Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala neljapäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 48 Riigikogu liiget, puudub 53. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma kutsun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esimeseks, isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Teiseks, planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute ekspressrada) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Kolmandaks, Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (lahinguvalve) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister. Ja neljandaks, Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika alused" heakskiitmine" eelnõu. Nimetatud eelnõu menetlemisel esindab Riigikogus Vabariigi Valitsust peaminister. Kõik neli eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Külalised! Hea Eesti rahvas! Seoses avalikkusesse jõudnud helisalvestistega, mis viitavad alaealiste sportlaste suhtes kasutatud alandavale ja vaimselt kahjustavale suhtlusviisile, on tekkinud tõsine ühiskondlik arutelu noorsportlaste kaitse, treenerite eetika ning spordisüsteemis toimuva järelevalve üle. See konkreetne juhtum ei puuduta üksnes treeneri rolli, vaid ka vanema vastutust, mis teeb olukorra veelgi tõsisemaks. Eriti muret tekitav on see, et avalikus ruumis on sellist käitumist ka õigustama ja pisendama asutud, sealhulgas süüdistades kannatanut ennast. 

Tegemist on väärtuste ja hoiakute konfliktiga valdkonna sees ja ühiskonnas laiemalt. Arvestades, et valitsuses on nii võrkpalli- kui ka käsipalliliidu juhid ja Reformierakonna fraktsioonis on ka mitmed sportlased, soovime, et kultuuriminister Heidy Purga tuleks vastama meie arupärimisele, kus on mitmeid küsimusi. Ja üks peamine, mis ma siin praegu välja toon, on see, kas ministri hinnangul peaks ebaeetiliselt käituvatel treeneritel olema võimalik kandideerida riiklikele tunnustustele, sealhulgas aasta treeneri tiitlile. Me soovime, et kultuuriminister Heidy Purga tuleks ja vastaks nendele küsimustele, ning loodame, et sellest sünnib ka selline arutelu, mis tõesti edaspidi selliseid juhtumeid aitaks vältida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras.

Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meil on täna päevakorras üks punkt, milleks on Eesti Panga 2025. aasta aruanne. Lühidalt tutvustan ka tänase arutelu korda. Nimelt, meile esineb kõigepealt Eesti Panga president Madis Müller, ettekande pikkus kuni 30 minutit, seejärel küsimused. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ja läbirääkimised on üksnes fraktsioonide esindajatele. Järgnevalt ongi mul hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli lugupeetud Eesti Panga president Madis Müller. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel teile taas tutvustada Eesti Panga aastaaruannet, keskpanga tegevust eelmisel aastal, ja teen seda ka viimast korda Eesti Panga presidendina teie ees. 

Minu eelkäija ametiaega jäid ülemaailmne finantskriis ja euroala kriis ning ka minu seitsmeaastasesse aega Eesti Panga juhina on mahtunud rohkelt katsumusi – koroonapandeemia, Venemaa täiemahulise sõja algus Ukrainas ning USA uue administratsiooni jõuline pööre julgeoleku- ja kaubanduspoliitikas. Euroopa ja Eesti majanduse stabiilsuse hoidmine on nõudnud valitsustelt ja ka keskpankadelt oskuslikku reageerimist. 

Me oleme euroalal neil aastatel läbi elanud ülikiire hinnatõusu, aga ka näinud selle taltumist ja hinnatõusu aeglustumist taas keskpanga 2%-lise eesmärgi lähedale. Ent juba on maailmasündmused kujunenud selliseks, et taas on põhjust tähelepanelikult jälgida, kas Lähis-Idas puhkenud kriisist tingitud kütusehinnašokk võiks põhjustada majanduses sellist hinnasurvet, mis nõuaks keskpankadelt sekkumist. 

Möödunud aastal langetasime Euroopa Keskpangas intressimäärasid neljal korral ning alates läinud aasta juulist on need püsinud 2% juures. See on intressimäärade jaoks ligikaudu neutraalne tase, mis majandust ei pidurda ega anna sellele ka otseselt hoogu juurde.

Eelmisel nädalal jätsime Euroopa Keskpanga Nõukogu rahapoliitika istungil intressimäärad muutmata, ehkki arutasime ka võimalust nende tõstmiseks. Leidsime siiski, et meil on veel võimalik oodata lisaandmeid ja jälgida, kuidas sündmused arenevad. Oleme hinnatõusu survetele vastu seistes paremas olukorras kui eelmise kütusehinnašoki ajal, mille põhjustasid Venemaa kallaletung Ukrainale ja sellele juba eelnenud energia tarneprobleemid. Esiteks oli inflatsioon enne Iraanis sõja puhkemist alanenud juba 2% eesmärgi lähedale ehk madalamale kui Venemaa invasiooni alguses, ning teiseks ei ole ka intressimäärad täna nii madalad, kui nad olid 2022. aasta alguses. Aga edasine sõltub nüüd ikkagi sellest, kuidas kriis areneb ja kui kaua ta kestab. 

Koos Euroopa Keskpanga intressimääradega on alanenud Eesti laenuvõtja jaoks oluline euribori intressimäär. Selle tipp ületas 4%, kuid on nüüdseks 2,5% lähedal. Eestiski on hinnatõus märkimisväärselt aeglustunud, ehkki püsib meie riigi spetsiifilistel põhjustel euroala keskmisest veel kõrgem. Eesti majandus oli eelmisel aastal taastumise kursil ning aasta kokkuvõttes suurenes sisemajanduse kogutoodang praeguseks teadaoleva info põhjal püsivhindades 0,6% ning jooksevhindades 4,5%. 

Ettevõtete müük nii kodu- kui ka välisturul läks tõusujoones, isegi kui maailmakaubanduses valitses ebakindlus ja segadus ning tollimaksud kerkisid. Vastupidiselt kardetule ja mõnevõrra üllatuslikult hindasid Eesti eksportivad ettevõtted, et nende konkurentsipositsioon nii Euroopa Liidu turul kui ka väljaspool seda aasta jooksul hoopis paranes. 

Ka tööturg näitas eelmisel aastal paranemise märke, ehkki muutus oli väike. Ühest küljest tuleb arvestada, et nii hõive kui ka tööturul osalemise määr on hoolimata Eesti majanduse tsüklilisest madalseisust olnud rekordilised. See on seotud asjaoluga, et ettevõtted on püüdnud, kui vähegi võimalik, ka keerulistes oludes vältida töötajate koondamist. See on olnud hea töötajate vaatenurgast, sest töökohad ja sissetulekud on säilinud suuremas ulatuses, kui võinuks eeldada varasema kogemuse põhjal sarnases majandusseisus. 

Teisalt näeme veel ilmselt mõnda aega, et ka majandusolude paranedes ei hakka tööhõive hoogsalt kasvama ega töötus kiiresti alanema, kuna ettevõtted saavad esialgu suurendada juba palgal olevate töötajate koormust. Iga ettevõtja ja tööandja võimalused on mõistagi isesugused, aga see, mis ma räägin, kehtib üldiselt makrotasandil. Madal töötuse tase aitas omakorda kaasa sellele, et Eesti laenuvõtjad on oma laenukohustuste ja maksetega hästi hakkama saanud. 

Viimaseid aastaid iseloomustanud pidev globaalne ebakindlus alates pandeemiast ja geopoliitilistest pingetest kuni energiakriisi ning liigkiire inflatsiooni ja intressimäärade tõusuni on loonud keskkonna, kus pikaajalisi plaane teha on keeruline. Väikese ja avatud majandusena on Eesti sellistele mõjudele eriti tundlik, kuna eksporditurud ja rahvusvahelised kapitalivood mõjutavad siinset majandust otseselt ja kiiresti. 

Me ei saa mõjutada väliskeskkonnast pärinevat ebakindlust, kuid seda enam tuleks püüda vähendada ebakindlust, mida tekitavad siseriiklikud valikud ja otsused. Nagu ettevõtjad muu hulgas ka meil Eesti Pangas kohtumistel on maininud, saab riik kindlustunnet parandada võimalikult stabiilse ja etteaimatava ärikeskkonna kujundamisega. Kui riigi rahanduse ja maksundusega seonduv on pikemalt ette teada, aitab see ettevõtetel paremini riske hinnata ning otsuseid teha, isegi kui väliskeskkond jääb heitlikuks. Kui aga ettevõtted ei tea, millised maksud või muud olulised regulatsioonid kehtima jäävad või muutuda võivad, lükkavad nad investeeringuid edasi või teevad neid ettevaatlikumalt. Ka möödunud aastal nägime, et ettevõtete investeerimise aktiivsus püsis tagasihoidlik. See tähendab, et tootmisvõimekuse kasv ja tehnoloogiline areng ei liigu enam varasemas tempos, mis omakorda piirab Eesti majanduse kasvupotentsiaali. Samal ajal on sissetulekute parandamiseks ja inflatsioonisurve leevendamiseks vaja, et meie ettevõtete tootlikkus otsustavalt kasvaks. 

Tarbijahindade ja tootmiskulude kasv on viinud Eesti elukalliduselt ligikaudu euroala keskmisele tasemele, ent meie sissetulekud jäävad sellest veel tublisti maha, need on umbes 30% väiksemad kui euroalal keskmiselt. See on murettekitavalt suur lõhe, mille lahendus ei seisne mitte lihtsalt palkade tõstmises, vaid eeskätt tootlikkuse kasvus ehk võimes luua iga töötaja ja investeeritud kapitaliühiku kohta rohkem väärtust. Selleks on vaja investeerida tehnoloogiasse, innovatsiooni ja inimeste oskustesse. Riigi roll on edendada keskkonda, mis toetab ettevõtlust, teadus- ja arendustegevust ning kvaliteetset haridust. 

Tarbijahinnad kerkisid läinud aastal keskmiselt 4,8%. Suur osa inflatsioonist – ligi pool – tulenes maksutõusudest ning administratiivselt reguleeritud hindade kallinemisest. Mõju avaldasid mootorsõidukite registreerimistasu, käibemaksu tõus, aktsiisitõus ning mitmesuguste meditsiiniteenuste kallinemine. Kui jätta maksutõusude mõju kõrvale, aeglustus Eesti inflatsioon aasta viimastel kuudel euroala keskmise 2% lähedale. 

Pikemalt tahaksin seekord peatuda riigi rahanduse olukorral ja süvenenult eelarve puudujäägil. Rahvusvahelise julgeolekuolukorra tõttu on põhjust arvestada, et kaitsekulutused jäävad Eestis pikemaks ajaks varasemast suuremaks. Kehtivad eelarvereeglid ütlevad, et Eesti kaitsevõime tugevdamiseks vajalike investeeringute tegemiseks võib eelarve puudujääk kasvada, kuid selline olukord ei saa mõistagi püsivaks jääda. Need suuremad kaitsekulud ei ole ajutised ja riigikaitse tugevdamine on paratamatult kallis. 

Siiski selgitab kaitsekulude suurenemine vaid osa eelarve puudujäägist. Riigi rahanduse seisu halvendas ka tulumaksusüsteemi muutmine, mis lühiajaliselt majandust elavdab, kuid teeb seda suurema laenukoormuse hinnaga. Kasvanud on ka erinevad muud riigi kulutused. Samal ajal Eesti rahvastik vananeb, suurendades ka tulevikus survet riigieelarvele pensionide ja tervishoiukulude kaudu. Kui praegu on üle 65-aastaste osakaal elanikkonnast veidi üle viiendiku, siis kümne aasta pärast pea veerand ja 30 aasta pärast juba üle 30%. 

Tõsi, Eesti riigivõla tase – hetkel 24% SKP-st – on rahvusvahelises võrdluses veel seni mõõdukas, aga muret teeb just selle eeldatav kasvutempo ka edaspidi. Euroopa Liidu eelarvereeglite vabastusklausel võimaldab Eestil praegu hoida puudujääki 4,5% juures SKP-st ning seda võimalust on otsustatud kasutada. See tähendab, et lähiaastatel kasvab riigivõlg kiiremini kui kunagi varem. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ulatub valitsussektori võlakoormus 2030. aastal juba 39%-ni SKP-st. Kui riigi kulu- ja maksupoliitikas ei tehta olulisi muudatusi, siis jätkub võlakoorma kiire kasv ka järgnevatel aastatel. Puudujäägi rahastamiseks vajalik riigivõlg kahekordistuks 2025. aastal 10 miljardilt eurolt ligi 21 miljardi euroni. 

Selleks ajaks ei ole meil võimalik enam kasutada harjumuseks saanud viidet Eesti väga väikesest võlakoormusest. Üsna kindlasti on järgmise viie aasta pärast meist madalam võlakoormus Euroopa Liidu riikidest näiteks Luksemburgis, Taanis, Bulgaarias, Rootsis ja Iirimaal. Iga aastaga süvendavad eelarvepuudujääki intressimaksed, mis ühes võlakoormaga paratamatult kasvavad. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi ulatub riigi intressikulu 2030. aastal ligi 650 miljoni euroni, mis moodustab ligi 3% riigi kuludest ja 1,2% SKP-st. See on suurusjärguna võrreldav näiteks sel aastal eelarves peretoetusteks ja vanemahüvitisteks planeeritud 750 miljoni euroga või näiteks Eesti kolme suurema ülikooli aastase ülalpidamiskuluga. 

Arvestades Eesti julgeolekuolukorra pikka vaadet, rahvastiku vananemist ning üha kasvavaid inflatsioonikulusid, on selge, et suuremad püsikulud vajavad ka püsivaid katteallikaid ning riigirahandus tuleks viia tagasi jätkusuutlikule kursile. Seni on Eesti riik saanud võla katteks laenu võtta küllaltki soodsatel tingimustel. Mida enam aga võlatase kasvab, seda ettevaatlikumaks muutuvad laenuandjad ja nende nõustajad. 

Eesti kiirele võlakasvule on tähelepanu juhtinud Rahvusvaheline Valuutafond ning reitinguagentuur Fitch on Eesti riigi reitingut juba langetanud. Võlakoormuse suurenedes võib eeldada, et investorid hakkavad nõudma ka kõrgemat intressi. See vähendab eelarveruumi muude kulude katmiseks. Ja teisalt on riigi intressimäär omakorda võrdlusbaasiks eraettevõtete laenutingimustele, mis tähendab, et valitsuse võlakoorma kasv võib ka erasektori jaoks laenuraha kallimaks teha. 

Seaduse järgi on Eesti Panga üks rolle majandusteemadel poliitikakujundajatele nõu anda. Seetõttu soovingi teile kaalumiseks välja pakkuda ühe mõtte. Püüdkem jõuda Eestis ühise erakondadeülese arusaama ja kokkuleppeni, mis aitaks meil liikuda puudujäägi vähendamise ja võlakasvu pidurdamise, mitte nende suurendamise suunas, sest riigirahanduse pikaajaline suund vajab selgust ja kindlust. 

Kui hoida eelarvet maksimaalselt lubatud puudujäägis, kujunevad kasvavad intressimaksed meie ühiskonnale järjest raskemaks koormaks. Keerulisem saab olema ka uutele võimalikele kriisidele reageerimine, aga kriiside tõenäosus praeguses heitlikus väliskeskkonnas on pigem kasvanud. Samuti on suuremasse puudujääki langenud eelarvet tagantjärele keerulisem jätkusuutlikule rajale tagasi tuua. Loomulikult on igal erakonnal oma nägemus, kuidas riigi tulud ja kulud paremini vastavusse saada. 

Need valikud saavad olla nii Riigikogu järgmiste valimiste kui ka pideva majanduspoliitilise debati osa. Aga eesmärk eelarve seisu parandada võiks olla ühine: ükskõik kes ka järgmisena võimule tuleks, hoiaks kinni üldisest joonest riigirahanduse olukorda parandada. Samuti looks selline kokkulepe raamistiku, millele viidates saaks kõiki riigi tulusid ja kulusid mõjutavaid ettepanekuid hinnata selle järgi, milline on nende pikemaajaline mõju riigi võlakoormusele, sest lühiajaline efekt ühe aasta riigieelarvele on sageli eksitav vaade. 

