Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan EKRE fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise kaitseminister Hanno Pevkurile. Kaitsepolitseiameti aastaraamatus 2025–2026 juhitakse tähelepanu tõsisele julgeoleku- ja korruptsiooniriskile, mis kaasneb (Juhataja helistab kella.) niinimetatud pöördukse efektiga riigikaitse valdkonnas. Aastaraamatus rõhutatakse, et kõrgetel ametikohtadel töötanud isikutel on ligipääs tundlikule teabele, strateegilistele otsustele ning riigikaitselistele võimekustele, mistõttu nende siirdumine erasektorisse, eriti kaitsetööstusesse, võib tekitada huvide konflikti, konkurentsimoonutusi ning ohtu riigisaladuse kaitsele. Sellega seoses on küsimused kaitseministrile. Kuidas hindate Kaitsepolitseiameti aastaraamatus välja toodud korruptsiooni- ja julgeolekuriske kaitsevaldkonnas? On veel rida sarnasel teemal küsimusi. Aitäh!

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid ja jälgijad kaugemalt! Annan üle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seitsme liikme ja Keskerakonna ühe liikme poolt arupärimise haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Tahame teada saada, miks on haridusminister koos ministeeriumiga asunud kirvemeetodil reformima või pigem lõhkuma seda kooli – räägin Räpina Aianduskoolist.

Kui küsite, et kuidas kirvemeetodil, siis ütlen, et kuidas saab teisiti kirjeldada ministeeriumi tegevust, kui selle aasta eelarve on koolil üleöö ligi veerandi võrra väiksem. Koolis on sellega seoses väga suur segadus ja nõutus, kuidas minna edasi. On ilmselge, et ministril ja ministeeriumil on taas midagi väga viltu läinud, sest sellisel kombel koolile kallale minek tähendab väga head aiandusharidust pakkuva kooli õppetegevuse halvamist, kooli nõrgestamist ja pikemas perspektiivis ka sulgemisohtu. Samas pidi kutsehariduse tugevdamine olema ministeeriumi prioriteet. Kas pole vastuolu?

Meil on ka rida konkreetseid küsimusi, mis ehk aitavad ministri taas järje peale ja tuletavad meelde, et kutsehariduse kaotamist pole keegi tellinud. Ühtlasi anname väga tugeva sõnumi ministrile ja tema meeskonnale, et kooli nõrgestamine ja halvamine ei ole vastuvõetav. Ärgu kohe mõelgugi sellele! Kõik valed sammud keeratakse esimesel võimalusel tagasi. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Annan 23 Riigikogu liikme poolt üle Riigikogu avalduse, mis puudutab Eesti kõrghariduse tulevikku ja selle rahastamist: täpsemalt asjaolu, et parlament võtaks hoiaku ja seisukoha, et eestikeelse kõrghariduse rahastamine tulevikus peab olema jätkusuutlik. Vastavalt elukallidusele ja õppejõudude vajadusele peab rahastamine suurenema, mitte toppama jääma, nii nagu see praegu on jäänud. 

Teiseks, kuna ei rakenduskõrgkoolid ega ka ülikoolid ei ole valitsusega jõudnud kokkuleppele, siis võiks olla [laiemalt kokku lepitud] suund, et juba sellel aastal toimuv vastuvõtt oleks suurem: ligi 1000 noorele. [Praeguste noorte] põlvkond on suur ja need noored ei [tohiks] jääda ilma kõrghariduseta. 

Loomulikult [räägin] kõike seda selles loogikas, et me teame, et nii tänased kui ka tulevased noorte põlvkonnad on oluliselt väiksemad kui varasemad ja nad peavad riigi teenuseid tulevikus üleval pidama vähemalt sama hästi, kui mitte paremini. See tähendab, et need noored peavad tulevikus oluliselt võimekamad olema kui praegu tööl käivad inimesed. Kui me soovime ühiskonnas teha arenguhüppe, siis selle jaoks on kõrgharidust vaja, nii et meil ei ole võimalik kaotada ühtegi noort. Kõik peavad saama võimalikult hea hariduse. See avaldus suunab Eestit sinnapoole ja ka valitsust kohe nendele tegudele. Aitäh!

Tänane sünnipäevalaps – palju õnne! – Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mina soovin üle anda arupärimise sotsiaalmeedia ohtude kohta lastele ja valitsuse plaanide kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. 

Eelmise aasta lõpus ma esitlesin siin otsuse eelnõu, millega me andsime edasi palve valitsusele, et nad tegeleksid just noorte vaimse tervise probleemide leevendamise meetmete väljatöötamisega. Kaks kuud tagasi oli siin saalis ka arutelu sellel teemal ja 66 Riigikogu liiget seda otsuse eelnõu toetasid. Pärast seda, kaks kuud hiljem, ei ole meile uut infot tulnud, välja arvatud see, et me teame, et valitsus pani Sotsiaalministeeriumi selle teemaga tegelema.

Sellest lähtuvalt me olemegi esitanud mitmeid küsimusi. Kuidas on vahepealsed kuud selle teemaga edasiliikumisel läinud? Kas on ministeerium saanud täiendavat infot ka rahvusvaheliselt tasandilt? Me teame, et mitmed riigid on teinud erinevaid meetmeid selle probleemi leevendamiseks, näiteks Hispaania. Lõpetuseks uurime ka seda, mismoodi ja kuidas on plaanis seda kõike ka Riigikogule järgnevate kuude jooksul esitleda. Alla on kirjutanud sotsiaaldemokraatide poolt kaheksa Riigikogu liiget. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu kolm arupärimist ja ühe avalduse eelnõu.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu 811 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 811 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu 811. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 0. Eelnõu 811 on seadusena vastu võetud.

Nüüd, head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Aga enne seda ma ütlen, et ma tegin natukene liiga Lauri Laatsile, kellel on ka tegelikult sünnipäev. Minu tava on see, et ma üldjuhul sünnipäevasid ei märgi ega rõhuta ega kedagi õnnitle, aga juhul, kui ta võtab sõna või küsib, siis ma olen seda öelnud. Kuna Madis Kallas on seda teinud ja Lauri Laats ei ole seda teinud, siis ma lihtsalt annan teada, et ka Lauri Laatsil on täna sünnipäev. Nii et palju õnne, Lauri Laats! 

Aga nüüd läheme edasi. Teine päevakorrapunkt: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parandamiseks" eelnõu 826 esimene lugemine. Juhin kohe tähelepanu sellele, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Madis Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Kannan ette otsuse eelnõu, kus me soovime teha ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parandamiseks. Peamine ajend selle teema suurde saali toomiseks on inimarengu aruanne, mis tõi üheselt ja selgelt välja juba varasemate uuringute põhjal ilmnenud asjaolud ja fokuseeritult veel ka mitmest vaatest erinevad kitsaskohad. 

Et selle eelnõuga mitte liiga laiali valguda, valisime välja väga konkreetsed kolm fookusteemat just lähtuvalt sellest, mis sel ajahetkel tundusid kõige teravamad probleemid. Neid ma soovingi teile lühidalt tutvustada. 

Esimene probleem, mille me tõstatame ja mille puhul me palume Vabariigi Valitsusel meetmeid kaaluda, on huvihariduse kättesaadavuse suurendamine sotsiaal-majanduslikult vähem kindlustatud perede laste ja väljaspool maakonnakeskusi elavate laste seas. Ma tsiteerin taas kord inimarengu aruannet: see toob selgelt välja, et vanemate sissetulek on üheselt ja selgelt seotud sellega, kui palju lapsed võtavad huviharidusest osa. 

Toon välja ka konkreetsed numbrid. Näiteks üle 1800 euro kuus teeniva ema lastest osaleb huvihariduses ligi 60%, aga alla 850 euro teeniva ema laste puhul on see protsent alla 40. Kindlasti võib siin olla ka mingisuguseid statistilisi kalduvusi, aga see ei ole statistilise vea piires. See on selge näide, et nende perede lapsed, kellel on võimalik rohkem oma laste huviharidusse pere raha investeerida, saavad [huvihariduses] ikkagi aktiivsemalt [osaleda]. 

Teine probleem on seotud huvihariduse piirkondliku kättesaadavuse ja ebaühtlusega. Ka siin on üheselt ja selgelt aruandes välja toodud, et kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poolte lastest – vastavalt 51% ja 52% –, siis maal elavate laste seas on see protsent 31. See on jälle 20%-line ehk viiendiku võrra erinevus tulenevalt sellest, kas laps kasvab maapiirkonnas või linnapiirkonnas. Meie hinnangul tuleks nende kahe teemaga süvitsi tegelda. Kindlasti on valitsusel selleks kõik võimalused olemas. 

Teise murekohana tõi aruanne välja selle, et kuigi meil on suhteliselt hea seis vanusegrupis 7–15, siis oluliselt vähem osalevad huvihariduses noored vanuses 16–19. Meie ettepanek on töötada välja ka vastavad meetmed või ettepanekud noorte huvihariduse hõlmatuse suurendamiseks vanusegrupis 16–19, et vähemalt kaks korda rohkem selles eas olevatest noortest osaleksid [vähemalt] ühes huviringis. 

Siinkohal on toodud vastuargumendina välja see, et väga paljud just selles vanuses noored on omandamas gümnaasiumiharidust. Gümnaasiumides on äärmiselt suur õppekoormus. Äärmiselt palju lisandub õppetegevust erinevalt esimesest kolmest kooliastmest ja sealt võib tulla see erinevus, aga meie hinnangul ei ole see kindlasti vabandus. Sõltumata sellest, kui keeruline või raske on gümnaasiumiaeg, peab igale noorele jätkuma aega ka huvihariduseks või selliseks tegevuseks, mis temale huvi pakub, ja seda just koolivälisel ajal, kui kooli kohustuslik osa on lõppenud.

Kolmanda kitsaskohana toome välja selle, mis puudutab keelepõhise huvihariduse muutmist huvipõhiseks huvihariduseks, mis aitaks kiiremini kaasa segregatsiooni vähenemisele. Selle peamiseks ajendiks on see, et just nendes piirkondades, kus on rohkem vene keelt kõnelevaid noori, kipuvad huviringid olema keelepõhised, mitte huvialapõhised. Kindlasti oleks hea, kui selles selged meetmed kasutusele võetaks. Kes tahavad mängida jalgpalli, tegelda kergejõustikuga või käia muusikakoolis – et need ringid oleksid üles ehitatud nii, et ühistegevuse abil koolivälisel ajal saaksid noored kergemini omandada eesti keelt. Me teame, et tegelikult see toimib väga paljudel spordialadel. Näiteks jalgpallis on äärmiselt palju näiteid, kus erineva emakeelega lapsed on ühes trennis ja kõik räägivad väga ilusat ja puhast eesti keelt. 

Meie ettepanek ongi välja töötada meetmed järgmiste probleemide lahendamiseks. Esiteks, suurendada huvihariduse kättesaadavust sotsiaal-majanduslikult vähem kindlustatud perede laste ja väljaspool maakonnakeskust elavate laste seas. Teiseks, suurendada huviharidusega hõlmatust 16–19‑aastaste noorte seas, et vähemalt kaks korda rohkem selles eas olevaid noori osaleksid vähemalt ühes huviringis. Ja kolmandaks, keelepõhise huvihariduse muutmine huvialapõhiseks huvihariduseks, mis aitaks kiiremini vähendada segregatsiooni. 

Veel kord rõhutan, et tegu on tähelepanuga üks ühele inimarengu aruandest välja toodud probleemide kokkuvõttele. Siin ei ole mingeid muid aluseid või taustu, vaid see, mida me kuulsime siin saalis kaks kuud tagasi inimarengu aruande tutvustamisel. Mina oma ettekande sellega praegu lõpetan. Aitäh!

Suur tänu teile väga sisuka ja tõhusa ettekande eest! Teile on küsimusi. Alustab Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Esiteks, loomulikult, ka minu õnnitlused sünnipäeva puhul! 

Ja küsimuse juurde. Sa võib-olla ise mäletad, kui meil komisjonis Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja ütles, et kõige olulisem toetusmeede huvihariduse ja huvitegevuse tagamiseks on kohalikele omavalitsustele antav lisatoetus, mis praegu on 9,3 miljonit eurot. See meede aitab parandada ligipääsetavust, sealhulgas hariduslike erivajadustega noorte kaasamise ning transpordivõimaluste organiseerimise kaudu, ja nii edasi. Aga me teame, et seda toetust on aastate jooksul vähendatud. 

Siit minu küsimus. Kas sinu arvates peaks seda toetust ikkagi suurendama, kui see on nii tõhus meede? Või kuidas sina saad sellest ministeeriumi loogikast aru? Nad ise ütlevad, et see on väga tõhus meede, mis aitab paljuski kaasa, aga teisest küljest kogu aeg kärbivad seda.

Aitäh! Kindlasti on kõik meetmed, mis toetavad meie noortele huvihariduse kättesaadavust, igati tervitatavad. Ma [toon] sellest ülevaatest välja selle, millele ka hea kolleeg kultuurikomisjonist vihjas, et võib-olla on see summa läinud liiga laiale grupile. See ei ole jõudnud nendele sihtgruppidele, kelle puhul on probleem kõige teravam ja kellest ka mina siin rääkisin. See oli see teematõstatus. 

Aga ma toetan seda põhimõtet, et huviharidusse võiks rohkem vahendeid minna. Ma arvan, et kuni meil ei ole lõpmatut riigieelarvet – et me saame täpselt nii palju vahendeid, kui me sinna soovime –, siis ma sihiksin [toetust] oluliselt täpsemalt just nendele lastele, kes ei käi veel huviringis, ja nendele piirkondadele, kus huviringis käimine on oluliselt raskendatud. Sinna [tuleks luua] siis mingisuguseid täiendavaid transporditoetusi või midagi sarnast. 

Aga jah, vastus: kindlasti toetan selle summa suurendamist ja kindlasti ei toeta selle summa vähendamist.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Ka minu poolt head sünnipäevasoovid! 

Vadim rääkis selles mõttes väga õiget juttu, et kohalikel omavalitsustel on väga oluliselt vähendatud huvihariduse toetamise riigipoolset osa. Aga minu küsimus on selline. Kas te oskate öelda, kui palju lapsi on selle tõttu, et nad peavad ise maksma oma huvihariduse eest riigipoolse toetuse vähendamise pärast, kaasatud huviringidesse? Kui paljud neist on jäänud ilma võimalusest minna huviringidesse?

Aitäh! Jah, mul küll selle kohta täpset statistikat ei ole, aga ma võin kinnitada, et me peamegi huvihariduse nii-öelda kaheks tegema. Igas Eesti koolis on võimalik lastel peale kooli midagi huvitavat teha ja tegeleda millegagi, mis ei ole otseselt kohustusliku kooliharidusega seotud. Aga kõige suurem probleem, mis tekitab väga suurt väljalangevust üha vanemates vanusegruppides, on see, et sageli pakutakse ühes koolis ühte-kahte huvitegevust. Me teame, et lapsed on väga erinevad, nii nagu ka täiskasvanud. Ühele meeldib mototehnika, teisele pallimängud, kolmandale individuaalsport, neljandale muusika, ja seal omakorda veel, et kellele viiul, kellele koorilaul. Pigem on probleem selles, et kuigi huvihariduse pakkumine on Eestis päris heal tasemel ja päris laia spektriga, siis need [võimalused] ei ole viidud kokku konkreetse lapsega. 

Ja sellepärast oleme ka meie korduvalt vihjanud Islandi mudelile, kus pearaha liigub lapsega kaasas: laps ja pearaha koos [võimaldavad] leida õige huvitegevuse. Kui see peakski olema mõne väiksema piirkonna puhul näiteks maakonnakeskuses, siis ta saaks seal käia, selle huviringi eest saaks tasuda. Probleem ongi pigem selles, et kuigi huvitegevusi on – paljud kasutavad seda argumendina, et näed, meil siin koolis on kümme ringi, miks lapsi ei käi –, siis ei ole seda [huviringi], mis tal silma särama paneks. Ja see on ülioluline. Ainult siis tekib harjumus ja see meeldivuse tunne, ainult siis sa tahad seal käia ja sellesse panustada, saada sotsiaalseid oskusi ning kontakte teiste huviringis olevatega ja treeneri, juhendajaga. Jah, pigem on probleem selles, et huviringid ja lapsed sageli ei asu ühes kohas. Nende kokkuviimine nõuab teatud logistilist väljakutset ja täiendavaid rahalisi vahendeid.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kõneleja ja sünnipäevalaps, palju õnne! Olen täiesti nõus, et huviharidus on äärmiselt oluline osa inimese haridusest, kuna see aitab kaasa tema holistlikule arengule ja tema enda tugevuste väljatoomisele ja nõrkustega hakkama saamisele. Need on hästi olulised asjad. 

Küsin, kas teie eelnõus on eeldatud, et asja vaadatakse ka laiemalt, et kes tegelikult rahastab. Kas [rahastama peaks] kohalik omavalitsus või riik? Kelle käes oleks rahakott, et huviharidust niimoodi korraldada, nagu näeb ette Islandi mudel, millele te vihjate?

Teiseks, kas see näeb ette ka seda, et koolivõrku peaks korrastama? Statistikast tuleb selgelt välja, et väiksemates koolides on huvihariduse valik palju väiksem ja ilmselt on raskem pakkuda erinevaid asju, mis just paneksid silmad särama, sest inimeste huvid on lihtsalt erinevad. 

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab seda, kumb tasand peaks olema peamine koordinaator, kas kohalik omavalitsus või riik, siis alati öeldakse, et mida lähemal on otsustustasand või valikukoht lapsele, seda parem. See tähendab, et just kohalik omavalitsus on see, kes saab [huvihariduse võimalusi] rohkem suunata.

Aga on üks ohukoht, kui räägime huvihariduse vahendite viimisest kohaliku omavalitsuse tulubaasi. Ühtepidi on see positiivne: tulubaas üldiselt ju alati kasvab, vähemalt seni on Eestis aastakümnete jooksul alati nii olnud. Aga kui sealt kaob ära kohustuslikkuse silt – riik annab praegu seda raha ju ainult huvihariduse [kättesaadavuse] parandamiseks –, siis võib olla nii, et kuna kohalikud omavalitsused panevad ju veel kümneid miljoneid huviharidusse, läheks see muudatus lihtsalt kaduma. Me [peaksime seadma] garantii, et kõik vahendid, mis on mõeldud riigi poolt üleantavana kohalikule omavalitsusele, tegelikult [huviharidusse] ka läheks. Need ohud tuleks ära kaardistada. Aga muidu ma toetan seda, et [raha antaks] kohaliku omavalitsuse tasandil. Riigil kõrgelt on äärmiselt keeruline vajaduspõhisust hinnata. 

Mis puudutab koolireformi, siis ühtepidi on formaalne ja mitteformaalne haridus kindlasti omavahel äärmiselt tihedalt seotud. Aga ma isiklikult arvan, et ükskõik kui palju me koole reformime või muudame, on reaalsus see, et täisvaliku huvitegevusringe suudame tulevikus pakkuda ainult maakonnakeskustes. Nii see paraku on. Me peame pigem mõtlema selle peale, kuidas tagada võimalikult hea transport [huvihariduses osalemiseks maa]piirkondadest maakonnakeskustesse või mingitel juhtudel juhendajate transport nendessesamadesse koolidesse. Minule tuttava valla või maakonna pealt ma võin öelda, et tegelikult on huviringide kättesaadavus maakonnas väga hea, aga kui vaadata asja alevike ja koolide poolt, siis hakkavad tulema päris suured käärid. Seetõttu, jah, transport maakonnakeskustesse on võtmesõnad. Ma arvan, et siis ei jää ükski laps ilma huviringita, mis teda tegelikult ka huvitab.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, kõigepealt suur tänu, et sa vead eest nii olulist teemat! Ka Eesti inimarengu aruanne kinnitas, kui oluline on huviharidus laste arengus ja lõppkokkuvõttes ka meie riigi konkurentsivõimes pikapeale. 

Aga minu küsimus on see. Tegelikult me ootame ju ka seda, et lisaks sellele, et need ringid on füüsiliselt olemas, oleks lastel nende eest võimalik ka maksta. Kas koolides aidatakse kaasa, et iga laps ikka leiaks oma tugevuse ja jõuaks huviringi? Kas sellele aspektile oled ka mõelnud selle punkti puhul?

Aitäh! Inimarengu aruandes tuli see tegelikult väga hästi välja, kes peaks olema teejuht lapsele. Ühes vaates on see lapsevanem, kuid kindlasti peaks see olema klassijuhataja. Tema näeb, kui klassis on tubli poiss või tüdruk, kellele võiks [konkreetne ala] sobida: kui seda seal koolis ei pakuta, siis ta kohe hakkab otsima lahendusi, kuidas laps sinna [huviringi] saaks. See on meie aruteludest läbi käinud ja käis ka sellest aruandest läbi. On äärmiselt oluline, kes on see, kes vaatab, et igas huviringis käiksid õnnelikud lapsed. Mina väidan, et igale lapsele on teda huvitav ring olemas, see tuleb lihtsalt üles leida. Ei ole nii, et last ei huvita mitte midagi. Ei ole nii. Alati on mingi huviring: see [konkreetne ala] võib tõesti olla IT-st kuni loodusteadusteni, viiulimängust kuni jalgpallini välja. Valikuid on Eestis ju sisuliselt tuhandeid.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea sünnipäevaline! Sa natukene põgusalt jõudsid vastata, aga kui sa tõid välja maapiirkondade ja linnapiirkondade päris märkimisväärse vahe, kui palju lapsi huviringides käib, siis ma hakkasin mõtlema, et võib-olla see on nii tulenevalt sellest, et maapiirkonnas õhtul lähevad lapsed hoopis jalgrattaga sõitma, kasutavad kergliiklusteid, mängivad palli. Tallinna kesklinnas on võimalused tõenäoliselt teistsugused, eks ole, ja nad lähevad pigem huviringi ka lapsevanema [soovil]. 

Võib-olla sa avad seda, mis sinu hinnangul põhjus võiks olla? Kas see on ainult rahaline, või nagu sa välja tõid, ka transpordi küsimus? Või kolmas variant: justkui vaatad, et taristut ju on ehitatud üle Eesti ja on erinevaid võimalusi, aga lapsed võib-olla ei pääse piisavalt hästi taristut kasutama? Mis sinu nägemus on, miks see vahe nii suur on?

Aitäh! On üks nüanss veel, mida küsija ei maininud: antud juhul on statistika näol väga hea ülevaade huviharidusest olemas, huviharidus on väga täpselt defineeritud. Aga koolide juures on ka huviringe, mis ei lähe nii-öelda klassikalise huvihariduse statistika sisse, ja see mõnevõrra moonutab infot. 

Mina siiski olen seda meelt, et juhendaja osavõtuta [tegevused], nagu laste rattasõit kergliiklusteedel ja omavahelised mängud kusagil kooli või elamute läheduses, on kindlasti tervitatavad ja head, aga huviharidus on ikkagi professionaalide poolt selge struktuuriga üles ehitatud vaba aja tegevus, millega antakse edasi ka väga palju muud, mida lapsed omavahel mängides ei saa. Seetõttu ma arvan, et kuigi lapsed maal kindlasti liiguvad rohkem, see on õige tähelepanek, peaksime riigina rohkem vaeva nägema, et ka maalapsed saaksid huviharidust, kus on süsteemne tunni ülesehitus ja kus on seda tehtud nii, et [huviring] hakkab lapsele harjumuseks ja meeldivaks saama. See on peamine [põhjus], miks ainult vaba aja tegevused ei ole lahenduseks. 

Mis veel seda kinnitab, on see. Kes kuulas tähelepanelikult inimarengu aruande kohta [ettekannet], sai ülevaate, millal meie noored panevad toime kõige rohkem õigusrikkumisi. See on just see aeg, kui vanemad ei ole veel koju jõudnud ja lastel on koolipäev juba läbi. Sageli tehakse tegusid just grupiga koos. Need sageli ei ole nii-öelda kuritegevuse piiri ületavad [teod], vaid lihtsalt noorte pahateod, mis kahjuks üha rohkem ja rohkem ületavad kriitilise piiri. Seetõttu võiks keegi täiskasvanu neid suunata, juhendada. Kas või rattasõidu puhul: rattaga saab sõita nii, et sisuliselt mitte mingeid liikluseeskirju ega ohutusnõudeid ei järgita, ollakse ilma kiivrita, ei järgita reegleid, või nii, et kõik on korraldatud ja ohutus tagatud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Osaliselt sa juba jõudsid minu küsimuseni, mis puudutab kuritegevust ja noorte osa selles. Need lapsed, kes on haaratud huviharidusse, on kindlasti, nagu öeldakse, päästetud lapsed. Neil on väiksem oht sattuda tänavatele ja halbadesse kampadesse. Kuna tegemist on otsuse eelnõuga, siis tegelikult on valitsusel lahtised, vabad käed seda [süsteemi] kujundada, analüüse [aluseks] võtta. Kas sa oled kursis, kas on just nimelt politsei andnud ülevaate, kui palju on noorte kuritegevus kasvanud? Sellest tulenevalt tuleks vaadata [olukorda] piirkonniti. Kui see meede loodi, siis suurema osa said hajaasustusega ja kaugemad piirkonnad. Kõike ei pea tegema oma vallas, võib kokku tulla keskusesse, kus seda korraldada. Tänaseks on see võimalus vähenenud, kuna toetus on vähenenud.

Aitäh! Ma juba hakkan kordama ennast selles mõttes, et kust see info pärineb. Inimarengu aruandes oli päris hea ülevaade, ma alles eile sirvisin seda veel kord. Vaatasin, missugused õigusrikkumiste liigid, mida noored rohkem koos teevad, on kasvanud. Tegelikult on politseil see info olemas. Üks asi on kuritegevus või õigusrikkumised liikide kaupa ja teine asi on kellaaegade vaatest, kuidas ja mismoodi midagi tehakse. Väga suur ohukoht ja probleem, mida varasemalt nii palju ei olnud ja millele ka politsei on viidanud, on õigusrikkumised virtuaalmaailmas ehk küberkiusamine. Varasemalt, ilma nutiseadmeteta ajastul lõppes kiusamine koolis ära. See ei olnud küll ka normaalne, et koolis oli kiusamine, aga nüüd tuleb see koju, trennidesse kaasa. Seda temaatikat, mis on seotud küberkiusamise, sotsiaalmeedia ja nutiseadmete kasutamisega, on nii politsei kui ka psühholoogid ja psühhiaatrid väga-väga palju esile tõstnud. See on väga kiiresti kasvav probleem just noorte puhul.

Hea kolleeg Vadim Belobrovtsev, selle päevakorrapunkti juures saab kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. Teil on muidugi dilemma ja probleem: kuna te olete järgmine, komisjonipoolne ettekandja, siis te tegelikult saate realiseerida ainult ühe küsimuse. Selle te juba realiseerisite ja teist võimalust teil ei ole. Aga te saate ettekande ajal suuliselt sõnastada selle küsimuse ja sellele ise vastata. See võimalus jääb kindlasti alles. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Madis, kõigepealt palju õnne sulle ja muidugi ka juhuslikult sinuga samal päeval sündinud Lauri Laatsile! Ma ei tea, kas te kaksikud olete – ilmselt ei ole –, aga väga haruldane juhus.

Aga iseenesest on tänane päevateema, mida sa siin meile ette kandsid, väga vajalik ja oluline. Kuid samas, kui koalitsioonilepinguid tehakse, sõltub mitmest osapoolest – kui on mitme osapoolega koalitsioon –, milliseid otsuseid tehakse. Ja teie koos Reformierakonnaga ühise vankri vedamisel ju huvihariduse raha hoopis vähendasite. Siit ka küsimus. Kuidas sulle tundub või kas sa oled teadlik, kas see oli teie erakonna soov vähendada huvihariduseks mõeldud rahastust või oli see kusagilt mujalt peale surutud?

Aitäh heade soovide eest! Jah, kinnitan, et see ei olnud sotsiaaldemokraatide soov. Ma arvan, et see ei ole tegelikult ühegi parlamendis esindatud fraktsiooni soov ilmtingimata võtta huviharidusest vahendeid ära. Aga me mõlemad oleme koalitsioonilepinguid koostanud ja [teame, et] lõpuks see ei ole kellegi jaoks ideaalne. Kõik peavad tegema teatud mööndusi ja tagasiastumisi. 

Meie selle eelnõuga tegelikult rõhutame, et väga palju meetmeid ei ole otseselt seotud konkreetse euroga, vaid väga palju on seotud transpordi, logistika muutmisega. Väga palju on see seotud näiteks sellega, kuidas juhendajad võiksid liikuda, missuguseid huviringide jaoks vajalikke taristuid, mis niikuinii on olemas, võiks rohkem kasutusse anda. Igal meetmel ei pruugigi olla euro taga. 

Aga ma olen nõus, et au ei tee see ühelegi osapoolele, kes huviharidusest vahendeid on pidanud vähendama. Antud juhul, aastaid hiljem, oleme kindlasti jätkuvalt kurvad, et selline otsus tol ajal tehti.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Madis, ühinen õnnesoovidega! Tahaksin öelda, et oma vanuse kohta näed sa väga hea välja. Ju on siin mängus ikkagi varasem huvitegevus ja sportlikud eluviisid. 

Aga huviharidus loomulikult läheb meile kõigile siin saalis korda. Minu teada panustavad kombineeritult riik, KOV-id ja lapsevanemad huviharidusse umbes 200 miljonit eurot. Mis võiks olla maht, mis sinna tänase seisuga peaks minema? 

Ja veelgi tähtsam küsimus: kust see raha tulla võiks? Mille arvelt? Avatud kaartidega praegu valitsuse poole pöördutakse, aga mis ettepanek on sotsiaaldemokraatidel just rahastuse kohta: kas kuskilt ära võtta või kuidas seda lisaraha leida? Ma olen tõesti nõus sellega – ma ei ole seda küll kirjutanud –, et huvihariduse osa võiks olla 200 miljoni asemel tulevikus poole suurem. Aga küsimus on, kust raha tuleb.

Aitäh! Ma vastan nii: nagu väga paljude meetmete või tegevuste puhul vastatakse, on huviharidusse investeerimine riigi jaoks plussmeede. Ma kordan täna arvatavasti veel ja veel inimarengu aruannet, mis ütleb üheselt ja selgelt: üks euro huviharidusse toob rohkem kui kümnekordselt tagasi. 

Selle võrra väheneb noorte õigusrikkumiste arv, väheneb [vajadus] tervishoidu panustada. Tänu sellele vähenevad mitmed teised riigile hiljem olulisel määral kulusid kaasa toovad tegevused, olgu need vaimse tervise probleemid, olgu need sotsiaalsete oskuste teemad. Island on selle kõik läbi teinud ja nende uuringud näitavad, et täiendav investeering huviharidusse toob [kasu] olulisel määral tagasi. 

Aga kui küsida nüüd – meil seda tulevikus ärajäävat kulu ei ole –, kust see raha võtta, siis ma arvan, et ma ei hakka seda kordama. Meie sellepärast olemegi teinud suhteliselt kitsa vaate, kust võiks vahendid leida. Ma arvan, et riigi vaates [võiks] rääkida 10–20 miljonist, mitte 100 ja 200 miljonist, millele võib-olla küsija viitas. See oleks ideaalne mudel. Ma arvan, et 10–20 miljonit me peame riigieelarve ümbertõstmistega leidma. See ei nõua mingeid struktuurseid suuri muudatusi. Aga ma ütlen, et tulevikus on see riigieelarvele positiivne meede, ei too täiendavaid kulusid. Ma ei tea, kas see oli vastus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan nende põhjalike vastuste ja hea ülevaate eest! Lähtudes inimarengu aruandest, tooksin siia veel ühe nurga sisse. Inimarengu aruanne räägib väga palju ka nii-öelda tervislikust lahutamistehtest ehk sellest, et õppekavajärgne koormus on meie lastel väga suur, sealt peaks hakkama midagi ära võtma. Kas huviharidus – tõepoolest, kui see on kõigile kättesaadav, ikka reeglipärane, kuidagi struktureeritud – oleks üks viis seda lahutamistehet teha? Ükskõik, kas laps mängib jalgpalli või flööti või tegeleb mõne teise [alaga], võib-olla robootikaga sellisel tasemel, et käib Robotexi võistlustel ja igal pool. See võimaldaks formaalhariduses – kehalises kasvatuses, muusikaõpetuses või arvutiõpetuses – asendada iganädalast tunnitööd huviharidusega ja saavutada kaks eesmärki: võimaldada lastel tegeleda oma huvidele vastava, andeid välja arendava tegevusega ja vähendada koormust tavatundides.

Aitäh!

Aitäh! Hea küsija mõnes mõttes vastas ise sellele küsimusele ära. Tegelikult täpselt nii see on. Ka eksperdid on seda korduvalt ja korduvalt välja toonud, et kui noored tegelevad ükskõik millise valdkonna huviharidusega, toetab see klassikalist formaalset haridust väga suures mahus. See annab noortele koolis kindlasti eeliseid, see vähendab kas või koduste tööde mahtu või midagi sellist. Kindlasti [võimaldab] mitteformaalse ja formaalse hariduse omavaheline integreerimine teha seda lahutustehet väga palju. 

Mis on nende kahe haridusliigi peamine olemus? Üks on kohustuslik, teine on see, mida laps teeb oma vabal ajal oma vabast tahtest. Seal on nii suur vahe. Miski, mida inimene teeb oma vabast tahtest, on üldiselt asi, mis talle meeldib – muidu ta ei teeks seda. See aitab väga palju kaasa ka sellele, et koolis lähevad asjad mõnevõrra lihtsamaks. 

Tegelikult on huvihariduses äärmiselt palju erinevaid ringe, mis ei ole võib-olla kõigile teada, nagu seesama robootika. Meie nooruspõlves ei olnud veel selliseid asju nii palju. Oli sporti, olid muusikakool ja kunstikool, aga tänapäeval on valikuid niivõrd palju. Teame inseneride puuduse temaatikat Eestis: tegelikult aitaks see väga palju kaasa ka selles vaates.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja, sünnipäevalaps! Ma tahaksin rääkida huvihariduse mõjust sündimusele ja teada teie seisukohta. On selline konservatiivne lähenemine: kui panna naisi rohkem sünnitama ja suunata neile erinevad meetmed, siis kui naised rohkem sünnitavad, küll siis hiljem lastega hakkama saab. Ja siis on teistpidine nägemus, mida mina pigem pooldan: kui on turvatunne oma laste kasvatamise ja kasvamise suhtes, küll siis sünnib lapsi ka rohkem. Üht- ja teistpidi saab see olla. Huviharidus kindlasti mõjutab väga palju perede turvatunnet ja kõike seda. Võib-olla te oleksite nii kena ja avaksite oma nägemust – huviharidus, sündimus, turvatunne, kõik need asjad, mida peaks silmas pidama. 

Hea, aga keeruline küsimus. Ma läheneksin kahest vaatest. Esiteks sellest, mida näitab statistika. Statistika näitab, et nendel noortel, kes [osalevad] huvihariduses süstemaatiliselt ja kellel tõesti tekib tegevuse vastu huvi ja kes naudivad seda, on koolist väljakukkumise [tõenäosus] oluliselt [väiksem]. Nad [omandavad] keskhariduse kas kiiremini või lihtsamini ja pärast seda mis iganes haridusastme. 

Teine vaade on see. Kui me vaatame kuritegevust ja õigusrikkumisi, siis jälle joonistub väga selgelt välja ühine joon: noored, kes osalevad huvihariduses, panevad kordades ja kordades vähem õigusrikkumisi toime kui need noored, kellel peale kooliaega ei ole selget sihti silme ees, mida teha ja kuhu minna. 

Kui me nüüd vaatame sündimust või perede läbilõiget, siis võime ise järelduse teha, kummad pered on tugevamad või kus sünnib rohkem lapsi: kas seal, kus on rohkem nii-öelda pahale teele minekut ja madalamat haridust, või vastupidi seal, kus on noortel nooruspõlvest kaasas ikkagi hea lapsepõlv, vähe või üldse mitte õigusrikkumisi ja hea haridus. Ma arvan, et see on see loogika või koht, mis toetaks. Parem haridus ja vähem õigusrikkumisi on see, mille me saavutame huvihariduse parema kättesaadavusega.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma arvan, et siin saalis täna ei vaidle vist keegi vastu nendele järeldustele, mis tulenevad inimarengu aruandest ja erinevatest teistest analüüsidest-uuringutest. Huviharidus on see, mis võimaldab lapsel mitmekülgselt areneda. Me tihtipeale võimendame üle koolihariduse tähtsust, tulemusi, mis me sealt saame. Tihtipeale ongi nii, et kui lapsel on arenguks erinevaid võimalusi, ka see, mida huviharidus pakub, siis on lapse areng terviklikum ja ta saab elus võib-olla paremini hakkama kui tipphinnetega. 

Aga üks teema, mis on siin seletuskirjas välja toodud, on endiselt kahes keeles huviharidus. Meil on üleminek eestikeelsele haridusele ja see toimubki keeruliselt, sest küll ei jätku õpetajaid, küll ei jätku motivatsiooni, on raha juurde vaja. Kas võiks öelda, et huviharidus annaks ka siin mingisuguse täiendava võimaluse?

Aitäh! Jah, see on ka üks põhjus, miks oleme kolme prioriteedi hulgas just selle välja toonud. Me näeme, et integratsiooni ja keeleõppe koha pealt on huviharidus alakasutatud, kui nii võib öelda. Tegelikult seda on Eestis tehtud. Ma tean, et ministeeriumidel on ka kohe päris spetsiaalseid programme olnud selle jaoks, aga meie hinnangul võiks siin veel nii-öelda gaasipedaali vajutada ja meetmeid välja töötada, sest huviharidus on universaalne, keelest sõltumatu, olenemata sellest, kas õpitakse mingit pilli või tegeldakse mingi spordialaga. Võib-olla on robootikas või loodushuvihariduses natuke rohkem keelt igapäevaselt vaja. 

Aga ma arvan, et siin on võimalik teha rohkem ja süstemaatilisemalt. Sest kui üldse kusagil on väga positiivseid integratsiooninäiteid, kus erinevat keelt rääkivad lapsed on saanud kiiremini ühise keele, siis on see just sport, väga palju jalgpall. Kuigi viimaste nädalate kurb näide on võib-olla üksikuks – ma vähemalt loodan, et üksikuks – tõrvatilgaks meepotis, siis muidu toimib see küll väga hästi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ütleme ausalt, et opositsioon toob saali päris palju erinevaid ettepanekuid, ja mis seal salata, osa neist maksab ka päris palju. Võtame näiteks selle, et meil on tervishoius rahastuskriis, meil on kindlasti vaja sotsiaalvaldkonda oluliselt tugevdada, meil on regionaalpoliitikas ja mujal veel valdkondi, mis vajavad lisaraha. Aga huviharidus on tegelikult üks valdkond, kus need rahasummad võrrelduna riigieelarvega ja kõigi muude vajadustega ei ole nii karjuvalt suured. 

Võtame näiteks selle: valitsus viis hiljutise maksupoliitikaotsuse tulemusena eelarvest välja üle 500 miljoni euro, millest murdosa eest saaks huvihariduses teha heas mõttes revolutsiooni. Kuidas teile tundub, kas valitsuskoalitsioonil on sisulist valmisolekut seda ettepanekut kaaluda ja päriselt ka huvihariduse kättesaadavust oluliselt parandada, teades, et rahaline kulu, mis sinna läheb, on ikkagi väga väike võrrelduna nii eelarve kui ka kasuteguriga, mis see tegelikult ühiskonnale tagasi toob?

Aitäh! Ma arvan, et need, kes on opositsiooni poolt käinud siin otsuse eelnõusid esitamas, [teavad, et] eks see ongi meie enda valik, mis kujul me neid teeme. Ma mäletan – ka täna siin arupärimist üle andes ma vihjasin –, et näiteks [otsuse eelnõu, mis puudutas] meetmete väljatöötamist noorte sotsiaalmeediast tulenevate vaimse tervise probleemide lahendamiseks, sai 66 häält. See ei olnud seotud konkreetselt eelarve numbritega, see ei olnud seotud mingisuguste otsustega, mida – tõesti, ma saan siiralt aru – on koalitsioonil keeruline toetada. Sellepärast arvan mina ja ma arvan, et sotsiaaldemokraadid nõustuvad, et mida rohkem me toome siia eelnõusid, kus me ei kirjuta ette konkreetseid numbreid ja kuluridasid, vaid kirjeldame väga täpselt ja sihitatult probleemi ära, seda lihtsam on ka koalitsioonil selliseid asju toetada. 

Ma loodan, et nendes kõnedes, mis pärast mind tulevad, ja ka pärast komisjoni ettekannet, huviharidusest räägitakse. On oluline, et sellest probleemist räägitakse ka peale seda, kui inimarengu aruanne sai kaks kuud tagasi väga tugeva positiivse vastuvõtu nii siin saalis kui ka ühiskonnas. Ma arvan, et peamine on see, et me oleme tõstatanud ühe teema uuesti siin saalis, panemata lauale selgeid ideid või ettepanekuid, mida on lihtne tagasi lükata – et meil ei ole seda 40 miljonit või meil ei ole võimalik seda või teist asja teha –, vaid me anname suuna. Palume koalitsioonil seda kaaluda ja tõsta teema taas fookusesse, vaadates just sellest vaatest, mis puudutab meie laste vaimset tervist, meie laste liikumisvaegust, laste ülekaalulisust ja nii edasi. Neist muredest, mida kõike tegelikult saaksime huviharidusega lahendada, võiks jäädagi rääkima.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt ongi meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni ettekannet, mille teeb kultuurikomisjoni liige Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Kuna kolleeg Madis Kallas juba rääkis päris detailselt sellest otsuse eelnõust ja vastas ka küsimustele, siis mina räägin sellest, mis meil toimus komisjonis, kui seesama otsuse eelnõu meil arutlusel oli. Üritan mitte väga pikalt rääkida, aga mõned asjad on sellised, mis vajavad tähelepanu ja on ka huvitavad. 

Riigikogu kultuurikomisjoni istung toimus teisipäeval, 14. aprillil. Juhataja oli esimees Liina Kersna, protokollija oli komisjoni konsultant Merje Noorlind, kohal olid liikmed Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ning ametnikud Carina Rikart ja Helena Pihlakas. Puudus Helle-Moonika Helme. 

Madis Kallas esines sõnavõtuga. Ta esitas oma otsuse eelnõu ja selgitas, et soov on jõuda konkreetsete praktiliste lahendusteni, mis aitaksid parandada huvihariduse kättesaadavust ja kvaliteeti. Eelnõu keskmes on kolm fookuspunkti, mis põhinevad inimarengu aruande analüüsil ja varasematel haridusaruteludel. Esiteks, huvihariduse kättesaadavuse suurendamine laste seas, kelle vanemate sissetulekud on madalad ning kes elavad väljaspool maakonnakeskusi. Teiseks, 16–19‑aastaste noorte huvihariduses osalemine, mis on märkimisväärselt madalam kui noorematel vanuserühmadel. Ja kolmandaks, huvihariduse korralduse muutmine keelepõhisest huvipõhiseks. Loodan, et ma ei eksinud. 

Siis võttis sõna Haridus‑ ja Teadusministeeriumi noortepoliitika osakonna juhataja Heili Griffith, kes selgitas, et inimarengu aruande analüüsist selgub, et kolmandik noortest vanuses 7–26 aastat osaleb huvihariduses, kuid on oluline arvestada kogu valdkonnaga, kuhu kuuluvad lisaks noorsootöö, noorteühingud ning noortekeskused, mis pakuvad mitmekülgseid tegevusi väljaspool kooli. On teada, et valdkonnas on ligipääsetavus piirkonniti erinev. Näiteks Tallinnas osaleb üle 60% noortest huvihariduses, samas kui Valgas kuskil 20–30%. Tegemist on küll Eesti hariduse infosüsteemil põhineva statistikaga, mis ei kajasta täpselt iga ringi tegevust ega noorte tegelikku osalemist. Puudulikud andmed on ka mittetulundusühingute puhul, aga vähemalt mingi ettekujutus on meil olemas. 

Heili Griffith selgitas, et kõige olulisem toetusmeede huvihariduse ja huvitegevuse tagamiseks on kohalikele omavalitsustele antav lisatoetus 9,3 miljonit eurot. See meede aitab parandada ligipääsetavust, sealhulgas hariduslike erivajadustega noorte kaasamise ning transpordivõimaluse organiseerimise kaudu. Paraku on seda toetust aastate jooksul vähendatud. Sellest meil oli täna juba juttu. Samal ajal kasvab nii osalevate noorte arv kui ka osaluskordade arv: see näitab positiivseid muutusi. Noorteühingute ja katusorganisatsioonide toetused moodustavad HTM-i noortepoliitika osakonna eelarvest olulise osa – 2 miljonit eurot. Lisaks on Haridus- ja Noorteameti ehk Harno eelarves laagrite ja malevate toetused. Uue Euroopa Sotsiaalfondi ehk ESF-i riigiplaanide raames kaalutakse lahendusi, mis viivad kogu noortevaldkonna – noorsootöö, huviharidus ja huvitegevus – koolile lähemale, näiteks kogupäevakoolide mudeli rakendamist. Sellised meetmed võimaldaksid noortel veeta kogu päeva ühes kohas – Islandi näitel –, kus toimub nii formaalne õpe kui ka kooliväline tegevus. Väljakutseks on siiski ajutiste toetusmeetmete rahastamine ning vastutus jaguneb riigi ja KOV-ide vahel. Noortevaldkonna korraldamine on eeskätt kohalike omavalitsuste pädevuses ning jätkuprobleem on ühtlase ligipääsetavuse tagamine kõikidele noortele Eestis. 

Komisjonis arutati põhjalikumalt ka Islandi mudelit kui potentsiaalselt tõhusat lahendusviisi sotsiaalselt vähem kindlustatud noorte toetuseks. Islandi rahastusmudeli kohaselt avab omavalitsus igale noorele vanuses 7–19 aastat personaalse konto, kuhu kantakse toetusrahana umbes 525 eurot. Lapsevanem saab koos lapsega otsustada, millist teenust selle toetuse kaudu kasutada. Selline süsteem kõrvaldab takistused, kus madalama sotsiaal-majandusliku taustaga pered peavad ise toetuste ja meetmete leidmisega tegelema.

HTM-i huvihariduse ja noorsootöö juht Tormi Kotkas ütles, et ministeerium on ette valmistamas uuringuid, mis peaksid näitama, kuidas Eesti kohalikud omavalitsused suhtuvad kontopõhise rahastusmehhanismi rakendamisse või kas oleks sobiv mõni alternatiivne lähenemine. 

Kultuuriministeeriumi spordiosakonna nõunik Kaarel Nestor täiendas, et analüüsides spordieelarvet, [selgus, et] kohalike omavalitsuste eelarvetest moodustab spordile suunatud osa 2–5%. Viimase paarikümne aasta jooksul on see summa jäänud suhteliselt samaks, ent protsendina eelarvest vähenenud. Kultuuriministeerium on välja pakkunud programmi "Sport koolis" laiendamise võimaluse. Hetkel on tegemist EOK algatatud pilootprojektiga, mida võiks rakendada kõikides koolides ning mis oleks üheks lahenduseks noorte kaasamisel sporti. Programmi laiendamine aitaks kaasa piirkondade arendamisele, eriti seal, kus kutsetunnistustega treenerite arv on väiksem. Samuti võimaldaks see pakkuda treeneritele konkurentsivõimelist töötasu, kuna nende tööülesannete hulk kasvaks. Sellega seonduvalt rakendab ministeerium üle-eestilist treenerite tööjõukulu toetusmeedet, mis tähendab, et laste ja noortega tegelevad alates 5. kutsetasemega treenerid saavad riigilt palgatoetust. 

Komisjoni esimees Liina Kersna avaldas arvamust, et spordi infrastruktuur on noorte huvihariduse kontekstis määrava tähtsusega, ning küsis, miks ei suunata 9,3 miljonit eurot selgemalt ja vajaduspõhiselt vähekindlustatud perede lastele huvihariduse tagamiseks. Ministeeriumi esindaja Heili Griffith vastas, et takistust ei näi praegu olevat. Hetkel tundub, et rahastus läheb järgmise aasta algusest kohalike omavalitsuste tulubaasi, kuid võimalike muudatuste korral võib see ka edasi lükkuda. Sellisel juhul analüüsib HTM uuesti olukorda, millistel tingimustel ja kelle jaoks KOV-id selle raha saavad. Tormi Kotkas täiendas, et kohalikud omavalitsused tegelikult saavad juba praegu ise otsustada, kuidas nad seda raha kasutavad. 

Komisjoni liige Kadri Tali tunnustas eelnõu algatust, öeldes, et on selge, et huviharidus on noorte turvalise arengu ja kuuluvustunde kujundamisel keskne. Ta lisas, et hetkel on huviharidus justkui kahe tooli vahele jäänud. Vastutust jagavad Kultuuriministeerium, haridusministeerium ja kohalikud omavalitsused – nii et võib öelda, et isegi kolme tooli vahele jäänud –, kuid raha liigub sageli süsteemi sees ega jõua otse lapse juurde. Tuleks otsida lahendusi, mis võimaldaksid leida igale lapsele personaalne lahendus. Ühe meetmena võiks igale lapsele tagada vähemalt ühe huvihariduse liigi tasuta. Vajalikud vahendid tuleb leida, sest see on investeering noorte turvalisusse ja tulevikku. 

Komisjoni liige Signe Kivi viitas probleemile, et puudub täpne ja ajakohane info vähekindlustatud perede ja noorte kohta, mistõttu sihitud ja personaalse toetuse rakendamine on keeruline. On aeg viia olemasolevad ressursid ja võimalused süsteemselt kokku, et ressursid jõuaksid otse lapseni ja võimalused oleksid selgelt kaardistatud, et iga laps leiaks oma tee huviharidusse ning turvalisse arengukeskkonda. 

