Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame 22. aprilli infotundi. Kõigepealt on mul kolleegidele palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, rahandusminister Jürgen Ligi ja regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil kaheksa registreeritud küsimust. 

Aga enne, kui me asume nende registreeritud küsimuste juurde, on käsi püsti kolleeg Tõnis Mölderil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Te ütlesite väga ilusti ja loetlesite üles neid Vabariigi Valitsuse liikmeid, kes on täna infotundi tulnud. Ma pean tõesti teile väikese märkuse tegema, et minu meelest Jürgen Ligi ei ole tühi koht. Hetkel ma ei näe teda siin saalis, kuigi teie tegelikult ütlesite, et ta on justkui saalis. Minu küsimus on see, kus on rahandusminister ja kas ta tegelikult osaleb infotunnis.

Suur tänu! Minule teadaolevalt on rahandusminister siiapoole teel ja kui tema järjekord kätte jõuab, siis ta on kohal, aga ma arvan, et reeglina selliste protseduuriliste küsimuste ajal minister sisse astub. Nii et ma arvan, et see on siin lähemate minutite küsimus, kui rahandusminister ka Riigikogu infotunnist osa võtma hakkab. Aga tema küsimise järjekord on kolmas, nii et meil on sinna veel pisut aega. Ma loodan, et rahandusminister on peagi siin Riigikogu istungisaalis. Aga hakkame pihta sellepärast, et meil on kaheksa registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on riigi juhtimine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma tahaks tõesti riigi juhtimise kohta küsida, täpsemalt see, mis peaks tagama meie majanduse arengu ja inimeste toimetuleku ehk energeetika. 

Eile tegelikult avalikkuse jaoks tuli uudis, kuskohas Erkki Raasuke ja tema kolleeg avaldasid tegelikult informatsiooni, mis oli Eesti ettevõtjate poolt juba ammu on öeldud – et mis puudutab suuri investeeringuid energeetikasse, siis need ei tule ilma selleta, et riigil on plaan, kunas, mis liiki elektrivõimsusi ehitada, mille jaoks, ja ka selge plaan, millised peaksid olema need rahastamisskeemid. Ja selgelt sai ära ka öeldud tegelikult nii suurinvestorite poolt ja ka Eesti ettevõtjate poolt, et tänane ENMAK seda ei ole, see on lihtsalt ilus visioonidokument ja Eestis energiavõimsusi kogu selle plaani puudumise vastu Eestis tegelikult eriti ei rajata. 

Ma praegu loen uudiseid, et Elering kavatseb nüüd 900-megavatised gaasijaamad Eestisse ehitada. Vähe sellest, et suure tõenäosusega mõne aasta pärast tuleb panna põlevkivielektrijaamad kinni. Selle kõige kõrval siis on täiesti arusaamatu, miks akupangad sinna ei sobi, kui palju peavad maksumaksjad selle kõige eest maksma hakkama. Ja tipukoormuste jaoks võib gaasijaamade ehitamine olla mingis loogikas täiesti õige ja sobiv, aga arusaamatuks jääb see, et kui põhivõimsusi ei ehitata ja põhivõimsuste ehitamise ja rajamise plaan täiesti puudub Eestil, siis mida me selle Eleringi asjadega teeme. Eks te võib-olla seletaksite meile seda üldist olukorda nüüd ja siis ka seda Eleringi tänast uudist. Kus kohas neid gaasijaamasid hakatakse rajama ilma selleta, et me teame üldse, kuidas põhivõimsusi välja ehitatakse, mis mahus, mis liigis ja mis ajaks?

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Jah, ma olen nõus, et riigi juhtimise küsimuse taga võis aimata küsimust energeetikast ometi. Õnneks ma seda aimasin, nüüd ma saan teile vastata. 

Kõigepealt energeetikast laiemalt. Me oleme seda debatti pidanud. Esmaspäeval oli meil ju kas mitte sotsiaaldemokraatide endi esitatud arupärimine, kus me seda teemat üsna üksikasjalikult käsitlesime. Selle arupärimise kohta Jaak Aab ütles siin üle andes seda sõbralikult, et küllap ta oleks pidanud minema keskkonna- ja energeetikaministrile, aga lihtsalt on tore ka vahepeal peaministri käest küsida. Nii et detaile saab ikkagi valdavalt küsida valdkonnaministri käest ja saab küsida ka ettevõtete käest, süsteemioperaatori käest, muu hulgas Eleringi käest, mida nad täpselt kus teevad. 

Aga suures plaanis on üldiselt ikkagi nii, et – ma ei teagi, millest me võime alustada. Me võime alustada hinnast, võime alustada võimsustest, ükskõik mis nurga alt alustada. Üldiselt energeetika on ikkagi nagu mitme jalaga tool. Lihtsamalt öeldes – ma püüan seda siia aja sisse suruda – on vaja erinevaid osasid, taastuv ja seda rohkem – ja nagu me näeme, kui päike paistab, tuul puhub, hinna toob allapoole, on vaja tipukoormuste katmisi ja kiiremini käivitatavaid võimsusi. Reserve praegu tagavad põlevkivijaamad, selle eest me ka raha maksame. Ja põlevkivijaamad tagavad seda seni, kuni meil on uued võimsused tipukoormuste ja kriitilisemate kohtade katmiseks. Selleks Elering süsteemioperaatorina tõenäoliselt seda plaani teebki, millisel viisil need tipukoormused katta. 

Sellega, mis te ütlesite, et turul üksi ei tule erinevaid rajatisi, ma päris nõus ei ole. Ma saan aru, millele Raasuke ja Sullingu nii-öelda omavaheline referaat või kokkuvõte viitab, ma seda lugesin ka. See viitab sellele, et suurte objektide rajamiseks oleks hea riigi osalus või ettemääratud tulu sellele objektile. Näiteks, kui keegi tahab rajada mereparki, tuumajaama, siis me peaksime ütlema, et olgu, me lepime maksumaksjatena kokku, et me maksame 20 aastat sellel midagi kinni, pehmelt öeldes, hästi üldistatult. Loomulikult nii on lihtsam äri teha. Kellel ei oleks lihtsam äri teha, kui riik garanteerib rahavoo. Ma arvan, et see on üsna lihtne äri. 

Nüüd aga, tulles turu juurde. Ma ei taha nüüd ühte ettevõtet teistest kuidagi välja tõsta, aga Sunly, kellel on suur päikesepark, teatas hiljuti 1,7 miljardi maksumusega andmekeskuse rajamisest, samamoodi turutingimustel, kui soovite. Evecon koos Corsica Solega rajasid Eestisse Mandri-Euroopa suurimad akupargid sisuliselt sellel hetkel. Akuvõimsused turutingimustel taas. Nii et on võimalik mitut pidi. Loomulikult on lihtsam suuri objekte rajada, kui maksumaksja raha on sinna külge ühendatud, aga Eesti on väike riik, kõike me maksta ei jaksa, nii et seetõttu me peame ka valikuid tegema.

Aitäh!

Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ega te mu küsimusele tegelikult ei vastanud ja ma julgen öelda, et see tegelikult vastus oli väga ebaadekvaatne. Ja ma olen öelnud, et minu arvates teie peamine mure on see, et teil puudub otsustusjulgus, ja seda siit oli ka näha. 

Ma ei tea nüüd, kuidas siis selgeks teha teile, et kui ettevõtjad ja kõik ettevõtjad ja kõik investorid ja kõik rahastajad, pangad ütlevad, et selliste tingimuste ja selliste skeemidega, mida te olete välja mõelnud, et teeselda siin nii-öelda selle Eesti energeetikaga tegelemist, ei tule turule neid vajaminevaid võimsusi, siis neid ei tule sinna. Te võite rääkida siin meile infotunnis ükstapuha mida, aga sellel lõppkokkuvõttes on tagajärg.

Ja nüüd, kui rääkida Eleringi plaanist 900 megavati eest gaasijaamasid ehitada, siis, teate, see on väga suur investeering. See investeering tuleb inimeste elektriarvele. See investeering mõjutab tegelikult seda, mis saab põlevkivienergiast – suhteliselt kiiresti saab sellest nagu kinniminemine. See investeering mõjutab tegelikult, täna ei arvesta akupankadega, nagu me näeme – akupargid ei sobi sinna. See investeering tuleb ilma, et teie suudaksite mulle siin täna öelda, kust tulevad energia tootmise põhivõimsused. 

Ja see on nii oluline investeering, nii suure mõjuga – see ilmselgelt peab olema valitsuse laualt läbi käinud. Ehk te siis äkki kirjeldaksite ja seletaksite, kuhu ta selles energeetika tootmise plaanis sobitub, milline on tal täpselt mõju ja mis on siis nii-öelda see valitsuse seisukoht siin.

See, et öelda, et lihtsalt kõik asjad iseenesest juhtuvad – ei ole juhtunud siiamaani. Ja kui kõik turuosalised, kõik investeeringutega seotud ettevõtjad ja rahastajad ütlevad, et seda ei juhtu sellisena, nagu ENMAK on ja tänane valitsuse plaan, siis seda suure tõenäosusega ei juhtu. Te võite ju peaministrina unistada, aga need unistused jäävad ju selliseks helesiniseks unenäoks teie ja selle magamistundide juurde. Aga võib-olla te valgustaks just seda tänast Eleringi infot, on ju, et kuidas see plaan siis välja hakkab nägema?

Jah, aitäh, hea küsija! Ma ütlen, et kui vastus ei meeldi, ei tähenda, et seal pole vastust. Vastus on selline, mis teile ei meeldi tõenäoliselt, ma saan aru, aga ärge kurtke, et seal vastust pole. Seda esiteks.  

Teiseks, praktika on kahjuks näidanud, jah, et teie väited ei ole lõpuni tõesed, sellepärast et kui ma vaatan ka Eesti nii-öelda energeetika dünaamikat ja arengut, näiteks sellel samal esmaspäeval me seda debateerisime. Alates 2021. aastast on vähemalt nelja tuulepargi ehitusega alustatud – Purtse, Saarde, Aidu, Sopi-Tootsi; valminud kuus tuuleparki.

Eestis on tuuleparke – lihtsalt näitena – 711 megavatti, millest 405 megavatti on viimase viie aasta jooksul rajatud. Hankeid loomulikult on tegemises veel.  

Turutingimustele on tulnud Mandri-Euroopa suurim salvestuspark. Nagu ma kirjeldasin, ettevõte hakkab rajama 1,7 miljardilist andmekeskust, kellel on päikeseenergia võimalused. Nii et tuleb ikka, ka turutingimustele.  

Ma saan aru, et meie maailmavaated on erinevad. Me ju koalitsiooniski diskuteerisime seda pidevalt. Teie ettekujutus on, et maksumaksja raha eest peavad kõik ärid käima. Mina seda ei arva. Mina arvan, et maksumaksja rahaga tuleb seal toetada seda initsiatiivi ja osalusega tuleb seal toetada initsiatiivi, kus see muidu ei juhtu ja on riigile hädavajalik. Seal on meie maailmavaateline vahe. Kui te ütlete, et see pole vastus, siis see vastus ei pea meeldima, aga seal on erinev vaade. Seda nüüd esiteks. 

Teiseks, vaadake, hästi palju on olnud energeetikas üldse debatti, et kus me omadega oleme. Ja mulle ikka tundub, et tuleb ka laiemalt rõhutada, sest kõik maalivad siin hädaorgu ja kogu see infotund tihtipeale on üks hädaoru kirjeldamine, siis ma siiski juhiks tähelepanu, et nüüd on seotud selliseks nii-öelda võrdlusarvuks või benchmark'iks see Läänemere-äärsete riikide keskmine elektrihind. Ja selles kõige väiksemate tarbijate hulgas oleme me Leeduga esimesel-teisel kohal, parimate hulgas kõige soodsamalt; keskmiste tarbijate hulgas, ehk, 20–499 megavatti – Rootsi-Soome järel kolmandad – esikolmes oleme. Ja kõige suuremate tarbijate hulgas oleme esineljas. Nii et tegelikult me oleme oma energeetikatoimetamise hinnaga tarbijatele ja võimalustega päris kenasti toimetanud. Nii et ettekujutus, et üks arengukava peab andma kõik juhised pluss rahastamise – võrrelge siis nende riikidega, kus on antud väga konkreetsed juhised ja toetused maksumaksja kulul erinevatele projektidele – ega sellegi kõik maksab maksumaksja kinni, ei ole mingit teist rahakotti maksumaksjal.  

Nii et seetõttu, jah, ma ütlen, et tuleb valida väga hoolega, milliseid projekte teha. Ja ENMAK oma olemuselt, ma ütleks siiski nii, et kui ta vastu võeti või kinnitati, siis tagasiside turult oli sellele valdavalt positiivne. Aitäh!

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Väga austatud peaminister! Mina ka soovitan, et ärge olge nii ebakindel, sellest sõltub tegelikult Eesti majanduse areng ja käekäik. Aga küsin siis täpsemalt üle ja sellele ei peaks olema väga raske vastata. Kas ja millal kavatseb valitsus esitada tervikliku investeerimiskõlbliku energiaportfelli plaani koos konkreetsete tegevustega? Ja kui seda ei kavatseta teha või on juba see teadmine olemas, siis kui palju need rajatavad gaasijaamad lähevad elektriarvele juurde ehk kui palju need lähevad tänasele elektritarbijale maksma?

Seda, milline on nende maksumus, saab kirjeldada süsteemioperaator Elering. Ma olen kindel, et Kalle Kilk ja teised kolleegid teevad seda suurima heameelega. Üldjoontes peaks olema ikkagi juhitav võimsus, ma ütlen puusalt – ma arvan, et Kalle Kilk oskab seda täpsemalt kirjeldada – samas suurusjärgus või vähemalt sarnases suurusjärgus, kui praegu me maksame põlevkivikatelde eest. Müts maha kõigi energeetikute ees, kes suudavad neid põlevkivikatlaid ülal hoida. See ei ole kindlasti lihtne tegevus. Tegemist on tihtipeale amortiseerunud kateldega ja seal on vaja palju vaeva näha. Aga ma arvan, et ta sarnasesse suurusjärku jääb, kui me maksame praegu reservide eest. Seda esiteks. 

