Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised rõdul! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, puudub 64.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Alustab Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teiseks, konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Mõlemad seaduseelnõud on esitatud elektroonilise infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel ja rõdult! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise energeetika- ja keskkonnaministrile Andres Sutile. Teema on elektrihinna tõus. 

Ma arvan, et just täna hommikul me saime kõik lugeda ERR-i portaalist, kuidas Elering ja Fingrid tegid ettepaneku, et Soome ja Eesti vahelise elektrihinna kindlustusinstrumentide mahtu vähendada, mis tähendab spetsialistide arvamuse kohaselt 10% tõusu fikseeritud elektripakettide puhul. 10%!

Ma lihtsalt tuletan meelde, et talvel, kui hinnad olid kõrged, ütles Andres Sutt siitsamast saali puldist, et ärge muretsege, saabub kevad, on päike, tuul hakkab puhuma, elektrihinnad lähevad alla, ja lisas, et kõik need inimesed, kes talvel ei ole hinda fikseerinud, ei ole väga mõistlikult käitunud. Need olid tema sõnad. Aga nüüd me saame infot, et riigiettevõte teeb kõik selleks, et fikseeritud hinda tõsta. No kuidagi kurb ja naljakas samal ajal. Ühest küljest minister noomib meid, miks te ei ole fikseeritud hinnaga elektripakette sõlminud, aga teisest küljest nüüd oma käega läbi riigiettevõtte öeldakse, et aga me teeme selliseid otsuseid, mis nüüd ka fikseeritud hinnaga elektripaketi hinda tõstavad. Sellest loomulikult me tahame siin rääkida, arutada ja küsida, kuidas see võimalik Eesti riigis on. Aitäh!

Aitäh! Olen siis Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Liigume tänase päevakorra juurde. Täna on päevakorras kaks punkti ja nendest esimene on regionaal- ja põllumajandusministri 2026 ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne, kui tuleb ettekandja siia pulti, räägin ka selle menetluskorrast natuke. Kõigepealt on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase ettekanne, kuni 30 minutit. Siis saab iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse ja peale seda on läbirääkimised, kus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.

Ja palun siis kõnetooli ettekandeks regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed kodudes, rõdul ja ilmselt mõned ka töö juures! Täna, jüripäeval on sobiv päev rääkida tööst, tootmisest ja sellel taustal kõigest, millel Eesti elu püsib. Jüripäev on Eesti rahva kalendris olnud kevadiste tööde algusaeg ja karja väljalaskmise aeg. See on hea päev rääkida valdkondadest, millel on otsene seos tootmise, maaelu, varustuskindluse ja riigi toimepidevusega. 

Kui kõik kohe alguses kokku võtta, siis minu sõnum saab olema täna selline. Kui Eesti tahab olla aastal 2035 tugev riik, siis peab tal olema võime oma inimesi toita, oma piirkondi käigus hoida, kriisi ajal otsustada ja tavapärastes oludes hoida alles need võimed, millele riik tegelikult toetub. Need ei ole abstraktsed eesmärgid. Toidujulgeolekus väljenduvad need selliselt, kas meil on toimiv tootmine, eluline töötlemine ja usaldusväärne toidusüsteem. Samuti vajame tulevikukindlat kalandust, kohalikke omavalitsusi ja ühendusi, mis seovad terve riigi kokku. 

"Eesti 2035" ei ole lihtsalt üks strateegiadokument selle arutelu taustaks. Selle mõte on, et riigi pikaajalised eesmärgid jõuaksid otsustesse, seadustesse, arengukavadesse ja mis kõige tähtsam, ka eelarvesse. Strateegia ise ütleb, et kokku lepitud sihte peavad järgima valdkonna arengukavad ja ministri programmid ning et neid peavad toetama ka riigi fiskaalpoliitilised otsused. 

Minu jaoks on see koht, kus tuleb aduda ja tõdeda, mis on muutunud, mis on tehtud ja mida tuleks edasi teha. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas tähendab see ennekõike viit suurt teemat. Need on toidujulgeolek, toidu tootmine, toidu töötlemine, kalandus ja piirkondade toimimine, sealhulgas sujuvad ühendused ja tugevad omavalitsused. 

Need ei ole eraldi teemad, need on kõik ühe süsteemi osad. Kui tootmine nõrgeneb, väheneb ka toidujulgeolek, kui väärtus liigub välja töötlemata kujul, jääb Eesti vaesemaks, kui piirkonnad ja omavalitsused nõrgenevad ja ühendused halvenevad, ei püsi ka töö, teenus ega ettevõtlus. Kui kriisi ajal selgub, et vastutus on killustunud või süsteemi tähtsad tülid ei toimi, siis on liiga hilja avastada, et tervik oli liiga nõrk. 

Viimase viie aasta jooksul on muutunud ühiskonna ootused toidu ja põllumajandusega seotud poliitikale. Kui varem vaadati põllumajanduspoliitikat peamiselt toetuste, sissetuleku ja konkurentsvõime kaudu, siis täna küsitakse palju laiemalt: kas toit on olemas, kas see on kättesaadav, kas seda jõuab endale inimene lubada, kas see on ohutu ja kas see süsteem peab vastu kriisidele. 

See tähendab, et põllumajanduspoliitikast üksi enam ei piisa. Üha enam tuleb rääkida toidujulgeoleku poliitikast. See on laiem vaade, mis hõlmab tootmist, töötlemist, logistikat, varustuskindlust, toiduohutust, järelevalvet ja kriisivalmidust ühtse tervikuna. 

Selle muutuse taga ei ole teooria, vaid kogemus. Koroonakriis, Venemaa sõda Ukraina vastu, tarneahelate häired, energia hinna kõikumine, loomataudid ja järjest sagedamad äärmuslikud või kõikuvad ilmastikuolud on näidanud, et globaalne kaubandus ei tasanda enam kõiki riske ära. 

OECD on samamoodi osutanud, et toidutootmist kujundavad üha enam põimunud faktid: kliimast tulenevad ilmastikuäärmused, energia, väetiseja sööda tarne riskid, loomataudide ja taimekahjurite levik, veeressursside ja mulla seisund ning geopoliitilised pinged. Kui need riskid kõik korraga kuhjuvad, ei ole küsimus enam ühe sektori majandustulemustes, vaid inimeste kindlustundes ja riigi toimepidevuses. 

Kõigepealt toidujulgeolekust. Toidujulgeoleku puhul on kõige olulisem aru saada, et see ei tähenda ainult varusid. Toidujulgeolek tähendab toimepidevat ahelat, mille pidepunktid on kohalik esmatootmine ja toidutööstus. See koosneb isevarustatusest, väärindamisest ja toimivatest tarneahelatest, toiduohutusest ja alles seejärel viimasena varudest. 

Riigil endal ei ole viljapõlde ega loomakarju. Kogu süsteem püsib elujõulisel eraettevõtlusel. Kui tootmine hääbub, kaob ka riigi võimekus oma inimesi kriisiolukorras toita. Toidutootmist ja toidutööstust ei ole kriisis võimalik kiirkorras taastada ega käivitada. See tähendab, et toidujulgeoleku strateegia, mille teekaart on valitsuses heaks kiidetud ja mis suve lõpuks jõuab tervikuna valitsusse, ei ole üks paber teiste kavade seas. Selle mõte on kaardistada põllu, tööstuse ja tarneahete seis, tuua välja võimelüngad ja riskid ning panna seejärel paika reformiplaan. 

Küsimus on väga praktiline: millised tooted ja sisendid on kõige haavatavamad, millistes lülides on sõltuvus kõige suurem, kus tuleb investeerida esimesena, milline peab olema kriisiaegne juhtimismudel, kes vastutab prioriteetide jaotuse ja sekkumiste eest. 

Toidujulgeoleku tuum ei ole tootmismahtude või hinnatabelite jälgimine, vaid süsteem, mis peab toimima nii tavapärastes oludes kui ka kriisis. Viimase viie aasta jooksul on selles suunas tehtud sisuline nihe. Toidujulgeoleku käsitlus on liikunud üksikutest meetmetest terviklikuma strateegilise vaate poole. See on oluline, sest kriisi ajal ei ole võimalik tootmist luua, see peab olema olemas enne kriisi. 

Sama kehtib töötlemise, logistika ja laborivõimekuse, järelevalve, kriisikorralduse kohta. Kui need lülid on nõrgad, ei aita meid see, et kusagil on tooraine olemas. Vaja on ka võimet teha sellest toit, mida inimene päriselt kasutada saab, kontrollida selle ohutust ning viia see toit inimesteni.

Toidujulgeoleku üks vältimatuid osi on toiduohutus. Toidusüsteem ilma toiduohutuseta ei taga toidujulgeolekut. Kui toit ei ole ohutu, siis ei ole tegemist tarbimiseks sobiva toiduga. Ohutu toit tähendab tervist, usaldust ja majanduslikku kindlust. Kõrge toiduohutuse tase on vajalik inimeste tervise kaitseks, aga ühtlasi ka baaseeldus toidu ekspordil ja Eesti toiduettevõtete kasvul. 

Euroopa Liidu kõrge toiduohutuse tase on kvaliteedi märk, mida hinnatakse kogu maailmas. Rahvusvahelisel turul ei konkureeri me ainult oma hinnaga, konkurentsis on suur väärtus ka usaldusväärsus. Seetõttu tuleb ennetus seada tagajärgedest eespoole. Riskid peavad olema maandatud juba enne, kui probleem jõuab tekkida. Selleks peab toimima kogu toiduahel "põllult lauale" ning iga osapool peab täitma oma rolli. 

Tarneahelad on muutunud pikemaks ja keerukamaks. Kliimamuutused mõjutavad haiguste ja kahjurite levikut. Uued tehnoloogiad ja uudsed toidud jõuavad turule kiiremini kui varem. Inimeste tarbimisharjumused muutuvad. Selles olukorras peab toiduohutuse süsteem olema kaasaegne, kriisikindel ja teaduspõhine. Sama tähtis on mõista, et toidujulgeolek ei ole ainult kriisiaegne hakkamasaamine. See on pidev töö selle nimel, et Eesti inimestele oleks tagatud piisav, ohutu ja tervist toetav toit ning et kodumaine toidutootmine oleks jätkusuutlik. 

Toidust põhjustatud haigused ei ole pelgalt statistika, need tähendavad koormust tervishoiule, majanduslikke riske ja muret inimeste igapäevaelus. Kui me räägime varustuskindlusest, peame rääkima ka sellest, kas see, mis on olemas, on päriselt kasutatav, usaldusväärne ja inimeste tervisele ohutu. 

Toidujulgeolek sõltub ka sellest, kas inimesed mõtestavad paremini oma valikute mõju. Toiduteadlikkus ei ole pehme kõrvalteema. See mõjutab seda, milline turg meil kujuneb, milline tootmine püsib ja millist toidukeskkonda me toetame. Sellepärast on oluline, et lapsed ja noored teaksid paremini, kust toit tuleb, kuidas toimub toidusüsteem ja milline on valikute mõju tervisele, majandusele ja keskkonnale. Mida teadlikum on tarbija, seda tugevam on vastutustundliku toiduturu alus.

Toiduteadlikkuse juurde kuulub ka see, et tervist toetava valiku tegemine oleks inimese jaoks võimalikult lihtne. Praktikas ei aita lai tootevalik ja pakendi tagaküljel olev keerukas või raskesti hoomatav teave tarbijat alati piisavalt. Seetõttu kaalume toidupakendi esiküljel kasutatava Nutri-Score märgisüsteemi kasutuselevõttu. Tegemist on mitmes Euroopa riigis kasutatava vabatahtliku lahendusega, mis aitab tõlkida toitumisalase teabe lihtsamini mõistetavale kujule ning võimaldab teha teadlikumaid valikuid väiksema vaevaga. 

Eesti toidutootjad on juba astunud samme toidu koostise parandamiseks, vähendades rasva-, suhkru- ja soolasisaldust. Kui neid edusamme on võimalik tarbijale selgemalt näidata, aitab see ühtaegu toetada nii rahva tervist kui ka vastutustundliku tootmise nähtavust. 

Riik on loonud kriisipoodide võrgustiku, et tagada inimestele ulatuslike katkestuste korral ligipääs esmatarbekaupadele ja toidule. Kriisipoed ei asenda tavapärast turgu, vaid tugevdavad tarneahela viimast lüli. 2025. aastal pandi paika ka riigi toiduvarude kasutuselevõtu protsess: millal tehakse otsus, kes vastutab ja kuidas kaup jõuab inimesteni. 2026. aasta lõpuks peaks üle Eesti olema 110 toimivat kriisipoodi. Need on vajalikud sammud, kuid neid ei asenda tootmist, töötlemist ega toimivat tarneahelat. Need aitavad süsteemi viimasel lülil püsida seni, kuni tootmine ja turg suudavad taas täisjõul kanda. 

Toidujulgeoleku teine pool on tootmine. Toit tuleb põllult, laudast ja merest. See kõlab lihtsalt, aga selle poliitiline tähendus on suur. Riik ise ei kasvata vilja, ei pea loomi, ei püüa kala ega töötle toorainet. Seda teevad põllumehed, kalurid, toidutööstused, logistikud ja kaupmehed. Kui nemad ei ole elujõulised, ei ole ka riigil toidujulgeolekut. Seetõttu ei saa tootmist vaadata ainult ühe sektori või ühe toetuse realt. 

Tootmisvõime säilitamine on riigi huvi. Põllumajandus, kalandus ja toiduainetööstus annavad kokku umbes 4% Eestis loodavast lisandväärtusest ning nendes sektorites töötab umbes 4% hõivatutest. Toiduainetööstus annab umbes 18% töötleva tööstuse toodangust. Toidu eksport moodustab ligikaudu 15% Eesti kogu ekspordist. Need sektorid annavad tööd ligi 36 000 inimesele ning nende tähtsus on eriti suur väljaspool Tallinna ja Tartut. Kui need sektorid nõrgenevad, ei juhtu ainult see, et ühe valdkonna äriväljavaade halveneb, vaid nõrgenevad regionaalne tööhõive, kohalik ettevõtlus, maksubaas ja püsiv asustus. 

Olen varem öelnud, et minu suur unistus on, et Eestis oleks 500 000 lehma. Selle peale võib õigusega küsida, mis me selle piimaga peale hakkame. See on õige ja tegelikult kriitiline küsimus. Lehmade suur arv üksi ei tee Eestit rikkamaks. Kui toodetud piim jääb odavaks tooraineks, mille me lihtsalt välja viime, siis me ei loo siin täit väärtust, vaid anname suurema osa sellest väärtusest ära. 

Kui Eestis toodetakse rohkem piima, peab siia jääma ka selle väärindamine. See tähendab rohkem töötlemist, rohkem tootearendust, tugevamat eksporti ja rohkem tulu, mis jääb Eestisse. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju me toodame. Küsimus on ka selles, kui suure osa sellest väärtusest me suudame endale Eestisse jätta. Seetõttu ei ole 500 000 lehma eesmärk omaette, see on vahend. Eesmärk on tugevam piimandus, rohkem väärindamist, tugevam tööstus, rohkem töökohti ja suurem majanduskindlus meie maapiirkondades. Laiemas vaates tähendab see seda, et mitmekesisem ja tugevam tootmine muudab põllumajanduse kriisikindlamaks. Aga see ambitsioon peab tuginema selgetele eeldustele, maaressursile, investeeringutele, töötlemisvõimekusele, ja kõige tähtsama, ka toimivatele turgudele. Oluline on kindlasti see, et see kasv oleks etapiviisiline ja läbimõeldud, mitte ainult mahu, vaid ka mõju mõttes. 