Meil on selleks laenata nii head kui ka hoiatavat eeskuju oma naabritelt Rootsist ja Soomest. Seda tutvustas ka tänavu märtsis toimunud eelarvenõukogu avalik seminar. Rootsis on selline 1990. aastate kriisi järel sündinud erakondadeülene kokkulepe aastakümneid väga hästi toiminud ja aidanud riigi võlakoormust vähendada. Soomes sõlmisid erakonnad võlakasvu kontrolli alla saamise kokkuleppe läinud aasta lõpus, mõistes, et seda, mida üks valitsus on riigi rahanduse korrastamiseks kokku hoidnud, ei või teine laiali jagada ning et ainult ühe valitsuse pingutusest ei piisa, et kreenis laeva püsti saada. Soome intressimaksed kasvavad kiiresti, sellest aastast käivitus Euroopa Liidu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus ning Soome riigireitingut on ka juba langetatud. Minu arvates võiksime ka Eestis püüelda selle poole, et suudame korras riigirahanduse eesmärgis kokku leppida ilma välise surveta. 

Nüüd aga tagasi Eesti Panga tegevuse juurde. Lisaks majanduse väljavaadetele hindame Eesti Pangas ka finantsvahendust ohustavaid riske ning kui tarvis, kehtestame pankadele lisanõudeid. Läinud aastal kujunesid Eesti finantssüsteemi ohustavateks olulisemateks riskideks pangalaenude kiire kasv ja pankade välismaise rahastuse osakaalu suurenemine muutliku geopoliitilise olukorra taustal. 

Kuigi majanduse väljavaate suhtes oli ebakindlus tavapärasest suurem, püsis pangalaenude kättesaadavus hea ning Eesti ettevõtete ja majapidamiste laenuaktiivsus kasvas. Konkurentsisurvel on eluasemelaenude keskmine intressimäär ka viimastel aastatel alanenud. Ettevõtete ja majapidamiste pangalaenude maht suurenes kiiremini kui majanduse pikaajaline keskmine nominaalne kasv. Seetõttu pidas Eesti Pank vajalikuks säilitada nõue, et pangad hoiaksid jätkuvalt baastasemest kõrgemat niinimetatud vastutsüklilist kapitalipuhvrit, mis aitab tugevdada pankade vastupanuvõimet. 

Me osalesime läinud aastal aktiivselt ka Euroopa Keskpanga moodustatud kõrgetasemelises töörühmas, mille eesmärk oli teha Euroopa Komisjonile ettepanekuid, kuidas muuta panganduses kehtivaid reegleid ja järelevalve korraldust selgemaks ja lihtsamaks, ilma et see nõrgendaks pangandussüsteemi turvalisust. Lisaks peame oluliseks Euroopa Liidu pangandusliidu lõpuleviimist, sealhulgas ühtse hoiusekindlustuse loomist, sest ühised reeglid ja vastutus tugevdavad usaldust kogu euroala finantssüsteemi vastu. 

Eesti Pank on teinud hulga ettepanekuid, kuidas kodulaenuturul konkurentsi tihendada. Mul on hea meel tõdeda, et mõned neist ettepanekutest on tänu Riigikogu toetusele juba jõustunud, näiteks tagatisvara hindamise lihtsustamine, või jõustuvad peagi, näiteks võimalus kodulaenu ühest pangast teise üle viia ilma notarit kaasamata ja notaritasu maksmata. Ja mõned ettepanekud on veel töös.

Tahan Riigikogu tänada, et olete Eesti Panga õigusloomet puudutavatesse ettepanekutesse ikka toetavalt suhtunud. Kindlasti mainiksin ära ka ühe- ja kahesendiste müntide ümardamisreegli seadustamise, mis jõustus eelmise aasta algusest ja on meie hinnangul hästi tööle hakanud, vähendades tublisti vajadust uusi pisimünte juurde vermida. 

Makse- ja arvelduskeskkonna arendamisel jätkasime läinud aastal ettevalmistusi euro võimalikuks käibele toomiseks digitaalsel kujul. Arendus liigub kontseptuaalsest disainist praktilise elluviimise suunas. See hõlmab tehnilise taristu loomist, pilootlahenduste arendamist ja süsteemi testimist koostöös turuosalistega. 

Eesti Pangas näeme digieuro ühe peamise lisaväärtusena makseteenuste paranevat toimekindlust kriisiolukordades. Ühtlasi tugevdaks digieuro turul konkurentsi ja innovatsiooni võimalusi ning vähendaks Euroopa sõltuvust välistest teenusepakkujatest nii kriitilises teenuses, nagu see on maksete toimimine. 

Koos teiste Balti riikide keskpankadega korraldasime läinud aastal Tallinnas nende teemade laiemaks tutvustamiseks ja arutamiseks kõrgetasemelise digieurokonverentsi. Digieuro tulek ega maksete digitaliseerimine ei tähenda aga, et sularaha kaoks. Töötame selle nimel, et ka sularaha oleks inimestele kättesaadav, ning korraldame koos partneritega teste ja õppusi, et kindlustada sularaharinglusi ja laiemalt makseteenuste toimepidevus vajaduse korral ka kriisiolukordades. 

Kutsusime ellu toimepidevuse ja kriisivalmiduse foorumi, et parandada koostööd ja infovahetust elutähtsat teenust osutavate pankade ja toimepidevuse tagamisega seotud asutuste vahel, ning panustame ka riigi kaitsetegevuskava koostamisse. Me sõlmisime riigikassaga kokkuleppe riigi maksete teenindamiseks hädaolukorras, osalesime mitmel õppusel ning uuendasime talitluspidevuse ja infoturbe korraldust. 

Osaleme aktiivselt ka maksepettuste vastases võitluses. Koostasime esimese maksepettuste ülevaate ja kutsusime kokku maksepettuste tõkestamise ümarlaua, et otsida avaliku ja erasektori koostöös probleemile lahendusi. 

Vaid paar sõna ka statistikast. Viimastel aastatel on tähelepanu all olnud statistika kvaliteet, ja põhjendatult, sest usaldusväärne statistika on kriitiliselt oluline selleks, et teada, mis majanduses toimub, samuti selleks, et osata planeerida ja langetada õigeid tulevikku puudutavaid otsuseid. Kui andmete kvaliteet halveneb, suureneb risk teha valesid järeldusi ja rakendada ebaefektiivseid või suisa valesid meetmeid. Kokkuhoid statistika arvel võib seega kokkuvõttes kalliks maksma minna nii kaudses kui ka otseses tähenduses. Ja seda me ei tohiks endale lubada. 

Eesti Pangas oli statistika valdkonnas läinud aastal põhitähelepanu arendustegevustel, et statistika tegemine oleks tõhusam ja kaasaegsem. Uue valdkonnana hakkasime avaldama ka krüptovaraturu statistikat. Majandustulemustega jäime möödunud aastal kasumisse, mis võimaldas Eesti Pangal kanda osa sellest riigieelarvesse ning ülejäänud osaga suurendada keskpanga kapitalipuhvreid. 

Kokku olen tänaseks töötanud keskpanganduses peaaegu 15 aastat – Eesti Pangas esmalt asepresidendina ja seejärel praeguses ametis presidendina. Alustasin ajal, kui Eesti oli just saanud euroala liikmeks. See on olnud mitmeti põnev aeg ja Eesti majandus on tublisti muutunud. Kuigi nii keskpankurid oma kommentaarides kui ka teie poliitikutena oma igapäevatöös me keskendume eelkõige Eesti elu ja majanduse probleemidele, mis veel lahendust vajavad, võime me tagasi vaadates siiski tõdeda, et Eesti inimeste majanduslik elujärg on selle aja jooksul tuntavalt paranenud. 

Hinnad on küll 15 aastaga selgelt kallinenud, keskmiselt enam kui 70%, kuid nii Eesti keskmine palk kui ka näiteks vanaduspensionid on samal ajal kasvanud üle 160%. Seega on keskmise Eesti perekonna ostujõud 15 aastaga kasvanud rohkem kui 50%. 

Riigikogule tahan öelda tänusõnad alati hea koostöö eest. Olete hinnanud Eesti Panga ekspertteadmisi, kutsunud meid aruteludele komisjonis ja suures saalis ning osalema eksperdikogude töös. Ma loodan – ja ei kahtle ka selles –, et hea koostöö ja sisukad arutelud jätkuvad ka Eesti Panga uuenenud juhtkonna ja juhatusega. Tänan veel kord ja olen valmis vastama kõigile teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud Eesti Panga president! Riigikogu nimel tänan ka teid väga sisuka ja hea ning tugeva koostöö eest! Aga nüüd on teile tõepoolest rida küsimusi. Alustab kolleeg Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Auväärt Eesti Panga president! Kuna siin saalis teie kõnet ilmselt enam ei kuule, siis saame ka omalt poolt isiklikult tänada selle informatsiooni ja koostöö eest. Aga mul tekkis selline küsimus. Kui me vaatame neid kriise, mida teiegi nimetasite – neid on olnud järjepidevalt päris palju –, siis näeme, et erinevatel valitsustel ka Euroopas on tekkinud väga suur surve rakendada erinevaid justkui päästemeetme pakette. Siitpoolt vaadates tundub alati, et see, mida meie teeme, on suhteliselt pisku, aga kui panna see ümber SKT-sse, siis paljudes võrdlustes rikaste riikidega tundub, et meie päästepaketid on olnud päris kopsakad. Aga kas on mingit ekspertiisi või analüüsi selle kohta, kui tõhusad nad päriselus on? Me saame aru, et poliitiliselt on alati surve appi tõtata, aga kui tõhusad nad on puhtalt majanduslik-sotsiaalses vaates?

Aitäh hea küsimuse eest! Esiteks on kindlasti tõsi, et Eesti riik on teinud pandeemia ajast alates ulatuslikke pääste- ja toetuspakette. Sama tegi tegelikult enamik teisi Euroopa riike. Ma arvan, et meie riigi toetus ettevõtetele ja majapidamistele läbi nende viimaste aastate ei ole olnud tõesti suhteliselt väiksem kui paljudes teistes riikides. Ju see peegeldub ka sellessamas eelarve puudujäägis, mille kasv Eestis on siiski silmapaistvalt kiire olnud. 

Kui rääkida nende meetmete ja toetuste tõhususest, siis mul ei tule meelde sellist koondhinnangut, aga kindlasti saab öelda, et need on olnud ka vajalikud. Näiteks pandeemia ajal see tugi, mida ettevõtetele pakuti, hoidis tagasi suuremat tööpuuduse kasvu. Inimesed säilitasid oma sissetulekud ja töökohad ning see aitas vältida majanduse veel suuremat kukkumist. 

Paralleelina, ma käisin just hiljuti IMF‑is Washingtonis, kus on see vaade võib-olla natukene laiem. Seal tuli näiteks jutuks, et sellesama pandeemia tingimustes Ameerika Ühendriikide lähenemine oli erinev. Seal ei toetatud ettevõtteid, vaid olukorras, kus inimesed koondati, lihtsalt anti inimestele otse ajutist rahalist tuge. Tulemus oli selles mõttes erinev, et ettevõtted võisid küll sattuda raskustesse, inimesed ei kaotanud kogu oma sissetulekut, aga pikas perspektiivis võib-olla see efekt oli teistpidi jälle parem, kuna majandus tegi vajaliku ümberkorralduse. Uued ettevõtted tekkisid, vanad muutsid oma ärimudelit palju dünaamilisemalt kui meil siin Euroopas või Eestis. Sellised toetusmeetmed on alati nagu kahe teraga mõõk, neid on vaja, aga peab olema mõõdukas ja hästi sihitud. Ma arvan, et see kehtib ka meie puhul siin Eestis.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt pangapresident! Aitäh sellise hea ja pikaajalise koostöö eest! Aga küsimusi on palju. Näiteks Eesti inflatsioon ei ole praegu kõige hullem, aga Hormuzi kriisi tulemusena, milline on teie vaade, kas see läheb kahekohaliseks? Teiseks, kui Euroopa riikide laevastik on raskelt kreenis, siis meie oma nagu ei ole veel, aga sealpoolsete inimeste elujärg on reeglina parem kui siin, kui meie laevuke nagu ei ole kreenis. Kuidas seda nüüd mõista? Ja teiseks, suurinvesteeringuid ei taha kangesti siia tupikriiki tulla, olgu energeetikas või mujal. Milline on see teie vaade? Teil on natukene vabam voli võib-olla rääkida, et viimane aasta jookseb.

Aitäh küsimuste eest! Ma olen ikka endiselt ametis, nii et natukene võib-olla hoian ennast tagasi, aga ma ikkagi räägin, mis ma mõtlen. 

Kõigepealt Eesti hinnatõusust ja Hormuzi väina ümber toimuva mõjust. See vahetu mõju on olnud läbi energiahindade kasvu kogu Euroopale ja kogu maailmale. Eestile võib-olla see mõju on natukene suhteliselt suurem seetõttu, et Eesti majandus tervikuna on energiaintensiivsem veel mõnest keskmisest Euroopa Liidu riigist. See oli see, mistõttu ka 2021. aasta alguses, 2022. aastal Eestis inflatsioon tõusis suhteliselt kiiremini. Seekord me õnneks ei ole näinud sellist elektrihindade tõusu, mis eelmine kord meie jaoks just selle väga järsu hinnatõusu kallinemise võib-olla päästikuks oli. 

Aga kui küsida, kas läheb meie arvates Eesti Pangas taas kahekohaliseks Eesti inflatsiooninumber, siis me seda küll ei usu. Praegune ootus on, et võib-olla 4% kanti sellel aastal võiks keskmiselt hinnatõus just energiahindade kallinemise tõttu ulatuda, aga seejärel ikkagi taanduda lähemale 2%-le. Eesti inflatsioonist rääkides, nagu ma mainisin, me juba oleme oma hindadega euroala keskmisel tasemel. See kindlasti hoiab ka kiiremat hinnatõusu võrreldes ülejäänud euroalaga tagasi. Ma arvan, et ei ole mõistlik eeldada, et meil peaks hinnad suure hooga minema veel Euroopa keskmistest palju kõrgemale. 

Mis puudutab kreenis võlalaeva ja olukorda võrreldes teiste Euroopa riikidega, siis meil on ikkagi oma suhteliselt seni madala võlakoormusega olnud majanduse ja jõukuse kasvu ajalugu, ma ütleksin, silmapaistvalt hea, kui me vaatame natukene pikemat perioodi tagasi. See, et elujärg on Euroopa Liidu või euroala riikides keskmisena meist parem, on seotud ka meie majanduse suhteliselt lühema ajalooga, kus me oleme saanud normaalsetes tingimustes oma jõukust kasvatada ja majandust arendada. Me oleme ikkagi järjest Euroopa jõukamatele riikidele järele võtnud. Need probleemid, millest ma räägin, võlakoormuse puhul, tõesti ei ole mitte Eestile unikaalsed, nendega maadlevad kõik teised riigid ja valitsused ka. Paljudes riikides on see veel palju akuutsem mure, aga meile tundub, et me võiksime siiski tegeleda sellega ise ka natuke enne, kui see probleem meil päris sama teravaks läheb. 

