Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan EKRE fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise kaitseminister Hanno Pevkurile. Kaitsepolitseiameti aastaraamatus 2025–2026 juhitakse tähelepanu tõsisele julgeoleku- ja korruptsiooniriskile, mis kaasneb niinimetatud pöörduukse efektiga riigikaitse valdkonnas. Aastaraamatus rõhutatakse, et kõrgetel ametikohtadel töötanud isikutel on ligi pääs tundlikule teabele, strateegilistele otsustele ning riigikaitselistele võimekustele, mistõttu nende siirdumine erasektorisse, eriti kaitsetööstusesse, võib tekitada huvide konflikti, konkurentsimoonutusi ning ohtu riigisaladuse kaitsele. Sellega seoses on küsimused kaitseministrile. Kuidas hindate Kaitsepolitseiameti aastaraamatus välja toodud korruptsiooni- ja julgeolekuriske kaitsevaldkonnas? On veel rida sarnasel teemal küsimusi. Aitäh!

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid ja jälgijad kaugemalt! Annan üle seitsme Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme ja ühe Keskerakonna liikme poolt arupärimise haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Tahame teada saada, miks on haridusminister koos ministeeriumiga asunud kirvemeetodil reformima seda kooli, pigem lõhkuma – räägin siis Räpina aianduskoolist.

Kui küsite, et kuidas nii, kirvemeetodil, siis kuidas saab teisiti kirjeldada ministeeriumi tegevust, kui selle aasta eelarve on koolil üleöö ligi veerandi võrra väiksem ja koolis on sellega seoses väga suur segadus ja nõutus, kuidas minna edasi. Ja on ilmselge, et ministril ja ministeeriumil on taas midagi väga viltu läinud, sest sellisel kombel koolile kallale minek tähendab väga head aiandusharidust pakkuva kooli õppetegevuse halvamist, kooli nõrgestamist ja ka pikemas perspektiivis sulgemisohtu. Samas, kutsehariduse tugevdamine pidi olema ministeeriumi prioriteet. Kas pole vastuolu?

Meil on ka rida konkreetseid küsimusi, mis ehk aitavad ministri taas järje peale ja tuletavad meelde, et kutsehariduse kaotamist pole keegi tellinud. Ühtlasi anname väga tugeva sõnumi ministrile ja tema meeskonnale, et kooli nõrgestamine ja halvamine ei ole vastuvõetav. Ärgu kohe mõelgugi sellele! Ja kõik valed sammud keeratakse esimesel võimalusel tagasi. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Annan 23 Riigikogu liikme poolt üle Riigikogu avalduse, mis puudutab Eesti kõrghariduse tulevikku ja kõrghariduse tuleviku rahastamist. Täpsemalt siis asjaolu, et parlament võtaks hoiaku ja seisukoha, et eestikeelse kõrghariduse rahastamine tulevikus peab olema jätkusuutlik ja vastavalt elukallidusele ja õppejõudude vajadusele peab ka rahastamine suurenema, mitte toppama jääma, nii nagu see praegu on jäänud. 

Teiseks, kuna ei ole nii rakenduskõrgkoolid kui ka ülikoolid valitsusega jõudnud kokkuleppele, siis oleks suund, et juba sellel aastal toimuv vastuvõtt oleks suurem ligi 1000 noorele, kuna meil põlvkonnad on suured ja et need noored ei jääks ilma kõrghariduseta. Ja loomulikult kõike seda selles loogikas, et me teame, et nii tänased kui ka tulevased noortepõlvkonnad on oluliselt väiksemad kui varasemad ja nad peavad selle riigi teenuseid tulevikus üleval pidama vähemalt sama hästi, kui mitte paremini. See tähendab, et need noored peavad tulevikus oluliselt võimekamad olema kui tänased tööl käivad inimesed. Ja kui me soovime ühiskonnale teha veel arenguhüppe, siis selle jaoks kõrgharidust on vaja. Nii et meil ei ole võimalik kaotada ühtegi noort. Kõik peavad saama võimalikult hea hariduse ja see avaldus tegelikult suunab Eestit sinnapoole ja valitsust ka koheselt nendele tegudele. Aitäh!

Ja tänane sünnipäevalaps, palju õnne! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mina soovin anda üle arupärimist sotsiaalmeedia ohtude kohta lastele ja valitsuse plaanide kohta sellest vaatest sotsiaalminister Karmen Jollerile. 

Eelmise aasta lõpus ma esitlesin siin otsuse eelnõu, millega me andsime edasi palve valitsusele, et nad tegeleksid just noorte vaimse tervise probleemide leevendamise meetmete väljatöötamisega. Ja kaks kuud tagasi oli siin saalis ka arutelu sellel teemal, kus 66 Riigikogu liiget seda otsuse eelnõu toetasid. Pärast seda, nüüd kaks kuud, ei ole meile uut infot tulnud, välja arvatud see, et me teame, et Sotsiaalministeerium valitsuse poolt pandi selle teemaga tegelema.

Ja sellest lähtuvalt me olemegi esitanud mitmeid küsimusi. Kuidas on vahepealsed kuud selle teemaga edasiliikumisel läinud, kas on ministeerium saanud täiendavat infot ka rahvusvaheliselt tasandilt, kuna me teame, et mitmed riigid on teinud erinevaid meetmeid selle probleemi leevendamiseks, näiteks Hispaania? Ja lõpetuseks uurime ka seda, mismoodi ja kuidas on plaanis seda kõike ka Riigikogule järgnevate kuude jooksul esitleda. Alla on kirjutanud sotsiaaldemokraatide poolt kaheksa Riigikogu liiget. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu kolm arupärimist ja ühe avalduse eelnõu.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu 811 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 811 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu 811. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 0. Eelnõu 811 on seadusena vastu võetud.

Nüüd, head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Aga enne seda ma ütlen, et ma vaatan, et siin ma tegin natukene liiga Lauri Laatsile, kellel on ka tegelikult sünnipäev. Minu tava on see, et ma üldjuhul neid sünnipäevasid ei märgi ega rõhuta ega kedagi õnnitle, aga juhul, kui ta võtab sõna või küsib, siis ma olen seda öelnud. Aga kuna nüüd Madis Kallas on seda teinud ja Lauri Laats ei ole seda teinud, siis ma lihtsalt annan teada, et ka Lauri Laatsil on täna sünnipäev. Nii et palju õnne, Lauri Laats! 

Aga nüüd läheme edasi. Teine päevakorrapunkt: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parandamiseks" eelnõu 826 esimene lugemine. Juhin kohe tähelepanu sellele, et selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Madis Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Kannan ette otsuse eelnõu, kus me soovime teha ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parendamiseks. Peamine ajend selle teema suurde saali toomiseks oli taas inimarengu aruanne, mis üheselt ja selgelt tõi välja juba varasemate uuringute põhjal ilmnenud asjaolud, aga võib-olla fokuseeritult veel ka mitmest vaatest erinevad kitsaskohad. 

Et mitte selle eelnõuga valguda liiga laiali, siis valisime välja väga konkreetsed kolm fookusteemat just lähtuvalt sellest, mis sel ajahetkel tundusid võib-olla kõige teravamad probleemid, ja neid ma sooviksingi lühidalt teile tutvustada. 

Esimene probleem, mille me tõstatame ja mille puhul me palume Vabariigi Valitsusel meetmeid kaaluda, on huvihariduse kättesaadavuse suurendamine sotsiaal-majanduslikult vähem kindlustatud perede ja väljaspool maakonnakeskusi elavate laste seas. Ma tsiteerin taas kord inimarengu aruannet, mis toob üheselt ja selgelt välja, et vanemate sissetulek on üheselt ja selgelt seotud ka sellega, kui paljud lapsed võtavad huviharidusest osa. 

Toome ka konkreetsed numbrid. Kui näiteks üle 1800 euro kuus teeniva ema laste seas osaleb huvihariduses ligi 60%, aga alla 850 euro teeniva ema laste puhul on see protsent alla 40. Kindlasti võib siin olla ka mingisuguseid nii-öelda statistilisi kalduvusi, aga see kindlasti ei ole statistilise vea piires. See on selge näide, et ikkagi need pered, kellel on võimalik rohkem oma laste huviharidusse pere raha investeerida, nende lapsed saavad seda aktiivsemalt teha. 

Teine probleem on seotud huvihariduse piirkondliku kättesaadavuse ja ebaühtlusega. Ka siin on üheselt ja selgelt aruandes välja toodud, et kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poolte lastest, vastavalt 51–52%, siis maal elavate laste seas on see protsent 31. See on jälle 20%-line ehk viiendiku võrra erinevus tulenevalt sellest, kas laps kasvab maapiirkonnas või linnalises piirkonnas. Meie hinnangul tuleks nende kahe teemaga süvitsi tegelda ja kindlasti valitsusel on selleks kõik võimalused olemas. 

Teise murekohana tõi aruanne välja selle, et kui meil on suhteliselt hea seis vanusegruppides 7–15, siis oluliselt vähem osalevad meie noored vanuses 16–19 huvihariduses. Meie ettepanek on töötada välja ka vastavad meetmed või ettepanekud noorte huvihariduse hõlmatuse suurendamiseks vanusegrupis 16–19, et vähemalt kaks korda rohkem selles eas olevatest noortest osaleksid vähemalt ühes huviringis. 

Ja siinkohal on toodud vastuargumentidena välja see, et väga paljud just selles vanuses noored on hõlmatud gümnaasiumihariduse omandamisega. Gümnaasiumides on äärmiselt suur õppekoormus, äärmiselt palju lisandub just õppetegevust erinevalt esimesest kolmest kooliastmest ja sealt võib tulla see erinevus. Aga meie hinnangul ei ole see kindlasti vabandus, vaid sõltumata sellest, kui keeruline või raske on gümnaasiumiaeg, peab igale noorele jätkuma aega ka huvihariduseks või selliseks tegevuseks, mis temale pakub huvi, ja seda just koolivälisel ajal, kui kooli kohustuslik osa on lõppenud.

Ja kolmanda kitsaskohana toome välja selle, mis puudutab keelepõhise huvihariduse muutmist huvipõhiseks huvihariduseks, mis aitas kiiremini kaasa segregatsiooni vähenemisele. Ja siin on jälle peamiseks ajendiks see, et just nendes piirkondades, kus on rohkem ka vene keelt kõnelevaid noori, kipuvad huviringid olema keelepõhised, mitte huvialapõhised. 

Kindlasti oleks hea, kui selles osas selgeid meetmeid kasutusele võetakse, et kes tahavad mängida jalgpalli või tegelda kergejõustikuga või käia muusikakoolis, et need ringid oleksid kuidagi nii üles ehitatud, et ühistegevuse abil koolivälisel ajal ka noored saaksid kergemini omandada eesti keelt. Me teame, et tegelikult see toimib ka väga paljudel spordialadel. Näiteks jalgpallis on äärmiselt palju näiteid, kus koduse erineva emakeelega lapsed on ühises trennis ja kõik räägivad väga ilusat ja puhast eesti keelt. 

Meie ettepanek ongi töötada välja meetmed järgmiste probleemide lahendamiseks. Esiteks, suurendada huvihariduse kättesaadavust sotsiaal-majanduslikult vähem kindlustatud perede laste ja väljaspool maakonnakeskust elavate laste seas. Teiseks, suurendada huviharidusega hõlmatust 16–19‑aastaste noorte seas, et vähemalt kaks korda rohkem selles eas olevaid noori osaleksid vähemalt ühes huviringis. Ja kolmandaks, keelepõhise huvihariduse muutmine huvipõhiseks huvihariduseks, mis aitaks kiiremini kaasa segregatsiooni vähenemisele. 

Veel kord rõhutan üle, et tegu on tähelepanuga üks ühele inimarengu aruandest välja toodud probleemide kokkuvõttele. Siin ei ole kuidagi mingeid muid aluseid või taustu, vaid see, mida me kuulsime siin saalis kaks kuud tagasi inimarengu aruande tutvustamisel. Mina oma ettekande sellega praegu lõpetan. Aitäh!

Suur tänu teile väga sisuka ja tõhusa ettekande eest! Teile on küsimusi. Alustab Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg, esiteks loomulikult ka minu õnnitlused sünnipäeva puhul! Ja küsimuse juurde. Sa võib-olla ise mäletad, kuidas meil komisjonis Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja ütles niimoodi, et kõige olulisem toetusmeede huvihariduse ja huvitegevuse tagamiseks on kohalikele omavalitsustele antav lisatoetus, mis praegu on 9,3 miljonit eurot. See meede aitab parandada ligipääsetavust, sealhulgas hariduslike erivajadustega noorte kaasamise ning transpordivõimaluste organiseerimise kaudu, no ja nii edasi. Aga me teame, et seda toetust on aastate jooksul vähendatud. 

Siit minu küsimus. Kas sinu arvates peaks seda toetust ikkagi suurendama, kui see on nii tõhus meede? Või siis kuidas sina saad sellest ministeeriumi loogikast aru, kui nad ise ütlevad, et see on väga tõhus meede, mis aitab paljuski kaasa, aga teisest küljest kogu aeg nagu kärbivad seda?

Aitäh! Kindlasti kõik meetmed, mis toetavad huvihariduse kättesaadavust meie noortele, on igati tervitatavad. Mida ma võib-olla sellest ülevaatest, millele hea kolleeg kultuurikomisjonist vihjas, on see, et võib-olla see summa on läinud liiga laiale grupile, et ta ei ole jõudnud võib-olla just nendesse sihtgruppidesse, kellest ka mina siin rääkisin, kus võib-olla see probleem on kõige teravam. Võib-olla see oli see nagu teematõstatus. Aga enam kui nagu toetan seda põhimõtet, et huviharidusse võiks rohkem vahendeid minna. Aga ma arvan, et kuni meil ei ole nii-öelda lõpmatut riigieelarvet, kus me saame täpselt nii palju vahendeid, kui me sooviksime sinna, ma sihiksin seda oluliselt täpsemalt just nendele lastele, kes võib-olla ei käi veel huviringis, ja nendele piirkondadele, kus huviringis käimine on oluliselt raskendatud, et kas seal siis mingisuguseid täiendavaid transporditoetusi või midagi sarnast. Aga jah, vastus, et kindlasti toetaksin selle summa suurendamist ja kindlasti ei toeta selle summa vähendamist.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Ka minu poolt head sünnipäevasoovid! Vadim rääkis selles mõttes väga õiget juttu, et kohalikel omavalitsustel on väga oluliselt vähendatud huvihariduse toetamiseks riigipoolset osa. Aga minu küsimus on selline, et kas te oskate öelda, kui palju lapsi on tänu sellele, et nad peavad ise maksma oma huvihariduse eest riigipoolse toetuse vähendamisega, kaasatud huviharidusringidesse. Kui palju neist on jäänud ilma võimalusest minna huviharidusringidesse?

Aitäh! Jah, mul küll selle kohta täpset statistikat ei ole, aga ma võin kinnitada, et me peamegi huvihariduse nii-öelda kaheks tegema. Igas Eesti koolis on võimalik lastel peale kooli huvitavat teha ja tarbida midagi, mis ei ole otseselt kohustusliku kooliharidusega seotud. Aga kõige suurem probleem, mis tekitab väga suuri väljalangemisi üha vanemates vanusegruppides, on see, et sageli pakutakse ühes koolis ühte-kahte huvitegevust. Me teame, et lapsed on väga erinevad, nii nagu ka täiskasvanud. Ühele meeldivad mototehnika asjad, teisele pallimängud, kolmandale individuaalsport, neljandale muusika ja seal omakorda sees veel see, kellele viiul, kellele koorilaul. Pigem on probleem selles, et huvihariduse pakkumine on Eestis päris heal tasemel ja päris laia spektriga, aga nad ei ole viidud kokku selle konkreetse lapsega. Ja sellepärast on ka meie poolt korduvalt vihjatud nii-öelda sellele Islandi mudelile, kus pearaha liigub lapsega kaasas ehk laps ja pearaha leiavad selle õige huvitegevuse. Kui see peakski olema näiteks maakonnakeskuses mõnes väiksemas piirkonnast, et ta saaks seal käia ja selle huviringi eest saaks ka tasuda. Pigem on probleem selles, et huvitegevusi on ja, ma arvan, et paljud kasutavadki seda argumendina, et näed, et meil koolis on siin, ma ei tea, kümme ringi, miks lapsi ei käi, aga ei ole seda, mis tal selle silma särama paneks. Ja see on ülioluline. Aga ainult siis tekib harjumus, ainult siis tekib see meeldivuse tunne ja ainult siis sa tahad seal käia ja sellesse panustada, saada sotsiaalseid oskusi, neid kontakte, olgu teiste huviringis olevatega või treeneri, juhendajaga. Jah, pigem on probleem selles, et need huviringid ja lapsed ei asu sageli ühes kohas ja nende kokkuviimine nõuab teatud logistilist väljakutset ja ka teatud täiendavaid rahalisi vahendeid.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kõneleja ja sünnipäevalaps, palju õnne! Olen täiesti nõus, et huviharidus on äärmiselt oluline osa inimese haridusest, kuna see just aitab kaasa tema holistlikule arengule ja tema enda tugevuste väljatoomisele ja nõrkustega hakkama saamisele. Need on hästi olulised asjad. 

Aga küsin, kas teie eelnõu vaatab asja või eeldab, et vaatame asja ka laiemalt seda, kes tegelikult rahastab, kas see on kohalik omavalitsus või on see riik, kelle käes oleks see rahakott paremini, et seda huviharidust niimoodi korraldada, nagu Islandi mudel ette näeb, millele te vihjate. 

Teiseks küsimus, kas see näeb ette ka seda, et koolivõrku võib-olla peaks korrastama, kuna statistikast tuleb selgelt välja, et väiksemates koolides on huvihariduse valik palju väiksem ja ilmselt on raskem pakkuda niisuguseid erinevaid asju, mis just paneksid silmad särama, sest inimeste huvid on lihtsalt erinevad. 

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab seda, kumb tasand, kas kohalik omavalitsus või riik, peaks olema see peamine koordinaator, siis alati öeldakse, et mida lähemal lapsele on see nii-öelda otsustustasand või valikukoht, seda parem. Siis see tähendaks, et just kohalik omavalitsus võiks olla see, kes rohkem saab seda suunata.

Aga üks ohukoht on see, kui me räägime nüüd ka huvihariduse vahendite viimisest kohaliku omavalitsuse tulubaasi, mis ühtepidi on positiivne: tulubaas üldiselt ju alati kasvab, vähemalt seni on Eestis nende aastakümnete jooksul alati nii olnud, aga kui sealt kaob ära see kohustuslik silt, mida praegu riik annab – riik annab selle raha ju ainult ja ainult huvihariduse parendamiseks –, siis see võib olla see, et kuna kohalikud omavalitsused panevad ju veel kümneid ja kümneid miljoneid huviharidusse, siis see lihtsalt ei läheks selle muudatusena kaduma. Et me saaksime garantii, et kõik need vahendid, mis on mõeldud riigi poolt üleantavana kohalikule omavalitsusele, tegelikult sinna ka läheks. Ehk seal tuleks veel need ohud ära kaardistada. Aga muidu ma toetan seda, et see võiks olla kohaliku omavalitsuse tasandil, riigil kõrgelt seda vajaduspõhisust hinnata on äärmiselt keeruline. 

Mis puudutab koolireformi, siis ühtepidi on formaalne haridus või mitteformaalne haridus kindlasti omavahel äärmiselt tihedalt seotud. Aga ma isiklikult arvan, et ükskõik kui palju me neid koole reformime või muudame, on reaalsus see, et täisvaliku huvitegevusringe me suudame tulevikus pakkuda üldiselt ainult maakonnakeskustes. Nii ta paraku on. Me peame pigem mõtlema selle peale, kuidas tagada võimalikult hea huvihariduse transport piirkondadest maakonnakeskustesse või ka mingitel juhtudel juhendajate transport nendessesamadesse koolidesse. Aga ka minule tuttava valla, maakonna pealt ma võin öelda, et tegelikult huviringide kättesaadavus on maakonna vaates väga hea, aga kui nüüd minna sinna sisse, alevike ja koolide vaatesse, siis hakkavad tulema päris suured käärid. Seetõttu jah, transport maakonnakeskustesse on võtmesõna. Siis, ma arvan, ükski laps ei jää ilma selle huviringita, mis teda tegelikult ka huvitab.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, kõigepealt suur tänu, et sa vead eest nii olulist teemat. Ka Eesti inimarengu aruanne kinnitas, kui oluline on huviharidus laste arengus ja lõppkokkuvõttes ka meie riigi konkurentsivõimes pikapeale läbi selle. Aga minu küsimus on, et tegelikult me ootame ju ka seda, et lisaks sellele, et füüsiliselt need ringid on olemas, oleks lastel nende eest võimalik maksta ka. Kas koolides aidatakse kaasa, et iga laps ikka leiaks oma tugevuse ja jõuaks sinna huviringi? Kas sellist aspekti oled ka mõelnud seda punkti esitades?

Aitäh! Inimarengu aruandes ka tegelt tuli see väga hästi välja, kes peaks olema see teejuht lapsele. Kindlasti on see lapsevanem ühes vaates, kindlasti peaks olema see klassijuhataja, kes näeb, et klassis on tubli poiss või tüdruk, kellele võiks sobida see, aga seda seal koolis ei pakuta ja ta kohe hakkab otsima neid lahendusi, kuidas ta saaks sinna. See on läbi käinud ja see on käinud meie aruteludest läbi, see käis ka sealt aruandest läbi. See on äärmiselt oluline, kes on see, kes vaatab, et igas huviringis käiksid õnnelikud lapsed. Mina väidan, et igale lapsele on teda huvitav ring olemas, see tuleb lihtsalt üles leida. Ei ole nii, et last ei huvita mitte midagi. Ei ole nii, alati on mingi huviring. See võib tõesti olla nii IT-st kuni loodusteadusteni, viiulimängust kuni jalgpallini. Neid valikuid on Eestis ju sisuliselt tuhandeid.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea sünnipäevaline! Sa natukene ka põgusalt jõudsid seda vastata, aga kui sa tõid välja maapiirkondade ja linnapiirkondade selle päris märkimisväärse vahe, kui palju lapsi siis huviringides käivad, siis ma hakkasin mõtlema, et võib-olla see on ka tulenevalt sellest, et maapiirkonnas võib-olla õhtul lähevad lapsed hoopis jalgrattaga sõitma, kasutavad kergliiklusteid, mängivad palli, võrreldes sellega, et noh Tallinna kesklinnas need võimalused tõenäoliselt on teistsugused, eks ole, ja nad lähevad pigem huviringi ka lapsevanema vaatest. Võib-olla sa avad seda, mis nagu sinu hinnangul see põhjus võiks olla? Kas see on ainult rahaline või nagu sa ka välja tõid, et on transpordiküsimus? Või kolmas variant, justkui vaatad, et taristut ju on ehitatud üle Eesti, erinevaid võimalusi, aga kas lapsed võib-olla ei pääse piisavalt hästi siis seda taristut kasutama? Mis see sinu nägemus on, miks see vahe nii suur on?

Aitäh! Ja üks võib-olla nüanss veel, mida küsija ei maininud, on see, et antud juhul on statistikas väga hea ülevaade olemas sellest, huviharidus. Huviharidus on väga täpselt defineeritud. Aga koolide juures on ka huviringe, mis ei lähe nii-öelda klassikalise huvihariduse statistika sisse. Ka see mõnevõrra moonutab seda infot. 

Aga mina siiski olen nagu seda meelt, et jah, mitte nii-öelda juhendaja osavõtul toimuvad, ma ei tea, laste rattasõidud kergliiklusteedel ja omavahelised mis iganes mängude mängimised kusagil koolide läheduses või elamute läheduses, see on kindlasti tervitatav ja hea, aga huviharidus on ikkagi professionaalide poolt selge struktuuriga üles ehitatud vaba aja tegevus, millega antakse edasi ka väga palju muid asju, mida lapsed võib-olla omavahel mängides ei saa. Seetõttu, kindlasti lapsed maal võib-olla liiguvad rohkem, ja see on õige tähelepanek, aga ma arvan, et me riigina peame kindlasti rohkem vaeva nägema, et ka maalapsed saaksid ka seda huviharidust, kus on süsteemne tunni ülesehitus, kus on seda tehtud nii, et see hakkab lapsele harjumuseks saama, meeldivuseks saama. See on see peamine nagu soov, miks ma arvan, et ainult vaba aja tegevused ei ole lahenduseks. 

Mis veel seda nagu kinnitab, on see, et kes kuulas tähelepanelikult ka inimarengu aruannet, siis ta sai sealt ülevaate, millal meie noored panevad toime kõige rohkem õigusrikkumisi. See on just see aeg, kui vanemad ei ole veel koju jõudnud ja nendel on juba koolipäevad läbi. Ja sageli seda tehakse just grupiga koos. Need ei ole sageli ka kuritegevuse nii-öelda piiri ületavad, need on lihtsalt noorte poolt tehtavad pahateod, mis kahjuks üha rohkem ja rohkem ületavad ka selle kriitilise piiri. Seetõttu on ka see, et keegi täiskasvanu võiks neid suunata, juhendada. Kas või seesama, rattasõidu puhul: rattaga saab sõita nii, et sisuliselt mitte mingeid liikluseeskirju ei järgita, mitte mingeid ohutusnõudeid ei järgita, ilma kiivriteta, ilma reegleid järgimata, või siis nii, et seal on kõik ikkagi korraldatud ja vastavalt ohutus tagatud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Osaliselt sa juba jõudsid minu küsimuseni, mis puudutab ka kuritegevust ja noorte osa selles. Need lapsed, kes on haaratud huviharidusega, on kindlasti, nagu öeldakse, päästetud lapsed. Neil on väiksem oht sattuda tänavatele ja sellistesse halbadesse kampadesse. Kuna tegemist on otsuse eelnõuga, siis tegelikult on valitsusel lahtised käed, vabad käed seda kujundada, analüüse võtta. Kas sa oled kursis sellega, kas on just nimelt politsei sellist ülevaadet andnud, kui palju meil on noorte kuritegevus kasvanud? Ja sellest tulenevalt tuleb vaadata ka piirkonniti. Kui see meede loodi, siis oli just see, et suurema osa said hajaasustuse ja need kaugemad piirkonnad. Kõike ei pea tegema oma vallas, võib kokku tulla keskusesse, kus seda korraldada. Aga täna see võimalus on vähenenud, kuna toetus on vähenenud.

Aitäh! Ma juba hakkan kordama ennast just selles mõttes, et kust see info pärineb. Tegelikult oli inimarengu aruandes päris hea ülevaade ja ma alles eile seda sirvisin veel kord. Vaatasin veel kord, missugused õigusrikkumiste liigid on kasvanud, mida noored rohkem koos teevad. Tegelikult see info on politseil olemas. Üks asi on nii-öelda kuritegevus liikide kaupa, õigusrikkumiste liikide kaupa ja teine on ka kellaaegade vaates, kuidas ja mismoodi midagi tehakse. Väga suureks ohukohaks ja probleemiks, mida varasemalt võib-olla nii palju ei olnud ja millele ka politsei on viidanud, on tegelikult õigusrikkumised virtuaalmaailmas või kiusamine, küberkiusamine. Varasemalt, ilma nutiseadmeteta ajastul lõppes kiusamine koolis ära. See ei olnud ka normaalne, et koolis on kiusamine, aga nüüd see tuleb koju kaasa, tuleb nendele trennidesse kaasa. Seetõttu kogu see temaatika, mis on seotud küberkiusamisega, sotsiaalmeediaga ja nutiseadmete kasutamisega, seda on nii politsei kui ka psühholoogid ja psühhiaatrid väga-väga palju esile tõstnud. See on väga kiiresti kasvav probleem just noorte puhul.

Hea kolleeg Vadim Belobrovtsev, selle päevakorrapunkti juures saab kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. Teil on muidugi dilemma ja probleem, kuna te olete järgmine, komisjonipoolne ettekandja, siis te tegelikult saate realiseerida ainult ühe küsimuse. Selle te juba realiseerisite ja teist võimalust teil ei ole. Aga te saate ettekande ajal endale suuliselt sõnastada selle küsimuse ja sellele vastata ise. See võimalus jääb kindlasti alles. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Madis, kõigepealt palju õnne sulle, ja muidugi ka juhuslikult samal päeval sinuga sündinud Lauri Laatsile! Ma ei tea, kas te kaksikud olete, ilmselt ei ole, aga väga haruldane juhus.

Aga iseenesest tänane päevateema, mida sa siin meile ette kandsid, on väga vajalik ja oluline. Kuid samas ma saan aru, et kui koalitsioonilepinguid tehakse, siis sõltub mitmest osapoolest – kui on mitme osapoolega koalitsioon –, milliseid otsuseid tehakse. Ja samas teie ühise vankri vedamisel koos Reformierakonnaga te ju tegelikult huvihariduse raha hoopis vähendasite. Ja siit ka küsimus. Kuidas sulle tundub, kas sa oled teadlik, kas see oli teie erakonna soov vähendada huvihariduseks mõeldud rahastust või oli see kusagilt mujalt peale surutud?

Aitäh heade soovide eest! Jah, kinnitan üle, et see ei olnud sotsiaaldemokraatide soov. Ma arvan, et see ei ole tegelikult ühegi parlamendis esindatud fraktsiooni soov ilmtingimata võtta huviharidusest vahendeid ära. Aga me mõlemad oleme koalitsioonilepinguid koostanud ja eks lõpuks see ei ole kellelegi ideaalne. Kõik peavad tegema teatud mööndusi ja teatud tagasiastumisi. 

Aga meie selle eelnõuga tegelikult rõhutame väga palju seda, et väga palju meetmeid on sellised, mis ei ole otseselt seotud konkreetse euroga, vaid väga palju on seotud transpordi, logistika muutmisega. Väga palju on see seotud näiteks sellega, kuidas juhendajad võiksid liikuda, missuguseid, ma ei tea, huviringide jaoks vajalikke taristuid võiks rohkem anda kasutusse, mis niikuinii on olemas. Igal meetmel ei pruugi ollagi see euro taga. 

Aga ma olen nõus, et au ei tee see ühelegi osapoolele, kes huviharidusest vahendeid on pidanud vähendama. Ja antud juhul kindlasti ka aastaid hiljem me oleme jätkuvalt kurvad, et selline otsus tol ajal tehti.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Madis, ühinen kindlasti õnnesoovidega ja tahaksin öelda, et oma vanuse kohta näed sa väga hea välja! Ju on siin mängus ikkagi huvitegevus ja sportlikud eluviisid varasemalt. Aga huviharidus loomulikult läheb kõigile meil siin saalis korda. Minu teada on kombineeritult riik, KOV-id ja lapsevanemate osakaal huviharidusse panustamisel umbes 200 miljonit eurot. Mis võiks olla see maht, mis sinna tänase seisuga peaks minema? Ja veelgi tähtsam küsimus: kust see raha tulla võiks või mille arvelt? Avatud kaartidega praegu valitsuse poole pöördutakse, aga mis on see sotsiaaldemokraatide ettepanek just rahastuse osas, kas kuskilt ära võtta või kuidas seda lisaraha leida? Sest ma olen tõesti nõus sellega, ei ole küll kirjutanud, et huvihariduse osa võiks olla 200 miljoni asemel tulevikus meil poole suurem. Aga küsimus on, kust raha tuleb.

Aitäh! Ma arvan, et kui ma vastaksin nii, nagu väga paljude meetmete või väga paljude tegevuste puhul vastatakse, siis tegelikult huviharidusse investeerimine on riigi jaoks plussmeede. Ma kordan täna veel ja veel arvatavasti inimarengu aruannet, mis ütleb üheselt ja selgelt, et üks euro huviharidusse toob rohkem kui kümnekordselt tagasi tänu sellele, et selle võrra väheneb noorte poolt korda pandud õigusrikkumiste arv, selle poolt väheneb tervishoidu panustamise arv. Tänu sellele vähenevad mitmed teised riigile hiljem olulisel määral kulusid kaasa toovad tegevused, olgu need vaimse tervise probleemid, olgu need ka tegelikud sotsiaalsete oskuste teemad. Island on selle kõik läbi teinud ja nende uuringud näitavad, et täiendav investeering huviharidusse toob selle olulisel määral tagasi. Aga kui küsida nüüd, et meil seda tulevikus ärajäävat kulu ei ole, kust see raha võtta, siis ma arvan, et ma ei hakka siin seda uuesti üle kordama. Aga meie sellepärast olemegi teinud suhteliselt kitsa vaate, kuhu võiks need vahendid leida. Ja ma arvan, et riigi vaates rääkida 10–20 miljonist, mitte 100 ja 200 miljonist, millele võib-olla küsija viitas, mis oleks ideaalne mudel. Ma arvan, et 10–20 miljonit me peame erinevate riigieelarve nii-öelda ümbertõstmistega leidma. See ei nõua mingeid struktuurseid suuri muudatusi. Aga ma ütlen, et tulevikus on ta riigieelarvele positiivne meede ehk ta ei too täiendavaid kulusid. Ma ei tea, kui see oli vastus. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan nende põhjalike vastuste ja hea ülevaate eest! Lähtudes inimarengu aruandest, tooksin siia veel ühe nurga sisse. Inimarengu aruanne räägib väga palju ka nii-öelda tervislikust lahutamistehtest ehk sellest, et õppekavajärgne koormus on meie lastel väga suur ja sealt peaks hakkama midagi ära võtma. Kas huviharidus, tõepoolest, kui ta on kõigile kättesaadav, ikka reeglipärane, kuidagi struktureeritud, et see oleks üks viis seda lahutamistehet teha? Ükskõik, kas laps mängib siis jalgpalli või flööti või tegeleb mõne teise, võib-olla robootikaga sellisel tasemel, et, ma ei tea, käib Robotexi võistlustel ja igal pool, et see võimaldaks nii-öelda formaalhariduses, on see kehalises kasvatuses, muusikaõpetuses või arvutiõpetuses, asendada seda iganädalast tunnitööd huviharidusega ja saavutada kaks eesmärki: võimaldada lastel tegeleda sellise oma huvidele vastava, andeid väljaarendava tegevusega ja vähendada koormust tavatundides.

Aitäh!

Aitäh! Hea küsija mõnes mõttes vastas ka ise sellele küsimusele ära. Tegelikult täpselt nii see on. Ka ekspertide poolt on see välja toodud korduvalt ja korduvalt, et kui noored tegelevad ükskõik millise valdkonna huviharidusega, et see toetab siis nii-öelda klassikalist formaalset haridust väga ja väga suures mahus. See annab kindlasti noortele koolis eeliseid, see vähendab, ma ei tea, kas või koduste tööde mahtu või midagi sellist. Kindlasti mitteformaalse ja formaalse hariduse omavaheline integreerimine annab ka seda lahutustehet väga palju. 

Mis on nende kahe haridusliigi nagu peamine olemus? Üks on see, mis on kohustuslik, teine on see, mida laps teeb oma vabal ajal oma vabast tahtest. See on nii suur vahe. Midagi, mida inimene teeb oma vabast tahtest, see üldiselt on see asi, mis talle meeldib, muidu ta ei teeks seda. Vaata see ongi see, mis, ma arvan, aitab kaasa väga palju sellele, et ka koolis lähevad asjad mõnevõrra lihtsamaks. 

Ma kutsun üles, et tegelikult huvihariduses on äärmiselt palju erinevaid ringe, mis ei ole nagu võib-olla kõigile ka teada, seesama robootika ja asjad. Meie nooruspõlves võib-olla ei olnud veel selliseid asju nii palju, oligi sporti ja muusikakool ja kunstikool, aga tänapäeval on neid valikuid niivõrd palju. Teades inseneride puuduse temaatikat Eestis, tegelikult aitaks see väga palju kaasa ka selles vaates.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja, sünnipäevalaps! Ma tahaksin rääkida huvihariduse mõju sündimusele ja teie seisukohta teada. On selline konservatiivne lähenemine, et kui panna naisi rohkem sünnitama ja suunata neile erinevad meetmed, siis kui naised rohkem sünnitaks, küll siis hiljem lastega hakkama saab. Ja siis on teistpidine nägemus, mida mina pigem pooldan, et kui on turvatunne oma laste kasvatamise ja laste kasvamise osas, küll siis sünnib ka neid lapsi rohkem. Üht- ja teistpidi saab see olla. Huviharidus kindlasti mõjutab väga palju perede turvatunnet ja kõike seda poolt. Võib-olla te oleksite nii kena ja avaksite teie nägemust – huviharidus, sündimus, turvatunne, kõik need asjad, mida peaks silmas pidama. 

Hea küsimus, aga keeruline küsimus. Ma läheneksin kahest vaatest. Esiteks, mida näitab statistika. Statistika näitab, et nendel noortel, kes käivad huvihariduses süstemaatiliselt, nendel, kellel tõesti tekib selle tegevuse vastu huvi, nad naudivad seda tegemist, on ka koolist väljakukkumine oluliselt madalam. Nad saavutavad kas kiiremini või lihtsamini keskhariduse ja pärast seda mis iganes haridusastme. Ja teine vaade on see, et kui me vaatame kuritegevust ja õigusrikkumisi, siis jälle joonistub väga selgelt välja ühine joon: noored, kes osalevad huvihariduses, panevad kordades ja kordades vähem toime õigusrikkumisi kui need noored, kellel peale kooliaega ei ole selget sihti silme ees, mida teha ja kuhu minna. 

Ja kui me nüüd vaatame ka sündimuse poole pealt või ka perede läbilõiget, siis me võime ise järelduse teha, kummad pered on tugevamad või kus sünnib rohkem lapsi: kas seal, kus on rohkem nii-öelda pahale teele minekut ja madalamat haridust, või vastupidi, kus on ikkagi noortel nooruspõlvest kaasas hea lapsepõlv, vähe õigusrikkumisi või üldse mitte. Ma arvan, et see on see loogika või see koht, mis võiks seda toetada. Parem haridus ja vähem õigusrikkumisi on see, mille me saavutame huvihariduse parema kättesaadavusega.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma arvan, et siin täna saalis keegi vist ei vaidle vastu nendele järeldustele, mis tulevad inimarengu aruandest ja erinevatest teistest analüüsidest-uuringutest. Huviharidus on see, mis võimaldab lapsel mitmekülgselt areneda. Me tihtipeale võimendame üle koolis hariduse tähtsust, neid tulemusi, mis me sealt saame. Aga tihtipeale ongi nii, et kui on erinevaid võimalusi lapse arenguks, ka see, mida huviharidus pakub, siis lapse areng on terviklikum ja ta tegelikult saab elus paremini hakkama võib-olla kui tipphinnetega. 

Aga üks teema, mis on siin seletuskirjas välja toodud, on ka huviharidus, mis endiselt käib kahes keeles. Meil on ju üleminek eestikeelsele haridusele, mis toimubki keeruliselt, sest küll ei jätku õpetajaid, küll ei jätku motivatsiooni, on raha juurde vaja. Aga kas võiks öelda, et huviharidus annaks ka siin mingisuguse täiendava võimaluse?

Aitäh! Jah, see on ka üks põhjus, miks meil kolme prioriteedi hulgas on just see välja toodud. Me näeme, et selle integratsiooni ja keeleõppe koha pealt on huviharidus alakasutatud, kui nii võib öelda. Tegelikult seda on Eestis tehtud. Ma tean, et ministeeriumidel on ka kohe päris spetsiaalseid programme olnud selle jaoks, aga meie hinnangul võiks siin veel nii-öelda gaasipedaali vajutada ja neid meetmeid välja töötada, sest huviharidus on universaalne, keelest sõltumatu, sõltumata sellest, kas see on mingi pilli õppimine või mingi spordiala tegemine. Võib-olla natukene robootikas või loodushuvihariduses on rohkem keeleasja igapäevaselt vaja. Aga ma arvan, et siin on võimalik teha rohkem ja süstemaatilisemalt. Sest kui üldse kusagil on selliseid väga positiivseid integratsiooninäiteid, kus erinevat keelt rääkivad lapsed on saanud kiiremini ühise keele, siis on see just sport ja väga palju jalgpall. Kuigi viimaste nädalate üks kurb näide on võib-olla üksikuks – ma loodan vähemalt, et üksikuks – tõrvatilgaks meepotis, aga muidu küll toimib see väga hästi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ütleme ausalt, et opositsioon toob saali ju päris palju erinevaid ettepanekuid ja mis seal salata, osa neist maksab ka päris palju. Võtame näiteks selle, et meil on tervishoius tegelikult rahastuskriis, meil on kindlasti vaja sotsiaalvaldkonda oluliselt tugevdada, meil on kindlasti neid valdkondi veel regionaalpoliitikas ja mujal, mis vajavad lisaraha. Aga nüüd see huviharidus on tegelikult üks selline valdkond, kus need rahasummad võrrelduna riigieelarvega, võrrelduna kõigi nende muude vajadustega ei ole tegelikult nii karjuvalt suured. Võtame näiteks selle, kui valitsus hiljutise maksupoliitika otsuse tulemusena üle 500 miljoni eelarvest välja viis, siis sellest murdosa eest saaks huvihariduses teha revolutsiooni heas mõttes. Kuidas teile tundub, kas valitsuskoalitsioonil on äkki ka sisulist valmisolekut seda ettepanekut kaaluda, päriselt ka huvihariduse kättesaadavust oluliselt parandada, teades, et tegelikult see rahaline kulu, mis sinna läheb, on ikkagi väga väike, võrrelduna nii eelarvega kui ka võrreldes kasuteguriga, mis see tegelikult ühiskonnale tagasi toob? Aitäh!

Aitäh! Ma arvan, et see, kes on opositsiooni poolt käinud siin neid otsuse eelnõusid esitamas, eks see ongi meie enda valik, mis kujul me neid teeme. Ma mäletan ja ka täna siin arupärimist üle andes ma vihjasin, et näiteks meetmete väljatöötamine noorte ja vaimse tervise probleemide lahendamiseks, mis puudutavad sotsiaalmeediast tulenevaid mõjusid, sai 66 häält. See ei olnud seotud konkreetselt eelarve numbritega, see ei olnud seotud mingisuguste otsustega, mida tõesti, ma saan aru ka siiralt, koalitsiooni poolt on keeruline toetada. Ja sellepärast mina ja ma arvan, et sotsiaaldemokraadid nõustuvad, et mida rohkem me toome siia eelnõusid, kus me ei kirjuta ette konkreetseid numbreid, konkreetseid kuluridasid, vaid kirjeldame väga täpselt ja sihitatult selle probleemi ära, seda lihtsam on ka koalitsioonil selliseid asju toetada. Ma loodan, et ka nendes kõnedes, mis pärast mind tulevad ja ka pärast komisjoni ettekannet, huviharidusest räägitakse. On oluline, et sellest probleemist räägitakse ka peale seda, kui inimarengu aruanne sai kaks kuud tagasi väga tugeva ja positiivse vastuvõtu nii siin saalis kui ühiskonnas. Ma arvan, et peamine on see, et me oleme tõstatanud ühe teema uuesti siin saalis, panemata lauale selgeid ideid või ettepanekuid, mida on lihtne tagasi lükata. Et meil ei ole seda 40 miljonit või meil ei ole võimalik seda või teist asja teha, vaid me annamegi selle suuna, palume koalitsioonil kaaluda ja tõsta see teema taas fookusesse, vaadates just sellest vaatest, mis puudutab meie laste vaimset tervist, mis puudutab meie laste liikumisvaegust, mis puudutab meie laste liigset ülekaalulisust ja nii edasi. Neist muredest võiks jääda rääkima, mida kõike tegelikult saaksime huviharidusega lahendada.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt ongi meil võimalus kuulata juhtivkomisjonipoolset ettekannet ja selle teeb kultuurikomisjoni liige Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Kuna kolleeg Madis Kallas juba rääkis päris detailselt sellest otsuse eelnõust ja vastas ka küsimustele, siis mina räägin sellest, mis meil toimus komisjonis, kui seesama otsuse eelnõu oli meil arutlusel. Üritan mitte väga pikalt rääkida, aga noh, siin mõned asjad on sellised, mis, ma arvan, nagu vajavad tähelepanu ja on ka huvitavad. 

Riigikogu kultuurikomisjoni istung toimus meil teisipäeval, 14. aprillil, kus oli juhatajaks esimees Liina Kersna, protokollijaks oli Merje Noorlind, komisjoni konsultant, kohal olid liikmed Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali, ametnikud Carina Rikart ja Helena Pihlakas. Puudus meil Helle-Moonika Helme. 

Madis Kallas esines sõnavõtuga, et esitas oma otsuse eelnõu, selgitas, et soov on jõuda konkreetsete ja praktiliste lahendusteni, mis aitaksid parandada huvihariduse kättesaadavust ja kvaliteeti. Eelnõu keskmes on siis kolm fookuspunkti, mis põhinevad inimarengu aruande analüüsil ja varasematel aruteludel haridusühiskonnas. Esiteks, huvihariduse kättesaadavuse suurendamine laste seas, kelle vanemate sissetulekud on madalad ning kes elavad väljaspool maakonnakeskusi. Teiseks, 16–19‑aastaste noorte osalemine huvihariduses, mis on märkimisväärselt madalam kui noorematel vanuserühmadel. Ja kolmandaks, huvihariduse korralduse muutmine keelepõhisest huvipõhiseks. Loodan, et ei eksinud. 

Siis võttis sõna Haridus‑ ja Teadusministeeriumi noortepoliitika osakonna juhataja Heili Griffith, kes selgitas, et inimarengu aruande analüüsist selgub, et kolmandik noortest vanuses 7–26 aastat osaleb huvihariduses, kuid on oluline arvestada kogu valdkonnaga, kuhu kuuluvad lisaks noorsootöö, noorteühingud ning noortekeskused, mis pakuvad mitmekülgseid tegevusi väljaspool kooli. Valdkonnas on teada, et ligipääsetavus on piirkonniti erinev. Näiteks Tallinnas osaleb üle 60% noortest huvihariduses, samas kui näiteks Valgas kuskil 20–30%. Tegemist on küll Eesti hariduse infosüsteemil põhineva statistikaga, mis ei kajasta täpselt iga ringi tegevust ega noorte tegelikku osalemist. Puudulikud andmed esinevad ka mittetulundusühingute puhul, aga vähemalt mingi ettekujutus on meil olemas. 

Heili Griffith selgitas, et kõige olulisem toetusmeede huvihariduse ja huvitegevuse tagamiseks on kohalikele omavalitsustele antav lisatoetus 9,3 miljonit eurot. See meede aitab parandada ligipääsetavust, sealhulgas hariduslike erivajadustega noorte kaasamise ning transpordivõimaluse organiseerimise kaudu. Paraku on seda toetust aastate jooksul vähendatud. Sellest meil oli juttu ka täna juba. Samal ajal kasvab unikaalselt osalevate noorte arv kui ka osaluskordade arv, mis näitab positiivseid muutusi. Noorteühingute ja katusorganisatsioonide toetused moodustavad HTM-i noortepoliitika osakonna eelarvest olulise osa, 2 miljonit eurot. Lisaks on Haridus- ja Noorteameti ehk Harno eelarves laagrite ja malevate toetused. Uue Euroopa Sotsiaalfondi ehk ESF-i riigiplaanide raames kaalutakse lahendusi, mis viivad kogu noortevaldkonna ehk noorsootöö, huviharidus ja huvitegevus, koolile lähemale, näiteks kogupäevakoolide mudeli rakendamine. Sellised meetmed võimaldaksid noortel veeta kogu päeva ühes kohas, Islandi näitel, kus toimub nii formaalne õpe kui ka kooliväline tegevus. Väljakutseks on siiski ajutiste toetusmeetmete rahastamine ning vastutus jaguneb riigi ning KOV-ide vahel. Noortevaldkonna korraldamine on eeskätt kohalike omavalitsuste pädevuses ning jätkuprobleemiks ühtlase ligipääsetavuse tagamine kõikidele noortele Eestis. 

Komisjonis arutati ka põhjalikumalt Islandi mudelit kui potentsiaalselt tõhusat lahendusviisi sotsiaalselt vähem kindlustatud noorte toetuseks. Islandi rahastusmudeli kohaselt avab omavalitsus igale noorele vanuses 7–19 aastat personaalse konto, kuhu kantakse toetusrahana umbes 525 eurot. Lapsevanem saab koos lapsega otsustada, millist teenust selle toetuse kaudu kasutada. Selline süsteem kõrvaldab takistused, kus madalama sotsiaal-majandusliku taustaga pered peavad ise toetuste ja meetmete leidmisega tegelema.

HTM-i huvihariduse ja noorsootöö juht Tormi Kotkas ütles, et ministeerium on ette valmistamas uuringuid, mis peaksid näitama, kuidas Eesti kohalikud omavalitsused suhtuvad kontopõhise rahastusmehhanismi rakendamisse või kas oleks sobiv mõni alternatiivne lähenemine. 

Kultuuriministeeriumi spordiosakonna nõunik Kaarel Nestor täiendas, et analüüsides spordieelarvet, moodustab kohalike omavalitsuste eelarvetest spordile suunatud osa 2–5%. Viimase paarikümne aasta jooksul on see summa jäänud suhteliselt samaks, ent protsendina eelarvest vähenenud. Kultuuriministeerium on välja pakkunud "Sport koolis" programmi laiendamise võimaluse. Hetkel on tegemist EOK algatatud pilootprojektiga, mida võiks rakendada kõikidesse koolidesse ning see oleks üheks lahenduseks noorte kaasamiseks sporti. Programmi laiendamine aitaks kaasa piirkondade arendamisele, eriti seal, kus kutsetunnistustega treenerite arv on väiksem. Samuti võimaldaks see pakkuda treeneritele konkurentsivõimelist töötasu, kuna nende tööülesannete hulk kasvaks. Sellega seonduvalt rakendab ministeerium üle-eestilist treenerite tööjõukulu toetusmeedet, mis tähendab, et alates 5. kutsetasemega laste ja noortega tegelevad treenerid saavad riigipoolset palgatoetust. 

Komisjoni esimees Liina Kersna avaldas arvamust, et spordiinfrastruktuur on noorte huvihariduse kontekstis määrava tähtsusega, ning küsis, miks ei suunata 9,3 miljonit selgemalt vähekindlustatud peredele lastele vajaduspõhiselt huvihariduse tagamiseks. Ministeeriumi esindaja Heili Griffith vastas, et takistust praegu ei näi olevat. Hetkel tundub, et rahastus läheb järgmise aasta algusest kohalike omavalitsuste tulubaasi, kuid võimalike muudatuste korral võib see ka edasi lükkuda. Sellisel juhul analüüsib HTM uuesti olukorda, millistel tingimustel ja kelle jaoks KOV-id selle raha saavad. Tormi Kotkas täiendas, et kohalikud omavalitsused tegelikult saavad juba täna ise otsustada, kuidas nad seda raha kasutavad. 

