Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin istungisaali rõdudel! Iseäranis on mul hea meel tervitada Hiiumaa sotsiaaltöötajaid. Ja loomulikult mul on hea meel tervitada kõiki, kes jälgivad meid sinise ekraani vahendusel. Me alustame 20. mai infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul ikkagi see tavapärane palve, et me teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 9 Riigikogu liiget, puudub 92.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja kultuuriminister Heidy Purga. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Ning meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse, lisaks saab üks Riigikogu liige selle küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 12 registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on julgeolek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Eesti riigi julgeolek ja riigikaitse on arusaadavalt ja mõistetavalt Eesti ühiskonna üks kõige olulisemaid prioriteete praegu. Seda kajastavad ka meie eelarve ja teised arengukavad ning kõik erinevad rahalised meetmed. Seal liiguvad suured rahad, aga kahjuks käivad nendega kaasas ka suured segadused, millele ka hiljuti juhtis siin tähelepanu Riigikontroll. Me nägime, et segadusi ja küsimusi oli ülimalt palju, midagi on nüüd tänaseks korrastatud, aga kahjuks tulevad uued segadused Kaitseministeeriumi valdkonnas ja erinevate hangete valdkonnas peale. 

Ja nüüd see küsimus ei ole ainult minu südamel ega Isamaa südamel ega opositsioonisaadikute südamel, vaid see on ka teie enda erakonna fraktsioonikaaslaste südamel, kus me oleme esitanud küsimuse kaitseministrile ja loodame tulevikus saada ka selgitust ja vastutust. Aga siiski – hange, mille väärtus on 400 miljonit eurot, on hange, millele kindlasti peaminister oskab ka oma kommentaari anda. Nimelt teeb meid väga murelikuks, et sellise hanke on Kaitseministeeriumi valdkonnas, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse läbiviidud hanke on võitnud ettevõte, mis on eelmisel aastal alles asutatud, millel puudub sisuline pikem ajalugu, mille osaühingu osakapital on üks tuhat eurot, põhitegevusalaks on registrites märgitud masinate ja seadmete hulgimüük. Ettevõttel puuduvad registriandmete põhjal majandusaasta aruanded ja käibed, ei ole ühtegi töötajat. Kõige selle juures on mitmed eksperdid juhtinud tähelepanu, et see toodang ei pruugi üldse sobida Eestile ega vastata NATO standarditele. Minu küsimus on: kuidas on nii juhtunud ja mis nüüd edasi saab?

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head Hiiumaa sotsiaaltöötajad! Mulle jäi nüüd natukene segaseks, millisest hankest te räägite, sest neid hankeid on neil tõesti palju. Kui ma nüüd õigesti eeldan – ja eeldamine tihtipeale võib olla vigade ema –, siis te räägite Põhja-Kiviõli laskemoonatehasest. (Hääl saalist: Meeruse Technologies OÜ.) Jah, ma nime järgi niimoodi ei oska öelda. Iga hanke kohta, kui te küsite üksikasjalikumalt ja teinekord panete siia kirja ka hanketeema või pealkirja, siis ma saan ka konkreetselt ette valmistada. 

Kui te räägite Põhja-Kiviõli laskemoonatehasest, siis selle kohta on RKIK välja kuulutanud hanke 9. aprillil 2025. Selle pakkumise esitamiseni jõudis kümme ettevõtet – nii palju, kui mul seda üldist infot on –, mille järgi valiti välja ettevõtted, kellel oli juba võimalik teha pakkumised konkreetselt kas Ermistu või Põhja-Kiviõli alale. Ermistu alale osutus valituks neli ettevõtet – Frankenburg, Infinitum, Nitrol, Odin Defence – ja Põhja-Kiviõli alale valiti Türgi ettevõte ARCA ja ARCA Baltics Operations OÜ, kui te räägite suurekaliibrilise laskemoona tootmise pakkumisest. See on üks.

Ja teine – kui te räägite 400 miljoni eurosest lepingust, mille kohta eile siin küsiti, siis see puudutab riigihangete registris avaldatud kaitse-julgeolekuvaldkonna piiratud hankemenetlust ehk lihtsamalt öeldes ühte raamlepingut. Selles hankes osales 131 ettevõtet ja raamlepingusse kvalifitseerus 60 ettevõtet varitseva õhuründemoona turu jaoks. Aga mul on väga raske konkreetset hanget kommenteerida, isegi kui ma teaksin, mis hange see on ja kui palju detailselt ma seda kommenteerida saan. Aga ehk täpsustate.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma loodan, et me saame vastused ka Kaitseministeeriumist hiljem. Me oleme väga põhjaliku arupärimise teinud ja loodame, et me saame sellele vastuse. Aga jutt käib varitseva õhuründemoona raamlepingust tõepoolest. Tegemist on Meeruse Technologies OÜ-ga. 

Aga ma küsin nüüd julgeoleku teemat puudutaval, aga hoopis teisel teemal. Tõepoolest, me panustame riigikaitsesse päris palju, 5% eesmärk, sellest tegelikult poolteist protsenti peaks minema siseturvalisuse ja muudeks julgeoleku- ja riigikaitselisteks tegevusteks. Väga konkreetne küsimus on, et tänaseks me oleme jõudnud olukorda, kus Hiiumaalt ei ole võimalik enam patsienti helikopteriga mandrile transportida, sellepärast et meil puudub helikopterivõimekus. Ja kas nüüd ei mahu kuidagi riigikaitse- ja julgeolekukuludesse sisse, mis meil miljarditesse ulatuvad, elementaarselt selle võimekuse tekitamine, mida vajavad nii piirivalve, politsei, keskkonnakaitse kui ka pääste, sisemine turvalisus laiemas mõttes? Minule jääb see arusaamatuks, et aastaid ja aastaid me ei suuda seda probleemi lahendada. See on konkreetne küsimus – kas valitsusel on mingid plaanidki, mis on laiemalt ühiskonnas olulised?

Ja nüüd teine küsimus on see, et nädalavahetusel te pidasite väga niisuguse südika kõne partei kongressil ja seal andsite tuld ja tõrva kogu maailma vastu, pean silmas Eesti ühiskonda, ikka eelkõige opositsioonierakondasid. Kui meil oleks nüüd vihakõne seadus vastu võetud olnud, siis see oleks kvalifitseerunud ilmselt vihakõneks. Rääkisite seal mingisugusest kaheksajalast. Ma tahan öelda, et Isamaa logo ja sümbol ei ole mitte kaheksajalg, vaid on kaheksakand. Need on erinevad asjad, eks ole, vaadake Google'ist või AI-st, uurige, kaheksakand, mitte kaheksajalg. 

Aga mu küsimus on, et 2023. aastal heaks kiidetud julgeolekupoliitika alustes on ühe suure ohuna toodud välja usaldus riigi vastu ja risk selle langemise kohta ja on lausa eesmärgina sõnastatud riigi usalduse tõstmine. Kuidas on, kas see risk on meil kahjuks nüüd täies mahus siiski realiseerunud?

Jah, aitäh, hea küsija! Andestage huumor, vahel võib ka nalja teha. Aga mul oli üks kolleeg tööl, kellega ma töötasin aastaid koos, ja tema ema, kellest ta väga hoolis ja ema hoolis temast ka, kirjutas talle alati ühte SMS-i ja kõike asjad kokku, et kuidas sul läheb, kas sa oled söönud, kas sul töö läheb hästi ja P.S. kas sa talverehvid panid ka alla. See küsimus oli täpselt samasugune. Te alustasite kõigepealt julgeolekust. Pange teinekord lugupidavalt kirja, mis küsimus on, ja ma saan selle hanke küsimusi ju ette valmistada, pole vähimatki muret. Nagu öeldud, see on raamhange, selles hankes osalesid 131 ettevõtet ja raamlepingusse kvalifitseerus 60 ettevõtet. Tulevad minikonkursid, vastavalt sellele valitakse alati parim pakkumine ja nii edasi. Seda saab kaitseminister kõike teile selgitada ja ma arvan, et ta teeb seda suurima heameelega. 

Teiseks, erinevate valdkondade koostöö kopterivõimekuse tagamisel ja mis tahes võimekuste tagamisel. Loomulikult ma arvan küll, et erinevatel valdkondadel tuleb omavahel koostööd teha, seal pole ju küsimustki. Me ei saa samas eeldada seda, et kui me paneme raha kaitsevõimesse, siis me kaitsevõime sildi alla paneme ka kõike muud kirja. Aga need kohad, kus on loomulik koostööd teha, kopterivõimekuse puhul see võiks ju olla. Ma tean, et siseminister ja kaitseminister omavahel suhtlevad pidevalt. Seda kindlasti tasuks kaaluda, seda võimekust on vaja. Aga see on aastate vältel, nagu te ise ütlete, läbi erinevate valitsuste ja koalitsioonide olnud kogu aeg debatt, kuidas sise- ja kaitsevägi suhtlevad oma võimekuste jagamisel. Minu hinnangul Eestis tehakse head koostööd, aga kindlasti saab alati otsida paremaid kohti. See ei ole isegi ühe valitsuse, ühe ministri ega ühe valdkonna poliitiline küsimus. Me paneme tõesti palju kaitsesse. Eile me just siin julgeolekupoliitika alustes rääkisime sellest, et kui me paneme 5,4% riigikaitsesse, siis umbes poolteist protsenti läheb ka laiapindsesse riigikaitsesse. Nii et see on umbes see, mis NATO-sse kirja läheb. 

Kaheksakandi eest muidugi suur tänu! Teie erakonnakaaslased juba tulid minu juurde ja küsisid, kas see kaheksajalg ongi see kaheksakand. No vaadake, see kaheksajalg on heatahtlik kujutis asjast, mis iseenesest nii üdini heatahtlik ei ole. Eesti on üks vabamaid riike maailmas, erinevates demokraatiaindeksites me oleme saatusekaaslastest väga kaugele jõudnud, meedia on vaba ja nii edasi. Aga samal ajal keegi ometi loob instituute, mis teesklevad sõltumatust, otsib sobivaid arvajaid sobivatesse kohtadesse, et esitleda pilti teistsugusena. Nii et see on kindlasti seesama kaheksajalg, mis toimetab. Väljast võib paista sümpaatne, aga tema toimetamine alati valgust ei armasta.

Ja kuna ei ole ühtegi lisaküsimust, siis, Helir-Valdor Seeder, te saate ka võimaluse lisaküsimuseks ja saate jätkata ka arutelu kaheksajalgade üle. 

Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Hea huumori vastu ei ole mul midagi, aga teie kõne seal kongressil ei olnud eriti humoorikas. Ja ma vaatan, et sellest huumorist avalikkus ja meedia väga aru ei saanud. 

Aga nüüd sellele teisele küsimusele või teise küsimuse teisele osapoolele te jätsite vastamata, läksite mööda. Mul on nüüd hea võimalus seda korrata. Nimelt, julgeolekupoliitika alused 2023, mis praegu veel kehtivad ja mis praegu lähevad uuendamisele ja värskendamisele, mis arutelu parlamendis käib – ja te täna ka jätkate, eks ole, selle teema aruteluga siin meiega koos –, siis seal on lausa leheküljel 5 eraldi eesmärk välja toodud, mis on püstitatud ja peetakse julgeoleku seisukohalt väga oluline: kuidas suurendada elanike usaldust riigi vastu. Ja mina vaatasin siis, milline on, ütleme, laiemalt riigiinstitutsioonide, aga eriti valitsuse usaldus 2023. aastal, kui need alused heaks kiideti, ja milline on praegu. No ilmselt te olete ise ka sellega väga kursis, et need on nagu öö ja päev. 

Ja minu küsimus oli, et kas möönate, et see suur risk, mis julgeolekupoliitika alustes 2023 kirja pandi, et usalduse kadu on väga suur julgeolekuoht, et see ongi valitsuse tasemel täna tegelikult toimunud. 

Ja teine küsimus siia juurde, et mina ei leidnud, et nüüd praegu nii-öelda värskendatud ja uues projektis julgeolekupoliitika alustes seda indikaatorit enam oleks. Kas olukord on nii lootusetu, et me seda eesmärki enam ei seagi ja ei mõõdagi seda usaldust? Aitäh!

Aitäh! Tõepoolest, nagu ma ütlesin, see küsimus oli nagu kaheksajalg. Sinna mahtusid kõik asjad ära ja seetõttu läks üht-teist meelest ära. See ei olnud kuidagi sihilik. Ma hea meelega räägin sellest usaldustest ja indikaatoritest nagu eilegi. 

Ütleme, mida öelda üldiset trendide puhul? Ma arvan, et väga paljudes riikides on näha seda trendi, kus selline populismist kantud ja populismisõnumid omavad suurt kandepinda, sest keerulistel aegadel tihti on lihtsad sellised vastused populaarsemad kui need asjad, mida tuleb teha. Tihti on ka muudel aegadel nii, aga keerulistel tihedamini. Maailm on üsna ebakindel, asjad muutuvad kiiresti. Kui vaadata üle Euroopa erinevate valitsuste ja parlamentide ja institutsioonide usaldusväärsust, siis küllap see kõikjal on vähenenud ja Eesti ei ole siin kuidagi nüüd eriline latern selles võtmes. Ma saan aru, et üks sellest kaheksajala kombitsatest Ühiskonnauuringute Instituut armastab alati kokku lugeda valitsuserakondade populaarsust. Mujal maailmas siiski loetakse approval rating'uid valitsustele ja peaministritele ja selles ei erine Eesti väga kuidagi Saksa kantslerist, ei erine Briti peaministrist või Prantsuse presidendist, kes riiki juhivad – kõik on saanud üht-teist pihta otsuste tegemises. 

Nüüd, kuuluvustunne on üks hea indikaator, mida ka Vabariigi President on oma kõnedes välja toonud. Kuuluvustunne – saab vaadata – on Riigikantselei on juba aastaid teinud erinevate valitsuste ja peaministri ajal sellist seiret, mis kirjeldab seda, et milline on kuuluvustunne, ja see on kõik avalik Riigikantselei leheküljel; kes tahab, võib sinna vaatama minna. Seal on üks küsimus, mis on selline, et "Ma tunnen, et kuulun Eesti ühiskonda". Ja vahepeal, umbkaudu september 2025 see tõesti päris kõvasti langes. Sellel ajal näiteks muu rahvuse hulgas oli ainult 45% inimesi, kes tundsid, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda. Pärast seda, detsembris 2025 ja selle aasta märtsis need on oluliselt tõusnud, pilt on oluliselt positiivsemaks muutunud. Muust rahvusest inimesed märtsis 2026 juba neist 66% ehk kaks kolmandikku kuuluvad Eesti ühiskonda või tunnevad, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda. Eestlastest 90% tunnevad, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda; keskmine on 82. See on üsna järsk tõus, nii et usaldus Eesti valitsuse ja Eesti ühiskonna vastu on tõusnud sellest peegeldusest. 

