Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale jõudis registreerida 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Nimelt, meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 16. päevakorrapunkt, milleks on EKRE fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (871 SE) esimene lugemine. Ja kuna see on fraktsiooni ainuõigus ja keegi seda vaidlustada ei saa, siis me peame seda aktsepteerima ja teeme ka seda. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Isamaa fraktsiooni nimel teen ettepaneku arvata päevakorrast välja kolmapäeval 18. päevakorrapunkt, eelnõu 850, mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamine. Siis meil on ka teine ettepanek. Nimelt, homme esimese päevakorrapunktina on eelnõu 668, mis on ka täna leidnud elavat vastukaja mitmetelt meediaorganisatsioonidelt ja nii edasi, kus ollakse väga kriitilised selle eelnõu sõnavabaduse piiramise osas. Selles eelnõus on muidki probleeme. Meil on Isamaa fraktsiooni nimel ettepanek võtta selle nädala päevakorrast välja selle eelnõu arutelu. See vajab kindlasti veel arutamist. Aitäh!

Aitäh! Teie ettepanek on igati arusaadav. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, hea juhataja! Reformierakonna fraktsiooni nimel pean ma küll ütlema, et teisipäevane esimene päevakorrapunkt ehk 668 SE peaks siiski jääma päevakorda. Nii et selle Helir-Valdor Seederi ettepanekuga me nõus ei ole.

Aitäh teile, hea kolleeg! Sellel korral on teie sõnal suurem kaal ehk see jääb päevakorda nii, nagu kavandatud. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Mul on protseduuriline küsimus. Kus härra kolleeg nii kiiresti suutis Reformierakonna nimel reageerida? Kas tal oli juba ette teada, et me selle ettepanekuga tuleme, või ta siin luges oma kolleegide silmist, et nad ei ole nõus?

Hea kolleeg, ta teadis seda, et terve Eesti Reformierakonna fraktsioon on selle töönädala päevakorra üksmeelselt heaks kiitnud ja arvestanud ka selle punktiga selle töönädala päevakorras.

Aga nüüd, head kolleegid, saalikutsung ja seejärel päevakorra hääletus.

Head kolleegid, oleme jõudnud selle töönädala päevakorra hääletamise juurde. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna soovil jääb selle töönädala päevakorrast välja kolmapäeval päevakorrapunkt nr 16, eelnõu 871, ja Isamaa fraktsiooni soovil jääb selle töönädala päevakorrast välja kolmapäeval päevakorrapunkt nr 18, eelnõu 850. Koos nende muudatustega panen selle töönädala ehk Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala päevakorra hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 1. Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala päevakord on kinnitatud.

Nüüd on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Esmalt palun siia Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esimeseks, abipolitseiniku seaduse eelnõu. Teiseks, kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Kolmandaks, kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) eelnõu. Neljandaks, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Viiendaks, kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu. Riigikogus esindab kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Ja seitsmendaks, alusharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kõik seitse seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Tanel Kiik, palun!

Ilusat lastekaitsepäeva! Või oleks sobivam öelda, et ilusat lastepäeva, nagu on välja pakkunud 36 erinevat lastekaitse- ja perede valdkonna organisatsiooni juba 2024. aastal. Ja sellest tulenevalt sotsiaaldemokraadid annavadki täna üle pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse, millega me soovime 1. juuni seadustada lastepäevana ning muuta see ühtlasi riigipühaks, mis tähendab seda, et oleks päriselt ka lastel ja peredel võimalik see päev koos veeta, mitte nii, et saadakse kokku pärast lasteaeda või kooli ja alles õhtustel tundidel on võimalik sellest lastekaitsepäevast ka ühiselt osa saada. 

Ma arvan, et iga lapse areng ja turvaline kasvukeskkond ongi meie ühine väljakutse, ühine vastutus. Ja praegusel, ma arvan ausalt, enam kui keerulisel ajal – nii rahvastiku vaates, majanduslikus vaates kui ka julgeoleku vaates – on väga paslik ja soliidne sõnum Riigikogu poolt ütelda, et iga laps loeb, me anname selle päeva Eesti lastele ja Eesti peredele ühiselt koos veetmiseks ja me anname sellega selge sõnumi, et riik võtab tõsiselt iga lapse heaolu, iga lapse vajadust ja õigusi kasvada turvalises keskkonnas ja armastavas perekonnas. Kahtlemata ka riigi tasandil nii enne kui ka pärast Riigikogu valimisi peame loodetavasti silmas laste ja perede heaolu ka nende otsuste puhul, mida me siin parlamendisaalis langetame. Nii et annan käesoleva eelnõu üle sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ja täiendavate liikmete poolt ja loodan väga, et selle eelnõuga läheb nüüd paremini kui varem juba menetluses olevaga ning saame selle päriselt seadusena vastu võetud. Aitäh!

Suur tänu teile! Liina Kersna, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjoni nimel on mul au anda üle otsuse eelnõu, millega teeb kultuurikomisjon ettepaneku nimetada rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets, kuna Varro Vooglaiu volitused ennetähtaegselt lõppesid. Meie ettepanek on, et suur saal võiks seda otsuse eelnõu menetleda 10. juunil ja viia läbi ka lõpphääletuse. Kõik dokumendid on esitatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Meie poolt siin, peaaegu kõik Isamaa fraktsiooni liikmed, on üle anda arupärimine Kristen Michalile seoses Eesti demograafilise olukorraga, süveneva rahvastikukriisiga. Vaatasin just üle, esimesed neli kuud on sel aastal taas sündinud vähem lapsi kui eelmisel aastal. 90 last on juba sel aastal vähem sündinud kui eelmisel aastal samal perioodil.

Probleem on väga tõsine. Hiljuti avaldatud Tallinna Ülikooli demograafide rahvastikuprognoos näitab seda, et sajandi lõpuks võib sellise sündimuse korral Eestis elada ainult 700 000 inimest. Ja juhul, kui need mittesündivad lapsed asendada sisserändega, siis kahaneks eestlaste osakaal Eestis märkimisväärselt, alla poole peagi. 

Nii et ilmselt ei ole meie töö siin Riigikogus mõeldud ju selleks, et ehitada riiki sisserändajatele. Me tahaks ikkagi, et meil oleks oma inimesed, kellele me seda riiki ehitame. 

Ja seetõttu tahame peaministrilt küsida selle kohta, miks ei ole ellu viidud neid tegevusi, mida on valitsus oma tegevusprogrammis kokku leppinud, mis puudutavad eluasemepoliitika ettepanekuid, mille tähtaeg oli esimeses kvartalis sellel aastal, ja ka tegevusprogrammi selline ülesanne, mis puudutas perepoliitika tegevuskava, millega siis kindlustada lastega perede kindlustunne. See tegevuskava pidi valmima teises kvartalis, aga see hakkab ka kohe läbi saama. Nii et siin on mitmed küsimused selle kohta, et millal see tegevuskava tekib ja mille taha on see viivitus jäänud ja et peaminister annaks selle kohta selgitusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun! Siis viilu kaupa, ükshaaval. Arupärimine üks.

No aitäh julgustuse eest! Nii, lugupeetav parlament! Ma annan Isamaa saadikurühma liikmete nimel üle arupärimise, mis puudutab seda tohuvabohu, mis meil on tekkinud isikute privaatsusõiguse kaitsel seoses andmekaitsega. Esimene arupärimine on rahandusminister Jürgen Ligile, kelle valitsemisalas on Rahapesu Andmebüroo. Teatavasti on halduskohus langetanud otsuse, mis puudutab juba LHV Panga nõuet 247,5 miljoni euro suuruse leppetrahvi kohta seoses väidetavalt õigusvastase ligipääsuga klientide pangasaladusega kaitstud andmetele. Väga tõsine küsimus! Rahapesu Andmebüroo on deklareerinud, et ta jääb eriarvamusele: tema on seadust täitnud. Halduskohus asus siin hoopis teistsugusele positsioonile. 

Isamaa saadikurühma liikmed soovivad saada valitsuse käsitlust. Milline on valitsuse käsitlus: kas Eesti inimeste pangaarvetes, pangasaladuses on ebaseaduslikult soritud või seda valitsuse hinnangul ei ole tehtud? Ja millised on valitsuse järeldused valitsuse poolt vaadatuna? Seda kontekstualiseerib tegelikult ka valitsuse algatatud seaduseelnõu, mis iseenesest näeb ette ka selle olukorra seadustamise. Nii et meie hinnangul ootame valitsuselt rahandusministri isikus selget käsitlust, mis seni on olnud täiesti lubamatult puudulik. 

Teine arupärimine puudutab terviseandmete vaatamise õiguspärasuse proportsionaalsust ja järelevalvet, mille kohta on viimastel päevadel jõudnud avalikkuseni informatsioon selle kohta, et terviseandmete infosüsteemi, mida haldab Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, on jällegi õiguslikus mõttes kaalutlusõigust mitte kasutades ja formalistlikult on avalikkuseni jõudnud ajakirjandusest tulnud informatsioon, et on neid terviseandmeid vaadatud ja sugugi mitte kahanevas, vaid kasvavas osakaalus, võttes päringute arvu arvesse. Riigi esindajad on kinnitanud, et nemad midagi sisuliselt ei kaalu, kõik on puhtalt formaalne. 

Need on ülimalt delikaatsed isikuandmed. Ja selle tõttu, et usaldus Eesti Vabariigi digitaalsete süsteemide vastu säiliks, on vaja saada selgust, mis tegelikult on aset leidnud valitsuse hinnangul, kas seadusi on rikutud või mitte, kas on vajalik seadusi muuta ja kas inimesed, kelle neid terviseandmeid on uuritud, saavad selle kohta informatsiooni. Need on aluspõhimõtted meie digitaalriigi toimimises ja praegu on järk-järgult tulnud üllatavat informatsiooni selle kohta, kui meelevaldselt on eri asutuste poolt nende delikaatsete isikuandmetega, olgu need varasemalt pangasaladus või praegu terviseandmed, ümber käidud. 

Ja kolmas arupärimine on peaministrile. See on kontekstis ka meie homme arutatava kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega. Nimelt, kuna peaminister on isiklikult valitsuse esindajana seda eelnõu esitanud, on eelnõu puhul olnud siin ettekandjaks, siis Isamaa fraktsiooni liikmed näevad tõsist probleemi selles, et selles seaduses määratletakse Eesti õiguskorras okupeeritud alade õigusrežiim ja samuti rahandusministri pädevus okupeeritud aladega Eesti eelarvevahenditega astuda erinevatesse tehingutesse. 

See on küsimus, mille puhul tekib väga tõsine probleem, et kas okupatsioonisituatsiooni käsitlemine tavapärase haldus- ja eelarveõiguse normi tasandil tekitab otsekui normaliseeriva tõlgendusruumi Eesti riigi territooriumi osalise faktilise kontrolli puhul välisriigi poolt. Kas see on tegelikult üldse rahuaja olukorras põhiseadusega kooskõlas – selline norm, mille me viime sisse, kus me ütleme, et Eesti õiguskord reguleerib õigussuhteid okupeeritud alal, olukorras, kus põhiseadus räägib Eesti territooriumi jagamatusest ja sellele on üles ehitatud ka meie riigikaitse doktriin? 

Seetõttu soovime saada peaministrilt vastuseid, mis initsiatiivil niisugune formuleering seadusesse tekkis, kas seda on arutatud ka õiguskantsleri ja Justiitsministeeriumiga ja mida tegelikult silmas peab Vabariigi Valitsuse peaminister, kes selle eelnõu parlamendile ette kandis, et Eesti osa okupeerimise tingimustes antakse rahandusministrile blankovolitus otsustada maksete tegemist okupeeritud territooriumidele. See on siis rahandusministri suveräänne õigus. Ja selle kohta soovime saada peaministrilt vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on Eesti Keskerakonna poolt arupärimine justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale. Teemaks on välisriikide kinnipeetavate Eestisse toomise kohta. 

Mõned nädalad tagasi kohtusime oma fraktsioonis politseiteenistujate ametiühingu esindajatega, kes on oma seisukohtades muuseas märkinud, et välisriikide kinnipeetavate toomine Eestisse on lisaväljakutseks avaliku korra kaitsmisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel. Nende sõnul on Euroopa julgeolekuasutused korduvalt hoiatanud vanglate muutmise eest radikaliseerumise kasvulavaks ning toonud välja, et välisriikidest pärit kinnipeetavate võimalik Eestisse toomine võib tekitada täiendavaid ohte meie riigi sisejulgeolekule. Islamism, vägivaldne gängikultuur, äärmusvasakpoolsus – kõik need ideoloogiad levivad suletud süsteemides kiiresti. Kui Eestisse tuuakse kinnipeetavad, kellel on sidemed selliste liikumistega, on see väljakutseks sisejulgeoleku tagajatele. Radikaalne mõtteviis imbub ka valvurite, teiste vangide ja külastajate kaudu väljapoole. Kui kinnipeetavate lähedased ja toetajad liiguvad koos nendega siia, siis võib Eesti linnatänavatel hakata varsti liikuma inimesi, kelle väärtusruum ei ühti meie omaga ja kelle eesmärgid võivad olla ohtlikud. Tsitaadi lõpp. 

Meil puudub põhjus sisejulgeolekuekspertide hinnanguid ignoreerida, neid mitte usaldada või nende hoiatusse kergekäeliselt suhtuda. Sellega seoses küsimegi ministrilt, milliste konkreetsete analüüside ja riskihinnangute alusel on valitsus jõudnud järeldusele, et välisriikide kinnipeetavate Eestisse toomine ei kujuta endast olulist täiendavat ohtu Eesti sisejulgeolekule. Kas valitsusel on olemas hinnang või analüüs selle kohta, kui palju võib välisriikide kinnipeetavate Eestisse paigutamine suurendada radikaliseerumist organiseeritud kuritegevuse või vanglates tegutsevate rahvusvaheliste kuritegelike võrgustike mõju Eestis? Millised on selle hinnangu analüüsi peamised järeldused? Ja siis veel neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu teile! Lauri Laats, palun! (Lauri Laats täpsustab.) Siis ükshaaval, neli arupärimist kokku.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna ma soovin lastekaitsepäeva puhul üle anda Riigikogu otsuse eelnõu. Tegemist on ettepaneku tegemisega Vabariigi Valitsusele töötada välja õpilaste töötamisele maksusoodustused. 

Me teame seda, et noorte seas tegelikult on väga kõrge tööpuudus, lausa üle 20%. Ja loomulikult, noored otsivad endale tööd ja on tegelikult vähe neid ettevõtteid, kes mingil teatud põhjusel soovivad neid tööle võtta, pigem ikkagi kardavad ja tahavad rohkem kogemusi saada inimeste poolt, keda tööle võtta. 

Ja miks noored tahavad tööle minna? Ühest küljest on ju selge, et iga noor peab tulema tööturule, ja soovivad ka õppimise kõrvalt saada ka kogemust. Aga peab tunnistama, et väga paljud ikkagi hooajaliselt soovivad tööle minna selleks, et saada hakkama, ehk siis sotsiaalsetel põhjustel. Ja siin on, ma arvan, väga kohane meelde tuletada, mis on siis need põhjused, mispärast aina rohkem ja rohkem noori tegelikult soovivad tööle minna. Need on kõik need valitsuse otsused, mis vahepeal on siin ette võetud: erinevad maksutõusud, tulumaksu tõus 2%, käibemaksu tõus 4%, perehüvitiste vähendamine ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Keskerakond pakub välja ka natukene leevendust. Ja nimelt, me teame seda, et kui inimene läheb tööle, siis tööandja maksab tema eest 33% sotsiaalmaksu, mis koosneb kahest komponendist, ja üheks komponendiks on ravikindlustuse määr 13%. Aga õpilastele ja üliõpilastele on tegelikult ravikindlustus tagatud riigi poolt ja seoses sellega meie ettepanek on väga lihtne. Teeme ettepaneku kuni 19-aastaste isikute töötasule kehtestada sotsiaalmaksu erimäär 20%.

Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena sooviks üle anda Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Teemaks on Eesti inimeste vähene tervena elatud eluiga. Statistikaameti värsked andmed näitavad, et Eesti inimeste oodatav eluiga on tõusnud kuni 79,8 aastani, kuid tervena elatud aastate arv on langenud 57,3 aastani. See tähendab, et Eesti inimesed elavad keskmiselt enam kui 22 aastat terviseprobleemidega. Eriti muret tekitav on asjaolu, et tervena elatud aastate vähenemine puudutab enim nooremaid inimesi, kuni 35. eluaastani. Statistikaameti hinnangul on viimastel aastatel vähenenud nende noorte osakaal, kes hindavad oma tervise heaks või väga heaks, ning samal ajal on kasvanud pikaajaliste haigustega noorte arv. Ning lähtuvalt sellest me küsime lugupeetud sotsiaalministrilt kuus küsimust. Esimene küsimus: kuidas hindab Sotsiaalministeerium olukorda, kus Eesti inimeste oodatav eluiga kasvab, kuid tervena elatud aastate arv väheneb? Küsimus nr 2: millised on Sotsiaalministeeriumi hinnangul peamised põhjused, miks just noorte tervisenäitajad halvenevad, kas ministeeriumil on olemas eraldi tegevuskava noorte füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ning milliseid konkreetseid meetmeid see sisaldab? Kolmandaks küsimuseks: kuidas kavatseb ministeerium parandada vaimse tervise teenuse, sealhulgas psühholoogilist abi ja psühhiaatrilise ravi kättesaadavust noortele? Ja veel järgneb kolm küsimust ehk kokku kuus küsimust. 

Arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile: maksejõuetute ettevõtete kahju riigile. Maksejõuetuse teenistuse hinnangul võib ligi 40 000 esitamata majandusaasta aruande taga peituda kuni 6,4 miljardi euro ulatuses varjatud võlgu või võimalikku kahju. Samal ajal on viimaste aastate jooksul sajad ettevõtted jätnud maha kümnete ja sadade miljonite eurode ulatuses maksuvõlgu, töötasude võlgu ning kohustusi tarnijate ja teiste võlausaldajate ees, ilma et ettevõtete tegelikele juhtidele järgneks sisulist vastutust. Tekkinud olukord tekitab tõsiseid küsimusi Eesti ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse, järelevalvesüsteemi tõhususe ning riigi võimekuse kohta kaitsta ausaid ettevõtteid ja maksumaksja raha. Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt esitame kuus küsimust. Küsimus nr 1: kui suureks hindab Rahandusministeerium riigile tekkivat otsest ja kaudset rahalist kahju seoses maksejõuetute ettevõtete tasumata maksude ja esitamata majandusaasta aruannetega? Küsimus nr 2: kas ministeerium peab praegust järelevalvesüsteemi piisavaks olukorras, kus ettevõtte tegevust ja vara on võimalik enne pankrotti teise äriühingusse üle viia ning jätkata tegevust uue ettevõtte kaudu? Küsimus nr 3: milliseid samme plaanib valitsus astuda selleks, et takistada ettevõtete sihilikku tühjakstegemist, maksuvõlgade mahajätmist ja tegevuse ümbertõstmist ühest ettevõttest teise? Lisaks nendele kolmele küsimusele on veel kolm küsimust. Loodame, et rahandusminister tuleb ja oskab nendele ka vastata.

Arupärimine peaminister Kristen Michalile: Eesti rahva tulevik. Eestis on rahvastiku vähenemine ja sündimuse langus kujunenud üheks kõige tõsisemaks pikaajaliseks väljakutseks meie riigi kestlikkusele. Hiljuti avaldatud Põhimõtte Koja raportis "Kestlikkust otsides: Eesti rahvastikutaaste ja poliitikasoovitused" juhivad tunnustatud rahvastikuteadlased tähelepanu asjaolule, et Eesti sündimus on langenud madalale ning rahvastiku taastootmiseks vajalik piir on juba pikemat aega saavutamata. Kui 2021. aastal sündis Eestis 13 172 last ja summaarne sündimuskordaja oli 1,61, siis aastal 2025 langes sündide arv 9240 lapseni ning sündimuskordaja 1,16-ni. Teadlaste hinnangul võib Eesti rahvaarv sajandi lõpuks halvimal juhul langeda ligikaudu 670 000 inimeseni. Oleme Eesti Keskkonna fraktsiooniga andnud sisse erinevaid algatusi, mis toetaks laste ja perede paremat toimetulekut, kuid teie valitsus, lugupeetud peaminister, ei ole pidanud vajalikuks ühtegi nendest algatustest toetama. Eeltoodust tulenevalt palun teil vastata meie seitsmele küsimusele. Ja alustame esimesest küsimusest: milline on Vabariigi Valitsuse hinnang Eesti rahvastiku arengu praegusele olukorrale ning kui suureks riskiks peab valitsus sündimuse jätkuvat langust Eesti riigi kestlikkusele? Järgneb veel kuus küsimust. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, ma usun, et rehkendus peab paika ja olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaheksa seaduseelnõu, kaks otsuse eelnõu ja kaheksa arupärimist. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Enne päevakorra juurde asumist on veel üks väike teade. Nimelt, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis digiplatvormide reklaamimaksu toetusrühma moodustamise koosolek ja kokkukutsuja on hea kolleeg Andre Hanimägi.

Ja nüüd tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 905 esimene lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud Riigikogu liikmed! Eesti on maailmas tuntud kui digiriik, aga kui aus olla, siis üks meie edukamaid digitooteid, e-residentsus, töötab täna osaliselt ikka veel eelmise kümnendi loogika järgi. Inimene võib asutada Eestis ettevõtte paari tunniga, kuid e-residendi digi-ID kättesaamine võib võtta kuid. See ei ole enam normaalne, see ei ole piisavalt kiire ja see ei ole Eesti moodi. Just selle probleemi lahendab tänane eelnõu. 

E-residentsus on olnud Eesti edulugu. E-residendid on loonud üle 36 000 ettevõtte. Sisuliselt on iga viies Eestis loodud ettevõte seotud e-residentsusega. Kuid konkurents ei maga. Kui meie tahame olla maailma kõige nutikam riik, peame ka oma teenuseid pidevalt uuendama. Mida me siis teeme? Vastus on lihtne: me viime e-residentsuse täielikult digiajastusse. 

Täna peab inimene taotlema digi-ID-d ning minema sellele füüsiliselt järele Eesti välisesindusse. Edaspidi saab ta kogu protsessi läbida mobiilis. Täna kasutame plastikkaarti, edaspidi kasutame kaasaegset mobiilipõhist eID lahendust. Täna kulub suur osa ajast logistika peale, edaspidi kulub aeg ettevõtluse alustamisele.

Aga ma tahan rõhutada üht väga olulist asja. Me ei tee süsteemi lihtsamaks turvalisuse arvelt. Vastupidi, turvalisus muutub tugevamaks. E-residentsust saab edaspidi taotleda üksnes tunnustatud biomeetrilise reisidokumendi alusel. Kasutusele võetakse biomeetriline kaugidentimine, automaatsed kontrollid ning PPA põhjalik taustakontroll jääb täielikult alles. Kui täna kontrollime inimest füüsilise kohtumise kaudu, siis tulevikus lisanduvad sellele moodsad biomeetrilised kontrollimehhanismid. PPA-l jääb õigus kutsuda inimene vestlusele, nõuda lisakontrolle ning vajadusel eID-vahend kehtetuks tunnistada. Seega, mugavam süsteem ei tähenda pehmemat süsteemi.

Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu mõju ei piirdu ainult e-residentidega. Muudatus aitab kasvatada Eesti majandust. Prognooside järgi võib kiirem menetlus tuua igal aastal sadu uusi ettevõtteid. Rohkem ettevõtteid tähendab rohkem investeeringuid, rohkem maksutulu ja rohkem töökohti. See on suurepärane muudatus, kus vähem bürokraatiat tähendab rohkem majanduskasvu. 

Lisaks muudame lihtsamaks ka Eesti inimeste asjaajamise. Eesti äpi kaudu tehtav isikusamasuse kontroll muutub riigiasutustes, notarite juures, kohtutäiturite juures ja pankrotihaldurite juures aktsepteeritavaks. Inimene ei pea edaspidi lootma sellele, et tal on õigel hetkel ID-kaart taskus. Digiriik peab töötama inimese jaoks, mitte inimene digiriigi jaoks. See eelnõu on samm kiirema, mugavama ja tugevama Eesti suunas: rohkem ettevõtlust, vähem bürokraatiat, tugevam turvalisus ja kaasaegsem riik. Palun toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahtsin küsida, kas on olemas mingisugune kvoot, kui paljudele isikutele on võimalik anda selline e-residentsus. Kui palju on äraütlemisi, et lihtsalt inimestele ei ole lubatud seda omistada, ja mis põhjustel tavaliselt toimub nii, et inimene taotleb, aga ikkagi lõppkokkuvõttes ei saa e-residentsust?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, sellise protseduuri puhul kvooti ei ole ehk e-residentsust saab väljastada nii palju, kui soovitakse, juhul kui inimesed vastavad kõikidele tingimustele ja läbivad PPA taustakontrolli. Eelmisel aastal on äraütlevaid vastuseid olnud 11,8% ehk 11,8% kõikidest taotlustest lükati tagasi ja nad lükatakse tagasi valdavalt julgeolekukaalutlustel. Ehk siis tehakse see PPA taustakontroll ära ja leitakse, et antud juhul ei ole mõistlik seda välja anda ja sellisel juhul seda välja ka ei anta.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! On laialt teada, et e-residentsusega on kaasnenud palju erinevaid maksupettusi, rahapesu, investeerimiskelmusi. Probleem on olnudki see, et e-resident asub riigist väljaspool ja neid kuritegusid on keeruline uurida. Minu küsimus ongi: kas see eelnõu nüüd parandab seda olukorda ja millised on need meetmed, et sellist piiriülest kuritegevust vähendada? 

Aitäh! Nagu ma ennist juba mainisin, tegelikkuses kõik kontrollmehhanismid jäävad alles. Nii taustakontrolli mõttes kui ka rahapesu osas on oma kontrollmehhanismid. On võimalik ka juba välja antud e-residendi tunnistust tühistada. Ka edaspidi jääb niimoodi, et kui PPA leiab, et selleks on alus olemas, on mingisugused kahtlused, näiteks Rahapesu Andmebüroo poolt analüüsi käigus kerkivad üles sellised kahtlused või siis mõne muu institutsiooni puhul, siis sellisel juhuljuhul see e-ID tühistatakse. Seda on ka tehtud. Mitte ainult taotlemisel ei ole neid tagasi lükatud soove, vaid mõnikord on neid ka tühistatud. 

Aga turvalisus tõuseb läbi selle, et edaspidi on võimalik e-residendi elektroonilist ID-d taotleda ainult tunnustatud biomeetrilise reisidokumendi alusel. Ehk siis igasuguse võltsimise või identiteedivarguse tõenäosust oluliselt vähendatakse nende elektrooniliste kontrollide kaudu. Biomeetria peab klappima reisidokumendi ja selle inimese antud andmete vahel. Nii et tõepoolest, juba eelmise eelnõuga kunagi ammu on teatud piirangud kehtestatud aselles osas ja on olemas ka teatud riigid, mille kodanikele me e-residentsust ei anna üldse.

Maria Jufereva-Skuratovski, teine küsimus, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eestile vahel heidetakse ette, et selle majandussüsteem on hästi suletud ega soosi sellele, et välisinvestorid või ettevõtjad hakkaksid siin oma äri. Tahtsin küsida, kas selline muudatus selles seaduses võimaldab teha nii, et meie majandussüsteem on rohkem atraktiivne välisinvestoritele ja see tõepoolest soodustab majanduskasvu.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, selle eelnõu mõte ongi muuta Eestit välisinvestorile, välisettevõtjale atraktiivsemaks. Sellepärast et kuigi see e-residentsus iseenesest on olnud omal ajal selline väga uuenduslik meede, aga aja möödudes on tehnoloogia arenenud. Me oleme praegu olukorras, nagu ma siin tõesti selles esitluskõnes ütlesin, kus ettevõtte asutamine käib väga-väga kiiresti, aga selle e-residendi nii-öelda tunnistuse saamine võib võtta aega mitu kuud. Tegelikkuses me siis vähendame sellist mõttetut ajakulu, mis seondub siiamaani sellise logistikaga, kus inimene peab kusagil füüsiliselt kohal käima, minema sellele järele, ja muudame seda protsessi oluliselt lihtsamaks, et ei pea sinna välisesindusse sõitma, tuleb kasutada nutikaid tehnoloogilisi lahendusi, see biomeetria tuleb läbi telefoni anda, seda võrreldakse inimese reisidokumendi nii-öelda andmebaasiga. Ja läbi selle tegelikkuses peabki see muutuma palju konkurentsivõimelisemaks, kogu Eesti peab ka muutuma oluliselt atraktiivsemaks välisettevõtjatele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Kui vaadata kodakondsuse järgi kehtivaid digi-ID-sid – Hispaania, Ukraina, Saksamaa, Türgi, Prantsusmaa ja Soome –, siis naaberriigis soomlased on ukrainlastest kaks korda väiksema huviga ja Hispaania troonib siin. Oskate te kirjeldada – see näitab ka suhtumist ja suhteid Eesti ja erinevate riikide vahel –, millest on tingitud see nimekiri? Hispaaniale oleme me selle digi-ID-ga üliolulised, aga Ukrainale, Soomele, Prantsusmaale, Türgile ja Hiinale ja kõik muu, mis sinna taha jääb, ei ole nii. Mida see peegeldab? Vares ka niisama ei lenda, aga miks ju selline järjekord?

Aitäh! Ausalt öeldes ma jään praegu sellise faktipõhise vastuse võlgu, miks see täpselt niimoodi on. Ei ole seda uurinud. Ma võin oletada, et võib-olla nendel riikidel, kus nii palju ei taotleta, ei ole probleeme asjaajamisega. Tõenäoliselt on soomlastel üpris lihtne siin asju ajada ka ilma selleta. Ja tõenäoliselt taotlevad need inimesed nendest riikidest, kus sellised digilahendused ei ole võib-olla levinud, ehk tegelikkuses neil ei ole ligipääsu taolistele digilahendustele, nad taotlevad meelsamini seda Eestist ja siis saavad siin selle digi-ID ja läbi selle hakkavad asju ajama. Ka Euroopa Liidu sees ei ole digilahenduste areng või levimine ühesugune. Tõenäoliselt see sellest tuleneb. Võib-olla see tuleneb ka teatud riikide eripärast. Näiteks Hispaanias on ettevõtte loomine võrdlemisi keeruline – keerulisem, kui on Eestis. Ja seetõttu see toob kaasa selle, et Hispaania kodanikud taotlevad meie e-residendi tunnistust ja läbi selle on neil ettevõtluse alustamine Euroopas lihtsam. (Vahelehüüe.) Võimalik! Tõenäoliselt on seal seesama põhjus, et me oleme oma digiteenustega muutunud konkurentsivõimeliseks, aga me tahaks ajaga kaasas käia. Kui inimesed valivad Eesti selleks ettevõtluse alustamise kohaks tänu sellele, et see on lihtsam, siis me võiks võimalikult neid mõttetuid barjääre ära kaotada, aga nagu ma juba ütlesin, kindlasti mitte turvalisuse arvel.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tuletan siiski meelde, et Euroopa rahapesuraport on meile kogu aeg ette heitnud e-residentsuse programmi kaudu rahapesuriske. See Moneyvali raport, mis oli 2023. aastal avaldatud, oli 300-leheküljeline raport ja Eestit oli üsna kriitilises võtmes mainitud üle saja korra. Kas see kosmeetika ikka aitab olukorda parandada, kui meid nähakse tegelikult kui rahapesukeskust ja rahapesuriskidega riiki? Meil on juba põhi all gigantse rahapesuga. Teie koalitsioonikaaslane ei suutnud sõrme ka liigutada, kui sajad miljardid Eestist läbi liikusid. Nii et äkki see tõmbab hoopis teie endist erakonnakaaslast Lehtmet, selliseid tüüpe ligi, ja Artur Jermolajeveid, kes meil siin tüngatasid ja varastasid. Mida siis teha muu maailma silmis?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu teada koalitsioonikaaslane on väga hästi hakkama saanud rahapesuvõitluse rindel. Tal on siin mitu eelnõu sisse antud, Riigikogule just, selleks et muuta seda kõike veel tõhusamaks. Nii et kui te tahate panustada sellesse, siis avaldage oma poolehoidu tema eelnõudele ja siis kõik läheb palju paremini ja palju tõhusamini. 

Kõik need nimed, keda te olete nimetanud seoses teatud kuritegude või kahtlustustega – need inimesed on ju vastutusele võetud. Kes on juba kohtumenetluse kaudu karistuse saanud, kelle asjad on kohtusse viidud. Selles mõttes süsteem töötab. Ei ole niimoodi, et saate tegutseda ja keegi ei pane tähele ega vastutusele ei võta. Ikkagi korrakaitseorganid meil töötavad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma siit jätkan täpselt samas võtmes. Evelin luges juba ette kõik need riskid ja need on need murekohad, mis konkreetselt ongi seotud e-residentsusega. Anti Poolamets rääkis ka, ütleme, konkreetselt rahapesust. Kõik see on juba tõestatult juhtunud, see on selle e-residentsuse halb osa. Ja on isegi avaldatud mõtet, et e-residentsuse edulugu ei ole tegelikult mingi edulugu, vaid sellega kaasneb ka väga palju sellist kaudset või otsest kahju Eesti riigile. 

Me teame, et seaduste karmistamine toob alati kaasa neist möödahiilimise. See on alati nii olnud. Ma siis küsin, et olete te ikka kindlad, et Eesti riik ja need struktuurid päriselt ka suudavad neid kõverteid tõhusalt hallata. Me teame, et meie julgeolekustruktuurid suudavad küll edukalt jälitada Eesti inimesi, aga kogu maailmast võimalikult kohale lendava kurjusega ei pruugi hakkama saada. Me teame, sellest on juba tõestus olemas. On teil ikkagi välja pakkuda midagi sellist raudkindlat?

Aitäh selle küsimuse eest! Eriti selle eest, et saangi seda selgitada siin. Tegelikkuses on lugu ju niimoodi, et välismaalane saab ka muul moel siin ettevõtte asutada, ilma selle e-residendi tunnistuseta, niimoodi et mitte keegi tema üle taustakontrolli ei tee. Mis tähendab, et e-residentsus kui institutsioon ei tähenda täiendavaid riske rahapesu osas, vaid vastupidi, need, kes tulevad läbi selle e-residendi taotluse, nende üle tehakse põhjalik taustakontroll. Nagu ma ütlesin, ettevõtet saaks Eestis ka ilma selleta asutada, niimoodi et mitte mingisugust taustakontrolli ei tehta. Nii et e-residentsus tähendab seda, et kui inimesel on mingisugune kahtlane taust, siis see tuleb pigem siin välja. Nii et see eelnõu pigem ikkagi vähendab neid riske, mitte ei suurenda.

Evelin Poolamets, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Neid inimesi, kes on saanud meilt e-residentsuse ehk digi-ID, on ligi 130 000 või natuke rohkem. Domineerib selline huvitav riik nagu Hispaania. Aga mis on see põhjus, et just Hispaaniast ja näiteks ka Türgist on see huvi Eesti e-residentsuse järgi niivõrd suur? Kas te olete ka seda uurinud ja teate seda tausta, millest selline suur huvi?

Aitäh! No siin just ühe kolleegiga me diskuteerisime natukene sel teemal. Ta küsis, miks siin teatud riigid on esirinnas. Aga nii palju, kui ma aru saan, siis Hispaanias on ettevõtlusega alustamine keeruline, juriidiliselt keeruline. Lihtsalt on ettevõtet alustada palju keerulisem, kui on Eestis, ja seetõttu tehakse see valik nii-öelda Eesti kasuks. Kuna siin kõik asjad käivad lihtsalt ja on olemas ka digilahendused, kogu meie maksude deklareerimise ja maksmise süsteem on ju ka väga lihtne. Ma usun, et te kõik olete seda isiklikult kogenud, kui olete pidanud deklaratsioone täitma. Isegi kui nüüd paar päeva tagasi oli see huvide deklaratsiooni esitamise tähtaeg, täna on see muide, loodetavasti kõigil on täidetud. See on ju ka äärmiselt lihtne. 

Aga paljudes riikides see ei ole nii lihtne. Paljudes riikides see tähendab ikkagi paberitega mässamist, mingi ametniku jutule minekut, järjekorras seismist ja nii edasi, nii nagu meil oli see võib-olla 20 aastat või rohkem aastaid tagasi. Me oleme sellega nii harjunud, meie jaoks on see iseenesestmõistetav ja me võib-olla ei saagi aru, mis selle väärtus on, aga teistes riikides nähakse, mis selle väärtus on.  

Tõepoolest, e-residentsus on toonud meile mitte ainult 130 000 kirjet või seda inimest, kes on taotluse esitanud, vaid see on toonud ikkagi sadu ettevõtteid. Sadades miljonites on see efekt meie majandusele. Ja kogu see rahapesujama, mida aeg-ajalt üles tõstetakse, sellega Eesti kahetsusväärselt puutus ju tegelikult suuremas osas kokku ju e-residentsuse eelsel perioodil. See oli ikkagi tükk aega tagasi, rohkem kui kümme aastat tagasi. Pigem me oleme neid riske ikkagi väga palju maandanud ja muutnud kogu süsteemi palju turvalisemaks. 

Hispaanias ettevõtte loomine ja haldamine on niivõrd keeruline, et seal ettevõtte asutamine võtab kaks kuni kuus nädalat aega. Kujutate ette, kaks kuni kuus nädalat võrreldes sellega, et meil on võimalik 10–15 minutiga see äriühing äriregistris ära asutada. See on väga notarikeskne, see on väga paberipõhine ja see on killustatud erinevate ametkondade vahet. Nii et see, mida ma enne kirjeldasin, et paberitega pead järjekorras seisma, ja mitte ühes järjekorras, vaid mitmes. Me oleme tõesti suutnud oma bürokraatiat ikkagi kõvasti vähendada ja väga palju lihtsamaks muuta, nii et me oleme tõesti konkurentsivõimelised sellisele riigile nagu Hispaania. 

Anti Poolamets, palun!

Teate, see on päris jahmatav, mida te räägite, et me oleme nagu mingi Hispaania registrite osakonna allhankijad, kuna nemad peavad, mõtle, kaks nädalat seisma. Nad ei seisa järjekorras, nad käivad ametniku juures, näitavad näo, tuvastavad, et on päris inimene, mitte mingi AI-kujutis. Siis vaadatakse nende dokumente ka läbi, et äkki nad on rahapesijad. Aga teie siin ütlete, et oh, oi, 15 minutiga. Tõmbate üle maailma pätte kokku! Euroopa Komisjon osundab sellele, et meile tehakse siia mingit rahapesuvabrikut. 

Küll te olete optimistlik, eks ole! Me olime ju tollel ajal maailma suurim rahapesuvabrik, maailma suurimad summad. No kuidas teie koalitsioonipartnerid sellega hakkama said? Nende käte vah…, nende nähes või nende silmade kinniolekul kõik see siin toimus. Asi oli kohutavalt halb ja mingit õigust ei ole uut akent avada. Nii et igal juhul meie hoiame pilgu peal, muidu te muutute ise rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse subjektiks, sest te soosite seda.