Teiseks, valitsus – vähemalt ma arvan, et küll minu valitsus – ei hakka kindlasti tegema investeerimisplaani ettevõtjate eest. Te ütlete, et olge kindlam. Kuulge, valitsus võtaks maksumaksja raha ja hakkaks ütlema, et siia rajame me merepargi, siia rajame tuumajaama ja siia selle kolmanda ja seda kõike teeme maksumaksja raha eest! Me oleme erinevad ja see on täiesti vastuvõetav. Mina olen liberaal, teie olete sotsiaaldemokraat, teie arvates oleks okei maksumaksja rahaga minna turule. Mina arvan, et meie ülesanne on selle vähese, napi maksumaksja rahaga käituda nii vastutustundlikult kui võimalik. Riigipoolne osalus või initsiatiiv on põhjendatud seal, kus muidu oleks turutõrge. Nii et see on see vahe meil. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me läheme nüüd teise küsimuse juurde, mille esitab Helir-Valdor Seeder, on Helir-Valdor Seeder tõstnud käe ja soovib esitada küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tõepoolest, mul on selline heatahtlik protseduuriline ettepanek. See informatsioon, mida me siin vahetame, on väga oluline loomulikult selles saalis viibivatele inimestele, saadikutele ja ministritele. Aga meid jälgivad ka inimesed ilmselt läbi ekraanide. Mul on ettepanek, et me niisuguseid lühendeid, millest meie aru saame, aga vaatajaskond ei pruugi aru saada, kasutaksime võimalikult vähe, nagu ENMAK ja nii edasi. Ma usun, et suur osa inimestest ei saa aru, mis see ENMAK on – energiamajanduse arengukava. Mul on palve vältida niivõrd-kuivõrd võimalik, lühendeid ja väljendada ennast selgelt, et laiem auditoorium meid mõistaks.

Ma loodan, et kõik, kes siin sõna võtavad, üritavad ennast võimalikult selgeks teha. Aga kui mõnikord need lühendid sisse lähevad, siis teinekord on võimalik neid parandusi sisse viia. Ja teil on kohe võimalik lühendivabalt esitada oma küsimus.

Teine küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on Eesti majanduse konkurentsivõime. Helir-Valdor Seeder, palun!

Auväärt peaminister! Viimastel aastatel on Eestis olematu majanduskasv, kõrge inflatsioon ja hinnatõus, rekordilised maksutõusud ja uued maksud, kiire riigi laenukoormuse ja riigieelarve defitsiidi puudujääk. Ettevõtjate kindlustunne on vähenenud ja üldine konkurentsivõime langenud. Kõikide meie naaberriikide majandused on meist ka mööda vuhisenud. Täna on Riigikogus arutusel välismaalaste seadus, mis drastiliselt muudab tööjõupoliitikat, eelkõige sissetoodava ja võõrtööjõu poliitikat, mis omab ka päris olulist mõju meie konkurentsivõimele. Selle seaduse raames on valitsusel plaanis kolmekordseks tõsta sisserände piirarvu vaatamata sellele, et viimastel aastatel ei ole seda piirarvu isegi mitte täidetud. Sissetoodavast tööjõust on ainult 15% toodud selle piirarvu all, ülejäänud 85% on tulnud läbi erandite ehk väljaspool piirarvu. Lisaks sellele alandatakse palganõuet kuni 80%-ni Eesti keskmisest, mis Tallinna oludes on umbes 70% Tallinnas makstavast keskmisest. Rääkida siin kõrge kvalifikatsiooniga juhtidest ja ekspertidest ei ole mõtet. Seadustatakse ka seda, et siia tööloa alusel tööle saabuvad isikud võivad tulevikus olla üheksa kuud töötuna ja neile laiendatakse kõiki erinevaid toetusi, näiteks töövõime-, pensioni- ja vanemahüvitisi jne. Minu küsimus selle taustal on, loomulikult kasvab sotsiaalne surve sotsiaalsüsteemile ja tervishoiule kohutavalt, et miks valitsus selle asemel, et kõrgema lisandväärtusega ja teadmistepõhise automatiseeritud ja, nii nagu te ütlete, ka tehisaru kasutamisele orienteeritud majanduse asemel pöörab majanduse tegelikult tagasi odava tööjõu eelise ja väheefektiivse majanduse suunas? Miks valitsus seda teeb?

Aitäh, hea küsija! Kui te alustasite majanduse üldisest pildist, siis jah, ma arvan, et meie regiooni majandus tervikuna on olnud sõja ja keerulise aja tõttu surve all ja meie samamoodi. Paar aastat ongi olnud kehv majanduskeskkond, pole kahtlust. Ei ole küll defitsiidi puudujääk, vaid on defitsiit. Ma selle parandan ära, muidu on see nagu likviidsuse likvideerimine, igaks juhuks märgin ära. Ja maksude puhul parandan sellegi, et maksutõus on olnud sel aastal, me siiski õnneks langetasime makse, kaotasime selle teie tehtud astmelise tulumaksu ehk maksuküüru. Alguseks lihtsalt parandan selle. See tähendab, et netopalga tõus on umbes 10% Eesti inimestele, nagu Eesti Pank ütleb. Mis puudutab tööjõurännet, siis rände puhul on ikkagi pigem pilt selline. Ja ma saan aru, et konservatiivsetele erakondadele sobib kuidagi seda maalida veidi mustemaks. Aga numbrid näitavad – just teilegi tulnud numbrid –, et Eestis siiski rändab rohkem välja kui sisse. Nii et see pilt on pigem sedapidi. Mis puudutab tööjõu juurdetoomist, siis pigem on arutelu käinud selle üle, mida on korduvalt ilmselt parlamendis räägitud, ka mina olen infotunnis rääkinud, arupärimistel, ja räägitakse veel. OSKA raport ehk Kutsekoja raport, kus sees on tööandjad, ametiühingud, Siseministeerium, Haridusministeerium ja kõik erinevad osapooled, kirjeldab ära, et meie haridussüsteemist ei tule teatud valdkondades oskustega inimesi. See on probleem meie majanduse edasisele arengule, et meil on vaja teatud oskustega inimesi, kes teeksid teatud töid. Seda näidet olen minagi toonud, majandus- ja tööstusminister on toonud, aga toon veel. See kirjeldab võib-olla väiksemas skaalas seda hästi, et ühes trükikojas, kenas väikeses Lõuna-Eesti linnas, on nii, et Ukraina abielupaar aitas tööle panna ühe liini ja kümme inimest said tööd. Meil on vaja teatud oskustega inimesi. Ma saan aru, et poliitilistes huvides võib-olla on teil seda vaja kuidagi migratsioonipumbana esitada, mida EKRE on siin väga pikalt mananud ja ei ole ju kuidagi juhtunud. Ränne on siiski kontrollitud ja kontrollituks ta jääb. Tegemist on ikkagi oskustega töötajate toomisega sinna kohta või tööjõu kitsaskoha likvideerimisega selles kohas, kus see on. Selle asja mõte on ikkagi see, et kui on teatud oskustega inimesi puudu, näiteks konstruktsioonide tegemisel või teatud töölõikudel, siis neid inimesi saab sinna tuua. See ei ole kuidagi lihtne ega murevaba. Nii et see on see pilt. Aga kui te ütlesite, et see eelnõu on siin menetluses, siis eelnõudebatis te saate ju seda kõike käsitleda.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, auväärt peaminister! Sellega ma olen loomulikult nõus, mis te ütlesite, et olukord ei ole lihtne ja ega lahendused ei ole lihtsad, aga paraku minu arvates need valitsuse praegused väljapakutud lahendused olukorda ei paranda, vaid pigem kontserveerivad selle olukorra või isegi süvendavad meil probleeme. Olukorras, kus ei ole suurt majanduskasvu ja kus nii sisserände kui siia toodava tööjõu puhul me võimaldame inimestel olla töötud, kõiki sotsiaalseid hüvesid, mis läheb ka vastuollu solidaarsuse põhimõttega. Mis läheb ka vastuollu solidaarsuse põhimõttega, kus siin lühiajaliselt viibivatele inimestele võimaldatakse kõiki sotsiaalseid hüvesid. Aga see ei ole proportsionaalne, kui pikaajaliselt on kulud. Nii et see ei ole mõistlik. 

Nüüd, te rääkisite OSKA raportist, siis siin on terve lehekülg, kuhu mahub terve maailm ära, eelnõu seletuskirja juures. Siin ei ole kaugeltki juttu ainult mingitest spetsiifilistest valdkondadest ja ekspertidest. Ja ränne muidugi kontrolli all meil ei ole, ei tööjõu ega muus mõttes. Absoluutselt mitte! Põhiseaduskomisjonis ei suuda meile ei Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ega ükski teine ministeerium tuua adekvaatseid andmeid inimeste liikumise osas üle piiri ja kes kuhu on jäänud ja kes millal, kuhu on lahkunud ja samuti ka kulutusi. 

Ja kogu tegelikult seda välismaalaste seaduse muudatusi tuleb vaadata kontekstis rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muudatustega, mis meil ka parlamendis arutelul praegu on ja millega suurendatakse ka tegelikult ja laiendatakse siia sissetoodavate inimeste ja tulevate inimeste ringi. No näiteks lisaks siis abielus olevatele ja kooselus olevatele inimestele võib siia nii-öelda perekonnaliikmetena tuua ka emotsionaalse sideme kaudu või majandusliku sõltuvuses olevaid inimesi ja nii edasi. Kogu see kontingent ju hakkab koormama meie sotsiaalsüsteemi olukorras, kus tervishoiusüsteemi ja tervisekassa on defitsiidis. Sotsiaalsüsteem on kriisis. Me elame ju üle jõu! Härra peaminister, äkki te võtate tagasi? Praegu on selline tuhin.

Teie aeg!

Valitsus võtab eelnõud massiliselt tagasi. Olete valmis ka need eelnõud tagasi võtma?

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh selle küsimuse ja selle lahke ettepaneku eest! Kinnitan, et sellist tuhinat, nagu te ütlesite, ju ei ole. Üks eelnõu, mis puudutas toimingupiirangu nii-öelda kvalifitseerimise määratlemist, sai justiitsministri poolt tagasi võetud ja selle valitsus esitleb uuesti. Ma saan aru, et eile oli korruptsioonivastase erikomisjoni avalik istung, kus otsiti ühisosa õiguskaitse, Riigiprokuratuuri ja parlamendi erinevate osapoolte vahel, kuidas kvalifitseerida toimingupiirangut nii, et ka avalikkus saaks aru, milline see lävend peab olema, ja millisel viisil seda menetleda, kas väärteona või kriminaalmenetluses. Nii et see oli üks eelnõu. (Hüüe saalist.) Ja kui on muid eelnõusid, mida valitsus soovib tagasi võtta ja mis on menetluses, siis seda saab valitsus teha. Te teate reegleid. Nii see käib. 

OSKA välistööjõu uuringust ma siiski pean teile ütlema seda, et – ma ei tea, võib-olla tõesti seal materjalides ei ole, muidugi pahasti, kui ei ole, aga hea, et ma saan öelda – on märkimisväärne osa – see on nüüd välistööjõu uuringust – pereliikme viibimise alustega inimestest tööturul hõivatud, 42%. Ja 20% neist töötavad tippspetsialistidena, 16% on lihttöölised ja ei ülejäänud hõivatud oskustöötajatena. Nii et märkimisväärne osa nendest, keda te mainisite, on ka tööturul hõivatud. Arvestades Eesti tööturu vajadusi, ma arvan, et töökäsi on siin igal juhul vaja. Tööpuudus sõltub tsüklist parajasti. Kui majandus hakkab kasvama, siis on kindlasti töökäsi juurde vaja. Ja Eesti majandus – ma saan aru, et me siin võib-olla vaatame erinevate prillidega, aga siiski – on vähemalt aasta alguse seisuga olnud ikkagi kasvutsükli alguses, eks ju. Ehkki Hormuzi väina mõjud tõenäoliselt mõjuvad kogu Euroopale ja mõjuvad ka meile, nii et eks te peate mõtlema, kuidas see konservatiivne poliitika laiemalt siin levib. 

Nüüd, mis puudutab OSKA raportit ja tööjõudu, siis seesama loetelu ehk tööjõupuudusega tegevusalade loetelu töötatakse välja konkreetsete kriteeriumide alusel. See ei ole kuidagi meelevaldne. Seal on OSKA tööjõuvajaduse prognoos – enne te kutsusite üles lühitermineid mitte kasutama, aga OSKA on selline termin –, tegevusalade ekspordi osatähtsus müügitulust ja tegevusala keskmine brutotöötasu. Selle alusel see tööjõupuudusega tegevusalade loetelu töötatakse välja. See puudutab ikkagi OSKA raportit, ekspordi osatähtsust ja keskmist brutotöötasu. Ta ei ole kuidagi meelevaldne ega juhuslik.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Kui jätkata samal teemal, siis odav tööjõud on ikkagi see, millest meie räägime, mitte sellest, millised võimalused on praegu tuua riiki juba niigi tööjõudu sisse Eesti keskmist palka makstes ja väga palju muid variante. 

Aga kui nüüd rääkida konkurentsivõimest, mille kohta see küsimus siin oli, siis kõige rohkem mõjutavad konkurentsivõimet ilmselgelt energia hinnad. Kui siin Helir-Valdor Seeder ütles enne, et ENMAK-i lühendist ei saada aru, siis ma arvan, et ka sellest sisust ei saa praegune valitsus aru. ENMAK on teatavasti energiamajanduse arengukava, mis on aastani 2035. Selles arengukavas on kirjas kõik unelmate variandid, mida energia tootmiseks vaja võiks minna, aga läbimõeldud poliitikat, mis oleks realistlik ja mis see kõik meile maksma läheb, seal ei ole. 

Te tõite siin näite, et turutingimustel ehitatakse suurimat akuparki. Aga samas, kui see akupark tegelikult teenindab taastuvenergiat – tuulikute ja päikeseenergiat peaks sinna talletama –, siis nendel päevadel, kui mitu päeva ei ole tuult ega päikest, see tähendab, et akupark läheb tühjaks, aga sinna juurde liidetav tööstus ehk serverid vajavad ikka voolu. Ja see tähendab seda, et veelgi suuremaks läheb tegelikult vajadus juhitavale energiale. Ja vaat see juhitava energia puudus on meil tõsine. Te ütlesite, et kõik tuleb turutingimustele. Ei tule ju! Reaalselt on ju meil praegu peale makstud juba taastuvenergia tasusid siiamaani üle miljardi ja järjest tuleb neid uusi juurde. Tuulikutele tehakse, sajale tuulikule järjest jälle dotatsioonidega pakkumisi. 