Ja teine küsitlus, samamoodi mis kirjeldab, et "Minu jaoks on oluline kuuluda Eesti ühiskonda", on ajas püsinud pigem stabiilne ja keskmisena umbes sihuke 80 kuni 85% Eesti inimestest mõlemast rahvusest tunnevad, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda ja tahavad kuuluda. Nii et … Aga see seireandmed on avalikud, saate sealt ise vaadata.

Aitäh! Me lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on lühinägelik poliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Loomulikult teie valitsust iseloomustabki lühinägelikkus. Ma võtsin välja eelmise aasta maikuu infotunni stenogrammi. Ja huvitaval kombel oli minu esitatud küsimus samuti päevakorras teisel kohal, nii nagu ka tänasel päeval. Me arutasime kärpeid. Peale minu küsimusi esitas kolmanda küsimuse hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Ta juhtis tähelepanu, et just tema komisjonis, korruptsioonikomisjonis, arutati Rail Balticu küsimust, räägiti eelarve puudujäägist ja üleüldiselt Rail Balticu probleemidest. Sellel komisjoni arutelul osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees. Selle peale te kostsite järgnevat. Vastus: Aitäh! Mulle meeldis see Päevalehe juhtkiri, kus oli sellel teemal viisakalt öeldud. Seal ei olnud päris otse öeldud, et eks see kohtumine teil seal komisjonis oli selline, nagu Reinsalu oleks kohtunud Reinsaluga. Hästi palju erinevaid selliseid, kuidas öelda, laetuid mõtteid ja tegelikkusega üsna vähe pistmist. Ma mõistan, et ühendus Euroopaga on küll enamiku Eesti inimeste huvides, aga mitte võib-olla vähemuse huvides. Eestis on aastaid tehtud Kremlist tulenevat vastutööd Rail Balticule, ma arvan, et ka Baltimaades samamoodi. Ja nüüd seesama inimene, kelle osas te ennast sellisel viisil väljendasite, sellele inimesele on Läti presidendi poolt tehtud ettepanek asuda peaministriks ja kokku panna valitsus. Antud isiku nimi on Andris Kulbergs ehk Seimi liige, Läti Seimi liige. Aga kuidas te ikkagi seda kommenteerite? Tagantjärele vaadatuna, kas on ikkagi mõistlik kasutada sellist väljendusviisi meie sõbraliku naaberriigi Seimi liikme kohta, kellest tulevikus saab ka peaminister Lätis?

Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Ma proovin haridus- ja teadusministriga praegu arutada seda olukorda. Mis ajast sai Reinsalu kuidagi solvavaks terminiks?

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Mina ei tea, kuidas siis peaminister … Tavaliselt võtab peaminister ikkagi rohkem sõna, aga miskipärast praegu piirdus ainult sellise väikese vastusega. Ma siis kordan üle teie tsitaadi: nagu Reinsalu oleks kohtunud Reinsaluga. Ja lisaks: on olemas laetud mõtteid – tegelikult te mõtlesite seda Läti Seimi liiget – ja tegelikkusega üsna vähe pistmist. Ehk siis sama Läti Seimi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimehe kohta te ütlesite, et tema mõtetes on vähe tegelikkusega pistmist. Ega muudmoodi ma seda tõlgendada ei saa. Ja lisaks tõite välja, et see on nii-öelda Kremli narratiiv, mida samuti kannab tulevane Läti peaminister. Need on teie sõnad. Kas te mõtestate selle uuesti lahti, mida te tegelikult 2025. aasta 14. mai infotunnis mõtlesite? Või see, mis on must valgel siinsamas stenogrammis kirjas, ikkagi annab selgelt arusaama ja suuna, mida te tegelikult sellest Rail Balticu uurimiskomisjoni esimehest ja tulevasest peaministrist 2025. aastal arvasite?

Aitäh! No endiselt jääb mulle veidi hämaraks. Võib-olla siis Keskerakonnas kuidagi Reinsalu on selline väljendusviis, mida ei peaks kasutama. Minu meelest on see lihtsalt näide populistlikust poliitikust, kes tihtipeale esitab väga ülespuhutud seisukohti, millel tõesti ei ole alati tegelikkusega pistmist. Opositsioonis tihti seda tehakse. Tore oleks, kui sellel oleks tegelikkusega rohkem pistmist. Ja mina loodan, et Läti, võtnuna riigina läbi valitsuste kestva kohustuse Rail Baltic valmis ehitada, ehitab selle valmis. See on ka meie huvides.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Teemaks on lühinägelik poliitika ja ma loetlen siin mõne sellise – minu nägemise järgi – poliitika. Kiired maksutõusud ilma pika plaanita – riik saab hetkel rohkem raha, aga tavainimene ja ettevõte tõmbavad püksirihma koomale. Teetööde ja teede remondi edasilükkamine, kus hiljem maksame veel rohkem raha, et neid korda teha. Hariduse või noorsootöö kärped toovad sotsiaalseid pingeid edaspidi. Ja demograafiline probleem riigis, mis mõjutab nii tööjõupuudust kui ka edasist pensionisüsteemi. Kuidas te kommenteerite, kas see on teie arvates lühinägeliku poliitika tegemine või mittetegemine? Ja kuidas sellest olukorrast välja saaks, kui ta nii on?

Aitäh! No võtame järjest. Kiired maksutõusud. Mul on hea uudis. Selle aasta alguses me langetasime kiiresti makse – kiiremini kui kunagi varem. Ma näen, et see toob rõõmu teie näkku, loodame, et ka südamesse. Nii suurt ja nii kiiret maksulangetust, nagu ütleks meie julgeolekuliitlane, ei ole kunagi varem Eesti ajaloos olnud, ja see vastab tõele. 780 miljonit tulumaksu langetada, jätta see inimestele ja majandusele kätte, on ajaloo suurim tulumaksulangetus. See on kiireim maksulangetus. Pärast sotside lahkumist koalitsioonist me jätsime ära ka ettevõtete tulumaksu, mis samamoodi on kiire maksulangetus, ja esimesest eurost tulumaksu, mis samamoodi on tegelikult maksutõusude ärajätmine. Nii et kui te ütlete, kuidas seda muuta, siis mina arvan, et kiired maksulangetused vastavad väga hästi sellele segadusele, mis varem olid, ja ma arvan, et sellele maksutasemele me peaksime umbes jääma. See 35% tundub olevat jõukohane ja paras. 

Teedeehituse edasilükkamine. No vot, siin mul ka on jälle häid uudiseid. Ehkki vahepealsetel aastatel tõepoolest teedeehitusse nappis raha, siis nüüd see paljukirutud, me peame meeles, hästi paljukirutud automaks – kõik aastamaksuraha läheb teedeehitusse. Järgmise nelja aastaga 380 miljonit läheb teedeehitusse. Sellel aastal, kui parlamendiliikmed plaanivad Tallinnast sõita Pärnu randa, näete, 45 ja veidi peale kilomeetrit neljarajalist teed läheb selle raha eest ehitusse. Tartu suunas läheb 20 kilomeetrit neljarajalist teedeehitusse, läheb veel igasuguseid asju ehitusse. Ligi 400 miljonit paneme sellest rahast teedeehitusse. Nii et probleemi saab lahendada nii, et seda raha kasutatakse arukalt. 

Kärped erinevates valdkondades – vastab tõele, me oleme pidanud kärpima. Viimase kolme aasta kokkulepe on see, et 10% kärbime kõike, mis ei ole pensionid, õpetajad, Kaitsevägi, politsei ja nii edasi. Tõepoolest tuleb kärpida, aga sellel on üks põhjus – meie naaber, kes ähvardab meie julgeolekut. Ja ma arvan, et seda saavad kõik aru, miks on vaja kärpida, kui see raha on vaja panna kaitsesse. See on see pilt.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof ja teema on Rahvusooper Estonia juurdeehitus. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Aasta tagasi, 5. märtsil avaldasite pressiteate, mille kohaselt Kultuuriministeerium kutsus kokku töögrupi, mille eesmärk on jõuda muinsuskaitselisi ja linnaruumilisi vajadusi arvestava ooperimaja juurdeehituse arhitektuurikonkursini. Töögruppi olid kutsutud osalema Tallinna linna, Eesti Arhitektide Liidu, Muinsuskaitseameti ning Kultuuriministeeriumi esindajad. Samuti väitsite siinsamas saalis 9. märtsil, vastates arupärimisele, et juba on leitud detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostaja. Samuti väitsite, et Rahvusooper Estonia on lähiajal välja kuulutamas ruumiprogrammi hanget. Seda kõike tsiteeris ka rahvusringhääling 10. märtsil. Mulle kui Rahvusooper Estonia juurdeehituse edendamise parlamendi toetusrühma liikmele on teatavaks saanud, et ministeeriumi pakutud spetsialist keeldus juba veebruari alguses muinsuskaitseliste eritingimuste koostamisest. Samuti on oma esindajate saatmisest ruumiprogrammi hankekomisjoni keeldunud Arhitektide Liidu juhtkond. Seega on teie eesmärgiks seatud arhitektuurikonkursi väljakuulutamine sisuliselt teostamatu ning kogu protsess teie ministeeriumi allasutuste ja partnerorganisatsioonide poolt teadlikult peatatud. Siit ka minu küsimus, miks te eksitate nii avalikkust kui ka Riigikogu liikmeid sellises olulises küsimuses nagu Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamine? Seda peab ju ellu viima vastavalt Riigikogu otsusele riiklikult tähtsatest kultuuriobjektidest.

Suur tänu küsimuse eest ja sellel teemal peatumast ning sellega tegelemast! Ei vasta tõele, et töö on seisma pandud, nagu te oma ettekandes siin just väitsite. See on vale väide. Vastab tõele, et alates sellest ajast, millele te kuupäevaliselt viitasite, märtsis, kui ma olin väga lootusrikas, et selle protsessiga edasi liigutakse, on toimunud selle töögrupi koosseisus, mida te nimetasite, koosseisulisi muudatusi just muinsuskaitse eritingimuste spetsialisti osas. Olen ka teadlik sellest, olles Rahvusooper Estonia juhi Ott Maateniga pidevas kirjavahetuses, viimane kiri tuli talt mulle postkasti 11. mail, et arhitektidega püütakse siiski kokkuleppele jõuda, aga seal on teatavaid probleeme esinenud. Tulen tagasi, kirjeldamaks seda situatsiooni, milles me täna viibime. Kultuuriministeerium on pakkunud oma tuge Rahvusooper Estonia arendusega seotud lahenduste leidmisel. Ja seda ma olen ka avalikult kogu aeg kinnitanud, et see töö ei ole seisma jäänud, vaid lahendusi otsitakse. Viidatud töögruppi, mis kokku kutsuti, olid kaasatud kõik olulised osapooled arhitektuurikonkursini jõudmiseks ehk Rahvusooper Estonia, Kultuuriministeeriumi, Tallinna linna, Eesti Arhitektide Liidu ja Muinsuskaitseameti esindajad. Selle töögrupi eesmärk on liikuda edasi arhitektuurikonkursi ettevalmistamisega, mille aluseks töötati välja ruumiprogrammi hange. Kui detailplaneeringu eritingimused ja ruumiprogrammi analüüs on valminud, saab alustada arhitektuurikonkursi korraldamisega. Siin teen korraks pausi, et kohe jätkata. Viitan siinkohal jällegi sellele koosseisule, kus on koosseisulistes isikutes muudatusi toimunud. Välja on vahetatud või välja on vahetunud mõned spetsialistid. Hanke raames tellitakse analüüs ja selle tellitava analüüsi tulemuseks on ooperiteatri uut ja vana osa ühe tervikuna käsitlevad ruumiprogrammid ja mahulised ettepanekud ning analüüs eri stsenaariumidega kaasnevatest plussidest ja miinustest. Seda rääkisin siin puldis ka märtsis. Analüüsi teostamisel lähtutakse kolmest erinevast stsenaariumist – juurdeehitus olemasoleva saali ümberehitamisel ja lava laiendamisel vastavalt muinsuskaitse eritingimustele, teiseks, juurdeehitus uue saali ja lavaga Uue Turu platsi poolsel hooneküljel ja kolmandaks, maa-aluse ühendusega juurdeehitus uue saali ja lavaga eraldiseisvas hoonemahus Teatri väljakul. Minu teada töötavad osapooled selle nimel, et viimased detailid saaks paika ja hange oleks lähiajal välja kuulutatud. Hanke kuulutab välja Rahvusooper Estonia, mitte Kultuuriministeerium. Aitäh!

Aitäh! 

Ja, Heljo Pikhof, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Meil oli hiljuti just Rahvusooper Estonia toetusgrupi kokkusaamine Riigikogus ja seal selgusid küll teistsugused faktid. Ja need on need küsimused, mis ma sellest lähtuvalt ka esitan. 

Nüüd, kui need muinsuskaitse eritingimused koostab ametist eemalseisev, kuid litsentseeritud kõrgetasemeline ekspert, kas saate siin saalis siis kinnitada, et ka teile alluv Muinsuskaitseamet neid aktsepteerib ja me ei suundu jällegi taas bürokraatlikku venitamistaktikasse, mida siiani on muinsuskaitse nime all juurdeehituse vastased aktiivselt ära kasutanud.

Ja nüüd kui nüüd … Millist lahendust te näete sellises olukorras, kui arhitektide liit keeldub oma esindajate lähetamist hankekomisjoni? Kas te aktsepteerite, et sinna kaasatakse meie autoriteetsed arhitektid iseseisvalt ja see ei takistaks arhitektuurikonkursi läbiviimist? Aitäh!