Madis Kallas, komisjoni liige, avaldas arvamust, et riik peaks suutma kaardistada, kui palju lapsi osaleb koolide huviringides. Praegu puudub täpne statistika. Info peaks olema kättesaadav kõigile. Islandi mudel võiks olla tulevikus kasulik lahendus mitmete probleemide leevendamiseks, tuues kaasa positiivseid muutusi noorte huvihariduse kättesaadavuses. 

See tegelikult pidi olema minu küsimus kohapealt kolleegile siis, kui ta siin oma ettekandega esines: et mida tema selle Islandi mudeli kohta arvab ja kas tema arvates võiks seda ka Eestis rakendada kas üks ühele või mõnel teisel kujul. 

Margit Sutrop, komisjoni liige, viitas huvihariduse, noorsootöö ja üldhariduse lõimimisele ning sõnas, et protsessis esineb takistusi, nagu koolide vähene paindlikkus ja staatusprobleemid õpetajate vahel. Lisaks võib laste tegevusetus pärastlõunati, kui vanemad on tööl, viia riskikäitumiseni. Seetõttu on oluline pakkuda koolis mitmekesiseid huvitegevusi, eriti nendele lastele, kelle vanemad ei saa nende [huviringe] muidu toetada. Idee iga lapse personaalsest kontost aitaks jälgida tema osalemist huvitegevustes ning toetada individuaalset arengut.

Tormi Kotkas selgitas, et formaal- ja mitteformaalõppe lõiming sõltub piirkonnast ja koolist ning nõuab üldhariduskoolide valmisolekut koostööks. Sageli esineb tõrksust, mis on seotud väsimusega reformide suhtes, mitte mitteformaalõppe väärtustamise puudumisega. See on kivi HTM-i kapsaaeda – neid reforme on viimasel ajal olnud päris palju. Edu võti on omavalitsuste loodud tingimused ja koostöö osapoolte vahel, kuhu kuuluvad ka lapsevanemad ja noored. HTM liigub [kavandatava] noortevaldkonna seadusega suunas, et tuleksid ka noortevaldkonna kvalifikatsiooninõuded. See [tagaks] ka üldhariduskoolide kindlustunde, et lastega ei tööta suvalised inimesed, vaid nad omavad kutsetunnistust. Sport on selles osas hea näide. 

Kolleeg Madis Kallase sõnul võiks igal lapsel olla võimalus osaleda talle huvi pakkuvas huviringis, kuna statistika näitab, et huviharidusest eemal olevad noored satuvad sagedamini pahandustesse. Erilist tähelepanu tuleks pöörata vanusegrupile 16–19, kelle seas on enim probleeme. 

Kolleeg Margit Sutrop viitas noorte spordist ja huviharidusest loobumisele ning tõi välja, et tipptasemel trennid ja kooli nõudmised tekitavad suure surve ja [sunnivad tegema] valikuid. Ta rõhutas, et kõiki tegevusi ei pea tegema professionaalsel tasemel. Oluline on võimaldada lastele mitmekülgseid vaba aja veetmise võimalusi. Riskigruppi kuuluvate noorte toetamine säästab hilisemaid kulusid ühiskonnale. Kool ja pere peaksid tagama lapsele vähemalt ühe huviala. 

Seejärel tegi komisjoni esimees Liina Kersna ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vadim Belobrovtsevi, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil ning viia läbi lõpphääletus. Selline otsus võetigi konsensusega vastu. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud komisjoni ettekandja! Küsimus teile on natuke laiem. Nagu siin kõlanud on, huvihariduse kättesaadavuse suurendamise plusse teavad tänaseks vist juba kõik Riigikogu liikmed ja kahtlemata seda nendivad kõik parlamendierakonnad ja fraktsioonid. Aga te olete seal [komisjonis] aastaid olnud. Kui palju positiivseid samme, otsuseid on reaalselt tehtud huvihariduse kättesaadavuse parandamiseks? Kas neid arutati ka selle konkreetse eelnõu menetlemise raames, et mis positiivsed sammud ja valitsuse plaanid on seni olnud? Ja mis on teie isiklik seisukoht nii selle konkreetse eelnõu suhtes kui ka laiemalt? Kas me täna liigume selles suunas, kuhu vaja, et huvihariduse kättesaadavus paraneks ühiskonnas, või sõltub see üha rohkem inimese sissetulekust ja rahakotist, või täpsemalt vanemate rahakotist, mis paneb lapsed ebavõrdsesse olukorda? 

Aitäh! Ausalt öeldes mulle vahepeal tundub, et selle teemaga on meil natuke samamoodi nagu demograafia teemaga. Me kõik räägime, et meil on suur probleem majas, sündimus langeb katastroofiliselt kiiresti ja me peame midagi ette võtma. Aga sinna see jääbki ehk põhimõtteliselt tegudeni asi ei jõua. Siin on natuke samamoodi. Me kõik saame aru, et huviharidus või mitteformaalne haridus, nagu seda võib ka nimetada, on hästi oluline. Ma ei usu, et on inimesi, kes ütlevad, et seda üldse ei ole vaja, mis me siin raha raiskame, võiksime raha suunata kuskile mujale. Vastupidi, kõik on seda meelt, et kindlasti peaks raha isegi rohkem olema. Aga jällegi, sinna see jääb. Nii et kui te küsite, kui palju selliseid initsiatiive on varem komisjonis olnud – mina saan rääkida kolmest viimasest aastast –, siis mina küll ei mäleta, et neid initsiatiive oleks olnud väga palju. 

Samal ajal me teame, et mõned aastad tagasi hakati sedasama summat – millest ka minu ettekandes oli juttu –, mis eraldatakse kohalikele omavalitsustele huvihariduse korraldamiseks, väga drastiliselt kärpima. Kunagi oli see circa 15 miljonit eurot aastas, siis kohe läks see kuskile 10 miljoni peale. Ja kui mälu mind ei peta, siis 2023. aastal otsustati, et järgmisest ehk 2024. aastast on see summa veel 1 miljoni võrra väiksem: kärbiti jälle 10% võrra. Nii et kui vahepeal see oli 15 miljonit, siis nüüd on see kuskil 9,3 miljonit, nagu ma juba ütlesin. 

Te küsisite minu isiklikku arvamust. Minu isiklik arvamus on see, et see on kindlasti samm vales suunas. Tegelikult peaks see summa suurenema, mitte iga kord väiksemaks minema. Tegelikult me peaksime kindlasti rohkem sellest valdkonnast rääkima, nii et mul on hea meel, et me täna siin seda otsuse eelnõu arutame.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu teise koosseisu kogemuse põhjal Riigikogus on kõige sisulisemad arutelud, kus poliitilised erimeelsused kõrvale jäävad, need, mis puudutavad haridust: haridusvaldkonda, üldhariduskoole, huviharidust, laste annete väljaarendamist. Selles vaimus ma küsin: kas komisjoni arutelu oli pigem konstruktiivne ja sõbralik? Kas tõepoolest on oodata, et valitsus hakkab otsuses ette nähtud reaalseid lahendusi välja töötama? Eelarve koostamine seisab ju sügisel ees ja praegu on Riigikogul väga hea ajastus selline ülesanne valitsusele anda. Milline tunne teil jäi, kas on lootust, et 9-miljoniline huvihariduse toetus kasvab ja tulevad täiendavad lahendused sellele juurde? 

Aitäh! Ma olen osaliselt nõus sellega, et haridusküsimused tekitavad siin kõige vähem erimeelsusi, aga osaliselt mitte. Meil on siin vist olnud, kui mälu mind ei peta, juba kaks korda umbusalduse avaldamine haridusministrile: siis hääletati erinevalt, konsensust ei olnud. See oli ka loogiline. 

Aga kui rääkida sellest, mis meil komisjonis on, siis reeglina toimuvadki meie komisjoni istungid väga sõbralikus õhkkonnas. Vahel ikka vaidleme, loomulikult, kuidas ilma selleta. See on täiesti loogiline, ikkagi peaaegu kõikide fraktsioonide esindajad on komisjonis olemas. Teemad võivad olla väga põhimõttelised. 

Mis puudutab seda valdkonda, siis jällegi, tagasiside, mille me saime ametnikelt, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi töötajatelt, oli ühest küljest hästi positiivne. Me nägime, et teemaga tegeldakse ja seda analüüsitakse. Ma tsiteerisin siin mitut punkti, kus riik nende ministeeriumide näol tõepoolest tahab aru saada, kuidas see süsteem töötab ja kuidas oleks võimalik seda parandada seal, kus see vajalik on. 

Aga kui te küsite, kas ma usun, et [suurendatakse] seda summat, mis eraldatakse igal aastal kohalikele omavalitsustele huvihariduseks, siis – ma tahaks küll optimist olla – ma arvan, et ainuke ajend, mis võib panna praegust valitsust summat suurendama, on lähenevad parlamendivalimised. Siis saaks ennast näidata paremas valguses ja öelda, et me eraldame raha. Kui see ei tööta, siis ma väga kahtlen, et leitakse raha, sest me oleme siin näinud väga palju erinevate ministrite esinemisi, kus ei ole empaatiat kahjuks tunda. Pigem on nii: te saate kuidagi ise hakkama, raha ei ole, kahjuks me peame teisi valdkondi rohkem rahastama. 

Ma ütlen ausalt, et mina seda väga ei usu. Kui see summa järsku suureneb, siis see oleks väga meeldiv üllatus. Ikka juhtub elus! Aga elame-näeme, varsti näeme.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kas teid minu isiklik arvamus Islandi kohta huvitab, aga ma ikkagi mainin, et Islandi mudel on selline, kus kontosüsteemi abil seotakse lapsega konkreetne summa. Reykjavíkis on see umbes 500 eurot ja selle [süsteemi] kaudu saavad lapsed [huvitegevust] valida. Ma arvan, et see oleks Eestile väga hea liikumise tee, kuna see on ennast õigustanud ja seda on praktikas proovinud veel väiksem riik kui Eesti. See [süsteem] võiks toetada. Ma küsingi sellest vaatest. Ma olin ka ise kohal ja tean, et teatud arutelu oli. Aga kas on [antud] mingit uut infot vahepeal selle kohta, mis puudutab ministeeriumi samme Islandi mudeli rakendamisel või vähemalt kaalumisel?

Aitäh! Seda informatsiooni on teil, ma arvan, sama palju kui mul. Ma tsiteerisin oma ettekandes HTM-i esindajat Tormi Kotkast, kes ütles, et ministeerium on ette valmistamas uuringut – ta ei ole seda isegi veel põhimõtteliselt käiku lasknud, vaid on seda ette valmistamas –, mis peaks näitama, kuidas Eesti kohalikud omavalitsused suhtuvad kontopõhise rahastusmehhanismi rakendamisse või kas oleks sobiv mõni alternatiivne lähenemine. Ma saan aru, et teisisõnu hakatakse küsima omavalitsustelt, mis on nende arvamus selle süsteemi kohta. 

Ühest küljest on see loomulikult positiivne. Teisest küljest võiks see protsess olla natuke kiirem. Kui omavalitsused saavad kindlust, et seesama rahastus ei vähene – raha, mis riigilt huviharidusele tuleb, on sama või isegi suureneb, mida loomulikult väga tahaks –, siis on nad valmis erinevate stsenaariumide üle diskussiooni pidama. Kui neil tekib tunne – ma räägin sellest, et raha võetakse ära ja hakatakse mingit teist mudelit rakendama selle asemel –, siis võivad vastused olla hoopis teistsugused. 

Nii et siin on minu arvates kõige olulisem ikkagi tekitada kohalikele omavalitsustele kindlust, et seesama rahastamine väiksemaks ei lähe ja ära ei kao. Kui me räägime alternatiivsest rahastusmehhanismist, siis kohalike omavalitsuste jaoks halvemaks olukord ei muutu, eriti rahalises mõttes.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Tegelikult on see teema seotud ka ühe varasema teemaga. Me teame, et viimasel poolel aastal on olnud väga suuri probleeme koolide õppekäikudega: [on antud] väga segaseid sõnumeid, et kes ja kui palju võib nende eest tasuda. Kas selle punkti käsitlemisel tuli ka see teemaks, et meil on pool aastat olnud suuri probleeme muuseumide ja teatrite külastamisega? Kas seal nähti mingit seost või on seda varem arutatud?

Aitäh! Siin vahepeal vastatakse sellistele küsimustele nii, et ei, sellist küsimust komisjonis ei arutatud, aitäh. (Naerab.) Aga mina võin nii palju öelda, et meil oli sel teemal diskussioon ühel teisel istungil. Selle punkti raames meil tõepoolest seda teist teemat ei arutatud, arutasime seda eraldi, kuna meile olid külla kutsutud inimesed, kes olid selle valdkonnaga seotud. Ja tõepoolest, vaat seal läks diskussioon kohati isegi tuliseks. Kuna meil ei olnud kahjuks tehnilistel põhjustel kohal Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajat, siis ei olnud võimalik leida tasakaalu selles diskussioonis. Ühesõnaga, see oli natuke mäng ühte väravasse, see ei olnud kõige parem. Aga me leppisime kokku, et kindlasti teeme neid arutlusi veel ja kutsume sinna loomulikult ka ministeeriumi esindajad. 

Tuliseks läks ka sellepärast, et teema on praegu hästi-hästi terav. Ma arvan, et ministeerium peaks praegu kiiremas korras midagi ette võtma, sellepärast et rahulolematus kasvab põhimõtteliselt iga nädalaga, kui mitte iga päevaga. Tõepoolest, praegune olukord on selline, et koolid ei julge raha küsida. Nad ei tea, millal ja kuidas olukord laheneb. Nii õpetajad, vanemad kui ka – ma oletan – lapsed ise on praegu hästi rahulolematud, sellepärast et oluline osa õppeprotsessist on praegu lihtsalt ära jäänud. Keegi ei saa aru, millal see [võimalus] tagasi tuleb ja kas see üldse tagasi tuleb. Ja kui see tuleb tagasi, siis mis kujul, ja nii edasi. Nii et sellega on päris suur probleem. Ma loodan, et ministeerium ikkagi kiiremas korras võtab midagi ette.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nii mõnigi aasta tagasi, kui riik hakkas toetama huviharidust – õnneks –, siis olid summad, mis eraldati kohalikule omavalitsusele, päris märkimisväärsed. Selle ajaga on need vähenenud circa kaks korda. Praeguses raskes olukorras, kus valitsus tõstab makse, toidu hinnad tõusevad ja paljudel lastel ei ole [raha] isegi paari ketse endale osta – teisi muresid on ju ka –, oleme tõstatanud siin Riigikogus igasuguseid küsimusi, mis leevendaks perekondade elu-olu, aga vastu ei ole tuldud. Valitsusel on teised prioriteedid kui Eesti inimene. Mis te ise arvate, kas sellel eelnõul on ka väljavaadet, et see vastu võetakse?

Aitäh! Kolleeg Riina Sikkut eelnevalt ütles, et haridusteemalised algatused leiavad siin saalis rohkem üksmeelt kui teised. Aga ma ausalt öeldes ei tea, kas koalitsioon on valmis seda toetama. Kui me räägime komisjonist, siis komisjonis räägivad koalitsioonierakondade esindajad väga mõistlikku juttu. Nad on nõus sellega, et olukord on ideaalist kaugel, kindlasti peaks pingutama ja rohkem raha leidma, võib-olla muutma süsteemi kuidagi niimoodi, et just nimelt vähem kindlustatud pered ja lapsed saaksid rohkem toetust. Aga kogemus näitab, et kui initsiatiiv jõuab suurde saali, siis tihtipeale hääletatakse ikkagi teistmoodi võrreldes sellega, mis on komisjonis. Nii et mina küll loodan, et koalitsioon seda toetab. Keskerakonna fraktsioon kindlasti toetab seda. Varsti näeme.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tunne kultuurikomisjoni õhkkonda, aga vaatan õõvastavalt, nagu oleks mingi teine aeg saabunud: selleks et kusagile ekskursioonile minna, tuleb tsaarilt luba küsida. Käivad palverännakud – 400 inimest või üle selle, kes sellega tegelevad –, käiakse alandlikult palumas, et oleks võimalik minna muuseumi või kusagile mujale. Kas te komisjonis arutasite ka seda, kuidas me oleme nii kaugele jõudnud, et selline asi üldse võimalik on? Nii absurdne.

Aitäh! Tõepoolest, kui sel teemal oli arutelu, siis me arutasime seda hästi palju erinevatest vaatevinklitest. Loomulikult on suur küsimus, miks on vaja kogu aeg raha küsida. Samas, praegu meenutan, et isegi siis, kui mina käisin koolis – see oli 1980-ndatel ja 1990-ndate alguses ja keskpaigas –, küsiti raha, võib-olla isegi mitte ekskursioonideks, vaid näiteks värvide ja pintslite [ostmiseks või selleks], et koolis remonti teha. Ka selliseid asju on olnud. [Selleks raha] praegu minu teada väga ei küsita, juba see on paremaks läinud.

Mis puudutab koolivälist tegevust, siis ma arvan, et mingi osa sellest võiks ikkagi katta kas riik või kohalik omavalitsus. Ka sellest on ühe variandina räägitud. Aga kui tõepoolest tahetakse koolivälist õppeprotsessi võimalikult palju rikastada, siis on selge, et seda võib teha lõpmatuseni. Loomulikult on see kõik väga kasulik, aga eelarve on selline, nagu ta on. Tegelikult on suur enamus lapsevanematest ju valmis ekskursioonide ja teiste tegevuste eest maksma, aga praegu lihtsalt keelab ministeerium koolidel raha vastu võtta. Nii et praegu on olukord selline, et see on puhas juriidiline küsimus, kuidas midagi korraldada. 

Teine probleem tõepoolest ei ole niivõrd juriidiline, kui on sotsiaalne: on hästi palju vanemaid, kes väga tahaksid, et nende lapsed käiksid ekskursioonidel ja muudes kohtades ennast täiendamas, aga neil, vähem kindlustatud peredel, ei ole lihtsalt selleks raha. Siinkohal võiksid kindlasti riik, kohalikud omavalitsused ja koolid, olles osa kohalikest omavalitsustest, ja riigigümnaasiumid mõelda, kuidas olukorda parandada. Erinevad erakonnad on teinud ettepanekuid, kuidas probleemi lahendada ja kuidas [õppekäike] korraldada ka neile, kes lihtsalt ei saa seda endale lubada. Ideid on olnud hästi palju, ka meie erakond on nende ideedega välja tulnud. Pall on praegu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi väljakupoolel.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei tea, kas sellest juttu oli, aga ma eeldan, et oli nii tähtsa otsuse puhul, kui huvihariduse rahastamine on. [Võiks] teha võrdluse sellel teemal. Sellel kärpel, mis kunagi huvihariduse riiklikus rahastamises tehti – mõned miljonid eurod, et Eesti majandusel läheks kuidagi väidetavalt paremini –, on ka mõju lõppkokkuvõttes. Kui lapsed ei saa huviharidust omandada, siis neil jäävad anded arendamata. Võib-olla on nad selle tõttu vähem võimekad ja panustavad ühiskonda tulevikus vähem. Sellel on mingi majandusmõju, ühiskondlik mõju. Kas sellest oli juttu? Kas te saaksite seda poolt valgustada? Kui mõni miljon siit ära võtta, lööb see lapsi ja peresid väga tugevalt. Aga lõpuks, mis see teine pool võiks olla?

Aitäh! See ei olnud pelgalt isegi mõni miljon, see oli peaaegu 5 miljonit. Ehk oli 15 miljonit ja siis järsku oli 10 miljonit. Ma mäletan, et kui see samm ära tehti, siis mina olin veel Tallinna abilinnapea just haridusvaldkonnas ja Tallinna see puudutas niimoodi, et meile lihtsalt öeldi, et nüüd te saate 50% vähem. See [kärbe tehti] niimoodi omavalitsuste vahel ja otsustati, et Tallinn saab eelnevast kaks korda vähem raha. Ma mäletan, kuidas meie jaoks oli paras pähkel, kuidas siis korraldada huviharidust niimoodi, et lapsed ei peaks sellest ilma jääma ja ei peaks ringe ja trenne ära jätma või kinni panema. See oli väga suur väljakutse. Me küll saime sellega hakkama, aga see oli räige. Loomulikult ma mäletan, kuidas siis anti põhimõtteliselt mõista, et huvihariduse [pakkumine] ongi kohalike omavalitsuste ülesanne: tegelege sellega, me siin lihtsalt toetame. 

Natuke nagu näiteks koolitoit. Me räägime, et koolitoit peab olema tasuta, ja kunagi see oligi niimoodi. 2018. aastal kehtestati kord, kus riik annab ühe euro ühe õpilase õppimispäeva eest ja kohalik omavalitsus lisab omalt poolt midagi. Aga tegelikult – nüüd on juba 2026. aasta – pole see kaheksa aastat muutunud. Seesama närune üks euro ongi. Ma olen mitu korda haridusministrilt siin saalis küsinud, kas tema arvates on see täiesti normaalne olukord, kus juba kaheksa aastat on see summa olnud muutumatu, ongi üks euro, samas kui kõik saavad aru, et sellest juba ammu ei piisa. Siis oli vastus umbes selline, et riik ei peagi koolides toidukulusid katma, kohalikud omavalitsused ja lapsevanemad peavad seda ise tegema ja riik lihtsalt toetab nii palju, kui saab. 

Täpselt samamoodi öeldakse, et huviharidus ei ole ju kohustuslik haridus. Igaüks saab ise hakkama: riik toetab, aga riik tegelikult ei pea seda kinni maksma, sest seda võivad teha kohalikud omavalitsused ja lapsevanemad ise. Meie seda lähenemist väga ei toeta. Ja nagu me siin juba rääkisime ja diskuteerisime, tõepoolest, meie arvates peaks see summa mitte vähenema, vaid suurenema ja jõudma vähemalt sinna, kus see oli näiteks aastail 2018–2022, kui hakati seda kõvasti kärpima.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud kolleegid, kes on siin saalis! Hea Eesti rahvas, kes vaatab meid ilmselgelt läbi interneti! Kui me täna siin saalis räägime laste huviharidusest, siis me ei tohiks ju tõepoolest rääkida ainult numbritest eelarves. Me räägime tegelikult Eesti tulevikust: me räägime sellest, millised lapsed meie riigis, meie maal kasvavad. Kas need on lapsed, kellel on võimalus areneda muusikas, spordis, kunstis ja rahvuskultuuris, või siis lapsed, kellelt on see võimalus riiklikult ära võetud?  

Muidugi, sotse tuleb nüüd tunnustada, et nad on tulnud siia saali selle hea eelnõuga. Aga Eesti avalikkusele tuleb siiski valjusti ja selgelt välja öelda, et sotsiaaldemokraadid kannavad selles protsessis, mida me nimetame kärpimiseks huvihariduses, väga suurt vastutust. Faktid on sellised: sotsiaaldemokraadid olid võimul nii kärbete alguses kui ka hiljem ehk aastatel 2016–2019 ja 2022–2024, kui tehti ära kõige suuremad kärped huvihariduses. 

See on tüüpiline Eesti poliitika muster. Kõik suuremad erakonnad on teatud hetkel olnud võimul, kui huvihariduse raha maha niideti. Selle tulemusena on riiklik panus vähenenud, koormus on lükatud lapsevanemate ja omavalitsuste õlule ja see lööb kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga peresid ja maapiirkondade lapsi. Näiteks Saaremaal on vähenenud toetus kuni 60%, Hiiumaal 50%, Põlvamaal ligi poole võrra ja Ida-Virumaal on vähenenud huvihariduse kättesaadavus kõige rohkem. 

Oma saba tõstes tuleb muidugi tõdeda, et kui EKRE oli võimul, siis huvihariduse toetus oli kõige kõrgemal tasemel: see, millest siin eelnevalt räägiti, 15 miljonit eurot. Ja juba 2022. aastal oli langus 5 miljonit ehk [toetus] langes 10 miljonile eurole. 

Sotsiaaldemokraadid räägivad meelsasti laste heaolust ja võrdsetest võimalustest, aga tegelikkuses aitasid nad kaasa olukorrale, kus tuhanded lapsed jäid ilma võimalusest areneda. Paraku see kõik toimub olukorras, kus Eesti inimesed maksavad juba niigi väga kõrgeid makse. Me maksame, et riik saaks toimida, aga raha kahjuks ei jõua tagasi sinna, kuhu see peaks jõudma: laste arengusse, perede toetamisse ja maapiirkondade elujõu säilitamisse. 

Maapiirkondades nimelt lisandub sellele probleemile, millest me täna siin räägime, veel üks väga konkreetne takistus. See on nimelt automaks. Tuleb siinkohal meelde tuletada, et ka sotsid olid väga innukad seda kehtestama. Me teame, et kui ühistransport on väga halb või puudub täielikult, siis on ju auto perele ainus võimalus viia oma laps huviringi, trenni või muusikakooli. Kõrge automaks teeb auto omamise kalliks just nende perede jaoks, kes seda kõige rohkem vajavad. 

See ei ole mingi keskkonnateadlik poliitika, see on sõna otseses mõttes maapiirkondade laste karistamine. See on klassivõitlus, kus Tallinna ja Tartu lapsevanematel on vähemalt mingisugusedki võimalused olemas, aga Lõuna-Eesti ja saarte peredes jääb laps lihtsalt koju.

Kärbetest huvihariduses rääkides ei saa muidugi üle ega ümber sellest, mida teeb Haridus- ja Teadusministeerium. Just sealt on viimastel aastatel tulnud mitmed algatused, mis on huvihariduse rahastamist vähendanud. Praegu, kui Eesti 200 haridusminister Kristina Kallas on suunanud riigi raha koolidesse näiteks 20 erineva soo õpetamiseks ja LGBT-propaganda levitamiseks – selleks leitakse alati vahendeid –, koolidesse on toodud ideoloogilisi programme, mis ajavad segi laste arusaama bioloogilisest reaalsusest ja kahjustavad selgelt nende vaimset tervist, mis samuti on meil teatavasti tõusmas epideemiliseks probleemiks. 

Ma palun lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Vaat selle igasugu jama õpetamiseks meie lastele liberaalidel hariduses raha on, aga laste päris huvihariduseks, muusikakoolideks, spordiringideks ja rahvatantsuks – vaat selleks raha ei jätku. Veelgi enam, Reformierakonna valitsetud riik on aastate jooksul pumbanud miljoneid eurosid erinevatesse MTÜ-desse, mis aktiivselt LGBT-agendat juurutavad. Ainuüksi aastatel 2009–2019 said vastavad ühingud – LGBT ühing, Eesti Inimõiguste Keskus ja MTÜ Oma Tuba – riigilt üle 1 miljoni euro. Hiljem on lisandunud veel sadu tuhandeid eurosid, ülikoolidesse on läinud raha soouuringute ja gender-teaduste ja sellekohaste õppeainete sisseseadmiseks, ja seda kõike maksumaksja kulul.

Ma teemakohaselt kordan, et me räägime täna siin laste huviharidusele väidetavalt mittejätkuvast rahast. Piinlik peaks olema heldelt raha raisata programmidele, mis meie lapsi mentaalselt kahjustavad. Kõigile nendele aktivistidest ideoloogilistele parasiitidele antakse raha, samal ajal kogunevad päriselt meie lapsed tegevusetuse tõttu pealinnas Tammsaare parki ja kaubanduskeskustesse, maal bussipeatustesse ja kodudesse jooma. Veelgi hullem, igavusest ja ilmajäetusest nad radikaliseeruvad, ja nagu me teame õnnetuid näiteid, lõpuks tapavad veel kellegi ära. Ja just nimelt siis ametnikutädid ministeeriumides ja ametites väristavad pead ja räägivad, kuidas meie kõik oleme selles süüdi: meie oleme midagi tegemata jätnud, lapsed ei ole süüdi, keskkond on laste kujunemisel oluline. Muidugi on! Lapsed ei olegi süüdi, et nad on tegevusetult tänavale jäetud mõnuainete ja ekraanide küüsi. 

Ma kutsun siin üles kõiki, kellest see otsuse eelnõu sõltub ja kellele see on suunatud, et tehke midagi! Tehke tegusid, mitte sõnu! Islandi näitest on siin palju räägitud. Tõepoolest, kinnitan, et minu head tuttavad töötavad juba alates eelmise sajandi üheksakümnendate keskelt Islandil: jagavad seal oma teadmisi ja edendavad Islandi laste muusikaharidust. Nad tõepoolest rääkisid mulle juba ammu, enne kui see teema üleüldse siin päevakorda jõudis, et Islandil on süsteem, kus igal lapsel on võimalik proovida absoluutselt kõike, mida ta tahab: täna jalgpalli, homme iluisutamist, siis flööti, kitarri, jazz-laulu, ooperilaulu – kõike! See ongi toonud kaasa tulemuse, et Islandil on tõepoolest kõige väiksem mõnuainete tarbimine Euroopas. Kõlab ju hästi. Makske kinni või tehke järele või siis mõlemat! 

Meie Eestis peaksime sellest mudelist julgelt eeskuju võtma, sest laste huviharidus ei ole mingisugune luksus, kõrvalteema või lõbus ajaviide. See on investeering tulevikku – sellest on siin täna räägitud –, tugevamasse, tervemasse, loomingulisemasse ja Eesti väärtustel kindlalt seisvasse põlvkonda. Lisaks, tõepoolest, nagu on öeldud, vähendab see hilisemaid sotsiaalkulusid, parandab vaimset tervist ja tugevdab kogukonda. Meie erakond on seda joont alati rõhutanud. Mõelgem sellele! Aitäh! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Inimesed, kes meid jälgivad! On selge, et huviharidus, nagu eespool kõneleja juba pikalt rääkis – jääb üle ainult nõustuda temaga –, on ülioluline mitte ainult selle jaoks, et meie lapsed saaksid parema füüsilise, käelise ja vaimse arengu, vaid just selle jaoks, et kui nad [osalevad] huvihariduses, siis nad ei ole tänavatel ega tegele tegevusega, mis neid hiljem võib-olla kohtupinki ja vangi viib. Need summad, mis on huviharidusse mõeldud, toovad ilmselgelt kasu ega vii raha hiljem [eelarvest] välja – näiteks vangide ülalpidamise näol. 

Aga ma räägin natukene teisest vaatevinklist – Helle-Moonika Helme juba tõi siin väga häid näiteid –, et mida saaks teha kas või ilma rahata ja mis on teemad, mille puhul võiks teistmoodi teha. Üks näide on see, et meie haridusminister on minu arvates teinud ääretult rumalaid otsuseid. Koolide algusaja kellaaegade ümber käiv ažiotaaž on tegelikult täiesti uskumatu, eriti maapiirkondades. Mina ei saa aru, mis vahet on haridusministeeriumi või ministri jaoks sellel, et lapsed ei tohi kell kaheksa kooli minna, vaid nad peaksid kell üheksa minema. See on otseselt seotud ka huviharidusega, sellepärast et lapsed, kes peaksid maapiirkondades minema kooli kella üheksaks – esiteks ei ole transporti, kogu transpordisüsteem tuleb ümber ehitada –, ei jõua normaalsel ajal enam keskusesse. 

Näiteks Saaremaa näide: tütar käib Lümandas koolis, sealt on 30 kilomeetrit Kuressaarde, kus on muusikakool ja trennid. Kui ta tund aega hiljem peaks minema, siis kõik lükkub järelikult tund aega hiljemaks. Väga raske on ühildada huvihariduse aegasid. [Huvitegevused] lõpevad väga hilistel öötundidel ja sealt peab veel tagasi sõitma 40 kilomeetrit. Millal ta siis veel õpib? See kõik on väga suur probleem. Ometi võeti seadus vastu siinsamas Riigikogus läbi mõtlemata, ka Riigikogu liikmed juhtisid sellele tähelepanu.

Nüüd rahastusmudelist: näiteks õpetajate palgad. Võtame omavalitsused: huvihariduses on õpetajate palgad ju sada protsenti kohalike omavalitsuste õlgadel. Me teame, et samas saavad kooliõpetajad riiklikku rahastust ning lasteaedade õpetajad saavad osaliselt riiklikku [rahastust] ja osaliselt kohaliku omavalitsuse rahakotist. Isegi lasteaiaõpetajate palkadele pidev juurdemaksmine, mida kohalik omavalitsus peab tegema – teatavasti [kooli]õpetajate palgad tõusevad riiklikult –, on omavalitsustele juba päris suur koorem. Ma saan aru, et see on vajalik, aga see on suur koorem. 

Huviharidusõpetajate palga mahajäämus võrreldes riikliku rahastusega õpetajate palkadega on [suur]. Vahepeal oli meil Saaremaal see vahe lausa 30%. Nüüd on see vähenenud, aga me ei ole kunagi jõudnud samale tasemele. See tähendab ka seda, et järjest raskem on leida muusikakoolidesse õpetajaid. Kuressaare Muusikakooli õpetajate keskmine vanus – ma võin eksida – on vist juba üle 60. Meil on tegelikult tõsine probleem. Pluss treenerite arv: konkreetselt näiteks purjetamistreenereid Kuressaares ei jätku, meil ei ole rahastust. Omavalitsustel ei ole raha. Järelikult peaks mõtlema selle mudeli läbi. Äkki võiks olla ka huviharidusõpetajate palk riiklikult … 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… rahastatud nii nagu muu hariduses. Või siis [teha] vähemalt samaväärne [süsteem kui] näiteks lasteaiaõpetajate puhul, et osaliselt maksab riik ja osaliselt omavalitsus. Ma arvan, et see kindlasti parandaks võimalust anda paremat huviharidust. 

Ma olen näinud ka seda, et huviharidust antakse väga palju fanatismi toel. Minu abikaasa onugi annab korvpallitunde, ma näen tema entusiasmi. Ta tõuseb kell kuus hommikul, viib oma raha eest lapsi trennidesse, teeb laagreid. Samas on needsamad õpilased, lapsed, kes seal käivad – tal endal on valus vaadata –, natuke unarusse jäänud, nad on juba pahuksis seadustega. Ja kui palju noori poisse on näiteks tema välja aidanud nii-öelda vales suunas liikumisest – ma tean kindlasti kümneid. Aga see ei ole ju ainuke võimalus, et me teeme kõike fanatismist. Siin oleks vaja väikest lisaressurssi. 

Vaatame, kui palju me kulutame mõttetutele energiateemalistele probleemidele, sisuliselt raiskame raha. Näiteks 330 kilovoldi [teema], ma ikka alati toon selle välja – on teada, et see on ülikallis ja seda tegelikult Eestile vaja ei ole, ja me ikka jätkame. Me ikkagi rahastame seda, meil käivad mingid mõttetud uuringud selle juures. Samamoodi meretuuleparkide teema: miljardeid ollakse valmis sinna alla matma. Ja siis me räägime, et meil ei jätku huviharidusse aastas 9 miljonit eurot juurde anda. 

Mõtleme hästi läbi oma prioriteedid, sest kui meil ei ole lapsi, siis ei ole meil tulevikus ka maksumaksjaid, kes maksaks kinni pensione või kelle abil üldse meie riiki saaks ülal pidada. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on kaks asja, millest ma tahan veel rääkida, kuna ma juba sain siin rääkida päris pikalt. Esiteks tahan natuke rohkem rääkida Islandi mudelist, sest see ei ole ainult huvihariduse [soodustamiseks]. Ma olen ise Islandil käinud, nüüd juba vist kaheksa aastat tagasi, konkreetselt tutvumas selle programmiga, mis kehtestati 1990-ndatel. Põhimõtteliselt 20 aastaga saavutati suurepärane tulemus. 

1990-ndatel oli Island väga suures hädas noorte käitumisega, nimetame seda niimoodi. Siis üle 40% noortest, 15–16-aastastest, jõid regulaarselt, tarbisid alkoholi, 23% suitsetasid igapäevaselt ja 17% tunnistasid, et nemad kasutavad marihuaanat. Ma kujutan ette, et oli ka neid, kes seda üles ei tunnistanud, nii et need on miinimumnumbrid. See oli väga-väga katastroofiline olukord. Sel hetkel otsustati, et tuleb midagi väga radikaalset ette võtta. Siis pandi kokku programm, kus oli mitu etappi ja kus olid erinevad valdkonnad. Hakati küsitlema noori, teismelisi, et saada tagasisidet, kus nad oma vaba aega veedavad, kellega nad suhtlevad ja nii edasi. Ühesõnaga, need andmed olid väga väärtuslikud, sellepärast et nende alusel sai teha juba järgmisi samme. 

Siis pühendati väga palju aega ja ressurssi vanematele: nendega vesteldi, arutleti. Kui enne oli olukord selline, et vanemad ostsid oma lastele alkoholi või sigarette ise – ka selline olukord oli –, siis regulaarne töö vanematega kandis vilja. Alkoholipoliitika muutus, kehtestati teised vanusepiirangud. Hakati mõtlema selle peale, millega siis noored tegelema hakkavad, kui nad ei hängi kuskil tänavatel, ei joo, ei suitseta. 

Siis tuli appi see huviharidussüsteem: kehtestati needsamad kontod, vautšerid. Kohalikud omavalitsused eraldasid sellele kontole konkreetse summa igale lapsele, et laps saaks tegeleda kas spordi või muusikaga või käia teistes huviringides. Samal ajal hakati ehitama infrastruktuuri, staadione, ujulaid, klubisid ja nii edasi. Treeninguid üritati teha kas tasuta või väga odavalt. Põhimõte oli, et kui teismelisel on, millega tegeleda, siis ta ei hakka jooma ega suitsetama. 

Nii et kui sinnamaani oli lähenemine umbes selline, et alkohol on kurjast ja tervisele kahjulik, siis uus moto oli, et muudame elustiili ja ümbruskonda. See viis selleni, nagu ma mainisin, et kui üle 40% 15–16 aastastest noortest [varem] jõid regulaarselt, siis 20 aastaga langes see 5% peale. Suitsetamise puhul oli see 23% iga päev, nüüd on 3%. 

Palun aega juurde. 

Jah, kolm minutit. 

Ja seesama kergete narkootikumide [tarbimine], nimetame neid niimoodi, oli 17%, nagu ma mainisin, ja [hiljem] oli juba 7%. Tänu sellele sai Island üheks parimaks Euroopas nende näitajate järgi. 

Nii et kui me räägime Islandi mudelist, siis on kindlasti vaja rääkida kompleksist: mitte ainult konkreetselt huviharidusest ja nendest personaalsetest kontodest, vaid terviklähenemisest. Aga nagu ma ütlesin, see võtab aega. Põhimõtteliselt võttis see aega peaaegu 20 aastat. Loomulikult hakkas asi paranema palju kiiremini, aga sellised tulemused tulid alles 20 aasta pärast. Kui me tahame, et lähitulevikus olukord muutuks – meil õnneks ei ole nii katastroofilist olukorda, nagu oli Islandil 1990-ndatel –, siis me võiksime loomulikult nii mõnegi meetme, mille islandlased olid kehtestanud, kindlasti üle võtta. See on üks asi, millest ma tahtsin rääkida. 

Teine asi on see. Ka minu ettekandes ja siin küsimuste voorus kõlas see mõte. Tõepoolest, 2017. aastal, kui mälu mind ei peta, hakati toetama kohalikke omavalitsusi. Esimene summa oli kuskil 6 miljoni euro ringis – seesama raha eraldati kohalikele omavalitsustele just huvihariduse korraldamiseks. 2018. aastal suurendati seda summat drastiliselt: see oli juba 14–15 miljonit. See kestis niimoodi aastani 2022. Aastal 2023 otsustati, et huviharidusele antakse liiga palju, ja alandati seda summat kohe kolmandiku võrra. [Alguses] oli 15 miljonit eurot, 2023. aastal oli juba 10 miljonit ja 2024. aastal juba 9 miljonit. Nii et 15 miljonist on saanud 9,3 miljonit. See on vist praegu täpne number. 

Loomulikult on see täiesti vale suund, kuhu poole liikuda. Selle asemel, et vastupidi suurendada seda summat koostöös kohalike omavalitsustega ja mõelda, kuidas raha jõuaks paremini vähem kindlustatud perede lasteni, me lihtsalt kärbime, võtame raha ära ja räägime, et kohalikud omavalitsused ja elanikud võiksid ise oma huviharidust kinni maksta. See ei ole õige lähenemine.

Ma väga loodan, et me täna vähemalt alustame sellest, et toetame seda otsuse eelnõu siin saalis. Siis saame juba edasi minna. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Aitäh kõigile Riigikogu liikmetele! Mul on hea meel öelda, et siin täna tõstatati väga olulisi punkte, mis puudutavad näiteks noorte õigusrikkumiste temaatikat, vähest liikumist ja vaimse tervise küsimusi. Hea oli kuulda hea kolleegi viimast ülevaadet ka Islandi täiendavast mudelist, kuidas ja mismoodi kogu tervik seal lõpuks kokku on jooksnud. [Oluline] on ka haridusega sidumine ehk mitteformaalne ja formaalne haridus tervikuna Eesti haridussüsteemis. 

Oma lühikeses sõnavõtus ma soovin tänada kõiki saadikuid ja osapooli komisjonis, kes on aidanud kogu protsessi siia saali tuua. Tegelikult on kõik see, mis puudutab huviharidust, kindlasti jätkutegevus. Sõltumata sellest, kuidas läheb tänane hääletustulemus, ma arvan, et poolteist tundi sisulist head arutelu huvihariduse teemal ei võta meilt kelleltki midagi ära, vaid vastupidi, annab kindlasti uusi nurki, mida saame oma teistes tööformaatides rakendama hakata. Kutsun üles sellest sõltumata [eelnõu] toetama, võib-olla õnnestub ka 51 häält kokku saada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 826 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, juhin esmalt teie tähelepanu sellele, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed huvihariduse kättesaadavuse parandamiseks" eelnõu 826. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Otsuse eelnõu 826 ei saanud otsusena vastuvõtmiseks vajalikku toetust. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud kolmanda punkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse (teabevahetus Euroopa Liidu liikmesriikide vahel ja Europoliga) eelnõu 784 teine lugemine. Nii pika ettelugemise peale on juba jõudnud Riigikogu kõnetooli ettekandeks hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Anti Haugas. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Komisjon arutas kahe lugemise vahel seda eelnõu 6. ja 13. aprillil. Lühidalt veel eelnõu [sisust]. Eelnõu eesmärk on võtta Eesti seadusandlusse üle nii-öelda Rootsi direktiiv, mis ajakohastab ja täpsustab riikidevahelist teabevahetust, muudab selle lihtsamaks ja raamistab seda, et tõkestada organiseeritud kuritegevust, kelmusi ja pettusi, mis Euroopas saavad üha aktuaalsemaks. 

Tähtajaks muudatusettepanekuid ei laekunud, küll aga algatas ühe muudatusettepaneku Siseministeeriumi ja AKI-ga koostöös õiguskomisjon. Muudatusettepanek seaduse tasandil täpsustab töövoosüsteemi toimimist ehk seda, milline peab olema töövoosüsteemi ülesehitus ja haldamine: et see oleks seadusega täpsemalt piiritletud. Muudatusettepanekut ning ka teise lugemise lõpetamist toetas komisjon konsensuslikult.

Suur tänu! Andres Metsoja, teile on siiski midagi jäänud arusaamatuks.

Aitäh! Tõesti jäi arusaamatuks. Vabandan oma ebakompetentsuse pärast, aga mis asi see töövoosüsteem on? Tõite selle täpsustuse sisse, et [tahate] teha seda paremaks, aga äkki räägite paari sõnaga lahti, mis elukas see töövoosüsteem on.

Väga asjakohane [küsimus]. Seda me küsisime ka komisjonis, et see ei jääks laialivalguvaks. Töövoosüsteem lihtsustatult on dokumendihaldussüsteem, mida teabe valdaja kasutab info vahetamiseks liikmesriikidega: ehk siis dokumendihaldussüsteem Euroopa Liidu süsteemidega teabevahetuseks.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu ettekandja ütles, eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, mille on esitanud juhtivkomisjon – õiguskomisjon – ja juhtivkomisjoni otsus on seda arvestada täielikult. Oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 784 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine ja ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. Oleme saanud tempo üles.

Neljas päevakorrapunkt: riigikaitsekomisjoni algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse (ajateenistuse keelenõue) eelnõu 825 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme härra Peeter Tali. Kõiki tiitleid ei saa siin ette lugeda, praegu olete teises rollis.

Austatav Riigikogu esimene aseesimees ja veel lugupeetavamad kolleegid! Selle eelnõu algatas Riigikogu riigikaitsekomisjon ja eelnõu esimene lugemine sai lõpetatud selle aasta 25. veebruaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ehk 11. märtsiks kella 17.15-ks ei esitatud eelnõu kohta väljastpoolt juhtivkomisjoni mitte ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon ise tegi eelnõu kohta viis muudatusettepanekut. Oma ettepanekud arvamuse vormis esitas eelnõu kohta riigikaitsekomisjoni liige härra Arhipov. 

Riigikaitsekomisjon arutas ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamust selle eelnõu põhiseaduspärasuse kohta. Seda küsis riigikaitsekomisjon õigus- ja analüüsiosakonnalt, kes hindas eelnõu täitsa põhiseaduspäraseks. Vabariigi Valitsus omakorda arutas riigikaitsekomisjoni algatatud eelnõu 12. märtsi istungil ning otsustas seda toetada ja esitada komisjonile Kaitseministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekud eelnõu kohta. Nendest ettepanekutest lähtuvalt koostas juhtivkomisjon muudatusettepanekud. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist selle aasta 6. aprilli ja 20. aprilli istungil. 6. aprilli istungil osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski, Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev ning Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson. 20. aprilli istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja muudatusettepanekute tervikloetelu, millele olid lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning seletuskiri. 

Nüüd muudatusettepanekutest. Kokku oli muudatusettepanekute loetelus viis muudatusettepanekut. Ettepanekud ise ja nende detailsemad seletused on muudatusettepanekute loetelus. Neli esimest muudatusettepanekut on sõnastust ja loogikat täpsustavad. Viienda muudatusettepaneku esitamise põhjus on asjaolu, et KVTS-is kehtiv sunniraha ülemmäär pärineb ajast, kui riigi keskmine palk ja elatustase olid oluliselt madalamad. Viimase paarikümne aasta jooksul on keskmine töötasu neljakordistunud ja seepärast ei täida senine sunniraha [ülemmäär] sellist motiveerivat [ülesannet], et motiveerida isikut täitma talle seadusega pandud kohustusi. Praegune madal sunniraha ülemmäär ei ole piisav, et tagada kutsealuste ilmumine terviseseisundi hindamisele või muudele kohustuslikele toimingutele, mis on seotud ajateenistusse asumisega. 

Eelnõu kohaselt on eesti keelt vähemalt B1-tasemel mitteoskaval kutsealusel kohustus osaleda keeleõppes ja vajadusel sooritada tasemeeksam. Sellise kohustuse täitmata jätmisele järgneb kõigepealt ettekirjutus, mille eiramisel võidakse määrata sunniraha, ka korduvalt. Sunniraha ei ole iseenesest karistus, vaid ikkagi vahend selleks, et inimest motiveerida kohustust täitma. Sunniraha 1280-eurone ülemmäär on proportsioonis tänase Eesti eluga ja annab ka haldusorganitele piisava kaalutlusruumi määrata sunniraha summas, mis on iga isikut arvestades mõjus, aga kindlasti mitte ebamõistlikult koormav. 

Ütlen juba ette rutates – et vältida võimalikke küsimusi –, mida me komisjonis arutasime. Kultuurikomisjoni menetluses on keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740. See KVTS-i sunniraha muudatus on kooskõlas sunnirahaga, mis on selles eelnõus. Komisjoni istungil toetasid Kaitseministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad kõiki riigikaitsekomisjoni konsensuslikult langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Keeletoimetaja ettepanekul tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mõningasi keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Seda saate, austatavad kolleegid, näha ja paremini jälgida eelnõust ja seletuskirjast, kus need on alla joonitud. 

Riigikaitsekomisjoni menetluslikust ettepanekust: riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 6. aprilli istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Mul on austatavatele kolleegidele ka ettepanek: palun neid muudatusettepanekuid toetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Tänan väga!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu ja Eesti rahvas! Ma räägin enda nimel. On üks peamine põhjus, miks see eelnõu on üldse tehtud: tööd ei teinud ei mõned koolid ega omavalitsused, kes aastaid ei kontrollinud, kuidas tegelikult õpetatakse eesti keelt vene õppekeelega koolides. 

Ma õppisin ise sellises koolis ja tean, millest räägin. Paljude minu põlvkonna inimeste jaoks algas eesti keele õppimine alles pärast gümnaasiumi lõpetamist. Kahjuks leidub ka täna, 2026. aastal inimesi, kes pahandavad, et nad peavad õppima eesti keelt ja et nende lapsed peavad õppima eesti keeles. Seda nimetatakse lausa diskrimineerimiseks. Veelgi enam, osa poliitikuid, sealhulgas Keskerakonnast, võimendab neid hoiakuid. See on väga kahetsusväärne. 

Kõige mõistlikum samm on probleemi ausalt tunnistada. Eestis on noori, kes ei valda eesti keelt piisaval tasemel, ja neile tuleb lihtsalt selgelt öelda: keeleoskus ei ole karistus, vaid võimalus. Leian, et vähemalt B1-tasemel eesti keele oskus ajateenistusse asumisel on mõistlik nõue. See tuleneb eelkõige turvalisuse ja väljaõppe efektiivsuse vajadusest, seda enam, et ajateenijale pakutakse tasuta võimalust keelt õppida. 

