Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame 22. aprilli infotundi. Kõigepealt on mul kolleegidele palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, rahandusminister Jürgen Ligi ja regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil kaheksa registreeritud küsimust. 

Aga enne, kui me asume nende registreeritud küsimuste juurde, on käsi püsti kolleeg Tõnis Mölderil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Te ütlesite väga ilusti ja lugesite üles need Vabariigi Valitsuse liikmed, kes on täna infotundi tulnud. Aga ma pean tõesti teile väikese märkuse tegema, et minu meelest Jürgen Ligi ei ole tühi koht. Hetkel ma ei näe teda siin saalis, kuigi teie tegelikult ütlesite, et ta justkui on saalis. Minu küsimus on see, kus on rahandusminister ja kas ta tegelikult osaleb infotunnis.

Suur tänu! Minule teadaolevalt on rahandusminister siiapoole teel ja kui tema järjekord kätte jõuab, siis ta on kohal. Reeglina selliste protseduuriliste küsimuste ajal minister sisse astubki. Nii et ma arvan, et see on lähimate minutite küsimus, millal rahandusminister Riigikogu infotunnist osa võtma hakkab. Aga temalt küsimise järjekord on kolmas, nii et meil on sinna veel pisut aega. Ma loodan, et rahandusminister on peagi siin Riigikogu istungisaalis. Aga hakkame pihta, sellepärast et meil on kaheksa registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on riigi juhtimine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma tahaks tõesti riigi juhtimise kohta küsida, täpsemalt selle kohta, mis peaks tagama meie majanduse arengu ja inimeste toimetuleku, ehk energeetika kohta. 

Eile jõudis avalikkuseni uudis, et Erkki Raasuke ja tema kolleeg avaldasid informatsiooni, mis oli Eesti ettevõtjate poolt tegelikult juba ammu öeldud. Ja nimelt: mis puudutab suuri investeeringuid energeetikasse, siis need ei tule ilma selleta, et riigil on plaan, kunas, mille jaoks ja mis liiki elektrivõimsusi ehitada, ja ka selge plaan, millised peaksid olema need rahastamisskeemid. Ja selgelt sai ka ära öeldud nii suurinvestorite poolt kui ka Eesti ettevõtjate poolt, et tänane ENMAK seda ei ole. See on lihtsalt ilus visioonidokument ja Eestis energiavõimsusi kogu selle plaani puudumise tõttu tegelikult eriti ei rajata. 

Ma praegu loen uudistest, et Elering kavatseb nüüd 900-megavatised gaasijaamad Eestisse ehitada. Vähe sellest, et suure tõenäosusega mõne aasta pärast tuleb panna põlevkivielektrijaamad kinni. Kõige selle kõrval on täiesti arusaamatu, miks akupangad sinna ei sobi ja kui palju peavad maksumaksjad selle kõige eest maksma hakkama. Tipukoormuste jaoks võib gaasijaamade ehitamine olla mingis loogikas täiesti õige ja sobiv, aga arusaamatuks jääb see, et kui põhivõimsusi ei ehitata, kui põhivõimsuste rajamise plaan Eestil täiesti puudub, siis mida me Eleringi asjadega teeme. 

Võib-olla te seletaksite meile seda üldist olukorda ja ka seda Eleringi tänast uudist. Kuskohas neid gaasijaamasid hakatakse rajama, ilma et me üldse teaksime, kuidas põhivõimsusi välja ehitatakse, mis mahus, mis liiki ja mis ajaks?

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Jah, ma olen nõus, et riigi juhtimise küsimuse taga võis aimata küsimust energeetikast. Õnneks ma seda aimasin, nüüd ma saan teile vastata. 

Kõigepealt energeetikast laiemalt. Me oleme seda debatti pidanud. Esmaspäeval oli meil ju kas mitte sotsiaaldemokraatide esitatud arupärimine, kus me seda teemat üsna üksikasjalikult käsitlesime. Selle arupärimise kohta Jaak Aab ütles [seda kandes], et küllap see oleks pidanud minema keskkonna- ja energeetikaministrile, aga lihtsalt on tore vahepeal ka peaministri käest küsida. Nii et detaile saab ikkagi valdavalt küsida valdkonnaministri käest ja saab küsida ka ettevõtete käest, süsteemioperaatori käest, muu hulgas Eleringi käest, mida nad täpselt kus teevad. 

Aga suures plaanis on üldiselt ikkagi nii. Ma ei teagi, millest me võime alustada. Me võime alustada hinnast, võime alustada võimsustest – ükskõik mis nurga alt alustada. Üldiselt energeetika on ikkagi, kui lihtsamalt öelda – ma püüan seda ajaraami suruda –, nagu mitme jalaga tool. Meil on vaja erinevaid osasid. [On vaja] taastuvenergiat, ja seda on vaja rohkem. Nagu me näeme, kui päike paistab ja tuul puhub, siis toob see hinna allapoole. Meil on vaja tipukoormuste katmist ja kiiremini käivitatavaid võimsusi. Reserve praegu tagavad põlevkivijaamad ja selle eest me ka raha maksame. Põlevkivijaamad tagavad seda seni, kuni meil on uued võimsused tipukoormuste ja kriitilisemate kohtade katmiseks. Elering süsteemioperaatorina tõenäoliselt teebki plaani, millisel viisil need tipukoormused katta. 