Aitäh! Ma ei saanud nüüd aru, kas siin mõni küsimus ka oli. Aga põhimõtteliselt, nii nagu ma selgitasin, need rahapesuprobleemid, mis Eestis on olnud, on ammu selja taga, üle kümne aasta tagasi. Eesti on väga tublit tööd teinud, et seda muret välja juurida, ja e-residentsus pigem vähendab neid riske. Ma ütlesin, et meil ettevõtte asutamine võtab aega 15 minutit, aga see ei käi e-residentsuse taustakontrolli kohta. 

Juhul kui taustakontrollis tekib PPA-l küsimusi, siis, nagu ma oma esitluskõnes ka mainisin, on õigus siiski kutsuda inimene vestlusele, on õigus küsida täiendavaid küsimusi. Ning nagu ma enne juba ütlesin siin küsimustele vastates, eelmisel aastal ligi 12%-l juhtudest keelduti e-residendi tunnistuse väljastamisest põhiliselt julgeolekukaalutlustel. PPA muidugi ei tee kogu statistikat, mis kaalutlustel seda tehakse, seal on muid kaalutlusi, võib-olla on seal rahapesukahtlus, mis iganes, aga põhiliselt on see kaalutlus. 

Nii et ma ei tea, mis näiteid te toote. Mul ei ole selliseid näiteid, kus meil massiliselt kuidagi e-residendid oleks nende asjadega seotud, ja kõik riskid on selle eelnõu ettevalmistamise käigus ikkagi ära hinnatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ega massiliselt ei peagi siin midagi nii väga juhtuma, et selguks, kas asi on hea või halb. Teised riigid ei ole seda e-residentsust rakendanud just seetõttu, et nad näevad seda e-residentsust siis ikkagi rohkem riskikeskse kui tulukeskse projektina. Aga Eesti on väike riik ja me teame, et kui programm hästi töötab, nii nagu ideaalis ta oleks mõeldud, siis kasu saavad sellest tegelikult ju peamiselt välisettevõtjad. Aga kui tekib mingisugune skandaal, rahapesuskandaal, siis saab riigi maine väga suure, tugeva hoobi. Me oleme ju näinud, et kui see suur, 200-miljardiline rahapesu oli, siis tulu said kõik teised, aga Eesti riigi maine langes ju mutta. See on ikkagi olnud järjekordne ukse avamine ja on seda jätkuvalt. Miks me teeme sellist asja, mis teistele annab tulu, aga meie Eesti riigi maine ja kõik muu seab ohtu?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et me oleme siin lihtsalt sellises maailmavaatelises diskussioonis, et kellelegi meeldivad digiteenused ja keegi peab oluliseks seda, et me võimalikult hästi tehnoloogiat ära kasutaksime, oleksime kiired ja nutikad. Kellelegi see ei meeldi. Me tõenäoliselt ei jõua nendes küsimustes ühisele arusaamale. See, mida rohkem ettevõtteid Eestisse luuakse, mida rohkem majandussubjekte siin tegutseb, sellest saavad ju kasu kõik Eesti inimesed lõppkokkuvõttes, sellepärast et see on alati panus riigieelarvesse. Kasvav majandus toetab alati, ühed ettevõtted toetavad ka teiste ettevõtete kasvu. Nii et igal juhul see on selline laiapõhjaline kasu, see kindlasti ei ole kitsas. Mis puudutab seda ammust rahapesulugu, siis nagu te teate, suurpangad maksid päris korralikult trahvi ja see raha maksti ka Eestile välja. Eestis me rahastame teatud rahapesu tõkestamise tegevusi sellest Danske panga trahvirahast. Siseministeeriumi projektiridadel on siiamaani tegevused, mida me teeme sellest Danske panga rahadest. Nii see on.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjonis oli meil seesama eelnõu arutelul 18. mail. Meie komisjonis andis eelnõust ülevaate peaministri volitusel majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, kuna minister Taro oli sel hetkel lähetuses. Aga meie saime samamoodi eesmärkidest teada ja samamoodi oli meil võimalus esitada küsimusi ja saada selgitusi Erkki Keldolt, ta rääkis ka sellest. Ning kuna muudatused puudutavad otseselt e-residentsuse valdkonda, mis kuulub Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse haldusalasse, siis oli meil külas ka EISA esindaja Liina Vahtras. Ka tema sai meile täpsustavalt teada anda vastuseid küsimustele.

Ma ei hakka üle kordama neid momente, millest eelnõu esitaja on siin juba kõnelenud. Küll aga keskendus meie komisjon oma küsimustes rohkem sellisele tehnilisele poolele, mida tegelikult see eelnõu endas sisaldab. Ehk nii nagu ka komisjonis küsitud, rõhutan siinkohal üle, et e-residentsuse menetluse sisu ei muutu ning e-residentsuse õiguse andmise kord jääb tegelikult samaks. Muudatused puudutavad ikkagi üksnes selle õiguse tõendamise viisi. Seni on meil olnud olemas füüsiline kaart selle seisundi või õiguse tõendamiseks ja edaspidi on see digitaalne kaart, mille kättetoimetamine on vastavalt lahendatud.

Ka siin oli meil endal komisjonis küsimus, kuidas see sõrmejälgede andmine toimub, mida Eesti riik siin aktsepteerib ja kuidas see protsess välja näeb. Liina Vahtras meile selgitas, et kaugteel isikutuvastuse lahendus on arenduses ja selline hange on läbi viidud. Kogutakse biomeetrilised andmed. Sama rakendus loeb ja võrdleb ka biomeetrilise passi andmeid ja võimaldatakse sedasi ka mitmekordne masinloetav kontroll.

Komisjon oli sellega küll ammendava info saanud, meil küsimusi rohkem ei olnud. Ja konsensuslikult tehti ka kõik menetlusotsused. Need olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 1. juunil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Suur tänu! Selle päevakorrapunkti juures on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada kokku kaks küsimust. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 905 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 15. juuni kell 17.15. Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh! 

Ja oleme jõudnud teise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri ja Varro Vooglaiu poolt kaitseminister Hanno Pevkurile esitatud arupärimine korruptsiooniohu kohta seoses kaitsevaldkonna tippjuhtide liikumisega erasektorisse. Arupärimine kannab ilusat ümmargust numbrit 1000. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liige Anti Poolamets.

Lugupeetud saadikud! Juhatan sisse meie arupärimise, mille juures on kuus olulist küsimust. Arupärimine on pealkirjastatud "Seoses korruptsiooniohuga kaitsevaldkonna tippjuhtide liikumisel erasektorisse". Nimelt tõstatas kaitsepolitsei aastaraamat tõsise julgeoleku- ja korruptsiooniriski, mida nimetatakse pöördukse efektiks. See ei ole seotud ainult riigikaitsevaldkonnaga, vaid võib ette tulla paljudes avaliku sektori valdkondades. 

Aga riigikaitsevaldkond on praegu väga oluline valdkond, sinna liigutatakse väga suuri rahasid. Seal kasutatakse ka maksumaksja raha eraettevõtete toetamiseks, mida on juba jagatud muu hulgas endiste kõrgete Kaitseväe ja ka Kaitseministeeriumi ametnike juhtimisel ja osalusel olevatesse firmadesse. Nimetame siis Frankenburgi. Kui ma vaatasin selle ettevõtte omanike struktuuri, siis see oli ka üllatav, et näiteks üks Linnamäe ettevõte oli registreeritud Kaimanisaartel. On ikka aeg! Ikka nagu 1990-ndatel, et ettevõtted on kusagil kummalistel saartel, kus justkui ei pea makse maksma. 

Igal juhul kaitsepolitsei aastaraamat rõhutab, et kõrgetel ametikohtadel töötanud isikutel on ligipääs tundlikele andmetele, strateegilistele otsustele ning riigikaitselistele võimekustele, mistõttu nende siirdumine erasektorisse võib tekitada huvide konflikti. Ma juba nimetasin ühte ettevõtet, seal on hulk Kaitseväe endisi tippametnikke, Kaitseministeeriumi kantsler ja teisi mõjukaid tegelasi. Hiljuti kolis sinna ka hulk Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse tippjuhte.

Nii et ühtpidi tõmmatakse Kaitseväest ka personali ära, ostetakse üles inimesi, kellel on väga kõrge kompetents, väga spetsiifilised teadmised, ja siis minnakse juba väga lühikese aja tagant küsima maksumaksja raha oma ettevõtete toetamiseks. Nii on Frankenburg saanud ka ju vähemalt 7 miljonit. Ja arvestades kaitsekulude kiiret kasvu, maksumaksjate raha suurt hulka, mida juba jagatakse ja kavatsetakse jagada, kaitsetööstuse tähtsust ja ka kaitsetööstuse kõrget mainet on meil vaja säilitada, et see ei oleks seotud korruptsiooniskandaalidega ja maksumaksja raha raiskamise riskidega, soovime me saada vastust nendele põletavatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Kõike seda on tähelepanelikult saalis kuulanud ja tuleb nüüd Riigikogu kõnetooli vastama auväärt kaitseminister Hanno Pevkur.

Hea Riigikogu aseesimees! Head arupärijad, Riigikogu liikmed! Püüan võimalikult kiiresti ja konstruktiivselt nendele küsimustele siis ka vastata. 

Esimene küsimus: kuidas ma hindan kaitsepolitsei aastaraamatus välja toodud korruptsiooniriske ja julgeolekuriske. Olgu siis sissejuhatuseks öeldud, nii nagu ka arupärijate esindaja kenasti siin ütles, et see teema ei ole kindlasti ainult kaitsevaldkonna küsimus, vaid pigem laiemalt riigi küsimus. Ja mul on hea meel, et ka korruptsioonivastane erikomisjon täna sellele mitu tundi pühendas. Jälgisin seda ülekannet ja sain aru, et oli sisukas vestlus.

Kui vaadata nüüd kaitsepolitsei aastaraamatus väljatoodut, siis kindlasti on meie huvides ja riigikaitse ja riigieelarve huvides see, et iga riigieelarvest eraldatud euro oleks suunatud võimalikult efektiivselt kaitsekuludesse. Loomulikult need riskid võivad esineda ja küsimused igal juhul. Loomulik on see, et suurenenud kaitsekulud tõstavad ka tähelepanu alla sellised liikumised. Pean siiski oluliseks rõhutada, et riskide käsitlemine aastaraamatus ei tähenda üksnes probleemide kirjeldamist, vaid aitab kaasa ennetusmeetmete tõhustamisele ning organisatsioonide teadlikkuse kasvatamisele. Ja loomulikult ka Kaitseministeerium jätkab koostööd, mis meil on väga tõhus, ka Kaitsepolitseiametiga, selleks et neid riske hinnata ja tuvastada. 

Teine küsimus: kui palju on viimase kolme aasta jooksul juhtumeid, kus juhid on siirdunud kaitsetööstuse ettevõtetesse? Siin vastuseks saab öelda seda, et me eraldi arvestust ei pea, ja ma ei tea, et keegi riigiasutustest peaks eraldi arvestust, kuhu inimesed tööle lähevad. Aga loomulikult, nii nagu ka meedia kirjutab, on inimesi eraettevõttesse liikunud. Muidugi tasub üle rõhutada, et asjaolu, et inimene liigub erasektorisse, ei ole kuidagi iseenesest korruptiivne. Korruptiivseks muutub see ikkagi või ka huvide konfliktiks siis, kui tuvastatakse konkreetne rikkumine. 

Kolmas küsimus: millised on järelevalve- ja kontrollimehhanismid? Saan kinnitada, et meil on mitmetasandiline järelevalve- ja kontrollisüsteem, mille eesmärk on ennetada ja tuvastada võimalikke korruptsiooniriske. Rõhutan siinkohal üle, et ka kehtiv õigus, näiteks avaliku teenistuse seadus, korruptsioonivastane seadus, riigihangete seadus ja erinevad asutustesisesed dokumendid kirjeldavad ära huvide konflikti vältimise nõuded. Tuleb loomulikult teenistujatel ja ametnikel ka siis taandada ennast huvide konfliktiga võimalikest otsustest ja otsustusprotsessidest. 

Kui vaadata nüüd konkreetselt meie erinevaid meetmeid, siis esiteks on huvide deklaratsioonide kohustus, mis on loomulikult kõikidel, kellele see kohustus on ette nähtud. Siis on taandamiskohustus. Me oleme täiendavalt veel kehtestanud, kuigi seadusest seda ei tule, aga Kaitseministeeriumis me oleme kehtestanud huvide deklaratsiooni esitamise kohustuse ka kaitseinvesteeringute keskuse peadirektori asetäitjale – peadirektoril on ta seadusest tulenev –, aga ka peadirektori asetäitjale, osakonnajuhatajatele, kategooriajuhtidele ja portfellijuhtidele. Ehk me oleme läinud üsna sügavale RKIK-isse sisse, selleks et inimesed oma huvidest teada annaksid. Teiseks või kolmandaks on olemas mitmetasandiline otsustusprotsess ja reeglina ka kollegiaalne kontroll. Neljandaks, hankemenetluse dokumenteerimine ja läbipaistvuse nõuded. Viiendaks, kõikvõimalikud korruptsiooniennetuse eetikaalased juhised ja regulaarne koolitus. Loomulikult, mis on ülioluline meie puhul, et meil on mitmetasandiline järelevalve. Üks asi on asutustesisene sisekontroll, sellele järgneb audititegevus, siis on Riigikontroll, Rahandusministeeriumi järelevalved ja loomulikult ka siin parlament on ju meie üle järelevalvet korduvalt teinud. 

Neljas küsimus: millised konkreetsed piirangud ja kriteeriumid on kehtestatud või kavandamisel? Siinkohal ma nõustun sellega, mida sai täna vist arutatud ka korruptsioonivastases erikomisjonis, et see peab olema riigiülene, see ei saa olla ainult Kaitseministeeriumi kitsas piirang. Ja nüüd on nagu valikuküsimus, kas see riigiülene regulatsioon tekib õigusena asutustele need piirangud kehtestada ja mis on siis samamoodi leevendusmeetmed seal, või ta siis tuleb seadusesse kirja, et kas seal on mingisugune piirang või mitte ja kuidas see inimesele vajaduse korral kompenseeritakse. Kindlasti on oluline tagada, et kaitsevaldkonna otsused lähtuvad ka avalikest huvidest ja avalikus teenistuses omandatud teabest. Ja nagu ma juba varasemalt välja tõin, kõik need mis on, need mitmetasandilised kontrollimehhanismid, et need kõik toimiksid. 

Viies küsimus: kas ministeerium või selle haldusala asutused on kaalunud täiendavaid piiranguid? Nagu ma ütlesin, meie hinnangul peaks see olema üleriigiline regulatsioon. Ja loomulikult me peame ka lähtuma sellest, et riigikaitses on meil tihtipeale hangetel vaja järgida ka riigisaladuse nõudeid ja ka seda, et teatud hanked ongi juba oma loomult salajased ja seetõttu sisekontrolli, siseauditi ja ka Riigikontrolli järelevalve kindlasti peab olema selle võrra tõhusam. Nüüd, kui vaadata veel konkreetsemalt mõnda asja, mõnda sellist tegevust, siis me oleme alustanud sellest aastast või saanud vaatlejaliikme staatuse sellises organisatsioonis nagu Internal Criminal Investigation Network, mis koondab endasse 33 sisekontrolliüksust 28 Euroopa riigist. Ja samamoodi me oleme alustanud läbirääkimisi Poola kaitseministeeriumiga, et just nimelt korruptsiooniennetuse valdkonnas nendega koos sarnaseid meetmeid rakendada. Samuti tasub juhtida tähelepanu, et ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis on sätestatud, et riikide ülesanne on huvide konfliktide ennetamine, kohaldades vajaduse korral ka mõistlikuks ajavahemikuks piiranguid endistele asutustele. Nii et põhimõtteliselt, kui parlamendil see valmisolek on, siis seda on võimalik kasutada. Ja me vaatasime ka rahvusvahelist praktikat meie lähiriikidest. Näiteks Lätis on kehtestatud kaheaastane keeld tehingute tegemiseks ettevõtetega, mida endine ametnik varem kontrollis, juhtis või mille suhtes tegi hankemenetlusotsuseid. Ja Leedus on näiteks üheaastane keeld töötamiseks ettevõttes, mida ametist lahkumisele eelnenud aasta jooksul ametnik kontrollis või mille rahastamise kohta osales otsuse tegemisel. Samuti on erinevates riikides olemas selline regulatsioon, mille järgi peab ametnik küsima spetsiaalselt komisjonilt või eetikakomiteelt luba, kui asutakse tööle ettevõttesse samas valdkonnas. Nii et erinevaid regulatsioone maailmas on, millise tee Eesti valib, eks see on eelkõige siin parlamendi otsus. 

Nii. Kuidas hindate, kas kehtiv õigusruum võimaldab piisavalt järelevalvet ja sanktsioone? Nagu ma siin ütlesin, järelevalvepoole pealt iseenesest on võimalik seda teha, iseküsimus on, mis sa selle järelevalve tuvastatud infoga peale hakkad. Selleks et selle järelevalvajad, ütleme, õiguskaitseorganitel on see õigus olemas ja kui nad midagi sellist tuvastavad, siis loomulikult nad saavad ka käituda. Aga see, kas see on seotud ka näiteks mitte karistusnormiga, vaid ka näiteks eetiliste küsimustega – nagu ma mainisin, siis osas riikides selline võimalus on. Tänan!

Aitäh teile! Teile on hulganisti küsimusi. Alustab Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus ei puuduta endisi kindraleid, aga puudutab korruptsiooniohtu. Möödunud aastal tuvastas Riigikontroll teie ministeeriumis tõsised rahalised rikkumised. Milliseid järeldusi tehti? Kes täpsemalt vastutusele võeti? Ja kas olete isiklikult valmis võtma poliitilist vastutust?

Aitäh! Ma ei tea küll, milliseid tõsiseid rikkumisi, millest te räägite. See, millele Riigikontroll tähelepanu juhtis, oli peamiselt seotud kahe teemaga. Ühed olid ettemaksud – sai ära selgitatud, mille eest need ettemaksud on – ja teine küsimus oli varade arvelevõtmine. Varade arvelevõtmise koha pealt on Kaitseministeerium väga palju erinevaid tegevusi juba teinud. Need tegevused praegu jätkuvad ja me oleme Riigikontrolliga väga tihedas kontaktis.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Hanno, sa said 2022. aastal kaitseministriks Kaja Kallase teises valitsuses ja olid ka pärast valimisi edasi. Ja terve selle aja on üks skandaal ajanud teist taga – 2022. aastal Semetroni skandaal, 2023. aastal Elmar Bergmanni ühemehefirma, kes on RKIK-i ja endine töötaja, võidab suure hanke, 2024. aastal Moldova soomustransportööride skandaal, 2025. aastal Riigikontroll teeb pihuks ja põrmuks kogu teie hankemeetmed, 2026. aasta algab ARCA Defense'iga. No mõni ime! Sellepärast et sa ootasid, kuni Elmar Vaher sai paberid korda ja sai tulla sinu vana sõber Siseministeeriumi ajast hankeid tegema sinna RKIK-i. Tema on kuulsaks saanud sellega, et ta suutis 300 euro eest kõrvaklapid osta riigi raha eest. Mul on lihtne küsimus. Kas sa ei karda, et kui nihukesed skandaalid ajavad skandaale taga, kõik saavad aru – peale Kaitseministeeriumi ilmselt –, et see asi haiseb, siis see rikub ära sinu šansid – pärast seda, kui Michal on läbi kõrbenud – saada REF-i peaministri kandidaadiks ja esimeheks ja see asi ei hakka tööle.

Aitäh!

Aitäh, et sa tunned muret mu pärast! Küll aga kõikidel nendel juhtudel, mida sa ka siin esile tõid, ma võiksin need kõik ükshaaval läbi käia, eks ju, aga ma arvan, selleks … Moldova puhul tegelikult oli hange igati korrektselt rahvusvahelisena läbi viidud. See oli lihtsalt puhas konkurentsiolukord, kus ühe riigi ettevõte ei olnud nõus sellega, et valiti teise riigi ettevõte, ja rahvusvahelises hankes, mida rahastas Euroopa Komisjon, mindi kohtusse vaidlema ja see vaidlus siiamaani kestab. Selles mõttes, et seal ei ole küll ei Eesti maksumaksja raha ega ka Eestil ühtegi huvi. Puhas rahvusvaheline konkurents! Võiks siin teised näited ka kõik läbi käia. Aga fakt on see, et kaitsehangete puhul on huvisid palju. Fakt on see, et kaitsehangete puhul, nii nagu ka teiste hangete puhul, nagu ka ehitushangete puhul, on konkurents see, mis paneb ettevõtted liikuma ja pöörduma vajadusel hanke vaidlustamise võimaluste poole. Aga mis puudutab minu isiklikku tulevikku, siis ära selle pärast küll muretse. Küll aeg annab arutust ja elu näitab. Nii et selles mõttes mina oma elu samme küll selle järgi ei sea, kuidas Riigikaitseinvesteeringute Keskus hankeid korraldab.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ütlesite jah, et teil on siin kõik järelevalve, sisekontroll, audit ja mis kõik veel olemas. No probleem on ju, et endised kindralid asuvad tööle valdkonda või ettevõttesse, mille kohta nad veel hiljuti tegid riigiametnikena otsuseid. See on selle arupärimise sisu. Aga nüüd me oleme olukorras, kus Kaitseministeeriumi ja ka ministri alluvuses olev RKIK on sõlminud 400 miljoni eurose raamlepingu ettevõttega, millel avalike andmete põhjal puudusid lepingu sõlmimise ajal üldse töötajad ja nähtav majandustegevus ja varasem tõendatud kaitsevaldkonnasuutlikkus nagunii. Ma küsingi: kas minister või Kaitseministeeriumi juhtkond andis sellele eelnevalt poliitilise, strateegilise või finantsilise heakskiidu? Ja kus siis teie arvates, kui on, peitub seal see võimalik korruptsioon ja omadele kätte mängimine? Mis selle asjaga siis päriselt toimub? Rääkige nüüd meile, Eesti inimestele ka.

Aitäh! No selles mõttes, et ärge nüüd tekitage segamini putru ja kapsaid, kõiki asju segamini, ärge pange neid segamini. Raamhange on hange, mille kaudu valitakse välja suur hulk ettevõtteid, kes läbi kvalifikatsiooniprotsessi jõuavad nendesse – ma äkki võin vastata? – raamlepingutesse. Raamleping ei anna mitte ühelegi ettevõttele eeldust, õigust ega ootust, et nende käest ilmtingimata ostatatakse. Seda esiteks. Teiseks, see oli väga suur hange. Mul ei ole neid andmeid. Oleksin ma teadnud, et te selle kohta tahate küsida, ja ma oleksin võtnud need numbrid kaasa. Aga ma arvan, et avalikkusest te selle leiate, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse asejuht Asko Kivinuk on sellele teinud avaliku vastukirja. Ma arvan, et te leiate selle Postimehest või oli see  … Ta pigem vist oli Postimehes, te leiate sealt kenasti selle üles. Seal on kõik numbrid toodud, mitu ettevõtet kvalifitseerus, mitu ettevõtet on raamlepingus ja mida see raamleping tähendab. Iga hange tehakse omakorda eraldi. Nii et ma soovitan teil Asko Kivinuki vastus läbi lugeda, sealt saate vastuse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud kaitseminister! Jah, nagu te mainisite, täna tõesti erikomisjonis oli see teema arutlusel. Oli tegelikult väga sisuline arutelu. Mul ongi küsimus. Erikomisjoni liikmed on mõelnud, et võiks tulla välja eraldi seaduse algatusega ja vaatame, kuidas seda paremini vormistada. Aga kas ma saan õigesti aru, et teie, Kaitseministeerium – ma ei tea, kas valitsuse seisukohta ma võin küsida – põhimõtteliselt toetaksite kas mahajahtumise perioodi kirjutamist seaduseelnõusse või siis, et eraldi eetikanõukogu annab oma loa või, vastupidi, keelu? Ma saan aru, et see toetus on ikkagi teie poolt olemas seadusemuudatuseks.

Jaa, aitäh! Ma olen seda avalikult varem ka väljendanud, et minu arvates mingi regulatsioon peaks olema. Iseküsimus, milline tee valida, kas valida nagu Läti ja Leedu, kus on üks aasta või kaks aastat, või valida eetikakomitee läbimist. Seal võib olla väga palju erinevaid nüansse, eks ju, selles mõttes, et sa ei saa ühiselt näiteks öelda, et kogu kaitsetööstus, sellepärast et kaitsetööstuses, just nimelt, kui sa tegelesid näiteks relvadega, aga soovid minna tootma näiteks siin juba mainitud militaarhaiglaid, siis need on täiesti erinevad valdkonnad. Võib-olla tasub ikkagi sisse vaadata. Eesti on väike riik, mingisugune paindlikkus peab jääma.

Nii et need vestlused ja debatid võiks läbi pidada ja siis võiks teha kaks teed, kas anda ametiasutustele volitusnorm selle enda reguleerimiseks või teine variant, kui teha, siis ikkagi valida mingisugune tee. On selge, et kui sa paned sinna ajalise piiri, näiteks aasta või kaks, siis sa pead ka ütlema – noh, erasektoris on see lahendatud reeglina niimoodi, et siis sa pead selle kinni maksma inimesele. Siis tuleb tegelikult arvestada, et riigieelarvesse tekib üks kulurida juurde. Kui on tippotsustajad, siis nendele tuleb see mitte sektorisse minek moel või teisel kompenseerida. Nii et jõudu tööle! Olen valmis kaasa mõtlema.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Riigikaitse on üks oluline valdkond, ja tõesti, sinna raha suunamine on väga oluline, kuid see raha peab olema ka läbipaistev ja selle kasutamine läbipaistev, nagu te ütlesite, avalikest huvidest lähtuvalt, mis tähendab ka seda, et see oleks ka aus ja oleks kontrollitav. 

Aga mina küsin selles osas, et te nagu konkreetselt ei toonud välja, milliseid tegevusi siis ministeerium või ka see valdkond tervikuna rakendaks, et tippametnikud ei liiguks erasektorisse, mille kohta nad enne on näiteks teinud mingeid eelnõusid, mingeid võimalikke rahataotlusi, või tähendab, kriteeriume. Sest te tõite näidiseks Läti ja Leedu. Aga kas Eestis oleks võimalik seda tagada, on ta siis seaduse alusel, või siis ka ütleme, vabatahtlikkuse alusel?

Aitäh! Ma just ennem sellele küsimusele ju vastasin sisuliselt ka. Jah, mina toetan, et mingi regulatsioon on täpsem. Seal on kaks valikut. Esimene valik on see, et meil hetkel seda regulatsiooni ju ei ole, seal on kaks valikut, kas minna seaduse tasandil ütlema, et näiteks on kas siis jahtumisaeg või teatud kas eetikakomitee või mingisuguse nii-öelda kõrvaltvaataja pilk, kes ütleb, et sinna sektorisse on korrektne minna ja sinna ei saa minna järgneva aasta jooksul. Või siis on see, et antakse seaduse tasandil ametiasutustele või siis ministritele volitusnorm, millega öeldakse, et oma valitsemisalas kehtestatakse need piirangud. Ma ise eelistan seda, et on õigusselgus, nagu me siin õigusselgusest rääkisime, et oleks seaduse tasandil öeldud, millised on need piirangud. Nii nagu toimingupiirang on meil reguleeritud, et sa ei tohi osaleda otsustes, millega sa oled ise seotud, ja seda saab paljundada ka tuleviku peale. Nii et milline see tee on, ma kuulaks ära erinevad eksperdid nii eetika poole pealt kui ka karistusõiguse poole pealt ja siis leiaks selle mõistliku lahenduse.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oma ettekandes või vastuses tõite te riigikaitsehanke sarnasuse ehitushankega. See puudutab ka seda 400 miljoni euro suurust raamlepingut. No ma ei tea, ehitushankes ei ole võimalik sellist asja, et sõlmitakse leping ettevõttega, millel puuduvad lepingu sõlmimise ajal töötajad, käive ja varasem kogemus. Selles raamlepingus on teil, selles 400 miljoni euroses raamlepingus on küll öeldud, et riik eeldab müüja professionaalsust ja võimekust lepingut täita, samas ei nähtu lepingust, millisel viisil seda võimekust kontrollitakse. Minu küsimus ongi, et kui selliseid lepinguid sõlmitakse, siis kuidas see hindamine toimub, et me ei eksiks nendes valikutes.

Aitäh! Iga riigihanke puhul, ka raamhanke jaoks, on kvalifitseerumise tingimused. Ma ütlen, et mul ei ole neid kvalifitseerumise tingimusi kaasas siin. Aga raamlepingu puhul, kuhu … kvalifitseerus – veel kord, ma arvan, et te leiate Postimehest selle vastuse üles, kas seal oli 23 ettevõtet või kui palju seal oli. Päris suur hulk ettevõtteid. Nad kvalifitseeruvad selle järgi, mis on riigihanke ja raamlepingu tingimustes sees.

See, kui nad on kvalifitseerunud, ei tähenda veel seda, et nad hakkavad ühtegi eurot saama. See on alles raamlepingusse sissetulek. Ja nüüd, kui riigi poolt hakatakse konkreetset toodet ostma, saadetakse uuesti hinnapäring ja tarneaegade päring ning siis nad teevad uued pakkumised ja siis hinnatakse, kas ta suudab toota, kas ta suudab tarnida ja mis on hind. Nii et see on selles mõttes mitmeastmeline hange. Raamleping ei ole kunagi see, et selle järgi sa hakkad kogu aeg saama. See on selle jaoks, et tulevikus, kui ka riigieelarves on ette nähtud konkreetsed vahendid, siis oleks võimalik võimalikult kiiresti minna lepingusse. See on selle jaoks, et kui sa teed raamhanke ära ja tahad järgnevatel aastatel riigieelarve rahaeraldise olemasolul võimalikult kiiresti lepingusse jõuda, siis sul peavad olema need raamlepingud olemas, muidu sa ei jõua lihtsalt, kui sa lähed kogu hankeprotsessi uuesti tegema. Nii et see on raamlepingu mõte.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No meil ikkagi jutt on nagu sellest nii-öelda pöörduksest. Natuke veider on kuulda seda, et jah, näed, Lätis ja Leedus on niisugused asjad ja me peame nüüd valima, missuguse tee kasuks meie otsustame. See peaks olema ammu otsustatud juba. See peaks olema ammu otsustatud!

Oleks võinud!

Jah. Te olete ju neli aastat olnud nii-öelda sõjaolukorras ja tegelenud riigikaitsega ning vahepeal on raha voolanud juurde nagu jõge. See peaks ammu olema otsustatud. Sest praegu me näeme ikkagi väga klassikalist korruptiivset skeemi. Kui ma oma tagasihoidliku kinnisvarakogemusega ütlen, kui ma tean, et sellele praegu põlluna kasutatavale alale tulevad tulevikus igasugused muud rajatised, siis ma ostan selle põllumaa hinnaga ära, jagan ta kruntideks ja müün võib-olla sajakordse vaheltkasuga ära. Täpselt sama kehtib ju praegu nende Kaitseministeeriumi endiste töötajate puhul. Nad ju tegelesid nende hangetega, nad ju teadsid informatsiooni, nad ju teadsid, kuhu raha läheb!

Aitäh!

Aga te laiutate käsi ja ütlete, et me peame otsustama. Millal me siis otsustame?

Vaata, hea Mart, see näide, mis sa tõid, see on muidugi väga tore näide. Sellepärast et sellisel juhul, kui sa sellist tehingut lähed oma mõisakese naaberkinnistul tegema, siis sa peaksid ka ... (Vahelehüüe.) No vahet pole. Ühesõnaga, kui sul on kuskil maatükk ja sa tahad seal tehinguid teha, siis sa pead olema ka kindel selles, et sa saad omavalitsusega kaubale, et nad sinu maatulundusmaa muudavad ära elamumaaks, ja siis sa saad sinna krundid teha ja nii edasi. (Vahelehüüe.) Kuulge, aga veel kord: ma olen sügavalt seda meelt, et see reeglistik peaks olema kogu riigis kõikidele sektoritele samasugune, ka energeetikas, ka põllumajanduses. Seetõttu, kuna avalikku teenistust hoiab meil Rahandusministeerium, ma ei taha küll näpuga näidata kordagi, aga ma ütlen, et see peaks olema avaliku teenistuse seaduses ja seda Kaitseministeerium ei tee.

Anti Poolamets, palun!

Ikkagi, Frankenburgi juhtum on selline, täpselt nii, nagu Ekspress kirjutas: rahvasteränne riigikaitsest, riigikaitse ametnikest otse ettevõtetesse. See rahvasteränne ja riigi rahakotist neile otsekohe raha leidmine näeb lihtsalt mitteusutav välja. Siin on lihtsalt nagu tavainimesenagi vaadates väga suured riskid, selleks ei pea olema hankespetsialist. Alles läks Kusti Salm Kaitseministeeriumist ära, teie ju tundsite teda, siis läksid Herem ja Palm Kaitseväe juhtkonnast ära, siis jooksid sinna Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhid ja istusid liivakasti teisele servale ja juba tuli 7 miljonit eurot maksumaksja raha. Selleks on vaja põhjalikke selgitusi, argumente ja põhjendusi, mitte nii, et andsime vanadele tuttavatele raha. 

Aitäh! Esiteks, mõned faktitäpsused lihtsalt, et nad protokolli ei jääks. Minule teadaolevalt RKIK juhid Frankenburgis ei ole, nad on ühes teises juriidilises isikus. (Saalist öeldakse midagi.) Teiseks, mis puudutab seda 7 miljonit, siis seda ei ole andnud Kaitseministeerium ega ka mitte Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Selle minu mäletamist mööda andis majandusministeeriumi valitsemisalas olev EISA. Ja kolmandaks, ma olen selles mõttes ju andnud avalikke kommentaare varem ka sel teemal ja seetõttu ma arvan, et ka Kaitseministeeriumi aastaraamatusse kogu see teema jõudis. Ja ma arvan, et õigustatult jõudis. Ma olen seda ju öelnud, et õigustatult jõudis. Ma arvan, et need peavadki olema korrektsed ja selged vastused ka nende inimeste poolt, kes sinna liikusid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma natuke olen kurb, et sa tegelikult ei tulnud siia sõnumiga, et Kaitseministeerium tegeleb sellega, kuidas see niinimetatud jahtumise aeg tekitada, ja üle vaadata see printsiip. Sest ma arvan, et siin keegi pole selle vastu, et seda know-how'd ära kasutada üleüldiselt ühiskonnas, ka kaitsetööstuses. Küsimus on täna selles, et kas ikka on päris okei, kui keegi, kes juhib organisatsiooni, mis teeb sadu miljoneid riigihankeid, astub põhimõtteliselt mõne aja pärast kohe kuskile, kes hakkab isa hangetel osalema. Ja tahame või ei taha, ma arvan, et ka sina oled nõus, et teatav mõjuvõim ja autoriteet ikkagi püsib ka sellel inimesel veel mõnda aega. Sa oled täna pareerinud, et teeme seda kõike riigiüleselt, aga ma arvan, et sa võiksid küll anda mingi sõnumi praegu, missugune oleks Kaitseministeeriumi ettepanek, milline võiks olla see jahtumise aeg. Loomulikult tuleb ka tasustada seda, see on ilmselge, et nad ei saa jääda istuma kuskile koju sellel ajal, aga mis see sõnum võiks olla, seda tahaks küll täna su käest saada. Aitäh! 

Aitäh! Kui sa küsid minu isiklikku arvamust, siis minu isikliku arvamuse kohaselt võiks see olla kombinatsioon jahtumise ajast, mis võiks olla ... Aastaga üldiselt kontaktid ikkagi lahtuvad. Aastane jahtumisaeg. Jah, see tuleb siis tasustada. Tuleb väga täpselt vaadata, kellel see on. Ja kui me räägime tippjuhtidest, siis nendel on see aastane jahtumisaeg võib-olla kohane. Ma ütlesin ka, et me oleme Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses toonud huvide deklareerimise kohustuse tegelikult päris alla välja, mida seaduse järgi ei pea tegema. Nendel teistel inimestel, kes on seal allpool, kes hankeid ette valmistavad ja nii edasi, võiks olla eetikakomitee või mingisugune kontrollorgan, kes annab loa, kas võib minna või mitte minna. Veel kord, näiteks Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidus on tänaseks suurusjärgus 200 ettevõtet. Nii et see on päris lai valdkond ja see ei tähenda seda, et absoluutselt kõigile igal pool piirang on. Aga see nii-öelda sihitatud, mille suhtes sa ise otsuseid tegid, sinna sektorisse sa ei peaks minema.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ühes vastuses te viitasite, et justkui pole probleemi, sest konkurents ikkagi paneb kõik paika. Ma küsiks, kas teie olete minuga nõus või vähemalt jagate seda muret, et tegelikult ju ettevõtted, kuhu siis endised nii-öelda kaitsevaldkonna tipud liiguvad, saavad ebaausa konkurentsieelise, kas või sellesama info näol, teadmiste näol, mida siis need inimesed valdavad, ja see siiski moonutab konkurentsi turul. Kas te olete vähemalt sellega nõus?

Aitäh! Rahvusvaheliselt paratamatult inimesi ostetakse sellepärast, et nendel on mingid teadmised. Kui ma vaatan ka näiteks Ameerika Ühendriikide endiseid kõrgeid sõjaväejuhte, kes on täna erinevates kas siis ettevõtetes tööl või ka erinevates näiteks mõttekodades tööl, siis neid palgatakse sinna nende teadmiste pärast. Nii et see, kas keegi saab sellest konkurentsieelise või mitte – no küllap mingisugune konkurentsieelis tuleb. See, kas seda konkurentsieelist kuritarvitatakse, see on hoopis teine küsimus. Kui kuritarvitatakse, see on see koht, kus tegelikult peab riik sekkuma. Aga kui seda ei kuritarvitata, no siis see, et inimene teab, ei peaks olema iseenesest ju karistatav.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Ma vaatan, kas siin järjekorra mõttes on ka … Aga kuna see on EKRE fraktsiooni, siis kes nüüd EKRE fraktsioonist, kas Anti Poolamets või Martin? Martin Helme, palun! Algatajate nimel Martin Helme, palun! Tung on nii suur, et ...

Aitäh! Jah, no see oli nüüd selline ehe Reformierakonna tuima panemine, näo tegemine, et probleemi ei ole. No probleem karjub taevani. Probleem on aastast aastasse ja läheb hullemaks, ei lähe paremaks. Hanno Pevkur on vilunud minister. Pikka aega oli ta siseminister, nüüd on ta olnud juba mitu aastat, alates 2022. aastast kaitseminister. Ja noh, eks Siseministeeriumist need jahtunud tutvused võeti siiski mitu aastat hiljem kaasa, oodati ära, kuni Elmar Vaher sai oma krimasja kaelast ära ja siis võeti RKIK-i tööle hankeid korraldama. 

