Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud päevakorra kinnitamise juurde. Esmalt, juhatajale on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 14. päevakorrapunkt, milleks on EKRE fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõu 827 esimene lugemine. See on algataja õigus. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku võtta tänasest päevakorrast välja punkt nr 8 ehk arupärimine nr 937.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Isamaa saadikurühma nimel teen ettepaneku kolmapäeval päevakorrast välja võtta 15. päevakorrapunkt, eelnõu 823.

Aitäh! Otse loomulikult on see algatajate õigus, aga mul tekib selline küsimus, et kas need eelnõud on oma aktuaalsuse minetanud – siis on võimalus need ka tagasi võtta. Tõepoolest on üsna raske päevakorda planeerida, kui päevakorra kinnitamise juures terve rida eelnõusid, aga ka arupärimisi välja võetakse. (Hääl saalist.) Hea kolleeg, kolmapäeval on meil tööpäev selline, et on garanteeritud, et see eelnõu saab arutatud. Aga see selleks. Head kolleegid, olgu see märkusena öeldud, et tõepoolest, see on algataja õigus ja seda õigust loomulikult ei saa ka istungi juhataja ära võtta, isegi kui ta seda väga tahaks. 

Rohkem ettepanekuid ei ole. Siis veel kord, kinnitamisele mineva päevakorra juures on välja jäetud päevakorrapunkt nr 14, see on kolmapäeval, otsuse eelnõu 827, samuti kolmapäevane päevakorrapunkt nr 15, eelnõu 823, ja täna päevakorras olev kaheksas arupärimine, mis on Andres Sutile. Palun saalikutsung!

Head kolleegid, juhatuse poolt Riigikogule esitatud päevakorrast jäävad välja algatajate või esitajate soovil arupärimine number 937, mis on tänase päevakorra punktina kaheksa, samuti otsuse eelnõu 827, mis on kolmapäevase päevakorra 14. päevakorrapunkt, ja seaduseelnõu 823, mis on kolmapäevase päevakorra 15. päevakorrapunkt. Koos nende muudatustega panen hääletusele selle töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid oli 0. Küsin igaks juhuks üle, et ega keegi kolleegidest ei vaidlusta päevakorra hääletamist. Selle töönädala päevakord on kinnitatud. 

Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Mina annan üle arupärimise Liisa-Ly Pakostale. Arupärimise sisu on noorte sotsiaalmeedia kasutamise piirangute arutelud Euroopa Liidus ja Eesti seisukohad. 

Nagu me teame, on jätkuvalt noorte sotsiaalmeedia kasutamine ja sellest tulenevad probleemid suureks mureks. Euroopa Liidu liikmesriigid, aga ka teised riigid on astunud mitmeid samme meetmete rakendamiseks, mis peaksid rohkem noori kaitsma. Kõige varasemalt astus need sammud Austraalia, hiljem on lisandunud näiteks Hispaania, Prantsusmaa ja Taani. Viimasena on ka Norra avaldanud soovi, et midagi tuleks ette võtta. Aprilli keskel avaldas Euronews pikema analüüsi, milles tuuakse välja näiteid riikide kohta, kuidas nad suhtuvad piiravatesse meetmetesse ja milliseid samme nad peavad vajalikuks astuda. Sealt tuleb välja ka see, et Eesti on ainus liikmesriik, kes jätkuvalt sellisel kujul samme vajalikuks ei pea. 

Sellest lähtuvalt me soovimegi saada ministrilt ülevaateid, mis on Eesti peamised seisukohad, miks mitte peaks erinevaid samme astuma sellel teel, ja kas vastab tõesti tõele, et Eesti on ainus liikmesriik, kes erinevaid meetmeid sotsiaalmeedia ja selle võimalike piirangute kohta vajalikuks ei pea. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vastavalt riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 4. mai konsensuslikule otsusele algatab komisjon küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus on eelnõu menetlemisel riigikaitsekomisjoni esindajaks komisjoni liige Priit Sibul. Seaduseelnõu eesmärk on ühtlustada küberturvalisuse 2. direktiivi ja küberturvalisuse seaduse termineid, luua seaduses subjektidele selgem arusaam Riigi Infosüsteemide Ameti järelevalve ulatusest võrgu- ja infosüsteemide osas. Lisaks seotakse küberturvalisuse 2. direktiivi rakendusmäärusega kehtestatavad turvanõuded selgemalt teenustega, mida rakendusmäärus puudutab. 

Eelnõu algatamise taustaks mõned sõnad. Riigikogu võttis 10. detsembril eelmisel aastal vastu küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ehk 2. direktiivi, NIS2, ülevõtmine. Nimetatud seaduseelnõu 739 menetlemisel jäi kaasatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit eriarvamusele eelnõu küberturvalisuse 2. direktiivile vastavuse osas. Eelnõu menetlemisega oli kiire, sest NIS2 direktiiv pidanuks olema Eesti õigusse täies mahus üle võetud 2024. aasta 18. oktoobriks ning Eesti vastu oli Euroopa Komisjoni poolt algatatud rikkumismenetlus. Arvestades eeltoodut, pidas riigikaitsekomisjon vajalikuks teha Justiits- ja Digiministeeriumile ja kaasatud ITL-ile ettepanek läbi rääkida eelnõu väljatöötamisel ja menetlemisel tekkinud ning lahendamata jäänud erimeelsused 2026. aasta märtsiks ning teha riigikaitsekomisjonile ülevaade erimeelsuste lahendamise tulemusest. 

Aitäh! 

Nii et lõpetuseks ütlen, et me hoidsime kokku paberit ja edastasime selle algatatava seaduseelnõu koos seletuskirja ja seletuskirja lisaga elektrooniliselt. Nii et paberit ei ole võimalik teile üle anda. 

See 15 sekundit sai nüüd kenasti kokku hoitud. Aitäh teile! Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Pöördun teie poole, saamaks toetust ravimiseaduse muudatusele, mis annaks õiguse õdedele osaleda ravimimüüjate korraldatud koolitustel. Viimastel aastatel on retseptiravimite tarvitajate hulk mitmekordistunud. Ammu juba on õdedel kohustus nõustada patsiente vastavalt sellele, kuidas ja mis ravimvorme nad peaksid võtma. Antud muudatus puudutabki seda, et õdedel tekiks vastav õigus nendel koolitustel osaleda. Õed on kõrgharidusega ja otsustusõigusega spetsialistid. Ma arvan, et oleks aeg, et nad saaksid otseallikatest informatsiooni nende ravimite omaduste ja toimimise kohta.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Meil on siin tekkinud päris huvitav ja omapärane olukord, kus ministrid ei taha tulla Riigikogu ette ja vastata küsimusele, kelle korraldusel müüdi 30 aasta põlevkivivarud maha. Väga huvitav! Lauri Hussar saatis tagasi kaks arupärimist, mille ma andsin sisse, üks oli Jürgen Ligile ja teine oli Andres Sutile, kuidas siis sündis otsus müüa varustuskindlus maha ja mis hinna eest. Väga huvitav! Nüüd ma esitan need kaks arupärimist uuesti juba täpsustavate küsimustega, mis on vahepeal tekkinud.  

Aga natuke tausta ka. Esiteks, ministrid keelduvad tulemast korruptsioonivastase erikomisjoni istungile, väites, et ministeeriumid üldse ei ole selle teemaga seotud – ei Kliimaministeerium ega Rahandusministeerium. Siis, eks ole, ei soovita tulla ja vastata nendele küsimustele siin täiskogu saalis. Aga mul on küsimus, kes on Eesti Energia omanik; kes vastutab meil varustuskindluse eest; kes vastutab põlevkivivarude eest, kuna tuleb välja, et omanikku justkui ei ole. Kliimaministeerium ja Rahandusministeerium, mitte keegi ei vastuta, mitte keegi ei tea sellest teemast midagi. Väga mugav, omanikku justkui ei ole ja järelikult ka vastutajat ei ole.  

Veel üks väga huvitav moment. Korruptsioonivastase erikomisjoni istungile, kui me palusime välja dokumendid, keelduti neid dokumente edastamast, keelduti ütlemast, mis on tehingu hind. Siis mingi aja pärast kõlas ERR-is, et tehingu hind oli 15 miljonit. Ja nüüd, kui me oleme küsinud …

Aitäh!

… olgu, nüüd hind on avalik, palun näidake meile need dokumendid. Ei, see on ikkagi ärisaladus. Nii et ma ütlen, et ega ka see 15 miljonit ei pruugi olla õige number. Aitäh!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitsepolitseiamet on oma aastaraamatus rõhutanud, et niinimetatud pöördukseefekt kujutab endast tõsist korruptsiooniohtu olukordades, kus ametnikud liiguvad erasektorisse samas valdkonnas, kus nad on hiljuti osalenud oluliste ja rahaliselt mahukate otsuste tegemisel. Samasugune probleem on Kliimaministeeriumi haldusalas, millega seoses on meil kaheksa küsimust energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. 

On välja tulnud, et Kliimaministeeriumis meretuuleenergia valdkonnaga tegelenud ametnikud on vahetult pärast ametist lahkumist asunud tööle sama valdkonna arendusprojektides erasektoris. Ja on veel hiljemgi välja tulnud, et kantsler on läinud näiteks Viru Keemia Gruppi, ja nähtavasti on selliseid juhtumeid veelgi. Arvan, et minister oskab nendest juhtumitest anda ülevaate ja selgitada, kuidas välistatakse olukorrad, kus ametis olles omandatud teave, kontaktvõrgustikud ja menetluslikud teadmised mõjutavad hiljem erasektoris tehtavaid otsuseid või annavad konkreetsetele arendajatele eelise. Loodetavasti on ministril ülevaade olemas ja ta oskab meile pädevalt vastata. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle arupärimise organiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitika ja avalikkuse õiglustunde kahjustamise kohta. Nimelt on avalikkuses tekitanud põhjendatud pahameelt hiljutine juhtum, kus Ukraina kodanik Artur Jermolajev, kes mõisteti süüdi ulatusliku rahvusvahelise telefonikelmide skeemi juhtimises, vabastati sisuliselt kohe pärast 8,5 miljonit eurot tasumist. Lendas nagu härrasmees eralennukiga Tel Avivi ja kusagile oma villasse. See on ikkagi jahmatav lugu sajamiljonilise rahvusvahelise kelmuse episoodi puhul. 

Me tahame teada, kuidas on see juhtum kooskõlas õigusemõistmise põhimõtetega, kui ulatusliku organiseeritud kuritegevuse juht pääseb sisuliselt vangistuseta. Meil on seitse küsimust. Üks neist on ka selline, mis puudutab seadusandluse muutmise võimalikkust. Kuidas ikkagi saavutada tulemus, et organiseeritud kuritegevuse juhid ei pääseks nii kergelt ja nii valulises küsimuses nagu suur riisumine meie kodanikelt, millega me väga tihti paraku kokku puutume, isegi ministrite tasemel? Isegi minister ütleb, et talle helistatakse, aga ta oli väga osav ja ta ei vastanud. Võib-olla 85-aastane proua jääb oma elusäästudest tänu kodanikule Jermolajevile ilma. Nii et see juhtum väärib eraldi tähelepanu. Aitäh!

Paberil oli kirjas, et ka Vabariigi Valitsusel on terve rida eelnõusid, aga kuna materjalid jäid seekord kodus läbi töötamata, siis ei pannud seda kohe tähele. Vabandan selle pärast! Aga nüüd on teie kord. Vabariigi Valitsuse nimel Kaire Karp, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister. 

Teine eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. 

Kolmas eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. 

Neljas eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. 

Viies eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab korrakaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust peaminister. Seaduseelnõud on esitatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid! Loeme nüüd kokku. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu Vabariigi Valitsuse poolt viis seaduseelnõu, Riigikogu liikmete poolt algatatud kaks seaduseelnõu ehk kokku seitse seaduseelnõu ja viis arupärimist. Anastassial oli kaks arupärimist. Riigikogu esimees ja Riigikogu juhatus lahendavad vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele nende edasise menetlemise.  

Üks palve on ka Diana Ingerainile, et üks allkiri teie eelnõul on veel puudu. Istungi juhataja või virgats aitab selle korraldada. Nii, head kolleegid, saame minna kauaoodatud tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, eelduslikult Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel.

Hea juhataja! Head kolleegid! Need kaks eelnõu – praegune, 785, ja järgmine, 786 – on ühe pere kaks last ja mõni laps on veel tulekul. Täna see lõpphääletus tuleb mõlema puhul ja tegelikult need kujutavad endast, kui lühidalt kokku võtta, Aasiast pärit odavtööjõu sissetoomist ja on kiirteeks nende edasisel liikumisel Eesti Vabariigi piires. Ja tõepoolest, nagu ikka, kõikidel on hea eesmärk: et tööjõudu napib ja on vaja oskustööjõudu ja tippspetsialiste tuua siia. Aga paraku on tippspetsialistide toomisel uks lahti niigi juba. Kui poolteist korda rohkem maksta kõrgemat palka keskmisest, tere tulemast! Samamoodi on ka oskustööjõuga, kui maksta neile samasugust palka nagu kohalikele. Isegi nende olemasolevate võimaluste kasutamist ei ole Eesti suutnud realiseerida. Aga kui nüüd pakutakse või avatakse uks nendele, kellele võib maksta 0,8, 80% keskmisest brutotöötasust, siis rääkida, et tegemist on tippspetsialistidega või oskustöölistega – noh, päris hästi see ei kõla ja eriti usutav ei ole. 

33 aastat tagasi, 9. juulil võeti välismaalaste seadus vastu siinsamas. Ülo Nugis istus seal selja taga mul praegu ja Mart Laar oli peaminister toona. See välismaalaste seadus oli murest eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast. Peale selle on vastu võetud tegelikult väga-väga palju erinevaid erandeid. Nii et erandid on muutunud juba tegelikult normiks välismaalaste seaduse puhul. Ma vaatasin, et aastal 2024 anti Eestis välja 6177 tähtajalist elamisluba, aga sisserände piirarv oli 1177. Nii et tegelikult erandid moodustasid 81% normist. See oli paar aastat tagasi. Ja asi pole paremaks läinud, natukenegi mitte. See tähendab, et erandid on muutunud normiks. 

Ja nüüd järgmine samm, need kaks eelnõu, see praegune, mida ma tutvustan, 785, ja järgmine, moodustavad tõesti ühise terviku. See on praegu, nagu piltlikult öelda, kolmandatest riikidest pärit odavtööjõule uks, mida me avame nüüd jõuliselt peagi. Vähemalt osa kolleegidest üritavad seda avada. Ja järgmine eelnõu, millest ma ei räägi praegu, moodustab selle kiirtee peale selle ust. Iseenesest on see suurepärane, et elamisluba ja tööluba tehakse üheks dokumendiks. Bürokraatiat vähem, selle vastu ei ole mitte midagi. Nii et see on see kiirtee pärast selle ukse avanemist. Ja tegemist on tõenäoliselt valdavalt Aasia päritoluga odavtööjõule. 

Selles olukorras võib mõista tööandjat. Tööandja ütleb samuti, et oleks vaja töökäsi ja kõiki neid oskustöölisi ja kõiki neid. Aga samas, igasugune migratsioon tegelikult lükkab need probleemid edasi. On olnud varem niimoodi, on ka praegu ja on ka edaspidi. Hetkel me saame …

Palun veel mõni minut!

Kolm minutit lisaks.

Jah! Hetkeks me saame sellise kergenduse, tööjõudu siia, sinna ja kolmandale poole, aga lükkame need probleemid edasi. Aga kuidas see mõjub tegelikult sellele Eesti põhiprobleemile, et Eesti jääks eestlaste riigiks, kus eesti keelt on võimalik rääkida, eesti kultuur õitseb ja nii edasi? See ei ole enam, järjest rohkem enam kõige olulisem asi. Põhiline on, et tööandjatel oleks võimalikult soodsaid töökäsi. Selle asemel on ammu räägitud, et meil on palju ametnikke, kes on hästi haritud ja kogemustega. Meil on olemas AI, mida on võimalik kasutada väga mitmetes tehisaru mitmetes eluvaldkondades, ka tööstuses ja nii edasi. 

Nii et tegelikult potentsiaali olukorras, kus meie demograafiline olukord on hullemast hullem – ma ei hakka seda pikalt rääkima, kui hull ta on –, ja selle taustal ei ole see minu meelest kõige arukam tee probleemi lahendamiseks. Ma olen kindel, et ei Mart Laar, ei Ülo Nugis, Edgar Savisaar ega Tunne Kelam, kes toona välismaalaste seaduse vastu võtsid ja välismaalaste piirarvu 0,1% kehtestasid, ei oleks selle eelnõuga nõus. Enamikult ei saa küll küsida kahjuks, aga see on minu kindel arvamine. Ja selle taustal kinnitan teile, et mina ja Keskerakonna saadikud seda eelnõu ega ka järgmist ei saa kuidagi mitte toetada, kuigi mure on arusaadav, aga selle lahendamise viis ei ole minu meelest kohane tänasel päeval. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! No tänane kolmas lugemine välismaalaste seaduse muutmise seadusega, mis on sellise huvitava sulgudes pealkirjaga "tööjõupuuduse tegevusalade erisus", on ikka päris konkreetselt toru avamine kõikidele, kes tahavad Eestisse tulla kolmandatest riikidest madala palgaga tööle. Selle eelnõuga, ehkki idee võib olla üllas ja ettevõtjad tahaksid soodsama palgatasemega töötajaid, pärsib see tegelikult ka innovatsiooni. Kui toome väljastpoolt madalapalgalisi, siis sellega kaob perspektiiv, kaob innovatsioon ettevõtjatel ja Eesti inimestel kaob samamoodi võimalus saada Eestis tööd. 

Nüüd, jutt sellest, et 80% Statistikaameti keskmisest palgast annab võimaluse tuua kolmandatest riikidest juurde, kui sellist palka makstakse. See 80% on tagasivaatavalt ehk eelmise aasta põhjal, aga sisse toome me ju etteulatuvalt. Siin on mitmed asjad segamini läinud. Ja kui nüüd ettevaatavalt meil peaks asjad paremini minema ja majandus paremini minema, siis majanduskasvu tingimustes me saame tuua kuni 0,2% alalisest elanikkonnast, kui majanduskasv on üle 2%, ja samas palka maksame eelnevate tingimuste põhjal. See on selge näide sellest, et ongi madalapalgalisi vaja ja sellega sa mitte kuidagi ei too siia oskustöölisi. 

Tuleb tunnistada, et Eestis on oskustööliste osakaal ja oskustööliste olemus, Eestis on nad olemas. Nüüd on küsimus selles, kas tööandja tahab Eesti inimestele maksta õiglast palka. Me siin paar päeva tagasi lugesime, et töökohtadele kandideeris kuni 800 inimest. Inimesed on valmis töötama, mis tähendab seda, et inimestel on tööpuudus ja nad on valmis tööle tulema. 

Sellega me loome veel suurema kontrasti, kus toome kolmandatest riikidest inimesi, teadmata nende tausta, teadmata nende keeleoskust, mis seab väga suure kahtluse alla eesti keele ja eesti meele tuleviku väljavaated. Eesti keelega on meie praeguses ühiskonnas ja ruumis juba praegu raske hakkama saada. Arstid just tegid pöördumise, et vene keel tungib peale, mis on väga suur ohumärk, millesse tuleb väga tõsiselt suhtuda. Ja veel ühe sellise ukse avamine kolmandast riikist tulevatele inimestele on kahetsusväärne. 

Nüüd, praegune välismaalaste seadus võimaldab tuua tippspetsialiste nii palju, kui süda lustib. Pane pooleteisekordne palk ja nad saavad Eestis töötada tippspetsialistidena. Kui tippspetsialist on oskustööline, siis saab ta täpselt samamoodi seda teha. 

Nüüd, see loetelu, mis siia tuuakse, kinnitatakse viieks aastaks. Selle loeteluga võib sinna alla panna ükskõik mida, ainult kahekohalise koodi järgi tuleb loetelu kinnitada ja selle kahekohalise koodi taha võib panna maailma ühest otsast kuni teise otsani, tippkirurgist kuni põllumajandusse. Põllumajanduses on hooajatöölistele tehtud erisused Eestis töötamiseks ja siis võid talle maksta ka 1,6-kordset palka. Ei ole mingit miinimumi. Nii et täiesti ebavajalik seadus, millega, veel kord, näidatakse meile kätte, et Eesti inimestel pole vaja haridust, pole vaja õppida ja me toome inimesed väljast sisse. 

Nüüd, seadusega tuleb välja mitmeid nüansse muidugi, aga minu jaoks eriti oluline on see, et kohalik omavalitsus peab nüüd hakkama jälgima, et kolmandatest riikidest tulnud võõrtööline nende omavalitsusterritooriumil peaks viibima seaduse alusel. Minu küsimus on see, kust kohast võtab kohalik omavalitsus selle informatsiooni, et see või see inimene on kolmandast riigist ja hakkab tema üle tegema järelevalvet ja peab hakkama jälgima. Kusjuures see jälgimisühiskonna sissekirjutus on siin päris mitmes seaduses ja nüüd saab omavalitsus veel ühe kohustuse, ehkki tal kohustus on praegu tagada, aga nüüd peab hakkama jälgima, mis tähendab järjekordset ressurssi, tähendab järjekordset inimest, antakse kohalikele omavalitsustele kohustusi juurde, ilma et tuleks sellega ka raha kaasa. 

Nüüd, kõik need eelnevad kõned, nii tänane kõne kui ka teise lugemise kõned ja esimese lugemise kõned, me oleme olnud algusest peale selle vastu, sellist seadust Eestis vaja ei ole, et avada veel kord sisserändekanalid Eestisse ja toidutoojaid või taksojuhte siia juurde tuleks. Sellepärast ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon antud seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh teilegi! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Üle aasta tagasi valitsuses olles sotsiaaldemokraadid ei toetanud algatust välistööjõu lihtsamaks sissetoomiseks Eestisse keskmisest madalama palgaga. Rohkem kui aasta pikkuse protsessi jooksul on see idee nüüd saanud eelnõuks, aga ei ole kuidagi paremaks läinud. 

Nii et sotsiaaldemokraadid ei toeta seaduse vastuvõtmist. Selleks on neli põhjust. Esiteks see, mis puudutab meie madalat tootlikkust. Me oleme väike riik, meil tööjõudu napib ja me peame olema Euroopa Liidu keskmisest tootlikumad. Ja viimase 20 aasta jooksul on, peab tunnistama, teatud edasiminek toimunud. Me oleme liikunud 65%-lt Euroopa keskmisest tootlikkusest 75–77%-le 20 aasta jooksul. Siht on jõuda tasemele 110% Euroopa Liidu keskmisest. Senise tempoga juhtub see umbes 50 aasta jooksul. Ma arvan, et me ei peaks sellega rahulduma. 

Ja tootlikkuse tõstmiseks ei ole küll õige samm keskmisest madalama palgaga välistööliste senisest lihtsam riiki lubamine, eriti olukorras, kus räägitakse sellest, kuidas tehisintellekt tööturgu mõjutab. See pingutus, mis meil tuleb tööturul teha, see pingutus, mida meie ettevõtjad peavad tegema, on ikkagi tehisintellekti senisest kiirem kasutuselevõtt, tootmisprotsesside digitaliseerimine, mitte odava välistööjõu peale lootmine. 

Teiseks lõdvendatakse senist palgakriteeriumit. Eestis on olnud konservatiivne sisserändepoliitika ja kvoodiväliselt saab riiki tuua inimesi, kes saavad näiteks poolteisekordset keskmist palka. See surub majandust kõrgema lisandväärtuse loomise poole. Sotsiaaldemokraadid ei näe vajadust seda põhimõtet muuta, aga selle eelnõuga seda põhimõtet muudetakse. Ja me ei räägi isegi enam mitte keskmisest palgast, vaid 80% Eesti keskmisest palgast on see tasu, mida tuleb võõrtööjõule maksta. See on põhimõtteline muutus Eesti välistööjõupoliitikas ja seda ei saa toetada, sest sisulisi argumente selle kasuks ei ole. 

Kuna sektoriti on seis väga erinev ja tõepoolest, see poolteisekordne keskmine ei teeni kõigi sektorite huve, tööjõupuudus on mõnel pool terav ja palgatasemed on erinevad, siis sotsiaaldemokraatide lahendus oli leppida sektoripõhiselt kokku. Tööandjad ja ametiühingud saavad kokku leppida, mis on välistööjõu vajadus ja sobiv töötasu. Sektoripõhiste kokkulepetega oleks võimalik väikesi samme astuda, aga kuna seda ettepanekut isegi ei kaalutud ja ametiühingud sisuliselt laua äärde ei võetud, siis on taas põhjus, miks mitte toetada täna hääletusel olevat eelnõu. 

Kolmandaks – ja see on samuti väga sisuline mure – on see oma inimestele käegalöömine. Eesti noorte tööpuudus, mis aastaid oli Lääne-Euroopa noorte tööpuudusest madalam, on ületanud 22–23% piiri. NEET-noori on meil üle 22 000, registreeritud töötuid on 45 000. Selle aasta jooksul, kui me oleme minister Erkki Keldoga siin erinevates formaatides arutanud seda teemat, läheb see minu enda jaoks juba huumori kategooriasse, sest minister on väga veenvalt selgitanud, kuidas meie 45 000 registreeritud töötu seast ei ole võimalik leida aastas 700 oskustöötajat, keda tööturul vaja oleks ja keda saaks tõepoolest ka Töötukassa pakutavate meetmetega ümber õpetada või välja koolitada. No ei ole võimalik! 700 inimest 45 000 seast. Samas on minister sama veenvalt selgitanud, kuidas Tartu vanglasse ... 

Palun kolm lisaminutit! 

Kolm minutit lisaks. 

Nii et minister on samuti veenvalt selgitanud, kuidas NEET-noorte seast Tartu vanglasse uute vangivalvurite koolitamine ei ole probleem, sealt need noored leiab. See on huumori valdkonda minev teemaarendus. Ja mul on küsimus, kas valitsusel on analüüs, et Eesti töötutel ja noortel töötutel on mingid spetsiifilised oskused või eeldused, mis teevad nad heaks vangivalvuriks, aga neid ei sobi seetõttu tööpingi taha tööle panna. Mis on see analüüs, millel ministri sellised järeldused põhinevad? 

Ja neljandaks, ma tahan ära mainida lõimumise. Meie sisserännupoliitika on olnud konservatiivne, aga osaliselt seetõttu, et ega me ei ole head lõimijad. Meil on sisserändele tehtud kümneid erandeid, arvestades palgakriteeriumeid või lähteriike. See tähendab, et meil on väga palju võõrpäritolu töötajaid, aga kohanemisprogrammide pakkumine, keeleõpe neile inimestele, et nad saaksid siin nii teenuseid osutada kui ka teenuseid saada, on seni problemaatiline. Ma arvan, et me peaksime ausalt tunnistama, et me suudame haridust anda ainult eesti keeles ja tervishoiuteenust pakkuda eesti keeles. Mida rohkem on võõrkeelseid töötajaid, kes eesti keelt ei valda, seda rohkem on meil ka teenuse osutamisega probleeme. Ja see, et ükski inimene ei vaja haridust, tööjõu- või tööturuteenuseid Eestis, tegelikult ju ei ole võimalik. 

Nii et terve rida on majanduslikke põhjuseid ja senise sisserändepoliitika ümbertegemist, milleks ei ole piisavalt argumente. Ja see kõik tingib selle, et sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma kuulasin neid sõnavõtte ja sõnadega võib ikka päris kallutatud pildi kokku joonistada. Sellepärast tulen räägin ka teiselt poolt, tasakaalustamaks, miks meil neid muudatusi on vaja. Ühe lausega kokku võttes on neid vaja Eesti majanduse, ettevõtete konkurentsivõime ja Eesti inimeste heaolu kasvuks. 

Eesti ettevõtjad, nii nagu siit puldist on juba kõlanud, on aastaid valjuhäälselt juhtinud tähelepanu probleemile, et meil napib oskustööjõudu ja tippspetsialiste. Nii nagu te, head kolleegid siin saalis, hästi teate, pidurdab tööjõupuudus otseselt majanduse arengut ja ettevõtete kasvu. Samuti olete te kindlasti teadlikud, et tööjõupuudus ei ole ju üksikute sektorite mure. See puudutab tööstust, eksporti, innovatsiooni – kõike tervikuna. 

Me võime Eestis pakkuda ümberõpet, et kohalikku tööjõudu harida ja koolitada, ja me teemegi seda, aga aus vastus on ka see, et sellest üksi ei piisa. Kui ettevõtetel ei ole inimesi, kes töö ära teeks, siis investeeringud jäävad tegemata, tootmine jääb laiendamata ja lõpuks võivad jääda ka loomata töökohad Eesti inimestele. 

Ja veel, see eelnõu ei ava ust või, nii nagu siin kõlas, kanalit kontrollimatule sisserändele. See loob sihtotstarbelise ja piiratud lahenduse. Me räägime ju valdkondadest, kus tööjõudu lihtsalt ei ole. Me räägime kriteeriumidest, mis põhinevad andmetel, OSKA prognoosidel, ekspordivõimekusel ja palgatasemel. Eestisse ei tooda odavat tööjõudu. Nende muudatuste eesmärk on kasvatada lisandväärtust ja tõsta heaolu. Ja olgu veel kord üle korratud, et Eesti rändepoliitika on ja jääb jätkuvalt kontrollituks ning palgakriteeriumid välistavad odava tööjõu sissevoolu. 

