Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud päevakorra kinnitamise juurde. Esmalt, juhatajale on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 14. päevakorrapunkt, milleks on EKRE fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõu 827 esimene lugemine. See on algataja õigus. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku võtta tänasest päevakorrast välja punkt nr 8 ehk arupärimine nr 937.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Isamaa saadikurühma nimel teen ettepaneku kolmapäevasest päevakorrast välja võtta 15. päevakorrapunkt, eelnõu 823.

Aitäh! Otse loomulikult on see algatajate õigus, aga mul tekib selline küsimus, et kas need eelnõud on oma aktuaalsuse minetanud. [Kui on], siis on võimalus need ka tagasi võtta. Üsna raske on päevakorda planeerida, kui päevakorra kinnitamisel terve rida eelnõusid ja arupärimisi välja võetakse. (Hääl saalist.) Hea kolleeg, kolmapäeval on meil tööpäev selline, et on garanteeritud, et see eelnõu saab arutatud. Aga see selleks. Head kolleegid, olgu see märkusena öeldud, et tõepoolest, see on algataja õigus ja seda õigust ei saa istungi juhataja ära võtta, isegi kui ta seda väga tahaks. 

Rohkem ettepanekuid ei ole. Siis veel kord, kinnitamisele minevast päevakorrast on välja jäetud päevakorrapunkt nr 14 – see on [planeeritud] kolmapäevale – ehk otsuse eelnõu 827, samuti kolmapäevane päevakorrapunkt nr 15, eelnõu 823, ja täna päevakorras olev kaheksas arupärimine, mis on Andres Sutile. Palun saalikutsung!

Head kolleegid, juhatuse poolt Riigikogule esitatud päevakorrast jäävad välja algatajate või esitajate soovil arupärimine number 937, mis on tänases päevakorras punkt kaheksa, samuti otsuse eelnõu 827, mis on kolmapäevase päevakorra 14. päevakorrapunkt, ja seaduseelnõu 823, mis on kolmapäevase päevakorra 15. päevakorrapunkt. Koos nende muudatustega panen hääletusele selle töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Head kolleegid! Selle poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid on 0. Küsin igaks juhuks üle, ega keegi kolleegidest ei vaidlusta päevakorra hääletamist. Selle töönädala päevakord on kinnitatud. 

Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Mina annan üle arupärimise Liisa-Ly Pakostale. Arupärimise sisu on noorte sotsiaalmeedia kasutamise piirangute arutelud Euroopa Liidus ja Eesti seisukohad. 

Nagu me teame, on jätkuvalt noorte sotsiaalmeedia kasutamine ja sellest tulenevad probleemid suureks mureks. Euroopa Liidu liikmesriigid, aga ka teised riigid on astunud mitmeid samme meetmete rakendamiseks, mis peaks noori rohkem kaitsma. Kõige varasemalt astus need sammud Austraalia, hiljem on lisandunud näiteks Hispaania, Prantsusmaa ja Taani. Viimasena on ka Norra avaldanud soovi, et midagi ette võtta. Aprilli keskel avaldas Euronews pikema analüüsi, milles tuuakse välja, kuidas riigid suhtuvad piiravatesse meetmetesse ja milliseid samme nad peavad vajalikuks astuda. Sealt tuleb välja, et Eesti on ainus liikmesriik, kes jätkuvalt sellisel kujul samme vajalikuks ei pea. 

Sellest lähtuvalt me soovimegi saada ministrilt ülevaadet sellest, mis on Eesti peamised seisukohad, [millised on põhjendused], miks mitte erinevaid samme astuda sellel teel, ja kas vastab tõesti tõele, et Eesti on ainus liikmesriik, kes erinevaid meetmeid sotsiaalmeedia [kasutamisel] ja võimalikke piiranguid vajalikuks ei pea. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vastavalt riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 4. mai konsensuslikule otsusele algatab komisjon küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus on eelnõu menetlemisel riigikaitsekomisjoni esindaja komisjoni liige Priit Sibul. 

Seaduseelnõu eesmärk on ühtlustada küberturvalisuse 2. direktiivi ja küberturvalisuse seaduse termineid ja luua seaduses subjektidele selgem arusaam Riigi Infosüsteemide Ameti järelevalve ulatusest võrgu- ja infosüsteemide osas. Lisaks seotakse küberturvalisuse 2. direktiivi rakendusmäärusega kehtestatavad turvanõuded selgemalt teenustega, mida rakendusmäärus puudutab. 

Eelnõu algatamise taustaks mõned sõnad. Riigikogu võttis 10. detsembril eelmisel aastal vastu küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse, millega võeti üle 2. direktiiv ehk NIS2. Nimetatud seaduseelnõu 739 menetlemisel jäi kaasatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit eriarvamusele eelnõu küberturvalisuse 2. direktiivile vastavuse osas. Eelnõu menetlemisega oli kiire, sest NIS2 direktiiv pidanuks olema Eesti õigusse täies mahus üle võetud 2024. aasta 18. oktoobriks ning Euroopa Komisjon oli Eesti vastu algatanud rikkumismenetluse. 

Arvestades eeltoodut, pidas riigikaitsekomisjon vajalikuks teha Justiits- ja Digiministeeriumile ja kaasatud ITL-ile ettepaneku läbi rääkida eelnõu väljatöötamisel ja menetlemisel tekkinud ning lahendamata jäänud erimeelsused 2026. aasta märtsiks ning teha riigikaitsekomisjonile ülevaade erimeelsuste lahendamise tulemusest. 

Aitäh! 

Nii et lõpetuseks ütlen, et me hoidsime kokku paberit ja edastasime selle algatatava seaduseelnõu koos seletuskirja ja seletuskirja lisaga elektrooniliselt. Nii et paberit ei ole võimalik teile üle anda. 

See 15 sekundit sai nüüd kenasti kokku hoitud. Aitäh teile! Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Pöördun teie poole, saamaks toetust ravimiseaduse muudatusele, mis annaks õiguse õdedele osaleda ravimimüüjate korraldatud koolitustel. Viimastel aastatel on retseptiravimite tarvitajate hulk mitmekordistunud. Õdedel on juba ammu kohustus nõustada patsiente, kuidas ja mis ravimit nad peaksid võtma. Antud muudatus puudutab seda, et õdedel tekiks vastav õigus nendel koolitustel osaleda. Õed on kõrgharidusega ja otsustusõigusega spetsialistid. Ma arvan, et oleks aeg, et nad saaksid informatsiooni ravimite omaduste ja toimimise kohta otseallikatest.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Meil on siin tekkinud päris huvitav ja omapärane olukord – ministrid ei taha tulla Riigikogu ette vastama küsimusele, kelle korraldusel müüdi 30 aasta põlevkivivarud maha. Väga huvitav! Lauri Hussar saatis tagasi kaks arupärimist, mille ma andsin sisse. Üks oli Jürgen Ligile ja teine oli Andres Sutile selle kohta, kuidas siis sündis otsus müüa varustuskindlus maha ja mis hinna eest. Väga huvitav! Nüüd ma esitan need kaks arupärimist uuesti juba täpsustavate küsimustega, mis on vahepeal tekkinud.  

Aga natuke tausta ka. Esiteks, ministrid keelduvad tulemast korruptsioonivastase erikomisjoni istungile, väites, et ministeeriumid ei ole selle teemaga üldse seotud, ei Kliimaministeerium ega Rahandusministeerium. Ei soovita ka tulla siia täiskogu saali nendele küsimustele vastama. Aga mul on küsimus, kes on Eesti Energia omanik, kes vastutab meil varustuskindluse eest, kes vastutab põlevkivivarude eest. Tuleb välja, et omanikku justkui ei ole. Kliimaministeerium ja Rahandusministeerium ei vastuta, mitte keegi ei tea sellest teemast midagi. Väga mugav, omanikku justkui ei ole ja järelikult ka vastutajat ei ole.  

Veel üks väga huvitav moment. Korruptsioonivastasele erikomisjonile, kui me palusime välja dokumente, keelduti neid dokumente edastamast, keelduti ütlemast, mis on tehingu hind. Siis mingi aja pärast kõlas ERR-is, et tehingu hind oli 15 miljonit. Ja kui me oleme küsinud …

Aitäh!

… et olgu, nüüd, kui hind on avalik, palun näidake meile neid dokumente, [vastatakse], et ei, see on ärisaladus. Nii et ma ütlen, et ega ka see 15 miljonit ei pruugi olla õige number. Aitäh!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitsepolitseiamet on oma aastaraamatus rõhutanud, et niinimetatud pöördukseefekt kujutab endast tõsist korruptsiooniohtu olukordades, kus ametnikud liiguvad erasektoris samasse valdkonda, kus nad on hiljuti osalenud oluliste ja rahaliselt mahukate otsuste tegemisel. Samasugune probleem on Kliimaministeeriumi haldusalas. Sellega seoses on meil kaheksa küsimust energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. 

On välja tulnud, et Kliimaministeeriumis meretuuleenergia valdkonnaga tegelenud ametnikud on vahetult pärast ametist lahkumist asunud tööle erasektoris sama valdkonna arendusprojektides. Ja veel hiljem on välja tulnud, et kantsler läks Viru Keemia Gruppi. Nähtavasti on selliseid juhtumeid veelgi. Arvan, et minister oskab nendest juhtumitest anda ülevaate ja selgitada, kuidas välistatakse olukorrad, kus [avalikus sektoris] ametis olles omandatud teave, kontaktvõrgustik ja menetluslikud teadmised mõjutavad hiljem erasektoris tehtavaid otsuseid või annavad konkreetsetele arendajatele eelise. Loodetavasti on ministril ülevaade olemas ja ta oskab meile pädevalt vastata. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle arupärimise organiseeritud telefonikelmuste karistamise poliitika ja avalikkuse õiglustunde kahjustamise kohta. Nimelt on avalikkuses tekitanud põhjendatud pahameelt hiljutine juhtum, kus Ukraina kodanik Artur Jermolajev, kes mõisteti süüdi ulatusliku rahvusvahelise telefonikelmide skeemi juhtimises, vabastati sisuliselt kohe pärast 8,5 miljoni euro tasumist. Lendas nagu härrasmees eralennukiga Tel Avivi kusagile oma villasse. See on ikkagi jahmatav lugu, see saja miljoni eurose rahvusvahelise kelmuse episood.

Me tahame teada, kuidas on see juhtum, et ulatusliku organiseeritud kuritegevuse juht pääseb sisuliselt vangistuseta, kooskõlas õigusemõistmise põhimõtetega. Meil on seitse küsimust. Üks neist puudutab ka seadusandluse muutmise võimalikkust, et ikkagi saavutada tulemus, et organiseeritud kuritegevuse juhid ei pääseks nii kergelt ja nii valulises küsimuses nagu meie kodanike suur riisumine, millega me väga tihti paraku kokku puutume, ka ministrite tasemel? Isegi minister ütles, et talle helistatakse, aga ta on väga osav ja ta ei vasta [kõnele], aga 85-aastane proua jääb võib-olla ilma oma elusäästudest kodaniku Jermolajevi tõttu. Nii et see juhtum väärib eraldi tähelepanu. Aitäh!

Paberil oli kirjas, et ka Vabariigi Valitsusel on terve rida eelnõusid [üle anda], aga kuna materjalid jäid seekord kodus läbi töötamata, ei pannud seda kohe tähele. Vabandan selle pärast! Aga nüüd on teie kord. Vabariigi Valitsuse nimel Kaire Karp, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister. 

Teine eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. 

Kolmas eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. 

Neljas eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. 

Viies eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab korrakaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust peaminister. Seaduseelnõud on esitatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid! Loeme nüüd kokku. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu viis seaduseelnõu Vabariigi Valitsuse poolt ja kaks seaduseelnõu Riigikogu liikmete poolt ehk kokku seitse seaduseelnõu ja siis veel viis arupärimist. Anastassial oli kaks arupärimist. Riigikogu esimees ja Riigikogu juhatus [korraldavad] vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele nende edasise menetlemise.  

Üks palve on ka Diana Ingerainile. Üks allkiri teie eelnõul on veel puudu, nii et istungi juhataja või virgats aitab selle korraldada. 

Nii, head kolleegid, saame minna kauaoodatud tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits eelduslikult Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel.

Hea juhataja! Head kolleegid! Need kaks eelnõu – praegune, 785, ja järgmine, 786 – on ühe pere kaks last, ja mõni laps on veel tulekul. Täna tuleb mõlema lõpphääletus. [Eelnõud] kujutavad endast, kui lühidalt kokku võtta, Aasiast pärit odavtööjõu sissetoomise [võimaldamist] ja on kiirteeks nende edasisel liikumisel Eesti Vabariigi piires. Ja tõepoolest, nagu ikka, neil on hea [põhjendus]: tööjõudu napib ning on vaja oskustööjõudu ja tippspetsialiste siia tuua. 

Paraku on tippspetsialistide toomisel uks juba niigi lahti. Kui maksta poolteist korda kõrgemat palka keskmisest – tere tulemast! Samamoodi on ka oskustööjõuga, kui maksta neile samasugust palka nagu kohalikele. Isegi nende olemasolevate võimaluste kasutamist ei ole Eesti suutnud realiseerida. Aga nüüd avatakse uks nendele, kellele võib maksta 80% keskmisest brutotöötasust. Rääkida, et tegemist on tippspetsialistidega või oskustöölistega – noh, päris hästi see ei kõla ja eriti usutav ei ole! 

33 aastat tagasi, 9. juulil võeti siinsamas vastu välismaalaste seadus. Ülo Nugis istus seal selja taga ja Mart Laar oli peaminister toona. See välismaalaste seadus oli [tingitud] murest eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast. Peale selle on vastu võetud tegelikult väga-väga palju erinevaid erandeid. Nii et välismaalaste seaduse puhul on erandid muutunud tegelikult normiks. Ma vaatasin, et aastal 2024 anti Eestis välja 6177 tähtajalist elamisluba, kuigi sisserände piirarv oli 1177. Nii et tegelikult moodustasid erandid 81% normist. See oli paar aastat tagasi. Ja asi pole paremaks läinud, natukenegi mitte. See tähendab, et erandid on muutunud normiks. 

Ja nüüd järgmine samm. Need kaks eelnõu – see praegune, millest ma [kõnelen], 785, ja järgmine – moodustavad tõesti ühise terviku. See on, nagu piltlikult öeldakse, uks kolmandatest riikidest pärit odavtööjõule. Seda [ust] me avame peagi jõuliselt. Vähemalt osa kolleegidest üritavad seda avada. Ja järgmine eelnõu, millest ma praegu ei räägi, [loob] kiirtee peale sellest uksest [sisse astumist]. Iseenesest on see suurepärane, et elamisluba ja tööluba tehakse üheks dokumendiks. Bürokraatiat vähem! Selle vastu ei ole mitte midagi. See on see kiirtee pärast selle ukse avamist. Ja tegemist on tõenäoliselt valdavalt Aasia päritolu odavtööjõuga. 

Selles olukorras võib mõista tööandjat. Tööandja ütleb samuti, et oleks vaja töökäsi, oskustöölisi ja kõiki neid. Aga samas, igasugune migratsioon tegelikult lükkab probleemide [lahendamist] edasi. On olnud varem niimoodi, on ka praegu ja on ka edaspidi.

Palun veel mõni minut!

Kolm minutit lisaks.

Jah! Me saame hetkeks sellise kergenduse, tööjõudu siia, sinna ja kolmandale poole, aga probleemide [lahendamist] lükkame me edasi. Kuidas see mõjub Eesti põhi[eesmärgile], et Eesti jääks eestlaste riigiks, kus on võimalik eesti keelt rääkida, kus eesti kultuur õitseb ja nii edasi? See ei ole enam kõige olulisem asi, vaid põhiline on, et tööandjatel oleks võimalikult soodsaid töökäsi. On ammu räägitud, et meil on palju ametnikke, kes on hästi haritud ja kogemustega, ja meil on olemas AI, mida on võimalik kasutada väga mitmetes eluvaldkondades, ka tööstuses ja nii edasi. 

Nii et tegelikult potentsiaali on olukorras, kus meie demograafiline olukord on hullemast hullem. Ma ei hakka pikalt rääkima, kui hull see on. Ja selle taustal ei ole see minu meelest kõige arukam tee probleemi lahendamiseks. Ma olen kindel, et ei Mart Laar, ei Ülo Nugis, ei Edgar Savisaar ega Tunne Kelam, kes toona välismaalaste seaduse vastu võtsid ja välismaalaste piirarvuks 0,1% kehtestasid, ei oleks selle eelnõuga nõus. Enamikult ei saa seda küll küsida kahjuks, aga see on minu kindel arvamine. Ja selle taustal kinnitan teile, et mina ja Keskerakonna saadikud seda ega ka järgmist eelnõu ei saa kuidagi toetada, kuigi mure on arusaadav. Selle mure lahendamise viis ei ole minu meelest kohane tänasel päeval. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! No täna on kolmas lugemine välismaalaste seaduse muutmise seadusel, mis on sellise huvitava pealkirjaga, sulgudes on "tööjõupuuduse tegevusalade erisus". [See eelnõu] on ikka päris konkreetselt toru avamine kõikidele, kes tahavad kolmandatest riikidest tulla Eestisse madala palgaga tööle. See eelnõu, ehkki selle idee võib olla üllas ja ettevõtjad tahaksid madalama palgatasemega töötajaid, pärsib ka innovatsiooni. Kui me toome väljastpoolt madalapalgalisi, siis kaob perspektiiv, kaob ettevõtetes innovatsioon ja Eesti inimestel kaob samamoodi võimalus saada Eestis tööd. 

Nüüd jutt sellest, et 80% Statistikaameti [arvutatud] keskmisest palgast annab võimaluse tuua [töötajaid] kolmandatest riikidest juurde – see 80% on [võetud] tagasivaatavalt ehk eelmise aasta põhjal, aga sisse toome me [töötajaid ju tulevikus]. Siin on mitmed asjad segamini läinud. Ja kui meil peaks asjad paremini minema, kui majanduskasv on üle 2%, siis me saame tuua siia kuni 0,2% alalisest elanikkonnast. Samas palka maksame neile [vanade] tingimuste põhjal. See on selge näide sellest, et ongi madalapalgalisi vaja. Niimoodi ei too mitte kuidagi siia oskustöölisi. 

Tuleb tunnistada, et Eestis on oskustöölised olemas. Nüüd on küsimus selles, kas tööandja tahab Eesti inimestele maksta õiglast palka. Me siin paar päeva tagasi lugesime, et töökohtadele kandideeris kuni 800 inimest. Inimesed on valmis töötama. [See uudis näitab] seda, et inimestel on tööpuudus ja nad on valmis tööle tulema. 

Sellega me loome veel suurema kontrasti, kui toome kolmandatest riikidest inimesi siia, teadmata nende tausta, teadmata nende keeleoskust. See seab väga suure kahtluse alla eesti keele ja eesti meele tuleviku väljavaated. Eesti keelega on meil juba praegu ühiskonnas raske hakkama saada. Arstid just tegid pöördumise, et vene keel tungib peale, mis on väga suur ohumärk. Sellesse tuleb väga tõsiselt suhtuda. Ja veel ühe sellise ukse avamine kolmandast riikist tulevatele inimestele on kahetsusväärne. 

Nüüd, praegune välismaalaste seadus võimaldab tuua siia tippspetsialiste nii palju, kui süda lustib. Pane pooleteisekordne palk ja nad saavad Eestis tippspetsialistidena töötada. Kui tippspetsialist on oskustööline, siis ta saab täpselt samamoodi seda teha. 

Nüüd, see loetelu selle kohta, keda siia tuua [saab], kinnitatakse viieks aastaks. Sellesse loetellu võib panna ükskõik keda. Kahekohalise koodi järgi tuleb loetelu kinnitada ja selle kahekohalise koodi taha võib panna [töötajaid] maailma ühest otsast kuni teise otsani, tippkirurgist kuni põllumajandus[töötajani]. Põllumajanduses on hooajatöölistele tehtud erisused Eestis töötamiseks ja neile võib maksta ka 1,6-kordset palka. Ei ole mingit miinimumi. Nii et täiesti ebavajalik seadus, millega, veel kord, näidatakse meile, et Eesti inimestel pole vaja haridust, pole vaja õppida, sest need inimesed tuuakse väljast sisse. 

Seadusega tuleb välja muidugi mitmeid nüansse, aga minu jaoks eriti oluline on see, et kohalik omavalitsus peab nüüd hakkama jälgima, et kolmandast riigist tulnud võõrtööline viibib omavalitsuse territooriumil seaduse alusel. Minu küsimus on, kust kohast võtab kohalik omavalitsus informatsiooni, et see inimene on kolmandast riigist, ja hakkab tema üle tegema järelevalvet ja teda jälgima. Kusjuures see jälgimisühiskond on sisse kirjutatud päris mitmesse seadusesse. Nüüd saab omavalitsus veel ühe kohustuse. Ehkki tal on ka praegu kohustus tagada, aga siis peab ta hakkama jälgima, mis tähendab järjekordselt [lisa]ressursi, tähendab järjekordselt [uut] inimest. Kohalikele omavalitsustele antakse kohustusi juurde, ilma et sellega tuleks ka raha kaasa. 

Nüüd, kõik need eelnevad kõned, nii tänane kõne kui ka teise lugemise ja esimese lugemise kõned, [näitavad seda, et] me oleme olnud algusest peale selle vastu. Sellist seadust ei ole Eestis vaja selleks, et avada veel kord sisserändekanalid ja et toidutoojaid või taksojuhte siia juurde tuleks. Sellepärast Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon antud seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh teilegi! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Üle aasta tagasi valitsuses olles sotsiaaldemokraadid ei toetanud algatust välistööjõu lihtsamaks sissetoomiseks Eestisse keskmisest madalama palga peale. Rohkem kui aasta pikkuse protsessi jooksul on see idee nüüd saanud eelnõuks, aga ei ole kuidagi paremaks läinud. Nii et sotsiaaldemokraadid ei toeta selle seaduse vastuvõtmist. 

Selleks on neli põhjust. Esiteks see, mis puudutab meie madalat tootlikkust. Me oleme väike riik, meil tööjõudu napib ja me peame olema Euroopa Liidu keskmisest tootlikumad. Viimase 20 aasta jooksul on, peab tunnistama, teatud edasiminek toimunud. Me oleme 20 aasta jooksul liikunud tootlikkuses 65%-lt Euroopa keskmisest 75–77%-le. Siht on jõuda tasemele 110% Euroopa Liidu keskmisest. Senise tempoga juhtub see umbes 50 aasta pärast. Ma arvan, et me ei peaks sellega rahulduma. 

Ja tootlikkuse tõstmiseks ei ole küll õige samm keskmisest madalama palgaga välistööliste senisest lihtsam riiki lubamine, eriti olukorras, kus räägitakse sellest, kuidas tehisintellekt tööturgu mõjutab. See pingutus, mis meil tuleb tööturul teha, see pingutus, mida meie ettevõtjad peavad tegema, on ikkagi tehisintellekti senisest kiirem kasutuselevõtt ja tootmisprotsesside digitaliseerimine, mitte odava välistööjõu peale lootmine. 

Teiseks lõdvendatakse senist palgakriteeriumit. Eestis on olnud konservatiivne sisserändepoliitika ja kvoodiväliselt saab riiki tuua inimesi, kes saavad näiteks pooleteisekordset keskmist palka. See surub majandust kõrgema lisandväärtuse loomise poole. Sotsiaaldemokraadid ei näe vajadust seda põhimõtet muuta, aga selle eelnõuga seda põhimõtet muudetakse. Ja me ei räägi isegi enam mitte keskmisest palgast, vaid 80% Eesti keskmisest palgast on see tasu, mida tuleb võõrtööjõule maksta. See on põhimõtteline muutus Eesti välistööjõupoliitikas ja seda ei saa toetada, sest sisulisi argumente selle kasuks ei ole. 

Kuna sektoriti on seis väga erinev ja see pooleteisekordne keskmine tõepoolest ei teeni kõigi sektorite huve, tööjõupuudus on mõnel pool teravam ja palgatasemed on erinevad, oli sotsiaaldemokraatide lahendus leppida sektoripõhiselt kokku, et tööandjad ja ametiühingud saaksid kokku leppida, milline on välistööjõu vajadus ja sobiv töötasu. Sektoripõhiste kokkulepetega oleks võimalik väikesi samme astuda. Aga kuna seda ettepanekut isegi ei kaalutud ja ametiühinguid laua äärde ei võetud, on see taas põhjus, miks mitte toetada täna hääletusel olevat eelnõu. 

Kolmandaks – ja see on samuti väga sisuline mure – on oma inimestele käegalöömine. Eesti noorte tööpuudus, mis aastaid oli Lääne-Euroopa noorte tööpuudusest madalam, on ületanud 22–23% piiri. NEET-noori on meil üle 22 000, registreeritud töötuid on 45 000. Selle aasta jooksul oleme me minister Erkki Keldoga siin erinevates formaatides arutanud seda teemat ja see läheb minu jaoks juba huumori kategooriasse, kuidas minister on väga veenvalt selgitanud, kuidas meie 45 000 registreeritud töötu seast ei ole võimalik leida aastas 700 oskustöötajat, keda tööturul vaja oleks ja keda saaks tõepoolest ka Töötukassa pakutavate meetmetega ümber õpetada või välja koolitada. No ei ole võimalik! 700 inimest 45 000 seast. 

Samas on minister sama veenvalt selgitanud …

Palun kolm lisaminutit! 

Kolm minutit lisaks. 

kuidas NEET-noorte seast Tartu vanglasse uute vangivalvurite koolitamine ei ole probleem, sealt need noored leiab. See on huumori valdkonda minev teemaarendus. Ja mul on küsimus, kas valitsusel on analüüs, et Eesti töötutel, [täpsemalt] noortel töötutel on mingid spetsiifilised oskused või eeldused, mis teevad nad heaks vangivalvuriks, aga mille tõttu neid ei sobi tööpingi taha tööle panna. Mis on see analüüs, millel ministri sellised järeldused põhinevad? 

Ja neljandaks tahan ära mainida lõimumise. Meie sisserändepoliitika on olnud konservatiivne osaliselt seetõttu, et me ei ole head lõimijad. Meil on sisserändele tehtud kümneid erandeid, arvestades palgakriteeriumeid või lähteriike. See tähendab, et meil on väga palju võõrpäritolu töötajaid, aga kohanemisprogrammide pakkumine ja keeleõpe, et need inimesed saaksid siin nii teenuseid osutada kui ka teenuseid saada, on seni olnud problemaatiline. Ma arvan, et me peaksime ausalt tunnistama, et me suudame haridust anda ja tervishoiuteenust pakkuda ainult eesti keeles. Mida rohkem on võõrkeelseid töötajaid, kes eesti keelt ei valda, seda rohkem on meil ka teenuse osutamisega probleeme. See ei ole ju tegelikult võimalik, et [need] inimesed ei vaja Eestis haridust või tööturuteenuseid. 

Nii et terve rida on majanduslikke põhjuseid – senist sisserändepoliitikat tehakse ümber, kuigi selleks ei ole piisavalt argumente –, mis tingivad selle, et sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma kuulasin neid sõnavõtte ja sõnadega võib ikka päris kallutatud pildi joonistada. Tasakaalustamiseks tulen räägin ka teisest poolest, et miks meil neid muudatusi on vaja. Ühe lausega kokku võttes on neid vaja Eesti majanduse, ettevõtete konkurentsivõime ja Eesti inimeste heaolu kasvuks. 

Eesti ettevõtjad, nii nagu siit puldist on juba kõlanud, on aastaid valjuhäälselt juhtinud tähelepanu probleemile, et meil napib oskustööjõudu ja tippspetsialiste. Nii nagu te, head kolleegid, siin saalis hästi teate, pidurdab tööjõupuudus otseselt majanduse arengut ja ettevõtete kasvu. Samuti olete te kindlasti teadlikud, et tööjõupuudus ei ole üksikute sektorite mure, vaid see puudutab tööstust, eksporti, innovatsiooni – kõike tervikuna. 

Me võime Eestis pakkuda ümberõpet, et kohalikku tööjõudu harida ja koolitada, ja me teemegi seda, aga aus vastus on ka see, et sellest üksi ei piisa. Kui ettevõtetel ei ole inimesi, kes töö ära teeks, siis jäävad investeeringud tegemata, tootmine jääb laiendamata ja lõpuks võivad jääda ka loomata töökohad Eesti inimestele. 

Ja veel, see eelnõu ei ava ust või, nii nagu siin kõlas, kanalit kontrollimatule sisserändele. See loob sihtotstarbelise ja piiratud lahenduse. Me räägime ju valdkondadest, kus tööjõudu lihtsalt ei ole. Me räägime kriteeriumidest, mis põhinevad andmetel, OSKA prognoosidel, ekspordivõimekusel ja palgatasemel. Eestisse ei tooda odavat tööjõudu. Nende muudatuste eesmärk on kasvatada lisandväärtust ja tõsta heaolu. Ja olgu veel üle korratud, et Eesti rändepoliitika on ja jääb jätkuvalt kontrollituks ning palgakriteeriumid välistavad odava tööjõu sissevoolu. 

