Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 13. mai infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil ikka kombeks, tuleb kõigepealt teha istungi puhul kohaloleku kontroll. Teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on end registreerinud 8 Riigikogu liiget, puudub 93. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal ja sotsiaalminister Karmen Joller. Infotunnis oleks pidanud osalema ka siseminister Igor Taro, aga siseminister andis teada, et ta on haigestunud ega saa tänases infotunnis osaleda. 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige saab registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab Riigikogu liige registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja lisaks saab üks Riigikogu liige esitada ühe lisaküsimuse. Kokku on meil kümme registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on fiskaalpoliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Tahaksin rääkida täna Eesti maksusüsteemist ja ebaõiglusest, mida see maksusüsteem ka väljendab endas. Selge on see, et kogu maksukoorem on pandud vähem kaitstud ühiskonnaliikmete peale. Need inimesed kannatavad tegelikult läbi selle maksusüsteemi kõige rohkem. 

Me räägime kõrgetest tarbimismaksudest, mis on ühed kõrgeimad Euroopas ja mis moodustavad meie riigi maksusissetulekutes 42–44%. Me teame väga hästi, mida see tähendab. See tähendab seda, et väiksema sissetulekuga inimesed tegelikult viivad kogu oma sissetuleku poodi ja jääbki puudu. Aga mis puudutab tarbimismaksu, siis suhtena jätab veel kõige rohkem seda tarbimismaksu riigile maksudena. 

Nüüd, kui vaadata meie häid naabreid – siin on kogu aeg toodud esile Soomet ja Rootsit, kus kehtib astmeline tulumaks, tarbimismaksud on väiksemad, see on statistikas välja toodud. Nüüd on ka Leedu ja Läti tegelikult läinud nii Soome kui ka Rootsi teed. Nad on kehtestanud endale astmelise tulumaksu. Ja kui vaadata kogu struktuuri ja sisu, siis tarbimismaksude osakaal riigieelarve tuludest on langenud ja nad on madalamad kui Eestis. Sellest lähtuvalt ma küsingi, miks me ei taha siis võtta eeskuju? Pikalt on räägitud Soomest ja Rootsist, miskipärast ei ole soovitud, aga ka Lätist ja Leedust, kes on läinud seda teed pidi? Ma ei hakka praegu rääkima pangamaksust, mis samuti on rakendatud Lätis ja Leedus. Meie seda teed pidi ei läinud, soovime koormata neid ühiskonnaliikmeid, kes on vähem kaitstud. Kaua see rikaste nuumamine meil riigis veel kestab?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kaua see rikaste nuumamine meie riigis veel kestab? Milline kaunis kujund! Ma loodan, et suudame kuidagi tänase infotunni käigus ka jõuda selleni, et me saame aru, kust see rikkuse piir läheb. 

Viimase astmelise tulumaksu eestvedajaid, mida te siin kiita võtate – noh, müts maha, Keskerakond on selles olnud kaunis järjekindel. Teie olete astmelise tulumaksu eestvedajad kogu aeg olnud, mille te saite nüüd Isamaaga ja sotsidega koos tehtud. Ehk see maksuküür koormas ikka põhiliselt neid inimesi, kes on keskmise palga ümber. Huvitav, kas nemad on siis need rikkad, keda me nuumame teie arvates, ja kaua? Sest nemad maksidki just tänu sellele maksuküürule kõige rohkem. 

Ja tänu sellele, et me selle maksuküüru 1. jaanuarist – panete tähele, just mitte väga ammu – kaotasime, saab keskmist palka teeniv inimene umbes 13. kuupalga aastas juurde, umbes 1800 eurot juurde. Ja see on õpetaja, politseinik, päästja. Väga huvitav oleks saada arvamust selle kohta, et kas need on siis need rikkad, kes teie arvates peaksidki seda astmelise tulumaksu koormat kandma, mida te võtate siin kiita. Sest see astmeline tulumaks meil mitte nii väga ammu oli – täpsemalt 1. jaanuarini –, oligi meil see astmeline tulumaks. See oli teie tehtud maksuküür ja me selle kaotasime. See on 780 miljonit raha majandusse ja selle tulemusena, nagu Eesti Pank ütleb, Eesti inimestel keskmise palga juures umbes 10% netopalk kasvab, majapidamiste kättesaadav tulu kasvab umbes 6%. Ma ütleksin, et see on kindlasti keerulisel ajal väga oluline abi, et tulla toime sellega, mis meid kõiki ju puudutab. Hinnad kasvavad, maailmamajanduses on palju ebakindlust. Viimane nii-öelda ots on olnud erakordselt külm talv, suurem tarbimine energias ja soojuses, otsa Hormuzi väinas toimuv. 

Nii et seetõttu jah, mulle meeldib, et te nii heatujuliselt ja lennukalt selle infotunni avasite, müts maha. Äkki te annate teada ka, kes on need rikkad, keda me enam nuumama ei peaks. Kas see läheb sealt keskmise palga juurest? Sest seesama maksuküür, ma meenutan, see astmeline tulumaks, mida te siin kiidate, mille me kaotasime, maksustas kõige rohkem alates 1200 eurost ja ülespoole, keskmisest palgast ka. Nii et kas need on siis need rikkad?

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see on ju puhas demagoogia. Miskipärast ei soovinud te jälle rääkida nendest tarbimismaksudest, mida te olete meeletult tõstnud. Ühest küljest te olete ju pistnud käe inimeste rahakotti ja läbi tarbimismaksude selle raha kõik ära võtnud. Ja teisest küljest olete ju tekitanud selle maksuküüru kaotamise tõttu väga-väga suure augu riigieelarves, mida katate laenuga ja mille Eesti inimene maksab laenuintressidena kinni. See on vale lähenemine. Nüüd, kui me räägime progressiivsest tulumaksust ja miks ma just Läti ja Leedu näitena tõin, siis nendel on selgelt piir olemas, kes on rikkam ja kes on vähem rikkam. Kindlasti ei ole õpetajad ega päästjad ja muud ühiskonnale vajalikud töötajad need rikkad. Aga kui ma vaatan Läti näidet, siis Lätis on tegelikult kaheastmeline süsteem. 25,5%-line maksumäär kehtib kuni 105 000 aastatuluga inimeste puhul ja kõik, mis ületab seda, on 33%. See tähendab seda, et kui me võtame 105 000 aastas, siis see on keskeltläbi umbes 6 000 – 8 000 palk ja üle selle maksustatakse täiendavalt suurema tulumaksuga. See on see piir. Nüüd, kui me võtame Leedu näite, siis siin on kolmeastmeline süsteem, kus tulud aastas kuni 82 000 maksustatakse 20%-ga, üle selle 25%-ga kuni 138 000-ni aastas. Ja kui inimene saab aastas rohkem tulu kui 138 000, siis on juba tulumaksumäär 32%. Need on need piirid, millega meie head naabrid Läti ja Leedu, kes on tegelikult majanduses praegu tunduvalt eespool kui Eesti, on opereerinud ja rakendanud oma riigis. Aitäh!

