Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised rõdul ja inimesed ekraanide taga! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Valge, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda 29 Riigikogu liikme nimel menetlusse parlamendi avalduse eelnõu, mille eesmärk on meenutada ja selgelt sõnastada, et 1934. aasta sündmuste tagajärjel likvideeriti Eestis parlamentaarne demokraatia. Valimised jäeti ära, Riigikogu vaigistati, erakondade tegevus keelustati ja ajakirjandus allutati tsensuurile. Autoritaarvõimuga kaasas käinud ühiskonna killustatus sillutas aga teed okupatsioonile. 

See avaldus ei ole ajalooline hukkamõist emotsioonide pinnalt, vaid tugineb Eesti õigus- ja ajalooteaduses väljakujunenud käsitlusele. Samuti ei tähenda selle avalduse esitamine, et tekst oleks lõplik. Põhiseaduskomisjonis on võimalik sõnastusi veel täpsustada ja saavutada võimalikult laia[põhjaline] kokkulepe. Mul on väga hea meel selle üle, et juba praegu on allkirjastajaid kõigist Riigikogu fraktsioonidest. 

Nüüd oleks sümboolne ja väärikas, kui Riigikogu võtaks selle avalduse vastu oktoobri alguses samal kuupäeval, kui 1934. aastal Riigikogu laiali saadeti. Avalduse sõnum on see, et parlamentaarse demokraatia vaigistamine ei ole Eesti riigi tee, mida ükspuha mis viisil kunagi käia. Teine sõnum on see, et praeguses pingelises julgeolekupoliitilises olukorras vajame nii ühiskonnas kui ka poliitikas üksmeelt rohkem kui kunagi varem iseseisvuse taastamise järgsel ajal. Aitäh!

Aitäh! Ma täpsustan, et juhtivkomisjoni [määrab] juhatus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatav Riigikogu otsuse eelnõu teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitada Riigikogule konkreetne tegevuskava erihoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamiseks, järjekordade vähendamiseks ning vajaliku rahastuse tagamiseks. 

Erihoolekandeteenused on mõeldud inimestele, kes vajavad oma vaimse tervise tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi ja järelevalvet ning kellele ei ole võimalik pakkuda vajalikku abi teiste sotsiaalhoolekandeliste meetmetega. 

Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2026. aasta veebruari seisuga erihoolekandeteenuse järjekorras 2296 inimest. See näitab, et tegemist ei ole üksikjuhtumite, vaid süsteemse probleemiga. Riigi kohustus on luua teenuskohad sinna, kus nende järele on tegelik vajadus, ja sellises mahus, mis vastab nõudlusele. Teenuse puudumine ei mõjuta üksnes abivajajat, vaid ka tema perekonda, eestkostjat ja kohalikke omavalitsusi. Riigikohus selgitas 20. aprillil 2026 avaldatud otsuses, et kui inimene vajab erihooldekodu kohta, siis riik peab selle ka tagama. Ta tõi välja veel selle, et abivajajat ei tohi panna lõpmatusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele või kohanappusele. Nii et sotsiaaldemokraadid ootavad konkreetset tegevuskava. Aitäh!

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ametikaaslased! Kõik istungit jälgivad külalised rõdul ja inimesed, kes vaatavad meid telesilla vahendusel! Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu eel on väga hea anda sisse ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sotsiaaldemokraadid algatavad selle seadusemuudatuse, et likvideerida mure. Eelnõuga sätestatakse ravimiseaduses alus Tervisekassale hüvitada harvikhaiguste, vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa. 

Eelnõu algatajad kaalusid ka võimalust vabastada annetajate toel ostetud ravimid käibemaksust või rakendada nende korral käibemaksuerandeid. Aga kuna kehtiv õigus ei anna praegu [võimalust] kehtestada selliseid käibemaksuerandeid, mis sõltuksid ravimi soetajast ja ravimi rahastamisallikast, siis me otsustasime luua ravimiseadusesse uue toetusliigi. 

Selgituseks nii palju, et näiteks 2024. aastal maksis vähiravifond Kingitud Elu soetatud ravimitelt riigile käibemaksu enam kui 400 000 eurot, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond maksis riigikassale ravimite käibemaksu enam kui 300 000 eurot. 

See teema ei ole uus, selle tõstatas ka 2022. aastal endine hea ametikaaslane Viktoria Ladõnskaja-Kubits, kes läks ka tulumaksuseadust muutma. Aga põhimõtteliselt me anname nüüd võimaluse, et räägitu ei jääks mitte ainult sõnadeks, vaid me astuksime ka konkreetseid samme. See väärib toetust ja ma loodan, et täna sisse antud seaduseelnõu, mis puudutab ravimiseadust, saab suure erakondadeülese toetuse, sest vähk ei sõltu erakondlikust kuuluvusest, vanusest ega mitte millestki [sellisest]. See on väga suur probleem ühiskonnas. Aitäh teile!

Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Täna on meil päevakorras üks päevakorrapunkt, aga kuna see on suhteliselt pikk ja inimesed on juba saalis, siis oleks paslik teha kohe ära istungi pikendamine, et me saaksime sujuvalt edasi minna. Eelnõu algatajad on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. [Paneme] selle ettepaneku kohe hääletusele. Teeme seda peale [saali]kutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen [hääletusele] arutelu algatajate tehtud ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 32 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Istung on pikendatud. 

Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse puhul "Eesti vähitõrje hetkeseis ja arenguperspektiivid" on meil neli ettekandjat. Ja natuke selle menetlemise korrast. Kõigepealt on Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikme Eero Merilinnu ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 15 minutit. Seejärel on Eesti Vähiliidu presidendi Vahur Valvere ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused ka kuni 20 minutit. Sellele järgneb Eesti Vähitõrje Võrgustiku (ESTCAN) kliinilise juhi Rille Pihlaku ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused ka kuni 20 minutit. Ning [ettekannetega] lõpetab MTÜ Onkoloogika esindaja Kristel Leif, kelle ettekanne on kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Seejärel toimuvad läbirääkimised, kus kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Läheme tänaste ettekannete juurde. Kõigepealt palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Eero Merilinnu.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised rõdul ja kõik, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Lubage mul alustada ühe lihtsa küsimusega. Mis on teie arvates Eesti tervishoiusüsteemi kõige keerulisem lahendamist vajav küsimus? Kas see on rahastus? Kas see on tehnoloogia ja andmed? Kas see on arstide ja õdede puudus? Võib-olla. Aga minu hinnangul on kõige olulisem küsimus hoopiski see, kuidas tervishoiusüsteem suudab inimese õigel ajal üles leida, teda kiiresti aidata, teda kogu raviteekonna jooksul hoida ja mitte üksi jätta. Kui me saame sellega hakkama vähipatsiendi [aitamisel], siis saame sellega hakkama kogu tervishoiusüsteemis. Sellepärast on vähitõrje palju rohkemat kui ainult onkoloogia, see on kogu tervishoiusüsteemi kvaliteeditest. 

Täna me arutame teemat, mis puudutab peaaegu iga Eesti peret. 2023. aastal diagnoositi Eestis 9843 uut vähijuhtu. Ligikaudu 3500 inimest sureb Eestis igal aastal vähi tõttu. Pahaloomulised kasvajad põhjustavad ligi veerandi kõigist surmadest. Praegu vajab umbes 56 000 inimest vähiravi või vähiga seotud jälgimist. Kujutage ette, 56 000 inimest, see on ligi poole Tartu linna jagu inimesi. Need numbrid ei ole lihtsalt statistika, need on reaalsed inimesed. Iga numbri taga on hetk, kui arst ütleb: "Me leidsime teil kasvaja." Seal on hirm, seal on pered ja seal on ka küsimus, kas ma jään ellu. Ja just seetõttu ei ole tänane arutelu ainult tervishoiupoliitika küsimus, vaid see on küsimus Eesti inimeste eluaastatest, elukvaliteedist ja usaldusest oma riigi vastu. 

Meie Riigikogu sotsiaalkomisjonis oleme vähitõrjeteemat käsitlenud järjepidevalt. Toon välja, mis on hästi. Sõeluuringutes osalemine on tõusnud umbes 62–65%‑ni. HPV vastu vaktsineerimine on laienenud poistele, on loodud ESTCAN ehk [Eesti] Vähitõrje Võrgustik, on arendatud raviteekondi ja kodulähedast ravi, palliatiivraviteenuseid rahastatakse alates 2025. aastast. Need sammud näitavad, et Eesti liigub õiges suunas. 

Nüüd on meil olemas ka Eesti vähitõrje tegevuskava 2021–2030 vahehindamine. See raport ütleb kahte asja. Esiteks, Eesti on teinud olulisi edusamme. Teiseks, süsteemsed probleemid ei ole veel lahendatud. Kes on vahehindamise [raportit] lugenud, see teab, et ainult 13% tegevustest on süsteemselt rakendunud, aga 45% tegevustest ei ole veel rakendunud. See tähendab, et probleem ei ole teadmiste puuduses, vaid elluviimise võimekuses.

OECD raport ütleb, et kõige edukamad riigid – mida nad teevad? – ennetavad rohkem, nad avastavad varem ja juhivad raviteekonda terviklikumalt. Euroopa vähitõrje tegevuskavas oleva hinnangu järgi on kuni 40% vähkidest ennetatavad. Mõelge, peaaegu pooled vähkidest võiksid olla välditavad.

Head kolleegid! Kui me otsime tõendit, et ennetus ja sõeluuringud päästavad elusid, siis ei ole meil vaja vaadata teooriat. Meil on olemas Eesti enda andmed. Sõeluuringutega hõlmatus on viimastel aastatel järjepidevalt kasvanud ja tulemused annavad sellest väga hea pildi. Kui rinnavähk avastatakse sõeluuringul, on viie aasta elulemus 92%. Kui see avastatakse mingil muul viisil, on elulemus aga 74%. Emakakaelavähi puhul on vastavad näitajad 97% ja 68%, soolevähi puhul 80% ja 50%. Ja need ei ole lihtsalt protsendid, need on sajad inimesed, kes elavad kauem ja parema elukvaliteediga. 

Mis on veel Eestis head? Sõeluuringud on muutunud inimestele oluliselt kättesaadavamaks. Mammograafiabussid liiguvad üle Eesti, emakakaelavähi sõeluuringus saab kasutada koduteste, soolevähiproovi saab saata ka pakiautomaadi kaudu ja sõeluuringud on kättesaadavad ka ravikindlustamata inimestele. Need on väga olulised sammud õiglasema tervishoiu suunas. 

Kuidas on tegutsenud Tervisekassa? Tervisekassa on suurendanud vähiennetusse minevat rahastust. Kui 2022. aastal suunati ennetusse ligikaudu 5,8 miljonit eurot, siis 2025. aastal juba 9,7 miljonit eurot. Kogu vähiravirahastus 2025. aastal ulatus üle 305 [miljoni] euro. See näitab, kui suur on vastutus kasutada iga eurot võimalikult targalt. 

Kui me vaatame HPV vastu vaktsineerimist, siis see on üks tõhusamaid vähiennetusmeetmeid, see [annab] üle 90% kaitse. Praegu saavad end tasuta vaktsineerida nii tüdrukud kui ka poisid vanuses 12–18 aastat. See on investeering, mille tegelik kasu avaldub alles aastate pärast, kuid mille mõju võib olla elupäästev. Seetõttu on sõeluuringud ja vaktsineerimine palju enamat kui tervishoiuteenused. Need on investeeringud pikemasse ellu, paremasse elukvaliteeti ja tugevamasse Eestisse. 

Head kolleegid! Sageli küsitakse meie käest, miks Eestis vähijuhtude arv kasvab. Vastus on tegelikult mitmetahuline. Esiteks, inimesed elavad kauem ja vähk on eelkõige vanema ea haigus. Teiseks, me avastame vähki paremini. See tähendab, et sõeluuringud toimivad, diagnostika on parem ja [rohkem] inimesi jõuab uuringutele. Kolmandaks mõjutavad meid endiselt elustiili- ja keskkonnategurid, nagu suitsetamine, alkohol, ülekaal, vähene liikumine ja viirusnakkused, sealhulgas HPV. See tähendab, et me peame üheaegselt ennetama rohkem, avastama varem ja ravima paremini. 

Kui me tahame päriselt muutust, tuleb meil teha neli tähtsat otsust. Esiteks, vähile tuleb mõelda juba enne diagnoosi, mis tähendab seda, et peame laiendama sõeluuringuid, kutsuma [inimesi neis aktiivselt osalema], tõstma teadlikkust ja tugevdama perearsti ja esmatasandi meeskonna rolli. Mitte nii, et inimene ise peab leidma tee süsteemini, vaid nii, et süsteem leiab inimese õigel ajal üles. Teiseks, meie diagnostika peab olema süsteemi kõige kiirem osa. Sageli on see praegu pudelikaelaks, aga vähiravis ei ole aega. Kui diagnoos viibib, ei pruugi aidata ka maailma parim ravi. Kolmandaks, raviteekond peab olema juhitud ja olema juhitud hästi. See tähendab, et igal patsiendil peab olema selge raviplaan, üks vastutaja ja pidev [raviga] edasiliikumine. Ja neljandaks, me vajame inimesi. Meil on puudus onkoloogidest, radioloogidest, patoloogidest, meditsiinifüüsikutest ja õdedest. Kahjuks ei tööta mitte ükski strateegia ilma inimesteta, kes seda ellu viivad. 

Head kuulajad! Ka patsiendiorganisatsioonidel on vähitõrjes väga oluline roll, sest nad ei esinda ainult patsiente, vaid nad esindavad ka kogemust, mida ei ole võimalik näha tabelites ega aruannetes. Nad aitavad mõista, kuidas süsteem toimib, kus inimene raviteekonnal üksi jääb ja millist tuge patsiendid ja nende pered tegelikult vajavad. 

Patsiendi jaoks on väga oluline ka ravimite kättesaadavus. Täppisravimid ja immunoteraapia annavad paljudele inimestele võimaluse elada kauem ja parema kvaliteediga. Aga patsiendi jaoks ei ole kõige olulisem küsimus see, kas see ravim on maailmas olemas. Tema jaoks on küsimus lihtne: kas see ravim jõuab minuni õigel ajal. Uued ravimid on sageli väga kallid, aga patsiendi vaates tähendab iga viivitus aega, mida võib olla väga vähe. Seetõttu me peame leidma tasakaalu Tervisekassa rahalise jätkusuutlikkuse ja õige ravi õigeaegse kättesaadavuse vahel. 

Head kaaslased! Vähiravi ei lõpe operatsiooni, kiiritus- või keemiaraviga. Oluline ei ole [üksnes] see, kui kaua inimene elab, vaid ka see, kui hästi ta elab. See tähendab seda, et meil peab olema taastusravi, vaimne tugi, palliatiivne ravi ning me peame toetama [inimese] tööle naasmist ja andma tuge tema perele. Patsiendikesksus tähendab seda, et inimene ei kao süsteemist ära. 

Head kolleegid! Vähitõrje on tervishoiureformide lakmustest. Kui süsteem suudab vähipatsiendi raviteekonda terviklikult juhtida, suudab ta seda teha ka teiste krooniliste haiguste puhul. Ja kui ta seda ei suuda, siis ei ole probleem ainult vähitõrjes, vaid ka süsteemis. 

Ja lõpetuseks. Vahehindamise raporti keskne eesmärk kõlab nii: vähki haigestub vähem, inimesed elavad peale vähidiagnoosi kauem ja tervemana ja vähiga elavate inimeste elukvaliteet on parem. Selle saavutamiseks vajame me järjepidevat juhtimist, tarku otsuseid, paremaid andmeid, tugevamat esmatasandit, kiiret diagnostikat, ravi ja ravimite kättesaadavust, tugevaid patsiendiorganisatsioone ja süsteemi, mis näeb inimest tervikuna. Sest lõpuks ei mõõda inimesed tervishoiusüsteemi selle järgi, kui ilusad on strateegiad, vaid selle järgi, kas abi tuli õigel ajal. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma ettekandes viitasite sellele vahearuandele ja sellele, et see tegevuskava ei ole praegu päris selline, milline ta võiks tegelikult olla. Kui te peaksite valima kõige olulisemad ja kõige kiire[loomulisemad] asjad, mis selles süsteemis vajaksid muutust, siis mis need oleksid?

Ütlen nii, et me peame vaatama seda süsteemi tervikuna. Me peame leidma tegevusi ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks ning ka [raha] ravimite jaoks. Ma toon veel eraldi välja patsiendiorganisatsioonide võimestamise. Kõik need neli on väga olulised asjad. Vähi[tõrje tegevuskava vahehindamise] raport andis hinnangu, kui kiirelt ja kuidas me edasi liigume. Me oleme alustanud samme. Loomulikult võiks teha neid kiiremini, aga need neli asja, mis ma ütlesin, on minu jaoks kõige tähtsamad.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea Eero! Sa viitasid oma sõnavõtus ja vastuses härra Kruusele, et oluline on ka patsiendiorganisatsioonide toetamine. Tegelikult, nagu see vähitõrje tegevuskava vahehindamine välja tõi, on selles vallas riigi senine tegevus pehmelt öeldes puudulik. Me oleme teinud konkreetseid ettepanekuid, et Sotsiaalministeeriumi kaudu võiks riik natuke rohkem just nimelt vähivaldkonna patsiendiorganisatsioone, esindusorganisatsioone toetada, sealhulgas rahaliselt. On see siis Eesti Vähiliit, on see Onkoloogika MTÜ või muud omavahel koostööd tegevad ühendused. Aga millegipärast need ettepanekud ei ole seni leidnud toetust ei parlamendis ega minu teada ka valitsuse tasandil. Kui kaugel need otsused on ja kas võime loota, et selle koosseisu jooksul siiski riik leiab võimaluse mitte ainult sõnades, vaid ka rahaliselt neid organisatsioone toetada?

Hea Tanel, sa ise oled ka sotsiaalminister olnud ja tead, kui raske on selliseid otsuseid teha. Loomulikult, me kõik oma südames soovime, et vähiravi oleks kättesaadav, et kõik ravimid oleksid Eestis olemas ja [et nende tarne] ei hilineks. Me liigume ju selles suunas, aga nende otsuste tegemine ongi teinekord keeruline. Helmen Kütt esitas täna ühe eelnõu. Me hakkame seda arutama ja häid eelnõusid, ma arvan, toetame ikka.

Vilja Toomast, palun! Kahjuks teda saalis ei ole. Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Eero! Lugupeetud juhataja! See oli väga tore ülevaade praegusest olukorrast, aga mina tean ja sina tead ka, et selle Riigikogu [koosseisu ametiaeg] kestab veel kümme kuud. Ja kõik – või kas just kõik, aga [vähemalt] osa meist – oleme siia tulnud, et midagi ära teha. Mis sa arvad, mis selle kümne kuuga oleks realistlik just vähi ennetamises, ravis või, ütleme, vähivaldkonnas ära teha? [Kas või] üks asi. Kuidas sulle tundub, mille kohta me võime järgmise aasta kevadel raporteerida, et meie tegime selle ära?

Irja, sa tead ise, et Rooma linna ei ehitatud ka ühe päevaga. Meie aeg saab tõesti võib-olla selle aastaga otsa. Aga ma nimetasin ära asju, mida juba on tehtud ja mis toimivad. Näiteks toimivad sõeluuringud esmatasandil päris hästi. Me saime just enda tervisekeskuse raporti, mille järgi jämesoolevähi puhul oli protsent 104%. Kujuta ette, kuidas see küll 104% võib olla, aga kõik, kes on jämesoolevähi skriiningu programmis, on saanud endale [testi tegemiseks] komplekti. Loodame, et nad ka selle [teevad] ja me saame vastused. Ehk siis ennetus, ravi.

Noh, diagnostikas meil on ju ikkagi pudelikaelad. Ma loodan, et meie e‑konsultatsiooni süsteemid hakkavad tööle kiiremini ja paremini. Patsiendi käsitlus on praegu suhteliselt kaootiline – ühe haigusega on ta ühe arsti juures, teise haigusega on teise arsti juures. Võib-olla see lubatud tervise teejuht või abilised esmatasandil suudavad seda probleemi paremini hallata. Ma arvan, et me töötame iga päev selle nimel, et see läheks paremaks. Võib-olla tulemusi me kohe sellel aastal ei näe, aga võib-olla järgmised Riigikogu liikmed saavad neid tulemusi näha.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt muidugi suur tänu selle teema siia suurde saali ja veel kord avalikkuse ette toomise eest. Mu küsimus puudutab just teie enda eriala. Te olete perearst ja näete tervishoiusüsteemi tervishoiu esmatasandi vaatest. Ma küsingi, kui palju vähiennetuses tegelikult sõltub inimese enda või ühiskonnaliikmete enda aktiivsusest ja kui palju süsteemi võimest inimesed ise üles leida. Selline küsimus. Kui te nüüd vaatate seda arstina, siis kuidas te vastate?

Jaa, see on ülioluline küsimus. Kui ma töötan perearstina, siis inimesed tulevad enda kaebustega. Tavaline kaebus on mingi konkreetse organi kohta, näiteks kõhuvalu või peavalu. Aga üks minu hea õpetaja on alati öelnud, et me ei tohi unustada onkoloogilist valvsust. Sageli võib ka selliste triviaalsete või lihtsamate terviseprobleemide taga olla alles arenema hakanud tõsine haigus, krooniline haigus või ka vähk. Sageli inimesed ise oma kaebuste põhjal ei oska seda [hinnata], ka tehisaru ei leia praegu veel neid [sümptomite põhjuseid] üles. See [nõuabki] arstlikku kompetentsi. Meil on koolitused koos onkoloogidega ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad. Näiteks, kui me vaatame nahavähi puhul teadlikkuse tõstmist, siis kõik teavad, mida [nahavähi ennetamiseks] võib teha ja mida ei või teha. Aga kui meil on iga [vähivormi] kohta teadlikkuse tõstmise kampaania või inimeste teadlikkus on kõrge, siis ma arvan, nagu ma ettekandes ütlesin, et 40% on ennetatav.