Siin räägiti palju AI-st, mis ju ongi suund, kuhu tulevikus areneda, aga mõned praktilised näited ka. Me räägime näiteks keevitajatest, keda Eesti tööstus vajab. Need, kes käivad üle Eesti ettevõtetega kohtumas, küllap on kuulnud, kui palju napib keevitajaid. Me räägime ka elektrienergeetika inseneridest, kellest sõltub meie energiajulgeolek, tarkvaraarendajatest ja analüütikutest, kelle puudumisel jäävad investeeringud tulemata. 

Lõpuks on ju küsimus selles, kas me tahame, et Eesti ettevõtted kasvaksid [Eestis], või kolivad nad sinna, kus neil on vajalik tööjõud olemas. Kui me ei anna ettevõtjatele võimalust, siis me ei hoia kinni ainult tööjõudu, vaid me kaotame investeeringud, maksutulu ja arenguvõimalusi. Ma usun, et paljud nõustuvad minuga, kui ma ütlen, et riigi roll ei ole majandust juhtida, vaid luua keskkond, kus ettevõtted saaksid kasvada ja konkureerida. See siin ongi valikukoht: kas me loome ettevõtjatele parema keskkonna või jätame selle tegemata. Nii lihtne see ongi. See siin ei ole ideoloogiline valik, vaid pragmaatiline otsus Eesti majanduse tugevdamiseks. Seetõttu, head kolleegid, ma ikkagi kutsun üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub kaheksa minutit.) Sellest piisab? (Kõneleja vastab, et piisab.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! Üks on valitsuskoalitsiooni poliitikute retoorika, teine on tegelikkus, mis sellest eelnõust meile vastu vaatab. Kõigepealt suurendatakse sisserändekvooti kuni kolmekordseks olukorras, kus viimastel aastatel ei ole sisserändekvooti täidetud. Ma küsin, kes või mis on see sihtrühm, kelle jaoks seda tehakse, ja kes on need survestavad inimesed, kes seda nõuavad. Viimastel aastatel kvooti ei ole täidetud ja nüüd me kolmekordistame seda. 85% on viimasel viiel aastal tulnud erandite kaudu väljaspool kvooti Eestisse sisse. 85%! Ja nüüd me [teeme veel] neid erandeid ja erisusi, kuhu tegelikult mahub kogu maailm sisse, nii geograafiliselt kui ka töövaldkonniti. 

Vaatame niinimetatud OSKA raporti alusel sisse toodavate [töötajate vajadusega] töövaldkondade nimekirja. Siin on absoluutselt kõik: masinate ja seadmete tootmine, mootorsõidukite, haagiste ja poolhaagiste tootmine, keemiatööstus, paberitööstus, puidutööstus, energeetika, kanalisatsioon, jäätmemajandus, saastekäitlus, vee kogumine, maismaa-, vee- ja õhutransport, laondus, veondus ja nii edasi. Kõik lähevad nüüd erandite alla. Lisaks sellele on meil täna erandid hooajatöötajatele 12 kuuks, IT-töötajatele, idufirmadele, enam kui 1,5-kordset Eesti keskmist palka saavatele inimestele ilma igasuguste valdkondlike piiranguteta ja nii edasi. Tööjõuturg on meil juba kehtiva seaduse alusel täiesti vaba ja tööjõu liikumine on täiesti vaba enam kui miljardi elanikuga piirkonnale: kogu Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Jaapan. 

Selles olukorras me läheme veel alandama keskmise töötasu nõuet sissetoodavale tööjõule, viime selle 0,8-le Eesti keskmisest. See on õige, et see on võetud eelnevast aastast, järgnevatele aastatele mõeldes on see veelgi väiksem. Ja kui me mõtleme sellele, et enamik sissetoodavast tööjõust tuleb Tallinnasse ja Harjumaale, kus keskmine on suurem, siis see ei ole isegi 0,7 selle piirkonna keskmisest tasemest. Siin eelkõneleja viitas konkreetsetele näidetele, näiteks keevitajatele. Aga miks on keevitajate töötasud sellised, nagu nad on? Ukraina keevitajad viivad meil töötasu alla ja meie inimesed lähevad siis kuhugi Soome või Rootsi või Norra. Nii näeb see olukord tegelikult välja. 

Selle seaduse järgi puudub tegelikult vajadus ja nõudlus. Tööandjad ise on kommenteerinud, et see ei muuda ju suurt midagi. Aga kui see ei muuda suurt midagi, miks me siis teeme selliseid muudatusi, mis pööravad pea peale seni aastakümneid kehtinud suhteliselt mõõduka ja tasakaaluka Eesti rändepoliitika, mis on ennast aastakümnete jooksul õigustanud? Selleks puudub vähimgi vajadus. Probleemid jäävad tegelikult ju väljapoole tööandjaid, probleemid jäävad ühiskonnale tervikuna kanda. Need puudutavad sotsiaalkulusid, pinget sotsiaalsfääris, tervishoiusüsteemi rahastamist ja nii edasi. Selle juurde me jõuame järgmise eelnõuga, mis muudab ka välismaalaste seadust. Neid kahte eelnõu tulebki tegelikult koos vaadata. 

Nii et see eelnõu loob eeldused kontrollimatuks sisserändeks, mida meil praegu absoluutselt vaja ei ole, orienteerib meid odava tööjõu sissetoomisele, ei lahenda Eesti majanduse probleeme, vaid tegelikult konserveerib neid või isegi süvendab neid, on vastuolus meie enda kehtestatud majanduse arengukavadega, mille on kiitnud heaks valitsus ja mida on arutanud ka parlament korduvalt, ei loo majandusele struktuurseteks muudatusteks eeldusi, [ei too] kvalitatiivseid muudatusi, mida Eesti majandus vajab, kui me räägime teadmiste- ja teaduspõhise majanduse edendamisest, kõrget lisandväärtust loova majanduse edendamisest. 

No kujutate nüüd ette, et kuna 80% Eesti keskmisest on suurusjärgus 1600 eurot, on see nüüd kõrge kvalifikatsiooniga tippspetsialisti [palk] Tallinnas?! Me saame ju kõik aru, et see nii ei ole. Nii et odava tööjõu eelisele ülesehitatav majandus ei ole jätkusuutlik ja pikas perspektiivis ei arenda Eesti konkurentsivõimelist majandust ega tõsta meie inimeste elatustaset. 

Isamaa saadikurühm ei toeta selle eelnõu vastuvõtmist. Tegelikult on praegusel valitsusel vastutustundetu ilma laiapõhjalise toetuseta seda seadust sellisel kujul vastu võtta. Seda sellepärast, et pärast valimisi Isamaa vaatab kriitiliselt üle tehtud muudatused ja mitmed neist me pöörame kindlasti tagasi. Sellepärast et need ei ole tehnilised valikud, need ei ole tehnilised lahendused, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest, määrustest või direktiividest. Need on poliitilised valikud, need on sisepoliitilised valikud, mida me teeme: kvoodi suurendamine, palgamiinimumi sätestamine, kõigi nende valdkondade laiendamine ja nii edasi. Need ei tulene Euroopa õigusest, need on meie enda poliitilised valikud. 

On vastutustundetu anda praegu signaal tööjõuturule ja tekitada ebastabiilsust olukorras, kus kõik opositsioonierakonnad on selle vastu. Kõik opositsioonierakonnad on selle vastu! Valitsuskoalitsioonil ei ole selleks mandaati. See ei ole mõistlik ja vastutustundlik poliitika, mida te praegu teete. Nii et Isamaa saadikurühm on sellele vastu ja kutsume üles ka koalitsioonisaadikuid seda mitte toetama. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 785 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuid on 0. Eelnõu 785 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu 786 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Jaa, aitäh! Kuna meil on siin neid eelnõusid, mis suurendavad Eestisse massiliselt immigratsiooni, mitu, siis tuleb ära täpsustada, millisest jutt käib, mida siis see eelnõu teeb.

See eelnõu lihtsustab tööloa saamist ja töökohavahetust, kui sa oled Eestis tööloa alusel. See samuti võimaldab sul, kui sa oled välistööjõud, Eestisse jääda, kui sa jääd töötuks. See suurendab koormust sotsiaalsüsteemile, kuna sisuliselt laiendab sotsiaaltoetuste saajate ringi, sest viisaga töötajad hakkavad ka saama meil erinevaid sotsiaaltoetusi. Nüüd paneme selle [kokku] ülejäänud massiimmigratsiooni soodustavate ja edendavate eelnõudega. Koos kõikide teiste eelnõudega liigume me olukorda, kus kõik senised piirangud võetakse lõplikult maha. 

Ja ma jään siin lugupidavalt eriarvamusele sotsidega, kes ütlesid eelmise eelnõu ajal, et meil on siiamaani olnud konservatiivne immigratsioonipoliitika. Ei vasta tõele! Viimane mädamuna, mille kinkis meile läbikukkunud peaminister Taavi Rõivas, oli välismaalaste seaduse muutmine, mis lõdvendas oluliselt Eestisse tööjõu sisseveo [reegleid]. Selle tagajärjel on alates 2017. aastast Eestis olnud kasvav sisseränne. Eelkõige on see sisseränne tulnud tööjõu nime all ja eelkõige on see tulnud kunagise Nõukogude Liidu territooriumilt, mida me kõik tunneme ja näeme oma elukogemuse abil, sest Eesti venekeelestub iga päevaga aina rohkem. Need niigi lõdvad piirangud, mis meil olid immigratsioonile, võetakse nii-öelda tööjõuvajaduse nime all lõplikult maha. Ehk siis kõik, kes tahavad, saavad tulla, ja kes on tulnud, saavad jääda. 

Ja meie maksame. Meie kui Eesti maksumaksjad, tööl käivad inimesed, maksame. Me maksame oma väiksema palgaga, sest see, kui tuuakse odavtööjõudu, surub palka alla. Me maksame oma maksudega, kui me katame nende sotsiaalkindlustuskulusid. Me maksame sellega, et Eesti ei ole enam eestikeelne rahvusriik. 

Nüüd vaatame korraks suurt pilti. Suur pilt on halastamatu. Meil on täna võimul valitsus, mis tegeleb põhiseadusliku korra vastase poliitika ajamisega. Põhiseadus ütleb ilusti, et Eesti on rahvusriik, ette nähtud selleks, et eesti keel, eesti rahvus ja eesti kultuur säiliks, et oleks sisemine ja välimine rahu, et inimesed saaksid ennast teostada vabalt. Ja seda rahvusriigi printsiipi lammutab tänane valitsus aktiivselt. Aktiivselt! See on põhiseadusvastane valitsus, põhiseadusvastase tegevusega valitsus. 

Aga sisuliselt, veelgi räigem [on see, et] seesama valitsus tegeleb Eesti venestamisega. Sest kust siis tuleb see vajalik odavtööjõud? Valitsus ütleb oma seletuskirjades ilusti ära, kust nad tulevad. Eelkõige tulevad nad endise Nõukogude Liidu territooriumilt: Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. [Ärge] tulge mulle rääkima, et see ei ole venekeelne tööjõud. Aga lisaks sellele tulevad nad Usbekistanist, Tadžikistanist, Kõrgõzstanist ja Gruusiast. [Ärge] tulge mulle rääkima, et usbekid, tadžikid ning Kõrgõzstanist või Gruusiast pärit inimesed tulevad Eesti tööturule mingis muus keeles kui vene keeles konkureerima. Ei tule! Tulevad ikka vene keeles. Ja loomulikult selleks, et Delfi debiilikutest faktikontrolörid ei saaks öelda, et ma [ei] rääkinud tõtt, siis jaa, lisaks sellele tuleb tööjõud veel Indiast, Nepalist ja Bangladeshist. Võib-olla kõik nad ei räägi vene keelt, aga India inimesed võivad vabalt rääkida ka. 

Seda kõike olukorras, kus Eestis on viimastel aastatel olnud stabiilselt 7–8%-line tööpuudus. See ei ole madal tööpuudus. See võib tunduda madal tööpuudus mingisuguse Euroopa keskmise pealt vaadates, aga normaalsetes riikides, nagu Ameerika Ühendriigid, on tööpuudus 4% ja seal karjutakse, et see on liiga kõrge. Meil, kus aastaid käib õudne undamine teemal, kuidas meil on tööjõupuudus, ei tohiks tööpuudus olla kuidagi rohkem kui 4–5%. Sellise protsendi juures tulla rääkima, et meil on tööjõupuudus – siis meil on tööturul midagi valesti tehtud. 

Ja me teame, mis valesti on tehtud. See on katastroof nimega Eesti haridussüsteem, mis lihtsalt ei koolita vajalikke inimesi õigel moel, õigel viisil, õigetele töökohtadele. Ja me teame veel, mis on valesti tehtud. Meil on liiga madalad palgad. Miks meil on liiga madalad palgad? Aga loomulikult sellepärast, et juba kümme aastat saab Eestisse tuua sisse võimalikult lihtsalt odavtööjõudu. Ja kui sul on võimalik Eesti inimesele mitte maksta korralikku palka, sest sa saad maksta, ma ei tea, ukrainlasele, valgevenelasele või tadžikile väiksemat palka, siis eestlane läheb Soome, läheb Rootsi, läheb Norra, läheb Inglismaale, läheb Ameerikasse. Või ei lähe üldse tööle, kuna pole mõtet tööl käia, sest tänaste kütusehindade juures tööle jõudmine on suurem kulu kui see palk, mis sa sealt lõpuks kätte saad. Nii et madal palk on teine põhjus. 

Ma ütlen selle kõige kohta ühe lihtsa asja: ainus sisseränne, mida Eesti vajab, on eestlaste tagasiränne. Ja kui me saame korralikud palgad, siis küll nad tulevad. Loomulikult tuleb see valitsus oma eelnõudega kiiremas korras välja vahetada, sest nad hävitavad Eesti. Sellele eelnõule tuleb vastu hääletada.

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mõni sõna ka selle eelnõu kohta, mis on tegelikult õnnetu jätk eelmisele eelnõule. Mõlemad muudavad ju kehtivat välismaalaste seadust. Iseenesest ongi kummaline, et me teeme seda erinevate seadustega. 

Aga selle seaduse sisu on see, et seadustatakse Eestisse tööle asumise eesmärgil elamisloa saanud isikutele õigus kuni üheksa kuud siin töötuna viibida. Neile hakkavad kehtima kõik sotsiaalsed hüved ja tagatised: töövõime[toetus], pensioni- ja vanemahüvitis ja nii edasi. Selline sotsiaaltoetuste [saajate ringi] laiendamine survestab Eesti riigi niigi pingelist sotsiaalsüsteemi ja on vastuolus Eesti sotsiaalkindlustuse solidaarsuse põhimõttega. 

Mismoodi? Solidaarsus eeldab pikaajalist panust ühiskonda. Kui me laiendame sotsiaalsete hüvede [saajate ringi] ja õigusi lühiajaliselt siin viibivatele inimestele, siis suurendame süsteemi koormust ilma, et nende panus oleks võrreldav. Selle kõik peab ju kokkuvõttes maksumaksja kinni maksma ehk ühiskond tervikuna peab selle kulu kandma. Ja on väga küsitav, miks siia tööloa ja elamisloa saanud inimene peaks olema üheksa kuud Eestis sotsiaaltoetustel. 

Nüüd, välismaalaste seaduse muudatused ei ole ainult tehnilised, nii nagu ma ütlesin siin eelmise eelnõu puhul, vaid nende [tegemine] on ka poliitiliste valikute küsimus. Ja need poliitilised valikud ei ole eriti mõistlikud. Neid poliitilisi valikuid, millel on pikaajaline mõju Eesti ühiskonnale, tuleks kaaluda väga tõsiselt. 

Lääne-Euroopa kogemus peaks meid olema õpetanud ja peaks olema meile hoiatuseks, mitte eeskujuks. Kasvavad sotsiaalsed pinged ja segregatsioon, mis on Eestis juba Nõukogude ajast niigi probleem ja seni lahendamata, kuritegevuse kasv ning surve suurenemine sotsiaalsüsteemile on liberaalse sisserände tulemus kogu Lääne-Euroopas. Seda me tänaseks teame. Rootsi on siin üks selgemaid näiteid. Meile eeskujuks olnud riik on sunnitud tegema järske poliitilisi pöördeid, et piirata sisserännet ja taastada kontroll turvalisuse üle. Õpime teiste vigadest, mitte enda vigadest! 

Head kolleegid, tegelikult tuleb neid kahte eelnõu vaadata veel koosmõjus kolmanda eelnõuga, mida me ka menetleme, aga mis ei ole täna lõpphääletusel. See on välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis räägib põgenikest ja pagulastest. Me ühineme Euroopa solidaarsusmehhanismiga, mis jagab põgenikke ja pagulasi liikmesriikide vahel ümber vastava kvoodi alusel. Ja ka Eestile on oma kvoot ette nähtud. Siseriiklik valik on see, kas võetakse need põgenikud vastu või panustatakse kas rahaga või inimestega. Seal on jäetud liikmesriikidele vabadus valida. Isamaa on sinna teinud ka muudatus[ettepanekud], mis, ma loodan, leiavad siin suures saalis heakskiidu. Aga selle eelnõu juurde me jõuame. 

Kõiki neid kolme tuleb vaadata koosmõjus ja see koosmõju on kumuleeruvalt negatiivne. Nii et ma veel kord kutsun koalitsioonisaadikuid üles tervemõistuslikult käituma ja mitte toetama selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 786 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu 786. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid on 0. Eelnõu 786 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Aivar Koka, Tõnis Lukase, Lea Danilson-Järgi, Helir-Valdor Seedri, Andres Metsoja ja Priit Sibula poolt siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine liiklusjärelevalve kohta. Arupärimine kannab numbrit 957. Selle arupärimise seletab meile kõigile lahti hea kolleeg, Riigikogu liige Aivar Kokk.

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Märtsikuus lugesime me sotsiaalmeedias ja ka ajakirjanduses postitust, kus üks autosõitja kurtis, et Tartu ristmiku peal jõe ääres fikseeriti tema punase tulega ristmiku ületamine Plasku katusel oleva kaameraga. See tekitas väga palju põnevaid arutelusid. 

Olgu kõigile üheselt arusaadav, et liikluseeskirjad on selleks, et neid täita, ja punase tulega ristmiku ületamine ei ole kuidagi aktsepteeritav. Aga sotsiaalmeedias hakkasid liikuma erinevad arvamused ja see tekitas väga palju küsimusi: kas see oli kaamera, kas oli midagi muud, millega mõõdeti, ja millised õigused ja kohustused on politseil, kuidas võivad nad kontrollida meie liikluskuulekust?

Seoses sellega tekkis meil mitmeid küsimusi. Me teame väga selgelt, et liiklusohutus on kahtlemata oluline eesmärk. Samas peab järelevalvevahendite kasutamine olema selgelt seadustega reguleeritud, läbipaistev ning kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kodanikud peavad teadma, millal ja milliste vahenditega riik nende tegevust jälgib. 

Meil on kuus küsimust austatud siseministrile. [Esiteks,] kas Eesti kehtiv õigusruum lubab liiklusjärelevalves kasutada mittestatsionaarselt paigaldatud kaameraid, näiteks hoonete katustele või muudele ajutistele asukohtadele paigaldatud seadmeid? Teiseks, milline on konkreetne õiguslik alus selliste seadmete kasutamiseks ning kas need on käsitletavad automaatse liiklusjärelevalve süsteemina? Kolmandaks, kas selliste kaamerate kasutamisel peab liiklejaid eelnevalt teavitama või vastavad seadmed kuidagi märgistama? Neljandaks, kas Tartu kesklinnas toimunud juhtumi puhul tegutseti täielikult kehtiva seaduse alusel ning millise õigusnormi alusel vastav kaamera kasutusele võeti? Viiendaks, kas Eesti seadused lubavad liiklusjärelevalves kasutada droone ning kas drooniga fikseeritud rikkumise alusel võib määrata trahve? Ning kuuendaks, kui droonide kasutamine liiklusjärelevalveks on seaduslik, siis millised piirangud ja kontrollimehhanismid on kehtestatud, et vältida põhjendamatut inimeste jälgimist? Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi hea võimalus paluda Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro, vastamaks arupärijate küsimustele.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine liiklusjärelevalve kohta ning esitati viis küsimust. Tegelikult kuus küsimust oli minu arust. Tänan teid pöördumise eest! Küsiti, millistel alustel võib riik kasutada liiklusjärelevalves tehnilisi vahendeid, sealhulgas avaliku ruumi kaameraid ja droone. Hoiatan igaks juhuks juba ette, et mõned vastused on seekord päris mahukad, sest teema vajabki selgitust ja teadustatud arutelu. 

Esimene küsimus: kas Eestis kehtiv õigusruum lubab liiklusjärelevalves kasutada mittestatsionaarselt paigaldatud kaameraid, näiteks hoonete katustele või muudele ajutistele asukohtadele paigaldatud seadmeid? Vastan. Liiklusjärelevalve üldised alused tulenevad liiklusseadusest ja liiklusjärelevalve teostamise meetodid on loetletud seaduse §-s 199. Selle kohaselt võib järelevalvet teostada teisaldatava või statsionaarse tehnilise vahendi abil. Seega on kehtivas õigusruumis lubatud kasutada mittestatsionaarset ehk teisaldatavat tehnilist vahendit liiklusjärelevalve teostamisel. Selline tehniline vahend on automaatse liiklusjärelevalve süsteem, mille eesmärk on liiklusalase õigusrikkumise fikseerimine, selle dokumenteerimine ning salvestise kasutamine juhi, omaniku või vastutava kasutaja tuvastamiseks. 

Lisaks näeb seadus ette liiklusjärelevalve erimeetmeid, mille kohaselt võib politsei liiklusjärelevalves omakorda kohaldada korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, sealhulgas jälgimisseadmestikku ehk avaliku ruumi kaamerat. Ka korrakaitseseaduse puhul on tegemist asukohaneutraalse sättega, mis ei tee vahet sellel, kas kaamera on paigaldatud statsionaarselt või mittestatsionaarselt. Määrav on kaamera paigaldamise ja kasutamise eesmärk. Korrakaitseseaduse alusel võib kaamerat kasutada üksnes konkreetse ehk eelnevalt määratletud ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks ja korrarikkumise kõrvaldamiseks. Pelgalt ohu ennetamiseks või mingitele abstraktsetele ohtudele tuginedes kaamerat kasutada ei tohi. Seega ei tohi kaamerat kasutada lihtsalt põhjendusel, et keegi võib toime panna mingi õigusrikkumise. 

Samuti on nõutav avalikkuse selge teavitamine sellise kaamera olemasolust ja mõjualast. Avaliku ruumi ehk niinimetatud korrakaitseseaduse kaamera kasutamine on üldjuhul lubatud vaid ohutõrje, mitte karistamise eesmärgil. "Üldjuhul" tähendab siin seda, et on üks väga selge erireegel, mis ütleb, et seda korrakaitselist kaamerat saab kasutada kriminaalmenetluses ehk siis ühiskonna mõttes peab olema tegemist juba väga taunitava kuriteoga. Kokkuvõttes tohib liiklusseaduse kohaselt liiklusjärelevalves avaliku ruumi kaamerat kasutada, aga politsei peab seejuures lähtuma rangelt korrakaitseseaduses sätestatud eesmärgist ja piiridest. 

Avaliku ruumi kaamera lubatavaks kasutuseks liiklusjärelevalves võib pidada olukordi, kus kaamera pilt aitab tagada liiklusjärelevalve teostajale pandud kohustuse täitmist, sujuva liikluse ja liiklejate turvalisuse tagamist, liiklusalastest nõuetest kinnipidamise kontrollimist, rikkumiste tõkestamist, õigusrikkujate väljaselgitamist, liiklustakistuste ja ohtude kõrvaldamist või nende tähistamist, vastutava isiku teavitamist, liiklejate hoiatamist võimalike takistuste ja ohtude eest ning vajaduse korral liikluse reguleerimist. 

Selle eelneva pika loetelu kohta toon ka mõned näited. Avaliku ruumi kaamera lubatavaks kasutuseks liiklusjärelevalves saab pidada näiteks olukorda, kus kaamera abil tuvastatakse, et foor ei tööta, ning selle põhjal suunatakse patrull sündmuskohale liiklust reguleerima. Samuti seda, kui kaamera abil selgitatakse välja, et mõni sõiduk on keset ristmikku seisma jäänud, ja suunatakse kohale sõiduki teisaldajad, kes ristmiku blokeerimise lõpetavad. 

Küsitavus tekib siis, kui avaliku ruumi kaamerat kasutatakse liiklusrikkumiste fikseerimiseks eesmärgiga kasutada salvestist tõendina süüteomenetluses, näiteks keelava fooritulega [ristmiku ületajate] fikseerimiseks väärteomenetluse tarbeks. Sellisel juhul ei ole enam tegemist ohutõrjelise kasutusega, vaid andmetöötluse eesmärk nihkub korrakaitselt karistamisele. Seega on teie arupärimises mainitud Tartu juhtumi puhul [tähtis] asjaolu see, mis eesmärgil kaamerat kasutati, ning seejuures ei olegi lõpuks isegi oluline, kas tegemist oli statsionaarse või mittestatsionaarse kaameraga. 

Meie hinnangul ei kasutatud Tartus kaamerat selgelt liiklusjärelevalve teostaja kohustuste täitmiseks ning siin võidi minna üle piiri. Ühelt poolt tunnustan politseid, et nad annavad endast kõik, et tagada liikluses kõikide ohutu liikumine, ning soovivad selleks ära kasutada kõik nüüdisaegsed võimekused. Oleme sel teemal ka siinsamas saalis ja ka komisjonides palju arutanud, et tehnoloogia arenguga tuleb kaasas käia. Seejuures on meile aga väga oluline, et seda tehakse nendes piirides, mille seadusandja on seadnud. 

Teine küsimus: milline on konkreetne õiguslik alus selliste seadmete kasutamiseks ning kas need on käsitatavad automaatse liiklusjärelevalve süsteemina? Vastan. Avaliku ruumi kaamera ei ole käsitletav automaatse liiklusjärelevalve süsteemina. Ehkki mõlemal juhul on sisuliselt tegemist mis tahes kaameraga, seisneb põhimõtteline erinevus nende kasutamise eesmärgis ja seega ka lubatavuses. Liiklusseaduse mõttes on automaatse liiklusjärelevalve süsteemi eesmärk fikseerida konkreetne rikkumine ja rikkuja, kuid korrakaitseseaduse alusel kasutatava kaamera eesmärk on avalikus ruumis ohu või korra rikkumise märkamine ja sellele reageerimine. Korrakaitseseaduse alusel kasutatav avaliku ruumi kaamera ei reageeri üksnes rikkumisele, vaid jälgib oma mõjualas avalikku ruumi üldiselt. See tähendab, et töödeldakse kõigi kaamera mõjualas viibivate isikute andmeid, sõltumata sellest, kas nad käituvad õiguspäraselt või panevad toime õigusrikkumise. Just seetõttu on avaliku ruumi kaamerate kasutamine lubatud üksnes ohutõrje eesmärgil. 

Avaliku ruumi kaamera ja automaatne liiklusjärelevalve süsteem on kaks eraldiseisvat tehnoloogilist lahendust. Automaatne liiklusjärelevalve süsteem on tehnoloogiliste seadmete kogum, mis on ette nähtud liiklusalase õigusrikkumise fikseerimiseks ning mille salvestist võib kasutada mootorsõidukijuhi, omaniku või vastutava kasutaja tuvastamiseks. Selle süsteemi eesmärk on seega konkreetse rikkumise ja rikkuja tuvastamine. Selline süsteem peab reageerima vaid rikkumistele ning selle ilmekaimaks näiteks on kiirus- või foorikaamera, mis töötleb isikuandmeid vaid siis, kui pannakse toime rikkumine. Teisi möödujaid kiiruskaamera ei salvesta, see tähendab, nende isikuandmeid ei töötle. 

Kolmas küsimus: kas selliste kaamerate kasutamisel peab liiklejaid eelnevalt teavitama või vastavad seadmed kuidagi märgistama? Vastan. Kui kaamerat kasutatakse korrakaitseseaduse alusel, tuleb avalikkust sellest eelnevalt teavitada. Seda nõuab ka seadus. Avalikku kohta tuleb paigaldada teabetahvel videokaamera kujutise ja sõnaga "videovalve". See tähendab, et inimene peab aru saama, et ta siseneb kaamera mõjualasse, ja saab soovi korral valida muu liikumistrajektoori. Piisav ei ole see, kui teavitus on antud väga üldiselt või liiga laias ulatuses, näiteks üksnes linnapiiril või muus kohas, mille puhul ei ole võimalik aru saada, kus kaamera tegelikult asub ja milline on selle tegelik mõjuväli. 

Samas ei kohaldu selline teavitamiskohustus alati samal kujul liiklusseaduse alusel kasutatavatele seadmetele, mille eesmärk on konkreetse rikkuja ja rikkumise fikseerimine. Seal on õiguslik loogika hetkel teine. Tegemist ei ole avalikus ruumis kõigi isikute üldise jälgimisega, vaid konkreetse rikkumise tuvastamise ja fikseerimisega. Töödeldakse vaid rikkujate isikuandmeid ja võimalus isikuandmete töötlemisest hoiduda on isiku enda õiguspärasest käitumisest sõltuvusse seatud. Aga ka selles küsimuses on hetkel Riigikogus diskussioon käimas. Hetkel arutatakse õiguskomisjonis, kas ka liiklusjärelevalve süsteemide ees peaks paiknema teavitusmärk. 

