Kõik me mäletame veel R-Hooldust ja ämma kapist leitud kilekotiraha või nelja sidrunit Tallinna Sadamas või värskemast ajast haridusministeeriumi koroonatesti hanget. Ütleme niimoodi, et tundub, et Eesti avalikkust ei üllata, kui Reformierakond jälle korruptsioonihõngulist, "aga juriidiliselt on kõik korrektne" asja ajab. Nüüd on juhtunud niimoodi, et te olete riigikaitse kulusid kasvatanud siin pööraselt viimastel aastatel. Ikkagi on vaja 5%, või lausa 5,4%, ja sellega koos käib kaasasas tohutu skandaalide rida. Riigikontrolli aktist me oleme siin korduvalt rääkinud teiega. Aga noh, siin oli hiljutine ARKA Defense lugu või see, kuidas üks endine RKIK-i tegelane Elmar Bergmann tegi riiulifirma ja võitis kohe 42 miljonit eurot hoolduseks. Ja siis on Frankenburg Technologies, kus on meil Salmid, Palmid, Heremid, kõik töötavad ja võtavad riigihankeid vastu. Aga ma küsin niimoodi, kas teie, peaminister, ei pea vajalikuks sekkuda sellesse, et nii lõdvalt endised riigikaitse valdkonnas töötanud kõrged ametnikud ja ohvitserid lähevad erasektorisse ja kohe hakkavad saama kümneid miljoneid hankeid, ilma et meil midagi selle eest nagu tegelikult vastu oleks saadud. Aitäh!

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh! Kõigepealt need sellised hoiakud ja väited. Ma saan aru, et te justkui üritate kuidagi kaitsevaldkonna tublisid inimesi ja kaitsevaldkonna pingutusi vähendada, pisendada. Mina seda teie asemel ei teeks. Ja ma õigupoolest ei saagi aru, miks te seda teete. Te teete seda üsna andunult. Aastate vältel mäletan ma, kuidas teil on üks tüli teise otsa kaitsevaldkonnaga ja siis te süüdistate kõiki kõiges. Aga ärge süüdistage. Pigem öelge aitäh nendele inimestele, kes Eesti riigi kaitsmisega tegelevad, ükskõik mis teenistuses, ükskõik mis rollis, kas nad on avalikus sektoris või erasektoris, ja vaeva näevad. Ja toetage neid! See on oluline. Julgeolekuvaldkonnas me võiksime ikkagi olla riigina, eriti teades, et meil on piir Venemaaga, mida Putin endast kujutab, mida Venemaa endast kujutab, mida ta teeb viiendat aastat Ukrainas ja igal pool maailmas, võiksime olla ikkagi erakondadena ka veidi ühtsemad ja mitte teha maha oma riigikaitset. Seda esiteks. Teiseks, kaitsevaldkonna erinevate inimeste liikumisest kaitsetööstusesse. See on Eestis minu meelest üsna loomulik, sest tavaliselt on ikkagi nii, et riik on väike, inimesed, kes mingis valdkonnas ekspertsuse omandavad, lähevad selles valdkonnas toimetama kas Euroopa tasandil või Eesti tasandil. Iseenesest selles midagi ennenägematut ei ole, mida kuskil mujal ei toimu. Oluline on selliseid töökohavahetusi ja sektori vahetusi tehes silmas pidada seda, et ühes ei tehta teise jaoks soodsamat platvormi ja soodsamat otsust. Kui vaadata Eesti ettevõtjaid, kes on varasema kaitsevaldkonna taustaga, siis tegemist on ju inimestega, kes on aastate vältel panustanud Eesti riigi kaitsmisesse ühes, teises või kolmandas rollis ja püüavad seda teha paremaks. Miks see Eestis ongi natukene ootamatu käsitlus, on see, et kümme aastat tagasi võib-olla Euroopaski polnud sellist hoiakut, et kaitsetööstus on kaitsevõime osa. Aga kaitsetööstus on kaitsevõime osa. Nüüd on ühtäkki, Ukraina kogemusest tulenevalt, väga paljud aru saanud. Minu valitsuses on väga tihe koostöö kaitsetööstuse valdkonna ettevõtjatega. Käisin eile just nende liidu üldkogul ja soovisin neile pärituult purjudesse, laululusti südamesse. Me kindlasti teeme kõik, et Eesti kaitsetööstuse ettevõtted kasvaks suuremaks. Ma arvan, et see on mõistlik. Ükskõik, kes nad seal on, kas varasema taustaga kaitseväest või erasektorist tulnuna või avalikust sektorist, see panus tegelikult loeb, et Eesti inimesed saaksid ennast turvaliselt tunda. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No vot, selle Eesti inimeste turvalise tundmise ja panustamise probleem meil ongi. Ei ole vaja teha mulle etteheidet, et mina kuidagi vähendan mainet või kaitsevaldkonna tublisid inimesi maha teen. Minu meelest Pevkur ja Michal teevad selle töö ära minu eest. Mul ei ole vaja mitte midagi siin vähendada. 

Kui teil ei jätku nii palju oidu, et endine Kaitseväe juhataja, endine Kaitseministeeriumi kantsler, endine Kaitseväe juhataja asetäitja ei tohi minna kaitsetööstusesse ja seal kohe hakata saama suuri tellimusi riigilt, siis see haiseb, see on korruptsioon, see ei tugevda Eesti riigikaitset, see halvendab Eesti riigikaitse tegelikku toimimist ja ka mainet. Kui te sellest aru ei saa, vaid siin vastu rinda taote, siis on tegelikult probleem üldse mitte minus, vaid ikka Reformierakonna mentaliteedis. Ega ma ilmaasjata ei lugenud ette siin VEB Fonde ja R-Hoolduseid. See on teie mõtteviis. Ja nagu näha on, kui te riigikaitse miljardeid jagate, siis see mõtteviis on ikka täpselt sama: kõik on kõige paremas korras, juriidiliselt on kõik korrektne, raha ju liigub, inimesed liiguvad, kõik on õnnelikud – kuidas see oli, laululust ja pärituul, jah? Aga see on kõigi meie raha. 

Mina ei ole nõus selle üleskutsega, et oleme siin ühtsemad kõik selles küsimuses, sest te sisuliselt ju kutsute üles Riigikogu ja veel opositsioonierakonda ühtsel moel toetama raha raiskamist, ebaotstarbekohast kulutamist, korruptsiooni, süsteemset ja institutsionaliseeritut, mis siis, et juriidiliselt korrektselt võib-olla. Ehkki ma ei ole ka selles kindel, et see on juriidiliselt korrektne. Korruptsioon! Ma ei ole nõus teiega koos korruptsiooni siin kinni mätsima. Vastupidi, mina tahaksin, et te ka koos minuga korruptsiooni hukka mõistaksite, aga näe, nii kaugele ei jõua. 

Mis puudutab nende inimeste kompetentsust, siis jaa, meil on põhimõtteline eriarvamus Heremi kompetentsuses. Ta tagus rusikaga vastu lauda ja endale vastu rinda 2020. aasta lõpus ja teatas, et Eestile õhutõrjet vaja ei ole, temale õhutõrjet vaja ei ole. See inimene ei ole kompetentne. Ainus, mida ta oskab, on koos Palmi ja Heremiga teha firmasid, et riigi raha võtta, kui ta läheb pärast erasektorisse. 

Teie aeg!  

Ma küsiks uuesti: kas te ikka ei arva, et peaks midagi ette võtma, et asi ka paistaks hea välja, mitte lihtsalt juriidiliselt korrektne ei oleks?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Kui te kutsute mind üles ühtlusele võitlema korruptsiooni vastu, siis selles me oleme sada protsenti ühel nõul. Eesti on oma saatusekaaslastest korruptsiooni tajumise indeksis palju paremas kohas ja seda põhjusel, et sellega on aastate vältel põhjalikult tegeldud. Eesti reeglid on läbipaistvad, süsteemid toimivad kenasti. Seda esiteks. 

Teiseks, vaadake, ma võtan seda endiselt selgitada. Ma ei pea tingimata olema Martin Heremi advokaat, aga antud kaasuses ma parem olen Martin Heremi advokaat kui midagi muud. Minul näiteks ei ole jälle kahtlusi tema kompetentsuses. Ma ei tea tingimata, kas minu maailmavaade temaga kattub, võib-olla temagi on konservatiiv, võib-olla mitte. Aga minu meelest on ta tubli pühendunud inimene, kes muretses Eesti kaitsmise pärast, tegi seda südamega nii avalikult kui ka omavahel. Selline peabki olema Kaitseväe juhataja ja mis iganes rollis. 