See kõlas nagu ideoloogiline kihutuskõne, mitte küsimus. Ma püüan sellest kihutuskõnest leida endale küsimuse, millele jõudumööda vastata, sest vastasel korral inimesed internetis, nagu te neid alati tervitate, jääks ju tühjade pihkudega ja ei saakski vaadata, mis ma selle peale kostan. Ma teen oma parima. Nüüd, kõigepealt Lätist, Leedust ja Eestist. Tõsi, paar aastat ongi olnud suhteliselt vilets majanduskliima. Jah, me oleme pihta saanud, palju ebakindlust on olnud. Ja mul on hea uudis, et majandus on kasvule pöördunud Eestis. See ei tähenda tingimata seda, et igaühe pangaarvel seda kohe tunda on. See ei tähenda seda, et igaüks kohe rohkem kätte saab, vaid see tähendab seda, et meil on lootust ja asjad ehk enam ei ole üksiti nii halvasti, kui mõned opositsioonisaadikud aeg-ajalt väidavad. Pilt on paranemas. Inflatsioonis oleme samamoodi nihkunud Euroopa esimesest otsast tahapoole. Ja kui vaadata pilte ja võrdlusarve, siis Leedu, kes tegi pensionidega sedasama, mida Isamaa juhtimisel Eestiski tehtud on, on nüüd saanud kasvava inflatsiooni, hinnatõususpiraali kätte just sellelsamal viisil, mis minu hinnangul ei olnud Eestis tark ja vaevalt et see Leeduski hea on. Nüüd teie järgmised mõttekäigud sellest, et justkui peaks olema igas riigis kõik ühtemoodi. Aga mina arvan, et maksusüsteemi lihtsus ja selgus on üks põhjus, miks Eestisse näiteks tullakse, miks siia investeeritakse, miks toimetatakse, miks on vähem pettusi, miks see süsteem toimib läbipaistvalt, õiglaselt ja arusaadavalt. Ma saan aru, et teie valimisplaan on minna astmelist tulumaksu kiitma ja reklaamima, öeldes, et see on hea. Mina ütlen, et sellele maksutasemele, kus me täna oleme, ehk 35% ja veidi peale, me peaksime ka jääma. Me ei peaks arutama uusi maksutõuse. Ma saan aru, et teie tahate arutada uusi maksutõuse. Kui teil selline plaan on, siis öelge see ausalt välja. Isamaa taustaga mõttekoda mitte just hiljuti käis välja mõttekäigu minna pensionide kallale, pensionid külmutada, neidsamu asju pensionide ümber teha, mida nad on varem tahtnud, ehk süsteemi lõhkuda ja pensionäride raha kasutada enda valimislubaduste katteks. Ka seda ei pea ma heaks plaaniks. Kui te küsite tarbimise ja saastamise kohta või maksustamise kohta laiemalt, siis üldiselt on Eesti filosoofia printsiip seni olnud tõesti nii, et tarbimine ja saastamine on ikkagi kõrgemalt maksustatud just sellepärast, et tarbimist saab vähemalt suurel määral juhtida. Tihtipeale suurema sissetulekuga inimesed tarbivad rohkem ja seetõttu maksavad rohkem. Nii et see on olnud see filosoofia. Aga selleks, et kõigil paremini läheks, on ainult üks tee – jõukust kasvatada. Jõukust saab kasvatada, kui majandus kasvab. Inimestel on lootust ja õnneks on majandus kasvule pööranud. Aitäh!

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud onu Heino, auväärt valitseja! Jah, selle fiskaalpolitiika …

Hea kolleeg, jätame need epiteedid siin saalis ära, vastasel juhul me hakkame selle üle vaidlema. Ja teeme niimoodi viisakalt, et jätame need võib-olla kohatud väljendid siit saalist välja, et oleks viisakas.   

Aga palun, Peeter Ernits!

Onu Heinod on väga viisakas seltskond.

Palun! Palun, Peeter Ernits, teie küsimus!

Aga kas tohib küsida või, …

Palun, teie küsimus!

… auväärt juhataja? Aitäh! Keskerakond ei kavatse see, mida te siin rääkisite, eelkõige tarbimismakse hakkame alandama. Ja kui Indrek Neivelt teie jaoks on autoriteet – võib-olla ei ole –, aga ta on ju väga selgelt ka öelnud ja toonud välja – ei jõua siin seletada –, et kellel see teie maksuküüru kaotamine soodus on: mitte nendele, kes igapäeval peavad hakkama vaatama, kuidas hakkama saavad. 

Aga me kohtusime hetk tagasi päästjate ja politseinike esindajatega ja nad ütlesid sellise selgelt, et nende tellimus see küll ei olnud, maksuküüru kaotamine – ei õpetajatel ega päästjatel ja politseinikel. 

Noh, mida ma teilt küsin? Aga olete ikkagi sama meelt ikkagi, et see tegi õnnelikuks kogu Eesti rahva või ainult rikkamad, teie maksuküüru kaotamine?

Aitäh, hea küsija! Vahel on jah nii, et tahad küsida, aga ei tule mõttesse, mida küsida – ei ole hullu. Ma püüan ikkagi sellest hoolimata vastata. Nagu teie kolleegil Lauri Laatsilegi läks, et tal jäi ka küsimus puudu, aga ma tegin oma parima, et vastata, ja nii see infotund töötab. 

90% tööinimestest umbes on neist, kes on kasu saanud sellest maksuküüru kaotamisest. See on LHV Panga hinnang. LHV Pank teadupärast vähemalt majandusanalüüsides – ma ei taha neile kuidagi ülekohut teha, tegemist on väga tubli Eesti pangaga – on pigem pessimistlik alati oma väljavaadete kirjeldamisel ja nende sellised majandusanalüütikud tihtipeale on üsna pessimistlikud. Nii et seetõttu kui teile pessimistlik vaade meeldib, siis 90%. 

Õpetajad, päästjad, politseinikud – keskmise palga juures kõik inimesed, kelle palk on kas keskmise palga ümber, keskmise palga kandis või veidi peale, olidki suuremad kasusaajad sellest tulumaksulangetusest. Nii et kui see tõstis õpetajate, politseinike ja päästjate palka, siis minu meelest on see ju hea tagajärg; lausa soovitud tagajärg. Ja kui me mõtleme nüüd, kellele me suutsime eelmisel aastal üldse palgatõusu lubada – ma meenutan, eelarve on defitsiidis, päris keeruline, kaitsekulud kasvavad – täpsemalt, sellel aastal, vabandust –, siis olid need õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud ja erihooldus – kõik. Viis valdkonda, kus me saime palgatõusu lubada; mujal ei saanud sellist palgatõusu lubada. Nii et seetõttu, jah, ütleme, et vahel ka parim nool lendab märgist mööda; see läks kaugelt mööda. Aitäh!

Aitäh! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme edasi, on käsi püsti Peeter Ernitsal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Jah, tõesti, nool läks praegu mööda, auväärt valitsejal. Ma küsisin, rääkisin, mida päästjate ja politseinike esindajad hetk tagasi kohtumisel ütlesid, et nemad ei ole seda maksuküüru kaotamist tellinud. Minu palve oli kommenteerida seda, aga auväärt valitsejal läks tõesti nool sihist mööda vastates.

Aitäh! Jah, ma saan aru, et see pigem oli ikkagi kommentaar vastusele, mitte küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Head kolleegid, me liigume edasi, liigume teise küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on õigusriik Eesti? Martin Helme, palun!

Aitäh! No meil on hiljuti olnud mitu erinevat, ma ütleksin niimoodi, et ühiskonda küllaltki sügavalt häirivat kohtuotsust liiga leebetest karistustest. Ma tooksin praegu esile eelkõige Artur Jermolajevi juhtumi, kus ta püüti kinni Küproselt, toodi Eestisse. Selle ülikiire menetluse käigus tehti kokkuleppemenetlus, kus süüdistusparagrahv, mille alusel ta süüdi mõisteti, oli kuritegeliku võrgustiku loomine ja juhtimine ehk sisuliselt maffia võrgustiku loomine ja juhtimine. Selle käigus on ta röövinud inimestelt vähemalt 100 miljonit eurot ja seda 100 miljonit on ta röövinud nii Eestis, Leedus, Soomes kui ka Saksamaal ja teisteski riikides. 