Mis puudutab suuri investeeringuid, siis jah, võib-olla tõesti ei ole selliseid üksikuid suuri, silmapaistvaid investeeringuid viimastel aastatel olnud nii palju kui mõnel varasemal perioodil. Küll aga võib öelda, et Euroopas on investeeringute tase üldiselt olnud viimastel aastatel suhteliselt madal. Nii et võib-olla me peaksime ennast ikkagi võrdlema samal perioodil teiste riikidega ja siis see olukord ei ole kokkuvõttes nii erinev.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja, Eesti Panga president Madis Müller! Tunnustan ja tänan teid teie töö eest, mille te varsti maha panete, ja loodan, et väljakutseid jagub. Minu küsimus on ikkagi sellesama riigirahanduse kohta. Te olete neid hoiatusi või tulevasi ohumärke, nendest pidevalt rääkinud. Kahjuks see riigivõlg ja ka intressi tagasimaksete määr järjest suurenevad. Tihtipeale tahetakse sellest rääkida nagu eraldi, et see on probleem riigieelarvele, nendele kulutustele. Tänagi tõite välja, kui palju tegelikult maksab see intressi tagasimakse mõne aasta pärast – enam-vähem sama kui peretoetused ja vanemahüvitis kokku. Aga kuidas see mõjutab majandust, just nimelt kapitali kättesaadavust meie ettevõtetele? See on ju see pika vinnaga asi. Mis ohud on siin just majanduse arengus, ettevõtete toimimises ja võib-olla ka inimestele?

Kõigepealt aitäh heade sõnade eest ja tunnustuse eest ja hea küsimuse eest riigivõla kohta! Selle kasvava võlakoormuse ja intressimaksetega on tõesti probleem laiem kui ainult see, et riigieelarvele ja ühiskonnale see intressikulu koormus kasvab. Aga mõju majandusele ja ettevõtetele laiemalt, ma ütleksin, avaldub kahe täiendava kanali kaudu. 

Kõigepealt, rääkides nendest kriisidest samuti, millest juba täna oli siin küsimustele vastates ka juttu. Eesti riigil oli võimalus näiteks siin pandeemiakriisi ajal järsult, lühiajaliselt ka laenuraha kasutades ettevõtteid ja inimesi nende toimetulekus toetada. Seda on võimalik muidugi teha ainult siis, kui on ruumi täiendavat laenu võtta. Kui me oleme selle juba tavaolukorras ära kasutanud ja pidevalt hoiame oma eelarvet niivõrd suures puudujäägis, siis üks oht ongi see, et kui on järgmine akuutsem vajadus ja järgmine kriis, kus riik peaks täiendavat tuge ettevõtetele pakkuma, siis lihtsalt selleks ei ole enam ruumi. Juba on see puudujääk niivõrd suur. 

Ja teiseks, rääkides rahastamistingimustest, siis tõesti see reegel kehtib, et üldiselt ühe riigi ettevõtetele selline baastase intressimääradest tuleneb intressimäärast, mida küsitakse valitsuse käest laenuandjate poolt. Ja mida kõrgemaks valitsuse võlakoorem kujuneb, mida suuremaks sellega seoses riskid laenuandjate vaatenurgast, seda kõrgem on intressimäär mitte ainult valitsuse jaoks, aga tegelikult ka ettevõtete ja majanduse jaoks laiemalt. See mõistagi hoiab meie arengut tagasi ja toob kaasa vähenevad investeeringud ja muud probleemid.

Aivar Sõerd, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Eesti Panga president! Ma tänan ka omalt poolt teid selle panuse eest ja hea koostöö eest! Mul on küsimus Euroopa Keskpanga rahapoliitika kohta. See on teil keskpangas põhiülesanne. Ega te ei ole käsitlenud sellist teemat, et ümber defineerida 2%-list inflatsiooni eesmärki. Ma küsin selle kohta, et kui me võtame praegust energiakriisi näitena, siis need mõjud on välised ja loodame, et ka lühiajalised, ning need tulenevad rahapoliitika mõjusfäärist väljastpoolt. Kas ei võiks olla eesmärk sellest 2%-st natukene erinev, ajutiselt kas või 2,5% mingi aeg? Midagi sarnast on, kui ma õigesti mäletan, USA föderaalreserv teinud, aga nende mandaat on muidugi erinev. Te muidugi ütlete, et selle 2% raamistikus ka võtate arvesse seda energiakriisi ajutist iseloomu, aga ikkagi, kas te olete käsitlenud teemat, et ümber defineerida seda 2% inflatsiooni eesmärki?

Aitäh! Kõigepealt taaskord heade sõnade eest ja väga hea küsimuse eest! Lühike vastus on, et jah, tõesti oleme ka seda arutanud. Regulaarselt Euroopa Keskpangas on olnud ka, mida me kutsume, rahapoliitika strateegia ülevaatuse protsess, alles eelmine aasta me seda uuesti käsitlesime. Ja selles suhtes sai isegi see 2%-line inflatsiooni eesmärk pisut täpsustatud. Kui varasemalt oli Euroopa Keskpangas deklareeritud, et me sihime inflatsiooni eesmärgina 2% või pisut alla selle, siis nüüd me pigem deklareerime ühelt poolt, et see on täpselt 2%, mida keskpikas vaates rahapoliitikat tehes Euroopa Keskpank inflatsiooni eesmärgiks seab. Aga teisalt on väga oluline just see, mida te ütlesite. Loomulikult ei ole tegemist mingi täppisteadusega, ka intressiotsused mõjutavad viiteajaga, võib-olla aasta, võib-olla enamgi tegeliku hinnatõusu tulemust. Ja mõistagi, tegelik inflatsioon võib energiašoki muude mõjude tõttu lühiajaliselt oluliselt erineda. Ja just seetõttu sai, mulle tundub, varasemast palju selgemini lisatud keskpanga strateegiasse see, et ühelt poolt me tolereerime lühiajalisi kõikumisi sellest 2% eesmärgist, nagu ka praegu. Keskpanga eesmärk, täna viimastel andmetel oli inflatsioon aprillis 3%, aga me veel ei tõstnud intressimäärasid, kuna tahaks olla kindel, et tegemist ei ole mitte lühiajalise, ainult energiahindade kallinemisega, millisel juhul me ei peaks midagi tegema, see taandub iseenesest välja. Küsimus on tõesti püsivamast ja pikemaajalisest survest hindade tõusuks ja ainult siis karmistab keskpank enda poliitikat. Aga tõdemus on ka see, et lubades selliseid lühiajalisi kõikumisi 2%-st nii ülespoole kui ka allapoole, siis juhul, kui keskpank näeb, et me oleme ikkagi inflatsiooni eesmärgist püsivalt kaugenemas, siis on vaja mõlemal juhul kas liiga aeglase või liiga kiire hinnatõusu puhul ikkagi jõuliselt reageerida ja mitte liiga kaua viivitada. Nii et ma arvan, et see mõte, millele te viitate, on tegelikult arvesse võetud selle kaudu, et me ju tolereerime lühiajaliselt ka 2%-st erinevat inflatsiooni.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Kiidan ka teid. Maailm on kiires muutumises. Tänased reeglid, seadused, see raamistik, mis reguleerib pangandust. Kas te näete täna midagi, mis juba on takistuseks innovatsioonile ja suuremaks arenguks? Kas te saaksite välja tuua need paar sammu, mis tuleb teha, et areng oleks kiirem ja parem?

Jällegi, aitäh kõigepealt heade sõnade eest ja küsimuse eest! Ma arvan, et neid takistusi Eestis ja Euroopas innovatsioonile on ilmselt mitmeid. Meie majandus võiks olla palju dünaamilisem tõesti, aga see küsimus, mulle tundus, oli rohkem finantssektori kohta, kus ka regulatsioone on tõesti väga palju. Ma ise olin ühe töörühma liige, kus me Euroopa Keskpanga nimel tegime Euroopa Komisjonile eelmise aasta lõpus ettepaneku, kuidas võiks panganduses teatud regulatsioone lihtsustada. Ma arvan, et see teeks võib-olla lihtsamaks laenuraha kättesaamise, mis on ju oluline ka innovatsiooniks ja investeeringuteks, et ettevõtted saaksid võimalikult headel tingimustel finantseerimist. 

Aga võib-olla veel eraldi teema, millest on juba aastaid juttu olnud, suuremat edu saavutamata, on Euroopa Liidus ühise kapitalituru loomine, mis tõesti hästi toimiks. Seal on jätkuvalt riigiti nii palju erinevaid regulatsioone, mis puudutavad näiteks ettevõtete börsil kapitali kaasamist või üldse ettevõtete uute investorite kaasamist ja ka inimeste ja investorite vaatenurgast selliseid säästuinstrumente. Ma arvan, et kui me saaksime selle kapitalituru näiteks paremini Euroopas ühiselt käima, siis see aitaks kindlasti ka Eesti ettevõtjaid ja meie investeerimisvõimekust. 

Ja võib-olla üks konkreetne asi veel, mis hoiab panganduses suuremat ühtlustamist ja tegeliku ühisturu toimimist tagasi, on see, et meil puudub endiselt ühine hoiusekindlustus, mille taust on selles, et varasemalt ei ole valitsused soovinud hoiustega seonduvaid riske jagada, kuna tunnetus oli, et teatud riikides on pangandus palju riskantsem kui mõnes teises. Kui seal satuvad pangad raskustesse, siis miks peaksid meie maksumaksjad hakkama lõunaeurooplaste hoiuseid kinni maksma? Aga mulle tundub, et me oleme ikkagi tänaseks jõudnud olukorda, kus üle kümne aasta on juba ühine pangandusjärelevalve euroalal toiminud. See toimub piisavalt rangetel ja ikkagi ühetaolistel alustel ja ei saa, ma usun, väita, et see riskitase oleks riigiti väga erinev. Võib-olla oleks mõistlik ikkagi sellega edasi minna ja proovida veel paremini koostööd teha ka siin pangandusregulatsioonide valdkonnas.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Kuna see on teie viimane ettekanne siin suure saali eest, siis ma ka tänan teid seni tehtud koostöö eest. Aga ma täpsustan, et Soomega võrdlemine ei olnud võib-olla kohane, sest Soome laenukoormus on umbes 80–85% ja meil on see 30% peal. Me oleme võrreldavad Bulgaariaga, aga me ju ei taha ennast võrrelda Bulgaariaga. 

Ja mida te oma ettekandes ei maininud, on see, et tänane valitsus, viimased kaks-kolm valitsust on läbi kukkunud nii rahanduspoliitikas, majanduspoliitikas kui ka maksupoliitikas. Maksude planeerimine, maksude sihtimine – kõik see tegelikult ei ole meie konkurentsivõimet turgutanud, vaid vastupidi, on halvendanud. Süüdi pole ainult Ukraina ja Hormuzi väin, vaid tegelikult meie valitsuse, viimaste Reformierakonna juhitud valitsuste oskamatus riiki juhtida. 

Kui me räägime ainuüksi sellest, et tervishoius on meil puudujääk sadades miljonites, sotsiaalhoolekandes sadades miljonites, kui me vaatame, et meie palgavaesus väljaspool Tallinna on väga suur. Ja selle maksuküüruga, mida Reformierakond siin kõvasti lihvis, viiakse kahe aastaga välja üle miljardi. Kui me ei oleks seda puutunud, siis tegelikult meie puudujääk oleks täna 3% SKP-st, mitte 4,6%. Nii et seal te jäite natuke liiga viisakaks, ma ütleksin.

Kõigepealt, aitäh taas heade sõnade eest – minu, mitte valitsuse suunal! Seda ma küll tõdesin, jah, et see tulumaksuseaduse muutus tõesti on nüüd lisasurvet eelarvele panemas ja puudujääk on seetõttu ka suurem.  

Võib-olla, kuna siin väga selget küsimust nagu ei olnudki, ütlen kommentaariks selle Soome võrdluse kohta nii. Ma arvan, et see on siiski selles mõttes hea näide lihtsalt selle kohta, kuidas on võimalik erakondadeüleselt kokkulepe saavutada. Nendel on see pinge mõistagi suurem kui meil praegu. Võlakoormus on järsult kasvanud veel kõrgemale ja võib-olla selle võrra lihtsam on sellise kokkuleppeni jõuda. Aga kui rääkida võlakoormusest, siis näiteks Rootsis, kus samasugune kokkulepe on juba aastaid kehtinud, on võlakoormus umbes 35% SKP-st. Nad on tõdenud, et suhteliselt väikese ja väliskaubandusele avatud ja heitliku majandusega riigi nagu Rootsi jaoks kindlasti 60%-ni, mis on Euroopa Liidu norm, võlakoormusega jõudmine ei ole mõistlik. Nemad on just aastaid sihtinud 35%-list võlakoormust. Eesti on veel väiksem ja veel heitlikum. Ma arvan, et võiks argumenteerida ka veelgi madalama optimaalse võlakoormuse nimel. Aga praeguste plaanidega me juba üsna lähiaastatega jõuame näiteks sellest 35% laest läbi. Mulle tundub siiski, et nii Soome kui ka Rootsi kogemusest me võiksime proovida õppida.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea president, minu poolt ka suur aitäh teile! See ei pruugi üldse olla viimane kord teil siin puldis, ameteid on erinevaid. Aga minu küsimus puudutab ebavõrdsust, nii sissetulekutes kui ka majanduslikku ehk varanduslikku ebavõrdsust. Te olete ka Eesti Pangas sellele mitmel korral tähelepanu juhtinud, mida näitas 2025. aasta aruanne. Just selles küsimuses ja kontekstis ning tegelikult ka sellesama tulumaksureformi raames, mis ka ju sisuliselt andis, nagu te ütlesite, nii-öelda laenu hinnaga eelkõige kõrgema sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte, aga väiksemate sissetulekutega inimesed jäid sellest rahakülvist paljuski ilma – kas te näete seda ebavõrdsuse suurenemist? Kas te näete seda kui probleemi, millega tuleks midagi ette võtta, ja kui, siis mida?

Aitäh taas kord hea küsimuse eest! Ma tunnistan, et sellele kohe hästi konkreetselt arvuliselt vastata on isegi raske, kuna ma ei ole neid ebavõrdsuse näitajaid viimasel hetkel süvitsi uurinud. Lihtne on mõistagi öelda, et loomulikult ebavõrdsus on probleem, kasvav ebavõrdsus oleks probleem. See, kuidas see nüüd viimase aasta jooksul on muutunud, ma isegi ei oska nii täpselt hetkel vastata, võime seda infot proovida veel tagantjärele Eesti Panga poolt teie jaoks kokku panna. 

Üldiselt küll mõned aastad tagasi, alates pandeemiaperioodist, kui tõsteti ka just alampalka … Siiamaani tegelikult alampalk on Eestis suhteliselt kiiresti tõusnud. Tõusnud on ennaktempos ka inimeste palgad, kes töötavad näiteks haridus-, sotsiaalvaldkonnas, kus olid võib-olla alla keskmise sissetulekud suuresti. See on, ma arvan, sissetulekute mõttes läbi viimaste aastate pigem sissetulekute ebavõrdsust vähendanud. 

Me ise hindame põhjalikumalt neid muutusi iga mõne aasta tagant tehtavas Eesti leibkondade finantskäitumise uuringus, mida kõik euroala riigid teevad üheskoos. See on väga suur ettevõtmine ja seda ei ole võimalik mitte igal aastal teha. Just praegu on meil käimas järgmine analüüs, mille tulemusi ma veel ei tea. Nii et ma arvan, et aasta pärast on võimalik minu ametipärijal täpsemalt sellele küsimusele vastata, kuidas me viimastel aastatel süvitsi näeme, et need muutused on Eesti ühiskonnas olnud.

Urve Tiidus, palun! 

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Eesti Panga üks olulisi rolle on maksekeskkonna arendamine ja järelevalve. Maksepettused on tõusvas trendis. Me kuuleme neid lugusid liiga tihti, ei tahaks neid kuulda. Aga kuidas te näete tulevikku maksepettuste teemal keskpanga vaatevinklist? Kasutan juhust täiesti mitte sellega seoses. Trend on, et keskpangad ostavad agressiivselt kulda kokku. Poola on siin Euroopa Liidus näiteks üks hea näide. Kas te annaksite ka professionaalse hinnangu, miks see nii on?