Minu küsimus on, et millal me jõuame ükskord ka ENMAK-is ja põhimõtteliselt ka valitsuse otsustes sinnani, et meil on läbimõeldud majandus- ja energiapoliitika. 

Aitäh! Mitu väidet, mitu küsimust. Kõigepealt, energia hinnast. Te ütlesite, et energia hind on kõige olulisem, see oli teie esimene väide. Me oleme pannud energia hinna võrdluseks Läänemere-äärsete riikide keskmise elektri hinna. Andres Sutt kirjutas Delfis ühe pikema loo, seal on graafikud ka ilusti olemas ja nii edasi. Ma kordan seda, et oleks ka ilusti öeldud, et 2,5–5 megavatt-tunnise aasta tarbimisega kodutarbijate elektri lõpphind 2024. aastal oli Läänemere-äärsete riikide keskmine 26,22 senti. Eestis oli see 22,57, me olime Leedu järel teisel kohal, napilt, õige väikese vahega. Kõige väiksematel tarbijatel olime esimese kahe koha sees, kui me hinnast räägime. Keskmine on 20–499 megavatt-tundi aastas, see on nüüd äritarbija. Oleme kolmandad, meie ees on Rootsi ja Soome, siis on Eesti. Keskmine on 20,34, me oleme alla sellest keskmisest – 19,19. Nii et me oleme sealgi ilusti võrdluse arvu järgi alla mõlemas. Nii, kus me oleme üle? Suuremad tarbijad on 70–150 gigavatt-tundi aasta tarbimisega äritarbija, Läänemere-äärsete riikide keskmine on 14,3, meil on 15,83 ja me oleme neljandad, meie ees on Soome, Rootsi ja Taani. Nii et kui te küsite hinna kohta, siis seda esiteks. 

Teiseks, kui te küsite, et tuleb tarbimist juurde. Jah, erinevate tööstuste ja elektritarbijatega on vaja uusi tootmisi. Eelduslikult see on seesama muna-kana debatt, mille üle ju energeetikud ja majandusinimesed pidevalt debateerivad. Kumb tuleb enne? Kas tuleb enne energia tootmine? Selle vastu te ju võitlete. Te olete ju kogu aeg võidelnud selle vastu, et tuleksid uued tuulepargid. Ärge häbenege seda! Kui te võitlete, siis võidelge, eks ju. Konservatiivid on ju väga aktiivses võitluses taastuvenergia vastu, aga kui need tulevad, siis on ka neid tootmisi võimalik siia rajada. 

Ja juhitavat kindlasti on vaja, samamoodi on vaja võrke selleks, et juhitavat kasutada. Päeva lõpuks võib teha pikaajalise vooluostu lepingu ehk PPA näiteks Soome tuumajaamaga. Seda kõike on võimalik teha, on võimalik ka muude allikatega teha. Nii et selleks on turul tegelikult instrumendid olemas kui sa tahad kindlustada endale hinna. Aga tihtipeale, kui küsida ettevõtjate käest, miks nad mõnes valdkonnas seda PPA-d ehk pikaajalist vooluostu lepingut ei ole teinud, siis sellepärast, et börsilt saavad nad soodsamalt. Börsihind on neile tihtipeale soodsam. See on aus vastus, mida mulle antakse ja ilmselt antakse teile ka, kui te küsite. 

Ja kokkuvõttes te küsite energeetikapoliitika kohta. Ma siiski meenutan, et selles majandussüsteemis, kus meie oleme, toimib turg nii, et hind on ikkagi nõudluse ja pakkumuse tulemus. Ja mulle tundub, et siin debattides väga tihti see kipub ununema. Nõudlus ja pakkumine töötavad koos, siis tekivad ka tootmised ja hind.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. 

Tänane kolmas küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on põlevkivi kaevandamise õigus. 

Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Jah, tahaks rääkida uus kiviõli kaevandamise väljamüümisest, kaeveloa müümisest erasektorile. 

Ma lihtsalt tahaks meelde tuletada, et Eesti Energia on ainuaktsionär on Eesti Vabariik. See tähendab seda, et Eesti Energia kuulub Eesti rahvale. Ja Eesti Energia üldkoosolek on kõrgeim juhtorgan ja selle kõrgeima juhtorgani eesotsas on rahandusminister Jürgen Ligi. Kui see uudis tuli ilmsiks, et Eesti Energia tütarettevõte tegi sellise otsuse läbi Eesti Energia nõukogu, et kaeveluba müüa x-hinnaga erasektorile – pärast selgus erasektori poolt, mis see hind ka oli; mitte märkimisväärne –, siis Jürgen Ligi ütles, et see ongi Eesti Energia nõukogu pädevuses ja rahandusminister kui rahvaesindaja üldkoosoleku näol selliseid otsuseid ei tee.  

Ja ma ikkagi tahaks küsida; see ju vastus tähendab ka seda, et – mida ka Jürgen Ligi on öelnud –, et tema sellest otsusest ei olnud teadlik.  

Küsimus: hea minister, kas te olite sellest otsusest teadlik, et selline otsus nõukogu poolt vastu võetakse? Ja kui olite teadlik, mis ajast te olite teadlik ja kuidas te protsessi lõite kaasa? Aitäh!

Aitäh!

Härra rahandusminister, palun!

Aitäh! Teema on nüüd väga pikki aastaid üleval olnud ja ma olen sellega olnud kursis, et kaks firmat omavahel vaidlevad – VKG ja Eesti Energia. Ja see hetk, kui see kokkulepe nende vahel sõlmiti, oli minule jäi teadmata. Mul ei ole selle kokkuleppe vastu midagi. Kui te tahate vaielda, kas see oli hea või halb, siis hea meelega. See, et erafirmale antakse õigus midagi kaevandada, see on Eestis tavaline ja selle vastu mul midagi ei saa olla. 

Aga loomulikult, kui ma kuulsin, et, lugesin ajalehest seda, et see on ära toimunud, see kokkulepe, siis ma helistasin ka juhatuse esimehele ja ka oma asekantslerile ja noomisin neid, et mind oleks pidanud siiski informeerima. Aga noh, sellest ei juhtunud midagi; lihtsalt vabandati. 

Ja ma pean tunnistama, et üldiselt Narva kaevanduse sulgemise otsusest mind teavitati enne. Nii et meil ei ole seda probleemi, et oleks põlevkivist puudu, ja ei ole ka seda probleemi, et nüüd eraisik või erafirma kaevandab – sellega on kõik hästi: nad kaevandavad, nad maksavad makse, annavad tööd, väärindavad põlevkivi.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ega suuresti meil ju suuri etteheiteid erasektorile ei olegi. Ja kui me räägime VKG-st, siis tõesti, tegemist on ju suure ettevõttega, kes tagabki töökohad inimestele selles piirkonnas. Küsimus on ju milleski muus. Küsimus on selles, et jällegi, vaatame sinna ajalukku. Teil on ju õigus, kogu see saaga kestis umbes 20 aastat. Eesti Energia käis ka kohtus ja VKG selle kohtuprotsessi ju alustas. Eesti Energia kaitses seda kaevandamisõigust ja see tähendas seda, et tal oli selge huvi omada seda kaevandamisõigust. Ja Eesti Energia võitis selle kohtuprotsessi, mille tulemusel sõlmiti kokkulepe erasektoriga, kus üks kolmandik kaevevarust läkski erasektorile ja kaks kolmandikku jäi Eesti Energiale. Ja järsku, kabinetivaikuses – ja ma sain aru, et isegi teie ei olnud sellest teadlikud – sündis selline otsus. Lihtsalt see maht, mille kohta see otsus sündis, on meeletult suur. Me räägime 200 miljonist tonnist põlevkivist. See on suur maht, see annab ettevõttele umbes 30 aasta kaevandusvaru. See, et sellest väärindatakse ja tehakse õli ja nii edasi, on midagi muud. Meie räägime kogu selle protsessi olemusest, kuidas seda tehti, miks ei arutatud avalikkusega ja mis on selle tagajärjed pikemast perspektiivist lähtuvalt, kui me räägime varudest. Kaevandatavaid varusid on Eestis põlevkivi osas ühe miljardi tonni ulatuses. Praegu 200 miljoni tonni otsus oli tehtud kabinetivaikuses ja meil on selle kohta küsimusi ja etteheiteid. Huvitaval kombel teid see ei häiri.

Aitäh! Ma juba vastasin, et mind häirib küll, et ministrit ei informeeritud, aga mind see otsus ise ei häiri. Mind häirib see, et te eksitate avalikkust. Te räägite näiteks 200 miljonist tonnist, tegelikult on see koguhulk 90 miljonit tonni. Te olete levitanud juttu, kuidas maa all olevat mahtu saab korrutada põlevkivi müügihinnaga ja nimetada seda kahjuks. See on vale. Veel on mulle saadetud näiteid, kuidas teie esimees räägib, et mitte kellelgi pole voli seda strateegilist varu jäädavalt ärastada. Ei, seda keegi ei ärasta, see varu on endiselt riigi oma ja see on antud kasutada tõepoolest erafirmale kõigi reeglite kohaselt. Teie esimees räägib siin korruptsioonist, teie esimees räägib, et see on küüniline, et rahvale ei anta isegi ülevaadet, et põlevkivita oleme täielikult rahvusvaheliste tarnete meelevallas, meie igapäevane elu hakkab toimima teiste riikide armust, ja sellised toredad väited. Ärge kütke rahvast üles, ärge valetage. Meil on põlevkivi üleküllus. Kui te räägite 20 aastast, siis nullhindatel oli põlevkivi teemal veel lootus, et ta on tasuv elektritootmiseks, aga seda ta ammu ei ole enam. Põlevkivi pakub kõige kallimat elektrit üldse ja see tasub ennast ära ainult kõige külmematel aegadel ja ta pääseb sel ajal turule. On ainult hea, kui Eestis on seadmed, mis võimaldavad väärindada põlevkivi õliks ja tuua väiksemast kogusest suurem tulu. Nii et ma ei tea, millest te täpselt räägite, kust te seda konflikti otsite ja miks te rahvast hullutate selliste väidetega. Põlevkivi on elektri tootmiseks perspektiivitu. See on see kurb lugu. Isegi kui CO2 kulu maha arvestada, siis see on perspektiivitu. Aga õlitootmisega on veel võimalik tegelda ja ka Eesti Energia on avamas uut õlitehast.

Aitäh!

Sellega lõpetan meie kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. 

Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on julgeolekuolukord. 

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Viimasel ajal, viimastel nädalatel oleme muu hulgas ERR-i vahendusel saanud lugeda mitmeid uudiseid, milles kajastatakse, et Venemaa päris kõrged esindajad süüdistavad Eestit ja Balti riike laiemalt – ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli – seotuses nende sadamaid tabanud droonirünnakutega. Ja ega sellist asja ei ole meeldiv lugeda meil kellelgi ilmselt. 

Mina ise olen aga neid uudiseid lugedes mõelnud, et mulle tundub, et kõige parem ja esmane kaitse selliste süüdistuste eest ja nende süüdistuste pareerimiseks oleks see, et avalikustada võimalikult palju informatsiooni, mis on meile teada nende rünnakutega seonduvalt, millest siis nähtuks, et meie ei ole võimaldanud kasutada oma territooriumi nende rünnakute elluviimiseks, ja seetõttu süüdistada meid sellistes asjades ei ole kohane ega lihtsalt tõepärane. 

Ja ma ei tea, miks ei ole seda informatsiooni piisavalt palju – minu hinnangul küll – siiani avalikkusega jagatud. Ja sellega seonduvalt ma mõtlesingi teie käest küsida, et ehk te saate vastata mõningatele lihtsatele küsimustele, mis siis aitaksid pilti selgust tuua. 

Kuigi nendel teemadel on ka varem olnud juttu, nüüd on olnud aega asju uurida nii Kaitsepolitseiametil kui ka teistel ja ilmselt peaks olema ka rohkem informatsiooni teil, misõttu ma küsingi seda, et kas te saate avalikkusele kinnitada, et kõikide Eesti territooriumil lennanud sõjadroonide trajektoor, lennutrajektoor, kogu lennutrajektoor on tänaseks teada – et me teame, kust need droonid õhku tõusid; me teame, kust nad Eesti õhuruumi sisenesid, kus nad Eesti õhuruumis mingil ajahetkel viibisid ja kust nad väljusid. Ja kui see informatsioon on tegelikult teada, siis miks ei ole seda avalikkusega siiamaani jagatud? Ja mis on muidugi kõige kriitilisem küsimus, on see, et kas te saate ka selgelt kinnitada, et ükski nendest sõjadroonidest, mis meie õhuruumis seikles, ei tõusnud õhku ei Eesti maismaa territooriumilt ega ka Eesti mereterritooriumilt.

Jah, aitäh, hea küsija! Mul on kahju, kui Venemaa väärinfo teis tekitab vajaduse ennast õigustada. Venemaa puhul üldiselt, Vene esindajate puhul on levinud selline – ma ei tea – huumor, et "millest aru saada, et nad valetavad – siis tavaliselt tuleb suust hääl välja"; üldiselt see jutt sellise kvaliteediga on. 

Mis puudutab nüüd neidsamu väiteid – te otsisite Eesti eraldi välja – Venemaa süüdistab üldiselt kõiki riike enda ümber milleski – kõiki Baltimaid, Soomet ja nii edasi – samas jutus, mida te räägite. Seda esiteks. Ja täiesti alusetult loomulikult. 

Eesti – rõhutan nüüd üle, see on oluline, seda ma kordan peaaegu iga infotundi EKRE saadikutele; kordan seegi kord – Eesti ei jaga oma territooriumit ega õhuruumi selliste asjade jaoks. On selgelt öeldud, ma arvan. Ja kordan üle – te vist ei kuulnud –: Eesti ei anna oma territooriumit kellegile teisele kasutada selliste asjade jaoks. Me ei paku oma territooriumit selle jaoks.

