Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Ja nagu tavapäraselt, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on au üle anda Keskerakonna, Isamaa ja EKRE fraktsiooni (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.) ning lisaks mitme fraktsioonitu saadiku …

Head kolleegid, palun vaikust!

Kas ma võin uuesti alustada?  

Jaa, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid!

See ei käinud teie kohta, et vaikust. (Naer saalis.) Palun, Anastassia!

Mul on au anda üle Keskerakonna, Isamaa ja EKRE fraktsiooni ning fraktsioonitute saadikute nimel algatatud seaduseelnõu, mis annab võimaluse, et kaebused valimiste kohta sisuliselt läbi vaadataks ega saadetaks neid tagasi. Ja tõesti, häälte võltsimise korral oleks valimisvaatajatel see võimalus kaebus esitada, sest see võib tunduda uskumatu, aga praegu selline võimalus Eestis puudub. 

See tuleneb sellest, et kui kaebus esitatakse, siis tuleb ära tõendada, kuidas kellegi isiklikke õigusi on rikutud. Ehk kui vaatlejad näiteks tuvastavad, et hääl on võltsitud, on mingid muud rikkumised toimunud, siis kohus saadab selle tagasi, öeldes, aga kuidas teie isiklikke õigusi on seejuures riivatud. Selliseid olukordi tuleb pidevalt ette, need olukorrad olid pärast viimaseid Riigikogu valimisi. 

Näiteks oli üks kohtuasi, kus kaebaja näitas ära eksperimendiga, et e-häält on võimalik nakatada viirusega, mis muutis häält märkamatult, aga Riigikohtu hinnangul, kuna sellega ei rikutud kaebaja enda õigusi, kuna ta nakatas selle hääle viirusega ise, siis isegi ei vaadatud seda kohtuasja läbi. Aga asjaolu, et selline võimalus iseenesest üldse eksisteerib, jäeti tähelepanuta. 

Tegelikult vandeadvokaat Paul Keres on ka päris tabavalt öelnud, et Riigikohtu seisukoht on, et see, kui naabri häält on võltsitud, on ainult naabri mure, olgugi et hääletustulemused ja minu hääl mõjub sellest otse. Ja tegelikult see eelnõu ei tule mitte kuskilt niisama, vaid see tugineb OSCE ODIHR-i eelmisel aastal avaldatud raporti soovitustele. Tegelikult justiitsministeerium on lubanud tulla välja vastava eelnõuga, siiamaani pole seda tehtud ja seetõttu see eelnõu täna antakse väga sisulise seletuskirjaga üle Riigikogule. Aitäh!

Head kolleegid, oleme vastu võtnud ühe seaduseelnõu.  

Paar täpsustust tänase päevakorra kohta. Meil on siin vaidlus, kas päevakorra 14. või 13. punkt. Nimelt, selle kollase lehe järgi on see 13. punkt, aga täna käsitletav on see 14., nimelt, milleks on Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 835 esimene lugemine teeb komisjoni ettekande majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. See on erinev sellest, mis me esmaspäeval kinnitasime. 

Ja nüüd, head kolleegid, jätkame seal, kus me eile pooleli jäime. Nimelt, eilsel istungil jäi pooleli justiits- ja digiministri 2026. aasta ettekanne õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030 elluviimisest läbirääkimistega. Kõne on juba pidanud kolleeg Madis Timpson, kõne järjekorras on Tiit Maran Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja eilsest ka Varro Vooglaid EKRE nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma alustan lihtsa küsimusega: miks on vaja eelnõusid kooskõlastada ja arvamusi küsida, kui otsuseid tehakse niigi ainult väga väikses kitsas ringkonnas? Miks on vaja hea seadusloome tava, kui valitsus seda ei järgi? Kui see küsimus tundub teile ebamugav olevat, siis on see just see, millega me peame tegelema. 

Mu daamid ja härrad! William Shakespeare'i "Hamletis" kõlab valvur Marcelluse suust kuulus lause "Midagi on mäda Taani riigis". Seda öeldakse siis, kui miski on sügavalt valesti, aga püütakse jätta muljet, et kõik on korras. Mõnikord, kui probleem ei ole nähtav, kuid on olemas, olgu siis moraalse või poliitilise korrastatusega, mis lõpuks hakkab murendama usaldust, ja järjest enam tundub, et me oleme just sellisesse olukorda minemas. 

Eile ja täna on arutelu keskel olnud seadusloome põhimõtted. See ei ole tehniline vaidlus juristide vahel. See on küsimus sellest, kuidas me siin riigis loome reegleid, kelle häält me kuuleme ja kelle oma eirame. Ma ütlen ette, et "Hamleti" mõte on siinkohal vägagi asjakohane. 

Head kolleegid! Õigusloome tähendab reeglite loomist – selliste reeglite loomist, mille järgi toimib ühiskond, majandus ja riik. Reeglid ise ei ole ju tegelikult mitte midagi uut, tavaõigusest kuni kirjalike seadusteni on neid toimetatud. Juba 4000 aastat tagasi Mesopotaamias loodi esimesed seaduskogud ja selle järgi reguleeriti ühiskondade toimimist. Reegleid loovad nii impeeriumid, despootiad kui ka demokraatiad. Küsimus on selles, kuidas neid reegleid luuakse. 

Demokraatias ei määra seaduse kvaliteeti ainult see, mis lõpptulemus paberile kirjutatakse, vaid ka see, milline on teekond selle tulemuseni – kas kaasati huvirühmi, kas kuulati teadust ja hinnati mõjusid. Sest lõppkokkuvõttes oleme me siin reegleid loomas inimestele – reegleid, mille järgi nemad peavad olema ja elama. 

Aeg-ajalt kuuldav retoorika, et kõike saab ju Riigikogus arutada, on oma olemuslikult vale. Kui nii, siis tekib küsimus, miks meil üldse on vaja avalikustamist, inimeste kaasamist. Äkki polegi, sest aitab ju ainult väikse kliki huvidest, mida siin Riigikogus häälteenamustega saab läbi suruda. Äkki aitab selleski? Ma ei arva nii. 

Paraku on üha rohkem näha sellist suhtumist, justkui kodanikuühiskond ongi ainult üks väike grupp tüütuid inimesi, kes segavad päris otsustuste tegemist. Otsuseid eelistatakse teha väikses ringkonnas ja kui kellelgi tekib küsimusi või vastuväiteid, siis nähakse seda takistusena, mitte demokraatliku protsessi loomuliku osana. Head kolleegid, see on vale ja nii lihtsalt ei tohi. 

Ma toon teile ühe konkreetse näite: Kliimaministeeriumis menetluses olev metsaseadus. Mäletame, et metsaseaduse muutmise mõte tulenes eelmisest poliitilisest kokkuleppest: raiemaht ei tohi ületada juurdekasvu. Eesmärk oli lihtne ja mõistetav: metsandus peab olema kestlik. Paraku on praeguse koalitsiooni valikutes muutunud suund hoopis vastupidiseks. Sisuliselt püütakse tagada jätkusuutmatu majanduse võimalus enam kui kahel kolmandikul metsamaast. Oluline on rõhutada, et nii suure sisulise pöörde puhul ei räägi me enam detailidest, vaid strateegilisest kursimuutusest. 

Murelikuks teeb menetluse viis – sisulisi muudatusi tehakse ilma väljatöötamiskavatsusteta, ei ole olnud mõjude hindamist, ei ole olnud sisulist teadlaste kaasamist. Jääb mulje, et kusagil tehakse ära ja avalikkus peab hiljem kohanema. Veelgi enam, eelnõu tegelikult avalikustatakse ja seejärel tehakse ka muudatusi – tõenäoliselt olulisi –, kuid neid muudatusi ei taheta enam avalikkusele näidata. Siis korraldatakse järsku tutvustamine väikesele ringile, kuid ilma selge ja õige ligipääsetu materjalidele. Nii ei saa tekkida sisulist arutelu. Nii ei saa kodanikuühiskond protsessis osaleda. Muuseas, just praegu on see nii-öelda tutvustamise ring ühepäevase materjalide etteandmisega RMK-s lõppemas. 

Head kolleegid! See ei ole hea õigusloome tava, see ei ole seaduste tegemine inimeste jaoks, see ei ole läbipaistvus, see ei ole päris kaasamine, see on lihtsalt vale. Ja seda ei saa vaikides taluda. Selline praktika lammutab kodanikuühiskonda, lõhestab ühiskonda, kasvatab inimeste võõrandumist oma riigist. Kui me tahame, et inimesed usaldaksid seadusi, mille järgi nad peavad elama, siis peavad nad ka nägema, et neid seadusi tehakse ausalt, avatult ja argumentidele toetudes. 

Midagi on mäda Taani riigis. Ja kui me ei paranda oma õigusloome kombeid, siis üsna pea peame me täpselt sama nentima ka Eesti kohta. Sellega ei saa leppida. See on kiire eemaldumine kodanikuühiskonnast. Ma kutsun üles taastama hea õigusloome põhimõtted – päris kooskõlastamine, päris avalikustamine, päris mõjude hindamine, päris kaasamine. Aitäh teile!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma palun kohe algatuseks lisaaega kolm minutit.

Jah.

Aitäh! Selles õiguspoliitika põhialuste täitmise ülevaates 2025. aasta kohta on ka ministeerium ise öelnud, et keskenduti peamiselt kahele punktile. Esiteks, õigusaktidega tekitatava koormuse vähendamine, ja teiseks, õigusaktide põhiseaduspärasuse tagamine. Mina tahaksin oma sõnavõtus keskenduda neist omakorda teisele ehk õigusaktide põhiseaduspärasuse tagamisele ja sellele, kuidas olukord antud lõikes on. 

Olgu kohe algatuseks öeldud, et põhiseaduslikkuse analüüsidega eelnõu seletuskirjades on endiselt tõsine probleem. Teatavasti Vabariigi Valitsuse määrus pealkirjaga "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" sätestab §-s 43, et eelnõude seletuskirjades peab sisalduma põhiseaduspärasuse analüüs ehk analüüs selle kohta, kas kavandatav seadusemuudatus või uus seadus on kooskõlas põhiseadusega. Lisaks sellele ministeerium ise tunnistab leheküljel 12, et eelnõude põhiseaduspärasuse küsimus on õigusloome kvaliteedi üks kõige olulisemaid näitajaid. See ei ole lihtsalt vormitäide, vaid sisuline kontrollimehhanism, mis aitab ettevaatavalt hinnata kavandatavate lahenduste proportsionaalsust. 

See kõik on ju arusaadav, sellepärast et põhiseadus sätestab §-s 3, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selleks et tagada, et kehtestatud seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas, tulebki nende ettevalmistavas faasis viia läbi analüüs selle kohta, kas nad siis seda ka päriselt on. 

Ja kui me nüüd võtame selle ülevaate lahti ja vaatame, kuidas reaalselt on olnud põhiseaduslikkuse analüüsidega – kui teil on see analüüs käepärast, vaadake lehekülge 12 ja 13, eriti lehekülje 13 alguses olev graafik või selline, kuidas öelda, sõõrikukujuline ülevaade, visuaalne ülevaade –, siis me näeme mida? Justiitsministeerium toob esile, et 2025. aastal esitati teiste ministeeriumide poolt kooskõlastamiseks 97 seaduseelnõu. Justiitsministeeriumi enda hinnangul võiks maha võtta sellest 97-st 31, sellepärast et need olid sellised eelnõud, mille puhul ministeeriumi hinnangul polnudki vaja põhiseaduslikkuse analüüsi koostada. Noh, tehnilist laadi eelnõud. Minu hinnangul seejuures peaks alati säilima kohustus põhjendada, miks konkreetne ministeerium, kes on eelnõu välja töötanud, arvab ja leiab, et ei ole olnud kohustuslik seda analüüsi läbi viia. See peaks igal juhul sisalduma. 

Aga hästi, võtame nüüd need 31 maha. Alles jääb 66 eelnõu. Nüüd, nagu ministeerium isegi esile toob, nendest 66 eelnõust ja nende seletuskirjast oli põhiseaduslikkuse analüüs koostatud piisavalt ainult 22 puhul. 66-st 22 puhul, mis on siis 33,3%. Ebapiisavalt oli see koostatud 27 puhul 66-st, mis on 40,9%, ja sootuks puudus 17 puhul, mis on 25,8%. Ehk ebapiisav oli see põhiseaduslikkuse analüüs või puudus kokku 44 juhul 66-st, mis teeb siis 66,6%, ja piisav oli vaid 33%-l juhtudest. 

Nüüd, kui me keerame lehekülge, siis me saame lugeda leheküljelt 13, et Justiits- ja Digiministeerium jättis 2025. aastal kooskõlastamata üksnes kuus kooskõlastamiseks esitatud eelnõu, kus põhiseaduspärasus oli probleemne. Tuletan meelde, et neid eelnõusid, kus see analüüs üldse puudus või see oli probleemne, oli kokku 44. 44-st vaid kuuel puhul jäeti kooskõlastamata. Tekib küsimus, miks ainult kuus. Mina ei ole sellele küsimusele kuulnud selget vastust, isegi eile, kui ma selle kohta ka spetsiifiliselt justiitsministri poole küsimusega pöördusin. Jääb mulje, et tegelikult seda seadusest või määrusest tulenevat kohustust, et peab selle analüüsi koostama, ei võeta siiani tõsiselt. 

Selle kohta on öeldud ka eksperdiarvamuses, mille on koostanud Rait Maruste ja Jüri Raidla, tsiteerin: "Vaatamata varasemalt esitatud ja poliitilisel tasandil verbaalse poolehoiuga vastu võetud õigusloome põhiseaduspärasuse analüüside tähtsuse rõhutamisele, ei ole märkimisväärset edasiminekut siiski veel saavutatud. Enesestmõistetavalt on tegu olnud soovitustega, kuid oleks asjakohane, kui järelduste ja ettepanekute ignoreerimise korral selgitataks avalikkusele selle põhjuseid." Tõsi, ministeerium ka ise tunnistab, et selles osas on probleemid. Ma ei hakka seda siin pikemalt ette lugema. Kes tahab, saab seda lugeda ise leheküljelt 16. 

Nüüd võiksime küsida, miks siis olukord ei parane, kui aastast aastasse räägime siin samadest probleemidest. Mina ise olen sellele samale probleemile tähelepanu juhtides kõnet pidanud siin juba kolmandat aastat järjest. Miks on nii, et iga kord minister tuleb ja ütleb, et jah, probleem on, eksperdid osutavad, et probleem on, olukord märkimisväärselt ei parane, aga järgmisel aastal oleme ikkagi põhimõtteliselt samas olukorras? Seda enam, nagu me sellest ülevaatest võime lugeda, on Justiitsministeerium ise ka teinud märkimisväärseid pingutusi, et olukord justkui võiks paraneda. 

Siin on kirjutatud, et näete, kooskõlas Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga korraldatakse õigusloomeprotsessis osalevatele põhiseaduslike institutsioonide õigusloomejuristidele igal aastal kaks põhiseaduspärasuse analüüsi koostamise praktilist koolitust. Samuti on koostatud kirjalik juhis, millest juristid, kes töötavad ministeeriumides, saaksid juhinduda, et koostada korrektseid põhiseaduslikkuse analüüse. Miks siis olukord ei parane? Noh, mulle tundub, et probleemi ei suhtuta siiski piisavalt tõsiselt, sellepärast et saaks küll astuda samme, mille kaudu võiks loota olukorra paranemisele. 

Ma omalt poolt teeksingi siinkohal viis ettepanekut, mille kaudu olukorda üsna kiiresti paremuse poole liigutada. Esimene samm oleks see, et valitsuses leppida selgesõnaliselt kokku, et ükski ministeerium ei saada kooskõlastamisringile eelnõusid, kust puudub kohaselt koostatud põhiseaduspärasuse analüüs. Punkt. Selge kokkulepe valitsuse tasandil. 

Teiseks, kui ikkagi saadetakse sellised eelnõud ja seletuskirjad laiali, siis tuleks rakendada nende ametnike suhtes, kes pidid vastutama selle eest, et põhiseaduspärasuse analüüsid oleksid korrektselt tehtud, distsiplinaarsanktsioone. See on avaliku teenistuse seaduses selgelt ette nähtud võimalus, saab distsiplinaarsüüteo korral rakendada sanktsioone kas põhipalga vähendamise näol, noomituse näol või ka teenistusest vabastamise näol. 

Kolmandaks, kui sellised eelnõud tulevad teistest ministeeriumidest Justiitsministeeriumisse kooskõlastamisele, siis Justiitsministeerium neid lihtsalt ei kooskõlasta. Juba ette ära öelda, et kui te saadate sellised eelnõud, kus ei ole tehtud seda analüüsi, siis me ei kooskõlasta – võtke teadmiseks! –, ja nii ka siis päriselt toimida. 

Edasi, kui siiski kooskõlastatakse ka Justiitsministeeriumi poolt ja sellised eelnõud tulevad parlamenti, siis saaks komisjonid, mis on juhtivkomisjonid, mitte teha ettepanekut panna sellist eelnõu täiskogu päevakorda. Aga kui ka komisjonidest tehakse vastav ettepanek, siis viimases instantsis saab juhatus otsustada, et me ei pane sellist eelnõu täiskogu päevakorda, mille seletuskirjas ei sisaldu korrektset põhiseaduspärasuse analüüsi. 

Mõned asjad jäid mul nüüd rääkimata, kuna aeg sai otsa. Mainin lihtsalt ära, et kindlasti oleks mõistlik, et põhiseaduspärasuse analüüs oleks eraldi jaotises, kindlasti on õige ekspertide märkus, et seletuskirjade maht ei tohi paisuda ebamõistlikult suureks, ja kindlasti on õige ka see, et eelnõude koostamine ei tohi kujuneda anonüümseks. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Iga uue seaduse väljatöötamisel peaksime oskama vastata küsimusele, mis probleemi me sellega lahendame või mis kasu me sellega ühiskonnale toome. Aga aina tihemini me oleme hoopiski olukorras, kus uue seaduse vastuvõtmisega tekitame segadust, tekitame pingeid, tekitame probleeme ühiskonnas, tekitame lisabürokraatiat. Aga just tugev õigusriik ei peaks looma erinevate seaduste kogumina suuremat kontrolli ühiskonna üle. Vastupidi, peaks andma inimestele rohkem õigusi ja vabadusi inimestele. Seetõttu peaks iga seadus, mida vastu võetakse, mida me siin arutame ja menetleme, olema väga hoolikalt läbi kaalutud ja vastama küsimusele, kas see on tõesti see koht, kus riigi ja seadusandja sekkumine on vajalik. 

Ja see on tegelikult see küsimus, millele viitavad ka eksperdid oma analüüsis. Üks oluline tendents, mille eksperdid välja toovad ja mida ma näiteks varasemates analüüsides ei ole näinud – nimelt, seal tuuakse välja, et Eesti õigusloome ja poliitika on parlamendi käest liikunud hoopiski valitsuse kätte ja et see trend, mis praegu toimub, ei ole kooskõlas meie põhiseadusega, see ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatud parlamentaarse riigi korraldusega. Aga mida tegelikult eksperdid ütlevad ridade vahelt? Nad ütlevad, et Riigikogust on saamas kummitempel või on saanud juba kummitempel ehk et valitsuselt tuleb poliitika, valitsuselt tulevad suunised, tulevad eelnõud ja seadused ning Riigikogu lihtsalt koputab need ära. Aga rahvas ju pole meid selle jaoks siia valinud. 

Ja mida siis veel tuuakse välja selles analüüsis? Erinevate seaduste mõjud, mõjuanalüüsid, kulud, tekivad alles siis, kui seaduseelnõu on juba valmis. Tegelikult peaksid need küsimused olema enne tehtud, enne analüüsitud. Enne peaks mõtlema, millised on võimalikud mõjud, millised on võimalikud kulud. See peaks olema välja töötatud, läbimõeldud väljatöötamiskavatsuses ja alles siis tuleks teha otsus, kas me üldse liigume mingi seaduseelnõu juurde. Aga meil on täpselt vastupidi. 

Seda oli näha meie kõigi maksumuudatuste puhul, kuidas kõik need maksumuudatused võeti vastu. Mitte mingit mõjuanalüüsi ei olnud, rääkimata sellest, et ei olnud mõjuanalüüsi veel kogumis, kuidas kõik need maksud kokku mõjutavad meid. Pooled muudatused suruti veel usaldushääletusega läbi. Ja pärast seda, kui need muudatused vastu võeti, ma mäletan, et riik, ministeerium tellis eraldi maksumaksja raha eest mõjuanalüüsi teadlastelt, kuigi see oleks pidanud olema tehtud enne, kui need eelnõud üldse Riigikokku jõudsid. 

Või see, mis toimus automaksuga, millest me siiamaani iga päev loeme. Korralik kobarkäkk, mitu erinevat seaduseelnõu me siin vastu võtsime, mitu erinevat versiooni. Kõik nad ikka olid põhiseadusega vastuolus ja siis tehti 18 miljonit eurot maksev vigade parandus. Samamoodi mitte mingit mõjuanalüüsi ei olnud. See, kuidas see mõjutab meie autoturgu, see, kuidas makse laekub prognoositust kaks korda vähem, mitte mingit analüüsi ei olnud. 

Hasartmängumaks. Esiteks see, kust see seadus välja tuli. Kiireloomuliselt jälle tehti, võeti vastu vaatamata sellele, et mõjuanalüüsid olid täiesti vasturääkivad. Rahandusministeerium rääkis ühte, Riigikogust tuli teine jutt. Siis tunnistati, et võeti kiirelt, kiires korras vastu, tuli kogemata sisse viga – miljonid eurod kahju. Ja see kahju veel hakkab tulema, sest suure tõenäosusega makse hakkab laekuma oodatust vähem. 

Mida veel saab sellisest halvast õigusloomest tuua? Üks suurimaid näiteid, mis on minu arvates ikkagi ennekuulmatu, on ikkagi see, kuidas ühe inimese pärast muudeti tervet seadust. Ma räägin riigisekretäri küsimusest. Kuna peaminister Michalil oli vaja panna oma konkreetne inimene, siis 101 Riigikogu liiget pidi arutama, kuidas me peaksime riigisekretäri kõrghariduse nõude ära kaotama. Ma ei tea, kas see on hea õigusloome tava. Ma arvan, et paljud nõustuvad, et ei ole. 

Eraldi on üks aspekt, millele ka eksperdid, no seda tuuakse välja igas analüüsis – Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmine. Kuidas võetakse need üle ilma vastava analüüsita ja ilma selleta, kuidas need sobituvad meie õigusruumiga? Seda analüüsi, kuidas need reaalselt hakkavad tööle meil siin Eestis, tihtipeale ametnikud ei tee. Selles osas on vähemalt hea, et viimaste seaduseelnõude direktiive püütakse vastu võtta minimaalsel moel, aga ikkagi jätkuvalt on see probleem, et me Euroopa tasemel, tegelikult juba seal peaksime palju rangemini seisma omaenda õiguste, omaenda õigusriigi eest. Tegelikult mitte siin parlamendis ei peaks see debatt olema, vaid see debatt peaks olema tegelikult juba Euroopa tasemel. 

Ma muidugi nõustun siin eelkõnelejaga, et justiitsministri portfell on tegelikult üks tugevamaid portfelle selles mõttes, et justiitsminister võib iga hetk ükskõik mis eelnõule pidurit peale tõmmata. Täpselt samamoodi saab seda teha rahandusminister, kui on vastuolu riigieelarvega, ja justiitsminister saab täpselt samamoodi, kui ta näeb, et on vastuolu põhiseadusega, ei ole korrektselt vormistatud või ei ole sedasama väljatöötamiskavatsust. Justiitsminister peabki siin olema väga range, et ei kooskõlasta, kui need konkreetsed asjad ei ole täidetud. 

Mulle meeldib hea õigusloome juures tuletada meelde austatud presidenti Lennart Meri, kes kunagi oli üks nendest presidentidest, kes kõige rohkem jättis seadusi välja kuulutamata: esimesel ametiajal 25 korda, teisel ametiajal 16 korda. No saab öelda, et eks ole, riik oli noor, võeti palju seadusi vastu, aga just tema juba siis sai aru, et ükskõik mis seadus, mis vastu võetakse, omab väga olulist ja pikaajalist mõju ühiskonnale. Ta oli valmis alati minema ka Riigikohtuni välja ja Riigikohtus debateerima erinevate seaduste üle ja selle üle, kuidas need mõjuvad ühiskonnale. 

Ja ma arvan, et seda eeskuju peab siiamaani järgima. Peame samuti olema valmis lõpuni debateerima, seadusi paremaks kirjutama, otsima vajadusel vastuseid riigikohtunikelt. Täpselt samamoodi, nagu Lennart Meri suhtus kriitiliselt õigusloomesse siis, kui meie riik oli alles noor, me peame suhtuma kriitiliselt õigusloomesse ka täna. Ja seetõttu ma uuesti palun Riigikogu, aga palun muidugi ka justiitsministrit, et iga kord kaalume hoolikalt iga uut seadusalgatust ja esitame iseendale küsimuse, kas see seadus muudab Eesti elu paremaks. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! No õigusloomepoliitika on tõesti väga oluline riigi toimimise seisukohast, sest kõik otsused, mis me vastu võtame, ju tegelikult kajastuvad kuskil seadustes. Nii et kahtlemata oluline teema. Siin on nii minister kui ka varasemad kõnelejad juba väga olulisi teemasid välja toonud. 

Kõigel ei hakkagi peatuma. Aga mida tahaksin eraldi rõhutada? No kahtlemata peavad seadused olema selged ja arusaadavad ning vastama kõigile nendele nõuetele, mis meil õigusloomele on seatud. Kahtlemata on hea õigusloome see, mis tagab inimeste suurema usalduse riigi vastu. Nii et tõepoolest ei saa ju eeldada, et inimesed täidavad seadusi, kui need seadused ei ole neile arusaadavad. Väga head niisugused näited on olnud ju viimati selle kohta, kui selged meie seadused on, on isegi see, et isegi prokuratuur ei suuda seadusi tõlgendada piisavalt hästi. Seda näitavad viimati väga mitmed kohtukaotused, kus prokuratuur on tõlgendanud seadust ühtemoodi, aga kohus on hoopis teistmoodi. Nii et ilmselt on arusaadavuse osas päris palju ikkagi veel siin-seal paranemisruumi. 

Kindlasti tahan ära märkida tendentsi, mis siin peale valimisi nende valitsuste jooksul on olnud, et seadusi lihtsalt surutakse läbi sellise teerulliga täiesti. Räägime me nendest maksumuudatustest, mis on olnud ja mis ei ole arvestanud ka tagasisidet, mis on tulnud. Näiteks seesama automaksu eelnõu, mis läbi suruti. Kogu selle protsessi vältel räägiti sellest, et see paneb lastega pered halvemasse olukorda. Seda tagasisidet kuulda ei võetud. Lõpuks oli valitsus ikkagi sellises olukorras, et ta pidi seda seadust muutma hakkama. Lastega peredele tuli ikkagi teha soodustus. Väga palju oli pahameelt ja konflikti ühiskonnas selle tõttu. Kui oleks kuulatud tagasisidet, oleks see kõik olnud olemata. 

Või räägime hasartmängumaksust. Hasartmängumaksu puhul oli siin väga kiire, tuli sisse viga selle tõttu ja riik kannatas kahju. Isegi üks inimene on oma töökoha kaotuse tõttu riigiga kohut käimas. Selline läbisurumise, mittekuulamise ja kiirustamise stiil kindlasti ei sobi ja kindlasti ei lähe see hea õigusloomepoliitika põhimõtetega kokku. 

Kindlasti on oluline teema ebapiisav mõjude analüüs. Mul on hea meel, et tegelikult minister ise ka seda välja tõi just põhiseaduspärasuse analüüsi osas. Kui meil oleks põhiseaduspärasuse analüüs paremini tehtud, siis võib-olla paljusid probleeme ei tekiks ja ka ei tuleks need eelnõud nii kergesti presidendi juurest tagasi. Neid juhtumeid on jällegi kahjuks olnud viimasel ajal väga palju, kui president ei ole seadust välja kuulutanud, sellepärast et ta leiab, et see on põhiseadusega vastuolus. Ka neid olukordi saaks ennetada sellega, kui see põhiseaduspärasuse analüüs oleks piisavalt hästi tehtud. Nii et ma tunnustan, et minister on selle teema üles tõstnud, see on kindlasti oluline. 

Aga kindlasti on oluline ka demograafiliste mõjude analüüs, mida ma jätkuvalt ei näe, et seda piisavalt hästi tehakse. Siin on kas prioriteetide küsimus või see, et lihtsalt ei ole ministeeriumides pädevust, et hinnata nende eelnõude mõju Eesti demograafilisele olukorrale ja sündimusele. Aga kindlasti on samaväärne ja oluline ka regionaalne mõju ja selle hindamine, sest need asjad on omavahel tihedalt seotud. Teatavasti linnades sünnib meil vähe lapsi ja regioonides hoopis rohkem lapsi ja pered on suuremad.

Ma paluksin lisaaega.

Jaa. Kolm minutit lisaks.

Ja mida ma veel kindlasti tahaksin välja tuua, on see, et kui minister rääkis põhiseaduspärasuse analüüsist, siis selle teine pool on kindlasti see, et inimestel oleks võimalik kergemini pöörduda ka sätete põhiseaduspärasuse kontrolliks Riigikohtu poole. Täna on meil see kahjuks väga takistatud. Ja kui mina olin justiitsminister, siis ma algatasin niisuguse töörühma ministeeriumis, kes tegeles ettevalmistava tööga selleks, et meil tekiks individuaalkaebuse õigus. Nüüd on hea, kui minister saaks siin lõpus võib-olla tagasisidestada, kuhu see töö on siis, kas see on kuskile seisma jäänud või see jätkub, kas seal on mingeid edasiminekuid. Sest täna on meil väga palju selline olukord, et meil on põhiseaduspärasuse kontrollil ees kas õiguskantsler või kohtud ise ja inimesel on väga raske neid sätteid vaidlustada, mida ta näeb enda positsioonilt vaadates. See kindlasti ei saa vastata põhiseadusele. 

See põhiseaduspärasuse kontroll on nii raskeks tehtud, et see ei ole põhjendatud. Ja sellega oli tegelikult ka seal töörühmas, nii palju kui see töörühm jõudis koos käia, seda ka väga selgelt leiti, et see on Eestis probleem. Ka see aitaks meil seadustest välja võtta selle praagi, mis kahjuks on sisse tulnud, kus mõned sätted on põhiseadusega vastuolus. Mõnikord need tulevad kohtuvaidlustes välja, mõnikord ei tule, aga inimestel peaks olema see võimalus, et nad saavad otse Riigikohtusse pöörduda. Nii et tööd on siin õigusloomepoliitika valdkonnas veel omajagu. Nagu me näeme, probleeme jagub, seda tööd tuleb jätkata. Nii et soovin ministrile selles edu ja katsume siin ise Riigikogus ka tublimad olla. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonid on oma seisukohad öelnud. Ministril kahjuks praegu ei ole võimalik sõna võtta. Läbirääkimised on lõppenud, head kolleegid, ja koos sellega ka esimese päevakorrapunkti menetlemine. 

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (585 SE) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! No kui on üks seadus, mis karjub näkku, et see on põhiseadusega vastuolus olev seadus, siis see on meie käesolev erakonnaseaduse muutmise seadus, mis läheb oma pöörasuses väga mustris sellesse, mida me viimastel nädalatel, kuudel ja aastatel Eestis oleme näinud. See on kontrolli alt väljunud püsiriik ja süvariik, kus kodanik, aga ka kodanikuühendus ehk partei eksisteerib riigi ja peamiselt ametnike armust. Me kõik oleme aruandekohuslased kellegi ees ja vaat kui valesti aru anname või piisavalt aru ei anna, siis võib meid ka vangi panna, kiiresti ja kergesti. 

Millega siis tegeldakse selle eelnõu käigus? ERJK teatavasti on hiilanud oma olemasolu jooksul sellega, et ta oma võimupiiride volitusi kogu aeg ületab ja nõuab asju, mida seadus talle ette ei ole näinud, et ta nõuda võiks, ja põhimõtteliselt kurnab neid nii-öelda järelevalvatavaid kõikvõimaliku halduskiusuga. Aga mis teeb asja veel eriti kurioosseks, ei tegele mitte erakondade järelevalvega, nagu nimigi ütleb või seaduski ütleb, vaid tegeleb ka suvaliste MTÜ-de järelevalvega, mis nende arvates võiksid olla nende järelevalve all. Ja kuna nad on kohtus peksa saanud, siis nüüd on tuldud lagedale seadusemuudatusega, mis annavadki need volitused neile kõigile. 

Mis siin siis see põhiseaduse riive on? Põhiseaduse riive on laiendatud järelevalve, mille kohaselt võivad nad hakata nõudma suvalistelt MTÜ-delt – aga mitte ainult MTÜ-delt, vaid ka suvalistelt kodanikelt – küsida suvalisi dokumente, kui nad tahavad, kutsuda neid ülekuulamisele, kui nad tahavad, ja nõuda igasuguseid ... No mis asi on suvaline dokument? Näiteks pangaväljavõte. 

Ma toon teile hea näite, mis me siin ikka ümber palava pudru räägime. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, üks väheseid, peaaegu ainus konservatiivne kodanikualgatus Eestis, mittetulundusühing. Ei ole parteiliselt seotud, pole kunagi olnud, aga on teinud Riigikogu valimiste eel korduvalt üleskutseid ühe või teise partei või poliitiku, kandidaadi poolt olla või ühe või teise kandidaadi vastu olla. See on põhiseaduslik õigus. See on põhiseaduses mitmes paragrahvis kirja pandud õigus. Kodanikel on nii üksikisikutena kui ka organiseerituna õigus sekkuda ühiskondlikusse ellu, kutsuda üles kedagi toetama või kellegi vastu olla. 

Aga ERJK on leidnud, et sellega on toetatud ühte või teist parteid ja selle tõttu tuleb neilt välja nõuda rahalised aruanded, näiteks, kes neile annetanud on. Sellist õigust neil ei ole. Aga nüüd, kui me selle seaduse vastu võtame, võib need dokumendid välja nõuda, võib ülekuulamisele kutsuda need dokumendid. Ja pange tähele, see ei ole lihtsalt niimoodi, et haldusmenetlus, seda sunnistatakse kriminaalmenetlusega. Kui sa ei tee seda, kui sa ei ole nõus, siis sinu vastu saab algatada kriminaalasja. 

Aga toome teise näite, mis on küllaltki Eestis läbi käinud seoses poliitiliste rahastamistega. SALK ehk SA Liberaalne Kodanik tegeles enda initsiatiivil – ükski partei ei käinud seda küsimas ega palumas ega kooskõlastanud, enda initsiatiivil – enne eelmisi Riigikogu valimisi uuringute tegemistega, andmete kogumisega ja kampaania tegemisega. Ja siis seesama ERJK otsustas laest võtta – mitte mingisuguseid arvutusi teha nende enda majandusaasta aruande põhjal või nende enda palkade või kulude põhjal, sest sellele nad ligipääsu ei saanud, aga vaatasid lakke ja ütlesid –, et umbes sellised kulud neil võisid olla. Kuna nad aitasid neid ja neid parteisid, siis me jagame need kulud ära nende parteide vahel. See on näide sellest, kuidas ERJK täiesti tuimalt rikub seadust, ületab võimuvolitusi ja võtab endale õiguse hakata korraga nii maksuametiks, prokuratuuriks kui ka mingisuguseks ombudsmaniks. 

Nüüd selle seadusega antakse neile õigus ükskõik kellega seda teha. See ei ole enam lihtsalt SAPTK või SALK, see võib olla korteriühistu, see võib olla mõne poliitiku, ma ei tea, nõbu, kellelt küsitakse, et kahtlane värk, kuskil külaplatsil rääkis meestega juttu poliitikast, tegi agitatsiooni. Vaadake-vaadake, tegi agitatsiooni! Sellele agitatsioonile saab kulu juurde mõelda ja selle kulu saab parteilt välja nõuda. Täpselt seda see võimaldab meil teha. See võimaldab erinevatelt organisatsioonidelt ja eraisikutelt kõike mida välja nõuda. Võimaldab minu abikaasa pangaväljavõtet välja nõuda, sest ikkagi ta on seotud isik, päriselt seotud isik. Kuidas ta siis ei ole? Loomulikult on ta seotud isik. Tema pangaväljavõte, kust ta mida süüa ostis ja missugustel välisreisidel käis ja üldse kus puhkust veetis. Seda see seadus võimaldab. Ja kui ei ole nõus, siis saab sulle tulla kirve, kangi ja leegiheitjaga kallale. See kõik on absoluutses räiges vastuolus põhiseadusega. 

Nii et siin ei ole võimalik, et see seadus kuulutatakse Kadriorus välja ilma, et nad teadlikult ja tahtlikult läheksid kaasa põhiseadusvastase seaduse väljakuulutamisega. Mina tahaks kohe näha, kuidas kandidaat Karis käitub siin enne valimisi pikantsetes olukordades. Eks me saame seda teada üsna varsti. 

Aga see seadus tekitab meil sisuliselt politseiriiki veel ühe pika sammu edasi. Meil niikuinii on politseiriik. Kui keegi on jälginud viimaste nädalate uudiseid seoses Kersti Krachti kriminaalkaasusega, siis nagu ma ka eilsel pressikonverentsil ütlesin, et veel enne, kui asi algatati, kuulati juba rahandusministrit pealt. Kust ma tean? Sellepärast, et kohtu käigus pani prokuratuur kausta vahele tõendusmaterjali, mille kuupäevad seda kinnitasid. Aga anname muudkui seadusega õigusi juurde mingisugustele, nagu inglise keeles öeldakse, kängurukohtutele. Tüübid tulevad kokku ja hakkavad meie kõigi üle otsustama, mida me tohime rääkida, millal me tohime rääkida ja milliseid arveid kellele me esitame selle eest, mida on räägitud, isegi kui me ei ole teenust küsinud või pakkunud. See on selle seaduse kogu mõte. 

Noh, nüüd vahetati välja ERJK-s kogu koosseis, aga pöörased sotsialistid jäid ju edasi sinna nõukogusse ja ega siis nemad oma tegevust ei vähenda või kuidagi tagasi ei hoia ennast selles küsimuses. 

Aga ega ma ainult kriitikaga ka ei tegele. Ma ütlen, mis on lahendus. Lahendus on selline asi: ERJK üldse ära kaotada. Tuleb aruanne edasi jätta, lihtne aruanne edasi jätta. Seda aruannet kontrollib riigikontrolör. Riigikontrolöril on olemas pädevus, on olemas inimesed, on olemas ressursid ja on olemas ka poliitiline autoriteet. 

Aga sellise seadusemuudatusega me kõik muudame ennast vangipandavateks, ja mitte ainult ennast. Jumal temaga, kellel on kahju, kui poliitikuid vangi pannakse Eestis, eks ole. Aga me muudame kõik suvalised inimesed tänavalt, kellel pole mitte mingit kokkupuudet poliitikaga, ka ERJK poolt läbiotsitavaks – läbiotsitavaks, muide, ülekuulatavaks, dokumentide väljanõutavaks. See on ju täiesti pöörane! Vastu tuleb hääletada.

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No erakonnaseadus tegelikult ju reguleerib kõikide erakonna elu ja tegevust. Kui me vaatame, kuidas on seda seadust menetletud ja kas me oleksime võinud jõuda ühisele arusaamale selle seaduse muutmise osas, siis jah, me oleksime võinud jõuda, aga ei jõudnud. Vaatamata sellele, et meil ei ole konsensust, tahab praegune valitsuskoalitsioon selle seaduse julmalt läbi suruda. 

Ma olen mitu korda, kui me seda komisjonis arutasime, ka väljaspool komisjoni, teinud ettepanekuid nii Eesti 200 kui ka Reformierakonna esindajatele, et istume kokku, arutame läbi, püüame leida ühist keelt ja kui meil on ühiskeel leitud, siis tuleme uuesti saali ja hakkame uuesti selle seaduse lugemisega pihta. Aga ei, nui pooleks öeldi, et mitte mingil juhul, meie tahame oma tahtmist ja sellisel viisil see ka saali tuleb. 

Lisaks tuletan meelde, et meil selle seaduse esimene lugemine toimus ju aasta aega tagasi, isegi rohkem. Ja vahepeal pandi ta kalevi alla ja siis järsku enne saabuvaid valimisi – ma räägin järgmise aasta valimistest, märtsikuu valimistest – miskipärast toodi seadus uuesti kalevi alt välja. Et leppida kokku ühistes arusaamades, see oli kogu selle protsessi jooksul välistatud. Kahju! 

Nüüd sisust ka. Väga palju halli ala jääb ikkagi erakonnaseadusesse sisse. Kui me küsime, kas see seadus on muutunud paremaks, arusaadavamaks ja kas nüüd ka järelevalveinstitutsioonil või komisjonil on lihtsam tööd teha, siis ei, sugugi mitte. Ja nendele puudustele me juhtisime ka komisjonis tähelepanu, et sellisel viisil, kus suuresti ju tegelikult meie igapäevategevust ei muudeta arusaadavamaks, et oleks vähem järelevalve poolt, et oleks vähem ERJK-l menetlushaldust, seda ei tahetud üldse arutada. Vaid vastupidi, lisaks karmistati ja anti juurde seesama, mida ka eelkõneleja rääkis, et õigus kutsuda välja kolmandaid isikuid, kes on osutanud kas kandidaatidele või erakondadele erinevat teenust, õigus välja kutsuda neid ülekuulamisele. See on ju ennekuulmatu! 

Ja sealt loomulikult tekib küsimus, kui palju neid ettevõtteid üldse jääb, kes sooviks erakondadele erinevaid teenuseid osutada. No ma räägin enamus ikkagi kas juriidilisest teenusest, reklaamindusest ja nii edasi. Mul sisetunne ütleb, et neid ettevõtteid väga palju ei ole tulevikus, nende arv ei suurene. Sa tead kogu aeg, et sul on mingisugune kirves pea kohal – aga mine tea, äkki sa pead minema ERJK komisjoni ette mingisugust aru andma, kas sul oli ikkagi õigus ja mis alusel ja mis hinnaga sa seda teenust osutasid. Praegugi kõikides aruannetes on selgelt kõik need teenuseosutajad, summad, teenused liigiti kõik välja toodud, see on juba praegu tehtud kohustuslikuks. Miks veel kaasata kolmandaid isikuid ülekuulamisele? See tekitab kindlasti hämmingut. 

Nüüd, ERJK komisjon – iseenesest ei soovitud isegi arutada seda teemat, kas selline komisjon on jätkusuutlik. Äkki oleks vaja kogu seda süsteemi muuta, viia kogu see järelevalvepool õiguskantsleri alla, riigikontrolöri alla? No sellest üldse ei tahetud rääkida. Ma saan aru, et siin on erakonnad, kes jagavad seda arvamust, et selline komisjon võib-olla ei peaks üldse olema, vaid selle järelevalveõiguse peaks andma teistele institutsioonidele, mis tõenäoliselt viiks järelevalvemenetluse läbi tunduvalt erapooletumalt, sellepärast et seal ei oleks komisjonis poliitikuid. Tuletaks meelde, et pooled erakondade järelevalve komisjoni liikmed on poliitikud ja tahes-tahtmata, nii nagu ikka on, vähemalt on praktikas välja kujunenud, ikka on soov üksteisele ära panna ja see on vale. Ma arvan, et järelevalve peab olema täiesti neutraalne väljaspool erakondi ja selleks õiguskantsler ja riigikontrolör oleksid õiged institutsioonid. 

Paluksin veel paar minutit juurde. 

Kaks minutit lisaks.

Siis kogu selle protsessi juures, kui ma räägin hallist alast, siis nii nagu ma juba mainisin alguses, ka seda poolt ei tahetud nagu sisse minna, ära reguleerida, välja kirjutada konkreetsed tegevused, mis tegevused on ühele kohaliku omavalitsuse poliitikule, Riigikogu liikmele, valitsuse liikmele lubatud, mis tegevused ei ole lubatud. Ehk siis, üldse ei konkretiseeritud kogu seda valdkonda. See tähendab seda, et ERJK jällegi, nii nagu ta on praegu, on mõnede asjade puhul, kui ta on menetlenud ja teinud järelevalvet, siis ta on teinud mingisuguseid järeldusi, mis on olnud lihtsalt komisjoni otsusena. Ja need omad järeldused on esitatud vastavatele isikutele, kelle osas on tehtud järelevalvet, ja kui see isik ei olnud nõustunud selle otsusega, siis järgmine instants oli kohtu poole pöördumine. Ma arvan, et praeguses õigusriigis ka see ei oleks kohane, sellise praktika jätkamine, ja ka seda ei soovitud lahendada. 

Aga mida tegelikult lahendati suuresti ära ja ma arvan, et oli ka nii-öelda poliittellimus sisse antud, oli see, kuidas edaspidi Euroopa Parlamendi liikmed saaksid seadusest tulenevalt kasutada poliittegevuseks europarlamendi rahasid ja ka europarlamendi fraktsioonide rahasid poliittegevuseks. Jah, siin selles seaduses ilusti kirjutatakse see lahti, reguleeritakse ära, selline võimalus tekib. 

Nüüd see küsimus, et kui ainult taheti seda ära reguleerida, siis oleks võinud seda lihtsalt öelda ka, mitte mängida seda nii-öelda suuremat mängu, et me läheme nüüd muutma erakonnaseadust, teeme ta paremaks, lisame veel sinna erinevaid punkte, mis peaks selgemaks tegema meie igapäevast poliittegevust. No selgust siin ei ole, halli ala on palju. Aga mida ära tehti, oli see, et oli selge kitsas poliittellimus selleks, et europarlamendi liikmed, mis on ka minu arvates õige, saaksid ilusti seaduslikult kasutada raha selleks, et propageerida oma ideoloogiat. Aitäh! 

Nii et meie seda seadust sellisel viisil ilma konsensuseta ei hääleta selle poolt.

Aitäh! Suur tänu teile! Lihtsalt selgituseks: tolereerisin üleminekut, kuna üks minut oli veel varuks. Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil just lõppes arutelu selle üle, kuidas õigusloomet tuleks teha. Loodame ja soovime, et Eesti ühiskond oleks õiguskuulekas. Läheb hetk mööda ja hakkame uuesti kräppi tootma, mida selle eelnõuga teha tahetakse. 

Mõned aspektid, millele ma tähelepanu tahan juhtida ja millele head kolleegid tegelikkuses on viidanud. Aga esiteks, § 1 punkt 10 räägib sellest, et poliitreklaam märgistatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele – siis on määruse number – poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta. Me võtame endale kohustuse ja siis paneme tehnilise järelevalve ametile ka rolli seda kontrollida. 

Ma teisel lugemisel küsisin, kas komisjonis on arutatud, et vahepeal on eri Euroopa riikides toimunud mitmed valimised – Taanis kahed, Ungaris, Sloveenias ja nii edasi –, kus tegelikult seda märgistust ei ole, ja see on riikidele üle Euroopa kehtiv. Küsisin, kuhu me tormame, miks me reguleerime, tõmbame ennast jälle kuhugi ette ja siis pärast püüame aru saada, kas ja mida me teinud oleme, millest tegelikkuses pole kellelegi kasu. Ja teine asi on see, et loomulikult, me peame kokku leppima, mil viisil ja kuidas, aga see, millisel kujul see olema saab – no mulle tundub, et ega meist täna kellelgi veel väga head ülevaadet sellest ei ole. 

Üks hea asi ka, mis nende muudatustega saabub, on see, et keelatakse välismaalaste annetused, välja arvatud Eestis püsivalt elavate Euroopa Liidu kodanike annetused. See on siis ainumas ettepanek, mille Isamaa esitas ja mida suur saal möödunud nädalal toetas. Aga sellega ausalt öeldes ka head sõnad selle eelnõu kohta lõpevad. 

Nüüd teema, millele kolleegid võib-olla vähe tähelepanu pöörasid. Punkt nr 28, ma tsiteerin: "(1¹) Sõltumata asutajast ja liikmelisusest on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule erakonna sidusorganisatsioon käesoleva seaduse tähenduses ka erakonnaga seotud järgmine juriidiline isik:
1) erakonna piirkondlik või üleriigiline liikmeühendus; 
2) erakonna poolt sidusorganisatsioonina tunnustatud muu juriidiline isik."
Ehk erakond võib tunnustada sidusorganisatsiooniks suvalise MTÜ. 

Mäletan, et mõni aeg tagasi andis SA Liberaalne Kodanik suure ülevaate Isamaa annetajatest ja toetajatest, kes kui palju, olid suured mullid joonistatud. Mul õnnestus arvamusfestivalil näha Tarmo Jüristot ja ma küsisin, kas ta saaks SALK-i kohta teha samasugused mullid, et milline on. Lubas teha. No poolteist aastat on mööda läinud, ju tal on kiire olnud, ta ei ole jõudnud, kuigi ta mulle seda lubas ja ütles, et keeruline pole, pärast majandusaasta aruannet teeb ära. 

Aga mina saan selle eelnõu järgi aru, et Isamaal või EKRE-l või Reformierakonnal või kellelgi pole mitte mingit probleemi lihtsalt teha üks otsus, et SA Liberaalne Kodanik on nende erakonna sidusorganisatsioon. Ja pärast seda ma saan selle tahtmise, et Jüristo peab hakkama ERJK-le aruandeid esitama, nii nagu erakonnad peavad seda tegema. Ja see, mida ta mulle lubas teha, mida ta kahjuks pooleteise aasta jooksul ei ole veel jõudnud teha. 

Aga minu meelest, kui me räägime sellest, et tahaks loogika teha korda, siis mis printsiip see on, et erakonnad saavad nii-öelda ... Ja küsimus … Ma ütlen, et hea meel on selle üle, et kolleegidel ei tulnud mõtet, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon võiks hakata määrama, kes võiks olla ühe erakonna sidusorganisatsioon. Taevale tänu selle eest, et niigi palju mõistust jagus! Tunnustus selle eest põhiseaduskomisjonile! Aga see, et ühepoolselt võiks erakond endale sidusorganisatsiooni hakata tegema, tundub ikkagi väga uudne ja huvitav lähenemine. Ma arvan, et nendel inimestel, kes plaanivad seda eelnõu toetada, ei ole mõtet tulevikus imestada.

Ja nüüd on see võib-olla isegi kõige keerulisem küsimus, mis puudutab seda, mida siin eelkõnelejad ka mainisid, seda kolmandate isikute teemat, ehk me teeme Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonis täiendava uurimisorgani. Mina olen nihukese … 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit.  