Eesti riik otsustas teda premeerida. Eesti riik otsustas talt mitte midagi ära konfiskeerida, kuigi paragrahv võimaldab konfiskeerida ulatuslikult, mitte ainult kuritegelikul teel saadud vara. Ehk kogu seda 100 miljonit oleks võinud ära konfiskeerida, aga oleks võinud konfiskeerida ka näiteks tema villa Küprosel, kus oli tema kõnekeskus või kus ta juhtis oma kuritegeliku organisatsiooni. Eesti riik selle asemel hoidis teda vanglas neli kuud ja 26 päeva ja võttis talt vabatahtliku maksena 8,5 miljonit eurot, õigemini 100 miljoni pealt 8,5 miljonit eurot vabatahtliku makse on natuke vähem kui pool sellest, mida tööl käivad inimesed tulumaksu maksavad. Tema sai 8%-lise tulumaksuga selle röövitud raha ja sai Eestist kohe ära minna. Sinna juurde käis muidugi silmipimestavalt rumal jutt, miks see kõik oli hea. 

Nii et ma lihtsalt küsin alustuseks – ma jõuan teises küsimuses võib-olla täpsustavamalt minna –, kas teie arvates selline karistus on piisav, on mõistlik, on kuritegevust heidutav, on Eesti riigile väärikas.

Aitäh, hea küsija! Konkreetset kaasust on keeruline kommenteerida. Tavaliselt üksikjuhtude kommenteerimine riigi tegevvõimu poolt on selline, kuidas ma ütleksin, keeruline juhtum. Üldjuhul püütakse seda ikkagi detailides vältida. 

Aga ma ütleksin niimoodi – ma saan aru, et prokuratuuri nii palju, kui ma olen ajakirjandusest lugenud – ega ma ka ei ole rohkem lugenud kui teie kirjeldus ja ajakirjandus –, et prokuratuur ja kohus on jõudnud sellele kokkuleppele, kohus on selle otsuse kinnitanud ja kohtuvõim on sõltumatu. Seda olete teiegi tähele pannud erinevates kaasustes, et kohtuvõim teeb oma otsuseid sõltumata sellest, mida täitevvõim arvab. Vahel kipub täitevvõim arvama ühte, teist või kolmandat ja kohus asub teisele seisukohale. Vahel te selle üle rõõmustate, vahel te selle üle kurvastate. Selles antud juhtumis on kohtuvõim asunud seisukohale, et saades raha tagasi – nii palju kordi jälle, kui ma olen ajakirjandusest lugenud –, rohkem kui kahju Eesti inimestele, pluss see kantud kinnipidamine oli piisav, saab ikkagi kohus ise kommenteerida oma otsust ja prokuratuur, miks nad sinna jõudsid. Nemad tegutsevad ikkagi kohtuvõimu pädevuse piirides, mitte nii, et täitevvõim ütleb, et siin te peate otsustama nii ja siin te peate otsustama teisiti. 

Ja kui me ei ole rahul mõne otsusega, siis meie pädevus täitevvõimul on teha ettepanekuid seadusandjale mingite koosseisude ülevaatamiseks. Teie ülesanne seadusandjana on öelda, et mingi koosseis vajab selgitamist ja muutmist, aga seda debatti peetakse praktiliselt ju kogu aeg. Mõni koosseis vajab selgitamist, mõni on osutunud kummist ebamääraseks koosseisuks ja teine on jälle osutunud selliseks, kus on vaja rangust juurde keerata, sõltuvalt asjaoludest. Nii et seda õigussüsteemi ülevaatamist tuleb pidevalt teha. Aga ma rõhutan, et kohtuvõim on siiski sõltumatu ja lahus täitevvõimust. Meie neile ette ei kirjuta.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ei noh, eks me kõik saame avalikust infost selle kohta teavet ja see on piisavalt kõrge profiiliga lugu. Ma arvan, et poliitikutel lausa on kohustus seda kommenteerida. 

Ma ei küsinud, kas kohtuvõim on sõltumatu või mitte. Ma küsisin, kas teie arvates on see piisav, ehk siis kas on vaja midagi muuta, neid koosseise? Kas see on normaalne? Kas see on Eesti riigile au tegev? Sest eriti pidades silmas, et Eesti riik ei teinud rahvusvahelist koostööd soomlaste või sakslaste või lätlaste või leedulastega, vaid võttis lätlastelt ja leedulastelt varastatud raha ja pistis selle nii-öelda deposiidis enda riigieelarvesse ja hõõrus tagajalgasid kokku, et maru hästi oleme rehepappi teinud. Enda inimeste viis miljonit pluss võib-olla lätlastelt saadud kolm miljonit otsa sinna. See minu arvates ei ole Eesti riigi poolt väärikas käitumine. Aga koosseis oleks võimaldanud, krimiparagrahv oleks võimaldanud kõik ära konfiskeerida, pluss kõik selle raha, pluss tema villad, pluss tema lennukid. Seda ei teinud prokuratuur. Siin ei ole kohtule praegu muud midagi ette heita kui seda, et ta kokkuleppemenetluse kinnitas. Mina kohtu asemel oleks selle tagasi lükanud kui ebapiisava karistuse, sest see motiveerib kuritegevust. 

Aga ma küsin teisi asju veel. See ei ole ju ainus kuritegevusliik, kus meile ülileebelt käitutakse. Meil on näiteid pedofiilide ülileebest karistamisest. 34-aastane korduvalt alla 10-aastaste laste suguelundeid katsunud mees pääses null päevaga, ei olnud ühtegi päeva kohtu all. Koolipsühholoog – jälle kõik on avalikus allikates –, korduvalt väikelapsi käperdanud, oli null päeva vanglas, 540 eurot maksis trahvi. Ärinõustaja, kes mitu korda on seksuaalselt kuritarvitanud lapsi – kaks kuud oli vanglas. Ma tahan uuesti küsida, kas valitsusjuhi arvates meie karistuspoliitika ja prokuratuuri soovitud karistused – on see normaalne? On see piisav? Või kas te kavatsete midagi ette võtta, kui see teie arvates ei ole normaalne?

Aitäh, hea küsija! Kui midagi on sellist, mis minu arvates pole mõistlik, või teie arvates on midagi sellist, mis pole mõistlik, siis me mõlemad saame ju oma ettepanekud teha. Selleks ongi seadusandlik protsess, mis määratleb ära, milline on karistusõigus Eestis, mille eest, kuidas karistatakse, keda, millises menetluses. See on loogiline. 

Teiseks, avaliku süüdistaja funktsiooni täidab siiski prokuratuur, lähtudes konkreetse kaasuse asjaoludest ja ka üldisest ühiskondlikust nii-öelda huvist ja hüvest. Aga lõpliku otsuse teeb kohus. Kohus kinnitab kõik kokkulepped, kõik valikud ja ütleb, milline asi on mõistlik. 

Kui te minu arvamust küsite, siis loomulikult mina tahaks alati, et a) karistus oleks vältimatu ja teiseks, karistus oleks mõjus. See peaks olema karistuste ja kohtumenetluste eesmärk. Aga kohus teeb oma otsused ise. See on hästi tähtis printsiip. Ärme siiski soovi kunagi aega, kus täitevvõim võib ette öelda kohtule, kuidas mingit otsust langetada, või avalik surve sunnib kohut mingit otsust langetama. See peab tulema ikkagi seadusest ja kohtu enda siseveendest, tõenditest ja konkreetsest kaasusest.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Ma olen peaaegu pool elu olnud suur ülemus ja juhtinud erinevaid asutusi ja erinevaid kollektiive. Võin öelda, et ka valitsus on teatud mõttes kollektiiv, kus on ülemus. Ülemus on peaminister ja peaminister saab anda ülesandeid oma alluvatele ehk ministritele, ja antud juhul on üks tema alluvaid justiitsminister. Nii et teil on õigus, te saate teha ettepanekuid. Te saate teha ettepanekuid. Aga kui me kuulasime siin justiitsministri ettekandeid karistuspoliitikast ja kriminaalpoliitikast, siis me saime väga selge ettekujutuse sellest, et tegelikult Eesti riigi poliitika, karistuspoliitika ongi selline, et inimesi mitte vangi panna, kuna vanglates nad pidid veel ainult suuremateks kurjategijateks muutuma. Nii et lihtsustatult öeldes on see poliitiline suund selline. 