Vaher sai kuulsaks sellega, et ta ostis endale kõrvaklapid 300 euro eest, siis kui euro veel midagi maksis. Aga tegelikult ei ole tal riigisaladuse luba, sellepärast et asutused ei ole enam andnud. Tal kindlasti ei ole seda, mille kohta panganduses või majanduses öeldakse, et fit and proper ehk laitmatu taust või laitmatu maine. Aga ei sega, Pevkur võtab ta tööle miljardeid hankeid läbi viima.

Ega ei olnudki laga pikalt oodata: alates sellest ajast saadik, kui ministriks on olnud, igal aastal vähemalt üks suur skandaal, aga tegelikult pidevalt mitu suurt skandaali. 

No muster on üsna ühene, muster on nagu ikka: juriidiliselt on kõik korrektne. Juriidiliselt on väidetavalt kõik korrektne! Siin tuleb muidugi väga kõva kivi visata Eesti meedia kapsaaeda, kes alles nüüd ärkab. Veel mõnda aega tagasi viisakas seltskonnas riigikaitseraha kantimisest ja raiskamisest ja korruptsioonist ei räägitud. 

Aga isegi Eesti meedia jaoks on see lihtsalt nii räige hais, mis sellest valdkonnast tuleb, et ei saa lõpuni vaikida. Kõik ülemused, kes on Kaitseministeeriumis töötanud – kantslerid, asekantslerid, kõrged Kaitseväe juhatajad, Kaitseväe juhataja asetäitjad –, liiguvad tööle riigikaitse valdkonda, loovad riiulifirmad, millel ei ole mingit majandustegevust, millel ei ole mingeid töökodasid, ei ole töötajaid, ei ole mingit oskusteavet. Üks inimene on palgal, eks ole, kes põhimõtteliselt telefoni võtab, ja võidavad kümneid miljoneid, sadu miljoneid hankeid. 

Meile tuleb minister seletama, et kõik on koššer, nii peabki, suured rahad ja konkurendid, näe, kraaksuvad, aga tegelikult on kõik õigesti. Ja siis tuleb Riigikontrolli raport, mis ütleb, et mitte midagi ei ole õigesti, kõik on halvasti. Hanked on läbi viidud õudselt, kõiki seadusi on rikutud, kõiki nii-öelda eetikanorme rikutud, huvide konfliktid karjuvad näkku, tehingud iseendaga karjuvad näkku – ei ole midagi. Laseme edasi, slava! 

Me ju tahame, et Eesti oleks kindlates kätes ja kaitstud. No tahame-tahame, aga selle valitsuse juhtimisel kindlates kätes virutatakse jälle ära. Ärme unustame, et Reformierakonna DNA koosneb varastamisest. See on partei, mis sai alguse VEB Fondist ja mille esimees tegeles 10 miljoni dollari skeemidega. See on see partei! Sellel parteil teistsugust mõtteviisi või oskust ei ole. Nemad on riigimehed, selleks nad tulidki ju võimule, et saaks meie kõigi raha omadele jagada. Ja nüüd on sõjaaeg, miljardid, vaja on 5% SKP-st. Kuhugi tuleb ju raha anda.

 Mina muidugi arvan, et ühel hetkel, kui valija lõpuks on andnud mandaadi, peab hakkama prokuratuur selle kõigega tegelema. Ega seda teistmoodi ei lahenda. Siin istuvad meil vastas inimesed, kes kivinäoga vaatavad otsa ja ütlevad, et kõik on korras. Kõik on korras! Valesti saate aru! 

Mingid Türgi korruptandid tegelevad meil suurinvesteeringutega, mingid riiulifirmad saavad suuri investeeringuid. Kaitseministeerium kannab ettemaksu mingisugusele suvalisele riiulifirmale 80 miljonit eurot ja ei küsi raha isegi tagasi, sest see nõuab liiga suurt pingutust. See tuleb välja Riigikontrolli raportist. Ühemehefirma, kellel pole mitte ühtegi tegelikku majandustegevust ega mitte mingisugust tegelikku võimekust seda teenust pakkuda, mille ta ostab, on pärit RKIK-ist ja järgmisel aastal võidab suure hanke hoolduse peale. Mehaanikuid ei ole, garaaže ei ole, õlinäppe ei ole, aga hooldust teeb nii et oh-oh-hoo! 

Keegi ei võta ju tõsiselt seda juttu, et meil on siin mitmekordsed ilusad sisekontrollimehhanismid ja me oleme siin vaadanud seda asja ja asi on hästi. Ei ole hästi! Mina ütlen küll, et ma ei muretse Hanno Pevkuri poliitilise karjääri pärast, aga kui tema plaanib siin Michali asemel selle räbala üle võtta, mille nimi on Reformierakond, et äkki kunagi saab peaministriks, siis sellise tohutu pagasiga, mille ta praegu endale kaasa võtab, ei võta. Ei saa!

Aitäh! Nüüd on tekkinud Henn Põlluaasal protseduuriline küsimus.

Jah, aitäh, austatud eesistuja! Tavaliselt on siin Riigikogus läbi kogu meie taasiseseisvumisaastate olnud tavaks, et kui on mingid arupärimised ministrile, siis viibib ta see aeg ka saalis ja kuulab neid ja lõpus on tal võimalus vastusõnavõtt teha. Aga ma vaatan, et saal on täiesti tühi, minister Pevkurit, kelle kohta on siin väga tugevad süüdistused esile tõstetud ja etteheited, teda pole, ta on lihtsalt jalga lasknud. Teda ei huvita see ilmselt. Kas te oskate seletada, kus on kaitseminister?

Kaitseminister tegi arupärimisele vastamise ära ja siin on ju mitmeid võimalusi. Üks võimalus on saalis olla, jah, kas ministrite koha peal või siis saali tagaosas. Enne minister istus seal taga selle katuse all, nõndanimetatud. Üks võimalus on ka, et ministritel on eraldi ruum olemas, kus ta saab televiisorist jälgida. Aga ma loodan, et ta täpselt seda jälgib, ja vajadusel saab ta alati arupärimise lõpus ja läbirääkimiste lõpus sõna võtta.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! Ja pärast saab Helir-Valdor Seeder. Aleksandr Tšaplõgin.

Aitäh! Kui Euroopa südames käib sõda, on täiesti mõistetav Euroopa riikide soov mõelda oma kaitsevõimele. Sõjaline valdkond vajab aga nagu iga teinegi läbipaistvust ja rahalist distsipliini. Sellega paraku on probleeme.

Avalduse autorid on täiesti õigustatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et pärast sõjaliste kulutuste suurendamist hakkasid meie kindralid massiliselt siirduma tööle sõjatööstusettevõttesse. Mõnikord on raske vahet teha legaalsel lobitööl ja huvide konfliktil. 

Meie sõjalise sfääri läbipaistvusega on aga ka muid küsimusi. Näiteks, milliseid järeldusi tehti pärast seda, kui Riigikontroll avastas Kaitseministeeriumis suuri rahalisi rikkumisi? Kes täpsemalt selle eest vastutas ja kus on poliitiline vastutus? 

Veel üks küsimus, mis meie kodanikke huvitab. Sõda Euroopas kestab juba viiendat aastat ja ammu on selge, et tänapäeva sõja peamiseks relvaks on ründedroonid. Miks ei ole meil pooleteise miljardi euro suuruse sõjalise eelarve juures siiani tõhusat droonitõrjesüsteemi? 

Kõik need küsimused on seni vastuseta ja see on kurb, sest õõnestab kodanike usaldust meie julgeolekupoliitika vastu. Ja seda tingimustes, kus me oleme tegelikult lahingu kokkupuute joonel. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus jätkuks kolleeg Henn Põlluaasa küsimusele. Ministrit jätkuvalt siin saalis ei ole. Te lugesite ette, mis võimalused kõik ministril on – olla siin või vaadata telekat või liikuda üldse ringi. Tegelikult ühe võimaluse jätsite ütlemata. Ega kodukord ju ei reguleeri, ta võib ka siit lihtsalt lahkuda. Aga meil on ikka olnud seni traditsioon, et minister viibib siin ja on saalis ka arutelu käigus, et me reaalselt näeme teda. Te oma seisukohta juhatajana ei väljendanud. Sellega me kujundame ka praegu sedasama kultuuri ja muudame neid seniseid tavasid ja protseduurilisi reegleid, mida on järgitud. Minu arvates teie juhatajana peaksite nüüd näitama üles nõudlikkust, et me neid traditsioone ikkagi jälgime. Või me tõesti peame hakkama kodukorda muutma.

Aitäh! Ja tõepoolest, te täpsustasite, et kodukord otseselt seda ei reguleeri. See on olnud hea tava väga paljude ministrite juures ja väga mitmed ministrid on kasutanud seda teistmoodi, et on arupärimise ära teinud ja liikunud edasi kas oma tegemistesse või siis kuulama väljapoole. Aga tuleb tunnistada, et ma olen teiega nõus, et minister võiks ja peaks kuulama seda arupärimistele vastamist ja neid kõnesid ka. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Jaa, tõepoolest, see, et minister on antud hetkeks saalist lahkunud, ju näitab ka suhtumist, et teda ei huvita. Isegi kui ta kuulab seda kõnelust oma kabinetis või seal ministrite ruumis, siis kokkuvõttes see näitab suhtumist: rääkige, mida tahate, mind ei huvita.

See suhtumine on ju ka kaitsevaldkonna ümber ja see on ka osa sellest mustrist. Me näeme, et avalikkusele vaatab vastu reaalsus, kus kaitsevaldkonna tippametnikud ja sõjaväelased liiguvad sujuvalt erasektorisse ning riik sõlmib sadade miljonite eurode väärtuses lepinguid ettevõtetega, millel tegelik võimekus puudub. See kõik on osa laiemast probleemist, kus kaitsevaldkonna otsustusprotsessid muutuvad järjest suletumaks ning avalikkusel on üha keerukam hinnata, kas maksumaksja raha kasutatakse kõige otstarbekamal viisil. 

Muret süvendab ka niinimetatud pöördukse efekt. RKIK-i endine juht [Magnus]-Valdemar Saar lahkus ametist 2025. aasta suvel ning mõni kuu hiljem teatati tema asumisest kaitsetööstusettevõttesse Wolfram Europa. Temast sai tegevjuht. Ja veel tähelepanuväärsem on asjaolu, et ettevõte registreeriti vahetult enne tema ametiaja lõppu.

Sama kõnekas näide ja osa mustrist on juhtum ettevõttega Frankenburg Technologies, kus on koondunud märkimisväärne osa Eesti kaitsevaldkonna endisest tippjuhtkonnast. Ettevõtte tegevjuhina alustas endine Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, strateegilise nõustajana liitus endine Kaitseväe juhataja Martin Herem ning ettevõttega on seotud ka erukindralmajor Veiko-Vello Palm. Kas pole jälle huvitav kokkusattumus ja osa mustrist?

Sellised arengud tekitavad aga küsimuse, kas riigiametis tehtud otsused on kantud avalikust huvist või võisid neid mõjutada nende isikute tulevased karjääriväljavaated erasektoris. 

Kaitsevaldkonna tippjuhid omavad ju ligipääsu informatsioonile, mida ei ole ühelgi teisel turuosalisel: teadmised tulevastest hangetest, kaitsevõime puudujääkidest, riigikaitselistest prioriteetidest ja ka eelarvelistest võimalustest. Kui sellise taustaga inimesed siirduvad erasektorisse, tekib küsimus, kuidas tagatakse aus konkurents ning välditakse olukorda, kus mõni ettevõte saab konkurentide ees põhjendamatu eelise.

Sama oluline on ka institutsionaalne usalduse küsimus. Kui tänased ametnikud peavad homme sõlmima lepinguid oma endiste ülemuste või kolleegidega, muutub erapooletuse tagamine keeruliseks isegi siis, kui kõik menetlused vastavad formaalselt seadusele. Riigikaitses ei piisa üksnes sellest, et kõik on juriidiliselt korrektne. Riigikaitse nõuab kõrgemat eetilist standardit. 

Lisaks kaasnevad selliste arengutega tõsised korruptsiooni- ja rahapesuriskid. Kaitsehanked on rahvusvaheliselt üks kõrgeima riskiga valdkondi, sest tegemist on väga suurte rahavoogude, keerukate tarneahelate ning sageli piiratud avalikkuse kontrolliga.

Kaks minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Mida suuremad on summad ja mida väiksem läbipaistvus, seda suurem on oht, et süsteemi püütakse kasutada mõjuvõimuga kauplemiseks, varjatud huvide edendamiseks või halvimal juhul ka rahapesuks või ka, ütleme, varguseks. Reformierakond ei tohi muuta riigikaitset valdkonnaks, kus salatsuse sildi all jäävad vastamata küsimused huvide konfliktide, poliitiliste sidemete või maksumaksja raha kasutamise kohta. 

Eesti julgeoleku tugevdamine eeldab mitte ainult suuremaid kulutusi, vaid ka maksimaalset läbipaistvust, sõltumatut järelevalvet ja avalikkuse usaldust. Kui need põhimõtted seatakse ohtu, kannatab lõpuks mitte ainult maksumaksja rahakott, vaid ka Eesti riigi kaitsevõime. Reformierakonna juhitav valitsus ei ole võimeline tegelema riigikaitsega ja viimane aeg on tagasi astuda. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, täna arutas korruptsioonivastane erikomisjon seda küsimust, just nimelt pöördukse küsimust. Nimelt, alles hiljuti tõi kapo oma aastaraamatus välja, et see on eraldi üks oht, korruptsiooni allikas ja korruptsioonioht. On täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik, et tegelikult siiamaani meil see küsimus ei ole mitte kuidagi Eestis reguleeritud. 

Kui me vaatame välismaist praktikat kõikides riikides, samuti Lätis ja Leedus, siis kaitseminister ju ka viitas, et kõik need asjad on juba ammu reguleeritud. See on ka küsimus, et kuidas on võimalik – mida mina olen kuulnud –, et justkui poliitilist konsensust ei ole olnud. Me räägime niivõrd olulisest valdkonnast ja tegelikult see pöördukse efekt ja see oht ei käi ju ainult kaitsevaldkonna kohta. Neid küsimusi on täpselt samamoodi energeetikas, arvestades, et varsti tulevad energeetikasektorisse enampakkumised. Täpselt samamoodi käib lobitöö erasektori ja avaliku sektori vahel. Kui me vaatame riigikaitset, siis see on see koht, kus on riigi investeeringute maht märgatavalt suurenenud ja see suurenebki veel. 

Kui me vaatame, kui palju on tipptegijaid viimase aasta jooksul lahkunud avalikust sektorist erasektorisse, siis me räägime vähemalt 20 tipptegijast. Tegelikult siin peaks olema eraldi küsimus ja arutelu ka Kaitseministeeriumis. Kaitseminister peaks küsima asutuste käest, mis on see põhjus, mis põhjusel inimesed järjest lahkuvad erasektorisse, kuidas see on niimoodi juhtunud. 

Täna ma erikomisjonis püüdsin saada vastust, mida need töötajad tavaliselt ütlevad ja mis on see põhjus, miks nad lahkuvad. Meile öeldi, et meiega ei saa seda infot jagada, kuna tegemist on ju avaliku istungiga. Mulle lubati – vähemalt see on nüüd salvestuses kirjas –, et erikomisjonile saadetakse need materjalid. Nagu ma aru saan, on toimunud vestlused kõikide nende ametnikega, kõikide nende tippjuhtidega, kes on avalikust sektorist lahkunud erasektorisse. Kõikidega on need vestlused toimunud ja kõik on andnud ka oma, kuidas öelda, vabandused või selgitused, miks nad on lahkunud. Ma loodan, et tegelikult tahaks ka sellele otsa vaadata. 

Aga põhiprobleem ongi selles, et on tekkinud olukord, kus konkreetsed ametnikud, riigiametnikud, põhimõtteliselt teevad otsuseid riigihangete kohta, mis ulatuvad miljonitesse, sadadesse miljonitesse. Järgmine päev on nad tööl sellessamas ettevõttes, mille kohta nad neid otsuseid tegid. Ja siis on see vastupidine efekt, et need inimesed, kes on liikunud juba erasektorisse, käivad ja taotlevad erinevaid toetusi näiteks mingisuguse toote arendamiseks, taotlevad neid toetusi oma endistelt kolleegidelt. Ehk siis need on need inimesed, kellel on olemas väga oluline siseinfo. Tihtipeale need on kõik inimesed, kellel on ka riigisaladuse luba. Tavaliselt nendel ametikohtadel on kohustus taotleda riigisaladuse luba. Ehk siis neil on väga konkreetset siseinfot, neil on konkreetsed allikad, neil on ka väga olulised kontaktid. See võib tekitada olukorra, kus neil ongi konkurentsieelis. Ja kui on selline konkurentsieelis, kui on selline ebavõrdne kohtlemine, siis see tähendab, et meie avaliku sektori raha, riigi raha ei jagata enam ausalt ja läbipaistvalt. 

Ja kusjuures on väga huvitav, et tegelikult on juba ÜRO 20 aastat tagasi sõnastanud kõiki neid probleeme ja palunud liikmesriikidel seda olukorda reguleerida. Näiteks on ÜRO korruptsioonivastases erikomisjonis eraldi sätestatud – juba 20 aastat tagasi sätestati –, et vajaduse korral tuleb mõistlikus ajavahemikus kohaldada piiranguid endistele ametiisikutele, kui nende tegevus või töötamine on otseselt seotud ametiisikute poolt ametisoleku ajal täidetud või kontrollitud tööülesannetega. 

Ma võtaksin veel kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Eestis on täna ainult üks asi reguleeritud. Ainult üks asi on reguleeritud ja see on nimelt see, et sa ühe aasta jooksul ei tohi töötada selles asutuses, mille üle sa vahetult enne teostasid järelevalvet. Ainult selline asi on reguleeritud, aga kõik muu on täiesti hall ala. Muidugi igaüks saab analüüsida, kas see on olnud taotluslik, miks seda pole tehtud, või tõesti jäi kahe silma vahele. No ma ei usu, et selline asi kogemata unustati ära ja jäeti reguleerimata. 

Võib-olla nendest mingitest näidetest ka. Tõesti, Lätis on kaheaastane keeld tehingute tegemiseks ettevõttega, millega oli varem see ametnik seotud, mille osas ta näiteks tegi mingi hankemenetluse. Leedus on üheaastane keeld töötamiseks ettevõttes, kui ta vahetult enne seda tegi mingeid rahastamise otsuseid. Prantsusmaal on lausa nii, et seal on lausa kolmeaastane keeld ja lisaks sellele on neil eraldi eetikakomitee, kellelt peab küsima luba, kui sa soovid avalikust sektorist minna kuskile ettevõttesse samasse valdkonda. Ehk siis asutus otsustab, kas ta annab sulle selle loa või siis ta paneb keelu peale. Tegelikult on ju see praktika olemas, meil ei ole vaja jalgatast leiutada. Peaaegu kõikides Euroopa riikides on kogu see küsimus reguleeritud. Ja meil on täpselt samamoodi jahtumisperiood ministritele ja valitsuse liikmetele. See küsimus on olemas ka riigiettevõtetes, need niinimetatud kuldsed käerauad, samamoodi on konkurentsikeeld. 

Tulenevalt sellest tänasest arutelust on mul plaanis valmistada ette ka vastav seaduseelnõu koos teiste korruptsioonivastase erikomisjoni liikmetega. Ma loodan, et nad toetavad. Vähemalt täna jäi mulje, et üldsus seda toetab. Ma loodan, et ka siin suures saalis me saame seda küsimust koos arutada ja koos lahenduse leida. Ma arvan, et see küsimus peaks olema kõikide erakondade ülene, ja ma loodan siin nii koalitsiooni kui ka opositsiooni koostööle. Ma tänan muidugi ka EKRE fraktsiooni selle arupärimise eest täna. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud saadikud! Just mõni tund tagasi lõppes ka korruptsioonivastase erikomisjoni istung, kus laua ääres oli palju valdkonnaeksperte, ja ikka samal teemal. Tunnustan siinkohal kaitsepolitseid, et ta tegeles üle tüki aja sisulise asjaga korruptsioonivaldkonnas ehk tõi selle teema välja. Ja oli veel politsei esindajaid, kes võtsid teemat tõsiselt. Aga üldine meelsus oli selline, eriti SmartCapi esindajal, kes ise seda raha jagab kümnete ja kümnete miljonite kaupa, ja veel mõnelt ametnikult ja paraku ka Kaitseväe esindajalt, et küll on tore, et inimesed liiguvad, küll on tore, et nad oma valdkonnateadmised edasi viivad.  

See paneb mõtlema, et see optimism meenutab sellist Lehtme-eelset perioodi, kui tema sai aasta eurooplaseks ja õitses ringi kõikides ajalehtedes ja ajakirjades ja lõpuks tabas avalikkust ränk šokk. See aasta eurooplane oli kõikidele mütsi silmadele tõmmanud, lasi ka oma partei kanalisatsioonist alla ja miskipärast seal ligi 0% peal ikkagi tahavad nad riiki juhtida, vaatamata sellele, et üks hakkaja aktivist tegi seda, mida ta tegi, ja häbistas terve partei ära ja häbistas Eesti toetust Ukrainale.  

Kust see optimism tuleb? Meie riik on nagu Šveitsi juust, ta on auklik korruptsioonist.  

Mina vaatan seda pilti mitmekümne aasta peale, vaatan 30 aasta peale. Teate, kuidas ehitati suurfirmasid Eestis? Mingi ministeeriumikantsler võttis oma kamba ja ütles, et lähme teeme ühe ettevõtte. Nad võtsid siseinfo kaasa, teistel ei olnud seda võimalust. Nüüd te tulete mulle rääkima, et küll on tore, küll on tore. Igal juhul ausat mängu sugugi kogu aeg ei mängitud. Üheksakümnendaid on kindlasti kohane meenutada. Ja neid, kuidas valitsuse külje alt mindi, Laari valitsustest mindi raudteed ärastama ja erastama ja siseinfoga, see kõik on teadlikumatel inimestel ikka teada. Võib-olla uus põlvkond ei tule selle peale.  

Nüüd me oleme jõudnud jälle ühte etappi, kus on mängus üüratud summad. Rohepöördesummad on üüratud. Alles kukkus läbi meretuuleparkide subsiidiumi projekt. Juttu oli ju 2 miljardist eurost! Ja kui vaadata lihtsalt kümneminutilise töö tulemusel, siis välismaa suurfirmade kõrval taotles näiteks Saare tuulepargi kaudu rahasid ka keegi OÜ Kirsimäe, kelle aastatulu oli 739 eurot. No võiks ju anda miljardi, eks ole, äkki on seal Kirsimäes mõned toredad poisid. Vaat nii võidakse mõelda meil, et 736 eurot aastakasum, sellisele firmale siis tahetakse anda sadu miljoneid! Miks?

Tuletame meelde, kuidas Eesti riik lekib igalt poolt. Kui me tuletame meelde tegelikult justkui lihtsat valdkonda ehk siis telefonipetturite püüdmist. Kõik on auklik, meie digiriik lekib, midagi ei toimi, 700 miljonit võetakse päevapealt ära. Ja Jürgen Ligi, kes vastutas rahapesuajastul valdkonna eest, laiutab käsi: me ei saa midagi teha, meil on välkmakseid vaja.  

Mujal maailmas võetakse teemat väga tõsiselt. Erasektorisse siirduvad avaliku sektori ametnikud ju omavad siseteavet, võrgustikke ja mainet, mis avavad palju uksi. Sellest võib tekkida ebaaus konkurentsikeskkond.  Nii et mina tahaks teada, mille eest anti 7 miljonit Frankenburgile, endiste Kaitseväe juhatajate firmale ja Kaitseministeeriumi kantsleri firmale, kus on hulk Eesti ettevõtjaid kogunenud kokku. Vaatasin, et tõepoolest Linnamäe firma, mis lööb selles konsortsiumis kaasa, oli kuskil Kaimanisaartel registreeritud. Miks seal? Kas see tõstab kuidagi usaldust kaitsetööstuse vastu?  

Toon veel ühe näite. Kui palju maeti maksumaksja raha Milremi! Ta oli igal pool kaanepoiss. Küll nad sõitsid oma toredate sõidukitega, maksumaksja maksis, toetas firma edenemist. Ja lõpuks selgus, et aktsiapaki enamiku ostab ära Araabia Ühendemiraatide konsortsium, mille peakorter on Abu Dhabis. Kas siis pidimegi maksumaksjatena toetama seda, et mingid Araabia naftašeigid saaksid sihukese mõnusa firma endale? Kui palju kasu sellest kõigest Eesti maksumaksjale oli? Mina tahaks seda väga teada.  

Nii et ühest liivakasti servast teise istumine ja teiselt liivakasti servalt raha küsimine tekitab väga suuri küsimusi. Nii et vaatame siis, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Magnus-Valdemar Saar läks Wolfram Europa etteotsa, see on sama e-võrgustiku osa, kus on meil Frankenburg. Pärast teda läks kohe järgmine Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juht, Katri Raudsepp, sinna. Kusti Salm Frankenburgis kiitleb kohe koduleheküljel, et ta on olnud väga kõrge riigiametnik, Eesti Kaitseministeeriumi kantsler 2021–2024, sellega ka kiideldakse.  

Kõige keerulisem küsimus on muidugi, kas maksumaksja raha läheb õigetele inimestele või kanditakse seda oma sõpradele. Välisminister Margus Tsahkna, tuletame meelde, alles ta tegeles välihaiglatega, kaitsetööstusfirma Semetron ekspordijuht oli, ja siis, ennäe, tegeles ta selle teema reklaamimisega edasi, kandis oma osakud naise nimele, elu läks edasi, jälle käis mööda maailma, jälle reklaamis välihaiglaid. Nii see käibki.  

Nii et selline avaliku võimu ja erakapitali põimumine just kaitsevaldkonnas on väga tõsine. Nii et Tsahknal oli muide viiendik sellest firmast, kus enamikosanik oli jälle suurärimees Margus Linnamäe. Nii et mõtlemisainet on. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma panen prillid pähe, et näha, kas minister istub seal katuse all. Aga see on teine minister. See on teine minister, see ei ole see minister, kellelt me tahame teada saada tema selgitusi kõikidele neile selgelt korruptiivsetele liikumistele, mis on toimunud Kaitseministeeriumi valdkonnas. Aga minister kahjuks ei vaevu meie juttu siin kuulama, vähemalt meie nähes mitte. See on selline selge isatsev käitumine. Te võite siin ju mögiseda, kui te tahate, te ei saa mulle midagi teha.  

Vaata, Hanno, ära ole nii kindel! Me oleme näinud küllalt neid endiseid ministreid, peaministreid ja isegi presidente, kes on pärast ametist lahkumist korruptsioonisüüdistustega kohtu alla antud ja isegi vangi mõistetud. Ma loodan, et Eesti jõuab ka selle praktikaga ühel hetkel sinnamaale, et korruptiivsed tegelased lähevad trellide taha.  Tuleme teema juurde. Me oleme kuulnud nüüd juba aastast aastasse, kuidas Eesti on panustanud 5% – 5,4% – kaitsevõime tõstmisse, aga reaalseid tulemusi ei näe. Reaalsed tulemused esialgu on meil näha kusagil Kagu-Eestis, kus paigaldatakse betoonist draakonihambaid – kui juba paigaldatakse, võib-olla see on ka alles jutu tasemel – ja kaevatakse mingit kraavi. 

No see on nüüd ikkagi väga naljakas lugu, sellepärast et olukorras, kus me näeme, et sõjas põhitegijateks on droonid ja raketid, on selliste kraavide kaevamine anakronism, karjuv anakronism, millele ka sõjaajalugu annab ju irooniliselt negatiivse hinnangu. 

Tuleme aastasse 1940, kui puhkes sõda Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Prantslased olid veendunud, et nende Maginot' liin on ületamatu ja sakslased purustavad oma pea selle vastu, aga sakslased oskasid sellest kenasti ümber minna sealt, kus arvati, et keegi ei ole võimeline ümber minema: läbi Ardenni metsade ja tegid veel pettemanöövri läbi Belgia. Prantslased kukkusid lõksu ja ei läinud rohkem aega kui paarkümmend päeva, ja Prantsusmaa oli põlvili.  Nii et niisuguste kraavide kaevamine on mõttetu. Aga võib-olla ei ole mõttetu, kui on jälle tegemist firmadega, kes riigihanke korras riigi rahadega selle kraavi sinna kaevavad ja pistavad raha taskusse. Ega neid ei huvita, kas sellel kraavil on mingisugune efekt või ei ole.

Kui me ajalukku vaatame, siis me võime ju näha, et sõda on alati suur äri. Meenutame siin kas või hiliskeskaega, varauusaega, kus kõige paremat äri tegid need inimesed, kes olid määratud kuningate, valitsejate poolt valitsejavägesid varustama – küll toiduga, küll hobusemoona, küll laskemoona, küll relvadega. Parseldati kõike, mida oli kuskilt võimalik odavalt saada ja riigile kallilt maha müüa.

Ja meil toimub sama. Ja pange nüüd tähele: seesama Frankenburg, kuhu on maandunud kõik need siseinformatsiooni omanud ja tegelikult lepinguid ette valmistanud ja siis nende lepingute vilju maitsma läinud Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe tegelinskid. See Frankenburg on selline ettevõte, mille taristu, tehas, seadmed muretsetakse riigi rahaga – meie kõigi rahaga, kõige vaesemate inimeste rahaga. Ja riik hakkab siis iseenda rahaga üles ehitatud tehasest ostma droone, rakette ja mida iganes nad seal toodavad. Ühesõnaga, sisuliselt ei ole seda Frankenburgi sinna vahele vaja. See on sisuliselt jõugule, omadele jopedele tehtud kõrgete palkadega töökohtade koht. Ja mitte midagi enamat ta ei ole. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

See on näide sellest, kuidas meil kogu see 5,4% kaitseks mõeldud raha laiaks löömine käib, see Frankenburg.  See ei ole ainus. Meil tuleb neid laskemoonatehaseid ja muid kaitsetööstusparke paaris kohas Eestis veel. Ja need, kes valdavad informatsiooni ja teavad, kus mida tegema hakatakse – noh, lollakad on, kui nad ei loo mingisugust OÜ-d või mingisugust muud firmat, mille liikmeteks, ma ei tea, tegevdirektoriteks ja juhatuse esimeesteks nad hakkavad –, nad on ise eelnevalt oma senises riigiametis suunanud raha liikuma sellesama OÜ või mis iganes vormis see firma asutatud on. See on korruptsioon!  

Ja kui siis ministrilt küsitakse, mida teha, et sellist korruptsiooni ei oleks, et sellist pöördust ei oleks. Need inimesed on iseendale pehme maandumise taganud – mis pehme maandumise, nad on kuskil mäetipul džinni ja ilusate tüdrukutega villa taganud, millelt nad siis kõrgelt vaatavad lollile ühiskonnale ülevalt alla: teie rügage, kallikesed! Meie joome siin džinni ja naudime elu teie kaitse heaks kulutatud raha eest, me oleme ise selle endale ju võimaldanud oma varasemas riigiteenistuses. Mida siis teha, et niisugust asja ei ole? Siis ta hakkab meile pidama loengut siin sellest, kuidas erinevates riikides on erinev praktika.

Ongi erinev praktika! Aga enamikus riikides, mis on riigid – ma rõhutan, mis on riigid! –, on teatud puhverperiood, mille jooksul ei tohi need inimesed minna oma eelneva riigiametist kaasa saadud informatsiooniga raha teenima. 

 Aga meie alles mõtleme, missuguse tee me valime. Kõik on selge, missuguse tee me valime: korruptiivse tee. Ja teemegi kindlasti jälle ka mingisugused sellised kummist seadused, mis sisuliselt ei takista riigiametist enda poolt suunatud rahavoogusid nautima minna. Sisuliselt ei takista! 

Ja nüüd küsimus, mis on tegelikult kriitilise tähtsusega küsimus. Aga kus on meie õiguskaitseorganid? Kus on meie prokuratuur, kes kummitas siin Kert Kingot, kes on kummitanud siin veel mõnda teistki peenraha eest, mille puhul on ikkagi äärmiselt küsitav või isegi mitte küsitav, vaid enamikul puhkudel täiesti selge, et tegelikult ei ole mingit kuritarvitust olnud ja mingit kasu ja kelmust ei ole keegi teinud?

 Aga nüüd on vaikus, 400 miljonit raamlepingusse, 7 miljonit Frankenburgi krokodillidele. Siis tulevad veel mingisugused hanked, siis me rajame mingisugust kraavi ja draakonihambaid ja nuumame mingisuguseid ekskavaatorifirma omanikke. Toimingupiirangu seaduse rikkumist ei ole, ei ole! Sellist asja keegi kuskil ei näe, sest kaitsepoliitikas on meil ju konsensus, kallid sõbrad!

Teie aeg! 

Konsensus lubab varastada. Aga mina ütlen, et selle konsensuse põhjal varastamine peab järgmise valitsuse ajal jõudma õiguskaitseorganiteni ja nende inimeste puhul tuleb algatada kriminaalasjad. Aitäh!

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kahju tõesti, et me minister Pevkurit siin ei näe, aga olgem optimistid ja lootkem, et ta kuulab siin räägitavat. Aga võib-olla ta on näiteks mõne hotelli ees ja vaatab seal olevat pöördust, sealt käivad inimesed sisse-välja. Ja vaatab ja vaatab seda pöördust ja mõtleb, et huvitav, mis selle pöörduksega küll valesti võiks olla. Võib-olla ta proovib aru saada, millest siin saalis räägitakse ja mis metafoore kasutatakse.

Pevkur räägib meile, et juriidiliselt on kõik korrektne, ärge muretsege, tõepoolest on inimesi palju erasektorisse liikunud, aga nemad ise ei ole tegelenud teemadega, millega tegelevad need kaitsevaldkonna ettevõtted. See on ikka päris lapsik ja rumal jutt. Selles mõttes, et kui sul ministeeriumi kantsler, Kaitseväe juhataja ja kõrge kindralmajor liiguvad erasektorisse, siis tulla siia rääkima, et nemad ei ole tegelenud hangete ettevalmistamisega või mingisuguste kaitseplaanide ettevalmistamisega – seda juttu ei ole võimalik ju tõsiselt võtta. Ilmselt paberitele on alla kirjutanud tõesti mõni madalama taseme ametnik ja siis saabki öelda, justkui juriidiliselt on kõik korrektne, aga sisuliselt tegelikult ei ole korrektne. 

Teine asi, mida Pevkur räägib: 400-miljonilise raamlepingu hange, ega see ei ole mingi rahajagamine, see on lihtsalt raamleping. Siis räägib veel paar lauset ja siis jõuab ise selle jutu teises otsas sinnani, et see raamleping on lihtsalt selleks, et kui pärast on kiiresti vaja saada mingeid asju, siis saab kohe tellima hakata, pole hankeid vaja teha. Kallis Hanno! No siis ikkagi on ju see raamlepingu hange täitsa sisuline asi ja sisuliselt on ette ära otsustatud, kuhu raha on võimalik kiiresti hiljem jagada. 

Sõda käib juba viiendat aastat väga lähedal ja Pevkur räägib meile siin, kuidas ta peaks õigeks, et need asjad oleks reguleeritud, ja avaldab siin isiklikku arvamust, millised need õiged lahendused oleks, aga mitte midagi ei tee. Ei, tal ei ole isegi niipalju, et ta saaks siin öelda, et ministeeriumis valmistatakse eelnõu ette. Aga tegelikult, kui ta tegelikult oleks minister, kes seal Kaitseministeeriumis midagi juhib või otsustab – anna määrus välja ministeeriumisiseselt, ütle, et nende ettevõtetega tehingute tegemisel on moratoorium, kuhu tippametnikud on läinud, ja nii edasi. Väga lihtsalt tehtav!

Miks Pevkur seda ei tee? Noh, üks on see ekspertide jutt. See on meil igas valdkonnas tegelikult läinud täiesti üle mõistuse. Kui tahetakse asju venitada või vett sogaseks ajada ja teha otsuseid, mis on väga küsitava väärtusega, siis öeldakse, et me peame konsulteerima ekspertidega. See kõik, mis ma siin just rääkisin, on, ütleme, suhteliselt noortele inimestele ka juba arusaadav. Nii et erilisi eksperte ei ole vaja, et tuvastada, kus probleemid on.

Aga selle kõige juurpõhjus on asi, mida ma olen siin oma kõnedes ka muudel teemadel mitu korda öelnud. Selle juurpõhjus on see, et meil puudub poliitiline juhtimine. Meil on ametnikud riigi üle võtnud ja teevad seal, mis nad tahavad. Ja nüüd on jõutud selleni, et on sobitatud meil ministriks näiteks Pevkur, istub seal juba neljandat aastat, sirge poiss, pea kammitud, napsu ka ei võta, käib valitsuse pressikonverentsidel ja siin sellist ilusat juttu rääkimas kaitsevõime tõstmise vajadusest, aga ühtegi tegu ei järgne, ühtegi sisulist tegu ei suuda ellu viia. Aga meil ongi terve valitsus selliseid.

Järgmisena tuleb Ligi pulti ja räägib ilmselt vastutustundlikust riigi rahandusest ja kõigest sellest, mis tema plaat on olnud eluaeg, aga numbrid on riigi rahanduses täiesti katastroofilised. Me olemegi jõudnud Eestis selleni, et meil on aegade kõige nõrgem valitsus. Ja poliitiline juhtimine ei ole midagi sellist, mida peaks kartma või häbenema. Otse vastupidi, valijatelt võetakse valimistel mandaat millegi tegemiseks ja siis tulekski seda teha, mitte lihtsalt mugavalt kõnet pidada, enda klantspilti kuskil näidata, pressiteateid välja saata ja siis, kui asja sisusse süvenetakse, on see kõik lihtsalt katastroofiline.

Nii et kordan soovitust, mida siin tänagi on öeldud ja mida ma ise olen korduvalt öelnud. Ammu on käes aeg tagasi astuda. Minge ära valitsusest, Reformierakond! Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! See, et sõda on suur äri, peaks olema kõigile selge. Ma mäletan, kui 2021. aastal meie president Kaljulaid käis Kabulis ja vandus toonasele presidendile Ghanile truudust, et ka kui liitlasväed lahkuvad, siis Eesti jätkab Afganistani toetamist. Aga president Ghani veidi aega hiljem põgenes helikopteril, mis oli täis topitud dollareid. Osa saatjaskonda ei mahtunud ära, kuna dollarid olid olulisemad.  

Ja üsna hiljuti Ukraina korruptsioonitõrjeorganisatsioonid raporteerisid, et kui president Zelenskõi lähedane sõber Minditš lahkus Iisraeli vahetult enne tabamist, siis tema lennuki peal oli ligi tonn kulda. Ja härra Minditš juhtis teatavasti energiasüsteemi kaitset Venemaa rakettide ja droonide vastu. Nii et jätkus tal kulda väidetavalt terve tonni jagu, millega ta Iisraeli lendas.  

Ja nüüd, kui kuulata neid eelnevaid kõnesid – jah, pöördukseefekt ja kõik see on klassika, ükskõik kus koha peal ta on, Nigeerias, Eestis, ükskõik kus riigis, Ukrainas. Aga kõik ei ole mustvalge.  