… noore aktiivse inimesena töötanud maksuametis. Ja oli tõesti põnev aeg, sai igasuguseid asju tehtud ja uuritud ja käidud natukene hallil alal ja toimetatud. 

Aga meil tavaliselt seadusega määratakse ära, kes mida teha saab. Siin me jätame kõik avatuks. Me ei määra kolmandate isikute ringi, kes või kui kaugele võib minna. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon tuleb kokku ja hakkab otsustama, kes see huvitatud ring võiks olla kolmandatest isikutest, nii füüsilistest kui ka juriidilistest isikutest, keda me tahame näha. 

Ma saan aru, et kui on probleeme, siis minu meelest oleks mõistlik, et pöördutakse ikkagi uurimisorganite poole, tegeldakse teatud asjadega, millele üks kolleeg ees viitas, kes üldse teenuseid hakkab pakkuma ja nii edasi. Seal võivad olla ärisaladused, mida kohtumenetluses on võimalik avada, aga lihtsalt nii-öelda avatult oma andmeid esitada mingile organile, mille parlament on loonud, mille õigused ja kohustused on arusaamatud, on täiesti jabur. 

Martin kirjeldas siin enne, et küll abikaasa ja nii edasi. Mina mäletan, et kui ma läbisin julgeolekukontrolli, siis küsiti kõiki minuga seotud juriidiliste isikute pangakontode väljavõtteid. Ma ei tea täpselt, mida tehti sellega, vaadati, et korteriühistus, mida ma juhin, milline maksukäitumine seal on. Ma ei tea, miks ühel julgeolekuasutusel seda vaja on. Minu arust me peame ikkagi väga täpselt mõtlema ... Ja siin me läheme selgelt üle piiri. Me ei mõtle, kellele, mis ulatuses dokumente kes võib pärida. See on nagu lõputu auk ja fantaasia, milleni see jõuab. Nii et minu meelest on tegemist üsna kahetsusväärse eelnõu ja muudatustega. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid toetavad selle seadusemuudatuse vastuvõtmist ja tõesti hääletavad täna poolt. Kahtlemata on puudusi, kuigi nii nagu maailmavaated on erinevad, ka sotsiaaldemokraadid arvavad, et oleks võinud teha mitu sammu edasi, küll mitte selles, et ERJK õigusi vähendada. 

Seaduses on nüüd hästi see, et ERJK, mis omaaegsele skepsisele vaatamata ja raskele algusele, on tegelikult tööle hakanud. Mina ei jaga seda muret, et erakonnad ei saa iseenda üle järelevalvet teha. Sest seda, kuidas see poliitika käib ja kuidas ja mida rahastatakse, mis peaks olema lubatud ja mis mitte, me teame ise kõige paremini. Senine praktika on näidanud, et komisjon töötab hästi, suudab otsustada, võidab kohtus otsuseid, mida on vaidlustatud. Seda on menetletud vist küll kõiki erakondi ja raha on välja mõistetud, otsuseid on tehtud kõigi suhtes. Eks rahulolematust ole kõigil erakondadel, aga tegelikult on ERJK rakendunud üle ootuste hästi. Kahtlemata on erakondade rahastamise läbipaistvus paranenud ja ühiskonnal on parem ülevaade sellest, mis meil siin poliitikas toimub ja kes ületab piire või millisel viisil ja kuidas neid kokkuleppeid saavutatakse, kuidas edasi reguleerida või läbipaistvust parandada, asju muuta. 

Lisaks sellele, et ERJK saab õigusi juurde, mis printsiibis on õige ja hea, siis sidusorganisatsioonide puhul sellise esialgse defineerimise katse, mis eelnõus on, ma tegelikult huviga ootan, kuidas see tööle läheb. Ma tunnistan, et oleks võimalik seda arutelu pidada ja definitsioonis selgemaks minna, aga meil seda vastust kellelgi valmis ei ole. Nii et ma laseks praktikas sellel täna loodetavasti vastuvõetaval seadusel toimetada ja kui vaja, siis läheks seda muutma. 

Nüüd, sotsiaaldemokraadid tegid mitu muudatusettepanekut, aga räägiksin sellest, et see, mida meie oleme tajunud justkui normaalsena või iseenesestmõistetavana, see, et meil võivad erakondadel olla suurannetajad või annetustel ülempiiri ei ole ja ka kampaaniatel ülempiiri ei ole, meile tundubki see ainuvõimalik viis toimetamiseks. 

Ka minu jaoks oli üllatus, kui ma lugesin Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna ülevaadet erakondade rahastamise reeglitest mujal Euroopas. Praktiliselt igal pool on annetustega seotud ülempiir. Ja me ei räägi siin sotsiaaldemokraatide pakutud 100 000 eurost. Me räägime ülempiiridest nagu kaks ja pool tuhat eurot, 10 000 eurot, 25 000 eurot. Ka suurtes riikides, ma ei tea, Prantsusmaal, kus see piir jäi alla 10 000 euro, on leitud, et ei ole hea, kui suur raha, kellel niikuinii on võimalik esindusorganisatsioonide kaudu, avaliku nähtavuse kaudu meedias oma eelistusi avaldada, oma seisukohti esindada ja poliitilisi otsuseid mõjutada, et nad saavad seda otse teha erakondade rahastamise kaudu. Seda ei ole teised riigid pidanud mõistlikuks. 

Meie kahjuks ei suutnud kokku leppida annetustele ülempiiri seadmises, ka mitte nii kõrge ülempiiri seadmises, nagu on 100 000 eurot. Me peame leppima sellega, et see raha mõju tuleb erakondadesse nii selles osas, et, ma ei tea, kes on juhtorganites, milliseid poliitikaid prioritiseeritakse koalitsiooniläbirääkimistel, millised asjad pääsevad valimisprogrammi ja kuidas moodustatakse valimisnimekirju. See ei ole tegelikult õige. Poliitikas peaks olema ideede konkurents, mitte selline, kes suudab rahaga rohkem oma punkte kuhugi sisse saada. 

Palun kolm lisaminutit! 

Jaa, kolm minutit. 

Eraldi räägiksin ka kampaaniakuludele ülempiiri seadmisest. Teistes riikides on praktikaid, kus lepitakse kokku mingisuguses pinnasuuruses või ühikute või tükkide arvus. See, et reklaam mõjutab inimesi, on selge, muidu me seda reklaami nii palju igal pool ei näeks. Ma olen veendunud, et ka valijad ei soovi, et kõik linnad, tele- ja raadioeetrid, rääkimata sotsiaalmeediast või nendest veebireklaamidest, muutuvad poliitiliseks ja massiliseks paar kuud enne valimisi. Suhteliselt tüütu on seda kõike vaadata. Aga kuna meil ei ole ülempiiri – ja me kõik teame, et reklaam mõjub –, siis valimistulemuse maksimeerimiseks käib selline ületrumpamine. Me näeme rohkem kui miljonieuroseid valimiskampaaniaid. Kelle ressursi mõistlik kasutamine see on? Tegelikult see ei ole mitte kellegi ressursi mõistlik kasutamine. 

Nii et kampaaniakulude mingi suurusjärgu kokkuleppimine, ülempiiri kokkuleppimine, reeglite kokkuleppimine, ma arvan, lõpuks oleks meile kõigile kasulik ja saaksidki võistelda ideed, mitte kampaania rahastajate rahakottide suurused, ja oleks lihtsam ka uutel tulijatel. Vaatamata sellele, et meile võib see siin saalis meeldida, on demokraatiale ikka kasulik, kui konkurents püsib ja uutel erakondadel on võimalik poliitikasse tulla. Kui rahastamise lävend on ees nii kõrge, siis uutel on seda raske teha. 

Nii et mina, vastupidi eelkõnelenutele, loodan, et erakonnaseaduse muutmisega me läheme edasi ja suudame nii kampaaniakulusid kui annetusi tulevikus paremini, ma ei tea, kokkuleppeliselt reguleerida, et meil selliste üksikute rahastajate mõjuvõim ei kasvaks, läbipaistvus poliitilise rahastamise üle oleks olemas ja kampaania käigus linnade ülekleepimist jääks järjest vähemaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida teie kui istungi juhataja käest, kuidas teie suhtute juhatuse esindajana sellisesse olukorda, kus me siin just eelneva päevakorrapunkti menetlemise käigus rääkisime sellest, kui probleemne see on, et eelnõude seletuskirjades ei ole põhiseaduspärasuse analüüsi. Justiitsminister käis rääkimas, et objektiivsuse huvides me hindasime teiste ministeeriumide poolt Justiitsministeeriumile esitatud eelnõusid ja vaatasime seda.

Aga antud juhul on meie ees nüüd Justiits- ja Digiministeeriumi koostatud eelnõu, kus pole mitte mingisugust põhiseaduspärasuse analüüsi. Mina mõtlen küll, et on ju täiesti selge, et sellel eelnõul on väga ulatuslik põhiõiguste riive dimensioon, näiteks ERJK-le õiguse andmine nõuda kolmandatelt isikutelt dokumente, piiramata ära, milliseid dokumente võib nõuda, millistel tingimustel võib neid dokumente nõuda, kelle käest võib neid dokumente nõuda. See on väga ulatuslik sekkumine põhiseadusega tagatud eraelu puutumatusse, näiteks poliitikute perekonnaliikmete puhul. Siin peaks väga selgelt hindama, kas selline riive on proportsionaalne või ei ole. Ma võtsin praegu eraldi ette selle eelnõu seletuskirja, töötasin seda läbi nii palju, kui jõudsin nii otsingu kui ka oma pilguga, ja mitte mingisugust analüüsi selle kohta ei ole. 

Mu küsimus lõpuks seisnebki selles, et kas te leiate, et ka Riigikogu juhatus võiks siin näha selles mõttes probleemi, et öelda ka valitsusele, et teate, kui te tõesti jätate selle kohustuse täitmata koostada põhiseaduspärasuse analüüs, siis me edaspidi lihtsalt ei pane seda päevakorda, ongi kõik. Tulete siis tagasi eelnõuga, kui on tehtud see analüüs nõuetekohaselt, ja siis vaatame edasi.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu te aru saate, antud eelnõu puhul puudub mul igasugune formaalne voli ja ka sisuline võimalus anda hinnangut, kas see on vajalik antud juhul või mitte. Aga veel kord, eelmise päevakorrapunkti juures tõepoolest, teie ettekanne oli väga selge, väga konkreetne, väga arusaadav. Nii et ma arvan, et see sõnum on edasi antud. Nii et vaatamata sellele, et justiitsminister sõna ei võtnud selle peale, siis kindlasti ma arvan, et nad väga tõsiselt hindavad neid seisukohti, mida te oma ettekandes välja tõite. 

Aga nüüd, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 585 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 585. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid 0. Eelnõu 585 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 772 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistus teiseks lugemiseks toimus majanduskomisjonis 14. aprillil ja jätkus 21. aprillil. Ma meenutan väga lühidalt, et selle seaduse muutmisega soovitakse teha riigi osalusega äriühingutes ja sihtasutustes mõned regulatsioonid paindlikumaks ja selgemaks, samuti tahetakse parandada riigiettevõtete juhtimise läbipaistvust ja järelevalvevõimalusi, lisaks soovitakse tõsta siseauditi kohustuse rakendumise lävendeid. 

Muudatusettepanekute tähtaeg oli 10. veebruar. Isamaa fraktsioon esitas ühe muudatusettepaneku. See puudutas nõukogu koosoleku päevakorra ja koosoleku materjalide kättetoimetamise korda. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Tanel Kiige ja Züleyxa Izmailovaga tegid muudatusettepaneku, et äriühingutes ja sihtasutuste nõukogudes paraneks sooline tasakaal. Riigikontroll rõhutas oma arvamuses komisjonile eelnõu kohta vajadust täpsustada, esiteks, siseauditi funktsiooni ja teiseks, sihtasutuse nõukogu koosoleku materjalidega tutvumise korda. Rahandusministeerium esitas omakorda seisukohad nii laekunud kahele muudatusettepanekule kui ka Riigikontrolli arvamusele, aga ka veel mõned täiendused eelnõule. 

Kõigi ettepanekute ja arvamuste põhjal sündis muudatusettepanekute loetelu. Kokku sai neid muudatusettepanekuid üheksa, nendest seitse on majanduskomisjoni muudatusettepanekud ja kaks, nagu ma ütlesin, fraktsioonidelt. 

Muudatusettepanekute esimene arutelu toimus komisjonis 14. aprillil. Esimese muudatusettepaneku arutelu otsustati jätkata veel järgmisel istungil ja et mitte siin korrata, sellepärast peatun pikemalt sellel muudatusettepanekul pärastpoole. Muudatusettepanekuid nr 2 ja 3 toetati komisjoni poolt konsensuslikult. 

Muudatusettepanek nr 4 – see on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Kiik ja Izmailova – otsustati jätta arvestamata. Rahandusministeeriumi selgitus on siin abiks, miks nii otsustati. Nimelt, 2025. aasta veebruaris uuendatud riigi osaluspoliitika põhimõtetes sätestatud soolise tasakaalu eesmärk omab juba reaalset mõju ja protokollist saab lugeda üsna head statistikat. 

Muudatusettepanek nr 5 otsustati jätta arvestamata. Selle muudatusettepaneku poolt oli 2, vastu 2, erapooletuid 1 ja 1 ei hääletanud. Selle arutelu käivitas selle muudatusettepaneku esitaja, Isamaa fraktsiooni esindaja väide, justkui nõukogu liikmeteni ei jõuaks enam koosoleku materjalid ja nad ei saa päevakorrast teada enne koosoleku algust. Rahandusministeeriumi valdkonnajuht Kaupo Raag oli kohal ja selgitas, et nõukogu liikmetele edastatakse materjalid ka edaspidi nagu seni vastavalt nõukogus kehtestatud töökorrale. Võetakse ära päevakordade ja materjalide esitamise kohustuse lisamine põhikirja, aga võimalus sätestada põhikirjas esitamise kohustus jääb osaluse valitsejale ja asutajale alles. 

Muudatusettepanekut nr 6 arvestasime ka täielikult, see on siseauditi funktsiooni sõltumatuse tagamise täpsem sõnastus. Konsensus oli ka muudatusettepaneku nr 7 juures. Ja muudatusettepanek nr 8, see on seaduse jõustumise tähtaeg, nimelt 10. juuni, et riigi osalusega äriühingute ja riigi asutatud sihtasutuste põhikirjad jõuaks viia uue redaktsiooniga vastavusse hiljemalt selle aasta 31. augustiks. 

Muudatusettepanek nr 9 juures oli samuti konsensus. Võib-olla lühidalt, et see kehtiv seadus lubab Ukraina abistamiseks lihtsustatud korras annetada vaid riigi äriühingutel, aga mitte nende tütarettevõtetel. Bürokraatia vähendamiseks laiendatakse võimalust ka riigi äriühingu tütarettevõtjatele ja pikendatakse erandi kehtivuse tähtaega kolme aasta võrra. 

Ja nüüd siis mõne sõnaga muudatusettepaneku nr 1 arutelust, mis esimesel korral pooleli jäi ja jätkus 21. aprilli istungil. Nimelt on vajadus üheselt ja terminoloogiliselt korrektselt kirjeldada Vabariigi Valitsuse volitusnormi ulatust, mis puudutab kinnisasja riigi maareservi arvamise või sealt väljaarvamise täpsemaid aluseid, sealhulgas loetelu loomist kinnisasja liikidest, mida tuleb riigi maareservis säilitada, ning ka praktilise tööriista loomist andmete parema kättesaadavuse jaoks ja nii edasi. See kiirendaks otsustusprotsessi. Kohal olnud MKM‑i maa‑ ja ruumipoliitika osakonna maapoliitika valdkonna juhi Vello Kima täiendav selgitus komisjoni liikmetele oli piisav. Protokollist võib seda täpsemalt lugeda. Komisjon toetas muudatusettepanekut nr 1 konsensuslikult. 

21. aprillil tehti ka menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu 772 täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 13. mail. Kõikide otsuste suhtes oli konsensus. Ja komisjoni liikmete nimed ka: Jaak Aab, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Andrus Seeme ja Urve Tiidus. Tänan kuulamast!

Suur tänu suurepärase ettekande eest! Teile on üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Selle eelnõu eesmärk on tõhustada nõukogude rolli, nende järelevalvet riigiettevõtete üle. Aga kas sellel istungil, mille te ette kandsite, oli võib-olla enne seda on arutletud selle üle, mida on näiteks riigikontrolör välja toonud? Tegelikult selline suhtlus nõukogu ja juhatuse vahel on riigiettevõtetes olnud päris halb. Näiteks on eraldi valminud raport selle kohta, et transpordivaldkonnas riigiettevõttete puhul tihtipeale nõukogud üldse ei tea, millega juhatus tegeleb. Nordica on selle kohta väga hea näide. Kui palju üldse seda teemat puudutati? Tegelikult on see järelevalve olnud päris puudulik.

Tänan küsimast! Sellises sõnastuses küsimust ei püstitatud, kuid nagu ma siin ütlesin, kogu selle riigivaraseaduse muutmise eesmärk on, et need asjad oleksid selgemad, läbipaistvamad, ja need on siin sõnastatud.

Suur tänu teile! Teile on veel üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teine küsimus, palun!

Aitäh! Erikomisjonis olid hiljuti prokuratuuri esindajad. Ja täna on see protokoll ka avalik. Ühes infotunnis ma edastasin need murekohad, mida prokuratuur komisjonile edastas, et riik on tegelikult halb peremees olnud. Ma tean, et komisjoni esimesel istungil osales ka Jürgen Ligi. Kas minister on nüüd tunnistanud, et tegelikult riik on tõesti olnud halb peremees riigiettevõtetele, tihtipeale on omaniku ootused segased, nõukogu ei tea või ei saa võib-olla ka aru nendest omaniku ootustest, ja need inimesed, keda ministeerium saadab nõukogudesse, ministeerium tegelikult ei esinda riigi kui omaniku huve seal?

Aitäh, lugupeetud küsija! Jällegi, ma ütlen, et sellises sõnastuses või sellises kujus, nagu te seda praegu rääkisite, meil arutelu ei ole olnud. Aga ma saan vastata teie küsimusele ühe sellise tarkuseteraga, mille ütles Albert Einstein: kõik üldistused on valed, kaasa arvatud see, mis ma praegu ütlesin. Nii et jätkake oma tööd ja küllap need asjad lähevad paremaks. Ja see eelnõu aitab ka kaasa.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Noh, iseenesest on ju eelnõu eesmärk päris hea. Soovitakse parandada nõukogu tööd, soovitakse parandada järelevalvet, aga võib-olla korraks vaatame tausta, mis meil toimub nende riigiettevõtetega. Alustame sellest, et meil on viimase kümne aasta jooksul kaks riiklikku lennufirmat läinud pankrotti. Ja inimene, kes oli mõlema lennufirma puhul selle vastutusala minister, on meil nüüd riigi peaminister. Kaks lennufirmat on pankrotis. Ma ei tea, kas on mõni teine riik, kes saab sarnaseid saavutusi ette näidata. 

Eesti Energia tütarettevõttete kohta on parasjagu käimas kaks kriminaalmenetlust. 30 aasta põlevkivivarud müüakse salaja erafirmale maha – mitte keegi ei tea. Riigi postiettevõte Omniva. Sellega on tänaseks jõutud nii kaugele, et seal on nii hästi arendatud sellist postiteenust, pakiteenust, et nüüd siis see erastatakse. Ja igal pool on üks ja sama muster. Nõukogu ei teosta järelevalvet selle üle, mis toimub ettevõttes, mis otsuseid juhatus langetab. Põhimõtteliselt koputatakse need otsused ära. 

Ja riik on tõesti olnud halb peremees ja tihtipeale on täielik arusaamatus omaniku ootustes. Tihtipeale riik ise ei saa aru, mille jaoks tal need ettevõtted on, mis ta ootustesse kirja paneb. Ja nõukogus olevad inimesed samuti ei saa aru, mis huve või mida täpsemalt, keda nad peavad seal esindama. Ja nagu ma ütlesin, Riigikontroll on seda tunnistanud, prokuratuuri esindajad korruptsioonivastases erikomisjonis on tunnistanud väga otse, et riik on halb peremees ja nõukogu väga tihti ei tea ja väga tihti ei huvitu sellest, mis otsuseid juhatus langetab. Ja nüüd siis tullakse selle kosmeetilise muudatusega välja, justkui nõukogu töö läheb paremaks, aga tegelikult see olukorda suures pildis ei muuda, sest jätkuvalt riik ei saa aru tihtipeale, mille jaoks tal need pooled riigiettevõtted üldse on ja millega nad peaksid tegelema. 

Alustame Nordicast. Viimased aastad Nordica ei teinud mitte ühtegi lendu Tallinnast, hoopiski ajas mingit rahvusvahelist äri. Kuidas on üleüldse võimalik, et meil on riiklik lennuettevõte, mis Eestist põhimõtteliselt ei lennanud ja ikka läks pankrotti? Mida tõi välja erikontroll? Juhatus ajas täiesti oma asju, nõukogu ei olnud sellest teadlik, nõukogu isegi tihtipeale dokumenti ei küsinud või isegi kui küsis, dokumenti ei edastanud. Ja nõukogu lubas võtta riske, mis muidugi ei tasunud ennast ära. Nõukogu nägi probleeme, aga lubas sellel kõigel juhtuda aastaid ja aastaid. Nii ettevõte toimis kuni pankrotini välja. 

Omniva – korduv Nordica kaasus. Esiteks, omanike ootustesse on minister pannud, et esmane eesmärk on tulu teenimine. No ja mida tehakse? Minnaksegi ärivõimalusi otsima. Ainult jällegi, täpselt nagu Nordicaga, riske ei arvestata, tekitatakse 3 miljonit eurot kahju. Sellest valmib aastal 2021 salajane erikontroll. Andres Suti juhtimisel see peidetakse sahtlisse ära, õiguskaitseorganeid ei teavitata ja siiamaani – siiamaani! – on see salastatud. Isegi erikomisjon ei saa selle tervet versiooni kätte. Ja täna siis Omnivat erastatakse. 

Eesti Energia – kaks kriminaalasja käimas korraga. Eraldi peatume Enefit Greenil ehk tütarettevõttel, mis tegeleb taastuvenergiaga. Korra, mis siis sellega toimus? Jälle, kuidas riik omanikuna on käitunud? Viis aastat tagasi tegi Reformierakonna rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus otsuse, et tuleks erastada üks osa Eesti Energiast, seesama Enefit Green. See viidi börsile. Siis tuli järgmine, Reformierakonna minister Mart Võrklaev ütles, et aga teate, võiks tegelikult veel rohkem erastada Eesti Energiast, veel rohkem viia börsile. Aga siis tuli kolmas Reformierakonna rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles, et teate, me peame hoopiski tagasi ostma. Ja siis ostetigi börsilt see Enefit Green tagasi. Kogu see edasi-tagasi ost-müük läks veel maksumaksjale maksma 68 miljonit eurot. 

Aga ka see pole kõik, sest tänaseks tuli välja asjaolu, mille osas ma esitasin kohe ka oma kahtlused, mida käsitlesin ka erikomisjonis. Olid konkreetsed inimesed, kes kasutasid ära siseinfot, inimesed, kes teadsid, et riik plaanib suurema hinna eest selle Enefit Greeni tagasi osta, ja siis vahetult enne seda ostsid suuremas koguses aktsiad kokku ja rikastusid ebaseaduslikult. Ja mis on huvitav fakt, üks inimene, kellele on esitatud täna kahtlustus, on endine Enefit Greeni juht Aavo Kärmas. Aga arvake ära, kus ta enne seda oli. Enne seda ta oli Omniva juht, kui tekitati seesama 3 miljonit eurot kahju ja valmis erikontroll, mis on tänaseni pooleldi salastatud. Kokkusattumus? Võib-olla. 

Liigume edasi, viimane uudis: 30 aasta põlevkivivaru erastamine ilma avaliku aruteluta. Eesti Energia lihtsalt müüs maha eraettevõttele kaeveõigused, mis puudutasid üle 100 miljoni tonni põlevkivivarusid. Jürgen Ligi ütleb, et ta ei tea sellest midagi. Minister Andres Sutt ütleb, et ta ei tea sellest midagi. Kliimaministeeriumi ametnikud jätavad tulemata erikomisjoni ja ütlevad, et ministeerium ei ole mitte kuidagi seotud, aga teil on esindajad määratud Eesti Energia nõukogusse. Keda esindavad need nõukogu liikmed, kui teie väidate, et ministeerium, mitte keegi ei ole sellega seotud? Kes on siis Eesti Energia omanik? Mida need inimesed nõukogus teevad? See on väga mugav taktika – mitte keegi ei vastuta, omanikku ei ole. Tuleme uue seadusega välja, mõtleme, kuidas me hakkame paremini nimetama inimesi nõukogudesse. Aga milleks? Sest mitte keegi tegelikult ei vastuta. 

Seesama põlevkivivaru küsimus. Me ju saame aru, et selle taga on konkreetsed huvid ja on konkreetne põhjus, miks ministrid end täna peidavad. Põlevkivivaru väärtuseks on erinevad eksperdid hinnanud, et see võib ulatuda üle miljardi euro. See müüdi maha 15 miljoniga. Ja meil ei ole isegi kindlust, kas see 15 miljonit on reaalne number, sest Eesti Energia keeldub andmast infot ja näitamast neid dokumente erikomisjoni liikmetele. Seetõttu on mul väga hea meel, et Janar Holm ütles esmaspäeval istungil, et nemad hakkavad omalt poolt seda küsimust uurima. 

Ma tõin siin välja ainult väikese osa sellest, mis meil riigiettevõtetega on toimunud. Aga see ongi palju laiem probleem, probleem on palju sügavam. Riik, valitsus tegelikult täna ei tea, millega riigiettevõtted peavad tegelema ja mis seal toimub. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid tegid riigivaraseaduse kohta ühe muudatusettepaneku. Et tõepoolest, ka riigiettevõtete puhul astutakse samme soolise tasakaalu parandamiseks juhtorganites. Me panime börsiettevõtjate direktiivi ülevõtmisega kohustuse börsiettevõtetele. Ka tol ajal oli arutelu, kuidas me kehtestame erasektorile nõudeid, mida seaduse tasandil avaliku sektori või riigiettevõtetele kehtestatud ei ole. Toona ei leidnud see otsus toetust, aga soovisime kolleegidega jõuda üksmeelele, et nüüd oleks ikkagi aeg kehtestada samaväärsed reeglid, nagu on börsiettevõtetele kehtestatud, ka riigiettevõtetele. Ma pean tunnistama, et kahjuks ei leidnud muudatusettepanek toetust. Kuigi sisuliselt ta kordab üle seda, mis riigi osaluspoliitika põhimõtetesse on kirja pandud, et nimetamiskomitee oma tööd tehes arvestab ka soolise tasakaalu aspekti ja liigub sinnapoole, et umbes 40% nõukogu koosseisust oleks vähemalt kummastki soost inimesed esindatud. 

Vaadates, et Eestis nii-öelda loomulikult või iseenesest sooline tasakaal ei parane, ükskõik kas see on Riigikogu saalis, omavalitsuse tasandil volikogudes, börsiettevõtete juhtkondades või riigiettevõtete juhtkondades, me näeme, et me oleme sinna 30% alla jõudnud. Me oleme jäänud 27–29% peale seisma ja see seisak on toimunud 10–15 aastat, edasiminekut ei toimu. Samas, nimetamisnõukogu, kellel on osaluspoliitika põhimõtetes see sihina kirja pandud, on näidanud viimase, ma ütleksin, umbes kahe aasta jooksul, et on võimalik see muutus saavutada. Ma peast viimaseid andmeid ei tea, aga on jõutud minu meelest 40% tasemele. Ehk sihipäraselt tegutsedes on soolise tasakaalu sammsammuline parandamine võimalik ka Eestis. Meil on olemas pädevad naised iga ettevõtte nõukogusse, juhatusse või ükskõik millisesse juhtorganisse. Sellise minimaalse kohustuse panemine avaliku sektori kollegiaalsetele kogudele – antud juhul arutame seda riigiettevõtete puhul – oleks vajalik samm. Ma arvan, et avalikus sektoris me peaksime eeskuju näitama. Selle asemel, et kehtestada erasektorile rangemaid nõudeid, me võiks avalikus sektoris ennast kokku võtta ja tegelikult siin selle muutuse ära teha ning palju jõulisemalt soolist tasakaalu parandada ja mitte loksuda 30%-lise naiste osaluse all. Ei ole näha, et edasiminekut toimuks ilma sihipärase tegevuseta. 

Nii et sotsiaaldemokraadid küll toetavad seadust, aga kinnitan, et teeme ka järgmisi katseid avaliku sektori asutustele ja riigiettevõtetele panna siduvaid kohustusi soolise tasakaalu parandamiseks. Aitäh!

Aitäh teile! Urve Tiidus, sõnavõtt kohapealt.

Lugupeetud juhataja! Jätkuks Riina Sikkuti kõnele toon ma mõned faktilised näited. Olukord ei ole üldsegi lootusetu. Nagu ma siin enne puldis ütlesin, Rahandusministeerium ütleb, et 2025. aasta veebruaris uuendatud riigi osaluspoliitika põhimõtetes sätestatud soolise tasakaalu eesmärk omab juba faktilist mõju ka ilma seaduse jõuta. Siin paar näidet. Selle aasta 10. veebruari seisuga oli riigi osalusega äriühingute nõukogus – neid on 26 – kokku 107 liiget, kellest 44, see tähendab 41,1% olid naised, ja soolise tasakaalu eesmärk oli täidetud 20 äriühingus. Nii et olukord ei ole üldsegi halb, vaid vastupidi, üsna lootustandev. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta, nagu eespool öeldud, on esitatud üheksa muudatusettepanekut. Läheme nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiik, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun! 

Suur aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

See on teie õigus. Aitäh! Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et oleme seaduseelnõu 772 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiik, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 9, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult.  

Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 772 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemine.

Oleme jõudnud neljanda juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 796 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eesti rahvas! Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine toimus kahel õiguskomisjoni istungil. Esimene selleteemaline istung toimus 14. aprillil. Kutsutud olid Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja jurist Ireen Tarto, Eesti Kindlustusseltside Liidu esindaja If P&C Insurance juhatuse liige ja juriidilise üksuse juht Heinar Olak, Eesti Krediidiandjate Liidu juhatuse liikmed Siim Juks ja Jevgeni Belavin.

Madis Timpson sõnas, et eelnõu kohta Riigikogus muudatusettepanekuid esitatud ei ole, kuid komisjonile on arvamuse edastanud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kindlustusseltside Liit ja Eesti Krediidiandjate Liit. Eesmärk oli kuulata esmalt pöördumiste esindajate seisukohad, misjärel Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja saaks neid kommenteerida. Esimees andis esmalt sõna Eesti Krediidiandjate Liidu esindajale.

Siim Juks tutvustas Eesti Krediidiandjate Liidu arvamust. Peamine mure oli see, et direktiivi ülevõtmise käigus kaotatakse käesoleva eelnõuga muu hulgas finantsteenuste puhul võimalus sõlmida lepinguid telefoni teel. Siinsamas Siim Juks selgitas, et tänase praktika kohaselt alustab klient laenutaotlust krediidiandja kodulehel, kuid sageli jäetakse see mingil põhjusel pooleli või tuleb teade, et tausta paremaks kontrollimiseks tuleb temaga ühendust võtta. Ja kui ettevõtte klienditeenindaja kliendile helistab, toimub just kõne käigus finantsnõustamine ehk täpsustatakse üle, miks laenu taotletakse, kas on võimalik edastada pangakonto väljavõtteid ja nii edasi. Ja kui asjaolud saavad selgeks, sealhulgas klient saab aru lepingutingimustest ja ettevõtte hinnangul on laenu andmine põhjendatud, siis on telefoni kõne salvestamise kaudu kliendi nõusolek fikseeritud ning peale kõne lõppu edastatakse kliendi e-postile juba leping kõikide tingimustega. Lõpetuseks sõnas Siim Juks, et Eesti Krediidiandjate Liidu ettepanek on finantsteenuste lepingute telefonitsi sõlmimise erand alles hoida, arvestades, et selle praktika kohta ei ole Finantsinspektsioonilt ega klientidelt tulnud ühtegi etteheidet. Näiteks on ka Lätis selline erand olemas. 

Komisjonis toimus meil päris pikk arutelu sellel teemal, kuna peaaegu kõikide õiguskomisjoni liikmete jaoks oli täiesti üllatus, et niinimetatud kiirelaenude puhul ei ole vaja panna lepingule digiallkirja. Sisuliselt see leping sõlmitakse puhtalt telefoni teel. Ja jõuti järelduseni, et sellist praktikat Eestis ikkagi ei tohi jätkata ega nõustutud Eesti Krediidiandjate Liidu esindaja arvamusega. 

Seejärel anti sõna Eesti Kindlustusseltside Liidu esindajale. Heinar [Olak] tutvustas selle liidu arvamust. Murekoht seondus peamiselt eelnõus esineva mõningase ebaselgusega valdkondlike erinormide ja üldregulatsiooni omavahelise suhte osas. Siin oli jõutud seisukohani, et piisab sellest, kui selguse huvides täiendatakse seletuskirja. Muudatusettepanekuid antud juhul teha ei ole vaja. 

Kolmandaks anti sõna Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajale ja nende põhimure oli seotud taganemisnupuga. Seesama arutelu toimus õiguskomisjoni päris esimesel istungil. Arutlesime selle üle, kui näiteks kauplemine toimub sõnumirakenduste kaudu, näiteks WhatsAppi või telefoni teel midagi müüakse või e-posti teel midagi müüakse, kas sel juhul peab selline taganemisnupp olema. Jõuti jälle seisukohani, et antud juhtudel ei pea taganemisnuppu looma. Taganemisnupp peab olema ainult sel juhul, kui kauplemine toimub veebileheküljel. Teatud sait on selleks loodud. 

Nii. Ja siis tehti menetluslikud otsused. Jätkata sellist arutelu komisjonis. 

Ja teine istung toimus õiguskomisjonis 21. aprillil. Tegelikult me jätkasime nende teemadega, mis olid käsitletud eelmisel koosolekul. Madis Timpson sõnas, et eelmise eelnõu arutelu tulemusel leiti, et eelnõu teise lugemise seletuskirja võiks Eesti Kindlustusseltside Liidu murekohast lähtuvalt veel täiendada. Justiits- ja Digiministeerium on täiendatud eelnõu seletuskirja sõnastuse kooskõlastanud. 

Veel arutasime seda, et Eesti Krediidiandjate Liit saatis õiguskomisjoni liikmetele kirja, milles oli esitatud palve lükata seaduse jõustumise aega edasi, et tagada piisav üleminekuperiood. Madis Timpson märkis, et Eesti Krediidiandjate Liidu palve oli lükata jõustumise aeg edasi, et oleks aega teha infosüsteemidesse vastavad muudatused, arvestades, et eelnõu läheb nende jaoks karmimaks, kui direktiiv nõuab selles osas. Tegelikult ta loobub erandist, mis lubab finantsteenuste lepinguid sõlmida üksnes telefoni teel. 

Komisjonis tekkis arutelu seaduse uue jõustumisaja üle. Esmalt tehti ettepanek muuta seaduse jõustumise aega 2026. aasta 1. novembriks, et oleks kuus kuud üleminekuaeg. Poolt oli kolm inimest: Lea Danilson-Järg, Maria Jufereva-Skuratovski ja Madis Timpson. Seejärel esimees pani hääletusele ettepaneku muuta seaduse jõustumise aega 2026. aasta 1. september, et oleks üleminekuks neli kuud. Selle ettepaneku poolt hääletas neli inimest: Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Just selline ettepanek leidis toetust. 

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail, konsensus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka konsensus, ja siis, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 13. mail. Selline oli meie arutelu. Aitäh! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Suur aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, läheme selle läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Oleme koos sellega vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Nagu öeldud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 796 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka neljanda päevakorrapunkti menetlemine. 

Oleme jõudnud viienda juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 882 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tutvustan muudatusi, mida pakume väärtpaberituru seaduses ja teistes seadustes sellega seoses. Need muudatused põhinevad valdavalt Euroopa Liidu õigusel ja on osa laiemast Euroopa Liidu kapitaliturgude liidu projektist. Euroopa mure, miks see projekt on ellu toodud, on see, et ettevõtluse rahastamine on Euroopas väga panganduskeskne, kuid kapitaliturgudelt raha hankimine on päris tülikas. Nii et Euroopa raha liigub väga palju ja rahastab USA majandust. Ja siin see võrdlus USA-ga on rahandusministrilt kinnitada igal kohtumisel just nimelt selles seoses, et me oleme väga killustatud, väga reguleeritud, aga raha voolab USA-sse kapitaliturgude poolest. Ja Euroopa suur eesmärk on tekitada ettevõtjatele rohkem juurdepääsu pangandusvälisele rahastusele. 

Eelnõu saab laias laastus jagada kolmeks: kõigepealt börsiga seotud, siis investeerimisanalüüsi puudutavad ja kolmandaks väärtpaberite registriga seotud muudatused. Alustan börsist. See sõna paraku eelnõuga kaotatakse, sest lõpetatakse börsi ja reguleeritud väärtpaberituru eristamine. Edaspidi on kõik reguleeritud väärtpaberiturg. Kehtivas õiguses eristatakse börsi ja üldist väärtpaberiturgu nii sisult kui ka terminoloogiliselt, aga tegelikult on tegemist ühe ja sama kauplemise kohaga, kus teatud väärtpaberid on lihtsalt eraldi nimekirja koondatud. Ja nüüd sellest eristamisest loobutakse, ei ole sisulist vajadust, pigem see loob kauplemisele ühe sihukese bürokraatliku seina vahele. Nende seinte lõhkumine on ka selle eelnõu ja kapitaluturgude liidu üks suur eesmärk, kuigi kõik need sammukesed on tehnilised ja puudutavad bürokraatiat. 

Teiseks leevendatakse aktsiate ja võlakirjade kauplemisele võtmise nõudeid. Osa seniseid piiranguid kaob, näiteks nõue, et kauplemisele võetavate võlakirjade nimiväärtuse summa peab olema vähemalt 200 000 eurot. Samuti vähendatakse avalikkusele kuuluvate aktsiate minimaalset osakaalu. Praegu kehtib nõue, et kauplemisele võtmiseks peab avalikkusele kuuluma üldjuhul vähemalt 25% aktsiatest. Edaspidi on see miinimumosa 10%, mis võimaldab ettevõtetel tulla väiksemate tükkidega ja, nagu eelpool öeldud, ka investoril väiksema summaga väärtpaberiturule kapitali kaasama. Selle nõude täitmist kontrollib turukorraldaja, kelle üle teeb järelevalvet Finantsinspektsioon. 

Kolmandaks nähakse ette paindlikumad võimalused kapitali kaasamiseks väiksematele ettevõtetele – väiksematele ettevõtetele väiksematest osadest, jutt. Muudatustega võimaldatakse alternatiivturu juurde luua väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks eraldi turusegment, mida nimetatakse kasvuturuks. Eestis tegutseb alternatiivturg First North, kuid see ei ole seni kasvuturuna registreeritud. 

Edasi, investeerimisanalüüsi puudutavad muudatused. Eelnõuga lihtsustatakse investeerimisanalüüside eest maksmist. Seni pidid pangad või praegu peavad pangad ja investeerimisühingud maksma teenusepakkujale investeerimisanalüüsi ja väärtpaberikorralduste täitmise eest eraldi maksetega, kui analüüsi koostatakse üle 1 miljardi eurose turuväärtusega emitendi kohta. See nõue kaotatakse kui ülearune. Edaspidi saab teenusepakkujale maksta mõlema teenuse eest ühe maksega, olenemata sellest, kui suure turuväärtusega emitenti analüüs puudutab. Säilib kohustus nendest maksetest oma klienti teavitada. 

Lisaks kehtestatakse teatud nõuded emitendi rahastatud analüüsidele. Kui emitent tellib ja maksab analüüsi eest, peab see olema selgelt märgistatud kui emitendi rahastatud analüüs. Nähakse ette ka nõue, et see peab olema koostatud sõltumatult ja objektiivselt. Järgida tuleb ka huvide konfliktide tuvastamise ja avalikustamise nõudeid. Eesmärk on suurendada selliste analüüside usaldusväärsust ja kasutamist, mõistagi, ja vältida huvide konflikte. Lisaks saab aastaks 2030 selliseid emitentide rahastatud analüüse avalikustada Euroopa ühtses elektroonilises keskkonnas, mis suurendab ja lihtsustab nende kättesaadavust. 

Kolmandaks tehakse eelnõuga muudatusi aktsiate, võlakirjade ja muude väärtpaberite registreerimises ja nendega tehtavates kannetes. Muudatused puudutavad eelkõige registrisse kantavaid andmeid. Näiteks tekib investoril võimalus registril väärtpaberite emitendilt näha väärtpaberite emitendilt omandamise hinda. Samuti lisandub võimalus teha registri kaudu investoritele viivismakseid, kui emitent hilineb väärtpaberist tulenevate väljamaksetega, näiteks intressimaksetega. 

Lisaks antakse emitentidele võimalus kasutada kõikide registritoimikute puhul oma kodupanka. See muudatus võimaldab väärtpaberitega seotud teenused koondada ühe partneri juurde. 

Eelnõu muudatuse aluseks oleva direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 5. juuni tänavu aasta, nii et vähem kui kuu on aega. Eelnõu loob kokkuvõttes võimalusi kapitali lihtsamaks kaasamiseks. Praegu on Eestil börsil ja alternatiivturul veidi üle 50 emitendi. Eeldatavasti võiks nende arv muudatuste tulemine suurendada, mis tekitaks Eesti investorite jaoks uusi investeerimisvõimalusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Kaasettekandeks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi, kes tutvustab arutelu rahanduskomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks oma 21. aprilli istungil. Sellel istungil tegid eelnõust ülevaate rahandusminister Jürgen Ligi ja Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt ja sama osakonna nõunik Elise Kõiv. 

Komisjon langetas otsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail käesoleval aastal. See oli meil konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See oli samuti konsensuslik otsus. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See oli samuti konsensuslik otsus. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on vastavalt kehtivale seadusele kümme tööpäeva, see tähendab 20. mai kell 17.15. 

Ma annan ülevaate ka komisjonis toimunud arutelust. Me saime komisjonis sama hea ülevaate nagu täna siin saalis, mida minister esitas. Ministrit komisjonis täiendas veel ka Thomas Auväärt. Komisjoni liikmetel olid ka mõned küsimused. 

Kolleeg Aivar Kokk küsis, kas see ei loo riski, kui ettevõte kaasab börsi kaudu kapitali väga piiratud osaluse müügiks, ilma et investoritel oleks sisulist otsustusõigust. Teisisõnu, miks peetakse põhjendatuks üleminekut 25% kaubeldavate aktsiate nõudelt 10%-le. Sellele küsimusele oli vastus, et 10%-line vabalt kaubeldavate aktsiate nõue on Euroopa Liidus ühtne võimalus, riskid ei muutu, börsireeglid, läbipaistvuse ja rahapesu tõkestamise nõuded jäävad samaks. See muudatus annab ettevõtetele senise 25% kohustuse kõrval paindlikuma võimaluse minna börsile nii, et jaeinvestorite kaitsemehhanismid ja riskitase jäävad samaks. 

Ma ise küsisin komisjoni istungil, kõigepealt kommenteerisin eelnõu, et kavandatav muudatus on sisuliselt arusaadav ja eesmärk on selge. Aktsiate börsile viimise lihtsustamine on õige suund, aga on küsimus, kas see nõutav 10% peab olema püsivalt börsil kaubeldav või ei jälgita selle täitmist enam hiljem. Vastus minu küsimusele oli, et eeldus on, et vähemalt 10% aktsiatest peab olema püsivalt vabalt kaubeldav, et uutel investoritel oleks võimalik selles ulatuses tehinguid teha ja selle miinimumnõude täitmist jälgib börsikorraldaja. Aktsiate hinnastamine on ühtne kogu aktsiakapitali lõikes, mistõttu ei teki praktikas olukorda, kus vabalt kaubeldav osalus langeks alla miinimumnõude. 

Kolleeg Aivar Kokk väljendas kahtlust, kas sellist olukorda tegelikult kontrollitakse. Näiteks võivad tänased omanikud panna 10% aktsiatest börsile, määrata neile hinna, millega nad tegelikult müüa ei soovi, ja seeläbi tekitada ettevõttele justkui turuväärtus kunstlikult. Teoreetiliselt piisab isegi väikese osa aktsiate müügist, et firma väärtus näeks kordades suurem. Samuti ei saa keelata, et samad omanikud ostavad need vabalt kaubeldavad aktsiad ise mingil määral tagasi. Aga sellele kahtlusele ja küsimusele oli vastus, et üldjuhul jäävad tuumikomanikud samaks, kontrollpakk püsib nende käes, börsile viiakse vaid väiksem osa aktsiatest eesmärgiga kaasata lisakapitali, loovutamata kontrolli ettevõtte üle. Praegu on see piiratud nõudega pakkuda vähemalt 25% aktsiatest, tulevikus võib osakaal olla väiksem. Aga samal ajal – oluline! – kehtib edasi senine tulumanipulatsiooni keelav regulatsioon ja järelevalvet teeb Finantsinspektsioon, kelle üle on tagada, et aktsia hinda ei kujundataks kunstlikult. 

Ja sellega meie arutelu komisjonis ka piirdus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile väga tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 882 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda juurde, heas tempos. Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883 esimene lugemine. Ja taas palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõuga muudetakse perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seadust ning tunnistatakse kehtetuks perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadus. Tegemist on korrastava ja tehnilise eelnõuga, mis ei muuda Euroopa Liidu toetuste kasutamise eesmärke, sisu ega rahastamise põhimõtteid. Eelnõu eesmärk on parandada õigusselgust ja viia seadus kooskõlla tegeliku rakendusega, rakenduspraktikaga. 

Esiteks, eelnõuga tunnistatakse kehtetuks perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadus. Kõik selle seaduse alusel tehtud projektid on lõpetatud, kohustused täidetud ning andmete säilitamise tähtaeg on möödunud. Sel seadusel ei ole enam praktilist funktsiooni ning selle kehtetuks tunnistamine puhastab õigusruumi prügist. 

Teiseks, eelnõu täpsustab toetuste haldamise registri kasutusala. Seaduses tuuakse välja, et registrit kasutatakse ka mõne muu seaduse alusel antavate toetuste haldamisel, näiteks kliimameetmete puhul, mida rahastatakse kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemisest saadavast tulust. Siin ei ole tegemist uue praktikaga, vaid senise praktika seadusliku aluse täpsustamisega. 

Kolmandaks on seaduses korrastamine isikuandmete töötlemise reeglites. Eelnõuga ei laiendata isikuandmete kogumist, vaid sätestatakse selgemini, milliseid isikuandmeid töödeldakse, millisel eesmärgil ja kui kaua. Isikuandmed muudetakse anonüümseks pärast esmast säilitamistähtaega, mis on viis aastat. Seejärel hoitakse andmeid veel viis aastat statistilisel eesmärgil ning seejärel kustutatakse need lõplikult. Isikuandmete töötlemise selge regulatsioon aitab inimeste andmeid paremini kaitsta ning tõstab toetusesaajate usaldust. 

Neljandaks sätestatakse Euroopa territoriaalse koostöö Interregi programmide puhul menetluskeelena inglise keel. Interregi programmid on kogu Euroopas olemuslikult piiriülesed ja rahvusvahelised ning inglise keel on seal alati töö- ja menetluskeel olnud. Muudatus viib seaduse vastavusse praktikaga ja see ei mõjuta eesti keele kasutamist Eesti-sisestes toetusskeemides. Interregi programme on kokku 86, Eesti osaleb seitsmes. 

Lõpuks välistatakse eelnõuga võimalus nõuda riigilt intressi olukorras, kus toetuse tagasinõude otsus on hiljem kohtus tühistatud. Samas jääb alles toetuse saaja õigus nõuda tegelikult tekkinud kahju hüvitamist. Muudatuse eesmärk on vältida ebaproportsionaalseid vaidlusi ja põhjendamatuid kulusid olukorras, kus riik ei ole raha kasutanud ega sellest kasu saanud. Toetuse saaja saab praegu nõuda riigilt intressi ka siis, kui tal selle aja jooksul tegelikku rahalist kahju ei tekkinud. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel 21. aprillil käesoleval aastal ja eelnõu tutvustas rahandusminister Jürgen Ligi sama põhjalikult kui praegu. Lisaks ….. komisjonis Triin Tomingas, Anu Jaanson, kes jagasid täiendavaid selgitusi. 

Minister mainis ka praegu oma ettekandes, et muu hulgas sätestatakse eelnõuga Interregi programmide menetluskeelena inglise keel. Komisjoni liige Aivar Kokk uuris, kas inglise keele sätestamine Interregi programmide töökeelena võib tähendada, et ka Eesti-sisesed koolitused ja arutelud peaksid edaspidi toimuma inglise keeles, kui seni on need olnud eesti keeles. Ka Anu Jaanson vastas, et inglise keele kasutamise vajadus Interregi programmides tulenes ringkonnakohtu seisukohast, mille kohaselt senine praktika ei olnud keeleseadusega kooskõlas. Seetõttu on vaja sätestada vastav erisus ÜSS-is ehk ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduses. Interregi programmid on oma olemuselt piiriülesed ning eeldavad eri liikmesriikide partnerite osalemist, mistõttu on inglise keele töökeelena vältimatu kasutada. Samuti on menetluses kasutatavad dokumendid ingliskeelsed. Oluline on see selgelt ära reguleerida. Kui Eestis on tegevused või koolitused suunatud üksnes eesti keelt kõnelevatele osalejatele, võib seda jätkuvalt läbi viia eesti keeles. 

Me langetasime menetluslikud otsused, et määrata komisjoni ettekandjaks mind, võtta eelnõu päevakorda 6. mail ja esimene lugemine lõpetada. Ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, see tähendab, kuni 20. mai kella 17.15-ni. Aitäh!

Aitäh! Teile samuti küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Minister ka ei soovinud osaleda. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 883 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme edukalt läbinud kuuenda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi. Nii, vahepeal, Urmas Kruuse, kas protseduuriline küsimus või? Jah, protseduuriline küsimus. Pane protseduuriline.

Vabandust! Ma tahtsin võtta kümme minutit vaheaega.

Ma arvan, et Riigikogu liige ei saa saalist võtta praegu vaheaega, aga võtan juhataja vaheaja viis minutit. 