Aga ma tulen tagasi nende telefonipetturite juurde. Jällegi, ajakirjanduse andmetel on see ainult üks telefonipetturite võrgustik, mis on praegu nüüd rajalt maha võetud. Tegelikult on neid veel mitu ja ma võin seda kinnitada. Kaks-kolm päeva tagasi potsatas mulle samuti Smart-ID-sse kummaline sõnum "Confirm transaction", et kinnitage ülekanne. Ma ei saanud aru, mis ülekannet ma peaksin kinnitama, aga ma muidugi seda avama ei hakanud. Võib-olla tegin valesti, politseisse avaldust ei teinud. Aga väidetavalt on neid võrgustikke veel. 

See karistus, millest rääkis Martin Helme, et makstakse mingisugune valuraha ja minnakse vaba mehena minema – kas see ei julgusta nüüd neid teisi pettureid, ja mitte ainult telefonipettureid, vaid ka muid pettureid? Aga Eestis on ju lihtne! Eesti kohus laseb meid minna, kui me teeme ilusa kokkuleppe ja oleme nõus mingisugust kahjutasu maksma, mis tegelikult jätab meid väljapetetud rahaga rikaste inimestena edasi elama. Kas te ei arva, et selline karistuspoliitika ainult süvendab sellist petturlust ja petturluse kasumlikkust ja õhutab veel enam inimesi petturlusega tegelema?

Aitäh! Mina arvan, et üldiselt on ikkagi karistusõiguses ja justiitssüsteemis tervikuna hästi tähtis karistuse vältimatus. Kes mis iganes toime paneb, on teada, et tagajärjed jõuavad temani, et ta ei pääse. See on hästi oluline nendes asjades. Millised on konkreetse menetluse asjaolud, konkreetse teo karistus, seda ikkagi otsustab juba süüdistaja. Loomulikult teiselt poolt advokaat teeb oma tööd ja lõpuks kohus. Kohus tegelikult igas juhtumis ju peab tõendite ja antud juhtumi kaalumise puhul jõudma selleni, et tema siseveene ütleb, et see on nii, et mingil kujul mõistetakse inimene õigeks või siis süüdi. Seda saab teha ainult kohus, mitte keegi teine. 

Seda, et liiga kerged karistused või liiga kergelt pääsemine võib õhutada kedagi järgi proovima – ma filosoofiliselt olen teiega küllap päri, et selline risk muidugi oleks, jah, kui see oleks liiga kerge. Aga antud hetkel ma siiski eeldan, loodan parimat ja kindlasti prokuratuur ja kohus saavad seda ise selgitada – tegemist on suure avaliku kaasusega –, miks sellisel viisil just otsustati selles kaasuses, et saada raha kannatanute jaoks tagasi. Kas see oli piisav? Kas see hoiab ära tulevikus ka sarnased teod ja annab ka kõigile teistele selliste tegude kaalujatele sõnumi, et ärge siin või ärge üldse sellist tegu toime pange? Noh, see on selline preventsiooni erinevad nurgad, kui lihtsustatult läheneda. 

Ma ütlen nii, et kui me tunneme ise siin või ühiskonnas on debatt, et mõni koosseis või mõni otsus ei vasta ühiskonna ootustele, midagi on muutunud asjaoludes, mingi kuriteoliik on väga aktiivseks muutunud, siis tuleb mitmes võtmes. Üks samm, kus tuleb astuda kindlasti, on õiguskaitsele anda täiendavaid võimalusi, mandaate, aga teine on tehnoloogiline areng ja kolmas on kindlasti ka reeglite muutmine. Üks, mille üle me hakkame debateerima ja mille üle mul on väga hea meel, et õiguskomisjon tegi nüüd otsuse ära – see tuleb saali –, on nõusoleku seadus. Minu meelest see on üks väga põhimõtteline koht, kus me saame astuda sammu naiste ja teiste inimeste kaitseks. Toetage seda!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on erarahastus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tugev ühiskond ei näita oma tugevust ainult majandusnäitajates või riigieelarves. Tugev ühiskond näitab oma tegelikku palet sellega, kuidas hoolitakse kõige nõrgematest. Vähihaigeid ja raskelt haigeid lapsi toetavad sihtasutused teevad Eestis tööd, mida ei saa mõõta ainult rahas. Nad annavad lootust, aega ja võimalusi inimestele, kelle jaoks iga päev võib olla otsustava tähtsusega. Seetõttu ei tohiks riik vaadata neid organisatsioone ainult kui heategevust, vaid kui partnereid. Kui inimesed ja ettevõtted annetavad abivajajate toetuseks, siis peaks riik omalt poolt looma tingimused, et võimalikult suur osa sellest rahast jõuaks abivajajateni, mitte maksudeks riigikassasse tagasi. Hoolivus ei ole kulu, hoolivus on investeering inimestesse ja ühiskonda. Eestis on mitmeid sihtasutusi ja heategevusorganisatsioone, mis toetavad vähihaigeid, lapsi ja täiskasvanuid ning nende peresid. Riik võiks vähihaigeid ja lapsi toetavaid sihtasutusi aidata mitmel praktilisel viisil, ilma et kogu koormus jääks annetajate kanda. Täna juhtub sageli nii, et inimesed annetavad raha heategevuseks, aga osa sellest liigub lõpuks käibemaksuna riigile tagasi. Ja siit minu küsimus. Kas ei võiks mõneks võimalikuks lahenduseks olla käibemaksutagastus vähihaigeid ja raskelt haigeid lapsi toetavatele sihtasutustele konkreetsete teenuste ja abivahendite puhul või riigipoolne kaasrahastus, näiteks mudel, kus iga annetatud euro juurde paneks riik omalt poolt teatud osa juurde. Suurem tulumaksusoodustus annetajatele, et motiveerida rohkem inimesi ja ettevõtteid annetama. Püsivad toetusprogrammid ehk sihtasutused ei peaks kogu aeg elama ainult annetuskampaaniatest. Sisuline küsimus ongi, kas riik näeb neid sihtasutusi lihtsalt heategevusena või partneritena, kes aitavad päästa elusid ja täita lünki, kuhu riiklik süsteem alati ei ulatu? Aitäh!