Tänu nende viidete eest! Saan siin kommenteerida ainult seda, et esiteks olen ma spetsialistide usku inimene. Kui spetsialistid saavad kokku ja annavad endast enda arvamuse kohaselt, oma ekspertiisi kohaselt parima võimaliku arvamuse selle projektiga edasiliikumiseks, siis see on tugeva demokraatia tunnus – mitte ülevalt ei juhita alla, et öelda, mis on õige või vale, vaid kaasates just neid spetsialiste, kellel on nii autoriteet, millele te ise viitasite, haridus, kogemus ja lai silmaring selle teemaga tegelemisel. Ma loodan väga, et arhitektid istuvad laua taha nüüd selles töörühmas. Põhiline on praegu selle ruumiprogrammi hanke alusdokument valmis saada, et arhitektuurikonkursiga edasi minna. 

See teema on olnud väga laetud ja päris tundlik. Siin ma olen seisukohal, et õhku on visatud ka võib-olla ehk liiga palju tarbetuid osundusi inimeste kohta, kelle puhul öeldakse, et "näete, see spetsialist minu arvates takistab kellegi tööd" või "tal on teine arvamus, mis ei ühti minu arvamusega ning seega on see vale arvamus". Nii et nende väidetega ma kindlasti nõustuda ei saa, aga seisan omalt poolt selle eest, et Estonia juurdeehitusega saaks võimalikult kiiresti edasi liikuda. Aitäh!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mul on väga hea meel kuulda, et te olete spetsialistide usku inimene. Mina olen samamoodi ja ma arvan, et Eestis me peaksime, sõltumata valitsusest, ellu viima tõenduspõhist poliitikat. Samas, Estonia juurdeehituse rajamise otsus on olnud poliitiline. See on tehtud siin saalis ja kultuuriobjektide nimekiri ei ole spetsialistide koostatud ja heaks kiidetud, vaid see on olnud poliitiline otsus. Estonia juurdeehituse rajamine, nii nagu te õigesti ütlete, on laetud ja päris tundlik teema olnud. Nagu me näeme metsaarutelus, on teadlasi, kes esitavad ühte arvamust ja tõenduspõhist, ja on neid, kes seisavad ärihuvide eest. Samamoodi on Estonia juurdeehituse rajamise puhul spetsialiste, kes arvavad ühte, ja spetsialistid, kes arvavad teist. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks siin saalis Heljo Pikhof omal ajal ka kultuurikomisjoni liikmena on korduvalt seda teemat tõstatanud, sest poliitiline eestvedamine on siinjuures väga oluline. 

Te ütlesite samuti, vastates Heljo küsimusele, et rääkisin seda siin märtsis ka puldis, mis on õige, aga nüüd on juba mai lõpp. Kuidas te näete, kas teie arvamus on ja te seisate selle taga ja pingutate selle nimel, et siis lähinädalatel see hange läheks Estonia poolt välja ja jõuaks tulemuseni ja vajadusel spetsialistide vahel need kokkulepped tehtaks? Kas teie pingutate selle nimel, et sõltumata sellest, milline stsenaarium on see, mida soovitatakse, saaks nende asjadega edasi liikuda ja otsused tehtud? Kuna see on olnud Riigikogu otsus nende kultuuriobjektide kohta, siis siin saalis seda ju ära ei unustata, seda küsitakse kogu aeg. Mis on teie isiklik arvamus ja mida te teete järgmiste kuude jooksul, et need sammud, nii nagu plaanitud, tegelikult teoks ka saaks?

Suur tänu selle täpsustuse eest! Me saame kõik ühtemoodi aru, et tegemist on Riigikogu otsusega. Seda ei ole ju keegi vahepeal väitnud, et midagi oleks keegi kuskil ümber mõelnud. See on kogu teemaarenduse alus, et Riigikogu on otsustanud ritta seada riiklikult tähtsad kultuuriobjektid. Jah, nende sees on Estonia ning selle lahendamisega me tegeleme. 

Kuna Rahvusooper Estonia on avalik-õiguslik organisatsioon ja juhib seda töögruppi ise, siis tema korraldab ka ehitusega seonduvat. Raha, nii nagu kultuurikomisjonis ja Riigikogus on kokku lepitud, tähtsate kultuuriobjektide juures tuleb Kultuurkapitalilt. See summa on fikseeritud, seal on olemas kokkulepe, mis raha on, mis ehituseks läheb. Sinna juurde arvestatakse ka ehitushinnaindeks, mida on arvestatud iga teise riiklikult tähtsa kultuuriobjekti ehitamise puhul, sest elukallidus ja ehitushinnad on tõusnud, nii et see ehitushinnaindeks on seal arvutuse juures tähtis. See on kõige aluseks olnud. See töögrupp on olnud Kultuuriministeeriumi abikäsi Estoniale oma kõige paremas teadmises, kuidas oleks võimalik kõige kiiremal võimalikul moel selle asjaga edasi edeneda. 

Selles töös on palju nüansse, millele te ka ise viitasite. Üks nendest on muinsuskaitselised eritingimused, nendega arvestamine või mingite kompromisside leidmine. Ma arvan, et päris palju on Muinsuskaitseamet juba tänaseks vastu tulnud, mis puudutab Rahvusooperi Estonia ruumides sees tehtavaid võimalikke lahendusi. Ma olen olnud iga kahe nädala tagant Ott Maateniga ühenduses. Mina ei juhi seda töögruppi. Ma elan lihtsalt kaasa ja hoian omalt poolt silma peal, et see töögrupp jõuaks konsensuslikule lahendusele, mis aitaks ruumiprogrammi hankedokumendi välja selgitada, selle kirja panna ja sellest edasi arhitektuurikonkursini jõuda. 

Suur tänu! Lõpetame kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja – nüüd ma loen hästi hoolikalt – teema on Eestit ähvardavast chapodifoobiast. Martin Helme, palun! Kõigepealt siis palun tõlge.

Aitäh! Ma arvan, et see on chapodiphobia …

Chapodiphobia.

… ja see on hirm, irratsionaalne hirm kaheksajalgade ees. Ja mina tean küll, et Reformierakond ja teised liberaalid on võidelnud Eestis aastaid entusiastlikult kõikide foobiatega, mis olemas on. Nii et kujutage ette minu üllatust, kui te hakkate siis nüüd ise usinasti ühte uut foobiat üles kütma – foobiat kaheksajalgade vastu. See minu meelest on täielikus vastuolus teie senise jutuga. 

Aga teie senise jutuga on vastuolus niikuinii kogu teie senine valitsemispraktika. Noh, siin tasakaalus eelarvest või rahvusriigi pidamisest või kindlates kätes Eestist – kõik see on, retoorika on ühel pool ja teod on täiesti risti vastupidised. 

Nüüd, ma mõtlesin ise, et kõigepealt ma teen märkuse, et foobiat ei ole ilus õhutada; võiksite järgi jätta. Eriti seda arvestades, et kaheksajalad on väga toredad loomad: neil on kolm süda, kaheksa aju; nad on võimelised kasvatama uue jäseme ja nad saavad vahepeal isegi veest maal käia – väga toredad loomad ja ei ähvarda inimesi üldse, isegi mitte Reformierakonda. 

Aga ma aru saan loomulikult, et te räägite tegelikult poliitikast. Ja te pidasite siin nädalavahetusel miskitsorti parteilist ergutusüritust, mida nimetasite üldkoosolekuks või üldkoguks, ja ma vaatasin pilguga hinnates, et seal oli vähe vähem rahvast kohal kui keskmisel EKRE rahvakohtumisel valijatega. Ja seal olid väga huvitavad sõnumid. Lisaks foobia õhutamisele rääkisite te seal sellest, kuidas Reformierakond seisab vabaduste eest, ja mina kohe mõtlesin: "Aga kes see meil seda vaenukõne siin edendab?" 

Ja siis te rääkisite, kuidas teie olete ka nüüd jõudnud meiega samale järeldusele, et Eestis on ideoloogiliselt laetud niinimetatud "uuringud" – mul on pärast üks hõbepaberist mütsike üle, ma võin kinkida. Me oleme ammu rääkinud, et need küsitlused ei ole päris ausad. Siis on sõltumatusele apelleerivad instituudid, kes tellivad arvamusi neilt, kes soovitud viisil arvavad – jälle, ma saan aru, et teie enam ei usu ei sõltumatuid instituute ega eksperte, vaid arvate, et kõik on konjunkturistid ja peidusolevad kaheksajalad. Rääkige, kuidas te sinna välja jõudsite, sellesse maailma?

Aitäh, hea küsija! Noh, nüüd sellele on päris sellist mitu kirjeldust, aga ma püüan seda jõudumööda siis anda. Te olete kuidagi, ma vaatan, ridades ka ettepoole liikunud – teiegi elus on muutusi toimunud, nagu ma näen. Jah, lähemale. Mis seal ikka.  

Kõigepealt selle … aitäh fooliummütsi pakkumise eest – selle, ma arvan, peate EKRE-sse jätma, seda läheb teil rohkem vaja.  

Aga nüüd tulles kaheksajala juurde, jah, ma arvan, te olete õigesti ära tabanud, et see on poliitiline kujund ja kirjeldab päris mitut asja. Loom ise on tore kindlasti, igal pildil peaaegu nunnu – on ka pilte, kus ta nii nunnu ei ole –, aga poliitiline kaheksajalg ja see konservatiivne kaheksajalg iseenesest nii nunnu enam ei ole. Ja selle kirjeldamiseks võib-olla võiks ühte omadust kirjeldada, mis ütleb, et alati, kui ühiskonnas mingi teema arutelus on, siis laseb see konservatiivne kaheksajalg kõvasti tinti, hägustab eesmärke ja loob pildi hoopis millestki muust, kägistades vabadusi ja inimeste võimalusi paremale tulevikule. Ja tema kombitsateks tihtipeale on erinevad instituudid, mis otsivad mõju läbi meediakanalite just sellesama muljega, et nad on kuidagi sõltumatud. On need, kes pürivad sõltumatutes instituutides andmas arvamusi ühiskonna kohta, põhiliselt kirjeldades konjunktuuri viletsamana, ja siis, kui valgus põlema panna, selgub, et nad on astunud ühe selle kaheksajala kombitsa teenistusse, ja veel väga palju muid asju. Ja see kõik vastandub sellele, mida Eesti riik on seni eduks pidanud – vabadus, liberaalsed isikuvabadused, tugev Euroopa, aus ja avatud debatt oma nimega ja kõike muud.  

Ja viimasel ajal üks nendest kaheksajala kombitsatest – neid ju tuleb pidevalt juurde; nagu te elegantselt ütlesite, see kaheksajalg on võimeline ka kombitsaid juurde kasvatama – nüüd on tulnud juurde jälle üks instituut, mis pürib sõltumatusele, mille taust tegelikult on ju valdavalt isamaaline – ja just parteilist isamaalist mõtlen ja sellist nii-öelda respublikalikku tausta –, mille üks eesmärk on siis küsida õigetelt arvajatelt õigeid arvamusi ja siis legitimeerida plaani kõigepealt võtta pensionäridelt raha ära; kordan: nende plaan on võtta pensionäride raha ära – ma saan aru, et teile põhjustab see nalja, see idee; minule see idee nalja ei põhjusta – võtta pensionäride raha ja kasutada seda jooksvate kulude jaoks. Ja teine on: minna pensionikassast lõhkuma. Selliseid ideid üritatakse legitimeerida ja mul on väga kurb vaadata, et osa teist naerab selle üle, et Isamaa tahab pensionäridelt raha ära võtta – mina ei naeraks. Aitäh!

Suur tänu!  

Ja, Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh! Ei, me ei naernud selle peale, et pensionäridel on raske Eestis. See on Reformierakonna valitsemise ajal kurb fakt, et mitte ainult pensionäridel, vaid noortel peredel ja üksikvanematel ja kõigil on raske, ettevõtjatel on raske – et kõigil on raske, sest teie valitsete. 

Ma muidugi selles mõttes ikkagi ei saanudki oma vastust küsimusele, et kuidas see protsess välja nägi, et te sinna jõudsite, et sõltumatud instituudid, et sealt astuvad välja konjunkturistid – mina mäletan, et üks sõltumatu Eesti Panga asepresident astus Reformierakonda, teenib teil praegu valitsusliikmena, muide. Mina mäletan, et te omal ajal uskusite, et Eestis meedia on sõltumatu, aga nüüd tuleb välja, et Postimees on mingi nurgataguste salajaste mahhinatsioonidega seotud. Ikkagi selline täiesti selgelt vandenõulik nägemus Eesti asjadest on see Kristen Michali kõne. 

Aga ma keskenduksin teisele asjale. Mul oli küll hea meel lugeda, et teie vaidlete oma erakonna vana korüföö Siim Kallase vastu, kes kunagi rääkis, et 70% eestlastest on purulollid, ja teie ütlesite, et eestlane võib olla kriitiline, aga ta ei ole rumal. Mina olen ka sama meelt – mina arvan, et inimesed ei ole rumalad. Ja et valimised on meil tuleviku üle ja inimesed tunnevad selle ära – ma arvan ka seda. 

Ja te küll räägite avatusest ja ettevõtlusvabadusest – ma ei ole küll ettevõtlusorganisatsioonidelt üheltki kuulnud, et nad arvavad, et tänane valitsus seda soodustab. Ja hariduses olete te koole kinni pannud, tervishoius kärpinud, sotsiaalkaitses võtnud kodustelt emadelt kindlustust ära ja nii edasi ja nii edasi.

Eestlane ei ole rumal. Kui nad annavad oma hääle neile, kes tahavad targemat, jõukamat, turvalisemat, vabamat Eestit ja soovivad lahendusi tulevikuks, siis nad kindlasti on ammu aru saanud, et nad ei vaata Reformierakonna poole; võltsitud või mitte, aga kõik küsitlused näitavad, et Reformierakonna poole ei vaata. 

Ja ma küsin siis täpsemalt järgi, et kas ma sain teie kõnest õigesti aru, et te tegite üleskutse inimestele toetada – pidades silmas jõukust ja turvalisust ja tarkust ja lahendusi tulevikuks – EKRE-t.

Kas-küsimus? Siis sellele saab "jah" või "ei" vastata. Ei, muidugi. Aga aitäh, et te tulite kogu selle maa infotundi ja küsisite selle ära! Ja kogu see jutt sellele eelnevalt – Siim Kallasele millegi sellise omistamine on naeruväärne. Ma ei tea, miks te üritate talle seda omistada ja ma näen, et teie satelliidid ka sotsiaalmeedias aeg-ajalt üritavad. See on kindlasti naeruväärne väide. 