Kristina Šmigun-Vähi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ütlen nii, et Eestimaal ei ole vist ühtegi sugukonda, kus see teema ei oleks inimesi puudutanud. Ma ei tea, kas mu küsimus on eetiline, aga ma julgen küsida, kuna teie olete arst. Kui palju on neid inimesi, kes keelduvad ravist isegi siis, kui arst [seda soovitab] ja võib-olla kõik pereliikmed teda toetavad ja tahavad, et inimene teeks õiged otsused, et ta hooliks endast ja teeks need sammud, et terveks saada? Kas te oskate öelda, kui palju on neid inimesi, kes loobuvad ravist?

See on ülioluline küsimus. Kindlasti on Vahur Valverel rohkem informatsiooni selle kohta. Mina tean enda praktikast – ma olen 25 aastat arstina töötanud –, et viimastel aastatel on see elulõputeema muutunud inimeste jaoks olulisemaks. Väga paljud räägivad sellest, et kui minuga midagi juhtub, siis palun ärge elustage mind, või kui minuga midagi juhtub, siis ma tahan enda elundi doonorina kellelegi teisele anda. Ka minu praktikas on olnud inimesi, kes ütlevad, et jah, mul on vähk, aga ma ei ravi seda, sest ma olen enda otsuse vastu võtnud. 

Meie arstidena tahaksime muidugi pakkuda talle võimalikult head ravi, võimalikult häid ravimeid ja kiireid [lahendusi], aga ta ütleb: "Ma tean, minu emal oli see probleem ja ta oli 10 või 15 aastat voodihaige, ei saanud seda ja teist teha." On selliseid inimesi. Meie siin Riigikogus ja tervishoiusüsteemi poole peal peaksime pakkuma võimalusi, et elulõpuravi ja palliatiivne ravi oleksid head ja et need inimesed, kes on voodi külge aheldatud, saaksid ikkagi inimväärselt elada. Meil on siin veel palju teha. Aga jah, on inimesi, kes keelduvad ravist.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te oma ettekandes rõhutasite ka varase märkamise ja ennetuse vajadust. Jätan nüüd kõrvale elustiiliküsimuse, mida inimene ise kogu oma elukaare vältel teha saab, ja tulen selle varase märkamise juurde, mida sõeluuringud meile pakuvad, ja tegelikult ka selle teise poole, vaktsineerimise juurde, näiteks HPV‑viiruse vastu. Me teame, et nii vaktsineerimise osas on hirme ja loobumisi kui ka sõeluuringutes osalejate [arv] võiks olla meil palju suurem, kui see praegu on. Kas te oskate hinnata, mis on need põhjused, miks inimesed, tahaks ju öelda, ei hooli oma tervisest piisavalt, ja mida me saaksime teha, et see teadlikkus kasvaks ja inimesed osaleksid [sõeluuringutes]?

No eks me ikkagi saame ainult rääkida, rääkida ja rääkida. Kui ma vaatan sõeluuringuid, siis sõeluuringutes osalemise protsent on ju järjest tõusnud, inimesed usuvad nende [vajalikkusesse]. Ma mäletan tõesti, et üks viis või seitse aastat tagasi, kui inimestele öeldi, et oi, tulge palun jämesoolevähi sõeluuringule, siis inimesed kohe mõtlesid, et ai, nüüd mulle hakatakse kohe koloskoopiat tegema, toru sisse ajama. Siis me püüdsime ikka väga pikalt seletada – selleks läks vähemalt kaks aastat aega –, et ei, koloskoopiat kohe ei tehta, vaid kõigepealt on vaja peitvere [proov] laborisse saata ning siis vaatame ja hindame edasi. Ja siis, kui sa selle ära seletad, sa näed, et inimesel see hirm nagu kaob, [mõte] selgineb ja ta ütleb: "Oi, no selle asja ma võin muidugi ära teha!" 

Ja teiste asjade puhul ka. Kui inimesed saavad aru HPV vastu vaktsineerimise olulisusest [ja teavad], millal seda teha, siis tegelikult me ju päästame sellega noorte inimeste elu. Ja vähi avastamisel üldse – mida varem me selle avastame, seda parem see on. Aga teadlikkuse [tõstmiseks] me peame rääkima, kõik peame rääkima, nii arstid, ühiskond, kogukond. Mida targem on kogukond, seda paremad on tulemused.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Kõigepealt tahaks öelda suur tänu, et see teema Riigikogu suurde saali on jõudnud. See on oluline teema. Ma ise olen kaks korda vähki põdenud, see on ka isiklikus vaates väga tähtis. Aga ma küsin sinult eelkõige kui healt perearstilt, milline on või võiks olla perearsti roll vähihaige patsiendi taastusravis.

No see puudutab üldse kogu seda teemat, kui palju peremeditsiin või esmatasand suudab patsiendi teekonda juhtida. Kui mina perearstiks asusin, siis meil oligi selline, no ma ei ütleks, et illusioon, aga soov, et perearst ongi see, kes juhib patsienti kõikides ravietappides. Täna on väga palju ülesandeid juba õele delegeeritud. Me räägime sellest, et võib-olla tulevad meile appi abilised, on ta siis tervise teejuht või on ta kliiniline assistent. Seda OTRK‑d ette valmistades ma rääkisin ka vähiarstidega haiglas ja ka nemad näevad sedasama asja, et patsient tuleb, aga siis ta kukub süsteemist välja. Ta peaks saama taastusravi, aga kus see suunamine on või kes siis suunab ja millal ta tagasi tuleb? Me peaksime ikkagi tervikliku raviteekonna välja töötama. Kas selle [eest vastutab] esmatasand või esmatasand koos haiglaarstidega, seda annab mõelda. Aga inimene ei [tohiks süsteemist] välja kukkuda ja [peaks] saama kõiki neid asju, millest me rääkisime – taastusravi, palliatiivravi, valuravi, õiged ravimid, järelkontrollid –, ja temaga peab olema aega tegeleda. Sageli on meie arstide [töö] kõige suurem puudus see, et meil on vähe aega. Meil on vaja rohkem aega, et inimest eriti just selle diagnoosi hetkel toetada, sest elu ju muutub.

Katrin Kuusemäe, palun!

Jaa. Hea Eero! Hiljuti me muutsime ravikindlustuse seadust, mis puudutas välisravi korraldust ja ultraharvikhaiguste ravimeid. Kui natukene võib-olla Irjaga samastuda, [siis küsin,] kuidas sulle tundub, kas me saaksime selle kümne kuu jooksul võib-olla keskenduda kliinilistes uuringutes osalemise kitsaskohtadele. Kas me saaksime teha teatud seadusemuudatused, et seda olukorda natukene parandada?

No kindlasti peaksime. Me olemegi siin Riigikogus ju seetõttu, et me tahamegi, et asjad [edeneksid] kiiremini ja paremini. Ma toon alati enda näite Inglismaalt. Kui perearst kahtlustab patsiendil vähki või onkoloogilist haigust ja teeb saatekirja eriarstile, siis seal on eraldi klausel, et ta peaks saama vastuvõtuaja kahe nädala jooksul. Meil on veel pikk-pikk maa sinna minna, aga ma loodan, et tulevikus iga patsient, kellel on vähikahtlus, saab eriarsti vastuvõtule või uuringule kahe-kolme nädala jooksul.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg lõppes täpselt nüüd. Aitäh ettekandjale ja aitäh küsijatele! Läheme edasi järgmise ettekande juurde, mille [esitab] Eesti Vähiliidu president Vahur Valvere. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed ja külalised! Ma kõigepealt soovin tänada Riigikogu sotsiaalkomisjoni, kes käsitles vähiteemat juba oma istungil, et te tõite selle väga olulise teema riiklikult olulise küsimusena ka Riigikogu suurde saali. 

Me kõik teame, et vähk on Eestis jätkuvalt väga oluline rahvatervise probleem, mis oma meditsiiniliste ja sotsiaal-majanduslike mõjude tõttu vajab riiklikul tasandil kõikehõlmavat käsitlemist. Sellest tulenevalt olemegi ühiselt ellu viimas Eesti vähitõrje tegevuskava aastateks 2021–2030. 

Ma räägin mõne sõnaga ka Eesti vähistatistika kõige värskemast seisust, mis meil Eesti Vähiregistri andmetel on. Igal aastal registreeritakse üle 9000 esmase vähijuhu, juhtude arv läheneb juba 10 000‑le. Igal aastal me kaotame vähisurmade tõttu 3500 inimest, mis tähendab seda, et iga päev me kaotame vähi tõttu umbes 10 kaasmaalast. 

Eesti Vähiregistri andmetel on meie vähihaigete viie aasta elulemus 65% ja see on tõusutendentsiga. Mis puudutab vähi levimust, siis Eesti Vähiregistris on arvel pisut enam kui 70 000 vähipatsienti. (Osutab slaidile.) Kui me vaatame seda slaidi, siis näeme, et alates 1968. aastast on umbes 50 aasta lõikes vähihaigestumises olnud tugev tõusutrend. Siin on oluline mainida, et 2019 oli esimene aasta, kui registreeriti üle 9000 vähi esmajuhu. Sellele järgnesid COVID‑i aastad 2020 ja 2021, kui esmajuhtude arv langes alla 9000 ja 2022. aastal tõusis jälle üle 9000. Viimased kättesaadavad kontrollitud andmed on aastast 2023, mil [registreeriti] üle 9800 esmajuhu. Kui me vaatame meeste ja naiste proportsiooni, siis enam-vähem on see võrdne – mõnel aastal on mehed ülekaalus, mõnel aastal naised, aga keskmiselt on see enam-vähem sooliselt võrdne.

Aastal 2020 tegi Tervise Arengu Instituut vähihaigestumuse prognoosi ja siin on näha, et 2030. aastal võiks vähi esmajuhtude arv läheneda juba 11 000‑le. Kuna 2030. aastani on ainult neli aastat, siis ma julgen prognoosida, et tõenäoliselt võib see arv ületada isegi 11 000. 

Meestel on jätkuvalt [sagedaimaks] vähipaikmeks eesnääre – aastal 2022 registreeriti üle 1300 eesnäärmevähi esmajuhu, mis on umbes 30% kõigist esmajuhtudest. Teisel kohal on mittemelanoomne nahavähk ja kolmandal kohal kopsuvähk. Kui me vaatame haigestumise trende meestel vähipaikmete lõikes, siis näeme, et eesnäärmevähki haigestumine on tõusutrendis. Rõõmu aga teeb, et kopsuvähki haigestumine meestel väheneb. Päris pikki aastaid kasvas haigestumine mitte-Hodgkini lümfoomi ja maliigsesse melanoomi, kuid viimastel aastatel on nendesse haigestunute [arv] natukene stabiliseerunud või isegi pisut langenud.

Kui me vaatame naiste haigestumist vähipaikmete lõikes, siis näeme, et umbes 20% kõigist esmajuhtudest moodustab rinnavähk: üle 900 esmajuhu. Umbes sama palju on ka naha mittemelanoomi. Aga naha mittemelanoomi puhul on prognoos tegelikult hea, nii et põhiprobleem naistel on ikkagi jätkuvalt rinnavähk. Kolmandal kohal on käär- ja pärasoole- ehk kokkuvõtvalt jämesoolevähk. 

Kui me vaatame naiste haigestumise trende, siis näeme, et rinnavähk on kahjuks tõusutrendis. Kahjuks on aastaid olnud pigem tõusutrendis ka kopsuvähki haigestumine, mis on võib-olla natuke hakanud stabiliseeruma. Kui meeste seas on see langustrendis, siis naiste puhul seda langust kahjuks ei ole täheldatud. Ja naiste haigestumine maliigsesse melanoomi ja mitte-Hodgkini lümfoomi on ka aastaid tõusutrendis olnud. 

Kui me vaatame Eesti vähihaigete viie aasta elulemust aastagruppide lõikes – siin on kolm gruppi –, siis me näeme, et enamiku vähipaikmete puhul on meie vähihaigete viie aasta elulemus oluliselt paranenud. Ja seda eeskätt tänu paremale diagnostikale ja tänu meie tublidele arstidele, kes on haigeid hästi ravinud. 

Näeme, et praktiliselt sajaprotsendiline viie aasta elulemus on mittemelanoomse nahavähiga patsientidel. Väga kõrge on elulemus eesnäärmevähiga haigetel. Samas on siin tabeli alaosas üsna kehvad tulemused kõhunäärme- ja kopsuvähi puhul, kuigi ka siin on väikest edasiminekut [näha]. Aga tuleb väita, et sama kesised on tulemused ka Euroopa suuremates keskustes, sellepärast et neid haigusi diagnoositakse lihtsalt suhteliselt hilises staadiumis. 

Kui me võrdleme näiteks rinnavähihaigestumust Eestis ja Põhjamaades, siis siit tabelist näeme, et [Eestis] elab rinnavähihaigetest juba üle 80% rohkem kui viis aastat, [täpsemalt] on viie aasta elulemus umbes 81–82%, samas Põhjamaades, näiteks Soomes, Taanis ja Rootsis, on viie aasta elulemus umbes 10% võrra kõrgem, natukene üle 90%.

Aga see ei tulene sellest, et Eestis oleks ravi kuidagi kehvem. See tuleneb sellest, et sõeluuringutes, milles osaleb üle 70% kutsututest, avastatakse rohkem varases staadiumis vähki. Ka Eestis on tendents tegelikult sinnapoole, et me avastame sõeluuringute abil üha enam esimese staadiumi rinnavähki, ka preinvasiivset rinnavähki. Nii et oleme tegelikult liikumas õiges suunas, aga arenguruumi on. 

Esimene Eesti riiklik vähistrateegia oli aastateks 2007–2015. See oli väga oluline, sellepärast et see oli esimene. Väga palju oli tol ajal püstitatud eesmärkidest neid, mida saavutati, aga kahjuks jäid paljud neist ka saavutamata. Seejärel tekkis ajaline tühimik ja jätkustrateegiat kohe ei tulnud. Meie riiklik ametlik seisukoht oli, et on olemas rahvastiku tervise arengukava aastateks 2009–2020, mis pidi tegelikult ka vähiteemat katma, aga kattis kahjuks suhteliselt vähe.

See oli üks põhjus, miks vähiliit teema tõstatas ja konsulteeris ka juhtivate onkoloogidega ja paljude teadlastega. Me leidsime, et olukorra hindamiseks oleks vaja tellida tegelikult vähktõve sotsiaal-majanduslike [mõjude] analüüs, mille vähiliit mõttekojalt Praxis 2016. aastal ka tellis. Selle raporti kõige olulisem järeldus oli see, et vähiennetusel ja ravil peavad riiklikul tasandil olema kokku lepitud strateegilised eesmärgid ja tegevussuunad, mida saab ka indikaatorite abil mõõta, mille põhjal kokkuvõtteid teha ja vastavalt tulemustele tegevusi korrigeerida. See oli äärmiselt oluline järeldus. 

Ja selle põhjal me alustasime vähiliidu eestvedamisel kampaaniat "Terve Eestiga vähi vastu", mis kulmineerus maailma vähideklaratsiooniga liitumisega 13. septembril 2019. Ma olen väga tänulik, et ka riik tuli meile appi, selle [deklaratsiooniga] liitumise allkirjastas tollane peaminister härra Jüri Ratas. Väga suur tänu ka tolleaegsele tervise- ja tööministrile Tanel Kiigele ja sotsiaalkomisjoni [aseesimehele] proua Helmen Kütile, kes väga seda kampaaniat tegelikult ka riiklikul tasandil toetasid, samuti Tervisekassa juhtkonnale. 

Nüüd Eesti vähitõrje tegevuskavast aastateks 2021–2030 ja vahehindamisest aastateks 2021–2025. Ma tahan rõhutada, et väga palju eksperte, üle 100 eksperdi, panustas Eesti vähitõrje tegevuskava väljatöötamisse ja seda koordineeris Tervise Arengu Instituut doktor Kaire Innose juhtimisel. See oli väga põhjalik töö ja väga palju inimesi tõesti panustas sellesse efektiivselt. Viie aasta vahehindamise tellis Sotsiaalministeerium ja selle viis läbi Causalise osaühing. Väga suur tänu selle töögrupi juhile Mariliis Öerenile, kes tegi oma kolleegidega suurepärase töö. 

Kui me räägime vähitõrje tegevuskava põhieesmärkidest, siis sellel on, nagu Eero Merilind juba välja tõi, kolm põhieesmärki: et vähki haigestuks vähem inimesi, et inimesed elaksid peale vähidiagnoosi kauem ja tervemana ning et vähiga elavate inimeste elukvaliteet oleks parem.

Vähitõrje tegevuskavas ei [käsitleta] ainult haigeid, selles käsitletakse ka terveid, kogu Eesti elanikkonda. Selleks, et need põhieesmärgid ellu viia, on vaja tugevat vundamenti. See on nagu maja ehitamine. Me alustame maja ehitamist [alati] vundamendist, mitte seintest ega katusest. Selle vundamendi ei moodusta mitte ainult piisav rahastamine. Kõige olulisemad komponendid on inimesed, kes seda ellu viivad, juhtimine, vastutus, andmed, infosüsteemid, õigusloome ja loomulikult ka adekvaatne rahastus. 

Olulisemad edusammud, mis viie aasta jooksul tehtud on, on kõigepealt Eesti Vähitõrje Võrgustiku loomine – mõne hetke pärast [räägin] sellest pisut pikemalt –, teiseks, rahvusvaheline koostöö, kolmandaks, raviteekondade piloteerimine – pean silmas kopsuvähi raviteekonna arendamist –, neljandaks, personaalmeditsiini tugevnemine, ka PRS‑i pilootprojekt, biomarkeripõhised ravivalikud ja nii edasi, ja viiendaks, patsientide kaasatus. 

Siin on üks väga oluline slaid. Sellel pildil on Eesti Vähitõrje Võrgustiku asutamine 1. märtsil 2024. Suur tänu tolleaegsele terviseministrile proua Riina Sikkutile, kes meid kõiki Sotsiaalministeeriumi sellele asutamiskoosolekule kokku kutsus! Seal osalesid riigi poolt Sotsiaalministeeriumi esindajad ja Tervisekassa esindajad. Esindatud oli veel kolm vähikeskust – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla –, samuti [Tallinna] Lastehaigla. Oli esindatud ka kaks ülikooli, Tartu Ülikool ja TalTech ehk Tallinna Tehnikaülikool, [samuti Tervise Arengu Instituut ja] vähipatsientide esindusena Eesti Vähiliit.

Nii, olulisematest edusammudest veel. Esiteks, sõeluuringute areng, ka sellest [räägin hiljem] mõne sõnaga pikemalt. Teiseks, nii 12–[18]‑aastaste tüdrukute kui ka poiste vaktsineerimine HPV [vastu]. Kolmandaks, palliatiivravi arendamine. Neljandaks, taastusravi kättesaadavus. 

(Viitab slaidile.) Siin on ära näidatud vähiliidu mobiilsed diagnostikaseadmed. Ka selle KT‑treileriga oli teil võimalus täna Riigikokku tulles tutvuda. Aga miks ma seda näitan? Tänu sellele, et me oleme mobiilsete diagnostikaseadmetega – peale vähiliidu mammograafiabussi liigub veel kaks mammograafiabussi Eestis – rinnavähi sõeluuringus osalemise tõstnud enam kui 70%‑ni, mõnes maakonnas isegi 80%‑ni. Ühesõnaga, oleme viinud teenust inimestele lähemale ja teinud osalemise mugavamaks. Näiteks oleme selles vähiliidu bussis 15 aasta jooksul diagnoosinud umbes 500 esmast rinnavähijuhtu ja umbes 85% neist juhtudest on olnud varases staadiumis haigus, mis on tervistavalt ravitav.

Ja selles mobiilses kompuutertomograaf-treileris oleme meie kliinilise partneri Viljandi Haigla juhtimisel umbes poole aasta jooksul avastanud kaheksa esmast kopsuvähijuhtu. Ka need on tegelikult vara avastatud. Kopsuvähk on samuti potentsiaalselt tervistavalt ravitav haigus.

Ja teine asi, mis on oluline ja tõstab meie sõeluuringutes osalust, on professor Tanel Laisaare Tartus ja Tartu maakonnas algatatud kopsuvähi sõeluuringu projekt, kus ta hakkas kasutama koordinaatoreid. Koordinaatorite [kaasamine suurendab] oluliselt inimeste osalust kopsuvähi sõeluuringus. Nii et kaks sellist olulist momenti. 

Tegevuste rakendumise staatuse puhul on hinnatud 14 valdkonda alates esmasest ennetusest kuni palliatiiv- ja elulõpuravini välja. Tegevusi on olnud üle 200, täpsemalt 214 tegevust, mida on hinnatud. Aga kahjuks on seis selline, et neist on rakendunud süsteemselt ainult 13%, osaliselt 41% ja [tegevustest] 45% ei ole rakendunud. Siin [slaidi] allosas ongi kirjas need [mitterakendunud] valdkonnad: elu vähiga ja pärast vähki, laste ja noorte onkoloogia ja hematoloogia ning kirurgiline ravi ehk onkokirurgia. Samas tuleb mainida, et onkokirurgia rakendamine tegelikult rahalist ressurssi nii väga ei nõuagi, pigem on tegemist regulatiivsete normidega.

Nii, natukene ka süsteemsetest väljakutsetest ja soovitustest. Kõigepealt juhtimine, koordineerimine ja prioriseerimine. Fookusgruppide intervjuudes näiteks tuli välja, et ei saada väga täpselt aru, kes mille eest vähitõrjes vastutab. Siin on eraldi välja toodud väljakutsed, näited valdkondadest ja ka soovitused. [Esimene soovitus on] tugevdada vähitõrje tegevuskava juhtimise ja koordineerimise mudelit. Teine soovitus on tegevuskava uuendamisel hinnata iga prioriteetse tegevuse puhul süsteemselt selle elluviimise eeldusi. Kolmas soovitus on samamoodi süsteemsete ja valdkondadeüleste probleemide lahendamiseks luua temaatilised töörühmad. 

Teiseks, andmed, indikaatorid ja seireandmed on väga olulised, sest andmetest algab kõik, [sealhulgas] kliinilise töö analüüs, mille põhjal saab teha teadustööd ja tulevikuprognoose. Siin on eraldi välja toodud väljakutsed ja näited valdkondadest. Kahjuks ajalimiit ei luba mul põhjalikumalt teile neid tutvustada, aga eelnevalt oli võimalus selle [slaidiesitlusega] tutvuda. Kaks soovitust on ka siin ilusti välja toodud. 