Sellega, mis te ütlesite, et turul üksi ei tule erinevaid rajatisi, ma päris nõus ei ole. Ma saan aru, millele Raasukese ja Sullingu nii-öelda omavaheline referaat või kokkuvõte viitab, ma seda lugesin ka. See viitab sellele, et suurte objektide rajamiseks oleks hea riigi osalus või ettemääratud tulu selle objekti puhul. Näiteks kui keegi tahab rajada mereparki või tuumajaama, siis me peaksime ütlema, et olgu, me lepime maksumaksjatena kokku, et me maksame 20 aastat sellel midagi kinni – pehmelt öeldes, hästi üldistatult. Loomulikult nii on lihtsam äri teha. Kellel ei oleks lihtsam äri teha, kui riik garanteerib rahavoo. Ma arvan, et see oleks üsna lihtne äri. 

Nüüd aga tulen turu juurde. Ma ei taha ühte ettevõtet teiste seast kuidagi esile tõsta, aga Sunly, kellel on suur päikesepark, teatas hiljuti 1,7 miljardise maksumusega andmekeskuse rajamisest. Ja seda turutingimustel, kui soovite. Evecon ja Corsica Sole rajasid Eestisse Mandri-Euroopa akupargid, mis sellel hetkel olid Euroopa suurimad. Akuvõimsused turutingimustel taas! 

Nii et on võimalik mitut pidi. Loomulikult on lihtsam suuri objekte rajada, kui maksumaksja raha on sinna külge ühendatud, aga Eesti on väike riik, kõike me maksta ei jaksa ja seetõttu me peame ka valikuid tegema.

Aitäh! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ega te tegelikult mu küsimusele ei vastanud, ma julgen öelda, et see vastus oli väga ebaadekvaatne. Ja ma olen öelnud, et minu arvates teie peamine mure on see, et teil puudub otsustusjulgus, ja seda oli ka siit näha. 

Ma ei tea, kuidas teile selgeks teha, et kui kõik ettevõtjad ja kõik investorid ja kõik rahastajad, pangad ütlevad, et selliste tingimuste ja selliste skeemide korral, mis te olete välja mõelnud, et teeselda Eesti energeetikaga tegelemist, ei tule turule neid vajaminevaid võimsusi. Neid ei tule siia! Te võite rääkida siin meile infotunnis ükstapuha mida, aga sellel lõppkokkuvõttes on tagajärg.

Ja kui nüüd rääkida Eleringi plaanist 900 megavati ulatuses gaasijaamasid ehitada, siis, teate, see on väga suur investeering. See investeering tuleb inimeste elektriarvele. See investeering mõjutab tegelikult seda, mis saab põlevkivienergiast: suhteliselt kiiresti [järgneb] sellele kinniminemine. See investeering tegelikult täna ei arvesta aku[parkidega], nagu me näeme – akupargid ei sobi sinna. See investeering tuleb ilma, et te suudaksite mulle siin täna öelda, kust tulevad energiatootmise põhivõimsused. 

See on nii oluline investeering, nii suure mõjuga, et see ilmselgelt peab olema valitsuse laualt läbi käinud. Ehk te siis kirjeldaksite ja seletaksite, kuhu ta meie [energeetika]plaanis sobitub, milline on täpselt selle mõju ja mis on siis valitsuse seisukoht selles osas.

Öelda, et lihtsalt kõik asjad iseenesest juhtuvad – ei ole siiamaani juhtunud. Ja kui kõik turuosalised, kõik investeeringutega seotud ettevõtjad ja rahastajad ütlevad, et seda sellisena, nagu on ENMAK-is ja nagu on tänane valitsuse plaan, ei juhtu, siis seda suure tõenäosusega ei juhtu. Te võite ju peaministrina unistada, aga need unistused jäävad selliseks helesiniseks unenäoks teie magamistundidel. Võib-olla te valgustaksite just seda Eleringi infot. Kuidas see plaan siis välja hakkab nägema?

Aitäh, hea küsija! Ma ütlen, et kui vastus ei meeldi, siis see ei tähenda, et vastust pole. Vastus on selline, mis teile tõenäoliselt ei meeldi, ma saan aru, aga ärge kurtke, et vastust pole. Seda esiteks.  

Teiseks, praktika on kahjuks näidanud, et teie väited ei ole lõpuni tõesed. Kui ma vaatan Eesti energeetika dünaamikat, arengut, siis näiteks sellel esmaspäeval me siin selle üle debateerisime. Alates 2021. aastast on vähemalt nelja tuulepargi ehitust alustatud: Purtse, Saarde, Aidu, Sopi-Tootsi. Valminud on kuus tuuleparki.

Eestis on tuuleparke – lihtsalt toon näiteks – 711 megavatti, millest 405 megavatti on viimase viie aasta jooksul rajatud. Hankeid loomulikult on tegemises veel. Turutingimustel on tulnud Mandri-Euroopa suurim salvestuspark. Nagu ma kirjeldasin, ettevõte hakkab rajama 1,7-miljardilist andmekeskust, millel on päikeseenergia võimalused. Nii et tuleb ikka, ka turutingimustel.  