Ütleme nii, et mina siiski ei jaga seda teie maailmavaadet kõikjale ulatuvatest vandenõudest, aga ma ütlen, et on olemas seesama nähtus, mis tihtipeale ei armasta valgust ja tihtipeale opereerib pigem taustal, küsimata poliitilist mandaati, soovides poliitilises elus osaleda. Mujal nimetatakse seda paremate terminite puudumisel oligarhiaks, mõjutustegevuseks, kõigeks muuks. Nimetame meie hellitavalt konservatiivseks kaheksajalaks. Seda mõju ostetakse läbi pidevate uuringute, sobivate küsitluste, õigete arvamuste tellimise ja õigete arvamuste aitamise – kus iganes see toimub. 

Te mainisite Postimeest. Mina arvan, et Postimehe lehena ei ole viga miskit, küllap on okei. Aga seal on toimetajad. Näiteks eilegi nägin sotsiaalmeedias, kui see õige info oli, siis üks toimetajatest justkui arvas, et droon, mis Võrtsjärve kohal tuli alla lasta, ei olnud päris. Ma ei tea, mida sellises olukorras teha. Ma ei viskaks nalja. Küllap on inimesi, kes päriselt arvavad, et sellised uudised on välja mõeldud. Venemaad pole, Putinit pole, sõda pole ja droone pole. Ja siis levitavad nad sedasama mõju, ütlevad, et liberaalidel pole kohta selles avalikus ruumis, ja üritavad seda pilti hägustada sedasama tinti pritsides. 

See konservatiivne kaheksajalg ei armasta valgust. Ma näen seda nagu suminat igal pool, kõik on veidi närvilised. Räägime sellest konservatiivsest kaheksajalast ja tema kombitsatest, räägime rohkem ja toome nad valguse kätte.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Kõigepealt sissejuhatuseks naljadest ja naljategemisest. Sel nädalal juba mitmendat korda, ka täna siin esimesele küsimusele vastates, pidite oma väljaütlemiste kohta selgitama, et see oli nali. Eks see ole selline lastetoa ja harituse küsimus. Mina olen kasvanud sellises keskkonnas ja teadmises, et kui on nali, siis see ongi naljakas ja inimesed saavad aru, et oli nali. Ja kui naljamees peab hakkama seletama, et oli nali, siis on kehv naljamees. Nii et tuleb välja, et te ei ole ainult mitte väga kehv peaminister, vaid ka kehv naljamees. 

Aga minu arvates te tegelikult ei tee nalja, isegi kui te püüate öelda, et te tegite nalja. Te räägite näiteks musta valgeks. Sellessamas hiljutises kõnes te samastasite Reformierakonda vabaduse ja õitsenguga. Kui me vaatame tegelikkust, vaatame nurjunud energiapoliitikat, vaatame kõigi aegade kõige halvemini juhitud riigirahandust, vaatame seda, kuidas te inimesi maksude ja koormistega kägistate ja kuidas te eraldi just lastega perede toimetulekut olete halvendanud, siis ei lähe need kaks asja ju kokku. 

Kui tuleme natuke lähemasse ajalukku, siis te püüate ju sellise petujutuga pilti tegelikkusest erinevaks maalida. Te käisite hiljuti valitsuse pressikonverentsil välja mõtte, et võiks teha erakondadeülese kokkuleppe, et poole protsendipunkti võrra vähendada defitsiiti igal aastal. Ja siis tuli siia lisaeelarve, mille juures oli Rahandusministeeriumi prognoos, kus selgub, et järgmisel aastal Reformierakonna juhtimisel defitsiiti suurendatakse 0,6% võrra. 

Mul on kaks lihtsat küsimust. Esimene: kas te lähiajal olete välja tulemas plaaniga, mis aitab 2027. aastal defitsiiti vähemasti poole protsendipunkti võrra vähendada – see, mida te ise ette panite just oma kõnes? Ja teine on veel lihtsam küsimus. Millal te tagasi plaanite astuda?

Aitäh! Hea küsija! Ma olen teid palju näinud küsimas. Ma saan aru, et te püüate olla kuidagi parteivääriliselt õel, aga see ei tule teil välja. (Naer saalis.) Ma saan aru, et teete katse, aga see paistab koomiline. Aga proovige edasi – minul lõbus, teil ka, eks! Vaatajatel ka. Õeluse jaoks on vaja ikkagi õel inimene olla. Mulle tundub, et te ei ole piisavalt. 

Räägite nurjunud valitsemisest, riigirahandusest, kõigest muust ja siis ajate kõik pudru ja kapsad sassi. Makse oleme alandanud. Ma ei tea, millest teie räägite, selle aasta alguses alandasime. Kaotasime ära Isamaa, Keskerakonna ja sotside tehtud astmelise tulumaksu, selle tulemusena need inimesed alates 1200 eurost, kes kandsid kõrgemat maksukoorma, said maksukergenduse. Keskmise palga juures inimene saab 1800 eurot aastas rohkem ehk 13. kuupalga. Perede ostujõud kasvab umbes 6% aastas, töötajate netopalk umbes 10% aastas. Kui te arvate, et see on nurjunud, minge öelge siis inimestele, et nende sissetulekute suurenemine on nurjunud idee. Need numbrid, olgu, hea küsija, öeldud, on Eesti Pangast. 

Nüüd, kaitse puhul, ma saan aru, et te tahate jälle teha näo, et meil ei ole Putinit. See on selline EKRE üldine hoiak, et kaitsesse pannakse raha kellegi teise toreduse pärast. Vaadake, kaitsevaldkonna kasv on möödapääsmatu, kui me tahame Eestis ajada Eesti asja eesti keeles ja sinimustvalge lehviks. Jah, õige, teil oli ju see mees ka enne seal fraktsioonis, kes arvas, et siin tingimata ei pea sinimustvalge lehvima, nüüd vist enam ei ole. 

Nüüd siis, mis puudutab defitsiiti, siis üleparteilist kokkulepet – sealgi te ei pannud tähele – ei ole mina pakkunud, vaid mina ütlesin, et paneme selle eelarve seadusesse kirja ja teeme järgmise eelarve lihtsalt väiksema defitsiidiga. Ma lihtsalt meenutan, et 2024. aastal me suutsime oluliselt kokkuhoidlikumalt eelarvet majandada, umbes 400 pluss miljonit. Defitsiit, mis pidi olema 2,9%, oli oluliselt väiksem. Eelmisel aastal pidi defitsiit olema 3% ja jäi oluliselt väiksemaks ka, üks 400–600–800 miljonit kokkuhoidlikumalt majandatud. Ja juba sellel aastal esimese kolme kuuga on meil ligi 150 miljonit rohkem laekunud kui vähem kulutatud. Nii et ma arvan, et me suudame ka sellel aastal tublimalt majandada ja jääda defitsiidiga oluliselt alla kokkulepitud taset, mida Euroopa lubab. Nii et sama teeme ka järgnevatel aastatel, teeme eelarve, ka eelarve seadusega. 

Ja nendesse kokkulepetesse, jah, ma ütlen, et minu kogemus selliste kokkulepetega on, et need on kasulikud sellise hetkeni, kuni poliitikud kohtuvad reaalsete otsustega. Opositsioon on väga varmas igasuguseid kokkuleppeid tegema, kuni nad päriselt peavad ka millegi eest vastutama. 

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitika. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra peaminister! Kõigepealt andke edasi minu tänu ka neile kaitseväelastele, kes koostöös Rumeenia piloodiga selle drooni alla võtsid eile. Kuid, härra peaminister, kuulates teie retoorikat, siis asetame asja perspektiivi. Reformierakond on kaotanud eesti rahva usalduse, see ei ole tegelikult täna Eestis kellelegi enam uudis. Kuid ma näen laiemalt. Kuulates teie niisugust hirmutavat ja Eestit laiemast kogukonnast välja tõstvat retoorikat, siis mulle näib, et sümmeetriliselt on ka eesti rahvas kaotanud Reformierakonna usalduse. Reformierakond ei usalda enam rahvast. Ja eks meil tegelikult ongi selle läbikukkunud poliitika tingimuses, et kas rahvas vahetab Reformierakonna järgmisel kevadel välja, sest vastupidist ju tegelikkuses, hoiaks taevas, juhtuda ei saa. Kuid te mainisite siin ajakirjandust ja kritiseerisite meediaväljaandeid ja minu jaoks on väga tõsine probleem nüüd aktsioon, millest Riigikogu kultuurikomisjonis on informatsioon jõudnud ka avalikkusele. Ma tean, et teie lauasahtlis või Riigikantseleisse on jõudnud juba pool aastat tagasi seaduseelnõu, mis näeb ette tegelikult veel selle ametist lahkuva parlamendikoosseisu ajal suure hulga ekspertide nimetamise ringhäälingunõukogu liikmeks, mis tähendab meie sõltumatu avalik-õigusliku meedia Reformierakonna kontrolli alla võtmist . Niisugust pretsedenti ei ole varem siin 1990. aastast saati olnud. Mul oli ka loomeliitudega kohtumine, proua Purgat planeeritakse juba ERR-i juhatajaks, kuna selle ülevõtmise tulemusel, kus moodustub nii-öelda kontroll Reformierakonna poolt, tekib kevadel võimalus ka ERR-i juhatus välja vahetada. Mu küsimus, härra peaminister, on teile või ettepanek on see, et loobuge sellest aktsioonist, ärge hakake nii-öelda lahkumise meeleolus lõhkuma sõltumatute institutsioonide usaldusväärsust. Eks ole, härra peaminister, ja nüüd on sõna härra peaministril. Palun!

Aitäh, härra Reinsalu! Ja ma pean teile jätkuvalt meelde tuletama, et sõna annan siin Riigikogu saalis mina või juhul, kui on istungi juhataja keegi aseesimeestest, siis annab sõna Riigikogu üks aseesimeestest. Seega ma annan nüüd sõna härra peaministrile. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Hea küsija! Nii, mitu asja. Ma saan aru, et te olete veetnud unetu öö, mõeldes välja konstruktsiooni Eesti rahva väljavahetamisest Reformierakonna poolt ja vastupidisest. Ärge nähke sellega vaeva! See ilukõne on lihtsalt teie enese lõbustamiseks. Konservatiivne kaheksajalg, ma saan aru, on veidi närviline, olete teiegi veidi närviline, aga midagi teha ei ole, sellest tuleb ausalt rääkida. See maailmavaade, mis otsib varjust teed poliitilisele lavale ilma mandaati küsimata, peab siiski valgust ka nägema. Ma arvan, et Isamaal on kindlasti palju erinevaid mõtteid sellel teemal jagada. Ma loodan, et avalikkuses saab seda teha. Teiseks, ma isegi ei saa aru, miks te eksperte pelgate, teadmata täpselt, mida kultuurikomisjonis detailselt arutati. Ma isegi ei saa aru, miks te eksperte pelgate. Miks te olete nii närviline selle pärast? Kas teil on mingi plaan sellega, mingi mure? Võin kindlasti välistada selle mõttekäigu, et keegi planeeriks Heidy Purgat ERR-i juhatajaks. Aga samas ei saa ma muidugi lõpuni välistada, et Urmas Reinsalu plaanitakse Päästeameti juhiks. Vaat seda ma ei saa küll ümber lükata. Selliseid kuulujutte olen ka kuulnud, kui küsite, kus, siis just praegu siin kuulsin. Ma loodan, et lükkate selle ka ümber.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ei, ma ei kavatse Päästeametit juhtima hakata, jätame selle oskusteavetega päästeametnike pädevuseks. Kuid ma ei saanud tegelikult härra peaministrilt vastust. Kas vastab tõele, et Riigikantseleis on juba pool aastat selle ümbermehitamise eelnõu ringhäälinguseaduse muutmisest? Ja milline on teie seisukoht selle eelnõu kohta? 

Ja minu üleskutse teile, härra peaminister – me ei rääkinud abstraktsetest ekspertidest – mitte mängida Eesti riigis väga keerulises olukorras sõltumatute institutsioonidega ja nende ümber niisuguseid ülevõtmiskatseid punuda. Meil ei ole mõtet siin tegelikult – see on väga tõsine küsimus, härra peaminister – mängida siin niisugust olukorda nagu nii-öelda hämavad mingid eksperdid. Ma palun teid enne valimisi sellest aktsioonist – tungivalt, palun teid enne valimisi – sellist tüüpi aktsioonist hoiduda.  

Ja nüüd, härra peaminister, niisugune hirmutav retoorika. Jah, ma olen ka öelnud – võimalik, et see on teile haiget teinud –, et praegu Eestis on Reformierakonna poliitika objektiivselt keerulises olukorras paraku probleeme süvendanud ja läbi kukkunud. Aga see on tegelikult objektiivne hinnang. See ei ole kuidagi midagi, ärge võtke seda dramaatselt, isiklikult. Aga te vastate niisuguse hirmutava loogikaga. Ja minu sõnum, teate, härra peaminister, on teile vastupidine. Teie soovite panna Eesti rahva hirmu tundma tuleviku ees. Minu sõnum Eesti inimestele on see, et ärge kartke. Ja lisaks ma paluksin teil täpsustada seda üle – te olete väga tagasihoidlik olnud, proua Kallas istub teil kõrval –, mis puudutab seda erakondade esimeeste kirjatuba, mis meil on tekkinud koos härra Madis Mülleriga. Mis teie seisukoht selle kokkuleppe osas, mis puudutab eelarve korrastamist Eesti Panga presidenti väljapakutuna, peaministrina on? Vastake siin, kuna te sellele kirjale vist ei ole vastanud.

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Teil oli väga palju jälle küsimuse sisse mahutatud. Ma loodan, et ma sain nüüd kõik siia papitükile kirja. Teen oma parima. 

Te ütlete, et see on objektiivne hinnang. Ärge siis teiegi solvuge. Objektiivne hinnang tühjale retoorikale, et samal ajal tuleks makse langetada ja rohkem kulutada, mis on teie sõnum poliitikas, on üsna õõnes. (Hääled saalist) Täpselt sama õõnsad on paljud muud poliitikasoovitused, mida te teete. Nii et ma ütleksin nii, et vaadake, hea härra Reinsalu, peeglisse ja te tunnete ära selle, kes peaks objektiivselt endalt küsima, kas ta annab midagi Eesti poliitika ühisosa otsimisse või tegelikult otsib ainult vastandumist. Ma kardan, et sealt peeglist vaatab teile vastu osa sellest kaheksajalast, mida te nii väga pelgate valguse kätte tulevat, aga midagi teha ei ole. 