Miks meil kaitsetööstust vaja on? Sellepärast, et kui midagi juhtub, siis kohapealne tootmine on väga vajalik. Kümme aastat tagasi oli suhtumine selline, et kaitsetööstus on midagi kauget, ostame selle moona, kõik see tuleb, vaatame, kuidas läheb, maailm on lahti. Olukord on muutunud. Eriti Ukrainas toimuva valguses on väga näha, et sa vajad kohapealset tööstust, sa vajad neid naisi ja mehi, kes oskavad teatud asju teha, olgu see siis Kaitseväele varustusest, olgu see energeetikas, olgu see moona tootmisest, relvade tootmisest, droonide kohaldamisest, elektroonilisest luurest – kõike. Sul on vaja seda kohapeal. 

Nii et seetõttu tuleb pigem endalt küsida, et kui inimesed lähevad Kaitseväest ära, siis kuhu nad siis lähevad. Kõik Riigikokku ei saa tulla, osa on tulnud, kõik europarlamenti ei saa minna, osa on sinna läinud, kõik ei saa olla eraettevõtete müügiesindajad, kuhu ka on inimesi läinud. Osa lähebki tööle kaitsetööstust arendama ja minu meelest see ongi mõistlik. Eesti ei kaota sellest midagi, kui meil on moodne kaitsetööstus ja inimesed on tublid ja toimetavad kaasa.

Ja nagu varemgi, nendes erinevates väidetes ma olen täheldanud teatavat tendentslikkust. Ma südamest kahtlen, et Martin Herem oleks võidelnud õhukaitse vastu. See ei kõla väga usutavalt. Kõik sellised väited on … On jah. 

Aga veel kord: kui on vaja täpsustada reegleid, mis puudutavad ühest sektorist teise üleminekut – selle vastu ma kuidagi ei ole –, siis need reeglid tuleb seadusandja tasemel teha ja öelda, et reeglid on sellised, jahtumisperiood teatud ametikohalt edasiminekuks on selline. Nagu meil on näiteks Kaitsepolitseiameti juht, kes saab teatud palka säilitada, seda sõltumatust, sama on ka Kaitseväe juhataja ja paljude teistega. Nii et sellised reeglid me oleme ette näinud ja erasektoris on samamoodi reeglid olemas. See siis tuleb enne kokku leppida. 

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No Kristen Michalit ei olnud ruumis, kui Martin Herem teatas, et talle ei ole õhutõrjet vaja. Ma olin ruumis, mina olin ruumis, nii et need ei ole mingisugused laest võitud väited. Meie tahtsime õhutõrjet juba aastal 2020, sest oli selge, et – me olime näinud juba Vene agressiooni ka Gruusias ja oli selge, et – Eestil seda relvaliiki või seda tõrjeliiki on väga vaja. Ja tema teatas, et talle ei ole seda vaja. Ma olin ise ruumis, nii et see ei ole laestvõetud väide.  

Nüüd väide selle kohta, et see on normaalne, et nad lähevad kaitsetööstusse, ja et kaitsetööstust on igal riigil vaja – muidugi on vaja, ainult et ma mäletan seda, kuidas meil oli kaitsetööstus 1990. aastatel, Arsenali nimeline kaitsetööstus, rajatud juba esimese Eesti Vabariigi ajal, ja see likvideeriti. Ja minu meelest oli tol korral valitsuses Reformierakond ja Isamaa, kes selle kaitsetööstuse likvideerisid. Tootsid väga huvitavaid asju – miine, laskemoona, miinipildujaid, põnevaid asju tootsid–, aga see likvideeriti, et "meil ei ole vaja". Jällegi oli, et "meil ei ole vaja, meil ei ole sellega teha midagi". Nii et kaitsetööstust on vaja ja ettenägemisvõimet on ka vaja.  

Nüüd, minu küsimus puudutab aga ikkagi seda rahakasutust. Rahakasutus on selline, et meil sõlmiti mingisuguse 400 miljoni eest raamleping – raamleping riiulifirmaga. Meil on Frankenberg, kellele on vist seitse või kaheksa miljonit praegu eraldatud ja kelle puhul on leping minu andmetel selline, et riik sisuliselt ehitab selle eraettevõtte tehase üles ja hakkab siis selle eraettevõtte käest ostma toodangut. See on ju puhas korruptsioon, kulla sõbrad, kui te sellest aru ei saa. See võib küll väga läbipaistev olla, nagu te ütlete, et meie korruptsiooniindeks näitab, et me oleme väga läbipaistev riik – olemegi, täiesti läbipaistev korruptsioon. Riik … Mul oleks tore, kui ma teen firma ja riik maksab mulle selle firma tegemiseks kõik kulud kinni ja siis hakkab minu teenust ostma. Suurepärane! Midagi paremat ei oska tahta.  

Aga oskate te mulle seletada, …

Teie aeg!

… et missugused on garantiid, et sealt tõepoolest hakkab tulema ka Eesti riigile vajalikku toodangut, mitte toodangut, …

Aitäh!

… mida hakatakse müüma …

Aitäh!

…. välisriikidesse – Eesti riigi poolt üles ehitatud rahadega hakatakse müüma välisriikidesse. Aitäh!

Aitäh!

Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea küsija! Mõned sellised faktikirjeldused emotsionaalsetele väidetele vastuseks on võib-olla lihtsam. 

Kõigepealt, korruptsiooni tajumise indeks on see, millega mõõdetakse riikide asetumist, kuidas nendes riikides asjad aususega on. Seda teeb Transparency International. Ja kui ma vaatan aastate vältel, siis Eesti asukoht selles edetabelis on järjest tõusnud. Kui 2018‑2019 me olime umbes 18. kohal – ka ikkagi kõrgel kohal –, siis viimastel aastatel, 2024. aastal, olime juba 13. ja 2025. aastal 12. kohal. Nii et kui vaadata näiteks Leedut ja Lätit – nemad on tagapool. Nii et Eesti on – hoolimata sellest, kuidas te soovite väidet esitada, – korruptsiooni ja sellise läbipaistvuse mõttes maailma tippriikide hulgas. See on oluline, esiteks. Me ei tee oma riiki maha. 

Teiseks, kui te küsite nüüd sellesama õhuründemoona raamlepingu kohta, siis ma olen kindel, et kaitseminister või Kaitseministeeriumi inimesed suudavad seda ka täiendavalt selgitada. Tegemist on riigihangete registris avaldatud kaitse-julgeolekuvaldkonna piiratud hankemenetlusega, kus kõigile tingimustele vastavatel ettevõtetel oli võimalik osaleda. Teabepäev oli ja hankes osales 131 ettevõtet. Raamlepingusse kvalifitseerus 60. Nii et kui te nüüd tahate öelda, et see on kuidagi nurgatagune asi ja piiratud ring, siis kui hankes osaleb 131 ettevõtet ja raamlepingusse kvalifitseerub 60, siis Eesti mõistes on tegemist väga suure numbriga. 

Ja raamleping ei tähenda automaatselt 400 miljoni euro ulatuses ostude tegemist ega rahaliste kohustuste tekkimist, vaid raamleping määrab üldised tingimused tulevaste hangete läbiviimiseks. Ja konkreetsed ostud toimuvad minikonkursside või tellimuste kaudu. 

No vot. Ja kui te nüüd küsisite Eesti ettevõtjate kohta, näiteks Frankenburgi kohta, siis kas nad müüvad ainult Eestisse? Ma ei usu, et tuleb päev, kus Eestis tootev ettevõte ainult Eestisse oma toodangut müüb – Eesti turg ei ole nii suur. Ja ma arvan, et see, vastupidi, on hea, kui Eesti ettevõtjad suudavad eksportida, suudavad rajada oma tootmisi ka mujale maailma ja müüa oma toodangut ka väljapoole, sest kas te kujutate ette, et Taavi Madiberk oleks rajanud Skeletoni ainult Eesti turu jaoks ja siis me oleksime rääkinud suurest arendusest ja öelnud, et "suurepärane, Skeleton ainult Eestis tegutseb"? Ei ole. See on väga hea, et nad suudavad maailmas tegutseda; samamoodi on Frankenburgiga. Ja kui seal on koos rahvusvaheline seltskond, kes suudab toota – nagu nende plaan on – oluliselt odavamat õhukaitsevõimet erinevatele riikidele, kes seda vajavad, muu hulgas ka Eestile, siis on tegemist väga hea ettevõtmisega. Eestile see kindlasti on kasulik.

Aitäh!