Neljas küsimus: kas Tartu kesklinnas toimunud juhtumi puhul tegutseti täielikult kehtiva seaduse alusel ning millise õigusnormi alusel vastav kaamera kasutusele võeti? Vastan. Politsei- ja Piirivalveameti selgituste kohaselt oli nende eesmärk hinnata ristmikul liiklusohtlikku käitumist, eelkõige seda, kui suur osa sõidukijuhtidest alustab ristmiku ületamist keelava fooritulega. 

Liiklusohutuse tagamine on kahtlemata oluline eesmärk. Samas ei ole pelgalt asjaolu, et tehniline lahendus võimaldab rikkumisi tuvastada ja talletada, piisav alus selle kasutamiseks riikliku järelevalve meetmena. Tehniliste vahendite kasutamine peab tuginema selgele ja asjakohasele õiguslikule alusele ning olema kooskõlas vastava meetme eesmärgiga. PPA lähtus selgituste kohaselt eeldusest, et kuna rikkumine tuvastati kaamera abil ning sellele reageeris koheselt patrull, oli tegevus kooskõlas kehtiva õigusega. Selline lähenemine on mõistetav, arvestades liiklusohutuse tagamise vajadust ning reaalajas sekkumise võimalust. 

Siiski tuleb arvestada, et liiklusjärelevalve, sealhulgas punase fooritule eiramise tuvastamine, on reguleeritud liiklusseaduses. Korrakaitseseaduse alusel kasutatav jälgimisseadmestik on eeskätt mõeldud avaliku korra kaitseks, mitte liiklusrikkumiste sihipäraseks tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kuigi kasutatud lahendus oli suunatud õiguspärase eesmärgi saavutamisele, ei olnud valitud meede kooskõlas selle õigusliku regulatsiooni eesmärgiga, millele tugineti. Lõpliku õigusselguse saab selle küsimuse kohta anda kas kohtupraktika või seadusandja sekkumine. Leian, et teema põhjalik käsitlemine, sealhulgas parlamendi ees, loob piisava eelduse selleks, et edaspidises praktikas hoiduda samalaadsetest üleastumistest. 

Viies küsimus: kas Eesti seadused lubavad liiklusjärelevalves kasutada droone ning kas drooniga fikseeritud rikkumise alusel võib määrata trahve? Vastan. Droon ei sobitu täna ühegi sätte alla, mis annaks selge aluse kasutada seda avalikus ruumis liiklusrikkumiste avastamiseks ja droonikaamera salvestiste alusel trahvide määramiseks. Nõustun igati õiguskantsleri eelmise aasta seisukohaga, mis rõhutas, et liikuvkaamerate, sealhulgas droonikaamerate olulised kasutustingimused, peab kehtestama seadusandja. 

See ei tähenda samas, et drooni ei võiks kehtiva õiguse alusel liiklusrikkumiste kontekstis üldse kasutada. Õiguslik hinnang on erinev olukorras, kus drooni ei kasutata avalikus ruumis üldiseks liiklusjärelevalveks ega rikkumiste avastamiseks, vaid konkreetse sündmuse lahendamise toetamiseks või menetluse raames asjaolude fikseerimiseks. Näiteks võib drooni kasutamine olla lubatav liiklusõnnetuse sündmuskoha dokumenteerimiseks või päästesündmuse ohutuks lahendamiseks. Sellisel juhul on droon abivahend konkreetse juhtumi lahendamisel, mitte iseseisev liiklusjärelevalve vahend rikkumiste avastamiseks. 

Ja kuues küsimus: kui droonide kasutamine liiklusjärelevalveks on seaduslik, siis millised piirangud ja kontrollimehhanismid on kehtestatud, et vältida põhjendamatut inimeste jälgimist? Vastan. Käesoleval ajal on droonide kasutamine liiklusjärelevalves õiguslikult ulatuslikult piiratud. Edasine eesmärk on meil koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga välja töötada õiguspärane raamistik tehnilise lahenduse kasutamiseks viisil, mis riivab võimalikult vähe isikute põhiõigusi, aga annab võimalikult suure panuse, et saaksime tagada Eesti inimeste turvalisuse. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile teema väga põneva ja sisuka käsitluse eest! Teile on terve rida küsimusi. Alustab Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh! Tegelikult igasugune kaamera, mida politsei kasutab, on põhimõtteliselt jälgimisseadmestik, mida kasutatakse avalikus kohas toimuva jälgimiseks. Liiklusseadus ütleb, et võib kasutada kaameraid, aga korrakaitseseaduse § 34 ütleb, et korrakaitseorgan on kohustatud avalikkust isikuandmete töötlemisest tehnilise abivahendi, jälgimisseadmestiku abil eelnevalt inimesi teavitama. Seaduse mõttes on liiklusseaduse [norm] erinorm, mis sätestab detailselt [reeglid] liikluses, kuid korrakaitseseaduse § 34 lõike 3 puhul, millele ma viitan, on tegemist üldnormiga. Ehk see, mis ei ole sätestatud liiklusseaduses, on sätestatud juba korrakaitseseaduses. Ja ma küsin, mispärast praegu siin teie kaasuse puhul ei kasutata üldnormi, korrakaitseseaduse [normi], kui liiklusseaduse [norm] on erinorm.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma selgitasin, korrakaitseseadus ja liiklusseadus reguleerivad siiski erinevaid asju. Sellepärast kasutatakse ühtede kaameraliikide puhul, ühtede eesmärkide puhul ühte õiguslikku alust ja teiste kaameraliikide puhul teist õiguslikku alust. Tegelikult on lugu vastupidine, ühe õigusliku aluse puhul on ühed kaamerad ühe kasutusvõimalusega ja ühtede piirangutega ja teisel puhul on teised kaamerad teiste piirangutega. Mõlemad on seadused, mõlemad on selles mõttes õiguses samal tasemel, reguleerivad lihtsalt erinevaid asju.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Avaliku ruumi kaamera jälgib kõiki ümbruskonnas asuvaid isikuid ja objekte ja korrakaitseseaduse alusel peab sellest teavitama, nagu te ütlesite. Aga kui see kaamera asub, ma ei tea, kõrghoone katusel või, ma ei tea, hästi kõrge masti otsas, siis kuhu need teavitused paigaldatakse? Te ütlesite, et linnapiirile paigaldamisest ei piisa. Ma lihtsalt kujutan ette – teie ilmselt kujutate ka ette –, kui keeruline saab olema sellest teavitada. 

Aitäh selle küsimuse eest! Üldnõudena tuleb see teavitus paigaldada vahetult enne seda, kui isik siseneb kaamera mõjualasse või mõjuvälja. Kujutame ette sellist hüpoteetilist olukorda, et kaamera on paigaldatud hästi-hästi kõrgele, nii et ta näeb kogu linna. On muidugi küsitav, milliseid isikuandmeid selle kaamera abil saab üldse töödelda, sellepärast et ta on järelikult hästi kaugel ja kõrgel ning need detailid tõenäoliselt ei ole nii hästi eristatavad. Aga eeldatakse, et kui kaamera näiteks jälgib teatud ristmikku – tavaliselt avaliku korra kaamerad jälgivad mingit konkreetset objekti, väljakut, ristmikku, mõnda hoonet või hoone mõnda külge –, siis vahetus läheduses peab see silt olema. 

Needsamad kogemused, mida mõnedki inimesed on meil komisjonides tutvustanud või mida ma olen ise näinud, et asulasse sisse sõites on väikene teavitustahvel kaamera kujutisega, aga tegelikkuses sa ei tea, kus need kaamerad paiknevad või mida nad täpselt [jälgivad], ei ole õige lähenemine. Õige lähenemine on ikkagi selline, et kui ristmik on jälgimise all avaliku korra kaameraga, peab seal olema vastav teavitustahvel enne, kui sa sisened kaamera mõjualasse. Sul on võimalik valida, kui sa ei soovi seal mõjualas viibida, alternatiivne marsruut.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma pean sind kiitma. Ma pean tunnistama, et me siin arutasime, et 15 aasta jooksul ei ole vist ükski minister tulnud siia ning rääkinud ausalt ja tunnistanud, et tema valdkonnas on midagi valesti. Müts maha! Siiralt! 

Tartu linnas on väga selgelt ainult linnapiiridel märk, et linnas on kaamerad, mitte kusagil mujal minu teada. Ja see seis on ka täna. Üks kaamerasilt on minu kodu juures. Kas ma saan õigesti sinu vastusest aru, et tegelikult ei oleks tohtinud seal katusel fikseeritud kaameraga seda trahvi sellisena teha?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, te saite õigesti aru, et meie hinnangul PPA eksis selle juhtumi puhul. Samas, õnneks sellesama väljatoodud nüansi puhul, teavitamiskohustuse puhul, nagu ma olen aru saanud, on parandus tehtud. Sinna samale ristmikule kaks nädalat hiljem pärast kõnealust juhtumit need teavitused paigaldati.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Jah, teie seisukoht on nüüd kõigile teada selles konkreetses juhtumis, et üldise kaameraga konkreetset juhtumit lahendada ei oleks õiguslikult õige, kui ei ole sellest teavitatud mõjuala piiril. Te ütlesitegi, et teavitus peab olema mõjuala piiril. Mingis järgmises sõnastuses ütlesite, et enne mõjuala, mis on ilmselt loogilisem. Ma võin praegu öelda, et näiteks Tartu–Tallinna maanteel on suur osa teavitusi kurvi taga, mõjuala seal veel ei ole, aga kuskil see siis tuleb. 

Aga ma küsin nüüd konkreetselt selle diskussiooni kohta, millele te viitasite. Mis on teie isiklik seisukoht, kas linnades peaks ka konkreetselt ristmike või mingite punktide eel, kus kaamerad on väljas, olema konkreetne teavitus igas kohas eraldi? 

Aitäh! Nagu ma juba tegelikult selles pikas arupärimise küsimustele vastamise voorus märkisin, need teavitused peavad olema igal pool. Kui me räägime avaliku korra kaameratest, siis kõikidel ristmikel, tänavalõikudel või väljakutel, kuhu avaliku korra kaamerad on paigaldatud, peab olema selge teavitus. Enne, kui kaamera vaatevälja sisenetakse, peab olema selgelt näha, et seal on videovalve. See on mu seisukoht.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Teie vastusest esimesele küsimusele selgus, et Tartus kaameraga liiklussõlme jälgimine ning selle rikkumise fikseerimine ja trahvimine ei olnud ja ei ole lubatud. Tegu oli põhimõtteliselt väär ega vastanud kehtivale õigusele. Siis te veel pakkusite välja, et lahendus tuleb kohtupraktikast või peame meie siin Riigikogus debati algatama ja seadust muutma. 

No mina olen nagu natuke imestunud, et seda ütleb siseminister, kelle haldusalas see lubamatu tegu toime pandi. See on selge, et inspektor Kukekesed ületasid piiri, läksid omavoliliselt seadustest üle ja riivasid kodanike põhiõigusi sellega. Tegelikult te peaksite algatama sisejuurdluse ja neid tegelasi ka ametkondlikult karistama, et sellist asja enam ei tuleks kellelegi pähe. See, kas meie siin hakkame kunagi seda seadust muutma või ei, ei puutu tegelikult praegu üldse asjasse. Teie alluvad peavad teadma, et niikaua, kuni seadust pole, selliseid asju teha ei tohi ja nad neid ka ei tee.

Aitäh selle küsimuse eest! Olen teie küsimuse teise osaga täiesti nõus. Täpselt nii tulebki käituda. Samas ma siiski kutsun üles suhtuma politseisse ja tema töösse lugupidavalt. Ma ütlesin ka seda, et ma leian, et selle teema põhjalik käsitlemine, sealhulgas parlamendi ees, näiteks praegu, juba loob piisava eelduse selleks, et edaspidises praktikas samalaadsetest üleastumistest hoidutakse. Ma usun, et sellest tänasest arutelust peaks olema juba väga märkimisväärne efekt sellele, et Politsei- ja Piirivalveamet enam analoogset viga ei teeks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole, kuigi inimesed [küsida] soovivad, aga siin on üks küsimus igal Riigikogu liikmel. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi siseminister Igor Tarole esitatud arupärimine vabatahtliku pääste rahastamise ja päästevõimekuse vähendamise kohta numbriga 965. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme, Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme, Eesti Keskerakonna liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Seekord on tegu päris värske arupärimisega. Vahepeal on meil siin olnud selliseid arupärimisi, mis pidid oma korda ootama mitu kuud. See arupärimine anti üle 24. märtsil 2026 ja on tingitud sellest, et päev varem pöördus Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole Eesti Päästeliit ettepanekuga suurendada riiklikku toetust vabatahtlikule päästele, tuues väga selgelt esile selle valdkonna alarahastuse ja ka sellega kaasnevaid ja kasvavaid riske. 

Pöördumisest joonistus välja päris muret tekitav pilt. Vabatahtlike pääste üksuste kulud kasvavad, tehnika ja taristu vananevad ning riigi toetus ei ole nende muutustega sammu pidanud. Samal ajal ootab ja eeldab riik vabatahtlikelt järjest suuremat rolli nii igapäevases reageerimises kui ka elanikkonnakaitses. Eriti problemaatiline on olukord, kus riik valitsuse näol räägib vajadusest suurendada vabatahtlike päästjate arvu, kuid ei ole samas loonud selleks reaalseid eeldusi. Iga uus vabatahtlik tähendab täiendavaid kulusid varustusele ja väljaõppele, kuid olemasolevad komandod tegutsevad juba praegu hästi piiratud ressursside tingimustes. Selline lähenemine jätab mulje, et valitsus on suurendamas oma ootusi ilma vastavat rahalist vastutust võtmata. 

Täiendavat muret tekitab ka päästevõrgustiku niinimetatud optimeerimine. Viimastel aastatel on suletud või ümber korraldatud mitmeid päästeüksusi, sealhulgas näiteks kuulus Kopli päästekomando pealinnas, millest me oleme siin saalis korduvalt rääkinud. See kõik on tekitanud põhjendatud küsimusi päästevõimekuse, kättesaadavuse, reageerimiskiiruse ning regionaalse turvalisuse kohta. Kui samal ajal vähendatakse füüsilist võimekust ja ei tugevdata piisavalt vabatahtlikku päästet, tekib paratamatult küsimus, kas riigi strateegia ikka on tasakaalus. 

Palume ministril vastata viiele küsimusele. Nimelt, kuidas suhtub Siseministeerium Päästeliidu hinnangusse, et vabatahtliku pääste rahastamine ei vasta tegelikele vajadustele ning ohustab selle valdkonna jätkusuutlikkust? Miks ei ole riik vabatahtlike päästekomandode rahastamist suurendanud proportsionaalselt kasvavate kuludega? Kas valitsus on valmis toetama Päästeliidu ettepanekut suurendada toetust vähemalt 2 miljoni euro võrra aastas? Kuidas kavatseb riik suurendada vabatahtlike päästjate arvu olukorras, kus olemasolevatel komandodel puuduvad piisavad vahendid nii varustuse jaoks kui ka olmetingimuste tagamiseks? Milline on Siseministeeriumi hinnang viimastel aastatel toimunud päästedepoode sulgemiste ja ümberkorralduste mõjule reageerimiskiirusele ja regionaalsele turvalisusele, sealhulgas Kopli päästekomando sulgemise kontekstis? Milline on valitsuse pikaajaline strateegia päästevõimekuse arendamiseks Eestis ning millist rolli nähakse selles vabatahtlikel päästekomandodel: kas neid käsitletakse sisuliselt täiendava ressursina või süsteemi keskse osana? 

Nii et ootame ministrilt vastuseid nendele küsimustele. Ma arvan, et Eesti Päästeliit ootab koos meiega. Aitäh!

Aitäh teile! Ja taas kord palun Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro, vastamaks arupärijate küsimustele.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma alustan kõigepealt ühest väikesest loost või juhtumist. 25. märtsil 2025, kui ma siseministri ametisse astusin, ulatas mulle Päästeliidu esinaine õnnenööbi ja ütles, et kanna seda alati kaasas. Sel päeval ma panin selle õnnenööbi kinni siia pintsaku sisetaskusse ja see on alates sellest hetkest olnud kogu aeg siin südame lähedal. Päästeliidu teemad on mulle väga südamelähedased olnud alates sellest päevast. Ma jätkan nüüd sisulistele küsimustele vastamisega. 

Kuidas suhtub Siseministeerium Päästeliidu hinnangusse, et vabatahtliku pääste rahastamine ei vasta tegelikele vajadustele ning ohustab selle valdkonna jätkusuutlikkust? Esmalt ma tänan nii Päästeliitu kui ka arupärimise esitajaid väga olulise teema tõstatamise eest. Usun, et mina, teie siin saalis ja ka Päästeliit on kõik ühel arvamusel, et loomulikult vajaksid Eesti vabatahtlikud täiendavat rahastamist. Murekoht on jällegi see, et Eesti riigi eelarve ei ole paraku lõputu. Meil on vaja panustada vabatahtlike päästjate tegevustoetuste ja kaasaegsete töökeskkondade loomisesse, millega tagataks vabatahtlike toimepidevus ja üleriigiline päästeteenuse osutamine. Vabatahtliku pääste hooned vajaksid tänastes oludes umbkaudu lisanduvalt 40 miljonit eurot. Päästeameti hinnangul on vabatahtlike päästjate rahastuseks vaja umbkaudu 6 miljonit eurot aastas, täna on see ligi 3,6 miljonit eurot. Oleme nii siseturvalisuse arengukava koostamisel kui ka riigieelarve läbirääkimistel tõstatanud lisarahastuse vajaduse [teemat] vabatahtlikele päästjatele. Teen seda ka uue riigiplaani koostamisel. 

Teine küsimus. Miks ei ole riik vabatahtlike päästekomandode rahastamist suurendanud proportsionaalselt kasvavate kuludega? Kas valitsus on valmis toetama Päästeliidu ettepanekut suurendada toetust vähemalt 2 miljoni euro võrra aastas? Vastan. Toetame vabatahtlikke vastavalt eelarvelistele võimalustele. Kui 2022. aastal oli vabatahtlike eelarve ligi 2,6 miljonit eurot, siis näiteks aastatel 2023 ja 2024 oli see vastavalt 8,6 miljonit ja 5,8 miljonit. Need olid seotud ühekordsete investeeringutega vabatahtlikusse päästesse ehk just päästehoonete renoveerimiseks ja ehitamiseks. 2025. aastal oli eelarve 3 732 901 eurot. Taas kord, loomulikult toetame Päästeliidu ettepanekut suurendada vabatahtliku pääste rahastust. Vabatahtlike päästekomandode kulud on viimastel aastatel oluliselt kasvanud, nagu ka kutseliste komandode kulud. Kallinenud on nii kütus, hoonete ülalpidamine, isikukaitsevarustus kui ka muud igapäevased tegevused. 

Kolmas küsimus: kuidas kavatseb riik suurendada vabatahtlike päästjate arvu olukorras, kus olemasolevatel komandodel puuduvad piisavad vahendid nii varustuse kui ka olmetingimuste tagamiseks? Vastan. Nagu eelnevalt vastatud, panustame võimaluste piires nii vahendite ja varustuse [tagamisse] kui ka olmetingimuste parandamisse ja kavatseme ka tulevikus eelarvevahendeid valdkonda juurde otsida. Laiemalt proovime leida üha paremaid lahendusi, et inimesed, kes tahavad vabatahtlikult panustada, leiaksid ka sobiva väljundi. Selle tarbeks on meil näiteks väljatöötamisel vabatahtlike kaasamise portaal ehk lühidalt VAPO. VAPO-st saab Siseministeeriumi valitsemisala ülene vabatahtlike ja kriisireservi haldamise e-keskkond, millega maksimaalselt ühendatakse olemasolevad infosüsteemid, saavutamaks tõhus andmevahetus, optimeeritud protsessid ja vabatahtlike kaasatus. VAPO aitab vabatahtlike arvu tõsta ja seeläbi [tagada] kohalikku turvatunnet. Samuti panustab VAPO elanikkonnakaitsesse ja riigikaitsesse, olles ka kriisireservi haldamiseks kasutatav töövahend. 

Neljas küsimus: milline on Siseministeeriumi hinnang viimastel aastatel toimunud päästedepoode sulgemise ja ümberkorralduste mõjule reageerimiskiirusele ja regionaalsele turvalisusele, sealhulgas Kopli päästekomando sulgemise kontekstis? Vastan esmalt Kopli komando kohta. Ma tuletan meelde, et eelmise aasta sügisel käisin siin pikemalt just Kopli komando teemalisele arupärimisele vastamas ning seetõttu vastan seekord lühidalt. Kopli kutselise päästekomando sulgemisega kaasnenud riske on täiendavalt maandatud Kopli vabatahtliku päästekomando loomisega. Siseministeeriumi ja Päästeameti hinnangul pakub see üksus Põhja-Tallinnas kutseliste komandodega samaväärset päästeteenust. Ise isiklikult käisin Nõmme komandos üks laupäev valves ja olin väljaõppel koos Kopli vabatahtlikega. Väga professionaalsed tegijad, väga heal tasemel. Oli rõõm seda vaadata ja koostööd nendega teha. 

Nüüd laiemalt reageerimiskiirusest ja võrgustikust. Me loomulikult jälgime püsivalt, mis tasemel meie päästevõrgustik toimib ning millised on nii praegused kui ka tulevased vajadused. Selle raames jälgime tegevust ning peame muuseas ka vajalikku aruandlust. Vaatamata ümberkorraldustele on elupääste võimekusega päästekomandode keskmine kohalejõudmise aeg elupääste sündmusele püsinud stabiilsena ja kokkulepitud tasemel. Eesmärk on hoida see alla kümne minuti ning seda taset hoiti nii aastal 2024 kui ka aastal 2025. 

Viies küsimus: milline on valitsuse pikaajaline strateegia päästevõimekuse arendamiseks Eestis ning millist rolli nähakse selles vabatahtlikel päästekomandodel, kas neid käsitletakse sisuliselt täiendava ressursina või süsteemi keskse osana? Vastan. Pikemat riigi strateegilist plaani käsitleme siseturvalisuse arengukavas 2020–2030. Arengukava ja järgmiste aastate rakendusprogrammid näevad vabatahtlikul päästel väga olulist rolli. Riik ootab, et vabatahtlikud aitaksid rohkem nii igapäevases päästetöös, ennetuses kui ka kriisiolukordades. Samas tuleb aru saada, et vabatahtlik pääste ei saa areneda ainult ootuste najal. Kui riik soovib vabatahtlike arvu kasvatada, tuleb selleks luua ka päris tingimused. Iga uus vabatahtlik vajab väljaõpet, varustust ja toetavat komandot. See kõik tähendabki lisakulusid, nagu me siin täna rääkinud oleme. 

Meil on seatud eesmärk suurendada vabatahtlike päästjate arvu. Aastaks 2029 soovime jõuda 3400 vabatahtliku päästjani ning pikemas vaates on eesmärk 5000 vabatahtlikku päästjat. See on õige suund, aga ainult siis, kui olemasolevaid vabatahtlikke suudetakse hoida ja motiveerida. Tähtis ei ole ainult uute inimeste värbamine, vaid ka see, et praegused vabatahtlikud tunneksid ennast väärtustatuna. Selleks on vaja veel paremat tunnustamist, paindlikke osalemisvõimalusi ning sügavamat ja tugevamat koostööd kutseliste päästjatega. 

Nagu eelnevalt juba mainisin, oluline on ka digilahenduste arendamine. Vabatahtlike tööd peab toetama lihtne ja ühtne IT-süsteem. Selleks on kavandatud vabatahtlike portaal, mis aitaks paremini korraldada väljaõpet, osalemist ja suhtlust. Vabatahtlikud ja kutselised päästjad peavad toimima ühtse meeskonnana, mitte eraldi süsteemidena. 

Viimaste kuude fookusteema on Siseministeeriumi valitsemisala kriisireserv. Sellega seonduvalt saadame lähiajal kooskõlastamisele ka vastava eelnõu. Vabatahtlike baasil [loodav] kriisireserv on oluline, sest suurte kriiside ajal kasvab siseturvalisuse asutuste töökoormus kiiresti. Kutselisi päästjaid, politseinikke ja teisi spetsialiste on piiratud arv, mistõttu on vaja ettevalmistatud lisajõudu. Vabatahtlikud saavad kriisi ajal toetada päästetöid, evakuatsiooni, elanikkonnakaitset, logistikat ja muid ülesandeid. Nad ei asenda kutselisi töötajaid, vaid tugevdavad kogu süsteemi. 

Kriisireserv aitab ka selgemalt määrata inimeste rollid. Paljud vabatahtlikud on seotud mitme organisatsiooniga, näiteks Päästeameti, Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitseliiduga. Kriisi ajal peab olema teada, kus neid kõige rohkem vajatakse. Lisaks tunnevad vabatahtlikud hästi oma kogukonda ja kohalikke olusid. See aitab kriisi ajal kiiremini reageerida ning inimesteni paremini jõuda. Kriisireserv muudab Eesti siseturvalisuse ja elanikkonnakaitse tugevamaks. 

Kokkuvõttes on riigi eesmärk teha vabatahtlikust päästest tugevam ja paremini korraldatud osa Eesti siseturvalisusest. See eesmärk on õige, kuid selle saavutamiseks ei piisa ainult vabatahtlikele suuremate ootuste panemisest. Vaja on ka piisavat rahastust, kaasaegset varustust, väljaõpet ja selget tuge. Ainult nii saab vabatahtlik pääste olla päriselt jätkusuutlik ja valmis Eesti inimesi aitama. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh teie vastuste eest! [Enne] seda momenti, kui te võtsite selle ameti üle, oli tõesti tehtud see negatiivne otsus, et Kopli päästekomando sulgeda aastal 2024. Ma ei tea, kas te ise uurisite seda. Selle üle oli ju vaidlus [endise] rahandusministri ja endise siseministri Lauri Läänemetsa vahel. Lauri Läänemets väitis, et raha ei olnud ning seetõttu oli vaja kärpida erinevaid kulusid ja pidi ka sulgema päästekomando. Mart Võrklaev lükkas selle ümber ja ütles, et näiteks aastal 2024 oli kasutamata pea 3,6 miljonit eurot. Kas te olete vaadanud neid rahaasju ja kas te vaatasite üle ka need otsused? Kas oli võimalik Kopli päästekomando tol ajal ikkagi mitte sulgeda?

Aitäh selle küsimuse eest! Täna ja aasta tagasi käsitlesime neid rahaküsimusi rahanduskomisjonis. Ma tuletan meelde siin ka selle loo, mida ma esimest korda jääkide teema sissejuhatuseks rääkisin. 

Lugu on selline. Tuleb kindral sõdurisööklasse ja küsib, et mehed, kas süüa on piisavalt. Talle vastatakse, et jaa, on piisavalt, ülegi jääb. Siis ta küsib, mis ülejäägiga teete. [Vastatakse]: ära sööme, puudugi jääb. Täpselt nii ongi nende eelarveliste ülejääkidega. 

See ülejääk võis tõepoolest olla suurem kui komando ülalpidamise aastane kulu, kuid see summa oli planeeritud, ta oli lepingutega või teatud tegevustega kaetud. Seal võisid olla edasi lükatud investeeringud, mingite vahendite soetamised ja nii edasi. Ehk siis tegelikult ei olnud selles jäägis [arvestatud] jooksvaid kulusid, seal ei olnud näiteks komando majandamiskulusid või tööjõukulusid. 

See on selgituseks sellele nii-öelda vastuolulisele nähtusele, mis toona vaidluse all oli. Võib-olla oli ülejäägis nii-öelda lühi[ajaline] rahastus ehk raha, mis on ühekordne, aga pika[ajalist] rahastust, mis üksuse ülalpidamiseks pikkade aastate jooksul on vajalik, ei olnud. Niipalju siis saan selgitada. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh nende vastuste eest! Nagu te mainisite, on vabatahtlikud ja on kutselised ning nad peaksid nii-öelda sünergias koostööd tegema. Aga kui me räägime juba kutselistest päästjatest, siis minu küsimus on, kas nendel on oodata uuest aastast palgatõusu. Kas siis, kui hakatakse kokku panema järgmise aasta eelarvet, olete te valmis minema läbirääkimistele niisuguse ettepanekuga, et päästjate palk ikkagi kasvaks? Varsti, ma saan aru, valitsus tahab kokku panna ka lisaeelarvet, aga ma väga kahtlen, et sinna sellised palgaküsimused sisse saavad, kuigi, kui ma eksin, siis võite mind parandada, loomulikult. Nii et küsimus ongi, kas kutselised päästjad saavad arvestada palgalisaga.

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult, nad saavad arvestada sellega, et nende palk tulevikus kasvab. Nüüd on küsimus, millal see juhtub ja kui palju. Mul on rõõm tõdeda, et me saime selle aasta eelarves selle kokkuleppe – Riigikogu kiitis heaks selle eelarve –, mille kohaselt me suurendasime meie valitsusala palgafondi 10%. Ja sealt said palgatõusu ligi 10%, või natukene üle selle, päästjad ja mõnevõrra rohkem ka meeskonnavanemad, need inimesed, keda kõige rohkem oli puudu. Nad said loomulikult ka oma sissetulekute suurenemise maksumuudatuste kaudu. Valitsus tegi tulumaksuvaba miinimumi laiendamise ja nad asusid täpselt selles vahemikus, kus see võit oli protsentuaalselt sissetuleku mõttes kõige suurem. 