Kolmandaks, inimressurss, mis on äärmiselt oluline. Fookusgrupi intervjuudest tuli välja, et näiteks arstid teeksid hea meelega rohkem teadustööd, aga nad on väga hõivatud igapäevatööga. Väljakutsed ja näited valdkondadest on [slaidil] eraldi välja toodud. Soovitus on planeerida vähivaldkonna inimressurssi süsteemselt. 

Nii, raviteekonnad – kahjuks ei ole mul hetkel aega põhjalikumalt neil peatuda. Aga mul on [siin slaidil] kaks konkreetset soovitust, kuidas selle teemaga edasi minna.

Patsiendikesksus ja tugiteenused – siin on samuti kõik olulisemad väljakutsed ja näited valdkondadest kirjas, samuti innovatsiooni ja ennetusega [seotud] soovitused. 

Ja siis on kokkuvõte. Võib-olla kõige olulisem on see, et edasiminek ja lõppeesmärkide saavutamine eeldab selgemat prioriseerimist, tugevamat koordineerimist, tegevuste elluviimist, eelduste süsteemset hindamist ning kogu vähitõrje adekvaatset rahastamist. 

Mõni sõna ka vähipatsientide organisatsioonidest. Siin on ära toodud nende loomise aasta järgi kõik olulisemad, suuremad tegijad. Vähiliit oli esimene, sellepärast ma kaks sõna räägin sellest ka. See loodi juba aastal 1992. Siin on Eesti Vähiliidu allorganisatsioonid ära toodud, samuti vähiliidu rahvusvahelised partnerid. 

Miks on see oluline? Näiteks finantseeris Europa Donna enda kulul nelja Eesti rinnavähipatsiendi koolitust. Need neli sümpaatselt naeratavat daami on tegelikult rinnavähist tervenenud, keda me võime nimetada nüüd rinnavähi alal ekspertpatsientideks, kes selle koolituse edukalt läbisid ja vähiliidu podcast'is oma kogemusi ja teoreetilisi teadmisi jagavad. 

Lõpetuseks tahan öelda, et teekond vähitõrjemaastikul on olnud suhteliselt keeruline. See tee ei ole alati olnud sirge, ei ole alati olnud tasane. Me oleme pidanud ühiselt läbi raskuste minema, aga ma väga loodan, et [nii liigume] tervema ja vähivabama Eesti poole. 

Ega meil valikuid väga palju ei ole. Kui meie koos ei tegele vähiga, siis tegeleb vähk meiega ja meie lähedastega. Väga suur tänu tähelepanu eest! Ja ma tänan ka Tervise Arengu Instituuti, osaühingut Causalis ja ESTCAN‑i ettekandes kasutatud materjalide eest ja kõiki kolleege, kes on panustanud Eesti vähitõrjesse. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka ohtralt küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Aitäh ettekandjale väga põhjaliku ettekande eest! Paratamatult on vähiraviteekond kurnav nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja sellel teekonnal on palju aspekte. Aga aidake palun ka avalikkusel rohkem mõista kogemusnõustamise ja vähiliidu rolli sel teekonnal.

Aitäh küsimuse eest! Kui vastata niimoodi üldiselt, siis vähitõrjes on kõik oluline, sest kett on nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Kogemusnõustamine on selles mõttes väga oluline, [ainult] et siin me peame võib-olla eristama seda kogemusnõustamist, mida vähipatsiendid oma kogemusi jagades teevad näiteks vähiühingutes, ükskõik, kas see on siis vähiliidu või [MTÜ] Onkoloogika või mõne teise ühingu all. See on selline patsientidevaheline kogemuste vahetus, mis on äärmiselt tähtis. 

Kui me räägime kogemusnõustamisest haigla tasandil või täpsemalt vähikeskuse tasandil, siis see eeldab tegelikult esiteks seda, et see inimene, kes kogemusi jagab, on tõesti vähipatsient. [Kui inimene] on näiteks vähipatsiendi kõrval aastaid olnud või olnud muidu lähedane, siis see on ka talle kogemusi [andnud], aga see ei anna sellist moraalset ja juriidilist õigust haiglas kogemusnõustamisega tegeleda. 

Ja teine asi, kui haiglas kogemusnõustamisega tegeleda, siis see eeldab sertifitseerimist. Oleks väga positiivne, kui kogemusnõustaja oleks ka meditsiinilise haridusega, näiteks õeharidusega. See oleks nagu boonus. Aga põhiline on see, et ta oleks ise vähipatsient ja tal oleks olemas mingi sertifikaat, mis tõendab tema kvalifikatsiooni. 

Vähiliit on küllaltki palju panustanud. Nagu ma siin slaidilt näitasin, meil on olemas palju allorganisatsioone, kus kogemusnõustamisega aastaid on tegeletud ja tegeletakse [edasi]. Nii et selles mõttes ma pean seda väga oluliseks, nagu kõiki vähitõrjemeetmeid.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud Eesti Vähiliidu presidenti doktor Vahur Valvere! Suur tänu teile selle ettekande eest ja veel suurem tänu Eesti Vähiliidus tehtava töö eest ja muidugi töö eest arstina! [Vähiliit on tegutsenud] 34 aastat, see on väga pika ja väärika ajalooga organisatsioon.

Te rääkisite vähitõrje tegevuskava eesmärkidest. Minu küsimus puudutab teie nägemust Eesti vähitõrje tegevuskava rahastamise ja rahavajaduse kohta. Ma tegelikult tahan küsida ka vähipatsientide organisatsioonide, näiteks Eesti Vähiliidu all olevad maakondlikud organisatsioonide kohta. Mina tean väga hästi Viljandimaa Vähihaigete Tugirühma puhul Sirje Ilveri juhtimisel, kui olulist tööd nad teevad. Mis on teie nägemus? Komisjoni ettekandja tõi ka [välja, et tähtsad on] tugevad organisatsioonid. Ma arvan, et siin on väga suur võtmesõna ka nendel organisatsioonidel, kes toetavad arste, ravi ja neid inimesi sellel teel.

Aitäh küsimuse eest! See on väga oluline küsimus. Rahastamine on kindlasti tähtis. Me loodame, et vähitõrje tegevuskava juhtimist rohkem üle andes saame me Eesti Vähitõrje Võrgustiku tegevjuhtimise paika. Aga selleks, et neid meetmeid ja ülesandeid ellu viia alates ennetusest kuni palliatiiv- ja elulõpuravini, ja samuti selleks, et patsiendiorganisatsioone toetada, me vajame lisarahastust. Kindlasti tuleb [järgmistes] ettekannetes ka konkreetsematest rahanumbritest juttu, aga võib-olla tasuks silmas pidada Põhjamaid, kus lisaks vähitõrjele ja tavadiagnostika raviteenuste rahastamisele [eraldatakse veel vahendeid]. Näiteks Soomes eraldatakse 5,5 eurot elaniku kohta, Taanis isegi 13 eurot elaniku kohta. Kui me Eestis suudaksime näiteks igal aastal eraldada 5 eurot elaniku kohta, mis teeb igal aastal võib-olla 7–8 miljonit lisaraha lisaks diagnostika- ja raviteenustele, ennetusele ning ravimite kompenseerimisele kuluvale [rahale], siis saaksime me sellest summast ka vähipatsientide organisatsioone toetada.

Nii et me tegelikult väga loodame ka riigipoolsele toetusele. Siis tõenäoliselt oleks võimalik neid eesmärke täita ja me saaksime tõesti tegeleda nii haigetega kui ka tervetega, et nad ei haigestuks.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt vähiliidu president! Teie pikaajalist tööd ja kogemust on muidugi keeruline alahinnata. Suured tänud teile selle eest! Aga mu küsimus johtub teie enda ühest slaidist, kus te näitasite meile pilte nendest bussidest, mis mööda Eestit ringi sõidavad. Te tõite seal minu arvates ühe olulise märksõna, mis meid inimestena iseloomustab: mugavuse. Kas teie oma töös või selles protsessis, võitluses vähiga, näete veel selliseid kohti, kus me peame inimese mugavustsooni ületama ehk [keskenduma] sellistele tegevustele, mis lõppkokkuvõttes aitavad vähiga võidelda, seda paremini avastada, aga [sealjuures ka] inimese mugavustsooni ära kasutama, et temale lähemale jõuda?

Aitäh teile! See on väga oluline küsimus. Eks aastatega tegelikult on sõeluuringutes osalemise protsent tõusnud. Kui me alustasime, siis oli see tugevalt alla 50%, nüüd on keskmine juba 65%, [täpsemalt] umbes 62–65%, rinnavähi puhul on see näiteks 65%. Ja nagu ma ettekandes ka mainisin, tõepoolest, kui me teeme selle teenuse elanikele mugavamaks, läheme nende kodudele lähemale, siis on võimalik näiteks rinnavähi avastamiseks mõeldud mammograafiabussi abil umbes 70–80%‑line osalus saavutada. Nii et mugavus on äärmiselt oluline. 

Mugavamaks tegelikult on läinud ka registreerimine. Kui inimene teab, millal tema [sünni]aastaga inimesi sõeluuringule kutsutakse, ja ta saab ise registreeruda ja ise ka uuringukeskust valida, siis see kõik on osalust tegelikult pisut tõstnud. 

Aga kõige olulisem on teadlikkus. Põhjus, miks Põhjamaades on sõeluuringutes osalus vahel 80–90% ja meil on see siiski suhteliselt madal, on terviseteadlikkus. Terviseteadlikkus ei alga keskeas, vaid tervise[teadlikkus] ja -kasvatus peaks algama kodus, lasteaias, koolis. See on selline elukestev õpe, nagu öeldakse ja peaks algama väga varakult. 

Teine [asi] on muidugi see, et usaldus riigi vastu on samuti tähtis. Näiteks Soome kõrge osalus on ka sellest tingitud, et selle suhtes on väga suur usaldus, kui riik seda teenust tasuta pakub. Elanikud aktsepteerivad ja väga hindavad kõiki neid riiklikke meetmeid, see [teenus] on usaldusväärne. Nii et ka see moment on tähtis. 

Nii et sõeluuringus osalemist on mitut moodi võimalik tõsta ja see erinevate meetmete abil mugavamaks tegemine on üks võimalus. Nagu ettekandes oli ka juttu, professor Tanel Laisaar, kes Tartus algatas kopsuvähi sõeluuringu, hakkas esimesena Eestis kasutama koordinaatoreid. Kui meil Eestis elanike teadlikkus ei ole nii kõrge, siis me peame kasutama lisameetmeid. Esiteks, minema võimalikult elanike elukohtade lähedale, ja teiseks, kasutama ka neid koordinaatoreid, kes inimesed üle helistaksid. Lisaks sellele, et perearstikeskustes neid informeeritakse sõeluuringu vajalikkusest, me peame ilmselt selle kulutuse mingi aeg tegema, kuni meie inimeste teadlikkus kasvab. Nii et meetmeid on erinevaid.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina liitun samuti kolleegide tänusõnade ja tunnustustega nii teile kui ka kõikidele teistele organisatsioonidele ja spetsialistidele, kes Eestis vähiteemaga tegelevad.

Minu küsimus puudutab seda eelnõu, mille hea kolleeg Helmen Kütt siin enne istungi algust üle andis. Te olite ka saalis, ma ei tea, kui palju te jõudsite sellest osa saada. Kas te oleksite valmis andma kommentaari, millist mõju võib selline soodustus, mille võiks ravimiseadusesse sisse viia, avaldada inimeste ravi saamise võimalustele?

Aitäh küsimuse eest! Ma väga tunnustan seda tegevust, mida Kingitud Elu on aastaid teinud. Tänu sellele on lisaks Tervisekassa kompenseeritud sihtmärk- ja immuunravile selline kaasaegne ravi jõudnud väga paljude vähipatsientideni. Väga [suur] rõõm oli kuulda, et on selline käibemaksust vabastamise plaan. Ma arvan, et see on ülivajalik ja kindlasti suurendab meie vähihaigete süsteemravi võimalusi just uuemate ravimite puhul. Mida odavamad on ravimid, seda parem on nende kättesaadavus. Nii et see on väga oluline küsimus.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud doktor Valvere! Vähiga seotud teadustöös osalemist peetakse maailmas väga atraktiivseks, sest sellel on suur mõju, see on intellektuaalselt nõudlik ja selleks on head rahastamisvõimalused, aga, nagu me teame, see on ka üllas, sest on suure mõjuga inimkonna tervisele. Küsimus teile on: kui palju on veel võimalik avastada vähi tekke põhjuste kohta, et me saaksime seda ravida ja võib-olla ka paremini ennetada?

Aitäh küsimuse eest! No eks vähi tekke selliste fundamentaaluuringutega tegelevad eeskätt suured riigid, suured vähikeskused Põhja-Ameerikas, nagu [Ameerika] Ühendriigid ja Kanada, ning Lääne-Euroopa juhtivad riigid, ka Põhjamaad. Eks suuremates riikides on see paremini rahastatud, nende teadusprojektid ja avastused nii vähi tekke põhjuste kui ka uute ravivõimaluste, ravimite testimise ja [muu] osas on suuremad. Kogu selle teema [uurimine] on hästi ressursimahukas. Ühest küljest peaks olema raha ja teisest küljest ka sellised infrastruktuurid, mis puudutavad näiteks kliinilist teadust, uuringukeskuseid, nende rajamist ja varustamist, ning seda mitte ainult tehniliselt, vaid ka inimressursiga. Need on ka tegelikult [kirjas] meie vähitõrje tegevuskava eesmärkides teadus- ja arendustegevuse all, et seda saavutada. 

Nii et vähi tekke põhjuste uurimine on äärmiselt oluline, aga eks maailm ikkagi liigub rohkem vähiennetuse suunas. Ma isiklikult pean väga oluliseks personaalset vähiennetust. See ei põhine ainult geeniandmetel, kuigi ka see on oluline ja annab kindlasti palju juurde, aga juba nendel riskiskooridel, millesse on kaasatud näiteks elustiili riskifaktorid, rinnavähi puhul erinevad hormonaalsed riskifaktorid. Inimene peab neid riske teadma. Kui me suudame neid riske paremini määratleda, siis on võimalik ka sõeluuringute abil vähki tõesti õigeaegselt, varakult avastada, et hiljem saaks seda tervistavalt ravida. Aga kõik need vähiuuringud on äärmiselt tähtsad.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud ettekandja, Eesti Vähiliidu president! Ma kõigepealt tänan põhjaliku ettekande ja põhjalike slaidide eest. See oli väga ülevaatlik. Tahaksin tõstatada just vähiennetuse teema. Mulle jäi teie jutust [kõrvu] kaks olulist asja. Kõigepealt see, et viie aasta jooksul on meie riigis tegevustest süsteemselt rakendunud ainult 13%. Ja teine [asi]. Te tõite välja, et Põhjamaades on rinnavähiga [patsientide] elulemus parem eelkõige just tänu sõeluuringutes osalemisele. Siit mu küsimus tulebki: mis siis meil on takistuseks sõeluuringutel osalemises? Kas asi on siis teadlikkuses, on kuskil institutsioonides sellega mingi probleem või milleski muus? Ootaks sellele vastust.

Aitäh olulise küsimuse eest! Nagu siin varem oli pisut juttu, kõik algab elanike teadlikkusest. Selle 50 aasta jooksul, kui me olime N[SV] Liidu koosseisus, kahjuks ennetusele väga palju tähelepanu ei pööratud ja seda lünka me täidame siiamaani. Tõesti, kui me alustasime, siis näiteks rinna- ja emakakaelavähi sõeluuringus osales [ainult] umbes 40% [naistest] – osalemise protsendid olid tohutu madalad –, samal ajal Soomes osales kuni 90%. Kõik algab tegelikult teadlikkusest.

Me peame ilmselt hakkama teadlikkust kasvatama kodust ja lasteaiast, nagu siin juba juttu oli. Kooliprogrammid on samuti äärmiselt olulised. Terviseteemat, enda jälgimise teemat ja kõiki neid asju, ka surmateemat, tuleks hakata lastele varem selgitama. Surm on ju elu loomulik lõpp. Selles mõttes on palju harivat tööd tegemata ja see on tegelikult põhiline.

Ja muud põhjused. Eks siin on olnud ka tehnilisi probleeme. Kui sõeluuringud algasid, siis ei jõudnud alati näiteks kutsed aadressi muutumise tõttu kohale ja oli veel mitmeid asju, aga see kõik on paranenud. Nii et me liigume tegelikult õiges suunas. Põhiline on teadlikkuse tõus ja teenuse tegemine inimesele mugavamaks. 

Kolmandaks, ilmselt me peame ikkagi koordinaatoreid kasutama ja rohkem püüdma kaasata tervisekeskusi, perearstikeskusi. Ega perearst ei jõua sellega alati ise loomulikult tegeleda, aga on pereõed, võib-olla [peab] neile veel lisatööjõudu andma, sellepärast et kõige sagedamini külastavad inimesed siiski esmatasandi arsti, perearsti. Sõeluuringu vajalikkust ja seda, kas konkreetsete vähipaikmete puhul on sõeluuring olemas, saavad ikkagi esmatasandi arstid kõige paremini selgitada. Väga õige küsimus.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, suur tänu teile isiklikult ja vähiliidule teie pikaajalise panuse eest vähitõrjesse ja ka väga põhjaliku ja hea ettekande eest! Vähktõbi mõjutab väga olulisel määral konkreetset inimest, kes selle diagnoosi saab, kellel on selline haigus, ja tema lähedasi loomulikult ka. Aga kuna seda haigust esineb nii palju, on sellel tegelikult väga suur mõju ka ühiskonnale laiemalt. Kuna teie ettekandest tuli välja, et vähitõrjes on meil veel omajagu arenguruumi, siis paluksingi, et te tooksite välja, milline on see mõju ühiskonnale juhul, kui me vähitõrjega piisavalt ei tegele, kui see on nõrk, kui me ei ole kasutanud kõiki võimalusi ammendavalt. Sest siis oleks meile teada, mis on kaalul, kui me siin saalis nendel teemadel otsustame.

Aitäh hea küsimuse eest! Vähiteema, nagu [ettekandest] välja tuli, on lai teema, see ei ole ainult meditsiiniteema, see on ka sotsiaalteema. See puudutab ka majandust, sellepärast et nagu me teame, on vähk ikkagi rohkem vanemaealiste haigus, aga samal ajal haigestub vähki üha enam ka tööealisi elanikke. See tähendab seda, et arvestades meie häid ravitulemusi, eriti siis, kui me suudame varases staadiumis vähki diagnoosida ja tervistavalt ravida, peaksime me need endised patsiendid, nüüd tervenenud inimesed, katsuma tööturule võimalikult kiiresti tagasi tuua. See on Eesti majandusele ka väga oluline. 

Tegelikult tänapäevane ravi on muutunud ka juba paremini talutavaks. Kõik kardavad seda keemiaravi, aga tänapäevased sihtmärkravi ja immuunravi on oluliselt väiksemate kõrvaltoimetega ja ka ravi ajal vähipatsiendid tegelikult saavad töötada. Siinkohal ootaks ka tööandjatelt sellist mõistvamat suhtumist, kuigi samal ajal tuleb väita, et see suhtumine on ka mõistavamaks muutunud. Üha enam püütakse vähipatsientidele ka ravi ajal võimaldada paindliku töögraafikuga töötamist, ja kui nad on tervenenud, võtta nad töökohale sama koormusega või pisut madalama koormusega tagasi. Nii et see on väga-väga oluline teema. 

Kui me räägime vähiennetusest, siis me peame tegelema mitte ainult haigetega, vaid ka tervetega. Näiteks Urmas Varblasel ja Andres Võrgul oli väga hea artikkel, mis puudutab haiguste ennetust. Seal ei olnud juttu spetsiaalselt vähiennetusest. Nad tõid selgelt välja, et kui me tahame Eesti majandust stimuleerida, siis ennetustegevus, sealhulgas vähiennetus, on äärmiselt oluline, et vähem inimesi haigestuks ja need, kes haigestuvad, saaksid võimalikult kiiresti terveks ja tuleksid tööturule tagasi. Nii et siin on väga tugev selline sotsiaal-majanduslik aspekt.

Aitäh! Küsimusteks ja vastusteks etteantud aeg sai läbi. Täname küsijaid ja täname [ettekandjat] asjalike vastuste ja professionaalse ettekande eest! Liigume järgmise ettekande juurde, [mille esitab] Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht Rille Pihlak. Palun!

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Kolleegid, sõbrad ja kõik, kes meid kuulavad! Suur aitäh kutse eest sellel väga-väga olulisel teemal rääkimaks! Minu nimi on Rille Pihlak, mina olen erialalt onkoloog ja täna olen teie ees kui Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht. Tahamegi teiega natukene rääkida sellest, milline on praegu vähi[ravi] hetkeseis ja kuidas me saame seda parandada. 

Eesti Vähitõrje Võrgustik, nagu siin just [mainiti], loodi umbes kaks aastat tagasi. Meie eesmärk ongi luua üleriigiline võrgustik, mis ühendab nii raviasutused ehk Eestis neli asutust, kes teevad vähiravi, teadus- ja haridusasutused, nagu Tartu Ülikool ja TalTech, ja ka riigiasutused ehk poliitikakujundajad, nagu Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa, ja ka patsiendiorganisatsioonide esindaja Eesti Vähiliit. Meil on kolm ühist sammast: teha paremat teadust ja innovatsiooni, [pakkuda] paremat haridust ja koolitusi ning teha kliinilist koostööd. Me kõik loodame hästi toimiva ja koordineeritud siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö abil ühiselt tagada Eesti inimestele parema vähiennetuse, [vähi] varase avastamise ja tõhusa ravi. 

Miks me oleme vähitõrje pärast mures? Nagu me just ka doktor Valvere käest kuulsime, vähi[diagnooside] numbrid järjest suurenevad. Eelmisel aastal oli Eestis vähidiagnoose rohkem kui sünde ja see on päris muret tekitav. Me näeme, et see tuleneb osaliselt [rahvastiku] vananemisest – kindlasti on vanainimestel suurem risk vähki saada –, kuid me näeme seda trendi ka noorte tööjõuliste täiskasvanute puhul. On niinimetatud early-onset cancer, mis diagnoositakse alla 50‑aastastel inimestel. 