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on loomade heaolu. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud peaminister! Kõigepealt mõned väited küsimuse ette. Küsitluse järgi 78% Eesti inimesest toetab kanade piinarikkal viisil puurispidamise lõpetamist. Teiseks, 35 000 Eestimaa inimest on esitanud Riigikogule samasisulise petitsiooni. Kolmandaks, teie valitsuse regionaal- ja põllumajandusminister on vastavasisulise eelnõu toonud valitsusse. Teised ministrid on kooskõlastuse andnud sellele, kuid te ei ole lasknud sellel edasi liikuda. Valitsusse on toodud vähemalt üks kord, võib-olla isegi kaks korda. Neljandaks, erinevatest erakondadest pärit Riigikogu liikmete poolt on esitatud kanade puurispidamise lõpetamise eelnõu kümneaastase üleminekuajaga. Vastav eelnõu, nagu me kõik teame, läbis ka esimese lugemise siin saalis, kuid nüüd hoiab teie erakonda ehk Reformierakonda kuuluv maaelukomisjoni esimees komisjonis seda kinni ega lase menetlusel jätkuda. 

Ja siit ongi minu küsimus. Hea peaminister, miks teie ja Reformierakond laiemalt eirate laia avalikkuse soovi ja takistate kanade puurispidamise lõpetamise küsimuse arutamist siin saalis? Millal plaanib valitsus jätkata loomakaitseseaduse muutmise seaduse menetlemist, et keelustada hiljemalt aastal 2036 kanade puurispidamine Eestis?

Aitäh, küsija! Hea küsija! Te ütlesite 2036, aga te vist tegelikult tahtsite mõelda 2035, aga ma ei ole päris kindel. Nimelt on Eesti suurimad munatootjad allkirjastanud kokkuleppe üleminekuks puurivabadele tootmisviisidele hiljemalt aastaks 2035. See ometi peaks olema ju parlamendis teada. Ja see on ka see põhjus, ma saan aru, et kuna sektor on juba otsustanud investeeringuid teha ja sellise suuna valinud, vabatahtlikult võtnud ajaliselt määratud kohustuse, ja sektori hinnangul on see ligikaudu 50 miljoni euro suurune investeering hoonetesse, erinevatesse tootmisviisidesse, seadmetesse, bioohutusse ja paljusse muusse, siis nad on juba ise selle hoiaku võtnud. Eesti tootjatest ma räägin. 

Ma arvan, et parim viis, kuidas seda turgu muuta, on ikkagi isikliku tarbimiseelistuse kaudu. Kui mina isiklikult eelistan tarbida vabapidamise kanade munasid ja teie, siis me ostame neid poest ja pood saab selle signaali, et neid teisi sinna poodi pole mõtet tuua. Praegu on olukord ju selline, kus me saame tegutseda Eesti ettevõtjatega, Eesti ettevõtjad teevad investeeringuid ja muudavad, aga endiselt mujalt tulevad ju teistsugused munad. Ja samamoodi, jah, ütlen nii, et seda debatti saab ju pidada parlamendikomisjonis. 

Valitsus on öelnud, et kuna kokkulepe on olemas Eesti tootjatelt ja see sõnum on tulnud, siis täiendavalt Euroopa Liidu direktiivist karmimad reeglid võivad muu hulgas seada ohtu munadega isevarustatuse taseme. Juba praegu on alla 60%, ja nii edasi. Eeskätt ikkagi probleemiks on Eestis kohalike tootjate vähesus. Ütleme nii, et pigem nad kaotavad sellisel juhul turuosa ja tulevad odavamad munad, mida tegelikult toodetakse viisil, mida me heaks ei pea. Aga see on kõik komisjoni debatt. Valitsus maaelukomisjonis seda debatti muidugi ei pea.

Aitäh! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud peaminister! Ikkagi mõtlesin 2036, sellepärast et ollakse valmis kümneaastaseks üleminekuajaks. Eks see menetluse käigus täpsustub, üks aasta siia-sinna, aga et oleks piisav aeg üle minna. Aga ma sooviksin ikkagi vastust saada. Eestis on seadust andev kõige olulisem kogu Riigikogu. Rahvas on ütelnud, mida ta soovib. Äkki oleks ikkagi mõistlik, et Reformierakond saaks ka sellest aru, et kui on selline soov inimestel olemas, siis vähemalt anda võimalus siin saalis seda arutada. Hetkel reaalselt ju Reformierakond peab seda kinni. Kui see saal otsustab nii, et ei, me ei lõpeta seda, siis ta nii on. Aga ometi te takistate erakonnana seda – maaelukomisjonist ei liigu edasi, valitsuses seisate selle vastu, kuigi teine valitsuspartner on valmis sellega edasi liikuma. Palun selgitada, miks te teete seda Eesti rahva tahte vastaselt!

Aitäh, hea küsija! Ma ütleksin siia niimoodi, et ma küll täpselt ei saa aru, kuidas see erakond siia puutub. Ma saan aru, kuna ma näen, et sotsiaalmeedias te tihti panete üles ainult küsimuse, siis eesmärk on sellest küsimusest video teha ja tühja sellest vastusest. 

Ma veel kord kordan, et Eesti ettevõtjad, Eesti suurimad munatootjad, kes toodavad, on juba allkirjastanud kokkuleppe üleminekuks puurivabadele tootmisviisidele hiljemalt aastaks 2035. Nad peavad selleks tegema investeeringud. Veel kord, mina ei oska ju seda hinnata, nemad on hinnanud, sektori hinnangul on see umbes 50 miljonit. See ei ole ilmselt väike summa – võib-olla teile, ma usun, et sektorile ilmselt mitte –, hoonetesse, seadmetesse, biohutusse ja palju muud. 

Ja parim on esitaks tarbija valik ja teiseks on Euroopa üldine lähenemine ka. Euroopas tervikuna turu nii-öelda küsimused tasub lahendada, sest vastasel korral me määrame sisuliselt, võime määrata oma tootjad turul väiksemasse ossa ja tegelikult vähenemisse. Seda me oleme kõike kirjeldanud. Ma arvan, et te murrate veidi nagu lahtist ust, sest kui Eesti tootjad on ise nõus sellise kokkuleppega, siis jah, veel kord, see ei ole kuidagi parteiline küsimus. Aga kui tahate, siis seda parteiliseks rääkida, eks ei rääkige.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Minu arust see retoorika, mida te praegu siin olete korduvalt esitanud seoses osa kanade piinamise pealt teenivate nõndanimetatud ettevõtjatega, selles mõttes on see minu arust häbiväärne. Kas sama loogikat kasutades, näiteks, et kui zoofiilid lepivad avalikult kokku, et nad kümne aasta pärast enam loomadega ei seksi, siis teie hinnangul ei oleks seadust vaja? Või kuidas see käib? Või kas äkki on hoopiski niimoodi, nagu oli hasartmängumaksu puhul, et te olete lihtsalt teatud erakonna liikmete pantvangis, kes ei soovi, et see eelnõu edasi liiguks?

Aitäh, hea küsija! Väga vabandan, natuke jäi see küsimus segaseks. Te küsisite, kas ma olen pantvangis. Ei ole. Aitäh! Oli see küsimus? Ma ei saanud hästi aru. Aga ma võin korrata neid argumente, kui soovite. Veel kord: Eesti suurimad munatootjad on allkirjastanud kokkuleppe üleminekuks aastal 2035, kui see oli küsimus. Ma arvan, et nii tarbijate puhul kui ka Eesti, Euroopa turu puhul tasub neid kokkuleppeid otsida. Aga ma ei saanud teie küsimusest lõpuni aru, seal oli väga palju sellist segadust. Aitäh!

Aitäh! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui me edasi liigume, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Züleyxa Izmailova, palun!

Minul on selline küsimus. Kui ettekandja ei suuda meelde jätta küsimust, kas teil on mingisugused abivahendid tema jaoks, et ta saaks selle küsimuse kuidagi kirjalikus vormis, et saaks ka vastatud? Sest praegu jäi esimene küsimuse pool täiesti vastuseta. See puudutas seda, kas sellist analoogi saab ka teiste teemade puhul kasutada, et kui mingisugune osapool lepib kokku kuskil avalikult, siis järelikult ongi korras ja ei peagi seadust tegema.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei lähe selle küsimuse analüüsiga kaasa, kuna teie küsimus oli segane. Selles mõttes oli peaministril õigus, küsimus oli pisut arusaamatu, sest seal olid kriminaalsed tegevused ja samal ajal täna täiesti legaalsed tegevused omavahel kõrvuti. See küsimus oli väga segane. Ma arvan, et peaminister üritas sellele küsimusele vastata, aga ta ei suutnud seda teha. Kõige parem viis on ikkagi, kui on endal ka segane küsimus, siis uuesti küsida. Selles infotunnis ei ole seda võimalik teha, järgmisel korral on seda võimalik teha. Ehk kui on segadusi küsimuste või vastustega seoses, siis tuleb lihtsalt uuesti küsida.