Kas see on piisav? Ei, see ei ole piisav. Me ei saa veel öelda, et päästja palk on piisavalt väärikas, eriti siseneva päästja palk, kes alles tuleb sellesse valdkonda. Mõnikord, vaadates neid numbreid, tekib tõesti küsimus, mis see on, mis neid inimesi motiveerib. See teistpidi tähendab seda, et kõik, kes selles valdkonnas tegutsevad, on ikkagi oma ala fännid ja valutavad südant selle pärast, et inimesi aidata. 

Kahtlemata on päästjate töötasu [tõus] mõistlik hoida elukalliduse [tõusuga] ikkagi enam-vähem samas tempos, mitte lubada pikki pause ja siis sööstudega üritada järele jõuda, kui elukallidus kogu aeg eest ära läheb. Mõistlik on teha seda etapiviisiliselt, niimoodi, et pigem vähem, aga regulaarsemalt, kui harvem, aga suuremas ulatuses. Muidu see tekitab frustratsiooni. Kindlasti on ka inimesi, kes ei jõua ära oodata järgmist palgatõusu, ja nad lahkuvad. Me ei saa seda endale lubada. Seetõttu kahtlemata on see teema, päästjate ja teiste siseturvalisuse valdkonna inimeste palgatõus, minu prioriteetide hulgas eelarve [kõnelustel]. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Tore kuulda uhket plaani 5000 vabatahtliku päästjani jõuda, aga mul on konkreetne küsimus. Mulle tundub, et see on võib-olla natukene liivaloss, mida te ehitate. Kui palju maksab ühe vabatahtliku päästja, ütleme, "loomine"? Ütleme niimoodi, et kuna noored lähevad maalt linna, rääkimata vanast tehnikast, koolitustest ja kõikidest muudest hädadest, mis raha nõuavad, kui palju maksaks ühe sellise uue vabatahtliku päästja "loomine" kõiki neid [asju] arvestades? On teil mingi arvestus olemas?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahjuks ma jään praegu väga täpse vastuse võlgu, sest see ilmselt erineb päris palju selles mõttes, kuhu see inimene siseneb, millisesse komandosse, millisesse üksusesse, kui palju on seal vaja lisakulusid teha. Aga ma võin öelda, et see suurusjärk on ikka tuhandetes eurodes. See on mitu tuhat eurot, sellepärast et ainuüksi varustus, millega ta saab väljakutsele sõita – kui me räägime sellisest vabatahtlikust päästjast, kes reageerib –, maksab mitu tuhat eurot, rääkimata kõigest muust. Kui me räägime sellisest üksusest, mis vajab ka uut hoonet, siis me peaksime sinna ka hoone kulud juurde arvestama, võib-olla peaksime ka tehnikakulud juurde arvestama. Ma tunnistan, et teadmata seda nii täpset küsimust ette, ei osanud seda arvutust teha. Loomulikult, selle arvutuse võib teoreetiliselt ära teha, vaadates näiteks, kui palju keskmiselt kulub ühe vabatahtliku komando ülalpidamisele. 

Ja muidugi täpsustuseks: ülalpidamise kuludes ju palgakomponenti ei ole, need on inimesed, kes tulevad oma vabast tahtest. Aga seal on kogu varustus, ruumid, tehnika, tehnika jaoks vajalik kütus, remondid ja nii edasi. Seal on päris palju komponente ja need on väga-väga erinevad. On vabatahtlike komandosid, mis on väga uhked, tõelised lossid, näiteks Rõuges – seal on [ehitus] küll pooleli, aga juba on see väga uhke – või Luutsnikul. Pala komando hoonet olen käinud avamas. Päris palju on selliseid vabatahtlikke komandosid, mis on ägedad, uued. Ka Rõngus. Järjest tuleb neid meelde. Aga on ikkagi ka väga tagasihoidlikke. Näiteks Valgejärve vabatahtlikud tegutsevad kaalukojas, sinna mahubki ainult auto ja natukene saab ümberringi käia. Saverna vabatahtlikud on samamoodi garaažiboksides, seal ei ole isegi WC-d. 

Ütleme nii, et nad on väga erinevates oludes. Me võime selle keskmise numbri leiutada, aga kas see meile päriselt mingisugust teadmist annab, [ei tea]. Me võime selle teadmise kaasa võtta, et lisakulu on kindlasti mitu tuhat eurot, ka seal komandos, kus kõik muud asjad on olemas. Ainuüksi juba riietuse ostmine ja väljaõpe maksavad midagi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline. Võib-olla te hästi lühidalt kirjeldate ka seda, milline on vabatahtlike päästekomandode tehniline baas. Kas vajaduste nimekiri on teil olemas? Lisaks tahaks küsida veel sisulise poole pealt. Kriisikindluses on oluline meie igaühe panus ja kindlasti on siin veel väga palju arenguruumi. Kui näiteks lasteaias õpetatakse lapsele turvavöö kohta, siis ta tuletab seda isale või emale autos meelde. Kas te näete ka vabatahtlike rolli koostöös lasteaedade ja koolidega, et igaühe panus suureneks, et väljaõpet ja valmidust [parendada]?

Aitäh! Tõepoolest, iga alustava vabatahtliku esimene nii-öelda aste, esimesed teadmised, mis ta saab, ongi seotud ennetustööga ja eneseharimisega. See on muide väga huvitav kursus, mida läbida – vabatahtliku päästja teoreetiline kursus. Igaüks võib seda teha. Minge Päästeameti kodulehele, seal saate registreeruda kursusele, [kus te saate] väga palju kasulikku teadmist nii enda jaoks kui ka võib-olla teistele jagamiseks. 

Jah, väljaõppe esimene osa keskendubki ennetusele. Ühesõnaga, kõigil vabatahtlikel, kes päästes tegutsevad, on ennetuse komponent [väljaõppes] olemas. Ja see, nagu ma olen tähele pannud, on vabatahtlikes komandodes päris oluline tegevusliin, mille peale lepingud tehakse. Tegeletakse siis ennetusega, tehakse kas kodunõustamisi või tehakse lasteaedadele ja koolidele väljaõpet. See on tõesti üks kõige parem pika plaani tegevusi, mis annab väga head efekti. 

Selles osas on kahtlemata väga suur lootus just vabatahtlikele. Miks see niimoodi on? Sellepärast et tavaliselt on vabatahtlikud komandod kogukonnapõhised. Jah, sa saad käia ka ühisvalves kutselises komandos, mis on väga hea praktika mõttes, aga tihtipeale on see ikkagi valdavalt justkui nagu klubiline tegevus. Ehk siis oma kandi mehed-naised – mõnes [üksuses] on mõlemad, mõnes on ainult ühed või teised – tulevad kokku ja hakkavad enda kandi jaoks midagi paremaks tegema. 

Suurepärane näide: eelmine nädal olin Pärnumaal Sindi vabatahtlike komandos. No see ind, mis seal oli, ja mida nad on 12 aastaga saavutanud – tõesti müts maha. Neil on tõesti sisemine motivatsioon hoolitseda just nimelt oma kogukonna eest. Ja seal on nad kõige efektiivsemad tegelikult ennetustöös, kuna nad tunnevad inimesi ja teavad probleemseid kodusid isegi ilma selleta, et keegi neile tabeli ette annaks kusagilt keskkontorist. Kõiki inimesi kogukonnas teatakse. Ja selles mõttes on väga mõistlik sinna põhijõupingutus suunata. 

Nüüd, mis tehnika küsimust puudutab, siis minu kogemus selle aasta jooksul on niisugune, et kui me kutselistest [päästjatest] räägime, siis neil kellelgi tehnikaga probleeme ei ole. Tehnikaga on üldiselt kõik rahul, sest tehnikat oleme päris hästi uuendanud. Nüüd just tuli mitukümmend uut päästeautot. Tegelikkuses ühe päästeautoga suudetakse ära uuendada neli-viis komandot, kui me võtame ka kõik vabatahtlikud arvesse. Aga kui meil tuleb üks uus auto teatud komandosse, siis toimub selline ahelliikumine ehk see auto, mida asendatakse, liigub järgmisesse ja järgmise auto liigub järgmisesse. Ühesõnaga, me oleme just praegu viimasel ajal saavutanud päris korraliku hüppe tänu sellele, et meile tuleb, ütleme, paarkümmend autot korraga sisse ja see tähendab, et ligi sajas kohas on toimunud mingisugune tehnika uuendus või upgrade. See ei tähenda, et kõik on saanud uue auto, aga kõik on saanud endisega võrreldes uuema auto. 

Võib-olla on hea positiivne näide Luhamaa Nulga vabatahtlikud. Siin mõni kuu tagasi käisin neil külas vaatamas, kuidas neil läheb ja milline on tehnika. Neil õiget päästeautot ei olnud too hetk. Ja siis nad natukene kurtsid seda muret, ja oh imet, mõni nädal on mööda läinud ja said ka nemad endale korralikuma auto, millega on võimalik väljakutsele sõita ja mille puhul on kindel, et see ka käima läheb. Kui ta on juba käima läinud ja seisma jääb, siis läheb uuesti käima, mitte ei jää lõplikult seisma. Nii et selline see seis on.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! See teema on igikestev, sest senikaua, kuni inimesed elavad, juhtub õnnetusi. Ja senikaua on vaja neid, kes on võimelised ja on vastavalt varustatud, et nende õnnetuste likvideerimisega või õnnetusse sattunud inimeste abistamisega hakkama saada. Selles suhtes on loomulikult Eestis päris hea mudel välja kujunenud: kutselised päästjad ja vabatahtlikud päästjad, põhimõtteliselt liitub siia veel ka vabatahtlik merepääste. 

Nüüd, saatan on alati detailides ja ka siin on küsimus detailides. Kui mina olin siseminister – sellest on nüüd juba mõnda aega tagasi –, siis me remontisime tookord ära enamiku päästekomandode hooned. Need olid väga erinevad ja väga erinevas seisundis. Eesti on tervikuna ju niisugune, et on teatud kuldsed ringid ja on hõbedased ringid ja on vasksed ringid. Me ehitasime juurde ka terve hulga uusi päästekomandosid, enamjaolt selliseid, kus on koos nii Päästeamet, Häirekeskus kui ka politsei, mõnel pool ka kaitsepolitsei oma ruumidega. 

Miks ma seda räägin? Nüüd ongi küsimus teatud standardite kehtestamises, standardiseerimises. Kutselised päästekomandod suuremates keskustes on üldiselt väga hästi varustatud, väga heades tingimustes, neil on uued puhtad garaažid, masinate hooldamise võimalused, inimeste riietumise ja puhkeruumid on sellised, et riideid on võimalik kuivatada, puhastada ja nii edasi. Aga kohalikud vabatahtlikud päästjad on suures osas sellised põlve otsas nokitsejad. Ma isegi siis, kuni meil oli veel selline tore asi nagu katuseraha, aitasin sõna otseses mõttes ühele väikesele vabatahtlikule päästekomandole katuse peale panna. Katuse panime küll sinna peale, aga kui nüüd küsida, kas neil on olemas kõik garaažid mitmetele eriotstarbelistele masinatele, siis vastus on, et ei ole. Ka puhkeruumid on väga tagasihoidlikud, riiete parandamise, hooldamise ja kuivatamise ruumid on väga tagasihoidlikud. 

Ja siin ongi minu arvates üks väljakutse, mis praegu ministeeriumis peaks olema töös. Nimelt võiks ka vabatahtlikud päästekomandod jagada ikkagi teatud kategooriatesse ja kehtestada neile ühtsed standardid, mida riik aitaks ka sisustada. See tähendab, et kui meil on ikkagi sellised linnalised keskused, noh, ma ei oska öelda, sellised väiksemad kohad, kus kutselisi ei ole, aga inimeste arv ja hajaasustus oma ettevõtetega, olgu need laudad, töökojad või mis iganes nad on, on selline, et õnnetuste ja probleemide tekkimise tõenäosus on keskmisest suurem, siis seal peaks olema ka teatud standardid. Need annavad võimaluse nendel vabatahtlikel päästjatel, kes selles piirkonnas tegutsevad, olla kindel, et kui nad jäävad hätta, kui nende masinapark kulub või mingid muud probleemid tekivad, siis riik leiab eelarveliste kalkulatsioonide ja eelarveläbirääkimiste käigus reservvahendid, et need kitsaskohad likvideerida. 

Ja loomulikult on meil vaja ka tõsiselt mõelda, kuna Eesti on mereriik pika merepiiriga ja paljude siseveekogudega, kuidas kategoriseerida ära vabatahtlikud merepäästjad. Kui mina olin minister, siis ma lasin teha auditi vabatahtlike merepäästjate alustest. Selgus, et meil on vabatahtlike merepäästjate üksusi, kellel polegi ühtegi merekõlblikku sõiduvahendit. Võimalik, et see olukord on aja jooksul muutunud …

Palun paar minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

… aga ma usun, et probleemid jätkuvad, sest jällegi, inventar kulub, masinad kuluvad ja neid on vaja asendada. 

Merepääste puhul peaksid kahtlemata olema teatud kõrgendatud normid nendele alustele, millega merele minnakse, ja nendele võimetele, mis nendel alustel on. Teinekord võib tegemist olla tagasihoidlikuma keemiareostustõrjega, mitte ainult inimeste veest välja upitamisega. Teatud siseveekogudel võiksid need normid olla tagasihoidlikumad. Aga aluste nõuded – paatide, kaatrite või mille iganes nõuded – peaksid olema standardiseeritud, et meil ei sõidaks Soome lahel tormise ilmaga välja mingisugused alused, mis tegelikult ei ole tormise ilmaga sõidukõlblikud. Meil ei [tohiks] olla kuskil kuurides mingisugused kokku klopsitud, meeste enda poolt ära putitatud, ma ei tea, sada aastat vanad paadid-kaatrid, vaid meil [peaks olema] ikkagi tõsiseltvõetavad moodsad ja vastavate sideseadmetega ja kõige muu vajalikuga varustatud standardiseeritud tehnilised üksused. 

See oli see, mida ma tahtsin selle teemaga seoses nüüd omalt poolt lisada, tahtmata mingilgi määral praegu kritiseerida seda tööd, mida teeb ametis olev minister. Tunnistan ausalt, et ma ei ole hetkeolukorraga kursis, aga ma olen üsna veendunud, et meil seda standardiseerimist ja kategoriseerimist ei ole läbi viidud sel määral, et me võiksime öelda, et päris maakolgastes, kus asustus on hõre, aga on ikkagi olemas mingisugune punt inimesi, kes tahavad vabatahtlikku päästet teha, on miinimumnormid niisugused, keskmise suurusega kohtadel miinimumnormid niisugused ja suuremates kohtades miinimumnormid veel teistsugused. Elukutselistel loomulikult on standardid olemas, siin meil selles mõttes vaidluse kohta ei ole. 

Ja nüüd veel üks moment. See on ka seotud kategoriseerimisega. On endal niisugune kogemus, et lähikonnas puhkes kulupõleng mõned head aastad tagasi. Ma alarmeerisin sellest ja esimesena kohale tuli kohaliku ühistu mingisugune paakauto, mis hakkas seda kustutama. Suures osas kustutas ära, aga ühistumees helistas omakorda kohalikku vabatahtlikku päästesse, kes tuli kohale. Kuna vabatahtlik pääste peab informeerima ka kutselist päästet, tuli kohale ka kutseline pääste, vist isegi kahe autoga, kui ma õigesti mäletan. Täiesti tarbetu ülekate kulupõlengu kustutamisele. Kui kutselised kohale jõudsid, oli see põleng juba ammu-ammu kustutatud. 

Ka selles mõttes on ilmselt meil tihtipeale tegemist mõttetu ressursi kulutamisega ajal, kui kohalik vabatahtlik pääste võiks täiesti vabalt [kutselise päästega] pidevalt sides olles neile öelda, et ärge jumala eest välja tulge, ärge kulutage oma ressurssi, me saame ise sellega hakkama. Nii et mõningad mõtted selle teemaga seoses. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja minister! See teema on tegelikult ülioluline ja mitte ainult vabatahtlike päästjate koha pealt. Natukene jäi mul kripeldama siseministri vastus, et ta tegelikult ei tea, kui palju läheb maksma ühe vabatahtliku päästja "loomine", tema leidmine, varustamine, õpetamine ja nii edasi. Noh, jah, tuhanded, seda võib ise ka arvata. Aga kui laias laastus on plaan [jõuda 3400-ni] või 5000-ni, mis on juba tunduvalt rohkem, siis peaks olema ka mingid arvestused tehtud, kui palju see kõik maksma läheb. See on elementaarne. Ma loodan, et need on olemas ja neid on võimalik neid saada. Kui need ei ole olemas, siis on asi ikka natukene nadi. 

See, mida Mart rääkis siin igasuguste standardite kohta – ma loodan, et need on ka olemas. Kui ei ole, on asi ikka väga nadi. Liiga ära trööbatud, aga see kriisijutt, et me elame kriisis – me elamegi totaalses kriisis. Ei ole ainult sõjaline kriis, demograafiline kriis, vaid ka võimalik kriis toidutootmises. Meie toidutootmine on kontsentreerunud suurtesse [kohtadesse], aga tegelikult võiks olla ja peaks olema ka väiksemates kohtades. Nii et see teema on ülioluline. Ja ma loodan, et [arvutustega] on kaugemale mindud, aga minister lihtsalt ei võtnud neid kogemata kaasa. 

Ma olin nädalavahetusel ühel laadal ja kohtusin ühe vabatahtliku kiirabimehega. Tal oli uhke BMW motikas, tibukollane, ja ta ütles, et see on ainukene Eestis. Ta on vabatahtlik nii-öelda kiirabimees. Me rääkisime pikalt. Jah, kiirabi ei ole siseministri alluvuses, aga kogu elu ei mahu ühe või teise ministri alluvusse, on ühiseid ja kattuvaid teemasid. Ta rääkis sellest, et millegipärast ei taha võimud kuuldagi juttu vabatahtlikust kiirabist. Ta rääkis ka sellest, miks on meil kiirabibrigaadid kolmeliikmelised. Seal on ajalooline taust, tegelikult saaks kahega hakkama küll. Aga vabatahtlik kiirabi, mis tegeleb ennetuse ja kõige muu sellega, mis on ka ülioluline meie kriitilisel ajastul, ei ole kuidagi kännu tagant välja pääsenud. Ma loodan, et on võimalik nad sealt välja aidata. 

Kui nüüd tulla vabatahtlike päästjate juurde, siis jah, ma ei ole nii süsteemselt seal käinud. Olen ka mina katuseraha andnud, aga kahjuks katuseraha andmine lõpetati ära. See on minu meelest viga. Väga palju asju sai [tehtud], sai ka isiklikult aidatud inimesi. Paljud mu kolleegid tegid seda. Ma arvan, et see võiks tagasi tulla, et olla rahvale lähemal. 

Kogu küsimus on eelkõige elu säilitamises, mitte pealinnas, kuhu niikuinii voolab kogu elu, vaid provintsides. Täna oli arutelu notaritega. Kuna notarite tasusid ei ole 30 aastat tõstetud, siis tegelikult provintsides, Valgas, Saaremaal ja mujal kaugemates kohtades, polegi enam ühtegi juristi haridusega inimest, kellelt võiks ka memmekene, kes läheb bussi peale, tasuta nõu saada. Aga riik on jälle jäärapäiselt [öelnud], et ei ole vaja midagi. See on ka ääremaadel elu säilitamise oluline komponent. 

Ma loodan, et siseminister, kes peaks olema koordineeriv jõud siseturvalisuse alal, need plaanid tervikuna üle vaatab, nii [selle, kuidas] vabatahtlik pääste ja elukutseline pääste tegutsevad, kui ka selle, kuidas tegutsevad ka kiirabi ja võimalik vabatahtlik kiirabi, mida veel ei ole Eestis olemas. Siis pilt oleks terviklik. Ja analüüsid võiksid olla sahtlites, [mis näitavad, kui palju] läheb maksma …

On teil lisaaja soovi?

Jah, paar minutit, aga isegi vähemaga saab hakkama.

Kolm minutit lisaks.

Nii et ma, võib-olla ka kolleegid, väga loodan näha neid arvestusi, kui palju läheb ikkagi ühe vabatahtliku päästja "loomine" [maksma] praeguses demograafilises olukorras ja olukorras, kus elu koondub üha jõulisemalt linnadesse, Tallinna, Tartusse, Pärnusse. Ja veel, kuna kõik on ju seotud, sa võid ju ühe päästja "luua", varustada ta kõige moodsama [varustusega], aga ta peab kusagile ka sobituma. Seal peab olema mingi kriitiline hulk teisi päästjaid, tehnikat, mida ei pea putitama liiga palju, kuna see on liiga vana, ja kõik need muud asjad. Selline pilt peaks olema ja tahaks kangesti näha ka neid arvestusi. Aitäh teile!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Minister tahab [sõna]? Vabandust, siis ma avan veel korra [läbirääkimised]. Minister saab lõppsõna.

Aitäh istungi juhatajale selle võimaluse eest! Ma mõtlesin, et ma klaarin siis kohe kõik need üles jäänud teemad ära. Kõigepealt, head Riigikogu liikmed, ärme alavääristame vabatahtlikke ütlemisega, et nad on põlve otsas nokitsejad. Neist väga paljud on väga professionaalsed, uhkete hoonetega, mida nad on oma nõu ja jõuga püstitanud, küll riigi toel, aga ilma väga suure vabatahtlike pingutuseta ei oleks see juhtunud. Nii mõnedki hooned teevad teatud kutselistele komandodele silmad ette. Ja seal taga ei ole mitte ainult hoone, seal ei ole mitte ainult tehnika, vaid seal on ka väga hea kompetents ja valmisolek. 

Mis seda kategoriseerimist puudutab, siis see kategoriseerimine on meil sisuliselt vabatahtlike puhul juba olemas, aga see ei käi ülevalt alla süsteemiga, vaid see käib alt üles. Kui vabatahtlik komando on olemas, siis tema otsustab, mis kategooriasse ta on valmis kuuluma, kas ta on valmis kuuluma 5 minuti reageerimisajaga kategooriasse või 10 või 15 minuti reageerimisega kategooriasse või ta ei võta üldse kutseid vastu. See on vabatahtlike endi otsustada, millises kategoorias nad on. Need kategoriseerimised sisuliselt on olemas ja need on tehtud lepingutega. Mida kõrgem kategooria, mida lühem on reageerimise aeg ja mida suurem on see teenuste nimekiri, mida vabatahtlik komando on valmis enda peale võtma, seda priskem on tal leping, seda parem on hüvitis. Tavaliselt ongi niimoodi, et komandod arenevad nii-öelda väiksemast suuremaks. 

Nüüd sain siis natukene vaadata ja need kulunumbrid üle täpsustada. On täpselt nii, nagu ma pakkusin, et see ühe vabatahtliku päästja "loomine" jääb kusagil suurusjärku 1000–3000 eurot inimese kohta. Seal on täpselt seesama vahe, et kui me peame talle 2000-eurose riietuskomplekti ostma, siis on see 3000 kanti. See riietuskomplekt maksab 2000 eurot. [Saab ka] ilma selle riietuskomplektita, kui komplektid on näiteks jagamisel. Ma ise käisin ühisvalves niimoodi, et kasutasin jagatavaid riideid. Need on ka paljudes kutselistes komandodes olemas vabatahtlikele kasutamiseks, nii on soodsam. Aga kui kõik asjad on vaja välja osta, siis on see kulu umbes 2000 eurot. Seal on veel tervisekontrolli kulu ja väljaõppe kulu. See tuleb umbes niisugune. 

Püsikulu inimese kohta jällegi sõltuvalt, mis varustuses ta on ja mida ta teeb, on 500–1500 euroni. See sõltub komando suurusest, sellest, mis teenuseid seal osutatakse, sõltuvalt sellest on ka majandamiskulud. Kui me räägime näiteks uue komando loomisest, siis kümneliikmelise komando loomine võib jääda suurusjärku 55 000–170 000 eurot, aga see kõik sõltub sellest, kas komando luuakse millegi baasil või ta luuakse peaaegu et tühjale kohale. Seesama Kopli vabatahtlike [komando], eks ole, sai juba olemasoleva hoone. Aga Luhamaa vabatahtlikud tekkisid näiteks heinamaa peale, seal mitte midagi ei olnud. Ja ühel hetkel oli seal väga uhke ja korralik pritsikuur, auto ka sees ja inimesed toimetamas. Selle poolest need kulud erinevad. 

Kui me räägiks sellise komando ülalpidamisest aasta jooksul, siis tulebki kusagil 35 000 eurot kümneliikmelise [komando] puhul ja kahekümneliikmelise puhul proportsionaalselt suurem summa. Nii et tõepoolest, me räägime praegu suurusjärkudest, need numbrid võivad olla väga erinevad, sõltuvalt komando suurusest, sellest, mis tegevusi tehakse ja kas seal on baasiks mingisugused vahendid ja ruumid või tuleb kõike nii-öelda nullist üles ehitama hakata. Aitäh!

Aitäh! Nüüd sulgen küll läbirääkimised ja ühtlasi [lõpetame] neljanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Me liigume tänase viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine lennukite poolt atmosfääri jäetavate laialivalguvate jälgede kohta, nr 962. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Üks hetk, Riina Sikkut, kas on protseduuriline küsimus?

Aitäh, hea juhataja! Viimase poole aasta vältel on küll kõik fraktsioonid esitanud arupärimisi, mis on neile tagastatud. Ongi öeldud, et ei ole suunatud õigele ministrile või et arupärimise asemel tuleks vormistada küsimused kirjaliku küsimusena, ja fraktsioonid on seda teinud. Minu jaoks oli üllatav, et lennukisabade jälgede kohta tehtud arupärimine tegelikult siia suurde saali on jõudnud ja et minister Andres Sutt on tõesti sobiv inimene sellele vastama. Kas ma võin sellest järeldada, et kui mõni kolleeg soovib küsida selle kohta, kas reptiilid valitsevad maailma, siis on ka sobiv esitada küsimus minister Andres Sutile, kes vastutab keskkonnaministri portfelli eest ja tegeleb ka roomajatega? Ja kui kolleege huvitavad Kennedy tapmise asjaolud, kas siis Igor Taro ministrina on sobiv adressaat? Mida me nende vandenõuteoreetiliste lugudega teeme? Kellele me need suuname? Kas juhatuse vastutus ei oleks võib-olla tõesti taandada see kirjalikuks küsimuseks, et vältida suure saali arutelu?

Aitäh! No praegu siin lahkama hakata, kellele mis arupärimine on – juhatajana ma ei oska seda kindlasti hetkel öelda. Iga arupärija oskab öelda, kellele tema soovib oma arupärimise suunata. Edasise tegevuse otsustab Riigikogu juhataja ehk Riigikogu esimees. Tema saadab need laiali vastavatele ministritele ja ministrid on vastavalt sellele valmis andma arupärimistele vastuseid. 

Nii, aga Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Jaa, ma kuulsin, et reptiilidest oli juttu. Ma olen ise reptiile uurinud. Aga ma ei kuulnud seda algust, et kes siin reptiil on või …

Arupärimiste kohta oli küsimus. Eks Riigikogu liikmed saavad omavahel neid küsimusi arutada, kes ja kus on. Nii, aga läheme nüüd arupärimise juurde. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ega see ei tule mulle üllatusena, et Riina Sikkut üritas seda arupärimist naeruvääristada veel enne, kui me selle menetluseni jõudsimegi. Neid inimesi on kindlasti teisigi nii Riigikogus kui ka väljaspool seda. Aga soovimata sellisesse poleemikasse laskuda, ma omalt poolt ütlen, et minu meelest on see täiesti normaalne, et kui paljudel inimestel Eestis on mure teatud nähtustega seonduvalt, siis me ka adresseerime seda ilma mingisuguseid vandenõuteoreetilisi väiteid tingimata esitamata, vaid tõstatades küsimuse ja uurides, milline on reaalsus nende küsimustega seonduvalt. Ma ei oska küll selles mitte midagi kohatut näha. Aga sotside ihalus otsustada ise, millest me võime siin rääkida ja millest mitte, on iseenesest arusaadav, selles pole midagi uut. 

Nüüd, see arupärimine on just sel põhjusel, et keegi ilmselt ei taha saada naeruvääristatud selle teema tõstatamisega seonduvalt, esitatud üksnes minu enda nimel, mitte kolleegidest fraktsioonikaaslaste nimel. Tegelikult sai see esitatud juba 13. novembril 2025. Aga siis otsustas Riigikogu esimees Lauri Hussar selle tagasi saata, osutades, et arupärimine peab puudutama ministri võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist. No ma tõtt-öelda kohe ei märganud, et ta mulle selle tagasi saatis, alles hiljem märkasin seda. Ja siis 18. märtsil esitasin arupärimise uuesti, selgitades, et aga see puudutabki ju ministri võimkonda kuuluvate õigusaktide täitmist. Siis see arupärimine edastati. See tegelikult näitab seda, et esimesel korral see ilmaasjata saadeti tagasi. Ehk siis kokku võttes on rikutud ka põhiseaduse §-s 7[4] sätestatud reeglit, et arupärimisele peab vastama 20 istungipäeva jooksul. 