Ma saan aru, et meie maailmavaated on erinevad. Me ju koalitsiooniski diskuteerisime selle üle pidevalt. Teie ettekujutus on, et maksumaksja raha eest peavad kõik ärid käima. Mina seda ei arva. Mina arvan, et maksumaksja rahaga tuleb seda initsiatiivi toetada seal, kus see muidu ei juhtu, aga on riigile hädavajalik. Selles on meie maailmavaadete vahe. Kui te ütlete, et see pole vastus – noh, vastus ei pea meeldima, ongi erinev vaade. Seda esiteks. 

Teiseks, vaadake, hästi palju on olnud energeetika teemal debatti, kus me omadega oleme. Mulle tundub, et seda tuleb ka laiemalt rõhutada. Kõik maalivad siin hädaorgu, kogu infotund on tihtipeale üks hädaoru kirjeldamine, aga ma siiski juhin tähelepanu, et nüüd on [võetud] sellises võrdlusuuringus ehk benchmark'is [tähelepanu alla] Läänemere-äärsete riikide keskmine elektri hind. Ja kõige väiksemate tarbijate hulgas oleme me Leeduga [hinna soodsuselt] esimesel-teisel kohal, parimate hulgas; keskmiste tarbijate hulgas ehk 20–499 megavatti Rootsi-Soome järel kolmandad, esikolmes oleme. Kõige suuremate tarbijate hulgas oleme esineljas. Seega tegelikult me oleme oma energeetika hinnaga tarbijatele ja võimalustega päris kenasti toimetanud. Aga ettekujutus, et üks arengukava peab andma kõik juhised pluss rahastamise – no võrrelge siis nende riikidega, kus on antud väga konkreetsed juhised ja erinevate projektide toetused maksumaksja kulul. Selle kõik maksab maksumaksja kinni, ei ole maksumaksjal mingit teist rahakotti.  

Seetõttu, jah, tuleb valida väga hoolega, milliseid projekte teha. Ja ma ütleks siiski nii, et ENMAK oma olemuselt on selline, et kui ta vastu võeti või kinnitati, siis tagasiside turult oli sellele valdavalt positiivne. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Väga austatud peaminister! Mina ka soovitan, et ärge olge nii ebakindel, sellest sõltub tegelikult Eesti majanduse areng ja käekäik. Aga küsin täpsemalt üle ja sellele ei tohiks olla väga raske vastata. Kas ja [kui, siis] millal kavatseb valitsus esitada tervikliku investeerimiskõlbliku energiaportfelli plaani koos konkreetsete tegevustega? Kui seda ei kavatseta teha või on see teadmine juba olemas, siis kui palju need rajatavad gaasijaamad lisavad elektriarvele juurde ehk kui palju need lähevad tänasele elektritarbijale maksma?

Seda, milline on nende maksumus, saab kirjeldada süsteemioperaator Elering. Ma olen kindel, et Kalle Kilk ja tema kolleegid teevad seda suurima heameelega. Üldjoontes peaks olema ikkagi juhitav võimsus – ma ütlen puusalt, ma arvan, et Kalle Kilk oskab seda täpsemalt kirjeldada – samas suurusjärgus või vähemalt sarnases suurusjärgus, kui me praegu maksame põlevkivikatelde eest. Müts maha kõigi energeetikute ees, kes suudavad neid põlevkivikatlaid ülal hoida. See ei ole kindlasti lihtne tegevus. Tegemist on tihtipeale amortiseerunud kateldega ja nende juures on vaja palju vaeva näha. Aga ma arvan, et see jääb sarnasesse suurusjärku, kui me maksame praegu reservide eest. Seda esiteks. 

Teiseks, valitsus – ma arvan, et vähemalt minu valitsus – ei hakka kindlasti ettevõtjate eest investeerimisplaani tegema. Te ütlete, et olge kindlam. Kuulge, kas siis valitsus võtaks maksumaksja raha ja hakkaks ütlema, et siia rajame merepargi, siia rajame tuumajaama ja siia selle kolmanda ja seda kõike teeme maksumaksja raha eest!? 

Me oleme erinevad ja see on täiesti vastuvõetav. Mina olen liberaal, teie olete sotsiaaldemokraat, teie arvates oleks okei maksumaksja rahaga turule minna. Mina arvan, et meie ülesanne on selle vähese, napi maksumaksja rahaga käituda nii vastutustundlikult kui võimalik. Riigipoolne osalus või initsiatiiv on põhjendatud seal, kus muidu oleks turutõrge. Nii et see on see vahe meil. 

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me läheme teise küsimuse juurde, mille esitab Helir-Valdor Seeder, on Helir-Valdor Seeder tõstnud käe ja soovib esitada küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tõepoolest, mul on selline heatahtlik protseduuriline ettepanek. See informatsioon, mida me siin vahetame, on väga oluline loomulikult selles saalis viibivatele inimestele, saadikutele ja ministritele. Aga meid jälgivad inimesed ilmselt ka ekraanide vahendusel. Mul on ettepanek, et me niisuguseid lühendeid, millest meie aru saame, aga vaatajaskond ei pruugi aru saada, kasutaksime võimalikult vähe, nagu ENMAK ja nii edasi. Ma usun, et suur osa inimestest ei saa aru, mis see ENMAK on – energiamajanduse arengukava. Mul on palve vältida niivõrd, kuivõrd on võimalik, lühendeid ja väljendada ennast selgelt, et laiem auditoorium meid mõistaks.