Paar nädalat tagasi hakkasin ma ka omaenda [patsientide] vastuvõtul tõesti lihtsalt seda numbrit vaatama. Ja meil on tõepoolest selline seis, et kuigi see tavaline vähidiagnoos on [enamasti] umbes 65+ vanuses [inimestel] – ja tõesti, umbes 65% nendest olid selles vanuses –, siis ka minu täiesti suvalisel vastuvõtul on 20 patsiendi hulgas juba 25% neid, kes said oma diagnoosi alla 50‑aastasena. Ehk siis see probleem on juba käes ja me peame sellega juba tegelema. 

Mure on ka selles, et suremus vähki tõesti natukene väheneb, kuid ei vähene nii palju kui näiteks [suremus] südame-veresoonkonna haigustesse. Meil on vaja veel kõvasti tööd teha ja seda lainet kõvasti veel murda. 

Mida aeglasemalt me tegutseme, seda kallimaks asjad lähevad. Seda on diagnostika poolelt [näha], nagu ka doktor Valvere ja doktor Merilind välja tõid – mida aeglasemalt ja mida hiljem me vähki diagnoosime, seda kallimaks need asjad lähevad, seda vähem inimesi saab terveks ja seda rohkem kulutab riik raha nende terveks ravimisele. Kui me teeme asju liiga vähe ja liiga hilja, siis on tulevikus veel raskem, ehk me peame tegema neid kohe. 

Vähitõrje ja -ravi vajavad ka kogu tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi ehk kõikide süsteemide koostööd. See on pikaajaline protsess, mille viljad valmivad alles aastaid või aastakümneid hiljem, ja me peame seda koos tegema. 

Nagu doktor Valvere ja doktor Merilind välja tõid, meil on üks ilus dokument valmis. Viis aastat tagasi pandi see raamat kokku, üle 100 Eesti eksperdi tuli kokku ja pani kirja, kuidas teha Eestis paremat vähitõrjet. Meil on ilus visioon ja meil on võimalused seda täita. Ehk siis me ei pea rohkem mõtlema, meil on kõik kirjas, mida me peame tegema. Retseptiraamat on valmis, me peame lihtsalt hakkama tegutsema. 

Kui me mõtleme vähitõrje tegevuskavale kui tormisele merele ja tihti mõtleme, et see vähi[diagnooside] number on hirmutav, siis tegelikult vähitõrje tegevuskavas on ilusti kirjas, kuidas neid laineid murda: kuidas sõeluuringute, ennetuse, hea diagnostika, andmete, patoloogia ja personaliseeritud meditsiini abil [seda olukorda] paremini parandada, kuidas raviga, näiteks kirurgilise, kiiritus- ja süsteemraviga [aidata] inimestel elada kauem, [kuidas pakkuda] paremat ja kiiremat ravi, paremat toetust, parimaid uuringuid ja rehabilitatsiooni. Ehk [on teada,] kuidas seda lainet murda nii, et rohkem inimesi saaks terveks ja jõuaks faasi, mille nimi on elu pärast vähki. Ja nende patsientide elu, keda me ei saa terveks [ravida], tahame me pikendada, me tahame, et need lained oleksid rahulikumad ja nad saaksid ka väärilise elulõpuravi, aga seal on meil kõvasti vaja veel tööd teha. Retseptiraamat on valmis, nüüd on vaja [need asjad] ära teha.

Nagu me just kuulsime, tegime me tegevuskava [avaldamisest] viis aastat hiljem selle vahehindamise. Eesmärk oli selge, täpselt sama, miks me ka teie ees täna seisame: et aru saada, kuidas on Eesti vähitõrje hetkeseis. Tahtsime aru saada, kui kaugel me oleme, prioriseerida järgmist poolt ja tuua osapooled kokku, et selle peale mõelda. 

Nagu ka korraks näidati, on vahehindamise kokkuvõte tegelikult üpris lihtne. Me leidsime, et on loodud strateegiline raamistik. Ehk siis jällegi, meil on hea retseptiraamat olemas. Mitmes valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid areng on olnud ebaühtlane. Me oleme takerdunud süsteemsetesse kitsaskohtadesse ja sõltunud inimeste initsiatiivikusest, mitte plaanidest. 

Edasiminek eeldab [esiteks] juhtimise ja koordineerimise mudeli tugevdamist, prioriseerimist ja püsirahastuse tagamist – ehk me saaksime reaalselt selle järgmise viie aastaga ära teha. [Teiseks,] inimressursi süsteemsemat planeerimist, mis vajab mitme ministeeriumi, riigiasutuse, ülikooli, kõrgkooli koostööd ja jällegi inimeste kokkutoomist. [Kolmandaks,] indikaatorite ja seiresüsteemi arendamist, et aru saada, millised meie numbrid tegelikult on, kui hästi me ravime ja kui hästi me saaksime ravida. [Neljandaks,] teadustegevuse ja innovatsiooni toetamist, et meie patsiendid saaksid parima ravi ja uuringute [põhjal] parimad ravimid – ja parima ravi homme, mitte kaugemas [tulevikus]. [Viiendaks,] raviteekondade arendamist ja teenuste regionaalse kättesaadavuse parandamist, et me saaksime ja jõuaksime patsientidele lähemale ja teeksime õigetes kohtades õigeid asju. [Kuuendaks,] patsiendikeskse lähenemise tugevdamist, et jällegi meie prioriteet oleks patsiendid, mitte raviasutused. [Seitsmendaks,] ennetuse ja varajase avastamise tugevdamist, et ennetada neid haigusi, mida meist keegi ei taha saada, aga meil on seal kõvasti vaja veel teha. Ja [kaheksandaks,] vähiandmete ja tervise infosüsteemide sidususe parandamist, et me saaksime aru, kaugel me oleme ja kuhu on vaja minna. 

(Osutab slaidile.) Seda tabelit te täna juba korra nägite. Seal on, nagu juba öeldud, ainult 13% asju ära tehtud. Ehk siis meil on veel kõvasti tööd teha. Me oleme küll poolel teel, kuid meil on kõvasti jõudu juurde vaja. Meil on mitmeid alasid, kus pole ükski asi süsteemselt rakendunud, ja sinna on kõvasti [jõudu] juurde vaja. 

(Viitab slaidil olevale tabelile.) Kui vaadata alumist kuut ehk neid [valdkondi], kus pole süsteemselt rakendunud ükski eesmärk, siis näeme, et kõige alumised on näiteks kirurgiline ravi, laste ja noorte onkoloogia ja hematoloogia ning elu vähiga ja pärast vähki. Kui vaadata nende prioriteetide sisse, siis näiteks kirurgiline ravi, nagu juba mainiti, ei vajagi võib-olla lisarahastust, vaid vajab otsuseid. Meil on vaja struktureeritud andmeid, et aru saada, millist kirurgiat millisel tasemel me teeme. Meil on vaja defineerida vähikeskused ehk keskused, kus võib mingisugust ravi teha, mingisugust kirurgiat teha. See on riikliku otsuse taga. 

Laste ja noorte hematoloogia puhul me näeme, et meil on vaja vähendada bürokraatiat. Jällegi, see pole ainult tervishoiuküsimus. Me tahame saata oma väikesed patsiendid kõige paremale ravile. Praegu on see suur probleem, sest see on ülikeeruliseks tehtud. Meil on vaja tugispetsialistide rolli, inimressursi ja järelkasvu kasvatamise kaudu ka perede tugisüsteemi parandada, et rohkemaid patsiente ravida ja neid paremini ravida. 

Elu vähiga ja pärast vähki – seal on kaks eesmärki, millest kumbki tegelikult ei ole [täitunud]. Meil on vaja [välja töötada] üleriiklikud raviteekonnad. Selles me oleme esimesi sammukesi astunud, kuid meil on vaja teha seda kõikide vähivormide puhul ja kõikides maakondades. Meil on vaja riikliku püsirahastusega patsiendiorganisatsioone, et nad saaksid neid patsiente pidevalt aidata. Ehk siis, ma tahan öelda seda, et vähitõrje kitsaskohad ulatuvad üle kogu süsteemi, tervishoiuprobleemid ei ole ainult haiglas ja esmatasandis, vaid [nende lahendamine eeldab] mitme-mitme [asutuse], ka ministeeriumide, nagu justiits-, haridus-, Sotsiaal- ja Rahandusministeeriumi, ning paljude teiste koostööd. Seetõttu on meil vaja seda kõike koos teha. 

Ehk siis vahehindamise soovitused on lihtsad. Meil on vaja selget omanikku, juhtimismudelit ja püsirahastust. Meil on vaja realistlikult planeerida ja need [plaanid] ka temaatiliselt ära teha. Meil on vaja andmepõhist juhtimist, indikaatorite uuendamist, inimressursi jätkusuutlikkust, teaduse ja innovatsiooni parandamist, patsiendikeskseid raviteekondi, teenuste regionaalset kättesaadavust ja ühtsust ning ennetuse, sõeluuringute ja personaliseeritud lähenemise parandamist. 

Miks me täna teie ees jällegi oleme, on see, et meil on mitmeid otsuseid vaja teie käest. Meil on vaja püsirahastust vähitõrje tegevuskavale, meil on vaja, et te toetaksite ka Euroopa vähimissiooni edasist rahastust ja on tarvis ka mitmeid riiklikke otsuseid, mida me saame koos ära teha. 

Nagu doktor Valvere juba välja tõi, hetkel täielikult puudub Eesti vähitõrje tegevuskava püsirahastus. Kui me vaatame Põhjamaade näiteid, siis näeme, et Soome on [selle rahastamiseks arvestanud] 5,5 eurot iga inimese kohta aastas, Taani, kellel on väga ambitsioonikad ja väga ägedad vähitõrjeplaanid, 13 eurot inimese kohta aastas, Rootsi 4 eurot ja isegi väikeriik Malta on [selleks arvestanud] 3,5 eurot inimese kohta aastas. Eestis on see number 0. 

Me rääkisime nendest 13% [hulka kuuluvatest tegevustest], kus on natukene arengut toimunud, kuid need on tegelikult toimunud killustunult Tervisekassa teenuste rahade eest, projektirahade eest ja muude väikeste süstide toel. Kuid kui vähihaigestumus kasvab, siis on arengud toimunud liiga aeglaselt. Ilma investeeringuteta hakkab vähk järjest enam määrama Eesti [inimeste] tervise tulevikku. Ja kui rahastus on juhuslik, siis on ka juhuslikud meie tulemused. Ehk siis me seisame ka täna teie ees, et küsida püsirahastust sellele vähitõrje tegevuskavale. Ma arvan ja me loodame, et väike 5 eurot Eesti inimese kohta aastas ei ole selle eest liiga palju küsida. 

Euroopa rahastuse jätkumine. Praegu on Euroopa vähimissioon, mis on üks suur programm Euroopas, ja EU4Health toonud Eestisse üle 10 miljoni euro vähi[ravi] arenguks, kuid Euroopa vähimissiooni jätkumine pärast 2026. aastat Euroopa Liidu MFF‑i toel ei ole kindel. See oleks meie jaoks väga suur probleem, sest need praegused rahad, mis on Eestisse tulnud, on väga palju aidanud, kuid kui rahasid rohkem ei tule, siis see areng, mis on [toimunud], ei saa [jätkuda]. Me peame siin Eestis võtma ka väga aktiivse positsiooni ja toetama Euroopa vähimissiooni rahastamise jätkumist. Euroopa vähikoostöö ei ole väikeriigi Eesti jaoks lisavõimalus. Meie jaoks on see strateegiline vajadus ja me oleme väga palju selle abil juba ära teinud. 

Riiklikud otsused. Meil on mitmeid häid näiteid, mis tegelikult ei vajagi hirmsasti lisaressurssi, kuid vajavad kõik koos mõtlemist. Meil on vaja ära teha haiglavõrgu arengukava. See on osaliselt tehtud, kuid vaja on ka kohalikke, regionaalseid otsuseid, [et oleks selge,] kus me midagi teeme ja kelle jaoks. Meil on vaja jätkuvalt arendada õdede koolitust, pädevust ja ka õigusi Eestis. Mitmes riigis on väga häid näiteid, kuidas ja kui palju [koormust] saavad head õed oma õlgadele kogu selles vähiravis võtta ja kui hea töö nad saavad tegelikult ära teha. Eestis ei ole see hetkel võimalik. Meil kõigil on vaja tõsiselt mõelda, kuidas me saame tagada tervishoiutöötajate [järelkasvu ja töö] jätkusuutlikkuse ning kuidas me seda kõik koos teeme. Meil on vaja vähipatsientide organisatsioonide püsirahastust. Nad on juba teinud suurepärast tööd väikese taskuraha eest, osad mitukümmend aastat, osad paar aastat, aga meil on kõvasti seda tuge juurde vaja. Ja nad on suurepärased tugiteenuse pakkujad, kuid me ei ole neile seda võimu veel andnud. Selle saame kõik koos ära teha. Meil on vaja ühiseid vähiandmeid. Siin on tegelikult riiklikult vaja väga palju otsuseid teha, kuidas me andmeid kogume, kuidas me terviseandmeid analüüsime ja kuidas me aru saame, kus me tegelikult oleme ja kuidas edasi minna. Meil on vaja esmatasandit toetada ja võimestada. Nagu doktor Merilind ütles, väga palju on esmatasandi tööd, just see diagnostika, patsientide toetamine, ja meil on jätkuvalt vaja seda tugevalt teha. Meil on üldiselt vaja patsiendikeskselt teenuse kättesaadavusele mõelda. Me räägime siin tsentraliseerimisest ja kodulähedusest kui kahest eraldiseisvast teemast. Väga selge on see, et meil tuleb öelda, milliseid keerulisi operatsioone peaks tegema suurtes haiglates, kuid ka kodulähedus peaks olema iga patsiendi õigus nende teenuste puhul, mida saab [mitmes kohas] pakkuda, näiteks palliatiivravi ja teatud juhtudel ka süsteemravi. Need otsused on vaja riiklikult ära teha. Ehk siis mitmed [tegevused] vajavad nii regionaalseid kui ka riiklikke otsuseid, mitme ministeeriumi ja riigiasutuse töötajate vahelist koostööd. Teeme koos ära! 

Kokkuvõtteks ma ütleksin, et täna ei ole küsimus enam selles, mis teha tuleb. Me teame seda, me kirjutasime retseptiraamatu valmis, meil on teadmised, eesmärgid ja ekspertiis olemas. Küsimus on selles, kas me suudame teha vajalikud poliitilised ja rahalised otsused, et need eesmärgid päriselt ellu viia. Selles loodame väga teie toe peale. Ma ütlen teile aitäh ja jään küsimusi ootama.

Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Rille, selle ettekande eest! Lugupeetud juhataja! Ma pean sulle ütlema, et midagi uut ei olnud, ma olen 50 aastat Eesti meditsiinis aktiivselt olnud. Väga paljud asjad on teada ja me teame, mida teha, aga me ei julge millegipärast teha, ütlen mina. Mu küsimus oli eelmisele ettekandjale, aga ma usun, et sa tead ka selle vastust. Kui ma vaatan [andmeid, siis näen], et 2017 oli meil 62 000 vähihaiget, nüüd oli arv juba 70 000. Minul lastearstina on olnud ka mõned vähihaiged, kes on praeguseks kõrgkooli lõpetanud pereemad. Kui ma saan korra elus vähi, kas ma jään sinna nimekirja igaveseks või siis mind ikka kustutatakse ära? Paljud [endised] vähi[patsiendid] võib vist tänapäeval terveks lugeda. 

Aitäh küsimuse eest! See on väga huvitav küsimus, sest tõesti, Eestis need numbrid põhinevad peamiselt TAI registril. Sinna tuleb see diagnoosina sisse ja sealt [seda kustutada] ei ole võimalik. Paljudes Euroopa Liidu riikides on seda [võimalik] teha, on nii-öelda right to be forgotten ehk kui inimene on mingil hetkel kuulutatud tervishoiusüsteemi poolt terveks, siis tal on õigus see enda diagnoos registrist maha võtta. Eestis see hetkel juriidiliselt ei ole võimalik, aga seda võiks teha.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja, aitäh nii komisjonis kui ka praegu antud mõtete ja ülevaate eest! Ma küsin juhtimise kohta. Väga mitmest kohast, ka raportist ja komisjoni aruteludest, on välja tulnud, et ei ole püsivat rahastust ega selget juhtimist ja vastutust. Ma küsin, mille taha see siis jääb. Kui suhelda ministeeriumiga või teie valdkonna ühendustega, siis kas [asi on selles, et] ei ole arusaama, kes peaks juhtima, või pole ministeeriumil või Tervisekassal valmisolekut ega tahtmist seda juhtrolli võtta? Sest ma olen nõus, et kui on mitu [vastutajat], siis alati kipub olema nii, et mingid asjad kukuvad sinna vahele, rahastus on ebastabiilne, vastutus hajub. Mille taha see jäänud on ja mis on teie konkreetsed ettepanekud? Kes selle juhtrolli peaks võtma?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, see on üks suurimaid probleeme, mis tuli esimesena tegelikult välja ka vahehindamisel. Esiteks, me keegi ei teadnud, kes seda juhtima peaks ja kuidas kogu seda plaani rakendada. Seal oli väga selgelt kirjas, et juhtimine on probleem nii väikeste tegevuste kui ka [üldisema] koordineerimise mõttes. 

Sotsiaalministeerium on seda ka kõigi meie [tagasiside põhjal] üpriski tõsiselt võtnud. Me nüüd arutasime väga tõsiselt seda teemat. Eestis on loodud Eesti vähitõrje juhtrühm, kuhu on eriala[spetsialistid] ja erialaseltsid kokku toodud koos ministeeriumi ja teiste osapooltega. Seal me just sedasama arutasime. Meie lootus Eesti Vähitõrje Võrgustikuga on, et me saaksime ka igapäevast koordineerimist Sotsiaalministeeriumi toel osaliselt enda [vastutus]alla võtta. Meie eesmärk on, et juhtrühm, mis on ministeeriumi all, jääb jätkuvalt seda juhtima, kuid Eesti Vähitõrje Võrgustik aitab reaalselt seda ka ellu viia. See on meie eesmärk ja järgmine samm.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud doktor Pihlak! Teie ettekande [materjalides on kirjas] ja ütlesite seda täna ka siin suures saalis, et vähisuremus väheneb oluliselt aeglasemalt kui näiteks suremus südame-veresoonkonna haigustesse. Teatavasti algas südame-veresoonkonna haiguste ennetamiseks ja tervise edendamiseks väga aktiivne töö 1990‑ndate keskel. Nüüd, 30 aastat hiljem on meil vajadus ja võimalus teha sarnast tööd vähihaiguste ennetamiseks ja tervise edendamiseks. Kas siin on kasutamata võimalusi peale selle, et meil on raha juurde vaja?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on jah [küsimuse] mõlemale poolele. Kindlasti on meil kõvasti tööd vaja teha. Ma ütlen, et meie head kolleegid kardioloogid on teinud väga head tööd nii südame-veresoonkonna haiguste ennetamisega kui ka nende ravimisega, nii et inimesed elavad aastakümneid peale seda. Kahjuks vähiga seda tõesti ei ole olnud. Vähk on osutunud ka keerulisemaks haiguseks. Seal on nii mitu haigust, mille puhul inimese terveks ravimine või aastakümneid elus hoidmine on väga keeruline. 

Ehk siis meil on kõvasti sinna jõudu juurde vaja. Teie varasemale küsimusele ma ka natuke vastasin, et meil on kõvasti teadust vaja rohkem teha. Meil on kindlasti vaja sinna raha juurde, jõudu juurde ja paremaid ravimeid juurde. Eestis kindlasti ei ole kõige paremad ravimid alati kättesaadavad, mis hoiaks neid inimesi pikemalt elus. 

Ehk siis jällegi, palju tööd on vaja teha, ka ennetamises. (Hääl saalist.) Absoluutselt! Need numbrid on muidugi [ainult nende kohta], kes on selle diagnoosi juba saanud, aga on ka teisene ennetamine, kui inimene on terveks ravitud, et ta uuesti seda vähidiagnoosi ei saaks, [või kui saab, et ta] sellega kauem elaks. Samamoodi tuleb kõikide teiste puhul tegeleda ennetamisega, et nad seda ei saaks. Meil on kõvasti veel teha, jah.

Eero Merilind, palun!

Lugupeetud juhataja! Aitäh, Rille, ettekande eest! Sa töötad praktilise arstina ka. Ma küsin, kui pikk on praegu sinu vastuvõtuaeg ühele patsiendile ja kui pikk see peaks olema, et sa saaksid oma tööd teha hästi.

Aitäh küsimuse eest! See on mu üks lemmikteemasid, aga tõesti, meil on hetkel iga patsiendi jaoks umbes 15–20 minutit. Nagu ma ütlesin, minu teisipäevases vastuvõtus on 20 patsienti järjest. Nendest tavaliselt kolm-neli on esmased patsiendid, kes saavad esimese raviplaani. Mina olen viimased kümme aastat töötanud Inglismaal ja seal on esmase patsiendi jaoks näiteks 40–50 minutit. Ja 40–50 minutit jäi ka vahel väheks, sest tegelikult sellest, millest rääkida – diagnoosist, plaanidest, ravi kõrvaltoimetest, mis edasi saab, kes toetab, kuidas saab –, on väga palju. Just valmis ka infouuring, [millest selgus, et] tegelikult patsiendid vajavad väga palju rohkem infot, kui meil on aega neile anda. See on tõesti karjuv probleem ja kui neid on 20 tükki järjest, siis seda tööd ei ole võimalik selle ajaga ära teha. Tõesti tahaks palju rohkem teha.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tunne, et Euroopa Liidu tasandil töötas see vähimissiooni sõnastamine väga hästi, justkui tõstis vähihaigused esile ja võimaldas spetsiifilist rahastamist. Kas ma järeldan teie ettekande põhjal õigesti, et samalaadseid samme oleks vaja ka Eestis? Et, nii nagu südamehaiguste puhul, lõpuks tõesti kõik inimesed teaksid, perearstid ja ülemused teaksid, et see on tähtis, surma põhjus nr 1, ja meil tuleb teatud samme astuda. Nüüd, kui eksperdid on nii põhjaliku tegevuskava kokku pannud ja me teame, mida on vaja teha, on selle elluviimiseks väga paljudel inimestel vaja samme astuda. Aga selleks, et neid samme astuma hakataks, tuleks ka siin saalis öelda, et vot see on Eesti jaoks erakordselt tähtis, arvestades näiteks esmaste juhtude arvu kasvu. Kuidas te näete, mis võiks olla need viisid, suurendamaks ühiskonnas ja ka poliitikute seas arusaama, et meil on vaja vähitõrje prioriteediks teha? 

