Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 13. mai infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil ikka kombeks, tuleb kõigepealt teha istungi puhul kohaloleku kontroll. Teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on end registreerinud 8 Riigikogu liiget, puudub 93. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal ja sotsiaalminister Karmen Joller. Infotunnis oleks pidanud osalema ka siseminister Igor Taro, aga siseminister andis teada, et ta on haigestunud ega saa tänases infotunnis osaleda. 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige saab registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Küsimuse raames saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja lisaks saab üks Riigikogu liige esitada ühe lisaküsimuse. Kokku on meil kümme registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on fiskaalpoliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Tahaksin täna rääkida Eesti maksusüsteemist ja ebaõiglusest, mida see maksusüsteem endas väljendab. Selge on see, et kogu maksukoorem on pandud vähem kaitstud ühiskonnaliikmete peale. Need inimesed kannatavad tegelikult selle maksusüsteemi tõttu kõige rohkem.

Me räägime kõrgetest tarbimismaksudest, mis on ühed kõrgeimad Euroopas ja moodustavad meie riigi maksu[tulust] 42–44%. Me teame väga hästi, mida see tähendab. See tähendab seda, et väiksema sissetulekuga inimesed tegelikult viivad kogu oma sissetuleku poodi ja jääbki puudu. Ja mis puudutab tarbimismakse, siis suhtena [oma sissetulekust] jätavad nad riigile kõige rohkem tarbimismakse. 

Nüüd, vaatame meie häid naabreid. Siin on kogu aeg toodud esile Soomet ja Rootsit, kus kehtib astmeline tulumaks, tarbimismaksud on väiksemad, see on statistikas välja toodud. Nüüd on ka Leedu ja Läti tegelikult läinud Soome ja Rootsi teed, nad on kehtestanud endale astmelise tulumaksu. Ja kui vaadata kogu [nende maksusüsteemi] struktuuri ja sisu, siis tarbimismaksude osakaal riigieelarve tuludes on langenud ja need on madalamad kui Eestis. 

Sellest lähtuvalt ma küsingi, miks me ei taha siis võtta eeskuju – noh, pikalt on räägitud Soomest ja Rootsist, miskipärast ei ole seda soovitud – ka Lätist ja Leedust, kes on läinud seda teed pidi. Ma ei hakka praegu rääkima pangamaksust, mis on samuti Lätis ja Leedus rakendatud. Meie seda teed pidi ei läinud. Soovime koormata neid ühiskonnaliikmeid, kes on vähem kaitstud. Kaua see rikaste nuumamine meil riigis veel kestab?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kaua see rikaste nuumamine meil riigis veel kestab? Milline kaunis kujund! Ma loodan, et suudame tänase infotunni käigus ka jõuda selleni, et me saame aru, kust see rikkuse piir läheb. 

Võtate siin kiita viimast astmelist tulumaksu – noh, müts maha, Keskerakond on selles olnud kaunis järjekindel. Teie olete astmelise tulumaksu eestvedajad kogu aeg olnud, mille te saite Isamaaga ja sotsidega koos tehtud. Ehk see maksuküür koormas ikka põhiliselt neid inimesi, kelle [sissetulek] on keskmise palga ümber. Huvitav, kas nemad on siis need rikkad, keda me teie arvates nuumame? Sest nemad maksidki just tänu sellele maksuküürule kõige rohkem. 

Ja tänu sellele, et me selle maksuküüru 1. jaanuarist – panete tähele, just mitte väga ammu – kaotasime, saab keskmist palka teeniv inimene umbes 13. kuupalga, umbes 1800 eurot, aastas juurde. Ja see on õpetaja, politseinik, päästja. Väga huvitav oleks saada arvamus selle kohta, et kas need on siis need rikkad, kes teie arvates peaksidki seda astmelise tulumaksu koormat kandma, mida te võtate siin kiita. Sest see astmeline tulumaks meil mitte nii väga ammu oli – täpsemalt 1. jaanuarini oligi meil see astmeline tulumaks. See oli teie tehtud maksuküür ja selle me kaotasime. See on rahas 780 miljonit, [mis läheb] majandusse ja selle tulemusena, nagu Eesti Pank ütleb, kasvab keskmise palgaga Eesti inimestel netopalk umbes 10%, majapidamiste kättesaadav tulu kasvab umbes 6%. Ma ütleksin, et see on kindlasti keerulisel ajal väga oluline abi, et tulla toime sellega, mis meid kõiki ju puudutab. Hinnad kasvavad, maailmamajanduses on palju ebakindlust. Viimane nii-öelda ots on olnud erakordselt külm talv, suurem energia ja soojuse tarbimine, otsa Hormuzi väinas toimuv. 

Nii et jah, mulle meeldib, et te nii heatujuliselt ja lennukalt selle infotunni avasite – müts maha. Äkki te annate teada ka, kes on need rikkad, keda me enam nuumama ei peaks. Kas see [piir] läheb sealt keskmise palga juurest? Sest sellesama maksuküüruga, ma meenutan, selle astmelise tulumaksuga, mida te siin kiidate ja mille me kaotasime, maksustati kõige rohkem [neid, kes teenisid] 1200 eurot ja rohkem, ka keskmist palka. Nii et kas need on siis need rikkad?

Aitäh! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see on ju puhas demagoogia. Miskipärast ei soovinud te jälle rääkida nendest tarbimismaksudest, mida te olete meeletult tõstnud. Ühest küljest te olete ju pistnud käe inimeste rahakotti ja tarbimismaksudega selle raha kõik ära võtnud. Ja teisest küljest olete ju tekitanud selle maksuküüru kaotamise tõttu riigieelarves väga-väga suure augu, mida katate laenuga ja mille Eesti inimene maksab laenuintressidena kinni. See on vale lähenemine. 

Nüüd, kui me räägime progressiivsest tulumaksust ja sellest, miks ma just Läti ja Leedu näitena tõin, siis nendel on selgelt piir olemas, [millest alates] on keegi rikkam ja keegi vähem rikkam. Kindlasti ei ole õpetajad, päästjad ega muud ühiskonnale vajalikud töötajad need rikkad. 

Aga kui ma vaatan Läti näidet, siis Lätis on kaheastmeline süsteem. 25,5%‑line maksumäär kehtib kuni 105 000 aastatuluga inimeste puhul ja kõik, mis ületab seda, on 33%. See tähendab seda, et kui me võtame 105 000 aastas, siis see on keskeltläbi umbes 6000–8000‑eurone palk ja sellest [kõrgem palk] maksustatakse täiendavalt kõrgema tulumaksuga. See on see piir. 

Nüüd, kui me võtame Leedu näite, siis seal on kolmeastmeline süsteem: kuni 82 000‑eurone aastatulu maksustatakse 20%‑ga, kuni 138 000[‑eurone tulu] aastas 25%‑ga. Ja kui inimene saab aastas rohkem kui 138 000 eurot tulu, siis on tulumaksumäär juba 32%. Need on need piirid, millega meie head naabrid Läti ja Leedu, kes on tegelikult majanduses praegu Eestist tunduvalt eespool, on opereerinud ja rakendanud oma riigis.

Aitäh! See kõlas nagu ideoloogiline kihutuskõne, mitte küsimus. Ma püüan sellest kihutuskõnest leida endale küsimuse, millele jõudumööda vastata, sest vastasel korral inimesed internetis, nagu te neid alati tervitate, jääks ju tühjade pihkudega ja ei saakski vaadata, mis ma selle peale kostan. Ma teen oma parima. 

Nüüd, kõigepealt Lätist, Leedust ja Eestist. Tõsi, paar aastat ongi olnud suhteliselt vilets majanduskliima. Jah, me oleme pihta saanud, palju ebakindlust on olnud. Ja mul on hea uudis: majandus on Eestis kasvule pöördunud. See ei tähenda tingimata seda, et igaühe pangaarvel seda kohe tunda on. See ei tähenda seda, et igaüks kohe rohkem kätte saab, vaid see tähendab seda, et meil on lootust ja asjad ehk ei ole enam üksiti nii halvasti, nagu mõned opositsioonisaadikud aeg-ajalt väidavad. Pilt on paranemas. Inflatsioonis oleme samamoodi nihkunud Euroopa esimesest otsast tahapoole. Ja kui vaadata pilte ja võrdlusarve, siis Leedu, kes tegi pensionidega sedasama, mida Isamaa juhtimisel Eestiski tehtud on, on nüüd saanud kasvava inflatsiooni, hinnatõususpiraali kätte just sellelsamal viisil, mis minu hinnangul ei olnud Eestis tark ja vaevalt et see Leeduski hea on. 

Nüüd teie järgmised sellised mõttekäigud, et justkui peaks igas riigis kõik olema ühtemoodi. No mina arvan, et maksusüsteemi lihtsus ja selgus on üks põhjus, miks Eestisse näiteks tullakse, miks siia investeeritakse, miks siin toimetatakse, miks on vähem pettusi, miks see süsteem toimib läbipaistvalt, õiglaselt ja arusaadavalt. Ma saan aru, et teie valimisplaan on minna astmelist tulumaksu kiitma ja reklaamima, öeldes, et see on hea. Mina ütlen, et sellele maksutasemele, kus me täna oleme, ehk veidi enama kui 35% peale me peaksime ka jääma. Me ei peaks arutama uusi maksutõuse. Ma saan aru, et teie tahate arutada uusi maksutõuse. Kui teil selline plaan on, siis öelge see ausalt välja. 

Isamaa taustaga mõttekoda mitte just väga hiljuti käis välja mõtte minna pensionide kallale, pensionid külmutada, teha pensionidega neidsamu asju, mida nad on varem tahtnud, ehk süsteemi lõhkuda ja pensionäride raha kasutada enda valimislubaduste katteks. Ka seda ei pea ma heaks plaaniks. 

Kui te küsite tarbimise ja saastamise kohta või maksustamise kohta laiemalt, siis üldiselt on Eesti filosoofia ja printsiip seni olnud tõesti see, et tarbimine ja saastamine on ikkagi kõrgemalt maksustatud just selle pärast, et tarbimist saab vähemalt suurel määral juhtida. Tihtipeale suurema sissetulekuga inimesed tarbivad rohkem ja seetõttu maksavad ka rohkem. Nii et see on olnud see filosoofia. 

Aga selleks, et kõigil paremini läheks, on ainult üks tee: jõukust kasvatada. Jõukust saab kasvatada, kui majandus kasvab. Inimestel on lootust ja õnneks on majandus kasvule pööranud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud onu Heino, auväärt valitseja! Jah, selle fiskaalpoliitika …

Hea kolleeg, jätame need epiteedid siin saalis ära, vastasel juhul me hakkame selle üle vaidlema. Teeme niimoodi, et jätame need võib-olla kohatud väljendid siit saalist välja, et oleks viisakas. Aga palun, Peeter Ernits!

Onu Heinod on väga viisakas seltskond.

Palun, Peeter Ernits, teie küsimus!

Aga kas tohib küsida või, …

Palun, teie küsimus!

… auväärt juhataja? Aitäh! Keskerakond ei kavatse [teha] seda, mida te siin rääkisite. Eelkõige hakkame tarbimismakse alandama. Ja kui Indrek Neivelt teie jaoks on autoriteet – võib-olla ei ole –, siis tema on ju väga selgelt ka öelnud ja toonud välja – ei jõua siin seletada –, kellele see teie maksuküüru kaotamine soodne on: mitte nendele, kes iga päev peavad vaatama, kuidas nad hakkama saavad. 

Aga me kohtusime hetk tagasi päästjate ja politseinike esindajatega ja nad ütlesid selgelt, et nende tellimus see maksuküüru kaotamine küll ei olnud – ei õpetajate, päästjate ega politseinike. 

Noh, mida ma teilt küsin? Kas olete ikkagi sama meelt, et see teie maksuküüru kaotamine tegi õnnelikuks kogu Eesti rahva või ainult rikkamad?

Aitäh, hea küsija! Vahel on jah nii, et tahad küsida, aga ei tule mõttesse, mida küsida – ei ole hullu. Ma püüan ikkagi sellest hoolimata vastata. Nagu teie kolleegil Lauri Laatsilgi läks, et tal jäi ka küsimus puudu, aga ma tegin oma parima, et vastata, ja nii see infotund töötab. 

Umbes 90% tööinimestest on kasu saanud sellest maksuküüru kaotamisest. See on LHV Panga hinnang. LHV Pank teadupärast vähemalt majandusanalüüsides – ma ei taha neile kuidagi ülekohut teha, tegemist on väga tubli Eesti pangaga – on pigem pessimistlik alati oma väljavaadete kirjeldamisel ja nende majandusanalüütikud tihtipeale on üsna pessimistlikud. Nii et kui teile pessimistlik vaade meeldib, siis 90% [on kasu saanud, sealhulgas] õpetajad, päästjad, politseinikud. Kõik inimesed, kelle palk on kas keskmise palga kandis või veidi [rohkem], olidki selle tulumaksulangetuse suurimad kasusaajad. Nii et kui see tõstis õpetajate, politseinike ja päästjate palka, siis minu meelest on see ju hea tagajärg, lausa soovitud tagajärg. Ja kui me mõtleme nüüd, kellele me suutsime sellel aastal üldse palgatõusu lubada – ma meenutan, eelarve on defitsiidis, [olukord on] päris keeruline, kaitsekulud kasvavad –, siis olid need õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud ja erihooldus, kõik. Viis valdkonda, kus me saime palgatõusu lubada. Mujal ei saanud me sellist palgatõusu lubada. Nii et jah, vahel lendab ka parim nool märgist mööda. See läks kaugelt mööda.