Pean valeks panna ajateenistuse kanda keeleõppe ülesandeid, millega kool ei ole toime tulnud ei 9 ega 12 aasta jooksul. Tegelikkusele vastab see, et ajateenistuses on võimalik keeleoskust parandada, kuid ainult juhul, kui noorel on olemas baastase, mitte nulltase. Ma toetan seda eelnõu. Aitäh! 

Aitäh! Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul isiklikult ja ka meie erakonna fraktsioonil on äraütlemata hea meel, et me oleme jõudnud selle eelnõuga teise lugemiseni siin saalis. Ma väga loodan, et täiskogu toetab seda – kui mitte konsensuslikult, siis vähemalt valdavas enamuses. Miks see oluline on, sellest on palju räägitud. Ma siiski kordan, sest on vaja välja tuua, et see ei ole kunstlikult tekitatud küsimus. See on ammu teada olnud probleem. 

Siin majas käisid Kaitseväe ja ka Kultuuriministeeriumi esindajad ning Kaitseministeeriumi esindajad kuus või seitse aastat tagasi täpselt sama küsimusega. Toona see poliitilist toetust kahjuks ei leidnud. Nüüd tulime uuele ringile. See on vajalik eelkõige kõnealustele noortele, kaitseväekohustuslastele, kellest saavad ajateenijad, et nende riigikeele ehk eesti keele oskus oleks vajalikul tasemel ajateenistuse esimesest päevast alates ja nad saaksid täisväärtusliku sõjaväelise väljaõppe. Sellest võidavad kõik, absoluutselt kõik, nii kõnealused noored, ajateenijad, kui ka nende ajateenistuskaaslased, terved üksused, keda õpetatakse välja ja kes pärast väljaõpet lähevad lahinguvalvesse – alates järgmisest aastast, kuna me läheme ajateenistuse uuele mudelile üle – ja pärast reservi. 

Meil ei ole inimmassi, nagu on idanaabril, agressorriigil Putini Venemaal. Meil on iga sõdur ülioluline, meie paneme rõhku kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Sõdurid on meie jaoks kallis vara, nad ei ole kahuriliha. Sõdur peab olema väga hästi, võimalikult hästi välja õpetatud ja keeleoskus kahtlemata tagab selle. 

On välja toodud ka seda aspekti, et ajateenistus Kaitseväes nagu ka sport on head integratsioonivahendid, ütleme nii. Kahtlemata need seda on. Aga keeleoskus B1‑tasemel vähemalt enne ajateenistuse algust ei saa ju mitte kuidagi kahjulik olla nende noorte integreerimisel, kellest me räägime ja keda on aastas arvestuslikult umbes 200, kellele korraldab Integratsiooni Sihtasutus korraliku keeleõppe. Ma ei hakka detailidesse minema, sest esimesel lugemisel sai nendest päris põhjalikult räägitud. Kohtusin sel teemal ka Vabariigi Presidendi ja tema õigusnõunikuga ning ma pean ütlema, et mul ei ole kahtlust, et sellisel kujul see seadus välja kuulutatakse. 

Nüüd aga üks aspekt veel. See ei ole esimene ega viimane seaduseelnõu, mille on Riigikogu liikmed ise algatanud ja mis ei ole tulnud meile Vabariigi Valitsusest. See on ka üks hea õppetund, et me peame iga kord järele mõtlema. Teatavasti jättis Vabariigi President kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata eelmise aasta novembris. Toona sisaldas eelnõu mitte ainult ajateenistuse keelenõuet, vaid ka muid sätteid, mis olid tulnud Vabariigi Valitsusest. Keelenõude säte oli tulnud riigikaitsekomisjonist. Seitse komisjoni liiget esitasid vastava muudatusettepaneku. Toona Vabariigi President seda seadust välja ei kuulutanud, vaid saatis selle tagasi meile parlamenti. Tal olid märkused ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

... mis seondusid põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga. Kes nõustusid presidendi seisukohaga, kes ei nõustunud, aga fakt on see, et see tuli meile tagasi. Me tegime siin otsuse lahutada eelnõu kaheks. Selle suurema osa, mis ei puudutanud keelenõuet, me juba võtsime kenasti vastu. 

Selle konkreetse eelnõu puhul, millest me praegu räägime, tegime tööd töögrupis – nagu ka komisjoni ettekandja mainis –, kus olid esindatud kõik osapooled täitevvõimust. [Eelnõu] väga-väga detailselt kirjeldab kogu protsessi. Aga kui me oma eelnõuga algselt välja tulime, siis seda poolt – detaile – ei olnud. Ja kas see tegelikult peabki alati nii olema? See on küsimus, millele tasub mõelda. See oli seadusandja tahe, see tulenes täitevvõimu vajadustest. Täitevvõim Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe näol oli ju nõus selle eelnõuga, mida ei kuulutatud novembris 2025 välja. Puudu olid detailsed selgitused, kuidas see kõik hakkab toimima. See oleks võinud ju seadusena olla välja kuulutatud ja täitevvõim oleks loomulikult täpselt sellesama mehhanismi ka takkajärgi välja mõelnud. 

Edaspidi ongi siin mõttekoht, et kui eelnõu ei tule meile valitsusest ja selles ei ole üksikasjalikult kogu protsessi kirjeldatud, siis kas me peame ikkagi seda tööd tegema enne, kui seadus tuleb vastu võtta. Igal juhul on mul väga hea meel, et me oleme selle eelnõuga nii kaugele jõudnud. Ma palun Riigikogu liikmete toetust, sest see on väga-väga vajalik Kaitseväele ja Eesti riigikaitsele tervikuna. Aitäh!

Aitäh! Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui lubate, siis ma kasutan mõne minuti teie aega, et pöörata tähelepanu mõnedele olulistele aspektidele selle eelnõu juures. Kuigi tegemist on nimetuse järgi keeleküsimusega, siis, nagu te mõistate, sisuliselt on asi ikkagi selles, et see puudutab riigi kaitsevõimet. Eelnõu näol on tegemist sellega, et meil on ühiselt vaja kõrvaldada olulised puudused kaitseväeteenistuse korralduses ja tagada võimalused kvaliteetseks väljaõppeks, võimete arenduseks ja üksuste ettevalmistamiseks. Mõned märksõnad, millest ma tahtsin teiega rääkida, on ohutus, meeskonnatöö, üksused ja nii edasi. 

Esiteks, ohutus. Mul on kahjuks isiklik kogemus sellega. Kui korraldada väljaõpet meeskonnale, mille koosseisus on mõni, kes temale antavatest instruktsioonidest piisaval määral aru ei saa, eriti kui see puudutab näiteks ohutustehnikat või lihtsalt relva käsitsemist, siis selle inimese näol on tegemist ohufaktoriga ennekõike temale endale, aga ka tema kaaslastele. Seda me loomulikult lubada ei saa. Ohutus ennekõike, eriti relvade, lõhkeaine, laskemoona ja muu ohtliku varustuse ja materjali käsitsemisel.

Teiseks, väljaõppe eesmärkide sisuline mõistmine. Kui väljaõpetataval on probleeme arusaamisega, siis ei saa me keegi ju loota, et ta mõistab adekvaatselt väljaõppe eesmärke, aspekte, mille ta peab mingi kindla aja jooksul omandama. Tegemist ei ole ju mingi muu asjaga kui [meeskonna] liikmega, kelle koht on kas mingis relvameeskonnas või üksuses, ja tema puudulik ettevalmistus puudutab otseselt selle relvameeskonna või üksuse taset. Üksus on meeskond ja kui kõik ei käi ühte jalga või ei mõista sarnaselt, mis on nende eesmärgid ja tegevuse taktikalised nüansid, siis üksus ei ole teovõimeline. Meeskonnas on väga oluline õlg-õla-tunne. Seda ei teki. Kokkuvõttes me raiskame rahva antud raha, mis on mõeldud, tagamaks kvaliteetne väljaõpe. 

Võib-olla kõige tõsisem aspekt on see, et kui üksus, mille koosseisus on see tinglikult nimetatud väljaõppes olev isik, kellel on keele mõistmisega probleeme, peaks sattuma olukorda, kus ta peab väga keerulises ja ohtlikus olukorras näiteks lahinguülesannet täitma, või [viibib] missioonil, siis võivad tagajärjed olla halvad ennekõike selle üksuse enda jaoks, aga ka selle isiku jaoks, kellest tinglikult juttu on.

Ja ühtekuuluvustunne – see on selline asi, mida sõjaliste ja tehniliste parameetritega on raske kirjeldada, aga ühtekuuluvustunne hakkab väga olulist rolli mängima siis, kui asi läheb keeruliseks.

Ma ütlen kaks märksõna veel. Siin on koht kriitikaks: haridusinimesed, Haridus- ja Teadusministeerium, kohalikud omavalitsused – liiga kaua on selleks aega läinud. Ütleksin, et samuti on siin koht kiita neid, kes seda seaduseelnõu paindlikult on suutnud kohandada, vaatamata vastulöökidele. Reformierakonna fraktsioon toetab seda ja kutsun ka kõiki teisi üles toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 5, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme läbinud muudatusettepanekute läbivaatamise. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 825 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde, mis on kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 843 teine lugemine. Selleks ootame siia ettekandjaks kultuurikomisjoni esimeest Liina Kersnat. Kas on mingi segadus tekkinud ettekandja osas? 

Protseduuriliselt tahab küsida Helir-Valdor Seeder istungi juhatajalt.

Aitäh! Ma arvan, et segadus on tekkinud juhatuse tegemata töö tõttu, sellepärast et meie laudadel on vana töökava, mis esmaspäeval kinnitati. Viies punkt päevakorras, mis meie laudadel on, on ju tagasi võetud. Nii et ilmselt ettekandja arvas, et tal on järgmine päevakorrapunkt. Minu laual on praegu küll keeleseadus, eelnõu 740, ja ma vaatan, et naabritel ka. Kui te oleksite õiged päevakorrad lauale jaganud, küllap Liina Kersna oleks ka siin olnud valmis ettekandeks.

Aitäh märkuse eest! Võtame teadmiseks. Järgmine kord saab kohe peale päevakorra täpsustumist, sama päeva õhtul, ma usun, tuua uued päevakavad. Samas, need uuendatud päevakavad on juba kodulehel üleval ja ka nendessamades elektroonilistes nõndanimetatud pultides on uus päevakord ja numeratsioon. Aga nüüd, et minna päevakorraga edasi, võtan juhataja vaheaja viis minutit.  

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg on läbi ja ettekandja on jõudnud kohale, nii et palun ettekandeks kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Suur tänu, austatud juhataja! Palun vabandust viivituse pärast! Olin kohvikus arutamas Estonia juurdeehituse toetusrühmaga Estonia juurdeehituse teemal. 

Aga nüüd siis eelnõust. Me räägime kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõust, mis on teisel lugemisel. Ma tuletan meelde, et algatasime selle eelnõu õigusselguse huvides, et ka kutseõppeasutuse õpetajatega saaks sõlmida kolmeaastased tähtajalised lepingud – nende õpetajatega, kes veel ei vasta kvalifikatsioonile, aga on õppimas. Ühe korra saaks nendega kolmeaastased lepingud sõlmida ja neile kehtiks ka õpetajapalga miinimum, nii nagu me õpetajate karjäärimudelis oleme kokku leppinud.

Küsisime ka seotud osapooltelt arvamust eelnõu algatamise kohta. Hinnangud olid positiivsed, tunnustati selle eelnõu algatamist. MTÜ Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing küsis üle, kas jätkuvalt on võimalik töömaailmaga seotud õpetajatega teha ka üheaastaseid ja korduvaid üheaastaseid lepinguid, mille järele võib vajadus kutseõppeasutuses ette tulla. Me saime haridusministeeriumilt kinnituse, et üheaastaseid lepinguid võivad koolid jätkuvalt sõlmida õpetajatega, kellel ei ole kvalifikatsiooni, ja seda võib teha ka korduvalt. Kolmeaastase tähtajalise lepingu saab teha ainult ühe korra, aga üheaastaseid saab teha mitu korda.

Pärast tähtaega kirjutas meile ka Eesti Haridustöötajate Liit, kes samuti tunnustas selle eelnõu eesmärki ja neid muudatusi, aga pakkus välja, et tähtajaliste lepingute pikkus võiks olla seotud nominaalõppe pikkusega. Komisjon seda muudatusettepanekut ei tee, sellepärast et eesmärk on, et kutseõppe õpetajate ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel töötavate õpetajate karjäärimudelid oleks võimalikult sarnased. Tegelikult saabki kutseõpetajaks õppida kolme aastaga, nii et nominaalõppeajaga on see ka kooskõlas. 

Kultuurikomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist esmaspäeval, 20. aprillil. Komisjonist võtsid osa Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali ning istungit juhatas esimees Liina Kersna. Meile olid kutsutud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusnõunik Marili Lehtmets ning õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna juhataja Haana Zuba-Reinsalu. 

Selle eelnõu puhul oleme menetluslikud otsused teinud juba varem ära. Nii et kordan, et kultuurikomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia läbi eelnõu lõpphääletus 5. mail. Aitäh ja vabandust veel kord hilinemise pärast!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Liigume edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 843 teine lugemine lõpetada. Olemegi teise lugemise lõpetanud.

Liigume edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785 teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Komisjon arutas seda eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamiseks mitmel komisjoni istungil. Tuletan meelde, et Vabariigi Valitsus algatas [selle eelnõu] eelmise aasta 18. detsembril. Eelnõuga leevendatakse kvalifitseeritud tööjõu puudust, mis takistab Eesti ettevõtete tegevust ja pärsib majandusarengut. Eelnõu eesmärk on kehtestada erisus tööjõupuudusega tegevusaladel töötamiseks. Erisustega võimaldatakse konkreetsete kriteeriumide alusel ja kindlaksmääratud mahus anda kolmandatest riikidest pärit välismaalastele tähtajalisi elamislubasid töötamiseks tööjõupuudusega tegevusaladel. 

Eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 28. jaanuaril ning esimene lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 11. veebruariks laekus kolm muudatusettepanekut Isamaa fraktsioonilt. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest kaasas põhiseaduskomisjon eelnõu menetlusse ka huvirühmad, keda oli kaasatud eelnõu ettevalmistamisse. Arvamuse esitasid Asutajate Selts, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda koos kümne erialaliiduga ning Eesti Linnade ja Valdade Liit. Lisaks esitas omapoolse ettepaneku Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 

Põhiseaduskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette 10. märtsi, 7. aprilli ja 14. aprilli istungitel. 10. märtsil kuulas komisjon ära esitatud arvamused ja ettepanekud ning ministeeriumide seisukohad. Istungite arutelu käik on leitav [Riigikogu] veebilehelt. Lisaks hääletas komisjon 14. aprilli istungil esitatud muudatusettepanekuid ning otsustas enda poolt esitada kaks muudatusettepanekut.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused olid järgmised. Võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu 22. aprilli istungi päevakorda, komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda selle aasta 4. mai istungil ning viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! No ei ole see eelnõu nii lihtne ja tore, nagu eelkõneleja rääkis. Tegu on süsteemse sisserände laiendamise mehhanismiga, mille mõju ulatub majandusest palju kaugemale. 

Eelnõus öeldakse, et palgakriteeriumiks seatud 80% Eesti keskmisest brutopalgast välistab odava tööjõu sissevoolu. Tegelikkuses tähendab see aga vastupidist. 80% keskmisest palgast ei ole kõrge [töötasu], see jääb alla keskmise. See loob olukorra, kus tööandjal on võimalik tuua siia odavamat tööjõudu ja panna see otsesesse konkurentsi Eesti inimestega. See tõstatab küsimuse, kas see on õiglane Eesti inimeste suhtes, Eesti töötajate suhtes. Ei ole ju! 

Eelnõus seatakse ka mahupiirang, milleks on 1300–2600 inimest aastas, kuid see ei ole ühekordne piir, vaid iga-aastane lisandujate [arv]. Lisaks on selgelt välja öeldud, et märkimisväärne osa nendest inimestest võib Eestisse jääda pikemaks ajaks. Seega pole tegemist ajutise meetmega, vaid püsiva immigratsioonipoliitika kujundamisega. 

Oluline on ka see, kuhu see sisseränne suunatakse. Fookuses on töötlev tööstus, veondus, laondus – sektorid, kus tööjõukulu moodustab väga suure osa kogukuludest. See ei vii Eestit kõrgema lisandväärtusega majanduse poole, vaid kinnistab mudelit, kus konkurentsieelis põhineb odaval tööjõul, mitte innovatsioonil ja tootlikkusel. See ei ole tee jõukama Eesti poole, vaid odava tööjõuga majanduse poole. 

Eelnõu kaitseks tuuakse välja, et maksutulu kasvab, kuid see käsitlus on poolik. Kus on arvestus kulude kohta? Haridus, tervishoid, eluasemed, sotsiaalsüsteem – kõik need on valdkonnad, mida kasvav sisseränne paratamatult koormab. Kui kulusid ei arvestata, ei saa me rääkida mingist majanduslikust eelisest või ka terviklikust mõjuhinnangust.

Lisaks sisaldab eelnõu automaatset kasvumehhanismi. Sisserände maht seotakse majanduskasvuga, mis tähendab, et majanduse kasvades sisserännet suurendatakse. Nii muutub see poliitiline otsus tehniliseks protsessiks, mis hakkab toimima justkui iseenesest. 

See süsteem ju suurendab pidevalt sisserännet. Me näeme, et sisseränne ei puuduta ainult majandust, vaid mõjutab otseselt Eesti tööturgu, palkade kujunemist, avalikke teenuseid ja ühiskonna sidusust. Kui tööjõupakkumist madalama palgatasemega sektorites suurendatakse, siis palgad ei tõuse, vaid langevad. See seab Eesti töötaja jälle ebasoodsamasse olukorda. 

Mööda ei saa vaadata ka integratsioonivõimekusest. Juba praegu on näha, et Eesti ei tule selle väljakutsega toime. Kui sisseränne kasvab kiiremini, kui ühiskond suudab kohaneda, tekivad pinged. Selline areng ei tõsta majanduse kvaliteeti ega tootlikkust, vaid kinnistabki madalapalgalist mudelit, kus konkurentsieelis põhineb odaval tööturul, mitte oskustel ja innovatsioonil. 

Kvantiteediga ei saa asendada kvaliteeti. Eesti tugevus on olnud meie inimesed, nende haridus, oskused ja töökus. Selle asemel et avada uksed odavale tööjõule, tuleks keskenduda sellele, kuidas tuua Eesti inimesed tööturule tagasi, kuidas tõsta tootlikkust ning kuidas toetada nii peresid kui ka rahvastiku kasvu. EKRE fraktsiooni nimel teen ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Ma tänan!

Jaak Valge, palun!

Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! 22. aprillil, Vladimir Iljitš Lenini sünnipäeval, arutame eelnõu, mis viib meid sammu lähemale tema ideele: "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!"

Mina arvan, et see on väga kahjulik eelnõu. Eelnõu tutvustuses märgitakse, et meil on puudu tippspetsialistidest ja oskustöötajatest, aga see on täiesti silmakirjalik. Võimalik, et neid on puudu, aga see eelnõu ei lahenda seda probleemi kuidagi. Tippspetsialiste võib Eestisse tuua praegugi täiesti piiramatult – ainult makske neile 1,5-kordset keskmist palka. Ja missugune tippspetsialist oleks väiksema palgaga nõus? Oskustöötajate puhul jäi meil isegi 2025. aasta kvoot täitmata: ühekordse keskmise Eesti palgaga ei tulnud piisavalt tööjõudu. 

Selle eelnõu tuumaks on [langetada] tööjõu palganõuet veelgi: 80%-ni Eesti keskmisest palgast. Majandusminister on samuti tunnistanud, et siia hakkab tulema põhiliselt tööjõud Aasiast. Samal ajal räägime küll tootlikkusest ja kõrgemast lisandväärtusest, aga tegelikult kinnistame sellega odava tööjõu mudelit.  

Eestisse on viimastel aastatel – ütleme, viie aasta lõikes – tõepoolest tulnud inimesi rohkem kui kunagi varem, rohkem kui sovetiajal viie aasta lõikes. Nii et tööjõudu peaks meil olema täiesti piisavalt. Meie [peamine] probleem ei ole mitte töötajate arvus, vaid tootlikkuses: selles, et need inimesed, kes olemas on, toodaksid rohkem lisandväärtust.  

Akadeemik Urmas Varblane on öelnud väga selgelt, et vaja on rohkem automatiseerimist ja innovatsiooni, mitte odavat tööjõudu. Selle eelnõuga liigume täpselt vastupidises suunas. Kui me langetame [palgakriteeriumi] niinimetatud tööjõupuudusega valdkondades 80%-ni [keskmisest palgast], siis loome teadlikult mehhanismi odava tööjõu sissevooluks. See hoiab palgad madalad ja pidurdab arengut, rääkimata sellest, et see nõrgestab Eesti rahvusriiki. 

Mäletan, et valitsus andis kunagi signaali, et bürokraatiat või ametnikke vähendatakse 20%. Sealt oleks pidanud [vabanema] päris palju tööjõudu. Kus see siis nüüd on?  

Veel tahan lõpuks öelda, et see on ka ettevõtjate petmine. Vähem kui aasta pärast on meil poliitiline olukord teistsugune: võimul ei ole enam internatsionalistid, vaid teised poliitilised jõud. Siis pole raske arvata, et see palganõude alandamine 0,8-ni [Eesti keskmisest] muudetakse kohe ära. Seega te, koalitsioon, annate praegu signaali, millel ei pruugi olla [pikka iga]. See eelnõu ei lahenda probleeme, vaid süvendab neid, ja süvendab nii majanduses kui ka ühiskonnas.  

Viimasel kahel aastal on Eesti kodanike väljaränne taas suurenenud. Eile tulid migratsiooniandmed: tagasiränne oli 1400 Eesti kodaniku võrra väiksem kui väljaränne. See on ratsionaalne, sest meie tootlikkus ja palgad ei ole kasvanud sama kiiresti kui lähiriikides. See ongi vähemalt osalt sellesama odavtööjõu pakkumise tulemus. 

Eesti kodanike edasi-tagasi liikumise vanuselist struktuuri vaadates on, muide, pilt veelgi kurvem: noorte Eesti kodanike [rände]saldo on [negatiivne], 60+ [vanuserühmas aga positiivne]. See tähendab, et need, kes tagasi tulevad, tulevad siia pensionipõlve veetma. 

Suurenenud on ka Ukraina kodanike tagasiränne, mis ongi loogiline ja moodustab teise poole rändemiinusest. See on ka ratsionaalne, sest praegu saab Ukraina põgenikke palgata 0,8-kordse keskmise palgaga, kuid pole ju raske leida riike, kus makstakse rohkem.  

Kui Eesti ja Ukraina tööjõud lahkub ning me kompenseerime selle Aasia odavtööjõuga, siis annab see spiraalile veelgi hoogu juurde. Sellest ma üldse ei räägigi, et eestlaste asendamine Aasia tööjõuga on vastuolus põhiseadusega ja lõviosa kodanikest on selle vastu. Aitäh! 

Aitäh! Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Käesolev eelnõu – tööjõupuudusega tegevusalade erisus – on tingitud sellest, et Eesti ettevõtete üks suurimaid muresid on tõepoolest olnud nii kvalifitseeritud kui ka üleüldine tööjõu puudus. See piirab ettevõtete konkurentsivõimet, pidurdab majanduskasvu, investeeringuid, eksporti ja piirkondlikku arengutt, [mistõttu] see ei ole ideoloogiline, vaid praktiline murekoht. 

Meil on OSKA prognoosid, mis näitavad, kui palju on igal aastal spetsialiste, nii tippspetsialiste kui ka oskustöötajaid puudu. Sellest tulenevalt ongi otsustatud muuta senist lähenemist: senise lühiajalise töötamise erisuse asemel luuakse tööjõupuudusega tegevusalade erisus. Valdkondades, kus töötajaid kõige rohkem napib, saab tähtajalise elamisloa tõepoolest lihtsamalt ja kiiremini. See on selgete reeglitega erisus tegevusaladele, kus tööjõudu päriselt ei jätku, ega tähenda odava tööjõu sissetoomist. Palgatingimused on paigas: vähemalt 80% Eesti keskmisest brutopalgast, mis vastab oskustööliste tegelikule palgatasemele. [Keskmine palk on] Eestis valdkonniti, sektoriti ja piirkonniti [erinev]. Ma usun, et see kaitseb piisavalt ka Eesti tööturgu.

2025. aastal oli Eesti keskmine brutokuupalk 2092 eurot, samas kui mitmes tööjõupuuduses [vaevlevas] valdkonnas jääb keskmine palk sellest madalamaks. Nimetan mõned tüüpilisemad oskustöötajad[, kellest on puudus]: CNC-pingi operaatorid ja seadistajad, keevitajad, lukksepad, metallitöölised, elektrikud, automaatikud tööstuses, tööstusseadmete hooldus- ja remonditehnikud ja nii edasi. Suur osa nendest [ametialadest kuulub] tõepoolest eelkõige töötlevasse tööstusesse ning veonduse ja laonduse [valdkonda] ehk sektoritesse, kuhu on kavandatud uus tööjõupuudusega tegevusalade erisus.

Süsteem jääb kontrollituks. On kõlanud ka mure, et Eesti maksumaksja kanda võib jääda vastutus nende inimeste eest, kes töösuhte lõpetavad, kuid Eestist ei lahku. Eelnõu menetlemise käigus oleme saanud teada, et Politsei- ja Piirivalveameti statistika põhjal tunnistatakse töösuhte lõppemise tõttu töötamise eesmärgil antud tähtajalisi elamislube igal aastal kehtetuks ligikaudu 600–700. [Kehtivad kindlad] normid ja reeglid, kuidas välismaalast ja tema tööandjat selle loa lõppemisest teavitatakse. Tavapärase praktika kohaselt korraldab välismaalane seejärel oma edasise tegevuse, lahkudes üldjuhul päritoluriiki või leides uue seadusliku aluse Eestis viibimiseks. Reeglid toimivad ja lahkumisettekirjutuste täitmise määr on suhteliselt kõrge. Seega praktika kinnitab, et seadusandlus tõepoolest toimib. 

Eelnõuga plaanitav muudatus ei aita ainult ettevõtjaid. Loomulikult toob see ka täiendavat maksutulu riigile: prognoositavalt ligikaudu 14–27 miljonit eurot aastas. Kui suur osa nendest töötajatest jääb Eestisse pikemaks ajaks, siis on mõju loomulikult veelgi suurem. Statistika [näitab], et ligikaudu 91% nendest elamisloaga isikutest registreerib end maksuresidentideks, mistõttu laekub nende töötasult tulumaks ka kohalikele omavalitsustele. 

Ilmselgelt on iga töötaja, inimene – lisaks sellele, et ta toob riigile ja kohalikule omavalitsusele tulu – ka teenuste tarbija. See tähendab loomulikult avaliku sektori kulusid ja muude sektorite kulusid teenuste pakkumisel. Küll aga on meil paljudes valdkondades ja piirkondades probleemiks teenuste tarbijate liiga väike arv. Seega usun, et [uued] teenuse tarbijad on vägagi teretulnud. 

Kokkuvõttes võin öelda, et plaanitav tööjõupuudusega tegevusalade erisus on tasakaalukas lahendus. See aitab ettevõtetel leida vajalikke töökäsi ja toetab majanduskasvu, tagades samal ajal, et Eesti tööturu huvid on kaitstud. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on alati toetanud võimalust, et Eesti ettevõtetel oleks tööjõudu. Kui tegemist on pädevate ja oskustega inimestega, on nad teatud tingimustel loomulikult oodatud meile siia Eestisse appi tööd tegema.  

Aga me ei saa seda eelnõu toetada. Me pole seda varem toetanud ega toeta ka praegu. Selle eelnõuga loobutakse seni Eesti Vabariigis kehtinud põhimõttest, mille kohaselt me pingutame selle nimel, et majandus liiguks kiiremini suurema lisandväärtuse loomise poole. 

Meie senine välistööjõupoliitika on seisnenud loogikas, et siia tulevad inimesed, kes on talendikamad ja kellele tuleb maksta ka kõrgemat palka. See võimaldab majandusel astuda suuremate sammudega lisandväärtuse loomise poole. Selle eelnõuga seda põhimõtet muudetakse. Valitsuse ettepaneku kohaselt hakkaks Eestisse tulema ka neid inimesi, kes seda kõrgemat palka ei saa. Me ei räägi ju enam isegi Eesti keskmisest palgast, vaid sellest, et neile töötajatele võib maksta ka alla keskmise. See tähendab põhimõttelist muutust Eesti välistööjõupoliitikas ning samuti põhimõttelist hoiaku muutust selles, kuidas me näeme oma majanduse kasvu ja ettevõtluse arengut.

Kui mõelda tootmisele, siis on väga palju räägitud töötajatest, kes võiksid töötlevasse tööstusse juurde tulla ja abiks olla. Neid kindlasti ongi vaja, aga mitte sellisel arvul, sellises ulatuses ja sellisel kiirusel. Kui vaadata meie tootmist, siis näeme, et Eesti on tegelikult keskmise tootlikkuse lõksus – sellest on meie majanduseksperdid juba päris pikalt rääkinud. Ja kui mõelda, kas odava tööjõu juurdetoomine aitab meid sellest keskmise tootlikkuse lõksust välja või mitte, siis vastus on pigem mitte. 

Põhiline mure seisneb ju selles, et võrreldes oma Euroopa kolleegidega investeerivad Eesti ettevõtjad digitaliseerimisse ja automatiseerimisse oluliselt vähem. Kui me pikendame nii suures mahus odava sisendi – antud juhul tööjõu – kasutamist, siis me pidurdame digitaliseerimist ja automatiseerimist.

Lõppkokkuvõttes, kui praegu räägitakse sellest, et tehisintellekt peaks [avaldama] väga suurt mõju tootlikkuse kasvule, näiteks sellessamas töötlevas tööstuses, ja eelis on ettevõtetel, kellel on varasem digitaliseerimise kogemus, kuna nemad suudavad tehisintellekti kiiremini kasutusele võtta, siis me kõik saame aru, et tegelikult me tõmbame majanduses suures pildis taas kord pidurit.  

Nüüd, kui rääkida asjaoludest, mis [otseselt sellesse eelnõusse ei puutu], siis meil on väga suur noorte tööjõupuudus. Väga suur noorte tööjõupuudus on Eestis! Selle asemel, et selle küsimusega tegeleda, võtta see konkreetne [probleem] käsile, anda noortele vajalikud oskused ja tuua nad tegema töid, mida Eesti ettevõtjatel on vaja … (Saalist täpsustatakse: "Mitte tööjõu-, vaid tööpuudus.") Oi, vabandust! Jah, tööpuudus. Aitäh, lugupeetud kolleeg! Tõesti, noorte tööpuudus on suur, mitte tööjõupuudus. 

Palun mulle viis minutit lisa… Või kolm minutit lisaaega.

Saan anda kolm minutit lisaaega. 

(Naerab.) Viis võiks ka! Tõesti, tööpuudus noorte seas on suur ja selle asemel, et tegeleda sellega, et noored Eestis tööd leiaks, on valitsuse lahendus tuua siia välistööjõudu. Arusaamatu! Oma inimeste probleemidega ei tegeleta, vaid minnakse kergema vastupanu teed. See on põhimõtteline [küsimus ja] sotsiaaldemokraatidele selline lähenemine ei sobi. 

Teine näide, kus valitsus on minu meelest samamoodi valel teel ja valesti käitunud, puudutab eelkõige Lõuna-Eesti ettevõtteid ja Eesti majandust. Kui me rendime Tartu vangla välja, võtame tööturult ära mitusada võimekat ning väga pädevat inimest ning paneme nad vanglatööd tegema, siis tegelikult läheb riik ju ettevõtjatega konkureerima, osutades teenust teisele riigile.

See on tavaline – nagu peaminister sotsiaaldemokraatide kohta ütleb – riigikapitalism, aga ma ütleksin, et Reformierakond on nagunii juba seda teed läinud, mistõttu ma ei imesta, et nad tegelevad siin väga suure riigikapitalismiga. Eesti riigist on saanud nüüd [justkui] ettevõte, kes osutab teistele teenuseid ja võtab ettevõtjatelt [tööjõudu] ära. Eesti enda inimeste jaoks pole seda kõike vaja. Ei ole seda Eesti riigi jaoks vaja ega Eesti ettevõtjate jaoks. Võtad tööturult inimesed ära ja siis ütled, et nüüd on meil tööjõust puudus. Need loogikad ei lähe lihtsalt kuidagi kokku. 

Ja kolmas teema, mis oleks teinud selle eelnõu mõistlikumaks ja mille üle sotsiaaldemokraadid on Reformierakonnaga väga pikalt vaielnud – tegime seda ka valitsuses olles ja ei olnud nõus selle eelnõu menetlemisega sellisel kujul –, puudutab asjaolu, et Eesti töötajate sõna ei maksa siin midagi. Ametiühingud on sellest protsessist täiesti kõrvale jäetud. 

Meie ettepanek oli, et kui meil on sektoreid, kuhu on tööjõudu juurde vaja, siis võiksid selle otsuse teha riik, ettevõtjad ja ametiühingud koos. See oleks kolmepoolne kokkulepe vastavalt olukorrale, vastavalt ka sektoritele. Läbirääkimiste objektiks oleks loomulikult ka töötasu. Ma arvan, et see oleks olnud mõistlikum kõigile, nii tööandjatele kui ka töötajatele, sest lõppkokkuvõttes on praegune lahendus jälle selline, et mõnes sektoris tundub see palganumber liiga kõrge, teises aga [liiga] väike. Me teame, et kindlasti on ettevõtjaid, kes edaspidi tänast kvoodisüsteemi ei kasuta, vaid toovad oma töötajad sisse lihtsamalt ja väiksema tasu eest selle erandi alusel, mille me praegu loome. 

Minu arvates on selle eelnõu juures eelkõige rida majanduslikke põhjuseid, miks seda ei ole võimalik toetada. Sellepärast teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Kui ma kaheksa minutiga hakkama ei saa, siis ma palun 16 minutit.

Sa teed nii enda kui ka fraktsiooni nimel?

Jah.

No paneme siis 8 + 8.

Aitäh! Head kolleegid! Kõigepealt sissejuhatuseks ütlen kohe, et nimetatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu muudab väga radikaalselt ja drastiliselt meie tööjõupoliitikat, eelkõige seda, mis puudutab võõrtööjõudu või sissetoodavat tööjõudu. Tuleb tõdeda, et väga palju sellest tuleneb Euroopa Liidu õigusest, mille oleme sunnitud siseriiklikku õigusesse üle võtma, aga mitte kaugeltki kõik. 

Samas on see meie esimene õppetund, et oma seisukohti tuleb väljendada õigel ajal ja seista Eesti riigi huvide eest ka Brüsselis Euroopa Liidu ministrite nõukogu istungitel. Seal me kahjuks ei kasuta alati oma võimalusi ära, nõustume liiga kergekäeliselt vastuvõetavate õigusaktidega ning siis siin saalis arutame, et midagi pole teha, me peame need siseriiklikku õigusesse üle võtma. Nii et õiges kohas tuleb oma õiguste eest kõigepealt seista. See on kindlasti esimene õppetund selle eelnõu puhul. 

Nüüd, mida siin siis muudetakse? Kõigepealt suurendatakse tööjõu sisserändekvooti kolmekordseks. Kolmekordseks! Seda olukorras, kus viimastel aastatel ei ole isegi kehtivat kvooti täis saadud. Viimasel kahel aastal pole seda kvooti täis saadud, ja me läheme nüüd kvooti kolmekordistama. See tundub mulle täiesti ebamõistlik ja ebanormaalne. See ei tulene Euroopa Liidu õigusest, vaid tegemist on meie siseriikliku poliitilise valiku, poliitilise otsusega. 

Nüüd, vaatame numbritele otsa. Tähtajalised elamisload. Viimasel viiel aastal on piirarvu alusel antud lubade osakaal jäänud keskeltläbi 15% juurde. Seega, kogu selle kvoodipoliitika puhul, mida me ei täida, on kõigist väljaantavatest lubadest vaid umbes 15% tulnud kvoodi alusel. Ehk täpsemalt: 2021 14%, 2022 14%, 2023 16%, 2024 19% ja 2025 13%. See tähendab, et 85% on tulnud sisse kvoodiväliselt, erinevate erandite alusel. 

Ma tuletan siinkohal meelde, et meie tööjõuturg on täielikult avatud umbes miljardi elanikuga riikide grupile. See [hõlmab] kogu Euroopa Liitu – täiesti vaba tööjõu liikumine, Ameerika Ühendriike – täiesti vaba tööjõu liikumine, ja Jaapanit – täiesti vaba tööjõu liikumine. Miljard [inimest]! Lisaks on tehtud rikkalikult erandeid, millele ka piirangud ei laiene, nagu IT-ettevõtted, iduettevõtted, hooajatöötajad, kelle [luba] on pikendatud juba kuni aastani, ja nii edasi. Seda loetelu võiks jätkata. Sealgi ei ole mitte mingisuguseid piiranguid.

Kuna eelkõneleja, Reformierakonna esindaja rääkis siin – mis ta rääkis? –, et OSKA raporti alusel me toome sisse ainult tippspetsialiste ja oskustöölisi spetsiaalsetesse valdkondadesse, siis loen eelnõu seletuskirjast need valdkonnad ette, et muljet avaldada. Ma ütlen kohe ära, et siia alla mahub kogu maailm, absoluutselt kogu maailm: masinate ja seadmete tootmine, arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete tootmine, elektriseadmete tootmine, mootorsõidukite, haagiste, poolhaagiste tootmine, muude transpordivahendite tootmine, koksi ja puhastatud naftatoodete tootmine, kemikaalide ja keemiatoodete tootmine, põhifarmaatsiatoodete ja ravimpreparaatide tootmine, paberi ja pabertoodete tootmine, puidutöötlemine ja puidutoodete tootmine, elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine, kanalisatsioon, jäätmekogumine, -töötlus ja -kõrvaldus, saastekäitlus ja muud jäätmekäitlustegevused, veekogumine, -töötlus ja -varustus, maismaaveondus ja torutransport, veetransport, õhutransport, laondus ja veondust abistavad tegevused, muude mittemetalsetest mineraalidest toodete tootmine (ehitusmaterjalide tootmine). 

No sõbrad, kui siia alla ei ole võimalik paigutada praktiliselt ükskõik millist valdkonda – ja kui me lisame siia veel hooajatöötajad ja need erisused, mis on tehtud, IT-firmad ja muud taolised, siis ei ole meil praktiliselt valdkonda, kuhu ei saaks [inimesi] tuua. Me avame täielikult – täielikult! – oma tööjõuturu kogu maailmale. Täielikult tööjõuturu kogu maailmale!

Mida siis veel tehakse? Sissetoodavale tööjõule kehtestatud palganõuet [alandatakse], kui me räägime kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisest. See viiakse 80%-ni Eesti keskmisest palgast. Me teame, et kõige rohkem tuuakse tööjõudu sisse Tallinnasse ja Harjumaale. Kuna siinne keskmine palk on Eesti keskmisest oluliselt kõrgem, tähendab see siin piirkonnas umbes 0,7 ehk 70% keskmise palga tasemest. Ja siis me räägime, et me toome Eestisse kõrgelt [kvalifitseeritud] oskustöölisi, spetsialiste, juhte, eksperte palga eest, mis [moodustab], ütleme, Tallinna ja Harju piirkonnas 70% keskmisest makstavast palgast! 

Loomulikult on see odava tööjõu eelisele toetuva majandusmudeli arendamine. Ei ole mõtet luua illusioone ja rääkida ilusaid jutte kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust, suurt lisandväärtust loovast ettevõtlusest ning teadus- ja teadmistepõhisest efektiivsest tootmisest. See on selge samm tagasi odava tööjõu eelise kasutamise ja ebaefektiivse majanduse ülalhoidmise poole. Me ei soodusta sellega Eesti majanduses struktuurseid muutusi, mis on hädavajalikud. Me oleme ammendanud Eesti riigi taasiseseisvumisjärgse vabanenud potentsiaali, mis puudutas erastamist, lääne turgudele avanemist, Euroopa Liiduga liitumist ja sellele turule pääsemist, eurotsooniga ühinemist ja nii edasi. Me oleme täna teatud mõttes selle madala palga eelise majandusmudeli pantvangid ja siin on vaja kvalitatiivset sammu edasi. Aga tänane valitsus ei aita nendele struktuursetele muutustele kaasa, vaid vastupidi, annab väga jõulise signaali, et toome odavat tööjõudu sisse. 

Ütlen juba etteruttavalt, et järgmine eelnõu, mis samuti käsitleb välismaalaste seaduse muutmist, täiendab seda eelnõu teistest aspektidest. See paneb meie sotsiaalsüsteemile täiendavad kohustused, mis omakorda kurnab meie maksumaksjaid, meie majandust – seda eriti keerulistel perioodidel ja majanduskriisi ajal, mida oleme juba mitu aastat tunda saanud. 

Seetõttu teeb Isamaa saadikurühm ettepaneku selle eelnõu menetlemine teisel lugemisel katkestada. Meie ettepanek on nõustuda minimaalselt sellega, mida Euroopa Liidu õigus meile ette näeb – millest on ka kahju, et me sellega sellisel kujul nõustuma peame. Aga kõik need valikud, mida me siin praegu teeme ja mida me tööjõuturule signaalina anname, on eksitavad ja valed. 

Ja nagu siin juba eelnevalt öeldi, ma olen täiesti kindel, et järgmine valitsuskoalitsioon tuleb selle eelnõu muutmise juurde tagasi ning muudab mitmed asjad uuesti ümber. Ärgem tekitagem sellist ebastabiilsust, ärgem viigem ellu vastutustundetut poliitikat ega andkem katteta lubadusi ka ettevõtjatele ja majanduskeskkonnale. Nii et meie teeme ettepaneku teine lugemine katkestada.

Kalle Grünthal, palun!

Ei ole mingi saladus, et valitsus ehk siis Reformierakond ja Eesti 200 on oma tegevusega töötanud kogu aeg Eesti rahva huvide vastu. Hulgaliselt maksutõuse ja muid tegevusi on tänase eelnõu kõrval lapsemäng. See välismaalaste seaduse muutmise seadus on täielikult saatanlik plaan. Kvoodi kolmekordistamine tähendab sisuliselt seda, et Eesti rahvas kavatsetakse sellel maalapil, kus meie esivanemad on kasvanud, lihtsalt välja vahetada. Need, kes pole nõus või ei suuda makse tasuda, lähevad otsima paremaid jahimaid mujal maailmas. Siia jäävad aga tundmatu päritoluga isikud teistest riikidest. 

Miks ma ütlesin saatanlik plaan? Kui Eesti Vabariigi põhiseadus kinnitati, siis pandi selle preambulisse üks väga oluline lause: [riik] peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. See eelnõu hävitab tegelikult nii eesti keele, kultuuri kui ka rahvuse säilimise läbi aegade. Meid sulatatakse sellega meie omal maal lihtsalt üldisesse inimmassi, kes ei kanna nime eestlane. Seda eelnõu ei ole võimalik eesti rahva ja põhiseaduse huvides toetada. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See, mida selle eelnõu toetajad ja eestkõnelejad räägivad, ja see, mida nad teevad, on kaks eri asja, õigemini, enamikus kohtades risti vastupidised. Kui räägitakse, et me toome oskustöölisi, ja nagu hea kolleeg Pipi-Liis siin ette luges, CNC-pingi operaatoreid, keevitajaid ja nii edasi, siis mitte kellegi nende jaoks ei ole vaja 0,8-kordset palka. Ükski Eestis juba töötav või siia tulev [inimene ei asu siin tööle] Eesti keskmisest väiksema palgaga, vaid [teenib] pigem rohkem. 

Samamoodi oli siis, kui ma käisin meie muudatusettepanekuid põhiseaduskomisjonis tutvustamas. Asutajate Seltsi esindaja Allan Martinson rääkis seal, et seda 0,8-kordset palka pole mitte kellelegi vaja. Neile endale pole seda küll vaja, aga ometi on see eelnõus sees ja põhimõtteliselt selle 0,8 ümber see eelnõu laias laastus keerlebki. Nii et kellelegi on seda siiski vaja. 

Samuti ei ole võimalik aru saada, kes on need oskustöölised. Praegu saavad ju kõik, kes tahavad Eestisse tööle tulla ja teenivad siin poolteist Eesti keskmist palka, tulla siia ilma igasuguste kvootideta. Aga mingil põhjusel räägib see eelnõu kvoodi kolmekordistamisest ja [palganõude alandamisest] 80%-ni Eesti keskmisest palgast. 

On täiesti selge, et seda eelnõu sellisel kujul toetada ei ole võimalik. Ja kui räägitakse, et lõpetatakse nende tähtajaliste töötamislubade … See tõenäoliselt vastab tõele, aga tegelikkuses ei ole meil ühtegi organit, kes jälgiks, mis nendest [inimestest] päriselt saab. Kui kaob alus Eestis [viibimiseks] ehk töökoht kaob, siis kaob ka alus siin elamiseks. Mis nendest siis saab? Kui kaua nad siin on, kas nad lähevad ära ja kui kiiresti? Tegelikult ei ole ühtegi institutsiooni, kes suudaks seda jälgida. Nii et me ei tea, mis nendest inimestest saab, kas nad jäävad siia või ei jää. 

Minu palve on toetada Isamaa esitatud muudatusettepanekuid, mida komisjon ei toetanud. Vastasel juhul ei ole võimalik seda eelnõu kuidagi toetada. Suur tänu!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! 33 aastat tagasi istus siin minu selja taga Ülo Nugis ning tema aseesimehed olid, kui ma ei eksi, Tunne Kelam ja Edgar Savisaar. 9. juulil võeti vastu välismaalaste seadus. Toonaseid stenogramme vaadates võib näha sügavat muret selle pärast, et riik peaks kontrollima ja tagama, et eesti keel ja meel siin riigis säiliks ja oleks tagatud sotsiaalne stabiilsus. Toona oli siin väga palju – ligi pool miljonit – sellist halli seltskonda, kelle puhul polnud täpselt teada, kes nad on või mida nad teevad. See oli 33 aastat tagasi. 

Toona kehtestati sisserände piirarv 0,1% elanikkonnast, mis praegu on kusagil 1300 ringis ja muutub igal aastal. Aga sellest ajast peale on tehtud – vanemad olijad teavad – väga-väga palju igasuguseid erandeid ja neid ei nimetata eranditeks. Erand on see, mis [moodustab] vähemuse. Kui meid on 101, siis erand peaks olema alla 101 – noh, 1, 10, 15, 20 või 50. Aga sisserände piirarvu puhul räägitakse, et on piirarvust erinev, ei öelda, et see on erand.

Kui vaadata nüüd mõnda aastat, mitu protsenti moodustasid need erandid, mille kohta ei öelda, et need on erandid … (Saalist kostab helin.) Oo, muusika ka, väga meeldiv.

Üks hetk! Kellelgi on seal laua peal telefon sisse jäänud. Jätkame.

Jah, aga väga lõbus. 

… siis 2023. aastal [moodustasid] need 90% sisserände piirarvust ja 2024. aastal kuskil 90%, 91% vist. Nii et tegelikult on [piiranguid] samm-sammult õgvendatud, kuigi neid ei nimetata eranditeks. Ma ei hakka rääkimagi sellest, kes kõik nende alla [kuuluvad]: IT-spetsid, õppurid, teadlased, perekondade taasühinemised ning ajutise kaitse [saanud] ukrainlased, kes moodustavad sellest seltskonnast väga suure osa, ja nii edasi. 

Tõsi, viimaste aastate rahvaarvu vaadates on tõepoolest rohkem [inimesi lahkunud] kui juurde tulnud. Selle koha pealt võiks välja tuua ka midagi positiivset: Tallinnale, Harjumaale ning Tartu linnale ja selle lähiümbrusele – kus on tööstust, elu käib aktiivsemalt ja sissetulekud on suuremad – on sellel teatud positiivne mõju. Aga Eesti ei ole ainult Tallinn, Harjumaa ning Tartu linn ja selle vahetu ümbrus. Ja just siin tekivad probleemid. 

Ja kui siin oli juttu, et seda kvooti on kolmekordistatud – tegelikult päris vajalik, et tööstus elaks. Aga mulle tundub, et Eesti elab ammuilma üle oma võimete – need plaanid, mida siin tehakse. Mitmed kolleegid on juhtinud tähelepanu, et need plaanid tõenäoliselt kaua ei kesta. Varsti tulevad siia esimesed vangide hordid, aga suure tõenäosusega lähevad nad aasta pärast sama kiiresti tagasi. 

Seesama eelnõu, needsamad tööjõu [sissetoomise] lõdvendamised. Aasia bussijuhid – meil on bussijuhte väga palju puudu –, veoautojuhid, keevitajad, kolleeg Seeder nimetas paljusid. Neid kõiki on vaja. Aga mulle isiklikult see plaan hästi ei meeldi. Kui vaadata ajalukku, [tagasi aega], kui Ülo Nugis istus siinsamas taga või Tunne Kelam või Edgar Savisaar …

Kas te soovite lisaaega?

Jah, sooviks küll paar minutit.

Kolm minutit lisaaega.

… siis oli selge jutt, mida me peame tegema. Välismaalaste seadus võeti vastu 9. juulil 1993 ja [sisserände piirarvuks] kehtestati 0,1% [elanikkonnast]. Praegu võib tõesti öelda, et Nõukogude Liit on selja taha jäänud, aga lahti on Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit, Jaapan ja muud [riigid]. Vietnami või Malaisia bussijuhid või keevitajad on kindlasti toredad inimesed, aga suveräänse Eesti riigi toimimise seiskohast on siin minu meelest rohkem küsimärke, kui neid olla tohiks. Nii et see on mõttekoht. 