Aitäh küsimuse eest! See on absoluutselt õige, sest tegelikult Eesti vähitõrje tegevuskava ongi Euroopa vähimissiooni nii-öelda Eesti versioon. Tegevuskava on paljuski selle põhjal tehtud ja kokku kirjutatud, see oli tõesti väga karjuva probleemi lahendamise võimalus. Euroopa Liidus on tegelikult väga hästi [eeskuju] näidatud, kogu selle suure projekti hind oli 4 miljardit eurot. Ka Eestis me veame mitmeid suurprojekte. Tõesti, seda on väga tähtsaks [peetud] ja väga head tööd on tehtud. Järgmise sammuna või ka eelmise sammuna me peame tegema sedasama Eestis, sest see probleem on karjuv, meil on väga palju vaja ära teha ja me kaotame neid inimesi, neid aastaid, aga [kaotusi on] ka ennetustöös. 

Kui me räägime siin näiteks vaktsineerimisest, siis me saaksime täiesti elimineerida emakakaelavähi Eestis. Täiesti, null! Aga me ei ole seda teinud, kuid meil on vaja sellega jätkata, et kõigil oleks selle tähtsusest samasugune arusaam. Mina olen onkoloog, ma tean, et ma ei ole vist [erapooletu], aga kindlasti on meil vaja siin kõvasti rohkem teha ja seda tähtsustada. Vähitõrje tegevuskavas on tegelikult väga [põhjalikud] peatükid ennetuse, õigeaegse diagnoosimise ja kõige selle kohta, kuidas see üleriigiliselt tähtsamaks teha.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht, suur aitäh teile selle põhjaliku ülevaate eest ja väga tänan ka sotsiaalkomisjonis teie esitatud ülevaate eest! Te [mainisite] juba, et te olete töötanud ka välisriikides. Te oskate ilmselt hinnata, mida tehakse, ja see, et te olete kokku koondunud, on võrratu. Ka väikese raha eest annavad suurepärased Eesti arstid endast parima.

Aga me teame, et meil on olemas probleemid ravimite kättesaamisel. Osa ravimeid ei olegi üldse haigekassa soodustusega. On küll annetusorganisatsioonid, kes koguvad annetusi, aitavad ja kergendavad [seda koormat]. 

Aga kas on põhjuseks ka [abi] hiline kohalejõudmine? Võib-olla sõeluuringutesse pääsevad [Tervise]kassa poolt kindlustamata isikud, aga võib-olla ravikindlustus kõigile aitaks ka seda olukorda parandada, et [abini] ei jõutaks liiga hilja ehk siis, kui need kulud Tervisekassale on väga suured, rääkimata inimese, perekonna ja ühiskonna kuludest.

Aitäh küsimuse eest! Absoluutselt! Ja tegelikult me näeme seda karjuvat probleemi üle maailma, ka Inglismaal ja Eestis, et inimesed jõuavad [abini] liiga hilja. Seal on mitmeid probleeme, nii sotsiaaltausta ja tervisekindlustuse probleeme kui ka – just eelmist küsimust silmas pidades – inimeste teadlikkuse probleeme. Samuti süsteemi probleeme. Näiteks me ei tea, kui kiiresti me Eestis vähki diagnoosime. Me teame, kui hästi me teeme [etapid] esimesest uuringust ravi saamiseni, aga [teadmata on], mis kõik enne seda [toimub] – kuivõrd meie perearstid saavad [panustada] ja kui kiiresti saavad inimesed esimese diagnoosi kätte. Kõik need numbrid on meil hetkel puudulikud. 

Näiteks siin tegevuskavas on ilusti välja toodud patsientide teekond [alates patsiendi] kaebusest või perearsti esimesest mõttest, et tegemist võib olla vähiga, kuni selleni, kui kiiresti patsient [uuringutele] saab. Tõesti, ülemaailmselt, ka Inglismaal ja Eestis, on meil paika pandud, kui kiiresti see peaks liikuma. See peaks olema, nagu doktor Merilind ütles: kaks nädalat, pluss kaks nädalat, pluss kaks nädalat. Inimene peaks saama vähidiagnoosi kätte hiljemalt 31 päeva jooksul. Eestis ja Inglismaal on väga kindlad numbrid ees ja iga kuue kuu tagant vaadatakse neid numbreid üle. Kui [kindla aja jooksul abi] ei saada, siis vaatame üle, mis ja kus see probleem on.

Samamoodi peaks iga patsiendi ravi algama 62 päeva pärast. Me võime veel [arutleda], kas 62 päeva on võib-olla isegi palju, aga tegelikult peaks esmane ravi selleks ajaks algama. Kindlasti on meil vaja nii numbreid kui ka patsiendi teekonda arendada, et me saaks aru, kui kiiresti me seda teeme ja kuidas seda järjest paremaks teha, et oleks selge, kuidas me ravime, keda me diagnoosime ja mis on meie kahtluste alus.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu! Minu küsimus puudutab õdesid. Ma ise näen, et tihtipeale perearstina ma isegi ei saa unistada, et onkoloog suudaks minuga juhtumikoosolekut teha või kuidagi ühendust võtta. Küll aga ma näen, et tihtipeale piisaks mulle kui perearstile onkoloogi õe kontaktist, et ma saaksin teatud asjad ära kaardistada ja siis patsienti omalt poolt aidata. Kuidas teie näete, kas võiks olla näiteks perearsti ja onkoloogi õe vahel e‑konsultatsiooni või mingi tagasisidestamise võimalus?

Aitäh küsimuse eest! Absoluutselt, seda on kindlasti vaja, ka meile, onkoloogidele, et õed oleksid head vahelülid ja patsientide eest seisjad, kui iganes neil on infot ja tuge vaja. Mitmest riigist on väga häid näiteid, et tegelikult õed suudavad seda tööd suurepäraselt teha. 

Praegu on Eesti vähikeskustes üksikud õed, kes saavad seda teha ja on selleks koolitatud. Kuid, nagu me teame, Eesti riigis jääb tihti ka juriidika taha, et mis õigused me saame õdedele anda ja mis kvalifikatsioon neil peab olema, et nad saaksid näiteks iseseisvaid vastuvõtte teha kas või patsientide toetamiseks. Praegu on seal väga suured probleemid nii rahastusega kui ka tegelikult nende õiguste ja haridusega. Samamoodi ei ole me Eestis ära defineerinud, kes on onkoloogi õde, kes saab seda teenust pakkuda. Meil on eriõed olemas, kuid nad on [ainult] üldiselt selle teemaga [kursis]. 

Aga jällegi, mina tunnen väga suurt puudust väga headest onkoloogi õdedest, kes näiteks Inglismaal teevad väga suure osa tööst ära, seisavad just patsiendi eest, räägivad ja viivad kogu [vajaliku] info perearstini ja perearstisüsteemini.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Rille, ma tänan ka selle põhjaliku ettekande eest! Aga mul on küsimus teile kui onkoloogile. Oma sõnavõtus te mainisite, et juba praegu ei ole see ainult vanemate inimeste haigus. Kui nüüd noorem patsient haigestub, siis kas tal on see vähk kuidagimoodi agressiivsem, kas see vajab võib-olla teistsugust lähenemist või on see täpselt samamoodi nii-öelda kroonilise haiguse iseloomuga, mida saab tavaravijuhise järgi ravida?

Aitäh küsimuse eest! See on kindlasti väga tähtis asi, mida välja tuua. See loogika vähi tekkes on see, et rakus tekib mingisugune viga ja aastatega peaks meie immuunsüsteem selle ära puhastama. Aga vähk tekib tavaliselt seetõttu, et see viga tekib mingi tähtsa koha peale. Ja kahjuks on tõesti nii, et kui noorematel inimestel on vähk, siis see tähendab, et seal on midagi veel rohkem viga või seal on veel suurem probleem, et seda nii-öelda ei likvideeritud. 

On tõesti palju näidatud, et need vähid on agressiivsemad. Vahepeal [esineb] teisi molekulaarseid või DNA mutatsioone, vahel ka geneetilisi, aga neid on siiski pigem harva. Seal on pigem agressiivsemaid ja üldiselt teistmoodi käituvaid vähi[vorme, mis võivad nõuda] teistsuguseid ravimeid. 

Väga tähtis on see, et nendele patsientidele on teistsuguseid tugiteenuseid vaja. Ehk kui mina näiteks keemiaravi arstina hakkan ravima kedagi noort, siis ma pean väga palju mõtlema tema viljakuse, tema tuleviku, tema tööle naasmise ja muude teemade peale, millele ma näiteks vanainimeste puhul ei pea mõtlema. Seal on vaja nii onkoloogidel endal [oma lähenemist] ümber mõelda kui ka kõikide nende tugiteenuste ehitamist, et need inimesed reaalselt saaksid tööle naasta, saaksid elada oma elu ka pärast vähki või vähiga. Kindlasti on noore inimese puhul vaja hoopis teistsugust, väga spetsiifilist lähenemist.

Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea ettekandja, tõesti äärmiselt huvitav [ettekanne], suur aitäh selle eest! Siin mõned varasemad küsimused on natukene [minu küsimuse] teemat sisse juhatanud. Pange siia oma rahvusvaheline töötamise kogemus ka juurde, kui te vastate. Me teame, et eriõed ja arstid on tohutult üle koormatud. Ajanappus on see põhiline võtmeküsimus. Aga samal ajal me teame ka seda, et patsient otsib neid erinevaid kohti, kus oma nii-öelda abivajaduse tervikpakett ära rahuldada, sellepärast et sagedasti me räägime taastus- ja järelravist, rehabilitatsioonist, psühholoogilisest toest, erinevatest nõustamistest, lisaks elukorraldusest, kui kodus hooldatavad on kas lapsed või täisealised, ja teatud juhtudel ka elukohast. Nii et see pakett on hästi suur. Inimestel on mitteformaalne ja formaalne võrgustik. 

Mis see teie kui arsti formaalne võrgustik võiks ideaalis olla, et te saaksite oma tööd teha hästi, pühenduda maksimaalselt oma erialaga kõige [enam seotud] osale ja et inimene saaks toetatud?

Aitäh selle väga tähtsa küsimuse eest! Tõesti, tegelikult see nimekiri on pikk. Kui me vaatame suuri vähikeskusi, näiteks Inglismaal, kus ma olen töötanud, siis tegelikult see tugivõrgustik on suur, nii meditsiinisüsteemisiseselt kui ka patsiendi oma lähedaste ja perekonna toe [mõttes]. Meil on kindlasti väga spetsiifilisi tugiteenuseid vaja, absoluutselt on [vaja] õdesid ja koordinaatoreid. Inglismaal on igas haiglas iga raviteekonna jaoks oma koordinaator, kes ajab järge, kui kiiresti patsient saab teekonna ühe [etapi järel] teiseni, kui kiiresti ta saab ravi, ja kui ta [seda piisavalt kiiresti] ei saa, siis koordinaator ajab end tagajalgadele [ja ütleb], et peab saama.

Ehk siis tegelikult meil kindlasti oleks vaja Eestis koordinaatorit, kes ajaks näpuga järge, kui kiiresti me diagnoosime, kas inimene sai aru, et ta peab tulema õigesse kohta selleks, et oma ravi saada, oma vähidiagnoos kätte saada ja et [arst saaks] diagnostikat teha. Seda on kindlasti vaja. 

Meil on kindlasti vaja tugiteenuseid. Inglismaal on väga häid näiteid patsiendiorganisatsioonidest, kes pakuvadki igapäevast nõustamist, tugiteenuseid, tihti ka infot, aga ka patsientide endi harimist, et nad saaksid kogu sellest teekonnast aru. Ja nad [pakuvad] ka sellist psühholoogilist ja psühhiaatrilist tuge, mis aitaks kõige sellega toime tulla, sest see on väga keeruline diagnoos. Ja tegelikult see nimekiri on päris pikk. Aga me saame seda teha ja tegelikult on olemas väga häid näiteid, kuidas seda teha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimused on otsas.

Aitäh!

Suur tänu veel kord! Ja palun nüüd ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli MTÜ Onkoloogika esindaja Kristel Leifi. Ma täpsustuseks ütlen veel, et ettekande pikkus on kuni 20 minutit. Palun!

Jaa. Minugi poolt tervitused. Ja suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed, eeskätt teie, kes te olete täna siin saalis! Siia on tulnud kohale ka patsiendid, siia on tulnud kokku need inimesed, kellest me räägime. Teie füüsiline kohalolu siin ruumis on meile väga tähtis. 

Aitäh, et te olete siia päriselt kaasanud ühe patsiendi ka! Minul ei ole doktorikraadi, mul ei ole arstiharidust, aga ma olen oma elus teinud igasuguseid muid asju ja ma väga siiralt usun sellesse, et suuri muutusi ja märgilisi projekte, tegevuskavasid ja strateegiaid on võimalik ellu viia interdistsiplinaarsetes meeskondades. See on üks põhjus, miks lisaks kõigele sellele, mida täna on siin juba räägitud ja millele ma filigraanse käekirjaga väga tugevalt alla kirjutan, ma tahan rõhutada, et ainult arstide ja selles valdkonnas tegutsevate inimestega me seda probleemi ei lahenda. Siia on vaja tuua sisse täiendavaid eksperditeadmisi, kuidas me disainime neid teenuseid, kuidas me kaasame tehnoloogiat, millised on võib-olla üldse inimeste sotsiaalsed vajadused ja käitumismustrid. Me peame teaduse seda poolt ka vaatama, sest me võime väga hästi teada, mida on vaja teha, aga kuidas me mõjutame päriselt nende inimeste käitumist ja nende elu?

Aga ma tahtsin täna rääkida kahest asjast. Nimi on mul Kristel Leif, nagu kaunilt sissejuhatuses [öeldi]. Ma olen neljanda staadiumi vähi patsient ja kuigi patsiendid sageli ei taha, et neid defineeritaks nende diagnoosi järgi – õigus unustada on väga oluline osa selle diagnoosi juures –, siis mina olen valinud seista selle eest, et need 70 000 inimest, kes on selle diagnoosi saanud ja kelle arv järjest Eestis kasvab, oleksid nähtud, oleksid kuulda võetud, oleksid kaasatud ja oleksid päriselt võrdsed partnerid laua taga, sest see ei ole tegelikult tavapärane kultuuri osa meie tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis. 

Ma olin väga-väga üllatunud, kui ma selle diagnoosi sain, kuid ma olin valmis selleks, et nii, nüüd me hakkame sellega tegelema, ma olen meeskonna osa, see on minu tervise projekt. Aga minust sai objekt. Ma arvan, et ma olen üsna paljudes asjades pädev inimene ja oma elus üsna normaalselt mingite asjadega hakkama saanud, aga ühel hetkel pani süsteem mind ohvri rolli ja minu ümber olnud inimesed, kes on väga pädevad ja keda ma täiel raual usaldan, hakkasid tegema valikuid minu eest. Ja kui mul tekkisid mingisugused küsimused, kui ma tundsin, et ka mul on sõnaõigus enda tervise osas – kui ka mina oskan infot otsida, kui ka mina oskan teha ettepanekuid selle kohta, mida mina vajan –, siis üsna kiiresti ma tundsin, et ma olen natukene liiga palju: et ma küsin liiga tülikaid küsimusi, et ma olen otsinud infot kuskilt mujalt kui sealt, kus on harjutud seda andma. Ja ma tundsin piinlikkust sellepärast, et ma olen nii valiv ja et ma julgen küsida. 

Aga see on tegelikult see patsientkond, kelle suunas me liigume. Inimesed on üha teadlikumad ja tahavad üha rohkem ennast puudutavates otsustes osaleda. Jah, mitte kõik ei taha seda teha ja mitte kõik ei ole suutelised seda tegema. Aga miks me ei võiks seda inimeste hulka, kes tahab seda teha ja kes on selleks võimeline, siis teadlikult kaasata ja seda ressurssi teadlikult kasutada? Üks asi on minu enda isiklik kogemus – mis nüüd saab edasi? Ma olen saanud ravi heade Eesti inimeste toel Rootsis. Kahjuks ei saanud ma seda tuge riigilt, kuna tegemist on harvikhaigusega. 

Ma olen pidanud väga palju asju endale ise välja küsima. Ma olen olnud tohutult eksinud selles süsteemis. Ma olen tundnud, et kõike on korraga liiga palju ja mul ei ole teejuhti, kes aitaks mind sellest kõigest läbi. Ja see on ka üks põhjustest, miks me 2025. aastal asutasime MTÜ Onkoloogika. Sest needsamad inimesed, kes saavad sellise diagnoosi – orienteerivalt 70 000 inimest Eestis –, ja rahvusvaheliste uuringute järgi ka viis kuni seitse nende lähedast inimest on sellest haigusest väga tugevalt mõjutatud. Tehke omad arvutused ja liitke siia juurde ka lähedased nendel inimestel, kes on juba lahkunud. Kui suur on tegelikult see koormus inimeste eludele, toimetulekule, nende hakkamasaamisele ühiskonnas lapsevanematena, töötajatena ja täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena? Sellepärast me väga-väga tuliselt peame rääkima elust vähiga. 

Möödunud nädalal valmistasime ette eilse mitmekesisuse päeva konverentsi. Kui ma rääkisin seal sellest, millised on vähipatsiendi vajadused tööturul, mida ta ootab enda tööandjalt, millised on hirmud, mida tähendab diagnoosi järel tööle naasta ja karta sealt kõrvale jäämist, siis vaatas üks osalejatest mulle märgade silmadega otsa ja ütles selle jutu, selle mõttevahetuse või mõttejagamise peale: "Kristel, minu jaoks on kuni tänase päevani olnud vähk teema, kus me räägime ennetusest ja annetusest, aga me ei räägi sellest, mida need inimesed päriselt läbi elavad, mida nad igapäevaselt tunnevad, millest nad puudust tunnevad ja mida üldse tähendab elada vähiga." Vaat see on teema, millest me peame hakkama rääkima kõige selle kõrval, mis puudutab absoluutselt kriitilist vähiravi kättesaadavust, vähiravi rahastamist, vähi varajast avastamist – kõiki neid samuti tähtsaid teemasid. Aga me räägime lõpuks ikkagi inimestest. Kui sa satud vähikriisi ja saad selle diagnoosi – meie ühiskonnas on selle haiguse ümber tohutud stigmad –, siis sa hakkad [paljude arvates] kohe surema, sest see on see, millega sa oled harjunud, kui sa kuuled sõna "vähk". 

Me peame hakkama rääkima sellest, et inimesed elavad vähiga ja ka vähiga on võimalik elada väga normaalset elu: on võimalik osaleda ühiskonnas, on võimalik kasvatada lapsi, teha karjääri, joosta maratone, kandideerida Riigikokku, asutada ettevõtteid. Aga väga sageli need inimesed pisendavad ennast, sest [neile tundub, et] elu saab selle diagnoosiga läbi, sest me jääme üksi, me ei oska selle haigusega ümber käia, me ise ei oska sellega midagi peale hakata. Meie lähedased inimesed, meie perekonnaliikmed, meie tööandjad, meie sõbrad ei oska sellega midagi peale hakata, sest me lihtsalt ei ole harjunud rääkima vähist selle igapäevases mõttes. 

Need inimesed, kes istuvad täna seal rõdul – ja ma usun, et ka siin saalis on teid, kes tegelikult teavad, mida see tähendab –, ma olen ülitänulik igale viimasele kui ühele teist, kes on teinud suu lahti ja midagi öelnud. Ma mõistan väga hästi kõiki neid, kes on hoidnud selle diagnoosi ja kõik sellega seonduva endale, sest me tegelikult riigina ei ole küpsed veel sellest päriselt rääkima. 

Vähitõrje tegevuskava vahehindamise tulemuse järgi oli elu vähiga üks kõige vähem realiseerunud valdkondi. Palliatiivravi ja üleüldse selle mõistest arusaamine – see ei ole ainult elulõpuravi. Palliatiivravi peaks algama sellel hetkel, kui inimene saab diagnoosi, selleks et ta saaks oma eluga paremini hakkama. Isegi selle valdkonna spetsialistid, tervishoiuspetsialistid käsitlevad praegu palliatiivravi elulõpuravina. Peame hakkama aru saama sellest, mida see inimene päriselt sellel teekonnal vajab ja kes on need osapooled, kes saavad teda aidata. 

Vähipatsiendi jaoks on mitu kriitilist probleemi. No neid on tegelikult lõputult. Aga ma tahaksin tähelepanu juhtida sellele, kui üksi me oleme, sest meie ümber lihtsalt ei osata käituda. Me ei leia seda mõistmist, mida me vajame. Arstide aeg, nagu oli siin enne juttu, on ülipiiratud. Meie tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna kultuur on ajale jalgu jäänud, sest kui ma kuulen, mida räägivad meie arstid enda igapäevasest töökeskkonnast, sellest, kuidas tegeldakse nende vaimse tervisega, kas neid toetatakse, kas nemad kuidagi selle haigusega inimesi aidates on hoitud, siis väga harva on vastuseks jah. Ja seda tunneb ka patsient. Patsient saab aru, kui tema vastas istub inimene, kes tegelikult on läbipõlemise äärel, kes tegelikult peab täitma kümne eri spetsialisti rolli. 

Ja kuigi ma tahaksin kohe esimese asjana minna küsima praegu teie käest rahastust juurde patsiendiorganisatsioonidele, siis tegelikult meil on vaja spetsialiste sellesse valdkonda laiemalt. Meil on vaja arste, meil on vaja teekonnakoordinaatoreid, meil on vaja neid inimesi, kelle poole me saame pöörduda väljaspool arsti vastuvõttu, sest kui seljataga läheb haigla uks kinni, kui lõpeb aktiivravi, kui lõpeb vastuvõtt, siis sa oled üksi, sul ei ole mitte kuhugi pöörduda. 

