Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 6. mai infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil tavaks, peame kõigepealt tegema kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, taristuminister Kuldar Leis ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka kõikidel varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige selle küsimuse raames võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Kõige esimene on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes! Ma teen teile elu natuke lihtsamaks ja küsin vähemalt esimese küsimuse teie enda valdkonnast. 

Siin ma tsiteerin ühe magistrikraadiga 30+ staažiga õpetaja kirja, kes kirjutab nii: "Üks noormees otsustas, et minu keemiatund on parim koht, kus demonstreerida gravitatsiooniseadust. Tooliga. […], seda trajektoorile saates. Teine neiu esitas samal ajal […] soolo, mis koosnes peamiselt sõnadest, mida ma viimati kuulsin sadamakaid remontivate meeste suust. Ja mida siis bürokraatlik karjäärimudel ette näeb? Mina peaksin tegema "innovatiivse deeskaleeriva sekkumise" ja täitma pärast seda eneseanalüüsi portfoolio. Aga praktikas on väheke teisiti. […] Me jääme jänni, sest meil on sisse söödetud see vale, et õpetaja peab olema korraga sotsiaaltöötaja, politseinik ja psühhiaater ning vahel ka […] ainet õpetama. […] Aga kui su suunas lendab tool või roppus, siis sa oled vaid inimene, sa ei ole teflon, millele miski külge ei hakka. Sellel hetkel on su suurim hirm need 20 ülejäänud last, kes vaatavad sind, kas sa päästad nad ära või jäädaksegi selle olukorra pantvangiks. […] Mujal maailmas öeldakse, et sellise lapse käitumine rikub 24 teise lapse õigust haridusele. Õpetajal peaks olema õigus eemaldada õppetööd püsivalt häiriv isik klassist ilma pika bürokraatliku protsessita. […] Õpirahu on kollektiivne inimõigus. Lahendus ei ole õpetaja täienduskoolitus teemal "Kuidas naeratada, kui sind sõimatakse", sest ükski õpetaja ei pea olema märter." 

See kiri ei ole ainuke. Õpetajad üle Eesti räägivad rohkem või vähem anonüümselt, mida nad igapäevaselt peavad läbi elama. Nad põlevad läbi, nad lahkuvad koolist, aga HTM keeldub tunnistamast, et koolis ei ole enam kellelgi turvaline, ei õpetajatel ega õpilastel. Te olete sisse seadnud õpikohustuse 18. eluaastani. Mida kavatsete veel oma lühikese ministriks oleku ajal ette võtta, et au sisse tõuseks taas õpetaja, koolis oleks kord ja õppimine oleks kõigile auasi?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult tänan teid selle küsimuse eest, sest mina arvan ka, et me peaksime ühiskonnas korra läbi debateerima selle tasakaalu küsimuse, mis on tänaseks paigast ära läinud – mis hetkel algab ja mis hetkel lõpeb õpetaja vastutus lapse arengu kasvamise ja eriti lapse käitumuslike oskuste osas. 

Ma julgen tõesti teiega selle koha pealt nõustuda, et meil on tasakaal paigast ära. Kõik vastutus tundub täna laskuvat koolile. Ja iga kord, kui me näeme ühiskonnas probleemi, siis me asume seda probleemi lahendama läbi selle, et me arvame, et kooli tuleks mingi protsess sisse kirjutada. Kool peaks mobiiltelefone reguleerima, kool peaks vaatama, et lapsed sotsiaalmeedias liiga kaua ei oleks, kool peaks jälgima, et lastel unerütm õige oleks, kool peaks vaatama, et lapsed tervislikult toituksid, et nad liiguksid, et nad sporti teeksid, et neil oleks sotsiaal-emotsionaalsed oskused, eneseregulatsiooni oskused, finantskäitumine, oskaksid rahaga ümber käia, teaksid digipädevusi. Ma võin seda loetelu lõputult lugema hakata. Kõik need asjad on asjad, mida väidetavalt peab tegema õpetaja ja peab tegema kool. Ma ei tea, mis sellest nimekirjast lapsevanematele jäi peale selle, et peaks olema kodu köetud ja lapsel oleks uksevõti, et ta saaks koju tulla. Aga ma tõesti olen nõus sellega, et minu arust meil ei ole paigas see regulatsioon, see tasakaal. 

Kui me rääkisime hariduslepet läbi kohalike omavalitsustega, siis üks punkt, mida me püüdsime kokku leppida – ja ma loodan, et omavalitsused selles suunas ka liiguvad –, on reguleerida õpetaja õigus mitte olla vastutav lapse kogu elu kõigi 24 tunni eest. Ehk siis õpetajal on õigus näiteks pärast kella nelja telefon välja lülitada, mitte vastata lapsevanema kõnedele, meilidele, sõnumitele, et õpetajal lõpeb tööpäev, ehk õigus olla välja lülitatud sellest protsessist. Mina olen väga seda meelt, et meil on tasakaal paigast ära. 

Iga kord, kui tullakse ühiskondliku probleemi lahendama, me tegeleme sotsiaalmeedia muredega jälle. Sotsiaalmeedia tarbimise mure keskmes on kes? Kool. Kas peaks õpetaja ja kool tegelema sellega, et lapsed veedavad liiga palju aega sotsiaalmeedias? Kõige vähem aega sotsiaalmeedias veedavad nad koolis, kõige rohkem aega sotsiaalmeedias veedavad nad kodus ja väljaspool kooli. Nii et ma arvan, et see probleemi lahenduse kese ei ole kindlasti koolis. 

Mis puudutab laste käitumust, siis õpetajal on tegelikult õigus ja koolil on õigus distsiplinaarseid meetmeid rakendada, kui lapsel on tunnisegamine ja laps segab tundi. On õigus ka tunnist eemaldada, on õigus lapsevanemaga teha kokkuleppe, mismoodi laps tegelikult kooli tagasi naaseb ja kuidas last toetada selles, et ta saaks oma käitumuslikud probleemid lahendatud. Nii et ei saa päris öelda, et õpetajal ei ole õigust distsiplinaarseid meetmeid tunnis rakendada. Eestis on tal õigus distsiplinaarseid meetmeid tunnis rakendada.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Jaa, te siin lugesite ette kõik, mis ülesanded koolile on antud. Noh, lapsevanemale polegi nagu midagi jäänud peale sooja toa ja toidulaua. Lapsevanemalt tahetakse ju nüüd veelgi õigusi ära võtta, tahetakse ära võtta ka otsus vaktsineerimise õiguse üle ja tahetakse anda see kooliõe kätte. Järjekordne asi, eks ole.  Aga teine küsimus on mul natukene teisest vallast. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Nooremarstide Ühendus, Eesti Arstide Liit ja õdede liit avaldavad värskes avalikus seisukohas muret selle pärast, et vene keel tungib Eesti meditsiini. Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel ja selle kasutamine ametiasutustes ja tööalases suhtluses on seadusest tulenev ja peaks olema loomulik ja iseenesestmõistetav. Tervishoid on valdkond, kus selge ja üheselt mõistetav kommunikatsioon on patsiendiohutuse ja ravi kvaliteedi seisukohalt kriitilise tähtsusega.  Viimaste aastate jooksul on tervishoiuasutustes kerkinud esile keelebarjääri probleem, mille korral kasutatakse töökeskkonnas tööülesannete täitmisel vene keelt. Tervishoius toimub suur osa kriitilisest infovahetusest suuliselt ja kui see suhtlus toimub keeles, mida kõik osapooled ei valda, võib oluline info jääda edastamata või valesti mõistetuks. Sellest tulenevalt suureneb ravivigade ja arusaamatuste risk, mis võib ohustada patsientide turvalisust, seisab pöördumises. Ja tekkinud on olukord, kus osa töötajatest jääb keele tõttu kollektiivsest suhtlusest kõrvale, ja me räägime siin eestikeelsetest töötajatest meie meditsiinisüsteemis.  Minu küsimus on: kui olukorras, kus Eestis omandatakse tervishoiualast kõrgharidust eesti keeles ning keeleseadus kehtestab tervishoiutöötajate eesti keele oskuse nõuded, siis kuidas on võimalik, et reaalses elus prevaleerib meie haiglates ja meditsiiniasutustes nüüd jõuliselt vene keel? Suur hulk meditsiinitöötajate esindusorganisatsioone on teinud avaliku kirja appikarje vormis, sellise pöördumise. Me teame, et valitsus on viimaste aastatega siia toonud ja lubanud riiki lisaks varasemale venekeelsele elanikkonnale veel tohutu seltskonna uusvenekeelseid, kelle arv on tõusnud juba 2,5%-ni rahvastikust, ehk siis jõuliselt sõna otseses mõttes venestanud meie eestlaste rahvusriiki.  See ei põhjusta appikarjeid mitte ainult meditsiinisüsteemis. Appi karjuvad ka needsamad õpetajad, kellest ma eelmises küsimuses rääkisin, appi karjuvad meie tänavad ja avalik ruum, mis rõkkab venekeelselt. Rahvastikuteadlane Mark Goldfelder on ennustanud, et selliste rahvastikuprotsesside … 

Teie aeg.

… jätkumisel jäävad eestlased oma kodumaal vähemusse. Missugune on selle valitsuse plaan selle perspektiivi vältimiseks ja selle olukorra muutmiseks ja parandamiseks?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Lugesin ka mina arstide pöördumist. Ma igaks juhuks nüüd teistele kuulajatele täpsustan, et uusvenekeelsetest – te vist nimetasite neid niimoodi, aga ma täpsustan, et te siiski räägite, ma saan aru, Ukraina sõjapõgenikest – te nimetate neid venelasteks. Uusvenekeelseteks? Hästi, nimetate neid uusvenekeelseteks. Tegemist on ukrainlastega, Ukraina sõjapõgenikega, kes võivad rääkida vene keelt omavahelises vestluses, aga kes tõenäoliselt valdavad ka ukraina keelt ja identifitseerivad ennast siiski ukrainlastena. Tegemist on Eestis elavate ukrainlastega. 

Ja tõepoolest, sõjapõgenike tulemisel Eestisse on osa neist tõenäoliselt leidnud rakendust ka hooldustöötajatena, sealhulgas meditsiiniasutustes, kus võib olla tõesti selliseid olukordi, kus nad eesti keelt ei valda. See  ei ole iseenesest aktsepteeritav. Ma arvan, et siin on tõenäoliselt vaja tööandjatega ehk haiglatega ja teiste tervishoiuasutustega konkreetset kokkulepet, milliste meetmetega nendele inimestele eesti keele oskuse nõuet esitatakse, et nad eesti keele oskuse ka omandaksid. Tänaseks on ikkagi päris mitu aastat juba möödas sellest hetkest, kui nad Eestisse tulid, ja ei ole enam põhjust vabanduseks, miks eesti keelt ei peaks oskama. 

Valitsus on saatnud Riigikogusse menetlusse keeleseaduse muudatused, millega suurendatakse väga märkimisväärselt nii juriidilistele kui füüsilistele isikutele trahve, kui nad ei valda keelt ega vasta keelenõuetele. Kõige olulisem meede, mis seda olukorda muutma hakkab ja peaks muutma hakkama, on ikkagi eestikeelsele õppele üleminek, sealhulgas kutsehariduses, kus muuseas need hooldustöötajad ka oma hariduse saavad. Nii et see, et me suurendame eestikeelse õppe osakaalu haridusasutustes, on ülioluline. See on see protsess, mille kohta te rääkisite pikast vaatest, et mis pikas vaates peab viima selle olukorrani, et meil tõesti ei ole tervishoiusüsteemis sellist olukorda, kus arstid, hooldajad, medõed omavahel ei saa räägitud, sellepärast et inimesed ei valda eesti keelt. See tõesti ei ole lihtsalt aktsepteeritav, et inimene töötab ja ta ei valda keelt, mis on tegelikult selle asutuse töökeel, eriti sellistes kriitilistes olukordades, kus küsimuseks on inimese tervis. 

Panen siin ka kõigile tööandjatele südamele, et see on ka nende vastutus, et inimesed, kelle nad tööle võtavad ja kellele on kehtestatud keelenõuded ja kes peavad seda keelt valdama, päriselt seda keelt ka valdaksid. Ja kui nad ei valda, siis tööandja koostöös riigiga tagab selle, et nad käivad kursustel ja keeleoskuse saavad. Minu arvates ei ole aktsepteeritav see, et tervishoiuasutuses töötav inimene eesti keelt ei valda.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaministri ametis olev haridus- ja teadusminister! Aga nüüd keelest, see on teile südamelähedane ja eesti keel on meie jaoks hästi oluline. Kui oli meditsiinist juttu, siis tegelikult meil on ju muresid selle keelega veel. Nüüd nädalavahetusel eksis jälle üks droon meile siia ära – või droonid, me ei teagi täpselt – ja siis tulid nii võrumaalastele kui ka Ida-Virust SMS-id ja äpi kaudu tulid teavitused. Ma ei tea, kas te sinna äppi olete sisse vaadanud. Eelmine kord peaminister ei suutnud mulle ka selgitada, miks seal on "õ" asemel "ö" tähed, mis on meie riigi enda tehtud. Ja teie erakonna minister on siseminister, kes peaks sellele tähelepanu juhtima, ja need "ö"-d võiks "õ"-dega asendada. Kui te ei usu, siis vaadake üle, peaminister samamoodi vaatas eelmine kord. 

Aga ma läheks edasi keeleliselt. Meil ei ole ainult meditsiin, vaid on kindlasti palju kohalikke omavalitsusi, kus volikogudes on inimesed, kes ei valda eesti keelt. Minu küsimus on sellest tulenevalt, et millal siis ikkagi Eesti jõuab jõuliselt hakata rakendama eesti keele kui riigikeele jõustamist Eestis nii meditsiinis kui ka kohalikus omavalitsuses ja lõpuks ka selles riigiäpis. Leidsite üles või? Ei leidnud. No selge, vaadake pärast uuesti.