Nüüd, miks sõjakillud lendavad ümbritsevate riikide territooriumile, on ju igale arukale inimesele kaunis klaar: viiendat aastat – ja see peaks teis ebamugavust tekitama – tapab Venemaa naisi ja lapsi Ukrainas. Venemaa tapab Ukrainas. See, kes valetab, see, kes süüdistab, see peaks ebamugavust tekitama – ja ometi ei tekita. Ometi me arutame Venemaa süüdistusi teiste riikide vastu. Miks? Venemaa tapab seal inimesi. Mõelge korra sellele; proovige seda öelda! See agressioon tuleb hukka mõista, Venemaa tuleb peatada. Ukraina kaitseb ennast ja need killud lendavad teiste riikide territooriumile. 

Ja mind endiselt hämmastab, et te tulete viiendal sõja-aastal parlamendisaali Eesti riigis, NATO riiki ja Euroopa riiki, kes toetab Ukrainat jäägitult, ja ütlete, et teil on ebamugav selle pärast, et Venemaa räägib mingeid jutte. Tegelikult ei peaks nii olema, eks ju. See kõik on minu meelest, vastupidiselt, väga piinlik. 

Ja kui on uurimine, siis uurimist juhib prokuratuur; läbi viib, kes iganes seda uurimist läbi viib; kui on see Kaitsepolitseiameti pädevuses, siis selle uurimise tulemusi, detaile tutvustavad nemad. Ongi kõik.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No ega ma ei saanud ju küsimusele vastust. Ma ei küsinud seda, kas Eesti on andnud oma õhuruumi kasutada nende rünnakute elluviimiseks. Minu küsimuse taustaks on see, kas reaalselt on kasutatud meie õhuruumi nende rünnakute läbiviimiseks. Me teame, et faktiliselt on. Need droonid on lennanud Eesti õhuruumis, aga küsimus on nüüd selles, kust kohast need droonid tulid ja millisel viisil neid rünnakuid ellu viidi. 

Kui näiteks ilmneb, et tegelikult osa nendest droonidest on tõusnud õhku ka näiteks Eesti territooriumilt, kas maismaa territooriumilt või mereterritooriumilt, siis see on ju probleemiks, sõltumata sellest, kas valitsus on lubanud sellisel viisil meie territooriumi kasutada või ei ole. Igal juhul on see probleemiks, olgugi et siis, kui oleks lubanud, oleks see probleem palju tõsisem kui siis, kui ei ole lubanud. Sellepärast ma küsingi teie käest, kas te oskate öelda, millised need lennutrajektoorid olid. Isegi kui te ei ütle meile täna, millised need trajektoorid olid, siis kas te teate seda tegelikult? Kas faktiliselt on õnnestunud välja selgitada, kust need droonid reaalselt õhku tõusid, kust nad meie õhuruumi sisenesid? 

Ja veelgi enam, võiks ju küsida ka seda, milliste droonidega üleüldse tegu oli. Kui me vaatame informatsiooni Ukraina ja Venemaa vahelise sõja kajastuse mõttes või kui me vaatame ka Soome meedias avaldatud informatsiooni, siis seal igapäevaselt avaldatakse infot selle kohta, millised droonid on kusagil kasutusel olnud, milliste droonide juppe on kusagilt leitud, aga nende droonide kohta, mis Eestis alla kukkusid, me ei ole saanud praktiliselt mitte mingisugust informatsiooni. Me ei teagi, mis tüüpi droonid need on, kui pikki vahemaad sellised droonid suudavad läbida. Jääb paraku selline mulje, et väga palju avalikkuse eest salastatakse ja Eesti kodanike eest informatsiooni varjatakse. 

Teil on muidugi õigus, et sõja ajal venelased valetavad oma ründeoperatsioonide kohta, aga paraku sõja ajal kõik osapooled valetavad. Priit Hõbemägigi kirjutas sel nädalal Postimehes, et ukrainlasedki võtsid kohe kasutusele sellise strateegilise kommunikatsiooni taktika, et pool informatsioonist on kohe vale. Me teame, et kõik valetavad, aga mulle paraku tundub, et ka Eesti Vabariigi valitsus kipub meile valetama nende asjadega seonduvalt.

Jah, hea küsija, mul on sihuke tunne, nagu ma vaidleks praegu idanaabri pressiteenistusega. Andke andeks see väljend, aga mulle nii tundub. Ma olen korduvalt öelnud ja ütlen veel – ja seda ütlevad ka teised valitsusliikmed ja kõik inimesed, kes sellesse puutuvad –, et Eesti ei anna oma õhuruumi ega territooriumi kasutada selliste operatsioonide läbiviimiseks. Mis seal keerulist on? Seal ei ole midagi keerulist. Teie ütlete, et ei tea, järsku on ikka Eestist läinud midagi. Ei ole, laske nüüd Kremlile ise oma PR-töö ära teha, ärge tehke nende eest! Seda esiteks. 

Teiseks see sama – rahu või sõja ajal. Ma siiski ütleksin, et Venemaa on ju meie regioonis Euroopale ja NATO-le igas kategoorias eksistentsiaalne ja aktuaalne oht. Me teame seda. Seda, et Ukraina ennast kaitseb, teame me ka. Sõda käib endiselt ja killud lendavad teistesse riikidesse. Ja see, kui Kreml võtab nüüd rääkida, et neil on tõesti raske, keeruline tappa naisi ja lapsi Ukrainas, et nende sadamaid rünnatakse – te võtate südame ja tunnete kaasa. No ärge tundke! Mina mõistan ukrainlaste enesekaitset, mina toetan nende enesekaitset. Arusaadav! 

Loomulikult me ütleme neile, et nende droonid peaksid püsima selles sihtmärgi raadiuses, kus nad toimetavad, mitte tulema meie õhuruumi. See on ju klaar. Kõike muud, mis puudutab uurimist, kõiki muid detaile saavad avaldada need, kes uurimisi läbi viivad. Eesti on üldiselt väga avalik ja väga läbipaistv sellistes küsimustes.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Rene Kokk. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Viimastel päevadel oleme kahetsusväärselt saanud teada, et meie mõned relvahanked viibivad, nimelt USA poolt. Saate te natukene valgustada seda, kui palju me oleme ettemakse teinud sinna, suurusjärgud, see, mis viibima hakkab, mis on see ajaline perspektiiv? Kas me teame ka, kui kaua üks või teine laskemoonahange viibida võib? Kas te olete ka isiklikult Washingtoniga suhelnud sellel teemal? Ma saan aru, et kaitseminister on tegelenud sellega, aga võib-olla peaks äkki veel kõrgemal tasemel proovima rääkida, sest Eesti jaoks on selle laskemoona saamine eluliselt tähtis, et me selle õigel ajal saaksime. Kas te olete ka ise tegelenud sellele probleemile lahenduste otsimisega?

Aitäh! Siin on mitu erinevat dünaamikat. Esiteks, põhjus, miks ameeriklaste relvastuse eksport viibib kõikide liitlaste juurde, kõikidesse riikidesse, on ju Hormuzi väinas ja Iraani ümber toimuv. Te küsite, kas ma tean, millal see lõppeda võiks. Ma loodan, et iga päev, aga minu lootusest üksi ei piisa. Eks ikka selgub kohapeal, millal see lõpeb. Iga päev loeme uudiseid läbirääkimistest, läbirääkimiste algamisest, kestmisest, üleminemisest, vaherahust, vaherahu lõppemisest ja uuesti jälle vaherahust. Nii et väga palju sõltub sellest – ja seda on ka kaitseminister välja öelnud –, et erinevate võimekuste ja moona tarnimine sõltub väga palju sellest, mis on ameeriklaste enda vajadused. Mõneti ka arusaadav, et sellisel hetkel võib-olla nende olukord on kriitilisem. Seda esiteks.

Teiseks, see tähendab seda, et meie kaitsehankijad peavad hindama. Ja seda tööd saavad ikkagi kaitsehankijad omavahel teha, sest poliitikud võivad omavahel vahetada mõtteid. Me oleme üsna ees – või ütleme, president Trumpi selline suunis on ju olnud Ameerikas, et need riigid, kes panustavad ise kaitsesse rohkem, on selles relvade müügi ja ostu nimekirjas alati kõrgemal kohal. Aga sellest hoolimata praegu, nagu näeme, vajavad nad ise, järelikult me peame otsustama, kas me ootame neid, ostame kuskilt mujalt, ostame teisi relvi. Eesti hangib ju päris suures koguses, meie kaitse-eelarve on tõusnud järsult, nii et see tähendab seda, et kaitseplaneerijad peavad otsustama, milliseid võimeid, kust ja mida saab. Seda tööd nad teevad pidevalt. Nii et täpsed maksed, tellimused – seda oskavad nemad kommenteerida nii palju, kui sellest on üldse avalik.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on sõnastatud selliselt: Reformierakonna orbaniseerumine. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Kui te sotsiaaldemokraatidest valitsuses lahti saite, siis lubasite tugevat parempoolset valitsust. Meie olime kindlad, et te pidasite silmas paremliberaalset valitsust, aga tänaseks on selge, et te olete teinud kardinaalse pöörde ja võtnud hoopis paremkonservatiivse suuna, püüdes pakkuda konkurentsi Isamaale ja EKRE-le nende endi mängus. Miks teie valitsus pisendab naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet võrdse palga direktiivi ründava retoorikaga? Miks te nimetate seda ideoloogiliseks käskude ja keeldude regulatsiooniks?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, selle küsimuse pealkiri. Ma pean selle ära parandama. Õnneks aega on. Me oleme väga erinevad Ungarist riigina, valitsusena ja ka maailmavaateliselt. Kõigepealt alustame sellest, mille üle me debateerisime Varro Vooglaiuga. Meie toetame Ukrainat poliitiliselt, sanktsioonidega, võitlejate nimekirja lisamisega, Vene varade külmutamisega, diplomaatiliselt, humanitaarselt – kõike seda teeme. See on erinev. Teiseks, meie toetame tugevat ja otsustusvõimelist Euroopa Liitu, ühendusi Euroopaga, mitte midagi muud. Meie suurendame oma kaitsevõimet ja ei maksa fossiilide eest, nagu toimus Orbáni ajastul. Meie toetame liberaalsust, isikuvabadusi, abieluvõrdsust, vähemuste õigusi ja ka näiteks palgalõhe vähendamist. See vahe ei ole kuidagi väike erinevus. Ma saan aru, et teile meeldib sellist kõlavat pealkirja panna, et Reformierakonna organiseerumine. See ei ole eriline kirjanduslik pärl, aga siiski, see ei ole väike erinevus. Mul on väga kurb, et te selliseid lihtsustusi teete, aga ma siiski mõned näited ka toon. Pressivabaduselt on Eesti maailmas teisel kohal, Ungari 68-ndal, õigusriigi puhul on Eesti top kümnes, Ungari 73-ndal. Demokraatia ja vabaduste skaalal oleme 95 punkti hulgas, Ungari 65. Meil on täielik demokraatia. Ungari on n-ö osaliselt vaba. Õigusriigi raportis oleme tugev institutsionaalne raamistik. Ungaril on jätkuvalt süsteemsed probleemid. Ma olen kindel, et Peter Magyar hakkab seda kõike lahendama. Ma olen temaga vestelnud päev pärast tema valimisvõitu, õnnitlenud, ja ma arvan, et küllap ta teeb asjad seal paremaks. Seetõttu see pealkiri, mis mul siin puldi peal on, on minu arvates väga ebaõnnestunud. Teiseks, me kindlasti ei vähenda kuidagi ega suhtu üleolevalt ega arrogantselt palgalõhesse. Minu meelest see on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Sellel on oma põhjused, selleks on võimalik oma samme astuda. Kindlalt toetame seda, et võrdse töö eest makstaks võrdset palka. Kui vaja, võib seda kirjutada erinevatesse kohtadesse, teadvustada. Ma arvan, et teadvustustööd tuleb teha. See on siiski liberaalide valitsus. Kui te viitate ühele väljaütlemisele, mida välisminister tegi, siis välisminister hiljem seda ka täpsustas ja pehmendas. Seetõttu ma arvan, et see väljaütlemine antud kontekstis ei ole enam aktuaalne. Töötajate õigusi me tugevdame. Palgavahemik tuleb avalikuks enne töövestlusi, varasema palga küsimise keeld tuleb. Sisuliselt kogu see oluline osa, välja arvatud bürokraatia, saab sellest direktiivist ka tööõigusesse üle võetud.

Aitäh! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea peaminister! Kui keegi oleks paar aastat tagasi väitnud, et aastal 2026 tuleb Reformierakonnale hakata selgitama võrdsuspoliitika põhialuseid ja selle mõju ühiskonnale ja majandusele tervikuna, poleks ma seda naljalt uskuma jäänud. Aga nüüdseks loeme pea igapäevaselt valitsuse pressiteateid, mis võiksid sama hästi EKREIKE valitsusele kuuluda. 

Kas valitsus peab tõesti paremaks maksta maksumaksja rahadega trahvi selle asemel, et võtta seadusandlusesse üle meetmed naiste ja meeste võrdse kohtlemise tagamiseks, nii nagu mitmed eesrindlikud ettevõtted seda juba teevad? Kui suur saab valitsuse hinnangul olema võimalik rahatrahv ja mis on selle katteallikad?

Aitäh hea konkreetse küsimuse eest! See on väga meeldiv, sellele on hea ka vastata. Valitsusest ei ole kordagi sellist signaali antud. Õnneks on selle ajalukku jäädvustanud Mikk Salu, kes pani oma Postimehe loos ka kirja, et Erkki Keldo midagi sellist ei ole öelnud, aga see ei ole ometi takistanud pealkirja panemist. Arukas inimene kindlasti suudab ka pealkirjast kaugemale lugeda. Seda esiteks. 

Teiseks, mis sellesse direktiivi puutub, siis ma võib-olla teen väikese lihtsustuse, aga kuulajate ja vaatajate huvides. Seal on umbes kuus olulist punkti või kuus punkti, neli neist võtame me tööõigusse üle. Erkki Keldo, Majandusministeerium, sellega tegeleb juba. 