Need küsimused jõuavad täna patsiendiorganisatsioonideni, need küsimused jõuavad täna meieni. Neid küsimusi arutavad patsiendid täna omavahel ja seda on tegelikult päris kurb vaadata. Kuidas me toome juurde neid inimesi, kes saaksid olla sellele inimesele toeks, ja mitte ainult patsiendile, vaid ka lähedastele? Veel kord: keskmiselt viis kuni seitse lähedast on psühhosotsiaalselt tugevalt mõjutatud ühe inimese diagnoosist. Meil on selline tore Facebooki grupp nagu Onkoloogika kogukond. Kui ma seda vaatan, siis näen, et viimasel ajal on tegelikult, ma ütleksin, pooled liitunutest patsientide lähedased, sest neil ei ole kuhugi pöörduda. Kui me patsientidest juba räägime, siis inimkeskse tervishoiu puhul me peaksime rääkima perekesksest, patsiendikesksest, lähedastekesksest tervishoiust, ja inimkesksest ka meditsiini ja tervishoiutöötajate mõistes. 

Üksildus on väga suur teema. Ma ei ütle "üksindus", vaid ma ütlen "üksildus", sest me jääme oma muredega üksi, kui meid ei mõisteta, kui meile ei anta võimalust olla kuuldud-nähtud. Siin saavad patsiendiorganisatsioonid väga tugevalt appi tulla, aga muutusi me vajame ka meditsiinipersonalis. 

Teine teema on navigeerimine. Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena ja see ei ole üldse ainult vähispetsiifiline temaatika. Info üleküllus – kui ma oleksin saanud euro MTÜ‑le Onkoloogika iga kord, kui mõni spetsialist kuskil viitab, et aga meie kodulehel on ju kõik kirjas, siis meil läheks juba päris hästi. Meie ootus info [saamisel on see], et me ei peaks seda ise otsima kümnelt, kahekümnelt erinevalt veebilehelt kümne või kahekümne eri ametkonna kaudu ja ise tulema selle peale, et mingisugused teenused või võimalused on üldse meie jaoks olemas. Kui sa oled sellisesse kriisi sattunud, nagu seda on vähidiagnoos, siis sa ei suuda kahte lõikugi lõpuni lugeda, rääkimata sellest, et sa närid ennast läbi mingisugustest pikkadest dokumentidest, teekondadest, juhenditest ja leiad üles selle õige spetsialisti. Sest seesama viidatud patsiendi infovajaduse uuring, mille me koos ESTCAN‑iga eelmisel kevadel koostasime – selle tulemusi tasub oodata, sest see on, ma arvan, üsna kainestav. Patsiendid isegi ei tea, mida nad ei tea. Meil on riigis olemas teenused, mis võiksid inimesi aidata, aga nad lihtsalt ei leia neid üles. 

Seetõttu ma väga loodan, et tervikute projekt – ma arvan, et projekt on selle kohta vähe öeldud –, reform päriselt realiseerub, et need teekonnad ja need teenused päriselt muutuvad omavahel sidusamaks, sest meie jaoks see ei ole [lihtsalt] ravi või sotsiaalteenused. Kui sa oled inimesena selles olukorras, siis see on sinu elu ja see elu on väga mitmetahuline. 

Kuidas me saame aidata inimesel paremini navigeerida? Mina usun sellesse, et üks osa sellest rehkendusest on kindlasti teekonnakoordinaatorid meie vähikeskustes, kes aitavad inimestel paremini aru saada, mis tuleb järgmiseks ja kuidas asjad käivad. Teine pool on tehnoloogia, kuidas me suudame selle appi võtta. Ja meil [tuleks] tõesti riiklikult sellele süsteemile otsa vaadata. Sest kui rääkida ka teiste haigusgruppide patsientide esindajatega ja Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, siis need ei ole unikaalsed probleemid, see on meie riigi probleem väga palju laiemalt, [mitte üksnes] vähi puhul. 

Mida me veel vajame? Me vajame seda, et meid võetaks päriselt kuulda. Kui me MTÜ Onkoloogikaga alustasime, siis see organisatsioon ei tekkinud ju ka päris tühja koha peale. Mina ja mu armas Pille, kes on seal rõdu peal, kaks neljanda staadiumi [vähiga] perimenopausis naisterahvast, emad ja väga kirglikult alati asju tegevad inimesed, me päriselt otsisime. Me otsisime lahendusi, me otsisime seda kohta, kus panustada, ja me otsisime seda kohta, kust saada tuge, aga me ei leidnud seda kohta. Me alustasime sellest, et me tegime Eestis ringi peale, [käies läbi] kõik vähiteemaga tegelevad [olulised] osapooled. Me ei ole algatanud seda liikumist ja seda tegevust puhtalt isiklikust kogemusest. Me oleme rääkinud Tervisekassa juhtkonnaga, sotsiaalministriga, me oleme kohtunud patsiendiühendustega – iga viimase kui ühega neist – ja küsinud, mis on nende mured. Me oleme rääkinud vähiliiduga, Eesti Puuetega Inimeste Kojaga ja nii edasi ja nii edasi. Me oleme väga teadlikult korjanud sisendit ja pannud kokku strateegiat selleks, et me saaksime hakata ka Eestis päriselt kasutama kolmandat sektorit, meie enda kodanikke, kes ei ole arstid, aga kes on kogemuse kaudu selles valdkonnas sees või kes tahavad sellesse valdkonda panustada, et me saaksime hakata kasutama seda ressurssi süsteemselt. 

Jah, tõesti, vähiliit on teinud pika aja jooksul väga tänuväärset tööd, lükanud käima maakondlikke organisatsioone, liitunud rahvusvaheliste kokkulepetega ja teiste organisatsioonidega, nii et väga tugev vundament on laotud. Aga me oleme oma ühiskonnas jõudnud sellesse küpsusastmesse, kus enam patsientide eest ei pea rääkima tervishoiutöötajad, vaid patsiendid on tegelikult valmis ise enda eest rääkima. Ja me peame andma neile selle võimaluse – see on see, millesse mina väga usun –, sest needsamad patsiendid on tootearendajad, nad on sotsiaalteadlased, nad on teenusedisainerid, nad on kunstnikud, nad on näitlejad, nad on poliitikud. Ma võin seda nimekirja lõputult jätkata. Kõikide nende patsiendilugude taga on tegelikult inimesed ja ka nende professionaalsed taustad. Miks me arvame, et nad on vähem võimelised lahendama seda kriisi, millest me siin räägime, või vähem panustama sellesse, mis on Eesti vähitõrje vajadused? 

Sest ma tulen veel tagasi selle juurde, et interdistsiplinaarsed meeskonnad on need, mis toovad edu. Me peame otsima teistsuguseid lahendusi, kui me tahame, et see suur, meie ees lahtirulluv väljakutse päriselt ära laheneks. Kuigi ma küsin teie käest ka raha – küsisin seda ka sügisel –, teades, et ilmselt kuskilt tagavaradest seda minusugustele ei anta, ma siiski loodan, et kuskilt meie riik leiab selle raha. Sest selleks, et me saaksime päriselt hakata tegema süsteemset huvikaitset, vastata kõikidele nendele ootustele, mida on ise nimetanud ka eelnimetatud organisatsioonid, kuhu on päriselt vaja patsiente, ja mitte lihtsalt patsienti tänavalt, vaid patsienti, kes saab aru, kes on koolitatud, kes mõistab terminoloogiat, kes püsivalt on valmis mingisuguste teemade eest seisma ja panustama. Praegu eeldatakse, et neid tegevusi tehakse vabatahtlikult, oma vabast ajast lihtsalt sellepärast, et see läheb meile korda. 

Ma olen töötanud nüüd poolteist aastat rohkem kui täiskohaga selle nimel, et me jõuaksime sellesse kohta, kus hakatakse väärtustama ka patsiendi sisendit ja panust, patsiendi häält mitte lihtsalt linnukesena laua taga, vaid päriselt võrdväärse partnerina laua taga ja kus ollakse valmis patsienti selle eest päriselt kaasama, võimestama ja väärtustama ka tasuga. 

Ma ei tea, kust see raha tuleb. Mina olen leidnud rahastusallikaid erasektorist, me kirjutame projekte. Me näeme väga palju vaeva selle nimel, et mingisugunegi rahastus oma selja taha tuua, ja kui ma panen selle proportsiooni, siis on riigi rahastus sellest olematu. Eesti Puuetega Inimeste Koda on natukene andnud meie jaoks. Kust me veel oleme saanud? Tervisekassa on veidikene püüdnud aidata oma võimete piires. Aga tegelikult [on vaja] süsteemset rahastust selle jaoks, et meil oleks tugevad kodanikud, kes aitavad seda suurt probleemi päriselt lahendada oma päris oskustega, mitte lihtsalt arvamuste ja kogemustega – kuigi ka need on väga väärtuslikud –, me peame seda võimestama. 

Veel kord, mul ei ole lahendust, kust see raha tuleb, aga ma loodan, et see tuleb, sest meil on võimalik luua strateegilise partnerluse meetmeid, on võimalik võtta kolmanda sektori organisatsioone riigile partneriks. Ma tuletan veel kord meelde, et vähk on tegelikult ainukene haigusgrupp, millel on riiklik strateegia sellisel tasandil. Ma arvan, et see väärib sealjuures ka strateegilist partnerlust kolmanda sektoriga. 

Nii et kuidas ma selle kõik nüüd kokku võtan? Tegelikult on ju väga palju asju hästi. Veel kord: kõigele sellele, mida eel[kõnelejad], kellest ma väga lugu pean, enne ütlesid, kirjutan täie rauaga alla. Aga ma tahan lihtsalt, et siin jääks kõlama ka see, et inimese elu selle haigusega on palju komplekssem, kui me oleme harjunud seda käsitlema. Selleks, et me suudaksime seda mõista ja et me suudaksime lahendada seda suurt probleemi, väljakutset, mis tõesti mõjutab riigis lõpuks moel või teisel kõiki inimesi, on minu lahendus teile see, et kasutame meid ennast, meie kodanikke, selleks et me saaksime meie niigi väikese rahvaarvu juures jõudu juurde, et selle väljakutsega toime tulla. Mina tänan! Nagu me armastame Onkoloogikas öelda: elusat elu! Ärge siis unustage seda elu, mis teile on antud, nautida. Aitäh!

Suur tänu siira ja otsekohese ettekande eest! (Aplaus.) Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Esimene küsija on kolleeg Irja Lutsar. Palun!

Aitäh! Aitäh, Kristel, väga mõtlemapaneva ettekande eest! Minu küsimus on võib-olla selline, millele sa ei oskagi hästi vastata. Kui Tervisekassa, tookord haigekassa, rahastamine ehk see 13% [sotsiaalmaksust paika pandi], oli olukord hoopis teine. Mul oli õnn seda näha. Valdavalt [kulus raha] eriarstiabi, haiglaravi ja esmatasandi ravile. Ravimid olid oluliselt kehvemad, vähihaiged elasid oluliselt lühemat aega, ennetamine oli lapsekingades, kui sedagi. Ja niimoodi seda raha arvestati tookord.

Nüüd on olukord muutunud, muutunud paremuse suunas. Ja sina kindlasti [suhtled] palju rohkem, ütleme, tavainimestega – noh, ma ei oskagi neile head sõna leida. Kas on juttu olnud, et kas inimesed oleksid nõus rohkem maksma, kas või 1% rohkem maksma, et me suudaksime rahastada kõiki neid teenuseid, mida on hädasti vaja nii vähihaigetele kui ka teistele haigetele? Kuidas sinu tunnetus on? Sa väga palju räägid inimestega.

Ma arvan, et see on väga hea küsimus – aitäh! –, millele ma ei oska, rind kummis, vastust anda, sest ma tõesti ei ole seda küsinud. Aga me saame seda julgelt teha. Ma arvan, et meie seas on palju inimesi, kes on valmis seda tegema. Aga olles ka selles kogukonnas igapäevaselt sees, nähes neid lugusid, need inimesed ei suuda osta isegi bussipiletit, et sõita teise linna kompuutertomograafia uuringule, sest me ei ole suutnud teha muudatust, et viia see teenus inimese kodu lähedale, kuigi see [võimalus] on olemas. Ma arvan, et väga suur osa meie ühiskonnast ei ole tegelikult valmis maksude näol rohkem panustama, aga on neid, kes on valmis seda tegema. Ma usun, et potentsiaali on ka erasektoris, et sellesse valdkonda rohkem raha tuua. Seda saab teha väga hästi patsientide ja kolmanda sektori kaasamise kaudu. Näeme seda kui investeeringut, sest koos patsientidega tuleb ka raha sellesse valdkonda.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea Kristel, aitäh sulle siira ja asjatundliku ülevaate eest! Võib-olla tõesti inimestel, kes on olnud patsientide lähedased või on olnud tervishoiupoliitika kujundajad, on raske seda kõike päris sellise pilguga näha, nagu näed sina ja näevad sinu kaasteelised. 

Minu küsimus sulle on seotud nendesamade patsiendiorganisatsioonide laiema kaasamisega. Me räägime Eestis hästi palju inimkesksest tervishoiust. Sellest räägiti juba minu [ministriks oleku] ajal, räägiti enne ja pärast mind. Elementaarne tundub tegelikult ju see, et sa kaasad ka patsiente just nimelt otsuste tegemisse ja kujundamisse, sealhulgas toetad nende organisatsioonide tegevust. Aga millegipärast me pole sinna jõudnud. Oled sa aru saanud, miks? Mille taha see jääb? Kas ikka on arusaam, et tervishoius on raha puudu ja seetõttu ei tohi justkui seda igale poole "pudistada"? Või on see mingi mõtteviisi küsimus, et ei tajuta tegelikult patsiendiorganisatsioonide rolli? Kogu austuse juures, tervishoiuvaldkonda läheb üle 2 miljardi euro, nii et need kulud, millest me praegu räägime, ei moodusta sellest isegi mitte protsenti, vaid oluliselt väiksema osa.

Eks ma saan rääkida hüpoteetiliselt ja tunnetuslikult. Kui vaadata lihtsalt muu maailma praktikat, siis mulle tundub, et kultuur on seal täiesti teises kohas. Selle taga tõenäoliselt on dialoog ja organisatsioonid, kes suudavad muutusi ka ellu viia. Me peame ka päriselt näitama, et me ei taha anda raha patsiendiorganisatsioonidele lihtsalt selleks, et nad saaksid oma tavapäraste tegevuste kallal edasi nokitseda. Mulle tundub, et selleks, et see raha saaks üldse liikuda nende organisatsioonideni, peab olema mingisugune plaan. Meil on vähitõrje tegevuskava, kus juba esimeses perioodis olid päris mitme rea taga vastutajaks patsiendiorganisatsioonid. Milline organisatsioon, mis vahenditega, kuidas mõõdetakse, mis tegevusi selleks on vaja teha? Me jõuame tagasi sellesama juhtimisküsimuse juurde. Kui me tahame neid organisatsioone ja inimesi kaasata, siis me peame seda tegema süsteemselt ja professionaalselt. 

Ma arvan, et me olemegi riigina sellega alles üsna lapsekingades, vähemasti vähivaldkonnas. Meil on tublisid organisatsioone, piirkondlikke organisatsioone, diagnoosipõhiseid organisatsioone, veel kord, vähiliidu pikaajaline töö. Aga kui me räägime huvikaitsest sellisel tasandil, kus me suudame asju algatada, käivitada, sisendit anda, siis praegu on Eestis mõned üksikud inimesed, kes sellega süsteemselt tegelevad.

Kolleeg Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Kristel Leif! Kõigepealt ma soovin teile energiat, jaksu ja tervist selle missiooni täitmisel, mis te olete endale valinud. Vahepeal ma vaatasin teie kodulehekülge ja seal on üks lehekülg, mis ütleb, et 50% vähijuhtudest on ennetatavad. Kas te olete kalkuleerinud, kui palju ennetustööd ja mis rahalises väärtuses oleksite teie võimelised Eestis tegema, et vähijuhte oleks vähem?

Kui me räägime nüüd konkreetselt meie organisatsioonist, siis meie fookus ei ole ennetus. Ma usun, et patsiendid saavad väga palju panustada sellesse, et ka meie ennetustegevus oleks tulemuslikum, et need sõnumid jõuaksid kohale. Praegu on ennetuse lipulaev Eestis vähiliit. Meie seisame selle eest, et juba diagnoosi saanud inimeste elukvaliteet, toimetulek, hääl ja vajadused oleksid kuuldavamad. See on see fookus, mida mina siin hetkel esindan. Aga palju saab ära teha. 

Küll aga, kui korra sellest mõttest kinni võtta, üks mõte, mis mul enne seda ennetuse ja tervislike eluviiside teemat kuulates kuklasse jäi, on see – see on võib-olla retooriline küsimus siia saali lihtsalt –, et me räägime hästi palju sellest, et me saame ennetada, me saame oma tervist hoida, liikuda, paremini süüa. Aga kui inimene saab diagnoosi, siis millegipärast me enam ei räägi sellest, et ta saab liikumise, oma vaimse tervise toetamise ja paremate toiduvalikute abil ennast hoida. Kuid patsientidel on selle kõige kohta väga-väga palju küsimusi ja täna ei ole inimesi, kes suudavad anda nendele vastuseid. Nii et jätame selle praegu siia õhku, aga kindlasti läheme selle teemaga edasi, et need inimesed tekiksid.

Eero Merilind, palun! 

Hea juhataja! Hea Kristel! Ma puudutan juhtimisfunktsiooni rolli teemat. Me oleme rääkinud sinuga ühest mõttest, et vähihaigele [võiks olla nii-öelda] üks uks, mille kaudu ta saab pärast diagnoosi teadasaamist kogu [vajaliku] info. Ta saab infot valida [olenevalt sellest], kas tal on eesnäärme- või rinnavähk, [ja saab teada,] mida ta peab tegema, mis temast edasi saab, kuidas ja kust seda ravi ja värskemat infot saada. Mis sa arvad, kes võiks selle asja valmis teha ja millal see valmis saaks?

Me just täna alustame selle tegemist. Me saime nimelt Tehnopoli heaolutehnoloogiate projektist esimese väikese seemneraha. Meil on arendusmeeskond kokku pandud ja praegu ma peaksin juba kella kümnest hommikul viibima selle projekti kick-off'il Tehnopolis. Kuue kuu pikkune piloot[projekt] läheb käima Saaremaa patsientidega. Koostöös Tervisekassa, töötukassa, puuetega inimeste koja, kohaliku omavalitsuse ja paljude teiste osapooltega me juba seda tehnoloogiat testime, et aidata [inimestel] infot paremini leida ja sellel teekonnal paremini navigeerida. Ma väga loodan, et ühel päeval saab see riikliku süsteemi osaks.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh! Mul on üks praktilist laadi küsimus, et mida teha. Ma olen üle 25 aasta [töötanud] perearstikeskuses ja üks osa sellest on kindlasti personali rahulolu küsimustik, et tagasisidet saada, et kuidas läheb. Kõige keerulisemaks töölõiguks on patsientidele helistamine ja nende [vastuvõtule] kutsumine. Me tahame proaktiivselt kutsuda [vastuvõtule] enda kroonilisi haigeid, et uurida, kuidas neil läheb ja kas on vaja ravi korrigeerida. Sellele lisandus ka jämesoolevähi sõeluuringule kutsumine. Õed toovad välja, et need kõned on rasked, inimesed pahandavad kõige peale ja lõppkokkuvõttes ei tee ka seda otsust, kas nad siis tulevad või ei tule. Niimoodi tehakse neid kõnesid korduvalt ja see ressurss, mis sinna kulub, on üsna suur. Palun andke nõu, kuidas me saaksime paremini seda proaktiivset kutsumist teha. Kas me peaksime minema AI peale, et mingi avatari tüüpi [tegelane] tegeleb selle kutsumisega ja kannatab selle pahameele ära või mis oleksid need variandid?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mul oleks jube hea meel, kui siin minu kõrval oleks TalTechist lugupeetud Kadi Krinal, endise nimega Kadi Lubi, kes tegelikult on kirjutanud lausa raamatu sellest. Niikaua, kuni sul seda diagnoosi ei ole – kui me räägime praegu eelkontrollist ja sõeluuringutest ja oma tervise kontrollimisest –, siis siin taustal unustame me sageli tegelikult jälle ära selle asja, et meil on elud. Meil on väga palju asju, mis on meile tähtsad. Meil on vaja minna toidupoodi, meil on vaja lastele kevadpeokostüümid hankida, meil on vaja käia koeraga grooming'us ja kõik muud maailma asjad ära teha. Tegelik elu, mis on selle kõige taustal, kaalub sellel hetkel, kui sa oled terve, väga palju asju üles ja me lükkame [arsti juurde minekut] järjest edasi, sest meile tundub, et meil on aega. 

Sellepärast [on tähtsad] loogilised sekkumised. Miks me räägime ka tööandjatega aktiivselt sellest, kuidas me saame tööpäeva sees, töökeskkonnas olles leida [nendeks asjadeks] hetke, [ongi seetõttu, et] tervisekontroll, sõeluuring või vähki ennetavad tegevused oleksid aktuaalsed. Sest tegelikult on oluliselt lihtsam [tööajast selleks aega] näpistada kui õhtul pärast kojujõudmist veel selle peale mõelda. 

Ma arvan, et see ei ole võluvits. Väga palju saab võtta kinni ka sellest, millised need kõned lõpuks välja näevad. Siin võib-olla [märgin] – olles kümme aastat töötanud pangas ja teinud panga poolt inimestele kõnesid, et nad tuleksid oma rahatervise nõustamisele –, et helistamisel ja helistamisel on ka väga suur vahe. Nii et võib-olla võibki mõelda, mis on see, mille peale inimene kohale tuleb, ja kuidas need kõned üles ehitada. Aga ma usun, et te teete seda juba väga hästi.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Kristel! Sa olid oma ettekandes väga lootusrikas ja ütlesid, et see raha on olemas erasektoris ja loodetavasti see jõuab teieni ja õigesse kohta. Mu küsimus on see. Te kirjeldasite neid probleeme ja murekohti ja ma olen ka täitsa veendunud, et raha on olemas. Küsimus on ainult selles, et raha on vaja väga paljudesse kohtadesse. Kui me võtame selle valdkonna, siis kust teie meelest king praegu kõige rohkem pigistab? Kuhu on vaja see esimene euro panna? Sa viitasid ennetamisele või teadvustamisele ja ütlesid, et see teadmine kuidagi kaob ära siis, kui inimene [saab] diagnoosi, siis mingid asjad jooksevad kokku. Kus on see koht, kust kõige rohkem king pigistab?