Aitäh! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme edasi, on käsi püsti Peeter Ernitsal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Jah, tõesti, nool läks praegu mööda auväärt valitsejal. Ma rääkisin, mida päästjate ja politseinike esindajad hetk tagasi kohtumisel ütlesid, et nemad ei ole seda maksuküüru kaotamist tellinud. Minu palve oli kommenteerida seda, aga auväärt valitsejal läks vastamisel tõesti nool sihist mööda.

Aitäh! Jah, ma saan aru, et see pigem oli ikkagi kommentaar vastusele, mitte küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aga, head kolleegid, me liigume edasi teise küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on õigusriik Eesti? Martin Helme, palun!

Aitäh! No meil on hiljuti olnud mitu erinevat, ma ütleksin, ühiskonda küllaltki sügavalt häirivat kohtuotsust[, millega on määratud] liiga leebed karistused. Ma tooksin praegu esile eelkõige Artur Jermolajevi juhtumi, kus ta püüti Küprosel kinni ja toodi Eestisse. Ülikiire menetluse käigus tehti kokkuleppemenetlus ja süüdistusparagrahv, mille alusel ta süüdi mõisteti, oli kuritegeliku võrgustiku loomine ja juhtimine ehk sisuliselt maffia võrgustiku loomine ja juhtimine. Selle käigus on ta röövinud inimestelt vähemalt 100 miljonit eurot ja seda 100 miljonit on ta röövinud nii Eestis, Leedus, Soomes kui ka Saksamaal ja teisteski riikides. 

Eesti riik otsustas teda premeerida. Eesti riik otsustas, et ei konfiskeeri temalt mitte midagi ära, kuigi paragrahv võimaldab konfiskeerida ulatuslikult, mitte ainult kuritegelikul teel saadud vara. Ehk kogu selle 100 miljonit oleks võinud ära konfiskeerida, aga oleks võinud konfiskeerida ka näiteks tema villa Küprosel, kus oli tema kõnekeskus või kus ta juhtis oma kuritegelikku organisatsiooni. Selle asemel hoidis Eesti riik teda vanglas neli kuud ja 26 päeva ja võttis temalt vabatahtliku maksena 8,5 miljonit eurot. 100 miljoni pealt on 8,5 miljoni euro suurune vabatahtlik makse [protsendina] natuke vähem kui pool sellest, mida tööl käivad inimesed tulumaksuna maksavad. Tema sai 8%‑lise tulumaksuga selle röövitud raha ja sai Eestist kohe ära minna. Sinna juurde käis muidugi silmipimestavalt rumal jutt, miks see kõik oli hea. 

Nii et ma lihtsalt küsin alustuseks – ma jõuan teises küsimuses võib-olla täpsemaks minna –, kas teie arvates selline karistus on piisav, mõistlik, kuritegevust heidutav ja Eesti riigile väärikas.

Aitäh, hea küsija! Konkreetset kaasust on keeruline kommenteerida. Tavaliselt üksikjuhtude kommenteerimine riigi tegevvõimu poolt on selline, kuidas ma ütlen, keeruline juhtum. Üldjuhul püütakse seda ikkagi detailides vältida. 

Aga ma ütleksin niimoodi, et nii palju, kui ma olen ajakirjandusest lugenud – ega mul ka ei ole rohkem [infot] kui teie kirjeldus ja ajakirjandusest loetu –, ma saan aru, et prokuratuur ja kohus on jõudnud kokkuleppele, kohus on selle otsuse kinnitanud ja kohtuvõim on sõltumatu. Seda olete teiegi tähele pannud erinevates kaasustes, et kohtuvõim teeb oma otsuseid sõltumata sellest, mida täitevvõim arvab. Vahel kipub täitevvõim arvama ühte, teist või kolmandat, aga kohus asub teisele seisukohale. Vahel te selle üle rõõmustate, vahel te selle üle kurvastate. Selles antud juhtumis on kohtuvõim asunud seisukohale, et saades raha tagasi – veel kord, nii palju, kui ma olen ajakirjandusest lugenud – rohkem kui kahju oli Eesti inimestele pluss see ära kantud kinnipidamine olid piisavad. Kohus saab ikkagi ise kommenteerida, ja ka prokuratuur, miks nad [sellise otsuseni] jõudsid. Nemad tegutsevad ikkagi kohtuvõimu pädevuse piirides, mitte nii, et täitevvõim ütleb, et siin te peate otsustama nii ja siin te peate otsustama teisiti. 

Ja kui me ei ole rahul mõne otsusega, siis meie kui täitevvõimu pädevuses on teha ettepanekuid seadusandjale mingite [kuriteo] koosseisude ülevaatamiseks. Teie ülesanne seadusandjana on öelda, et mingi koosseis vajab selgitamist ja muutmist, aga seda debatti peetakse praktiliselt ju kogu aeg. Mõni koosseis vajab selgitamist, mõni on nagu kummist, osutunud ebamääraseks koosseisuks ja teine on jälle osutunud selliseks, kus on vaja rangust juurde keerata, sõltuvalt asjaoludest. Nii et seda õigussüsteemi ülevaatamist tuleb pidevalt teha. Aga ma rõhutan, et kohtuvõim on siiski sõltumatu ja lahus täitevvõimust. Meie neile [midagi] ette ei kirjuta.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ei noh, eks me kõik saame avalikust infost selle kohta teavet ja see on piisavalt kõrge profiiliga lugu. Ma arvan, et poliitikutel lausa on kohustus seda kommenteerida. 

Ma ei küsinud, kas kohtuvõim on sõltumatu või mitte. Ma küsisin, kas teie arvates on see piisav ehk kas on vaja midagi muuta, neid koosseise? Kas see on normaalne? Kas see teeb Eesti riigile au, eriti pidades silmas, et Eesti riik ei teinud rahvusvahelist koostööd soomlaste, sakslaste, lätlaste ega leedulastega, vaid võttis lätlastelt ja leedulastelt varastatud raha ja pistis selle nii-öelda deposiidina enda riigieelarvesse ja hõõrus tagajalgasid kokku, et maru hästi oleme rehepappi teinud. Enda inimeste viis miljonit pluss võib-olla lätlastelt saadud kolm miljonit otsa sinna. Minu arvates ei ole see Eesti riigi poolt väärikas käitumine. 

Aga koosseis oleks võimaldanud, krimiparagrahv oleks võimaldanud kõik ära konfiskeerida: kogu selle raha, tema villad ja tema lennukid. Seda ei teinud prokuratuur. Siin ei ole kohtule praegu muud midagi ette heita kui seda, et ta kokkuleppemenetluse kinnitas. Mina kohtu asemel oleks selle tagasi lükanud kui ebapiisava karistuse, sest see motiveerib kuritegevust. 

Aga ma küsin teisi asju veel. See ei ole ju ainus kuritegevuse liik, kus meile ülileebelt käitutakse. Meil on näiteid pedofiilide ülileebest karistamisest. 34‑aastane korduvalt alla 10‑aastaste laste suguelundeid katsunud mees pääses null päevaga, ei olnud ühtegi päeva kohtu all. Koolipsühholoog – jälle, kogu [info] on avalikes allikates olemas –, kes oli korduvalt väikelapsi käperdanud, oli null päeva vanglas, maksis 540 eurot trahvi. Ärinõustaja, kes oli mitu korda lapsi seksuaalselt kuritarvitanud, oli kaks kuud vanglas. Ma tahan uuesti küsida, kas valitsusjuhi arvates meie karistuspoliitika ja prokuratuuri soovitud karistused on normaalsed. On need piisavad? Või kas te kavatsete midagi ette võtta, kui need teie arvates ei ole normaalsed?

Aitäh, hea küsija! Kui on midagi sellist, mis minu arvates pole mõistlik, või teie arvates on midagi sellist, mis pole mõistlik, siis me mõlemad saame ju oma ettepanekud teha. Selleks ongi seadusandlik protsess, mis määratleb ära, milline on karistusõigus Eestis – mille eest kuidas karistatakse keda millises menetluses. See on loogiline. 

Teiseks, avaliku süüdistaja funktsiooni täidab siiski prokuratuur, lähtudes konkreetse kaasuse asjaoludest ja ka üldisest ühiskondlikust nii-öelda huvist ja hüvest. Aga lõpliku otsuse teeb kohus. Kohus kinnitab kõik kokkulepped, kõik valikud ja ütleb, milline asi on mõistlik. 

Kui te minu arvamust küsite, siis loomulikult mina tahaks alati, et a) karistus oleks vältimatu ja b), et karistus oleks mõjus. See peaks olema karistuste ja kohtumenetluste eesmärk. Aga kohus teeb oma otsused ise. See on hästi tähtis printsiip. Ärme siiski soovi kunagi aega, kus täitevvõim võib ette öelda kohtule, kuidas mingit otsust langetada, või avalik surve sunnib kohut mingit otsust langetama. See peab tulema ikkagi seaduse, kohtu enda siseveende ja tõendite põhjal ning [sõltuma] konkreetsest kaasusest.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Ma olen peaaegu pool elu olnud suur ülemus ja juhtinud erinevaid asutusi ja kollektiive. Võin öelda, et ka valitsus on teatud mõttes kollektiiv, kus on ülemus. Ülemus on peaminister ja peaminister saab anda ülesandeid oma alluvatele ehk ministritele, ja antud juhul on üks tema alluvaid justiitsminister. Nii et teil on õigus, te saate teha ettepanekuid. Te saate teha ettepanekuid. Aga kui me kuulasime siin justiitsministri ettekandeid karistuspoliitikast ja kriminaalpoliitikast, siis me saime väga selge ettekujutuse sellest, et tegelikult Eesti riigi karistuspoliitika ongi selline, et inimesi mitte vangi panna, kuna vanglas nad pidid ainult veel suuremateks kurjategijateks muutuma. Nii et lihtsustatult öeldes on see poliitiline suund selline. 

Aga ma tulen tagasi nende telefonipetturite juurde. Jällegi, ajakirjanduse andmetel on see ainult üks telefonipetturite võrgustik, mis on nüüd rajalt maha võetud. Tegelikult on neid veel mitu ja ma võin seda kinnitada. Kaks-kolm päeva tagasi potsatas mulle samuti Smart‑ID‑sse kummaline sõnum "confirm transaction", kinnitage ülekanne. Ma ei saanud aru, mis ülekande ma peaksin kinnitama. Ma muidugi seda avama ei hakanud ja võib-olla tegin valesti, et politseisse avaldust ei teinud. Aga väidetavalt on neid võrgustikke veel. 

Kas see karistus, millest rääkis Martin Helme, et makstakse mingisugune valuraha ja minnakse vaba mehena minema, ei julgusta neid teisi pettureid, ja mitte ainult telefonipettureid, vaid ka muid pettureid? [Nad võivad arvata, et] aga Eestis on ju lihtne, Eesti kohus laseb nad minema, kui nad teevad ilusa kokkuleppe ja on nõus mingisuguse kahjutasu maksma, mis tegelikult jätab nad väljapetetud rahaga rikaste inimestena edasi elama. Kas te ei arva, et selline karistuspoliitika ainult süvendab sellist petturlust ja petturluse kasumlikkust ja õhutab veel enam inimesi petturlusega tegelema?

Aitäh! Mina arvan, et üldiselt on ikkagi karistusõiguses ja justiitssüsteemis tervikuna hästi tähtis karistuse vältimatus. [Et sellele,] kes mida iganes toime paneb, on teada, et tagajärjed jõuavad temani, et ta ei pääse. See on hästi oluline nendes asjades. Millised on konkreetse menetluse asjaolud, konkreetse teo eest karistus, seda ikkagi otsustab juba süüdistaja. Loomulikult teiselt poolt advokaat teeb oma tööd ja lõpuks kohus. Kohus tegelikult peab ju igas juhtumis tõendite kaalumisel jõudma selleni, et tema siseveene ütleb, et see on nii, ja inimene mõistetakse kas õigeks või süüdi. Seda saab teha ainult kohus, mitte keegi teine. 

See, et liiga kerged karistused või liiga kergelt pääsemine võib õhutada kedagi järgi proovima – ma filosoofiliselt olen teiega küllap päri, et selline risk muidugi võib olla jah, kui see oleks liiga kerge. Aga antud hetkel ma siiski eeldan ja loodan parimat. Kindlasti prokuratuur ja kohus saavad ise selgitada – tegemist on suure avaliku kaasusega –, miks selles kaasuses just sellisel viisil otsustati, et saada raha kannatanute jaoks tagasi. Kas see oli piisav? Kas see hoiab tulevikus ära sarnased teod ja annab ka kõigile teistele selliste tegude kaalujatele sõnumi, et ärge siin või ärge üldse sellist tegu toime pange? Need on sellised preventsiooni erinevad nurgad, kui lihtsustatult läheneda. 

Ma ütlen nii, et kui me tunneme ise siin või ühiskonnas on debatt, et mõni [kuriteo] koosseis või mõni otsus ei vasta ühiskonna ootustele, midagi on asjaoludes muutunud, mingi kuriteoliik on väga aktiivseks muutunud, siis tuleb mitmes võtmes [reageerida]. Üks samm, mis tuleb kindlasti astuda, on anda õiguskaitsele täiendavaid võimalusi, mandaate. Teine on tehnoloogiline areng ja kolmas on kindlasti ka reeglite muutmine. Üks, mille üle me hakkame debateerima ja mille üle mul on väga hea meel – õiguskomisjon tegi nüüd otsuse ära, see tuleb saali –, on nõusoleku seadus. Minu meelest see on üks väga põhimõtteline koht, kus me saame astuda sammu naiste ja teiste inimeste kaitseks. Toetage seda!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on erarahastus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tugev ühiskond ei näita oma tugevust ainult majandusnäitajate või riigieelarvega. Tugev ühiskond näitab oma tegelikku palet sellega, kuidas hoolitakse kõige nõrgematest. Vähihaigeid ja raskelt haigeid lapsi toetavad sihtasutused teevad Eestis tööd, mida ei saa mõõta ainult rahas. Nad annavad lootust, aega ja võimalusi inimestele, kelle jaoks iga päev võib olla otsustava tähtsusega. Seetõttu ei tohiks riik vaadata neid organisatsioone ainult kui heategevust, vaid kui partnereid. Kui inimesed ja ettevõtted annetavad abivajajate toetuseks, siis peaks riik omalt poolt looma tingimused, et võimalikult suur osa sellest rahast jõuaks abivajajateni, mitte maksudena riigikassasse tagasi. Hoolivus ei ole kulu, hoolivus on investeering inimestesse ja ühiskonda. Eestis on mitmeid sihtasutusi ja heategevusorganisatsioone, mis toetavad vähihaigeid lapsi ja täiskasvanuid ning nende peresid. Riik võiks vähihaigeid ja lapsi toetavaid sihtasutusi aidata mitmel praktilisel viisil, ilma et kogu koormus jääks annetajate kanda. Praegu aga juhtub sageli nii, et inimesed annetavad raha heategevuseks, aga osa sellest liigub lõpuks käibemaksuna riigile tagasi. 