Liigume edasi. Kuues küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on lisaeelarve. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea rahandusminister! Me oleme nüüd paaril korral diskuteerinud ja ma loodan, et te olete nüüd seda lisaeelarvet ilusti lugenud. Võtame lihtsalt ühe rea. Te ütlesite, et palkadeks ei ole eelarvest kulutusi ette nähtud. Teil kõrval istub siin välisminister. Vaatame Välisministeeriumi valitsemisala. Siin on väga lihtne: Eesti välismajandushuvide edendamise kaitse, sealt võetakse raha ära 855 000. Ja oleme ausad, see raha jagatakse praktiliselt 100% palkadeks erinevate valdkondade vahel. See on püsikulu. Kui keegi vaidleb vastu, et palkade tõus ei ole püsikulu, siis peab raamatupidamistest natuke rohkem õppima. Kuidas te ikkagi seda põhjendate? 

Kui te kaitsesite siin esimesel lugemisel saalis, siis te ütlesite, et selliseid asju siin ei tohiks olla. Te küll põhjendasite esmaspäeval, et see on sama ministeeriumi valdkonna vahel. Tegelikult on see erinevate valdkondade vahel ära jagatud ja see ei ole mitte ainult Välisministeerium. Ma ei taha kuidagi välisministrit süüdistada. Kõikide ministeeriumide eelnõude juures paistab silma, et toetuste raha võetakse ära ja erinevatele sihtrühmadele jagatakse palgatoetusteks. Kas te oskate põhjendada, miks sellised kulutused on siia eelarvesse toodud? 

Aitäh! Eks me diskuteerinud ei ole. Te olete esitanud väite, et mina olen vastanud, aga teile on meeldinud rohkem kuulata iseennast, nagu ikka. Ka esmaspäeval käisite pärast puldis mind pigem kompromiteerimas ja tänitamas, mis ei ole viisakas, rääkimas minu reitingust, millest iganes. Ma küsiksin vastu, et kuidas teie omaga on. Sellised asjad ei puutu … See ei ole diskussioon, see on monoloog. 

Aga ma vastasin teile – minu arust ma olen rohkem kui korra vastanud –, et lisaeelarve eesmärk ei olnud palgakulusid kasvatada, kuid programmipõhise eelarve puhul sisalduvad, nii nagu muide ka maksud. Rääkige oma erakonnas see edasi Jüri Ratasele ja Urmas Reinsalule. Ka majanduskasvus sisalduvad maksud alati, aga see ei tähenda, et maksud on majanduskasvu põhjus. Samamoodi, kui programmide raha ümbertõstmine käib, siis seal sees on ka palgakulusid. Kui need maanduvad täpsemale reale üldisemalt, siis need on palgakulud. Aga üks erand muidugi on lisaeelarves, see puudutab AI-kulusid, mis loomulikult on tööjõumahukas, see on lisa. Kokkuvõttes palgakulud ka eelarves kasvavad, aga AI-programm ei saa ju ilma inimesteta käivituda. Vaidleme selle üle. 

Minu vastus on, et selline oli valitsuse soov, AI-programm käivitada. Üks selle eesmärke on ka vähendada riigi vajadusi tööjõu järele tulevikus. Mitte inimesi tööta jätta ei ole eesmärk, vaid see, et töö saaks teha ära tõhusamalt ja inimesed leiaksid rakendust mõnes teises kohas. 

Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest! Te vastasite, et palgakulud peaks olema AI-kulud. Kas te tahate öelda seda, et kõikide ministeeriumide ridadel – siin võib lugeda neid kümneid ja kümneid iga ministeeriumi rea peal –, kus on palgakulu kasv, on nüüd AI-tehnoloogia kulud palkadeks ja suure tõenäosusega loota, et järgmine aasta neid kulusid ei ole? Või on vastupidi? Kas ma saan valesti või õigesti aru, et tegelikult need palgakulud, mis siia esimesse lisaeelarvesse pandud on, on tegelikult püsikulud, mis ka järgmistel aastatel on lihtsalt eelarves sees? Ma ei ole veel näinud, et palka järgmine aasta vähendatakse, kui see aasta tõstetakse. Aitäh!

Ma ei tea, kas te saite õigesti aru ja meelega sõnastate selle asja valesti või te ei saanud õigesti aru. Ei, ma ei ole öelnud, et palgakulud on AI-kulud. Ma ei ole midagi sellist öelnud. Aga AI-programm on eelarves ümmarguselt 11 miljonit ja kuna see on valdavalt koolitus ja informeerimine, siis seal kindlasti inimesed tööd teevad ja palka saavad. Selleks on ka inimesi vaja juurde võtta. Aga üldiselt on meie palgafondid ju kärpimisel – need, mis puudutavad ministeeriume. Ja selles ei ole midagi muutunud kui see, kus tegelikult palgakulu kasvab eelarves. Lisaeelarve küll ei peegelda seda, aga et kõik õigesti aru saaksid, ma siiski mainin, et riigikaitse ja haridus on sellised valdkonnad, mis on prioriseeritud. Need näitavad keskmise palga numbrit natukene ekslikult selle poolest, et jääb mulje, nagu me tõstaksime ametnike palka. Ei. Aga palgakulus ei ole midagi halba, ta läheb arstidele ja õpetajatele valdavalt, riigikaitsesse valdavalt, politseinikele, vangivalvurite palk tõusis väga mehiselt. Ka diplomaatide jaoks, ma ei kurdaks, kui on tõusnud, aga ma ei ole täpselt seda kontrollinud. Üldjoontes palk ei ole saatanast, tegelikult tahavad riigiteenijad ka palka saada. Meie paraku oleme neile joonistanud ette pigem selles mõttes tumeda perspektiivi, et me võtsime kohustuse tegevuskulusid kärpida ja see jätkub. On erandid, mis lõpptulemust muudavad, aga tavaline riigiteenistuja peab arvestama, et palgafond väheneb, mitte ei suurene. Aitäh!

Aitäh! Ja kuna teisi küsijaid ei ole, siis ka lisaküsimuse saab esitada kolleeg Aivar Kokk. Palun!

Aitäh! Ma arvan – vähemalt loodan –, et rahandusminister teab, et erasektori keskmine palk on Eestis 1800 eurot ja riigisektori keskmine palk läheneb 2400 eurole. Nii et riigisektori keskmine palk on tunduvalt kõrgem kui erasektoris. Päris nii see ei tohiks olla. Aga ma toon teile lihtsalt ühe näite, et te saaksite aru, mis tegelikult siin lisaeelarves on. Te rääkisite mulle lihtsalt riigieelarvest. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsusalas hoitakse kokku põllumajandus-, maa- ja maaparanduspoliitika kujundamise toetustest 1,15 miljonit. Aga ma võin teile öelda, kuhu siis palka jagatakse. Põllumajanduskeskkonna hea seisundi tagamine, ringveomajanduse arendamine, Eesti toidu kuvandi ja müügivõimekuse edendamine, kutselise kalapüügi korraldamine, kalavarude haldamine ja kaitse, põllumajandus- ja toidusektori konkurentsivõime tõstmine ja nii edasi. Võime lugeda siit veel edasi, et taimekaitse ja väetiste poliitika kujundamise rakendamine, toiduohutuse poliitika kujundamine ja rakendamine. Sordiaretuse ja paljundusmaterjalide poliitika kujundamiselt võetakse natuke raha, aga antakse siis jälle tõu- ja arenduspoliitika kujundamise rakendamisele. Kõik need, kuhu antakse, on palgakulud. Võetakse ära toetuse rida, mis võib olla ühekordne kulu, mis ei pea olema püsikulu, aga jagatakse kõikide ridade puhul palkadeks ehk püsikuluks. Miks te olete sellise lisaeelarve Riigikogusse toonud?

Aitäh! Te mängite terminitega endiselt vabalt. Püsikulu on üldiselt tinglik määratlus, eriti kui on jutt ja minu jutt ju oli palgafondide kärbetest. Ka toetused on püsikulu, aga meil on jällegi eesmärk toetusi vähendada, mitte suurendada. Majanduskulu on ka püsikulu, aga tegelikult me võtsime eesmärgiks neid vähendada. Need read, mis te ütlesite, on inimtegevused. Seal sees inimesed saavad palka. Kui te tahate täpselt üles otsida, mis real midagi on, pigem seda siin retooriliselt ei saa lahendada. Rahanduskomisjonil on need andmed olemas ja vaadake need tabelid üle ja siis küsige küsimusi, kui on raskusi. Aga jah, see jutt, et püsikulud ja palgakulud ja nii edasi – see on eksitav. Meil on ikkagi enamikus valdkondades ette nähtud tegevuskulude kärped, tegevus- ja palgakulud on seal, majanduskulud ja palgakulud. Eesmärk on ka toetusi koomale tõmmata. Aga kui lisaeelarvega tõsteti kulusid täpsematele ridadele, siis see ei tähenda püsikulu suurenemist. Seda me oleme vaadanud, et püsikulu ei suureneks. Seal oli veel ebatäpsust, aga kõike ei jõua üles kirjutada. 