Aitäh! Jälle hästi hea lihtne küsimus, olen väga tänulik. Selle istungi varasemas pooles kõlas tegelikult küsimus, mida saab ära teha veel praegune Riigikogu koosseis ja valitsus järgmise kümne kuu jooksul. Ma võib-olla natukene isekalt ja omakasupüüdlikult ütlen, et see väike summa, suurusjärgus 300 000–400 000 eurot, mida vajavad patsiendiorganisatsioonid selleks, et hakata üles ehitama süsteemset jõuõlga riigile, meie haiglatele ja laiemalt süsteemile, on see, mis on esimene asi, mille saab tõenäoliselt ikkagi kaunis lihtsalt ära teha, sest see ei ole üüratu summa. Aga selle, kuidas ülejäänud raha jagatakse, jätaksin ma juba järgmiste targemate inimeste [otsustada], sest tõesti, teemasid on väga palju. See vahehindamise raport annab meile sisendi ja ühel hetkel tuleb lihtsalt mingisugused otsused ja prioriteedid paika panna.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh! Suur tänu, Kristel! Sind on alati väga mõnus [kuulata] ja oled meile kõigile väga suureks inspiratsiooniks. Mina küsin sinu käest sellist asja. Ennetusega tegelevad meil natukene Tervise Arengu Instituut ja Tervisekassa. Ma olen mõelnud – ja kas ka sina võiksid mängida selle mõttega? –, et tegelikult võiks ennetuse rolli anda samamoodi nendele MTÜ‑dele, kes päriselt nende teemadega tegelevad, näiteks vähiteemaga võiks vähiliidu kõrval näiteks [vähiravifond] Kingitud Elu [tegeleda]. Mis puudutab teie teemat, siis täpselt samamoodi Onkoloogika võib ennetusest rääkida suurepäraselt. Kas see võiks olla teema, et riik ei pea kõike ise ära tegema? Kas teiesugused MTÜ‑d oleksid valmis seda tegema?

Ma arvan, et … Aitäh ka! (Naerab.) Ma lähen kohe asja juurde. Ma arvan, et seda lõplikult ära delegeerida ei ole võib-olla mõistlik. Küsimus on jälle koostöös. Ma arvan, et ESTCAN on siin väga oluline samm edasi, sest laua taga on tõesti kõik olulised osapooled, kes peaksid Eesti tulevikku selles osas kujundama. Väga palju asju saavad patsiendiorganisatsioonid ära teha, saavad võtta koormust maha, saavad ka panustada ennetusse, saavad oma eeskujuga inspireerida ja seista võib-olla ka erinevate seadusemuudatuste eest. Aga ma arvan, et seda lõplikult riigi käest ära võtta ei ole võib-olla mõistlik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja, samuti tänan väga mõjusa ettekande eest! Ma ei tea, miks on nii, et eestlane on suhteliselt hea patsient, aga väga kehv patsiendi huvide kaitsja. Kokku toovad nad ainult väga tõsised diagnoosid, nagu harvikhaigused, vähk ja puue, aga ülejäänud patsiendid vaikselt lepivad sellega, kuidas asjad toimuvad. Ma olen teiega nõus, et on ka riigi huvi, et patsiendid oleksid hästi esindatud, sest muidu ei ole võimalik patsiendikeskset või inimkeskset tervishoidu ehitada.

Aga ma küsiksin hoopis keerulise küsimuse selle stigma vähendamise kohta. Me näeme, et see on võimalik. Vaimse tervise puhul on viimase kümne aasta jooksul ikka imetlusväärne teekond käidud, aga nõus, koroona aitas kaasa ja noorte kehvad vaimse tervise näitajad aitavad sellele kaasa. Aga mida oleks võimalik teha, ma ei tea, meil siin saalis või [üldse] poliitikutel, et seda stigmat vähendada? Tänane arutelu on üks samm. Kas on veel midagi, mis võimaldaks stigma maha võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et vaimne tervis on väga hea näide. Ka vähivaldkonnas seisame me ju väga suurel määral vähipatsientide vaimse tervise eest, see laieneb ka sinna. Ma arvan, et me oleme väga hästi teed sillutanud, et me täna siin üldse vähipatsientide toimetulekust ja vaimsest tervisest räägime. Ma arvan, et on mõistlik vaadata, mis on vaimse tervise kontekstis tehtud. Väga tugeva organisatsioonina on ju tulnud pildile Peaasi, kes on meie hea koostööpartner, keda me imetleme ja kellelt püüame õppida, kuidas on just kolmas sektor [saanud] kõlapinda – sealt on tulnud need päris lood, päris mõtted, aga ka väga sisuline koostöö. Aitäh, et selle näite tõite! Seda on selles valdkonnas tegelikult ju realiseeritud ja sealt, ma arvan, tulebki õppida.

Signe Riisalo, palun!

Hea istungi juhataja! Hea Kristel! Ega mul tegelikult küsimust ei ole, sest olgem ausad, tegelikult ootavad patsiendid vastuseid meilt ja riigilt laiemalt. Aga mõned tähelepanekud. Sa tõid siin näiteid sellest, kui paljud, [sealhulgas] pereliikmed, on tegelikult vähidiagnoosiga puutumuses. Ma võtsin kõige väiksema numbri, viis, kes need ümbritsevad inimesed on, [mis teeb kokku] 350 000. Siis ma vaatasin sedasama puuetega inimeste kohta, kelle perekonnad on samamoodi seotud. Rohkem diagnoosiga [juhtumeid] ma ei hakanud siia juurde panema. See on [kokku ligi] 900 000 Eesti inimest, kolm neljandikku meie elanikkonnast. Tegelikult on pikka aega olnud suur puudus patsiendiesindustest. Nüüd on väga hea näha, et ühe diagnoosi põhiselt on hästi jõuliselt ette astutud. See ei ole kerge, ma tean, aga see on väga-väga vajalik. Puuetega inimeste koda on püüdnud ka seda lünka täita ja teie nüüd [seisate] vähidiagnoosiga inimeste eest. Hea oli kuulda, et kui te ütlesite, et [ravi]teekonnal on sellist koordinaatorit vaja ja et teil on suur lootus tervikutele …

Teie aeg!

Jaa. 

… et teil on usk sellesse. Igal juhul ma olen väga-väga tänulik teile!

Aitäh!

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Kristel! Sa mainisid oma organisatsiooni, et millega see tegeleb ja et Eestis oleme hästi algstaadiumis kogu selle vähitemaatikaga, ja mainisid ka eraraha. Ma küsin, et kuna vähk on ikkagi selline globaalne mure, siis kas meil on kuskilt välisriikidest võtta Eestile [eeskujuks] väga head näidet, kus just eraraha, kui riik on teinud [vajaliku] sammu, on sellesse protsessi kiiremini kaasatud, ja mis protsendi ulatuses. Sa mainisid, et Eesti ettevõtjad ja eraisikud on nõus nagu toetama. Oskad seda poolt natuke täpsemalt [kirjeldada]? Äkki meil on mingi valmis tükk, mille võib [kasutusele] võtta ja protsess läheb kiiremaks.

Jah, seda taustatööd on natukene veel vaja teha. Me oleme tutvunud ja uurinud, mida mujal tehakse, ja jälle me jõuame kuidagi selle kultuuri juurde tagasi. Väga paljudes riikides, kus on häid näiteid, on see nii tavapärane, et erasektorit kaasatakse, et me ei kogu raha mitte ainult eraisikutelt, vaid seal on tugevalt sees ka ettevõtted, kes süsteemselt panustavad. Eestis on tegelikult ka häid näiteid, meil on Eestis erinevaid fonde, kes on valmis panustama. Aga tegelikult oodatakse ju seda, et me suudaksime ka mõju mõõta, et me lihtsalt ei pilluks igale abivajajale, küsijale raha, sest tundub, et ta räägib usutavat juttu, vaid seal taga peab olema mingisugune strateegiline vaade, visioon ja võimekus seda kõike mõõta. 

Aga natukene on võib-olla selline nokk-kinni-saba-lahti-lugu ka. Ühest küljest ütleb riik mõnes eravestluses, et las erasektor alguses toetab, näidake, et te olete suutelised, küll me siis selle riigi raha ka leiame. Ja teisest küljest ütleb erasektor, et aga see on ju riigi probleem, mida te lahendate, las riik näitab ette ja me tuleme kaasa. Keegi peab selle julge sammu astuma ja praegu teevad seda ikkagi ettevõtjad ja meie Eesti inimesed.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Järgnevalt avan läbirääkimised ja rõhutan üle veel selle põhimõtte, et kõigepealt saavad sõna fraktsioonide esindajad ja fraktsioonide volitatud esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni volituse alusel kolleeg Jaanus Karilaiu. (Kõneleja ulatab juhatajale volituse.) Aitäh!

Tere kõigile! Ja tänud kõigile ettekandjatele ja eriti viimasele ettekandjale unikaalse julguse ja väga asjatundliku ettekande eest! Siin suures saalis ollakse ju selliste teemadega eelkõige sellepärast, et otsida lahendusi. Üldtaust, kus meil aastas on circa 15 [500] surma, millest 3500 on vähi tõttu, ja sünde on circa 9000, näitab, et tegelikult on karjuv vajadus mingite lahenduste järele. 

On olemas lahendusi, mis on kiireloomulised, nagu vähitõrje tegevuskava [rakendamiseks] püsirahastuse andmine. Ma arvan, et sellise koosmeele, nagu meil on kõikide erakondade vahel sotsiaalkomisjonis, [saavutame] ka selles küsimuses. Eriti kui [vaadata lisarahastust] võrdlevas perspektiivis, kus on esile toodud ka teised riigid, vaatas meil sealt ju vastu ümmargune null. Nii et ma arvan, et see oleks kiire lahendus, seda enam, et me hakkame 2027. aasta eelarvet varsti kokku panema ja see on kohe meil võimaliku lahendusena laua peal. 

Teine kiire lahendus on kahtlemata strateegilised partnerid, MTÜ‑d, kelle saaks välja valida ja kellega samuti teha pikaajalised lepingud, et MTÜ‑del ei oleks sellist peost suhu elamist, ei oleks vaja ennast ja enda eksistentsi kogu aeg tõestada ja kogu aeg mõelda selle peale, kuidas järgmist projekti rahastada.

Ja siis on keerulisemad teemad, kus on vaja poliitikakujundajatel teha otsuseid. Suure tõenäosusega on siin väga palju tehtud uuringuid ennetustöö, varajase diagnoosimise ja selle kohta, kuidas patsiente [vastuvõtule] tuua, kuidas mõtteviisi muuta. Tervislikust eluviisist on väga palju tehtud seminare. Tänud Eerole, kes viimasel ajal on ka sel teemal väga aktiivne olnud. Need näitajad, mis sealt vastu vaatavad, ei ole ka rõõmustavad ei ennetuse ega tervislike eluviiside koha pealt.

Aeglane bürokraatia – sellest on väga palju räägitud. Tegelikult ei ole ju väga keerukas kokku leppida, mida tähendab aeglane bürokraatia ja kuidas me seda parandame, et patsient ei tunneks ennast seal ebamugavalt ja saaks aru, kuidas see bürokraatiaahel toimib. See ei ole mitte eesmärk, vaid eelkõige vahend.

Järgmine märksõna on teadus- ja arendustegevus. Me teame, et Ameerika Ühendriigid, Iisrael ja Saksamaa on sellised võimsad riigid, kes suudavad oma rahamahtude juures laboreid, ekspertiise ja uuringuid teha. Aga kuidas siis väike Eesti saaks sealt võimalikult kiiresti kätte need [vajalikud andmed]? Immunoteraapias näiteks tehakse viimasel ajal väga palju avastusi, mis on juba rakenduses, aga ka meie tahaksime sellest osa saada. Kas me peaksime selleks tegema mingeid otsuseid siin parlamendis või ministeeriumi tasandil? Valmisolek ja hoiak peaks olema, et need avastused ja teaduslikud leiud ei tuleks siia mitte viie- või kolmeaastase nihkega, vaid võimalikult kiiresti. See on meie jaoks tegelikult üks võimalusi. 

Üks märksõna on muidugi veel empaatiakoefitsient – kuidas seda ühiskonnas tõsta? Ja selleks [tulebki] märgata neid inimesi, kellel on valmisolek oma kogemust ja kogetud valu tegelikult ühiskonnaga jagada. Selle empaatiakoefitsiendiga tegelemine ja nende MTÜ‑de väljavalimine ja nendega strateegilise partnerluse [kokkuleppe] sõlmimine oleks ka väga oluline.

Mul on tunne, et me oleme MTÜ‑delt, õdedelt ja arstidelt küll viimase välja võtnud. Mis on veel kasutamata potentsiaal, ongi see suur saal siin, parlament. Poliitikud on kuidagi sellest liiga hõlpsalt välja pääsenud. Ega need näitajad ei tekkinud ju eile, need on tegelikult pikemat aega olnud meie ees olemas. Küsimus on selles, et poliitikakujundajatel pole siiamaani olnud kas piisavat tahet, professionaalsust või oskusi teha paremaid otsuseid.

Paluks paar minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Üldpildis ei ole seis praegu küll selline, et võiks tahavaatepeeglisse [vaatamise järel] öelda, et nii, kuidas poliitikud on siiamaani [tegutsenud], saaks edasi minna. Aga positiivne märk on see, et kui eesmärk on leida ühiskonnas, inimestes elujõudu, siis peab ka siin leidma lahendusi. 

Lahendus ongi selles, et kuigi meil on ühelt poolt jäänud ainult kümme kuud, on see teiselt poolt selline etapp, kus kõik erakonnad – nii need, kes on praegu parlamendis, kui ka parlamendivälised erakonnad – teevad oma terviseprogramme. Ja mida professionaalsemalt neid programme koostatakse ja sellesse teemasse süvenetakse, seda suurem on tõenäosus, et uuel valitsusel on kompetentsi ja pädevust rohkem ja me ei kaota aega, sest ka aeg on siin tegelikult tohutult tähtis ressurss. Nii et tänan veel kord tänase arutelu eest! Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Katrin Kuusemäe. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja armsad külalised rõdudel! Täna arutame Eesti vähitõrje hetkeseisu ja arenguperspektiive. Vähk puudutab Eestis peaaegu iga perekonda. 2023. aastal diagnoositi Eestis pea 10 000 uut vähijuhtu. Vähk põhjustab ligi 23% kõigist surmadest ning igal aastal kaotame sellele haigusele umbes 3500 inimest. Need ei ole pelgalt numbrid, nende taga on inimesed, pered ja lood.

Vähidiagnoos tähendab inimese jaoks ebakindlust, hirmu ja küsimusi tuleviku kohta. Lähedaste jaoks tähendab see muret ja sageli ka tunnet, et aeg liigub teistsuguses rütmis. Tervishoiupoliitikas aga ei saa teha otsuseid ainult emotsioonide põhjal, kuid sama vähe saab neid teha ainult statistikale otsa vaadates. Meie ülesanne on ühendada inimlikkus ja süsteemne vastutus. Just sellest põhimõttest peab lähtuma ka Eesti vähitõrje. 

Head kuulajad! Kõigepealt tuleb tunnustada seda, mis Eestis on hästi. Eesti vähiravi kvaliteet on mitmes valdkonnas jõudnud Põhjamaade tasemele. Mitme vähipaikme puhul on viie aasta elulemus oluliselt paranenud. Toimivad rinnavähi, emakakaelavähi ja jämesoolevähi sõeluuringud. Käimas on kopsuvähi ja eesnäärmevähi sõeluuringute pilootprojektid. Ka HPV‑vastane vaktsineerimine laieneb ning personaalmeditsiini lahendused jõuavad samm-sammult praktikasse. Need arengud näitavad, et Eesti liigub õiges suunas. 

Samal ajal peame ausalt tunnistama, et väljakutsed on jätkuvalt suured. Kõigepealt kasvab vähijuhtude arv, teiseks diagnoositakse paljud vähijuhud endiselt liiga hilja ja kolmandaks ei ole patsiendi teekond alati piisavalt sujuv. Sageli ei ole suurim probleem mitte meditsiiniline ravi ise, vaid sotsiaalse toe, psühholoogilise abi ja praktilise nõustamise puudus. Inimene vajab lisaks ravile ka selgust, tuge ja kindlustunnet, et ta ei ole selles olukorras üksi. 

Olen näinud seda ka isikliku kogemuse kaudu. Ma töötasin kuus aastat vähiravifondi Kingitud Elu tegevjuhina ja selle aja jooksul kohtusin sadade inimestega, kelle jaoks küsimus ei olnud abstraktses tervishoiupoliitikas, vaid väga konkreetne: kas mul on võimalik saada ravi õigel ajal? See kogemus õpetas mulle, et tervishoiusüsteemi tugevust ei mõõdeta ainult selles, milliseid ravimeid meil on võimalik kasutada, vaid ka selles, kui kiiresti jõuab inimene diagnoosini, kui arusaadav on raviteekond ja kui hästi on toetatud patsient ning tema lähedased. 

Head kolleegid! Kui peame täna sõnastama Eesti vähitõrje peamised prioriteedid, siis minu hinnangul on neid neli. Esiteks, ennetus ja varajane avastamine. Me teame, et paljud vähijuhud on ennetatavad ja välditavad. Tervislik eluviis, liikumine ning HPV‑vastane vaktsineerimine vähendavad vähiriski märkimisväärselt. 

Teiseks, õigeaegne ligipääs ravile. Rahvusvaheliste võrdluste järgi on Eesti uute vähiravimite hüvitamises Euroopa viimaste seas. Aastatel 2019–2022 oli Euroopa Ravimiameti heaks kiidetud uutest vähiravimitest Eestis hüvitatud alla 20%. Keskmine aeg ravimi hüvitamiseni oli 664 päeva, samas kui Euroopa keskmine oli 487 päeva. See tähendab, et Eesti patsiendid jõuavad uuendusliku ravini sageli märksa hiljem kui paljudes teistes Euroopa riikides. 

Selle teema juures tõstatub aeg-ajalt ka küsimus, miks heategevusfondid maksavad annetuste eest ostetud ravimite pealt käibemaksu. Olen seda teemat varem käsitlenud ka avalikult ning minu seisukoht on selline. Eestis on üle 2000 mittetulundusühingu, sihtasutuse ja usulise ühenduse, kes tegutsevad avalikes huvides. Kõik tulumaksusoodustusega ühingud saavad annetusi koguda tulumaksuvabalt, kuid annetatud raha kasutamisel kehtivad neile samad maksureeglid nagu kõigile teistele. Kui organisatsioon või eraisik annetab 100 eurot, siis ei pea sellelt maksma tulumaksu või saab juba makstust tagasi 2[2] eurot tulumaksu. See on oluline põhimõtteline maksusoodustus. 

Riik ei saa teha käibemaksuerandeid üksikutele organisatsioonidele, eesmärkidele või raha hankimise viisidele. Käibemaksudirektiivi kohaselt saab üldisest käibemaksumäärast, mis on praegu 24%, teha erisusi kaubagruppide lõikes. Ravimitele juba kehtib soodustus, 9%‑line käibemaksumäär. Ja sisuliselt võib öelda, et annetuste eest ostetud ravimitelt tasutud käibemaks jõuab tervishoidu tagasi. 

Riik kogub makse selleks, et rahastada tervishoidu, mille kogumaht ulatub ligi 2,46 miljardi euroni aastas, millest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa moodustab 2,1 miljardit. Ehk tervishoiuvaldkonda rahastatakse muudest maksutuludest 500 miljoni ulatuses. 

Seetõttu ei ole minu hinnangul käibemaks kõige olulisem küsimus. Peamine küsimus on see, miks peavad inimesed üldse pöörduma heategevusorganisatsioonide poole ravimite saamiseks. Meie ülesanne on vähendada bürokraatiat, kiirendada otsustusprotsesse ja parandada ravimite kättesaadavust, et inimesed saaksid abi õigel ajal. 

Kolmandaks, patsiendi terviklik toetamine. Vähiravi ei lõpe viimase keemiaravi või operatsiooniga. Sama oluline on taastusravi, palliatiivne ravi, vaimse tervise tugi ja toetus tööellu naasmisel. Mul on hea meel, et palliatiivse ravi arendamine on saanud viimastel aastatel selgema fookuse, kuid just elukvaliteedi ja sotsiaalse toe küsimused vajavad järgmises etapis veelgi suuremat tähelepanu.

Neljandaks, tugev juhtimine ja püsirahastus. Sellel aastal valminud Eesti vähitõrje tegevuskava vahehindamine annab meile ausa ja tasakaalustatud pildi. Ühelt poolt on tehtud märkimisväärseid edusamme, teisalt ütleb vahehindamine väga selgelt, et järgmine arenguhüpe eeldab tugevamat ja selgemat juhtimist, konkreetseid tegevusi, selgemaid prioriteete ja püsirahastust. 

Head kuulajad! Vähiraviteenuste kulud on kasvanud 151 miljonilt eurolt 2020. aastal 222 miljoni euroni 2025. aastal. See näitab, et vajadus kasvab ja innovatsioon toob kaasa uusi võimalusi, aga ka suuremaid kulusid. Just seetõttu peame tegema tarku ja vastutustundlikke otsuseid. Lihtne sõnum on: hea plaan vajab kindlat teostust. 

Head kuulajad! Vähk puudutab meid kõiki – kui mitte otse, siis lähedaste kaudu. Me ei saa alati haigust ära hoida, kuid me saame teha kõik selleks, et inimene saaks diagnoosi õigel ajal, pääseks ravile kiiresti ja tunneks, et riik seisab tema kõrval kogu raviteekonna vältel. Meie ülesanne on tagada, et Eesti vähitõrje oleks inimlik, teaduspõhine ja jätkusuutlik. Kui suudame seda teha, ei paranda me ainult ravitulemusi, vaid anname inimestele kindlustunde, et ka kõige raskematel hetkedel …

Teie aeg!