Aitäh heade küsimuste eest! Aga kõigepealt, mis puudutab maksepettuseid, siis ma tõesti viitasin ka enda sõnavõtus sellele, et me selle valdkonnaga oleme ka Eesti Pangas tegelenud, proovinud panku ja erinevaid ametkondi kokku tuua, arutamaks, kuidas saaks maksepettustega, mis tõesti on suur probleem Eestis, tegeleda. Mulle tundub, et pangad küll inimeste teadlikkuse suurendamisse juba panustavad ja näiteks oma internetipanka sisse logides sageli me näeme hoiatusi, kuidas olla ettevaatlik ühest või teisest vaatenurgast. Ma tean, et pankade ja ka politsei ja näiteks Riigi Infosüsteemide Ameti vahel on kiire infovahetus palju parem, kui ta varasemalt oli, ja sellisesse koostöösse erinevate petturite tabamiseks, nii palju kui see võimalik on, panustatakse. Sideettevõtted blokeerivad näiteks petukõnesid juba päris edukalt, enne kui nad üldse inimesteni jõuavad. 

Aga mis on meile oluline ja mis teie lauale, ma ei tea, kas see on juba jõudnud või peagi peaks jõudma, on seadusemuudatus, mis annab pankadele õiguse maksepettuse kahtluse korral makse peatada või selle täitmisest keelduda. Sest seni, juhul, kui inimene annab korralduse, sisestab oma koodid ja ütleb, et raha tuleb kanda kuhugi teisele kontole, siis tegelikult pank on sunnitud seda korraldust täitma, isegi kui neile tundub, et see võib olla kahtlane. See, ma arvan, oleks mõistlik seadusemuudatus, aitaks ennetada ja vähendada rahalist kahju, aga täna pankadel selleks õiguslikult võimalusi piisavalt ei ole. 

Ja mis puudutab kulda, siis on tõesti keskpanku, kes on viimasel ajal kulda juurde ostnud. Ma tean ka, et Poola paistab siin silma. Euroalal teiste keskpankade hulgas, kellega me võib-olla tihedamalt suhtleme ja kokku puutume, ma arvan, et sellist trendi otseselt ei ole. Tagantjärele targana võiks küll öelda, et oleks aasta aega tagasi taibanud just kulda tohutult investeerida, et see oleks olnud hea mõte. Aga me oleme sageli selliste investeeringutega kõik tagantjärele targad. Kulda oma investeerimisportfellis me oleme hoidnud üsna minimaalsel tasemel, just lähtuvalt põhimõttest, et me oma investeeringutega tahaksime jooksvalt teenida tulu, eelkõige intressitulu, aga meil on ka aktsiaportfell, kus me teenime näiteks dividenditulu. Aga kulla puhul on selline jooksva tulu teenimine võimatu, me lihtsalt peaksime lootma kogu aeg, et see hind jätkuvalt kasvab. Seetõttu ei ole ta meie investeerimispõhimõttesse sellisel moel hästi mahtunud. Me teame, et ajaloos on ka perioode, kus kulla hind on pikka aega langustrendis olnud. Me ei saa muidugi välistada, et see aeg jälle tagasi tuleb. Selline on olnud vähemalt senine lähenemine. 

Irja Lutsar, palun!

Jaa, aitäh! Hea president ja hea juhataja! Te mainisite oma kõnes, et probleemiks on, et elanikkond vananeb ja meil üle 65-aastaste inimeste hulk suureneb. Mina ei julgeks seda probleemina näha, sest sajandeid on meditsiiniteadlased töötanud selle nimel, et suremus langeks ja eluiga pikeneks. Ilmselt me peaksime vaatama, kuidas vananeva ühiskonnaga edasi elada. Ma tahaksin ka öelda, et mida kauem sa siin elad, seda rohkem sa tead, kuidas siin maailmas elada. Nii et seda ei tohiks ka ära unustada. 

Aga minu küsimus teile on see. Loomulikult peab vanadusse investeerima. Mis on teie suhtumine tööandjapensionisse? Väga paljudes Euroopa riikides ju tööandjapension funktsioneerib ja see on päris korralik toetus selleks heaks, kui enam töötada ei jõua. Kas te arvate, et Eestis ka selline asi võiks toimida?

Aitäh küsimuse eest! Absoluutselt ma nõustun, et me kõik tegelikult ju tahame kaua elada. Kauem elamine, pikem eluiga ei ole probleem. See on probleem ainult riigi rahanduse vaatenurgast, juhul kui me jätkame täpselt seniste poliitikatega ja ei suuda seda oma majanduspoliitikas ja eelarvepoliitikas kuidagi arvesse võtta ja vastavalt kohaneda. Aga mis puudutab pensionisüsteeme ja tööandjapensionisse konkreetsemalt, siis ma kindlasti arvan, et me võiksime mõelda ka selle peale, kuidas täiendavalt just sellesama vananeva ühiskonna ja sellest tuleneva järjest suurema survega riiklike pensionide kulu mõttes toime tulla. 

Ja ega siin muid lahendusi palju ei ole, kui et kuidagi tuleb ikkagi inimestel juba oma tööaja jooksul proovida ka enda pensionieaks majanduslikku olukorda panustada ja seda paremini kindlustada. Meil on täna siiski toimiv, kuigi mitte enam nii selgetel ja headel alustel, teine pensionisammas, kuhu inimesed ise saavad koguda, kolmas pensioni[sammas], nii-öelda vabatahtlik kogumine, kuhu kahetsusväärselt siiski veel vähe inimesi panustavad.

Aga see on küll, ma arvan, arutelu, mida just sellest ühiskonna vananemisega riigina hästi hakkama saamise vaatenurgast tuleks pidada – et kuidas saavutada seda, et meil valmisolek täiendava investeerimise ja pensionieaks kogumise läbi oleks parem, olgu see siis taas teise pensionisamba tugevdamine või siis tööandjapensioni kaudu, mis on, ma arvan, seal kõrval üks alternatiive. Neid võimalikke lahendusi, ma arvan, me saame ka teiste riikide kogemustest õppida ja hinnata, kus on erinevaid kombinatsioone kasutatud.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Eesti Panga president! Mina ka väga tänan teid tehtud töö eest ja eelkõige selle eest, et te olete ühiskonnas üldiselt rahanduse ja majanduse keerukaid teemasid selgitanud nii arusaadavas keeles. Sellel on väga suur väärtus. Aitäh teile selle eest! 

Te tõite oma kõnes välja, et meie inimeste sissetulekud on 30% väiksemad kui euroalas keskmiselt, samas ka ostujõud jääb euroala keskmise juurde. Te soovitasite või pidasite oluliseks, et me investeeriksime teadusesse ja haridusse, selleks et majandus muutuks targemaks ja innovaatilisemaks. Me teame, et innovatsiooni investeerimine on seotud suurte riskidega ja seetõttu on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus seadnud eesmärgiks kujuneda aastaks 2035 innovatsioonipangaks. Ma saan aru, et juba mai algusest alates on nad välja käinud ettevõtjatele innovatsioonilaenu. Kuidas teile tundub, kas selline riigipoolne sekkumine sel teemal on asjakohane?

Kõigepealt jällegi aitäh heade sõnade eest ja hea küsimuse eest! Selleks, et me sissetulekute vahet Euroopa rikkamate riikidega suudaksime sulgeda olukorras, kus meil hinnad on juba seal, kus ülejäänud Euroopas keskmiselt, ega siin muud lahendust ei ole kui targema majanduse poole liikuda ja teha investeeringuid, mis suurenevad just keerukama ja suurema lisandväärtusega majanduse osatähtsust. Selleks on kindlasti vaja ka teadustegevusse ja arendusvaldkonda investeerida. 

Nüüd konkreetselt EIS-i niinimetatud innovatsioonipanga mõttest. Tunnistan, et ma ei ole detailideni kursis, kuidas nad seda täpselt ette oma plaanides näevad. Kui küsimus on minu arvamuses sellest, kas riik võiks pakkuda läbi selle sihtasutuse näiteks otse laenu ettevõtetele, siis üldiselt me oleme Eesti Pangas pigem toetanud lähenemist, et riiklike laenude asemel oleks rahaliselt mõistlikum ja vähem kulukas variant ikkagi usaldada laenamine pankadele, kes meil hästi toimivad ja suudavad laenu pakkuda. Aga selleks, et võimaldada tõesti riskantsematele projektidele finantseerimist saada, mille puhul pangad võib-olla kõhkleksid, on võimalik EIS-il pakkuda täiendavaid garantiisid või tagatisi, mis võib-olla tulemuse mõttes viib sarnase olukorrani, aga küsimus on lihtsalt, milline on parim finantsinstrument. See, et moel või teisel toetada innovaatilist majandust, ka selgelt ekspordile suunatud ärimudeleid, ma arvan, selle vastu ei ole keegi.

Annely Akkermann, palun! 

Hea esimees! Austatud Eesti Panga president! Ma ei ole nüüd kuigi originaalne, aga ma jätkan samas vaimus. Mu meelest olete te oma töös olnud valgustusajastu vaimu kandja – arukas, vaba ja optimistlik. Kõiki neid kriise, mida te eelnevalt loetlesite, olete te tõesti käsitlenud targalt, rahulikult, kindla käe ja heatahtliku meelelaadiga. Mulle on väga sümpaatne, kuidas te oma ametit kandsite. Olen väga tänulik kõigi nende argumenteeritud arvamuste eest, mida ma olen teilt saanud, ja ka viisi eest, kuidas te olete neid andnud. 

Minu küsimus on ka selle kohta, et oleks vorm ilusti täidetud, finantskelmuste ja rahapesu valdkonnast. Õiguskaitseorganite töö finantskuritegude avastamisel saab toimuda alal, kus on leitud tasakaal inimeste põhiõiguste, eriti privaatsuse riive, ja kuritegevuse ohjeldamise vahel. Kas teie arvates on see tasakaal praegu õiges kohas või võiks ühiskond taluda rohkem privaatsuse riivet, et ohjeldada finantskurjategijaid, kes sellelsamal privaatsuse riivel siiski saabastega trambivad?

Aitäh kõigepealt rohkete tunnustus- ja tänusõnade eest! See küsimus on muidugi päris keeruline, jah, millist privaatsuse ja õiguste riivet me peaksime aktsepteerima selleks, et pettusi vähem oleks. Ma arvan, et me ei peaks kindlasti liiga kergekäeliselt enda õigustest ja privaatsusest loobuma. Kuigi paratamatult see, kui me tahame pettustega ja nende kelmustega, mis täna levivad, võidelda, siis see tähendab minu arvates vähemalt teatud mugavustest loobumist. Kui kõikvõimalikud maksed on erakordselt lihtne ühe nupuvajutusega ära teha ja raha teele saata, siis see tähendab muidugi, et eriti lihtne on see raha välja petta ja neid täiendavaid tõkendeid on seal protsessis suhteliselt vähem. 

Nii et põhimõtteliselt võib ju käsitleda inimese õiguste piiramisena ka seda, kui panga klient tahab teha ülekannet kuhugi kontole, mille kohta pangal on infot, et see tegelikult võib olla pettustega seotud, ja ta ütleb inimesele, et ei, kuigi see on sinu raha, ma ei kanna siin, ma ei tee seda ülekannet, mida sa soovid teha. See tekitab kindlasti palju pahameelt panga klientides, kes vähemalt esialgu arvavad, et nad tahavad ja neil on täielik õigus oma raha liigutada. See on üks näide sellisest tasakaalupunkti otsimisest. 

Aga ma arvan, et me peame natukene ikkagi tagasi liikuma sellest erakordselt lihtsast ja kiirest ja mugavast raha liigutamisest, mida praegu, nagu tundub, väga palju kuritarvitatakse.

Hanah Lahe, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Eesti Panga president! Ka mina tänan teid seni tehtu eest ja soovin edu viimaseks aastaks ametiajal! Te tõite oma kõnes mitu korda välja globaalsed kriisid ja kiiresti muutuvad olud maailmas. Selle sajandi suurimaks kriisiks peetakse kliimamuutusi, mis mõjuvad negatiivselt riikide majandusele, inimeste tervisele ja julgeolekule. Sellest tulenevalt mind huvitabki, kuidas te olete oma ametiajal panustanud sellesse, et Eesti majandus oleks vastupidav kliimamuutustele, ja kuidas te näete, et Eesti Pank saaks sellesse ka edaspidi panustada. Mis on lähitulevikus võib-olla sellised verstapostid?

Aitäh heade sõnade eest ja hea küsimuse eest! Kliimamuutustega seonduv ja mitte ainult Eesti Panga, vaid üldisemalt keskpankade roll selles on olnud viimaste aastate jooksul päris intensiivse debati teemaks ka pankurite ringis. Näiteks Euroopa Keskpangas me oleme ühiselt neid arutelusid pidades proovinud leida võimalusi, et mitte minna vastuollu oma põhilise eesmärgiga, milleks on hinnastabiilsus, ja mitte sekkuda kliimapoliitikasse, mille kujundamine on siiski alati valitsuste ülesanne, kuidas me saame jõudumööda siiski – nii palju kui meie mandaat seda lubab – kliimamuutustega seonduval oma panuse anda? Mida me oleme keskpangana teinud näiteks? Alates panganduse regulatsioonidest ja järelevalvest me oleme proovinud Euroopa tasandil rohkem arvesse võtta ka täiendavaid riske, mis näiteks pankadele laenu andes võivad tuleneda sellest, kui finantseeritakse projekte, mis kliimamuutuste tagajärjel võivad kujuneda palju riskantsemateks, kui nad võib-olla esialgu tunduvad. See võib väljenduda pangandusjärelevalve poolt näiteks täiendavates kapitalinõuetes või täiendavates küsimustes pankadele, et kas nad on selliste riskidega oma tegevuses arvestanud. See on kõik Euroopa tasandil töö, kuigi Eesti Finantsinspektsioon selles kõiges ka samamoodi osaleb. 

Aga Eesti Panga vaates veel üks hästi konkreetne asi ja ettepanek, mille me tegime ja mis leidis tänuväärselt ka teie toetuse, on seesama sularaha ja müntide vermimisega seonduv, millele ma ka kõnes viitasin. Me saatsime varasemalt Eesti Pangast mitmete veoautokoormate kaupa iga aasta ringlusesse ühe- ja kahesendiseid, mida me nägime, et tegelikult kaupluses maksmisel praktiliselt ei kasutata, need kuhugi kõik kaovad ja ka see tootmisprotsess on väga suure keskkonnamõjuga ja intensiivne. Seetõttu seesama ümardamisreegel, mille Riigikogu seadustes tegelikult omab ka selgelt positiivset keskkonnamõju. 

Eesti Panga kui organisatsiooni enda tegevuse korraldamisel me oleme tõesti proovinud olla palju keskkonnateadlikumad, saanud ka vajalikud sertifikaadid, et me lähtume oma tegevuses kõige kaasaegsematest põhimõtetest. Ma usun, et me oleme oma väikese panuse andnud, aga teeme seda ka arusaamisega, et see ei ole keskpanga ülesanne kujundada kliimapoliitikat.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Eesti Panga president, ma tänan teid väga kompaktse kokkuvõtte eest Eesti majanduse olukorrast! Arvestades seda, milline see olukord on, oli see väga leebelt esitletud. Kriitika valitsuse majanduspoliitika ja rahanduspoliitika suhtes oli väga vaevu sealt välja loetav. Olukorra lahendusena pakkusite siin välja erakondadeülest kokkulepet riigivõla osas, aga samas me ju teame, milliste erakondade vahel see kokkulepe peaks olema. Ma arvan, et opositsioonierakonnad oleksid küll nõus kokku leppima, et valitsus ei halvendaks Eesti majanduslikku olukorda. Praegused valitsuserakonnad on ju riigi rahanduse tänasesse kehva seisu viinud ja tekib küsimus, et mida selline kokkulepe siis üldse maksab, kui needsamad erakonnad ju tegelikult lubasid hoopiski riigi rahanduse korda teha ja tegelikult on meil hoopis rekordiline defitsiit. Üldiselt on valetajatega kokkulepete sõlmimine natuke nagu sõelaga vee tassimine. Ma küsiksin hoopiski selle kohta, et ma väga tänan teid selle konverentsi eest, mille te korraldasite telefonipettuste teemal. Aga kas te näete, et Eesti Pank võiks anda ka mingisuguseid konkreetsemaid suuniseid Eesti finantsasutustele, et neid pettusohte vähendada?