Mõned näited ka. Siin räägiti palju AI-st, mis ju ongi see tulevikusuund, kuhu arendada, aga mõned praktilised näited ka. Me räägime näiteks keevitajatest, keda Eesti tööstus vajab. Need, kes käivad üle Eesti ettevõtetega kohtumas, küllap on kuulnud, kui palju napib keevitajatest. Me räägime elektrienergeetika inseneridest, kellest sõltub meie energiajulgeolek, tarkvaraarendajatest ja analüütikutest, kelle puudumisel jäävad investeeringud tulemata. 

Lõpuks on ju küsimus selles, kas me tahame, et Eesti ettevõtted kasvaksid või koliksid sinna, kus neil on vajalik tööjõud olemas. Kui me ei anna ettevõtjatele võimalust, siis me ei hoia kinni ainult tööjõudu, vaid me kaotame investeeringud, maksutulu ja arenguvõimalused. Ma usun, et siin paljud nõustuvad minuga, kui ma ütlen, et riigi roll ei ole mitte majandust juhtida, vaid luua keskkond, kus ettevõtted saavad kasvada ja konkureerida. See siin ongi see valikukoht, kas me loome ettevõtjatele parema keskkonna või jätame selle tegemata. Nii lihtne see ongi. See siin ei ole ideoloogiline valik, vaid pragmaatiline otsus Eesti majanduse tugevdamiseks. Seetõttu, head kolleegid, ma ikkagi kutsun teid seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub kaheksa minutit.) Sellest piisab? (Kõneleja vastab, et piisab.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! Üks on valitsuskoalitsiooni poliitikute retoorika, teine on tegelikkus, mis sellest eelnõust meile vastu vaatab. Kõigepealt suurendatakse sisserändekvooti kuni kolmekordseks olukorras, kus viimastel aastatel ei ole sisserändekvooti täidetud. Ma küsin, kes või mis on see sihtrühm, kelle jaoks seda tehakse, ja kes on need survestavad inimesed, kes seda nõuavad. Viimastel aastatel kvooti ei ole täidetud ja me kolmekordistame seda. 

Edasi, 85% on viimasel viiel aastal tulnud erandite kaudu väljaspool kvooti Eestisse sisse. 85%! Ja praegu me neid erandeid ja erisusi veel suurendame, kuhu mahub kogu maailm sisse tegelikult, nii geograafiliselt kui ka töövaldkonniti. Vaatame niinimetatud OSKA raporti alusel sisse toodavate töövaldkondade nimekirja. Siin on absoluutselt kõik, alates masinate ja seadmete tootmisest, mootorsõidukite, haagiste ja poolhaagiste tootmine, keemiatööstus, paberitööstus, puidutööstus, energeetika, kanalisatsioon, jäätmemajandus, saastekäitlus, vee kogumine, maismaa-, vee- ja õhutransport, laondus, veondus ja nii edasi. Kõik lähevad nüüd erandite alla. Lisaks sellele, mis meil täna erandid on, hooajatöötajad 12 kuud, IT-töötajad, idufirmad, enam kui 1,5-kordset Eesti keskmist palka saavad inimesed ilma igasuguste valdkondlike piiranguteta kõikidesse valdkondadesse ja nii edasi. 

Tööjõuturg on meil juba kehtiva seaduse alusel täiesti vaba ja tööjõu liikumine on täiesti vaba enam kui miljardi elanikuga piirkonnale: kogu Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Jaapan. Selles olukorras me läheme veel alandama keskmise töötasu nõuet ehk sissetoodava tööjõu nõuet, viime selle 0,8-le Eesti keskmisest. See on õige, et see on võetud eelnevast aastast, järgnevatele aastatele mõeldes on see veelgi väiksem. Ja kui me mõtleme sellele, et enamik sissetoodavast tööjõust tuleb Tallinnasse ja Harjumaale, kus keskmine on suurem, siis see ei ole isegi 0,7 selle piirkonna keskmist taset. Siin eelkõneleja viitas konkreetsetele näidetele, näiteks keevitajatega, aga miks on keevitajate töötasud sellised, nagu nad on? Needsamad Ukraina keevitajad viivad meil töötasu alla ja meie inimesed lähevad siis kuhugi Soome või Rootsi või Norra. Nii näeb see olukord tegelikult välja. 

Selle seaduse järgi puudub tegelikult vajadus ja nõudlus. Tööandjad ise ongi kommenteerinud, et see ei muuda ju suurt midagi. Aga kui see ei muuda ju suurt midagi, miks me siis teeme selliseid muudatusi, mis pööravad pea peale seni aastakümneid kehtinud suhteliselt mõõduka ja tasakaaluka Eesti rändepoliitika, mis on ennast aastakümnete jooksul õigustanud? Selleks puudub vähimgi vajadus. Aga probleemid jäävad tegelikult ju väljapoole tööandjaid, probleemid jäävad ühiskonnale tervikuna kanda, mis puudutab sotsiaalkulusid, pinget sotsiaalsfääris, tervishoiusüsteemi rahastamist ja nii edasi, aga selle juurde me jõuame järgmise eelnõuga, mis muudab ka välismaalaste seadust. Neid kahte eelnõu tulebki tegelikult koos vaadata. 

Nii et see eelnõu loob eeldused kontrollimatuks sisserändeks, mida meil praegu absoluutselt vaja ei ole, orienteerub odava tööjõu sissetoomisele, ei lahenda Eesti majanduse probleeme, vaid tegelikult konserveerib neid või isegi süvendab neid probleeme, on vastuolus meie enda kehtestatud erinevate majanduse arengukavadega, mille on kiitnud heaks valitsus ja mida on arutanud ka parlament korduvalt, ei loo siin majandusele struktuurseteks muudatusteks eeldusi, kvalitatiivseid muudatusi, mida Eesti majandus vajab, kui me räägime teadmiste- ja teaduspõhisest majanduse edendamisest, kõrget lisandväärtust loova majanduse edendamisest. No kujutate nüüd ette, et 80% Eesti keskmisest on suurusjärgus 1600 eurot ja see on nüüd kõrge kvalifikatsiooniga tippspetsialist Tallinnas! Me saame ju kõik aru, et see nii ei ole. Nii et odava tööjõu eelisele ülesehitav majandus ei ole jätkusuutlik ja pikas perspektiivis ei arenda Eesti konkurentsivõimelist majandust ega tõsta meie inimeste elatustaset. 

Isamaa saadikurühm ei toeta selle eelnõu vastuvõtmist ja tegelikult on praegusel valitsusel vastutustundetu ilma laiapõhjalise toetuseta selle seaduse sellisel kujul vastuvõtmine. Seda sellepärast, et pärast valimisi Isamaa kindlasti vaatab kriitiliselt üle need tehtud muudatused ja mitmed neist me pöörame kindlasti tagasi. Need ei ole tehnilised valikud, need ei ole tehnilised lahendused, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest, määrustest või direktiividest. Need on poliitilised valikud, need on sisepoliitilised valikud, mida me teeme: kvoodi suurendamine, palgamiinimumi sätestamine, kõigi nende valdkondade laiendamine ja nii edasi. Need ei tulene Euroopa õigusest, need on meie enda poliitilised valikud. On vastutustundetu anda praegu signaal tööjõuturule, tekitada ebastabiilsus olukorras, kus kõik opositsioonierakonnad on selle vastu. Kõik opositsioonierakonnad on selle vastu! Valitsuskoalitsioonil ei ole mandaati ja see ei ole praegu mõistlik ja vastutustundlik poliitika, mida te teete. Nii et Isamaa saadikurühm toetab sellele vastu ja kutsume üles ka koalitsioonisaadikuid seda mitte toetama. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 785 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuid 0. Eelnõu 785 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu 786 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Jaa, aitäh! (Juhataja helistab kella, saalis on sumin.) Kuna meil on siin neid eelnõusid, mis suurendavad Eestisse massiliselt immigratsiooni, mitu, siis tuleb ära täpsustada, millisest jutt käib. Mida siis see eelnõu teeb? 

See eelnõu lihtsustab tööloa saamist ja töökohavahetust, kui sa oled Eestis tööloa alusel. See samuti võimaldab, kui sa oled välistööjõud, Eestisse jääda, kui sa muutud töötuks. See suurendab koormust sotsiaalsüsteemile, kuna sisuliselt laiendab sotsiaaltoetuste saajate ringi ehk viisaga töötajad hakkavad ka saama meil erinevaid sotsiaaltoetusi. Nüüd paneme selle komplekti nende ülejäänud massiimmigratsiooni soodustavate ja edendavate eelnõudega. Koos kõikide teiste eelnõudega liigume me olukorda, kus kõik senised piirangud võetakse lõplikult maha. 

Ja ma jään siin lugupidavalt eriarvamusele sotsidega, kes ütlesid eelmise eelnõu ajal, et meil on siiamaani olnud konservatiivne immigratsioonipoliitika. Ei vasta tõele! Viimane mädamuna, mille kinkis meile läbikukkunud peaminister Taavi Rõivas, oli välismaalaste seaduse muutmine, mis lõdvendas oluliselt Eestis tööjõu sissevedu. Ja selle tagajärjel on alates 2017. aastast Eestis olnud kasvav sisseränne. Eelkõige on see sisseränne tulnud tööjõu nime all ja eelkõige on see tulnud kunagise Nõukogude Liidu territooriumilt, mida me kõik tunneme ja näeme oma elukogemusega – Eesti venekeelestub iga päevaga aina rohkem. Ehk siis need niigi lõdvad piirangud, mis meil olid immigratsioonile, võetakse nii-öelda tööjõuvajaduse nime all lõplikult maha. Ehk siis kõik, kes tahavad, saavad tulla, ja kes on tulnud, saavad jääda. Ja meie maksame. Meie kui Eesti maksumaksjad, tööl käivad inimesed, maksame. Me maksame oma väiksema palgaga, sest ta surub palka alla, sest tuuakse odavtööjõudu. Maksame oma maksudega, kui me katame nende sotsiaalkindlustuskulusid. Maksame sellega, et Eesti ei ole enam eestikeelne rahvusriik. 

Nüüd vaatame korraks suurt pilti. Suur pilt on halastamatu. Meil on täna võimul valitsus, mis tegeleb põhiseadusliku korra vastase poliitika ajamisega, sest põhiseadus ütleb ilusti: Eesti on rahvusriik, ette nähtud selleks, et eesti keel, eesti rahvus ja eesti kultuur säiliks, et oleks sisemine ja välimine rahu, et inimesed saaksid ennast teostada vabalt. Ja seda rahvusriigi printsiipi lammutab tänane valitsus aktiivselt. Aktiivselt! See on põhiseadusvastane valitsus, põhiseadusvastase tegevusega valitsus. 

Aga sisuliselt, veelgi räigem, seesama valitsus tegeleb Eesti venestamisega. Sest kust siis tulevad need vajalikud odavtööjõu inimesed? Valitsus ütleb oma seletuskirjades ilusti ära, kust nad tulevad. Eelkõige tulevad nad endise Nõukogude Liidu territooriumilt – Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Tulge mulle rääkima, et see ei ole venekeelne tööjõud. Aga lisaks sellele tulevad nad Usbekistanist, Tadžikistanist, Kõrgõzstanist ja Gruusiast. Tulge mulle rääkima, et usbekid, tadžikid, Kõrgõzstanist või Gruusiast pärit inimesed tulevad Eesti tööturule mingis muus keeles kui vene keeles konkureerima. Ei tule! Tulevad ikka vene keeles. Ja siis, loomulikult, et Delfide debiilikutest faktikontrolörid ei saaks öelda, et ma rääkisin tõtt, siis jaa, lisaks sellele tuleb tööjõud veel Indiast, Nepalist ja Bangladeshist. No võib-olla kõik nad ei räägi vene keelt. Aga India inimesed võivad vabalt rääkida ka. 

Seda kõike olukorras, kus Eestis on viimastel aastatel olnud stabiilselt 7–8% tööpuudus. See ei ole madal tööpuudus. See võib tunduda madal tööpuudus mingisuguse Euroopa keskmise pealt vaadates, aga normaalsetes riikides, nagu Ameerika Ühendriigid, on tööpuudus 4% ja seal karjutakse, et see on liiga kõrge. Meie puhul, kus me räägime, aastaid käib õudne undamine teemal, kuidas meil on tööjõupuudus, ei tohiks meil tööpuudus kuidagi olla rohkem kui 4–5%. Sellise protsendi juures tulla rääkima, et meil on tööjõupuudus – siis meil on tööturul midagi valesti tehtud. 

Ja me teame, mis valesti on tehtud. See on katastroof nimega Eesti haridussüsteem, mis lihtsalt ei koolita vajalikke inimesi õigel moel, õigel viisil, õigetele töökohtadele. Ja me teame veel, mis on valesti tehtud. Meil on liiga madalad palgad. Miks meil on liiga madalad palgad? Aga loomulikult sellepärast, et juba kümme aastat saab Eestisse tuua sisse võimalikult lihtsalt odavtööjõudu. Ja kui sul on võimalik Eesti inimesele mitte maksta korralikku palka, sest sa saad maksta, ma ei tea, ukrainlasele või valgevenelasele või tadžikile väiksemat palka, siis eestlane läheb Soome, läheb Rootsi, läheb Norra, läheb Inglismaale, läheb Ameerikasse või ei lähe üldse tööle, sest pole mõtet tööl käia – tööle jõudmine on suurem kulu kui see palk, mis sa sealt lõpuks kätte saad tänaste kütusehindade juures. Nii et madal palk on teine põhjus. 

Ma ütlen selle kõige kohta ühe lihtsa asja: ainus sisseränne, mis Eesti vajab, on eestlaste tagasiränne. Ja kui me saame korralikud palgad, küll nad tulevad. Loomulikult tuleb see valitsus oma eelnõudega kiiremas korras välja vahetada, sest nad hävitavad Eestit. Sellele eelnõule tuleb vastu hääletada.

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mõni sõna ka selle eelnõu puhul, mis on tegelikult õnnetu jätk eelmisele eelnõule. Mõlemad muudavad ju kehtivat välismaalaste seadust. Iseenesest ongi kummaline, et me teeme neid erinevate seadustega. 

Aga selle seaduse sisu on see, et seadustatakse Eestisse tööle asumise eesmärgil elamisloa saanud isikutele õigus kuni üheksa kuud siin töötuna viibida ning neile hakkavad kehtima kõik sotsiaalsed hüved ja tagatised – töövõime-, pensioni-, vanemahüvitis ja nii edasi. Selline sotsiaaltoetuste laienemine survestab Eesti riigi niigi pingelist sotsiaalsüsteemi ja on vastuolus Eesti sotsiaalkindlustuse solidaarsuse põhimõttega. Mismoodi? Solidaarsus eeldab pikaajalist panust ühiskonda. Kui me laiendame neid sotsiaalseid hüvesid ja õigusi lühiajaliselt siin viivivatele inimestele, siis suurendame süsteemi koormust ilma, et nende panus oleks võrreldav. Selle kõik peab ju kokkuvõttes maksumaksja kinni maksma ehk ühiskond tervikuna peab selle kulu kandma. Ja on väga küsitav, miks siia tööloa ja elamisloa saanud inimene peaks olema üheksa kuud Eestis sotsiaaltoetustel. 

Nüüd, välismaalaste seaduse muudatused ei ole ainult tehnilised, nii nagu ma ütlesin siin eelmise eelnõu puhul, vaid see on ka poliitiliste valikute küsimus. Ja need poliitilised valikud ei ole eriti mõistlikud. Neid poliitilisi valikuid, millel on pikaajaline mõju Eesti ühiskonnale, tuleks kaaluda väga tõsiselt. Lääne-Euroopa kogemus peaks meid olema õpetanud ja peaks olema meile hoiatuseks, mitte eeskujuks. Kasvavad sotsiaalsed pinged ja segregatsioon, mis on Eestis juba Nõukogude ajast niigi probleem ja seni lahendamata. Kuritegevuse kasv ja surve suurenemine sotsiaalsüsteemile on liberaalse sisserände tulemus kogu Lääne-Euroopas. Seda me tänaseks teame. Rootsi on siin üks selgemaid näiteid, kus eeskujuks olnud riik on sunnitud tegema järske poliitilisi pöördeid, et piirata sisserännet ja taastada kontroll turvalisuse üle. Õpime teiste vigadest, mitte enda vigadest! 

Nii et, head kolleegid, tegelikult tuleb neid kahte eelnõu vaadata veel koosmõjus kolmanda eelnõuga, mida me ka menetleme, mis ei ole küll täna lõpphääletusel. See on välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis räägib põgenikest ja pagulastest, kus me ühineme Euroopa solidaarsusmehhanismiga, mis jagab põgenikke ja pagulasi liikmesriikide vahel ümber vastava kvoodi alusel. Ja ka Eestile on oma kvoot ette nähtud, kus siseriiklik valik on see, kas võetakse need põgenikud vastu või panustatakse rahaga või panustatakse inimestega. Ka seal on jäetud liikmesriikidele vabadus valida. Ja Isamaa on sinna teinud ka muudatused, mis, ma loodan, leiavad siin suures saalis heakskiitu. Aga selle eelnõu juurde me jõuame. 

Kõiki neid kolme tuleb vaadata koosmõjus ja see koosmõju on kumuleeruvalt negatiivne. Nii et ma veel kord kutsun koalitsioonisaadikuid üles tervemõistuslikult käituma ja mitte toetama selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 786 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu 786. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid oli 0. Eelnõu 786 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Aivar Koka, Tõnis Lukase, Lea Danilson-Järgi, Helir-Valdor Seedri, Andres Metsoja ja Priit Sibula poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine liiklusjärelevalve kohta. Arupärimine kannab numbrit 957. Selle arupärimise seletab meile kõigi lahti hea kolleeg, Riigikogu liige Aivar Kokk.

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Märtsikuus lugesime me sotsiaalmeedias ja ka ajakirjanduses postitust, kuidas üks autosõitja kurtis, et Tartu ristmiku peal jõe ääres fikseeriti tema punase tulega ristmiku ületamine Plasku katuse peal oleva kaameraga. See tekitas väga palju põnevaid arutelusid. Olgu kõigile üheselt arusaadav, et liikluseeskirjad on selleks, et neid täita, ja punase tulega ristmike ületamine ei ole kuidagi aktsepteeritav. Aga see tekitas väga palju küsimusi, sest sotsiaalmeedias hakkasid liikuma erinevad arvamused, et kas see oli kaamera, kas oli midagi muud, millega mõõdeti, ja millised õigused ja kohustused on politseil, kuidas nemad võivad kontrollida meie liikluskuulekust. 

Seoses sellega tekkis meil mitmeid küsimusi. Me teame väga selgelt, et liiklusohutus on kahtlemata oluline eesmärk. Samas peab riigi järelevalvevahendite kasutamine olema selgelt seadustega reguleeritud, läbipaistev ning kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kodanikud peavad teadma, millal ja milliste vahenditega riik nende tegevust jälgib. 

Meil on kuus küsimust austatud siseministrile. "Kas Eesti kehtiv õigusruum lubab liiklusjärelevalves kasutada mittestatsionaarselt paigaldatud kaameraid, näiteks hoonete katustele või muudele ajutistele asukohtadele paigaldatud seadmeid?" Teiseks: "Milline on konkreetne õiguslik alus selliste seadmete kasutamiseks ning kas need on käsitatavad automaatse liiklusjärelevalve süsteemina?" Kolmandaks: "Kas selliste kaamerate kasutamisel peab liiklejaid eelnevalt teavitama või vastavad seadmed kuidagi märgistama?" Neljandaks: "Kas Tartu kesklinnas toimunud juhtumi puhul tegutseti täielikult kehtiva seaduse alusel ning millise õigusnormi alusel vastav kaamera kasutusele võeti?" Viiendaks: "Kas Eesti seadused lubavad liiklusjärelevalves kasutada droone ning kas drooniga fikseeritud rikkumise alusel võib määrata trahve?" Ning kuuendaks: "Kui droonide kasutamine liiklusjärelevalveks on seaduslik, siis millised piirangud ja kontrollimehhanismid on kehtestatud, et vältida põhjendamatut inimeste jälgimist?" Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi hea võimalus paluda Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro, vastamaks arupärijate küsimustele.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine liiklusjärelevalve kohta ning esitati viis küsimust – kuus küsimust oli minu arust. Tänan teid pöördumise eest! Küsiti, millistel alustel võib riik kasutada liiklusjärelevalves tehnilisi vahendeid, sealhulgas avaliku ruumi kaameraid ja droone. Hoiatan igaks juhuks juba ette, et mõned vastused on seekord päris mahukad, sest teema vajabki selgitust ja teadustatud arutelu. 

Esimene küsimus: "Kas Eesti kehtiv õigusruum lubab liiklusjärelevalves kasutada mittestatsionaarselt paigaldatud kaameraid, näiteks hoonete katustele või muudele ajutistele asukohtadele paigaldatud seadmeid?" Vastan. Liiklusjärelevalve üldised alused tulenevad liiklusseadusest ja liiklusjärelevalve teostamise meetodid on loetletud seaduse §-s 199. Selle kohaselt võib järelevalvet teostada teisaldatava või statsionaarse tehnilise vahendi abil. Seega on kehtivas õigusruumis lubatud kasutada mittestatsionaarset ehk teisaldatavat tehnilist vahendit liiklusjärelevalve teostamisel. Selline tehniline vahend on automaatse liiklusjärelevalve süsteem, mille eesmärk on liiklusalase õigusrikkumise fikseerimine, selle dokumenteerimine ning salvestise kasutamine juhi, omaniku või vastutava kasutaja tuvastamiseks. 

Lisaks näeb seadus ette liiklusjärelevalve erimeetmeid, mille kohaselt võib politsei liiklusjärelevalves omakorda kohaldada korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, sealhulgas jälgimisseadmestikku ehk avaliku ruumi kaamerat. Ka korrakaitseseaduse puhul on tegemist asukohaneutraalse sättega, mis ei tee vahet sellel, kas kaamera on paigaldatud statsionaarselt või mittestatsionaarselt. Määrav on kaamera paigaldamise ja kasutamise eesmärk. Korrakaitseseaduse alusel võib kaamerat kasutada üksnes konkreetse ehk eelnevalt määratletud ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks ja korrarikkumise kõrvaldamiseks. Pelgalt ohu ennetamiseks või mingitele abstraktsetele ohtudele tuginedes kaamerat kasutada ei tohi. Seega ei tohi kaamerat kasutada lihtsalt põhjendusel, et keegi võib toime panna mingi õigusrikkumise. 

Samuti on nõutav avalikkuse selge teavitamine sellise kaamera olemasolust ja mõjualast. Avaliku ruumi ehk niinimetatud korrakaitseseaduse kaamera kasutamine on üldjuhul lubatud vaid ohutõrjelisel, mitte karistamise eesmärgil. "Üldjuhul" tähendab siin seda, et on üks väga selge erireegel ja see ütleb, et seda korrakaitselist kaamerat saame kasutada kriminaalmenetluses ehk siis peab olema ühiskonna mõttes tegemist juba väga taunitava kuriteoga. Kokkuvõttes tohib liiklusseaduse kohaselt liiklusjärelevalves avaliku ruumi kaamerat kasutada, aga politsei peab seejuures lähtuma rangelt korrakaitseseaduses sätestatud eesmärgist ja piiridest. 

Avaliku ruumi kaamera lubatavaks kasutuseks liiklusjärelevalves võib pidada olukordi, kus kaamera pilt aitab tagada liiklusjärelevalve teostajale pandud kohustuse täitmist, sujuva liikluse ja liiklejate turvalisuse tagamist, liiklusalastest nõuetest kinnipidamise kontrollimist, rikkumiste tõkestamist ja õigusrikkujate väljaselgitamist, liiklustakistuste ja ohtude kõrvaldamist või nende tähistamist ning vastutava isiku teavitamist, liiklejate hoiatamist võimalike takistuste ja ohtude eest ning vajaduse korral liikluse reguleerimist. 

Selle eelneva pika loetelu põhjal toon ka mõned näited. Avaliku ruumi kaamera lubatavaks kasutuseks liiklusjärelevalves saab pidada näiteks olukorda, kus kaamera abil tuvastatakse, et foor ei tööta, ning selle põhjal suunatakse patrull sündmuskohale liiklust reguleerima. Samuti, kui kaamera abil selgitatakse välja, et mõni sõiduk on keset ristmikku seisma jäänud, ja siis suunatakse kohale sõiduki teisaldajad, kes ristmiku blokeerimise lõpetavad. 

Küsitavus tekib siis, kui avaliku ruumi kaamerat kasutatakse liiklusrikkumiste fikseerimiseks eesmärgiga kasutada salvestist tõendina süüteomenetluses, näiteks keelava fooritule rikkujate fikseerimiseks väärteomenetluse tarbeks. Sellisel juhul ei ole enam tegemist ohutõrjelise kasutusega, vaid andmetöötluse eesmärk nihkub korrakaitselt karistamisele. Seega on teie arupärimises mainitud Tartu juhtum seotud just asjaoluga, mis eesmärgil kaamerat kasutati, ning seejuures ei olegi lõpuks isegi oluline, kas tegemist oli statsionaarse või mittestatsionaarse kaameraga. 

Meie hinnangul ei kasutatud Tartus kaamerat selgelt liiklusjärelevalve teostaja kohustuste täitmiseks ning siin võidi minna üle piiri. Ühelt poolt tunnustan politseid, et nad annavad endast kõik, et tagada liikluses kõikide ohutu liikumine, ning soovivad selleks ära kasutada ka kõik nüüdisaegsed võimekused. Oleme sel teemal ka siinsamas saalis ja ka komisjonides palju arutanud, et tehnoloogia arenguga tuleb kaasas käia. Seejuures on meile aga väga oluline, et seda tehakse nendes piirides, mille seadusandja on seadnud. 

Teine küsimus: "Milline on konkreetne õiguslik alus selliste seadmete kasutamiseks ning kas need on käsitatavad automaatse liiklusjärelevalve süsteemina?" Vastan. Avaliku ruumi kaamera ei ole käsitletav automaatse liiklusjärelevalve süsteemina. Ehkki mõlemal juhul on sisuliselt tegemist mis tahes kaameraga, seisneb põhimõtteline erinevus nende kasutamise eesmärgis ja seega ka lubatavuses. Liiklusseaduse mõttes on automaatse liiklusjärelevalve süsteemi eesmärk fikseerida konkreetne rikkumine ja rikkuja, kuid korrakaitseseaduse alusel kasutatava kaamera eesmärk on avalikus ruumis ohu või korra rikkumise märkamine ja sellele reageerimine. Korrakaitseseaduse alusel kasutatav avaliku ruumi kaamera ei reageeri üksnes rikkumisele, vaid jälgib oma mõjualas avalikku ruumi üldiselt. See tähendab, et töödeldakse kõigi kaamera mõjualas viibivate isikute andmeid, sõltumata sellest, kas nad käituvad õiguspäraselt või panevad toime õigusrikkumise. Just seetõttu on avaliku ruumi kaamerate kasutamine lubatud üksnes ohutõrjelisel eesmärgil. 

Avaliku ruumi kaamera ja automaatne liiklusjärelevalve süsteem on kaks eraldiseisvat tehnoloogilist lahendust. Automaatne liiklusjärelevalve süsteem on tehnoloogiliste seadmete kogum, mis on ette nähtud liiklusalase õigusrikkumise fikseerimiseks ning mille salvestist võib kasutada mootorsõidukijuhi, omaniku või vastutava kasutaja tuvastamiseks. Selle süsteemi eesmärk on seega konkreetse rikkumise ja rikkuja tuvastamine. Selline süsteem peab reageerima vaid rikkumistele ning selle ilmekaimaks näiteks on kiirus- või foorikaamera, mis töötleb isikuandmeid vaid siis, kui pannakse toime rikkumine. Teisi möödujaid kiiruskaamera ei salvesta, see tähendab, nende isikuandmeid ei töötle. 

Kolmas küsimus: "Kas selliste kaamerate kasutamisel peab liiklejaid eelnevalt teavitama või vastavad seadmed kuidagi märgistama?" Vastan. Kui kaamerat kasutatakse korrakaitseseaduse alusel, tuleb avalikkust sellest eelnevalt teavitada. Seda nõuab ka seadus. Avalikku kohta tuleb paigaldada teabetahvel videokaamera kujutise ja sõnaga "videovalve". See tähendab, et inimene peab aru saama, et ta siseneb kaamera mõjualasse ja saab soovi korral valida muu liikumistrajektoori. Piisav ei ole see, kui teavitus on antud väga üldiselt või liiga laias ulatuses, näiteks üksnes linnapiiril või muus kohas, millest ei ole võimalik aru saada, kus kaamera tegelikult asub ja milline on selle tegelik mõjuväli. 

Samas ei kohaldu selline teavitamiskohustus alati samal kujul liiklusseaduse alusel kasutatavatele seadmetele, mille eesmärk on konkreetse rikkuja ja rikkumise fikseerimine. Seal on õiguslik loogika hetkel teine. Tegemist ei ole avalikus ruumis kõigi isikute üldise jälgimisega, vaid konkreetse rikkumise tuvastamise ja fikseerimisega. Töödeldakse vaid rikkujate isikuandmeid ja võimalus isikuandmete töötlemisest hoiduda on isiku enda õiguspärasest käitumisest sõltuvusse seatud. Aga ka selles küsimuses on hetkel Riigikogus diskussioon käimas. Hetkel arutatakse õiguskomisjonis, kas ka liiklusjärelevalve süsteemide ees peaks paiknema teavitusmärk. 