Ma loodan, et kõik, kes siin sõna võtavad, üritavad ennast võimalikult selgeks teha. Aga kui mõnikord need lühendid sisse lähevad, siis teinekord on võimalik ka parandusi teha. Ja teil on kohe võimalik oma küsimus lühendivabalt esitada.

Teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on Eesti majanduse konkurentsivõime. Helir-Valdor Seeder, palun!

Auväärt peaminister! Viimastel aastatel on Eestis olematu majanduskasv, kõrge inflatsioon ja hinnatõus, rekordilised maksutõusud ja uued maksud, kiire riigi laenukoormuse ja riigieelarve defitsiidi puudujääk. Ettevõtjate kindlustunne on vähenenud ja üldine konkurentsivõime langenud. Kõikide meie naaberriikide majandused on meist mööda vuhisenud. 

Täna on Riigikogus arutusel välismaalaste seaduse [muutmine], mis drastiliselt muudab tööjõupoliitikat, eelkõige sissetoodava võõrtööjõu poliitikat, mis omab päris olulist mõju meie konkurentsivõimele. Selle seadusega on valitsusel plaanis kolmekordseks tõsta sisserände piirarv vaatamata sellele, et viimastel aastatel ei ole seda piirarvu isegi mitte täidetud. Sissetoodavast tööjõust on ainult 15% toodud selle piirarvu raames, ülejäänud 85% on tulnud erandite korras ehk väljaspool piirarvu. 

Lisaks sellele alandatakse palganõuet kuni 80%-ni Eesti keskmisest, mis Tallinna oludes on umbes 70% Tallinnas makstavast keskmisest. Rääkida siin kõrge kvalifikatsiooniga juhtidest ja ekspertidest ei ole mõtet. Seadustatakse ka see, et siia tööloa alusel tööle saabuvad isikud võivad siin tulevikus olla üheksa kuud töötuna ja neile laiendatakse kõiki erinevaid toetusi, näiteks töövõime- ja pensionitoetust, vanemahüvitist ja nii edasi. 

Minu küsimus selle taustal on, et loomulikult kasvab surve meie sotsiaalsüsteemile ja tervishoiule kohutavalt ja miks pöörab valitsus selle asemel, et [võtta suund] kõrgema lisandväärtusega ja teadmistepõhisele automatiseeritud ja, nii nagu te ütlete, ka tehisaru kasutamisele orienteeritud majandusele, [riigi] tegelikult tagasi odava tööjõu eelist kasutava väheefektiivse majanduse teele? Miks valitsus seda teeb?

Aitäh, hea küsija! Te alustasite majanduse üldisest pildist. Jah, ma arvan, et meie regiooni majandus tervikuna on olnud sõja ja [üldse] keerulise aja tõttu surve all ja Eesti samamoodi. Paar aastat ongi olnud kehv majanduskeskkond, pole kahtlust. Ei ole küll defitsiidi puudujääk, vaid on defitsiit. Ma selle parandan ära, muidu on see nagu likviidsuse likvideerimine, igaks juhuks märgin ära. Ja maksu[tõusu] puhul parandan sellegi, et sel aastal me siiski õnneks langetasime makse, kaotasime selle teie tehtud astmelise tulumaksu ehk maksuküüru. Alustuseks lihtsalt parandan selle. See tähendab, et Eesti inimeste netopalga tõus on umbes 10%, nagu Eesti Pank ütleb. 

Mis puudutab tööjõurännet, siis rände puhul on ikkagi pigem pilt selline. Ma saan aru, et konservatiivsetele erakondadele sobib see pilt kuidagi veidi mustemaks maalida. Aga numbrid näitavad – just teilegi tulnud numbrid –, et Eestist siiski rändab rohkem välja kui meile sisse. Nii et see [ränne] on pigem sedapidi. 

Mis puudutab tööjõu juurdetoomist, siis pigem on arutelu käinud [teise küsimuse] üle, millest on parlamendis ilmselt korduvalt räägitud, ka mina olen sellest infotunnis ja arupärimistel rääkinud, ja räägitakse veel. OSKA raport ehk Kutsekoja raport, kus on [osalised olnud] tööandjad, ametiühingud, Siseministeerium, haridusministeerium ja kõik muud osapooled, kirjeldab ära, et meie haridussüsteemist ei tule teatud valdkondades oskustega inimesi. See on probleem meie majanduse edasises arengus. Meil on vaja teatud oskustega inimesi, kes teeksid teatud töid. 

Seda näidet olen minagi toonud, majandus- ja tööstusminister on toonud, aga toon veel. See kirjeldab, võib-olla küll väiksemas skaalas, [probleemi] hästi. Ühes trükikojas kenas väikeses Lõuna-Eesti linnas on nii, et ukraina abielupaar aitas tööle panna ühe liini ja kümme inimest said tööd. Meil on vaja teatud oskustega inimesi. 