V a h e a e g

Head Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg on läbi, minister jõudis pulti. See on juba teinekordne hilinemine, peab ütlema. Aga läheme edasi. Seitsmes päevakorrapunkt täna on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 881 esimene lugemine. Ettekandja on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis koostatud alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Eelnõu eesmärk on vähendada alkoholikäitlejate halduskoormust ja lõpetada alates 1. novembrist 2026 riikliku alkoholiregistri tegevus. Kehtiva seaduse järgi peavad ettevõtjad enne alkoholitoote turuleviimist registreerima selle riiklikus alkoholiregistris. Selleks tuleb tasuda riigilõiv ning esitada koos taotlusega laborikatseprotokoll, etiketi näidis, tollideklaratsioon ja muud vajalikud dokumendid. 

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks alkoholiregistri toimimisega seotud sätted. Edaspidi ei pea alkoholikäitlejad tooteid alkoholiregistrisse registreerima. Nad võivad tooteid turule viia siis, kui on veendunud, et need on inimese tervisele ohutud ja vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele. Rõhutan, et need nõuded ise ei kao. Vastutus toote ohutuse ja nõuetele vastavuse eest jääb alkoholikäitlejale. Riigi ülesanne on teha valdkonnas riskipõhist ja korrapärast järelevalvet. 

Alkoholiregistri kaotamise tõttu puudub vajadus säilitada senisel kujul ka volitatud laborite süsteemi. Volitatud laborid väljastasid seni katseprotokolle, mis tuli esitada koos muude andmetega alkoholiregistri kande tegemiseks. Edaspidi saavad alkoholikäitlejad valida enesekontrolli käigus valitud proovide analüüsimiseks endale sobiva teenusepakkuja. 

Alkoholiregistri kaotamine annab ettevõtjatele nii ajalise kui ka rahalise kokkuhoiu. Uusi tooteid saab turule viia kiiremini ja väiksemate kuludega. Registrikandega seotud kulud võisid ettevõtjale olla arvestuslikult 3400 – 15 000 eurot aastas. Samas tuleb üle korrata, et alkoholitootja peab oma toodete ohutuse tagama ka pärast alkoholiregistri kaotamist. Ettevõtja peab tegema oma enesekontrolli plaani järgi laborite analüüse toodete nõuetekohasuse tagamiseks. See ei ole uus kohustus, vaid senise vastutuse jätkumine. 

Avalikus sektoris väheneb Põllumajandus- ja Toiduameti töökoormus. Amet ei pea enam alkoholiregistrit pidama ega sellega seotud registritoiminguid tegema. Seos registri sulgemisega arendab Maksu- ja Tolliamet maksumärkide infosüsteemi ehk MAIS-i. Selle kaudu saab edaspidi kontrollida toote nime, alkoholisisaldust ja mahtu. Varem kasutati neid andmeid aktsiisi kogumiseks alkoholiregistri kaudu. 

Seaduse jõustumine on kavandatud 1. novembriks 2026. Selle tähtaja määramisel on arvestatud, et enne seda jõuaksid valmida vajalikud MAIS-i arendustööd, pardavarude korra muutmisega seotud arendused ning ettevalmistused alkoholiregistri tegevuse lõpetamiseks. Palun Riigikogul eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma vaatasin eelnõu seletuskirja, sealhulgas just nimelt kooskõlastusringi loogikat. Siia on väga paljudele ettevõtlusorganisatsioonidele saadetud, see on saadetud ka nendele, kes on selle ettepaneku esitajate hulgas olnud, aga arusaamatuks jäi, kas ja mil määral on kaasatud siia ka näiteks alkoholi- ja tubakakahjudega tegelevate ühenduste liikmeid ja nende tagasisidet. Paratamatult igal sellisel sammul võivad olla ka mingid negatiivsed kõrvalmõjud või tagajärjed. Ma loodan, et meie ühine eesmärk on Eestis ikkagi, et alkoholi tarvitatakse võimalikult vähe ja see alkohol, mis siin oleks, oleks selgelt kontrollitav, järelevalvatav ja hiljem ka tuvastatav, kui mis tahes probleemid peaksid selle kvaliteediga ilmnema. Kui väga te olete kooskõlastusringil kaasanud siia just nimelt mitte ainult ettevõtlusorganisatsioone, vaid ka neid, kes tegelevad alkoholikahjude vähendamise ja ennetamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma täpselt ei oska nimetada, kes kõik kooskõlastusringil sellega tutvuda said. Küll on selle kaotamine olnud päevakorras ja selle kohta pole me saanud ühtegi negatiivset tagasisidet selle muutmise kohta. Tegelikult ei muutu alkoholipoliitikas väga palju. Jätkuvalt on see tootja kohustus, kõik nõuded neile kehtivad, kuidas seda reklaamida, kuidas seda sisaldada. Sellest mitte midagi ei muutu. Ühesõnaga, see on aegunud nähtus, alkoholiregister, mis on oma mõtte kaotanud, kuna järelevalvet teostatakse tegelikult juba praegu teistmoodi. Põllumajandus- ja Toiduamet jätkuvalt seda kontrollib, kõik tootjad võtavad kohustuse tagada, et alkohol oleks turvaline, et jälgiks kõiki etiketi reegleid, kõiki reklaamireegleid jälgitakse samamoodi. Seda ohtu, et see peaks kuidagi väga negatiivselt mõjuma, me küll ei ole osanud ette näha ja keegi pole pöördunud mõne ohuhinnanguga, mis võiks olla negatiivne.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Seletage natuke selle eelnõu kiireloomulisust. Miks seda tuleb nii-öelda kiirkorras menetleda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole küll palunud seda kiirkorras menetleda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud minister! Ma jään natuke ikkagi teiega eriarvamusele. Ma arvan, et igal sellisel muudatusel, isegi siis, kui ta on tehniline või oma olemuselt bürokraatiat vähendav, on alati nii-öelda kahetine mõju. Üks on sisuline ja teine on märgiline. Kui tehakse alkoholipoliitikas muudatusi, siis ma arvan, et märgiliselt on alati oluline kaasata ka neid organisatsioone, kes nendesamade alkoholikahjude vähendamise ja ennetamisega tegelevad. Mul on palve teile ja ministeeriumile tulevikus, et selliste muudatuste puhul kaasataks ka neid kooskõlastusringi, sest paratamatult, kui nende kooskõlastajate hulgas on ainult ettevõtjad, kelle jaoks see tähendab halduskoormuse vähenemist, siis on väga võimalik, et neid võimalikke riske või murekohti ei ole neil mingit huvi välja tuua, sest nende jaoks on see ju positiivne muudatus, aga teistpidi võib olla seal selliseid asju, mis jäävad kahe silma vahele nii teil kui ka teie tublidel ametnikel. Julgustan edaspidi seda tegema ja ma arvan, et tegelikult ka laiemalt ma ei näe selles ühtegi kahju. Nii et ma küsingi niipidi, et mis see probleem on, miks ei peaks saatma selliseid kooskõlastusringile, isegi siis, kui teie ei näe seal otseselt murekohta.

Aitäh selle tähelepaneku eest! See mittesaatmine ei olnud kuidagi tahtlik, lihtsalt ei tulnud selle peale. Aitäh selle soovituse eest! Võimalus on kindlasti neid ka komisjonil kaasata, kui selle eelnõu menetlemisel on see soov olemas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsisin, miks see on kiireloomuline. Te ütlesite, et ei ole, aga seletuskirjas on eesti keeles öeldud, et eelnõu menetlus on kiireloomuline, arvestades Vabariigi Valitsuse tegevust. Seda ma palusin selgitada.

Aitäh! Selles suhtes, et meie tähtaeg, mis meil ees on, on novembrikuu käesoleval aastal, kus selle registri võiks kaotada. See tähtaeg sai sellega paika pandud, et saaks MAIS-i arendused sisse viidud ja et Maksu- ja Tolliamet saaks enda protseduuri tehtud. Minu meelest oleks mõistlik, et need asjad käiksid käsikäes. Kui arendused on valmis, siis register kaotatakse ja liigutakse üle uute meetodite peale.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse.

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Tõepoolest, maaelukomisjon arutas seda eelnõu 20. aprillil käesoleval aastal. Minister rääkis põhifookuse eelnõu suhtes ära, mis ühelt poolt puudutab bürokraatia vähendamist, teatud aktuaalsete teemade mahakukkumist ja ka Maksu- ja Tolliameti uut lähenemist uue infosüsteemi kaudu, mis tähendab seda, et paralleelsüsteeme oma olemuselt ei ole mõtet üleval hoida. Ja kuna mitmed komisjoni liikmed küsisid just tervise ja ohutuse kohta, mis puudutab toidu ehk alkoholi turule toomist, ja said kinnitust, et selles osas midagi ei muutu, siis komisjon otsustas selle eelnõu võtta täiskogu päevakorda 6. mail. Otsus oli konsensuslik. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See tähendab seda, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on üldises korras kümne päeva jooksul. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan fraktsioonidele läbirääkimised ja ka minister võib läbirääkimistel osaleda. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 881 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Me oleme läbinud edukalt seitsmenda päevakorrapunkti. 

Alustame nüüd kaheksanda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 887 esimene lugemine. Ettekandjaks palun regionaal- ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis koostatud eelnõu, millega muudetakse kalapüügiseadust, karistusregistri seadust, kalandusturu korraldamise seadust ja riigilõivuseadust. Eelnõu eesmärk on rakendada Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika kontrollsüsteemi uuendusi. Eesti peab need muudatused üle võtma. 

Sisu on lühidalt järgmine. Kalapüügiandmete esitamine muutub põhjalikumaks. Kala päritolu peab olema digitaalselt jälgitav kogu tarneahela ulatuses. Kalalaevad varustatakse järk-järgult asukoha jälgimise seadmetega, järelevalvevõimalusi tugevdatakse. Tõsiste rikkumiste korral karmistatakse karistusi, arvestades ka rikkumisega seotud kala väärtust. Eesmärk on selge: on aus konkurents, parem järelevalve, loodusressursi kaitse ja Eesti kalandussektori vastavus Euroopa Liidu nõuetele. Kontrollimääruse sätted jõustuvad järk-järgult aastatel 2026–2030. Eelnõu rakendab Euroopa Liidu nõudeid vajalikus ulatuses. Me ei ole kavandanud täiendavat siseriiklikku bürokraatiat. Muudatused puudutavad ennekõike merekalapüüki, sest see on Euroopa Liidu ainupädevuses. Sisevete kalandust puudutavad peamiselt turukorralduse meetmed. 

Peatun peamistel muudatustel. Esiteks, kalalaeva asukoha ja mootorivõimsuse jälgimine. Eelnõu sätestab üldise kalalaeva asukoha jälgimise kohustuse. 9–12 meetri pikkused kalalaevad peavad olema jälgitavad alates 2028. aastast, alla 9 meetri pikkused kalalaevad alates 2030. aastast. Samuti antakse Keskkonnaametile pädevus kohustada kalalaeva omanikku paigaldama mootorivõimsuse mõõtmise süsteem, juhul kui on kõrge risk, et kalalaevaga pannakse toime tõsine rikkumine ning laeva mootori võimsus ületab 221 kilovatti. See puudutab peaasjalikult traalpüügi laevu ja neid laevu, mis on varasemalt sellesama sätte vastu eksinud. 

Teiseks, päritolu tõendamine ja andmete esitamine. Eelnõu muudab merel esmakokkuostu vormistamata kalal tarbija müümise piirmäära. Edaspidi on see 10 kilogrammi tarbija kohta ühes päevas. Üle 10 kilogrammi koguste puhul tuleb koostada kalapüügi- ja vesiviljelustoote partii. Samuti täpsustatakse harrastuspüügi andmete esitamise kohustust ning kutselistel kalapüügil imetajate ja lindude kaaspüükide deklareerimist. 

Kolmandaks, tõsised rikkumised ja karistusnormid. Eelnõu ajakohastab tõsiste rikkumiste loetelu. Selgemalt eristatakse Euroopa Liidu tõsised rikkumised ja muud tõsised rikkumised. Samuti nähakse Euroopa Liidu tõsiste rikkumiste punktisüsteem kaptenile ja kalurile. Eelnõu loob eraldi karistusnormi Euroopa Liidu tõsise rikkumise toimepanemise eest ning seob karistuse rikkumise seotud kalaväärtusega. Lisaks koostatakse väärteokoosseise, et oleks ühtselt arusaadav, mille alusel isikut karistatakse. Eesmärk on eristada tavalised väärteod Euroopa Liidu tõsistest rikkumistest. 

Neljandaks, korrakaitsemeetmed. Eelnõu täiendab lubatud korrakaitsemeetmete loetelu. Lisandub õigus kehtestada viibimiskeeld, suunata kalalaev sadamasse ning teha kontrollitehinguid elektripüügivahendi ja kalamüügi nõuete täitmise kontrollimiseks. 

Viiendaks, kalalaevatunnistus ja kalapüügiluba. Eelnõu täpsustab kalalaevatunnistuse ja kalapüügiloa kehtetuks tunnistamise ning peatamise aluseid. Muudatused on seotud Euroopa Liidu tõsiste rikkumiste eest määratavate punktidega. Samuti lisatakse nõue, et kaluri kalapüügiloa alusel tohib kasutada üle 10 meetri pikkust laeva ainult siis, kui see laev on loale kantud. 

Eelnõus on hulk lihtsustusi ja erandeid. Kalapüügiloa muutmise menetlustähtaeg lüheneb kahelt nädalalt viiele tööpäevale. Kaob kohustus tagastada kehtivuse kaotanud kalalaevatunnistus. Kalapüügiluba saab anda kõrvaltingimusega, et vältida olukorda, et kalalaevatunnistuse neljakuuline peatamine välistaks loa väljastamise terveks aastaks. 

Jälgitavuse nõude puhul rakendatakse 10 kilogrammi erandit. Kuni 10 kilogrammi koguste puhul partii koostamise nõuet ei kohaldata. Transpordidokumendi esitamise nõuetest vabastatakse käitajat, kes transpordib kalapüügitooteid kuni 25 kilomeetri kaugusel sadamast. 

Eelnõu lubab ka kala kaalumise erandeid. See võimaldab kaalumata kala transportimist ja kala osalist kaalumist sadamas. Kala võivad kaaluda ka teised isikud peale kaluri, kapteni ja loaomaniku. 

Alla 9 meetri pikkustele kalalaevadele rakendatakse erandit, need ei pea olema jälgitavad kuni 2029. aasta lõpuni. Samuti saab kasutada kulutõhusaid jälgimislahendusi. Näiteks võib satelliitsüsteemi asemel lubada mobiilsidel põhinevat seadet. 

See seaduseelnõu ei muuda kindlasti Eesti kalandust üleöö, vaid paneb paika raamid, mille järgi muutub kalapüük paremini jälgitavaks, andmed täpsemaks ja tõsiste rikkumiste käsitlemine selgemaks. Aus kalur ei pea kindlasti kartma korda, küll aga peab süsteem suutma vahet teha ausal tegevusel, eksimusel ja sihilikul reeglite rikkumisel. Selle eelnõu mõte ongi teha vahe selgemaks. Palun seda eelnõu esimesel lugemisel toetada. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Jaa, ega aus kalur ei kardagi kindlasti jälgimist ja aus kalur ongi aus, aga praegusel juhul tundub, et me eeldame, et kalurid ei ole ausad. 

Ja nüüd palun avage seda poolt, kui suured kulud sealt sektorile peale tulevad, sest selge, et igasugused muutused toovad kaasa ka jälle kulud. Kas on nähtud ette ka mingisugused rahalised vahendid selleks, et siis vastavalt need uued seadmed, mida nõutakse, saavad kuidagi toetatud? See sektor on nagunii hädas, oleme üritanud tulla appi sektorile, et kormoranide probleemi natukenegi lahendada. Tuge pole saanud koalitsiooni poolt. Me teame, et tegelikult suur kalavarude hävitaja ongi just kormoranid ja ka mõned muud liigid. Nüüd me läheme jälle kalameeste tegevust piirama. Mis on need meetodid, millega te toetate seda, ja missugused kulud on, mida te selle seadusega jõustumisel ette näete kalandussektorile?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt on tegemist Euroopa Liidu seadusandlusega, mille vastavusele vastamine on tingimus selleks, et me saaksime Euroopa Liidu kalandusfondist vahendeid. Ehk kui me nendele ei vasta, siis me vahendeid ei saa, mis on kindlasti sektorile kõvasti suurem kulu.  

Teiseks, selle seadusemuudatusega võivad tulla mingid kulud. Ma ei ole päris kindel, mida te mõtlete. Kui te mõtlete jälgitavust, siis praegu räägitakse sektoriga läbi. Hetkel on ettepanek teha kalapüügirakendus, mille saab kalale minnes sisse lülitada ja siis pärast välja lülitada ehk mobiiltelefoni kaudu, äpi kaudu saab seda lahendada, millega otsest lisakulu ei tule. Ehk siis sektoriga räägitakse seda läbi. Ma ei ole kuulnud väga määravat ja laiapõhjalist kriitikat selle eelnõu kohta tervikuna. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! See eelnõu ilmselgelt suurendab bürokraatiat ja teeb ka harrastuskalurite elu oluliselt keerulisemaks. Palun öelge siis otse välja, et edaspidi, kui harrastuskalur läheb püüdma ja saab ootamatult suure saagi, siis ta enam ei oma naabritädile ega kellelegi teisele seda maha müüa ei tohi ja võib saada hoopis karistada selle eest, kui ta oma harrastuskalurina püütud kala peaks müüma kas või ämbritäie naabrikassi jaoks. On see nii?

Seda ma kindlasti kinnitada ei saa, et see niimoodi peaks olema. Kui te mõtlete seda kümnekilost müügipiirangut, siis ega me ka Euroopa Liidu tasemel olime sellele vastu. Väga olulist muudatust, ma arvan, see sisuliselt ei too. Ega inimesed kümmet kilo kala päevas igapäevaselt, mul on raske ette kujutada, et söövad, see on üsna keeruline. Ma ei usu, et see eriti suurt probleemi tekitab, ega praegu ka ei ole see eriline piirang. Praegu on 30 kilo see mõõt ja ma ei ole sellest kuulnud, et see oleks suur takistus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Tulen tagasi selle kormoranide teema juurde. Ei ole otseselt küll selle eelnõu teema, aga otsapidi kindlasti seotud kalandusega. Kas ministeeriumil on praegu tegevuses ka mingi tegevuskava või kuidas teil plaanid on? See probleem on tõsine, sellest on räägitud siin aastaid ja aastaid, et midagi tuleb ette võtta. Me reguleerime kogu aeg kõiki asju siin inimeste vastu, aga lõpuks on see inimene kõige viimane. Kõiki muid asju me siin jälgime. Kas selle kormoraniga ka mingid plaanid on, kuidas seda ohjeldada, et kala väljapüük või ärasöömine lihtsalt ei oleks nii massiline, nagu täna on?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga asjakohane, et absoluutselt kormoran on kõige suurem, hülged ka. Hüljeste osas on raske midagi ette võtta, kormoran hinnanguliselt kolmandiku sellest kalast ära sööb. 

Meil on tegevusi mitmel rinnal. Esiteks on õlitamine. Meil igal aastal õlitamise lubade arv suureneb, mõnda kohta on füüsiliselt keeruline õlitada. Ka seal otsime lahendusi, hetkel me katsetame droonidega pesade õlitamist. Neid, mis on maa peal, on lihtsam õlitada, neid ka tehakse. Eelmisel aastal, kui ma ei eksi, õlitati juba – täpset numbrit ei oska öelda – 15 000 kanti neid mune. See aasta üritas veel ambitsioonikamalt lähendada sellele, et tegelikult see õlitamine pikas perspektiivis seda kormoranide mure lahendab. Umbes 20 aasta pärast, kui me väga aktiivselt õlitame, peaks see kormoranide mure laabuma. See on tagavaraplaan, aga see aitab ka seda populatsiooni ohjata. 

Seda ohjaks tegelikult see, et me saaksime neid lasta sellel perioodil, kui neid on kergem kätte saada. Praegusel perioodil, kui me tohime neid lasta, on neid suhteliselt raske tabada. Selle üle me oleme arutanud Soome ja Rootsi kolleegidega, kes on pikendanud nende jahi eeskirja, aga probleem on see, et Euroopa Liit keelab neid lasta teatud aegadel. Me oleme seal eraldi algatanud koos Rootsi ministriga kirja, mis kaasab endas ka keskkonnaministrite arvamusi. Üldine vastasseis on nii-öelda keskkonnaministrite, kalandusministrite või kalandusest vastutavate ministrite vastu, aga kormoranide probleemis Läänemerel saavad aru ka enamik keskkonna eest vastutavaid ministreid. Ühine pöördumine Euroopa Komisjoni poole. Hetkel on ka keskkonnavolinik ise rootslane – rootsanna, tähendab –, kes seda probleemi olemust mõistab. Aga ausalt öeldes kardetakse seda, et kui see linnudirektiiv avatakse, siis tulevad teised linnud juurde, mõned linnud lähevad välja ja siis läheb see kogu asi rappa. 

Ehk siis praeguses olukorras me teeme seda, mis on meie võimuses, maksimaalselt. Ma olen väga uhke selle üle, kui palju on õlitatud, kui paljud inimesed on vaeva näinud selle nimel, ja see on suhteliselt määrav. Ja Euroopa Liidu tasemel see teema on meil peaaegu iga nõukogu, selle nimel tööd tehakse, et teha selgeks, et kormorane on meeletutes kogustes ja nad söövad ära kala. Tõepoolest, ka see on õige, et me saame reguleerida kalurit, aga kui me hülge ja kormoraniga midagi ei tee, siis on see ka tegelikult ebaõiglane.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Iseenesest arukas eelnõu, paljus tehniline, aga seesama, see merel kalapüügi, see 30 kilo asemel 10 kilo ja siis on veel – mulle tundub, et AI-d on kasutatud, sõnastus on väga naljakas – kaks isendit lõhe päevas. See ei ole selgelt eesti keel. Aga miks sellises kontrollimääruses just selline asi on oluliseks peetud? Kormorane ja neid teisi pole nagu oluliseks peetud, aga see, et kuni kaks isendit lõhe päevas – miks see nii oluline on?

Aitäh! Eks see lõhe on väga suures hinnas kala ja see on peaasjalikult selleks, et ka ebaseaduslik püük või harrastuspüük kogu lõhe kaubanduse eesmärgil välja ei püüaks. Kutselised kalurid on need, kes tegelevad kala püüdmise ja müügiga, harrastuskalurid tegelevad harrastuse, hobina. Üleeuroopaliselt on see asi ette nähtud, et takistada lihtsalt seda, et toimuks suur või meeletu kalakaubandus, kus tegelikult ei ole mingit jälgitavust või mis paneb ebaausasse konkurentsi kutselised kalurid.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No kaks kala ei ole mingisugune äri ja kormoranid söövad sama palju, kui kõik meie kutselised kalurid kokku kala püüavad. Nii et võime täiesti ära kaotada kutselise püügi, olukord ei lähe mitte üks gramm paremaks, sest kormorane tuleb juurde. Aga siin on öeldud, et harrastuspüügil tuleb esitada ka aruanne. Nagunii need, kes võrguga püüavad, peavad ju tegema kala sordi ja kaalu järgi, koguse järgi ja nii edasi. Kas see läheb nüüd edaspidi keerulisemaks? Kas see puudutab ka õnge ja spinninguga püüdjaid, et nad peavad hakkama samasugust aruannet esitama, ja kas ka need kalaload lähevad harrastajatele kallimaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Lubade hinda me selle seaduseelnõuga otseselt ei reguleeri. See nõue ongi selle jaoks, et oleks parem ülevaade sellest, mis merel tehakse ja kui palju kala püütakse. Seda registreeritakse. Registreerimine on, ma ütleksin, ka nutiseadmega suhteliselt lihtne, et meil oleks ülevaade, mis seisus kalavarud on. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun ettekandjaks maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Maaelukomisjon arutas seda teemat kahel istungil. Protokolli huvides olgu öeldud, et 20. aprillil võttis maaelukomisjon vastu otsuse suunata see eelnõu saali esimesele lugemisele ja määrata ettekandjaks siinkõneleja Urmas Kruuse. 4. mail arutas komisjon seda eelnõu sisuliselt. Minister rääkis oma ülevaates tegelikult suure osa võtmeasjadest ära. Nagu te aru saite, siis need muudatused, mis selles eelnõus on, on jaotatud erinevateks plokkideks. Need on kalalaevatunnistus ja kalapüügiluba, päritolu tõendamine, andmete esitamine, kalalaeva mootorivõimsuse, asukoha jälgimine, tõsised rikkumised ja karistusnormid, korrakaitsemeetmed, normitehnilised parandused ja seaduse rakendamine. Loomulikult kõlas ka komisjonis osa neid küsimusi, mida auväärt saadikud siin saalis esitasid, ja me saime nendele küsimustele üsna ammendavad vastused. Seetõttu tegi komisjon arutelu lõpus ka menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see otsus oli konsensuslik, ja nii nagu kodu- ja töökord ette näeb, on muudatusettepanekute tähtaeg kümne päeva jooksul. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Minister saab läbirääkimiste käigus pärast sõna võtta. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Siim Pohlak, palun!

Lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Selle eelnõu eesmärk oleks justkui korrastada kalandussektorit ja eelkõige viia meie õigust kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega. Aga kui eelnõusse süveneda, siis näeme, kuidas riik muutub omaenda inimeste, antud juhul eelkõige kalameeste suhtes ülereguleerivaks ja järjest umbusklikumaks. 

Alustame kõige lihtsamast. Jätkub ebamõistlik olukord, kus harrastuskalur – inimene, kes läheb nädalavahetusel järvele või mere äärde – on potentsiaalne õigusrikkuja, kui ta julgeb oma püütud kala müüa. Teiseks, järelevalve. Keskkonnaametile antakse juurde uusi õigusi, sealhulgas võimalus teha oma identiteeti varjates kalaostu kontrolltehinguid. See tähendab sisuliselt juba varjatud jälitustegevust. Ehk siis liigume väga selgelt selles suunas, kus riik hakkab kasutama järjest peenemaid ja varjatumaid meetodeid oma kodanike kontrollimiseks ja jälgimiseks. 

Ja küsimus ei ole ainult selles, mida lubatakse täna, vaid selles, millised pretsedendid tegelikult sellega luuakse ka teiste eluvaldkondade jaoks. Kusjuures nimetatud kontrolltehingud ei tulene tegelikult Euroopa Liidu määrusest, vaid on siseriiklikult kehtestatav kontrollivahend. 

Kolmandaks, bürokraatia. See eelnõu tähendab rohkem andmete esitamist, rohkem andmete kogumist, rohkem digitaalseid süsteeme, rohkem aruandlust. Suured ettevõtjad saavad sellega ilmselt hakkama, aga väiksemad tegijad, rannakalurid, see tähendab neile reaalset koormust, uusi kulusid, mille hüvitamise osas pole praegu kindlust ja riski, nii et osa lihtsalt loobub. Lisaks vajab ju iga regulatsioon ka uusi kontrollijaid, mis tegelikult kasvatab riigi kulusid.

Ja kõige suurem probleem: see kõik tuleb meile väljastpoolt. Seda öeldakse, et see on vajalik Euroopa Liidu nõuete täitmiseks. Nii see on, aga siin on ka siseriiklikke regulatsioone, mis tegelikult ületavad Euroopa Liidu määrust. Küsimus on, kas me peame alati minema kõige rangemat teed, täitma Brüsseli määrusi Saksa täpsusega või keerama neile veel vinti peale. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu ei loo ainult korda, vaid suurendab kalurite seas hirmu eksida. Ja see ei tugevda ainult järelevalvet, vaid vähendab ka usaldust riigi ja kalurite vahel. 

EKRE fraktsioon on suhelnud selles küsimuses kaluritega. Meie vaatenurgast on selge, et me ei saa toetada lahendusi, mis suurendavad bürokraatiat ja annavad riigile ebaproportsionaalselt suured kontrolli- ja järelevalvemehhanismid. Lisaks on jäetud arvestamata mitmete kalandusega tegelevate ettevõtete või nende esindusorganisatsioonide täiesti mõistlikud ettepanekud. Sellest tulenevalt teeb EKRE fraktsioon eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamise ettepaneku. Aitäh!

Aitäh! Minister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun!

Jah, paar täpsustust enne härra Põlluaasa küsimuse kohta. Kõigepealt, see kaks isendit lõhe ei ole kilogrammi sees määratletud, kuna lõhe on suur ja kümme kilo ei ole piisav määr ehk leiti, et mõistlikum on kaks lõhe. Lõhe ja tursa kohta peab andmeid esitama ka harrastuspüügi puhul, teiste puhul ei pea. 

Mis puudutab härra Pohlaku etteastet, siis selle eelnõuga ei võta me ühtegi direktiivi osa üle liigselt, me võtame selle direktiivi üle miinimumnõuetega. Juhul kui me seda üle ei võta, siis jääb kalandussektor ilma Euroopa Liidu rahastusest. Ma arvan, et see ei ole tegelikult see asi, mida sektor ise soovib, mul on seda väga raske uskuda. Aitäh!

Jah, Siim Pohlak, teie nime mainiti, aga kõigepealt Urmas Kruuse Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Ma pean küll head kolleegi Siimu ilmselt natukene rahustama tema sõnavõtu eest, mis ta siin puldis tegi. Nii nagu minister üle rõhutas, me ei keera vinti peale siseriiklikule regulatsioonile. Need asjad kehtivad ka juba täna. Harrastuspüük on defineeritud väga pikalt ja need reeglid, mis seal kehtivad, on harrastuspüüdjatele kõik teada. Keegi harrastuspüüdjatest, vähemalt siiamaani, ka nende esindusorganisatsioonidest, ei ole nõudnud endale kalamüügiõigust sellisel kombel, nagu võib-olla Siim Pohlak siit puldist üritas muljet jätta. See küsimus oli olemas ka meil komisjonis, me küsisime eraldi selle kohta üle, miks nad ei võiks müüa. See on põhimõtteline väärtusküsimus. Kui sa tegeled harrastushobiga, siis ei saa selle eesmärk olla müük iseenesest. Need on need aspektid. Kui me vaatame neid üleminekuaegu, mis on kehtestatud vastavalt paadi pikkusele, siis need kõik annavad võimaluse tegelikult pehmelt ja mõistlikult üle minna kuni selleni välja, et leevendatakse nõudeid ka jälgimise kohta, mis puudutab satelliidi kasutamist või selle asendamist GPS-iga. Nii nagu ka minister viitas nendele võimalikele äppidele, tungib tehnoloogia igasse sektorisse sisse. Aga tõsi on kindlasti see, et praegu jääb mulje, et EKRE tahab lihtsalt 35 miljonist Eesti kalurit ilma jätta, ja seda minu arvates see saal endale lubada ei saa. Nii et ma kutsun üles kõiki Riigikogu liikmeid selle seaduseelnõu esimest lugemist lõpetama. Aitäh teile!

Aitäh! Siim Pohlak, teie nime nimetati ka käesolevas kõnes, nii et kaks minutit vastusõnavõtt. 

Kas see tähendab, et mul on kokku neli minutit, kuna mõlemad ettekandjad nimetasid mind? Hästi, kõigepealt, EKRE ei taha kindlasti jätta kalureid ja kalandussektorit mingist rahast ilma, aga ilmselgelt on tehtud mõistlikke ettepanekuid kooskõlastusringile, mis on jäetud suuresti tähelepanuta. Seda asja saaks paremini teha. 

Aga mis puudutab harrastuskalapüüki, siis ma jään endiselt oma seisukohale ja seda on ka mitmed kalamehed väljendanud, et tegelikult on see ebamõistlik, et kui sul kas või tõesti tuleb mingit kala natukene rohkem ja sa võiksid selle müüa oma naabrinaisele kassi jaoks, siis selle eest sa võid tegelikult saada karistada. See ei ole mõistlik. 

Ja teiselt poolt, mis puudutab regulatsioone ja järelevalvet, siis seda öeldi komisjonis väga selgelt, et seesama varjatud kontrollostud on meie siseriiklik valik, meede, mitte see ei tulene määrusest, vaid see on puhtalt meie enda valik. Nii et seda ma pidasin konkreetselt silmas, et me keerame vinti peale. Nii et selles osas ma ei nõustu ettekandjate ja etteheidetega. Jään eri seisukohal, et seda asja oleks saanud paremini teha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 887 esimene lugemine lõpetada, kuid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt on tulnud ettepanek eelnõu 887 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 887 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 6 Riigikogu liiget, vastu 39. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme edukalt läbinud kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud haldusmenetluse seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu 866 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Mul on väga hea meel teile tutvustada eelnõu, mis tõesti vastab Eesti kui maailma ühe parima digiriigi südametunnistusele ja ideaalidele. Me seadustame automaatsed haldusotsused. 

Eelnõuga saavad umbes 2300 avaliku sektori asutust võimaluse pakkuda inimestele vajalikke teenuseid oluliselt kiiremini ja oluliselt väiksema ajakuluga mõlemale poolele. Eelnõu võimaldab kõigi haldusaktide või muude dokumentide andmisel või menetlustoimingute tegemisel kasutada automaatseid süsteeme, mis ei eelda inimese füüsilist juuresolekut. Samal ajal on tagatud kõikidele inimestele see, et soovi korral saab inimene taotleda ka vahetut suhtlust ametnikkonnaga ja loomulikult jäävad alles kõik võimalused esitada vaie või mitte rahul olla saabunud otsusega. 

Kirjeldan veidi detailsemalt, mida eelnõu sisaldab. Kõigepealt, automatiseerimine võimaldab kasutusele võtta ka proaktiivseid teenuseid, ent igal juhul peab haldusorgan enne rakendamist läbi kaaluma, kas ühte või teist asja tehes on automaatselt olemas korrektsed andmed selle otsuse tegemiseks; kas menetlus oleks asjakohane, võttes näiteks arvesse ka menetlusosalise vanust; kas asja saab korraldada piisavalt läbipaistvalt; kas ärakuulamisõigus, inimesele selle tagamine on vajalik ja kas seda tuleb tagada; kas infotehnoloogiline süsteem on piisavalt hästi arendatud, kas ta on piisavalt turvaline, kas ta on piisavalt hästi läbi testitud; kas algoritm või tehisaru lahendus, mida kasutatakse, tagab andmete turvalise hoidmise ja lahenduse veatu toimimise; kas vastutus on täiesti selge – igaks juhuks ütlen ka kohe ära, et alati jääb vastutus mitte algoritmile, vaid ikkagi ametnikkonnale –; ning kas inimesi on piisavalt hästi ja selgelt teavitatud, et see menetlus on olnud automaatne. Igal juhul tuleb juurde märkida ka see, milliseid andmekogusid on kasutatud selle otsuse tegemisel. 

Algoritmide või tehisaru valikul tuleb tagada, et kui inimene või ettevõte näiteks küsib, kuidas masin sellise tulemuseni jõudis, siis on võimalik ka see selgesti ära näidata, kuidas vastava tulemuseni jõuti. Ja loomulikult peavad kõik ametiasutused jälgima, kuidas see automaatne haldusmenetlus praktikas ikkagi läheb, kas inimeste õigused ja vabadused on kaitstud ja kas on vaja midagi uuendada või parandada. 

Nii et me ei räägi siin mitte ainult sellest, et Eesti avalik sektor tehnilisi lahendusi kasutab, vaid me räägime ka sellest, et Eesti avalik sektor peab tegelikult põhjalikult läbi mõtlema tehnilisi lahendusi kasutades, kuidas see päriselt välja näeb, kuidas see inimesele mõjub, kuidas on arusaadavus tagatud ja loomulikult, kas see asi, mida automatiseeritakse, on üleüldse vajalik või kas saaks sama asja lahendada oluliselt lihtsamini. 

Oluline on ka see, et andmete kvaliteet muutub loomulikult oluliselt tähtsamaks. Kui inimesed on selle otsuse kätte saanud ja tundub, et see on vale, siis saab üle vaadata, kas nendes andmebaasides, mida selle otsuse juures on kasutatud, on andmed ikkagi õiged selle inimese või ettevõtte või organisatsiooni kohta või vajab midagi parandamist ja sellisel juhul ka vaidlustamist. 

Küll aga on oluline rõhutada, et see kiirus, millega Eesti inimesed on juba harjunud saama avalikult sektorilt teenuseid, saab nüüd minna oluliselt paremini, veel kiiremaks. Teisalt peaks ametnikel jääma aega üle uute teenuste väljatöötamiseks või inimeste aitamiseks mõnel muul moel, juhul kui masin teeb suure osa tööst ära. 

Teine oluline muudatus on see, et tegelikult otsuste automatiseerimisel, kiiremate vastuste saamisel riigilt jääb ikkagi rõhutatult alles inimese õigus ametnikuga suhelda. Inimese õigus ametnikuga suhelda kehtib juhul, kui inimene ei saa aru, kui talle see lahendus ei sobi või kui ta ka algusest peale soovib, et tema asja vaataks läbi just nimelt inimene. Ametnikkond peab loomulikult vaatama, kas ametniku ärakuulamise õigus on ühe või teise teenuse vahetu ja vältimatu osa. Sellisel juhul tehakse otsus loomulikult tavamenetluses ametniku poolt nii nagu seninigi. 

Tuletan ka meelde, et meil on tegelikult terve rida juba automatiseeritud haldusotsuseid. Ilmselt on paljud kokku puutunud näiteks tulumaksutagastusega, mida Maksu- ja Tolliameti süsteem deklaratsiooni andmete pealt automaatse haldusotsusena genereerib. Loodetavasti on paljudel olnud võimalus ka nautida lastetoetusi, mida infosüsteemis määratakse lapse vanuse ja elukoha alusel ilma ametniku vahetu sekkumiseta. 

Selle eelnõu mõte on anda selged raamid ja piirid järgmiste automaatsete haldusotsuste tegemiseks ja tagada, et Eesti digiriigis oleks inimeste õigused ja vabadused selgelt kaitstud ning et automaatsele haldusmenetlusele oleks loodud läbipaistev raamistik. Seega palun eelnõu mitte automaatselt toetada!

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite oma esitluses, et me peame vaatama, kuidas see kõik läheb, kuidas see inimesele ja lõpptulemusele mõjub. Ma küsingi, kas sellele seaduseelnõule – selline mõjuanalüüs on ikkagi väga-väga, kuidas ma ütlen, tulevikku vaatav otsus –, kas see mõjuanalüüs on tehtud või läheme selle eelnõuga ikkagi pea ees hüppesse ja käigupealt vaatame, kuhu ja kuidas me välja jõuame? Kes vastutab, kui tulemus näiteks ei olegi lõpuks inimkeskne ja see õigus inimesega suhelda ikkagi ei teostu nii, nagu meie arvame või nii, nagu inimesed arvavad? Kas siin hakatakse, mulle tundub, ma tõmban paralleele, siin hakatakse rakendama, te ütlesite, et mingid ametnikud hakkavad otsustama, kes pääseb inimese juurde ja kes ei pääse. Kas siin hakatakse rakendama lõpuks niinimetatud triaaži nagu meditsiinis, et kas sul on õigus inimesega suhelda või sa jäädki masina meelevalda? Lõpuks me nagu automatiseerime kõik ära, automatiseerime inimesed ka ära …

Teie aeg!

Ma arvan, et inimesed päris sellist maailma ikkagi ei taha.

Kõigepealt ma rõhutan üle selle, mida ma oma ettekandes ka mitu korda rõhutasin, et selle eelnõu üks väärtusi on see, et ta tagab, et mis tahes menetluse juures, mis tahes automaatse haldusmenetluse juures on inimesele tagatud isiklik suhe ametnikuga, kui ta seda soovib. See on üks muudatus, mida see eelnõu sisse toob. Ja seal mingisugust valikut ametkonnal võimalik teha ei ole. Vastupidi, eelnõu garanteerib selle, et inimesel on õigus isiklikule suhtlusele, juhul kui ta seda soovib. Kui te olete kasutanud näiteks automaatse tulumaksutagastuse haldusotsuse võimalust, siis te tegelikult näete ka täna, et Maksu- ja Tolliameti kodulehel on olemas telefoninumber ja e-posti aadress. Telefoni kaudu saab iga inimene helistada ja küsida selle automaatse haldusotsuse kohta, mida Maksu- ja Tolliamet täna teeb. 

Nüüd, mis puudutab mõjusid, siis nagu ma ütlesin, meil on tegelikult päris palju automaatset haldusmenetlust juba Eestis olemas. Inimeste rahulolu sellega on väga suur, inimeste tagasiside on väga positiivne, inimesed on sellega väga rahul. Selle eelnõu väärtus seisneb selles, et kuna tehisaruajastul on need võimalused laiemad ja üha rohkem võtab avalik sektor tegelikult seda automaatset haldusmenetlust kasutusele, siis selleks, et inimeste õigusi ja vabadusi kaitsta ja luua selged reeglid, kuidas seda tuleb teha. Näiteks muu hulgas ka see selge reegel, et alati peab inimesel olema õigus saada teada nende andmekogude nimed, milles sisalduvaid andmeid on haldusakti andmisel kasutatud. Samuti tuleb juurde märkida, et kui on automaatne otsus, et see otsus on automaatne, et inimene teab. Haldusorgan peab tagama, et menetlusosalist või taotlejat teavitatakse võimalusest isiklikuks kontaktiks ja et see peab alati olemas olema. Nii et need on sellised üldised reeglid, mida me haldusmenetluse seadusesse paneme. Meil haldusmenetluse seaduses tegelikult automaatset haldusmenetlust täna ju käsitletud ei ole ja me nüüd loome need selged reeglid. Mõjuanalüüsid või kirjeldused on seletuskirjas.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelude juurde. Ma palun siia ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe.

Hea aseesimees! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu ning valmistas ette selle esimese lugemise 21. aprilli istungil. Komisjonis tutvustas minister eelnõu, mille muudatuste keskne eesmärk on luua selge õiguslik raamistik automaatsete haldusmenetluste läbiviimiseks. Komisjoni arutelus rõhutati, et automatiseerida ei tohi vaidemenetlust ega haldusmenetluse uuendamist, need peavad alati toimuma inimese osalusel. Samuti jääb vastutus menetluse õiguspärasuse eest täielikult haldusorganile, sõltumata sellest, kas otsus tehakse inimese või infosüsteemi abil. Arutelus käsitleti ka tehisintellekti rolli. Samuti selgitati, et automaatne haldusmenetlus ei tähenda tingimata tehisintellekti kasutamist, sageli on tegemist lihtsamate algoritmiliste lahendustega. Samas kehtivad läbipaistvuse ja kontrollitavuse nõuded kõigi tehniliste lahenduste puhul ühtemoodi. Põhiseaduskomisjon otsustas 21. aprilli istungil konsensuslikult teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 6. mail, teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ehk Katrin Kuusemäe. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid ja istungi juhataja! Valitsus on toonud Riigikokku eelnõu, mis lubab tulevikus teha haldusotsuseid automaatselt infosüsteemi kaudu, ilma ametniku vahetu osaluseta. Jälle kuuleme ilusaid sõnu digiriigi arendusest, aga jõuame olukorda, kus keegi ei vastuta, kuigi lubatakse meile kiiremat asjaajamist, vähem bürokraatiat, efektiivsust, kuid tegelikult see puudutab ju palju enamat kui tehnoloogiat. Siin ju teostatakse nende otsuste kaudu avalikku võimu ja tekibki küsimus, kes siis teostab, inimene või algoritm. 

Eesti põhiseadus ju lähtub arusaamast, et avalikku võimu teostab inimene, kes vastutab oma otsuste eest. Ja nüüd siis me anname selle tehisintellektile, viisakalt ütleme, et vastus antakse automatiseeritult, kuid inimene ju ei tea, kas ta saab ise selle kohta avalduse teha. Eelnõu näeb ette küll, et inimene saab valida, kuid tal puudub ju teave, kes talle selle vastuse annab.

Edasi, kõlab küll hästi, et on automatiseeritud, aga kas selle vastuse annab meile selle süsteemi algoritm, kas siis IT-arendaja? Ja miks me peaksime seda tehnoloogiat selliselt usaldama? Ma näen, et see viib otsused inimestest kaugemale. Kaalutlusõigus on ju õigusriigi üks keskseid põhimõtteid, aga kui me anname selle algoritmile, mis täidab etteantud reegleid, jõuame me matemaatilise valemini, jõuame me ebainimlikkuseni. Ja kui inimene enam ei tunneta seda, et teda koheldakse füüsilise isikuna, vaid ta on nagu mingi automaatika osa, siis me kaotame selle kontakti ju täiesti ära. 

EKRE fraktsioon ei saa nõustuda sellega, et õigusriik peaks püsima mingitel algoritmidel. Õigusriik püsib vastutusel, inimlikul kaalutlusel, usaldusel, et inimese üle ei otsusta mingi anonüümne süsteem, vaid inimene, teine inimene, kes vastutab oma otsuste eest. Ja seetõttu ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib? Jah, minister, palun teile ka kõne!

Aitäh! Vabandust, aga nüüd oli siin nii palju valeväiteid, et ma pean need ümber lükkama. 

Kõigepealt ma rõhutasin ka ettekandes, et vastutus jääb ju selgelt alles. Ametiasutus vastutab täies ulatuses enda tehtud haldusotsuste eest, vastutuse osas mitte mingisugust muudatust ei toimu. 

Teiseks ei vastanud tõele ka see, et inimene ei tea ja tehnoloogia on anonüümne. Vastupidi, see eelnõu parandab oluliselt inimeste teavitamist, tuues selgelt välja, mida juba tehtavad ka automaatsed haldusotsused, peavad sisaldama, mida nad täna ei sisalda. Nad peavad hakkama sisaldama märget, et tegemist on automaatse otsusega, teiseks peavad nad hakkama sisaldama infot selle kohta, milliseid andmekogusid üleüldse kasutati, ja kolmandaks peavad nad hakkama sisaldama selget infot selle kohta, kuidas inimene soovi korral saab teise inimesega suhelda. 

Kasutan sedasama Maksu- ja Tolliameti tulumaksutagastuse näidet. Kõik inimesed ei soovi teise inimesega suhelda, nad soovivad lihtsalt oma raha kätte saada, mis nad tulumaksutagastuses saavad, aga nendele inimestele, kes soovivad suhelda, on see informatsioon neil täna seal üleval ja edaspidi saab see kõikide automaatsete otsuste juures olemas. 

Ei saa ka öelda, et tehnoloogia hakkab midagi ise tegema. Selle tehnoloogia paneb ikkagi kokku inimene inimese kontrolli alla. Ja seda ma ka oma ettekandes rõhutasin, et inimene peab ametiasutuses kontrollima ja tagama, et see tehnoloogia töötab õigesti, ta peab seda kogu aeg jälgima. 

Mis puudutab kaalutlusõigust, siis kaalutlusõiguse kasutamist saab kasutada automaatsetes haldusotsustes, nii nagu eelnõu ette näeb, üksnes eriseadustes toodud tingimuste alusel. Ehk järelikult rahvaesindajad, Riigikogu, teie peate eelnevalt selles kokku leppima ja nõustuma või tahtma, et see niimoodi käib, ja ainult siis saab kaalutlusõigust automatiseerida. Nii et selles mõttes õnneks need etteheited ei vastanud tõele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 866 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. 

Liigume edasi tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigi Teataja seaduse muutmise seaduse eelnõu 879 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Mul on teist korda väga hea meel esitleda eelnõu, mis on maailmas sellisel kujul jällegi esimene. Ja nüüd me räägime uuest eestikeelsest sõnast, mis on "sätla". See on termin, mida keeleteadlased lõid, tähistamaks sellist infosüsteemi, milles toimub seadusesätete seadmine või seadusesätete sättimine, sealt ka see nimi, Sätla. 

Ja hea lühike nimetus oli meil kooskõlastusringis palvena esitatud, kuna nimi on väga oluline, sest selle Sätla üks kõige peamisi eeliseid on selles, et tekib infosüsteem, kus inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid saavad eelnõude väljatöötamisse kaasuda senisest palju lihtsamini, senisest palju ulatuslikumalt ja senisest palju paremini informeeritutena. 

Meil on praegu olemas eelnõude infosüsteem, tuntud lühendina EIS, mis ei ole enam jätkusuutlik. Kõik, kes seda kasutanud on, teavad, kui tüütu ja raske see on ja kui keeruline on seda kasutada. Samuti teavad kõik, kuidas eelnõude menetlus siiamaani on käinud – saadetakse omavahel faile, kirju, ja lõpuks on selles massiivis päris raske orienteeruda. 

Ka eile siin õigusloomepoliitika alustest rääkides oli jutuks see, et väga raske on kaasuda eelnõude aruteludesse, kui eelnõu tekst on kirjutatud niimoodi, et selle mõttest on tegelikult raske aru saada. Ma tõin näite, et kui kuskil on kirjas, et § 27 lõikes 3 viimases lauses tuleb asendada sõna "ja" sõnaga "või", siis on selle tegeliku muutuse mõte inimese jaoks ju arusaamatu, ta peab kõigepealt minema otsima selle teksti kuskilt üles ja siis otsima selle seletuskirja veel eraldi üles, see võtab väga palju aega. Sätla kõik need mured lahendab. 

Uues infosüsteemis on eelnõu seaduse terviktekstina, kus on näha tehtavad muudatused seaduse terviktekstis, ja tehisaru moodustab tekstis tehtavad muudatused automaatselt sellesse eelnõu vormi, millega Riigikogu liikmed on praegu harjunud. Ent samal ajal loomulikult palju lihtsamini jääb vaadatavaks see, mis olemasolevast seaduse tekstist ära võetakse ja mis sinna juurde pannakse ning kohe kõrval on näha ka erinevad arvamused ja selgitused selle muudatuse kohta. 

Nii et seadusemuudatustest arusaamine peaks muutuma oluliselt paremaks. Aga see on ainult üks osa võidust. Kõige olulisem on see, et organisatsioonid, inimesed, kes soovivad kaasa rääkida seaduseelnõude tegemisel, esindada oma huve, oma arvamusi, oma tarkust – nende kaasumine muutub oluliselt lihtsamaks. Kuna kaob ära see kirjade vahetamine, tegemist on kogu aeg ühe terviktekstiga, on võimalik juba alates ministeeriumi mõttest, et ma tahaksin sellist eelnõu tegema hakata, kaasuda, saata oma seisukohti ja arvamusi, näha, kuhu ollakse vahepeal jõutud, tellida endale teavitused ennast huvitavates valdkondades. Seda Sätlat on väga jõuliselt toetanud nii ettevõtjate esindusorganisatsioonid kui ka vabakonna esindajad. 