Ma loodan, et Margo Palloson või tema kaastöölised jälgivad ka meie istungeid siin või vähemalt loevad protokolle. Ma loodan, et Eesti kaitsepolitsei ja prokuratuur on siiski tasemel, et nad jälgivad lugupeetud Kusti Salmi, Martin Heremi ja kõikide nende lugupeetud armeejuhtide ja kaitsejuhtide tegevust. Sest ega midagi uut siin ju ei ole: hangete mõjutamine, altkäemaks, vahendustasud, huvide konfliktid, ülehinnatud lepingud. 

Noh, Ukraina sõda käib ja seal on need näited ju hästi näha. Ja kuna korruptsioonivastased jõud on seal üsna heal tasemel, siis noh, 10–20% juurde panna arvetele. Muuseas, meie maksame ka üsna palju neid, Euroopa Liit ja ka Eesti on maksnud, kui rääkida Ukrainast, neid rahasid, mis on läinud ka korruptiivselt kellegi taskutesse. Ma ei ütle, et härra Minditši ja tema kolleegide, aga võimalik ka.  

Nii et tegelikult kõik need siseringitehingud ja kõik see on klassika, ükskõik, kus ta siis toimub, Eestis või ükskõik mis riigis. Aga esiteks, ma kordan uuesti, ma loodan, et Eesti kaitsepolitsei ja prokuratuur on siiski tasemel. See, kui Ukraina kelmide võrgustik suudeti purustada ja nende petetute raha, Eesti inimeste raha tagastada, see on väga suur saavutus Eesti jõustruktuuridele ja ka prokuratuurile. 

Aga teistpidi võib vaadata, et tegelikult see annab ju ka võimaluse, võimaluse arendada kaitsetööstust, kasutada kompetentsi, olgu või kindral Heremi või Kusti Salmi või kõikide nende teiste, ja muuta selle, ütleme niimoodi, ka Eesti majanduse võimalikuks üheks mootoriks kaitsetööstuse valdkonnas. Ja sellisel juhul ei ole pilt sugugi ainult must. Aga, see aga on siin, kui Margo Palloson ja tema poisid ja Astrid Asi ja tema inimesed tegutsevad vastavalt nende võimalustele ja kohustele ja vaatavad teraselt härrase Kusti Salmi, Martin Heremi ja teiste tegevust, et see oleks ka seaduslik. Nii et kõik need ohud, mida siin räägiti ja mis on universaalsed üle maailma, et need ei realiseeruks ja kõik asi oleks kontrolli all. 

Ja sellisel juhul võib tegelikult siin näha ka positiivset, et kasutatakse ära seda kompetentsi, mis oli algselt riigikaitse juhtimisel ja nüüd riigikaitselise tööstuse arendamisel. Sellisel juhul on see positiivne ja need summad, mis võivad ka maksudena tulla ja kõik muu selline, anda Eesti majandusele ...

Kas teil on lisaajasoov? 

Jah, paar minutit, aga mitte kolme.

Kaks minutit lisaks. 

Kaks minutit ja kümme sekundit. 

Nii et see positiivne pool on ka olemas ja seda võiks ka silmas pidada, aga ainult sellisel juhul, kui Margo Palloson ja tema poisid reaalselt vaatavad. Sest Eestis korruptsioon ei ole kusagile kadunud, ei ole kadunud, ainult ta on sügavamale vajunud, palja käega ei võta. Aga tegelikult ma siiralt loodan, et on Eestis praegu ka neid, kes suudavad ka mitte palja käega võtta, ja olgu või siin valdkonnas, millest juttu on. Mure on tõsine, aga sellel võib olla ka positiivseid tulemeid. Ja ma loodan, et see nii tegelikult on. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetav rahvaesindus! Ma arvan, et on üsnagi kohatu see, et kaitseministrit siin saalis ei viibi. Me arutame küsimusi, mis puudutavad kaitsejulgeolekut ja teemasid, mis on tõstatatud. Sellega ei pruugi nõustuda, aga kaitseminister peab olema kohal ja esitama ka vastuseid, mis kaitsevad neid inimesi, kelle kohta on esitatud väiteid võimalike riskide kohta. Kaitseministrit see ei huvita ja ma arvan, et see on kohatu. 

Ja see, et ei huvita – ja ei huvita ka tegelikkuses, mis puudutab meie, olgu mundris või mundrita, riigikaitse kõrgeimat juhtivat või seda tiimi, kes on Ukraina sõja algusest ja seda ei ole suudetud koos hoida –, on väga tõsine probleem. See on probleem poliitilise juhtimise puudumisest.

Hakkame võtma faktide kaupa. Laiapindse julgeoleku juhtimine tahetakse anda riigisekretäri kätte. Riigisekretär Peterkop sunniti ennetähtaegselt lahkuma, selleks et härra Michali eelistatud isik härra Kasemets saaks ametisse asuda. Ja selleks muudeti lausa seadust. See oli esimene pääsuke. 

Võtame Kaitseväe. Ennetähtaegselt – ja seda, et tegelikult ei olnud tegemist konfliktse olukorraga, mis puudutas põhimõttelisi valikuid riigikaitses, selle rahastamises, ei eita keegi asjaosalistest – astus tagasi Kaitseväe juhataja veidi aega pärast seda, kui tema ametiaega oli pikendatud kaks aastat. 

Talle järgnes diviisiülem, kes lahkus kaitseväeteenistusest. Ennetähtaegselt lahkus kaitseväeteenistusest Kaitseliidu ülem. Välisluure ülem läks metsamajanduse valdkonda, jällegi ennetähtaegselt sõjaaja olukorras. Kaitseministeeriumi kantsler lahkus ennetähtaegselt seoses põhimõtteliselt erinevate seisukohtadega, mis puudutasid kaitsevaldkonna rahastamist. 

Mis oli asekantslerite puhul? Selleks, et lahti saada asekantsleritest, muutis minister Kaitseministeeriumi juhtimisstruktuuri, kuulutas välja uued konkursid ja vabanes mitmest ka sõjaaegse kompetentsiga asekantslerist. See oli valik. 

Võtame Kaitseressursside Ameti: ennetähtaegselt astus tagasi pärast sõja algust Kaitseressursside Ameti direktor. Võtame Kaitseinvesteeringute Ameti: ennetähtaegselt astusid ametist tagasi Kaitseinvesteeringute Keskuse direktor ja selle juhtkonna liikmed. Ja kõiki neid – ütleme, mitte kõiki eraldivõetuna –, aga mitmeid neid lahkumisi on saatnud kaitseministri survestamine või pärast isikute lahkumist või olukorra tekitamist, kus isikud ei pidanud võimalikuks jätkata ametis, mitte et neile oleks olnud professionaalseid etteheiteid või kahtlustusi kuritarvituses, on kaitseminister järeleulatuvalt teinud mingeid vihjeid, mis puudutasid tegelikul ka endisi kõrgemaid reservväelasi otsekui nende suunas. Ma arvan, et see on olnud kohatu. 

Sisuliselt, asetame asjad perspektiivi, ühtegi professionaalset juhti riigi tasemel – ma pean silmas professionaalsuse all senise kogemusega inimesi, kes ei ole poliitilises juhtkonnas ja juhti n-ö kõrgemate ametite täitjatena riigi julgeoleku valdkonnas – ei ole ametis. Nad on lahkunud ennetähtaegselt ametist või siis teenistusaja lõppemise tõttu osa nendest ei ole ametis selle oskusteabega pärast täiemahulise agressiooni algust. 

Kõige grotesksem oli Politsei- ja Piirivalveameti direktori juhtum, kes ennetähtaegselt veeti raudus käsi minema, ametiteenistusest kõrvaldades. 

See küsimus, kuidas meil praegu, kui me räägime, et juhid peavad korraldama meie riigikaitset – ja me teame, et väga paljudes põhimõttelistes küsimustes on riigikaitset üles ehitatud ka täiemahulise agressiooni ajal mitte ennekõike poliitilise juhtimise tõttu, vaid vaatamata juhtimisele. Ja siis see n-ö professionaalne juhtimistiim, seda on tuuseldatud ette ja taha. See on väga põhimõtteline probleem, väga põhimõtteline probleem ja n-ö professionaalses mõttes läbikukkumine.

Viimane isik kõrgemast juhtkonnast, kes on sõja alguse eelsest ajast ametisse läinud, on vabariigi president Alar Karis. Ja tema suhtes on sama isikute ringi poolt – tuttav käekiri! – algatatud samuti infooperatsioonid tema kallutamiseks meeleolus, et mitte jätkata kandideerimist presidendiametisse. Ma loodan, et president Karis ei lase ennast selles loogikas kõigutada.

Nii et kokkuvõttes ma oleksin tahtnud siin näha Eesti riigi kaitseministrit, kes ka julgeb võtta sõna ja oma endiste kolleegide puhul, kelle puhul, tõsi küll, ta on ametist lahku viinud konfliktiga, oleks olnud julgust kaitsta neid inimesi. Argus, minnalaskmine ja loidus! Need on paraku sümptomid, mis iseloomustavad poliitilist juhtimist selles olukorras. 

Ja ma arvan, et eraldivõetuna öelda, et ühe või teise inimese suhtes, kes on pidanud ennekõike nende vastuolude tõttu tänase poliitilise juhtkonnaga katkestama ajutiselt või püsivalt oma professionaalse karjääri kas sõjaväelasena või tsiviilametnikuna, meil kindlasti ei ole eeldust eeldada nende puhul süülisust või õigusrikkumisi. Kui selleks ei paindu siin kaitseminister, siis ma pean seda kindlasti vajalikuks formuleerida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised, sest ministrit ma ei näe siin. Oleme tänase teise päevakorrapunkti läbi vaadanud ja arutanud. 

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri, Tõnis Lukase, Ants Froschi, Andres Metsoja, Aivar Koka, Priit Sibula, Jaanus Karilaidi ja Lea Danilson-Järgi poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine riigi rahanduspoliitika kohta (nr 991). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Härra Ligi midagi hõikab sealt saali taganurgast, aga ta on heas hoos ja see ei ole halb. Aga küsimus on selles, et rahanduse lagastamine jätkub. Ja arupärijatel oli selle kohta põhimõtteline küsimuseasetus, et meil võrreldes kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga on kevadise majandusprognoosi vaates – kui kolme aasta vaates kirjutada välja ka defitsiidi prognoositavad miinusekasvud – suurusjärgus miljardi euro võrra halvenenud. Selles olukorras jagub härra rahandusministril jultumust tulla parlamenti positiivse eelarvega, lisaeelarvega selles loogikas, et kohustused lükata tulevikku ja lisakulusid võtta veel jooksvas aastas peale. Ja me soovime näha vastuseid küsimusele, miks valitsus ei ole teinud negatiivset lisaeelarvet, mis oleks olnud asjakohane ja riigi halvenenud eelarvepositsioonide minimaalsekski parandamiseks.

Ja teiseks, milliseid samme kavandab valitsus selleks, et defitsiiti pidurdada? Härra Ligi vastas tegudega, et eelmisel neljapäeval suutis ta defitsiiti järgmise nelja aasta perspektiivis suurendada veel 140 miljonit eurot. Kange mees, näete, eks ole, räägib midagi eelarve tasakaalust, aga pruukis valitsusel maas istuda – 170 miljonit eurot defitsiiti suurendatud riigi tulude vähendamise teel. See on väga tõsine probleem, härra Ligi. 

Me sooviksime teada ühte väga olulist asja. Nimelt, me parlamendi riigieelarve kontrolli erikomisjonis, härra Allas mäletab, küsisime Rahandusministeeriumi ametnikelt, et tavaliselt on koostatud ka eelarve pikaajaline rahandusliku jätkusuutlikkuse prognoos aastani 2070. Vähemalt seda on toimunud mõned viimased aastad. Aga seekord seda ei tehtud. Küsimus oli, kas see oli lõõpiv või tõsiseltvõetav, ametnike vastus oli, et oi, see on nii kole, et seda pikaajaliselt ei julge venitadagi. Kui terve mõistusega ekstrapoleerida, siis selle 4% pluss tasemelt järgmise nelja aastaga, kui see jätkub, siis me jõuame suurusjärku – ma loodan, härra Ligi vastab sellele –, kas 2070-ks on meil 200% võlakoormus või alla 200%. Sooviks saada analüütilist majandusteadlase, majandusgeograafi hinnangut niisugusele probleemipüstitusele. 

Nii et meil olukord on naljast kaugel ja praeguses olukorras on niisugune "pärast meid tulgu või veeuputus" käekiri ka meie riigi finantsjulgeoleku vaates väga tõsiseid probleeme esile kutsuv. Peaminister on lubanud, et võrreldes varasemaga kavatseb valitsus pool protsenti nominaalset defitsiiti parandada, see tähendab eelarve trajektoori järgmiseks neljaks aastaks igal aastal pool protsenti. Ma loodan, et härra Ligi ka osund kinnitab seda, et see on valitsuse kavatsus ja sellekohane ettepanek tehakse. 

Mis on sümptomaatiline on see, et kui Madis Müller, kes vägagi hillitsetult on valitsuse rahanduspoliitilist tegevust kommenteerinud või hoidunud kommenteerimast, siiski oma viimastel ametinädalatel tegi üleskutse erakondadeülene kokkulepe sõlmida, et vähemalt riigirahandust aidata parteide poolt jätkusuutlikule rajale, siis sellele on oma toetust avaldanud moel või teisel erinevad poliitiliste jõudude esindajad, aga vaikus on olnud valitsusparteide esindajate seas. Seal, ütleme, bravuuritseda kuskil siin parlamendi infotunnis on küll oskust ja julgust, aga selles ruumis, et öelda välja seisukoht, kas seda siis toetatakse või mitte, valitseb tähelepanuväärne vaikus. 

Me tahaksime saada oma küsimustele vastuseid. Ja tahaksime ka, härra rahandusminister, et te kasutaksite võimalust ja ütleksite ilma eelarvestrateegiata, mis kulude loopimine tulevikus siin praegu aset leiab ja kas me võime eeldada, et see peatub või see hakkab veel, nagu ma viitasin, 170 miljonile eurole eelmisel neljapäeval, kasvamise toonis jätkuma. Aga loetud kuude jooksul on teil veel jäänud valitseda Eesti riiki. Ja nüüd on sõna rahandusminister Jürgen Ligil. Härra Ligi, palun andke Eesti kodanikele aru! Aitäh!

Aitäh, härra Reinsalu! Sõna andmist juhatab siin istungi juhataja. Ja nüüd siis on arupärimisele vastama oodatud rahandusminister härra Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen nõus, et rahandust lagastatakse edasi, kõige muuga ma nõus ei ole. See lagastamise vorm on muidugi see sõnasalat, mida toodab Urmas Reinsalu nii siin Riigikogus kui ka oma juhitavas komisjonis ja mis mitte kuidagi rahanduse loogikaga ei haaku. Aga noh … Kaasa arvatud see jutt sellest, kuidas kohustused lükatakse edasi ja on tehtud positiivne lisaeelarve. Lisaeelarve siiski parandab eelarvepositsiooni ja ühtegi kohustust ta tuleviku arvel ei võta.  

Aga küsimuste kaupa lähen edasi. Esimene küsimus või väide on: riigi rahanduspoliitika rikub kevadprognoosi andmetel ka valitsuse enda kinnitatud, riigieelarve seaduse alusel kinnitatud riigi eelarvestrateegiat. Noh, see asi käib siiski teistpidi. Riigi rahanduspoliitika sisaldab prognooside sõltumatust, aga mitte tulemust, et me peaksime nagu prognoosima tulemuse ja siis sellele vastavalt tegema prognoosi. See oleks sõltumatuse vastand. Aga jah, rahanduspoliitika osa on sõltumatud prognoosid ja ka reeglite järgimine. Ja neid reegleid me järgime. Vastavalt riigieelarve seadusele koostab valitsus sügisel eelarve ja riigi eelarvestrateegia nagu alati. See vastab nii Eesti kui ka Euroopa eelarvereeglitele.  

Teine küsimus: milliseid samme kavandate selleks, et kasvavat riigi majanduse defitsiiti pidurdada? Ma mõistagi ei informeeri sellest esimeses järjekorras mitte Riigikogu opositsiooni ega ole need plaanid ju ka kunagi kevadel valmis. Aga sammud, kuidas eelarve defitsiiti pidurdada, on igapäevased. Ja iga päev on mingisugune samm, mis pidurdab kulutamist. Me oleme algatanud ka ministeeriumide valitsemisala investeeringute kulude ülevaatamise, mitte ainult jooksvad tegevused, vaid ka selline algatus, et muuta siis planeerimist ja eelarve täitmist täpsemaks. Ja selle tulemusena on siis esitatud kõigepealt see lisaeelarve. Ta sõelus välja 29 miljoni ulatuses kokkuhoiukohta ja tulemusena paranes see eelarvepositsioon 27 miljoni võrra. Nii et positiivsest lisaeelarvest rääkimine ei ole kohane – see on pigem kõnekeelne termin muidugi, see sõnadega mängimine teile meeldib –, aga lisaeelarve parandas eelarvepositsiooni, mitte ei halvendanud.  

Edasi, miks ei ole valitsus esitanud negatiivset riigi lisaeelarvet parlamendile, kuna võrreldes riigi eelarvestrateegias ettenähtuga on eelarvepositsioon halvenenud ligi miljard eurot? Ei, eelarvepositsioon ei ole halvenenud, te ajate segi nagu ikka prognoosi ja eelarvepositsiooni. Aga me oleme olukorras, kus eelarve sai täna viis kuud vanaks ja vahepeal ei ole selgunud ühtegi asjaolu, miks me peaksime oma plaanid radikaalselt ümber tegema. Natukene vähendasime juba, see ei ole väga natukene, kui tegema hakata, kui raskelt see tuleb, võiksite te ka mäletada. Aga eelarvepositsioon on juba parandatud. Selle asja nimi ei ole see, mida teie tahate panna, aga eelarvepositsioon on paranenud nii sel kui ka järgmisel aastal juba. Ja me oleme ka paremas seisus, kui prognoosisime, tänu ikka tegevusele, mitte juhusele.  

"Milline on teie hinnangul sarnase rahanduspoliitika jätkumisel pikaajaline prognoos aastaks 2070 ja miks seda pole kevadprognoosi lisana avalikustatud?" Valitsus lähtub sellest prognoosist, et 2070. aastaks ta ei pruugi ja pigem kindlasti ei tee eelarvet ega lisaeelarvet. Ja sellepärast on pikaajaline majandusprognoos ja eelarvepoliitika pikaajalise jätkusuutlikkuse analüüs ei kuulu standardsete prognoosiväljundite hulka, ammugi mitte eelarve muutmiste ega lisaeelarvete juurde, mida te vist nõuate. Tavapäraselt oleme pikka prognoosi uuendanud kord aastas, suvel, see on paar nädalat pärast põhiprognoosi valmimist. See on rutiin, aga jätke see meelde, et te järgmine kord uuesti ei küsiks, kui olete unustanud. 

Nii, mis teie küsimus veel oli?

Arupärimisega tulnud küsimused on vist läbi või?

Tundub jah, et mul ei ole …

Või tahate laiendada?

… mõtet vist rohkem sellel teemal rääkida. Aitäh!

Aitäh! Küll on teile aga küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma ei saa ikkagi aru, mul ei ole akadeemilist haridust. Kuidas see on üldse võimalik? Te tõstsite kõikvõimalikud maksud, rakendasite uued, aga raha eelarves napib ikka ja valitsus on sunnitud võtma üha uusi laene. Kas eestlased töötavad halvasti või ei oska valitsus rahaga õigesti ümber käia?

Aitäh! Ma ei usu, et teie haridus nüüd nii puudu on, et te peate hariduse pärast tõde nii palju väänama. Ei, me ei ole tõstnud kõikvõimalikke makse ja maksukoormus tänavu järsult langeb. Ta oli eelmine aasta peaaegu 30% SKP-st, tänavusel aastal on alla 36%, vahepeal on korrigeeritud, aga 35,7% peaks olema see number praeguse seisuga. Ei, maksukoormus SKP-st on langenud ja selle tõttu on väga mures ka rahvusvahelised institutsioonid ja nende soovitused sisaldavad teile ainult ebameeldivaid asju. Nii IMF-i kui ka OECD-ga ma praegu just nimelt kohtun ja nemad soovitavad maksutõuse ja nad ei soovita neid asju, mida soovitab Keskerakond, näiteks maksuerandeid näiteks toidu käibemaksu eest, nad kategooriliselt hoiatavad, et see oleks väga rumal ja halvasti jaotuv soodustus. Nii et jah, me oleme …

Miks raha ei jätku? Raha ei jätku sellepärast, et eelarve tugevusvaru lõhuti ära 2016. aasta otsustega reeglid lõdvaks lasta. Edasi on olnud ka rasked kriisid. 2019. aastal ametisse astunud valitsus pidi muidugi üsna alguses hakkama COVID-kriisi lahendama 2020. aastal ja 2021 see tegelikult uue valitsusega jätkus, aga need lõid omaette hoobi. Kahjuks retoorika tol ajal oligi see, et laenata tuleb nii palju, kui jaksatakse, ja kuhugi see raha ikka jõuab. Jõudis tihti valesse kohta ja mõni inimene ka kohtupinki tulemusena. 

Aga kui tulid järgmised probleemid, Putini energiasõda 2021. aastal ja selle jätkuna Ukrainasse tungimine, siis loomulikult tekkisid riigil hoopis uued pinged eelarves. Ja kaitsekulud on ikkagi sellele haprale pinnasele tulnud, nelja aastaga lisakulu 3,3% SKP-st – mitte eelarvest, vaid SKP-st – on väga ränk. Selliste sammudega ei ole ükski valitsus peale, ma siiski ütleks, Reformierakonna oma masuajal vastakuti seisnud. Nii et me oleme rahanduses haprale pinnale võtnud suurt koormust, mis ei ole meie valik olnud.

Urmas Reinsalu, palun! 

Armas härra Ligi! Kuidas see nüüd on? Valitsus kogu seda maksutsunamit, mis siin on viimastel aastatel olnud, kümned maksutõusud, põhjendas sellega, et riigieelarve tuleb saada tasakaalu. Aga selle kõige tulemusena oleme saavutanud selle, et meil on Euroopa kõige kiiremini kasvav riigivõlg. Kui selline rahanduse korrastamine jätkub, siis on tõepoolest jutt, et IMF-iga tuleb keskpikas plaanis hakata hoopis teist loogikat vestlusi pidama. Ma loodan, et selline poliitiline agenda katkeb lähemas tulevikus. 

Aga minu küsimus teile, härra rahandusminister, on seotud sellega, et te nimetasite Reformierakonna maksuküüru. Mis on selle katteallikas? Järgmise nelja aasta puhul tekitab see umbes 2,5 miljardit eurot laekumata maksutulusid ja seda kaetakse siis, kui ma õigesti aru saan, laenurahast. Kui laenurahast on võimalik katta nii-öelda … 

Teie aeg! 

… Reformierakonna maksuküüru projekti, siis kas teie meelest on see jätkusuutlik rahandus? Kui te heitsite siin ette kümme aastat tagasi, siis mis asju te siin ette heitsite?

Aitäh! Ilmselt teie valijale valetamine meeldib, sest te kordate juba aastaid samu sõnu, mis on otsene vale. Maksutsunami oli 2016. aasta lõpul, kui teie erakond upitas pulti Jüri Ratase ja pärast neelas ta alla. Aga tol ajal oli tõesti maksukobar, mis liideti suvalise seaduse külge teiseks lugemiseks, väga erinevatest maksudest koosnes, sealhulgas oli ka see maksuküür. Maksuküür ei ole kunagi olnud Reformierakonna oma, alati on ta Isamaa oma. Ja see oli ka peamine põhjus, miks see valitsus kukutati. Teil ei olnud mingit lootust seda jama kehtestada koos meiega. See oli see argument, retoorika loomulikult oli teine. 

Ja küür ei saanud igavesti jääda maksusüsteemi, see tuli ära parandada. Me lubasime, et me ei lase seda teha, ei lastud meid enam võimule selle tulemusena, sest teil oli vaja näidata, et te ka midagi teete. Aga me jõudsime niikaugele, et koalitsioon oli nõus selle maksuküüru kaotama ja selles mõttes kiitus ka sotsidele, kes oma tuge sellele andsid. See on ebaloomulik, keskklassi koormav maksuerand ja maksusüsteemi solkiv. Nii et ma ei tea, kui tsunami on solkimine ja te selle omaks võtate, siis me oleme üksmeelel. Ma täpselt ei tea, mida te veel selle pika jutuga tahtsite öelda. Aga faktid on sellised.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! Kui mäluga on probleeme, siis tuleb mäluga aidata. No te tekitasite laenuküüru ja laenuküüruga te praegu tekitate seda, et oma valimislubadust ehk 700 eurot tulumaksuvabaks te katate ju laenuga. Täna on riigieelarvest väga selgelt näha, et selleks läheb teil 700 miljonit eurot. Ja nüüd te võtate lisaeelarve. Ma küsisin teilt esimese lugemise ajal, äkki olete saanud vastuse, et enamik raha, mis lisaeelarvega läheb, läheb palkadeks ehk te tekitate veel suuremat laenuküüru, sest püsikulu on palgad. Need on püsikulud. Miks te olete toonud Riigikogusse lisaeelarve, millest enamik kuulutab ette palkade tõusu ametnikele? 

Aitäh! Retooriliselt küsin, miks te valetate. Kõigepealt, ei maksnud maksuküüru kaotamine ehk tegelikult maksuvaba miinimumi taastamine mitte 760, vaid 760 pluss kütuseaktsiisi vähendamine maksis kogu maksukoormuse alandamine. Sinna juurde kuulusid ka juhtumata seadused. Aga maksuküür maksis suurusjärgus pool miljardit ja oli kahtlemata väga kulukas seda ravida.

Nüüd, palku sellest lisaeelarvest ei tõstetud, kuid minu arust oleks teil aeg õppida selle eelarve loogika ära, et kui eelarve täpsustamise käigus tõstetakse mõni kulurida täpsele reale programmipõhiselt, siis see ei tähenda palkade tõstmist. See tähendas, et senised kulud tõsteti mitmes artiklis detailsemaks. See on olnud ka üks poliitiline eesmärk, et oleks näha kulupõhisust eelarves. Aga ei, palgafonde endiselt kärbitakse, mitte ei suurendata.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Kogu aeg, võiks nagu lõpetada selle, kes valetab ja nii edasi, kogu aeg selline süüdistuste pritsimine siin. 

Aga ma tahaksin konkreetselt küsida. Härra kuraator on siin praegu, Tšehhi ja Eesti kuraator on teil külas, Vincenzo Guzzo, ja te temaga suhtlete, ma saan aru. Tema on suur riigivõla haldamise spets ja tema on Kanada päritoluga, nagu ma aru saan. Kanadas on see riigivõlg kusagil üle 100%, noh, Itaalias, ta on Itaalia päritoluga, on see 137%, Eestis on 24% kusagil nii-öelda. Te olete rääkinud härra kuraatoriga, härra Guzzoga. Kuidas ta vaatab Eesti riigivõla sellist erakordselt madalat protsenti ja kuidas see sobitub tema kodumaa Kanada tegeliku olukorraga või tema päritolumaa Itaalia sellise raske riigivõlaga?

Ma kunagi ei süüdista küsijat muu kui asja pärast. Kui küsimuses ei ole mingit inetust, siis minult ei tule ka ühtegi inetust, küsijatelt tuli. Mul on õigus vastata, kui laimatakse. 

Aga härra Guzzoga ma loomulikult kohtun väga regulaarselt, väga regulaarselt, ja kohtun kui mitte sel nädalal uuesti, siis järgmisel kindlasti. Kohtusin ka eelmisel nädalal. 

Ma ei saanud aru, mis kodumaad te talle omistasite, kas Itaaliat või Kanadat või oli see veel midagi. Aga ta on itaallane. See, et IMF‑i peakorter ei asu Itaalias, on see probleem. Aga hingelt on tegemist itaallasega. 

Tema poliitikasoovitused – kuraator, ma loodan, ei olnud kuidagi halvustav, see tähendab, et ta on selle meie delegatsiooni juht, eks ole, Eesti delegatsiooni juht, aga ta ei juhi kindlasti Eestit ega mind isiklikult –, aga tema soovitused on, nagu ma juba korra teie kolleegile ütlesin, hästi ebameeldivad, eriti Keskerakonnale. (Vahelehüüe.) Jaa, täpselt. Riigivõlg on mure keskpunkt, defitsiit keskpunkt, aga selle tulemus ei ole see, et me ei kärbi, nagu siit tihti tuleb, sest me kärbime, vaid see, et me peaksime hoopis makse tõstma esiteks ja loobuma hullumeelsetest maksusoodustustest, mida ka on siit pakutud. Näiteks toidu käibemaks on üks tema kriitika objekte. 

Kui mul jäi Urmas Reinsalule ehk ütlemata, siis kui ta siin viskas justkui kibedat nalja, et IMF‑iga meil mingi muu jutt tuleb, siis ei, meil on IMF‑iga väga kattuvad jutud tihti. Näiteks tema kõige tugevam kriitika meie valikute suhtes kuulub pensionisamba lõhkumisse, mis oli Urmas Reinsalu suur idee. Ta ütles, et väga halb asi, tuleb taastada. Väga halb asi on toidu käibemaksu vähendamine, mis teile väga meeldib, sest jaotub täiesti valesti, on kohutavalt kallis. Kui ma teda refereerin, seda lauset, siis on ka kuluefektiivsed vahendid olemas, kuidas vaeseid aidata, aga ta jättis täpsustamata, et no hinda sellest tegelikult midagi lõpuks ei jää, see on ajutine hinnaillusioon. 

Nii et jah, mul on härra Guzzoga tihedad suhted nii kirjavahetuses kui ka isiklikul pinnal ja ta käib siin regulaarselt ja on ka praegu Eestis.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Siin saalis ikkagi meeldib küsijatel tihti värve juurde panna ja olgem ausad, ega teie ka vastustes selle värvimisega tagasi ei hoia. 

Aga mina tuginen Eesti Panga ökonomistile Kaspar Oja ütlusele, kuidas ta väljendas ennast "Aktuaalses kaameras" paar päeva tagasi. Ma tsiteerin: "Maksuküüru kaotamine ja eelarvedefitsiit tähendavad seda, et pikaajaliselt tuleb see meil kõik ikka kinni maksta, me näeme seda riigivõla kasvus ja tulevikus kasvavates intressimaksetes." Omalt poolt lisan siis seda, et minu arvates on täiesti kurjast seejuures kõrgepalgalistele – ma mõtlen 3500 ja rohkem kuus teenivatele inimestele – maksukingituse tegemine ja selleks kasutada laenuraha. Ja siit minu küsimus: kuidas see käib kokku teie ja Reformierakonna niinimetatud väidetavalt konservatiivse eelarvepoliitika ja korras riigi rahanduse jutuga?

Aitäh! Ma julgeks Kaspar Oja nimetada oma mõttekaaslaseks. See, millise lõigukese tema kommentaaridest otsustab AK eetrisse lasta, on tegelikult ettearvamatu. Ta ei saa seda ise valida, nagu minagi ei saa valida. Kui tahta pikemaid kommentaare saada AK-sse, siis rahandusminister neid ei saa anda. Saavad need, kes räägivad näiteks rahvatantsust või millestki. Ja ka rahandusministril on 17 sekundit ja samamoodi Kaspar Ojal tõenäoliselt või on natukene rohkem temal. Aga rahandusminister saab kõige vähem seal oma tervikmõtteid avaldada või siis ette teada. Kaspar Oja on ka ... Vaadake ta postitusi, vaadake ta pikemaid vaateid. Ta on näiteks sedasama maksuküüru kaotamist tegelikult alati nimetanud majanduskasvu allikaks Eestis ja ütleb seda, et see on tugev majanduse stiimul ja tugevat stiimulit ka majandus vajas. 

Aga ennekõike see, mis on defitsiidi küsimus. Minu arust on kohatu rääkida maksukingitusest maksumaksjale, et ma tegin sulle maksukingituse. See on ebaviisakas. Kui maksumaksja peab vähem maksu maksma, siis see ei ole temale tehtud kingitus. See on talle maksuleevendus. Ja nagu ma ütlesin, on see majandusele tugev stiimul, pluss need teie poolt vihatud kõrgepalgalised. Tegelikult see on üsna keskmine palk, millest te räägite, kui vaadata ringi Tallinnas. Loomulikult ei pea ainult Tallinnas vaatama, aga sellised kõrge kvalifikatsiooninõudega töökohad jäävad tühjaks, kui me sellist palka maksame. Seda kõike tuleb arvestada. Mina ei arva, et peaks inimesi diskrimineerima, aga maksuvaba miinimumil on lagi 700 eurot ja see kõrgepalgaline ei saa ka rohkem kui see 700 eurot. See ei ole kingitus, see on koormistest vaba tuluosa, mida normaalne maksusüsteem pakub. Aga kui teil oli veel mingi küsimus, siis tuletage meelde.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Suvel tavaliselt hakatakse juba vaikselt järgmise aasta riigieelarvet kokku panema. Teadupärast on meil ka valimised tulemas. Kuidas te suudate ära hoida seda: tavaliselt juhtub selline olukord, kus vahetult enne valimisi kas koalitsioonipartner või koalitsiooni liikmed soovivad mõnda oma valimiseelset lubadust või mingit populaarset asja läbi suruda, mis aga võib päris negatiivselt mõjutada riigieelarvet. Kas teie juurde on juba vaikselt nende ettepanekutega tuldud? Kuidas te suudate kõik need asjad ära hoida? Me mäletame ju aastat 2023, kui selles riigieelarves, mis võeti vastu enne valimisi, tõsteti erinevaid peretoetusi, palkasid ja nii edasi. Kuidas nüüd ära hoida seda, et midagi taolist ei hakka juhtuma praegu, vahetult enne valimisi?

Aitäh! 2023. aastal ma rahandusminister ei ole ja võib-olla mu mälestused on natukene viltu siin. Ma olen juba nii palju eelarveaastaid teinud, seda aastat mul palgatõusuaastana meeles ei ole. Küll aga seda, et tühja koha pealt peretoetuste tõstmine oli katteta ja see lõhkus ühe valitsuse ära, selline aktsioon, ja järgmine kahjuks pressis sama asja välja peaaegu samas mahus. Ma olen muidugi mures, aga mulle tundub, et praeguses valitsuses seda kultuuri ei ole, väljapressimiskultuuri ei ole. On muud tülid minu vaates, kus mõnda seadust ei lasta parandada ja kus ma olen väga pahane, aga see pole riigieelarve koostamise teema. Aga ma ei välista mitte midagi – et keegi selliste asjadega ei tule –, sest alati on see kahtlus. Kuid pigem me proovime teha … Seniste sõnumite järgi otsustades, mida ma olen tähelepanelikult kuulanud, ollakse pigem valmis parema eelarve seisuga valimistele vastu minna kui kehvemaga. Ka paremaga, kui prognoos näitab, rääkimata prognoosist, aga paremaga kui riigi eelarvestrateegia ette näeb, seda 4,5-st miinust. Me pigem loodame parema tulemuse teha.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Maksuküürust on saanud nüüd laenuküür, mis nelja aasta riigieelarve perspektiivis läheb maksma üle 2 miljardi euro. Ja te olete siin paaniliselt keeldunud vastamast, mille arvel see kaetakse. Ma küsin siis kolmandat korda: mille arvel see laenuküür siis nüüd on tekkinud ja mille arvel tegelikult tuleb see nii-öelda maksuküüru kaotamine? Mina ei küsi, kes tegi, mida tegi ja millal tegi. Ma küsin kujunenud olukorra lahendust ja seda, mille arvel see enam kui 2 miljardit praegusel valitsusel kaetakse. Mina saan aru, et see tuleb laenu arvel, kuna me võtame laenu. 

Ja teine küsimus on mul: te ütlesite, et riigieelarve laenukoormuse kasvu vähendamise abinõudest te opositsiooni ei teavita. Kas ma võin siit välja lugeda, et te ei toeta Eesti Panga presidendi algatust ühise lahenduse leidmiseks, mis puudutab Eesti rahanduse olukorda? Aitäh!

Te püüate paaniliselt mängida sõnadega. Mina ise ei ole soovitanud maksuküüru sõna üldse kasutada, sest sellest ei saada väga hästi aru. Jah, ma olen lihtsuse huvides, aga see on koomiline, kuidas te olete nüüd uue sõna võtnud. 

Aga kust see nii-öelda laenuküür tuli? Kõigepealt ta tuli ikkagi Kremlist. Ärge unustage seda, et meie kaitsekulud on kasvanud teiega koalitsiooniga võrreldes, see on 2,1% SKP-st, 5,4%-ni SKP-st, mis on meie koalitsioonis, võiks öelda, meil iseenda ja Eesti 200-ga. Aga loomulikult on see allikas põhiliselt Kremlis. 

Teiseks on tema allikas loomulikult Isamaa maksuküür. Seda käkki, mille te kirjutasite seadusesse, ei taha ju tegelikult keegi. Selle kaotamine oli üks osa meie eelarvepingutusest. Muidugi oleks seda pidanud varem tegema, aga ei õnnestunud moodustada selliseid koalitsioone enne kui peale eelmisi valimisi. Aitäh! 

Vist jäi vastamata, kas ma toetan seda Eesti Panga algatust. Tegelikult mina sain sellest algatusest natuke varem teada, sest viisakuse mõttes vahetasime mõtteid selle üle. Minu mõte – ma ei varja seda – on seesama, et ma ei usalda erakondi, selliseid erakondadeüleseid. See on minu arust vastik väljend, sest keegi ei lenda seal, kuskilt ülevalt ei lasku erakondade peale. Erakondadevaheline on ta. Aga nad on alati avalikkuse petmiseks tehtud, eriti need, kes millegi eest ei vastuta, on nõus alla kirjutama.

Aga mina omal ajal ei kirjutanud fraktsiooni esimehena alla ka sellele teadus- ja arendustegevuse omale – või oli see kõrghariduse oma, ma enam ei mäleta – just selle põhjendusega, et valimised on tulemas ja me ju näeme, mis programmid teevad. Keegi ei loobu oma valimislubadustest, aga kõik on nõus, et sellele me kirjutame alla, ja siis hakkame nägusid tegema. Kokkuvõttes ei suudeta ka seda kokkulepet või lepingut täita või valetatakse kuskil mujal. Mina arvan, et eelarvesse ei tohi kirjutada juurde jäikust, millele ei ole tagatist, ja seda tagatist ei olnud. 

Nüüd, eelarve tasakaalu koha pealt ma ju olin see, kes algatas rahandusministrina. Mina ju tõin selle eelnõu, mis kehtestas eelarvereeglid. Mina arvasin, et see ongi rahvuslik kokkulepe, et me hoiame eelarve struktuurses tasakaalus, ja kui see läheb miinusesse, struktuurse miinusesse, siis see hiljem kompenseeritakse ülejäägiga.