Aitäh! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka seitsmes küsimus on täna meil peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on rohepööre. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsus kogu aeg väidab, et roheenergia tagab meile piisavalt odavat elektrit. Aga siin on statistika. Aastal 2019, mil põlevkivielektrijaamad veel töötasid, oli elektri keskmine hind 8,5 senti kilovatt-tunni eest. Siis tulid tuulepargid ja nüüd on keskmine hind 19 senti kilovatt-tunni eest. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Mul on hea meel, et te seda küsima tulite, sest muidu te oleksite läinud seda väidet esitama ja oleksite hätta jäänud. 2019 oli meil mis? Nõudluse ja pakkumise vahekord maailmas energiale oli hoopis teine, põhjusi suudate vahest ise ka meenutada. 

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see, mida te mulle praegu rääkisite, on mingi jama. Vabandage! Aga mul on teine küsimus. Teie valitsus jällegi väidab, et roheenergia tagab meile energiajulgeoleku ja sõltumatuse, aga siin on jälle värske statistika. Meie sõltuvus Hiinast roheenergia vallas on järsult kasvanud. Mõne komponendi osas oleme Hiinast sõltuvad peaaegu 100%. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! No COVID muidugi ei olnud jama. Sellel ajal üldiselt energia tarbimine nagu paljude teiste kaupade tarbimine oluliselt langes. Ja kapitalismis on nii, et nõudluse ja pakkumise vahekorras kujuneb ka hind. Nii et seetõttu öelda, et COVID-i ajal oli, jah, enda energia hind madal, on üks ... Aga see selleks. 

Ühesõnaga, keskmine hind on siiski aastate vältel allapoole tulnud. Kui ma kirjeldan teile neid pilte, siis mitu aastat on juba energia hind allapoole tulnud, sellel aastalgi. Pärast külma talve on energia hind all ja see on kõik tänu taastuvenergia tootmistele. Läänemere-äärsete riikide keskmisega, millega me võrdleme, väiksemate tarbijate grupis ja keskmiste tarbijate grupis oleme alla Läänemere-äärsete riikide keskmist pigem odavuselt või soodsuselt ülemises otsas. Nii et seal me asetseme. 

Nüüd teine küsimus, mis puudutas teie sõltuvust. Sõltuvust tuleb igal juhul vähendada. Ma arvan, et see on ilmselge. Mis tahes maavaradest, tootmisviisidest ja mis tahes kriitilistest taristutest tuleb Euroopal pürgida selle poole, et oleks võimalikult palju kohapealset tootmist. Ja see peab olema hajutatud. Erinevad viisid – taastuvenergia, päike, tuul, akupargid tulevad üsna kenasti turutingimustel. Tulevikus ilmselt gaasijaamu põlevkivijaamade kõrvale. Põlevkivijaamu ju hoiavad tublid energeetikud Ida-Virumaal püsti nii palju, kui jaksavad, aga nad on amortiseerunud. Nagu Auvere puhul on teada, see on kõige moodsam ja töötab ka ainult pool osa ajast. Nii et see üldiselt on ikkagi see pilt. Ja jah, sõltuvusi loomulikult tuleb vähendada, selles pole kahtlust.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Jaa, aitäh! Aitäh, austatud peaminister! Ma ennetavalt ütlen, natuke kasutan seda küsimust võib-olla sellise teema laiendamiseks. Seesama ametnike liikumine avalikust sektorist erasektorisse ja kapo on hoiatanud kahe valdkonna puhul, et nii kaitsevaldkond, aga ka energeetikavaldkond. Ja kapo eraldi hoiatab ka aktiivse lobi eest, mis toimub just selle rohepöörde teemal. 

Ja esmaspäeval oli seesama "pöördukse" küsimus erikomisjonil arutlusel. Ma arvan, et see oli päris hea ja vajalik arutelu. Nimelt on tõesti meil tekkinud olukorrad, kus inimesed, kes alles hiljuti võtsid vastu erinevaid otsuseid – rahastamisotsuseid, hankeotsuseid –, on järgmine hetk tööl samas valdkonnas või samas ettevõttes, mille osas nad neid otsuseid tegid. Või siis on, vastupidi, selline olukord, kus meil nüüd on inimesed erasektoris tööl ja siis nad paluvad mingisuguseid rahastusotsuseid või, eks ole, teevad lobitööd ja seda oma endiste kolleegide puhul. 

Ja täna Eestis kahjuks tõesti ei ole need olukorrad mitte kuidagi reguleeritud. Ja need inimesed, eks ole, kes siirduvad erasektorisse, neil on tihti kontaktid, võrgustik, siseteave ja läbi selle võib olla ka ebaaus konkurents. 

Ja kui me vaatame teiste riikide praktikat, siis üldiselt on igal pool see olukord kuidagimoodi reguleeritud, et seesama "jahtumisperiood", mida te korra juba mainisite siin ühele teisele küsimusele vastates, et näiteks kuue kuu ja kolme aasta vahel, et see võib tähendada kas täielikku keeldu teatud sektorisse astumisel või siis ettevõttesse, mille osas rahastamisotsuseid tehti. Prantsusmaal on näiteks ametnik peab spetsiaalselt küsima eetikakomiteelt luba, kui minnakse teatud sektorisse tööle, ja siis see asutus vastavalt kas annab selle loa või mitte. Ja ma olen praegu välja töötamas koos õiguskaitseorganitega vastavat seaduseelnõu, et selles küsimuses oleks vaja õigusselgust. 

Ja mul on küsimus, kas Reformierakonnalt oleks sellisele eelnõule ka toetus.

Aitäh! Juristina ma võin teile vastata, et iga teksti puhul on ikkagi teksti kvaliteedist päris palju sõltuv sellest, millele toetust on. Ja kõigepealt peaks selle teksti saatma saadikutele laiali, siis saadikud saavad öelda, mida nad arvavad. 

Aleksandr Tšaplõgini sõnastatud küsimusega rohepöördest on see küll üsna vabalt seotud, eks, aga kui juba selles vaimus, et vastata, siis teatud reeglid avalikus sektoris tulebki kehtestada seadusega, et mis on see üleminekuperiood ja kuidas see "jahtumine" toimub. Teie kolleegid juba seda ka korra küsisid, ma siin varem kirjeldasin, teid siis vist saalis ei olnud. Kui toimub üleminek ühest rollist teise, peab olema selline nii-öelda jahtumisperiood, peavad olema ka kokkulepped selleks, et see hüvitatakse. See tuleb siis avalikul sektoril see roll võtta. 

No vot. Nii et jah, ma arvan, et iga eelnõu puhul see tekst tuleb esitada ja siis tuleb üle vaadata. 

Aga mis mulle isiklikult näiteks EKRE puhul väga ei meeldinud selles retoorikas, justkui oleks need inimesed ette süüdi või korruptandid, kes on läinud avalikust sektorist erasektorisse näiteks kaitsetööstust arendama – seda juttu ma väga ei mõista, sest kui on konkreetne juhus, konkreetne etteheide, siis tuleb see etteheide teha. Kõik inimesed, kes avalikus sektoris töötavad, ühel hetkel otsustavad erasektorisse minna ja oma oskusi rakendada Eesti riigi heaks, ja näiteks kaitsevõime või energeetika valdkonnas, aga siis tuleb enne öelda, et reeglid on sellised, et tohib minna või ei tohi minna. Ärme seda etteheidet neile tee, vaid küsime, et kas me peame ise reegleid muutma. Nii et seetõttu – esitage oma eelnõu, siis saab seda kindlasti hinnata.

Suur tänu! Peaministrile täpsustuseks saan öelda, et formaalsed nõuded rohepöörde küsimuse kohta olid siiski väga selgelt täidetud. See puudutas teemat. Aga sulgen seitsmenda küsimuse. 

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde ja ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Aga vaatan saalis ringi ja me oleks pidanud rääkima laiapindsest riigikaitsest, aga kahjuks küsijat Mart Helmet saalis ei ole. Seega, head kolleegid, me ei saa seda küsimust avada ja sellega on registreeritud küsimused tänases infotunnis ammendunud. 

Meil on kehtiv reegel, et kui registreeritud küsimused on ammendunud, siis saavad Riigikogu liikmed registreeruda küsimuse esitamiseks ja küsimusi saab esitada registreerumise järjekorras. Küsimused on ikkagi täpselt samamoodi, nagu ka registreeritud küsimuste puhul, kaks minutit pikad. Vastamiseks on aega kolm minutit. Enne küsimuse algust palun kõigil täpsustada, kellele ministritest teie küsimus on suunatud. Ja meil on registreerunud küsimuse esitamiseks kolleeg Aleksandr Tšaplõgin. Palun! Palun küsimuse alguses öelge ka, kelle on küsimus suunatud.