Aga hästi, parem hilja kui mitte kunagi. Igal juhul on fakt see, et nagu te ilmselt teate, on paljudel Eesti inimestel, kaasa arvatud minul endal, tekkinud küsimusi seonduvalt sellega, mida ikkagi kujutavad endast need pikad sabad, mis jäävad ilusate ilmadega sageli lennukite taha ja mis ei haju ära, nagu kondensatsioonijäljed seda teevad näiteks siis, kui me külmas õhus ise õhku suust välja hingame. Need jäljed jäävad sinna püsima päris pikkadeks tundideks, isegi terveks päevaks, ja hajuvad vaikselt laiali, sageli kattes terve taeva sellise pilvja kirmega. Mida need jäljed ikkagi endast kujutavad? 

On tõstatatud kahtlusi, et tegemist on meetmetega, mida rakendatakse kliima soojenemise vastase võitluse osana, selleks et blokeerida päikesevalgust ja peegeldada seda tagasi ehk selle abil vähendada atmosfääri soojenemist. Ma ei tea, kas see on nii või mitte, ja selleks, et selles selgust saada, ongi see arupärimine esitatud. 

Ma ei tea, kas ma jõuan siin kõike ette lugeda ja kas seda vajagi on, aga ma üritan. Põhimõtteliselt on sõnastatud neli küsimust, teisel küsimusel on omakorda neli alaküsimust. Esimene küsimus seisneb selles, kas Vabariigi Valitsusele on teada, et osa Eesti õhuruumis lendavaid lennukeid piserdab atmosfääri alumiiniumi- või muude ainete osakesi. Kas on teada sellised faktid või ei ole? 

Edasi, teine küsimus. Kui selline praktika tõepoolest teadaolevalt aset leiab, siis on omakorda neli alaküsimust. Esiteks, kuidas see vastab atmosfääriõhu kaitse seaduses ja muudes seadustes sätestatud põhimõtetele? Teiseks, millisest eesmärgist lähtuvalt seda tehakse ja milliste ainete osakesi atmosfääri piserdatakse? Kolmandaks, kes on andnud loa selliseks tegevuseks ning kellele ja millistel tingimustel on niisugune luba antud? Ja neljandaks, kas on veendutud, ja kui on, siis kelle poolt ja kuidas, et kõnealune praktika ei ole looduskeskkonda ja inimeste tervist kahjustav? See on teine küsimus. 

Kolmas küsimus lähtub eeldusest, et väidetavalt sellist praktikat aset ei leia ega ka ole viimastel aastatel aset leidnud. Aga milliste konkreetsete andmete ja seiretulemuste põhjal saab väita, et Eesti õhuruumis ei ole toimunud atmosfääriosakeste või ainete tahtlikku hajutamist? Ma pean silmas, et niisugustes asjaoludes veendumine on Keskkonnaameti seadusest tulenev ülesanne. Küsimus on muu hulgas ka selles, kas on viidud läbi reaalseid seireid ja uuringuid, mõõtmisi, millele tuginedes saab öelda, et näiteks sademetest või atmosfääriõhust ei ole leitud muret tekitavalt kõrges kontsentratsioonis kõnealuste ainete osakesi. 

Ja neljas küsimus on selle kohta, kas ministeeriumil on teavet rahvusvaheliste programmide, teadusprojektide või katsete kohta, mille käigus kasutatakse atmosfääriosakeste hajutamist, ning kas sellise tegevuse puhul on hinnatud võimalikku mõju Eesti õhuruumile. 

Lõppude lõpuks ongi minu küsimus taandatav sellele, kas saab täie kindlusega kinnitada, et lennukitelt mingite ainete piserdamist Eesti õhuruumis ei toimu. Aitäh! 

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Hea küsija! Vastan teie arupärimisele lennukite poolt atmosfääri jäetavate laialivalguvate jälgede kohta. Alustan kõige lihtsamast. Ei, minu teada ei toimu Eestis ega mujal sellist asja, et reisilennukitelt piserdatakse inimeste teadmata õhku kahjulikke aineid. Need valged jooned taevas on joonpilved ehk veeauru ja jääkristallide nähtav jälg väga külmas ja niiskes õhus. Aga ma ei taha ainult selle vastusega piirneda, sest ma saan aru, et küsimus ei ole tegelikult ju lennukites või füüsikas, küsimus on usalduses. 

Pean ausalt tunnistama, et maailm, kust sellised kahtlused tulevad, on minu jaoks pigem võõras, ja ma ei usu, et mul on üks lause, mis muudab kellegi maailmapilti. Kui selline lause oleks, oleks maailm praegu kindlasti lihtsam koht. Need, kes tunnevad atmosfäärifüüsikat või usaldavad samu allikaid, mida mina, ei pea joonpilvi eriliseks mõistatuseks. Aga need, kes on veendunud, et tegemist on varjatud mürgitamisega, ei pruugi uskuda ühtegi minu vastust, ükskõik, milline see vastus parasjagu on. Ja on ka kolmas rühm inimesi, kes küsivad selliseid küsimusi nendesse tingimata ise uskumata. On mõistagi legitiimne oma valijate eest küsimusi küsida, sest nad ise siin saalis ju seda teha ei saa. Esindusdemokraatia töötab ja oma valijaid peab tundma. 

Selliste küsimuste juures jõuame muidugi paratamatult sääraste aruteludeni, mis on tõde, kus lõpeb arvamus ja algab teadmine või kas tegelikkus on kokkuleppe küsimus. Need kõik on oma olemuselt ju väga postmodernistlikud. Ja nendele küsimustele tõesti ei ole selliseid vastuseid, mida kõik usuksid või mis kõiki veenaksid. Muidu ei oleks meil ju filosoofiat vajagi. 

Nendele küsimustele vastamise puhul on siiski üks nüanss. Küsida võib tõesti sisuliselt ükskõik mida, aga vastata ei saa päris ükskõik mida. Maailm on keeruline ja seda ei ole võimalik inimesele loodetavasti antud umbes 80 aastaga lõplikult tundma õppida. Me usaldame iga päev inimesi ja süsteeme, mida me lõpuni ei mõista. Kõik teavad mingitest asjadest palju ja paljudest asjadest natuke. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks maailm meie ümber läheb ja seda rohkem selliseid keerulisi küsimusi ka tekib. Seepärast minu kogemuse järgi ainult põnevatest küsimustest ei piisa, vastused peavad lõpuks kokku sobima ka tõendite, mõõtmiste ja teadmistega. Kui vastuste ainus kontroll on see, kas mõni poliitik, veebikanal või suunamudija ütleb jah või ei, siis hakkab see maailmapilt kiiresti lagunema, sest kõik põnevad väited ei saa korraga tõesed olla. Erakordsed väited nõuavad erakordseid tõendeid. 

Poliitiline kultuur areneb kiiremini kui suur osa muust maailmast, eriti füüsikast. Joonpilved on olnud olemas sellest ajast, kui lennukid hakkasid regulaarselt lendama suurtes kõrgustes, kus õhk on piisavalt külm, ehk umbes 80 aastat tagasi. Nii et minu vastus on ei: sellist piserdamist ei toimu. Aga ma võtan sellest arupärimisest kaasa tõsisema probleemi. [Pean silmas] usaldust teaduse, riigi ja avaliku info vastu. See usaldus ei ole iseenesestmõistetav, seda tuleb ehitada. Seda saab teha ainult ausalt rääkides, ka siis, kui vastus on väga lihtne, väga keeruline, ebamugav või kellelegi pettumust valmistav. 

Aga nüüd ühekaupa vastused nendele küsimustele ka. 

Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsusele on teada, et osad Eesti õhuruumis lendavad lennukid piserdavad atmosfääri alumiiniumi või muude ainete osakesi?" Vabariigi Valitsusele ega pädevale ministeeriumile ei ole teada, et Eesti õhuruumis toimuks lennukite poolt atmosfääri alumiiniumi- või muude ainete [osakeste] tahtlikku piserdamist. 

Teine küsimus: "Kui selline praktika teadaolevalt aset leiab, siis … " On neli alaküsimust, aga nagu ma eelmises küsimuses välja tõin, sellist praktikat ei ole teada ehk nendele alaküsimustele ma [seetõttu] ei vasta. 

Kolmas küsimus: "Kui väidate, et sellist praktikat aset ei leia ega ka ole viimastel aastatel aset leidnud, siis milliste konkreetsete andmete ja seire tulemuste põhjal saate seda väita, et Eesti õhuruumis ei ole toimunud atmosfääri osakeste või ainete tahtlikku hajutamist – pidades silmas, et niisugustes asjaoludes veendumine on Keskkonnaameti seadusest tulenev ülesanne? Kas sellest eesmärgist lähtuvalt on näiteks võetud regulaarseid atmosfääriõhu proove, et veenduda võimalikes muutustes atmosfääriõhu koostises? Või on tellitud temaatilisi uuringuid, mis analüüsivad atmosfääri ülemistes kihtides esinevate metalliliste või muude osakeste koostist, päritolu ja võimalikku seost lennuliiklusega? Kui jah, siis millal, kellelt ja milliseid uuringuid on tellitud?" 

Ma võtan need kolmanda küsimuse küsimused ühekaupa ette. Eestis hindab õhukvaliteeti Osaühing Eesti Keskkonnauuringute Keskus Kliimaministeeriumi tellimusel. Eestis toimib pidevalt mitmekihiline välisõhu kvaliteedi seire süsteem, mille tulemused annavad tervikpildi välisõhu koostisest ja selles toimuvatest muudatustest. Esimene samm on välisõhu kvaliteedi pidev seire. EKUK ehk Eesti Keskkonnauuringute Keskus teostab pidevalt välisõhu kvaliteedi seiret üheksas seirejaamas: on kolm taustaseirejaama – Lahemaal, Vilsandil ja Saarejärvel – ning kuus linnajaama. Nendes jaamades mõõdetakse pidevalt SO₂, NO_x ehk erinevate lämmastikoksiidide, osooni, CO ehk süsinikoksiidi, peentolmu ja muude saasteainete kontsentratsiooni. Vilsandi ja Lahemaa jaam kuuluvad rahvusvahelisse võrgustikku, mis tagab andmete rahvusvahelise võrreldavuse ja kvaliteedi kontrolli. Kõik seireandmed on reaalajas kättesaadavad veebilehel www.õhuseire.ee. Eestis tehakse välisõhu kvaliteedi seiret eelkõige 1,5–4 meetri kõrgusel maapinnast ehk hingamistsoonis. See seire on mõeldud õhukvaliteedi piirnormide hindamiseks. 

Teine valdkond on sademete keemia seire. Seda teostab EKUK alates 1994. aastast praegu 11 seirejaamas ja kahes kompleksseirejaamas. Iga kuu analüüsitakse sademete proovides pH-taset, elektrijuhtivust, sulfaate, nitraate, ammooniumi, kloriide, kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi, kaaliumi ning raskmetalle. Lahemaa jaamas analüüsib EKUK ööpäevaseid proove, samuti polütsükliliste aromaatsete süsivesinike, PCB-de ehk polüklooritud bifenüülide ja kloororgaaniliste ühendite sisaldust – 34 proovi aastas. See seire tuvastab kõik atmosfääriõhust maha sadestuvad ained, olenemata sellest, millisel kõrgusel nad atmosfääri satuvad. 

Kolmas on bioindikaatoritel põhinev raskmetallide sadenemise seire. Siin teostab EKUK viieaastase tsükliga – eelmine oli aastal 2021, järgmine on siis nüüd sellel aastal – bioindikatsioonilist seiret 73 proovivõtupunktis üle Eesti, kasutades samblaid, mis akumuleerivad raskmetalle proportsionaalselt nende sisaldusega õhus. Seirega määratakse alumiiniumi, arseeni, kaadiumi, kroomi, elavhõbeda, nikli, plii, raua, vanaadiumi, vase, tsingi, antimoni ja lämmastiku sisaldust. See meetod tuvastab ka hajusatest allikatest pärineva sadenemise, olenemata allika asukohast või kõrgusest. 

Viimasena on kompleksseire. Seda korraldab EKUK Vilsandil ja Saarjärvel alates aastast 1994 ja see hõlmab endas avamaasademete, mullavee, mulla, okaste ja varise keemia ning taimkatte seiret. See ökosüsteemipõhine seire tuvastaks igasuguse uue saastekoormuse mõju. Riikliku keskkonnaseire tulemused ei ole tuvastanud anomaalseid, seletamatuid ega järske muutusi välisõhu koostises, mis viitaksid tundmatutele [allikatele] või tahtlikule päritolule. 

Kõikide nimetatud seireprogrammide pikaajalised aegread näitavad muutusi, mis on kooskõlas teadaolevate heiteallikatega, nagu tööstusheide või transport, põllumajandus, kaugkanne, ja nende heidete vähendamise meetmetega. Euroopa võrdluses jäävad Eesti tasemed valdavalt alla Euroopa mediaani. 

EKUK ise on Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud katselabor. Seiretulemused edastatakse Euroopa Komisjonile ja rahvusvahelistele seireprogrammikeskustele. Andmed läbivad rahvusvahelise kvaliteedikontrolli. Spetsiifiliselt lennuliiklusega seotud atmosfääri ülemiste kihtide osakeste uuringuid tellitud ei ole, kuna selleks puudub ka seiretulemustest lähtuv alus. Riikliku keskkonnaseire välisõhu seire alamprogrammi aruanded leiab keskkonnaseire infosüsteemist, mille aadress on https://kese.envir.ee. 

Viimane küsimus: "Kas ministeeriumil on teavet rahvusvaheliste programmide, teadusprojektide või katsete kohta, mille käigus kasutatakse atmosfääri osakeste hajutamist (sealhulgas geoinsenerluse kontseptsioonid)? Ning kas selliste tegevuste puhul on hinnatud võimalikku mõju Eesti õhuruumile?" Ministeeriumil puudub teave selliste rahvusvaheliste programmide või katsete kohta, mille käigus toimuks Eesti õhuruumis atmosfääriosakeste hajutamist või geoinsenerluse katseid. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Rahvas on pöördunud Keskkonnaameti poole mureprobleemidega, et sellised pikalt taevasse jäävad lennukijäljed ei ole päris normaalsed. Samas on ka Keskkonnaameti spetsialistid [kunagi] märkinud, et need nõndanimetatud lennukitriibud ei ole tõesti normaalsed, aga nemad ei saa midagi teha, sest siin peab riik sekkuma, kuna tegemist on lennukikütuse lisandiga. Ajendatuna eeltoodust esitasime aastal 2023 eelnõu selle kohta, et sellised kütuselisandid lennunduses ära keelatakse vähemalt Eesti kohal [tehtavatel lendudel]. Ja on hämmastav, et ametnikud, kes [osalesid] tookord keskkonnakomisjonis arutelul, ütlesid hoopis, näod punased peas, et nad ei saa midagi teha, kuna me oleme seotud rahvusvaheliste lennunduseeskirjadega, ja nii edasi. Kas te tahate öelda, et need Keskkonnaameti tegelased ajasid udujuttu, nii nagu teie …

Teie  aeg! 

… praegu siin ajate, või nad lähtusid probleemist?

Aitäh! Ma vastasin väga põhjalikult, miks me oleme kindlad, et midagi taolist, nagu siin küsimuses kõlas, Eestis ei toimu. Toimub pidev seire ja selle seire käigus oleks kindlasti tuvastatud, kui midagi on õhuga halvasti. Nii et kõikidele nendele inimestele, kes tunnevad muret õhukvaliteedi pärast Eestis, võin ma siit Riigikogu puldist kinnitada, et Eesti õhukvaliteet on Euroopa parimate seas ja muretsemiseks põhjust ei ole. Seda kvaliteeti mõõdetakse ja seiratakse pidevalt.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks olgu öeldud, et teil on muidugi õigus selles osas, et usaldusega ongi tõsiseid probleeme. Olles näinud, kuidas usaldust kuritarvitatakse, ei ole ju selles midagi üllatavat. Teie endagi erakonna endine esimees Kaja Kallas enne valimisi lubas, et lugege mu huultelt, et maksud ei tõuse. Siis tulid valimised ja pärast ta hakkas ta kõiki makse tõstma. Või kui me meenutame näiteks seda, kuidas eelnevalt öeldi, et laske endale neid mRNA-vaktsiine süstida, et mitte vanaema nakatada, aga pärast selgus, et tegelikult nende vaktsiinide süstimine ei takista üldse viiruse edasiandmist. Ja veelgi enam, neid polnud isegi testitud selleks, kas nad seda takistavad või mitte. Nii et usaldust on väga palju kuritarvitatud ja seetõttu on arusaadav, et inimesed ei usalda võimupositsioonilt räägitut kuigi kergekäeliselt.  

Aga mis mul nüüd küsimusi tekitas? Küsimusi oleks muidugi mitmeid. Esiteks, kas sademetes mõõdetakse spetsiifiliselt alumiiniumi kontsentratsiooni? Küsimus on ju selles, mida mõõdetakse. Kui mõõdetakse midagi muud, siis ei leita seda, mida otsitakse. Teiseks, te ütlesite, et ministeeriumile ei ole teada, et niisugusest kontseptsioonist nagu geoinseneeriast lähtuvaid operatsioone ellu viiakse. Kas ma sain õigesti aru? See on ju fakt, et neid ellu viiakse. 

Teie aeg!

Aitäh! Aga ma arvan, et see taandubki siin usalduse ja usu küsimusele. Kui te ei usalda keskkonnauuringute keskuse laborites ja mõõtmeseadmetega tehtud mõõtmisi ja arvate, et neid keegi kuidagipidi mõjutab, siis nii on. Ja siin on üks väga suur erinevus: ükski poliitik neid mõõtmisi ei tee. Neid mõõtmisi teevad institutsioonid, mis on akrediteeritud ja kus kehtivad kvaliteedistandardid. Minu jaoks taandub see ikkagi laiemalt sellele küsimusele, kas inimene usaldab oma riiki. Ja minul ei ole ühtegi põhjust arvata, et mõni amet Eesti riigis ei vääri usaldamist. Kui me ei usalda, siis on väga keeruline üldse mingeid asju ajada. 

Nüüd see, mis te ütlesite, et poliitikuid ei saa usaldada maksuküsimustes või mingites muudes küsimustes. Iga asi kehtib ju ajatelje teatud osal. Kui me jõuame näiteks sama maksudebati puhul prognoosini, mis näitab, et samamoodi jätkates läheb riigieelarve suuremasse defitsiiti, siis vastutustundlik majanduspoliitika näeb ette, et mingid [abinõud] võetakse tarvitusele. Ja tulude suurendamise [vajaduse korral] maksud need meetmed ju on. 

Selles mõttes ma arvan, et meil ei ole mõtet segada siin kokku atmosfääriõhku, usaldust ja poliitikuid. Katsume jääda faktipõhiseks ja usaldame neid institutsioone, kes on pandud mingit ülesannet täitma. Ma vastasin väga põhjalikult kõikidele küsimustele. Küll oleks leitud ka alumiiniumi, kui selle [osakesi] oleks sealt alla puistatud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Teate, ma mõtlesin seda ministri sõnavõttu kuulates, et ma olen sattunud tagasi aastatesse 2021–2022. Täpselt sama jutt oli ka siis: vaktsineerige ennast, usaldage teadust, me seisame teie eest! Ja tulemus, minister Sutt, oli see, et väga paljud inimesed kaotasid tervise, paljud lahkusid siit elust kiirendatud korras tänu nendele vaktsiinidele. Eega muidu ei oleks aastaid hiljem tehtud vaktsiinikahjustuste hüvitise fond, kus oli COVID eraldi välja toodud. Aga ma ei tahtnud mitte sellest rääkida.

Täpselt sama jutt: mitte midagi ei ole halba, kõik on hästi. Ja sisulist vastust sellele puldist kõlanud valele ei tulnud. Miks lennuki järel tekivad need nii-öelda jäljed? Mõnel lennukil püsivad need 10–15 sekundit, osal hõljuvad õhus tunde, kui mitte päevi. Kuna inimesed olid nimetatud probleemiga pöördunud Keskkonnaameti poole, tuli ametnikelt vastus, et need lennukitriibud ei ole normaalsed, aga nemad ei saa midagi teha. Siin peab riik sekkuma, kuna tegemist on lennukikütuse lisandiga. Lennukikütuse lisandiga! Ajendatuna eeltoodust, esitasin ma aastal 2023 seaduseelnõu, et muuta atmosfääriõhu kaitse seadust selliselt, et Eesti õhuruumis keelatakse selliste lisandite kasutamine. 

[Arupärimise] esitaja Varro Vooglaid on siin juba märkinud tõsist probleemi nii-öelda alumiiniumiosakestega. Tegelikult seesama alumiinium ongi kurja juur. Tegemist on spetsiaalse nanolisanditega lennukikütusega, kus [neid] võib olla kuni 20% kütuse massist. See on siis üks viiendik ehk vaja on kuni 200 kilo nanolisandeid 1 tonni kütuse kohta. See lisand koosneb metallilistest nanoosakestest, mille suurus on 1–100 nano[meetrit]. Näiteks Boeing 747 kütusepaagid sisaldavad 198–243 tonni kütust, millest 39 tonni on neid nanoosakesi. Tarbimine tunnis – ma ei hakka sellest rääkima. Aga need komponendid aitavad kütusel paremini põleda. 

Mis on aga probleemne? Probleemne on see, et toimub nende nanoosakeste emissioon, kõik ei põle ära. Ja need nanoosakesed põhjustavad õhust alla langedes – nad on õhust ikkagi raskemad, aga langemine võtab pikemat aega –, kui nad maapinna lähedusse jõuavad, inimestel hingamisteede haigusi, millest on teada pneumokonioos. See on seotud hingamise ja kopsudega. Alumiinium, millest siin Varro rääkis, on teine ülimalt ohtlik aine. Selle põhjustatud haigus on seotud alumiiniumoksiidiga ja kannab nime aluminoos, tuntud kui ka alumiiniumkopsuna. See on samuti väga piinav kopsuhaigus, mille põhjustab kokkupuude alumiiniumi sisaldava tolmuga. 

Need on tõsised märgid selle kohta, et probleem on ülimalt tõsine. Alles hiljuti – mitte päris hiljuti, aga kuskil kuid tagasi – oli uudistes ühe Saksa lenduri kaasus, kes teatas, et ta keeldus seda geoinserlust tegemast ja seetõttu ta vallandati töölt. See vilksatas korra [uudise]jupina läbi, ja oligi kõik. Tegelikult on probleem olemas, aga minister Sutt keerab sellele probleemile, mis hävitab ja kahjustab Eesti [inimeste] tervist, lihtsalt selja. Täpselt nagu COVID-i ajal tehti inimestele kahju, jätkatakse nüüd teises kontekstis.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ühelt poolt on positiivne, et arupärimine selles mõttes täitis oma eesmärki, et minister vastas selgesõnaliselt, et ta kinnitab, et Eesti õhuruumis sellist praktikat aset ei leia. On antud selgesõnaline kinnitus. Ja sellise kinnituse [saamisele] oligi see arupärimine suunatud. Mina võib-olla erinevalt mõnest teisest ei väida, et ma olen selles valdkonnas kompetentne. Ma ei esita ka mingeid tugevaid väiteid, aga ma arvan, et on oluline tõstatada [muret tegev] küsimus ja saada sellele ka selge vastus. Selle kinnituse te meile andsite, kuigi vahepeal vist käis jutt reisilennukitest, mille kohta ma ei küsinudki. Ma küsisin lennukite kui selliste kohta. Aga see selleks. 

Mis mu tähelepanu aga eraldi köitis, oli teie arupärimisele vastamise alguses peetud pikem jutlus usalduse teemal. Te tulite selle juurde lõpuks ka tagasi, kui vastasite minu küsimusele, et ikkagi tuleb oma riiki usaldada, muidu on meil siin väga keeruline asju ajada. Ma jäin mõtlema, et ma küll vist ei pea häbenema seda välja öelda – ma ei tea, kuidas teiega on või kuidas kellegi teisega on –, et aga mina ei usalda seda riiki. Ei usalda! 

Ja sellepärast, et me ei peaks opereerima usalduse pinnalt, ongi meil ette nähtud erinevad järelevalvemehhanismid prokuratuuri üle ja Kaitsepolitseiameti üle. Nende üle, kellel kõige rohkem võimu on, peavad olema kõige tõhusamad järelevalvemehhanismid. Paraku ei ole.

Aga miks me siis üleüldse mingisugusest järelevalvest räägime, kui te ütlete, et aga usaldage? Usaldage!? Kaitsepolitseiamet las teeb, mis tahab, kui ta ohjeldab kuritegevust, rakendab neid meetmeid, mida on vaja rakendada selleks, et pätte vahele võtta. Ausatel inimestel pole ju karta mitte midagi. Miks me siis mõtleme, et on oluline ikkagi, et järelevalve oleks? Või järelevalve prokuratuuri üle? Kas meil ei ole piisavalt kaasusi, mille puhul me näeme, et prokuratuur on oma võimu kuritarvitanud või Kaitsepolitseiamet on oma võimu kuritarvitanud? Minu meelest me näeme neid näiteid üha rohkem. Aga miks me siis pimesi usaldama peaksime? Ei peagi! 

Samamoodi on kõikide teiste valdkondadega. Ei ole nii, et me peame lihtsalt usaldama. Me peame saama kontrollida, et see, mida meile räägitakse, vastab ka päriselt tõele. Ma ütlesin eelnevalt, et poliitikutega seonduvalt on see probleem kõige suurem. Kaja Kallas enne valimisi teatas siitsamast Riigikogu puldist, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. Noh, pärast valimisi põhimõtteliselt vist kõiki makse tõsteti peale sotsiaalmaksu ja kehtestati ka uus automaks. Ja aktsiise tõsteti veel takkaotsa. 

Ei ole ju nii, et näed, olukord muutus ja nüüd enam ei saanud sellest lubadusest kinni pidada. Esiteks on alati võimalik riigieelarve tasakaalu ajada ka kulusid piirates, mitte ainult tulusid tõstes. Aga teiseks, Kallas tunnistas ju "Esimeses stuudios", otse üles, et jah, ta valetaski, sest kui poleks valetanud, siis poleks Reformierakond nii palju hääli saanud ja siis te ei istuks siin oma 37 või 38 kohal praegusel hetkel. 

Näiteid on niivõrd palju. Ma ütlesin eelnevalt, et valitsus kutsus üles inimesi laskma endale süstida mRNA-vaktsiine, öeldes, et muidu te nakatate oma vanaema, eks ole, ja vanaema saab surma. Aga pärast ilmnes, et tegelikult mitte ainult ei olnud selle süstimisest midagi kasu seonduvalt sellega, kas viirust anti edasi või ei antud, vaid seda ei olnudki üldse testitud, kas nende ainete süstimine piirab viiruse levikut või mitte. Ehk teisisõnu aeti inimestele pehmelt öeldes umbluud, et mitte öelda, et valetati, manipuleeriti ja eksitati. 

Ja no mõelge, veel võib ju näiteid tuua. Kui Keskerakonna, Isamaa ja EKRE osalusel tegutsenud valitsus tahtis korraldada referendumit, et anda abielule põhiseaduslik kaitse mehe ja naise vahelise liiduna, siis seesama Kaja Kallas ütles: "Täielik mõttetus! Keegi ei tahagi abielu määratlust muuta, milleks sellist referendumi korraldada?!" Ja noh, pärast valimisi, kui saadi jälle võimule, tuginedes osaliselt nendelesamadele valedele, esimese asjana muudeti abielu määratlus ära. 

Nii et ärge apelleerige usaldusele! Te olete usalduse maha mänginud ja ei ole mõtet teha sellist nägu, et miks nüüd inimesed enam ei usalda seda valitsust. Ei saagi usaldada! Sellest annavad tunnistust ka teie reitingute numbrid. 

Mida ma veel ütleksin kogu selle asja kohta, on siiski see, et ma ei saanud lõpuks vastust oma küsimusele selle kohta, mida ikkagi konkreetsemalt mõõdetakse. Te rääkisite meile sellest – päris pikalt rääkisite –, et mõõdetakse õhu kvaliteeti ja mõõdetakse ka sademeid, aga küsimus on ju selles, mida spetsiifiliselt mõõdetakse. Ja kui ma küsisin teie käest täpsustust, kas sademetes mõõdetakse ka näiteks alumiiniumsisaldust, siis te ütlesite, et te olete sellele küsimusele juba vastanud. Aga mina ei kuulnud vastust sellele küsimusele, mispärast ma oma küsimust ju ka konkretiseerisin. Ma arvan, et siin on ruumi veel täiendavaks aruteluks üsnagi palju. 

Igal juhul kordan kokku võttes veel kord, et ma ei näe põhjust selliseid küsimusi naeruvääristada. Pigem on mul hea meel, et me saime teie käest selgesõnalise kinnituse, et valitsus kinnitab, et Eesti õhuruumis niisugust praktikat ei eksisteeri, et lennukitelt mingeid aineosakesi õhuruumi piserdataks. Kui kunagi peaks ilmnema vastupidine, siis saab seda kinnitust meelde tuletada. Aitäh!

Aitäh! Kas on ministril soovi [sõna võtta]? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Meil on läbitud viies päevakorrapunkt. 