Ja ma olin ka see rahandusminister ja see ei ole minu isiklik ego siin praegu, aga ma lihtsalt kirjeldan, et kui te küsite, kas ma soovin, siis kuus eelarvet esitasin järjest ja nad olid struktuurses ülejäägis, kuigi rasketel aegadel nominaalselt ülejääki ei olnud, oli isegi miinust. Struktuurselt, mis oli tollane mõõdik, olid nad ülejäägis. See tähendab, et tugevusvaru eelarves oli tagatud.

Minu arvates see on rahvuslik ja erakondadevaheline kokkulepe, aga tulite, tühistasite selle asja esimese asjana. Tõite Jüri Ratase Keskerakonnaga, legaliseerisite valitsusparteina esimest korda peale Krimmi ja pronksiööd ja kõike seda, mis vahepeal oli juhtunud, küüditamise avaldusest kõrvalejäämine ja nii edasi. 

Teie legaliseerisite koos sellega ka eelarvereeglite kokkulaskmise. 2014. aastal hakkas see kokkulepe kehtima ja teie olite esimesed, kes tõmbas sellel valitsusel vaiba alt ära ja läksite esimesena neid reegleid solkima. Tuletan meelde, et teie tahtsite, opereerisite mõttega, et peaks eelarve tasakaalu kirjutama põhiseadusesse. Mina mõtlesin, et see on väga hea ju, ta küll ei kõlba tekstiliselt sinna, aga ta kõlbab sellesse eelnõusse, mis lõpuks sündis, see tähendab põhiseadusliku riigieelarve seaduse teksti, mille me kirjutasime valmis ja võtsime koos vastu. 

Ja teie tulite ja tühistasite. Kus see kokkulepe siis püsis, erakondadeülene? Isegi koalitsioonisisene kokkulepe, isegi valitsus ei pidanud vastu sellele kokkuleppele, mis nad teiega tegid.

Nüüd on tekkinud protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud juhataja, see on tõesti teile. Nagu te siin veenduda võisite, me kolm korda küsisime ühte ja sama küsimust, mis puudutab Reformierakonna maksuküüru katteallikat, ja me ei saanud kordagi vastust. Kolm erinevat inimest küsisid ühte ja sama küsimust. 

Minul on nüüd teile küsimus: kas on kodukorras mingisugused võimalused, kuidas me saaksime oma küsimustele mingisuguseidki vastuseid arupärimise formaadis, mis, ma lugesin kodukorra veel üle, näebki ette, et siin küsimustele vastatakse? Aga ma sain kahjuks teada, et selle Reformierakonna laenuküüru poliitika tuleb hoopis Kremlist, mida nad ellu viivad. See ei ole üldse asjakohane. See on väga hea teada, et me selle nüüd teada saime, aga see ei ole asjakohane vastus küsimusele. Kas kodukord võimaldab meil mingisugust sisulist tegevust, et saada ministrilt vastuseid?

Aitäh! Kui ma nüüd loen seda arupärimist, siis siin ma küürudest ka otseselt ei loe mingit, ei maksuküürust ega laenuküürust. See on siin selgunud hiljem, küsimuste ja vastuste käigus on tulnud uued sellised sõnad, millele siis minister püüab vastata, ja teie püüate leida omalt poolt nendest vastustest järgmisi küsimusi. Aga kodukorra järgi meil on ainult võimalus arupärimine, arupärimises lahtikirjutatud küsimused ja läbi nende küsimuste siis minister vastab ja siis on igal Riigikogu liikmel võimalik üks küsimus. Ja nüüd lisaks on veel ka protseduurilised küsimused ja ma püüan aidata nii palju kui võimalik.

Urmas Reinsalu, samamoodi protseduuriline küsimus.

Härra istungi juhataja, ma olen nüüd veidi nõutu. Te panite, väga jõulise avalduse tegite puldis, et arupärimine laenuküüru kohta teemasid ei sisaldanud. Teate, ma jääksin eriarvamusele, ma võtaks selle vabaduse. Sellepärast et me küsisime väga selgelt, milline on teie – see tähendab rahandusministri – hinnangul sarnase rahanduspoliitika jätkumisel pikaajaline prognoos aastaks 2070. Ja kui te panite tähele, härra istungi juhataja, ega sellele me ka vastust ei saanud, kui teie osundus oli, ma saan aru, leebelt, et suulises arutelus otsekui minister on vaba vastama ja laenuküüru katteallikate kohta ta ei tahtnud, siis samas see laenuküür ju mõjutab aastani 2070 väga ulatuslikult riigi rahanduse perspektiivi. Ma küsin nõnda, et kas teie, lugupeetav istungi juhataja, saite vastuse sellele, et sama rahanduspoliitika, senise rahanduspoliitika jätkumine mida tähendab riigi pikaajalisele rahanduse ja võlakoormuse perspektiivile aastaks 2070. Ja laenuküür on selle üks element.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Kui te nüüd seda sõnastust võtate, siis tõepoolest, seal ei ole kirjas küürudest midagi, on pikaajaline prognoos. Minister selgitas ka, miks ei ole seda prognoosi välja toodud või millal ta on olnud osana riigieelarvest. Kas ma sain vastuse või mitte, vastust – ma pean järele vaatama – kust tuleb raha? Jah, laen on võetud, nüüd on vähendatud ka tulumaksuvabastuse piir, summa 740 miljonit. Ka minister selgitas lahti, millest see koosneb, nii et … 760-st , vabandust, jah. Et millest see koosneb ja mis sinna alla lähevad. Aga nüüd see pikaajaline prognoos – miks seda ei ole antud, seda minister selgitas oma vastuses. (Saalis räägitakse.) 

Henn Põlluaas, palun, küsimus ministrile.

Jah, aitäh! No loomulikult on meil kõigil hea meel kuulda, et maksukoorem langeb Eestis, aga see on sihuke 0,000% mäng. Samas, laenukoormus kasvab tohutult, mis mõjutabki justkui seda. Aga me ju teame seda, et see võlg on lihtsalt edasilükatud maksukoormus, sellepärast et varem või hiljem tuleb nii need maksud tagasi maksta, maksta intressid tagasi. Ja mida suuremaks see riigivõlg ja intressid kasvavad, seda enam kulub ja läheb seda maksuraha lihtsalt nende võlgade ja intresside katteks, selle asemel et saaks panustada riigiteenustesse, haridusse, tervishoidu või kuhu iganes seda raha vaja peaks olema. Kas teile ei tundu ikkagi, et tegelikult sellise ülioptimistliku lähenemise asemel võiks olla teil tõsine mure, kuhu selline rahanduspoliitika meid viib?

Teie aeg!

Aitäh! Rahanduse teemal vist palju murelikumat inimest poliitikas ei ole olnud kui mina. Ma olen kuuldavalt neid muresid esitanud. Enamasti on see vastuhakkamine jätkusuutmatutele kuludele ja ebaefektiivsetele soodustustele, mida erakonnad pakuvad. 

Kui tahate saada vastuseid, mis teile meeldivad, siis ärge silmakirjatsege. Ma ei jaksa kõiki ühesse minutisse pandud küsimusi alati võib-olla vastata, aga ma võin siis tagantjärele proovida. 

Milline on pikaajaline rahanduspoliitika? Üks valitsus idee poolest moodustab ju nelja-aastaseid riigi eelarvestrateegiaid. Riigi eelarvestrateegia näitab defitsiidi vähendamist, nagu ma olen korduvalt öelnud ja täna öelnud ka seda, et riigi eelarvestrateegiast püüame paremad olla ja juba praegu oleme, juba tänavu olen. Seda ma kõike vastasin. 

Aga tõesti, 2070. aastal me ei arvesta, et me oleme valitsuses, ega looda ka teid siin kohata. Nii et ärge seda 70. aastat väga palju tooge, see on olnud lihtsalt üks käeharjutus prognoosimisel, mitte reaalne tegevuse alus. 

Muidugi, härra Põlluaasale veel meenutan, et laenude teemal oli meil väga terav vastasseis alati EKRE rahandusminister Helmega. Teie teed läksid temaga küll lahku, aga ma meenutan, mis poliitikat te ajasite. Helme ütles korduvalt selliseid lauseid, et kuhugi see raha ikka läheb, laenu tuleb võtta nii palju kui võimalik. Sellised laused lendasid. Ja ei olnud midagi juttu kunagi eelarve tasakaalust. Meie ka enam sellest ei räägi, sest me oleme temast nii kaugel, aga selle poole liikumine on ka meie riigi eelarvestrateegias kirjas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teil on kombeks tegelikult kritiseerida teisi ja teiste riikide otsuseid. Ja tihtipeale, nii nagu ka täna nimetasite, mingisuguseid otsuseid, mis on tehtud eelmise valitsuse poolt, mingisugused käkid. Need on teie sõnad. Mis puudutab rumalaid otsuseid, siis teie olete öelnud nii Läti kui ka Leedu kohta ja ka teiste riikide kohta, kui on tehtud teisi otsuseid maksusüsteemis, et need ei ole õiged otsused, need on rumalad otsused. Need on teie sõnad, kõik on stenogrammis välja toodud. 

Nüüd ma küsin, lähtudes sellest, et praegune valitsus kaotas ära maksuküüru ja läbi selle tegelikult tekkis riigieelarves ju päris suur auk, eelarvepuudujääk. Kas see, et praegune valitsus võttis laenu selleks, et tagada selle puudujäägi, peaaegu 700 või isegi rohkem, 70 miljoni ulatuses, kas see laenuotsus versus maksuküüru jätmine oli õigustatud käik või see oli ka nii-öelda rumal otsus? 

Aitäh! Ta oli õigustatud ja põhjendatud ja ka praegused majandusnäitajad seda tõestavad. See, mida teie olete korduvalt toonud, ka Lätit ja Leedut – võib-olla mitte isiklikult, vaid teie erakond –, kindlasti eeskujuks, siis näed, jõudsime ära oodata, millal Eesti majanduskasv on kiirem ja hinnatõus aeglasem kui neil. Nii et meil ei ole mingisugust probleemi, et majanduspoliitika on vale. On olnud erinevaid põhjusi, miks riikidele mõjuvad olud erinevalt. Leedu on praegu tõsises majanduslanguses esimese kvartali näitajatega võrreldes, kuigi nad lõid ka laiaks teise samba, lootsid sellest suurt buumi. Hinnatõusu nad said, hinnatõus on neil tunduvalt kiirem kui meil. Ei maksa imetleda, et kui teistel läheb paremini, siis hakata ennast halvustama – see on rumal poliitika. 

Aga seda, mida Leedu ja Läti on valesti teinud, oleme öelnud ka Läti ja Leedu ministritele. Ei ole kordagi kuulnud, et Eesti on valesti teinud. Ma kinnitan teile, et rahandusministrid saavad meist aru. Ka need rahandusministrid Lätis ja Leedus, kellega ma olen rääkinud, saavad aru, kus neil tegelikult rumalusi tehakse. Aga nad tunnistavad, et selline see demokraatia on ja tohutu surve on olnud. Nii on, ma tean seda. Meil on sama häda, aga mitte nii hullusti.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Maksuküüru kaotamine on ju Reformierakonna püha lehm ja te raiute seda siiamaani, et see oli õige otsus. Aga te ju tegite sellega Eesti inimestele ainult halba. Sest tegelikult ju praegune majanduskasv 2,4% on tulnud enamasti nende inimeste tarbimise suurenemisest, kes said rohkem palka, näiteks ministri palk, Riigikogu liikme palk ja teised palgad. Nemad hakkasid rohkem tarbima ja rohkem ostma.  

 oleks ju kõikidel inimestel võrdne võimalus rohkem tarbida sellel raskel ajal. Ja võib-olla see majanduskasv oleks hoopiski veel suurem olnud? Tänu sellelesamale maksuküürule te tegite ju väga suure karuteene ka regionaalpoliitikale, sest te olite sunnitud nüüd maakonnaliine koondama, postkontoreid sulgema ja teisi selliseid asju …  

Teie aeg! 

… mis maakonnas enam kättesaadavad ei ole. 

Aitäh! Neid logisevaid väiteid oli seal nii palju, aga hakkame lõpust. Ei, postkontorid ei ole kuidagi riigieelarvega seotud, vaid sellega, et neid lihtsalt ei külastata. Lihtsalt ei külastata postkontoreid ja Eesti Posti kohus, Omniva kohus on ots otsaga kokku tulla. Olen olnud Omniva nõukogu esimees ja näinud seda. See on olnud masendav, kui hoitakse lahti postkontorit, kus on kaks külastajat nädalas ja inimene istub seal ja teeb nägu, et ta teeb tööd ja saab palka. See on väga alandav sellele inimesele, aga on alandav ka Eesti riigile. Postiteenus on sellisel kujul väga palju muutunud ja inimesed enam ei saada kirju ega käi oskmas ajalehti kuskilt postkontorist. 

Karuteene või mitte, see on üsna, ma ütleksin, perversne komme ministri palgast rääkida. Siin saalis on inimesi, kes teenivad ministrist rohkem tänu sellele, et me ministri palku kärpisime, või nende palgamudelit. Ei puutu üldse majanduskasvu see, et ka ministril on maksuvaba miinimum. See jutt, et võitsid kõrgepalgalised, on ju vale, sest 700-eurone maksuvaba miinimum kehtib kõigile. On ebaaus nimetada kõrgepalgalisi, iseennast sealhulgas ohvrimeelselt, et mina ka olen pidanud välja kannatama selle. 

Ei, see on lihtsalt maksusüsteemi efektiivsuse küsimus, üks osa sissetulekust on koormistevaba. Ja sellele vastame me alati ka, et kui tuleb järjekordne teie algatus hakata hindu kinni maksma energial ja toidul ja nii edasi, et näed, hind läks üles – et kord kord läheb alla ja siis te olete unustanud, mis energiat puudutab. Toidul ka ju hinnatõus on juba minevik. 

Aga maksuvaba miinimum universaalse tarbimisruumina ei sihi konkreetset kaupa, mille hinna tõus tuleneb kõigil kordadel meie majanduspoliitika ja majandusreeglite juures tegelikult defitsiidist, mitte liigsest nõudlusest tegelikult, vaid ebapiisavast pakkumisest. Ja madalamate tulude puhul me oleme nõus stimuleerima nõudlust, aga eelkõige peab tegelema pakkumisega. Kindlasti ei tohi maksuerandeid kehtestada sedapidi, et nõudlus suunata just sellele kaubale, mida puudu on. Näiteks kui energiat on ebapiisavalt, siis hakkame energia hindu kompenseerima, et tarbija ei tajuks seda. Tegelikult on vastupidi, hinnasignaal tuleb alles hoida, et tekiks sääst, et tekiksid investeeringud. See on see, mida eksperdid soovitavad. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindajana kas siis Aivar Kokk või Urmas Reinsalu. Kumb te soovite esimesena tulla? (Selgitus saalist.) Arupärijate esindajana, sest Aivar Kokk on ka nimekirjas siin. Siis arupärijate esindajana Aivar Kokk palun kõigepealt ja siis läheb nimekirja järgi.

Hea juhataja! Head kolleegid! Me kuulasime 16%-lise toetusega rahandusministrit, kes ei suutnud ühelegi küsimusele vastata. No selge, et laenuküür on ikka väga tugev asi, mida tänane valitsus on teinud. Paljalt tulumaksuvabastusega pool miljardit, kui rääkida muude maksudega, siis see on 780 miljonit eurot laenu riigieelarves. Ma rõhutan, laenu, mis tähendab seda, et see number laenuna kasvab järgnevatel aastatel igal aastal, sest keskmist palka ju tõstab riik ju iseendale.  

Kui ma küsisin rahandusministrilt, miks lisaeelarve read enamuses on ainult palgatõusud, siis tuli sealt vastus, et noh, ridu on parandatud. Aga võtame lihtsalt, Eesti välismajanduse huvide edendamise kaitsest hoitakse kokku 855 000 Välisministeeriumi realt, aga see raha jagatakse praktiliselt 100% palkadeks. Kui me vaatame järgmist, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumit, siis kust raha kokku hoitakse? Raha hoitakse kokku ühelt realt, see on maaparanduse ja põllumajandusmaa poliitika kujundamise koha pealt. Ja kuhu raha läheb? Palkadeks. 

Võtame ükskõik millise ministeeriumi riigi lisaeelarvest read, siis kuluartikkel on see, mis on püsikulu. Tänane valitsus on otsustanud suurendada püsikulusid nii palju, kui on võimalik, rääkides samas, et kuskilt hoitakse eelarvet kokku. 

Teate, see eelarve kokkuhoidmine lisaeelarves on ainult ühe koha pealt: investeeringud, mis peaksid tehtama sellel aastal, lükatakse edasi järgmiseks aastaks ja järgmine aasta tuleb neid investeeringuid nagunii teha ja sellele tuleb ka raha leida. Nii et see on suurim petulisaeelarve, mida, ma arvan, siin Riigikogu saalis vähemalt viimase 15 aasta jooksul on Riigikogu ette toodud.  

See pidev valetamine, vassimine, jutustamine, et kuskilt hoitakse kokku – tegelikult me näeme ju väga lihtsalt. Me nägime kaks kuud, kuidas raha ei laekunud meil hasartmängumaksudest. Kas me näeme riigieelarves rida, kust koha pealt see kulu kaetakse? Jah, mõned ettevõtted on "sponseerinud" riigieelarvet, aga see on tühine osa. See tähendab seda, et spordil ja kultuuril jääb sel aastal hasartmängumaksudest raha mitme miljoni eest saamata.  

Mitte keegi ei taha pöörata nägu õiges suunas. See on hullumeelsuse, laenuküüru valitsus. Hommikust õhtuni tehakse püsikulutusi. Kui räägitakse, et kuskilt mingil hetkel taheti võtta laenu, see oli väga halb ja öeldi, et laenu tuleb võtta. Jah, laenu, Isamaa, kui oli valitsuses, oli väga selge sõnum, et laenu tuleb võtta investeeringuteks, sõna otseses mõttes, mis toovad tulu tagasi. Oleme ausad, kui oleks 2 + 2 maanteed ehitatud selle sajandi alguses Tallinnast Tartusse või Pärnust Tallinna, siis täna sama raha eest ei saa enam kümmet kilomeetrit ehitada. Need investeeringud oleks ammu tagasi toonud.  

Me vaatame siin erinevaid ridu ja kuulame rahandusministrit, kes pidevalt iga asja kohta ütleb, et vale, valetatakse, vale. Tegelikult on see vale ainult ühe mehe suust: rahandusministril, kelle usalduskrediit on ammu kadunud. Emori viimane uuring väga selgelt ütleb, et rahandusministrit usaldab Eestis ainult 16%, hetkel valitsuses kõige madalamal tasemel. Kõige popim minister ja usaldust ei ole isegi 30%. Valitsuse enda usaldus on langenud sinna 10% juurde. 

Kas soovid lisaaega?

Jaa, palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ja pidevalt püütakse siia tuua asju, millel ei ole mitte mingisugust reaalselt mõistlikku majanduslikku analüüsi. Alles kaks nädalat tagasi siin saalis võeti jõuga vastu eelnõu, kus kolmandatest riikidest tulev tööjõud ja ettevõtjad ei pea pool aastat makse maksma. Kuidas on võimalik Eesti ettevõtetel konkureerida? Ja mis maksuvabastus tehti? Kui enne oli tulumaks, siis sotsiaalmaks. Read, kus on Eestis juba aastaid riigieelarve kaudu puudujääk nii pensionide koha pealt kui ka Tervisekassast. 

Ja siis, ennäe imet, tuleb täna Reformierakond ja Eesti 200. Vaat, Eesti 200-st ma saan veel kuidagi aru, nendel on ükskõik mis, no neid ei ole. Reformierakond, ma usun, et ikka mõned liikmed järgmisel aastal peale valimisi Riigikogu saalis ikka on. Aga mis näoga nad vaatavad oma valijate poole? Pidev kulude tekitamine, mitte kulude kokkuhoid. Pidev valitsusaparaadi kasv. Me loeme hommikust õhtuni, millised sihtasutused, MTÜ-d meil on, kuhu kümnete miljonitega jagatakse raha, samas kui meil endal Eesti majandus kiratseb.  

Rahandusminister ütles hetk tagasi siin, et meil ju maksud langevad, meil ei ole ju maksutõuse üldse olnud. Ma ei saa aru, kui käibemaks on viimase kolme aasta jooksul tõusnud 20%, tulumaks on tõusnud 10%, rääkimata aktsiisidest, mis mitte ei ole paari protsendiga, vaid elektriaktsiis näiteks üle 40%, ja siis, kui me lepime kokku, et võiks teha see, et aktsiiside tõusud jätame ära üldse, siis Reformierakonna ja Eesti 200 jõuga tehakse läbi otsus, et küll see aasta ei tõuse, aga selle eest järgmine aasta topelt tõuseb. Elektriaktsiis peaks tõusma koos käibemaksuga üle 100% järgmine aasta 1. mail. Kus on reaalsus?  

Ühel hetkel tuleks ikkagi väga selgelt vaadata, et valitsemiskulusid tuleb kokku hoida, nii nagu väga selgelt on teada, et 24 000 inimest täna on ikkagi valgekraed, sealhulgas ka Riigikogu liikmed. Täna tuleks arutada seda, kui palju peaks istuma siin saalis Riigikogu liikmeid, kui palju peaks olema ministeeriumis ametnikke ja kui palju peaks neid MTÜ-sid olema. Sest uskuge mind, sellest 24 000-st …

Teie aeg!  

… on Riigikogu ja ministeeriumis alla 4000. Aga kus töötavad need 20 000? 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Meie probleem täna ei ole selles, et valitsus teeb valet rahanduspoliitikat. Meie probleem on selles, et meil pole üldse läbimõeldud rahanduspoliitikat, on vaid äärmuslikud katsed riigieelarvet täita ja samal ajal oma poliitilisi sponsoreid mitte solvata. 

Ametliku statistika kohaselt kontrollib tänases Eestis vaid 5% peredest 95% kogu rahvuslikust rikkusest. Ja kogu valitsuse rahanduspoliitika on suunatud sellele, et need 5% peredest tunneksid end võimalikult mugavalt. Rikkusemakse meil ei ole, küll aga on meil palju vaesusemakse. Nendeks on nii kõrged tarbimismaksud kui ka ülemäära suured tööjõumaksud ehk töömaksud. Ausalt töötada on täna Eestis kahjumlik, sest riik võtab endale suure osa sinu sissetulekust. Need, kes veel hiljuti tundsid end majanduslikult kindlalt, libisevad täna vaesusesse. Ja see on riigi rahandusele halb, sest vaene kodanik on halb tarbija. 

Just sel põhjusel on valitsus sunnitud võtma laenu, hoolimata pidevatest maksutõusudest. Valitsus tegutseb nagu vanas anekdoodis: et lehm annaks rohkem piima, tuleb teda vähem toita ja sagedamini lüpsta. Kõhn Eesti lehm ei suuda varsti enam meie riiki ära toita. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu: "Kus härra Ligi on?")

No võtame minuti lisaaega, otsime ta üles.

Kõne jaoks lisaaega?

Ei, härra Ligile, saabumise puhul, aga ma võtan kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Härra Ligi on siit saalist põgenenud, kuid see ei vähenda tema vastutust riigirahanduse lagastamise eest. Meie praegune olukord on selline, et mõistetavatel põhjustel – argusest – keeldus härra Ligi nimetamast Rahandusministeeriumi vaadet sellise rahanduspoliitika jätkumisel aastani 2070, kui see jätkub samas trajektooris üle 4%-lise võlakoormusega. Meid ootab ees oluliselt üle sisemajanduse koguprodukti jõudev võlakoormus. Ja kui me räägime siin praegu nominaalrahast – meile räägitakse, kui palju on intresse, mida riigieelarvest makstakse –, siis selles loogikas, arvesse võttes ka SKP kasvu, me kõneleme juba intressidest 2070. aasta perspektiivis 5 miljardit eurot – miljardit eurot, et aru saada sellest juhtunust.

Härra Ligi endal mitte mingisugust süüd ei näe. Tegelikkuses see ei vasta tõele. Tema enda esitatud seaduseelnõu nii-öelda laenuküüru kehtestamiseks, mis toob kaasa nelja aasta perspektiivis 2,5-miljardilise täiendava võlakoormuse, on Eesti lähiajaloos unikaalne poliitiline avantüür, mille puhul valimislubadust püsikulu tekitavana kaetakse laenurahast. 2070. aastal me vastust ei saanud, sest seda vastust ei julge rahandusminister avalikkusele tunnistada. Teiseks, vastust selle kohta, kas valitsusel on mingisugunegi relevantne käsitlus, kuidas sellist rahanduse allakäiku püüda, mitte küsimus ei ole, et põhimõtteliselt korrigeerida, aga vähemalt pidurdada, ajatada – seda me ei kuulnud. Olid niisugused repliigid, millel oli pigem süüdistav iseloom ükskõik millele, välja arvatud valitsuse rahanduspoliitilisele tegevusele. 

Jah, ajakirjanikud kõnelevad, et nad on rääkinud juba inimestega, kellele Michal on teinud ettepaneku rahandusministriks asuda. Ütleme, et rahandusminister on juba vigastatud tiivaga lind selles poliitilises loogikas, kus tegelikkuses tema oma peaminister näib, et ei ilmuta usaldust, mis puudutab rahandusministri positsiooni. See on meile täiendav risk – ma nimetan seda avameelselt. 

Meil on olukord, kus praegu lähematel kuudel me näeme, et üha kiiremas tempos on valitsusel veel kiusatus "pärast meid tulgu või veeuputus" loogikas kulutusi peale võtta. Eelmisel neljapäeval, eks ole, oli üle 100 miljoni euro järgmise nelja aasta perspektiivis täiendavaid kulusid, millel ei ole mitte mingisugust seost ega vastutustundlikku platvormi puudutavalt riigi pikaajalisi, ammugi veel rahanduse eelarvestrateegilisi vaateid. 

Rahandusminister kõneles sellest, et Reformierakond ei tee maksukingitusi. Miks nii tagasihoidlikult, härra Ligi? Teeb küll maksukingitusi! Maksukingitusena kaks korda käibemaksu tõstmine, tulumaksu tõstmine, eluasemelaenude intressi maksuvabastuse tühistamine, kodualuse maa üleriigilise maksuvabastuse kaotamine maksukingitusena Reformierakonna poolt, aktsiiside korduv tõstmine Reformierakonna poolt, ajalehtede käibemaksuvabastuse, majutusasutuste käibemaksuvabastuse või -alanduse tühistamine Reformierakonna poolt, laste, ülalpeetavate tulumaksuvabastuse tühistamine Reformierakonna poolt. See on väga pikk rida, ennekõike kaudsete maksude koormus, mis pannakse nendele inimestele, kelle suhtelise sissetuleku tase on madalam: maapiirkondades elavad inimesed, lastega pered, pensionärid, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani. Ja viimane maksukingitus, last but not least, autode registreerimistasu ja automaksu kehtestamine. Näete, kui palju kinke! Nagu jõulud oleks kogu aeg! Kümned maksumuudatused, maksutõusud Reformierakonna maksukingitusena. 

Ja mis oli tegelikult enne valimisi lubadus? Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse! Läbikukkunud, petturlik poliitika. Selle puhul on kõige kahetsusväärsem see, et see on toimunud ilma ühiskonna mandaadita, aga kahetsusväärsem on ka see, et see on ka sisuliselt läbi kukkunud. Majandusseisaku ajal maksude tõstmine tähendas majandususalduse, investeeringute väljavoolu ja sisenõudluse kahanemise puhul seda, et me oleme viimase kolme aasta jooksul kaotanud üle 3 miljardi majanduskasvu tulu ühiskonnale. Üle 3 miljardi! Ja see ei ole mitte suvaline laest võetud number, vaid need on Rahandusministeeriumi enda prognoosid, mis ei ole püsivalt täitunud. Seda tehti riigirahanduse korrastamise sildi all ja sellega ollakse karjuvalt läbi kukkunud, sellepärast et meil on Euroopa suurim võlakoormus – mis veel? – ja meil on Euroopa kiireim võlakoormuse kasv. 

Meil on olukord, kus üldine defitsiidi määr on vastupidiselt nii-öelda prognoositule hoopis kasvanud. Ja selle apoteoosiks tõepoolest on niinimetatud laenuküüru projekt maksumuses üle 2,5 miljardi järgmise nelja aasta jooksul, mida kaetakse laenurahaga. Kogu see kaos on majanduskeskkonna, majandususalduse, inimeste ostujõu languse, toimetuleku nimel – selle nimel, et kehtestada see laenuküür. Need asjad ei ole olnud tasakaalus, nad on tulnud majanduse väljavaadete hinnaga, inimeste ostujõu langemise hinnaga ja ettekujutus, et see on kuidagi selle Reformierakonna laenuküüru puhul tasakaalustatud, ei päde. 

Nii et Isamaa sõnumid on lihtsad. Reformierakond tegutseb loogika järgi "pärast meid tulgu või veeuputus". Meie, Isamaa ülesanne on selle vastutustunde loogikaga lähtuda 2027. aasta kevadel sellest, et enne meid oli veeuputus, mis tähendab seda, et me peame looma uue eelarve baasseaduse, mis võimaldab riigi raha juhtimist kontrollida, et me peame tegema negatiivse valitsemiskulusid vähendava eelarve, millest kategooriliselt keeldub valitsus, vaid vastupidi, teeb hoopis positiivse eelarve, vaatamata härra Ligi häbelikule eitusele. Me peame tegelikkuses andma tasakaalu sisenõudlusele, aga mis on kõige tähtsam, taastama majanduse väljavaadetes usalduse investoritele ja ettevõtjatele, mille vigastamisega on viimased aastad Reformierakonna rahandus- ja majanduspoliitika tegelenud. Ja kindlasti seda raamistab ülesandepüstitus riigirahandus asetada uuesti jätkusuutlikele rööbastele. Sooritus, milles Reformierakond on läbi kukkunud. Nad on paraku osutunud ebakvaliteetseks Eesti ühiskonna juhtimisel ja need lubadused, mida inimesed heauskselt andsid 2023. aasta kevadel, on osutunud seebimullideks. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kuulajad! Säärased arupärimised riigi rahanduspoliitika kohta sünnivad ju olukorras, kus valitsus räägib vastutustundlikust rahandusest, aga inimesed näevad enda ümber hoopis teist: maksutõusud ja hinnakasvud. Valitsus kinnitab, et rahanduspoliitika on kontrolli all, aga kui kõik on kontrolli all, siis miks on Eesti majandus olnud aastaid Euroopa aeglasemate seas? Miks väheneb inimeste ostujõud ja miks peab riik järjest rohkem laenu võtma, kuigi lubati vastupidist?

Kõige suurem probleem on aga usalduskriis. Valitsus räägib eelarvedistsipliinist, kuid samal ajal muudetakse pidevalt maksureegleid, tõstetakse makse ja saadetakse ettevõtjale signaal, et pikaajalist kindlustunnet ei olegi. Riigi rahandust ei saa juhtida nii, et iga paari kuu tagant tuleb uus maks või uus põhjendus, miks eelmine lubadus enam ei kehti. 

Kahtlusi tekitab ka see, kuidas esitatakse majandusprognoose. Kui prognoosid osutuvad järjest liiga optimistlikuks, siis tekib küsimus, kas probleem on prognoosides või poliitilistes otsustes, mis nende prognooside peale ehitatakse. Riigi eelarvestrateegia peaks põhinema realistlikel eeldustel, mitte lootusel, et olukord kuidagi ise paraneb.

Samuti jääb ebaselgeks, kus on valitsuse tegelik plaan majanduskasvu taastamiseks. Täna me sellest ei kuulnud. Maksude tõstmine on lihtne. Raske on luua keskkond, kus ettevõtted investeerivad, inimesed tulevad tööle ja majandus kasvab. Praegu näeme rohkem maksukoormuse suurendamist kui majanduse elavdamist. 

Valitsus imetleb praegu selle üle, 2,5%-lisele majanduskasvule kui oma poliitika eduloole, kuid lähemal vaatamisel ei ole põhjust suureks uhkuseks. Märkimisväärne osa sellest kasvust tuli tarbimise suurenemisest pärast maksuküüru kaotamist. Kõige rohkem võitsid sellest kõrgema sissetulekuga inimesed, kelle kätte jäi rohkem raha ja kelle tarbimine tõesti kasvas. Samal ajal on majandust toetanud ka laenuraha ning riigi suurenenud kulutused. Seetõttu on õigustatud küsimus, kas tegemist on jätkusuutliku majanduskasvuga või ajutise statistilise paranemisega, mille eest tuleb tulevikus maksta suurema võlakoormusega ja uute maksudega katma.

Eesti vajab majanduskasvu, mis põhineb investeeringutel, tootlikkuse kasvul ja ettevõtluse arengul, mitte laenurahast toetatud tarbimisel. Riigi rahanduspoliitika mõjutab iga pere eelarvet, iga ettevõtja investeerimisotsuseid ja iga omavalitsuse võimalusi. Kui valitsus tahab usaldust taastada, peab ta andma selge vastuse, kui suureks kasvab tegelikult võlakoormus, millal lõpeb pidev maksustamine ning milline on konkreetne majanduskasvu tegevus selle taastamiseks.

Praegu on küsimusi rohkem kui vastuseid ja just sellised arupärimised ongi asjakohased ja vajalikud, sest siin me loodame ka vastust saada. Aga täna sellist vastust ei tulnud ja nii vastuse kui ka oma hinnangu ebakompetentsusele, ma arvan, annavad Eesti inimesed juba tuleval kevadel ja tulevad uued poliitilised jõud, kes selle probleemi ka lahendavad. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head üksikud kolleegid! Vahepeal paljud kolleegid pahandasid, et rahaminister ei austa meid siin ja see, mida me räägime, ei lähe talle korda. Urmas Reinsalu ja kes siin kõik olid väga pahased. Ma läksin saalist välja. Meie armas rahaminister lamab aknalaual naiste vetsu ees ja mõnuleb seal. Milleks sellist jama, oma Riigikogu liikmete juttu kuulata? Ta on olemas siin, aknalaual naiste vetsu ees lamab praegu. 

Aga ma tahtsin rääkida sellest, et auväärt minister, kes seal praegu lamab koridoris, rääkis, et praegu on siin IMF-i Eesti kuraator – ta on ka Tšehhi Vabariigi kuraator – Vincenzo Guzzo. 9. juunil teeb ta järjekordse kokkuvõtte, mida IMF arvab Eesti rahandusest. Ja kui ma küsisin ministrilt, mida härra Guzzo arvab siin Eesti asjadest, siis minister Ligi ütles, et toidu käibemaks on täiesti saatanast. Noh, seesama 100 000 lolli Eesti inimest, kes allkirja andsid ja kelle pöördumise Riigikogu prügikasti saatis, närigu muru. Ja minister Ligi toetub nüüd härra Guzzole, Eesti kuraatorile IMF-ist, et see on tõepoolest õige tegu.  

Okei, härra Guzzo on itaallane, kuigi Kanada kodanik. Ma vaatasin huvi pärast, kuidas on lood alandatud käibemaksuga Itaalias. Ma tegin väikese töö ja nüüd annan teile ette. 0%-ga on rahvusvaheline transport, 4%-ga on piim, leib, esmatarbe toidukaup ja esmakordne eluase. 4% käibemaks! 5% on enamik toitu, ka lastetoitu, aga ka, kui tahate kunsti osta, siis Itaalias 5%-lise käibemaksuga saate. 10% käibemaksu on, kui te lähete restorani sööma või lähete hotelli. 10%! Muidu, normaalne käibemaks on 22%, madalam kui meil. Mäletate, siin oli üks peaminister, kes sai kuulsaks, et alkohol autosse, joogid autosse. Itaalias 22% tuleb maksta jookide eest autosse. Ja 22% on ka luksuskaubale Itaalias. 

Nii et härra Guzzo on küll itaallane, aga räägib sellist juttu, et Eestis näritagu muru ja mingit toiduainete käibemaksu langetada igal juhul ei tohi. Härra Ligi muidugi hea õpilasena kuulab seda.

Teine asi, riigivõlg. Härra Guzzo on teatavasti suur riigivõla haldamise spets IMF-is. IMF-i peakorter on Washingtonis ja ma vaatasin huvi pärast, kuidas see on härra Guzzo kodumaadel. Ta on itaallane, Itaalias on riigivõla protsent praegu 137, Kanadas, mille kodanik härra Guzzo on, on 147. Ja USA-s, kus asub IMF-i peakorter Washingtonis, ma vaatasin, on praegu 121 riigivõla protsent. No Eestis on, kui te mäletate, 24%. Ja härra Guzzo räägib innukalt sellest, kuidas see asi on saatanast. 

Nii et selle järgi võiks öelda, et ärge käige minu sõnade järgi, või kuidas see lugu oli. Aga härra Guzzo käib meil siin iga aasta maikuus oma missiooniga. Tema on Eesti kurator, käib Tšehhis ka natuke varem ja siis tuleb siia. Järgmine aasta tuleb ka siia Tallinnasse maikuus, mai lõpus ja juuni alguses.  

Mind väga huvitab, kui suure tõenäosusega Reformierakonna valitsust järgmise mai lõpus ja juunis ei ole, siis mida härra Guzzo siis hakkab rääkima Tallinna missioonil ja kui ta kohtub tulevase rahaministriga, kes suure tõenäosusega ei ole see mees, kes praegu Riigikogu koridoris naiste vetsu ... 

Kas teil on lisaaja soovi? 

Ei ole. Viimane lause. Siis ei ole see mees suure tõenäosusega rahaminister, kes praegu seal koridoris aknalaual puhkab. Aitäh!

Aitäh! (Peeter Ernits komistab kõnepuldist lahkudes tooli otsa.) Ettevaatlikult! Minister istus seal, kui te nägite, siis tal oli väike operatsioon olnud. Aga Anti Allas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Hea minister, kui ta kuskil siin saali lähedal on, ja kõik kaugemalt jälgijad! Kui ma kuulasin siin rahandusministri vastuseid Riigikogu liikmete küsimustele, siis ausalt öeldes tahaks küll ütelda, et oh jumal, mitte midagi ei ole alles Reformierakonna korras riigirahanduse retoorikast, ei sõnades ega tegudes. Ausalt öeldes on tõesti täitsa kurb kuulata, et rahandusminister keeldub Riigikogu liikmetele vastamast kõige olulisemale küsimusele, et millest kaetakse siis pikemas perspektiivis maksuküürule kuluvad sajad miljonid eurod. Ometi kuidagi me peame ju sellest suurest riigivõlast välja saama. Kas siis soovitakse selgelt kärpida? Kui kärpida, mille arvelt? 

Aga sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole riigirahandus pelgalt numbrid eelarvetabelis. See on küsimus väärtustest ja õiglusest. Täna näeme olukorda, kus valitsus räägib vastutustundlikust rahandusest, kuid samal ajal võtab laenu selleks, et teha maksukingitus kõige jõukamatele. Mõtlen siis eelkõige 3500-st ülespoole teenivatele inimestele iga kuu. Selleks kulub, nagu me teame, 160 miljonit eurot. 

Maksuküüru kaotamine tähendab, et suurima võidu saavad need, kes teenivad täna juba kõige rohkem. Ehk siis selle arve maksavad kinni kõik Eesti inimesed kasvava riigivõla kaudu ehk pikemas perspektiivis kõrgemate maksude või siis haridusele, sotsiaalkaitsele ja tervishoiule väheneva juurdepääsu kaudu. See on tõesti väga kurb. 