… ei jää nad üksi. Me kingime neile elu. Aitäh! 

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel palun siia kõnetooli Riigikogu liikme Tanel Kiige. Palun! (Kõneleja annab juhatajale volituse ja küsib lisaaega.) Aitäh! Kolm minutit lisaaega. 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Auväärt arstid, teadlased, patsientide esindajad, patsiendid ja kõik vähitõrje eest seisjad, kes siia täna kogunenud on või meid ülekande teel jälgivad! Alustuseks soovin tänada kõiki patsiendiorganisatsioonide eestvedajaid, tervishoiutöötajaid, haiglaid, teadusasutusi, riigiasutusi, Eesti Vähitõrje Võrgustiku osapooli. Tunnustan üldse kõiki inimesi, kes on aastakümnete jooksul hoidnud vähitõrjeteemat Eesti tervishoiupoliitika keskmes ja kes ka praegu seda teevad. Seda näitab ka see tänane arutelu, mis oli minu hinnangul päris asjatundlik ja põhjalik, kuigi kahetsusväärselt väikese Riigikogu liikmete osalusega, aga eks see on rohkem meie probleem. 

Nagu täna juba siin saalis korduvalt kõlas, siis vähk puudutab Eestis ja laiemalt ka maailmas varem või hiljem sisuliselt iga perekonda. Eestis diagnoositakse ligi 10 000 uut vähijuhtu aastas ning vähk põhjustab juba praegu veerandi kõigist surmadest. Seetõttu kasvavad kiiresti ka ravikulud, mis ulatuvad koos ravimitega juba üle 300 miljoni euro. Siinjuures on hästi oluline, et haigus õigeaegselt avastataks ning ka raviteekond toimiks, mis võimaldab inimestel elada kauem, tervemana ja parema elukvaliteediga.

Me teame, et hinnanguliselt 30–50% vähijuhtudest on ennetatavad, mis tähendab, et märkimisväärset osa vähi[raviga kaasnevast] koormusest on võimalik ära hoida teadlikke ja sihipäraseid ennetusmeetmeid rakendades. Nagu vähitõrje tegevuskavas on välja toodud, jagunevad peamised probleemid kolme teema vahel: tervisekäitumine ja terviseebavõrdsus, elu- ja töökeskkond ning personaalsed ennetavad tegevused. Ma toon seda välja, sest oluline on mõista, et suurem osa nendest sammudest ja vajalikest tegevustest ei ole pelgalt tervishoiusüsteemi väljakutse, vaid väga palju sõltub inimese enda valikutest, tööandjate suhtumisest ja arusaamisest ning tegelikult omavalitsuste ja riigiasutuste otsustest laiemalt. Ennetus on meie ühine väljakutse ja seda ei saa lükata ainult tervishoiuvaldkonna [inimeste] õlgadele. 

Austatud kuulajad! Hiljuti valminud Eesti vähitõrje [tegevuskava] vahehindamine näitab ausalt, kus me täna oleme. Jah, sõeluuringutes osalemine on kasvanud, HPV vastu vaktsineerimine on laiendatud 12–18‑aastastele, sealhulgas poistele, käivitatud on vähiandmete juhtimislaua loomine ning mitmes piirkonnas, võib öelda, on paranenud kodulähedase ravi võimalused. Oluline samm oli kindlasti ka Eesti Vähitõrje Võrgustiku loomine Tartu Ülikooli juurde, mis aitab kokku tuua teaduse, kliinilise ravi ja riikliku juhtimise. Eesti on väike riik ning meil ei ole võimalik edukas olla killustatud süsteemiga. Vajame koostööd haiglate vahel, paremat andmevahetust, rahvusvahelist teaduskoostööd ning tugevamat osalust kliinilistes uuringutes. 

Paraku toob seesama raport selgelt välja, et ligi pooled tegevused on jätkuvalt rakendamata, arengud on olnud ebaühtlased ning liiga palju sõltub üksikute inimeste entusiasmist ja üksikutest otsustest. See tähendab, et Eesti vähitõrje vajab järgmist sammu. Ei saa enam tugineda üksikutele projektidele, me vajame süsteemset juhtimist ja järjepidevust, mis on ka täna siin saalis korduvalt kõlanud. 

Kõigepealt tuleb tõesti selge vastutus ja korrastatud juhtimine kokku leppida. Nii nagu raportis öeldakse, tegevuskaval puudub selge omanik, püsirahastus ja regulaarne aruandlus. Vastutus on hajunud mitme asutuse vahel. Aga mitte ühtegi olulist väljakutset ega valdkonda ei saa juhtida killustatult. Kui vastutavad kõik, siis ei vastuta mitte keegi. Eesti vajab vähitõrjes selget juhtimismudelit, mis toob välja, kes vastutab, kuidas otsuseid tehakse ja kuidas tulemusi mõõdetakse. 

Samuti vajame kindlat ja pikaajalist rahastust. Vähitõrjet ei saa ehitada projektirahastuse peale. Kui räägime ennetusest, sõeluuringutest, ravivõimalustest, andmesüsteemidest, infovahetusest, spetsialistide koolitamisest, siis kõik need vajavad järjepidevust. Püsirahastus tagab usalduse ja järjepidevuse. Tervishoiutöötajad, patsiendid ja nende lähedased peavad saama kindluse, et kokkulepitud tegevused ja teenused ei sõltu iga-aastastest eelarvevaidlustest, et igal aastal ei ole lahtine, kas need jätkuvad või lõpevad. 

Kolmandaks peame rohkem toetama lapsi ja peresid, kes vähiga kokku puutuvad. Ma tahan eraldi tunnustada Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu ja kõiki lapsevanemaid, kes on aidanud muuta süsteemi inimlikumaks ja lapsesõbralikumaks. Vähi mõju ei piirdu ju ainult diagnoosiga. See mõjutab lapse arengut, vaimset tervist, haridusteed, kogu pere toimetulekut. Patsiendikeskne raviteekond tähendab lisaks ravile ka psühholoogilist tuge, koordinaatoreid, taastusravi, inimlikku lähenemist. Ükski laps, ükski pere ega ükski täiskasvanu ei tohi jääda oma diagnoosiga üksinda. 

Neljandaks tuleb võimestada patsiendiorganisatsioone, mis on ka täna juba korduvalt kõlanud. Eesti Vähiliit, MTÜ Onkoloogika ja paljud teised organisatsioonid ei ole ainult huvikaitsjad, vaid teadmiste, kogemuse ja usalduse kandjad. Nad on ka tegelikult vajalikuks sillaks ja ühenduseks just nimelt inimeste, kogukonna, tervishoiusüsteemi ja riigi vahel. Kui tahame päriselt patsiendikeskset või inimkeskset tervishoidu, siis peavad patsiendid olema laua taga ning otsuste juures, mitte kuulajad saali tagareas. Patsiendiorganisatsioonidele tuleb anda tugevam ja selgem roll raviteekondade kujundamisel, kvaliteedi hindamisel ja tugiteenuste arendamisel. Seejuures, kordan, tuleb tagada ka nende organisatsioonide püsiv riigipoolne tugi ja rahastus. Ja need summad ei ole suured tervishoiuvaldkonna eelarve vaates, küll aga on nende mõju väga märgiline ja oluline. 

Pean igati õigeks ka annetuste eest ostetud ravimite pealt makstud käibemaksu hüvitamist heategevusühendustele, mille kohta andis täna hea kolleeg Helmen Kütt ka sotsiaaldemokraatide nimel üle eelnõu. Ma tõesti usun, et riik ei tohiks teenida tulu inimeste annetuste eest ostetud ravimite pealt, olgu see [annetus tehtud] vähiravifondile Kingitud Elu, Tallinna Lastehaigla Toetusfondile, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile või mõnele muule heategevusorganisatsioonile, kes on seda tänuväärset tööd väga pikalt juba teinud. 

Head mõttekaaslased! Vähitõrje tegevuskava elluviimine on palju enamat kui kitsalt tervishoiupoliitika. See eeldab kogu riigi võimekust teha koostööd, keeruliste süsteemide juhtimist ja, mis kõige olulisem, inimeste hoidmist, nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate. Mäletan, et ministrina mulle meeldiski rohkem mitte patsiendikeskse, vaid inimkeskse tervishoiu mõte, ja seda mitte sellepärast, et patsient pole oluline, vaid sellepärast, et ka tervishoiutöötajad vajavad hoidmist, kõik inimesed. 

Nagu tänagi on kõlanud, kui tervishoiusüsteem suudab vähipatsiendi raviteekonda terviklikult juhtida, siis saab ta sellega hakkama ka teiste krooniliste haiguste puhul. Ehk see on paljuski ka märgiline teetähis muude haiguste [ravimise] jaoks. 

Kordan veel, peame vähendama killustatust ja juhuslikkust ning suurendama vastutust ja järjepidevust. Me ei tohi jätta meie raviasutusi, tervishoiutöötajaid ega patsiente üksinda, vaid peame pakkuma rohkem tuge nii neile kui ka patsientide lähedastele. Eesti vajab tugevamat ja inimkesksemat tervishoiusüsteemi. Kuigi siin saalis [juhtub seda] harva, loodan, et vähemalt selle väitega nõustuvad kõik parlamendierakonnad. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud [saali] jäänud kuulajad! Lugupeetud Riigikogu esimees! Head inimesed rõdu peal ja need, kes meid kuulavad oma kabinetis! Teave, et minul või minu lähedastel on vähk, on siiani olnud sõnum, mida me kuidagi kuulda ei soovi. Vähidiagnoose on alati ümbritsenud negatiivne aura, vaatamata sellele, et vähiravis on viimastel aastatel toimunud suured edusammud ja vähiga on võimalik edukalt elada. 

Nii on näiteks lapseea leukeemia puhul elulemus dramaatiliselt tõusnud. Kui veel 50 aastat tagasi suri enamik selle diagnoosiga lapsi mõne aasta jooksul, siis tänapäeval paraneb ja elab täisväärtuslikku elu neist 85–95%. Sarnast trendi näeme ka teiste vähipaikmete puhul. Aga siiski pole kõik nii roosiline. Endiselt on vähke, näiteks kopsu- ja kõhunäärmevähk, mille viie aasta elulemus on vaid 10–20%, nii nagu me täna kuulsime. 

Täna kuulsime ka seda, et edu taga on olnud nii tervislike eluviiside propageerimine kui ka riiklikud meetmed nende rakendamiseks, parem ja varasem haiguse diagnostika, aga ka uute ja tõhusate ravimite ja ravimeetodite kättesaadavuse parandamine. Pahaloomulised kasvajad on surma põhjusena teisel kohal ning endiselt on rohkem lahendamata kui lahendatud probleeme. Seetõttu on arutelu Riigikogus igati asjakohane. 

Minu suur tänu kuulub kõigile ettekandjatele nii ettekannete eest kui ka selle töö eest, mida te igapäevaselt ennastsalgavalt teete ja mille eest ilmselt aitäh väga sageli ei öelda. Vähki haigestumise vähendamine, selle ravi parandamine ja vähiga elu elamisväärseks muutmine ei saa aga olla pelgalt vähihaigete, nende lähedaste või tervishoiutöötajate probleem. Sellesse tuleb panustada kogu ühiskonnal, sealhulgas Riigikogul ja valitsusel. 

Vähitõrje tegevuskavast, mida täna esitleti, näeme, et vähki haigestumine suureneb praeguselt umbes 9000 juhult aastas kuni 11 000‑ni 2030. aastaks ja seda kõigi paikmete puhul. Positiivse poole pealt aga peab nentima, et samal ajal on pahaloomuliste kasvajatega [patsientide] suremus langustrendis. Seetõttu on loogiline, et aasta-aastalt kasvab inimeste hulk, kellel on elu jooksul diagnoositud vähk. Selliseid inimesi oli 2017. aastal üle 62 000 ehk 5% elanikkonnast. Seetõttu on oluline, et riik panustaks lisaks vähiennetusele ka vähihaigete ravisse ja järelravisse, nii nagu ka täna korduvalt mainiti. 

On väga oluline, et me teaksime, mis meil Eestis toimub. Andmetel põhinevad otsused viivad reeglina paremate tulemusteni kui emotsionaalsed otsused. Me kogume rohkelt ja igapäevaselt terviseandmeid, aga sageli jääb vajaka spetsialiste, kes neid andmeid analüüsida suudaksid. Vähiregister on üks vanemaid haiguspõhiseid andmekogusid ning sellesse panustamine ei tohiks kuidagi väheneda. Pigem peab panus suurenema. Pika aja [jooksul kogutud] andmete analüüsimine ja pikaajaliste trendide jälgimine on hindamatu väärtusega ning parandab meie teadmisi nii vähisageduse suurenemise põhjustest kui ka vähiravi tulemustest. 

Vähem tähtis pole ka uute ravimite mõju pidev hindamine. Kliinilistes ravimiuuringutes osalenud patsiendid pole ju üks ühele võrreldavad nõndanimetatud igapäevapatsientidega. Seega kliiniliste uuringute tulemused ei näita, mis hakkab juhtuma, kui ravimeid kasutatakse igapäevapraktikas. Samuti ei saa me kliiniliste uuringute põhjal teada ravimite pikaajalisi toimeid ega kõrvaltoimeid. Seega peavad klinitsistid ravimite hindamist jätkama ka siis, kui ravimid on juba turul. 

Kliinilisi uuringuid ei saa teha kõigi muude töökohustuste kõrvalt, selleks on tarvis aega, aga ka vastavaid ametikohti. Siiani on üheks takistuseks olnud ennekõike kliiniliste teadlaste ja praktiseerivate arstide palgaerinevused. Probleem pole uus. Ülikoolis ja haiglas samaaegselt töötavatele inimestele on see hästi teada, siiani aga lahendust leitud pole. 

Aastaid on laual olnud küsimus, kes peaks kliinilisi uuringuid rahastama. Tervisekassas on seda siiani peetud teaduseks, mille rahastamine Tervisekassa ülesannete hulka ei kuulu. Teaduse rahastajad aga leiavad, et ravimite kliiniline hindamine pole piisavalt innovatiivne teadus ning seega ka nemad ei peaks seda rahastama. Kliinilisi uuringuid on aeg-ajalt rahastanud ravimitootjad, aga neil on oma huvid mängus ja selles ka neid süüdistada ei saa. Nii ongi kliiniliste uuringute valdkond aastaid olnud nagu kits mitme heinakuhja vahel ja toiminud vaid entusiastide najal. Kliiniliste uuringute valdkond aga vajab Eestis palju süsteemsemat lähenemist, nii nagu on toimunud nõndanimetatud vanas Euroopas, ja see ei puuduta ainult vähidiagnoose. 

Vähk minu arusaamist mööda pole üks haigus, millega tegeleb üks arst ja üks õde. See on pigem ühine nimetaja väga paljudele haigustele. Vähiravi on kompleksne, sellesse on haaratud paljud spetsialistid ning mitmesugused ravi[meetodid], diagnostika ja tugiteenused. Kompleksseid protsesse ei saa lihtsate meetoditega lahendada. Isegi tervishoiutöötajatel, patsientidest rääkimata, on selliste teadmiste, spetsialistide, diagnooside, teenuste, ravimite ja protseduuride rägastikus võimatu orienteeruda. Onkoloogide hinnangul vajame selleks spetsiaalse väljaõppe saanud koordinaatoreid, kes segaduses, mõnikord ka šokis oleva haige sellest rägastikust läbi aitaksid ja oleksid toeks õige spetsialisti ja teenuse leidmisel.

Tänuväärset tööd vähiravis teevad vabatahtlikud patsiendigrupid – ka täna siin esinenud Onkoloogika –, kes tuginedes oma kogemustele ja uusimatele teadmistele aitavad raviteekonnal teisi haigeid. Siiski ei saa see teenus lõpmatuseni vabatahtlikkusel põhineda ning praegune rahastusmudel ei pruugi ravikoordinaatorite rahastamisvajadustega arvestada. Vähiravi eeldab tihedat koostööd nii ülikoolide kui ka haiglate vahel, teadlaste ja praktikute vahel, onkoloogide ja perearstide, aktiiv- ja palliatiivraviosakondade, regionaal- ja maakonnahaiglate ning tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate vahel. Vähiravis on igal osalisel oma roll, mis kõik on olulised. Võitleme ühiselt vähiga, mitte ei konkureeri omavahel. ESTCAN ehk Eesti Vähitõrje Võrgustik on hea näide valdkondlikust koostööst. 

Vähiravi puhul peab valmis olema pidevateks muutusteks. Kui näiteks varem tehti keemiaravi vaid Tartus ja Tallinnas, siis nüüd on see võimalik ka keskhaiglates. Vähiravis on järjest suurem roll õdedel, kes vastava väljaõppe järel võiksid suure osa arstide tehtavast tööst enda kanda võtta. 

Ma liigun edasi ja jätan midagi ütlemata ja lähen viimase lõiguni. Teadlasena ei saa ma lõpetuseks lisamata jätta, et vähi tekkepõhjused pole veel täpselt teada, mistõttu pole ka selge, kuidas täpselt seda ennetada ja ravida. Tõeline läbimurre aga ei teki enne, kui juurpõhjused on selged. See aga tähendab, et peame jätkama vähiteaduse rahastamist ja seda ehk isegi suurendama. Vaatamata sellele, et Eesti on väike ja vahendeid napib, ei saa me teaduse rahastamisest kõrvale jääda …

Teie aeg!

Jaa, kohe lõpetan. 

… ja teiste saavutusi pelgalt kasutada. Peame panustama nii baas- kui ka kliinilisse teadusesse, samuti jätkama juba kasutusel olevate ennetusmeetmete efektiivsuse hindamist. Olen veendunud, et ükskord saabub päev, kui saame nentida …

Aitäh!

Kohe lõpetan. 

… et võitlus vähiga on lõpusirgel ja me teame, kuidas seda ennetada ja varakult ravida. Loodetavasti ei juhtu vähiga nii nagu nakkushaigustega, et kui on head ennetusmeetmed olemas, siis muutub ühiskond skeptiliseks nende kasutamise suhtes. Mina tänan teid!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid ja loomulikult külalised! Ma ei olnud suure osa [ajast] siin saalis, aga kuulasin üleval kabinetis. Mõne sõna tahan öelda. Kõik see on väga oluline informatsioon ja eriti seda viimast kõnet kuulates oli väga valus. Aga nii see on.

See puudutab nüüd praeguses Eesti ühiskonna poliitilises süsteemis valitsevat olukorda. Raha on kõigil puudu, väga paljudel. See on kõigi puhul mure, olgu nad siis päästjad, politseinikud – ma ei hakka [kõiki] nimetama –, pedagoogid ja nii edasi. Samas on raha, nagu meil ühe partei juht on öelnud, see s‑tähega sõna. Tõepoolest on.

Aga mulle tundub, et prioriteedid on raskelt paigast ära. Omasid ei hoita või ei hoita piisavalt. Ja selle poliitilise süsteemi juures praeguse valitseva koalitsiooni puhul ei ole kahjuks midagi paremat oodata. Jääb lootus, et arukus ei ole Eestis kadunud ja järgmisel aastal hakatakse rohkem pöörama tähelepanu oma inimestele ja nende hoidmisele, olgu neil siis harvikhaigused või midagi muud.

Ma olen ise kasvanud vähiarsti perekonnas. Mu isa oli onkoloogiadispanseri radioloogiaosakonna juhataja pikki aastaid. Väikse poisina ma kartsin, et mu isa sureb varakult liiga metsiku kiiritusdoosi pärast. Kujutage ette, isa rääkis aeg-ajalt väikesele poisile – ma olen käinud ka tema töökohas, kui olid need tinapõlled ja kõik muu, mida onkoloogias toona kiirituse [eest kaitsmiseks kasutati] –, kui palju ta on saanud kiiritust. Ma olen näinud isegi neid tema kolleegide tabeleid – ta oli osakonnajuhataja –, kes kui palju on seda saanud, aga pealik oli kõige rohkem saanud. Aga isa ei surnud kiiritushaigusesse.

Lapsepõlvest peale olen ma näinud neid probleeme. Onkoloogiadispanseri toonane peaarst ja rajaja Aleksander Gavrilov oli meie perekonnasõber. Nii et minu poisi- ja lapsepõlv möödus onkoloogide seltskonnas ja nendest teemadest rääkides.

Aeg oli muidugi teine, praegused võimalused on tunduvalt paremad. Aga lahendusi, mis võiks olla, arvestades Eesti reaalseid võimalusi, ka rahalisi võimalusi, ei ole minu meelest piisavalt tahetud või osatud kasutada. Ma näen siin lootuskiirt, et olukord võib üsna oluliselt muutuda.

Aga elu on püha. Ma tulin eile öösel Tartust – vabandust, võib-olla kellelegi see tundub kohatu – ja nägin, kuidas autorataste all tuhanded konnad surid. Võib öelda, et mis see konnade ja kärnkonnade elu, las surevad. Aga elu on püha! Kanakaitsjad ründasid meid siin eelmisel aastal kolm nädalat kirjadega, et kanade elu on kõige olulisem. Kui ma tirisin vihma käes neid kärnkonni sadade kaupa üle tee, siis ma mõtlesin, et kus on nüüd need kaitsjad.

Tegelikult peaks otse rääkima, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Ja oluline on omasid kaitsta igatpidi, [olenemata sellest,] kes nad on – on nad siis patsiendid, nagu need 70 000 [vähihaiget] …

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… või keegi teine. Ja siin on arenguruumi Eesti Vabariigis, ma arvan, küllaga. See puudutab kindlasti ka Keskerakonna positsioone järgmise aasta valimistel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma tahan tänada kõiki tänases arutelus osalenuid, kõiki ettekandjaid, häid kolleege ja kõiki, kes jälgisid tänast arutelu siin Riigikogu istungisaali rõdudel ja sinise ekraani vahendusel. Me kindlasti jätkame väga põhjalikult sel teemal arutelu nii siin Riigikogu saalis kui ka kogu ühiskonnas, sest teema on äärmiselt oluline. Head kolleegid, ma tänan veel kord. Tänane Riigikogu istung on lõppenud.