Ma saan aru, et võib-olla poliitilistes huvides on teil seda vaja kuidagi migratsioonipumbana esitada. EKRE on seda siin väga pikalt mananud, aga ei ole ju midagi juhtunud. Ränne on siiski kontrollitud ja kontrollituks ta jääb. Tegemist on ikkagi oskustega töötajate toomisega sinna kohta ehk tööjõu[puuduse] likvideerimisega kohas, kus see on. Mõte on ikkagi see, et kui on teatud oskustega inimesi puudu, näiteks konstruktsioonide tegemisel või muudel teatud töölõikudel, siis neid inimesi saab sinna tuua. See ei ole kuidagi lihtne [probleem], murevaba.

Nii et see on see pilt. Aga te ütlesite, et see eelnõu on siin menetluses, debatis selle üle te saate ju seda kõike käsitleda.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, auväärt peaminister! Sellega ma olen loomulikult nõus, mis te ütlesite, et olukord ei ole lihtne ja ega lahendused ka ei ole lihtsad. Paraku minu arvates need valitsuse praegused väljapakutud lahendused olukorda ei paranda, vaid pigem konserveerivad selle olukorra või isegi süvendavad meil probleeme. Olukorras, kus ei ole suurt majanduskasvu, me võimaldame nii sisserändajatel kui ka siia toodaval tööjõul olla töötu ja saada kõiki sotsiaalseid hüvesid. See läheb vastuollu ka solidaarsuse põhimõttega. Siin lühiajaliselt viibivatele inimestele võimaldatakse kõiki sotsiaalseid hüvesid. See ei ole proportsionaalne, kui kulud on pikaajalised. Nii et see ei ole mõistlik. 

Nüüd, te rääkisite OSKA raportist. Siin eelnõu seletuskirja juures on terve lehekülg, kuhu mahub terve maailm ära. Siin ei ole kaugeltki juttu ainult mingitest spetsiifilistest valdkondadest ja ekspertidest. Ja ränne muidugi kontrolli all meil ei ole, ei tööjõu ega muus mõttes. Absoluutselt mitte! Põhiseaduskomisjonis ei suuda meile ei Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ega ükski teine ministeerium tuua adekvaatseid andmeid inimeste liikumise kohta üle piiri: kes kuhu on jäänud ja kes millal ning kuhu on lahkunud, ja samuti kulutusi. 

Ja tegelikult kõiki neid välismaalaste seaduse muudatusi tuleb vaadata kontekstis [välismaalasele] rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muudatustega, mis meil ka parlamendis praegu arutelul on ja millega samuti laiendatakse siia toodavate inimeste ja tulevate inimeste ringi. No näiteks lisaks abielus olevatele ja kooselus elavatele inimestele võib siia nii-öelda perekonnaliikmetena tuua ka emotsionaalse sideme kaudu seotud või majanduslikus sõltuvuses olevaid inimesi ja nii edasi. See kontingent ju hakkab koormama meie sotsiaalsüsteemi olukorras, kus Tervisekassa, kogu tervishoiusüsteemi rahastus on defitsiidis. Sotsiaalsüsteem on kriisis. Me elame ju üle jõu! Härra peaminister, äkki te võtate [eelnõu] tagasi? Praegu on selline tuhin, et … 

Teie aeg!

… valitsus võtab eelnõusid massiliselt tagasi. Äkki olete valmis ka need eelnõud tagasi võtma?

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh selle küsimuse ja selle lahke ettepaneku eest! Kinnitan, et sellist tuhinat, nagu te ütlesite, ju ei ole. Üks eelnõu, mis puudutas toimingupiirangu nii-öelda kvalifitseerimise määratlemist, sai justiitsministri poolt tagasi võetud ja selle valitsus esitab uuesti. Ma saan aru, et eile oli korruptsioonivastase erikomisjoni avalik istung, kus otsiti õiguskaitse[organite], Riigiprokuratuuri ja parlamendi erinevate osapoolte vahel ühisosa, kuidas kvalifitseerida toimingupiirangut nii, et ka avalikkus saaks aru, milline see lävend peab olema ja millisel viisil [tuleb] seda menetleda, kas väärteona või kriminaalmenetluses. Nii et see oli üks eelnõu. (Saalist öeldakse midagi vahele.) Ja kui on muid eelnõusid, mida valitsus soovib tagasi võtta, kuigi need on menetluses, siis seda saab valitsus teha. Te teate reegleid. Nii see käib. 

OSKA välistööjõu uuringu kohta ma siiski pean teile ütlema seda, et – ma ei tea, võib-olla tõesti seal materjalides seda ei ole ja muidugi on pahasti, kui ei ole, aga hea, et ma saan seda öelda – märkimisväärne osa ehk 42% – see on välistööjõu uuringust – pereliikmena siin viibivatest inimestest on tööturul hõivatud. Ja 20% neist töötab tippspetsialistidena, 16% on lihttöölised ja ülejäänud on hõivatud oskustöötajatena. Nii et märkimisväärne osa nendest, keda te mainisite, on ka tööturul hõivatud. 