Komisjoni liige Kadri Tali tunnustas eelnõu algatust, öeldes, et on selge, et huviharidus on noorte turvalise arengu ja kuuluvustunde kujundamisel keskne. Ta lisas, et hetkel on huviharidus justkui kahe tooli vahele jäänud. Vastutust jagavad Kultuuriministeerium, haridusministeerium ja kohalikud omavalitsused – nii et võib öelda, et isegi kolme tooli vahele jäänud –, kuid raha liigub sageli süsteemi sees ega jõua otse lapse juurde. Tuleks otsida lahendusi, mis võimaldaksid leida igale lapsele personaalne lahendus. Ühe meetmena võiks igale lapsele tagada vähemalt ühe huvihariduse liigi tasuta. Vajalikud vahendid tuleb leida, sest see on investeering noorte turvalisusse ja tulevikku. 

Komisjoni liige Signe Kivi viitas probleemile, et puudub täpne ja ajakohane info vähekindlustatud perede ja noorte kohta, mistõttu sihitud ja personaalse toetuse rakendamine on keeruline. On aeg viia olemasolevad ressursid ja võimalused süsteemselt kokku, et ressursid jõuaksid otse lapseni ja võimalused oleksid selgelt kaardistatud, et iga laps leiaks oma tee huviharidusse ning turvalisse arengukeskkonda. 

Madis Kallas, komisjoni liige, avaldas arvamust, et riik peaks suutma kaardistada, kui palju lapsi osaleb koolide huviringides, sest praegu puudub täpne statistika. Info peaks olema kättesaadav kõigile. Islandi mudel võiks olla tulevikus kasulik lahendus mitmete probleemide leevendamiseks, tuues kaasa positiivseid muutusi noorte huvihariduse kättesaadavuses. 

See tegelikult pidi olema minu küsimus kohapealt kolleegile siis, kui ta siin esines oma ettekandega, et mida tema selle Islandi mudeli kohta arvab ja kas tema arvates võiks seda ka Eestis rakendada kas üks ühele või mõnel teisel kujul. 

Margit Sutrop, komisjoni liige, viitas huvihariduse, noorsootöö ja üldhariduse lõimimisele ning sõnas, et protsessis esineb takistusi, nagu koolide vähene paindlikkus ja staatuseprobleemid õpetajate vahel. Lisaks võib laste tegevusetus pärastlõunati, kui vanemad on tööl, viia riskikäitumiseni. Seetõttu oleks oluline pakkuda koolis mitmekesiseid huvitegevusi, eriti nendele lastele, kelle vanemad ei saa neid muidu toetada. Idee iga lapse personalikontost aitaks jälgida tema osalemist huvitegevustes ning toetada individuaalset arengut.

Tormi Kotkas selgitas, et formaal- ja mitteformaalõppe lõiming sõltub piirkonnast ja koolist ning nõuab üldhariduskoolide valmisolekut koostööks. Sageli esineb tõrksust, mis on seotud väsimusega reformide suhtes, mitte mitteformaalõppe väärtustamise puudumisega. No see on juba kivi HTM-i kapsaaeda, kus neid reforme on viimasel ajal olnud päris palju. Edu võti on omavalitsuste loodud tingimused ja osapoolte koostöö, kuhu kuuluvad ka lapsevanemad ja noored. HTM liigub noortevaldkonnas seadusega suunas, et tuleksid ka noortevaldkonna kvalifikatsiooninõuded. See kindlustaks ka üldhariduskoolide kindlustunnet, et lastega ei tööta suvalised inimesed, vaid nad omavad kutsetunnistust ja nii edasi. Sport on selles osas hea näide. 

Kolleeg Madis Kallase sõnul võiks igal lapsel olla võimalus osaleda talle huvi pakkuvas huviringis, kuna statistika näitab, et huviharidusest eemal olevad noored satuvad sagedamini pahandustesse. Erilist tähelepanu tuleks pöörata vanusegrupile 16–19, kelle seas on enim probleeme. 

Siis kolleeg Margit Sutrop viitas noorte loobumisele spordist ja huviharidusest ning tõi välja, et tipptasemel trennid ja kooli nõudmised tekitavad suure surve ja valikuid. Ta rõhutas, et kõiki tegevusi ei pea tegema professionaalsel tasemel. Oluline on võimaldada lastele mitmekülgseid vaba aja veetmise võimalusi. Riskigruppi kuuluvate noorte toetamine säästab hilisemaid kulusid ühiskonnale. Kool ja pere peaksid tagama lapsele vähemalt ühe huviala. 

Seejärel tegi komisjoni esimees Liina Kersna ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vadim Belobrovtsev, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil ning viia läbi lõpphääletus. Selline otsus võetigi konsensusega vastu. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud komisjoni ettekandja! Küsimus teile on natuke laiem. Tegelikult, nagu siin kõlanud on, huvihariduse kättesaadavuse suurendamise plusse teavad tänaseks vist juba kõik Riigikogu liikmed ja kahtlemata seda nendivad iseenesest kõik parlamendierakonnad ja fraktsioonid. Aga kuidas teie komisjonis on seni olnud selline, ütleme … Seal aastate jooksul te olnud olete. Palju positiivseid samme, otsuseid reaalselt on tehtud huvihariduse kättesaadavuse parandamiseks? Kas neid arutati ka selle konkreetse eelnõu menetlemise raames, mis on need senised positiivsed sammud olnud, valitsuse plaanid olnud? Ja mis on teie isiklik seisukoht nii selle konkreetse eelnõu suhtes kui ka laiemalt? Kas me täna liigume selles suunas, kuhu vaja, et huvihariduse kättesaadavus paraneb ühiskonnas, või tegelikult sõltub see üha rohkem inimese sissetulekust, rahakotist või täpsemalt vanemate rahakotist, mis paneb lapsed ebavõrdsesse olukorda? 

Aitäh! Ausalt öeldes vahepeal mulle tundub, et selle teemaga on meil natuke samamoodi nagu näiteks demograafia teemaga. Me kõik räägime seda juttu, et meil on suur probleem majas, tegelikult meil sündimus langeb katastroofiliselt kiiresti ja me peame midagi ette võtma, aga sinna see jääbki ehk põhimõtteliselt tegudeni asi ei jõua. Ja siin on natuke samamoodi. Me kõik saame aru, et huviharidus või mitteformaalne haridus, nagu võib seda ka nimetada, on hästi oluline. Ma ei usu, et on inimesi, kes ütlevad, et seda üldse ei ole vaja, et mis me siin raha raiskame, tegelikult me võiksime seda raha suunata kuskile mujale. Vastupidi, kõik on seda meelt, et kindlasti peaks seda raha isegi rohkem olema. Aga jällegi, sinna see jääbki. Nii et kui te küsite, kui palju selliseid initsiatiive on varem komisjonis olnud – noh, mina saan rääkida kolme viimase aasta eest –, siis mina küll ei mäleta, et neid initsiatiive oleks väga palju. 

Samal ajal me teame, et mõned aastad tagasi hakati sedasama summat, millest ka minu ettekandes oli juttu, summat, mis eraldatakse kohalikele omavalitsustele huvihariduse korraldamiseks, väga drastiliselt kärpima. Kunagi oli see circa 15 miljonit aastas, siis kohe läks see kuskile 10 miljoni peale ja kui mälu mind ei peta, siis 2023. aastal otsustati, et järgmisest aastast ehk 2024. aastast on see summa veel 1 miljoni võrra väiksem ehk kärbiti jälle 10% võrra. Nii et kui vahepeal see oli 15 miljonit, siis nüüd on see kuskil 9 miljonit, 9,3, nagu ma juba ütlesin. 

Tegelikult minu arvates… Te küsisite minu isiklikku arvamust. Minu isiklik arvamus on see, et see on kindlasti samm vales suunas. Tegelikult see summa peaks suurenema, mitte iga kord väiksemaks minema. Ja tegelikult me peaksime kindlasti rohkem sellest valdkonnast rääkima. Nii et mul on hea meel, et me täna siin seda otsuse eelnõu arutame.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No minu teise koosseisu kogemuse põhjal Riigikogus kõige sisulisemad arutelud, kus poliitilised erimeelsused kõrvale jäävad, on need, mis on puudutanud haridust: haridusvaldkonda, üldhariduskooli, huviharidust, laste annete väljaarendamist. Selles vaimus ma küsin ka, kas komisjoni arutelu oli pigem konstruktiivne ja sõbralik. Kas tõepoolest on oodata, et valitsus otsuses ette nähtud raames hakkab reaalseid lahendusi välja töötama, sest eelarve koostamine seisab ju sügisel ees ja praegu on Riigikogul väga hea ajastus selline ülesanne valitsusele anda? Kuidas teil tunne jäi? Kas on lootust, et see 9-miljoniline huvihariduse toetus kasvab ja tulevad täiendavad lahendused sellele juurde? 

Aitäh! Ma olen osaliselt nõus sellega, et haridusküsimused tekitavad siin kõige vähem erimeelsusi, aga osaliselt mitte. Meil oli siin vist, kui mälu mind ei peta, kaks korda juba umbusalduse avaldamine haridusministrile ja siis hääletati erinevalt, siis seda konsensust ei olnud. See oli ka loogiline. 

Aga kui rääkida sellest, mis meil komisjonis on, siis reeglina meie komisjoni istungid toimuvadki väga sõbralikus õhkkonnas. Vahel ikka vaidleme – loomulikult, kuidas ilma selleta. See on täiesti loogiline, ikkagi peaaegu kõikide fraktsioonide, meil vist kõikide fraktsioonide esindajad on olemas komisjonis. Need teemad võivad olla väga põhimõttelised. 

Mis puudutab seda valdkonda, siis jällegi, see tagasiside, mida me saime ametnikelt, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi töötajatelt, oli hästi positiivne ühest küljest. Me nägime, et teemaga tegeldakse ja analüüsitakse. Ma tsiteerisin siin mitut punkti, kus riik tegelikult nende ministeeriumide näol tõepoolest tahab aru saada, kuidas see süsteem töötab ja kuidas oleks võimalik seda parandada seal, kus see vajalik on. 

Aga kui te küsite, kas ma usun seda, et see summa, mis eraldatakse igal aastal kohalikele omavalitsustele huvihariduseks, siis ma tahaks küll optimist olla, aga ma arvan, et ainuke selline ajend, mis võib panna praegust valitsust seda summat suurendama, on see, et lähenevad parlamendivalimised. Siis saaks ennast näidata paremas valguses ja öelda, nagu me eraldame raha. Kui see ei tööta, siis ma väga kahtlen, et leitakse raha, sest me oleme siin väga palju erinevate ministrite esinemisi näinud, kus ei ole seda empaatiat kahjuks tunda. Pigem on nii, et te saate kuidagi ise hakkama ja raha ei ole ja kahjuks me peame siin teisi valdkondi rohkem rahastama. 

Ma ütlen ausalt, et mina seda väga ei usu. Kui järsku see summa suureneb, siis see oleks väga meeldiv üllatus. Ikka juhtub elus! Aga elame-näeme, varsti näeme.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kas teid minu isiklik arvamus Islandi kohta huvitab, aga ma ikkagi mainin seda, et tegelikult Islandi mudel on siis selline, kus nii-öelda kontosüsteemiga lapsega seotakse konkreetne summa ära. Reykjavíkis on see umbes 500 eurot ja selle kaudu saavad lapsed valida. Ma arvan, et see oleks Eestile väga hea liikumise tee, kuna see on ennast õigustanud ja seda on praktikas proovitud veel väiksema riigi puhul kui Eesti, aga siiski ta võiks toetada. Ma küsingi sellest vaatest. Ma olin ka ise kohal, ma tean, et teatud arutelu oli, aga kas võib-olla on mingit uut infot vahepeal seoses sellega, mis puudutab ministeeriumi samme just Islandi mudeli rakendamisel või vähemalt kaalumisel?

Aitäh! Seda informatsiooni on teil, ma arvan, sama palju kui mul. Ma tsiteerisin seda oma ettekandes. HTM-i esindaja Tormi Kotkas ütles, et ministeerium on ette valmistamas uuringuid – ta ei ole isegi veel seda põhimõttelist käiku lasknud, aga on ette valmistamas uuringuid –, mis peaks näitama, kuidas Eesti kohalikud omavalitsused suhtuvad kontopõhise rahastusmehhanismi rakendamisse või kas oleks sobiv mõni alternatiivne lähenemine. Ma saan aru, et teisisõnu hakatakse küsima omavalitsustelt, mis on nende arvamus seoses selle süsteemiga. Ühest küljest on see loomulikult positiivne, teisest küljest võiks see protsess olla natuke kiirem, ja teisest küljest jällegi, kui omavalitsused saavad kindlust, et seesama rahastus ei vähene, et see raha, mis riigilt tuleb, huviharidusele, on sama või isegi suureneb, mida väga tahaks loomulikult, siis, ma arvan, on nad valmis erinevate stsenaariumide üle diskussiooni pidama. Kui neil tekib tunne – me räägime siin sellest, et raha võetakse ära ja hakatakse mingit teist mudelit rakendama selle asemel –, siis võivad need vastused olla hoopis teistsugused. Nii et siin on minu arvates kõige olulisem ikkagi tekitada kohalikel omavalitsustel kindlust, et seesama rahastamine väiksemaks ei lähe, ära ei kao. Kui me räägime sellest alternatiivsest rahastusmehhanismist, siis kohalike omavalitsuste jaoks halvemaks olukord ei muutu, eriti rahalises mõttes.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Tegelikult see teema on seotud ka ühe varasema teemaga. Me teame, et viimasel poolel aastal on nende õppekäikudega väga suured probleemid olnud koolides, väga segased sõnumid, kes ja kui palju võib selle eest tasuda. Kas selle punkti käsitlemisel tuli ka see teemaks, et meil on siin pool aastat suured probleemid olnud muuseumide ja teatrite külastamisega? Kas seal nähti mingit seost või on seda varem arutatud?

Aitäh! Siin vahepeal sellistele küsimustele vastatakse, et ei, sellist küsimust komisjonis ei arutatud, aitäh. Aga mina võin nii palju öelda, et meil oli vastavateemaline diskussioon ühel teisel istungil. Selle punkti raames tõepoolest meil ei olnud seda teist teemat arutlusel, aga me arutasime seda eraldi, kuna meile olid kutsutud külla ka inimesed, kes olid selle valdkonnaga seotud. Ja tõepoolest, vaat seal tegelikult läks diskussioon kohati isegi tuliseks. Kuna meil ei olnud kahjuks tehnilistel põhjustel kohal Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajat, siis ei olnud võimalik leida tasakaalu selles diskussioonis. Ühesõnaga, see oli natuke mäng ühte väravasse, mis ei olnud kõige parem. Aga me leppisime kokku, et me kindlasti teeme neid arutlusi veel ja kutsume sinna loomulikult ka ministeeriumi esindajaid. 

Läks tuliseks ka sellepärast, et teema on praegu hästi-hästi terav. Ja ma arvan, et ministeerium peaks praegu kiiremas korras midagi ette võtma hakkama, sellepärast et rahulolematus kasvab kui mitte iga päevaga, siis põhimõtteliselt iga nädalaga. Tõepoolest, praegune olukord on selline, et koolid ei julge küsida raha. Nad ei tea, millal see olukord laheneb ja kuidas see laheneb. Ja siis nii õpetajad kui ka vanemad kui ka, ma oletan, lapsed ise on tegelikult praegu hästi rahulolematud, sellepärast et see oluline osa õppeprotsessist lihtsalt jäi ära praegu ja keegi ei saa aru, millal see tagasi tuleb ja kas see üldse tuleb tagasi ja kui see tuleb tagasi, siis mis kujul, ja nii edasi. Nii et sellega on päris suur probleem ja ma loodan, et ministeerium ikkagi kiiremas korras võtab midagi ette.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nii mõnigi aasta tagasi, kui riik hakkas toetama huviharidust – õnneks –, siis need summad, mis eraldati kohalikule omavalitsusele, olid päris märkimisväärsed. Selle ajaga nad on vähenenud circa kaks korda. Ja praeguses raskes olukorras, kus valitsus tõstab makse, kus toiduhinnad tõusevad ja paljudel lastel ei ole isegi paari ketsi endale osta, eks teisi muresid siin on ju ka. Me oleme tõstatanud siin Riigikogus igasuguseid küsimusi, mis leevendaks perekonna olu-elu, aga vastu ei tuldud, et valitsusel on teised prioriteedid kui Eesti inimene. Mis te ise arvate, kas sellel eelnõul on ka väljavaateid, et see vastu võetakse?

Aitäh! Kolleeg Riina Sikkut eelnevalt ütles, et haridusteemalised algatused leiavad siin saalis rohkem üksmeelt kui võib-olla teisteteemalised. Aga ma ausalt öeldes ei tea, kas koalitsioon on valmis seda toetama, sest kui me räägime jällegi komisjonis, siis ka koalitsioonierakondade esindajad komisjonis räägivad väga mõistlikku juttu ja on nõus sellega, et olukord on ideaalist kaugel ja kindlasti peaks pingutama ja kindlasti peaks rohkem raha leidma, võib-olla muutma süsteemi kuidagi niimoodi, et just nimelt need vähem kindlustatud pered, vähem kindlustatud lapsed saaksid rohkem seda toetust. Aga siis, kui initsiatiiv jõuab suurde saali, kogemus näitab, et tihtipeale hääletatakse ikkagi teistmoodi võrreldes sellega, mis on komisjonis. Nii et mina küll loodan, et koalitsioon seda toetab, Keskerakonna fraktsioon kindlasti seda toetab, aga varsti näeme.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tunne teie seda kultuurikomisjoni õhkkonda, aga ma vaatan õõvastavalt, nagu oleks mingi teine aeg saabunud. Selleks et kusagile ekskursioonile minna, tuleb tsaarilt luba küsida. Siis käivad palverännakud, 400 inimest või üle selle, kes sellega tegelevad, käivad alandlikult palumas, et oleks võimalik minna kusagile muuseumi või kusagile mujale. Kas te komisjonis arutasite ka seda, kuidas me oleme nii kaugele jõudnud, et selline asi üldse võimalik on? Nii absurdne! Aitäh!

Aitäh! Tõepoolest, kui oli vastavateemaline arutelu, siis me arutasime hästi palju seda teemat erinevatest vaatevinklitest. Loomulikult on suur küsimus, miks on vaja kogu aeg raha küsida. Samas, praegu meenutan, et isegi siis, kui mina käisin koolis – see oli veel 1980-ndates ja 1990-ndate alguses ja keskpaigas –, juba siis küsiti raha, aga võib-olla isegi mitte ekskursioonideks, vaid näiteks värvideks ja pintsliteks, et koolis remonti teha. Ka selliseid asju on olnud. Nii et seda praegu minu teada väga ei küsita ja juba see on paremaks läinud.

Mis puudutab seda koolivälist tegevust, siis ma arvan, et mingi osa sellest võiks ikkagi olla kaetud kas riigi või kohaliku omavalitsuse poolt, ka sellest on räägitud ühe variandina. Aga kui tõepoolest tahetakse seda koolivälist õppeprotsessi võimalikult palju rikastada, siis on selge, et seda võib ju teha lõpmatuseni. Loomulikult on see kõik väga kasulik, aga eelarve on selline, mis ta on. Nii et tegelikult suur enamus lapsevanematest on ju valmis nende ekskursioonide ja teiste tegevuste eest maksma, aga lihtsalt praegu keelab ministeerium koolidel raha vastu võtta. Nii et praegu on olukord selline, et see on puhas juriidiline küsimus, kuidas midagi korraldada. 

Teine probleem, mis on tõepoolest mitte niivõrd juriidiline kui sotsiaalne, on olemas, ma arvan, hästi palju ka neid vanemaid, kes väga tahaksid, et nende lapsed käiksid kuskil ekskursioonidel ja muudes kohtades ennast täiendamas, aga neil ei ole lihtsalt raha selleks, nendel vähemkindlustatud peredel. Siinkohal kindlasti riik, kohalikud omavalitsused ja koolid, olles osa kohalikest omavalitsustest, või riigigümnaasiumid, kui me räägime sellest, võiksid mõelda, kuidas seda olukorda parandada. Neid ettepanekuid on tehtud erinevate erakondade poolt, kuidas seda probleemi lahendada ja kuidas korraldada ka neile, kes lihtsalt ei saa seda endale lubada. Neid ideid on olnud hästi palju. Ka meie erakond on nende ideedega välja tulnud. Palju on praegu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi väljakupoolel.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina tahaks … Ma ei tea, kas sellest muidugi juttu oli, aga ma eeldan, et oli nii tähtsa otsuse puhul, kui see huvihariduse rahastamine on. Kui nüüd teha võrdlus sellel teemal, et see kärbe, mis siin kunagi tehtud on riiklikus huvihariduse rahastamises – see on mõned miljonid eurod, et siis Eesti majandusel kuidagi väidetavalt läheks paremini, aga sellel on ka mõju lõppkokkuvõttes. Kui lapsed ei saa huviharidust omandada, siis neil anded jäävad arendamata. Võib-olla on nad tänu sellele vähem võimekamad, panustavad ühiskonda tulevikus vähem. Sellel on mingi majandusmõju, ühiskondlik mõju. Kas sellest oli juttu? Kas te saaksite seda poolt valgustada, et kas sellised kärped – mõni miljon siit ära võtta –, mis lööb lapsi ja peresid väga tugevalt, aga lõpuks, mis see teine pool võiks olla?

Aitäh! See ei olnud pelgalt isegi mõni miljon, see oli peaaegu 5 miljonit ehk oli 15 miljonit ja siis järsku oli juba 10 miljonit. Ma mäletan, et kui see samm ära tehti, siis mina olin veel Tallinna abilinnapea just haridusvaldkonnas ja Tallinna see puudutas niimoodi, et meile lihtsalt öeldi, et nüüd te saate 50% vähem. Sest see jagati niimoodi omavalitsuste vahel ja siis otsustati, et Tallinn saab kaks korda vähem raha, mis on eelnevalt tulnud. Ma mäletan, kuidas meie jaoks oli paras pähkel, kuidas siis korraldada huviharidust niimoodi, et lapsed ei peaks sellest ilma jääma, et ei peaks neid ringe ära jätma või kinni panema, trenne ära jätma. Ja see oli väga suur väljakutse tegelikult. Me küll saime sellega hakkama, aga see oli nagu räige. Ja loomulikult ma mäletan, kuidas siis põhimõtteliselt anti mõista, et huviharidus ongi kohalike omavalitsuste ülesanne ja tegelege sellega, me siin lihtsalt toetame. 

No natuke nagu näiteks koolitoit. Me räägime sellest, et koolitoit peab olema tasuta, ja kunagi see oligi niimoodi. 2018 kehtestati kord, kus riik andis ühe euro ühe õpilase õppimispäeva eest ja kohalik omavalitsus näiteks lisas omalt poolt midagi. Aga tegelikult – nüüd on juba 2026 – kaheksa aastat see pole muutunud, seesama närune üks euro ongi. Ma olen mitu korda haridusministrilt küsinud ka siin saalis, kas tema arvates on see täiesti normaalne olukord, kus kaheksa aastat juba see summa jääb muutumatuks ja ongi üks euro, samas kui kõik saavad aru, et sellest juba ammu ei piisa. Siis vastus oli umbes selline, et riik ei peagi katma toidukulusid koolides, kohalikud omavalitsused ja lastevanemad peavad seda ise tegema ja riik lihtsalt toetab nii palju, kui saab, ja nii edasi. 

Täpselt samamoodi öeldakse, et huviharidus ei ole ju kohustuslik haridus. Igaüks ise saab hakkama, riik toetab, aga riik tegelikult ei pea seda kinni maksma, sest seda võivad teha kohalikud omavalitsused ja lapsevanemad ise. Meie seda lähenemist väga ei toeta. Ja nagu me siin juba rääkisime ja diskuteerisime, tõepoolest, meie arvates peaks see summa mitte vähenema, vaid suurenema ja vähemalt jõudma sinna, kus see oli näiteks aastail 2018–2022, kui hakati seda kõvasti kärpima.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud kolleegid, kes on siin saalis! Hea Eesti rahvas, kes vaatab meid ilmselgelt läbi interneti! Kui me täna siin saalis räägime laste huviharidusest, siis tegelikult me ei tohiks ju tõepoolest rääkida ainult numbritest eelarves. Me räägime tegelikult Eesti tulevikust, me räägime sellest, millised lapsed meie riigis, meie maal kasvavad. Kas need on lapsed, kellel on võimalus areneda muusikas, spordis, kunstis ja rahvuskultuuris, või siis lapsed, kellelt see võimalus on riiklikult ära võetud?  

Muidugi, sotse tuleb nüüd tunnustada, et nad on tulnud siia saali selle hea eelnõuga. Aga Eesti avalikkusele tuleb siiski valjusti ja selgelt välja öelda, et sotsiaaldemokraadid kannavad selles protsessis, mida me nimetame kärpimiseks huvihariduses, väga suurt vastutust. Faktid on sellised: sotsiaaldemokraadid olid võimul nii kärbete alguses kui ka hilisematel aastatel ehk aastatel 2016–2019 ja 2022–2024, kui tehti ära need kõige suuremad kärped huvihariduses. 

See on tüüpiline Eesti poliitika muster. Kõik suuremad erakonnad on teatud hetkel olnud võimul, kui huvihariduse raha maha niideti. Selle tulemusena on riiklik panus vähenenud, koormus on lükatud lapsevanemate ja omavalitsuste õlule, mis lööb kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga peresid ja maapiirkondade lapsi. Näiteks Saaremaal on vähenenud toetus kuni 60%, Hiiumaal 50%, Põlvamaal ligi pool ja Ida-Virumaal on vähenenud huvihariduse kättesaadavus kõige rohkem. 

Oma saba tõstes tuleb muidugi tõdeda, et kui EKRE oli võimul, siis huvihariduse toetus oli kõige kõrgemal tasemel. See oli see, millest siin eelnevalt räägiti, 15 miljonit eurot, ja juba 2022. aastal oli see langus 5 miljonit ehk see langes 10 miljonile eurole. 

Sotsiaaldemokraadid räägivad meelsasti laste heaolust ja võrdsetest võimalustest, aga tegelikkuses aitasid nad kaasa olukorrale, kus tuhanded lapsed jäid ilma võimalusest areneda. Paraku see kõik toimub ka olukorras, kus Eesti inimesed maksavad juba niigi väga kõrgeid makse. Me maksame, et riik saaks toimida, aga see raha kahjuks ei jõua tagasi sinna, kuhu see peaks jõudma, ehk laste arengusse, perede toetamisse ja maapiirkondade elujõu säilitamisse. 

Maapiirkondades nimelt lisandub sellele probleemile, millest me täna siin räägime, veel üks väga konkreetne takistus. See on nimelt automaks. Tuleb siinkohal meelde tuletada, et sotsid olid ka siin väga innukad seda kehtestama. Me teame, et kui ühistransport on väga halb või puudub täielikult, siis on ju perele auto ainus võimalus viia oma laps huviringi, trenni või muusikakooli. Kõrge automaks teeb auto omamise kalliks just nende perede jaoks, kes seda kõige rohkem vajavad. 

See ei ole mingi keskkonnateadlik poliitika, see on sõna otseses mõttes maapiirkondade laste karistamine. See on klassivõitlus, kus Tallinna või Tartu lapsevanematel on vähemalt mingisugusedki võimalused olemas, aga Lõuna-Eesti või saarte peredel jääb laps lihtsalt koju.

Kärbetest huvihariduses rääkides ei saa muidugi üle ega ümber sellest, mida teeb Haridus- ja Teadusministeerium. Ja just sealt on viimastel aastatel tulnud mitmed algatused, mis on huvihariduse rahastamist vähendanud. Aga praegu, kui Eesti 200 haridusminister Kristina Kallas on suunanud riigi raha koolidesse näiteks 20 erineva soo õpetamiseks ja LGBT-propaganda levitamiseks – selleks ju leitakse alati vahendeid –, on toodud koolidesse sisse ideoloogilisi programme, mis ajavad segi laste arusaama bioloogilisest reaalsusest ja kahjustavad selgelt nende vaimset tervist, mis samuti on meil teatavasti tõusmas epideemiliseks probleemiks. 

Ma palun lisaaega! 

Jah, kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Vaat selle igasugu jama õpetamiseks hariduses meie lastele liberaalidel raha on, aga laste päris huvihariduseks, muusikakoolideks, spordiringideks ja rahvatantsuks – vaat selleks raha ei jätku. 

Ja veelgi enam, Reformierakonna valitsetud riik on aastate jooksul pumbanud miljoneid eurosid ka erinevatesse MTÜ-desse, mis aktiivselt seda LGBT-agendat juurutavad. Ainuüksi aastatel 2009–2019 said vastavad ühingud – LGBT ühing, Eesti Inimõiguste Keskus ja MTÜ Oma Tuba riigilt üle 1 miljoni euro. Hiljem on lisandunud veel sadu tuhandeid, ülikoolidesse on läinud raha soouuringute ja gender-teaduste ja õppeainete sisseseadmiseks, ja seda kõike maksumaksja kulul.

Ma kordan siin teemakohaselt üle, et me räägime täna siin laste huviharidusele väidetavalt mitte jätkuvast rahast. Piinlik peaks olema heldelt raha raisata programmidele, mis kahjustavad mentaalselt meie lapsi. Ja kõigile nendele aktivistidest ideoloogilistele parasiitidele antakse raha, samal ajal päriselt meie lapsed kogunevad tegevusetuse tõttu pealinnas Tammsaare parki ja kaubanduskeskustesse, maal bussipeatustesse ja kodudesse jooma. Ja veelgi hullem, igavusest ja ilmajäetusest nad radikaliseeruvad ja nagu me teame neid õnnetuid näiteid, lõpuks tapavad veel kellegi ära.  

Ja just nimelt siis need ametnikutädid ministeeriumides ja ametites väristavad pead ja räägivad, kuidas meie kõik oleme selles süüdi, meie oleme midagi tegemata jätnud, lapsed ei ole süüdi, keskkond on laste kujunemisel oluline. Muidugi on! Ja lapsed ei olegi süüdi, et nad on tegevusetult tänavale jäetud mõnuainete ja ekraanide küüsi. 

Ma kutsun siin üles kõiki, kellest see sõltub, see otsuse eelnõu, kellele see on täna suunatud, et tehke midagi. Tehke tegusid, mitte sõnu! Islandi näitest on siin palju räägitud. Ja tõepoolest, kinnitan üle, et minu head tuttavad töötavad juba alates eelmise sajandi üheksakümnendate keskelt Islandil, jagavad seal oma teadmisi ja edendavad Islandi laste muusikaharidust. Nad tõepoolest rääkisid mulle juba ammu, enne kui see teema üleüldse siin kusagile päevakorda jõudis, et Islandil ongi see süsteem, kus igal lapsel on võimalik proovida absoluutselt kõike, mida nad tahavad. Täna, ma ei tea, jalgpalli, homme iluisutamist, siis flööti, kitarri, jatslaulu, ooperilaulu – kõike! See ongi toonud kaasa selle tulemuse, et Islandil on tõepoolest kõige väiksem nii-öelda mõnuainete tarbimine Euroopas. Kõlab ju hästi! Makske kinni või tehke järele! 

Meie Eestis peaksime sellest mudelist julgelt eeskuju võtma. Sest laste huviharidus ei ole mingisugune luksus või kõrvalteema või mingi lõbus ajaviide. See on investeering tulevikku – sellest on siin täna räägitud –, tugevamasse, tervemasse, loomingulisemasse ja Eesti väärtustel kindlalt seisvasse põlvkonda. Lisaks, tõepoolest, nagu ka on öeldud, vähendab see hilisemaid sotsiaalkulusid, parandab vaimset tervist ja tugevdab kogukonda. Meie erakond on seda joont alati rõhutanud. Mõelgem sellele! Aitäh! 

Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Inimesed, kes meid jälgivad! On selge, et huviharidus, nagu eespool kõneleja siin juba pikalt rääkis – jääb ainult nõustuda temaga –, on ülioluline mitte ainult selle jaoks, et meie lapsed saaksid parema füüsilise, käelise või vaimse arengu, vaid just selle nimel, et kui nad on tegevuses mingi huviharidusega, siis nad ei ole tänavatel ega tegele hoopis tegevusega, mis neid hiljem võib-olla kohtupinki ja vangi viib. Ja need summad, mis on huviharidusse mõeldud, toovad ilmselgelt kasu ega vii raha hiljem välja, nendesamade vangide ülalpidamise näitel. 

Aga ma räägin natukene teisest vaatevinklist – Helle-Moonika Helme tõi siin juba väga hästi näiteid –, mida siis saaks teha ilma rahata kas või, mis on need teemad, mida võiks teistmoodi teha. Üks näide on ka see, et meil on haridusminister teinud minu arvates ääretult rumalaid otsuseid. Koolide algusaja kellaaegade ümber käiv niisugune ažiotaaž on tegelikult täiesti uskumatu, eriti maapiirkondades. Mina ei saa aru, mis vahet sellel on haridusministeeriumi jaoks või selle ministri jaoks, et lapsed ei tohi kell kaheksa kooli minna, vaid nad peaksid kell üheksa minema. See on otseselt seotud ka huviharidusega, sellepärast et kui need lapsed, kes peaksid maapiirkondades minema kooli kell üheksaks – esiteks ei ole transporti, kogu see transpordisüsteem tuleb ümber ehitada –, ei jõua normaalsel ajal enam kusagile keskusesse. Näiteks Saaremaa näitel. Tütar käib Lümandas koolis, sealt on 30 kilomeetrit veel Kuressaarde, kus on muusikakool ja trennid. Kui ta tund aega hiljem peaks minema, siis kõik see lükkub järelikult tund aega hiljemaks. Väga raske on ühildada neid huvihariduse aegasid. Need lõpevad väga hilistel öötundidel, sealt peab veel tagasi sõitma 40 kilomeetrit. Millal ta siis veel õpib? See kõik on väga suur probleem. Ometi võeti seadus vastu siinsamas Riigikogus läbimõtlemata ja samas ka Riigikogu liikmed juhtisid sellele tähelepanu.

Nüüd seesama rahastusmudel ka, näiteks õpetajate palgad. Kui me võtame omavalitsused, siis huvihariduse õpetajate palgad on tegelikult ju kohalike omavalitsuste õlgadel sada protsenti. Samas me teame, et kooliõpetajad saavad riiklikku rahastust ja lasteaedade õpetajad saavad osaliselt riiklikku ja osaliselt kohaliku omavalitsuse rahakotist. Isegi see lasteaiaõpetajate palkade pidev juurdemaksmine, mida kohalik omavalitsus peab tegema, sest teatavasti õpetajate palgad riiklikult tõusevad, on omavalitsustele juba päris suur koorem. Ma saan aru, et see on vajalik, aga see on suur koorem. Aga näiteks huviharidusõpetajate palga mahajäämus võrreldes riikliku rahastusega õpetajate palkadest on … Meil vahepeal Saaremaal lausa 30% oli see vahe. Nüüd on see vähenenud, aga me ei ole kunagi jõudnud samale tasemele. See tähendab seda, et järjest raskem on leida ka muusikakoolidesse õpetajaid. Meil on Kuressaare Muusikakooli õpetajate keskmine vanus – ma võin eksida, aga see on üle 60 vist juba. Meil tegelikult on tõsine probleem. Pluss ka treenerite arv. Konkreetselt näiteks purjetamistreenerid Kuressaares ei jätku, meil ei ole rahastust leida, omavalitsustel ei ole raha. Järelikult peaks mõtlema läbi selle mudeli, et äkki võib-olla võiks olla ka huviharidusõpetajate palk riiklikult … 

Ma paluksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… rahastatud nii nagu kogu muu hariduses makstud. Või siis näiteks vähemalt samaväärselt lasteaiaõpetajatega, et osaliselt maksab riik ja osaliselt omavalitsus. Ma arvan, et see kindlasti parandaks võimalust anda paremat huviharidust. 

Ma olen näinud ka seda, et huvihariduse andmine tegelikult seisab väga paljugi fanatismil. Minu abikaasa onugi annab korvpallitunde ja ma näen seda tema entusiasmi. Ta tõuseb kell kuus hommikul, ta oma raha eest viib neid lapsi kuhugi trennidesse, teeb laagreid. Aga samas needsamad õpilased või need lapsed, kes seal käivad – tal endal on valus vaadata – on natuke unarusse jäänud, nad on juba pahuksis seadustega. Ja kui palju neid noori poisse näiteks on tema välja aidanud sellest nii-öelda valesuunalisest liikumisest? Ma tean kindlasti kümneid. Aga see ei ole ju ainuke võimalus, et me teeme kõike fanatismist. Siin oleks vaja võib-olla väikest lisaressurssi. 

Kui me vaatame seda, kui palju me kulutame mõttetutele energiateemalistele probleemidele või, ütleme, raiskame sisuliselt raha. Näiteks 330 kilovolti, ma ikka alati toon selle välja – on teada, et see on ülikallis, seda tegelikult Eestile vaja ei ole, ja me ikka jätkame. Meil käib ikkagi selle rahastamine, meil käivad uuringud, mingid mõttetud uuringud selle juures. Samamoodi meretuuleparkide teema – samamoodi miljardeid ollakse valmis sinna alla matma. Ja siis me räägime, et meil ei jätku huiharidusse aastas, ma ei tea, 9 miljonit juurde anda. Mõtleme hästi läbi oma prioriteedid. Sest kui meil ei ole lapsi, siis ei ole meil ka tulevikus maksumaksjaid, kes maksaks kas või pensione või üldse meie riiki saaks ülal pidada. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul tegelikult on kaks asja, millest ma tahaksin veel rääkida, kuna ma juba sain siin rääkida päris pikalt. 

Aga ma esiteks tahaksin natuke rohkem rääkida Islandi mudelist, sest see ei ole ainult huviharidus. Ma olen ise Islandis käinud, nüüd juba vist kaheksa aasta tagasi, konkreetselt tutvumas selle programmiga, mis kehtestati 1990-ndates ja 20 aastaga põhimõtteliselt saavutati suurepärase tulemuse. 1990-ndates oli Island väga suures hädas noorte käitumisega, nimetame seda niimoodi. Siis üle 40% noortest, 15–16 aastat vanust, jõid regulaarselt, tarbisid alkoholi, 23% suitsetasid igapäevaselt ja 17% tunnistasid, et nemad juba kasutasid marihuaanat. Ma kujutan ette, et olid ka need, kes seda üles ei tunnistanud. Need on kõik miinimumnumbrid. See oli siis väga-väga katastroofiline olukord. Sel hetkel otsustati, et tuleb siis midagi väga radikaalset ette võtta. Siis tegelikult pandi kokku selline programm, kus oli mitu etappi ja kus olid erinevad valdkonnad. Siis hakati küsitlema noori teismelisi, et saada seda tagasisidet, kus nad oma vaba aega veedavad, kellega nad suhtlevad ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, nagu need andmed olid väga väärtuslikud, sellepärast et nende alusel sai siis teha juba järgmisi samme. 

Siis väga palju aega ja ressurssi pühendati vanematele, nendega vesteldi, arutleti. Kui ennem oli olukord selline, et põhimõtteliselt vanemad ostsid oma lastele alkoholi või sigarette ise, ka selline olukord oli, siis ikkagi regulaarne töö vanematega kandis vilja. Alkoholipoliitika muutus, kehtestati teised vanusepiirid. Siis hakati mõtlema selle peale, millega siis noored hakkavad tegelema, juhul kui nad nii-öelda ei hängi kuskil tänavatel, ei joo, ei suitseta. 

Vot siis tuli appi seesama huviharidussüsteem, kus siis kehtestati needsamad kontod, vautšerid, ja siis kohalikud omavalitsused hakkasid eraldama konkreetse summa igale lapsele sellele kontole, et laps saaks tegeleda kas spordiga või muusikaga või siis käia erinevatel huviringidel ja nii edasi. Samal ajal hakati siis ehitama infrastruktuuri, staadione, ujulaid, klube ja nii edasi, ja nii edasi. Need treeningud siis üritati teha kas tasuta või siis väga odavalt. Põhimõte oli selline, et kui teismelisel on, millega tegeleda, siis ta ei hakka jooma, ei hakka suitsetama ja nii edasi. 

Nii et selles mõttes, kui sinnamaani oli siis lähenemine umbes selline, et alkohol on kurjast, alkohol on tervisele kahjulik ja nii edasi, siis uus selline moto oli, et muudame elustiili ja muudame oma ümbruskonda. Ja see viis selleni, et kui, nagu ma mainisin, juba üle 40% noori, 15–16 aastat, jõid regulaarselt, siis 20 aastaga see protsent langes 5 peale. Suitsetamine: oli 23% iga päev, nüüd on siis 3%. 

Paluks aega juurde. 

Jah, kolm minutit. 

Ja siis seesama, need kerged narkootikumid, nimetame neid niimoodi, oli 17%, nagu ma mainisin, ja siis oli juba 7%. Ja tänu sellele sai Island üheks parimaks Euroopas nende näitajate järgi. 

Nii et kindlasti, kui me räägime Islandi mudelist, siis siin on vaja rääkida nagu sellest kompleksist, mitte ainult konkreetselt huviharidusest ja nendest personaalsetest kontodest, vaid siis terviklähenemisest. Aga nagu ma ütlesin, see võtab aega. Põhimõtteliselt võttis see peaaegu 20 aastat. Loomulikult, hakkas asi paranema palju kiiremini, aga sellised tulemused siis tulid alles 20 aasta pärast. 

Nii et kui me tahame, et siis lähitulevikus olukord muutub, ja meil õnneks ei ole nii katastroofilist olukorda nagu oli Islandil 1990-ndates, aga loomulikult nii mõnigi meede, mis oli kehtestatud islandlaste poolt, me võiksime kindlasti üle võtta. 

Nii et see on üks asi, millest ma tahtsin rääkida, ja teine asi on seesama koht ka minu ettekandes ja siin küsimuste voorus kõlas see mõte. Tõepoolest, kui 2017, kui mälu mind ei peta, siis hakati toetama kohalikke omavalitsusi ja esimene selline summa oli siis kuskil 6 miljoni ringis, seesama raha, mis eraldati kohalikele omavalitsustele just huvihariduse korraldamiseks, siis 2018. aastal suurendati see summa drastiliselt, see oli juba 14–15 miljonit. See kestis niimoodi aastani 2022. Siis 2023 otsustati, et nüüd anname liiga palju huviharidusele, ja alandati see summa kohe kolmandiku võrra. Oli 15 miljonit ja 2024 oli juba 10 miljonit, või isegi 2023 oli 10 miljonit ja siis 2024 oli juba 9 miljonit. Nii et selles mõttes 15 miljonist on saanud 9,3 miljonit. See on vist praegu täpsem number. 

Ja loomulikult on see täiesti vale suund, kuhu poole liikuda. Selle asemel, et vastupidi suurendada seda summat koostöös kohalike omavalitsustega, mõelda, kuidas siis see raha jõuaks paremini vähem kindlustatud peredeni ja lasteni, me lihtsalt kärbime ja võtame raha ära ja siis räägime seda juttu, et tegelikult kohalikud omavalitsused ja elanikud ise võiksid oma huviharidust nagu kinni maksta. See ei ole õige lähenemine.

Ja ma väga loodan, et me täna vähemalt alustame sellest, et toetame seda otsuse eelnõu siin saalis ja siis saame juba edasi minna. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Aitäh kõigile Riigikogu liikmetele! Mul on hea meel öelda, et siin tõstatati täna väga olulisi punkte, mis puudutavad näiteks noorte õigusrikkumiste temaatikat, noorte vähest liikumist, vaimse tervise küsimusi. Hea oli kuulda hea kolleegi viimast ülevaadet ka Islandi täiendavast mudelist, kuidas ja mismoodi kogu see tervik kokku seal lõpuks on jooksnud, ja ka haridusega sidumine ehk mitteformaalne ja formaalne haridus tervikuna Eesti haridussüsteemis. 

Aga oma lühikeses sõnavõtus ma soovin tänada kõiki neid saadikuid ja osapooli ka komisjonis, kes on aidanud kogu seda protsessi ka siia saali tuua. Sest tegelikult kõik see, mis puudutab huviharidust, on kindlasti jätkutegevus ja sõltumata sellest, kuidas läheb tänane hääletustulemus, ma arvan, et see poolteist tundi sisulist head arutelu huvihariduse teemal ei võta meilt kelleltki midagi ära, vaid vastupidi, andis kindlasti jälle mingeid uusi nurki, mida saame oma teistes tööformaatides rakendama hakata. Aga kutsun üles sellest sõltumata toetama ja võib-olla õnnestub ka 51 häält kokku saada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 826 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, juhin esmalt teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parandamiseks, eelnõu 826. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Otsuse eelnõu 826 ei saanud otsusena vastuvõtmiseks vajalikku toetust. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud kolmanda punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse (teabevahetus Euroopa Liidu liikmesriikide vahel ja Europoliga) eelnõu 784 teine lugemine. Nii pika ettelugemise peale on juba jõudnud Riigikogu kõnetooli ettekandeks hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Anti Haugas. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Komisjon arutas kahe lugemise vahel seda eelnõu 6. ja 13. aprillil. Lühidalt veel, millega see eelnõu tegeleb. Eelnõu eesmärk on võtta Eesti seadusandlusse üle nii-öelda Rootsi direktiiv, mis ajakohastab ja täpsustab, muudab lihtsamaks ja raamistab riikidevahelise teabevahetuse, et tõkestada organiseeritud kuritegevust, tõkestada kelmusi ja pettusi, mis Euroopas saavad üha aktuaalsemaks. 

Tähtajaks muudatusettepanekuid ei laekunud, küll aga algatas ühe muudatusettepaneku Siseministeeriumi ja …ga koostöös õiguskomisjon. Muudatusettepanek seaduse tasandil täpsustab töövoosüsteemi toimimist ehk seda, milline peab olema töövoosüsteemi ülesehitus ja haldamine, et see oleks seadusega täpsemalt piiritletud. Muudatusettepanekut ning ka teise lugemise lõpetamist toetas komisjon konsensuslikult.

Suur tänu! Andres Metsoja, teile on siiski midagi jäänud arusaamatuks.

Aitäh! Tõesti jäi arusaamatuks. Vabandan oma ebakompetentsust, aga mis asi see töövoosüsteem kui selline on? Tõite selle täpsustuse sisse, et teha seda paremaks, aga äkki räägite paari sõnaga lahti, mis elukas see töövoosüsteem on.

Väga asjakohane. Seda me küsisime ka komisjonis, et see ei jääkski laialivalguvaks. Töövoosüsteem lihtsustatult on dokumendihaldussüsteem, mida teabe valdaja kasutab info vahetamiseks liikmesriikidega, ehk siis dokumendihaldussüsteem Euroopa Liidu süsteemidega teabevahetuseks.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu ettekandja ütles, eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Selle on esitanud juhtivkomisjon, õiguskomisjon, ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Oleme sellega vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 784 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemine. Oleme saanud tempo üles.

Neljas päevakorrapunkt: riigikaitsekomisjoni algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse (ajateenistuse keelenõue) eelnõu 825 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme härra Peeter Tali. Kõiki tiitleid ei saa siin ette lugeda, praegu teises rollis.

Austatav Riigikogu esimene aseesimees ja veel lugupeetavamad kolleegid! Selle eelnõu algatas Riigikogu riigikaitsekomisjon ja eelnõu esimene lugemine sai lõpetatud selle aasta 25. veebruaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ehk 11. märtsiks kella 17.15-ks ei esitatud eelnõule väljastpoolt juhtivkomisjoni mitte ühtegi muudatusettepanekut, aga riigikaitsekomisjon ise tegi eelnõule viis muudatusettepanekut. Ja oma ettepanekud arvamuse vormis esitas eelnõule riigikaitsekomisjoni liige härra Arhipov. Riigikaitsekomisjon arutas ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamust selle eelnõu põhiseaduspärasuse kohta, mida riigikaitsekomisjon ka siis õigus- ja analüüsiosakonnalt küsis. Õigus- ja analüüsiosakond hindas eelnõu täitsa põhiseaduspäraseks. Ja Vabariigi Valitsus omakorda arutas riigikaitsekomisjoni algatatud eelnõu 12. märtsi istungil, otsustas seda toetada ja esitada komisjonile Kaitseministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekud eelnõu kohta. Ja nendest ettepanekutest lähtuvalt koostas juhtivkomisjon ka muudatusettepanekud. 

Riigikaitsekomisjon arutas enne teist lugemist eelnõu selle aasta 6. aprilli ja 20. aprilli istungitel. 6. aprilli istungil osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski, Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev ja Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson. 20. aprilli istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja muudatusettepanekute tervikloetelu, millele olid lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning seletuskiri. 

Muudatusettepanekutest nüüd. Kokku oli muudatusettepanekute loetelus viis muudatusettepanekut. Ettepanekud ise ja nende detailsemad seletused on muudatusettepanekute loetelus. Neli esimest muudatusettepanekut on sõnastust ja loogikat täpsustavad. Nüüd viienda muudatusettepaneku esitamise põhjus on asjaolu, et KVTS-is kehtiv sunniraha ülemmäär pärineb ajast, kui riigi keskmine palk ja elatustase olid oluliselt madalamad. Viimase paarikümne aasta jooksul on keskmine töötasu neljakordistunud. Seepärast see senine sunniraha ei täida sellist motiveerivat kohustust, et motiveerida isikut täitma talle seadusega pandud kohustusi. Praegune madal sunniraha ülemmäär ei ole piisav, et tagada kutsealuste ilmumine terviseseisundi hindamisele või muudele kohustuslikele toimingutele, mis on seotud ajateenistusse astumisega. Eelnõu kohaselt on vähemalt B1-tasemel eesti keelt mitteoskaval kutsealusel kohustus osaleda keeleõppes ja sooritada vajadusel tasemeeksam. Sellise kohustuse mittetäitmisele järgneb ettekirjutus kõigepealt ja viimase eiramisel ehk ettekirjutuse eiramisel võidakse määrata sunniraha ja võidakse määrata ka korduvalt sunniraha. Ja sunniraha ei ole iseenesest karistus, vaid ikkagi vahend selleks, et inimest motiveerida kohustuse täitmiseks. See sunniraha 1280-eurone ülemmäär on proportsioonis tänase Eesti eluga ja annab ka kutsutud ja seatud haldusorganitele piisava kaalutlusruumi määrata sunniraha summas, mis on iga isikut arvestades mõjus, aga kindlasti mitte ebamõistlikult koormav. 