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Siin oli nüüd tegelikult päris mitu küsimust sees. Esiteks, mis puudutab makse, siis maksupoliitika ma jätaksin ikkagi rahandusministri hallata. Siin ma otseselt ei kommenteeri. Aga kui me nüüd hakkame mõtlema, kes siis täpselt peaksid saama teatud soodustusi, näiteks kas vägivallohvritega tegelejad peaksid saama, sihtasutused. Kas nende töö on kuidagi vähem oluline või kas näiteks, ma ei tea, koerte varjupaikade töö on vähem oluline? Selles mõttes kõik MTÜ-d, kõik vabatahtlikud või ka päästjad või abipolitseinikud, kes iganes, kõikide töö on oluline. Kõik, kes teevad vabatahtlikku tööd, need on olulised. Riik näeb neid partnerina. Ja nüüd edasi ma saan rääkida oma valdkonnast. Meil on olemas selline asi nagu strateegiline partnerlus, mille jaoks on eraldatud ministeeriumi poolt kindlad summad. Strateegilises partnerluses saavad osaleda need MTÜ-d, kes täidavad neid eesmärke, mida on Sotsiaalministeerium seadnud, ja neid seatakse riiklike prioriteetide järgi. Näiteks kui me räägime puuetega ja krooniliste haigustega inimestest, kuhu kuuluvad ka vähihaiged, kuhu kuuluvad nii lapsed kui ka suured, siis meil on strateegiliseks partneriks hetkel EPIKoda. Ehk riik näeb partneritena ja riik toetab neid organisatsioone nii tegevuskulude osas kui ka erinevate projektide elluviimise osas. Lisaks on võimalik taotleda näiteks vaimse tervise osas, meil on olnud juttu MTÜ Peaasist. Ka nemad saavad nüüd lisaks teistele, kes pakuvad sarnast abi, esitada oma taotlused ja meie rahastame neid teatud piires ja teatud eesmärkide täitmisel. See on nüüd üks osa. Kui me räägime abivahenditest ja teenustest, siis need ongi ju riigi poolt rahastatud väga suures osas. Abivahenditele kulub aastas umbes 26 miljonit eurot ja see on nüüd ainult see osa abivahenditest, mis tuleb läbi rehabilitatsioonisüsteemi. Lisanduvad need abivahendid, mis on läbi tervishoiusüsteemi. Annetuste puhul MTÜ-d, kes on tegutsenud vist üle aasta ja vastavad veel mõningatele tingimustele, saavad ju ka soodustusi, kui ma ei eksi. Kas ma eksin või? Maksuameti kaudu saab kas või oma tulumaksu suunata sinna ja nii edasi. Ma arvan, et riik on hetkel päris palju teinud. Me kindlasti tahaks teha rohkem, aga kui ressurssi ei ole, siis me peame suunama need ressursid sinna, kus me saame kõige parema tulemuse.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest! Paljud inimesed tunnevadki, et kui ühiskond annetab vähihaigetele lastele või raskelt haigetele inimestele toetuseks, siis võiks riik vähemalt tagada, et sellest rahast võimalikult vähe maksudena tagasi tuleb. Nüüd ma küsingi, et enamik fondid meil, vähiravifond on Kingitud Elu, mis aitab rahastada vähihaigete ravi ja ravimeid olukorras, kus riiklik süsteem kõike ei kata. Lastefond toetab raskete haigete laste ravi, abivahendeid ja peresid. Minu Unistuste Päev aitab raskelt ja krooniliselt haigete laste unistusi täita ning pakkuda positiivseid elamusi. Tallinna Lastehaigla toetusfond toetab laste ravi, meditsiiniseadmete ostu ja haiglakeskkonna parandamist, cancer.ee toetab siin vähi uuringuid ja teadlikku tõstmist. 

Te mainisite, et kuskilt on võimalik toetusi saada. Palju riik toetab neid konkreetseid sihtasutusi, sõna otseses mõttes, kuhu haiged inimesed viimases hädas – see on viimane õlekõrs – poole pöörduvad. Me teame, et on ravimeid, mida Tervisekassa lihtsalt veel ei toeta, ei ole nende ravimite nimekirjas, mida haigekassa kinni maksab. Te tõite siin küll näiteid nii-öelda lemmikloomadest ja nende toetuste poole pealt, aga kas te oskate konkreetselt öelda, kuidas neid sihtasutusi riik praegu toetab? Sealt makstakse lihtsalt 24% toetusrahast käibemaksuks näiteks. 

Aitäh! Eestis on 45 000 mittetulundusühingut, kõik tegelevad ühel või teisel moel heategevusega. Ma tõin ka enne näite, neid valdkondi on väga palju. Ja kui me räägime konkreetselt Kingitud Elu fondist, siis see ei kompenseeri mitte ainult sellepärast, et Tervisekassa neid ravimeid ei toeta, vaid sellepärast, et Tervisekassa ei saa kompenseerida neid ravimeid, kus ei ole sajaprotsendilist teaduslikku tõendust veel olemas. Sageli on need uurimisalused ravimid. See on täiesti mõistetav, et inimesed, kes on väga raskes ja keerulises olukorras, on valmis haarama sellest kui viimasest õlekõrrest. Ja see on see, kuhu tegelikult Kingitud Elu fond oma rahastuse suunab. Teatud osaliselt tõendus on olemas. 

Ja tõepoolest, teine osa on need, kus ei ole veel jõutud müügiluba taotleda ja siis seda Tervisekassa ei saa toetada. See on lihtsalt üks näide. Eestis on väga palju mittetulundusühinguid. Kui te oleksite oma küsimuse esitanud natuke täpsemalt, siis ma oleksin osanud anda teile täpsema vastuse. See suurusjärk, millega Sotsiaalministeerium praegu strateegilist partnerlust toetab, on olnud 1,5 miljonit eurot aastas. Ja sinna lisanduvad veel erinevad taotlusvoorud, mida ma ka mainisin. Meie kodulehel on info ilmselt olemas, aga hetkel mul kahjuks ei ole aega seda täpset infot otsida. Ma oleksin väga tänulik, kui ma oleksin saanud täpse küsimuse, ma oleksin saanud anda teile oluliselt parema vastuse. 

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister, sotsiaalminister! Kahtlemata on põhjust tänada siin saalist kõiki neid isikuid, kes panustavad oma vabatahtliku panuse täiendavalt sellele maksurahale, mida kogutakse, et aidata tõepoolest neid inimesi, kellele maksurahast ei jagu. Ja neid olukordi ilmselt ajast aega ikka jääb, sest teadus areneb ja tegelikult tuleb teha neid karme valikuid. 

Aga mina oma küsimusega tüüriks rohkem selle erarahastu pealt ikkagi selle raha peale, kus maksumaksja panustab meie solidaarsesse fondi, et tervist hoida, ja tüürin küsimusega vaimse tervise peale. Ma tean, et ka Norra EMP finantsmehhanismi abi ja kohaliku omavalitsuse toega on tegelikult üle Eesti käivitatud siis ka noorte vaimse tervise temaatika ja – kui tohib, julgen nii öelda – ravi pool, eks, aga seal on tegemist kroonilise rahapuudusega. Kogu aeg rõhutatakse, et tegelikult need järjekorrad aina kasvavad; neid isikuid, kes tegelikult saaks aidata, on napilt. Eks seal on kõik need läbipõlemisriskid ja nii edasi nendel inimestel, kes peavad andma abi personali poole pealt. 

Äkki te ikkagi korra mainite ka seda poolt. See on tõsine ühiskonna murekoht, seda pidevalt rõhutatakse. Vajadused on suured, raha kipub nappima, erarahaga seal inimesed lähevad ka appi. Aga milline see riigi hetkeolukord selles vaates on? Kas meil on seal kõik hästi või tegelikult tuleks tõsiselt teemaga tegeleda? Aitäh!

Siin oli ka nüüd mitu küsimust ja väga hea teemapüstitus selles mõttes, et see tõesti on hästi aktuaalne mure. 