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Martin Helme, Siim Pohlaku, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa ja Helle-Moonika Helme poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine Keskkonnaameti töömetoodika kohta, kus seatakse eesmärgiks kohalike omavalitsuste murdmine, nr 968. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ei näe just väga tihti sellist käitumist nii kõrge ametniku poolt, nagu on Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma. Ta on tulnud välja avaldusega, mis seab kahtluse alla riigi ja kohalike omavalitsuste vahelise koostöö põhimõtted ning tõstatab tõsise küsimuse riigivõimu teostamise viiside kohta. 

Nimelt, Kaili Viilma esines avaldusega 16.–17. märtsil Tartus toimunud konverentsil "Maismaatuuleparkide ja elustiku vastastikused mõjud", kus ta ütles, et me veel ei tea, kuidas kohalikke omavalitsusi murda, ja tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame, me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel, me oleme kiskjateks loodud. 

Oeh, paneb ohkama, sest tekib ju küsimus, mis osakonnad Keskkonnaametis veel on. On kiskjad, on rohusööjad ja kas on veel mõned liigid? Siin oli täna juttu ka reptiilidest. Leiame, et see avaldus peegeldab hoiakut, kus riigiasutus ei näe kohalikke omavalitsusi partneritena, vaid takistusena, mis tuleb murda. Selline mõtteviis on vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev ja demokraatlikult legitimeeritud tasand. Kui riigiametnik räägib avalikult, et omavalitsusi murtakse mitte ainult tuuleparkide, vaid ka teiste keskkonnaotsuste puhul, viitab see süsteemsele lähenemisele, mille eesmärk on saavutada mingi soovitud tulemus, sõltumata kohaliku tasandi seisukohast. 

Ja sellest tulenevalt soovimegi ministrilt teada, mida tähendab see kohalike omavalitsuste murdmine Keskkonnaameti praktikas – milliseid tegevusi, samme ja otsustusmehhanisme selle all mõistetakse. Ja milliseid konkreetseid samme kavatseb minister astuda, et riigi ja kohalike omavalitsuste vaheline suhtlus ning otsustusprotsessid põhineksid partnerlusel, läbipaistvusel ja vastastikusel austusel? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. 

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Kui teile sobib, siis ma vastan nendele küsimustele kombineerituna, mitte esialgses järjestuses. Aga ma vastan kõikidele küsimustele. 

Esimene küsimus: "Palun selgitada, millist sisulist tähendust omab Keskkonnaameti praktikas kohalike omavalitsuste "murdmine" ning milliseid tegevusi, samme ja otsustusmehhanisme selle all mõistetakse." Teile muret teinud väljendi näol oli tegu eneseiroonilise kujundiga, mille mõte konverentsiruumi kontekstist väljaspool moondus ja muutus ning mille ütleja ei ole kindlasti mõelnud, et amet peaks või tahaks omavalitsusi mingil moel survestada. Väljendi sõnastus oli ilmselgelt ebaõnnestunud. Kõik eksivad! Seda on Keskkonnaameti esindaja ise Maalehes ja ameti kodulehel avaldatud selgituses tunnistanud ning soovimatu mulje tekitamise pärast ka vabandust palunud. 

Avalikus selgituses on kinnitatud, et kasutatud väljend oli mõeldud kujundliku ja enesekriitilise kokkuvõttena planeerimisprotsessides paratamatult esile kerkivate seisakute või punnseisude kohta, samuti ametile seatud kõrgete ja vahel ka vastandlike ootuste kohta riiklike eesmärkide elluviimisel. Ametnik on oma selgituses kinnitanud, et ei tema ega Keskkonnaamet ei ole kohalike omavalitsuste suhtes jõupositsioonil ega ka pea end sellel olevaks. Sellega ma olen väga nõus, samuti olen nõus sellega, et Keskkonnaamet ei saa ega soovigi omavalitsusi mingil moel survestada. 

Eesti keel on aga rikas ja kujundlik. Mõned kujundlikud väljendid on õnnestunumad, mõned ebaõnnestunumad ja mõnikord loob ka kontekst valeseoseid. Sõnad on aga olulised ja meie keel peab mõtet väljendama. Seepärast ongi Keskkonnaameti ametnik ebaõnnestunud sõnakasutuse pärast vabandanud. 

Ma võtaksin järgmisena teise, neljanda ja viienda küsimuse. Teine küsimus oli, milliste õiguslike instrumentide alusel sellist tegevust teostatakse ning kuidas on hinnatud selle kooskõla põhiseaduses sätestatud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Neljas küsimus on, kuidas ma tõlgendan ametniku väljendit "me oleme kiskjateks loodud" riigivalitsemise kontekstis ning millist hoiakut see peegeldab riigi ja kohalike omavalitsuste suhetes. Viies küsimus on, kuidas suhestub selline hoiak avaliku teenistuse väärtustega, sealhulgas erapooletuse, seaduslikkuse ja hea halduse põhimõtetega. 

Kui rääkida riigi ja kohalike omavalitsuste suhetest, avaliku teenistuse väärtustest, nende seas ka erapooletusest, seaduslikkusest ja hea halduse põhimõttest, siis ma arvan, et on õige vaadata lisaks ühele ebaõnnestunud sõnastusele Keskkonnaameti tegevust ja toimetamisi üldiselt ning eriti nende partnerite tegelikke hinnanguid Keskkonnaameti tegutsemisele. 

Antud väljend kõlas pärast kahepäevast väga sisukat konverentsi, kuhu Keskkonnaamet oli toonud kokku taastuvenergeetika arendajad, poliitikakujundajad ja kogemuste jagajad ka naaberriikidest. Kohapeal loodi ühtsemat ja paremat arusaamist sellest, millised on takistused, mil moel neid üheskoos ületada ja kes millist rolli täidab. See konverents oli hea näide koostöisest sisu ja selgituse kaudu probleemi lahendamisele orienteeritud lähenemisest, mida konverentsil osalejad ka sündmuse kohta antud tagasisides kõrgelt hindasid. 

Samamoodi peegeldab ameti tegutsemisloogikat "RePoweri" projekti käigus läbi viidud klienditagasiside uuring. Eelmisel aastal näitasid Trinidad Wisemani uuringu tulemused, et Keskkonnaametit nähakse professionaalse partnerina. Uuring hõlmas ettevõtjate ja teiste riigiasutuste kõrval ka kohalike omavalitsuste esindajaid ja on seega hea peegeldus Keskkonnaameti väärtuspõhistele töövõtetele või tööle. Samamoodi on oluline, et partnerite rahulolu 2025. aastal on võrreldes 2024. aastaga kasvanud. Keskkonnaametiga taastuvenergeetika planeeringu protsessis kokku puutunud ettevõtted, riigiasutused ja omavalitsused ütlevad, et koostöövalmidus ja kommunikatsioon on paranenud ning rahulolu koostööga on hea. See näitab muu hulgas, et ametis osatakse tagasisidet vastu võtta ja näha koostöövalmiduse ja partnerluse seost töö tulemuslikkusega ning vajaduse korral osatakse ka oma töövõtteid parandada. 

Tegelikult võib näha, et väljaspool taastuvenergeetika teemat koostöine ja nõustav lähenemine ei lõpe. Keskkonnaamet veab juba mitmendat aastat spetsiaalselt omavalitsuste toetamiseks ja nõustamiseks korraldatavaid regulaarseid veebikoolitusi ja infopäevi, toetab järelevalvefunktsioone nii ametiabi, oskuste kui ka juhenditega ning on alati positiivselt vastanud omavalitsuste kutsetele otsekohtumiseks ja neid ka ise korraldanud, et üht või teist teemat vahetult omavahel arutada. Selgitused, kooskõlastused ja konsultatsioonid seoses omavalitsuste projektidega on Keskkonnaameti igapäevatöö. 

Igaüks, kes planeerimisprotsessi tunneb, on hästi kursis sellega, et Keskkonnaamet ei ole planeeringute algataja ega lõpetaja. Seadus pole talle andnud võimalust omavalitsusi planeeringute algatamisele või lõpetamisele survestada ja seda ei ole Keskkonnaamet ka soovinud. Isegi kui üks või teine huvirühm Keskkonnaametilt sellist survestamist ootab, on amet alati püsinud oma piiritletud rollis, see tähendab olnud planeeringute ja nende keskkonnamõjude hinnangute keskkonnanõuetele vastavuse kontrollija. Looduskeskkonna ja energiajulgeoleku huvide vahel kaalutledes ongi amet keerulises mõneti konfliktsete ootuste keskkonnas ja inimlikult võib mõista, et selline töö väsitab ja võib kohati mõjuda ka frustreerivalt. Just sellest võib olla tingitud ka pinge maandamine musta huumori või eneseiroonia abil, nagu antud juhul ilmselgelt tegemist oli. Kindlasti ei peegelda selline eneseiroonia tegelikku käitumiskavatsust. Selles olen ma veendunud ja ka oma ootustes Keskkonnaametile olen ma väga selgelt mõista andnud, et ameti esmane ülesanne on olla inimeste ja ettevõtete nõustaja ja probleemide lahendaja. 

Kolmas ja kuues küsimus. Kolmas: "Millised juhised, suunised või tööpõhimõtted on ministeerium või Keskkonnaamet andnud ametnikele olukordadeks, kus esineb kohalike omavalitsuste vastuseis?" Kuues küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavatseb minister astuda, et riigi ja kohalike omavalitsuste vaheline suhtlus ning otsustusprotsessid põhineksid partnerlusel, läbipaistvusel ja vastastikusel austusel?" Ministeeriumis toetame Keskkonnaameti soovi ja praktikat edendada omavalitsustega koostöist ja nõustavat suhtlust ning julgustame samamoodi omavalitsusi selle suhtumisega kaasa tulema. 

Veel ühe näitena võin esile tuua eelmisel aastal spetsiaalselt kohalike omavalitsuste keskkonnaspetsialistidele valminud käsiraamatu. Ameti kodulehel avaldatud juhend on põhjalik ja praktiline abivahend, mis aitab seadustes orienteeruda ning pakub vastuseid igapäevastele keskkonnateemalistele küsimustele. Näiteks, kuidas arvestada keskkonnanõuetega planeerimisprotsessis, mida kujutab endast ranna või kalda ehituskeeluvöönd ning kuidas see mõjutab arendustegevust. Mul on hea meel tõdeda, et käsiraamat on päris hästi vastu võetud ja see on aktiivselt kasutusel. Aastaga on seda kasutatud enam kui 8000 korral. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

No Andres, sa siin vabandasid moka otsast ja ütlesid, et ametnik on ka vabandanud. Aga ma kuulasin juttu ja sain aru, et ametnik oli kogu aeg eneseirooniline olnud. Kas see vabandus oli ka praegu eneseirooniline või ametnikul oli eneseirooniline? Kust me teame? Mille järgi me teame, et see vabandus ei olnud ka iroonia meie või teie enda pihta? Kas peale selle vabandamise on ka mingid päris sammud plaanis? Näiteks kas vallandatakse kedagi või vähendatakse palka või viiakse teisele ametikohale üle? See näitaks, et te saate päriselt aru põhiseaduse mõttest, mille järgi ametnikud ja ministrid töötavad kodanike heaks, mitte vastupidi.

Ma arvan, et siin on küsimus selles, et me tahame anda hinnangut, kas see vabandus oli siiras või mitte. Minu jaoks on see vabandus olnud siiras. Kui kellelgi on teistsugune arvamus, siis seda ei saa ju keegi keelata. Ma ka oma vastuses ütlesin, et kui ma [läksin] ministeeriumisse, siis üks minu väga selge ootus Keskkonnaametile oli, et nad oma töös oleksid ettevõtetele ja inimestele eelkõige partnerid. Kuna mul ei ole ühtegi põhjust arvata, et see vabandus ei olnud siiras, siis ei pea ma ka õigeks, et me ministeeriumis peaksime midagi täiendavalt ette võtma või sekkuma. Ja teiseks, Keskkonnaametit juhib siiski peadirektor, mitte minister. Iga organisatsiooni juht on kõige parem seda hinnangut andma. Aga lihtsalt et oleks selge: see sõnakasutus oli ebaõnnestunud, väga ebaõnnestunud. Selles ei ole üldse mingit küsimust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kogu teie vastus viitab sellele, et te püüate maalida pilti, justkui oleks probleem olnud ühekordses ebaõnnestunud sõnakasutuses, kui ametnik ütles, et me oleme loodud kiskjateks või me peame kiskjatena murdma kohalike omavalitsuste vastupanu tuuleparkide rajamisele. Aga tegelikult me saame kõik aru, et probleem ei ole ühekordses ebaõnnestunud sõnakasutuses, vaid selles, et üks ametnik kogemata käitus nii rumalasti, et lasi avalikkusel näha seda mentaliteeti, mis tegelikult iseloomustabki muu hulgas seda valitsust, mille esindajaks teie ju olete.   

Ja et minu osutus ei oleks paljasõnaline, siis ma osutan sellele artiklile, mis avaldati ka ERR-is märtsikuu alguses ja mis kannab pealkirja "Ministeerium tahab omavalitsustele hakata maksma tuulikuboonust". Ehk siis kui omavalitsused ei taha tegelikult neid tuulikuid, ei taha neid tuulikuparke sinna, siis te üritate tegelikult nende vastupanu murda selle abil, et [püüate] rahaga neid lihtsalt ära osta, sisuliselt maksta altkäemaksu KOV-ide juhtidele. Miljon eurot kaheksa tuulikupargi pealt – võtke, näete! Ikka on vähe või? No paneme 2 miljonit, küll me selle vastupanu ikka ära murrame! 

Teie aeg!

Minu meelest see kõik näitab seda, et tegemist ei olnud ühekordse ebaõnnestunud sõnakasutusega, vaid mentaliteedi paista laskmisega.

Aitäh! Vaadake, ei teie ega mina ei olnud selles ruumis, kus see ütlemine aset leidis. Nii et meil ei ole ka konteksti. Mis puudutab erinevate poliitikavalikute toetamist, siis see ongi loogiline, mida iga valitsus teeb. Kui praegusel valitsusel on soov edendada taastuvenergiat, selleks et me vähendaksime sõltuvust imporditavatest kütustest, siis loomulikult on ka vastavad toetusmeetmed mõistlikud ja vajalikud. Kui keegi näeb seda teistmoodi, siis tal on õigus niimoodi arvata. Aga kindlasti ei saa ma olla nõus sellega, mida te väidate, et me survestame või et see on altkäemaks kohalikule omavalitsusele. See on kindlasti ebakorrektne. 

Teiseks, kohalikud omavalitsused peavad planeeringute kinnitamisel järgima kõiki kehtivaid nõudeid, nii keskkonnaalaseid kui ka muid. Selles ei ole üldse mitte mingisugust küsimust. Nii et seal käib kõik reeglite järgi.

Varro Vooglaid, nüüd on protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, ma tahtsingi küsida, härra istungi juhataja, teie käest, kas ma kuulsin õigesti, et härra minister ütles, et selle valitsuse eesmärk on vähendada sõltuvust imporditavatest energiakandjatest. Ma muidu olen viimasel ajal kuulnud, et valitsuse suunis on, et Elering hakkaks siin hirmsa summa eest rajama uusi gaasijaamu. Ma pole kuulnud, et Eestis on kusagilt gaasi leitud. Ma ei tea, kas ma kuulsin õigesti või ma kuulsin valesti. Kuidas see oli?

Selle väljaütlemise saame pärast stenogrammist järele vaadata. Oli see nii- või naapidi, seda me saame sealt täpsustada. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Eelmisele arupärimisele vastates te ütlesite, et te ei tea ühtegi ametnikku, kes ei täida oma tööülesandeid ausalt ja korralikult. Oli! Ärge raputage pead! Ja nüüd ma küsin teie käest, et kuidas te siis … Te teete nagu mingi NLKP presiidiumi kõne Nõukogude ajast, kus [te ütlete], et jah, väikene eksimus oli, ja siis loete ette mingisugused töökollektiivide saavutused. See oli ühe ametniku väike eksimus. Aga kas te panite tähele, kui te vaatasite seda videot – ma eeldan, et te vaatasite –, et terve saal aplodeeris [sõnade] peale, et nad on kiskjateks loodud? Terve saal aplodeeris! Kas Keskkonnaametis ongi siis niimoodi, et minister räägib üht juttu ja ametnikud räägivad teist juttu?

Aitäh! Ma saan ainult korrata seda, mida ma olen siit juba paar korda öelnud. Minu ootus Keskkonnaametile algusest saati on olnud hästi [selge]. Keskkonnaamet on ettevõtete ja inimeste nõustaja ja probleemide lahendaja. Sellest ootusest lähtuvalt on minu vestlused Keskkonnaametiga toimunud ja toimuvad ka edaspidi.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma omast [ameti]ajast mäletan, et keskkonnaminister saab nädalas sadu ja sadu kirju. Ja eks seal nii mõnigi kiri on selle kohta ka, kuidas üks või teine inimene või ettevõte ei ole rahul Keskkonnaameti mõne tegevusega. Kas sa äkki oskad välja tuua, mis on täna need peamised teemad, millega sinu kui ministri poole pöördutakse, mis näiteks Keskkonnaameti tegevuses inimesi häirib või millega rahul ei olda? Üks teema, ma ise pakun välja, on kindlasti metsade soostamine. Mis need teemad on, millega täna pöördutakse ministri poole, [tehes ettepaneku, et võiks] Keskkonnaameti tegevuse üle vaadata? Too palun välja mõned.

Aitäh, hea küsija! Sa oled ise ka seda ametit pidanud ja ma usun, et võrreldes toonase ajaga ei ole need küsimused väga palju muutunud. Peamine küsimus aga on, miks neid rahulolematuid küsimusi aeg-ajalt tuleb. Ma arvan, et sellel on väga lihtne põhjendus: iga keskkonnaotsus on lihtsustatult rätsepaülikond, ei ole kahte ühesugust olukorda. Inimesel on näiteks metsateemade puhul [teatud] arusaam, või siis tuule- või [üldse] taastuvenergia arendamise kohta. On ju olukordi, kus arendaja tahaks paigutada rohkem tuulikuid kõige soodsamate tuuleoludega kohta, samas on see näiteks lindude tõttu välistatud. Nii et selliseid konfliktikohti on. 

Ma arvan, et on hästi oluline, et amet suudab oma seisukoha ära põhjendada ja teistpidi koos [asjaosaliste] isikutega vaadata, et kui niimoodi, nagu algselt sooviti, ole võimalik, siis kas on mõni alternatiivne lahendus, mis võiks viia ligilähedase tulemuseni. Ma arvan, et neid küsimusi tuleb ka edaspidi ja see ongi väga loomulik osa protsessist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ju saate ise ka aru, et sellistel teemadel ei tehta nalja, eriti olukorras, kus tuuleparkide arendamine, samuti metsade soostamine on ühiskonnas muutunud äärmiselt pingeliseks ja vastuoluliseks [küsimuseks], mis puudutab otseselt inimeste elukeskkonda, vara ja turvatunnet. Sellistel teemadel naljategemine näitab ju ka suhtumist. Minu küsimus on, kuidas peaksid omavalitsused pärast sellist naljategemist Keskkonnaametisse suhtuma. Milline on teie soovitus?

Aitäh! Ma arvan, et siin meil ju erimeelsust ei ole. See oli ebaõnnestunud väljaütlemine, eks ole. Sellest on inimene teinud omad järeldused ja amet ka. Koostöö omavalitsustega aga jätkub pidevalt, sest planeeringute puhul on vaja keskkonnamõjusid hinnata. Ma arvan, et see üks juhtum ei pööra teistpidi seda positiivset kogemust, mis on aja jooksul tekkinud ja mida tuleb sellest punktist ka edasi arendada. Ma olen üsna veendunud, et selliseid sõnakasutusi me rohkem sellest ametist ei kuule.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Usalduse teema kerkis meil esile eelmises päevakorrapunktis. Usaldus riigi vastu on oluline ja selle nimel tuleb kõigil tegutseda. No kiskjana vastupanu murdmine teatavasti usaldust ei lisa. Te rääkisite ka Keskkonnaameti väärtuspõhistest töövõtetest, aga ma tulen ühe teise teema juurde. 

Teatavasti Keskkonnaamet lasi Nursipalus hävitada rangelt kaitstavad taimed. Ma [pean silmas] palu-karukella, mis on Euroopa Liidus rangelt kaitstavate liikide hulgas. Tagada tuleb – ma tsiteerin – iga isendi kaitse, mitte ühtegi ei tohi hävitada. Tänaseks on Nursipalu harjutusvälja rajamisel palu-karukella kasvualal liivaväli. Seal on hävitatud terve kasvuala, kokku arvatult vähemalt 52 taime. Keskkonnaamet teatas oma vastuses, et jah, nii võib kaitsealuste liikidega juhtuda, isendid saavad kahjustada, aga see ei ohusta Keskkonnaameti hinnangul kohaliku piirkonna populatsiooni. Keskkonnaamet põhimõtteliselt teatas, et nemad rikuvad seadust, aga mis siis. Kas ma saan õigesti aru, et see lähtub taas kord valitsuse toetusest teatavatele poliitikatele …

Teie aeg!

… kas siis tuuleparkide rajamisel või Nursipalu arendamisel, mille käigus võivad ametid rikkuda seadust ja ametnikud murda oma valitsusi nagu kiskjad? Kuidas sellesse suhtuda? 0

Aitäh! 

Kõik asjad tegelikult reaalses elus räägivad sellele vastu, mida teie siin räägite.

Aitäh! Kui ma õigesti aru sain, siis Keskkonnaamet vastas teile, et nad tervikuna seal vastuolu ei näe. Ma olen üsna kindel, et nende vastus pädeb õiguslikult. Kõik see, mis puudutab Nursipalu kaitsevälja, siis riigikaitse, ma usun, on ka teie erakonna jaoks on väga oluline. Seetõttu tuleb meil teha ka seal kompromisse. Ma arvan, et kui Keskkonnaamet on niimoodi vastanud, siis on neil tehtud põhjalik analüüs, mis andis kinnituse, et nende vastus vastab ka kehtivale õigusele.

Mart Helme, palun!

No juriidiline isik oleks 800 000 eurot trahvi saanud, kui ta oleks hävitanud need karukellad. Ma ei tea, kas kirjutate ka trahvitšeki välja sellele Keskkonnaametile või kuidas sellega nüüd jääb. Riigikaitse on oluline küll, aga seaduste täitmine on ka oluline. 

Minu küsimus on aga selles, et me siin just menetlesime ka võõrtööjõu Eestisse lubamise eelnõusid, koalitsioon surus need läbi. Ja nüüd me näeme, kuidas enam-vähem samamoodi, kiskjatena, nagu koalitsioon murrab vastupanu, ka ametnikud kiskjatena murravad vastupanu. See kõik on tegelikult katastroofikurss. See on Eesti riigi katastroofikurss majanduslikult, demograafiliselt, õiguslikult, riigiõiguslikult. Ega see, et teie praegu seda siin õigeks ja puhtaks räägite, ei muuda katastroofikurssi. 

Minu küsimus on väga lihtne. Kas te saate eraisikuna, mitte ametis oleva ministrina aru, et te aitate kaasa Eesti liikumisele katastroofikursil?

Aitäh, hea küsija! Ma olen oma elu, [sealhulgas] tööelu elanud sedapidi, et tegevuses sünniks kasum, mitte kahju. Ma arvan, et sellest juhindub enamik inimesi. Kindlasti ei saa ma olla nõus nende väidetega, mida te siin ütlesite, et mina või valitsus viiks Eestit tagasi. Tulles veel kord selle Keskkonnaameti ja Nursipalu näite juurde, siis kui amet on ametlikult vastanud, et see lahendus mahtus kehtivasse õigusruumi, siis võib olla kellelgi teistsugune arvamus, aga mul ei ole mingit alust siin ja praegu arvata, et Keskkonnaamet käitus vääriti.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selline lihtne. Kas kabinetis on arutatud, et kohtumenetlustes tuleks tuulikutega seotud asju menetleda kiiremini kui teisi asju ja sellega lükata ülejäänud asjad tagaplaanile? Seda on justiitsminister mõnel korral kinnitanud. Kas kabinetis on arutatud, et meil on tuulikud olulisemad ja halduskohtutes peab esimestena arutama tuulikutega seotud haldusasju, ülejäänud las ootavad oma aega? On seda olnud?

Sellist kabinetiarutelu ei ole toimunud, vähemalt minu osalusel mitte. Aga mis puudutab planeeringute kiirendamist, siis loomulikult, kuna on tegu prioriteetse valdkonnaga, siis on hea, kui me suudame oma planeeringuid kiiremini kehtestada, tehes seda, kordan jälle, kehtiva õiguse raames. Ma arvan, et see on õige ja vajalik. Samas ma leian, et see, millises järjekorras kohtud mingisuguseid vaidlusi ette võtavad ja arutavad, on ikkagi kohtute otsustada. Meil eksisteerib võimude lahusus.

Mart Helmel on tekkinud protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma teen sellise natukene lüürilise kultuuriloolise sissejuhatuse. Mats Traat, kadunukene, on kirjutanud ühe väga südamliku loo "Karukell, [kurvameelsuse] rohi". See on liivlaste väljasuremisest, liivi rahva väljasuremisest. Antud juhul on see karukella teema siin väga sümboolne selles mõttes, et teie valitsus tegeleb ka eesti rahva väljasuretamisega. Ja te ei vastanud minu küsimusele, kas te eraisikuna, kodanikuna saate aru, et te aitate kaasa Eesti liikumisele katastroofikursil. Te hakkasite mulle rääkima, et Keskkonnaamet on vastanud ametlikult, et kõik on seaduse piires – kusjuures ei vastanud ametlikult … 

Protseduuriliselt on [küsimus] istungi juhatajale …

Protseduuriline [küsimus] on see, et minister vassib, esitab valeväiteid ja ei vasta konkreetsele küsimusele. Tema kui eraisik, kas ta annab endale aru või ei anna?

Ma saan aru, et minister on siin puldis ministrina ja ta saab vastata ministrina. Kas ta võtab endale võimaluse eraisikuna vastata, seda ta otsustab seal kõnetoolis olles. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Täna olid maaelukomisjonis arutelu all kalapüügiseaduse muudatused seoses ühe Euroopa Liidu määruse üle[võtmisega]. Sealt nähtus, et soovitakse Keskkonnaametile ka kalandusjärelevalves volitusi juurde anda, muu hulgas kuriteo matkimiseks ehk varjatud ostude tegemiseks, ilma ütlemata, et tegelikult ametnikud tulevad kala ostma. Kas te plaanite veel mingisuguseid täiendavaid volitusi Keskkonnaametile anda? Sellest ikkagi hakkab juba päris selline korrakaitseüksus saama. Mis mõtted või plaanid teil selles osas on?

Aitäh! Enne kui ma selle küsimuse juurde jõuan, ma õiendaks eelnenud jutu ära. Nii ministrina kui ka eraisikuna ma töötan selle nimel, et elu läheks Eestis edasi ja paremaks. 

Mis puudutab kalanduse temaatikat ja Keskkonnaameti järelevalvet kalandusvaldkonnas, siis see kõik on ju vajalik. Selleks, et oleks seaduskuulekatel kodanikel võimalik rahulikult kala püüda – reeglid ju on –, et see kõik oleks õiglane, tuleb neid, kes reegleid rikuvad, korrale kutsuda. Ma ütlen siin jälle seda, mida ma olen korduvalt Keskkonnaametist [rääkides] öelnud: ennekõike on amet nõustaja ja probleemide lahendaja. Ka ameti praktika ei ole ju olnud see, et iga väiksema rikkumise puhul tuleb kohe trahv. Alati saab esimeses järjekorras inimesega rääkida, selgitada ja arvestada, mis tüüpi, mis iseloomuga rikkumine oli. Ma ei taha, et siit jääks kuvand Keskkonnaametist kui organisatsioonist, mille eesmärk on ainult karistada. See niimoodi kindlasti ei ole.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui riigiametnik räägib avalikult, et omavalitsusi tuleb murda, siis ei ole tegemist lihtsalt kommunikatsiooniveaga, vaid mõtteviisiga, mille kohaselt demokraatlikult valitud kohalik võim ei ole partner, vaid takistus. Minister küll vabandab ametniku välja, et tehti nalja, aga sellistel teemadel ei tehta nalja, eriti olukorras, kus tuuleparkide arendamine on ühiskonnas muutunud äärmiselt pingeliseks ja vastuoluliseks ning puudutab otseselt inimeste elukeskkonda, vara ja turvatunnet. 

Eriti murettekitav on [märk] sellest, et murdmine ei piirdu üksnes tuuleparkidega, vaid hõlmab ka teisi keskkonnaotsuseid, nagu märgalade taastamine ja kaitsealade moodustamine. See viitab laiemale mustrile, mille puhul riik ei näe kohalikke kogukondi partneritena, vaid takistusena. Selline valitsemisstiil ei ole jätkusuutlik, sest see lõhub usaldust ning suurendab vastuseisu. 

Eesti riik ei ole üles ehitatud käsuliinile, mille kohaselt otsuseid tehakse keskuses ja kohalik tasand neid üksnes täidab. Kohaliku omavalitsuse roll on esindada kogukonna huve ning kujundada elukeskkonda koostöös inimestega, keda otsused otseselt puudutavad. Kui riigiametnikud hakkavad rääkima murdmisest, tähendab see sisuliselt kohaliku demokraatia tahte eiramist. See on vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev ja demokraatlikult legitimeeritud võimutasand, mitte keskvalitsuse allüksus. Selline lähenemine ei ole koostöö, vaid surve, ja nali sellel teemal õõnestab usaldust riigi vastu. 