[Ütlen veel], et Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 785 teine lugemine katkestada, aga me ei ole siin originaalsed. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes seda debatti jälgivad! See debatt on Eesti jaoks oluline, nagu seda on siin juba korduvalt välja toodud. Nagu te mäletate, siin oli üks vahejuhtum Bolti kotiga, kui istungit juhatas härra Kivimägi. Täna mul Bolti kotti kaasas ei ole. Aga tegelikult teema on täpselt sama ja ma katsun selle sõnadega edasi anda. 

Me räägime selle eelnõu puhul sellest, et me mitmekordistame tegelikult odava välistööjõu sissetoomist. Seda olukorras, kus väga madalast sündimusest tingitud demograafiline kriis ei ole veel tööturule kohale jõudnudki. Vaadates Statistikaameti andmeid, näeme – ma ei võtnud telefoni kaasa, mul oli seal statistika lahti –, et eelmisel aastal oli tööga hõivatud kuskil 690 000 inimest. Seda on rohkem kui päris mitmel varasemal aastal. 

Nii et reaalselt me täna veel suurt auku tööturul ei näe, sest need väikesed ja üliväikesed põlvkonnad, eriti need, kes on viimastel aastatel sündinud, pole ju veel sinna jõudnud. See probleem tulevikus kindlasti süveneb, aga täna on olukord siiski selline, et me võiksime oma tööjõuga ise hakkama saada. Loomulikult ei saa siin välistada tippspetsialiste, keda meil läheb tarvis suure lisandväärtusega majanduse arendamiseks, aga see on kõik juba praegu võimalik: nagu siin juba varem [mainitud], on need tippspetsialistid meil niikuinii kvoodi alt väljas. 

Seda suurt madalapalgaliste sisserännet on valitsus asunud mahitama olukorras, kus meil on eestlasi, eesti emakeelega inimesi, Tallinnas juba veidi alla poole. Peame arvestama, et sisserändajad ei [lähe] kuskile Viljandisse või Pärnusse, vaid peaasjalikult Tallinnasse. Kujutame siis ette olukorda, mis juhtub Tallinnas, kus me juba praegu ei saa tihti eestikeelset teenindust ega kuulegi kesklinnas liikudes eesti keelt. Igasugune muudatus rändepoliitikas [avaldab] kohe väga tugevat mõju Tallinnale, mis on juba niigi sisserändest väga palju mõjutatud. Seetõttu peab olema selles suhtes eriti ettevaatlik. 

Statistikaamet avaldas [hiljaaegu] eelmise aasta rahvastikustatistika, mida ERR-i portaalis – ilmselt oli see ka uudistes – kommenteeris Tallinna Ülikooli rahvastikuteadlane Mark Gortfelder. Ta tõi välja, et kui jätkub viimase aja sisseränne, langeb eestlaste osakaal terves Eestis sajandi lõpuks poole lähedale või alla selle. Ma ei kujuta ette, kas valitsus tõesti niisugustele asjadele ei mõtle, kui ta niisuguste eelnõudega välja tuleb.

Jah, Eestis on sündimus madal ja sellega tuleb tegeleda – sellest me oleme siin Riigikogus viimasel ajal juba päris sageli rääkinud. Aga vaadake, madala sündimuse probleem on selline, mida on võimalik lahendada ka tulevikus. Midagi [halba] ei juhtu, kui meil ei õnnestu sündimust kohe tõsta. See võib juhtuda tulevikus ja ma usun, et juhtubki. 

Aga sisseränne, selline tohutu suur sisseränne, mis eestlaste osakaalu rahvastikus vähendab, on pöördumatu. Seda ei saa enam muuta. Kui me oleme siia juba teistest riikidest ja teisest kultuuriruumist pärit inimesi vastu võtnud, siis siia nad [jäävadki] ja me ei saa neid siit kuidagi ära saata. Sellel on pöördumatu mõju, mistõttu tuleb olla väga tähelepanelik. 

Ma palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Sisseränne võib tunduda väga ahvatlev, kuid on tegelikult pikemat perspektiivi vaadates väga kulukas. Ka sisserändajad jäävad vanaks ja neilegi tuleb pensioni maksta. Seda näeme tegelikult juba täna oma varasema, nõukogude ajal toimunud sisserände pealt, kui siia samuti tööjõudu saadeti. Meie pensionikulud, aga ka muud sotsiaalkulud ja tervishoiukulud oleksid praegu oluliselt väiksemad, kui seda tööjõudu poleks siia nii palju saadetud. Seega [ilmneb] sisserände varjatud kulu [alles] tulevikus. See, et me saame sellest kasu, on väga näiline. Me peame arvestama, et tulevikus kaasnevad siia tulnud inimestega täiendavad kulud. 

Mida see veel kaasa toob? Kahtlemata, kui eestlaste või siinse põlisrahvastiku osakaal väheneb – või ka nende inimeste osakaal, kes on teisest rahvusest, kuid siin ammu elanud ja juba meie kultuurikonteksti sulandunud –, siis ühiskonna sidusus väheneb ning usaldus ja turvalisus vähenevad. Need on väärtused, mida ei saa kuskilt isegi raha eest osta, need kas on või neid ei ole. Need on hindamatu väärtusega asjad. 

Nii et igal juhul, nagu fraktsiooni esimees siin juba teise lugemise katkestamise ettepaneku üle andis, seisab Isamaa kindlalt selle eest, et Eesti säiliks rahvusriigina ning et meie lapsed saaksid siin jätkuvalt eesti keeles ja eesti meeles elada. Loomulikult seisame Isamaas jätkuvalt ka selle eest, et lapsi sünniks rohkem ja et neist oleks meile kõigile palju rõõmu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. 

Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda muudatusettepanekut me hääletame ja alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Liigume edasi. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Me hääletame peale kutsungit. Või läheme kohe? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 4, esitajaks on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun ka seda väga head ja vajalikku muudatusettepanekut hääletada.

Seda me peame hääletama. Kas me võime asuda kohe hääletamise juurde? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Viienda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda me peame hääletama. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 50 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 785 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisuline ettepanek eelnõu 785 teine lugemine katkestada. Seda ettepanekut me peame hääletama. Kas me võime selle ka kohe [hääletusele panna]? Kuid ma näen, et ettepaneku esitajatest ei ole sotsiaaldemokraate siin saalis. Korraks panen [saalikutsungi]. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku eelnõu 785 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu (786 SE) teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Ando Kiviberg, mingi protseduuriline küsimus või? Jah, protseduuriline küsimus, Ando Kiviberg.

Kas ma võin paluda vaheaega? Ma selle konkreetse eelnõu materjalid olen unustanud üles kabinetti. Mul on siin praegu laual järgmise asjad, mis on mahukas. Kas ma tohin paluda juhataja vaheaega?

Juhataja vaheaeg kolm minutit.

V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Vabandan lugupeetud kolleegide ees, et pidite ootama minu hajameelsuse tõttu! Annan teile ülevaate teise lugemise ettevalmistamisest, mida me tegime kokku lausa kolmel istungil. Võib-olla oleks mõistlik minna kohe ka muudatusettepanekute tutvustamise või läbivaatamise juurde. 

Kõigepealt märgin, et 14. aprilli istungil tehti ka menetlusotsused. Kutsutud olid Siseministeeriumi nõunikud Eva Lillemäe ja Maret Saanküll ning Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Kati Kümnik. 

10. märtsi istungil ehk siis varasemalt otsustati ka Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid. Vaadati üle kaks komisjoni esitatavat tehnilist muudatusettepanekut ja siis mindi [muude] muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. 

[Esimene ettepanek] näeb ette seda, et välismaalaste seaduse § 184¹ lõike 2 sissejuhatav lause[osa] täpsustab eesmärki ja teeb selgemaks, et juhul, kui välismaalasel on tähtajaline elamisluba ettevõtjasiseseks üleviimiseks või kui tegemist on lähetatud töötajaga, ei ole tal võimalik tööandjat vahetada. See muudatusettepanek läks hääletusele, põhiseaduskomisjon otsustas konsensusega arvestada seda täielikult. 

Teine muudatusettepanek. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon ja selle kohaselt tehakse ettepanek jätta eelnõust välja paragrahv, mis reguleerib tööta olemist. Selle sätte sisu ei ole mõistlik, kuna selle järgi tekiks siia tööle tulnud välismaalastel võimalus olla töötu ulatusliku aja vältel, maksimaalselt kuni üheksa kuud. Sellisel kujul säte tuleks ettepaneku kohaselt eelnõust välja jätta. 

Ministeeriumi esindaja selgitas, et tegemist on Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustusega. Kui kõnealune säte eelnõust välja jätta, ei ole direktiiv nõuetekohaselt täidetud. Tema sõnul näeb direktiivi artikkel 11 ette liikmesriigi kohustuse võimaldada tööta oleku aega ning ta palus komisjonil sellega arvestada. Oli küsimus selle kohta, mida täpselt siis direktiiv ette näeb. Selgitus oli, et direktiiv näeb ette kolme- kuni kuuekuulise tööta oleku perioodi ning maksimaalselt kuni üheksa kuud. Vastav valik on eelnõus kirjas ning eelnõu kujundamisel on lähtutud minimaalsest lähenemisest direktiivi ülevõtmisel. Seejärel pandi muudatusettepanek nr 2 hääletusele. Komisjon otsustas jätta selle arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 3, vastu 6. 

Kolmas muudatusettepanek oli tehniline, sellega parandati viiteviga. Komisjon otsustas konsensuslikult seda muudatusettepanekut täielikult arvestada. 

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud taas Isamaa fraktsioon. Selle kohaselt makstakse ema või isa vanemahüvitist ka ajutise viibimise [loa] alusel Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule. Eelnõus on see õigus piiratud pikaajalise viisa alusel Eestis viibiva töötava välismaalasega. Kahjuks, nagu selgus, on ka see ettepanek vastuolus direktiiviga. Siseministeeriumi esindaja sõnade kohaselt ei saa ettepanekut toetada, kuna see laiendab direktiivist tulenevat hüvitiste saajate ringi. Direktiivi eesmärk on tagada võrdne kohtlemine ning eelnõu on kujundatud selliselt, et see kehtestaks Eestis samad võrdse kohtlemise reeglid nagu teistelegi isikutele. 

Küsimus oli direktiiviga vastuolu kohta, kuna muudatusega muudetaks perehüvitiste seadust. Kehtiva korra kohaselt määratakse ja makstakse ema vanemahüvitist ka ajutise viibimise [loa] alusel Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule. Eelnõus käsitletakse ema vanemahüvitist, kuid küsimus tekib isa vanemahüvitise kohta. Ettepaneku eesmärk on lisada ka isa selle regulatsiooni alla. 

Milles on ikkagi vastuolu direktiiviga? Ministeeriumi esindaja selgitas, et kehtivas perehüvitiste seaduses on praegu sätestatud ema vanemahüvitis ning selle saajate ring hõlmab laialt ka ajutise viibimise [loa] alusel Eestis viibivaid isikuid. Direktiivi ülevõtmisel on lähtutud miinimumnõuetest ning kuna ema vanemahüvitise saajate ring on juba praegu lai, siis eelnõuga ühtlustatakse regulatsiooni selliselt, et see vastaks teiste hüvitiste puhul kehtivatele alustele, muutes üksnes hüvitise määramise aluseid. Ettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta see arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 3 komisjoni liiget, vastu 5 ja 1 erapooletu. Oi, vabandust! Ei, erapooletuid siiski ei olnud, eksisin praegu. Vabandust! 

Muudatusettepanek nr 5. Selle on esitanud ka Isamaa fraktsioon. Ettepaneku kohaselt jäetakse eelnõust välja säte, mille alusel määratakse toitjakaotustoetus lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel töötanud isikule. Ministeeriumi esindaja selgitas, et ettepanek on vastuolus direktiivi miinimumnõuetega. Ta märkis, et vaidlusalune säte puudutab kvalifikatsiooninõuet, kuna toitjakaotustoetuse eelduseks on teatud töötamise aeg. 

Selgitati ka, et juhul, kui isik on Eestis töötanud lühiajaliseks töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel, siis arvestatakse seda töötamise perioodi toitja[kaotustoetuse] kvalifikatsiooniperioodi hulka. Hüvitiste konkreetsed tingimused on eraldi reguleeritud ning neid hinnatakse alati hüvitise määramisel, kuid just kvalifikatsiooninõude täitmisel võetakse arvesse Eestis töötatud aeg. Ka see muudatusettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta arvestamata. Selle poolt oli 3, vastu 5, erapooletuid ei olnud. 

Edasi, muudatusettepanek nr 6, samuti Isamaa fraktsioonilt. Ettepaneku kohaselt jäetaks puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest välja lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibiv ja töötav välismaalane. Jällegi ministeeriumi esindaja selgitas, et ettepanek on vastuolus direktiivi miinimumnõuetega. Ta märkis, et direktiiv nõuab, et ka ajutise [loa] alusel pikaajalise viisaga Eestis viibivad isikud oleksid vastavasse regulatsiooni kaasatud. Ka see muudatusettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta arvestamata. Muudatusettepanekute poolt oli 2, vastu 5 ja 1 ei hääletanud, erapooletuid ei olnud. 

Edasi, muudatusettepanek nr 7, esitaja samuti Isamaa fraktsioon. Ettepaneku kohaselt jäetaks eelnõust välja § 5. Jällegi selgitati, et see muudatusettepanek on vastuolus direktiivi nõuetega. Ettepanek läks hääletusele. Hea küll, ma selle sisu siiski loen teile ette, et kõik saaksid paremini aru. See puudutab riikliku pensionikindlustuse seadust, täpsemalt § 4 lõiget 1, et seda täiendatakse punktiga 2¹ järgmises sõnastuses: "… lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibivale ja töötavale välismaalasele;". Selline täiendus. Juhtivkomisjoni otsus oli jätta arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 3, vastu 5, erapooletuid ei olnud. 

Edasi, muudatusettepanek nr 8, selle esitas samuti Isamaa fraktsioon. Ettepaneku kohaselt võiks jätta eelnõust välja § 7. Ministeeriumi esindaja jällegi märkis, et see on vastuolus direktiivi nõuetega. Sisu ka: väljajäetav § 7 "Töötuskindlustuse seaduse § 35 täiendamine" ütleb, et töötuskindlustuse seaduse § 35 lõike 4 punkti 2 täiendataks pärast sõnu "-õiguse andmed" sõnadega "lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa andmed". Juhtivkomisjoni otsus oli jätta see arvestamata. Selle poolt oli 3, vastu 5, erapooletuid ei olnud.

Edasi, muudatusettepanek nr 9, samuti Isamaa fraktsioonilt. Selle kohaselt jäetaks eelnõust välja § 8. Ka see muudatusettepanek on ministeeriumi esindaja kinnitusel vastuolus Euroopa Liidu direktiivi miinimuminõuetega. Väljajäetav tekst oleks järgmine. "§ 8. Töövõimetoetuse seaduse täiendamine. Töövõimetoetuse seaduses tehakse järgmised täiendused: 1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktiga 2¹ järgmises sõnastuses: "2¹) lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibiv ja töötav välismaalane;"; 2) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses: "12¹) Lühiajaliseks Eestis töötamiseks antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibival ja töötaval välismaalasel on õigus töövõimetoetusele, kui ta töötab töölepingu alusel või töövõtulepingu, käsunduslepingu või teenuse osutamiseks sõlmitud muu võlaõigusliku lepingu alusel."." Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 2, vastu 5, ei hääletanud 1.

Eelnõu oli läbinud keeletoimetuse, keelelisi märkusi oli kaks. Ühes kohas oli sõnast "viivitamata", puudu kaks viimast tähte. Töövõimetoetuse seaduse puhul soovitas keeletoimetaja kasutada sõna "muudatused" asemel sõna "täiendused". 

Ja edasi tehti menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil, selle poolt oli 5, vastu 3, erapooletuid 0. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti poolt 5, vastu 3, erapooletuid 0. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 4. mail 2026. Selle poolt oli 5, vastu 3, erapooletuid 0. Ootan küsimusi.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt komisjoni esimees! Mitmel puhul te lugesite siin ette, et komisjon ei toetanud Isamaa ettepanekuid, kuna need on vastuolus direktiiviga. Valitsuse esindaja juhtis sellele tähelepanu, et valitsus ei toeta. Oskad sa öelda, milline on see valitsuse poliitika? Näiteks ma vaatan palgadirektiivi. Palgadirektiivi puhul on minister Keldo teatanud, et me ei võta seda direktiivi vastu, me ennem maksame trahvi, kui võtame direktiivi vastu. Mis see loogika on? Mingite direktiivide puhul me neid täidame, mingite puhul mitte. Miks siis selle eelnõu puhul, mis minu arvates on niivõrd strateegiline, on otsustatud, et siin me täidame kõiki direktiivi nõudeid õigeaegselt, aga mõnede teiste direktiivide puhul mitte?

Aitäh, austatud kolleeg! Ma kinnitan, et ka mulle on jäänud see silma, õigemini kõrva. Minister Keldo hinnang, miks valitsus ühtedel puhkudel peab oluliseks direktiivi nõudeid järgida ja teisel puhul ei pea vajalikuks järgida, ei ole minule paraku teada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea põhiseaduskomisjoni esimees! Te siin tõite põhjusena välja, et muudatusettepanekuid ei saanud arvestada, kuna need olid direktiiviga vastuolus. Kas see direktiiv üldse võimaldabki mingeid muudatusettepanekuid?

Jaa, tavaliselt direktiivid annavad küllaltki sellise, kuidas ma ütlen, laia koridori, on miinimum- ja maksimumnõuded. Ma saan nii aru, et antud direktiivi puhul valitsus on teinud ettepaneku ja valmistanud ette eelnõu, mis neid direktiivi nõudeid just miinimumulatuses arvestab. Teatav valikuvabadus on rahvusriikidel alati olemas.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head televaatajad! Ma arvan, et kõik, kes tähelepanelikult kuulasid ja jälgisid seda ettekannet, said nähtavasti kohe aru, et tegu on järjekordse eelnõuga, mis kahjustab Eesti riiki. Tegu on eelnõuga, millega võetakse üle Euroopa Liidu direktiiv ja mis tegelikult muudab Eesti sisserändepoliitika alustalasid ja tegelikult seab ohtu riigi suutlikkuse ise oma tulevikku kujundada. 

Eelnõu keskne muudatus võimaldab välismaalasel vahetada tööandjat ilma uut elamisluba taotlemata, piisab üksnes töökohavahetuse registreerimisest. Sisuliselt tähendab see, et riik loobub kontrollimehhanismist, mis seni sidus elamisloa konkreetse tööandja ja tööga. Tulemuseks on olukord, kus inimene tuleb Eestisse ühe töökoha ettekäändel, kuid liigub seejärel vabalt edasi ilma sisulise kontrollita. Ja eelnõu kohaselt võib välismaalane olla Eestis töötuna kuni üheksa kuud, peaaegu aasta. See muudab sisserände loogikat ju täielikult. Kui varem oli töö kaotamine selge signaal riigist lahkumiseks, siis nüüd tekib väga pikk ooteperiood, mille jooksul võib inimene lihtsalt siin olla ja kas töötada mustalt või kurnata meie sotsiaalsüsteemi. 

Toon siinkohal ka ära, et välismaalaste töölevõtmisega seotud seadusrikkumiste arv on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Kui 2021. aastal registreeriti 380 rikkumist, siis 2024. aastal juba 524 rikkumist. Juriidilisi isikuid võeti vastutusele 38 korral, mis tähendab tegelikult, et selle asemel et neid nõudeid lõdvendada, peaks neid karmistama. 

Aga kõige vastuolulisem osa eelnõust on sotsiaaltoetuste laienemine võõrtööjõule. Eelnõu kohaselt makstakse neile vanemahüvitist, võimaldatakse puuetega inimeste toetusi, antakse juurdepääs pensionikindlustusele ja võimaldatakse töövõimetoetust. See tähendab, et inimene ei pea olema pikaajaline maksumaksja ega Eesti ühiskonda püsivalt panustanud, piisab lühiajalisest töötamisest, et saada osa hüvedest, mida me oleme riigi ülesehitamisel eelkõige oma inimestele loonud. 

Selle eelnõuga nihutatakse sisserände ja tööturu küsimused, mis on otseselt seotud riigi kestlikkuse ja identiteediga, üha enam Eesti enda otsustusõigustest eemale. Selle asemel et avada uksed võõrtööjõule, tuleks keskenduda sellele, kuidas tuua Eesti inimesed tagasi tööturule, kuidas tõsta tootlikkust ning toetada peresid ja rahvastiku kasvu. Me oleme väike rahvusriik ning sellised Euroopa Liidu direktiivid on meie jaoks ohtlikud. Seetõttu teeb EKRE ettepaneku antud eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid, see on järjekordne eelnõu praeguse valitsuse seadustepaketist, millega luuakse tingimused kontrollimatu sisserände tekkeks Eestis tulevikus. See on samuti välismaalaste seaduse ehk sellesama seaduse muutmine, mida me siin eelmise päevakorrapunktina arutasime. Tegelikult on see jätk sellele eelmisele eelnõule: samad mured ja samad riskid, millest me rääkisime ka eelmise eelnõu puhul. 

Aga siin sätestatakse olukord, et seadustatakse Eestisse tööle asumise eesmärgil elamisloa saanud isikutele õigus kuni üheksa kuud siin töötuna viibida. Nii et inimesed, kes tulevad siia tööloa alusel ja saavad ka elamisloa, võivad tulevikus siin kuni üheksa kuud töötuna viibida. Neile hakkavad laienema kõik sotsiaalsed hüved ja tagatised, mis ka Eesti Vabariigi kodanikele ja alalistele elanikele, olgu see siis töövõime- või pensionitoetus või vanemahüvitis ja nii edasi. 

See on iseenesest loomulikult vastuolus Eestis kehtiva sotsiaalkindlustuse solidaarsuse põhimõttega. Ja ma rõhutan nüüd: solidaarsuse põhimõttega, millest siin räägivad erinevad erakonnad, nii vasak- kui ka parempoolsed. Solidaarsus eeldab pikaajalist panust ühiskonda. Kui me laiendame neid õigusi ja hüvesid lühiajaliselt siin viibivatele inimestele, siis suurendame ühelt poolt süsteemile koormust, ilma et panus oleks võrreldav, ja lõppkokkuvõttes peab kõik selle kinni maksma Eesti maksumaksja. See on koormus nii tervishoiusüsteemile kui ka meie sotsiaalsüsteemile ja loomulikult peab see olema meie maksumaksjate poolt kinni makstud. Ehk siis on tegu koormusega ka Eesti majandusele.

Tegelikult tuleb seda eelnõu ja eelmist eelnõu vaadata ühises paketis välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise [seaduse] eelnõuga, mis on meil samuti menetluses ja tuleb lähipäevadel siin suures saalis arutelule. Sellega me võtame üle Euroopa Liidu solidaarsusmehhanismi kaudu põgenike ümberjaotamist puudutavad poliitilised sätted, millega ka Eesti on nõustunud. See paneb meile täiendava koormuse rahalises mõttes ja ka personali mõttes, siia vastuvõetavatele inimestele tuleb ju tagada elamistingimused, neile tuleb maksta sotsiaaltoetusi ja võimaldada muid hüvesid.

Nii et see on tegelikult üks suur kompleksne pakett, millega valitsus välja tuleb. Ja ma veel kord rõhutan, et kaugeltki kõik need valikud, mis nendes eelnõudes tehtud on, ei ole ei tehnilised ega kohustuslikud direktiividest tulenevalt, vaid siin on ka väga palju siseriiklikke poliitilisi valikuid, mida me teeme laiendamise suunas. Rõhutan: laiendamise suunas! 

Ja mina küll ei näe, et see meie olukorras oleks praegu kuidagi põhjendatud, et me soodustame sellist kontrollimatut rännet tulevikus. Põhiseaduskomisjonis eksperdid ja ministeeriumide esindajad ei suutnud öelda, mis see kõik meile maksma läheb. Mis see kõik maksma läheb kompleksselt Eesti riigile, sellist arvestust ei ole. Ministeeriumi esindaja isegi ütles, et seda on väga raske teha. Seda ei ole tehtud ja seda on väga raske teha ka juba olemasolevate inimeste puhul, rääkimata prognoosidest, mis see võiks tulevikus endaga kaasa tuua. Selliseid analüüse veel ei ole. Me väga loodame, et mingisugused arvestused ja analüüsid tulevad. Rahvusvahelise kaitse andmise eelnõu puhul komisjon loodab, et järgmiste arutelude jooksul mingisugune arvestus selle konkreetse, ühe eelnõu puhul tulevikus püütakse põhiseaduskomisjoni palvel teha. Aga tervikuna sellist analüüsi ei ole.

Ja kõige selle tulemusena loomulikult ei ole see eelnõu küps teise lugemise lõpetamiseks, kus seda enam muuta ei saa. Ma tuletan meelde, me oleme siin korduvalt juhtinud tähelepanu, et mõistlikum on teine lugemine katkestada, kui küsimusi on rohkem kui vastuseid, sest pärast seda ei ole võimalik enam muudatusi teha. Me oleme selle ohvriks läinud ja sattunud vaidlusse presidendiga, sest seadus on tagasi saadetud. 

Vaadake, peale teist lugemist enam muudatusettepanekuid teha ei saa. Nüüd me oleme näinud, et mitu eelnõu on Vabariigi Valitsus tagasi võtnud. Pärast teist lugemist on tõdetud, et enam muuta ei saa, vastu võtta ka enam justkui ei tahaks, ja siis ei jää üle muud kui võtta tagasi ja alustada otsast pihta. 

Nii et mõistlikum meie kõigi ajakasutuse mõttes ja terve mõistuse mõttes on teine lugemine katkestada, viia siia sisse muudatusettepanekud ja siis edasi menetleda. Seetõttu me teeme ettepaneku teine lugemine katkestada. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me oleme ikkagi osa Euroopa Liidust ja ühistest kokkulepetest ning tööturu regulatsioonidest ka. Seepärast me siin arutamegi eelnõu, mille eesmärk on Eesti õigus viia kooskõlla Euroopa Liidu ühtse loa direktiiviga. Ja ma tahaksin küll öelda, et sõnaga "välistööjõud" tähistame me inimest Euroopa Liidu ja Eesti tööturul. Me tegelikult ikkagi oleme ühiskonnas kokku leppinud, et me peame oluliseks inimeste õigusi ja võrdset kohtlemist vähemalt ühiselt kokku lepitud elementaarsel ja minimaalsel tasemel. Ma usun, et meie tööturg tõesti vajab töökäsi, vastupidiseid väiteid ei ole minu arvates praktikas tõendatud. 

Eesti õigusruum on mitmete eelnimetatud direktiivi nõudmistega juba niigi kooskõlas, neid muudatusi ei ole siin sisse toodud. Meil on direktiivi ülevõtmisel osa punktide puhul teatud kaalutlusõigus. Seda on eelnõu ettevalmistajad ka kasutanud, reeglina on arvestatud vaid direktiivi miinimumnõudeid, mis on Eesti kontekstis piisavad ja põhjendatud.

Praegu on olukord sageli ebamõistlik, ja seda nii töötaja kui ka ettevõtja, tööandja vaates. Näiteks kui välismaalane tuleb Eestisse, saab elamisloa siin töötamiseks ja tema ettevõte mingil põhjusel lõpetab tegevuse või pakub talle kehvemaid tingimusi, siis ta ei saa lihtsalt minna järgmise tööandja juurde, vaid peab alustama uue elamisloa taotlemist, mis võib võtta kuid. Selle aja jooksul loomulikult võib inimene jääda sissetulekuta, teisalt Eesti ettevõtted jäävad vajaliku töötajata. 

Seadusemuudatuse eesmärk ongi vältida neid olukordi, kus puudub paindlik võimalus tööandjat vahetada selle aja jooksul, kui tähtajaline elamisluba on kehtiv. Loomulikult soovime vältida ka neid olukordi, kus töötajat tööalaselt ära kasutatakse või ebavõrdselt koheldakse, kui tal puudub võimalus omal initsiatiivil tööandjat vahetada. Ta kaotaks sellega võimaluse tegelikult siin töötada. Edaspidi piisaks sellest, kui uus tööandja registreerib töökohavahetuse. Sellega ei muutu sisseränne kuidagi kontrollimatuks. Tegu on sellesama inimesega, kellel on Eestis töötamiseks ja elamiseks kehtiv luba ja kes töötab edasi, lihtsalt teises ettevõttes. Nii et ma ei näe, et see kuidagi meie töörände olemust muudaks. 

Eelkõige ongi see Eesti ettevõtete huvides ja loomulikult ka menetlusökonoomika on siin oluline. Ilmselgelt on uue loa taotlemisel tõenäoline, et kui me sedasorti tööjõudu vajame, siis ka edaspidi inimene selle loa saab. 

Eelnõu annab tõesti välismaalasele võimaluse olla mõnda aega tööta. Praegu on kohustus töölepingu lõppemisel 90 päeva jooksul Eestist lahkuda. Inimene peab lahkuma isegi siis, kui tal veel elamisluba kehtib. Nii kiiresti ei pruugi inimene uut töökohta leida. Seetõttu annab direktiivi [alusel] seaduse muutmine võimaluse leida uus töökoht ja mitte sundida teda inimest kohe lahkuma, kuigi samal ajal meie tööandjad otsivad töötajaid. Potentsiaalne tööandja [ei pea] minema uuesti luba taotlema. 

Eelnõu peaks parandama kõikide töötajate õigusi. Siin pakuti välja ka sotsiaalvaldkonnas teatud hüvitiste ja hüvede saamise laiendust. Kui inimene töötab Eestis pikaajalise viisa alusel, ta maksab siin makse, ta saab siin lapsevanemaks või halvemal juhul kaotab töövõime, siis ma leian, et on õiglane, et tal on ligipääs vanemahüvitisele või töövõimetoetusele. Näiteks, kui Eestis töötav välismaalasest töötaja jääb lapsehoolduspuhkusele, siis ta saab vanemahüvitist samadel alustel nagu teised Eestis töötavad inimesed. Nii see peakski tõesti olema. Pikaajalise viisa alusel töötavatel inimestel tekib õigus töövõime[toetusele] ja pensioniga seotud hüvitistele, kui nad vastavad üldistele tingimustele. Need on samuti seotud reaalse töötamise ja maksude maksmisega Eestis. Aga samas ei laiene kõik peretoetused välistöötajatele. Siin Eesti kasutab direktiivi erandit ega laienda toetuse saajate ringi.

Eelnõu kõneleb laiemalt ka tööandjapoolsetest kuritarvitustest ja töötaja õiguste rikkumistest. On olnud selliseid juhtumeid, kus tööandjad kasutavad ära oma nii-öelda jõupositsiooni. 

Palun natuke aega juurde!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! On olnud küll selliseid olukordi, kus kasutatakse ära oma tugevamat positsiooni. See on edaspidi selgelt keelatud ja tööandjat saab ka karistada. Kui ettevõte näiteks palkab inimesi ebaseaduslikult, rikub reegleid teadlikult, siis senised trahvisummad on olnud mitteheidutavad. Uued loodetavasti muudavad reeglite rikkumise oluliselt vähem ahvatlevaks. 

Kokkuvõtlikult. See eelnõu ei ole abstraktne ega ka ainult selline juriidiline muudatus. Direktiivi ülevõtmine puudutab päris inimesi, päris ettevõtteid. Muudatused toetavad toimivat ja mõistlikku süsteemi, vähendavad meie bürokraatiat ja võimaldavad kiiremat tööandja vahetust. Paindlik tööturg on Eestile kasulik ning oluline, see eelnõu aitab meil selleni jõuda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Kui me asusime siin Riigikogus täitma oma ülesandeid, siis me andsime vande olla ustav põhiseaduslikule korrale. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 ütleb järgmist: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Mis iseseisvusest ja sõltumatusest me saame siin saalis rääkida, kui meile öeldakse, et me peame direktiivi üle võtma, et me peame järgima seda, mida on direktiivis kirjutatud?! Kas see on iseseisvus? Kas see on sõltumatus? 

Toome lihtsa näite. Mul on maja, isiklik maja, ja selle ümber aed, kus ma peaksin saama toimetada rahulikult, panna oma põllulapile maha seda, mis mulle meeldib, ja teha süüa sellel kellaajal, mis mulle sobib. See on iseseisvus. Aga kui mingisugune naaber või naabrite punt tuleb ja ütleb: "Ei, pane oma põllulapp kinni, pane muru alla! Ja süüa võid ainult hommikul ja õhtul, mitte lõunaaeg!", siis see enam ei ole iseseisvus. Ma sõltun kellestki.

Nende kahe lihtsa näite varal ma tahakski öelda ja püstitada küsimuse, kas Eesti on ikka veel iseseisev ja sõltumatu või see on ainult ilus mälestus sellest, mida meie eelkäijad põhiseadusesse kirjutasid. Minule isiklikult tundub, et põhiseaduslik kord on ohus, kui mitte juba täielikus ohus. 

See eelnõu on sama saatanlik nagu eelminegi, sest see hävitab ka selle, mis on kirjas põhiseaduse preambulas. Selle eelnõuga me hävitame selle, et eesti rahvus, keel, kultuur säiliks läbi aegade. Ma ei hakka kordama seda selgitust, mida te minult eelnevalt, eelmise eelnõu puhul [kuulsite]. See on saatanlik plaan Reformierakonna ja Eesti 200 poolt. Seda ei tohi toetada.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Toidutootmise ja kõige sellega, millal ma süüa tohin, ei ole see eelnõu nüüd küll eriti seotud. Aga see eelnõu on seotud eelmise eelnõuga. Piltlikult öeldes – siin on palju asju juba ära öeldud – on tegemist sellise ühtse tervikuga. Eelmine eelnõu 785 oli nagu uks kolmandate riikide, Malaisia, Filipiinide ja nii edasi teiste riikide võõrtöölistele. See tegeles sellega, kui palju ja mis sektorisse neid vaja on, on nad siis bussijuhid, keevitajad või mingi tööpingi taga töötajad, mida Helir-Valdor siin pikalt ette luges. Ma ei hakka üle [kordama]. 

Nii et esimene oli uks. Ja teine on piltlikult kiirtee, mida me siin üritame asfalteerida – selle ukse taga, mis avaneb. Sellest [oleneb], kui lihtsalt ja kiiresti need tulijad – ükskõik, kes nad siis on – edasi pääsevad, kui uks on avatud. Loomulikult on siin ka positiivseid külgi. Noh, üks on see, et bürokraatiat jääb vähemaks, on üks luba. Kui mul on elamisluba näiteks Eestis või Lätis või Prantsusmaal, siis on mul ka tööluba. On ühine selline luba, ei pea hakkama vahepeal kusagil ametiasutustes käima. Aga see kehtib muidugi ühe riigi piires, on see Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa või Soome. Nii et see on positiivne, vähem bürokraatiat ja kiiremini. Ja siin on Eestis muidugi teatud eelised. Me oleme ikkagi e-riik, kuigi tiiger on natukene magama jäänud või uimaseks, aga siiski.  

Aga mida see tegelikult kaasa toob? Selle üle võib spekuleerida. Mina olen mõelnud niimoodi, et tõenäoliselt on selle direktiivi rüütajad mõelnud selle peale, kuidas Eestile mingid eelised saavutada. No mis eelised meil on: seesama digiriik, soov vähem bürokraatiat rakendada, palgad on madalamad. Võib-olla hakata müüma meid sellise odava alternatiivina, noh, miks mitte Saksamaale, või püüda võistelda Soome või mõne teise konkurendiga Euroopa Liidus. Ma ei taha, et Eesti trumbiks selle eelnõu vastuvõtmise järel jääks Saksamaa odava alternatiivi mudel. Me võiks ikkagi väärikust säilitada ja olla tark ja osav ning loomulikult ka vähese bürokraatiaga ja kõrgelt digitaliseeritud riik.

Aga need on spekulatsioonid. Ma ei tea, mida on praegune valitsusseltskond oma väga tugeva mandaadiga välja mõelnud.  

Aga pilt on tegelikult [selge]. Koalitsiooni sidemed on nõrgenenud. Võiks nimetada, et jäälagunemine on alanud ja järjest kiiremini tuleb läbi suruda üht, teist ja kolmandat. Meil on õiguskomisjonis ja ka põhiseaduskomisjonis näiteks kohtute seadus, mille kohta ... 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, sooviks küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… Riigikohtu esimees on öelnud, et see on toores, ei ole võimalik ära menetleda. Aga valitsus punnib, surub raskelt läbi. Meie kriminaalsed vangid-külalised – see ratifitseerimine ootab meid peagi ees. Ja see pakett praegu, kaks eelnõu, 785 ja 786, moodustavad ühtse terviku. 

Ja kui nüüd kokku võtta, siis kuna me tegime ettepaneku selle eelmise eelnõu puhul katkestada, siis on täiesti loomulik, et me jätkame ka sellega. Ja põhjendus on väga lihtne. Kui me ütlesime, et uks tuleb kinni panna, siis on täiesti normaalne, et kiirteel, mis selle ukse järel avaneb selle eelnõuga, ka ei ole mõtet. Me ei ole selle kiirtee poolt, kuigi me oleme selle poolt, et asjaajamisi kiirendada, ühendada ja lihtsamaks teha. 

Nii et terviklik: uks kinni ja ka kiirteel ukse taga ei ole meie arvates, Keskerakonna arvates, mingit mõtet. Samuti katkestamise ettepanek.

Aitäh! Ja palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid, ettekandja ja eestkõnelejad! Mul on tegelikult nii kurb tõdeda, et me ei aruta siin tegelikult eelnõu. Me oleme seadusandjad. Eelnõu peaks olema siin selline asi, mida me seadusandjatena arutame ja mille võtame vastu kui mingi asja, mis hakkab kujundama meie riigisisest elu nii, et see oleks meie hüvanguks, meie riigi hüvanguks, et see järgiks meie põhiseadust, väljendaks seda, milleks Eesti riik on loodud, väljendaks meie iseseisvust, meie suveräniteeti, suveräänsust kõikides küsimustes. 

Aga see ei ole eelnõu, see on direktiiv. Sellest on siin täna palju räägitud, seda sisu on siin avatud. Mis mulle isiklikult selle direktiivi juures kõige rohkem muret teeb, on see. Ma vaatan praegu, kuidas meie Eesti inimesed peavad oma igapäevaelus toime tulema, kuidas nad pääsevad liikuma ja kuidas nad pääsevad arsti juurde, kas nad elavad palgast või nad elavad toetustest, kas nad elavad väärikalt või nad elavad ebaväärikalt – see nagu ei ole üldse oluline. Oluline on see, et nendele, kes siia tulevad, oleksid samamoodi kõik hüved ja võimalused tagatud. 

Ma võiksin siin natukene ka unistada, aga ei ole mõtet unistada. Need näited on maailmas olemas, kuidas käituvad iseseisvad riigid. Ja neid ei saa kuidagi süüdistada mingisuguses suletuses või kellegi vaenamises. Ei, nad mõtlevad iseseisvalt, nad mõtlevad oma riigi peale, nad mõtlevad oma inimeste peale. Nad [lubavad] sisse välistööjõudu. Välistööjõud saab alati tulla, saab raha teenida, saab isegi head raha teenida. Aga nad saavad teha seda ainult nii kaua, kuni nad teevad seda tööd, milleks nad on sinna riiki tulnud. Kui nad jäävad töötuks või kui nad lõpetavad töötegemise, lõpetavad töösuhte selle tööandjaga, kelle kaudu nad on sinna riiki tulnud – need kokkulepped on riigi ja tööandja vahel olemas –, siis kõik lõpeb. Head aega! Sinu töö on tehtud, sa oled saanud need hüved, sa oled saanud selle palga siit meie riigist, aga nüüd head aega, pensioni sa siit ei saa, eks ole, lähed koju.

Ja nüüd ma nagu mõtlen [selle üle]. Ma olen käinud sellistes riikides ja kui ma pärast olen küsinud, miks Eesti ei saa niimoodi teha, siis võite kolm korda arvata, mis vastuseks öeldakse. "Me ei saa, sest me oleme Euroopa Liidus." Ja iga kord – iga kord, see ei ole ainult selle valdkonna puhul, mida me täna siin arutame –, kui öeldakse, et me ei saa teha seda, teist või kolmandat, sest me oleme Euroopa Liidus, on minul ainult üks küsimus. Kui me ei saa teha seda, mis on meile riigi ja rahvana vajalik, kasulik, mis on meile hüve, siis minul on küsimus, miks me seal Euroopa Liidus oleme. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma kuulasin siin neid eelnõu tutvustusi ja kõike muud. Muremõte on ja muretunne on. Süda valutab, sellepärast et see on ju põrgutee, mida need eelnõud sillutavad. Selle põrgutee nimi on Eesti rahvusriigi likvideerimine – sõna otseses mõttes oma kätega, oma eelnõudega, oma parlamentaarsete otsustega Eesti rahvusriigi likvideerimine.

Mul on küsimus, lugupeetud koalitsiooni liikmed: kas te juba olete registreerinud ennast vene keele kursustele? Siia tulevad ju eelkõige slaavlased ja nad räägivad siin kõik vene keelt. Ükskõik, kas nad tulevad Ukrainast või Kasahstanist või Usbekistanist, nad räägivad siin vene keelt. Kas te olete registreerinud ennast juba vene keele kursustele? Järgmises koosseisus tänu nendele eelnõudele, mida te siin läbi surute tööjõuvajaduse nime all, tuleb päevakorda juba vene keele kehtestamine Eestis teise riigikeelena. See on see, mida te praegu siin teete. Ma saan aru, et te mõtlete ainult mingisuguse ühe ajupoolkeraga, ei oska näha ette demograafilisi protsesse, majanduslikke protsesse. Sest mis on teine pool? Te tassite siia karjade kaupa venekeelseid, aga eestlased lähevad minema. 

Meil oli täna infotund, ma küsisin sama asja Michali käest. Ei, no ei ole midagi, kõik on hästi. Kõik on hästi! Ei ole hästi! Mingi mitte väga esinduslik küsitlus, vist Postimehe mingi gallup, ütleb, et 48% Eesti inimestest on otsustanud Eestist lahkuda või kaalub seda. See on ju katastroof, kulla inimesed! Pool rahvast tahab ära minna, sest see riik on neile vastumeelne. Ja siis te tassite siia juurde neid, kes seda riiki veel vastumeelsemaks muudavad, ja räägite, kuidas meil on tööjõudu vaja, kuidas see on meie majandusele vajalik ja kuidas meie majandus puhkeb õitsele. Ei puhke õitsele. Ei puhke õitsele! Vastupidi, stagneerub.

Nii et minu küsimus on teile veel kord: kas te olete valmis, et järgmises Riigikogu koosseisus tuleb päevakorda avalikkuse survel vene keele muutmine teiseks riigikeeleks? Kas te olete juba mentaalselt valmis selleks, et registreerida ennast vene keele kursustele? Sest teil on seda vaja, te ei saa muidu siin hakkama. 

Mul on näide. Ma eelmisel nädalal käisin ühes poes, kassa juures läks aega kliendikaardi vormistamisega, tekkis väike järjekord. Ma ütlesin, et sõbrad, minge teise kassasse, seal kassiir on vaba. Vahtisid, molud pikad, keegi ei saanud eesti keelest midagi aru. Sobatši jazõk, teate küll, eks ole ju, koerakeel, see ei ole inimese keel see eesti keel. Vahtisid ja vahtisid seal. Siis lõpuks üks naisterahvas taipas, et aa, seal on teine kassa veel, läks sinna. Siis panid robinal kõik sinna. 

See on Eesti, mida teie loote. See on Eesti, mida teie hävitate. Ja häbi teil ei ole, südametunnistust teil ei ole, vastutust teil ei ole. Njet slov!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kalle Grünthal, ma ei ole teie nime kuulnud kõnedes mainitavat.

Ernits mainis minu kõnes sisaldunud faktilisi asjaolusid. Ma tõin näite selle iseseisvuse kohta, kus toidu tegemine enam ei ole majaomaniku otsustada. Ja siis tema ütles, et see ei ole asjakohane.

Aitäh, Kalle Grünthal! Kaks minutit, palun! 

Aitäh! Ma pidasin eelnevalt kõne selle kohta, kas Eesti on ikka veel iseseisev riik. Ma tõin näitena selle asjaolu väga lihtsustatud vormis, et kas eramaja omanik võib [soovitud] kellaajal süüa teha ja istutada mõningaid köögivilju. Kas ta on iseseisev? Kui ta ei ole iseseisev, siis sellisel juhul naabrid tulevad teda keelama. Mul on väga kahju, et kolleeg Ernits suutis sellest kõnest aru saada ainult lihtsustatult [ja viitas] söögitegemisele. Ta oleks võib-olla [võinud] natukene rohkem jälgida minu kõne sisu, mis oli tegelikult suunatud küsimusele, mida me peaksime kindlasti hakkama tulevikus arutama: kas Eesti on üldse enam iseseisev riik, kui meile kirjutatakse kõik käsulauad Euroopa Liidust ette? See oli minu kõne peamine mõte. Aga ehk minu näide köögivilja kasvatamise kohta oli temale arusaadav. 

Peeter Ernits rääkis siin mingisugusest kiirteest. Ma ütlen, et see eelnõu on kiirtee põrgusse Eesti rahva jaoks. Me peame hakkama arutama seda, kas Eesti on veel iseseisev ja kas põhiseaduslik kord kehtib. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Järgnevalt asume eelnõu 786 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on laekunud eelnõu kohta üheksa muudatusettepanekut. Esimese on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 

Teine muudatusettepanek, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.   

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Kolmas muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud on selle Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Viienda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? Austatud Riigikogu, panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt kuues muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt seitsmes muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt kaheksas muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ka seda ettepanekut ma palun hääletada. 

Kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Ning üheksas muudatusettepanek, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada, viimane võimalus toetada.

Suur tänu! Kas me võime asuda hääletuse juurde?  

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Oleme eelnõu 786 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 786 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut: Keskerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Kõik nad on identsed ja teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja [teiste seaduste] muutmise seaduse eelnõu 786 teisel lugemisel katkestada. Me asume nende katkestusettepanekute hääletamise ettevalmistamise juurde. Kuidas saali tunnetus on? Ei, tuleb veel inimesi. Laseme kutsungi lõpuni.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 786 teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 585, see on selle teine lugemine. Palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te ülekannet jälgite! Ma annan teile ülevaate kõigepealt menetlusest juhtivkomisjonis ehk siis põhiseaduskomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Ja seejärel räägin ka muudatusettepanekute arutelu käigust. 

Kõigepealt tuletan meelde, et eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 25. veebruaril 2025. Esimene lugemine lõpetati täiskogus 18. märtsil samal aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, milleks oli 1. aprill 2025, esitas Isamaa fraktsioon ühe muudatusettepaneku. Põhiseaduskomisjon on esitanud 15 muudatusettepanekut.  

Komisjon on küsinud eelnõu kohta arvamusi ja ettepanekuid Õiguskantsleri Kantseleilt, Riigikohtult, Riigikontrollilt, Riigikogu Kantseleilt, Eesti Advokatuurilt, Vabariigi Valimiskomisjonilt, riigi valimisteenistuselt, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonilt, Eesti Linnade ja Valdade Liidult, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt, MTÜ-lt Korruptsioonivaba Eesti, Vabaühenduste Liidult, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudilt ja kõikidelt erakondadelt.  

Arvamusi laekus õiguskantslerilt, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonilt, riigi valimisteenistuselt ja Vabaühenduste Liidult. Riigikogu Kantselei ja Eesti Linnade ja Valdade Liit vastasid, et kooskõlastusringil on nende märkustega arvestatud ja nad ei soovi täiendavalt midagi lisada. 

Komisjon on arutanud eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kolmel istungil: 15. aprillil 2025, 7. aprillil 2026 ja 14. aprillil 2026. [Mullu 15. aprilli] istungil tutvustasid komisjonile oma ettepanekuid õiguskantsler, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon, riigi valimisteenistus ja Vabaühenduste Liit. Osales ka Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja. 

Nüüd huvigruppide olulisemad ettepanekud. Õiguskantsleri ettepanek oli kaaluda juriidilise isiku annetuse keelu kaotamist nõnda, et juba 2025. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel oleks vähemalt kodanikuühendustel võimalik kandideerijaid karistamishirmuta toetada. Selle kohta oli Justiits- ja Digiministeeriumi selgitus, et valitsuse algatatud eelnõu ei sisalda muudatusi, mis seonduksid juriidilise isiku annetuse lubamisega, ja sellest tulenevalt ei ole valitsus kujundanud selles küsimuses oma ametlikku seisukohta. See poliitiline otsus on Riigikogu teha. Õige on õiguskantsleri öeldu, et muutes ühte olulist tükki suures pusles, peab vaatama, kuidas teised tükid edaspidi sellesse pilti sobituvad. Kui päevakorral on juriidilise isiku annetuse küsimus, võiks analüüsida kampaaniakulude ülempiiri kehtestamist. Lisaks tuleks analüüsida muudatuse võimalikku mõju riigieelarvele. 

Vabaühenduste Liidu esindaja ütles, et kui menetlused algatati näiteks sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning SALK-i osas, oli vabakonna õiglustunde riive just selles osas, et tegelikult ka neile tundub, et Eestis peaks vabaühendustel olema võimalus toetada ühte või teist poliitilist ideoloogiat. Küsimus on selles, kuidas seda praktiliselt lahendada. Eestis on 280 000 äriühingut ja 24 000 mittetulundusühingut ja sihtasutust. Seega on küsimus, milline peaks olema see kontrollorgan, kes suudab tagada avatud valitsemise ja avatud rahastamise. Ülempiiri seadmine valimiskuludele oleks üks variant, aga siis tekib küsimus, et keegi annetab selle täis ja teistel jääb ikkagi oma põhiõigus teostamata. Kui seada ainult kampaaniakuludele ülempiir, siis [tuleks] määratleda agitatsiooniperiood. Seega on probleem, kust tõmbame piiri, mis on kampaania kulu, mis on erakonna üldkulu. Küsimusi on rohkem kui vastuseid.  