Vaimse tervise abi ei jää meil tegelikult rahapuuduse taha, vähemalt mitte Tervisekassa vaates. Pigem jääb see selle taha, et meil ei ole neid inimesi, kelle juurde suunata. Ja kui ma alustasin arstina 25 aastat tagasi, siis inimesi tuli veenda, et te peaksite pöörduma näiteks psühhiaatri poole või te peaksite hakkama võtma antidepressanti. Tänapäeval inimesed on juba ise niivõrd teadlikud ja haritud, et tulevad ja küsivad seda ja pöörduvad ise psühhiaatri poole. Sellise paradigmamuutusega ei ole kindlasti suutnud ühiskond kaasas käia ei Eestis ega kuskil mujal. Ja see mure ei ole mitte ainult Eestis, see on igal pool. Ja hullemaks läks see siis pandeemia ajal, eriti noorte osas, kus tõesti selline isolatsioon, väga suur hirm ja kõik muu mõjutasid eelkõige noorte vaimset tervist, sest noored oma vaimse tervise säilitamiseks hädasti vajavad suhtlemist. 

Ja meie suund on nüüd siis sellele, tõesti, see mainitud Norra rahastus, et selle toel me tahame luua süsteemi. Ja ma rõhutan, et sellega alustas 2020. aastal minister Signe Riisalo. Seni ei ole vaimset tervist eraldi esile tõstetud üldse ühegi eelmise ministri poolt ega ka hilisema ministri poolt. Signe on ajanud ja tema oli sotsiaalkaitseminister veel, mitte terviseminister, eks ole. Ühesõnaga, tema alustas ja luuakse siis selline astmelise abi mudel, mis tähendab seda, et need inimesed, kellel on kõige raskem olukord, pääsevad psühhiaatri vastuvõtule; kellel on vähem raske, on perearsti vastuvõtul, ja niimoodi allapoole, kuni tegelikult meil on ka selline nii-öelda lai baas, kus on inimesed, kellel on vaimse tervise mured, aga mis ei vajagi üldse veel tervishoiu sekkumist. Ehk et me püüame luua neid mudeleid, neid, seda abi, mis on enne tervishoidu. Ja just olen ka välja saatmas ühte eelnõud, kus me muu hulgas psühhiaatriteenuse muudame e-konsultatsiooniga teenuseks, mis tähendabki, et võimalus on selekteerida välja just need kõige hapramas, kõige keerulisemas seisus inimesed, kes sageli ei jõua abini juba sellepärast, et nad ei jaksa seda otsida. 

Ma arvan, et hetkel protsessid on töös. Rahastusest me räägime valitsuses ja me kindlasti tegeleme; see on ka üks minu olulisi prioriteete.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Reili Rand ja teemaks on lapsed ja pered. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eilsel rahanduskomisjoni istungil saime tutvuda teie juhtimisel Riigikokku jõudnud lisaeelarve projektiga, mille lühikokkuvõttes võiks öelda, et eelarvepositsiooni see ei paranda ja kohustused lükatakse edasi tulevikku. Lisaeelarves kajastuvad idapiiri väljaehitamisele täiendavate vahendite eraldamine ja tehisaru võimekuse suurendamine, kahtlemata vajalikud tegevused. Samas, sellesama tehisaru hulgas me leiame lisaks ministeeriumide võimekuse suurendamisele ka näiteks Riigikantseleile enam kui 5 miljonit, millest kaks kolmandikku läheb üldisele elanikkonna koolitamisele. Ja lugedes tekib küsimus, et kui te lisaeelarvet arutasite, kas kuskilt tõstatus ka mõte, et ajal, mil meil laste vaesus kasvab, meil on sündimus madal, meil on üksikvanemaga kasvavatest lastest iga viies absoluutses vaesuses, et näiteks sellessamas mahus oleks olnud võimalik väga sihitud, väga tulemuslik meede ehk tõsta üksikvanema lapse toetust. Kas te sellist asja arutasite või mis on nende eelarvevalikute põhjendus ja nägemus, miks lapsed ja pered tänase valitsuse prioriteetidesse ei mahu?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt küsimuse erinevatest nüanssidest. Siin oli suur hulk erinevaid nüansse. Te ütlesite, et eelarvepositsiooni see ei paranda, parandan ära, parandab. Eelarvepositsiooni parandab see 15 miljoni jagu. See on Rahandusministeeriumi kirjeldus. Seda esiteks. Teiseks, ka järgnevatel aastatel tuleb nüüd, kus majandus on kasvule pööranud, tõmmata kokku riigi kulutusi ja mahutada need raamide sisse. Isegi kui need prognoosid, mida Rahandusministeerium täna esitleb, on suuremad, tuleb need raamide sisse suruda. Ma eile ka ütlesin seda raadiosaates, mida Mirko Ojakivi juhatas, "Stuudios on peaminister", et minu ettepanek on nendel aastatel, kus majandus vähemalt üle protsendi kasvab, mis nüüd juba käes on, igal aastal hakata poole protsendi kaupa defitsiiti vähendama. See on see eelarve tasakaalu mõõt, et milline see defitsiit on. Seda võiks tegema hakata juba 2027. aastast. Ma kindlasti sõnastan selle ettepaneku ja saadan siin teistele laiali, et teised saaksid ka seda debatti pidada. Seda me saame eelarveseadusega teha. See on esiteks. Teiseks, idapiir on kindlasti vajalik, sellega, ma arvan, te olete päri, eriti julgeolekuolukorda vaadates. Idapiiri ehitamist pooleli ei saa jätta, eriti kui see on lepingutega kaetud. Ja tehisintellekti puhul on samamoodi, et ainukene viis väikses riigis ühiskonnana jõukust kasvatada ja saada hakkama tuleviku väljakutsetega, on saada oskused. Tehisintellekti oskused on kindlasti nii noortele kui ka vanematele inimestele vajalikud. Suur hulk sellest Riigikantselei osast läheb tõesti koolitusele. See tähendab seda, et sisuliselt luuakse turumehhanism, kus erasektor koolitab, riik ise koolitamisega tegelema ei hakka. Kuna tempo on väga kiire, 18 kuuga antakse need oskused 100 000 inimesele, siis selleks on vaja ka rahalist võimekust. Arutati eelarve käigus ja kindlasti arutame veel üksikvanemate toetusi ja arutame ka toimetulekutoetusi. Need on kaks asja, mida me arutasime. Arutame kindlasti riigieelarve erinevate täienduste käigus, ka selle lisaeelarve juures arutasime samamoodi ja ma arvan, et ka sügisel, kui suvine eelarve tegu tuleb, arutame seda ka järgmisel aastal. Need mõlemad on meil vaatuse all ja me ei ole neid kuidagi kuhugi jätnud. Toimetulekutoetust, kui te suudate tagasi kerida, siis me just selle aasta alguses tõstsime 10%. Seda me oleme ka täpselt samamoodi teinud. Olen öelnud, et see tõuseb, tõusis sellel aastal, olen öelnud, et see tõuseb veel ja tõuseb ka järgmisel aastal. Kui võimalik, teeme varem, kõik sõltub nendest eelarve võimalustest.

Suur tänu! Reili Rand, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Ma hetkel seda eelarvearutelu isegi rohkem ei avaks. Siin seda võib-olla ka peaministri kommentaari iseloomustab, et üks minister räägib üht, teine minister Riigikogule räägib teist. Eks selline üldine segadus ja ebakõlad seda valitsust saadavad. Aga no tore, et vähemalt arutati. Siiski, fakt on täna ju see, et tänane valitsus laste ja perede heaollu ühtegi senti juurde ei pane. Ja kui me nüüd jätame selle kõrvale – saame aru, et prioriteetidesse ei mahu, raha ei eraldata –, siis tuleme vähemalt selle juurde, kas valitsusel on plaan. 

Sotsiaalministeerium on läbi aastate palju erinevaid uuringuid ja analüüse tellinud, lubanud välja tulla konkreetsema plaaniga. Seetõttu on ka mitmed sotsiaaldemokraatide algatused muudkui siit tagasi lükatud, mida küll hiljem on valitsuserakond või nimelt peaministri erakond leidnud, et oi, võib-olla on tõesti täitsa head ideed. Siiski, tegudeni te nii jõudnud ei ole. 