Neljas küsimus: "Kas Tartu kesklinnas toimunud juhtumi puhul tegutseti täielikult kehtiva seaduse alusel ning millise õigusnormi alusel vastav kaamera kasutusele võeti?" Vastan. Politsei- ja Piirivalveameti selgituste kohaselt oli nende eesmärk hinnata liiklusohtlikku käitumist ristmikul, eelkõige seda, kui suur osa sõidukijuhtidest alustab ristmiku keelamist ületava fooritulega – ületamist keelava fooritulega, vabandust! Liiklusohutuse tagamine on kahtlemata oluline eesmärk. Samas ei ole pelgalt asjaolu, et tehniline lahendus võimaldab rikkumisi tuvastada ja talletada, piisav alus selle kasutamiseks riikliku järelevalve meetmena. Tehniliste vahendite kasutamine peab tuginema selgele ja asjakohasele õiguslikule alusele ning olema kooskõlas vastava meetme eesmärgiga. PPA lähtus selgituste kohaselt eeldusest, et kuna rikkumine tuvastati kaamera abil ning sellele reageeris koheselt patrull, oli tegevus kooskõlas kehtiva õigusega. Selline lähenemine on mõistetav, arvestades liiklusohutuse tagamise vajadust ning reaalajas sekkumise võimalust. 

Siiski tuleb arvestada, et liiklusjärelevalve, sealhulgas punase fooritule eiramise tuvastamine, on reguleeritud liiklusseaduses. Korrakaitseseaduse alusel kasutatav jälgimisseadmestik on eeskätt mõeldud avaliku korra kaitseks, mitte liiklusrikkumiste sihipäraseks tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kuigi kasutatud lahendus oli suunatud õiguspärase eesmärgi saavutamisele, ei olnud valitud meede kooskõlas selle õigusliku regulatsiooni eesmärgiga, millele tugineti. Lõpliku õigusselguse saab selle küsimuse kohta anda kas kohtupraktika või seadusandja sekkumine. Leian, et teema põhjalik käsitlemine, sealhulgas parlamendi ees, loob piisava eelduse selleks, et edaspidises praktikas hoiduda samalaadsetest ülesastumistest. 

Viies küsimus: "Kas Eesti seadused lubavad liiklusjärelevalves kasutada droone ning kas drooniga fikseeritud rikkumise alusel võib määrata trahve?" Vastan. Droon ei sobitu täna ühegi sätte alla, mis annaks selge aluse kasutada seda avalikus ruumis liiklusrikkumiste avastamiseks ja droonikaamera salvestiste alusel trahvide määramiseks. Nõustun igati õiguskantsleri eelmise aasta seisukohaga, mis rõhutas, et liikuvkaamerate, sealhulgas droonikaamerate olulised kasutustingimused, peab kehtestama seadusandja. 

See ei tähenda samas, et drooni ei võiks kehtiva õiguse alusel liiklusrikkumiste kontekstis üldse kasutada. Õiguslik hinnang on erinev olukorras, kus drooni ei kasutata avalikus ruumis üldiseks liiklusjärelevalveks ega rikkumiste avastamiseks, vaid konkreetse sündmuse lahendamise toetamiseks või menetluse raames asjaolude fikseerimiseks. Näiteks võib drooni kasutamine olla lubatav liiklusõnnetuse sündmuskoha dokumenteerimiseks või päästesündmuse ohutuks lahendamiseks. Sellisel juhul on droon abivahend konkreetse juhtumi lahendamisel, mitte iseseisev liiklusjärelevalve vahend rikkumiste avastamiseks. 

Ja kuues küsimus: "Kui droonide kasutamine liiklusjärelevalveks on seaduslik, siis millised piirangud ja kontrollimehhanismid on kehtestatud, et vältida põhjendamatut inimeste jälgimist?" Vastan. Käesoleval ajal on droonide kasutamine liiklusjärelevalves õiguslikult ulatuslikult piiratud. Edasine eesmärk on meil koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga välja töötada õiguspärane raamistik tehnilise lahenduse kasutamiseks viisil, mis riivab võimalikult vähe isikute põhiõigusi, aga annab võimalikult suure panuse, et saaksime tagada Eesti inimese turvalisuse. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile teema väga põneva ja sisuka käsitluse eest! Teile on terve rida küsimusi. Alustab Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh! Tegelikult igasugune kaamera, mida politsei kasutab, on põhimõtteliselt jälgimisseadmestik, mida kasutatakse avalikus kohas toimuva jälgimiseks. On niimoodi, et liiklusseadus ütleb, et võib kasutada kaameraid, aga korrakaitseseaduse § 34 ütleb niimoodi, et korrakaitseorgan on kohustatud avalikkust isikuandmete töötlemisest tehnilise abivahendi, jälgimisseadmestiku abil eelnevalt inimesi teavitama. Seaduse mõttes on liiklusseadus erinorm, mis sätestab liikluse detailselt ära, kuid korrakaitseseaduse § 34 lõike 3 puhul, millele ma viitan, on tegemist üldnormiga. Ehk see, mis ei ole sätestatud liiklusseaduses, on sätestatud juba korrakaitseseaduses. Ja ma küsin, mispärast praegu siin ei kasutata, teie kaasuse puhul ei kasutata üldnormi, korrakaitseseadust, kui liiklusseadus on erinorm.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma selgitasin, korrakaitseseadus ja liiklusseadus reguleerivad siiski erinevaid asju. Ja sellepärast kasutatakse ühtede kaameraliikide puhul, ühtede eesmärkide puhul ühte õiguslikku alust ja teiste kaameraliikide puhul teist õiguslikku alust. Tegelikult on lugu siis vastupidine, ühe õigusliku aluse puhul on ühed kaamerad, ühe kasutusvõimalusega ja ühtede piirangutega ja teisel puhul on teised kaamerad teiste piirangutega. Mõlemad on seadused, mõlemad on selles mõttes õiguses samal tasemel, reguleerivad lihtsalt erinevaid asju.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Avaliku ruumi kaamera jälgib kõiki ümbruskonnas asuvaid isikuid ja objekte ja korrakaitseseaduse alusel peab sellest teavitama, nagu te ütlesite. Aga kui see kaamera asub, ma ei tea, kõrghoone katusel või, ma ei tea, hästi kõrge masti otsas, siis kuhu need teavitused paigaldatakse? Te ütlesite, et linnapiirile paigaldamisest ei piisa. Ma lihtsalt kujutan ette – teie ilmselt ka kujutate ette –, kui keeruline saab olema sellest teavitada. 

Aitäh selle küsimuse eest! Üldnõudena tuleb see teavitus paigaldada vahetult enne seda, kui isik siseneb sinna kaamera mõjualasse või sinna mõjuvälja. Kui me kujutaksime ette sellist hüpoteetilist olukorda, et kaamera on paigaldatud hästi-hästi kõrgele, nii et ta näeb kogu linna, siis on muidugi küsitav, milliseid isikuandmeid selle kaamera abil saab üldse töödelda, sellepärast et ta on järelikult hästi kaugel ja kõrgel ning need detailid tõenäoliselt ei ole nii hästi eristatavad. Aga eeldatakse, et kui kaamera näiteks jälgib teatud ristmikku – tavaliselt avaliku korra kaamerad jälgivad mingit konkreetset objekti, väljakut, ristmikku, mõnda hoonet või hoone mõnda külge –, siis seal vahetus läheduses peab see silt olema. 

Needsamad kogemused, mida mõnedki inimesed on meil komisjonides tutvustanud või mida ma olen ise näinud maastikul, kus asulasse sisse sõites on väikene teavitustahvel kaamerakujutisega, aga tegelikkuses sa ei tea, kus linnas need kaamerad paiknevad või mida nad täpselt vaatavad, see ei ole õige lähenemine. Õige lähenemine on ikkagi selline, et kui see ristmik on jälgimise all avaliku korra kaameraga, peab seal olema vastav teadetetahvel enne, kui sa sisened sinna kaamera mõjualasse. Sul on võimalik ka valida, kui sa ei soovi seal mõjualas viibida, siis sa võid valida alternatiivse marsruudi.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma pean sind kiitma. Ma pean tunnistama, et me siin arutasime, et vist 15 aasta jooksul ei ole ühtegi ministrit tulnud siia ja rääkinud ausalt ja tunnistanud, et tema valdkonnas on midagi valesti. Müts maha! Siiralt! Tartu linnas on väga selgelt ainult linnapiiride peal märk, et linnas on kaamerad, mitte kusagil minu teada mujal. Ja see seis on ka täna. Üks kaamerasilt on minu kodu juures. Kas ma saan õigesti sinu vastusest aru, et tegelikult ei oleks tohtinud seal katuse peal fikseeritud kaameraga seda trahvi sellisena teha?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, te saite õigesti aru, et PPA eksis selle juhtumi puhul meie hinnangul. Samas, õnneks seesama väljatoodud nüanss teavitamiskohustuse kohta, nagu ma olen aru saanud, selle kohta on parandus tehtud. Sinna samale ristmikule on kaks nädalat hiljem pärast kõnealust juhtumit need teavitused ka paigaldatud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Jah, teie seisukoht on nüüd kõigile teada selles konkreetses juhtumis, et üldise kaameraga konkreetset juhtumit lahendada ei oleks õiguslikult õige olnud, kui ei ole teavitatud seal mõjuala piiril. Te ütlesitegi, et teavitus peab olema mõjuala piiril. Mingis järgmises sõnastuses ütlesite, et enne mõjuala, mis on ilmselt loogilisem, sest mõjuala piiril, praegu ma võin öelda, näiteks Tartu–Tallinna maanteel on kurvi taga suur osa teavitusi, mõjuala seal veel ei ole, aga kuskil see siis tuleb. 

Aga ma küsin nüüd konkreetselt selle diskussiooni üle, millele te viitasite. Mis on teie isiklik seisukoht, kas linnades peaks ka konkreetselt ristmike või mingite punktide eel, kus kaamerad on väljas, olema konkreetne teavitus igas kohas eraldi? 

Aitäh! Nagu ma juba tegelikult selles pikas arupärimise küsimustele vastamise voorus märkisin, need teavitused peavad olema igal pool. Kui me räägime avaliku korra kaameratest, siis kõikidel ristmikel, kus avaliku korra kaamerad on paigaldatud, või tänavalõikudel või väljakutel peab olema selge teavitus, et enne, kui sinna kaamera vaatevälja sisenetakse, peab olema selgelt näha, et seal on videovalve. See on mu seisukoht.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Teie vastusest esimesele küsimusele selgus, et Tartus selle kaameraga tehtud liiklussõlme jälgimine, selle rikkumise fikseerimine ja trahvimine ei olnud ja ka ei ole lubatud. Tegu oli põhimõtteliselt väär ega vastanud kehtivale õigusele. Siis te veel ütlesite lahendusena, pakkusite välja, et nüüd lahendus tuleb läbi kohtupraktika või peame meie siin Riigikogus debati algatama ja seadust muutma. No mina olen nagu natuke imestunud, et seda ütleb siseminister, kelle haldusalas see lubamatu tegu toime pandi. See on selge, et inspektor Kukekesed ületasid piiri, läksid omavoliliselt seadustest üle ja riivasid ka kodanike põhiõigusi sellega. Tegelikult te peaksite algatama sisejuurdluse ja neid tegelasi ka ametkondlikult karistama, et sellist asja enam ei tuleks kellelegi pähe. See, kas meie siin hakkame kunagi seda seadust muutma või ei, ei puutu tegelikult praegu üldse asjasse. Teie alluvad peavad teadma, et niikaua, kuni seadust pole ja selliseid asju teha ei tohi, nad seda ka ei tee.

Aitäh selle küsimuse eest! Olen teie küsimuse teise osaga täiesti nõus. Täpselt nii tulebki käituda. Samas ma siiski kutsun üles suhtuma politseisse ja tema töösse lugupidavalt. Ma ütlesin ka seda, et ma leian, et selle teema põhjalik käsitlemine, sealhulgas parlamendi ees, näiteks praegu, juba loob piisava eelduse selleks, et edaspidises praktikas samalaadsetest ülesastumistest hoidutakse. Ma usun, et sellest tänasest arutelust peaks olema juba väga märkimisväärne efekt sellele, et Politsei- ja Piirivalveamet enam analoogset viga ei teeks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole, kuigi inimesed soovivad, aga siin on üks küsimus igal Riigikogu liikmel. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine vabatahtliku pääste rahastamise ja päästevõimekuse vähendamise kohta, arupärimine numbriga 965. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme, Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme, Eesti Keskerakonna liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Seekord on tegu päris värske arupärimisega. Vahepeal on meil siin olnud selliseid arupärimisi, mis pidid oma korda ootama mitu kuud. See arupärimine oli meil üle antud 24. märtsil 2026 ja oli tingitud sellest, et päev varem pöördus Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole Eesti Päästeliit. Ta pöördus ettepanekuga suurendada riiklikku toetust vabatahtlikule päästele, tuues väga selgelt esile selle valdkonna alarahastuse ja ka sellega kaasnevaid ja kasvavaid riske. 

Pöördumisest joonistus välja päris muret tekitav pilt. Vabatahtlike päästeüksuste kulud kasvavad, tehnika ja taristu vananevad ning riigi toetus ei ole nende muutustega sammu pidanud. Samal ajal ootab ja eeldab riik vabatahtlikelt järjest suuremat rolli nii igapäevases reageerimises kui ka elanikkonnakaitses. Eriti problemaatiline on olukord selles kontekstis, kus riik valitsuse näol räägib vajadusest suurendada vabatahtlike päästjate arvu, kuid ei ole samas loonud selleks reaalseid eeldusi. Iga uus vabatahtlik tähendab täiendavaid kulusid varustusele ja väljaõppele, kuid olemasolevad komandod tegutsevad juba praegu hästi piiratud ressursside tingimustes. Selline lähenemine jätab mulje, et valitsus on suurendamas oma ootusi ilma vastavat rahalist vastutust võtmata. Täiendavat muret tekitab ka päästevõrgustiku niinimetatud optimeerimine. Viimastel aastatel on suletud või ümber korraldatud mitmeid päästeüksusi, sealhulgas näiteks kuulus Kopli päästekomando pealinnas, millest me oleme siin saalis korduvalt rääkinud. 

See kõik on tekitanud põhjendatud küsimusi päästevõimekuse kättesaadavuse, reageerimiskiiruse ning regionaalse turvalisuse kohta. Kui samal ajal vähendatakse füüsilist võimekust ja ei tugevdata piisavalt vabatahtlikku päästet, tekib paratamatult küsimus, kas riigi strateegia ikka on tasakaalus. 

Siis palusime ministril vastata viiele küsimusele. Nimelt, kuidas suhtub Siseministeerium Päästeliidu hinnangusse, et vabatahtliku pääste rahastamine ei vasta tegelikele vajadustele ning ohustab selle valdkonna jätkusuutlikkust? Miks ei ole riik suurendanud vabatahtlike päästekomandode rahastamist proportsionaalselt kasvavate kuludega? Kas valitsus on valmis toetama Päästeliidu ettepanekut suurendada toetust vähemalt 2 miljoni euro võrra aastas? Kuidas kavatseb riik suurendada vabatahtlike päästjate arvu olukorras, kus olemasolevatel komandodel puuduvad piisavad vahendid nii varustuse kui ka olmetingimuste tagamiseks? Milline on Siseministeeriumi hinnang viimastel aastatel toimunud päästedepoode sulgemiste ja ümberkorralduste mõjule, reageerimiskiirusele ja regionaalsele turvalisusele, sealhulgas Kopli päästekomando sulgemise kontekstis? Milline on valitsuse pikaajaline strateegia päästevõimekuse arendamiseks Eestis ning millist rolli nähakse selles vabatahtlikel päästekomandodel – kas neid käsitletakse sisuliselt täiendava ressursina või süsteemikeskse osana? 

Nii et ootame ministrilt vastuseid nendele küsimustele. Ma arvan, et Eesti Päästeliit ootab koos meiega. Aitäh!

Aitäh teile! Ja taas kord palun Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro, vastamaks arupärijate küsimustele.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma alustan kõigepealt ühest väikesest loost või juhtumist. 25. märtsil 2025, kui ma siseministri ametisse astusin, ulatas mulle Päästeliidu esinaine õnnenööbi ja ütles, et kanna seda alati kaasas. Sel päeval ma panin selle õnnenööbi kinni siia pintsaku sisetaskusse ja see on alates sellest hetkest olnud kogu aeg siin südame lähedal. Päästeliidu teemad on mulle väga südamelähedased alati olnud alates sellest päevast. Ma jätkan nüüd sisulistele küsimustele vastamisega. 

"Kuidas suhtub Siseministeerium Päästeliidu hinnangusse, et vabatahtliku pääste rahastamine ei vasta tegelikele vajadustele ning ohustab selle valdkonna jätkusuutlikkust?" Esmalt ma tänan nii Päästeliitu kui ka arupärimise esitajaid väga olulise teema tõstatamise eest. Usun, et mina, teie siin saalis ja ka Päästeliit on kõik ühel arvamusel, et loomulikult vajaks Eesti vabatahtlikku täiendavat rahastamist. Murekoht on jällegi see, et Eesti riigi eelarve ei ole paraku lõputu. Meil on vaja panustada vabatahtlike päästjate tegevustoetuste ja kaasaegsete töökeskkondade loomisesse, millega tagataks vabatahtlike toimepidevus ja üleriigiline päästeteenuse osutamine. Vabatahtliku pääste hooned vajaksid tänastes oludes kokku umbkaudu lisanduvalt 40 miljonit eurot. Päästeameti hinnangul on vabatahtlike päästjate rahastuseks vajalik umbkaudu 6 miljonit eurot aastas, täna on see ligi 3,6 miljonit eurot. Oleme nii siseturvalisuse arengukava koostamisel kui ka riigieelarve läbirääkimistel tõstatanud lisarahastuse vajadust vabatahtlikele päästjatele. Teen seda ka uue riigiplaani koostamisel. 

Teine küsimus: "Miks ei ole riik suurendanud vabatahtlike päästekomandode rahastamist proportsionaalselt kasvavate kuludega? Kas valitsus on valmis toetama Päästeliidu ettepanekut suurendada toetust vähemalt 2 miljoni euro võrra aastas?" Vastan. Toetame vabatahtlikke vastavalt eelarvelistele võimalustele. Kui 2022. aastal oli vabatahtlike eelarve ligi 2,6 miljonit eurot, siis näiteks aastatel 2023 ja 2024 oli see vastavalt 8,6 miljonit ja 5,8 miljonit. Need olid seotud ühekordsete investeeringutega vabatahtliku päästevaldkonna ehk just päästehoonete renoveerimiseks ja ehitamiseks. 2025. aastal oli eelarve 3 732 901 eurot. Taas kord, loomulikult toetame Päästeliidu ettepanekut suurendada vabatahtliku pääste rahastust. Vabatahtlike päästekomandode kulud on viimastel aastatel oluliselt kasvanud, nagu ka kutseliste komandode kulud. Kallinenud on nii kütus, hoonete ülalpidamise, isikukaitsevarustuse kui ka muud igapäevased tegevuskulud. 

Kolmas küsimus: "Kuidas kavatseb riik suurendada vabatahtlike päästjate arvu olukorras, kus olemasolevatel komandodel puuduvad piisavad vahendid nii varustuse kui ka olmetingimuste tagamiseks?" Vastan. Nagu eelnevalt vastatud, panustame võimaluste piires nii vahendite, varustuse kui ka olmetingimuste parandamisse ja kavatseme ka tulevikus eelarvevahendeid valdkonda juurde otsida. Laiemalt proovime leida üha paremaid lahendusi, et inimesed, kes tahavad vabatahtlikult panustada, leiaksid ka sobiva väljundi. Selle tarbeks on meil näiteks käesolevalt väljatöötamisel vabatahtlike kaasamise portaal ehk lühidalt VAPO. VAPO-st saab Siseministeeriumi valitsemisala ülene vabatahtlike ja kriisireservi haldamise e-keskkond, millega maksimaalselt ühendatakse olemasolevad infosüsteemid, saavutamaks tõhus andmevahetus, optimeeritud protsessid ja vabatahtlike kaasatus. VAPO aitab vabatahtlike arvu tõsta ja seeläbi kohalikku turvatunnet. Samuti panustab VAPO elanikkonnakaitsesse ja riigikaitsesse, olles ka kriisireservi haldamiseks kasutatav töövahend. 

Neljas küsimus: "Milline on Siseministeeriumi hinnang viimastel aastatel toimunud päästedepoode sulgemise ja ümberkorralduste mõjule reageerimiskiirusele ja regionaalsele turvalisusele, sealhulgas Kopli päästekomando sulgemise kontekstis?" Vastan esmalt Kopli komando kohta. Ma tuletan meelde, et eelmise aasta sügisel käisin siin pikemalt just Kopli komando teemalisele arupärimisele vastamas ning seetõttu vastan seekord lühidalt. Kopli kutselise päästekomando sulgemisega kaasnenud riske on täiendavalt maandatud Kopli vabatahtliku päästekomando loomisega. Siseministeeriumi ja Päästeameti hinnangul pakub see üksus Põhja-Tallinnas kutseliste komandodega samaväärset päästeteenust. 

Ise isiklikult käisin Nõmme komandos üks laupäev valves olles väljaõppel ka koos Kopli vabatahtlikega. Väga professionaalsed tegijad, väga heal tasemel. Oli rõõm seda vaadata ja koostööd nendega teha. 

Nüüd laiemalt reageerimiskiirusest ja võrgustikust. Me loomulikult jälgime püsivalt, mis tasemel meie päästevõrgustik toimib ning millised on nii praegused kui ka tulevased vajadused. Selle raames jälgime tegevust ning peame muuseas ka vajalikku aruandlust. Vaatamata ümberkorraldustele on elupääste võimekusega päästekomandode keskmine kohalejõudmise aeg elupääste sündmusele püsinud stabiilsena ja kokkulepitud tasemel. Eesmärk on hoida see alla kümne minuti ning seda taset on hoitud nii aastatel 2024 kui ka aastal 2025. 

Viies küsimus: "Milline on valitsuse pikaajaline strateegia päästevõimekuse arendamiseks Eestis ning millist rolli nähakse selles vabatahtlikel päästekomandodel – kas neid käsitletakse sisuliselt täiendava ressursina või süsteemi keskse osana?" Vastan. Pikemat riigi strateegilist plaani käsitleme siseturvalisuse arengukavas 2020–2030. Arengukava ja järgmiste aastate rakendusprogrammid näevad vabatahtlikul päästel väga olulist rolli. Riik ootab, et vabatahtlikud aitaksid rohkem nii igapäevases päästetöös, ennetuses kui ka kriisiolukordades. Samas tuleb aru saada, et vabatahtlik pääste ei saa areneda ainult ootuste najal. Kui riik soovib vabatahtlike arvu kasvatada, tuleb selleks luua ka päris tingimused. Iga uus vabatahtlik vajab väljaõpet, varustust ja toetavat komandot. See kõik tähendabki lisakulusid, nagu me siin täna rääkinud oleme. 

Meil on seatud eesmärk suurendada vabatahtlike päästjate arvu. Aastaks 2029 soovime jõuda 3400 vabatahtliku päästjani ning pikemas vaates on eesmärk 5000 vabatahtlikku päästjat. See on õige suund, aga ainult siis, kui olemasolevaid vabatahtlikke suudetakse hoida ja motiveerida. Tähtis ei ole ainult uute inimeste värbamine, vaid ka see, et praegused vabatahtlikud tunneksid ennast väärtustatuna. Selleks on vaja veel paremat tunnustamist, paindlikke osalemisvõimalusi ja sügavamat ja tugevamat koostööd kutseliste päästjatega. 

Nagu eelnevalt juba mainisin, oluline on ka digilahenduste arendamine. Vabatahtlike tööd peab toetama lihtne ja ühtne IT-süsteem. Selleks on kavandatud vabatahtlike portaal, mis aitaks paremini korraldada väljaõpet, osalemist ja suhtlust. Vabatahtlikud ja kutselised päästjad peavad toimima ühtse meeskonnana, mitte eraldi süsteemidena. 

Viimaste kuude fookusteema on Siseministeeriumi valitsemisala kriisireserv. Sellega seonduvalt saadame lähiajal kooskõlastamisele ka vastava eelnõu. Vabatahtlike baasil kriisireserv on oluline, sest suurte kriiside ajal kasvab siseturvalisuse asutuste töökoormus kiiresti. Kutselisi päästjaid, politseinikke ja teisi spetsialiste on piiratud arv, seetõttu on vaja ettevalmistatud lisajõudu. Vabatahtlikud saavad kriisi ajal toetada päästetöid, evakuatsiooni, elanikkonnakaitset, logistikat ja muid ülesandeid. Nad ei asenda kutselisi töötajaid, vaid tugevdavad kogu süsteemi. Kriisireserv aitab ka selgemalt määrata inimeste rollid. Paljud vabatahtlikud on seotud mitme organisatsiooniga, näiteks Päästeameti, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseliiduga. Kriisi ajal peab olema teada, kus neid kõige rohkem vajatakse. Lisaks tunnevad vabatahtlikud hästi oma kogukonda ja kohalikke olusid. See aitab kriisi ajal kiiremini reageerida ning inimesteni paremini jõuda. Kriisireserv muudab Eesti siseturvalisuse ja elanikkonnakaitse tugevamaks. 

Kokkuvõttes on riigi eesmärk teha vabatahtlikust päästest tugevam ja paremini korraldatud osa Eesti siseturvalisusest. See eesmärk on õige, kuid selle saavutamiseks ei piisa ainult vabatahtlikele suuremate ootuste panemisest. Vaja on ka piisavat rahastust, kaasaegset varustust, väljaõpet ja selget tuge. Ainult nii saab vabatahtlik pääste olla päriselt jätkusuutlik ja valmis Eesti inimesi aitama. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh teie vastuste eest! See moment, kui te võtsite selle ameti üle, vahepeal olid tõesti need negatiivsed otsused tehtud, et Kopli päästekomando suleti aastal 2024. Ma ei tea, kas te ise uurisite seda momenti, sest oli ju selle üle vaidlus rahandusministri ja endine siseminister Lauri Läänemetsa vahel, kus Lauri Läänemets väitis, et raha ei olnud, seetõttu oli vaja kärpida erinevaid kulusid ja seetõttu pidi ka sulgema päästekomando. Mart Võrklaev lükkas selle ümber ja ütles, et näiteks aastal 2024 oli kasutamata pea 3,6 miljonit eurot. Kas te olete vaadanud neid rahaasju ja kas te vaatasite ka neid otsuseid, kas siis oli võimalik Kopli päästekomando tol ajal ikkagi mitte sulgeda?

Aitäh selle küsimuse eest! Täna ja aasta tagasi just käsitlesime neid rahaküsimusi rahanduskomisjonis ja ma tuletan meelde siin ka selle loo, mida ma esimest korda jääkide teema sissejuhatuseks rääkisin. Lugu on selline. Tuleb kindral sõduri sööklasse ja küsib, et mehed, kas süüa on piisavalt. Talle vastatakse, et jaa, on piisavalt, ülegi jääb. Siis ta küsib, mis ülejäägiga teete. Ära sööme, puudugi jääb. Täpselt nii ongi nende eelarveliste ülejääkidega. See summa võis seal tõepoolest ülejäägis olla suurem kui komando ülalpidamise aastane kulu, kuid see summa oli planeeritud, ta oli lepingutega või teatud tegevustega kaetud. Seal võisid olla edasi lükatud investeeringud, mingite vahendite soetamised ja nii edasi. Ehk siis tegelikult seal ei olnud selles jäägis jooksvaid kulusid, seal ei olnud näiteks komando majandamiskulusid või tööjõukulusid. See ongi selgituseks sellele nii-öelda vastuolulisele nähtusele, nagu toona vaidluse all oli. Võib-olla oli ülejäägis nii-öelda lühike raha ehk raha, mis on ühekordne, aga pikka raha, mis üksuse ülalpidamiseks pikkade aastate jooksul on vajalik, seda ei olnud. Niipalju siis saan selgitada. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh nende vastuste eest! Nagu te mainisite, on vabatahtlikud, on kutselised ja siis nad peaksidki nii-öelda sünergias koostööd tegema. Aga kui me räägime juba ka kutselistest päästjatest, siis minu küsimus on, kas nendel on oodata uuest aastast palgatõusu. Kas siis, kui hakatakse kokku panema järgmise aasta eelarvet, olete te valmis minema läbirääkimistele niisuguse ettepanekuga, et päästjate palk ikkagi kasvaks? Varsti, ma saan aru, valitsus tahab kokku panna ka lisaeelarvet, aga no siin ma väga kahtlen, et sellised palgaküsimused sisse saavad, kuigi, kui ma eksin, siis võite mind parandada, loomulikult. Nii et küsimus ongi, kas kutselised päästjad saavad arvestada palgalisaga.