Riigi valimisteenistusel oli ettepanek eelnõuga kaasnevate kulude kohta, ma ei hakka sellel pikemalt peatuma. Vabaühenduste Liidult oli ettepanek täpsustada, millised kriteeriumid määravad sidusorganisatsiooniks lugemise sisulise aluse. Komisjoni istungil selgitas Vabaühenduste Liidu esindaja, et kuigi on positiivne, et sidusorganisatsioonid on saanud selgemad ning formaalsemad kriteeriumid, tundub neile, et praktikas on tahtmise korral võimalik neist mööda hiilida. Tuleb lootma jääda, et erakonnad ise on nii õilsad, et nad oma sidusorganisatsioonid registreerivad. 

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon tegi ettepaneku laiendada avalike vahendite kasutamise keeldu kogu poliitilisele tegevusele. Kehtiva seaduse ja eelnõu kohaselt on keelatud annetuse mõiste laiem ja ei piirdu valimiskampaaniaga. Samas avalike vahendite [kasutamine] on kehtiva seaduse ja eelnõu kohaselt keelatud ainult valimiskampaania tegemiseks. Oli ettepanek erakonna liikme lisamiseks seaduse erinevatesse sätetesse. Algatatud eelnõust ei selgunud, kuidas käsitleda erakonna liikmele tehtud annetust ja kuidas menetleda erakonna liikme saadud keelatud annetust. Erakonna liiget on nimetatud vaid annetust määratlevas sättes. On ka soov, et ERJK-le antaks õigus dokumendid elektrooniliselt kätte toimetada Ametlike Teadaannete kaudu. 

Lisaks on [ERJK-l] täiendavad tähelepanekud teemade kohta, mida võiks edaspidi analüüsida ja ehk regulatiivseid täpsustusi teha. Need on esiteks, valimisliitudele kohalduv järelevalve ulatus ja teiseks, sidusorganisatsioonide määratlus ja regulatsioon. [Võiks] kaaluda, kas ja kui, siis millises ulatuses oleks otstarbekas reguleerida ka selliseid juriidilisi isikuid, kes ei vasta formaalsele sidusorganisatsiooni määratlusele, kuid on ellu kutsutud toetama konkreetset erakonda või maailmavaadet. Kolmas teema on Euroopa Parlamendi liikmete tegevuse rahastamine Euroopa Parlamendi vahenditest. Tuleks analüüsida, kas kehtiv regulatsioon tagab piisava selguse ja kontrolli juhtumitel, kus Euroopa Liidu liikmete tegevuskulude katmine võib olla seotud Eestis toimuva poliitilise tegevusega. 

Nii, ja nüüd läheme [tänavuse] 14. aprilli istungi juurde, kus vaadati läbi ja arutati muudatusettepanekuid ja tehti ka menetlusotsused. Päevakorras oli komisjoni muudatusettepanekute ja Isamaa fraktsiooni muudatusettepaneku läbivaatamine.  

Kõigepealt oli ettepanek muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt: erakonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Selgituseks, kuna muudatusettepanekutega lisatakse eelnõusse Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muudatused, siis muudetakse vastavalt ka eelnõu pealkiri. Põhiseaduskomisjon otsustas seda ettepanekut toetada. 

Järgmine oli arutelu selle üle, et oli esitatud muudatusettepanek, mis keelaks valimisagitatsiooni lisaks hääletusruumile kogu hoones, kus asub hääletusruum. Selle üle oli meil pikk ja põhjalik arutelu, mille tulemusena leidis põhiseaduskomisjon üksmeelselt, et ei ole mõttekas sellist piirangut kehtestada, ning see ettepanek otsustati jätta muudatusettepanekute nimekirjast välja. 

Nüüd edasi. Muudatusettepanek nr 2 on tehnilist laadi, tuleneb eesti keele reeglitest ja nõuab juriidiliste isikute nimede kirjutamist suure algustähega. See puudutas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni nimetust. Komisjon otsustas konsensuslikult seda täielikult arvestada.  Kolmas muudatusettepanek puudutas aktiivse valimiskampaania perioodi sätestamist eri valimiste puhul. Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel algab aktiivse valimiskampaania periood valimiste väljakuulutamisest ja kestab valimispäeva lõpuni, kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kestab see aga 90. päevast enne valimisi kuni valimispäeva lõpuni.  Perioodide pikkus on sisuliselt sarnane, kuna Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimised kuulutakse praktikas välja ligikaudu 90 päeva enne valimispäeva. Aktiivse valimiskampaania [regulatsioon] sätestab, et nii sel perioodil tehtud kulud kui ka valimiskampaania eesmärgil tehtud tegevused kajastatakse valimiskampaania aruannetes. Aruandekohustus laieneb valimisliitudele, erakonnast eraldi kulutusi teinud kandidaatidele ning üksikkandidaatidele. 

Küsimused olid, kas sellega kaasnevad lisapiirangud kandidaatidele ja erakondadele, kas tegemist on üksnes aruandlust puudutava regulatsiooniga või sisaldab see säte ka muid piiranguid ja milliseid võimalikke komistuskive see võiks kaasa tuua. Selgituseks kõlas, et muudatusettepaneku eesmärk ei ole kehtestada täiendavaid piiranguid kandidaatidele ja erakondadele aktiivse valimiskampaania perioodil. Ettepaneku [eesmärk] on selguse loomine aruandluskohustuse ja aruandlusperioodi määratluses täpselt selles tähenduses, millele küsija ka viitas. 

Edasi oli selgitusi, et komisjoni arutelude taustal on olnud soov eristada selgemalt valimistevahelist aega ja valimiskampaania perioodi, järgides mitme Euroopa Liidu riigi praktikat. Erakonnaseaduse § 128 lõike 6 kavandatav sõnastus ei loo täiendavaid piiranguid, küll aga hõlmab see kõiki kulusid, mis seal kirjas on. Need on ka muul ajal tehtud kulud, mis on seotud konkreetse valimiskampaaniaga. Peamine eesmärk on eristada valimiskampaania perioodi valimistevahelisest ajast.

Küsiti ka, kas on teada, kuidas aktiivse valimiskampaania periood on määratletud teistes Euroopa Liidu riikides ning kui pikk see on. Näiteks Lätis on aktiivse valimiskampaania periood määratletud 120 päevaga enne valimispäeva kuni valimispäevani. Leedus algab kampaania valimiste väljakuulutamisest ja kestab vähemalt kuus kuud enne valimisi nii Seimi kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Poola puhul algab kampaania aktiivperiood valimiste väljakuulutamise akti avaldamise päeval, kuid täpset ajaraami praktikas väljakuulutamise kohta ei ole olnud. Näiteks Hispaania regulatsioonis algab kampaania 38 päeva [pärast] valimiste väljakuulutamist ning kestab 15 päeva, lõppedes vahetult enne hääletuspäeva.  

Veel kord selgitati, et aktiivse valimiskampaania perioodi sätestamise eesmärk ei ole täiendavate piirangute kehtestamine, kuna kavandatav säte seda otseselt ei tee. Muudatus loob pigem edaspidiseks võimaluse ja raamistiku, mille alusel saab vajaduse korral regulatsiooni täpsemalt kujundada. Eesmärk on luua vähemalt mingi lähtekoht ja raamistik, millest edaspidi lähtuda. Kavandatud sõnastus, mille kohaselt koostatakse valimiskampaania aruanne nii aktiivse valimiskampaania perioodi kui ka muul ajal tehtud valimiskampaania eesmärgil tehtud kulude kohta, ei piira ega muuda olukorda võrreldes tänase regulatsiooniga. Seega ei laienda ega kitsenda säte sisuliselt kehtivaid kohustusi, vaid formaliseerib olemasoleva loogika ning aitab poliitilises praktikas selgemalt eristada valimistevahelist aega ja valimiste aega. Seda küsimust arutati veel pikemalt, kuni jõuti muudatusettepaneku hääletamiseni. Juhtivkomisjoni otsus oli arvestada seda täielikult: 7 poolt, vastu 0, erapooletuid 0. Ja 4 komisjoni liiget ei hääletanud.

Edasi, neljas muudatusettepanek. See oli tehnilist laadi ja tuleneb Euroopa Liidu õigusest. 13. märtsil 2024 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta. See on otsekohalduv, juba on jõustunud. Sellest tulenevalt tehakse ettepanek täiendada erakonnaseadust vastava viitega, et viia siseriiklik regulatsioon kooskõlla Euroopa Liidu õiguse nõuetega. See tähendab, et poliitreklaami tuleb edaspidi selgelt märgistada vastavalt määrusele. Põhiseaduskomisjoni konsensuslik otsus oli arvestada seda täielikult.  

Edasi, viies muudatusettepanek ja selle alapunktid olid tehnilist laadi. See tuleneb keeletoimetaja ettepanekust, et kõik subjektid, kellele annetuse mõiste – erakonnaseaduse § 123 lõige 1 – laieneb, oleksid loetletud samas paragrahvis. See ettepanek läks hääletusele ja põhiseaduskomisjon otsustas konsensuslikult arvestada seda täielikult.

Edasi, kuues muudatusettepanek oli Isamaa fraktsiooni esitatud ja puudutas välismaalaste annetusi. Ettepaneku kohaselt oleks välismaalaste annetused keelatud, välja arvatud Eestis püsivalt elavate Euroopa Liidu kodanike annetused. Eelmisel istungil tõusetus küsimus Kaitsepolitseiameti hinnangust selle mõju kohta ettepaneku jõustumise korral. Vastav hinnang ongi saadud ja sellest anti istungi ajal ka ülevaade. See hinnang oli väga lühidalt kokku võttes selle ettepaneku suhtes pigem toetav või soosiv. Ettepanek läks ka hääletusele. Juhtivkomisjoni otsus oli arvestada seda täielikult: 8 poolt, erapooletuid 0 ja 2 komisjoni liiget ei hääletanud.

Edasi, muudatusettepanekuid nr 7, 8 ja 9 käsitleti koos, kuna need [käsitlevad] sisuliselt sama probleemi eri sätete kaudu. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja Riigikogu liikmetele makstavad mandaadiga seotud kuluhüvitised on kehtivas õiguses käsitletavad juriidilise isiku annetusena, kuna need pärinevad juriidiliselt isikult. Muudatusettepanekute eesmärk on vältida selliste hüvitiste käsitlemist keelatud annetusena ning tagada, et mandaadiga seotud kulude hüvitamine ei tooks kaasa õigusvaidlusi ega kohtumenetlusi. 

Muudatusega sätestatakse selgesõnaliselt, et Euroopa Parlamendi ja Riigikogu eelarvelistest vahenditest makstavat mandaadiga seotud kuluhüvitist ei loeta juriidilise isiku annetuseks. Samuti täpsustatakse, et juhul, kui Euroopa Parlamendi vahendeid kasutatakse valimiskampaania rahastamiseks, on see rikkumine ja vastavad summad tuleb tagastada Euroopa Parlamendile. Riigikogu liikmete hüvitiste väärkasutuse korral valimiskampaania rahastamiseks tagastatakse vahendid riigieelarvesse. Järgnesid küsimused-vastused. Oli küllalti pikk arutelu, ma ei hakka siin kõike seda ette kandma, aga edasi jõuti lõpuks hääletuseni ja juhtivkomisjoni otsus oli arvestada seda täielikult. Poolt oli 7, erapooletuid oli 0, aga 4 komisjoni liiget jätsid hääletamata. 

Kaheksas muudatusettepanek on täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 15. See oleks siis järgmises sõnastuses: juriidilise isiku annetuseks ei loeta Euroopa Parlamendi eelarvest Euroopa Parlamendi liikmetele makstavat hüvitist ja fraktsioonidele eraldatavaid rahalisi vahendeid ning Euroopa Liidu eelarvest Euroopa tasandi erakondadele ja Euroopa tasandi poliitilistele sihtasutustele makstavat toetust ega Euroopa Liidu liikme mandaadiga seotud kulude hüvitamist Riigikogu eelarvelistest vahenditest. Jällegi, juhtivkomisjoni otsus oli arvestada täielikult: poolt 7, vastu 0 ja erapooletuid 0, ei hääletanud 4.  

Edasi, üheksas muudatus: § 124 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: Euroopa Parlamendi vahenditest valimiskampaania rahastamiseks tehtud annetuse tagastab selle saanud isik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul Euroopa Parlamendile. Põhiseaduskomisjoni otsus oli arvestada seda täielikult: poolt 7, vastu 0, erapooletuid 0. Neli inimest ei hääletanud. 

Edasi, kümnes muudatusettepanek oli alternatiivne ettepanek muudatusettepanek nr 3 alapunktile 3.2 juhuks, kui muudatusettepanek nr 3 ei peaks leidma toetust. Aga kuna muudatusettepanek nr 3 hääletati loetelusse sisse, siis välistab see ettepaneku nr 10. 

Nüüd, nr 11. 

Kas soovite lisaaega? 

Soovin lisaaega, jah, sest siit ikka on veel minna. Ma ikkagi tahaks põhjaliku ülevaate anda.

Kolm minutit juurde. 

Püüan ära mahtuda. Andke andeks, kallid kolleegid, püüan anda ülevaate nii põhjalikult, kui õnnestub, sellepärast et tegemist on meie kõigi jaoks, ma leian, olulise eelnõuga.  

Niisiis, muudatusettepanek nr 11, millega täpsustatakse ERJK kontrollitavate isikute loetelu ja sinna lisatakse erakonna liige. Põhiseaduskomisjoni konsensuslik otsus oli seda arvestada.

Muudatusettepanek nr 12 on sarnane eelmisega. Erakonna liige lisatakse ka isikute loetellu, keda Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon saab kohustada esitama dokumente ja teavet. Põhiseaduskomisjoni otsus oli arvestada seda täielikult, see oli konsensuslik otsus. 

Edasi, 13. muudatusettepanek puudutab ettekirjutuse tegemise regulatsiooni. Euroopa Parlamendi vahenditest valimiskampaania rahastamiseks tehtud annetus ei kuulu Eesti riigi tuludesse kandmisele, vaid tagastatakse Euroopa Parlamendile. Põhiseaduskomisjoni konsensuslik otsus oli seda arvestada täielikult.  

Edasi, muudatusettepanek nr 14 on keeleline. Sellega asendatakse varasem pikk loetelu isikutest, kellele intressi tasumise kohustus laieneb, lühema ja üldisema terminiga "annetuse saaja". Põhiseaduskomisjon otsustas konsensuslikult arvestada seda täielikult.  

Muudatusettepanek nr 15: erakonna liige lisatakse isikute loetellu, kellel on halduskohtusse pöördumise õigus. Komisjon otsustas arvestada seda täielikult, samuti konsensusega.  

Edasi, muudatusettepanek nr 16, see on sidusorganisatsiooni mõiste muutmise kohta eelnõus. Sidusorganisatsioonina käsitletakse ka erakonna piirkondlikku või üleriigilist liikmeühendust ning erakonna poolt sidusorganisatsioonina tunnustatud muud juriidilist isikut. Pikk arutelu oli, olid selgitused ja ettepanek läks hääletusele. Juhtivkomisjoni konsensuslik otsus: arvestada täielikult. 

Edasi, 17. muudatusettepanek oli muuta eelnõu § 3 seaduse jõustumise kohta ja sõnastada see järgmiselt: "Käesoleva seaduse § 1 punkt 7 jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril." Juhtivkomisjoni otsus oli arvestada seda täielikult ja see oli ka konsensusega.  

Ja menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil 2026. Selle poolt oli 7, vastu 2 ja 1 ei hääletanud. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada – poolt 7, vastu 2, 1 ei hääletanud. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 6. mail 2026. Selle poolt oli 7, vastu 2, 1 ei hääletanud. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh! Käsi on püsti Priit Sibulal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kui ma kuulasin seda ettekannet, siis viimane muudatus[ettepanek], millest ettekandja rääkis, oli nr 17, aga selles eelnõus, mis mulle [saali] tagant kättesaadav oli, on 15 muudatusettepanekut. Teiseks, ta viitas korra, kui ma õigesti mäletan, kümnendat muudatusettepanekut tutvustades, et kui kolmas sattus loetellu, siis kümnendat komisjonil ei ole vaja sisse panna. Siin ma vaatan, et komisjon on kümnendat ettepanekut toetanud. Nii et mul tegelikult ei olnud võimalik üldse aru saada, mida seal komisjonis tehti, kuigi ma jälgisin ettekannet, mille komisjoni ettekandja tegi. Kahjuks minu meelest ei ole võimalik seda eelnõu sellisel kujul edasi menetleda. Ma kahjuks komisjoni istungil ei olnud ja nüüd see ülevaade, mille ma siin sain, tundus olevat nagu vastuolus sellega, mida komisjonis räägiti. Vähemalt ei olnud mul saadikuna võimalik jälgida, mida seal tehti ja mida siis toetati ja mida ei toetatud.

Kui antakse võimalus, siis kommenteerin.

Üks hetk, Ando, see küsimus oli istungi juhatajale. Nii, istungi juhataja saab sellest olukorrast praegu aru nii, et komisjoni esimees on lugenud ette komisjoni protokolli, kus oli tõesti 17 muudatusettepanekut, samal ajal kaks nendest ei jõudnud muudatusettepanekute loetellu. Nii et see, mis meil siin on, on korrektne. Ehk siis meil on 15 muudatusettepanekut, mille kohta on ka välja toodud, millised on konkreetsed komisjoni seisukohad ühe või teise ettepaneku osas, ja neid kõiki ma muudatusettepanekute [ettelugemisel ka märgin]. 

Aga kuna, Priit Sibul, teil on ka kaks küsimust ja te saate selle üle küsida ka komisjoni esimehelt, siis ma annan teile nüüd küsimiseks sõna. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on küsimus selle kolmanda muudatusettepaneku kontekstis, kus vist räägitakse sellest, et me võtame üle selle poliitreklaami märgistamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse alusel. Kas teil oli komisjonis juttu ka sellest? Eesti oli esimene riik, kus toimusid kohalikud valimised selle uue reglemendi alusel ja ma mäletan, oli päris palju segadust ja siis lepiti kokku, et seda selliselt kohaldatakse. Vahepeal on päris mitmes riigis olnud valimised, viimati Ungaris, aga näiteks Taanis olid kahed valimised ja nii edasi. Minu teada ei ole teised riigid rakendanud neid määrusest tulenevaid kohustusi, kuidas ja mida märgistada. Kas teil oli juttu sellest, miks teised riigid ei ole seda vahepealsetes kampaaniates teinud ja miks meie seda teha tahame? Ja millisel kujul see järelevalve on? Me oleme andnud TTJA-le ka järelevalve ülesande, mismoodi ta seda kõike [tegema] hakkab?

Aitäh, kolleeg Sibul! Kõigepealt ma vabandan, kui minu ettekanne oli liiga segane nendes kahes punktis, mis jäid teie jaoks arusaamatuks. Tegelikult ma enda mälu kohaselt ütlesin, et üks muudatusettepanek jäi hääletuselt välja, komisjon otsustas konsensuslikult ta välja jätta, ta oli algselt selle 17 seas. See puudutas kampaaniategevuste keelu nõuete rakendamist kogu hoonele, kus valimiskomisjon töötab. See oli üks, see jäi konsensuslikult välja. Kui ma ütlesin seda ebaselgelt, siis ma vabandan selle pärast. Ja see, mis oli kümnes muudatusettepanek, oli tõesti alternatiivne, seda ma tegelikult ka siin selgitasin. Seetõttu ei kuulunud see hääletamisele, kuna kolmas läks läbi. Seda ma tegelikult selgitasin. Ja kui see jäi segaseks, siis ma vabandan selle pärast. 

Nüüd, mis puudutab märgistamise kohustust või seda nõuet, siis tõesti, nagu me ka komisjonis kuulsime, Eestis selle kohustuse täitmise üle järelevalve on pandud tehnilise järelevalve ametile. Ja tehnilise järelevalve amet tegelikult minu arust üsna viimase ajani töötas alles veel välja seda metoodikat, kuidas seda konkreetset määrust kohaldada. Aga ma tean, et erakonnad on ise oma vastutuse alusel asunud neid märgiseid panema. Tõenäoliselt mitte kõik, aga osa seda teeb. 

Jah, tõsi, praegu see olukord veel selge ei ole, nagu mina olen aru saanud. Aga me ei teinud muid otsuseid kui et lisada seadusesse viide selle Euroopa Liidu määruse kohta, et oleks selge, et ka Eesti valimistel kandideerijate jaoks oleks info vastavas seaduses olemas. See oli see mõte.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Selle eelnõuga püütakse täpsustada sidusorganisatsiooni mõistet, kes või mis see on, eks ole: kas erakonna poolt asutatud või erakonna üleriigiline või piirkondlik organisatsioon ja lisaks, ka erakonna tunnustatud organisatsioon? Minul jäi küll komisjonis segaseks, mismoodi üks erakond tunnustab oma sidusorganisatsiooni. Kas see on erakonna juhatuse otsus, volikogu või üldkogu otsus või mismoodi see käib? Ja kas ma saan õigesti aru, et sellega kaasnevad ka seadusest tulenevad kohustused, näiteks aruandekohustus ERJK ees ja nii edasi – kohe automaatselt, kui erakond on tunnustanud sidusorganisatsiooni? Kas siis on nii näiteks, et kui Isamaa tunnustab Sihtasutust Liberaalne Kodanik ehk Salk, siis sellega tekib Salgale kohe kohustus anda aru Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ees?

Aitäh! Tõesti, see muudatusettepanek neid küsimusi komisjoni istungil tekitas. Auväärt kolleeg kindlasti ka ise mäletab, see oli pikk arutelu. Mul oli kahjuks aega napilt, et seda kõike siin edastada, aga kui lubate, siis ma loen ette Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja selgituse või juhise, kuidas võiks seda sätet mõista ja kuidas seda võiks tõlgendada.

Tema ütles istungil nii. Sidusorganisatsiooni regulatsiooni eesmärk on laiendada kehtivat lähenemist, mis seob erakondi üksnes formaalsete kriteeriumide alusel. Täna on nii, et erakond peab ise olema selle asutaja või siis selle liige – selle sidusorganisatsiooni liige –, aga seda peeti liiga kitsaks ning Justiits- ja Digiministeeriumiga peetud arutelude tulemusel peeti vajalikuks avaramat lahendust. Kavandatud sõnastuse kohaselt peab sidusorganisatsiooni staatuse tekitamiseks erakond seda tunnustama ehk tahteavalduse peab andma erakond. Tegemist ei ole automaatse seosega maailmavaatelise läheduse alusel, vaid erakond peab väljendama, et ta peab vastavat juriidilist isikut oma sidusorganisatsiooniks. Tunnustamise vormi seaduses täpsemalt ei sätestata ning see võib olla vabas vormis, kuid määrav on erakonna tahe.

Täpselt sellises sõnastuses Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja seda meile komisjonis selgitas. Ma loodan, et see vastus rahuldas.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Miks te komisjonis, nagu mulle tundub, ei süvenenud tõsiselt õiguskantsleri ettepanekusse kaotada ära juriidiliste isikute annetuse lauskeeld? Õiguskantsler on seda seisukohta väga sisuliselt põhjendanud ja me oleme praegu ju käimasolevatest menetlustest näinud, kui palju segadust on tekitanud see keeld. Eriti selle tõttu, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on suvatsenud hakata tõlgendama seda ülilaialt, sellisel viisil, et juriidiliste isikute annetustena ei käsitleta mitte üksnes igasuguseid konkreetseid toetusi, rahalisi või muid, vaid ka näiteks seisukohavõtte enne parlamendivalimisi seonduvalt sellega, milliste põhimõtete eest seisvaid parteisid tasuks toetada või mitte toetada. Mina arvan küll, et see lauskeeld, eriti veel kohaldatuna kodanikuühendustele, võib väga suure tõenäosusega olla vastuolus ka põhiseaduse §-s 45 sätestatud sõnavabaduse põhiõigusega. Mulle tundub, et te ei süvenenud sellesse tõsiselt. Millest see tingitud oli?

Ma kandsin praegu ette 14. aprilli istungi pika arutelu, aga sellele eelnesid veel, eks ole, 7. aprilli istung aastal 2026 ja 15. aprillil 2025. Nüüd, tollel 15. aprilli istungil tõesti, ma mäletan, seda teemat käsitleti ja kuulati ka ekspertide arvamust, kuid põrgati korduvalt, kuidas öelda, tõlgendusest [tuleneva] riski otsa, et kuidas täpselt ikkagi juriidilise isiku annetus lubatavaks muuta. Üks mure nagu oli, et kui eraettevõtjad annetavad, eks ole, kuidas siis sõltumatus tagada. Tekib justkui risk, ma ei tea, et võib-olla mõnel suurel ettevõttel on võimekust hakata seadusi ostma. Ta käive seda lubab. 

Aga nüüd see, mis puudutab MTÜ-sid. Õiguskantsleri soovitus oli, et võiks vähemalt MTÜ-dele selle õiguse laiendada. Seal ka – ma mälu järgi praegu ütlen, ma peaksin hakkama seda protokolli üles otsima ja see võtab ehk palju aega – tekkis terve rida küsitavusi. Ei olnud ühtegi head lahendust. Ma ei ole kindel, et see oli süvenemise puuduse probleem. Lihtsalt kohe kõik said aru, et see võiks olla hea mõte, et võiks olla see, et [teatud] maailmavaadet toetavad ühingud saaksid näiteks oma vabatahtliku tegevusega, on ju, endale meelepäraseid erakondi toetada. Kuid kõik need nii-öelda kaasnevad nähud, mis seal sellega võiksid tekkida, tekitasid selle tunde, et parem on mitte seda laegast avada. Me nagu ühe probleemi lahendame ära, aga saame terve plejaadi uusi asemele. See oli see. Ma mälu järgi ütlen praegu, aasta on möödas, ma võin mõnes nüansis eksida.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Minu küsimuse esimene pool puudutab kolleeg Seedri küsimust. Te tsiteerisite seal Justiits- ja Digiministeeriumi seisukohta. Kas tõesti on niiviisi, et kui erakond tunnistab oma juhtorgani otsusega mõne organisatsiooni endaga seonduvaks, siis sõltumata sellest, mis selle organisatsiooni algatajate idee oli ja kas neil on erakonnaga mingit seost või ei ole, see tunnustus paneb neile kohustuse hakata ERJK ees neid aruandeid esitama? Nii ma sain vähemalt aru, kui te seda seisukohta ette lugesite, tsiteerisite. 

Aga minu küsimus oli planeeritud [teise lugemise eelnõus § 1] punkti 34 kohta, mis räägib kolmandate isikute kohustusest ERJK-le dokumente ja teavet edastada. Kes ja mis ulatuses seda välja selgitab ja mis ulatuses on ERJK-l võimalik seda nõuda, kui me räägime kolmandatest isikutest?

No me nii detailselt või selle nurga alt seda sätet ei arutanud. Aga ma tuletan selle teistest sarnase küsimusega seotud vastustest, mille ERJK esindaja Liisa Oviir istungil andis. Reeglina algatatakse sellised järelevalvemenetlused kaebuste peale. Nagu ma aru olen saanud, meie poliitiliste jõudude, erakondade ja üksikkandidaatide järelevalve üksteise üle ongi see peamine jõumehhanism, mis ERJK-le tööd annab. Ja ilmselt siis mõeldakse seda, et kui konkurendid avastavad või neile tundub, et konkureeriv erakond või muu poliitiline jõud – ma ei tea, valimisliit või üksikkandidaat – käitub mitte seaduse kohaselt, siis nad tõstatavad kaebuse. Ja siis, kui kaebus on tõstatatud, ERJK asub seda menetlema. Kuidas see täpselt saab olema? Jah, minul on raske siin praegu selgitusi anda, aga ma eeldan, et ikkagi seesama praktika jätkub. Ehk siis me teostame järelevalvet üksteise üle ennekõike ise ja ERJK, kus on kõikide erakondade esindajad, saab arutada ja otsustada, kas kaebus on kohane, kas see on põhistatud või mitte.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina arvan, et see on väga libe jää. Kujutage nüüd ette, kui järgmiste valimiste järel tuleb teade ERJK-le, et Ando Kivibergi abikaasale tilgutati valimistele eelneva aasta jooksul erinevaid annetusi, mis olid tegelikult mõeldud tema kampaania rahastamiseks. Ja mitte üksi tema abikaasale, vaid ka tema kolmele sõbrale ja emale ka veel. Ja nüüd põhimõtteliselt te annate ERJK-le õiguse kolmandatelt isikutelt dokumente nõuda ja ERJK võib siis teha ettekirjutusi teie abikaasale, teie emale, teie kolmele sõbrale: "Palun teie pangakontode väljavõtted kogu aasta jooksul, et me saaksime kontrollida seda kahtlustust, mis meile on laekunud." Minu meelest peaks olema selgelt piiratud, millistelt kolmandatelt isikutelt millistel asjaoludel ja milliseid dokumente saab nõuda. Vastasel juhul me anname sellisele organile, mis pole isegi uurimisorgan kehtiva õiguse tähenduses, üliulatuslikud volitused sekkuda inimeste eraelu puutumatusse ja ettevõtete saladustesse, mis on minu meelest täiesti vastuvõetamatu ja lubamatu. Kas te seda ka kaalusite?

Ei. Kui ma vaatan praegu seda arutelude käiku, siis seda muret ükski komisjoni liige tõesti ei tõstatanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, järgnevalt avan läbirääkimised ning palun siia Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Ma ütlen algatuseks ilma igasuguste reservatsioonideta ja ilma ka püüdluseta teha suuri sõnu või kuidagi lehvitada kõlavaid loosungeid, et minu hinnangul, minu kindla veendumuse kohaselt tuleks ERJK kui organ üleüldse likvideerida. See on värdmoodustis, mis pole ennast õigustanud. Tegelikult selle ülesanded saaks väga rahulikult ära jagada kas õiguskantslerile või Riigikontrollile, mis on põhiseaduslikud institutsioonid ja saaksid tunduvalt suurema usaldusväärsuse pinnalt neidsamu ülesandeid täita. Ebavajalik moodustis, mis tuleks likvideerida, mitte sellele volitusi juurde anda. 

Nüüd, mis puudutab konkreetset eelnõu, siis peab ka ütlema, et selles on ikkagi põhimõttelised puudused nii selle näol, mis sinna on kirjutatud, kui ka selle näol, mida sinna ei ole kirjutatud. Ma mõningatel nendest peatun.  

Esiteks on äärmiselt kahetsusväärne, täitsa tõsiselt kohe, et ei ole võetud tõsiselt õiguskantsleri absoluutselt põhjendatud ettepanekut kaotada ära juriidiliste isikute annetuste lauskeeld. Mitte mingit ratsionaalset põhjust, miks selline keeld peaks eksisteerima, ju tegelikult ei eksisteeri. Kui mingisuguse ettevõtte omanikud tahavad teha annetuse, siis nad võivad seda teha rahulikult ka eraisikutena, maksavad endale dividende ja teevad annetuse näiteks, või leiavad selleks muu viisi. Mis hüve see teenib, et ei saa juriidilised isikud annetada, kui annetused on avalikult deklareeritud? 

Kui kardetakse, et mõne juriidilise isiku mõju võib osutuda liiga suureks, siis saab ju sätestada ülempiiri, kui palju üks juriidiline isik võib ühe aasta jooksul annetada. Aga lauskeeld kui selline on väga suure tõenäosusega, ma osutan, vastuolus põhiseadusega. Öelge nüüd mulle palun üks põhjus, miks näiteks mingisugune loomakaitsjate ühing ei või enne valimisi öelda, et meie soovitame toetada nendel valimistel Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, sellepärast et nemad seisavad kõige rohkem meile oluliste põhimõtete eest. Miks mingisugune ettevõtjate esindusühing ei võiks öelda enne valimisi, et meie soovitame toetada, ma ei tea, Isamaad või EKRE-t või Reformierakonda või Eesti 200 või Parempoolseid – noh, keda iganes –, sellepärast et meie arvates nemad toetavad kõige paremini ettevõtjate huve? Miks näiteks Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ei või öelda järgmiste valimiste eel avalikult välja, et me kutsume üles toetama näiteks EKRE-t või näiteks Isamaad või minu poolest kedagi kolmandat, see pole praeguses [kontekstis] tähtis, sellepärast et nemad lubavad seista selle eest, et vaenu õhutamist ei kriminaliseeritaks?  

Mis on see põhiseaduslik argument, millele toetudes võib öelda, et kodanikud, kes on koondunud organisatsiooni endale oluliste põhimõtete kaitseks, ei või valimiste-eelsel ajal öelda, et vaat see või see või see partei seisab kõige rohkem meile oluliste põhimõtete eest, toetage neid?  

Kusjuures kõige jaburam on kogu selle asja juures see, et kui [mingi] kodanikuühendus viib ellu kampaania, kus ütleb, et toetage parteid A või parteid B, või ta isegi ei nimeta konkreetseid erakondi, vaid ütleb, et toetage neid erakondi, kes seisavad vastu vaenukõne kriminaliseerimisele, sest meile on oluline sõnavabadus, ja see kampaania ERJK poolt hinnatakse suurema väärtusega olevaks kui 40 000 eurot, siis saate aru, mis nüüd saab teha? Saab algatada kriminaalmenetluse selle organisatsiooni vastu, kes sellist kampaaniat ellu viis, ja saab algatada kriminaalmenetluse selle partei suhtes, kes arvatakse olevat selle kampaania tegelikuks nii-öelda kasusaajaks. Kriminaalmenetlus! Mille eest?! Selle eest, et kodanikud ütlevad, et me seisame meile oluliste põhimõtete eest ja toetame erakondi, kes neid põhimõtteid austavad.  

Kuidas on see kooskõlas põhiseaduse §-s 45 sätestatud õigusega sõnavabadusele? Minu pähe see mitte kuidagi ei mahu, seda enam, et keelatud annetuseks saab tembeldada, nagu öeldud, lihtsalt seismise oma tõekspidamiste eest, ilma et kellelegi oleks [pakutud] mingisugust reaalset varaliselt hinnatavat hüve. 

Ma palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Edasi, eelnõuga antakse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile õigus nõuda dokumente kolmandatelt isikutelt, kusjuures ei ole määratletud, millistelt kolmandatelt isikutelt võib dokumente nõuda, ei ole määratletud, milliseid dokumente võib nõuda, ega ole määratletud ka seda, millistel asjaoludel võib kolmandatelt isikutelt dokumente nõuda. Lihtsalt blanketne loa andmine, võib kohustada ka kolmandat isikut esitama komisjoni määratud mõistlikuks tähtajaks dokumente ja teavet, mis põhimõtteliselt tähendab siis seda, et piiramata ringilt kolmandatelt isikutelt võib hakata nõudma piiramata ulatuses dokumente. 

Mingit määratlust ei ole, piirangut ei ole. Lihtsalt on piiranguna kirjutatud ainult niipalju, et kolmandalt isikult võib nõuda dokumenti ja teavet, kui on alust arvata, et isikul on järelevalve teostamiseks vajalikku teavet. Ehk siis kui Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile tuleb näiteks Ando Kivibergi või Priit Sibula või Lauri Läänemetsa kohta mingisugune kaebus, et teate, minule teadaolevalt on [selle inimese] lähedastele isikutele tehtud suures ulatuses ülekandeid, selleks et ta saaks sellega rahastada oma kampaaniat, siis võib Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon öelda, et palun esitage kontode väljavõtted eelneva aasta või kahe või kolme aasta jooksul, sest meil on alust arvata, et teile võib olla tehtud selle või selle kampaania toetuseks annetusi. See ei ole ju normaalne! [Ei ole normaalne] nii ulatuslike volituste andmine ERJK-le, mis pole isegi uurimisorgan. Selline asi ei ole vastuvõetav.  

Edasi, kehtestatakse kohustus kanda keelatud annetus riigi tuludesse. Ma ei tea, jällegi toon hüpoteetilise näite – ma ei ole seda läbi mõelnud, lihtsalt käigult mõtlen. Üks kodanikuühendus on kutsunud üles toetama konkreetset erakonda, sellepärast et tema seisab selle eest, et säiliks austus sõnavabaduse vastu. Ühendus on saatnud laiali mingisuguseid flaiereid ja nüüd ERJK hindab, et selle kampaania kulud on ületanud üle 40 000 eurot. Keegi pole mitte mingit raha saanud. Sellele erakonnale ei ole mingisugust reaalset annetust tehtud. Ja ometi, eelnõu kohaselt, muudetava seaduse kohaselt peaks nüüd see erakond, mida justkui on kutsutud toetama, kandma rohkem kui 40 000 eurot riigi tuludesse, olgugi et ta ei ole mitte mingisugust raha saanud. Ehk siis võetakse raha, mida pole makstud, erakonnalt, mis pole seda raha saanud, ja kohustatakse teda kandma selle raha riigi tuludesse. Ma ütleksin, täiesti röövellik käitumine. 

Edasi, kõik, mis puudutab sidusorganisatsiooni. Kolleeg Helir-Valdor Seeder juba osutas, eks ole, et kui näiteks erakond Isamaa valimiste-eelsel ajal deklareerib, et meie tunnustame kodanikuühendust nimega Salk enda sidusorganisatsioonina, siis sellega pannakse sellele sidusorganisatsiooniks saanud organisatsioonile kohustus hakata avalikult raporteerima kõiki tulusid, mis nad on saanud. Olgugi et see sidusorganisatsioon ise pole väljendanud mitte mingisugust nõusolekut, et see sidusorganisatsioon olla. Seegi on ju täiesti jabur olukord.  

Aga ma tulen tagasi oma sõnavõtu algusesse. ERJK tuleks likvideerida, tema ülesanded tuleks anda kas Riigikontrollile või õiguskantslerile. Absoluutse miinimumina tuleks tühistada juriidiliste isikute annetuse keeld vähemalt kodanikuühendustele, mis peavad saama põhiseaduse kohaselt seista enda maailmavaateliste veendumuste kaitsel. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Selle seadusega on selline lugu: erakonnaseadus reguleerib tegelikult ju kõikide erakondade tööd ja kui seda seadust menetleda ja viia lugemiste [ajal] sisse parandused, siis seda tuleks konsensuslikult teha. Selle seaduse muudatuste osas aga ei ole konsensust. Sellisel viisil jällegi läbi lükata oma muudatused ei ole koalitsioonierakondade poolt kohane, ei ole ilus. Ja see tähendab ka seda, et kui praegu minnakse selle [eelnõuga] edasi ja jõutakse kolmandale lugemisele, küll siis järgmine valitsus ja uus koalitsioon teeb selle uuesti korda. Selle muudatustega tehakse segadust paraku juurde. Hea kolleeg Varro on juba päris palju puudusi välja toonud, ma ei hakka neid kordama.

Ma osalesin põhiseaduskomisjonis absoluutselt kõikides aruteludes nii esimese kui ka teise lugemise eel. Küsimusi, mis tegelikult komisjonis üles jäid, ja erinevaid arusaamisi ühe või teise seadusepügala tõlgendamise kohta on päris palju. Seda näitasid ka kõik komisjonis olnud arutelud. Nii et me kindlasti ei saa Keskerakonna fraktsioonis neid seadusemuudatusi toetada ja omalt poolt teeme ka katkestamise ettepaneku. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See on mitte üllatav, aga mõnikord huvitav, kui erinevad nägemused siin saalis vahel võivad olla. Kuulanud eelkõnelejaid, pean ütlema, et nägemused erakondade rahastamisest, demokraatiast, raha võimust ja mõjust inimeste tegelikele soovidele on väga erinevad. Olgu ära öeldud, et sotsiaaldemokraadid toetavad seda eelnõu. Meie arvates need muudatusettepanekud, mis siia sisse on viidud, ja see eelnõu üldse sellisel kujul on väga õige tee ja väga vajalik tee. 

Ma alustan sellest, et väga oluline muudatus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni töös, mida see seadus hakkaks võimaldama, on see, et on võimalik kolmandatelt isikutelt informatsiooni nõuda. Praegune seadus ütleb, et ERJK võib oma tööd teha, aga seadus on selliselt tehtud, et ERJK on suhteliselt hambutu. Kui kolmas isik, ma ei tea, on näiteks mingisugune agentuur, kes teeb kampaaniat, või mingi meediamaja või keegi kolmas juriidiline isik, siis tal ei ole kohustust seda informatsiooni anda. ERJK on öelnud, et nad on näinud võimalikke rikkumisi varasematel Riigikogu valimistel, aga kuna [vajalikku] informatsiooni seaduse järgi need ettevõtted neile andma ei pea, ainult erakonnad peavad seda tegema, siis neil pole võimalik kontrolli teostada. Ma tõlgendaks seda nii, et neil, kes on selle muudatusettepaneku vastu või selle loogika vastu, on selle taga midagi natuke rohkem kui lihtsalt see, mida nad ütlevad. Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks peaks olema selle vastu, et valimiste rahastamise ja üldse erakondade tegevuse rahastamise üle oleks võimalik teha täielikku mõistlikku kontrolli.

Teiseks ma tahaks öelda, et mis puudutab sidusorganisatsioone, siis tegelikult on see jätkuvalt suhteliselt poolikult reguleeritud. Tõesti, keegi pole siiamaani suutnud pakkuda väga head lahendust, et sidusorganisatsiooniks ei muutuks kõik ühendused, kes valimiskampaania ajal kaasa räägivad või enda arvates sobiva kandidaadi või vaate poolt kampaaniat teevad, olgugi et nad ei ole ühegi erakonnaga seotud. Näiteks keskkonnaühendused, külaaktivistid või muud sellised inimesed, kes mõne organisatsiooni alla on koondunud. Samas me teame, et on selliseid organisatsioone, mida võiks sidusorganisatsiooniks nimetada, mis tegelikult on seotud ühe või teise erakonnaga rohkemal või vähemal määral ja teevad poliitikakampaaniat. Ma ütlen, et oluline on just seotus erakonna või poliitikuga, mitte et lihtsalt midagi sellist tehakse. 

Nüüd, need väited, mis siin eelnevalt saalis kõlasid, et erakond võib tunnustada sidusorganisatsioonina ükstapuha millist organisatsiooni ja siis tekivad seal probleemid – noh, igasuguseid asju saab teha. Aga siiamaani pole erakonnad isegi oma noortekogusid sel moel tunnustanud, et nad on sidusorganisatsioonid. Nii et raske on uskuda, et midagi sellist tulevikus juhtub. Seadus ütleb täna ka, et erakonnad peaksid oma sidusorganisatsioonid Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile teada andma. Kuna see on poolikult reguleeritud, siis ei ole sellest teada antud. Ei ole antud, nagu on tegelikkuses teada. Ja nüüd need sätted ei muuda seda olukorda mitte kuidagimoodi hullemaks. 

Nüüd, ma pean siin peegeldama enda nägemust või sotsiaaldemokraatide nägemust, mis puudutab juriidiliste isikute võimalust erakondadele annetada. Minu arvates on loogika lihtne. Organisatsioonidel, ettevõtetel ei ole maailmavaadet. Mina ei tea ühtegi ettevõtet, millel oleks maailmavaade. Ma tean ettevõtete omanikke, ma tean ettevõtete töötajaid, organisatsioonide liikmeid, kellel on maailmavaade, aga mitte [ettevõtteid], millel on maailmavaade. Ehk siis, kui sa oled tänases Eestis ettevõtja, kuulud mõnda organisatsiooni, sa oled inimene ja füüsiline isik, siis sul on maailmavaade kindlasti olemas ja sul on võimalik erakondadele annetada. Põhiseaduse mõte on tegelikkuses kenasti täidetud. 

Nii et minu arvates väita seda, et ettevõtted omavad nagu füüsilised isikud maailmavaadet ja ei peaks saama kuidagi kaasa rääkida ettevõttena või mingi organisatsioonina, vabandust, juriidilise isikuna – noh, ma arvan, et see on veidi imelik konstruktsioon. Ikka füüsiline isik, ikka inimene on see, kes omab maailmavaadet. Kui inimesele kuulub ettevõte, siis palun väga, võta oma ettevõttest raha välja ja anneta erakonnale. Nii nagu seadus ette näeb, seda on võimalik teha. Mingit probleemi ei ole! Küsimus oli siin saalis ka MTÜ-de kohta. MTÜ-de puhul ka liikmed on inimesed. Füüsiline isik saab täpselt samamoodi seda teha, erakonda toetada ja annetada. Probleemi selles tegelikult ei ole. Ma ei saa aru.

Minu arvates probleem, mis tekiks, kui ettevõtted saaks toetada, on seesama, mille tõttu sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku erakondade rahastamise seadust muuta. See puudutab raha võimu inimeste soovide ja tahtmiste üle. Ehk siis need, kellel on palju raha, võivad nii-öelda osta omale poliitikat ja valimistulemust, seda just mõnda poliitilist ühendust või erakonda toetades. See on ka põhjus, miks me oleme teinud selle 100 000-eurose ülempiiri ettepaneku, mida kahjuks eelnõus ei ole, aga ma loodan, et me ühel hetkel jõuame selleni. Vaat see on halb asi, kui raha hakkab otsustama inimeste eest. Suure rahaga on võimalik palju valimisreklaame tellida. Me teame seda kõik, et valimisreklaamil on mõju, ja loogiline järeldus on, et ka suurel rahal on valimistulemusele mõju. Inimesed peaksid aga valimistel tegema otsuseid eelkõige maailmavaate järgi või selle järgi, kas teatud isik on nende arvates piisavalt pädev ja sobib neid esindama ja riiki või omavalitsust juhtima.

Loomulikult, ERJK on maailmas sellise [struktuurina] mõnes mõttes ainulaadne nähtus. Aga ma arvan, et kui me ei vaata ainult ERJK-d, vaid vaatame ka muid tähelepanekuid, mis puudutavad erakondade tegemisi ja seaduserikkumisi, siis see, et erakonnad valvavad üksteise üle, toimib ülihästi. See siiamaani on toiminud Eesti Vabariigis väga hästi, sest kõik on konkurendid, kõik pretendeerivad valimistel võimalikult heale tulemusele. Ükski konkurent ei kingi teisele erakonnale võimalust selles mängus sohki teha. 

Nii et ERJK oma olemuselt on täiesti mõistlik asi ja ma ei tahaks näha seda päeva, kui ta Riigikontrolliga asendatakse või midagi sellist. Seda, et Eestis hakatakse Riigikontrolli politiseerima, sotsiaaldemokraadid kindlasti ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit ja kui puudu tuleb, siis veel kaheksa.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahan lisada eelkõnelejatele, et see eelnõu ei reguleeri mitte ainult erakondade tegevust ja rahastamist ja järelevalvet, vaid ka valimisliitude ja üksikkandidaatide tegevust. Nii et selles mõttes on see ring laiem.

Nüüd, alustuseks ütlen kohe ka oma isikliku arvamuse. Olen väga nõus kolleeg Vooglaiuga, mis puudutab erakondade rahastamise järelevalve tegemist kas Riigikontrolli või õiguskantsleri poolt. Minu isiklik veendumus, millest ma aastaid olen rääkinud, on see, et see õige koht oleks Riigikontroll, mitte Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon. 

Miks me dubleerime seda tegevust, kui Riigikontrollil on pädevus kontrollida erinevaid ministeeriume, riigiasutusi, riigi äriühinguid, ettevõtteid ja nii edasi? Neil on olemas see pädevus, see kompetents, see teadmine. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil seda ei ole, nad on ka ise seda kurtnud. Nad vajavad suuremat rahastamist, suuremat pädevust, täiendavat ressurssi, aga see on täiesti ebaefektiivne ja ebaratsionaalne. Ma arvan ka, et see ei ole väga mõistlik, kui kogu järelevalve teostamine toetub vastastikusele pealekaebamisele. See õhkkond iseenesest ja keskkond juba olemuslikult ei ole päris õige. Loomulikult, informatsiooni saab anda ka Riigikontrollile, mitte keegi ei keela informatsiooni andmist Riigikontrollile. Nii et minu selge veendumus on, et kuna tegemist on rahastamise järelevalvega, siis see õige koht on eelkõige Riigikontroll. 

Nüüd see, millest kolleeg Läänemets rääkis, et juriidilistel isikutel ei ole maailmavaadet. No mina ei tea, mina näen, et siin saalis on praegu esindatud kuus juriidilist isikut ehk kuus erakonda, kellel on tegelikult kollektiivne maailmavaade. Võib-olla kõikidel ei ole, võib-olla tõesti kõikidel ei ole. Sotsiaaldemokraatide eest ma ei saa rääkida. Aga Isamaal on küll ka kollektiivne maailmavaade, mille me oleme läbi vaielnud ja kujundanud seisukohad. Täiesti on olemas selline asi nagu kollektiivne maailmavaade, mida kolleeg Läänemets eitab. 

Ja enamgi veel! Tegelikult, kui te tuletate meelde valimiskampaania aega, siis mitmed väljaanded on kutsunud üles ühe või teise erakonna poolt hääletama, näiteks Äripäev või mitmed teised väljaanded. See kvalifitseeruks samuti toetusena, ka rahalise toetusena. See on ka kollektiivne arvamus ehk juriidilise isiku arvamus. Nii et ma ei tea, selline lihtsustatud, must-valge ja reaalsest elust väga kaugel olev hoiak kolleegilt ausalt öelda mind üllatas.