Tulen nüüd selle plaani juurde tagasi. Minister Joller, kes istub ka praegu teie kõrval, käis hiljuti sotsiaaldemokraatide fraktsioonis ja ütles, et valitsuse plaan võiks kokku saada aprilli lõpuks. Täna me oleme mai keskpaigas. Ma küsin, et kui valitsusel raha ei tule, siis tuleks välja vähemalt plaaniga, mida laste vaesuse vähendamiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks ja ka sündimuse toetamiseks ette võtta. Ma siin võib-olla teen väikese reklaamiminuti ka. Kui valitsusel on ideede puudus või ei suuda plaaniga välja tulla, siis sotsiaaldemokraatide poolt me eelmine nädal oma ettepanekud ja nägemused terviklikuks laste heaolu plaaniks kokku panime. Kui sellest on abi, siis hea meelega jagan seda ka valitsuse esindajatega. Aga kõige tähtsam palve – palun jõuame nägemuseni, jõuame ka koos otsusteni. Toetus siin parlamendis laste ja perede heaoluks midagi päriselt ära teha on väga suur ja üle välja.

Aitäh, hea küsija! See on nüüd selline pentsik lugu. Tegelikult te oleksite võinud seda ju Karmen Jolleri käest küsida, ta oleks saanud kõike rääkida. Ma pean nüüd seda vahendama. 

Jah, RES-i minevad ettepanekud on tema majas koostamisel, juba teel, noogutab, nagu juuresolevalt jooniselt näete. Teiseks tuleb ka perepoliitika dokument, milles sees on erinevad ettepanekud – jälle minister noogutab, jälle on teel ja töö käib –, milles on erinevad ettepanekud, kuidas noored pered saaksid parema väljavaate Eestis peret planeerida. 

Ma võtaks veidi sellist positiivset joont. Kui te seal parteilist reklaami teete, siis ma teen veidi vastu. Üks Reformierakonna juhtimisel tehtud parimaid otsuseid on vanemahüvitis. Eestis on väga korralik vanemahüvitise süsteem, mis peredele kindlustunde annab. Sellegi puhul on käimas arutelu nii valitsuses, koalitsioonis kui ka meie erakonnaski sees, kuidas seda paremaks muuta, kuidas uusi võimalusi luua. Ja rahaliselt ikkagi 2026. aastal peretoetusesse ja vanemahüvitisse läheb Eestist ligi 750 miljonit eurot. Juhuks, kui te tahate jätta muljet, et sentigi ei lähe ja midagi ei toimu, siis 750 miljonit eurot – see on peaaegu 2% SKP-st. See ei ole väga väike number. 

Ja kui vaadata raha ja sündimuskordajate vahet, siis näiteks Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP-st, ja samal ajal madalam sündimuskordaja – 1,12. Saksamaal näiteks on Euroopas kolmandad rahalised toetused, 1,93% SKP-st, sündimuskordaja tagantpoolt 11nes. Nii et üks tingimata ei ole teisega seoses. Ilmselt on väga palju kinni sellest, kui turvaline on keskkond, kui kindlalt ennast tuntakse, milline on üldine majandustsükkel. Kindlasti sõjal on oma mõju. Ma arvan, et kindlasti meie regioonis on sellel kindlasti vaimse surutusena oma mõju, kindlasti ka vaimsel tervisel laiemalt, millist tuge pakutakse. Vaimse tervise puhul tean, et nii Sotsiaalministeeriumis kui ka Riigikantseleis on samamoodi neid arutelusid peetud, et tulevate uute tehnoloogiate riskidega tuleb anda inimestele paremad võimalused toime tulla. Nii et kõige sellega me tegeleme. 

Jah, veel kord, kui teil on mõni asjalik ettepanek, saatke, aga ei pea selleks ühtegi puud maha raiuma. Võib-olla säästke loodust ja võite ka meiliga selle saata.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma kõigepealt alustan natuke numbrite täpsustamisest. Tõsi on see, et vanemahüvitise ja peretoetuste osakaal riigieelarves järk-järgult väheneb. Väheneb nii nominaalsummas tulenevalt väiksemast laste sündimisest kui ka väheneb tegelikult proportsioonis riigieelarvega. 

Ma toon teile võrdluse, et näiteks 2020. aastal vanemahüvitis ja peretoetused moodustasid kokku – pange nüüd tähele ja pange kirja enda jaoks – ligi 5% riigieelarve mahust. Nüüd, 2026. aastal keset väga selgelt rahvastikukriisi ja inimeste toimetuleku kriisi need kaks kokku moodustavad umbes 3,6% riigieelarvest. Need on Sotsiaalkindlustusameti andmed, mitte nüüd minu matemaatika. Ehk, tegelikkuses Reformierakond on vastutanud nüüd perepoliitika valdkonna eest viis ja pool aastat – ligi – ja peaministri partei on olnud ligi viis ja pool aastat ja ka rahandusministri partei on olnud viis ja pool aastat. Ehk, kui kaua te saate rääkida veel sellest, et 20 aastat tagasi tehti vanemahüvitise süsteem olukorras, kus tegelikult me näeme järjest rahvastiku – ütleme – elanike arvu langust, sündide arvu langust; näeme seda, kuidas 12 000 last elab absoluutses vaesuses? Ehk, Eesti pered ja lapsed ja tulevased lapsed vajavad tuge nüüd ja praegu. See, et kunagi loodi vanemahüvitise süsteem, mis on hea asi, sellega ei saa purjetada nii-öelda piltlikult öeldes ühest parlamendivalimisest järgmise valimiseni. 

Ja minu küsimus teile ongi sama konkreetne, nagu oli tegelikult kolleeg Reili Rannal, et miks siis teie juhitud valitsus ega teie eelkäija juhitud valitsus ei ole teinud neid vajalikke otsuseid, et toetada ei absoluutses vaesuses elavaid lapsi täiendavalt; et suurendada näiteks peretoetusi, mis on tegelikult ajale jalgu jäänud; et aidata kaasa vaimse tervise teenuste kättesaadavuse parandamisele või ka tegelikult erinevatele teenustele? Näiteks Tallinna näitel rääkinud pikalt, et peaks olema tasuta lasteaiakoht – millegipärast riigi tasandil te pole seda poliitikat püüdnudki ellu viia. Mille taha see jäänud on? 

Ja veel kord – kas te peate õigeks seda, neid numbreid, mis ma alguses välja tõin, et kunagi umbes 5% riigieelarvest läks vanemahüvitisele ja peretoetustele; täna läheb 3,6% teie juhitava valitsuse puhul 2026. aastal? Aitäh!

Aitäh, jah, eks ma siis kontrollin need numbrid üle, kuna kogemused Riigikogu liikmete matemaatikaga on mind teinud ettevaatlikuks. Teie seni olete vähemalt korrektselt arvutanud, nii et ma loodan, et see südamest ka nii on, eks ju. 

Eelarves erinevate valdkondade mahud ju muutuvad. See on ka loogiline, et mõni valdkond kasvab kiiremini – mitte meie valikul, muu hulgas näiteks kaitse – ja teiste valdkondade mahud sellest vähenevad. Vahel kasvab eelarve kiiremini ja mõni valdkond lihtsalt jääb oma paika, nii et ilmselt seal tuleb vaadata, mis see eelarve dünaamika on. 