Ja siit minu küsimus. Kas võimalikuks lahenduseks ei võiks olla käibemaksutagastus vähihaigeid ja raskelt haigeid lapsi toetavatele sihtasutustele konkreetsete teenuste ja abivahendite puhul või riigipoolne kaasrahastus, näiteks mudel, kus iga annetatud euro juurde paneks riik omalt poolt teatud osa juurde. Suurem tulumaksusoodustus annetajatele, et motiveerida rohkem inimesi ja ettevõtteid annetama. Püsivad toetusprogrammid, et sihtasutused ei peaks kogu aeg elama ainult annetuskampaaniatest. Sisuline küsimus ongi, kas riik näeb neid sihtasutusi lihtsalt heategevusena või partneritena, kes aitavad päästa elusid ja täita lünki, kuhu riiklik süsteem alati ei ulatu.

Teie aeg! Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Siin oli nüüd tegelikult päris mitu küsimust sees. Esiteks, mis puudutab makse, siis maksupoliitika ma jätaksin ikkagi rahandusministri hallata. Siin ma seda otseselt ei kommenteeri. Aga kui me nüüd hakkame mõtlema, kes siis täpselt peaksid saama teatud soodustusi, näiteks kas vägivallohvritega tegelevad sihtasutused peaksid saama? Kas nende töö on kuidagi vähem oluline? Või kas näiteks, ma ei tea, koerte varjupaikade töö on vähem oluline? Selles mõttes kõikide MTÜ‑de, kõikide vabatahtlike või ka päästjate ja abipolitseinike, kelle iganes töö on oluline. Kõik, kes teevad vabatahtlikku tööd, on olulised. Riik näeb neid partneritena. 

Ja nüüd ma saan rääkida oma valdkonnast. Meil on olemas selline asi nagu strateegiline partnerlus, mille jaoks on ministeerium eraldanud kindlad summad. Strateegilises partnerluses saavad osaleda need MTÜ‑d, kes täidavad neid eesmärke, mille on Sotsiaalministeerium seadnud, ja neid seatakse riiklike prioriteetide järgi. Näiteks, kui me räägime puuetega ja krooniliste haigustega inimestest, kuhu kuuluvad ka vähihaiged, nii lapsed kui ka [täiskasvanud], siis meil on strateegiliseks partneriks hetkel EPIKoda. Ehk riik näeb [selliseid] organisatsioone partneritena ja toetab neid nii tegevuskulude kui ka erinevate projektide elluviimise osas. Näiteks vaimse tervise puhul on meil olnud juttu MTÜ Peaasist. Ka nemad saavad nüüd lisaks teistele, kes pakuvad sarnast abi, esitada taotlused ja meie rahastame neid teatud piirini ja teatud eesmärkide täitmisel. See on nüüd üks osa. 

Kui me räägime abivahenditest ja teenustest, siis need ongi ju väga suures osas riigi rahastatud. Abivahenditele kulub aastas umbes 26 miljonit eurot, ja see on nüüd abivahenditest ainult see osa, mis tuleb rehabilitatsioonisüsteemi kaudu. Lisanduvad veel need abivahendid, mis [saadakse] tervishoiusüsteemi kaudu. Annetuste puhul MTÜ‑d, kes on tegutsenud vist üle aasta ja vastavad veel mõningatele tingimustele, saavad ju ka soodustusi, kui ma ei eksi. Kas ma eksin või? Maksuameti kaudu saab kas või oma tulumaksu sinna suunata ja nii edasi. Ma arvan, et riik on hetkel päris palju teinud. Me kindlasti tahaks teha rohkem, aga kui ressurssi ei ole, siis me peame suunama ressursi sinna, kus me saame kõige parema tulemuse.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest! Paljud inimesed tunnevadki, et kui ühiskond annetab vähihaigete laste või raskelt haigete inimeste toetuseks, siis võiks riik vähemalt tagada, et sellest rahast võimalikult vähe maksudena tagasi tuleb. Nüüd ma küsingi. Enamik fondid meil, [näiteks] vähiravifond Kingitud Elu aitab rahastada vähihaigete ravi ja [soetada] ravimeid olukorras, kus riiklik süsteem kõike ei kata. Lastefond toetab raskelt haigete laste ravi, abivahendeid ja peresid. Minu Unistuste Päev aitab raskelt ja krooniliselt haigete laste unistusi täita ning pakkuda positiivseid elamusi. Tallinna Lastehaigla toetusfond toetab laste ravi, meditsiiniseadmete ostu ja haiglakeskkonna parandamist. Cancer.ee toetab vähiuuringute [tegemist] ja teadlikkuse tõstmist. 

Te mainisite, [kust] on võimalik toetusi saada. Aga palju riik toetab neid konkreetseid sihtasutusi, kuhu haiged inimesed sõna otseses mõttes viimases hädas pöörduvad – see on nende viimane õlekõrs. Me teame, et on ravimeid, mida Tervisekassa lihtsalt veel ei toeta ja mis ei ole nende ravimite nimekirjas, mida ta kinni maksab. Te tõite siin küll näiteid lemmikloomade ja nende toetamise kohta, aga kas te oskate konkreetselt öelda, kuidas [eelmainitud] sihtasutusi riik praegu toetab? Seal makstakse lihtsalt 24% toetusrahast käibemaksuks näiteks. 

Aitäh! Eestis on 45 000 mittetulundusühingut, kõik tegelevad ühel või teisel moel heategevusega. Ma tõin ka enne näite, neid valdkondi on väga palju. Kui me räägime konkreetselt Kingitud Elu fondist, siis ta ei kompenseeri [teatud] ravimeid mitte ainult selle pärast, et Tervisekassa neid ei toeta, vaid selle pärast, et Tervisekassa ei saa kompenseerida ravimeid, mille puhul ei ole sajaprotsendilist teaduslikku tõendust veel olemas. Sageli on need ravimid alles uurimis[järgus]. See on täiesti mõistetav, et inimesed, kes on väga raskes ja keerulises olukorras, on valmis haarama sellest kui viimasest õlekõrrest. See on see, kuhu tegelikult Kingitud Elu fond oma rahastuse suunab. Teatud tõendus on [sellistel ravimitel] osaliselt olemas. Ja tõepoolest, teine osa on need, mille müügiluba ei ole veel jõutud taotleda ja siis Tervisekassa ei saa neid [kompenseerida]. See on lihtsalt üks näide. 

Eestis on väga palju mittetulundusühinguid. Kui te oleksite oma küsimuse esitanud natuke täpsemalt, siis ma oleksin osanud anda teile täpsema vastuse. Suurusjärk, millega Sotsiaalministeerium praegu strateegilist partnerlust toetab, on olnud 1,5 miljonit eurot aastas. Sellele lisanduvad veel erinevad taotlusvoorud, mida ma ka mainisin. Meie kodulehel on info ilmselt olemas, aga hetkel mul kahjuks ei ole aega seda täpset infot otsida. Ma oleksin väga tänulik … Kui ma oleksin saanud täpse küsimuse, ma oleksin saanud anda teile oluliselt parema vastuse. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Sotsiaalminister! Kahtlemata on põhjust tänada siin saalis kõiki neid isikuid, kes annavad oma vabatahtliku panuse täiendavalt sellele maksurahale, mida kogutakse, et aidata tõepoolest neid inimesi, kellele maksurahast ei jagu. Neid olukordi ilmselt aeg-ajalt ikka on, sest teadus areneb ja tuleb teha karme valikuid. 

Aga mina oma küsimusega tüüriks rohkem erarahastu pealt ikkagi selle raha peale, millega maksumaksja panustab meie solidaarsesse fondi, et tervist hoida, ja tüürin küsimusega vaimse tervise peale. Ma tean, et ka Norra ja EMP finantsmehhanismi abiga ning kohaliku omavalitsuse toega on tegelikult üle Eesti käivitatud ka noorte vaimse tervise teemalised [arutelud] ja – kui tohib, julgen nii öelda – ravi, eks, aga seal on tegemist kroonilise rahapuudusega. Kogu aeg rõhutatakse, et tegelikult need järjekorrad aina kasvavad. Neid isikuid, kes saaksid aidata, napib. Eks personali poole pealt on nendel inimestel, kes peavad andma abi, ka kõik need läbipõlemisriskid ja nii edasi. 

Äkki te ikkagi korra [kommenteerite] ka seda poolt. See on tõsine ühiskonna murekoht, seda pidevalt rõhutatakse. Vajadused on suured, raha kipub nappima. Erarahaga lähevad inimesed küll ka appi, aga milline see riigi hetkeolukord selles vaates on? Kas meil on seal kõik hästi või tegelikult tuleks tõsiselt teemaga tegeleda?

Aitäh! Siin oli ka nüüd mitu küsimust ja väga hea teemapüstitus selles mõttes, et see tõesti on hästi aktuaalne mure. 

Vaimse tervise abi ei jää meil tegelikult rahapuuduse taha, vähemalt mitte Tervisekassa vaates. Pigem jääb see selle taha, et meil ei ole neid inimesi, kelle juurde suunata. Ja kui ma alustasin arstina 25 aastat tagasi, siis inimesi tuli veenda, et te peaksite pöörduma näiteks psühhiaatri poole või te peaksite hakkama võtma antidepressante. Tänapäeval on inimesed juba ise niivõrd teadlikud ja haritud, et tulevad ja küsivad seda ja pöörduvad ise psühhiaatri poole. Sellise paradigmamuutusega ei ole kindlasti suutnud ühiskond kaasas käia ei Eestis ega kuskil mujal. See mure ei ole mitte ainult Eestis, vaid igal pool. Ja hullemaks läks see pandeemia ajal, eriti noortel, kus tõesti selline isolatsioon, väga suur hirm ja kõik muu mõjutasid eelkõige noorte vaimset tervist, sest noored vajavad oma vaimse tervise säilitamiseks hädasti suhtlemist. 

Meie suund on nüüd tõesti sellel mainitud Norra rahastusel, selle toel me tahame luua süsteemi. Ja ma rõhutan, et sellega alustas 2020. aastal minister Signe Riisalo. [Enne seda] ei ole vaimset tervist ükski eelmine minister üldse eraldi esile tõstnud. Signe on seda ajanud, ja tema oli sotsiaalkaitseminister, mitte terviseminister, eks ole. Ühesõnaga, tema alustas seda. Ja luuakse selline astmelise abi mudel, mis tähendab seda, et need inimesed, kellel on kõige raskem olukord, pääsevad psühhiaatri vastuvõtule, kellel on vähem raske, läheb perearsti vastuvõtule. Ja niimoodi allapoole [see astmeline süsteem läheb]. Meil on selline lai baas, kus on inimesed, kellel on vaimse tervise mured, aga mis ei vajagi veel tervishoiu sekkumist. Ehk et me püüame luua neid mudeleid, seda abi, mis on enne tervishoidu. 

Just olen ka välja saatmas ühe eelnõu, millega me muu hulgas muudame psühhiaatriteenuse e‑konsultatsiooniga teenuseks, mis tähendabki, et on võimalik selekteerida välja just need kõige hapramas, kõige keerulisemas seisus inimesed, kes sageli ei jõua abini juba selle pärast, et nad ei jaksa seda otsida. Ma arvan, et hetkel protsessid on töös. Rahastusest me räägime valitsuses ja me kindlasti tegeleme sellega. See on ka üks minu olulisi prioriteete.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Reili Rand ja teemaks on lapsed ja pered. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eilsel rahanduskomisjoni istungil sain ma tutvuda teie juhtimisel Riigikokku jõudnud lisaeelarve projektiga, mille lühikokkuvõtteks võiks öelda, et eelarvepositsiooni see ei paranda ja kohustused lükatakse edasi tulevikku. Lisaeelarves kajastuvad idapiiri väljaehitamisele täiendavate vahendite eraldamine ja tehisaru võimekuse suurendamine, mis on kahtlemata vajalikud tegevused. Samas, sellesama tehisaru puhul me [saime teada], et lisaks ministeeriumide võimekuse suurendamisele [antakse] ka näiteks Riigikantseleile enam kui 5 miljonit, millest kaks kolmandikku läheb üldisele elanikkonna koolitamisele. Ja selle kohta lugedes tekib küsimus, et kui te lisaeelarvet arutasite, kas tõstatus ka mõte, et ajal, mil meil laste vaesus kasvab, meil on sündimus madal ja üksikvanemaga kasvavatest lastest on iga viies absoluutses vaesuses, oleks näiteks sellessamas mahus olnud väga sihitud ja väga tulemuslik meede tõsta üksikvanema lapse toetust. Kas te sellist asja arutasite või mis on nende eelarvevalikute põhjendus ja nägemus, miks lapsed ja pered tänase valitsuse prioriteetidesse ei mahu?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt küsimuse eri nüanssidest. Siin oli suur hulk nüansse. Kõigepealt, te ütlesite, et eelarvepositsiooni see ei paranda. Parandan ära: parandab. Eelarvepositsiooni parandab see 15 miljoni jagu, see on Rahandusministeeriumi kirjeldus. Seda esiteks. 