Planeerimisseaduse § 8 sätestab selgelt, et elukeskkonna kujundamisel tuleb arvestada kogukondlike väärtustega ning säilitada olemasoleva keskkonna kvaliteet. Praktikas on aga tuuleparkide arendamisel kujunenud olukord, kus kohalikku elanikku ei käsitleta partnerina, vaid takistusena. Vastuseisu ei püüta lahendada sisulise kaasamise kaudu, vaid seda üritatakse neutraliseerida, otsuseid kujundatakse mitte koos kogukondadega, vaid neist mööda minnes. Selline praktika ei ole enam planeerimine, vaid survestamine. 

Üks selle loogika ilmekaimaid näiteid on kavandatav preemiamehhanism, millega omavalitsustele lubatakse kuni 1 miljoni euro suurune rahaline tasu tuulepargi planeeringu kehtestamise eest. Siin ei ole küsimus jälle rahas, vaid põhimõttes. Kompensatsiooni ei maksta inimestele, kelle elukeskkond muutub ja kelle õigusi otseselt riivatakse, vaid institutsioonile, kes otsuse teeb. Seega on tegemist otsuse tasandi mõjutamisega. Selline mehhanism ei leevenda kahju, ei arvesta riive kandjatega, vaid loob olukorra, kus otsustajatel tekib motivatsioon nende huvidest mööda minna. Miljon [eurot] on ju piisav põhjus. Miljoni eest saaks omavalitsus hulga toredaid asju teha: kultuurimaja remontida, kohalikke teid hooldada, õpetajatele palgalisa maksta ja palju muudki. Eesmärk pühitseb abinõu. 

Selline lähenemine muudab inimese objektiks. See on ohtlik nihe, sest demokraatia ei toimi viisil, mille puhul otsuseid tehakse õigete eesmärkide nimel. Ja inimesed peavad nendega lihtsalt kohanema ehk kannatama. 

Avalik võim ei saa tugineda üksnes formaalsele seaduslikkusele, vaid peab olema ka sisuliselt legitiimne. Legitiimsus tekib siis, kui inimesed tunnevad, et neid kuulatakse, nende huve arvestatakse ning otsused sünnivad ausas ja läbipaistvas protsessis. Kui selle asemel kasutatakse survet, rahalisi stiimuleid, vastuseisu murdmist, niinimetatud naljategemist, siis kaob usaldus ning koos sellega ka valmisolek neid otsuseid aktsepteerida. Kui riik soovib vältida süvenevat konflikti, tuleb pöörduda tagasi põhiseaduslike põhimõtete juurde. Kõik muud lahendused – naljategemine, murdmine, raha – võivad anda lühiajalise tulemuse, kuid pikas perspektiivis kahjustavad nii riigi usaldusväärsust kui ka ühiskonna sidusust. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Jah, no minister tuli meile tegema seda, mida me Reformierakonnast ikka ootame: valetas tuimalt näkku. See ei üllata meid muidugi. See jutt, et oli üks ebaõnnestunud seisukohavõtt ühelt ametnikult, kes kogemata puterdas, ongi valetamine. Ei ole üks ebaõnnestunud seisukohavõtt, oli maski langemine. Sai selgeks, kuidas inimesed süsteemse tegevuse puhul päriselt mõtlevad ja tegutsevad. 

Ja muster on meile ju näha kogu aeg. Ei ole niimoodi, et murtakse retooriliselt. Tegelikult murtakse riigi poolt inimesi ehk kodanikke ja ka omavalitsusi, kellel on muide põhiseadusest tulenev autonoomia keskvalitsuse suhtes, murtakse iga päev. Murtakse ähvardustega, murtakse äraostmisega, murtakse sõltuvuste tekitamisega: kui te seda teete, siis te saate mingeid asju, kui te seda ei tee, siis te ei saa mingeid asju. Murtakse poliitiliste skeemidega. 

No ma tuletan meelde, et sellesama 1 miljoni euro suuruse toetuse [lubamisega] tuulikuplaneeringute kiirendamiseks murti Saaremaal maha koalitsioon, kus oli ka EKRE, kes ei olnud nõus selle miljoni pärast tuulikute edendamisega. Aga näe, Keskerakond ja Isamaa olid selle miljoni nimel nõus koalitsiooni murdma. Murtakse iga päev, murtakse kogu aeg, murtakse erinevate võtetega. 

Ja me ei teeskle siin, me keegi siin ei teeskle hetkekski, et see kuuldud jutt kogemata tehtud üksikust apsakast on kuidagi siiras jutt, et [kõik] on [tegelikult] tehtud hea tahtega ja et see oligi päriselt kogemata ekslik sõnakasutus. Ja me ei teeskle hetkekski ka seda, et me usume, et minister oli siin siiras, kui ta meile seda juttu rääkis. Me kõik nägime oma silmaga seda klippi ja me saime kõik sellest ühtemoodi aru. Me ei teeskle, et on võimalik, et minister sai absoluutselt teistmoodi aru – päriselt, siiralt. Ei saanud, ta lihtsalt tuli meile siia valetama. Tavaline tuimapanemine ja ülbe valelikkus. 

Aga ma tulen tagasi selle juurde, mis mul küsimus oli. Kui minister vabandas ja ametnik vabandas, kuidas me võime kindlad olla, et see ei olnud kuidagi eneseiroonia? Ausalt öeldes, mida see vabandus maksab? Kellele see vabandus midagi maksab? See ei tähenda mitte midagi.

Kui päriselt keegi kahetseks ja ütleks, et oi, vabandust, meil läks asi tõesti valesti, me parandame ennast, siis tuleb näidata, milles see parandamine seisneb. Ja see tähendab konkreetsete inimeste eemaldamist töökohalt – kas teisele kohale panemist, palga vähendamist, tööülesannete ümbertegemist või lihtsalt vallandamist.

Ma isegi ei tahaks kohe minna selle konkreetse ametniku kallale, kelle lapsesuu lobises välja, mismoodi mõeldakse meil Keskkonnaametis. Mina soovitan sul lahti lasta vana sots, kes juhib seda asja seal. Vakra! Tema on kurja juur. Tema on sinu alluv, kas sa ei saa alluvaid lahti lasta? Lase see alluv lahti, kes ongi ehitanud meil sellise totalitaarse gestaapo, mida me siis looduskaitsjateks peame. Lahti tuleb lasta või noomitus teha, palka vähendada. Mingi päris karistus peab olema, millega meile näidatakse, et te tegelikult päriselt saate aru, et oligi valesti, läkski valesti, tegitegi halvasti, ja korrigeerite seda. 

Aga siin suhtekorralduslikult vabandusi loopida – ausalt öeldes ei võta tõsiselt. Üldse ei võta tõsiselt teie valitsust! 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Praegu oli arupärimisele vastamas energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Põhjuseks oli see, et Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma [lubas endale] ühel [konverentsil], mis ka salvestati, järgmist sõnakasutust: "Me katsume sellest punnseisust ikkagi kuidagi üle saada. Me ei tea veel, kuidas kohalikke omavalitsusi murda, aga tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame. Me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel. Me oleme kiskjateks loodud." 

Minister Sutt tuleb siia ja räägib nagu 1980. aastatel NLKP kongressil: "Jah, väike [vääratus] oli, aga töövõidud on millised! Meil on tohutu populaarsus!" Ja nii edasi. Täielik pöördumine ajas tagasi. Või me olemegi juba Nõukogude Liidu luukere juures tagasi, härra Sutt?! Väike apsakas oli, aga te ei pannud tähele või ei tahtnud rääkida, härra Sutt, et terve saal aplodeeris selle lause peale!

Mispärast, ütleme, on ainult Kaili Viilma süüdi? Ei, ideoloogia on teie tegevus, millega te murrate kõik ametnikud sellisteks, et nad teevad, mida teie ütlete. Ametnikud ei olegi siin süüdi, kala hakkab mädanema peast. Väga selge oli see siis, kui ma läksin kaitsma eelnõu, et ametnikud võetaks uuesti kriminaalvastutusele ametiseisundi kuritarvitamise või usalduse kaotamise tõttu. Ja siis esitas lapsesuu Anti Haugas mulle küsimuse ja muidugi ka seisukoha, et seda seadust ei saa vastu võtta sellepärast, et siis ametnikud ei tee enam, mida poliitikud tahavad. 

Te oletegi praegu saavutanud sellise olukorra, kus te olete allutanud kõik ametnikud oma tahtele selleks, et nad teeksid sigadusi Eesti rahva vastu. Ja see lause, et me oleme kiskjateks loodud, tähendab tegelikult seda, nii nagu Martin Helme ütles, et maskid on langenud. See on täpselt, nagu saunalina langeb ümbert ära ja selgub, et see, kes esineb naisena, on tegelikult mees. Paljastus tõde! 

Ja tõde on see, et selle kontseptsiooni järgi ei ole Eesti rahvas kõrgeima võimu kandja, vaid kõrgeima võimu kandjaks saab kohe varsti ametnikkond. Ja kui te hakkate murdma rahvast, kes on kõrgeima võimu kandja ametnike näol, siis [järgneb] kurat teab, mis. Sellised inimesed tuleb töölt vabastada või siis nende otsesed juhid, kes lubavad ja viljelevad sellist poliitikat, et Eesti rahvas, tegelik võimukandja, on teisejärguline. 

Tuletage meelde, milline oli Kert Kingo vastutus! Ühe väikese sõna kasutuse pärast astus ta tagasi. Aga mida me siin näeme?! Ametkond, keda juhib Vakra, sülitab rahvale näkku: me murrame teid maha nagu rebane jänese! 

52 sekundit on veel. Te ütlesite, et ametnikud teevad seda, mis on ette nähtud. Jah, teevad. Ja nüüd te hakkate neile pakkuma ka mõjuvõimuga kauplemist, et volikogud võtaksid vastu [teatud] otsuse. Me anname teile miljoni või kaks miljonit või kolm miljonit, aga pange need tuulikud püsti sinna! Mispärast mõnda ärimeest topitakse trellide taha selle eest, et ta tahab mõnda soodsat otsust saada? Mis vahe sellel on? Altkäemaks on altkäemaks! 

Mina ütleks niimoodi: härra Sutt, teil on vaja hoopis tagasi astuda.

Aitäh! Kas minister soovib läbirääkimistel [osaleda]? Jaa, palun, ministrile sõna!

Aitäh, hea juhataja! Ma ikka aeg-ajalt siin saalis mõtlen, et kust tuleb see kurjus, mida siin välja elatakse. Aga nüüd on kõik arupärijad saalist lahkunud ja võib-olla see ütleb ka midagi nende huvi ja siiruse kohta. Kolme asja ma siiski ütleks. 

Üks ebaõnnestunud ütlemine ei ole kindlasti muster. Kui keegi väidab, et on muster, siis see muster vajab tõendamist. Teiseks, kohalikud omavalitsused ja kohalikud kogukonnad on alati olnud ja on ka edaspidi partnerid, mitte keegi ei murra ühtegi kohalikku omavalitsust ega kogukonda. Nii et ka siin ei ole vaja maalida teistsugust pilti, kui on tegelikkus. 

Ja viimase asjana: tuulehoo preemia, mida planeeringu kinnitamisel ja ehitusloa väljaandmisel kohalikul omavalitsusel on õigus saada, on ju tegelikult kohaliku kasu hüvanguks nüüd ja kohe. [See on hea] motivatsioon. Kui küsimus oli selles, et inimesed ei saa sellest midagi, siis vastupidi, just kohalik kogukond võidab sellest kõige rohkem, sest need investeeringud peavad minema kohaliku kogukonna hüvanguks. Ja siis, kui tuulepark on juba püsti, [toimib] ju kohaliku kasu instrument ehk nii kohalik omavalitsus kui ka seal perimeetris elavad elanikud saavad toodetud elektrienergiast kasu. 

Nii et ma soovin, et me siin saalis suudaksime pidada rahulikumat ja rohkem faktipõhist debatti. Aitäh!

Täpsustan, et üks arupärija olin ka mina. Mina olen saalis.

Vabandust!

Sulgen läbirääkimised ja oleme läbinud tänase kuuenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Anti Allase, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Madis Kallase, Riina Sikkuti ja Lauri Läänemetsa poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine energiataristu kriisikindluse kohta, nr 974. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, kes siin saalis veel on! Ma loodan, et veebi vahendusel meid ka jälgitakse, me püüame ikkagi olulistest küsimustest rääkida. Oleme 6. aprillil sel aastal andnud üheksa sotsiaaldemokraadi poolt üle arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, kes siin täna on ja tuleb sellele ka vastama. Arupärimine puudutab energiataristu kriisikindlust. 

Nojah, Auvere elektrijaama korsten oli selline sümboolne käivitaja, miks me nendest plaanidest sooviksime kuulda. Ma tean, et majanduskomisjonis käisid nii ministeerium kui ka Elering sellest rääkimas, aga kõik Riigikogu liikmed võib-olla siiski ei ole sellega kursis ja neid detaile jäi seal ka üht koma teist lahti. Sümboolne oli see droon sellepärast, et ta tabas nii-öelda energiataristut. 

Me näeme pilte ja kuuleme uudiseid Ukrainast, mis toimub, ja annaks jumal, et meile niisugune konventsionaalne sõda ei jõua. Aga tänapäeval ei [ähvarda] mitte ainult füüsiline rünnak, vaid on erinevad võimalused, kuidas energiataristut võidakse saboteerida, on ka küberrünnakute oht. Ja kriisikindluse tagamiseks on meil siin ikkagi mitu aastat räägitud sellest, et me peame ka oma energiataristut kindlustama. Kuidas täpselt, millises mahus, eks see on alati otsustamise küsimus, kuigi hetkel ju mingit konventsionaalset sõda ei käi. Aga milline meil see valmidusaste peab olema, palju me selleks raha kulutame ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi? Neid küsimusi on palju. 

Ka AS Elering on viimastel kuudel toonud esile vajaduse tõsta kriisivalmidust, tugevdada füüsilise energiataristu kaitset, tagada süsteemi juhtimise toimepidevus ning parandada energiasüsteemi kiire taastamise võimet. Me oleme kuulnud ka mingitest rahasummadest, mis on planeeritud energiataristu kindlustamiseks erinevate ohtude ja riskide vastu, aga täna anname ministrile võimaluse vastata [arupärimisele], kus me oleme kirja pannud kaheksa detailsemat küsimust. Meil on küsimus ka selle kohta, kas peaks ka seadustes tegema mingisuguseid muudatusi, kui on vaja panna kohustusi ettevõtjatele, süsteemioperaatoritele ja üldse kõigile, kellel on meie energiaga varustamise ja energiajulgeoleku tagamise võime ja kohustus. Me oleme küsinud ka seda, kui palju need plaanid võiksid maksma minna ja kas on olemas see raha, mida Eestil on vaja kriisikindluse tugevdamiseks. 

See on lühidalt arupärimisest kõik. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Nüüd palun arupärimisele vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh arupärimise eest ka! Olin eelmine nädal koos mitmete võrguettevõtjatega, nii põhivõrgu kui ka jaotusvõrgu ettevõtjatega Ukrainas, oli ka ministeeriumi inimesi. Meil on väga palju Ukrainast õppida, nad on teinud uskumatult head tööd ülikeerulistes sõjatingimustes energiasüsteemi püsti hoidmisel. Kindlasti [kuluvad ära] mitmed [kogemused] Ukrainast, näiteks see, et kõige paremini toimiv elektrisüsteem on hajutatud elektrisüsteem. Need on lihtsad asjad, aga Ukrainas läbi proovitud tõed, mida meiegi väga palju oleme kasutusele võtnud ja võtame ka edaspidi. 

Aga nüüd küsimuste juurde. "Millise hinnangu annab ministeerium Auvere elektrijaama tabanud drooniintsidendi põhjal Eesti energiataristu senisele kriisikindlusele?" Kahtlemata see intsident näitab väga üheselt, et energiataristu turvalisus vajab pidevalt tööd ja seda kõikides domeenides. Varustuskindlus oli küll tagatud ja süsteemi toimimine ei katkenud, aga me ei saa välistada analoogsete juhtumite sündimist ka tulevikus. Ja seda näitab ka Ukraina kogemus, et nulli ei ole võimalik viia tõenäosust, et mõni droon või muu asi meieni jõuab. Selle tagamine oleks lihtsalt kallis. Ministeerium töötab koos partneritega, et tõsta nii taristu kaitstust kui ka kriisidele reageerimise võimekust, ja seda erinevate stsenaariumide korral. 

Me oleme Eestis energiataristu kriisikindluse arendamisel viimastel aastatel astunud väga suure sammu edasi, alustades [süsteemi] Mandri-Euroopaga sünkroniseerimisest, mis oli kindlasti väga oluline samm kriisikindluse tõstmisel. Ja samamoodi on sõda Ukrainas ja kogu muutunud geopoliitiline keskkond see, mis paneb meid selles valdkonnas edasi toimetama. Kõik need protsessid on näidanud, et meil on teha veel üksjagu nii investeeringute vaatest, et kriitiliste objektide turvalisust tõsta, kui ka õigusruumi ajakohastamiseks uute ohtude vastu. Näiteks võib tuua droonide kasutamist reguleeriva õigusruumi. 

Teine küsimus: "Milliseid konkreetseid meetmeid on ministeerium algatanud või kavandanud energiataristu füüsilise kaitse tugevdamiseks?" Viimastel aastatel on olulisel määral tegeldud energeetikaettevõtete teadlikkuse tõstmisega nii füüsilise kui ka küberturvalisusega seotud riskide valdkonnas. Koostöös teiste riigiasutustega, sealhulgas ametitega, on koostatud juhendmaterjale, mis toetavad energiaettevõtete iseseisvat ohtudeks valmistumist. Näiteks on tervele energeetikasektorile – kütused, kaugküte, elekter ja gaas – saadetud juhendmaterjalid koos soovituslike meetmetega kahes valdkonnas. Esiteks puudutab see kaugligipääsu ohtu ja sellest tulenevate riskide maandamist ja sellekohaseid soovitusi, mida antakse koostöös Riigi Infosüsteemi Ametiga ehk kübervaldkonnas, ja teiseks, füüsiliste ja personalist tulenevate ohtude maandamiseks. Need soovitused on [sündinud] koostöös Kaitsepolitseiameti, Kaitseliidu, Nurmsi droonikeskuse ja Eesti Turvaettevõtete Liiduga. Korraldatud on erinevaid seminare ja infopäevi, et ühtlustada riigi ja ettevõtete inforuumi. 

Elutähtsa teenuse osutajad on saanud ka suunise käsitleda füüsilise turvalisusega seotud teemasid juhtkonna ja nõukogu tasemel, et investeeringuvajadus jõuaks otsustajateni. Kliimaministeeriumil on siin olnud abiks erinevad eksperdid, kes on aidanud ettevõtetel kaardistada oma objektide otseseid turvanõrkusi. 

Kõik need tegevused on väga sarnased nendega, mida tehakse Ukrainas. Üks väga oluline järeldus, mis sellelt visiidilt sai kaasa võetud, on just erinevate ametite ja ametkondade vaheline info liikumine ja koordinatsioon. 

Möödunud aasta detsembris oli ETO-de ehk siis elutähtsa teenuse osutajate jaoks eraldi tehtud üritus, kus [osalesid] ka suuremad mitte-ETO-d. Fookus oli küberturvalisus ja füüsiline turvalisus, sealhulgas riskide tuvastus. Selle ürituse ettekanded tulid nii ministeeriumist, Riigikantseleist kui ka Kaitsepolitseiametist ja Välisluureametist. Riigi Infosüsteemi Amet tegi praktilise simulatsiooni, Kaitseliit tegi oma ettekande. Ja lõpus oli paneelarutelu nii turuosaliste kui ka ministeeriumi ja Eesti Varude Keskuse osalusel. 

Möödunud nädalal, nii nagu ma mainisin, oli ühine visiit Ukrainasse, et tutvuda nende turvalisusmeetmetega ja muude lahendustega kriitilistel energiaobjektidel. Meie jaoks pakkusid kõige rohkem huvi just tehnilised lahendused, mis reaalsuses aitavad objekte kaitsta. Ukraina kaitseb neid objekte sõjatingimustes, see on teistsugune olukord kui meil. Aga planeerimise ja erinevate valikute tegemise vaates on kindlasti Ukraina praegused kogemused, mis lahendus töötab ja mis ei tööta, meile üliväärtuslikud. 

16. aprillil tuli valitsusest Riigikokku elektrituruseaduse muutmise [seaduse] eelnõu, millega täpsustatakse elektrilise elutähtsa teenuse osutajateks kvalifitseerumise tingimusi ja tuuakse lävend allapoole, 200 megavatilt 90 megavatile. Lisaks on laiendatud riigikaitseobjektide nimekirja, lisades sinna mitukümmend olulist energeetikaobjekti. Järgmise sammuna on Siseministeeriumi eestvedamisel ja koostöös Riigikantseleiga kavas täpsustada riigikaitseobjektide nõudeid. 

Kolmas küsimus: "Milliseid samme on Elering viimastel aastatel teinud põhivõrgu, alajaamade, juhtimissüsteemide ja muude kriitiliste energiataristu objektide kriisikindluse tõstmiseks ning millised täiendavad sammud on plaanis lähiaastatel?" Nii nagu ma korra juba mainisin, on Elering uuendanud hulgaliselt objektide baasturvalisust juba sünkroniseerimise projekti [elluviimiseks] valmistudes. 

Kaheksanda küsimuse all ma tulen veel tagasi selle juurde, et seal on mitmeid projekte eraldi. Eleringi ja üldiselt kogu elektrisüsteemi arendused on suunatud toimepidevuse tõstmisele, mille üks komponent on üksikute objektide mõju minimeerimine, nii et ühe objekti ärakukkumise tulemusel ei ole kogu süsteem pikali. On pidevad arendused, et teha elektrisüsteem paindlikumaks. Ja seda võib ka öelda, et Eesti elektrisüsteem on rahuajal tõenäoliselt üks enim testituid: EstLinkide kaablite lõhkumised, desünkroniseerimise projekt ja kõik muu on tervikuna näidanud, et süsteem peab vastu väga erinevates olukordades ja erinevate riskide korral. Väga palju on Elering teinud tööd ka vastavate teadmiste loomisel koostöös Ukrenergoga ja piirkonna teiste TSO-dega, seda just testimaks, millised kaitselahendused reaalsuses töötavad, ja samamoodi [väljaselgitamaks], millised ehitused ja meetmed päriselt tänastele riskidele vastavad. 

Neljas küsimus: "Kas ministeeriumil ja Eleringil on olemas ajakohastatud tegevuskava olukorraks, kus mõni oluline elektrijaam, alajaam, põhivõrgu ühendus või juhtimiskeskus satub drooni, sabotaaži või muu ründe alla? Kui jah, siis millal seda viimati uuendati ja testiti?" Lähtudes olemasolevatest riskianalüüsidest ja ennetava tegevuse kavadest on neid hinnanguid antud. Mandri-Euroopa [süsteemiga] sünkroniseerimise ajaks uuendati üleriigilise elektrikatkestuse hädaolukorra lahendamise plaani, mis käsitleb erinevaid julgeolekuriske, sealhulgas rünnakuid kriitilise taristu vastu. Seega saan ma kinnitada, et [olenevalt konkreetsest] intsidendist on teavitusahelad paigas ning julgeoleku- ja päästeasutustega tegevusprotseduurid kokku lepitud. 

Viimati toimus näiteks eelmise aasta novembris küberreservi õppus, mille ajal rünnati juhtimiskeskust ning seda kompromiteeriti. Tegemist oli päriseluõppusega, kus praktikas mängiti läbi varulahenduste ülesseadmine ja kontrolli taastamine. Sellel suvel on plaanis elektrijaamade füüsilise ründamise õppus, kus samamoodi mängitakse vastava objekti territooriumil läbi rünnak ja sellevastased meetmed. 

Viies küsimus: "Kuidas on jaotatud vastutus ministeeriumi, Eleringi, energiaettevõtjate, Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ning julgeolekuasutuste vahel energiataristu kaitsel ja kriisiolukorras reageerimisel? Kas minister peab kehtivat vastutusjaotust piisavalt selgeks ja kas on plaanis selles valdkonnas seadusemuudatusi?" Täpsem reageerimine erinevate intsidentide korral on kokku lepitud riiklikus elektri[katkestuse] hädaolukorra lahendamise plaanis, kus vastutuse jaotus erinevate asutuste ja ettevõtete vahel lähtub osapoolte pädevusest ülesannete lahendamisel. See on Kliimaministeeriumi hinnangul selge ja ka läbi harjutatud plaan. Ettevõtetel on kohustus tagada enda objektidel esmane füüsiline turvalisus passiivsete meetmetega, turvapersonali rakendamise ja sisemiste protokollide abil. Julgeolekuasutused [lülituvad] intsidendi lahendamisse vastavalt oma pädevustele. 

Mandri-Euroopa [süsteemiga] sünkroniseerimiseks sai ka reaalelus läbi viidud operatsioon, et tagada elektriobjektide täiendav turvalisus. Siiani on suurim õiguslik puudujääk mehitamata õhusõidukite valdkonnas, kuid esmased sammud selle likvideerimisel tehakse kavas oleva korrakaitseseaduse [muutmise] ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga ehk niinimetatud mehitamata õhusõidukite eelnõuga, mille Riigikantselei on juba kooskõlastusele saatnud. 

Kuues küsimus: "Milline on Eesti energiasüsteemi toimepidevuse plaan juhuks, kui korraga langeb rivist välja mitu olulist energiataristu objekti või ühendust?" Lähtume energiasüsteemi puhul toimepidevuse plaanidest ja vajadusel ka taastamise plaanidest, sealhulgas süsteemi taaskäivitamisest. Laiem osapoolte koostöö ja reguleerimispõhimõtted on kokku lepitud juba eelnevalt mainitud riiklikus elektrikatkestuse hädaolukorra lahendamise plaanis. N–1 lähenemine tähendab olukorda, kus süsteemist on välja kukkunud üks suurimatest objektidest, näiteks välisühendus või tootmine või muu kriitiline objekt. N–x olukorrad ja võimalikud mõjud elektrisüsteemile on läbi simuleeritud ning nende puhul on paigas kindlad protseduurid. N–2 olukord tekkis akupargi testimisel, kui korraga lülitusid välja kaks Soome ühenduskaablit, ja selle korral elektrisüsteem toimis ilusti edasi. 

Seitsmes küsimus: "Kas ministeerium peab vajalikuks kehtestada energiaettevõtjatele täiendavaid kohustuslikke kriisikindluse, reservlahenduste, füüsilise kaitse või varusüsteemide nõudeid? Kui jah, siis millal on vastavad ettepanekud ja seadusalgatused kavas esitada?" Riigikaitseobjektide puhul on uuendamisel nõuded, millele nad peavad vastama. Arvesse peab võtma, et samad nõuded ei saa kehtida kõikidele objektidele ühetaoliselt, tuleb arvestada iga objekti iseärasustega. Seda protsessi juhib Siseministeerium, kellega suhtleme energeetikaga seotud projektide puhul. 

Kriisikindluse ja riskide hindamiseks on Riigikogule esitatud juba mainitud elektrituruseaduse muutmise [seaduse] eelnõu, millega langetatakse elutähtsa teenuse [osutajaks kvalifitseerumise] lävendit 200 megavatilt 90 megavatile. Ka see on kontserniülene. Elektrisüsteemi vaates on ka väiksemad tootjad olulised. Näiteks tulevad uued ETO-d Sunly, Utilitas, Evecon, Kaamos ja Estiko Energia. 

Ei saa unustada ka küberturvalisusega seotud riske, sest RIA aastaraamat näitas, et mõju osutanud intsidentide arv on kasvanud. Sügisel on plaanis muudatused, millega võetakse arvesse ka elektrivõrku lisanduva uue riist- ja tarkvaraga seotud riske. Edaspidi on vaja esmalt veenduda, kas näiteks mõne kolmanda riigi seade või tarkvara on turvaline. Seda protsessi koordineerib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes kasutusloa menetluse protsessis hindab koos kapo, Välisluureameti ja RIA-ga riist- ja tarkvara turvalisust, sealhulgas tarneahelatega seotud riske. 

Viimane, kaheksas küsimus: "Millised investeeringud on lähiaastatel kavandatud energiataristu kriisikindluse tõstmiseks ning millistest allikatest neid rahastatakse?" Ministeerium on kaardistanud energiataristu kriisikindluse tõstmiseks vajalikud investeeringud gaasi ja elektri näitel Riigikantselei juhitava riigikaitse arengukava uuendamise protsessi raames. Eleringi hajutatud taaskäivitamise võimekuse loomine teenib samuti kriisikindluse eesmärki. Selle turu alane konsultatsioon käib ja tagasiside on oodatud 19. maiks. 