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult, nad saavad arvestada, et nende palk tulevikus kasvab. Nüüd on küsimus, millal see juhtub ja kui palju. Mul on rõõm tõdeda, et me saime selle aasta eelarves selle kokkuleppe ja Riigikogu ka selle eelarve heaks kiitis, millega me suurendasime meie valitsusala palgafondi 10%. Ja seal said palgatõusu ligi 10% või natukene üle selle päästjad ja mõnevõrra rohkem ka meeskonnavanemad, need inimesed, keda kõige rohkem oli puudu. Nad said loomulikult ka oma sissetulekute suurenemist nende maksumuudatuste kaudu, mis valitsus on teinud tulumaksuvaba miinimumi laiendamisega, sest nad asusid täpselt selles vahemikus, kus see võit oli protsentuaalselt sissetuleku mõttes kõige suurem. 

Kas see on piisav? Ei, see ei ole piisav rehkendus. Me ei saa veel öelda, et päästja palk on juba piisavalt väärikas, eriti siseneva päästja palk, kes alles tuleb sellesse valdkonda. Mõnikord, vaadates neid numbreid, tekib tõesti küsimus, mis see on, mis neid inimesi motiveerib, mis teistpidi tähendab, et kõik, kes selles valdkonnas tegutsevad, on tõeliselt ikkagi oma ala fännid ja valutavad südant selle eest, et inimesi aidata. 

Kahtlemata on päästjate töötasu mõistlik hoida elukallidusega ikkagi enam-vähem samas tempos, mitte lubada selliseid pikki pause ja siis sööstudega üritada järele jõuda, kui elukallidus kogu aeg eest ära läheb. Mõistlik on teha seda etapiviisiliselt, niimoodi, et pigem vähem, aga regulaarsemalt, kui harvem, aga rohkem suuremas ulatuses. See tekitab sellist frustratsiooni ja kindlasti on ka inimesi, kes ei jõua ära oodata järgmist palgatõusu, nad lahkuvad. Me ei saa seda endale lubada. Seetõttu kahtlemata on see teema, päästjate ja teiste siseturvalisuse valdkonna inimeste palgatõus minu eelarve prioriteetide hulgas. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Tore kuulda, uhked plaanid 5000 vabatahtliku päästjani jõuda, aga konkreetne küsimus. Mulle tundub, et see on võib-olla natukene liivaloss, mida te ehitate. Kui palju maksab ühe vabatahtliku päästja, ütleme, loomine? Ütleme niimoodi, et kuna maal noored lähevad linna, rääkimata kõrvalt vana tehnika ja koolitused ja kõik need muud hädad, kus raha nõuavad, kui palju maksaks ühe sellise uue vabatahtliku päästja loomine kõikide nende arvestustega kokku? On teil mingi arvestus olemas?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahjuks ma jään praegu väga täpse vastuse võlgu, sest see ilmselt erineb päris palju sellest, kuhu see inimene siseneb, millisesse komandosse, millisesse üksusesse, kui palju on seal vaja lisakulusid teha. Aga ma võin öelda, et see suurusjärk on ikka tuhandetes eurodes. See on mitu tuhat eurot, sellepärast et ainuüksi see varustus, millega ta saab väljakutsele välja sõita – kui me räägime sellisest vabatahtlikust päästjast, kes reageerib –, siis juba üks riietuskomplekt maksab mitu tuhat eurot, rääkimata kõigest muust. Kui me räägime sellisest üksusest, mis vajab ka uut hoonet, siis me peaksime sinna ka hoone kulud juurde arvestama, võib-olla peaksime ka tehnikakulud juurde arvestama. Ma tunnistan, et teadmata seda nii täpset küsimust ette, ei osanud seda arvutust teha. Loomulikult, selle arvutuse võib teoreetiliselt ära teha, vaadata näiteks keskmiselt, kui palju kulub ühe vabatahtliku komando ülalpidamisele. 

Ja muidugi täpsustuseks, et ülalpidamise kuludes ju palgakomponenti ei ole, need on inimesed, kes tulevad oma vabast tahtest, aga seal on kogu varustus, ruumid, tehnika, tehnika jaoks vajalik kütus, remondid ja nii edasi. Seal on päris palju komponente ja need on väga-väga erinevad. On vabatahtlike komandosid, mis on väga uhked, tõelised lossid, näiteks Rõuges, ta on küll pooleli, aga väga uhke. Või Luutsnikul. Näiteks Pala komando hoonet olen käinud avamas. Päris palju on selliseid vabatahtlikke komandosid, mis on ägedad, uued. Rõngus. Järjest tuleb neid meelde, aga on ikkagi väga tagasihoidlikke. Näiteks Valgejärve vabatahtlikud tegutsevad kaalukojas, seal mahubki ainult auto ja siis natukene ümberringi käia. Saverna vabatahtlikud on samamoodi garaažiboksides, kusagil, kus ei ole isegi WC-d. 

Ütleme nii, et nad on väga erinevates oludes. Me võime selle keskmise numbri leiutada, mis see on, aga kas see meile päriselt mingisugust teadmist annab. Me võime selle teadmise kaasa võtta, mitu tuhat eurot on seal kindlasti lisakulu, ka seal komandos, kus kõik muud asjad on olemas. Ainuüksi juba see riietuse ostmine ja väljaõpe ka maksab tegelikkuses midagi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline. Võib-olla hästi lühidalt kirjeldate ka seda, milline ülevaade on vabatahtlike päästekomandode tehnilisest baasist. Kas see vajaduste nimekiri on teil olemas? Sisulise poole pealt tahaks lisaks küsida veel, et kriisikindluses on oluline meie igaühe panus ja selles on kindlasti väga palju arenguruumi veel Eestis. Kui näiteks turvavööd õpetatakse lasteaias lapsele, siis ta tuletab seda isale või emale autos meelde. Kas te näete ka vabatahtlike rolli selliste koostöös lasteaedade ja koolidega, et igaühe panus suureneks, et seda väljaõpet ja valmidust kasvatada?

Aitäh! Tõepoolest, iga alustava vabatahtliku esimene panus või esimene nii-öelda aste, esimesed teadmised, mis ta saab, ongi seotud ennetustööga ja võib-olla kõigepealt eneseharimisega. See on muide väga huvitav kursus, mida läbida – vabatahtliku päästja teoreetiline kursus. Igaüks võib seda teha, minge Päästeameti kodulehele, saate registreeruda sinna kursusele ja väga palju kasulikku teadmist nii enda jaoks kui ka võib-olla teistele jagamiseks. 

Jah, väljaõppe esimene osa keskendubki ennetusele. Ühesõnaga, kõigil vabatahtlikel, kes päästes tegutsevad, on see ennetuse komponent olemas. Ja see, nagu ma olen tähele pannud, on vabatahtlikes komandodes päris oluline tegevusliin, mille peale lepingud tehakse. Lepitakse kokku, et selle ennetusega tegeleda, teha kas kodunõustamisi, teha lasteaedadele ja koolidele väljaõpet. See on tõesti üks kõige paremaid pika plaani tegevusi, mis annab väga head efekti. 

Selles osas on kahtlemata väga suur lootus just vabatahtlikele. Miks see niimoodi on? Sellepärast et tavaliselt on vabatahtlikud komandod kogukonnapõhised. Jah, sa saad käia ka ühisvalves kutselises komandos, mis on väga hea praktika mõttes, aga tihtipeale on see ikkagi valdavalt selline mingil määral justkui nagu klubiline tegevus. Ehk siis oma kandi mehed-naised – kuidas kus: mõnes on mõlemad, mõnes on ainult ühed või teised – tulevad kokku ja siis nad hakkavad enda kandi jaoks midagi paremaks tegema. 

Suurepärane näide, käisin eelmine nädal olin Pärnumaal, Sindi vabatahtlik komando. No seda indu, mis seal oli ja mida nad on 12 aastaga saavutanud – tõesti müts maha. Neil on tõesti sisemine motivatsioon hoolitseda just nimelt oma kogukonna eest. Ja seal on nad kõige efektiivsemad tegelikult selles ennetustöös, kuna nad tunnevad neid inimesi ja teavad neid probleemseid kodusid isegi ilma selleta, et keegi neile tabeli ette annaks kusagilt nii-öelda keskkontorist. Kõiki inimesi kogukonnas teatakse. Ja selles mõttes on väga mõistlik ka sinna see põhijõupingutus suunata. 

Nüüd, mis tehnika küsimust puudutab, siis minu kogemus selle aasta jooksul on niisugune, et kui me kutselistest räägime, siis kutselistel kellelgi tehnikaga probleeme ei ole. Tehnikaga on üldiselt kõik rahul, sest tehnikat oleme päris hästi uuendanud. Ja tänu sellele, et me oleme ka kutseliste tehnikat uuendanud – nüüd just tuli meil mitukümmend uut päästeautot –, tegelikkuses ühe päästeautoga suudetakse ära uuendada neli-viis komandot, kui me võtame kõik vabatahtlikud ka arvesse. Sest kui meil üks kõige uuem auto tuleb teatud komandosse, siis toimub selline ahelliikumine ehk see auto, mida asendatakse, liigub järgmisesse ja sealt järgmise auto liigub järgmisesse. Ühesõnaga, me oleme just praegu viimasel ajal saavutanud päris korraliku hüppe tänu sellele, et kui meil tuleb, ütleme, paarkümmend autot korraga sisse, siis see tähendab, et võib-olla ligi sajas kohas on toimunud mingisugune tehnika nagu uuendus või upgrade. See ei tähenda, et kõik on saanud uue auto, vaid kõik on saanud endisega võrreldes uuema auto. 

Võib-olla hea positiivne näide on Luhamaa Nulga vabatahtlike juures. Siin mõni kuu tagasi käisin neil külas vaatamas, kuidas neil läheb, ja siis seda tehnikat, ega neil õiget päästeautot ei olnud too hetk. Ja siis nad natukene kurtsid seda muret, aga oh imet, mõni nädal on mööda läinud ja said ka nemad endale sellise korralikuma auto, millega on võimalik ka väljakutsele sõita, ja on ka kindel, et see käima läheb. Kui ta on juba käima läinud ja seisma jääb, siis läheb uuesti käima, mitte ei jää lõplikult seisma. Nii et selline see seis on.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! See teema on igikestev, sest senikaua, kuni inimesed elavad, juhtub õnnetusi. Senikaua on vaja neid, kes on võimelised ja kes on vastavalt varustatud, et nende õnnetuste likvideerimisega või õnnetusse sattunud inimeste abistamisega hakkama saada. Selles suhtes on loomulikult Eestis päris hea mudel välja kujunenud, see on kutselised päästjad ja vabatahtlikud päästjad, põhimõtteliselt liitub siia veel ka vabatahtlik merepääste. 

Nüüd, küsimus on selles: saatan on alati detailides ja ka siin küsimus on detailides. Kui mina olin siseminister – sellest on nüüd juba mõnda aega tagasi –, siis me remontisime tookord ära enamiku päästekomandode hooneid. Need olid väga erinevad ja väga erinevas seisundis. Ka Eesti on tervikuna ju niisugune, et on teatud kuldsed ringid ja on hõbedased ringid ja on vasksed ringid. Me ehitasime juurde ka terve hulga uusi päästekomandosid, enamjaolt sellised, kus on ühtlasi kompleksselt koos nii Päästeamet, Häirekeskus kui ka politsei, mõnel pool ka kaitsepolitsei oma ruumidega. 

Miks ma seda räägin? Sest siin ongi nüüd küsimus teatud standardite kehtestamises, teatud standardiseerimises. Kui meil on kutselised päästekomandod suuremates keskustes üldiselt väga hästi varustatud, väga heades tingimustes, neil on uued puhtad garaažid, masinate hooldamise võimalused, inimeste riietumise ja puhkeruumid on sellised, et riideid on võimalik kuivatada, puhastada ja nii edasi, siis kohalikud vabatahtlikud päästjad on suures osas sellised põlve otsas nokitsejad. Ma isegi seni, kuni meil oli veel selline tore asi nagu katuseraha, olen aidanud sõna otseses mõttes ühele väikesele vabatahtlikule päästekomandole katuse peale panna. Katuse panime küll sinna peale, aga kui nüüd küsida, kas neil on olemas kõik garaažid mitmetele eriotstarbelistele masinatele, siis vastus on: ei ole. Ka puhkeruumid on väga tagasihoidlikud, riiete parandamise, hooldamise ja kuivatamise ruumid on väga tagasihoidlikud. 

Ja siin ongi minu arvates üks väljakutse, mis praegu ministeeriumis peaks olema töös. Nimelt võiks jagada ikkagi teatud kategooriatesse ka vabatahtlikud päästekomandod ja kehtestada neile ühtsed standardid, mida riik aitaks nende standardite kohaselt ka sisustada. See tähendab, et kui meil on ikkagi sellised linnalised keskused, noh, ma ei oska öelda, sellised väiksemad kohad, kus kutselisi ei ole, aga inimeste arv ja hajaasustus oma ettevõtetega, olgu need laudad, töökojad või mis iganes nad on, on sellised, kus õnnetuste ja probleemide tekkimise tõenäosus on keskmisest suurem, siis seal peaks olema ka teatud standardid. Need annavad võimaluse nendele vabatahtlikele päästjatele, kes selles piirkonnas tegutsevad, olla kindlad, et kui nad jäävad hätta, kui nende masinapark kulub või mingid muud probleemid tekivad, siis riik leiab siin juba eelarveliste kalkulatsioonide ja eelarveläbirääkimiste käigus teatud reservvahendid, et need kitsaskohad likvideerida. 

Ja loomulikult on meil vaja tõsiselt mõelda ka, kuna Eesti on mereriik pika merepiiriga ja paljude siseveekogudega, kuidas kategoriseerida ära vabatahtlikud merepäästjad. Kui mina olin minister, siis ma lasin teha auditi vabatahtlike merepäästjate alustest. Selgus, et meil on vabatahtlike merepäästjate üksusi, kellel polegi ühtegi sisuliselt merekõlblikku sõiduvahendit. Võimalik, et see olukord on selle aja jooksul muutunud, aga …

Palun paar minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Aga ma usun, et probleemid jätkuvad, sest jällegi, inventar kulub, masinad kuluvad ja neid on vaja asendada. Merepääste puhul peaksid kahtlemata olema teatud kõrgendatud normid nendele alustele, millega merele minnakse, ja nendele võimetele, mis nendel alustel on, olgu tegemist võib-olla teinekord tagasihoidlikuma keemiatõrjega või keemiareostustõrjega, mitte ainult inimeste veest välja upitamisega, siis teatud siseveekogudel võiksid need normid olla tagasihoidlikumad. Aga aluste – paatide, kaatrite või mis iganes need on – nõuded peaksid olema standardiseeritud, et meil ei sõidaks Soome lahel tormise ilmaga välja mingisugused alused, mis tegelikult ei ole tormise ilma sõidukõlblikud. Et meil ei ole mingisugused kokku klopsitud kuskil kuurides, meeste enda poolt ära putitatud, ma ei tea, sada aastat vanad paadid-kaatrid, vaid meil on ikkagi tõsiseltvõetavad moodsad ja vastavate sideseadmetega ja kõige muu vajalikuga varustatud standardiseeritud tehnilised üksused. 

See oli see, mida ma tahtsin selle teemaga seoses nüüd omalt poolt lisada, tahtmata mingilgi määral praegu kritiseerida seda tööd, mida teeb ametis olev minister. Sest tunnistan ausalt, ma ei ole hetkeolukorraga kursis, aga ma olen üsna veendunud, et meil seda standardiseerimist ja kategoriseerimist ei ole läbi viidud sel määral, et me võiksime öelda, et päris maakolgastes, kus asustus on hõre, on ikkagi mingisugune punt inimesi, kes tahavad vabatahtlikku päästet teha. Nende puhul peaksid miinimumnormid olema niisugused, keskmise suurusega kohtadel miinimumnormid niisugused ja suuremates kohtades miinimumnormid veel kolmandatsugused. Elukutselistel loomulikult on standardid olemas, siin meil selles mõttes vaidluse kohta ei ole. 

Ja nüüd veel üks moment. See on seotud ka teatud kategoriseerimisega. On endal niisugune kogemus, et lähikonnas puhkes kulupõleng mõned head aastad tagasi. Ma alarmeerisin sellest, kohale tuli esimesena kohaliku ühistu mingisugune paakauto, mis hakkas seda juba kustutama ja suures osas kustutas ära, aga see ühistumees helistas omakorda kohalikku vabatahtlikku päästesse, vabatahtlik pääste tuli kohale, aga kuna vabatahtlik pääste peab informeerima ka kutselist päästet, siis tuli kohale ka kutseline pääste, vist isegi kahe autoga, kui ma õigesti mäletan. Täiesti tarbetu ülekate selle kulupõlengu kustutamisele. Kui kutselised kohale jõudsid, siis oli see põleng juba ammu-ammu kustutatud. 

Ka selles mõttes on ilmselt meil tihtipeale tegemist niisuguse mõttetu ressursi kulutamisega sel ajal, kui kohalik vabatahtlik pääste võiks täiesti vabalt, pidevalt sides olles öelda, et ärge teie jumala eest välja tulge, ärge kulutage oma ressurssi, me saame ise sellega hakkama. Nii et mõningad mõtted selle teemaga seoses. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja minister! See teema on tegelikult ülioluline ja mitte ainult vabatahtlike päästjate koha pealt. Aga natukene jäid mul kripeldama siseministri vastused, et ta tegelikult ei tea, kui palju läheb ühe vabatahtliku päästja loomine, tema leidmine, varustamine, õpetamine ja nii edasi maksma. Noh, jah tuhanded, võib arvata isegi, aga kui 400 laias laastus on plaan või 5000-ni, siis tuleb juba veel tunduvalt rohkem, ja kui selline plaan on, siis peaks olema ka mingid arvestused tehtud, kui palju see kõik maksma läheb. See on elementaarne. Ma loodan, et need on olemas või vähemalt on võimalik neid saada, aga kui neid ei ole olemas, siis on asi ikka natukene nadi. 

See, mida Mart rääkis siin nende igasuguste standardite kohta – ma loodan, et need on ka olemas. Kui ei ole, on asi ikka väga nadi. Liiga ära trööbatud, aga see kriisijutt, et me elamegi kriisis – ja me elamegi totaalses kriisis –, on mitte ainult sõjaline kriis, demograafiline kriis, ka võimalik kriis toidutootmises. Meie toidutootmine on kontsentreerunud suurtesse, aga tegelikult võiks olla ja peaks olema väiksemates kohtades. Nii et see teema on ülioluline ja ma loodan, et on kaugemale mindud, mida minister lihtsalt ei võtnud kaasa kogemata. 

Aga ma nädalavahetusel olin ühel laadal ja kohtusin ühe vabatahtliku kiirabimehega. Tal oli uhke BMW motikas, tibukollane, ja ta ütles, et see on ainukene Eestis. Ta on vabatahtlik nii-öelda kiirabimees. Me rääkisime pikalt, kuigi jah, kiirabi ei lähe siseministri alluvusse, aga kogu elu ei mahu ühe või teise ministri alluvusse, seal on ühised ja kattuvad teemad. Ta rääkis sellest, et millegipärast ei taha võimud kuuldagi seda juttu vabatahtlikust kiirabist. Ta rääkis ka sellest, miks on meil kiirabibrigaadid kolmeliikmelised. Seal on ajalooline taust, tegelikult saaks kahega hakkama küll. Aga vabatahtlik kiirabi, mis tegeleb ennetuse ja kõige muu sellega, mis on ka ülioluline meie kriitilisel ajastul, ei ole kuidagi kännu tagant välja pääsenud. Ma loodan, et on võimalik sealt välja aidata. 

Kui nüüd tulla vabatahtlike päästjate juurde, siis jah, ma ei ole võib-olla nii süsteemselt käinud seal, olen ka mina katuseraha andnud, aga kahjuks katuseraha andmine lõpetati ära ja see on minu meelest viga. Väga palju asju sai, ka isiklikult sai aidatud inimesi ja paljud mu kolleegid tegid seda. Ma arvan, et see võiks tagasi tulla, et olla rahvale lähemal. 

Kogu küsimus on eelkõige elu säilitamises mitte pealinnas, kuhu niikuinii voolab kogu elu, vaid provintsis. Täna oli arutelu jälle notaritega. Kuna notarite tasusid ei ole 30 aastat tõstetud, siis tegelikult provintsis, Valgas, Saaremaal ja mujal kaugemates kohtades polegi enam ühtegi sellist juristi haridusega inimest, kellelt võiks ka memmekene, kes läheb bussi peale, tasuta nõu saada. Aga riik on jälle jäärapäiselt [öelnud], et ei ole vaja midagi. See on ka nii-öelda elu säilitamise oluline komponent nii-öelda ääremaadel. Ma loodan, et siseminister, kes peaks olema koordineeriv jõud siseturvalisuse alal, et need plaanid tervikuna vaadatakse, nii päästet, kuidas vabatahtlik pääste ja elukutseline pääste tegutsevad, kuidas tegutsevad ka kiirabi ja võimalik vabatahtlik kiirabi, mida veel ei ole Eestis olemas. Pilt oleks terviklik ja analüüsid võiksid olla sahtlites, mida läheb maksma …

On teil lisaaja soovi?

Jah, paar minutit, aga isegi vähemaga saab hakkama.

Kolm minutit lisaks.

Nii et ma väga loodan näha ka neid arvestusi, võib-olla ka kolleegid, kui palju läheb ikkagi ühe vabatahtliku päästja praeguses demograafilises olukorras ja olukorras, kus elu koondub üha jõulisemalt linnadesse, Tallinna, Tartusse, Pärnusse, kui palju läheb maksma ühe uue päästja loomine. Ja veel tervikuna, kuna kõik on ju seotud, sa võid ju ühe päästja luua, varustada ta kõige moodsama asjaga, aga ta peab kusagile ka sobituma. Seal peab olema ka mingi kriitiline hulk teisi päästjaid, tehnikat, mida ei pea putitama liiga palju, kuna see on liiga vana ja kõik need muud asjad. Selline pilt peaks olema ja tahaks kangesti näha ka neid arvestusi. Aitäh teile!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Minister tahab? Vabandust, siis ma veel korra avan. Minister saab lõppsõna.

Aitäh istungi juhatajale selle võimaluse eest! Ma mõtlesin, et ma klaarin siis kohe kõik need ülesse jäänud teemad ära. Kõigepealt, head Riigikogu liikmed, ärme alavääristame vabatahtlikke ütlemisega, et nad on sellised põlve otsas nokitsejad, sellepärast et neist väga paljud on väga professionaalsed, uhkete hoonetega, mida nad on oma nõu ja jõuga püstitanud, küll riigi toel, aga ilma väga suure vabatahtlike pingutuseta ei oleks see juhtunud. Nii mõnedki hooned teevad teatud kutselistele komandodele silmad ette, aga seal taga ei ole mitte ainult hoone, seal ei ole mitte ainult tehnika, vaid seal on ka väga hea kompetents ja valmisolek. 

Mis seda kategoriseerimist puudutab, siis see kategoriseerimine sisuliselt on meil vabatahtlike puhul juba olemas, aga see ei käi ülevalt alla süsteemiga, vaid see käib alt üles. Kui vabatahtlik komando on olemas, tema otsustab, mis kategooriasse ta on valmis kuuluma, kas ta on valmis kuuluma viie minuti reageerimisajaga kategooriasse või kümne minuti või 15 minuti reageerimisega kategooriasse või ta võib-olla üldse ei võta kutseid vastu. See on vabatahtlike endi otsustada, millises kategoorias nad on. Need kategoriseerimised sisuliselt on olemas ja need on tehtud lepingutega. Mida kõrgem kategooria, mida lühem on näiteks reageerimise aeg ja mida suurem on see teenuste nimekiri, mida vabatahtlik komando on valmis enda peale võtma, seda priskem on tal see leping, seda parem on see hüvitis. Tavaliselt ongi niimoodi, et komandod arenevad nii-öelda väiksemast suuremaks. 

Nüüd sain siis natukene vaadata ja need kulunumbrid üle täpsustada. Täpselt nii, nagu ma pakkusin, et see ühe vabatahtliku päästja "loomine" jääb kusagil suurusjärku 1000–3000 eurot inimese kohta. Seal ongi täpselt seesama vahe, et kui me peame talle selle 2000-lise riietuse komplekti ostma, siis on see 3000 kanti, sellepärast et see riietuskomplekt maksab juba 2000 eurot ja ilma selle riietuskomplektita, kui komplektid on näiteks jagamisel – ma ise käisin ka ühisvalves niimoodi, et kasutasin neid jagatavaid riideid ja need on ka paljudes kutselistes komandodes olemas vabatahtlikele kasutamiseks –, siis on see soodsam. Aga kui kõik asjad on vaja välja osta, siis on see kulu umbes 2000 eurot. Seal on veel tervisekontrolli kulu ja väljaõppe kulu. See tulebki umbes niisugune. 

Püsikulu inimese kohta jällegi sõltuvalt, mis varustuses ta on, mida ta teeb 500–1500 euroni. See sõltub jälle komando suurusest, mis teenuseid seal osutatakse, sõltuvalt sellest on ka majandamiskulud. Kui me räägime näiteks uue komando loomisest, siis kümneliikmelise komando loomine võib jääda suurusjärku 55 000–170 000 eurot, aga see kõik sõltub sellest, kas komando luuakse millegi baasil või ta luuakse peaaegu et tühjale kohale. Näiteks teatud paikades on niimoodi – seesama Kopli vabatahtlik, eks ole, tema sai juba olemasoleva hoone. Aga Luhamaa vabatahtlikud tekkisid näiteks heinamaa peale, seal mitte midagi ei olnud. Ja ühel hetkel on seal väga uhke ja korralik pritsikuur, auto on ka sees ja inimesed ka toimetamas. Selle poolest need kulud erinevad. 

Kui me räägiks sellise komando ülalpidamisest aasta jooksul, siis tulebki kusagil 35 000 eurot kümneliikmelise puhul ja kahekümneliikmelise puhul proportsionaalselt suurem summa. Nii et tõepoolest, me räägime praegu suurusjärkudest, need numbrid võivad olla väga erinevad, sõltuvalt komando suurusest, mis tegevustega tehakse ja kas seal on baasiks mingisugused vahendid ja ruumid juba olnud või tuleb kõike nii-öelda nullist üles ehitama hakata. Aitäh!

Aitäh! Nüüd sulgen küll läbirääkimised ja ühtlasi ka neljanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Me liigume tänase viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine lennukite poolt atmosfääri jäetavate laialivalguvate jälgede kohta nr 962. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Üks hetk, Riina Sikkut, kas on protseduuriline küsimus?

Aitäh, hea juhataja! Viimase poole aasta vältel on küll kõik fraktsioonid saanud arupärimisi, mis on neile tagastatud. Ongi öeldud, et ei ole suunatud õigele ministrile või arupärimise asemel tuleks vormistada küsimused kirjaliku küsimusena, ja fraktsioonid on seda teinud. Minu jaoks oli üllatav, et lennukisabade jälgede kohta tehtud arupärimine tegelikult siia suurde saali jõuab ja tõesti, et minister Andres Sutt on see sobiv inimene neile vastama. Kas ma võin siit järeldada, et kui mõni kolleeg soovib küsida selle kohta, kas reptiilid valitsevad maailma, siis sobiv on esitada küsimus ka minister Andres Sutile, kes vastutab keskkonnaministri portfelli eest ja tegeleb ka roomajatega. Ja kui kolleege huvitab Kennedy tapmine ja selle asjaolud, kas siis Igor Taro ministrina on sobiv adressaat? Kuidas me nende vandenõuteoreetiliste lugudega teeme? Kellele me neid suuname? Kas juhatuse vastutus ei oleks võib-olla kas tõesti taandada see kirjalikuks küsimuseks või vältida suure saali arutelu?

Aitäh! No praegu siin lahkama hakata, kellele mis arupärimine on, juhatajana ma ei oska seda kindlasti hetkel öelda, aga iga arupärija oskab öelda, kuhu tema soovib oma arupärimise suunata. Edasise tegevuse otsustab Riigikogu juhataja ehk juhatuse esimees, Riigikogu esimees. Nii et tema saadab need laiali vastavatele ministritele ja ministrid vastavalt sellele on valmis andma arupärimistele vastuseid. 

Nii, aga, Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Jaa, ma kuulsin, et reptiilidest oli juttu. Ma olen ise reptiile uurinud. Aga ma ei kuulnud seda algust, et kes siin reptiil on või …

Arupärimistel oli küsimus, siis saavad Riigikogu liikmed omavahel neid küsimusi arutada, kes ja kus on. Nii, aga läheme nüüd arupärimise juurde. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ega see ei tule mulle üllatusena, et Riina Sikkut üritas seda arupärimist naeruvääristada veel enne, kui me selle menetluseni jõudsimegi. Neid inimesi on kindlasti teisigi, nii Riigikogus kui ka väljaspool seda. Aga soovimata sellisesse poleemikasse laskuda, ma omalt poolt ütlen, et minu meelest on see täiesti normaalne, et kui paljudel inimestel Eestis on mure teatud nähtustega seonduvalt, siis me ka adresseerime seda ilma mingisuguseid vandenõuteoreetilisi väiteid tingimata esitamata, vaid tõstatades küsimuse ja uurides, milline on reaalsus nende küsimustega seonduvalt. Ma ei oska küll selles mitte midagi kohatut näha, kuigi sotside ihalus otsustada ise, millest me võime siin rääkida või millest mitte, on iseenesest arusaadav, selles pole midagi uut. 