Esiteks, me ei ole kindlasti palkade läbipaistvuse vastu. Vastupidi, me toetame direktiivi eesmärki vähendada soolist palgalõhet, et oleks öeldud. Ja töötajad saaksid rohkem kindlustunnet palgaläbirääkimistel. Mainin, et enne töövestlust tuleb teada anda pakutava töökoha töötasu või selle vahemik. Seda me toetame, see läheb kirja töölepingu seadusesse või tööõigusesse täpsemalt kirja. Teiseks, kandidaadilt ei tohi küsida varasemat palka. See ongi sellesamast direktiivist tulnud. Tööandja ei tohi takistada töötajal oma palga rääkimist. Ma saan aru, et seda on võimalik naeruvääristada ja öelda, et noh, kuidas sa takistad, aga selliseid katseid praktikas on olnud ja direktiiv seda nõuab. See on üks nendest mõtetest. Neljas, kõige olulisem, töölepingu seadusesse lisatakse, et naistele ja meestele tuleb sama või võrdväärse töö eest maksta võrdset palka.  

Nii et ma rõhutan, kuidagi ei vähenda soolist palgalõhet sellest teemast rääkimist. Seda teemat tuleb tõsiselt võtta ja see tuleb lahendada. Aga see tuleb lahendada nii, et seda ei tehta mitte formulaari ja bürokraatliku lahendusena, sest see ülevõtmine, mida on pakutud väikestele ja keskmistele ettevõtetele, ei ole kooskõlas Eesti digiriigi seniste põhimõtetega. 

Ma toon lihtsalt ühe näite Rootsi kohta. Rootsit on siin palju peetud. Te ütlete, et aastal 2026 poleks uskunud. Te võite ka Rootsile neid sõnu peale lugeda ja ometi eksida. Sama leiab ka Rootsi valitsus, et palkade läbipaistvuse direktiiv ja praegune ülesehitus on halduslikult liiga koormav ja seetõttu võib hoopis takistada soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide saavutamist. Rootsi valitsus plaanib rakendamise tähtaja edasilükkamise eest seista ja algatada uued läbirääkimised, et reegleid lihtsustada. Meie täpselt seda ka tahame – vähem bürokraatiat, et sellel oleks päris mõju ka palgalõhe vähendamisele. See on meie soov.

 Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Jaa, lugupeetud Riigikogu esimees! Ja austatud peaminister! Paraku nüüd see viimane diskussioon selle võrdse palga direktiivi vastuvõtmise või selle vastuolemise küsimus ju maandus ikkagi sellisesse pikemasse aegritta ja sellisesse mustrisse. Ehk et kui vaatame teie valitsuse tegevust – võtame näited: te muudate töölepingu seadust, siis te muudate seda niimoodi, et töötajate kindlustunne väheneb. Ta väga selgelt, jah, suurendab paindlikkust, vähendab turvatunnet, vähendab kindlustunnet; läheb vastuollu sellega, mida ametiühingud kui töötajate eest seisvad organisatsioonid arvavad. 

Kui te teete AI nõukoja, siis te esialgu stardite ainult meestega, ehk, te ei leia sinna ühtegi naist, te ei märkagi seda, et võiks olla sooline tasakaal.

Kui vaatame Eesti Rahvusringhäälingu nõukoda, siis seal on ka meil kümme meest, kes kümnekesi otsustavad, toimetavad, ja valitsus, tundub, et ka siin probleemi ei näe. 

Kui me teeme ettepaneku muuta soolise võrdõiguslikkuse seadust, et võtta välja sealt selline jabur säte, mis ütleb, et nõukogude moodustamisel peab võimaluse korral olema seal mehi ja naisi, siis ka siin ei näe valitsuselt ega koalitsioonilt erilist tahet sellega edasi liikuda. Pigem tehakse need tihti formaalsed esimesed lugemised ära ainult selleks, et asjad sahtlisse unustada. 

Ja nüüd siis selle võrdse palga direktiivi puhul tehakse selline lausrünnakuline pressikonverents, mis tõepoolest meenutas ühe teise erakonna retoorikat, et kõik õudsed asjad, mis sealt Euroopast tulevad ja kuidas me sellega jõuliselt sõdime. Paraku see on nagu suurem muster ja ei ole ainult mina või ainult sotsiaaldemokraadid, kes seda probleemi näevad. Kui vaatate ka sotsiaalmeedias, vaatate ka inimestega kohtudes ringi, väga paljud on imestunud, et mis siis toimub, et kas me olemegi juba hakanud siin liikuma selle konservatiivse pöörde suunas, mida praegused küsitlused kahjuks Eesti parlamendile järgmises koosseisus ennustavad, või mis see probleem on, et miks Reformierakond, kes on püüdnud olla ikkagi selline liberaalne juhtjõud, järjekindlalt selliseid, ütleme, liberaalsemaid või ka võrdseid võimalusi tagavaid nii seadusesätteid, direktiive eirab, maha hääletab, ignoreerib, ettepanekuid maha teeb ja liigub justkui vastupidises suunas. Tõepoolest, selline mulje jääb. Miks see nii on? Aitäh teile!

Jah, aitäh! No vot, ilusti ütlesite lõpus: mulje jääb. Aga see on nagu Eino Baskini sketšis: ei tea, mis seal plangu taga toimub, aga kahtlus on. Aga ma saan öelda, mis seal plangu taga toimub. 

Kõigepealt, sellest direktiivist me rääkisime, et selle osa, mis puudutab võrdse töö eest võrdset palka naistele ja meestele, paneme tööseadusesse kirja. Kandidaadid ei tohi küsida varasemat palka – paneme kirja. Tööandja ei tohi takistada töötajal oma palga rääkimist – paneme kirja. Enne töövestlust tuleb teada anda pakutava töötasu või selle vahemik – paneme kirja. See kõik saab kirja. Nii et lihtsalt välja arvatud see bürokraatlik osa, kus te ütlesite, et on toimumas konservatiivne pööre Eestis – noh, siis koos Rootsiga ja paljude teistega, eks ju. Rootsi peab neidsamu läbirääkimisi, mis meie, samadel põhjustel. Digiriigis, kaasaegses digiriigis selline halduslik koormus väikestele ja keskmistele ettevõtetele võib olla liig. Ma saan aru suurtest ettevõtjatest, kes on sellega hakkama saanud – müts maha, tubli. Ja kui õnnestub seda lihtsamaks teha, ma arvan, võidavad sellest kõik ja päriselt võidab sellest ka palgalõhe vähendamine. 

Nüüd, tulite tagasi teiste teemade juurde. Töölepingu seadus, paindlikkus – no vot, seal me ei olnud omavahel nõus, tõepoolest. Me ei olnud nõus selles – ja sellega te ei olnud ju valitsuseski nõus –, et töölepingu seadus saab paindlikumaks. Aga miks ta paindlikumaks pidi saama? Sellepärast, et need inimesed, kes tahavad teha väiksema koormusega tööd endale sobival viisil ja säilitada sotsiaalse kaitse, saaksid selle võimaluse – üliõpilased; need inimesed, kellel on terviserisk; pensionärid – te olite selle vastu. Te olite selle vastu! Ja minule arusaamatu põhjus, miks te olete orbaniseerunud, nagu eelnev küsimus oli. Ma ei tea, miks sotsid orbaniseeruvad aastal 2026. Ärge orbaniseeruge! 

Siis, mis puudutab AI nõukoda – seda tiimi juhib Kirke Maar. Selles nõukajas on nii mehed kui naised. See, et tehakse pealkirju, kui nõukoda kokku pannakse – pealkirjadega ma ei jaksa võidu joosta. 

ERR-i nõukogu – tõepoolest, olen nõus – ma ei ole ka sellega rahul, et seal on ainult mehed. Ei peaks olema. Ma arvan, et esimene asi, mida me teha saame, saame arutada enda esindajate üle. Raimond Kaljulaid on teie esindaja seal – võtke ette, näidake eeskuju; müts maha! See on teie võimalus – kutsuge tagasi, paneme uue inimese. Ma olen kindel, et ülejäänud saal toetab ja järgib teie eeskuju, hakkab enda omasid arutama samamoodi. Konkreetne samm. Kui räägite, siis tehke seda, millest räägite. 

Ja mis puudutab nõukogusid, siis siin olen mina teiega ka nõus: riigi osaluspoliitikas – oleme rahandusministriga rääkinud – sellised suunised on antud; nõukogud peavad olema sooliselt tasakaalus. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on põlevkivi kaevandusload. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te olete rahandusministrina riigi esindaja Eesti Energia üldkoosolekul ning vastutate otsuste eest, mis puudutavad Eesti strateegilisi varasid. Eesti riigil on põlevkiviresurss, mida kasutatakse elektri tootmiseks ning mille abil tagatakse osa Eesti energiajulgeolekust. Samas on põlevkivi kaevandusõigused antud pikaajaliselt, lausa 35 aastaks, eraettevõtetele, kes kasutavad seda eelkõige põlevkiviõli tootmiseks. Samal ajal vajab Eesti Energia ise seda sama ressurssi nii elektritootmiseks kui ka põlevkivitootmiseks. Ärme unustame siin, et Eesti Energia rajab hetkel ju uut põlevkiviõlitehast. Hetkel ei ole Eestil aga piisavas mahus alternatiivset juhitavat elektritootmist, mis suudaks katta vajaduse olukorras, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Siit minu küsimus. Mis on selle otsuse loogika, kus põlevkivi kaevandamise õigused antakse pikaajaliselt eraettevõttele, samal ajal kui riigi enda energiaettevõte vajab seda ressurssi nii elektri- kui ka õlitootmise jaoks ning alternatiivne juhitav elektritootmine Eestis ei ole veel tagatud?

Aitäh! Mina mäletan aega, kus teie erakonnal oli sama nimi, aga täiesti vastupidine poliitika. Mart Laar, teie auesimees, võtab siin ka sõna teie toeks. Oli mees, kes Eesti Energiat püüdis erastada. Praegu mingisugust erastamist ei ole, on kaeveloa andmine olnud, selles kokkuleppimine. Ja põlevkivipuudust Eesti Energial ei ole. 

Ka selle Uus-Kiviõli kaeveala puhul on kokkulepe, et kui Eesti Energial peaks tekkima vajadus põlevkivi järele, mida ta ei suuda ise katta, siis ta saab seda sealt. Aga kui ta peaks hakkama ise seal kaevandust avama, siis on erinevad numbrid. Kõige suurem number, mis ma olen saanud, oleks 380 miljonit, et hakata ise kaevandust rajama sinna. See oleks mõttetu. 

Ja see jutt kõik, kuidas meil on elektritootmiseks vaja põlevkivi – meil on vaja põlevkivi aastas ainult üks miljon. Ja seda on kuhjaga erinevates kohtades. Me paneme praegu kahte kaevandust kokku, sulgeme sellepärast, et ei ole mõtet hoida nii palju kaevandusi töös ja tõsta oma hinda. Õli tootmiseks on vaja neli miljonit, see on kuhjaga olemas Eesti Energial, elektri tootmiseks üks miljon, veel suurema kuhjaga olemas. Meil ei ole põlevkivipuudust. 

Aga üllatav on jah, et te põlgate siin koos Keskerakonnaga või nendega võidu erasektorile kaevandamise õiguse andmist. Ma usun, et te teate Jõgevamaal ka karjääri, kus tegeleb erasektor kaevandamisega. Midagi ei juhtu sellest halba.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Te jätsite osaliselt küll vastamata, aga me teame, et tänasel hetkel juhitavat elektrienergiat toodab ikkagi ainult Eesti Energia. Meil ei ole täna piisavalt juhitavat elektrit ja kõige kurvem on see, et seda kinnitavad ka Anne Sulling ja Erkki Raasuke, mida on avalikult võimalik lugeda ka ERR-i uudisteportaalis. Tuumajaam või vesisalvesti ei teki turupõhiselt ning ilma riigi selge ning siduva energiaplaanita ei ole Eesti energeetika investeeritav ega ka ette ennustatav. Sama analüüs ütleb väga selgelt, et juhitavaid tootmisvõimsusi ei teki turu peale. Riik peab need ise planeerima ja tagama ning ilma selleta jäävad investeeringud tulemata. Täna oleme aga olukorras, kus 2026. aastal on elektriarvetele juba lisandunud uued tasud – varustuskindluse ja tasakaalustusvõimsuse tasu. Samal ajal hangib Elering täiendavaid teenuseid, sealhulgas elektrisüsteemi taaskäivitamise võimekust, et kompenseerida süsteemi haavatust. See tähendab, et juhitava elektritootmise puudujääk ei ole lahendatud riigi tasandil, vaid selle kulud on juba nihkunud tarbijatele. Sealt ka küsimus, et kuidas te Eesti Energia üldkoosolekuna põhjendate olukorda, kus riik ei ole loonud piisavaid tingimusi juhitava elektritootmise tekkeks, kuid selle puudujäägi kulud on juba otseselt Eesti inimeste elektriarvetel. Te müüte kaevandusluba põlevkiviõli tootmiseks ja ütlete, et see ei ole tasuv, aga eraettevõttel on see tasuv. Ja samas Eesti Energia ise toodab ka põlevkiviõli ja ehitab praegu praktiliselt valmimisjärgus õlitehast. See kuidagi ei sobi. Eraettevõtjal tasub kaevandust avada sama asja tootmiseks, aga Eesti Energial, mis on rahvaettevõte ja mille üldkoosolek olete teie, annate loa kaevandamisload lihtsalt 35 aastaks ära müüa ja samas enne seda lasete Eesti Energial kaevandusmahtu sellessamas kohas 2,5 korda tõsta. 