Arvestades Eesti tööturu [seisu], ma arvan, et töökäsi on siin igal juhul vaja. Tööpuudus sõltub tsüklist. Kui majandus hakkab kasvama, siis on kindlasti töökäsi juurde vaja. Ja Eesti majandus – ma saan aru, et me seda võib-olla vaatame erinevate prillidega, aga siiski – on vähemalt aasta alguse seisuga olnud ikkagi kasvutsükli alguses, eks ju. Samas Hormuzi väinas toimuv tõenäoliselt mõjub kogu Euroopale ja mõjub ka meile. Nii et eks te peate mõtlema, kuidas see konservatiivne poliitika laiemalt siin levib. 

Nüüd, mis puudutab OSKA raportit ja tööjõudu, siis seesama loetelu ehk tööjõupuudusega tegevusalade loetelu töötatakse välja konkreetsete kriteeriumide alusel. See ei ole kuidagi meelevaldne. Seal on OSKA tööjõuvajaduse prognoos – enne te kutsusite üles lühendeid mitte kasutama, aga OSKA on tuntud [tuletis] –, tegevusalade kaupa ekspordi osatähtsus müügitulus ja tegevusala keskmine brutotöötasu. Selle alusel see tööjõupuudusega tegevusalade loetelu välja töötatakse. See puudutab ikkagi OSKA raportit, ekspordi osatähtsust ja keskmist brutotöötasu. See ei ole kuidagi meelevaldne ega juhuslik.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Kui jätkata samal teemal, siis odav tööjõud on ikkagi see, millest meie räägime, mitte sellest, millised võimalused on juba praegu tuua riiki tööjõudu Eesti keskmist palka makstes ja väga palju muid variante kasutades. 

Aga kui nüüd rääkida konkurentsivõimest, mille kohta see küsimus siin oli, siis kõige rohkem mõjutavad konkurentsivõimet ilmselgelt energia hinnad. Helir-Valdor Seeder ütles enne, et ENMAK-i lühendist ei saada aru. Ma arvan, et selle sisust ei saa ka praegune valitsus aru. ENMAK on teatavasti energiamajanduse arengukava aastani 2035. Selles arengukavas on kirjas kõik unelmate variandid, mida energia tootmiseks vaja võiks minna, aga läbimõeldud poliitikat, mis oleks realistlik, ja mis see kõik meile maksma läheb, seal ei ole. 

Te tõite siin näite, et turutingimustel ehitatakse suurimat akuparki. Aga samas, kui see akupark tegelikult teenindab taastuvenergiat, peaks talletama tuulikute ja päikeseenergiat, siis ajal, kui mitu päeva ei ole tuult ega päikest, läheb akupark tühjaks, aga sinna juurde liidetud tööstus ehk serverid vajavad ikka voolu. See tähendab seda, et juhitava energia vajadus läheb veelgi suuremaks. Ja vaat see juhitava energia puudus on meil tõsine. Te ütlesite, et kõik tuleb turutingimustel. Ei tule ju! Reaalselt on meil praeguseks taastuvenergia tasusid peale makstud üle miljardi ja järjest tuleb uusi juurde. Tuulikute, saja tuuliku rajamiseks tehakse jälle järjest dotatsioonidega pakkumisi. 

Minu küsimus on, millal me jõuame ükskord ENMAK-is ja põhimõtteliselt ka valitsuse otsustes sinnani, et meil on läbimõeldud majandus- ja energiapoliitika. 

Aitäh! Mitu väidet, mitu küsimust. Kõigepealt energia hinnast. Te ütlesite, et energia hind on kõige olulisem, see oli teie esimene väide. Me oleme oma energia hinna võrdluseks võtnud Läänemere-äärsete riikide keskmise elektri hinna. Andres Sutt kirjutas Delfis ühe pikema loo, seal on graafikud ka ilusti olemas. Ma kordan seda, et oleks [selge]: 2,5–5 megavatt-tunnise aastatarbimisega kodutarbijate elektri lõpphind 2024. aastal oli Läänemere-äärsete riikides keskmiselt 26,22 senti. Eestis oli see 22,57, me olime Leedu järel [odavuselt] teisel kohal, napilt, õige väikese vahega. Kõige väiksemate tarbijate seas olime seega esimesel kahel kohal, kui me hinnast räägime. Keskmiste äritarbijate seas – see on 20–499 megavatt-tundi aastas – oleme kolmandad: meie ees on Rootsi ja Soome, siis on Eesti. Keskmine hind on 20,34, me oleme alla selle keskmise: 19,19 [senti]. Nii et me oleme sealgi võrdluse järgi ilusti alla keskmise. Nii, kus me oleme üle [keskmise]? Suuremad äritarbijad tarbimisega 70–150 gigavatt-tundi aastas: Läänemere-äärsete riikide keskmine on 14,3 [senti], meil on 15,83 ja me oleme neljandad, meie ees on Soome, Rootsi ja Taani. Nii et kui te küsite hinna kohta, siis seda esiteks. 