Teiseks, ka järgnevatel aastatel tuleb nüüd, kui majandus on kasvule pööranud, tõmmata kokku riigi kulutusi ja mahutada need raamide sisse. Isegi kui prognoosid, mida Rahandusministeerium täna esitleb, on suuremad, tuleb need raamide sisse suruda. Ma eile ka ütlesin raadiosaates "Stuudios on peaminister", mida Mirko Ojakivi juhatas, et minu ettepanek on nendel aastatel, kui majandus vähemalt üle protsendi kasvab, mis nüüd juba käes on, igal aastal hakata poole protsendi kaupa defitsiiti vähendama. See on see eelarve tasakaalu mõõt, et milline see defitsiit on. Seda võiks tegema hakata juba 2027. aastast. Ma kindlasti sõnastan selle ettepaneku ja saadan teistele laiali, et teised saaksid ka seda debatti pidada. Seda me saame eelarveseadusega teha. See on [teiseks]. 

[Kolmandaks], idapiir on kindlasti vajalik. Sellega, ma arvan, te olete päri, eriti julgeolekuolukorda vaadates. Idapiiri ehitamist pooleli ei saa jätta, eriti kui see on lepingutega kaetud. Ja tehisintellekti puhul on samamoodi: ainukene viis väikses riigis ühiskonnana jõukust kasvatada ja saada hakkama tuleviku väljakutsetega, on saada oskused. Ja tehisintellekti oskused on kindlasti nii noortele kui ka vanematele inimestele vajalikud. Suur hulk sellest Riigikantseleile [eraldatavast rahast] läheb tõesti koolitusele. See tähendab seda, et sisuliselt luuakse turumehhanism, kus erasektor koolitab, riik ise koolitamisega tegelema ei hakka. Kuna tempo on väga kiire, 18 kuuga antakse need oskused 100 000 inimesele, siis selleks on vaja ka rahalist võimekust. 

Eelarve käigus arutati – ja kindlasti arutame veel – üksikvanemate toetusi ja toimetulekutoetusi. Need on kaks asja, mida me arutasime. Arutame neid kindlasti riigieelarve erinevate täienduste käigus, ka selle lisaeelarve juures arutasime samamoodi ja ma arvan, et ka sügisel, kui suvine eelarve tegu tuleb, arutame seda ka järgmise aasta [eelarve puhul]. Need mõlemad on meil vaatuse all ja me ei ole neid kuidagi kuhugi jätnud. Toimetulekutoetust – kui te suudate tagasi kerida – me just selle aasta alguses tõstsime 10%. Seda me oleme ka täpselt samamoodi teinud. Olen öelnud, et see tõuseb. Tõusis sellel aastal. Olen öelnud, et see tõuseb veel ja tõusebki ka järgmisel aastal. Kui on võimalik, teeme selle ära varem, kõik sõltub eelarve võimalustest.

Suur tänu! Reili Rand, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Ma hetkel seda eelarvearutelu isegi rohkem ei avaks. Siin seda võib-olla ka peaministri kommentaari iseloomustab see, et üks minister räägib Riigikogule üht, teine minister räägib teist. Eks selline üldine segadus ja ebakõlad seda valitsust saadavad. Aga no tore, et vähemalt arutati. Siiski, fakt on täna ju see, et tänane valitsus laste ja perede heaollu ühtegi senti juurde ei pane. Ja kui me nüüd jätame selle kõrvale – saame aru, et see prioriteetidesse ei mahu, raha ei eraldata –, siis tuleme vähemalt selle juurde, kas valitsusel on plaan. 

Sotsiaalministeerium on aastate jooksul palju erinevaid uuringuid ja analüüse tellinud ning lubanud välja tulla konkreetsema plaaniga. Seetõttu on siin muudkui tagasi lükatud ka mitmeid sotsiaaldemokraatide algatusi, mille puhul küll hiljem on valitsuserakond või nimelt peaministri erakond leidnud, et oi, võib-olla on tõesti täitsa head ideed. Siiski, tegudeni te jõudnud ei ole. 

Tulen nüüd selle plaani juurde tagasi. Minister Joller, kes istub ka praegu teie kõrval, käis hiljuti sotsiaaldemokraatide fraktsioonis ja ütles, et valitsuse plaan võiks kokku saada aprilli lõpuks. Täna on mai keskpaik. Ma küsin, et kui raha ei tule, siis [kas] valitsus tuleks välja vähemalt plaaniga, mida laste vaesuse vähendamiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks ja ka sündimuse toetamiseks ette võtta. 

Ma siin võib-olla teen väikese reklaamiminuti ka. Kui valitsusel on ideede puudus või ta ei suuda plaaniga välja tulla, siis sotsiaaldemokraadid panid eelmisel nädalal oma ettepanekud ja nägemused terviklikuks laste heaolu plaaniks kokku. Kui sellest on abi, siis hea meelega jagan seda ka valitsuse esindajatega. Aga kõige tähtsam palve – palun jõuame nägemuseni ja jõuame ka koos otsusteni. Toetus siin parlamendis laste ja perede heaks midagi päriselt ära teha on väga suur ja üle välja.

Aitäh, hea küsija! See on nüüd selline pentsik lugu. Tegelikult te oleksite võinud seda ju Karmen Jolleri käest küsida, ta oleks saanud kõike rääkida. Ma pean nüüd seda vahendama. 

Jah, RES‑i minevad ettepanekud on tema majas koostamisel, juba teel, noogutab, nagu juuresolevalt jooniselt näete. Teiseks tuleb ka perepoliitika dokument – jälle minister noogutab, jälle on see teel ja töö käib –, milles on erinevad ettepanekud, kuidas noored pered saaksid parema väljavaate, et Eestis peret planeerida. 

Ma võtaks veidi sellise positiivsema joone. Kui te seal parteilist reklaami teete, siis ma teen veidi vastu. Üks Reformierakonna juhtimisel tehtud parimaid otsuseid on vanemahüvitis. Eestis on väga korralik vanemahüvitise süsteem, mis peredele kindlustunde annab. Sellegi puhul on käimas arutelu nii valitsuses, koalitsioonis kui ka meie erakonnaski sees, kuidas seda paremaks muuta, kuidas uusi võimalusi luua. Ja rahaliselt läheb ikkagi 2026. aastal peretoetustesse ja vanemahüvitisse Eestis ligi 750 miljonit eurot. Juhuks, kui te tahate jätta mulje, et sentigi [peredele] ei lähe ja midagi ei toimu, siis [selleks kulub] 750 miljonit eurot – see on peaaegu 2% SKP‑st. See ei ole väga väike number. 

Ja kui vaadata raha ja sündimuskordajate vahet, siis näiteks Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP‑st, ja samal ajal madalam sündimuskordaja, 1,12. Saksamaa näiteks on Euroopas rahaliste toetuste poolest kolmas, 1,93% SKP‑st, aga sündimuskordaja poolest tagantpoolt 11‑nes. Nii et üks tingimata ei ole teisega seotud. Ilmselt on väga palju kinni selles, kui turvaline on keskkond, kui kindlalt ennast tuntakse, milline on üldine majandustsükkel. Kindlasti on sõjal oma mõju, ma arvan, et meie regioonis on sellel vaimse surutisena oma mõju. Kindlasti [on oma mõju] ka vaimsel tervisel laiemalt, sellel, millist tuge pakutakse. Vaimse tervise puhul tean, et nii Sotsiaalministeeriumis kui ka Riigikantseleis on arutelusid peetud, et uute tehnoloogiatega [kaasnevate] riskidega toimetulekuks tuleb inimestele paremad võimalused anda. Nii et kõige sellega me tegeleme. 

Jah, veel kord, kui teil on mõni asjalik ettepanek, saatke, aga ei pea selleks ühtegi puud maha raiuma. Võib-olla säästke loodust ja võite ka meiliga selle saata.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma kõigepealt alustan natuke numbrite täpsustamisest. Tõsi on see, et vanemahüvitise ja peretoetuste osakaal riigieelarves järk-järgult väheneb. Väheneb nii nominaalsummas tulenevalt väiksemast sündimusest kui ka väheneb tegelikult proportsioonis riigieelarvega. 

Ma toon teile võrdluse, et näiteks 2020. aastal vanemahüvitis ja peretoetused moodustasid kokku – pange nüüd tähele ja pange enda jaoks kirja – ligi 5% riigieelarve mahust. Nüüd, 2026. aastal keset väga selget rahvastikukriisi ja inimeste toimetuleku kriisi moodustavad need kaks kokku umbes 3,6% riigieelarvest. Need on Sotsiaalkindlustusameti andmed, mitte minu matemaatika. Ehk, tegelikkuses on Reformierakond vastutanud perepoliitika valdkonna eest ligi viis ja pool aastat ja olnud peaministri partei ja ka rahandusministri partei ligi viis ja pool aastat. Ehk, kui kaua te saate rääkida veel sellest, et 20 aastat tagasi tehti vanemahüvitise süsteem olukorras, kus tegelikult me näeme järjest elanike arvu langust, sündide arvu langust, näeme seda, kuidas 12 000 last elab absoluutses vaesuses? Eesti pered ja lapsed ja tulevased lapsed vajavad tuge nüüd ja praegu. Sellega, et kunagi loodi vanemahüvitise süsteem, mis on hea asi, ei saa purjetada nii-öelda piltlikult öeldes ühest parlamendivalimisest järgmise valimiseni. 

Ja minu küsimus teile ongi sama konkreetne, nagu oli tegelikult kolleeg Reili Rannal. Miks siis teie juhitud valitsus ega teie eelkäija juhitud valitsus ei ole teinud vajalikke otsuseid, et toetada absoluutses vaesuses elavaid lapsi täiendavalt, suurendada näiteks peretoetusi, mis on tegelikult ajale jalgu jäänud, aidata kaasa vaimse tervise teenuste või ka tegelikult [muude] teenuste kättesaadavuse parandamisele? Näiteks Tallinna näitel olete rääkinud pikalt, et lasteaiakoht peaks olema tasuta, aga millegipärast riigi tasandil te polegi seda poliitikat püüdnud ellu viia. Mille taha see jäänud on? 

Ja veel kord, kas te peate õigeks neid numbreid, mis ma alguses välja tõin, et kunagi läks riigieelarvest vanemahüvitisele ja peretoetustele umbes 5% ja praegu, 2026. aastal läheb teie valitsuse juhtimisel 3,6%?

Aitäh! Jah, eks ma siis kontrollin need numbrid üle, kuna kogemused Riigikogu liikmete matemaatikaga on mind teinud ettevaatlikuks. Teie seni olete vähemalt korrektselt arvutanud, nii et ma loodan, et see südamest ka nii on. 

Eelarves erinevate valdkondade mahud ju muutuvad. See on ka loogiline, et mõni valdkond kasvab kiiremini – mitte meie valikul, muu hulgas näiteks kaitse – ja teiste valdkondade mahud see-eest vähenevad. Vahel kasvab eelarve kiiremini ja mõne valdkonna [rahastus] lihtsalt jääb paika, nii et ilmselt tuleb vaadata, mis see eelarve dünaamika on. 

Aga kui te küsite, kui kaua ma vanemahüvitisest räägin, siis ma arvan, et väga kaua, ausalt öeldes. Minu meelest see on üks kõige paremaid otsuseid, mida Eesti Vabariigis tehtud on. Esimese lapse puhul, ma tunnistan, meie pere sellest kasu ei saanud, teise lapse puhul juba sai. Nii et mitte ainult kasu pärast ma ei räägi, vaid selle pärast, et inimesed tunneksid kindlust, et nad teaksid, et kui on selline positiivne uudis, siis on võimalik ka varaliselt see periood üle elada ja hästi hakkama saada. Nii et seetõttu, kui te küsite, kaua ma räägin – räägin kaua. Nii kaua, kui jaksan. 

Nüüd, paljulapseliste perede vaesus on järsult vähenenud. Sotsiaalminister on siin kõrval. Kui te tema käest küsiksite, siis ta räägiks teile, kuidas see on toetuste najal toimunud ja mis on positiivsed uudised. Aga, jah, toimetulekutoetuse ja üksikvanema toetuse kohta ma juba ütlesin, et toimetulekutoetust oleme lubanud tõsta – tõstsime. Oleme lubanud, et tõstame veel – tõstame veel. Samamoodi on üksikvanema toetusega, püüame leida selleks vahendeid. Eesti eelarve üldiselt on ikkagi selline, et iga 100 euro kohta, mis meil sisse tuleb, mille me kokku korjame inimeste käest, läheb välja umbes 104–105 eurot, nii et seetõttu on see mõnevõrra keeruline. 

Perede jaoks kindlasti võin oma näite ja praktika põhjal öelda, et tihtipeale on rahaline toetus oluline, aga ka teenused, [nendele] juurdepääs, töö- ja pereelu ühildamine, lihtsad asjad nagu logopeedi, silmaarsti leidmine on tihtipeale päris olulised asjad. See võtab palju rohkem aega kui ühe, teise, kolmanda asja ajamine. Nii et kogu see infra peab olema toetav. 