Teie aeg! Härra Eesti Panga president, palun!

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt hästi lühidalt, mis puudutab seda kokkulepet. Ma püüdsin olla tulevikku vaatav. Eesti Panga mõte on, et loomulikult ei ole sellisel kokkuleppel ju mingit seaduse otsest võimu, see on pigem õigusliku staatuse poolelt, ma kujutan ette, ühine memorandum, mis on avalikult deklareeritud ja sellisel moel ka esitletud. See annab võimaluse võib-olla senisest konkreetsemalt ja nõudlikumalt, ükskõik kes järgmisel või ülejärgmisel korral koalitsiooni ja valitsuse moodustavad, nende käest küsida laiemalt, kas nad peavad riigi rahanduse väljavaate parandamist ja võlakoormuse kasvu pidurdamist oluliseks või mitte. Ja kui nad on seda eelnevalt deklareerinud selgemini kui varem, siis ma arvan, et sellised piirid kuidagi meile paremini võiks seada. 

Aga mis puudutab Eesti Panga võimalikke suuniseid pankadele, siis me oleme proovinud, nagu ma viitasin, ühiseid arutelufoorumeid tekitades tuua ühe laua taha nii pangad, pangandusjärelevalve, Finantsinspektsiooni kui ka teised ametkonnad, politsei, infosüsteemide amet – kõik, kes selle teemaga kokku puutuvad. Meile Eesti Panga poolt on seadusest tulenevalt muidugi üsna selgelt öeldud, mida me saame ja mida me ei saa teha ning millistes valdkondades pankadele konkreetseid nõudmisi ja ettekirjutusi seada. Meil ei ole õiguslikku alust otseselt kliendisuhtlust ja näiteks maksekorralduste täitmist puudutavas nii konkreetselt pankadele midagi ette kirjutama hakata. Aga mulle tundub küll, et tegelikult huvi on ju praegu ühene. Kõik saavad aru, et meil on maksepettustega probleem ja moel või teisel seda tuleb lahendada. Selline tihedam infovahetus ja parem reageerimine ja klientide hoiatamine juba toimub. Ja nüüd, kui saaks veel ka seaduse jõul natukene rohkemaid võimalusi pankadele endale anda, ma arvan, et see oleks juba päris hea samm edasi. Ja eks sealt saab uuesti mõelda, mida veel on vaja.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Austatud Eesti Panga president! Ka mina tänan pikaajalise sisuka koostöö eest! Aga mulle tundub, et vaatamata meie majanduse praegusele paranemisele ja kasvule – pikaajalises vaates see loodetavasti jätkub – on teie ettekanne suhteliselt pessimistliku varjundiga, vaatamata sellele, et maksupettused, riigivõlg, inimeste tuleviku toimetulek, tuleviku pension ja kõik muu. Ja kui te toote veel sellise näite – mulle jäi see kõrva –, et aastal 2030 saaks riigi intressimakse eest aastas kolme ülikooli üleval pidada, siis ma tahan küsida praegu lihtsalt seda, millal võib riigivõla teenindamine meile reaalselt ohtlikuks muutuda ehk strateegiliseks konkurentsivõime probleemiks.

Aitäh taas kord heade sõnade eest ja küsimuse eest! Ma arvan, et ma üldiselt ei ole pessimist, aga mis puudutab riigirahanduse ja riigivõla väljavaadet, siis ma tunnistan, et tõesti, see ettekanne oli pessimistliku noodiga ja realistlik, jah, võib-olla tõesti. Just seda me näeme, et seal need probleemid meil ette vaadates kõige teravamad on. 

Küsimus selle kohta, kus täpselt on see punkt, kus meil tõeliselt ohtlikuks see olukord muutub. See on võib-olla isegi osa probleemist, et seda on võimatu ette täpselt kindlaks määrata. See 60% võlataseme indikatsioon, mis on Euroopa keskmise sihina kokku lepitud, sinna on meil veel maad minna. Aga ma tõesti arvan ka, et see ei ole mõistlik tase, kuhu me peaksime tahtma jõuda. Seesama Rootsi näide, kus nad juba palju madalama võlakoormuse juures tajusid, et nende ühiskonnale on need riskid liiga kõrgeks kujunemas, koormus laenumaksete näol on liiga kõrge. Selleni nad jõudsid küll 1990-ndate lõpus teravama kriisiolukorras, aga nad on suutnud seni seda distsipliini hoida ja kokku leppida. Tõesti, nende majandusele 35% võlakoormus on see, millest nad üldiselt kõrgemale ei taha minna. Sinna me jõuame ka ise Eestis üsna järsku. 

Näiteks see, mida hetkel investorid võlakirjaturgudel näevad, et see risk on liiga suureks muutunud, ja hakkavad nüüd meilt veel kõrgemat intressi küsima ja raha kättesaadavus muutub keerulisemaks nii valitsusele kui ka ettevõtetele, ei sõltu mitte ainult sellest, mida me Eestis teeme, vaid sõltub ka sellest, milline on see keskkond parasjagu finantsturgudel maailmas ja Euroopas laiemalt. Ju me vajame täiendavat laenuraha just siis, kui meid tabab mõni järgmine tõsisem kriis. Just sel hetkel on ju ka need investorid ekstra ettevaatlikud ja ka ise mures, kuhu ja kellele nad raha laenavad. 

Nii et igal juhul tundub mulle, et on mõistlik sellist tervet konservatiivset vaadet hoida ja mitte minna testima, kas me nüüd jõudsime selle piirini päris kohale või veel mitte, ja juba ikkagi enne proovida õppida teiste vigadest ja natukene oma majapidamist paremini korda saada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud keskpanga president! Paistab, et me oleme Jüri Jaansoniga samas paadis. Ma proovin siis täiendava nüansi küsimusele lisada. Tõesti, ka minu jaoks oli mõnevõrra üllatus, kuidas te kirjeldasite, et Rootsi hindas, et nemad, väike ja avatud majandus, ei saa lubada endale, ma ei tea, Prantsusmaa tasemel võlakoormust, et riskid on liiga suured. Kõik see kehtib ju võimendatult Eesti kohta – me oleme veel väiksem, veel rohkem avatud ja veel selle Rootsi turuga seotud ka, lisaks Vene piiri ääres. 

Iga kord, kui kõlab ettepanek, et võiks Eesti võlakoormuse kiiret kasvu pidurdada, tuleb vastu hääli, et oot-oot-oot, kõik teised laenavad, meie ei pea olema tublimad ja selle raha peaks turgudelt ära võtma ja midagi kasulikku tegema. Sellega seoses, kas te saaksite veel välja tuua, kas meil on selliseid näiteid, kus riigid on suutnud selle, ma ei tea, 90%-ni või 100%-ni SKP-st tõstetud võlakoormusega teha midagi sellist kasulikku, mis nad majanduskasvu abil nad sellest puudujäägist ja võlakoormuse kasvust välja toovad? Sest Rahandusministeeriumi sõnul Eestil tegelikult seda võimalust ei ole, et majanduskasvuga ennast siit puudujäägist välja tuua. 

Teiseks, ega Eesti Pangal ei ole infot, et kriisid on maailmas lõppenud ja meil edaspidi kriisiks täiendavat reageerimisreservi, näiteks võlakoormuses sellise ruumi näol, ei ole enam vaja?

Aitäh nende küsimuste eest! Ma arvan, et me oleme mitte ainult teie, härra Jaansoniga, vaid me kõik oleme ühes paadis selle võlaprobleemiga seonduvalt. Aga mis puudutab seda, et kas me võiks nüüd ikkagi selle laenurahaga proovida midagi ära teha, et riigi jõukust suurendada – kõik teised ju seda teevad ja laenavad –, siis kõigepealt, Eesti eelarve puudujääk on täna selgelt kõrgem kui Euroopa Liidus teistel riikidel keskmiselt. Me oleme ka vaadanud läbi aja, kas on võimalik tuua sellist seost, et riigid, kellel on võlakoormus suurem ja kes on rohkem laenuraha kasutanud, oleksid kuidagi majanduslikult ja elanikkonna elujärje parandamise vaatenurgast edukamad. Vastus on üldiselt, et ei ole. Pigem see ikkagi viitab lihtsalt kehvale eelarvedistsipliinile ja majanduspoliitikale. See lugu seetõttu ka justkui ei tundu väga vettpidav. 

Ja see kõige lihtsam küsimus oli, kas meil on andmeid, et kriisid oleksid maailmast otsa saanud. Kindlasti mitte.

Mart Võrklaev, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud president! Ma pean täna veel kõne, niimoodi, et ma teie tänamiseni jõuan, selle pika töö eest, aga tänan selle ausa ja otsekohese vaate eest riigirahandusele, mis on suur mure. Ma väga tunnustan seda ettepanekut, et me võiksime jõuda erakondadeülese kokkuleppeni. Ja natukene muidugi teeb kurvaks, kui siin kolleegid hakkavad valetamises süüdistama ja ise EKREIKE valitsuses olles tehti 2020. aastal rekorddefitsiit üle 5% ja laenukoormus kahekordistati ühe aastaga. Aga niimoodi süüdistades me kaugele ei jõua ehk tegelikult võiks vaadata just tulevikku ja sinna kokkuleppe poole pürgida. Küsimus on see, kas te olete ka edasi mõelnud, milline see kokkulepe olema peaks. Meil on eelarvereeglid, aga kas see kokkulepe peaks keskenduma defitsiidi vähendamisele ja mingil tasemel hoidmisele, laenukoormusele, kuidagi kombinatsioonile? Milline see võiks sisus olla?

Aitäh ka heade sõnade eest ja veel nende eest, mis veel ees ootavad, ma saan aru, ja valmisoleku eest kaasa mõelda selle võimaliku kokkuleppe teemal! Tõsi, meil on täna juba eelarveseaduses kirjas, kuidas pärast seda, kui praegune kehtiv kaitsekulutuste vabastusklausel lõpeb, just struktuurset tasakaalu sihtides peaks riik eelarvepositsiooni järk-järgult parandama. Esiteks, probleem on, et see struktuurse tasakaalu kontseptsioon on piisavalt keeruline ja võib-olla lihtsalt keeruline selle järgi oma tegevust pikemalt ette planeerida. Meile tundub ka, et ambitsiooni selles mõttes on võib-olla vähe. Kui me ootame 2029. aastani ja siis järsku proovime kehtivate reeglite järgi olukorda palju paremaks saada, siis see kohandumise vajadus kas täiendavate maksude või kulukärbete läbi saab olema niivõrd järsk, et võib-olla mõistlik oleks ikkagi juba natuke varem proovida, 2027. ja 2028. aastal, seda seisu parandada. Meile tundub, et kokkuleppe eelis oleks ka see, kui parteid suudaksid terviklikult suuremas ringis kokkuleppele jõuda, siis see oleks mõnes mõttes veel tugevam kui eelarveseaduse muutus, mis eelmisel aastal koalitsiooni häältega sai küll seadusesse viidud, aga täna võib opositsioon kindlasti öelda, et see neid justkui nii väga ei piira. 

Küsimus selle kohta, milline selle leppe täpsem sisu võiks olla. Mulle tundub, et me võiksime proovida viidata näiteks võlakoormuse tasemele, mis on lihtsasti mõõdetav ja lihtsasti arusaadav number. Seda on võimalik ka palju kergemini ja ühesemalt mõõta kui näiteks struktuurset eelarve puudujääki, mille üle võib arutada, milline see majandustsükkel meil on ja kuidas seda täpselt peaks tol hetkel hindama. Ja näiteks leppida kokku, et me sihime oma eelarvepoliitikat moel, et mingist võlakoormuse tasemest me proovime mitte üle minna. Kusjuures tegelikult võlakoormuse stabiliseerimine teeb võimalikuks olukorras, kus majandus läbi aastate kasvab, ka siiski väikese eelarve puudujäägi lubamise, kuna võlg võib ikkagi natukene kasvada, kui ka majandus kasvab, ja siis see suhtarv võlakoormuse mõttes jääb stabiilseks. Nii et ma arvan, et see võiks olla enam-vähem see loogika. Aga kui ambitsioonikad olla, siis ma arvan, et võib-olla ei ole meie asi keskpangas midagi ette kirjutada, see on ikkagi küsimus erakondadele.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Austatud president, suur tänu ettekande eest! Mu küsimus on see, millele te viitasite, eelarvedefitsiit 4,3%, milliseks see teie hinnangul käesoleva aasta lõpuks võiks kujuneda ja milliseks järgmise aasta lõpuks. On üks nüanss, millest ma ei saa lõpuni aru. Eestis on kehtinud ammu sihuke rahvatarkus, et ära tänaseid toimetusi homse varna riputa. Ma ei saa sellest loogikast aru, millest see analüüs tuleneb, st meil ei ole mõtet see aasta nagu midagi teha, 2027 ja 2028 on see, kus me võiksime hakata positsioone parandama. Miks Eesti Panga arvates ei oleks mõistlik ka täna härjal sarvist haarata ja püüda negatiivset lisaeelarvet teha, et veidigi seda positsiooni haarata ja tegelikult hakata selle muutusega liikuma?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mis puudutab oodatavat eelarvepuudujääki, siis me suuresti ikkagi tugineme Rahandusministeeriumi ja valitsuse plaanidele selle kohta, milliseid kulutusi valitsus ette näeb. Riigieelarves on vastu võetud, et mida teha kavatsetakse. Prognooside erinevus tuleneb eelkõige just tulude poole ja majanduse käekäigu prognoosist. Aga ega meil see prognoos selle aasta puudujäägi ja järgmise aasta puhul ei ole väga erinev kui valitsusel. Me näeme, et natukene alla 4,5%, mis on see maksimaalne täna lubatud, sinna see eelarve puudujääk võiks ulatuda. 

Aga võib-olla üks, mida piisavalt ei rõhutata, on see, et kui 4% tundub justkui väike number, siis me mõõdame seda suhtena majanduse mahtu, mitte see ei ole protsent tuludest ja kuludest, mis puudu jääb. Kuna riigieelarve ise on ju ainult suurusjärgus 40% SKP-st, siis see tegelikult tähendab, et praktiliselt iga kümnes euro, mida me kulutame, on laenuraha. Ja kui läbi aastate samamoodi käituda, siis võlakoormus ikkagi, ma arvan, kõigele mõistetavalt väga kiiresti kasvama hakkab. 

Aga kui küsida, et kas me ei võiks olla veel ambitsioonikamad, siis Eesti Pangana minu arvates absoluutselt, veel kord, me ei taha üldse midagi ette kirjutada, aga lihtsalt viitame sellele, et võib-olla võiks sellist kokkulepet ja ambitsiooni üheskoos kuidagi omada, et võlakoormuse kasvule piir panna. No eks ma lähtusin sellest, et selle aasta eelarve on juba vastu võetud ja võib-olla on raske midagi muuta. Kui te arvate, et on võimalik, siis meie absoluutselt oleme ka seda meelt. Aga tõesti, võib-olla vähemalt aastail 2027 ja 2028 võiks enam pingutada. Ja kui lihtsalt suuta mingisuguse võlatase, millest me ei taha kõrgemale minna, üheskoos kokku leppida, siis äkki oleks abiks.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud Eesti Panga president! Mina, Jüri ja Riina paati ei mahtunud ehk olen natukene teises paadis ja olen mõnevõrra tegelikult üllatunud teie kriitika pärast selles võtmes, et riigi laenukoormus kasvab. Sellel on ilmselgelt kaks tegelikult minu hinnangul väga objektiivset põhjust. Üks on kaitsekulude kasv – rõhutame: ainuüksi kasv – mingi 800 miljonit, see on 2% SKT-st. Minu arvates on illusioon loota ja arvata, et ilma laenuta on võimalik neid kulusid katta. 