Teiseks, te küsite, mis saab, kui tuleb tarbimist juurde. Jah, erinevate tööstuste ja muude elektritarbijate [lisandumisel] on vaja uusi tootmisi. Eelduslikult see on seesama muna või kana debatt, mida energeetikud ja majandusinimesed pidevalt peavad. Kumb tuleb enne? Kas tuleb enne energiatootmine? Selle vastu te ju võitlete. Te olete kogu aeg võidelnud selle vastu, et tuleksid uued tuulepargid. Ärge häbenege seda! Kui te võitlete, siis võidelge, eks ju. Konservatiivid võitlevad väga aktiivselt taastuvenergia vastu, aga kui need võimsused tulevad, siis on ka uusi tootmisi võimalik siia rajada. 

Juhitavat energiat on kindlasti vaja, samamoodi on vaja võrke selleks, et juhitavat energiat kasutada. Päeva lõpuks võib teha pikaajalise vooluostulepingu ehk PPA näiteks Soome tuumajaamaga. Seda kõike on võimalik teha, on võimalik ka muude allikate puhul teha. Selleks on turul tegelikult instrumendid olemas, kui sa tahad endale teatud hinna kindlustada. Aga tihtipeale, kui küsida ettevõtjate käest, miks nad mõnes valdkonnas seda PPA-d ehk pikaajalist vooluostulepingut ei ole teinud, siis sellepärast, et börsilt saavad nad soodsamalt. Börsihind on neile tihtipeale soodsam. See on aus vastus, mida mulle antakse ja ilmselt antakse teile ka, kui te küsite. 

Ja kokkuvõttes te küsite energeetikapoliitika kohta. Ma siiski meenutan, et selles majandussüsteemis, kus meie oleme, toimib turg nii, et hind on ikkagi nõudluse ja pakkumise tulemus. Mulle tundub, et siin debattides kipub see väga tihti ununema. Nõudlus ja pakkumine töötavad koos, [selle mõjul] tekivad ka tootmised ja hind.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on põlevkivi kaevandamise õigus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Jah, tahaks rääkida Uus-Kiviõli kaevevälja müümisest, [põlevkivi kaevandamise] loa müümisest erasektorile. 

Ma lihtsalt tuletan meelde, et Eesti Energia ainuaktsionär on Eesti Vabariik. See tähendab seda, et Eesti Energia kuulub Eesti rahvale. Ja Eesti Energia üldkoosolek on kõrgeim juhtorgan ja selle kõrgeima juhtorgani eesotsas on rahandusminister Jürgen Ligi. Kui see uudis tuli ilmsiks, et Eesti Energia tütarettevõte tegi Eesti Energia nõukogu kaudu otsuse müüa kaeveluba x-hinnaga erasektorile – pärast erasektor andis teada, mis see hind ka oli, üldse mitte märkimisväärne –, siis Jürgen Ligi ütles, et see ongi Eesti Energia nõukogu pädevuses ja rahandusminister kui rahva esindaja üldkoosoleku näol selliseid otsuseid ei tee.  

Ma ikkagi tahan küsida selle kohta, et see vastus ju tähendab seda – ja Jürgen Ligi on seda ka öelnud –, et tema sellest otsusest teadlik ei olnud.  Küsimus: hea minister, kas te olite teadlik, et selline otsus nõukogus vastu võetakse? Ja kui olite teadlik, siis mis ajast te olite teadlik ja kuidas te protsessis kaasa lõite? 

Aitäh! Härra rahandusminister, palun!

Aitäh! Teema on väga pikki aastaid üleval olnud ja ma olen olnud kursis, et kaks firmat omavahel vaidlevad: VKG ja Eesti Energia. See hetk, kui see kokkulepe nende vahel sõlmiti, oli minule teadmata. Mul ei ole selle kokkuleppe vastu midagi. Kui te tahate vaielda, kas see oli hea või halb [otsus], siis hea meelega [vaidlen]. See, et erafirmale antakse õigus midagi kaevandada, on Eestis tavaline ja selle vastu mul midagi ei saa olla. 

Aga loomulikult, kui ma kuulsin ja lugesin ajalehest, et see kokkulepe on ära toimunud, siis ma helistasin juhatuse esimehele ja ka oma asekantslerile ja noomisin neid, et mind oleks pidanud siiski informeerima. Aga noh, sellest ei juhtunud midagi, lihtsalt vabandati. 

Ja ma pean tunnistama, et üldiselt Narva kaevanduse sulgemise otsusest mind teavitati enne. Nii et meil ei ole seda probleemi, et oleks põlevkivist puudu, ja ei ole ka seda probleemi, et nüüd eraisik või erafirma kaevandab. Sellega on kõik hästi: nad kaevandavad, nad maksavad makse, annavad tööd, väärindavad põlevkivi.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ega meil ju suuri etteheiteid erasektorile ei olegi. Ja kui me räägime VKG-st, siis tõesti, tegemist on ju suure ettevõttega, kes tagabki töökohad inimestele selles piirkonnas. Küsimus on milleski muus. 