Aitäh! Peaministrile. Lugupeetud peaminister! Te väitsite minu eelmisele küsimusele vastates, et aastal 2019 oli meil odav energia, kuna meil oli COVID ja majandus seisis. See ei vasta tõele. Ma vaatasin vahepeal statistikat ja aastal 2019 oli Eestis vaatamata COVID-ile majanduskasv, nii et elektritarbimine ei vähenenud. Kuidas te seda kommenteerite?

Jah, võib-olla ma kuulsin valesti. 2019. aasta lõpus tuli COVID, 2020. aastal jäi maailmas tarbimine vähemaks ja see tõi hinda ka allapoole. 2019 ilmselt oli gaas odav, pigem hüdro ja kõik erinevad ühendused. See pigem võis olla odava hinna põhjus tollal, aga seda ma peaks nüüd ajaloost näpuga järge ajama, mis oli see hinna põhjus. Aitäh!

Aitäh! Nii, liigume edasi. Vahepeal on saali jõudnud ka kolleeg Mart Helme. Mart Helme, ma ei saa kahjuks avada enam teie küsimust, sellepärast et teid ei olnud sellel hetkel saalis, aga kuna meil on siin nobedate näppude voor ja te olete ennast registreerinud teise küsijana, siis te jõuate oma küsimuse ka kindlasti ära küsida. Aga me liigume edasi nüüd küsimise järjekorras. Järgmise küsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Samamoodi palun küsimuse alguses täpsustada, kellele ministritest küsimus on suunatud. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Küsimus on suunatud rahandusminister Jürgen Ligile. Küsimus on sõltumatute majandusuuringute kohta. Seesama, mida me käsitlesime ka esmaspäeval ühe arupärimise raames, seal teatud küsimused jäid õhku. Nimelt, tänaseks on teada, et konjunktuuriinstituut enam majandusuuringuid ei teosta. Me mäletame, et nii peaminister Kristen Michalile kui ka teile, austatud rahandusminister, need uuringud ei sobinud, kuna need olid negatiivsed, näitasid, et tarbija kindlustunne on tõesti madal, ettevõtjate kindlustunne on madal, ja need uuringud võeti ära. Täna teostab neid uuringu Statistikaamet, me teame ka hinda, mis on 100 000 eurot kallim. Samas, vaatamata sellele, et teil oli soov, et need uuringud oleksid nüüd positiivsemad, ikkagi ka nende viimane uuring näitas, et tarbijate kindlustunne on jätkuvalt madal, eriti mis puudutab ettevõtjaid, eriti ehitussektoris on väga madal see kindlustunne. Ka inimeste võib-olla tunnetus tuleviku osas on sünge. 

Küsimus on selles, kas tõesti see muudatus, et nüüd on 100 000 eurot kallim, oli seda väärt. Ja teiseks, mis on ikkagi see põhjus – tänaseks olete ehk saanud selle välja uurida, esmaspäeval teil ei olnud vastust –, miks konjunktuuriinstituut ei teosta enam ka neid andmete analüüse, mis puudutavad igakuiseid toiduhindu? Varem riik neid tellis, aga nüüd ta lõpetas ka selle tellimuse. Kas siin on seesama arusaam, et pole analüüsi, pole probleemi? Täpselt samamoodi, me näeme, et selle asemel, et turgutada, majandust parandada, te hoopiski tahate lihtsalt negatiivsetest analüüsidest lahti saada.

Aitäh! Esmaspäeva õhtul ma seda pikalt seletasin, aga eks ma siis korda. Ei, konjunktuuriinstituut ei uurinud seal suurt midagi. Seda nimetada majandusuuringuteks on eksitav, kui küsitakse inimeste, tarbijate ja ettevõtjate arvamust. See on arvamusküsitlus, see ei ole mingi uuring ega analüüs. Te kogu aeg rõhutate, et see on kuidagi analüüs. Ei, see ei olnud analüüs. Halb külg oli seal see, et küsitleja ise, praegune Tallinna linnapea, ütles vastuseid küsitletutele kogu aeg ette, kogu aeg lõi seda fooni ja see oli lihtsalt ebausaldusväärne. Lisaks, tema kommentaarid sisaldasid kogu aeg süüdlast. Kui sa küsid arvamust, siis küsid arvamust, aga mitte ei küsi ju, kes on süüdi. Süüdlaste leidmiseks peab olema teine arvamusküsitlus. Aga analüüsist on need mõlemad asjad väga kaugel. Konjunktuuriinstituudi hinnangud majandusele erinesid radikaalselt autoriteetide omast. Ja mitte kuidagi ei saa Peeter Raudseppa nimetada autoriteediks majanduse analüüsimisel. Aga see on üks pool asjast. 

Teine pool on see, et tellija oli Euroopa Komisjon. Ja Euroopa Komisjon ei küsi valitsuste käest, kellelt ta peab tellima. Ta tellib. Mina usun küll, et ta sai aru, et siin on erialaliselt nõrk seltskond koos, vähemalt nõrk juhtimine. Ja usaldusväärsem on küsida need asjad Statistikaametilt, eraldada selleks raha. Statistikaameti poliitiline sõltumatus on garanteeritud seaduste ja direktiividega. Peeter Raudsepa poliitiline sõltuvus on garanteeritud praktilise tegevusega, kommentaaridega, pideva olukorra halvemaks rääkimisega. Ja sellest peale, kui ta siin Urmas Reinsalu käe kõrval tuli olulise tähtsusega küsimusena arutama majandust justkui ainus majandusekspert, ta ei olnud seda staatust kunagi ise omandanud ja kindlasti tema ekspertiis ei olnud võrreldav sellega, mida oleks olnud pakkuda näiteks Eesti Pangal. Aga Eesti Pangalt ei sobinud küsida, sest Eesti Pank oleks andnud objektiivseid hinnanguid. 

Nii et mul on hea meel, et edaspidi me teame, et küsitleja on usaldusväärne, see metoodika on kontrollitud ja raha läheb asja eest.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Mart Helme. Palun! Ja küsimuse alguses täpsustage, kellele ministritest on küsimus suunatud.

Aitäh! Ma kõigepealt vabandan nii eesistuja kui ministrite ees – ei olnud mitte pahatahtlikkusest kuidagi, vaid mul paluti ühte intervjuud anda ja ma seetõttu hilinesin. 

Aga küsimus on Kristen Michalile ja puudutab tegelikult kaitsetööstusparke. Et ei oleks vale arvamust jälle siin ja süüdistuste loopimist edasi-tagasi, siis mul ei ole absoluutselt mingeid vastuväiteid sellele, et Eestisse rajatakse kaitsetööstuspargid. Aga küsimus on selles, et nende kaitsetööstusparkide puhul ma näen praegu kitsaskohana logistilise ja infrastruktuurilise väljaarendamise probleeme. 

Konkreetselt ma räägin Piirsalu kaitsetööstuspargist, mis on otsustatud, nagu ma aru saan, et tuleb. Ja Ermistu kaitsetööstuspargist Tõstamaa lähedal. Tunnen neid mõlemaid piirkondi väga hästi ja võin öelda, et kui seal pannakse mingi suurem tootmine püsti, siis see teedevõrgustik ei kannata välja seda suurt transporti. Eriti Ermistus on meil tegemist näiteks kevadiste sulailmadega üsna põhjatute kruusateedega, mis suuri masinaid kindlasti ei kanna. 

See tähendab seda, et seal on vaja välja ehitada korralik teedevõrgustik, aga on vaja välja ehitada teedevõrgustik ka nii, et transport, aga vajaduse korral, näiteks sõja korral ka Kaitseväe kolonnid pääseksid takistusteta liikuma. Mitte ainult praegu väikesed teed, vaid ka suuremad maanteed – Tõstamaa–Pärnu maantee, Lihula suunas maantee – tuleks välja ehitada nii, et nad kannatavad selle suurema koormuse välja. Aga sama käib ka Piirsalu kohta, kuhu tuleks tegelikult rajada kuni Ristini Turbast raudteeühendus, et ka raudteed mööda oleks võimalik kogu seda toodangut välja vedada. 