Lisaks on kindlasti [oluline] käimasolev arutelu eluasemepoliitika [teemal] – kui kergesti, millisel viisil ja millise eluaseme saab endale noor inimene soetada, kas näiteks pensionisammast selle tagatiseks kasutada? Kõik need debatid on aktuaalsed, sest lõppkokkuvõttes määrab seegi, kui kindlalt noor pere ennast tunneb. Nii et ma ei tea, mina olen kõik need etapid läbi teinud. Igaüks saab selle ise järgi proovida.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on õiglase ülemineku fondi ebaõiglus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Tõesti sooviks teie hinnangut, mis toimub meil selle õiglase ülemineku fondiga ja konkreetselt ühe kaasuse raames, mis on ka meil erikomisjonis eraldi tähelepanu all. Võib-olla te olete sellest juba kuulnud, aga ma natukene räägin selle taustast. Üks konkreetne ettevõte nimega Greenful [Group] pidi juba sel aastal ehitama tekstiilijäätmete taaskasutuskeskuse Sillamäele. Ja see projekt sai rekordtoetuse, mitte ükski teine projekt nii suurt toetust ei saanud, 39 miljonit eurot. Aga oluline on see, et tegelikult on maksimumtoetus õiglase ülemineku fondi raames on 13 miljonit. Skeem, mida kasutati, et see maksimumtoetus saada, oli järgmine: loodi kümnepäevase vahega kolm uut ettevõtet, vähem kui kahe kuu pärast esitati kolm erinevat projekti ja kõik projektid saidki maksimumtoetust 13 miljonit. 13 korda 3 on 39 miljonit – tegelikult [saadi] ühe projekti peale [nii palju]. Meile, erikomisjonile, väideti, et teate, need on kõik kolm erinevat projekti, nemad töötavad iseseisvalt, probleeme ei ole. 

Aga kus tekib probleem? Ehitusega pole siiani alustatud, kuigi juba sel aastal pidi tehas valmis olema. Mitte ühtegi ehitusluba pole taotletud. Praeguseks on välja tulnud ka see, et tehnoloogia, mille alusel see taotlus esitati, oli tõendamata. Oli lihtsalt ilus PowerPointi esitlus. Ma olen esitanud selle küsimuse ka Erkki Keldole, et kuidas juhtus nii, et selle asemel, et need rahad läheksid ümberjagamisele, nagu on olnud teiste probleemsete projektide ja ettevõtete puhul, said nemad, vastupidi, pikendust? Ja mida tegi Erkki Keldo? Ta võttis vastu eraldi määruse tulenevalt just sellest kaasusest ja pikendas kõik tähtajad aastani 2029. Sooviks teie seisukohta, kuidas teile tundub, kas selline suhtumine on adekvaatne?

Aitäh, hea küsija! See on väga, ma ütleksin, spetsiifiline küsimus ühe projekti või projektiga [seotud] ettevõtjate kohta. Ma palun ilmselt endale MKM‑ist sellekohase kirjaliku selgituse ja siis ma saan selle teile edastada. Mul on väga keeruline kommenteerida mis tahes otsuseid niimoodi infotunni tasandil, kus on abstraktne või poliitiline debatt, et mis on konkreetse kaasuse asjaolud. Nii et ma palun need välja ja siis ma oskan teile vastata.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud peaminister! Muidugi on arusaadav, et te ei peagi teadma kõiki üksikasju. Põhjus, miks ma teie poole pöördun, on see, et minister Erkki Keldo ei ole soovinud tulla erikomisjoni istungile, et sel teemal [selgitusi anda]. Kui ma Riigikogu täiskogu istungil olen temalt selle kohta pärinud, siis ta ei näinud selles probleemi. Aga tegelikult, nagu ma enne mainisin, need probleemid ei piirdu sellega. Probleem on palju laiem. Nimelt, sellesama ettevõtte tagant, mis sai rekordtoetuse, paistavad välja teie koalitsioonipartneri Eesti 200 kõrvad. Näiteks Tarmo Tammele kuulus seal osalus, vahepeal on see maha müüdud. Ühel äridelegatsiooni visiidil osales Tarmo Tamme poeg, kes esindas Greenful [Groupi]. Ühel endisel Eesti 200 abilinnapeal on samuti seal osalus. 

Aga nüüd, millised arengud on veel toimunud? Vahepeal on muudetud selle ettevõtte nime, varasem omanik on sealt välja puksitud ja selle aasta talvest on selle juhatuses endine Eesti 200 majandusminister Tiit Riisalo. Tiit Riisalo tegi siis, kui ta oli majandusminister, erinevaid otsuseid õiglase ülemineku fondi kohta, näiteks ta muutis toetuse määrasid, tõstis maksimumtoetuse 10 miljonilt 13 miljonini ja muutis ka seda, et taotluse tingimused oleksid lihtsamad. Ja täna seesama inimene, kes oli minister, kes võttis erinevaid määrusi vastu, on sellesama ettevõtte juhatuses, kes sai rekordtoetuse. Mitte ükski teine ettevõte rekordtoetust ei saanud ja selle kohta on väga palju küsimusi. Kahjuks minister Erkki Keldo selles probleemi ei näe, aga mul on jällegi teile küsimus. Kas teie näete, et siin on probleem, ja võib-olla uurite seda küsimust täpsemalt?

Aitäh, hea küsija! Ma saan ju öelda sedasama, mida ma enne ütlesin, et ma pean asjaolud välja küsima, et saada aru, mis seal täpselt toimub. Ja ma olen kindel, et Erkki Keldo on kõiki otsuseid tehes lähtunud oma parimatest teadmistest ja headest kavatsustest. Aga veel kord, ma küsin materjali välja ja täpselt samamoodi saate teiegi ju ministrilt kirjaliku küsimuse küsida. Ma vastan väga tihti erinevatele parlamendiliikmete kirjalikele küsimustele. Ta kindlasti on nõus sellele vastama ja saab sellele vastata.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kahjuks te ei saanud või ei tahtnud vastata minu kolleeg Anastassia küsimustele, kuigi oli päris palju aega, et süveneda sellesse teemasse ja siin vastata. Aga loomulikult tulevad siis kirjalikud küsimused ja ehk ka arupärimine sellel teemal. 

Aga samas me räägime ju õiglasest üleminekust, mille käigus jagatakse 39 miljonit eurot laiali projektidele ja skeemidele, mille tegelik kasu Eesti inimestele on küsimärgi all. Ja see, mida sellest saavad Ida-Virumaa inimesed, on ka küsimärgi all. 

Aga meil on terve rida selliseid huvitavaid otsuseid ja sündmusi viimasel ajal. Võtame kas või põlevkivikasutuse mahamüümise, niinimetatud õiglase ülemineku [fondist jagatud] 39 miljonit ja siis siia otsa ka veel see, kui me andsime praktiliselt andeks petturile, kes pettis inimestel välja 100 miljonit eurot – lasime ta rahumeelega lahti, kui ta maksis ainult 8,5 miljonit. Kas teile ei tundu, et selline rida [juhtumeid] ei [vähenda] mitte ainult Eesti inimeste, vaid ka meie rahvusvaheliste partnerite usaldust meie riigi ja meie valitsuse vastu? 

Ja tulles tagasi selle õiglase ülemineku juurde, kui õiglane see siis on teie arvates?

See on nüüd küll filosoofilisem küsimus. Õiglase ülemineku fondi eesmärk on ikkagi Ida-Virumaale pärast põlevkivitööstuse ja põlevkivikasutuse nii-öelda vähenemist luua uusi töökohti. Ja ma vaatan, et sealt on toetust saanud 470 projekti, peaaegu 500 projekti. Ja nende elluviimisel luuakse 2030. aastaks üle 1300 uue töökoha. Iga fondist saadud euro kohta panustavad ettevõtjad ligi 1,5 eurot oma raha – see tähendab piirkonnas enam kui poole miljardi euro suuruseid investeeringuid. Ma ei usu, et te olete selle vastu, et Ida-Virumaale rohkem kui pool miljardit investeerida, et inimesed saaksid seal tööd. Ma arvan, et te pigem toetate seda. 

Teiseks, kui vaadata, kuidas inimeste hoiak on, siis Rahandusministeerium on ka seda uurinud – kohalikud elanikud tunnetavad selle positiivset mõju piirkonnale. Erinevaid projekte tõepoolest on. Suuremad toetused on läinud Ida-Viru idapoolsematesse omavalitsustesse. Sillamäe linn 63 miljoni euroga 25 projekti, Narva linn umbes 49 miljoni euroga 117 projekti, Jõhvi vald 33 miljoni euroga 69 projekti ja Ida-Virumaa-ülesed projektid umbes 114 miljonit euroga 55 projekti. Ja selle raames on rajatud erinevaid tehaseid, õhugaaside tehas Auveresse, on rajatud näiteks Layerwood Productioni projekt, on rajatud loodusspaa-hotell, on muuseas toetatud magnetitehast, mida Eesti ju Euroopa uhkuseks peab, on neljatärnihotell rajatud, on erinevaid investeeringuid tehtud ja nii edasi. Ma näen, et isegi üks butiikhotell on toetust saanud, küllap neid on rohkemgi. 

Nii et kui te küsite, kas see õiglase ülemineku fond ja pool miljardit investeeringuid Ida-Virumaale on vajalikud, siis mina arvan, et on. Ma ei tunne kuidagi Keskerakonna positsiooni ära. Te ründate viimasel ajal väga tihti põlevkivitööstust ja ettevõtjaid, kes seal toimetavad, ja olete Ida-Virumaa suhtes kuidagi väga verine. Ärge olge! Ma just käisin seal ja võin kinnitada, et inimesed on optimistlikud, ja ettevõtjad ka. Aga ma loodan, et te tegelikult ei ole.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on Eesti ajaloo käsitlemine. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Küllap olete ise ka sellise kummalise, hämmastava intsidendi tunnistaja olnud ja lugenud, kuidas haridusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson vastas muinsuskaitse seltsi ettepanekule tähistada Tartu rahu riikliku tähtpäevana järgmiselt, tsiteerin: "Tartu rahu on otseselt seotud Eesti võiduga Vabadussõjas ning selle tõlgendamine võib mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt, kui rõhuasetus asetub üksnes vastasseisule. Just seetõttu on oluline, et selle tähtpäeva sisu ja tähendus oleksid lahti seletatud tasakaalukalt, ajalooliselt täpselt ja kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt." Vot sellise vastuse saatis ta muinsuskaitse seltsile otse teie valitsuse ministrile alluvast ministeeriumist. 

Esimesel pilgul võtab olukord sõnatuks. Aga kui me nüüd selle asja sisse läheme, siis on ikkagi see sügavalt muret tekitav. Meil ei ole ju Putini propagandat vaja kuskilt piiri tagant, kui enda ministeeriumi ametnik häbeneb Tartu rahu, vabandab Vabadussõja võidu eest, mõtleb välja, kuidas Putini-meelsete jaoks välja vabandada seda, et meil ikkagi oli Vabadussõja võit. 

Ja mis see reaktsioon on olnud? Minister ütles, et tema sellega nagu nõus ei ole. Minu meelest on olukord nii halb. Selliste teadmiste või arusaamadega ametnikud esiteks ei tohiks üldse ministeeriumisse sattuda, sest nad ei kvalifitseeru lihtsalt. Ja see vastus on kordades hämmastavam. Kuidas teie sellesse olukorda suhtute ja kas teie toetaksite Tartu rahu riikliku aastapäevana tähistamist?

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd vaatan kohe üle, mida Kristina Kallas ütles selle kohta. Ma nägin ka seda pealkirja, mida te mainisite, ja tõepoolest, see oli veidi üllatav. 

Mina loen välja küll, et haridusminister ei jaga selle väljaöeldud ametniku seisukohta – ma ei tea, kas see oli kirjalik või suuline – ja ütles: "Tartu rahuleping tegi lõpu ohvriterohkele Vabadussõjale ja tõi Eestile iseseisvuse. Oma riik on meie rahva kalleim aare ja selle eest oleme Vabadussõja kangelastele igavesti tänulikud. Vabadussõjas oli oluline osa kanda vabatahtlikuna rindele läinud noortel, kes astusid sõjaüksustesse otse koolipingist, et kaitsta oma riiki. Nüüd, enam kui sada aastat hiljem pole nende sangaritöö sugugi oma tähtsust kaotanud. Selliselt käsitletakse Tartu rahu temaatikat ka meie koolides." 

Nii et jah, ma ütleksin, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnidokument. Seda pole küll kuidagi põhjust ega kohane häbeneda. Ma ei oska isegi öelda, miks selline seisukoht tuli või millistel asjaoludel see sündis. Tartu rahu võiks olla rohkem nähtav meie elus. Kas selleks on uut riigipüha vaja luua, seda arutelu võime alati parlamendis pidada.

Aitäh! Anti Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa. Te lugesite nüüd lihtsalt haridusministri kommentaari ette. Aga minu meelest võiks teil palju rohkem oma seisukohta olla, sest see tegelikult tekitas suurt resonantsi rahva hulgas. Ehk me oleme jõudnud sellesse faasi, kus me kuuleme kõrgelt ametnikult … Muide, ta on veel keelepoliitika osakonna juht, kes peaks võitlema eesti keele positsiooni nimel, et mitte-eestikeelsed elanikud õpiksid eesti keelt. Ta on kuskilt omandanud lausa sihukese häbiväärse, alistuva, allaandva hoiaku, putinistliku ideoloogia ees täieliku kapituleerumise. Igal juhul mina ootaksin teilt nüüd selle peale rohkem kui moka otsast ministri tsiteerimist. Midagi peab ette võtma. 

Esiteks, meie ajalooharidusega on ka järelikult midagi viltu. Teiseks, ma tean, kui palju vene koolides ikkagi manipuleeritakse Eesti ajaloo tundides. Nii mõnigi õpetaja libiseb meile, Eesti riigile olulistest teemadest kuidagi üle, selgitab neid tagurpidiselt, nii-öelda putinistlikult või okupatsiooni[võimu] vaatekohalt. Ehk siis praegune olukord indikeerib, et kuskil on midagi väga liimist lahti kui [seda räägivad] meie enda kõrged ametnikud, mitte mõni Narva pensionär ei arva niimoodi, et Vabadussõda on vaat et kohati piinlik sündmus, et läheme vabandame putinistide ees, leninistide ees – ärme unustame, et Lenin oli Nõukogude [Liidu] riigijuht ja Lev Trotski sõjaväe juht, kui me Vabadussõjas võidu saavutasime. Nüüd siis hakkavad ametnikud sisuliselt Lenini ees vabandusi otsima, et kuidas juhtus nii, et me päästsime Eesti kommunismi raudsest haardest. 