Nüüd, see arupärimine ilmselt sel põhjusel, et keegi ei taha saada naeruvääristatud selle teema tõstatamisega seonduvalt, ongi esitatud üksnes minu enda nimel, mitte kolleegide fraktsioonikaaslaste nimel. Tegelikult sai see esitatud juba 13. novembril 2025. Aga siis otsustas Riigikogu esimees Lauri Hussar selle tagasi saata, osutades, et arupärimine peab puutuma ministri võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist. No ma tõtt-öelda ei märganud, et ta mulle selle tagasi saatis – alles hiljem märkasin seda –, ja siis 18. märtsil esitasin arupärimise uuesti, selgitades, et aga see puutubki ju ministri võimkonda kuuluvate õigusaktide täitmisse. Siis see arupärimine edastati. See tegelikult näitab seda, et esimesel korral see ilmaasjata saadeti tagasi. Ehk siis kokku võttes on rikutud ka põhiseaduse §-s 75 sätestatud reeglit, et arupärimine peab tulema vastamisele 20 istungipäeva jooksul. 

Aga hästi, parem hilja kui mitte kunagi. Igal juhul on fakt see, et paljudel inimestel Eestis, nagu te ilmselt teate, on tekkinud küsimusi, kaasa arvatud minul endal, seonduvalt sellega, mida ikkagi kujutavad need pikad sabad, mis jäävad ilusate ilmadega sageli lennukite taha ja mis ei haju ära, nagu kondensatsioonijäljed seda teevad näiteks siis, kui me külmas õhus ise õhku suust välja hingame, vaid jäävad sinna püsima päris pikkadeks tundideks, isegi terveks päevaks, ja hajuvad vaikselt laiali, sageli kattes terve taeva sellise pilvja kirmega. Mida need jäljed ikkagi endast kujutavad? 

On tõstatatud kahtlust, et tegemist on meetmetega, mida rakendatakse kliima soojenemise vastase võitluse osana, selleks et blokeerida päikesevalgust ja peegeldada seda tagasi ehk selle kaudu vähendada atmosfääri soojenemist. Ma ei tea, kas see nii on või mitte, aga selleks, et selles selgust saada, ongi see arupärimine esitatud. 

Ma ei tea, kas ma jõuan siin kõike ette lugeda ja kas seda vajagi on, aga üritame. Põhimõtteliselt on sõnastatud neli küsimust, teisel küsimusel on omakorda neli alaküsimust. Esimene küsimus seisneb selles, kas Vabariigi Valitsusele on teada, et osa Eesti õhuruumis lendavaid lennukeid piserdab atmosfääri alumiiniumi või muude ainete osakesi. Kas on teada sellised faktid või ei ole? 

Edasi, teine küsimus. Kui selline praktika tõepoolest teadaolevalt aset leiab, siis on omakorda neli alaküsimust. Esiteks, kuidas see vastab atmosfääriõhu kaitse seaduses ja muudes seadustes sätestatud põhimõtetele? Teiseks, millisest eesmärgist lähtuvalt seda tehakse ja milliste ainete osakesi atmosfääri piserdatakse? Kolmandaks, kes on andnud loa selliseks tegevuseks ning kellele ja millistel tingimustel on niisugune luba antud? Ja neljandaks, kas on veendutud – ja kui on, siis kelle poolt ja kuidas –, et kõnealune praktika ei ole looduskeskkonda ja inimeste tervist kahjustav? See on teine küsimus. 

Kolmas küsimus lähtub eeldusest, et kui väidetavalt sellist praktikat aset ei leia ega ka ole viimastel aastatel aset leidnud, siis milliste konkreetsete andmete ja seiretulemuste põhjal saab seda väita, et Eesti õhuruumis ei ole toimunud atmosfääriosakeste või ainete tahtlikku hajutamist, pidades silmas, et niisugustes asjaoludes veendumine on Keskkonnaameti seadusest tulenev ülesanne. Küsimus puutub muu hulgas sellesse, kas on viidud läbi reaalseid seireid ja uuringuid, mõõtmisi, millele tuginedes saab öelda, et ei ole näiteks leitud sademetest või atmosfääriõhust muret tekitavalt kõrges kontsentratsioonis kõnealust ainete osakesi. 

Ja neljas küsimus puutub sellesse, kas ministeeriumil on teavet rahvusvaheliste programmide, teadusprojektide või katsete kohta, mille käigus kasutatakse atmosfääriosakeste hajutamist, ning kas sellise tegevuse puhul on hinnatud võimalikku mõju Eesti ohuruumile. Ja lõppude lõpuks ongi minu küsimus taandatud sellele, kas saab täie kindlusega kinnitada, et lennukitelt mingite ainete piserdamist Eesti õhuruumis ei toimu. Aitäh! 

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Hea küsija! Vastan teie arupärimisele lennukite poolt atmosfääri jäetavate laialivalguvate jälgede kohta. Alustan kõige lihtsamast. Ei, minu teada ei toimu Eestis ega mujal sellist asja, et reisilennukitelt piserdatakse inimeste teadmata õhku kahjulikke aineid. Need valged jooned taevas on joonpilved ehk veeauru ja jääkristallide nähtav jälg väga külmas ja niiskes õhus. Aga ma ei taha selle vastusega ainult piirneda, sest ma saan aru, et küsimus ei ole tegelikult ju lennukites või füüsikas, küsimus on usalduses. 

Pean ausalt tunnistama, et maailm, kust sellised kahtlused tulevad, on minu jaoks pigem võõras, ja ma ei usu, et mul on üks lause, mis muudab kellegi maailmapilti. Kui selline lause oleks, oleks maailm praegu kindlasti lihtsam koht. Need, kes tunnevad atmosfäärifüüsikat või usaldavad samu allikaid, mida mina, ei pea joonpilvi eriliseks mõistatuseks. Aga need, kes on veendunud, et tegemist on varjatud mürgitamisega, ei pruugi uskuda ühtegi minu vastust, ükskõik, milline see vastus parasjagu on. Ja siis on ka kolmas rühm inimesi, kes küsivad selliseid küsimusi nendesse tingimata ise uskumata. On mõistagi legitiimne oma valijate eest küsimusi küsida, mida nad ise siin saalis ju teha ei saa. Esindusdemokraatia töötab ja oma valijaid peab tundma. 

Selliste küsimuste juures jõuame muidugi paratamatult aruteludeni nagu, mis on tõde, kus lõpeb arvamus ja algab teadmine või kas tegelikkus on kokkuleppe küsimus. Need kõik on oma olemuselt ju väga postmodernistlikud. Ja nendele küsimustele tõesti ei ole selliseid vastuseid, mida kõik usuksid või mis kõiki veenaksid, muidu ei oleks meil ju filosoofiat vajagi. 

Nendele küsimustele vastamisega on siiski üks nüanss. Küsida võib tõesti sisuliselt ükskõik mida, aga vastata ei saa päris ükskõik mida. Maailm on keeruline ja seda ei olegi võimalik meile loodetavasti antud umbes 80 aastaga lõplikult tundma õppida. Usaldame iga päev inimesi ja süsteeme, mida me lõpuni ei mõista. Kõik teavad mingitest asjadest palju ja paljudest asjadest natuke. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks maailm meie ümber läheb ja seda rohkem selliseid keerulisi küsimusi ka tekib. Seepärast minu kogemuse järgi ainult põnevatest küsimustest ei piisa, vastused peavad lõpuks kokku sobima ka tõendite, mõõtmiste ja teadmistega. Kui vastuste ainus kontroll on see, kas mõni poliitik, veebikanal või suunamudija ütleb jah või ei, siis hakkab see maailmapilt kiiresti lagunema, sest kõik põnevad väited ei saa korraga tõesed olla. Erakordsed väited nõuavad erakordseid tõendeid. 

Poliitiline kultuur areneb kiiremini kui suur osa muust maailmast, eriti füüsikast, sest joonpilved on olnud olemas sellest ajast, kui lennukid hakkasid regulaarselt lendama suurtes kõrgustes, kus õhk on piisavalt külm, ehk umbes 80 aastat tagasi. Nii et minu vastus on ei, sellist piserdamist ei toimu. Aga ma võtan sellest küsimusest kaasa tõsisema probleemi. See on usaldus teaduse, riigi ja avaliku info vastu ja see usaldus ei ole iseenesestmõistetav, seda tuleb ehitada. Seda saab teha ainult ausalt rääkides, ka siis, kui vastus on väga lihtne, väga keeruline, ebamugav või kellelegi pettumust valmistav. Ja siis ühekaupa nendele küsimustele ka. 

Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsusele on teada, et osad Eesti õhuruumis lendavad lennukid piserdavad atmosfääri alumiiniumi või muude ainete osakesi?" Vabariigi Valitsusele ega pädevale ministeeriumile ei ole teada, et Eesti õhuruumis toimuks lennukite poolt atmosfääri alumiiniumi või muude ainete tahtlikku piserdamist. 

Teine küsimus: "Kui selline praktika teadaolevalt aset leiab, siis [---]?" Oli neli alaküsimust, aga nagu ma eelmises küsimuses välja tõin, sellist praktikat ei ole teada ehk nendele alaküsimustele ma ka ei vasta. 

Kolmas küsimus: "Kui väidate, et sellist praktikat aset ei leia ega ka ole viimastel aastatel aset leidnud, siis milliste konkreetsete andmete ja seire tulemuste põhjal saate seda väita, et Eesti õhuruumis ei ole toimunud atmosfääri osakeste või ainete tahtlikku hajutamist – pidades silmas, et niisugustes asjaoludes veendumine on Keskkonnaameti seadusest tulenev ülesanne? Kas sellest eesmärgist lähtuvalt on näiteks võetud regulaarseid atmosfääriõhu proove, et veenduda võimalikes muutustes atmosfääriõhu koostises? Või on tellitud temaatilisi uuringuid, mis analüüsivad atmosfääri ülemistes kihtides esinevate metalliliste või muude osakeste koostist, päritolu ja võimalikku seost lennuliiklusega? Kui jah, siis millal, kellelt ja milliseid uuringuid on tellitud?" 

Ma võtan need kolmanda küsimuse küsimused ühekaupa ette. Eestis hindab õhukvaliteeti Osaühing Eesti Keskkonnauuringute Keskus Kliimaministeeriumi tellimusel. Eestis toimib pidevalt mitmekihiline välisõhu kvaliteedi seire süsteem, mille tulemused annavad tervikpildi välisõhu koostisest ja selles toimuvatest muudatustest. Esimene samm on välisõhu kvaliteedi pidev seire. EKUK ehk Eesti Keskkonnauuringute Keskus teostab pidevalt välisõhu kvaliteedi seiret üheksas seirejaamas: kolm taustaseirejaama – Lahemaa, Vilsandi ja Saarejärve – ning kuus linnajaama. Nendes jaamades mõõdetakse pidevalt SO₂, NO_x ehk erinevate lämmastikoksiidide, osooni, CO ehk süsinikoksiidi, peentolmu ja muude saasteainete kontsentratsioone. Vilsandi ja Lahemaa jaamad kuuluvad rahvusvahelisse võrgustikku, mis tagab andmete rahvusvahelise võrreldavuse ja kvaliteedi kontrolli. Kõik seireandmed on reaalajas kättesaadavad veebilehel www.õhuseire.ee. Eestis tehakse välisõhu kvaliteedi seiret eelkõige 1,5–4 meetri kõrgusel maapinnast ehk hingamistsoonis. See seire on mõeldud õhukvaliteedi piirnormide hindamiseks. 

Teine valdkond on sademete keemia seire. Seda teostab EKUK alates 1994. aastast praegu 11 seirejaamas ja kahes kompleksseirejaamas. Iga kuu analüüsitakse sademete proovides pH-taset, elektrijuhtivust, sulfaate, nitraate, ammooniumi, kloriide, kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi, kaaliumi ning raskemetalle. Lahemaa jaamas analüüsib EKUK ööpäevaseid proove, samuti polütsükliliste aromaatsete süsivesinike, PCB-de ehk polüklooritud bifenüülide ja kloororgaaniliste ühendite sisaldust – 34 proovi aastas. See seire tuvastab kõik atmosfääriõhust maha sadestuvad ained, olenemata sellest, millisel kõrgusel nad atmosfääri satuvad. 

Kolmas on bioindikaatoritel põhinev raskemetallide sadenemise seire. Siin teostab EKUK viieaastase tsükliga – eelmine oli aastal 2021, järgmine on siis nüüd sellel aastal – bioindikatsioonilist seiret 73 proovivõtupunktis üle Eesti, kasutades samblaid, mis akumuleerivad raskemetalle proportsionaalselt nende sisaldusega õhus. Seirega määratakse alumiiniumi, arseeni, kaadiumi, kroomi, elavhõbeda, nikli, plii, raua, vanaadiumi, vase, tingi, antimoni ja lämmastiku sisaldusi. See meetod tuvastab ka hajusatest allikatest pärineva sadenemise, olenemata allika asukohast või kõrgusest. 

Viimasena on kompleksseire. Seda korraldab EKUK Vilsandil ja Saarjärvel alates aastast 1994 ja see hõlmab endas avamaasademete, mullavee, mulla, okaste ja varise keemia ning taimkatte seiret. See ökosüsteemipõhine seire tuvastaks igasuguse uue saastekoormuse mõju. Riikliku keskkonnaseire tulemused ei ole tuvastanud anomaalseid, seletamatuid ega järske muutusi välisõhu koostises, mis viitaksid tundmatutele või tahtlikule päritolule. 

Kõikide nimetatud seireprogrammide pikaajalised aegread näitavad muutusi, mis on kooskõlas teadaolevate heiteallikatega, nagu tööstusheide või transport, põllumajandus, kaugkanne, ja nende heidete vähendamise meetmetega. Euroopa võrdluses jäävad Eesti tasemed valdavalt alla Euroopa mediaani. 

EKUK ise on Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud katselabor. Seiretulemused edastatakse Euroopa Komisjonile ja rahvusvahelistele seireprogrammikeskustele. Andmed läbivad rahvusvahelise kvaliteedikontrolli. Spetsiifiliselt lennuliiklusega seotud atmosfääri ülemiste kihtide osakeste uuringuid tellitud ei ole, kuna selleks puudub ka seiretulemustest lähtuv alus. Riikliku keskkonnaseire välisõhu seire alamprogrammi aruanded leiab keskkonnaseire infosüsteemist, mille aadress on https://kese.envir.ee. 

Viimane küsimus: "Kas ministeeriumil on teavet rahvusvaheliste programmide, teadusprojektide või katsete kohta, mille käigus kasutatakse atmosfääri osakeste hajutamist (sealhulgas geoinsenerluse kontseptsioonid)? Ning kas selliste tegevuste puhul on hinnatud võimalikku mõju Eesti õhuruumile?" Ministeeriumil puudub teave selliste rahvusvaheliste programmide või katsete kohta, mille käigus toimuks Eesti õhuruumis atmosfääriosakeste hajutamist või geoinsenerluse katseid. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Rahvas on pöördunud Keskkonnaameti poole mureprobleemidega, et sellised pikalt taevasse jäävad lennukijäljed ei ole päris normaalsed. Samas on ka Keskkonnaameti, tollal, spetsialistid märkinud, et need nõndanimetatud lennukitriibud ei ole tõesti normaalsed ja nemad ei saa midagi teha, sest siin peab riik sekkuma, kuna tegemist on lennukikütuse lisandiga. Ajendatuna eeltoodust esitasime aastal 2023 eelnõu selle kohta, et selliseid kütuselisandeid nii-öelda lennunduses ära keelatakse vähemalt Eesti kohal. Ja hämmastav on see, et ametnikud, kes olid seal keskkonnakomisjoni arutelul, ütlesid hoopis, näost punased pead, et me ei saa midagi teha, kuna me oleme seotud rahvusvaheliste lennunduseeskirjadega ja nii edasi. Kas te tahate öelda, et need Keskkonnaameti tegelased ajasid udujuttu, nii nagu teie praegu siin ajate, või nad lähtusid probleemist?

Aitäh! Ma vastasin väga põhjalikult, miks me oleme kindlad, et midagi taolist, nagu siin küsimuses kõlas, Eestis ei toimu. Toimub pidev seire ja selle seire käigus oleks kindlasti tuvastatud, kui midagi on õhuga halvasti. Nii et kõikidele nendele inimestele, kes tunnevad muret õhukvaliteedi pärast Eestis, võin ma siit Riigikogu puldist kinnitada, et Eesti õhukvaliteet on Euroopa parimate seas ja muretsemiseks põhjust ei ole. Seda kvaliteeti mõõdetakse ja seiratakse pidevalt.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks olgu öeldud, et teil on muidugi õigus selle kohta, et usaldusega ongi tõsiseid probleeme. Olles näinud, kuidas usaldust kuritarvitatakse, ei ole ju midagi üllatavat selles. Teie endagi erakonna endine esimees Kaja Kallas enne valimisi lubas, et lugege mu huultelt, et maksud ei tõuse. Siis tulid valimised ja pärast ta hakkas kõiki makse tõstma. Või kui me meenutame eelnevalt näiteks seda, kuidas öeldi, et laske endale neid mRNA-vaktsiine süstida, et mitte vanaema nakatada, aga pärast selgus, et tegelikult nende vaktsiinide süstimine ei takistagi üldse viiruse edasiandmist, ja veelgi enam, neid polnud isegi testitud selleks, kas nad seda takistavad või mitte. Nii et usaldust on väga palju kuritarvitatud ja seetõttu on arusaadav, et inimesed ei usalda võimupositsioonilt räägitut eriti kergekäeliselt.  

Aga mis mul nüüd küsimusi tekitas? Küsimusi oleks muidugi mitmeid. Esiteks, kas sademetes mõõdetakse spetsiifiliselt alumiiniumi kontsentratsiooni? Küsimus on ju selles, et mida mõõdetakse. Kui mõõdetakse midagi muud, siis ei leita seda, mida otsitakse. Teiseks, te ütlesite, et ministeeriumile ei ole üldse teada, et niisuguseid kontseptsioone nagu geoinseneeriast lähtuvaid operatsioone ellu viiakse. Kas ma sain õigesti aru? See on ju fakt, et neid ellu viiakse. 

Teie aeg!

Aitäh! Aga ma arvan, et see taandubki siin usalduse ja usu küsimusele. Kui te ei usalda Keskkonnauuringute Keskuse laborites ja mõõtmeseadmetega tehtud mõõtmisi ja arvate, et neid keegi kuidagipidi mõjutab, siis nii on. Aga siin ongi üks väga suur erinevus: ükski poliitik neid mõõtmisi ei tee. Neid mõõtmisi teevad institutsioonid, mis on akrediteeritud ja kus on kehtivad kvaliteedistandardid. Ma arvan, et minu jaoks taandub see ikkagi laiemalt sellele küsimusele, kas inimene usaldab oma riiki. Ja minul ei ole ühtegi põhjust arvata, et ükski amet Eesti riigis ei vääriks usaldamist. Kui me ei usalda, siis on väga keeruline üldse mingeid asju ajada. 

Nüüd see, mis te ütlesite, et poliitikuid ei saa usaldada maksuküsimustes või mingites muudes küsimustes. Iga asi kehtib ju ajateljel. Kui me jõuame näiteks sama maksudebati juures prognoosini, mis näitab, et samamoodi jätkates läheb riigieelarve suuremasse defitsiiti, siis vastutustundlik majanduspoliitika näeb ette, et midagi võetakse tarvitusele. Ja tulude suurendamise poole pealt maksud need meetmed ju on. Nii et selles mõttes ma arvan, et meil ei ole mõtet segada siin kokku atmosfääriõhku, usaldust ja poliitikuid. Katsume jääda faktipõhiseks ja usaldame neid institutsioone, kes on pandud seda ülesannet täitma. 

Ma vastasin väga põhjalikult kõikidele küsimustele. Küll oleks leitud ka alumiiniumit, kui seda oleks sealt alla puistatud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Teate, ma mõtlesin seda sõnavõttu kuulates ministri poolt, et ma olen sattunud tagasi aastasse 2021–2022. Täpselt sama jutt oli ka siis: vaktsineerige ennast, usaldage teadust, me seisame teie eest! Ja tulemus, minister Sutt, oli see, et väga paljud inimesed kaotasid oma tervise, paljud lahkusid siit elust kiirendatud korras tänu nendele vaktsiinidele. Sest ega muidu ei oleks tehtud juba aastaid hiljem vaktsiinikahjustuse hüvitise fond, kus oli COVID eraldi välja toodud, aga ma ei tahtnud mitte sellest rääkida.

Täpselt sama jutt: mitte midagi ei ole halba, kõik on hästi. Ja sisulist vastust selle puldist aetud valele ei tulnud. Miks need lennuki järel tekivad nii-öelda jäljed? Mõnel lennukil on see 10–15 sekundit, osal on see tunde, kui mitte päevi õhus hõljumas. Ajendatuna sellest, et inimesed olid pöördunud Keskkonnaametisse nimetatud probleemidega, tuli ametnikelt vastus, et needsamad lennukitriibud ei ole normaalsed, aga nemad ei saa ka midagi teha, sest siin peab riik sekkuma, kuna tegemist on lennukikütuse lisandiga. Lennukikütuse lisandiga. Ajendatuna eeltoodust, esitasin ma seadusmuudatuse aastal 2023, et muuta atmosfääriõhu kaitse seadust selliselt, et Eesti õhuruumis keelatakse selliste lisandite kasutamine. 

Kuna eelnõu esitaja Varro Vooglaid oli juba siin märkinud ja tõsist probleemi püstitanud nii-öelda selle alumiiniumiosa juures, siis tegelikult seesama alumiinium ongi see kurja juur. Tegemist on spetsiaalse nanolisanditega lennukikütuses, mis võib olla kuni 20% kütuse massist. See on siis üks viiendik osast. Seda on vaja kuni 200 kilo nanolisandit ühe tonni kütuse kohta ja see koosneb metallilisest nanoosakestest, mille suurus on 1–100 nanomillimeetrit. Näiteks Boeing 747 kütusepaagid sisaldavad 198–243 tonni kütust, millest 39 tonni on neid nanoosakesi. Tarbimine tunnis – ma ei hakka sellest rääkima. Seega, need komponendid aitavad kütusel paremini põleda. 

Mis on aga probleemne? Probleemne on see, et toimub nende nanoosakeste emissioon ja kõik ei põle ära. Ja need nanoosakesed põhjustavad õhus alla langedes lõpuks – kuna nad on õhust raskemad ikkagi, läheb pikemat aega – põhjustavad, kui nad maapinna lähedusse jõuavad, inimestel hingamisteede haigusi, millest on teada pneumokonioos. See on seotud hingamise ja kopsudega. Alumiinium, millest siin Varro rääkis, on teine ülimalt ohtlik haigus, mis on seotud alumiiniumoksiidiga ja kannab nime aluminoos, tuntud kui ka alumiiniumkopsuna, mis on samuti väga piinav kopsuhaigus ja mille põhjustab kokkupuude alumiiniumi sisalduva tolmuga. 

Need on tõsised märgid selle kohta, et probleem on ülimalt tõsine. Alles hiljuti – mitte päris hiljuti, aga kuskil siin kuid tagasi – oli uudistes ühe Saksa lenduri kaasus, kes teatas, et ta keeldus seda geoinserlust tegemast ja seetõttu ta vallandati töölt. See vilksatas korra jupi läbi ja oligi kõik. Tegelikult on probleem olemas, aga minister Sutt keerab sellele probleemile, mis hävitab ja kahjustab Eesti tervist, lihtsalt selja. Täpselt nagu COVID-i ajal tehti inimestele kahju, jätkatakse nüüd teises kontekstis.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ühelt poolt on positiivne, et arupärimine selles mõttes täitis oma eesmärki, et minister vastas selgesõnaliselt, et ta kinnitab, et Eesti õhuruumis sellist praktikat aset ei leia. On antud selgesõnaline kinnitus. Ja sellise kinnituse andmisele oligi see arupärimine suunatud. Mina võib-olla erinevalt mõnest teisest ei väida, et ma olen selles valdkonnas kompetentne, ma ei esita ka mingeid tugevaid väiteid, aga ma arvan, et on oluline tõstatada vastav küsimus ja saada sellele ka selge vastus. Selle kinnituse te meile andsite, kuigi vahepeal vist käis jutt reisilennukitest, mille kohta ma ei küsinudki. Ma küsisin lennukite kui selliste kohta. Aga see selleks. 

Mis mu tähelepanu aga eraldi köitis, oli teie arupärimisele vastamise alguses peetud sihuke pikem jutlus usalduse teemal. Te tulite selle juurde lõpuks tagasi ka minu küsimusele vastates, et ikkagi tuleb oma riiki usaldada, muidu on väga keeruline meil siin asju ajada. Ma jäin mõtlema, et ma küll vist ei pea häbenema seda välja öelda – ma ei tea, kuidas teiega on või kuidas kellegi teisega on –, et aga mina ei usalda seda riiki. Ei usalda! Ja sellepärast, et me ei peaks opereerima usalduse pinnalt, ongi meil ette nähtud erinevad järelevalvemehhanismid prokuratuuri üle, Kaitsepolitseiameti üle. Ehk nende üle, kellel kõige rohkem võimu on, peavad olema kõige tõhusamad järelevalvemehhanismid. Paraku ei ole. Aga miks me siis üleüldse mingisugusest järelevalvest räägime, kui te ütlete, et aga usaldage? Usaldage!? Kaitsepolitseiamet las teeb, mis tahab, ohjeldab kuritegevust, rakendab neid meetmeid, mida on vaja rakendada selleks, et pätte vahele võtta. Ausatel inimestel pole ju karta mitte midagi. Miks me siis mõtleme, et on oluline ikkagi, et järelevalve oleks? Või prokuratuuri üle? Kas meil ei ole piisavalt kaasusi, kus me näeme, et prokuratuur on oma võimu kuritarvitanud, või kus me näeme, et Kaitsepolitseiamet on oma võimu kuritarvitanud? Minu meelest me näeme neid näiteid üha rohkem. Aga miks me siis usaldama pimedalt peaksime? Ei peagi! 

Samamoodi on kõikide teiste valdkondadega. Ei ole nii, et me peame lihtsalt usaldama. Me peame saama kontrollida, et see, mida meile räägitakse, vastab ka päriselt tõele. Ma ütlesin eelnevalt, et ka poliitikutega seonduvalt on see probleem kõige suurem. Kaja Kallas enne valimisi siitsamast Riigikogu puldist teatas, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. Noh, pärast valimisi põhimõtteliselt vist kõiki makse tõsteti peale sotsiaalmaksu ja kehtestati uusi, automaksu näol, ja aktsiise tõsteti veel takkaotsa. Ei ole ju nii, et näed, olukord muutus ja nüüd enam ei saanud sellest lubadusest kinni pidada. Esiteks on alati võimalik riigieelarve tasakaalu ajada ka kulusid piirates, mitte ainult tulusid tõstes. Aga teiseks, Kallas tunnistas ju "Esimeses stuudios" otse üles, et jah, valetaski, sest kui poleks valetanud, siis poleks ju Reformierakond nii palju hääli saanud ja siis te ei istuks siin oma 37 või 38 kohaga praegusel hetkel. 

Näiteid on niivõrd palju. Ma ütlesin eelnevalt, et valitsus kutsus üles inimesi laskma endale süstida mRNA-vaktsiine, öeldes, et muidu te nakatate oma vanaema, eks ole, ja vanaema saab surma. Aga pärast ilmnes, et tegelikult mitte ainult ei olnud selle süstimisest midagi kasu seonduvalt sellega, kas viirust anti edasi või ei antud, vaid seda ei olnudki üldse testitud, kas nende ainete süstimine piirab viiruse levikut või mitte. Ehk teisisõnu aeti inimestele pehmelt öeldes umbluud, et mitte öelda, et valetati, manipuleeriti ja eksitati. 

Mõelge, veel võib ju näiteid tuua. Kui Keskerakonna, Isamaa ja EKRE osalusel tegutsenud valitsus tahtis korraldada referendumit, et anda abielule põhiseaduslik kaitse mehe ja naise vahelise liiduna, siis seesama Kaja Kallas ütles, et täielik mõttetus, keegi ei tahagi abielu määratlust muuta, milleks sellist referendumi korraldada. Ja noh, pärast valimisi, kui saadi jälle võimule, tuginedes nendelesamadele valedele osaliselt, siis esimese asjana muudeti abielu määratlus ära. 

Nii et ärge apelleerige usaldusele! Te olete usalduse maha mänginud ja ei ole mõtet teha sellist nägu, et miks nüüd inimesed enam ei usalda seda valitsust. Ei saagi usaldada! Sellest annavad tunnistust ka teie reitingute numbrid. 

Mida ma veel ütleksin kogu selle asja kohta, on siiski see, et ma ei saanud lõpus vastust oma konkretiseeritud küsimusele selle kohta, mida ikkagi konkreetsemalt mõõdetakse. Te rääkisite meile sellest – päris pikalt rääkisite –, et mõõdetakse õhu kvaliteeti ja mõõdetakse ka sademeid, aga küsimus on ju selles, mida spetsiifiliselt mõõdetakse. Ja kui ma küsisin teie käest täpsustust, kas sademetest mõõdetakse ka näiteks alumiiniumsisaldust, siis te ütlesite, et te olete sellele küsimusele juba vastanud, aga mina ei kuulnud vastust sellele küsimusele, mispärast ma oma küsimust ju ka konkretiseerisin. Ma arvan, et siin on ruumi veel täiendavaks aruteluks üsnagi palju. 