Arvestades investeerimisvajaduse suurust, on selleks vaja rakendada erinevaid allikaid, nii Euroopa Liidu vahendeid kui ka ettevõtete omavahendeid. 2025. aastal suurendati Eleringi aktsiakapitali 35 miljoni euro võrra, et rahastada turvameetmete parandamist, ja täiendavalt sai Elering ka Euroopa Komisjoni CEF-i voorust 51 miljonit. Me otsime aktiivselt erinevaid rahastusallikuid ka Euroopa Liidu fondidest, kust oleks võimalik taotleda rahastust julgeolekuga seotud investeeringute katteks energeetikas. Aitäh! 

Aitäh! Teile on veel küsimusi ka. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tänan väga põhjaliku ja sisuka vastuse eest, aga minu küsimus on varustuskindluse kohta. Te ise ka rääkisite sellest hajutatud taaskäivitamise võimekuse hankest, mille osas Elering hetkel konsulteerib turuosalistega. Millisena see lõpuks välja tuleb, täpselt ei tea, aga räägitud on 900 megavatist. Minul on pigem küsimus otsustusprotsesside kohta energeetikas viimasel ajal. Kas näiteks minister või valitsuskabinet puutus ka kuidagipidi selle otsusega kokku? ENMAK 2035, mille valitsus jaanuaris vastu võttis, kirjeldab vajadusi, aga seal pole kirjas täpne maht, mis tuleks hankida. On vist räägitud 700 [megavatist] 2030. aasta tähtajaga ja nii edasi. Kes need otsused teeb, ma tahaks teada.

Aitäh! Energiamajanduse arengukavas on tegelikult mõlemad [kulud]: 2026–2030 ja 2030–2035 on ette nähtud ka saartalitluse või muu analoogse meetme kulu, mis on suurusjärgus 60 miljonit aasta kohta. Ja 60 miljonit või peaaegu 60 miljonit on ka see summa, mida praegu saab Eesti Energia, et ta hoiaks põlevkiviplokke reservis. 

Ma arvan, et kõik siin saalis olijad teavad, et põlevkiviplokid on vanad, on jõudmas oma eluea lõppu ja need tuleb asendada. Elering tegi juba möödunud aastal ühe juhitavate võimsuste hanke ja nüüd see taaskäivitamise võimekuse loomise hange teenib tegelikult sama eesmärki. Jaamad on hajutatult üle Eesti. Kui palju neid täpselt tuleb, eks seda näitab konsultatsiooni tulemus ja lõplikult hanke tulemus. See on Eleringi kavandada. 

Mina ministrina olin teadlik, et selline plaan on. Ootame konsultatsiooni tulemused ära ja siis saame vaadata, millise hooga me edasi liigume. Aga me ei saa kindlasti järgmise hankega viivitada, sest eelmise aasta lõpu hanke tulemusel tellitud jaamad valmivad 2028–2029. Kui me nüüd praegu teeme järgmise hanke või kui Elering teeb järgmise hanke, siis me räägime ka perioodist 2030 ja edasi. Energeetikas, nii nagu hea küsija, ma arvan, teab, otsusest kuni tootmiseni või selle funktsiooni täitmiseni lähebki aastaid aega.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina tänan ka väga põhjalike ja selgitavate vastuste eest! Valdkond on minule võõras, aga mure on suur. Sellepärast ma küsingi. Ma olen käinud Ukrainas Viljandi linna sõpruslinnas Ternopilis ja näinud, kuidas seal on valmistutud, kriisikindlus tagatud ja [üldse] mida tehtud. Loodame, et meil kunagi midagi sellist läbi elada ei tule, aga maailm on muutunud ja olukorrad muutuvad ning me peame olema valmis erinevateks lahendusteks. 

Te tõite siin rahanumbreid ka, kui palju üks või teine tegevus ja millegi rajamine maksab. Minu küsimus puudutab seda, et need on väga suured summad. Me teame Eesti riigieelarve seisu, kas on [alust] loota, et ka Euroopa Liidu vahenditest tuleb midagi kriisikindluse parandamiseks just sellistes riikides nagu Balti riigid ja muud piiririigid? Kas on mingeid võimalusi ka sealt täiendavate vahendite saamiseks?

Aitäh! Väga hea, et te mainisite ka Tšernobõli. Eelmisel pühapäeval, 26. aprillil möödus 40 aastat Tšernobõli katastroofist. Ma sain ka kohapeal käia ja näha, milline see jaam ja selle ümbrus välja näeb, aga samamoodi sain näha ka seda, milliseid erinevaid kaitseinvesteeringuid on Ukrainas tehtud. Me käisime tegelikult õige mitmes võrguettevõttes kohapeal vaatamas, kuidas kaitstakse näiteks alajaama. 

Nüüd, Euroopast on juba raha tulnud: on tulnud selle sünkroniseerimisprojekti jaoks ja seesama 50,9 miljonit füüsilise taristu kaitseks. Järgmise eelarveperioodi läbirääkimistel on just kriitilise taristu kaitsega seotud teemad üks Eesti prioriteetidest, et seal oleks selge rahastus ka Euroopa poole pealt tagatud. 

Mida Ukraina kogemus näitab ja mida ka ukrainlased ise ütlesid, on see, et need kaitsemeetmed peavad olema ratsionaalsed. Ei ole mõistlik püüda kaitsta absoluutselt kõige vastu, nii et mitte ükski infrastruktuuri osa ei või pihta saada ja rivist välja minna. See on ebamõistlikult kallis. Aga peab olema olemas kaks asja. Üks on varuosad, mis on juba ammu ette ära ostetud ja paigutatud riigiüleselt õigesse kohta. Ja teiseks peab olema võimekus kahjustada saanud seadmeid remondibrigaadide abil kiiresti parandada. 

Ukrainas on kriitilisel taristul kolmekihiline kaitsetase. Esimene puudutab kõige lihtsamat, et droonid kinni püüda. Sealt edasi tuleb juba rohkem betooni ja muid selliseid asju. Ja kolmas tase on maa all. Ka rohkem betooni ja muid kaitsemeetmeid on Ukrainas ikkagi valikuline. Mingite asjade puhul nad aktsepteerivadki seda, et saab pihta ja parandame ära. See on nagu ratsionaalsem lähenemine. 

Nii et meil on sealt palju õppida. Aga ma tahan siinkohal rõhutada, et me ei [pea] täpselt kopeerima kõike, mida Ukraina teeb, sest nemad on keset suurt sõda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Paratamatult jääb selline mulje väga paljude teemade puhul Eesti riigis, et nendega hakatakse siis tegelema, kui midagi juba juhtub. On see piiriehitus, on see tervisevaldkonna kriisikindluse tõstmine või nüüd siis energiataristu puhul. Üle nelja aasta on sõda käinud, aga ikka on vaja mingit õnnetut drooni vastu korstent lendamas, et riik reageeriks. Selline mulje jääb. Ma loodan, et see mulje on ekslik, aga paratamatult ka need avalikud sõnumid on justkui nüüd aktiveerunud. 

Nii et ma küsingi teilt, kui palju ikkagi valitsus nende nelja aasta jooksul on arutanud mitte ainult energiataristu, vaid laiemalt riigitaristu kriisikindlamaks muutmist. Ja teiseks, kui palju on sel teemal olnud arutelusid Euroopa Liidu ministrite tasandil? Me saame väga hästi aru, et needsamad hulkuvad droonid ühelt või teiselt poolt, sealhulgas ka anonüümsetena, võivad tänapäeva lennukaugusi arvestades lennata mis tahes riigi energiataristu pihta. Kui palju nendel teemadel on arutatud ja milliseid rahastusotsuseid on arutatud just Euroopa Liidu poolt?

Aitäh! Väga suur projekt kriisikindluse tõstmiseks oli tegelikult desünkroniseerimine. Selle projekti käigus investeeriti väga palju ja testiti väga palju. Kui see desünkroniseerimise aeg ise oli, siis tegelikult olid ju kõrgendatud füüsilise turvalisuse nõuded. Mina siis valitsuses ei olnud, aga majanduskomisjonis me puurisime ka nii ministreid kui ka Eleringi, kuidas nende ettevalmistustega on. 

Nii nagu ma enne ütlesin, me oleme ka päris palju testitud. EstLink 2 tõmmati meil katki, aga me suutsime selle tegelikult väga kiiresti ära parandada. Pool aastat on selliste keerukate operatsioonide puhul kiire aeg. Ka praegu on Elering erinevaid seadmeid ette soetanud. Seesama plaanimatu test, mis [tuli teha] selle akupanga süsteemi integreerimisel, kui kaks EstLinki lülitusid korraga välja – meil süsteem jäi püsti. Ma üldiselt elektri pärast saan rahulikult magada.

See, et droon tabas Auvere korstent, ei teinud korstnale väga suurt viga. Aga kindlasti näitas see, et kuna me oleme piiririik, siis sellised asjad võivad juhtuda ja küllap juhtuvadki ka edaspidi. Ukraina sihtmärgiks olid ju selgelt sadamad [Leningradi] oblastis. 

Euroopa Liidus oleme me koos [teiste] Balti riikide ja Poolaga kriisikindluse teemadel väga selgelt sõna võtnud. Nagu ma ütlesin, prioriteet järgmise perioodi rahastuses on energiataristu kriitiline kaitse. Kui palju selleks kogu Euroopa Liidu eelarves raha lõpuks järele jääb, on ülemkogu otsus, aga ka Euroopa Komisjon on siin toetav.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline ja kindlasti te teatud ulatuses peaksite saama [vastata]. Palun kirjeldage seda lähteülesannet Eesti energiasüsteemi puhul, et kui peaks olema sõjaline rünnak Eestile, siis kui palju, kui kaua või millises ulatuses see süsteem peaks vastu pidama ja töötama. Ma eeldan, et mingi selline lähteülesanne on antud ja mingisugusel tasemel te saate seda siin kirjeldada. Ja teine küsimus, mis sellest lähtub, on see, millist elektritootmise süsteemi või võrku Eesti vajab. Ma eeldan, et te ei ütle, et see kõik peaks paiknema ühes kohas. Ma vihjan tegelikult sellele, et suure tõenäosusega peab see olema hajutatud. Palun kirjeldage, missugune riigi nägemuses see hajutatud energiatootmine olema peaks.

Aitäh! Nii nagu hea küsija teab, siis see esimene küsimus – sellest ma siin kõnepuldis väga rääkida ei saa. Peale selle, et meil süsteem on ikkagi üles ehitatud niimoodi, et ühe suure elemendi väljalangemise korral süsteem ei kuku kokku. Ja nagu ma enne tõin selle akupargi testi näite, ka kahe suure elemendi väljakukkumisel seisis süsteem püsti. 

Ma arvan, et siit ma saangi ilusti liikuda selle teise küsimuse juurde, mille te vastasite juba ise ära. Hajutatud tootmine on kindlasti ka Ukraina soovitus, ka nemad teevad sama. Muuseas, Ukraina näitas meile, mida Venemaa oli sihtinud ja tabanud. See puudutas praktiliselt kõiki energiarajatisi, välja arvatud tuumajaamad. Ukrainas on neid rohkem kui üks ja tuumajaamad on olnud selgelt väljaspool ründetegevust. Zaporižžja on eraldi teema, see on okupeeritud territooriumil ja venelaste kontrolli all, aga üldiselt need jaamad, mis on Ukrainas, annavad väga suure osa elektrist. Eriti talvel andsid need põhiosa. Nii et lisaks hajutatusele on [oluline] energiaportfelli mitmekesisus, ma arvan. See on üks osa vastusest. 

Seesama Eleringi juhitavate võimsuste hange süsteemi taaskäivitamiseks põhineb üle Eesti paiknevatel gaasijaamadel. Ehk seesama loogika, et me suudaksime vajaduse korral püsti hoida neid piirkondi, millel otsest probleemi ei ole, ja ka süsteemi taastada kiiremini, kui see muidu oleks võimalik, õppides muu hulgas Hispaania ja Portugali näitest. 

Ma arvan, et seda mõtlemist ei ole kindlasti valitsuskoalitsioonis – ma usun, teil ka mitte, kõigi teiste kohta ei julge öelda –, et me Ida-Virumaale uusi põlevkivijaamu siiski ehitama ei hakka. Las need, mis on, täidavad oma viimase missiooni ära ja saame sealt edasi minna.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Olen teid mitmel korral kuulnud rääkimas sellest, kui õige ja ohutu on Eestisse tuumajaama rajamine, ja seda just Ukraina näitel. Palun selgitage, millest tuleb teie optimism just energiataristu kriisikindluse vaates, kui on teada, et venelased on hõivanud Zaporižžja tuumajaama, kasutanud seda kilbina ning 2022. aasta juulis teatas The Wall Street Journal, et Vene väed tegid Zaporižžja tuumajaama kompleksist lausa oma sõjaväebaasi, paigutades sinna raske iseliikuva mitmikraketiheitja. Nagu te ka ise just nentisite, on see tuumajaam jätkuvalt venelaste käes. Palun selgitage, kuidas te sellest kõigest hoolimata peate tuumajaama rajamist Eestisse mõistlikuks ja vajalikuks. Kuidas te tagate, et Eestis mitte midagi sellist ei juhtu?

Aitäh! Selleks, et Eestis ei oleks vaja hakata ühtegi elektrijaama või ühtegi tehast või ühtegi kodu tagasi võitma, ongi [vajalikud] investeeringud kaitsevalmidusse, kaitsevõimesse, ühised kaitseplaanid NATO-ga. See on kõik eesmärgipärane tegevus. 

Nüüd tuumaenergiast. Nii nagu ma ütlesin, Zaporižžja on okupeeritud territooriumil, aga mitte ainult. Väga suur tükk Ukrainast on okupeeritud territoorium. Venemaa Föderatsioon kasutab energiataristut täiesti sihiteadlikult sihtmärgina, et destabiliseerida olukorda ühiskonnas. Ainsad puutumata energiajaamad, mis on Ukraina kontrolli all oleval territooriumil, on olnud tuumajaamad. 

Ka Soome investeerib tuumaenergeetika laiendusse, samamoodi Rootsi, Poola, Tšehhi, Suurbritannia. Meil on vaja ka baasvõimsust andvaid elektrijaamu. Kui me soovime vabaneda fossiilsetel kütustel põhinevatest elektrijaamadest, mis töötaksid ka siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu, siis tuumaenergeetikale hetkel alternatiive ei ole. Nii Tšornobõli katastroof kui ka hiljem Fukushima on tegelikult viinud ju selleni, et regulatsioone on väga oluliselt karmistatud, järelevalvet tugevdatud. Tuumaenergia ja -ohutuse seadus on kõiki neid parimaid praktikaid arvesse võtnud. Nii et tuumaenergeetika arendamine on mitte ainult vajalik, vaid ka, kui see on korralikult tehtud, ohutu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Tõesti, energiataristu kriisikindluse üks oluline osa on ka hajutatud võimsuste olemasolu ja hea, kui need hajutatud võimsused veel töötaksid ka kohalikul taastuval ressursil, näiteks puiduhakkel või millegi muu jääkidel, mis näiteks puidutootmisest tuleb. Kas valitsusel on plaan töötada edasi ka selle mõttega, et meie riigis olevate tootmisettevõtete juures oleksid väikesed koostootmisjaamad, mis kasutaksid ära elektri enda tarbeks, tõstaks ettevõtte konkurentsivõimet ja mille soojus kuluks marjaks ära näiteks kuivatamisel? Kas selliste väikeste ettevõtete toetamise plaani ka on?

Aitäh! Väga paljud ettevõtted ju tegelikult juba praegu kasutavad seda koostootmise võimalust. Näiteks metsatööstuse valdkonnas kasutatakse puiduhaket kaminapuude kuivatamiseks. Tegelikult see ringkäik või ringkasutus on praktiliselt sajaprotsendiline. 

Ma usun ka seda, et vähemalt mingiks perioodiks on koostootmine biomassi puhul jätkuvalt kõige kuluefektiivsem lahendus Eestis. Kui pikk see periood on, sõltub minu arvates muu hulgas sellest, kui kiiresti areneb tööstuslike soojuspumpade efektiivsus ja milline on meie elektrienergia hind. Kui soojuslik tööstuspump on meie elektrienergia hinna juures efektiivsem kui biomassi kasutus, siis ma arvan, et ratsionaalne majanduslik valik dikteerib selle valiku. 

Eleringi gaasijaamade hanke puhul võib alati küsida ja kindlasti mu käest on ka küsitud, kui ma olen rääkinud imporditavatest fossiilkütustest sõltuvuse vähendamisest, et kuidas see klapib kokku sellega, et me rajame uusi gaasijaamu. Samamoodi me tegelikult ju toetame kodumaist biometaani tootmist. Ja kuna nende gaasijaamade funktsioon on ikkagi kas süsteemi taaskäivitamine või hinnatippude lõikamine või mingite reservide pakkumine, siis nende töötunde on vähe. 

Nii et ma arvan, et kui me siin teeme mõlemat, nii biomassi kui ka biometaani, siis me astumegi väga suure sammu energiasõltumatuse suunas. Üks ei välista kuidagi teist ja biomassil on kindlasti mõnda aega veel oma koht.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen nüüd mõnevõrra üllatunud sellest väljaütlemisest, et Eestis tuumaenergiale alternatiive ei ole. Seda te siit puldist just ütlesite kas Helmenile või Zuzule vastates. Samas te räägite hajustootmisest, gaasijaamade hankest. Anti Allasele vastates kinnitasite, et ratsionaalne majanduslik valik dikteerib selle, mida me teeme. Kuidas see kõik nüüd ühte pilti kokku istub? 

Aga ma küsiksin hästi konkreetselt. Mis on nüüd lisaks sellele elektrituruseaduse muudatusele, et ETO piir 90 megavati juurde alla tuua, järgmise aasta jooksul tõepoolest need sammud, mis veel ära otsustatakse? Kas toimub mingisuguseid õppusi või koolitusi, muudame seadust, tuleb see gaasijaamade suur hange? Mis on need asjad, mis 12 kuu jooksul tehtud saavad?

Aitäh! Ma siiski vastan sellele esimesele poolele ka, et kas mu jutt kõlas loogiliselt. Mitmekesine energiatootmisportfell on kindlasti eelis. Miks ma ütlen, et tuumajaamal on seal koht samamoodi, nagu on seal koht meretuuleparkidel: ma ei näe, et üks välistaks teist, kui me võtame regionaalse vaate. Ja tuuleenergia puhul või taastuvenergia puhul me räägime ka näiteks vesiniku ja vesiniku derivaatide tootmisest, mille nõudlus Aasias väga kiiresti kasvab. Ja tuumajaam, kui see [toodab] kaks korda 300 megavatti ehk 600 megavatti, mahub siia ilusti ja jääb puudugi. Ma arvan, et see ei ole probleem. Ma [tegelikult] ütlesin seda, et kui me ei soovi fossiilseid baasvõimsuse pakkujaid, siis ma ei näe, mis on tuumajaamale tehnoloogiline alternatiiv. 

Mis juhtub järgmise 12 kuu jooksul? No esiteks ma loodan seda, et kuues vähempakkumine toob taastuvat maismaatuuleenergiat turule. Ma usun ka sellesse, et kui me saame tuulehoo preemia nüüd ilusti ära vormistatud, siis on neid kohalikke omavalitsusi, kes näevad taastuvenergia edendamises oma piirkonnas kasu, ja et neid tuleb. 

Ja lihtsalt, et oleks selge: tuulehoo preemia ei tähenda mitte mingit pidi, et kehtivates regulatsioonides, keskkonnanõuetes ja muude asjades oleks mingisugust allahindlust. Kõik need [nõuded] tuleb jätkuvalt täita. 

Eleringi hanke puhul ma usun, et saab selgeks, mis mahus ja mis tingimustel täpselt see tuleb. Kindlasti tuleb veel investeeringuid erinevates domeenides, kaasa arvatud õhus, et see kaitse oleks sellisel tasemel, mis vastab ohuhinnangule. 

Ja võib-olla viimane asi, kuna me eriti Ukraina tõttu räägime väga palju füüsilistest ohtudest. Me mingit pidi ei tohi unustada ära küberriske. Ka Ukraina puhul oli enne täiemahulise sõja algust suuremat sorti kübertegevus Ukraina suunal. Nii et selles peame samamoodi oma head taset hoidma. 

Ja ma arvan, et 12 kuuga see töö ei lõpe. Meil on veel väga palju teha, väga palju võimalusi. Ja kui me siin nutikalt toimetame, siis ma usun, et sellest tuleb Eesti majandusele ja Eesti inimestele kasu, mitte kahju.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Need viimased droonijuhtumid meil siin Eestis ja ka sõda Ukrainas on näidanud väga selgelt, et kõik energiataristuga seonduv ei ole mitte ainult majandusküsimus, vaid on selgelt ka julgeolekuküsimus. Eriti puudutab see minu arvates piirialasid ja väiksemaid omavalitsusi, kus alternatiivsed lahendused ei pruugi kohe kättesaadavad olla. Ehk oleks teil võimalik selgitada, kui hästi on sellega Kagu-Eesti omavalitsustel? Näiteks sel nädalavahetusel said Võru inimesed ja laiemalt kogu Kagu-Eesti SMS-iga [ohu]teavituse. Kuidas on nendel omavalitsustel tagatud kriitilised teenused, nagu haigla[abi], veevärk, side, autonoomne energiavarustus pikema kriisi korral? Millised võiksid olla konkreetsed sammud selle võimekuse tugevdamiseks lähiaastatel? Just riigi vaates, mitte et kohalikud omavalitsused tehku.

Aitäh! Selle küsimuse ulatus on kindlasti palju laiem kui minu portfell. Aga samas võib-olla see küsimus ilmestab hästi seda, et kriisikindluse loomine ongi ministeeriumide- ja ametiteülene asi, see ei ole ühe ministeeriumi kätes. Seda kinnitab ka Ukraina kogemus. 

Mul ei ole täna mingit alust arvata, et energeetikas on Kagu-Eesti või [kogu] Lõuna-Eesti piirkond kriisikindluse mõttes kehvemini hoitud. On küll tõsi, et voolukatkestuste [ärahoidmisel] on lõpptarbija vaatest seal kindlasti arenguruumi, ja sellega minu teada Elektrilevi ka tegeleb. Siin on muidugi see paradoks, et kui me ühelt poolt soovime, et meil oleks elektrivõrk hästi ilmastikukindel, ja teiselt poolt soovime, et võrgutasud oleksid hästi madalad, siis need kaks asja väga kokku ei sobi. Me peame arvestama, et kui me teeme ilmastikukindlama võrgu, siis peab tarbija selle kinni maksma. Kulusid aitab vähendada see, kui meil tuleb võrku rohkem tarbimist. Meil võrgus tegelikult ruumi on. 

Ja kindlasti ei ole nii, et me veeretame vastutuse või ülesanded riigilt või Eleringilt kohaliku omavalitsuse õuele. See on ikkagi ühine pingutus, kus ka kohalikul omavalitsusel on väga oluline roll. Kohalikud teavad ju kõige paremini oma olusid. [Toon näiteks] sellesama ETO-de piiri allapoole toomise, ka 90 megavatti installeeritud võimsust seab kontserni vaates sellele teenuse osutajale juba kõrgendatud nõuded. Ma arvan, et need [sammud] kõik toetavad igat piirkonda Eestis, mitte ainult Kagu- ja muud Lõuna-Eestit. [Samamoodi toetavad] need saari, Ida-Virumaad ja Kesk-Eestit. Eks me püüame ikka niimoodi ühetaoliselt läheneda. 

Aga kui on kuskil mingeid murekohti, siis ma arvan, et nendest tuleb julgelt rääkida kas Eleringile, Elektrilevile või kes iganes seal varustuskindlusega toimetab. No sidest me ei rääkinud, telekommunikatsioonid on teise ministeeriumi [valdkond], ka see on väga oluline. Samuti kütuse[varustuse] kriisikindlus, et on olemas piisav hulk tanklaid, kus on igal juhul võimalik tankida, ja kauplused, kus on võimalik teha ilma sideühenduseta kaardimakseid. 

Kõik need tükid on tegelikult olemas, aga ma suuremasse detaili[täpsusse] siin ei läheks, sest see on väljaspool minu valdkonda. 

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Me täna siin jah rääkisime ja minister ka väga põhjalikult selgitas, millised on plaanid selle taristu kriisikindluse tõstmiseks. Ma tean, et tõesti seda tööd tehakse, on tehtud aastaid. Noh, Ester Karuse küsimusele nii palju kommentaariks, et kunagi oli selline asi, et Lõuna-Eestit [tabas aastal] 2018 üks torm ja siis me avastasime, et bensiinijaamades ei ole piisavalt generaatoreid, et saaks sealt kütust kätte, sidemastid lõpetasid tegevuse, kuna elektrit ei olnud, haiglad ja hooldekodud [olid hädas] ja nii edasi, ja nii edasi, eks ju. 

Nendest [juhtumitest] on tehtud järeldusi ja ma arvan, et asi on paremuse poole liikunud. On ka investeeringutega toetatud minu teada nii haiglaid kui ka omavalitsusi, et kohalikku kriisikindlust tõsta. Aga minu jaoks kõige suurem küsimus energeetika puhul on endiselt see, et me võime taristu ära kindlustada, aga kui meil ei ole piisavalt elektritootmisvõimsusi, siis on endiselt varustuskindluse ja energiajulgeoleku küsimus üleval. Lihtsad numbrid ja faktid räägivad oma keelt. Eelmisel aastal me importisime ligi 40% Eestis tarbitavast elektrist ja üle-eelmine aasta minu teada kolmandiku. Nii et need häirekellad on aastaid juba käinud ja sotsiaaldemokraadid, nii olles valitsuses kui ka olles nüüd opositsioonis, on korduvalt [sel teemal] küsinud ja teinud ettepanekuid uute tootmisvõimsuste turule toomiseks. 

Siin ma ei saa küll praegu ametis olevale ministrile väga palju ette heita, pigem on tema eelkäijad üht-teist tegemata jätnud. Ma arvan, et igal juhul ma pean kiitma, et vähemalt üht-teist on tehtud ja üht-teist on tegemisel. Kindlasti ma ei kritiseeri nende juhitavate võimsuste võimalikku hanget. Just nimelt hajusalt [tuleb] kindlustada. Meil peab neid tootmisvõimsusi olema üle Eesti, see võimaldab tegelikult ka piirkondlikke saartalitlusi tekitada ja elektrivarustuse tagada. Seda on kindlasti vaja. Aga pigem on küsimus selles üldpildis, jah. 

Ka minister rääkis, et nüüd on uus maismaatuule[energia] hange uuesti välja kuulutatud. Loodame, et sinna laekub ka pakkumisi. Mitte kõik ei ole selles suhtes väga optimistlikud, aga lootus jääb. [Takistavad sellised] põhjused, nagu ikkagi kogu see planeeringute tants ja trall, mis käib. Sellest võiks pikalt rääkida, [kõike] seda oleks võinud kuidagi teisest otsast alustada. Kõigepealt riik ütles, et meil on taastuvenergiat vaja, arendajad tormasid üle Eesti laiali omavalitsuste juurde ja ehmatasid Eesti rahva ära. Eks neid pilte joonistati küll, kus kogu Eesti on tuulikuid täis. No nii palju meil ausalt öelda vaja ei ole, vaja on ju mingi optimaalne kogus. Ma loodan, et me selleni jõuame. Aga kindlasti ma julgustaksin tegema järgmisi otsuseid. 

Kui me vaatame kas või Eleringi prognoositud tarbimist, siis aastaks 2035 [pakutakse veidi] üle 12 teravatt-tunni. Ma tuletan meelde, et me ise tootsime eelmisel aastal 5,5 teravatt-tundi või isegi sutsu vähem. Kui me nüüd vaatame perspektiivis ette tarbimise kasvule ja nendele elektritootmisvõimsustele, mis meil turule pääsevad, siis jah, neid võimsusi on. Põlevkivijaamades on võimsusi rohkem, aga see [elekter] ei pääse turule, sest selle hind on liiga kallis. 

Ja midagi ei ole teha, endiselt tuleks mõelda nii meretuuleparkidele kui ka võib-olla salvestitele. Tuumajaama ma jätan lihtsalt küsimärgina õhku, sest eeltöö tuleb kõigepealt ära teha. Millalgi me näeme, kui suured on investeeringud, milliseks kujuneb hind – seda tööd tehakse praegu. Jah, riik maksab sinna küll peale, sest sellel ongi oma hind, et jõuda kas või selle eelhinnanguni, mis võib-olla juba täpsemalt räägib, kas tuumajaama [teatud] aastal on vaja, kas ta siis turule mahub ja nii edasi. Teeme selle eeltöö ära, kuigi kopika see maksma läheb. 

Aga ikkagi julgustaksin muude tootmisvõimsuste peale kiiremini mõtlema, sest nii nagu minister ise ütles, need on väga pika vinnaga asjad. Kui teha meretuule[parkide] hange, siis kulub veel viis-kuus aastat enne, kui esimene tuulepark püsti saab, võib-olla läheb isegi kauem. Paldiski vesisalvesti – kaheksa aastat, võib-olla seitse aastat. 

Nii et julgustan tegema järgmisi otsuseid veel ka selle kaheksa kuu jooksul, kui see valitsus ja minister on pukis ja ametis. Teeme rohkem ja julgemaid otsuseid, siis võime kindlad olla, et meil elekter seal taristus ka edaspidi liigub! Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Ja olemegi läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti, kaheksas päevakorrapunkt võeti välja. 

Ja nüüd on võimalik peale haamrilööki osaleda vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole, istung  on lõppenud.