Ma ikkagi küsin veel, kas meil oleks parandamisruumi oma ajalooõppes ja kas te võiksite selle asja tõsisemalt ette võtta.

Aitäh, hea küsija! Ühe ametniku väljaütlemine ei tee seda veel Eesti riigi ametlikuks poliitikaks. Seda on oluline tajuda. Sellepärast ma ka lugesin ette, mida haridusminister ehk selle ministeeriumi juht ütleb. Tema sõnum oli minu meelest kaunis klaar. Tema ei ole päri sellega, mida see ametnik oma positsioonis esitas. Ma arvan, et sellest ju piisab. See on esimene asi, ministeeriumi seisukoht. 

Teiseks, ma ütlesin ka, mida mina arvan – et Tartu rahu on Eesti sünnidokument. Seda tuleb ka sellisena käsitleda. Nii et kui te näete, et ajalooõppes või kuskil mujal on midagi puudu, siis tehke oma ettepanekuid. Seda saab kindlasti hinnata. 

Uue riigipüha loomine on täiesti eraldi debatt, mille käigus arutletakse selle üle, milline on uue riigipüha loomise mõju töökorraldusele ja majandusele. Seda peetakse alati mis tahes päeva [riigipühaks kuulutamise] puhul.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Jaa. No ühe ametniku väljaütlemine ei ole tõesti riigi ametlik poliitika ja samamoodi ei ole riigi ametlik poliitika ministeeriumi pressiteade. Küll aga on riigi ametlik poliitika erinevad kinnitatud arengukavad ja riiklikud strateegiadokumendid. Näiteks "Eesti 2035" räägib avalikult ja läbivalt multikultuursest Eestist, kodanikupõhisest riigist, mis on olemuslikult erinev ja, ma ütleksin, ka sisuliselt vastuolus Eesti põhiseaduse preambulis kehtestatud rahvusriigi [põhimõttega], mille järgi on eestlased kui põlisrahvas erilises positsioonis kogu Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Riiklikud ametlikud dokumendid tegelevad teistsuguse identiteedi ehitamisega – sellisega, kus eestlased on mingisugune üks osa kõigest ja kõigist, kes siia kuidagi ja kunagi on sattunud. Ja nüüd me oleme välja jõudnud [sinnani], et see ametlik poliitika, ametlik dokumentatsioon on jõudnud nii kaugele, et ta on ära söövitanud nii kogu meie riigiaparaadi kui ka poliitilise koorekihi, et me häbeneme Tartu rahust rääkimist, sest see võib osale ühiskonnast keeruliselt mõjuda. Me kõik teame, millisele osale ühiskonnast see mõjub. See mõjub immigrantidele, hilisimmigrantidele ja mõjub nende inimeste, keda me Vabadussõjas lõime ja kellega me tänu sellele saime rahulepingu sõlmitud, järeltulijatele. Need on sellise pärit[oluga] inimesed, eks ole. Tahaks ikkagi, et meil oleks peaminister, kes ei ole nii häbelik meie ajaloopärandi ja meie identiteedi suhtes ja ei lähe sellega kaasa. Saan aru, et te olete ideoloogilises lõksus. Reformierakond on rääkinud aastaid ja aastaid sellest kodanikupõhisest ja multikultuursest ühiskonnast, aga meie põhiseadus ei näe seda ette, meie põhiseadus näeb ette rahvusriiki. Ma tahaks küll, et te nüüd selge sõnaga ütlete, et teie asute muutma neid alusdokumente, strateegiadokumente. See on Riigikantseleis kinnitatud dokument, "Eesti 2035". Näidake eeskuju, muutke see dokument ära, tehke rahvuspõhiseks!

Aitäh, hea küsija! Ma just vaatasin, et "Eesti 2035" eelnõu valmis aastal 2020. 

Te tegite ümber! 

2020. 

Aga te tegite ümber!

Üritan meenutada, aga kohe ei meenu, kuid ma olen kindel, et virgemad online-kommentaatorid otsivad välja, kes sellel ajal valitsuses olid. Pärast kontrollime, mida seal ümber oli tehtud. Vaatame siis peale.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Head kolleegid, kui ma nüüd vaatan saalis ringi, ja vaatan, kes on meie järgmised küsijad – nendeks on Riigikogu liikmed Jaanus Karilaid, Heljo Pikhof, Aleksandr Tšaplõgin ja Mart Helme –, siis seitsmes küsimus oleks olnud peaminister Kristen Michalile, küsija oleks olnud Jaanus Karilaid ja teemaks oleks olnud president. Aga seda küsimust me avada ei saa, sellepärast et Jaanus Karilaid ei viibi saalis, ja seetõttu me seda küsimust ka ei ava.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde ja see on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof ja teemaks on erihoolekanne. Ja Heljo Pikhof on siia Riigikogu saali ka jõudnud. Kolleeg Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! Eestis ootavad raske psüühikahäirega inimesed aastaid järjekorras, et pääseda erihoolekandeteenusele. See tähendab, et paljud inimesed ei tule igapäevaeluga toime ning nende pered on sageli viimase piirini üle koormatud. Nagu me kõik teame, on erihoolekandeteenused mõeldud inimestele, kes vajavad vaimse tervise tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi või siis järelevalvet. Need teenused ei ole ju mugavusteenused – kui vajalik teenus puudub, ei kannata ainult abivajaja, vaid kogu tema perekond. 

Nädala alguses tegi Riigikogu märgilise otsuse. Kohus ütles väga selgelt: riik peab tagama erihoolekannet vajavale inimesele teenuskoha hiljemalt kolme kuu jooksul ja viivitusi ei saa põhjendada raha või teenuskohtade nappusega. See tähendab, et senine praktika, kus inimesed jäävad aastateks järjekorda, on õigusvastane. 

Aprilli seisuga oli erihoolekandeteenuse järjekorras 2359 psüühilise erivajadusega inimest. See arv näitab selgelt, et tegemist ei ole üksikute juhtumite, vaid süsteemse kriisiga. Ja nagu me kõik teame, kohtuotsus ei ole soovitus, vaid see kuulub täitmisele. Aga ometi ei ole selle aasta lisaeelarves, mis peagi jõuab Riigikokku, erihoolekandele ette nähtud sentigi. 

Ja minu küsimus, minister, teile on, et kuidas kavatseb valitsus täita Riigikohtu otsust, kui lisaeelarves ei ole erihoolekandeteenuse kohtade loomiseks ette nähtud mitte ühtegi eurot.

Aitäh! Esiteks, ma arvan, et selliseid probleeme ei saa lahendada ega pea tingimata just nimelt lisaeelarvega lahendama, küll aga oleme me seda teinud riigieelarve läbirääkimiste käigus. Näiteks viimane riigieelarve andis erihoolekandesse juurde 4,2 miljonit eurot – nelja aasta peale kokku [on see] 16,4 miljonit eurot –, mis läks eelkõige teenuste hindade [katmiseks]. Tõsteti hinda eelkõige nendel teenustel, mille järele on vajadus suurem ja mida saavad raskemas seisus inimesed. 

Tahaksin parandada teie numbreid. 2359 inimest võib olla järjekorras, kuid need inimesed ei ole nii-öelda unikaalsed inimesed. See tähendab seda, et mõned inimesed võivad olla mitme teenuse järjekorras. Erihoolekanne sisaldab väga palju erinevaid teenuseid. 

Kõigepealt ma tänan, et te selgitasite, mis asi üldse on erihoolekanne, aga ma tuletan meelde, et see sisaldab väga erinevaid teenuseid alates sellest, et inimesele pakutakse võimalust elada kogukonnas – ja see ongi tegelikult praegu kõige suurem suund, et inimene hoida tegusana –, ja lõpetades sellega, et inimene lähebki näiteks eraldi asutusse ja seda eeldusel, et ta ei ole ka osalise abi korral võimeline omaette hakkama saama. 

Tegelikult on neid nii-öelda unikaalseid inimesi järjekorras umbes 2000 – kui täpne olla, siis 2028 – ja mitte kõik neist ei ole ka valmis kohe teenuskohta vastu võtma. Oleme koos SKA‑ga neid järjekordi väga põhjalikult üle vaadanud. Neid inimesi on läbi helistatud ja põhimõtteliselt umbes veerand neist inimestest ei soovi kohe teenusele minna, mis näitab, et inimesed kaaluvad ühe või teise asja osas. 

Nii. Ööpäevaringset teenust sooviksid kohe vastu võtta 790 inimest ja kogukonnaelu teenuseid 659 inimest. 

Ja mida me siis oleme teinud? Hetkel on tõesti üksikute teenuste [saamiseks] vabu kohti, kuid järgmiste aastate jooksul umbes 300 teenuskohta – ma ei saa öelda, et luuakse juurde, aga tehakse inimväärsemaks, tehakse mugavamaks. See on üks asi. 

Ja kui küsimus oli nüüd eelarve kohta – kahjuks mul saab aeg otsa, muidu ma räägiksin pikemalt –, siis eelarve [läbirääkimistel] lähen ma kindlasti erihoolekande teatud aspektide jaoks ka raha küsima. Aga loomulikult me valitsuses arutame, kui palju, kuhu ja mille jaoks täpselt raha eraldame.

Aitäh! Täpsustamise võimalus on nii küsijal kui ka vastajal. Heljo Pikhof, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea minister! Ma arvan, et te tunnistate, et see raha ei ole piisav. 4,2 miljonit, mis te ütlesite, on naeruväärne erihoolekande kriisi lahendamiseks. Aga hea seegi summa. Tegelikult on raha vaja – seda on toodud välja ka mitmel erineval juhul – ikkagi mitukümmend miljonit eurot. Siin ei ole üksnes erinevate teenuste osutamiseks raha vaja, vaid on vaja raha ka teenuskohtade loomiseks. See 300 [teenuskohta], mida te siin mainisite, on abiks ikka, aga see ei ole piisav. Ma väga loodan, et valitsus võtab ette selle mõtte, et ikkagi seadust täita, ja et need inimesed, kes on olnud aastaid järjekorras, saaksid vajaliku aja jooksul [abi]. Võib-olla siit siis ka küsimus: millise konkreetse tähtaja ja rahastamisplaaniga loob riik juurde vajalikud erihoolekandekohad, et tuhanded psüühilise erivajadusega inimesed ei peaks enam aastaid abi ootama? Milline on konkreetselt teie plaan?

Ma ei nimetaks 4 miljonit eurot naeruväärseks, tõesti ei nimetaks. Mind tegelikult hämmastab … Te tegelikult valdkonda tunnete hästi. Kui me paneksime juurde ükskõik millise rahasumma, siis see ei lahenda automaatselt probleeme. Meie mure erihoolekandes ei ole ainult raha. Miks me räägime ainult rahast? See ei ole õige. Ka tervisevaldkonnas ütleb teie erakond, et on vaja lihtsalt raha juurde. Aga meil on vaja vaadata ka see süsteem üle. 

Toon jällegi numbreid. Alates sügisest, nagu ma mainisin, on SKA helistanud läbi inimesi. Helistati 1100 inimesele, 64% nendest keeldus teenusele minemast. Siin tuleb vaadata ka põhjuseid, miks nad keelduvad. Sageli näiteks selle pärast, et teenuskoht ei sobi neile, vaid sobib hoopis teistsugusele inimesele ja nii edasi. Võib-olla ka selle pärast, et ta ei asu õiges kohas. Meil on mõned vabad kohad, aga inimesele need ei sobi. Me oleme läinud ka seda teed, et inimestele helistatakse mitte ainult järjekorra alusel, vaid selekteeritaksegi teenuste kaupa. Inimestele antakse võimalus juba teenuse taotlemisel täpsemalt kirjeldada, millist teenust soovitakse. Senine kord ei ole ka täiuslik. Ja praegu, selle aasta jooksul me vaatame üle, kuidas inimene peab saama teenusele, millist teenust ta peaks saama, et see oleks võimalikult personaalne. Toon näiteks ISTE projekti, kus on väga personaalne teenus, mis on tegelikult andnud inimestele võimaluse parandada oma toimetulekut, minna isegi teenuselt ära teinekord ja saada ise hakkama. Nii et me ei saa kõike taandada rahale, isegi kui me, ma ei tea, 100 miljonit praegu leiaksime, sest meil ei ole töötajaid, neid on vaja koolitada, ja meil ei ole kohti. Ehitus ei käi sõrmenipsust, ehitatakse ikkagi kuude viisi, aastate viisi. Need ehitused peavad olema planeeritud, need peavad olema kogukonnaga läbi räägitud ja nii edasi. Sellised asjad ei käi kiiresti ja selle pärast me ei saa kõike taandada ainult rahale. Ja kui ma lähen valitsusse ettepanekutega, siis ma ei lähe lihtsalt küsima, ma ei tea, 50 miljonit eurot aastas. Ma suudaksin selle kindlasti kuhugi panna, aga minu jaoks on oluline, et see raha oleks kulutatud hästi ja kõige vajalikumasse kohta.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Hea peaminister! Küsimus on seotud sellega, et nii nagu meie fraktsioon, ma tean, ka teie olete kohtunud erihoolekande inimestega, nende esindajatega, nende pereliikmetega, ja need arutelud on kindlasti olnud sama sisukad, nagu meil on olnud. On toodud välja nii teenuste kättesaadavust, mille kohta me oleme täna juba korduvalt kuulnud, et tegelikult ikkagi kahetsusväärselt paljud ei ole teenusele saanud, mis iganes need põhjused on, nagu te ka mainisite. Lisaks on kogu rahastamise problemaatika, personalipuudus ja ka võib-olla tulevikuvisioon, et kuidas me selle valdkonnaga Eestis edasi tegeleme. 