Ütlen juba ette rutates, et vältida võimalikke küsimusi, mida me arutasime ka komisjonis. Kultuurikomisjoni menetluses on keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740. Ja nüüd see KVTS-i sunniraha muutus on kooskõlas sunnirahaga, mis on selles eelnõus. 

Komisjoni istungil Kaitseministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad toetasid kõiki riigikaitsekomisjoni konsensuslikult langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Keeletoimetaja ettepanekul tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mõningasi keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Seda saate, austatavad kolleegid, näha ja paremini jälgida eelnõust ja seletuskirjast, kus need on alla joonitud. 

Riigikaitsekomisjoni menetluslikust ettepanekust: riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 6. aprilli istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Mul on ka ettepanek austatavatele kolleegidele, et palun neid muudatusettepanekuid toetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Tänan väga!

Tänan väga! Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu ja Eesti rahvas! Ma räägin enda nimel. On üks peamine põhjus, miks see eelnõu on üldse tekkinud: töö, mida ei teinud ei mõned koolid ega ega omavalitsused, kes aastaid ei kontrollinud, kuidas tegelikult toimub eesti keele õpetamine vene õppekeelega koolides. 

Ma õppisin ise sellises koolis ja tean, millest räägin. Paljude minu põlvkonna inimeste jaoks algas eesti keele õppimine alles pärast gümnaasiumi lõpetamist. Kahjuks leidub ka täna, 2026. aastal inimesi, kes pahandavad, et nad peavad õppima eesti keelt ja nende lapsed peavad õppima eesti keeles. Seda nimetatakse lausa diskrimineerimiseks. Veelgi enam, osa poliitikuid, sh Keskerakonnast, võimendab neid hoiakuid. See on väga kahetsusväärne. 

Kõige mõistlikum samm on probleemi ausalt tunnistada. Eestis on noori, kes ei valda eesti keelt piisaval tasemel, ja neile tuleb lihtsalt selgelt öelda: keeleoskus ei ole karistus, vaid võimalus. Leian, et eesti keele oskus vähemalt B1-tasemel ajateenistusse asumisel on mõistlik nõue. See tuleneb eelkõige turvalisuse ja väljaõppe efektiivsuse vajadusest, seda enam, et ajateenijale pakutakse tasuta võimalust keelt õppida. 

Pean valeks panna ajateenistuse kanda keeleõppe ülesandeid, millega kool ei ole toime tulnud ei 9 ega 12 aasta jooksul. Tegelikkusele vastab see, et ajateenistuses on võimalik keeleoskust parandada, kuid see toimub ainult juhul, kui noorel on olemas baastase, mitte nulltase. Ma toetan seda eelnõu. Aitäh! 

Aitäh! Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul isiklikult ja ka meie erakonna fraktsioonil on äraütlemata hea meel, et me oleme jõudnud selle eelnõuga teisele lugemisele siia saali. Ma väga loodan, et täiskogu toetab seda, kui mitte konsensuslikult, siis vähemalt valdavas enamuses. Miks see oluline on, sellest on palju räägitud. Ma kordan siiski, sest seda on vaja välja tuua, et see ei ole kunstlikult tekitatud küsimus. See on ammu teada olnud probleem. Siin majas käisid Kaitseväe ja ka Kultuuriministeeriumi esindajad ning Kaitseministeeriumi esindajad kuus või seitse aastat tagasi täpselt sama küsimusega. Toona see poliitilist toetust kahjuks ei leidnud. Siis tulime uuele ringile. See on vajalik eelkõige kõnealustele noortele, kaitseväekohuslastele, kellest saavad ajateenijad, et nende riigikeele ehk eesti keele oskus oleks vajalikul tasemel ajateenistuse esimesest päevast alates, et nad saaksid täisväärtusliku sõjaväelise väljaõppe. Sellest võidavad kõik, absoluutselt kõik, nii kõnealused noored, ajateenijad kui ka nende kaaslased, terved üksused, mida õpetatakse välja ja mis pärast väljaõpet lähevad lahinguvalvesse, alates järgmisest aastast, kuna me läheme ju ajateenistuse uuele mudelile üle, pärast reservi. Meil ei ole inimmassi, nagu on idanaabril, agressorriigil, Putini Venemaal. Meil on iga sõdur ülioluline, meie paneme rõhku kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Sõdurid on meie jaoks kallis vara, see ei ole kahuriliha. Aga sõdur peab olema väga hästi välja õpetatud, võimalikult hästi välja õpetatud, ja keeleoskus kahtlemata tagab seda. 

On välja toodud ka seda aspekti, et ajateenistus kaitseväes nagu ka sport on head integratsioonivahendid, ütleme nii, ja kahtlemata nad seda on. Eelnev keeleoskus B1‑tasemel vähemalt enne ajateenistuse algust ei saa ju mitte kuidagi kahjulik olla nende noorte integreerimisel, kellest me räägime ja keda on arvestuslikult umbes 200 aastas, kellele korraldatakse korralik keeleõpe Integratsiooni Sihtasutuse poolt. Ma ei hakka detailidesse minema, sest esimesel lugemisel sai nendest päris põhjalikult räägitud. Kohtusin sel teemal ka Vabariigi Presidendi ja tema õigusnõunikuga ja ma pean ütlema, et mul ei ole kahtlust, et sellisel kujul see seadus välja kuulutatakse. 

Nüüd aga üks aspekt veel, sest see ei ole esimene ega viimane seaduseelnõu, mille on Riigikogu liikmed ise algatanud ja mis ei ole tulnud meile Vabariigi Valitsusest. See on ka üks hea õppetund, kui me peame iga kord järele mõtlema, sest teatavasti Vabariigi President jättis kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata eelmise aasta novembris. Toona eelnõu sisaldas mitte ainult ajateenistuse keelenõuet, vaid ka muid sätteid, mis olid tulnud Vabariigi Valitsusest. Keelenõuesäte oligi tulnud riigikaitsekomisjonist. Seitse komisjoni liiget esitasid vastava muudatusettepaneku. Toona Vabariigi President selle seaduse välja ei kuulutanud, saatis tagasi meile parlamenti. Tal olid märkused ...

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

... mis seondusid põhiseaduse § 12 võrdse kohtlemise printsiibiga. Kes nõustusid presidendi seisukohaga, kes ei nõustunud, aga fakt on see, et see tuleb meile tagasi. Me tegime siin otsuse lahutada eelnõu kaheks. Selle suurema osa, mis ei puudutanud keelenõuet, me juba võtsime kenasti vastu. 

Selle konkreetse eelnõu puhul, millest me praegu räägime, me tegime seda tööd töögrupis, nagu ka komisjoni ettekandja mainis, kus olid esindatud kõik osapooled täitevvõimust ja mis väga-väga detailselt kirjeldab kogu protsessi. Aga kui me oma eelnõuga algselt välja tulime, siis seda poolt detailides ei olnud. Ja tegelikult, kas see peabki alati nii olema? See on küsimus, millele tasub mõelda. See oli seadusandjate tahe, see tulenes täitevvõimu vajadustest. Täitevvõim, Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe näol olid ju nõus selle eelnõuga, mida ei kuulutatud välja novembris 2025. Puudu olid detailselt selgitused, kuidas see kõik hakkab toimima. See oleks võinud ju seadusena olla välja kuulutatud ja täitevvõim oleks loomulikult täpselt sellesama mehhanismi välja mõelnud takkajärgi. 

Edaspidi ongi siin see mõttekoht, et kui eelnõud ei tule valitsusest meile ja ei ole üksikasjalikult kogu protsessi kirjeldatud, siis kas me peame ikkagi seda tööd tegema enne, kui seadus tuleb vastu võtta. Igal juhul on mul väga hea meel, et me oleme selle eelnõuga nii kaugele jõudnud. Ma palun Riigikogu liikmete toetust, sest see on väga-väga vajalik Kaitseväele ja Eesti riigi kaitsele tervikuna. Aitäh!

Aitäh! Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui lubate, siis ma kasutan mõne minuti teie aega, et pöörata tähelepanu mõnedele olulistele aspektidele selle eelnõu juures. Kuigi tegemist on nimetuse järgi keeleküsimusega, siis, nagu te mõistate, sisuliselt on asi ikkagi selles, et see puudutab riigi kaitsevõimet. Eelnõu näol on tegemist sellega, et meil on ühiselt vaja kõrvaldada olulised puudused kaitseväeteenistuse korralduses ja tagada võimalused kvaliteetseks väljaõppeks, võimete arenduseks ja üksuste ettevalmistamiseks. Mõned märksõnad, millest ma tahtsin teiega rääkida, on ohutus, meeskonnatöö, üksused ja nii edasi. 

Esiteks, ohutus. Mul on kahjuks isiklik kogemus sellega, et korraldades väljaõpet meeskonnale, mille koosseisus on mõned, kes temale antavatest instruktsioonidest piisaval määral aru ei saa, eriti kui see puudutab näiteks ohutustehnikat või lihtsalt relvakäsitsemist, siis on olukord, kus selle inimese näol on tegemist ohufaktoriga ennekõike temale endale, aga ka tema kaaslastele. Ja seda me loomulikult lubada ei saa. Ohutus ennekõike, eriti relvade, lõhkeaine, laskemoona ja muu ohtliku varustuse ja materjali käsitsemisel.

Teiseks, väljaõppe eesmärkide sisuline mõistmine. Kui väljaõpetataval on probleeme arusaamisega, siis ei saa me ju keegi loota, et ta mõistab adekvaatselt väljaõppe eesmärke, aspekte, mis ta peab mingi kindla aja jooksul omandama. Ja tegemist ei ole ju mingi muu asjaga kui liikmega, kelle koht on kas mingis relvameeskonnas või üksuses, ja tema puudulik ettevalmistus puudutab otseselt selle relvameeskonna või üksuse taset. Üksus – üksus on meeskond ja kui kõik ei käi ühte jalga või kõik ei mõista sarnaselt, mis on nende eesmärgid, mis on tegevuse taktikalised nüansid, siis üksus ei ole teovõimeline. Meeskonnas on väga oluline õlg-õla-tunne. Seda ei teki. Kokkuvõttes me raiskame rahva antud raha, mis on mõeldud, tagamaks kvaliteetne väljaõpe. 

Võib-olla kõige tõsisem aspekt on see, et kui see üksus, mille koosseisus on tinglikult nimetatud väljaõppes olev isik, kellel on keele mõistmisega probleeme, peaks sattuma olukorda, kus ta peab väga keerulises ja ohtlikus olukorras näiteks lahinguülesannet täitma, või kas või missioonil, siis võivad tagajärjed olla halvad, ennekõike selle üksuse enda jaoks, aga ka sellele isikule, kellest tinglikult nagu juttu on.

Ja ühtekuuluvustunne – see on selline asi, mida võib-olla sõjaliste ja tehniliste parameetritega on raske kirjeldada. Aga ühtekuuluvustunne on see, mis hakkab väga olulist rolli mängima siis, kui asi läheb keeruliseks.

Ma ütleks siin võib-olla kaks märgusõna veel. Siin on koht kriitikaks: haridusinimesed, Haridus- ja Teadusministeerium, kohalikud omavalitsused, liiga kaua on selleks aega läinud. Ütleksin, et samuti on koht kiituseks: need, kes seda seaduseelnõu paindlikult on suutnud kohandada, vaatamata vastulöökidele. Reformierakonna fraktsioon toetab ja kutsun ka kõiki teisi üles toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule on tehtud viis muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 5, esitajaks riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Sellega oleme läbinud muudatusettepanekute läbivaatamise. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 825 teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde. Selleks on kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (843 SE) teine lugemine. Selleks ootame siia ettekandjaks kultuurikomisjoni esimeest Liina Kersnat. Kas on mingi segadus tekkinud ettekandja osas? Ja protseduuriliselt tahab Helir-Valdor Seeder küsida istungi juhatajalt.

Aitäh! Ma arvan, et segadus on tekkinud juhatuse tegemata töö tõttu, sellepärast et meil laudadel on veel vana töökava, mis esmaspäeval kinnitati, aga viies punkt tegelikult päevakorras, mis meil laudadel on, on ju tagasi võetud. Nii et ilmselt ettekandja arvas, et tal on järgmine päevakorrapunkt. Minu laual on küll praegu keeleseadus, eelnõu 740, ja ma vaatan, et naabritel ka. Kui te oleksite õiged päevakorrad lauale jaganud, küllap Liina Kersna oleks ka siin olnud valmis ettekandeks.

Aitäh märkuse eest! Võtame teadmiseks ja järgmine kord kohe peale päevakorra täpsustumist, sama päeva õhtul, ma usun, saab tuua uued päevakavad. Samas, need uuendatud päevakavad on juba kodulehel üleval, nendessamades elektroonilistes nõndanimetatud pultides on kõik juba uue päevakorraga ja päevanumeratsioonidega.  Aga nüüd, et minna päevakorraga edasi, võtan juhataja vaheaja viis minutit.  

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg on läbi ja selles suhtes on ettekandja ka jõudnud kohale. Nii et palun ettekandjaks kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Suur tänu, austatud juhataja! Palun vabandust viivituse eest! Olin kohvikus arutamas Estonia juurdeehitise toetusrühmaga Estonia juurdeehitise teemal. 

Aga nüüd siis eelnõust. Me räägime kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõust, mis on teisel lugemisel. Ma tuletan meelde, et algatasime selle eelnõu õigusselguse huvides, et ka kutseõppeasutuse õpetajatega saaks sõlmida kolmeaastased tähtajalised lepingud, nende õpetajatega, kes veel ei vasta kvalifikatsioonile, aga on õppimas. Nii et saaks ühe korra nendega kolmeaastased lepingud sõlmida ja neile kehtiks ka õpetajapalga miinimum, nii nagu me õpetajate karjäärimudelis oleme kokku leppinud.

Küsisime seotud osapooltelt ka arvamusi selle eelnõu algatamise kohta. Need hinnangud olid positiivsed, tunnustati selle eelnõu algatamist. MTÜ Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu küsis üle, kas on võimalik jätkuvalt töömaailmaga seotud õpetajatega teha ka üheaastaseid ja korduvaid üheaastaseid lepinguid, mille vajadus kutseõppeasutuses võib ette tulla. Me saime haridusministeeriumilt kinnituse, et neid üheaastaseid lepinguid võivad koolid jätkuvalt õpetajatega, kellel ei ole kvalifikatsiooni, sõlmida ja neid võib teha ka korduvalt. Kolmeaastase tähtajalise lepingu saab teha ainult ühe korra, aga üheaastaseid saab teha mitu korda.

Pärast tähtaega kirjutas meile ka Eesti Haridustöötajate Liit, kes samuti tunnustas selle eelnõu eesmärki ja neid muudatusi, aga pakkus välja, et tähtajaliste lepingute pikkus võiks olla seotud nominaalõppe pikkusega. Komisjon seda muudatusettepanekut ei tee, sellepärast et eesmärk on, et kutseõppe õpetajate ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel töötavate õpetajate karjäärimudel oleks võimalikult sarnane. Tegelikult saabki kutseõpetajaks õppida kolme aastaga, nii et nominaalõppeajaga on see ka kooskõlas. 

Kultuurikomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistust esmaspäeval, 20. aprillil. Komisjonist võtsid osa Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali ning istungit juhatas esimees Liina Kersna. Meile olid kutsutud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusnõunik Maris Lehtmets ning õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna juhataja Haana Zuba-Reinsalu. Selle eelnõu puhul oleme menetluslikud otsused teinud juba varem ära. Nii et kordan üle, et kultuurikomisjoni seisukoht oli teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia läbi eelnõu lõpphääletus 5. mail. Aitäh ja vabandust veel kord hilinemise pärast!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Liigume edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 843 teine lugemine lõpetada. Olemegi teise lugemise lõpetanud.

Liigume edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785 teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Komisjon arutas seda eelnõu teiseks lugemiseks mitmel komisjoni istungil, aga võib-olla meeldetuletuseks siis. Algatas Vabariigi Valitsus eelmise aasta 18. detsembril. Eelnõuga leevendatakse kvalifitseeritud tööjõu puudust, mis takistab Eesti ettevõtete tegevust ja pärsib majandusarengut. Eelnõu eesmärk on kehtestada erisus tööjõupuudusega tegevusaladel töötamiseks. Erisustega võimaldatakse konkreetsete kriteeriumide alusel ja kindlaksmääratud mahus anda kolmandatest riikidest pärit välismaalastele tähtajalisi elamislubasid töötamiseks tööjõupuuduse tegevusaladel. 

Eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 28. jaanuaril ning esimene lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 11. veebruar ja laekus kolm muudatusettepanekut Isamaa fraktsioonilt. Põhiseaduskomisjon kaasas tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest eelnõu menetlusse ka eelnõuga seotud huvirühmad, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisse. Arvamuse esitasid Asutajate Selts, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda koos kümne erialaliiduga ning Eesti Linnade ja Valdade Liit. Lisaks esitas omapoolse ettepaneku Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 

Põhiseaduskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette 10. märtsi, 7. aprilli ja 14. aprilli istungitel. 10. märtsil kuulas komisjon ära esitatud arvamused ja ettepanekud ning ministeeriumide seisukohad. Istungite arutelu käik on kõik leitav veebilehel. 

Lisaks hääletas komisjon 14. aprilli istungil esitatud muudatusettepanekuid ning otsustas komisjoni poolt esitada kaks muudatusettepanekut.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused tehti siis järgnevad. Võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu 22. aprilli istungi päevakorda, komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda selle aasta 4. mai istungil ning viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! No ei ole see eelnõu nii lihtne ja nii tore, nagu eelkõneleja rääkis. Tegu on süsteemse sisserände laiendamise mehhanismiga, mille mõju ulatub majandusest palju kaugemale. 

Eelnõus öeldakse, et palgakriteeriumiks seatud 80% Eesti keskmisest brutopalgast välistab odava tööjõu sissevoolu. Tegelikkuses tähendab see aga vastupidist. 80% keskmisest ei ole kõrge palk, see on alla keskmise. See loob olukorra, kus tööandjal on võimalik tuua siia odavam tööjõud ja panna see otsesesse konkurentsi Eesti inimesega. Ja tekib küsimus, kas see on õiglane Eesti inimeste suhtes, Eesti töötajate suhtes. Ei ole ju! 

Eelnõus seatakse ka mahupiirang, milleks on 1300–2600 inimest aastas, kuid see ei ole ühekordne piir, vaid iga-aastane lisandumine. Lisaks on selgelt välja öeldud, et märkimisväärne osa nendest inimestest võib Eestisse jääda pikemaks ajaks. Seega ei ole tegemist ajutise meetmega, vaid püsiva immigratsioonipoliitika kujundamisega. 

Oluline on ka see, kuhu see sisseränne suunatakse. Fookuses on töötlev tööstus, veondus, laondus – sektorid, kus tööjõukulu moodustab väga suure osa kogukuludest. See ei vii Eestit kõrgema lisandväärtusega majanduse suunas, vaid kinnistab mudelit, kus konkurentsieelis põhineb odaval tööjõul, mitte innovatsioonil ja tootlikkusel. See ei ole tee jõukama Eesti poole, vaid odava tööjõuga majanduse poole. 

Eelnõu kaitseks tuuakse välja, et maksutulu kasvab, kuid see käsitlus on poolik. Kus on arvestus kulude kohta? Haridus, tervishoid, eluasemed, sotsiaalsüsteem – kõik need on valdkonnad, mida kasvav sisseränne paratamatult koormab. Kui kulusid ei arvestata, ei saa me rääkida mingist majanduslikust eelisest või ka terviklikust mõjuhinnangust.

Lisaks sisaldab eelnõu automaatselt kasvumehhanismi. Sisserände maht seotakse majanduskasvuga, see tähendab, et majanduse kasvades suurendatakse sisserännet. Nii muutub see poliitiline otsus ka tehniliseks protsessiks, mis hakkab toimima justkui iseenesest. 

See süsteem ju kogu aeg suurendab sisserännet. Ja me näeme, et sisseränne ei puuduta ju ainult majandust, see mõjutab otseselt Eesti tööturgu, palkade kujunemist, avalikke teenuseid ja ka ühiskonna sidusust. Kui suurendatakse tööjõu pakkumist madalama palgatasemega sektorites, siis palgad ei tõuse, vaid langevad. See seab Eesti töötaja jälle ebasoodsamasse olukorda. 

Mööda ei saa vaadata ka integratsioonivõimekusest. Juba täna on näha, et Eesti ei tule selle väljakutsega toime. Kui sisseränne kasvab kiiremini, kui ühiskond suudab kohaneda, tekivad pinged. Ja selline areng ei tõsta majanduse kvaliteeti ega tootlikkust, vaid kinnitabki madalapalgalist mudelit, kus konkurentsieelis põhineb odaval tööturul, mitte oskustel ja innovatsioonil. 

Kvantiteediga ei saa asendada kvaliteeti. Eesti tugevus on olnud meie inimesed, nende haridus, oskused ja töökus. Selle asemel et avada uksed odavale tööjõule, tuleks keskenduda sellele, kuidas tuua Eesti inimesed tööturule tagasi, kuidas tõsta tootlikkust ning kuidas toetada nii peresid kui ka rahvastiku kasvu. EKRE fraktsiooni nimel teen ettepaneku eelnõu teisel lugemisel katkestada. Ma tänan!

Jaak Valge, palun!

Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Sellel 22. aprillil, Vladimir Iljitš Lenini sünnipäeval, arutame seda eelnõu, mis viib meid sammu lähemale tema ideele, et kõigi maade proletaarlased, ühinege.  

Mina arvan, et see on väga kahjulik eelnõu. Eelnõu tutvustuses märgitakse, et meil on puudu tippspetsialistidest ja oskustöötajatest, aga see on täiesti silmakirjalik. Võib-olla nendest on puudu, aga see eelnõu kuidagimoodi seda probleemi ei lahenda. Tippspetsialiste võib Eestisse tuua praegugi täiesti piiramatult, ainult makske talle 1,5 keskmist palka. Ja missugune tippspetsialist oleks väiksema palgaga nõus? Oskustöötajate puhul, ütleme nii, et meil jäi isegi 2025 kvoot täitmata, 1,0 keskmise Eesti palgaga ei tulnud piisavalt tööjõudu. 

Selle eelnõu tuumaks ongi teha tööjõu palganõue veel odavamaks ja siis 0,8-le Eesti keskmisele. Majandusminister on ka tunnistanud, et siia hakkab tulema põhiliselt siis tööjõud Aasiast. Samal ajal kuidagi me räägime tootlikkusest ja kõrgemast lisandväärtusest, aga sellega me küll kinnistame selle odava tööjõu mudelit.  

Eestisse tõesti on viimastel aastatel tulnud inimesi rohkem, ütleme, viie aasta lõikes, kui kunagi varem, rohkem kui ka sovetiajal, kui viie aasta lõikes. Nii et tööjõudu peaks meil olema täiesti piisavalt. Ja meie probleem ei olegi mitte töötajate arvus, vaid tootlikkuses, selles, et need inimesed, kes olemas on, toodaksid rohkem lisandväärtust.  

Meil on siin akadeemik Urmas Varblane öelnud väga selgelt, et vaja on rohkem automatiseerimist ja innovatsiooni, mitte rohkem odavat tööjõudu. Selle eelnõuga liigume täpselt vastupidises suunas. Ja kui me selle 80%-ni langetame selles niinimetatud tööjõupuudusega valdkondades, siis me tegelikult loome teadlikult mehhanismi odava tööjõu sissevooluks. See hoiab palgad madalad, pidurdab arengut ja nõrgestab Eesti rahvusriiki, sellest rääkimata. 

Mäletan, et valitsus andis kunagi signaali, et bürokraatiat või ametnikke vähendatakse 20%. Vaat sealt oleks pidanud nüüd tulema tööjõudu päris palju. Kus koha peal see nüüd on?  

Veel tahan lõpuks öelda, et see on ka ettevõtjate petmine. Vähem kui aasta pärast on meil poliitiline olukord teistsugune, võimul ei ole enam internatsionalistid, vaid teised poliitilised jõud. Ja siis pole raske arvata, et see 0,8 palganõude alandamine muudetakse kohe ära. Seega, te, koalitsioon, annate praegu signaali, millel ei pruugi olla kestust. See eelnõu ei lahenda probleeme, vaid süvendab neid, ja süvendab nii majanduses kui ka ühiskonnas.  

Nii, viimasel kahel aastal on Eesti kodanike väljaränne taas suurenenud. Eile tulid need migratsiooniandmed. 1400 Eesti kodaniku võrra on olnud tagasiränne väiksem kui väljaränne. Selles mõttes on see ratsionaalne, sest meie tootlikkus ja palgad ei ole kasvanud nii kiiresti kui lähiriikides. See ongi vähemalt osalt sellesama odavtööjõu pakkumise tulemus.  

Kui vaatate vanusstruktuuri, muide, veel sellel Eesti kodanike edasi-tagasi liikumisel, siis on pilt veel kurvem. Noorte Eesti kodanike väljaränne on saldo miinuses, 60+ puhul aga saldo plussis. See tähendab, et need, kes tagasi tulevad, tulevad siia pensionipõlve veetma. 

Nii. Suurenenud on ka Ukraina kodanike tagasiränne, mis ongi loogiline ja mis annab teise poole rändemiinusest. Ja see on ka ratsionaalne, sellepärast et praegu neid Ukraina põgenikke saab palgata 0,8 keskmise palgaga. Aga ega ei ole ju kusagilt mujalt raske leida neid riike, kus makstakse rohkem.  

Nüüd, kui Eesti ja Ukraina tööjõud lahkub ja kompenseerime selle Aasia odavtööjõuga, vot siis annab see spiraalile veel hoogu juurde. Ja sellest ma üldse ei räägigi veel, et eestlaste asendamine Aasia tööjõuga vastandub põhiseadusele ja lõviosa kodanikest on meil sellele vastu. Aitäh! 

Aitäh! Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Käesolev eelnõu – tööjõupuudusega tegevusalade erisus – on tingitud sellest, et Eesti ettevõtete üks suurimaid muresid on tõepoolest olnud nii kvalifitseeritud kui üleüldine tööjõu puudus. See piirab ettevõtete konkurentsivõimet, pidurdab majanduskasvu, investeeringuid, eksporti ja piirkondlikku arengut ega ole ideoloogiline, vaid praktiline murekoht. 

Meil on OSKA prognoosid, mis näitavad, kui palju on igal aastal spetsialiste, nii tippspetsialiste kui ka oskustöötajaid puudu. Sellest tulenevalt ongi otsustatud, et oluline on muuta senist lähenemist. Ehk siis luuakse tööjõupuudusega tegevusalade erisus senise lühiajalise töötamise erisuse asemel. Ehk valdkondades, kus kõige rohkem töötajaid napib, saab tõepoolest tähtajalise elamisloa lihtsamalt ja kiiremini. See on selgete reeglitega erisus nendele tegevusaladele, kus tööjõudu päriselt ei jätku, ega tähenda nii-öelda odava tööjõu sissetoomist. Palgatingimused on paigas: vähemalt 80% Eesti keskmisest brutopalgast. See vastab oskustööliste tegelikule palgatasemele. Eesti keskmine ei ole kõigis valdkondades ega kõigis sektorites ega kõigis piirkondades sarnane. Ja ma usun, et see kaitseb piisavalt ka Eesti tööturgu.

2025. aastal oli Eesti keskmine brutokuupalk 2092 eurot, samas kui mitmes tööjõupuuduses olevas valdkonnas jääb keskmine palk sellest madalamaks. Nimetan mõned tüüpilisemad puuduses olevad oskustöötajate liigid: CNC-pinkide operaatorid, seadistajad, keevitajad, lukksepad, metallitöötajad, elektrikud, automaatikud tööstuses, tööstusseadmete hooldus- ja remonditehnikud ja nii edasi. Neist suur osa on tõepoolest eelkõige töötleva tööstuse ja veondus-laonduse sektoris ehk nendes sektorites, kuhu on kavandatud uus tööjõupuudusega tegevusalade erisus.

Süsteem jääb kontrollituks. Kõlanud on mure ka selle pärast, nagu jääks Eesti maksumaksja kanda vastutus nende inimeste eest, kes töösuhte lõpetavad, kuid ei lahku Eestist. Eelnõu menetlemise käigus oleme saanud ka teada, et Politsei- ja Piirivalveameti statistika alusel on töösuhte lõppemise tõttu töötamise eesmärgil antud tähtajalise elamislube igal aastal kehtetuks loomulikult tunnistatud, neid on ligikaudu 600–700. Seal on omad normid, oma reeglid, kuidas teavitatakse nii välismaalast kui tema tööandjat selle loa lõppemisest. Tavapärase praktika kohaselt korraldab välismaalane seejärel oma edasise tegevuse, lahkudes üldjuhul päritoluriiki või leides uue seadusliku aluse Eestis viibimiseks. Reeglid toimivad, lahkumisettekirjutuste täitmise määr on suhteliselt kõrge. Nii et praktika kinnitab, et seadusandlus tõepoolest toimib. 

Eelnõuga plaanitav muudatus ei aita ainult ettevõtjaid. Loomulikult toob see ka maksutulu riigile täiendavalt, see on prognoositavalt ligikaudu 14–27 miljonit eurot aastas. Kui suurem osa töötajatest jääb Eestisse pikemaks ajaks, siis loomulikult saab see mõju olla veelgi suurem. Statistika andmetel võib jällegi öelda, et ligikaudu 91% nendest elamisloaga isikutest on end registreerinud maksuresidentideks ning seega laekub ka kohalikele omavalitsustele nende töötasudelt tulumaks. 

Ilmselgelt on iga töötaja, inimene mitte vaid riigile ja kohalikule omavalitsusele tulutooja, vaid ka teenuste tarbija. See tähendab loomulikult ka avaliku sektori kulusid ja muude sektorite kulusid teenuste pakkumisele. Küll aga on meil paljudes valdkondades ja piirkondades probleemiks teenuse tarbijate liialt väikesed arvud. Seega usun, et ka teenuse tarbijad on vägagi teretulnud. 

Kokkuvõttes võin öelda küll, et plaanitav tööjõupuudusega tegevusalade erisus on tasakaalukas lahendus. See aitab ettevõtetel leida vajalikke töökäsi, toetab majanduskasvu ja tagab samal ajal, et Eesti tööturu huvid on kaitstud. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on alati toetanud seda võimalust, et Eestis ettevõtetel tööjõudu oleks. Kui on pädevad inimesed, oskustega inimesed, siis teatud tingimustel loomulikult on nad oodatud appi meile siia Eestisse ka tööd tegema.  

Aga me seda eelnõu toetada ei saa. Pole varasemalt toetanud, ei toeta jätkuvalt praegu ka. Selle eelnõuga loobutakse seni Eesti Vabariigis kehtinud põhimõttest, kuskohas me pingutame selle nimel, et majandus liiguks kiiremini suurema lisandväärtuse loomise poole. 

Meie senine tööjõupoliitika, mis puudutab välistööjõudu, on seisnenud loogikas, et siia tulevad inimesed, kes tõesti on talendikamad ja kellele tuleb ka kõrgemat palka maksta. See võimaldab majandusel suuremate sammudega lisandväärtuse loomise poole astuda. Selle eelnõuga seda põhimõtet muudetakse. Selle eelnõuga, selle valitsuse ettepanekuga hakkaks siia Eestisse tulema ka neid inimesi, kes tõesti seda kõrgemat palka ei saa. Me isegi ei räägi ju enam Eesti keskmisest palgast, vaid sellest, et alla keskmise palga võiks neile töötajatele maksta. See on põhimõtteline muutus Eesti välistööjõupoliitikas ja see on põhimõtteline hoiaku muutus ka selles, kuidas me näeme oma majanduse kasvu ja ettevõtluse enda arengut.

Kui mõelda Eesti tootmisest, siis väga palju on räägitud nendest töötajatest, kes töötlevasse tööstusse võiks juurde tulla ja abiks olla. Tõesti, neid kindlasti on ka vaja, aga mitte sellisel arvul ja sellises ulatuses ja sellisel kiirusel. Kui me vaatame meie tootmist, siis Eesti on tegelikult sellise keskmise tootlikkuse lõksus ja seda me oleme päris pikalt rääkinud, meie majanduseksperdid on rääkinud. Ja kui me mõtleme, kas odava tööjõu juurdetoomine aitab keskmise tootlikkuse lõksust välja või mitte, siis pigem mitte. 

Põhiline mure seisneb ju selles, et Eesti ettevõtted oma Euroopa kolleegidest või Eesti ettevõtted oma Euroopa kolleegidest oluliselt vähem investeerivad digitaliseerimisse, automatiseerimisse. Kui me pikendame nii suures mahus seda odavat sisendit, mille jaoks on antud juhul tööjõud, siis me pidurdame samme digitaliseerimises ja automatiseerimises.

Lõppkokkuvõttes, kui praegu räägitakse sellest, et tehisintellekt peaks omama väga suur mõju tootlikkuse kasvule näiteks samas töötlevas tööstuses, ja eelis on neil ettevõtetel, kellel on varasem kogemus näiteks digitaliseerimisest, nemad suudavad ka tehisintellekti kiiremini kasutusele võtta, siis me kõik saame aru, et me taas kord tegelikult tõmbame majanduse mõttes suuremas pildis pidurit peale.  

Nüüd, rääkides teistest asjaoludest, mis ei käi siia kokku, on see, et meil on väga suur noorte tööjõupuudus. Väga suur noorte tööjõupuudus on Eestis! Ja selle asemel, et selle küsimusega tegeleda, selle asemel, et võtta väga konkreetselt see küsimus käsile ja anda neile vajalikud oskused ja tuua nemad neid töid tegema, mida meil siin Eesti ettevõtjatel teha on vaja…  (Saalist öeldakse midagi.) Oi, vabandust, jah, tööpuudus. Aitäh, lugupeetud kolleeg! Tõesti, noorte tööpuudus on suur, mitte tööjõupuudus. 

Palun mulle viis minutit lisaaega või kolm minutit lisaaega! 

Saan anda kolm minutit lisaaega. 

(Naerab.) Viis võiks ka! Tõesti, tööpuudus noorte seas on suur ja selle asemel et tegeleda sellega, et Eestis noored tööd leiaks, on valitsuse lahendus tuua siia välistööjõudu. Arusaamatu! Oma probleemidega ei tegele, oma inimeste probleemidega ei tegele, aga siis läheme kergema vastupanu teed. See on põhimõtteline koht, kuskohas sotsiaaldemokraatidele see lähenemine ei sobi. 

Nüüd, mis puudutab ühte teist näidet, kus valitsus on valel teel ja valesti käitunud, mis puudutab eelkõige Lõuna-Eesti ettevõtteid ja Eesti majandust. Kui me rendime välja Tartu vangla, võtame ära tööturult mitusada võimekat inimest, väga pädevat inimest, paneme seda vanglatööd tegema, siis tegelikult riik läheb ju konkureerima ettevõtjatega teenuse osutamisel teisele riigile.

See on tavaline, ütleks niimoodi, tavaliselt sotsiaaldemokraatide kohta ütleb peaminister, et riigikapitalism, aga ma ütleksin, et Reformierakond on nagunii juba kõik seda teed mööda läinud, et ma ei imesta, et nad tegelevad siin väga suure riigikapitalismiga. Eesti riigist on saanud nüüd selline ettevõte, kes siis osutab teistele teenuseid, võtab ettevõtjatelt ära. Eesti enda inimeste jaoks seda kõike pole vaja. Ei ole Eesti riigi jaoks seda vaja, Eesti ettevõtjate jaoks vaja. Sa võtad tööturult inimesed ära ja siis tuled ja ütled, et nüüd on tööjõudu puudus. Need loogikad lihtsalt kuidagimoodi kokku ei lähe. 

Ja kolmas teema, mis võib-olla oleks teinud selle eelnõu mõistlikumaks ja mille üle sotsiaaldemokraadid Reformierakonnaga väga pikalt vaielnud on – ka valitsuses me seda tegime ja ei olnud nõus selle eelnõu menetlusega sellisel kujul –, puudutab asjaolu, et Eesti töötajate sõna ei maksa siin midagi. Ametiühingud on selles protsessis täiesti kõrvale jäetud. 

Meie ettepanek oli, et tõesti, kui meil on sektoreid, kuskohas tööjõudu on juurde vaja, siis selle otsuse võiks teha riik, ettevõtjad ja ametiühingud koos. See on kolmepoolne kokkulepe vastavalt olukorrale, vastavalt ka sektoritele. Ja läbirääkimiste objektiks on loomulikult ka töötasu. Ma arvan, et see oleks olnud mõistlikum kõigile, nii tööandjatele kui ka töötajatele, sest lõppkokkuvõttes see lahendus, mis meil siin on, on jälle, et mõnes sektoris on palganumber liiga kõrge, teises sektoris on see palganumber oluliselt väiksem. Me teame, et kindlasti on neid ettevõtjaid, kes tänast kvoodisüsteemi edaspidi ei kasuta, vaid toovad oma töötajad lihtsamalt ja väiksema tasu eest läbi selle erandi, mis siia luuakse. 

Minu arvates on rida majanduslikke põhjuseid selle eelnõu juures, miks seda ei ole võimalik toetada. Ja sellepärast ka sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku teisel lugemisel see eelnõu katkestada. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Sa teed nii enda kui ka fraktsiooni nimel?

Jah.

No paneme siis 8 + 8.

Aitäh! Head kolleegid! Kõigepealt sissejuhatuseks ma ütlen kohe, et see eelnõu, nimetusega välismaalaste seaduse muutmise seadus, iseenesest muudab väga radikaalselt ja drastiliselt meie tööjõupoliitikat, ja eelkõige siis see, mis puudutab võõrtööjõudu ja sissetoodavat tööjõudu. Ja peab tõdema tõesti, et väga palju siin tuleneb Euroopa Liidu õigusest, mille me oleme sunnitud siseriiklikku õigusesse üle võtma, aga mitte kaugeltki ka kõik. Samas see on meie esimene õppetund, et õigel ajal tuleb oma seisukohti väljendada ja seista Eesti riigi huvide eest ka Brüsselis Euroopa Liidu erinevatel ministrite nõukogude istungitel. Seal me kahjuks alati oma võimalusi ära ei kasuta, nõustume liiga kergekäeliselt vastuvõetavate õigusaktidega ja siis siin saalis arutame, ütleme, et aga midagi pole teha, me peame siseriiklikku õigusesse need üle võtma. Nii et õiges kohas tuleb oma õiguste eest kõigepealt seista. See on kindlasti esimene õppetund sellesama eelnõu puhul. 

Nüüd, mida siin siis muudetakse? Kõigepealt, tööjõu sisserändekvooti suurendatakse kolmekordseks. Kolmekordseks! Seda olukorras, kus viimastel aastatel ei ole seda kehtivat kvootigi täis saanud. Viimasel kahel aastal ei ole seda kvooti täis saanud ja me läheme selles olukorras kolmekordistama kvooti. Tundub mulle täiesti ebamõistlik ja ebanormaalne. Ja see ei tulene Euroopa Liidu õigusest, see on meie siseriiklik poliitiline valik, poliitiline otsus. 

Nüüd, kui me vaatame üldse numbritele otsa, siis tähtajalised elamisload. Viimasel viiel aastal on piirarvu alt antud lubade osakaal olnud umbes 15% keskeltläbi. Nii et kogu see kvoodipoliitika, mida me ei täitu, siis ka kogu väljaantavatest lubadest umbes 15% on siis tulnud kvoodi alt. Ehk täpsemalt: 2021 14%, 2022 14%, 2023 16%, 2024 19% ja 2025 13%, mis tähendab, et 85% on tulnud meil sisse väljastpoolt kvooti läbi erinevate erandite.  

Ma tuletan siinkohal meelde, et meil on üldse tööjõuturg avatud umbes miljardi elanikuga riikide grupile täielikult. See on kogu Euroopa Liit – täiesti vaba tööjõu liikumine, Ameerika Ühendriigid – täiesti vaba tööjõu liikumine, Jaapan – täiesti vaba tööjõu liikumine. Miljard! Ja siis on meil tehtud rikkalikult erandeid, kuhu ka tegelikult piirangud ei laiene, nagu IT-ettevõtted, iduettevõtted, hooajatöötajad, mis on pikendatud juba kuni aastaks, ja nii edasi. Seda loetelu võib jätkata, seal ka mitte mingisuguseid piiranguid ei ole.

Siinkohal ma toon välja nüüd, kuna siin eelkõneleja, Reformierakonna esindaja rääkis – mis ta rääkis? –, et OSKA raporti alusel me toome sisse ainult tippspetsialiste ja oskustöölisi spetsiaalvaldkondades. No ma loen ette, et see avaldaks siis muljet, eelnõu seletuskirjast need valdkonnad, kuhu, ma ütlen kohe ära, mahub kogu maailm, absoluutselt kogu maailm. Nii: masinate ja seadmete tootmine, arvutite, elektroonika ja optikaseadmete tootmine, elektriseadmete tootmine, mootorsõidukite, haagiste, poolhaagiste tootmine, muude transportvahendite tootmine, koksi ja puhastatud naftatoodete tootmine, kemikaalide ja keemiatoodete tootmine, põhifarmaatsiatoodete ja ravimipreparaatide tootmine, paberi ja paberitoodete tootmine, puidutöötlemine, puidutoodete tootmine, elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine, kanalisatsioon, jäätmekogumine, jäätmetöötlus, jäätmekõrvaldus, saastekäitlus ja muud jäätmekäitlustegevused, veekogumine, veetöötlus ja veevarustusvaldkond, maismaaveondus, torutransport, veetransport, õhutransport, laondus ja veondust abistavad tegevused, muude mittemetalsetest mineraalidest toodete tootmine (ehitusmaterjalide tootmine). No sõbrad, kui siia alla nüüd ei ole võimalik paigutada erinevate valdkondadele, ükskõik milliseid valdkondi praktiliselt, ja lisame siia siis eelnevalt hooajatöötajad ja need erisused, mis on tehtud, IT-firmad ja muud taolised, no siis ei ole meil praktiliselt valdkonda, kuhu ei saaks tuua. Nii et me avame täielikult, täielikult oma tööjõuturu kogu maailmale, täielikult tööjõuturu kogu maailmale. 

Mis siis veel tehakse? Sissetoodavale tööjõule makstava palga nõue viiakse alla, kui me räägime kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisest. See viiakse kuni 80%-le Eesti keskmisest. Me teame, et kõige rohkem tuuakse tööjõudu sisse Tallinna ja Harjumaale. Ja siin on see keskmine palk Eesti keskmisest oluliselt kõrgem, ehk see tähendab siin piirkonnas umbes 0,7 ehk 70%-list keskmise palgataseme taset. Ja siis me räägime, et me toome kõrgeid oskustöölisi, spetsialiste, juhte, eksperte siia selle palga eest Eestisse, kellel on, ütleme, Tallinna ja Harju piirkonnas 70% keskmisest makstavast palgast! 

Loomulikult on see ju odava tööjõu eelisele toetuva majandusmudeli arendamine. Ei ole mõtet siin endale illusioone teha ja rääkida ilusaid jutte kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust, suurt lisandväärtust loovast ettevõtlusest, teadus- ja teadmistepõhisest efektiivsest tootmisest. See on selge samm tagasi odava tööjõu eelise kasutamisele ja ebaefektiivse majanduse üleval hoidmisele. Me ei soodusta sellega neid vajalikke struktuurseid muutusi Eesti majanduses, mis meile on hädavajalikud. Me oleme ammendanud nii-öelda selle Eesti riigi taasiseseisvumisjärgse vabanenud potentsiaali, mis puudutas erastamist, mis puudutas avanemist lääne turgudele, mis puudutas liitumist Euroopa Liiduga, sellele turule pääsemist, mis puudutas ka eurotsooniga ühinemist ja nii edasi. Me oleme täna teatud mõttes selle nii-öelda madala palga eelise majandusmudeli pantvangid ja siin on vaja kvalitatiivset sammu edasi. Aga tänane valitsus ei aita nendele struktuursetele muutustele kaasa, vaid vastupidi, sellega annab väga jõulise signaali, et toome odavat tööjõudu sisse. 

Ma juba etteruttavalt ütlen, et järgmine eelnõu, mis on ka välismaalaste seaduste muutmine, teistest aspektidest, see täiendab kogu seda eelnõu, mis paneb täiendavad kohustused ka meie sotsiaalsüsteemile, mis omaette kurnab ka meie maksumaksjaid, meie majandust, eriti keerulistel perioodidel, majanduskriisi perioodil, nagu me praegu seda juba mitu aastat oleme tunnetanud. 

Seetõttu on Isamaa saadikurühma ettepanek see eelnõu menetlemine teisel lugemisel katkestada. Meie ettepanek on nõustuda minimaalselt sellega, mida Euroopa Liidu õigus meile ette näeb, millest on ka kahju, et me sellega sellisel kujul nõustuma peame. Aga kõik need valikud, mida me siin praegu teeme ja mis me anname signaalina tööjõuturule, on eksitavad valed. 

Ja nii nagu siin juba eelnevalt öeldi, ma olen täiesti kindel, et järgmine valitsuskoalitsioon tuleb selle eelnõu muutmise juurde tagasi ja muudab mitmed asjad uuesti ümber. Ärme tekitame sellist ebastabiilsust, ärme viime ellu vastutustundetut poliitikat ega anna katteta lubadusi ka ettevõtjatele ja majanduskeskkonda. Nii et meie teeme ettepaneku teine lugemine katkestada.

Kalle Grünthal, palun!

Ei ole mingi saladus, et valitsus ehk siis Reformierakond ja Eesti 200 on oma tegevusega kogu aeg töötanud Eesti rahva huvide vastu. Hulgaliselt maksutõuse ja ka muid tegevusi on selle tänase eelnõu raames lapsemäng. See välismaalaste seaduse muutmise seadus on täielik saatanlik plaan. See, et suurendatakse kvooti kolmekordseks, tähendab sisuliselt seda, et Eesti rahvas kavatsetakse sellel maalapil, kus on meie esivanemad kasvanud, lihtsalt välja vahetada. Need, kes ei ole nõus ega ole suutelised tasuma makse, lähevad lihtsalt otsima paremaid jahimaid kuskil mujal maailmas. Siia jäävad aga tundmatu päritoluga isikud teistest riikidest. 

Miks ma ütlesin saatanlik plaan? Kui Eesti Vabariigi põhiseadus kinnitati, siis oli seal preambulas üks väga oluline lause: põhiseadus peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. See eelnõu hävitab tegelikult nii eesti keele, kultuuri kui ka rahvuse säilimise läbi aegade. Sest meid, meie omal maal selle eelnõuga lihtsalt sulatakse üldisesse inimmassi, kes ei kanna nime eestlane. Seda eelnõu ei ole võimalik Eesti rahva ja põhiseaduse huvides toetada. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See, mida selle eelnõu toetajad ja eestkõnelejad räägivad, ja see, mida nad teevad, on kaks erinevat asja, õigemini isegi enamikus kohtades risti vastupidised. Kui räägitakse, et me toome oskustöölisi, ja nagu hea kolleeg Pipi-Liis luges siin ette, CNC-pinkide operaatoreid, keevitajaid ja nii edasi, siis mitte kellegi nende jaoks ei ole vaja 0,8 palka. Need nii Eestis täna töötavad kui siia tulevad ei tule keegi siia väiksema palgaga kui Eesti keskmine, vaid pigem rohkem. 

Samamoodi oli see, et kui ma käisin neid muudatusettepanekuid põhiseaduskomisjonis tutvustamas, siis Asutajate Seltsi esindaja Allan Martinson rääkis, et seda 0,8 palka pole mitte kellelegi vaja. Neile pole seda küll vaja, aga ometi on see eelnõu sees ja eelnõu põhimõtteliselt sellesama 0,8 ümber laias laastus keerlebki. Nii et kellelegi seda siiski on vaja. 

Ja ei ole võimalik aru saada, kes on need oskustöölised. Sest täna kõik, kes Eestisse tahavad tööle tulla ja teenivad siia poolteist Eesti keskmist palka, saavad siia tulla ilma igasuguste kvootideta. Aga mingil põhjusel see eelnõu räägib kvoodi kolmekordsest suurendamisest ja keskmise palga alla viimisest 0,8-ni. 

On täiesti selge, et seda eelnõu sellisel kujul toetada ei ole võimalik. Ja kui räägitakse, et lõpetatakse nende tähtajaliste töötamislubade …, siis see tõenäoliselt vastab tõele, aga tegelikkus on see, et ega meil ei ole ühtegi organit, kes jälgib, mis päriselt nendest saab. Kui inimesel kaob alus ära Eestis olemiseks ehk töö kaob ära, siis nii-öelda alus siin elamiseks kaob ära, mis nendest siis saab? Kui kaua nad siin on või kas nad lähevad ära ja kui kiiresti lähevad? Siis tegelikult ühtegi institutsiooni ei ole, kes seda jälgida suudaks. Nii et tegelikkuses me ei tea, mis nendest inimestest saab, kas nad jäävad siia või ei jää ja mis neist saab. 

Nii et minu palve on toetada neid Isamaa esitatud muudatusettepanekuid, mida komisjon toetanud ei ole. Vastasel juhul ei ole võimalik seda eelnõu küll kuidagimoodi toetada. Suur tänu!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! 33 aastat tagasi istus siin selja taga Ülo Nugis ja tema aseesimehed olid, kui ma ei eksi, Tunne Kelam ja Edgar Savisaar. 9. juulil võeti välismaalaste seadus vastu. Ja et mitte eksida, vaadates neid toonaseid stenogramme, oli sügav mure, et riik peaks kontrollima ja tagama, et eesti keel ja meel säiluks siin riigis ja oleks tagatud sotsiaalne stabiilsus. Ja need, kes tulevad siia … Toona oli siin väga palju selline hall seltskond, ligi pool miljonit, kellega ei olnud täpselt teada, kes nad on ja mis nad teevad. See oli 33 aastat tagasi. 

Ja toona kehtestati sisserände piirarv 0,1% elanikkonnast, mis praegu on kusagil 1300, selle ringis, igal aastal muutub. Aga sellest ajast peale on väga-väga palju – vanemad olijad teavad – tehtud igasuguseid erandeid ja neid erandeid ei nimetata eranditeks. Erand on see, mis on vähemus. Kui meid on 101, siis erand võib olla see, et see arv peaks olema alla 101, noh, 1 või 10 või 15 või 20 või 50. Aga sisserände piirarvu puhul räägitakse, et piirarvust erinev, ei öelda, et see on erand.

Ja kui vaadata nüüd mõne aasta, kui palju on neid erandeid, mille kohta ei öelda erandid, siis mitu protsenti see moodustab? (Saalist kostab helin.) Oo, muusika ka, väga meeldiv.

Üks hetk, kellelgi on telefon sisse jäänud seal laua peal. No jätkame.

Jah, aga väga lõbus. 