Aitäh! Ma ei tea, võib-olla on see saarlaste nali eestlaste suunal. Aga kohalike omavalitsuste keelekasutusest. Riigikogus on menetluses ja peaaegu vastuvõtmiseks valmis keeleseadus, mis täpsustab kohalike omavalitsuste kohustust töökeelena kasutada eesti keelt. Kui seni oli see seadusesäte selles mõttes laiem, et töökeelt defineeriti üksnes ametliku keelena ehk vormistatud ametliku keelena, siis keeleseaduse muudatus defineerib töökeelena ka näiteks komisjonide istungitel räägitavat keelt ja volikogu istungitel räägitavat keelt. Ka see on töökeel kohaliku omavalitsuse tasandil, mille tõttu seal peab olema eesti keel. Selle kaudu peaks see toimima. Ma loodan, et see keeleseadus saab peagi vastu võetud. Keeleseaduse praegune aruteluring seisneb lõunaeesti keelele staatuse andmise definitsiooni kokkuleppimises. Minu arvates on see ka väga oluline teema, et me selles kokku lepiksime. Muus osas on minu arust Riigikogus juba olemas kokkulepe keeleseaduse muudatuste kohta ja ma väga loodan, et ka lõunaeesti keele osas me selle kokkuleppe saavutame. Nii et ka volikogude töökeele definitsioon läheb selgemaks ja täpsemaks ning eesti keele kasutamise kohustus kohalike omavalitsuste töös laieneb.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Selle küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on 30 aasta põlevkivivarude müük. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Austatud minister! Teadaolevalt see teema on nüüd olnud tükk aega meedias. Meil Eesti Energia müüs kaevandusõigused maha erafirmale, VKG-le. Ja me siin räägime kaevandamisõigusest, mis puudutas üle 100 miljoni tonni põlevkivi, mida jätkuks 30 aastaks Eestis. 

Ja nüüd on tekkinud huvitav olukord: kõik väidavad, et ei tea mitte midagi sellest tehingust. Kliimaministeeriumilt on näiteks tulnud vastus, et nemad pole tehinguga seotud, olgugi et energeetika, varustuskindlus on nende pädevus, maavarad. Kui vaadata lobipäevikut: 17 lobikohtumist VKG-ga viimase kahe aasta jooksul. Minister Sutt väidab, et tema ei tea tehingust midagi, vaatamata sellele, et temal oli kohtumine VKG-ga põhimõtteliselt vahetult pärast seda, kui need kaevandusload ümber kirjutati. Nii et Rahandusministeerium väidab, et ta ei tea tehingust midagi. Jürgen Ligi on öelnud välja, et teda isegi ei teavitatud, vaatamata sellest, et me teame, et Eesti Energia nõukogus on nii Kliimaministeeriumi kui Rahandusministeeriumi esindajad. Ja samal ajal Eesti Energia väidab, et lähtus omanike ootustest. Vähe sellest, et omanike ootustes pole mitte kuskil kirjas, et tuleks müüa põlevkivivarusid, aga nagu täna on välja tulnud – omanik isegi ei teadnud ja omanikku isegi ei teavitatud, et selline otsus tehakse. 

Ja soovikski siin teie kui valitsuse koalitsioonipartneri juhi esindaja kommentaari, et kas te peate normaalseks, et meil see riigiettevõte teeb selliseid tehinguid – müüb, eks ole, põlevkivivarud, mida jätkuks 30 aastaks, Eesti Energiale maha – ja omanik sellest mitte midagi ei tea.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd siiski täpsustan, et põlevkivivarusid mitte keegi ei müünud. Te ilmselt saate sellest ka ise aru, et tegemist ei ole mitte põlevkivivarude müügiga, vaid kaevandusõiguse loa müügiga. Need on natuke erinevad asjad. Põlevkivivaru on jätkuvalt Eesti rahva oma. Küsimus on pigem selles, et kellel on õigus seda kaevandada ja millises mahus ja mida sellega tehakse. 

Nüüd, Eesti Energia otsus oma kaevandusluba maha müüa oli omaniku ootustest tulenev, … omaniku ootused ei sätesta seda, et see kaevandusloa õigus peab jääma, vaid omaniku ootused sätestavad seda, et milline on elektrienergia tootmise varustuskindlus. Ja minu arust on ettevõte sellest tulenevalt teinud ka väga mõistliku otsuse. 

Nüüd, ma ei oska kommenteerida seda, kes teadis, kes ei teadnud, et Eesti Energia sellist tehingut ja kokkulepet teeb. Aga veel kord rõhutan üle – ja see on ka minu kui koalitsioonierakonna esimehe seisukoht –, et põlevkivivara ei ole keegi müünud; seda keegi väga müüa sellisel kujul ei saa. Müüdud on seda kaevandamise õigust ja luba, mis on läinud ühe ettevõtte käest teise ettevõtte kätte, ja see on olnud tehing kahe ettevõtte vahel.

Suur tänu! 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Austatud minister! Tegelikult see kaevandusluba ja kaevandusõigus ongi see, mis annab selle põlevkivivaru väärtuse. Ega see põlevkivivaru, seda ei ole võimalikki kasutada, kui seda kaevandusluba ei ole. Ja see on ka põhjus, miks 20 aastat kohtutes vaieldi selle kaevandusloa pärast. 

Ja siin ongi see suurem küsimus, et millele nagu ei tule seda vastust: kas siis ongi niimoodi, et meil riigiettevõte teeb selliseid suuremahulisi tehinguid ilma valitsuse liikmeid teavitamata, ilma omanikku teavitamata, mis on minu hinnangul palju laiem probleem. Või siis ikkagi ministrid teadsid sellest tehingust, andsid selle suunise ja seda nüüd täna varjatakse. Ja põhjus, miks nüüd ministeeriumid, valitsuse liikmed on sellest niimoodi distantseerinud, ongi, et, selle jaoks, et siis keegi ei vastuta selle eest. Jällegi – vastutus on hajutatud, nagu me näeme. 

Ja kui me ikkagi liigume jälle selle loogikaga edasi, mis te mainisite, et see on nüüd ettevõtetevaheline otsus, täiesti tavapärane – kui me vaatame, et kuidas see otsus ikkagi sündis: see sündis salaja tagatoas, seda ei olnud aastaaruandes mitte kuskil. Aga mis veel huvitav fakt tuli välja erikomisjonis: et Eesti Energia ei teavitanud sellest isegi Eleringi. Ja Elering on see ettevõte, mis vastutab varustuskindluse eest. Ehk siis, meil riigiettevõte teeb sellise suuremahulise otsuse, ei teavita ministeeriumi, ministreid; ei teavita isegi teist riigiettevõtet, Eleringi, mis vastutab varustuskindluse eest. Ja nüüd me siis peame uskuma, et tõesti meil riigiettevõte käitubki niimoodi, et parlament, mitte keegi ei tea, mis tegelikult riigiettevõttes toimub, ja see tuleb niimoodi kogemata meediasse välja. 

Võib-olla te ikkagi saate kommenteerida, et kuidas see on põhimõtteliselt võimalik, et niimoodi otsused sünnivad salaja. Kas te peate seda õigeks või ikkagi on teil ikkagi infot, et see sündis kuskil poliitkontori tagatoas, ja võib-olla teid sellest ei teavitatud?

Ma saan aru, et teid huvitab see, et saaks kuidagi mingi intriigi püsti ajada, sellepärast et selle pealt on võimalik tähelepanu saada. Ei ole mingit intriigi sellel teemal; mitte mingisugust intriigi ei ole. 

Veel kord kordan siis igaks juhuks üle: tegemist ei ole põlevkivivaru müügiga, mille tõttu ei ole ka varustuskindlusele tegelikult siin ohtu. Tegemist on kaevandamisloa võõrandamisega. Põlevkivi jätkuvalt kuulub riigile, mida riik müüb kaevandajale alles kaevandamise hetkel ja kaevandamisõiguse tasu alusel. Antud tehing oli äritehing, mille Eesti Energia tegi selle tõttu, et põlevkivi kasutus elektri tootmisel on niivõrd märkimisväärselt vähenenud, et selle varu hoidmine või selle vara hoidmine passiivselt ei ole lihtsalt ettevõttele äri mõttes kasulik tegevus. Järelikult ei ole mõtet seda hoida. Äriliselt on see tehing Eesti Energiale väga ... 

Vabandust, kas ma saan vastata? Ma kuulasin teid viis minutit. Palun laske vastata küsimusele; oleks viisakas. Aitäh!

Kaevandamisõiguse nii-öelda võõrandamine toimub poolte kokkuleppel ja selle alusel Keskkonnaamet registreerib selle loa ümber. 

Nüüd, kogu teie küsimuses oli selline püstitus, nagu te tahaksite öelda, et kuskil käib kohutavalt korruptiivne mingi tagatoatehing, mille alusel poliitikud on kuskil keegi saanud mingit kasu sellest, et selline asi tehakse. Teate, ma saan aru, et võib-olla mingis maailmas, mingis kultuuriruumis tuleb alati arvata, et poliitikud on räpased ja mustad. Antud juhul on tegemist kahe äriettevõtte vahel tehtud väga mõistliku ärilise otsusega, millest ei ole ei Eesti rahvale ega Eesti riigile kahju tulnud. Pigem on tegemist kasumliku tehinguga, sellepärast et lõpuks läheb see varu ka mõistlikult võib-olla kasutusse.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua Kallas, te olete pinges. Teie riigijuhtimine praegu, need viimased kuud, mis on jäänud, ongi tegelikult intriig. See on niisugune objektiivne diagnoos olukorrale.

Kuid tulles tagasi selle juurde, ma küsin üle, kas Vabariigi Valitsus oli informeeritud selle põlevkivi kaevandamisloa võõrandamisest riigi äriühingu poolt või mitte. Kas valitsus arutas seda? Mul on kaks jätkuküsimust veel, mis puudutavad seda intriigi energeetika ümber. Kas Vabariigi Valitsus arutas ja kujundas seisukoha, mis puudutab 1,5 miljardi eurost doteerimisplaani 900 megavati gaasijaamade ehitamiseks, millega siin viimastel päevadel on Elering avalikkust üllatanud? Ja kolmandaks, kas Vabariigi Valitsus on arutanud ja milline on tema seisukoht nii olulises asjas, nagu seda on forward transmission right, selle mahu vähendamine Eleringi poolt poole võrra, mis energiamüüjate hinnangul tõstab oluliselt fikseeritud elektrienergiapakettide hinda? 

Näete, ei olegi mingit intriigi. Me tahame tegelikkuses aru saada, kas valitsus selles suures segadikus üldse kontrollib praegu mingisuguseid otsuseid, millel on väga suur mõju energeetika tulevikule, energeetika hinna kujundusele, aga loomulikult ka energiajulgeolekule. Minu küsimus teile, proua minister, on see, et kas valitsus arutas põlevkivi kaevandamise õiguse tehingut. Teiseks, kas valitsus arutas gaasijaamade nii suure ulatusliku projekti kavandamist ja realiseerimist? Kolmandaks, kas seda forward transmission right küsimust on ka Vabariigi Valitsus oma istungil arutanud? Palun konkreetseid osundusi oma vastustes, proua Kallas peaministri ülesannetes. Sõna on proua Kallasel.

Aitäh! Proua minister, palun!

Härra Reinsalu! Ma saan aru, et algas üks sihuke teatrietendus, kus teie tekitate kõikidele rolle. Vastan hästi lühidalt. Põlevkivi kaevandamise õiguse müüki valitsus ei arutanud. Ja kahele teisele punktile ma vastan kirjalikult, sellepärast et ma ei saa seda küsimust nii täpselt teile siin praegu vastata. Ei taha eksida, järelikult vastan kirjalikult.

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitikavalikud. Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! Ma tulen ikkagi selle juurde tagasi. Te viitasite, et olete valitsuspartei juht valitsuses ja et te vastate kirjalikult. Katsume seda asja ikkagi nüüd avalikkusele avada. Möödunud aasta kevadel te koos härra Michaliga ja valitsusest lahkunud või lahutatud härra Läänemetsaga sõlmisite energeetikadiili, mis nägi ette miljardite eurode ulatuses meretuuleparkide doteerimise kava. Te olite vist Londonis metroos, seal telefoni teel selle diili sõlmisite, nagu hiljem on kommenteeritud. Ma tuleksin nüüd selle juurde ikkagi tagasi. Milline on siis Vabariigi Valitsuse hinnang – te olete praegu peaministri kohustes, eks ole, siin oma rollis – sellele kavatsusele, et poolteise miljardi eurone koormis asetada Eesti elektritarbijatele nii mahuka gaasijaamade investeeringu näol, arvesse võttes, et need gaasijaamad tegelikkuses ei planeeritagi funktsionaalselt elektrienergiat tootma, vaid nad teevad seda, nagu Elering on viidanud, mõnisada tundi aastas. Milline on valitsuse hinnang? Miks energiamajanduse arengukava niisugust kavatsust sisuliselt ei ava? Te ütlete, et te vastate kirjalikult. Ma tahaksin saada siiski Vabariigi Valitsuse positsiooni selle novembrikuus, loetud kuud enne valimisi kavandatava tegevuse kohta. Ja teiseks, minu küsimus puudutab valitsuse otsust avada neljandas kvartalis sellel aastal suurenergeetikaprojektide garantiimeede. Kas sellesse meetmesse planeeritakse lülitada ka meretuuleparke, jällegi loetud kuud enne valimisi? Teil on kuud jäänud, teil on minimaalne hoolsuskohustus avalikkust teavitada. Palun, sõna on proua minister Kallasel! Aitäh!

Aitäh! Proua minister, palun, sõna on teil!