Seepärast on investeeringute küsimus keskne. Tootmine ei püsi headel soovidel, tootmine püsib investeeringutel. Kui nõuded kasvavad, riskid suurenevad ja kulubaas muutub, siis ilma investeeringuteta ettevõtted nõrgenevad. Kui investeeringud jõuavad tootmisesse ja töötlemisse, tõuseb tootlikkus, paraneb bioohutus, kasvab energiatõhusus ja väheneb haavatavus kriisides. 

See on põhjus, miks järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi otsused ei ole pelgalt tehniline vaidlus, need on võimekuse vaidlus. Euroopa Komisjoni arvestatud 546 miljonit eurot ei ole juhuslik lisaraha. Selle loogika on leevendada ajaloolist ebavõrdsust ja tugevdada Eesti tootjate konkurentsivõimet. Kui see raha jõuab sihtotstarbeliselt sektorisse, loob see võimaluse tugevdada tootmist, töötlemist ja kriisikindlust. Kui see suunatakse mujale, jääb Eesti tootja Euroopa turul püsivalt nõrgemasse seisu. See tähendab suuremat sõltuvust impordist ja väiksemat võimet oma inimesi ise toita. Ja see ei ole ainult põllumajanduse küsimus, see on küsimus sellest, millise toidusüsteemi Eesti endale järgmise kümne aasta jooksul jätab.

Tootmise puhul ei saa mööda vaadata loomataudide kogemustest. Sigade Aafrika katk, linnugripp ja teised eriti ohtlikud loomataudid on näidanud, kui kiiresti võib üks haigus lüüa läbi tootmisahela, tarneahela ja turu. Eelmisel aastal tuli sigade Aafrika katku taudi tõrjesse ja bioohutuse taastamisse suunata ligi 20 miljonit eurot. See võimaldas likvideerida kolded, kompenseerida kahjusid, toetada bioohutust ja hoida tarneahela toimimist. Aga sellest üksi ei piisa. Pikaajaline lahendus tähendab, et haiguse tase looduses tuleb hoida madalal. Bioohutus peab muutuma standardiks ning sektori taastamine peab tuginema investeeringutele, mitte lootusele, et küllap see kriis ikkagi möödub. 

Tootmisest rääkides tuleb rääkida ka kalandusest. Eesti toit ei tule ainult põllult, ta tuleb ka merest ja siseveekogudest. Kalandus ei ole kõrvalteema, ta on osa Eesti toidutootmise võimest ja toidujulgeolekupoliitikast. Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusmeetmete avamine annab võimaluse investeerida tootmise, töötlemise ja taristu uuendamisse ning tõsta sektori tootlikkust ja ekspordivõimet. Samal ajal tuli rahvusvahelistel kalandusläbirääkimistel kaitsta Eesti püügiõigusi Peipsil ja Läänemerel ning leppida rannakaluritega kokku meetmed, mis parandavad kalavarude seisundit ja hoiavad püügivõimalust kestlikuna. 

Kalanduses on üks oluline element ja erinevus võrreldes põllumajandusega. Põllul saab järgmise aasta külvi planeerida, meres ja siseveekogudes ei saa ressurssi vajaduse järgi juurde külvata. Seda olulisem on tagada, et Eesti kalavarud oleksid jätkusuutlikult majandatud ja et meil oleksid varud, millele pikaaegselt tugineda ka kriisi ajal. See tähendab, et kalavarude kaitse ei ole kalanduse vastand, see on kalanduse eeltingimus. Seda loogikat näitas väga selgelt ka tänavune otsus tugevdada Pärnumaa kalavarude kaitset ja täpsustada püügikorda. Teadusandmed näitasid, et just Pärnumaa ahvena ja koha varu seisund nõuab kõige kiiremat sekkumist. Sellises olukorras ei ole riigi ülesanne probleemi edasi lükata, vaid viia püügikoormus kooskõlla olemasoleva ressursiga. See tähendab mõnikord otsuseid, mis on lühikeses vaates ebamugavad, kuid aitavad vältida tulevikus palju rangemaid piiranguid. Kalurite sissetulek ja töökohtade püsimine sõltuvad lõpuks sellest, kas meres on piisavalt kala, mida püüda. 

Samal ajal ei saa kalavarude kaitse tähendada ainult piiranguid kalapüügile. Kalavarude seisundit mõjutavad lisaks püügile ka kormoranide ja hallhüljeste suur arvukus, kliimamuutused, veekeskkonna seisund ja muud häiringud. Kui tahame, et kala oleks ka tulevikus meie toidulaual ning kalandusega seotud elu püsiks rannikul ja siseveekogude ääres, peame suutma kalavarusid kaitsta tervikuna. Seetõttu on Eesti koos Rootsiga pöördunud Euroopa Komisjoni poole, et kormoranide arvukuse ohjamiseks oleks liikmesriikidel selgem ja paindlikum raam. Piiriülesed probleemid vajavad piiriüleseid lahendusi, ka see on osa Eesti huvide kaitsest ja toidujulgeoleku tugevdamisest. 

Varude olemasolust üksi siiski ei piisa. Vaja on ka toimivat rannapüügisektorit, oskusi, sadamaid, taristut ja ettevõtjaid, kes suudavad selles valdkonnas püsida. Seetõttu oleme koos kalurkonnaga otsinud rannareformi nime all võimalusi rannapüügisektori elujõulisuse tõstmiseks. Riigi ülesanne ei ole ainult öelda, mida ei tohi teha. Riigi ülesanne on hoida alles ka sektori reaalsed toimimistingimused. Kuid tootmisest üksi ei piisa. 

Teine suur küsimus on töötlemine. Toorme väljaviimine ja kallima lõpptoote tagasiostmine on nõrga majanduse tunnus. See tähendab, et lisandväärtus, kõrgem palk, maksutulu ja teadmised sünnivad mujal. Toidutööstus on seetõttu sama tähtis kui esmatootmine. Kui töötlemine on nõrk ja haavatav, siis ei aita meid see, et põllud on olemas ja meri annab saaki. Kui töötlemine liigub välja või seiskub, väheneb ka meie võime oma inimesi kriisi ajal toiduga varustada. Just sellepärast tuleb toidujulgeolekut vaadata tootmise ja töötlemise ühisvaates, mitte kahe eraldi poliitikana. Kui tootmine ja tööstus ei ole ühes raamistikus, jääb ka riigi toidujulgeolek poolikuks. 

Toidutöötlemine on ka see koht, kus sünnib suur osa lisandväärtusest. Just seal kujuneb tooraine majanduslikuks võimeks, ekspordiks, palkadeks ja maksutuluks. Töötlemisvõime olemasolu on kriitiline ka kriisis. Kui toorainet on, aga kui ei ole võimet seda väärindada, säilitada, pakendada ja lõpuks turule viia, siis ei ole riigi varustuskindlus tervik. Seetõttu peavad investeeringud, energiatõhusus, innovatsioon ja oskustööjõud olema toiduainetööstuse käsutuses sama kesksed kui esmatootmise puhul. 

Siin on oluline ka regulatiivne raam. Uued tehnoloogiad, alternatiivsed toorained, lisandväärtusega toodete arendamine ja innovatsioon ei tohi takerduda ebaselgete reeglite või liiga aeglase menetluse taha. Samal ajal on selge, et innovatsioon ei saa tulla ohutuse arvelt, eriti toidus. Tasakaalu saavutamiseks vajame riski- ja teaduspõhist raamistikku. See on ettevõtjatele arusaadav, toiduohutusele kindel ja arengule avatud. Toidusüsteemi tugevus ei tähenda üksnes olemasoleva kaitsmist, see tähendab ka võimet kohaneda, uuendada ja luua kõrgema lisandväärtusega tootmist. 

Nüüd jõuan järgmise küsimuseni: piirkonnad. Tootmine ei ole võimalik, kui meie maa on tühi. Töötlemine ei ole võimalik ilma tööjõuta ja tarneahel ei toimi, kui piirkonnas ei ole teenuseid, ühendusi ega kohalikku võimekust. Toidujulgeolek on seetõttu tihedalt põimitud regionaalarenguga. Elujõulised maapiirkonnad ja kestlik kohalik ettevõtlus ei ole selle loogika järgi kõrvalteema, vaid osa riigi vastupidavusest. Regionaalne tasakaal ei tähenda, et kõik oleks kõikjal ühesugune. See tähendab, et Eesti eri piirkondades on piisavalt tööd, ettevõtlust ja teenuseid ning ühendusi, et tootmine ja elu püsiksid. 

Regionaalpoliitika ei tohi olla ainult ühe ministeeriumi või ühe valdkonna asi, just ühte silotorni paigutatud teema. Regionaalsed protsessid on palju laiemad, need puudutavad tööd ja ettevõtlust, haridust, ühendusi, tervishoidu, julgeolekut, elamispoliitikat ja riigi kohalolu tervikuna. Tegelikult tähendab see ühte väga lihtsat asja: iga valdkonna poliitika on ka regionaalpoliitika. Iga riigi otsus kas vähendab või süvendab lõhet pealinna piirkonna ja ülejäänud Eesti vahel. Just see lõhe on täna Eesti regionaalarengu keskne küsimus ning selle vähendamine peab olema teadlik riiklik eesmärk. Seetõttu peab ka regionaalpoliitika juhtimine olema tervikvaatega ja jõudma valitsuse tasemele, kus on olemas riigiülene vaade, erinevate poliitikate kokkutoomise võimalus ja vajalik otsustusjõud. Ainult nii saab tagada piirkondade arengu, käsitleda seda mitte ainult üksikute meetmete, vaid kogu Eesti toimimise, majanduskasvu ja julgeoleku küsimusena. 

Sama põhimõte peab kanduma ka investeeringutesse. Euroopa Liidu uuel rahastusperioodil on oluline suunata senisest suurem raha toetusele väljaspoole Tallinna ja nõndanimetatud kuldset ringi, et tugevdada piirkondlikku majandusbaasi, toetada kohalikke ettevõtteid ja teenuseid ning tagada, et regionaalareng ei koonduks üksnes pealinna piirkonda, vaid looks võimalusi igal pool Eestis. Kohaliku tasandi võimekus on siin sama tähtis. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatused ning kohaliku omavalitsuse üksuste finantsjuhtimise seaduse muudatused andsid omavalitsustele rohkem valikuvabadust oma töö korraldamisel, lihtsustades finantsreegleid ja vähendades bürokraatiat. See tähendab rohkem ruumi kohapealseks otsustamiseks ajal, mil piirkondade vajadused ja võimalused on väga erinevad. Tugev kohalik tasand ei ole riigile tüli, ta on riigi partner. 

Seejuures tuleb ausalt öelda, et kohaliku tasandi tugevus ei sõltu ainult headest kavatsustest, sõltub ka sellest, kas kohalikel omavalitsustel on päriselt võimekus oma ülesandeid kanda. Kui riik liigub üha tsentraliseerituma mudeli poole olukorras, kus paljud teenused ja inimeste igapäevane kokkupuude riigiga sünnivad kohapeal, tekib paratamatult pinge eesmärkide ja tegeliku suutlikkuse vahel. Finantsautonoomia ei ole omavalitsuse kitsas rahandusteema, see on seotud sellega, kas teenused jõuavad inimesteni, kas otsuseid saab teha kohapeal ning kas riigi kohalolu on püsivalt tuntav. Seetõttu on oluline tugevdada omavalitsuste iseseisvat tulubaasi, vähendades sõltuvust riigieelarvest ja toetustest ning luues stabiilsemaid ja prognoositavamaid rahastamisallikaid kohalike teenuste pakkumiseks. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettevalmistatud seaduseelnõu liigub ka selle suunas, nähes ette toetuste ümberkujundamise püsivateks tuludeks, 2026. aasta andmetel kogumahus 121,6 miljonit eurot, mis annab omavalitsustele suurema paindlikkuse, vastutuse ja võimekuse kohaliku elu küsimusi lahendada. 

Piirkondade toimimine sõltub väga otseselt ühendustest. Ühistranspordi eesmärk on tagada inimestele ligipääs töökohtadele, teenustele ja haridusvõimalustele. Kui inimene ei pääse tööle, laps kooli, eakas arsti juurde, siis ei ole küsimus ainult transpordis, siis on küsimus selles, kas piirkonnas on võimalik päriselt elada. Just sellepärast käivitatigi targa ja kättesaadava liikumise reform, mille eesmärk on muuta ühistransport tervikuks, mitte killustunud süsteemiks. Möödunud aastal keskendusime sellele, et ühistransport oleks paremini kasutatav nii toimepiirkondade äärealadel kui ka suuremate keskuste vahel. Sihid on selged: parandada ligipääsu teenustele ja võimalustele ning kasvatada kasutust, suurendada kulutõhusust ning vähendada veondussektori keskkonnamõju ja ühiskondlikke tulusid. Selle käigus käivitati Lääne-Harju suunal rongiliikluses taktsõidugraafik, lõimiti Harjumaal bussiühendused rongigraafikuga, tehti peatus.ee kaudu kättesaadavaks reaalaja teave, viidi seitsmes maakonnas läbi koosloome liinivõrgu arendamiseks ning parandati süsteemi juhtimisvõimekust uue sõiduplaanide tarkvara ja analüütika abil. Need sammud ei lahenda kõike korraga, aga need näitavad suunda: ühe pileti, ühe loogika ja parema seotuse suunda. 

2026. aasta riigieelarves on ühistransporti kavandatud 174,45 miljonit eurot ning lisaks 3,7 miljonit eurot uute busside soetamiseks. Selle eesmärk ei ole lihtsalt kuluridu kasvatada, vaid luua rohkem prognoositavust süsteemile, kus aasta-aastalt lappimine ei ole enam mõistlik viis teenust juhtida. Sel aastal saavad eelarveläbirääkimised olema keerulised, sest kütusehinna tõus on löönud ühistransporti veel valusamalt kui kõik teised hinnatõusud. 

Lõpuks tuleb rääkida riigi võimekusest. Toidujulgeolek, loomataudide tõrje, toiduohutus, loomade heaolu ei püsi ainult seaduse sõnastuses. Need vajavad tegelikku võimekust ja seetõttu on oluline laborivõimekus. Uue laborihoone rajamise otsus tähendab investeeringut loomataudide avastamisse, toiduohutusse ja Eesti bioloogilisse julgeolekusse. See ei ole kitsalt ühe asutuse küsimus, see on riigi põhivõimekus. Riigi võimekus tähendab ka järelevalvet, andmeid ja toimivaid registreid. Kui me ei näe piisavalt hästi riske, ressursse ega vastutust, siis muutub ka reageerimine aeglasemaks. Sellepärast ei tohi registrite, laborite, järelevalve ja õigusraami teemasid käsitleda kui halduslikku taustamüra. Need on nähtamatud sambad, mille peal kogu süsteem usaldusväärselt seisab. 