Minu küsimus ongi: meil on kaitseotstarbel 5,4% SKP-st praegu uhkelt välja käidud. Nii mõnelgi puhul – nagu see raudtee ehitamine Ristini – see on peenraha selle kõigega võrreldes. Missugune see plaan on? Kas on ette näha ka vastava logistilise infrastruktuuri väljaehitamine või piisab teie arvates sellest, et paneme tehased püsti ja küll siis edasi näeb? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Ma arvan, et on üsna loogiline, et infrastruktuuri arendus puudutab nii kaitsetööstuspargi enda jaoks vajalikke võimeid, alasid kui ka nendega vajavat ühenduse pidamist. Loomulikult see tuleb ka erinevatesse kavadesse võtta ja ma arvan, et ministeeriumid omavahel neid plaane tehes ka suhtlevad. See on üsna loomulik. Ettekujutus, et sa teed lihtsalt aiaga piiratud ala, kus midagi toodetakse ja ühendust ei ole, ei ole loogiline. Nii et kindlasti tuleb ka teedevõrk vastavasse korda viia ja seda teedesse investeerimist me oleme päris suurelt ka ette võtnud selle paljukirutud automaksu näol. Pea 400 miljonit läheb lähiaastatel teedesse. Praegugi on Pärnusse sõit juba päris keeruline, neljarajalisi teid tuleb kõvasti juurde. Tartusse tuleb 20 kilomeetrit neljarajalist teed juurde ja tuleb ka kohalikke teid teha. Nii et kaitsetööstusparkide arendamisel tuleb kindlasti ka see läbi vaadata. Ma arvan, et me siin jah üksteisega isegi eriarvamusel ei ole.

Aitäh!

Ja järgmine küsija on kolleeg Peeter Ernits. Palun siis küsimuse alguses ka täpsustada, et kellele ministritest küsimus on suunatud.

Auväärt valitsejale, peaministrile. Eesti on teinud Ukraina jaoks rohkem kui ükski teine riik maailmas ja kohati rohkem kui oma rahvale ja …, mille peaminister te praegu olete. 

Aga eile oli siin Ukraina peaminister ja ma küsin teilt, et kas te olete talle selgelt öelnud, et Eesti seisukoht on resoluutne: ükski Ukraina droon ei tohiks enam Eestisse eksida. See tähendab seda, et tuleks Ukraina nii-öelda kaitsevägi peaks kasutama parema kvaliteediga droone, mida on venelastel raskem eksitada sihtmärgist eemale, ja muid vahendeid. Olete seda öelnud? Sest praegusel hetkel on teie valitsus ju tegelikult kiskunud Eesti reaalsesse sõtta – Koruste põllu peal see droon, mis plahvatas, mille kraatis ma olen olnud; Mäksal ja nüüd seal ka Võrtsjärve lähedal, mida Rumeenia hävitaja kalli raketiga alla võttis. Olete selle sõnumi Ukraina peaministrile öelnud – kas nüüd, eile või varem?

Jah, aitäh, hea küsija! Andestage selline … Ma ei tea, teie küsimus oli kaunis laetud, nii et ma võib-olla püüan hoiduda väga laetud vastusest, aga siiski mulle tundub, et kohe Keskerakonnaga liitudes Putin ununeb, eks ju. Te ikka saate aru, et Ukraina kaitseb ennast Venemaa agressiooni vastu viiendat aastat. Venemaa tapab Ukrainas naisi ja lapsi. Ja seetõttu Ukrainal on õigus ennast kaitsta ja kui te ... Kas …

Hea kolleeg, palun lubage peaministril oma vastus lõpetada! Hea kolleeg, lubage palun peaministril vastata! 

Härra peaminister, palun! 

Tänan, hea Riigikogu esimees! Mulle tundub, et teil kipub ununema, et selle probleemi juurpõhjus on Putin ja Venemaa agressioon Ukrainas. Ja Ukrainal on õigus ennast kaitsta. Ja Ukraina on öelnud ka avalikult seda, et nemad kaitsevad ennast ja loomulikult nad teevad kõik ja nad on ka vabandanud selle eest, et nende droonid eksivad Balti riikide, Soome, mis tahes teiste riikide territooriumile, aga see põhjus on Venemaa – Venemaa on see põhjus. 

Ja ütleme nii, et küsimust püstitada, et "te olete teinud Ukraina jaoks kõike rohkem kui Eesti rahva jaoks ja Eesti rahvas on väga raskes olukorras sellepärast, et me Ukrainat aitame" – vastupidi: Ukraina aitamine – seda me teeme selle jaoks, et Eesti rahvas oleks kaitstud. Ukraina võitleb ka meie eest, meie vabaduse eest. Ja mul on südamest üdini kahju, et koos parteipiletiga see kõik on ununenud. Aitäh!

Järgmine küsija on kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! See küsimus on teile. Kuna me just tähistasime 1. juunil lastekaitsepäeva, siis ma arvan, et see küsimus on väga kohane. Teema puudutab Eesti koolisüsteemi mõju laste vaimsele tervisele ja heaolule. Nimelt, UNICEF-i värske raport maalib Eesti laste olukorrast äärmiselt murettekitava pildi. Kuigi Eesti õpilased kuuluvad PISA testide põhjal Euroopa parimate akadeemiliste saavutustega noorte hulka, on laste ja noorte vaimne heaolu Euroopa Liidu kõige halvemate seas. Raportis rõhutatakse, et tugev akadeemiline surve, vähenev puhkeaeg, sotsiaalmeedia mõju ja koolikiusamine vähendavad laste eluga rahulolu ning süvendavad vaimse tervise probleeme. Ja seal raportis on veel nii mõndagi välja toodud. Ja lisaks ka Eesti inimarengu aruandes on sarnased asjaolud välja toodud. 

Lähtuvalt sellest ma küsin teilt kui peaministrilt, kas te olete praeguse haridusministri tööga rahul. Kas te olete kursis selle raportiga, nende asjaoludega, mis on UNICEF-i värskes raportis välja toodud? Kas te olete seda teemat arutanud? See on oluline teema, see puudutab meie lapsi ja meie tulevikku. Kas on ka rohtu, kuidas me saavutame paremad tulemused nii, et meie lapsed vaimselt ei kannataks?

Aitäh! Ma arvan, et teemapüstitus on aktuaalne. Vaimse tervisega tegelemine, nii laste kui ka täiskasvanute puhul vaimse tervise säilitamine ja tasakaalu hoidmine, eriti selles maailmas, kus infovoog on niivõrd tohutu, niivõrd küllastunud, on kindlasti väga suur väljakutse. Eesti on digitaalne riik, Eesti noored on väga aktiivsed digitaalsisu kasutajad ja kindlasti seegi avaldab oma mõju. Ma võin kirjeldada lihtsalt seda nii-öelda neuroteadlaste või ka Jaan Aru näiteks, hiljuti tuli tal üks raamat, mille nimi on "Aju vabadus" – kaks eraldi sõna –, mis on väga hea raamat, mis kirjeldab tegelikult seda, kui lihtne on ära unustada, et need algoritmid serveerivad sulle masina kombel lihtsalt informatsiooni, mis põhineb sinu enda varasemal käitumisel, ja nendesse rägastikesse ära eksida, seda võib juhtuda nii väikeste kui ka suurtega. Kui te mainite seda ühe põhjusena. 

Ja kõik muu, mis puudutab hariduse kvaliteeti. Eesti hariduse kvaliteet, nagu te ütlesite, on hea. Eesti noored saavad väga hea stardipositsiooni, aga vaimse tervise poolega kindlasti tuleb tõsiselt tegeleda. Tean, et mitte ainult haridusminister, vaid ka sotsiaalminister sellega tegeleb, just nimelt, et see oleks tagatud, et see oleks süstemaatiliselt üle vaadatud. Me oleme siin saalis mitu korda seda debatti pidanud, muu hulgas Tanel Kiigega. Signe Riisalo sotsiaalministriks olles hakati sellega süstemaatilisemalt tegelema ja selleks on ka erinevad vahendid ette nähtud. Ja kui vaja, tuleb veel ette näha, sest ma arvan, et moodsad tehnoloogiad, kogu see sotsiaalmeedia ja ilmselt ka tehisintellekti tulek kindlasti mõjutavad seda kõike. 

Konkreetne raport – seda mina veel näinud ei ole, aga ma kindlasti, kui te juhite tähelepanu, palun sellest endale koopia ja loen selle läbi.

Suur tänu! Liigume küsimustega edasi. Järgmine küsimuse esitaja on kolleeg Riina Sikkut. Palun jälle küsimuse alguses öelda, kellele ministritest küsimus on suunatud. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minul on ka küsimus peaministrile. Kolleeg Lauri Laats juhtis tähelepanu, et rahvusvaheliselt paistab tõesti meie laste heaolu negatiivses mõttes silma, nii vaimne kui ka füüsiline heaolu on midagi sellist, mille hoidmisega me saaksime palju paremini tegeleda ja toetavamat keskkonda luua. Teine aspekt Eesti puhul, millele rahvusvahelised institutsioonid tähelepanu juhivad, on suur ja süvenev eelarve puudujääk. Riigikogu rahanduskomisjon kohtus täna IMF-i missiooniga, tegelikult isegi infotunni ajal. Tõepoolest, ka IMF-i arutelude fookus oli suurel puudujäägil. Ja sellist arusaama, kuidas sellest välja tulla ja võlakoormuse kasv pidama saada, ei ole. 