Kui küsida, kas see on õiglane, et kui hetkel omavalitsused võitlevad teenuste säilitamise eest, haiglad otsivad raha selleks, et teenuseid rohkem pakkuda või säilitada vähemaltki see tase, kus siis pered tulevad vaevu toime kasvavate kuludega. Ja järgneva punktina tuleb siin ka arutelule erihoolekandega seotud mured. Näiteks erihoolekanne, kes hoolitseb nende inimeste eest, keda me tahaksime, et nad oleksid ikkagi selgelt valve all ja hästi hoitud, siis nemad ei jaksa maksta, nad ei jaksa palgata tööjõudu. 

Ja selle kõige juures on riigi prioriteet anda suurim maksukingitus kõigile nendele, kes kõige paremini tulevad toime. Jällegi rõhutan, et Reformierakond üritab siin ütelda, et keskmise palga saajatele. Keskmise palga saajatele oleks võinud lihtsalt nihutada seda lage, et nad oleks oma võidu kätte saanud, aga räägin ikkagi kõrgema palga saajatest. Kõrgema palga saajatele võtta laenu, selleks et maksta kinni see maksuvaba miinimumi taastamine on selgelt patt. 

Sotsiaaldemokraadid usuvad teistsugusesse Eestisse. Meie arvates tuleb laenata siis, kui investeerime haridusse, tervishoidu, taristusse, uutesse töökohtadesse, kaugemate Eesti piirkondade võimestamisse. Laen on tuleviku ehitamiseks ja ainult siis ja siis on see põhjendatud. Laen rikastele maksukingituse rahastamiseks seda kindlasti ei ole. Riigirahanduse eesmärk peab olema tugevam ja õiglasem Eesti, mitte kasvav ebavõrdsus. Kui valitsus leiab miljoneid jõukamate maksukoormuse vähendamiseks, peab ta suutma leida raha ka õpetajatele, päästjatele, tervishoiule, sotsiaalhoolekandele ja regionaalarengule. Riigi edu ei mõõdeta selle järgi, kui palju võidavad kõige rikkamad, riigi edu mõõdetakse selle järgi, kuidas läheb kõige tavalisemal inimesel. Aitäh!

Aitäh! Saadikutel kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Lõpetan, sulgen läbirääkimised. Sellega oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine põlevkivivarude salajase müümise kohta erafirmale, arupärimine nr 1008. Ettekandjaks palun Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti sai selline arupärimine sisse antud. Ma tuletan meelde ka seda, et esimene kord Lauri Hussari allkirjaga saadeti see arupärimine tagasi, aga siis esitasin uue arupärimise. Mul on hea meel, et täna on see meil siin täiskogu istungil arutlusel. 

Küsimus on selles tehingus, mis tuli täiesti kogemata avalikuks mõned kuud tagasi ja kus Eesti Energia müüs Uus-Kiviõli kaevandusõigused maha erafirmale, Viru Keemia Grupile. Kui me räägime nende varude suurusest, siis Uus-Kiviõlis oli umbes 30 aasta ulatuses põlevkivivaru. Kui me räägime tonnidest, siis üle 100 miljoni tonni põlevkivi. Ehk siis tegelikult me räägime meie riigi varustuskindlusest.

Kahjuks on Eesti Energia, arutamata seda avalikkuses …Tänaseks on juba info meediasse jõudnud, et sellest ei teadnud ka ministrid midagi või vähemalt väidavad, et ei tea sellest midagi. Aga see tekitabki tõsiseid küsimusi, kuidas need otsustusprotsessid sünnivad, kuidas sünnivad riigiettevõttes otsustusprotsessid, mis puudutavad meie varustuskindlust, energiajulgeolekut ja ka tulevikku. Kelle huvides selliseid otsuseid langetatakse? Põhjus, miks on see küsimus suunatud rahandusminister Jürgen Ligile, on see, et, esiteks, Rahandusministeerium on esindatud Eesti Energia nõukogus, samuti osaleb rahandusminister üldkoosolekutel. Sellest tulenevalt nõukogu tegelikult pidi ministrit sellest tehingust teavitama.

Vahepeal on meediasse ilmunud erinevad lood ja ka rahandusministri intervjuud, kus rahandusminister on öelnud, et teda ei teavitatud. Seda on tegelikult kinnitanud ka Eesti Energia nõukogu esimees ühes intervjuus, et tõesti ei olnud aega teavitada. Aga siin ikkagi tekib küsimus, kuidas on sellised asjad võimalikud. Selle kohta on meil ka eraldi küsimused esitatud. Loodame, et me saame ka vastused, kuidas see otsustusprotsess oli, kas vahepeal üldse valitsuses oli see kuidagi arutlusel, kas see on osa pikemast plaanist Eesti Energia julgeoleku osas, kas see on mingisugune tõeline majandusplaan. Või tõesti … Noh, siin ongi küsimus, mis on hullem: kas see, et valitsus teeb salaja selliseid otsuseid, või et riigiettevõte teeb täiesti salaja selja taga selliseid otsuseid, mitte keegi sellest midagi ei tea ja isegi aastaaruandes ei olnud selle kohta mitte mingit infot? 

Põhilised küsimused ongi rahandusministrile suunatud just nende otsustusprotsesside osas, samuti selles osas, kas ta on näinud neid dokumente ja teab, millised on seal tingimused, sest erikomisjon ei ole siiamaani mitte ühtegi dokumenti näinud. Võib-olla tegelikult tahaks ka rahandusministri hinnangut sellele, kas Riigikogu eest üldse peab selliseid tehinguid ja neid lepinguid varjama. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt, ma muidugi pean ära õiendama otsesed valeväited. Ei ole toimunud põlevkivivarude müüki ega ole mitte mingit pistmist varustuskindluse, energiajulgeoleku ja muude tähtsate asjadega. Mitte mingit tähtsust, mingit seost! 

Eesti Energia on äriseadustiku alusel tegutsev eraõiguslik äriühing ja tema juhtorganid teevad äriotsuseid seadusest, eelarvestrateegiast ja ärihuvidest lähtudes. Ma olen nõus, et see on nende ebaõnnestumine. Ja seda ma nendele ka ütlesin, et nad ei teavitanud või minu poolest ei konsulteerinud üldkoosolekuga seda asja. Aga seadus seda neilt ka ei nõudnud. Ja nad kahetsevad seda. Nad on seda mulle öelnud ja ma võtan seda kuulda. 

Salajasest müügist ka ei saa rääkida, sest et äriseadustik … Müügist nagunii ei saa, see vara on endiselt riigi omand. Aga on loomulik, et riigi maavarasid saavad kasutada ka erafirmad. See oli Nõukogude Liit, kus riik omas kõike ja tegi kõike. See on piinlik arusaamine, et eraettevõtted ei tohi maavarasid kasutada. 

Nii, üldkoosolekuna rahandusminister ei sekku ikkagi jooksvasse majandustegevusse ega üksikutesse äritehingutesse, välja arvatud juhud, kus seadus ja omaniku otsused seda otseselt ette näevad. Nad ei näinud seda otseselt ette, et mulle öelda, et see pikaajaline kohtuvaidlus on nüüd lahendatud. Ma ei mäleta enam neid aastaid, aga see on ikka väga pikki aastaid kestnud vaidlus, punnseis, kus on ka kohus otsuseid teinud. Võin selle ajaloo teile uuesti välja otsida, aga küllap te teate, küllap te olete need andmed saanud. 

Ja põlevkivivaru ei ole Eesti riigi omandist välja müüdud. Enamgi, see kasutusõigus, mille Eesti Energia võõrandas, sisaldab ka tingimust, et Eesti Energia saab, juhul kui tal endal tuleb põlevkivist puudu, sealt põlevkivi kätte. Aga põlevkivi tähendus Eesti Energia jaoks küll tegelikult väheneb kogu aeg. 

Kaevandamisõiguse andmine, muutmine ja lõpetamine toimub riigi poolt seaduses sätestatud korras ja vastavad otsused teeb Keskkonnaamet haldusmenetluse raames. Tegemist on avaliku menetlusega, mitte salajasega ja selle läbiviimisel lähtutakse kehtivast õigusest, keskkonnanõuetest ja avalikust huvist. 

Riigi strateegiline kontroll maavarade kasutamise üle säilib lubade, keskkonnanõuete ja riiklike regulatsioonide vormis, samuti ei anna kaevandamisõiguse võõrandamine eraettevõttele õigust kasutada maavara väljaspool riigi kehtestatud tingimusi või riiklikku järelevalvet. Nii et kõik see on paigas. Kaevandamislube väljastades ei erista riik loa taotlejaid nende omandi järgi, see on ainult aus. 

Nüüd küsimuste juurde, sest see kommenteeris praegu alles sissejuhatust. Kuidas otsus sündis? Eks seda nägid pealt juhatus ja nõukogu. Nagu ma ütlesin, mina sain sellest teada ja nurisesin, aga ma ei pea seda otsust valeks, vaid põhjendatuks. See "koer heintel" olukord, mis riigil oli, et ise ta seda varu ei vajanud, aga teistele ka ei andnud, ei olnud väärikas. 

Teiseks: "Te olete avalikult meedias tunnistanud, et teid ei teavitanud. Kuidas on selline asi võimalik?" Nagu ma ütlesin, seadus seda ei nõua, ka mingisugune ettekirjutus. Aga nad oleksid võinud seda avaldada, ja tagantjärele nad tunnistavad seda. Nii, juriidiliselt, nagu ma ütlesin, kuulub see madalamal astmel juhtorganite tasemele.

Edasi: Eesti Energia nõukogus on rahandusministeeriumi esindaja, kas tema roll ei ole teavitada ministrit? Ta teavitab mind enamikust asjadest. Ma kohtun regulaarselt ka Eesti Energia nõukogu ja juhatusega, ka eelmine nädal. Me arutasime palju olulisemaid teemasid kui ühe kaevandusvälja kasutamise detailid, et kes täpselt. Eesti Energial on palju rohkem põlevkivi, kui ta vajab kasutada. Ja nagu ma ütlesin, ka selle kasutusõiguse võõrandamise tingimustesse jäi kokkulepe, et vajaduse korral saab Eesti Energia sealtsamast põlevkivi kätte. 

Ma püüan seda vastus natukene mälu järgi täiendada. Need numbrid on natukene muutunud, aga suurusjärgus 200–300 miljonit on see, kui Eesti Energia oleks pidanud ise kaevanduse avama. Nii et täiesti mõttetu oleks olnud Eesti Energial uue kaevanduse avamine, kui tal puudus oleks. Küll aga säilis tal samas õigus kaevandada, kui tal vajadus tekib. Aga nagu ma ütlesin, põlevkivi tähendus energiajulgeoleku ja varustuskindluse osalt kiiresti langeb ja me teeme investeeringuid selleks, et ta langeks veel kiiremini. 

Küll aga on põlevkivi õlitööstusele seni veel kasulik tooraine. Eesti Energial ei ole neid võimsusi, et nii palju põlevkivi kasutada. Ja sellepärast on loomulik, et VKG saab kasutada põlevkivi enda seadmetes, kuid ka tema saab neid kasutada, juhul kui tal puudus tuleb ja see puudus tal mõne aastaga on tekkimas. 

Siis on küsimus, et Eesti Energia nõukogus on Rahandusministeeriumi esindaja, seda ma juba lugesin, aga ma vaatan, et vastuses on vist jäänud midagi ütlemata. Konfidentsiaalsuse nõue. Lihtsalt tuleb meenutada, et konfidentsiaalsus on majanduses üldine reegel ja selleks, et mitte majanduslikku kahju saada, hoitakse seda väga kiivalt ka riigiettevõtetes. 

Edasi, küsimus: "Meediast on läbi käinud, et Uus-Kiviõli põlevkivi kaevandamisõiguste ja ostu-müügitehingu väärtus oli 15 miljonit. Kas te olete vastavaid dokumente näinud?" Ma ei pea vajalikuks algdokumente välja nõuda, ma usaldan inimesi, kes mulle andmeid annavad. Aga mul ei ole voli kommenteerida avalikult neid ostutehinguid. Seda tehingu teine pool on avalikustanud ja see on üks põhjus, miks meie seda ei tee, et teise poolega kokkulepet mitte rikkuda. Aga lepingus on konfidentsiaalsus kirjas ja see on reegel, mitte erand. 

Edasi: "Riigikogu erikomisjoni liikmetele keeldutakse näitamast ametlikke dokumente, mis sisaldavad tehingu detaile ja hindu. Kas teie hinnangul on selline varjamine õigustatud?" Dokumentide avalikustamine. Mu vastus on, et tuleb lähtuda kehtivast õigusest, sealhulgas ärisaladuse ja konkurentsitundliku teabe kaitse nõuetest. Ja muidugi peab olema äriühingu tegevus võimalikult läbipaistev. Eesti Energia oma on, sest ta on börsiettevõte. Parlamentaarne kontroll peab olema tagatud seaduses ettenähtud korras, aga dokumentide avalikustamise üle otsustab teabe valdaja kooskõlas kehtiva õigusega. Ja nagu ma ütlesin, tegemist on kahe osapoole kokkuleppega. 

Aga võin ka lisada, et Riigikogu on suutnud luua endale maine, et konfidentsiaalse infoga tuleb siin ettevaatlik olla. Seda ei väida lihtsalt eraettevõtted, vaid ka riigi kõrged esindajad omavahel. Tegelikult ei julge nad rääkida, sest seda informatsiooni, mis peaks olema salajane või konfidentsiaalne, lekib, seda kasutatakse kergesti poliitilistel eesmärkidel. 

"Kas teie hinnangul on õiglane väärtus 15 miljonit eurot 30 aasta põlevkivivarule?" Nagu ma ütlesin, pole mul avalik voli neid numbreid kommenteerida, aga saan kinnitada, et see ei ole põlevkivivaru hind. Sellest varust ei loobuta. Ja ammugi ei ole selle varu hind see, mida on siin levitatud kulude numbrina, mis tuleks teha, et see põlevkivi maalt välja tuua. Teie ei ole seda viga nüüd korranud, aga need miljardid, mis selle varu maalt väljatoomiseks tehakse, ei ole mitte põlevkivi hind, vaid temale potentsiaalselt kuluv raha, maalt väljatoomise raha. 

Nii, edasi: "Miks pole otsus ja tehing kajastatud ametlikes dokumendis, sealhulgas riigiettevõtte aastaaruandes?" Äriühingu aruandlus toimub vastavalt seadusele ja raamatupidamisstandarditele. Ta auditeeritakse, audiitorid on lugenud selle aruandluse õigeks ja piisavaks. Konkreetsete tehingute kajastamise ulatus sõltub nende olemusest ja olulisusest aruandluse mõttes. Eesti Energiale tegelikult see tehing kuigi palju ei tähendanud võrreldes tema mastaapiga ega tekitanud talle kahju, vaid tegelikult tulu. Kui ta oleks pidanud nägema vaeva, et seda kaevandusõigust pikendada, see ei ole talle nagunii garanteeritud, et ta saab seal üldse kaevandada. Aga tõsiasi on ikkagi see, et ta ei vajanud. Tal ei ole selle toodanguga midagi asjalikumat teha ja see kompromiss neil kaalutlustel sõlmiti, et 15 miljonit on tegelikult tulu. 

Seitsmendaks: "Kas teile teadaolevalt arutasid teise valitsuse liikmed antud tehingut ilma teie kaasamata?" Valitsus ei ole seda kindlasti arutanud. 

"Kas suunised Eesti Energiale kaevevälja müümiseks võisid tulla peaminister Kristen Michali ja riigisekretär Kasemetsa poolt?" Kindlalt ei tulnud sealt ühtegi kaevevälja müümise suunist, sest ka midagi ei müüdud. Kuigi loovutati kaevandamisõigus raha eest, aga vara jäi ikkagi riigi omandisse ja niimoodi see maavarade puhul on reguleeritud. Ma ei pea võimalikuks, et kaevandamisõiguse teemal oleksid Kristen Michal või riigisekretär ammugi aktiivsust näidanud. Nad on ka mulle kinnitanud ja mulle on ka kinnitatud, et need kahtlused ei vasta tõele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ise ütlesite, et Eesti Energial ei olnud seaduslikku kohustust informeerida valitsust või näiteks teid konkreetselt sellest tehingust ja te andsite neile mõista, et nad oleksid võinud seda teha. Kas teie arvates ei peaks sel juhul ikkagi seadust muutma niimoodi, et selline kohustus oleks olemas?

Aitäh! Ma seda ütlesin jah ja ma mitte ei andnud mõista, vaid ütlesin otse, helistasin, ja võiks isegi seda nimetada noomimiseks. Üldiselt mul ei ole kombeks alluvatega pahandada. Ma pahandan pigem horisontaalselt, see tähendab, oponentidega, kui nad kas valetavad või teadlikult eksivad, mis on sama asi, eks. 

Ma ei tea, mismoodi seadus peaks veel muutuma. Kui selline sõnastus välja pakutakse, eks me siis saame kaaluda. Aga mulle tundub see siiski üsna tühine küsimus, kuigi ma saan aru, et selle profiil on väga kõrge, kuna perekond Kõlvart on võtnud selle enda suureks teemaks ega suuda sellest lahti lasta juba pikemat aega. Mina soovitan lahti lasta. Oli kohtuvaidlus. Selle kohtuvaidlusega olen ma pikki aastaid enam-vähem kursis olnud. Ja millal see täpselt lahendati, seda ma tõesti teada ei saanud, aga tagantjärgi sain. Tegin oma etteheited ja lubati, tunnistati, et jah, oleks pidanud mind teavitama küll. See on see seis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Küsimus on selline: olete te kursis, kuidas ETS-i läbirääkimised toimuvad praegu? Need on põlevkivisektorile ja Eestile väga olulised. Ja milline see lahendus võiks tulla? Otsapidi on ta seotud ka selle VKG ja Eesti Energia vahelise diiliga. 

Aitäh! Kui te mõtlete nüüd ETS2, ETS1 kehtib, ETS2 puhul no natukene olen. Seal tegelikult suuri muudatusi pole nagu ette pandud, aga samas on ta veel jõustamata, nii et ei tea. Igatahes on Eesti küll teinud sellised otsused – ma mõtlen nüüd praegu otsuste formaati, ma siin ei tohi eksida –, aga põhimõtteliselt meie strateegia on ikkagi see, et Eesti riik enam põlevkivivaradesse uusi investeeringuid ei tee, sest need ei pääse turule ega vasta ka keskkonnahoiu eesmärkidele, mida me oleme ise seadnud endale, mitte kellegi käsul. Põlevkivimajandus on ikkagi minevikku vajumas ja meie suund on juhitava energia poolest ikkagi üleminekuna gaasijaamadel, aga ka salvestustel, ülekannetel ja sellistel asjadel. Me ei näe kohta põlevkivienergeetikal. Samas on minu värske teadmine analüüsidest, kõige värskem, sest ma ise ju ei tee neid, et aatomijaamast meil ka ei ole regioonis pääsu, et seda tootmisdefitsiiti, mis meil tarbimise kasvuga ees ootab, katta. Kas tuumaenergia on juhitav? Ta järjest rohkem on, idee poolest ta ei ole juhitav otseselt protsessi mõttes, aga ta on, jah, energiavoog on juhitav, mida kasutusele võtta.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eks te olete ka enne väljendanud, et te ei teadnud Eesti Energia otsusest põlevkivi kaevandamise õiguse müügi kohta. Te ka eelnevalt olete öelnud, et te pahandasite nendega, nüüd te ütlesite, et te pahandasite ja nemad kahetsevad. Aga järelikult, kui nad kahetsevad, siis on saadud aru, et midagi on ju valesti tehtud. Ehk siis valesti on see, kas see otsus ei olnud õige või siis, nii nagu te ütlesite, nad kahetsevad, kuna nad ei teavitanud teid, kui see vastab tõele. Nüüd on see küsimus, et kui ühe suure ettevõtte juhtkond on teie arust teinud ju midagi valesti ja te olete nendega pahandanud ja nemad on kahetsenud, siis kas te ei arva, et te võiksite selle juhtkonna kohta ikkagi mingisuguseid otsuseid ka vastu võtta või siis lihtsalt möönate seda, et nad kahetsevad, ja läheme eluga edasi. Aitäh!

Aitäh! No aga see on ju hea, et te tsiteerite mind siin juba mitmendat korda ja täpselt need tsitaadid vastavad ka tõele. Ma ka praegu kinnitan üle, et ma olen sama asja öelnud ja ütlen uuesti. Aga jah, ma lisan ikkagi teie kriitikale juurde, et need, kuidas öelda, eksimused ei olnud juriidilised ega ka nii kaalukad, et ma peaksin sanktsioone rakendama. Mina usaldan Eesti Energia juhtkonda ja mul on nendega hea koostöö, kuigi on episoode, kus ma nurisen. Sealhulgas võin teile lisada, et üks asi on see teavitamise episood, teine, et nad ei teavita ka avalikkust küllalt julgelt nendest perspektiividest, mis põlevkivienergeetikal tegelikult puuduvad. Nende ekspertiis peaks kõlama jõulisemalt, et erakondadel ei tekiks kiusatust põlevkivipropagandat teha, sest sellel ei ole turul perspektiivi, turule ei pääse põlevkivienergia vähegi pikemas perspektiivis ega ole ka nendel jaamadel eluiga, millele panustada. Ja uute ehitamine on täiesti mõttetu, seda räägitakse üksmeelselt, nii nende töökindluse mõttes, kuna tegemist on ühe kõige unikaalsema tehnoloogiaga, kui ka nende hinna, toodangu omahinna tõttu kui ka nende keskkonnamõju tõttu. Vaata, kuidas tahad, perspektiivitu haru vaikselt-vaikselt hääbub. Me ei demonteeri neid jaamu, aga me ei ehita ka uusi. 

Eelmine aasta maksis ainuüksi nende vanade jaamade putitamine 50 miljonit ja ma kardan, et Auvere arvestus seal vist sees isegi ei olnud. Seisvate jaamade kohta öeldakse mulle, et see on 50 miljonit. Enamiku ajast need jaamad ju seisavad, aga muudkui remonditakse neid. Ja kuna nad on nii unikaalsed, siis seda töökindlust loota uutelt jaamadelt ei maksa ka tulevikus. Põlevkivi on unikaalne kütus ja rahvusvaheline standard on siin tegelikult sisuliselt puudu. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa. Eesti Energia oma otsustes lähtub omaniku ootustest. Ka selle tehingu kohta oli eraldi öeldud Enefit Industry juhi poolt, et senisest enam lähtuti omaniku ootustest. Ja kes on omanik? Omanik on ikkagi riik, ministeerium, teie ministeerium. Teie poolt olid ka viimati kinnitatud omaniku ootused, kust muu hulgas võeti sõna "põlevkivi" välja, nendest omaniku ootustest. Nii et siin nagu panna kogu vastutus, et kõik on täiesti Eesti Energia enda teha … See ikkagi näitab, et mingid suunised ministeeriumi poolt tulid, võimalik, et ka selle inimese poolt, kes on Rahandusministeeriumi esindaja Eesti Energia nõukogus. 

Aga on ka see huvitav, et me oleme kuulnud, et on tehingu maksumus 15 miljonit, aga samas mitte keegi ei ole dokumenti näinud. Ei ole teie näinud, ütlete, et Riigikogule ei anta ligipääsu. Kuidas siis on võimalik teostada järelevalvet, kui te ütlete, et Riigikogul seda õigust ei ole, teie tegelikult seda järelevalvet teha ei soovi? Aga kuidas siis selliseid olukordi lahendada? Kes siis saab järelevalvet teostada?

Aitäh! Järele valvab tegevjuhtkonna üle ju nõukogu, tema kiitis selle asja heaks. Ka üldkoosolek on nüüd informeeritud, on andnud asjale hinnangu, et see ei olnud halb otsus. Me võime seda videolinti veel pikendada, saate kindlasti Facebooki pilte ja laike, aga jutt sellest targemaks ei muutu, kogu tarkus on ära öeldud. See ei ole nii kaalukas tehing, et sellele Riigikogu aega pühendada. Mina olen oma hinnangu sellele teavitamise teemale andnud, aga olen ka andnud sellele tehingule, et koer-heintel-olukord on riigile häbiväärne. Praegu veel põlevkivil on turuväärtus nendes seadmetes, mis on olemas, millest suur osa on erasektori käes ja milles Eesti Energia konkurentsivõime on väga madal, sest nad on suuresti vananenud ja amortiseerunud. Nende töökindlus on kehv. Nii et mul ei olegi rohkem lisada sellele, mis ma olen juba mitu korda öelnud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ühes vastuses te väitsite, kui vastasite küsimusele, kas te olete ka nõukogul seda arutanud, siis te ütlesite, et palju olulisemaid teemasid on arutada kui põlevkivi müük. Põlevkivi on riigi vara, tähendab, Eesti rahva vara. Kas te leiate, et see küsimus ei ole oluline? 

Aitäh! Väga oluline küsimus on siin see, et põlevkivi ära ei müüdud. Põlevkivivaru kaevandamise õigus anti ühele erafirmale. See on täiesti tavapärane, et erafirmad Eesti majanduses on. Kui tema käsutuses on ka seadmeid, mille võimsus on suurem kui nende põlevkivivaru, siis on igati teretulnud, kui nad neid kasutavad. Maksavad makse ja toodavad SKP-d, annavad inimestele tööd, kui ma ei eksi, siis teie valimisringkonnas. Ja oluline või mitteoluline, ma võtsin selle teadmiseks, ma andsin oma kommentaarid, aga mul tõesti on Eesti Energiale pühendatud ajas palju kaalukamaid teemasid. Palju kaalukamaid!

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Vaatame pilti laiemalt, mis tegelikult toimub. Valitsus kasutab põletatud maa taktikat, et siis järgmine valitsus, mis tuleb, kus enam ei ole Reformierakonda, ei saaks energeetikas teha neid otsuseid, mis oleksid reaalselt rahva huvides. 

Seetõttu me ju näeme, mis siis toimub. Vahetult enne valimisi rahva varad müüakse maha ja eks me varsti ka näeme, milliseid enampakkumisi hakatakse energeetikas välja kuulutama, milliseid ettevõtteid hakatakse eelistama. 

Ja seesama Uus-Kiviõli kaevandus! Nagu ma ütlesin, 30 aasta põlevkivivaru, üle 100 miljoni tonni varusid müüdi salaja maha. Ja mitte keegi ei julge selle eest vastutada. Käib ainult see sõnademäng: ei, teate, me ei müünud ju varasid maha, need on ainult kaevandusloa õigused, lihtsalt registreerisime loa ümber, haldusakt! Aga põlevkivi väärtus, selle vara väärtus tekib just see moment, kui seda kaevandatakse ehk kui see saadakse maa alt kätte. Siis see väärtus tekib. Kui te väidate, et see on lihtsalt mingi keskkonnaluba, mis registreeriti ümber, aga miks siis selle loa pärast, miks selle haldusakti pärast vaieldi 20 aastat, isegi rohkem, kui see ei olnud mitte midagi erilist? Nii palju aastaid on kohut käidud ja Eesti Energia käis samamoodi kohut, kuna see oli oluline varu ja vara ka Eesti Energia kui riigiettevõtte jaoks. No me näemegi, omaniku otsused muutusid, juhtkond muutus ja on toimunud 180 kraadi pööre. Ma veel toon välja ka teised näited, kus see on toimunud. Aga põhiline on see, kuidas või miks püüti seda hoida kõike saladuses. Eesti Energia aastaaruandes ei mainitud sellest midagi, erinevad erikomisjoni istungid, kus olid muud teemad, mitte kordagi ei mainitud seda. Ei olnud muidugi mitte mingit arutelu ühiskonnas, arutelu Riigikogus. 

Ja ka see on tegelikult huvitav, kuidas ka Eesti Energia sõnumid ajas muutusid. Esmakordselt, kui see uudis sai avalikuks, Eesti Energia ütles: senisest enam me lähtume omanike ootustest. Tänaseks on nendest sõnadest taganetud. Erikomisjoni istungil viimane kord Enefit Industry esimees ütles, et tema ei ole mitte kunagi sellist asja öelnud, vaatamata sellele, et see on tema arvamuslugu, mis on siiamaani kättesaadav ERR-is. Tema väidab, et ei, midagi on seal valesti mõistetud. Sest mingi aja pärast muudeti neid sõnumeid ja uus sõnum oli, et see oli Eesti Energia majanduslikult vajalik tehing, seda oli vaja kindlasti ära teha. 

Aga mul on küsimus, miks siis vahepeal taganeti, keda siis püütakse kaitsta. Kui alguses öeldi, et see oli ikkagi nagu omaniku ootus, omaniku soov, siis mispärast püüti sellest taganeda? Keda ikkagi kaitstakse, kust ikkagi see otsus ja suunis tuli? 

Ja veel üks asi. Põlevkivi justkui pole täna enam midagi väärt, meil seda vaja ei ole, et ei peaks sellest niimoodi kinni hoidma, nagu siin ka kõlas rahandusministri poolt. Aga Eesti Energial sai alles nüüd hiljuti valmis põlevkiviõlitehas. Näiteks Hando Sutter on öelnud, et kui peaks tekkima kriisiolukord, ja täna me peame arvestama võimalike kriisiolukordadega, siis Eesti Energial endal ei pruugi enam põlevkivivarusid jääda. Ja millega see lõpeb? Noh, siis hakkame neid varusid sisse ostma tagasi erafirmalt. Täna me ei tea neid tehingutingimusi, kas sellised asjad on sellessamas tehingus sisse kirjutatud, mis hinnaga. Miks neid asju meile ei soovita avalikustada? 

Ja nüüd võib olla ka see on palju arusaadavam, miks Eesti Energia hindas ka selle põlevkivitehase väärtust 100, 200 miljonit eurot vähemaks. Ja veel üks lause. Andrus Durejko, Eesti Energia juht: kokku oleme viimase kolme aasta jooksul põlevkivisse investeeritud varasid alla hinnanud peaaegu ligi miljardi euro ulatuses. Ehk siis mis toimub? Põlevkivi väärtus hinnatakse täiesti minimaalseks, siis müüakse leivahinnaga maha. Ja siis me mingi aja pärast imestame, kuidas on niimoodi, et meil müüdi varustuskindlus maha. Ja nüüd me räägime sellest, et hakkame 700 miljoni eest ehitama gaasijaamasid. 

Ja seesama 15 miljonit! Siiamaani meil ei ole kindlust, et reaalselt see tehingusumma on selline, sest Eesti Energia ei ole neid dokumente edastanud. Jürgen Ligi täna ütles, et tema ei ole küsinud neid dokumente, tema ei pea vajalikuks üle kontrollida. Riigikogu erikomisjonile neid dokumente ei edastata. Mitte kellelgi ei ole täna järelevalvet, mitte keegi tegelikult ei tea, mis see tehingusumma suurus oli ja mis need tehingutingimused olid. Pärast võib-olla tuleb välja, et üldse kingiti see ära, lihtsalt see keskkonnaluba registreeriti ümber. 

Ja jätkuvalt, kuidas on võimalik, et mõlemad ministeeriumid, nii Rahandusministeerium, Kliimaministeerium – ma loodan, et Andres Sutt tuleb teisele arupärimisele mingi aja pärast vastama –, nad kõik on distantseerinud end sellest? Aga mida te teete Eesti Energia nõukogus, kui teie väidate, et te ei ole selle otsusega seotud, see on kõik täiesti Eesti Energia juhtkonna eraldi tehtud otsus? Mille jaoks, keda siis ministeeriumi ametnikud, ministeeriumi esindajad esindavad seal Eesti Energias? Sest et riiki, rahvast, omanikku, reaalset omanikku esindate. Noh võib-olla siis jah, esindatakse Reformierakonda, kellel on siis oma huvid mängus. 

No see väide, et mitte keegi ei teadnud, ministrid ei arutanud, valitsus ei arutanud, aga vaatame sisse lobipäevikutesse. 17 erinevat näiteks kohtumist oli VKG ja Kliimaministeeriumi vahel. Eraldi oli kohtumine Andres Sutiga täpselt samal ajal, kui see keskkonnaluba ümber registreeriti. Ja tahate öelda, et mitte kordagi seda küsimust ei arutatud!

Ja veel kaks asja. Lisaks sellele, et sooviti maha müüa Uus-Kiviõli kaevandusõigused, siis veel soovitakse sulgeda ka Narva kaevandus. Alles hiljuti, eelmise juhtkonna poolt Narva kaevanduse lubasid taheti pikendada. Isegi Keskkonnaamet ei jõudnud veel seda pikendusluba teha, aga juba on 180 kraadi tehtud pööre, et soovitakse sulgeda. Kuidas on võimalik, et niivõrd lühikese aja jooksul täiesti vastupidised otsused? 

Ja veel üks aspekt. Kuus aastat tagasi taotles Eesti Energia põlevkivimahtude suurendamist Uus-Kiviõli kaevanduses 4 miljonilt 10 miljonile. Keskkonnaamet tükk aega ei teinud otsust. Otsus tuli nüüd alles hiljuti ehk siis kuus aastat hiljem, septembris andis Keskkonnaamet loa kaevemahtude suurendamiseks. Ja arvake ära, mis siis toimub. Mõne aja pärast, kahe kuu pärast see luba registreeritakse ümber VKG-le, erasektorile, seesama Uus-Kiviõli kaeveluba. Tahate öelda, et kõik see on kokkusattumus? No võib-olla, aga mina arvan teisiti. Aitäh!

Nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Väga tähtis küsimus täna arutamisel. See puudutab Eesti riigi vara, Eesti energiajulgeolekut ja usaldust riigi juhtimise vastu. Arupärimise keskmes on väga lihtne küsimus: kuidas on võimalik, et Eesti strateegilise tähtsusega põlevkivivarude kasutamise üle peetakse läbirääkimisi viisil, mis tekitab avalikkuses kahtluse, et otsuseid tehakse kinniste uste taga?

Põlevkivi on aastakümnete jooksul olnud Eesti energeetika alus ja oluline osa meie majandusest. Kui räägitakse põlevkivivarude kasutamisest, siis ei räägita ainult ettevõtlusest, vaid räägitakse riigi varast, mis kuulub Eesti rahvale. Just seetõttu on eriti muret tekitav, kui tekib mulje, et avalikkus saab olulisest otsusest teada alles tagantjärgi. Aga kui kõik on tehtud korrektselt, siis miks on nii palju küsimusi? Miks ei ole kogu protsess olnud algusest peale täielikult häbipaistev? Miks on vaja olnud selgitada ja täpsustada infot alles pärast seda, kui teema jõudis avalikkuse ette?

Head kolleegid! Usaldus ei kao ühe otsusega, usaldus kaob siis, kui inimesed hakkavad uskuma, et riigi vara käsutatakse väikese ringi huvides, mitte avalikes huvides. Valitsus räägib pidevalt läbipaistvusest ja heast valitsemisest. Nüüd on aeg neid põhimõtteid ka praktikas näidata. Avalikkusel on õigus teada, kes algatas need läbirääkimised, millistel tingimustel neid peeti, milliseid alternatiive kaaluti ning millist kasu saab sellest Eesti riik tervikuna.

Veelgi enam, Euroopa liigub energiapoliitikas suurte muudatuste suunas, aga Eestis on energiajulgeolek väga halvas olukorras. Ja me ei saagi praegu rääkida, et meil on täielik energiajulgeolek, mille oleks taganud Eesti põlevkivi. Sellises olukorras peab iga otsus strateegiliste maavarade kohta olema eriti hoolikalt põhjendatud. Ei piisa vastusest, et kõik toimus seaduse järgi. Küsimus on ka selles, kas see oli Eesti riigi huvides.

Head kolleegid! Kui riigi vara puudutavate otsuste ümber tekib saladusloor, siis ei ole probleem mitte opositsiooni küsimuses, keda siin süüdistatakse, et te üleliigselt palju küsite. Probleem on selles, et valitsus ei ole suutnud inimesi veenda, et kõik toimub ausalt ja läbipaistvalt. Meie arupärimise eesmärk ei olnud otsida süüdlast, vaid saada vastuseid. Vastuseid sellele, kelle huve teeniti, kuidas otsuseid tehti ja miks ei peetud vajalikuks avalikkust aegselt informeerida. Eesti rahvas on selle vara omanik ja omanikul on õigus teada, mis tema varaga toimub. Neid vastuseid loomulikult täna me ministri käest ei saanud, aga küll need vastused tulevad järgmise aasta märtsi valimiste järgselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt, Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister ja mõned üksikud kolleegid! Mida ma siin täna kuulsin? Ma kirjutasin mõned asjad üles, mida minister ütles. Teeme jõupingutusi, et põlevkivi osakaal langeks veelgi. Põlevkivi on perspektiivitu, hääbuv haru ja põlevkivil kohta pole. Aga põhiküsimusele, kuidas VKG-le nende varude müümine käis, vastust ei saanud ja polnudki lootust. Jah, minister kirjeldas, kuidas ta natuke pahandas oma Eesti Energia ülemuste peale. Aga konkreetseid vastuseid, kuidas seda tehti ja miks salatseti, loomulikult ei tulnud. Ja praeguselt valitsuselt ei tulegi neid. Kui me räägime põlevkivivarude kaevandamise õiguse müügist või millestki muust, siis vastuseid ei ole. Enne kevadet ei tule vastuseid, ainult häma. 

Aga täna hommikul me arutasime VKG juhtidega neidsamu asju. Teatavasti moodustab VKG põlevkivisektorist 45%, sama palju kui Eesti Energia, mille üldkoosolek on lugupeetud rahaminister. See jutt oli sootuks teistsugune kui see, mida me täna kuulsime rahaministrilt. Rahaminister rääkis, kuidas põlevkivi on hääbuv, mõttetu haru – seesama see pruun kuld. Aga VKG juhid, kellega me kohtusime, nende jutt oli hoopis teine. See on perspektiivikas ja tulevikuharu.

Liiatigi, kuna põlevkivi on, ega meil ei ole palju selliseid varusid. Seesama pruuni kulla jutt: ongi pruun kuld. Ja eriti praeguses geopoliitilises olukorras on see strateegiline varu, need fossiilsed varud. Euroopa Liidus ei ole palju riike, kellel sellised fossiilse kütuse varud on. Ja praeguses julgeolekuolukorras tuleks seda võimalust kindlalt kasutada.

Jah, ETS2-nimelised läbirääkimised käivad kusagil kaugel. Mida seal otsustatakse, ka minister ei osanud või tahtnud öelda. Aga see on eluliselt oluline tulemus mitte ainult Eesti energeetikale, vaid ka Eesti suveräänsusele ja tema julgeolekule – see, millised lahendused sealt tulevad. Ja tegelikult peaks andma sellise võimaluse, et vähemalt kriisi ajal nende kvootidega siin ei mängita, ei müüda, ei lisata juurde põlevkivimajandusele. See on täiesti reaalne.  

Aga VKG juhtide seisukoht on risti vastupidine kui rahaministril. Täiesti erinevad reaalsused: üks päev, hommikul üks jutt ühelt seltskonnalt, õhtul teine jutt. Mina kaldun selle esimese jutu poole, et põlevkivil on perspektiivi reaalselt, aga mitte loomulikult sellise kvoodimajandusega, sellise kvoodilämmatamisega.