Sellesse tervikusse kuulub ka loomade heaolu. Loomade heaolu kõrge tase ei ole ainult eetiline eesmärk, vaid tervisekaitse, bioohutuse ja konkurentsivõime küsimus. Põllumajandusloomade pidamisel aitab kõrgem heaolu ennetada terviseprobleemide teket, vähendada stressi ja haigusriske ning vähendada ka antibiootikumide kasutamise vajadust. Antibiootikumi üleliigne või vastutustundetu kasutamine kasvatab mikroobide resistentsust. See tähendab olukorda, kus ravitavad haigused võivad muutuda raskemini ravitavaks nii loomadel kui ka inimestel. Seetõttu ei saa loomade heaolu käsitleda ainult moraaliküsimusena, see on osa riigi tervise- ja julgeolekuvõimest. 

Sama kehtib ka loomade vastutustundliku pidamise kohta. Lemmikloomade kiibistamine ja nende kandmine lemmikloomaregistrisse on loomade kaitse ja heaolu tagamise baas. Kui loom on tuvastatav, on võimalik paremini ennetada hülgamist, lihtsamini loomaomanikku vastutusele võtta, kiiremini kadunud loomad koju aidata ja tõhusamalt korraldada ka järelevalvet. See on teema, mille üle Eestis on aastaid vaieldud. Kui riik liigub selgema raami suunas, siis ei tee seda bürokraatia pärast, vaid selleks, et vastutustundlik loomapidamiskultuur oleks tugevam ja loomade kaitse reaalsem. 

Austatud Riigikogu liikmed! Kui see ettekanne kokku võtta, siis see kokkuvõte on järgmine. Toidujulgeolek ei ole ainult põllumajanduse mure, toidujulgeolek ei ole ainult ladude küsimus, toidujulgeolek ei ole ainult kriisipoed. Toidujulgeolek on riigi võimekuse küsimus. See võime algab tootmisest, see jätkub töötlemises, see eeldab toiduohutust, see sõltub tarneahelast, piirkondadest ja ühendustest. Ja toidujulgeolek eeldab riiki, kes suudab ette näha, otsustada ja vastutada. 

Viimase aasta jooksul on selles suunas tehtud reaalseid samme, toidujulgeoleku käsitlus on muutunud terviklikumaks. Sigade Aafrika katku kriisi ajal hoiti sektori toimimine ja toidutarneahel töös. Kriisipoodide võrgustiku arendamine ja toiduvarude kasutuselevõtu mudel pandi paika ja see on andnud kriisiaegsele toimimisele selgema kuju. 

Kalanduses on tehtud keerulisi, kuid vajalikke otsuseid kalavarude kaitseks ning on viidud Eesti huve edasi ka Euroopa tasandil. Ühistranspordis oleme keskendunud parema teenuse, andmestiku ja õigusraami tasandi hoidmiseks. Postituru ja logistika uuendamine on alanud. Loomade heaolu, laborivõimekuse ja seadusraamistiku poolel on tehtud otsuseid, mis mõjutavad Eestis suutlikkust ka pikemas vaates. 

Aga sellest ei piisa, kui järgmised otsused jäävad tegemata. Järgmise perioodi rahastus peab andma valdkonda vähemalt selle miinimumtaseme, mis võimaldab teha reforme ja tõsta kriisikindlust. Tootmisvõimet ei tohi teha enesestmõistetavana, töötlemisvõimet ei tohi lasta välja voolata. Toiduohutust ei tohi käsitleda ainult kontrolli ja keeluna, vaid usalduse, tervise ja ekspordi vundamendina. Sellepärast ongi "Eesti 2035" meie jaoks väga praktiline küsimus. See ei ole ainult visioon paremast Eestist, see on otsus selle kohta, millise riigi me jätame järgmise kümnendi lõpuks alles: kas riigi, mis suudab ise kanda oma põhifunktsioone, või riigi, mis loodab, et kriisihetkel tulevad vastused kuskilt mujalt. Mina usun, et Eesti peab olema esimene. Aitäh!

Aitäh! Enam-vähem ajas. Teile on ka mõned küsimused. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister, ma tänan ettekande eest! Oma ettekandes te puudutasite põgusalt Euroopa Liidu uue programmiperioodi täiendavat lisatoetust, mis on ilma sildita, see 546 miljonit. Kuid ma tahaksin täpsemalt teada, mis on teie arvamus, kuhu selle raha, 546 miljonit, peaks suunama. On see põllumajandus, seakasvatus ja nii edasi?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle suunamine või see arutelu, kuhu seda raha täpselt suunata, hetkel käib. Me oleme esitanud Euroopa Liidule riigi poolt antava raharaamistiku elukvaliteedi punkti alla sisendi, mis on see visioon sellest, kuhu see peab minema. Mina usun, et kui me vaatame üldist jaotust, siis kõrvamärgistuseks jäi 1,56 miljardit, see on enamasti kohustustega kaetud. Sealt on meil tuleviku kujundamist keerulisem teha. On ka ette antud reeglid, mille eest raha antakse.

Nüüd, see lisataotlus, mille me riigi plaanist oleme esitanud, ongi investeeringud konkurentsivõimesse ja kindlasti ka investeeringud tööstustesse. Me näeme, et viimase kolme perioodi ja viimase 35 aastaga oleme suutnud väga tugeva algtootmise üles ehitada, aga hetkel me viimegi toorainet välja. Läti ja Leedu tegid teistmoodi, nemad alustasid tööstustest ja liiguvad praegu tootmisega ning üritavad järele jõuda. Minu hinnangul on see keerulisem osa tehtud, tootmine on olemas ja nüüd tuleb arendada tööstust ja leida sellele tööstusele häid turge.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma küsin täpsustamiseks üle. See 546 miljonit teie hinnangul ikkagi läheb põllumajandusse? Sellele küsimusele ma päris konkreetset vastust ei saanud, sest kui tekib ümbrik, siis seal ümbriku sees Eesti riigis võib valitsus otsustada, kuhu iganes seda panna. Palun täpsustage üle, et see läheb põllumajandusse. 

Teine küsimus on mul nii-öelda konkurentsi kontekstis. Kui me vaatame Euroopas planeeritavaid näiteks loomade heaolu nõudeid, kui me vaatame, kuidas meil osa elusloomi liigub välja ja nii edasi, ja vaatame, kus me geograafiliselt oleme, siis need kindlasti mõjutavad kõige rohkem meid. Näiteks elusloomade väljaviimine kusagile kaugemale muutub tänu geograafilisele asukohale meil peaaegu et võimatuks. Küsimus on, kuidas me nende valdkondadega, kus me täna edukad oleme, konkurentsis oleksime. 

Ja teine pool konkurentsist puudutab transporti, kus meil on olnud mõistlikud ka kommertsliinid ja asjad olemas, on riigi rahaga mindud tegema sihukesi veidraid asju, näiteks Tartu–Riia rong, mille kontekstis enam Valgast ei ole normaalselt võimalik Tartusse saada. Ja nii edasi. 

Teie aeg! 

Kuidas see konkurents ka transpordi kontekstis toimima panna? Aitäh ja vabandust! 

Aitäh nende küsimuste eest! Eks Euroopa Liidu rahastuse osas ei ole midagi veel kindel. Ei ole kindel ka see, mis on üldine Euroopa Liidu eelarve suurus, sest riikidel on erimeelsused selle osas. Netomaksjad tahavad vähendada seda summat, mis makstakse, ja see vähendab ka üldist eelarvet. Kui see ei ole paigas, ei tea me ka seda, et kui see muutub, võivad muutuda ka pakkumised riigilaenu osas riikidele.

Minu hinnangul on Eesti pakkumine üsna õiglane. Ma loodan, et see niimoodi ka jääb. Ja kui selle sees minna, siis ma ei tahaks teha seda kitsendust ainult põllumajandusele, vaid pigem toidusektorile tervikuna, sest kindlasti on vaja ka seda tööstust arendada. Need ettepanekud me oleme teinud riigi plaani, aga need otsused tulevad sügisel, siis saab täpsemalt öelda. Aga ettepanekud on esitatud selle summa toidusektorisse suunamise kohta. 

Tõesti, see loomaveo direktiiv puudutab meid väga valusalt, kuna meil suundasid on laias laastus üks. Soome me väga palju neid ei vii, distantsid on pikad ja see kindlasti teeb selle keeruliseks. Me üritame leida selliseid kompromisse, mis tagaksid võrdsed tingimused, isegi kui geograafiline asukoht on kaugem. 

See arutelu on meil kestnud. Mina olen seda pidanud aasta aega, aga seda on tehtud ka pikemalt. Ma kohtusin hiljuti volinik Várhelyiga, ka temaga arutasime seda teemat. Ta ütles, et ta väga mõistab seda muret, et kaugematel riikidel on keerulisem, et ka nende tingimustega tuleb arvestada.

Tartu–Riia rongi puhul see on välisühendus ja ma arvan, et see on mõistlik. Ma saan aru, et see ka piirkondades kohalikele sobib. Pigem on suurem mure selles, et meil on kaks rongi katki läinud. Need on liiklusõnnetused, ühele jäi vist buss ette ja teisele ehitustehnika. Kui rongipark nüüd uuesti laieneb – kas saab midagi terveks või saame need rongid liinile –, siis saab Lõuna-Eesti suunal need ühendused taastada.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tuleb sada protsenti nõus olla, et toidujulgeolek on tihedalt põimitud regionaalarenguga, nagu te oma ettekandes ka kinnitasite. Ja ütlen ausalt, et väga hea oli kuulda, et järgmisest Euroopa Liidu rahastusperioodist suurem osa toetusrahast tahate suunata väljapoole Tallinna ja ümbritsevaid omavalitsusi. Minu küsimus on seotud kalandussektoriga. Kas kalandussektoril on ka lootust sellest rahast osa saada, et oma valdkonda edendada ja kala oleks rohkem toidulaual?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me räägime peamiselt Euroopa rahadest, siis kalandussektoriga on tegelikult väga kehv seis praegu eelarve pakkumise osas. Terve kalandusfondi eelarvet uue ettepaneku kohaselt vähendati 66% ehk see kuivas täiesti kokku. Seda vaadates kindlasti me peame leidma lahendusi ka kalandussektorile. Meil on LEADER-kogukonnad, kes kindlasti neid paremaid lahendusi otsivad. Meil on väga hästi toimiv kalandussektor. Kui midagi võiks seal teha, siis võib-olla paatide, paadipargi, laevastiku uuendamine. See oleks mõistlik asi, kuhu investeerida. Kalandussektor kindlasti peab saama osa ka riigiplaani ettepanekutest. Kuna see üldine fond vähenes nii palju, siis me peame leidma selle koha, ja neid ettepanekuid me oleme ka esitanud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga austatud minister! Üldjoontes saab teie sõnavõtu sisuga nõus olla. Aga küsimus on selles, et võib-olla konkretiseerida, mis on teie kui ministri prioriteetide prioriteet põllumajandussektoris, kuhu te esimesena käe külge paneksite ja raha suunaksite.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen käinud hiljuti erinevates riikides, kus on tugev piimandus just selle eesmärgiga, et kuna meil on piimalehmadel eelis, piimalehmade kasvatamisel, meil on väga tugev geneetiline baas, me oleme Euroopa tipus tootlikkuses, siis ma arvan, et me peaksime oma tugevusi ära kasutama. See kõik algab muidugi teisest otsast, et meil on vaja kohta, kuhu enda toodet müüa. Ma arvan, et see on väga oluline koht, kuhu me peaksime suunama rohkem enda jõudu koostöös EIS-iga, kus meil on võimalik enda põllumajandustooteid, peaasjalikult juustu ja pulbreid, pulbrivõimekust peame tõstma, näiteks toidutööstuses. Kui meil piima on palju, siis kõige kallim asi, mida piimast praegu tehakse, on erinevad proteiinipulbrid, nende nõudlus kogu aeg suureneb. Me peame seda tootmisvõimekust tõstma. 

Põllumajanduses algtootmise koha pealt on minu hinnangul viimased neli-viis aastat näidanud seda, et kõige edukamalt tulevad toime ja kõige toimepidevamad on need ettevõtted, kes suudavad segatootmist teha. Juhul, kui mõnel viljakultuuril on kehv aasta või lööb näiteks mõni taud sisse, kui sul on tootmine hajustatud, siis sa saad teiste osadega kompenseerida. See tagab ka majandusliku jätkusuutlikkuse. See on kindlasti mudel, mida tuleks soodustada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Te kui nüüd piimanduse suure spetsina, ma küsin, et meie siin oleme ühes mõõtskaalas ja rõhutame seda, et väljalüps liitritega, et võimalikult suur, ja siin oleme liidrid. Aga Euroopa arvestab juba hulk aega hoopis muud numbrit, mitte väljalüpsi, kus on kokku pandud piimavalk, rasv ja kuivaine. Millal meie ka sellele euroopalikule mudelile üle läheme, mitte ainult ei rõhuta, kui palju me seda tehnoloogilist vedelikku välja lüpsame?

Aitäh! Eks me kasutame seda nii-öelda kuivaine sisaldust piimas, kasutame me ka praegu seda standardit. Pigem on arutelu selle üle, kuidas standardi kõikumise tasemed määrata. Hetkel on niimoodi, et kui standard on paigas, kui ta on üle standardi, siis makstakse selle eest rohkem, kui ta on alla standardi, makstakse vähem. Arutelu käib selle üle, kus on see õiglane tase, kus see standard seada. See diskussioon hetkel käib piimatööstuse ja piimatootmise vahel, see mingi hetk selgub.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Te ütlesite oma kõnes päris palju kõlavaid ja mõistlikke lauseid ja rääkisite ka nendest silotornidest ministeeriumide vahel, mis maaelu ja põllumajandust mõjutavad. 

Aga kui nüüd läheme praktilisse ellu, siis sellest nädalast on uudis, et näiteks Räpina Aianduskooli mõjutab väga see, et on mindud kirvemeetodil seda eelarvet vähendama. Me teame olukorda, et meie köögivilja isevarustatuse tase on 30–40% kanti, puuviljal on 10–20%. Praegu on niimoodi, et kooli jätkusuutlikkus on ... Kas te olete näiteks sellel teemal haridusministriga, kes seda raha sinna valdkonda jagab, sellele koolile jagab, suhelnud? Tegelikult põllumehed ootavad reaalseid samme, kiireid reageeringuid. Palun kirjeldage seda olukorda!

Aitäh! Kindlasti on mõistlikum lahata seda üksikjuhtumit teises formaadis, aga kui vaatame seda silotornide küsimust, siis tegelikult on neid näiteid palju. Regionaalpoliitika tuum peaks olema üle valitsustasandi. 