Siis, 2023. aastal oli see erand 90% sellest sisserände piirarvust ja 2024. aastal 90% kusagil, 91% vist. Nii et tegelikult on neid samm-sammult õgvendatud, kuigi nimetamata, et erandid. Ma ei hakka rääkima, kes seal on kõik: IT-spetsid ja õppurid ja teadlased ja perekondade taasühinemine ja Ukraina ajutise kaitsega, mis moodustavad väga suure osa seltskonnast, ja nii edasi. 

Tõsi, kui vaadata viimaste aastate rahvaarvu, siis tõepoolest on rohkem minema läinud, kui on tulnud siia. Ja selle koha pealt võiks nüüd öelda, et midagi positiivset ka: Tallinnale, Harjumaale, ka Tartu linnale ja selle lähemale ümbrusele, kus on tööstust ja elu käib aktiivsemalt ja kus on ka sissetulekud suuremad, on sellel teatud positiivne mõju. Aga Eesti ei ole mitte ainult Tallinn, Harjumaa, Tartu linn ja selle vahetu ümbrus. Ja siin tekivad need probleemid. 

Ja kui siin on juttu, et seda kvooti on kolmekordistatud näiliselt, või tegelikult päris vajalik on, et tööstus elaks, aga mulle tundub, et Eesti elab ammuilma üle oma võimete ja oma plaanide, mida siin tehakse. Mitmed kolleegid on juhtinud tähelepanu, et need plaanid kaua tõenäoliselt ei kesta. Varsti tulevad siia vangide esimesed hordid, aga suure tõenäosusega nad lähevad sama kiiresti siit tagasi aasta pärast. 

Ja sama eelnõu, needsamad tööjõu lõdvenemised. Aasia bussijuhid – meil on bussijuhte väga palju puudu. Veoautojuhid, keevitajad, kolleeg Seeder nimetas paljusid. Nii et neid kõiki on vaja. Aga mulle isiklikult see plaan hästi küll ei meeldi, kui vaadata, lähtudes ajaloost, sellest, kui Ülo Nugis istus siinsamas taga või Tunne Kelam või Edgar Savisaar …

Kas te soovite lisaaega?

Jah, sooviks küll paar minutit.

Kolm minutit lisaaega.

Siis oli selge jutt, mida me peame tegema, välismaalaste seadus, kui vastu võeti 9. juulil 1993 ja kehtestati see 0,1%-line. Praegu võib öelda tõesti, et Nõukogude Liit on selja taha jäänud, aga lahti on Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit, Jaapan ja kõik muu selline. Nüüd, Vietnami või Malaisia bussijuhid on kindlasti toredad inimesed, või keevitajad, aga suveräänse Eesti riigi toimimise koha pealt on siin küsimärke minu meelest rohkem, kui neid olla tohiks. Nii et mõttekoht. 

Ja loen ette ka, et Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 785 teine lugemine katkestada. Aga me ei ole siin originaalsed. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes seda debatti jälgivad! Sest debatt on oluline Eesti jaoks, nagu seda on siin korduvalt välja toodud. Nagu te mäletate, siin oli Bolti kotiga üks vahejuhtum, kui siin istungit juhatas härra Kivimägi. Täna mul Bolti kotti kaasas ei ole. Aga tegelikult teema on täpselt sama, ma katsun selle sõnadega edasi anda. 

Me räägime selle eelnõu puhul sellest, et me mitmekordistame tegelikult odava tööjõu, välistööjõu sissetoomist, ja seda praegu olukorras, kus meil isegi ei ole veel demograafiline kriis, mis on tingitud väga madalast sündimusest, õieti tööturule kohale jõudnudki. Kui te vaatate meie tööga hõivatute andmeid, siis Statistikaameti andmed näitavad – ma ei võtnud nüüd telefoni kaasa, kus mul oli statistika lahti –, et umbes 690 000 inimest oli hõivatud eelmisel aastal. Seda on rohkem kui päris mitmetel varasematel aastatel. Nii et reaalselt täna me veel seda suurt auku tööturul ei näe, sest need väikesed ja üliväikesed põlvkonnad, eriti need, kes nüüd on viimastel aastatel sündinud, ei ole veel ju tööturule jõudnud. See probleem igal juhul süveneb tulevikus, aga täna on olukord siiski veel selline, et me võiksime saada oma tööjõuga ise hakkama. Loomulikult ei saa siin välistada selliseid tippspetsialiste, keda meil läheb oma väga suure lisandväärtusega majanduse arendamiseks tarvis, aga see on kõik täna juba võimalik. Nagu siin on ka varasemalt juba räägitud, need tippspetsialistid on meil niikuinii kvoodi alt juba väljas. 

Seda suurt madalapalgaliste sisserännet on valitsus asunud mahitama olukorras, kus meil on Tallinnas olukord reaalselt selline, et eestlasi on Tallinnas juba veidi alla poole, eesti emakeelega inimesi. Ja me peame arvestama, et sisseränne ei tule kuskile Viljandisse või, ma ei tea, isegi mitte Pärnusse, vaid peaasjalikult Tallinnasse. Kujutame siis ette seda olukorda, mis juhtub Tallinnas, kus me praegugi tihti ei saa eestikeelset teenindust ega kuulegi eesti keelt, kui me kesklinnas liigume. Nii et igasugune muudatus rändepoliitikas tähendab kohe väga tugevat mõju Tallinnale, mis on juba niigi sisserändest väga palju mõjutatud. Seetõttu peab see olema selles suhtes eriti ettevaatlik. 

Statistikaamet avaldas eelmise aasta kohta rahvastikustatistikat ja seda statistikat ERR-i portaalis kommenteeris – ilmselt oli see uudistes ka – Tallinna Ülikooli teadur rahvastikuvaldkonnas Mark Gortfelder, kes tõi välja, et tegelikult sellise sisserändega, nagu Eestil viimasel ajal on olnud, jätkamine tähendaks seda, et eestlaste osakaal terves Eestis langeb alla poole või poole lähedale sajandi lõpuks. Nii et ma ei kujuta ette, kas valitsus tõesti niisugustele asjadele ei mõtle, kui ta tuleb niisuguste eelnõudega.

Jah, Eestis on sündimus madal ja sellega tuleb tegeleda ja sellest me oleme siin Riigikogus ka juba viimasel ajal päris sageli rääkinud. Aga vaadake, madala sündimuse probleem on selline, et seda on võimalik lahendada ka tulevikus näiteks. Mitte midagi sellest ei juhtu, kui meil ei õnnestu sündimust otsekoha tõsta. See võib juhtuda tulevikus ja ma usun, et juhtub ka. Aga sisseränne, selline tohutu suur sisseränne, mis eestlaste osakaalu rahvastikus vähendab, on pöördumatu. Seda ei saa enam muuta. Kui me oleme siia juba teiste riikide inimesed vastu võtnud, teisest kultuuriruumist inimesed vastu võtnud, siis nad siin on ja me ei saa neid siit kuidagi ära saata. See on pöördumatu mõju, nii et sellega tuleb olla väga tähelepanelik. 

Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaks.

Sisseränne, kuigi ta võib tunduda väga ahvatlev, on ta tegelikult väga kulukas, kui seda vaadata pikemas perspektiivis. Sest ega siis sisserändajad ju jäävad ka vanaks, neile tuleb ka pensioni maksta. Me saame seda näha juba täna tegelikult oma varasema sisserände pealt, mis oli nõukogude ajal, kui samuti tuli siia tööjõudu või õigemini saadeti tööjõudu siia Eestisse. Täna oleks meie pensionikulud oluliselt väiksemad, kui seda tööjõudu ei oleks siia nii palju saadetud, ja ka erinevad muud sotsiaalkulud, tervishoiukulud jne. Seega, see varjatud kulu sisserändest tuleb tulevikus. See on väga näiline, et me saame sellest kasu. Me peame arvestama siin seda, et tulevikus kaasnevad nende siia tulnud inimestega täiendavad kulud. 

Mida see veel kaasa toob? Kahtlemata, kui eestlaste osakaal väheneb või põlisrahvastik või ütleme, ka need inimesed, kes on teisest rahvusest, aga siin ammu elanud ja juba sulandunud meie kultuurikonteksti, siis meie ühiskonna sidusus väheneb, usaldus ühiskonnas väheneb, turvalisus ühiskonnas väheneb. Ja need on niisugused väärtused, et neid ei saa kuskilt isegi raha eest osta, need kas on või ei ole. Need on hindamatu väärtusega asjad. 

Nii et igal juhul, nagu siin juba fraktsiooni esimees andis üle teise lugemise katkestamise ettepaneku, Isamaa seisab kindlalt selle eest, et Eesti säiliks rahvusriigina ja et meie lapsed saaksid siin Eestis jätkuvalt eesti keeles ja eesti meeles elada. Loomulikult seisame jätkuvalt Isamaas ka selle eest, et lapsi sünniks rohkem ja et neist oleks meil kõigil palju rõõmu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda muudatusettepanekut hääletame ja alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Liigume edasi. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Siis me hääletame peale kutsungit. Või läheme kohe? Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 4, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun ka seda väga head ja vajalikku muudatusettepanekut hääletada.

Seda me peame hääletama. Kas me võime asuda kohe hääletamise juurde? Aitäh! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Viies muudatusettepanek on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda me peame hääletama. Võime minna hääletuse juurde? Aitäh! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 50 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust.  

Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 785 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulised ettepanekud eelnõu 785 teine lugemine katkestada. Seda ettepanekut me peame hääletama. Kas me võime selle ka kohe? Aga ettepaneku esitajaid, ma näen, sotsiaaldemokraate siin ei ole. Korraks panen selle. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulised ettepanekud eelnõu 785 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on teine lugemine lõpetatud. 

Liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu (786 SE) teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Ando Kiviberg, mingi protseduuriline küsimus või? Jah, protseduuriline küsimus, Ando Kiviberg.

Kas ma võin paluda vaheaega? Ma selle konkreetse eelnõu materjalid olen unustanud üles kabinetti. Mul on järgmise asjad siin praegu laual, mis on mahukas. Kas ma tohin paluda juhataja vaheaega?

Juhataja vaheaeg kolm minutit.

V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Vabandan lugupeetud kolleegide ees, et pidite ootama minu hajameelsuse tõttu! Annan teile ülevaate teise lugemise ettevalmistamisest, mida me tegime kokku lausa kolmel istungil. Võib-olla oleks mõistlik minna kohe ka muudatusettepanekute tutvustamise või läbivaatamise juurde. 

Kõigepealt, see toimus 14. aprilli istungil, kus ka menetlusotsused tehti. Kutsutud olid Siseministeeriumi nõunikud Eva Lillemäe ja Maret Saanküll ning Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Kati Kümnik. 

10. märtsi istungil ehk siis kõige varasemalt otsustati ka Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid. Vaadati üle kaks komisjoni esitatavat tehnilist muudatusettepanekut ja nüüd mindi muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. 

See näeb ette seda, et välismaalaste seaduse § 184¹ lõike 2 sissejuhatav lause täpsustab eesmärki ja teeb selgemaks, et juhul, kui välismaalasel on tähtajaline elamisluba ettevõtjasiseseks üleviimiseks või kui tegemist on lähetatud töötajaga, ei ole tal võimalik tööandjat vahetada. See muudatusettepanek läks hääletusele, põhiseaduskomisjon otsustas konsensusega arvestada seda täielikult. 

Teine muudatusettepanek. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon ja selle kohaselt tehakse ettepanek jätta eelnõust välja paragrahv, mis reguleerib tööta olemist. Selle sätte sisu ei ole mõistlik, kuna kehtiv regulatsioon või selle järgi tekiks siia tööle tulnud välismaalastel võimalus olla töötu ulatusliku aja vältel, maksimaalselt kuni üheksa kuud ning sellisel kujul tuleks see säte eelnõust välja jätta. 

Ministeeriumi esindaja selgitas, et tegemist on Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustusega. Kui kõnealune säte eelnõust välja jätta, ei ole direktiiv nõuetekohaselt täidetud. Tema sõnul näeb direktiivi artikkel 11 ette liikmesriigi kohustuse võimaldada tööta oleku aega ning palus komisjonil sellega arvestada. Oli küsimus selle kohta, mida täpselt siis direktiiv ette näeb. Ja selgitus oli, et direktiiv näeb ette kolme- kuni kuuekuulise tööta oleku perioodi ning maksimaalselt kuni üheksa kuud. Vastav valik on eelnõus kirjas ning eelnõu kujundamisel on lähtutud minimaalsest lähenemisest direktiivi ülevõtmisel. Nüüd pandi muudatusettepanek nr 2 hääletusele. Komisjon otsustas jätta selle arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 3, vastu 6. 

Kolmas muudatusettepanek oli tehniline, sellega parandati viiteviga. Komisjon otsustas konsensuslikult seda muudatusettepanekut täielikult arvestada. 

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud taas Isamaa fraktsioon. Selle kohaselt makstakse ema või isa vanemahüvitist ka ajutise viibimise alusel Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule. Eelnõus on see õigus piiratud pikaajalise viisa alusel Eestis viibiva töötava välismaalasega. Kahjuks, nagu selgus, on ka see ettepanek vastuolus direktiiviga. Siseministeeriumi esindaja sõnade kohaselt ei saa ettepanekut toetada, kuna see laiendab direktiivist tulenevat hüvitiste saajate ringi. Direktiivi eesmärk on tagada võrdne kohtlemine ning eelnõu on kujundatud selliselt, et see kehtestaks Eestis samad võrdse kohtlemise reeglid nagu teistelegi isikutele. 

Küsimus oli direktiivi vastuolu kohta. Muudatusega muudetakse perehüvitiste seadust. Kehtiva korra kohaselt määratakse ja makstakse ema vanemahüvitist ka ajutise viibimise alusel Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule. Eelnõus käsitletakse ema vanemahüvitist, kuid küsimus tekib isa vanemahüvitise kohta. Ettepaneku eesmärk on lisada ka isa selle regulatsiooni alla. 

Milles on ikkagi vastuolu direktiiviga? Ministeeriumi esindaja selgitas, et kehtivas perehüvitiste seaduses on praegu sätestatud ema vanemahüvitis ning selle saajate ring hõlmab laialt ka ajutise viibimise alusel Eestis viibivaid isikuid. Direktiivi ülevõtmisel on lähtutud miinimumnõuetest ning kuna ema vanemahüvitise saajate ring on juba praegu lai, siis eelnõuga ühtlustatakse regulatsiooni selliselt, et see vastaks teiste hüvitiste puhul kehtivatele alustele, muutes üksnes hüvitise määramise aluseid. Ettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta see arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 3 komisjoni liiget, vastu 5 ja 1 erapooletuid. Oi, vabandust! Ei, erapooletuid siiski ei olnud, eksisin praegu. Vabandust! 

Muudatusettepanek nr 5. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon. Ettepaneku kohaselt jäetakse eelnõust välja säte, mille alusel määratakse toitjakaotustoetus lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel töötanud isikule. Ministeeriumi esindaja selgitas, et ettepanek on vastuolus direktiivi miinimumnõuetega. Ta märkis, et vaidlusalune säte puudutab kvalifikatsiooninõuet, kuna toitjakaotustoetuse eelduseks on teatud töötamise aeg. 

Selgitati ka, et juhul, kui isik on Eestis töötanud lühiajaliseks töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel, arvestatakse seda töötamise perioodi toitja kaotuse kvalifikatsiooniperioodi hulka. Hüvitiste konkreetsed tingimused on eraldi reguleeritud ning neid hinnatakse alati hüvitise määramisel, kui just kvalifikatsiooninõude täitmisel võetakse arvesse Eestis töötatud aeg. Ka see muudatusettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta arvestamata, selle poolt oli 3, vastu 5, erapooletuid ei olnud. 

Edasi, muudatusettepanek nr 6, samuti Isaamaa fraktsioonilt. Ettepaneku kohaselt jäetakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest välja lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibiv ja töötav välismaalane. Jällegi, ministeeriumi esindaja selgitas, et ettepanek on vastuolus direktiivi miinimumnõuetega. Ta märkis, et direktiiv nõuab, et ka ajutisel alusel pikaajalise viisaga Eestis viibivad isikud oleksid vastavasse regulatsiooni kaasatud. Ka see muudatusettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta arvestamata. Muudatusettepanekute poolt oli 2, vastu 5 ja 1 ei hääletanud, erapooletuid ei olnud. 

Edasi, muudatusettepanek nr 7, samuti Isamaa fraktsioon. Ettepaneku kohaselt jäetakse eelnõust välja § 5. Jällegi selgitati, et see muudatusettepanek on vastuolus direktiivi nõuetega. Ettepanek läks hääletusele. Hea küll, ma selle sisu siiski loeksin teile ette, et kõik saaksid paremini aru. See puudutab riikliku pensionikindlustuse seadust, täpsemalt § 4 lõiget 1, et seda täiendatakse punktiga 2¹ järgmises sõnastuses: lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibivale ja töötavale välismaalasele. Selline lause täiendus. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 3, vastu 5, erapooletuid ei olnud. 

Edasi, muudatusettepanek nr 8, selle esitas samuti Isamaa fraktsioon. Ettepaneku kohaselt võiks jätta eelnõust välja § 7. Ministeeriumi esindaja jällegi märkis, et see on vastuolus direktiivi nõuetega. Sisu ka: välja jäetav tekst oleks, et § 7 ütleb, et töötuskindlustuse seaduse § 35 täiendamine. Töötuskindlustuse seaduse § 35 lõike 4 punkti 2 täiendataks pärast sõnu "-õiguse andmed" sõnadega "lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa andmed". Juhtivkomisjoni otsus oli jätta see arvestamata. Selle poolt oli 3, vastu 5, erapooletuid ei olnud.

Edasi, muudatusettepanek nr 9, samuti Isamaa fraktsioonilt. Selle kohaselt jäetakse eelnõust välja § 8. Ka see muudatusettepanek oli ministeeriumi esindaja kinnitusel vastuolus Euroopa Liidu direktiivi miinimumi nõuetega. Selle väljajäetav tekst on järgmine. "Paragrahv 8. Töövõimetoetuse seaduse täiendamine". Töövõimetoetuse seaduses tehakse järgmised täiendused. Paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: "lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibiv ja töötav välismaalane". Teiseks, § 12 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: "Lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibival ja töötaval välismaalasel on õigus töövõimetoetusele, kui ta töötab töölepingu alusel või töövõtulepingu, käsunduslepingu või teenuse osutamiseks sõlmitud muu võlaõigusliku lepingu alusel." Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 2, vastu 5, ei hääletanud 1.

Eelnõu oli läbinud keeletoimetuse, keelelisi märkusi oli kaks. Ühes kohas oli sõnast "viivitamata", puudu kaks viimast tähte. Töövõimetustoetuse seaduse puhul soovitas keeletoimetaja kasutada sõna "muudatuse" asemel sõna "täiendused". 

Ja edasi tehti menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil, selle poolt oli 5, vastu 3, erapooletuid 0. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti poolt 5, vastu 3, erapooletuid 0. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 4. mail 2026. Selle poolt oli 5, vastu 3, erapooletuid 0. Ootan küsimusi.

Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt komisjoni esimees! Mitmel puhul te siin ka ette lugesite, et komisjon ei toetanud Isamaa ettepanekuid, kuna need on vastuolus direktiiviga. Valitsuse esindaja juhtis sellele tähelepanu, et valitsus ei toeta. Oskad sa öelda, milline on see valitsuse poliitika? 

Näiteks ma vaatan palgadirektiivi. Palgadirektiivi puhul on minister Keldo teatanud, et me ei võta seda direktiivi vastu, me enne maksame trahvi, kui võtame direktiivi vastu. Mis see loogika on? Mingite direktiivide puhul me neid täidame, mingite puhul mitte. Miks siis selle eelnõu puhul, mis minu arvates on niivõrd strateegiline, on otsustatud, et siin me täidame kõiki direktiivide nõudeid õigeaegselt, aga mõnede teiste direktiivide puhul mitte?

Aitäh, austatud kolleeg! Ma kinnitan, et ka mulle on jäänud see silma, õigemini kõrva. Minister Keldo hinnang, miks valitsus ühtedel puhkudel peab oluliseks direktiivi nõudeid järgida ja teisel puhul ei pea vajalikuks järgida, ei ole minule paraku teada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea põhiseaduskomisjoni esimees! Kuna te siin tõite põhjusena välja, et muudatusettepanekuid ei saanud arvestada, kuna need olid direktiiviga vastuolus, kas direktiiv üldse võimaldabki mingeid muudatusettepanekuid?

Jaa, tavaliselt direktiivid on küllaltki sellised, kuidas ma ütlen, annavad laia koridori, on miinimum- ja maksimumnõuded. Ma saan nii aru, et antud direktiivi puhul valitsus on teinud ettepaneku ja valmistanud ette eelnõu, mis neid direktiivi nõudeid just miinimumulatuses arvestavad. Seal teatav ikkagi valikuvabadus rahvusriikidel alati on olemas.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head televaatajad! Ma arvan, et kõik, kes tähelepanelikult kuulasid ja jälgisid seda ettekannet, said nähtavasti kohe aru, et tegu on järjekordse eelnõuga, mis kahjustab Eesti riiki. Tegu on siis eelnõuga, millega võetakse üle Euroopa Liidu direktiiv ja mis tegelikult muudab Eesti sisserändepoliitika alustalasid ja tegelikult seab ohtu riigi suutlikkuse ise oma tulevikku kujundada. 

Eelnõu keskne muudatus võimaldab välismaalasel vahetada tööandjat ilma uut elamisluba taotlemata, piisab üksnes töökohavahetuse registreerimisest. Sisuliselt tähendab see, et riik loobub kontrollimehhanismist, mis seni sidus elamisloa konkreetse tööandja ja tööga. Tulemuseks on olukord, kus inimene tuleb Eestisse ühe töökoha ettekäändel, kuid liigub seejärel vabalt edasi ilma sisulise kontrollita. Eelnõu kohaselt võib välismaalane olla Eestis töötuna kuni üheksa kuud, peaaegu aasta. See muudab sisserände loogikat ju täielikult. Kui varem oli töö kaotamine selge signaal riigist lahkumiseks, siis nüüd tekib väga pikk ooteperiood, mille jooksul võib inimene siis lihtsalt siin olla ja kas töötada mustalt või kurnata siis meie sotsiaalsüsteemi. 

Toon siinkohal ka ära, et välismaalaste töölevõtmisega seotud seadusrikkumiste arv on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Kui 2021. aastal registreeriti 380 rikkumist, siis 2024. aastal juba 524 rikkumist ja juriidilisi isikuid võeti vastutusele 38 korral, mis tähendab tegelikult, et selle asemel et neid nõudeid lõdvendada, peaks tegelikult karmistama. 

Ja kõige vastuolulisem osa eelnõust on ju sotsiaaltoetuste laienemine võõrtööjõule. Eelnõu kohaselt makstakse neile vanemahüvitist, võimaldatakse puuetega inimeste toetusi, antakse juurdepääs pensionikindlustusele ja võimaldatakse töövõimetoetust. See tähendab, et inimene ei pea olema pikaajaline maksumaksja ega Eesti ühiskonda püsivalt panustanud, piisab lühiajalisest töötamisest, et saada osa hüvedest, mida me oleme riigi ülesehitamisel eelkõige oma inimestele loonud. 

Selle eelnõuga nihutatakse sisserände ja tööturu küsimused, mis on otseselt seotud riigi kestlikkuse ja identiteediga, üha enam Eesti enda otsustusõigustest eemale. Selle asemel, et avada uksed võõrtööjõule, tuleks keskenduda sellele, kuidas tuua Eesti inimesed tagasi tööturule, kuidas tõsta tootlikkust ning kuidas toetada peresid ja rahvastiku kasvu. Me oleme väike rahvusriik ning sellised Euroopa Liidu direktiivid on meie jaoks ohtlikud. Seetõttu teeb EKRE ettepaneku antud eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid, see on järjekordne eelnõu praeguse valitsuse seaduste paketist, millega luuakse tingimused kontrollimatu sisserände tekkeks Eestis tulevikus. See on samuti välismaalaste seaduse muutmine ehk sellesama seaduse muutmine, mida me siin eelmise päevakorrapunktina arutasime, ja tegelikult jätk sellele eelmisele eelnõule: samad mured ja samad riskid, millest me rääkisime ka eelmise eelnõu puhul. 

Aga siin sätestatakse olukord, et seadustatakse Eestisse tööle asumise eesmärgil elamisloa saanud isikutele õigus kuni üheksa kuud siin töötuna viibida. Nii et inimesed, kes tulevad siia tööloa alusel ja saavad ka elamisloa, võivad tulevikus kuni üheksa kuud viibida töötuna. Neile hakkavad laienema kõik sotsiaalsed hüved ja tagatised, mis ka Eesti Vabariigi kodanikele ja alalistele elanikele, olgu nad siis töövõime-, pensioni- või vanemahüvitis ja nii edasi. 

See on iseenesest loomulikult vastuolus Eestis kehtiva sotsiaalkindlustuse solidaarsuse põhimõttega. Ja ma rõhutan nüüd: solidaarsuse põhimõttega, millest siin räägivad erinevad erakonnad, nii vasak- kui ka parempoolsed. Solidaarsus eeldab pikaajalist panust ühiskonda. Kui aga me laiendame neid õigusi ja hüvesid lühiajaliselt siin viibivatele inimestele, siis suurendame ühelt poolt ju süsteemile koormust, ilma et panus oleks võrreldav, ja lõppkokkuvõttes peab kõik selle kinni maksma Eesti maksumaksja. See on koormus nii tervishoiusüsteemile kui ka meie sotsiaalsüsteemile ja loomulikult peab see olema meie maksumaksjate poolt kinni makstud ehk koormus ka Eesti majandusele.

Tegelikult tuleb seda eelnõu ja eelnevat eelnõu vaadata ühises paketis välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise eelnõuga, mis on meil samuti menetluses ja tuleb lähipäevadel siin suures saalis arutelule, kus me võtame üle Euroopa Liidu solidaarsusmehhanismi kaudu ümberjaotatavad põgenike poliitilised sätted, millega ka Eesti on nõustunud Euroopa Liidus. See paneb meile täiendava koormuse nii rahalises mõttes, ka personali mõttes ja siia vastuvõetavate inimeste mõttes ning nendele elamistingimuste ja sotsiaalsete toetuste maksmise ja hüvede võimaldamise kaudu. Nii et see on tegelikult üks suur kompleksne pakett, millega valitsus välja tuleb. Ja ma veel kord rõhutan, et kaugeltki kõik need valikud, mis nendes eelnõudes tehtud on, ei ole ei tehnilised ega kohustuslikud direktiividest tulenevalt, vaid siin on ka väga palju siseriiklikke poliitilisi valikuid, mida me teeme laiendamise suunas. Rõhutan: laiendamise suunas. 

Ja mina küll ei näe, et see oleks kuidagi praegu põhjendatud meie olukorras, et me soodustame sellist kontrollimatut rännet tulevikus. Olukorras, kus põhiseaduskomisjonis eksperdid ja ministeeriumide esindajad ei suutnud öelda, mis see kõik meile maksma läheb. Mis see kõik maksma läheb kompleksselt Eesti riigile, sellist arvestust ei ole. Ministeeriumi esindaja isegi ütles, et seda on väga raske teha. Seda ei ole tehtud ja seda on väga raske teha ka juba olemasolevate inimeste puhul, rääkimata prognoosidest, mis see võiks tulevikus endaga kaasa tuua. Selliseid analüüse veel ei ole. Me väga loodame, et mingisugused arvestused ja analüüsid tulevad. Rahvusvahelise kaitse andmise eelnõu puhul komisjon loodab, et järgmiste arutelude jooksul mingisugune arvestus selle konkreetse, ühe eelnõu puhul tulevikus püütakse teha põhiseaduskomisjoni palvel. Aga tervikuna sellist analüüsi ei ole.

Ja kõige selle tulemusena loomulikult ei ole see eelnõu küps teise lugemise lõpetamiseks, kus seda enam muuta ei saa. Ma tuletan meelde, me oleme siin korduvalt juhtinud tähelepanu, et mõistlikum on teine lugemine katkestada, kui on rohkem küsimusi kui vastuseid, sest pärast seda ei ole võimalik enam muudatusi teha. Me oleme selle ohvriks läinud ja sattunud vaidlusse presidendiga, kus on tagasi saadetud, ja vaadake, peale teist lugemist enam muudatusettepanekuid teha ei saa. Nüüd me oleme näinud, et mitme eelnõu puhul Vabariigi Valitsus on eelnõu tagasi võtnud, eks ole, pärast teist lugemist tõdenud, et enam muuta ei saa, vastu võtta ka enam justkui ei tahaks, ja siis ei jää muud kui võtta tagasi ja alustada otsast pihta. 

Nii et mõistlikum meie kõigi ajakasutuse mõttes ja terve mõistuse mõttes on teine lugemine katkestada, viia siia sisse muudatusettepanekud ja siis edasi menetleda. Seetõttu me teeme ettepaneku teine lugemine katkestada. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me oleme ikkagi osa Euroopa Liidust ja ühistest kokkulepetest ning tööturu regulatsioonidest ka. Seepärast me siin arutamegi eelnõu, mille eesmärk on Eesti õigus viia kooskõlla Euroopa Liidu ühtse loa direktiiviga. Ja ma tahaksin küll öelda, et sõnaga välistööjõud tähistame me inimest Euroopa Liidu ja Eesti tööturul, kus me tegelikult ikkagi oleme kokku leppinud ühiskonnas, et me peame oluliseks inimeste õigusi ja võrdset kohtlemist vähemalt ühiselt kokkulepitud elementaarsel ja minimaalsel tasemel. Ma usun, et meie tööturg tõesti vajab töökäsi, sest kõik vastupidised väited ei ole minu arvates praktikas tõendatud. 

Eesti õigusruum on mitmetes eelnimetatud direktiivi nõudmistes juba varemgi kooskõlas ja neid muudatusi ei ole siin sisse toodud. Meil on direktiivi ülevõtmisel osades punktides teatud kaalutlusõigus. Seda on eelnõu ettevalmistajad ka kasutanud ja on ka arvestatud reeglina direktiivi miinimumnõudeid, mis on Eesti kontekstis piisavad ja põhjendatud.

Praegu on olukord sageli ebamõistlik ja seda nii töötaja kui ka ettevõtja ja tööandja vaates. Näiteks, kui välismaalane tuleb Eestisse, saab elamisloa siin töötamiseks ja tema ettevõte mingil põhjusel lõpetab tegevuse, pakub talle ka kehvemaid tingimusi, siis ta tegelikkuses ei saa lihtsalt minna järgmise tööandja juurde, vaid ta peab alustama uuesti uue elamisloa taotlemist, mis võib võtta kuid. Selle aja jooksul loomulikult võib inimene jääda sissetulekuta, aga ka Eesti ettevõtted jäävad vajaliku töötajata. Seadusemuudatuse eesmärk ongi vältida neid olukordi, kus puudub paindlik võimalus tööandjat vahetada selle aja jooksul, kui tähtajaline elamisluba on kehtiv. Loomulikult soovime vältida ka neid olukordi, kus töötajat näiteks tööalaselt ära kasutatakse või ebavõrdselt koheldakse, kui tal puudub võimalus omal initsiatiivil tööandjat vahetada. Ta kaotaks sellega võimaluse tegelikult siin töötada. Edaspidi piisaks sellest, kui uus tööandja registreerib töökohavahetuse ehk sisseränne ei muutu kuidagi kontrollimatuks. Tegu on sellesama inimesega, kellel on kehtiv töötamiseks ja elamiseks olemasolev luba ja kes töötab edasi, lihtsalt teises ettevõttes. Nii et kuidagi ma ei näe, et see meie töörännet muudaks, selle olemust. 

Eelkõige ongi see Eesti ettevõtete huvides ja loomulikult ka menetlusökonoomika on siin oluline, sellepärast et ilmselgelt ta ju tegelikkuses uue loa taotlemisel tõenäoline on, et kui me sedasorti tööjõudu vajame, siis ka edaspidi ta selle loa saab. 

Eelnõu annab tõesti välismaalasele võimaluse olla mõnda aega tööta. Praegu on kohustus töölepingu lõppemisel 90 päeva jooksul Eestist lahkuda. Ta peab lahkuma isegi siis, kui tal veel elamisluba kehtib. Nii kiiresti ei pruugi inimene uut töökohta leida. Seetõttu annab nüüd direktiivi muutmine ja seaduse muutmine võimaluse leida uue töökoha ja mitte sundida teda kohe lahkuma, kuigi samal ajal meie tööandjad otsivad töötajaid, aga potentsiaalne tööandja peab minema uuesti luba taotlema. 

Eelnõu peaks parandama kõikide töötajate õigusi. Siin toodi välja ka laiendust sotsiaalvaldkonnas teatud hüvitiste ja hüvede saamise näol. Kui inimene töötab Eestis pikaajalise viisaga, ta maksab siin makse, ta saab siin näiteks lapsevanemaks või halvemal juhul kaotab töövõime, siis ma leian, et on õiglane, et tal on ligipääs vanemahüvitisele või töövõimetoetusele. Näiteks, kui Eestis töötav välismaalasest hooldustöötaja jääb lapsehoolduspuhkusele, siis ta saab vanemahüvitist samadel alustel nagu teised Eestis töötavad inimesed. Nii see peaks tõesti olema. Pikaajalise viisaga töötavatel inimestel tekib õigus näiteks töövõime- ja pensionihüvitistele, kui nad vastavad üldistele tingimustele. Need on samuti seotud reaalse töötamise ja maksude maksmisega Eestis. Aga samas ei laiene kõik peretoetused välistöötajatele. Siin Eesti kasutab direktiivi erandit ega laienda toetuse saajate ringi.

Tööandjapoolsetest kuritarvitustest ja töötaja õiguste rikkumistest laiemalt ka eelnõu kõneleb. On olnud selliseid juhtumeid, kus tööandjad kasutavad ära oma nii-öelda jõupositsiooni. 

Palun natuke aega juurde!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja on olnud küll selliseid olukordi, kus kasutatakse ära oma tugevamat positsiooni ja see on edaspidi selgelt keelatud ja tööandjat saab ka karistada. Kui ettevõte näiteks palkab inimesi ebaseaduslikult, rikub reegleid teadlikult, siis senised trahvisummad on olnud ka mitteheidutavad, kuid uued on loodetavasti reeglite rikkumisi oluliselt vähem ahvatlevaks muutvad. 

Kokkuvõtlikult. See eelnõu ei ole abstraktne ega ka ainult selline juriidiline muudatus. Direktiivi ülevõtmine puudutab päris inimesi, päris ettevõtteid. Muudatused toetavad toimivat ja mõistlikku süsteemi, vähendavad meie bürokraatiat ja võimaldavad kiiremat tööandja vahetust. Paindlik tööturg on Eestile kasulik ning oluline. See eelnõu aitab selleni meil jõuda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthal. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Kui me asusime siin Riigikogus täitma oma ülesandeid, siis me andsime vande olla ustav põhiseaduslikule korrale. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 ütleb järgmist: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik ning Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Mis iseseisvusest ja sõltumatusest me saame siin saalis rääkida, kui meile öeldakse, et me peame direktiivi üle võtma, et me peame järgima seda, mida on direktiivis kirjutatud? Kas see on iseseisvus? Kas see on sõltumatus? 

Toome lihtsa näite. Mul on maja, isiklik maja, ja selle ümber aed, kus ma peaksin saama toimetada rahulikult, panna oma põllulapile maha seda, mis mulle meeldib, ja teha süüa sellel kellaajal, mis mulle sobib. See on iseseisvus. Aga kui mingisugune naaber või naabrite punt tuleb ja ütleb, et ei, pane oma põllulapp kinni, pane muru alla, ja süüa võid ainult hommikul ja õhtul, mitte lõunaaeg, siis see enam ei ole iseseisvus. Ma sõltun kellegist.

Nende kahe lihtsa näite varal ma tahakski öelda ja püstitada küsimuse, kas Eesti on ikka veel iseseisev ja sõltumatu või see on ainult ilus mälestus sellest, mida meie eelkäijad põhiseadusesse kirjutasid. Minule isiklikult tundub, et põhiseaduslik kord on ohus, kui mitte juba täielikus ohus. 

See eelnõu on sama saatanlik nigu eelminegi, sest see hävitab ka veel selle, mis on kirjas põhiseaduse preambulas. Selle eelnõuga me hävitame selle, et eesti rahvus, keel, kultuur säiliks läbi aegade. Ma ei hakka kordama seda selgitust, mida ma eelnevalt, eelmises eelnõus käsitlesin. See on saatanlik plaan Reformierakonna ja Eesti 200 poolt. Seda ei tohi toetada.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Toidutootmise ja kõige sellega, millal ma süüa tohin, ei ole see eelnõu nüüd küll eriti seotud. Aga see eelnõu on seotud eelmise eelnõuga. Piltlikult öeldes – siin on palju asju juba ära öeldud – on tegemist ju ühise tervikuga. Eelmine eelnõu 785 oli nagu uks kolmandate riikide, Malaisia, Filipiinide ja nii edasi teistele võõrtöölistele. Ta tegeles sellega, kui palju ja kus sektorisse neid vaja on, on nad siis bussijuhid, keevitajad või mingi tööpingi taga töötajad, mida Helir-Valdor siin pikalt ette luges. Ma ei hakka üles lugema. 

Nii et esimene oli uks. Ja teine on piltlikult kiirtee, mida me siin üritame asfalteerida, selle ukse taga, mis avaneb. See tähendab, kui kiiresti need tulijad – ükskõik, kes nad siis on – ja kui lihtsalt nad edasi pääsevad, kui uks on avatud. Loomulikult on siin ka positiivseid külgi. Noh, üks on see, et bürokraatiat jääb vähemaks, on üks luba. Kui mul on elamisluba Eestis näiteks või Lätis või Prantsusmaal, siis on mul ka tööluba. Ühine selline luba, ei pea hakkama vahepeal kusagil ametiasutustes käima. Aga see kehtib muidugi ühe riigi piires, on see Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa või Soome. Ja see on positiivne, vähem bürokraatiat ja kiiremini. Ja siin on Eestis muidugi teatud eelised. Me oleme ikkagi e-riik, kuigi tiiger on natukene magama jäänud või uimaseks, aga siiski. 

Aga mida see tegelikult kaasa toob? Võib siin spekuleerida või mõelda. Mina olen mõelnud vähemalt niimoodi, et tõenäoliselt on selle direktiivi rüütajad mõelnud selle peale, kuidas Eestile mingid eelised saavutada. No mis eelised meil on: needsamad digiriik, soov vähem bürokraatiat rakendada, palgad on madalamad. Võib-olla hakata müüma meid sellise odava alternatiivina, noh, miks mitte Saksamaale, või püüda võistelda Soome või mõne teise konkurendiga Euroopa Liidus. Ma ei tahaks, et Eesti trumbiks selle eelnõu vastuvõtmise järel jääks selline odava Saksamaa alternatiivi mudel. Me võiks ikkagi väärikust säilitada ja olla tark ja osav ning loomulikult ka väikese bürokraatiaga ja kõrgelt digitaliseeritud riik. 

Aga need on spekulatsioonid ja ma ei tea, mida valitsuses on praegune valitsusseltskond oma väga tugeva mandaadiga välja mõelnud.  Aga pilt on tegelikult ühtne. Koalitsiooni sidemed on nõrgenenud. Võiks nimetada, et jäälagunemine on alanud ja järjest kiiremini tuleb läbi suruda üht, teist ja kolmandat. Meil on siin õiguskomisjonis ja ka põhiseaduskomisjonis näiteks kohtute seaduses, mille kohta ... 

Kas soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega, palun! 

… Riigikohtu esimees on öelnud, et toores ei ole võimalik ära menetleda. Aga valitsus punnib, surub raskelt läbi. Meie kriminaalsed vangidkülalised – see ratifitseerimine ootab meid peagi ees. Ja see pakett praegu, kaks eelnõu, 785 ja 786, moodustavad ühtse terviku. 

Ja kui nüüd kokku võtta, siis kuna me tegime ettepaneku selle eelmise eelnõu puhul katkestada, siis on täiesti loomulik, et me jätkame ka sellega. Ja põhjendus on väga lihtne. Kui me ütlesime, et uks tuleb kinni panna, siis on täiesti normaalne, et kiirteel, mis selle ukse järel avaneb selle eelnõuga, ei ole mõtet. Me ei ole selle kiirtee poolt, kuigi me oleme selle poolt, et asjaajamisi kiirendada, ühendada ja lihtsamaks teha. Nii et terviklik, uks kinni ja kiirteel ukse taga ei ole ka meie arvates, Keskerakonna arvates mingit mõtet. Samuti katkestamise ettepanek.

Aitäh! Ja palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid, ettekandja ja eestkõnelejad! Mul on tegelikult nii kurb meel tõdeda, et me ei aruta siin tegelikult eelnõu. Eelnõu peaks olema selline asi … Me oleme seadusandjad. Eelnõu peaks olema siin selline asi, mida me seadusandjatena arutame ja võtame vastu kui mingit asja, mis hakkab kujundama meie riigisisest elu nii, et see oleks meie hüvanguks, meie riigi hüvanguks, see järgiks meie põhiseadust, see väljendaks seda, milleks Eesti riik on loodud, see väljendaks meie iseseisvust, meie suveräniteeti, suveräänsust kõikides küsimustes. 

Aga see ei ole eelnõu, see on direktiiv. Sellest on siin täna palju räägitud, seda sisu on siin avatud. Mis mulle nagu isiklikult selle direktiivi juures võib-olla kõige rohkem muret teeb, on see, et kui ma vaatan praegu, kuidas meie Eesti inimesed peavad oma igapäevaelus toime tulema, see, kuidas nad pääsevad liikuma ja kuidas nad pääsevad arsti juurde, kas nad elavad palgast või nad elavad toetustest või nad elavad väärikalt või nad elavad ebaväärikalt – see ei ole üldse oluline. Oluline on see, et need, kes tulevad, nendel oleksid siis ühtselt kõik hüved ja võimalused tagatud. 

Ma võiksin siin natukene ka unistada, aga ei olegi mõtet unistada. Need näited on maailmas olemas, kuidas käituvad iseseisvad riigid. Ja neid ei saa kuidagi süüdistada mingisuguses suletuses või kellegi vaenamises. Ei, nad mõtlevad iseseisvalt, nad mõtlevad oma riigi peale, nad mõtlevad oma inimeste peale. Nad võtavad sisse välistööjõudu. Välistööjõud saab alati tulla, saab teenida raha, saab teenida isegi head raha. Aga teha seda ainult nii kaua, kuni nad teevad seda tööd, milleks nad on tulnud sinna riiki. Kui nad jäävad töötuks või kui nad lõpetavad töötegemise, lõpetavad töösuhte selle tööandjaga, kelle kaudu nad on sinna riiki tulnud, need kokkulepped on riigi ja tööandja vahel olemas, siis kõik lõpeb. Head aega! Sinu töö on tehtud, sa oled saanud need hüved, sa oled saanud selle palga siit meie riigist, aga nüüd head aega, pensioni sa ei saa siit, eks ole, lähed koju.

Ja kui ma nagu mõtlen, ma olen käinud sellistes riikides ja siis, kui ma olen küsinud, miks Eesti ei saa niimoodi teha, noh, võite kolm korda arvata, mis vastuseks öeldakse: me ei saa, sest me oleme Euroopa Liidus. Ja iga kord, iga kord – see ei ole ainult selles valdkonnas, mida me täna siin arutame –, iga kord, kui seda öeldakse, me ei saa teha seda, teist või kolmandat, sest me oleme Euroopa Liidus, siis minul on ainult üks küsimus. Kui me ei saa teha seda, mis on meile riigi ja rahvana vajalik, kasulik, mis on meile hüve, siis minul on küsimus, miks me seal Euroopa Liidus oleme. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma kuulasin siin neid eelnõu tutvustusi ja kõike. Muremõte on ja muretunne on, süda valutab, sellepärast et see on ju põrgutee, mida need eelnõud sillutavad. Selle põrgutee nimi on Eesti rahvusriigi likvideerimine – sõna otseses mõttes oma kätega, oma eelnõudega, oma parlamentaarsete otsustega Eesti rahvusriigi likvideerimine.

Mul on küsimus, lugupeetud koalitsiooni liikmed, kas te juba olete registreerinud ennast vene keele kursustele, sest siia tulevad ju eelkõige slaavlased ja nad räägivad siin kõik vene keelt. Ükskõik, kas nad tulevad Ukrainast või Kasahstanist või Usbekistanist, nad räägivad siin vene keelt. Kas te olete registreerinud ennast juba vene keele kursustele? Sest järgmises koosseisus tänu nendele eelnõudele, mida te siin läbi surute tööjõuvajaduse nime all, tuleb päevakorda juba vene keele kehtestamine Eestis teise riigikeelena. See on see, mida te praegu siin teete. Ma saan aru, et te mõtlete mingisuguse poole ajupoolkeraga, ei oska näha ette demograafilisi protsesse, majanduslikke protsesse. Sest mis on teine pool? Tassite siia karjade kaupa venekeelseid, aga eestlased lähevad minema. 

Meil oli täna infotund, küsisin sama asja Michali käest. Ei, no ei ole midagi, kõik on hästi, kõik on hästi. Ei ole hästi! Mingi mitte väga esinduslik küsitlus, vist mingi Postimehe gallup, ütleb, et 48% Eesti inimestest on otsustanud või kaalub Eestist lahkumist. See on ju katastroof, kulla inimesed! Pool rahvast tahab ära minna, sest see riik on neile vastumeelne. Ja siis te tassite siia veel juurde neid, kes seda riiki vastumeelseks muudavad, ja räägite, kuidas meil on tööjõudu vaja ja kuidas see on meie majandusele vajalik ja kuidas meie majandus puhkeb õitsele. Ei puhke õitsele. Ei puhke õitsele! Vastupidi, stagneerub.

Nii et minu küsimus on teile veel kord, kas te olete valmis, et järgmises Riigikogu koosseisus tuleb päevakorda avalikkuse survel vene keele muutmine teiseks riigikeeleks. Kas te olete juba mentaalselt valmis selleks, et registreerida ennast vene keele kursustele? Sest teil on seda vaja, te ei saa hakkama siin. 

Mul on näide. Ma eelmisel nädalal käisin ühes poes, läks kassa juures aega kliendikaardi vormistamisega, tekkis väike järjekord ja ütlesin, et sõbrad, minge teise kassasse, seal kassiir on vaba. Vahtisid, molud pikad, keegi midagi aru ei saanud eesti keelest. Sobatši jazõk, teate küll, eks ole ju, koerakeel, see ei ole inimese keel, see eesti keel. Vahtisid ja vahtisid seal. Siis lõpuks üks naisterahvas taipas, et aa, seal on teine kassa veel, läks sinna. Siis panid robinal kõik sinna. See on Eesti, mida teie loote. See on Eesti, mida teie hävitate. Ja häbi teil ei ole, südametunnistust teil ei ole, vastutust teil ei ole. Njet slov!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kalle Grünthal, ma ei ole teie nime kuulnud küll kõnedes mainitavat.

Ernits mainis minu kõnes sisaldunud faktilisi asjaolusid. Ma tõin näite selle iseseisvuse kohta, kus toidu tegemine enam ei ole selle maja omaniku otsustada. Ja siis tema ütles, et see ei ole asjakohane.

Aitäh, Kalle Grünthal! Kaks minutit, palun! 

Aitäh! Ma pidasin eelnevalt kõne selle kohta, kas Eesti on ikka veel iseseisev riik. Ma tõin näitena ka selle asjaolu väga lihtsustatud vormis, kas eramaja omanik võib sellel kellaajal süüa ja istutada seal mõningaid köögivilju. Kas ta on iseseisev? Ja kui ta ei ole iseseisev, siis sellisel juhul naabrid tulevad teda keelama. Mul on väga kahju, et kolleeg Ernits suutis sellest kõnest aru saada ainult lihtsustatud vormis söögitegemise. Oleks ta võib-olla natukene rohkem jälginud minu kõne sisu, mis oli tegelikult suunatud küsimusele, mida me peaksime kindlasti hakkama tulevikus arutama: kas Eesti on üldse enam iseseisev riik, kui meile kirjutatakse ette kõik käsulauad Euroopa Liidust? See oli minu kõne peamine mõte. 

Aga eks minu näide köögivilja kasvatamise ja söögi kohta oli ainult temale arusaadav. Peeter Ernits rääkis siin mingisugusest kiirteest. Aga ma ütlen, et see eelnõu on kiirtee põrgusse Eesti rahva jaoks. Me peame hakkama arutama seda, kas Eesti on veel iseseisev ja kas põhiseaduslik kord kehtib. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Järgnevalt asume eelnõu 786 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on laekunud eelnõu kohta üheksa muudatusettepanekut. Esimese on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.   

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Kolmas muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud on selle Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Viienda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? Austatud Riigikogu, panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt kuues muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt seitsmes muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt kaheksas muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ka seda ettepanekut ma palun hääletada. 

Kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Ning üheksas muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada, viimane võimalus toetada.

Suur tänu! Kas me võime asuda hääletuse juurde?  

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Oleme eelnõu 786 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 786 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut Keskerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Kõik nad on identsed ja teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 786 teisel lugemisel katkestada. Me asume nende katkestusettepanekute hääletamise ettevalmistamise juurde. Kuidas saali tunnetus on? Ei, tuleb veel inimesi. Laseme kutsungi lõpuni.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 786 teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (585 SE), see on selle teine lugemine. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Ma annan teile ülevaate kõigepealt menetlusest juhtivkomisjonis ehk siis põhiseaduskomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Ja seejärel räägime ka muudatusettepanekute arutelu käigust. 

Kõigepealt tuletan meelde, et eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 25. veebruaril 2025. Ja esimene lugemine lõpetati täiskogus 18. märtsil samal aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, milleks oli 1. aprill 2025, esitas Isamaa fraktsioon ühe muudatusettepaneku. Põhiseaduskomisjon on esitanud 15 muudatusettepanekut. 

Komisjon on küsinud eelnõu kohta arvamusi ja ettepanekuid Õiguskantsleri Kantseleilt, Riigikohtult, Riigikontrollilt, Riigikogu Kantseleilt, Eesti Advokatuurilt, Vabariigi Valimiskomisjonilt, riigi valimisteenistuselt, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonilt, Eesti Linnade ja Valdade Liidult, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt, MTÜ-lt Korruptsioonivaba Eesti, Vabaühenduste Liidult, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudilt ja kõikidelt erakondadelt. 