Nüüd ekspertidest. Ma ei saa ka hästi aru, miks te pelgate ekspertide juurde tulemist ERR-i nõukogusse. Eelnõu, küsisin ka kultuuriministrilt, on Riigikantseleis tõepoolest olemas, aga selle eelnõu suhtes ei ole kokkulepet. See eelnõu seisab seal Riigikantseleis ja erinevatel põhjustel. Ma tean, et erameedial on olnud erinevaid arvamusi ja nii edasi, sellepärast ta seisab. Ju sellepärast ka kultuurikomisjon võttis asjad oma kätte, aga mina ei oska küll kuidagi halvaks pidada seda mõtet, et rahvusringhäälingus on rohkem eksperte ja vähem poliitikuid. See ei ole halb. Ma ei stigmatiseeri kuidagi poliitikuid, aga vaadates teid, ütlen ausalt, et vähe on nii andekaid poliitikuid, kes suudavad samal ajal rääkida veenva näoga ühest-teisest teemast ja siis minna munitsipaalsesse Tallinna Vee nõukogusse torusid ja ventiile korrastama. Teie olete kindlasti võimekas, aga vaadake, Eestis neid nii palju ei ole.

Üks hetk korra. Kas te soovite seda Madis Mülleri teemat täpsustada? (Hääl saalist.) Ei, praegu ei soovi. Selge. Siis, Mart Helme, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh! No ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et siin meie poolt keegi hirmutaks. Hirmutamisega tegeles Kristen Michal oma nädalavahetuse, ma ei tea, suurkogul või mis selle asja nimi teil oli, hirmutades kogu Eesti rahvast sellega, et tuleb mingi müütiline kaheksajalg Thomas Hobbesi teooria valguses, kohutav elukas, kes kõik alla neelab ja ära lõhub. See on ju kõige klassikalisem hirmutamine, et inimesi hirmutamise abil manipuleerida. 

Aga minu küsimus ei ole üldse hirmutav. Minu küsimus ikkagi pretendeerib praegu dialoogile ja kutsun üles dialoogile. Nimelt, ma kohtusin praegu just Päästeameti peadirektori – kuna Päästeametist praegu juttu tuli, Reinsalu veel ei ole see peadirektor – Margo Klaosega. Meil oli ka eile kohtumine fraktsioonis. Ta andis mulle ühe paberi ja selle paberi pealt ma loen teile ühe lõigu praegu: Eesti elanikkonnakaitse ei vasta julgeolekukeskkonna ohupildile. Ta põhjendab seda siin päris mitmel leheküljel, see on siis Päästeameti peadirektori elanikkonnakaitse nõuanne. Ta rõhutab seda, et kriisiolukorras, aga eriti sõjaolukorras, kus vastane püüab murda rahva kaitsetahet ja ruineerida rahva meelsust, Päästeameti ülesanded ja tegevus mitmekordistuvad. Aga praegu ei ole sellele ei eelarves ega ka tegelikult materiaalse poole pealt piisavalt vahendeid eraldatud ega ole ka ette näha, et neid vahendeid praegu perspektiivis piisavalt eraldatakse. 

Minu küsimus ongi seotud sellega. Eile meil oli arutelu siin Eesti julgeolekupoliitika alustest. Mulle jäi ka sellest arutelust mulje, et meil tegelikult elanikkonnakaitsega asjad lonkavad mitut jalga. Minu küsimus ongi seotud sellega, et kas te olete valmis praegu ümber vaatama mõningaidki seniseid otsuseid, sealhulgas ka eelarvelisi otsuseid, aga ka materiaaltehnilise baasi …

Teie aeg!

… hankimise otsuseid, et meil tõeliselt kriisiolukorras oleks see võimekus praegusest tunduvalt suurem.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Kui te kutsute üles dialoogi, siis püüan seda dialoogi selles dialoogi vaimus arendada. Eile me seda tõesti rääkisime siin julgeolekupoliitika alustes ja üldjoontes on päris hulk investeeringuid ja rahastust läinud laia elanikkonnakaitsesse või laia julgeolekusse, elanikkonnakaitsesse samamoodi. Kas küsida, kas Eestis on üldse mõnda valdkonda, kus oleks piisavalt raha? Ega vist naljalt ei ole. Kui vaadata kaitsevaldkonda, mis on ju sisuliselt kasvanud nagu pärmi peal, sellepärast et meil on väga agressiivne vaenlane, me tahame siin Eestis ennast kindlana tunda ja tulevikku näha, sellele ehitada, siis, ütleme, muud valdkonnad ei ole sellisel viisil ehk kasvanud. Aga kaitsevaldkonda on läinud palju raha ja sisejulgeoleku valdkonda vastavalt projekti vajadustele ja investeeringutele samamoodi. See kuidagi ei tähenda, et tulevikus ei tuleks sinna juurde panna. Võimalusel tulebki sinna juurde panna, et inimesed saaksid ennast kindlana tunda mis tahes ka elanikkonnakaitse valdkonna vajadused on. 

Eile me rääkisime 2022. aastast, kus oli juttu konkreetsetest arendustest, rahanumbritest, millele te ka viitasite. Mul on tõesti pikk loetelu, mis puudutab Terviseameti kriisivalmiduse kasvatamist, nakkushaiguste teemal Sotsiaalkindlustusameti juhtimist, Euroopa Liidu raha kasutamist. Näiteks Siseministeeriumi ja Päästeameti poole pealt 2025. aastast oleme jõustanud hädaolukorra muutmise seaduse, mis puudutab ohuolukorras riiklikku ohuteavitust ja varjumist. 2026. aasta juulist tuleb rajada avalik varjend hoonetesse, mida külastavad suured rahvahulgad, mille pind on üle 10 000 ruudu. Alates 1. juulist 2028 tuleb rajada mitteavalik varjend kõigisse uutesse elu-, majutus-, toitlustus-, büroo-, kaubandus-, haridus-, tervishoiu- ja muudesse avalikesse hoonetesse. Suletud netopind on vähemalt 1200 meetrit, uutesse tööstus- ja laohoonetesse alates 1500 meetrist. Hoonetes tuleb koostada ka varjumisplaan 1. juuliks 2027 ja sobiva varjumisvõimaluse olemasolul tuleb vastav hooneosa kohandada varjumiskohaks hiljemalt 1. juuliks 2028. Väga palju asju on veel, mida Päästeamet teeb, erinevaid kriisivalmiduse kampaaniaid, isegi lauamänge on tehtud nooremale põlvkonnale. Aga hinnang on ikkagi umbes selline, et Päästeameti hinnangul kriisideks on valmis siiski väiksem osa Eesti elanikkonnast. Umbes 2025. aasta mais Päästeameti hinnangul on 73% inimestest mõelnud läbi, kuidas nädal aega ilma elektri, vee ja poodideta hakkama saada, aga kolmandik ikkagi ütles, et neil pole mingeid ettevalmistusi. Nii et seda tööd tuleb igal juhul jätkata.

Aitäh! Lõpetame viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on raske olukord hariduses. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Peaaegu kõik koolid kurdavad täna, et õpetajaid on puudu. Paljud vabad kohad tuleb täita inimestega, kellel puudub erialane haridus ja töökogemus. Kas saate täpselt öelda, kui palju õpetajaid haridussüsteemil praegu puudu on? Millal teie hinnangul olukord normaliseerub? Ja mida teie ministeerium selleks konkreetselt teeb?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, Haridusministeerium ei tea ega saagi kuidagi teada, kui palju ühes konkreetses koolis õpetajaid puudu on. See informatsioon on koolijuhil ja koolipidajal, seda informatsiooni Haridusministeeriumil ei ole. Haridusministeeriumi informatsioon on see, kui palju koolis töötavatest õpetajatest ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. See on see informatsioon, mis märgitakse ära EHIS-es. Selle järgi võib tõendada, et kui kvalifikatsiooninõuetele ei vasta 20% õpetajatest, siis järelikult 20% on puudu inimesi, kes töötaksid õpetajana õpetajaametis ja neil oleks ka õpetaja kvalifikatsioon. Ehk siis seal töötavad inimesed, kes ei vasta õpetaja kvalifikatsioonile. Nende seas on väga suur hulk neid, kes täna ülikoolis õpivad ja õpetajaameti kutset omandavad. 

Haridusministeerium on viimase viie aasta jooksul, nii varasemate ministrite juhtimisel kui ka minuga, teinud mitmeid samme. Esimene nendest oli õpetajakoolituse koolitustellimuse arvu märkimisväärne suurendamine ülikoolidele ja selleks ka eraldi vahendite osutamine. Aastas võtavad ülikoolid täna ligi 400 tudengit rohkem vastu õpetajakoolitusse ja sellel kevadel ka esimesed suuremad lennud lõpetavad, kes õpetajakutseid saavad. Halduslepingute läbirääkimistel ülikoolidega me jätkame seda kõrgendatud vastuvõttu õpetajakoolitusse kuni aastani 2030. Praeguste prognooside järgi meil on lisakohti vaja ja neid lisakohti me halduslepingute kaudu ka rahastame. 

Teiseks, me võtsime vastu õpetajate karjäärimudeli, mis diferentseerib õpetajate palka selle järgi, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või ei vasta kvalifikatsioonile ja millised on õpetajate pädevused. Selle karjäärimudeli mõju loodetavasti – see alles nüüd rakendub, 1. septembrist koolides, 1. märtsist on see osaliselt rakendunud –, mõju peaks olema see, et need inimesed, kellel on õpetaja kvalifikatsioon, eelistavad koolis olla ja koolis töötada, sellepärast et see loob neile paremad tingimused koolis töötamiseks. 

Viimane põhiküsimus on õpetajate palk. Õpetajate palgas on olnud seisak 2020. aastal ja 2024.aastal, vabandust, 2025. aastal. Ma loodan, et me saame jätkata õpetajate palga tõusuga, sealhulgas suurendada ka palga diferentseerimisfondi, et koolijuhtidel oleks suurem vabadus just nimelt nende õpetajate puhul diferentseerida palka, kelle puudus on väga suur. 

Ja nüüd viimane. Haridusministeerium on eraldi välja töötanud, ja praegu kooskõlastusringil, osa partneritega läbirääkimistel on matemaatika ja loodus- ja täppisteaduste õpetajate värbamise ja õpetajate õppe rahastamise eraldi strateegia, mis on suunatud just nimelt reaal- ja täppisteaduste õpetajate puuduse leevendamiseks.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Koolid, eriti need, kes lähevad üle eestikeelsele õppele, kurdavad õppematerjalide puuduse üle. Minu andmetel tuleb paljud õppematerjalid koolidel ise koostada, sest valmismaterjale ei ole. Samal ajal väidate teie, et haridusreformile plaanitakse kulutada 500 miljonit eurot. Kuhu see raha läheb? Ja millal lahendatakse õppematerjalide probleem?

Aitäh küsimuse eest! Selgitame ära selle õppematerjalide probleemi. Täna on ette valmistatud neljandate klasside loodusõpetuse õpetamise juhendmaterjal – tegelikult see oli juba eelmine aasta valmis –, viiendate klasside loodusõpetuse, ajaloo ja kirjanduse juhendmaterjal. Need on need ained, kus keeleoskus on kõige olulisem selleks, et ainet omandada, ja nende õppeainete jaoks on eraldi juhendmaterjalid õpetajatele olemas. 

Täpselt samamoodi on õpetajatele eraldatud eraldi rahastusega vene koolides, endistes vene koolides üleminekuklassides õpetajaraamat, mida teised koolid peavad küll ise ostma, aga üleminekukoolidele oleme me selle haridusministeeriumi eelarvest eraldanud. Nad on saanud spetsiifilise õpetajaraamatu, mis juhendab neid tundide läbiviimisel. 

Haridusministeerium on rahastanud ülikoolides ülisuurel hulgal lõimitud aine keeleõppe metoodika koolitusi. Need on täpselt need koolitused, kus õpetajad, aineõpetajad koolitustel käivad, selleks et koos koolitajaga, pädevate ekspertidega ka oma tundide vaatest lähtuvalt, oma kooli vajadustest ja laste vajadustest ka need õppematerjalid valmis teha. Spetsiifilised õppematerjalid, kui on erivajadustega laste klass, siis erivajadustega laste klassi õpetajatele, kui on tavaklass, siis tavaklassi jaoks. Neid viise, kuidas saada õppematerjale täna eestikeelsele õppele üleminekul, on väga palju – kasutada juhendmaterjale, kasutada õpetajaraamatut, käia koolitustel, koos Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli ekspertidega need materjalid teha. 

Ja viimaseks, haridusministeerium on e-koolikotti kokku kogunud kõikide õpetajate poolt välja töötatud spetsiifilised juhendmaterjalid, töölehed, abivahendid kõikide ainete jaoks, mis puudutavad eestikeelsele õppele üleminekut, kus kõik õpetajad saavad nendele asjadele ligi tasuta. Kahjuks on meie praktika näidanud seda, et mitte just väga entusiastlikult ei käi üleminekukoolide õpetajad ei e-koolikotis asju kasutamas ega ka koolitustel. Selleks, et nad saaksid koolitustel käia, on haridusministeerium eraldanud Asendusõpetaja MTÜ-le spetsiifiliselt lisaraha selleks, et nad tagaksid ja võimaldaksid õpetajatel käia koolitustel. Sellel ajal, kui õpetaja on koolitusel, saab teda asendada asendusõpetaja. Ma olen ise asendusõpetajana koolis tööl käinud sellel hetkel, kui näiteks viienda klassi ajal õpetaja käis LAK-õppe koolitusel. Mina käisin ja asendasin teda. Ja Asendusõpetaja MTÜ tegelikult täna seda võimaldab. Nii et töövahendid on tegelikult olemas. 

Ma arvan, et eestikeelsele õppele üleminekuga seotud stress, mis esimestel aastatel oli ülikõrge, on tänaseks siiski hakanud vaikselt taanduma, nii-öelda tolm settib. Me näeme ka tasemetöödest, et sellel aastal neljandad klassid, kes tegid tasemetööd – tulemused võrreldes eelmise aasta neljandate klassidega on paranenud kõikides ainetes, nii matemaatikas, loodusõpetuses kui ka eesti keel teise keelena aines.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun! 