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Ega ma ikkagi aru ei saanud, mida te täpselt tahate küsida, milles te süüdistate ja keda. Kui Mart Laar püüdis erastada kogu Eesti Energiat koos põlevkivi kasutusõigusega, siis praegu teie pahandate selle eest, et üks kokkulepe ühe vaidlusaluse kaevandusala üle on tehtud. Ma kordan üle, et põlevkivipuudust Eesti Energial ei ole, VKG-l on. Nende Ojamaa kaevandus on lõpukorral, nad vajavad perspektiivi, kust nad oma õli tootmiseks kivi saavad. Ja Eesti Energia vajab viiest tonnist, mida ta aastas kulutab, neli õli tootmiseks, et varustada oma olemasolevaid ja ehitatavaid seadmeid. Sellega on ka kõik hästi, need on kaetud. Meil on kaevandusi üle, mitte puudu, me paneme neid kinni, mitte ei hakka uusi avama. See on majanduslik kaalutlus. Ma kordan üle, et põlevkivielektril ei ole perspektiivi, see on liiga kallis. Juhitavate võimsuste puudus on natukene konksuga küsimus. Me oleme ju suurel avatud turul ja me saame importida teistest riikidest, kui meil tekib tõesti puudus, aga loomulikult me tegeleme ka sellega, et neid juhitavaid võimsusi oleks. Praegu on näiteks ehitamisel gaasijaam. See on tunduvalt keskkonnasäästlikum ja palju paindlikum, seda ei pea tükk aega käivitama, kui on vaja lisavõimsust. Põlevkiviahjude käivitamine võtab tükk aega ja tükk kulu. Mulle on jäänud silma number, et Eesti Energia näiteks ka vanast ajast seisvaid põlevkivijaamu peab kogu aeg remontima, 50 miljoni ulatuses aastas. See ei ole mõistlik majandamine. Me hoiame neid igaks juhuks, seni kuni tuleb asendus. Aga näidata näpuga, et valitsus ei ole teinud midagi, ei ole ju aus. Teil oli ka tükk aega aega teha seda. Te ei teinud, te olete valitsuses olnud sama kaua kui meie, nii et teil ei ole näpuga näitamist, et midagi on tegemata, põhjust teha. Aga uurige seda erastamise ideed. Miks te tahtsite erastada kogu Eesti Energia omal ajal? Kust nüüd see muutus ja millest see on tulnud? Küsige Mart Laari käest, talle meeldib kirjutada artikleid. Las ta kirjutab ühe. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse taotlusi ei ole. Aivar Kokk, teil on võimalus esitada selle küsimuse raames ka lisaküsimus.

Aitäh! Ääretult kurb on, et meil on rahandusminister, kes ei saa põhitõdedest aru. Me räägime elektritootmisest. Ja kui täna ka teie kõige paremad nõunikud, kelle te olete oma valitsusse juurde võtnud ettevõtjatena, ütlevad, et lahendusi täna ei ole. Ja hetkel on ainukene lahendus juhtival elektritootmisel põlevkiviõli. Te räägite gaasiturbiinist, mis on ääretult kallis elekter. Eesti ei tooda gaasi. Kurb on see, et biogaasi küll natukeses koguses, aga sellest küll ei piisa, et hakata elektrit tootma, seda võiks sealt otse selles kohas, kus biogaasi toodetakse, sinna panna need jaamad. See on kõige odavam elektri tootmine tõesti, aga ega te ometi ei taha Reformierakonnale, nii nagu teie eelmine peaminister tegeles, Venemaalt gaasi ostma hakata. Te siin propageerite väga tugevalt gaasiturbiine. 

Aga minu küsimus on ikka väga selgelt see, et kui oleks Mart Laari ajal – ma ei tea, mis selle eelmisel sajandil tõesti tehti – soovitud elektrijaam maha müüa elektritootmise eesmärgil, ei ole ju küsimus. Minu küsimus ongi see, et te annate ära vara, millega on võimalik elektrit toota, ja samas Eesti Energia 20 aastat võitles selle eest, et seda karjääri mitte maha müüa. Vaadake, eelmisel, üle-eelmisel ja üleüle-eelmisel valitsuse ajal käidi samamoodi uksi taga. Mina kiidan VKG-d, et ta selle tehingu tegi, aga ma laidan teid, et te lasksite selle tehingu teha. 

Aitäh! Ma olen väga keeletundlik inimene. Te mitu korda ütlesite hetkel ja täna, et kumbki ajamäärus ei ole täpne ja on väga eksitav. Kas on meil olemas juhitavad võimsused? Vaadake ringi. Kas tuled on kustus? Kas meil on midagi puudu? Hetkel, täna, eile ja homme on meie elektritootmisvõimsused olemas, ühendused on olemas ja me arendame seda tootmisvõimet ja ka ühendusi edasi. 

Selles ei ole küsimus, aga konkreetne kaevandus oli Eesti Energiale mittevajalik. Samamoodi nagu Narva kaevanduse paneme kinni, sellepärast et seda ei ole vaja. Seda põlevkivi pole mitte kuhugi panna ja kuhugi ei ole müüa seda kogust. Ja see, et Eesti Energia hoidis seda ja vaidles 20 aastat, ei olnud kuigi mõistlik. Selle asemel võinuks ikkagi lõpetada selle vaidluse varem ära. VKG, kellel on olemas seadmed ja võimsused, võinuks rahulikult juba varem saada kindluse, et tal on õlitootmise ressurss olemas. 

Aga see olukord on "koer heintel olukord" – ise ei taha, teistel ka ei lase. Vaat niimoodi elas Eesti Energia 20 aastat. Mina küll seda ette ei heida. Minu arust ei tohiks Isamaa kätt ette heita, et erasektorile anti seda heina natukene süüa, sest koer ei söö heina. Koeral ei olnud seda vaja, aga hobune kõrval tahtis heina. Koer otsustas, et ta annab selle hobusele. Kui on vaja piltlikult seletada. Nüüd saab erasektor õli toota, nüüd saab Eesti Energia õli toota, nüüd saab Eesti Energia elektrit toota. Kõik on hästi, hobune on söönud, koer enam ei vedele heintel!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on ka peaminister Kristen Michalile ja küsima peaks Riigikogu liige Peeter Ernits. Aga Peeter Ernitsat ei viibi Riigikogu istungisaalis ja seetõttu me seda küsimust avada ei saa.

Liigume edasi. Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsija on Riigikogu liige Mart Helme ja teema on toidujulgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Meil on väga palju viimasel ajal juttu sellest, kuidas varustada kriisiolukorras elanikkonda toiduainetega. Selles kontekstis on minu arvates üha enam ja selgemalt esile kerkinud probleem, milleks on need piirangud, mis on meil toidutootmisele nii rohujuure tasandil kui ka töötlemise tasandil, kui ka ladustamise ja ekspedeerimise tasandil tekkinud. Need on seotud väga suurel määral kõikvõimalike direktiivide, sanitaarnõuete ja paljude muude niisuguste väga selgelt toidutootmist takistavate asjaoludega. 

Nüüd, ajaloolise kogemuse kohaselt me võime öelda, et kriisiolukordades ja sõjaolukordades Eesti linnarahvastikul on aidanud ellu jääda see, et meil on olnud talumajapidamised ja seal nii-öelda rohujuure tasandil ka väiketootmine, mis on suutnud varustada rohkemaid inimesi kui need, kes selle tootmisega konkreetselt tegutsevad. Näiteks, kui me võtame metsavendade liikumise – ka see ei oleks ilma taludeta ja taludes toodetava toiduta suutnud kuigi pikalt vastu pidada. 

Ja minu küsimus sellega seoses on nüüd: kas valitsuses on päevakorras teema, et me peaksime nii-öelda rinderiigina või potentsiaalselt ohus oleva riigina üle vaatama kõik need piirangud, mis takistavad meil talude maapiirkondades rohujuure tasandil toidutootmise laiendamist ja seeläbi mitmekesistamist nende allikatega, mis võiksid kriisiolukorras aidata inimestel ellu jääda?

Aitäh, hea küsija! Vastus on jah. Meil on olnud erinevaid debatte, kuidas reegleid lihtsustada. Meil on eraldi selline nõukoda valitsuse juures, mis toimetab, kus Eesti riigi tippettevõtjad kõikidest valdkondadest, muu hulgas ka põllumajandusest, löövad kaasa ja pakuvad välja samme, kuidas muuta lihtsamaks asjaajamist, kuidas muuta ettevõtlusega tegelemist ja oma eluvaldkonnaga tegelemist lihtsamaks, vähendada piiravaid reegleid ja norme. Need ettepanekud tulevad tihti valitsusse. Valitsuses siis erialaminister – ehk antud juhul põllumajandus- ja regionaalminister, kes ka siin on – need võtab läbi vaadata, annab tagasiside, siis toob valitsusse. Siis me teeme otsused. Paljud nendest otsustest on tehtud ja kõik, mis ootab seadusemuudatusi või nõuab seadusemuudatusi, tuleb ka parlamenti.  

Me oleme hulga otsuseid teinud, et asju muuta lihtsamaks, ja teeme kindlasti veel. Mälu järgi on meile tulnud üle 700 või 700 ettepaneku kanti ja päris suure hulga me oleme kas ise ära otsustanud positiivselt või saatnud parlamendi poole. Nii et siit ka mu positiivne üleskutse, et kui te näete midagi sellises menetluses, pange õlg alla, aidake kiiremini menetleda ja toimetada. Seda esiteks.  

Teiseks, mis puudutab kriisivalmidust, siis me oleme tõstnud aastate vältel, ma arvan, riigina ja tervikuna oma kriisivalmidust. Meil on juhendid leheküljel olevalmis.ee, seal on sihuke "Kodused varud". Saab vaadata, et kodus peaks iseseisvalt hakkama saama seitse päeva, ühe nädala, ilma elektri, vee ja poeta. Selline varu peaks olema. Kodus peaks olema ka teatav hulk vett, kaks-kolm liitrit inimese kohta päevas, toiduvaru peaks olema pikema säilivusajaga. Samamoodi tasuks igapäevased ravimid ette varuda, et oleks teatud varu olemas.  

Riiklikult me oleme ka samme astunud. Meil on riigi riiklik toiduvaru olemas, kriisiolukorras koheselt kasutatav. Varude keskuses on Riigikontrolli all olev toiduvaru kahekordistunud, seda jagub 10%-le elanikest 30 päevaks. See on ligikaudne hinnang.  

Toidujulgeolek ei ole ainult toit kuskil varus, vaid ta tegelikult ikkagi koosneb ka varustuskindlusest. Ma arvan, et selles mõttes on teie küsimus põhjendatud, et reeglid peavad võimalikult lihtsad olema, et tootmine toimiks ka muul ajal, isegi ilma selle ohuta, et Eesti ettevõtjatel ja põllumajanduses oleks võimalikult lihtsalt toimetada. Jah, ma arvan, et see on sihuke lühike kokkuvõte küll.

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, aitäh! No ega ma siit midagi uut praegu ei kuulnud. Ma ei taha tuua seda eeskujuks. Jumala eest, ärge hakake mind jälle süüdistama mingisuguses nõukogude-nostalgias – mitte midagi taolist. Aga siis mõeldi pragmaatiliselt selle peale: 1980. aastatel alustati toitlustusprogrammiga, mille mõte oli just nimelt see, et võimalikult võrgustada toidutootmist maapiirkondades. Anti vabad käed kõikvõimalike loomade pidamiseks. Ma pean silmas midagi taolist ka meil praegu, et me võrgustaksime oma toidutootmise, et see oleks võimalikult mitmekesine, võimalikult laialilagunenud, et iga inimene, kes tahab, võib pidada kanu, võib pidada seapõrsast, võib pidada lambaid, võib pidada, ma ei tea, küülikuid, keda iganes, et ei kammitsetaks üleliigsete kõikvõimalike piirangutega, olgu need sanitaarsed piirangud või muud bürokraatsed piirangud, kas või ühe kana registreerimine, nagu tänasel päeval on kord vastu võetud. Ma pidasin eelkõige seda silmas, et me annaksime inimestele vabad käed vaba ettevõtluse tekitamiseks, et tagada meie toidutootmise võrgustamine ja seeläbi mittetsentraliseerimine.  

Nüüd, tsentraliseerimisega seoses on mul aga nüüd teine küsimus. Ja see on see, et meil on küll varude agentuur; me kohtusime varude agentuuri juhiga hiljaaegu ja ma küsisin tema käest, et varud on meil küll 30 päevaks umbes 10%-le, mis on selgelt ebapiisav, sest 90%-le ei ole. Selline kontrast on ikka väga jõhker. Aga kuidas see ekspedeeritakse? Kuidas see varu jõuab inimesteni? Kuidas selle varu jaotamist turvatakse? Kuidas on lood sellega, selle varude jaotamise ja selle varude jaotamise turvamisega, et mingid mafioossed grupeeringud seda oma kontrolli alla ei võtaks? Me oleme jällegi rahvusvaheliselt väga paljudel kordadel näinud: kriisiolukordades tekivad kohe jõugud, kes hakkavad kuritarvitama sedasama kas ÜRO poolt või kuskilt mujalt tulevat abi enda rikastamiseks. Kuidas on Eesti Vabariigis sellekohased plaanid, et keegi ei monopoliseeriks seda …

Teie aeg!

… abi jagamist ja ei muudaks seda oma rikastumise allikaks teiste inimeste arvel? Aitäh!

Aitäh!

Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Nojah, te ütlesite targu ette, et ma ei süüdistaks teid nõukogude-nostalgias; ma siis ei süüdista. Ma arvan, jah, et need ajad lihtsalt ei ole võrreldavad: me oleme vabas riigis iseotsustajad; teine oli okupatsioon. Vabadust seal ei olnud – vähemalt minu maitse järgi; võib-olla teie nägite seda teisiti. Ja, ütleme, mäletan minagi, kuidas koolis me tegime vati-marli lappe, et võidelda tuumarünnaku vastu, mis pidi tulema imperialistlikest riikidest. Nii et üldiselt see kõik oli koomiline ja mitte väga tõele vastav.

Aga regionaal- ja põllumajandusminister, kes on siin – ja kui meil hästi läheb nüüd ajaliselt, siis saab temagi küsimustele vastata; saate juurde küsida –, 2. aprillil tutvustas valitsuses toidujulgeoleku tagamise teekaarti. Ja toiduga tagamise sihttase, stsenaariumid tulevad julgeolekupoliitika alustest, riigikaitse arengukavast; tagatakse toimepidevuse ja varude kompleksse lahendusega. See tähendabki seda, et neid vahendeid, poliitikaid juhitakse tervikvaatest lähtuvalt, et nii kriitilised ressursid oleks jagatud sihipäraselt ja tootmise elujõulisus oleks ka tagatud.  