Ja teine pool, mis on minu jaoks üks selline majanduse kuldprintsiip olnud, on see, et kui majanduses on rasked ajad, siis on see koht, kus riik ja avalik sektor peaks rohkem investeerima, rohkem tooma raha turule. Ja vastupidi, kui on head ajad, siis riik peaks oma investeeringutega koomale tõmbama, et mitte majandust üle kuumendada. Ja antud juhul riik seda ju tegelikult teebki väga suures mahus ja otse loomulikult see tähendab mingil määral ka täiendavat laenukoormust. Aga võtame ära mingi 400 miljonit, näiteks kolmandik võib-olla investeeringutest turult, siis ma arvan, et see võib tekitada palju rohkem probleeme. Minu süda näiteks rõõmustab, kui ma sõidan Pärnust Tallinnasse, tänagi, kui ma näen seal vähemalt 100 pluss erinevat töömasinat toimetamas, tuhanded töötajad, töökohad, palgad, leib on laual. Kui seda raha ei oleks turul, siis ma arvan, et võib-olla majanduses oleks probleeme oluliselt rohkem. Nii et kas ma olen valel teel?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mis puudutab kaitsekulutusi ja nende finantseerimist, siis ma arvan, et ega meie ega keegi teine ei sea kahtluse alla seda, et nüüd, kus meil nii järsult oli vaja riigina kaitsekulutusi tõsta, siis seda loomulikult vähemalt alguses ilmselt on mõistlik laenurahaga finantseerida. Seda tegi Eesti ja tegid ka praktiliselt kõik teised riigid, kes samas olukorras täna on. Aga see mure tuleneb just sellest, et ikkagi on ju ka arusaamine, et me ei lähe endisele kaitsekulutuste tasemele tagasi ka kolme-nelja aasta pärast. Me peame rohkem kaitsesse panustama pikema aja jooksul. Ja see, et me seda teeme nüüd pikkade aastate jooksul ainult täiendava laenurahaga, see on see, mis sõltumata sellest, kui oluliseks me kaitsekulutusi peame, lihtsalt puhtrahanduslikult lõpuks viib meid väga keerulisse olukorda. Ja kui ikkagi on tegemist juba püsivate kulutustega, siis vajalik on ikkagi leida sinna püsivamad tulud taha. 

Aga küsimuse teine pool oli see, kas ei olegi mitte hea see, et valitsus keerulisel ajal majandust toetab ja ka rohkem kulutab ja laenu võtab. Ka sellega ma olen põhimõtteliselt muidugi nõus. Lihtsalt see, kuidas praegu paistab see eelarvepoliitika meil minevat, ja vaadates ka neid erinevaid hinnanguid majandustsükli seisule siin viimastel aastatel ja ette nähes tulevaste aastate peale, siis paistab, et see dünaamika on meil ikkagi pigem selline, et valitsus võtab laenu ja kulutab ja toetab majandust mitte ainult siis, kui on meil kriisiolukord ja majandustsükkel madalseisus, vaid see ikkagi jätkub meil pidevalt. See ongi just selle võla kasvatamise juures probleem, mis on osutunud ka teiste riikide tänaste suurte laenukoormuste põhjuseks: kriiside ajal küll ollakse väga valmis majandust toetama, täiendavat laenu võtma, see tundub kõik väga põhjendatud, aga siis, kui kriis on möödas, on väga raske neid suuremaid kulutusi tagasi tõmmata. Ja isegi kui suudetakse võla kasvu pidurdada hetkeks, siis nii kui tuleb uus kriis, siis jälle ta järsult kasvab ja meil ei ole kunagi hetke, kus saaks seda natukene taas allapoole tuua. Sellest loogikast lähtudes, nähes, kui raske on tänaste plaanide kohaselt seda puudujäägis eelarvet tagasi paremale rajale saada, isegi kui majandus enam ei ole kriisis – sellest kantud on see meie ettepanek.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra Müller! Järgmise nelja aasta kokkuleppe on tegelikult ju valitsuskoalitsioon sõlminud eelarvestrateegia näol. Kas see eelarvestrateegia, mis on veel miljard eurot on miinust juurde tulnud kevadise majandusprognoosi andmetel Rahandusministeeriumi poolt, on rahanduslikult jätkusuutmatu? Ja milline oleks siis jätkusuutlik tase? 

Ja teine küsimus. Te ütlesite, et sellel aastal ei saa midagi teha, sest riigieelarve on vastu võetud. Aga miks siis, härra Müller, te ei teinud seda ettepanekut korrale kutsuda ka valitsuse esitatud eelnõu loogikas eelmise aasta sügisel? Isamaa esitas eelarve, ka alternatiivi, mis sisaldas 3%-list taset eelarvedefitsiidile nelja aasta perspektiivis. 

Ja kolmas element puudutab seda, et vastavalt Eesti Panga seadusele on ka Eesti Pangal kohustus valitsust olulistes majanduspoliitilistes küsimustes nõustada ja valitsusel on kohustus kuulata Eesti Pank ära. Kui te nüüd viimase paari aasta nii maksupoliitika, majanduspoliitika, rahanduspoliitika vaated, püüate üldistada seda praktikat, võtate selle aja, siis millised on need nõuanded, mida Eesti Pank on andnud majanduspoliitikas, sealhulgas maksupoliitikas valitsusele?

Aitäh mitme hea ja keerulise küsimuse eest! Mis puudutab kehtiva eelarvestrateegia jätkusuutlikkust või jätkusuutmatust, siis ühelt poolt ma tõin välja, et ei saa öelda, et me täna oleme kohe juba olukorras, kus Eesti rahanduse seis on homsel päeval jätkusuutmatu, aga see trend on selgelt muret tekitav. Võlakoormus täna on veel mõõdukalt madal siiski, olles juba väga kiiresti kasvanud, aga kui me läheme samamoodi edasi, siis see muutub järjest suuremaks probleemiks. Väga raske on panna näppu täpselt selle punkti peale, kust edasi minna on selgelt väga ohtlik, aga ma arvan, et me lihtsalt peaksime proovima mitte päris selle punktini jõuda ja mitte testida, kas me oleme ohtlikku olukorda jõudnud. 

Tänase eelarvestrateegia kohta põhimõtteliselt, jah, meie hinnang on, et see võiks olla ikkagi rahanduslikult selgelt konservatiivsem, selleks et me oleksime paremal ja jätkusuutlikumal rajal. Kuna, nagu ma viitasin, praegu seal 4% lähedale ulatuva vähemalt eelarve puudujäägiga plaaniks valitsus edasi minna veel päris mitmete aastate jooksul. Ja juhul, kui see kaitsekulutustele kehtiv nii-öelda vabastusklausel 2029. aastal lõpeb, siis see vajadus kas kulusid kärpida või makse tõsta saab olema võib-olla liiga järsk, et seda oleks võimalik ühiskonnal aktsepteerida. Jah, ma arvan, et võiks olla konservatiivsem ka juba praegune eelarvestrateegia. 

Miks me seda kõike varem ei ole öelnud ja ettepanekuid teinud? Ühelt poolt mulle tundub, et me oleme läbi aastate rääkinud üsna sarnast juttu, et võiks olla riigi rahanduses selgem plaan sellest puudujäägist välja tulekuks. Tegime seda ka eelmisel aastal. 

Nüüd see konkreetselt sellise ühise ettepaneku või kokkuleppe mõte – no ma ütleksin, et see sai võib-olla inspiratsiooni siin paar kuud tagasi toimunud seminarist nendel teemadel, kus meil needsamad Rootsi ja Soome kogemused ka jutuks olid ja kus te ka ise osalesite. Võib-olla seetõttu just praegu me tulime ka selle ettepanekuga välja. 

Aga mis puudutab Eesti Panga kui nõuandja rolli, siis jällegi, riigi rahanduses me tegelikult oleme valitsusele sarnast nõu läbi aastate andnud. Tüüpiliselt küll vastus on ka osaliselt, et poliitilised realiteedid on sellised ja kahjuks ikkagi tuleb see eelarve kokku panna täpselt nii, nagu ta lõpuks on kokku pandud. 

Mis puudutab maksupoliitikat, siis me muidugi targu ei taha tegelikult maksupoliitikas üldse nõu anda. Seetõttu me esiteks ei ole nõu andnud ja ei ole olnud ka, mida valitsusel arvesse võtta, kuna me oleme võtnud seisukoha, et me tahaksime eelkõige just tähelepanu pöörata riigi tulude-kulude tasakaalule – kas see on kooskõlas majandustsükliga, kas meil on riske tulenevalt liiga kõrgest võlakoormusest? Tundub, et me sellele lihtsalt järjest lähemale oleme jõudmas. 

Maksud või kulutused, riigi kulutused, et millele kulutada ja kuidas makse koguda, see tundub mulle niivõrd ikkagi poliitiliste valikute küsimus, kus on kindlasti võimalikud erinevad lähenemised. Võib-olla Eesti Pank astuks sellega natuke libedale teele, kui me niimoodi poliitikasse selles mõttes siseneksime.

Kolleeg Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Eesti Panga president! Mina kavatsen siin praegu ennast natukene suruda Reinsalu paati, selles mõttes, et hakkan ka süüdlasi otsima ja esitan mitu küsimust ühekorraga. 

Esimene küsimus. Sa rääkisid väga kiitvalt Rootsist. Mulle ka Rootsi meeldib. Aga kui ma mõtlen Rootsi peale ja ma mõtlen Poola peale, kellel läheb ka majandus praegu hästi ja kes on näidanud imetegusid, on veel on mitu riiki, kelle ühine nimetaja on see, et nad ei kasuta eurot. Tekib paratamatu selline kirikus vandumise tunne. Küsiksin, kas siis äkki tehakse euroga midagi valesti või et nendel rahvuslikud valuutadel, mille kurssi saab alla rääkida kriisiolukorras ja sellega oma konkurentsivõimet suurendada, on mingi eelis. 

Teine küsimus on see, et jutt sellest, kuidas koroonaajal pani riik tohutult raha majandusse, tehti eelarve miinus 10%-ga, maandus lõpuks miinus 5% peal ja saavutati 8%-line majanduskasv. Kas sellega ei pandud mingi põnts pikaks tulevikuks? Kuumendati tegelikult üle, hoiti üleval ja elus firmasid, mis oleks võinud vabalt pankrotti lasta minna. Ja nüüd me helbime natuke seda suppi tänapäevalgi.

Aitäh ka heade ja keeruliste küsimuste eest! Küsimus, kas me oleme näiteks praeguses olukorras euroalasse kuulumisest võitnud või mitte – selles osas mul küll kahtlust ei ole, et Eesti on ikkagi just kogu selles turbulentsis, kust me ennast viimasel ajal oleme leidnud, olnud õnnega koos, et me oleme euroala liikmed. Kui rääkida siin näiteks intressimääradest, mis mõjutavad majanduse käekäiku, investeeringuid ja kõike muud, siis ka Ida-Euroopa riigid, kus on iseseisev ujuva kursiga valuuta, tõsi, võib-olla mingit leevendust eksportivatele ettevõtjatele pakkus see, et nende valuutad said nõrgeneda. Aga teisalt teeb see veel keerulisemaks hinnatõusu kontrolli alla saamise, kuna import on siis vastavalt veel kallim. Keskpangad pidid intressimäärasid tõstma veel tunduvalt kõrgemale, kui Euroopa Keskpank seda tegi, laenuraha muutus veel palju kallimaks selle riigi inimestele ja ettevõtetele. Ja just ikkagi see stabiilsus, olles on ankurdatud võrreldes Eestiga palju stabiilsemate Lääne-Euroopa majanduste külge, ja see, et meil intressimäärad lõpuks on olnud ikkagi, ma arvan, palju soodsamad, kui nad muidu oleksid olnud, on Eestile minu hinnangul selgelt olnud kasulik. 

Mis puudutab koroonaaegseid meetmeid ja eelarveotsuseid ja ettevõtete toetamisi, siis ma arvan, et seal on küll omajagu ka tõtt, millele ma viitasin ka ühele varasemale küsimusele vastates majanduse dünaamilisuse kohta. Meie nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt võtsime seisukoha, et me toetame ettevõtjaid ja tööandjaid, et töökohad säiliksid ja inimesed seetõttu sissetulekut ei kaotaks. Aga eks selle kõrvalmõju oli, et tõenäoliselt toetati ka ettevõtteid, kes võib-olla isegi ei oleks pidanud ellu jääma ja uutes tingimustes mõni aeg hiljem ikka pidid ehk uksed sulgema, see natukene kindlasti hoidis tagasi majanduse struktuuri kohanemist ja dünaamilisust ja võib-olla valmisolekut uueks kasvuks. Ja see oli see hind selle stabiilsuse eest, mis töökohtade säilimise nimel oli vaja maksta. 

Jah, võrdluseks, näiteks Ameerika Ühendriikides võeti teine lähenemine. Seal ei toetatud ettevõtteid, vaid vaadati, et inimesed ellu jääksid, ja anti lihtsalt otseselt inimestele toetust, mille tulemusena majanduse struktuuri muutus oli palju kiirem ja dünaamilisem. Ja võib-olla seetõttu nad on täna ka natukene paremas seisus. Nii et tagantjärele tarkusena ma arvan, et siin on meil õppida küll, kuidas järgmises kriisis targemini käituda.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud president! Tänan ka ettekande eest ja küsimustele vastamast! Aga mul on lühike küsimus. Kuidas Eesti Pank ja teie suhtute pangamaksu, mida siin paljud poliitikud räägivad?

Aitäh ka selle küsimuse eest! Pangamaksu temaatika, mulle tundub, oli aktuaalsem mõned aastad tagasi, kui 2022. ja 2023. aastal väga kiiresti intressimäärad tõusid ja see tõi pankadele kaasa väga järsu kasumikasvu, kus nende intressitulud tänu euribori kasvamisele järsult suurenesid, samas kui kulud mitte nii väga. Ma arvan, et see ei ole enam niivõrd aktuaalne küsimus, kuna pankade kasumid on juba langenud, intressimäärad on selgelt palju madalamad, kui nad tol hetkel olid, ja samal ajal on rahastamise hind pankade jaoks jälle kõrgem, see kasumimarginaal või see puhas intressitulu, mida pangad sealt vahelt teenivad, on selle võrra väiksem. Ma arvan, et ei saa öelda, et täna pankadel oleks kuidagi liiased kasumid, mida peaks kuidagi teisiti käsitlema. Aga juba tol hetkel, kui see arutelu minu hinnangul rohkem aktuaalne oli, siis me võtsime seisukoha, et me peaks kuidagi nügima panku sinna suunas, et mitte riik ei pea neilt tulu ära võtma, vaid et nad ikkagi seda oma klientidega, kelle arvelt nad seda tulu teenivad, kuidagi rohkem jagama sundida, nii et see mitte ei läheks pankade kasumiks, vaid rohkem klientidele. Ja see on, mulle tundub, põhimõtteliselt erinev lähenemine.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Jälgisin huviga teie ettekannet ja ka vastuseid küsimustele, olgugi et pidevalt siin ei viibinud. Te tänuväärselt olete korduvalt tähelepanu juhtinud sellele, et selline eelarvepoliitika, kus kulusid planeeritakse ikkagi miljardites suuremana kui tulusid, ei ole jätkusuutlik pikemas perspektiivis. Te tõite esile ka seda, et sellega seonduvalt on ettenähtavalt tulemas intressimäärade kasv Eesti jaoks, samuti hüppeliselt kasvavad intressimaksed. Aga ehk te visandaksite meile veel teiste riikide kogemusele tuginedes ja lihtsalt ka oma erialastele teadmistele tuginedes, milline see perspektiiv siis on, mis veel kaugemale vaadates Eestit ähvardab, kui selline poliitika pikemas perspektiivis jätkub ehk korrektiive ei õnnestu teha erakondadeülese kokkuleppe näol või muul viisil. Mis siis Eestiga reaalselt saama võib hakata, kui tegelikult intressimaksed, rääkimata põhivõla enda tagasimaksmise kohustus, kasvavad sellisele määrale, et see lihtsalt ei ole rahanduslikult mitte kuidagipidi enam jõukohane?