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab ka rasket olukorda hariduses, nimelt kõrgharidusest ja halduslepingutest, mis on sõlmitud ülikoolidega. Iseenesest on ju väga hea, et on jõutud lepingulisse suhtesse. Aga kahjuks peab tõdema, et sellest aastaid tagasi lepitud 15%-lisest kasvust, mida tegelikult ülikoolid väga vajasid ja soovisid ja soovivad jätkuvalt, sellest eesmärgist on loobutud. Kui ma neid halduslepinguid loen, siis need on loomulikult iga ülikooli kohta eraldi, seal on oma spetsiifika. Aga üldises plaanis rahastamise seisukohalt need mingit kindlustunnet küll ei anna. Kui ma vaatan rahastamise poolt nendes lepingutes, siis on sellised üldsõnalised sätted sees, kus öeldakse, et igal aastal planeeritakse riigieelarvesse ülikoolidele kõrgharidustaseme õppe ning teadus- ja arendustegevuse korraldamiseks vajalikud vahendid kooskõlas kehtiva riigi eelarvestrateegiaga – seda tehakse ju koos eelarvega ja sellele ei ole seaduse jõudu ja see ei taga midagi – ning esitama riigi eelarvestrateegia protsessis lisavajaduse taotluse, lähtudes muudest…noh, taotlusi võib ju esitada, see ka midagi ei taga. Ja siis on, et osutame ülikoolidele igakülgset abi lepingu täitmisega seonduvate küsimuste lahendamisel ja täitma lepingus ja lepingu lisades kokkulepitud tingimustel ja korras ministeeriumile pandud muid ülesandeid. Siis on tehnilised näitajad. Öelge palun, kuidas tegelikult ülikoolidele kindlustunnet luua? Minu hinnangul need halduslepingud rahastamise seisukohalt mingit pikemat kindlustunnet küll ei loo. Ja väga palju on räägitud, et kohe-kohe saabuvad ülikoolidesse mõned aastakäigud, kus neid õpilasi tõenäoliselt võiks olla rohkem. Veel kord väidan, et sellises sõnastuses halduslepingud pikaajalist kindlustunnet ülikoolidele kahjuks ei anna. Mis on teie kommentaar?

Aitäh selle küsimuse eest! No tuletame siis mõned asjad meelde. 15%-line tegevustoetuse tõus lepiti kokku 2022. aastal ja 2022, 2023, 2024, 2025 ja 2026 need tõusud ka olid. Viimased kaks aastat küll kärbetega ehk tõus ei olnud mitte 15%, vaid tõus oli 10%, aga see, mis kokku lepiti 2022. aastal, see kokkulepe ka täideti. Ja täpselt samamoodi, nagu 2022. aastal tehtud kokkuleppes, tuleb need numbrid sisse kirjutada ka RES-i. Ka toona kirjutati nad sisse RES-i. See on ainuke koht, kuhu neid tegelikult sisse kirjutada saab, pluss järgmise aasta eelarvesse. Nii et nii nagu teie minister Tõnis Lukas 2022. aastal nad kokku leppis ja kirjutas nad RES-i, nii nad kirjutatakse ka seekord. Kui me nad kokku lepime valitsuses, kirjutame nad riigi eelarvestrateegiasse. Mingit muud teist vahendit olemas ei ole. Nii et selles mõttes täpselt samasugune protsess. Ülikoolidega käisid läbirääkimised mitte selles, et ülikoolid tahtsid lihtsalt 15% juurde saada, vaid selles, et me lepiksime kokku, millised on prioriteetsed valdkonnad, kuhu õpilaste arvu kasv ja rahastuse kasv suunatakse. Nii et ülikoolidega on meil kokkulepe olemas selle koha pealt, et mis on need 12 valdkonda, kus me üliõpilaste arvu kasvu ette näeme järgmise viie aasta jooksul. Need valdkonnad me leppisime kokku ja arvutasime läbi ka selle, millist rahastust selleks vaja on. See taotlus tuleb RES-i raames esitada ja see taotlus tuleb valitsuses läbi rääkida ja kokku leppida. Nii et ega mul muud selles mõttes lisada ei ole peale selle, et nii nagu neli aastat tagasi need läbirääkimised peeti ja kokkulepe tehti, nii on see kokkulepe ja läbirääkimised ka seekord tehtud. See on ülikoolide tavapärane praktika, et niimoodi neid kokkuleppeid tehakse.

Suur tänu! Sellega lõpetame kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on erihoolekanne. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! 22. aprilli infotunnis esitasin teile küsimuse Riigikohtu otsuse kohta 20. aprillist, mis tegelikult sõnastas väga selgelt, et riik peab erihooldekodukohad tagama. Seda ka siis, et inimesed, kes vajavad erihooldekodukohta, ei saa oodata ja olla lõputus ootejärjekorras. Riik ei saa viidata rahapuudusele ja kohanappusele. See on väga kindel otsus, seda enam edasi kaevata ei saa. Tol korral, kui ma teile selle küsimuse esitasin, te ütlesite nii, ma tsiteerin: "Aitäh, hea küsija! Ma nägin ka seda uudist sellest kohtuotsusest. Kohtuotsust ennast ma polegi jõudnud veel lugeda, aga kuna see on nii värske, siis ma eeldan, et Sotsiaalministeerium analüüsib selle läbi ja tuleb valitsuskabinetti. Siis ma oskan kirjeldada, mis see täpselt edasine plaan on."

Minu küsimus on, kas Sotsiaalministeeriumi poolt see teema on toodud valitsuskabinetti, kas seda on arutatud ja milline edasine plaan on? Sellepärast, et kui me lugesime siin 18. mail esimesel lugemisel riigi 2026. aasta lisaeelarvet, siis seal ei olnud ühtegi rida selle kohta, et kohtuotsus, mis on Riigikohtu langetatud, saaks täidetud ja asutakse seda täitma. Kohtuotsused on täitmiseks nii inimestele kui ka riigile ja riik peaks siin näitama ka eeskuju. Kas valitsuskabinetis on olnud arutlusi ja kas Sotsiaalministeerium on selle teema toonud?

Jah, aitäh, hea küsija! Sotsiaalminister toob selle koos eelarvega, kuna käimas on erihoolekandeteenuse reform ka sellel aastal. Sotsiaalminister toob selle valitsusse koos eelarve aruteluga. Eelarve arutelu ajaliselt, ma saan aru, et tegelikult ettevalmistused ministeeriumides käivad, aga selline debatt, nagu te teate, läheb umbes suvel lahti ja sügisel saab selle nii-öelda finaali, augustis-septembris. 

Seda on juba teadvustatud – see ei ole ilmselt ka üllatus inimestele –, et kõik abivajajad ei saa piisavalt kiiresti teenustele, sest teenuskohti ei ole, töötajad ei ole, järjekorrad on liiga pikad. See on teadmiseks, ma arvan, kõigile vaatajatele, kes valdkonda nii hästi ei tea. Erihoolekandeteenuse reformi eesmärk ei ole mitte ainult järjekorra korrastamine, vaid ikkagi eesmärk on teenuse mudeli ülevaatamine, et kellele millist tuge ja millises mahus lisaks ka praegusele tulevikus seda pakkuda. Samuti vaadatakse üle, milline on rahaline vajadus, et abivajajad saaksid vajalikud teenused, ja millise rahastusega seda saab tagada. Tänane süsteem ja teenuse korraldus ei vasta hästi inimeste vajadustele ja seda ka ilmselt Riigikohtu otsus ju indikeerib, et ta ei vasta tänastele vajadustele. 

Sotsiaalminister tuleb sellega eelarve kõnelustele. Loomulikult me kõik teame, mis see seis on, eelarve on meil defitsiidis, aga tänu sotsiaalkulutustele, pensionidele ja paljudele muudele asjadele, ka just kaitsekulutustele tuleb see kõik sinna raami sisse kuidagi ära mahutada. Aga eks elu ise näitab, kuidas mahub. Kui vaadata seda – ma palusin endale ka välja selle järjekorra –, siis tõepoolest, see järjekord erihoolekandes on vähenenud ajaliselt ainult 2024. aastal. Muudel aastatel on see pigem kasvanud, 2023. aastal oli see aasta lõpuks kõige kõrgem, 2024. aastaks oluliselt langes ja 2025. aastal on see veidi madalam kui 2023. aasta lõpus. Nii et see on umbes see dünaamikapilt. Jah, ega mis ma neid muid detaile, kui te küsite, mida oskan, kirjeldan juurde. 

Aitäh!

Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas ma saan teist õigesti aru, et me räägime eelarveaastast 2027, riigieelarvest? 

Ja kui ma küsisin 18. mail rahandusminister Jürgen Ligilt sellesama kohta, et miks ei ole siis lisaeelarves, siis Jürgen Ligi vastas mulle – nüüd ma tsiteerin tema vastuse: "Tegelikult valitsused ei loe kohtuotsuseid, vaid vastavad ministrid on ikka need, kes valitsusse need probleemid toovad, mis nende otsustest järelduvad, aga praegu pole neid toodud. Ja ma ei ole kindel, et see on nii lineaarne, et jõustub otsene kohustus mingi raha eraldada. Küllap see asi on keerulisem." Tsitaadi lõpp.

Tegelikult me teame, et see vajadus on hinnatud. Ja Riigikontrolli audit, ehk siis, see oli perioodi 2018–2024 ülevaade erihoolekandeteenuste kättesaadavusest, seal on tõesti teisi teenuseid ka, seal ei ole mitte ainult siis hoolekandeasutuste, erihoolekandeasutuste kohad, aga ka nende teiste teenuste jaoks on täiendavat ressurssi vaja. 

Eile ilmselt – ja ma ei ole ka kindel, et te seda olete jõudnud lugeda, ja võib olla nii, nagu ütleb Jürgen Ligi, et valitsused ei loegi neid – tuli ka avalik pöördumine, mis oli siis Vabariigi Valitsusele, Sotsiaalministeeriumile ja avalikkuse poole. Ja selle pöördumise on esitanud Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit – on ka nimed siin all, kes selle on allkirjastanud; see saadeti kõigile ka laiali –, kus juhitakse tähelepanu ka selles süsteemis väga väikestele palkadele ja ka töötingimustele. 

Kas lisaeelarvega te seda probleemi lahendama asute või see on ikkagi teema 2027? Aitäh!

Jah, aitäh, hea küsija! Ma arvan, et seda, mida Jürgen Ligi kirjeldas – üldiselt ongi ju nii, et kui sul valdkonnas midagi sinu valdkonnas on vaja teha või muuta tulenevalt kohtuotsusest, siis minister selle valdkonna probleemi ka valitsusse üldiselt toob, pakub välja lahenduse. See tava täiesti kehtib, ega seal ei ole iseenesest midagi ootamatut. 

Aga nüüd, kas lisaeelarvega või eelarveparandusega me seda lahendame? Selles eelarveparanduses, mida me praegu teeme, on kõige suurem komponent piiri täiendav rahastamine ehk idapiiri väljaehitamine, 17 miljonit, tehisintellekt ja aiaarendused ja Eesti rahva koolitamine, Justiits- ja Digiministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ja Riigikantselei ja nii edasi. Ja seal on ka see hasartmängumaksuparandus, mis on üsna väike, ja ta parandab ka veidi positsiooni, aga siiski – ma ütleks nii – eelarve suurust arvestades üsna mikroskoopiliselt. 

Kas sügisel tuleb täiendav lisaeelarve, millega me parandusi teeme? Ma ei asuks küll täna eitavale seisukohale. Ma kuidagi ei välista seda, et kui meil on vaja eelarvet parandada sügisel või mingeid otsuseid ringi teha, siis see kindlasti võib olla üks tööriist, kuidas sellega teha. Rahandusministeerium tavaliselt sügisepoole ka eelarveparandusi korra teeb ühe ringi, nii et võimalik, et me teeme seal parandusi ja siis vaatame sealt edasi. 

Aga mis puudutab nüüd laiemalt, siis ega, jah, ta üksiti ei olegi ju, nagu sotsiaalminister on ka öelnud – ma loodan, ma viitan talle õigesti –, et ega see ei ole – ja, noh, ma arvan, et te teate ise ka, et see ei ole ainult üksi raha küsimus. Selles valdkonnas on ka töötajaid puudu. Üksiti eurode sissepanemine veel ei lahenda seda probleemi. Sinna on vaja juurde raha, on vaja töötajaid juurde vaja, aga see süsteem ka tervikuna tuleb üle vaadata, sest, noh, ma siiski meenutan, et ka 2026. aastal me panime 4,2 miljonit täiendavalt juurde just palga mahajäämuse kompenseerimiseks. See on 7% kogueelarvest – kogueelarve on 57,7 miljonit. Nii et me oleme juba täiendavalt raha juurde pannud, aga ilmselt tuleb ka veel täiendavalt panna. Ja see 2026. aasta eelarve võimaldas 200 lisateenuskoha loomist. 