Sellesama, mida te küsisite, et kuidas need varud laiali jagatakse – selle kasutuselevõtu ja jaotamise protsess harjutatakse reaalselt läbi. Sellel aastal on õppus Ilves 2026, kus on pilootprojektid, et testida vältimatu sotsiaalabi, sealhulgas toidu pakkumist kohalikes omavalitsustes. Nii et see on nii paberlikult kui nüüd ka proovitakse õppustel päriselt läbi, kuidas see välja näeb.  

Lisaks sellele toiduvarule, millest ma juba rääkisin, on olemas ja broneeritud toiduvarus kuskil mujal, on meil ka investeeringud toimepidevusse, mis tähendab seda, et, noh, näiteks generaatorid, kütusevaru, autonoomsed süsteemid, toidu kättesaadavus on tagatud ka vedelkütuse-, elektri-, sidekatkestuste korral. 

Ja 2024. aastast juba oleme otsustanud, et toiduga varustamine on elutähtis teenus. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium määrab ettevõtted, mis tagavad selle ülesande täitmise.  

Loomisel on üle-eestiline kriisipoodide võrgustik. See on siis selline, kust nii-öelda, kus on tagatud see kõik. Lepingud on sõlmitud 80 ja enama poega; eesmärk on 110 kriisipoodi selle aasta lõpuks. Ja nad on varustatud generaatoritega, et tagada toidu kättesaadavus ka pikaajalise elektri- ja sidekatkestuste korral.  

Ja koostöös veel ettevõtjate erialaliitudega on valminud Eesti toidu varustuskindluse strateegia ja käivitatud ka delegeeritud varude süsteem.  

Nii et neid asju on päris hulga ja ka praktiliselt õppusel proovitakse see läbi. Aitäh!

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Arvo Aller. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Tegelikult oli ju Mardi küsimus see, kas üks asi on läbi mängitud jaotuspunktid, teine asi, kuidas jaotuspunktides toimub jagamine, et seda ei kuritarvitata kolmandate isikute poolt, kas see on turvatud, kas jagamist korraldab Päästeamet või Kaitsevägi või kes seda korraldab. Ma ei tea, kas te riigisaladusele viidates ei saa seda öelda. Aga see oli selle küsimuse mõte, kas sellele on mõeldud. 

Siin te ütlesite ka seda, et kui on mingeid mõtteid eelnõude kohta, siis tasuks õlg alla panna. Jah, me olemegi, opositsioon on toetanud ka valitsuse eelnõusid, aga seda ei ole nagu vastupidiselt näha. Valitsus ei ole toetanud opositsiooni eelnõusid, mis oluliselt parandavad Eesti inimeste toimetulekut. 

Tulles nüüd tagasi varude juurde, siis edaspidi mõeldes lihtsustamisele, kas on mingi lähiajal tulemas ka põllumajandustootmise seisukohalt lihtsustatud, on see siis loomapidamine, endale toidu, varude hoidmine, sellesama ühe sea hoidmine, lehma hoidmine ja kasvatamine, et piima saada. Lõpuks tagab ikkagi toidu jagunemine üle Eesti erinevatesse kohtadesse ka riigikaitselise julgeoleku. Mis te selle kohta arvate?

Jah, ma püüan lühidalt vastata, sest reeglid on sellised, et kuna registreeritud küsimused saavad läbi, siis on võimalik ka Hendrik Johannes Terrase käest küsida, kes seda teemat väga hästi valdab, nagu te teate, ja siis saate omavahel seda debatti pidada. Seetõttu ütlen lühidalt, et minister Terras on sellest juba rääkinud, ta räägib veel. Erinevaid lihtsustussamme astume me hea meelega. Loomulikult, teisel poolel on ilmselt see tasakaal, mida põllumajandusspetsialistid oskavad hinnata, et teatud reeglid peavad olema tagatud, et meie põllumajandus oleks ekspordivõimeline. Ma arvan, et seda te teate teiegi, et vastasel korral ei ole võimalik sellest piirkonnast eksportida, kus ei ole reeglid tagatud. See on põllumajandusele ellujäämise küsimus kindlasti. 

Aga nüüd toiduvaru ja selle kõige kohta. Jah, ega mul rohkem palju ei olegi öelda, kui ma Mart Helmele ütlesin juba, et seesama varude kasutuselevõtu jaotamise protsess harjutatakse ka reaalselt läbi. Sellel aastal on õppus – Ilves 2026 – ja siin on pilootprojektid, et testida, kuidas see käib ja kuidas see kohalikes omavalitsustes võiks käia, kriisipoed ja kõik muud. Sellest ma juba rääkisin.

Suur tänu! Sellega oleme kõik tänased registreeritud küsimused käsitlenud. 

Aga meil on veel aega ja me saame nüüd jätkata infotundi juba viisil, et registreerunud küsijad saavad esitada ministritele küsimusi. Küsimuse alguses palun öelda, millisele ministrile on teie küsimus suunatud. Küsimuseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Ja jätkame infotundi juba registreeritud küsimustega. Esimene registreeritud küsija on kolleeg Arvo Aller. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus on suunatud regionaal- ja põllumajandusministrile härra Terrasele. Üks asi on toidujulgeolek, aga ma tuleksin selle 546 miljoni juurde ka, kindlasti sinna sisse mahub ka toidujulgeolek. 19. märtsil toimus nõndanimetatud vaikne protestiaktsioon 546 miljoni suunamiseks ja selle raha kasutamiseks põllumajanduses ja põllumajandustootmises. Sellest lähtuvalt küsin, et kas sellel aktsioonil oli ka mingi tulemus? Kas see 546 miljonit Euroopa tasandil, ta pigem on Eesti tasandil, vabandust, et Eesti tasandil, teil on kõrval nii rahandus kui ka peaminister, et kas see läheb põllumajandusse. Saate te siin öelda, et see 546 miljonit on suunatud erinevate tegevuste osas – nii investeeringud, jätkusuutlikkus kui ka pindalatoetusteks – põllumajandussektorisse.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan natuke kaugemalt. Praegu on Euroopa Liidu eelarveläbirääkimised veel sellises faasis, et ka riigijuhid ei ole kinnitanud seda üldist summat. Hetkel käib arutelu sellel tasandil. Eesti siseselt me valmistame ette missioonid. Meil on missioon selleks, et tagada elukvaliteeti. Sinna me oleme esitanud enda ettepanekud, mida selle rahastusega tuleks teha. Tõsi on see, et Euroopa Komisjon ütles, et eraldas selle 546 miljonit toidusektorile laiemalt, et ajaloolist ebavõrdsust ühtlustada. Minu hinnangul on õiglane, et see sinna ka läheks. Hetkel kaitstakse ametkondlikel tasanditel erinevate programmide sisukust. Mul on hea meel tõdeda, et toiduprogramm sai seal kõrge hinnangu, et see oli väga kvaliteetselt ette valmistanud, see oli vist teine kvaliteedi mõttes. Ehk siis mul on optimismi, et me saame sinna vahendeid suunata küll. Seal on näha, et on vaja teha investeeringuid. Investeeringuid on minu hinnangul peaasjalikult vaja teha töötlemisse. Ma usun, et te jagate seda hinnangut. Hetkel meil on olukord, kus me oleme tooraine tootmises väga tugevad, aga koore võtab keegi teine riik, kes meie toorainest teeb lisandväärtusega toodet. Vaatamata sellele, et meil on hiljuti üks kehv näide tööstuse avamisest olnud, ei tohiks see heidutada. Me peaksime ambitsiooni sättima sinna, et me väärindame Eestis rohkem, teeme peaasjalikult meie kalast, teraviljast, piimast, mida meil on palju, lisandväärtusega tooteid. Selle jaoks on järgmine programmiperiood äärmiselt oluline. Kui me vaatame ekspordinäitajaid, siis näeme, et see on üks sektor, kus aastate järgi eksport on kasvanud. Üle-eelmisel aastal oli 14% meie ekspordist toidusektor, eelmisel aastal oli see juba 15%, trend on ülespoole. See on üks sektor, mis pidas vastu nii sõja- kui ka COVID-i kriisi. Nii et ma arvan, et Eesti riigil on põllumajanduses tohutu potentsiaal ja seda peaks kindlasti arvesse võtma ekspordisuunana just järgmisesse programmiperioodi.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Riigikohtu otsuse kohaselt on erihoolekandeteenus kohustuslik tagada mõistliku aja jooksul. See otsus tuli esmaspäeval ja tegelikult on Riigikohus oma varasemas otsuses, 2012, juba toonud ka mõistliku aja mõiste, milleks on kolm kuud. 

Me täna teame, et riik ei täida oma kohustust, erihoolekanne on riiklik teenus, inimesed seisavad kuid, isegi aastaid järjekorras, ilma teenuse saamist. Mida valitsus selles olukorras, kus kohtuotsused on täitmiseks, on plaaninud ette võtta? Kas te olete seda teemat juba valitsuses arutanud? Millised on järgmised meetmed ja sammud? Me teame väga täpselt, et kui kohalik omavalitsus oma kohustusi ei täida, siis on selles osas väga tugev näpuviibutus täiesti mõistlik. Nüüd, riiklik teenus, erihoolekanne on täitmata valitsusel ja riigil endal. Mis on need plaanid? Kas on mõeldud näiteks lisaeelarvele?

Aitäh, hea küsija! Ma nägin ka seda uudist sellest kohtuotsusest. Kohtuotsust ennast ma polegi jõudnud veel lugeda, aga kuna see on nii värske, siis ma eeldan, et Sotsiaalministeerium analüüsib selle läbi ja siis tuleb valitsuskabinetti. Siis ma oskan kirjeldada, mis see täpselt edasine plaan on.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh! Ma tulen ikkagi oma teemade juurde tagasi. Te mainisite, et te ka mäletate seda nõukogude aega. Mina mäletan ka. Ma olin lihtsalt aktiivne põllumees sel ajal ja ei olnud mingisugust vabaduste piiramist. Mul oli kõige rohkem kümme siga ühel aastal ja keegi ei keelanud mul võtta neid kasvõi 20 või 50, kui ma oleksin suutnud varustada need sead ka toiduga üleskasvatamiseks. Mingisuguseid piiranguid ei olnud. Selles mõttes te mäletate natuke valesti. 

Ei olnud ka piiranguid realiseerimisel. Ma läksin restorani ja leppisin kokku, et ma toon teile järgmisel nädalal kaks searümpa. Järgmisel nädalal ma ka nii tegin. Ei olnud mingeid piiranguid nende sigade omakäelise tapmisega. Te ei mäleta õigesti, teil on ettekujutus, et siis oli kõik hirmus surve all ja kõik olid tohutult ära keelatud. Ei! Aga mis puutus põllumajandustootmisse erasektoris, siis see oli nõukogude perioodi lõpul väga vaba. Nii et jällegi, ärge hakake mulle rääkima, et ma idealiseerin nõukogude korda. Ei, ma ei idealiseeri, aga ma lihtsalt tahan öelda, et teie mäletate valesti ja mina mäletan õigesti, sest ma olin selle asjaga tegev. 

Aga küsimus on mul hoopiski teisel teemal. Nimelt, eile tulid välja uudised meie demograafilise olukorra kohta. 15 aasta pärast on tõenäosus praeguste protsesside jätkumisel, et eestlased moodustavad Eesti rahvastikust 50%, aga võib-olla ka vähem kui 50%. Mis siis ikkagi nüüd toimub? Kas te lihtsalt muigate selle peale ja ütlete, et võõras mure, mina ei ole siis enam peaminister, või on ikkagi ka praegusel valitsusel tõsine murekoht, sest demograafilised protsessid teatavasti on väga pika vinnaga ja tegutsema tuleks asuda praegu? Mis te selle murekoha peale praegu Eesti inimestele ütlete?

Üks täpsustus, ka stenogrammi huvides on see oluline. Ma saan aru, kolleeg Mart Helme, et see küsimus on nüüd suunatud peaminister Kristen Michalile. Jah, palun! Härra peaminister!

Jah, aitäh! Muidu oleks hüpanud püsti hakanud vastama millelegi, mis pole minu küsimus. On ennegi juhtunud. Aitäh! Ma jään teiega eriarvamusele. Tegelikult see jutt sellest, kuidas võõrvõimu all oli kõik lihtne ja kerge – ma arvan, et enamus eesti rahvast seda nii ei mäleta ega näe. (Saalist kostub hääl) Ja ettekujutus, et seakasvatus on vabaduse etalon, jään teiega lugupidavale eriarvamusele. 

Nüüd, küsisite demograafia kohta. Mina arvan, et see mure peab meil ühine olema, mis vahet seal, kes see parajasti peaminister on, koalitsioonis või opositsioonis. Eesti rahva püsimajäämine peaks olema kõigi mure. Mul on hea meel, et vähemalt me oleme teinud hulga erinevaid mõistlikke otsuseid aastate vältel, mis on ehk kaasa aidanud Eesti perede heale käekäigule erinevates indeksites ja andmestikes. Eesti on üks paremaid kohti, kus pere luua ja pere hoida. Selle üle, ma arvan, me võime kõik uhkust tunda, kes on võimu juures olnud ja seda kujundanud. Mina arvan, et üks Reformierakonna paremaid otsuseid on näiteks vanemahüvitis olnud. See on minu meelest väga hea süsteem. 

Aga praktiline probleem on jah, et Eesti rahvaarv väheneb. Eelmisel aastal see vähenes 9250 inimese võrra. Isegi see massiränne, mida te olete kogu aeg lubanud, et miljonid tulevad Eestisse – isegi sellega on halvasti. Mõistke mu irooniat, et Eestisse rändas 15 000 inimest ja välja rändas 18 000, nii et isegi välja rändavad rohkemad. Nii et isegi seda massirännet ei ole. 

Aga mina paneksin rõhu sellele, et Eestis oleks võimalikult hea lastega peredel, oleks hea ja julge planeerida siin peret. Kui vaadata viimase seitsme aasta trende aastatest 2019–2025, siis on sündide arv langenud peaaegu kõigis gruppides. Esimese laste sündide arv on pidevalt vähenenud, teise lapse sündide arv langeb, kolmandate ja järgmiste laste sündide arv tõusis korraks – 2018–2020 paiku, on seejärel tugevalt langenud. Nii et kõik need sammud, mis siin vahepeal on astutud, ei ole üksiti seda muutnud. 