Mõistlik oleks vist, et sõna annab ja võtab istungi juhataja. Ma siis ütlen gaasijaamade osas. Gaasijaamade kohta on energiamajanduse arengukavas väga selgelt kirjas gaasijaamade hange. Selle hanke on Elering ka läbi viimas. Mis puudutab seda teiepoolset dotatsiooni, siis ma veel kord ütlen, et ma vastan sellele kirjalikult, sest mul ei ole lihtsalt selle kohta infot. Ma ei ole selleks täna ette valmistunud, mul nii detailset vastust teile võimalik anda ei ole. Selle kohta annan teile vastuse kirjalikult. Mis puudutab suuremahuliste energiaprojektide garantiimeedet, siis seda garantiimeedet me alles töötame välja. See garantiimeede puudutab kõiki suuremahulisi energiavõimsusi, selle hulgas on meretuulepargid, vesiniku suuremahuline salvestus, vesisalvestus, selle sees on ka tuumajaam potentsiaalselt. Need on erinevat tüüpi garantiimeetmed, sellepärast et erinevat tüüpi energiavõimsused vajavad erinevat tüüpi garantiimeetmeid. Erkki Raasukese tehtud analüüs andis meile teadupärast tagasisidet, mis ütles, et garantiimeetmed ei ole asjad, mis suurinvestoritele oleks piisav garantii, selleks et nemad oleksid valmis investeerima suuremahulistesse energiavõimsustesse Eestis, olgu see siis tuumajaam, vesisalvestus või meretuulepargid. Sõnum oli see, et välisinvestorid on valmis Eestisse suuremahulistesse energiavõimsustesse investeerima ainult juhul, kui ei ole mitte garantiimeetmed, vaid riigi tagatud sisuliselt põrand-lagi süsteem, et riik tagab mingi hinnaskaala, mille alusel nemad on võimelised seda investeeringut tegema. See valitsus seda teed, et tarbija hakkab kinni maksma suuremahulisi energiainvesteeringuid, tõenäoliselt ei lähe. See on tegelikult see sõnum, et me seda ei tee, küll aga oleme valmis tegema seda garantiimeedet, et jälgida, kas turul on tegelikult valmisolek investeerida Eestis suuremahulistesse energiavõimsustesse. Garantiimeede oma olemuselt valmib selle aasta neljandaks kvartaliks ja siis saame ühiskondlikult arutada, kas see garantiimeede on piisav selleks, et Eestisse tuleksid suuremahulised energiavõimsused, olgu selleks kas meretuulepargid, vesisalvesti või tuumaelektrijaam.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Proua Kallas! Tähendab, need viimastel loetud kuudel kavandatavad sammud, mis puudutavad sellesama 1,5 miljardi euro kohustuse võtmist Eesti elektritarbijatele tegelikkuses mittetöötavate gaasijaamade projekti puhul, aga ka meretuuleparkide garantiimeetmete puhul, mida te kavatsete välja kuulutada IV kvartalis 2026 ehk loetud, mõned kuud enne valimisi: minu ühemõtteline sõnum on valitsusele – proua Kallas, palun andke see ka edasi härra Michalile, ja ma olen sellest informeerinud vastavaid agentasutusi, nii-öelda äriühinguid –, et mitte võtta selles tohuvabohus riigile siduvaid kohustusi enne Riigikogu valimisi. See on konkreetne ettepanek. Ma palun teilt vastust, kas valitsus on võimeline selleks. 

Teine küsimus puudutab tööandjate ettepanekuid, mis on seotud Hormuzi väina kriisiga. Meie majandus tegelikult on languses. See reaalmajanduskasvu number, mis dokumentides on, põhineb lihtsalt riigieelarve miinusest valitsemissektori kulude suuremal kasvatamisel. Kahjuks ka see ei jõua reaalmajandusse. Me näeme, et võrreldes defitsiidiga on kaks korda väiksem nii-öelda majanduskasvu prognoos. Aga meie töötlev tööstus on juba oma mahult langemas, meie majandususaldus on langemas. Ja ettevõtlusorganisatsioonid küsivad, kas valitsusel on mingeid tegevusi – nad on esitanud ka konkreetse nimistu nendest ettepanekutest –, kuidas leevendada juba meieni jõudnud Iraani kriisiga seotud mõjusid. Kirjeldage palun, millised on valitsuse tegevused ja milline on valitsuse hoiak selle tööandjate keskliidu pakettettepaneku suhtes.

Aitäh! Riigikogus on kombeks, et sõna annab istungi juhataja. Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Tulen uuesti selle suuremahuliste energiavõimsuste garantiimeetme juurde. Selle valitsuse mandaat kestab märtsini 2027 ja selle mandaadi raames teeb see valitsus otsuseid. November 2026 on jätkuvalt see periood, kui sellel valitsusel on olemas valijate mandaat otsuseid teha. Ei näe mingit põhjust otsuseid mitte teha, istuda, kulgeda, võtta palka välja ja mitte teha otsuseid. Ei näe põhjust! Näen põhjust, et valitsus täidab seda mandaati, mida on valijatelt saadud. Valijate mandaat on see, et Eesti peab suurendama oma energiavarustuskindlust, tooma alla energia hinna ja pöörama rohelisema energia tootmise suunas. Täpselt nende suunas, nende sammude astumiseks valitsus neid samme ka teeb, sealhulgas suuremahuliste energiavõimsuste garantiimeetme väljatöötamine, mis tooks Eestisse kas tuumajaama, meretuulepargid või vesisalvestuse. 

Nüüd, teine küsimuse pool. No järjekordne selline, vabandust, et ma niimoodi ütlen, aga teatrietendus. Eesti majandus ei ole languses. Eesti majanduskindlus ei ole languses, härra Reinsalu, mõlemad on tõusnud. Üllatavalt on Eesti majanduskindlus inimestes tõusnud pärast seda, kui Isamaa on saanud eemale sellest, et ta otsustab selle üle, milline on Eesti inimeste majanduskasvu kindlustunne. Nii et Eesti majandus on tõusul, I kvartali majanduskasvu prognoos on 1,3% SKP-st, mis on väga tervitatav. Majandus on kasvus ka võrreldes eelmise kvartali sama perioodiga, nii et kui samas tempos tegelikult majanduskasv jätkub, siis meil selle aasta majanduskasvu prognoosiks tuleb 2,5% SKP-st. Täpselt samamoodi on kasvanud inimeste kindlustunne. Nii et ma ei näe mingit põhjust. 

Valitsus on astunud väga konkreetseid samme selleks, et majandus kasvaks. See ei ole tulnud iseenesest. Teadupärast on selle valitsuse üks suuremaid otsuseid olnud maksulangetus, mis on aidanud kaasa sellele, et on kasvanud inimeste kindlustunne, inimeste ostujõud on kasvanud ja inimesed on seda raha suunanud ka tarbimisse. Nii et kõigepealt, enne, et üldse arutada majanduse teemadel, paneks faktid õigesti paika.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Rõõm on kuulda, et teil on tugev mandaat 1,5%-ga. Aga minu küsimus poliitvalikute kohta oli, et eile õiguskomisjonis me tegime sellise otsuse, et Rootsi külalisvangide rõõmustamiseks antakse neile võimalus nikotiinipatju hakata kasutama, erinevalt meie kohalikest vangidest. See on nagu punane joon ja see on tingimus, et nende esimesed lennukid augustis Tartusse maanduvad. Kas te olete kursis sellise suunisega meie kallite külalisvangide meele nii-öelda rõõmsamaks tegemiseks?

Üldiselt ma arvan, et oleks kõigile inimestele tervisele kasulik, kui nad ei suitsetaks ja kui nad nikotiinipatju ei kasutaks. Mis ma rohkem selle peale kosta oskan? Kui vangid tahavad seda kasutada, võib-olla võiks neile terviseteadlikkuse infolehte kätte anda, et ei ole kasulik seda teha, ei ole kasulik suitsetada, ei ole kasulik nikotiinipatju tarbida. Nii et ega ma rohkem ei oskagi teile selle peale midagi kosta.

Aitäh! Sellega me lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Ja enne, kui me edasi läheme, on käsi püsti Urmas Reinsalul. Riigikogus on kombeks, et sõna annab istungi juhataja, ja kui on tegu küsimusega istungi protseduuri läbiviimise kohta, siis ma siiralt loodan, Urmas Reinsalu, et see küsimus on istungi läbiviimise protseduuri kohta, mitte sisuline vastulause proua Kallasele. Urmas Reinsalu, palun!

Teate, härra istungi juhataja, proua Kallas on siin peaministri ülesannetes, eks ole, haridusminister peaministri ülesannetes, ja ta esindab valitsust. Mul oli kohtumine ka ühe valitsuse esindajaga täna hommikul, Rahandusministeeriumi esindajaga, ja need seisukohad – teate, härra Riigikogu esimees, see võib teid üllatada – olid kardinaalselt erinevad. Proua Kallas ütles, et majandususaldus kasvab, Rahandusministeeriumi makromajandusanalüütikud meile tutvustasid tegelikult seda, et kahetsusväärselt on majandususaldus langemas, ja loomulikult ka välisest majanduskeskkonnast tingitult. Minu küsimus on, et kumb sõna nüüd peale jääb. Kas me usaldame Kristina Kallast – ma mõistan teie ülesande keerukust, kuna te olete proua Kallase erakonnakaaslane, aga ma olen kindel, et te suudate ennast taandada objektiivsesse olukorda – või Rahandusministeeriumi vastavate ekspertide kvalifitseeritud hinnangut, mis põhineb turuhinnangutel või turuosaliste hoiakute analüütilisel käsitlemisel. Kumb sõna on kaalukam, kas peaministri kohusetäitja sõna või Rahandusministeeriumi sõna?

Aitäh, härra Reinsalu! Teate, härra Reinsalu, ma olen siin teiega kardinaalselt eriarvamusel, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mul on väga kahju teile öelda, aga see küsimus ei kvalifitseeru küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te olete jurist, te teate, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, ja ma loodan, et te peate sellest ka tulevikus kinni. Aitäh!

Nii, head kolleegid, aga läheme edasi neljanda küsimuse juurde. Ja neljas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on Kagu-Eesti tegevuskava. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes! Riigikontroll on teinud väga tänuväärset tööd ja minutaolistele maakatele – minule, võib-olla Igor Tarole, võib-olla isegi Kuldar Leisile ja teistele –, ühesõnaga, kõigile Eesti kagunurga inimestele appi tulnud ja avaldanud aprilli lõpus auditi "Regionaalarengu juhtimine Kagu-Eesti näitel", mis kokkuvõtlikult ütleb, et riigi lubatud eritähelepanu Kagu-Eesti arengule eksisteerib sisuliselt vaid paberil. Tegevuskava ei ole siduv valitsusele, ei mõjuta ministeeriumide otsuseid ning ei vii tegelikult lahendusteni, kuigi probleemid on aastaid teada ja samal ajal on ka piirkonna mahajäämus süvenenud.  

Selle, ühtlasi ka selle piirkonna elanikuna selgelt kinnitan, et mahajäetus ja süvenenud toimetulekuraskused tingivad pingeid piirkonnas. Pettumus piiriäärsetes maakondades omakorda loob ka soodsa pinnase radikaliseerumiseks ja on ka selge julgeolekuoht pikemas vaates.  

Siit minu küsimus: austatud minister, palun selgitage, kas teie isiklikult Riigikontrolli poolt kirjeldatud probleemi tunnistate? Ja kui jah, siis kas ning mida on Vabariigi Valitsusel plaanis sellega seoses ette võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et ma Riigikontrolli auditiga tutvunud ei ole, kuna ta ei ole otseselt minu vastutusvaldkonnas. Aga ma saan aru, et Riigikontroll teeb etteheiteid pigem sellele, et need meetmed, mis Kagu-Eesti arengukavas on ette nähtud, ja see rahaline maht iseenesest peale nügimise otseselt mingit efekti ega mõju ei oma. Pluss siis see, et meil on väga palju erinevaid regionaalseid arengukavasid, mis kõik kokku annavad väga keerulise kompoti, aga mõju otseselt on olnud väga väike. 

Nüüd, ma olen teiega tegelikult selle – kuidas ma nüüd ütlen – probleemi defineerimisel nõus, et Kagu-Eesti on tänases olukorras, ma arvan, Eestis selline piirkond, kus inimeste heaolu areng, ostuvõime, tulevikuperspektiivid on võib-olla kõige negatiivsemates toonides; inimeste ärevustunne tuleviku suhtes, ebakindlustunne tuleviku suhtes on kõrgem ja kohati tõenäoliselt isegi kõrgem Ida-Virumaast, mis meil muidu alati on olnud piirkonnana selline keeruline puhtalt selle tõttu, et Ida-Virumaa on viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul siiski näinud väga palju investeeringuid. 

Nüüd, minu isiklik seisukoht on – ja ma loodan, et me saame sellega ka edasi liigutud –, et uues riigi plaanis, mida me Euroopa Liiduga praegu läbi räägime – see puudutab siis struktuurivahendite kasutamist –, me saame eritähelepanu alla võtta Kagu-Eesti. Ma selles mõttes olen teiega täiesti nõus, et ta vajab täiesti eritähelepanu. See on julgeolekuoht täpselt sama palju, kui inimeste pettumus, radikaliseerumine tekitab sellise meeleolud seal piirkonnas, mis Eesti jaoks on probleemsed. Hariduse valdkonnas ma näen seda väga tugevasti. Ühelt poolt koolivõrgu väga kiire kokkutõmbumine Kagu-Eestis tekitab pingeid, aga teiselt poolt on meil ka hariduse kvaliteedi kättesaadavus – räägin siin näiteks Valgast, kus me ka praegu ministeeriumiga sõna otseses mõttes ühte eriprojekti veame eest Valga põhikooli teemadel. 

Aga probleemi sõnastus on minu arust teil õige ja ma loodan, et me riigi plaani tegemisel eri valdkondades – hariduse valdkonna riigi plaan tulevikuks, sotsiaalvaldkonnas võetav vastu riigi plaan, ettevõtluseministri poolt tehtav riigi plaan – sisaldab eritähelepanu Kagu-Eestile ja eriinvesteeringuid Kagu-Eestile nii inimeste heaolu, taristu, teenuste kättesaadavuse osas kui ka tegelikult kultuurilise sellise omakultuurilise identiteedi tugevdamise osas, sest see on Kagu-Eestis ka üks olulisi teemasid.

Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud minister, aitäh ka vastuse eest! Võib-olla tõesti tunneli lõpus on lõpuks valgus paista. Kui kasutada härra Reinsalu žargooni, siis mina küll soovitan teile julgelt, et võtke julgelt kohustusi veel enne selle valimisperioodi lõppu, et Kagu-Eesti tegevuskava saaks reaalsete vahendite ja ka tegevustega täidetud ja nendest oleks ka mõju. Probleem ongi selles, et neid vahendeid on seal nii näpuotsaga, et nendest ei olegi võimalik mingit mõju tekkida. Pisut ikkagi on abiks, aga suurt mõju sealt kindlasti ei tule ja muutust sealt ei tule. Aga ma tahtsin tuua näite elust enesest. Kes ei mäleta ajalugu, elab ilma tulevikuta. Näiteks 2023 olime koos valitsuses. Koalitsioonilepingu koostamise käigus nõudsid sotsiaaldemokraadid leevendust kaugematele Eesti piirkondadele, sealhulgas Kagu-Eestile tasandusfondi suurendamiseks. See aitaks omavalitsuste tulubaasi kasvatada ja ühtlasi piirkonda arendavaid arenguprojekte käivitada, ühtlasi Kagu-Eesti tegevuskava eesmärke ellu viia. Rääkisime umbes 30–50 miljonist eurost ja siis seda raha ei leitud. Üteldi, et ei ole kuskilt võtta, mitte kuskilt ei ole võtta. Suure surmaga õnnestus see Robin Hoodi meede lõpuks käivitada. Ja igal juhul Eesti 200-le aitäh selle eest, et nad vähemalt vastu ei olnud. Meie Reformierakonna partnerid tegid meile seal valitsuses korraliku kummituba, aga asi sai siiski minimaalselt vähemalt tehtud. Kui 2026 meid, sotsiaaldemokraate, enam valitsuses ei olnud, siis oh imet, oli maksukingituseks olemas 160 miljonit eurot 3500 ja rohkem teenivatele inimestele. Enne ei olnud 50 miljonit, siis 160 miljonit oli igal aastal võtta küll. Siit mu küsimus. Ütelge, mis te arvate, kas Eesti kõige kõrgemapalgalised vajaksid seda maksukingitust või on neile tähtis, et Eestis elu kõikjal säiliks. Aitäh!

Tegelikult maksuküüru kaotamisest on Eestis ikkagi võitnud absoluutselt kõik. Ma tean, et tahe on öelda, et suurema palgaga inimesed võitsid proportsionaalselt rohkem, aga majandus lõpuks toob tulu ikkagi niikuinii ja majandustulu on see, mis lõpuks ümber suunatakse. Tasandusfondi teema. Saan aru, et te viitate sellele, et mitte Tasandusfondi ümbertegemine, vaid Tasandusfondi 50 miljoni ulatuses lisaraha suunamine. Te teate ise riigieelarve seisu väga hästi. Lisaraha saamine majanduslanguse perioodil oli väga pikalt praktiliselt võimatu. Samal ajal olid valikud piltlikult öeldes kahurid, pensionärid ja kõik muu ja te teate, et see kõik muu selles olukorras peab ootele jääma ja ei ole ilmselt prioriteetne, kui meil on sellised valikud. See otsus oli tol hetkel ja ka praegu jätkuvalt, et meil ei ole rahalisi vahendeid selleks, et Tasandusfondi mahtu suurendada just nimelt Kagu-Eesti suunal. Täna meil vahendeid ei ole. Ja sellepärast ma räägin teile riigi plaanist, et selle lisanduva raha või investeeringute raha sees, mis järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil Eestisse tuleb, on hästi oluline prioriteetide seadmine, sealhulgas ka regionaalpoliitiliselt. Ma pean väga oluliseks, et Kagu-Eesti regionaalpoliitiline prioriteet selles riigi plaanis väga selgelt sõnastatud oleks. Tegemist on järgmise kaheksa aasta investeeringute plaaniga ja igas valdkonnas – hariduses, sotsiaalvaldkonnas, taristuvaldkonnas, ettevõtlusvaldkonnas – peaks see Kagu-Eesti prioriteetsus sealt regionaalpoliitiliselt läbi minema, sest mure nende meeleolude, käegalöömise, riigi suhtes usalduse märkimisväärse kaoga Kagu-Eestis on ikkagi päris tõsine probleem. Tänaseks on kujunenud olukord, kus käegalöömine ja usaldamatus riigi suhtes ei pruugi erineda enam Ida-Virumaast, mis meil alati on olnud murekoht. Kagu-Eestis on ilmajäetuse tunne tõesti väga märkimisväärselt kasvanud ja me peaksime riigina sinna oma tähelepanu suunama. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Jutt käib Kagu-Eestist. Iseenesest on hästi tore, et me räägime just Kagu-Eestist, aga teiselt poolt ei ole ju olukord nii tore midagi. Me teame, et riigikontrolör on väga tabavalt öelnud, et Kagu-Eesti arengukava mõjub nagu oopium rahvale ehk lubadus, mis uinutab, kuid ei ravi. Kahjuks on selle arengukava täitmine olnud pigem sõnades kui tegudes. Mul on loomulikult kahju seda öelda, aga reaalsus on siiski see, et Kagu-Eestis, eriti Valgamaal, on püsivalt suur tööpuudus, madalamad sissetulekud, kehvem ligipääs teenustele ja kahjuks ka süvenevad sotsiaalsed probleemid. Siiralt, minu arvates see ei ole ainult regionaalpoliitika, vaid lõpuks ikkagi küsimus sellest, kas riik kohtleb oma inimesi võrdselt, sõltumata nende elukohast. Ma ei saa ikka üle ega ümber Ida-Virumaast. Tõepoolest, ma näen, et seal ikkagi riik on suutnud neid sihitud investeeringuid teha ja neid arendusprojekte ellu viia. Meie Võrus, Valgas ja Põlvas ootame ja soovime täpselt sama. Ma tean, hea minister, et te olete ise kursis tõepoolest Valga hariduseluga, olete ise ka panustanud, te tõite selle välja. Selle eest loomulikult suur tänu, sellega ma olen kursis. Aga kuna te olete täna peaministri ülesannetes, siis te juba tegelikult vastasite veidi sellele küsimusele. Aga võib-olla veel kord, millised võiksid olla ikkagi need jõulised meetmed, et Kagu-Eesti inimestel oleks põhjust uskuda, et nende piirkonnal on Eesti riigis päriselt ka helgem tulevik võrreldes praegusega?

Aitäh! Ma selles mõttes juba mainisin, eks ole, Eesti riigi plaani Kagu-Eesti eritähelepanu alla võtmist. Aga näiteks samas minu haridusvaldkonnas ma tõesti arvan, et me peame hariduspoliitikas erandina ette võtma Kagu-Eesti. Seal on ühelt poolt kvaliteetse hariduse kättesaadavuse probleem, aga teiselt poolt ka see, et meil toimub Kagu-Eestis väga jõuline hariduse väljaränne. Minnakse gümnaasiumisse õppima juba mujale, vaatamata sellele, et riik on investeerinud riigigümnaasiumidesse eesmärgiga tagada kohapeal kvaliteetne hariduse kättesaadavus. Ometigi toimib Tartu tõmbekeskusena lihtsalt nii jõuliselt, et Kagu-Eesti riigigümnaasiumid on väga mures oma täituvuse pärast, sest kohad on jäämas tühjaks. Nii et hariduse valdkonnas põhikoolide, põhihariduse kvaliteedi kättesaadavus ja ka väikeste maakoolide säilimine Kagu-Eestis on minu arust hästi oluline. Sinna võiks investeerida ja riigi plaanis peaks seda ka silmas pidama. Kui me praeguse Euroopa Liidu perioodi jooksul investeerime viide uude põhikooli Ida-Virumaal ja Ida-Virumaa koolivõrk praktiliselt on nüüd ainuke Eesti piirkond, kus koolivõrk saab täiesti ära uuendatud, praktiliselt on tuttuus koolivõrk, siis Kagu-Eesti peaks olema minu hinnangul see järgmine piirkond. Ma lisan sinna natuke ka Jõgevamaa. See on see Ida-Eesti piirkond, kus oleks vaja näiteks haridusvaldkonnale tähelepanu pöörata. 

Aga üks asi, kui ma tohin. Ida-Virumaal on arengu puhul võib-olla üks eelis: sealsed inimesed tegelikult ootavad tootmist ja tööstust. Ja vaat see on Kagu-Eestiga mure, et me peame päriselt tootmist ja tööstust ehitama, kui me tahame, et meie heaolu paraneks. Vastusõdimine igasugusele tootmis- ja tööstusprotsessile – ma ei räägi kusjuures Valgast, see isegi ei puuduta praegu Valgat, vaid see on see muu Kagu-Eesti nurk. Ka see töö – ka teil, lugupeetud Riigikogu saadikud –, et tööstus ja tootmine on see, mis tootlikkust kasvatavad ning majandusse lisandväärtust toovad ka sinna piirkonda. Nii et see meeleolude muutmine selles osas, et ollakse avatud tööstusele ja tootmisele, on kindlasti Kagu-Eestile kasulik. Ida-Virumaal see täna kasu toob, seal ollakse avasüli valmis vastu võtma igasugused tootmisettevõtted, kes on valmis sinna investeeringuid tooma.

Aitäh! Sellega lõpetame meie neljanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui ma edasi lähen, on käsi püsti kolleeg Peeter Ernitsal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Minu küsimus on lihtne ja puhas protseduuriline. Kui kolleeg Allas esitas oma küsimuse, siis tablool olin esimese küsijana mina. Ja ühel hetkel oli kolleeg Karus. Küsimus ei ole mitte selles, et Kagu-Eesti ja tema on rohkem seotud kui mina. Aga kas on olemas mingisugune selline kord, et küsimuse esitaja ja abiküsimuse esitaja peab olema samast erakonnast? See pilt oli. Seda võib nimetada loomkatseks praegu. Kuidas see tegelikult nii sattus?

Aitäh! Ma kindlasti ei oska kommenteerida, kuidas need nimed sinna ekraanile tekkisid. Meie küsimuste registreerimise süsteem on automaatne, see käib nobedate näppude järgi. 

Kindlasti ei ole meil siin saalis mitte mingisuguseid reegleid selle kohta, et kui küsimuse registreerunud esitaja kuulub ühte erakonda, siis ka küsija või teise lisaküsimuse esitaja kuulub samasse fraktsiooni. Ei, sellist korda meil ei ole. Meil on üsna tihti olnud ka teistpidi, et juhul, kui nobedate näppude voorus on mõnest teisest erakonnast olnud küsija, siis on see küsija esitanud lisaküsimuse. Juhul, kui sama fraktsiooni esindaja lepib kokku selles, et eelnev küsija teisest fraktsioonist võtab oma küsimuse maha, siis ka see on olnud meie saali praktika. Aga kindlasti ei ole meil mitte mingisugust reeglit, mis ütleb, et nii registreerunud küsija kui ka lisaküsimuse esitaja peavad olema ühest fraktsioonist. Sellist reeglit meil ei ole ja ka seda meie infosüsteem ei võimalda. See käib ikkagi sellel hetkel, kui minnakse üle järgmise küsimuse arutelule, siis nobedate näppude järgi – kes on esimesena suutnud oma küsimusesoovi üles panna, see ka küsimus esitada saab. Ma loodan, et see oli nüüd piisavalt põhjalik vastus sellele küsimusele. Te ütlete, et ei olnud. 

Anti Allas, teil on ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, hea esimees! Tulen teile pisut appi. Tegelikult siin saalis võiks ka mõni ilus traditsioon säilida. Kui ma ei olnud veel isegi oma küsimust lõpetanud ja tõenäoliselt see pult avati – ja tõesti, mul ei olnud tähelepanu veel puldile, ma ei jõudnud lihtsalt veel panna –, siis tegelikult me võiksime üksteisest lugu pidada ja mingitest kokkulepetest kinni pidada.

Aitäh, hea kolleeg! Ma veel täpsustan, et registreerunud küsija on alati esimene, tema saab esitada oma küsimuse ära. Kui ta nüüd jõuab enne teisi veel vajutada teist korda oma küsimuse esitamise soovi või väljendada seda läbi hääletuspuldi, siis ta saab ka selle täpsustava küsimuse esitada kohe järgnevalt. See on olnud tava, mille järgi me oleme siin saalis toimetanud. 

Peeter Ernits, teile jäi veel mõni asi segaseks. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Hea juhataja! Küsimus ei ole üldse mitte kolleegidest või mingist sotsiaaldemokraatide kuidagi alavääristamisest, vaid tablool oli kolleeg Allase järel minu nimi. See on ka fikseeritud. Ja sellest küsimus, et kuidas on võimalik siis, et juhtus, et kui küsimuse esitamiseks oli teine sotsiaaldemokraat, esitas küsimusi? Ja tuletan meelde, et taolisi küsimusi on muuseas ka teised kolleegid tulnud rääkima, et tegelikult see on meie erakonna küsimus ja ei tohi kellelgi teisel, keegi teine ei tohi nagu esitada. See on laiem probleem. 

Ja minu küsimus oli – ja ma tahtsin vastust saada –, et kuidas on võimalik, et tablool on hoopis teised nimed ja kui küsimuse esitamise kord on, siis on hoopis muu asi? Kuidas see võimalik on?

Vastus on teile väga lihtne. Nii ei olegi võimalik. Sellel hetkel, kui avatakse järgmine küsimus, siis vastavalt registreerunute järjekorrale ka need küsimused või küsimuse esitajad siia tabloole jõuavad. Nii et see on puhtalt mehaaniline, meil ei ole siin mitte mingisugust teistsugust lahendust. Meie kodukord ütleb ju väga selgelt, et küsimusi esitatakse vastavalt registreerimise järjekorrale. 

Aga nüüd ma võtan tõesti selle viimase protseduurilise küsimuse. Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mina selles suhtes jään eriarvamusele. Mina ka ju vaatasin, kui mina panin oma küsimuse sisse. Eks me saame selle tagantjärele järele vaadata. Mulle tundus, et me härra Ernitsaga suhteliselt samal ajal, aga näete, mina jõudsin ette. Seega minu küsimus on: tegemist on ju nobedate näppude vooruga? On see nii?