Arvamusi laekus õiguskantslerilt, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonilt, riigi valimisteenistuselt ja Vabaühenduste Liidult. Riigikogu Kantselei ja Eesti Linnade ja Valdade Liit vastasid, et kooskõlastusringil on nende märkustega arvestatud ja nad ei soovi täiendavalt midagi lisada. 

Komisjon on arutanud eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kolmel istungil: 15. aprillil 2025, 7. aprillil 2026 ja 14. aprillil 2026. Istungil tutvustasid komisjonile oma ettepanekuid õiguskantsler, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon, riigi valimisteenistus ja Vabaühenduste Liit. Istungitel osales ka Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja. 

Nüüd huvigruppide olulisemad ettepanekud. Õiguskantsleri ettepanek oli, et kaaluda juriidilise isiku annetuse keelu kaotamist nõnda, et juba 2025. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel oleks vähemalt kodanikuühendustel võimalik kandideerijaid karistamishirmuta toetada. Selle kohta oli Justiits- ja Digiministeeriumi selgitus, et valitsuse algatatud eelnõu ei sisalda muudatusi, mis seonduksid juriidilise isiku annetuse lubamisega, ja sellest tulenevalt ei ole valitsus kujundanud selles küsimuses oma ametlikku seisukohta. See poliitiline otsus on Riigikogu teha. 

Õige on õiguskantsleri poolt öeldu, et muutes ühte olulist tükki suures pusles, peab vaatama, kuidas need teised tükid edaspidi sellesse pilti sobituvad. Kui päevakorral on juriidilise isiku annetuse küsimus, võiks analüüsida kampaaniakulude ülempiiri kehtestamist. Lisaks tuleks analüüsida muudatuse võimalikku mõju riigieelarvele. 

Vabaühenduste Liidu esindaja ütles, et kui menetlused algatati näiteks sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning SALKi osas, oli vabakonna õiglustunde riive just selles osas, et tegelikult ka neile tundub, et Eestis peaks vabaühendustel olema võimalus toetada ühte või teist poliitilist ideoloogiat. Küsimus on selles, kuidas seda praktiliselt lahendada. Eestis on 280 000 äriühingut ja 24 000 mittetulundusühingut ja sihtasutust. Seega on küsimus, milline peaks olema see kontrollorgan, kes suudab tagada avatud valitsemise ja avatud rahastamise. 

Ülempiiri seadmine valimiskuludele oleks üks variant, aga siis tekib küsimus, et keegi annetab selle täis ja teistel jääb ikkagi oma põhiõigus teostamata. Kui seada ainult kampaaniakuludele ülempiir, siis meil ei ole määratletud agitatsiooniperioodi. Seega on probleem, kust tõmbame piiri, mis on kampaania kulu, mis on erakonna üldkulu. Küsimusi rohkem kui vastuseid. 

Riigi valimisteenistusel oli ettepanek eelnõuga kaasnevate kulude osas. Ei hakka peatuma pikemalt. Vabaühenduste Liidult oli ettepanek täpsustada, millised kriteeriumid määravad sidusorganisatsiooniks lugemise sisulise aluse. Komisjoni istungil selgitas Vabaühenduste Liidu esindaja, et kuigi on positiivne, et sidusorganisatsioonid on saanud selgemad ning formaalsemad kriteeriumid, tundub neile, et praktikas on tahtmise korral võimalik neist mööda hiilida. Tuleb lootma jääda, et erakonnad ise on nii õilsad, et nad oma sidusorganisatsioonid registreerivad. 

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon tegi ettepaneku avalike vahendite kasutamise keelu laiendamiseks kogu poliitilisele tegevusele. Kehtivas seaduses ja eelnõus on olukord, kus keelatud annetuse mõiste on laiem ja ei piirdu valimiskampaaniaga. Samas avalike vahendite keeld on kehtivas seaduses ja eelnõus ainult valimiskampaaniaks. 

Ettepanek erakonna liikme lisamiseks seaduse erinevatesse sätetesse – eelnõust ei selgu selle algatamise hetkel, kuidas käsitleda erakonna liikmele tehtud annetust ja kuidas menetleda erakonna liikme saadud keelatud annetust. Erakonna liiget on nimetatud vaid annetust määratlevas sättes. ERJK-le õiguse andmine dokumentide elektrooniliseks Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamiseks on soov. 

Lisaks on täiendavad tähelepanekud, mille osas edaspidi kaaluda analüüsi või regulatiivseid täpsustusi. Need on esiteks, valimisliitudele kohalduv järelevalve ulatus. Teiseks, sidusorganisatsioonide määratlus ja regulatsioon, kaaluda, kas ja millises ulatuses oleks otstarbekas reguleerida ka selliseid juriidilisi isikuid, kes ei vasta formaalsele sidusorganisatsioonile määratlusele, kuid on ellu kutsutud toetama konkreetset erakonda või maailmavaadet. Kolmandaks, Euroopa Parlamendi liikmete tegevuse rahastamine Euroopa Parlamendi vahenditest – tuleks analüüsida, kas kehtiv regulatsioon tagab piisava selguse ja kontrolli juhtumitel, kus Euroopa Liidu liikmete tegevuskulude katmine võib olla seotud Eestis toimuva poliitilise tegevusega. 

Nii, ja nüüd läheme 14. aprilli istungi juurde, kus vaadati läbi, arutati muudatusettepanekuid ja tehti ka menetlusotsused. Päevakorras oli komisjoni muudatusettepanekute ja Isamaa fraktsiooni muudatusettepaneku läbivaatamine. 

Kõigepealt oli ettepanek muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt: erakonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Selgituseks, kuna muudatusettepanekutega punktid 1.2 ja 1.5 viis lisatakse eelnõusse Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse, Riigikogu valimise seaduse muudatused, siis muudetakse vastavalt ka eelnõu pealkiri. Põhiseaduskomisjon otsustas seda muudatusettepanekut toetada. 

Järgmine oli arutelu selle kohta, et oli esitatud muudatusettepanek, mis keelaks valimisagitatsiooni lisaks hääletusruumile ka hoones, kus asub hääletusruum. Selle üle oli meil pikk ja põhjalik arutelu, mille tulemusena leidis põhiseaduskomisjon üksmeelselt, et ei ole mõttekas sellist piirangut kehtestada ning see muudatusettepanek otsustati jätta muudatusettepanekute nimekirjast üksmeelselt välja. 

Nüüd edasi. Muudatusettepanek nr 2 on tehnilist laadi, tuleneb eesti keele reeglitest ja nõuab juriidiliste isikute nimede kirjutamist suure algustähega. See puudutas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni nimetust. Komisjon otsustas arvestada täielikult konsensuslikult. 

Kolmas muudatusettepanek puudutas aktiivse valimiskampaania perioodi sätestamist eri valimiste puhul. Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel algab aktiivne valimiskampaania periood valimiste väljakuulutamisest ja kestab valimispäeva lõpuni, kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel aga 90. päevast enne valimisi kuni valimispäeva lõpuni. 

Perioodide pikkus on sisuliselt sarnane, kuna Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimised kuulutakse praktikas välja ligikaudu 90 päeva enne valimispäeva. Aktiivse valimiskampaania periood sätestab, et nii sel perioodil tehtud kulud kui ka valimiskampaania eesmärgil tehtud tegevused kajastatakse valimiskampaania aruannetes. Aruandekohustus laieneb valimisliitudele, erakonnast eraldi kulutusi teinud kandidaatidele ning üksikkandidaatidele. 

Küsimus oli, kas sellega kaasnevad lisapiirangud kandidaatidele ja erakondadele. Kas tegemist on üksnes aruandlust puudutava regulatsiooniga või sisaldab see säte ka muid piiranguid ning milliseid võimalikke komistuskive see võiks kaasa tuua. Selgituseks kõlas, et muudatusettepaneku eesmärk ei ole kehtestada täiendavaid piiranguid kandidaatidele ja erakondadele aktiivse valimiskampaania perioodil. Ettepaneku sisuks on selguse loomine aruandluskohustuse ja aruandlusperioodi määratluses täpselt selles tähenduses, millele küsija ka viitas. 

Edasi oli selgitusi, et komisjoni arutelude taustal on olnud soov eristada selgemalt valimistevahelist aega ja valimiskampaania perioodi, järgides mitme Euroopa Liidu riigi praktikat. Erakonnaseaduse § 12⁸ lõike 6 kavandatav sõnastus ei loo täiendavaid piiranguid, küll aga hõlmab see kõiki kulusid, mis seal kirjas on. Need on ka muul ajal tehtud kulud, mis on seotud konkreetse valimiskampaaniaga. Peamine eesmärk on eristada valimiskampaania periood valimistevahelisest ajast. 

Küsiti ka, kas on teada, kuidas aktiivse valimiskampaania periood on määratletud teistes Euroopa Liidu riikides ning kui pikk see on. Näiteks Lätis on aktiivne valimiskampaania periood määratletud 120 päevaga enne valimispäeva kuni valimispäevani. Leedus algab kampaania valimiste väljakuulutamisest ja kestab vähemalt kuus kuud enne valimisi nii Seimi kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Poola puhul algab kampaania aktiivperiood valimiste väljakuulutamise akti avaldamise päevast, kuid täpselt ajaraami praktikas väljakuulutamise kohta ei ole olnud. Näiteks Hispaania regulatsioonis algab kampaania 38 päeva enne valimiste väljakuulutamist ning kestab 15 päeva ning lõpeb vahetult enne hääletuspäeva. 

Veel kord selgitati, et aktiivse valimiskampaania perioodi sätestamise eesmärk ei ole täna täiendavate piirangute kehtestamine, kuna kavandatav säte seda otseselt ei tee. Muudatus loob pigem edaspidiseks võimaluse ja raamistiku, mille alusel saab vajaduse korral regulatsiooni täpsemalt kujundada. Eesmärk on luua vähemalt mingi lähtekoht ja raamistik, millest edaspidi lähtuda. Kavandatud sõnastus, mille kohaselt koostatakse valimiskampaania aruanne nii aktiivse valimiskampaania perioodi kui ka muul ajal tehtud valimiskampaania eesmärgil tehtud kulude kohta, ei piira ega muuda olukorda võrreldes tänase regulatsiooniga.

Seega ei laienda ega kitsenda säte sisuliselt kehtivaid kohustusi, vaid formaliseerib olemasoleva loogika ning aitab poliitilises praktikas selgemalt eristada valimistevahelist aega ja valimiste aega. Seda küsimust arutati veel pikemalt, kuni jõuti muudatusettepaneku hääletamiseni. Juhtivkomisjoni otsus oli arvestada täielikult – 7 poolt, vastu 0, erapooletuid 0. Ja 4 komisjoni liiget ei hääletanud.

Edasi, neljas muudatusettepanek. See oli tehnilist laadi ja tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Esiteks, 13. märtsil 2024 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta. See on otsekohalduv, juba on jõustunud. Sellest tulenevalt tehakse ettepanek täiendada erakonnaseadust vastava viitega, et viia siseriiklik regulatsioon kooskõlla Euroopa Liidu õiguse ja nõuetega. See tähendab, et poliitreklaami tuleb edaspidi selgelt märgistada vastavalt määrusele. Põhiseaduskomisjoni otsus oli arvestada täielikult ja konsensuslikult. 

Edasi, viies muudatusettepanek ja selle alapunktid olid tehnilist laadi. See tuleneb keeletoimetaja ettepanekust, et kõik subjektid, kelle annetuse mõiste – erakonnaseaduse § 12³ lõige 1 –, kellele see laieneb, oleksid loetletud samas paragrahvis. See ettepanek läks hääletusele ja põhiseaduskomisjon otsustas arvestada täielikult ja konsensusega. 

Edasi, kuues muudatusettepanek oli Isamaa fraktsiooni esitatud ja puudutas välismaalaste annetusi. Ettepanekuga on keelatud välismaalaste annetused, välja arvatud Eestis püsivalt elavate Euroopa Liidu kodanike annetused. Eelmisel istungil tõusetus küsimus Kaitsepolitseiameti hinnangust selle mõju kohta ettepaneku jõustumise korral. On ka saadud vastav hinnangu, millest istungi ajal tegelikult ka ülevaade anti. See hinnang andis väga lühidalt kokku võttes pigem toetava või soosiva hoiaku selle ettepaneku suhtes. See ettepanek läks ka hääletusele. Esiteks, juhtivkomisjoni otsus oli arvestada täielikult – 8 poolt, erapooletuid 0 ja 2 komisjoni liiget ei hääletanud.

Edasi, muudatusettepanekud nr 7, 8 ja 9 käsitleti koos, kuna need lahendavad sisuliselt sama probleemi erisätete kaudu. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja Riigikogu liikmetele makstavad mandaadiga seotud kuluhüvitised on kehtivas õiguses käsitletavad juriidilise isiku annetusena, kuna need pärinevad juriidiliselt isikult. Muudatusettepanekute eesmärk on vältida selliste hüvitiste käsitlemine keelatud annetusena ning tagada, et mandaadiga seotud kulude hüvitamine ei tooks kaasa õigusvaidlusi ega kohtumenetlusi. 

Muudatusega sätestatakse selgesõnaliselt, et Euroopa Parlamendi ja Riigikogu eelarvelistest vahenditest makstavat mandaadiga seotud kuluhüvitist ei loeta juriidilise isiku annetuseks. Samuti täpsustatakse, et juhul, kui Euroopa Parlamendi vahendeid kasutatakse valimiskampaania rahastamiseks, on see rikkumine ja vastavad summad tuleb tagastada Euroopa Parlamendile. Riigikogu liikmete hüvitiste väärkasutuse korral valimiskampaania rahastamiseks tagastatakse vahendid riigieelarvesse. 

Järgnesid küsimused-vastused. Oli üsna küllalti pikk arutelu, ma ei hakka siin kõike seda ette kandma, aga edasi jõuti lõpuks hääletuseni ja juhtivkomisjoni otsus oli arvestada täielikult. Poolt oli 7, erapooletuid oli 0, aga 4 komisjoni liiget jätsid hääletamata. 

Kaheksas muudatusettepanek on täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 15. See oleks siis järgmises sõnastuses: juriidilise isiku annetuseks ei loeta Euroopa Parlamendi eelarvest Euroopa Parlamendi liikmetele makstavat hüvitist ja fraktsioonidele eraldatavaid rahalisi vahendeid ning Euroopa Liidu eelarvest Euroopa tasandi erakondadele ja Euroopa tasandi poliitilistele sihtasutustele makstavat toetust ega Euroopa Liidu liikme mandaadiga seotud kulude hüvitamist Riigikogu eelarvelistest vahenditest. Jällegi, juhtivkomisjoni otsus oli arvestada täielikult – poolt 7, vastu 0 ja erapooletuid 0, ei hääletanud 4. 

Edasi, üheksas muudatus: § 12⁴ täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses: Euroopa Parlamendi vahenditest valimiskampaania rahastamiseks tehtud annetuse tagastab selle saanud isik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul Euroopa Parlamendile. Põhiseaduskomisjoni otsus oli arvestada täielikult – poolt 7, vastu 0, erapooletuid 0, 4 ei hääletanud. 

Edasi, kümnes muudatusettepanek oli alternatiivne ettepanek muudatusettepanek nr 3 alapunktile 3.2 juhuks, kui muudatusettepanek nr 3 ei peaks leidma toetust. Aga kuna muudatusettepanek nr 3 hääletati loetelusse sisse, siis välistab see ettepaneku nr 10. 

Nüüd, 11. (Juhataja: "Kas soovite lisaaega?") Soovin lisaaega, jah, sest siit ikka on veel minna. Ma ikkagi tahaks põhjalikku ülevaate anda. (Juhataja annab kolm minutit juurde). Püüan ära mahtuda. Andke andeks, kallid kolleegid, püüan anda nii põhjalikult, kui õnnestub, sellepärast et tegemist on meie kõigi jaoks, ma leian, olulise eelnõuga. 

Niisiis, muudatusettepanek nr 11, millega täpsustatakse ERJK kontrollitavate isikute loetelu ja sinna lisatakse erakonna liige. Põhiseaduskomisjoni otsus oli konsensuslikult arvestada.

Muudatusettepanek nr 12 on sarnane eelmisega. Erakonna liige lisatakse ka isikute loetellu, keda Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon saab kohustada esitama dokumente ja teavet. Põhiseaduskomisjoni otsus oli arvestada täielikult, see oli konsensuslik. 

Edasi, 13. muudatusettepanek puudutab ettekirjutuse tegemise regulatsiooni. Euroopa Parlamendi vahenditest valimiskampaania rahastamiseks tehtud annetus ei kuulu Eesti riigi tuludesse kandmisele, vaid tagastatakse Euroopa Parlamendile. See oli põhiseaduskomisjoni otsus arvestada täielikult ja konsensusega. 

Edasi, muudatusettepanek nr 14 on keeleline. Sellega asendatakse varasem pikk loetelu isikutest, kellele intressi tasumiseks kohustus laienes, lühema ja üldisema terminiga "annetuse saaja". Põhiseaduskomisjon otsustas arvestada täielikult, konsensusega. 

Muudatusettepanek nr 15: lisatakse erakonna liige isikute loetelu, kellel on halduskohtusse pöördumise õigus. Komisjon otsustas arvestada täielikult, samuti konsensusega. 

Edasi, muudatusettepanek nr 16, see on sidusorganisatsiooni mõiste muutmisest eelnõus. Sidusorganisatsioonina käsitletakse ka erakonna piirkondlikku või üleriigilist liikmeühendust ning erakonna poolt sidusorganisatsioonina tunnustatud muud juriidilist isikut. Pikk arutelu oli, olid selgitused ja ettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult ja konsensusega.

Edasi, 17. muudatusettepanek oli muuta eelnõu § 3, seaduse jõustumise tekst ja sõnastada see järgmiselt. Käesoleva seaduse § 1 punkt 7 jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Juhtivkomisjoni otsus oli arvestada täielikult ja see oli ka konsensusega. 

Ja menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil 2026, selle poolt oli 7, vastu 2 ja 1 ei hääletanud. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada – poolt 7, vastu 2, 1 ei hääletanud. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 6. mail 2026. Selle poolt oli 7, vastu 2, 1 ei hääletanud. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh! Käsi on püsti Priit Sibulal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kui ma kuulasin seda ettekannet, siis viimane muudatus, millest ettekandja rääkis, oli 17, aga see eelnõu, mis mulle tagant kättesaadav oli, siin on 15 muudatusettepanekut. Teiseks, ta viitas korra kuskil, kui ma õigesti mäletan, kümnendat muudatusettepanekut tutvustades, et kui kolmas sattus loetellu, siis kümnendat komisjonil ei ole vaja sisse panna. Siin ma vaatan, et komisjon on kümnendat toetanud. Nii et mul tegelikult ei olnud võimalik üldse midagi aru saada, mida seal komisjonis tehti, kui ma jälgisin seda ettekannet, mida komisjoni ettekandja tegi. Kahjuks minu meelest ei ole võimalik seda eelnõu sellisel kujul edasi menetleda, kuivõrd ma kahjuks komisjoni istungil ei olnud ja nüüd see ülevaade, mis ma siin sain, tundub, et on nagu vastuolus sellega, mida komisjonis räägiti. Vähemalt ei olnud mul saadikuna võimalik jälgida, mis seal tehti ja mida siis toetati ja mida ei toetatud.

Kui antakse võimalus, siis kommenteerin.

Üks hetk, Ando, see küsimus oli istungi juhatajale. Nii, istungi juhataja saab sellest olukorrast praegu aru nii, et komisjoni esimees on lugenud ette komisjoni protokolli, kus oli tõesti 17 muudatusettepanekut, samal ajal kaks nendest ei jõudnud muudatusettepanekute loetellu. Nii et see, mis meil siin on, on korrektne. Ehk siis meil on 15 muudatusettepanekut, mille osas on ka välja toodud, millised on konkreetsed komisjoni seisukohad ühe või teise ettepaneku osas, ja neid kõiki ma enne muudatusettepanekute läbivaatamist ka toetan. 

Aga kuna, Priit Sibul, teil on ka kaks küsimust ja te saate üle küsida kõik need küsimused ka komisjoni esimehelt, siis ma annan teile nüüd küsimusteks sõna. Ja Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on küsimus selle kolmanda muudatusettepaneku kontekstis, kus vist räägitakse sellest, et me võtame üle selle poliitreklaami märgistamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse alusel. Kas teil oli komisjonis juttu ka sellest? Vahepeal – ma ütlen, et Eesti oli esimene riik, kus toimusid kohalikud valimised selle uue reglemendi alusel –, ma mäletan, oli päris palju segadust ja siis lepiti kokku, et seda selliselt kohaldatakse. Vahepeal on päris mitmes riigis olnud valimised, viimati Ungaris, aga ka Taanis kahed valimised ja nii edasi. Minu teada ei ole teised riigid rakendanud neid määrusest tulenevaid kohustusi, kuidas ja mida markeerida ja märgistada. Kas teil oli juttu sellest, miks teised riigid ei ole seda teinud vahepealsetes kampaaniates ja miks meie seda teha tahame ja millisel kujul see järelevalve on – me oleme andnud TTJA-le ka järelevalve ülesande –, mismoodi ta seda kõike kujundama hakkab?

Aitäh, kolleeg Sibul! Kõigepealt ma vabandan, kui minu ettekanne oli liiga segane nendes kahes punktis, mis jäid teie jaoks arusaamatuks. Tegelikult ma enda mälu kohaselt täiesti ütlesin, et üks muudatusettepanek jäi hääletuselt välja, komisjon otsustas konsensuslikult ta välja jätta, ta oli algselt selle 17 seas. See puudutas kampaaniategevuste keelu nõuete rakendamist kogu hoonele, kus valimiskomisjon töötab. See oli üks, see jäi välja, konsensuslikult. Kui ma ütlesin seda ebaselgelt, siis ma vabandan selle pärast. Ja see, mis oli kümnes muudatusettepanek, oli tõesti alternatiivne, seda ma tegelikult ka siin selgitasin. Seetõttu ei kuulunud see hääletamisele, kuna kolmas läks läbi. Seda ma tegelikult selgitasin. Ja kui see jäi segaseks, siis ma vabandan selle pärast. 

Nüüd, mis puudutab märgistamise kohustust või seda nõuet, siis tõesti, nagu me ka komisjonis kuulsime, Eestis selle kohustuse täitmise üle järelevalve on pandud tehnilise järelevalve ametile. Ja tehnilise järelevalve amet tegelikult minu arust üsna viimase ajani töötas alles veel välja seda metoodikat, kuidas seda konkreetset määrust kohaldada. Aga ma tean, et erakonnad on ise oma vastutuse alusel asunud neid märgiseid panema. Tõenäoliselt mitte kõik, aga osa seda teevad. Jah, tõsi, praegu see olukord veel ei ole selge, nagu mina olen aru saanud, aga me ei teinud muid otsuseid kui et lisada viide antud seadusesse selle Euroopa Liidu määruse kohta, et oleks selge, et ka Eesti valimistel kandideerijate jaoks oleks info vastavas seaduses olemas. See oli see mõte.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Selle eelnõuga püütakse täpsustada sidusorganisatsiooni mõistet. Kes või mis see on, eks ole, kas erakonna poolt asutatud või erakonna üleriigiline või piirkondlik organisatsioon ja lisaks erakonna tunnustatud organisatsioon? Minul jäi küll komisjonis segaseks, mismoodi üks erakond tunnustab oma sidusorganisatsiooni. Kas see on erakonna juhatuse otsus, volikogu või üldkogu otsus või mismoodi see käib? Ja kas ma saan õigesti aru, et sellega kaasnevad ka seadusest tulenevad kohustused, näiteks aruandekohustus ERJK-s ja nii edasi, kohe automaatselt, nii nagu erakond tunnustab sidusorganisatsiooni. Kas siis on nii näiteks, et kui Isamaa tunnustab Sihtasutust Liberaalne Kodanik ehk Salka, siis sellega tekivad Salgale kohe aruandekohustused Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ees?

Aitäh! Tõesti, see muudatusettepanek neid küsimusi komisjoni istungil tekitas. Auväärt kolleeg kindlasti ka ise mäletab, see oli pikk arutelu. Mul oli kahjuks aega napilt, et seda kõike siin edastada, aga kui lubate, siis ma loen ette Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja selgituse või juhise, kuidas võiks seda sätet mõista ja kuidas seda võiks tõlgendada.

Tema ütles istungil nii. Sidusorganisatsiooni regulatsiooni eesmärk on laiendada kehtivat lähenemist, mis seob erakondi üksnes formaalsete kriteeriumide kaudu. Täna on nii, et erakond peab ise olema selle asutaja või siis selle liige – selle sidusorganisatsiooni liige –, aga seda peeti liiga kitsaks ning Justiits- ja Digiministeeriumiga peetud arutelude tulemusel peeti vajalikuks avaramat lahendust. Kavandatud sõnastuse kohaselt peab sidusorganisatsiooni staatuse tekitamiseks erakond tunnustama ehk tahteavalduse peab andma erakond. Tegemist ei ole automaatse seosega maailmavaatelise läheduse alusel, vaid erakond peab ise väljendama, et peab vastavat juriidilist isikut oma sidusorganisatsiooniks. Tunnustamise vormi seaduses täpsemalt ei sätestata ning see võib olla vabas vormis, kuid määravaks on erakonna enda tahe.

Täpselt sellises sõnastuses Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja seda meile komisjonis selgitas. Ma loodan, et see vastus rahuldas.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Miks te komisjonis, nagu mulle tundub, ei süvenenud tõsiselt sellesse õiguskantsleri ettepanekusse kaotada ära juriidiliste isikute annetuse lauskeeld? Õiguskantsler on seda seisukohta ju väga sisuliselt põhjendanud ja me oleme praegu ju käimasolevatest menetlustest näinud, kui palju segadust on tekitanud see keeld. Eriti selle tõttu, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on suvatsenud hakata tõlgendama seda ülilaialt, sellisel viisil, et juriidiliste isikute annetustena ei käsitleta mitte üksnes igasuguseid konkreetseid toetusi, rahalisi või muid, vaid ka näiteks seisukohavõtte enne parlamendivalimisi seonduvalt sellega, milliste põhimõtete eest seisvaid parteisid siis tasuks toetada või mitte toetada. Mina arvan küll, et see lauskeeld, kohaldatuna eriti veel kodanikuühendustele, võib väga tõenäoliselt olla vastuolus ka põhiseaduse §-s 45 sätestatud sõnavabaduse põhiõigusega. Mulle tundub, et te ei süvenenud sellesse tõsiselt. Millest see tingitud oli?

Jaa, ma kandsin ette praegu 14. aprilli istungi pikad arutelud, aga sellele eelnesid veel, eks ole, siin 7. aprilli istung 2026 ja 15. aprill 2025. Nüüd see 15. aprill 2025, seal tõesti, ma mäletan, et seda teemat käsitleti ja arutati seda, ja noh, kuulati ka ekspertide arvamust, kuid põrgati korduvalt, kuidas öelda, selle riski otsa, et see tõlgendus, sidusorganisatsioon ... Vabandust, juriidilise isiku annetus, kuidas seda täpselt siis lubatavaks muuta. Esiteks, üks mure nagu oli, et kui eraettevõtjad annetavad, eks ole, kuidas siis see sõltumatus tagada, tekib risk justkui, ma ei tea, võib-olla mõnel suurel ettevõttel tekib võime endale hakata seadusi ostma, sest ta käive seda lubab. 

Aga siis nüüd see, mis puudutab MTÜ-sid. Õiguskantsleri soovitus oli, et võiks vähemalt MTÜ-dele selle õiguse laiendada. Seal ka, ma mälu järgi ütlen, ma peaksin hakkama seda protokolli üles otsima, võtab kaheldavasti palju aega, et seal tekkis ka terve rida selliseid küsitavusi. Ei olnud ühtegi head lahendust. Ma ei ole kindel, et see oli süvenemise puuduse probleem. Lihtsalt kohe kõik said aru, et see võiks olla hea mõte, et võiks olla see, et maailmavaadet toetavad ühingud saaksid näiteks kas oma tegevuse, oma vabatahtliku tegevusega näiteks, saaksid, on ju, endale meelepäraseid erakondi toetada. Kuid kõik need nii-öelda kaasnevad nähud, mis seal siis sellega võiksid tekkida, tekitasid selle tunde, et parem on mitte seda laegast avada, et me nagu ühe probleemi lahendame ära, aga saame terve plejaadi uusi asemele. See oli see, mälu järgi ütlen praegu, aasta on möödas, ma võin mõnes nüansis praegu eksida.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Minu küsimuse esimene pool puudutab kolleeg Seedri küsimust. Te tsiteerisite seal Justiits- ja Digiministeeriumi seisukohta. Kas tõesti on niiviisi, et kui erakond tunnustab läbi oma juhtorgani otsuse mõne organisatsiooni endaga seonduvaks, siis sõltumata sellest, mis selle organisatsiooni algatajate idee oli ja kas neil on erakonnaga mingit seost või ei ole, see tunnustus paneb kohustuse hakata ERJK ees neid aruandeid esitama? Nii ma sain vähemalt aru, kui te seda ette lugesite ja tsiteerisite seda seisukoha. Aga minu küsimus oli planeeritud esialgu selle loetelu 34. punkti kohta, mis räägib kolmandate isikute kohustusest ERJK-le dokumente ja teavet edastada. Kes ja mis ulatuses seda välja selgitab ja mis ulatuses on ERJK-l võimalik nõuda, kui me räägime kolmandatest isikutest?

No me nii detailselt või selle nurga alt seda sätet ei arutanud, aga nüüd ma tuletan teistest sarnase küsimusega seotud vastustest, mida ERJK esindaja Liisa Oviir istungil andis. Reeglina algatatakse sellised järelevalvemenetlused kaebuste peale. Nagu ma aru olen saanud, siis meie poliitiliste jõudude, erakondade ja üksikkandidaatide vaheline üksteise üle järelevalve ongi see peamine jõumehhanism, mis täna ERJK-le tööd annab. Ja ilmselt siis mõeldakse seda, et kui konkurendid avastavad, et neile tundub, et nende konkurentide erakond või muu poliitiline jõud – ma ei tea, valimisliit või üksikkandidaat – käitub mitte seaduse kohaselt, siis nad tõstatavad kaebuse. Ja siis, kui kaebus on tõstatatud, siis ERJK asub seda kaebust menetlema. Kuidas see täpselt saab olema? Jah, minul on raske siin praegu selgitusi anda, aga ma eeldan, et ikkagi seesama praktika jätkub. Ehk me teostame järelevalvet üksteise üle ennekõike ise ja siis ERJK, kus on kõikide erakondade esindajad, saavad arutada ja otsustada, kas on kohane, kas on põhistatud või mitte.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina arvan, et see on väga libe jää. Kujutage nüüd ette, kui järgmiste valimiste järel tuleb teade ERJK-le, et Ando Kivibergi abikaasale tehti valimistele eelneva aasta jooksul, tilgutati erinevaid annetusi, mis olid tegelikult mõeldud tema kampaania rahastamiseks, ja mitte üksi tema abikaasale, vaid ka tema kolmele sõbrale ja emale ka veel. Ja nüüd põhimõtteliselt te annate kolmandatelt isikutelt õiguse dokumente nõuda ERJK-le ja ERJK võib siis teha ettekirjutusi teie abikaasale, teie emale, teie kolmele sõbrale: palun, teie pangakontode väljavõtted kogu aasta jooksul, et me saaksime kontrollida seda kahtlustust, mis meile on laekunud. Minu meelest peaks olema selgelt piiratud, millistelt kolmandatelt isikutelt millistel asjaoludel ja milliseid dokumente saab nõuda, sest vastasel juhul me anname sellisele organile, mis pole isegi uurimisorgan kehtiva õiguse tähenduses, üliulatuslikud volitused sekkuda inimeste eraelu puutumatusse ja ettevõtete saladustesse, mis on minu meelest täiesti vastuvõetamatu ja lubamatu. Kas te seda ka kaalusite?

Ei. Kui ma vaatan praegu seda arutelude käiku, siis seda muret ükski komisjoni liige tõesti ei tõstatanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, järgnevalt avan läbirääkimised ning palun siia Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Ma ütlen algatuseks ilma igasuguste reservatsioonideta ja ilma ka püüdluseta teha suuri sõnu või kuidagi lehvitada kõlavaid loosungeid, et minu hinnangul, minu kindla veendumuse kohaselt tuleks ERJK kui organ üleüldse likvideerida. See on värdmoodustis, mis pole ennast õigustanud. Tegelikult selle ülesande saaks väga rahulikult ära jagada kas õiguskantslerile või Riigikontrollile, mis on põhiseaduslikud institutsioonid ja saaksid tunduvalt suurema usaldusväärsuse pinnalt neidsamu ülesandeid täita. Ebavajalik moodustis, mis tuleks likvideerida, mitte sellele volitusi juurde anda. 

Nüüd, mis puudutab konkreetset eelnõu, siis peab ka ütlema, et selles on ikkagi põhimõttelised puudused nii selle näol, mis sinna on kirjutatud, kui ka selle näol, mida sinna ei ole kirjutatud. Ma mõningatel nendest peatun.  

Esiteks on äärmiselt kahetsusväärne, nagu täitsa tõsiselt kohe, et ei ole võetud tõsiselt õiguskantsleri absoluutselt põhjendatud ettepanekut kaotada ära juriidiliste isikute annetuste lauskeeld. Mitte mingit ratsionaalset põhjust, miks selline keeld peaks eksisteerima, ju tegelikult ei eksisteeri. Kui tahavad mingisuguse ettevõtte omanikud teha annetuse, siis nad võivad seda teha rahulikult ka eraisikutena, maksavad endale dividende ja teevad annetuse näiteks, või leiavad selleks muu viisi. Mis hüve see teenib, et ei saa juriidilised isikud annetada, kui annetused on avalikult deklareeritud? Kui kardetakse, et mõne juriidilise isiku mõju võib osutuda liiga suureks, siis saab ju sätestada ülempiiri, kui palju üks juriidiline isik võib ühe aasta jooksul annetada. Aga lauskeeld kui selline on väga suure tõenäosusega, ma osutan, vastuolus ka põhiseadusega. Sellepärast, et öelge nüüd mulle palun näiteks üks põhjus, miks näiteks mingisugune loomakaitsjate ühing ei või enne valimisi öelda, et meie soovitame näiteks toetada nendel valimistel Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, sellepärast et nemad seisavad kõige rohkem meile oluliste põhimõtete eest. Miks mingisugune ettevõtjate esindusühing ei võiks öelda enne valimisi, et meie soovitame toetada, ma ei tea, kas Isamaad või EKRE-t või Reformierakonda või Eesti 200 või Parempoolseid, noh, keda iganes, sellepärast et meie arvates nemad toetavad kõige paremini ettevõtjate huve? Miks näiteks Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ei või öelda järgmiste valimiste eel avalikult välja, et me kutsume üles toetama näiteks EKRE-t või näiteks Isamaad või minu poolest kedagi kolmandat, see pole praeguses olukorras tähtis, sellepärast et nemad lubavad seista selle eest, et ei kehtestataks näiteks vaenu õhutamise keeldu, ei kriminaliseeritaks?  

Mis on see põhiseaduslik argument, millele toetudes võib öelda, et kodanikud, kes on koondunud organisatsiooni endale oluliste põhimõtete kaitseks, ei või valimiste-eelsel ajal öelda, et vat, näete, see või see või see partei seisab kõige rohkem meile oluliste põhimõtete eest, toetage neid?  

Kusjuures kõige jaburam on kogu selle asja juures see, et kui näiteks see kodanikuühendus viib ellu kampaania, kus ütleb, et toetage näiteks parteid A või parteid B, või ta isegi ei nimeta konkreetseid erakondi, vaid ütleb, et toetage neid erakondi, kes seisavad vastu vaenukõne kriminaliseerimisele, sest meile on oluline sõnavabadus, ja see kampaania ERJK poolt hinnatakse suurema väärtusega olevaks kui 40 000 eurot, siis saate aru, mis nüüd saab teha? Saab algatada kriminaalmenetluse selle organisatsiooni vastu, kes sellist kampaaniat ellu viis, ja saab algatada kriminaalmenetluse selle partei suhtes, kes siis arvatakse olevat selle kampaania tegelikuks nii-öelda kasusaajaks. Kriminaalmenetlus! Mille eest? Selle eest, et kodanikud ütlevad, et seisame meile oluliste põhimõtete eest ja toetame erakondi, kes neid põhimõtteid austavad.  

Kuidas on see kooskõlas põhiseaduse §-s 45 sätestatud õigusega sõnavabadusele? Minu pähe see nagu mitte kuidagi ei mahu, seda enam, et keelatud annetuseks saab tembeldada, nagu öeldud, lihtsalt seismise oma tõekspidamiste eest, ilma et kellelegi oleks loovutatud mingisugust reaalset varaliselt hinnatavat hüve. 

Ma palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Edasi, eelnõuga antakse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile õigus nõuda dokumente kolmandatelt isikutelt, kusjuures ei ole määratletud ära, millistelt kolmandatelt isikutelt võib dokumente nõuda, ei ole määratletud ära, milliseid dokumente võib nõuda, ega ole määratletud ära ka seda, millistel asjaoludel võib kolmandatelt isikutelt dokumente nõuda. Lihtsalt blanketne loa andmine, võib kohustada ka kolmandat isikut esitama komisjoni määratud mõistlikuks tähtajaks dokumente ja teavet, mis põhimõtteliselt tähendab siis seda, et piiramata ringilt kolmandatelt isikutelt võib hakata nõudma piiramata ulatuses dokumente. Pole, mingit määratlust ei ole, piirangut ei ole. Lihtsalt on piiranguna kirjutatud ainult niipalju, et kolmandalt isikult võib nõuda dokumenti ja teavet, kui on alust arvata, et isikul on järelevalve teostamiseks vajalikku teavet. Ehk siis kui näiteks Ando Kivibergi või Priit Sibula või Lauri Läänemetsa suhtes tuleb mingisugune kaebus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile, et teate, minule teadaolevalt on nende lähedastele isikutele tehtud suures ulatuses ülekandeid, selleks et nad saaksid sellest rahastada oma kampaaniat, siis võib Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon näiteks öelda, et palun, nii, kõigi kontode väljavõtted eelneva aasta või kahe või kolme jooksul, sest meil on alust arvata, et teile võib olla tehtud selle või selle kampaania toetuseks annetusi.  See ei ole ju normaalne, nii ulatuslike volituste andmine ERJK-le, mis pole isegi uurimisorgan. Ei ole vastuvõetav selline asi.  

Edasi, kohustuse kehtestamine kanda keelatud annetus riigi tuludesse. Ma ei tea, jällegi toon hüpoteetilise näite, ma ei ole seda läbi mõelnud, aga lihtsalt käigult mõtlen. Üks kodanikuühendus on kutsunud üles toetama konkreetset erakonda, sellepärast, et tema seisab selle eest, et säiliks austus sõnavabaduse vastu, on saatnud laiali näiteks mingisuguseid flaiereid ja nüüd ERJK hindab, et selle kampaania kulud on ületanud üle 40 000. Keegi pole mitte mingit raha saanud. Sellele erakonnale ei ole mingisugust reaalset annetust tehtud. Ja ometi, eelnõu kohaselt muudetud seaduse kohaselt peaks nüüd see erakond, mida justkui on kutsutud toetama, kandma siis rohkem kui 40 000 eurot riigi tuludesse, olgugi et ta ei olegi mitte mingisugust raha saanud. Ehk siis võetakse raha, mida pole makstud, erakonnalt, mis pole seda raha saanud, ja kohustatakse teda seda raha kandma riigi tuludesse. Ma ütleksin, on täiesti röövellik käitumine. 

Edasi, kõik, mis puudutab sidusorganisatsiooni. Kolleeg Helir-Valdor Seeder juba osutas, eks ole, et kui näiteks Erakond Isamaa valimiste-eelsel ajal deklareerib, et meie tunnustame kodanikuühendust nimega SALK enda sidusorganisatsioonina, siis sellega pannakse sellele sidusorganisatsiooniks saanud organisatsioonile kohustus hakata raporteerima kõiki tulusid, mis nad on saanud, eks ole, avalikult. Olgugi, et see sidusorganisatsioon ise pole mitte mingisugust nõusolekut väljendanud selle suhtes, et see sidusorganisatsioon olla. Seegi on ju täiesti jabur olukord.  

Aga ma tulen tagasi oma sõnavõtu algusesse. ERJK tuleks likvideerida, tema ülesanded tuleks anda kas Riigikontrollile või õiguskantslerile. Absoluutse miinimumina tuleks tühistada juriidiliste isikute annetuse keeld vähemalt kodanikuühendustele, mis peavad saama põhiseaduse kohaselt seista enda maailmavaateliste veendumuste kaitsel. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Selle seadusega on selline lugu: erakonnaseadus reguleerib tegelikult ju kõikide erakondade tööd ja kui seda seadust menetleda ja lugeda ja viia sisse parandused, siis tegelikult seda tuleks konsensuslikult teha. Selle seaduse osas, selle seaduse muudatuste osas ei ole konsensust. Sellisel viisil jällegi koalitsioonierakondade poolt läbi lükata oma muudatused ei ole kohane, ei ole ilus. See tähendab ka seda, et kui isegi praegu selle seadusega minnakse edasi ja jõutakse kolmandale lugemisele, küll siis järgmine valitsus ja uus koalitsioon teeb selle uuesti korda. Selle muudatustega tehakse rohkem segadust juurde. Hea kolleeg Varro on juba päris palju puudusi välja toonud, ma ei hakka neid kordama.

Ma osalesin põhiseaduskomisjonis absoluutselt kõikides aruteludes nii esimese kui ka teise lugemise ajal. Neid küsimusi, mis tegelikult komisjonis üles jäid, ja neid erinevaid arusaamisi ühe või teise seadusepügala tõlgendamise kohta on päris palju. Seda näitasid ka kõik need komisjonis olevad arutelud.

Nii et me kindlasti sellisel viisil ei saa Keskerakonna fraktsioonis neid seadusemuudatusi toetada ja omalt poolt teeme ka katkestamise ettepaneku. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See on mitte üllatav, aga mõnikord huvitav, kui erinevad nägemused siin saalis vahepeal võivad olla. Kuulates eestkõnelejaid, pean ütlema, et need nägemused tõesti on erakondade rahastamisest, demokraatiast, raha võimust, mõjust inimeste tegelike soovide üle väga erinevad. Olgu ära öeldud, et sotsiaaldemokraadid toetavad seda eelnõu. Ja meie arvates need muudatusettepanekud, mis siia sisse on viidud, ja see eelnõu üldse sellisel kujul on väga õige tee ja väga vajalik tee. 

Ma alustan sellest, et väga oluline muudatus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni töö juures, mida see seadus hakkaks võimaldama, on see, et on võimalik kolmandatelt isikutelt nõuda informatsiooni. Täna seadus seda ütleb, et ERJK võib oma tööd teha, aga täna on seadus selliselt tehtud, et ERJK on suhteliselt hambutu. Kui kolmas isik, ma ei tea, on näiteks mingisugune agentuur, kes teeb kampaaniat, või mingi meediamaja või keegi kolmas selline juriidiline isik näiteks, tal ei ole kohustust täna seda informatsiooni anda. ERJK on öelnud, et nad on näinud võimalikke rikkumisi varasematel Riigikogu valimistel, aga kuna seda informatsiooni seaduse järgi need ettevõtted neile andma ei pea, ainult erakonnad peavad seda tegema, siis neil pole võimalik kontrolli teostada. Ehk siis ma tõlgendaks seda nii, et neil, kes on selle muudatusettepaneku vastu või selle loogika vastu, on siin selle taga midagi natuke rohkem kui lihtsalt see, mida nad ütlevad. Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks peaks olema selle vastu, et rahastamise, valimiste rahastamise või erakondade tegevuse rahastamise osas oleks võimalik teha täielikku ja mõistlikku kontrolli.

Teiseks, ma tahaks öelda, et mis puudutab sidusorganisatsioone, siis tegelikult on ta suhteliselt poolikult reguleeritud ikka jätkuvalt. Sest tõesti keegi pole siiamaani suutnud väga head lahendust pakkuda, et sidusorganisatsiooniks ei muutuks kõik ühendused, kes näiteks valimiskampaania ajal kaasa räägivad või enda arvates endale sobiva kandidaadi või vaate poolt kampaaniad teevad, olgugi et nad ei ole ühegi erakonnaga seotud. Näiteks mõned külaaktivistid või muud sellised inimesed, kes mõne organisatsiooni alla on koondunud. Aga me teame, et on selliseid sidusorganisatsioone, mida võiks sidusorganisatsiooniks nimetada, mis tegelikult on seotud võib-olla ühe või teise erakonnaga rohkemal või vähemal määral ja teeb sellist poliitikakampaaniat. Ma just ütlen, et oluline on seotus erakonna või poliitikuga, mitte et lihtsalt midagi sellist tehakse. 

Nüüd, need väited, mis siin kõlasid eelnevalt saalis, et erakond võib tunnustada sidusorganisatsioonina ükstapuha millist organisatsiooni, ja siis tekivad seal probleemid – noh, igasuguseid asju saab teha. Aga siiamaani pole erakonnad isegi oma noortekogude osas seda tunnustamist teinud, et nad on sidusorganisatsioonid. Nii et raske on uskuda, et midagi sellist muud tulevikus juhtub. Seadus ütleb täna ka, et erakondade oma sidusorganisatsioonid peaksid Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile teada andma, kuna see on jälle poolikult reguleeritud. Ei ole antud! Ei ole antud, nagu on tegelikkuses teada. Ja nüüd need sätted ei muuda seda olukorda mitte kuidagimoodi hullemaks. 

Nüüd, ma pean siin peegeldama vastu enda nägemust või sotsiaaldemokraatide nägemust, mis puudutab juriidiliste isikute annetamise võimalust erakondadele. Minu arvates on loogika lihtne. Organisatsioonidel, ettevõtetel ei ole maailmavaadet. Mina ei tee ühtegi ettevõtet, millel oleks maailmavaade. Ma tean ettevõtete omanikke, ma tean ettevõtete töötajaid, organisatsioonide liikmeid, kellel on maailmavaade, aga mitte ettevõtjaid, kellel on maailmavaade. Ehk siis, kui sa oled tänases Eestis ettevõtja, kuulud mõnda organisatsiooni, sa oled inimene ja füüsiline isik, sul on maailmavaade kindlasti olemas ja sul on võimalik täna erakondadele annetada. Põhiseaduse mõte on tegelikkuses täna kenasti täidetud. Nii et minu arvates väita seda, et ettevõtted kui füüsilised isikud omavad maailmavaadet, ei peaks saama kuidagi kaasa rääkida ettevõttena või mingi organisatsioonina, vabandust juriidilise isikuna – noh, ma arvan, et see on veidi imelik konstruktsioon. Ikka füüsiline isik, ikka inimene on see, kes omab maailmavaadet. Kui inimesele kuulub ettevõte, siis palun väga, võta oma ettevõttest välja raha ja anneta erakonnale. Nii nagu seadus ette näeb, seda on võimalik seda kõike teha. Mingit probleemi ei ole! Ja küsimus oli siin saalis MTÜ-de kohta. MTÜ-de puhul ka liikmed on inimesed, füüsiline isik saab täpselt samamoodi seda teha – erakonda toetada ja annetada. Probleemi selles tegelikkuses ei ole. Ma ei saa aru.

Minu arvates probleem, mis sellega tuleks, kui ettevõtted saaks toetada, on seesama, miks sotsiaaldemokraadid on teinud ju ettepaneku erakondade rahastamise seadust muuta. See puudutab raha võimu inimeste soovide ja tahtmiste üle. Ehk siis need, kellel on palju raha, võivad osta nii-öelda omale poliitikat ja valimistulemust, ka läbi selle, et mõnda poliitilist ühendust või erakonda toetades. See on ka põhjus, miks me selle 100 000-eurose ülempiiri ettepaneku oleme tegelikult teinud, mida kahjuks selles eelnõus ei ole, aga ma loodan, et me ühel hetkel jõuame siia ka. Vot see on halb asi, kui raha hakkab otsustama inimeste eest. Suure rahaga on võimalik palju valimisreklaame tellida. Me teame seda kõik, et valimisreklaamil on mõju, ehk loogiline järeldus, et ka tegelikult suurel rahal valimistulemusele on mõju. Inimesed peaksid ikka valimistel tegema otsuseid eelkõige maailmavaate järgi või selle järgi, kas isik on nende arvates piisavalt pädev ja sobib neid esindama ja riiki või omavalitsust juhtima.

Loomulikult, ERJK on maailmas mõnes mõttes sellise süsteemina ainulaadne nähtus, aga ma arvan, et kui me ei vaata ainult ERJK-d, vaid vaatame ka muid tähelepanekuid, mis puudutavad erakondade tegemisi ja seaduserikkumisi, siis see, et üks erakond valvab teise üle ja vastupidi, toimib ülihästi, siiamaani on toiminud Eesti Vabariigis väga hästi, sest kõik on konkurendid, kõik pretendeerivad valimistel võimalikult heale tulemusele. Ükski konkurent ei kingi teisele erakonnale võimalust sellesse mängus sohkida. Nii et ERJK oma olemuselt on täiesti mõistlik asi ja ma ei tahaks näha seda päeva, kui ta Riigikontrolliga asendatakse või midagi sellist. Sellist asja, et Eestis hakatakse Riigikontrolli politiseerima, sotsiaaldemokraadid kindlasti ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit ja kui puudu tuleb, siis veel kaheksa.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahan lisada eelkõnelejatele, et see eelnõu ei reguleeri mitte ainult erakondade tegevust ja rahastamist ja järelevalvet, vaid ka valimisliitude ja üksikkandidaatide tegevust. Nii et selles mõttes on see ring laiem.

Nüüd, alustuseks ütlen kohe ka oma isikliku arvamuse. Olen väga nõus kolleeg Vooglaiuga, mis puudutab erakondade rahastamise järelevalve tegemist kas Riigikontrolli või õiguskantsleri poolt. Minu isiklik veendumus, mida ma aastaid olen rääkinud, on see, et see õige koht oleks Riigikontroll, mitte Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon. Miks me dubleerime seda tegevust, kui Riigikontrollil on pädevus kontrollida erinevaid ministeeriume, riigiasutusi, riigi äriühinguid, ettevõtteid ja nii edasi? Neil on olemas see pädevus, see kompetents, see teadmine. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil seda ei ole, nad on ka ise seda kurtnud. Nad vajavad suuremat rahastamist, suuremat pädevust, täiendavat ressurssi. Aga see on täiesti ebaefektiivne ja ebaratsionaalne. Ma arvan ka, et see ei ole väga mõistlik, kui kogu järelevalve teostamine toetub vastastikusele pealekaebamisele. Ma arvan, et see õhkkond iseenesest ja keskkond juba olemuslikult ei ole päris õige. Loomulikult, informatsiooni saab anda ka Riigikontrollile, mitte keegi ei keela informatsiooni andmist Riigikontrollile. Nii et minu selge veendumus on, et kuna tegemist on rahastamise järelevalvega, siis see õige koht on eelkõige Riigikontroll. 