Me tõesti loodame, et selle Sätla käivitumisel oluliselt paraneb see, et inimesed saavad mugavamalt kaasa rääkida, ning sellega paraneb ka eelnõude ja seadusloome kvaliteet laiemalt, sest tegelikult on väga väärtuslik, kui inimesed päriselt teavad, kuidas see asi päriselus on, ja oma mõtted ütlevad, mis on õige, mis on vale ja kuidas see asi tegelikult tehtud olema peaks. 

Tehnilise töö, mis praegu võtab väga palju aega, saab tõesti asendada juba esimeses etapis tehisaruga. Me vaatasime, et ainuüksi meie ministeeriumis hoiab see kõige esimene tehisaru lahendus aastas kokku vähemalt 1800 töötundi, mis on tegelikult üsna palju. 

Ja Sätla arendamine on etapiviisiliselt. Kõige esimeses etapis on muudatuste tegemine otse tervikteksti, mille põhjal süsteem automaatselt koostab selle muutmise eelnõu. See loodetavasti saab juba 1. oktoobrist käivituma, juhul kui Riigikogu neid muudatusi toetab. Järgmine etapp oleks Eesti seisukohtade loomine Euroopa Liidu algatuste kohta, kuni me lõpuks jõuame kogu õigusloomeni. 

Kui võtta kokku, siis kõige-kõige olulisem siit: väheneb nii-öelda lolli töö tegemine ja rohkem saab tähelepanu pöörata sisuliste küsimuste lahendamisele. Tehnilise töö mahu vähenemisega väheneb tegelikult ka igasuguste tehniliste vigade arv. Ma ei taha hakata siin meenutama, missuguseid naljakaid tehnilisi vigasid meil on siin olnud ja mittenaljakaid tehnilisi vigasid. Aga kõige-kõige olulisem on ikkagi see, et poliitika kujundamisse kaasumine muutub oluliselt lihtsamaks ja oluliselt paremaks. 

Nüüd üks asi veel, mida ma paneksin Riigikogule südamele. Kui te vaatate seda eelnõu, siis näete, et see katab ära kogu eelnõude menetlemise tsükli kuni presidendi kantseleini välja, aga siit on praegu väljas Riigikogu ise. Nii nagu ma ka komisjonis ütlesin, ma loodan, et Riigikogu põhiseadusliku institutsioonina leiab võimaluse siiski kogu sellesse protsessi sisse tulla. Siin on olnud, ma saan aru, mure, kas ikka Riigikogul on enda arenduste jaoks raha ja kuidas seda täpselt teha. Euroopa Liidu järgmisest eelarveperioodist see raha taotlemine kindlasti oleks prioriteetne, sellepärast et justiitssüsteemide digiteerimine on terve Euroopa Liidu üks prioriteete. Eesti on siin väga eesrindlik. 

Igaks juhuks nimetan ka, et Sätla loomine just tänu sellele kaasamise lihtsustamisele on lausa Eesti õigusriigi iga-aastases raportis välja toodud kui väga positiivne algatus, kuna see suurendab oluliselt avatud valitsemist. Nii nagu ma alguses ütlesin, meile teadaolevalt ei ole suudetud luua täisdigitaalset ühtset õigusloomekeskkonda, mis kasutab ka tehisaru võimalusi, ei ole üheski teises riigis veel suudetud luua. Eesti on siin esimene, aga algfaasis on samasugune protsess ka näiteks Leedus, Norras ja Islandil. Suur tänu! Loodan, et see eelnõu leiab toetust ja saab ka Riigikogu enda osa siia menetluse käigus lisatud.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Suurepärane algatus, aga minu meelest te esitlete seda kuidagi pea alaspidi. Eilses kõnes te mainisite õigesti ära, et õigusloome on suuresti koondunud valitsuse ja tema allüksuste kätte ja meie oleme siin nagu kummitemplid, kes peavad võtma või jätma vastavalt poliitilisele otsusele. Tegelikult peaks selle Sätla metoodikat kasutama eelkõige meie siin ja see annaks ju võimaluse ka opositsioonil suhteliselt kiiresti, nagu te siin kirjeldasite, luua selliseid eelnõusid, mida praegustes tingimustes on suhteliselt keeruline luua. Valitsusel on see prioriteet oma allasutustega. Ja küsimus on see, et olete te minuga ühte meelt.

Aitäh! Teie aeg!

Aitäh! Kõigepealt ma igaks juhuks täpsustan, et ma kindlasti eile ei öelnud ühelgi korral ega ühelgi moel, et Riigikogu on nagu kummitempel. Vastupidi, ma eile rõhutasin õigusloomepoliitika arutelul mitu korda, et on äärmiselt oluline, et Riigikogu vaatab sisuliselt eelnõusid läbi ja sisulist tööd teeb, teeb ka vajalikud muudatused ja arutelud. Tõin näite põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse aruteludest Riigikogu kultuurikomisjonis, kus oli 68 istungit ühe eelnõu peale, kus tehti väga olulisel määral muudatusi, ja pidasin seda väga positiivseks. Ka praeguses ettekandes ma olen teiega nõus ja sellepärast ma ka praeguses ettekandes mitu korda rõhutasin, et ma pean väga oluliseks seda, et Riigikogu lisanduks siia Sätla kattuvusse või Sätla kasutajate hulka. Lihtsalt seda otsust ei saa täitevvõim Riigikogu eest teha. Sellele on Riigikogu Kantselei siiamaani olnud, ütleme, pehmelt öeldes mitte liiga nõus siia liitumisega. Riigikogu liikmed, ma väga loodan, teevad teistsuguse otsuse.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult kaasneb Sätlaga ka Riigikogu seadusloome menetluskeskkonna muutumine? Ehk siis see peaks ju kaasa tooma Riigikogu kodukorra ja töökorra seaduse muutmise. Kas see eelnõu vajab koosseisu häälteenamust sellisel juhul?

Aitäh! Praeguse eelnõu versioonis ei ole Riigikogu siin hõlmatud. Minu hinnangul see ei peaks kaasa tooma Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmist, kuna Sätla on üles ehitatud niimoodi, et selle põhitöökeskkond on ikkagi tõesti seaduse terviktekst, kus on see muudatus näha, kus punasega on näidatud see, mis välja läheb, rohelisega see, mis uus lisandub, ja kohe on näha juures ka selgitused ja arvamused. 

Küll aga genereerib iga muudatus, nii nagu hea kolleeg enne välja tõi väga õigesti, et ka opositsioonil tegelikult muutuks sellega, või ükskõik millisel Riigikogu liikmel muutuks Sätlaga väga lihtsaks eelnõude vormistamine ja tegemine, sest sa kirjutad seaduse täisteksti selle, mida sa tahad muuta, ja automaatselt tehisaru abil genereeritakse eelnõu sellisel kujul, nagu te täna ka olete harjunud. Eelnõu enda genereerimine on täna olnud pikk ja vaevarikas tehniline töö, mis on jõukohane, ütleme, hästi harjutanud juristidele. Aga tegelikult võimaldab tehisaru selle eelnõu sellisel kujul, nagu te harjunud olete, ja nii nagu Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda ka ette näeb, võimaldab selle genereerida automaatselt. See eelnõu nii-öelda klassikaline vorm, mis jääb menetluse aluseks, lihtsalt genereeritakse automaatselt, aga see ei kao kuskile. Sinna juurde tuleb seaduse tervikteksti vaade. 

Senine failipõhine andmevahetus, kus saadetakse kirju, esitatakse arvamusi, muutub andmepõhiseks. Näiteks muudetakse mingit konkreetset paragrahvi mingisuguses konkreetses seaduses. Antud juhul me siis Riigi Teataja seaduses lisame sinna § 12¹, mis seda Sätlat käsitleb, ja täiendame § 14. See oleks näha Riigi Teataja seaduse terviktekstis ja genereeritakse eelnõu sellisel kujul, nagu ta ka täna teie ees on, selle terviktekstis tehtud muudatuste alusel.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma väga tervitan seda seadusemuudatust ja just selle seisukoha pealt, et olles aastaid olnud perearstide seltsiga seotud, on väga raske teinekord orienteeruda. Aga minu küsimus on, et nii nagu arstid kipuvad omavahel kasutama arstide keelt, kipuvad juristid kasutama väga keerulist juriidilist keelt. Kas SÄTLA annab ka võimaluse saada selgitusi, millest oleks võimalik nii-öelda mittejuriidilistel isikutel aru saada?

Aitäh, väga hea küsimus! Kõige esimesena muidugi sooviks, et ikkagi see juriidiline keel oleks selge eesti keel, millest kõik inimesed aru saavad. Ma väga loodan, et tõesti inimeste kaasumine eelnõude ettevalmistusse läheb hoogsamaks ja paremaks tänu sellele lihtsusele, mis juurde tuleb. Tegelikult inimesed annaks ka märku, et kuulge, sellest sõnastusest ei saa ma mitte midagi aru, olge kenad, katsuge see selgemalt siia kirja panna. See näiteks on väga väärtuslik tagasiside. Tõesti, väga hea jurist, kes on aastakümneid selle teemaga tegelenud, tema jaoks on kõik need mõisted selged ja arusaadavad, aga kui valdkonnas tegutsevale inimesele see ei ole arusaadav, siis on midagi valesti ja sellest märku andmine muutub ju tegelikult oluliselt lihtsamaks. Ja teine oluline väärtus on selles, et lisaks sellele, et varem saab kaasuda, lisaks sellele, et kogu info on ühes kohas, oleks tõesti palju lihtsam näha mitte ainult seda, kuidas see seaduse terviktekstis välja näeb, vaid ka kohe näha kõrval seda seletust, mis praegu on seletuskirjas omaette peatükina. Samal ajal kordan üle ka eelnevale küsijale vastates öeldut, et see klassikaline eelnõu ja seletuskiri genereeritakse ikkagi ka. Selle muutmine, mis tõesti eeldaks Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmist, see jääb mõne järgmise Riigikogu teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, vabandan, et algul neid sõnu sa tõesti ei kasutanud. See on minu sõnastus, aga sisu jääb samaks, et valitsus toob meile ja meie peame võtma või jätma. Aga see on üks väheseid eelnõusid, millest ma olen väga tugevalt vaimustuses. Ja see ongi selline valgus tarre põhimõte. Meil on eelarve, millest kolleeg Aivar Sõerd, võib-olla mõni veel saab aru, teised ei saa, aga teevad näo. Püüdes lugeda neid eelnõusid, mis tulevad – kohati on nii, et siga ka ei söö, rääkimata need võrdlused varasematega. See on tõeline valgus tarre eelnõu. Eelkõige seda peaks väga tõsiselt menetlema siin ja eelkõige selle Riigikogu-poolset osa. Ma ei saa aru, miks Riigikogu Kantselei sellele tõrksalt suhtub. See on ülioluline asi, vähemalt ma olen praegu vaimustuses sellest. 

Aitäh! Kui lubate, siis nõustun täies ulatuses.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu! Mul ei olnud plaanis küsida, aga, lugupeetud minister, kuivõrd teie ettekandest jäi mulje, et Riigikogu Kantselei on tõrges ja ei taha liituda, siis üldsuse tarvis ja selguse huvides ma ikkagi küsiksin üle. Kas ei ole mitte asi siiski selles, et Riigikogu Kantselei muretseb, et on vaja arendada oma infosüsteemi, aga selleks ei ole vahendeid ja see on kogu vastuolemise põhjus?

Riigikogu Kantselei on teinud tõesti märkuse, et eelnõu ei kajastaks mitte tervikprojekti, vaid ainult seda osa, mis ei sisalda volitusnormi Riigikogule. Mina leian, et tuleks ikkagi leida Riigikogu menetluse käigus mõistlik tasakaal, et see volitusnorm vähemalt oleks olemas, et ei peaks Riigikogu liitumisel hakkama uuesti eelnõu tegema näiteks. Juba see oleks mõistlik. On mõistlik see säte teha kas või siis sellisena, et kuupäevaliselt ei ole seal kirjas, millal Riigikogu kaasub, vaid Riigikogu saab ise loomulikult iseseisva põhiseadusliku institutsioonina valida seda aega, millal ta on valmis seda keskkonda kasutusele võtma. Aga praegu on eelnõust Riigikogu täiesti väljas, kuigi ettenähtavuse ja õigusselguse huvides vähemasti minu meelest peaks see Riigikogu osa seal sisalduma. 

Ja tõesti on õige ka see, nii nagu ma nimetasin, et rahamure on Riigikogul olnud. Rahamure on meil kõigil kogu aeg kõikide IT-lahendustega. Mis ei saa valmis varem, saab valmis natukene hiljem. Aga õiguslik alus peab ikkagi enne olemas olema ja siis tuleks hakata tegema IT-lahendust, mitte vastupidi. See on üks kõige suuremaid muudatusi, mida Justiits- ja Digiministeeriumi liitumine uue ministeeriumina on üleüldse kaasa toonud. Me mõndades asjades seadustame osalt ka tagantjärele asju nagu eelmises päevakorrapunktis ja osades asjades tulebki seda kogu aeg meelde tuletada, et kõigepealt tuleb ikkagi õiguslikud alused rahva tahtena välja öelda ja alles siis hakata arendusi tegema. See on tegelikult õige järjekord.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea minister, selgitage veel, kuidas toimub see valik, et osa andmeid säilitatakse ja teine osa kustutatakse. Mille alusel see selektsioon toimub? Inimene ju kokkuvõttes lõpuks näeb ainult seaduse lõppteksti.

Kas ma sain õigesti aru teie küsimusest, et te peate silmas neid kommentaare, mida näiteks kaasatud osapooled on öelnud seaduse menetluse käigus? (Saalist vastatakse.) Jah. Ei, need jäävad ikkagi endiselt ju kõik näha, nii nagu ka siiamaani. Ka praegu on eelnõu juures kooskõlastustabel, kus on kirjas, mida keegi on arvanud ja mida selle kohta omakorda on arvatud. See jääb alles. Kui te vaatate praegust eelnõude infosüsteemi, siis näete, et seal on tegelikult kuskil allosas ka rubriik, et need inimesed, kes ei ole ametlikult kutsutud kaasamisringi, võivad sinna iseseisvalt minna ja oma arvamuse esitada. Ja sellisel juhul need arvamused jõuavad selles eelnõu kogupaketis ikkagi ka Riigikogu liikmete lauale. Konkreetselt see Riigi Teataja seaduse muutmise seadus reguleerib seda, kuidas isikute üldandmeid reguleeritakse, kuna nimed ja teave, keda nad esindavad, on ikkagi ka isikuandmed. See on vaja seaduse tasemel välja tuua, aga akti eelnõus avalikustatakse, see on siis § 12^1, uus lisatav paragrahv Riigi Teataja seadusesse. Seal on siis § 12¹ lõike 5 punkt 2. Siin on välja toodud, et eelnõude juures tuuakse välja ka kõikide arvamuse esitajate ees- ja perekonnanimed koos teabega, keda nad esindavad, ja muus osas jääb see samasuguseks, nagu praegu on. Arvamuse avaldajate hulk lihtsalt loodetavasti kasvab.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Tänan, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes selgivad seda ülekannet! Annan teile ülevaate põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelust esimese lugemise ettevalmistamise käigus. 

See istung toimus 21. aprillil 2026. Meile olid kutsutud eelnõu tutvustama justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Illimar Pärnamägi ja nõunik Eleri Kästik, õiguspoliitika osakonna riigi koosloome keskkonna nõunik Karmen Vilms ja Riigikantselei õigusosakonna koosloome keskkonna projektijuht Kristina Liik.

Kõigepealt tutvustas minister eelnõu meile ja järgnesid küsimused, millest mõned olulisemad ma teile ka välja toon. Kõigepealt oli küsimus selle kohta, kas Justiits- ja Digiministeeriumis on selle Sätla puhul juba olemas ka prototüüp nii-öelda toimiva mudelina. Kas selle põhjal on tekkinud ka esmane kasutajakogemus? Ja milliseid riske nähakse Sätla rakendamisel, millised probleemid võivad ilmneda ning millised on peamised aspektid, mis võivad süsteemi rakendamisel minna valesti? Vastus. Sätla kasutajakogemus ei piirdu üksnes Justiits- ja Digiministeeriumiga, vaid keskkonda kasutavad juba ka teised ministeeriumid. Senine tagasiside kasutajatelt on olnud positiivne, kuna eelnõude koostajatel on võimalik näha muudatuste tegemisel kogu konteksti ning väheneb käsitöö osakaal muudatuste vormistamisel. Märgiti, et see võimaldab märkimisväärset ajavõitu ning parandab ka õigusloome kvaliteeti, kuna sarnaseid tegevusi tehakse ühtsemal moel. 

Toodi välja, et riskid on üldjoontes sarnased teiste infosüsteemidega. Näiteks on risk, et süsteem ei pea koormusele vastu, mille maandamiseks on kavandatud koormus- ja turvatestid enne laiemat kasutuselevõttu, samuti viidati riskile, mis võib tekkida olukorras, kus puudub elektri- või andmeühendus. Risk eksisteerib tegelikult ka kehtivates töökorraldustes. 

Järgmine küsimus johtus varasemale kogemusele tuginedes näiteks Google Docsi keskkonnas toimetamisega, kus parandused, kommentaarid ja täiendused võivad kuhjuda ning arutelu muutuda ebaselgeks ja vastuoluliseks. Sellises olukorras võib tekkida segadust ja vaidlusi ning lõpptulemus ei pruugi alati olla sisuliselt viljakas. Tekkinud on kõhklus, kas kõikvõimalikud probleemid ja riskid on Sätla rakendamisel piisavalt põhjalikult läbi mõeldud. Ja vastati meile, et juhul kui eelnõu koostamisse kaasavate isikute ring muutub väga suureks, võib tekkida raskusi protsessi haldamisel. Rõhutati aga, et Sätla kasutusloogika kohaselt otsustab eelnõu koostaja ise, millisel ajahetkel ja millises mahus teisi isikuid koostamisse kaasatakse ning milline roll neile antakse. 

Nüüd oli ka ministri täiendus, et keskkond võimaldab edaspidi selgemat ja kiiremat teavitamist selle kohta, millisesse menetlusetappi eelnõu on jõudnud ning kas esitatud arvamusi on arvesse võetud või mitte. See muudab menetlusprotsessi varasemast märksa kiiremaks. Samas juhiti tähelepanu, et arvutikeskkond ise ei loo uusi inimlikke omadusi, vaid võib samavõrd kiirendada nii erimeelsuste tekkimist kui ka kokkulepete saavutamist. Sätla võimaldab olemasolevaid protsesse läbi viia oluliselt kiiremini, kuid inimeste käitumise ja suhtumise kvaliteeti see iseenesest ei muuda. 

Veel oli küsimus, milline on Sätla rakendamise ajagraafik ja millal peaks keskkond ideaalis täismahus tööle hakkama. Millal senine eelnõude kooskõlastussüsteem lõpetab kasutamise ning kas Riigikantselei on kavandatud lahendusega ühinemas? Vastus oli, et Riigikantselei on Sätlaga juba ühinenud ning sama kehtib ka presidendi kantselei kohta. Aga Riigikogu on praegu ainus asutus, kes keskkonnaga veel liitunud ei ole. Infosüsteemide kirjeldatud probleemide lahendamine on kavandatud uue digiühiskonna arengukava kaudu, mille eesmärk on põhimõtteliselt muuta IT-juhtimist ja vältida edaspidi sarnaseid kitsaskohti. Aga see olevat vastaja sõnul eraldi teema. 

Nüüd juhiti veel tähelepanu asjaolule, et eelnõude väljatöötamisel on suurel määral kasutusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud materjalid. Küsiti, kuidas on süsteemis tagatud selliste dokumentide rangelt piiratud ja reguleeritud juurdepääs. Sooviti selgust, kas ja kuidas on võimalik keskkonnas täpselt määratleda, kellel on ligipääs AK-tasemel teabele. Ametnik selgitas, et AK mõeldud teabe käsitlemisel jääb õiguslik raamistik samaks nagu seni ning lähtutakse avaliku teabe seadusest. AK-märke lisamine toimub Sätla keskkonnas vastavalt kehtivatele normidele ning eelnõu koostamise järgus olevad dokumendid ei muutu automaatselt avalikuks. Vajaduse korral on koostamisrahu huvides võimalik dokument või selle osa tunnistada AK-ks ning sellisel juhul ei kuvata vastavat teavet avalikkusele. 

Nüüd oli veel küsimus selle kohta, kas Riigikogu liitumise võimalus on juba eelnõus ette nähtud ja millises ajaraamis see võiks teostuda. Kuigi kõigile oli arusaadav, et see sõltub Riigikogu enda otsusest, eelarvelistest võimalustest ja muudest tingimustest, väljendati ootust, et valitsuse ja Euroopa Liidu algatuse ning Riigikogu menetluste etappide loogiline järjestus võiks viia selleni, et Riigikogu kaasamine Sätla keskkonda oleks lähiaastatel realistlik perspektiiv. Minister vastas, et täitevvõimu pädevus piirdub vastava regulatsiooni sätestamisega eelnõus ning eelnõu § 1 punktis 2 täiendatakse Riigikogu Teataja seaduse § 14 uue lõikega 7. Minister märkis, et selle sätte kohaselt võtab Riigikogu Sätla kasutusele Riigikogu juhatuse otsuse alusel, milles sätestatakse nii kasutuselevõtu ulatus, üleminekuaeg kui ka kord. 

Tehti ka menetlusotsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail 2026, see oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, see oli samuti konsensuslik otsus. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme tööpäeva. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Järjekordne teema, mille puhul kuuleme neid kiidulaule, et küll on tore, küll on mugav. Ma ei võrrelnud küll seda protsessi e-valimistega. Ma kujutan ette, et aastaid tagasi räägiti siin puldis samamoodi, et näete, küll on need e-valimised toredad, kodust välja ei pea minema, midagi ei pea tegema, vajutad nupule ja hääl jõuab sinna, kuhu vaja. Aga mis selle protsessi taga tegelikult saab olema, seda me ju ei tea siiani, mis toimub mustas kastis. 

Ja nüüd, kui me vaatame seda niinimetatud Sätla süsteemi, siis jälle tuuakse kaasaegse digiriigi ja kõik muud head asjad juurde eesmärgina seda sisse viia. Aga mis seal tegelikult taga on? Me näeme tulevikus olukorda, kus tõesti kõik eelnõud on ühes keskkonnas. Jälle loeme, et avalikkus kaasatakse, ligipääs infole, nagu siiani ei oleks seda olemas. Aga tegelikult see on ju uus IT-lahendus. See on väga oluline muudatus selles suunas, kuidas Eestis seadusi tehakse ja kes seda protsessi kontrollib. 

Ma olen nõus, et jah, praegune toimiv süsteem ei ole täiuslik, alati võib paremini olla, aga üks selle tugevusi on ka paindlikkus. Ma arvan, et vigu ei oleks ka seadusloomes olnud – toome kas või hasartmängumaksu seaduse –, kui oleks tehtud protsessi korralikult, mitte liigselt kiirustades ja hoopis teisi eesmärke silmas pidades. Me oleme ammu hea õigusloome tava prügikasti visanud. 

Õigusloome toimib praegu ministeeriumide, töögruppide, komisjonide ja kooskõlastusringide ning erinevate infosüsteemide kaudu. Menetlus ei ole täielikult tsentraliseeritud ja erinevatel institutsioonidel on oma töökorralduslik autonoomia. See võimaldab sisulisi arutelusid, mitteametlikke ekspertkohtumisi ja üldse paindlikku probleemilahendust. Ka vaidlustest aeg-ajalt sünnib tõde ja see kõik teeks seaduse loomist paremaks ja efektiivsemaks. 

Aga Sätla muudab selle loogika. Eelnõud hakkavad liikuma läbi ühtse standardiseeritud süsteemi, kus menetlusetapid, avalikustamine ja dokumentide liikumine allutatakse kesksele digitaalsele raamistikule. Tahad midagi lisaks küsida, öeldakse, et ei, standard ei luba. See tähendab, et ka õigusloome muutub senisest jäigemaks ja süsteemikesksemaks. Kõiki halbu asju müüakse meil alati läbipaistvuse ja kasutajasõbralikkusega, aga need jäävadki tihtipeale loosungiks. Selle eelnõu järgi säilitatakse küll ametlikud eelnõud ja menetlusdokumendid, kuid ettevalmistavaid tööversioone, abimaterjale ja muud menetluse kujunemist kajastavat infot pärast menetluse lõppu ei säilitata. See tähendab, et avalikkus võib näha küll lõpptulemust, kuid mitte tegelikku otsuse protsessi, kuidas see tegelikult toimus ja milline oli ametkondade vaidlus, see kõik peidetakse kuhugi kalevi alla. See tegelikult ei tee õigusloome protsessi läbipaistvamaks. 

Samuti tekib küsimus võimu koondumisest täitevvõimu kätte. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Kui Sätla hakkab mõjutama kogu seadusloomet, sealhulgas Riigikogu tööd, annab seadus Vabariigi Valitsusele õiguse määrata süsteemi ülesehitus, menetlusetapid, andmete koosseis ja muud korralduslikud küsimused, sisuliselt tähendab see, et täitevvõim hakkab kujundama ka seadusandliku võimu töö tehnilist raamistikku. Siin tekibki küsimus, kus on see võimude lahusus. 

Problemaatiline on ka andmekaitse pool. Süsteem hakkab koguma ja säilitama menetluses osalejate nimesid, nii nagu minister ütles, arvamuse esitajaid ja kasutaja andmeid. Ma ei tea, kas me suudame neid hoida nii, et ei saaks neid häkkida. Samas aga jääb eelnõus ebamääraseks, milliseid andmeid täpselt kogutakse, kuidas neid kasutatakse ja kui kaua neid säilitatakse. 

Lisaks muudab Sätla kaasamise olemust. Praegu toimub suhtlus sageli töökohtumiste, komisjonide ja kirjavahetuste ning otseste arutelude kaudu. Uues süsteemis võib kaasamine taanduda tehniliseks kommentaariumiks. Kodanik võib küll arvamust avaldada, aga kas seda ka arvestatakse, seda ei tea. Ka praegu võime ju mõelda, et praegu hajutatud mudel tähendab, et ühe süsteemi tõrge ei halva kogu õigusloomet. Sätla puhul puudub keskne keskkonna töökindlus kriitilises küsimuses. Eelnõu ise ka tunnistab seda, lubades erandkorras menetleda eelnõusid süsteemist väljaspool. 

See kõik näitab, et Sätla ei ole lihtsalt mugav digitaalne tööriist. Tegemist on sisuliselt uue õigusloome juhtimismudeliga, kus suurem osa protsessist viiakse keskse kontrolli alla. Läbipaistvus siin puhul on nähtavasti ilus kasutajaliides ehk võid ainult kommentaare kirjutada, aga kas neid ka arvestatakse, jääb küsitavaks. Samas ei saa ka avalikkus aru, kuidas need otsused tegelikult sündisid, kes neid mõjutas ja miks osa seisukohti kõrvale jäeti. See kõik jääb selles nii-öelda standardiseeritud digitaalses süsteemis kajastamata. Seetõttu ei toeta EKRE fraktsioon seda eelnõu. Aitäh! 

Aitäh! Kas soovib minister? Jah, palun, minister, läbirääkimistele.

Aitäh! Meil on tekkinud siin huvitav arutelu, kus ühelt poolt on ilmselt soov tagasi pöörduda ruuduliste kaustikute ja postkontorite juurde. Ma siiski olen sunnitud parandama mõned asjaolud. Ka täna on kogu eelnõude menetlus digitaalne. Ka seisukohad, mis tulevad Riigikokku, tulevad digitaalselt siia. Jah, tõsi, need trükitakse Riigikogu istungi läbiviimiseks või komisjoni koosoleku jaoks välja, aga seda võimaldab ka Sätla teha. 

Kui küsimus on selles, kes kontrollib protsessi, siis selles ei muutu mitte midagi, ikka ainult inimene kontrollib, vastutab, otsustab. Eelnõu enda tegemisel on lihtsalt oluliselt lihtsam palju rohkematel inimestel juurde tulla ja oma arvamust avaldada. 

Parandan ka selle vea, justkui standardiseeriks see eelnõu midagi enneolematut eelnõu teekonnal. Vastupidi, eelnõu teekond on ka täna täiesti standardiseeritud ja seaduste ja määrustega kenasti paika pandud. 

Menetluste infot täies ulatuses ka täna ei säilitata. Kui mina arutan mõne toreda eelnõu kohta midagi koridori peal hea kolleegi Juku-Kalle Raidiga, siis sellised arutelud olid, on ja jäävad. Kindlasti annavad need väga viljakaid tulemusi, aga kuskile digitaalsesse keskkonda ilmuvad need ainult siis, kui tegemist on mingisuguse muudatusettepanekuga või millegagi, mis tõesti on eelnõu menetluses asjakohane kirja panna. See jutt sellest, et menetlus ainult arvutisse läheb, ei ole kindlasti õige. 

Ja oluline rõhutus on ka selles, et ka täna, kuna täna on ka kogu eelnõude menetlus digitaalne, siis lihtsalt see digitaalne menetlus täna on niivõrd kohmakas ja laiali igal pool. Nüüd tekib üks ühtne süsteem. Ja ka täna, kui elektrikatkestus ikkagi pikaajaline on, siis nii siin saalis, ministeeriumides kui ka mujal saab ka paberi ja pliiatsiga neid eelnõusid teha. Selle võimaluse näeb lihtsalt ka see eelnõu ette. Nii et ma tõesti ei saa nõustuda sellega, et tegemist oleks nüüd inimesest kaugenemisega. Vastupidi, inimestele jääb rohkem aega üksteisega sisu üle rääkida ja väheneb lolli tehnilise töö tegemine. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Küll on vahepeal protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! See debatt on meil siin nii ühelt kui ka teiselt poolt suhteliselt värvikas, tõepoolest, sest minister armastab palju rääkida ja tema sõnakasutus on teinekord väga ülevoolav. 

Aga ma küsin, kas ministri poolt on ikkagi õigustatud selline äärmuslik hoiak, et kõik, mida tema siin esindab, on uudne, hea ja positiivne, aga kui debatis osaleja Riigikogu liige on mõnes asjas teisel arvamusel, siis on ta järsku kohe tagurlane, tahab minna, ma ei tea, ruudulise kaustiku, paberi ja pliiatsi juurde tagasi. Meie esindaja ei halvustanud ministrit ja tema arvamust nagu kuskilt otsast. Ta kritiseeris lihtsalt mingisuguseid punkte või asju, mis tema meelest võib-olla ei kanna seda eesmärki, aga minister tuleb siia pulti ja hakkab kohe paigutama Riigikogu liiget, debateerijat kusagile, ma ei tea, tagurlikku sahtlisse. Kas selline värvikas hoiak ministri poolt on õigustatud?

Minister ise oma hoiakuid siin väljendab. Eelnevad juhatajad on ka öelnud, et kritiseerige seisukohti, aga mitte inimest. Selles suhtes on mõlemad sõnavõtud välja öeldud ja kõik jääb protokollidesse kirja. Aga liigume edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 879 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme läbinud kümnenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 878 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Hea Riigikogu! Me jätkame nüüd mitte nii helgel teemal, aga ühiskonnakorralduses ikkagi vajalik. Selle eelnõu eesmärk on vähendada ühiskonnas veelgi korduvkuritegevust. Me mõistame korduvkuritegevuse all seda, et kui inimene on kohtu poolt juba ühe korra süüdi mõistetud ja karistuseks vangi pandud, siis mida me saame teha selleks, et seesama inimene uuesti kuritegelikku teed ette ei võtaks. See eelnõu pakub siin mitmeid lahendusi selleks. 

Esimene lahendus puudutab seda, et me teame mitu aastat järjest tehtud uuringutest päris kindlalt, andmepõhiselt, et kui inimene on kandnud vanglakaristust ja tema vanglakaristuse hetk lõpeb, ta paneb endal selja taga vanglaukse kinni ja astub vabadusse, siis tal on äärmiselt keeruline ühiskonnas toime tulla. Tal on kadunud ära sotsiaalne võrgustik, tal ei ole tööd, tal reeglina ei ole ka elukohta. Sellises olukorras on inimene kaunis aldis uusi kuritegusid sooritama. Samal ajal kui kinnipeetav vangistatu vabaneb vanglast läbi kriminaalhoolduse, siis see tähendab seda, et tal on piltlikult öeldes käekõrval kriminaalhooldaja, kes aitab tal leida lahendusi kõikidele olmelistele ja tööalastele muredele, nii et inimene saab õiguskuulekalt jätkata ja ühiskonda teenida. 

See vahe läbi kriminaalhoolduse vabanenud inimeste korduvkuritegevuse määra ja otse vanglast ilma kriminaalhoolduseta vabanenute vahel on rohkem kui kaks korda. Näiteks 2022. aastal oli otse vanglast vabanenute puhul kahe aasta retsidiivsusmäär ehk uue kuriteo sooritamise määr tervelt 39%, aga neil, kes vabanesid läbi kriminaalhoolduse, oli see 16%. Igaks juhuks ütlen, et päris nulli ei ole seda kusagil maailmas saadud. 

Muudatusega nähakse ette seda, et juhul, kui inimene on vanglas ikkagi üles näidanud, et ta on huvitatud taas ühiskonnas õiguskuulekalt käituma, siis me lihtsustaksime seda, kuidas inimene lühikest aega enne vabanemist saab käitumiskontrollile allutatud ja läbi kriminaalhoolduse vabanedes saavutame selle, et ühiskonnas on vähem kuritegusid selle kaudu, et läbi käitumiskontrolli vabanenud inimesed tõenduspõhiselt vähem uusi kuritegusid sooritavad. See muudatus ei puuduta riigivastase süüteo toime pannud isikuid. Ja samal ajal muudaksime noorte kinnipeetavate regulatsiooni samasuguseks nagu täiskasvanutel ehk juhul, kui kohus ei ole keelanud kinnipeetava käitumiskontrollile allutamist, siis ei pea kohus selleks viimases karistuse otsas enam täiendavalt eraldi luba andma. 

Samal ajal me tõhustaksime ka seda, kuidas kriminaalhoolduse ametnikud saavad käitumiskontrolli korraldada. Juhul kui näiteks inimene on rikkunud katseaja kohustust. Sageli on katseaja kohustuseks näiteks hoiduda täielikult alkoholist, aga inimene on ikkagi libastunud. Praegu on niimoodi, et uute meetmete kasutusele võtmiseks peaks kriminaalhooldaja pöörduma iga kord kohtu poole, kohus menetleb seda. Tegelikult me näeme praktikast, et üle 90% juhtudest kohus nõustub kriminaalhoolduse ettepanekuga, tegemist on seetõttu mitte nii väga mõistliku protsessiga. 

Eelnõu pakub välja sellise lahenduse, et juhul kui hooldusalune on lisatavate kohustustega ise nõus, siis uute kohustuste panemine kriminaalhooldusalusele ei vajaks enam kohtu nõusolekut. Rõhutan siin üle, et juhul kui kriminaalhooldusalune sellega ise nõus on. Juhul kui kriminaalhooldusalune ei ole uute lisanduvate kohustustega nõus, siis jätkuks samasugune kord, nagu on praegu, et kohus teeb ikkagi selle otsuse. Praegu lihtsalt on otsuse saamiseks alati tulnud kohtu poole pöörduda, me vähendame sellega ka kohtute töökoormust. 

Nüüd on meil olemas üks selline kriminaalmenetluse lõpetamise viis, mille nimi on oportuniteet. Oportuniteeti kasutatakse kriminaalmenetluse lõpetamiseks sellistel juhtudel, kui puudub avalik menetlushuvi ja teo toimepanija süü ei ole suur. Ka oportuniteediga saab inimesele ette näha mitmesuguseid kohustusi, mida ta täitma peab. Praegu teeb nende kohustuste täitmise üle järelevalvet prokuratuur. See ei ole lihtsalt mõistlik ja õige koht, kuna üldiselt teeb seda tüüpi järelevalvet kriminaalhooldus ja eelnõu teebki ettepaneku viia see ülesanne üle prokuratuurist kriminaalhooldajatele. Kriminaalhooldajad ongi sellise ülesande täitmiseks, sellega nad igapäevaselt tegelevad, nad on hästi ette valmistatud. Vabastame prokuratuuri ressurssi selleks, et tegeleda raskete kuritegude kiirema uurimisega. 

On ka mitmesuguseid tehnilisemat laadi muudatusi või selliseid muudatusi, mis puudutavad kitsalt vanglateenistuses ja kriminaalhoolduses töötavaid inimesi. Näiteks kaob ära üks andmekogu ehk K-Raha andmekogu liidetakse vangiregistriga. Selle tulemusel jääb ära dubleeriv infovahetus ja tohutu hulk senist käsitööd, mida praegu tehakse näiteks täiturite aktide sisestamisega süsteemi. Seeläbi väheneb halduskoormus ja nõuete haldus muutub lihtsamaks. Vanglateenistuse töökorraldus ajakohastatakse ja kriminaalhooldus integreeritakse vanglateenistusse. Samuti täpsustatakse ametnike teenistustingimusi, et oleks selge ja ühtne regulatsioon, ja loobutakse mõnest senisest regulatsioonist, näiteks kriminaalhooldusühingutest, mis lihtsalt praktikas ei ole siiamaani ka kasutust leidnud. Kokkuvõttes muutub ka vanglateenistuse enda töökorraldus efektiivsemaks, halduskoormus läheb väiksemaks ja karistuste täideviimise süsteem muutub ühtseks tervikuks, kus inimestel on rohkem aega tegeleda kriminaalhooldusalustega ja väheneb tehniliste tööde osa ja halduskoormus. 

See muudatus on ikkagi tervikuna suunatud sellele, et me oleme 20 aastat harjutanud ja kasutanud kriminaalhooldust ja seda tüüpi alternatiiv- ja asenduskaristusi, need on tõestanud, et need vähendavad korduvkuritegevust. Seega on eelnõu peamine eesmärk vähendada ühiskonnas kuritegude hulka. Kui on Riigikogu toetus sellele, siis võiks see jõustuda juba selle istungjärgu lõpu järel. Aga rõhutan siia juurde ka seda, et täiendavat eelarvet selle eelnõu rakendamine ei vajaks, vaid uued kohustused kaetaks ümbertõstetega süsteemi sees. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Ütleme niimoodi, et me tegeleme siin üsna intensiivselt ja ka teie juhtimisel nii-öelda suhteliselt väikese seltskonnaga, vangide, jõustruktuuride ja nende reformimisega. Praegu on 135 kriminaalhooldajat ja võib-olla mõnisada vangi, kes vabaneb, eks ju. Aga selle asemel, et tegelda inimeste toimetulekuga, regionaalselt eriti veel, me kulutame siin palju aega. Aga minu küsimus on nüüd selles. Eile me arutasime, kuidas vangidele nuusktubakat lubada, tuleb varsti siia saali ka. Kas see sõltub sellest, et te olete nii aktiivne minister, et aina toote meile uusi ja uusi eelnõusid, ja teised on natuke lorumad, mis puudutavad nii-öelda laiemaid ühiskonnakihte, neid probleemide lahendamises, või on see millestki muust tulenev?

Aitäh! Ma ei oska teid nüüd statistikaga aidata, aga ma kindlasti rõhutan, et kuritegevuse vähendamine on ikkagi oluline ka regionaalpoliitiliselt või toimetuleku vaatest. Kui me eile vaatasime, et näiteks pettused on keskmiselt ühe ohvri kohta ära viinud 7000 eurot, siis see on ikkagi niivõrd suur summa, et see toimetulekut kindlasti mõjutab. Nii et kuritegevuse vähendamine on ikkagi väga oluline ka toimetuleku parandamisel.

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Hea minister! Kas võib siis sisuliselt öelda seda, et kriminaalhooldusel hakkab olema meil pärast selle seaduse vastuvõtmist rohkem inimesi ehk need, kes oleks enne seaduse vastuvõtmist olnud tõenäoliselt äkki vangis, on pärast selle seaduse vastuvõtmist kriminaalhoolduse all? Ja kas meil on piisavalt kriminaalhooldajaid selleks? Te tõite välja selle oportuniteedi küsimuse, et ka seal läheb järelevalve kriminaalhooldus kätte. Kuidas neil täna on see seis? Kas nad saavad oma tööga piisavalt hakkama? Te ütlesite ka, et te teete seal ümbertõsteid. Mis on see nägemus, kui palju siis neid kriminaalhooldajaid tuleb juurde? Tõepoolest, kui me laseme need inimesed kriminaalhoolduse alla, et nad oleksid tõepoolest ka sisulise jälgimise all.

Aitäh! Meil on riigis tõenduspõhine kriminaalpoliitika olnud ikkagi üldiselt edukas ja see on tähendanud muu hulgas ka seda, et tegelikult on vähenenud nii vangide arv, aga on vähenenud ka kriminaalhooldusaluste arv. 

Toon näite. 2020. aastal oli 490 kriminaalhooldusalust ja 8. aprilli seisuga oli 66 kriminaalhooldusalust tänavu. Ehk vähenemine 490-lt 66-le. See tähendab seda, et meil tegelikult on ressurssi panna inimesi, et need inimesed võtavad rohkem töökoormust, kui neil siiamaani on olnud. Seal on küll neid ülesandeid natukene optimeeritud, aga ikkagi ressurssi on. Seda just tulenevalt sellest, et ka kinnipeetavate arv on vähenenud: kui 2020. aastal oli 1984 süüdimõistetut ja 2026 1. jaanuari seisuga 1231. Nii et ka seal on see kukkumine olnud kaunis suur. 

Teine vastus teie küsimusele, või õigemini esimene, on see, et jah, tõenäoliselt kriminaalhooldusaluste hulk kasvab. Aga see sõltub ikkagi sellest, milline on kõigepealt kohtuotsus, kas kohus on näiteks seda keelanud, kriminaalhooldust, kas on käitumiskontrollile allutamiseks nõuded täidetud, kas inimene on ise valmis neid kohustusi täitma – näiteks juba toodud alkoholi tarvitamise keeld ja teatud programmides osalemine. Aga me peame tõenäoliseks, et see kasvab. Ja see oleks väga positiivne, kui see kasvaks, sest nii nagu kõik uuringud mitu aastat järjest Eestis näitavad, see vähendab korduvkuritegevust. See on ju meie eesmärk, et neid kuritegusid ära hoida, et kuritegusid ei oleks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Taas kord, no nii ilus jutt, kuidas laseme kõik kriminaalhooldusele, sest nad ei tarbi enam alkoholi ega pane uusi kuritegusid toime. No mina tean ühte kriminaalhooldajat, kes näeb nendega kurja vaeva, joovad alkoholi ja teevad pisipättusi ka ja kohtunik neid ikka vangi ei saada. Me ju näeme, et ka selle eelnõu üks eesmärke on lihtsustada vangide vabastamist kriminaalhooldusele. 

Kas see tähendab, et eesmärk on vanglad tühjaks ja kurjategijad rahva hulka? Ja kas see on jälle üks eelnõu, mis annab võimaluse rääkida, et riigil on, näete, tühjad vanglad, rendime need välja, vanglad lähevad kulupoolelt tulupoolele, mis jälle toetab teie agendat, et vanglad on nii tühjad ja et seal kulusid kokku hoida, rendime nad välja? Loomulikult, meie oma vangide hoidmine vanglas on suur kulu. Me teame, mis vangla vangi ülalpidamine vanglas maksab, aga laseme nad kriminaalhooldusele, no jalutavad seal kurjategijad rahva hulgas ringi, see ei ole mingi probleem, aga vot, siis hakkame hoopis raha teenima nende tühjade vanglatega. 

Teie aeg! 

Mina küll näen, et järjest enam tulete siia oma eelnõudega, mis toetavad seda agendat, et vanglad välja rentida.

Aitäh! Proua minister, palun!

Ma kuidagi ei saa nõustuda teie küsimuses toodud eeldustega. Kõigepealt, ma arvan, et iga kurjategija on probleem, see on päris selge. Ja minu eesmärk on selgelt väiksem kuritegude arv Eesti ühiskonnas, mis tähendab omakorda ka seda, et eesmärk on see, et vähem Eesti inimesi kannataks kuritegevuse käes, et kuritegusid tehtaks, sooritataks vähem. See on eesmärk. 

Ja kui teie tunnete nüüd kriminaalhooldajat, kes on hädas, et tema hooldusalune joob ja kohus midagi ei otsusta, siis statistiliselt me näeme seda, et üle 90% juhtudest kohus kinnitab need meetmed, mida kriminaalhooldaja on kohtule ette pannud. Kohus kinnitab valdavas osas kriminaalhooldaja ettepanekud nendest meetmetest, mida tuleb kriminaalhooldusalusele rakendada. Juhul, kui teie tuttav on teinud ettepanekuid, aga kohus ei ole neid kinnitanud, siis see moodustab küll üliväikese osa. Ja võib-olla peaks siis kollektiivis vaatama, mis on see põhjus, miks just teie tuttava ettepanekuid kohus ei ole arvesse võtnud, kuna statistiliselt on see väga-väga väike hulk, mida kohus tagasi lükkab. Selles mõttes ma ei oska kuidagi konkreetset näidet korrigeerida. Aga statistiliselt jah, üle 90% kriminaalhooldusametnike esitatud taotlustest kohtule on kohus siiamaani heaks kiitnud täies ulatuses.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, see suhtearv, vangide …arv on viimati 116 ja ilmselt ta siis selle tõttu langeb veelgi. Aga küsimus on selline mitte päris teoreetiline, aga võib-olla ka eluline. Mida teie arvate sellest esimese astme kurjategijate kohtlemisest oportuniteediga? Selle üle on ka arutatud kinniste uste taga. Tuleb see kõne alla, võiks tulla mõnedel puhkudel?

Lühike vastus oleks see, et ma praegu ei teeks selles oportuniteedis mingeid muudatusi. Ja kui seal muudatusi teha, siis see eeldaks suuremaid ühiskondlikke arutelusid, milleks on praeguse Riigikogu koosseisu lõpuni jäänud ilmselgelt liiga vähe aega. Küll aga olen ma öelnud prokuratuurile seda, et kui oportuniteedi peale minnakse, siis palun selgitage seda ohvrile palju lihtsamini ja palju selgemini. See kogemus on mul tulnud lihtsalt nendest pöördumistest, mis on olnud seoses selle niinimetatud Malluka registriga, kus ohvreid, kes on olnud nõus oportuniteediga, on nüüd tabanud ehmatus, et ta ei leiagi seda inimest karistusregistrist, ja ta ei ole päris täpselt aru saanud, millega ta nõustunud on. Ma olen palunud infoleht inimestele teha hästi lihtsas keeles ja see kaasa anda, et inimesed saaksid päris täpselt aru, juhul kui nad millegagi menetluses nõustuvad, et mis see on, millega nad nõustuvad ja mis selle tagajärjed on.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Äkki toome selguse huvides veel näiteid, et kui on esimese astme kuritegu ja selle kahe kolmandiku puhul öeldakse, et ei, vara veel on sul välja siit minna, siis ma saan aru, et kohtul on see roll, kes ütleb, et nüüd, kui ta teeb neid ja neid asju, on vanglas tubli, siis ta kolme neljandiku pealt iseenesest võiks automaatselt, kui ei ole vanglast või prokuratuurist vastuväiteid, välja minna. Aga kes selle käitumiskontrolli ja kõik need nõuded paika panevad, kas kriminaalhooldaja või juba ütleb seda kohus või ütleb prokuratuur? Kuidas need nõuded, näiteks seesama alkoholi tarbimine, eks ole, kelle juurest see siis täpsemalt tuleb? Kas see tuleb ainult kriminaalhooldaja juurest pärast seda, kui ta on juba näinud, et tegemist on inimesega, kellel on alkoholiga probleeme, või see tuleb kuskilt varem?

Aitäh! Jaa, teie küsimuseasetus või kirjeldus sellest protsessist oli igati õige. Ikkagi kohus on see, kes need nõuded määratleb. Mis nüüd selle eelnõuga muutub, on see, et juhul kui ette pandud nõudeid ei täideta, tegemist ei ole mitte siis karistuse lõpetamisega, vaid karistust muudetakse kõige viimases otsas niimoodi, et inimene allutatakse käitumiskontrollile ehk kriminaalhooldaja jälgib seda, kuidas see käitumiskontroll läheb. Ja need kontrollnõuded on tõepoolest koos kohustustega inimesel kaasas. Ja kui ta neid rikub, siis see eelnõu teeb selle muudatuse, et rikkumise korral, kui kriminaalhooldusalune on ise nõus täiendava kohustusega … Rikkumisel peab ju olema mingi tagajärg. Ei saa aktsepteerida seda, et inimene rikub talle pandud kohustust ja nüüd jätkub samamoodi. See ei ole asja mõte. Asja mõte on see, et inimene käitub käitumiskontrollile allutatult, ikkagi teeb kõik need pingutused ja püüdlused, et saada paremaks inimeseks ja olla ühiskonnas õiguskuulekas, ühiskonda panustav liige. Ja kui ta nüüd midagi rikub, siis on kriminaalhooldusametnikul õigus pakkuda täiendav meede, millele see kriminaalhooldusalune allutatakse, ja juhul, kui see kriminaalhooldusalune on ise sellega nõus, siis ei pea enam kohtusse minema. Sellisel juhul saab selle uue nõude rakendada nii, nagu seda oleks kohus määranud. Aga juhul, kui kriminaalhooldusalune ei ole selle väljapakutud uue täiendava meetmega nõus, siis jätkuvalt minnakse kohtusse.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Meie õiguskomisjoni istung toimus esmaspäeval, 20. aprillil sellel aastal. Komisjoni liikmetest võtsid osa Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Kutsutud oli meil loomulikult ka justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, kes andis ülevaate sellest eelnõust. Lisaks kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Anne Kruusement, vanglate osakonna õigustalituse juhataja Laura Glaase ja taasühiskonnastamise talituse nõunik Mariel Männiste. 

Liisa-Ly Pakosta andis ülevaate, mida ma kordama ei hakka. Mina tõin välja, et kriminaalhooldus uuringute järgi tõepoolest toimub, aga kas on kaalutatud ka hoopis vastupidist lahendust ehk sellisel viisil, et karistus kantakse vanglas ikkagi ära ja kriminaalhooldusviisi järelkontroll toimub hiljem. Mõte oli tõepoolest see, et kui sa astud vangla uksest välja ilma igasuguse toe abita ja tegelikult ka kontrollita, siis see on probleem, aga võib-olla me peaksime kriminaalhooldust ka pärast trelle kasutama. Minister tõi välja, et õigusriigis on ikkagi pärast karistuse ärakandmist karistus ära kantud ja igaks juhuks järelevalvet teha ei saa ega peaks ega tohiks. 