Igal juhul kordan kokku võttes veel kord, et ma ei näe põhjust selliseid küsimusi naeruvääristada, pigem on mul hea meel, et me saime teie käest selgesõnalise kinnituse, valitsus kinnitab, et Eesti õhuruumis niisugust praktikat ei eksisteeri, et lennukitelt mingeid aineosakesi õhuruumi piserdataks. Kui kunagi peaks ilmnema vastupidine, siis saab seda kinnitust meelde tuletada. Aitäh!

Aitäh! Kas on ministril soov? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Meil on läbitud viies päevakorrapunkt. 

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Martin Helme, Siim Pohlaku, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa ja Helle-Moonika Helme energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine Keskkonnaameti töömetoodika kohta, kus seatakse eesmärgiks kohalike omavalitsuste murdmine, nr 968. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ei näe just väga tihti sellist käitumist nii kõrge ametniku poolt, nagu on Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma, kes on tulnud välja avaldusega, mis seab kahtluse alla riigi ja kohalike omavalitsuste vahelise koostöö põhimõtted ning tõstatab tõsise küsimuse riigivõimu teostamise viiside kohta. 

Nimelt, Kaili Viilma esines avaldusega 16.–17. märtsil Tartus toimunud konverentsil "Maismaa tuuleparkide ja elustiku vastastikused mõjud", kus ta ütles, et me veel ei tea, kuidas kohalikke omavalitsusi murda, aga tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame, me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel, me oleme kiskjateks loodud. Oeh, pane ohkama, sest tekib ju küsimus, mis osakonnad Keskkonnaametis veel on. On kiskjad, on rohusööjad või on veel mõned liigid? Siin oli juttu ka reptiilidest. 

Leiame, et see avaldus peegeldab hoiakut, kus riigiasutus ei näe kohalikke omavalitsusi partnerina, vaid takistusena, keda tuleb murda. Selline mõtteviis on vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev ja demokraatlikult legitimeeritud tasand. Kui riigiametnik räägib avalikult, et omavalitsusi murtakse mitte ainult tuuleparkide, vaid ka teiste keskkonnaotsuste puhul, viitab see süsteemsele lähenemisele, mille eesmärk on saavutatud soovitud tulemus, sõltumata kohaliku tasandi seisukohast. 

Ja sellest tulenevalt soovimegi ministrilt teada, mida tähendab see Keskkonnaameti praktikas, kohalike omavalitsuste murdmine, ning milliseid tegevusi, samme ja otsustusmehhanisme selle all mõistetakse. Ka milliseid konkreetseid samme kavatseb minister astuda, et riigi ja kohalike omavalitsuste vaheline suhtlus ning otsustusprotsessid põhineksid partnerlusel, läbipaistvusel ja vastastikusel austusel? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. 

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Kui teile sobib, siis ma vastan nendele küsimustele kombineerituna, mitte esialgses järjestuses, aga ma vastan kõikidele küsimustele. 

Esimene küsimus. Palun selgitada, millist sisulist tähendust omab Keskkonnaameti praktikas kohalike omavalitsuste murdmine ning milliseid tegevusi, samme ja otsustusmehhanisme selle all mõistetakse. Teile muret teinud väljendi näol oli tegu eneseiroonilise kujundiga, mille mõte konverentsiruumi kontekstist väljaspool moondus ja muutus ning mille ütleja ei ole kindlasti mõelnud, et peaks või tahaks omavalitsusi mingil moel survestada. Väljendi sõnastus oli ilmselgelt ebaõnnestunud. Kõik eksivad. Seda on Keskkonnaameti esindaja ise Maalehes ja ameti kodulehel avaldatud selgituses tunnistanud ning soovimatu mulje tekitamise pärast ka vabandust palunud. 

Avalikus selgituses on kinnitatud, et kasutatud väljend oli mõeldud kujundliku ja enesekriitilise kokkuvõttena planeerimisprotsessides paratamatult esile kerkivate seisakute või punnseisude, samuti ametile seatud kõrgete ja vahel ka vastandlike ootuste kohta riiklike eesmärkide elluviimisel. Ametnik on oma selgituses kinnitanud, et ei tema ega Keskkonnaamet ei ole ega pea end kohalike omavalitsuste suhtes jõupositsioonil olevaks. Sellega ma olen väga nõus, samuti olen nõus sellega, et Keskkonnaamet ei saa ega soovigi omavalitsusi mingil moel survestada. 

Eesti keel on aga rikas ja kujundlik ning mõned kujundlikud väljendid on õnnestunumad, mõned ebaõnnestunumad ja mõnikord loob ka kontekst vale seoseid. Sõnad on aga olulised ja meie keel peab mõtet väljendama. Seepärast ongi Keskkonnaameti ametnik ebaõnnestunud sõnakasutuse pärast vabandanud. 

Ma võtaksin järgmisena teise, neljanda ja viienda küsimuse. Teine küsimus oli, milliste õiguslike instrumentide alusel sellist tegevust teostatakse ning kuidas on hinnatud selle kooskõla põhiseaduses sätestatud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Neljas küsimus on, kuidas tõlgendate ametniku väljendit "me oleme kiskjateks loodud" riigivalitsemise kontekstis ning millist hoiakut see peegeldab riigi ja kohalike omavalitsuste suhtes. Viies küsimus: kuidas suhestub selline hoiak avaliku teenistuse väärtustega, sealhulgas erapooletuse, seaduslikkuse ja hea halduse põhimõtetega? 

Kui rääkida riigi ja kohalike omavalitsuste suhetest, avaliku teenistuse väärtustest, nende seas ka erapooletusest, seaduslikkusest ja hea halduse põhimõttest, siis ma arvan, et on õige vaadata lisaks ühele ebaõnnestunud sõnastusele Keskkonnaameti tegevust ja toimetamisi üldiselt ning eriti nende partnerite tegelikke hinnanguid Keskkonnaameti tegutsemisele. 

Antud väljend kõlas pärast kahepäevast väga sisukat konverentsi, kuhu Keskkonnaamet oli toonud kokku taastuvenergeetika arendajad, poliitikakujundajad ja kogemuste jagajad ka naaberriikidest. Kohapeal loodi ühtsemat ja paremat arusaamist sellest, millised on takistused, mil moel neid üheskoos ületada ja kes millist rolli täidab. See konverents oli hea näide koostöisest sisu ja selgituse kaudu probleemi lahendamisele orienteeritud lähenemisest, mida konverentsil osalejad ka sündmusele antud tagasisides kõrgelt hindasid. 

Samamoodi peegeldab ameti tegutsemisloogikat RePoweri projekti käigus läbi viidud klienditagasiside uuring. Eelmisel aastal näitasid Trinidad Wisemani uuringu tulemused, et Keskkonnaametit nähakse professionaalse partnerina. Uuring hõlmas ettevõtjate ja teiste riigiasutuste kõrval ka kohalike omavalitsuste esindajaid ja on seega hea peegeldus Keskkonnaameti väärtuspõhistele töövõtetele või tööle. Samamoodi on oluline, et partnerite rahulolu 2025. aastal on võrreldes 2024. aastaga kasvanud. Keskkonnaametiga taastuvenergeetika planeeringu protsessis kokku puutunud ettevõtted, riigiasutused ja omavalitsused ütlevad, et koostöövalmidus ja kommunikatsioon on paranenud ning rahulolu koostööga on hea. See näitab muu hulgas, et ametis osatakse tagasisidet vastu võtta ja näha koostöövalmiduse ja partnerluse seost töö tulemuslikkusega ning vajaduse korral osatakse ka oma töövõtteid parandada. 

Tegelikult võib näha, et väljaspool taastuvenergeetika teemat koostöine ja nõustav lähenemine ei lõpe. Keskkonnaamet veab spetsiaalselt omavalitsuste toetamiseks ja nõustamiseks juba mitmendat aastat regulaarseid veebikoolitusi ja infopäevi, toetab järelevalvefunktsioone nii ametiabi, oskuste kui ka juhenditega ning on ise korraldanud ja alati positiivselt vastanud omavalitsuste kutsetele otsekohtumiseks, et üht või teist teemat vahetult omavahel arutada. Selgitused, kooskõlastused, konsultatsioonid omavalitsuste projektidele on Keskkonnaameti igapäevatöö. 

Igaüks, kes planeerimisprotsessi tunneb, on hästi kursis sellega, et Keskkonnaamet ei ole planeeringute algataja ega lõpetaja. Seadus pole andnud võimalust omavalitsusi planeeringute algatamisele või lõpetamisele survestada ja seda ei ole ka Keskkonnaamet soovinud. Isegi kui üks või teine huvirühm Keskkonnaametilt sellist survestamist ootab, on Keskkonnaamet alati püsinud oma piiritletud rollis, see tähendab planeeringute ja nende keskkonnamõjude hinnangute keskkonnanõuetele vastavuse kontrollijana. Looduskeskkonna ja energiajulgeoleku huvide vahel kaalutledes ongi amet keerulises või mõneti konfliktsete ootuste keskkonnas ja inimlikult võib mõista, et selline töö ka väsitab ja võib kohati mõjuda ka frustreerivalt, millest võib olla tingitud ka pinge maandamine musta huumori või eneseiroonia abil, nagu antud juhul ilmselgelt tegemist oli. Kindlasti ei peegelda aga selline eneseiroonia tegelikku käitumiskavatsust. Selles olen ma veendunud ja ka oma ootustes Keskkonnaametile olen ma väga selgelt mõista andnud, et Keskkonnaameti esmane ülesanne on olla inimeste ja ettevõtete nõustaja ja probleemide lahendaja. 

Kolmas ja kuues küsimus. Millised juhised, suunised või tööpõhimõtted on ministeerium või Keskkonnaamet andnud ametnikele olukordadeks, kus esineb kohalike omavalitsuste vastuseisu. Kuues küsimus on, milliseid konkreetseid samme kavatseb minister astuda, et riigi ja kohalike omavalitsuste vaheline suhtlus ning otsustusprotsessid põhineksid partnerlusel, läbipaistvusel ja vastastikusel austusel. Ministeeriumis toetame Keskkonnaameti soovi ja praktikat edendada omavalitsustega koostöist ja nõustavat suhtlust ning julgustame samamoodi omavalitsusi selle suhtumisega kaasa tulema. 

Veel ühe näitena võin esile tuua eelmisel aastal spetsiaalselt kohalike omavalitsuste keskkonnaspetsialistidele valminud käsiraamatu. Ameti kodulehel avaldatud juhend on põhjalik ja praktiline abivahend, mis aitab seadustes orienteeruda ning pakub vastuseid igapäevastele keskkonnateemalistele küsimustele. Näiteks, kuidas arvestada keskkonnanõuetega planeerimisprotsessis, mida kujutab endast ranna ja kalda ehituskeeluvöönd ning kuidas see mõjutab arendustegevust. Mul on hea meel tõdeda, et käsiraamat on päris hästi vastu võetud ja see on aktiivselt kasutusel. Aastaga on seda kasutatud enam kui 8000 korral. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Andres, sa siin vabandasid moka otsast ja ütlesid, et ametnik on ka vabandanud. Aga ma kuulasin juttu ja sain aru, et ametnik oli kogu aeg eneseirooniline olnud. Kas see vabandus oli ka praegu eneseirooniline või ametnik oli eneseirooniline? Kust me teame? Mille järgi me teame, et see vabandus ei olnud ka iroonia meie või teie enda üle? Kas peale selle vabandamise on ka mingid päris sammud plaanis? Näiteks vallandatakse kedagi või vähendatakse palka või viiakse teisele ametikohale üle. See näitaks, et te saate päriselt aru põhiseaduse mõttest, mille järgi ametnikud ja ministrid töötavad kodanike heaks, mitte vastupidi.

Ma arvan, et siin on küsimus selles, kui me tahame anda hinnangut, kas see vabandus oli siiras või mitte. Minu jaoks on see vabandus olnud siiras. Kui kellelgi on teistsugune arvamus, siis seda ei saa ju keegi keelata. Ma ka oma vastuses ütlesin, et kui ma tulin ministeeriumisse, siis üks minu väga selge ootus Keskkonnaametile on, et nad oma töös oleksid ettevõtetele ja inimestele eelkõige partnerid. Kuna mul ei ole ühtegi põhjust arvata, et see vabandus ei olnud siiras, siis ei pea ma ka õigeks, et me ministeeriumi poolt peaksime midagi täiendavalt ette võtma või sekkuma. Ja teiseks, Keskkonnaametit juhib siiski peadirektor, mitte minister. Temalt tulevad … Iga organisatsiooni juht on kõige parem seda hinnangut andma. Et lihtsalt oleks selge, see sõnakasutus oligi ebaõnnestunud, väga ebaõnnestunud. Selles ei ole üldse mingit küsimust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kogu teie vastus viitab sellele, et te püüate maalida pilti, justkui oleks probleem olnud ühekordses ebaõnnestunud sõnakasutuses, kus ametnik rääkis seda, et me oleme loodud kiskjateks või me peame kiskjatena murdma kohalike omavalitsuste vastupanu tuuleparkide rajamisele. Aga tegelikult me saame kõik aru, et probleem ei ole ühekordses ebaõnnestunud sõnakasutuses, vaid selles, et üks ametnik kogemata käitus nii rumalasti, et lasi avalikkusel näha seda mentaliteeti, mis tegelikult iseloomustabki muu hulgas seda valitsust, mille esindajaks teie ju olete.   

Ja et minu osutus ei oleks paljasõnaline, siis ma osutan sellele artiklile, mis avaldati ka ERR-is märtsikuu alguses, mis kannab pealkirja "Ministeerium tahab omavalitsustele hakata maksma tuulikuboonust". Ehk omavalitsused, kes ei taha tegelikult neid tuulikuid, ei taha neid tuulikuparke sinna, te üritate tegelikult nende vastupanu murda läbi selle, et ka rahaliselt neid lihtsalt ära osta, sisuliselt maksta altkäemaksu KOV-ide juhtidele. Miljon eurot kaheksa tuulikupargi pealt – võtke, näete! Ikka on vähe või? No paneme 2 miljonit, küll me selle vastupanu ikka ära murrame, eks.

Teie aeg!

Minu meelest see kõik näitab seda, et tegemist ei olnud ühekordses ebaõnnestunud sõnakasutuses, vaid mentaliteedi paista laskmises.

Aitäh! Vaadake, ei teie ega mina ei olnud selles ruumis, kus see ütlemine toimus. Nii et meil ei ole ka konteksti. Mis puudutab erinevate poliitikavalikute toetamist, siis see ongi loogiline, mida iga valitsus teeb. Kui praegusel valitsusel on soov edendada taastuvenergiat selleks, et me vähendaksime sõltuvust imporditavatest kütustest, siis loomulikult on ka vastavad toetusmeetmed mõistlikud ja vajalikud. Kui keegi näeb teistmoodi, siis see on selle kellegi õigus arvata, aga kindlasti ei saa ma olla nõus sellega, mida te väidate, et me survestame või et see on altkäemaks kohalikule omavalitsusele. See on kindlasti ebakorrektne. 

Teiseks, kohalikud omavalitsused peavad planeeringute kinnitamisel järgima kõiki kehtivaid nõudeid, nii keskkonnaalaseid kui ka muid, selles ei ole üldse mitte mingisugust küsimust. Nii et seal käib kõik reeglitepõhiselt ja järgi.

Varro Vooglaid, nüüd on protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, ma tahtsingi küsida, härra istungi juhataja, teie käest, kas ma kuulsin õigesti, et härra minister ütles, et selle valitsuse eesmärk on vähendada sõltuvust imporditavatest energiakandjatest, sellepärast et ma ise olen siin viimasel ajal kuulnud, kuidas valitsuse suunis on, et Elering hakkaks siin hirmsa summa eest rajama uusi gaasijaamu. Ma pole kuulnud, et Eestis oleks kusagilt gaasi leitud. Ma ei tea, kas ma kuulsin õigesti või ma kuulsin valesti. Kuidas see oli?

Selle väljaütlemise saame pärast stenogrammist järele vaadata. Oli siis nii- või naapidi, seda me saame sealt täpsustada. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Eelmisele arupärimisele vastates te ütlesite, et te ei tea ühtegi ametnikku, kes ei täidaks oma ülesandeid, tööülesandeid ausalt ja korralikult. Oli. Ärge raputage pea! Ja nüüd ma küsin teie käest, et kuidas te siis … Te teete nagu mingi NLKP presiidiumi kõne siin Nõukogude ajast, kus te, jah, väikene eksimus oli ja siis loete ette mingisugused töökollektiivide saavutused. See oli ühe ametniku väike eksimus. Aga kas te panite tähele, kui te vaatasite seda videot – ma eeldan, et te vaatasite –, et terve saal aplodeeris selle peale, et neid on kiskjateks loodud? Terve saal aplodeeris! Kas Keskkonnaametis ongi siis niimoodi, et minister räägib üht juttu ja ametnikud räägivad teist juttu?

Aitäh! Ma saan ainult korrata seda, mida ma olen siit juba paar korda öelnud. Minu ootus Keskkonnaametile algusest saati on olnud hästi lihtne. Keskkonnaamet on ettevõtete ja inimeste nõustaja ja probleemide lahendaja. Sellest ootusest lähtuvalt on minu vestlused Keskkonnaametiga toimunud ja toimuvad ka edaspidi.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma omast ajast mäletan, et keskkonnaminister saab nädalas sadu, sadu ja sadu kirju. Ja eks seal nii mõnigi kiri on selle kohta ka, kuidas üks või teine inimene või ettevõte ei ole rahul mõne Keskkonnaameti tegevusega. Kas sa äkki oskad välja tuua, mis on täna need peamised teemad, millega sinu kui ministri poole pöördutakse, mis näiteks Keskkonnaameti tegevuses inimesi häirib või millega rahul ei ole? Ma arvan, et üks teema, ma ise pakun välja, on kindlasti metsade soostamine. Mis need teemad on, millega täna pöördutakse ministri poole, et vaadata üle Keskkonnaameti tegevused? Too palun välja mõned.

Aitäh, hea küsija! Oled ise ka seda ametit pidanud ja ma usun, et võrreldes toonase ajaga ei ole äkki väga palju ka need küsimused muutunud. Peamine küsimus on ju, miks neid rahulolematuid küsimusi aeg-ajalt tuleb. Ma arvan, et sellel on ka väga lihtne põhjendus, et iga keskkonnaotsus on lihtsustatult rätsepaülikond, ei ole kahte ühesugust olukorda. Kui inimesel, näiteks metsateemadel, on ühesugune arusaam, või ka näiteks tuule- või taastuvenergia arendamisel – ka seal on ju olukordi, kus arendaja tahaks paigutada rohkem tuulikuid ja kõige soodsamates tuuleoludes, on see samas näiteks lindude tõttu välistatud. Nii et selliseid konfliktikohti tuleb. Ma arvan, et ongi hästi oluline, et amet suudab oma seisukoha ära põhjendada ja teistpidi ka koos isikutega vaadata, et kui niimoodi, nagu sooviti, algselt ei ole võimalik, siis kas on mõni alternatiivne lahendus, mis võiks viia ligilähedasele tulemusele. Ma arvan, et neid küsimusi tuleb ka edaspidi ja see ongi väga loomulik osa protsessist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ju saate ise ka aru, et sellistel teemadel ei tehta nalja, eriti olukorras, kus tuuleparkide arendamine, samuti metsade soostamine on ühiskonnas muutunud äärmiselt pingeliseks ja vastuoluliseks ning puudutab otseselt inimeste elukeskkonda, vara ja turvatunnet. Sellistel teemadel naljategemine näitab ju ka suhtumist. Minu küsimus on, kuidas peaksid omavalitsused pärast sellist suhtumist ja naljategemist Keskkonnaametisse suhtuma. Milline on teie soovitus?

Aitäh! Ma arvan, et siin meil ju ei ole vist erimeelsust. See oli ebaõnnestunud väljaütlemine või mõlemad, eks ole. Sellest on inimene teinud omad järeldused ja on amet. Koostöö omavalitsustega ju jätkub pidevalt, sest planeeringute puhul on vaja keskkonnamõjusid hinnata. Ma arvan, et see üks sündmus ei pööra teistpidi seda positiivsemat kogemust, mis on aja jooksul tekkinud ja mida tuleb siit punktist ka edasi arendada. Ma olen üsna veendunud, et selliseid sõnakasutusi me rohkem sellest ametist ei kuule.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Usalduse teema kerkis meil siin esile eelmises päevakorrapunktis. Usaldus riigi vastu on oluline ja selle nimel tuleb kõigil tegutseda. No kiskjana vastupanu murdmine siin teatavasti usaldust ei lisa. Te rääkisite ka Keskkonnaameti väärtuspõhistest töövõtetest, aga ma tulen ühe teise teema juurde. Teatavasti Keskkonnaamet lasi Nursipalus hävitada rangelt kaitstavad taimed. Me räägime siin palu-karukellast, mis on Euroopa Liidus rangelt kaitstavate liikide hulgas, ja tagada tuleb, ma tsiteerin, iga isendi kaitse, mitte ühtegi ei tohi hävitada. Tänaseks on Nursipalu harjutusvälja rajamisel palu-karukella kasvualal liivaväli. Seal on hävitatud terve kasvuala, kokku arvatult vähemalt 52 taime. Ja Keskkonnaamet teatas oma vastuses, et jah, nii võib kaitsealuste liikidega juhtuda, isendid saavad kahjustada, aga see ei ohusta Keskkonnaameti hinnangul kohaliku piirkonna populatsiooni. Keskkonnaamet põhimõtteliselt teatas, et nemad rikuvad seadust, aga mis siis? Kas ma saan aru, et see lähtub taas kord valitsuse toetusest teatavatele poliitikatele …

Teie aeg!

… kas siis tuuleparkide rajamisel või Nursipalu arendamisel, mille käigus võivad ametid rikkuda seadust ja ametnikud murda oma valitsusi nagu kiskjad? Kuidas sellesse suhtuda? Kõik asjad tegelikult reaalses elus räägivad sellele vastu, mida teie siin räägite.

Aitäh! Kui ma õigesti aru sain, siis Keskkonnaamet teile vastas, et nad tervikus seal vastuolu ei näe. Ma olen üsna kindel, et nende vastus pädeb õiguslikult. Kõik see, mis puudutab Nursipalu kaitsevälja, siis riigikaitse, ma usun, on ka teie erakonna jaoks on väga oluline. Seetõttu tuleb meil teha ka seal kompromisse. Ma arvan, et kui Keskkonnaamet on niimoodi vastanud, siis on neil tehtud põhjalik analüüs, mis andis kinnituse, et nende vastus vastab ka kehtivale õigusele.

Mart Helme, palun!

No juriidiline isik oleks 800 000 eurot trahvi saanud, kui ta oleks hävitanud need karukellad. Ma ei tea, kas kirjutate ka trahvitšeki välja sellele Keskkonnaametile või kuidas sellega nüüd jääb. Riigikaitse on oluline küll, aga seaduste täitmine on ka oluline. Minu küsimus on aga selles, et me siin just menetlesime ka võõrtööjõu Eestisse lubamise eelnõusid, koalitsioon surus need läbi. Ja nüüd me näeme, kuidas enam-vähem samamoodi nagu koalitsioon kiskjatena murravad vastupanu. Nii et ka ametnikud kiskjatena murravad vastupanu. See on tegelikult kõik katastroofikurss. See on Eesti riigi katastroofikurss majanduslikult, demograafiliselt, õiguslikult, riigiõiguslikult. Ega see, et teie praegu seda siin õigeks ja puhtaks räägite, ei muuda katastroofikurssi. Minu küsimus on väga lihtne. Kas te saate eraisikuna, mitte ametis oleva ministrina aru, et te aitate kaasa Eesti liikumisele katastroofikursil?

Aitäh, hea küsija! Ma olen oma elu ja tööelu elanud sedapidi, et tegevuses sünniks kasumi… kahju. Ma arvan, et sellest juhindub enamik inimesi. Kindlasti ei saa ma olla nõus nende väidetega, mida te siin ütlesite, et mina või valitsus viiks Eestit tagasi. Tulles veel kord selle Keskkonnaameti ja Nursipalu näite juurde, kui amet on ametlikult vastanud, et see lahendus mahtus kehtivasse õigusruumi, siis võib olla kellelgi teistsugune arvamus, aga mul ei ole ühtegi alust siin ja praegu arvata, et Keskkonnaamet käitus vääriti.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selline lihtne. Kas kabinetis on arutatud, et kohtumenetlustes tuleks tuulikutega seotud asju menetleda kiiremini kui teisi asju ja sellega lükata ülejäänud asjad tagaplaanile? Seda on justiitsminister mõnel korral kinnitanud. Aga kas kabinetis on arutatud, et meil on tuulikud olulisemad ja halduskohtutes peavad nad esimesena arutama neid tuulikute haldusasju, ülejäänud las ootavad oma aega? On seda juhtunud?

Sellist kabineti arutelu ei ole toimunud, vähemalt minu osalusel mitte. Nüüd see, mis puudutab planeeringute kiirendamist. Jah, loomulikult, kui on prioriteetne valdkond, siis kui me suudame oma planeeringuid kiiremini kehtestada, jällegi, tehes kõike kehtiva õiguse raames – ma arvan, et see on õige ja vajalik. Ja samamoodi ma leian, et see, millises järjekorras kohtud mingisuguseid vaidlusi ette võtavad ja arutavad, on ikkagi nende kohtute otsustada. Meil eksisteerib võimude lahusus.

Mart Helmel on tekkinud protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Aga ma teen sellise natukene lüürilise kultuuriloolise sissejuhatuse. Mats Traat, kadunukene, on kirjutanud ühe väga südamliku loo "Karukell, [kurvameelsuse] rohi". See on liivlaste väljasuremisest, liivi rahva väljasuremisest. Antud juhul on see karukella teema siin väga sümboolne. Teie valitsus tegeleb ka eesti rahva väljasuretamisega. Ja te ei vastanud minu küsimusele, kas te eraisikuna, kodanikuna saate aru, et te aitate kaasa Eesti liikumisele katastroofi kursil. Te hakkasite mulle rääkima, kuidas Keskkonnaamet on teile vastanud ametlikult, et kõik on seaduse piiril. Kusjuures ei vastanud ametlikult. 

Protseduuriliselt istungi juhatajale …

Protseduuriline on see, et minister vassib, esitab valeväiteid ja ei vasta konkreetsele küsimusele. Tema kui eraisik, kas ta annab endale aru või ei anna?

Ma saan aru, et minister on siin puldis ministrina ja ta saab vastata ministrina. Kas ta võtab endale võimaluse eraisikuna vastata, seda ta otsustab siis vastavalt kõnetoolis olles. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Täna maaelukomisjonis olid kalapüügiseaduse muudatused, aruteluks ühe Euroopa Liidu määruse ületoomine ja sealt nähtus ka, et soovitakse anda Keskkonnaametile ka kalandusjärelevalves volitusi juurde, muu hulgas kuriteo matkimiseks ehk varjatud ostude tegemiseks, ilma et ütlemata, et tegelikult siis ametnikud tulevad ostma seda kala. Kas te plaanite veel mingisuguseid täiendavaid volitusi Keskkonnaametile? Sellest ikkagi hakkab ju päris selline korrakaitseüksus juba saama. Mis mõtted või plaanid teil selles osas on?

Aitäh! Enne kui ma selle küsimuse juurde jõuan, ma siis õiendaks selle eelneva jutu siin ära. Nii ministrina kui ka eraisikuna ma töötan selleks, et elu läheks Eestis edasi ja paremaks. 

Mis puudutab kalanduse temaatikat ja Keskkonnaameti järelevalvet kalanduse valdkonnas, siis see kõik on ju vajalik. Selleks, et oleks seaduskuulekatel kodanikel võimalik rahulikult kala püüda – reeglid ju on – ja et see kõik oleks õiglane, tuleb neid, kes neid reegleid rikuvad, korrale kutsuda. Aga ka siin ma ütlen seda, mida ma olen korduvalt Keskkonnaameti teemal öelnud: ennekõike on amet nõustaja ja probleemide lahendaja. Ka ameti praktika ei ole ju olnud see, et iga väiksema rikkumise puhul tuleb kohe trahv. Alati saab esimeses järjekorras inimesega rääkida, selgitada ja arvestada, mis tüüpi, iseloomuga see rikkumine oli. Ma ei taha, et siit jääks ka kuvand Keskkonnaametist kui organisatsioonist, mille eesmärk on ainult karistada. See niimoodi kindlasti ei ole.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui riigiametnik räägib avalikult, et omavalitsusi tuleb murda, siis ei ole sel juhul tegemist lihtsalt kommunikatsiooniveaga, vaid mõtteviisiga, kus demokraatlikult valitud kohalik võim ei ole partner, vaid takistus. Minister küll vabandab ametniku välja, et tehti nalja, aga sellistel teemadel ei tehta nalja, eriti olukorras, kus tuuleparkide arendamine on ühiskonnas muutunud äärmiselt pingeliseks ja vastuoluliseks ning puudutab otseselt inimeste elukeskkonda, vara ja turvatunnet. 