Toome väga kurva näite. Lõuna-Eestist on Värska vesi, mida kõik kindlasti joovad. Nad tahavad laiendada, aga kui energiataristut ei ole, siis on väga keeruline seal seda tootmist töös hoida. Seda küsimust Regionaalministeerium enda mõnekümne miljoni euro suuruse regionaaltoetuse eelarvega kuidagi ei lahenda. Seal on vaja ilmselt kümnekohalist summat, aga kõik need asjad on omavahel väga tugevalt seotud. Need suuremad puudused, mis regionaalarengus on, on äärmiselt kallid ja need tuleb teha põhimõtteliste otsustena terve valitsuse tasemel, see balanss, mismoodi neid küsimusi lahata. Aga minu hinnangul ma näen seda, et regionaalministrina ma kuulen kõiki neid muresid. Paraku seda võimekust kõiki neid lahendada mul üksinda ei ole. Ma arvan, et regionaalpoliitika peaks olema laiemalt terves kabinetis arutluse all.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on iseenesest väga hea meel, et teie suursponsor Joakim Helenius on teid piimanduse teemadel hästi kurssi viinud. Kuid ma siiski tahaks ka kuulata seda, mis siis sellest poolest miljardist, mis meile lisaraha on tulemas põllumajandusse, et kuhu te suunata soovite seda. Kas see läheb ainult piimandusele või on täpsemalt ka teada, kuhu läheb?

Ja teine pool küsimusest on see, et ÜPP esialgne jaotus, siin on kirjas nihukene lause nagu põllumajanduse, keskkonna- ja kliimameetmed, et sinna läheb ka rahastus. Kuidas saab põllumajandus olla seotud kliimameetmetega?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks põllumajandus on kliimaga väga otseselt seotud. Näiteks meil põhjavesi ju sõltub põllumajandustegevusest, erinevad maaparandussüsteemid, väetised – kõik see on seotud. Ja see rahastus on siis suunatud nendele ettevõtetele, kes teevad oma osa, et kliimamõjusid vähendada, ja selle eest saavad ka Euroopa Liidu tasemel kompensatsiooniks seda raha. ÜPP, mis te ette lugesite, seal eelarves on rahastus lukus. On antud raha, aga on antud ka, mille eest seda antakse. Seal riigil suunamisvõimalusi rohkem ei ole, seal on lihtsalt eelarve, mida me selle jaoks kasutada saame.

Ja kui me räägime elukvaliteedist, siis 546 miljoni rahastamisest, siis seal on ettepanekuid tehtud ka suuremas summas. Praegu arutelud käivad ministeeriumide vahel, et mis see võimekus on, ja kaitstakse oma programme. Mul on hea meel, et toidujulgeoleku programm selle riigiplaani kontekstis sai väga kõrge hinnangu oma kvaliteedilt. Ma usun, et kui te soovite seda täpsemalt näha, ma võin seda teile detailselt näidata, mis meetmetesse läheb, aga see on suhteliselt põhjalik ja pikk dokument.

Jaak Aab, palun!

 Tänan, austatud juhataja! Minu kaks küsimust, üritan kiiresti teha. See puudutab kohaliku omavalitsuse rahastamist – minu lemmikteema. Te rääkisite siin, et eelnõu on valmis. Minu teada on see ka kooskõlastusringilt kas tulnud või veel käib. See puudutab nende toetusfondi vahendite sildiga raha päris suure osa üleviimist tulubaasi. Kindlasti ütlen, et ma seda väga toetan, seda on ammu oodatud, sest need toetusfondi summad püsivad seal ühel tasemel ja vahetevahel isegi vähendatakse. Me teame väga hästi, mis omavalitsustele eraldatakse. Üks näide on see huvihariduse raha. Kui nad saavad tulubaasi, siis nad selle protsendi võrra igal aastal kasvavad. Praegu on nad väga pikaks ajaks püsima jäänud või vahel isegi langenud. 

Teine küsimus on sotsiaalse taristu teema. Siin on ka omavalitsustel ootus, et see oleks seaduses raamina sees. Siis on võimalik arendajatelt küsida seda kindlamalt, sest ka osa selliseid sotsiaalse taristu küsimusi, mis on määrustes omavalitsustes ja küsitud, on vaidlustatud kohtus. Need kaks asja. 

Aitäh! Kohalike omavalitsuste valitusautonoomia suurendamise ettepanek, kui ma ei eksi, peaks jõudma kohe varsti Riigikokku. See läks läbi valitsusest. Ma arvan ka, et see on mõistlik. Ma olen ka varem öelnud, et kohalike omavalitsuste rahastamise debati võimalus on kindlasti käesoleval sügisel ja järgmise aasta talvel. Nagu me teame, meil on see kõige rohkem riigi poole kaldu, OECD riikidest oleme üks viimaseid seal jaotuste osas. Seda arutelu peaks kindlasti ühiskondlikul tasemel pidama. Aga selle ettepanekuga liigume edasi. Sotsiaalse taristu raamide detailsetele küsimustele ma ei oska nii täpselt vastata, ma ei ole sellega kokku puutunud. 

Vilja Toomast, palun! Teda ei ole. Võtame siis järgmise. Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Selleks, et tulevikuga tegeleda, tuleks hetkeolukorral anda hinnang. Ma annaks teile võimaluse anda kümne punkti skaalal hinnang meie põllumajandussektori hetkeolukorra kohta. Te rääkisite palju sellest, et meil on taudid, me räägime sellest, et sisendhinnad on prognoosimatud, väärindamise sektor ühistulises tegevuses tüürib, vähemalt piimanduse sektoris, pankrotti, rääkimata kalandusest. Tegelikult oleme kogu aeg rääkinud, et ressursse tuleb kaitsta, aga kui seda ressurssi on, siis tuleks lasta seda ka püüda. Näiteks tindipüügihooaeg on selle kuuga lõppemas ja vesi on külm ja tegelikult kala ei tule lahte, näiteks Pärnu lahte. Seal peaks olema tagatud ka mingi paindlikkus, ilmaoludega võitlemine on mõttetu tegevus, vaid tuleb kohanduda. Kuidas te seda tekkinud olukorda täna hindate kümne punkti skaalal?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks te loetlesite väga suure osa neid väljakutseid ka ette. Me näeme ka, et käesoleva aasta, ka ilmastikuolude tõttu, ei pruugi tulla väga suure saagikusega, see oleks nelja aasta järjest, kui ilmastikuolud on mõjutanud seda väga raskelt. Samamoodi kütusehinnad, väetiste hinna tõus tulenevalt Hormuzi väina sulgemisest, geopoliitilisest pingetest – see kõik kandub väga tugevalt üle põllumajandusse, kindlasti ka teistesse valdkondadesse, aga seal lööb see eriti valusalt, kuna sisendit loetakse väga täpselt.

Samamoodi taudid – need riskid on väga kõrged ehk see olukord on hetkel äärmiselt pingeline. Samamoodi on ühe tööstuse pankrot väga palju mõjutanud tegelikult nii piimandussektorit kui ka teravilja. See kõik on omavahel tugevalt seotud. Olukord on väga väljakutsuv ja keeruline. Selles raames me teeme ka iganädalaset koostööd, et leida kõik võimalused, mis meil on, et me saaksime appi tulla. 

Aga noh, üks põllumees mulle rääkis ka, et neli halba aastat võib olla, kui viies aasta seda kompenseerib. Praegu ongi kehv, et seda viiendat aastat ei ole tulnud. Loodeti käesoleva aasta peale. Loodame, et äkki see ilm pöördub ja muutub soodsamaks. Ma kümne palli skaalas seda hinnangut ei oska anda, aga eks see on äärmiselt kriitiline ja keeruline olukord praegu põllumajanduses, see on tõsi. See vajab investeeringuid ja vajab kindlasti toetust.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab ühistransporti ja liikuvusreformi eesmärkide täitmist. Täpsemalt tahaksin teada selle kohta, kas ja milliseid muudatusi peavad saarte elanikud ootama või valmistuma seoses parvlaevaühenduse nii-öelda pidamisega. Kas on mingeid muutusi plaanis näiteks piletihinna hinnastamises või muu korralduse poole pealt? Milliseid samme ikkagi tänaseks, olles sellega nüüd pikalt tegelenud, näete lennukitäituvusele hävitavalt mõjunud piletihinna mõjude leevendamisse? Ja kolmandana ikkagi räägiks Rohuküla raudteest. Kas ja milliseid samme te omalt poolt teete selle nimel, et valitsuse prioriteetidesse uuel perioodil mahuks ka Rohuküla raudtee finantseerimine?

Aitäh! Ma ei oska vist lugeda neid kordi, mitmes kord me nendest samadest teemadest räägime, aga käime siis korra veel üle. 

Praamiühendustes ma ei prognoosi hetkel mingit väga suurt muudatust. Eks kindlasti ka kütuse hinna tõus mõjutab praamiliiklust, see on selge. See selgub meil sügisel eelarveläbirääkimistel, mis see võimekus on. Praamiliiklus on hästi töötav, vajalik ühendus, seda kindlasti tuleb hoida. 

Lennuliikluses, nagu ma olen ka varem öelnud, ootame sotsiaal-majandusliku analüüsi tulemust, et leida see tasakaalukoht. Sellest tulenevalt ma olen valmis seda hinda muutma, kui see tundub mõistlik selle alüüsi põhjal. 

Rohuküla raudtee on meil raudteetaristukavas, nagu me oleme varem rääkinud. Ma arvan, et see on tegelikult mõistlik mõte. Mida kiiremini me saame ühendada, rong ongi kiirem ühendus, seda rohkem on võimalik inimestel väljaspool Tallinna elada. Aga mõistlik on samas ka liikuda, arendades siis üks asi korraga, mitte viies suunas, et kõik viis suunda valmivad ühel aastal, vaid ikkagi ehitame ükshaaval need suunad valmis ja paneme rongid liikuma. Kahjuks seal, ma ei tea, mille põhjal need hinnangud tehti, kavas on ta viies suund. Seda ma ei oska öelda. Ilmselt on see lihtsalt sõitjate arvust tulenev. Aga sellegipoolest ma arvan, et see peaks seal kavas olema ja seda tuleb ikkagi välja arendada siis, kui see kord kätte jõuab.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus tõukub tegelikult eile hilisõhtul siin olnud huvitavast diskussioonist puurikanade teemal. Kummalisel kombel nagu kõik ütlesid, et loomade heaolu eest tuleb toimetada, aga ühel hetkel koalitsioonipoliitikud ja maaelukomisjoni esimees ütlesid, et ei, me seda ikkagi teha ei saa, vaatamata sellele, et tootjad on nõus üle minema ja seaduses keelustamine aitaks neid. Üks põhiline temaatika tuli välja: ei, ei saa teha, me peame neid sellisel juhul toetama – juhul kui ma valesti aru ei saanud. Ja siit mul on küsimus, kas nüüd järgmisel eelarveperioodil ÜPP vahenditest on mingi põhimõtteline takistus, et puurikanadest üle minemisel mittepuurikanadega muna tootmisele on mingi piirang, et ei saaks toetada.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me räägime laiemalt järgmise eelarveperioodi reeglitest, siis ÜPP, mis on eraldatud, seal on kohustus, et raha on ära seotud. Sealt ei ole võimalik midagi teha. Küll aga on riigi plaan, kus on suunatud – oleme ka enne rääkinud – mitu miljardit eurot raha, mida riik saab ise otsustada. Selle vahenditest investeeringutesse, näiteks õrrekanalatesse või vabapidamisse investeerimine, on minu meelest täiesti võimalik.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Inimesed, kes meid vaatavad! Minister kandis ette päris pika ettekande ja rääkis palju sellest, mida ettevõtjad võiks teha, mida peaks tegema ja kuidas peaks väärindama, rohkem ka toiduainetööstuses kaupu. Ma oleks tahtnud rohkem kuulata seda, mida valitsus planeerib teha selleks, et põllumajandust paremini toetada, mitte seda, et pidada loengut, mida ettevõtja peab tegema. 

Aga räägime nendest toetustest, mis Euroopa Liidust tulevad ja Eesti riik kaasrahastab. Minu arust on täiesti vale rääkida toetustest põllumajanduses, sellepärast et pigem on see kompensatsioon ühiskonna poolt vastu võetud nõuete leevendamiseks. Kui me võrdleme maailma konkurentsis erinevaid maid, kuidas seal tootmine käib, siis selliseid nõudeid ja piiranguid nagu Euroopa Liidus on päris keeruline mujalt leida. 

See tähendab seda, et me konkurentsis oleme juba eos teinud oma tööstuse kallimaks. On ka arusaadavaid põhjusi, nagu tõesti keskkonnateemad ja muud. Ent on ka mõttetut bürokraatiat, millest ma siin praegu pikemalt rääkima ei hakka. Aga kui me võrdleme lihtsalt neid asju, mis on muus maailmas, näiteks GMO, mida Euroopas ei tohi … Samas, kui me vaatame seda, et nüüd tahetakse Mercosuri maadega teha lepinguid, kus on tunduvalt odavam tootmine, esiteks juba klimaatilistest ilmastikutingimustest lähtuvalt, aga ka ei ole seal niisuguseid rangeid kontrolle. Minister siin mainis antibiootikume, mida paratamatult loomadel tuleb kasutada kas vaktsineerimiseks või nende ravimiseks. Me ei tea, mis seal kolmanda maailma riikides toimub. 

Meil tahetakse loomade veole panna uusi piiranguid. Ma ise tegelen lihaveisekasvatusega ja olen väga hästi kursis. Elusloomade vedu iseenesest on tõesti loomadele kurnav, kuid arusaadavalt ei taha ükski ostja viia looma lõpuks sinna sihtkohta, kus ta peaks saavutama oma täiskaalu, kus teda müügiks nuumatakse, et ta teel oleks surnud. Igal juhul on ta huvitatud sellest, et see loom oleks hästi hoitud sellel veoajal.  

Nüüd uute piirangutega tahetakse neid maha laadida, vahepeal kuhugi hotellidesse sisuliselt panna, mis jälle järjekordselt tekitab kulusid. Noh, piltlikult öeldes hotellidesse, ma ei mõtle otseselt. Urve siin juba hakkas naerma. Aga jah, loomad pannakse kuhugi maha ja nad peavad seal jalutama ja natuke neid siis seal söödetakse. See teeb kõik selle hinna niivõrd kalliks, et me ei ole lihtsalt konkurentsivõimelised.  

Kui rääkida loomade heaolust ja näiteks ka puurikanadest, siis sotsiaaldemokraadid olid väga mures. Kõik me oleme mures tegelikult. Loomulikult, loomade heaolu on oluline. Küsimus ei ole ju selles, kas me tahaksime loobuda mingist nõudest või mitte, vaid see on ikka ja jälle konkurentsiküsimus. Kui meile mujalt tulevad sisse odavamad munad, kui me ise suudame toota, siis meil on kaks varianti: kas me teeme samamoodi kui mujal või siis peame hakkama kompenseerima. Kui me kompenseerime, see tähendab jälle järjekordselt seda, et see tuleb kuskilt eelarvest ja me maksame tegelikult maksumaksjatena selle ikka kinni. 

Näiteks veeseadusest tuleb väga palju piiranguid, mis on ka arusaadav. Selle jaoks loomad talvel ei tohiks justkui karjamaal olla, põhjavette võib sattuda nende virtsast tekkinud mingisugust reostust. Argentinas võib-olla üldse pole selliseid asju nagu laudad, nad on lihtsalt kogu aeg kusagil lageda taeva all. Ja tegelikult ka Eestis varem on nad nii olnud. Kui neid hajutatult hoida, siis põhimõtteliselt ei riku see põhjavett. 

Küll aga need piirangud seavad tohutu nõude, et me peame ehitama välja laudad. Seesama betoon, kuhu ettevõtja peab oma raha panema – see raha moodustab põllumajanduses kuludest väga suure osa. Ja peale selle on väga keeruline saada laenu. Pangad nõuavad selle laenu puhul eraldi garantiisid.