Aga mul on teile küsimus just selles vaates, et kui teie olete nendega kohtunud või nendelt sisendeid saanud, et mis on need peamised murekohad ja väljakutsed, siis mis on nende kaks-kolm peamist ettepanekut, mida võiks esimeses järjekorras ära lahendada? Sest nendel on see mure igapäevane ja väga tõsine, segab igapäevaselt nende elukorraldust ja pakub väljakutseid.

Aitäh! Loomulikult ma olen kohtunud nii nende esindajatega kui ka käinud väga paljudes erihoolekandeasutustes. Tõesti, ma olen käinud erihoolekandeasutustes ka 1990‑ndatel, kui ma alles arstiks õppisin. See erinevus, mida ma näen, on olnud tohutu. Eesti riik on väga palju ära teinud selleks, et ka vaimse puudega inimestel oleks inimväärne elu. 

Kui siin oli enne küsimus, miks ei ole raha piisavalt, siis ka sotsiaaldemokraadid on valitsuses olnud korduvalt, on ka teinud seda tööd. Miks siis ei ole raha piisavalt olnud? Ehk et kas see raha tõesti alati [kõik] lahendab? Ma tõesti leian, et see, mida erinevad valitsused juba on teinud, ükskõik mis erakond või mis ideoloogia seal taga on, see töö on olnud määratu. Ja kindlasti teatud määral raha aitab. 

Aga kui nüüd vastata küsimusele, mis on need esmased mured, siis ma ütleksin, et väga suured käärid on ka ootuste ja võimaluste vahel. Riigil ei ole kahjuks võimalik teha täpselt nii, nagu soovitakse. Näiteks soovitakse, et kõik toad oleksid ühekohalised. Samal ajal oleme ikka veel üle minemas suurtelt nii-öelda massihooldekodudelt personaalsematele väikestele erihooldekodudele, kus on inimesed toas kahe- või kolmekesi, aga tegelik soov oleks ühe[kohalised] toad. Ja kui me ütleme, et see tähendaks, et hind läheks kahe- või kolmekordseks, siis see ka ei sobi. Ehk me tegelikult peame leidma kompromissi võimaluste ja ootuste vahel. Ka see on hästi oluline. 

Me peame ka riigina endale esitama küsimuse, mida me täpselt rahastame ja mida mitte. Praegu näiteks majutuse ja toitlustuse ikkagi katab inimene ise oma sissetulekust. Seal on ka omad tingimused. Erihoolekandeteenuse eesmärk, tuletan meelde, ei ole mitte inimene lihtsalt kuhugi paigutada, vaid inimese igapäevast toimetulekut toetada ja parandada ning võimalusel suunata inimene teenuselt ära. Aga see ei ole kindlasti eesmärk omaette, et ta ära suunata, vaid parandada tema toimetulekut. Ja kui see töö on nii efektiivne, et inimene saab iseseisvamalt hakkama või läheb üle näiteks kergemale teenusele, siis üks koht vabaneb ja selle saab jälle [järgmine abivajaja]. Me vaatame seda kõike üle. Selle aasta lõpuks on ülevaade olemas ja siis ma saan ka rääkida väga konkreetsetest sammudest, mida me teeme.

Suur tänu, lugupeetud minister! Sellega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on gaasielektrijaamade ehitus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Enefit Green teatas kavatsusest ehitada Eestisse kuus gaasielektrijaama. Hinnanguline investeeringusumma on poolteist miljardit eurot. Samas hoiatas ettevõte, et gaasijaamad ei taga meie tarbijatele odavat hinda. Lisaks suurendab see meie sõltuvust energiakandjate impordist. Kas teie arvates on sellised investeeringud õigustatud?

Aitäh, hea küsija! Noh, üldisemalt öeldes on nii, et kui võrrelda näiteks gaasijaama ja põlevkivijaama, siis – see on ligikaudne hinnang – 500‑megavatise gaasijaama ehitus oleks umbes 500 miljonit eurot. Sama võimsusega põlevkivijaam maksaks umbes veidi üle ühe miljardi või kaks miljardit eurot. Nii et lihtne majanduslik loogika ütleb, et ühte on lihtsam teha, kiirem käivitada, see on eri võimsustega ja nii edasi. 

Nüüd, meie elektrijaamadest. Ma toon lihtsalt majandusliku baasi, et te saaksite neid ise võrrelda. Näiteks Kiisa gaasijaam maksis umbes 135 miljonit eurot, Auvere põlevkivijaam maksis umbes 640 miljonit eurot, koos täiendavate parandus- ja arendustöödega umbes 700 miljonit eurot – [summad jäävad] umbes sinna suurusjärku, et siis teaksite. 

Kui te küsite, et kas gaasijaamadest üksiti piisab energiajulgeoleku jaoks, siis teoreetiliselt saaks neid jah pidevalt käitada ja saaks tagada mis tahes ajahetkel mis tahes vajaliku energia, kui sul on sellise võimsusega jaam ja gaas olemas ja nii edasi, aga energeetika siiski on üsna ratsionaalne valdkond. See tähendab seda, et toorme kättesaadavus ja hind – kättesaadavus ja hind on tihtipeale omavahelises suhtes – määravad selle, millise võimsusega [energiatootmist] on sul mõistlik rajada. Ja, ütleme, Eestis meil on algamas praegu ju aasta kõige ilusam aeg ja mitte ilusam aeg ainult inimeste eludes ja mitte ainult Riigikogu elus, kuna [algamas on] suvepuhkus, vaid kõige ilusam aeg ka energeetikas, kuna päike paistab, hind on soodne ja tuul puhub. Ainukesed, kes võib-olla veidi kurvad on, on teatud väga päikselistel päevadel päikeseparkide omanikud, kes peavad [elektrit] müüma võrku soodsamalt, kui nemad tahaksid, ja meie tarbijatena saame kõik rõõmustada. 

Nii et energeetika seisab ikkagi koos [tänu] mitmele tükile. See tähendab seda, et kui me tahame soodsamat ja sõltumatumat, siis meil on vaja taastuvat [energiat] – seda saab kohapealt, päikese- ja tuule[energia] on kohapealne kütus. Ja vahepeal on vaja juhitavat, kuna taastuv ei ole alati juhitav, see sõltub ilmastikuoludest, mis tähendab seda, et praegu me kasutame põlevkivijaamu, need on reservis. Ja müts maha tublide energeetikute ees, kes hoiavad neid juba vanu jaamu käimas. Auvere, mis on kõige moodsam – me ju teame ise, et pool ajast see töötab, pool ei tööta. Need on meie reservid ja tulevikus on vaja gaasireserve sinna taastuva kõrvale, siis on hind taastuvatega soodsam ja on reservid tagatud. Sellele lisaks on ühendused ja ka näiteks akupargid, mida ettevõtjad rajavad.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma ei tea, kust te võtate selliseid numbreid. Hiljuti TalTechi professor rääkis mulle, et põlevkivielektrijaam võimsusega 600 megavatti maksab 500 miljonit eurot. Te räägite 2 miljardist. 

Teiseks, roheenergiast. On teada, et tuuleenergia ei tasu ennast ära, kui elektri hind on vähem kui 10 senti kilovatt-tunni eest. See tähendab, et kui elekter on odavam, siis me peame seda subsideerima. See on vastus teie vastusele. 

Ja nüüd minu küsimus. Poolteist miljardit eurot on väga suur summa, samas kuulub Enefit Green täielikult riigile. See tähendab, et antud juhul on tegemist maksumaksjate rahaga. Miks [minnakse] sellise summa gaasielektrijaamadesse investeerimise üle otsustades Riigikogust mööda? Ja miks ei esitata parlamendi arutelule küsimust CO₂ maksudest loobumise kohta, mis võimaldaks kalli gaasienergia asemel [kasutada] odavat põlevkivienergiat?

Ma arvan, hea küsija, et need numbrid on küllap arvutatud näiteks sellesama Auvere ehituse võimsuse põhjal. Kui see on umbes, mälu järgi öeldes, 270 megavatti ja selle maksumus oli 700 miljonit, siis eks te sealt saate ise edasi arvutada. Võib-olla on suutelisust teha seda kuidagi soodsamalt ka, aga põlevkivienergeetikud siiski ütlevad, et nad ei näe majanduslikku otstarvet ega ratsionaalsust uute põlevkivivõimsuste rajamisel, mis ei tähenda seda, et keegi ei võiks teha ebaratsionaalseid otsuseid maksumaksja rahaga. Eks sedagi on püütud teha, ja kindlasti tehakse ka tulevikus. Loodame, et avalikkusel jätkub siis taipu seda märgata ja nendelt otsustajatelt küsida, miks ometi nii. 

Teiseks, te küsisite, kas Riigikogu peaks seda arutama. Me oleme siin neid energeetikadebatte pidanud palju ja tegelikult peaks seda pidama energeetika- ja keskkonnaministriga või valdkonna inimestega, aga siiski, erinevad valikud energeetikas on [tekkinud] viimase viie kuni kümne aasta jooksul. Avalikkuses on hästi palju sihukest häma, justkui oleks kõik või midagi väga valesti ja pahasti, kõik peaks olema ette määratud, nagu nõukogude ajal plaanimajandus. Üldiselt see tegelikult peegeldab ikkagi väga lihtsat asja, mida ma võin öelda. See peegeldab seda, et väga palju on väga jõukaid ettevõtjaid, kellel on erinevad huvid. Osad on avalikud ja osad on eraettevõtjad. See tähendab seda, et nad kõik räägivad, et kõik need plaanid, mis ei ole tingimata nende kasuks, on valed. Ja nii see debatt avalikus ruumis kujuneb. Neil on oma meediakanalid, sõbralikud ajakirjanikud, kes seda avaldavad. Seda pole põhjust ka varjata, küllap inimesed seda näevad ja teavad. 

Nüüd, energeetikas siiski on turg see, mis selle nõudluse-pakkumise vahekorras kujuneb, ja hind muuseas kujuneb nõudluse-pakkumise vahekorras samamoodi, mis on signaal. Taastuvat [energiat] on tulnud juurde, taastuvat tuleb veel juurde, see on kõige soodsam. Taastuvale on vaja kõrvale reserve – kuidas iganes, kes iganes neid reserve suudab pakkuda. Erasektor tõenäoliselt läheb sellele konkursile. Olen minagi uudistest juba lugenud, et kui Elering hangib gaasijaamu, siis erasektor läheb sinna pakkuma ja hakkab neid jaamu rajama. Nii see süsteem toimib. Ja meie jaoks on ju see teadmine oluline, et meil on olemas piisav hulk energiatootmist, meil on olemas võimsused, mida me vajame majanduse ja inimeste jaoks, ning meil on olemas ka reservid, mida on võimalik käivitada, kui on kõrgem tipukoormus, kui ühendused on maas, kui mis iganes on. Ja seda kui‑d on juhtunud päris mitu korda: on nii ühendustesse sõidetud ja juhtunud ühte-teist muud. Nii et me oleme sellega kenasti hakkama saanud ja saame ka tulevikus. Ja ka energiamajanduse arengukavades ja erinevates aruteludes on viimased 10–15 aastat arutatud seda, et põlevkivi asemele tulevad ilmselt uued gaasijaamad. See ei ole selles valdkonnas ammu enam üllatus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

No ma tahaks nüüd küll [sind] korrale kutsuda – te ei ole mitte millegagi hakkama saanud. Te ei ole energeetikaga hakkama saanud, te ei ole eelarvega hakkama saanud, te ei ole immigratsiooni ega sündimusega hakkama saanud. Te olete kõiges läbi kukkunud, milles Eesti riigis üldse on võimalik läbi kukkuda! 

Aga tuleme gaasijaamade juurde. Ja siin tõesti tegelikult suhteliselt laest võetud numbritega opereerid: gaasijaam maksab meil pool miljardit ja põlevkivijaam kaks miljardit. Aga siin on kaks olulist asja, jättes isegi need soetushinnad kõrvale. Põlevkivijaamad on meil olemas, neid ei pea enam ehitama. Meil seisab vähemalt neli plokki, sellepärast et poliitiliste otsuste ja regulatiivse keskkonna loomisega on loodud olukord, kus need ei pääse turule. Aga need on olemas. Kapitalimahutus on tehtud, mingit kahte miljardit ei ole vaja. Osasid on vaja võib-olla remontida või natukene seadistada. Need kulud on kümnetes miljonites maksimaalselt, rohkem mitte, [mis on tunduvalt vähem] isegi võrreldes selle teie väljakäidud poole miljardiga. 

Teine asi on see, et põlevkivi ise on meil olemas erinevalt gaasist, mida me peame siis hakkama – ma ei tea, teie tahate seda ilmselt Venemaalt tooma hakata, või kust iganes, sest meil ei ole ju korralikku sadamat, mille kaudu me saaksime seda gaasi muud moodi tuua. Ainus gaas, mille me sisse saame tuua, on tegelikult Leedu sadama ja Läti torude kaudu. Ja seda ei tea ka, kust sinna see gaas tuleb. See võib tulla küll Ameerikast, aga olla ka Ameerikas ümber pakendatud Vene gaas ka, mis on levinud võte tänasel päeval. 

Ehitada uus gaasijaam kogu kapitalikuluga, et toota fossiilkütusest, mille vastu te väidetavalt võitlete, imporditud kütusega meile elektrit, selle asemel et remontida ära meie enda põlevkivikatlad, mille kulu on imeväike ja mis hakkavad meile enda kütusest tegema elektrit – kui te tulete meile rääkima, et see on mingi selline plaan, millega on hästi hakkama saadud, siis me elame erinevates kosmostes. Ma ikkagi küsin, miks te tahate Eesti maksumaksjale sellise koormuse tekitada niimoodi tagurpidi.