Aga jah, see laiem reform – sellega ma eeldan, et sotsiaalminister tuleb ikkagi nüüd nii-öelda regulaareelarve kõnelustesse ja eelarvekõneluste käigus siis arutame läbi täpselt, mida teha saab ja kuidas teha saab. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Kahjuks jääb teie vastustest järjekindlalt mulje, nii praegu kui ka varem, et te tegelikult ei mõista selle probleemi sügavust, selle probleemi ulatust ega ka valitsuse ja riigi rolli, Riigikogu rolli ka, selle probleemi lahendamisel. Miks ma seda ütlen? Me tegelikult sotsiaaldemokraatide poolt esitasime neidsamu kriitilisi küsimusi ja ettepanekuid juba siis, kui te seda eelmist eelarvet kokku panite, selle õnnetu 4,2 miljonit – mis on nii-öelda abiks ikka, aga kindlasti ei lahenda seda probleemi –, mis te siin eraldasite. Ehk ajal, kus valitsus on teinud, ma ei tea, enam kui poole miljardi euro suuruse maksukingituse jõukamale osale ühiskonnast, ei suudeta lahendada tegelikult erihoolekande rahavajadust, mis on aastakümneid kestnud. Ma toon teile konkreetse näite. Sotsiaalministri enda rahataotlus – pange nüüd arvud kirja endale –, 2026–2029 hindas lisaraha vajaduseks nelja aasta peale kokku 195 miljonit eurot. 195 miljonit eurot! Siin on nii kulu, mis puudutab palgakomponenti, kui ka täiendavate teenuskohtade loomist ja loomulikult ka nende mehitamist. Tegelikult need rahavajadused on meeletu suured selles valdkonnas. 195 miljonit nelja aasta peale ja konkreetselt 2026. aastaks oli taotlus 28 miljonit ja eraldati see 4,2. Siis tehti nägu, et me nüüd oluliselt leevendasime olukorda. Ei leevendanud, ausalt ei leevendanud! Olukorras, kus teenuse puhul on seal 2300–2400 inimest, mille kohta ütleb Riigikohus, et sisuliselt teenuse järjekorras ei peakski olema inimesi, neid on tuhandeid. Olukorras, kus need kestavad Riigikontrolli raporti põhjal, mis ka tegelikult on ju teile teada, et teenuse nii-öelda ootejärjekorrad olnud kuskil 14 kuust kuni, peast praegu ütlen, isegi 50 kuuni. Ehk me räägime kohati aastatepikkusest ootejärjekorrast. Ja siis te ütlete, et see 4,2 miljonit, et me oleme lahendanud ja me vaatame nüüd uuesti järgmise aasta eelarveprotsessi. Ei, siin olukorras, see on erihoolekande valdkond, kus tegelikult on kriis, kus otseses mõttes põleb, ja te uinutate mõne miljoniga ja lubate arvutada aasta lõpus seda uuesti. Vabandust, see ei ole piisav.

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te vist päris ei kuulanud Helmen Küti küsimusi ja minu vastuseid. Aga mul on võimalus ometi üle korrata. Kõigepealt, te arvate, et probleeme on võimalik lõplikult lahendada. Ma arvan, et üksiti ei ole. Ma enne kirjeldasin, et ei ole ühtegi valdkonda, kus raha puudu ei oleks, isegi neis, kus kasvab kiiresti. Eesti riigi maksumaksjate hulk on piiratud. Ja isegi suuremates riikides tihtipeale ei ole ju nii, et sul on raha mõnes valdkonnas üle, nii et sa ei oska kuskile panna. 4,2 miljonit – ütlete, et abiks ikkagi. Ma ütlen, et on valdkondi, mis ei saanud seda abiks ikkagi, ei saanud palgatõusu. Saime ainult viies valdkonnas teha palgatõusu, üks oli erihoolekanne. Õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad ja politseinikud, erihoolekanne viies. Viies! Rohkem meil võimalusi ei olnud. Nii et öelda, et see on abiks ikka, on – kuidas ma ütleksin? – üsna üleolev märkus. Ma loodan, et te seda ei mõelnud. 

Nüüd järjekorrast. Nagu ma ütlesin, see järjekord ongi pikk. Ma enne ka vastasin Helmen Kütile seda, et ainuke hetk, kus ta on vähenenud, on 2024. aasta ja 2025. aasta ehk eelmise aasta lõpuga see järjekord on veidi lühem, kui ta oli 2023. aasta lõpuga. Oleksin ma sama populistlik, emotsionaalne nagu teie oma küsimuses, siis ma ütleksin, et te olite ju vist minister enne seda, et miks te siis seda probleemi lõplikult ära ei lahendanud. Mulle tundub, et ühegi ministri pädevuses, valitsuse pädevuses ei ole ühtegi probleemi lõplikult lahendada, aga püüda otsida neile mõistlikke lahendusi.

Mida me teeme? Praegu on käimas erihoolekandeteenuse reform. See tähendab seda, et üle vaadatakse mitte ainult järjekord, vaid kogu teenuse mudel: kellele, millist tuge, millises mahus lisaks praegusele tuleb pakkuda ja milline on rahaline vajadus, kuidas seda pakutakse. Nagu ma ütlesin ka Helmen Kütile juba, tänane süsteem ja korraldus ilmselt ei vasta inimeste vajadustele. Riigikohtu otsus seda ka kirjeldas. Nii et selle kõigega tegeldakse ja eelarveprotsess on see, kuhu sotsiaalminister saab oma taotlustega tulla. Aga ärme loo endale ootusi. Ma saan aru, et igas valdkonnas, mis on kriitiline, keeruline ja valus ühiskonnas, on meil ootus, et see laheneb kohe ja lõplikult ja meil on selle valdkonna jaoks raha. Tihti on, aga mitte piisavalt, harvemini on piisavalt. Seetõttu tuleb vaeva näha ja otsida paremaid lahendusi. Aga sotsiaalminister sellega tegeleb ja ta tuleb kindlasti ka valitsusse.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Teie armastate rahvasaadikutele vastates alati jagada erinevaid soovitusi. Mõned päevad tagasi soovitas Mart Helme teil lugeda ERR-i portaalis ilmunud rahvastikuteadlase Mark Gortfelderi Eesti demograafilist perspektiivi puudutavat artiklit. Ma loodan, et te olete jõudnud seda teha ja kui olete, siis teate, et see ennustab meile rahvuslikku katastroofi. Teie olete öelnud, et usaldame teadust, ja see siin on tõepoolest teadlane, kes meile räägib. Ta räägib, et Eestis sündivad kahanevad põlvkonnad pole kriiside põhjustatud ajutine ja mööduv olukord, vaid see saab nende poliitikate puhul, mida teie valitsus viljeleb, püsivaks trendiks järgnevaks 30 aastaks, millele järgneb tõenäoliselt ka uus kahanemine. Artikli juures on ka graafik, kus on selgelt näha, et juba praegu on langenud just konkreetselt eestlaste sündide arv. Te armastate rääkida ka julgeolekust, aga kui demograafilised protsessid ja suundumused sellisel kujul jätkuvad, siis meil ei ole juba umbes sama pika aja pärast, mis meil on olnud taasiseseisvumise aega, enam neid, keda saaks võtta kaitseväkke, ega ka neid, keda kaitsta. Kui me just ei liigu sellel rahva väljavahetamise kursil, mida teie valitsus innukalt ajab, ehk toome ja lubame inimesi riiki massiliselt küll võõrtööliste, küll põgenike, küll Euroopa kvoodipagulaste ja nii edasi sildi all. Te olete kiirkonnas teinud ja tegemas sel eesmärgil ringi seadusi, mis neid protsesse siiani pidurdasid, aga sellisel juhul te ei järgi enam Eesti põhiseadust, mis sätestab, et me kõik peame seisma eelkõige eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise eest. Ma siiski tahaks teie südametunnistusele koputada, kui teil seda veel on, ja küsida, et äkki teil siiski on mingi plaan, kuidas neid protsesse nii juhtida, et Eesti põhiseadus oleks täidetud ja Eesti rahva demograafilised protsessid pöörduksid taas tõusuteele. Ma räägin siin eelkõige Eesti rahvast.

Aitäh, hea küsija! Mitu asja. Alguses ilmselt tuleb korrigeerida rändestatistikat, ma ka seda eile, jah, eile vist tegin siin kellelegi, kes küsis, ma kahtlustan ka EKRE-t, selle kohta. Ränne ikkagi Eestist välja oli eelmisel aastal suurem kui siia. Nii et jutt sellest, et me massiliselt toome siia immigrante, nagu need teie loosungid on, ei vasta ju kuidagi tõele, see tuleb lihtsalt ära parandada. Teiseks, ma ei ole jõudnud seda uudist lugeda. Kui jääb aega, siis loen, lubadust ei anna, teen oma parima. Artikkel, jah, loen siis läbi ja vaatan seda, otsin selle üles. Järsku on seal häid ja asjalikke mõtteid, ei tea. Me oleme siin demograafiast rääkinud palju. Võib-olla esimene soovitus oleks seda debatti pidada, nagu ka paljud inimesed on soovitanud, muu hulgas Ene-Margit Tiit, kes on selle valdkonna korüfee ja paljudes sõnavõttudes seda teemat lahanud, et seda protsessi ja debatti tuleks pidada rahulikult, hirmutamata või survestamata. Hirmutamine ja survestamine seal kindlasti ei aita. Ja tuleks kaasa tõmmata noored, sest vastasel korral on nii, et ühiskonnas noorte tuleviku, valikute, soovide ja ühiskonna kujunemise üle peavad debatti teised, mitte needsamad inimesed. Andke andeks, aga ühel hetkel ei peaks olema nii, et vanad mehed õpetavad noori inimesi elama. Päris nii ei peaks see olema. Mis puudutab demograafiat laiemalt, siis loomulikult kindlustunne ühiskonnas. Kui vaadata sõja mõju, siis meie regioonis on seda kõige tugevamalt tunda, aga ka mujal Euroopas. Mälu järgi ütlen – võib-olla eksin numbriga, aga eks ma siis hiljem saan vaadata –, et umbes kuues riigis on demograafia plusspoole peal, enamikus on miinuspoole peal. Ja rahaliselt on seis isegi selline, et riigid, kus on väga kõrged toetused, ja Eesti on nende toetuste osas tipus, ei ole suutnud sündimuskordajat kuidagi suuremaks muuta. Raha üksiti ei aita, ta võib aidata veidi, aga ta ei aita üksiti seda trendi muuta. Kindlasti on kindlustunnet laiemalt vaja, majanduslikku kindlustunnet. Eestis õnneks majandus pöördub kasvule, pilt on parem, ehkki sõja vari on endiselt foonil ja mure selle pärast. Ja kindlasti ka ühiskondlikud väärtusküsimused. Kas siin nähakse, et igaüks võiks olla oma saatuse sepp ja õnne valaja, nagu öeldud, mis tahes viisil, nagu ta on? Kas siin jätkub liberaalne isikuvabaduste rada või hakatakse ette ütlema, mida keegi tohib mõelda ja kuidas tohib tegutseda? See tuleb eriti selle konservatiivsuse poole pealt. See kindlasti mõjutab ka noorte valikuid.

Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Teie statistikas on rõhk Eestist lahkumisel. Rändesaldos, ma arvan, et eestlased lähevad lihtsalt ära, sellepärast et teie poliitikad on elu teinud Eestis nii raskeks, et eestlased otsustavadki ära minna. Immigrandid, kellel on vähemalt esialgu väiksemad nõudmised, tulevad asemele. 

Te tõite välja, et sündimus väheneb igal pool ja see justkui ei ole teie süü või teie valitsuse poliitikate süü. Aga demograafilise kahanemise teema olulisust pisendavate arvajate poolt ongi kombeks väita – seda ütleb jällegi teadlane – samasuguseid asju. Nõnda pannakse samale pulgale Eesti ja teised Euroopa riigid, kus madal sündimus on olnud reaalsus juba terve sajandi ja see on tegelikult puhas vastutuse enda pealt äraveeretamise propagandistlik võte. Sellele lisaks eksisteerib Eestis tugev kontrast demograafilise olukorra ja muude poliitikate vahel. Me näeme, kuidas rajatakse väga kulukaid infrastruktuuri- ja raudteeprojekte, ehitatakse kultuurikeskuseid, kontsertsaale, spaahotelle, kaubanduskeskusi, aga samas ei ole piisavalt küsitud, kes hakkab lisanduvat taristut pikas plaanis kasutama ning üleval pidama. See on ka selle teadlase küsimus. Paistab, et mugavam on ebameeldivat osa demograafilise kahanemise reaalsusest ignoreerida. Sest me juba praegu näeme, et avalik ruum ja needsamad kaubanduskeskused on rõkkavalt täis kõiki muid keeli kui eesti keelt, eelkõige muidugi vene keelt. 

See olukord ei lahene iseenesest, sellega peab tegelema. Poliitikutel on tõepoolest kohustus seista Eesti rahva kestmise eest ja selle eest, et meie riik oleks eestlaste rahvuskodu ja meie rahvus kasvaks. Ma muidugi kardan, et te ei ole suuteline selles kategoorias mõtlema. Te räägite siin mingitest vanadest meestest, kellel ei ole õigust otsustada. No te ise ka hakkate sinna vanade meeste hulka jõudma, nii et ärge siis otsustage. Aga mõelge siis kasvõrd omaenda laste peale, millist tulevikku te neile soovite. Kas tõesti tulevikku, kus nad on rahvuslikus vähemuses oma riigis, mille nende vanavanaisad vere hinnaga neile ükskord välja võitlesid?

Aitäh, hea küsija! Suhteliselt jälle inspireeriv sissevaade. Ma lihtsalt ütlen alguses, et sündimus hakkas Eestis langema 2019. aasta paiku, kui see on valitsusest kinni, kui me numbreid vaatame.

Aga nüüd tulles selle juurde, millist tulevikku ma tahaks, siis ma tahaks küll tulevikku oma lastele sellist, et Eesti on kindlalt kaitstud, Eesti riigis aetakse Eesti asju, siin saalis aetakse eestikeelset asja, hoitakse eesti kultuuri au sees. Igaüks on vaba tegema seda, mida ta tahab. Asjaajamine on lihtne, vähekorruptiivne. Me ei eelda, et valitsejad annavad omadele raha, nagu meil mõnes munitsipaalvalitsuses juhtub, viimasel ajal eriti. Ma tahaks küll sellist Eestit, kus minu lapsed saavad olla need, kes nad tahavad olla. Minu lastest kolmest kaks – no mis seal teha, väiksem on alles kaheksa-aastane – on praegu Kevadtormi õppusel. Üks on ajateenistuses ja teine on kordusõppusel. Ma tahaks, et nad oleksid riigis, mida nad tahavad kaitsta, kus nad tunnevad, et nad on oodatud ja vajalikud. 

Ma arvan, et selline see riik peakski olema. Ma ei tea, millist riiki teie tahate. Vanuse mõttes tõepoolest, aeg liigub ühes suunas. Ühel päeval olen minagi vana mees, jah, nagu te ütlesite. Aga ma püüan iga päev selle poole, et olla heatahtlik, sõbralik, mitte selline tige heinostunud vanamees, kes hakkab ette ütlema, kuidas naised ja noored elama peaksid. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Ausalt öeldes see on häbematus praegu! See on häbematus praegu, Kristen Michal – süüdistada praktiliselt naissoost küsijat mingisuguses onuheinolikkuses. Kuulge, ausalt öeldes, häbi peaks olema! Aga häbi ei ole.  