Ma paluksin lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Sellepärast et nad ei ole likviidsed. Kui põllumajandus peaks hääbuma, siis selle laudaga ei ole pärast midagi peale hakata. Nii et väga palju muresid on sellega seoses. 

Kui rääkida toidujulgeolekust, siis kõige tähtsam ongi see, et meil endil tootmine siin säiliks. Meie riik peaks tegema vastavaid pingutusi selle nimel. Ma enne küsisin ka ministri käest, et kui siin sees on niisugune teema, et rahastatakse kliimameetmeid põllumajanduse rahastuse alt, siis ma ei saa hästi aru, kuidas põllumajandus saab päästa kliimat. Kuidas saab seda raha, mis on mõeldud põllumeestele … 

Toidujulgeolek algabki sellest, et kui meil on olemas mingi rahastus, siis see raha läheks põllumajandusse või nendele tootjatele, kes tegelevad toiduainetööstusega, mitte ei läheks jälle järjekordsele maailmapäästmisele. See on üks olulisimaid punkte selle asja juures. 

Võtame näite koroonakriisi ajast, kui Poola ja paljud teised riigid panid oma piirid täiesti kinni. Meil ei pruugigi olla enam kusagilt sööki juurde tellida ega ole ka oma toodangut kuhugi viia. Need näited on olemas. Mul on hea meel, et tegelikult sellel teemal juba ministeeriumis arutatakse.

Väga suur probleem on minu arvates põllumaadega. Meil istutatakse sinna mitte taimi, vaid meil istutakse päikesepaneele põllumaadele. Ja siis ollakse väga uhked, et taastuvenergia tootmine on ääretult tore, ja tuuakse näide, kuidas Ristil on, ma ei tea, kümned hektarid päikesepaneele täis topitud. See ei ole hea! See ei ole õige lahendus. Meil on endal vaja mõelda just nimelt toidujulgeoleku peale. 

Teemasid on väga palju, ma regionaalpoliitikast kiirelt veel räägin ka. Praamiliiklus, lennuliiklus. Saaremaal on näiteks täiesti arutu lennupiletite hinna poliitika. Need hinnad on nii kõrgeks aetud, et lennukid on pooltühjad. Keegi sellest mingit kasu ei saa. Aga riik ikkagi maksab peale täpselt sama summa. Kõige rohkem võidavad vedajad, sest nendel on pooltühjad lennukid ja läheb vähem kütust. Küll aga mitte see, mille jaoks see regionaalne meede oli mõeldud, et meil oleks võimalikult hea ühendus ja saartele saaksid näiteks arstid tulla ka mingi osalise tööajaga. Nad käivad tihtipeale. 

Nii et regionaalpoliitika ja põllumajanduspoliitika on ääretult oluline. Loodame, et meie ministeerium ja meie noor minister selle asjaga tõhusalt tegutsevad. Me väga tahaks ikkagi kuulata ja teada, mis saab sellest poolest miljardist, mis meile Euroopa Liidust juurde tuleb. Vaat see oleks oluline olnud täna meil siin ette lugeda, et kuhu see raha läheb. See oleks diskussioon.

Ja kui minister lubas, et ta võib selle saata – see on väga mahukas tekst –, siis mina olen küll väga huvitatud. See ongi kõige olulisem tegelikult selle asja juures, et see raha liiguks õigesse kohta. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Urmas Kruuse, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Head kolleegid saalis! Peatun siin viiel-kuuel punktil, mis ma siit ettekandest välja noppisin ja võib-olla tähele panin. 

Esimene on kindlustunne. Kui me räägime põllumajandusest, põllumajandusettevõtjatest, toidutootjatest, siis on ääretult oluline, et ka need toetused, mis Euroopa Liidus on kokku lepitud, läheksid põllumajandussektorisse. Ei ole kahtlustki selles, et Eesti põllumajandus on kõvasti võitnud sellest, kui me Euroopa Liiduga liitusime. Aga meie toetused on olnud Euroopa Liidu toetustest keskmiselt väiksemad ja me oleme kogu aeg, iga periood, jõudnud lähemale sellele keskmisele, praegusel perioodil oleme umbes 82–83% juures Euroopa keskmisest. Me peaksime ja võiksime, peaksime jõudma 100%-ni. See tähendab seda, et sellega me loome ka perspektiivitunde kogu sellele sektorile ja mõtleme ka järelkasvu peale, kes on sellesse sektorisse sisenemas või valmis sisenema või teeb otsuse, et sellel ei ole perspektiivi. Nii et selle tõttu see vaidlus siin selle 546 miljoni üle ei saa kannatada sellist kriitikat, et see võiks minna kuhugi mujale kui põllumajandusse või toidutööstuse sektorisse. See on meie toidujulgeoleku jaoks ääretult oluline. 

Teine. Minister peaaegu üldse ei rääkinud õiglasest kaubandusest ja selle toimimisest. See on otseselt seotud ka sellega, millist hinda või kui palju on võimelised tootjad saama oma toodangu eest. Konkurentsiamet viis läbi hiljuti uuringu ja kõige hirmsam asi, mis sealt vastu peegeldus, oli see, et tootjatel on ülisuur hirmufaktor jaekettide ees, mis tegelikult tähendab seda, et meie tootjad on a priori paljudel juhtudel nõrgemas positsioonis. Ja see ei anna võimalust tegelikult hankida ka hinda, mis oleks täiendus sõna otseses mõttes sellele Euroopa Liidus kokkulepitud põllumajandustoetustele. Põllumajandustoetused ka Eesti kontekstis keskmiselt umbes on 20%, olenevalt sektorist, mõnes sektoris on ta alla 10% või alla 5%, mõnes sektoris, näiteks nagu Mart Maastik, kes kasvatab veiseid, on see kuni 40%. See on väga suur osakaal. See tegelikult tähendab seda, et me tarbijatena ei taju seda, kui me läheme poeleti juurde, kui palju on kogu Euroopa maksumaksja, kaasa arvatud Eesti maksumaksja, pannud sinna raha sisse. Ja selle tõttu kergekäelised lahendused sellest, et põllumehed ei vaja toetust, ei ole võib-olla nii teadvustatud, see mõjutaks kindlasti ka poelettidel olevat hinda ja kindlasti mitte vähe. Selle tõttu on oluline, et ka minister, sõltumata sellest, et Konkurentsiamet ei ole tema haldusalas, selle õiglase kaubandusega tegeleks ja püüaksime koos neid võimalusi luua. 

Kolmas punkt on isevarustuse tase ja strateegilised investeeringud. Mulle tundub, et vaidlus selle üle, kas 546 miljonit on põllumajandusel või mitte, on lihtne vaidlus. Keerulisem vaidlus on see, kui see otsus on tehtud, et ta on seal olemas, siis kuhu me seda raha paneme. Siin võib-olla ootaks ka riigi poolt, kaasa arvatud ministrilt, pikas vaates selgemaid valikuid. Sellepärast et tuleb tunnistada, et kui me võtame kogu selle rahamassi, mida me suudame sinna investeeringuteks või täiendavaks lisandväärtuseks konkurentsivõime tõstmisel panustada, siis me peame seal tegema valikuid. Muidu võib juhtuda, et me ei muuda struktuurselt mitte midagi, sellepärast et me anname kõigile natukene, ja siin on väga keerulised valikud. 

Minister märkis piimandussektorit. Piimandussektor oma olemuselt on olnud üsna jõuline, on elanud ka läbi erinevaid kriise. Kui E-Piima ümber need igasugused vaidlused lahenevad, siis meil on Euroopa kõige moodsam piimatööstus, mis peaks andma võimaluse rohkem piima ka eksportida lisandväärtusega ja teenida sellest kogu Eesti toiduainetööstusele ja põllumajandussektorile. 

Võib-olla see, miks meid ka täna siin saalis nii vähe on ja miks need teemad ühiskonda nii palju ei kõneta, võib olla ka selles, et kui me võrdleme 1996. aastat ja 2026. aastat, siis otseselt on selles sektoris vähenenud tööjõud umbes 75% ehk need, kes osalevad. Me toome siin erinevaid näiteid, aga praegu võib öelda seda, et see on oluline märk mitte ainult muutustest ja struktuursetest muutustest, vaid ka sellest, kui suur on olnud innovatsioon selles sektoris, selleks et hakkama saada, võrreldes 1996. aastaga. Ehk see osakaal otsesest tööhõivest oli kuskil 9–10%, praegu on see 2–2,3%. Kui me võtame toiduainetööstuse sinna juurde ehk need kaudsed või lisandsektorid, võtame metsanduse ja kalanduse, siis me võime öelda, et kõik kokku on hõivatus 35 000 – 40 000. Nii nagu minister märkis, kalanduses uues programmiperioodis on kõige suurem vähenemine, see kukkumine on ikkagi pea kolm korda või rohkem. See tähendab seda, et need valikud tulevad väga keerulised, kuhu me seda raha sõna otseses mõttes investeerime. 

Ma pööraksin tähelepanu kohaliku kogukonna mõistes kindlasti LEADER-programmile. Eesti on olnud üks lipulaevu Euroopas, see tähendab seda, et me oleme keskmisest rohkem sinna panustanud. Miinimumnõue eelmisel perioodil oli umbes 5% vahenditest, me oleme olnud seal 8% ja 10% juures. See on üks oluline meede, mis tähendab seda, et kuna sellel meetmel ei ole praegu kõrvamärki juures, siis see jääb siseriiklikuks otsustuseks ja seda kindlasti peaks jälgima. Sellega kaasneb ka seesama teadmine, mis minister välja ütles, et investeeringute mõttes on vaja keskustest rohkem välja liikuda, et neid võimalikke majandusi, mis seal väljaspool asuvad, toetada ja konkurentsivõimelisena hoida, võrreldes suurte tõmbekeskustega. 

Lõpetuseks tahaks öelda seda, et kui me räägime strateegilistest investeeringutest, siis kindlasti aiandus on üks strateegiline investeering. Istungivaba nädala järgsel istungil maaelukomisjon arutab just seda teemat, mida üks hea kolleeg küsis, mis puudutab aiandushariduse järelkasvu, kaasa arvatud see, mis on toimumas Räpinas. See on oluline teema. 

Aga kõigile nendele, kes arvavad, et keskkond, põllumajandus ja kliima ei käi kokku – ka härra Mart Maastik tõi siin ühe näite –, ma julgeks öelda seda, et päikesepaneel ja lammas sobivad ideaalselt kokku, kui nad on enne läbi mõeldud ja mõlemad saavad luua kasu meie keskkonnale ja meie majandusele. Jõudu tööle!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel volitusega Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Kolleegid! Kevadtööd käivad ja põllumeestel praegusel hetkel ei ole aega mokalaadaks. Aga on sümpaatne, et me oleme siin juba suhteliselt lühikese ajaga teist korda. Viimane kord oli siis, kui traktorid tiirutasid linnade ringteedel ja Tallinna lähedal oli suuri masinaid rohkem kui augustiputši eel lahingumasinaid, mis Tallinnale lähenesid, aga seekord nad Tallinnale ei lähenenud, tiirutasid Jüri kandis ringi. Aga väikese viisaka ähvardusena, vajadusel nad võivad ka nina Tallinna poole pöörata.  

Jah, see 546 miljonit on võib-olla natuke liiga ära leierdatud. See on kummaline skisofreeniline pilt, kui auväärt minister istub ise esimese kollase põllutöömasina rooli, kui oli nii-öelda põllumeeste streik või selline musklinäitamine. Samas on ta ka valitsuse liige, kes vastutab põllumajanduse eest. Samas siin kolleeg Võrklaev, endine rahaminister, nagu sellel viimasel arutelul ütles, et pole häda, küll me sügisel teeme nii, nagu kõik läheb põllumeestele, see 546 miljonit. Aga samas jälle põllumehed on väga ärevad. Tõesti, praegu tegelevad põllutöödega, läga laotamine ja kõik muu selline. Ma ise esindan ühte piimandusega seotud seltskonda, kes tegeleb nii-öelda Kalevipoja lehma päästmisega. Meie lehmad toodavad väga rasvast, väga valgurikast ja kuivaineid sisaldavat piima, aga kuna nende kasv on väiksem kui Holsteinil, siis paratamatult ei tõmba sealt välja kuidagi sama palju kui Holsteinilt. Aga see selleks. 

Nii et ma olen selles seltskonnas saba- ja karvupidi sees, eriti piimandussektoris, ja ma näen, et üldiselt põllumeeste ärevus on suur. Kindlalt on suur! Kõik see Hormuzi kriis on jõudnud ka meie põllumeesteni. Kõik see, kui palju kellelgi väetisi on varutud või ei ole, kui palju kütust on varutud. Jah, tõesti, uuringud näitavad praegu, et esimese kvartali puhul oli kütust palju rohkem oma nii-öelda hoidlatesse võetud. Aga seda on seletatud sellega, et kevadtöödega on alati niimoodi. Aga suheldes selle seltskonnaga, on ärevus selgelt ja ma ei ole sugugi veendunud, et eriti diislivarude kokkuostmine igaks juhuks võib veel suureneda. Aga see selleks.

Mis puudutab nüüd erinevaid sektoreid. Ei jõua siin kõike rääkida, tõesti, aiandus on ülioluline asi, millele on väga vähe tähelepanu pööratud. Jah, teraviljandus on meil ja piimakarjakasvatus on maailmatasemel ja me varustame Eestit piisavalt, isegi rohkem kui vaja. 

Aga kogu see teema on tegelikult julgeolekuküsimus, selgelt julgeolekuküsimus. Ja selle koha pealt on piinlik, et saalis on nii vähe kolleege. See on samasugune julgeolek või vähemalt samasugune kui sõjaline julgeolek. Küsimus on ühelt poolt selles, et need inimesed, ettevõtjad, kes toodavad toitu – ilma toiduta ei tee me midagi, ei ole võimalik sõdureid rindele, droone juhtima panna ja kõike muud –, asuksid võimalikult üle Eesti ka, mitte ainult kusagil suurtes farmides, suurtes kohtades. Suured lägahoidlad, kus on väga lihtne ühe väikse drooniga reostada põhjavett imekiiresti, palju keerulisem on, kui neid hoidlaid on palju ja väiksemaid. Ja see on üks selline moment. 

Aga teine moment on see. Vaatame seda, mis juhtuks, kui sellest 546 miljonist, mida on lubatud järgmisel hooajal – mil praegune valitsus enam ei juhi riiki suure tõenäosusega –, tähendab laias laastus umbes 80 miljonit aasta peale. Ja kui seda 80 miljonit ei tule, sest ebavõrdsus on juba algusest peale niimoodi, et lähtetase on meil tunduvalt madalam kui prantslastel ja sakslastel ja nendel, kes varem olid Euroopa Liidus. Paratamatult, mida see kaasa toob?

Ma vabandan, kas teil oleks lisaaega vaja?

Oleks küll, nüüd oleks küll vaja.

Kolm minutit lisaks siis.