Aitäh! Te olete täiesti õigesti aru saanud. Tegemist on nobedate näppude vooruga. Kui küsimus avatakse, siis esimesena registreerunud kuvatakse ka esimesena ekraanil ja see on ka küsimuste esitamise järjekord. Ma loodan, et see on nüüd üheselt siin saalis selgeks räägitud.

Aga meil on niivõrd palju küsimusi, et nüüd me liigume tõesti edasi viienda küsimuse juurde. See on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on teede ehitus. Mart Helme, palun!

Aitäh! Jaa, ma küsin täpsemalt. 

Mul on hea meel Pärnu poisina, et Via Baltica ehitamine nüüd on ometi ükskord praktikasse jõudnud, et ei ole enam üks lõputu targutamine selle üle, et see on tähtis ja me peame tegema ja kohe teeme ja. Ja mul on muidugi hea meel, et meie valitsus, meie osalusega valitsuse ajal oli osaliselt vähemalt need projektid ja kõik olid olemas. Ja on muidugi kahetsusväärne, et nii palju aega on läinud, enne kui need on nüüd töösse läinud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Nii et väga hea, et Via Baltica ehitus on lahti läinud, ehkki mitte täies ulatuses, aga kes ei täna vähese eest, ei täna ka palju eest. 

Nüüd, mul on aga meeles, et meil oli veel üks teine strateegiliselt oluline suund, mille projekteerimine oli kas valmis või lõppjärgus, ja see on Keila, Paldiski–Keila maantee, täpsemalt siis Tallinna ja Keila vaheline maanteeosa, ja samuti plaanis ehitada neljarealiseks. Minu arvates on see väga oluline teelõik, sest sealt edasi läheb tee Ämarisse ja Paldiskisse, mis on meile ka sõjaliselt, riigikaitseliselt väga oluline piirkond ja eeldab ka seda, et teatud kriisioludes võib sellel teel olla väga tihe militaarliiklus, mis jällegi omakorda ei peaks segama tsiviilliiklust ja vastupidi. 

Nüüd, minu küsimus ongi seotud sellesama teelõiguga. Kas te võite mulle öelda, kas on mingi plaan lõpule viia projekteerimised, maade omandamised ja kõik muud protseduurid, mis selle Tallinna-Keila vahelise teega seotud on, et ühel hetkel ka seda teed hakata välja ehitama? Aitäh!

Aitäh! Jah, kui alustada sellest Pärnu lõigust, siis tõesti on niimoodi, et kui eelmise aasta märtsi lõpus ma valitsuse liikmeks sain, siis esialgu kujundlikult ei olnud mitte midagi ja siis nüüd nagu on ja päris palju on. Ja esimene sõnum siis, kui veel mitte midagi ei olnud seal märtsis ja aprillis, siis oli mul see, et teeme vähemalt, oli Transpordiametile oli siis see, et teeme vähemalt projektid valmis; ja mitte ainult Transpordiametile, vaid ka kohalikele omavalitsustele, et need lõigud, mida te näete prioriteedina, et teeme projektid valmis; ehk, siis, kui on võimalik kuskilt rahastust saada, et siis ei läheks enam aega projekteerimisele, vaid saaks kohe ehitusse minna. Ja Pärnu–Tallinn 2+2 ehitusega täpselt nii ongi läinud ja seda lausa korduvalt on ka mulle tagasisidena öeldud, et seda keegi, ei usutud, et ehitus juba käib, aga tõesti Pärnu suunal kogu 45 kilomeetri ulatuses, mis plaanis on, seal ehitus käib, ehk siis, 2027–2028 aasta valmis oleks.

Nüüd, Keila suunas on otsus tehtud. Järgmine aasta hakkab ehitus Keila lõunapoolse ümbersõidu osas, mis viib sinna tööstusala juurde. Ja seal on rahastus olemas ja ehitus on siis järgmine ja ülejärgmine aasta. 

Nüüd, kogu trassi ulatuses, mis te küsite, Tallinn–Keila otsust ei ole. Ja ma pean selle täpsemalt järgi vaatama, kas seal projekteerimine on algatatud või mitte, aga ehitusfinantseerimises seda praegu kirjas ei ole teehoiukavas, mis kehtib neli aastat – see on siis 2026–2029 –, ja seda sel põhjusel, et meil on praegu prioriteedina suurtest 2+2 ehitustest Tallinn–Pärnu ja Tallinn–Tartu 20 kilomeetrit. Peale seda on Tallinn–Narva suund ja seal siis juba sealhulgas siis ka teised lõigud. Nii et just need Euroopa TNT põhivõrku kuuluvad teed, ehk siis, Tallinn–Pärnu, Tallinn–Tartu on prioriteedina kirjas, kus saab ka Euroopa rahastust küsida. Aitäh!

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ma nüüd päris täpselt ei saanud aru. 2027–2028 on plaanis hakata Keila suunas ehitama, aga finantsi veel ei ole? Mulle jäi natuke segaseks, võib-olla te täpsustate. 

Mu teine küsimus tegelikult puudutab natukene seda, mida me rääkisime siin Kagu-Eestist, aga puudutab ka laiemalt. Nimelt, kui meil nüüd prioriteedid on suurte põhimaanteede väljaehitamised, siis kuidas meil on tugimaanteedega ja kas meil jätkub ka tolmuvabade teede programm kuidagimoodi? See eriti puudutab Kagu-Eestit, Lõuna-Eestit, kus on ikkagi veel päris palju tolmavaid kruusateid. Missugused finantsid, missugused võimalused on tugimaanteede ja tolmuvabade teedega seoses?

Aitäh! Ma täpsustan Keila kohta üle. Meil on aastatel 2027 ja 2028 2,2 kilomeetrit, mis on lõunapoolne Keila ümbersõit, mis viib tööstusalani: see on teehoiukavas kirjas, seal on rahastus olemas. See teostatakse 2027–2028. Nii et vähemalt üks osa, mis selles suunas on, on selgelt töös. Seal on ka põhjus: tõesti, Keila kui tööstuspiirkond areneb väga kiiresti ja see tee on vajalik, et teenindada suuremat transporti, just tööstuste jaoks. 

Mis puudutab Kagu-Eestit ja kruusateid, siis siin on samamoodi, nagu ma rääkisin ka 2 + 2 teede kohta, et 2024. aastal oli kogu Eestis kruusateede viimiseks mustkatte alla finantsi täpselt null ehk ühtegi kilomeetrit ei ehitatud. 2025. aastal oli 1 miljon eurot ja alates sellest aastast on keskmiselt aastas 10–12 miljonit eurot üle Eesti kruusateede viimiseks mustkatte alla, mis tähendab tänastes hindades kuskil 120–130 kilomeetrit aastas. Väga suur osa sellest läheb just Kagu-Eestile ja seda sel põhjusel, et Kagu-Eesti on kruusateede osakaalult kõige suurem. 

Näiteks Lääne-Virumaal ei ole terves maakonnas enam ühtegi kruusatee lõiku, mis riigile kuuluks, aga Kagu-Eesti on kõige suuremas vaeslapse osas ja selle tõttu ka Põlva, Võru ja Valga maakonda läheb kõige suurem osakaal, et mustkatte alla viia. See on kõigi nelja aasta jooksul samamoodi. Selleks, kuidas need lõigud välja valida, on Transpordiametil väga selge metoodika. Esiteks, seal peab liikuma üle 50 auto ööpäevas, ja teiseks, kas seal on mingi tööstuspiirkond, ühistranspordi liikumine ja nii edasi. See on väga selge metoodika. Aga ma kordan veel kord, et just kruusateede viimine mustkatte alla on Kagu-Eestis järgmistel aastatel selge prioriteet.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Ma tuleks siit edasi veel kohalike teede juurde, eelkõige just kohalikele omavalitsustele kuuluvad teed. Viimaste aastate energiakriis, hinnatõus, ka praegune kallis kütuse hind lööb väga valusalt ka kohalike omavalitsuste eelarveid. Ja järjest vähem suudetakse remontida kohalikele omavalitsustele kuuluvaid teid, järjest vähem kilomeetreid saab teha. Raha on järjest vähem, et remondi eest maksta ja töid tellida. Ja sel aastal lisandub veel kallis nafta hind, mis hakkab varem või hiljem – paljudes riikides on see juba mõjutanud – bituumeni ja naftast valmistatavate saaduste hinda kergitama. Teeremondi hinnad on tõusmas ja kohalikel omavalitsustel tegelikult on ka vähem raha ehk olukord on päris keeruline. Minu soovitus asjaga kursis olles oleks, et te kindlasti otsiksite lisaeelarvega raha juurde ka kohalikele omavalitsustele, just nimelt teede remonti suunamiseks. Kas teil on plaan sellise ettepanekuga minna valitsusse või kui nüüd lisaeelarveid tegema hakatakse, siis ikkagi tõsiselt vaadata otsa, kuidas aidata kohalikke omavalitsusi? Kui sõita ringi, siis kohalikud teed Harju- ja Raplamaal, rääkimata kaugematest maa valdadest, on väga katastroofilises seisus ja vajaks kiiresti sekkumist.

Aitäh! Jah, siin on tõesti niimoodi, et need, mis on riigiteed, on taristuministri finantseerida või meie hallata ja Transpordiameti korraldada, kus ja kui palju saab remonti või uut ehitust teha. Kohalike omavalitsuste teede lisafinantseerimine on Rahandusministeeriumi haldusalas. Te tõite õigesti võrdluse välja, et kui riigiteedesse, just ehitusse on rahastust juurde tulnud, siis kohalikele omavalitsustele on riigi poolt läbi Rahandusministeeriumi need summad jäänud samaks, mis tähendabki seda, et kui hinnad kõiguvad, siis saab teha kas rohkem või vähem. Aga loomulikult panustavad kohalikud omavalitsused ise ka lisaks riigi rahale. 

Nüüd, lisaeelarvega on lugu nii, et lisaeelarvet praegu ei ole selles osas, et riigieelarve suureneks sel aastal uute objektide osas. Aga kui me läheme järgmise aasta eelarvet tegema, siis selle teema saame tõsta. Aga see on Rahandusministeeriumi finantseerida, nii et seda tulebki käsitleda eraldi. Teema on õige ja ma tean seda väga hästi, suhtlen piisavalt palju kohalike omavalitsuste juhtidega.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teema on Ukraina telefonipetturite kuritegeliku ühenduse juhi Artur Jermolajevi väljasaatmine. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Eesti politsei ja prokuratuur on väga head tööd teinud, on püüdnud kinni Ukraina mõjuka kelmivabrikute juhi, kes on Eesti inimestelt röövinud üle viie miljoni euro. Ja saadeti ta kiirkorras välja Eesti Vabariigist. Aga minu küsimus on, hea minister, kas te olete oma Ukraina kolleegile rääkinud sel teemal, et vaadake, me oleme teid nii palju aidanud, rohkem kui paljud teised riigid, ja nüüd teie kodanikud siin röövivad meie elanikke siin miljonitega. Olete sel teemal kolleegiga rääkinud, et nii ei ole nagu ilus?

Hea küsija! Tõepoolest, üks edulugu mõnes mõttes, mis puudutab meie õiguskaitseorganite tööd ja ka koostööd Eesti ja Ukraina vahel, sai ühe vaheotsuse Eesti kahjukannatajate võtmes, keda kokkuvõttes oli tuvastatud 5,4 miljoni euro väärtuses, mis need telefonipetturid olid sealt Ukraina keskustest välja petnud. Need inimesed saavad oma raha tagasi. Sõlmiti kokkuleppemenetlus kogusummas 8,5 miljonit eurot. 

Nüüd konkreetse kohtuotsuse või kokkuleppe kohta. Ma arvan, et hea küsija, täpsemalt võiks küsida nende käest, kes selle kokkuleppe tegid. Tavaliselt seal on neli osapoolt – kohus, prokuratuur, kannatajate esindaja ja ka lõpuks see, keda süüdistatakse. 

Aga võib öelda, et positiivne on see, et esiteks see võrk on vähemalt nii suures osas, kui on avalikult minule teada, paljastatud. Teine on see, et meie inimesed saavad oma raha tagasi. Ma loodan, et see protsess läheb kiiresti, mida on kokkuvõttes väga palju. Negatiivne on see, et tegelikult seesama seltskond selle persooni juhtimisel pettis välja üle kogu Euroopa, üle maailma. Me räägime siin üle 100 miljonist eurost. Seda see kokkulepe endas ei käsitle, ma ei oska seda kommenteerida. 

Kui nüüd tulla küsimuse juurde, et kas ma olen oma kolleegiga rääkinud Ukrainast organiseeritud telefonipettuste teemal, siis tõepoolest, ka Eesti riik on nendel teemadel Ukraina poole esindajatega suhelnud varem. Ja me ei ole ainukesed, sellepärast et see informatsioon on õiguskaitseorganite vahel ka Euroopas levinud. Ma tean vähemalt, et nii mõnigi teine Euroopa riik on täpselt samade probleemidega pöördunud Ukraina poole. 

Ja kui me vaatame nüüd seda konkreetset kaasust – ma arvan, et detailid võiksid ikkagi olla kommenteeritud asjaosaliste poolt, mitte välisministri poolt, kuna ma ei ole selle detailiga kursis ja kohtud on ikkagi ka eraldiseisvad, iseseisvad institutsioonid –, siis vähemalt see koostöö on viinud nii kaugele meie õiguskaitseorganitega, et see isik on Eesti võtmes vähemalt nii palju selle kokkuleppe käigus oma raha üle kandnud – varastatud raha, ütleme siis konkreetselt–, et meie inimesed vähemalt saavad selle raha tagasi. Igal juhul see teema on aktiivne ja ma olen kindel, et ka päris mitmed teised riigid Ukrainaga sel teemal suhtlevad. Aga väga õigustatud küsimus ja väga pakiline probleem.