Kui ma õigesti mäletan, siis põlevkivi ühe tonni väljatoomine maa alt kusagil 100 eurot ja sealt selle õli väljapressimine piltlikult teine 100, ja siis need kvoodi mingi 260 eurot veel otsa. Tule taevas appi! See on palju suurem kui need pingutused, et kivi maa alt välja tuua ja sealt õli välja pressida. Ja VKG juhid ütlesid, et täiesti reaalne oleks Eesti energeetikas elektri tootmine uttegaasist. Kivist saab õli, aga peale selle tekib ka uttegaas. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega. 

Ja see jutt läheb risti vastupidi rahaministri jutule, et perspektiivitu, mõttetu, surnud oks, millega ei ole mõtet tegelda. Keda ma pean siin uskuma? 

Üks on suuresti kindel: see seltskond, kes praegu sellest surnud harust räägib, ega neil pikka pidu tõenäoliselt ei ole võimu juures. Ma olen üsna veendunud, et järgmisel kevadel sootuks teistsugused tuuled puhuvad siin, sootuks teistsugused arvamused hakkavad domineerima. Täna me rahaministrilt kuulsime, et see on selline minevikujutt, selline mõtteline kuivanud haru, aga see võimalus on põlevkivil väga suur. Aga väga palju sõltub sellest, millisteks läbirääkimiste tulemused kujunevad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister soovib osaleda läbirääkimistel. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, austatud juhataja! Siin on tükk aega tehtud nägusid, nagu oleks mingisugused küsimused olnud, millele ei ole vastust. Tegelikult on ju ainult deklaratsioonid ja minu vastuseid ei kuulata. Teist küsimust järjest mängitakse küsimist ja siis korrutatakse oma joru edasi. Aga lühidalt kokku võttes ei ole küsimus ammu enam selles, miks või kuidas ei informeeritud ministrit, vaid hoopis selles, miks te valetate avalikkusele, süsteemselt valetate, terve see õhtu valetate, ja mitte ainult see õhtu, vaid kogu selles teemas. Kordan siis üle, et Uus-Kiviõli kaevanduses on kordi, tegelikult ümmarguselt öeldes 20 korda rohkem põlevkivi kui see, mida Eesti Energia kokku vajab kõigis kaevandustes. Kokku vajab 5 miljonit aastas. Kusjuures see vajadus ei ole pikaajaline, nii pikk, kui on nende varude hulk, sest seda kaupa müüa ei saa. Väide, et justkui hommikul räägitaks teist juttu kui õhtul, on jällegi vale. See, et põlevkivi konkurentsivõime puudub, et ta töötab aurude peal, et investeeringud põlevkivimajandusse ei tasu ennast ära, see kaup ei pääse turule, on kogu aeg sama jutt olnud. Ka õlitehas töötab ainult selle pärast, et teda hakati ehitama oludes, kus oli juba teada, et tema eluiga ja tasuvus ei saa tõenäoliselt olla pikk, aga võib-olla olud selle koha pealt muutuvad. Aga kindlasti ei ole põlevkivi maht selline, nagu te loodate. Ka selle õli väärtus turul tegelt on üsna piiratud, see on madalakvaliteediline õli. 

Ja kui te tahate energeetikast rääkida, siis tegelikult need asjad, mida tõesti Eesti Energia kohta rääkida, ei ole need, mida te väidate, et olevat ära müüdud. Jällegi üks vale, korduv vale! Ma olen korduvalt öelnud, et ei müüdud ära põlevkivi, see on alles, see on riigi vara. Korduvalt olen öelnud! Seda on suurusjärke rohkem, kui Eesti Energia põlevkivi vajab. Aga meil on hoopis elektrivõimsust vaja tagada, meil on investeerimisvõimes Eesti Energias probleeme. Me oleme tagasi tõmmanud investeeringuid, sest põlevkivisse ei ole mõtet seda teha ja kokkuvõttes me ei jaksa neid teha. Ja me teeme ainult väga täpselt sihitud, väga tasuvaid investeeringuid. Kindlasti põlevkivi sinna hulka ei mahu, see ei sõltu valitsusest, ei sõltu valimistest, te avastate selle ise. Nii et ärge rääkige, nagu teid huvitaks, kuidas ikkagi need protsessid käivad, kui te samal ajal tegelikult valetate. Mitte varjamises ei ole asi, vaid valetamises, ja seda te teete. See on tõesti inetu, kuidas te võltsite mu vastuseid ja kuidas te neid ignoreerite. See on valetamine, publikule valetamine. Asi ei ole mingisuguses avalikkuse teavitamises seal kõrval. See on kõik kolmandajärguline. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Lauri Laats, ma ei kuulnud küll teie nime mainitavat selles …

(Mikrofon on välja lülitatud.) … me oleme ju ainukesed ka siin saalis ja kui lugupeetud rahandusminister pöördus saali poole, siis ta pöördus ikka meie poole. Vaevalt et ta selle tühja saali poole …

Hästi, Lauri Laats, me teeme niimoodi, et te saate kaks minutit vastulauseks.

Jah. Aga kas ma protseduurilist saan ka?

Ma ei näe põhjust teile protseduurilist anda, sellepärast et ma ei näe siin protseduurikat. Teil on toimunud siin üsna aus ja otsekohene debatt mõlemalt poolelt. Sellisel juhul ma peaksin härra ministrile ka protseduurilise andma. Ma ei saaks seda protseduurilist anda. Ma annan teile kaks minutit vastulauseks. Palun!

Aitäh! Ei, ma protseduuriliselt oleks tahtnud küsida, et andke oma hinnang, millal hakkab õhtu, mis kellast. Kui me oleme terve õhtu siin valetanud, siis tahaks teada, mis kellast me oleme valetanud. See oleks minu protseduuriline küsimus teile.

Aga mis puudutab valesid, siis loomulikult ma saan aru, et rahandusministril ongi valus. Valus on tõde kuulata ja see ongi see põhjus, mispärast niimoodi lugupeetud rahandusminister ka ärritus. See ei ole esimest korda, kui ta ärritub, ja mitte ainult selle küsimuse peale. Üldiselt ongi tõde valus kuulata, aga seda tuleb ausalt vastu võtta, mitte näidata näpuga või süüdistada kedagi, et keegi midagi valetab või valesti ütleb ja nii edasi. Kui keegi on siin Riigikogu saalis valetanud, siis see on olnud kindlasti endine Reformierakonna esimees, endine peaminister Kaja Kallas, kes selgelt valetas inimestele, kui ütles, et maksud ei tõuse. Vot võib-olla seda valet Jürgen Ligi mõtles, vot see on küll vale. Aitäh!

Aitäh! Täna loojub päike kell 22.25. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle neljanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine poliitilise sekkumise kohta majandusuuringutesse. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea rahandusminister! Tõesti, täna me käsitleme seda küsimust, mis puudutab neid majandusuuringuid, mida siiani 30 aastat teostas konjunktuuriinstituut. Need majandusuuringud näitasid näiteks tarbijate, ettevõtjate kindlustunnet, investeerimiskliimat. Võib-olla paljud mäletavad, et mingi hetk, kui majandusnäitajad nendes konjunktuuribaromeeter-uuringutes olid negatiivsed, siis muidugi arusaadavalt need ei meeldinud valitsusele. Eelkõige ei meeldinud need peaminister Kristen Michalile, aga ka rahandusminister Jürgen Ligile, kes on ka avalikult vaielnud nii endise konjunktuuriinstituudi peadirektoriga ja ka avalikult väljendanud nördimust nende uuringutulemuste üle. 

Siis kui tavaliselt, eks ole, võib-olla Euroopa riikides, mida siis valitsus teeb, ta  üldiselt püüab parandada majanduskeskkonda, investeerimiskliimat, tarbijate ja ettevõtjate kindlustunnet. Aga mis on hakanud toimuma Eestis? Eestis hakkas toimuma see, et hoopiski otsustati võtta need uuringud konjunktuuriinstituudi käest ära, et siis hakkaks neid uuringuid tegema hoopiski muu amet, kes saaks teha sobivamaid uuringuid, mis sobiksid ja toetaksid valitsuse sõnumeid paremini. Ja tänaseks on see juba kindel tehtud otsus, et nüüd uuringuid konjunktuuriinstituut enam ei teosta. Neid teostab sellest aastast Statistikaamet. 

Aga võib-olla seda huvi, mis tekitas, on see, et kuidas kogu selline otsustusprotsess toimus. Juba ühel istungil sai siin käsitletud, kuidas näiteks rahandusministri Facebooki lehele ilmus postitus sellest, et konjunktuuriinstituut neid uuringuid enam ei teosta, kuu aega enne seda, kui tulemused olid avalikud. Arusaadav, et sellest tekkis ka küsimus, kas võis olla mingisugune mõjutamine seestpoolt, ministeeriumi poolt. Lisaks, kui varem tegeles selle küsimusega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, siis vahepeal on see liikunud ka Rahandusministeeriumi alla. 

Aga mis on veel selle Statistikaameti puhul huvitav? Statistikaamet kui asutus pole tegelikult sedasorti uuringuid varem teinud. Nad on tegelenud analüütikaga, aga nad on tegelenud täiesti võib-olla teiste analüütiliste andmete kogumisega. Statistikaamet on ka ise tunnistanud, et tegelikult neil ei ole inimesi selles osas, ei ole ka vastavat metoodikat. Kusjuures selle metoodika osas pöörduti ka konjunktuuriinstituudi poole. 

Ja vahepeal me ei teadnud ka, kui palju kallimaks see läks. Tänaseks on teada, et Statistikaameti teostatud uuringud on 100 000 eurot kallimad, osa sellest katab küll Euroopa Komisjon, aga näiteks sinna on lisandunud selline asi, et seal on eraldi üle 20 000 euro erinevatele meediakuludele. 

Muidugi tahaks ka siin rahandusministri seisukohta kogu selle otsustusprotsessi läbipaistvuse osas. Vahepeal ma olen ka erikomisjoni esimehena saanud ka täiendavat infot selles osas, kas olid mingid kirjad saadetud, kuidas tegelikult toimus suhtlus. Aga ma loodan, et rahandusminister ise omalt poolt räägib need asjad ausalt läbi. 

Ja võib-olla ka eraldi ikkagi sooviks ka sellist laiemat küsimust. Hiljuti tuli uudis, et lisaks sellele, et need baromeetrid, need uuringud võeti konjunktuuriinstituudi käest ära, aga võeti ära nüüd ka need uuringud, mis puudutasid toiduhindasid. Ka neid konjunktuuriinstituut enam ei teosta, see leping lõpetati ära. Võib-olla ka laiem nagu diskussioon selles osas, kas see on selline hea märk, et kuidas erinevaid koostööpartnereid, kuidas nendega siis koostööd tehakse ja siis äkitselt niimoodi lõpetatakse. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Pean jälle sissejuhatuseks ümber lükkama rea valeväiteid, nagu oleks mina kunagi vaielnud Peeter Raudsepaga või nagu oleks mina kritiseerinud tema korraldatavate küsitluste tulemusi. Ei, ma olen temaga vaielnud vist ühe korra. Riigikogus tuli Urmas Reinsalu käekõrval arutama OTRK formaadis justkui Eesti ainsa majanduseksperdina, mida teha Eesti majandusega ja kuidas sellega olukord on. Korduvalt on Urmas Reinsalu tsiteerinud ainsa majanduse asjatundjana teda. Samas, majanduse asjatundjat Peeter Raudseppa ma kindlasti kunagi ei tsiteeriks, sest see kriitika ei lähtunud kuidagi valitsusest. 

See oli massiivne ekspertidepoolne rahulolematus, kuidas Peeter Raudsepp andmeid, millises kastmes presenteeris, kuidas ta tegi näo, nagu ta midagi analüüsiks põhjuste ja seoste koha pealt. Kõik ta sõnavõtud olid laetult poliitiliselt ja loomulikult poliitilise ametikoha ta Urmas Reinsalult kingituseks ka sai. See ei olnud aus. Kes vähegi on küsitluste ja uuringutega kokku puutunud, teab, et küsitleja, uurija peab olema neutraalne, aga tema ei olnud sellist eesmärki seadnud, vaid ütles küsitlejatele tegelikult meeleolu kogu aeg ette. See oli eemaletõukav. Aga eemaletõukav oli ka see, et ta ei selgitanud, kuidas see metoodika muutus, mis tehti umbes tema ametiaja alguses küsitluste võrreldavusele. Ta ikkagi korrigeeris selle sõltumatute ekspertide hinnangul umbes 10 protsendipunkti kindlustunde allapoole, kuna küsitluse viis muutus.

Ja nagu ma olen ka öelnud, Rahandusministeeriumis on nii, et kui pikemaajalisi trende võrrelda, siis on tinglikult liidetud kümmekond protsendipunkti sellele kindlustunde näitajale, et metoodika muutus maha lahutada. Aga see ei ole kunagi olnud vaidluse all, et ta oleks ise neid andmeid kuidagi moonutanud, vaid see, et ta esitas neid valelikult ja varjas tegelikult ka seda tendentsi, et nad olid paranemas. Tema jätkas oma esinemisi ja halvustamisi ning poliitilisi sõnavõtte. 

Rääkida sellises kontekstis poliitilisest sõltumatusest on piinlik ja häbematu. Tegelikult ka Statistikaametit süüdistada poliitilises sõltuvuses seejuures on ka vale, Statistikaametil nagu puuduks järelduste ja uuringute tegemiseks metoodika ja varasem kogemus. 

Ta peab küll tutvuma selle metoodikaga, mille Euroopa Komisjon ja Eurostat on ette andnud, aga see ei tähenda, et oleks talle midagi võõrast ja tema tegevusega tundmatuks jääv. Juba esimene küsitlus näitas, et Statistikaamet suudab tulemusi kommenteerida neutraalselt ja ilma poliitiliste positsioneeringuteta, mida tegi praegune Tallinna linnapea. 

Vale oli muidugi ka see, et konjunktuuriinstituudilt on ära võetud hinnauuringud. Ma ei tea, nad tegid seda kellelegi teisele. Mina ei tea, kellele nad tegid. Statistikaamet on kogu aeg hinnavaatlusi teinud, ei ole midagi ära võtnud, aga ta on otsustanud muuta metoodikat, mis on olnud ka üks minu kahtlusi meie hinnavaatluses, et nad metoodiliselt paigas ei ole. 

Me oleme arutanud seda teise statistika eest vastutaja Eesti Pangaga korduvalt, ka Statistikaametiga. Nad on tunnistanud, et see riiulitel olev hind või ka energia hind ainult börsihindade põhjal ei anna täpset tulemust. Ja sellepärast me oleme hakanud toiduainete hindu – "me" oleme hakanud, "me" on liialdus –, aga Statistikaamet on jõudnud nii kaugele, et kogub nüüd tehinguandmeid kassas, mitte enam vaatluse vormis riiulitel. See on täiesti teine paradigma, mis sisaldab ka kliendi soodustusi. 

Ja nüüd küsimused järjekorras. Miks on liikunud majandusuuringute küsimus Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi alt Rahandusministeeriumi alla? Millal see otsus langetati? Seda otsust ei ole langetatud, see on alati olnud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi all. Kuid sõna "majandusuuringud" saab ainult suurte jutumärkidega kasutada, sest küsitluse ja uuringute vahel on ikkagi tükk tühja maad. Aga Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium vastutab selle valdkonna eest ja majandusuuringud laiemalt kuuluvad tema haldusalasse. 

Teiseks: kas Euroopa Komisjonile on saadetud kirju, kus avaldati toetust Statistikaametile? Statistikaametit me toetame nii rahaliselt kui ka moraalselt, aga sellisest kirjast ei tea mina küll midagi. 

Edasi, kolmandaks: milline on Statistikaameti pakkumuse maksumus? Te juba nimetasite ühte numbrit. Aga tarbijauuringu osa sellest 340 460,88 eurost on 196 216 ja äriettevõtete uuringu osa 144 244. See on muidugi ainult küsitlus, millest jutt on. Ja Euroopa Komisjoni rahastusmäär on 50% abikõlblikest kuludest. Nii et see ei ole lõplik hind. Lõplik sõltub tegelikult tehtud kuludest ja sellest, millised kulud Euroopa Komisjon hiljem abikõlblikuks nimetab. Aga motiiv Statistikaametil neid asju ise korraldada loomulikult oli. Ka nemad tahavad ausat ja ausalt ka paistvat küsitlust, mille metoodikat nad saavad hinnata või ise kontrollida. Ka lisarahastus annab neile kapatsiteeti juurde. Seal sees muidugi sisalduvad uuringu käivitamise ja töökorralduse ülesehitamise kulud, nii et need ei ole aastati ühesugused. Ilmselt sealt tuleb ka kokkuhoid. 

Neljandaks: milles seisnes järgmistel aastatel konjunktuuriinstituudi ja Statistikaameti pakkumuse vahe? Kõigepealt, muidugi vahe oli poliitilises sõltumatuses, mida Statistikaamet on korduvalt näinud ja mis on reguleeritud ja kontrollitav. Konjunktuuriinstituut, nagu ma ütlesin, esitas oma tulemusi pidevalt poliitilises soustis, mis lõppes kohe, kui Peeter Raudsepp oli lahkunud. Mul ei ole küll praegusele juhtkonnale ühtegi säärast etteheidet põhjust teha. See oli silmatorkav. 

Aga pakkumuste vahet saab selgitada Euroopa Komisjon, kes pakkumusi hindas ja võrdles. Nendes hindamise reeglites ei ole määrav tegelikult ainult hind, olulisem on hinnang metoodikale ja metoodika osakaal selles moodustas, nii on mulle selgitatud, 60 punkti 100-st. Maksumuse osa on vaid 20 punkti 100-st. Ja kindlasti on Statistikaamet tunduvalt professionaalsem majandusinfo koguja kui see pisike eraõiguslik ja politiseerunud asutus. Kindlasti ma sellist hinnangut ei annaks Leev Kuumi või Maire Josingu aegsele konjunktuuriinstituudile, kes esitas oma andmeid ausalt ja erapooletult. 

Need uuringud viiakse läbi nüüdsest riikliku statistika tegija tavapärase kvaliteedi ja töökorralduse alusel. Kasutatakse juhuvalimeid, mitte nii nagu konjunktuuriinstituut, kellel olid oma nimekirjad. Püsivalijate valimisraam on registripõhine, metoodika avalikustamine, andmete avaldamine Statistikaameti kaudu ning tulemuste edastamine Euroopa Komisjoni on kõik kontrollitud ja korrektne. Samuti on kavandatud tarbijabaromeetri esimestel kuudel paralleelne telefoni- ja veebiküsitluse testperiood, et hinnata kogumismeetodi mõju tulemustele ja vähendada seeläbi kvaliteediriski. 

Konjunktuuriinstituut muutis küsitluse meetodi veebipõhiseks, kui ma nüüd mälu järgi teistpidi ei ütle, aga ei olnud nõus seda kommenteerima, kriitikat omaks võtma, et andmete võrreldavus kadus ära, pikaajaline võrreldavus. Statistikaamet midagi sellist endale muidugi ei luba ja ei esita analüüside pähe subjektiivseid poliitilisi hinnanguid, millega oli varem tegemist konjunktuuriinstituudi puhul. 

Kas teie palusite Statistikaametit kandideerida antud hankel? Ei. Ma ei ole andnud neid korraldusi, aga igale südametunnistusega ökonomistile on selge, et ka konjunktuuriinstituudi foon küsitlustele oli vale. Need kommentaarid, mida anti, ei olnud kuidagi ühildatavad sõltumatute autoriteetide hinnangute ja analüüsidega, mida ma ütlesin ka Peeter Raudsepale, kui ta siin ainsa valgustajana Urmas Reinsaluga kaasas käis. 

Kas te polnud rahul konjunktuuriinstituudi uuringutega, kuigi metoodika oli paika pandud koostöös MKM-iga? Metoodikat meie ju paika ei pane, aga rahul ei olnud esitlusega, ei olnud ka avalikustamisega, mis puudutas metoodika muutusi ja võrreldamatusi. Aga põhimõte on, et Euroopa Komisjoni programmi raames otsustab läbi viia üle Euroopa Komisjon. Ei ole Rahandusministeerium, valitsus ega MKM, vaid Euroopa Komisjon. Ja ta ei konsulteeri valitsustega, kes võiks olla, ega saada valitsus neile kirju. 

Seitsmes küsimus: kuidas te olite teadlik hanke tulemustest enne, kui Euroopa Komisjon langetas ametliku otsuse? Terve mõistuse järgi ma tegin selle prognoosi ja oma eraviisilisel Facebooki lehel ka seda kommenteerisin. Kuna ka Peeter Raudsepp on avalikkuses väga aktiivne ja mitte sugugi piisavalt aus minu jaoks, siis ma seda ka ütlesin, et ma ei näe võimalust, et ta jätkab, ja nii ka läks. Nii et minu eksperdihinnang. 

Kas te mõjutasite Rahandusministeeriumi ja Statistikaameti ametnikke ja palusite neil jätta korruptsioonivastase erikomisjoni istungile ilmumata? Oh jah, ma oma eeskujuga küll kindlasti mõjutasin ja meil oli sellest ka juttu. Erinevad ametnikud, ka väga kõrged ametnikud kurdavad, et Riigikogu komisjonis nad ei saa olla avameelsed, sest see viiakse turule ja kasutatakse poliitilistel eesmärkidel ära, isegi kui tegemist on salajase komisjoniga. Mina mõistan seda umbusku, aga eelkõige korruptsioonikomisjoni puhul on see eripära, et see määrib, sest kutsutakse suvalistel teemadel. Majandusprognoosid või eelarvejäägid ilmuvad järsku päevakorda korruptsioonikomisjoni. Ükski ametnik ei taha saada ennast seostatud korruptsiooniga, mida selline kutse kohe teeb. See pori jääb külge, aga mingit seost komisjoni pädevuse ja erialase pädevusega ega ka ametialaste õigustega tegelikult nendel kutsetel reeglina ei ole, kaasa arvatud sellel kutsel. 

Ei ole näha kasusaajat mitte kusagilt, ei ole kuidagi ühtegi jälge, mida saaks seostada korruptsiooniga. Aga ometi teie lähete ja teete pressiteateid ja teete kutseid. Ärge määrige inimesi nende kutsetega! Mina ka vaatan edaspidi edasi, kas on kuidagi teie pädevusega seotud või on kutse asjakohane. Kui ei ole, siis ma ei tule. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te mainisite, et teil ei ole ühtegi etteheidet praeguse konjunktuuriinstituudi juhtkonna osas. Võib-olla see tähendab, et te natuke nagu kiirustasite kogu selle teemaga, et te ikkagi utsitasite Statistikaametit osalema. Ja kõike seda nüüd muudeti, kõik see läks ikkagi Statistikaameti alla, kuigi konjunktuuriinstituudil oli pikaaegne kogemus, 30 aastat, ja sama hinnaga tehti neid uuringuid. Praegune hind on kallim. Võib-olla lisaks ka teie hinnang sellele, et selles uues hankes kulub üle 20 000 euro eraldi nii-öelda kommunikatsiooniteenusele. Kas see on ka mõistlik, arvestades, ma saan aru, et osa sellest kommunikatsioonist on muu hulgas rahandusministri ja majandusministri tutvustamine, nende uuringute tutvustamine?

Eks te hinda neid asju oma rikutuse pinnalt, aga minu isik ei puutu seal üldse asjasse. Ma kujutan ette, et … No minu arvates on teavitamine iga riigiameti kohustus, et selgitada asju. Kuidas täpselt mida hangiti, ma ei sekku sellesse. Aga avalikustamine ja läbipaistvus on väga tähtsad asjad tänapäeva maailmas, eriti peale seda, kui usaldus nende uuringute vastu on nii laialdaselt kadunud – ma mõtlen ökonomiste, mitte populaarsusreitinguid.

Ma usun küll, et Peeter Raudsepp kutsuti meediakanalites asju esitama sellepärast, et see publikule meeldis, mis ta rääkis. Tümitas valitsust ja süüdistas, inimestelt küsis, aga ise vastas neile ära ja siis kommenteeris ka, kes on süüdi. Vaat selline meelelahutus, ma arvan, ei maksa midagi. Ta käitus nagu poliitik, keda saatesse kutsutakse poliitsõud tegema, ja ei pidanud selle eest ise maksma. Aga riigiametil on see palju keerulisem, ta peab andma ausat informatsiooni ja sellest tekivad ka kulud.

Aga jah, vara või hilja – Statistikaameti erialane potentsiaal on kindlasti palju suurem ja asi ka ajaliselt ei klapi. Peeter Raudsepp oli ennast nii palju tutvustanud, et see oli erialaringkondades juba kindel soov, et mõni usaldusväärne institutsioon seda vedama hakkaks. Peeter Raudsepa poliitiline karjäär algas ikkagi siis, kui usaldus juba pikalt kadunud oli ja kui Statistikaamet leidis, et ta saab seda paremini teha.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, te olete konjunktuuriinstituuti kõvasti kritiseerinud, korduvalt. Aga kas teie hinnangul olid konjunktuuriinstituudi avaldatud tarbijakindluse ja majandusolukorra hinnangud siis ebaõiged või metoodiliselt puudulikud? Äkki saaksite tuua mõni näide? Ja kas Rahandusministeerium või te ise olete viimase näiteks kahe aasta jooksul pöördunud konjunktuuriinstituudi poole ettepanekute, märkuste või soovidega seoses uuringute metoodika või tulemuste avalikustamisega ehk äkki teil on midagi valesti, äkki teete midagi teistmoodi ja nii edasi? Kas oli selline lähenemine? 

Aitäh! Mina ei ole nende ülemus, nad on eraõiguslik asutus ja mina ei kritiseeri asutust, ma kritiseerin selle juhti. Ma arvan, et seal töötavad täiesti korralikud inimesed ja töötavad edasi peale Peeter Raudsepa lahkumist, et ongi ainult korralikud inimesed. Aga just see juhi isik ja see umbne poliitiline agenda, mis tal oli, hakkas juba siit Riigikogu OTRK-st silma. Ja see häiris väga. Häiris see, et ta, nagu ma ütlesin, neid küsitluse metoodika muutusi ei olnud nõus omaks võtma ega ka tunnistama, et tarbijakindluse madalam tase juhtus järsult peale metoodika muutust. Seda kõike oleks võinud ju kommunikeerida. Ta keeldus sellest ja seda erialainimesed kurtsid ka. 

Kas metoodika oli hea? Ma võin natuke eksida. Ma võin eksida, emb-kumb. Ma arvan, et nemad tegid seda veebiküsitlusena, hakkasid tegema mitte enam telefoniküsitlustega ja neil oli kindel nimekiri, mitte juhunimekiri. See on sihuke metoodiliselt kaheldav asi, kui tulemus ka järsult selle käigus muutub, aga siis tuleb seda ausalt arutada. 

Praegu Statistikaamet on andnud eksperthinnangu, et tark on teha siiski juhuvalimiga neid asju, mitte istuda oma väikse liikmeskonna osas, keda siis ühtlasi ka, kuidas öelda, mõjutada lõputute kommentaaridega. Inimesed tunnevad juba ennast nagu osalisena. Näed, mina vastasin, ja näed, vaata, mis Peeter Raudsepp nüüd valitsuse kohta ütles. Ei puutu üldse sellesse asja. Valitsuse kommenteerimine ei kuulunud selle küsitluse ülesannete hulka ja ühegi ausa küsitluse puhul, mida saab uuringu moodi asjana käsitleda, selliseid seoseid, mida ei uuritud, ei ole õige neid esitada. 

Noh, lemmikteema oli tal muidugi maksutõus. Ei sõltunud sellest, kas maksud tõusid või miks nad tõusid, vaid lihtsalt kogu aeg oli see, kuidas valitsus tappis majanduse. Ja siis hakkasid uurima, et oot aga nüüd, sai küsitud siin ka, et eksperdid räägivad teist juttu natuke ja otsivad majanduse ja konjunktuuri põhjusi mujalt, aga siis ta ei osanud midagi seletada, miks ta ei seosta neid, miks tema tulevikuvaated on üdini pessimistlikud, kogu aeg läheb halvemini. Tegelikult ta kasutas seda, et inimesed arvavad, et neil ei lähe paremaks või et neil läheb halvemaks. Inimeste üldine negativism oli tõsiasi, seda ka väga palju on avalikkuses kasvatatud poliitikute abiga. Aga konjunktuuri avalikud need selgitused ei tohi olla selles, et see ongi päriselt halvemaks minemine, mida inimesed arvavad. Tema esitas seda kui päriselt halvemaks minemist, korduvalt juhiti tähelepanu ja keeldus seda omaks võtmast.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Kas ma saan aru, et endine konjunktuuriinstituudi juht Peeter Raudsepp on teie kui tõsiseltvõetava ökonomisti kõrval selline, noh, ma ei tea, kas asjaarmastaja või ei ole tõsiseltvõetav ökonomist, selline popularisaator lihtsalt? Või kuidas te iseloomustate tema majanduslikku kompetentsi või ökonomisti kompetentsi?

Ma ei saa seda teada. Ma ei tea tema täpset haridust, aga ma näen, et ta ei taju seda, tal puudub selline akadeemiline soliidsus. Ta ei suuda olla neutraalne, ta ei suuda tegelikke analüüse esitada, ta oma kommentaarides ei näita, mida ta tegelikult tegi, vaid omistab endale seda suurt arvamusliidri rolli, mida tal tegelikult ökonomistide seas ei ole. Ka mina enda iseloomustamisega ei tegele, välja arvatud see, et ma olen ülitähelepanelik igasugu akadeemilise tõe suhtes. Ma ammutan kogu aeg seda igalt poolt, ma ei konstrueeri ise midagi, kuigi mul on see haridus olemas. Ja sugugi mitte nii, nagu Urmas Reinsalu täna jõudis öelda, et majandusgeograafiast. Ikkagi majandusõpingutest eelkõige, mis majandust puudutab. Aga sotsioloogiline käib jah ka geograafiaõpingute kohta. Ministri isik või tema alavääristamine ei peaks jälle meie debatti kuuluma. Ma saan hakkama, mul on korralik ettevalmistus, et parimatest ökonomistidest aru saada. Rahvusvaheliste tippudega kohtun ise kogu aeg, eelmine nädal kohtusin, järgmine nädal kohtusin. Ma pean vaatama, kas homme vist ka. Arutame asju, ja nii on. Aga nende hulka ei kuulu Tallinna linnapea, nende inimeste hulka, kellega mul on majanduses midagi arutada. Ta on ennast nii palju tutvustanud teistsuguse žanri inimesena, populaarsemana kindlasti praeguseks, aga mitte parema ökonomistina.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindajana Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kui valitsusele ei sobi negatiivsed majandusnäitajad, siis mida tehakse? Muidu võiks arvata, et püütakse olukorda parandada, inimeste ja ettevõtjate kindlustunnet parandada, aga mida teeb Reformierakonna valitsus selle asemel? Mida tehakse, kui tõde ei meeldi? Hakatakse hoopiski otsima võimalusi, kuidas mõjutada sõltumatuid majandusuuringuid, et uuringud näitaksid ikkagi neid tulemusi, mis toetaksid valitsuse sõnumeid. 

Tegelikult nii juhtuski selle teema puhul. 30 aastat põhimõtteliselt sama hinna eest teostas majandusuuringuid sõltumatu konjunktuuriinstituut. Tõesti, viimastel aastatel Eesti majanduse olukord halvenes ja seda need uuringud näitasid, et inimestele jäi raha vähem kätte, tarbijate kindlustunne vähenes, investeerimiskliima halvenes, ettevõtjad said aina halvemini hakkama. Ja nii peaminister Michal kui ka rahandusminister Jürgen Ligi väga tugevalt kritiseerisid neid tulemusi. Enne rahandusminister väitis, et ei, tema ei ole niimoodi Peeter Raudseppa eraldi kritiseerinud, välja arvatud üks Riigikogu etteaste. Ei, võtke lahti ükskõik mis portaal, seal on eraldi, et Kristen Michal ja Jürgen Ligi kritiseerisid teravalt konjunktuuriinstituudi direktori väiteid Eesti elukalliduse kohta ning süüdistasid teda majanduse ebakindluse tekitamises. Siiamaani on kõik need artiklid alles. 

Mis siis selle tulemus oli? Võeti need uuringud konjunktuuriinstituudi käest ära ja neid teostab Statistikaamet. Meile väidetakse, et see juhtus täiesti kogemata, juhuslikult selline olukord tekkis. Ja tükk aega ei soovitud meile avaldada infot, mida me arvasime, et need uuringud on nüüd palju kallimad. Tuligi välja, et uuringud on 100 000 eurot kallimad. Aga eks paremad uudised maksavadki rohkem. 

Miks need uuringud on läinud kallimaks? Üks asi on see, et Statistikaamet peab palkama uued inimesed. See väide, et Statistikaametil on olemas kogemus ja ressurss – ei ole seda. Lisaks raha läheb sellele, et hakatakse palkama uusi inimesi, sest ei ole neid inimesi, kes saaksid sellega hakkama. Millele veel raha läheb? Üle 20 000 euro kulub kommunikatsiooniteenustele, sest ikkagi häid uudiseid majandusest peavad kõik kuulma. 

Aga väga huvitav aspekt on eraldi. Statistikaamet ise nüüd ei hakka tegema neid analüüse. Jah, ta kogub andmeid, aga ta ei tee nagu analüüsi eraldi, neid hakkab tegema rahandusminister Jürgen Ligi koos majandusministriga eraldi konverentsil. Ehk isegi kui numbrid peaksid negatiivsed olema, siis ministrid saavad need alati ka ilusamaks rääkida. Kusjuures selle viimase uuringuga me seda oleme näinud, et mingi kommunikatsioon on juba rahandusministril Facebooki lehel olnud. Eraldi on muidugi ka küsimus, kas maksumaksja raha eest peaks eraldi lisaks kinni maksma võib-olla Jürgen Ligi etteastet. Me saame neid ka siin Riigikogus kuulata. Ma ei tea, kas nüüd on vaja veel eraldi kulutada seda raha.

Nagu juba korra mainitud, mul oli soov seda erikomisjoni istungil arutada, sest küsimus puudutas seda, kuidas ikkagi see otsustusprotsess toimus. Siiamaani on jällegi olnud nii, et justkui Statistikaamet ise täiesti juhuslikult tuli sinna ja kandideeris. Mitte kunagi varem ei osalenud ta selles hankeprotsessis, aga juhuslikult tuli. Ja kuigi too hetk Eesti 200 koos Reformierakonnaga hääletasid selle päevakorrast maha, ma küsisin erinevate dokumentide järgi. Nimelt, otsuse teeb tõesti Euroopa Komisjon, aga mind huvitas see, mis suhtlus toimus vahetult enne seda. Ja tõesti, Rahandusministeeriumi poolt mingit kirja ei olnud, aga kes suhtles? Suhtles Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Ma küsisin eraldi väljavõtte Euroopa Komisjonilt ja küsisin eraldi väljavõtte Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt. Vastused läksid vastuollu. Üks oli see, mida väitis Euroopa Komisjon, ja teine oli see, mida väitis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 

Tuli välja, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium uuris juba enne hanke väljakuulutamist aktiivselt seda küsimust ja neil toimus üks konkreetne videokõne Euroopa Komisjoniga. Selles videokõnes ministeeriumi ja Euroopa Komisjoni vahel on täiesti erinev kirjeldus. Euroopa Komisjon ütles väga otse: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium uuris, millised on Statistikaameti võimalused nendel konkurssidel osalemiseks, kuidas näiteks teistes riikides need statistikaametid võidavad neid konkursse, mis on selline protsess. Euroopa Komisjon selgitaski seda momenti. Nüüd, kui tuli vastus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, nad ei maininud mitte midagi, et selline suhtlus toimus, et sellist asja küsiti. 

Noh, siin tegelikult mingil määral Jürgen Ligi võib-olla sellest ei saanudki teada, sest teda sellest ei teavitatud. Aga tõesti, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aktiivselt uuris neid küsimusi ja absoluutselt ei saagi välistada, et selle kaudu mindi selle infoga Statistikaameti juurde ja paluti, et teate, te võiksite ikkagi ka sellel hankel osaleda. Kusjuures Statistikaamet ju väga ei tahtnud osaleda. See ei ole nii, et nad soovisid, neil on niigi ressursipuudus ja nüüd, nagu ma ütlesin, nad on pidanud uusi inimesi palkama, sest neil lihtsalt ei ole neid inimesi. Aga see on lihtsalt näide selle kohta, kuidas on seda protsessi poliitiliselt mõjutatud. Need otsused ei ole niisama sündinud. 

Ja lisaks sellele – ma ei tea, kas rahandusminister ei ole kursis, aga see on ERR-i portaalis üleval –, tõesti, konjunktuuriinstituudi käest võeti eraldi ära ka majandusuuringud, mis puudutavad igakuist ülevaadet toiduhindadest Eesti poodides. Seda ei tasu nüüd segamini ajada. Tõesti, Statistikaamet teeb eraldi tarbijahinnaindeksi uuringut, seal on tõesti ka muudetud arvutusmetoodikat. Varem võeti riiuli peal olevaid hindu, nüüd võetakse neid koos sooduskaartidega. Aga eraldi uuringuid tegi ka konjunktuuriinstituut ja need uuringud riik otsustas lõpetada. Noh, pole ülevaadet, pole probleemi. Ei pea muretsema toiduainete hinna tõusu pärast, nagu ei pea muretsema, kui majandus langeb – probleeme ei pea lahendama, kuna probleemid on lahendatud selle kaudu, et lihtsalt neid negatiivseid uuringuid enam ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra ministrist saan aru, et tal on soov läbirääkimistel osaleda. Palun, härra rahandusminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Kuna lõppsõnadest kunagi välja ei paista, mis need vastamised on olnud vahepeal, vaid ikka joru jätkub seal, kus ta algas küsitlejatel, siis ma kordan üle. 

No üks hea asi, nüüd ma kuulsin, et vähemalt usuvad arupärijad, et ma ei ole mõjutanud seda protsessi, selle otsustab Euroopa Komisjon. Ja nii on. Majandusministeeriumi puhul ma siiski ka sain aru, et nad mitte ei mõjutanud, vaid uurisid, kuidas asi käib. Aga kinnitan, et ökonomistide ringkonnas oli rahulolematus selle teemaga massiivne. Seda arutati ka sotsiaalmeedias ja seda arutati näiteks ka Eesti Panga Nõukogus, kuidas saada neid hindu täpsemaks, näiteks. 

Aga et meeleolunäitajad käituvad Eestis ebaloogiliselt, see oli ka tõsiasi. See ei tähenda, et meeleolusid poleks ära rikutud. Te kindlasti teate, kes on süüdlane, ja valitsusest otsite seda. Aga minu etteheide ei ole kunagi olnud mitte selles, et meeleolud on halvad konjunktuuriinstituudil, vaid sellepärast, et nad mõjutasid meeleolusid. Nad andsid valehinnanguid, nad jätsid valemuljeid. Sellega nad tegelesid ja tegelikult tuleks öelda, et üks inimene tegeles. 