Eriti murettekitav on ka jutt sellest, et murdmine ei piirdu üksnes tuuleparkidega, vaid hõlmab ka teisi keskkonnaotsuseid, nagu märgalade taastamine ja kaitsealade moodustamine. See viitab laiemale mustrile, kus riik ei näe kohalikke kogukondi partneritena, vaid takistusena. Selline valitsemisstiil ei ole jätkusuutlik, sest see lõhub usaldust ning suurendab vastuseisu. 

Eesti riik ei ole üles ehitatud käsuliinile, kus otsuseid tehakse keskuses ja kohalik tasand neid üksnes täidab. Kohaliku omavalitsuse roll on esindada kogukonna huve ning kujundada elukeskkonda koostöös inimestega, keda otsused otseselt puudutavad. Kui riigiametnikud hakkavad rääkima murdmisest, tähendab see sisuliselt kohaliku demokraatia tahte eiramist. See on vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev ja demokraatlikult legitimeeritud võimu tasand, mitte keskvalitsuse allüksus. Selline lähenemine ei ole koostöö, vaid surve, ja nali sellel teemal õõnestab usaldust riigi vastu. 

Planeerimisseaduse § 8 sätestab selgelt, et elukeskkonna kujundamisel tuleb arvestada kogukondlike väärtustega ning säilitada olemasoleva keskkonna kvaliteet. Praktikas on aga tuuleparkide arendamisel kujunenud olukord, kus kohalikku elanikku ei käsitleta partnerina, vaid takistusena. Vastuseisu ei püüta lahendada sisulise kaasamise kaudu, vaid seda üritatakse neutraliseerida, otsuseid kujundatakse mitte koos kogukonnaga, vaid neist mööda minnes. Selline praktika ei ole enam planeerimine, vaid survestamine. 

Selle loogika üks ilmekamaid näiteid on kavandatav preemiamehhanism, millega omavalitsustele lubatakse kuni 1 miljoni euro suurune rahaline tasu tuulepargi planeeringu kehtestamise eest. Siin ei ole küsimus jälle rahas, vaid põhimõttes. Kompensatsiooni ei maksta inimestele, kelle elukeskkond muutub ja kelle õigusi otseselt riivatakse, vaid institutsioonile, kes otsuse teeb. Seega on tegemist otsuse tasandi mõjutamisega. Selline mehhanism ei leevenda kahju, ei arvesta riive kandjatega, vaid loob olukorra, kus otsustajatel tekib motivatsioon nende huvidest mööda minna. Miljon on ju piisav põhjus. Miljoni eest saaks omavalitsus hulga toredaid asju teha, kultuurimaja remontida, kohalikke teid hooldada, õpetajatele palgalisa maksta ja palju muudki. Eesmärk pühitseb abinõu. 

Selline lähenemine muudab inimese objektiks. See on ohtlik nihe, sest demokraatia ei toimi viisil, kus otsuseid tehakse niinimetatud õigete eesmärkide nimel ja inimesed peavad nendega lihtsalt kohanema ehk kannatama. Avalik võim ei saa tugineda üksnes formaalsele seaduslikkusele, vaid peab olema ka sisuliselt legitiimne. Legitiimsus tekib siis, kui inimesed tunnevad, et neid kuulatakse, nende huve arvestatakse ning otsused sünnivad ausas ja läbipaistvas protsessis. Kui selle asemel kasutatakse survet, rahalisi stiimuleid, vastuseisu murdmist, niinimetatud naljategemist, siis kaob usaldus ning koos sellega ka valmisolek neid aktsepteerida. Kui riik soovib vältida süvenevat konflikti, tuleb pöörduda tagasi põhiseaduslike põhimõtete juurde. Kõik muud lahendused – naljategemine, murdmine, raha – võivad anda lühiajalise tulemuse, kuid pikas perspektiivis kahjustavad nii riigi usaldusväärsust kui ka ühiskonna sidusust. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Jah, no minister tuli meile tegema seda, mida Reformierakonnast ikka ootad – valetas tuimalt näkku. See ei üllata meid muidugi. See jutt, et üks ebaõnnestunud seisukohavõtt ühelt ametnikult, kes kogemata puterdas, ongi valetamine. Ei ole üks ebaõnnestunud seisukohavõtt, oli maski langemine. Süsteemse tegevuse puhul sai selgeks see, kuidas inimesed päriselt mõtlevad ja tegutsevad. 

Ja muster on meile ju näha kogu aeg. Ega siis ei ole niimoodi, et murtakse retooriliselt. Tegelikult murtakse inimesi ehk kodanikke riigi poolt ja omavalitsusi, millel on muide põhiseadusest tulenev autonoomia keskvalitsuse suhtes, murtakse iga päev. Murtakse ähvardustega, murtakse äraostmistega, murtakse sõltuvuste tekitamistega – kui te seda teete, siis te saate mingeid asju, kui te seda ei tee, siis te ei saa mingeid asju. Murtakse poliitiliste skeemidega. 

No ma tuletan meelde, et sellesama 1 miljoni toetusskeemi saamiseks tuulikuplaneeringute kiirendamisel murti ära Saaremaal koalitsioon, kus oli EKRE, kes ei olnud nõus selle miljoni pärast tuulikute edendamisega, aga näe, Keskerakond ja Isamaa olid selle miljoni nimel nõus murdma küll koalitsiooni. Murtakse iga päev, murtakse kogu aeg, murtakse erinevate võtetega. 

Ja me ei teeskle siin, me keegi siin ei teeskle hetkekski, et see jutt, mida me siin kuulsime kogemata sest üksikust apsakast, on kuidagi siiras jutt või et see on tehtud heas tahtes, et see oligi päriselt kogemata ekslik sõnakasutus. Aga me ei teeskle hetkekski ka seda, et me usume, et minister oli siin siiras, kui ta meile seda juttu rääkis. Me kõik nägime oma silmaga seda klippi ja me saime kõik sellest ühtemoodi aru. Me ei teeskle, et on võimalik, et minister sai absoluutselt teistmoodi aru, päriselt, siiralt. Ei saanud, ta lihtsalt tuli meile siia valetama. Tavaline tuimapanemine ja ülbe valelikkus. 

Ja ma tulen tagasi selle juurde, mis mul küsimus oli. Kui minister vabandas ja ametnik vabandas, kuidas me siis võime kindlad olla, et see ei olnud kuidagi eneseiroonia? Ausalt öeldes, aga mida see vabandus maksab? Kellele see vabandus midagi maksab? See ei tähenda mitte midagi. Kui päriselt keegi kahetseks ja ütleks, et oi, vabandust, meil läks asi tõesti valesti, me parandame ennast, siis tuleb näidata, milles see parandamine seisnes. Ja see tähendab konkreetsete inimeste eemaldamist töökohalt – kas teisele kohale panemist, palga vähendamist, tööülesannete ümbertegemist või lihtsalt vallandamist. Ma isegi ei tahaks kohe minna selle konkreetse ametniku kallale, kelle lapsesuu lobises välja seda, mismoodi mõeldakse meil Keskkonnaametis. 

Mina soovitan sul lahti lasta vana sots, kes juhib seda asja seal. Vakra! Tema on kurja juur, tema on sinu alluv. Sa ei saa alluvaid lahti lasta, lase alluv lahti, kes ongi ehitanud meil sellise totalitaarse Gestapo, mida me siis looduskaitsjateks peame. Lahti tuleb lasta või noomitus teha, palka vähendada. 

Mingi päris karistus peab olema, millega meile näidatakse, et te tegelikult päriselt saate aru, et oligi valesti, läkski valesti, tegitegi halvasti, ja korrigeerite seda. Aga siit suhtekorralduslikult vabandusi loopida – ausalt öeldes ei võta tõsiselt. Üldse ei võta tõsiselt teie valitsust. Aitäh! 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Praegu oli arupärimisele vastamas energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Põhjuseks oli see, et Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma tegi ühel koosolekul, mida ka salvestati, järgmise sõnakasutuse: "Me katsume sellest punnseisust ikkagi kuidagi üle saada, me ei tea veel, kuidas kohalikke omavalitsusi murda, aga tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame. Me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel. Me oleme kiskjateks loodud." Minister Sutt tuleb siia ja räägib nagu 1980. aastate NLKP kongressil – jah, väike viirastus oli –, aga töövõidud on millised, meil on tohutu populaarsus ja nii edasi. Täielik pöördumine ajas tagasi. Või me olemegi juba Nõukogude Liidu luukere juures tagasi, härra Sutt? Väike apsakas oli, aga te ei pannud tähele või ei tahtnud rääkida, härra Sutt, et terve saal aplodeeris selle lause peale.

Mispärast, ütleme, Kaili Viilma on ainult süüdi? Ei, ideoloogia on teie tegevus, millega murrate kõik ametnikud sellisteks, et nad teevad, mida teie ütlete. Ametnikud ei olegi siin süüdi, kala hakkab peast mädanema. Väga selge oli see siis, kui ma läksin kaitsma eelnõu, et ametnikud võetakse uuesti kriminaalvastutusele ametiseisundi kuritarvitamise või usalduse kaotamise tõttu. 

Siis esitab lapsesuu Anti Haugas mulle küsimuse ja muidugi ka seisukoha, et aga seda seadust ei saa vastu võtta sellepärast, et siis ametnikud ei tee enam, mida poliitikud tahavad. Te oletegi praegu saavutanud sellise olukorra, kus te olete allutanud kõik ametnikud oma tahtele selleks, et nad teeksid sigadusi Eesti rahva vastu. Ja see lause, et me oleme kiskjateks loodud, tähendab tegelikult seda, nii nagu Martin Helme ütles, et maskid on langenud.

See on täpselt nagu saunalina langeb ümbert ära ja selgub, et see, kes esineb naisena, on tegelikult mees. Paljastus tõde! Ja tõde on see, et selle kontseptsiooni järgi ei ole Eesti rahvas kõrgeima võimu kandja, vaid kõrgeima võimu kandjaks saab kohe varsti ametnikkond. Sest kui te hakkate murdma rahvast, kes on kõrgeima võimu kandja ametnike näol, siis kurat seda teab, mis. Sellised inimesed tuleb töölt vabastada või siis nende otsesed juhid, kes lubavad ja viljelevad sellist poliitikat, et Eesti rahvas, tegelik võimukandja, on teisejärguline. 

Tuletage meelde, milline oli Kert Kingo vastutus. Ühe väikese sõnakasutuse pärast astus ta tagasi. Aga mida me siin näeme? Ametkond, keda juhib Vakra, sülitab rahvale näkku: me murrame teid maha nagu rebane jänese. 

52 sekundit on veel. See, mis te ütlesite, et ametnikud teevad seda, mis on ette nähtud. Jah, teevad. Ja nüüd te hakkate neile pakkuma ka mõjuvõimuga kauplemist, et volikogud võtaksid vastu otsuse. Me anname teile miljoni või kaks miljonit või kolm miljonit, aga pange need tuulikud püsti sinna. Mispärast mõnda ärimeest topitakse trellide taha selle eest, et ta tahab mõnda soodsat otsust saada? Mis on sellel vahe? Altkäemaks on altkäemaks! Mina ütleks niimoodi: härra Sutt, teil on vaja hoopis tagasi astuda.

Aitäh! Kas soovib minister läbirääkimistel [osaleda]? Jaa, palun, ministrile sõna!

Aitäh, hea juhataja! Ma ikka aeg-ajalt siin saalis mõtlen, et kust tuleb see kurjus, mida siin välja elatakse. Aga kuna nüüd kõik arupärijad on saalist lahkunud, siis võib-olla see näitab ka midagi nende huvist ja siirusest. Kolme asja ma siiski ütleks. 

Üks ebaõnnestunud ütlemine ei ole kindlasti muster. Kui keegi väidab, et on muster, siis ka see muster vajab tõendamist. Teiseks, kohalikud omavalitsused ja kohalikud kogukonnad on alati olnud ja on ka edaspidi partnerid, mitte keegi ei murra ühtegi kohalikku omavalitsust ega kogukonda. Nii et ka siin ei ole vaja maalida teistsugust pilti, kui on tegelikkus. Ja viimase asjana, tuulehoo preemia ehk seesama motivatsioon, mis planeeringu kinnitamisel ja ehitusloa väljaandmisel kohalikul omavalitsusel on õigus saada, on ju tegelikult kohaliku kasu hüvanguks nüüd ja kohe. Kui küsimus oli selles, et inimesed ei saa sellest midagi, siis vastupidi, just kohalik kogukond võidab sellest kõige rohkem, sest need investeeringud peavad minema kohaliku kogukonna hüvanguks. Ja siis, kui tuulepark on juba püsti, kehtib ju kohaliku kasu instrument ehk nii kohalik omavalitsus kui ka seal perimeetris elavad elanikud saavad toodetud elektrienergiast kasu. 

Nii et ma soovin, et me siin saalis suudaksime pidada rahulikumat debatti ja rohkem faktipõhist. Aitäh!

Täpsustan, et üks arupärija olin ka mina. Mina olen saalis.

Vabandust!

Sulgen läbirääkimised ja oleme läbinud tänase kuuenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Anti Allase, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Madis Kallase, Riina Sikkuti ja Lauri Läänemetsa poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine energiataristu kriisikindluse kohta (nr 974). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, kes siin saalis veel on! Ma loodan, et üle veebi meid ka jälgitakse. Püüame ikkagi olulistest küsimustest rääkida. Oleme 6. aprillil sel aastal andnud üheksa sotsiaaldemokraadi poolt üle arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, kes siin täna on ja tuleb sellele ka vastama. Arupärimine puudutab energiataristu kriisikindlust. 

Nojah, Auvere elektrijaama korsten oli selline sümboolne käivitaja, miks nendest plaanidest sooviksime kuulda. Ma tean, et majanduskomisjonis käisid nii ministeerium kui ka Elering sellest rääkimas, aga kõik Riigikogu liikmed võib-olla siiski ei ole sellega kursis ja neid detaile jäi seal ka üht koma teist lahti. Sümboolne oli see droon sellepärast, et ta tabas nii-öelda energiataristut. Kui me näeme neid pilte ja kuuleme uudiseid Ukrainast, mis toimub, siis annaks jumal, et meile niisugust konventsionaalset sõda siia ei jõua. Aga tänapäeval ei ole mitte ainult füüsiline rünnak, vaid on erinevad võimalused, kuidas energiataristut võidakse saboteerida – on küberrünnakute oht. Ja kriisikindluse tagamiseks on meil siin ikkagi mitu aastat räägitud sellest, et me peame ka oma energiataristut kindlustama. Kuidas täpselt, millises mahus, eks see on alati otsustamise küsimus, kui just hetkel mingit konventsionaalset sõda ei käi, palju meil see valmidusaste peab olema, palju me seda raha kulutame ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Neid küsimusi on palju. 

Ka AS Elering on viimastel kuudel toonud esile vajaduse tõsta kriisivalmidust, tugevdada füüsilise energiataristu kaitset, tagada süsteemi juhtimise toimepidevus ning parandada energiasüsteemi kiiret taastevõimet. Me oleme kuulnud ka mingitest rahasummadest, mis on planeeritud energiataristu kindlustamiseks erinevate ohtude ja riskide vastu, aga täna anname ministrile võimaluse vastata küsimustele, kus me oleme pannud siia kirja ka kaheksa detailsemat küsimust. Meie küsimus on ka selle kohta, kas peaks ka seadustes tegema veel mingisuguseid muudatusi, kui on vaja panna kohustusi ettevõtjatele, süsteemioperaatoritele, kõigile, kellel on meie energiaga varustamise ja energiajulgeoleku tagamise võimalus ja kohustus. Me oleme küsinud ka seda, kui palju need plaanid võiksid maksma minna ja kas on olemas see raha, mida kriisikindluse tugevdamiseks on Eestil vaja teha. See oli lühidalt arupärimisest kõik. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Nüüd palun arupärimisele vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh arupärimise eest ka! Olin eelmine nädal koos mitmete võrguettevõtjatega, nii põhivõrgu- kui ka jaotusvõrguettevõtjatega Ukrainas, oli ka ministeeriumi inimesi. Ja meil on väga palju Ukrainast õppida, nad on teinud uskumatult head tööd ülikeerulistes sõjatingimustes energiasüsteemi püsti hoidmisel. Kindlasti mitmed asjad Ukrainast, näiteks see, et kõige paremini toimiv elektrisüsteem on hajutatud elektrisüsteem, need on lihtsad asjad, aga läbiproovitud tõed Ukrainast, mida me ka väga palju oleme kasutusele võtnud ja võtame ka edaspidi. 

Aga nüüd küsimuste juurde. Millise hinnangu annab ministeerium Auvere elektrijaama tabanud drooniintsidendi põhjal Eesti energiataristu senisele kriisikindlusele? Kahtlemata see intsident näitab väga üheselt, et energiataristu turvalisus vajab pidevalt tööd ja seda kõikides domeenides. Kuigi varustuskindlus oli tagatud ja süsteemi toimimine ei katkenud, ei saa me välistada analoogsete juhtumite sündimist ka tulevikus. Ja seda näitab ka Ukraina kogemus, et nulli ei ole võimalik viia tõenäosust, et mõni droon või muu asi läbi ei tule, sest see oleks lihtsalt kallis. Ministeerium töötab koos partneritega, et tõsta nii taristu kaitstust kui ka kriisidele reageerimise võimekust, ja seda erinevate stsenaariumide korral. 

Me oleme Eestis energiataristu kriisikindluse arendamisega viimastel aastatel astunud väga suure sammu edasi, alustades Mandri-Euroopaga sünkroniseerimisest, mis oli kindlasti väga oluline samm kriisikindluse tõstmisel. Ja samamoodi on sõda Ukrainas ja muutunud geopoliitiline keskkond kõik see, mis paneb meid sellel teemal ka edasisi tegevusi toimetama. Kõik need protsessid on näidanud, et meil on teha veel üksjagu asju nii investeeringute vaatest kriitiliste objektide turvalisuse tõstmiseks kui ka õigusruumi ajakohastamiseks uute ohtude vastu, näiteks droonid ja seda reguleeriv õigusruum. 

Teine küsimus: milliseid konkreetseid meetmeid on ministeerium algatanud või kavandanud energiataristu füüsilise kaitse tugevdamiseks? Viimastel aastatel on oluliselt tegeldud energeetikaettevõtete teadlikkuse tõstmisega nii füüsilise kui ka küberturvalisusega seotud riskide kohta. Koostöös teiste riigiasutuste ja ametitega on koostatud juhendmaterjale, mis toetavad energiaettevõtete iseseisvat ohtudeks valmistumist. Näiteks on tervele energeetikasektorile, nagu kütused, kaugkütte, elekter ja gaas, saadetud juhendmaterjalid koos soovituslike meetmetega kahes valdkonnas: esiteks, mis puudutab kaugligipääsu ohtu ja nendest tulenevate riskide maandamist ja sellekohaseid soovitusi, mida tehakse koostöös Riigi Infosüsteemi Ametiga ehk kübervaldkonnas; ja samamoodi, teiseks, füüsilistest ja personalist tulenevate ohtude maandamiseks, need soovitused on tehtud koostöös Kaitsepolitseiameti, Kaitseliidu, Nurmsi droonikeskuse ja Eesti Turvaettevõtjate Liiduga. Korraldatud on erinevaid seminare ja infopäevi, et ühtlustada inforuumi riigi ja ettevõtete vahel. 

Elutähtsa teenuse osutajad on saanud ka suunise käsitleda füüsilise turvalisusega seotud teemasid juhtkonna ja nõukogu tasemel, et vajadus investeeringutest jõuaks otsustajateni. Kliimaministeeriumil on siin olnud abiks erinevad eksperdid, kes on aidanud ettevõtetel objektidel kaardistada otseseid turvanõrkusi. 

Kõik need tegevused on väga sarnased, mida tehakse ka Ukrainas. Üks väga oluline järeldus, mis ka sellelt visiidilt sai kaasa võetud, on just erinevate ametite ja ametkondade vaheline info liikumine ja koordinatsioon. Möödunud aasta detsembris oli ETO-de jaoks eraldi tehtud üritus. Ja suuremad mitte-ETO-d, mille fookus oli küberturvalisus ja füüsiline turvalisus, sealhulgas riskide tuvastus. Selle ürituse ettekanded tulid nii ministeeriumist, Riigikantseleist kui ka Kaitsepolitseiametist, Välisluureametist. Riigi Infosüsteemi Amet tegi praktilise simulatsiooni, Kaitseliit tegi oma ettekande. Ja lõpus oli ka paneelarutelu nii turuosaliste kui ka ministeeriumi ja Eesti Varude Keskuse osalusel. 

Möödunud nädalal, nii nagu ma mainisin, oli ühine visiit Ukrainasse, et tutvuda nende turvalisuse meetmetega ja muude lahendustega kriitilistel energiaobjektidel. Meie jaoks pakkusid kõige rohkem huvi just tehnilised lahendused, mis reaalsuses aitavad kaitsta objekte. Ukraina kaitseb neid objekte sõjatingimustes, see on teistsugune olukord kui meil. Aga planeerimise ja erinevate valikute tegemise vaates on kindlasti Ukraina praegused lahendused, mis töötab ja mis ei tööta, kogemus meile üliväärtuslik. 

Samamoodi tuli 16. aprillil valitsusest Riigikokku elektrituruseaduse muutmise eelnõu, millega täpsustatakse elektrilise elutähtsa teenuse osutajateks kvalifitseerumise tingimusi ja tuuakse lävend allapoole, 200 megavatilt 90 megavatile. Lisaks on laiendatud riigikaitseobjektide nimekirja, lisades sinna mitukümmend olulist energeetikaobjekti. Järgmise sammuna on Siseministeeriumi eestvedamisel ja koostöös Riigikantseleiga kavas täpsustada riigikaitseobjektide nõudeid. 

Kolmas küsimus: milliseid samme on Elering viimastel aastatel teinud põhivõrgu, alajaamade, juhtimissüsteemide ja muude kriitiliste energiataristuobjektide kriisikindluse tõstmiseks ning millised täiendavad sammud on plaanis lähiaastatel? Nii nagu ma korra juba mainisin, on Elering uuendanud hulgaliselt objektide baasturvalisust juba sünkroniseerimise projektiks valmistudes. 

Kaheksanda küsimuse all ma tulen veel tagasi selle juurde, et seal on mitmeid projekte eraldi. Eleringi ja üldiselt kogu elektrisüsteemi arendused on suunatud toimepidevuse tõstmisele, mille üks komponent on üksikute objektide mõju minimeerimine ehk ühe objekti ärakukkumise tulemusel ei ole kogu süsteem pikali. Pidevad arendused, et teha elektrisüsteemi paindlikumaks. Ja seda võib ka öelda, et Eesti elektrisüsteem on rahuajal tõenäoliselt üks enim testituid – EstLinkide kaablite lõhkumised, desünkroniseerimise projekt ja kõik need on tervikuna näidanud, et süsteem on vastupidav väga erinevates olukordades ja erinevatele riskidele. Väga palju on teinud Elering tööd ka vastava teadmise loomisel koostöös Ukrenergoga ja piirkonna teiste TSO-dega, just testimaks, millised kaitselahendused reaalsuses töötavad, ja samamoodi veendumaks, millised ehitused ja meetmed päriselt tänastele riskidele vastavad. 

Neljas küsimus: kas ministeeriumil ja Eleringil on olemas ajakohastatud tegevuskava olukorraks, kus mõni oluline elektrijaam, alajaam, põhivõrguühendus või juhtimiskeskus satub drooni, sabotaaži või muu ründe alla? Kui jah, siis millal seda uuendati ja testiti viimati? Lähtudes olemasolevatest riskianalüüsidest ja ennetavatest tegevuskavadest on neid hinnanguid antud. Samamoodi on uuendatud Mandri-Euroopa sünkroniseerimise ajal ka üleriigilise elektri katkestamise hädaolukorra lahendamise plaan, mis käsitleb erinevaid julgeolekuriske, sealhulgas rünnakuid kriitilise taristu vastu. Seega saan ma kinnitada, et tulenevalt intsidendist on paigas teavitusahelad ning julgeoleku- ja päästeasutustega kokku lepitud tegevusprotseduurid. 

Viimati toimus näiteks eelmise aasta novembris küberreservi õppus, mille raames õppusel rünnati juhtimiskeskust ning see kompromiteeriti. Tegemist oli päriseluõppusega, kus praktikas mängiti läbi varulahenduste ülesseadmine ja kontrolli taastamine. Sellel suvel on plaanis füüsiliste rünnete õppus elektrijaamadele, kus samamoodi mängitakse läbi vastava objekti territooriumil rünnak ja rünnaku vastumeetmed. 

Viies küsimus: kuidas on jaotatud vastutus ministeeriumi, Eleringi, energiaettevõtjate, Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ning julgeolekuasutuste vahel energiataristu kaitsel ja kriisiolukorras reageerimisel? Kas minister peab kehtivat vastutusjaotust piisavalt selgeks ja kas on plaanis selles valdkonnas seadusemuudatusi? Täpsem reageerimine erinevate intsidentide korral on kokku lepitud riiklikus elektri hädaolukorra lahendamise plaanis, kus vastutusjaotus erinevate asutuste ja ettevõtete vahel lähtub osapoolte enda ülesannete pädevusest ning on Kliimaministeeriumi hinnangul selge ja ka läbi harjutatud. Ettevõtetel on kohustus tagada enda objektidel esmane füüsiline turvalisus passiivsete meetmetega, turvapersonali rakendamise ja sisemiste protokollidega. Julgeolekuasutused kaasuvad intsidendi lahendamisse vastavalt oma pädevustele. 

Mandri-Euroopaga sünkroniseerimine. Sai ka reaalelus läbi viidud operatsioon, et tagada täiendav turvalisus elektriobjektidele. Siiani on suurim õiguslik puudujääk mehitamata õhusõidukite valdkonnas, kuid esmased sammud selle likvideerimisel tehakse kavas oleva korrakaitseseaduse ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga ehk niinimetatud mehitamata õhusõidukite eelnõuga, mille Riigikantselei on juba kooskõlastusele saatnud. 

Kuues küsimus: milline on Eesti energiasüsteemi toimepidevuse plaan juhuks, kui korraga langeb rivist välja mitu olulist energiataristu objekti või ühendust? Lähtume energiasüsteemi puhul toimepidevusplaanidest ja vajadusel ka taasteplaanidest, sealhulgas süsteemi taaskäivitamisest. Laiem osapoolte koostöö ja reguleerimispõhimõtted on kokku lepitud juba eelnevalt mainitud riiklikus elektrikatkestuse hädaolukorra lahendamise plaanis. N–1 lähenemine tähendab olukorda, kus süsteemist on välja kukkunud üks suurimatest objektidest, näiteks välisühendus või tootmine või muu kriitiline objekt. N–x olukorrad ja võimalikud mõjud elektrisüsteemile on läbi simuleeritud ning nende puhul on paigas kindlad protseduurid. N–2 olukord tekkis akupargi testimisel, kus korraga lülitusid välja kaks Soome ühenduskaablit ja selle tulemusel elektrisüsteem toimis ilusti edasi. 

Seitsmes küsimus. Kas ministeerium peab vajalikuks kehtestada energiaettevõtjatele täiendavaid kohustuslikke kriisikindluse reservilahenduste, füüsilise kaitse või varusüsteemide nõudeid? Kui jah, siis millal on vastavad ettepanekud ja seadusealgatused kavas esitada? Riigikaitseobjektide puhul on uuendamisel nõuded, millele nad peavad vastama. Arvesse peab võtma, et samad nõuded ei saa kehtida kõikidele objektidele ühetaoliselt ja tuleb arvestada iga objekti iseärasusega. Seda protsessi juhib Siseministeerium, kellega suhtleme energeetikaga seotud projektide puhul. Kriisikindluse ja riskide hindamiseks on Riigikogule esitatud juba mainitud elektrituruseaduse muutmise eelnõu, millega langetatakse lävendit 200 megavatilt 90 megavatile elutähtsa teenuse piiri jaoks. Ka see on kontserniülene. Ka väiksemad tootjad on olulised elektrisüsteemi vaatest. Näiteks tulevad uued ETO-d, Sunly, Utilitas, Evecon, Kaamos ja Estiko Energia. 

Ei saa unustada ka küberturvalisusega seotud riske, sest RIA aastaraamat näitas, et mõjuga intsidentide arv on kasvanud. Selleks on plaanis muudatused sügisel, kus võetakse arvesse ka elektrivõrku lisanduvaid uut riist- ja tarkvara ning sellega seotud riske. Edaspidi on vaja esmalt veenduda, kas näiteks kolmanda riigi seade või tarkvara on turvaline. Seda protsessi koordineerib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes kasutusloa menetluse protsessis hindab koos kapo, Välisluureameti ja RIA-ga riist- ja tarkvara turvalisust, sealhulgas tarneahelatega seotud riske. 