Aitäh! Peeter Ernits, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Tegelikult on Johanna-Maria Lehtme asi, kus ta on ka petnud meie inimestelt välja palju raha, ei idane ega mädane. Aga teiselt poolt teatavasti karistada ühe asja eest mitu korda ei tohiks. Eesti jõustruktuurid on saanud meie petetutele selle kompensatsiooni kätte ja rohkem, aga see on ainult väikene osa, nagu sääse samune asi Suures väinas. 100 miljonit peteti Saksa, Soome, Läti, Leedu ja paljude teiste riikide kodanikelt. Sellega me oleme isekalt käitunud, et nemad jäävad nagu nüüd ilma sellest, meie omad saavad kompensatsiooni. 

Aga küsimus on praegu selles, et inimestele on see kõvasti nii-öelda vastukarva läinud. Kas nüüd ongi nii, et jõukad kurjategijad võivad ennast vabaks osta ja siis lennata kas Tel Avivi või kusagile mujale? Ja pragmaatiline lähenemine – kas nüüd valitsuses on arutatud seda, et parem papp kätte saada kui istuda vangitornis, ja et kui sa oled jõukas kurjategija, siis osta ennast vabaks?

Aitäh, hea küsija! Ma ei saagi aru, mis see teie mure on. Meie õiguskaitseorganite ja ka valitsuse laiemalt tegevuse eesmärk on oma isikute, oma inimeste ja oma kodanike huvide kaitsmine. Ja nüüd, kui on näidata ette väga keerulise, väga osavalt läbi viidud jälitustegevuste tulemusena reaalne tulemus meie inimestele, kus nende käest välja peetud raha on võimalik tagastada – see, mille pärast ja kuidas ja mis asjaoludel sõlmiti kokkulepe, seda tõesti valitsus ei aruta, minister, eriti välisminister ei aruta, sellepärast et meil on selleks põhiseaduses ette nähtud institutsioonid, kes selle tööga tegelevad ja oskavad teile ka põhjendada, mispärast erinevaid kokkuleppeid kohtumenetluses tehakse. Võib-olla seal taga näiteks oli see, et kui tõesti nii rikkad inimesed lähevad lõpuks kohtuni välja, kohtuteed, kõik astmed läbi käivad, võib-olla asjaosalised prokuratuurist või kes iganes seal riigi esindajatena tööd teevad, hindasid, et võib-olla siis ei oleks saanud meie inimesed mitte ühtegi senti, rääkimata sakslastest või kellest iganes teisest. Praegu ikkagi tuleb minu arvates tunnustada meie õiguskaitseorganite tööd väga keeruliste protsesside ja rahvusvahelise koostöö kaudu tuua ära tegelikult Ukrainast, väljaspool Euroopa Liitu olevast riigist, petuskeemi kaudu välja peetud raha meie kodanikele ja see hüvitada. Kui vaadata ka seda summat, siis rohkemgi veel. Ma arvan, et siin ei ole küll isegi seda nurgakest, kus mingit vingu ja käunumist üles kerida. 

See, mis puudutab teiste riikide menetlusi, seda peavad kommenteerima teised riigid. Ma ei oska seda tõesti teile öelda. Nii et ma igatahes väga tunnustan neid inimesi, kes on seda tööd teinud. Kes soovib lähemalt lugeda, ka mina lugesin avalikest allikatest – täna Eesti Ekspressis on sellest ka kirjas, kuidas neid jälitustegevusi toimetati ja kui keeruline see tegelikult oli. Ja see ei ole üldse iseenesestmõistetav, et üldse neid, selliseid pettureid, selliseid skeemitajaid kätte saada küberkuritegude kaudu, telefoni kaudu, nende keskuste kaudu. Ja lõpuks me oleme toonud Eesti inimestele tagasi nende käest välja peetud raha. Nii et, hea küsija, ma ootan teilt ikkagi pigem tunnustust Eesti riigi vastavatele institutsioonidele.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun! 

Jah, aitäh! No minu jaoks ei ole küsimus mitte selles, et ma mingit klassiviha siin tahaks õhutada või mingit klassiviha – ma ei tea – reflekse põeksin. Küsimus on minu jaoks ja konkreetselt välisministrile see, kas meil on Ukraina poolega ka nüüd läbirääkimised ja konsultatsioonid ja muud diplomaatilised initsiatiivid selles suhtes, et need telefonipettused, mille taga on Ukraina kodanikud ja võib-olla ka Ukrainas asuvad mingisugused trollivabrikud, et need lõppeksid; et Ukraina pool omalt poolt pingutaks ja teeks kõik, mis on nende õiguskaitseorganite poolt võimalik, et need lõppeksid; et Eesti suunal oleks pidev kahepoolne infovahetus ja meil rohkem enam ei ole vaja tegeleda sellega, et me pressime kurjategijalt välja kahjuraha meie petetud inimeste jaoks. 

Minu jaoks on see küsimus välisministrile: kas te näete, et see on väga vajalik, ja kas meie Välisministeerium tegeleb sellega? Aitäh!

Aitäh! Jaa, selles mõttes muidugi on vajalik ja see tegevus ka toimub ja mitte Välisministeeriumi juhtimisel niivõrd palju, vaid meie vastavad asutused ja ka ministeeriumid omavahel suhtlevad. Ja see toimub ka mõlemat pidi. Selles mõttes Ukraina ja Eesti vahel õiguskaitseorganid vahetavad informatsiooni, teevad koostööd ja mitte ainult nii-öelda nendes petuskeemide teemades, vaid tegelikult on need teemad palju laiemad, mida ma siin kommenteerida kahjuks ei saa.

Kindlasti saab see olla parem. Ja ma võin teile kinnitada, hea küsija, et ka Välisministeerium välissuhtluse koordineerijana siin kindlasti ei viska kuidagi lusikat nurka – see konkreetne positiivne samm meie õiguskaitseorganite poolt suudeti läbi viia ja meie inimesed saavad nende käest välja petetud raha tagasi –, vaid pigem vastupidi, et see teema läheb järjest rohkem edasi. 

Võib-olla ma toon ühe näite, mis puudutab kogu Euroopat ja mis on olnud Eesti initsiatiiv, eelkõige koostöös Siseministeeriumiga, on olukord, mis võib suure tõenäosusega juhtuda peale seda, kui näiteks peaks tulema rahuolukord Venemaa agressiooni ja Ukraina, Venemaa ja Ukraina vahel, siis me räägime ikkagi eriti Venemaalt, aga miks mitte ka Ukraina läbi väga suurtest kogustest inimestest, kellel on väga halb taust. Kui me räägime näiteks Vene tänastest võitlejatest või kombatantidest, kes osalevad otseselt agressioonis, siis me näeme ette seda, et sadade tuhandete kaupa üritab Putin neid suruda Euroopasse ja väga halbade kavatsustega. Nendest on ikkagi valdav enamus kriminaalse taustaga. Need inimesed on tapjad, vägistajad. Ja just nimelt selle initsiatiivi oleme me pannud ka Euroopa Liidu ja Schengeni tasemel, et need inimesed juba täna sadade tuhandete kaupa pannakse viisakeelunimekirjadesse, et nad ei saaks mitte kunagi hakata  sisenema Euroopasse ja hakata siin otseselt ellu viima kas siis juba põhiseadusevastaseid toiminguid või vähemalt tegelema kuritegevusega. Ja see on saavutanud ikkagi väga suure tähelepanu. Ja ka Euroopa Liidu tasemel Euroopa Komisjon täna seda tööd koordineerib. 

Ja siin ma võin lihtsalt ühe näitena välja tuua, et meie õiguskaitseorganite ja ka valitsuste vaheline koostöö just Ukrainaga on viinud selle lahenduseni. Kui me räägime sellest, et need on personaalsed viisakeelud, see tähendab seda, et me teame nimeliselt sadu ja sadu tuhandeid Venemaa pool võitlevaid kurjategijaid. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame meie kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on koolireformid. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Austatud Helgi Lääts Tartust, kes kirja saatis, ja ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallas! Eelmisel aastal võeti teie initsiatiivil vastu määrus "Nõuded statsionaarse õppega üldhariduskooli õppekeskkonnale [---]", milles on kirjas, et õppetöö algus peab olema üldjuhul kell 9 või hiljem, erandina võib alustada varem, aga mitte enne kella 8. Varasem algus peab olema põhjendatud ja kokku lepitud, näiteks hoolekogu tasandil. Toon näite Saaremaalt. Lapsevanemad lähevad tööle Kuressaarde kella kaheksaks, elavad 40 kilomeetri kaugusel, viivad lapse kooli, ütleme, kolmveerand kaheksaks. Nüüd ta peab ootama seal üle tunni aja, kella üheksani. 

Siis ta tahab minna näiteks trenni Kuressaarde. Bussiliiklus on kokku lepitult teatud kellaajal. Nüüd, kui ta tund aega hiljem kooli läheb, jääb ta sellest bussist maha. Või kui bussiliiklus ümber teha, siis see on äärmiselt kallis, näiteks Saaremaal maksab see mitusada tuhat. Ka hobid, huviharidusringid tuleb kõik ümber mängida terves maakonnas. See tähendab, et laps jõuab tund aega hiljem koju, ta ei jõua õppida, sellepärast et ta jõuab liiga hilja ja on väsinud. Samas, ega ta ju kauem magada ei saa, sellepärast et järgmisel hommikul hakkab täpselt samamoodi otsast kõik pihta. Jälle vanemad lähevad tööle ja viivad lapse kooli enne kaheksat ja ta istub siis tund aega seal. Kui enne oli meil kooli algus kell kaheksa, aga võis ka hiljem, siis nüüd te olete millegipärast muutnud selle üheksaks, aga võib ka varem. 

Samas on veel tohutu bürokraatia, et kui sa tahad seda muuta, siis peab igal juhul hoolekogu vastava pöördumise tegema ministeeriumile ja ministeeriumis tehakse otsus erandkorras, kui on gümnaasiumiga tegu. Kui ei ole, siis saab kohalikult. Milleks seda kõike vaja on?

Aitäh! Ei ole mingit pöördumist ega avaldust haridusministeeriumile mitte keegi kohustatud esitama. Koolid on meil koolipidaja pidada ja koolipidaja koos hoolekoguga selle otsuse teeb. Hoolekogu ettepanekul teeb otsuse koolipidaja. Kui on riigigümnaasium – riigikooli pidaja on Haridus- ja Teadusministeerium –, siis otsuse teeb koolipidaja. 

Me oleme alati öelnud – ja ma arvan, et te nõustute minuga –, et Eesti riigis peaks poliitilisi otsuseid tegema teaduspõhiselt. Nõustute minuga? See peaks olema teaduspõhine. Teadlased meditsiinivaldkonnas, vaimse tervise valdkonnas ja üldse tervise valdkonnas on juba kümme aastat rääkinud, et teadusuuringud on väga selgelt näidanud, et varateismelistel ja teismelistel meie ajavööndis on unerežiim selline, mis soodustab pigem seda, et koolipäev peaks algama kell 9. Ehk aktiivne tegevus algab kell 9. Kui unerežiim katkestada varem, siis tegelikult see varateismeline või teismeline on koolipäeva jooksul väsinud, ta ei ole tegelikult oma und lõpuni maganud, tema keskendumisvõime on vähene, ta tihti ei ole ka hommikusööki selleks ajaks söönud. Ehk siis tervisemuredest tingituna on kõige optimaalsem ja kõige õigem koolipäeva algus meie ajavööndis kell 9. Koolipäev algab Soomes kell 9 ja juba aastakümneid. 

Muuseas, nõukogude ajal käisin mingil põhjusel ka mina kooli kella üheksaks, ei käinud kella kaheksaks. Seda on kõik teadlased ammu kinnitanud. Me oleme kümme aastat Eestis seda debatti pidanud ja nüüd sotsiaalministri ettepanekul – tegemist on sotsiaalministri koostatud määrusega – see kellaüheksane koolipäeva algus sinna kirja sai.  Erandid, mille võrra võiks varem alustada, on ka arusaadavad. Varasem kooliaste – räägime algkoolidest – seal on kindlasti argumendid olemas, aga eelkõige puudutavad need argumendid seda, et kui on tegemist kahes vahetuses käiva kooliga ja on vaja koolipäeva reguleerida selle järgi, et teine vahetus tuleb ka peale, ei mahu muidu ära, siis alustame varem. 

Nüüd, mis puudutab trenne ja koolipäeva nihkumist, siis hilisem koolipäeva algus ei tähenda koolipäeva pikenemist. See ei pea tähendama koolipäeva pikenemist. Koolipäeva kujundamisel on koolil ja koolipidajal väga suur otsustusõigus. Koolipäeva on võimalik kujundada väga paindlikult ja väga erinevalt. Minu laste kool Tartus alustas kell 9 juba kaks aastat tagasi, koolipäev ei ole pikenenud. Koolipäeva korraldus on teistmoodi korraldatud ja koolipäev lõpeb ikka endiselt samal ajal, nagu ta alati lõppenud on. Lastel on samal ajal oluliselt kergemad hommikud. Nad on palju ärksamad, nad tõusevad palju parema energiaga üles ja ka õpetajad on kinnitanud, et koolipäev kulgeb oluliselt paremini, kui koolipäev algab kell üheksa. Samal ajal saavad kella kaheksaks tulla tõesti need lapsed, kellel mitte mingisugust muud varianti ei ole, ja kella 8.15-ks näiteks käiakse järelvastamisi ja individuaalseid konsultatsioone tegemas …

Teie aeg.

… mis on erandkorras võimalused lapsi individuaalselt toetada.

Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Suur tänu! No proua minister, tundub, et te ikka üldse ei kuulanud, mida ma rääkisin. Teil on oma kogemused Tartu linnast. Ja tõesti, linnas võib see asi suhteliselt lihtsam olla, sest linnas ei ole ka trennid ja muusikakoolid niivõrd kaugel ja see ei võta nii palju aega. See ei sõltu sellisest bussiliiklusest, kus sul käibki buss tegelikult kaks või kolm korda päevas. Küll aga on väga paljud Eesti piirkonnad sellega mures. Ma ei saa teist lihtsalt aru, teil on isiklik huvi võib- olla midagi, et teie lapsed seal käiksid. Miks peab ministeerium ette kirjutama koolide algusaega? Miks ei võiks teha niimoodi, et las iga kool koos hoolekoguga otsustab oma kooli alguse aja? Ja nii ongi. Ilmselgelt on seda parem teha koos koolipidajaga. Näiteks Saaremaal tuleb ju kogu transport vastavalt sellele sättida. Nagu ma ütlesin, huvihariduse tunnid algavad teatud kellaaegadel. Te ütlete, et see kuidagi ei mõju kooliaja lõpule. Kuidas ta ei mõju siis? Bussiliiklus tuleb ju ka ümber mängida. Ja nüüd need inimesed, kes lähevad hommikul tööle, näiteks 40 kilomeetri kauguselt linna – sellesama bussiga lähevad õpilased ju ka kooli. Siis me peame kaks bussi käima panema või? Samas on nii, et kui nüüd lükatakse hilisemaks ja õpilane tuleb sealt huviharidusringist tund aega hiljem, siis need, kes töölt tulevad, peavad ka siis tund aega kauem seal ootama. Ta jõuab ju tund aega hiljem koju ka. Te peate aru saama sellest, et kõik ei ole ainult linnakeskne ja lõppude lõpuks ei võta see mitte midagi ära, kui lasta igal koolipidajal ise otsustada. Ongi kõige lihtsam, las nad otsustavad ise, kas nad hakkavad kell kaheksa, kell üheksa, pool kümme või pool üheksa – ja ongi kõik. Ma tahaks nüüd teie käest teada, kui palju on praegu neid erisusi taotletud. Kas teil on ülevaade ka selle kohta?

Aitäh! No tundub, et teie ka mind ei kuulanud. Ma ütlesin minu arust väga selgelt, et koolipäeva hilisemaks lükkamine ei tähenda koolipäeva pikenemist. Ehk kui te räägite huviringide aja muutmisest, siis see ei ole ilmtingimata tingitud koolipäeva alguse muutmisest. Täpselt seda ma teile vastasin ja te ütlete mulle jätkuvalt, et huviringid tuleb ümber muuta. Ma ütlesin, et ei, see ei tähenda seda, see ei ole nii, härra Maastik, see ei ole nii. Koolipäev ei ole pikkuse mõttes reguleeritud, et mis kell ta lõppema peab. Ta on reguleeritud selles mõttes, kui pikk võib olla tundide mõttes õppetöö maht koolis erinevatel vanuseastmetel, aga ta ei ole reguleeritud, mis kell ta ilmtingimata lõppema peab. Ei ole öeldud, et kui kell üheksa algab, siis mitte varem kui kell kolm ei tohi kool ära lõppeda. Ehk siis koolipäeva lõpp ei ole mitte kuidagi haridusministeeriumi poolt ega mitte kellegi poolt reguleeritud ja koolipäeva alguse edasilükkamine ei tähenda ilmtingimata koolipäeva lõpu edasinihkumist. Need ei ole omavahel seotud ja neid näiteid on võib-olla väga palju võimalik tuua. Nüüd teie küsimus bussiliikluse kohta ja selle kohta, et iga omavalitsus peaks ise tegelikult otsustama või iga koolipidaja ise otsustama, millal kool algab. Teate, see loob veel segasema olukorra. Meil võib olla ühe omavalitsuse piires kolm erinevat koolipidajat. Meil on riik koolipidaja, meil on erakool koolipidaja, meil on omavalitsus koolipidaja. Meil on juba mitu aastat olnud tõepoolest selline olukord, kus erinevatel pidajatel algavad koolid erinevatel aegadel ja see toob lastele veel suurema segaduse. Ühe pere lapsed, kes käivad põhikoolis ja riigigümnaasiumis, lähevad kooli eri aegadel ja see teeb bussigraafikule veel suurema segaduse. Ehk see kooli alguse ühine kokkulepe ühiskonnas, mis kell kool algab, on just nimelt logistilistel põhimõtetel kokkuleppe küsimus. Teie ettepanekul selle nii-öelda vabakslaskmine tähendaks totaalset kaost nii ühistranspordikorralduses kui ka tegelikult perede jaoks logistikakorralduses, kui see läheb täiesti eri aegadele. Üks kool algab 8.00, teine algab 8.30, kolmas algab 9.15 ja selles olukorras võivad olla ühe valla lapsed ja ühe pere lapsed. Proovige siis bussiliiklust ja asju korraldada. Nii et lõpuks ma jõuan ikkagi tagasi selle juurde, et me oleme alati soovinud teaduspõhist otsuste tegemist. Teadlased ütlevad teile ja teadus ütleb teile, et kella 8.00 koolipäeva algus ei ole lapse tervisele hea. Lapse tervise huvidest lähtuvalt peaks koolipäev algama kell 9. Nii sotsiaal- ja tervishoiuminister kui ka haridusminister on teadusest tulenevalt tegelikult oma otsuse ka teinud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eks infotunni mõte ongi selles, et valitsuse liikmed saaksid informatsiooni ja et Riigikogu liikmed neile jagaksid informatsiooni erinevate asjaolude kohta. Kahtlemata on koolipäeva pikkus seotud ka nende mahtudega, mida õppekava ette näeb, ja seda lihtsalt iga kool väga suvaliselt lühendada ei saa. Kui ta hiljem hakkab, siis tihti ka hiljem lõpeb, sest siin on üks muutuja veel, mis meil on siiski fikseeritud ja väga muutuda ei saa, see on koolipäevade ja aastas olevate vabade päevade vahekord. Kooliaastat pikendada, et kõik vajalik õppekava materjal ära mahuks selle võrra, et vaheaegadelt aega ära võtta, ei ole alati koolidel endal võimalik. Ma arvan, et seda teaduspõhist lähenemist saavad omavalitsused, eriti Tartu, kus muide koolid ja gümnaasiumid ei hakka oma koolipäeva algust vastavalt sellele määrusele väga muutma, vaid püüavad jääda ikkagi nende aegade juurde, mis on välja kujunenud, et omavalitsused ja koolid saaksid neid otsuseid ise langetada. 

Ma küsin kutsehariduse kohta. Kutseharidusreformist on palju räägitud ja mul on mõningane mure, et need õppekavad, raamõppekavad, mis on koolidele riigi poolt antud, on kaunis elukauged ja peletavad isegi tugevaimad õpilased ära, sest valdkondade esimene sissejuhatav aasta ei ole väga erialakeskne ja tundub ajaraisuna. Te olete palju rääkinud sellest, et ülikoolidele tuleb raha juurde anda, kuna tulevad suured aastakäigud. Kas kutseharidus võib ka arvestada sellega, et kuna on suuremad aastakäigud ja nende ülesanne on ikkagi päris palju õpilasi ära õpetada, siis nad võivad sellesama kampaania raames lisaraha oodata?

Aitäh küsimuse eest! Sama kampaania raames kutseharidusele lisaraha ei tule, sellepärast et see puudutab konkreetselt kõrgharidust. Täiesti eraldi teema on kutsehariduse rahastamine järgnevatel aastatel, kus lisaraha vajadus on suurusjärgus 10–11 miljonit, selleks et vastu võtta kõik need õppurid, kes õppimiskohustusega tõenäoliselt kutseõppesse suunduvad. Ja tulenevalt ka kutseõppe aja pikenemisest, potentsiaalsest pikenemisest tulenev lisaraha vajadus on kutsehariduses olemas, see on teada, ja selle lisaraha vajaduse taotlusega me ka riigieelarve läbirääkimistel arutelusid pidama hakkame. 

Ma siiski tuleksin korra tagasi nende kutsehariduse õppekavade juurde. Õppekavasid teadupärast ei loo haridusministeeriumi ametnikud. Õppekavasid loovad töörühmad, kuhu on kaasatud kutseõppeasutuste inimesed ise koos tööandjatega, kes selles valdkonnas kutsereguleerijad on ja seda kutset tööturul ka vajavad. Nii et tegemist on ikkagi kokkuleppega kutseandjate, tööandjate ja kutsekoolide vahel. Aga hariduspoliitiline otsus kutseõppekavade juures on see, kui suur osa on üldõppe mahul kutseõppekavades. Võib-olla on meil teiega tõesti erinev lähenemine siin ja nägemus sellest. Senine kutsekeskharidus oli väga tugevasti suunatud kohe inimese koolitamisele otse tööturule: siseneb kutseharidusse põhikoolist, saab kutseoskused ja suunatakse tööturule. Selline süsteem on kehtinud kümme aastat ja me teame selle mõjuanalüüsist, et tegemist on olukorraga, kus inimeste kutseoskused vananevad väga kiiresti. Aga samas üldoskuste puudus on väga suur, mille tõttu ümberõpe, täiendõpe ja ka elukestev õpe nende õppurite puhul on probleemiks. Ka tööandjad on tagasisidena öelnud, et vajalik on oluliselt suurem üldoskuste teadmine ja tundmine ning ka üldine valdkonnast arusaamine, mitte kitsalt ühe valdkonna sees teatud kutseoskuste omandamine. 

Sellest tulenevalt oleme me ka tegelikult muutnud neid kutseõppekavasid. Kuna meil nende kutsekeskhariduse õppekavade rakendamine on alles teises aastas, siis tõepoolest, me oleme kokku leppinud, et nelja aasta möödudes me saame teha omakorda mõjuanalüüsid, kas sellisel moel kutsekeskhariduse õppekavad toimivad. Me peaksime kutsekeskhariduse õppekavades muutused ära tegema. Kutsekeskhariduse puhul on tegemist väga tihedalt tööturuga seotud õppekavadega, mille tõttu paindlikkus ja kogu aeg see valmisolek muutusi ja mugandusi teha peab sinna sisse kirjutatud olema. Need ei saa olla nii-öelda kivisse raiutud õppekavad, need peavad olema paindlikud. Ja ma näen, et kutsekeskhariduse õppekavade kõige suurem paindlikkus peaks olema selles, et õppur saab selle õppekava sees tegelikult oma õpiradadel teha valikuid. Kui ta lõpuks otsustab siiski keskhariduse või üldhariduse osa mitte sellises mahus omandada, väljuks ta sealt kutsekeskharidusest …

Teie aeg!

… siiski kutseoskuste demonstratsiooniga ja omandaks tegelikult need kutseoskused, mis tööturul vajalikud on.

Aitäh!

Sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Ja enne, kui me edasi läheme, siis on käsi püsti kolleeg Mart Maastikul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, suur tänu, härra Riigikogu esimees! Te ilmselt istute sama kaugel minust kui proua minister ja ma tahaksin teie käest küsida, et kas minu küsimused on arusaadavad ja hästi kostavad. Ma küsisin konkreetselt, et kui palju on erandeid tänaseks registreeritud kooliaja alguseks, aga ma vastust ei saanud. Kas te oskate öelda, et on hästi arusaadav minu küsimus? Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan teile protseduuriliselt vastata. Jah, ma istun peaaegu sama kaugel proua ministrist kui teie.

Aga liigume edasi. 

Tänane kaheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. 

Küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teemaks on metsaseadus. 

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh, auväärt juhataja! Lugupeetud minister! Meil kohe kuidagi ei vea: satub kuidagi, et siis, kui ma tahan metsaküsimuse esitada, olete teie siin. Ma muutsin oma küsimuse sisu, et teid natukene säästa. 

Just praegu toimub RMK majas metsaseaduse eelnõu viimase versiooni tutvustamine väga valitud ringkonnale. See on eelnõu, mis on küll läbinud avalikustamise ja ministeeriumite kooskõlastusringi, kuid mille sisu seejärgi on asekantsler Anti Toominga eestvedamisel oluliselt muudetud. Need muudatused on väga sisulised ja puudutavad paljusid otseselt – nii omavalitsuste võimalusi planeeringute kehtestamisel kui ka kogukondade võimalusi kogukonnametsades lageraiet vältida. Ja sellest hoolimata tehakse need muudatused kättesaadavaks vaid väiksele ringile, huvirühmadele, ja seda väga piiratud aja juures – sisuliselt on tutvumiseks ainult üks päev aega. Te teate, kui aeganõudev on seaduseid analüüsida. Ja see, mis toimub, on näiline, mitte sisuline. 

Seadusloome hea tava eeldab avatust ja piisavat aega sisulisteks ettepanekuteks. Praegu toimuv on paraku kaugel sellest. Ja siit ka minu küsimus, et kas teie hinnangul vastab selline menetlus hea õigusloome tavale ja kui ei vasta, siis miks selline praktika on valitud ja kas see on õigustatud?

Aitäh küsimuse eest, aga ma jään ausalt öeldes etteheidetes jäävad mulle arusaamatuks. Metsaseadus on Riigikogus menetluses olev seadus. Te räägite millisest metsaseadusest sel juhul, metsaseaduse muudatustest? Selles mõttes, et te ju, tegemist on ju Riigikogus menetluses oleva seadusega, kus me tegelikult peame ühiskondlikku arutelu. Nii kaua, kui ühiskondlikut kokkulepet ei ole, me ju kuhugi tegelikult otsustega ei kiirusta. Selles mõttes, et nii nagu demokraatlikus protsessis kohane on, asju arutatakse ühtedes gruppides, teistes gruppides, laiemates gruppides, kitsamates gruppides. See protsess on väga mitmetahuline. Te tõite praegu näite ühe grupi arutelust, aga te ei saa ju väita, et see on ainuke arutelu, mis üldse sellel teemal toimub. Neid arutelusid toimub väga erinevates kohtades, mis on täiesti tavapärane seaduse menetlemise viis. Kus see ühiskondlik arutelu meil ikka toimuda saab, kui mitte gruppides? Me ei too kogu Eesti rahvast ühte kohta kokku, kus me seda ühist arutelu peame. Minu arust on täiesti tavapärane see, et erinevates gruppides see arutelu toimub. Ja niikaua, kui ei ole langenud haamer ja öeldud, et seadus on vastu võetud, niikaua see arutelu tegelikult ka kestab. 