Aga ka Mariel Männiste tõi välja, et KarS-is on teatud juhtudel ette nähtud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. Tõsi, see on natuke teistmoodi, natukene lühem, aga põhimõtteliselt on see võimalik. Samas tuli välja, et seda ei rakendata väga palju. Aga põhimõtteliselt on kohtul võimalus seda tõepoolest otsustada. 

Varro Vooglaid nõustus ka sellega, et ratsionaalselt järjepidev lähenemine oleks see, kui kohus määrab karistuse ja see viiakse ellu nii, nagu see määrati. Siis me arutasime pikemalt sedasama üks kolmandik, kaks kolmandik, kolm neljandikku küsimust ehk seda, millal ja kuidas ja mis etapis võib sellesse kontrolli sattuda. Varro Vooglaid palus täpsustada, kas kirjeldatud kolmandas etapis, kui inimene on ära kandnud kolm neljandikku karistusest, võib siiski juhtuda, et kohtu määratud vangistuse osa asendatakse käitumiskontrollile kohtu konkreetse kinnituseta, tuginedes lihtsalt varasemale keelamata jätmisele või midagi muud. 

Minister selgitas, et seni on selline kohustuslik käitumiskontrollile allutamine ette nähtud alaealiste puhul, et karistuse lõpuosas allutatakse alaealine käitumiskontrollile, välja arvatud juhul, kui kohus on selle ettepaneku tagasi lükanud või näiteks määranud hilisema tähtaja. Minister rõhutas, et kohus on seega protsessis ikkagi hõlmatud. Kui küsiti, kas siis ikkagi kohus vaatab need asjad üle, kas kohus on see, kes ütleb jah või ei, siis saime kinnituse, et kohus see ikkagi on, lihtsalt ta saab selle kinnituse ka varem öelda seal kahe kolmandiku etapis. Kui ei ole seda rikkumist olnud ja kui prokuratuur ja vangla ei ole vastu, siis võib käitumiskontrolli rakendada. 

Siis rääkisime ka laiemalt. Peeter Ernits küsis, kas see on tõene, et enamik kriminaalhooldusele suunatud lõpetab selle programmi edukalt. Tõepoolest, minister ja ametnikud tõid välja, et positiivselt lõppenud kriminaalhoolduste osakaal on hetkel tõesti 80% ja seda saab avalikust andmelauast vaadata. 

Lisaks oli seal ka seda juttu, et hiljuti oli murekoht sellega, et kriminaalhooldajal ei ole ligipääsu näiteks terviseandmetele. Peeter Ernits küsis, mis siis sellega saab. Ma arvan, et see on väga asjakohane, arvestades, et kui tõepoolest on mingisugused keelud ja kriminaalhooldajal ei ole ligipääsu, siis see on probleem. Minister kinnitas, et mitte küll selle eelnõuga, vaid see eelnõu pidi olema töös, et see küsimus ikkagi lahendada. 

Ja siis läks jutt ka pedofiilia temaatikale selles narratiivis, et Valdo Randpere tõi välja, et kunagi loodi selline võimalus, et seksuaalkuritegude karistust vähendada tingimusel, et nad alluvad vabatahtlikult keemilisele kastreerimisele. Seda ka arutati seal pikemalt, aga kuna see ei ole antud eelnõus küll kuidagi sees – see oli selline laiem arutelu –, siis ma siin ei peatu pikemalt. Küll aga nägime seal ka murekohta, mis vajaks tegelikult parandamist, sellepärast et vabatahtlik keemiline kastreerimine ei ole millegipärast väga populaarne teenus, tuli välja. 

Siis oligi sisuliselt selline kokkuvõtete aeg. Mina tõdesin omalt poolt, et meil on ikkagi praeguses olukorras murekoht, et pigem tunnevad inimesed, et vangid või karistatud saavad vanglakaristust võib olla vähevõitu. Tundub, et kõik pääsevad siin natukene liiga lihtsalt vanglast välja, vaatamata sellele, et tõepoolest kriminaalhoolduse alla. Raskete ja korduvalt karistatud ehk retsidiivsete kurjategijate puhul peaks see kriminaalhoolduse loogika siiski olema teistpidine või palju karmim. Selle peale tõdeti, et kõiki probleeme ühiskonnas sellega ei lahenda, et hoiame inimesi võimalikult kaua vanglas. Minister ütles, et eelnõuga ei liberaliseerita kriminaalhoolduse regulatsiooni, vaid eesmärk on tõenduspõhine kuritegevuse vähendamine ehk vältida seda, et inimene paneks vanglast vabanemisel toime uusi kuritegusid. 

Varro Vooglaid lõpetas selle tõdemusega, et tema hinnangul tasuks üks hetk süsteemselt üle vaadata, võib-olla on selles valdkonnas vaja hoopis põhimõttelisemaid seadusemuudatusi. On näiteks mõistetamatu, kuidas saab pedofiil üldse avavanglas olla ning sealt põgeneda, nagu oli siin ka hiljutine juhtum, millest me ka komisjonis rääkisime. 

Ja seejärel võtsime vastu otsused. Tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail, see tehti konsensuslikult. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, see tehti konsensuslikult. Määrati mind, Andre Hanimägi, juhtivkomisjoni esindajaks ja see tehti ka konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 878 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu 880. See on selle esimene lugemine. Ettekandjana palun siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Teie ees on üks suhteliselt napp ja Eesti olusid arvestades ka loodetavasti väga napi mõjuga eelnõu, mis tuleneb inimkaubanduse direktiivi 2024. aasta muudatuse ülevõtmisest Eesti õigusesse. 

Euroopa Liidu uuendatud inimkaubandusevastane direktiiv parandab inimkaubanduse ohvrite kaitset ja ajakohastab kuriteokoosseise. Sedasama teeme meie ka selle eelnõuga. 

Peamised muudatused puudutavad kõigepealt karistusseadustikku, kus lisatakse uued ärakasutamise vormid inimkaubanduse liikide juurde. Need on siis ärakasutamine asendusemaduse eesmärgil, ärakasutamine ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil ja digivahendite, näiteks ähvarduste või kontrollivahendite kasutamine seksuaalse sisuga materjali kaudu muutub arvestatavaks raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemisel. 

Lisandub ka inimkaubanduse suhtes nõudlust vähendav säte, et inimkaubandust alal ei hoitaks. Nimelt tekib vastutus teadliku käitumise korral, juhul kui inimene kasutab teadlikult inimkaubanduse ohvri osutatavaid teenuseid, näiteks inimene teab, et küünetehnik või massöör on inimkaubanduse ohver ja kasutab neid teenuseid, sellisel juhul muutub selline tegevus karistatavaks. Aga karistatavaks ei muutu heauskne teenuse kasutamine ja mitte inimkaubanduse ohvrite toodetud kaupade ostmine, ei kriminaliseerita seda. 

Lisaks muudetakse ohvriabi seadust. Seal antakse volitusnorm Vabariigi Valitsusele kehtestada määrusega direktiivis nõutavate inimkaubanduse ohvrite riikliku suunamise mehhanismid. Täpsustatakse selle määrusega, kuidas võimalikke ohvreid tuvastatakse, kuidas ja millal nad suunatakse abiteenustele, millised asutused milliste etappide eest vastutavad ja kuidas täpsemalt toimub koostöö erinevate ametkondade vahel ning Sotsiaalkindlustusametist saab kontaktpunkt piiriüleseks koostööks. Lühidalt on see eelnõu kirjeldus. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti. Palun!

Suur tänu, härra esimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda lühikest, aga pika nimega seaduseelnõu, Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu numbriga 880 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist 20. aprilli istungil. Nagu ka siin praegu, tegi ettekande eelnõust justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Seda ma enam kordama ei hakka, lähen kohe Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talitluse nõuniku Anne Kruusemendi täienduse juurde. 

Ta lisas, et juba 2011. aasta esimese direktiivi ülevõtmise raames muudeti karistusseadustikku ning suurem osa uuendatud direktiivi loetelust on seega juba meil kehtivas õiguses olemas. Ta rõhutas, et uuena lisanduvadki üksnes asendusemadus ja ebaseaduslik lapsendamine ning eraldi tuuakse esile digivahendite kasutamine inimkaubanduse kontekstis ja ka selliste teenuste teadlik kasutamine. Seega ei ole kogu loetelu uus, vaid normitehniliselt ja selguse huvides on see lõige sõnastatud uuesti. 

Pärast seda oli komisjoni liikmetel mõningad küsimused. Mina küsisin kõigepealt selle direktiivi mõju kohta riikides, kus asendusemadus on praegu lubatud, näiteks Kreeka, Holland ja Suurbritannia. Täpsemalt, kas edaspidi eristatakse kommertslikku ja altruistlikku asendusemadust? Ma palusin veel selgitada, millisel kujul praegu asendusemadus Kreekas ja Hollandis praktikas toimub ning kas seal on lubatud seni ainult kas kommertslik asendusemadus või ainult altruistlik asendusemadus. Teatavasti Eestis praegu ei ole neist kumbki lubatud, ei altruistlik ega kommertslik asendusemadus, kuigi altruistlik asendusemadus on tegelikult Eesti põhiseadusega vastuolus, kuna reproduktiivõigus on üks inimese põhiõigustest. 

Anne Kruusment selgitas selle peale, et kui asendusemadus on osas riikides praegu lubatud, siis edaspidi ei ole selline tegevus just inimkaubanduse kontekstis lubatud. Ta märkis küll, et ta ei tea täpselt, millisel kujul altruistlik või kommertslik asendusemadus täna Kreekas ja Hollandis lubatud on, kuid lubas sellest informeerida edaspidi komisjoni. Anne Kruusment jätkas veel eelnõu lahtiseletamist, et uue paragrahvi sõnastusega otsustati mitte muuta selle loogikat, vaid säilitati senine struktuur ning lisati lihtsalt uued nõuded. Ta rõhutas, et paragrahv algab sõnadega "inimese värbamise, vedamise, üleandmise, saatmise, vastuvõtmise, varjamise, majutamise" ja nii edasi, mis on juba olulised komponendid inimkaubanduse kontekstis, ning neile lisandub ka sunniviisiline komponent, näiteks inimese seisundi ärakasutamine ja nii edasi. Seega, kui asendusemadus on riigis seaduslik ja toimub vabatahtlikult, siis ei ole neid komponente, mis saaks teo kvalifitseerida inimkaubanduseks. 

Varro Vooglaid küsis vastupidise suunitlusega küsimuse: kas kommertslik asendusemadus ei peaks olema käsitletav inimkaubandusena ka siis, kui puudub sundimine või muu tahtevastasuse element? Tema hinnangul selline olukord, kus tellitakse raha eest laps ja lapse sünnitajale antakse selle eest tasu, on igal juhul inimkaubandus, sõltumata sellest, kas inimest selleks sunniti või mitte. Ta küsis, kas Justiits- ja Digiministeerium on sellist lähenemist kaalunud. Minister vastas, et see on tegelikult moraalne küsimus ja väljub konkreetse eelnõu raamidest. Ta märkis, et Kreeka küsimust on Euroopa Komisjon eraldi selgitanud ning selles osas on selgelt välja toodud, et kuna Kreeka regulatsioon näeb ette üksnes altruistliku ja kohtu kontrolli all oleva gestatsioonilise asendusemaduse, siis seda Kreekas kehtivat regulatsiooni ei muudeta. 

Peeter Ernits küsis, kas direktiivi ülevõtmine muudaks tänast olukorda, kus on võimalik näiteks Ukrainast nõndanimetatud paketina sellist teenust tellida ligi 50 000 euro eest, või ei muutuks selles osas midagi. Minister rõhutas, et direktiiv reguleerib inimkaubandust ning käesoleva eelnõuga tehtav karistusseadustiku § 133 lõike 1 täiendus asendusemaduse ja ebaseadusliku lapsendamise osas eeldab muu hulgas seda, et tegu oleks toime pandud vabaduse võtmise, jõu- või muude sunnimeetmete, vägivalla, pettuse, kelmuse, ähvardamise, võimu kuritarvitamise, teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmise või andmise, teisest isikust sõltuvuse, abitusseisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega. Minister rõhutas, et direktiiv ja käesolev eelnõu seisab just nimelt selle eest, et naisi ei kasutataks ära nende tahte vastaselt. Kuigi seda võib olla raske mõista, võib päriselt olla naisterahvaid, kelle jaoks uue elu loomine on väga üllas tegu ning kelle jaoks omandisuhe lapse suhtes ei ole primaarne. 

Peeter Ernits täpsustas, et kirjeldatud paketina tellimise korral ei ole tellija ise üldse seotud kellegi sundimisega, vaid tegemist on automaatse teenusega. Ta küsis, kuidas sellist olukorda käsitletakse, kui sundimise elementi tellija poolt ei ilmnegi. Minister vastas, et tal puudub teave selliste pakettide tellimise kohta. 

Siis me jõudsime poliitiliste või ilmavaateliste erimeelsuste juurde. Varro Vooglaid nentis, et kui minister väljendas seisukohta, et see on üks väga ilus asi, kui naine sünnitab teadlikult lapse eesmärgiga see laps raha eest ära anda, siis tema seisukohalt on see, vastupidi, üks väga kole asi. 

Vooglaid jätkas, et arvestades, et karistusseadustiku § 133 lõike 1 ehk inimkaubanduse koosseisu all on sõnastatud ka inimese sundimine töötama tavapäratutel töötingimustel ning on laialdaselt teada, et näiteks Ukrainas osutavad üldiselt asendusemaduse teenust just naised, kes on selle määratluse kohaselt juba inimkaubanduse ohvrid, ta küsis, kas vastutuseks peab teenuse tellija teadma konkreetse naise kohta või piisab üldisest teadmisest, millises kontekstis seda teenust tellitakse, kuna väidetav ignorantsus ei saa olla õigustus. 

Minister Liisa-Ly Pakosta rõhutas esmalt eksituste vältimiseks, et naise vabatahtlik otsus anda uuele inimesele elu ja saada selle käigus tekkinud kulude hüvitamist ei ole kommertstegevus, kuna sellest ei teenita. Riikides, kus asendusemadus on lubatud, peetakse kulude hüvitamise ajal silmas objektiivselt hinnatavaid, otseselt kaasuvaid kulusid, näiteks raseduse tõttu saamata jäänud palk ja arstikulud. Minister lisas veel, et tal puudub teave selle kohta, mis on Ukrainas selles osas laialdaselt teada või mitte. Kui laps lapsendatakse riigist, kus asendusemadus on mis tahes kujul keelatud, saab eeldada, et inimene võib olla inimkaubanduse ohver. 

Andre Hanimägi küsis, kuidas praktikas eelnevalt kirjeldatud olukordades neid tingimusi ja lapse tegelikku päritolu kontrollitakse. Täpsemalt, kas Eestis on sisuline kontroll näiteks Politsei- ja Piirivalveameti, rahvastikuregistri või mõne muu asutuse kohustus või toimub see pigem formaalse nii-öelda templi löömisega. Minister Pakosta vastas, et inimesel ei ole võimalik tuua välismaalt sellisel viisil Eestisse lihtsalt suvalist last ja väita, et hakkab teda siin, kohapeal lapsendama. Tegemist peab siiski olema täielikult reguleeritud protsessiga algusest lõpuni. 

Lõpupoole jõudes kommenteerisin mina veel, et Eestis tuleks vastu võtta asendusemadusseadus, mis põhineks altruistlikul, mitte kommertslikul asendusemadusel. Sellisel juhul saaks kõik täpsemad küsimused konkreetse seadusega paika panna ja vältida olukorda, kus kujunevad sellised ärakasutamisel põhinevad praktikad. 

Siis jõudsimegi komisjoni ettepanekuteni. Esimene ettepanek on võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail käesoleval aastal. See otsus tehti konsensusega. Aga juhatus on, nagu me näeme, otsustanud selle lülitada tänasesse päevakorda ehk 6. maisse. Teine otsus oli selline, et teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Kõik need otsused me tegime konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Jaa, suur tänu! Ma arvan, et meil ei ole erimeelsust seonduvalt sellega, et naiste ärakasutamine asendusemaduse eesmärgil tuleb loomulikult määratleda inimkaubandusena. Aga meil ilmnes ka komisjoni aruteludes erimeelsus, mida ma tahan ka siin esile tuua, seonduvalt selle kontseptuaalse probleemiga, et inimkaubandus on tegelikult mitte ainult naiste ärakasutamine asendusemaduseks, vaid asendusemadus kui selline, kui see seisneb laste ostmises-müümises. Selle tõttu minu meelest see määratlus, mis oleks ka eelnõu kohaselt muudetuna kirjutatud karistusseadustiku § 133, ei ole rahuldav. Sinna tuleks inimkaubandusena kirjutada sisse ka see, et laste ostmine-müümine asendusemaduseks nimetatud praktika kaudu ei ole vastuvõetav ja peab olema samamoodi käsitletud inimkaubandusena ja ka karistatud inimkaubandusena. 

Ma unustasin paraku oma laua peale märkmed, kus ma kirjutasin välja, milline karistus on ette nähtud ebaseadusliku asendusemaduse eest. See oli vist karistusseadustiku § 132, mis eelneb sellele, ja seal oli öeldud, et kogu karistus saab piirduda rahalise karistusega. Samas, kui me vaatame inimkaubanduse paragrahvi, siis siin on kirjutatud, et karistatakse ühe- kuni seitsmeaastase vangistuseta ilma rahalise karistuse võimaluseta. See näitab ka seda, kui erinevalt neid asju praegu käsitletakse, olgugi et tegelikult on ju fakt, et kui keegi sünnitab lapse selleks, et müüa see mingisugustele inimestele, kes on huvitatud selle lapse äraostmisest, siis mis asi see muu on kui inimkaubandus. 

Ehk siis oma väikeses sõnavõtus ei tahagi ma markeerida midagi muud kui seda, et me ka seadusandjana ja tegelikult laiemalt ühiskonnana ei tohi selles suhtes silmi kinni pigistada, kui meil on mingisugused ilmselged inimkaubanduse vormid, mida me lihtsalt keeldume inimkaubandusena tunnistamast. See ei ole ausameelne lähenemine. Ja kui me räägime ühistest väärtustest, mis seovad meid rahvana kokku, ühiskonnana kokku, siis see võiks ju küll olla ühine väärtus: laste ostmine-müümine ei ole aktsepteeritav. 

Meil komisjonis oli ka proua ministriga väikene mõttevahetus sellel teemal ja tema ütles, et mittekommertsiaalne ehk nii-öelda altruistlik asendusemades on tema vaates väga ilus ja õilis asi. Ma jäin lugupidavalt eriarvamusele. Ma arvan, et lapsi ei peaks sünnitama selleks, et loovutada nad kellelegi teisele, kas tasu eest või tasuta. Aga kus meil võiks olla ühisosa, on see, et kui seda tehakse tasu eest ehk siis sõna otseses mõttes tegelikult müüakse, siis ei ole vahet selles, kas naisi selleks sunnitakse või sunnita. Loomulikult, kui sunnitakse, on asi veelgi hullem, aga inimkaubandusega on meil tegemist igal juhul, sest laps ei saa olla koheldud ja käsitletud selliste ostu-müügi tehingute objektina. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 880 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 esimene lugemine. Ettekandjana palun siia kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Aitäh! Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Head Eesti inimesed! Nagu juba mainitud, esitlen teile eelnõu, mille nimi on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, õigemini selle seaduseelnõu. Tegemist on tervikseadusega, mis asendab senise, juba üle 20 aasta vanuse seaduse ja mis näitas COVID-i ajal, et see on vägagi aegunud. Kehtiv seadus on vastu võetud ajal – see on siis see vana seadus –, mil nakkushaigusi mõisteti teistmoodi, ravi oli teistsugune, isegi teatud karantiini- ja isolatsioonimeetmed olid teistsugused. Tänapäeval on tervishoiuvõimalused täiesti erinevad ja ka kriisivalmidus on täiesti erinev. 

Miks siis täpsemalt seda seadusemuudatust teha? Meil on oluline tagada, et Eestis nakkushaiguste ennetamine, seire, tõrje ja kriisivalmidus oleksid tänapäevased, tänapäevastel teaduslikel alustel, et need meetmed oleksid selged ja ka proportsionaalsed. Me teame kõik, et nakkushaigused ei ole kadunud. Viimastel aastatel – tegelikult seda küll seostatakse palju pandeemiaga, aga see toimus juba väga palju varem – on langenud inimeste vaktsineeritus, eriti laste vaktsineeritus teatud niinimetatud traditsiooniliste haiguste vastu, mille vastu on aastakümneid vaktsineeritud. Ja tänu vaktsineerimisele on need osad haigused kas siis täiesti kõrvaldatud maailmast või hoitud vähemalt kontrolli all. Praegu me enam ei saa seda kahjuks öelda. 

Lisaks, isegi kui me vaktsineerime ära kõik inimesed, keda peaks vaktsineerima, siis on olemas teatud inimrühmad, keda vaktsiin ei kaitse. Näiteks inimestel, kellel on immuunpuudulikkus, ei kujune välja vaktsiinikaitset. See võib olla täiesti isoleeritud ühe kindla antikeha või antigeeni suhtes. Või siis võib-olla ka üldine, üleüldine. Või inimesed, kes võtavad ravimeid, mis suruvad alla immuunsüsteemi, näiteks vähiravi, eriti vähihaiged lapsed. Või inimesed, kellel on tehtud luuüdi siirdamine, nemad on samuti eriti vahetult pärast luuüdi siirdamist väga-väga suure riski all. Ehk Maailma Terviseorganisatsioon on soovitanud vaktsineerida ära 95% ohustatud populatsioonist, selleks et saavutada turvaline keskkond ka nendele inimestele, kellel kas vaktsiin ei toimi või keda ei saa mingil põhjusel vaktsineerida. 

Aga kahjuks on, nagu ma juba mainisin, vaktsineerimisega hõlmatus langenud väga palju. Näiteks kaheaastaste hõlmatus väga mitmete oluliste vaktsiinidega aastal 2024 oli 83%. Tuletan meelde, et soovitus on 95%. Koolinoorte puhul samamoodi – näiteks leetrid, mumps, punetised – vaktsiiniga hõlmatus on 77%. Samas, just täna tulid Terviseametist jälle hoiatused, et Lätis levivad leetrid isegi rohkem kui meil. Aga ka meil oli eelmisel aastal näiteks 11 juhtu ja toimus ka riigisisene levik, mida loetakse nakkushaiguste leviku järgmiseks etapiks. Esimene etapp on see, kui riiki sisse tuuakse, aga teine etapp on see, kui riigis hakkab haigus levima. 

Ma rõhutan seda, et kuigi me siin ka puudutame selles eelnõus vaktsineerimist, siis see eelnõu kindlasti ei ole vaktsineerimise eelnõu, niinimetatud vaktsineerimise eelnõu. See puudutab väga paljusid teisi olulisi aspekte, mida ma kohe tutvustan, aga tahan rõhutada ka seda, et vaktsineerimine on vabatahtlik ja ta peab jääma vabatahtlikuks. Siin ei ole ka minul arstina mitte mingisuguseid muid mõtteid. 

Aga mida need muudatused veel puudutavad või keda? Need puudutavad tervishoiuasutusi ja tervishoiutöötajaid – nende rolli nakkushaiguste tõrjes see eelnõu täpsustab –, hooldekodusid, erihooldekodusid ja teisi ööpäevaringseid hoolekandeasutusi. Ühesõnaga, tavaliselt on hooldekodudes inimesed, kellel on tervisehäired ja nende seas nakkushaiguste leviku risk on suurem. Seetõttu on seal oluline vaktsineerida inimesi näiteks gripi vastu, aga ka COVID-i vastu, kellel on riskifaktorid olemas. 

Aga muu hulgas kirjeldab seadus näiteks seda, et tuleb rakendada infektsioonikontrolli nõudeid. See tähendab seda, et jälgitakse, kuidas nakkused levivad. Kui on mingid sümptomid, siis isoleeritakse inimene või vähemalt mingil muul moel. See oleneb ka nakkushaiguse ülekande teest, alati ei pea isoleerima, leitakse mingid muud vahendid, kuidas nakkushaiguse levikut pidurdada. 

Väga olulisel määral mõjutab eelnõu, kui ta saab seaduseks, ka tööandjaid ja töötajaid näiteks toitlustusasutustes, kus praegu on nõutud teatud tervisetõendid, millega välistatakse nakkushaiguste levik justkui. Praktilise arstina ma saan öelda, et ükski tõend nakkushaigust ei pidurda otseselt. Ta küll annab meile infot inimese nakkuse puudumise kohta inimesel teatud ajaperioodil, aga hetkel see tõend ei ole relevantne, sest inimesed toitlustusasutustes tagavad nakkuste ennetamise hoopis muudel meetoditel, näiteks kindaid kasutades, mütsi kasutades, põllesid kasutades ja võib-olla ka maske kasutades. 

Lisaks puudutab eelnõu lapsi, lapsevanemaid, koolitervishoiutöötajaid. Kui ma rääkisin vaktsineerimisest ja selle hõlmatuse langusest, siis siin ma tahaksingi rõhutada seda, et eriti kooliealistel lastel jääb vaktsiin sageli saamata sellepärast, et bürokraatia, mis on seotud nõusoleku andmisega, on vanemate jaoks liiga koormav. Inimesed ei ole isegi vastu laste vaktsineerimisele, aga kooliõed näevad väga palju vaeva selleks, et saada kätte nõusolek. Seetõttu eelnõu kohaselt me edaspidi küsime, ühesõnaga, nende inimeste jaoks, kes on nõus vaktsineerimisega, muutub see, et nad ei pea seda nõusolekut andma, aga nende inimeste jaoks, kes keelduvad oma laste vaktsineerimisest, ei muutu midagi, kord jääb samaks. Sealjuures näeb eelnõu ette ka selle, et vahetult enne vaktsineerimist – ütleme, umbes nädal aega enne ja soovituslikult ka varem – teha korduvad teavitused, et last plaanitakse vaktsineerida. Siis ka lapsevanem saab reageerida. 

See puudutab ka Terviseametit, Tervisekassat, Sotsiaalministeeriumi ja Vabariigi Valitsust. Eelnõu puudutab eelkõige piiranguid, aga ka erinevaid rolle. Me mäletame kõik, et kui tuli pandeemia, siis väga palju segadust tekitasidki erinevad rollid, kes mida peaks tegema, ja teiselt poolt ikkagi piirangud, mis kohati olid ka õiguskantsleri ja Riigikontrolli hinnangul ülemäärased ja põhjendamatud. Nüüd on kohustus, näiteks kui Tervisekassa seab mingisugused piirangud kas asutusele või piirkonnale või kas või kogu Eestile, siis tuleb need vaadata üle. Esiteks, teatud piiranguid saab teha ainult Vabariigi Valitsus, ja teiseks tuleb need piirangud iga 30 päeva tagant üle vaadata. Ja ainult tõenduspõhisest infost lähtuvalt saab piiranguid kas leevendada või vastupidi, võib-olla hoopis jätkata. See peab olema tõenduspõhine. 

Täpsustatud on ka see, mis asi on täpselt eriti ohtlik nakkushaigus. Praegu on meil seaduses ära mainitud kindlad haigused, aga praktikas näiteks seesama COVID näitas, et see justkui ei olnudki eriti ohtlik meie seadusruumi mõistes. Meil oli väga keeruline kirjeldada, mida see COVID siis endast kujutab. Teades seda, milline on praegu maailmas üldse nakkushaiguste olukord, kus tekib näiteks resistentseid tüvesid erinevatel viirustel, ka bakteritel, kus enam ükski ravim ei aita, siis loetakse ka neid eriti ohtlikeks nakkushaigusteks teatud tingimustel. Ehk et see seadus enam ei nimeta haigusi nimeliselt, vaid ta kirjeldab ära, millistele tingimustele peab see eriti ohtlik nakkushaigus vastama, et kõik oleks ühene ja selge ja ei oleks mingit segadust. Nagu ma juba mainisin, siis – ma vaatan kohe täpsemalt, ma vist olen juba enamuse ära rääkinud. 

Ahaa. Räägin lühidalt ka mõjust ja eelarvest. Eelkõige on mõju korralduslik, sest tegelikult on juba seesama COVIDi-aegne praktika aidanud teatud muudatused ellu viia. Inimeste jaoks tähendab mõju seda, et keskkond ümberringi peaks olema nakkushaiguste mõistes turvalisem ja tervishoiusüsteemi jaoks tähendab seda, et tervishoiusüsteem on paremini valmis, rollijaotus on selgem ja haigestumisi, mida me saame vältida, on vähem. Kui me suudame nakkusi paremini ennetada, siis väheneb ka surve arstidele, õdedele, haiglatele ja erakorralisele abile. 

Kui me räägime eelarvest, siis me vajame kindlasti investeeringuid Terviseameti laboritesse, laborivõimekusse, et labor oleks suuteline tänapäevaste meetoditega olukorda analüüsima ja seirama. Eelnõu kirjeldab ka seda, millised laborid peavad olema, millistele nõuetele labor peaks vastama. 

Eelnõu jõustub kahes etapis. Kui me räägime vaktsineerimise korraldust puudutavast eelnõust, siis selle jõustumise aeg on 1. juulil 2027. Seda just seetõttu, et kuna see puudutab muu hulgas koolides vaktsineerimist, siis oleks võimalik tervishoiuasutustel, kes pakuvad koolitervishoiuteenust, viia oma praktika vastavusse seadusega uueks õppeaastaks. Ülejäänud sätted hakkavad kehtima 1. jaanuaril 2028. Selleks ajaks me valmistame ette ka seaduse rakendamiseks vajalikud määrused. Minu poolt on praegu kõik. See oli väga lühike kokkuvõte eelnõust. Ma usun, et teil on palju küsimusi, ma olen valmis neile vastama. Jah, ootan küsimusi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Selle välja töötatud eelnõuga seonduvalt on ilmselt kõige rohkem poleemikat tekitanud just nimelt temaatika, mis puudutab laste vaktsineerimist koolis. Kui siiani on olnud korraldus selline, et vanemad peavad olema andnud selgesõnalise nõusoleku, siis eelnõukohase regulatsiooni kohaselt piisab sellest, kui nad ei ole otseselt keelanud seda. On nii? Minu küsimus seondub aga sellega, et kes vastutab selle eest, kui lapsele manustatakse koolis vaktsiini ja ilmnevad tüsistused, vaktsiinikahjustused. Üldiselt õiguslikus keskkonnas lähtutakse sellisest eeldusest, et kes langetab otsuse, see peab ka otsuse tagajärgede eest vastutama. Saan ma õigesti aru, et kui selle otsuse langetab kooliõde, siis võimalikud kahjustused, mis lapsele võivad kaasneda, jäävad selle kooliõe vastutuseks, tema korvata ja ta peab hüvitama perekonnale sellest tekkinud kahju?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, alustame algusest. Vaktsiiniga seonduvad tüsistused ja kahjustused. Eestis esitati eelmise aasta jooksul 47 teatist vaktsiinidega seotud tüsistuste kohta. Siin on mõeldud ohtlikke tüsistusi. Vaktsiinidel esineb erinevaid kõrvaltoimeid, nii nagu kõikidel ravimitel, aga ohtlikuks me loeme sellised tüsistused või kahjustused, mis võivad mõjutada tervist ja millele tuleb kiiresti reageerida. Vaktsineerimisega seotud kõrvaltoimed ilmnevad maksimaalselt kolme ööpäeva jooksul ja need ohtlikud kõrvaltoimed reeglina esimestel minutitel, tavaliselt esimese 15 minuti jooksul, väga harva esimese 24 tunni jooksul. Need on üldiselt kõik täielikult ravitavad ja need meetmed, need vahendid on olemas alati igal tervishoiutöötajal ja nad on koolitatud neid kasutama. 

Nendest 47 teatisest kirjeldati ohtlikku reaktsiooni, mis kõige tavalisemalt on tugev allergia, kümnel juhul. Teised ei olnud ohtlikud tüsistused, teised olid muud kõrvalekalded, mis ise möödusid. See on esiteks. Kui me võtame selle protsentidesse, siis eelmisel aastal vaktsineeriti umbes 800 000 inimest erinevate vaktsiinidega või 800 000 süsti tehti, ka suu kaudu või nina kaudu on manustatud osa vaktsiine, siis see teeb umbes 0,01% sageduseks. See on hästi väike sagedus. Meil on väga palju ka käsimüügiravimeid, kus ka ohtlike kõrvaltoimete sagedus on palju suurem. Alustame sellest. 

Aga kui rääkida vastutusest, siis meil on olemas selline asi nagu niinimetatud patsiendikindlustuse seadus. Kõikidel tervishoiuasutustel on kohustus omada lepingut ja on olemas vastutuskindlustus. Miks see hea on? Sellepärast, et kui tõesti on tekkinud tervisemure, on see siis pärast vaktsineerimist või mingil muul juhul, siis ei pea inimene ise minema palkama endale advokaati ja kulutama suurt hulka raha, vaid ta saab tasuta abi ja esmase hinnangu saab ta ilma rahata. Varem oli vaja kindlasti palgata advokaat. Muidugi, seda võib ka praegu, keegi ei keela seda, aga inimesele on loodud lihtsam võimalus. Ja oleneb sellest vastutuskindlustuse lepingust, milline on omavastutus, kas see õde või kes iganes vaktsineerib, kuidas ta täpselt vastutab. 

Siin peab ka ütlema seda, et kui ma ütlesin, millised on need tõenäosused ohtlike tühistuste või kõrvaltoimete tekkimiseks, siis kui õde on läbinud vastavad koolitused ja on vaktsineerinud nõuetekohaselt, muu hulgas ka dokumenteerinud nõuetekohaselt, siis on teatud olukorrad, kus me ei saa öelda, et see õde on süüdi selles. Siin peab nii-öelda süü leidma ka varasemas õigusruumis, ka praeguses õigusruumis, kui me hakkame rääkima rahalisest kompensatsioonist, siis muidugi, küsida võib alati, aga ma ei saa süüdistada õde milleski, milles ta ei saa süüdi olla, kuna inimese organism võib olla erinev väga harvadel juhtudel. Aitäh küsimuse eest!

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! No teie jutt on enamasti arusaadav, aga see kahjuks ei ole nii ilus, nagu te kirjeldate. Ka see viimati kirjeldatu, millest te räägite, et vaktsiinikahjude fond ju ka selles mõttes mõistlikult küll toimi. Loomulikult on neid juhtumeid vähe, aga need inimesed, kes sinna hammasrataste vahele jäävad, käivad läbi mitmeid kohtuasteid, et võidelda enda eest, sest lõpuks need, kes nii vaktsiine kui ka ravimeid maale lasevad, hindavad ja toimetavad. Meil on seal süsteemis hulk vigu. 

Aga minu küsimus on pigem samast valdkonnast, nagu Varro küsis. Te viitasite oma sissejuhatavas sõnavõtus ainult ühele aspektile, miks on vaja muuta lastevanemate otsustust: et medõdedel on liiga suur koormus ja bürokraatiat on liiga palju. Mulle tundub see ikkagi täiesti ebamõistlik ja ebaproportsionaalne, et me võtame peredelt ja lastevanematelt selle õiguse ja vastutuse ära selle pärast, et justkui on suur bürokraatia. See on väga isiklik eraeluline otsus, kus perel on selgelt kõige rohkem infot.

Ei, vastutus jääb ikka täpselt samasuguseks ja tegelikult ju sisu poolest ei muutu miski. Räägime vaktsiinikahjustusest, mille te enne siin enne välja tõite, et nii-öelda fond. Mina üldse ei eristaks vaktsiini teistest tervishoiuteenustest ja teistest ravimitest. Näiteks, kui te lähete pimesooleoperatsioonile, siis samamoodi teate, et võivad olla tüsistused, või kui lähete tegema ilusüste, siis ka võivad olla tüsistused, või kui tehakse kopsuröntgen, siis ka sellel võivad olla teatud kahjustused. Meditsiini alusprintsiip on see, et absoluutselt iga sekkumine võib tuua kaasa kahju, sellepärast on ka meditsiini teine alusprintsiip primum non nocere ehk 'esmalt ära kahjusta'. 

Arstid on vägagi teadlikud sellest, et tervishoiuteenused, ravimid ja ravimeetodid võivad inimesi kahjustada. Ja kui me räägime pimesooleoperatsioonist, siis kõhtu ei lõigata lõhki ju niisama, vaid inimese elu päästmiseks. Sealgi tekitatakse kahju inimese kehale, aga selleks, et saabuks parem tulemus. 

Ehk ma ei võtaks siin lahti eraldi vaktsiine. Vaktsiin ei ole ohtlikum ravim kui näiteks ibuprofeen või kas või vähiravim, mida ma juba enne mainisin. Seal on lihtsalt erinevad profiilid, erinevad kõrvaltoimed. Ükskõik mis tervishoiutöötaja määrab ravimit, ükskõik millist ravimit, ta peab alati esiteks ikkagi inimest teavitama, vähemalt sagedamini esinevatest kõrvaltoimetest, eriti nendest kõrvaltoimetest, mis võivad just seda inimest tabada. Ma tõin näiteks ibuprofeeni, sellel on verd vedeldav või maolimas kesta kahjustav toime. Kui inimene juba võtab verevedeldajaid, siis tal võib olla selle kõrvaltoime esinemine tugevam. See on lihtsalt üks näide. Kui lapsel on esinenud samale vaktsiinile tugev allergiline reaktsioon, siis seda vaktsiini näiteks ei tehta. 

Ehk need on alati hästi personaalsed otsused. Ja kui me räägime vastutusest, siis lapsevanem vastutab samamoodi nagu enne. Ka siis, kui ta perearsti juures selle vaktsiini teeb, on lapsevanema vastutus sama suur või sama väike. Samamoodi jääb tervishoiutöötaja kohustuseks veenduda, et need ohud ja see risk on proportsionaalselt kasu suunas ja et inimene on teavitatud, et dokumenteerimine on korrektne. Selles mõttes tegelikult ei muutu mitte miski.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Mul on nii hea meel, et see seadusemuudatus on siia jõudnud ja seda on arstkond väga pikalt oodanud. On mitmed punktid, mis on tõesti ajale jalgu jäänud. Minu küsimus puudutab tõendeid. Praegu tõesti, isegi kui noored inimesed saavad ajutist tööd hamburgerimüüjana või kus iganes, siis nad peavad kulutama väga suure raha, et seda tõendit saada ja kõik need nõndanimetatud pulga- ja muud proovid ära teha. Mis ajast oleks loota, kui me saame need asjad siin kenasti läbi menetletud, et me nendest tõenditest lahti saame?

Jah, no me oleme ametikaaslased varasemast elust. Tõepoolest, ka perearstina oli mul tõeliselt kahju nendest noortest, kes läksid suveks paariks kuuks tööle kas kohvikusse või, ma ei tea, jäätist müüma jäätiseleti äärde. Nad kulutasid minimaalselt 60 eurot, aga kuni 200 eurot tõendi peale, mis tegelikult ei andnud meile mitte mingit turvatunnet. Mul on ka väga hea meel, et see nüüd seaduses on, et selle me võtame välja. Neid noori või ükskõik mis vanuses inimesi, kes töötavad toiduainetega, neid ka alati enne koolitatakse, juhendatakse, kuidas me saame turvaliselt inimesele toitu pakkuda, needsamad kindad või desinfitseerimine õigetes kohtades, temperatuurid, toidu säilitamised ja nii edasi. See seaduse osa, mis kirjeldab neid tõendeid, peaks jõustuma 2028. aasta 1. jaanuaril.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ausalt öeldes ma ei ole siin saalis sellist fašistlikku eelnõu veel enne näinud, isegi … ei saanud sellega hakkama, mis tulenevalt selle NETS-i §-st 32, kus on võimalik Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestada liikumisvabaduse piirangud, kokkusaamised, avalikud koosolekud, absoluutselt kõik inimesed võidakse sulgeda oma kodudesse. Te ilmselgelt tutvustate praegu siin WHO saadikuna seda eelnõu meile tutvustamas, aga ilmselt te ei tea, et patogeenide arendamise ja jagamise ehk siis … § 12 pidi hääletus olema selle aasta mais. Paljude riikide vastuolude tõttu lükati see aga järgmisel aastal edasi, sest see on lihtsalt väga ohtlik asi. Minu küsimus ongi lihtne. Kas te olete teadlik, et see pandeemialepe, mille üks osa on ka patogeenide arendamise ja jagamise hääletus, lükati edasi?

Ma olen siin, et tutvustada nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust. Need küsimused tuleb esitada kuhugi mujale. Võib ka meie ministeeriumisse saata selle küsimuse, meie Euroopa Liidu õigusega tegelevad ametnikud annavad vastuse. Mis puutub sellesse … (Saalist räägitakse.) Palun mind mitte segada! Mis puutub sellesse, et ma olen WHO saadik, siis WHO saadik on Eestis tegelikult hoopis keegi teine. Meil on olemas WHO esindus ja sealtkaudu on meil õigused WHO kohta. (Saalist räägitakse.)

Aitäh! Irja Lutsar, palun!

Aitäh, minister! Hea juhataja! Sa ilmselt, Karmen, oled kursis, et praegu on hantaviiruse puhang ühel kruiisilaeval. Haigus on väga tõsine ja asi on kiskunud poliitiliseks. Sellel laeval ei lasta ju randuda ei siia ega sinna, nüüd vist on küll Tenerifega siiski kokkulepe saadud. Minu küsimus ongi, et meie oleme ka mereriik ja, ütleme, see hantaviirus või Saaremaa viirus on ju hantaviirus, on siin meil ka lähedal, aga niisuguseid kruiisilaevapuhanguid nagu noroviiruse puhanguid on olnud ka meil. Kas see seadus ka niisuguseid olukordi lahendab? Kui Eesti ütleb ka, et me ei lase sellel randuda ja inimesed on üliraskes seisundis laeval, surevad ära ka, siis kas see seadus meil selliseid olukordi ka lahendab või mitte? Ma olen seaduse läbi lugenud ja ma olen ise mõelnud, et ma ei oska ka vastata sellele küsimusele. Mis sa arvad?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, see hantaviirus on päris jube viirus. Meil on ka Eestis olnud inimesi, kes on kahjuks lahkunud selle tõttu, kes on saanud viiruse mujalt siiski enamasti. Aga ka Eestis on neid hantaviiruse [juhtumeid olnud], siin on vist küll vähem ohtlikud tüved levinud varasemalt. Üldiselt, kui laev liigub rahvusvahelistes vetes, siis ta allub selle riigi jurisdiktsioonile, kelle lipu all ta sõidab. See tähendab seda, et tuleks teha eraldi lepped, nende kahe riigi vahel peaksid olema eraldi lepped. Kui ma mõtlen ka muid olukordi nakkushaiguste või ükskõik mis haiguste või meditsiiniabi puhul, siis meil on kombeks teha eraldi lepped. Reeglina need ei sõida ka Euroopa Liidu lipu all, mis teeb tõesti olukorra keeruliseks. 

Mida see seadus ütleb? Ta ütleb seda, et kui on väga suur oht, et Eestis näiteks hakkab see levima, siis on luba inimene piirilt tagasi saata. Kuigi inimlikult ma arvan, et me üldiselt ikkagi kasutame iga võimalust, et inimesi aidata. Vähemalt meie siin Eestis ja meie arstidena teame seda, et ka välismaalane, kes, ma ei tea, EMO-sse pöördub näiteks, ta ei jäeta abita, eks ole. Põhimõtteliselt see seadus annab õiguse, aga see ei ole loomulikult kohustus. Eks siin vaadatakse iga olukorda erinevalt. Ja mida kindlasti Eesti teeb, pakutakse abi kas või niimoodi, et meeskond läheb laevale, ja ka selleks on meil eraldi üksused ju olemas. See on väga erandlik. Tõesti, ma loodan, et meil päris nii hullu olukorda Eestis ei tule, aga küsimus oli väga asjakohane.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! No te olete kuulus selle poolest, et te omal ajal ütlesite, et me lapsed vaktsineerime ära niikuinii. Seda asja te olete ajanud läbivalt ja nüüd tulnud siia seadusega, et need lapsed vaktsineerime ära niikuinii. Ja kui te tulete ja ütlete meile, et midagi ei muutu, mitte miski ei muutu, siis see on meile näkku valetamine. Näkku valetamine, Riigikogule näkku valetamine! Muutub küll! Pööratakse pea peale tänane olukord. 

Kui enne tuli luba küsida, siis nüüd tuleb keeldumist kirjalikult kinnitada. Ehk kui enne küsis arst või õde, kas me tohime teie last vaktsineerida, siis vanem ütles, et jah, tohite, või ütles, et ei tohi, ja enne, kui see vastus tuli, ei tohtinud midagi teha, siis nüüd muutub see vastupidiseks, eks ole. Nüüd peab lapsevanem ise eelnevalt teavitama, et mingil juhul ei tohi, ja siis on seaduses veel terve rida olukordi, kus sellest võib üle sõita. On ju nii? Ja te tulete meile ütlema, et mitte miski ei muutu. Kui mitte miski ei muutu, siis miks te meile selle seaduse tõite? Mis te raiskate meie aega siin mingi seadusega, mis mitte midagi ei muuda? Ärge valetage meile! Ja ma küsin, kuidas see põhiseadusega kooskõlas on.

Aitäh! Esiteks, ma tuletan meelde selle minu lause, mille EKRE on teinud nii kuulsaks selle tõttu, et ta on selle kontekstist välja levinud. Ma tuletan meelde konteksti. Meil oli vestlus koolinoortega, kui täpne olla, siis gümnaasiuminoortega, kellel oli küsimusi vaktsineerimise kohta ja ka vaktsineerimise õiguse kohta. Nendel oli küsimus, et kui mu vanemad on vastu, aga ma ikkagi tahan, mis siis saab. Ja ma tõin välja selle, et perearsti juures ka praegu ilma selle uue seaduseta on täiesti õigus noorel minna perearsti juurde ja öelda, et ma soovin seda vaktsiini, ja perearst võib selle teha, ka pereõde võib selle teha. Siin ei ole ühtegi uut asja selles seaduses. See oli niimoodi aastal 2019 või 2020, kui ma seda ütlesin, ja see jääb ka praegu nii. Siin me ei muuda mitte midagi. 

Mis nüüd muutub, ongi see, et ainus koht … Okei, mitte ainus koht, vaid kui laps tuleb ilma lapsevanemata perearsti juurde või pereõe juurde, siis meil on õigus kaalutlusvõime hindamise järel otsustada, et jah, laps soovib vaktsineerimist. Aga see õigus on ka vastupidi. Kui näiteks lapsevanemad on öelnud, et ta soovib selle lapse vaktsineerimist, ja laps ütleb, et ta ei soovi seda, siis me jõustame ka siin selle lapse tahet ehk me ei vaktsineeri seda last, kui tema ei soovi. Keegi ei hakka sunniviisiliselt kedagi vaktsineerima, eks ole, see on täiesti elementaarne. Ehk seda osa see seadus ei muuda.

Ja see ei muuda mitte midagi ka nende lapsevanemate jaoks, kes soovivad keelduda oma lapse vaktsineerimisest. See on õige, et siiamaani pidi kooliõde küsima kirjalikku nõusoleku ja väga paljud lapsevanemad ei jõudnud seda nõusolekut anda, sellepärast et see lihtsalt käis neile üle jõu või see ei jõudnudki nendeni. Näiteks, varasemalt oli see sageli paberil, veel üle-eelmisel aastal näiteks minu lapse laste koolides oli see nõusolek paberil, mis ununes lapsel, isegi kui minu allkiri oli all, siis sageli see ununes lapsele üle andmata ja nii edasi. 

Ehk meil on tegelikult väga palju neid lapsevanemaid, kes on valmis oma last vaktsineerima, aga last ei vaktsineerita sellepärast, et see nõusolek ei jõua kooliõeni, ja see laps on ohus. Need lapsevanemad, kes ei soovi oma lapse vaktsineerimist, täpselt nii nagu praegu saavad nad ka tulevikus oma soovist teada anda ja sellega arvestatakse. Tõepoolest, kui laps ikkagi soovib, siis jällegi, kohustus on hinnata kaalutlusvõimet, mille kohta õiguskantsler on andnud ka soovitused – ja seda mitte alles nüüd. Selles osas on koolitused käinud arstidele juba vähemalt seitse-kaheksa aastat ja need soovitused on õiguskantsleri kodulehel üleval, kuidas seda hinnata. Kui see laps on kaalutlusvõimeline, siis tuleb kuulata last. 

Me küsime, kas see on vastuolus põhiseadusega. Ei ole. Riigil on kohustus – põhiseaduse § 28 – kaitsta oma inimeste tervist. Ja see ongi põhimõtteliselt see. Loomulikult, iga inimene on isiksus, tal on õigus öelda, mida tema kehaga tohib teha ja mida ei tohi teha. Sunniviisiliselt me ei tee midagi. Ja see samamoodi tuleneb põhiseadusest. Põhiseadusega see ei ole vastuolus, seda on eraldi hinnatud. Ja siin oleme ka õiguskantsleri nõu küsinud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No siin ikka sa väga keerutad kõikides oma vastustes. Sa ise ei pane tähelegi, kuidas sa räägid ühte ja siis pärast sa räägid endale vastu ja siis ütled veel kolmandat korda ja neljandat korda. See on segamini kui pudru ja kapsad.  

Varro küsis vastuse kohta. Ja selle küsimuse tuum oli tegelikult see olukorda, kus vanem on kirjalikult väljendanud oma mittenõusolekut, aga see eelnõu uudsel kombel sätestab alaealise otsustusõiguse ülimuslikkuse oma vanema otsuse üle. Kui kooliõde on teinud selle kaalutlusotsuse, saanud lapse nõusse ja teeb lapsele selle vaktsiini ära, aga siis ilmnevadki need kõrvalnähud, millest Varro rääkis, mis iganes need siis on, siis sa ütlesid, et võib pöörduda ju patsiendikindlustuse poole. Aga kes siis pöördub? Kas alaealine, kes tegi selle otsuse ilma vanema teadmata, kes alaealisena ei ole pädev seda pöördumist tegema ja seda kadalippu läbima, või siis ikkagi peab hakkama neid asju ajama tema lapsevanem, kellelt see otsustusõigus on ära võetud ja kes on öelnud, et seda vaktsiini ei tehtaks, kes tunneb oma last, aga kellelt, nagu ma ütlesin, see otsustusõigus on ära võetud? Tema peab ikka selle kindlustusega asju ajama. Ja lõpuks selline hajutatud vastutuse printsiip viib meid selleni, et laps on haige, kas allergiad või immuunprobleemid või mis iganes võivad tekkida ... 

Teie aeg!  

... selle koorma kannab laps oma elujooksul ja vanem neid asju ajades. Aga teie siin ei vastuta mitte millegi eest, toote ainult meile seda seadust siia. 

Aitäh! Proua minister, palun! 