Aga kui konkreetselt selle eelnõu juurde tulla, siis sidusorganisatsioonide määratlus on ikkagi väga oluline ja tuleks püüda see täpselt ära määratleda. Praegune seaduseelnõu seda ei tee või pigem tekitab segadust juurde selle tunnustamise võimaluse tõttu, mille ma ka komisjonis esile tõin ja mille kohta siingi küsisin. Jah, tõepoolest, nii on: sidusorganisatsioonidel tekib kohustus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ees ja mingit muud kriteeriumit ei ole kui erakonna enda poolt tunnustamine. Keda ja mille alusel me tunnustame, see on reguleerimata jäetud. Nii et kui oled tunnustatud, oled järelevalve [all]. Nii lihtne see ongi! Aga ma arvan, et nii lihtne see ei peaks olema. Selle muudatusega me viime ühe uue vea seadusandlusse sisse, kui me praegu seda menetlust siin ei katkesta.

Edasi, muudatusettepanek nr 7, millest oli juttu. Iseenesest ma saan aru taotlusest, mis arutelu käigus üles tõusis ja on väga õige, aga see on poolik lahendus ja seab kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. Nimelt see, et europarlamendi saadikute ja Riigikogu liikmete kuluhüvitised ei oleks enam keelatud annetused. Kui ma Riigikogu liikmena kasutan ametiautot ja saan hüvitist ja [ühel päeval] lähen valimiseelsele koosolekule, siis väga raske on eristada Riigikogu liikme ja selle kandidaadi ülesandeid. Ma pean aru andma oma tegevusest siin parlamendis ja kui ma seda enne valimisi teen, siis on see justkui kampaania ja ma ei tohiks kasutada, ma ei tea, seda telefoni, mille kasutamist mulle hüvitatakse, või autot või võtta bensiini. Mul peaks olema kaks autot, kaks telefoni ja nii edasi. Loomulikult on see ebanormaalne. 

See on lahendatud siin ära europarlamendi saadikute ja Riigikogu liikmete jaoks, küll aga on jäänud lahendamata kohalike omavalitsuste juhtide jaoks, kellele see ei laiene. Nemad oma ametiautot sel juhul ei tohiks kasutada ja ei tohiks ka isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist kasutada, aga Riigikogu liikmed ja europarlamendi saadikud võiks. See on minu arvates ebaõiglane ja kandidaadid pannakse ebavõrdsesse seisu.

Niisuguseid nüansse ja puudusi leidub selles eelnõus veel rikkalikult. Ka kolleegid härra Laats ja härra Vooglaid juhtisid sellele varem tähelepanu, ma ei hakka seda kordama. Lühidalt on minu ja Isamaa saadikurühma ettepanek selline, et me ei peaks praegu selle eelnõu edasiminekuga tormama. Teise lugemise lõpetamine tähendab seda, et me lööme selle eelnõu menetlemise sisuliselt lukku, sisulisi muudatusettepanekuid enam teha ei saa pärast seda. Ja me viime kõik need vead, mis on varasemalt olnud, ja mis me nüüd muudatuste kaudu teeme, sellesse eelnõusse sisse. See ei ole kindlasti mõistlik, see toob kaasa uusi probleeme. Praegu on lihtsam [menetlus] katkestada, arutada veel selle eelnõu üle ja tulla selle menetlemise juurde hiljem tagasi. Nii et Isamaa saadikurühm esitab [katkestus]ettepaneku. 

Aga ma tahan juhtida tähelepanu veel ühele, võib-olla vaat et kõige olulisemale ettepanekule, mis on saanud ka komisjoni heakskiidu – mitte küll üksmeelse, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond olid selle muudatuse vastu, nad ei toetanud seda. See muudatusettepanek sätestab kolmandate riikide kodanikele keelu rahastada Eestis erakondasid. Ehk siis Vene kodanikud, Valgevene kodanikud, aga ka Jaapani ja USA kodanikud ei saaks tulevikus enam Eestis erakondasid rahastada. Ma arvan, et see on väga põhimõtteline ja väga õige muudatus, mis komisjoni heakskiidu sai. Kõigil neil, kes tohivad aktiivselt osaleda Eestis poliitika kujundamisel – Eesti kodanikud, Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud –, kas kohalikel valimistel või europarlamendi valimistel, on õigus [meie erakondi] ka rahastada. Aga neil, kellel ei ole õigust aktiivselt [osaleda], ei peaks olema õigust ka rahastada ja selle kaudu kujundada Eesti poliitilist süsteemi. See on kindlasti hea muudatusettepanek. Aitäh, head kolleegid!

Aitäh! Saime kaheksa minutiga hakkama. Järgnevalt Priit Sibul, palun, Riigikogu kõnetoolist! 

Aitäh! Ma lühidalt ütlen omalt poolt ka mõned mõtted, mis osaliselt on täienduseks eelkõnelejatele, ja mõni nüanss [on lisaks] ka. Me aeg-ajalt siin kolleegidega arutame ja imestame, et usaldus meie vastu on madal. Aga kui me seda eelnõu menetleme ja [arutame], mis selle mõte on, siis selle mõte on aidata ühiskonnas pealekaebamist ja nuhkimist süvendada. Minu meelest ei ole see kaugeltki mõistlik. Me ei peaks ise poliitika ja erakondade umbusaldamisega tegelema, aga just sellega me mingil ähmasel põhjusel siin tegeleme. 

Need konkreetsed nüansid, millest siin räägitud on. Ma küsisin selle kohta, et viimased Eesti kohalikud valimised olid esimesed, kus selle Euroopa [Liidu] uue määruse kohaselt pidi midagi tegema. Valitses tohutu segadus, nii mujal Euroopas kui ka meil polnud määratud järelevalvajat, polnud määratud seadusega neid regulatsioone, mida järgima peab, kes nende üle järelevalvet teeb. Tänaseks on otsustatud, et see on TTJA. 

Aga vaatame vahepeal teistes riikides toimunud valimisi. Viimati olid need Ungaris, enne seda on kahed valimised toimunud Taanis, kus neid märgistusi, millest me räägime ja mille me endale kohustuseks paneme, mingil põhjusel ei ole tehtud. Me ei ole käsitlenud ega menetlenud seda, miks ei ole tehtud, aga meile endile me määrame [kohustusi] ja reguleerime neid küsimusi olulisel määral.

Mis puudutab juriidiliste isikute maailma, siis tegelikkuses on ju üsna selge, et on palju MTÜ-sid, kes [vahetevahel] kogunevad. Täna oli siin maja ees [aktsioon] ja ma olen saanud terve nädala kirju eri inimestelt, kes seovad ennast organisatsiooniga, kus toetatakse puurikanade pidamise lõpetamist. Minu arust on see väga selge ideoloogiline küsimus. Mina seda ei toeta, aga ma saan aru, et siin saalis on palju inimesi, kes seda toetavad. 

Ja kui nüüd see organisatsioon enne järgmisi parlamendivalimisi ütleks, et Sibulat ei tohi valida, sellepärast et tema ei toetanud meid, siis põhimõtteliselt mingis kontekstis nad teevad ka mulle kampaaniat. Ju siis ERJK määrab selle [toetuse] ulatuse ära – või mina või ma ei tea kes – ja tuvastatakse, millises mahus minu tagasihoidlikku isikut on esile toodud, kuna ma seda [ideoloogiat ei poolda] ja sellepärast mind kindlasti ei ole mõistlik toetada. Tõenäoliselt kõik teised, kes on minuga sama meelt, saavad ju siis seda teada, muidu nad ei oleks saanud. Nii et tõenäoliselt see negatiivne kampaania aitaks sellele kaasa, et minu seisukohti tutvustada. Seda on ju võimalik kuidagi rahas hinnata ja tegemist on selgelt [reklaamiga]. 

Aga kui küsimus on, ma ei tea, vaktsineerimisvastasuse või sõnavabadusega. Ma eeldan, et kõik need küsimused meil kerkivad enne parlamendivalimisi. Ja kui on inimesed, kes kogunevad MTÜ-desse, siis ma ütlen, et nendel MTÜ-del on väga selged sisulised ja ideoloogilised seisukohad olemas ja neid nad levitavad. 

Ma küsisin selle kohta, et me jätame reguleerimata kolmandate isikute ringi ja [tegevus]ulatuse, mida tohib üks suur organ teha. Ma mäletan, et mul noore maksuametnikuna, kui ma kunagi oma töökarjääri alustasin, hasart oli suur ja eks me seal tõenäoliselt tegime ka piiripealseid tegevusi. Aga kui me seaduses jätame reguleerimata, kes mis ulatuses võib tegutseda ... Tegemist pole uurimisorganiga, kes saab hakata teostama väljakutsumisi, ülekuulamisi, koguma igasugust infot. Kohtuprotsessis saab kohtuistungid kuulutada kinniseks, kui on tegemist teatud infoga. Seda ERJK kunagi tegema ei hakka. 

Nii et mina ei kujuta ette – me ise tekitame endale jälle probleeme ja lõpuks imestame, miks meisse niiviisi suhtutakse. Minu meelest on ainuke mõistlik otsus seda eelnõu mitte edasi menetleda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga, Varro Vooglaid, teil on soov, ma saan aru, vastusõnavõtuks. Teie nime küll ei mainitud, aga teie seisukohti eelnevates kõnedes on mainitud. Palun, vastusõnavõtt kaks minutit!

Suur tänu! Tõepoolest, Lauri Läänemets puudutas oma kõnes minu seisukohti äratuntavalt ja ma tahtsingi ühte aspekti täiendavalt puudutada seonduvalt sellega, mida ta ütles. 

Nimelt, ta ütles, et juriidilistel isikutel pole maailmavaadet. Ma olen kuulnud teda korduvalt ka varem siin seda väidet esitamas ja ma ütlen lihtsalt, et see on täiesti absurdne. See on väga vaieldav ettevõtete kontekstis. Ettevõtted võivad ka ju oma põhikirja kirjutada, et nad lähtuvad sellistest ja sellistest maailmavaatelistest tõekspidamistest. Põhikiri ongi see, mis deklareerib nende maailmavaatelised hoiakud. 

Aga see on üdini ja läbinisti jabur, kui me räägime kodanikuühendustest, MTÜ-dest ja sihtasutustest. Mida kodanikuühendused endast enamasti kujutavad? Nad kujutavad endast enamasti seda, et kodanikud koonduvad ühtsete maailmavaateliste tõekspidamiste või huvide ümber ja asutavad selleks kollektiivse organina teatud juriidilise isiku. Ja millise maailmavaate ümber nad koonduvad, see ongi ju selgelt kirjutatud vastava organisatsiooni põhikirjas. Kui nüüd siit edasi liikuda, siis tegelikult polegi otseselt oluline, kas neil on maailmavaade või mitte, sellepärast et maailmavaade pole õiguslik kategooria. 

Õige küsimus, mida esitada, on see, kas juriidilistele isikutele, eriti kodanikuühendustele, kuulub põhiseaduses sätestatud õigus veendumuste vabadusele ja sõnavabadusele. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika selles küsimuses on täiesti ühemõtteliselt selge. Jah, ka kodanikuühendustele laieneb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10 sätestatud õigus sõnavabadusele ja artiklis 9 sätestatud õigus veendumuste vabadusele, mis on vastavalt sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 45 ja 40. 

Nii et kui Eesti Vabariigis kehtiv erakonnaseadus ütleb, et juriidiliste isikute annetus on täielikult keelatud ja see laieneb kodanikuühendustele, siis väga suure tõenäosusega see kujutab endast nii põhiseaduses kui ka Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhiõiguste rikkumist. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Asume nüüd eelnõu 585 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek, esitanud on selle põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka 14. muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ning ka 15. muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.

Oleme eelnõu 585 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 585 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt. Mõlemad fraktsioonid teevad ettepaneku erakonnaseaduse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 585 teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Auväärt Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 585 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 585 teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Tere õhtust, lugupeetud kolleegid! Kannan teile ette riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Enne kui sisusse lähen, tahan tänada kultuurikomisjoni väga sisuka arutelu eest, mis aitas meil seda [eelnõu menetlus]teekonnal paremaks ja sisukamaks muuta. 

Käesoleva eelnõu eesmärk on kaasajastada ja ühtlustada kultuuri ja spordi toetamise korraldust. Muudatuse tegemise eesmärk on valdkondadesse suunatud riigieelarveliste vahendite asjakohasem kasutamine ning dubleerimise vähendamine. Eelnõu puudutab riigi kultuuripreemiaid, kultuuristipendiume ning spordistipendiume. Rõhutan siinkohal, et stipendiumid, riigi poolt välja antavad kultuuri- ja spordi[valdkonna] aasta- ning elutööpreemiad ei kao ära. See väide, mis on kuskil meedias vahepeal pealkirjades olnud, et Kultuuriministeerium kaotab stipendiumid, ei vasta tõele. Spordistipendiumid viiakse küll Kultuuriministeeriumi alt EOK alaliitude alla. Aga nüüd kõigest täpsemalt. 

Taustaks, et kultuuristipendiume on antud välja alates aastast 1998 ning spordistipendiume alates aastast 1997. Need aastaarvud räägivad iseenda eest. Kui me oleme nüüd aastas 2026, siis võib-olla tuleks aeg-ajalt ka stipendiumide väljamaksmise korraldust muuta. Nii kultuuri- kui ka spordivaldkonna riikliku toetamise süsteem on ajas muutunud ja seetõttu on vaja antud seaduste ülevaatamist ja ümberhindamist ning kaaluda ka stipendiumidele aja jooksul tekkinud alternatiive, mis on eesmärgipärasemad ja arvestavad enam sihtrühma vajadusi

Mis siis muutub, käin kiiresti teemaplokkide kaupa läbi. Kõigepealt kultuuripreemiad. Eesti Vabariigi kultuuripreemiad määratakse väljapaistvate loominguliste saavutuste eest kultuuri alal ja antakse üle Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise raames. Alates aastast 2012 on elutööpreemia suurus olnud 64 000 eurot, aastapreemia suurus 9600 eurot. See kõik jääb paika, selles seaduses lisandub ainult sõna "kuni": antakse välja kuni kolm [elutööpreemiat] ja kuni viis [aastapreemiat]. See tähendab seda, et edaspidi on komisjonil võimalus otsustada saajate arvu. Kas seda peaks tegema, seda otsustab komisjon. Meil seda plaanis ei ole, aga võib-olla tuleb komisjonil arutluse käigus [mõte] anda vähematele rohkem. Nüüd me selle võimaluse loome. 

Lisaks tehakse muudatusi, mis ajakohastavad preemiate andmise korraldust, sest vahepeal on tekkinud juurde igasuguseid seadusi. Uus korraldus ei too kaasa sisulisi muudatusi. Ma räägin siin kandidaatide avalikustamise korraldusest, isikuandmete töötlemise aluste sätestamisest ja komisjoni töökorraldusest. Need on asjad, mis tuleb muude seadustega [kooskõlla] viia või ajakohastada. 

Teiseks, kultuuristipendiumid. Eesti Vabariigi kultuuristipendiumid on suunatud peamiselt õppetoetustena õpinguteks välismaa kõrgkoolides või teadusasutuses ning võimalusel ka oluliste kultuuriprojektide ja loominguliste tellimuste toetamiseks. See regulatsioon on väga vana, kehtinud aastast 1998 muutmata kujul kuni tänaseni. Milline see sisu muutmata kujul on olnud? Siiamaani on püütud jagada ühe aasta jooksul 20 kultuuristipendiumi, summaks 2300 eurot. Me nüüd püüame seda muuta nõnda, et sihtida sihtgruppi, mõelda selle seaduse sisulises tähenduses nende loovisikute peale, kes on lõpetanud bakalaureusekraadiga ülikooli ja vajavad silda tööturule sisenemiseks. Kultuuriministeerium jätkab stipendiumide väljaandmist, aga me anname neid vähematele inimestele ja suuremas summas. See on valdkondadega läbi räägitud. Ootus õpilaste poolt, üliõpilaste, tudengite poolt on selliseks muudatuseks olemas. Kultuuristipendiumi muudatus puudutab ennekõike nende inimeste arvu, kellele see välja antakse, ja summat. 

Kolmandaks, spordistipendiumid. Riiklikke spordistipendiume määratakse sportlastele uute tipptulemuste stimuleerimiseks. Stipendiumi suurus on olnud 900 eurot poolaastas ning välja antakse ligikaudu 75 stipendiumi poolaastas. Spordistipendiume on samuti välja antud aastast 1997. Erinevus kultuuristipendiumidega on olnud see, et stipendiumi rakendamise esimestel aastatel oli see ainus avaliku sektori toetus, mis aitas sportlastel katta igapäevaseid sportimisega seotud kulusid. Aga aastal 2012 muudeti koostöös EOK-ga olümpiaettevalmistustoetuse põhimõtteid ning tiitlivõistlustel medali võitnud sportlastele alustati töötasu maksmist, millega tagati neile ka sotsiaalsed garantiid. Ühtlasi on see tähendanud seda, et neile sportlastele spordistipendiume ei määratud, spordistipendiume määrati andekatele noorsportlastele. 

2019. aastal käivitas riik koostöös EOK-ga saavutusspordi projekti "Team Estonia", mille üks eesmärk on toetada ka neid noorsportlasi, kes on andekad, aga ei ole veel tiitlivõistlustel kõrgete kohtadeni jõudnud. Põhimõtteliselt on tegemist sama sihtrühmaga, mis riiklike spordistipendiumide puhul. Sellistele sportlastele on olemas C-kategooria toetus summas 1500 eurot kuus või noorsportlasetoetus [programmi] "Team Estonia Noored Tähed" raames vanuses 17–22 noortele. [Summa on] 15 000 eurot aastas. Seega, olukord on kujunenud aastate jooksul selliseks, et andekaid noorsportlasi toetatakse väga erinevatest avaliku sektori allikatest. Taotleda saab spordistipendiumi ja EOK rakendatavat "Team Estonia" toetust ning neile lisanduvad veel Eesti Kultuurkapitali stipendiumid. 

Statistika huvides vaatasin, kui palju antakse ühe aasta jooksul riigis kultuuripreemiaid ja spordipreemiaid. Osakaalu erinevus ja tihedus on suur. Meil on hea meel, et me saame tunnustada erinevaid inimesi ja toetada neid stipendiumidega, aga ajakohastamine ja dubleerimise vähendamine tõesti [leevendab] halduskoormust nii taotlejatel kui ka riigil. Kultuurivaldkonnas makstakse preemiaid 200–300 ühel aastal, spordi puhul 100 ringis. 

Kokkuvõtvalt on muudatuste eesmärk suunata senised ministeeriumi vahendid spordialaliitude toetustesse, kui me spordi[teemal] jätkame. Spordialaliit toetab nimelt nii noori kui ka noortespordi arendamise projekte. Lisaks vähendab spordistipendiumide kaotamine taotlejate halduskoormust, nagu mainisin – edaspidi käib sporditoetuste taotlemine üksnes EOK kaudu.

See on kokkuvõtvalt kõik. Olen valmis vastama teie esitatud küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Eelnõu on kena. Aitäh ettekande eest! Eelnõuga probleemi ei ole, ei paista olevat. Süsteem muutub loodetavasti paindlikumaks. Aga küsida tahtsin natuke laiemalt: mis on see põhjus, et kultuuripreemiad on lahti räägitud seaduse tasemel, spordipreemiad aga Vabariigi Valitsuse määruste tasemel?

Siin on kõigepealt ennekõike ajaloolised põhjused. Kui te viitate sellele, et seda korda võiks muuta, siis me arvestame seda ettepanekut.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, lausa neli korda enne esimest lugemist kultuurikomisjon seda arutas, aga sellest saab juba hiljem kuulda. Mul on küsimus selles vaates, et te ka täna mainisite, et komisjon teeb otsuse, kui palju preemiaid mingil aastal välja anda. Maksimumarv on ette antud, aga nii palju ei pea ilmtingimata andma. Teistpidi on jälle kirjas, et see sõltub eelarve võimalustest. Aga me teame, et eelarve pannakse ju paika enne, kui komisjon koguneb. See väljaandmine jääb ju üldiselt veebruari teise poolde. Kas me saame täna selle kindluse, et eelarvesse ei lähe väiksem summa ja komisjon ei panda lihtsalt fakti ette, et kahjuks see aasta [rohkem raha] ei olnud? See mure käis paar korda ka komisjonist läbi.

Suur tänu küsimuse eest! Meil ei ole plaanis eelarvet väiksemaks muuta. Küsimus on lihtsalt selles, et see summa on ajale jalgu jäänud. Me oleme proovinud ennekõike elutööpreemiate puhul seda summat tõsta. Me loodame, et eelarve olukord paraneb ja me saame neid inimesi tunnustada suurema summaga.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Te mainisite, et on siin ja seal esinenud selliseid arvamusi, et võib-olla preemiate arv nagu väheneb või siis väheneb see eelarve, kust makstakse preemiaid või stipendiume. Kas te saate siin konkreetselt öelda, et tegelikult kõik võimalused, mis praegu on, jäävad alles? Võib-olla need on lihtsalt teistmoodi teostatavad, ütleme niimoodi, võib-olla üks meede on läinud, aga avaneb teine meede kuskil mujal, kas või näiteks EOK juures. Ega ei juhtu niimoodi, et kui enne oli inimestel võimalus taotleda, aga rohkem seda võimalust ei teki, või siis ikkagi tekib, aga lihtsalt kuskil mujal?

Suur tänu küsimuse eest! Teie südamerahuks võin veel kord üle kinnitada ja seda ma ka seaduse kirjelduses alguses ütlesin, et meil ei ole plaanis midagi ära kaotada. Me ei tee seda. Küll aga [on eesmärk] ajakohastamine. Ennekõike me kultuuristipendiumid viisime täpsemaks, ajakohastasime ja otsisime võimalusi, kas ka sealtpoolt tuleb keegi vastu, kellel seda tarvis on. 2800 euroga tõesti tänapäeval aasta jooksul midagi ei tee, aga 10 000-ga teeb. 

Ja teine muudatus, mis on spordistipendiumide puhul oluline: me [anname] toetuse summa [üle] alaliitudele. Siin on oluline nüanss veel see, et sellest saavad tuge muide ka paralümpiakomitee ja paralümpia alaliit, paralümpiaga tegelevad inimesed. [Ma tahan] lihtsalt viidata ka sellele aastaarvule, mis ajast nende stipendiumide korraldus on olnud muutmata. Väga palju on meil vahepeal tulnud uusi stipendiumide ja toetuste liike juurde ja [me mõtleme], kuidas vähendada nende inimeste sellist sõltuvust, et iga päev tuleb vorpida kümneid pabereid, et saata neid stipendiumitaotlustena erinevatesse organisatsioonidesse. Me peame inimestele vastu tulema ja ajakohastama seda seadust.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mul on tegelikult küsimus samal teemal, mida te ise ka juba põgusalt puudutasite. See puudutab kultuuri- ja spordipreemiate suurust. Need pärinevad kodulehekülje andmetel aastast 2012. Aga kui vaadata neid summasid, siis need on kuidagi kentsakad, eks ole: 64 000 ja 9600 eurot. Kell vähegi natukene ajaloolist mälu on, siis üks viitab sellele, et tegemist oli umbes miljoni krooniga, ja teine viitab sellele, et tegemist oli umbes 150 000 krooniga. Kuhu ma oma küsimusega jõuda tahan: kas ei oleks aeg? Mina motiveerin, ma igatpidi toetan ja julgustan ja innustan teid võitlema Vabariigi Valitsuses selle nimel, et kultuuri- ja spordivaldkonna väärikaid, premeeritavaid inimesi tunnustada nende panuse ja tulemuste eest ikkagi [summaga], mis oleks ka tänase elatustaseme standardi mõttes väärikas.

Suur tänu selle ettepaneku ja repliigi eest! Võite kindel olla, et ma sellega tegelen.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on meil võimalus kuulata kokkuvõtet arutelust kultuurikomisjonis ja seal langetatud otsustest. Sellekohase ettekande teeb kultuurikomisjoni liige, hea kolleeg Madis Kallas.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Ülevaate eelnõust said kultuurikomisjoni liikmed nelja komisjoni istungi ajal. Esimene kord oli 16. märtsil, kui oli esmatutvustus ja komisjoni tööst võtsid osa Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Minister andis samamoodi nagu täna ülevaate nendest muudatustest [ja selgitas], miks midagi tehakse, mis on see peamine põhjus. Toimus päris pikk ja sisukas arutelu. Ma ei hakka seda kõike ette lugema, aga lõpuks tegi komisjoni esimees Liina Kersna ettepaneku, et eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist jätkatakse järgmisel nädalal, et jõuda esimesele lugemisele. Pärast esimest lugemist oli ette nähtud kaasamisring, kui eelnõuga sellisel kujul edasi minnakse. Kõik osalejad olid konsensuslikult selle poolt.

Järgmine arutelu oli, nii nagu lubatud, nädal hiljem, 24. märtsil. Arutelust võtsid osa Liina Kersna ja teised komisjoni liikmed: sel hetkel Madis Kallase asendusliige Anti Allas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Komisjoni esimees Liina Kersna tuletas meelde, et kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seadust [muutva eelnõu menetlemine] jäi meil komisjonis pooleli, kuna kultuuristipendiumide teema vajas täiendavat läbimõtlemist. Eesmärk on leida lahendus, mis tagaks stipendiumide säilimise kultuurivaldkonnas. Toimus taas kord väga pikk arutelu. Ma küll ise ei osalenud, aga lugesin protokolli. Oli jälle kokkuvõte komisjoni esimehe poolt, kes tegi ettepaneku, et komisjon ei langeta kohe lõplikke otsuseid, sest enne esimest lugemist tuleb eelnõu kindlasti komisjonis muuta ning minimaalselt viia sisse ministeeriumi pakutud muudatus. Kultuuristipendiumid jäävad alles, neid saab kõrgharitud noor loomeinimene ise taotleda rahvusvaheliseks enesetäiendamiseks. Ta tegi ettepaneku arutelu jätkata. [Ministeeriumi esindaja] selgitas taas väga hästi, mis [teemal] peamised stipendiumi arutelud on olnud, ja sisuliselt sedasama me peegeldasime ka komisjonis, nagu ka siin küsimustes [nähtus]. 

Kolmandat korda arutas komisjon eelnõu 6. aprillil. Istungist võtsid osa Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Mait Klaassen, kes oli Signe Kivi asendusliige, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Komisjoni esimees tegi ülevaate senisest kahest arutelust. Komisjoni esimees Kersna [märkis], et Riigikogule esitatud esialgses eelnõus oli ettepanek kaotada kultuuristipendiumid, mille aastane eelarve oli 46 000 eurot. Komisjonis aga jõuti läbi kahe arutelu sellise tulemuseni, et kultuuristipendiumid jäävad alles ning neid saavad taotleda kõrghariduse omandanud kultuurivaldkonna inimesed enesetäienduseks. Jälle oli pikk arutelu ja eelnõu suunati veel ühele komisjoni istungile täiendavaks aruteluks. 

Otsustav arutelu – see oli neljas arutelukord – toimus 14. aprillil. Komisjoni istungist võtsid osa Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Sellel korral, kui siis juba viimane arutelu oli, käisime needsamad kohad kõik üle: kuidas on lõplikus redaktsioonis [lahendatud] kultuuri- ja spordipreemiate temaatika ning mismoodi kultuuristipendiumide temaatika. Peamised murekohad korrati komisjoni liikmete poolt veel üle, need puudutasid seda, kas valdkonnast selle seaduseelnõu mõjul kindlasti mingeid vahendeid ära ei lähe. Nii nagu minister siin täna kinnitas, kinnitas ministeeriumi esindaja ka seal komisjoni istungil, et nii on: selle muudatusega ei planeerita kultuuri- ja spordivaldkonnast vahendeid välja viia ega mingilgi moel kokku tõmmata. Soovitakse teha süsteem paindlikumaks ja arvestada rohkem sellega, kuidas reaalne elu on nende paarikümne aasta jooksul muutunud. Seda kõike juba minister siingi tutvustas. 

Sellel korral tehti ka konkreetsed menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta muudetud kujul eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil 2026. aastal ehk siis täna. Selles osas oli konsensus, kõik osalenud liikmed olid sellega nõus. Juhtivkomisjoni esindajaks otsustati määrata Madis Kallas, ka selles osas oli konsensus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selles osas oli samuti konsensus. Seega eelnõu suunati esimesele lugemisele tänaseks siia saali. Aitäh!

Aitäh! Teile on üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg, tänu sulle selle ettekande eest! Sa ise ju tead kindlasti, et reeglina need igasugused algatused meie komisjonis ei võta nii palju aega. Neli korda arutada mingit eelnõu ei ole tavapraktika. See viitab minu meelest sellele, et kõik ei olnud nii lihtne ja roosa ja ilus, nagu minister siin meile eelnevalt [kirjeldas]. Kuidas sulle tundub, mis oli see kõige suurem probleem, miks me pidime neli korda seda arutama? 

Aitäh! Kõige suurem probleem tegelikult oligi see, et esialgses kavas oli plaanis mõnevõrra teistmoodi kultuuristipendiumid ümber teha ja nende jagamine ümber korraldada. Need arutelud, vähemalt kahel esimesel komisjoni istungil, olid selles valguses. Ja kui see teema sai lahendatud, siis juba järgmised kaks olid nii-öelda tehniliste detailide paikapanek, kuidas kultuuristipendiumide temaatika oleks selles seaduses täpselt käsitletud. Aga jah, põhjus, miks see võttis nii kaua aega, oli kultuuristipendiumide teema. Preemiatega meil läks kiiremini ja minu mäletamist mööda me kõigil istungutel saavutasime suht lihtsasti konsensuse.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 824 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 849 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile täna kõrgharidusseaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle muudatuse eesmärk on ajakohastada meie kõrgharidussüsteemi, muuta see paindlikumaks, laiendada õppimisvõimalusi ning viia [õpe] paremini vastavaks nii õppijate kui ka tööturu vajadustega. Tegemist ei ole siiski pelgalt tehnilise muudatusega, vaid üsna olulise sammuga Eesti kõrghariduse arengus, millega püüame leida tasakaalu kättesaadavuse, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse vahel. 

Kui 2013. aastal viidi ellu kõrgharidusreform, siis oli selle keskne idee tagada tasuta eestikeelne kõrgharidus neile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel ja kelle põhitegevuseks on õppimine. See oli oluline ja õige samm, kuna avas ligipääsu kõrgharidusele paljudele noortele ja kinnitas põhimõtet, et haridus ei tohi sõltuda inimese rahakoti [paksusest]. 

Kuid 13 aasta jooksul on ühiskond muutunud. Muutunud on tööturg, õppijate profiil ning ka nende ootused kõrgharidusele, kes tegelikult käivad samal ajal täisajaga tööl ja omandavad lisaks kõrgharidust. Üha rohkem on just neid õppijaid, kelle haridustee ei kulge klassikalist rada mööda ehk otse gümnaasiumist täiskoormusega ülikooli õppima. Üha rohkem inimesi kombineerib õppimist töö ja karjääri tegemisega, tuleb uuesti õppima hilisemas [eluetapis] või soovib end täiendada kiiremini ja paindlikumalt. Sellest tulenevalt on vaja Eesti kõrgharidussüsteemi kohendada. 

Eelnõu eesmärk on tuua süsteemi rohkem paindlikkust ning võimaldada kõrgkoolidel paremini vastata erinevate õppijate vajadustele, säilitades samal ajal kõrghariduse kvaliteedi, rahvusvahelise usaldusväärsuse ja eestikeelse kõrghariduse kättesaadavuse. Oluline põhimõte on tasakaal: tasuta ja tasulise õppe vahel, riigi vastutuse ja eraraha kaasamise ning paindlikkuse ja kvaliteedi vahel. 

Alustan eelnõu kõige olulisemast muudatusest: võimalusest tasuda õppe eest neil, kellel on selleks võimalus. Praegune süsteem on üles ehitatud eeldusele, et õppija õpib täiskoormusel ja [läbib õppekava] nominaalkestuse jooksul, kuid nagu ma juba mainisin, ei vasta see enam kõigi õppijate tegelikkusele. Seetõttu loome eelnõuga täiendavad võimalused tasulise õppe pakkumiseks neile, kes soovivad õppida paindlikumalt. Eelkõige puudutab see töötavaid inimesi. 

Esimene oluline muudatus ongi ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele antav õigus küsida õppetasu ka eestikeelsete, kuid lühemate kui 120 ainepunkti mahuga magistriõppekavade puhul. See tähendab, et kui inimene soovib omandada magistrikraadi lühema ajaga, näiteks ühe aasta jooksul, on tal võimalik seda teha tasulise õppekava kaudu. 

Miks see on oluline? Tööturul on suur hulk inimesi, kellel on juba varasem kõrgharidus või töökogemus ning kes ei vaja kaheaastast magistriõpet, vaid soovivad sihipärast ja kiiret enesetäiendust. Praegune süsteem ei paku neile piisavalt paindlikke õppevõimalusi. 

Statistikast. 2025/2026. õppeaastal on Eestis 266 magistriõppekava, millest 30 on lühemad kui 120 ainepunkti. Trend näitab, et ülikoolid loovad selliseid õppekavu üha juurde, sest nõudlus nende järele kasvab.

Teine oluline muudatus puudutab doktoriõpet. Anname ülikoolidele õiguse küsida õppetasu doktorantidelt, kes tulevad väljastpoolt Eestit ja Euroopa Liitu. Siinkohal on oluline rõhutada, et eesmärk ei ole muuta doktoriõpe tasuliseks, vaid luua võimalus kasutada juba olemasolevaid ressursse, näiteks doktorantidele määratud stipendiumeid, koduriigi toetusi ja grante. 

Statistika näitab, et ligikaudu 40% doktoriõppesse vastuvõetutest on välisüliõpilased, kellest omakorda suur osa [pärineb] kolmandatest riikidest. Seega on tegemist reaalse sihtrühmaga, kelle puhul võimaldab see muudatus paindlikumat ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemat lähenemist. 

Järgmine oluline muudatus puudutab proviisoriõpet. Praegu toimub proviisoriõpe integreeritud õppekava ehk viieaastase õppekava alusel. Eelnõuga loome võimaluse jagada see kaheks, bakalaureuseõppeks ja magistriõppeks, ehk niinimetatud 3 + 2 mudeliks. 

Selgitan, miks see on vajalik. Esiteks parandab see ligipääsu. Näiteks on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmaatsia õppekava lõpetajatel [edaspidi] lihtsam jätkata õpinguid Tartu Ülikooli magistriõppes. Teiseks vähendab see [õpingute] katkestamise riski, sest bakalaureuseõppe [läbimisel] on õppijal rohkem valikuid, ta saab jätkata [õpinguid] proviisoriõppes või liikuda edasi teistes õppesuundades, ent kraad siiski omandatakse. Kolmandaks viib muudatus õppe paremini kooskõlla tööturu vajadustega. 

Järgmine muudatus puudutab kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsiooni toomist seaduse tasandile. Eesti kõrgharidus on rahvusvaheliselt tunnustatud ja selle säilitamiseks peame tagama, et meie kvaliteedisüsteem vastab Euroopa standarditele. Euroopa kõrgharidusruumi kvaliteedikindlustuse standardi kohaselt on kvaliteedihinnanguid andvad agentuurid oma otsustes sõltumatud, lähtuvad rahvusvaheliselt väljakujunenud kvaliteedihindamise tavadest ning nende tegevuse põhimõtted ja töötulemused on avalikud. Seetõttu tuleb seaduses täpsustada kvaliteediagentuuri sõltumatuse põhimõtteid. See ei ole [pelgalt] formaalsus, vaid eeltingimus meie kõrgkoolidiplomite rahvusvaheliseks tunnustamiseks ka edaspidi. 

Lisaks sisaldab eelnõu mitmeid väiksemaid muudatusi. Toome tagasi kõrghariduse järelevalve protsessi, mis võeti seadusest välja eeldusel, et luuakse laiem haridusseadus. Kuna seda ei ole juhtunud, on vaja kõrghariduse järelevalve paragrahvid [seadusesse] tagasi tuua. 

Lõpetatakse doktoriõppe tulemustasu meede, kuna selle tegelik mõju doktoriõppe lõpetamisele on [jäänud tagasihoidlikuks] ning selle jätkamine pole praegustes riigieelarve [tingimustes] põhjendatud. Täpsustatakse kõrgharidusõppesse kandideerimise korraldust, sidudes selle selgemalt Eesti hariduse infosüsteemiga, ning luuakse ülikoolidele selgem õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks. Need muudatused on vajalikud süsteemi selgemaks muutmiseks.

Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu märksõna on tegelikult muutunud oludes paindlikumate õpivõimaluste pakkumine, olgu selleks siis muudatused proviisoriõppes või õigus küsida tasu üheaastaste magistriõppekavade puhul. Me ei muuda siiski Eesti kõrghariduspoliitika põhialuseid. See põhimõte, et eestikeelne kõrgharidus, esimene kõrgharidus on igal astmel tasuta nii Eesti kodanikele kui ka Euroopa Liidu kodanikele, kes õpivad täiskoormusega ja eesti keeles, jääb alles. Kuid me loome juurde võimalusi neile, kelle elu ei mahu sellesse raamistikku. Me anname kõrgkoolidele rohkem vabadust ja samal ajal tugevdame kvaliteedi tagamise mehhanisme. Nagu juba öeldud, tasakaal on oluline: tasakaal ligipääsu, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse vahel. Loodan väga teie toetusele sellele eelnõule. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh nende muudatuste tutvustamise eest! Suurt osa neist toetan ma väga, eriti [tasulise õppe] võimaluste loomist doktoriõppes. Olen ka ise näinud, et tegelikult tuleb teistest [riikidest] inimesi, kellel on stipendium või lausa professorikoht naaberriigis ning kes soovivad väga oma õpingute eest maksta. Seda võimalust peaks [neile pakkuma]. 

Aga üheaastase magistri[õppega] seoses – nagu ma ka komisjonis ütlesin – on mul ikka väikene mure. Ma küsin praegu sellise küsimuse, mida ma komisjonis ei saanud küsida. Mispärast ei võiks seda olukorda lahendada nii, et kui inimene on tööturul juba pikka aega töötanud, siis VÕTA-ga võetaks üle need praktilised [oskused], mis ta on tööturul omandanud, ning ta läbiks ikkagi samasuguse magistriõppekava nagu teised? See annaks garantii, et ta saab korraliku magistrihariduse, samasuguse nagu need, kes on õppinud kaks aastat. 

Ülikoolidel on kindlasti huvi rohkem raha võtta. See võib viia selleni, et nad tahavad rohkem selliseid õppekavu, mille eest saab raha küsida. Lõpuks devalveeriks see meie kõrgharidust ja muudaks võimalikuks kahe erineva kiirusega magistrikava läbimise.

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Mul ei ole kõrgharidusseaduse koguteksti praegu ees, aga see, mis puudutab kõrghariduse õppekavasid, mille maht on alla 120 EAP, on juba ammu kõrgharidusseadusesse sisse viidud. Antud muudatustega me neid sinna sisse ei vii. Ma jään praegu täpse sõnastuse osas vastuse võlgu, kas seal on sisseastumise eeldused sõnastatud ja millised need täpselt on.

Päris sellist eeldust, et pärast kolmeaastase bakalaureuse[õppe lõpetamist] saab alla 120 ainepunkti [läbimisega] magistri[kraadi], ei saa [tekkida], sest kõrgharidusstandard eeldab magistriõppe läbimisel teatud ainepunktide mahtu. See tähendab, et seda üheaastast magistriõpet on võimalik [läbida] ainult kahel viisil: sul peab juba eelnevalt olema magistrikraad [omandatud] või on sul nii suur töökogemus, et VÕTA-ga on võimalik üle kanda ainepunkte, mis täidavad selle ühe täiendava aasta magistriõpet. Süsteem ei ole nii paindlik, et sa pärast kolmeaastase bakalaureuse[õppe läbimist] saad teha üheaastase magistri. See ei ole nii paindlik.

Aga selle seadusemuudatusega me seda regulatsiooni ei muuda. See regulatsioon on juba varasemalt kõrgharidusseaduses sees. Mul ei ole lihtsalt kõrgharidusseadust praegu siin ees, et seda regulatsiooni täpsustada. Selle seadusemuudatusega me anname ülikoolidele õiguse küsida – mitte kohustuse küsida, aga õiguse küsida – [õppetasu] nendelt, kes [asuvad õppima] üheaastasele magistriõppe[kavale]. Need ei ole ainult üheaastased, neid on erineva pikkusega, on ka pooleteiseaastaseid. 60 EAP mahuga ehk üheaastaseid eestikeelseid magistriõppekavasid – nagu seletuskirjas oli öeldud – on Eestis 12. 12 õppekava, mille maht on 60 EAP-d ehk mille pikkus on aasta.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Kõrgharidusseaduses on tõesti kirjas, et magistriõpe võib kesta üks kuni kaks aastat ja selle maht võib olla 60–120 ainepunkti. Üheaastaste magistriõppekavade eeldus ei ole varasem magistrikraad. Mina elasin teadmises, et selle üheaastase magistrikraadi eeldus on varasem magistrikraad, sest näiteks haridusteadustes on väga populaarne üheaastane kaasava hariduse õppekava, millele ülikool on ise eelduseks seadnud [varasema] magistrikraadi. Küsin, kas te olete kursis, kui paljudele nendest 12 üheaastasest magistriõppekavast on ülikool ise seadnud eelduseks, et inimestel, kes sinna kandideerivad, oleks magistrikraad juba olemas.

Aitäh! No vot, mul ei ole kõrgharidusseadust ees, aga kõrgharidusstandard eeldab, et magistrikraad võrdub 300 EAP-ga. Ehk kui tahetakse anda magistrikraadi, siis peab inimene tõendama, et ta on teinud õppetööd ja omandanud teadmisi selles mahus. Järelikult, kui inimesel ei ole [varasemat] magistrikraadi, siis selleks, et ta saaks 60 EAP-le veel 60 EAP-d lisaks, peab ta tõendama selle 60 EAP ulatuses töökogemust. Bologna protsessi raames kokku lepitud kõrgharidusstandard on kõigile ühesugune: magistrikraad on 300 EAP-d.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et kõrgharidusseaduse muudatused on paljuski ajendatud muutunud olukorrast ja tegelikkusest, mis praegu ühiskonnas vastu kajab. Mul on küsimus, mida ma ise ei oska sellest vaatest hästi tõlgendada. Kas kusagilt võib välja lugeda ka sellist asja, et see seadusemuudatus aitab mingil määral [lahendada] seda väljakutset, mis meil järgmisel viiel-kuuel aastal Eestis [ees seisab. Ma mõtlen] väga suurt gümnaasiumilõpetajate arvu, [mis tekitab] väga suurt survet ka ülikoolidele, kui me tahame hoida seda suunda, et 40–45% inimestest omandaksid kõrghariduse? Kas see kuidagi soodustab seda või ei ole see [eelnõu] mingilgi moel sellega puutumuses?

Ei, see [eelnõu] ei ole sellega otseselt puutumuses. Need arutelud, mis puudutavad suurenevat vastuvõttu järgmise nelja aasta jooksul, toimuvad meil ülikoolidega halduslepingute läbirääkimiste raames ja riigi eelarvestrateegia planeerimise raames. Ma loodan, et me jõuame selles kokkuleppele. See seadus seda küsimust otseselt ei puuduta.

Aga näiteks proviisoriõppe puhul võib öelda, et inimestel laieneb võimalus kraade omandada, sest ühtse viieaastase õppe asemel tekib 3 + 2 [süsteem] ehk see muutub palju paindlikumaks. Kui inimene õpib proviisoriõppes kolm aastat ära ja kukub välja, siis täna jääb ta ilma kõrghariduseta. [Uue korra järgi] saab ta aga bakalaureuse[õppe] ära lõpetada ja tal on kõrgharidus olemas. Tal ei ole küll õigust proviisorina töötada, sest selleks on vaja magistrikraadi, aga ta on siiski omandanud kõrghariduse. Tänu sellele, et me selle integreeritud õppe lahku lööme, muutuvad õppeviisid paindlikumaks.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on meil võimalus kuulata juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb hea kolleeg, kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna.

Suur tänu, hea kolleeg istungi juhataja! Tõesti, kultuurikomisjon arutas seda eelnõu 7. aprillil. Komisjoni istungist võtsid osa komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Signe Kivi, Reili Rand, kes oli Madis Kallase asendusliige, Margit Sutrop ja Kadri Tali, puudusid Helle-Moonika Helme ja Tõnis Lukas. Kohale olid kutsutud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus- ja Teadusministeeriumi vanemnõunik kõrghariduse osakonna juhataja ülesannetes Kristi Raudmäe ning ministri nõunik Gea Kangilaski.  

Ma ei hakka kordama seda osa, mida minister teile eelnõu tutvustades juba rääkis, sest see tutvustus oli sama põhjalik ka komisjonis. Lisan vaid seda, et Kristi Raudmäe tõstis esile, et ülikoolid on selle eelnõu ettevalmistamisel tõstatanud ka tehisaru rakendamise õppetöös ja hindamises. Kuna praegu kõrghariduses sellekohane regulatsioon puudub, siis kultuurikomisjoni hoiatati, et tõenäoliselt kaasamisringis need teemad ja ettepanekud ülikoolide poolt meieni jõuavad – eks me siis jõuame neid ka arutada.

Mina meenutasin komisjonis 7. oktoobril koos õiguskomisjoniga toimunud ühisistungit, kus me arutasime õigusõppe küsimusi. Sel istungil olid kohal Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli õigusõppe korraldajad. Osa ülikoole soovib, et õigusõpe lisataks kohustuslikuna integreeritud õpete nimekirja. Teatavasti on praegu kõrgharidusseaduses loetletud seitse eriala, mida peab õpetama integreeritud õppena. Need on arstiõpe, loomaarstiõpe, proviisoriõpe, millest on juttu ka selles eelnõus, hambaarstiõpe, arhitektiõpe, ehitusinseneriõpe ja klassiõpetaja õpe.

Ma küsisin Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatelt, kas kultuurikomisjon võiks kaaluda seadusemuudatust, mis annaks ülikoolidele vabaduse ise otsustada, milliseid õppe[kavasid] või erialasid õpetatakse integreeritult ja milliseid mitte. Iseenesest ei ole hea õigusloome tavaga kooskõlas, kui me peame ühe eriala muutmiseks seadust muutma. Nüüd, kus me tahame proviisoriõppe viia 3 + 2 süsteemile, [oleme sunnitud] seadust muutma. Ülikoolidel võiks olla suurem autonoomia [selliseid asju] ise otsustada.

Kristi Raudmäe tõstis seda muudatust arutades esile, et teatud erialadel [kehtivad] reeglid – enamasti Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud reeglid –, mille kohaselt peab õpe olema integreeritud või kvalifikatsioonini jõudmiseks peab inimene õppima teatud aastad ja teatud ainepunktide mahus. Proviisoriõpe on üks sellistest, lisaks arsti-, veterinaaria- ja arhitektuuriõpe. Aga üldiselt arvasid nii minister kui ka Kristi Raudmäe, et seda võiks kaaluda küll. 

Arutasime ka seda, et üldiselt on Eestis haridusteekond õppijatel väga pikk. Meil on 12-aastane keskharidus ja valdavalt kaheaastane magistriõpe, mistõttu jõuavad inimesed doktoriõppesse enamasti siis, kui nad on juba 30+ vanuses. See tähendab, et nad jõuavad ühiskonda panustada lühemat aega kui võiks. Seetõttu võiksid õpiteed olla lühemad ja paindlikumad. 

Lisaks arutasime klassiõpetaja õppe paindlikumaks muutmist, mida võimaldaks ka see, kui me annaksime ülikoolidele suurema autonoomia otsustada, millised erialad on integreeritud õppes ja millised mitte. Praegu on nii, et klassiõpetajaks saab õppida viie aastaga. Samas on meil kolmeaastased bakalaureuseõpped, mis annavad kutseõpetaja või lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooni. Kui need inimesed tahaksid minna klassiõpetajaks õppima, siis peaksid nad justkui alustama uuesti ja õppima kokku kaheksa aastat. See ei ole kindlasti mõistlik, arvestades praegust õpetajate puudust. Me soovime rohkem innustada ka karjääripöörajaid klassi ette [astuma] ja nii, et nad saaksid ka [vajaliku] kvalifikatsiooni. 

Arutasime ka doktoriõppe teemasid. Saime kinnituse, et nooremteaduri palka maksab riik 300 doktorandile, keda riik nii-öelda tellib halduslepingute alusel. Need ei ole omavahel kuidagi seotud, need jäävad kenasti alles. 

Natukene arutasime ka üheaastase magistriõppe programmidega seonduvat: kellele need on suunatud ja mis eesmärki nad täidavad. Saime kinnituse, et sellised üheaastased magistriõppe programmid on juba praegu lubatud ja ülikoolid soovivad neid senisest rohkem [pakkuda]. 

Pärast põhjalikku arutelu tegime otsused. Tegime otsuse võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil ehk täna, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Liina Kersna ehk mind, ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Aga teile on üks küsimus. Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin, kuna ma ise [komisjoni isungil] ei osalenud, ja tunnistan, et ma ei ole põhjalikult protokolli lugenud. Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Eesti Õpilasesinduste Liit olid teatud punktide osas mures. Kas see tuli komisjonis aruteluks? Kas nad on oma muredele saanud vastuse või [mis sellest on saanud]?

Aitäh! Eesti Üliõpilaskondade Liidu kiri jõudis meieni pärast esimese lugemise ettevalmistamist komisjonis. Me valmistume teiseks lugemiseks ja kindlasti kaasame üliõpilasi ja kõiki teisi osapooli, sealhulgas ülikoole. Nii et üliõpilaste muresid me arutame tõenäoliselt mai istungil.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head Riigikogu kolleegid! Ma toon lihtsalt välja – ajendatuna ka sellest küsimusest, mille ma just komisjoni esimehele esitasin – mõned murekohad, mida on adresseerinud Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Eesti Õpilasesinduste Liit. Kuigi need on saanud juba kirjalikud vastused, arvan, et on õige need siin korra uuesti lühidalt maha öelda. 