Jah, kindlalt. Ma ei hakka neid pabereid lugema, mis mul on ka siin kaasas, aga ma räägin praegu peast. Mida see tähendab, see projektsioon, kui sealt 546 miljonist, millest umbes 80 miljonit peaks aasta peale minema, võtta natukene vähemaks? Praegune põllumajandus, nende ettevõtete arv, kes toodavad – põllumajandustoodangu puhul on kusagil 11 000 ringis. Aga projektsioonid, mis minu käsutuses on, näitavad seda, et tegelikult kõige rohkem kannatavad väikesed tootjad, 10–20-hektarilised ja ka keskmised. Suuremad veavad välja, üle 1000 hektari maa kasutamine, sest kogu põllumajandustoetuste süsteem on ehitatud sellele üles, et on hektaripõhine toetus, pindalapõhine toetus. Kui seal on 10 hektarit ja saad selle palju madalama toetuse kui näiteks prantslased või sakslased või hollandlased, siis on see tunduvalt väiksem, kui sul on 1000 hektarit. See annab juba sellise paraja rasvavaru ja on võimalik muuseas investeerida ka hoopis mujale. Päris mitmed, eriti teraviljakasvatajad – ma ei ütle, et nad võis on, ka nende mure on siiras –, aga igal juhul võrreldes piimatootjatega ja teistega on nende elujärg tunduvalt parem. 

Ja nüüd, see on tõeline väga raske küsimus, kuidas seda raha mõistlikult ära jagada. Kõik on näljas, kõik! Ja kõigil on õigus, kõik on tegelenud tõsiselt oma tootmise ja töötlemise edendamisega. Kuidas sa ütled nüüd, et sa oled juba liiga palju teinud, aga nüüd anname kellelegi teisele selle? Sest niigi kõigil on raha puudus. Ja jälle, mida ei tohiks ära unustada, on see, et tegemist on julgeolekuküsimusega ja praegusel ajal eriti teravalt, mitte sõjalise julgeoleku, vaid toidujulgeoleku. Siin me ei ole kõikides sfäärides piisavalt taganud oma julgeolekut, on see kas või köögiviljandus, kui ainult ühte asja nimetada. 

Nii et igal juhul on see vastutus praegusel põlluministril ikka väga suur, sest tegelikult tuleb otsustada selle järgi, kes tulevad järgmisena riiki juhtima. 

Nüüd sai teie aeg läbi.

Jah, rohkem ei ole, nii et jõudu! Olukord on suht kriitiline.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Väga head kolleegid siin saalis ja kaugemalt jälgijad! Ka sotsiaaldemokraatide poolt mõned mõtted seoses Eesti maaeluga, Eesti põllumajandusega, regionaalpoliitikaga ja kuidas me sellel sihil püsime, mida minister äsja siin oma kõnes kirjeldas. 

"Eesti 2035" seab meile selge sihi: Eesti peab olema riik, kus elu, majandus ja võimalused ei koondu ainult pealinna, vaid kus tugev maaelu ja konkurentsivõimeline põllumajandus on kogu riigi arengu alus. Vaieldamatult on see väga õige eesmärk ja selle suunas peaksime liikuma. Hea on ka see, nagu alati öeldakse, igas halvas on ka midagi head: need keerulised aastad hakkavad seda vajadust, et me nii põllumehi kui ka maaelu täiesti ära ei unusta ja maha ei kanna – see hakkab meile kohale jõudma.

Nüüd on aga oluline küsimus, kas me reaalselt ka selles suunas ikkagi päriselt liigume. Hea minister täna siin äsja kõnes luges ette retooriliselt palju õigeid ja kõlavaid lauseid. Selle eest tuleb teda kindlasti kiita. Kuid ta kirjeldas vähe reaalseid samme, kuidas me need kõlavad eesmärgid tegelikkuses ka saavutame. Nagu öeldakse, praktika on tõe kriteerium ja kahjuks praktikas reaalseid näiteid napib või on need teod reaalsuses hoopis vastassuunalised. Sellest on muidugi väga kahju. 

Kui küsime, mida ütlevad põllumehed selle suure maaelu eesmärgi kohta, et kuidas me põllumajanduses selles suunas liigume, siis põllumehed selgelt ütlevad, et liikumine ei ole piisav ja selle kiirus ei ole piisav. Ja miks? Hakkame tooma mõningaid näiteid. Näiteks, senised reageeringud pole olnud piisavad, sõnumid pole olnud valitsuse poolt selged. No näiteks põllumeeste hoiatusmiiting. Miks need põllumehed siis välja tulid? Kas neil ei oleks olnud midagi targemat sellel ajal teha, kui traktoritega olla tänavatel? Nad tulid välja sellepärast, et valitsusel pole selget sõnumit, kas kõik võimalik raha, mis uuest Euroopa Liidu programmperioodist on võimalik põllumajandusse suunata, sinna reaalselt ikkagi läheb. Kui me nüüd küsime, kas nad said selle vastuse, siis võib-olla see sõnum läks veidi paremaks. Valdkonna eest vastutav minister oli traktoril, kuid ikkagi valitsuse poolt selget sõnumit pole välja öeldud. On keerutamine, olgem ausad. Öeldakse seda, et no näete, ega me ei tea veel, kui palju seda raha tuleb. Aga tegelikult saab ju ütelda, et kogu see raha, mis on võimalik maaelusse ja põllumajandusse suunata, sinna kindlasti ka läheb ja sealt ei võeta näiteks Rail Balticu või millegi muu jaoks.

Toome ka ühe väikese võib-olla liiga detailse, aga siiski olulise näite: ilmastikukahjude kandmisel appiminek põllumeestele. Põllumehed on viimased kolm aastat kannatanud väga suurte kahjude all, igalt poolt on erinevad tingimused nende saaki ja tulemust rappinud. Näiteks, need kahjud kehvadest ilmastikutingimustest hinnatakse üle 100 miljoni euro. Nüüd lõpuks ka Euroopa Liit on eraldanud sinna raha ja ütleb, et riik saaks sellele 4 miljonile juurde panna veel 200% omalt poolt. Aga millegipärast seda sõnumit ei ole ja vist ka ei tule, et neid väga hädas olevaid põllumehi pisutki aidata. 

Mis veel kõige hullem, siis … 

Ma palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

… kui mindi taotlema kriisitoetust, ikalduse toetust, siis unustati mõningad näiteks viljad üldse sinna taotlusse panna, mis samuti kannatasid. Seetõttu näiteks mahetootjad on saanud väga suure löögi üle Eesti, sest nad ei saagi seda kriisitoetust. Näiteks räägime tatrast ja veel mitmest teisest mahevaldkonnas kasvatatavast viljast.

Siis näiteks isevarustatuse tase on meil madal mitmes olulises toidugrupis. Sealihasektorile appiminek seakatkus – on küll midagi tehtud, aga see ikkagi ei ole olnud piisav, et taastada kiiresti põhikari. Kui me näiteks toidujulgeoleku mõttes soovime, et meil oleks oma sealiha võtta, siis seda me lähiaastatel öelda ei saa. Või näiteks see, et köögivilja, kartuli, rääkimata puuviljast, meie isevarustatuse tase ei kannata ju mingit kriitikat. Kuid nüüd läheme jällegi aianduskooli eelarvet veerandi võrra vähendama ja tegelikult isegi valdkonnaminister ei tea sellest, et seda tehakse. See ei ole võimalik. Samas kõnes oli selgelt öeldud, et silotornidega tuleb tegeleda, et igaüks tegeleb kuskil omas nurgas. Need sõnad ja teod ei käi kokku. 

Samuti ootavad põllumehed tegelikult selget seisukohta, et kui näiteks peaks nüüd see kütuse ja väetise hinna probleem süvenema, siis kuidas valitsus tuleb appi. Ei pea ütlema täpseid numbreid, aga võiks ütelda, et mingigi valmisolek, appitulek on ja rääkida läbi need põhikriteeriumid, kuidas nendes olukordades on. Praegu juba põllumehed ei tea, kas nad enam põllule lähevad. Eesti mitmes nurgas on selliseid, kes on kolm aastat saanud väga palju pihta, nad tõesti ei julge enam põllule minna. 

Samuti toiduainete käibemaks. Eesti on üks väheseid, kus toiduainetel on maksimummäär. Tegelikult see kuskilt otsast ei ole jälle õige. See ei ole ainult see küsimus, kas toit on odavam, vaid tegelikult on see ka meie põllumajanduse konkurentsivõime küsimus. Seda on põllumehed ja toidutootjad väga selgelt välja ütelnud, et seda rohkem, mida väiksem see käibemaks on, meie omamaist ja kvaliteetset toitu meie poodides oleks. 

Mõni sõna ka regionaalpoliitikast. Vähe oli kuulda regionaalsest ettevõtluspoliitikast laiemalt. Mis on maksuplaanid, kas on kavas ka maksusoodustusi pakkuda? Öeldi küll, et toetused uuest programmperioodist rohkem lähevad maale, aga nendest sõnadest peavad saama teod. Tegelikult rääkida oleks väga palju, aga kokkuvõtteks ütlen ka midagi positiivset. Põllumajanduse kohta väljaöeldu oli õige. Suunad on suuresti õiged, kuid on vaja reaalseid samme ja selles suunas peame ühiskonnaga koos pingutama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Kas minister tahtis? Juba sulgesin ära. Sellega oleme läbinud tänase esimese päevakorrapunkti. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett" eelnõu 815 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna ma olen teie ees Riigikogu otsuse eelnõuga, mis teeks ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise paketi. 

Me andsime selle eelnõu sisse veebruarikuus. Tahaks lihtsalt meenutada ja ma arvan, et väga paljud ju seda mäletavad, tavaliselt halvad asjad nii kergelt meelest ära ei lähe. Meil olid jaanuaris, veebruaris ja detsembrikuus hästi kõrged elektrihinnad. Jälle olid püstitatud rekordid ja eks selle talveaja jooksul me kuulsime erinevatelt ministritelt ja Reformierakonna ja Eesti 200 poliitikutelt erinevaid ettepanekuid, mis sellises olukorras teha. Loomulikult oli ettepanekuid, et tuleb tarbida vähem, mis siis, et väljas on külm. Siis räägiti, et talv on üks kõige külmemaid viimase aja jooksul olnud. Siis Andres Sutt siinsamas puldis tegi nii-öelda ettepaneku, kuidas olukorrast välja tulla, et tuleb kevad ära oodata ja siis kui kevad saabub, siis tuleb rohkem päikesepaistelisi ilmasi ja tuuliseid ilmasi. Ja nii see on ju tegelikult olnud. Aga noh, on läinud lihtsalt neli kuud aega. Aga enne seda pidid inimesed maksma hästi kõrgeid hindu elektri eest. 

Täna hind on meil siis madal, tõesti, päike paistab, tuul puhub ja isegi puhub rohkem, kui me seda sooviksime. Seetõttu on ka väljas jällegi külm. Aga olukord on ju meile teada, et siis kui ikkagi talvel tuult ja päikest ei ole, siis ei ole meil ka tagatud korralik elektrivarustus meie Eesti tootjate poolt. Seetõttu on meil ka elekter talvel tunduvalt-tunduvalt-tunduvalt kallim. 

Seda olukorda oli vaja lahendada. Tol ajal, kui Keskerakond tuli selle teemaga välja, siis nii nagu ka enamus teemadega, Reformierakond ja Eesti 200 ei tahtnud sellega tegeleda. 

Nüüd me teame, et suuresti ei ole energiasüsteemis midagi muutunud ja tõenäoliselt ei muutu ka selle aja jooksul. Sellepärast, et kõik need uudised, mis on tulnud, ja ka eilsed uudised, näiteks Erkki Raasukese intervjuust lähtuvalt, selge on see, et see elektriturg on meil nii ära rikutud, et meil uusi võimsusi ja investorid siia sellisel kujul ei tule. See tähendab seda, kui väga lihtsalt öelda, et see olukord, mis oli meil sellel talvel, kordub. Kordub! Ehk siis elektri need kõrged hinnad, mis olid meil ka see aasta alguses, eelmise aasta lõpus, korduvad ka selle aasta lõpus ja järgmise aasta alguses. Me peame olema selleks valmis, me peame olema riigina selleks valmis ja pakkuma loomulikult abimeetmeid selleks, et meie inimesed ja ettevõtted saaks sellest kergemini üle. Sellepärast et süsteemset lähenemist meil kahjuks praeguse valitsuse puhul ei ole ja me ei näe seda, sellist süsteemset lähenemist, ka lähiajal. 

Ja sellest lähtuvalt juba veebruarikuus Eesti Keskerakonna fraktsioon tegi ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise paketid, mille eesmärk on leevendada erakordselt kõrgete elektrihindade mõju Eesti elanikele ja ettevõtetele, toimetulekule, tagada energiajulgeolek ning säilitada majanduslik stabiilsus, ning mis sisaldab vähemalt järgmisi elemente. Punkt 1, elektri ja kütte käibemaksumäära ajutine langetamine kriisiperioodiks. Ajutise elektri hinna lae kehtestamine kriisiperioodiks. Punkt 3, sihitud otsetoetuste rakendamine sotsiaalselt haavatavatele gruppidele, sealhulgas lastega peredele, pensionäridele ja hajaasustusega majapidamistele. Ja punkt 4, energiakulude leevendamise meetmete väljatöötamine, rakendamine väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Need on neli sellist ettepanekut, mida me veebruarikuus seaduseelnõu algatamise kaudu edastasime valitsusele. Täna me seda arutame. 

Ma lihtsalt tahaks nagu ka kogu selle eelnõu valguses meelde tuletada tänast uudist, mille osas ka Keskerakonna fraktsiooni liikmed andsid üle arupärimise kliimaminister Andres Sutile, kust selgus, et nii Elering kui ka Fingrid tegid ettepaneku vähendada Soome ja Eesti vahelist elektri hinna kindlustusinstrumenti mahult 650 megavatilt 350 megavatini. See toob vastavalt spetsialistide arvamusele jällegi hinnatõusu. Ja eelkõige, eelkõige see puudutab fikseeritud hinnaga elektripakette, kus siis pidavat need fikseeritud elektripaketiga hinnad tõusma lausa 10%. Ma lihtsalt tuletan jällegi meelde, kui meil see olukord siin talvel oli ja börsihinnad olid kõrged, siis Andres Sutt kui ka teised ministrid kui ka Riigikogu liikmed, kes kuuluvad koalitsiooni, andsid meile teada, et tegelikult inimesed on mõnes mõttes ise selles süüdi, et nendel on nii kõrged hinnad. Sellepärast, et nad ju ei läinud fikseeritud paketile üle siis, kui oli õige aeg seda teha. Ja nad lausa heitsid ette seda, et miks te seda ei teinud ja nüüd riik peaks teile appi tulema seetõttu, et te ei teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Propageerisid, et tuleks üle minna fikseeritud elektripaketile, siis on hinnakindlus olemas tarbijal. Ja nüüd, aprillikuus, möödus sellest kolm kuud, kogu sellest kriisiperioodist, sama riik teise käega kavatseb tõsta fikseeritud elektripaketi hindu läbi riigiettevõtte Eleringi. Selle kohta saab öelda, et naljakas ja kurb samal ajal. Üks käsi ei tea, mida teine teeb, ja siis kogu aeg käib mingisugune vatramine, et mikspärast. Ja siis püütakse leida nagu süüdlane. Ei, riik ei ole mitte mingil viisil ja mitte mingil ajal ju süüdlane. Rahvas oli ise rumal, kui oli börsipaketi peal. Ja see oli see, mida me ju nii jaanuaris kui ka veebruaris pidevalt kuulsime erinevate poliitikute poolt. 