Nüüd see, millest kolleeg Läänemets rääkis, et juriidilistel isikutel ei ole maailmavaadet. No mina ei tea, mina näen, et siin saalis on praegu esindatud kuus juriidilist isikut ehk kuus erakonda, kellel on tegelikult kollektiivne maailmavaade. Võib-olla kõikidel ka ei ole, võib-olla tõesti kõikidel ei ole. Sotsiaaldemokraatide eest ma ei saa rääkida. Aga Isamaal on küll ka kollektiivne maailmavaade, mille me oleme läbi vaielnud ja kujundanud seisukohad. Täiesti olemas on selline asi kui kollektiivne maailmavaade, mida kolleeg Läänemets eitab. Ja enamgi veel, tegelikult, kes tuletab meelde valimiskampaania aega, siis mitmed väljaanded on kutsunud üles ühe või teise erakonna poolt hääletama, näiteks Äripäev või mitmed teised väljaanded. See kvalifitseeruks ka siis ju toetusena, ja rahalise toetusena. See on ka kollektiivne arvamus ehk juriidilise isiku arvamus. Nii et ma ei tea, selline lihtsustatud, mustvalge ja reaalsest elust väga kaugel olev hoiak kolleegilt ausalt öelda mind üllatas.

Aga nüüd tulles selle eelnõu juurde konkreetselt, siis sidusorganisatsioonid – see määratlus on ikkagi väga oluline, püüda täpselt ära määratleda. Praegune seaduseelnõu seda ei tee või pigem tekitab segadust juurde selle tunnustamise võimaluse kaudu, mille ma ka komisjonis esile tõin ja siin küsisin. Jah, tõepoolest, nii on, sidusorganisatsioonidel tekib kohustus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ees ja mingit muud kriteeriumit ei ole kui erakonna enda tunnustamine. Keda ja mille alusel me tunnustame, see on reguleerimata jäetud. Nii et kui oled tunnustatud, oled järelevalvekohuslane. Nii lihtne see ongi. Aga ma arvan, et nii lihtne see ei peaks olema. Nii et selle muudatusega me viime ühe uue vea seadusandlusse sisse, kui me praegu seda menetlust siin ei katkesta.

Edasi, muudatusettepanek nr 7, millest oli juttu. Iseenesest ma saan sellest taotlusest aru, mis arutelu käigus üles tõusis ja on väga õige, aga poolik lahendus ja seab kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. Nimelt, see, et europarlamendi saadikute ja Riigikogu liikmete kuluhüvitised ei oleks enam keelatud annetused. Kui ma nüüd Riigikogu liikmena kasutan ametiautot ja saan hüvitist, lähen valimiseelsele koosolekule, väga raske on Riigikogu liikme kui kandidaadi tööülesannete eristamine. Ma peangi aru andma oma tegevusest siin parlamendis ja kui ma seda enne valimisi teen, siis on see justkui kampaania ja ma ei tohiks kasutada, ma ei tea, sedasama telefoni, mida mulle hüvitatakse, või autot või võtta bensiini, mul peaks olema kaks autot, kaks telefoni ja nii edasi. Loomulikult on see ebanormaalne. See on lahendatud siin ära europarlamendi saadikute ja Riigikogu liikmete jaoks, küll aga on jäänud lahendamata kohalike omavalitsuste juhtide jaoks, kellele see ei laiene. Nemad oma ametiautot ei tohiks kasutada ja ei tohiks isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist kasutada sel juhul, küll aga Riigikogu liikmed ja europarlamendi saadikud võiks. See on minu arvates ebaõiglane ja kandidaadid pannakse ebavõrdsesse seisu.

Niisuguseid nüansse ja puudusi leidub selles eelnõus veel rikkalikult. Ka kolleegid härra Laats ja härra Vooglaid juhtisid siin varem tähelepanu, ma ei hakka seda kordama. Lühidalt on minu ja Isamaa saadikurühma ettepanek küll selline, et me ei peaks praegu selle eelnõu edasiminekuga tormama. Teise lugemise lõpetamine tähendab seda, et me lööme selle eelnõu menetlemise sisuliselt lukku, sisulisi muudatusettepanekuid enam teha ei saa pärast seda. Ja me viime kõik need vead, mis on varasemalt olnud, või mis me nüüd viime ka muudatuste kaudu sellesse eelnõusse sisse. See ei ole kindlasti mõistlik, see toob kaasa uusi probleeme. Praegu on lihtsam katkestada ja arutada veel selle eelnõu üle ja tulla selle eelnõu menetlemise juurde hiljem tagasi. 

Nii et Isamaa saadikurühm esitab muudatusettepaneku, aga ma tahan juhtida tähelepanu veel ühele, ma arvan, et võib-olla vaat et kõige olulisemale muudatusele, mis on saanud ka komisjoni heakskiidu – mitte küll üksmeelse, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond olid selle muudatuse vastu, nad ei toetanud seda. See muudatusettepanek sätestab kolmandate riikide kodanike keelu rahastada Eestis erakondasid. Ehk siis Vene kodanikud, Valgevene kodanikud, aga ka Jaapani ja USA kodanikud ei saaks tulevikus enam Eestis erakondasid rahastada. Ja ma arvan, et see on väga põhimõtteline ja väga õige muudatus, mis komisjoni heakskiidu sai. Kõigil neil, kes tohivad aktiivselt osaleda Eestis poliitika kujundamisel – Eesti kodanikud, Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud –, kas kohalikel valimistel või europarlamendi valimistel, on õigus osaleda aktiivselt meie erakondade tegevuses ja neid ka rahastada. Aga neil, kellel ei ole seda aktiivset õigust, ei peaks olema õigust ka rahastada ja selle kaudu kujundada Eesti poliitilist süsteemi. See on kindlasti hea muudatusettepanek. Aitäh, head kolleegid!

Aitäh! Saime kaheksa minutiga hakkama. Järgnevalt Priit Sibul, palun, Riigikogu kõnetoolist! 

Aitäh! Ma lühidalt ütlen omalt poolt ka mõned mõtted, mis osaliselt on täienduseks eelkõnelejatele, ja mõni nüanss ka. Me aeg-ajalt siin kolleegidega arutame ja imestame, et usaldus meie vastu on madal. Aga kui me seda eelnõu menetleme ja vaatame, mis selle mõte on, siis selle mõte on aidata ühiskonnas pealekaebamist ja nuhkimist süvendada. Minu meelest ei ole see kaugeltki mõistlik. Me ei peaks ise selle umbusaldamisega poliitika ja erakondade vastu tegelema, aga just sellega mingil ähmasel põhjusel me siin tegeleme. 

Need konkreetsed nüansid, millest siin räägitud on. Ma küsisin selle kohta, et viimased Eesti kohalikud valimised olid esimesed, kes selle Euroopa uue määruse kohaselt pidid midagi tegema. Valitses tohutu segadus, nii Euroopas kui ka meil polnud määratud järelevalvajat, polnud määratud seadusega neid regulatsioone, mida järgima peab, kes nende üle järelevalvet peab. 

Tänaseks on otsustatud, et see on TTJA, aga me vaatame vahepeal teistes riikides toimunud valimisi, viimati Ungaris, enne seda on kahed valimised toimunud Taanis, kus neid märgistusi, millest me räägime ja mida me endale kohustuseks paneme, mingil põhjusel seal ei ole tehtud. Me käsitlenud ega menetlenud seda, miks ei ole tehtud, aga meile endile me määrame ja reguleerime neid küsimusi olulisel määral.

Mis puudutab juriidiliste isikute maailma, siis tegelikkuses on ju üsna selge, et on palju MTÜ-sid, kes kogunevad. Täna oli siin maja ees, ma olen saanud nädala jagu kirju eri inimestelt, kes seovad ennast organisatsiooniga, kus toetatakse puurikanade pidamise lõpetamist. Minu arust väga selge ideoloogiline küsimus. Mina seda ei toeta, aga on palju inimesi siin saalis, ma saan aru, kes seda toetavad. 

Ja kui nüüd see organisatsioon enne järgmisi parlamendivalimisi hakkaks toetust avaldama või ütleks, et Sibulat ei tohi valida, sellepärast et tema ei toetanud meid, siis põhimõtteliselt mingis kontekstis nad teevad ka mulle kampaaniat. Ju siis ERJK määrab selle ulatuse ära ja nad peavad – või mina või ma ei tea kes –, kui tuvastatakse, millises mahus minu tagasihoidlikku isikut on esile toodud, et ma seda ei toetanud ja sellepärast mind kindlasti ei ole mõistlik toetada. Sest tõenäoliselt kõik teised, kes on minuga sama meelt, saavad ju siis teada. Muidu nad ei oleks saanud, aga tõenäoliselt see negatiivne kampaania aitaks sellele kaasa, et minu seisukohti tutvustada. Seda on ju võimalik kuidagi rahas hinnata ja tegemist on selgelt. 

Aga kui küsimus on, ma ei tea, vaktsineerimisvastaste sõnavabaduses. Ma eeldan, et kõik need küsimused meil kerkivad enne parlamendivalimisi. Ja kui on inimesed, kes kogunevad MTÜ-desse, siis ma ütlen, et nendel MTÜ-del on väga selged, sisulised ja ideoloogilised seisukohad olemas ja need levima hakkavad. 

Ma küsisin selle kohta, et me jätame reguleerimata kolmandate isikute ringi ja ulatuse, mida tohib suur organ teha. Ma mäletan, et ma noore maksuametnikuna, kui ma kunagi oma töökarjääri alustasin, hasart oli suur ja eks me piiripealseid tegevusi tõenäoliselt tegime ka seal. Aga kui me seadusesjätame reguleerimata, kes mis ulatuses ... Tegemist pole uurimisorganiga, kes saab hakata teostama täiendavalt väljakutsumisi, ülekuulamisi, koguma infot ja teavet. Kohtuprotsessis saab kohtuistungeid kuulutada kinniseks, kui on selline info. Seda ERJK kunagi tegema ei hakka. Nii et mina ei kujuta ette – me ise tekitame endale jälle probleeme ja lõpuks imestame, miks meisse niiviisi suhtutakse. Minu meelest on ainuke mõistlik tegevus seda eelnõu mitte edasi menetleda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, aga, Varro Vooglaid, teil on soov, ma saan aru, vastusõnavõtuks. Teie nime küll ei mainitud, aga teie seisukohti eelnevates kõnedes on mainitud. Palun, vastusõnavõtt kaks minutit!

Suur tänu! Tõepoolest, Lauri Läänemets minu seisukohti puudutas äratuntavalt oma kõnes ja ma tahtsingi ühte aspekti puudutada täiendavalt seonduvalt sellega, mida ta ütles. 

Nimelt, ta ütles, et juriidilistel isikutel pole maailmavaadet. Ma olen kuulnud teda korduvalt ka varem siin seda väidet esitamas ja ma ütlen lihtsalt, et see on täiesti absurdne. See on väga vaieldav ettevõtete kontekstis, sellepärast ettevõtted võivad ka ju oma põhikirja kirjutada, et nad lähtuvad sellistest ja sellistest maailmavaatelistest tõekspidamistest. Põhikiri ongi see, mis deklareerib nende maailmavaatelised hoiakud. Aga see on üdini ja läbinisti jabur, kui me räägime kodanikuühendustest, MTÜ-dest ja sihtasutustest, sellepärast et mida kodanikuühendused endast kujutavad enamasti? Nad kujutavadki endast seda, et kodanikud koonduvad ühtsete maailmavaateliste tõekspidamiste või huvide ümber ja asutavad selleks kollektiivse organina selle juriidilise isiku. Ja millise maailmavaate ümber nad koonduvad, see ongi ju selgelt kirjutatud vastava organisatsiooni põhikirjas. Kui nüüd siit edasi liikuda, siis tegelikult polegi otseselt oluline, kas neil on maailmavaade või mitte, sellepärast et maailmavaade pole õiguslik kategooria. 

Õige küsimus, mida esitada, on see, kas juriidilistele isikutele, eriti kodanikuühendustele, kuulub põhiseaduses sätestatud õigus veendumuste vabadusele ja sõnavabadusele. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika selles küsimuses on täiesti ühemõtteliselt selge. Jah, ka kodanikuühendustele laieneb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10 sätestatud õigus sõnavabadusele ja artiklis 9 sätestatud õigus veendumuste vabadusele, mis siis on vastavalt sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 45 ja 40. 

Nii et kui Eesti Vabariigis kehtiv erakonnaseadus ütleb, et juriidiliste isikute annetus on täielikult keelatud ja see laieneb kodanikuühendustele, siis väga suure tõenäosusega see kujutab endast nii põhiseaduses kui ka Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhiõiguste rikkumist. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume nüüd eelnõu 585 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek, esitanud on selle põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Samuti kolmas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 14. muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ning 15. muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme eelnõu 585 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 585 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt. Nii et mõlemad teevad ettepaneku erakonnaseaduse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 585 teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Auväärt Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 585 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 585 teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Tere õhtust, lugupeetud kolleegid! Kannan teile ette riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Enne kui sisusse lähen, tahan tänada kultuurikomisjoni väga sisuka arutelu eest, mis meil aitas seda seadusemuudatust ka teekonnal paremaks ja sisukamaks muuta. 

Käesoleva eelnõu eesmärk on kaasajastada ja ühtlustada kultuuri ja spordi toetamise korraldust. Muudatuse tegemise eesmärk on valdkondadesse suunatud riigieelarveliste vahendite asjakohasem kasutamine ning dubleerimise vähendamine. Eelnõu puudutab riigi kultuuripreemiaid, kultuuristipendiume ning spordistipendiume. Rõhutan siinkohal, et stipendiumid, riigi poolt välja antavad kultuuri ja spordi aasta- ning elutööpreemiad ei kao ära. See väide, mis on kuskil meedias vahepeal pealkirjades olnud, et Kultuuriministeerium kaotab stipendiumid, ei vasta tõele. Spordistipendiumid viiakse küll Kultuuriministeeriumi alt EOK alaliitude alla. Aga nüüd kõigest täpsemalt. 

Taustaks, et kultuuristipendiume on antud välja alates aastast 1998 ning spordistipendiume alates aastast 1997. Need aastaarvud räägivad iseenda eest. Kui me oleme täna aastas 2026, siis võib-olla tuleks aeg-ajalt ka stipendiumide väljamaksmise korraldust muuta. Nii kultuuri- kui ka spordivaldkonna riikliku toetamise süsteem on ajas muutunud ja seetõttu on vaja ka antud seaduse ülevaatamist ja ümberhindamist ning kaaluda ka stipendiumidele aja jooksul tekkinud alternatiive, mis on eesmärgipärasemad ja arvestavad enam ka sihtrühma vajadusi. 

Mis siis muutub, käin kiiresti teemaplokkide kaupa läbi. Kõigepealt kultuuripreemiad. Eesti Vabariigi kultuuripreemiad määratakse väljapaistvate loominguliste saavutuste eest kultuurialal ja antakse üle Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise raames. Alates aastast 2012 on elutööpreemia suurus olnud 64 000 eurot, aastapreemia suurus 9600. See kõik jääb paika, muudetakse selles seaduses ainult sõna "kuni", mis lisandub seadusesse: antakse välja kuni kolm ja kuni viis. See tähendab seda, et edaspidi on komisjonil võimalus otsustada saajate arvu. Kas seda peaks tegema, seda otsustab komisjon. Meil seda plaanis ei ole, aga võib-olla tuleb komisjonil arutluse käigus ette võimalus anda vähematele rohkem. Sellega me selle võimaluse loome. 

Teiseks, lisaks tehakse muudatusi, mis ajakohastavad ka preemiate andmise korraldust, sest vahepeal on tekkinud juurde igasuguseid seadusi. See korraldus ei too kaasa sisulisi muudatusi. Ma räägin siin kandidaatide avalikustamise korraldusest, isikuandmete töötlemise aluste sätestamisest ja komisjoni töökorraldusest. Need on asjad, mis tuleb muude seadustega vahepeal ka kohakuti viia või ajakohastada. 

Teiseks, kultuuristipendiumid. Eesti Vabariigi kultuuristipendiumid on suunatud peamiselt õppetoetustena õpinguteks välismaa kõrgkoolides või teadusasutuses ning võimalusel ka oluliste kultuuriprojektide ja loominguliste tellimuste toetamiseks. See regulatsioon on väga vana, kehtinud aastast 1998 muutmata kujul kuni tänaseni. Mis selle muutmata kujul sisu on olnud? Siiamaani on püütud jagada 20 kultuuristipendiumi ühe aasta jooksul, summaks 2300 eurot. Me nüüd püüame seda muuta nõnda, et sihtida sihtgruppi, mõelda nende loovisikute peale selle seaduse sisulises tähenduses, kes on lõpetanud bakalaureusekraadiga ülikooli ja vajavad silda tööturule sisenemiseks. Kultuuriministeerium jätkab stipendiumide väljaandmist, aga me anname neid vähematele inimestele ja suuremas summas. See on läbi räägitud valdkondadega. Ootus õpilaste poolt, üliõpilaste, tudengite poolt on selliseks muudatuseks olemas. Kultuuristipendiumi muudatus puudutab ennekõike arvu inimesi, kellele see välja antakse, ja summat. 

Kolmandaks, spordistipendiumid. Riiklikke spordistipendiume määratakse sportlastele uute tipptulemuste stimuleerimiseks. Stipendiumi suurus on olnud 900 eurot poolaastas ning välja antakse ligikaudu 75 stipendiumi poolaastas. Spordistipendiume on samuti välja antud aastast 1997. Erinevus kultuuristipendiumidega on siinjuures olnud see, et stipendiumi rakendamise esimestel aastatel oli see ainus avaliku sektori toetus, mis aitas sportlastel katta igapäevaseid sportimisega seotud kulusid. Aga aastal 2012 muudeti koostöös EOK-ga olümpiaettevalmistustoetuse põhimõtteid ning tiitlivõistlustel medali võitnud sportlastele alustati töötasu maksmist, millega tagati neile ka sotsiaalsed garantiid. Ühtlasi tähendas see seda, et neile sportlastele spordistipendiume ei määratud ning spordistipendiume määrati andekatele noorsportlastele. 

2019. aastal käivitas riik koostöös EOK-ga saavutusspordi projekti Team Estonia, mille üheks eesmärgiks on toetada ka neid noorsportlasi, kes on andekad, aga ei ole veel tiitlivõistlustel kõrgete kohtadeni jõudnud. Põhimõtteliselt on tegemist sama sihtrühmaga mis riiklike spordistipendiumide puhul. Sellistele sportlastele on olemas C-kategooria toetus summas 1500 eurot kuus või noorsportlase toetus Team Estonia Noored Tähed vanuses 17–22, 15 000 eurot aastas. Seega, olukord on lihtsalt kujunenud aastate jooksul selliseks, et andekaid noorsportlasi toetatakse väga erinevatest avaliku sektori allikatest, taotleda saab spordistipendiumi ja EOK rakendatavat Team Estonia toetust ning neile lisanduvad veel Eesti Kultuurkapitali stipendiumid. 

Statistika huvides vaatasin, kui palju antakse ühe aasta jooksul riigis kultuuripreemiaid ja spordipreemiaid. Osakaalu erinevus ja tihedus on suur. Meil on hea meel, et me saame tunnustada erinevaid inimesi ja toetada neid stipendiumidega, aga ajakohastamine ja dubleerimise vähendamine tõesti vähendab halduskoormust nii taotlejale kui ka riigile. Kultuuris on preemiate maksmise hulk 200–300 vahel ühes aastas ja spordi puhul on see kuskil 100 ringis. 

Kokkuvõtvalt on muudatuste eesmärk suunata senised ministeeriumi vahendid spordialaliitude toetustesse, kui me spordiga jätkame, sest spordialaliit toetab nii noori kui ka noortespordi arendamise projekte. Lisaks vähendab spordistipendiumide kaotamine taotlejate halduskoormust, nagu mainisin, kuna edaspidi käib sporditoetuste taotlemine üksnes EOK kaudu. See on kokkuvõtvalt kõik. Olen valmis vastama teie esitatud küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Jüri Jaanson, palun!

 Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Eelnõu on kena. Aitäh ettekande eest! Eelnõuga probleemi ei ole, ei paista olevat. Süsteem muudub loodetavasti paindlikumaks. Aga küsida tahtsin natuke laiemalt, mis on see põhjus, miks kultuuripreemiad on lahti räägitud seaduse tasemel, spordipreemiad aga Vabariigi Valitsuse määruste tasandil.

Siin on kõigepealt ennekõike ajaloolised põhjused. Kui te viitate sellele, et seda korda võiks muuta, siis me arvestame seda ettepanekut.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, lausa neli korda ennem esimest lugemist kultuurikomisjon seda arutas, aga sellest saab juba hiljem kuulda. 

Mul on küsimus selles vaates, et te ka täna mainisite, et komisjon teeb otsuse, kui palju preemiaid mingil aastal välja anda. Maksimumarv on ette antud, aga nii palju ei pea ilmtingimata andma. Teistpidi on jälle kirjas, et see sõltub eelarve võimalustest. Aga me teame, et eelarve pannakse ju enne paika, kui komisjon koguneb, kuna see väljaandmine jääb üldiselt veebruari teise poolde. Kas me saame täna selle kindluse, et eelarvesse ei lähe väiksem summa ja komisjonile pannakse lihtsalt faktina ette, et kahjuks see aasta ei olnud? See murekoht käis ka paar korda komisjonist läbi.

Suur tänu küsimuse eest! Eelarvet meil ei ole plaanis muuta väiksemaks. Küsimus on lihtsalt selles, et see summa on ka ajale jalgu jäänud. Me oleme proovinud elutööpreemiate puhul ennekõike seda summat tõsta. Me loodame, et eelarve olukord paraneb ja me saame neid inimesi pigem tunnustada suurema summaga.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ise mainisite, et on siin ja seal esinenud selliseid arvamusi, et võib-olla nagu kas preemiate arv nagu väheneb või siis väheneb see eelarve, kust makstakse preemiaid või stipendiume. Kas te saate konkreetselt praegu öelda, et tegelikult kõik võimalused jäävad alles, mis praegu on? Võib-olla nad on lihtsalt teistmoodi teostatavad, ütleme niimoodi, et võib-olla üks meede on läinud, aga siis avaneb teine meede kuskil mujal nii-öelda, kas või EOK juures, näitena. Ja ei juhtu niimoodi, et kui ennem oli inimestel võimalus taotleda, siis rohkem seda võimalust ei teki, või siis ikkagi tekib, aga lihtsalt kuskil mujal.

Suur tänu küsimuse eest! Teie südamerahuks võin veel kord üle kinnitada, mida ma ka oma seaduse kirjelduses alguses ütlesin, et meil ei ole plaanis midagi ära kaotada, me ei tee seda. Küll aga ajakohastamine, ennekõike kultuuristipendiumid, mida viisime täpsemaks, ajakohastasime ja otsisime võimalusi, et kas ka sealtpoolt tuleb keegi vastu, kellel seda tarvis on. 2800 euroga tõesti tänapäeval aasta aja jooksul midagi ei tee, aga 10 000-ga teeb. 

Ja teine muudatus, mis on spordistipendiumide puhul oluline, et me viime siis toetuse summa alaliitudele. Siin on oluline nüanss ka veel see, et sellest saab tuge muide ka paralümpiakomitee ja paralümpia alaliit, paralümpiaga tegelevad inimesed. Nii et ma arvan, et lihtsalt viidata ka sellele aastaarvule, mis ajast need stipendiumide korraldused on olnud muutmata ja kui palju on meil vahepeal tulnud uusi stipendiumide, toetuste liike juurde ja kuidas vähendada ka nende inimeste sellist sõltlikkust, et iga päev vorpida kümneid pabereid, et saata neid siis stipendiumitaotlusteks erinevatesse organisatsioonidesse. Me peame inimestele vastu tulema ja ajakohastama seda seadust.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mul on tegelikult küsimus samal teemal, mida te ise ka juba põgusalt puudutasite. See puudutab kultuuri- ja spordipreemiate suurusi. Need pärinevad aastast kodulehekülje andmetel 2012. Aga kui vaadata neid summasid, siis need on kuidagi kentsakad, eks ole, 64 000 ja 9600. Kell vähegi natukene ajaloolist mälu on, siis üks viitab sellele, et tegemist oli umbes miljoni krooniga, ja teine viitab sellele, et tegemist oli umbes 150 000 krooniga. Kuhu ma oma küsimusega jõuda tahan: kas ei oleks aeg? Mina motiveerin, ma igatpidi toetan ja julgustan ja innustan teid võitlema Vabariigi Valitsuses selle nimel, et oma kultuuri ja spordi väärikaid nii-öelda premeeritavaid tunnustada ikkagi väärilise sellekohase panuse ja tulemuse eest, mis oleks ka tänase elatustaseme standardi mõttes väärikas.

Suur tänu selle ettepaneku ja repliigi eest! Võite kindel olla, et ma sellega tegelen.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on meil võimalus kuulata arutelu kultuurikomisjonis, kokkuvõtted sellest ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb kultuurikomisjoni liige, hea kolleeg, Madis Kallas.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Ülevaate kultuurikomisjonis said kultuurikomisjoni liikmed läbi nelja komisjoni. Esimene kord, 16. märtsil, kui oli esmatutvustus, võtsid komisjoni tööst osa Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Minister andis samamoodi nagu täna ülevaate nendest muudatustest, miks midagi tehakse ja mis on see peamine põhjus. Toimus päris pikk arutelu, sisukas arutelu. Ma ei hakka seda kõike ette lugema, aga lõpuks tegi komisjoni esimees Liina Kersna ettepaneku, et eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist jätkatakse järgmisel nädalal eesmärgiga jõuda esimesele lugemisele. Pärast esimest lugemist on ette nähtud kaasamisring, kui eelnõuga sellisel kujul edasi minnakse. Kõik osalejad olid selle poolt konsensuslikult.

Järgmine arutelu oli, nii nagu lubatud, nädal hiljem, 24. märtsil. Arutelust võtsid osa Liina Kersna, komisjoni liikmed, sel hetkel Madis Kallase asendusliige Anti Allas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Komisjoni esimees Liina Kersna tuletas meelde, et kultuuripreemiate ja stipendiumide seaduse esimene lugemine jäi meil komisjonis pooleli, kuna kultuuristipendiumide teema vajas täiendavat läbimõtlemist. Eesmärk on leida lahendus, mis tagaks stipendiumide säilimise kultuurivaldkonnas. Toimus taas kord väga pikk arutelu. Ma küll ise ei osalenud, aga lugesin protokolli. Oli taas kord kokkuvõte komisjoni esimehe poolt, kes tegi ettepaneku, et komisjon ei langeta praegu lõplikke otsuseid, enne esimest lugemist tuleb eelnõu kindlasti komisjoni poolt muuta ning minimaalselt viia sisse ministeeriumi pakutud muudatus. Kultuuristipendiumid jäävad alles ning neid saab kõrgharitud noor, loomeinimene ise taotleda rahvusvahelisteks enesetäiendamisteks. Ta tegi ettepaneku arutelu jätkata. Minister selgitas taas väga hästi, mis need peamised stipendiumi arutelud on olnud ja kuidas see arutelu peegeldus komisjonis. Sisuliselt sedasama me peegeldasime ka komisjonis, mis siin küsimustes oli. 

Kolmandat korda arutas komisjon seda 6. aprillil ja istungist võtsid osa Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Mait Klaassen, kes oli Signe Kivi asendusliige, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Komisjoni esimees tegi samuti ülevaate senisest kahest arutelust. Komisjoni esimees Kersna lisas, et Riigikogule esitatud esialgne eelnõu oli ettepanekuga kaotada kultuuristipendiumid, mille aastane eelarve oli 46 000 eurot. Komisjonis on läbi kahe arutelu jõutud sellisele tulemusele, et kultuuristipendiumid jäävad alles ning neid saab taotleda kõrghariduse omandanud kultuurivaldkonna inimesed enesetäienduseks. Jälle oli pikk arutelu ja see suunati veel ühele komisjoni istungile täiendavaks aruteluks. 

Otsustav arutelu, see oli neljas kord, toimus 14. aprillil. Komisjoni istungist võtsid osa Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Sellel korral, kui siis juba viimane arutelu oli, käisime needsamad kohad kõik üle, et kuidas ja mismoodi on lõplikus redaktsioonis kultuuri- ja spordipreemiate temaatika ning mismoodi on kultuuristipendiumide temaatika. Peamised murekohad korrati ka veel üle komisjoni liikmete poolt, mis puudutab seda, et kas valdkonnast selle seaduseelnõuga kindlasti mingeid vahendeid ära ei lähe. Nii nagu täna siin minister kinnitas, kinnitati ka seal komisjoni istungil taas kord ministeeriumi esindaja poolt, et nii on, et selle muudatusega ei planeerita kultuuri- ja spordivaldkonnast vahendite väljaviimist ega mingilgi moel kokkutõmbamist, vaid soovitakse teha süsteem paindlikumaks ja rohkem arvestatavaks sellega, kuidas reaalne elu on nende paarikümne aasta jooksul muutunud. Seda kõike juba ka minister siin tutvustas. Sellel korral tehti juba konkreetsed menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta muudetud kujul eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil 2026. aastal ehk siis täna, selles osas oli konsensus, kõik osalevad liikmed olid sellega nõus. Siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Kallas, ka selles osas oli konsensus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka siin oli komisjoni liikmete osas konsensus ja see suunati esimesele lugemisele täna siia saali. Aitäh!

Aitäh! Teile on üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg, tänud sulle selle ettekande eest! Sa ise ju tead kindlasti, et reeglina need igasugused algatused meie komisjonis ei võta nii palju aega ja neli korda arutada mingit eelnõu ei ole tavapraktika. See viitab minu meelest sellele, et kõik ei olnud nii lihtne ja roosa ja ilus, nagu minister siin meile eelnevalt pakkus. Kuidas sulle tundus, mis oli see kõige suurem probleem, miks pidime neli korda seda arutama? Aitäh!

Aitäh! Kõige suurem probleem tegelikult oligi see, et esialgses nii-öelda kavas oli plaanis mõnevõrra teistmoodi kultuuristipendiumid ümber teha ja nende jagamine ümber korraldada. Need arutelud, vähemalt kaks esimest komisjoni, olid selles valguses ja kui see teema sai lahendatud, siis juba järgmised kaks oli nii-öelda tehniliste detailide paikapanek, kuidas kultuuristipendiumide temaatika saaks siin seaduses olla täpselt käsitletud. Aga jah, miks ta võttis nii kaua aega, oli kultuuristipendiumide teema. Preemiatega meil läks kiiremini ja minu mäletamist mööda kõigis komisjonides me saavutasime suht lihtsasti konsensuse.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 824 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 849 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile täna kõrgharidusseaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle muudatuse eesmärk on ajakohastada meie kõrgharidussüsteemi, muuta ta paindlikumaks, laiendada võimalusi õppeks ja paremini vastavaks ka nii õppijate kui ka tööturu vajadustele. Tegemist ei ole siiski pelgalt tehnilise muudatusega, vaid üsna olulise sammuga Eesti kõrghariduse arengus, millega püüame leida tasakaalu kättesaadavuse, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse vahel. 

Kui 2013. aastal viidi ellu kõrgharidusreform, siis selle keskne idee oli tagada eestikeelne tasuta kõrgharidus neile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel ja kelle põhitegevuseks on õppimine. See oli oluline ja õige samm, kuna avas ligipääsu kõrgharidusele paljudele noortele ja kinnitas ka põhimõtet, et haridus ei tohi sõltuda inimese rahakotist. Kuid 13 aasta jooksul on ühiskond muutunud. Muutunud on tööturg ja muutunud on ka õppijate profiil ja ka ootused kõrgharidusele nendel, kes tegelikult täisajaga käivad samal ajal tööl ja omandavad täiendavalt kõrgharidust. Üha rohkem on neid õppijaid just, kelle haridustee ei kulge klassikalist rada mööda, otse gümnaasiumist täiskoormusega ülikooli õppima. Üha rohkem inimesi kombineerib õppimist tööga, karjääritegemisega, tuleb uuesti õppima hiljem või soovib täiendada end kiiremini ja paindlikumalt. Sellest tulenevalt on vaja kohandada Eesti kõrgharidussüsteemi. 

Eelnõu eesmärk on tuua süsteemi rohkem paindlikkust ning võimaldada kõrgkoolidel paremini vastata erinevate õppijate vajadustele, samas säilitada kõrghariduse kvaliteet, rahvusvaheline usaldusväärsus ja ka eestikeelse kõrghariduse kättesaadavus. Oluline põhimõte on tasakaal: tasakaal tasuta ja tasulise õppe vahel, tasakaal riigi vastutuse ja eraraha kaasamise vahel ning tasakaal paindlikkuse ja kvaliteedi vahel. 

Alustan eelnõu kõige olulisemast muudatusest, võimalusest tasuda õppe eest neile, kelle jaoks see on võimalik. Praegune süsteem on üles ehitatud eeldusele, et õppija õpib täiskoormusel ja nominaalkestuse jooksul, kuid nagu ma ka eelnevalt juba mainisin, ei vasta see enam kõigi õppijate tegelikkusele. Seetõttu loome eelnõuga täiendavad võimalused tasulise õppe pakkumiseks neile õppijatele, kes soovivad õppida paindlikumalt. Eelkõige puudutab see töötavaid inimesi. Esimene oluline muudatus ongi võimalus ja õigus ülikoolidel ja rakenduskõrgkoolidel küsida õppetasu ka eestikeelsete, kuid lühemate kui 120 ainepunkti mahuga magistriõppekavade puhul. See tähendab, et kui inimene soovib omandada magistrikraadi lühema ajaga, näiteks ühe aasta jooksul, siis on tal võimalik seda teha tasulise õppekava kaudu. Miks see oluline on? Sest tööturul on suur hulk inimesi, kellel on juba varasem kõrgharidus või töökogemus ning kes ei vaja kaheaastast magistriõpet, vaid soovivad sihipärast ja kiiret enesetäiendust. Täna ei paku süsteem neile piisavalt neid paindlikke õppevõimalusi. Statistikast. 2025.–2026. õppeaastal on magistriõppes Eestis 266 õppekava, millest 30 on lühemad kui 120 ainepunkti. Trend näitab selles suunas, et selliseid õppekavasid ülikoolid loovad juurde, sest nõudlus nende õppekavade suhtes on kasvanud.

Teine oluline muudatus puudutab doktoriõpet. Anname ülikoolidele õiguse küsida õppetasu nendelt doktorantidelt, kes tulevad väljastpoolt Eestit ja Euroopa Liitu. Siin on oluline rõhutada, et tegemist ei ole eesmärgiga muuta doktoriõpe tasuliseks, vaid luua võimalus kasutada neid ressursse, mis juba on olemas, näiteks doktoriõppuritele määratud stipendiumid, koduriigi toetused ja grandid. Statistika näitab, et ligikaudu 40% doktoriõppesse vastuvõetutest on välisüliõpilased ning neist omakorda suur osa kolmandatest riikidest. Seega on tegemist reaalse sihtrühmaga, kelle puhul see muudatus võimaldab paindlikumat ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemat lähenemist. 

Järgmine oluline muudatus puudutab proviisorõpet. Täna toimub proviisorõpe integreeritud õppekavana ehk viieaastase õppekavana. Eelnõuga loome võimaluse jagada see kaheks, bakalaureuseõppeks ja magistriõppeks, ehk niinimetatud 3 + 2 mudeliks. Selgitan ka, miks see vajalik on. Esiteks parandab see ligipääsu. Näiteks Tallinna Tervishoiukõrgkooli farmaatsia õppekava lõpetajatel on lihtsam jätkata õpinguid Tartu Ülikooli magistriõppes. Teiseks vähendab see ka katkestamist, sest bakalaureuseõppe lõpetamisel on õppijal rohkem valikuid, kas jätkata proviisorõppes või liikuda edasi teistes õppesuundades, aga siiski kraad omandatakse. Kolmandaks, see muudatus viib õppe paremini kooskõlla ka tööturu vajadustega. 

Järgmine muudatus puudutab kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsiooni toomist seaduse tasandile. Eesti kõrgharidus on rahvusvaheliselt tunnustatud ja selle tunnustuse säilitamiseks peame tagama, et meie kvaliteedisüsteem vastab Euroopa standarditele. Euroopa kõrgharidusruumi kvaliteedikindlustuse standardi kohaselt on kvaliteedihinnanguid andvad agentuurid oma otsustes sõltumatud, lähtuvad rahvusvaheliselt väljakujunenud kvaliteedihindamise tavadest ning nende tegevuse põhimõtted ja töötulemused on avalikud. Seetõttu vajab täpsustamist seaduses kvaliteediagentuuri sõltumatuse põhimõtted. See ei ole formaalsus, see on eeltingimus, et meie kõrgkoolide diplomeid tunnustatakse ka edaspidi rahvusvaheliselt. 

Lisaks sisaldab eelnõu mitmeid väiksemaid muudatusi. Toome sisse tagasi kõrghariduse järelevalve protsessi, mis on seadusest varem välja võetud eeldusega, et luuakse laiem haridusseadus, aga seda ei ole toimunud, mille tõttu on vaja tagasi tuua kõrghariduse järelevalve paragrahvid. Samamoodi lõpetatakse doktoriõppele tulemustasu meede, mille mõju on olnud tegelikult piiratud doktoriõppe lõpetamisele ning mille jätkamine ei ole ka riigieelarve antud olukorras otseselt põhjendatud. Täpsustatakse kõrgharidusõppesse kandideerimise korraldust, sidudes selle selgemalt Eesti hariduse infosüsteemiga, ning luuakse ka selgem õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks ülikoolidele kõrghariduses. Need muudatused on vajalikud süsteemi selgemaks muutmisel.

Nii et, head Riigikogu liikmed, selle eelnõu märksõna on tegelikult muutunud oludes paindlikumate õpivõimaluste pakkumine nii proviisorõppe muutmisel kui ka üheaastaste magistriõppekavade tasu küsimise õiguse sisseviimisel. Me ei muuda siiski kõrghariduspoliitika Eestis, kõrghariduspoliitika põhialuseid. See põhialus, et eestikeelne kõrgharidus, esimene kõrgharidus igal astmel tasuta nii Eesti kodanikele kui ka Euroopa Liidu kodanikele, jääb alles ja neile, kes õpivad täiskoormusega ja eesti keeles. Kuid me loome juurde võimalusi neile, kelle elu ei mahu tegelikult sellesse reaalsesse raamistikku. Me anname ka kõrgkoolidele rohkem vabadust ja samal ajal tugevdame kvaliteedi tagamise mehhanisme. Nagu juba öeldud, tasakaal on oluline, tasakaal ligipääsu, kvaliteedi, aga ka jätkusuutlikkuse vahel. Väga loodan teie toetusele sellele eelnõule. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh nende muudatuste tutvustamise eest! Suurt osa ma siin väga toetan, eriti doktoriõppes nende võimaluste loomist, sest olen ise ka näinud, et tegelikult tuleb teistest maadest inimesi, kellel on stipendium või isegi lausa töökoht professorina naaberriigis ja kes soovivad väga maksta oma õpingute eest. Seda võimalust peaks looma. 

Aga magistri puhul, üheaastane – nagu ma ka komisjonis ütlesin, on mul ikka natuke mure. Ma küsiksin praegu sellise küsimuse, mida ma komisjonis ei saanud küsida. Mispärast ei saaks seda olukorda lahendada sellega, et inimene on tööturul juba pikalt töötanud ja VÕTA-ga võetakse üle need praktilised asjad, mida ta tööturul on omandanud, ja ta ikkagi läbiks samasuguse magistriõppekava nagu teised. Mis annab selle põhjuse ja mis annab tegelikult garantii, et ta saab ikkagi korraliku magistrihariduse, samasugusena nagu need, kes on kaks aastat õppinud? Ülikoolidel kindlasti on huvi rohkem raha võtta. See võib viia selleni, et nad tahavad rohkem võtta selliseid õppekavu, kus raha saab võtta, ja see lõpuks devalveeriks meie kõrgharidust ja samas muudaks ka kahe erineva kiirusega magistrikava läbimise võimalikuks.

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Mul ei ole küll kõrgharidusseaduse kogu teksti siin ees, aga see, mis puudutab alla 120 EAP-seid kõrghariduse õppekavasid, on juba ammu kõrgharidusseadusesse sisse viidud. Antud muudatustega me neid sisse ei vii. Ma jään võlgu praegu selle täpse sõnastuse, kas seal on eeldustena sisseastumisel, millised need eeldused sinna sõnastatud on. Päris sellist eeldust, et sul on kolmeaastane bakakraad ja sa saad alla 120 punkti võrdsustada seda magistriga, seda ei saa teha, sest kõrghariduse standard eeldab teatud ainepunktide mahtu magistriõppe läbimisel, mis tähendab seda, et seda saab teha kahel viisil ainult, seda üheaastast magistriõpet: kas sul on juba eelnevalt tehtud magistrikraad või on VÕTA-ga sul nii suur töökogemus, et VÕTA-ga on võimalik üle kanda neid ainepunkte, mis täidavad ära selle ühe aasta, täiendava ühe aasta magistriõpet. See ei ole nii paindlik süsteem, et sul on ainult kolmeaastane bakalaureus all ja selle pealt saad sa teha üheaastase magistri. See ei ole nii paindlik.

Aga selle seadusemuudatusega me ei muuda seda regulatsiooni. See regulatsioon on varasemalt kõrgharidusseaduses sees. Mul ei ole lihtsalt kõrgharidusseadust siin ees, et seda regulatsiooni täpsustada. Selle seadusemuudatusega me anname õiguse ülikoolidele küsida – mitte kohustuse küsida, aga õiguse küsida – nendelt, kes tegelikult tulevad üheaastasele magistriõppele. Need ei ole ainult üheaastased, neid on erineva pikkusega, on pooleteiseaastaseid ka. 60 EAP-ga neid üheaastaseid magistriõppekavasid – seletuskirjas oli ka öeldud – eestikeelseid on Eestis 12. 12 õppekava, mis on 60 EAP-sed ehk üheaastased.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Kõrgharidusseaduses on tõesti kirjas, et magistriõpe võib kesta üks kuni kaks aastat ja olla mahult 60–120 ainepunkti. Üheaastaste magistriõppekavade eeldus ei ole varasem magistrikraad. Mina elasin teadmises, et selle üheaastase magistrikraadi eeldus on varasem magistrikraad. Sest näiteks haridusteadustes on ka üheaastane väga populaarne kaasava hariduse õppekava, mille eelduseks on ülikool ise seadnud magistrikraadi. Minu küsimus on, et kas te olete kursis, kui palju nendest 12-st üheaastasest magistriõppekavast, mis praegu ülikoolides on, on juba ülikool ise seadnud eelduseks, et inimestel, kes sinna kandideerivad, oleks magistrikraad juba all. Aitäh!

Aitäh! No vot, mul ei ole seda kõrgharidusseadust ees, aga kõrgharidusstandard eeldab seda, et magistrikraad võrdub 300 EAP-ga. Ehk kui tahetakse anda magistrikraadi, siis peab see inimene tõendama, et ta on teinud õppetööd ja omandanud teadmisi selles ulatuses. Järelikult, kui inimesel ei ole eelnevat magistrikraadi, siis selleks, et ta saaks 60-le EAP-le veel 60 EAP-d täis, peab ta tõendama selle 60 EAP ulatuses töökogemust. Sest kõrgharidusstandard Bologna protsessi raames on kõigil ühesugune: 300 EAP-d on magistrikraad.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et väga palju selle kõrgharidusseaduse muudatuse ajendiks on nii-öelda muutunud olukord ja tegelikkus, mis praegu ühiskonnas vastu kajab. Mul on küsimus. Ma ei oska ise nii hästi tõlgendada just sellest vaatest, kas kusagilt võib välja lugeda ka sellist asja, et see seadusemuudatus aitab mingil määral kaasa ka sellele väljakutsele, mis meil järgmisel viiel-kuuel aastal saab Eestis olema ehk väga suured gümnaasiumilõpetajate arvud, kus tuleb väga suur surve ka ülikoolidele, kui me tahame hoida sedasama suunda, et 40–45% meie inimestest omandaksid kõrghariduse. Kas see kuidagi ka soodustab seda või antud juhul see seadus sellega ei ole mingilgi moel nii-öelda puutumuses?

Ei, see seadus otseselt sellega puutumuses ei ole. Need arutelud on meil ülikoolidega halduslepingute läbirääkimiste raames ja ka riigi eelarvestrateegia planeerimise raames, mis puudutab suurenevat vastuvõttu järgmise nelja aasta jooksul. Ma loodan, et me jõuame sellega kokkuleppele. Aga siin seaduses ei puuduta see otseselt seda küsimust, aga näiteks proviisoriõppe puhul võib ju öelda, et inimestel laieneb võimalus tegelikult kraade omandada, sest ühtse viieaastase õppe asemel on 3 + 2 ehk see muutub palju paindlikumaks. Kui inimene siiski kolm aastat ära õpib täna proviisoriõppes ja kukub õppest välja, siis ta jääb ilma kõrghariduseta. Siin ta saab bakalaureuse ära lõpetada. Siis tal kõrgharidus on küll olemas, ta küll proviisorina töötamise õigust ei ole, sest selleks on vaja, eks ole, magistrikraadi, aga ta on siiski kõrghariduse omandanud. Paindlikumaks muutuvad need õppeviisid tänu sellele, et me selle integreeritud õppe siin lahku lööme.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on võimalus kuulata meil arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb hea kolleeg, kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna.

Suur tänu, hea kolleeg istungi juhataja! Tõesti, kultuurikomisjon arutas seda eelnõu 7. aprillil. Komisjonist võtsid osa komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Signe Kivi, Reili Rand, kes oli Madis Kallase asendusliige, Margit Sutrop ja Kadri Tali, puudusid Helle-Moonika Helme ja Tõnis Lukas. Kohale olid kutsutud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus- ja Teadusministeeriumi vanemnõunik kõrgharidusosakonna juhataja ülesannetes Kristi Raudmäe ning ministri nõunik Gea Kangilaski. 

Ma ei hakka kordama seda osa, mida minister juba teile seda eelnõu tutvustades rääkis, sest see tutvustus oli sama põhjalik ka komisjonis. Ma võib-olla lisan vaid seda, et Kristi Raudmäe tõstis esile, et ülikoolid on selle eelnõu ettevalmistamisel tõstatanud ka tehisaru rakendamise õppetöös ja hindamises. Aga kuna praegu kõrghariduses sellekohane regulatsioon puudub, siis kultuurikomisjoni hoiatati, et tõenäoliselt kaasamisringis need teemad ja ettepanekud ka ülikoolide poolt meieni jõuavad ja eks me siis jõuame ka nende üle arutada. 

Mina meenutasin komisjonis 7. oktoobril toimunud õiguskomisjoniga ühisistungit, kus me arutasime õigusõppe küsimusi. Sellel komisjoni istungil olid kohal Tallinna, Tartu ja tehnikaülikooli õigusõppe korraldajad. Ja osa ülikoolide soov on, et õigusõpe lisataks ka kohustuslikult integreeritud õpete nimekirja. Teatavasti on praegu kõrgharidusseaduses loetletud seitse eriala, mida peab õpetama integreeritud õppena. Need on arstiõpe, loomaarstiõpe, proviisoriõpe, millest on juttu ka selles eelnõus, hambaarstiõpe, arhitektiõpe, ehitusinseneriõpe ja klassiõpetaja õpe. 

Ma küsisin Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatelt, kas kultuurikomisjon võiks kaaluda seadusemuudatust, et anda ülikoolidele vabadus ise otsustada, milliseid õppeid või erialasid õpetatakse integreeritult ja milliseid mitte. Iseenesest ei ole see ju väga hea õigusloomega kooskõlas, kui me peame ühe eriala muutmiseks seadust muutma. Nüüd, kus me tahame proviisoriõpet viia 3 + 2 õppesüsteemile, me peame seadust muutma. Ülikoolidel võiks olla suurem autonoomia ise otsustada.

Aga Kristi Raudmäe tõstis seda muudatust arutades esile, et on teatud reeglid, enamasti Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud reeglid erialati, kus peab olema integreeritud õpe või vähemalt inimene jõuab kvalifikatsioonini siis, kui ta on teatud aastad ja ainepunktide mahus õppinud. Ja proviisoriõpe on üks selliseid õpetest, lisaks arstiõpe ning veterinaar- ja arhitektuurivaldkonna õpe. Aga üldiselt nii minister kui ka Kristi Raudmäe arvasid, et seda võiks kaaluda küll. 

Arutasime ka seda, et Eestis üldiselt on haridusteekond õppijatel väga pikk. Meil on 12-aastane keskharidus ja valdavalt kaheaastane magistriõpe, nii et inimesed jõuavad doktoriõppesse enamasti siis, kui nad on juba 30+ vanuses, mis tähendab seda, et nad jõuavad ühiskonda panustada lühemat aega, kui see võiks olla. Need õpiteed võiks olla lühemad ja paindlikumad. 

Lisaks arutasime ka klassiõpetaja õppe paindlikumaks muutmist, mida võimaldaks ka see, kui me annaksime ülikoolidele suurema autonoomia otsustada, millised erialad on integreeritud õppes ja millised ei ole. Praegu on nii, et klassiõpetajaks saab õppida viie aastaga. Samas on meil kolmeaastased bakalaureuseõpped, mis annavad kutseõpetaja kvalifikatsiooni, kolmeaastased bakalaureuseõpped, mis annavad lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooni. Aga kui need inimesed tahaksid minna klassiõpetajaks õppima, siis nad peaksid justkui alustama uuesti ja õppima kokku kaheksa aastat. See kindlasti ei ole mõistlik, arvestades, et meil on ka õpetajate puudus ja me tahame ka karjääripöörajaid rohkem klassi ette innustada, seda ka nii, et nad saaksid kvalifikatsiooni. 

Me arutasime ka doktoriõppe teemadel ja saime kinnituse, et nooremteaduri palgaraha maksab riik 300 doktorandile, keda riik tellib halduslepingute alusel. Need ei ole omavahel kuidagi seotud, need jäävad kenasti alles. Me natukene arutasime ka neid üheaastaseid magistriõppe programme, et kellele need on suunatud ja mis eesmärki nad täidavad. Me saime ka kinnitust, et need üheaastased magistriõppe programmid on juba täna lubatud ja ülikoolidel on soov neid rohkem teha. 