Aitäh! Esiteks, alustame sellest, et vaktsineerimine ei tee mitte inimesi haigeks ega põhjusta immuunprobleeme, vaid vaktsineerimine teeb inimesi tervemaks. Muu hulgas on teadusuuringud näidanud isegi seda, et teatud kroonilisi haigusi esineb vaktsineeritud inimestel vähem, sellepärast et nakkushaiguste põdemine väga olulisel määral kahjustab immuunsüsteemi ja selle tulemusena võib teatud nakkushaiguste järel esineda rohkem teatud kroonilisi haigusi. Üks nendest on näiteks esimest tüüpi diabeet, mida on seostatud raskete nakkushaiguste põdemisega. See on siis esiteks. 

Teiseks, ma ei keeruta, mul ei ole siin midagi keerutada, kõik on siin ju must valgel kirjas. Te olete ise seda eelnõu lugenud, ma loodan. Ma väga loodan, et te olete lugenud. Seda muidugi oli palju, üle 200 lehekülje. See on väga põhjalik, sinna on tehtud ära väga suur töö. Ma loodan, et te vaatasite ka tagasisidet meedikutelt ja kõikidelt teistelt osapooltelt. Te olete näinud, kui palju professionaalseid inimesi on andnud oma hinnangu ja oma soovitused selle eelnõu valmimisse. Nii et ma väga soovitan ikkagi eksperte kuulata. Aga seda loomulikult, kas inimene kuulab või ei, kindlasti igaüks otsustab ise. Siin ma ei hakka midagi ütlema. 

Aga rääkides alaealise vastutusest, siis nagu ma ütlesin, ükskõik, kas lapsevanem on kõrval või lapsevanem ei ole kõrval, vastutus on ikkagi sellele, kes vaktsineerib, sellel, kas ta vaktsineerimisel esiteks lähtub selle inimese personaalsest tervisest. Muu hulgas tuleb tutvuda digilooga ja veenduda, et sellel inimesel ei ole vaktsineerimise vastunäidustusi, millest üheks näiteks on vähiravi. Meil on ka tänapäeval lapsi, kes saavad vähiravi. See on suhteline vastunäidustus enamasti, aga mitte alati. 

Teiseks, mida vaktsineerija peab tegema? Ta peab informeerima, ta peab inimesele arusaadavalt selgitama, millised on vaktsineerimise plussid ja millised võivad olla vaktsineerimisega kaasnevad soovimatud toimed. Selle käigus, on see inimene siis täiskasvanu või alaealine või erivajadusega, tervishoiutöötaja, kes vaktsineerib, peab veenduma, et see inimene saab aru sisust, et ta ei ole näiteks manipuleeritud kas vaktsiini saama või mitte saama, et ta ei ole näiteks kellegi hirmu või sunni all. Selliseid asju ka aeg-ajalt esineb. 

Üldiselt on vastutus ikka sellel, kes vaktsineerib. Kui ta teeb kõike korrektselt, siis nii on. Neid otsuseid tehakse alati ikkagi lähtuvalt inimesest. Nii. Midagi oli veel, mida ma tahtsin öelda, aga eks ma ütlen hiljem.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas me tahame sellest aru saada või lugeda, et ainult eksperte või neid suure töö tegijaid kiita? Milleks siis seadus tuua? Siis võiks ju öelda, et ei ole mõtet ka küsida midagi. Tegelikult tulevad nende küsimuste kaudu välja ka mõned kitsaskohad, mida tasub parandada kahe lugemise vahel. Nii et ei tasu kohe selle pärast hurjutama hakata. 

Aga ma küsiksin selles kontekstis, nagu Varro ütles, et koolimedõde vaktsineerib ja kellele jääb vastutus, oli patsiendikindlustusest juttu. Aga mina ei ole aru saanud, et koolimedõeruumid oleksid kaetud patsiendikindlustusega. Ja koolid ei ole ju selle vastutuskindlustusega liitunud. Minu arust on ainult tervishoiuasutused. Tervishoiuasutus tagab selle ja nemad siis teadliku vastutuse võtavad. Kas nüüd on midagi muutunud, et ka selle seadusega tehakse koolide medõdede kabinetid patsiendikindlustusekohustuslikuks?

Aitäh küsimuse eest! Koolides pakuvad tervishoiuteenuseid tervishoiuteenuste osutajad, näiteks koolitervishoiu sihtasutus on üks selline, mis pakub, aga ka päris mitu perearstikeskust. Ehk need, kes teenust pakuvad, on tervishoiuteenuse osutajad, mitte kooli palgal, nad ei ole kooli palgal. Ruum, kus seda tervishoiuteenust osutatakse, peab vastama tervishoiuteenuse osutamise koha nõuetele. Seal on kindlad nõuded, valgustus, sisustus, varustus, kõik asjad. Ja põhimõtteliselt see ruum, kus koolitervishoiu osutaja ehk õde asub, ongi tervishoiuasutuse oma, ütleme, juriidilises mõttes. Ta on antud kasutada koolitervishoiuasutusele. See on lühike vastus sellele.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, kehtiva NETS-i § 46² sätestab, et nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamise nõuete rikkumise eest võib juriidilist isikut karistada kuni 13 000-eurose rahatrahviga. Eelnõu paragrahv, mis reguleerib sama küsimust, see on § 39, sätestab, et karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Olete trahvimäära tõstnud 30 korda. Ja kas ma saan õigesti aru, et kui me vaatame näiteks eelnõu § 32 lõige 5 punkt 5, mis ütleb, et ühe meetmena võib nakkushaiguste leviku tõkestamiseks Vabariigi Valitsus kehtestada näiteks kohvikutele kohustuse kontrollide koroonapassi, kui nüüd seda kohustust näiteks rikutakse ja leiab kinnitust, et mõnelt inimeselt ei küsitud koroonapassi, siis teda saab vastavalt eelnõuga muudetud seaduse kohaselt karistada kuni 400 000-eurose rahatrahviga? Kas teile tundub, et see on drakooniline, sest paljudele kohvikutele pannakse kohe ju kabelimatsu, ega seal enam mingit juttu pikka ei olekski?

Aitäh! Jah, tõesti, need summad on suured. Aga eelnõu rõhutab ka seda, et need on maksimummäärad ja neid kasutatakse ainult sellises olukorras, kus mingisugune muu meede ei aita. Ja mõeldud on see summa just selleks, et ka suurtes asutustes, kus, ma ei tea, rikutakse midagi, oleks ikkagi motivatsioon järgida Terviseameti ettekirjutusi või soovitusi. See on see põhiline mõte. Senised trahvimäärad olid liiga madalad. Ma usun, et sellega me kõik nõustume. 13 000 eurot väga suurele asutusele tegelikult ei ole üldse väga mõjuv. Lisaks, tõesti, see on maksimaalne summa, mida saab rakendada, aga selline olukord, ma arvan, on tõesti äärmise vajaduse korral, kui … Tõesti, 400 000 eurot on tõesti suur. Eelkõige ikkagi eelnõu ja ka seletuskiri kirjeldavad seda, et tehakse ettekirjutused ja soovitused. Ikkagi alustatakse pehmematest meetmetest. Ei ole niimoodi, et kohe lajatatakse maksimumsummaga. Selleks, et see maksimaalne summa rakenduks, peab olema ikkagi pahatahtlik käitumine, tõesti pahatahtlik ja teisi inimesi tõestatult ohustav käitumine, mitte midagi lihtsalt umbmäärast. See peab olema tõestatult ohustav.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ega see MEM Cafe, mis siin koroonaajal politsei poolt rajalt maha võeti, see ….. kohutavalt kogu ühiskonda. Metsikud surmad olid, inimesed kukkusid kohviku ukse peal surnult maha. No mis te ajate pläma siin! Ausõna! See lihtsalt ei kannata kriitikat ka see jutt. See jutt ei kannata kriitikat ka! Ja kui te räägite teadusest, siis tänapäeval on rahvusvaheliselt teaduslikult tõestatud, et koroonavaktsiinid tekitasid väga palju tervisekahjustusi, põhjustasid turbovähki, põhjustasid südame-veresoonkonna haigusi, nende kiirenemist. Ka teised teadlased on olemas peale nende, kes on kinni makstud, ma ei tea, ….. või kelle poolt. Mul on muide väga suur hulk häid sõpru, kes on surnud pärast seda, kui nad lasid endale vaktsiini süstida. Ja praegu on haiglas üks hea sõber, kes haigestus turbovähki pärast seda, kui ta lasi vaktsiine teha.

Aga teie küsimus?

Ja minu küsimus on, miks te arvate, et mingi kooliõde, kes süstib ära kümneid, sadu, aga võib-olla ka tuhandeid lapsi, teab paremini neid lapsi ja vastutab rohkem nende laste eest kui nende oma vanemad. Kust te võtate õiguse seesuguse otsuse langetamiseks? Kooliõde, kes ei tunne neid inimesi isiklikult nii lähedalt, ei tea nende terviseprobleeme, nende vaimseid probleeme, võtab endale selle kohustuse ja kohustusega koos vastutuse nende laste vanemate eest.

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Ma ei ole veel kuulnud sellist diagnoosi nagu turbovähk, aga eeldan, et te peate silmas mõnda vähivormi, mis areneb eriliselt kiiresti. Tuletan meelde, et vähk ei ole üks haigus. Vähk ei ole näiteks, ma ei tea, gripp, mida me nimetame turbokulu korral fulminantseks gripiks, kui ta kulgeb väga kiiresti. Ehk tervishoius ei vaadata haigustele kuidagi pinnapealselt, vaid vaadatakse … Ka vähk on väga-väga mitmekesine haigus. Ta võib esiteks lähtuda väga erinevatest kudedest. Vähi kulg sõltub sellest, millises paljunemise arenguastmes on need rakud, millega levib vähk. Samuti sõltub ta sellest, kus vähk paikneb. Sõltub sellest, kuidas on inimene elanud, kas on olnud mingisuguseid vähki tekitavaid faktoreid, näiteks suitsetamine või ka rasvumus ja nii edasi. Sellist turbovähki ei ole olemas ja ei ole olemas ühte asja, mis seda põhjustaks, nii nagu ka ei ole olemas ühte asja, mis seda raviks. See on võib-olla üldine meditsiiniline teadmine. 

See ei ole üldse mitte uus teadmine, see teadmine on ikkagi juba umbes sada aastat vana, et vähid on erinevad, tulevad nad erinevatest kohtadest, on erineva riskifaktoriga ja nii edasi. Seetõttu on väga ebaloogiline ka väita, et üks molekul või molekulide rühm suudab põhjustada kõiki erinevaid kiire kuluga vähke. Vähkide esinemissagedus COVID-i vaktsineerimisega seotult ei ole tõusnud. 

Mis puutub südame-veresoonkonna haigustesse, siis on teadusuuringud, mida on teinud sõltumatute teadlaste poolt. Seda on muideks alati võimalik ka kontrollida, kas teadlane on kellestki sõltuv, nii-öelda kinni makstud või mittesõltuv. Need uuringud on näidanud, et tegelikult COVID-i vaktsiin kaitses inimesi südame-veresoonkonna haiguste eest, sellepärast et COVID ise põhjustab erinevaid trombiga kulgevaid haigusi näiteks. 

Igaüks otsustab ise, milliseid teadlasi või milliseid meedikuid kuulatakse. Ma tunnistan, et on olemas kinni makstud teadlased, kellel on huvi näiteks levitada väärinfot selleks, et kas või sedasama vaktsineerimist kahjustada. Nad müüvad iseennast maha, aga see on vähemus. Maailmas on kümneid miljoneid teadlasi ja isegi kui me leiame tuhat teadlast, kes räägivad teistsugust juttu, siis see on väga väike osa nendest kümnetest miljonitest teadlastest, kes lähtuvad teaduslikest põhimõtetest. 

Rääkides, mul on muidugi väga kahju sellest sõbrast, kellel on raske haigus. Ma väga loodan, et ta ikkagi saab tõenduspõhist ravi nii palju, kui seda on võimalik. 

Mis puudutab seda, kas "mingi kooliõde", siis ma kuulsin siin sellist halvustavat suhtumist. Ma ütleksin, et kooliõed on väga head spetsialistid, nad on väga haritud ja näevad väga paljusid lapsi ka igapäevaselt, kui nad teevad oma tööd. Lapsed tulevad sinna nende juurde oma muredega, nad küsivad vahel valuvaigistit, vahel mõni vajab plaastrit, mõnikord on vaja ka mõni haav kokku õmmelda ja nii edasi. Tegelikult on kooliõed väga targad, väga iseseisvad, väga head spetsialistid, kes suudavad näiteks lapse arengut hinnata, suudavad anda esmaabi ja nii edasi. See ei ole lihtsalt mingi kooliõde. 

Õnneks on Eestis olemas selline asi nagu digilugu, kuhu üldiselt saab kirjutada, kõik tervishoiutöötajad kannavad kõik oma hinnangud, oma arvamused, kõik oma mõtted sinna sisse. Kooliõde saab seda vaadata sealt. Lisaks, kui lapsel on terviseprobleem, siis ma väga soovitan igal lapsevanemal anda teada sellest kooliõele ja juhtida ta tähelepanu, kui näiteks laps vajab mingit eritoitu. Või kas või sedasama, et kui lapsel on esinenud tugev eluohtlik allergiline reaktsioon mõne vaktsiini kohta, siis see kindlasti on digiloos olemas, aga kindlasti pole ka halb mõte seda eraldi kooliõele teatada. 

Need võimalused on olemas ja ma arvan, et hästi oluline on ka lapsevanematel kasvatada laste usaldust kooliõdede suhtes. Kelle poole ikka laps pöördub, kui ta on koolis, tal tekib mure, ta ei saagi võib-olla ühendust oma vanemaga, siis ta läheb ikkagi kooliõe juurde ja räägib oma murest. Vahel on see hoopis näiteks vaimse tervise mure. Kooliõed on hindamatu ressurss. Mina väga hindan kooliõdesid.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! No te teate, et üks tilk tõrva rikub ära terve hea meepoti. Minu meelest oleks mõistlik, kui me siit eelnõust selle laste ülimusliku õiguse teema välja võtaksime, siis saaks seda eelnõu hoopis mõistlikumalt ja rahulikult lahendada. 

Ma tulen tagasi oma esimese küsimuse juurde. See oli seotud sellesama bürokraatia teemaga, te ütlesite, et käib üle jõu, või ütlesite, et med-töötajatele ja lastevanematele see tagasiside andmine. Nüüd te räägite, et kooliõed kontrollivad digiloost kõiki lapsi enne, kui nad süstivad, sest vastutus on nende teha. See ei ole kuidagi bürokraatlik ja seda nad jõuavad teha, aga ühte kooskõlastust ei suuda saada – tundub ikka täiesti müstiline. 

Nüüd sellestsamast vastuolust veel, mis puudutab kaalutlusvõime hindamist. Siin seletuskirjas 34. leheküljel kirjutatakse järgmist. Kõigepealt räägitakse hindamisest ja siis on lause: "Kaalutlusvõime olemasolu saab kinnitada siis, kui laps mõistab oma haiguse olemust, talle avanevaid valikuid ja nende võimalikke tagajärgi ning on võimeline langetama otsuse, mis on kooskõlas üldlevinud väärtusarusaamadega." 

Me räägime vaktsineerimisest. Mis haigusest siin juttu on, kui laps peab tegema väärtushinnangutega üldlevinud kooskõlas oleva arusaamise? Räägime vaktsineerimisest ja korraga kaalutlusvõime kinnitamisel tekib mingi haigus kusagilt. 

Aitäh! Lapse kaalutlusvõime hindamise juhend ei puuduta ainult vaktsineerimist, vaid ta puudutab absoluutselt kõiki tervishoiuteenuseid, muu hulgas ka neid teenuseid, kus laps on pöördunud kas kooliõe poole või arsti poole või ükskõik kelle poole haiguse korral, on tal köha, nohu või mis iganes, võib-olla mõni muu haigus. Ehk siin lõigus on kirjeldatud, mis üldse on kaalutlusvõime hindamine. 

Ja rääkides sellest, et on laste ülimuslik õigus vanemate suhtes. Ma toonitan veel kord, et siin ei muuda see eelnõu mitte midagi, see on olnud kogu aeg nii. Last tuleb kuulata ja lapse arvamust tuleb kuulata. Ma arvan, et iga lapsevanem soovib, et kui ta arsti juurde läheb oma lapsega, siis ka last kaasatakse terviseotsuste tegemisse, et arst või õde ei suhtleks ainult lapsevanemaga. Mina arstina pean seda väga oluliseks. Näiteks, kui tuleb perekond sisse ja laps on patsient, siis ma ikkagi alustan lapsega suhtlemist ja järgmisena suhtlen loomulikult ka temaga kaasas olevate täiskasvanutega. Selles osas ei muutu mitte miski. Me peame ikkagi lapsega rääkima talle arusaadavas keeles ja see on see, mida ütleb ... Seda muide ka laste õiguste harta ütleb, et last tuleb kaasata terviseotsuste tegemisse. See on seesama asi, siin ei muutu mitte miski. 

Kui rääkida bürokraatiast, siis digiloos on loodud lahendused. Ise olen olnud nende loomise juures aastaid tagasi, kus me põhimõtteliselt ühe hiireklõpsuga saame ülevaate inimese tervisest ja siis vajaduse korral saame laiendada neid kirjeid ja vaadata, mis täpsemalt seal taga on. See käib umbes kolm-neli minutit, see ei ole väga suur bürokraatia. Ja see on miski, mida näiteks ka perearstid ja perearstikeskused teevad regulaarselt. Hinnatakse näiteks, kas inimesel on tehtud vajalikud vereanalüüsid, kas ta on saanud vajalikke ravimeid ja nii edasi. See on täiesti tavaline tervishoiutöö. 

Aga palju keerulisem on – ja seda on muide ka kooliõed ise öelnud – nende jaoks väga keeruline helistada ja saata meile korduvalt ja korduvalt ja korduvalt, kui nad vastust ei saa. Seda on nad isegi avalikkuses öelnud erinevates intervjuudes. See on kooliõdede soov. 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

EKRE saadikute saadetud kiri WHO-le, kus nad teatasid, et Eesti ei nõustu pandeemialeppega avas tegelikult ka teiste riikide silmad. Praeguseks on olukord hoopis teine. See pandeemialepe, mis pidi olema kinnitatud juba ammu, jäi ratifitseerimata. Nüüd on mindud uuele katsele, kuid riikide silmad on juba avanenud. Aga seesama pandeemialeppe üks alustala, patogeenide arendamise ja jagamise hääletus, lükkub nüüd edasi järgmisesse aastasse. Ehk pandeemialepe veel ei hakka toimima, mis näitab, et paralleelselt toimub pandeemialepe ja siis meie poolt, Eesti, teie poolt – just teie poolt! – esitatud NETS käivad paralleelselt. Minu küsimus on aga see, et palun selgitage, mida tähendab patogeenide arendamine ja jagamine.

Tuletan meelde, et me arutame nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust. (Saalist räägitakse: "Aga see ongi ju …") Oskan vastata, aga praegu me arutame teist küsimust.

Aitäh, head kolleegid! Me läheme küsimustega edasi. Peeter Ernits, palun! Aga Peeter Ernitsat ei ole saalis, nii et liigume edasi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No selle jutu peale, et ärge suhtuge halvustavalt kooliõdedesse – ega ei suhtugi, aga meil on kuu aega tagasi, kaks kuud tagasi, märtsis tuli uudis Tallinnas ühest koolist, kus lapsel jäi ukse vahele sõrm, nii et sõrm tuli otsast ära ja kool ja kooliõde ei olnud talle nõus isegi valuvaigistit andma ega kiirabi kutsuma. Nii et on igasuguseid. Te saate aru, et see ongi lapsevanemate asi siis seista oma laste eest.  

Nüüd ma küsin seda, et kui siin see seadus jälle mitte midagi ei muuda ja kõik jääb nii, nagu on, siis miks meil seda seadust üldse vaja on. Aga te räägite, et meil tegelikult nüüd kaob ära loetelu ohtlikest nakkushaigustest. Tuleb uus definitsioon või siis nii-öelda mõõdikupõhine: kui on kõrge suremus, kui on kiire levik, kui on uus, kui WHO kuulutab välja hädaolukorra. Need on koroona pealt võetud, eks ole, ja koroona levis kiiresti ja oli uus ja WHO kuulutas välja hädaolukorra, suremus oli väike, väga väike. Ja nüüd meil antakse selle tõttu Terviseametile ja ministrile väga suur, väga ulatuslik õigus teha väga suuri piiranguid ja väga karme karistusi põhimõtteliselt suvaõigusega. See on erinevate põhiseaduslike õiguste riive. Te enne ütlesite siin, et igaüks otsustab ise, mida ta kuulab või ei kuula …

Teie aeg!

… aga tegelikult ei ole nii. Valitsus ja Terviseamet võtavad selle otsuse meilt ära, võtavad lastevanematelt ka selle otsuse ära ja te muudkui räägite meile, et midagi ei muutu. Mis te meile ajate sellist lolli juttu, see on ärritav!

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Miks neid piiranguid vaja on, ma saan aru? (Martin Helme: "Ma küsin seda!") Mis see põhiküsimuse sisu oli? See jutt … (Martin Helme: "Te valetate kogu aeg!") Aga ma ei valeta. Kui see on see küsimus, siis ma saan ainult öelda, et ei, ma ei valeta. (Mart Helme: "No siis vassite. Kasutame teist sõna, vassite.")

Liigume edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma pean ka ütlema, et ma olen ühemõtteliselt selle vastu, et te vaikivalt tahate teha laste vaktsineerimise vanemate toetatuks, eeldusel, et vastupidist kirja pole tulnud. See lihtsalt ei saa niimoodi olla, see ei ole normaalne. Normaalne lähenemine oleks see, et ikkagi vanem annab teada sellest, kui ta soovib last vaktsineerida. Aga küsimus siin juures on selles, mis saab siis, kui pereõde ei saanud mingil põhjusel seda kirja kätte. E-mail oli maas, läks prügikasti, läks kuskile mujale ära. Ma ei tea, äkki ta ei tahtnudki seda näha. Kõik inimesed võib-olla ei ole ilusad ja head. On selline inimene, kes tegelikult eiras seda, ütleb, et pärast ei näinud seda. Mis siis pihta hakkab? See on ikka käsitlematu, sest me tekitame minu arust sellise probleemi, mis hakkab olema päris suur. Kuidas see käitumine siis pihta hakkab?

Aitäh! Esiteks, neid teavitusi tuleb päris mitu ja see sõltub tõenäoliselt ka koolist, kuidas koolid oma lapsevanemaid informeerivad. Näiteks meie koolis, minu laste koolis antakse e-kooli kaudu ka teada, et plaanis on näiteks sellel aastal teie laste vaktsineerimine. Täpsustav kiri tuleb siis, jah, e-mailile. Üldiselt lapsevanemad, eriti need lapsevanemad, kes ei soovi oma laste vaktsineerimist, annavad alati ise teada. Siin seda hirmu nüüd küll ei ole, et need, kes ei soovi vaktsineerimist, ei annaks teada. Ma olen täiesti veendunud, et need inimesed on väga hoolikad, sest nende jaoks on see küsimus oluline. 

Miks on põhjendatud see, et me toetame, ütleme, vaikimisi eeldame, et jah, on nõus? See on just sellepärast, et enamik lapsi ja lapsevanemaid ongi vaktsineerimisega nõus. Me näeme seda ju statistikast. Ja isegi praegu, kui vaktsineeritus on langenud … Varem oli see 95%, mõne haiguse puhul 98%. Praegu on kõige minimaalsem meil HPV-ga, mis on suhteliselt uus vaktsineerimiskalendris, see on 55%, ja tegelikult enamik vaktsiine on 80–90 vahel. Ikkagi enamik inimesi soovib oma laste vaktsineerimist ja ma olen täiesti kindel, et need, kes ei soovi, seda selgesõnaliselt ka ütlevad. 

Ma usun ka seda, et vanemate ja laste vahel on vähemalt enamasti ikkagi usaldussuhe. Teie toetate usaldussuhet, ma oletan. Ma isegi ei oleta, ma tean, et te teete seda. Ehk ka need lapsevanemad, kes ei soovi oma laste vaktsineerimist, on selgitanud oma lastele, miks nad ei soovi, ja eakohaselt seda ka põhjendanud. Mina selle pärast ei muretse, ma olen ise ka aastaid tegelenud laste vaktsineerimise ja nõustamisega. Kindlasti on enamik neid vägagi toetavad ja kes ei ole, siis neid me lihtsalt ei vaktsineeri. See on okei.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle seadusega me paneme nüüd sellise asja paika, et vaikimine on nõusolek. Ühe teise seadusega oli meil see, et kindel jaa on jaa ja ei on ei. Siin me võtame lastelt vaikimisega kohe nõusoleku. 

Aga minule jääb täiesti segaseks praegu, kui te ütlete, et kool informeerib. Enne te rääkisite, et teenust pakub tervishoiuteenuse osutaja. Kuidas lõppkokkuvõttes siis ikkagi see informeerimine käib? Kes see siis keda informeerib? On see kool, on see tervishoiuteenuse osutaja? Siit edasi veel küsimuse laiendusena. Minister kehtestab selle loetelu, eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu. Kui pikaks ajaks ta selle kehtestab ja mis on need kriteeriumid? Aga see aeg? Ja kas sinna võib siis minister oma suva järgi need ohtlikud nakkushaigused kirja panna?

Aitäh! Seda, kuidas täpsemalt kool või kuidas tervishoiuteenuse osutaja korraldab teavitamise, saavad nad muidugi otsustada ka ise. Ehk alati parem informeerimine, ka sellesama eelnõu seletuskirja kohaselt, me soovitame ikkagi rohkem teavitada kui vähem. Aga minimaalne on see, et nädal enne vaktsineerimist peab tervishoiuteenuse osutaja teavitama lapsevanemaid. See on minimaalne. Aga ma eeldan, et enamik koole ja enamik tervishoiuteenuse osutajaid, neile on ka oluline, hea ja koostöine suhe lapsevanematega. Nad kindlasti teevad kõik selle heaks, et lapsevanemad saaksid selle info kätte. See ei ole ainuke info, mida kool peab saatma, ja samamoodi ei ole see ka ainuke info, mida tervishoiuteenuse osutaja peab saatma. Muu hulgas nad saadavad infot näiteks selle kohta, kui lapsi on vaja hakata mõõtma, kaaluma, arengut hindama. Ka selle kohta saadetakse info. Ja see ei ole alati sama mis vaktsineerimise visiit, need on erinevad. 

Ja kool ju ka teavitab, kui on spordipäev või mingisugune korralduslik küsimus. Samamoodi kool teavitab, need on sellised korralduslikud küsimused. Mõnes koolis on see parem, mõnes on halvem. Aga ma väga usun, et eesmärk on ikkagi adekvaatne informeerimine. Seda eeldab ka seadus. 

Mis puudutab seda, kas minister saab suve järgi ohtlikuks haigusi nimetada, siis see ei ole ju nii. Tegelikult on seaduses väga kindlad kriteeriumid määratletud, ja ei ole nii, et minister oma suve järgi neid kinnitab. Ma vaatan, kas ma kiiresti leian need kriteeriumid üles. Ühesõnaga, ma ei hakka kohe otsima, ma saan aru, et te olete tegelikult seda hästi lugenud. Te isegi mainisite, jah, et ta on kiiresti leviv, ta võib olla tundmatu ja nii edasi. Seal peab olema mitu kriteeriumi korraga täidetud, mitte kõik tingimata. Enamasti on täidetud mitu kriteeriumi. 

Eriti ohtlikud nakkushaigused olid siiamaani minu mäletamist mööda kollapalavik, Siberi katk, ühesõnaga, seal olid väga konkreetsed haigused. Tegelikult on meil maailm 20 aastaga ikkagi väga-väga palju muutunud ja meil on vaja näiteks kas või tuberkuloos, mida me loeme ohtlikuks nakkushaiguseks. Seal me rakendame erimeetmeid, samamoodi HIV ja veel mõned. Ütleme niimoodi, et need ei ole küll need päris ... Seal on ka erineva tasemega see ohtlikkus nendel haigustel.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Aitäh uuesti sõna andmast! Vaata, kooliõed tõepoolest ongi võib-olla head spetsialistid ja keegi ei ole neid ju siin halvustanud. Aga vaata, sina, Karmen, oled see, kes siin kõike tahab ära rikkuda, seda usaldust lõhkuda ja lõhestada. Sa ütlesid, et kooliõed võtavad vanematega alati ühendust, kui lapsel on terviserike. Tõesti, vastab tõele, isegi paratsetamooli andmise puhul peab vanema käest luba küsima, sest see on ravim. Vaata, siin lapse kaalutlusõigus ei päde. Aga vaktsiin, muide, on samamoodi ravimi kategoorias. Miks siis sellel puhul edaspidi ei helistata vanemale, et te olete küll keelanud oma last vaktsineerida, aga me siin hakkame nüüd seda tegema, kas hakkame manustama seda ravimit, kas te ikka lubate, nagu paratsetamooli puhul? Ma olen kindel, mis vastus sealt tuleb, aga vaat selles ju tegelikult asi ongi, et vaktsiini puhul te seda vastust saada ju ei taha. Selleks tuligi siia seadusesse kirjutada, et saaks selle vaktsiini ära teha, tühja sest paratsetamoolist. On ju nii?

Aitäh! Tegelikult see näide on väga hea vastus just eelmise härra Alleri küsimusele, see teavitamise osa. Määrus nõuab teavitamist ainult vaktsineerimise puhul. Hetkel kehtiv määrus siis. Ei nõua teavitamist paratsetamooli andmise puhul, ei nõua teavitamist mõõtmise, kaalumise puhul ja nii edasi. Ehk see näitab seda, et tegelikult kooliõdede jaoks on väga oluline kontakt lapsevanemaga, hoida lapsevanemat informeerituna lapse tervise osas. Endiselt, mul on väga hea meel, et ka teie tunnustate kooliõdesid kui häid spetsialiste. Loomulikult, võib olla ka erandeid, nagu härra Helme tõi siin ühe näite, mis oligi väga kahetsusväärne ja ka mina lugesin seda šokeeritult, aga üldiselt on nad ikkagi väga head spetsialistid. Nagu te ise ka oma näites tõite, nad tegelikult ületavad neid nõudeid, nad informeerivad ikkagi rohkem kui vähem.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma jätkan oma eelmise küsimuse teemadel. Jätkuvalt, ma ei saa kuidagi nõus olla, et vaikivalt on laste vaktsineerimine lubatud ja eitama peab. Lapsevanemad on ju mõtlevad inimesed. Ja kui me näeme seda, et meie vaktsineerituse protsent, nagu te ise ütlesite, on 80–90% vahel, siis tuleb teha teavitustööd. Ei saa süüdistada vanemaid selles, et vanemad ei saa aru või ei taha. See ei tule ju tühja koha pealt. Me mäletame seda, kui palju narkolepsia juhtumeid oli Soomes ja mis on ära tõestatud. Ega lapsevanemad ju loevad ka internetist ja vaatavad ja info levib. See ei ole kuskilt tühja koha pealt tulnud, et lapsevanemad lihtsalt on põhimõtteliselt vastu. Ma arvan, et see praegu natuke ongi kaldu läinud. Vaktsiinid on erinevad ja lastevanemate tajumine, oma laste tundmine on ka erinev. See ei ole vastuvõetav, et te lihtsalt panete vaikimisi selle, et kõik vaktsineeritakse. See on umbes sama hea, kas valitsus on otsustanud ka, et juhiload saadetakse mulle vaikimisi ära, kui tervisetõend veel kehtib näiteks, või passid mulle vaikimisi juba ette ära? Miks ma peaksin neid asju siis tellima hakkama? Tehke vaikimisi mulle ära ja kui ma ei taha, siis ma keeldun. See on printsiibis täiesti vale, mida te praegu teete. 

Aitäh! Ma aktsepteerin teie eriarvamust.

Signe Kivi, palun! 

Suur tänu! Aitäh juhatajale ja aitäh ettekandjale! Ma olen jälginud seda debatti ja nagu me kõik siin Riigikogu saalis teame, seda saab teha ka oma toas. Tihti meil siin kolleegid viibutavad näppu, et meid ei ole saalis. Aga ma tulin saali, et küsida, sest ma tahaksin selle küsimuse pöörata teistpidi. Seadus küll kehtestab uue lähenemise vanemate nõusoleku või mittenõusoleku kohta, aga kas on nii, et oma jah või ei, juhul kui lapsevanem seda soovib, saab ju ikkagi kirjalikult alati kooliõele või koolile teatada. Juhul kui vanem tahab. Ma arvan, et neid võib olla ja seda ju seadus ei keela. On mu mõte õiges suunas?

Absoluutselt! Ma isegi mõtlesin, et ma ütlen selle ise ka niipidi välja. Ja nagu siin on juba varasemalt, ka proua Helme tõi väga häid näiteid selle kohta, kuidas kooliõed suhtlevad aktiivselt ka lapsevanematega, siis seda suhtlust me ainult tervitame. Ka mina arstina pean väga oluliseks, et kool ja lapsevanemad omavahel suhtlevad. Ja ükskõik, mispidi see siis on, kas nii, et lapsevanem teatab koolile oma eelistustest, või siis ka kool teavitab, informeerib, kas on see vaktsineerimise teema, on need mingid mõõtmised‑kaalumised või üldse tervislik toitumine või mingid muud soovitused.

Mart Helme, palun! 

Aitäh! Ma tahan ühe asja selgeks teha. Meil räägitakse siin vaktsiinist ja vaktsineerimisest. Ja tegelikult on siin tegemist vanade ära proovitud vaktsiinidega, mille puhul, tõsi küll, tänapäeval räägitakse, et vaktsineerimise tulemusena, ka nende vanade ära proovitud vaktsineerimise tulemusena on plahvatuslikult kasvanud autism ja mitmesugused muud, võib-olla allergia ja mõned muud asjad. No ma ei tea, ma ei ole meedik, ma ei ole bioloog, ma ei oska seda kommenteerida, aga sellised spekulatsioonid liiguvad. Nende vastu tegelikult ei räägita, mind ka vaktsineeriti lapsena, ehkki ma põdesin ka mumpsi ja sarlakeid ja mitmesuguseid asju. Mu immuunsüsteem ei ole sellest midagi erilist matsu saanud. Nii et me räägime vanadest ära proovitud vaktsiinidest. Aga see, mis praegu tekitab vastuseisu ja mis on ühiskonna lõhestanud, on see sundvaktsineerimine, mis toimus koroonaajal. See ongi praegu see kurja juur ja sellepärast on sobimatu, et te tulete selle eelnõuga praegu siia ja jällegi hakkate sundima ühiskonnale peale igasuguste keerdkäikude kaudu laste, just nimelt laste vaktsineerimist. 

Aitäh! 

See on suurele osale ühiskonnast vastuvõetamatu. See oleks väga hea, kui te sellest aru saaksite ja teeksite siit oma järeldused …

Aitäh, Mart Helme!  

… ja parandused samuti eelnõusse.

Proua minister, palun! 

COVID-i vaktsiini koolis ei tehta, tuletan lihtsalt selle meelde. 

Rääkides autismist, siis kui vaktsineerimine põhjustaks autismi, siis oleks meist vist väga paljud autistid. Ma arvan, et siin saalis oleks juba väga palju autiste. See on üks asi. Teine asi, mis üldse on autism? Kas see on näiteks haigus või äkki see on hoopis neuroloogiline eripära, mis võib avalduda niisugustes vormides, et seda võrreldakse vikerkaarega, spektriga, valguse kõikide spektritega? Ehk ärme tekitame siin ebateaduslikke mõtteid. (Saalist räägitakse.) 

Jah, mina tean, ma vastangi küsimusele. Mina olen arst, ma olen haritud, ma olen tegelikult spetsiaalselt seda teemat uurinud, nii autismi kui ka allergiate osas. Vaktsineerimine ei tõsta allergiate esinemist, vaktsineerimine ei tõsta autismi esinemist ega tõsta väga paljusid muid asju, näiteks niinimetatud turbavähki ja nii edasi. Tegelikult on miljonitel inimestel sedasama autismiteemat uuritud, ma arvan, et 20 aastat kindlasti. Ehk ärme seda infot … Nüüd te juba teate. Ma loodan, et seda väärinfot te enam ei levita. 

Muide, sarlakite vastu ei ole vaktsiini. Mumpsi vastu teie sünnikohordi ajal ka ei olnud veel vaktsiini. Mumpsi vaktsiin ilmus 1990-ndatel, selline kvaliteetne vaktsiin. Tehti ka varem, aga need ei olnud nii head. 

Kindlasti kedagi ei sunnita, mitte kedagi, ei sunnita lapsi ega täiskasvanuid, mitte kedagi. Vaktsineerimine on vabatahtlik, see jääb vabatahtlikuks. See on praegu nii, see on tulevikus nii. Kindlasti me austame siin väga seda, kuidas lapsed ise ennast hindavad, kuidas lapsed oma tervist tahavad hoida.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, tänan teid, et olete tulnud seaduseelnõu terviktekstiga. See peegeldab koroonakriisi kogemusi ja terviktekste tuuakse siia saali harva. See on suur samm. Teiseks tänan eraldi tasakaaluka vastamise eest. Minu meelest see võrdlus igasuguste teiste ravimitega on just see, mida meil ühiskonnas vaja on. Põhimõtteliselt tõesti kooliõed annavad lapsele paratsetamooli, meie küsime kolleegi käest ibuprofeeni. Kõik inimesed, mitte midagi küsimata, võtavad tableti, uskudes, et see teeb head, võtab valu ära, võtab palaviku alla. Me tegelikult selles ei kahtle, ei süvene kõrvalnähtudesse, sest usaldus on olemas. 

Vaktsiinid, selle asemel et võtta mõneks tunniks valu või palavik ära, annavad sageli eluaegse kaitse ohtlike haiguste eest, aga mingil põhjusel seda usaldust ei ole. Kas te ühelt poolt veidi avaksite, mis seda usaldust on õõnestanud, ja teiseks, et ei jääks arusaam, et kuidagi kooli minevaid seitsmeaastaseid lapsi hakatakse massiliselt vanemate teadmata vaktsineerima, et immuniseerimiskava järgselt me räägime ikkagi oluliselt vanematest lastest, sealhulgas 13- ja 17-aastastest.

Aitäh! Mina ka omalt poolt tänan, et te tõite välja selle skoobi vaktsineerimise vaates, miks me seda teeme. Ma rõhutan veel kord: see on selleks, et päästa elusid. Ja et vaktsiini saaksid ka need lapsed, kelle vanemad tegelikult on nõus, aga kellel lihtsalt on väga keeruline seda nõusolekut anda. Kes kas unustavad või on tihe tööaeg või mis iganes. Me teame, et tänapäeval tuleb infot igast küljest. Tõesti, see võib ununeda. Aga inimese jaoks oluline info – ehk et kui tema jaoks on oluline see mittevaktsineerimine, siis ta kindlasti ka annab selle info edasi. 

Tõepoolest, kõige nooremad lapsed, keda koolis vaktsineeritakse, on 12-aastased. See on HPV-vaktsiin, mis nüüd, hea uudis, on olemas ka noormeestele. Tõesti, järgmine vaktsineerimine on 13 ja siis on 17 – need on need vanusegrupid. Aitäh selle väljatoomise eest! 

Ja endiselt toon välja veel ühe skoobi: selle, et see ei ole vaktsineerimise eelnõu. See tegelikult lahendab väga palju neid muresid, mida on meil eri erakondade inimesed tõstatanud, väga erinevad. Kõik erakonnad, kes siin on, on olnud häiritud näiteks liigsetest piirangutest, põhjendamatutest reaktsioonidest, halvast koostööst riigiasutuste vahel. See eelnõu, kui see saab seaduseks, võiks selle lahendada. Ma usun, et see on tegelikult selline ideoloogiatest vaba eelnõu siiski.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, ka siin saalis küsitakse palju vaktsiini kõrvalnähtude või tüsistuste kohta. Aga näiteks mina COVID-i ajal suure üllatusega lugesin professor Andres Meritsa intervjuust, et näiteks tuulerõugete vaktsiin kaitseb ka vöötohatise vastu. Kõik inimesed, kes on vöötohatist põdenud, ilmselt tagantjärele mõtlevad, et issand, oleks ma teadnud seda, oleks tuulerõugevaktsiini endale ära teinud. Ja mina ka lapsevanemana kinnitan, et mitme koolis käiva lapse puhul nende paberil nõusolekute andmine ja meelespidamine on tüütu. Ma olen kohusetundlikult selle ära teinud ja vaktsineerinud lapsed, ka tollal ei olnud rotaviirust ja pneumokokki vaktsineerimiskavas, ja kõige nooremaga tuulerõugete vaktsiini vastu. Nii et ma tõesti tänan, et selline muudatus tehtaks. 

Aitäh! Vöötohatis – tõesti, selle eelduseks on tuulerõugete põdemine. Ja kui inimene ei põe tuulerõugeid, siis loodetavasti ta pääseb ka veel hullemast ehk vöötohatisest. Aga jah, ausalt öeldes on mul nii lapsevanema kui ka arstina, kui ka tegelikult ministrina ja endise Riigikogu liikmena väga hea meel, et selline olukorda selgitav ja läbipaistvamaks muutev seadus on siin saalis ja me saame selle üle arutada. Tegelikult on arutelu olnud konstruktiivne. Ma tänan kõiki, kes on esitanud küsimusi.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma muidugi kuulun ka nende hulka, kes tunnevad heameelt selle üle, et me saame seda eelnõu siin saalis arutada ja et see olukord igasuguse nakkushaiguste ennetuse seisukohalt paremaks läheb. Aga kas vastab tõele, et kui ma saadan oma lapse kooliaasta alguses kooli, siis ma võin temaga piltlikult öeldes kohe kaasa saata kirja, et ei, mitte mingisuguseid vaktsiine, ja kool saadab mulle, sõltumata sellest kirjast, kus ma juba olen oma avaldusega seisukoha andnud, teavituse, et kui laps kooli läheb, siis seadus on nii ja niisugune, kui te ei soovi, siis palun andke sellest teada. Ja siis, kui tuleb see vaktsineerimise hetk seal koolis, siis uuesti saadetakse mulle see kiri ja tuletatakse meelde, et kui te ei soovi, siis andke sellest teada. Kas see vastab tõele?

Jaa. No siin tuleb läbi mõelda, kui kaua see kehtib. Niipalju, kui ma aru saan, meil ei ole tegelikult kehtivust kokku lepitud ja seda me saame teha. Ma arvan, et siin Riigikogus tuleks seda teha. Ehk kui kaua see keeldumine kehtib. See ei kehti kogu elu. Näiteks peremeditsiinis me arvestame kehtivusega üldiselt kuni üks aasta. 

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme edasi, on küsimused istungi läbiviimise protseduuri kohta. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mul on jah protseduuri kohta just küsimus. Te ütlesite, et küsimusi ei ole, aga ma vaatan, et Peeter Ernitsa küsimus on üleval. Kuna hea kolleeg Peeter Ernits alati muretseb selle pärast, miks saalis on vähe rahvast ja tema üksinda tööd teeb ja nii edasi, siis kas oleks võimalik äkki võtta kümme minutit pausi ja Peeter Ernitsale anda võimalus siiski tulla ja küsida, et ta saaks ära teha? (Juhataja naerab.) Sest kahju oleks ka ...

Hea kolleeg, väga terane tähelepanek. Väga terane tähelepanek tõepoolest, et Peeter Ernits muretseb alati selle pärast, kus inimesed on. Aga kuna see küsimus on nüüd väga pikalt siin üleval olnud ja me oleme siin ka juhtinud sellele tähelepanu, siis mul ei ole praegu küll mingisugust alust arvata, et see kümneminutiline paus midagi muudaks, nii et ma seda kümneminutilist pausi ei võta. Aga kindlasti küsimus oli protseduuriline. 

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tahan protestida. Ministri vastuste puhul minister inkrimineeris mulle, nagu mina levitaksin mingisuguseid väärinfosid ja vandeteooriaid. Ma, vastupidi, rõhutasin, et ma ei ole bioloog, ma ei ole mingisugune epidemioloog, aga avalikkuses liiguvad seesugused jutud, nagu põhjustaks vaktsineerimine seda, teist ja kolmandat. Aga tema omistas mulle süüdistuse, nagu mina levitaksin seda väärinfot. Mina ei levitanud seda väärinfot. Mina soovisin vastust, mida ma ei saanud, mida kavatsetakse teha, et kõrvaldada see avalikkuses vastupanu tekitav osa sellest eelnõust, mis puudutab laste vaktsineerimist sellisel kujul, nagu see praegu on seal kirja pandud, ja seda vastust ma ei saanud.

Aitäh, Mart Helme! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Te kasutasite seda praegu vastulause võimalusena, see ei ole protseduuriline küsimus. 

Head kolleegid, aga me liigume nüüd selle eelnõu menetlusega edasi. Kutsun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari, kes annab meile ülevaate Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Palun, Irja Lutsar!

Hea juhataja! Kolleegid! Mina annan teile ülevaate, mis toimus selle seaduseelnõu arutusel sotsiaalkomisjonis. See toimus käesoleva aasta 20. aprillil. Arutelus osalesid sotsiaalkomisjoni liikmed Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja Lutsar ja Eero Merilind. Lisaks olid kutsutud sotsiaalminister Karmen Joller, Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste ennetamise poliitika juht Kerli Reintamm-Gutan ja rahvatervishoiu osakonna nõunik Maia-Triin Kanarbik.

Esmalt sotsiaalkomisjoni juht Signe Riisalo märkis, et tegemist on väga olulise seadusmuudatusega, mille eesmärk on vältida olukordi nagu COVID-i kriisi ajal, mil valitsus oli sunnitud kogu ühiskonnaelu korraldama piiravate otsustega. Ta avaldas lootust, et eelnõu menetlemise tulemusena kujuneb selge regulatiivne keskkond. 

Eelnõu tutvustas sotsiaalkomisjonile esmalt minister ja detailse ülevaate andis Kerli Reintamm-Gutan. Tema ettekannet ma siin kordama ei hakka, aga Kerli slaidid on kõigile saadaval, kes soovivad neid vaadata. 

Sellele järgnesid sotsiaalkomisjoni liikmete küsimused. Viimased puudutasid valdavalt vaktsineerimist, nii nagu me tänagi saalis kuulsime, aga mitte ainult. Kõige esimesena tundis huvi Signe Riisalo, kuidas tervisevaldkonna kriisilahenduseks mõeldud eelnõu seostub menetluses oleva tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse ehk TsiRkS-iga. 

Kerli Reintamm-Gutan vastas, et TsiRkS-i regulatsiooniga on arvestatud vaatamata sellele, et see pole veel jõustunud. See seaduseelnõu reguleerib nakkushaiguste tõrjet ja ennetamist nii tsiviilkriisi kui ka riigikaitseliste kriiside korral. Hiljem lisas ta veel, et TsiRkS-i mõistes juhib nakkushaigusest tingitud tsiviilkriisi Terviseamet, kui aga on vajadus kehtestada väga invasiivseid meetmeid pikemaks ajaks kui üheks kuuks, siis antakse juhtimine üle Vabariigi Valitsusele. 

Järgnevalt tundis Jaanus Karilaid huvi, esiteks, kas vaktsineerimise üle otsustamisel jääb nii lapsele kui ka vanemale alles autonoomia ja kedagi ei jäeta ilma tema otsustusõigusest. Ta soovis kinnitust, et neilt, kes on vaktsineerimisega nõus, ei eeldata korduvat nõusoleku kinnitamist. Teiseks soovis ta teada, miks on Eesti vaktsineerituse tase langenud Bulgaaria ja Rumeenia tasemele. Ja kolmandaks tundis ta huvi, kui ulatuslikult saab Terviseamet piiranguid kehtestada. 

(Vaatab segaduses ringi, saalist kostab mingit heli.) Ma mõtlesin, et kas televiisor on tööle hakanud. Mul kodus sageli televiisor mängib, aga ei, ma ei ole kodus.

Esmalt kommenteeris Signe Riisalo, et vaktsineerimise keeldumise põhjuseid arutas sotsiaalkomisjon põhjalikult eelmisel nädalal. Edasi vastas Karmen Joller, et vaktsineerimisest keeldumise või selle edasilükkamise põhjuseid on mitmeid ja nende lahendamiseks on ka erinevaid võimalusi. Minister ütles, et vaktsineerimisest keeldumise saab endiselt lihtsalt kirja panna, seevastu nõustujate jaoks muutub protsess lihtsamaks, sest nende nõusolekuks korduvat kinnitust enam ei nõuta. 

Signe Riisalo soovis selgitust, kas lapse vaktsineerimise puhul on vaja esmakordselt nõusolekut eraldi anda või eeldatakse vaikimisi nõusolekut, juhul kui keeldumist ei ole selgelt väljendatud. Minister selgitas, et esmakordsel vaktsineerimisel ei ole vaja nõusolekut eraldi anda. Vaktsineerimine on üks paljudest tervishoiuteenustest, mida koolis osutatakse, kuid praegu küsitakse nõusolekut ainult vaktsineerimise jaoks. Sama põhimõte võiks kehtida ka perearstiabis ning kehtib ka muude tervishoiuteenuste puhul. Selline lähenemine aitab vähendada bürokraatiat vaktsineerimisega nõustujate jaoks, samas keeldujate jaoks protsess ei muutu. 

Järgnevalt küsis Mihkel Lees ja palus täpsustada nõusoleku küsimust. Ta tõi sellise näite, et kui näiteks HPV-vastase vaktsiini puhul lapsevanem esitab kirjaliku keeldumise, kuid laps soovib vaktsiini ning on põhjalikult kaalunud selle plusse ja miinuseid, siis kumma arvamust arvestatakse. Karmen Joller vastas talle, et sellises olukorras hindab tervishoiutöötaja lapse kaalutlusvõimet ehk seda, kas otsus on tehtud teadlikult ja läbimõeldult. Kaalutlusvõimeline otsus tähendab, et laps on põhjalikult informeeritud vaktsineerimise kõrvaltoimetest, põhjustest, vajalikkusest ja teenuse sisust. Minister lisas, et lapse otsusega arvestatakse ka juhul, kui vanemad soovivad vaktsineerimist, kuid laps seda ise ei soovi. Vaktsineerimine on alati vabatahtlik ja seda põhimõtet tuleb säilitada. Ministri sõnul esineb praktikas väga harva selliseid olukordi. Üldiselt suhtlevad lapsevanemad ja lapsed omavahel ning tervishoiutöötajad austavad mõlema poole seisukohti. 