Kõigepealt on Eesti Üliõpilaskondade Liit pidanud oluliseks, et varasema õppe- ja töökogemuse arvestamine toetaks kõrghariduse paindlikkust ja kättesaadavust, kuid seejuures peab säilima akadeemilise õppe kvaliteet ja sisuline väärtus. Nende hinnangul ei pruugi töökogemus alati tagada akadeemilise õppe kaudu omandatavaid süsteemseid teadmisi, kriitilist mõtlemist ja teaduspõhist lähenemist. Lisaks mainivad nad, et lühendatud magistriõppekavade loomine võib kahjustada erialade akadeemilist järjepidevust ja teoreetilist alust, mis on vajalik just doktoriõppeks. Nad on mõnevõrra kriitilised ka üheaastaste tasuliste magistriõppekavade seadusesse sisseviimise suhtes, sest see kujutab endast finantsilist barjääri, mis takistab ligipääsu kõrgharidusele.

Ma olen kindel, et neid [aspekte] saab kahe lugemise vahel veel selgitada, aga ma siiski täpsustaksin, mida nad on rõhutanud. Nad on rõhutanud, et tasuline doktoriõpe ei tohi tekitada olukorda, mis nõrgestaks meie konkurentsivõimet rahvusvahelisel tasandil. Kuigi see muudatus puudutab tõesti vaid kolmandate riikide üliõpilasi, tuleb selle sammu mõjusid kindlasti [igakülgselt] hinnata – eriti sellest [vaate]nurgast, kuidas see mõjutab meile väga oluliste erialade teaduse ja sellega koos meie ülikoolide arengut. Need olid üliõpilaste väljatoodud väikesed murepilved, mis loodetavasti saavad ilusti vastatud.

Eesti Õpilasesinduste Liit tõi välja, et kavandatavad kõrghariduse rahastussüsteemi muudatused ei tohi vähendada üldharidus- ja kutse[koolide] lõpetajate ligipääsu tasuta eestikeelsele kõrgharidusele. Kuigi eelnõu eesmärk on laiendada eraraha kaasamise võimalusi ja pakkuda paindlikumaid õppevorme, [kaasneb] tasuliste üheaastaste magistriõppekavade sisseviimisega risk, et see nihutab tasakaalu tasuta ja tasulise õppe vahel siiski paigast ära. 

Samuti peavad nad oluliseks, et tasuta eestikeelne kõrgharidus säiliks kõigile esmakordselt [kõrgharidust omandavatele] õppijatele võrdselt kättesaadavana, sõltumata nende sotsiaal-majanduslikust taustast, elukohast või eelnevast haridusest. Ka minister kinnitas, et see on kindlasti nii ega mõjuta ühegi inimese [võimalust omandada] esimest eestikeelset kõrgharidust. 

Lõpetuseks juhivad nad tähelepanu, et sotsiaalne õiglus kõrghariduses ei tähenda ainult tasuta [õppe]kohti, vaid ka selget ja arusaadavat toetussüsteemi. Ma arvan, et alati, kui me siin saalis räägime kõrgharidusseadusest ja kõrgharidusest, on kohane puudutada ka neid teemasid, mis puudutavad kogu kõrghariduse toetuste ja stipendiumide süsteemi. See on murekoht, mida minister ning ministeerium teavad ja mida ka kultuurikomisjon on korduvalt arutanud. Sellega ma praegu lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 849 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud tänase eelviimase päevakorrapunktini. Sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari. Palun!

Hea [istungi] juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lubage mul [tutvustada] tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu, ühtlasi kajastan sotsiaalkomisjonis toimunud arutelusid. 

Kõigepealt tutvustan ma teile eelnõu. Eelnõu algatas sotsiaalkomisjon ja see reguleerib ennekõike tervishoiutöötajate [õigust] iseendale retsepte välja kirjutada. 

Milline on praegune olukord või milles on probleem? Kehtivate seaduste kohaselt pole Eestis eneseravi ega endale retseptiravimi väljakirjutamine lubatud. Siiski pole arstid sellest kinni pidanud. Nii on Terviseameti andmetel ajavahemikus 1. jaanuarist 2024 kuni 31. oktoobrini 2025 iseendale retsepti kirjutanud 77% arstidest, kusjuures narkootilisi ja psühhotroopseid aineid on enesele [määranud] 750 ehk 15% arstidest. Kui pooled neist on kirjutanud vaid 1–2 retsepti, siis peaaegu 15% on vähem kui kahe aasta jooksul kirjutanud endale 10 narkootilise või psühhotroopse ravimi retsepti. Maksimumiks oli 55 retsepti vähem kui kahe aasta jooksul. 

Eesti Arstide Liidu eetikakoodeks eneseravi ei maini, mis tähendab, et see pole ei keelatud ega lubatud. Tartu Ülikooli eetikaõppejõudude sõnul õpetatakse tulevastele arstidele, et eneseravi ei ole soovitatav. Sama nendib Maailma Arstide Liidu ehk inglise keeles World Medical Associationi eetikakoodeks. 

Omavahelises vestluses mainis Eesti Arstide Liidu president, et umbes veerandil Eesti perearstidest puudub perearst ehk nad ravivad end vajaduse korral ise. Arstide eneseravi reguleerimise poolest on Euroopa riigid väga erinevad. On neid, kus eneseravi on seadusega lubatud, kuid eetikakoodeksis taunitud, on riike, kus eneseravi on küll lubatud, kuid seda jälgitakse pidevalt, ja on ka riike, kus enesele retseptide väljakirjutamine on üldiselt lubatud, välja arvatud psühhotroopsed ravimid, opioidid ja antidepressandid. Siiski on enamik riike sarnaselt Maailma Arstide Liiduga seisukohal, et eneseravi ei tohiks muutuda reegliks, vaid peaks jääma üksnes hädaolukordadeks.

Nagu öeldud, algatas sotsiaalkomisjon seaduseelnõu, et viia kehtiv seadus igapäevase eluga kooskõlla. Seaduse üldine suund on lubada tervishoiutöötajatel kirjutada endale retsepte ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem [määratud] ravi järjepidevuse tagamiseks. Sealjuures ei normaliseeri seaduseelnõu eneseravi. 

Muudetakse kahte seadust: tervishoiuteenuste korraldamise seadust ja ravimiseadust. Seaduseelnõu on sotsiaalkomisjonis korduvalt arutatud ning huvigrupid on olnud kaasatud. Allpool on lühike kronoloogiline ülevaade toimunust. Kes soovib sellega detailsemalt tutvuda, saab seda teha sotsiaalkomisjoni protokollide ja seaduseelnõu seletuskirja põhjal. 

Esimest korda arutas sotsiaalkomisjon seaduseelnõu käesoleva aasta 27. jaanuaril koos Eesti Arstide Liidu ja Eesti Perearstide Seltsi juhtidega. Lisaks olid kutsutud Terviseameti ja Eesti Psühhiaatrite Seltsi esindajad. Lühidalt kokku võttes tundsid Terviseameti esindajad muret psühhotroopsete ja narkootiliste ravimite väljakirjutamise pärast, nagu juba [eelnevalt viidatud]. Eriti murettekitav on, et neid ravimeid kirjutavad rohkelt välja nende erialade arstid, kes ei tegele otseselt vaimse tervise probleemide ega psühhiaatriliste haigete raviga. Näitena toodi ortopeedid, radioloogid, lastearstid, hambaarstid ja residendid, kuid neid nimetusi oli veel. 

Terviseameti esindajad soovitasid sotsiaalkomisjonil seaduse muutmisega maandada riske, mis enese ravimisega kaasneda võivad. Arstide esindajad aga ei näinud vajadust enesele retseptide väljakirjutamise piiramiseks ja kinnitasid, et kui arst oskab ravida patsienti, siis oskab ta ka iseennast ravida. Küll aga viitasid ka nemad, et väljakirjutatud retseptid peavad olema registreeritud, ja rõhutasid tõhusama järelevalve vajadust. Järele saab aga valvata vaid seaduse alusel. 

Sotsiaalkomisjoni liikmed Jaanus Kariland ja Toomas Järveoja viitasid, et Eestil oleks mõttekas vaadata teiste riikide kogemusi ja arvestada nendega seadusemuudatuste tegemisel. Komisjoni esimees Signe Riisalo tõi välja seadusemuudatuse riskikohad. Esiteks, kuidas on korruptsioonivastases seaduses sätestatud iseravimise võimalus? Teiseks, kuidas on retseptiravimite väljakirjutamine kajastatud raviprotsessi osana? Kolmandaks, täiendavalt tuleb arutada riskantsemate ravimite väljakirjutamist ning neljandaks, tuleb arvestada ka lisanduvate IT-kuludega. Jaanus Karilaiu küsimusele seaduseelnõu kiireloomulisuse kohta vastas Signe Riisalo, et nimetatud eelnõu pole kiireloomuline. 

Järgmine arutelu toimus sotsiaalkomisjonis 17. veebruaril. Arutelul osalesid lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele Sotsiaalministeeriumi esindaja doktor Heli Paluste ja jurist Rebeka Pintson ning Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna [nõunik] Tiina Kuusmann. Arutelu keskendus seekord ennekõike eneseravile, mitte pelgalt retsepti väljakirjutamisele, kuna retsept kirjutataksegi välja vaid siis, kui on tarvis haigust kas ravida või ennetada. 

Oli küsimus, kas on tarvis muuta ka võlaõigusseadust, mille kohta Tiina Kuusmann selgitas, et seadusemuudatustega tekib olukord, kus teenuseosutaja ja patsient on üks ja sama isik, mistõttu lepingulist suhet ehk võlaõiguslikku lepingut ei teki ja seetõttu pole ka vajadust võlaõigusseadust muuta. Küll aga läheb seadus vastuollu praegu kehtiva korruptsioonivastase seadusega, mis keelab isikul kasutada avalikest vahenditest rahastatud kulutusi enda huvides. 

Siinjuures on siiski oluline mainida, et korruptsioonivastane seadus oli istungi toimumise ajal minemas kolmandale lugemisele ja vastuolu korruptsioonivastase seadusega oli likvideerimisel. Praeguseks me teame, et korruptsioonivastane seadus võeti menetlusest tagasi, kuid see läheb uuele ringile. [Tiina] Kuusmann lisas, et riikides, kus enesele retseptide kirjutamine on seadusega lubatud, ei pruugita endale välja kirjutatud retsepte avalikest vahenditest kompenseerida. 

Heli Paluste Sotsiaalministeeriumist kommenteeris, et Sotsiaalministeerium pole mitme seadusesätte tõlgendamisel Riigikogu juristiga nõus, ning soovitas seadusemuudatustega edasi liikuda. Ta lisas, et menetluse käigus on vajaduse korral võimalik lisada täpsustusi ja ettepanekuid. Selle seisukohaga nõustus ka jurist Rebeka Pintson.

Komisjoni liikmed olid üldiselt seda meelt, et seadusemuudatustega tuleks edasi liikuda. Samas avaldasid mitmed liikmed – Tanel Kiik, Mihkel Lees ja siinkõneleja – arvamust, et seadus ei peaks olema liiga üldine ning teatud ravimite, näiteks psühhotroopsete ja narkootiliste ainete väljakirjutamisele tuleks seada piirangud. Viimast toetas ka Heli Paluste. 

Signe Riisalo juhtis tähelepanu, et enne eelnõu [algatamist] vajavad selle tekst ja seletuskiri veel täiendamist. Ta tegi ettepaneku koos Sotsiaalministeeriumiga eelnõu lihvida ja keskenduda ennekõike algsele ideele ehk retseptiravimite väljakirjutamisele, mitte eneseravile, ja seda erilistes olukordades ja arsti pädevuse piirides. 

Järgnevateks aruteludeks kutsus Signe Riisalo 11. märtsil kokku töögrupi, kus osalesid Sotsiaalministeeriumi ja Terviseameti esindajad ning sotsiaalkomisjonist lisaks esimehele ka Tanel Kiik ja siinkõneleja. Esimesel kokkusaamisel lepiti kokku, et Sotsiaalministeerium ja Terviseamet töötavad välja kõiki osapooli rahuldava lahenduse.

See töögrupp kogunes uuesti 8. aprillil ning seal osalesid lisaks eespool nimetatutele veel Diana Ingerainen ja Tiina Kuusmann. Selles töögrupis lepiti kokku seaduseelnõusse minev sõnastus, mis on ka teile esitatud. Lisaks [täpsustas] Heli Paluste, et muudatus tehakse kahes seaduses. Ravimiseadust muudetakse nii, et retsepti väljakirjutamise õigust omav tervishoiutöötaja võib erandolukorras või kroonilise haiguse ravi pikendamise eesmärgil endale ravimi välja kirjutada. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses aga sätestatakse, et endale erandlikus olukorras retseptiravimit välja kirjutades ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõigusseaduse tähenduses ja kahju tekkimisel ei kohaldu tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus. Samuti arvestab seadus sellega, et kohalduvad TTKS-i nõuded ehk dokumenteerimiskohustus, ning muudatus arvestab vajadusega vältida eneseravi liigset normaliseerimist.

Signe Riisalo lisas, et pärast eelnõu algatamist on plaanis viia läbi kaasamine ja saata eelnõu tutvumiseks huvitatud osapooltele. 

Sotsiaalkomisjoni 4. aprilli istungil tutvustati eelnõu komisjoni liikmetele ning Sotsiaalministeeriumi esindaja Heli Paluste vastas nende küsimustele. Eero Merilinnu küsimusele, kas eelnõuga ei kaasne arstidele täiendavaid piiranguid, vastas Signe Riisalo, et eelnõu § 2 punkti 2 kohaselt on teatud ravimite väljakirjutamine piiratud ning retsepti väljakirjutamine on lubatud vaid erandolukorras. Heli Paluste lisas, et Soomes, kus otsest ravimite väljakirjutamise keeldu pole, on välja kujunenud praktika, kus endale kirjutatakse ravimeid vaid kergema haiguse korral ja eneseravi on pigem erandlik. 

Jaanus Karilaid lisas, et Soomes on arstide tegevus reguleeritud autonoomsemalt kui Eestis. Signe Riisalo vastas talle, et Soomes küll ei reguleerita eneseravi seaduse tasemel, kuid nende eetikakoodeks soovitab eneseravi pigem vältida. Eesti praegune seadus keelab eneseravi täielikult, kuid kõne all olev seadusemuudatus võimaldaks seda teha piiratud juhtudel. 

Ja edasi tehti menetluslikud otsused. Kõik menetluslikud otsused olid konsensuslikud. Esiteks, algatada sotsiaalkomisjoni poolt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Kolmandaks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon, teha ettepanek võtta seaduseelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil. Ja juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mina tänan teid!

Aitäh! Kolleeg Jaanus Karilaiul, kes oli väga aktiivne komisjonis, on jätkunud küsimusi ka saali. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma pean muidugi täpsustama, et mina kindlasti ei ole see inimene, kes sooviks selle eelnõu tempot [maha võtta]. Midagi on seal tõlkes kaduma läinud. Vastupidi, mina olen selle poolt, et seda eelnõu võimalikult kiiresti menetletaks. Peab üle lugema meie protokolli ja võib-olla pean ka mina tähelepanelikumalt vaatama, kas seal on midagi valesti näinud. Vastupidi, see on mõistlik eelnõu ja sellega peaks edasi minema. 

Tõepoolest, ma küsisin Soome näite kohta, kuna väga paljud meie arsti[üli]õpilased lähevad Soome tööle. Miks siis Soome praktika on liberaalsem? Sina kui asjatundja oskad ehk valgustada, miks usaldus arstide vastu on seal kõrgem kui Eestis.

Ma ei oska öelda, kas see on liberaalsem. Nii nagu ma ütlesin … Need sõnad olid küll Signe Riisalo omad, aga ma tõin oma ettekandes välja, et Soomes on eneseravi reguleeritud arstide eetikakoodeksis ja üldiselt seda taunitakse. Eks igaühel on tuttavaid arste Soomes ja ütleme, sellise eetilise printsiibi vastu eksimine on kolleegide hulgas teinekord isegi vähem tervitatav kui seaduse vastu eksimine. Nii et Soome reguleerib seda just eetikakoodeksi tasemel. Ma tegin arstide liidu juhatusele ja ka arstide liidu presidendile ettepaneku, et ka Eesti Arstide Liidu eetikakoodeks vaadataks ümber.

Ja teiseks, meil on see praegu päris keelatud. Läheme siis etapi kaupa, lubame [retsepti] välja kirjutada ainult erakordsetes olukordades ja piirame teatud ravimite [väljakirjutamist], sest 55 retsepti psühhotroopsetele ainetele vähem kui kahe aasta jooksul on ikka päris muljetavaldav.

Margit Sutrop, palun!

Austatud [ase]esimees! Hea ettekandja! Mul oli tegelikult samuti just eetikakoodeksi kohta küsimus. Tahtsingi küsida, kas sellise ettepaneku võiks teha. Aga üldiselt on nii, et organisatsioonid võtavad eetikakoodeksid siiski ise vastu ja väljast[poolt seda väga peale suruda] ei saa. Sina oled muidugi arstikutsega ja selles mõttes saad seda ettepanekut teha. 

Aga kuivõrd on arstide seas täna tegelikult tunda seda, et teatud põhjustel – näiteks eneseraviga [kaasneva] potentsiaalse ebaobjektiivsuse tõttu – peaks see olema keelatud? Seda mitte [tingimata] seaduse tasemel, vaid pigem tungivalt taunituna, olgu selleks siis mingisugused sõltuvust tekitavad ravimid või psühhiaatrilised haigused, kus seda ei [tohiks] lubada. Kas arstide endi seas on sellist eneseregulatsiooni [märgata] või [eelistavad] nad pigem kõik õigust ennast ise ravida?

See on nii ja naa. Kui vaadata, missugused arstid kirjutavad rohkem [retsepte] ja missugused arstid ... Ma ei taha kedagi ei ühelt ega teiselt poolt nimetada, see sõltub sellest, kellega räägid. Ma rääkisin arste õpetava õppejõuga – temal ei ole küll arstiharidust –, samuti Kadri Simmiga, kes on ilmselt bioeetikas kõige pädevam. Tema ütles, et iseenda ravimine pole nagu hea tava.

Ma võin ütelda, et mina üldse ei teadnudki, et endale tohib retsepti kirjutada, ja seetõttu pole ma seda kunagi kasutanud. Aga on ka [teistsuguseid] inimesi. Võib-olla [lähebki] see tee sealt vahepealt ja ilmselt tuleb seda natukene nügida. Teatud riske siin on. Arstid oskavad ennast ja kindlasti ka patsiente ühtemoodi ravida, aga siin on teatud riske välja toodud. Ka oma pereliikmeid ravides võib juhtuda, et lähed pereliikmega tülli, ja mis siis saab?

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 886 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15. 

Oleme jõudnud enim meedia tähelepanu [pälvinud] päevakorrapunktini täna, milleks on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Anti Allase, Kalev Stoicescu, Tanel Kiige, Ester Karuse, Madis Kallase, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Raimond Kaljulaidi, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Jaak Valge, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Andrei Korobeiniku, Helmen Küti ja Enn Eesmaa algatatud loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 828 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tiit Marani.

Aitäh, auväärt juhataja! Auväärt kolleegid! Daamid ja härrad! Mul on tõepoolest väga suur au tutvustada teile loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 828 ja selle sisu. Selle eelnõu on esitanud 18 saadikut erinevatest erakondadest, aga oluline on siinjuhul kindlasti ära märkida, et tegelikult seda eelnõu ei ole koostanud [need erakondade] esindajad. Sellel eelnõul on pikk ajalugu. Selle on koostanud Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, koostamise käigus on peetud pikki arutelusid, räägitud on sektori esindajatega ja ka maaelukomisjonis on olnud arvukalt arutelusid. Nii on valminud eelnõu tekst. Vaatamata sellele on see eelnõu jäänud kuidagi toppama. Auväärt kolleegid, meil on vaja see eelnõu kännu tagant lahti lükata ja hakata seda menetlema siin meie auväärses kojas.

Veelgi enam, vahepeal on hästi palju toredaid asju juhtunud. Eesti juhtivad munatootjad on välja tulnud hea tahte algatusega lõpetada kanade puuris pidamine aastaks 2035. See on lausa suurepärane. Seda ettevõtjate hea tahte avaldust ja praegust eelnõu tuleb vaadata kui kahte üksteist toetavat liikumist eetilisema ja loomade kannatusi vähendava toidutootmise suunas. Me oleme äärmiselt erakordses ja väga positiivses olukorras, see tuleb ära kasutada.

Mida siis kujutab endast meie ees olev eelnõu? Ühe lausega kokku võttes lõpetab eelnõu Eestis munakanade puuris pidamise, tagades samal ajal õiglase ja pika üleminekuaja tootjatele, ning viib Eesti [munatootmise] kooskõlla nii ühiskonnas väljendatud ootustega kui ka Euroopa loomade heaolu arengusuundadega. 

Milles see muudatus seisneb? Sisuliselt on sel neli elementi. Esiteks, üldine keeld: toidumunade tootmise eesmärgil kanade pidamine puuris keelatakse. Siis on üleminekusäte, mis ütleb, et tootjad, kes peavad 2027. aasta 1. jaanuari seisuga kanu täiustatud puurides, võivad seda edasi teha kuni 2035. aasta jaanuarini. Siis on tulevikureegel, et alates 2027. aastast ei tohi rajada uusi puurikanalaid ja kõik uued investeeringud peavad olema puurivabasse [tootmisse]. Ja lõpuks on järelhindamine, mis on oluline: riik kohustub 2030. aastaks hindama keelu mõju ja vajaduse korral tegema täpsustusi.

Miks see seadusemuudatus on vajalik? Esiteks, loomade heaolu – see on põhieesmärk ja see on väga sisuline. Puur piirab kanade liikumist ja loomuomast käitumist, nagu õrrel istumine, liivavannid ja nokkimine. Nagu väitis ka VTA loomade heaolu juhtivspetsialist Anne-Ly Veetamm eelmise nädala kolmapäeval "Pealtnägija" saates, kanu puuris pidades ei ole põhimõtteliselt võimalik tagada kanade heaolu. Seda kinnitavad ka kõik teadusuuringud, sealhulgas seda, et ka täiustatud puurid ei taga heaolu piisavalt. Loomade heaolu kaitse on üks Euroopa Liidu alusväärtus, see on avalik huvi, millega seadusandja peab arvestama ja millele reageerima. Tegelikult, auväärt daamid ja härrad, me ei pea otsima põhjendusi, miks seda seaduseelnõu on tarvis. Hoolimine ja teiste elusolendite kannatuste vältimine on lihtsalt inimeseks olemise üks osa, seda ei tohi unustada.

Avalik tahe ja tarbija käitumine: see teema on meile, inimestele oluline. Rahvaalgatusele korjati 34 582 allkirja ja see on kolme kõige enam allkirju kogunud algatuse hulgas. Uuringud näitavad, et tegelikult on märkimisväärne osa tarbijatest valmis maksma puurivabade kanade munade eest rohkem. Lõpuks, kaubandusketid, rahvusvahelised tootjad liiguvad juba puurivaba toorme lepingu suunas ja nende sõnul on meil just puudu nii-öelda puurivabadest munadest.

Ei saa ära unustada ka Euroopa konteksti. Me ei ole nendes muudatustes kaugeltki mitte üksi. Munakanade puuris pidamise on keelustanud paljud maad: Saksamaa, Austria, Luksemburg, Tšehhi, Taani, Šveits ja nii edasi. Euroopa Liidus on väljatöötamisel ka algatused, sealhulgas loomade heaolu õigusraamistiku kui terviku ülevaatamine. Muuseas, mis on oluline: meie naaber Läti algatab täpselt samasuguse seaduseelnõu arutelu parlamendis 30. aprillil. Mu daamid ja härrad, me ei pea ju kogu aeg kõikides asjades taga sörkima siin kojas, eks ju.

Eelnõu arvestab ka majanduse ja tootjatega. See eelnõu ei sulge tootmist üleöö. Üleminekuaeg on kümme aastat, see on enam-vähem sama, mis on praeguste puuride amortiseerumise aeg. See arvestab tasuvusaega, vajadust hooneid ümber ehitada ja uusi rajada. See puudutab peamiselt nelja ettevõtet, 18 tegevusala. Riigil on tegelikult olemas ja planeerimisel ÜPP meetmest investeerimistoetused, mis annaksid 50–60% toetuse määradest hoonetele ja seadmetele. Küsimus on, kas tootjate toetamiseks on olemas ka poliitiline valmisolek ja tahe. See on küsimus sellele saalile. Sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, Reformierakond, Eesti 200 ja EKRE – teil kõigil on võimalik siin saalis ausalt välja öelda, et kui võim satub teie kätte, kas te siis toetate ettevõtteid toetusmeetmete kaudu või [peate] seda mittevajalikuks. Sellega ma lõpetan ja tänan tähelepanu eest. Olen valmis küsimustele vastama.

Aitäh! Ma näen, et nüüd on ootamatult tekkinud kaks protseduurilist [küsimust]. Kas midagi on juhtunud, et me peaksime … Züleyxa Izmailova, palun! Küsimus istungi juhatajale. Vabandan, ettekandja!

Aitäh, austatud juhataja! Kui ma saali tulin, siis ma nägin, et selle puurikanade keelustamise petitsiooni autorid, Nähtamatute Loomade [liikmed], eskortis julgestus majast välja. Kas te oskate äkki öelda, mis juhtus?

Ma tõesti ei oska seda öelda. Ma ka ise pilguga märkasin, et seal mingi vestlus toimus. Korra oli keegi kohvitassiga, võib-olla oli see teema, aga sellest oleks ju mööda või üle saanud. Mul on raske öelda. Julgestuse inimesed oskavad põhjendada, millist korda nad parasjagu rikkusid. Kuna tegemist on Riigikogu istungiga, avalik istung praegu käib, siis minu teada ikkagi on õigus siia tulla. Aga kas neil oli midagi kaasas? Ma ei saa ka seda välistada. Tõepoolest, ma nägin seda, aga ma ei oska küll öelda, mis see põhjus oli. Ma väga loodan, et see oli ikkagi väga tõsine põhjus, sest me oleme avalik asutus ja selles mõttes on õigus [istungil] osaleda. Aga ma ei oska põhjendada, tõesti.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Mul on ausalt öeldes sarnane mure. Ma siit ka täheldasin seda ja jõudsin kiiresti suhelda. Küsimus olevat olnud mingites väikestes kanamänguasjades, mis paluti vist ära võtta, aga selle peale … (Vaatab istungisaali rõdu poole.) Ahah, ju siis saadeti ikka tagasi saali. Ausalt öeldes näeks see väga pentsik välja, kui me oleks Riigikogus nüüd nii rangeks muutunud, et väiksemgi žest antud juhul loomade ja lindude toetuseks päädib väljaviskamisega. Mul on väga hea meel, et see nii ei ole. Loodetavasti sai see küsimus tõesti lahendatud.

Jaa, ma ikkagi jätkuvalt ei tea täpseid asjaolusid, aga mäletate, kolleegid, me oleme ise võtnud selge seisukoha, et me siia saali mingeid asju kaasa ei võta. Tõepoolest, ma mingit tibu ka kuskil seal nägin, võib-olla see oli põhjus. Nii et ma arvan, et mõlemal poolel oli õigus. Mul on väga hea meel, et see on nüüd kenasti lahenenud, et tublid inimesed on rõdul kuulamas ja see kord, mis kehtib saalis, kehtib ka üleval. Selles mõttes ma väga vabandan, kui teid ei olnud informeeritud sellest, et meil lihtsalt omad nõuded on. Mul on hea meel, et te olete siin saalis ja saate jälgida.

Aga nüüd saab minna edasi. Anti Poolamets, palun, küsimus!

Ma võin sulle …

Anti, sa võid alustada.

Jaa, tänan! Jutt läks teemast siin natuke kõrvale vahepeal. Aga muidugi ma ei nõustu ettekandjaga, et Euroopa Liit tagab väga hästi loomade heaolu. Piinarikast halal-tapmist ei taha ta sugugi piirata ja seda ei taha piirata ka sotsiaaldemokraadid, kuigi EKRE on mitu korda sellise eelnõu esitanud. Ma arvan, et halal-tapmine ei kuulu meie kultuuriruumi ka mitte, aga ometigi ei tehta mitte midagi.

Mis tänast teemat puudutab, siis need, kes sooviksid õiglast lähenemist antud teemal, peaks ju mõtlema hoopis sellele, et puurikanade munade müümine tuleks keelata. Vastasel korral, kui Eestis pannakse üks reegel maksma, ostetakse samas silmakirjalikult võib-olla odavamaid mune mõnest teisest piirkonnast või riigist, kus keeldu ei ole. Kuidas siis?

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks peaks mõtlema, kust kohast need munad tulla võivad. Enne mainisin, et Läti just praegu töötab välja täpselt samasugust seaduseelnõu. Palju räägitakse Poolast. Poolas on praegu 98% jaekettidest teatanud lähiaastatel üleminekust täielikult puurivabade [kanade] munade müügile, 89% toitlustusest on teatanud puurikanade munadest loobumisest, ka 61% hulgimüüjatest ja 58% hotellidest. Poola suurim tootja Aktiw on juba puuride kasutamisest loobunud ja kõik viis Poola suurimat munatootjat teatasid 2020. aastal, et nad ei tee enam investeeringuid puurisüsteemidesse. Nii et kui vaadata, kust [neid mune] saab tulla, siis tegelikult ega neid kohti ei ole, sest igal pool on see üleminek. Küsimus on selles, kas me jääme pärra pidama või liigume oma arusaamistes edasi kiiremini, arvestades, milliseid kannatusi me praegu loomadele tekitame.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Esmalt aitäh selle väga sisuka ja asjatundliku eelnõu tutvustamise eest! Me tarbijatena saame tegelikult juba täna igaüks teha teadliku valiku ja eelistada jaekettides vabapidamisel kanade mune, aga selle eelnõu üks oluline tahk on tõesti mõistlik ja jõukohane üleminekuaeg. Sellest hoolimata me ikkagi näeme tootjate tugevat vastutööd või vastumeelsust. Äkki avad, Tiit, veel seda, mis see põhiline kriitika või tagasiside on? Ausalt öeldes tundub see väga mõistlik ja isegi julgeks olla natuke nõudlikum, et võiks veel kiiremini liikuda, aga just mõistlikuks kompromissiks on see kümneaastane üleminek. Aga mis seda vastumeelsust jätkuvalt toob?

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öelda ma ei oska sellele vastata, sest kui me arvestame seda, et ettevõtjad on teinud hea tahte avalduse minna 2035. aastaks üle [kanade] vabale pidamisele, siis mul ei ole mingit põhjust arvata, et nad tahavad avalikkust kuidagi petta. See tähendab, et on kaks olulist suunda ja see eelnõu tegelikult toetab ettevõtjaid. Alati võib tulla keegi, kes üldisest kokkuleppest kinni ei pea, pannes teised keerulisemasse olukorda, sest nad investeerivad, ja siis ühel hetkel on niisugune veider olukord, et osa läheb üle, osa ei lähe üle. Selle seaduseelnõuga loome me väga ilusa ja selge pildi, milline on olukord. See toetab ettevõtjaid sõna otseses mõttes.

Miks nii pikk üleminekuaeg? See on just sellepärast, et me arvestame ettevõtjate huvidega, sellega, kui pikk on nende praeguste investeeringute tasuvuse aeg ja millal puurid amortiseeruvad, et neil oleks võimalikult lihtne seda teha. Pluss peale selle just see, et ettevõtjaid peab ka toetama. Ka see pool on olnud tugevalt arutelul. Olen ettevõtjatega ise rääkinud pärast ühte maaelukomisjoni istungit ja nende peamine mure oli just see, et nad saaksid sellele üleminekule toetuse. Sellepärast ma esitasin ka küsimuse, kas keegi erakondadest arvab, et see ei ole mõistlik, ja hakkaks selle vastu töötama. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra doktor! Ma ei kahtle teie pädevuses selle teema puhul, aga mul on selline laiem, nihukene metafüüsilisem küsimus. Teatavasti on suhteliselt levinud arusaam, et loomade eetiline kohtlemine muudab ka inimestevahelisi suhteid hoolivamaks ja õiglasemaks, sest tegelikult samu moraalseid põhimõtteid, empaatiat ja kannatuste vältimist, rakendame igal pool, eks ole, oma ühiskonnas ka. Mulle endale tundub see väga loogiline. Aga nüüd ma küsin teie käest, lugupeetud härra doktor, kas te olete kursis – kindlasti olete kursis – ja saate mõnele seda kinnitavale uuringule ka viidata.

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Ma hea meelega peaksin kahetunnise loengu sellel teemal, aga mulle seda aega vist ei anta, ma kahtlustan. Aga me ei pea selleks ju mingeid uuringuid [otsima]. Meil tasub vaadata seda, kuidas laste empaatiline suhtlemine muutub, kui neil on kodus olemas koduloomad. Rohkemat meil ei ole tarvis teha.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Väga tänan ettekande eest! Minu küsimus on selline. Kui me kasse ja koeri niimoodi kohtleks, nagu me täna puurikanu kohtleme, siis sellele järgneks karistus. Ja siit tuleb mu küsimus: kuidas siis sobib tänane [kanade] puuris pidamise lubamine Eesti loomakaitsepoliitika üldiste eesmärkidega?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Ma pärast arutelu tahaksin rääkida viiest õigusest, mis on need minimaalsed tingimused, mis loomade heaolu tagamiseks peavad olema täidetud. Ja tegelikult, nii naljakas kui see ka ei ole, praegusel hetkel neid ei täideta, vaatamata sellele, et loomakaitseseadusse on need sisuliselt sisse kirjutatud. Midagi ei ole teha, [kanu] puurides pidades ei ole lihtsalt võimalik nende heaolu tagada. See on väga kahetsusväärne, et see on nii [läinud], aga selles ei saa süüdistada ettevõtjaid, sest see oli võimalik. Me peame looma olukorra, et see ühel hetkel ei ole võimalik. Mul on väga-väga-väga hea meel, et tootjad on niivõrd mõistlikud. Meil on väga toredad ettevõtjad.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Praeguse koalitsiooni ministrid on seda eelnõu minu teada juba kaks korda kooskõlastanud ja tegelikult see teema on ka koalitsioonileppes sees. Aga millest selline vastuolu nüüd? Miks nad on hakanud seda [menetlust] takistama? Kas te saate aru?

Aitäh, Züleyxa! Me oleme mõlemad sotsiaaldemokraadid ja me kumbki ei ole koalitsioonis, nii et ma ei oska sellele küsimusele vastata. Pead esitama selle küsimuse kellelegi teisele. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No minule tundub see praegu lahtisest uksest sissemurdmisena, kui ettevõtjad 25. veebruaril allkirjastasid vabatahtlikult [kokkuleppe] üleminekuks puurivabade kanade pidamisele ja munatootmisele. Sellest lähtuvalt nad andsid oma allkirja. See tähendab ka seda, et nad enam investeeringuid puuridesse ei tee. Nii nagu te ütlesite, Poolas ei tehta enam investeeringuid sellesse, Poolas enam ei osta kaubandusketid [puurikanade mune]. Aga Poolas ei ole seadust, mis keelab selle ära.

Minu küsimus on Eesti kohta. Miks Eestis peab sellisel juhul olema seadus? Te tõite näite Poola kohta, kus kõik on vabatahtlikult tehtud, aga meie teeme seaduse. Ja veel: miks selle eelnõu algatajad ei usalda ettevõtjaid, kes on oma tegevuse, [sellekohase kokkuleppe] vabatahtliku allkirjastamise põhjal valmis üleminekuks puurivabade kanade pidamisele?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, minu nägemuses on see seaduseelnõu väga tugevaks toeks ettevõtjatele. See on väga hea – meil on väga toredad ettevõtjad, olen nendega rääkinud –, et nad on sellise hea tahte avalduse teinud. Aga paraku see ei ole kunagi siduv. Kui juhtub, et keegi sellest kokkuleppest taganeb, siis ta paneb teised kehvemasse olukorda, nagu ma juba rääkisin. Nii et see toetab tegelikult seda head tahet ja on selles suhtes minu arust ääretult mõistlik. Ei pea ütlema, et Poola midagi ei tee. Keegi ei ütle, et nad ei hakka seda tegema.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Juba meie esivanematel oli [nii], et loomi või linde, kes annavad meile väga väärtuslikku toiduainet, koheldi kindlasti väga väärikalt ja selline piinarikas pidamine ei tulnud kõne alla. Aga ma saan aru, et see, mida me täna teeme, on [ainult] üks samm, mis aitab edasi. Suurem eesmärk on ikka see, et terves Euroopa Liidus nii puuris kanade pidamine kui ka puurikanade munade tarbimine ja ka toiduainetes kasutamine saab ühel hetkel tervikuna lõpetatud. Kas see eelnõu aitab ka [kaasa], annab sõnumi tervele Euroopale, et saaks sellega edasi liikuda? Mida rohkem neid on, [kes seda teevad], seda paremini me vist selle eesmärgi saavutame. Mis on teie seisukoht?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga oluline aspekt. Nagu ma mainisin, Euroopa Liidus on praegu ettevalmistamisel loomade heaolu üldise õigusliku raamistiku läbivaatamine. See teema on seal väga tugevalt sees. Nagu näha, on väga paljud riigid, kes on seda teinud, ja mida rohkem neid riike on, seda kiiremini see protsess liigub. Ja järjekordselt: kas me peame olema kõige puhul kõige viimased, kes asju teevad, ja leidma põhjendusi, miks ei saa teha? Kusjuures tundub, et enamik neid põhjendusi hästi ei päde.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh sisulise ja professionaalse ettekande eest! Mul oli au olla selle valdkonna eest vastutav minister kuskil kolm aastat tagasi ja paaril korral ka munatootjate esindajatega kohtuda. Ma mäletan, et need kohtumised algasid pigem sellisel toonil, et nad on valmis seda tegema. Aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tol ajal käis jutt aastast 2028–2029, midagi sellist. Ja kui lauale tuli võimalus, et see üleminek võiks olla kümme aastat, näiteks aastatel 2033, 2034, 2035, siis sisuliselt olid kõik pinged ruumist läinud ja arutelu oli äärmiselt sisukas. Ma just küsingi selle kohta, et te ütlesite ka, et te olete munatootjatega kohtunud. Kust on see muudatus [hoiakutes] tulnud? Juba kolm aastat tagasi oldi valmis üle minema ja mitte mingite tagasisammude kohta ma ei kuulnud nende suust.

Aitäh! Ausalt öelda ma ei tea. Seda enam, et pärast seda, kui oli eelviimane maaelukomisjoni istung, kui oli ametlik aeg läbi, ma rääkisin ettevõtjatega ja ma küll ei tajunud seal, et nad oleksid sada protsenti selle muudatuse vastu. Pigem oli neile arusaadav, et see tuleb paratamatult. Ja nagu ma ütlesin, nende põhiline mure oli täiesti arusaadav: see protsess ei ole neile kindlasti lihtne ja [oli soov], et riik toetaks neid selles. Järjekordselt, see oli see põhjus, miks ma esitasin kõikidele erakondadele küsimuse, kas te olete nõus sellega või ei ole.

Lauri Läänemets, teine katse.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma natukene nüüd võib-olla kordan, aga võib-olla ka mitte. Kolleeg Aller küsis ennem siin küsimuse, kuidas me siis nüüd teeme seaduse ega usalda ettevõtjaid. Niipalju kui mul vastava valdkonna ettevõtjatega kogemusi on, siis on need olnud pigem head ja lootustandvad. Aga võib-olla oleks võimalik seda teemat korra niimoodi avada, et kui me selle seaduse peaks vastu võtma, siis ma saan aru, et nägemus on see, et riik tuleb appi ja ettevõtjatel on võimalik see ära teha. Seal mingit probleemi nagu ei ole, eriti arvestades seda, et kui Euroopa Liit nagunii sinnapoole liigub, siis ühel hetkel võib Euroopast tulla kohustus ja võib-olla siis ei tulda appi. Võib-olla tänane loogika, millest me siin räägime või kus kohas me oleme, on ettevõtjatele majanduslikult mõttekam ja sellepärast on mõnes mõttes see valmisolek olemas. Vähemalt, kui Piret Hartman oli minister, siis oli põhimõtteliselt juba nagu suund teada, kust see raha võetakse.

Jaa, täpselt! Aitäh selle küsimuse ja arvamuse eest! Täpselt nii ongi. Kujutage ette, milline on tõenäosus, et riik tuleb toetustega [appi], siis, kui ettevõtjad ise lähevad üle, ja milline on see siis, kui see on riigi initsiatiiv. Ma isiklikult arvan väga, et ettevõtjaid tuleb selles protsessis toetada, see on väga mõistlik ja ka õiglane.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kliimaseaduse puhul oli näiteks nii ettevõtjate ootus kui ka õiguskantsleri sõnum, et meil on vaja kliimaneutraalsuse eesmärk seaduse tasemel sõnastada ja tõesti panna paika need sihid ja eesmärgid, nii et need oleks kõigile selgelt teada. Eile või üleeile avalikustatud Anne Sullingu ja Erkki Raasukese aruanne ütleb, et tegelikult ka energeetikas on vaja selgeid sihte ja valitsuse väljaöeldud sõnumeid. Hea, kui asjad on seaduse tasandil fikseeritud. Kas sa tead mingit põhjust, miks loomade heaolu küsimuses meil sellist selget sihti vaja ei ole? Küsimused peegeldavad, justkui me vabatahtlikult saaks liikuda selles suunas ja seaduse tasemel kinnitust vaja ei ole. Mulle tundub, et kõigis teistes valdkondades on nii ettevõtjate kui ka õiglusteadlaste sõnum, et pange siht paika, siis on kõigile ühtmoodi teada ja asi on selge. Kas loomade heaolu puhul peaksid need asjad kuidagi teistmoodi käima?

Ma üldsegi ei arva nii. Ma arvan väga just vastupidi, et peaks nii olema. Aeg-ajalt öeldakse ka, et meil ei ole vaja muudatusi teha, küll tarbijad lahendavad kõik asjad. Aga see on ääretu häbematus, kui me tahame kõik olulised teemad kogu aeg tarbijate kaela lükata. Meil nagu ei olekski riiki, kes teab, mis on õige ja mis on vale, ja see on põhimõtteliselt vale.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja, [aitäh] väga sisuka ettekande ja eelnõu eest! Aga ma jõuan oma küsimuses sinna, kuhu teie jõudsite samuti, tarbija juurde. See eelnõu teeb kahtlemata ilmselgelt loomade elu paremaks ja sellest [teadmisest] ju tegelikult piisabki, kui me teeme siin ühte või teist otsust. Aga mul on tunne, et see tegelikult teeb ka tarbijale head. Ma küsin teilt niimoodi: kas mu teooria on õige, et õnnelikult kanalt tulevad ka toitvamad ja paremad munad?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma millegipärast arvan, et kui sa selle küsimuse esitasid, siis sa oled kunagi käinud maatalus kas oma vanemate või sugulaste juures ja oled sealt saanud vabalt elava kana munasid ja proovinud nendest toitu teha. See maitse on märkimisväärselt erinev.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan ka väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest! See teema on siin juba mõnda aega üleval olnud ja on ka teistes riikides üleval. Oli juttu ka investeeringuvajadusest. Minu arust on mõistlik, et on olemas üleminekuperiood, mille jooksul tegelikult on ju ettevõtjatel võimalik ettevalmistusi teha. Ja minu teada praegu on olnud võimalik väiksemaid toetusi taotleda ka ühise põllumajanduspoliitika meetmetest. Kas teil on ka informatsiooni selle kohta, kuidas teised riigid üleminekul on käitunud? Kas neid investeeringuid on kuidagi toetatud, et oleks võimalik loobuda kanade puuris pidamisest? On paljudes riikides nii tehtud või on osas riikides tehtud? Milline on see võimalus näiteks Euroopa Liidus uuel rahastusperioodil?

Esiteks, teiste riikide kohta ma paraku ei oma väga täpseid andmeid, kuidas see protsess on tehtud. Aga mul ei ole mitte mingit põhjust arvata, et teised Euroopa Liidu riigid ja valitsused ei vaataks heatahtlikult oma tootjate poole ega prooviks neile toetusmeetmeid pakkuda, juhul kui neid on vaja. Järgmises finantsperioodis oleks kaheldamatult võimalik neid toetusi saada – nii olen aru saanud Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumist – ja selles suunas liigutakse. Kõik on ainult tahtmise taga.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Suur aitäh põhjaliku ja väga professionaalse ülevaate eest selle seaduse tutvustamisel! Mul on väga hea meel, et 18 Riigikogu liiget on algatanud loomakaitseseaduse muutmise [seaduse] eelnõu. On täiesti selge, et need inimesed, kes on näinud, millistes mitteelamisväärsetes tingimustes elavad puurikanad, saavad ka aru, et nende kanade munad ei ole kindlasti nii tervislikud kui vabapidamisel [kanade] või õrrekanade munad. Ma vast mäletan õigesti, et ka Eesti inimesed tegelikult toetavad seda. Suur hulk, päris suur protsent, vist 80% seda toetab. Ja tegelikult inimesed ise saavad oma käitumise ja ostueelistustega selle seaduseelnõu mõttes varem [toetada] üleminekut kanade teistmoodi pidamisele nende munade ostmise kaudu. Kas see oli 80% või milline on teie teada see number?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma oleksin pidanud seda oma ülevaates mainima. Jah, see oli 80% Norstati küsitluse [järgi]. Minu arust on see väga korralik ja kõrge [osakaal], mis näitab, et tegelikult meie inimeste ootus sellise muutuse jaoks on väga tugevalt olemas. Ausalt öelda ma ei saa aru, miks me peaksime seda ootust alt vedama. Minu arust me ei tohi seda teha.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Te tegelikult olete peamised argumendid ju välja toonud. Mulle meeldis ka teie võrdlus, et paljud meist on [talus käinud], sealhulgas ma ka ise olen, ikka mäletan, kui lapsena sai vanaema juures kanamune lausa otsitud, et kuhu täpselt see kana parasjagu munenud on. Ja tegelikult ka arusaam sellest, kuidas loodus ja inimene koos toimivad, tuleb niimoodi märksa parem, märksa adekvaatsem. Mul on tänagi see õnn ja rõõm ja võimalus nii-öelda vaba kana mune näiteks ämma juures tihtipeale saada. Nii et ma arvan, et see on tegelikult oluline.

Aga küsimus teile on see. Minu meelest see muudatus, mida siin välja pakutakse, ei aita mitte ainult loomade ja lindude heaolu [tagada], ei aita meie tarbijat, vaid tegelikult annab kindlustunde just nimelt ka tootjatele. Sest mis tahes kokkulepped hea tava vormis või muul viisil, nagu elu on näidanud, võivad ühel hetkel osutuda kehtetuks või mittetoimivaks, aga seadusemuudatus annab ju kõigile kindlustunde investeeringuid ja oma tegevust planeerida. Kas ma olen millestki valesti aru saanud või tegelikult me tänase sammuga toetame siiski kõiki osapooli?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et me olemegi selles fantastilises, toredas olukorras, kus tootjad ja ühiskonna ootus ja tegelikult ka see eelnõu käivad ühte jalga. See on ääretult tore olukord, me peame selle ära kasutama. Tegelikult see eelnõu ju sõna otseses mõttes toetab seda, mida ettevõtjad oma hea tahte [kokkuleppega] on välja pakkunud. Nii et meil on hästi toredad inimesed, kes neid farme peavad. Mul ei ole mitte mingit põhjust oletada, et seal on mingisugune soov inimesi petta. Niimoodi ei tohi mõelda.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma siiralt omalt poolt tunnustan ettekandjat. Te olete üks hea näide sellest, et on võimalik ka lühidalt rääkides väga hästi rääkida. Suur aitäh!

Järgnevalt on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni arutelu põhiseisukohti ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb maaelukomisjoni esimees, hea kolleeg Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid saalis! Maaelukomisjon arutas seda teemat kahel istungil. Kohe ka selgitan, miks see [arutelu] oli kaheosaline. Esimesele istungile 13. aprillil olid arutelule kutsutud eelnõu algatajate esindaja Tiit Maran, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar ja ettevõtjad. Arutelu oli väga tihe ja sisuline, seda tunnistasid absoluutselt kõik osapooled. 

Eelnõu ettekandja esitles selle põhiolemuse nende vaatest, kes on eelnõu esitajad, siin puldis ära. Põhimõtteliselt põhiküsimused, mille üle arutleti, olid seotud sellega, mis puudutab ettevõtjate tahteavaldust, et nad on valmis [kanade puuris pidamiselt] üle minema. Maaelukomisjonis ei ole kordagi seatud kahtluse alla seda, et loomade heaolu ja loomade heaolust arusaamine on meie ühiskonnas ja Euroopas laiemalt muutumas.

Teine osa, mida puudutati, oli sotsiaal-majanduslik. Sotsiaal-majanduslikus mõttes on küsimus selles, kas ja kuidas on võimelised ühelt poolt ettevõtjad investeerima selleks üleminekuks. Erinevatel hinnangutel võib selle ülemineku maksumus olla umbes 50 miljonit. Teine pool on seotud sellega, kas ja kuidas tarbija selle vastu võtab ehk kas ta on võimeline maksma muna kallinemist kinni. Õrrekanade, vabalt peetavate kanade ja mahekanade munad on kindlasti kallimad.

Ja viimane oluline osa, mis seda kõike täiendab, on see, kas meie ühiskonnas on võimalik teha seda, mida on teinud või tegemas Põhjamaad. Rootsi on läinud vabatahtlikult üle ja Soome tegelikult käib sama teed. Sellega võiks üldise arutelu kokku võtta. 

Komisjon tegi 13. aprillil otsuse saata eelnõu suurde saali. Täna teie ees see eelnõu on.