Nii et teema on väga tõsine. Aga võib-olla, noh siin tõenäoliselt tekib vaidlus, kas need Keskerakonna fraktsiooni ettepanekud, neli ettepanekut, on õiged või ei ole õiged, kas neid tuleb natukene muuta või peaks nad jääma samasuguseks. Aga oluline on see, et valitsus saaks aru, et varsti on talv tulemas. Nii nagu Andres Sutt ütles talvel, et varsti on kevad ja küll kõik laabub, aga varsti on ka talv ja ei ole mitte midagi laabunud tegelikult. Me peame olema talveks valmis ja selleks ongi vaja võtta see seaduseelnõu vastu, mis me siin Riigikogus täna arutame, ja valitsus peab sinna sisse vaatama. Peab olema talveks valmis, selleks ajaks, kui jällegi hinnad tõusevad. Ja nad tõusevad sellepärast, et nii nagu ma ütlesin, süsteemset lähenemist ei ole. Siis juba ettevalmistatud paketid, on need määrused, on need seadused, aga selleks, et pakkuda leevendust õigel ajal õiges kohas, me peame juba täna siin praegu neid teemasid arutama. 

Nii et ma loodan, et te toetate meie ettepanekut ja hääletate vastavalt oma südametunnistusele, mitte nii, nagu partei käsib. Aga võib-olla, kui te hääletate, head koalitsiooniliikmed, oma südametunnistuse järgi, noh, siis seal südametunnistuse osas saame ka omad järeldused teha. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Mul vahetevahel tekib selline tunne, et kas me ikka tegeleme just nende asjadega, millega me peaksime tegelema. Selles mõttes, et valitsus ei näe ju probleeme – paistab sedamoodi. Me siin üritame pakkuda mingisuguseid algatusi, initsiatiive, eelnõusid et kuidagi leevendada seda olukorda tavaliste inimeste jaoks, kuidagi parandada inimeste sissetulekut, aidata neid, kes seda abi vajavad, näiteks vähemkindlustatud inimesed, vanemad inimesed, pered lastega ja nii edasi. Samas ütleb näiteks rahandusminister Jürgen Ligi, et inimesed peaksid ise hindadega hakkama saama. Miks me üldse sekkume? Las inimesed saavad hakkama ise nende hindadega! Valitsus vähemalt arvab niimoodi. Mis sina sellest arvad?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et te olete oma sõnavõtus väga leebe. Ütlete, et vahetevahel. Ei ole vahetevahel sellist tunnet. Meil on pidev tunne juba kolm aastat, et vaadatakse inimestele ülevalt otsa ja tegelikult ei soovita inimeste muredega tegelda. See on probleem. 

Kui me hakkame siin Jürgen Ligi sõnavõtte lahkama, siis meil kindlasti ühest päevast ei piisa. Aga see suhtumine, need väljaütlemised, mis Jürgen Ligilt tulevad, näitavadki üleüldist koalitsiooni suhtumist inimestesse. Ma lihtsalt tuletan meelde, et siinsamas Jürgen Ligi rääkis maainimeste kohta, selle kohta, kuidas maainimesed makse maksavad. Ma tsiteerin teda. Maainimesed on vaesed inimesed, käivad põllul ja metsas endale marju korjamas ja makse ei maksa. Ja noh, see elu selline täpselt ongi. Aga ta ei räägi sellest, miks on see maainimene vaene, kui ta on vaene, ja mis me oleme riigi poolt teinud selleks, et regionaalpoliitikat muuta. See teda ei häiri. Teda häirib see, et maainimene on vaene ja käib metsas seeni ja marju korjamas selleks, et ellu jääda, aga makse seetõttu ei maksa. See teda häirib. 

Ja lisaks sellele me teame seda konservilugu, ta siin õpetas meid vahepeal, kuidas toituda: minge poodi ja ostke soodsamaid tooteid, allahinnatud tooteid – tema seda teeb – ja lisaks konserve ka. No väheusutav, sellepärast et konservid on tänapäeval ikka päris kallid.

Ma tuletan meelde, et meil on eelnõu [teema] elektrihinna kriis. Nii et Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Aitäh, et tuletasite meelde, millest me täna räägime! Sest, vaadates seda tühja saali, võib-olla tõesti tekib arvamus, et polegi mingit arutlust, aga ikkagi me arutame täna elektrihinna leevendamise paketti. 

Hea ettekandja, eile ma jälgisin tähelepanelikult debatte, mis olid seotud sellega – võib nimetada niimoodi –, et inimestel oli küsimus: põlevkivi versus roheline energia. Väga suur hulk inimesi hääletas just põlevkivi kasutamise poolt. Samas me näeme sihikindlat põlevkivi hävitamist valitsuse poolt. Kas te saate kuidagi need asjad kokku panna? Suure enamuse inimeste tahe ja valitsuse teod – kuidas nad seotud on ja miks siis valitsus ei kuula oma rahvast? Aitäh!

Aitäh! Mis puudutab konserve ja elektrihindu, siis see on seotud omavahel ikkagi. Konservid on kallimad seetõttu, et elekter on kallis, see on ju loomulik. Toidujulgeolek, toimetulek, elektrihinnad, toidu kallinemine, inflatsioon – kõik on omavahel seotud. Sellepärast et majanduse üheks sisendiks on loomulikult elekter ja elektri hind. Kui elekter on meil kallis ja valdkonnas valitseb korralagedus, siis ka ülejäänud elu on meil kallis. Nii et ma arvan, et igati kohane on siinsamas Riigikogu saalis rääkida toidujulgeolekust ja miks see konserv, mida Jürgen Ligi hirmsasti tahab meie inimestele pähe määrida, et nad läheksid kontserve sööma, nii kallis on. 

Nüüd, see teine pool, mis puudutab põlevkivi versus mittejuhitavaid elektrivõimsusi ehk neid võimsusi, mida on võimalik toota tuulest ja päikesest, ehk niinimetatud roheenergiat. Noh, jällegi, juba enamus Euroopas on tunnistanud, et kogu see rohepööre on läbi kukkumas ja läbi kukkunud. Ehk siis ei ole saavutatud neid eesmärke, mida sooviti saavutada. Saksamaal just hiljuti, jaanuarikuus, Saksa kantsler tuli välja uudisega, kus andis teada, et omal ajal, kui Saksamaa tegi otsuse panna kinni kõik tuumajaamad, oli see otsus vale. Nad võtavad suuna, et uuesti tuumajaamad kas panna tööle või ehitada uued. 

Nüüd siin vahepeal käis Eesti meediast läbi uudis, et Saksamaa on vähendanud kivisöe hankimise mahtu ehk kasutamist energia tootmisel. See on valeväide. 2022. aastal tõsteti kivisöe mahtu, vahepeal, 2023. ja 2024. aastal püüti seda langetada, aga 2025. aastal purustati jälle kivisöe kasutusre kordeid. Ehk siis selge on see, et nähakse, et rohevõimsuse juurde toomine on raskendatud, sellest ei ole kasu. Lisaks sellele, nii nagu me oleme siin arutanud, siis kui on talv, lihtsalt ei ole neid võimsusi. Ka Saksamaa on vaadanud selle asja ümber. On vaadanud selle asja ümber nii Poola, Itaalia ja ka teised riigid, kes on selgelt võtnud [vastu otsuse]. Näiteks Itaalia. Itaalia senatis võeti vastu otsus, et hakatakse uurima võimalusi, kuidas hankida veel lisaks naftat ja gaasi Vahemerest ehk siis käivitati uuringud, mis selgelt näitab, et minnakse hoopis teises suunas, kui on valinud Eesti, praegune Reformierakond. Praegune valitsus on valinud suuna, kus iga hinnaga soovitakse panna põlevkivisektor kinni, ja me püüame tekitada siia neidsamu rohevõimsusi. 

Eile oli Erkki Raasuke päris aus, nii "Esimeses stuudios" kui ka intervjuus, mis ta ennist andis, minu arust Äripäevale, kus ta selgelt märkis ära, et tegelikult investoritel ei ole praeguses olukorras Eesti turu vastu mitte mingisugust huvi. Need ei ole ju pelgalt sõnad, see on reaalne nägemus ja hinnang praegusele valitsusele ja praeguse valitsuse tegevusele. Me oleme nii kaugele oma poliitikaga läinud – Reformierakond oma satelliiterakondadega –, et me oleme kaotanud igasuguse atraktiivsuse välisinvestoritele. See puudutab ka energiaturgu ja otseselt energiaturgu. See korralagedus ja ebastabiilsus mõjutab elektritootjaid, see mõjutab ka tarbijaid. Ma arvan, et see suurem turu langemine ehk siis me näeme, et ettevõtted, kes praegu toodavad elektrit ükskõik mis allikatest, aga valdavalt ikkagi taastuvatest allikatest, nende majanduslik olukord sellel aastal – juba eelmisel aastal oli näha, et ega midagi head ei tule sellest. See omakorda tähendab seda, et nad langevadki. See tähendab, et nad lähevad pankrotti ja tootmisüksused kaovad ja me oleme veelgi suuremas hädas. 

Sellepärast et meil on miinushinnaga või nullhinnaga börsihind, elektri hind. Ühest küljest tarbija saab rõõmustada ja teisest küljest tootja kindlasti mitte. Me saame ju sellest aru, et tasuta piima ei ole ja kui on tasuta piim, siis juhtub täpselt samamoodi, nagu E-Piimaga Paides – läheb pankrotti. Ehk kogu see majandus peab olema tasakaalus, tarbijal peab olema oma huvi ja tootjal täpselt samamoodi. Me ei ole suutnud Eestis tasakaalu leida ja see on probleem. Ehk needsamad turukõikumised, samad kõikumised, mis toimuvad meil suvel ja talvel, ei ole lihtsalt jätkusuutlik. 

Tulen nüüd selle põlevkiviküsimuse juurde. Pikemas perspektiivis on meil minu arust mõnes mõttes lihtsad valikud, aga samas peavad need olema arusaadavad valikud. Selge on see, et me vajame mitmekesiste tootmisvõimsuste paketti, kus oleks mingi osa tuult, mingi osa päikest, aga põhi peaks olema ikkagi juhitavad elektrivõimsused. Nende juhitavate elektrivõimsuste juures on tegelikult kolm võimalust: üks on põlevkivielektrijaamad, teine on gaasielektrijaamad ja kolmas on tuumajaam. 

Minu arust nende kolme valiku puhul me peaksimegi kasutama Exceli tabelit, ega siin mitte midagi muud ei saa. Ühest küljest me nagu ei armasta seda Exceli tabelisüsteemi, aga ma arvan, et sellise olulise küsimuse juures jätame kõik emotsioonid kõrvale ja me peame võtma kasutusele Exceli tabeli. Exceli tabel peaks näitama, mis on kõige mõistlikum majanduslikult, mis on kõige mõistlikum lähtuvalt sellest, et me vajame energiajulgeoleku aspektist lähtuvalt, et meil oleks elekter, ükskõik mis maailmas toimub. Loomulikult igasugused prognoosid, mis näitavad investeeringute suurust, mis näitavad ajalist prognoosi teatud energiaallikate osas, on see siis gaas, tuumajaama kütus ja põlevkivi ja kõik need muud regulatsioonid. Kui vaadata praegust olukorda ja nii palju, kui me oleme spetsialistidelt infot saanud, siis gaas ja põlevkivielektrijaama ehitus on samaväärne, investeeringu mõttes. Seal on küsimus lihtsalt selles, et mis puudutab energiajulgeolekut, siis põlevkivi on meil olemas, gaasi ei ole ja gaasi hind ju kõigub. Teiselt poolt me näeme seda, et põlevkivi osas me peame ära reguleerima CO₂ küsimuse või siis vähemalt CO₂ hinna küsimuse, et oleks mõistlik. Nüüd, tuumajaama juures on ka väga palju küsimusi, millele tuleb vastuseid saada ja leida, ja nendele küsimustele vastabki Exceli tabel.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! No tõepoolest, nagu sa panid tähele, konservi hind otseselt sõltub elektri hinnast. Kuna elekter on kallim, siis näiteks Jürgen Ligi saaks vähem konserve osta. Aga õnneks ei ole nii, sellepärast et Reformierakond on vähendanud tulumaksu, mida Jürgen Ligi maksab, ja ta teenib igal aastal 500 eurot juurde, mis on päris palju konserve ikkagi kokkuvõttes. Seda Reformierakond tegi rikkamatele inimestele. Aga Reformierakond on siin viimases valimisperioodis võimul juba kolm aastat. Kas sulle meenub midagi, mida Reformierakond on teinud tavalistele inimestele, mitte rikkamatele, vaid just nimelt tavalistele? Kuidas Reformierakond on teinud tavalise Eesti inimese elu paremaks?

Aitäh! Tead, ma arvan, et nende kolme aasta jooksul, kui Reformierakond on oma satelliiterakondadega võimul olnud, on kannatanud nii rikkamad kui vaesemad tervikuna. Ja see on ju väga lihtne, arvestades meie majandusnäitajaid: kui majandus langeb, siis tegelikult kannatavad kõik ühiskonnaliikmed ja ettevõtted.

Nüüd see, millest sina räägid, on see, et kahe ja poole aasta möödudes, kui Reformierakond nägi, et ta on teinud nii vaesematele kui ka rikkamatele inimestele liiga, siis ta pakkus väikese leevenduse, aga valearvestusega, sellepärast et see väike leevendus on kosmeetiline. Ja tõesti, sul on õigus, Jürgen Ligi tänu sellele ettepanekule või otsusele, mis puudutab maksuküüru kaotamist, saab tõesti rohkem konserve osta. Andrei, sul on täiesti õigus! 

Aga nendel inimestel, kes saavad alla keskmist palka, suuresti midagi ei muutunud. Aga tead, ma eksin, kui ma ütlen, et mitte midagi ei muutunud. Muutus ikka, sellepärast et inflatsioon on teinud oma töö. Ja igal juhul, kui see konserv aasta aega tagasi maksis nendele inimestele x, siis täna see maksab x pluss y ehk siis ta on kallim, aga tulud ei ole suurenenud. Ja loomulikult see on mõjutanud ja nende inimeste toimetulek ongi veelgi rohkem kannatada saanud.

Mida riik selle otsusega on saanud, Reformierakonna otsusega? On saanud ühe suure augu eelarvesse, mida me siin püüame lappida teiste vahenditega. Ehk siis, me oleme sellest rääkinud, maksuküüru kaotamine ei olnud õige otsus. Tänu sellele tekkis meie riigieelarves päris suur auk, üle poole miljardi. Kas selle kaudu on inimesed saanud suuresti leevendust? Ei ole. Kas riigieelarve tasakaal läks paigast ära? Läks küll.

Selleks, et seda auku lappida, võeti veel laenu. Laen on kallis. Sellest on rääkinud ka lugupeetud Reformierakonna rahandusminister, et laenu teenindamine muutub igal aastal kallimaks ja kallimaks ning aina suuremad summad lähevad meil intressi katteks. Head sõbrad! Jürgen Ligi ütles ju selle kohta õigust. 