Nüüd selle toiduhindade siis uuringu äravõtmine justkui, ma isegi ei tea, kes neilt seda tellis, nagu ma ütlesin, aga kindlasti ei vaja riik sellist kiviaegset meetodit, mis Statistikaameti puhul osutus kõlbmatuks. See tähendab, et riiulitel – noh, ei pidanud aja katsumustele vastu –, et riiulitel olevad hinnasildid peaksid olema toiduainete tegelike hindade lõplik tõde. Nad ju ei ole seda. Just sellepärast mindi üle tehingupõhisele ja automaatsele hinnainfole ja ei ole mingit põhjust teha või ka riigi poolt rahastada mingit paralleelset uuringut, mis kogu aeg vaidleb sellega, et jaa-jaa, kassas maksti küll, aga tegelikult riiulil oli teised hinnad. Ma selgitasin seda kõike. 

Ma olen neid asju arutanud, veel kord, ka Eesti Pangas ja me leidsime, et see on loomulik areng, ka energiahindade puhul loomulik areng. Aga meeleolude koha pealt, jah, mitte kuidagi ei saa eelmist juhtkonda nimetada konjunktuuriinstituudis poliitiliselt sõltumatuks, küll aga saab seda nimetada Statistikaametit. Ja pidage lugu sõltumatutest institutsioonidest, sealt ei lähe keegi poliitikasse, konjunktuuriinstituudist läks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase viienda punkti käsitlemise. Liigume edasi.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Helmen Küti, Reili Ranna, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Tiit Marani, Ester Karuse ja Madis Kallase poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine erihoolekande teenuse kättesaadavuse kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Helmen Küti.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja läbi telesilla istungi jälgijad! 11. märtsil andsid sotsiaaldemokraadid üle arupärimise erihoolekande teenuse kättesaadavuse kohta. See arupärimine tugines suuresti 5. septembril 2025 avaldatud ülevaatele Riigikontrolli poolt, mis tõi välja kitsaskohad ja kriisiolukorra praktiliselt erihoolekande teenuse kättesaadavuses. Abivajajate arv on järjest kasvanud, teenusekohti ei ole piisavalt ning paljud inimesed ootavad järjekorras sobiva koha vabanemist. 

Riigikontrolli audit tõi välja ka selle, et erihoolekande valdkond on pikaajaliselt alarahastatud ning senine rahastus- ja korraldusloogika ei võimalda tagada enam teenuse kättesaadavust ega kvaliteeti. Välja toodud auditi põhjal oli järjekorras 2715 inimest ja Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt viibib selle aasta veebruari seisuga erihoolekande teenuse järjekorras 2296 inimest. Ööpäevaringsetele teenustele, mis on mõeldud eriti suure toetusvajadusega inimeste jaoks, on järjekord kõige pikem ja selle aasta 6. märtsi seisuga on ööpäevaringsete erihoolekande teenuste järjekorras kokku 1028 inimest. 

See on päris suur probleem. Sellest on rääkinud puuetega inimeste koda, kes ka 20. veebruaril käesoleval aastal saatis Sotsiaalministeeriumile, Sotsiaalkindlustusametile ja Riigikogule kümme konkreetset ettepanekut, kuidas erihoolekande valdkonnas valitsevaid probleeme lahendada. Ja kuna Sotsiaalministeerium on oma 2026. aasta tööplaani võtnud erihoolekande teenuste reformi, siis sotsiaaldemokraadid esitasidki 11. märtsil ministrile üheksa küsimust. Ma väga loodan, et hea minister loeb need küsimused ette ja siis vastab selle järgi, sest sellel hetkel, kui see arupärimine esitati, ei olnud veel teada ja ei olnud veel ka tulemust 20. aprilli Riigikohtu otsusest, aga keskendume sellel ajal esitatud küsimustele ja võib-olla saame siis natukene rohkem selgust, mida on tulevikus loota, et olukorda parandada. Suur aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid Riigikogus! Helmen Kütt juba luges ette probleemi ja mina jätkan küsimustega ja ka vastused loen ette, et oleks lihtsam ja kiirem vastata. Esimene küsimus: "Miks riik ei täida seadusest tulenevat ülesannet tagada psüühikahäiretega inimeste erihoolekandeteenuste kättesaadavus ning veeretab oma kohustuse kohalike omavalitsuste õlule?" Ma ei saa nõustuda väitega, et riik ei täida oma ülesannet või veeretab selle kohalike omavalitsuste õlule. Seaduse järgi on erihoolekandeteenus riigi rahastatav teenus. Riik rahastab erihoolekannet Sotsiaalkindlustusameti kaudu. 2026. aastal on riigi erihoolekandeteenuste eelarve 57,7 miljonit eurot. Sellele lisandub inimeste omaosalus kokku 18,7 miljonit eurot. Omaosalus katab eelkõige igapäevaseid elamiskulusid, näiteks toitu, majutust, kommunaalkulusid.

Kokku on erihoolekande maht sel aastal riigi rahastuse ja inimeste omaosalusega umbes 77 miljonit eurot. Selle raha eest toetame iga päev tuhandeid inimesi. Mai alguse seisuga – mul on natuke uuemad andmed, annan siis need – oli erihoolekandeteenusel 6394 inimest ja kasutusel oli 7764 teenuskohta ehk mõni inimene sai ka mitut teenust. 

Kohalikel omavalitsustel on inimeste igapäevase toe, varajase märkamise ja kodulähedase lahenduste leidmisel oluline roll, aga erihoolekandeteenuse korraldamise ja rahastamise vastutus on riigil. Samas on siin loomulikult väga oluline ka koostöö. Näiteks teeme lisaks tavapärasele riiklikule erihoolekandele koostööd kohalike omavalitsustega isikukeskse erihoolekande ehk ISTE teenuse mudeli kaudu. 

ISTE on Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest rahastatav koostöömudel. Selle mudeli mõte on, et Sotsiaalkindlustusamet ja kohalikud omavalitsused leiaksid koos paremaid viise, kuidas siduda inimesele vajalik abi tervikuks ning pakkuda tuge võimalikult kodu lähedal ja just konkreetse inimese vajadustest lähtudes. Senised tulemused näitavad, et ISTE on aidanud muuta abi paindlikumaks ja rohkem inimese vajadustele vastavaks. Sel aastal saab selle teenusemudeli kaudu tuge ligi 700 inimest. Tagasiside põhjal on osalejad kogenud paremat igapäevast toimetulekut, suuremat kindlustunnet ja aktiivsemat osalemist ühiskonnaelus.

Teine küsimus: "Palun andke ülevaade, kui palju inimesi viibib hetkel erihoolekande teenuse ootejärjekorras. Kuna Sotsiaalkindlustusamet peab järjekordi nii teenuseliigi kui ka maakondade kaupa, siis palume ülevaadet teenuste ja maakondade lõikes." Mai alguse seisuga oli erihoolekande teenuse järjekorras 2028 inimest. Kuna üks inimene võib vajada või taotleda mitut teenust, oli teenusekohtade arvestuses järjekorras 2221 teenusevajadust. Inimesi, kes on valmis kohe teenusekohta vastu võtma, on järjekorras oluliselt vähem: 1296. 

Ligikaudu pooled ootajatest on ööpäevaringsete teenuste järjekorras ja pooled toetavate või kogukonnateenuste järjekorras. Ehk osa inimesi on järjekorras tulevikuvajaduse tõttu, näiteks juhuks, kui senine kodune toetus või lähedaste abi enam ei piisa. Osa inimesi ootab kindlat piirkonda või konkreetset teenuseosutajat. 

Kõige suurem vajadus uute teenusekohtade järele on Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal. Teenuseliikidest on suurim vajadus ööpäevaringse erihooldusteenuse, sealhulgas ka autismispektri häirega inimeste jaoks mõeldud teenuskohtade, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning toetatud elamise teenuse järele. Ma võin saata küsijatele konkreetse tabeli. Kui ma hakkaksin seda ette lugema, siis see võtab liiga palju aega. See tabel on aprilli seisuga, ma saadan teile. 

Kolmas küsimus: "Kuidas hindate praegust olukorda, kus äärmusliku abi- ja toetusvajadusega inimesed on neile mõeldud teenuse järjekorras keskmiselt 31 kuud ehk 2,5 aastat? Mis lahendusi pakub ministeerium niivõrd raskes seisus olevate inimeste ning nende lähedaste aitamiseks?" See ooteaeg on loomulikult liiga pikk. Samas peab äärmusliku abivajadusega inimesele tagatud olema sobiv ja turvaline elukeskkond. See on täiesti elementaarne. 

Lisaks on vaja seal elukeskkonnas piisavat arvu väljaõppinud töötajaid ja teenuseosutajal peab olema valmisolek sellist tuge pakkuda. Seetõttu ei saa uusi kohti luua ühe otsusega ja üleöö, isegi kui meil oleks võimalik kohe eraldada kogu vajaminev raha. See võtaks aega, et need teenusekohad koos vajaliku personaliga ka tekiksid. Aga me liigume olukorra parandamiseks samm-sammult ja vastavalt võimalustele. 

Eraldi tähelepanu pöörame kõige keerulisema ja intensiivsema abivajadusega inimeste toetamisele. Aastatel 2026–2027 loome juurde 12 uut ööpäevaringset teenuse kohta autismispektri häirega täisealistele inimestele, kellel on tuvastatud pidev ja intensiivne äärmuslikult kahjustav käitumine. Ühe sellise teenusekoha maksumus on käesoleval aastal ligi 6000 eurot. See näitab, kui eripärane ja väga suure toevajadusega teenus see on ja see on tegelikult ka kõige kallim nende teenuste hulgas.

Suure hoolduskoormusega peresid aitab ka päeva- ja nädalahoiuteenus, seda saab kasutada kuni 23 ööpäeva kuus. Aga muidugi see ei asenda ööpäevaringset teenust, vaid annab väheke hingamisaega lähedastele ja aitab perel väga keerulises olukorras ka veidi paremini toime tulla. Lisaks me rahastame käesoleval aastal erihoolekandes 200 täiendavat teenuskohta. 

Kaugemas vaates jätkame ka suuremate teenuseüksuste ümberkorraldamist väiksemateks ja inimväärsemateks üksusteks, mis meenutavad perekonna või perekodu. Seni on ümber korraldatud 1699 ööpäevaringset kohta ja loodud 499 uut kogukonnas elamise kohta. 2029. aasta lõpuks korraldatakse ümber veel 324 kohta väiksemateks teenuskohtadeks. 

Nii et ma ei saa öelda, et olukord on rahuldav ja kõik on perfektne, aga järjepidevalt püüame töötada, suurendame ka rahastust tasapisi, nii palju kui saame, loome täiendavaid kohti, muudame kohapakkumise korda paindlikumaks ja arendame teenuseid nii, et abi jõuaks kiiremini just nende inimesteni, kelle vajadus on kõige suurem. 

Neljas: "Kas kohtumäärusega erihoolekandeteenustele suunatud isikute osas on saavutatud olukord, et nad ei ole enam järjekorras ootel? Tegemist on isikutega, kelle puhul on kohus hinnanud, et nad on ohtlikud iseendale või teistele ja kes tuleb kohe teenusele suunata." Jah, kohtumäärusega erihoolekandeteenusele suunatud inimesed ei ole tavapärases järjekorras. Kui kohus on hinnanud, et inimene on ohtlik iseendale või teistele ja vajab teenust, tagatakse koht väljaspool tavalist järjekorda. 26. mai seisuga oli kohtumäärusega teenuse all 99 sellist inimest ja on ka kolm vaba kohta. 

Viies küsimus: "Mida kavatsete ette võtta pikkade ootejärjekordade lühendamiseks? Kas riigil on olemas ülevaade või statistika vabanenud teenuskohtade kohta?" Jah, Sotsiaalkindlustusametil on ülevaade teenuskohtade täituvusest ja vabadest kohtadest. Teenuse osutajad peavad vabadest kohtadest teavitama. 

Järjekordade vähendamiseks oleme teinud päris mitmeid asju. Oleme näiteks muutnud teenuskohtade pakkumise korda, et järjekord liiguks kiiremini. Varem oli inimesel kuu aega otsustada, kas ta võtab koha vastu või ei võta. Ja kui ta ütles ei, siis algas järjekorras jälle uus kuu aega. See pikendas põhjendamatult seda aega, mis kulus ühe koha täitmiseks, samal ajal teenuseosutaja jaoks oli see tühjalt seisev koht kogu aeg kulu ja riigi jaoks samamoodi. Nüüd on pakkumisele vastamiseks aega kümme tööpäeva mõjuval põhjusel. Loomulikult me saame seda pikendada. 

Lisaks on Sotsiaalkindlustusamet võtnud ühendust kõigi järjekorras olevate inimestega, et täpsustada, milline on nende tegelik teenusevajadus ja kas nad on üldse valmis teenusele minema. Selgus, et kõik järjekorras olevad inimesed ei soovi või ei saa kohe teenusele asuda. Osa inimesi tuleb veel kodus toime ja on järjekorras tulevaseks vajaduseks. Osa kasutab teisi tugiteenuseid ja osa ootab kohta kindlas piirkonnas või konkreetse teenuseosutaja juures. Näiteks aprillis pakuti toetavatele kogukonnateenustele kohta 446 inimesele ja vastu võttis selle koha 135 inimest. Ööpäevaringse teenuse puhul tehti aprillis 70 pakkumist ja vastu võtsid vaid 14 inimest. 

Kuues küsimus: "Kuidas on korraldatud teenusele suunamine ning vabanenud teenusekoha pakkumine." Kõigepealt, Sotsiaalkindlustusamet hindab, millist teenust inimene vajab ja milline teenus tema olukorrale kõige paremini vastab. Kui sobiv teenusekoht vabaneb, teeb Sotsiaalkindlustusamet pakkumise inimesele või tema seaduslikule esindajale. Pakkumisel võetakse arvesse inimese vajadusi ja võimaluse korral ka tema eelistusi, näiteks seda, millises piirkonnas ja millise teenuseosutaja juures ta teenust saada soovib. Pakkumisele vastamiseks on, nagu ma juba mainisin, aega kümme tööpäeva. Ja kui ta tõesti mingil põhjusel ei saa selle aja jooksul vastata, saab seda kokkuleppel pikendada. 

Aprilli andmed näitavad, et pakkumistele vastatakse üldiselt päris kiiresti, keskmiselt kahe kuni nelja tööpäeva jooksul. Kui siin selle seadusemuudatuse ajal oli ka arutelu, kas see lühendamise aeg ei ole liiga suur, siis ma praegu nende andmete põhjal ütleksin isegi, et see meie esialgu pakutud seitse päeva võiks olla täiesti adekvaatne, aga hetkel on kümme ja see on ka juba olukorda parandanud päris hästi. 

Seitsmes küsimus: "Mis saab juhul, kui inimene ei soovi vaba kohta vastu võtta teisest Eestimaa otsast? Kas inimene jääb järjekorras samale kohale või langeb järjekorra lõppu?" Kui inimene soovib kohta kindlas piirkonnas või konkreetse teenuseosutaja juures, siis Sotsiaalkindlustusamet loomulikult arvestab sellega. See võib tähendada pikemat ooteaega, aga inimene ei lange järjekorra lõppu.

Kaheksas küsimus: "Kas olete kaalunud regulatsiooni loomist, kus kohalikud omavalitsused saaksid oma piirkonna inimestele teenuskohti luues kindlustunde ja teadmise, et riik tagab oma rahastuse ega suuna teenuskohtadele üldjärjekorras olevaid inimesi, vaid teenuskohad oleksid tagatud oma piirkonna inimestele? Samuti peaks sama põhimõte kehtima juhul, kui luuakse kohti erarahastusel, näiteks lapsevanemate eestvedamisel." 

Ma täna allkirjastasin selle eelnõu ja loodan teie toetusele väga. Ehk praegu on loodud selline reegel, et kui kohalik omavalitsus on ise loonud teenuskohad, siis 70% nendest kohtadest jääb kohaliku omavalitsuse kasutada ja 30% selleks, et säiliks võrdsus teiste piirkondadega, jääb ikkagi üle-eestiliseks kasutamiseks. Me loodame, et see saab siin majas vastu võetud ja kehtima peaks hakkama uuest aastast. 

Ja sama põhimõte, et jah, tuleb arutada ka nende kohtade puhul, mis luuakse erarahastuse või näiteks lapsevanemate eestvedamisel. On arusaadav, et kui pered või kogukond panustavad teenusekohtade loomisse, siis peab olema selge, kuidas nad aitavad just nende piirkonna inimesi ja kuidas riik oma rahastusega sellesse panustab. Samas peab lahendus olema õiglane ikkagi kogu Eesti vaates, nii nagu ma juba ütlesin. 

Viimane küsimus: "Kas peate õigus- ja sotsiaalriigile kohaseks olukorda, kus erihoolekandeteenusele mittepääsemise tõttu peab inimene viibima haiglaravil, hoolekandeteenusel või muudel ajutistel teenustel, näiteks varjupaigateenusel? Need lahendused ei vasta inimese tegelikule abivajadusele ning võib ohtu panna inimese enda, teiste teenustel viibijate ja ka teenuseosutajate elu ja tervise. Seda põhjusel, kuna riik ei suuda täita talle seadusega pandud kohustusi." Loomulikult ei pea ma seda olukorda õigeks. Kui inimese hinnatud vajadus on erihoolekanne, siis kindlasti ei ole haigla või üldhooldekodu varjupaik või mõni muu ajutine koht tema hoidmiseks adekvaatne. Inimene peab saama abiteenusele, mis vastab tema tegelikule abivajadusele. 

Sellessamas eelmainitud eelnõus luuakse võimalus arvestada teenusele suunamisel ka abivajaduse kiireloomulisust. See tähendab, et inimese puhul hinnatakse, kui kriitiline on tema olukord ja kas ootamine võib ohustada tema toimetulekut, tervist või turvalisust. Kui viivitus võib seda oluliselt halvendada, peab olema võimalik suunata ta teenusele ikkagi eelisjärjekorras. Kiireloomulisuse hindamise alused ja arvestamise tingimused kehtestame määrusega. 

Aga minu poolt on kõik ja jään ootama küsimusi. Aitäh kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on tõepoolest küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt, palun! Esiteks, suur-suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister, vastuste, ja põhjalike vastuste eest! Jääme ootama seda tabelit juurde. Te ütlesite, et te ei nõustu sellega, et riik veeretab kohustused kohalikele omavalitsustele. Aga just nimelt Riigikohtu kohtuotsus, mis 20. aprillil 2026 – see oli pärast seda, kui me arupärimise esitasime. Oli just Tartu Linnavalitsus see, kes pöördus kohtusse. See oli väga selge näide, kuidas neli aastat inimene, kes seda teenust tegelikult vajas, oli nendel teenustel, mis ei vastanud tema vajadustele, ja viimasel varjupaigateenusel olles tegelikult ta ju lahkudes seal surnuks külmus. Riigikohus väga selgelt ütleb, et abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele ja kohanappusele. Ja sellest tulenevalt on mul küsimus, kuna meil on ka riigieelarve lisaeelarve siin, kas te esitasite sinna taotluse täiendavate rahaliste vahendite saamiseks erihoolekandeprobleemide lahendamisel.

Aitäh! No ma ütleksin, et see väljend, et riik veeretab midagi kohaliku omavalitsuse kaela, näitab halba tahtlust või tahtmatust probleemiga tegeleda. Ma ei saa olla nõus sellega. Ma arvan, et riik – nii enne mind kui ka minu ajal – ikkagi päriselt on püüdnud seda olukorda lahendada. Lihtsalt võimalused ei vasta ootustele ega vajadustele. Siin ei ole nüüd midagi teha. Rahapuudus ei tohiks olla ettekäändeks, aga paraku on see põhjus. 

Lisaeelarvest rääkides ma konkreetselt sellel korral ei esitanud taotlust, sest meil ei ole erihoolekandes hetkel kõik läbi analüüsitud, kuhu tahaks täpselt panustada. Aga ma loodan ikkagi, et kui me nüüd teeme uue aasta eelarvet, siis me valitsuses jõuame kokkuleppele vähemalt osalise toetusega ka erihoolekandeteenusele. Aga need arutelud jätkuvad meil valitsuses.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jätkuna juba eelkõneleja küsimusest, et just kohalike omavalitsuste vaatest. Me teame, et viimase, ütleme, sellise kümnendi, isegi mõnevõrra pikema aja jooksul on päris palju investeeringuid tehtud, päris palju on riik panustanud erihoolekandesse, aga me näeme, et kõiki muresid ei ole siiski lahendatud. Mul on küsimus sellest vaatest, kas on mingisuguseid meetmeid või mingisuguseid tegevusi riigi poolt planeeritud konkreetselt, mida näiteks kohalikud omavalitsused saavad selles vaates teha. Me teame küll, et see on riigi ülesanne, aga kas on midagi sellist, kus kohalikud omavalitsused saaksid võib-olla õla alla panna või ühel või teisel moel koostööd riigiga teha?

Aitäh! No üks juba on, mida ma just mainisin, see eelnõu, mille ma just täna allkirjastasin, kus kohalikud omavalitsused tegelikult on ise näidanud huvi üles, et nad soovivad oma inimeste eest hoolitseda, soovivad ise ehitada erihooldekodu, aga seni ongi väga suureks takistuseks olnud see, et nad tegelikult ei saa seda suunata oma inimeste aitamiseks, vaid need kohad lähevad üldjärjekorda. Ja minu jaoks oli tegelikult ka üllatus, et see selline karm reegel on. Minu meelest kohalikul omavalitsusel peab ka olema võimalus, kui ta investeerib, et ta ikkagi mõtleb oma inimeste peale. On arusaadav, et meil kõik omavalitsused ei ole võimekad, ei suuda võib-olla nii uhket või head ja kallist hoonet rajada. Siis on olemas ka kohad tõesti nende teiste jaoks. Aga ma arvan, et see on üks suur selline meede. 

Ja tulevikus erihoolekande puhul kindlasti kohalik omavalitsus – ka olevikus, mitte ainult tulevikus – on ju see, kes märkab seda inimest ja annab teada inimesest. Ja võib-olla tulevikus tõesti hakata mõtlema, et võib-olla osa neid teenuseid peakski olema kohaliku omavalitsuse ülesanne, sest Sotsiaalkindlustusamet on nii-öelda keskasutus, tsentraliseeritud asutus, ja kohalik omavalitsus võib neid vajadusi ja võimalusi tegelikult hoopis paremini tajuda seal kohapeal. Nagu on sotsiaalteenused viidud üle, et osa vähemalt nendest erihoolekandeteenustest minu meelest võiksid olla küll kohaliku omavalitsuse juures, loomulikult ka rahastus, loomulikult ka igasugune tugi, IT-tugi ja muu tugi. Seda peab siis arutama kunagi tulevikus. Neid kavasid meil praegu ei ole tehtud, kuidas seda kõike reformida, aga ma arvan, et siin võiks tõesti olla kohalikul omavalitsusel suurem roll ja muidugi mitte ilma ressurssideta.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mina küsin teilt mõned nädalad tagasi "Pealtnägijas" olnud loo kohta. ALS-i põdev Katrin Kaalep tahab olla oma kodus ja vajab hoolt, aga talle seda nagu ei võimaldata. Sellest tulenevalt ma küsingi konkreetse juhtumi kohta, kas seal on praegu mingi lahendus leitud. Kas te teate sellest? Ja kui palju üldse on teile teadaolevalt selliseid juhtumeid Eestis, kus inimene tegelikult saaks kodus olla, kui tal oleks vajalik hool seal?

Aitäh! See küsimus on kindlasti väga asjakohane. Ma kahjuks ei vaata praktiliselt üldse televiisorit, mul ei olegi kodust telerit, ma ei ole seda saadet näinud. Aga jah, nendest juhtumitest ma olen teadlik, minu poole on ka pöördutud. Ma küll päris üksikjuhtumitega ei ole ise tegelenud, olen suunanud need edasi kõik Sotsiaalkindlustusametisse. 

Eks seal ongi nüüd ka see küsimus, kumb vastutab või kes vastutab, kas kohalik omavalitsus või ka riik. Tegelikult erihoolekandeteenused on riigi teenused, aga ma saan aru, et ALS, see inimene ei vasta erihoolekandeteenuse profiilile. See on siis amüotroofne lateraalskleroos, mis halvab inimese lihased, aga ei mõjuta intellekti või vaimset tervist, vähemalt mitte otseselt, eks tulemusena muidugi võib mõjutada. Aga erihoolekanne on tegelikult suunatud vaimse erivajadusega inimeste aitamiseks. Siin on pigem kohaliku omavalitsuse rollis küsimus. 

Ja eks siin on ka aru saada, et kui hooldusvajadus on väga-väga suur, siis võib-olla – ma ei ole konkreetset juhtumit uurinud – kohalikul omavalitsusel lihtsalt ei ole võimalik sellist teenust pakkuda. Lihtsalt, kas see ei ole rahaliselt võimalik või ma ei tea täpselt. Aga sellel inimesel tasub kindlasti ka Sotsiaalkindlustusametiga suhelda, seal on see keskne teadmine.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina jätkaksin Helmen Küti küsimusest ja tõesti meenutaksin seda aegrida, et 11. märtsil andsid sotsiaaldemokraadid üle selle arupärimise, millele te täna vastate. 20. aprillil avalikustas Riigikohus oma otsuse, kus ta tõesti väga konkreetselt ütles, et riik ei saa põhiõiguste tagamata jätmist õigustada kohtade vähesuse või rahapuudusega. Tõesti, puudega inimesed on põhiseaduse kaitse all. Põhiseaduse § 28 lõiked 2 ja 4 tegelikult nõuavad vajadusele vastava teenuse osutamist. Riigikohus nõustus alama kohtuastme hinnanguga, et tõesti võib pidada maksimaalseks järjekorra pikkuseks kolm kuud. 

Sellest tulenevalt andis valitsus 11. mail üle Riigikogule riigieelarve, kus erihoolekande lisarahastust sees ei ole. 21. mail tegid sotsiaaldemokraadid muudatusettepaneku, arvestades infot, mille Sotsiaalministeerium on avalikult välja öelnud. Aga kuidas on järgmised sammud, et selle kolme kuu tähtaja poole liikuda, ja mis ajaraamis seda võiks teha?

Aitäh! Esiteks, loomulikult ma arvan, et riik ei olegi õigustanud rahapuudusega seda, et teenust ei osutata, vaid pigem põhjendanud. Need on kaks väga erinevat sõna või erineva tähendusvarjundiga. Õigustamine jätab mulje, nagu see peakski nii olema. Loomulikult mina ministrina ka ütlen, et see ei pea nii olema. Ma arvan, et mitte ükski inimene ei saa öelda, et ta ei nõustu minuga selles osas. Ma arvan, et ka Riigikohus ei saanudki teistsugust otsust teha, sest see on ainuõige otsus, see on seaduspõhine, põhiseadusest lähtuv jne. 

Aga mida oleme teinud nende järjekordade lühendamiseks? Tegelikult, kui ma sain ministriks, siis ma võtsin ka erihoolekande üheks oma prioriteediks, sest ma teadsin, kui suur mure see on Eesti inimestele ja ka meile siin saalis, kuigi väidetakse, et me siin ei hooli inimestest. Ma arvan, et vastupidi, tegelikult me kõik siin väga hoolime. 

Ja tegelikult on päris mitmeid asju, mida saab ilma seadust muutmata ka teha. Näiteks kas või seesama, kuidas järjekordi ümber korraldatakse või vaadatakse. Sotsiaalkindlustusamet tegi näiteks sellise katse või testimise, et ta esmajärjekorras helistas inimestele, kellel oli just tekkinud teenuse vajadus. Enne seda nad olid väga pikalt helistanud ka nendele inimestele, kes olid kaua järjekorras olnud. Need inimesed, kes olid kaua järjekorras olnud, ei võtnud teenust vastu. Kas nad olid ära harjunud või olid neil mingisugused ootused või neil ei olnudki see reaalne vajadus nii suur? Nemad ei võtnud. Aga need, kellel oli äsja see vajadus hinnatud, nemad väga hea meelega võtsid vastu. Ja eks siis hakataksegi kujundama, milline teenus neile paremini sobib. Võib-olla ühte või teist teenust nad ei vaja ja võib-olla on vaja hoopis mingisugust muud. 

See pikaajaline ootamine näitab või ma arvan, et see pikaajaline ootamine kuidagi fikseerib selle inimese ja tema lähedased. Nad harjuvad selle olukorraga ära, nad hakkavad seda lõpuks pidama normaalseks ja nad tulevad kuidagi toime, aga kõrvalt vaadates see ei ole ju normaalne olukord, eks ju. Seetõttu on tekkinud probleemiga tõesti vaja tegeleda võimalikult ruttu, see on selle proovi järeldus. 

Aga teine asi, mida ma juba rääkisin, on see, et need ooteajad lühemaks teha. Meil on tegelikult paradoksaalsel moel on päris palju tühjalt seisvaid teenuskohti nii ööpäevaringses kui ka muudes kogukonna- ja toetatud elamise teenustes. Ehk kui me lubame inimesel mõelda natuke vähem – enamasti nad ikkagi üsna kiiresti teavad –, siis otsused tulevad kiiremini, teenuskohad seisavad vähem tühjalt. Niimoodi saavad ka teised inimesed, kes päriselt tahavad ja on valmis tulema teenusele, kiiremini teenusele. 

Ja kolmas võib-olla selline lihtsam meede, mida me oleme teinud või pigem tegemas. Kui nüüd inimene teatab oma vajadusest või on hinnatud, et ta vajab teenust, siis küsitakse ka kohe ära, kus piirkonnas, millises asutuses või millistes asutustes ta sooviks teenust saada. Seni seda ei küsitud. Jällegi, tundub imelik, eks ole. Näiteks, ma ei tea, Narvas elavale inimesele pakutakse kuskil Pärnumaal või võib-olla Saaremaal hooldekodu. Tõepoolest, lähedased ju tahavad näha oma pereliiget, siis ei ole väga lihtne minna sinna. 

Muu hulgas me ilmselt peame hakkama vaatama, millistes piirkondades on sellised kohad, kuhu ei tahetagi minna, ja seal need kinni panema ja hoopis avama näiteks Tallinnas või Harjumaal või Tartumaal, kus on suurem vajadus. Tegelikult ka selliseid muudatusi on võimalik teha ilma seadust muutmata. Aga seadusemuudatuse kohta ma juba kirjeldasin, eks ju, mis seal tuleb. Aasta lõpuks meil valmib terviklik analüüs, kust meil tulevad konkreetsed ettepanekud, mida veel lisaks juba mainitule saab teha.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud minister! Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit on möödunud nädalal pöördunud kõigi Riigikogu fraktsioonide poole ja soovib kohtumist, kuna näevad valdkonnas mitmeid kiireloomulisi väljakutseid. Ma, olles nendega mõnede teenusepakkujatega kohtunud, tõlgin. Kohati on olukord väga-väga kriitiline, eriti väiksemate teenuskohtadega teenusepakkujatel. Nad lihtsalt ei tule rahaliselt välja ja soovitakse juba tegelikult ka teenusepakkumisega lõpetada, vaid projektidega soetatud uued majad ja nendega seotud kohustused sunnivad seda teenust elus hoidma. Siit minul ongi sihuke konkreetne küsimus, miks ometi võtab selle abivajaduse hindamine nii palju ministeeriumil aega. See peaks ju olema kuidagi kiiremini arvutatav, et saaks ka pöörduda valitsuse poole täiendava rahataotlusega. Ja siis võib-olla ikkagi väga konkreetselt, mida nad soovivad teada, millal on lootust leevendusel ja mis mahus.

Ma selliseid lubadusi ei hakkaks ikkagi andma. Ma ei ütle, mis mahus ja millal, kui me räägime rahast. Seda me saame ikkagi koos valitsusega arutada. Teenusepakkujate üks suurimaid muresid on ikkagi personal. Ja personalile on vaja maksta raha. Sageli need summad, mida on võimalik maksta, ei vasta inimeste ootustele. Haiglas sarnast tööd, võib-olla isegi kergemat tööd tegev inimene või ka üldhooldekodust saab rohkem raha. Ja see on kõige suurem mure. Nii et tegelikult valitsus on sellele juba ka tähelepanu pööranud ehk et käesolevast aastast alates natuke üle 4 miljoni euro suunati teenuseosutajatele, et nad saaksid just nimelt palkasid tõsta. Aga loomulikult oli see nii-öelda pearaha tõstmine. Seal ei läinud see raha mitte ainult palkadeks, eks neil oli muid vajadusi ka. See on teenuseosutaja enda valik, kuhu ta selle raha investeerib. Arusaadavalt on väiksematel teenuseosutajatel keerulisem. Need mudelid on läbivaatamisel. Ja miks see nii kaua aega võtab? Sellepärast, et tegelikult on neid teenuseosutajaid palju. Võetakse erinevad teenuseosutajad ja on küsitud nendelt sisendi kohta, ma ei tea, missugusele kulureale ja kui palju kellelgi kulub ja siis hakatakse neid võrdlema ja püütakse leida mõistlik teenuse hind. Aga see nüüd tõesti võtab aega. Sellised asjad kahjuks riigis võtavad aega. Ühesõnaga, see on võib-olla üks demokraatliku riigi aluspõhimõtteid, et kõikide osapooltega tuleb rääkida ja suhelda. Teades inimesi, kes praegu selle teemaga tegelevad, siis mina arvan, et meil tuleb aasta lõpuks selline hea sisend kokku. Aga nagu ma ütlesin, ma tahaksin kindlasti valitsusega arutada seda ka järgmise riigieelarve kontekstis.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Ma tulen ka ikka jälle selle Riigikohtu otsuse juurde, sest lõppude lõpuks Riigikohus on see instants, mis annab lõplikke, peaaegu et lõplikke hinnanguid ja mis on peaaegu nagu seadused, mida tuleb täita. Rahapuuudus, jah, ma ei ütle, et õigustus või põhjendus, siin on sõnademäng, aga riigil pole õigust planeerida vähem raha erihoolekandele eelarves, kui siis on tarvis põhiseadusest, seadustest ja Sotsiaalkindlustusameti omadest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks vaja. Te ütlesite küll, et põhjalikum analüüs on jälle valmimas. No neid analüüsijutte erinevates valdkondades me kuuleme kogu aeg, aga ometi teil peaks ju olema mingi esialgne pilt siiski selge. Varsti on need eelarveläbirääkimised. Palju siis peab planeerima lisaraha, et täita ka see Riigikohtu otsuse sisu?

Noh, mõnisada miljonit võiks ju ikka olla, eks ju. Ma muud ei oskagi öelda. Aga kas see on ka realistlik ja kust see tuleb, see on hoopis teine küsimus. Eks valitsuses me peamegi seda arutama. Nagu ma juba ütlesin, siis valitsus tegelikult on juba vähemalt käesolevast aastast alates lisaraha ette näinud. See ei ole küll suur summa, aga ikkagi midagi. Ja eks me siis veel vaatame, kuidas edasi läheb. Ja analüüsid – ma arvan, et analüüsima ikka peab. Mitte küll liiga palju, aga ilma analüüsimata ju ka ei tahaks otsuseid teha. Mina küll ei taha. Mina kindlasti vajan seda nagu täpsemat arusaama, kuhu ma peaksin siis investeerima selle raha.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma ei ole üldse rahul sellega, kuidas te vastate siin. Ma korra tsiteerin Riigikohtu otsust. Abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele ja kohanappusele. Ja te olete siin terve selle arupärimise aja ainult seda teinud, mida Riigikohus ütles, et tegelikult teha ei tohi. See on ülekohtune nende inimeste suhtes, kes seda teenust vajavad, ja see on ülekohtune nende inimeste suhtes, kes tegelikult nendele inimestele nendes asutustes abiks on selle väikese palga osas. Ehk siis seda juttu, et me analüüsime, uurime, vaatame, teeme, hiljem selgub … Ja me teame, et nagu hiljem ei selgu, tüüpiliselt pole Reformierakonnal tihti asjad selgunud, mis puudutab inimeste aitamist ja abistamist. 12,5 miljonit eurot on võimalik võtta selle lisaeelarvega valitsuse reservi vähendades. Seal ei ole mitte mingit probleemi, sotsiaaldemokraadid on selle ettepaneku ka teinud. Öelge mulle, kas teie ministrina toetate seda, et valitsuse reservi vähendada ja kohe see probleem ära lahendada.

Aitäh! 12,5 miljonit eurot ei ole paraku piisav, et see probleem kohe ära lahendada, esiteks. Teiseks, kohe ei lahenda seda probleemi ka see minu mainitud mõnisada miljonit. Ja kolmandaks, mul on kahju, et te rahul ei ole. Ma võin ka öelda, et mina ei ole rahul selle küsimuse ebasõbraliku tooniga, aga las ta olla. Lihtsalt, mida ma pean tegema siis, valetama teile või? Kas teile meeldiks see rohkem? Mulle meeldib ausus, mulle meeldib otsekohesus ja ma räägin sisulisi asju. Ma olen harjunud sotsidelt kuulma ka sisulisi küsimusi.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kuulasin huviga teie vastuseid ja selgitusi ja nagu ikka, kohati saab nõustuda, kohati mitte. Üks koht, millega ma kahtlemata nõustuda ei saa, on teie viide sellele, et te ei küsinud liseeelarvest raha, kuna pole selgust ja täpset teadmist, kuhu seda raha suunata. Peate analüüsima. 

Mina tean, et Sotsiaalministeerium taotles 2026. aasta eelarveprotsessis nelja aasta peale kokku 195 miljonit eurot lisaraha, käesolevaks aastaks konkreetselt 28,3 miljonit. Siin on erinevad kulud sees: palgakomponendid, toetavate teenuste sihtrühma üleandmine kohalikele omavalitsustele, teatud teenuse järjekorras olevate inimeste ja teenuskohtade tagamine ehk nii investeeringud kui ka reorganiseerimine ja palgakulu. Aga kokkuvõttes saadi minu teada 4,2 miljonit selleks aastaks. Ehk 24 miljonit oli ju vähem: 24 miljonit jäi saamata selle eest, mida te tegelikult taotlesite sügisel. Kuidas nüüd võimalik on? Lisaeelarve protsessis te ütlete, et teil ei ole tegelikult plaani või selgust, kuhu see raha panna, aga alles sügisel ehk pool aastat varem oli see plaan ja selgus olemas, et 195 miljonit kokku nelja aasta peale taotleda. 

Aitäh! Lisaeelarvest ma taotlesin raha üksikvanemaga laste toetuseks. Ja ma arvan, et see esialgu oli täitsa piisav lisaeelarve küsimiseks, sellepärast et meil on ka käesoleva aasta eelarve ülimalt pingeline. Ja ma küsisin ühe teise äärmiselt hapra inimrühma jaoks.

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised ja oleme koos sellega selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja jõudnud seitsmenda juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine erihooldekande kriisi ja sotsiaalministri vastutuse kohta. Arupärimine annab numbrit 996. Seekord on ettekandjaks Riigikogu liige, hea kolleeg Lauri Laats. Palun!