Seejärel küsis Eero Merilind, kas lisaks kaalutlusõigusele arvestatakse ka otsustusõigust, mille kohta Maia-Triin Kanarbik selgitas, et kaalutlusõigus tuleb võlaõigusseadusest ja tähendab, et inimesel peab olema võime hinnata poolt- ja vastuargumente. 

Tanel Kiik nentis, et COVID-i pandeemia ajal olid suureks väljakutseks erinevad õiguslikud seisukohad. Ta soovis teada, kas kõik õiguskantsleri, Andmekaitse Inspektsiooni ning Justiits- ja Digiministeeriumi tookord välja toodud vastuolud ja vaidluskohad on lahendatud. Ja Tanelile vastas Kerli Reintamm-Gutan nii, et õiguskantsleriga on konsulteeritud nii kaalutlusvõime kui ka piirangute osas. Samuti on arvestatud Justiits- ja Digiministeeriumi tagasisidet. Andmekaitsega jõuti kompromissini, täpsustades andmekoosseise, mida Terviseametil on õigus küsida. Seaduses on selgelt määratletud, milliseid andmeid tuleb edastada, kui tuvastatakse eriti ohtlik nakkushaigus. 

Seejärel küsis Mihkel Lees, kas vaktsiinivastaste väited, et vaktsiinid on kahjulikud ja neil on palju kõrvaltoimeid, vastavad tõele. Temale vastas Maia-Triin Kanarbik, et 2025. aastal laekus Ravimiametile 49 teatist võimalike vaktsiini kõrvaltoimete kohta, millest 12 olid tõsised. Minister lisas, et COVID-i vaktsiini kohta esitati algselt palju taotlusi ja pöördumisi, kuid praeguseks on nende arv märgatavalt vähenenud.

Järgnevalt küsis Tanel Kiik, millised on olulisemad muudatused või ettepanekud, mida Terviseamet või Sotsiaalministeerium pidasid kriisiaegsete võimalike meetmete kohta vajalikuks, aga mis jäid antud eelnõust välja. Ja kas mõni tervisevaldkonna ettepanek jäi tagasiside tõttu arvestamata või said kõik olulised soovid rahuldava lahenduse? Kerli Reintamm-Gutan vastas, et erinevate avalike kooskõlastusringide käigus sai arvestada kogu saadud tagasisidet. Eelnõu töötati välja tihedas koostöös Terviseametiga. Ta tõi välja, et mõistet "isolatsioon" ei ole seaduses defineeritud, sest see tuuakse määruse tasandile. Karantiini mõistet on täpsustatud nii nakkushaiguste, nakkusohtliku kui ka nakkuskahtlusega isiku osas, et terminoloogia oleks selge. Ja suurem osa tagasisidest toetas eelnõu ning tänu sellele sai teha mitmeid vajalikke täpsustusi. 

Tanel Kiik uuris, kas järgmise pandeemia või kriisi ajal leiame me end taas olukorras, kus vajame seaduse täiendamist, või on COVID-i kriisi õppetunnid ja murekohad nüüd rahuldavalt lahendatud. Sellele vastas Kerli Reintamm-Gutan, et Tervisekassa ja Terviseameti rollid ravimihangete ja kriisijuhtimise korral on nüüd selgemalt määratletud. Koosloomeprotsessi käigus toimusid temaatilised arutelud ja töötoad, kus erinevate erialade ja haldusalade eksperdid said oma sisendi anda, mistõttu olulised aspektid on arvesse võetud. Mõned normitehnilised täpsustused on veel plaanis, kuid põhimõttelised küsimused kriisipuhangute juhtimisel on nüüd arvesse võetud. 

Ja siis sain sõna mina, Irja Lutsar. Mul oli seaduse kohta päris palju kommentaare. Esmalt mainisin, et pandeemia ajal tehti vigu, sest seadus oli puudulik ning mitmeti tõlgendatav. See oli ka üks põhjusi, miks pandeemia piirangud jäid liiga kauaks kehtima. Soovitasin korrigeerida mitmeid mõisteid. Samuti rõhutasin, et kõne all oleva seaduseelnõu korral pole tegemist pelgalt vaktsineerimise eelnõuga, vaid see on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Vaktsineerimine on vaid üks osa, kuid palju olulisem roll nakkushaigustega tegelemisel on isolatsioonil, garantiil, kontaktide jälgimisel ja nendega oskuslikul tegutsemisel. 

Vastasin ka Tanel Kiige eelnevalt esitatud küsimusele, et minu arusaamist mööda nakkushaiguste arstid seadusega täielikult rahul pole, kuna mitmeid nende kommentaare arvestatud ei ole. Ma lisasin ka, et olen seadust arutanud nii Sotsiaalministeeriumi ametnike kui ka ministriga ja seadust rida-realt kommenteerinud. Praegusel momendil pole selge, milline minu kommentaaridest on arvesse võetud, mille peale Signe Riisalo lisas, et tegelikult läks valitsusse see versioon, mida ma kommenteerisin. 

Nentisin, et vaktsineerimise osas puudutab seaduse muutus ennekõike koolis tehtavaid vaktsiine ning kontakte kooliõe ja lapsevanema vahel. Minu sõnul on üks olulisemaid arutlusteemasid selle seaduse kontekstis vastutuse ja tööjaotuse selgus nii ennetamise kui ka kokkupuuteprofülaktika osas. Kes täpselt vastutab, kes viib läbi konkreetseid tegevusi? Üheks vaidlusaluseks punktiks jäi tuberkuloosi suhtes testimine tööleasumisel. See ilmselt vajab veel edasist arutelu nii tuberkuloosi kui ka nakkushaiguste ekspertidega. 

Tuberkuloosi haigestumine, nagu me teame, on praeguseks ajaks väga madalaks muutunud ja seetõttu ilmselt sedasama reeglit, mida kasutati sellel ajal, kui tuberkuloosi haigestumine oli 40 korda suurem, praegu ei ole mõistlik kasutada. Ma tõin veel kord välja, et seadusesse peaks selgelt lahti kirjutama isolatsiooni mõiste, praegu on kajastatud vaid karantiin. 

Mainisin ka, et oluline on jälgida ka ilma nõusolekuta kogutavate andmete mahtu. On oht, et kui arstid ei jõua koguda nii palju andmeid, nagu eelnõus ette nähtud, siis nad jätavad selle üldse tegemata. HIV-infektsioon on väga hea näide, Terviseameti andmetel oli 2025. aastal väga suur osa juhtudest, 71%, teadmata päritolu. 

Ma rõhutasin, et on oluline üle vaadata, milliseid andmeid on tegelikult vaja nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks. Neid andmeid tuleb siis ka väga korralikult koguda. Kas näitajad, nagu sünnikoht, haridus, rahvus, sotsiaal-majanduslik seisund, saadud ravi, on ikkagi antud kontekstis vajalikud? Küsitavusi tekitab minu jaoks ka tervetest inimestest koosneva kontrollgrupi vajadus. 

Signe Riisalo nõustus, et ühiskonda lõhestavad ja väärsuskonfliktil põhinevad avaliku sektori sekkumised inimese kehasse ja eraellu on keeruline valdkond, ja kinnitas, et tegemist on väga keerulise ja spetsiifilise seadusega, mistõttu edasised muutused tuleb teha koostöös Sotsiaalministeeriumiga. 

Seejärel tehti menetluslikud otsused, need kõik olid konsensuslikud. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail 2022 ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mina tänan teid kuulamast. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. On küll registreerunud üks inimene, aga teda ei ole saalis. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid, kes te siin saalis olete, minister ja kõik, kes selle teema käsitlemist jälgivad läbi ekraani! Ka selle eelnõu juures me peame küsima, nagu siin saalis on nii mitmelgi korral juba eelnevalt küsitud, et mis on selle eelnõu eesmärk ja mis probleemi me selle eelnõuga lahendame. No siit arutelust muidugi koorus välja üht-teist ja tegelikult see pilt pole üldse ilus. 

Minister Jolleri haldusalas on tohutult kõikvõimalikke kuhjunud probleeme, mida meie inimesed tunnevad igapäevaselt oma nahal, millega ta peaks palehigis tegelema, et oma palka välja teenida ja positsiooni õigustada, aga ei, vaat nendega ta ei tegele. Ja eelkõige räägime siin muidugi tervishoiuteenuste kättesaamatusest ehk inimlikus keeles on küsimus selles, kas meie inimesed saavad oma tervisemuredega arsti juurde või ei saa ja kas nad üldse saavad ka sel juhul abi või ei saa. 

Sotsiaalmeedias kurdetakse igapäevaselt, kuidas häda ja mure on nii suur, aga arsti juurde ei pääse. Isegi perearsti vastuvõtule ei saa ja kui saad, siis sealt edasi on tihti sein ees. Eriarsti oota kuude kaupa ja jumal hoidku, kui peaks veel vaja minema elukvaliteeti parandavat operatsiooni, siis ei, istu aasta invaliidina kodus, enne kui sind ette võetakse. Tegemist on sellisel juhul isegi korralike maksumaksjatega, kes kiire abi korral ammu paraneks, suunduks tagasi tööturule ja makse maksma. Selle asemel aga nad piinlevad valude käes kodus või lähevad suures hädas ja valude küüsis erakliinikusse ja teevad näiteks puusaoperatsiooni 7800 euro eest ära, mille tulemusena nad juba tõesti kolme nädala pärast on paranenud ja saavad plaanida näiteks isegi tööreise. Aga miks riik ei võiks kõiki nii aidata? Miks peavad inimesed piinlema kodus, üksi invaliidistuma ja maksude maksmise asemel haiguslehel olema? Vaat mina ei tea, öelge teie. 

Aga vaat sellega meie minister Joller ei tegele. Pigem üritab veelgi piirata inimeste arsti juurde pääsemist. Kiirabi ei tohi kutsuda, EMO-sse ei tohi minna, mis on viinud juba nii kaugele, et inimesed ei julge enam üldse pöörduda, sest Joller olla ju kõik ära keelanud ja hädalisi ette häbimärgistanud. No uudistest ju kogu aeg räägitakse, sest meedias, vaat seal meeldib minister Jolleril väga olla. Just oli juhtum, kus keegi leidis oma tuttava vanaproua kodust, kus ta oli saanud insuldi, aga ei julgenud kiirabi kutsuda, sest minister olla selle ära keelanud. Vaat nii kaugele me oleme jõudnud! 

Ja mis veel? Tervisekassa raiskab raha igale poole, aga inimesed jäävad rahapuudusest abita. Sellega ka minister pole eriti tegelenud või noh jälle äraspidiselt, et raha kokku hoida, siis siunab inimesi, miks need nohu ja punniga arsti juurde pöörduvad ja niigi vähest raha raiskavad. 

Aga vaat üks asi on tal algusest peale südameasjaks võetud. Me teame seda juba sellest ajast, kui ta veel minister ei olnud, aga aktivistina mööda maad ringi sõitis, meedias staarperearstina esines, kõiki vaktsineerima ajas ja neid, kes sellesse kahtlustavalt suhtusid, uhuudeks sõimas, selle kõige juures võttes enda isiklikuks ristiteeks just laste süstimise ja oma erilise vaenamise alla just lapsevanemad, kes ei soovinud tihti oma lapse tervise huvides tundmatuid aineid oma lastele lasta süstida. Selle asemel, et inimlikult ja empaatiliselt nende muret jagada, sest iga normaalne lapsevanem ju muretseb oma lapse pärast, selle asemel ehk ka selgitada ja arutada tegelikult nii tähtsal ja olulisel teemal, lennati jõuliselt ja üleolevalt peale, suhtumine oli lihtsalt, et olge vait ja lihtsalt tehke, mis teile öeldakse – me vaktsineerime need lapsed ära niikuinii, isegi kui lapsevanem on täiesti vastu. Me teame seda kuulsat lauset koroonaajast. Kontekstist olla see välja rebitud, olgu siis nii või mitte, aga täna sai selgeks, et just see ongi selle eelnõu põhisisu. 

Praeguseks on terves maailmas olemas tõestatud info, et neil vaktsiinidel olid tugevad kõrvalmõjud, nad ei andnud kaitset nakatumise eest, ei tekitanud karjaimmuunsust ning lastele polnud neid üldse vaja teha. Aga see ei takista siiamaani minister Jolleril oma kinnisideed edasi ajamast, mille tulemusena me olemegi olukorras, kus ainukene eelnõu, millega ta on ministriks olles tegelenud ... 

Ma palun lisaaega! 

Jah, kolm minutit.

... ja millega valmis saanud, on eelnõu, mille sisu on just see, et me vaktsineerime need lapsed ära, isegi kui lapsevanem on täiesti vastu. 

See eelnõu, mida me siin täna arutame, on juba saanud avalikkuses väga tugeva vastuseisu osaliseks ja täiesti põhjendatult. Nimelt on tänu minister Jolleri eelnevale ja praegusele tegevusele vähenenud inimeste usaldus nii riigi kui ka kogu tema haldusalas toimuva vastu. Ja seetõttu ka paraku minister võib rääkida või üritada selgitada asju ükskõik kuidas, kõik vaatavad talle ja tema tegevusele juba a priori kõõrdi ja kahtlustavalt ning mis sellesse eelnõusse puutub, siis täiesti õigustatult ka. 

Minister võib siin ükskõik mis asendist hämada, et keegi vanematelt õigust oma lapse vaktsineerimise üle otsustada ära ei võta, see jääb ju alles, sest vanem võib ju nüüdsest alates väljendada oma mittenõusolekut ja see tagab, et tema otsustusõigus ja tema lapse kehaline puutumatus jääb alles – no me tegelikult saame kõik aru, et see ei ole nii. Sest nagu me teame, muudeti selle seaduseelnõuga võlaõigusseadust nii, et kooliõde saab selle vaktsiini lapsele ikkagi ära teha, kui ta räägib ilusti ja kenasti lapsega, ütleb, et tema emal või isal pole õigus ja et vaktsiin tuleb ära teha, sest see on ju tema tervise ja kõigi tema sõprade ja sõbrannade ja vanaema ja vanaisa tervise huvides. Ja üleüldse ei ole tema vanemad selles osas pädevad, ta ei pea neid kuulama, võib ise otsustada, kas ta tahab seda vaktsiini teha või mitte. Vaat see on tegelikult ennekuulmatu ja senist õigust pea peale pöörav muudatus. 

Minister Jolleri plaan võimaldada koolis vaktsineerida lapsi ilma lapsevanema nõusolekuta tekitab tõsiseid juriidilisi ja eetilisi probleeme. Otsustusõiguse andmine alaealisele, samal ajal kui vastutus võimalike tervisekahjude eest jääb faktiliselt ja õiguslikult vanemale, on vastuoluline ja rikub otsustusõiguse ja vastutuse lahutamatut seost. Kas kooliõde, kes saab lapselt nõusoleku ja vaktsineerib lapse ära, vastutab pärast kõigi tervisekahjude eest ja tagajärgede eest, mida see kaasa tuua võib? Ilmselgelt ju mitte. Ikka lapsevanem on see, kes peab välja selgitama, mis lapsel viga on, jooksma temaga mööda arste, otsima diagnoose, sest ei saa ju eitada, et vaktsiinidel on kõrvaltoimed, allergiatest kuni tõsisemate tervisehädadeni, ja nendega peab elama see laps, keda vaktsineeriti, ja ka see lapsevanem, keda ei teavitatudki, et tema laps on vaktsiini saanud, sest vanem on enda teada ju mittenõusoleku andnud. Ja ilmselt paljudel juhtudel laps ei julgegi emale-isale öelda, et ta siiski lasi end vaktsineerida, ja vaat sealt võivadki alguse saada suured probleemid. 

Kui juriidilised hämarnurgad siinkohal kõrvale jätta, siis on kõige kurvem asjaolu selle minister Jolleri tahte läbisurumisel valminud eelnõu juures see, et reaalses elus me jõuame järjekordse perekondlike sidemete ning vanemate ja lapse vahelise usalduse lõhkumiseni. Rääkimata sellest, et inimeste usaldus ka oma riigi vastu saab järjekordse hoobi, sest see ei ole head tegev ja hooliv eelnõu. Ei, see on külma ja kalgi riigi hingus su kuklas, riigi, kelle jaoks sa oled ainult mutrike ja nupuke, ühik, keda tõstetakse nii, nagu tarvis, paigutatakse sinna aedikusse, kuhu vaja, kes peab vastuvaidlematult alluma ja tegema kõike, mida riik sulle ette ütleb ja ette määrab. 

Tuleme tagasi selle küsimuse juurde, mille esitasin oma ettekande alguses: mis eesmärki see eelnõu kannab ja mis probleemi me lahendame? Eesmärk ongi ilmselgelt minister Jolleri enda isikliku kinnisidee läbisurumine, mille sisuks on puhas kurjus. Seega teen ettepaneku EKRE fraktsiooni nimel Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 tagasi lükata. Aitäh! 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Eelkõneleja Helle-Moonika Helme alustas oma kõnet Eesti tervishoiusüsteemi halvustamisega. (Mart Helme räägib saalist.) Alles mõned päevad tagasi ilmus tervishoiusüsteemide … (Juhataja helistab kella. Mart Helme jätkab.)

Hea kolleeg Mart Helme! Hea kolleeg Mart Helme! See ei ole siin "Esimene stuudio" praegu. Lubame kolleegil rääkida.

Aitüma! Alles mõned päevad tagasi ilmus tervishoiusüsteemide pingerida, kus oli üles loetletud 60 erinevat maailma riiki. Selles võrdluses asus Eesti 16. kohal, Läti näiteks 52. kohal, USA 40. kohal ja Rootsi 36. kohal. Nii et jah, arenguruumi on, 16. koht ei ole päris esimene, aga nüüd öelda, et meil oleks kõik nii kohutavalt halvasti – no seda me nüüd küll kohe kindlasti öelda ei saa. 

Eelkõneleja küsis ka selle kohta, mis on antud eelnõu eesmärk. Minu hinnangul on selle eelnõu eesmärk väga selge ja väga praktiline: teha nakkushaiguste tõrje Eestis selgemaks, ajakohasemaks, paremini juhituks. Ja ju ma siis peangi alustama sellest kõige enam kõlapinda saanud probleemist ehk vaktsineerimistemaatikast. Ja meil on tõsine mure. Vaktsineerimise hõlmatus Eestis on langenud alla kriitilise taseme. Ja see ei ole hinnang, see on fakt. Ja sellel on otsene tagajärg: kasvab risk haiguspuhanguteks, suureneb surve tervishoiusüsteemile, see puudutab eelkõige lapsi, aga tegelikult ju kogu ühiskonda. 

Mida tasub tähele panna, on see, et ega see eelnõu ju ei käsitle ainult vaktsineerimist. Selle keskne väärtus on süsteemi terviklikumaks muutmine. Nakkushaiguste tõrje pole ainult tervishoiuküsimus. Eelnõu toob väga selgelt sisse ka teised erinevad valdkonnad – hariduse, hoolekande, erinevad teenuseosutajad – ja kõigil neil on oma roll nakkusohutuse tagamisel. Ja on väga oluline näha süsteemi nii, et ega ju nakkused ei levi ainult haiglates. 

Teiseks, reeglid muutuvad ühtlasemaks. Kui praegu on regulatsioonid killustunud, mõnes olukorras ebaselged, siis eelnõu paneb paika erinevad olulised põhimõtted, ranged piirangud, näiteks karantiini. Asutuste sulgemist saab rakendada ainult siis, kui tegemist on tõepoolest ohtliku nakkushaigusega. Meetmed peavad olema proportsionaalsed, see tähendab mitte liiga leebed, aga samas ka mitte liialt ranged põhjendamatult. 

Ja kolmandaks, mis on eriti oluline: juhtimismudel saab selgemaks. Terviseamet, Vabariigi Valitsus ja Tervisekassa – igaühel on oma roll, igaühel on oma vastutus. Nii me välistame olukorra, kus kriisi ajal, epidemioloogilise kriisi ajal tekib segadus, et kes siis mida teeb. Me teame täpselt, kes mille eest vastutab. 

Kui te lubate mul tulla siiski selle vaktsineerimisteema juurde veel tagasi, sest avalikus arutelus on see tekitanud kõige rohkem müra, siis sarnaselt minister Jolleriga ka mina võtsin ette Ravimiameti andmed ja ma kordan üle selle, mida minister enne siit kõnepuldist ütles. Eelmisel aastal manustati Eestis üle 500 000 vaktsiinidoosi. Üle 500 000 vaktsiinidoosi. Kõrvaltoimetest teatati vähem kui 50 korral – ja see on tõepoolest alla 0,01% juhtudest –, tõsistest reaktsioonidest kümnel korral – see on alla 0,002% juhtudest. Head sõbrad, need on faktid, see ei ole arvamus. See on faktipõhine hinnang vaktsiinide ohutusele ja see puudutab eriti lapsi, kellest on täna väga palju juttu olnud. Kui hõlmatus langeb, kannatavad esimesena need lapsed, kes ennast ise kaitsta ei saa – lapsed, kes saavad näiteks vähiravi, ja lapsed, kes on liiga väikese vaktsineerimiseks, sest just nemad on see sihtgrupp, keda karjaimmuunsus kaitseb. Ma tuletan meelde, et alles märtsis hoiatas Terviseamet Leetu reisijaid sealse leetrite puhangu eest. See on täiesti praktiline, see ei ole teoreetiline mure. 

Nüüd, selle eelnõu ümber liigub veel mitmeid väärinfoga narratiive, mida ka minister üritas siit puldist ümber lükata ja minu arust täitsa edukalt. Nagu näiteks, et see eelnõu toob kaasa sundvaktsineerimise. See on vale! See eelnõu ei too kaasa sundvaktsineerimist. Vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik ja ta jääb selleks. See vabatahtlikkus laieneb ka noortele, kellel on lähtuvalt ÜRO laste õiguste konventsioonist Eesti … 

Palun kaks minutit juurde.

Jah, kolm minutit lisaks.

Aitäh! 

… konventsioonist ja Eesti võlaõigusseadusest õigus teha oma terviseotsuseid, see kehtib ka vaktsineerimise kohta. Loomulikult peab see info olema läbi arutatud meditsiinitöötajaga ja tuginema teaduspõhisele infole. 

Kui lubate, ma siiski toon siia sisse ka poliitilise kultuuri küsimuse. Tervise teemadel ei saa me teha poliitilisi valikuid hirmu ja hirmutamise pealt. Valijate hirmutamine vaktsiinide, kehva tervishoiuga – see ei ole vastutustundlik. See pole vastutustundlik siin saalis, see pole vastutustundlik sotsiaalmeedias. See õõnestab usaldust ja see võib lõpuks viia selliste otsusteni nii siin saalis kui ka inimestel individuaalselt, mis tõsiselt inimeste tervist kahjustavad. Palun ärme seda tee! Ka vaktsineerimisest räägime ikkagi faktipõhiselt ja mitte nii, et keegi on kusagilt kuulnud, et kellelgi olevat midagi juhtunud. 

Nii et see eelnõu pole ideoloogiline, see on praktiline eelnõu. See korrastab süsteemi, täpsustab vastutust ja loob selged reeglid. Nii et Reformierakonna fraktsioon küll loodab, et me läheme kenasti siit esimeselt lugemiselt selle eelnõuga edasi. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka minul on väga hea meel, et see seadus on jõudnud suurde saali ja me saame seda arutada. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus reguleerib nii, nagu nimigi ütleb, nakkushaiguste ennetamist ja tõrjet. Tegemist pole vaktsineerimise- ega ka pandeemiaseadusega, vaatamata sellele, et mõlemad olukorrad on seaduses kajastatud. 

Seda seadust vajab iga Eesti inimene, kuna nakkushaigustega puutub meist igaüks elu jooksul kokku korduvalt. Meie, inimesed tulime mikroobide maailma ja oleme nakkushaigustega kokku puutunud oma eksistentsist alates. Nakkushaiguste ärakaotamine võimalik pole, kuid oleme piisavalt arukad ja kogenud, et nakkustekitajatega koos elada. Tänu sajandeid kestnud teadustööle suudame nakkushaiguste levikut piirata, tekitajaid hävitada, aga ka haigussümptomeid leevendada. Samas ei tohi me unustada, et ka mikroobid on arenemisvõimelised. On tekkinud uued variandid, mikroobid on leidnud võimalusi immuunsust vältida ja muutunud ravimite suhtes resistentseks. Seetõttu vajavad meie tegutsemisreeglid ehk seadused ka pidevat kaasajastamist. 

Koordineeritud inimtegevusega on võimalik nakkushaigusi kontrollida. Pandeemia ajal ilmnes eriti selgelt, et seadus oli ajale jalgu jäänud. Polnud ju keegi meist tõelist pandeemiat kogenud. Mitmetimõistetavad terminid ja reeglid tekitasid segadust ja raskendasid pandeemiaga hakkamasaamist. Samuti sai selgeks, et järgmiseks kriisiks peab seadus valmis olema enne, kui kriis meieni jõuab. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatused olid Riigikogus arutusel ka eelmise koosseisu ajal, kuid siis langes see menetlusest välja. Loodan väga, et seekord nii ei lähe. 

Praegune seaduseversioon on läbinud olulise värskenduskuuri ja võtnud arvesse nii COVID-i pandeemia õppetunde kui ka nakkushaiguste muutunud epidemioloogiat ning kaasaegseid epideemiatõrjemeetmeid. Seadusemuudatustega on tegelenud riigiametid, haaratud on Eesti paremad eksperdid nii nakkushaiguste kui ka epidemioloogia valdkonnas, aga ka rohkelt praktikuid. Siiski on ka praeguses seaduse versioonis mitmeid lahtisi otsi, mis eelnõu menetlemise protsessis parandamist ja täiendamist vajab. Allpool kajastan vaid mõningaid vajakajäämisi. 

Esiteks pole mõisted üheselt arusaadavad ning fokuseeritud. Näiteks on "nakkustekitaja" definitsioon pikk ja lohisev, selle asemel et öelda, et nakkustekitaja on bioloogiline tegur, kas bakter, viirus, mikroskoopiline seen või parasiit, ja punkt. Mitmeti mõistetav on ka termin "nakkuskandlus", õigem oleks öelda nakkustekitaja kandlus. Samuti on nakkushaigusega inimene defineeritud kui isik, kellel on arstiteaduse tunnustatud meetoditega diagnoositud nakkushaigus. See on eksitav, kuna nendib ilmselget, et nakkushaigusega inimene on see, kellel on nakkushaigus. Usun, et seaduse menetluse käigus saavad mõisted täpsustatud ja korrastatud. 

Nakkushaiguste tõrjumisel on tundlike andmete kogumine hädavajalik ning nõusolekut nende kogumiseks võtta pole võimalik. Laialdase ühiskondliku huvi tõttu on see täielikult põhiseadusega kooskõlas. Siiski tuleb koguda vaid neid andmeid, mis on hädavajalikud konkreetse haiguse tõrjumiseks ja selle edasise leviku takistamiseks. Praegusest seadusest jääb mulje, et igaks juhuks on kirja pandud kõik potentsiaalselt saadaolevad andmed. Igaks juhuks andmete kogumine läheb vastuollu andmekaitseseadusega ja samas on tervishoiutöötajale liigselt koormav ja aeganõudev. Ohuks on, et sellises olukorras jäävad ka hädavajalikud andmed kogumata, nagu näeme HIV‑infektsiooni korral. Me peame koguma ainult andmeid, et ennetada haigusi. 

Nakkushaigega kokkupuude pole harv. Seaduses on küll kirjeldatud, kuidas toimub kontaktsete diagnostika, aga pole juttu ennetavast ravist. Kiire ja adekvaatne tegutsemine kontaktsetega aga päästab elusid. Seda saime vaid mõned kuud tagasi jälgida Ühendkuningriigis, kus terviseametnike kiire ja professionaalne tegutsemine võimaldas meningokokilise nakkuse puhangu likvideerida mõne nädalaga. Väheoluline selles puhangus polnud olukord, kus kõik teadsid, mida ja millal ja kuidas teha. Ja väheoluline pole seejuures ka märkida, et kahjuks oli selles puhangus ka kaks surmajuhtumit, aga siiski, need olid puhangu alul ja hiljemalt enam surmajuhtumeid ei esinenud. 

Isolatsioon või pandeemia ajal laialt levinud eneseisolatsioon pole vist kellelegi võõras. Usun, et siin saalis pole kedagi, kes kordagi isolatsioonis polnud. Kardan, et isolatsiooni tuleb kasutada ka järgmistes epideemiates või pandeemiates. Kõne all olevas seaduses on küll juttu karantiinist, aga mitte isolatsioonist. Seega pole selge, kuidas, millal ja kes selle kehtestab. Seaduse menetlemise käigus peame selle veel kord lauale tõstma. 

Tuberkuloos, mis ajalooliselt on meie piirkonnas olnud väga laastav nakkushaigus, on lõpuks kontrolli alla saadud. Eestis on haigestumine väga madal ehk viis 100 000 elaniku kohta. Kõne all oleva seaduse alusel on tuberkuloosialane tervisekontroll aga täpselt sama ajal, mil haigestumine oli kakssada 100 000 kohta ehk 40 korda kõrgem. Nakkushaiguste arstid soovitavad asendada lauskontrolli riskipõhise lähenemisega, kuna tuberkuloosi riskigrupid on hästi teada. 

Mis puudutab vaktsineerimist, siis seadus küll nendib, et perearst tagab nimistusse kantud inimestele immuniseerimise kättesaadavuse või suunab nad vajaduse korral immuniseerimiseks teise tervishoiuteenuse juurde, näiteks koolitervishoidu, kus toimub suurem osa koolilaste vaktsineerimisest ja kus tõenäoliselt toimub ka valdav osa otsustusvõime hindamisest. Seda koolitervishoidu see seadus aga ei nimeta. Koolitervishoiu roll aga peaks seaduses mainitud olema. 

Lõpetuseks leian, et tegemist on üliolulise seadusega, mis ei kannata edasilükkamist ja vajab menetlemist veel selles Riigikogus. Seega kutsun teid, head kolleegid, seadust avatud meelega lugema ja seda oma vaatenurgast kommenteerima. Eriti käib see saadikute kohta, kellel COVID-19 pandeemia kogemused veel värskelt meeles ja kes siis mõtlesid, et nii küll asjad olema ei peaks. Ainult ühiste pingutustega saame nakkushaigustega koos elada ja neid kontrolli all hoida. Mina tänan!

Aitäh teile! Eelduslikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Tanel Kiik, palun! 

Paluks kolm minutit juurde ka igaks juhuks.

Kaheksa minutit. 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad! Hea minister! No siin me nüüd oleme. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust hakati ajakohastama ja korrastama juba pandeemia ajal, aastaid tagasi, sest üsna kiiresti COVID-19 kriisi saabudes sai selgeks, et paljuski 2003. aastast pärinev seadus oma tekstilt, oma lahendustelt oli ajale jalgu jäänud. Ja väga palju erinevaid meetmeid, erinevaid otsuseid, mis toona vastu võeti kas valitsuse tasandil, ministeeriumi või Terviseameti tasandil, tuli ära teha läbi tõsiste õiguslike vaidluste, selgituse, ka ühise arusaama kujundamise, et kas ja kuidas täpselt on võimalik riigil pandeemiale reageerida ja milliseid otsuseid teha. 

Aga sellest hoolimata ma kuulun ikkagi sinna koolkonda, kes arvab, et Eesti riik sai COVID-19 pandeemiaga vähemalt rahuldavalt hakkama. Jah, me ei saa öelda, et kõik oli täiuslik, me ei saa öelda kindlasti seda, et olime selleks pandeemiaks valmis. Sarnaselt muule maailmale ja Euroopale tuli see isegi meie jaoks ootamatult, ilmnesid väga paljud murekohad, aga paljuski just nimelt ühiskonna ühisel pingutusel, ühisel mõistmisel, et see kriis on meie ühine väljakutse, pandeemia on ühine väljakutse, ja ka teadlaste, ettevõtjate, loomulikult tervishoiuasutuste ja tervishoiutöötajate toel tulime sellest läbi. 

Kindlasti tahan eraldi tänada COVID-19 teadusnõukoda, selle esimest juhti, Irja Lutsarit, teist juhti Toivo Maimetsa ja kõiki liikmeid, kes teadusnõukoja töösse panustasid, erinevaid erakondi, kes andsid oma panuse. Seal olid toona valitsuses Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa Erakond, hiljem siis juba Reformierakond ja opositsioonist alati aktiivselt toetav Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes ikka selliseid terve mõistlikke lahendusi on õigeks pidanud. 

Nii et tegelikult kõik erakonnad toimetasid, pingutasid, andsid endast parima ja pandeemiast ühiselt välja tulime. Loomulikult võib küsida, kas mitmed otsused, mis tehti esimeses valitsuses, kuhu ka EKRE kuulus, olid liiga järsud, võib-olla mõned piirangud liiga karmid. Tagantjärele hinnates on lihtne nii öelda, aga tol hetkel, ma arvan, valdavalt olid need selles ajas õiged, mida on ka hiljem ju kohtusüsteem, õigussüsteem Eestis kinnitanud. Nii palju kui mina tean, siis üldjuhul on need vaidlused läinud riigi kasuks ehk erinevad õiguslikud debatid, mis toona peeti ja mis põhjendatult läksidki kohtusüsteemi edasi – kohtusüsteem andis ju selle hinnangu, et riik ei reageerinud üle. 

Kui võrrelda ka Euroopa Liidu ja teiste riikide toonaseid meetmeid, siis ma arvan, et ka meie omad jäid ikkagi sinna tervemõistusliku piiri peale. Kindlasti on kohti, kus ka ma isiklikult olin teist meelt kui valitsuse enamus, kord ühtpidi, kord teistpidi, muideks, kord rangemaid meetmeid soovides, kord vastupidi, eriti mis puudutab lapsi. Aga ma arvan, et väga hea oli see, et me suutsime selliseid lausjaburusi vältida. Ma tean, et oli ju riike küll ja veel, kus oli õhtuti jalutamine keelatud, kus poodides ühel päeval ei saanud ühte asja osta, teisel päeval teist asja. Me suutsime igasuguseid selliseid komandanditunnilaadseid asju vältida. Ma arvan, tagantjärele vaadates, et see oli ka väga õige ja väga hea. Siin ma arvan, et nii teadlaste kui ka ühiskonna roll ise adekvaatselt toimida oli väga tähtis. 

Nüüd, vabandust selle ajaloolise sissevaate eest. Tulen selle seaduse juurde. Loomulikult, iga seadusandlus vajab kohandamist. Ka praegu on tegelikult läbitud väga pikk ja põhjalik ettevalmistusprotsess, seda võib öelda, et tegelikult on tehtud – ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen – nelja ministri ajal ehk alustati veel minu ajal, jätkati siis, kui ministriks sai Peep Peterson, pärast teda Riina Sikkut ja nüüd siis Karmen Joller. Tegelikult seda protsessi, seda seadust ongi timmitud, on neid õiguslikke vaidlusi peetud nii Justiitsministeeriumi, Õiguskantsleri Kantselei kui ka tervishoiuasutuste enda vahel. 

Ma arvan, et see, mis välja tuli, on päris mõistlik kokkulepe nii nende terminite uuendamise mõttes, õigusselguse saavutamise mõttes kui ka just selle tasakaalupunkti leidmise mõttes, milliseid meetmeid rakendada, millal rakendada ja mida mitte teha. Ehk ka see on alati igast pandeemiast õppetund, milliseid samme, milliseid otsuseid võib-olla pole vaja teha ja millist pädevust pole ka põhjust ühele või teisele asutusele anda. Ka seda on tegelikult praegune nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatuste pakett edukalt arvesse võtnud. 

Mis puudutab väga palju täna siin saalis räägitud vaktsineerimist, siis mul küll tekib ausalt öeldes seda debatti jälgides kohati küsimus, kas me vaidleme ja võitleme nüüd kõigi vaktsiinide vastu ainult sellepärast, et olla valitsuse vastu. Ehk kui COVID-19 pandeemia ajal toodi välja, et need vaktsiinid on uued, siis see oli faktiliselt õige. Nad ei olnud läbinud kõiki neid tavapäraselt vaktsiini väljatöötamisega kaasnevaid uuringuid, sest lihtsalt aeg oli piiratud, kriis käis ja nõudlus vaktsiinide järele oli ülikõrge. Ehk toona ma saan isegi selles mõttes kriitikast ja murest aru, et oli see kõhklus. Kuigi uuringud ja tõhusad uuringud üsna kiiresti näitasid, et kõik need vaktsineerimised aitasid vähendada suremust, tõsist haigestumist, vähemal määral, aga siiski ka haiguse üldist edasikandumist. Igal juhul oli see kasu-kahju-tegur nii-öelda kasu poole peale. 

Nüüd, kui me räägime laste vaktsineerimisest koolides või üldse laste vaktsineerimisest, siis me ei räägi enam ju COVID-19 vaktsiinidest. Me ei räägi siin täna uutest vaktsiinidest, me räägime aastakümneid välja töötatud, uuritud, rakendatud, ennast elus tõestanud riikliku immuniseerimiskava alusel tehtavatest vaktsiinidest. 

Nüüd on äkki kuidagimoodi ka nende suhtes tekkinud mingi umbusk ja küsimused. Minu jaoks on see ausalt öeldes natuke kummastav. Kui kriitika saab olla see, et miski on uus ja kontrollimata, siis ma saan sellest veel aru. Aga kui me ütleme seda, et me hakkame kahtlema, kas, ma ei tea, gripivaktsiin on õige, kas lastele ja beebidele tehtavad vaktsiinid on ikka vajalikud olukorras, kus kogu maailma praktika ütleb, et nad on, ja samamoodi koolides tehtavad, siis minu jaoks tekitab see küsimuse, kas me hakkame siin valitsuse vastu olemise pärast vastustama kõike, mida tervishoid ja meditsiin täna pakuvad ja õigeks peavad. 

Kas meil järgmine hetk, kui näiteks tuleb Karmen Joller siia ministrina ja toob meile laiema tervishoiukorralduse seaduse, siis hakkame selle üle debatti pidama, mida täpselt üks kirurg teha tohib või ei tohi või mida täpselt peaks perearst oma patsientidele soovitama või mitte soovitama ja milliseid ravimeid talle välja kirjutama? Ausalt öeldes, kogu austuses, seda pädevust enamikul parlamendiliikmetel ei ole, sealhulgas minul ka ei ole. Mina ei tule ütlema, milline vaktsiin peaks olema riiklikus immuniseerimiskavas. Selleks on immunoprofülaktika eksperdikomisjon ja sinna kuulub minu teada või on kuulunud vist siit saalist ainult üks inimene, professor Ida Lutsar – parandage mind, kui ma eksin. 

Me ei saa minna kuidagimoodi parlamendis poliitiliselt debateerima selle üle, kas ja milline vaktsiin toimib või ei toimi, sest seda pädevust siin saalis lihtsalt ei ole. Me saame uskuda – või mitte uskuda – immunoloogide, viroloogide, ekspertide ja teadusasutuste uuringuid, mis väga selgelt ju näitavad, et meil on tegelikult probleeme Eestis, laste vaktsineerimise hõlmatuse numbrid on languses ja varem või hiljem see tegelikult maksab kätte mitte isegi siin parlamendis debateerivatele poliitikutele, vaid tihtipeale lastele, kõige nõrgematele ühiskonnaliikmetele, kes seda kaitset vajavad, sealhulgas neile lastele, keda võib-olla meditsiinilistel põhjustel pole võimalik vaktsineerida. Palun mõtleme ka selle peale, enne kui me läheme siin poliitilise malakaga võitlusse kõige vastu, mida valitsus siia ette toob. 

Tegelikkuses see eelnõu toob õigusselgust, see eelnõu aitab järgmisteks kriisideks paremini valmis olla ja tegelikult see kaitseb ka lapsi, laiemalt kogu meie ühiskonda erinevate nakkushaiguste eest, mis on ennetatavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Kõik kõned on peetud, aga ma eeldan, et Helle-Moonika Helmel on vastusõnavõtu soov EKRE fraktsiooni nimel. See peaks küll olema teises kastis vähekene, aga antud juhul seda vastusõnavõtu õigust eitada pole küll võimalik, kuulnud ühe kolleegi kõnet. Nii et vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja, mulle sõna andmast! Tõesti, kõigepealt siis Mihkel Leesile vastuseks. Esiteks, ma ei kritiseerinud tervishoiusüsteemi, vaid kritiseerisin ministri tegevust, ja seda väga selgelt. 

Mis puudutab usaldust, siis mina ei õõnesta usaldust. Ma tõin ise ka väga selgelt välja usalduse printsiibi ja vaatasin siin just ministri otsa. Ehk mida minister teeb? Just nimelt selle eelnõuga ta lõhub usaldust riigi ja kodaniku vahel ning usaldust ka tervishoiusüsteemi ja kodaniku vahel. Kui tõesti eesmärk on saavutada vaktsineerimisega hõlmatus, millest mina täiesti aru saan, siis ministri tegevuse tõttu, paradoksaalselt, see liigubki just järjest kaugemale. Siin see usalduse printsiip väga selgelt hakkab mängima. 

Tanel Kiigele ma ütleksin ka ikkagi natukene vastu, et ei ole vaja siin demagoogiat ajada. Valitsust ei ole siin keegi maininud. Ma isegi imestan, et ma ei maininud oma kõnes seekord valitsust. Me ei võitle ka vaktsiinide vastu, vaid selle printsiibi vastu, mida on siia sisse kirjutatud. Kordan üle. See, et vanem annab oma mittenõusoleku, ei tähenda ju enam midagi, sest siia on sisse toodud see lapse kaalutlusõiguse printsiip, mis tähendabki seda, mida ma oma kõnes mitu korda rõhutasin, "me vaktsineerime need lapsed ära niikuinii, isegi kui lapsevanem on täiesti vastu". Vaat selle vastu me kogu selle NETS-i muudatuses ka oleme ja seda printsiipi me toetada ei saa, sest sellist kodanike põhiõigusi ja vabadusi rikkuvat ja põhiseadust teadlikult ja tahtlikult riivesse seadvat eelnõu ei tohiks tegelikult selles osas just nimelt ükski vastutustundlik ja riigi ja kodaniku vahelist usaldussuhet hindav Riigikogu liige toetada. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 889 esimene lugemine lõpetada, ent meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 889 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Väga lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 889 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. 

Head kolleegid, olemegi jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini. See on kui kirss tordil, ma arvan, et tähtsuselt võib-olla teine eelnõu täna päevakorrasse, igaüks saab mõelda, mis oli see esimene. See on nimelt Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 835 esimene lugemine. Kannatamatult ootab juba pääsemist Riigikogu kõnepulti hea kolleeg, Riigikogu liige Valdo Randpere. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea publik, kes te olete saalis! Sissejuhatuseks muidugi Riigikogu aseesimees tegi tohutu allahindluse ja ütles, et see on tänase päeva paremuselt teine eelnõu. Ma arvan, et see on selle koosseisu kõige parem eelnõu nelja aasta jooksul. Ma ei mõtle ainult tänast päeva. Ja kuigi kell on, näed, vaevalt üheksa ja me oleme tempokalt liikunud, tundub, nagu oleks juba päris pikalt arutanud siin asju, aga kui ikka ootad midagi toredat, siis aeg lendab, ütleme nii. Ja see seitse tundi on tõesti lennanud, eriti mõeldes sellele, et tegelikult seda eelnõu me oleme oodanud seitse aastat. 

Kui alustada algusest, siis aastal 2018, aastavahetusel 2019 Riigikogu seadustas mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise Eestis. Kogu selle menetluse käigus, alates komisjoni istungist, esimesest lugemisest saalis, komisjonis teise lugemise ettevalmistamise istungil ja ka teisel lugemisel saalis oli põhiküsimus pidevalt, kas mobiilse kiiruskaamera kasutamisel peab sellele eelnema hoiatusmärk või osutusmärk, kuidas seda nüüd nimetada. Kogu aeg oli ka vastus ja kinnitus Siseministeeriumi, PPA inimeste poolt, et jah, selline märk peab seal olema, see ei ole mingi vabatahtlik asi, see ei ole mingi politseinike suva, see lihtsalt peab seal olema. 

Mul on siin välja kirjutatud kõigist nendest stenogrammidest lõigud nii komisjoni istungitest kui ka saali aruteludest, aga ma ei hakka teid tüütama hilisel õhtutunnil selliste väikeste detailidega. Võtke minu sõnu tõe pähe, sest nad on tõesed. 

Aga huvitav asi juhtus siis, kui see eelnõu oli seadusena vastu võetud. Muide, see võeti vastu üle-eelmise Riigikogu koosseisu eelviimasel tööpäeval, kolmapäevane päev. Neljapäeval oli veel istung, siis tuli vaba nädal ja siis tulid valimised 2019. Nii et see võeti vastu väga-väga koosseisu lõpus. Aga samal ajal juba kusagil suvel algas debatt ajakirjanduse vahendusel, et kas ikka on kohustuslik see osutusmärk, hoiatusmärk või ei ole. 

Hakkasid juristid selle üle diskuteerima ja debateerima ning jõuti mingil hetkel juba augustikuuks järeldusele, et jah, nii ja naa. Üldine seisukoht või järeldus oli, et las kohtupraktika näitab, kas on või ei ole. Kohtupraktikat selle kohta ausalt öeldes eriti ei ole. Üldine arvamus ja seisukoht tänapäeval on ikkagi see, et seda hoiatussilti kohustuslikus korras panema ei pea. Politsei- ja Piirivalveamet kasutas seda küll mitu-mitu aastat vabatahtlikult ja väga viisakalt ja korralikult, ja kõik toimis: pandi hoiatussilt, mõõdeti kiirust. Kes hoiatussildile vaatamata ei rahunenud maha, sõitis kiiruskaamerasse ja sai oma pildi üles võetud. Kõik oli tore, võib-olla on palju öeldud, et kõik olid rahul, aga keegi ei vingunud ka eriti. 

Kuni 2024. aastal järsku seisukoht muutus. Siis, kui hakati Tallinnas eksperimenteerima kiirustega, erinevatel tänavatel erinevate kiiruspiirangutega, siis avastas PPA järsku, et oi kui tore … (Hääl saalist.) Täpselt! Saalist öeldi mulle ette, et nüüd leiutati rahamasin. Ja selleks ta muutus natuke – trahvi- ja rahamasinaks. Ja mingil hetkel PPA päris ausalt ja otse ka deklareeris, et enam me ei kasuta hoiatusmärke, mitte ainult vabatahtlikult, vaid me ei kasutagi neid enam. 

Ja vaat selle peale ärkas siis Madis Timpsonil, Marek Reinaasal ja minul mõte, et mis oleks, kui me taastaksime õigluse, kui me tegelikult täidaksime selle lubaduse, mis meile seitse aastat tagasi anti, ja kui me ükskord katsuksime välja ronida sellest ... Noh, alustame teisest otsast. Meil on palju räägitud sellest, kas meil on selline ühiskond välja kasvamas, mis on nagu järelevalveühiskond või jälgimisühiskond, või äkki on süvariik kuidagi arenenud. Ma ei kuulu inimeste hulka, kes arvavad, et siin on mingi tohutu areng halvemuse poole iseenesest toimunud. Ma pigem näen seda – see oli see, mida ma eelmise lause lõppu tahtsin öelda –, ma näen seda nagu nõukaaja jäänusena. See oli nõukaaja komme käia ja mõõta põõsastes kiirust ja teha trahvi. Enamasti see trahv läks sel ajal veel miilitsate enda tasku. Sellest me oleme üle saanud. Aga sellest mõtteviisist, et kasutades ära olukorda, kus inimesed võib-olla ei tea ... 

Võtame näiteks Tallinnas Pirita tee. Praegune linnavalitsus diskuteerib tõsimeeli, et seal peaks kiirusepiirangu tõstma taas 70 kilomeetrini tunnis. Ja ma arvan, et see on õige mõte. Aga samal ajal praegu, kui seal on 50 kilomeetrit tunnis, siis on seal pidevalt mingi kiiruse mõõtmine. Ja mitte ei ole selle eesmärk liiklusjärelevalve või liikluse rahustamine, vaid just see, et autojuhid, kes sõidavad seal Pirita teel, ei tunneta tegelikult, et see oleks 50 piirangu tee. Seda ei tunneta ka Tallinna praegune linnavalitsus, kuigi okei, nemad ei julge veel midagi ette võtta, nad räägivad, nagu alati, rohkem, kui nad teevad. 

Aga meie käes on praegu võimalus muuta liiklusseadust nii, et edaspidi oleks mobiilsete kaamerate ette asulates vaja panna 150–300 meetrit enne kaamerat hoiatusmärk ja väljaspool asulat 300–500 meetrit eemale. Me panime need meetrid ka siia Mareki ja Madis Timpsoniga sisse just selle pärast, et vaadates seda trikitamist, mis eelmise seadusega on toimunud, siis meil natukene tekkis see kahtlus või kadus see usk – kuna meile korra juba oli valetatud –, kadus see usk sellesse, et kui me lihtsalt kirjutame, et hoiatusmärk peab olema, siis pannakse hoiatusmärk Hiiumaa läänepoolsesse tippu ja öeldakse, et see kehtib kogu Eestis. Oli ju märk!? Nii et paneme meetrid paika ja kui märk on olemas, siis tehtud trahv kehtib, kui märki ei ole, siis tehtud trahv ei kehti. 

Kusjuures ka see ei ole meie oma väljamõeldis. Madis Timpson, Marek Reinaas ja mina, me võtsime lihtsalt eelmise korra stenogrammid – siis, kui seda arutati – ja vaatasime, mida arvas valitsus sellest eelnõust toona, kui ka Justiitsministeeriumile räägiti, et tulevad hoiatusmärgid. Justiitsministeerium arvaski täpselt nii, et mobiilsete kiiruskaamerate ette tuleb asetada hoiatusmärk ja kui seda ei ole, siis ei ole kiiruse mõõtmine ja selle trahvi määramine seaduslik. Täpselt sinna me tahame jõuda nüüd, mida meile kunagi lubati. 

See olekski lühidalt kõik minu poolt. Kui teil on mingeid küsimusi, küsige, vastan hea meelega. Kui küsimusi ei ole, siis tuleb siia ettekandeks komisjonipoolne ettekandja, üks eelnõu algataja, Marek Reinaas. Aitäh! 

Ma saan aru, et te võtsite ka juhatamise siin juba üle. Aga teile on enne mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te alustasite oma kõnet sellega ja ajasite nina püsti, et see on selle koosseisu kõige parem eelnõu, mis on esitatud. Tead, Valdo, ma olen sinuga nõus, see on tõesti Reformierakonna poolt kõige parem eelnõu, mis on esitatud üldse.

Ära unusta Eesti 200-t.