Aitäh küsimuse eest! Ma proovisin oma ettekandes välja tuua kolm vahetumat probleemi, mis meil kasvava võlakoormuse ja intressikuluga kaasnevad, aga äkki tõesti võiks mõelda veel kaugemale, mis see lõppjaam või must stsenaarium võiks olla. Üldiselt need kolm muret on tõesti, et isegi kui me ei satu päris uude kriisi, siis lihtsalt järjest kasvavad intressikulutused tähendavad kasvavat koormust Eesti ühiskonnale ja Eesti riigieelarvele, selle asemel, et me saaksime teha kulutusi, mida me tahame teha, me peame lihtsalt selle raha maksma laenuandjatele intressimakseteks. See on see, kuhu näiteks soomlased on jõudnud, nad näevad, et see on lihtsalt läinud liiale. Proovime ka seetõttu võlakoormuse kasvu pidama saada, mitte et neile enam ei antaks laenu või oleks selline väga akuutne kriis kätte jõudnud. 

Teine probleem on tõesti see, et ka intressimäärad võivad sellisel juhul juba tõusma hakata lihtsalt meie riigi riski kasvades ja see toob kaasa ka kallimad laenuintressid mitte ainult riigile, vaid ka ettevõtetele ja inimestele. 

Ja kolmas ja ma arvan, et siiski päris oluline, mida on võib-olla rahulikumal ajal raske tajuda, on see, et kui järgmine kriis kätte jõuab, siis meil lihtsalt ei ole seda ruumi enam reageerimiseks. Kui otsida näiteid, milles see probleem lõpuks väljendub, siis ma arvan, et kõige lihtsam on neid leida vast 2008–2009 või 2012, kui siin euroalal oli globaalselt suurem finantskriis ja siis ka Euroopas. Seni kindlana tundunud majandustes ja riikides oli vaja ikkagi väga drastilisi kärpeid. Valitsused seetõttu järgemööda kukkusid ja pidid ka teatud võlgasid maha kirjutama. Tekkis probleeme uue finantseeringu saamisel valitsustel. Me näeme, et alates Kreeka probleemidest, mida tollel ajal kõik mäletavad, aga ka näiteks Iirimaa, mis muidu on tugevatel alustel valitsus olnud, oli väga järsult sunnitud oma kulutusi kärpima, kuna võlakoormus oli nii kiiresti kasvanud. Ka teised, pigem tol hetkel Lõuna-Euroopa riigid sattusid sarnasesse olukorda, kus neile sisuliselt väliselt kirjutati ette, et muidu te enda tegevust ära ei finantseeri, kui te väga drastiliselt mingisuguseid sotsiaal- või muid kulutusi kokku ei tõmba. Ma arvan, et me lihtsalt ei taha sattuda sellesse olukorda, kus välised laenuandjad või finantseerijad ette kirjutavad, millist poliitikat me Eestis võime viljeleda.

Suur tänu, lugupeetud Eesti Panga president! Rohkem küsimusi teile ei ole. Madis, siiras tänu teile väärika teenistuse eest Eesti riigi ja rahanduse hoidmisel! Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kolleeg Diana Ingeraineni. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tänud, Eesti Panga president, ettekande ja selgituste eest! 

Eesti tulevik ei sõltu ainult sellest, kui kiiresti kasvab meie majandus, vaid ka sellest, kui kindlalt tunnevad inimesed end oma tuleviku suhtes. Täna räägime me liiga sageli pensionitest kui probleemist. Mina usun, et me peame rääkima hoopis võimalustest – võimalustest anda Eesti inimestele rohkem teadmisi, rohkem kindlustunnet ja rohkem võimekust oma tulevikku ise kujundada. Eesti Panga president Madis Müller on korduvalt rõhutanud, et tugev pensionisüsteem peab olema jätkusuutlik, tasakaalustatud ja vastupidav erinevatele kriisidele. 

Selle mõtte keskmes on üks väga oluline põhimõte. Me ei saa panna kogu vastutust ainult riigi õlgadele ega ka ainult inimese enda õlgadele. Me vajame süsteemi, kus riik loob võimalused, kuid inimene saab ja oskab neid võimalusi kasutada. Mina usun, et iga inimene on vaba oma valikutes ja iga inimene on ise oma elu peremees. Eesti 200 vaates tähendab see eelkõige investeeriva ühiskonna loomist mitte ainult rikastele või finantsekspertidele, vaid igale õpetajale, päästjale, tervishoiuspetsialistile ja noorele perele. 

Me peame jõudma selleni, et investeerimine ei tunduks midagi kauget või keerulist, vaid oleks sama loomulik kui säästmine või kodu kindlustamine. Me täna näeme, et liiga paljud inimesed kardavad investeerida või ei usu, et neil üldse on võimalik vara kasutada, kuid just väikestest ja järjepidevatest otsustest sünnib pikaajaline kindlus. Kui inimene suudab koguda ja investeerida kas või väikese osa oma sissetulekust, siis ei looda ainult suuremat pensioni tulevikus, vaid loob endale sõltumatust, väärikust ja turvatunnet. 

Seetõttu peame riigina tegema kolm asja. Esiteks, parandama inimeste finantskirjaoskust alates juba koolist. Investeerimise ja pensioniteemad ei tohi olla elitaarne teadmine. Teiseks, hoidma pensionisüsteemi stabiilsena ja usaldusväärsena. Pension ei ole nelja-aastase poliitilise tsükli küsimus, see on aastakümnete pikkune kokkulepe ühiskonnaga. Ja kolmandaks, loome rohkem võimalusi Eesti inimestel investeerida nii rahvusvahelistele turgudele kui ka Eesti majandusse. Kui inimesed omavad osa ettevõttest, fondidest ja majanduse kasvust, siis kasvab koos sellega ka ühiskonna üldine jõukus. 

Head kolleegid! Tugev riik ei tähenda ainult suuri toetusi. Tugev riik tähendab ka tugevaid ja iseseisvaid inimesi – inimesi, kes ei pea pensionieas lootma ainult sellele, milline valitsus parajasti ametis on, vaid kellel on olemas isiklik kogutud kindlus. Meie ülesanne poliitikutena ei ole ainult jagada tänast raha, vaid aidata inimestel luua homset jõukust. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänan Eesti keskpanga presidenti Madis Müllerit! Ja tõesti olla ka hea partner Riigikogu rahanduskomisjonile, kus me oleme saanud tõesti pea viimased seitse aastat koostööd teha. Ma nendin, et minul on see viies kord Eesti Panga aastaaruande puhul kõnet pidada. 

Eraldi tänan Eesti Panka eelarvenõukogu töö toetamise eest. Ja nüüd küsimuste valguses nendin, et tegelikult eelarvenõukogu on väga konkreetselt soovitusi andnud. Valitsus peab küll eelarvenõukogu ära kuulama, aga ta ei pea sõna kuulama. Eelarvenõukogu soovitas eelmisel sügisel rahanduskomisjonis käies kokkulepitud maksutõusud ära teha, mitte pöörata tulumaksu tõusu tagasi. Vaatamata Urmas Reinsalu küsimusele ei saa öelda, et Eesti Pank või eelarvenõukogu oleks sellele teemale mitte tähelepanu pööranud. 

Kui rääkida eelarve seisust, mis siin täna põhiliseks teemaks kujunes, siis tõesti, eelarve puudujääk on pretsedenditu. Samas, siseriiklike eelarvereeglite mittejärgimist on ka varem ette tulnud. Ajutiselt on seda võimalik teha, aga praegu teeb olukorra erakordseks see, et ei ole plaani, kuidas liikuda tagasi eelarve tasakaalu suunas. Ka need kulud, mis on neljaks aastaks eelarvestrateegias kirjas, on tegelikult tugevalt alahinnatud. Need sisaldavad eeldust, et nelja aasta jooksul politseinike, päästjate, õpetajate ja tervishoiutöötajate palgad ei tõuse, erihoolekandesse raha juurde ei lähe. Ma arvan, et neli aastat selliste eeldustega elada ei ole võimalik. Nii et need kulusurved on ka selle suure puudujäägi puhul juba väga suured. 

Teisalt, võlakoormus kasvabki üllatavalt kiiresti. Mina mäletan neid 7–8% SKP-st võlakoormuse aegu, kui ma analüütikuna töötasin, ja nüüd me jõuame eelmise aasta 24% pealt 2029. aastaks 39%-ni. Ja kuna see kasv ei ole kuidagi lineaarne, siis Jaanus Karilaiu viidatud 60%, samamoodi jätkates me jõuame juba enne 2035. aastat 60%-ni. Ega see 100% pole ka püüdmatus kauguses, kui me tõesti ei lepi poliitiliselt kokku võlakoormuse ohjamiseks. 

Intressikulud, mis 2022. aastal olid 28 miljonit eurot, käesoleval aastal on ligi 300 miljonit, 280 miljonit eurot, ja eelarvestrateegia lõpuks, aastal 2029, on need 647 miljonit eurot, 1,2% SKP-st. Ma pean siin taas nentima, et kõik need poliitikud, kes arvasid, et maksutõusu selgitamine inimestele laskemoona soetamiseks on üle jõu käiv, inimesed ei mõista, tahaks näha, kuidas nad on võimelised selgitama maksutõusu vajadust intressikulude tasumiseks tulevikus. 

Tõesti, kui käia välja mõte sellest, et valitsussektori võlakoormuse kiiret kasvu tuleks pidurdada, siis ka siin saalis, aga ka avalikkuses kõlavad vastu kohe hääled, et kuulge, meie ei pea käituma teistmoodi kui ülejäänud riigid. Meil ei ole siin kuidagi vaja viieline olla või endale rangemat reeglit seada. Pigem laename niikaua, kui on turgudelt võimalik, ja kasutame selle raha ära. Seda me oleme näinud, et raha ära kasutada me oskame küll. Kas nüüd mõistlikult, see on iseasi. Ja tõepoolest, nagu panga president nentis, et tegelikult meil ei ole häid näiteid selle kohta, et keegi oleks võtnud 50% SKP-st võlakoormuse kasvuna rahvusvahelistelt rahaturgudelt raha ja suutnud selle arvel majandust kasvatada nii, et puudujäägist välja tulla. 

Palun kolm lisaminutit! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ka Rahandusministeeriumi tehtud analüüsid on näidanud, et ka kiire majanduskasv meid sellisest struktuursest eelarve puudujäägist välja ei too ja võlakoormust pidurdada ei aita. 

Ja eraldi ma rõhutaksin nii nagu oma küsimuses seda, et erakordselt väike riik Vene piiri ääres, avatud majandusega, mis sõltub palju välisturgudest, meil ekspordipartnerite majanduses toimuvast, ja arvestades geopoliitilise olukorra muutumist, siis see, et meil on vaja hoida kriisides reageerimisruumi, on ju selge. Ja tegelikult ka rahvusvahelist usaldusväärsust. Ma arvan, et mingi 60% või 100% SKP-st võlakoormusega meil ei ole võimalik siin oma asukohas samasugustel tingimustel edasi toimetada ja tagada kapitali kättesaadavus meie ettevõtete ja inimeste jaoks. 

Nii et ma väga tervitan seda üleskutset erakondade esimeestele leppida kokku raam ja, nagu täna ka kõlas, pigem selline lihtne võlakoormuse siht, mida ei ületata. Sotsiaaldemokraadid sellise kokkuleppe saavutamist toetavad. Me arvame, et seda võiks teha pigem kiiresti, sest järgmine eelarve koostamine ju seisab ees ja tegelikult juba nii see eelarve kui ka eelarvestrateegia võiksid eelarvepositsiooni mitte halvendada, vaid pigem olla osa kokkuleppest, kuidas võlakoormuse kiiret kasvu pidurdada. Muidugi, maailmavaatelised erimeelsused selle saavutamiseks on ja kuna ametisolev valitsus selle eelarve teeb, siis nemad saavad ise valida vahendid, kuidas seda saavutada. Peale 2027. aasta valimisi moodustatav koalitsioon saab välja käia ja kirja panna oma viisi selle sihi hoidmiseks, et võlg ei kasvaks. Vahendite valik on tõesti poliitiline ja erakondadele vaba, aga eesmärk riigirahanduse seisu parandamiseks on ka osa Eesti julgeolekust, on vajalik. Ja nagu ma ütlesin, pigem on sellise kokkuleppe tegemine vaja kiiresti. 

Nii et aitäh, kolleegid! Lõpetuseks nendin humoorikalt, et tundub, et me sõidame siin saalis kahepaati – mina Jaansoniga ja Randpere Kivimägiga. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Härra Müller! Ma tänan teid kohtuotsuse eest valitsuse läbikukkunud rahanduspoliitikale! See on osutunud kõlbmatuks tulevikku vaadates, nagu Eesti Pank täna konstateeris. Meid tegelikkuses, mida ma hoiatasin juba eelmise aasta lõpul, et eelarvestrateegia on üle blufitud. Ja juba me nägime kevadise majandusprognoosiga, et defitsiit prognostiliselt kasvab järgmise nelja aastaga miljard eurot. Ja ka see korrigeeritud majandusprognoosis sisalduv eelarvevaade on tegelikkuses kokku blufitud. Ma kutsun üles Eesti Panka seda bluffi objektiivselt paljastama. 

Toon ühe näite: planeeritakse juurde sadade miljonite kaupa juriidilise isiku tulumaksu täiendavat laekumist selle põhjendusega, et see on varem aset leidnud, kuid see juhtus aset ju Michali esile kutsutud dividendipaanika tõttu. 

Kohtuotsus on langenud. Mida me peame selles olukorras tegema? Vaadake, valitsus stimuleerib praegu majandust nii suure defitsiidiga ja isegi sellises olukorras, kui see peaks tegelikkuses valitsussektori kulud tõstma, kuna ta läheb sisse reaal-SKP-arvestusse, on tegelikkuses olukord, kus ka seda taset ei suudeta saavutada, palju on siis nii-öelda defitsiiti viimine. Järelikult meie majandus, reaalmajandus, ettevõtlusmajandus, on seisakus jätkuvalt, 4,5% paneme juurde defitsiiti ja majanduskasvu prognoosime 2%. Valitsuse majanduspoliitiline kurss, mida sisaldab eelarvestrateegia, ongi suunatud sellele, et Eesti majandus jääbki seisakusse, neljaks aastaks 2%-line kasvutrajektoor 5%-lise defitsiidi olukorras. Mis eksperimenti me siin korraldame, tekib küsimus. 

Nüüd ettepanek kokkuleppe sõlmimiseks. Isamaa on seda korduvalt teinud. 2023. aastal ma rääkisin laiemalt nii rahandus- kui ka majanduspoliitilisest rahvuslikust kokkuleppest. Siis – toona juba oli härra Võrklaev rahandusminister, proua Kallas peaminister – see lükati tagasi, vaikimisega. Eelmise aasta sügisel me esitasime alternatiivse eelarve, mis oleks parandanud nelja-aastases vaates oluliselt riigi rahanduse positsiooni, kuid tegelikkuses selle lükkas samuti koalitsioon tagasi. 