Eesti Panga president Madis Müller tegi siin Riigikogu saalis aastaaruannet tutvustades ettepaneku, et erakondade esimehed võiksid kokku leppida erakondadeüleses põhimõttes, et võlakoormuse kasvu pidurdatakse. Selles, kuidas seda teha, on maailmavaatelised erinevused või erinevad trajektoorid. Aga ma küsingi selle kohta, lugupeetud peaminister, kas teie töötate selle nimel, et näiteks suve jooksul oleks võimalik erakondadeülene kokkulepe saavutada. Kas te peate vajalikuks sellist kokkulepet, et oleks võimalik Eesti võlakoormuse kasv seisma panna? Selline nelja aasta jooksul võla kahekordistumine on ikka ehmatav tempo. Meil on vaja kriisikindluse loomiseks seda võimalust, et vajaduse korral kriisis võlakoormust kasvatada või maailmaturult raha laenata. See ei ole ainult rahanduspoliitiline küsimus, vaid ka julgeolekuküsimus. Seda rõhutas IMF samuti. 

Nii et mida te arvate kokkuleppest? Kas suve jooksul selle saavutamine on realistlik? Ja millised on teie sammud, et selle kokkuleppeni jõuda?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mina ise arvan, et see lahendus pigem on mitte kokkulepe. Selle kokkuleppe elukvaliteet või elukogemus näitab seda, et need kokkulepped kehtivad tihtipeale – eriti poliitilised kokkulepped – selle hetkeni, kuni nad reaalsete otsustega kokku põrkavad. Me mäletame ilmselt mõlemad, kuidas Isamaa fraktsioon, keda meil siin hetkel ei ole, rääkis, et eelarvetasakaal tuleks põhiseadusesse kirja panna. Oli selline plaan. Me mõlemad teame, et põhiseaduses seda ei ole ja eelarvereeglidki muudeti lõdvemaks just 2016, 2017, täpsemalt, kui Isamaa tuli rahandustüüri juurde.

Nii et kõik kokkulepped on toredad, aga need kehtivad täpselt selle hetkeni, kui nad reaalse eluga kokku puutuvad. Minu ettepanek on pigem panna see kirja eelarveseadusesse – siis ei ole vaja arutada, kas see on kokkulepe või mitte, see on seaduses kirjas – ja võtta seesama trajektoor, et iga aasta me eelarvepuudujääki vähendame poole protsendi võrra. Siis me ei poo ka majandust ära. Me saame kenasti 4,5%-lt liikuda 3%-ni aastal 2030, nagu reeglid ette näevad, ja pärast seda liikuda tasakaalu poole. See on täiesti mõistlik tempo ja samm. Seda ma olen ka avalikult välja öelnud ja eks me eelarvet koostades, mida me nüüd suvel ja sügisel hakkame tegema, seda peamegi arvesse võtma. 

Üldiselt, kui vaadata nüüd viimaste aastate eelarve kogemusi, siis näeme, et 2024. aastal – mälu järgi, ma loodan palju mitte eksida – umbes 400–600 miljonit suhteliselt säästlikumalt toimetada, 2025. aastal ka 400–800 miljonit suhteliselt säästlikumalt toimetada. Ja ma olen peaaegu kindel, et ka sellel aastal suudame. Nii et igal aastal on defitsiit jäänud väiksemaks. Kui 2024. aastal oli defitsiit 2,9%, siis see jäi umbes 1,7% kanti. Eelmisel aastal oli defitsiit –3% ja jäi oluliselt alla selle. Ma olen kindel, et ka sellel aastal me suudame väiksemate kuludega toimetada. See tähendab seda, et need kärped, mida me teeme läbi aastate koomaletõmbamise, mõjuvad, ja kulutamine on üsna korraliku kontrolli all. 

Nii et jah, ma arvan, et me suudame kenasti selle raamidesse mahutada ja ka järgnevatel aastatel ikkagi langeva trajektooriga. See on selle nii-öelda täpne hetk, millal see selgub. Ja proov ongi see, kui me esitame eelarve ja RES-i, mis tuleb sügisel.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Anti Poolamets. Palun! Enne küsimust täpsustage, kellele on küsimus suunatud.

Küsin härra peaministri käest. Täna on siin olnud juttu kaitsetööstusest, esmalt sellel teemal, kas raha liikumine ja inimeste liikumine on aus ja korrektne ning kas me peame pöördukse efekti probleemistikuga tegelema. Mart Helme tõi esile ka kaitsetööstusparkide ümbruse logistika planeerimise. Väga tõsine teema. Oluline on ju see, et kui me oleme välja käinud selle plaani, et kaitsetööstus tuleb Eestile saada, korralik kaitsetööstus, siis tuleb ka need pudelikaelad likvideerida. Ühe pudelikaela tõi Mart Helme välja, see oli teedevõrk üsna keerulises kohas. Aga Hanno Pevkur kaitseministrina on riigieelarve erikomisjonis toonud veel ühe pudelikaela välja, nimelt energiaühendused. Elektrilevi on öelnud näiteks, et aega läheb kolm aastat. Sellega ei saa ju rahul olla olukorras, kus meil on kiire. Mõelge ise, et kui tootmine saab elektri sisse kolme aasta pärast, siis neil on omaenda tootmise käimajooksmine, vigade parandamine võtab jälle aasta-paar, siis on juba viis aastat läinud. Kui me ikkagi suudaksime riiklikku tähelepanu sinna keskendada ja kiirendada neid protsesse, siis oleks see väga oluline. Ja väga hea tähelepaneku tegi Mart Helme ka raudtee teemal. Kui me Piirsalu parki tahame arendada, siis sinna kuluks ära ka rongiühendus. Tsiteerin veel Kaitseministeeriumi kaitsetööstuse arendamise nõunikku Indrek Sirpi, kes ütles, et kolmeaastane ooteaeg on probleem. Tootmine peab algama Ermistus 2027, Põhja-Kiviõlis, Aidus ja Piirsalus 2028. Aitäh!

 Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jah, hea küsija! Kui see küsimus oli, et kas energiaühendused tuleks rajada kiiremini, siis mina arvan ka, et peaks kiiremini rajama. Selles pole ju vähimatki kahtlust. Kui me tahame, et tootmised püsti saaks ja nad saaks toimetada, siis peavad kõik liigutama sellise kiirusega, nagu vähegi võimalik on, et need asjad saaksid tehtud. Ja ma südamest loodan, et küllap saab ikka tehtud ka. Esiteks, see, et me neid kaitsetööstusparke sinna rajame, ei saa ju kellelegi üllatus olla, nagu ka vajadus neis võimalikult kiiresti tootma hakata. Eestis on tihtipeale nii, et kui ikkagi pannakse pead kokku erinevates valdkondades, julgeolekus ja energeetikas, siis leitakse üsna kiiresti üsna head lahendused. Eesti erinevate valdkondade eksperdid on päris nutikad ja leiavad lahendusi. Nii et ma olen kindel, jah, et küll nad selle ära lahendavad ühte- või teistpidi.

Aitäh! Peeter Ernits, kui te küsite hästi lühidalt ja vastus on lühike, siis me saame seda võtta. Vastasel juhul meil ei ole ajaraami selle jaoks. Peeter Ernits, kui te olete nõus lühidalt, hästi küsima!

Hea juhataja! Auväärt rahaminister! Te olete öelnud selgelt, et teie selle konservatiivse kaheksajalaga ei võitle, et see on võõras teema. Äkki ütlete ka praegu seda, et peaminister on siin kuuldaval, kes kavatseb võidelda kaheksajalaga?

Aitäh! Härra rahandusminister, palun!

Aitäh! Kui see nüüd olin mina, kellelt te küsite, siis ei, sellist lauset ma pole öelnud. Tegelikult see väljend ei ole ka minu leksikas. Võib-olla ma ütlesin seda, et pöörduge peaministri juurde, ta oskab täpsustada, mida ta selle all mõtles. 

Aga eks ma aiman. Tegelikult ajavad propagandakombitsad ennast igale poole. Parteid on väga erinevalt rahastatud, mõni varjatumalt, mõni on ennast söönud sisse meediasse, mõni on sisse söönud konjunktuuriinstituutidesse. 

Tõesti, kõige kehvem lugu on muidugi meediaga, selle sõltumatuses mina veendunud ei ole. Ajakirjandusvabadusest Eestis rääkides on väga tinglik – et kui ikkagi erakonnal ja ajalehel on kattuv omanik, siis see ei ole väga sõltumatu, pehmelt öeldes, aga kui teha ka veidi kontentanalüüsi, siis võib näha, et see ei ole enam neutraalne kajastaja, mida meedia teeb. See on, ma arvan, see, mille üle võiks peaministril mõelda. 

Aga mina ei tea midagi. Ma pole midagi öelnud. See on kõik peaministri jutt. 

(Naer saalis.)

Aitäh! Ma tänan kõiki kolleege, tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis!

Sellega on infotund lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.