Me tegime pärast põhjaliku arutelu otsused ja tegime konsensuslikult otsuse võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil ehk täna ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Liina Kersna ehk mind, ka see otsus oli konsensuslik, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka see otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Aitäh! Aga teile on üks küsimus. Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin, kuna ma ise ei osalenud ja tunnistan, et te ei ole nii põhjalikult protokolli lugenud. Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Eesti Õpilasesinduste Liit olid teatud punktide osas mures. Kas see tuli ka komisjonis aruteluks, kas nad on oma muredele saanud vastuse või kuidagi see, et kuidas nendega on läinud?

Aitäh! Kiri Eesti Üliõpilaskondade Liidust jõudis meieni pärast esimese lugemise ettevalmistamist komisjonis, aga me valmistume teiseks lugemiseks, kindlasti kaasame üliõpilasi, kindlasti kaasame kõiki osapooli, sealhulgas ülikoole. Nii et üliõpilaste muresid me arutame tõenäoliselt siis mai istungjärgul.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head Riigikogu kolleegid! Ma toon lihtsalt välja ka sellest küsimusest ajendatuna, mis ma just komisjoni esimehele esitasin, mõned murekohad, mida on adresseerinud Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Eesti Õpilasesinduste Liit. Kuigi need on saanud juba kirjalikud vastused, siis ma arvan, et korra ka siin need uuesti maha öelda lühidalt on ka õige koht. 

Kõigepealt, Eesti Üliõpilaskondade Liit on pidanud oluliseks, et varasema õppe- ja töökogemuse arvestamine toetaks kõrghariduse paindlikkust ja kättesaadavust, kuid seejuures peab säilima akadeemilise õppe kvaliteet ja sisuline väärtus. Nende hinnangul ei pruugi töökogemus alati tagada akadeemilise õppe kaudu omandatavaid süsteemseid teadmisi, kriitilist mõtlemist ja teaduspõhist lähenemist. Lisaks nad mainivad, et lühendatud magistriõppekavade loomine võib kahjustada erialade akadeemilist järjepidevust ja teoreetilist alust, mis on vajalik just doktoriõppeks. Ja nemad on mõnevõrra kriitilised ka üheaastaste tasuliste magistriõppekavade seadusesse sisseviimisel, sest see kujutab endast finantsilist barjääri, takistades ligipääsu kõrgharidusele.

Ma olen kindel, et kahe lugemise vahel neid saab veel täiendavalt selgitada, aga ma siiski täpsustaks veel üle, mida nad on rõhutanud. Samuti on nad rõhutanud seda, et tasuline doktoriõpe ei tohi tekitada olukorda, kus see nõrgendab meie konkurentsivõimet rahvusvahelisel tasandil. Kuigi see muudatus puudutab tõesti vaid kolmandate riikide üliõpilasi, tuleb kindlasti selle sammu mõjusid igast vaatest hinnata – just ka sellest nurgast, kuidas see mõjutab just erinevate meile väga oluliste erialade teaduse arengut ja sellega koos meie ülikoolide arengut. Need olid üliõpilaste välja toodud väikesed murepilved, mis loodetavasti saavad ilusti vastatud.

Eesti Õpilasesinduste Liit tõi välja, et kõrghariduse rahastussüsteemi kavandatavad muudatused ei tohi vähendada üldhariduse ja kutsehariduse lõpetajate ligipääsu tasuta eestikeelsele kõrgharidusele. Kuigi eelnõu eesmärk on laiendada eraraha kaasamise võimalusi ja pakkuda paindlikumaid õppevorme, kannab tasulise üheaastase magistriõppekavade sisseviimine endas riski, et see nihutab tasakaalu tasuta ja tasulise õppe vahel siiski paigast ära. Samuti peavad nad oluliseks, et tasuta eestikeelne kõrgharidus säiliks kõigile esmakordsetele õppijatele võrdselt kättesaadavana, sõltumata nende sotsiaal-majanduslikust taustast, elukohast või eelnevast haridusest. Ka siin juba minister kinnitas, et nii see kindlasti saab olema, et see kuidagi ei mõjuta esimest eestikeelset kõrgharidust ühelegi inimesele. Lõpetuseks, nad juhivad tähelepanu, et sotsiaalne õiglus kõrghariduses ei tähenda ainult tasuta kohti, vaid ka selget ja arusaadavat toetussüsteemi. 

Ma arvan, et alati, kui me siin saalis räägime kõrgharidusseadusest, kõrgharidusest, on kohane puudutada vähemalt ka neid teemasid, mis puudutavad kogu kõrghariduse toetussüsteemi, stipendiumide süsteemi. See on murekoht, mida minister teab, mida ministeerium teab ja mida ka kultuurikomisjon on korduvalt arutanud. Sellega ma praegu lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 849 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud tänase eelviimase päevakorrapunktini. Selleks on sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari. Palun!

Hea koosoleku juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lubage mul ette kanda tervishoiuteenuste korraldamise ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu ja ühtlasi kajastan ma sotsiaalkomisjonis toimunud arutelusid. 

Kõigepealt tutvustan ma teile eelnõu. Eelnõu on algatanud sotsiaalkomisjon ja eelnõu reguleerib ennekõike tervishoiutöötajate poolt iseendale retseptide väljakirjutamist. Mis siis on praegune olukord või milles on probleem? Eesti seadusandluse alusel pole praegusel momendil eneseravi ega ka iseendale retseptiravimi väljakirjatumine lubatud. Siiski pole sellest siiani arstid kinni peetud. Nii on Terviseameti andmetel 1. jaanuarist 2024 kuni 31. oktoobrini 2025 iseendale retsepti kirjutanud 77% arstidest, kusjuures narkootilisi ja psühhotroopseid aineid on kirjutanud 750 ehk 15% arstidest. Kui pooled neist on kirjutanud vaid 1–2 retsepti, siis peaaegu 15% on vähem kui kahe aasta jooksul endale kirjutanud 10 narkootilise või psühhotroopse ravimi retsepti ja maksimumiks on 55 retsepti vähem kui kahe aasta jooksul. 

Eesti Arstide Liidu eetikakoodeks eneseravi ei maini, mis tähendab, et see pole ei keelatud ega lubatud. Tartu Ülikooli eetikaõppejõudude andmetel õpetatakse tulevastele arstidele, et eneseravi pole soovitatav. Sama nendib ka Maailma Meditsiiniühingu ehk inglise keeles World Medical Associationi eetikakoodeks. 

Omavahelises vestluses mainis Eesti Arstide Liidu president, et umbes veerandil Eesti perearstidest puudub perearst ehk nemad ravivad end vajaduse korral ise. Arstide eneseravi reguleerimise mõttes on Euroopa riigid väga erinevad. On neid, kus eneseravi on seaduse järgi lubatud, aga taunitav eetikakoodeksis, on ka riike, kus eneseravi on küll lubatud, kuid seda jälgitakse pidevalt, ja on ka riike, kus enesele retseptide väljakirjutamine on üldiselt lubatud, välja arvatud psühhotroopsed ravimid, opioidid ja antidepressandid. Siiski on enamik riike sarnaselt Maailma Meditsiiniühinguga seisukohal, et eneseravi ei tohiks saada reegliks ning peaks jääma vaid hädaolukordadeks.

Ja nii nagu öeldud, sotsiaalkomisjon algatas seaduseelnõu, et viia kehtiv seadus igapäevase eluga kooskõlla. Seaduse üldine suund on lubada tervishoiutöötajatel ägeda või mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem välja kirjutatud ravi järjepidevuse tagamiseks endale retsepte välja kirjutada. Sealjuures ei normaliseeri seaduseelnõu eneseravi. 

Ja muudetakse kahte seadust, tervishoiuteenuste korraldamise seadust ja ravimiseadust. Seaduseelnõu on sotsiaalkomisjonis korduvalt arutatud ning huvigrupid on olnud kaasatud. Allpool on lühike kronoloogiline ülevaade toimunust. Kes soovib detailsemalt sellega tutvuda, siis seda saab teha sotsiaalkomisjoni protokollidest ja seaduseelnõu seletuskirjast. 

Esimest korda arutas sotsiaalkomisjon seaduseelnõu 27. jaanuaril käesoleval aastal koos Arstide Liidu ja Perearstide Seltsi juhtidega. Lisaks olid kutsutud Terviseameti ja Eesti Psühhiaatrite Seltsi esindajad. Lühidalt kokku võttes tundsid Terviseameti esindajad muret psühhotroopsete ja narkootiliste ravimite väljakirjutamise pärast, nii nagu juba ette kandnud sai. Eriti murettekitav on, et neid ravimeid kirjutavad rohkelt välja nende erialade arstid, kes otseselt ei tegele ei vaimse tervise probleemidega ega psühhiaatriliste haigete raviga. Näitena toodi ortopeedid, radioloogid, lastearstid, hambaarstid, residendid ja neid nimetusi oli veel. 

Terviseameti esindajad soovitasid sotsiaalkomisjonil seaduse muutmisega maandada riske, mis enese raviga kaasneda võivad. Arstide esindajad aga enesele retseptide väljakirjutamisele piirangute vajadust ei näinud ja kinnitasid, et kui arst oskab ravida patsienti, siis oskab ta ka iseennast ravida. Küll aga viitasid ka nemad, et väljakirjutatud retseptid peavad olema registreeritud, ja rõhutasid tõhusama järelevalve vajadust. Järele saab valvata ainult seaduse üle. 

Sotsiaalkomisjoni liikmed Jaanus Kariland ja Toomas Järveoja viitasid, et Eestil oleks mõttekas vaadata teiste riikide kogemusi ja arvestada seda seadusemuudatuste tegemisel. Komisjoni esimees Signe Riisalo tõi välja seadusemuudatuse riskikohad. Esiteks, kuidas on korruptsioonivastases seaduses sätestatud iseravimise võimalus? Teiseks, kuidas on retseptiravimite väljakirjutamine kajastatud kui osa raviprotsessist? Kolmandaks, täiendavalt tuleb arutada riskantsemate ravimite väljakirjutamist ning neljandaks, tuleb arvestada ka lisanduvate IT-kuludega. Jaanus Karilaiu küsimusele seaduseelnõu kiireloomulise kohta vastas Signe Riisalo, et nimetatud eelnõu pole kiireloomuline. 

Järgmine arutelu toimus sotsiaalkomisjonis 17. veebruaril. Arutelul osalesid lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele Sotsiaalministeeriumi esindaja doktor Heli Paluste ja jurist Rebeka Pintson ning Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnast Tiina Kuusmann. Arutelu keskendus seekord ennekõike eneseravimisele, mitte pelgalt retsepti väljakirjutamisele, kuna retsept kirjutataksegi välja vaid siis, kui on tarvis haigust kas ravida või ennetada. 

Oli küsimus, kas on tarvis muuta ka võlaõigusseadust, mille kohta Tiina Kuusmann selgitas, et seadusemuudatustega tekib olukord, kus teenuse osutaja ja patsient on üks ja sama isik, mistõttu lepingulist suhet ehk võlaõiguslikku lepingut ei teki ja seetõttu pole ka tarvis vajadust muuta võlaõigusseadust. Küll läheb seadus vastuollu praegu kehtiva korruptsioonivastase seadusega, mis keelab isikul avalikest vahenditest rahastatud kulutusi kasutada enda huvides. Siinjuures on siiski oluline mainida, et korruptsioonivastane seadus oli istungi toimumise perioodil minemas kolmandale lugemisele ja vastuolu korruptsioonivastase seadusega oli likvideerimisel. Praeguseks me teame, et korruptsioonivastane seadus võeti menetlusest tagasi, aga läheb uuele ringile. Ta lisas, et riikides, kus enesele retseptide kirjutamine on seadusega lubatud, ei pruugi enese välja kirjutatud retsepte avalikest vahenditest kompenseerida. 

Heli Paluste Sotsiaalministeeriumist kommenteeris omalt poolt, et Sotsiaalministeerium pole mitmete seadusesätete tõlgendamisel Riigikogu juristiga nõus, ja soovitas seadusemuudatustega edasi liikuda. Ta lisas, et menetluse käigus on vajadusel võimalik lisada täpsustusi ja ettepanekuid. Selle seisukohaga nõustus ka jurist Rebeka Pintson. 

Komisjoni liikmed olid üldiselt seda meelt, et seadusemuudatustega tuleks edasi liikuda. Samas avaldasid mitmed liikmed – Tanel Kiik, Mihkel Lees ja siinkõneleja – arvamust, et seadus ei peaks olema liiga üldine ning teatud ravimite, näiteks psühhotroopsete ja narkootiliste ainete väljakirjutamisele tuleks seada piirangud. Viimast toetas ka Heli Paluste. 

Signe Riisalo juhtis tähelepanu, et enne kui eelnõu sisse anda, vajab eelnõu tekst ja seletuskiri veel täiendamist. Ta tegi ettepaneku koos Sotsiaalministeeriumiga eelnõu lihvida ja keskenduda ennekõike algsele ideele ehk retseptiravimite väljakirjutamisele, mitte eneseravile, ja seda erilistes olukordades ja arsti pädevuse piirides. 

Järgnevateks aruteludeks kutsus Signe Riisalo 11. märtsil kokku töögrupi, kus osalesid Sotsiaalministeeriumi ja Terviseameti esindajad ning sotsiaalkomisjonist lisaks esimehele ka Tanel Kiik ja siinkõneleja. Esimesel kokkusaamisel lepiti kokku, et Sotsiaalministeerium ja Terviseamet töötavad välja kõiki osapooli rahuldava muudatusega eelnõu lahenduse. 

See töögrupp kogunes uuesti 8. aprillil ja seal osalesid lisaks eespool nimetatutele veel Diana Ingerainen ja Tiina Kuusmann. Selles töögrupis lepiti kokku seaduseelnõusse minev sõnastus, mis on ka teile esitatud. Ja lisaks lisas Heli Paluste, et muudatus tehakse kahes seaduses. Ravimiseadust muudetakse nii, et erandkorras võib retsepti väljakirjutamise õigust omav tervishoiutöötaja endale erandolukorras või kroonilise haiguste ravi pikendamise eesmärgil ravimi välja kirjutada. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses aga sätestatakse, et erandlikus olukorras retseptiravimit välja kirjutades ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõiguse seaduse tähenduses ja kahju tekkimisele ei kohaldu tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus. Samuti arvestab seadus sellega, et kohaldavad seaduse nõuded ehk dokumenteerimiskohustus ning muudatus arvestab vajadusega vältida eneseravi liigset normaliseerimist.

Signe Riisalo lisas, et peale eelnõu algatamist on plaanis viia läbi kaasamine ja saata eelnõu tutvumiseks huvitatud osapooltele. 

Sotsiaalkomisjoni istungil 4. aprillil tutvustati eelnõu sotsiaalkomisjoni liikmetele ning Sotsiaalministeeriumi esindaja Heli Paluste vastas ka liikmete küsimustele. Eero Merilinnu küsimusele, kas eelnõuga ei kaasne täiendavaid piiranguid arstidele, vastas Signe Riisalo, et eelnõu § 2 punkti 2 kohaselt on teatud ravimite väljakirjutamine piiratud ning retsepti väljakirjutamine on lubatud vaid erandolukorras. Heli Paluste lisas, et Soome kogemust arvestades, kus otsest ravimite väljakirjutamise keeldu pole, on välja kujunenud praktika, et ravimeid kirjutatakse endale vaid kergema haiguse korral ja eneseravi on pigem erandlik. 

Jaanus Karilaid lisas, et Soomes on arstide tegevus reguleeritud autonoomsemalt kui Eestis. Temale vastas Signe Riisalo, et Soomes küll ei reguleerita eneseravi seaduse tasemel, kuid nende eetikakoodeks soovitab eneseravi pigem vältida. Eesti praegune seadus keelab eneseravi täielikult, kuid kõne all olev seadusemuudatus võimaldaks seda piiratud juhtudel teha. 

Ja edasi tehti menetluslikud otsused. Kõik menetluslikud otsused olid konsensuslikud. Esiteks, et algatada sotsiaalkomisjoni poolt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse, siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Ja kolmandaks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon, teha ettepanek võtta seaduseelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil. Ja juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon, siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mina tänan teid!

Aitäh! Kolleeg Jaanus Karilaiul, kes oli väga aktiivne komisjonis, on jätkunud küsimusi ka saali. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma pean muidugi täpsustama, et mina kindlasti ei ole see inimene, kes sooviks selle eelnõu tempot alla lüüa. Midagi on seal tõlkes kaduma läinud. Vastupidi, mina olen selle poolt, et seda eelnõu võimalikult kiiresti saaks menetletud. Peab üle lugema meie protokolli ja võib-olla pean ka mina tähelepanelikult vaatama, mis on midagi seal valesti näinud. Vastupidi, see on mõistlik eelnõu, sellega peaks edasi minema. 

Tõesti, ma küsisin Soome näite kohta, kuna väga palju meie arstiõpilasi läheb ka Soome tööle. Miks siis Soome praktika on liberaalsem? Sina kui asjatundja oskad võib-olla ka valgustada, miks usaldus seal arstide vastu on kõrgem kui Eestis.

Ma ei oska öelda, et see on liberaalsem. Nii nagu ma ütlesin … Või need sõnad olid küll Signe Riisalo suus, aga ma oma ettekandes tõin välja, et Soomes on arstide eetikakoodeksis reguleeritud ja üldiselt taunitakse eneseravi. Eks igaühel on tuttavaid arste Soomes ja seal ei ole sugugi see – ütleme, sellise eetilise printsiibi vastu eksimine on teinekord isegi kolleegide hulgas vähem tervitatav kui seaduse vastu eksimine. Nii et Soome reguleerib seda just eetikakoodeksi tasemel. Ma tegin arstide liidu juhatusele ja ka arstide liidu presidendile ettepaneku, et ka Eesti Arstide Liidu eetikakoodeks ümber vaadataks.

Ja teiseks, meil on praegu päris keelatud. Läheme siis etappide kaupa, lubame selle väljakirjutamise ainult erakordsetes olukordades ja piirame teatud ravimeid, sest 55 retsepti psühhotroopsetele ainetele vähem kui kahe aasta jooksul on ikka päris muljet avaldav.

Margit Sutrop, palun!

Austatud esimees! Hea ettekandja! Mul oli ka tegelikult just selle eetikakoodeksi kohta küsimus. Tahtsingi seda küsida, kas võiks teha selle ettepaneku, aga üldiselt on nii, et eetikakoodeksid organisatsioonid võtavad ikkagi ise vastu, ega neid seal nii väga väljast ei saa. Sina oled muidugi ise arstikutsega ja selles mõttes saad seda ettepanekut teha. 

Aga kuivõrd on täna tegelikult arstide hulgas endil see tunne, et, ütleme, teatud mingite põhjuste tõttu, näiteks selle potentsiaalse ebaobjektiivsuse tõttu, kui inimene ennast ise ravib, et see peaks olema keelatud, ja võib-olla mitte siis tõesti seaduse tasemel, vaid pigem tungivalt taunitud, olgu selleks siis mingisugused just need sõltuvust tekitavad ravimid või psühhiaatrilised haigused, kus seda ei peaks nagu lubama. Kas see selline eneseregulatsioon, kas sellist asja paistab täna arstide enda poolt või pigem nad kõik sooviksid seda õigust ennast ravida?

See on nii ja naa. Kui vaadata, missugused arstid kirjutavad rohkem ja missugused arstid ... Ma ei taha kedagi ei ühelt ei teiselt poolt nimetada, sõltub, kellega räägid. Ma rääkisin arste õpetava õppejõuga – temal ei ole küll arstiharidus –, rääkisin ka Kadri Simmiga, kes on ilmselt bioeetikas kõige pädevam. Tema ka ütles, et see ei ole nagu hea tava ise ennast ravida. Ma võin isiklikult ütelda, et mina üldse ei teadnudki, et võib endale retsepti kirjutada, ja selle tõttu ma pole seda kunagi kasutanud. Aga on ka inimesi ja võib-olla siin ongi see tee kahe vahepeal ja ilmselt tuleb seda ka natukene nügida. Siin teatud riske on. Arstid oskavad ennast ravida ja oskavad ka patsiente ravida kindlasti ühtemoodi, aga siin on teatud riske, mis on välja toodud. Ka oma pereliikmete ravimisel võib ka juhtuda, et pereliikmega lähed tülli ja mis siis saab.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 886 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15. 

Oleme jõudnud enim meedia tähelepanu [pälvinud] päevakorrapunktini täna, milleks on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Anti Allase, Kalev Stoicescu, Tanel Kiige, Ester Karuse, Madis Kallase, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Raimond Kaljulaidi, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Jaak Valge, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Andrei Korobeiniku, Helmen Küti ja Enn Eesmaa algatatud loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 828 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tiit Marani.

Auväärt juhataja! Auväärt kolleegid! Mu daamid ja härrad! Mul on tõepoolest väga suur au tutvustada teile loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 828, selle sisu. Selle eelnõu on esitanud 18 saadikut erinevatest erakondadest, aga oluline on siinjuhul kindlasti ära märkida see, et tegelikult seda eelnõu ei ole koostanud esindajad. Sellel eelnõul on pikk ajalugu, selle on koostanud Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Koostamise käigus on peetud pikki arutelusid, räägitud on sektori esindajatega ja ka maaelukomisjonis on olnud arvukalt arutelusid. Nii on valminud antud eelnõu tekst. Vaatamata sellele on see eelnõu jäänud kuidagi toppama. Auväärt kolleegid, meil on vaja see eelnõu kännu tagant lahti lükata ja hakata seda menetlema siin meie auväärses kojas. 

Veelgi enam, vahepeal on hästi palju toredaid asju juhtunud. Eesti juhtivad munatootjad on välja tulnud hea tahte algatusega lõpetada kanade puuris pidamine aastaks 2035. See on lausa suurepärane. Seda ettevõtjate hea tahteavaldust ja praegust eelnõu tuleb vaadata kui kahte üksteist toetavat liikumist eetilisema ja loomade kannatusi vähendava toidutootmise suunas. Me oleme äärmiselt erakordses ja väga positiivses olukorras, see tuleb ära kasutada. 

Mis siis kujutab endast meie ees olev eelnõu? Ühe lausega kokkuvõetavalt lõpetab eelnõu Eestis munakanade puuris pidamise, tagades samal ajal õiglase ja pika üleminekuaja tootjatele ning viib Eesti kooskõlla nii ühiskonnas väljendatud ootustega kui ka Euroopa loomade heaolu arengusuundadega. Milles see muudatus seisneb? Sisuliselt on seal neli elementi. Esiteks, üldine keeld, toidumunade tootmise eesmärgil kanade pidamine puuris keelatakse. Siis, üleminekusäte, mis ütleb, et tootjad, kes peavad 2027. aasta 1. jaanuari seisuga kanu täiustatud puurides, võivad seda edasi teha kuni 2035. aasta jaanuarini. Siis, tulevikureegel, et alates 2027. aastast ei tohi rajada uusi puurikanalaid ja kõik uued investeeringud peavad olema nii-öelda puurivabad. Ja lõpuks järelhindamine, mis on oluline. Riik kohustub 2030. aastaks hindama keelu mõju ja vajaduse korral tegema täpsustusi. 

Miks see seadusemuudatus on vajalik? Esiteks, loomade heaolu. See on põhieesmärk ja see on väga sisuline. Puur piirab kanade liikumist, loomuomast käitumist, nagu õrrel istumine, liivavannid või nokkimine. Nagu väitis ka VTA loomade heaolu juhtivspetsialist Anne-Ly Veetamm eelmise nädala kolmapäeval "Pealtnägija" saates, kanade puuris pidamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik tagada kanade heaolu. Seda kinnitavad ka kõik teadusuuringud, sealhulgas ka seda, et ka täiustatud puurid ei taga heaolu piisavalt. Loomade heaolu kaitse on esiteks üks Euroopa Liidu alusväärtus, see on avalik huvi, millega seadusandja peab arvestama ja sellele reageerima. Tegelikult, auväärt daamid ja härrad, me ei pea otsima põhjendusi, miks seda seaduseelnõu on tarvis. Hoolimine ja teiste elusolendite kannatuste vältimine on lihtsalt inimeseks olemise üks osa, seda ei tohi unustada. 

Avalik tahe ja tarbija käitumine. See teema on meile, inimestele oluline. Rahvaalgatus korjas 34 582 allkirja ja on sellega kolme kõige enam allkirju kogunud algatuse hulgas. Uuringud näitavad, et tegelikult märkimisväärne osa tarbijatest on valmis rohkem maksma puurivabade kanade munade eest. Lõpuks kaubandusketid, rahvusvahelised tootjad liiguvad juba puurivaba toormelepingu suunas ja nende sõnul on just meil puudu nii-öelda puurivabadest munadest. 

Ei saa ära unustada ka Euroopa konteksti. Me ei ole nendes muudatustes kaugeltki mitte üksi. Munakanade puuris pidamise on keelustanud paljud maad: Saksamaa, Austria, Luksemburg, Tšehhi, Taani, Šveits ja nii edasi. Euroopa Liidu enda sees on väljatöötamisel ka algatused, sealhulgas loomade heaolu õigusraamistiku terviku ülevaatamine. Muuseas, mis on oluline? Meie naaber Läti algatab täpselt samasuguse seaduseelnõu arutelu parlamendis 30. aprillil. Mu daamid ja härrad, me ei pea ju kogu aeg kõikides asjades taga sörkima siin kojas, eks ju. 

Eelnõu arvestab ka majanduse ja tootjatega. See eelnõu ei sulge tootmist üleöö. Üleminekuaeg on kümme aastat, see on enam-vähem sama, mis on amortiseerumise aeg praegustel puuridel. See arvestab tasuvusaega, vajadust hooneid ümber ehitada ja uusi rajada. See puudutab peamiselt nelja ettevõtet, 18 tegevusala. Riigil on tegelikult olemas ja planeerimisel investeerimistoetused ÜPP meetmest, mis annaksid 50–60% toetuse määradest hoonetele ja seadmetele. Küsimus on, kas tootjate toetamiseks on olemas ka poliitiline valmisolek ja tahe. See on küsimus siia saali. Sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, Reformierakond, Eesti 200 ja EKRE – teil kõigil on võimalik siin saalis ausalt välja öelda, et kui võim satub teie kätte, kas te toetate ettevõtteid toetusmeetmete kaudu või arvate selle mittevajalikuks. Sellega ma lõpetan ja tänan tähelepanu eest! Olen valmis küsimustele vastama.

Aitäh! Ma näen, et nüüd on ootamatult tekkinud kaks protseduurilist kätt. Kas midagi on juhtunud, et me peaksime … Züleyxa Izmailova, palun! Küsimus istungi juhatajale. Vabandan, ettekandja, aga …

Aitäh, austatud juhataja! Kui ma saali tulin, siis ma nägin, et selle puurikanade keelustamise petitsiooni autorid Nähtamatud Loomad eskorditi julgestuse poolt majast välja. Kas te oskate äkki öelda, mis juhtus?

Ma tõesti ei oska öelda seda. Ma tõesti ka ise oma pilguga märkasin, et seal mingi vestlus toimus. Korra oli keegi kohvitassiga, võib-olla oli see teema, aga sellest oleks ju mööda või üle saanud. Mul on raske öelda. Julgestuse inimesed oskavad põhjendada, millist korda nad parasjagu rikkusid. Kuna tegemist on Riigikogu istungiga, avalik istung praegu käib, siis minu teada ikkagi on õigus tulla siia. Aga kas neil oli midagi kaasas? Ma ei saa ka seda välistada. Tõepoolest, ma nägin seda, aga ma ei oska küll öelda, mis see põhjus oli. Ma väga loodan, et see oli ikkagi väga tõsine põhjus, sest me oleme ikka avalik asutus ja selles võtmes on õigus osaleda. Aga ma ei oska põhjendada, tõesti. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Mul on ausalt öeldes sarnane mure. Ma siit ka täheldasin ja jõudsin kiiresti suhelda, et küsimus oli olnud mingites väikestes kanamänguasjades, mis paluti vist ära võtta, aga selle peale, et ahah, ju siis saadeti ikka tagasi saali. Ausalt öeldes see näeks väga pentsik välja, kui me Riigikogus oleme nüüd nii rangeks muutunud, et väiksemgi žest antud juhul siis loomade ja lindude toetuseks päädib väljaviskamisega. Mul on väga hea meel, et see nii ei ole. Nii et loodetavasti sai see küsimus tõesti lahendatud.

Jaa, ka ikkagi jätkuvalt teadmata täpseid asjaolusid. Aga mäletate, kolleegid, me oleme ise võtnud ka selge seisukohta, et me siia saali mingeid asju kaasa ei võta. Tõepoolest, ma mingit tibu ka kuskil seal nägin, nii et võib-olla see oli põhjus. Nii et ma arvan, et mõlemal poolel oli õigus. Mul on väga hea meel, et see on nüüd kenasti lahenenud, et tublid inimesed on rõdul seal kuulamas ja see kord, mis kehtib saalis, kehtib ka üleval. Nii et selles mõttes ma väga vabandan, kui teid ei olnud informeeritud sellest, aga lihtsalt meil omad nõuded on. Mul on hea meel, et te olete siin saalis ja saate jälgida. 

Aga nüüd saab minna edasi. Anti Poolamets, palun küsimus!

Ma võin sulle …

Anti, sa võid alustada.

Jaa, tänan! Jutt läks natuke teemadest siin kõrvale vahepeal. Aga muidugi ma ei nõustu ettekandjaga, et Euroopa Liit tagab väga hästi loomade heaolu. Piinarikast halal-tapmist ei taha ta sugugi piirata ja seda ei taha piirata ka sotsiaaldemokraadid, kuigi EKRE on mitu korda sellise eelnõu esitanud. Ma arvan, et halal-tapmine ei kuulu meie kultuuriruumi ka mitte, aga ometigi ei tehta mitte midagi.

Mis tänast teemat puudutab, siis need, kes sooviksid õiglast lähenemist antud teema juures, peaks ju mõtlema hoopis sellele, et puurikanade munade müümine tuleks keelata, sest vastasel korral, kui Eestis pannakse üks reegel maksma ja ostetakse samas silmakirjalikult võib-olla ka odavamaid mune mõnest teisest piirkonnast või riigist, kus keeldu ei ole, kuidas siis?

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks peaks mõtlema, kust kohast need munad tulla võivad. Enne mainisin, et Läti just praegu töötab välja täpselt samasugust seaduseelnõu. Palju räägitakse Poolast. Poolas on praegu 98% jaekettidest teatanud lähiaastatel üleminekust täielikult puurivabade munade müügile, 89% toitlustusest on teatanud puurikanade munadest loobumisest, 61% hulgimüüjatest ja 58% hotellidest. Poola suurim tootja Aktiw on juba puuride kasutamisest loobunud ja kõik viis Poola suurimat munatootjat teatasid 2020. aastal, et nad ei tee enam investeeringuid puurisüsteemidesse. Nii et kui vaadata, kust seda saab tulla, siis tegelikult ega neid kohti ei ole, sest igal pool on see üleminek. Küsimus on selles, kas me jääme pära pidama või liigume oma arusaamiste osas edasi kiiremini, arvestades, milliseid kannatusi me praegu loomadele tekitame.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Esmalt aitäh selle väga sisuka ja asjatundliku eelnõu tutvustamise eest! Kui me tarbijatena saame tegelikult juba täna igaüks teha teadliku valiku ja eelistada jaekettides vabapidamisel kanade mune, siis selle eelnõu üks oluline tahk on tõesti olnud mõistlik ja jõukohane üleminekuaeg. Aga sellest hoolimata me ikkagi näeme tootjate poolt tugevat vastutööd või vastumeelsust. Äkki avad veel, Tiit, seda poolt, mis see põhiline kriitika või tagasiside on? Ausalt öeldes tundub see väga mõistlik ja isegi julgeks olla natuke nõudlikum, et võiks veel kiiremini liikuda, aga just mõistlikuks kompromissiks see kümneaastane üleminek. Aga mis seda vastumeelsust jätkuvalt toob?

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öelda ma ei oska sellele vastata, sest kui me arvestame seda, et ettevõtjad on teinud hea tahte avalduse minna 2035. aastaks üle nii-öelda vabale pidamisele, siis mul ei ole mingit põhjust arvata, et nad tahavad avalikkust kuidagi petta. See tähendab, et tegelikult on kaks olulist suunda ja see eelnõu tegelikult toetab ettevõtjaid. Alati võib tulla keegi, kes üldisest kokkuleppest ei pea kinni, pannes teised keerulisemasse olukorda, sest nad investeerivad. Ja siis ühel hetkel on niisugune veider olukord, et osa läheb üle, osa ei lähe üle. Selle seaduseelnõuga loome me väga ilusa ja selge pildi, milline on olukord. See toetab ettevõtjaid sõna otseses mõttes.

Miks nii pikk üleminekuaeg? Aga see on just sellepärast, et me arvestame ettevõtjate huvidega, sellega, kui suur on nende praeguste investeeringute äratasuvuse aeg, kuidas puurid amortiseeruvad, et neil oleks võimalikult lihtne seda teha. Pluss peale selle just see, et ettevõtjaid peab ka toetama. Ka see pool on olnud tugevalt arutelul. Olen ettevõtjatega ise rääkinud pärast ühte maaelukomisjoni istungit ja nende peamine mure oli just see, et nad saaksid sellele üleminekule toetuse. Sellepärast ma esitasin ka küsimuse, kas keegi erakondadest arvab, et see ei ole mõistlik, ja hakkaks selle vastu töötama. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra doktor! Ma ka ei kahtle teie pädevuses selle teema puhul, aga mul on selline laiem, nihukene metafüüsilisem küsimus. Teatavasti on suhteliselt levinud arusaam, et loomade eetiline kohtlemine muudab ka inimestevahelisi suhteid hoolivamaks ja õiglasemaks, sest tegelikult samu moraalseid põhimõtteid, empaatiat ja kannatuste vältimist, rakendame ka igal pool, eks ole, oma ühiskonna sees ka. Mulle endale tundub see väga loogiline. Aga nüüd ma küsin teie käest, lugupeetud härra doktor, kas te olete kursis, kindlasti olete kursis, kas te saate mõnele sellele kinnitavale uuringule ka viidata.

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Ma hea meelega peaksin kahetunnise loengu sellel teemal, aga mulle seda aega vist ei anta, ma kahtlustan. Aga me ei pea selleks mingitele uuringutele ju pöörama. Sest meil tasub vaadata seda, kui lastel on kodus olemas koduloomad, kuidas nende empaatiline suhtlemine muutub. Rohkemat meil ei ole tarvis siin teha. Aitäh selle küsimuse eest! 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu ja väga tänan ettekande eest! Minu küsimus on selline. Kui me nüüd kasse ja koeri niimoodi kohtleks, nagu me täna puurikanu kohtleme, siis sellele järgneb karistus. Ja siit tuleb mu küsimus: kuidas siis sobib tänane puurispidamise lubamine Eesti loomakaitsepoliitika üldiste eesmärkidega?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Ma pärast arutelu tahaksin rääkida viiest õigusest, mis on need minimaalsed tingimused, mis loomade heaolu tagamisel peavad olema täidetud. Ja tegelikult, nii naljakas kui see ka ei ole, praegusel hetkel neid ei täideta, vaatamata sellele, et loomakaitseseaduses on need sisse sisuliselt kirjutatud. Midagi ei ole teha, lihtsalt puurides pidades meil ei ole võimalik heaolu tagada. See on väga kahetsusväärne, et see on nii tekkinud, selles ei saa süüdistada ettevõtjaid, sest see oli võimalik. Me peame looma olukorra, et see ühel hetkel ei ole võimalik. Mul on väga-väga-väga hea meel, et tootjad on niivõrd mõistlikud. Meil on väga toredad ettevõtjad.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Praeguse koalitsiooni ministrid on seda eelnõu minu teada juba kaks korda kooskõlastanud ja tegelikult see teema on ka koalitsioonileppes sees. Aga millest selline vastuolu nüüd? Miks nad on hakanud seda takistama? Kas te saate aru?

Aitäh, Züleyxa! Me oleme mõlemad sotsiaaldemokraadid ja me kumbki ei ole koalitsioonis, nii et ma ei oska sellele küsimusele vastata. Pead esitama selle küsimuse kellelegi teisele. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No minule tundub see praegu lahtisest uksest sissemurdmisena, kui ettevõtjad 25. veebruaril allkirjastasid vabatahtlikult [kokkuleppe] üleminekuks puurivabade kanade pidamisele ja munatootmisele, sellest lähtuvalt nad andsid oma allkirja. See tähendab ka seda, et nad enam investeeringuid ei tee puuridesse. Nii nagu te ütlesite, Poolas ei tehta enam investeeringuid, Poolas enam ei osta kaubandusketid, aga Poolas seadust ei ole, mis keelab selle ära. 

Minu küsimus on Eesti kohta. Miks Eestis peab sellisel juhul olema seadus? Te tõite näite Poola kohta, kus kõik on vabatahtlikult tehtud. Meie teeme seaduse. Ja veel, miks siis selle eelnõu algatajad ei usalda ettevõtjaid, kes on oma tegevustega ja vabatahtliku allkirjastamisega valmis üleminekuks puurivabade kanade pidamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, minu nägemuses on see seaduseelnõu väga tugevaks toeks ettevõtjatele. See on väga hea, meil on väga toredad ettevõtjad. Olen nendega rääkinud, et nad on teinud sellise avalduse, hea tahte avalduse. Aga paraku see ei ole kunagi siduv. Kui juhtub, et keegi sellest kokkuleppest taganeb, siis ta paneb teised kehvemasse olukorda, nagu ma juba rääkisin. Nii et see toetab tegelikult seda head tahet ja on selles suhtes minu arust ääretult mõistlik. Ei pea ütlema, et Poola midagi ei tee. Keegi ei ütle, et nad ei hakka seda tegema.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Juba meie esivanemate jaoks oli nagu välistatud, et loomad, kes annavad meile väga väärtuslikku, või linnud, toiduainet, neid kindlasti koheldi väga väärikalt ja selline piinarikas pidamine ei tulnud kõne alla. Aga ma saan aru, et see, mida me täna teeme, on alles üks samm, mis aitab edasi. Ehk siis suurem eesmärk on ikka see, et terves Euroopa Liidus tervikuna nii puuris kanade pidamine kui ka puurikanade munade tarbimine ja ka toiduainetes kasutamine ühel hetkel saab nagu lõpetatud. Kas see eelnõu aitab ka, annab ka sõnumi tervele Euroopale, et saaks sellega edasi liikuda? Mida rohkem neid vist on, seda paremini me selle eesmärgi saavutame. Mis on teie seisukoht?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga oluline aspekt. Nagu ma mainisin, Euroopa Liidus praegu on ettevalmistamisel loomade heaolu üldine õigusliku raamistiku läbivaatamine. See teema on seal väga tugevalt sees. Nagu näha, on väga paljud riigid, kes on seda teinud, ja mida rohkem neid riike on, seda kiiremini see protsess liigub. Ja järjekordselt, kas me peame olema need kõige viimased, kes kõiki asju teevad, ja leidma põhjendusi, miks ei saa teha? Kusjuures need põhjendused tunduvad, et enamikus hästi ei päde.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh sisulise ja professionaalse ettekande eest! Mul oli au olla valdkonna eest vastutav minister umbes kolm aastat tagasi ja paaril korral ka munatootjate esindajatega kohtuda. Ma mäletan, et need kohtumised algasid pigem sellises toonis, et nad on seda valmis tegema. Aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tol ajal käis jutt aastast 2028, 2029, võib-olla midagi sellist. Ja kui lauale tuli võimalus, et see üleminek võiks olla kümme aastat ja näiteks aastatel 2033, 2034, 2035, siis sisuliselt olid kõik pinged sellest ruumist läinud ja arutelu oli äärmiselt sisukas. Ma just küsingi seda, et te ütlesite ka, et te olete kohtunud munatootjatega. Kust on see muudatus tulnud? Juba kolm aastat tagasi oldi valmis minema üle ja mitte mingeid tagasisamme ma ei kuulnud nende suust. Aitäh!

Aitäh! Ausalt öelda ma ei tea. Seda enam, et kui oli eelviimane maaelukomisjoni istung, siis pärast seda ma rääkisin ettevõtjatega, kui oli ametlik aeg läbi. Ja ma küll ei tajunud seal kuskilt, et nad oleksid sada protsenti vastu sellele muudatusele. Pigem oli neile arusaadav, et see tuleb paratamatult. Ja nagu ma ütlesin, nende põhiline mure oli täiesti arusaadav: see protsess ei ole neile kindlasti lihtne ja et riik toetaks neid selles protsessis. Järjekordselt: see oli see põhjus, miks ma esitasin selle küsimuse kõikidele erakondadele, et kas te olete nõus sellega või ei ole.

Lauri Läänemets, teine katse.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Natukene nüüd võib-olla kordamiseks, aga võib-olla ka mitte. Kolleeg Aller küsis ennem siin küsimuse ja küsis, et kuidas me siis nüüd teeme seaduse ja ei usalda ettevõtjaid. Niipalju kui mul vastava valdkonna ettevõtjatega kogemusi on, siis on need pigem nagu head ja lootustandvad. Aga võib-olla siis oleks võimalik seda teemat korra niimoodi avada, et kui me selle seaduse peaks vastu võtma, siis ma saan aru, et see nägemus on selles, et riik tulebki nagu appi ja ettevõtjatel on võimalik see ära teha. Seal mingit probleemi nagu ei ole. Ja eriti arvestades seda, et kui Euroopa Liit nagunii sinnapoole liigub, et ühel hetkel võib Euroopast tulla kohustus ja võib-olla siis ei tulda appi. Võib-olla tänane loogika, mida me siin räägime või kus kohas me oleme, on ettevõtjatele nagu majanduslikult mõttekam, sellepärast täna on mõnes mõttes see valmisolek olemas. Vähemalt, kui Piret Hartman oli minister, siis need rahad olid põhimõtteliselt juba nagu, suund oli teada, kust võetakse.

Jaa, täpselt! Aitäh selle küsimuse ja arvamuse eest! Täpselt nii ongi. Kujutage ette, kui ettevõtjad ise lähevad üle, milline tõenäosus on siis, et riik tuleb toetustega taha, ja milline on siis, kui see on riigipoolne initsiatiiv. Ma isiklikult arvan väga, et ettevõtjaid selles protsessis tuleb toetada, see on väga mõistlik ja ka õiglane.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kliimaseaduse puhul näiteks nii ettevõtjate ootus kui ka õiguskantsleri sõnum oli, et meil on vaja kliimaneutraalsuse eesmärk seaduse tasemel sõnastada ja tõesti panna paika need sihid ja eesmärgid, nii et see oleks kõigile selgelt teada. Eile või üleeile avalikustatud Anne Sullingu ja Erkki Raasukese aruanne ütleb, et tegelikult ka energeetikas on vaja selgeid sihte ja väljaöeldud sõnumeid ka valitsuse poolt. Hea, kui asjad on seaduse tasandil fikseeritud. Kas sa tead mingit põhjust, miks loomade heaolu küsimuses meil sellist selget sihti vaja ei ole? Küsimused peegeldavad, justkui me vabatahtlikult saaks liikuda selles suunas ja seaduse tasemel kinnitust vaja ei ole. Mulle tundub, et kõigis teistes valdkondades nii ettevõtjate kui ka õiglusteadlaste sõnum on, et pange see siht paika, siis on kõigil ühtmoodi teada ja asi on selge. Kas loomade heaolu puhul peaksid need asjad kuidagi teistmoodi käima?

Ma üldsegi ei arva nii. Ma arvan just vastupidi, et need peaksid väga nii olema. Ja aeg-ajalt öeldakse ka, et ei, meil ei ole vaja muudatusi teha, küll tarbijad lahendavad kõik asjad. Aga see on ääretu häbematus, kui kõik olulised teemad tahame me kogu aeg tarbijate kaela lükata. Meil nagu ei olekski riiki, kes teab, mis on õige ja mis on vale, ja see on põhimõtteliselt vale.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja, väga sisuka ettekande ja eelnõu eest! Aga ma jõuangi oma küsimuses sinna, kuhu teie jõudsite samuti – tarbija juurde. See eelnõu teeb kahtlemata ilmselgelt loomade elu paremaks ja sellest ju tegelikult piisabki, kui me teeme siin ühte või teist otsust. Aga mul on tunne, et see tegelikult teeb ka tarbijale head. Ma küsin teilt niimoodi, kas mu teooria on õige, et õnnelikult kanalt tulevad ka toitvamad ja paremad munad.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma millegipärast arvan, et sa selle küsimuse esitasid. Sa oled kunagi käinud maatalus kas oma vanemate või sugulaste juures ja oled sealt saanud vabalt elava kana munasid ja proovinud nendest toitu teha. See maitse on märkimisväärselt erinev.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan ka väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest! See teema on siin juba mõnda aega üleval olnud ja on ka teistes riikides üleval. Oli juttu ka investeeringuvajadusest. Minu arust on mõistlik, et on olemas üleminekuperiood, mille jooksul tegelikult on ju ettevõtjatel võimalik ettevalmistusi teha. Ja minu teada praegu on olnud võimalik väiksemaid toetusi taotleda ka ühtse põllumajanduspoliitika meetmetest. Kas teil on ka informatsiooni selle kohta, kuidas teised riigid üleminekul on käitunud? Kas neid investeeringuid on ka kuidagi toetatud, et on võimalik loobuda puuris pidamisest kanade puhul? On paljudes riikides nii tehtud või on osas riikides tehtud? Mis see võimalus on ka uuel rahastusperioodil Euroopa Liidus näiteks?

Esiteks, teiste riikide kohta ma paraku ei oma väga täpseid andmeid, kuidas see protsess on tehtud. Aga mul ei ole mitte mingit põhjust arvata, et teised Euroopa Liidu riigid ja valitsused ei vaataks heatahtlikult oma tootjate poole ega prooviks neile toetusmeetmeid pakkuda, juhul kui neid on vaja. Järgmises finantsperioodis oleks kaheldamatult võimalik neid toetusi saada – olen aru saanud Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumist – ja selles suunas liigutakse. Kõik on ainult tahtmise taga.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Suur aitäh põhjaliku ja väga professionaalse ülevaate eest selle seaduse tutvustamisel! Mul on väga hea meel, et 18 Riigikogu liikme poolt on algatatud loomakaitseseaduse muutmise eelnõu. On täiesti selge, et need inimesed, kes on näinud, millistes mitteelamisväärsetes tingimustes elavad puurikanad, saavad ju ka aru, et nende kanade munad ei ole kindlasti nii tervislikud kui vabapidamise või õrrekanade munad. Ma mäletan õigesti, et ka Eesti inimesed tegelikult toetavad seda. Suur hulk, päris suur protsent, vist 80% seda toetab. Ja tegelikult inimesed ise oma käitumise ja ostueelistustega saavad selle seaduseelnõu mõttes varem üle minna sellele teistmoodi kanade pidamisele nende munade ostmise läbi. Kas see oli 80% või milline on teie teada see number?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma oleksin pidanud seda oma ülevaates mainima. Jah, see oli 80%, see oli Norstati küsitlus. Minu arust on see väga korralik ja kõrge näitaja, mis näitab, et tegelikult meie inimeste ootus sellise muutuse jaoks on väga tugevalt olemas. Ausalt öelda ma ei saa aru, miks me peaksime seda ootust alt vedama. Minu arust me ei tohi seda teha.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ega te tegelikult olete peamised argumendid ju välja toonud. Mulle meeldis ka teie selline võrdlus, et paljud meist on, sealhulgas ma ka ise olen, ikka lapsena mäletan, kui vanaema juures sai kanamune otsitud lausa, et kuhu täpselt see kana selle parasjagu munenud on. Ja tegelikult see arusaam ka sellest, kuidas see loodus ja inimene koos toimib, noh tuleb niimoodi märksa parem, märksa adekvaatsem. Mul tänagi on see õnn ja võimalus nii-öelda vaba kana mune ka näiteks oma ämma juures tihtipeale saada. Nii et ma arvan, et see on tegelikult oluline. ´

Aga küsimus teile on see. Minu meelest see muudatus, mida siin välja pakutakse, ei aita mitte ainult loomade ja lindude heaolu, ei aita meie tarbijat, vaid tegelikult annab kindlustunde just nimelt ka tootjatele. Sest mis tahes kokkulepped hea tava vormis või muus viisis, nagu elu on näidanud, võivad ühel hetkel osutuda kehtetuks või mittetoimivaks, aga seadusemuudatus annab ju kõigile kindlustunde investeeringuid ja oma tegevust planeerida. Kas ma olen millestki valesti aru saanud või tegelikult me tänase sammuga toetame siiski kõiki osapooli?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et selles suhtes me olemegi selles fantastilises toredas olukorras, kus tootjad ja ühiskonna ootus ja tegelikult ka see eelnõu käivad ühte jalga. See on ääretult tore olukord, me peame selle ära kasutama. Ja tegelikult see eelnõu ju sõna otseses mõttes toetab seda, mida ettevõtjad oma hea tahte lepinguga on välja pakkunud. Nii et meil on hästi toredad inimesed, kes neid farme peavad. Mul ei ole mitte mingit põhjust oletada, et seal on mingisugune soov inimesi petta. Niimoodi ei tohi mõelda.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma siiralt omalt poolt tunnustan ettekandjat. Te olete üks hea näide sellest, kus on võimalik ka lühidalt rääkides väga hästi rääkida. Nii et suur aitäh!

Järgnevalt on meil võimalus kuulata arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb maaelukomisjoni esimees, hea kolleeg Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid saalis! Maaelukomisjon arutas seda teemat kahel istungil. Kohe ka selgitan, miks see istung oli kaheosaline. See tähendab seda, et esimesel istungil, 13. aprillil olid kutsutud arutellu eelnõu algataja esindaja Tiit Maran, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar ja ettevõtjad. Arutelu oli väga tihe ja sisuline, seda tunnistasid absoluutselt kõik osapooled. 

Eelnõu ettekandja oma põhiolemuse nende vaatest, kes on eelnõu esitajad, esitles siin puldis ära. Põhimõtteliselt põhiküsimused, mille üle arutleti, olid seotud sellega, mis puudutab ettevõtjate tahteavaldust, et nad on valmis üle minema. Maaelukomisjonis ei ole kordagi seatud kahtluse alla seda, et loomade heaolu ja loomade heaolust arusaamine on meie ühiskonnas ja Euroopas laiemalt muutumas. 