Teie tahate elada sellises riigis, nagu te kirjeldasite, aga teil ei õnnestu see. Kui te loete Gortfelderi artiklit, siis te saate teada, et juba aastaks 2050 on praeguste trendide jätkumisel eestlased siin riigis vähemus. Juba aastaks 2050! See on just see aeg, kui teie lapsed on kuskil sellises kuldses keskeas ja võib-olla natuke üle isegi. Nii et teil ei õnnestu see. Gortfelder väga täpselt graafikute alusel, numbrite alusel, matemaatiliste mudelitega näitab ära, et nii vähe lapsi, kui meil praegu sünnib, sündis Eestis viimati 18. sajandil ja et väikesed põlvkonnad, mis jõuavad sünnitusikka, hakkavad andma veel kolm korda väiksemat laste arvu selle sajandi teises pooles. See tähendab seda, et meie sündivad põlvkonnad jäävad kusagil vahemikku kaks ja pool tuhat kuni neli ja pool tuhat last aastas.  

Teil ei ole kaitseväkke kedagi võtta, teil ei ole õpetajateks kedagi panna, teil ei ole üldse kusagile tööle inimesi rakendada, sest neid lihtsalt ei jätku. Te võite unistada siin mingist liberaalsest Eestist, see ei tööta. See ei tööta demograafilistel põhjustel.  Ja kui te räägite sisserändest, et seda meil praktiliselt ei ole – no kuulge, ärge ajage sellist rumalat juttu! Te manipuleerite ju siin numbritega, mingid rahvusvahelise kaitse saajad ja sõjapõgenikud ja nii edasi. Aga Tallinn kubiseb juba sisserändajatest! Teil ei ole veel võib-olla vaja vene keelt õppima hakata, aga teie lastel ja ülejärgmises Riigikogus nende trendide jätkumisel tuleb päevakorda juba Eestis kahe riigikeele kehtestamine. Aga võib-olla ka kolme riigikeele kehtestamine, lisaks inglise keel, vene keel ja eesti keel, sest demograafilised protsessid on halastamatud.

Teie aeg!

Mina olen teinud ettepaneku – ja ma kordan seda ettepanekut praegu, ma saan aru, et mul aeg jookseb üle, palun, ma lõpetan selle ettepaneku ära – moodustada erakondadeülene töögrupp, mis võtaks ilma üksteisele eest tagant sisse sõitmata päevakorda selle, mis on meie võimuses teha, et neid protsesse ümber pöörata, neid protsesse pidurdada. Kas te olete selle ettepanekuga nõus?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, hea küsija! Võib-olla ei olnud hästi kuulda, aga ma rääkisin siiski iseenda tulevikust vanemamehena, et ma ei heinostu. Nii et olge tähelepanelik. 

Teiseks, mis puudutab mitmekeelse Eesti tulevikku – mina arvan, et Eesti riigikeeleks peaks jääma eesti keel. Ma teen ka kõik selleks, et see nii oleks, ja ma ei jaga seda teie visiooni, et see peaks kunagi teistmoodi minema. 

Kui te kutsute üles üle erakondade koostööle demograafiaküsimustes, siis ma olen korduvalt väljendanud, et me oleme avatud kõigile ettepanekutele valitsuses, millega saab kaasa mõelda ja mida on võimalik teostada. See töögrupp Sotsiaalministeeriumi juures, minu meelest selle materjal vist on ka avalik – ma loodan, et ma ei eksi –, kust saab järele vaadata, milliseid ettepanekuid on olnud. Nende ettepanekutega Sotsiaalministeerium tuleb, seal sees on hulk erinevaid detaile, mis puudutavad noortele kodu kättesaadavust, kuni ettepanekuteni näiteks teist pensionisammast kasutada kodu ostmiselt tagatisena ja kõike muud. Aga muust paljust me oleme rääkinud. 

Nii et jah, ma ei oskagi kuidagi kokku võtta seda teie hirmutamist. Mina siiski arvan, et Eesti riigil ja rahval on palju helgem tulevik ja hirmutamine kindlasti ei aita laste saamisele kaasa. Kui muidu on konservatiivid alati inimesi määratlemas läbi nende magamistubade, siis nüüd võiks ometi nende inimeste magamistoad rahule jätta ja küsida noorte inimeste käest, mida neil on vaja selleks, et lapsi juurde tuleks, mitte püüda seda kärkides neile õpetada.

Aitäh! Sellega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Mart Helme, käsi püsti, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Ma tahaks protestida. Ma tahaks protestida selle vastu, et peaminister kasutab vastates sõnu, mis ei ole absoluutselt adekvaatsed ja selle küsimusega seotud – kärkimine ja hirmutamine. Ma tsiteerin teadlase artiklit. Ja teadlase artikkel on teaduslik artikkel, mitte kärkiv ega õpetav ega nõudev ega hirmutav. Ta süüdistab mind kärkimises ja mingisuguses hirmutamises. See on täiesti ebaadekvaatne. Palun kutsuge peaminister niisuguste hinnangute andmisel korrale!

Aitäh, hea kolleeg! See on nüüd teie hinnang peaministri seisukohale. Antud juhul ma ei näinud küll seda vajadust, et ma peaksin sellisel puhul sekkuma. See jäi viisakuse ja viisaka arvamusavalduse raamidesse, nii et ma ei saa kuidagi teie protesti rahuldada.

Me peame nüüd edasi minema. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on järgmine vastaja, küsib Riigikogu liige Lea Danilson-Järg ja teema on perekonnaõpetus. Lea Danilson-Järg, palun!

Jaa, aitäh, hea juhataja! Ja lugupeetud ministrid! Minu küsimus tõesti puudutab perekonnaõpetust, mis on tulnud teemaks seoses ka meie viimaste aastate rekordmadala sündimusega ja ka sellega, et tegelikult küsitlusuuringud näitavad, et tänapäeval noored enam ei pea lastesaamist ja perekonda enam selliseks täiskasvanuelu lahutamatuks osaks. 

Ja sellega seoses on siis tekkinud küsimus, et kas meie haridus, perekonnaõpetus, üldse kooliharidus on piisavalt heal tasemel, et kas neid perekonnateemasid käsitletakse hästi. 

Mida me teame, on see, et me oleme väga edukad olnud soovimatute raseduste ennetamise alase koolituse osas ja tõesti nii abortide arv väheneb kui ka väga vähe on teismeliste rasedusi. Aga teisest küljest jällegi tekib küsimus, et kas sellist teadlikku pereplaneerimist ja lastesaamise planeerimist oma elukaares on seal piisavalt käsitletud, sest teatavasti meil esmasünnitaja vanus järjest kasvab – eelmisel aastal juba peaaegu 30. eluaasta juurde jõudnud. Ja sellest tulenevalt esineb järjest rohkem sellist soovimatut lastetust ja ka, ütleme, tihti ei õnnestu lapsi saada enam nendel, kes tegelikult sooviksid. Ja hiljuti andsin sel teemal ka intervjuu. 

Ja minu küsimus olekski, et seoses ka sellega, et eelmisel aastal Sotsiaalministeeriumi poolt avaldatud raportis "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud" on ka üks ettepanek, mis puudutab õppematerjale, mis … ja ka erinevates kooliastmetes pereteemade käsitlemist. Ja siin öeldakse, et inimeseõpetuse ainekava ja õpetaja pädevusmudel käsitlevad küll pereelu ja seksuaalhariduse teemasid, kuid metoodiline tugi õpetajatele on napp ja eeldab suurt iseseisvat tööd ainekursuste ettevalmistamisel. 

Kas te olete selle raporti ettepanekuga tutvunud ja olete mingisuguseid muudatusi praegusest olukorrast ja ka selle raporti soovitusest tulenevalt planeerinud perekonnaõpetuses? Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Kui tohib, siis ma ühte minutit kasutan tegelikult sellega, et mind väga riivas kõrva selle eelmise vestluse puhul see, et viidati Gortfelderi artiklile kui teadusartiklile. See ei ole teadusartikkel; see oli arvamusartikkel – see oli tema arvamus. Oma arvamuses ta toetus küll teadustööle, mida ta on teinud, kuid seda kindlasti ei saa nimetada teaduslikuks artikliks. Aga see on lihtsalt stenogrammi jaoks, selleks et me ei argumenteeriks argumentidega, mis ei ole faktiliselt korrektsed. 

Nüüd, ma saan aru, et teie küsimuse peamine fookus oli tegelikult sellel, et perekonnaõpetuses lastesaamise planeerimisele pööratakse liiga vähe tähelepanu ja õpetajatel ei ole metoodilist juhendit, kuidas selliseid teemasid perekonnaõpetuse tunnis käsitleda. Ma ei ole nende metoodiliste juhenditega kursis – ütleme, et ministri tasandil see nii detailselt see metoodiliste juhendite ettevalmistamine ei käi; tavaliselt seda teevad ikkagi valdavalt nii-öelda ainekavapõhiselt metoodilisi juhendeid ja ka õppematerjale valmistab ette meil teadupärast eraturg; seda ei tee ministeerium ega seda ei telli ministeerium ega juhenda ministeerium, nii et ma jään selles mõttes nii-öelda metoodiliste juhendmaterjalide osas konkreetse vastuse võlgu, kuigi ma tean, et Haridusministeeriumi enda või Harno kodulehel ja ka e-koolikotis on väga palju metoodilisi juhendmaterjale ja tööülesandeid ja tunninäidiseid perekonnaõpetuse kohta, et kuidas perekonnaõpetust läbi viia.  

Aga mis puudutab soovimatut lastetust, siis see on tegelikult kujunenud päris suureks ühiskondlikuks protsessiks, kus inimesed ei … pereplaneerimine jääb väga hiljale perioodile elus ja tihti see lastetus ei ole mitte planeeritud, vaid ta on tegelikult tahtmatult juhtunud olukord.  

Ja nendes uuringutes, mis ju tehtud on, siis see lastetuse probleem naiste puhul seal kujuneb välja ikkagi üheks peamiseks põhjuseks on sobiva partneri puudumine. Ehk siis, me jõuame ühiskondliku mureni, mis ei ole seotud mitte kuidagi perekonnaõpetusega, vaid sellega, et inimesed teatud vanuses ei rahuldu enam nende partnerlussuhetega, mis võib-olla veel mõned aastakümned tagasi olid aktsepteeritavad. Nõudlikkus ja ootused on väga suured partnersuhetele ja selle tulemus on see, et neid suhteid, paarissuhteid kujundatakse väga pika perioodi vältel väga hilja oma elus, mil, mis hetkel, eks ole, see bioloogiline kell juba tiksunud on.  

Kuidas seda probleemi lahendada, mina teile öelda ei oska. Üks võib-olla natukene selline hüpoteetiline positsioon – ma ei ole, mul ei ole selle kohta mingit tõestust, aga ma viskan selle ikkagi õhku – on see, et meil kasvab ka sooline hariduslõhe väga jõuliselt. Naised veedavad haridussüsteemis palju rohkem aega, omandavad palju kõrgemaid haridustasemeid, kui seda teevad poisid. Ja noh, paratamatult see hariduslõhe tekitab ka selle olukorra, kus naised tihti ei leia endale sobilikke partnereid pereeluga alustamiseks,  …

Teie aeg!

… sellepärast et kui nad magistriõpingutes on, siis neid meesterahvad neil seal kaaslastena on päris vähe juba alles jäänud, …

Aitäh!

… enamus on kuskil keskhariduse tasemel juba ära kukkunud. Aitäh!

Aitäh! Me jõuame veel võtta ka täpsustava küsimuse. Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Rõõm kuulda, et te näete, et siin teatud probleem on. Ma väga tõesti loodan, et ka tuginedes Sotsiaalministeeriumi raportile eelmisel aastal, mis sai avaldatud, ja ma saan aru, kus ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad osalesid, et te väga tõsiselt võtate seda ettepanekut, et need õppematerjali ja metoodika teemad üle vaadata, et need oleksid piisavalt head ja toetaksid meie noori. 

Aga kuna te ise tõite siin välja just selle hariduslõhe teema, siis mul on täiendav küsimus selle kohta. Kas ministeeriumis on arutatud või milline on teie enda seisukoht, kas näiteks põhikooli osas tüdrukute ja poiste klassid võiksid seda hariduslõhet aidata ületada? Sest paljud pedagoogid on välja toonud, et tüdrukud ja poisid vajavad nooremas eas erinevat metoodikat ja lähenemist ning nende eraldi õpetamine võiks viia paremate tulemusteni.

Aitäh! Ei ole seda arutanud, sellepärast et keegi selliseid hüpoteese ei ole tegelikult püstitanud, et erinev õpetamine põhikoolis, sooliselt põhinev erinev õpetamine, viiks hariduslõhe vähendamiseni. Hariduslõhet põhjustab valdavalt kaks asja. Üks on tegelikult sooline palgalõhe ehk tööturul toimiv sooline palgalõhe, kus selleks, et naised saaksid samaväärset palka, kui saavad turul mehed, peaksid nad omama oluliselt kõrgemat haridustaset, selleks et sellele töökohale konkureerida. Sooline palgalõhe on üks hariduslõhe põhjustajaid. Naistel on vaja haridusasutustes veeta rohkem aega, sest konkurents tööturul on nende jaoks oluliselt raskem. Teine, millega osaliselt võib-olla ta on seotud selle soolise diferentseeritud õpetamisega põhikoolis, on tõesti see, et meie õppekava, eriti põhikooli kolmandas astmes, on vähe praktiline ja on väga tugevasti akadeemiline, mis soosib ja on sobilikum tüdrukutele õppimiseks. Poistel toimub väga kiire õpimotivatsiooni langus põhikooli kolmandas astmes. Seda lihtsalt näitavad numbrid, et õpimotivatsiooni langus on väga suur ja selle tõttu pärast põhikooli lõppu, kui õpimotivatsioon on langenud väga madalale, siis õpingute jätkamiseks neil enam motivatsiooni ei ole, nad kipuvad haridussüsteemist välja langema. Selle probleemi lahendamiseks on õppekava muudatuste protsess praegu algatatud, et põhikooli kolmandas astmes oleks juba diferentseeritum õpe, mitte küll soopõhiselt, aga selle põhiselt, mis on laste huvid ja võimekus kolmandas astmes õppida: kes läheb rohkem akadeemilisse suunda ja kes õpib rohkem praktilist suunda. Selles suunas me praegu neid õppekavamuudatusi oleme arendama asunud.

Suur tänu! Enamateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam ruumi ei ole. Ma tänan valitsuse liikmeid, tänan kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.