Aga õnneks on ka üks korralik analüüs tehtud, selline arutelu, kus erinevad eksperdid, me siin esmaspäeval infotunni ajal pikemalt käsitlesime seda. Sotsiaalministeeriumist on tulemas ka ettepanekud, mis puudutavad vanemahüvitise paindlikumaks muutmist, mis puudutavad eluaseme kättesaadavust, mis puudutavad nooremas eas sünnitamise puhul suuremat vanemahüvitist, mis puudutavad vahepealsel ajal palgatõusu arvestamist vanemahüvitise maksmisel ja nii edasi. Need, ma ehk arvan, aitavad noori peresid. Ja oluline on, et noored ise ka seda teemat debateeriks, mitte ainult vanuserühm, kes justkui paistab neile vähe kaugem.

Suur tänu! Järgmine nobedate näppude voorus end registreerunud Riigikogu liige on kolleeg Peeter Ernits. Palun! Enne küsimust palun täpsustage ka, millisele ministrile on küsimus suunatud. Palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Küsimus on valitsejale, peaminister Michalile. Ja hiljuti, nädala lõpul, oli mingi kummaline sündmus, toimus. Nii välisminister kui ka väliskomisjoni esimees ootamatult ajasid selja sirgu ja kritiseerisid, julgesid kritiseerida president Zelenskõid. Aga Postimehe peatoimetaja kirjutas nii: ""Teie seal Balti riikides olete järgmised Venemaa agressiooni ohvrid!" Ukraina poolt valitud tee tõmmata endale tähelepanu liitlaste hirmutamisega on kestnud juba pikka aega ning see ongi avaldanud mõju, kuid hoopis vastupidist Ukraina poolt soovitule. Juba praeguseks tuleb Ukrainast lähtuvat informatsiooni korrutada nn Kiievi koefitsiendiga, arvestades, et 50 protsenti jutust lihtsalt ei vasta tegelikkusele." Ja minu küsimus teile kui Jaroslav Targa ordeni värskele kavalerile – kas te jagate seda Postimehe peatoimetaja muret ja kas on edaspidi plaanis nii-öelda Ukrainast tulevaid sõnumeid korrutada Kiievi koefitsiendiga?

Aitäh! Ma ei lugenud seda Priit Hõbemäe kirjutist küll. Eks ma kunagi saan lugeda, kui leian selle. Aga ma ei tea, kui selle Kiievi koefitsiendi all on silmas peetud seda, et tegemist on riigiga, mis on viiendat aastat Venemaa rünnaku all, mis peab reaalselt sõda Venemaaga, kus Venemaa tapab naisi ja lapsi ning kes muretseb Euroopa pärast ja peab seda sõda ka meie vabaduse eest, siis kui see Kiievi koefitsient tähendab muret meie pärast – ma arvan, et me peaksime sellesse Kiievi koefitsienti suhtuma ju lugupidamise ja viisakusega. Seda sõda peetakse ka meie eest, meie vabaduse nimel, esiteks. 

Teiseks, seda, et Venemaa on oht Euroopale, maailmale laiemalt, ma arvan, iga arukas inimene teab. See on NATO-s selge, see on Euroopa Liidus selge, pole mingit kahtlust. Siiski, vahetut ohtu Eesti riigile ei ole, seda ma saan Eesti riigi peaministrina öelda. Saan öelda, et meie panustame väga palju oma kaitsesse ja võtame seda väga-väga tõsiselt. Ega me ilmaasjata ei vähenda mõnes asutuses viiendiku võrra ametnike arvu, et tõsta see raha kaitsesse. Ega me ilmaasjata ei näe vaeva selleks, et meil oleks erinevad võimed olemas kõikides valdkondades, ja ega me ilmaasjata ei võta laenu, et osta kaitsevõimeid ja tehnikat. Nii et selle jaoks. 

Me oleme NATO-s tippriikide hulgas investeeringutelt. Ütleme, kui vaadata NATO riikide investeeringuid, siis Läti, Leedu on samas suurusjärgus kus meie ehk võib-olla grammikese vähem, aga ka 5% peal. Poola on meist suurem. Ma ei oska öelda, kas seal ehk selles edetabelis kedagi veel on. Me panustame väga tõsiselt kaitsesse. Ja seetõttu ma võtaksin seda – kui see Hõbemäe lugu oli ja üldiselt ta kirjutab ju arukat juttu – viitena sellele, et Ukrainas tuntakse muret ka oma liitlaste pärast. 

Jah, sellist muret võib tunda, aga seda muret ei maksa sassi ajada sellega, et Eesti oleks kaitstud. Eesti on NATO liige, NATO toimib, hoolimata sellest, mida tahetakse rääkida. Mina tean praktika poole, et NATO on toiminud alati, kui meil on vaja olnud. Sõjaline funktsioon toimib. Euroopa vägede ülemjuhataja, kes on ka Ameerika vägede ülemjuhataja Euroopas, on kõige selle vabadusega teha seda, mida on vaja. Laevad on praegu merel, lennukid on taevas, kui Vene lennukid sinna tulevad, kõik muu on tagatud. Meie oma kaitsevägi ja meie liitlased regioonis on väga tegevad ja väga tugevad. Seetõttu ei maksa murelikkust sisse ajada sellega, et ohutase on kuidagi muutunud. Eesti on hästi kaitstud, aga me peame iga päev töötama selle nimel, sest Venemaa imperialistlikud soovid ei vähene. Ja Putini huvi parandada ära seesama Nõukogude Liidu lagunemine, mille nostalgiat siin korra hõljus, on päris suur.

Järgmine küsija on kolleeg Arvo Aller. Küsimuse alguses palun täpsustage, kellele ministritest küsimus on suunatud. Palun, Arvo Aller!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Küsimus on ikka minister Terrasele, ikka põllumajanduse ja maaelu kohta. Kui me rääkisime ekspordivõimekusest, siis üks meie suurimaid ja võimsamaid ekspordiartikleid põllumajandussektoris on ju piimandus. Piimandus on ka meie lipulaev nii toodangu koha pealt kui ka mingis osas juba ümbertöötlemise pealt. Aga nüüd on vahepeal juhtunud selline, kuidas öelda, ebaõnnestunud asi nagu E-piim, millel on kaks eraldi ettevõtet, üks on saneerimisel ja teine on pankrotis või pankroti otsustamisel, ja sinna on riik andnud läbi PRIA ka 15 miljonit raha. Aga minu küsimus on selline, et mis tegevused on riik ette võtnud selle E-piima kui meie piimanduse lipulaeva, ma ütleksin, päästimiseks ja vee peal hoidmiseks ning kuidas minnakse põllumajandustootjatele appi raskes olukorras piimarahade kättesaamiseks.

Aitäh selle küsimuse eest! Piimandussektor tervikuna on väga hästi tootev sektor ja väga hästi ka müüv sektor. Ehk siis tal on võimekus olemas, koos toetustega on ta olnud ka kasumis pikka aega, sest piima hind on olnud kõrge. Miks ma sellest räägin? Me oleme praegu maksmata piimarahade kontekstis, mis on tegelikult olnud nii-öelda äriotsused kellelegi piima tarnida. Kui seda raha ei ole makstud, on risk kandunud tootjale, mis on väga kehv olukord ja me saame sellest aru. Kuna sektor üldiselt on toimiv, siis Euroopa Liidust on keeruline saada riigiabi luba, mida meil on tarvis selleks, et aidata neid tootjaid, kellel on piimarahad välja maksmata. Eks me oleme võtnud selle suuna. Kuna tehas ise on Paidesse ehitatud, Paidesse see tehas ka jääb, seda on sealt väga raske ära viia. Selle müügiprotsess praegu käib. Ma usun, et suve lõpuks hiljemalt on teada, kes selle uus omanik on. Võib-olla on neil võimalik aidata piimatootjaid, sest lõpuks on sellel tehasel igal juhul vaja piima. Mida rohkem on piimatootjaid, kes sinna piima viivad, seda kasumlikum on see tehas. Seda me nägime, et kui piima hulk langes, siis tehase kahjumlikkus suurenes kogu aeg. Ehk kindlasti üks osa sellest lahendusest võib olla seal. Seda me veel ei tea, ma ei oska öelda, kes selle enampakkumise võidab. Praegu me suhtleme väga aktiivselt Euroopa Komisjoniga selle osas, et mis on meie valikud. Me oleme käinud välja need variandid, mis meil on, kuidas me saaksime aidata. Meil on Maaelu Sihtasutusest meetmed, põllumajandus-kaubanduskoda on kohtunud ka Maaelu Sihtasutuse juhatuse ja nõukoguga, et arutada, kuidas neid meetmeid paremini sihtida, just et kuidas need, kes ei ole piimarahasid kätte saanud, saaksid nina vee peal hoida. Hetkel käib suhtlus Euroopa Komisjoniga sellel teemal. Aga kuna, taaskord ütlen, sektor tervikuna on olnud kasumlik, siis on väga keeruline põhjendada, miks me just neid piimandusettevõtjaid aitame. Tegijaid on palju. Me hetkel seal dialoogis oleme ja üritame seda nii hästi põhjendada kui võimalik. Aitäh!

Aitäh!

Ja järgmine küsija on Mart Helme. Küsimuse alguses jälle palun jälle täpsustada siis, et kellele ministritest küsimus on suunatud.

Kristen Michalile, kellega meil käib siin kena pingpong. 

Küsimus on, algab tegelikult õiendusest, et ei ole siin mingit nõukogude-nostalgiat. Te olete seal liberalismiakadeemias need goebbelslikud trikid hästi ära õppinud: süüdista alati oponenti; süüdista; kas see vastab tõele või mitte – süüdista ikka. Ei ole mingit nõukogude-nostalgiat; mitte vähematki. Lihtsalt oli olukorra kirjeldus võrrelduna praegusega. 

Aga küsimus puudutab seda, et te väitsite, et mingeid migrantide masse ei ole. No migrantide massid on – ei oleks võimalik muidu, et eestlaste protsent langeb alla 50 järgmise 15 aasta jooksul prognooside kohaselt. On küll. Need migrandid ei tule ainult massiliselt Lähis-Idast ja Aafrikast, vaid eelkõige slaavi riikidest. Nii et see on probleem. 

Nüüd, te räägite nüüd väljarändest, aga väljaränne on võib-olla seotud sellega, et inimesed leiavad, et Eestis on elu nii halb teie poolt juhitava valitsuse tegevuse tulemusena, et vist mingi Postimehe online-küsitlus ütleb, et koguni 48% inimestest kaalub Eestist lahkumist. Mis te selle kohta ütlete? Äkki on probleem selles, et inimesed ei taha Eesti Vabariigis elada, et siia tulevad vähem arenenud riikidest inimesed ajutiselt leiavad, et siin pole viga, ja siis lähevad ka minema, kui leiavad, et ega tegelikult ikka paradiisi ei ole? Äkki peaks ikkagi mõtlema tõsiselt selle peale, et inimesed ei lahkuks Eestist? Aitäh!

Jah, aitäh! No selles mõttes see infotunni formaat omandab minu meelest palju huvitavama debati vormi, kui muidu neid küsimusi ette lugedes; võib-olla peakski tihemini nii tegema. 

Ma siiski juhin tähelepanu viisakalt, olenemata liberalismiakadeemia ühelgi koosolekul seda kunagi arutanud, et kui te kirjeldate – nagu te ütlete, kirjeldate –, kuidas nõukogude ajal oli elu hea, sigu sai vabalt kasvatada, hoolimata praegusest, ja see on see vabaduse mõõt, siis ma julgeks öelda, et võõrvõim, kes represseeris meid, võttis meilt palju ja paljudelt kõik, kindlasti ei saanud selle vabaduse etalon olla. No ärge ilustage seda lihtsalt! Aga olgu, see tõepoolest on selline minu meelest pentsik ja mis me selle üle ikka nüüd rohkem jätkame. Lihtsalt – ma ei suuda teid ümber veenda, aga ärge tooge nõukogude aega eeskujuks. 

Teiseks, see, mis puudutab, jah, siiatulemist ja lahkumist – vaadake, EKRE-l oli ju pikka aega selline, ütleme, retoorika, et siia tulevad miljonid inimesed kuskilt mujalt sisse, kes võtavad Eesti riigi üle, ja nii edasi. Andmestik tegelikult rände puhul näitab ju hoopis midagi muud, eks ju. Eelmisel aastal lahkus rohkem inimesi. Osad kindlasti naasid sinna, kust nad tulid. Kindlasti oli tegemist teatud andmete korrektsiooniga; eks aja jooksul rahvastikuteadlased oskavad seda trendi täpsemalt kirjeldada. 

Ja ma ei kahtle, et te suudate selle panna kindlasti ka valitsuse arvele, et kui migratsioon on, siis see on halb, ja kui inimesed ära lähevad, on valitsus süüdi. Nii et ega mõlematpidi on valitsus süüdi; mis seal ikka.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Meil rohkemateks küsimusteks tänases infotunnis enam ruumi ei ole, aga ma tänan kõiki valitsuse liikmeid!

Aga enne kui me lõpetame, Peeter Ernitsal on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Ma jäin tõesti natuke oma küsimusele hiljaks, aga pärast seda ei olnud mul võimalust seda esitada. Aga varasemalt on praktika olnud väga erinev, on antud hilinejatele võimalus seda jätkata. Miks te suhtute ebavõrdselt Riigikogu liikmete küsimustesse?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei ole kuidagi teisse suhtunud ebavõrdselt. Sellel hetkel, kui teie küsimise kord oli, te ei jõudnud siia. Edasi oli meil juba nobedate näppude voor ja teil oli võimalik oma küsimust küsida ja te saite ka seda teha. Nii et järgmisel korral olge palun tähelepanelikum, et teie küsimise kord on. Mart Helme oli õigel ajal kohal ja sai oma kaheksanda küsimuse küsida, kuigi seitsmendat küsimust me ei saanud avada. Aga nobedate näppude voorus te saite oma küsimuse esitada. 

Head kolleegid, meie infotunniks ette nähtud aeg on läbi saanud. Siinkohal me lõpetame infotunni ja jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.