Teine osa, mida puudutati, oli sotsiaal-majanduslik. Sotsiaal-majanduslikus mõttes on küsimus selles, kas ja kuidas on võimelised ühelt poolt ettevõtjad investeerima selleks üleminekuks. Erinevatel hinnangutel võib selle ülemineku maksumus olla umbes 50 miljonit. Teine osa oli seotud sellega, kas ja kuidas tarbija selle vastu võtab ehk kas ta on võimeline maksma selle muna kallinemist kinni. Õrrekanade, vabalt peetavate kanade ja mahekanade munad on kindlasti kallimad. Ja viimane oluline osa, mis seda kõike täiendas, oli see, kas meie ühiskonnas on võimalik teha seda, mida on teinud või tegemas Põhjamaad. Rootsi on läinud vabatahtlikult üle ja Soome tegelikult käib sama teed. Nii et sellega võiks üldise arutelu kokku võtta. 

Komisjon tegi 13. aprillil otsuse saata eelnõu suurde saali. Täna teie ees see eelnõu on. 

Eraldi istung tehti otsuse kohta, milline on komisjoni ettepanek antud eelnõu puhul. See toimus nädal aega hiljem ehk 20. aprillil. Komisjon otsustas tuua eelnõu suurde saali esimesele lugemisele ja esimene lugemine lõpetada. See oleks lühidalt ja sissejuhatavalt kõik. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Alustab Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, tänan ülevaate eest! Oleme ausad, väga paljusid siin saalis ja ma arvan, et ka avalikkuses, huvitab mitte ainult see, kas antud eelnõu – loomi ja linde ja inimühiskonda toetav eelnõu – läbib täna saalis esimese lugemise, vaid just nimelt see, mis edasi saab. Ja kuna te olete komisjoni esimees ja ühtlasi peaministripartei, oleme ausad, suurima Riigikogu fraktsiooni esindaja, siis palun andke seda kindlust kõigile vaatajatele, kuulajatele, ka saalis olijatele, et teie plaan või mingis mõttes komisjoni plaan või Reformierakonna plaan ei ole pelgalt piirduda esimese lugemisega, vaid ikkagi läbi viia kõik kolm vajalikku lugemist, et see seaduseelnõu reaalselt vastu võtta, et see üleminekuperiood oleks seaduses sätestatud, et kõigil osapooltel – tarbijatel, tootjatel ja loomasõpradel – oleks kindlus, et nii ka läheb.

Aitäh küsimuse eest, hea küsija! Komisjon ei ole seda teemat eraldi arutanud. Mida ma saan kinnitada, on see, et need arutelud jätkuvad.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No kahju, et see eelmine vastus selline napisõnaline sai, sest ega meid kõiki saalis tegelikult huvitab see, mis edasi saab. Nii nagu väga mitme soolist võrdõiguslikkust puudutava eelnõu arutelul siin saalis, ei oleks vaja neid sekkumisi, kui meil areng iseenesest toimuks õiges suunas: siin saalis naiste osakaal suureneb ja otsustavates kohtades naiste osakaal suureneb. Puurikanade osakaalu vähenemine – kui see toimuks iseenesest, meil ei oleks vaja seda seadust. Aga me näeme, et erinevalt teistest riikidest Eestis on puuris kaks korda rohkem kanu osakaalu mõttes, ligi 80%, Euroopa Liidu keskmine on alla 40%. Meil sellist liikumist positiivses suunas ju iseenesest ei toimu ja oleks vaja seaduses sätestatud selget sihti ja raami. Kui näiteks tuumaenergia puhul – vaatasin nüüd viimased numbrid järele – 71% Eesti inimestest toetab ja valitsus kulutab tuhandeid töötunde ja tuhandeid ridu, et tuumaohutuse seadust menetleda.

Aitäh!

Toetus puurikanade pidamise lõpetamisele on veel kõrgem, aga valitsus ei näe …

Aitäh, Riina!

… vajadust tegutsemiseks. Miks?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, maaelukomisjonis, kes komisjoni istungitel on erinevatel aegadel osalenud, ei ole ühtegi inimest, kes ei toeta loomade heaolu tõusu. Nüüd, see väide, et 80% toetab üleminekut, on natukene trikiga. Trikiga tähendab seda, et see tähendab valmisolekut. Ja võib-olla ka meie arutelu kahjuks sellel hetkel, mida näitavad viimased uuringud, et kui vahepeal kukkus konkreetne statistiline ostmine kaubanduskettidest, mis puudutab puurikanu, kuskile 60% peale, siis ta on praegu jõudnud tagasi 71% peale, mis viitab selgele põhjusele. Ja see põhjus, muuseas, ei ole see, et teisi mune ei ole justkui kättesaadav. Me teame seda, kaasa arvatud teie, et hinnal on kindlasti ka selgelt mõju, mis tähendab seda, et kui ettevõtjad on täna deklareerinud vabatahtlikult, et nad võtavad selle riski ja on valmis üle minema, siis teie väide, et nad ei ole mitte midagi praegu teinud, ei vasta selles osas tõele. Alles hiljuti DAVA Foods avas uue õrrekanala enda territooriumil ja kavatseb seda teha ka lähitulevikus. Ja üks nendest ettevõtjatest, kes on alla kirjutanud sellele deklaratsioonile minna vabatahtlikult üle, tahab seda teha juba aastaks 2030. 

Mis on hästi oluline tähele panna ja võib-olla mõelda? Te küsite, kui ruttu see otsus tuleb või kui kiirelt peaks arutama. Ma toon välja kolm kuni neli aspekti, miks selliseid otsuseid ka auväärt Riigikogu ei tohi teha kiiresti. Esiteks see, et investeeringu mõju ja suurus ettevõtjale on umbes 50 miljonit pluss-miinus. Seda arvutatakse tavaliselt niimoodi, et keskmine statistika ja ekspertiis näitavad, et ühe kana kohta tähendab investeering umbes 50 eurot. Euroopas on üle 300 miljoni kana, õrrekanu või puurikanu on umbes 150 miljonit. Tõsi on see, et me jõudsime sellel aastal esimest korda või eelmise aasta lõpus sellisesse …, kus õrrekanade osakaal läks 1% või 2% üle puurikanadast. Osa riike on läinud üle selgelt selle tõttu, et neil on ka riiklik või riigi võimekus lähtuvalt sellest, kui suur on ostjaskond. See tegelikult tähendab seda, et kui me võrdleme näiteks Eesti munatootjaid Euroopaga tervikuna, siis kui me kujutame ette, et kogu Riigikogu saal oleks Euroopa, siis ühtegi munatootjat siit pingi pealt ei oleks näha. Me oleme umbes 0,2% sellest kogutoodangust, mis Euroopas antakse. Selle tõttu komisjoni aruteludel pöörati [tähelepanu], ja tunti väga palju muret, ka muudele olulistele aspektidele, mille sees eelnevalt ei öeldud, et loomade heaolu ei ole oluline. Sotsiaal-majanduslik mõõde on kindlasti oluline. 

Kui me räägime investeeringutest, siis tuleb tunnistada, et ka seda eelnõu ilmselt, mida siin minu arust ka eelkõneleja tunnistas, saaks arutada teises valguses, kui meil oleks kõrvale panna kohe investeeringud, sest need investeeringud on väga suured meie tootjate võimekust arvestades. Suur vahe tuleb ka sellega, et … Kui te olete pööranud tähelepanu ka avalikus meedias toimunud diskussioonile, võib-olla ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja poolt saadetud fraktsioonide esimeestele – ma loodan, et see kiri on edasi jõudnud fraktsiooni liikmetele –, siis üks oluline põhjus, miks ei ole leidunud raha investeeringuteks, on olnud teatud kriisid. See, mis toimus COVID-i ja Ukraina sõja ajal, kui sisendid läksid väga üles. Ja selleks, et seda investeeringut teha, on vaja seda koguda. Ja 50 miljonit tähendab seda, et sellest võimalikust rahast, mida riik võiks, kui ta otsustab, kui 2028 pluss Euroopa Liidu eelarve on vastu võetud, jagada, siis 50 miljonit sealt sellisel kombel kindlasti võtta ei ole. Aga nende kõikide aspektidega arutelus tuleb arvestada. Nii et see on see, miks selle eelnõu menetlus ei lähe kindlasti siin Riigikogus kiiresti.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni juht! Ma olen olnud maaelukomisjoni liige ja näinud oma silmaga seal inimesi, kes ei soovi loomade heaolu parandamist, sest nad reaalselt ei hooli nende elusolendite kannatustest. Ma käisin 4. aprillil poes, ostsin mune ja nägin, et kõige soodsamad munad olid Telliskivi Rimis, just vabapidamisel kanade munad, ja need olid kõige populaarsemad, neid oli kõige rohkem ostetud. 

Aga ma tulen selle küsimuse juurde tagasi. Praeguse koalitsiooni ministrid on seda eelnõu juba kaks korda kooskõlastanud ja teema on ka koalitsioonileppes. Millest siis nüüd selline vastuolu? Miks te olete asunud seda takistama?

Aitäh, auväärt küsija! Ma Telliskivis poes ei käi, aga märkasin Selveris kõige odavamat muna – Lätist, mis on puurikanamuna, ja see oli umbes 1,78. Telliskivis ilmselt müüakse karpe, mis on 2–2,5 korda kallimad. 

Aga koalitsioonilepingule viidates – seda teemat komisjonis ei arutatud. Aga konkreetselt, kui te küsite koalitsioonilepingu kohta, siis saab öelda seda, et loomade heaolu on seal oluline. Kui te räägite komisjoni liikmetest, siis nendel aruteludel, mis puudutavad seda viimast eelnõu ja ka eelnevat, on kõik komisjoni liikmed ühest suust öelnud, et kui ettevõtjad on valmis minema – ja Eesti kõige suuremad tootjad moodustavad umbes 90% Eesti kanamunatoodangust – vabatahtlikult, siis võiks ja peaks kaaluma seda, kas me peame siin saalis selle kohta veel eraldi seaduse tegema või suudaksime ühiskonnas leppida kokku näiteks Põhjamaade näitel.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Teie ettekanne oli oodatust tagasihoidlikum. Te küll mainisite ära seda, et komisjonis on olnud sellel teemal kaks istungit, ja ütlesite ka seda, et puurivabadele süsteemidele üleminek läheb maksma 50 miljonit umbes. Aga minu küsimus on selline. Kas te arutasite siis komisjoni istungil ka konkreetseid samme, kuidas siis toetada järkjärguliselt üleminekut puurivabadele süsteemidele? Äkki räägite sellest lähemalt?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma oma eelmises vastuses ütlesin, kui 90% Eesti munatootmisest on kokku leppinud, et ta läheb vabatahtlikult ja on lähiaastatel võimeline ja valmis tegema ka teatud investeeringuid, siis see vabatahtlik üleminek, mida ettevõtjad väljendasid, on seotud tegelikult nende investeeringuvõimekuse projektsiooniga ja riskide maandamisega. Auväärt Riigikogu kahjuks ei saa praegu öelda, kui palju on võimalik 28+ ühtse põllumajanduspoliitika raamrahast toetada nii munakanapidajaid ega ka teisi sektoreid. See arutelu on meil ees, sellepärast et me peame enne suutma Euroopas selle eelarve, mille projektsioon Eestile on hetkel väga positiivne, ligi 6,5 miljardit, saama ka ametlikult kokku lepitud ja siis on võimalik seda raha hakata jagama. Nii et valmisolek, kindlasti toetust on, aga kinnitada ei saa seda ka auväärt Riigikogu praegu hetkel lähtuvalt sellest, mis meid ees ootab.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud maaelukomisjoni esimees! Teatavasti oli see eelnõu plaanis esialgu esitada valitsuse eelnõuna, aga valitsuses jäi see mingil põhjusel peaministri poolt päevakorda panemata ja takerdus. Kas teie saate kinnitada, et juhul, kui esimene lugemine täna lõpetatakse, siis teie komisjoni esimehena ei jäta seda eelnõu kodukorra mõtte vastaselt riiulile või puuri, vaid seate selle eelnõu teise lugemise maaelukomisjoni päevakorda veel kevadistungjärgul? Aitäh!

Aitäh! Niipalju, kui mina olen Riigikogus olnud, ja niipalju, kui on ajalooürikutest lugeda, siis demokraatia üks osa on ka eelnõude menetlemine, tagasilükkamine, nende pikem menetlemine ja koosseisust välja langemine täiskogu nõndanimetatud koosseisu lõpetamise puhul. Nagu ma enne ütlesin, me ei ole seda arutanud, kas ja kuidas me edasi käitume. Meil on igal juhul plaanis teha veel teatud kaasamisi, see puudutab ka teaduslikku poolt. Me ei ole täna käsitlenud ka seda, mis puudutab lindude suremust farmides ja nende seost pidamisviisidega. Nii et neid teemasid, mida arutada, on kindlasti veel. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh komisjoni tööst ülevaate tegemise eest! Ma küll ei mäleta täpselt, et seal oli juttu sellest 50 miljonist, aga las olla. See 50 miljonit teie sõnastuses – ma saan aru, et see tundub olevat väga suur summa ja võimalik, et liiga suur riigi jaoks. Ja nüüd ma olen natukene segaduses. Kui ettevõtjad on teinud selle hea tahte avalduse ja tahavad üle minna, siis need kulud tulevad ju nagunii. Kas need kulud siis on ettevõtjate maksta või te peate ikkagi vajalikuks seda ka riigi poolt toetada? Ja kui riigi poolt toetada, siis mis on vahe seaduse vastuvõtmise ja mittevastuvõtmise vahel finantsilisest seisukohast?

Hea küsija, võib-olla me pöörasime liiga vähe tähelepanu ühele aspektile ja see puudutab võimalikku importi väikesesse Eesti Vabariiki. See ei tähenda seda, et kui Poola isegi jaekettides lõpetab puurikanade müügi, aga tootmine jääb alles, siis tuleb öelda, et sellel munal on vaba pääs Eesti kaubandusse. See tähendab seda, et Eesti ettevõtja võib sellel hetkel sattuda ebavõrdsesse konkurentsi lähtuvalt sellest, et tarbija nõuab seda ja tahab seda ka hinna poolest saada. 

Küsimus on ju tegelikult turul teenitavas investeeringuvõimekuses. Ja seda mingi aja peale ümber jagades, et ettevõte jääks ellu, töökohad säiliksid ja ei tekiks ka muid pingeid, olgu see siis seotud ettevõtte enda majandamistegevusega või sotsiaalseid müügisüsteemides. Sest nagu te tähele panite, avalikkuse ees, kui räägitakse, et üks või teine riik kavatseb keelustada, siis üldiselt tuleb vaadata ka sisse, kas tegemist on sellega, et tootmine on keelustatud või müük, kaubandus on keelustatud. 

Täna me räägime hästi palju kaubandusest, aga ei räägi kondiitri- ja toiduainetööstusest, millele on täpselt samasugune mõju. Aga 50 miljonit on käinud meie istungitest läbi ja seda võib vaadata ka protokollidest. See on tehtud lihtsalt matemaatiline arvutus, kas see on 45 või 50 miljonit, see sõltub ajahetkest, mil seda arvestatakse. Selle investeeringu suurus on enam-vähem teada, kui palju see maksma läheb. Julgen öelda, et 50 miljonit on iga sektori jaoks väga suur investeering, kaasa arvatud selle sektori jaoks, mille osakaal Euroopa Liidus on 0,2%. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud maaelukomisjoni esimees! Hea ametikaaslane! Oled olnud ka põllumajandusminister ja kindlasti oli loomakaitseseadus siiski laua peal, kui minister olid. Nüüd maaelukomisjoni esimehena on minu meelest sul unikaalne võimalus koos komisjoni liikmetega, heade ametikaaslastega see algatus tegelikult ka selle koosseisu aeg seaduseks saada ja teha. Oleks äärmiselt kurb, kui koosseisu lõpus, nagu sa ka ise välja tõid, eelnõud, mis ei leia menetlusele edasi jätku, langevad kõik menetlusest välja ja algab uus Riigikogu ja uuesti need teemad laual. Selge see, et sa ei saa öelda kindlat otsust, kuidas asjad edasi lähevad, aga vähemalt kas sa püüad seda ära teha selle koosseisu jooksul koos komisjoni liikmetega, sest tegelikult sellele ootus on päris suur ühiskonnas.

Aitäh, auväärt hea küsija! Komisjoni esimehena ma olen püüdnud menetleda neid eelnõusid selliselt, et ma oma arvamust peale ei suru, ehk lasta sootsiumil, nagu vanasti öeldi, rahulikult arutleda. 

Võib-olla praegu on leidnud ka vähe käsitlust ka see, et kuigi auväärt Maran, härra Maran märkis seda, et Euroopas justkui on menetluses või menetlusse minemas loomade heaolu laiem pakett, siis hetkel see menetlusse minemas ei ole. Selle tähtaeg, kui see menetlusse võiks minna, võiks juhtuda selle aasta neljandas kvartalis ja siis selgub, millised teemad sealt laua peale üldse võetakse. Sest ka Euroopa volinik on ise tegelikult tunnistanud oma sõnavõtus Euroopas seda, et see ebaühtlane üleminek oma olemuselt rikub konkurentsi. See rikub konkurentsi, ühelt poolt võib rikkuda siseriiklikult Euroopas tervikuna ka lähtuvalt sellest, milline on import, ja import ei ole ka praegu keelatud. 

Selle tõttu Eesti minu arvates vabariigi seisukohad, valitsuste seisukohad sellistes küsimustes on alati olnud põhimõttelised, et kui me loome mingeid keelde, üleminekuid, siis nad peaksid olema tegelikult tervikuna Euroopas vastu võetud. See loob kõige parema ja valutuma ülemineku ka konkurentsi mõttes, kus ettevõtjad saavad sellega kohaneda. 

Aga ma veel kord rõhutan, need aspektid arutelu mõttes on ääretult olulised, aga heaolu mõttes ei olnud mingit vastasseisu. Komisjoni liikmed ja ka teised on küsinud, aga miks siis ei võiks seda teha vabatahtlikult, kui seda on deklareeritud, kui eesmärk on täpselt sama. Mulle tundub, et me hetkel vaidleme mitte loomade heaolu üle, vaid selle metoodika üle, kuidas sellele üle minna, sest muidu ei oleks ju Põhjamaades seda juhtunud ja juhtumas.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu jaoks on siin ikkagi ebakõla ja kolleeg Tiit Maran sellele juba viitas. Kui vabatahtlik kokkulepe on sõlmitud, see on siit debatist korduvalt läbi käinud. Te olete ise rõhutanud, et enamik munatootjaid on juba ise valmis minema vabapidamise peale üle. Nad on seda teinud teadmises, et sellega kaasnevad investeeringukohustused. Samal ajal te oma ettekandes keskendusite justkui peamise takistusena väga pikalt sellele, et see toob kaasa olulisi investeeringuid, ja laususite, et eelnõu menetlemine seetõttu kindlasti ei lähe kiirelt. Mina ei saa aru, mis siis seda ebakõla toob. Tahes-tahtmata jääb mulje, et see vabatahtlik kokkulepe on justkui kattevari, et tegelikult selle muutusega sisuliselt mitte tegeleda. Palun selgitage, mis siis ikkagi on teie kui maaelukomisjoni juhi seisukoht, mis on selle eelnõu perspektiiv ja miks need kaks nägemust kokku ei lähe.

Aitäh, auväärt küsija! Te ilmselt kisute neid sõnu kontekstist välja. 50 miljonist ma ei rääkinud kui peaargumendist, vaid kui ühest mitmest argumendist, mis selles arutelus käsitleti. See on põhiline põhjus, miks ma seda nimetasin. Tervise aspekti me ei ole üldse siin saalis käsitlenud ja härra Maran kindlasti teab seda paremini. Kui me vaatame erinevaid pidamisviise, siis loomade suremus, võiks öelda, on keskmiselt samal tasemel. Tõsi, see vahemik jääb näiteks puurikanade ja õrrekanade vahel 4–12% vahele, aga ka seda me ei käsitlenud vastuargumendina, vaid lihtsalt teadmisena, et loomade kannatused on olemas statistiliselt ka siis, kui nad on õrrekanalas, vabapidamises ja mahepidamises. 

See on võib-olla olnud ühiskonna arutelul natukene eksitav, et kui me selle seaduseelnõu vastu võtame, siis kõikvõimalikud juhtumid lõpevad. Eestis on väga väikesed farmid võrreldes Euroopa suurriikidega, aga see statistiliselt tähendab mõnes mõttes sellist pilti, kus igas 24 tunnis mõni loom hukkub, arvestades seda, et nendes farmides on 10 000, 20 000 ja 30 000. See on teadlaste uuritud ja kinnitatud fakt. Aga me ei toonud seda esimeseks faktiks, vaid fakti, et ettevõtjad on vabalt minemas ja tekib küsimus, miks eelnõu esitajad tahtsid seda seadusesse panna, kui meie ettevõtjad on valmis seda tegema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kõigepealt aitäh sellise kaine ettekande eest! Aga minu küsimus on, kui palju te komisjonis arutasite turu võimalikust ümberjagamisest, Eesti inimeste reaalsest ostujõust – munade ostujõust just nimelt – ja võimalikust impordist, muna impordist. Ja sellest, et Hiinast ja Indiast saab minu andmetel kahe-kolme sendiga praegu muna kätte. Aitäh!

Aitäh! Võib-olla Indiat ja Hiinat me a priori ei maininud, aga kindlasti oli arutelu üks osa see, et kui see Euroopas tervikuna ei ole keelustatud, siis igal juhul puurikana muna siia tuleb, kas Euroopa Liidu seest või kolmandatest riikidest. Tõsi on see, et praegu üldiselt selles regioonis liigub muna suuremas osas Poola–Leedu–Läti–Eesti liinil, nii võiks justkui öelda. Aga see on teistpidi jälle oluline osa, sellepärast et kui me vaatame ka kaubanduskettide teatud käitumist, siis kaubanduskettide käitumine on objektiivselt vaba, mis võib tähendada ka seda – mõned ettevõtjad on ka seda tunnistanud –, et jäädakse eelistama näiteks enda kodumaa mingit toodangut. Ma ei nimeta praegu konkreetselt ainult muna, vaid mida iganes. See võib tähendada seda, et see konkurents saab veel tugevama löögi, aga ma jään selle juurde, et sellised üleminekud peaksid toimuma Euroopa Liidus tervikuna. Ma arvan, et minister ja parlament peavad selle jooksul rohkem tööd tegema. Aga minu arvates on oluline ka see, mida Euroopa Liit sügisel loomade heaolu nõndanimetatud paketis lauale jätab ja mis nende järgmiste eesistumiste ajal arutluse alla tuleb. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! On ju ilmselge, et kui me täna julgelt teeksime selle otsuse ära, siis see annab hoogu, et Euroopas terviklikult saaks kiiremini kogu spektris see probleem lahendatud ehk nii kasvatamine kui ka pidamine ühtepidi kui ka kasutamine ja tarbimine saaks reguleeritud kiiremini, mida oleks väga vaja. Ja minu arust on see ka konkurentsiküsimus. Seda on ka minule mitmed munatootjad ütelnud, et kui me täna julgeksime ära teha selle otsuse ja annaksime ka selge sõnumi, et me tahame riigina ka sellesse sektorisse toetusi suunata, siis tegelikult kümne aasta pärast on ju need ettevõtjad paremas konkurentsiolukorras ja konkurentsivõimelised ka Euroopa munaturul tervikuna. Ma ei saa ühest asjast aru: miks me peame oma ettevõtlust nagu maha kiskuma? Äkki te oskate kommenteerida seda?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägiksime riigiettevõtetest, siis ma saaksin sellest küsimuse sisust aru. Aga siin on üks väike vastuolu. Kui ühelt poolt on ettekandjate väide see, et tarbijad järjest rohkem eelistavad, siis ei peaks ju probleemi olema. Ega Riigikogu ei lähe tarbija koju ja ei ütle talle, et sa pead ostma seda muna. See loogika ütleb seda, et mida rohkem tarbija poes ostab puurivaba kana muna, seda kiiremini ettevõtjad sellele üle lähevad. See on meie arvates see loogika. Selle tõttu see seadusesse raiumine sel hetkel, kui tõesti munatootjad on seda ise deklareerinud, ei ole meie arvates a priori nii oluline kui eesmärk ise, et me läheksime sellele üle. Samas tuleb paralleelselt töötada Euroopa Liiduga. 

Aga lihtsalt see kurbloolisus on ju tegelikult selles, nagu ma ütlesin, et neid munakanu on Euroopas üle 350 miljoni. Isegi kui Eestis oleks neid miljon – mingitel andmetel on see alla miljoni, vahet ei ole, isegi kui oleks miljon –, siis selle mõju Euroopa Liidu majandusele on olematu. Ja minu arvates, kui me laseme ettevõtjatel koos tarbijatega teha selles arutelus moraalse valiku, mida nad on teinud, siis see on absoluutselt suurepärane. Aga vahel meile tundub, et me suudame Euroopa majandust mõjutada rohkem, kui meil musklites jõudu on. 350 miljonit munakana, Eestis miljon miinus – sellel ei ole selles kontekstis mõju. 

Aga kuna me oleme moraalselt küpsemad kui 10–15 aastat tagasi, siis minul on siiralt hea meel, kui me anname ettevõtjatele või annaksime ettevõtjatele võimaluse teha seda vabatahtlikult. Ja kui seadusandja aastal x märkab, et nad ei pea sellest lubadusest kinni, siis on vajadusel võimalik ka Riigikogul sekkuda. Need on need arutelupunktid, mida maaelukomisjonis ja ka majanduses ja maaelus sõna otseses mõttes arutatakse. Mina kutsun küll kõiki üles kaubanduses tegema oma moraalsed valikud ka poeleti juures, et see 70% kukuks alla 50% vähemalt paari aasta jooksul. Siis on kindlasti ettevõtjatel võimalus teha kiiremalt üleminekuid.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me ju tegelikult teame, et kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, siis see protsess liikus päris kiiresti ja nüüd on ta tegelikkuses peatunud. Teil on siin suhteliselt ebameeldiv vastata neile küsimustele, peate välja mõtlema ühte, teist ja kolmandat. Aga lõppkokkuvõttes me teame, et ei Reformierakond ega Eesti 200 ei kavatse seda seaduse edasiminekut toetada teiseks lugemiseks. Me teame, et see raha pannakse ka kuskile mujale. Põllumajanduses neid vajadusi on. Teie ülesanne on siin nüüd seda head nägu teha ja Reformierakond võib valitsuskoalitsiooni päästa nii palju, kui annab. Teie vastustest vaikselt kumab läbi tegelikult see põhimõte, mida teie teha kavatsete. Sellest tulenevalt mul on teile lihtsalt kaks küsimust. Üks on see, et kas seda ümmargust juttu on ajada siin raske, ja teine küsimus on see, et mis te arvate, kas peale meie siin saalis jääb avalikkus ka seda uskuma.

Sotsiaaldemokraatidega valitsuses minu arust ei läinud midagi väga kiiresti, sellepärast ei ole nad ka praegu valitsuses. Sotsiaaldemokraatidel ei olnud võimekust ühiskonnas tekitada diskussiooni, et ettevõtjad on valmis vabatahtlikult seda tegema. Kui te peate seda meie võiduks või meie saavutuseks, siis väga tore, aga see ei ole ju nii. See on olnud üks osa diskussioonist. 

Mul ei ole, auväärt Riigikogu, teie ees olla väga keeruline komisjoni esimehena, sest nagu ma ennem rõhutasin, ma olen püüdnud seda arutelu vedada väga tasakaalukalt, rahulikult ja argumenteeritult. Ma ei ole kuulnud praegu teie käest nii palju argumente, mille tõttu ma võiksin öelda, et teil on a priori õigus. Aga ma rõhutan veel kord, et loomade heaolu puhul oleme me ühel poolel. Meetodid tunduvad olevat natukene erinevad. Ja ma ei pea keerutama. Ma räägin seda, mida me oleme arutanud, ja ma kannan teile seda nii palju, kui mul on võimekust, siin saalis ette.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Esiteks, ma arvan, et muna on küll selline toode, mida tõenäoliselt Indiast või Hiinast siia tuua ei kõla nagu väga mõistlikult. Võib-olla ma eksin, aga ma siiralt kahtlen, et need Hiina munad siia jõuavad. Aga ega ma päris täpselt ei saa aru sellest loogikast, nagu te ütlesite, et kui me näeme ühel hetkel, et see vabatahtlikkus siiski ei toimi, siis me võime ju mõne aasta pärast jälle tagasi tulla sellesama eelnõu juurde ja siis juba öelda, et nüüd tehke. Mulle tundub, et me pigem täna ikkagi oleme ettevõtjate poolel selles mõttes, et kui me võtame seaduse vastu Riigikogus, siis meil on ka mingisugune moraalne kohustus neid ettevõtjaid toetada. Aga minu küsimus on pigem Euroopa Liidu kohta. Mina olen aru saanud, et ka Euroopa Liidus on ikkagi võimalik näiteks puurikanade munasid riigiti keelata, selles mõttes seda müüki keelata, kui on põhjendatud argument näiteks inimeste või loomade heaolu või tervise või elu kaitseks. Kas te olete seda arutanud ka selles mõttes ja kas see vääriks eraldi arutelu?

Aitäh, auväärt hea küsija! India näide ei olnud küll minu näide, aga Eestist läheb puurikanamuna ka Saksamaale ravimitööstusesse, mis on ka piisavalt pikk maa. Ma nimetasin vist ka Poolat ja Leedut ja Lätit, rohkem seda, mis meie turgu ilmselt mõjutavad. Aga erakorralistel juhtumitel võivad ka teatud rekad jõuda meie juurde ja meie munatootjate hinda päris korralikult alla lüüa, mis seda konkurentsi veelgi raskendab.

Teisalt, see küsimuse teine osa jäi mulle natuke arusaamatuks. Aga ühine turg, jah, selles mõttes mina või meie oma aruteludes viitasime ju tegelikult sellele, et kui kuskil lepitakse kokku, et mingid kaubandusketid ei müü, siis see ei tähenda a priori sada protsenti, et kõik kaubandused ei müü. Kuskil on tootmine keelatud, kuskil on antud üleminekutähtaeg, näiteks väga rikkas riigis Taanis on see vist aastal 2035. See jätab turu ikkagi teatud konkurentsi ebaõiglusesse. 

Minu viide oli see, et kui me võtame kokku Eesti tarbija munatarbimise, siis võrreldes selle tarbimisega ja Euroopa võimekusega toota seda puurikana on, ma ei tea, sadades või tuhandetes kordades suurem, mis tähendab seda, et see muna tuleb ikka siia turule. Küsimus oli selles, miks oleks mõistlik, et Euroopa Liidus keelatakse ära tervikuna. Ja selle teine osa oli see, et kui me laseme kolmandatest riikidest sellesama muna Euroopa turule, siis see nõrgendab terviklikult konkurentsivõimet. Aga puhtalt eetiliselt ei ole me absoluutselt erinevatel rindejoontel, rõhutan veel kord.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Kuigi mul ei ole ideoloogiliselt Reformierakonnaga kõige soojemaid suhteid, aga ma tänan tasakaalukalt kaine ettekande eest. Aga küsimus on, kas te arutasite komisjonis, et miks selle eelnõuga ei taheta keelata ära puurikana munade müük. Ja on veel munamassi, mida samamoodi selle päritolu. Praegusel hetkel, kui keelata ära nii-öelda nende puurikanade pidamine, aga puurikanade munade müük oleks oluline. Ja muuseas vahepeal võin öelda, ettevõtjatega ka täna hommikul suheldes, tegelikult see tähtaeg – see on nüüd kolleegidele – tuleb tõenäoliselt palju lähemale kui 35. Aga jah, mida te komisjonis arutasite?

Aus vastus on see, et me päris sellise rakursi alt, nagu teie küsimuse esimene osa oli, ei arutanud. Kas me tulevikus seda rakurssi kavatseme kasutada? Ei julge öelda. Aga üks oluline osa sellest arutelust oli ka tegelikult see, et me peaksime nagu arutelude käigus olema maksimaalselt avatud ja ausad mõlemal poolel. Ja üks osa sellest arutelust oli seotud ka sellega, et miks näiteks minu arvates loomade heaolu eest võitlemisel MTÜ Nähtamatud Loomad ei oleks valmis ise liituma kokkuleppega ja olema see ühiskondlik valvur koos seadusandjaga, kui see on vaja. Me ei saanud sellele sellist vastust, mis oleks meid rahuldanud, aga ma arvan, et see oleks olnud ühiskonnale väga tervendav ja arusaam. Ma arvan, et need numbrid, mis poes oleks hakanud statistiliselt toimuma positiivses suunas, oleksid tulnud ka kiiremini, kui nad praegu on. Tõsi, kuskil oli ka kirjeldusi sellest või küsimusi, et järsku me peaksime näiteks loomaaiad ära keelama, aga me ei võtnud seda nagu põhiteemana. See on küll protokollis kirjas, sellepärast et me salvestame protokolli, aga see ei olnud selle komisjoni arutelu teema, et me peaksime seda sellisel kombel tegema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Olete ka, nii nagu istungi juhataja ja nii nagu ka mina, vastutanud põllumajanduse eest, kaasa arvatud selle teema eest, mis täna siin laual on. Ma võtan just sellest viimasest sõnapaarist kinni, kus te ütlesite, et Nähtamatud Loomad – vormilt väike, aga sisult suur MTÜ – võiks seda ühiskondlikku kokkulepet kuidagi hallata või vedada, et see üleminek saaks toimuma. Kas see oli teil siis ka komisjonis kuidagi arutelul või see oli teil praegu lihtsalt ühe ideena välja käidud?

Ei, seda esitasid nii mitmedki komisjoni liikmed erinevatel komisjonide istungitel. Ma ei saa statistiliselt täpselt öelda, mis konkreetsel istungil, seda saab protokollist järgi vaadata, aga me ei käsitlenud seda sellises võtmes, et ta peaks olema – kuidas ma ütlen? – sõna otseses mõttes juriidiline vastutaja, vaid ta võiks olla hea mentor ja koostööpartner selleks, et ettevõtted oma vabatahtlikkuse viiksid kiiresti ja kiiremini ellu, kui nad esialgu on kavandanud. Ma ei mõista seda mõtet üldse absoluutselt hukka. Minu arvates oli see päris hea mõte. Aga sellele küsimusele saavad nad üldsuse ees ise ju tegelikult vastata.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh, auväärt juhataja! Auväärt kolleegid! Daamid ja härrad! Selles kojas siin arutatakse väga mitmesuguseid seaduseelnõusid. On selliseid, mis on tehnilised, mis täpsustavad mingit protseduurikat, teevad seda mõnikord lihtsamaks, ja pole midagi teha, peab ütlema, et aeg-ajalt ka märkimisväärselt keerukamaks. Siis on selliseid poliitilisi, mis lähtuvad maailmavaatest, vastanduvatest arusaamadest. Aga on ka selliseid eelnõusid, mis on nendeülesed, sellised, mis tegelevad eetilise tasemega, mis tegelevad selle selgeks saamisega, mida tähendab olla inimene. Antud seadusemuudatus on just üks sellistest ja ma palun teil ka seda sellisena võtta. 

Selliste seaduste menetlemine on alati äärmiselt keeruline, sest see on tavaliselt vastuolus mingi rutiiniga, mis on harjumuspärane. Ja harjumuspärasest muutuda on väga raske. See pole ainult seadusesätete muutmine, see on väga paljude väljakujunenud harjumuste, mustrite muutumine ja loomulikult ka majanduses toimivaid muutusi käsitlev aspekt. 

Praeguses ajas kõik need argumendid, mis on, tunduvad meile võib-olla väga-väga olulised, me diskuteerime nende üle. Aga ma võin teile öelda, et kui see seadus vastu võetakse, siis mõne aja pärast on meil isegi kummaline mõelda, et me siin niimoodi arutlesime.

Ma toon teile ajaloost ühe näite. Briti impeerium keelas orjanduse 1833. aastal. Slavery Abolition Act. Tänapäeval isegi mõte orjandusest on täielikult vastuvõetamatu, aga toona kerkis märkimisväärne vastasseis. Umbes nii, et jah, loomulikult on orjandus halb, aga samas on orjandus impeeriumi kaubanduse ja maksutulu vundament. Orjanduse kaotamine, selle puhul majandus variseb kokku, kolooniad muutuvad kahjumlikuks, tööviljakus langeb, praeguses mõistes konkurentsivõime. 

Eetilised otsustused eeldavad tavapärases mõtlemises kastist väljaminekut, suurema pildi nägemist, inimeseks olemise nägemist, teiste eluvormide ja inimeste kannatuste nägemist ja nende lubamatuks pidamist. Need muutused on ajaloos väga keerulised, aga olulised, väga olulised ja mõne aja pärast niivõrd loomulikud, et tundub arusaamatu, miks neid enne ei tehtud. 

Tegelikult on ju igasuguse elusolendi kannatuste lubamine aktsepteerimatu ja see on iseenesestmõistetav. Aga ikkagi me kuidagi võimaldame seda. Miks? Selles on meie ajaloos väga palju juuri, aga üks olulisemaid tuleneb ilmselt René Descartes'ilt, 16. ja 17. aasta filosoofilt, meie teaduse isalt, kelle mõtetel on olnud äärmiselt suur mõju meie mõttemaailmale ja seda nii halvas kui ka heas. Ja see halb mõju on paraku meie mõttemaailmast visa kaduma. Nimelt arvas Descartes, et vaim ja hing on see, mis on omane ainult inimesele, aga loomadel on ainult keha. Tema käsitlustes on see lihtsalt nagu mingi loommasin, mille käitumine tuleneb kehalistest mehhanismidest, kuid kellel ei ole mõtlemist, ei ole teadvust, ei ole hinge, ei saa olla valu ega kannatusi, näiteks nagu tolmuimejal ei saa olla kannatusi. Ja tema käsitlustes loomade karjed olid vaid mehaanilised helid, kui ta loomi elusalt lahkas, ning nende pääsemiseks ebameeldiv heli oli lihtne tee: heli tekitamise vahend häälepaelad tuli lihtsalt läbi lõigata. Tänane teaduslik arusaamine on selle Descartes'i mõtteneeduse ammu kummutanud. Loomad on kognitiivsed, nad tunnevad, muu hulgas nad tunnevad valu, kannatusi, aga ka rõõmu ja heaolu. 

Teadusliku teadmise tee aga tavaellu ja seadusesse on tavaliselt väga pikk ja keeruline. Antud eelnõu on üks samm sellel teel. 

Aga millest siis lähtuda? Kas meil on mingit alust, mida mööda liikuda? Loomade heaolu arvestamiseks on teadus välja töötanud loomade viis vabadust, mis tagavad selle minimaalse, mida on loomadel tarvis. Nendeks on vabadus janust, näljast, vabadus ebamugavusest, vabadus valust, vigastustest ja haigustest, vabadus loomuomasele käitumisele, vabadus hirmust ja kannatustest. See on ääretult oluline raamistik, sest see võtab kokku nii füüsilise kui ka vaimse heaolu miinimumnõuded. See kehtib kõikidele loomaliikidele, mitte ainult tootmisloomadele. 

Tööstuslikus tootmises, kus tootjad omavahel konkureerivad, on tootjatel endil väga raske, isegi kui neil on väga hea tahe, teha muudatusi, sest see eeldab kulusid ja keegi võib kokkuleppeid murda. Tegelikult selles protsessis ongi juhtunud see kummaline asi, et see elusolend on muutunud tööstusmehhanismi osaks. Ja seepärast on reeglite loojatel, seadusandjal, äärmiselt oluline roll eetikast lähtuvate otsustuste puhul. Me siin praegu oleme erandlikult heas olukorras. Ühelt poolt on ettevõtjate hea tahe ja teiselt poolt on seaduseelnõu, need kaks toetavad üksteist. Paremat olukorda selle eetilise seaduse vastuvõtmiseks, mu armsad kolleegid, ma kardan, et meil ei saa olla. 

Sotsiaaldemokraadid toetavad seda eelnõu ja kutsuvad kõiki teisi rahvasaadikuid seda toetama. Sellega vähendame valu ja kannatusi. Ärge unustage, et Eestis on praegu puurides 660 000 kana, kes kannatavad ja piinlevad. Kannatavad ka praegu, sellel ajal, kui mina siin räägin, ja kannatavad kogu see aeg, kui see seadus venib või kui seda ei menetleta. Muuseas, protsentuaalselt on vaid Maltas rohkem puurikanu kui Eestis: Eestis 77%, Euroopa Liidus 37% keskmiselt. Oleme selles osas kindlasti Euroopa viie kõige tagurlikuma riigi hulgas. Astume sellest seltskonnast välja, teeme seda! Aitäh teile tähelepanu eest!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Head kolleegid! Mul kindlasti ei lähe nii kaua aega, aga ma tuletan teile meelde, et juba aasta pärast toimuvad Riigikogu valimised. Reformierakonna strateegia on kogu aeg olnud selline, et nad lihtsalt venitavad. Ma mäletan, et koosseisu alguses, pea kolm aastat tagasi, pidin ma minema maaelukomisjoni selleks, et selle esimees viitsiks üldse petitsiooni menetlusse võtta. See juhtus, läks kolm aastat aega ja me oleme olukorras, kus Reformierakond loodab, et nad järgmise aasta jooksul võimaldavad ühiskonnal unustada, et selline eelnõu on olemas, ja koosseisu vahetusega langeb eelnõu menetlusest välja. 

Loomulikult, kui Keskerakond tuleb võimule, me teeme selle ära. Aga mul on, head sõbrad, teile väga suur palve. Ärme oota aasta aega! Reformierakond ise väga selgelt hakkama ei saa, nad vajavad survet, nad vajavad survet ühiskonna poolt. Ja koos suudame saavutada seda, et järgmiste aastate jooksul suudab maaelukomisjoni esimees tegutseda kiiremini ja viib selle eelnõu menetluse lõpuni. Ma täiesti usun, et tõepoolest ühiskonna areng on viinud meid nii kaugele, et Eesti Riigikogu saadikud ei hääleta vastu ja see eelnõu leiab siin saalis toetuse. Aga selleks peab see läbima kolm lugemist. Nii et koos suudame ära teha. Aasta aega on meil veel, teeme ära! Aitäh! 

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olgu kohe alguses ära öeldud, et Eesti 200 toetab alati loomade heaolu suurendamist. Tänase eelnõu valguses on meil ka selge üleskutse nii siia saalile kui ka kogu Eesti elanikkonnale, et kui vähegi võimalik, siis ärge ostke puurikanade munasid, sest nende tootmisviis ei ole enam ammu kooskõlas tänapäevase arusaamaga loomade heaolust. Nii nagu meie ise ei soovi elada kitsastes liikumisvõimalusteta tingimustes, ei tohiks pidada seda vastuvõetavaks ka loomade puhul. Mina ega minu pere ei ole juba aastaid ostnud puurikanade mune. See on väike otsus, aga see peegeldab suuremat muutust kogu ühiskonnas. Üha rohkem inimesi teeb sama valiku. Kui vähegi võimalik, soovitan kõigil sama teha.

Seega ei käi tänane debatt selle üle, kas loomade heaolu on oluline või mitte. Siin ju eriarvamusi pole. Eesti munatootjad on lubanud, et lähevad aastaks 2035 vabatahtlikult üle puurivabale munatootmisele. See on oluline samm. Ettevõtjad on valmis panema mängu oma kõige kallima vara, oma kaubamärgi ja usaldusväärsuse, sest tänapäeval ei ole maine lihtsalt turundus, vaid osa ettevõtte väärtusest – meest sõnast ja härga sarvest, nagu öeldakse. 

Samas on loomade heaolu eest seisjatel selle lubaduse suhtes skeptilisus. Seda muret tuleb ka mõista. Usaldus ei teki alati sõnadest, vaid tegudest. Seetõttu võiks kaaluda lahendusi, mis aitavad usaldust tugevdada. Olen püüdnud ühena välja pakkuda lahenduse kirjaliku kokkuleppe näol tootjate ja loomade õiguste eest seisjate vahel, kuhu saaks lisada ka mehhanismid, mis tagavad ettevõtjate tugevama vastutuse, kui see usaldus puudub. Kui lubadusi ei täideta, võiks tootjatel tekkida kohustus panustada loomakaitse edendamisse või teadus- ja arendustegevusse, mis parandavad loomade pidamise tingimusi. See oleks minu arvates aus kompromiss ja soovitan osapooltel sellele tõsiselt mõelda. 

Kui Riigikogu siiski arvab, et sellesse loosse tuleb sekkuda seaduse tasemel, siis pärast seaduse esimest lugemist peame väga selgelt läbi mõtlema, kuidas kutsuda esile reaalne muutus, nii et me iseendale näppu ei lõikaks. Hea kavatsus ei pruugi automaatselt anda head tulemust, kui me ei arvesta majanduse toimimise loogikaga. Me peame mõistma, et praegused munatootmise tingimused oleme ise rahvana läbi oma esindajate siinsamas saalis varasemalt kehtestanud. Seetõttu ei saa me kuidagi öelda, et ettevõtjad ei täida täna seadust või tegutsevad hooletult. Kontroll nende üle on päris karm. Me peame arvestama ka sellega, et kui riik hakkab seadusega piirama ettevõtlust, tekib maksumaksjatele kohustus kompenseerida sellega kaasnevad kulud. Kulud võivad ulatuda kümnetesse miljonitesse eurodesse ja see on see hind, mida maksame selle eest, et otsekokkulepet sektoriga ei soovita paraku teha. See ei ole sugugi abstraktne number ja see raha tuleb võtta kellegi teise arvelt. 

Me peame arvestama ka sellega, et tegelikult tekivad suurema keskkonnamõjuga farmid. See võib tähendada lindudele ka suuremat haigestumise ja epideemiariski ning seeläbi ka otsest mõju meie toidujulgeolekule. Seetõttu peame olema targad. Eesmärk on õige, kuid kõik need nimetatud riskid tuleb maandada. Vaatame korraks ka suuremat pilti. Euroopa Liidus on ühine turg, liikmesriikide piirid eksisteerivad majanduse mõttes sageli ainult meie peades. Seetõttu tuleb arvestada ka sellega, et kui keeld ei hakka kehtima üle terve Euroopa Liidu, siis on oht, et puurikanade osakaal mõnes teises riigis Eesti arvel lihtsalt suureneb ja meie poelettidel on endiselt sama seis. Siis peame endilt ausalt küsima, kas me sel juhul oleme ikka päriselt loomade heaolu suurendanud. Just seetõttu on oluline, et puurikanade pidamine lõpetataks Euroopa Liidu üleselt. Eesti peab näitama siin selget ja tugevat toetust Euroopa tasandi lahendusele ja survestama komisjoni, et keeld hakkaks kehtima kõikidele riikidele ja ühtemoodi. Teadaolevalt võetakse see teema sel aastal ka päevakorda. 

Head kolleegid! Selge on ka see, et praegune seadusemuudatus ei ole ainult loomakaitse küsimus. Ma olen sellega täitsa nõus. See on küsimus ka sellest, millist ühiskonda me soovime. Kas me tahame, et majandus areneks koos väärtustega või väärtuste arvel? Me ei pea valima ettevõtluse ja eetika vahel, me saame valida tegelikult mõlemad. Minu sõnum munatootjatele on aga täna väga selge: ärge investeerige puurikanade pidamisse! Turg liigub teises suunas. Inimesed ei soovi enam näha loomi elamas armetutes tingimustes. Seda näitab kasvav nõudlus puurivabalt peetavate kanade munade järele. Mul on hea meel, et Eesti liigub ka orgaaniliselt õiges suunas. Nii et Eesti 200 toetab esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mait Klaassen, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ja kõik, kes jälgivad meid ülekande abil! Ma tahaksin natuke läheneda sellele küsimusele veidi teisest rakursist, nimelt tuletada teile meelde ajalugu. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel võeti ühe esimese seadusena Riigikogus vastu loomakaitseseadus ja see juhtus 17. detsembril 1992. aastal, mille koostamisel õnnestus ka minul endal osaleda. Täna laudadel olev seadus käsitleb vaid tegelikult ühte loomaliiki ja sealtki ühte pidamisviisi põhiliselt. Aga esmalt ma tahan tsiteerida Eesti Maaülikooli loomade heaolu professorit David Arneyt, kes ütleb, et selleks, et loomakasvataja saaks oma loomalt kvaliteetset toodangut, peavad tema pidamistingimused vastama liigile omastele vajadustele. Kanade puuris pidamist ei poolda ka sellelsamal teemal omal ajal kandidaadikraadi kaitsnud Renaldo Mändmets.

Et aga paremini mõista, miks üldse kanu puuris pidama hakati, peame esmalt tunnistama, et see tehnoloogia võeti maailmas kasutusele seoses just munade vajaduse järsu kasvuga ja tööstusliku loomakasvatuse arenguga. Minu enda pika ajaloo jooksul, nii noorus- kui ka õpinguajal, peeti kanu veel suurtes latrites sügaval allapanul, kuid seal ka esines kõrget suremust tallamise, nokkimise ja nakkushaiguste tõttu. Pean siinjuures märkima, et tean, millest räägin, sest oma esimese palga ma olen just teeninud kanalates. Aga probleem on täna tegelikult minu jaoks milleski muus.

Paraku ei muuda tehnoloogia muutus inimese vajadust munade järele. Pealegi on poes müüdavad munad ainult üks produkt, väga suures osas kasutatakse ka munapulbrit, ilma milleta ei saa näiteks kondiitrid ja pagarid oma tööd teha. Ja vaat selle pulbri päritolu ega selle pulbri ajalugu me tegelikult täpselt kontrollida ka tulevikus ei suuda, sest seda saab vedada ümber maailma. Ma usun, et valdav enamus või sisuliselt kõik saadikud pooldaksid kanadele paremate pidamistingimuste loomist, aga selle tänase konkreetse protsessi teeb keerukaks saadikutele, ma arvan, juba veidi tüütuks muutunud kampaania, kus me saame iga päev kümnete ja kümnete kaupa meile, mis kutsuvad meid üles tegema seda, mida me tegelikult teha ju tahame. 

Aga paraku teavad ettevõtjad kõige paremini, kuidas minna üle uutele tehnoloogiatele, mis see maksab, ja on selleks sõlminud ka ühiskondlikku leppe. Reformierakond usaldab ettevõtjaid. Minu sügava veendumuse järgi, kui ühiskonda püütakse reguleerida ainult seaduste karmi käega ja kokkuleppeid – isegi neid, mis ei ole kirjas – ei peeta millekski, siis meil pole lootustki ehitada üles tasakaalus ühiskonda. Reformierakond hääletab esimese lugemise lõpetamise poolt ja loomaarstina soovin ma kanadele head tervist ja olen kindel, et nende pidamistingimused paranevad. Aitäh!

Aitäh, aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel juba kõne peeti. Sõnavõtus teid ei mainitud, nii et ma ei saa vastusõnavõttu ka anda. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjonis on tehtud ettepanek eelnõu 828 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15. 

Istung on lõppenud. Head ööd!