Eraldi istung tehti otsustamiseks, milline on komisjoni ettepanek eelnõu kohta. See toimus nädal aega hiljem ehk 20. aprillil. Komisjon otsustas tuua eelnõu suurde saali esimesele lugemisele ja [teha ettepaneku] esimene lugemine lõpetada. See on lühidalt ja sissejuhatavalt kõik. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Alustab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, tänan ülevaate eest! Oleme ausad, väga paljusid siin saalis ja ma arvan, et ka avalikkuses, huvitab mitte ainult see, kas antud eelnõu – loomi ja linde ja inimühiskonda toetav eelnõu – läbib täna saalis esimese lugemise, vaid just nimelt see, mis edasi saab. Kuna te olete komisjoni esimees ja ühtlasi peaministripartei ning, oleme ausad, suurima Riigikogu fraktsiooni esindaja, siis palun andke seda kindlust kõigile vaatajatele, kuulajatele, ka saalis olijatele, et teie plaan, mingis mõttes komisjoni plaan või Reformierakonna plaan ei ole pelgalt piirduda esimese lugemisega, vaid ikkagi läbi viia kõik kolm vajalikku lugemist, et see seaduseelnõu reaalselt vastu võtta, et see üleminekuperiood oleks seaduses sätestatud ja kõigil osapooltel – tarbijatel, tootjatel ja loomasõpradel – oleks kindlus, et nii ka läheb.

Aitäh küsimuse eest! Hea küsija, komisjon ei ole seda teemat eraldi arutanud. Mida ma saan kinnitada, on see, et need arutelud jätkuvad.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No kahju, et see eelmine vastus selline napisõnaline sai, sest meid kõiki saalis tegelikult huvitab, mis edasi saab. Nii nagu väga mitme soolist võrdõiguslikkust puudutava eelnõu arutelu puhul siin saalis, ei oleks vaja neid sekkumisi, kui meil areng iseenesest toimuks õiges suunas: siin saalis naiste osakaal suureneks ja otsustavates kohtades naiste osakaal suureneks. Puurikanade osakaalu vähenemine – kui see toimuks iseenesest, siis meil ei oleks vaja seda seadust. Aga me näeme, et erinevalt teistest riikidest on Eestis puuris kaks korda rohkem kanu osakaalu mõttes, ligi 80%, Euroopa Liidu keskmine on alla 40%. Meil sellist liikumist positiivses suunas ju iseenesest ei toimu ja oleks vaja seaduses sätestatud selget sihti ja raami. Näiteks tuumaenergiat – vaatasin nüüd viimased numbrid järele – toetab 71% Eesti inimestest ning valitsus kulutab tuhandeid töötunde ja [kirjutab] tuhandeid ridu, et tuumaohutuse seadust menetleda.

Aitäh!

Toetus puurikanade pidamise lõpetamisele on veel kõrgem, aga valitsus ei näe …

Aitäh, Riina!

… vajadust tegutsemiseks. Miks?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, maaelukomisjonis [nende seas], kes komisjoni istungitel on erinevatel aegadel osalenud, ei ole olnud ühtegi inimest, kes ei toeta loomade heaolu tõusu. See väide, et 80% toetab üleminekut, on natukene trikiga. Trikiga tähendab seda, et see tähendab valmisolekut. Ka meie arutelu hetkel kahjuks näitavad viimased uuringud, et kui vahepeal kukkus statistikas konkreetne ostmine kaubanduskettidest, mis puudutab puurikanu, kuskile 60% peale, siis praegu on see jõudnud tagasi 71% peale. See viitab selgele põhjusele ja see põhjus, muuseas, ei ole see, et teised munad ei ole justkui kättesaadavad. Me teame seda, kaasa arvatud teie, et hinnal on kindlasti selge mõju. Ja kui ettevõtjad on deklareerinud vabatahtlikult, et nad võtavad selle riski ja on valmis [kanade puuris pidamiselt] üle minema, siis teie väide, et nad ei ole mitte midagi praegu teinud, ei vasta tõele. Alles hiljuti DAVA Foods avas uue õrrekanala enda territooriumil ja kavatseb seda teha ka lähitulevikus. Ja üks nendest ettevõtjatest, kes on alla kirjutanud sellele deklaratsioonile minna vabatahtlikult üle, tahab seda teha juba aastaks 2030.

Mida on hästi oluline tähele panna ja millele mõelda? Te küsite, kui ruttu see otsus tuleb või kui kiirelt me seda arutame. Ma toon välja kolm kuni neli aspekti, miks selliseid otsuseid ka auväärt Riigikogu ei tohi teha kiiresti. Esiteks see, et investeeringu mõju ja suurus ettevõtjale on pluss-miinus 50 miljonit. Seda arvutatakse tavaliselt [selle põhjal], et keskmine statistika ja ekspertiis näitavad, et ühe kana kohta on investeering umbes 50 eurot.

Euroopas on üle 300 miljoni kana, õrrekanu või puurikanu on umbes 150 miljonit. Tõsi on see, et me jõudsime sellel aastal või eelmise aasta lõpus esimest korda sellisesse [seisu], kus õrrekanade osakaal läks 1% või 2% puurikanade omast üle. Osa riike on läinud [puurikanadelt] üle selgelt selle tõttu, et neil on riigi võimekus lähtuvalt sellest, kui suur on ostjaskond. Võrdleme Eesti munatootjaid näiteks Euroopaga tervikuna: kui me kujutame ette, et kogu Riigikogu saal on Euroopa, siis ühtegi munatootjat siin pingi peal ei oleks näha. Meie [toodang] on umbes 0,2% Euroopa kogutoodangust. Selle tõttu komisjoni aruteludel pöörati [tähelepanu] – ja tunti väga palju muret – ka muudele olulistele aspektidele, millele eelnevalt ei öeldud, et loomade heaolu ei ole oluline. Sotsiaal-majanduslik mõõde on kindlasti oluline.

Kui me räägime investeeringutest, siis tuleb tunnistada, et seda eelnõu ilmselt – minu arust ka eelkõneleja tunnistas seda – saaks arutada teises valguses, kui meil oleks kohe kõrvale panna investeeringud, sest need investeeringud on väga suured meie tootjate võimekust arvestades. Kui te olete pööranud tähelepanu avalikus meedias toimunud diskussioonile, võib-olla ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja poolt fraktsioonide esimeestele saadetud kirjale – ma loodan, et see kiri on fraktsiooni liikmetele edasi jõudnud –, siis üks oluline põhjus, miks ei ole leidunud raha investeeringuteks, on olnud teatud kriisid, see, mis toimus COVID-i ja Ukraina sõja ajal, kui sisendite [hinnad] läksid väga üles. Selleks, et seda investeeringut teha, on vaja [raha] koguda. Ja sellest võimalikust rahast, mida riik võiks jagada, kui ta nii otsustab ja kui Euroopa Liidu eelarve 2028. aastaks pluss on vastu võetud, 50 miljonit sellisel kombel kindlasti võtta ei ole. Nende kõikide aspektidega tuleb arutelus arvestada. Nii et see on see, miks selle eelnõu menetlus ei lähe kindlasti siin Riigikogus kiiresti.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni juht! Ma olen olnud maaelukomisjoni liige ja näinud oma silmaga seal inimesi, kes ei soovi loomade heaolu parandamist, sest nad reaalselt ei hooli nende elusolendite kannatustest. Ma käisin 4. aprillil poes, ostsin mune ja nägin, et kõige soodsamad munad olid Telliskivi Rimis, just vabapidamisel kanade munad, ja need olid kõige populaarsemad, neid oli kõige rohkem ostetud.

Aga ma tulen selle küsimuse juurde tagasi. Praeguse koalitsiooni ministrid on seda eelnõu juba kaks korda kooskõlastanud ja teema on ka koalitsioonileppes. Millest siis nüüd selline vastuolu? Miks te olete asunud seda takistama?

Aitäh, auväärt küsija! Ma Telliskivis poes ei käi, aga märkasin Selveris kõige odavamat muna – Lätist, puurikanamuna – ja selle [hind] oli umbes 1,78 eurot. Telliskivis ilmselt müüakse karpe, mis on 2–2,5 korda kallimad.

Aga te viitasite koalitsioonilepingule – seda teemat komisjonis ei arutatud. Aga kui te küsite koalitsioonilepingu kohta, siis konkreetselt saab öelda seda, et loomade heaolu on selle järgi oluline. Kui te räägite komisjoni liikmetest, siis nendel aruteludel, mis on puudutanud seda viimast eelnõu ja ka eelnevat, on kõik komisjoni liikmed nagu ühest suust öelnud, et kui ettevõtjad on valmis minema vabatahtlikult [kanade puuris pidamiselt üle] – Eesti kõige suuremate tootjate [toodang] moodustab umbes 90% Eesti kanamunatoodangust –, siis peaks kaaluma, kas me peame siin saalis selle kohta veel eraldi seaduse tegema või suudame ühiskonnas kokku leppida, nagu on Põhjamaade näide.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Teie ettekanne oli oodatust tagasihoidlikum. Te küll mainisite seda, et komisjonis on olnud sellel teemal kaks istungit, ja ütlesite ka seda, et puurivabadele süsteemidele üleminek läheb maksma umbes 50 miljonit. Aga minu küsimus on selline: kas te arutasite komisjoni istungil ka konkreetseid samme, kuidas toetada järkjärgulist üleminekut puurivabadele süsteemidele? Äkki räägite sellest lähemalt.

Aitäh, hea küsija! Nagu ma oma eelmises vastuses ütlesin, kui 90% Eesti munatootmisest on kokku leppinud, et ta läheb vabatahtlikult üle, ja on lähiaastatel võimeline ja valmis tegema teatud investeeringuid, siis see vabatahtlik üleminek, mida ettevõtjad väljendasid, on seotud tegelikult nende investeeringuvõimekuse projektsiooniga ja riskide maandamisega. Auväärt Riigikogu ei saa kahjuks praegu öelda, kui palju on võimalik 2028 pluss ühtse põllumajanduspoliitika raamrahast toetada nii munakanapidajaid kui ka teisi sektoreid. See arutelu on meil ees, sellepärast et me peame enne suutma Euroopas selle eelarve, mille projektsioon Eestile on hetkel väga positiivne – ligi 6,5 miljardit –, saama ametlikult kokku lepitud ja siis on võimalik hakata seda raha jagama. Nii et valmisolek toetada kindlasti on, aga kinnitada ei saa seda praegu ka auväärt Riigikogu lähtuvalt sellest, mis meid ees ootab.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud maaelukomisjoni esimees! Teatavasti oli see eelnõu plaanis esialgu esitada valitsuse eelnõuna, aga valitsuses jäi see mingil põhjusel peaministril päevakorda panemata ja see takerdus. Kas teie saate kinnitada, et juhul, kui esimene lugemine täna lõpetatakse, teie komisjoni esimehena ei jäta seda eelnõu kodukorra mõtte vastaselt riiulile või puuri, vaid seate selle eelnõu teise lugemise maaelukomisjoni päevakorda veel kevadistungjärgul?

Aitäh! Niipalju, kui mina olen Riigikogus olnud, ja niipalju, kui on ajalooürikutest lugeda, siis demokraatia üks osa on eelnõude menetlemine, tagasilükkamine, nende pikem menetlemine ja välja langemine täiskogu koosseisu [volituste] lõpetamise puhul. Nagu ma enne ütlesin, me ei ole seda arutanud, kuidas me edasi käitume. Meil on igal juhul plaanis teha veel teatud kaasamisi, see puudutab ka teaduslikku poolt. Me ei ole täna käsitlenud ka seda, mis puudutab lindude suremust farmides ja selle seost pidamisviisidega. Nii et teemasid, mida arutada, on kindlasti veel.

Tiit Maran, palun!

Aitäh komisjoni tööst ülevaate tegemise eest! Ma küll ei mäleta täpselt, et seal oli juttu sellest 50 miljonist, aga las olla. See 50 miljonit teie sõnastuses – ma saan aru, et see tundub olevat väga suur summa ja võimalik, et liiga suur riigi jaoks. Ja nüüd ma olen natukene segaduses. Kui ettevõtjad on teinud selle hea tahte avalduse ja tahavad üle minna, siis need kulud tulevad ju nagunii. Kas need kulud on siis ettevõtjate maksta või te peate ikkagi vajalikuks seda ka riigi poolt toetada? Ja kui [peate vajalikuks] riigi poolt toetada, siis mis on vahe seaduse vastuvõtmise ja mittevastuvõtmise vahel finantsilisest seisukohast?

Hea küsija! Võib-olla me pöörasime liiga vähe tähelepanu ühele aspektile ja see puudutab võimalikku importi väikesesse Eesti Vabariiki. Kui Poola isegi jaekettides lõpetab puurikanade [munade] müügi, aga tootmine jääb alles, siis tuleb öelda, et sellel munal on vaba pääs Eesti kaubandusse. See tähendab seda, et Eesti ettevõtja võib sattuda ebavõrdsesse konkurentsi lähtuvalt sellest, et tarbija nõuab seda [muna] ja tahab seda hinna tõttu saada.

Küsimus on ju tegelikult turul teenitavast [sõltuvas] investeeringuvõimekuses ja selle ümberjagamises mingi aja peale, et ettevõte jääks ellu, töökohad säiliksid ega tekiks muid pingeid, olgu see siis seotud ettevõtte enda majandamistegevusega või sotsiaalsete müügisüsteemidega. Nagu te tähele panite, avalikkuse ees räägitakse, et üks või teine riik kavatseb keelustada. Aga üldiselt tuleb vaadata ka seda, kas tegemist on sellega, et tootmine keelustatakse või müük kaubanduses keelustatakse. Me räägime hästi palju kaubandusest, aga ei räägi kondiitri- ja toiduainetööstusest, millele on täpselt samasugune mõju.

Aga 50 miljonit on käinud meie istungitest läbi ja seda võib vaadata ka protokollidest. On tehtud lihtsalt matemaatiline arvutus. Kas see on 45 või 50 miljonit, see sõltub ajahetkest, mil seda arvutatakse. Selle investeeringu suurus, kui palju see maksma läheb, on enam-vähem teada. Julgen öelda, et 50 miljonit on iga sektori jaoks väga suur investeering, kaasa arvatud selle sektori jaoks, mille osakaal Euroopa Liidus on 0,2%.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud maaelukomisjoni esimees, hea ametikaaslane! Oled olnud ka põllumajandusminister ja kindlasti oli loomakaitseseadus ka siis laua peal, kui sa minister olid. Nüüd on minu meelest sul maaelukomisjoni esimehena unikaalne võimalus koos komisjoni liikmetega, heade ametikaaslastega, see algatus tegelikult selle koosseisu aeg seaduseks teha. Oleks äärmiselt kurb, kui koosseisu lõpus, nagu sa ka ise välja tõid, eelnõud, mille menetlus ei leia jätku, langevad kõik menetlusest välja ja [tuleb] uus Riigikogu ja [toob] uuesti need teemad lauale. Selge see, et sa ei saa öelda kindlat otsust, kuidas asjad edasi lähevad, aga kas sa vähemalt püüad seda ära teha selle koosseisu jooksul koos komisjoni liikmetega, sest tegelikult see ootus on päris suur ühiskonnas?

Aitäh, auväärt hea küsija! Komisjoni esimehena ma olen püüdnud menetleda eelnõusid selliselt, et ma oma arvamust peale ei suru, ehk lasta sootsiumil, nagu vanasti öeldi, rahulikult arutleda.

Võib-olla praegu on leidnud vähe käsitlust ka see, et kuigi auväärt härra Maran märkis seda, et Euroopas justkui on menetluses või menetlusse minemas loomade heaolu laiem pakett, siis hetkel see menetlusse minemas ei ole. Selle tähtaeg, kui see menetlusse võiks minna, võiks olla selle aasta neljandas kvartalis ja siis selgub, millised teemad laua peale üldse võetakse. Ka Euroopa volinik on ise tegelikult tunnistanud oma sõnavõtus Euroopas seda, et see ebaühtlane üleminek oma olemuselt rikub konkurentsi. See rikub konkurentsi, ühelt poolt võib rikkuda siseriiklikult [ja teiselt poolt] Euroopas tervikuna lähtuvalt sellest, milline on import. Import ei ole ka praegu keelatud.

Selle tõttu minu arvates Eesti Vabariigi seisukohad, valitsuste seisukohad sellistes küsimustes on alati olnud põhimõttelised, et kui me loome mingeid keelde, üleminekuid, siis need peaksid olema tegelikult Euroopas tervikuna vastu võetud. See loob kõige parema ja valutuma ülemineku ka konkurentsi mõttes, ettevõtjad saavad sellega kohaneda. 

Aga ma veel kord rõhutan: need aspektid arutelu mõttes on ääretult olulised, aga [loomade] heaolu mõttes ei olnud mingit vastasseisu. Komisjoni liikmed ja ka teised on küsinud, aga miks siis ei võiks seda teha vabatahtlikult, kui seda on deklareeritud ja kui eesmärk on täpselt sama. Mulle tundub, et me hetkel vaidleme mitte loomade heaolu üle, vaid selle metoodika üle, kuidas sellele üle minna, muidu ei oleks ju Põhjamaades seda juhtunud ja juhtumas.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu jaoks on siin ikkagi ebakõla, kolleeg Tiit Maran sellele juba viitas. Vabatahtlik kokkulepe on sõlmitud, see on siit debatist korduvalt läbi käinud. Te olete ise rõhutanud, et enamik munatootjaid on juba ise valmis minema vabapidamise peale üle. Nad on seda teinud teadmises, et sellega kaasnevad investeeringukohustused. Samal ajal te oma ettekandes keskendusite justkui peamise takistusena väga pikalt sellele, et see toob kaasa olulisi investeeringuid, ja laususite, et eelnõu menetlemine seetõttu kindlasti ei lähe kiirelt. Mina ei saa aru, mis siis seda ebakõla loob. Tahes-tahtmata jääb mulje, et see vabatahtlik kokkulepe on justkui kattevari, et tegelikult selle muutusega sisuliselt mitte tegeleda. Palun selgitage, mis on ikkagi teie kui maaelukomisjoni juhi seisukoht, mis on selle eelnõu perspektiiv ja miks need kaks nägemust kokku ei lähe.

Aitäh, auväärt küsija! Te ilmselt kisute neid sõnu kontekstist välja. 50 miljonist ma ei rääkinud kui peaargumendist, vaid kui ühest mitmest argumendist, mis selles arutelus käsitleti. See on põhiline põhjus, miks ma seda nimetasin. Tervise aspekti me ei ole üldse siin saalis käsitlenud. Ja härra Maran kindlasti teab seda paremini, et kui me vaatame erinevaid pidamisviise, siis loomade suremus, võiks öelda, on keskmiselt samal tasemel. Tõsi, see vahemik jääb näiteks puurikanade ja õrrekanade puhul 4% ja 12% vahele. Aga ka seda me ei käsitlenud vastuargumendina, vaid lihtsalt teadmisena, et loomade kannatused on statistiliselt olemas ka siis, kui nad on õrrekanalas, vabapidamisel ja mahepidamisel. 

See on võib-olla olnud ühiskonna arutelus natukene eksitav, et kui me selle seaduseelnõu vastu võtame, siis kõikvõimalikud [halvad] juhtumid lõpevad. Eestis on väga väikesed farmid võrreldes Euroopa suurriikidega, aga see statistiliselt tähendab mõnes mõttes sellist pilti, et igas 24 tunnis mõni loom hukkub, arvestades seda, et nendes farmides on 10 000, 20 000 või 30 000 [looma]. See on teadlaste uuritud ja kinnitatud fakt. Aga me ei toonud esimese faktina [esile mitte] seda, vaid fakti, et ettevõtjad on vabalt üle minemas ja tekib küsimus, miks eelnõu esitajad tahavad seda seadusesse panna, kui meie ettevõtjad on valmis seda tegema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! [Ettekandja], kõigepealt aitäh sellise kaine ettekande eest! Aga minu küsimus on, kui palju te komisjonis arutasite turu võimalikku ümberjagamist, Eesti inimeste reaalsest ostujõudu – munade ostu jõudu just nimelt –, võimalikku muna importi ja seda, et Hiinast ja Indiast saab minu andmetel kahe-kolme sendiga praegu muna kätte.

Aitäh! Võib-olla Indiat ja Hiinat me a priori ei maininud, aga kindlasti oli arutelu üks osa see, et kui see Euroopas tervikuna ei ole keelustatud, siis igal juhul puurikana muna siia tuleb, kas Euroopa Liidu seest või kolmandatest riikidest. Tõsi on see, et praegu üldiselt selles regioonis liigub muna suuremas osas Poola–Leedu–Läti–Eesti liinil, nii võiks justkui öelda. Aga see on teistpidi jälle oluline, sellepärast et kui me vaatame kaubanduskettide käitumist, siis kaubanduskettide käitumine on objektiivselt vaba, mis võib tähendada ka seda – mõned ettevõtjad on ka seda tunnistanud –, et jäädakse eelistama mingit enda kodumaa toodangut, ma ei [mõtle] praegu konkreetselt ainult muna, vaid mida iganes. See võib tähendada seda, et konkurents saab veel tugevama löögi. Aga ma jään selle juurde, et sellised üleminekud peaksid toimuma Euroopa Liidus tervikuna. Ma arvan, et minister ja parlament peavad selle jooksul rohkem tööd tegema. Aga minu arvates on oluline ka see, mida Euroopa Liit sügisel loomade heaolu nõndanimetatud paketis lauale jätab ja mis nende järgmiste eesistumiste ajal arutluse alla tuleb. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! On ju ilmselge, et kui me täna julgelt teeksime selle otsuse ära, siis see annaks hoogu sellele, et Euroopas terviklikult saaks kiiremini kogu spektris see probleem lahendatud, nii [kanade] kasvatamine ehk pidamine ühtepidi ja [munade] kasutamine ehk tarbimine [teistpidi] saaks reguleeritud kiiremini. Seda oleks väga vaja. Ja minu arust on see ka konkurentsiküsimus. Seda on minule mitmed munatootjad ütelnud, et kui me täna julgeksime ära teha selle otsuse ja annaksime ka selge sõnumi, et me tahame riigina sellesse sektorisse toetusi suunata, siis tegelikult kümne aasta pärast oleks ju need ettevõtjad paremas konkurentsiolukorras ja konkurentsivõimelised ka Euroopa munaturul tervikuna. Ma ei saa ühest asjast aru: miks me peame oma ettevõtlust nagu maha kiskuma? Äkki te oskate kommenteerida seda?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägiksime riigiettevõtetest, siis ma saaksin selle küsimuse sisust aru. Aga siin on üks väike vastuolu. Kui ettekandjate väide on see, et tarbijad järjest rohkem eelistavad [puurivabade kanade mune], siis ei peaks ju probleemi olema. Ega Riigikogu ei lähe tarbija koju ega ütle talle, et sa pead ostma seda muna. Loogika ütleb seda, et mida rohkem tarbija poes ostab puurivaba kana muna, seda kiiremini ettevõtjad sellele üle lähevad. See on meie arvates see loogika. Selle tõttu see seadusesse raiumine sel hetkel, kui munatootjad on tõesti seda ise deklareerinud, ei ole meie arvates a priori nii oluline kui eesmärk ise, et me läheksime sellele üle. Samas tuleb töötada paralleelselt Euroopa Liiduga. 

Aga kurbloolisus on tegelikult ju lihtsalt selles, nagu ma ütlesin, et munakanu on Euroopas üle 350 miljoni. Isegi kui Eestis oleks neid miljon – mingitel andmetel on alla miljoni, aga vahet ei ole, isegi kui oleks miljon –, siis selle mõju Euroopa Liidu majandusele oleks olematu. Ja kui me laseme ettevõtjatel koos tarbijatega teha selles arutelus moraalse valiku, mida nad on teinud, siis see on minu arvates absoluutselt suurepärane. Aga vahel meile tundub, et me suudame Euroopa majandust mõjutada rohkem, kui meil musklites jõudu on. 350 miljonit munakana, Eestis alla miljoni – sellel ei ole selles kontekstis mõju.

Aga kuna me oleme moraalselt küpsemad kui 10–15 aastat tagasi, siis minul on siiralt hea meel, kui me annaksime ettevõtjatele võimaluse teha seda vabatahtlikult. Ja kui seadusandja aastal x märkab, et nad ei pea sellest lubadusest kinni, siis on vajadusel võimalik Riigikogul sekkuda. Need on need arutelupunktid, mida maaelukomisjonis ja ka majanduses ja maaelus sõna otseses mõttes arutatakse. Mina kutsun küll kõiki üles kaubanduses tegema oma moraalsed valikud poeleti juures, et see 70% kukuks alla 50% vähemalt paari aasta jooksul. Siis on kindlasti ettevõtjatel võimalus teha kiiremalt seda üleminekut.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me ju tegelikult teame, et kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, siis see protsess liikus päris kiiresti ja nüüd on see tegelikkuses peatunud. Teil on siin suhteliselt ebameeldiv vastata neile küsimustele, peate välja mõtlema ühte, teist ja kolmandat. Aga lõppkokkuvõttes me teame, et ei Reformierakond ega Eesti 200 ei kavatse selle [eelnõu] edasiminekut teisele lugemisele toetada. Me teame, et see raha pannakse ka kuskile mujale, põllumajanduses on vajadusi [küllalt]. Teie ülesanne on siin nüüd head nägu teha ja Reformierakonda või valitsuskoalitsiooni päästa nii palju, kui annab. Aga teie vastustest vaikselt kumab läbi see põhimõte, mida te tegelikult teha kavatsete. Sellest tulenevalt mul on teile lihtsalt kaks küsimust. Üks on see, kas seda ümmargust juttu on raske ajada siin, ja teine küsimus on see, mis te arvate, kas peale meie siin saalis jääb avalikkus ka seda uskuma.

Sotsiaaldemokraatidega valitsuses minu arust ei läinud midagi väga kiiresti, sellepärast ei ole nad ka praegu valitsuses. Sotsiaaldemokraatidel ei olnud võimekust ühiskonnas tekitada diskussiooni, et ettevõtjad oleks valmis vabatahtlikult seda tegema. Kui te peate seda meie võiduks või meie saavutuseks, siis väga tore. Aga see ei ole ju nii, see on olnud üks osa diskussioonist.

Mul ei ole, auväärt Riigikogu, teie ees väga keeruline olla komisjoni esimehena, sest nagu ma ennem rõhutasin, ma olen püüdnud seda arutelu vedada väga tasakaalukalt, rahulikult ja argumenteeritult. Ma ei ole kuulnud praegu teie käest nii palju argumente, mille tõttu ma võiksin öelda, et teil on a priori õigus. Aga ma rõhutan veel kord, et loomade heaolu puhul oleme me ühel poolel. Meetodid tunduvad olevat natukene erinevad. Ja ma ei pea keerutama. Ma räägin seda, mida me oleme arutanud, ja kannan teile seda nii palju, kui mul on võimekust, siin saalis ette.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Esiteks, ma arvan, et muna on küll selline toode, mille toomine Indiast või Hiinast siia ei kõla tõenäoliselt väga mõistlikult. Võib-olla ma eksin, aga ma siiralt kahtlen, et Hiina munad siia jõuavad. 

Aga ega ma päris täpselt ei saa aru sellest loogikast, nagu te ütlesite, et kui me näeme ühel hetkel, et see vabatahtlikkus siiski ei toimi, siis me võime ju mõne aasta pärast jälle tagasi tulla sellesama eelnõu juurde ja siis juba öelda, et nüüd tehke nii. Mulle tundub, et me täna pigem ikkagi oleme ettevõtjate poolel selles mõttes, et kui me võtame seaduse vastu Riigikogus, siis meil on ka mingisugune moraalne kohustus neid ettevõtjaid toetada. 

Aga minu küsimus on pigem Euroopa Liidu kohta. Mina olen aru saanud, et ka Euroopa Liidu siseselt on ikkagi võimalik näiteks puurikanade munasid riigiti keelata, nende müüki keelata, kui on põhjendatud argument, näiteks inimeste või loomade heaolu või tervise või elu kaitse. Kas te olete seda arutanud ka selles mõttes …

Teie aeg!

… või kas see vääriks eraldi arutelu?

Aitäh, auväärt hea küsija! India näide ei olnud küll minu näide, aga Eestist läheb puurikanamuna ka Saksamaale ravimitööstusesse, mis on ka [üsna] pikk maa. Ma nimetasin vist ka Poolat ja Leedut ja Lätit, rohkem neid, kes meie turgu ilmselt mõjutavad. Aga erakorralistel juhtumitel võivad teatud rekad jõuda meie juurde ja meie munatootjate hinda päris korralikult alla lüüa, mis konkurentsi veelgi raskendab.

Küsimuse teine osa jäi mulle natuke arusaamatuks. (Saalist täpsustatakse.) Ühine turg, jah. Selles mõttes me oma aruteludes viitasime ju tegelikult sellele, et kui kuskil lepitakse kokku, et mingid kaubandusketid ei müü [puurikanade mune], siis see ei tähenda a priori sada protsenti, et kõik kaubandused neid ei müü. Kuskil on tootmine keelatud, kuskil on antud üleminekutähtaeg, näiteks väga rikkas riigis Taanis on see vist aastal 2035. See jätab konkurentsi turul ikkagi teatud ebaõiglasse [seisu].

Minu viide oli see, et kui me võtame kokku Eesti tarbija munatarbimise ja võrdleme seda Euroopa tarbimisega ja võimekusega toota puurikana [muna], siis see on, ma ei tea, sadades või tuhandetes kordades suurem, ja see tähendab seda, et see muna tuleb ikka siia turule. Küsimus oli selles, miks oleks mõistlik, et Euroopa Liidus tervikuna keelataks see ära. Ja selle teine osa oli see, et kui me laseme kolmandatest riikidest sellesama muna Euroopa turule, siis see nõrgendab terviklikult [siinsete ettevõtete] konkurentsivõimet. Aga puhtalt eetiliselt ei ole me absoluutselt erinevatel rindejoontel, rõhutan veel kord.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Kuigi mul ei ole ideoloogiliselt Reformierakonnaga kõige soojemad suhted, ma tänan tasakaalukalt kaine ettekande eest. Aga küsimus on, kas te arutasite komisjonis, miks selle eelnõuga ei taheta keelata ära puurikanade munade müüki. On veel munamassi, mis samamoodi on seda päritolu. Kui praegu keelata ära puurikanade pidamine, siis oleks puurikanade munade müük oluline. Ja muuseas vahepeal võin öelda, olles ettevõtjatega ka täna hommikul suhelnud, et tegelikult see tähtaeg – see on nüüd kolleegidele – tuleb tõenäoliselt palju lähemale kui 2035. Aga jah, mida te komisjonis arutasite?

Aus vastus on see, et me seda päris sellise rakursi alt, nagu teie küsimuse esimene osa oli, ei arutanud. Kas me tulevikus seda rakurssi kavatseme kasutada? Ei julge öelda. Aga üks oluline osa sellest arutelust oli tegelikult see, et me peaksime arutelude käigus olema maksimaalselt avatud ja ausad mõlemal poolel. Ja üks osa sellest arutelust oli seotud ka sellega, miks näiteks minu arvates loomade heaolu eest võitlemisel MTÜ Nähtamatud Loomad ei ole valmis ise liituma selle kokkuleppega ja olema see ühiskondlik valvur koos seadusandjaga, kui seda on vaja. Me ei saanud sellele sellist vastust, mis oleks meid rahuldanud, aga ma arvan, et see oleks ühiskonnale väga tervendav ja arusaadav. Ma arvan, et need numbrid, mis poes hakkavad statistiliselt [liikuma] positiivses suunas, oleksid [liikunud] ka kiiremini, kui praegu on olnud. Tõsi, kuskil oli ka kirjeldusi või küsimusi, et järsku me peaksime näiteks loomaaiad ära keelama, aga me ei võtnud seda nagu põhiteemana. See on küll protokollis kirjas, sellepärast et me salvestame [kõik] protokolli, aga see ei olnud selle komisjoni arutelu teema, et me peaksime seda sellisel kombel tegema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete ka, nii nagu istungi juhataja ja nii nagu mina, vastutanud põllumajanduse eest, kaasa arvatud selle teema eest, mis täna siin laual on. Ma võtan kinni just sellest [lausest], kus te ütlesite, et Nähtamatud Loomad – vormilt väike, aga sisult suur MTÜ – võiks seda ühiskondlikku kokkulepet kuidagi hallata või vedada, et see üleminek toimuks. Kas see oli teil ka komisjonis arutelul või te lihtsalt praegu käisite selle ühe ideena välja?

Seda [mõtet] esitasid nii mitmedki komisjoni liikmed erinevatel komisjoni istungitel. Ma ei saa täpselt öelda, mis konkreetsel istungil, seda saab protokollist järgi vaadata. Aga me ei käsitlenud seda sellises võtmes, et ta peaks olema – kuidas ma ütlen? – sõna otseses mõttes juriidiline vastutaja, vaid ta võiks olla hea mentor ja koostööpartner selleks, et ettevõtted viiksid selle vabatahtlikult ellu kiiresti ja kiiremini, kui nad esialgu on kavandanud. Ma ei mõista seda mõtet absoluutselt hukka. Minu arvates oli see päris hea mõte. Aga sellele küsimusele saavad nad üldsuse ees ise ju tegelikult vastata.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, auväärt juhataja! Auväärt kolleegid! Daamid ja härrad! Selles kojas siin arutatakse väga mitmesuguseid seaduseelnõusid. On selliseid, mis on tehnilised, mis täpsustavad mingit protseduuri, teevad seda mõnikord lihtsamaks, ja pole midagi teha, peab ütlema, et aeg-ajalt ka märkimisväärselt keerukamaks. Siis on selliseid poliitilisi, mis lähtuvad maailmavaatest, vastanduvatest arusaamadest. Aga on ka selliseid eelnõusid, mis on nende ülesed, sellised, mis tegelevad eetilise tasemega, mis tegelevad selle selgeks saamisega, mida tähendab olla inimene. Antud seadusemuudatus on just üks sellistest ja ma palun teil seda ka sellisena võtta.

Selliste seaduste menetlemine on alati äärmiselt keeruline, sest see on tavaliselt vastuolus mingi rutiiniga, mis on harjumuspärane. Ja harjumuspärasest [kõrvale kalduda] on väga raske. See pole ainult seadusesätete muutmine, see on väga paljude väljakujunenud harjumuste, mustrite muutumine ning käsitleb loomulikult ka majanduses toimuvaid muutusi.

Praeguses ajas kõik need argumendid siin tunduvad meile võib-olla väga-väga olulised, me diskuteerime nende üle. Aga ma võin teile öelda, et kui see seadus vastu võetakse, siis mõne aja pärast on meil isegi kummaline mõelda, et me siin niimoodi arutlesime. Ma toon teile ajaloost ühe näite. Briti impeerium keelas orjanduse 1833. aastal, Slavery Abolition Act. Tänapäeval isegi mõte orjandusest on täielikult vastuvõetamatu, aga toona kerkis märkimisväärne vastasseis. Umbes nii, et jah, loomulikult on orjandus halb, aga samas on orjandus impeeriumi kaubanduse ja maksutulu vundament. Orjanduse kaotamise puhul majandus variseb kokku, kolooniad muutuvad kahjumlikuks, tööviljakus langeb – praeguses mõistes konkurentsivõime.

Eetilised otsustused eeldavad tavapärasega [võrreldes] kastist välja mõtlemist, suurema pildi nägemist, inimeseks olemise [olemuse] nägemist, teiste eluvormide ja inimeste kannatuste nägemist ja nende lubamatuks pidamist. Need muutused on ajaloos väga keerulised, aga väga olulised ja mõne aja pärast [näivad] niivõrd loomulikud, et tundub arusaamatu, miks neid enne ei tehtud.

Tegelikult on ju igasuguse elusolendi kannatuste lubamine aktsepteerimatu ja see on iseenesestmõistetav. Aga ikkagi me kuidagi võimaldame seda. Miks? Sellel on meie ajaloos väga palju juuri, aga üks olulisemaid tuleneb ilmselt René Descartes'ilt, 16. ja 17. [sajandi] filosoofilt, meie teaduse isalt, kelle mõtetel on olnud äärmiselt suur mõju meie mõttemaailmale, seda nii halvas kui ka heas. Ja see halb mõju on paraku meie mõttemaailmast visa kaduma. Nimelt arvas Descartes, et vaim ja hing on see, mis on omane ainult inimesele, aga loomadel on ainult keha. Tema käsitlustes on see lihtsalt nagu mingi loommasin, mille käitumine tuleneb kehalistest mehhanismidest, kuid millel ei ole mõtlemist, ei ole teadvust, ei ole hinge, ei saa olla valu ega kannatusi, näiteks nagu tolmuimejal ei saa olla kannatusi. Ja tema käsitluses olid loomade karjed vaid mehaanilised helid, kui ta loomi elusalt lahkas, ning sellest ebameeldivast helist pääsemiseks oli lihtne tee: heli tekitamise vahend, häälepaelad, tuli lihtsalt läbi lõigata. Tänane teaduslik arusaamine on selle Descartes'i mõtteneeduse ammu kummutanud. Loomad on kognitiivsed, nad tunnevad, tunnevad muu hulgas valu ja kannatusi, aga ka rõõmu ja heaolu.

Teadusliku teadmise tee tavaellu ja seadusesse on aga tavaliselt väga pikk ja keeruline. Antud eelnõu on üks samm sellel teel.

Aga millest siis lähtuda? Kas meil on mingi alus, mida mööda liikuda? Loomade heaolu arvestamiseks on teadus välja töötanud loomade viis vabadust, mis tagavad selle minimaalse, mida on loomadel tarvis. Nendeks on vabadus janust ja näljast, vabadus ebamugavusest, vabadus valust, vigastustest ja haigustest, vabadus loomuomasele käitumisele ning vabadus hirmust ja kannatustest. See on ääretult oluline raamistik, sest see võtab kokku nii füüsilise kui ka vaimse heaolu miinimumnõuded. See kehtib kõikidele loomaliikidele, mitte ainult tootmisloomadele.

Tööstuslikus tootmises, kus tootjad omavahel konkureerivad, on tootjatel endil väga raske teha muudatusi, isegi kui neil on väga hea tahe, sest see eeldab kulusid ja keegi võib kokkuleppeid murda. Tegelikult ongi selles protsessis juhtunud see kummaline asi, et elusolend on muutunud tööstusmehhanismi osaks. Ja seepärast on reeglite loojatel, seadusandjal, eetikast lähtuvate otsustuste puhul äärmiselt oluline roll. Me siin praegu oleme erandlikult heas olukorras: ühelt poolt on ettevõtjate hea tahe ja teiselt poolt on seaduseelnõu ning need kaks toetavad üksteist. Paremat olukorda selle eetilise seaduse vastuvõtmiseks, mu armsad kolleegid, ma kardan, meil ei saa olla.

Sotsiaaldemokraadid toetavad seda eelnõu ja kutsuvad kõiki teisi rahvasaadikuid seda toetama. Sellega vähendame valu ja kannatusi. Ärge unustage, et Eestis on praegu puurides 660 000 kana, kes kannatavad ja piinlevad. Kannatavad ka praegu, sellel ajal, kui mina siin räägin, ja kannatavad kogu see aeg, kui see seadus venib või kui seda ei menetleta. Muuseas, protsentuaalselt on vaid Maltas rohkem puurikanu kui Eestis. Eestis on neid 77%, Euroopa Liidus keskmiselt 37%. Oleme selles kindlasti Euroopa viie kõige tagurlikuma riigi hulgas. Astume sellest seltskonnast välja, teeme seda! Aitäh teile tähelepanu eest!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Head kolleegid! Mul kindlasti ei lähe nii kaua aega, aga ma tuletan teile meelde, et juba aasta pärast toimuvad Riigikogu valimised. Reformierakonna strateegia on kogu aeg olnud selline, et nad lihtsalt venitavad. Ma mäletan, et koosseisu [ametiaja] alguses, pea kolm aastat tagasi, pidin ma minema maaelukomisjoni selleks, et selle esimees viitsiks üldse petitsiooni menetlusse võtta. See juhtus, läks kolm aastat aega ja me oleme olukorras, kus Reformierakond loodab, et nad järgmise aasta jooksul [lasevad] ühiskonnal unustada, et selline eelnõu on olemas, ja koosseisu vahetusega langeb eelnõu menetlusest välja.

Loomulikult, kui Keskerakond tuleb võimule, me teeme selle ära. Aga mul on, head sõbrad, teile väga suur palve: ärme oota aasta aega! Reformierakond ise väga selgelt sellega hakkama ei saa, nad vajavad survet, nad vajavad ühiskonna survet. Ja koos suudame saavutada selle, et järgmise aasta jooksul suudab maaelukomisjoni esimees tegutseda kiiremini ja viib selle eelnõu menetluse lõpuni. Ma täiesti usun, et ühiskonna areng on tõepoolest viinud meid nii kaugele, et Eesti Riigikogu saadikud ei hääleta selle vastu ja see eelnõu leiab siin saalis toetuse. Aga selleks peab see läbima kolm lugemist. Koos suudame selle ära teha. Aasta aega on meil veel, teeme ära! Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olgu kohe alguses ära öeldud, et Eesti 200 toetab alati loomade heaolu suurendamist. Tänase eelnõu valguses on meil ka selge üleskutse nii sellele saalile kui ka kogu Eesti elanikkonnale, et kui vähegi võimalik, siis ärge ostke puurikanade munasid, sest nende tootmise viis ei ole enam ammu kooskõlas tänapäevase arusaamaga loomade heaolust. Nii nagu me ise ei soovi elada kitsastes tingimustes liikumisvõimaluseta, ei tohiks pidada seda vastuvõetavaks ka loomade puhul. Mina ega minu pere ei ole juba aastaid ostnud puurikanade mune. See on väike otsus, aga see peegeldab suuremat muutust kogu ühiskonnas. Üha rohkem inimesi teeb sama valiku. Kui vähegi võimalik, soovitan kõigil sama teha.

Seega ei käi tänane debatt selle üle, kas loomade heaolu on oluline või mitte. Siin ju eriarvamusi pole. Eesti munatootjad on lubanud, et lähevad aastaks 2035 vabatahtlikult üle puurivabale munatootmisele. See on oluline samm. Ettevõtjad on valmis panema mängu oma kõige kallima vara, oma kaubamärgi ja usaldusväärsuse, sest tänapäeval ei ole maine lihtsalt turundus, vaid osa ettevõtte väärtusest. Meest sõnast ja härga sarvest, nagu öeldakse.

Samas on loomade heaolu eest seisjatel selle lubaduse suhtes skeptilisus. Seda muret tuleb ka mõista. Usaldus ei teki alati sõnadest, vaid tegudest. Seetõttu võiks kaaluda lahendusi, mis aitavad usaldust tugevdada. Olen püüdnud ühe lahendusena välja pakkuda kirjaliku kokkuleppe tootjate ja loomade õiguste eest seisjate vahel, kuhu saaks lisada ka mehhanismid, mis tagavad ettevõtjate tugevama vastutuse, kui usaldus puudub. Kui lubadusi ei täideta, võiks tootjatel tekkida kohustus panustada loomakaitse edendamisse või teadus- ja arendustegevusse, mis parandab loomade pidamise tingimusi. See oleks minu arvates aus kompromiss ja soovitan osapooltel sellele tõsiselt mõelda. 

Kui Riigikogu siiski arvab, et sellesse loosse tuleb sekkuda seaduse tasemel, siis pärast seaduse esimest lugemist peame väga selgelt läbi mõtlema, kuidas kutsuda esile reaalne muutus, nii et me iseendale näppu ei lõikaks. Hea kavatsus ei pruugi automaatselt anda head tulemust, kui me ei arvesta majanduse toimimise loogikaga. Me peame mõistma, et praegused munatootmise tingimused oleme ise rahvana oma esindajate kaudu siinsamas saalis varasemalt kehtestanud. Seetõttu ei saa me kuidagi öelda, et ettevõtjad ei täida täna seadust või tegutsevad hooletult. Kontroll nende üle on päris karm. Me peame arvestama ka sellega, et kui riik hakkab seadusega piirama ettevõtlust, tekib maksumaksjatele kohustus kompenseerida sellega kaasnevad kulud. Kulud võivad ulatuda kümnetesse miljonitesse eurodesse ja see on see hind, mida maksame selle eest, et kokkulepet sektoriga otse ei soovita paraku teha. See ei ole sugugi abstraktne number ja see raha tuleb võtta kellegi teise arvelt.

Me peame arvestama ka sellega, et tegelikult tekivad suurema keskkonnamõjuga farmid. See võib tähendada lindudele ka suuremat haigestumise ja epideemia riski ning seeläbi ka otsest mõju meie toidujulgeolekule. Seetõttu peame olema targad. Eesmärk on õige, kuid kõik need nimetatud riskid tuleb maandada. Vaatame korraks ka suuremat pilti. Euroopa Liidus on ühine turg, liikmesriikide piirid eksisteerivad majanduse mõttes sageli ainult meie peades. Seetõttu tuleb arvestada ka sellega, et kui keeld ei hakka kehtima üle terve Euroopa Liidu, siis on oht, et puurikanade osakaal mõnes teises riigis Eesti arvelt lihtsalt suureneb ja meie poelettidel on endiselt sama seis. Siis peame endilt ausalt küsima, kas me sel juhul oleme ikka päriselt loomade heaolu suurendanud. Just seetõttu on oluline, et puurikanade pidamine lõpetataks Euroopa Liidu üleselt. Eesti peab näitama siin selget ja tugevat toetust Euroopa tasandi lahendusele ja survestama komisjoni, et keeld hakkaks kehtima kõikidele riikidele ühtemoodi. Teadaolevalt võetakse see teema sel aastal päevakorda. 

Head kolleegid! Selge on ka see, et praegune seadusemuudatus ei ole ainult loomakaitse küsimus. Ma olen sellega täitsa nõus. See on küsimus ka sellest, millist ühiskonda me soovime. Kas me tahame, et majandus areneks koos väärtustega või väärtuste arvelt? Me ei pea valima ettevõtluse ja eetika vahel, me saame valida tegelikult mõlemad. Minu sõnum munatootjatele on aga täna väga selge: ärge investeerige puurikanade pidamisse! Turg liigub teises suunas. Inimesed ei soovi enam näha loomi elamas armetutes tingimustes. Seda näitab kasvav nõudlus puurivabalt peetavate kanade munade järele. Mul on hea meel, et Eesti liigub ka orgaaniliselt õiges suunas. Nii et Eesti 200 toetab esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mait Klaassen, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ja kõik, kes te jälgite meid ülekande kaudu! Ma tahaksin natuke läheneda sellele küsimusele veidi teisest rakursist, nimelt tuletada teile meelde ajalugu. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel võeti ühe esimese seadusena Riigikogus vastu loomakaitseseadus ja see juhtus 17. detsembril 1992. aastal. Selle koostamisel õnnestus ka mul endal osaleda. Täna laudadel olev seadus käsitleb tegelikult vaid ühte loomaliiki ja põhiliselt ühte selle pidamisviisi. Aga esmalt ma tahan [refereerida] Eesti Maaülikooli loomade heaolu professorit David Arneyt, kes ütleb, et selleks, et loomakasvataja saaks oma loomalt kvaliteetset toodangut, peavad tema pidamise tingimused vastama liigile omastele vajadustele. Kanade puuris pidamist ei poolda ka sellelsamal teemal omal ajal kandidaadikraadi kaitsnud Renaldo Mändmets.

Et aga paremini mõista, miks üldse kanu puuris pidama hakati, peame esmalt tunnistama, et see tehnoloogia võeti maailmas kasutusele just seoses munade vajaduse järsu kasvuga ja tööstusliku loomakasvatuse arenguga. Minu enda pika [elu] jooksul, nii noorus- kui ka õpinguajal, peeti kanu veel suurtes latrites sügaval allapanul, kuid ka seal esines kõrget suremust tallamise, nokkimise ja nakkushaiguste tõttu. Pean siinjuures märkima, et tean, millest räägin, sest oma esimese palga olen teeninud just kanalates. Aga probleem on täna minu jaoks tegelikult milleski muus.

Paraku ei muuda tehnoloogia muutus inimese vajadust munade järele. Pealegi on poes müüdavad munad ainult üks produkt, väga suures osas kasutatakse ka munapulbrit, ilma milleta ei saa näiteks kondiitrid ja pagarid oma tööd teha. Ja vaat selle pulbri päritolu ega ajalugu ei suuda me tegelikult täpselt kontrollida ka tulevikus, sest seda saab vedada ümber maailma. Ma usun, et valdav enamus või sisuliselt kõik saadikud pooldaksid kanadele paremate pidamistingimuste loomist, aga selle tänase konkreetse protsessi teeb keerukaks saadikutele, ma arvan, juba veidi tüütuks muutunud kampaania, kus me saame iga päev kümnete ja kümnete kaupa meile, mis kutsuvad meid üles tegema seda, mida me tegelikult ju teha tahame.

Aga paraku teavad ettevõtjad kõige paremini, kuidas minna üle uutele tehnoloogiatele ja mis see maksab, ning on selleks sõlminud ka ühiskondlikku leppe. Reformierakond usaldab ettevõtjaid. Minu sügava veendumuse järgi [on nii, et] kui ühiskonda püütakse reguleerida ainult seaduste ehk karmi käega ja kokkuleppeid – isegi neid, mis ei ole kirjas – ei peeta millekski, siis meil pole lootustki ehitada üles tasakaalus ühiskonda. Reformierakond hääletab esimese lugemise lõpetamise poolt. Ja loomaarstina soovin ma kanadele head tervist ja olen kindel, et nende pidamise tingimused paranevad. Aitäh!

Aitäh! Aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel juba kõne peeti. Vastusõnavõttu? Teid ei mainitud, nii et ma ei saa vastusõnavõttu ka anda. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjonis on tehtud ettepanek eelnõu 828 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15.

Istung on lõppenud. Head ööd!