Ja me oleme ka öelnud valitsuse poolt, et kui ühiskondlikud grupid ei ole omavahel kokku leppinud, siis me ei saa tegelikult selle protsessiga ju kuhugi ka kiirustades edasi liikuda. Nii et me peame ühiskondliku kokkuleppe seal nendes küsimustes saavutama. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Tegelikult need muudatused, mida nüüd plaanitakse ja mille ministeerium on pannud ühte paketti, on käinud kooskõlastusringil, need ei ole siin praegu veel ega ole veel valitsust läbinud. Täna on siis üks üritus, kuhu ministeerium kutsus kokku – ma ei tea, mis nimekirja alusel – huvigrupid piiratud arvu osalejatega. Enne seda saadeti need muudatused tutvumiseks. Neil on küllaltki mahukas mõju ja keeruline sisu. Mina olen vestelnud linnade ja valdade liiduga, kes seda muudetud niisugust muudatuste paketti näinud ei ole. Selles on ka selgelt sees üks kohustus omavalitsustele. Näiteks, kui omavalitsus kehtestab täiendavalt kõrgendatud avaliku huviga ala, olgu see siis eraomandi peale või riigiomandi peale, siis ta peab selle välja ostma. Kohustus on välja osta, muidugi juhul, kui see omanik ka nõus on. Aga igal juhul kohustus on. Kui omanik soovib, siis omavalitsus peab välja ostma. Sellist nõuet varem pole olnud. Siin tulevad omavalitsusele ka teatud kohustused või siis selliseid alasid üldse ei tehta enam, sest omavalitsus ei jaksa neid välja osta. 

Ma kirjeldan ühte muudatust, mis seal paketis on ja mida linnade ja valdade liit siiamaani näinud ei ole. Täna näeb tõenäoliselt, eile saadeti vist välja. Ja tegelikult on olnud õhus see teadmine, et juba homme valitsus soovib need muudatused valitsuses ära kinnitada ja saata Riigikogu poole teele. Kas see vastab tõele või mitte?

Aitäh! Nüüd ma sain aru, mis muudatusettepanekutest jutt käib. Ei ole homme valitsuse istungil metsaseaduse muudatusettepanekuid, käib kaasamise ja arutelude protsess. Me oleme öelnud, et me teeme seda nii kaua, kuni me jõuame kõikide osapooltega sellise kokkuleppeni, mis võimaldab seda seadust ka Riigikogusse edasi saata. Tuletan meelde, et see debatt jätkub ka siin Riigikogus. Valitsus saadab lihtsalt oma ettepaneku Riigikogule, mille puhul see debatt jätkub siin Riigikogus. Ma hetkel ei näe põhjust muretsemiseks selle pärast, et keegi kuskil kiirustab tagant ja teeb teerullimeetodil seaduseelnõude läbisurumist. Tegemist on Eesti ühiskonna jaoks ja tuleviku vaatest ikkagi äärmiselt kaaluka seadusemuudatusega, mis vajab kokkulepet, erinevate huvigruppide kokkulepet. Kui lõpuks on selline seaduseelnõu, millega mitte keegi nõus ei ole, siis ei ole ju tegemist mõistliku ettepanekuga. Nii et ma arvan, et Riigikogusse jõuab ikkagi teile siia aruteluks ka selline seadusemuudatuste pakett, kus meil on ühiskondlik kokkulepe. 

Ma igaks juhuks kordan üle eesmärgi: nende seadusemuudatuste eesmärk on tagada Eesti looduse kaitse ja Eesti metsa varu säilimine väga-väga pikaks ajaks. See on see eesmärk, et oleks igaks juhuks ühtmoodi meile kõigile arusaadav, mis eesmärki me täidame. Nii et ma loodan, et me selles jõuame ka ühiskondliku kokkuleppeni. Loodetavasti tuleb valitsuselt Riigikogule see ettepanek, millisel kujul peaks looduse ja metsa kaitsmine Eestis olema reguleeritud. 

Murekoht on täna ju see, et see on nii kaua kestnud ühiskondlik vaidlus. Kui ma ei eksi, siis juba kümmekond aastat me ei ole suutnud ühegi valitsuse juhtimisel seda kokkulepet saavutada. See on olnud kahjulik nii nendele, kes metsa majandavad, ja Eesti majandusele, kui ka nendele, kes metsa ja loodust kaitsevad. Kokkuleppimatus ja otsustamatus antud olukorras on tegelikult olnud kõige halvem variant kõikidele osapooltele, kes selles debatis sees on. 

Praegune valitsus on võtnud eesmärgi, et me liiguksime selle kokkuleppe suunas. Me selle nimel ka tööd teeme, energeetikaminister saab teile täpsemini vastata. Soovitan kirjalikult tema poole pöörduda, teda täna siin ei ole.

Aitäh! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma väga vabandan, ma panin teid jälle piinlikusse olukorda. Aga teie eelmisest sõnavõtust ma sain aru, et te väitsite kindlalt, et seadust ei tohi saata enne Riigikogusse, kui see on põhjalikult läbi arutatud, seega siis uuesti avalikustatud. Aitäh selle eest! Ma mainin veel nii palju, et see, mis puudutab seda seadust, küsimus ei ole mingist 30%-st ja 70%-st, vaid metsade jätkusuutlikust majandamisest, mida antud seaduseelnõu ei tee. 

Aga ma tulen nüüd järgmise küsimuse juurde ja lähen rohkem teie eriala juurde, mis on lihtsam vastata. 1. märtsil ilmus Maalehes metsatööstuse lobitegevust käsitleva artiklisarja teises osas ülevaade sellest, kuidas metsatööstus tunneb muret õpikutes antava ökoloogilise hariduse pärast ja otsib võimalusi, kuidas õpikute kaudu mõjutada laste arusaamisi enda huvides. Selline lähenemine tekitab tõsiseid küsimusi hariduse sõltumatuse ja teaduspõhisuse osas. Haridussüsteemi eesmärk peaks olema ju anda õpilastele objektiivne ja teaduslikule teadmisele tuginev arusaam loodusest ja ökosüsteemide toimimisest, mitte aga vahendada ühe majandusharu kitsaid ärihuvisid. 

Nüüd siit teile küsimus: kas teie hinnangul peavad kooliõpikud lähtuma selgelt teaduspõhisusest ja kas te peate aktsepteeritavaks, et tööstus püüab õppekirjanduse sisu oma huvidele vastavalt suunata? Ja kui ei, siis milliseid samme te kavatsete astuda, et sellist sekkumist vältida?

Teadlasena ei saa ma mitte kuidagi teistmoodi sellele vastata kui see, et Eesti hariduses õpetatav peab lähtuma teadusest ja teaduses kehtestatud või teaduses kokkulepitud kokkuleppest. Te lugesite Maalehe artiklit, ma ei ole seda isegi ise lugenud, nii et ma kuulen praegu teie käest esimest korda, et selline lobitöö käib. Selle tõttu ma neid lobitöö detaile ei tea. Aga võib-olla on siinkohal mõistlik üle korrata, et Eesti haridussüsteem ei lähtu ühest või teisest õpikust, vaid lähtub õppekavast ja õppekavas sätestatud põhimõtetest, haridusseaduses sätestatud põhimõtetest ja õppekavas sätestatud õpiväljunditest, mida ühes või teises vanuseastmes laps ühes või teises aines peab teadmiste ja oskuste ja väärtuste osas omandama. Need on õpetajate ja teadlastega koostöös tehtud õppekavad ja neid ei ole kellelgi kavas muuta, sest täna meie loodusõpetuse, bioloogia ja muude ainete puhul ei näe mina mingit põhjust minna midagi muutma lähtuvalt sellest, mis seal varem kokku lepitud on. See, et õpik peab vastama õppekavale, on ka seaduses kirjas. Ehk siis välja antav õpik ja koolis kasutatav õpik, kui õpetaja otsustab seda õpikut kasutada, peab vastama õppekavas seatud väärtustele, hariduse eesmärgile ja õpiväljunditele. Ja haridusministeerium sekkub kindlasti nendel juhtudel, kui need õpikud ei vasta meie õppekavale ja hariduses seatud eesmärkidele ja väärtustele, kui õpik ei ole teaduspõhine, kui õpik ei lähtu Eesti ühiskonna väärtushoiakutest ja kui õpik ei ole teaduspõhine. Need on väga kindlad põhimõtted, millega me oleme sekkunud, kui õpetajad on kasutanud õpikuid koolis näiteks teistest riikidest, nagu Vene Föderatsioonist pärit õpikuid, või kasutanud õppematerjale, mis ei ole teaduspõhised. Nii et need on väga kindlad põhimõtted ja nendest me kindlasti ei kavatse loobuda. Nii et hoiame nendest kõik hoolsalt kinni.

Suur tänu! Sulgen tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Küsija on Aleksandr Tšaplõgin, küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes ja teema on Eesti õhuruumi kaitse. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Hiljuti meid jälle külastasid Ukraina droonid. Kaitsevägi väidab, et neid oli üks, mis ületas piiri, pealtnägijad väidavad, et rohkem. Aga igal juhul meie sõjaväe kommunikatsioon seoses Ukraina droonide uuesti ilmumisega tundub üsna abitu. Valitsuse kommunikatsiooni sel juhul üldse ei olnud. Vastuseta jääb vähemalt kaks küsimust. Esiteks, kaks kuud tagasi pöördus Eesti Ukraina poole palvega valida oma droonidele sellised marsruudid, mis välistavad nende ilmumise meie õhuruumi. Kas vastus saadi ja kui jah, siis milline?

Aitäh selle küsimuse eest! Teate, kui tohib, ma vastan ühe lausega – kõige kindlam viis lõpetada droonide sattumine Eesti õhuruumi on Venemaal lõpetada agressioonisõda Ukraina vastu. See on kõige kindlam viis tagada, et Eesti on ohutu, Eesti inimesed on ohutud ja mitte ükski droon Eesti õhuruumi sel juhul ei satu.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Soome valitsus ajab teist juttu ja just täna Soome kaitseminister väga rangelt palus Ukrainat, et nende droonid ei siseneks Soome õhuruumi. Aga nojah, nendel on teine valitsus. 

Aga mul on veel üks küsimus. Tõhus droonisüsteem maksab umbes 500 miljonit eurot. Meie sõjaeelarve on 1,5 miljardit aastas. Sõda Ukrainas on kestnud juba viiendat aastat ja ammu on selge, et see on eelkõige droonisõda. Kogu selle aja on olnud võimul Reformierakond. Teie erakond oli võimul kolm aastat. Miks pole meie õhuruum siiani nõuetekohaselt kaitstud?

Aitäh selle küsimuse eest! Soome minister ei ole kuidagi teistsugusel arvamusel. Ma arvan, et Soome minister nõustub ka kõigi ... ja on ka seda kinnitanud, et ainuke kõige tõhusam viis droonisõda lõpetada on Venemaa agressioon, Venemaal lõpetada agressioon Ukraina vastu. 

Selleks, et teha droonitõrjet, on see valitsus astunud tegelikult väga palju samme. Kuna need sammud on varasemalt olnud astumata, siis tuleb tegelikult teha ka seadusemuudatusi. Ei saa minna kaitsma olukordi, kus seadus ju õiguslikult tegelikult seda kaitsesüsteemide paigaldamist ei võimalda. 

Ma siis võib-olla teile täna siin tuletan meelde, et mis siis valitsus on selleks teinud, et droonitõrjesüsteemid Eestis ka tekiksid. Valitsus on heaks kiitnud eelnõu, mis on Riigikokku ka teile tulnud, millega laiendatakse mehitamata õhusõidukite seire- ja tõrjevõimalusi rahuajal, kõrvaldades näiteks senised takistused riigikaitseobjektide või elutähtsa teenuse osutajate taristu kaitsmisel. Kinnitan veel kord, et tegemist on rahuajal droonitõrje asjadega, mille osas meil tegelikult õiguslik raam ei olnud pikka aega paigas. Eelnõu on oluline samm mitmekihilise õhukaitse väljaehitamise suunas, millega laiendatakse droonide seire- ja tõrjevõimalusi rahuajal ning täpsustatakse erinevate ametkondade vastutust. 

Ja siin on siis ka olulised taristukaitse ja inimestekaitse aspektid eelnõus. Ehk siis, et PPA-l tekib õigus Eestis mehitamata õhusõidukeid tõrjuda, sõltumata asukohast, ja PPA-sse tekib nii-öelda droonipolitsei. Kaitsevägi vastutab kogu Eesti õhuruumi seire eest ja tõrjub sõjaväelise otstarbega droone, sõltumata nende õhkutõusmise asukohast. Tsiviilotstarbeliste droonide tõrje osas sekkub Kaitsevägi siis, kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa ohtu ise piisavalt kiiresti tõrjuda. Kaitseliidu kaasamine ja Kaitseväe kaasamine on ka eelarves ette nähtud, et neid on siis võimalik kaasata droonitõrjesse näiteks suurüritustel või siis sellistel suurüritustel nagu näiteks laulupidu. Kapo ja Välisluureamet saavad õiguse droone oma territooriumil tõrjuda, ka vajadusel raadiosidet piirata. Turvaettevõtted ja riigikaitseobjektide turvajad saavad lähiajal õiguse ise oma taristu kaitseks droone tõrjuda ja sealhulgas ka raadiosidet piirata ja see õigus on piiratud konkreetse objektiga. 

Ma võin siin seda seaduseelnõu muudatust veel pikalt ette lugeda. Ma lihtsalt igal juhul kinnitan seda, et rahuajal õigusriigis peab olema õiguskaitse korraldatud nõnda, et on õigus tegelikult selle droonitõrjega tegeleda, ja valitsus on selles suunas ka samme astunud. Ja täpselt samamoodi on valitsus samme astunud ka droonitõrjevõimekuse hankeks ja ostmisteks ja nende püstipanemiseks. Kahjuks mitte kõik seal olevad võimalused ei ole meie kontrolli all – nii-öelda tehnoloogiahange toimub ikkagi rahvusvahelisel turul ja nagu te ilmselt ise ka tajute, et neid soovijaid on täna ka väga palju.

Suur tänu! 

Enamateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam aega ei jätku. 

Ma tänan valitsuse liikmeid, ma tänan kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis.

Sellega on infotund lõppenud ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.