Aga kui te küsite, kui kaua ma vanemahüvitisest räägin – ma arvan, et väga kaua, ma arvan, ausalt öeldes. Minu meelest see on üks kõige paremaid otsuseid, mida Eesti Vabariigis tehtud on. Esimese lapse puhul, ma tunnistan, ma sellest kasu ei saanud; teise lapse puhul juba sain või meie pere sai. Nii et mitte ainult kasu pärast ma ei räägi, vaid sellepärast, et inimesed tunnevad kindlust; nad teavad, et kui on, ütleme, selline positiivne uudis, siis on võimalik ka varaliselt selle perioodi üle elada ja hästi hakkama saada. Nii et seetõttu, kui te küsite, kaua ma räägin – räägin kaua; nii kaua, kui jaksan. 

Nüüd, paljulasteliste perede vaesus on järsult vähenenud. Sotsiaalminister siin kõrval, kui te tema käest küsiksite, ta räägiks teile, kuidas see on toimunud toetuste najal ja mis on positiivseid uudiseid. Aga, jah, toimetulekutoetuse ja üksikvanema toetuste kohta ma juba ütlesin, et toimetulekutoetust oleme lubanud tõsta – tõstsime. Oleme lubanud, et tõstame veel, tõstame veel. Ja samamoodi üksikvanema toetusega, et püüame leida selleks vahendeid. Eesti eelarve üldiselt on ikkagi nii, et iga 100 euro kohta, mis meil sisse tuleb, mida me kokku korjame inimeste käest, läheb välja umbes 104–105 eurot, nii et seetõttu on mõnevõrra keeruline. 

Ja perede jaoks kindlasti võin omast näitest, praktikast öelda, et tihtipeale, ütleme, rahaline toetus on oluline, aga teenused, saadav juurdepääs, töö- ja pereelu ühildamine, lihtsad asjad nagu logopeedi, silmaarsti leidmine tihtipeale on päris olulised asjad. See võtab palju rohkem aega kui ühe, teise, kolmanda asja ajamine. Nii et kogu see infra peab olema toetav. 

Ja lisaks kindlasti on seesama arutelu, mis on käimas – eluasemepoliitika: kui kergesti millise nii-öelda eluaseme saab endale soetada noor inimene, millisel viisil – kas näiteks pensionisammast selle tagatiseks kasutada. 

Kõik need debatid on aktuaalsed, sest lõppkokkuvõttes seegi määrab sellest, kui kindlalt noor pere ennast tunneb. Nii et ma ei tea – mina olen kõik need etapid läbi teinud; igaüks saab ise järgi proovida.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on Õiglase ülemineku fondi ebaõiglus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Tõesti sooviks teie hinnangut, mis toimub meil selle Õiglase ülemineku fondiga ja konkreetselt ühe kaasuse raames, mis on ka meil, erikomisjonil, eraldi tähelepanu all. Võib-olla te olete juba kuulnud, ma natukene räägin sellest taustast. Üks konkreetne ettevõte, nimetuseks Greenful, pidi juba sel aastal ehitama tekstiilijäätmete taaskasutuskeskuse Sillamäele ja see projekt sai rekordtoetuse. Mitte ükski teine projekt nii suurt toetust ei saanud, 39 miljonit eurot. Aga oluline on see, et tegelikult on maksimumtoetus Õiglase ülemineku fondi raames 13 miljonit. See skeem, mida kasutati, et see maksimumtoetus saada, oli järgmine. Loodi kümnepäevase vahega kolm uut ettevõtet, vähem kui kahe kuu pärast esitati kolm erinevat projekti ja kõik projektid saidki maksimumtoetust 13 miljonit, 13 korda 3, 39 miljonit tegelikult ühe projekti peale. Meile, erikomisjonile, väideti, et teate, need on kõik kolm erinevat projekti, nemad töötavad iseseisvalt, probleeme ei ole. Aga kus tekib probleem? Täna pole ehitusega alustatud, kuigi juba sel aastal pidi tehas valmis olema. Mitte ühtegi ehitusluba pole taotletud. Tänaseks tuli välja ka see, et tehnoloogia, mille alusel see taotlus esitati, oli tõendamatu. Oli lihtsalt ilus PowerPointi esitlus. Ma olen esitanud selle küsimuse ka Erkki Keldole, et kuidas juhtus nii, et selle asemel, et need rahad läheksid ümberjagamisele, nagu on olnud teiste ettevõtete, probleemsete projektide ja ettevõtete puhul, siis nemad said, vastupidi, pikenduse. Ja mida veel tegi Erkki Keldo? Ta võttis vastu eraldi määruse tulenevalt just sellest kaasusest ja pikendas kogu tähtaega aastani 2029. Sooviks teie seisukohta, et kuidas teile tundub, kas selline suhtumine on adekvaatne?

Aitäh, hea küsija! See on väga spetsiifiline küsimus ühe projekti või projekti ettevõtjate kohta. Ma palun ilmselt endale MKM-ist sellekohase kirjaliku selgituse ja siis ma saan selle teile edastada. Mul on väga keeruline kommenteerida mis tahes otsuseid niimoodi infotunni tasandil, kus on abstraktne või poliitiline debatt, et mis on konkreetse kaasuse asjaolud. Nii et ma palun need välja ja siis ma oskan teile vastata. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud peaminister! Muidugi on arusaadav, et te ei peagi teadma kõiki üksikasju. Põhjus, miks ma teie poole pöördun, on see, et minister Erkki Keldo ei ole soovinud tulla erikomisjoni istungile sel teemal. Kui ma Riigikogu täiskogu istungil olen temalt pärinud, siis ta ei ole näinud sel teemal probleemi. Aga tegelikult see arutelu, mida ma enne juba mainisin, need probleemid ei piirdu sellega. Probleem on palju laiem. Nimelt, sellesama ettevõtte tagant, mis sai rekordtoetuse, paistavad välja teie koalitsioonipartneri Eesti 200 kõrvad. Näiteks Tarmo Tammele kuulus seal osalus, vahepeal oli see maha müüdud. Nüüd, ühel äridelegatsiooni visiidil osales Tarmo Tamme poeg, kes esindas seda Greenfuli ettevõtet. Ühel endisel Eesti 200 abilinnapeal oli samuti seal osalus. Aga nüüd, millised arengud on veel toimunud? Vahepeal on muudetud selle ettevõtte nime, varasem omanik on sealt välja puksitud ja selle aasta talvest on selle juhatuses endine Eesti 200 majandusminister Tiit Riisalo. Tiit Riisalo tegi siis, kui ta oli majandusminister, erinevaid otsuseid õiglase ülemineku fondi kohta, näiteks ta muutis toetuse määrasid, tõstis maksimumtoetuse 10 miljonilt 13 miljonini ja muutis ka seda, et taotluse tingimused oleksid lihtsamad. Ja täna seesama inimene, kes oli minister, kes võttis erinevaid määrusi vastu, on sellesama ettevõtte juhatuses, kes sai selle rekordtoetuse. Mitte ükski teine ettevõte seda rekordtoetust ei saanud ja selle kohta on täna väga palju küsimusi. Kahjuks minister Erkki Keldo selles probleemi ei näe, aga mul on jällegi teile küsimus. Kas teie näete, et siin on probleem, ja võib-olla uurite seda küsimust täpsemalt?

Aitäh, hea küsija! Ma saan ju öelda sedasama, mida ma enne ütlesin, et ma pean asjaolud välja küsima, et saada aru, mis seal täpselt toimub. Ja ma olen kindel, et Erkki Keldo on kõiki otsuseid tehes lähtunud oma parimatest teadmistest ja headest kavatsustest. Aga veel kord, ma küsin materjali välja ja täpselt samamoodi saate teiegi ju ministrilt kirjaliku küsimuse küsida. Ma vastan väga tihti erinevatele parlamendiliikmete kirjalikele küsimustele. Ta kindlasti on nõus sellele vastama ja saab sellele vastata. Aitäh!