Oota nüüd! Mida?

Ära unusta Eesti 200 ja Marek Reinaasa.

No nõus, nõus. Ainukene asi, mis te olete siin Riigikogus head teinud. Aga küsimus on selles, et te päris esmaavastajaid ei ole, sest mina olen nende kiiruskaameratega tegelenud siin kuskil septembrikuust saadik ja olen otsaga jõudnud praegu kohtusse, kuna ma leian, et ka praegune seadus võimaldab tegelikult seda märki kohustab kasutama. Aga see, et te teete selle nii-öelda selle 100- ja 300-meetrise piirangu, millal peab märk ees olema – selles mõttes te olete väga õigel teel.  

Aga ma küsin küsimuse ka nüüd ära, sest vahepeal sa hakkasid vahele rääkima. Korrakaitseseaduse …

Kümme sekundit!

… § 34 lõige 1 ütleb, et jälgimisseadustiku kasutamises ükskõik mis korrakaitseorganis peab olema ees märk "VIDEOVALVE". Kas meil on vaidlus selle üle, et …

Aitäh!

… kiiruskaamera, mobiilne, on jälgimisseade?

Aitäh, Kalle! Aitäh kõigi nende heade sõnade eest! Küll mitte selle eest, et sa arvad, et see on ainuke heategu, mida me siin teinud oleme. Me oleme täna ka terve päeva häid asju siin teinud. 

Aga su küsimus, Kalle, ei ole üldse rumal. Selle üle käib vaidlus natukene, käis ka komisjonis. Muide, ma ei mäleta, kes väitis ühte ja kes teist. Kas oli Justiitsministeerium, kes väitis, et korrakaitseseaduse … Seal sa küll eksisid, korrakaitseseaduse § 34 lõige 3 on see. (Kalle Grünthal vastab kohalt.) Sa viitasid lõikele 1. Lõige 3, küsimus oli, kas see lõige iseenesest kohustaks ka juba tänapäeval kiiruskaamerate ette panema hoiatusmärgi. Ja siis Siseministeerium vaidles vastu vist – või oli vastupidi, et Siseministeerium väitis ja Justiitsministeerium vaidles vastu, et nii see paraku ei ole. 

Mina olen tegelikult nõus nendega, kes ütlevad, et korrakaitseseadus … Selles suhtes on sul ka õigus, ma tean, et sa mõtled seda rada pidi, et korrakaitseseadus on üldseadus, liiklusseadus on eriseadus. Et kui eriseadus midagi reguleerib, siis kehtib eriseadus, kui eriseadus midagi ei reguleeri, siis kehtib üldseadus. Paraku on siin minu arvates olukord, kus ei eriseadus ega üldseadus ei reguleeri mobiilse kiiruskaamera ees hoiatussildi kasutamist. Korrakaitseseadus reguleerib valvekaamerate kasutamist. Need valvekaamerad registreerivad kõike, mis toimub. Kes on vähegi soe ja liigutab, see sinna kaamerasse jääb. Liikluskaamera registreerib ainult rikkujaid. See on see vahe. Need ei ole samastatavad. Ja korrakaitseseadus reguleerib just seda valvekaamerat ja ütleb, et siin peab olema silt üleval – ära räägi, Kalle, vahele –, peab olema silt üleval "VIDEOVALVE". Ja sellega tegelikult ongi jäetud siin selline auk seadusandlusesse, et kuna liiklusseadus üldse ei ütle midagi selle kohta, kas peab olema hoiatussilt või ei pea, siis saabki niimoodi seda asja tõlgendada ja täiesti seaduslikult tõlgendada, et seda ei ole vaja. 

Selleks, et vältida tulevikus ka sinu küsimusi ja peamurdmisi ja kohtus käimisi ja ka meie omavahel selliseid juristide kretiinseid vaidlusi, teemegi selle seadusemuudatuse ja kirjutame sõnaselgelt sisse: mobiilsete kiiruskaamerate ette, tuleb panna osutusmärk.

Andre Hanimägi, palun! 

Hea aseesimees! Hea Valdo! Ma tegelikult saan su frustratsioonist aru. Sõidad, sirge tee, kõik on ilus, käib sähvatus. Muidugi oled šokis, nõme, päev on rikutud, emotsioon on halb. Mina lähen kirun naisele, sina lähed selle emotsiooniga, teed eelnõu ja tuled siia. Selles mõttes respekt, sa panid selle emotsiooni enda heaks tööle ja tulid selle eelnõuga. Aga ma vaatasin seda komisjoni arutelu ja statistikat, mis meil liiklusohutuses on, ja ega ma ei saa hästi aru, mis probleemi sa peale selle solvumise, mis teil oli siin aastaid tagasi, lahendad. Kuidas see eelnõu ikkagi liiklusohutust tõstab?

Aitäh, Andre! Esiteks, ma pean sind parandama, et ma ei pannud seda emotsiooni ainult enda jaoks tööle, ka sinu jaoks, kõigi liiklejate jaoks. 

Küsimus on siin praegu selles, kas mobiilset kiiruskaamerat, kas liiklusjärelevalve sellisel moel, nagu ta toimib, peaks olema eelkõige suunatud sellele, et rahustada liiklust, saavutada ohutum liiklus, või sellele, et trahvida, karistada ja kott pähe tõmmata sellega, et muutsime kiiruspiirangut, peitsime sildi kusagile ära. 

Viimane näide, eelmisel teisipäeval, 28. aprillil. Ma tean seda päeva selle pärast, et see oli mu naise sünnipäev, või on endiselt. Sõpruse puiesteel mobiilne kiiruskaamera, mis mõõdab tagant juba eemalduvaid autosid. See toodi kasutusele, muide, ka huvitava ettekäändega, et oli vaja mootorrattaid taltsutada. Seda kasutatakse nüüd väga usinalt ka autodega, sest seda on veel parem varjata, kuna tagavaatepeeglist, kui sa näed seda sähvatust, siis on juba täitsa hilja. Aga selle kaamera ette, noh, seda ei olnud pandud, see kaamera oli pandud suure pingi taha. Ja pingile – seda ma ka ei tea, kas Politsei- ja Piirivalveamet oli sinna pannud, oli see juhuslikult sattunud või oli see palutud inimene – üks vanainimene, vanatädi oli pandud sinna istuma, nii et jumala pärast see kaamera kuidagi näha ei oleks. Ja Sõpruse puiesteel mõõdetakse jumala sirgel teel neid, kes sõidavad kiirusega 53 kilomeetrit tunnis või enam. 

Kas see on liikluse ohutuse seisukohalt meie esmane ülesanne ja mingeid tagajärgi andev asi? Ei ole! Me räägime liiklussurmadest. Samal ajal oli siin tükk aega Kaarli puiesteel 30 kilomeetri piirangu märk. Kõik jalakäijad on viidud maa alla, ülejäänud jalakäijad lähevad valgusfoori alt läbi, aga liikluspiirang 30 kilomeetrit ja väike kaamera sinna juurde. Nagu ütleb, piiks-piiks ja raha tuleb. Ma leian, et see on nõukaaegne mõtlemine. Me ei peaks enam olema! 

Ma elasin 15 aastat Rootsis, sõitsin seal kogu aeg autoga, nii kui esimese auto suutsin osta. Ma ei näinud mitte kordagi selle aja jooksul politseid kiirust mõõtmas. Mitte kordagi! Ja ometi ma vannun teile, et seal on liiklusdistsipliin palju mõistlikum kui Eestis. Sellist liiklusraevu nagu siin sa ei näe seal. Võib-olla on selle põhjuseks just see, et inimesi usaldatakse, lastakse neil ka sõita 53 kilomeetrit tunnis, kui kogu liiklusvoog on selle kiirusega. Ei ole mõtet panna mobiilset kaamerat tööle mingi säritusajaga kolm pilti sekundis. Ma loodan, et ma vastasin su küsimusele.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mulle tundub ka, et meil on natuke liiga varajane õhtutund sellise eelnõu arutamiseks, aga püüame siis seda jõudumööda teha. 

Mul ka, olles näiteks Tallinnas vastutanud transpordivaldkonnast abilinnapeana, on selline arusaam, et üldiselt, kui me tahame liiklusohutust parandada, siis ikkagi tuleb kiiruseid alla tuua. Jah, loomulikult, seda saab teha paljuski ka teesid ehitades, konstrueerides, mõistlikult liiklusvoogusid suunates. Aga paratamatult tuleb seda teha ka järelevalve kaudu, sest alati on mingi seltskond ja mingi osa inimesi, kes ei kipu nendest reeglitest kinni pidama. Ja nüüd, kui seda eelnõus välja toodud mõtet rakendada ehk igale poole, kogu Tallinna linn toppida täis neid märke, eks ole, iga nurga peal võidakse mõõta või mõõdetakse, siis ma küll ei näe, kuidas see aitaks tegelikult sellele eesmärgile kaasa. Ma saan su murest aru. Ja nagu Andre viitas, kellele ikka meeldib liikluses trahve saada, aga kas võib olla päris see asjaolu, et kiiruseületaja saab trahvi vastavalt kehtivale seadusele ja siis me tuleme seda seaduseelnõuga parandama? Võib-olla päris õige suund ei ole. Aita mind siin!

Ma aitan sind hea meelega, Tanel. Ma olen valmis sind üle tänava ka aitama, kui sa peaksid seda abi vajama. Aga põhimõtteliselt, Tanel, see seaduseelnõu ei õigusta kuidagi, see ei anna sulle mingit moodi alibit selleks, et rikkuda liikluseeskirju või ületada kiirust. Küll aga, juhul kui on liikluspiirangud, juhul kui on kiiruspiirangud, tehkem need mõistlikud ja tehkem need inimestele arusaadavaks. Kasvatustöö, usaldus, liiklusohutus – need võiksid olla meie ühiskonna märksõnad, mitte salajane nuhkimine kusagil, pildistamine, arvete saatmine, Andre Hanimägi närvi viimine nii, et ta peab koju naisele kaeblema minema. See ei saa olla selle asja eesmärk. Ma arvan, et ma aitasin su praegu hädast välja, Tanel. Sa said oma vastuse.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan väga selge selgituse eest selle seaduseelnõu vajadusest. Aga kõigepealt selle rahustamise kohta. Kord ma pidasin kinni ühe nihukese kaamera juures ja pidasin väikese vestluse selle inimesega, kes seal juures oli. Kahe tunni jooksul 90 sähvatust, märki ees ei olnud. Aga ma juhin tähelepanu hoopis ühele teisele asjale. Kui linnas on mitu suubuvat teed, siis kas seadus näeb täna ette, mida te välja pakute, et iga suubuva tee ette panna ka märk? Kas või, Kaarli puiestee …

Sa mõtled silti, mitte kaamerat?

Jah, silti, mitte kaamerat.

Aitäh! Ausalt öeldes, see küsimus kerkis ka komisjonis. Mul ei ole sellele päris head vastust, välja arvatud see, et kui seitse aastat tagasi justiitsministeerium tegi sellise ettepaneku, et mobiilsete kiiruskaamerate ees peab olema osutusmärk, ja kui seda ei ole, siis trahv on kehtetu.

 Ja kui Riigikogu võttis selle seaduse vastu ning Politsei- ja Piirivalveamet kiitis seda seadust taevani ja suutsid selle niimoodi ellu viia, nagu see sel hetkel meile maha müüdi, siis nad suudavad selle ka ellu viia sel moel, nagu me selle praegu vastu võtame. Kui neil on mingeid muudatusettepanekuid, siis mingi piirini olen isegi mina valmis arutlema siin mingite muudatus- või täpsustusettepanekute üle. Aga ausalt öeldes mitte väga, sest need argumendid, mis on siiamaani kõlanud – kõige ägedam argument oli see, et see eelnõu on meie Madis Timpsoni, Marek Reinaasa ja minu tehtud psüühilise emotsionaalse aje tulemusel, midagi sellist. 

Teine argument oli, et juhul, kui me paneme sellise nõude, et peab olema osutusmärk, mis saab siis, kui tuul puhub märgi ära. Seitse aastat tagasi puhus ka Eestis tuul, ometi meile müüdi see eelnõu maha. Ja me tegelikult teemegi paljuski praegu seda. 

Me ei pea minema nii palju liikluse detailidesse isegi. Me heastame ühe vana võla või vana väikese petukauba, mis meile maha müüdi. Mina olin, muide, nende inimeste hulgas, kes Riigikogus sel ajal olid. 65 inimest hääletas selle eelnõu poolt 2019. aasta veebruaris kolmandal lugemisel. Mina nende hulka ei kuulunud. Mul oli juba siis väike kahtlus, et kas see ikka on päris õige asi siin kotis. Aga 65 inimest hääletas selle eelnõu poolt ja neile tegelikult müüdi see eelnõu maha sellisel kujul, nagu meie tahame seda teha nüüd, seitse aastat hiljem.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Lõpuni hädast välja sa mind ei aidanud, sest ega ma nüüd aru ei saanud, kuidas see aitab liiklusohutust parandada, peale selle, et ta kuidagimoodi läbipaistvust suurendab – sellega nõus. Noh, selle loogika järgi peaks siis äkki arutama ja võib-olla te ka arutasite komisjonis, et võib-olla peaks ka iga viimsegi politseisõiduki ette panema sellise märgi. Või nii nagu kunagi vanasti oli, kui autodest tulid, siis seal ees pidi kõndima lipuga lehvitades teine inimene, eks ole, et rahvast teaks, et auto läheneb, eks ole. Politseil on ka erinevaid autosid, on äratuntavamad ja on sellised nagu varjatumad. Mine tea, võib-olla mõni sama tädike näiteks, kes enne istus sul seal vales kohas, istub, istutab terve bussi või kaubiku sinna politseiauto ette ja siis ei näe, et see sealt mõõdetakse. Kas te seda ka arutasite, et äkki peaks ikkagi ka iga viimsegi politseiauto puhul sinna ette sellise märgi paigaldama, et siin on pargitud politseiauto, mis võib-olla teostab mingit liiklusjärelevalvet või muud ohutusjärelevalvet?

Aitäh, Tanel! Noh, küll sinul fantaasia ikka lendab, seda on kohe tore kuulda. Ei, me päris selliseid küsimusi nüüd ei arutanud. Aga see põhimõtteline arutelu ka komisjonis ja ka pärast seda, kui Politsei- ja Piirivalveamet on natukene rahunenud ja enam ei süüdista meid põhiseadusvastase eelnõu esitamises, on ju olnud ikkagi teemal, et nemad toovad näiteid, et vaat näed, Eestis on liiklusohutus selline ja liiklussurmade arv on vähenenud siin ja seal ja siis vaat sellepärast oleks vaja mobiilseid kiiruskaameraid. Aga need võrdlused omavahel on täiesti ebaadekvaatsed selles suhtes, et ei mõõdeta ju kiirust, ei rahustata ju kiirust nendes kohtades, mis on eluohtlikud, vaid kiirust mõõdetakse peamiselt seal, kus saaks palju trahvi inimeste käest nõuda. On sellised eraldi maasikavälud ka Tallinna ümbruses. 

Aga vastuseks sinu küsimusele, kas peaks ka politseiauto kuidagi ära märgistama – see oli hea küsimus, Tanel. Põhimõtteliselt me ei pea ju kõike siin seaduse tasemel reguleerima, mõni asi võib jääda ka näiteks ministri määruse tasemele või ministri hea sõna tasemele. 

Kadunud Robert Lepikson, kes oli kunagi siseminister, ütles siseministriks saades, lubas, et politseinikud enam põõsastes kiirust ei mõõda, ja viis selle läbi. Mina leian, et see võiks ka olla. Kui meil on praegu siseminister, kes meid juhuslikult kuulab – tere, Igor! Ma leian, et see oleks täiesti mõistlik, kui ka tema annaks oma kaadritele ülesande rahustada liiklust sellega, et nad on nähtaval, mitte sellega, et nad põõsastest püüavad seda Andret või Tanelit või Valdot, kes kogemata sõidab mõned kilomeetrid üle kiirusepiirangu. Kuigi, nagu veel kord öeldud, see eelnõu ei seadusta, ei anna kuidagi alibit teile kihutamiseks ja kiirustamiseks. Ka täna, kui te siit ära lähete, sõitke normide piires.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas nüüd need inimesed, keda on juba salaja mõõdetud või need kaameratega mõõdetud kiiruseületajad, nad on siis olnud rumalad, et nad on maksnud neid trahve ära? Kas ma saan õigesti sellest aru? Kas nad tegelikult ei peaks neid tegema, aga kuna hirm on nii suur, siis nad on need ära maksnud, kuigi tegelikult ei peaks nad seda tegema või? 

Aitäh! Nüüd ma pean küll ütlema seda, et iseenesest hea, et sa seda küsisid. Kui nüüd kellelgi tekkis tõesti see mulje seda juttu kuulates siin, et nüüd on makstud trahviraha õige aeg tagasi küsida, siis nii see ei ole. Praegu on Politsei- ja Piirivalveamet talitanud täiesti seaduse piirides. Nad ei ole rikkunud seadust, see seadus ei ole nõudnud seda osutusmärki. Meile räägiti seitse aastat tagasi, et see nõue on olemas, viidati isegi mingile majandusministeeriumi määrusele, kus selle märgi disainielemendid olid kirjas, aga tegelikult seda nõuet seaduses ei olnud. Seda võib muidugi nimetada ka Riigikogu enda praagiks, et seitse aastat tagasi läks 65 inimest sellele liimile. Aga no kes meist ei tahaks usaldada Politsei- ja Piirivalveametit ja nende ametnikke? Kõik me tahaksime, kuigi see usaldus sai väikse tõnksu sellega, mis meiega tehti.

Andre Hanimägi, teine küsimus, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea Valdo! Ma läheksin selle tädikesega edasi. Sa tõid välja, et seal oli üks tädi, kes takistas sinu vaatevälja, et sa ei näinud seda kaamerat õigel hetkel. Aga võtame nüüd selle eelnõu konteksti. Kui nüüd selle märgi ees saab olema üks tädi kas tahtlikult või tahtmatult, võib-olla isegi PPA enda pandud sinna ette ja sa ei märka seda silti, no keegi oli ees, mis siis saab?

See on tõesti hea küsimus. Kõigepealt ma pean sulle täpsustama, et mitte ei jääks vale muljet, nagu sellele pingile ja tädile tuginedes ma ületasin kiirust. Ma ei teinud seda, mina liiklesin väga korralikult, ma lihtsalt panin tähele, et selline pilt ausalt öelda võib-olla PPA-le au ei tee. 

Aga mis puudutab neid üksikjuhtumeid ja seda, mis saab siis, kui tuul puhub, mis saab siis, kui lumi on või tädi on või jõuluvana läheb märgi ette – eks need lahenevad töö käigus. Ma arvan, et kui nüüd hakkab tekkima vaidlusi selle üle, seitse aastat tagasi valitsus leidis, et nii võiks asi olla lahendatud, kui märke ei ole, trahv ei kehti, ma arvan, et seitsme aastaga ei ole Politsei- ja Piirivalveameti võimekused vähenenud selles suhtes, et tõestada taasesitataval viisil ka kohtus, juhul kui läheb kohtuvaidluseks, et see märk oli olemas. Pange sinna teine kaamera või mingi GPS-seade peale, mis registreerib selle märgi asukoha, kellaaja ja kõik. Neid võimalusi on küll. 

Ma põhimõtteliselt ei protesteeri siin mitte ainult selle vastu, et seda märki ei ole, vaid selle vastu, et me ei peaks kasutama tehnoloogilisi arendusi ja uuendusi ainult sellepärast, et meil on need võimekused nüüd olemas. Meil on võimekus sõita droonidega ringi. Hakkame äkki droonide pealt kiirust mõõtma? See ei peaks nii olema. Kunagi, ma mäletan, oli plaan hakata helikopteritelt mõõtma Eestis kiirusi. Joonistati isegi maanteedele 100 meetri järel või mingi vahemaa järel sellised valged triibud, et oleks helikopteri pealt näha ja saaks stopperiga mõõta, kui kiiresti ta selle kahe triibu vahelise vahemaa läbis, ja siis saaks öelda, et näed, rikkus kiiruspiirangut. Need plaanid jäid õnneks sinna mahajoonimise tasemele. 

Aga me ei peaks ehitama üles mingit tõesti sellist jälgimis- ja karistamisühiskonda. Lepime selles kokku. Ma arvan, et seda saaksid isegi sotsid toetada.

Kristina Šmigun-Vähi, teine küsimus, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsimus selline, et näiteks need autod, mis on küll politseiautod, aga millel ei ole politsei silte küljes ja mis ka mõõdavad tegelikult kiiruseid, kas nendel on ka nüüd kohustus mingit märki kanda, et tema on ka mõõtja.

Aitäh! See eelnõu seda kohustust kellelegi ei pane, nii et see võimalus jääb politseile endiselt alles. Ma iseenesest loodan, et nad tulevikus pööravad … Tavalise lihtsa autojuhina, ma ütlen ausalt, mulle käib rohkem närvidele liikluses kui see, et mõni sõidab kolm kilomeetrit kiiremini, mulle käib rohkem närvidele see, et mõni sõidab 15 kilomeetrit aeglasemalt ja siis, kui sa tast mööda lähed, sa näed, et ta näpib oma telefoni. Selliste inimestega võiks rohkem tegeleda. Nad teevad selle liikluse ohtlikumaks, mitte need, kes on fokuseeritud sellele, et sõita 53 kilomeetrit tunnis koju. Nii et see ei piira nende autode kasutamise võimalust. Aga ma ootan iseenesest, et tuleks mõni siseminister meile või näiteks Igor ütleks oma inimestele ka, et olge rohkem nähtaval, olge rohkem avalikud, rahustagem liiklust, ärgem ainult karistagem.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul tekkis seda küllaltki meeleolukat ettekannet vaadates mõte, et kas te arvestasite või tegite mingi kalkulatsiooni, kui palju see eelnõu võib mõjutada liikluskultuuri üldisemalt heas suunas. Aitäh!

Aitäh! Hea küsimus. Ja iseenesest on täiesti võimatu sellele vastata. Ma arvan, et sellist mõõtmist ja hinnangut ei saa teha. Ja võib-olla alles pikkade aastate pärast võib tagantjärele nentida, et … (Ohkab.) No mõelgem ise, need ajad, nagu ma enne nimetasin. Kunagi olid Eestis aeg, kus olid miilitsad ja tegid trahvi ja enamasti trahv läks nende oma tasku. Siis tuli Eesti Vabariik ja meil oli politsei, kes tegi trahvi ja ka see trahv läks tihti nende oma tasku. Aga me oleme sellest üle saanud, igasuguste meetoditega, küll kehakaamerate ja muude asjadega. Aga tänapäeval on politsei inimeste silmis oluliselt usaldusväärsem, kui ta oli 30 aastat tagasi ja veel palju usaldusväärsem, kui miilits kunagi üldse oli, eks ole. Nii et need asjad lähevad paremuse poole. 

Ja kui Eestis elu läheb nii edasi, et politsei roll saab ka rohkem olema ikkagi aitav, nagu siin meile pakuti siis, kui valvekaameraid propageeriti, et kui igal pool on kaamerad, siis nad näevad, kui mõni vanainimene kukub kusagil, siis nad sõidavad kohe välja ja aitavad ta püsti. No see kõlab natukene ka liiga hullusti, et olla tõsi, aga pigem selline toetus, et sa tõesti toetad ja aitad. Ma ütlen, vanasti, kui veel Rootsist rääkida, inimesed, kes tulid Eestist külla peale seda, kui Eesti vabanes, Rootsi, nende esimene mulje peaaegu oli see, et issand, kui sõbralikud politseinikud teil sinna. Ja ma tahaks, et me jõuaksime ka sinna. 

Aitäh, härra Randpere! Teie kurvastuseks rohkem teile küsimusi ei ole.

Vaat kus lops!

Aga nüüd on meil suurepärane võimalus kuulata, mida selle kohta arvati juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meile majanduskomisjoni esimees, kes on juhtumisi ka selle eelnõu algataja. Härra Marek Reinaas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, see kirss tordil oli meil ka arutusel ja maiustamiseks komisjonis 21. aprillil. Ja arutelu oli kirglik, nagu alati erinevad liiklusteemalised arutelud on. Eelnõuga kehtestatakse kohustuslik osutusmärk automaatse liiklusjärelevalvesüsteemi kasutamise ala ees. 

Ja nüüd ma kirjeldan, mis seal komisjonis toimus. Nii mõnedki küsimused, millele Valdo ei andnud siin väga konkreetset vastust, olid ka komisjonis ja ma proovin need üle käia, et vähe konkreetsemalt vastata neile. Räägin ka ära, kes olid kutsutud, et siis saab aru, kes mida rääkis. Kutsutud oli Valdo, kes tutvustas eelnõu. Siis oli Kliimaministeeriumi liikuvuse asekantsler Sander Salmu, teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklusvaldkonna juht Margus Tähepõld, Siseministeeriumi korrakaitse ja süüteomenetluse osakonna juhataja Indrek Link, Justiits- ja Digiministeeriumi andmekaitseõiguse talituse nõunik Kristel Niidas ning karistusõiguse menetluse talituse nõunik Anna Leena Neering ja Politsei- ja Piirivalveameti arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo esmareageerimise grupi teenuse omanik Taavi Kirss. 

Algatuseks tegi Valdo Randpere selle eelnõu tutvustuse täpselt samasuguse kire ja põhjalikkusega, nagu me seda täna siin nautida saime. Seda ma ei hakka teile ümber jutustama. Seejärel said komisjonis kõik need külalised riburada pidi sõna, mida nemad sellest eelnõust arvavad. Ma teen lühikese kokkuvõtte, et saalis olevad Riigikogu liikmed saavad aru, millised ametkonnad mis seisukohal olid. 

Kõigepealt Sander Salmu, kes on sealt Kliimaministeeriumist, ütles, et Kliimaministeeriumil ei ole valitsuse seisukohtadest erinevat lähenemist. Ja kuna valitsus toetas ettepanekut, kuid pidas vajalikuks, et majanduskomisjonis Riigikogus debatt jätkuks, mida me ka siin praegu suure hoo ja mõnuga teeme. Märgil on kindlasti positiivne mõju liiklusohutusele. Ehk Kliimaministeerium ütleb, et märk on tegelikult kasuks liiklusohutusele, mitte lihtsalt ei ole seal nagu nalja pärast sinna tee peale pandud. Valitsuse seisukohtades toodi välja, et näiteks üks katsemõõtmine Pirita teel 2015. aastal vähendas väga oluliselt rikkujate arvu, kui märk väljas oli. Ehk siis, kui märk oli väljas, siis kiirustajate arv vähenes, mitte sellest, et kaamera oli väljas. Rahvusvaheline praktika näitab, et ainuüksi lokaalne liikluse rahustamine ei ole kiiruse järelevalve põhiline eesmärk. Üks oluline eesmärk on ka üldine taju, et liiklusjärelevalve toimib ja liikleja võib kogu teedevõrgul jääda siis nii-öelda vahele. Ehk siis Kliimaministeerium ütles väga selgelt, et see märk iseenesest, kui ta on selle kaamera juures, siis see on liiklusohutusele väga hea ja nii-öelda koosmõjus veel selle kaamera ja märgiga, et see rahustab tegelikult rohkem liiklust ja see parandab liiklusohutust. 

Siseministeerium, Indrek Link, tsiteerin. Märk on kahetoimeline, sellel on positiivne ja ennetav mõju ehk see aitab piirkiirust paremini jälgida sõltuvalt sellest, kui kaugele see panna. Sellega saab kaamera mõjuala suurendada. Ehk siis, kui on ainult kaamera, siis on väike mõjuala. Kui paned selle märgi välja, on suur mõjuala ehk siis inimesed sõidavad hoopis pikema maa rahulikumalt ja neil on aega seal pidurdada, teha kõike seda, mida liiklusohutuses vaja on. Enne seda, kui Politsei‑ ja Piirivalveamet need märgid ära võttis, oli mõnes mõttes ka seisukoht, et see tegelikult aitab kaamera mõjuala suurendada. Ehk kordas selle samuti Siseministeeriumi inimene, kordas selle asja üle, et niimoodi on. Siseministeerium ei ole vastu, kui Riigikogu liikmetel on soov märgipanek seadustada. Nii et Siseministeerium ütleb, et väga hea plaan, hea Riigikogu. Küll aga on küsimus selles, et ei saa olla otsest seost selle vahel, et kui juht märki ei märganud või märk oli mingil põhjusel kellegi pahatahtlikkuse tõttu näiteks ümber lükatud või oli sinna ette paigutatud vanamutt, siis automaatselt muutuks karistus kehtetuks. Saaks toimetada selliselt, et kui kaamera ja märk üles pannakse, siis see protokollitakse. Ehk siis nende mõte oli samuti väga selge, et iseenesest, kui see märk pannakse üles, siis tõepoolest tuleb siiski olla veendunud, et see märk seal on olemas, teda nähakse ja teda ei ole ümber puhutud, teda ei varjata, ja see protokollitakse. Siseministeerium ütles ära, et põhimõtteliselt neil on võimekus küll sellega hakkama saada, et kui on vaja märk püsti panna, siis küll see kuidagi teada pärast on, et oli seal märk või ei olnud. 

Läks nagu natuke huvitavamaks, kui tuli Politsei- ja Piirivalveameti esindaja Taavi Kirss, kes väga pikalt rääkis tegelikult täiesti õiget juttu, et Eestis on liiklusohutus läinud paremaks ja liiklussurmasid on vähem ja riiklus on aja jooksul kõvasti paremaks muutunud. Ta ütles, et eks need mobiilsed kiiruskaamerad kindlasti mängivad ka selles oma rolli, milles ju ei saa vastu vaielda. Aga kõneleja oli lugenud Maailma Terviseorganisatsiooni väljatrükki, mis soovitab liiklusjärelevalvet teostada nii varjatult kui ka avalikult. Terviseorganisatsioon on võtnud ette arutada, kuidas liiklust jälgima peab. Nende arust tuleb seda teha nii avalikult kui ka varjatult, et tagada suuremat heidutust liiklejate osas ja ohutuse tagamist teistele. Siis ta rääkis traagilistest sündmustest, mis oli juttu. Aga jah, tema eelkõige põhjendas seda märkide panemata jätmist selle terviseorganisatsiooni väljatrükis öelduga. Seal on niimoodi öeldud, et nii on parem, ja siis palun nii tehtagu. Nii, veel, Maailma Terviseorganisatsioon soovitab politsei tegevuseks liiklusohutuse vallas, et hoiatusmärk töötab ainult 500 meetri ulatuses ümber konkreetse kaamera. See läks natuke nagu iseendaga vastuollu, aga põhimõtteliselt ka see terviseorganisatsioon on siiski öelnud, et kui juba see märk pannakse, siis 500 meetri võrra tema mõju suureneb kogu sellel majapidamisel. Aga ka tundis muret, et küll see märkide panemine on ikka keeruline ja kuidas täpselt need sinna pannakse ja kui kaugele. Siis tekkis samuti arutelu selle üle, mis siin oli jutuks, et kui nüüd selle märgi ja kaamera vahele jääb külgnev tee, siis mis sealt sisse sõites toimuma hakkab. Aga ma arvan, et eks need ajutised märgid pannaksegi täpselt sinna. Ja ma arvan, et Politsei- ja Piirivalveamet oskab neid täpselt niimoodi panna, et kõik, kes seal tee peal sõidavad, saavad aru, mis seal toimub, eks ole. Ega siis kiiruskaamerate märk ei ole ainuke märk, mida sealt sissesõiduteelt keerates kindlasti inimene nagu taipama ja märkama peab. 

Nii, aga siis, mida tegi Justiits- ja Digiministeerium? Ta ütles, et eelnõu eesmärk, milleks on liiklusjärelevalve läbipaistvuse suurendamine, seda toetatakse. Ta kirjeldas ka seda, et kui on jäänud märgistamata see kiiruskaamera, siis sellisel juhul ei ole mõõtmistulemus olla kasutatav tõendina hoiatustrahvi määramisel. Ütles sedasama, mida ka seitse aastat tagasi, et kui märki ei ole, siis trahvi ei saa. Aga muidu kiitis heaks ja ütles, et väga hea plaan. Ja siis justdigiministeeriumist Kristel Niidas, kes tegeleb rohkem andmekaitsega, tõi välja selle, mille üle me siin arutasime, et tegelikult ju justkui kehtib, eks ole, praegusel hetkel juba kohustus sinna see silt ette panna. Võib-olla isegi see eelnõu, mille meie esitasime, ei olegi vajalik. Aga siis ma küsisin kommentaari, et head Siseministeeriumi inimesed, mis teie sellest arvate, kas siis on praegu kehtiv see asi või ei ole. Siseministeerium kindlalt ütles, et tema jääb Justiits‑ ja Digiministeeriumiga eriarvamusele. Liiklusseaduse § 196 näeb ette korrakaitselised erimeetmed, mille kohta kehtib tõesti KorS § 34. Ühesõnaga, kogu seesama jutt. Nemad ütlesid, et ei, nemad ütlevad kindlalt, et praegu ei kehti, et peaks neid silte sinna panema. 

Siis eelnõu algataja Valdo Randpere kirjeldas neid protokolle natuke põhjalikumalt kui siin saalis, et mis siis täpselt seitse aastat tagasi juhtus. Oli arusaadav, et tõepoolest tol ajal Riigikogule see kott pähe tõmmati kogu selle teemaga. Aga samuti küsis ta Politsei‑ ja Piirivalveametilt, et kui kõnealune eelnõu koostati, Politsei‑ ja Piirivalveamet andis selle peale oma arvamuse, see ilmus ERR‑is ja seal kirjutati, et eelnõu on tehtud pealiskaudse emotsiooni najal ja on põhiseadusega vastuolus. Need olid täpselt need sõnad. Pealiskaudse emotsiooni najal me siis kolmekesi võtsime ette, selle eelnõu tegime ja see on veel põhiseadusega vastuolus ka. Aga oleme ausad, me teame väga hästi, et me ei olnud pealiskaudse emotsiooni najal seda tegemas ja põhiseadusega see on täiesti kooskõlas. Nii et iseenesest PPA‑l selle peale suurt väga midagi öelda ei olnud. 

Oli arutelu ka selle üle, kui kaugel täpselt see märk peaks olema, see 150 meetrit või 500 meetrit. Nenditi, et iseenesest on väga õige, et see meetrite arv nagu ära märgitakse, sest nagu Valdo võib-olla ka kirjeldas, pärast on võimalik, et need märgid asuvad tont teab kus ja väga kaugel sellest kaamerast. 

Siis sai sõna Tõnis Mölder. Kahjuks ta ei saanud täna tulla seda eelnõu tutvustama, aga mina pean tema asemel olema. Ta oli ka väga järsk ja kiitis, ütles, et käimasolev arutelu on väga oluline. Juhtis ka tähelepanu justnimelt sellele, et Politsei‑ ja Piirivalveamet, kui ta nüüd otsustas neid märke mitte kasutada, siis tegelikult oleks ta pidanud mitte tegema sellist asja, et lihtsalt ei kasuta neid ja mõnes mõttes tüssab Riigikogu, oleks pidanud tulema, rahulikult andma siia menetlusse ühe seaduseelnõu, kus tehakse nii, nagu nemad seda teha soovivad. Me oleksime seda arutanud, selle kehtestanud ja võib-olla oleks isegi nii läinud, aga kuidagi niisugune salakaval tüssamine võib-olla ei ole kõige parem meetod. Ühtlasi lausus kõneleja, et märgi olemasolu ja selle hilisem tõestamine on olnud juba eelneval perioodil kõige hägusem ala kõnealusel teemal. 150 meetrit, 300 meetrit – keeruline tõlgendada, vaidluskohti mitmeid. Ühesõnaga, jutt veeres nagu enam-vähem samal kohal. 

Valdo ütles, et kui pannakse see osutus- või hoiatusmärk üles, see meenutab täpselt sedasama, mida tehakse ajutise liiklusmärgiga, see ei ole mitte midagi raketiteadust. Liikluspolitsei praegusel hetkel paneb neid märke üles päevas ilmselt kümneid või sadu, kuidas siis niimoodi, et ühtesid märke suudame üles panna ja teisi märke kuidagi ei suuda, et see pole ju ka nagu õige jutt. Nii, Rene Kokk toetas Tõnis Mölderit ja ütles, et väga hea seadus ja eelnõuga tuleb igal juhul edasi liikuda. Ja nii oli. Marek Reinaas kõige lõpuks ütles ka, et Politsei‑ ja Piirivalveamet on väga tubli organisatsioon, nad on väga võimekad, nad püüavad kinni kõik kriminaalid, pätid ja rikkujad ja piiririkkujad ja kõik asjad. Ühe märgi paigaldamine ei tohiks neile küll mingil juhul probleemiks olla, et hakaku aga nüüd valmistama neid märke ja võtku see teekond ette. 

Selline oli see vestlus seal. Te saite ilmselt aimu, kes mida küsis, rääkis ja ütles, ja millised olid erinevate ametkondade seisukohad. Aga lõpuks tehti ka väärtuslikud otsused. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tõnis Mölder – ja nagu ma ütlesin, ma asendan teda praegu. See oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail sel aastal, konsensuslik otsus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus. Selline oli kirss tordil meil komisjonis.

Suur tänu ettekandjale! Enne kui tuleb üks küsimus, ma repliigina igati nõustun ettekandjaga, et eelnõu algatajate süüdistamine pealiskaudsuses on küll täiesti kohatu. Seda teile kindlasti ette heita ei saa, emotsioonide suhtes ma nii väga kindel ei ole. Aga nüüd küsimus. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Ma kõigepealt ütleksin ühe hästi kiire repliigi selle liiklusohutuse koha pealt. Kui on eesmärk 70 kilomeetrit tunnis ja videovalvesilti ei ole ja kaamera on kuskil 400 meetri tagant, siis 400 meetrit tekitatakse tegelikult liiklusohtlikku olukorda. Kui selle 70 märgi juures on videovalvesilt, siis see tähendab tegelikult seda, et jälgitakse ja liiklusohutus paraneb, kui muidugi eesmärk ei ole lihtsalt rahvalt raha sissekasseerimine. Aga nagu ma aru olen saanud, politsei soovib siiski liiklusohutust teha. Nii et ma arvan, et see on selles mõttes äärmiselt positiivne eelnõu. 

Aga küsimus ettekandjale. Siin on väga palju räägitud ka üldnormist ja erinormist. Ole hea, palun seleta lahti juriidilises kontekstis erinormi ja üldnormi vahekord, millised mõjusfäärid ja alad need on seal.

Hea Kalle! Ma tunnen ennast nagu 25 aastat tagasi Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna mingil esimesel kursusel. Sa küsid mu käest sellise küsimuse. Ja selliseid küsimusi me kahjuks seal komisjonis nii abstraktselt küll ei rääkinud. Ma kirjeldasin, et meil tõepoolest oli see vestlus sellel teemal, et üks ministeerium arvas, et justkui kehtib see norm, ja teine ministeerium ütles, et see ei kehti. Seal oli ka miskit laadi paragrahvidega vibutamine selle saatel, aga ma arvan, et see ei ole see teema, mida me siin saalis peaksime arutama. Pealegi, ma tean väga hästi, Kalle, et sul on väga täpselt endale selgeks tehtud, kuidas need normid seal omavahel käivad. (Naeravad mõlemad.) Ma ei pea sulle seda siin seletama hakkama.

Eelnõu algataja Madis Timpson, palun!

(Mikrofon ei tööta.) … Minu küsimus tegelikult tõukub PPA seisukohast, mida ta ka väljendas, et meie ettepanek põhineb pealiskaudsel emotsioonil ja võib olla vastuolus põhiseadusega. Seda emotsiooniasja, ma ei kujuta ette, kuidas nad kontrollisid, millised meie emotsioonid olid, seda on keeruline teha ka, aga põhiseaduse asja on ikka natuke lihtsam kontrollida.  

Ma soovingi küsida, kas komisjonis seda teemat käsitleti. Millised olid siis PPA argumendid põhiseadusevastasuses osas ja mida selle kohta arvasid teised kohal olnud juristid. Mul on professionaalne huvi, et kas ma tõesti siis nagu põhiseadust ei tunne.

Seda konkreetset põhiseaduslikkuse vastasust sellel komisjoni istungil sisuliselt ei arutatud. Pigem oli see, et nenditi tõepoolest, et meedias, ERR-is, rahvusringhäälingu kanalites on Politsei- ja Piirivalveamet sellise asja välja öelnud, ilma ausalt öeldes seal seda välja öeldes väga põhjendamata isegi, milles see nüüd seisneb. Ka Politsei- ja Piirivalveamet sealsamas komisjoni istungil samuti ei seletanud lahti juriidiliselt, milles nad seda põhiseadusvastasust näevad. Mulle endale tundub, et see pigem oligi kasutuses võib-olla nagu sellises meedia kontekstis, kus oli ilmselt Politsei- ja Piirivalveametil soov näidata, et see eelnõu ei ole liiga hea. 

Aga ma arvan, et kõik, kes on jõudnud enam-vähem sinnasamasse maale, kuidas ma ennast tundsin siin hetk tagasi, ehk õigusteaduse esimesele kursusele, siis saavad väga hästi aru, et seal ei saa mitte kuidagi sellel teemal isegi arutada.

Suur tänu teile väga hea sõnakasutuse ja ettekande eest! Aga nüüd avan läbirääkimised. Ja ma loodan, et ka volituse alusel. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meeleolukas, väga meeleolukas oli täna – tõepoolest, aitäh eelnõu esitajatele! –, aga ma jätkuvalt jään selle juurde, mis probleemi me ikkagi lahendame. Kui ma vaatan majanduskomisjoni protokolli, siis jääb mulje, et see kõige suurem probleem ja ajend ei ole mitte liiklusohutus, vaid see, et Riigikogule tõmmati aastaid tagasi kott pähe, nagu ütles Marek Reinaas. Ehk siis räägiti ühte ja nüüd tuleb välja, et tegelikult päris nii ei olegi, nagu räägiti ja toona seadus vastu võeti, mis on vale. Sellega ma olen absoluutselt nõus, et juhul, kui oli tõesti niipidi, et Riigikogule lausa valetati, toonasele koosseisule, siis see muidugi hea ei ole. 

Aga vana auvõla likvideerimiseks, ma arvan, see eelnõu ei sobi. Muidugi, Riigikogu tahe peab olema selge ja ametkonnad peavad seda austama. Aga solvumine ei ole hea liiklusohutuspoliitika. Kui probleem on selles, et seadus on ebaselge või mingid probleemid, siis teeme selgemaks. Aga ma ei näe küll põhjust luua reeglit, mis võib muuta liiklusjärelevalve vähem mõjusaks ja tekitada hulga uusi vaidlusi. Kui eelnõu järgi peab märk olema 150–300 meetrit asulas ja väljaspool asulat kuni 500 meetrit, siis jõuame sinna, tõepoolest, et tekib väga palju vaidluskohti, kas märk oli õiges kohas, kas see oli nähtav, kas see oli lume taga, kas see oli tuulega ümber kukkunud, kas kõrvalt teelt tulija seda nägi ja nii edasi. Kas see tegelikult muudab liikluse ohutumaks? Ei usu. Küll aga muudab see töö politseile keerulisemaks ja annab rikkumistele uue tehnilise pääsetee.

Protokollis ütleb Siseministeeriumi esindaja väga selgelt, et kui märgi puudumine või märgi vaidlustamine muudab karistuse automaatselt kehtetuks, võib põhimõtteliselt mobiilsete kiiruskaamerate kasutamine praktikas muutuda võimatuks. Kui me vaatame liiklusohutuse argumenti, siis tõepoolest, sellessamas komisjonis oli juttu ka sellest, mis need statistilised näitajad on. 2025. aastal vabas Eestis kõige ohutum liiklusaasta, Euroopa vaates Eesti on riik, kus hukkunute arv vähenes lausa 38%. 

Tallinna kesklinnas, millest siin oli väga palju juttu, kiiruse alandamine vähendas 2024. aasta lõpuks jalakäijatega toimunud liiklusõnnetuste hulka 50%. Samuti märgiti, et vähendatud piirkiirus Tallinnas vähendas inimkannatanutega liiklusõnnetusi ning rasked vigastused ja õnnetused vähenesid. Ehk tegelikult justkui liiklusohutuse probleemi meil ei ole selles vaates, et me selle küsimusega saaksime seda kuidagi paremaks teha. Pigem tundub, et me lahendame mingit poliitilist ebamugavust, mis aastaid tagasi tehti ja millele nüüd on mingisugune emotsioon juurde tekkinud. 

Liiklusseaduse mõte ei saa ju olla selles, et inimene järgib piirkiirust ainult siis, kui ta teab, et teda jälgitakse, kui ta näeb politseiautot või kaamerat või silti. Piirkiirus kehtib ka siis, kui märki, et siin mõõdetakse, ei ole. Ja kui me rääkisime sellest, et praktika ja et on mingeid näiteid, kuidas märk ja kiiruse mõõtmine mõlemad on väga efektiivsed, siis mulle tundub, et sel juhul võiksite te ju minna siseminister Taro juurde ja öeldagi siseministrile, et aga kasutage seda praktikat rohkem, pange neid märke. Ega selle märgi panek ei ole ju täna keelatud. Väga võimalik, et seda praktikaga saabki lahendada, mitte seaduseelnõuga. 

Ma ei väida siin üleüldse, et PPA tegevus ei vaja läbipaistvust või et seadustes peaks olema väga arusaadav, kuidas automaatne liiklusjärelevalve toimib. Peab küll. Ja see segadus, mis oli, ei ole ka normaalne. Aga ma arvan, et selle segaduse lahendamine selle eelnõuga ei ole mõistlik. PPA-l ei ole liiga vähe tööd, et hakata vaatama, kes mõne sildi ees istub või kuidas see silt on maha kukkunud või kas see silt oli 145 meetrit või 155 meetrit või kas ta oli linnulennult või ta oli mööda maanteed mõõdetud. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. 

Me ei peaks tegema seadust, mille peamine praktiline mõju võib olla see, et ohtlik kiiruse ületamine võib jääda karistamata selle pärast, et märk oli vales kohas või selle olemasolu üle tekib vaidlus. Sellisel kujul, et eesmärk on läbipaistvus, ennetav iseloom ja õiguspärasus, see ei veena mind ja see ei veena ka sotsiaaldemokraate. 

Ma küll praegu ei tee tagasilükkamist, ma ei tea, äkki tuleb siin mingi ime ja see eelnõu muutub kuidagi väga heaks ja lahendab mingisuguseid õiguslikke probleeme, eks siis näis. Aga praegu ma peaksin küll ütlema, et ärme tee seadust selleks, et parandada Riigikogu haavatud enesetunnet, isegi kui see sai haavatud. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! No Andre Hanimägi siin ausalt öeldes, ma ei oskagi öelda, kuidagi lasi lati väga madalale. Ma vaatasin veel kord pingis istudes läbi need protokollid seitse aastat tagasi. Kõigil komisjonide istungitel, kõigi saali istungite jooksul oli see põhiküsimus inimestel, muide, kaasa arvatud praeguse aseesimehe küsimus. Toomas Kivimägi küsis majanduskomisjonis majanduskomisjoni toonase liikmena, kas hoiatussildid pannakse. Kusjuures ta pooldas seda, et nad pannakse. Kõigil nendel juhtudel lubati, et jah, see on nii. PPA esindaja oli sel ajal siin Veiko Kommusaar, võib-olla oli Siseministeeriumi esindaja ta isegi. Ja seda küsis tema käest nii Erki Savisaar kui ka Sven Sester kui ka Peeter Ernits ja nii edasi. Põhimõtteliselt kõik komisjoni liikmed küsisid ja kõigile vastati sirge näoga: jah, hoiatussilt saab olema kohustuslik. 

Ma arvan, et see on Riigikogu alavääristamine, kui me praegu ütleme, et ah, tühja kah, seitse aastat tagasi meile valetati, läheme nüüd sõbralikult edasi. Ei ole nii! See on üks vilets õppetund, mis meile anti seitse aastat tagasi, ja see saab olema praegu parem õppetund sellest, et Riigikogule, seadusandjale ei valetata, seadusandja käest ei meelitata välja seadusi vale kaudu. 

Mis puudutab liiklusohutust, sel hetkel, kui see hoiatussiltide kasutamine ka vabatahtlikult täiesti ära lõpetati, oli olukord selline, nagu ma enne rääkisin, et Tallinnas hakati eksperimenteerima erinevate kiirusepiirangutega erinevatel tänavatel. Ja uhkusega raporteeriti siis, et Liivalaia tänaval novembrikuus – vist 2023. aastal – tuvastati 51 kiiruse ületamist ja jaanuaris, kui enam silti ei kasutatud, oli neid ületamisi 245. Kas novembris või detsembris või jaanuaris toimus mingi liiklusõnnetus seal, sellest keegi ei rääkinud. Räägiti suurest saavutusest: me saime teha viis korda rohkem trahve. Ja see ei saa olla Eestis Politsei- ja Piirivalveameti liiklusjärelevalve osakonna peamine ülesanne. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! No minu arust härra Randpere tõestas täpselt seda, mida ma puldist ütlesin, et sellise haavumise peale ma saan sellest aru ja see oli vale, kui see nii oli. Ma kahjuks ei olnud ise siis Riigikogu liige ja tõenäoliselt ei olnud ka poliitikas. Sa oled siin väga pikalt olnud ja sinu kogemus, Valdo, on kahtlemata väärt ja mul on hea meel alati kuulata neid jutte, mida sa räägid. Aga selle haavumise pealt teha liiklusseaduse muudatusi, mille puhul ma ei näe, et oleks praktiliselt liiklusohutuse mõttes head tagajärjed – ma arvan, et see on vale tee. 

Kui te soovite midagi muuta praktikas ja ütled, et tegelikult selle sildi kasutamine suuremas osas aitab liiklusohutust ja liiklusvoolu paremuse suunas, siis on võimalik siseministril, ma usun, väga lihtsasti öelda, et teate, sõbrad, muudame praktikat natukene ja paneme selle märgi siiski ette. Ma usun siinkohal praktikuid, PPA-d, kes ütleb, et selle seadusega on mured. Ja kui ma vaatan ka tõepoolest seda esinemist, mis sina ütlesid, siis ma arvan, et sellega saabki olema rohkem muresid, kui asi seda väärt on. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Siin saalis jätkus suuremeelsust, eriti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Nimelt, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 835 esimene lugemine lõpetada. Katkestamise ettepanekut ei tehtud, esimene lugemine on … Tagasilükkamise ettepanekuid ei tehtud, esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. 

Ärge siis jalgpalli unustage! Viie minuti pärast algab jalgpall. Istung on lõppenud.