Nüüdses olukorras, kui me kõneleme siin kokkuleppest, siis ei ole meil mõtet selle läbikukkunud poliitika puhul kõneleda, et pärast järgmisi valimisi tuleb hakata riigi rahandust korrastama. Ma olen absoluutselt nõus sellega. Siin ei ole alternatiivi sellele, me peame tegelikkuses viima uuesti riigi rahanduspoliitilise vaate jätkusuutlikule rajale, et anda enesestmõistetavalt ka rahvusvaheliste turgude puhul investoritele ja ettevõtjatele kindlustunnet, samuti riigi nii-öelda majapidamise, riigi toimimise puhul niisugune pikaajaline vaade. 

Ma küsisin Rahandusministeeriumi esindajatelt, miks majandusprognoosis ei olnud võlakoormuse kasv projitseeritud vastavalt sellele, mis meil neli aastat seob aastani 2070. Ma sain mingi niisuguse rahvaliku vastuse, et see on nii jube number, et kes seda nüüd hakkab tegema, eks ole. Niisugusesse olukorda oleme sattunud juba, niisugune on tegelikult rahanduse lagastamise olukord. 

Tähendab, mis puudutab nüüd seda kokkuleppe ideed, siis Isamaa on alati valmis kokku leppima küsimustes, mis vastavad meie majanduse ja meie rahvuslikele huvidele. Kuid eeltingimus sellele, mis puudutab tegelikkuses dialoogi avamist mõned kuud enne seda, kui see valitsuskoalitsioon läheb valimistel Eesti rahva kohtuotsuse ette, on tegelikkuses see, et ma ei ole rahul selle ambitsiooniloogikaga, et me teeme deklaratiivseid hoiakuid ja laseme käest minna 2026. aasta olukorral. Tõepoolest, eelarve on vastu võetud eelmise aasta sügisel, kuid see ei ole vabandus, vaid see on, vastupidi, täiendav ja raskendav asjaolu, mitte kergendav asjaolu valitsusele. 

Nii et konkreetne asi, esiteks, eeltingimused niisuguse kokkuleppe formuleerimiseks on järgnevad. Valitsus peab tunnistama oma rahanduspoliitika läbikukkumist. Õige, relevantne olukorra hinnang lisaks Eesti Panga kohtuotsusele on eeltingimus, et me suudame hakata ühiselt seda olukorda nii-öelda taaslooma positiivsemas suunas. Teiseks, valitsus peab deklareerima, et ta loobub positiivsest lisaeelarvest. Kolmandaks, valitsus peab esitama – Isamaa on korduvalt väljendanud seda üleskutset – negatiivse lisaeelarve eelnõu parlamendile venitusteta valitsemiskulude vähendamiseks, mis on kasvanud viimasel kolmel aastal, 2024 versus 2026, üle 1,5 miljardi euro. Ja neljandaks, valitsus peab esitama siis juba uue riigi eelarvestrateegia, mis on jätkusuutlikuma vaatega. Praeguses olukorras, kui järgmiseks aastaks kevadine majandusprognoos näeb ette 4,9%-lise defitsiidi – ja ma tean suurepäraselt, et juba ettevalmistavaid arutelu kõneletakse seal täiendava protsendi juurdekuhjamisest valimiste eelvaates. Valitsuse doktriin paraku on see, et pärast meid tulgu või veeuputus. 

Ma tänan härra Müllerit pikaaegse teenistuse eest pangajuhina, aga ma kutsun Eesti Panka üles suuremale nõudlikkusele selles olukorras. Pretsedenditu olukord, härra Müller, mis meil aset leidis, et see niinimetatud Reformierakonna maksuküür sellises eelarvedefitsiidi olukorras kaetakse laenurahaga. Ja me käsitleme seda kõike toimuvat kangelaslikult, mida valitsus nimetab riigirahanduse korrastamiseks. Veel mõned aastad sellist riigirahanduse korrastamist, ja meil tuleb varsti IMF saneerima kutsuda, kui asetada asi nii-öelda dramaatilisemasse konteksti. Ja siin kümne aasta perspektiiv 60%-lisele võlakoormuse tasemele jõudmisest ei olegi ju tegelikkuses tõesti mitte väga kaugel, mida proua Sikkut ekstra poleeris, kui korrutada aastad ja võlakoormuse kasv selles loogikas. 

Nii et ma olen tänulik Eesti Pangale selle objektiivse olukorra kiretu hinnangu eest. Ka mina olen tutvunud nii Rootsi kui ka Soome vastavate dokumentidega, mis puudutavad neid kokkuleppeid. Minu laual on lausa see Soome kokkulepe. Ja kindlasti meil seisab väga tõsine töö 2027. aasta valimiste järel ees. Kas mul on sekundikski usku, et tänane riigi rahanduse sellisesse olukorda viinud valitsuskoalitsioon on ehedalt võimeline oma poliitika hukka mõistma ja sellest distantseeruma? Avameelsest öeldes ei ole, härra Müller. Ma tean, et see kurvastab teid. Ma tahaksin olla ka heauskne selles loogikas, aga poliitika muutmisele ja korrigeerimisele olen ma siin aastate jooksul üles kutsunud ja tegelikkuses on need vead pigem süvenenud, mitte leevenenud. 

Kuid ma ei kaota lootust, härra Müller. Meil on võimalik sellele kokkuleppe perspektiivi silmas pidada, kuid ma ütlesin, et Isamaa vaates peavad siin olema eeltingimused, et tekib minimaalne usutavus selle kokkuleppe sisulise kvaliteedi osas. Seda need mehed ja naised, kes täna, nendel kuudel riiki juhivad, peavad sellisel juhul ehedalt demonstreerima. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Aitäh, lugupeetud Eesti Panga president! 

Ma palun kohe ka kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Enne, kui nüüd saab asuda Eesti Panga aastaaruandest rääkimise juurde, pean ma eelkõneleja valed ja deklaratsioonid ja populismi siiski ümber lükkama. Siin nõuab mees mingeid vigade tunnistamisi, kui 2010. aastal Isamaa nõudis, et kirjutame eelarvetasakaalu põhiseadusesse. 2016. aastal tuleb Isamaa võimule, Keskerakonna eestvedamisel viib eelarve tasakaalust välja, muudab eelarve baasseadust selleks. Ühtegi kriisi meil ei ole. Kõik näitajad on head, majandus on heas seisus. Tekitatakse eelarvedefitsiit, mis päädib 2020. aastal 5,4%‑lise eelarvedefitsiidiga ja ühe aastaga riigi laenukoormuse kahekordistamises 9%‑lt 18%‑le. Ja nüüd kuuleme siin, et seesama Isamaa Erakonna praegune esimees, tolleaegne välisminister, räägib siin midagi eelarve tasakaalust, eelarve kehva seisu viimisest, ja süüdistab siin teisi, olles ise kõige selle autor ja eelarve suure miinuse vundamendi laduja. Hea Urmas! Tegutse oma sõnade järgi. Kui me vaatame sinu tegusid, siis need kahjuks sinu sõnasid ei kinnita ja kuidagi välja ei vea. 

Aga minnes nüüd Eesti Panga aastaaruande juurde, siis Eesti Panga 2025. aasta aruanne annab meile põhjaliku ülevaate keskpanga tegevusest ja hinnangutest olukorras, kus majandus on pärast keerulisi aastaid hakanud stabiliseeruma, kuid samal ajal on näha ka uusi riske. Aruande põhjal võib öelda, et Eesti Panga tegevus on olnud nagu alati sisuline, professionaalne ja tasakaalukas. Esmalt tuleb esile tõsta Eesti Panga rolli usaldusväärsete majandusanalüüside ja prognooside koostamisel. Ka 2025. aastal on keskpank olnud oluline hääl nii avalikus ruumis kui ka Riigikogu aruteludes, aidates mõtestada muutuvat majanduskeskkonda alates pangalaenude kättesaadavusest ja riigi laenuriskide mõjust erasektori laenuhinnale kuni tööjõuturu ja finantsstabiilsuse ülevaadeteni. 

2025. aasta oli mitmes mõttes üleminekuaasta. Kui varasematel aastatel oli keskne küsimus kiire hinnatõus, siis 2025. aastaks oli inflatsioon märgatavalt aeglustunud. Euroalale jõudis hinnakasv 2% lähedale ning see võimaldas Euroopa Keskpangal intressimäärasid langetada tasemele, mis enam majandust ei pidurda. Ka Eestis on hinnasurve vähenenud. Hinnatõusu leevendas aasta vältel energia odavnemine ning aeglustus toiduainete ja teenuste varasemalt hoogne kallinemine. 

Hea meel on tõdeda, et mitmed olulised teemad, mille Eesti Pank varasematel aastatel tõstatas, on nüüdseks koostöös meie poliitikakujundajatega ka reaalselt ellu viidud. Üks suurimaid Eesti inimestele igapäevase mõjuga muudatusi on ümardamisreegel ühe- ja kahesendistele. Kui 2024. aastal tegi Riigikogu otsuse ümardamisreegli rakendamiseks, siis alates 1. jaanuarist 2025 jõudis see ka meie igapäev ellu. Nagu aruandest näeme, on muudatus toimunud sujuvalt ja täitnud oma eesmärgi, aidanud vähendada nii kulusid kui ka keskkonnakoormust. Võrreldes 2024. aastaga kahanes käibemüntide väljastamine 43% võrra ja tagastamine keskpanka kasvas 57%. Ka Eesti inimesed on muudatuse väga positiivselt vastu võtnud. 

Samuti väärib esiletoomist Eesti Panga aktiivne roll Euroopa tasandi algatustes. Euroopa Keskpanga juures tegutsenud kõrgetasemeline töörühm, kuhu kuulus ka Eesti Panga president Madis Müller, töötas välja ettepanekud pangandusreeglite lihtsustamiseks. Nende eesmärk on vähendada regulatiivset keerukust, säilitades samal ajal finantssektori vastupidavus. Ettepanekud hõlmavad muu hulgas kapitalipuhvrite arvestuse lihtsustamist, väiksemate pankade regulatsioonide proportsionaalsemaks muutmist ning järelevalveraamistiku ühtlustamist üle Euroopa Liidu. Samuti nähakse ette aruandluskoormuse vähendamist ja pangandusliidu lõpuleviimist, mis aitaks tugevdada kogu euroala finantssüsteemi vastupidavust kriisidele. 

Eesti vaatest on oluline, et need muudatused aitavad hoida regulatiivse koormuse mõistlikuna ning parandada finantsturu toimimist ka väiksemates riikides. Eesti Pank on järjepidevalt rõhutanud vajadust tugevdada finantssektori usaldusväärsust. Heaks näiteks on hoiu-laenuühistute turu korrastamine. 2026. aastal Riigikogus heaks kiidetud seadusemuudatus, mida Eesti Pank toetas, loob selgemad reeglid ning parandab oluliselt hoiustajate rahakaitset. 

Muudatused täpsustavad järelevalve korraldust ning kehtestavad selgemad kapitali- ja likviidsusnõuded ning aitavad vältida riske, mis varasematel aastatel on kahjuks ka realiseerunud. Samal ajal annavad üleminekusätted ühistutele piisava aja uute nõuetega kohanemiseks ja soovides jätkata avalikult hoiuste kaasamisega, kujundada oma tegevus ümber ühistupangaks või pangaks, garanteerides nii ka hoiustajate rahale Tagatisfondi kaitse. 

Oluline teema on olnud ka konkurents kodulaenuturul ning laenutingimuste parandamine. Eesti Pank tegi koos Finantsinspektsiooniga 2024. aastal ettepanekud, mis muudaksid kodulaenu ühest pangast teise üle toomise lihtsamaks ja soodsamaks. 2025. aastal on valitsus ja Riigikogu nende ettepanekute põhjal teinud ka konkreetsed otsused ning laenuturg on muutunud paindlikumaks. 

Head kolleegid! Eesti Panga 2025. aasta aruanne kinnitab, et meil on tugev keskpank, kes suudab toetada Eesti rahanduse usaldusväärsust ja majanduse arengut. Eesti Pank on kindel partner, kelle ekspertiisile ja suunistele saame ka poliitiliste otsuste tegemisel toetuda. Meie ülesanne on seda vastutustundlikku ja sõltumatut häält kuulata ja arvestada. 

Eesti majandus pöördus 2025. aastal tagasi kasvule, kuid seda tagasihoidlikult, ligikaudu 0,6%. Majanduse taastumist pidurdasid nii väliskeskkonna ebakindlus kui ka sisenõudluse ettevaatlikkus. Samas paranes aasta teises pooles inimeste kindlustunne ning inflatsiooni aeglustumine koos intressimäärade langusega ja 2026. aasta algusest jõustunud tulumaksureformiga, mis tagas 700 eurot tulumaksuvaba tulu, loob eeldused edaspidiseks kasvuks. Seda oleme ka käesoleva aasta esimeses kvartalis näinud. 

Samas on muret tekitav suur riigieelarve defitsiit ning kiiresti kasvav riigi laenukoormus. 2024. ja 2025. aastal saime tänu keerulistele kokkuhoiu- ja maksuotsustele defitsiidi ja laenukoormuse kasvu kontrolli alla. Täiendavalt halvenenud julgeolekuolukord tõi kaasa surve kiiresti lisaks kaitsekulusid tõsta. On selge, et kaitsekulude hoidmine üle 5% SKP-st on pikaajaline vajadus ning selle kõrval peame suutma riigirahanduse suunata tagasi jätkusuutlikule rajale ja seal ka hoidma. 

Eesti Pank on teinud ettepaneku, mille panga president ka täna siin välja käis, teha erakondadeülene kokkulepe eelarvedefitsiidi ja laenukoormuse kontrolli alla saamiseks. Pean seda ettepanekut nii isiklikult kui ka Reformierakonna nimel äärmiselt oluliseks. Korras riigirahandus, piisavad puhvrid ootamatusteks ja kriisideks ja laenukoormuse kontrolli all hoidmine on väikese riigi jaoks elulise tähtsusega. Sellest sõltub meie julgeolek, riigi kestmine, majanduse areng ning inimeste heaolu. 

Praeguse presidendi Madis Mülleri volitused lõpevad käesoleva aasta juunis ja siinkohal tänan Madis Müllerit sisuka ja professionaalse töö eest Eesti Panga presidendina. 28. oktoobril valis Eesti Panga Nõukogu uueks presidendikandidaadiks Ülo Kaasiku, kelle Vabariigi President ka kinnitas. Ma tänan veel kord Madist ja soovin edu Ülole selle ameti täitmisel. Tänan ja soovin meile head koostööd, jätkuvat koostööd Eesti Pangaga. Aitäh! 

Aitäh! Riina Sikkut, kelle kõnes te tundsite enda või teie erakonna seisukohti? Tuletage meelde! Riina Sikkut, kaks minutit vastusõnavõtt.

Jaa, ma tundsin ennast ära Urmas Reinsalu viitest proua Sikkuti öeldule. Kahjuks on Urmas saalist lahkunud, aga tahtsin esiteks viidata, et tema soov näha võlakoormuse pikemaid prognoose on tegelikult juba täidetud. Rahandusministeerium on teinud põhjaliku fiskaalriskide analüüsi, see dokument on nende veebilehel avalikustatud ja seal tõesti aastani 2070 on prognoositud ka erinevate stsenaariumide järgi võlakoormuse kasvu, sealhulgas suveprognoosi järgi. Sealt Urmas kindlasti saab palju materjali selleks, et valitsust täiendavalt kritiseerida. Aga ühtlasi ma nendin, et vaatamata sellele, et kolleeg tegi väga jõulise sõnavõtu, siis ta võib küll arvata, et ta on mees nagu institutsioon, aga ei Urmas Reinsalu, Riigikogu ega Eesti Pank ei saa teha kohtuotsuseid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma tänan kõiki ettekandjaid, küsijaid ja Eesti Panga presidenti. Tänane päev on lõppenud ja istung on lõppenud.