Aga miks te selle otsuse tegite? Miks te tegite siis sellise vale otsuse, selleks et katta seda auku, võtta laenu, maksta intressi, viia eelarve tasakaalust välja? Vaadates majandusolukorda, midagi paremaks ei läinud, vaid ikkagi majandus on nullis ja miinuses. Noh, see 0,6%, mis eelmise aasta puhul vähemalt näiduna eksponeeriti – no me saame aru, et see on ju kunstlikult tehtud.

Ma tuletan ikkagi meelde, meil on elektrihinna kriisi leevendamise pakett.

Need on kõik seotud omavahel.

Et selle nelja punkti osas, mis te pakkusite. Aga Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Mina olen ka sellega väga nõus, et praegust valitsust iseloomustab uskumatu põlve ja käe väristamise sihukene nähtus. See on tegelikult otsustamatus ja see otsustamatus läheb meil erinevates valdkondades, sealjuures energeetikas, rahvana väga kalliks maksma. Ja siit ma küsingi, kuidas teile tundub, kas Eesti vajaks täna rohkem pikaajalise elektrikriisi leevendamise paketti või hoopis plaani.

Jaa, hea kolleeg, aitäh küsimuse eest! Loomulikult vastus on, et meil on vaja pikaajalist plaani, strateegilist plaani. Kui meil oleks olemas pikaajaline strateegiline plaan, siis ei räägiks me ju nendest leevenduspakettidest. Siis oleks arusaam selge, meil on olemas eesmärk. Tõenäoliselt eesmärk peab olema püstitatud sellisel viisil, et lähteülesanne on, et meie soovime, et meie tarbijal oleks selline hind, ütleme, mingisugune x, on ju, ja hakkame siis ehitama selle ümber süsteemi. Praegu sellist lähenemist ei ole. Meil on lähenemine selline, nagu Andres Sutt on öelnud, et küll see kevad tuleb ja hinnad lähevad alla. See ongi see Reformierakonna päästerõngas meile. Ja ma ütlen, et ka Suti osas, tema ettepanek, see on ju ka lühiajaline nägemus. Ehk see on ka nii-öelda läbi loodusnähtuste leevenduse pakkumine inimestele. 

Aga see, mis meie siin välja pakume – ja nüüd ma tulengi juurde, nende meie meetmete juurde, mille osas on lugupeetud istungi juhataja mitu korda ka tähelepanu juhtinud, et ma nad kordaks üle. Me arutame siis meie ettepanekut, leevendusmeetmete paketti. Punkt 1, elektri ja kütte käibemaksumäära ajutine langetamine kriisiperioodideks. Punkt 2, ajutise elektri hinna lae kehtestamine kriisiperioodideks. Punkt 3, sihitud otsetoetuste rakendamine sotsiaalselt haavatavatele gruppidele, sealhulgas lastega peredele, pensionäridele ja hajaasustusega maapiirkondadele. Punkt 4, energiakulude leevendamise meetmete väljatöötamine ja rakendamine väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minul ei ole illusioone ja ma arvan, et ka sul ei ole illusioone. Tegelikult ootab ju Reformierakonnal ja Eesti 200-l ees viimane talv võimul. Loomulikult ei saa siin rääkidagi pikast plaanist. Küsimus on lühikeses plaanis ja enne valimisi tuleb ennast kuidagigi päästa. Minu küsimus on, et seda pikka plaani saab arutada alles ülejärgmisest talvest, kui võim on muutunud, aga milline võiks olla nende lühiajaline, viimase talve eelne plaan, et ennast veidigi päästa? Talv tuleb igal juhul, praegu on ilus ja varsti hakkavad lilled õitsema. Aga milline võiks olla nende päästeplaan enne viimast talve?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et kõige mõistlikum ja lühiajalisem plaan, millest saavad kasu ka Eesti inimesed, on see, et valitsus astub tagasi. Siis on veel midagi päästa. Kui kõik läheb samamoodi edasi, nagu ta praegu on, siis tulebki väga raske talv. Kui praegused koalitsioonisaadikud oleksid ausad nii enda kui ka riigi vastu, siis kõige lühem plaan, mida nad saaksid Eesti rahvale teha – ja ma arvan, et Eesti rahvas ütleb selle eest aitäh –, on, et homme panna amet maha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Tere päevast! Eelnõu 815 OE tutvustas algataja siin asja väga põhjalikult. Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel 9. aprillil. Eelnõu tutvustas komisjonis algataja esindajana Andrei Korobeinik. Sisusse ma rohkem ei lähe, see sai väga põhjalikult tutvustatud.

Ütlen lühidalt, et komisjon langetas konsensuslikult järgmised otsused: määrata ettekandjaks siinkõneleja; võtta eelnõu päevakorda esialgu 15. aprillil, kuid esitaja soovil lükkus menetlus edasi tänasele päevale, 23. aprillile. Ja juhin ka tähelepanu, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Siin oma viimases vastuses hea kolleeg Lauri Laats ütles, et kõige mõistlikum tegu, mida Reformierakonna poliitikud saaksid teha olukorras, kus neile on sisuliselt umbusaldust avaldatud Eesti rahva poolt, oleks tagasi astuda. Kas sul ei tekkinud seda muljet siin ja ka komisjonis toimunud arutelu käigus, et sina rahanduskomisjoni esinaisena võiksid tagasi astuda ja võtta vastutuse nende kolme aasta eest, kui Eesti rahvas on pidanud Reformierakonna juhtimisel kannatama?

Ma ei oska öelda, mida sa kannatuseks pead. Aga praegu me arutame ettepanekut töötada välja elektri hinna kriisi leevendamise pakett. Ma vaatasin, et elektri hind on praegu 0,49 senti. Ma arvan, et see on igati vaba turg ja pakub täna igati head hinda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma praegu vaatan seda tühja saali ja tahes-tahtmata tekib tunne, et ei huvita see teema rahvasaadikuid. Ma ei tea, kas arvatakse nagu, et kõik on niigi hästi ja tegelikult peab rahvas ise hakkama saama, nagu rahandusminister siin vahepeal on rääkinud, et inimesed peavad ise hindadega toime tulema. Kas komisjonis oli ka vastav õhkkond ehk selline pigem leige huvi nagu siin praegugi meil, või mis sa arvad nagu, miks meil täna siin saal on sisuliselt tühi ja kuidas see komisjonis siis oli?

Ma arvan, et saal ongi sellepärast tühi, et eelnõu sisu on töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett, aga poolesendist kilovatihinda on kriisiks ilmselt liigne nimetada. Eestis on energia vaba turg, elektrienergia vaba turg sarnaselt Põhjamaadega, ja vaba turg on sellesse piirkonda aasta keskmisena toonud suhteliselt madalama elektri hinna kui teistesse regioonidesse. Ma arvan, et on põhjendatud leige huvi selle teema vastu. Meil on hästi toimiv elektriturg, mis hoiab aasta keskmist hinda madalal.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa märkisid, et kannatused on suhtelised. Jah, tõepoolest, erinevatel inimestel on erinev lähenemine kannatusele. Sadomaso-inimeste jaoks on valu tegelikult positiivne. Aga ma arvan, et Eesti rahvas ei ole sadomaso-rahvas, valdavalt vähemalt. Aga minu tõsine küsimus on see, et mida te mõtlete oma viimasel talvel ette võtta, et Eesti rahvas selle kuidagigi üle elaks. Seda te muidugi komisjonis ei arutanud, aga ma arvan, et praegu on eksistentsiaalne küsimus. Võib-olla te siis vastaksite, milline on see viimase talve plaan Reformierakonnal?

Teil on väga omapärane huumorimeel, aga ma saan aru, et kolleegid Laats ja Korobeinik kukuvad kohe naerust toolilt maha. Nii naljakad on need sadomaso-naljad. Ilmselt kuuendas klassis võib-olla olid, aga ma ei oska öelda. 

Mis puudutab konkreetselt elektri hinda, siis tarbija saab ise teha üsna palju oma elektri hinna kontrollimise jaoks, kõigepealt paketi valikuga, ja mõned tarbijad saavad ka oma tarbimist suunata. Mis puudutab seda, et Eestis on neli aastaaega, on soe suvi ja külm talv, siis eestlased on harjunud sellel laiuskraadil elama ja alati on talveks valmistutud sellega, et on puuriidad, kuurid on veetud täis puid ja keldrid köögivilju. Talveks on alati tulnud varuda. Ja selles mõttes, et kui kaasaegne inimene puudega ei küta ja võib-olla puid ei pea varuma, siis ilmselt ta peab talveks varuma veidi rohkem kütuseraha, sest vabal turul tõesti nõudluse kasv tõstab ka hinda ja talvekuudel me seda näha saame. Aga inimestel tasub siiski võtta elektri hinda kilovati hinnana aastas. Eelmise aasta keskmine kilovati hind oli juba alla 10 sendi, mis on iseenesest ju väga hea tulemus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Te räägite, et inimesed peaksid talveks varuma raha. Noh, ju siis te olete ikka täitsa, väga kauged tavainimestest ja nende igapäevastest toimingutest. Seda vaba raha lihtsalt ei ole, ei ole seda ei suvel, et koguda, rääkimata sellest, et seda saaks suvel koguda talveks. Kahjuks nii on. Ja teie ei ole oma praeguse valitsemisperioodi jooksul kahjuks mitte midagi selleks teinud, et raha sinna tekiks, et koguda. Seda näitavad kõik uuringud ja küsitlused. 

Nüüd, mis puudutab naermist, siis teate, et kui igapäevaselt tulevad juurde aina halvemad ja halvemad uudised, siis me teame psühholoogiast, et alguses inimesel on kurb meel ja ajab nutma, aga lõpuks, kui neid uudiseid on niivõrd palju, siis sa hakkad juba naerma selleks, et natukene pakkuda endale leevendust. Ma küsin. Te ise ütlesite, et börsiturg toimib. No spetsialistid räägivad, et ei toimi. Talvel on meil kõrged hinnad, 400 eurot megavati eest, suvel on null ja on miinushinnaga. Ei toimi ju turg.

Hinnakõikumised tegelikult ju, vastupidi, näitavad, et turg reageerib nõudlusele ja pakkumisele. Meie laiuskraadil on tõesti – mitu tuhat aastat on inimesed siin elanud – alati olnud suvi, kui loodus kasvab, taimed kasvavad, ja alati on olnud talv, kui tuleb suviseid varusid kasutada. Sellel laiuskraadil elades see ei muutu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaadake, mehed tõesti ei nuta ju. Minu kolleegid siin naersid selle pärast, et neil on juba kuidagi seda oma nördimist vaja väljendada. Praegu see tuli sellise hüsteerilise naeruga välja, sest see, mis teeb praegu Vabariigi Valitsus, on paratamatus ja sellega on väga raske võidelda opositsioonil. 

Aga küsimus oleks siis selline. Ma näen, et rahanduskomisjoni otsus oli lõpphääletus. On selge, et see hääletatakse maha, aga samas, kriisimeetmete väljatöötamine, mis selles siis sellist no halba on? Meil on igasugused ankrud liiguvad, droonid lendavad, talvel päikest äkki ei ole, tuult ei ole. See valmidus on ju vajalik kõikidele. Kas see on seotud sellega, et see on opositsiooni poolt tulnud? Või miks te seda kriisilahendust siis ei näe ette?

Jutt käib siiski kitsamalt selles eelnõus: elektrihinna kriisimeetmed, ma saan aru, et jaetarbijatele. Aga jaetarbijatele mingisuguseid subsiidiume välja mõeldes me tegelikult rikume samal ajal ka turu toimimist. Ma ei oskagi seda rohkem kommenteerida. Võib-olla te võiksite siis teha need ettepanekud ise, mitte teha ettepanekut valitsusele hakata midagi sellist välja töötama.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avame läbirääkimised ning Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku.

Aitäh! Aitäh ka Annelile selle põhjaliku ülevaate eest! Komisjonis toimunud arutelu tutvustades rääkis Annely sellest, et tema koolikaaslased tegid 6. klassis sadomaso-nalju. Ilmselt see on päris traumeeriv kogemus. Annely kasvas suureks ja nüüd kannatab selle trauma tõttu terve Eesti rahvas. 

Eesti Reformierakond on oma kolmeaastase valitsusperioodi jooksul teinud mitu otsust, mis võtsid raha kõige vaesematelt ja jagasid raha kõige rikkamatele, kaasa arvatud juba mainitud rahandusministrile või Annelyle endale, kes tulumaksureformi tõttu sai aastas umbes 500 eurot palgale juurde. Seda maksavad kinni pensionärid, miinimumpalga saajad ja kõik teised, kes elavad elu, mis on tunduvalt raskem, kui see oli näiteks kümme aastat tagasi Eestis. Ühtegi otsust, mis leevendaks seda koormat kõige vaesematele, ei ole Reformierakond nende kolme aasta jooksul teinud. Me oleme näinud automaksu, mis lööb kõige valusamalt just neid, kes elavad maal ja kellel on suured pered, ning oleme näinud ka käibemaksu tõusu. 

Keskerakonna ettepanekud, mis olid suunatud nende probleemide leevendamiseks, olid Reformierakonna juhitud koalitsioon järjekindlalt tagasi lükatud. Toidu käibemaksu langetamine või näiteks elektrihinna šoki leevendamise meede, mida me arutame täna ja mis aitaks inimestel üle elada kõige raskemat perioodi aastas, kus tõepoolest elektri hind on kõrge ja inimestel ei ole tänastes majanduslikes oludes raha selleks, et seda kogutud raha kulutada selle kõrge hinna kinnimaksmiseks. 

Tõepoolest, Reformierakond ja Eesti 200 on võimul viimast aastat ja selle aastaga me ilmselt ei näe ühtegi meedet, mis päästaks Eesti rahvast. Probleem ei ole ainult selles, et kannatavad vaesemad inimesed, vaid ka selles, et sellised järsud hinnašokid on kahjulikud ka Eesti tööstuse jaoks. Eesti kaotab konkurentsivõimes, tehased lähevad kinni, inimesed kaotavad töö. Seda sellepärast, et Reformierakond ja Eesti 200 ei näe üldpilti. Nii kehva perioodi, kolmeaastat perioodi ei ole tegelikult Eesti ajaloos olnud kunagi, kus me oleme viimased Euroopa riikide seas. Jah, Eesti on üle elanud väga raske aja, aga tavaliselt isegi sellel raskel ajal oli Eesti pigem edukam kui meie Euroopa naabrid. Täna me oleme kõige kehvemad ja mitte selle pärast, et Eesti inimesed ei ole piisavalt töökad või piisavalt nutikad, vaid selle pärast, et lihtsalt juhtus nii, et üsna piiratud võimekusega poliitikud sattusid võimule. Eesti inimesed on võimelised järeldusi tegema, järgmistel valimistel me neid poliitikuid siin Riigikogu saalis ei näe, aga kahju on tekitatud. Kõige väiksem asi, mida tänane Reformierakond ja Eesti 200 saavad teha, on tulla saali ja toetada seda eelnõu. See on üks väike samm nende kahjude korvamiseks ja ma väga loodan, et viie minuti pärast on saalis palju rohkem rahvast, kui siin täna on.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud ja asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, juhin tähelepanu sellele, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett" eelnõu 815. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 6 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 815 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, meie tänane Riigikogu istung on lõppenud. Soovin kõigile ilusa ja teguderohke päeva jätku!