Aitäh, hea küsija! Inimesed elavadki erinevates maailmades. Eks me peame püüdma kuidagi sinna kõrvuti ära mahtuda, midagi teha ei ole. Teeme oma parima!

Mulle väga meeldis siin erinev loetelu sellest, millega me ei ole hakkama saanud. Sündimusega pole hakkama saanud, et Eesti valitsus on kogu Euroopa sündimusele suutnud negatiivselt mõjuda. Immigratsioon – eelmisel aastal rändas välja rohkem, kui sisse tuli, aga endiselt oleme halvasti hakkama saanud. Ja oli väga palju [muidki] asju. See päike vist läheks enne looja, [kui jõutaks loetleda, milles kõiges] me süüdi oleme. Kui uks on lukus ja võtit pole, siis on valitsus ja Reformierakond ning kindlasti peaminister [selles süüdi]. 

Nüüd nende jaamade hinnast ja võimsusest. Ma veel kord kirjeldasin neid numbreid. 270‑megavatine Auvere jaam on umbes 700 miljoni eest rajatud. Ma ei välista, et võib-olla on nupumehi, kes suudavad seda teha suurema võimsusega ja veel odavamalt. Aga veel kord, ega põlevkivi kui materjal pole probleem, vaid probleem on see saaste, mis sellest tuleb, ja probleem on see, et põlevkivienergia on kallis. Ma saan aru, et teie plaan on öelda, et saastet ei ole, saaste eest tasuda ei tule, [mõju] põhjaveele ja kõigele muule ei tule [arvestada]. Seda siiski tuleb [arvestada], sest Tervise Arengu Instituut ja tervisevaldkonna inimesed on ka varem avalikult [öelnud], et Ida-Virumaal sündinu oodatav eluiga on neli-viis aastat lühem kui Tallinnas ja Tartus, eks seegi teadmine on veidi midagi väärt, vähemalt võiks olla. Aga nagu te ütlesite, võib-olla inimesed elavad erinevates kosmostes. Küllap nii on. Nii et saastet tuleb ikkagi arvestada ka laiemalt. 

Ja kui te ütlete, et meie põlevkivijaamad on päris tasuta, siis päris tasuta need ka ei ole, sellepärast et iga aasta me maksame reservi eest või vähemalt on nende jaamade haldajatel olnud ootus, et umbes rohkem kui 40 miljonit – ma ei tea, ma ütlen ligikaudselt, ma nüüd täpset numbrit ei tea, ma võin siin eksida –, 40 kuni 60 miljoni kanti aastas maksame nende jaamade reservis hoidmise eest. Keerulisel [ajal] on ju keeruline hoida vana tehnoloogiat, mis aeg-ajalt käivitub ja on lisaks väga kalli hinnaga. Ma endiselt imestan, millest see idee pakkuda vana tehnoloogiaga kallist energiat, kui on võimalik saada uuemaga puhtamat ja hoida reservis kiiremini käivituvat jaama. 

Seda, kas me usaldame, et Läti Inčukalnsi hoidlas on see gaas, mida me sinna ostnud oleme – üldiselt turg toimib kenasti, on võimalik osta küll ja ühendused on nii siiapoole kui ka sinnapoole.

Suur tänu! Sellega lõpetame üheksanda küsimuse käsitlemise.

Ja liigume edasi. Me oleme jõudnud kümnenda küsimuseni. Kümnes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on rahvuslik mälu. Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma selle eelmise, üheksanda küsimuse vastuse puhul ütlen, et see on ikka täiesti goebbelslik: korda valet seni, kuni kõik hakkavad seda uskuma! Ja täpselt see on iga kord, kui meil on energeetikast siin juttu, iga kord te kordate meile neid ühtesid ja samasid valesid. Tegelikult olete te selle põlevkivienergeetika surnuks maksustanud ja hoiate kunstlikult dotatsioonidega üleval seda nii-öelda taastuvat. Ja nüüd te tahate veel suruda Eesti inimestele kraesse tohutu kulu maksude näol gaasijaamade ehitamisega. No korda valet senikaua, kuni see tõeks muutub! Tõesti, muud ei ole öelda. 

Aga tuleme tagasi selle identiteediküsimuse juurde. Identiteediküsimus on selles, et Lennart Meri on öelnud, et Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus. Ja nüüd me näeme, et meil on ametnikud, ja ametnike kohal on poliitikud, kes sisuliselt sülitavad selle sünnitunnistuse peale ja ütlevad, et see sünnitunnistus ei maksa mitte midagi, sest kui me seda sünnitunnistust tahame au sees hoida ja isegi arutleda selle üle, kas teha 2. veebruarist riigipüha, siis see võib teatud elanikkonnagruppe ärritada. 

Ja minu küsimus on väga konkreetne. Kas see teid ka ärritab, kui me teeme Tartu rahulepingu aastapäevast riikliku püha, [ja kas] teie arvates on sellega kõik okei, et meil on ametnikud, kes Eesti riigi sünnitunnistust ei tunnista ja arvavad, et okupantide ajalookäsitlus on meile väärtuslikum kui meie oma rahvusliku identiteedi tunnetamine?

Aitäh! Tunnustan teid küsimuses oskusliku labürindi ehitamise eest. See oli kahtlemata põnev. Püüame seda siis nüüd jõudumööda läbida. 

Kõigepealt Tartu rahu tunnistamisest. Tartu rahu tähistamine mind ei ärrita. Ma just enne ütlesin Anti Poolametsale – teid vist sellel hetkel saalis ei olnud – neidsamu sõnu, mida te mainisite, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnidokument. Sedasama. Nii et seetõttu tasub seda hinnata, meeles pidada ja mitte häbeneda.

Nüüd, ametnike puhul, jah, ametnike kohta ma tegelikult Anti Poolametsale ütlesin – aga ma ei ole kade, ma võin ju sedasama öelda ka [uuesti] –, et ministeeriumi juhtiv minister ütles, et tema ei ole samal seisukohal, mis ametnik. See on oluline. Ja Kristina Kallas ütles: "Tartu rahuleping tegi lõpu ohvriterohkele Vabadussõjale ja tõi Eestile iseseisvuse. Oma riik on meie rahva kalleim aare ja selle eest oleme Vabadussõja kangelastele igavesti tänulikud. Vabadussõjas oli oluline osa kanda vabatahtlikuna rindele läinud noortel, kes astusid sõjaüksustesse otse koolipingist, et kaitsta oma riiki. Nüüd, enam kui sada aastat hiljem pole nende sangaritöö sugugi oma tähtsust kaotanud. Selliselt käsitletakse Tartu rahu temaatikat ka meie koolides." Nii et Kristina Kallas samamoodi ütles, et ministeerium ja tema ministeeriumi juhina kindlasti ei toeta seda positsiooni, mida varem oli öeldud. Nii et ma arvan, et ma olen sellele küsimusele vastanud.

Ja energeetika puhul te ütlete, et kogu aeg öeldakse teile asju, mis korduvad – no vot, sellepärast need korduvad, et faktid üldiselt kipuvad korduma. Seda esiteks.

Teiseks, Läänemere-äärsete riikide puhul oleme me võrrelnud – kui te küsisite energeetika kohta, siis ma räägin sellest ka loomulikult –, milline on Läänemere-äärsete riikide keskmine energia hind. See on see võrdlus, mille järgi hinnatakse. Ja selles kõige väiksemas grupis – ma nüüd [ütlen] mälu järgi, mul seda joonist käepärast ei ole – oleme me Leeduga kaks kõige soodsamat riiki, [meie hind on] Läänemere-äärsete riikide keskmisest hinnast [soodsam]. See on see võrdlusarv. Keskmises [võrdluses] oleme me samamoodi Läänemere-äärsete riikide keskmisest [soodsama] hinnaga, Soome ja Rootsi järel, arvan, umbes kolmandad. Ja ainult kõige suuremate ehk tööstustarbijate [võrdluses] on meie [hind] Läänemere-äärsete riikide keskmisest veidi [kallim], oleme umbes seal keskel. See tähendab seda, et me oleme juba suutnud oma energeetikas jõuda sinnani, mida teile alati allikana meeldiv ERR kirjeldab, et kolm aastat on energia hind alla läinud ja Läänemere-äärsete riikide võrdluses oleme me ka alla keskmise. Selles suunas tulebki hoida.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

No see oli jälle nii demagoogiline vastus energeetikasse puutuvalt, et mulle meenub, kuidas 1980. aastatel võrreldi Nõukogude Liidus ka ikka veel Tsaari-Venemaa 1913. aasta andmetega. Nii et olge õnnelik oma võrdlustega! 

Aga tuleme tagasi selle identiteedi juurde. No mida siis Kristina Kallas ütles? Kristina Kallas ei öelnud midagi, mida me ei tea, ja ta sisuliselt esitas meile tehisintellekti teksti. Nii et see meid ei rahulda kuidagi. 

Ma meenutan, et meil on olnud lähiminevikus korduvaid juhtumeid, kus väga teenekaid inimesi, nagu Tõnis Mägi ja mitmeid teisi, kiputakse tühistama, selle pärast et nad on otsustanud võtta vastu mingid pakkumised esinemiseks Venemaal või midagi muud taolist. Ja nüüd on meil ametnik, kes teostab Eesti riigi poliitikat ja ütleb, et pistke see Tartu rahu sinna, kus päike ei paista. Kristina Kallas tema ülemusena ütleb, et kõik on korras. Teie Kristina Kallase ülemusena ütlete ka, et kõik on korras. Eesti rahvas, pistke Tartu rahu sinna, kus päike ei paista! Sellepärast et näed, meie igatepidi ütleme, et Tartu rahuga on kõik korras. Aga ei ole ju korras, sest meil on ametnikkond, kes ütleb, et tegelikult Eesti riik on geograafiline üksus, kus on rohkem kehtiv 1918. aasta manifest Eestimaa rahvastele kui praegu kehtiv põhiseadus. Me ei ole nõus sellega! Me ei ole nõus, et te lõdva käega juhite valitsust, mis sisuliselt vilistab AI-tekstidega meie identiteedile ja meie riigi kogu sügavale mõttele. Meie riigi mõte ei ole kaitsekulude tõstmine ja mingisuguste energiamanipulatsioonide tegemine. Meie riigi mõte on Eesti rahva ja kultuuri kestmine. Ja te vilistate sellele, tühistate teenekaid inimesi siis, kui poliitilistel põhjustel saab profiiti lõigata, aga siis, kui poliitilistel põhjustel profiiti lõigata ei saa, kiidate kõigi Eesti rahva ajalooliste saavutuste allavett laskmise heaks. Minu küsimus on, kas te magada ka öösiti saate sellise suhtumisega.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Küsimus oli, kas ... 

Kas te saate magada? 

Saan. Mõni öö paremini, mõni halvemini, sõltuvalt sellest, millele õhtul mõtlen. Aga ma ei ole teiega muidugi kategooriliselt nõus, sellepärast et ei ole soovitanud keegi Eesti riigis, ametnikkonnas Tartu rahuga käituda viisil, nagu teie just eeskujuks seadsite ja soovitasite. Täpsustamata, mida te täpselt soovitasite. Eks te ise teate täpsemalt. 

Teiseks, haridus- ja teadusminister ütles selgelt välja, et tema ei nõustu selle ametniku seisukohaga. Tema seisukoht on teistsugune. Mina jälle olen öelnud ja ütlesin ka täna Anti Poolametsale, kes seda küsis, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnidokument. Mul oli hea meel, et te mainisite, et seda on öelnud ka Lennart Meri. Ma arvan, et see ongi õige suhtumine ja seda tuleb vääriliselt hinnata ja tähistada. Nii et selle suhtumisega Tartu rahusse, ma arvan, kõik asjaosalised võiksidki saada rahulikult magada.

Aitäh! Me jõuame võtta veel viimase küsimuse. Martin Helme, teil on lisaküsimus. Palun!

Jaa. See tõukub sellest, mis meil Anti Poolametsa [küsimuse ajal] pooleli jäi, "Eesti 2035". Vastab tõele, et selle algatas Jüri Ratase valitsus, aga 29. aprillil 2021 ehk Kaja Kallase valitsuse ajal kiitis valitsus selle teksti heaks, olles seda põhjalikult muutnud, ja 12. mail 2021 võttis Riigikogu selle vastu. Hiljem on tegevuskavasid selle all muudetud aprillis 2022, mais 2023 ja uuesti aprillis 2024. aastal. Nii et see on kõik Reformierakonna vaimusünnitis või Reformierakonna koalitsiooni vaimusünnitis. Minu küsimus oli, et äkki te ikkagi valitsusjuhina, kellele allub Riigikantselei, kes selle dokumendi looja tegelikult on, võtate kätte ja roogite sealt välja multikulturalismi panegüürika ja kodanikupõhise riigi ideoloogia ja panete sinna kirja põhiseaduse preambulist lähtuva rahvusriigi ideoloogilised alused.

Aitäh, hea küsija! Teie tegite vahepeal tööd. (Hääl saalist: "Kõik me teeme tööd.") Jah, kõik me teeme tööd, õnneks tehisintellekt töötab. Minu ees on jälle näiteks Riigikantseleist Riigikogu juhatusele saadetud kiri, [mis on edastatud] 08.10.2020 ja kus on esitatud Vabariigi Valitsuse [algatatud] Riigikogu otsuse "Riigi pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035" [heakskiitmine]" eelnõu, mis on olnud Vabariigi Valitsuses arutlusel 8. oktoobril. [Seal on kirjas, et] Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust peaminister Jüri Ratas. (Hääl saalist.) Isamaaline mees.

Aitäh! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.