Viimane, kaheksas küsimus. Millised investeeringud on lähiaastatel kavandatud energiataristu kriisikindluse tõstmiseks ning millistest allikatest neid rahastatakse? Ministeerium on kaardistanud energiataristu kriisikindluse tõstmiseks vajalikud investeeringud gaasi ja elektri näitel Riigikantselei juhitava riigikaitse arengukava uuendamise protsessi raames. Eleringi hajutatud taaskäivitamise võimekuse loomine teenib samuti kriisikindluse eesmärki. Selle turu konsultatsioon käib ja tagasiside on 19. maiks. Arvestades investeerimisvajaduse suurust, on selleks vaja rakendada erinevaid allikaid, nii Euroopa Liidu vahendeid kui ka ettevõtete omavahendeid. 2025. aastal suurendati Eleringi aktsiakapitali 35 miljoni euro võrra, et rahastada turvameetmete parandamist, ja täiendavalt sai Elering ka Euroopa Komisjoni CEF-i voorust 51 miljonit. Aktiivselt otsime erinevaid rahastusallikuid ka Euroopa Liidu fondidest, kus oleks võimalik taotleda rahastust ja julgeoleku seotud investeeringute katteks energeetikas. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka veel küsimusi. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tänan väga põhjaliku ja sisuka vastuse eest, aga minu küsimus on varustuskindluse kohta. Te ise ka rääkisite sellest hajutatud taaskäivitamise võimekuse hankest, mida Elering küll hetkel konsulteerib turuosalistega. Millisena ta lõpuks välja tuleb, täpselt ei tea, aga räägitud on 900 megavatist. Minul on pigem küsimus otsustusprotsessides, energeetikas viimasel ajal. Kas näiteks minister või valitsuskabinet puutus ka kuidagipidi sellesse otsusesse? Sest ENMAK 2035, mis võeti vastu jaanuaris valitsuse poolt, kirjeldab vajadusi, aga seal pole kirjas täpselt see maht, mida tuleks hankida, on räägitud vist 700-st, 2030. aasta tähtajast ja nii edasi. Kes need otsused teeb, ma tahaks teada.

Aitäh! Energiamajanduse arengukavas on tegelikult mõlemad, nii-öelda 2026–2030 ja 2030–2035, ette nähtud ka saartalitluse või muu analoogse meetme kulu, mis on suurusjärgus 60 miljonit aasta kohta. Ja 60 miljonit või peaaegu 60 miljonit on ka see summa, mida praegu saab Eesti Energia, sellepärast et ta hoiaks põlevkiviplokke reservis. Nii nagu, ma arvan, kõik siin saalis olijad teavad, põlevkiviplokid on vanad, on jõudmas oma eluea lõppu ja need tuleb asendada. Elering tegi juba möödunud aastal ühe juhitavate võimsuste hanke ja nüüd see taaskäivitamise võimekuse loomise hange teenib tegelikult sama eesmärki. Jaamad on hajutatult üle Eesti. Kui palju neid täpselt tuleb, eks seda näitab konsultatsiooni tulemus ja lõplikult hanke tulemus. See on Eleringi kavandada. Mina ministrina olin teadlik, et selline plaan on. Nii et ootame konsultatsiooni tulemused ära ja siis saame vaadata, millise hooga me edasi liigume. Aga me ei saa kindlasti järgmise hankega viivitada, sest eelmise aasta lõpu hanke tulemusel tellitud jaamad valmivad 2028–2029. Ehk kui me nüüd praegu teeme järgmise hanke või kui Elering teeb järgmise hanke, siis me räägime ka perioodist 2030 ja edasi. Energeetikas, nii nagu hea küsija, ma arvan, teab, otsusest kuni juba tootmiseni või selle funktsiooni täitmiseni lähebki aastaid aega.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina tänan ka väga põhjalike ja selgitavate vastuste eest! Valdkond on minule võõras, aga mure on suur. Sellepärast ma küsingi. Ma olen käinud Ukrainas Viljandi linna sõpruslinnas Ternopilis ja näinud, kuidas seal on valmistutud, kriisikindlus tagatud ja mida tehtud. Loodame, et meil kunagi midagi sellist olukorda läbi elada ei ole, aga maailm on muutunud ja olukorrad muutuvad ning me peame olema valmis erinevateks lahendusteks. 

Te tõite rahanumbreid siin ka, kui palju üks või teine tegevus maksab ja rajamine maksab. Minu küsimus puudutab seda, et kuna need on väga suured summad ja teades Eesti riigieelarve seisu, siis kas on loota, et ka Euroopa Liidu vahenditest midagi sellise kriisikindluse parandamiseks, ja just eriti sellistes riikides nagu Balti riigid või piiririigid, et kas on mingeid võimalusi ka sealt täiendavate vahendite saamiseks.

Aitäh! Väga hea, et te mainisite ka Tšernobõli. Kuna meil eelmine pühapäev, 26-ndal oli 40 aastat Tšernobõli katastroofist, siis ma sain ka kohapeal käia ja näha, milline see jaam ja selle ümbrus välja näeb, aga samamoodi näha ka seda, milliseid erinevaid kaitseinvesteeringuid on Ukrainas tehtud. Me käisime tegelikult õige mitmes võrguettevõttes kohapeal vaatamas, kuidas kaitstakse näiteks alajaama. 

Nüüd, Euroopast on juba raha tulnud, on tulnud selle sünkroniseerimisprojekti jaoks, aga samamoodi seesama 50,9 miljonit füüsilise taristu kaitseks. Järgmise eelarveperioodi läbirääkimistel on just kriitilise taristu kaitsega seotud teemad üks Eesti prioriteetidest, et seal oleks selge rahastus ka Euroopa poole pealt tagatud. 

Ma arvan, mida Ukraina kogemus ka näitab ja mida ka ukrainlased ise ütlesid, et need kaitsemeetmed peavad olema ratsionaalsed. Ei ole nagu mõistlik püüda kaitsta absoluutselt kõige vastu ja mitte ükski infrastruktuuri osa ei või saada pihta ja olla rivist väljas. See on ebamõistlikult kallis, aga peab olema olemas kaks asja. Üks on varuosad, mis on juba ammu ette ära ostetud ja paigutatud õigesse kohta riigiüleselt. Ja teiseks, et on olemas võimekus remondibrigaadide näol kiiresti neid kahjustada saanud seadmeid parandada. 

Ukrainas on kolmekihiline kaitsetase kriitilisel taristul. Esimene puudutab kõige lihtsamat, et droonid kinni püüda. Sealt edasi tuleb juba rohkem betooni ja muid asju. Ja kolmas tase on maa all. Ka rohkem betooni ja muid kaitsemeetmeid on Ukrainas ikkagi valikuline. Mingite asjade puhul nad aktsepteerivadki seda, et saab pihta ja parandame ära. See on nagu ratsionaalsem lähenemine. Nii et meil on sealt palju õppida, aga ma tahan siinkohal rõhutada, et me ei saa siin täpselt kopeerida kõike, mida Ukraina teeb, sest nemad on keset suurt sõda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Paratamatult jääb selline mulje väga paljude teemadega Eesti riigis, et nendega hakatakse ikka siis tegelema, kui midagi juba juhtub – on see piiriehitus, on see tervisevaldkonna enda kriisikindluse tõstmine või ka nüüd energiataristu puhul. Üle nelja aasta on sõda käinud ja ikka on vaja mingit õnnetut drooni vastu korstent lendamas, et justkui riik reageeriks. Selline mulje jääb. Ma loodan, et see mulje on ekslik, aga paratamatult ka need avalikud sõnumid on justkui nüüd aktiveerunud. Nii et ma küsingi teilt, kui palju ikkagi valitsus nende nelja aasta jooksul on arutanud mitte ainult energiataristu, vaid laiemalt riigitaristu kriisikindlamaks muutmist. Ja teiseks, kui palju on sel teemal olnud arutelusid ka Euroopa Liidu ministrite tasandil? Sest me saame väga hästi aru, et needsamad hulkuvad droonid ühelt või teiselt poolt või ka sealhulgas anonüümsetena võivad lennata mis tahes riigi energiataristu pihta tänapäeva lennukaugusi arvestades. Kui palju nendel teemadel on arutatud ja milliseid rahastusotsuseid on arutatud just Euroopa Liidu poolt?

Aitäh! Väga suur projekt kriisikindluse tõstmiseks oli tegelikult desünkroniseerimine. Selle projekti käigus investeeriti väga palju, testiti väga palju. Kui see desünkroniseerimise aeg ise oli, siis tegelikult olid ju kõrgendatud füüsilise turvalisuse nõuded. Mina siis valitsuses ei olnud, küll majanduskomisjonis me puurisime ka nii ministreid kui ka Eleringi, kuidas nende ettevalmistustega on. Nii nagu ma enne ütlesin, me oleme ka päris palju testitud. See, et meil Estlink 2 tõmmati katki, me suutsime selle tegelikult väga kiiresti ära parandada. Pool aastat on selliste keerukate operatsioonide puhul kiire aeg. Ka praegu on Elering soetanud erinevaid seadmeid ette. Seesama plaanimatu test, mis juhtus selle akupanga süsteemi integreerimisel, kui kaks Estlinki lülitusid korraga välja – meil süsteem jäi püsti. Ma üldiselt elektri pärast saan rahulikult magada. See, et droon tabas Auvere korstent, ei teinud korstnale väga suurt viga, aga kindlasti näitas, et kui me oleme piiririik, siis sellised asjad võivad juhtuda ja juhtuvad ka edaspidi. Ukraina sihtmärk oli ju selgelt sadamad Peterburi oblastis. Euroopa Liidus oleme me koos Balti riikide ja Poolaga kriisikindluse teemadel nagu väga selgelt sõna võtnud. Nagu ma ütlesin, prioriteet järgmise perioodi rahastuses energiataristu kriitilisel kaitsel on. Kui palju sinna lõpuks kogu Euroopa Liidu eelarves raha järele jääb, see on ülemkogu otsus, aga ka Euroopa Komisjon on siin toetav.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline ja kindlasti te teatud ulatuses peaksite saama. Palun kirjeldage seda lähteülesannet Eesti energiasüsteemi kohta. Kui peaks olema sõjaline rünnak Eestile, siis kui palju, kui kaua või millises ulatuses see süsteem peaks vastu pidama ja töötama? Ma eeldan, et mingi selline lähteülesanne on antud ja mingisugusel tasemel saate seda siin kirjeldada. Ja teine küsimus, mis sellest lähtub, on see, millist elektritootmise süsteemi või võrku Eesti vajab. Ma eeldan, et te ei ütle, et see kõik peaks paiknema ühes kohas. Mu vihje on tegelikult sellele, et suure tõenäosusega peab see olema hajutatud. Ja palun kirjeldage seda nägemust, mis riigi nägemuses hajutatud energiatootmine olema peaks.

Aitäh! Nii nagu hea küsija teab, siis ma arvan, et see esimene küsimus, sellest ma siin kõnepuldis väga rääkida ei saa. Peale selle, et meil süsteem on ikkagi üles ehitatud niimoodi, et ühe suure elemendi väljalangemise tulemusel süsteem ei kuku kokku. Ja nii nagu ma enne tõin selle akupargi testi näite, ka kahe suure elemendi väljakukkumisel seisis süsteem püsti. Ma arvan, et siit ma saangi ilusti liikuda selle teise küsimuse juurde, mille te vastasite ka ise juba ära. Hajutatud tootmine on kindlasti ka Ukraina soovitus, ka nemad teevad sama. Muuseas Ukraina puhul, kui nad näitasid, mida Venemaa oli sihtinud ja tabanud, siis see puudutas praktiliselt kõiki energiarajatisi, välja arvatud tuumajaamad. Ukrainas on neid rohkem kui üks ja tuumajaamad on olnud selgelt väljaspool ründetegevust. Zaporižžja on eraldi teema, see on okupeeritud territooriumil ja venelaste kontrolli all, aga üldiselt need jaamad, mis on Ukrainas, annavad väga suure osa elektrist, eriti talvel andsid põhiosa. Nii et lisaks hajutatusele on tegelikult selle energiaportfelli mitmekesisus, ma arvan, üks osa vastusest. Ka seesama Eleringi juhitavate võimsuste hange süsteemi taaskäivitamiseks põhineb üle Eesti paigutatud gaasijaamadel. Ehk seesama loogika, et me suudaksime vajaduse korral püsti hoida neid piirkondi, millel otsest probleemi ei ole, ja ka süsteemi taastada kiiremini, kui see muidu oleks võimalik, õppides muu hulgas Hispaania ja sellest Portugali näitest. Ma arvan, et seda mõtlemist ei ole kindlasti valitsuskoalitsioonis – ma usun, teil ka mitte, kõigi teiste kohta ei julge öelda –, et me Ida-Virumaale uusi põlevkivijaamu siiski ehitama ei hakka. Las need, mis on, täidavad oma viimase missiooni ära ja saame sealt edasi minna.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Olen teid mitmel korral kuulnud rääkimas sellest, kui õige ja ohutu on Eestisse tuumajaama rajamine, ja seda just Ukraina näitel. Palun selgitage, millest tuleb teie optimism just energiataristu kriisikindluse vaates, kui on teada, et venelased on hõivanud Zaporižžja tuumajaama, kasutanud seda kilbina ning 2022. aasta juulis teatas The Wall Street Journal, et Vene väed tegid Zaporižžja tuumajaama kompleksist lausa oma sõjaväebaasi, paigutades sinna raske iseliikuva mitmikraketiheitja. Nagu te ka ise just nentisite, on see tuumajaam jätkuvalt venelaste käes. Palun selgitage, kuidas te sellest kõigest hoolimata peate tuumajaama rajamist Eestisse mõistlikuks ja vajalikuks. Kuidas te tagate, et Eestis mitte midagi sellist ei juhtu?

Aitäh! Selleks, et Eestis ei oleks vaja hakata ühtegi elektrijaama või ühtegi tehast või ühtegi kodu tagasi võitma, ongi investeeringud kaitsevalmidusse, kaitsevõimesse, ühised kaitseplaanid NATO-ga. See on kõik eesmärgipärane tegevus. Nüüd, tuumaenergia, nii nagu ma ütlesin, mitte ainult Zaporižžja ei ole okupeeritud territooriumil, väga suur tükk Ukrainast on okupeeritud territoorium. Venemaa Föderatsioon kasutab energiataristut täiesti sihiteadlikult sihtmärgina, et destabiliseerida olukorda ühiskonnas. Ainsad puutumata energiajaamad, mis on Ukraina kontrolli all oleval territooriumil, on olnud tuumajaamad. Samamoodi investeerib Soome tuumaenergeetika laiendusse, Rootsi, Poola, Tšehhi, Suurbritannia. Meil on vaja ka baasvõimsust andvaid elektrijaamu. Kui me soovime vabaneda fossiilsetel kütustel põhinevatest elektrijaamadest, mis töötaksid ka siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu, siis tuumaenergeetikale hetkel alternatiive ei ole. Ja nii seesama Tšornobõli katastroof kui ka hiljem Fukushima on tegelikult viinud ju selleni, et regulatsioone on väga oluliselt karmistatud, järelevalvet tugevdatud ja tuumaenergia ohutuse seadus on kõiki neid parimaid praktikaid arvesse võtnud. Nii et tuumaenergeetika arendamine on mitte ainult vajalik, vaid ka, kui see on korralikult tehtud, ohutu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Tõesti, energiataristu kriisikindluse üks oluline osa on ka hajutatud võimsuste olemasolu ja hea, kui need hajutatud võimsused veel töötaksid ka kohalikul taastuval ressursil, näiteks puiduhakkel või millegi muul jääkidel, mis näiteks puidutootmisest tuleb. Kas on valitsusel plaan töötada edasi ka selle plaaniga, et meie riigis olevate tootmisettevõtete juures oleksid väikesed koostootmisjaamad, mis kasutaksid ära nii elektri enda tarbeks, tõstaks selle ettevõtte konkurentsivõimet ja ühtlasi soojus näiteks kuluks marjaks ära kuivatamisel? Kas selliste väikeste ettevõtete toetamise plaani ka on?

Aitäh! Väga paljud ettevõtted ju tegelikult juba praegu kasutavad seda koostootmise võimalust, näiteks metsatööstuse valdkonnas, kus puiduhaket kasutatakse näiteks kaminapuude kuivatamiseks. Tegelikult see ringkäik või ringkasutus on praktiliselt sajaprotsendiline. Ja ma usun ka seda, et vähemalt mingiks perioodiks on koostootmine biomassil jätkuvalt kõige kuluefektiivsem lahendus Eestis. Kui pikk see periood on, ma arvan, sõltub muu hulgas, kui kiiresti areneb tööstuslike soojuspumpade efektiivsus, milline on meie elektrienergia hind. Kui soojuslik tööstuspump meie elektrienergia hinna juures on efektiivsem kui biomassi kasutus, siis ma arvan, et ratsionaalne majanduslik valik dikteerib selle valiku. 

Võib-olla Eleringi gaasijaamade hanke juures võib alati ju küsida ja kindlasti, mida mu käest küsitakse, et kui ma olen rääkinud imporditavatest fossiilkütustest sõltuvuse vähendamisest, siis kuidas see klapib kokku sellega, et me rajame uusi gaasijaamu. Samamoodi me tegelikult ju toetame kodumaist biometaani tootmist. Ja kuna nende gaasijaamade funktsioon on ikkagi kas süsteemi taaskäivitamine või hinnatippude lõikamine või mingite reservide pakkumine, siis nende töötunde on ka vähe. Nii et ma arvan, et kui me siin teeme mõlemat, nii biomassi kui ka biometaani, siis me astumegi väga suure sammu energiasõltumatuse suunas. Üks ei välista kuidagi teist ja biomassil on kindlasti mõnda aega veel koht.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen nüüd mõnevõrra üllatunud sellest väljaütlemisest, et Eestil tuumaenergiale alternatiive ei ole. Seda te siit puldist just ütlesite vist kas Helmenile või Zuzule vastates. Samas te räägite hajustootmisest, gaasijaamade hankest. Anti Allasele vastates kinnitasite, et ratsionaalne majanduslik valik dikteerib selle, mida me teeme. Kuidas see kõik nüüd ühte pilti kokku istub? Aga ma küsiksin hästi konkreetselt, et lisaks sellele elektrituruseaduse muudatusele, et … piir 90 megavati juurde alla tuua, mis on järgmise aasta jooksul tõepoolest need sammud, mis veel ära otsustatakse. Kas toimub mingisuguseid õppusi või koolitusi, muudame seadust, tuleb see gaasijaamade suur hange? Mis on need asjad, mis 12 kuu jooksul tehtud saavad?

Aitäh! Ma siiski vastan sellele esimesele poolele, et kas mu jutt kõlas loogiliselt. Mitmekesine energiatootmisportfell on kindlasti eelis. Miks ma ütlen, et tuumajaamal on seal koht samamoodi, nagu on seal koht meretuuleparkidel: et ma ei näe, et üks välistaks teist, kui me võtame regionaalse vaate. Ja tuuleenergia puhul või taastuvenergia puhul räägime ka näiteks vesiniku ja vesiniku derivaatide tootmisest, mille vastu Aasias nõudlus väga kiiresti kasvab. Ja tuumajaam, kui see on kaks korda 300 megavatti ehk 600 megavatti, mahub ilusti ja jääb puudugi. Ma arvan, et ei ole probleem, mille kohta ma ütlesin, et kui me ei soovi fossiilseid baasvõimsuse pakkujaid, siis me ei näe, mis on tuumajaamale tehnoloogiline alternatiiv. 

Mis juhtub järgmise 12 kuu jooksul? No esiteks ma loodan seda, et kuues vähempakkumine toob taastuvat maismaatuuleenergiat turule. Ma usun ka sellesse, et kui me saame tuulehoo preemia nüüd ilusti ära vormistatud, siis on neid kohalikke omavalitsusi, kes näevad taastuvenergia edendamises oma piirkonnas kasu, et neid tuleb. 

Ja lihtsalt, et oleks ka selge, et tuulehoo preemia ei tähenda mitte mingit pidi, et kehtivates regulatsioonides keskkonnanõuded, muud asjad, oleks mingisugust allahindlust. Kõik need asjad tuleb jätkuvalt täita. 

Eleringi hange, ma usun, saab selgeks, et mis mahus ja tingimustel täpselt. Kindlasti tuleb veel investeeringuid erinevates domeenides, kaasa arvatud õhus, et see kaitse oleks sellisel tasemel, mis vastab ohuhinnangule. 

Ja võib-olla viimase asjana, kuna me eriti Ukraina tõttu räägime väga palju füüsilistest ohtudest, siis me mingit pidi ei tohi unustada ära küberriske, mis ka Ukraina puhul ju näitas, et enne täiemahulise sõja algust oli suuremat sorti kübertegevus Ukraina suunal. Nii et seal peame samamoodi oma head taset hoidma. 

Ja ma arvan, et 12 kuuga see töö ei lõpe. Meil on veel väga palju teha, väga palju võimalusi. Ja kui me siin nutikalt toimetame, siis ma usun, et sellest tuleb Eesti majandusele ja Eesti inimestele kasu, mitte kahju.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Need viimased droonijuhtumid meil siin Eestis ja ka sõda Ukrainas on näidanud väga selgelt, et kõik energiataristuga seonduv ei ole mitte ainult majandusküsimus, vaid on selgelt ka julgeolekuküsimus. Eriti puudutab see minu arvates piirialasid ja väiksemaid omavalitsusi, kus alternatiivsed lahendused ei pruugi kohe kättesaadavad olla. Ehk oleks võimalik teil selgitada, kui hästi on täna näiteks Kagu-Eesti omavalitsustel? Näiteks nädalavahetusel said Võru inimesed teavituse, SMS-teavituse. Aga laiemalt Kagu-Eesti. Kuidas on nendel omavalitsustel tagatud kriitiliste teenuste, nagu haiglad, veevärk, side, autonoomne energiavarustus pikema kriisi korral? Millised võiksid olla konkreetsed sammud selle võimekuse tugevdamiseks lähiaastatel? Just riigi vaates, mitte nii, et kohalikud omavalitsused tehku.

Aitäh! See küsimuse ulatus on kindlasti palju laiem kui minu portfell. Aga võib-olla see küsimus ilmestab hästi seda, et kriisikindluse loomine ongi ministeeriumide ja ametite ülene asi, see ei ole nagu ühe ministeeriumi kätes. Seda kinnitab ka Ukraina kogemus. Mul ei ole täna ühtegi alust arvata, et energeetikas on Kagu-Eesti või Lõuna-Eesti piirkond kriisikindluse mõttes kehvemini hoitud. Mis on tõsi, voolukatkestused ja lõpptarbija vaatest on seal kindlasti arenguruumi ja sellega minu teada Elektrilevi ka tegeleb. Siin on muidugi see paradoks, et kui me ühelt poolt soovime, et meil oleks elektrivõrk näiteks hästi ilmastikukindel, ja teiselt poolt soovime, et võrgutasud oleksid hästi madalad, siis need kaks asja väga kokku ei sobi. Me peame arvestama, et mida näiteks ilmastikukindlama võrgu me teeme, tarbija peab selle kinni maksma. Mis aitab kulusid vähendada, on see, kui meil tuleb rohkem tarbimist võrku. Meil võrgus tegelikult ruumi on. 

Ja kindlasti ei ole see nii, et me veeretame vastutuse või ülesanded riigilt või Eleringilt kohaliku omavalitsuse õuele. See on ikkagi ühine pingutus, kus ka kohalikul omavalitsusel on väga oluline roll. Kohalikud teavad ju kõige paremini neid olusid seal. Ja seesama ETO-de piiri näiteks allapoole toomine, ka 90 megavatti installeeritud võimsust kontserni vaates seab juba kõrgendatud nõuded sellele teenuse osutajale. Ma arvan, et need kõik toetavad igat piirkonda Eestis, mitte ainult Kagu- ja Lõuna-Eestit, aga samamoodi Saari või Ida-Virumaad või Kesk-Eestit. Eks me püüame ikka niimoodi ühetaoliselt läheneda. 

Aga kui on kuskil mingeid murekohti, siis ma arvan, et nendest tuleb julgelt rääkida kas Eleringile, Elektrilevile või kes iganes seal toimetab varustuskindlusega. No sidest me ei rääkinud, telekommunikatsioonid on teine ministeerium, ka see on väga oluline. Kütuse kriisikindlus, et on olemas piisav hulk tanklaid, kus on igal juhul võimalik tankida, kauplused, kus on võimalik teha ilma sideühenduseta kaardimakseid. Kõik need tükid on tegelikult olemas, aga ma suuremasse detaili siin ei läheks, sest see on nüüd väljaspool ka minu valdkonda. Aitäh!

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Me täna siin jah rääkisime ja minister ka väga põhjalikult selgitas, millised on plaanid selle taristu kriisikindluse tõstmiseks. Ma tean, et tõesti seda tööd tehakse, on tehtud aastaid. Noh siin Ester Karuse küsimusele nii palju kommentaariks, et kunagi oli selline asi nagu Lõuna-Eestis juhtus üks torm 2018 ja siis me avastasime, kuidas ei ole küll bensiinijaamades piisavalt generaatoreid, et saaks sealt kütust kätte, küll sidemastid lõpetasid tegevuse, kuna elektrit ei olnud seal, haiglad, hooldekodud ja nii edasi, ja nii edasi, eks ju. 

Nendest on tehtud järeldusi. Ja ma arvan, et see asi on paremuse poole liikunud. On ka investeeringutega toetatud, on nii haiglaid toetatud minu teada, ka omavalitsusi, et seda kohalikku kriisikindlust tõsta. Aga minu jaoks kõige suurem küsimus selle energeetika juures on endiselt see, et me võime selle taristu ära kindlustada, aga kui meil ei ole piisavalt elektritootmisvõimsusi, siis on endiselt varustuskindlusega energiajulgeoleku küsimus ja oht üleval. Need lihtsad numbrid ja faktid räägivad oma keelt. Eelmisel aastal me importisime ligi 40% Eestis tarbitavast elektrist ja üle-eelmine aasta oli see minu teada kolmandik. Nii et need häirekellad on aastaid juba käinud ja sotsiaaldemokraadid, nii olles valitsuses kui ka olles nüüd opositsioonis, on ka korduvalt küsinud ja teinud ettepanekuid uute tootmisvõimsuste turule toomiseks. 

Siin ma ei saa küll praegu ametis olevale ministrile väga palju ette heita, pigem eelkäijad on üht-teist tegemata jätnud. Ma arvan, et igal juhul ma pean kiitma, et vähemalt üht-teist on tehtud ja üht-teist on tegemises. Kindlasti ma ei kritiseeri nende juhitavate võimsuste võimalikku hanget. Just nimelt hajusalt kindlustada see, et meil on neid tootmisvõimsusi üle Eesti, mis võimaldab tegelikult ka piirkondlikke saartalitusi tekitada ja elektrivarustust tagada, seda on kindlasti vaja. Aga pigem on küsimus selles üldpildis, jah. 

Ka minister rääkis, et nüüd on uus maismaatuulehange uuesti välja kuulutatud. Loodame, et sinna laekub ka pakkumisi, sest mitte kõik ei ole selle suhtes väga optimistlikud, aga lootus jääb. Pigem on seal muud põhjused. Ikkagi see planeeringute kogu tants ja tralli, mis käib. Sellest võiks pikalt rääkida, seda oleks võinud ka kuidagi teisest otsast alustada. Kõigepealt riik ütles, et meil on taastuvenergiat vaja, kõik arendajad tormasid üle Eesti laiali omavalitsuste juurde ja ehmatasid Eesti rahva ära, sest neid pilte joonistati küll, kus kogu Eesti on tuulikuid täis. No nii palju meil vaja ei ole, ausalt öelda, on vaja ju mingi optimaalne kogus. Ma loodan, et me selleni jõuame. Aga kindlasti ma julgustaksin tegema järgmisi otsuseid. 

Kui me vaatame kas või Eleringi prognoositut tarbimist, siis 2035 räägib üle 12 teravatt-tunni. Ma tuletan meelde, et me ise tootsime eelmisel aastal 5,5 teravatt-tundi või isegi sutsu vähem. Kui me nüüd vaatame perspektiivis ette tarbimise kasvule ja nendele elektritootmisvõimsustele, mis meil turule pääsevad, siis jah, neid võimsusi on, põlevkivijaamades on võimsusi rohkem, aga see ei pääse turule, sest selle hind on liiga kallis. 

Ja midagi ei ole teha, endiselt tuleks mõelda nii meretuuleparkidele kui ka võib-olla salvestile. Tuumajaama ma jätan lihtsalt küsimärgina õhku, sest ju siis tuleb eeltöö kõigepealt ära teha. Kui me näeme, kui suured on investeeringud, milliseks kujuneb see hind – seda tööd tehakse praegu. Jah, riik maksab sinna küll peale, sest sellel ongi oma hind, et jõuda tegelikult kas või selle eelhinnanguni, mis võib-olla juba täpsemalt räägib, et kas tuumajaama sellel hetkel, sellel aastal on vaja, kas ta siis turule mahub ja nii edasi. Aga teeme selle eeltöö ära, kuigi kopika see maksma läheb. 

Aga ikkagi julgustaksin muude tootmisvõimsuste peale kiiremini mõtlema, sest nii nagu minister ise ütles, need on väga pika vinnaga asjad. Kui teha meretuulehange, siis kulub veel viis-kuus aastat enne, kui esimene tuulepark püsti saab, võib-olla isegi kauem. Paldiski vesisalvesti – kaheksa aastat võib-olla seitse-kaheksa aastat. Nii et julgustan tegema järgmisi otsuseid veel ka selle kaheksa kuu jooksul, kui see valitsus ja minister on pukis ja ametis. Teeme rohkem ja julgemaid otsuseid, siis me võime kindlad olla, et meil see elekter ka seal taristus edaspidi liigub. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Me olemegi läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti. Meil võeti kaheksas päevakorrapunkt välja. 

Ja nüüd on võimalik peale haamrilööki osaleda vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole, seega on istung lõppenud.