Küsimus on selles, et jällegi, vaatame ajalukku. Teil on õigus, kogu see saaga kestis umbes 20 aastat. Eesti Energia käis ka kohtus ja VKG selle kohtuprotsessi algatas. Eesti Energia kaitses seda kaevandamisõigust ja see tähendas seda, et tal oli selge huvi seda kaevandamisõigust omada. Ja Eesti Energia võitis selle kohtuprotsessi, mille tulemusel sõlmiti kokkulepe erasektoriga, mille kohaselt üks kolmandik kaevevarust läks erasektorile ja kaks kolmandikku jäi Eesti Energiale. 

Ja järsku, kabinetivaikuses – ma sain aru, et isegi teie ei olnud sellest teadlik – sündis selline otsus. Lihtsalt see maht, mille kohta see otsus sündis, on meeletult suur. Me räägime 200 miljonist tonnist põlevkivist. See on suur maht, see annab ettevõttele umbes 30 aasta kaevevaru. See, et seda väärindatakse ja sellest tehakse õli ja nii edasi, on muu [teema]. Meie räägime kogu selle protsessi olemusest, kuidas seda tehti, miks ei arutatud avalikkusega ja mis on selle tagajärjed pikemast perspektiivist lähtuvalt, kui me räägime varudest. Kaevandatavat põlevkivivaru on Eestis ühe miljardi tonni ulatuses. Praegu on otsus 200 miljoni tonni kohta tehtud kabinetivaikuses ja meil on selle kohta küsimusi ja etteheiteid. Huvitaval kombel teid see ei häiri.

Aitäh! Ma juba vastasin, et mind häirib küll, et ministrit ei informeeritud, aga see otsus ise mind ei häiri. Mind häirib see, et te eksitate avalikkust. Te räägite näiteks 200 miljonist tonnist, tegelikult on see koguhulk 90 miljonit tonni. Te olete levitanud juttu, et maa all oleva mahu saab korrutada põlevkivi müügihinnaga, ja nimetada seda kahjuks. See on vale.

Veel on mulle saadetud näiteid, et teie esimees räägib, et mitte kellelgi pole voli seda strateegilist varu jäädavalt ärastada. Seda keegi ei ärasta, see varu on endiselt riigi oma ja see on antud kasutada tõepoolest erafirmale kõigi reeglite kohaselt. Teie esimees räägib siin korruptsioonist, teie esimees räägib, et see on küüniline, et rahvale ei anta isegi ülevaadet, et põlevkivita oleme täielikult rahvusvaheliste tarnete meelevallas ja meie igapäevane elu hakkab toimima teiste riikide armust. Sellised toredad väited. 

Ärge kütke rahvast üles, ärge valetage! Meil on põlevkivi üleküllus. Kui te räägite 20 aastast, siis nullindatel oli veel lootus, et põlevkivi tasub end elektri tootmisel ära, aga seda ei ole ammu enam. Põlevkivi pakub kõige kallimat elektrit üldse ja see tasub ennast ära ainult kõige külmematel aegadel, sel ajal ta pääseb turule. 

On väga hea, kui Eestis on seadmed, mis võimaldavad väärindada põlevkivi õliks ja saada väiksemast kogusest suuremat tulu. Nii et ma ei tea, millest te täpselt räägite, kust te seda konflikti otsite ja miks te rahvast hullutate selliste väidetega. Põlevkivi on elektri tootmiseks perspektiivitu. See on see kurb lugu. Isegi kui CO₂ kulu maha arvestada, on see perspektiivitu. Aga õlitootmisega on veel võimalik tegelda ja ka Eesti Energia on avamas uut õlitehast.

Aitäh! Lõpetan meie kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on julgeolekuolukord. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Viimasel ajal, viimastel nädalatel oleme muu hulgas ERR-i vahendusel saanud lugeda mitmeid uudiseid, milles kajastatakse, et Venemaa päris kõrged esindajad süüdistavad Eestit ja Balti riike laiemalt – ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli – seotuses nende sadamaid tabanud droonirünnakutega. Ega sellist asja ei ole meeldiv lugeda meil kellelgi ilmselt. 

Mina ise olen aga neid uudiseid lugedes mõelnud, et kõige parem ja esmane kaitse selliste süüdistuste eest ja nende süüdistuste pareerimiseks tunub olevat see, et avalikustada võimalikult palju informatsiooni, mis on meile teada nende rünnakutega seonduvalt ja millest siis nähtuks, et meie ei ole võimaldanud kasutada oma territooriumi nende rünnakute elluviimiseks, ja seetõttu süüdistada meid sellistes asjades ei ole kohane. See ei vasta lihtsalt tõele. 

Ma ei tea, miks ei ole seda informatsiooni piisavalt palju – minu hinnangul vähemalt – siiani avalikkusega jagatud. Ja sellega seonduvalt ma mõtlesingi teie käest küsida, et ehk te saate vastata mõningatele lihtsatele küsimustele, mis aitaksid pilti selgust tuua. 

Nendel teemadel on ka varem juttu olnud, aga nüüd on olnud aega asja uurida nii Kaitsepolitseiametil kui ka teistel ja ilmselt peaks olema rohkem informatsiooni ka teil. Ma küsingi seda: kas te saate avalikkusele kinnitada, et kõikide Eesti territooriumil lennanud sõjadroonide kogu lennutrajektoor on tänaseks teada, et me teame, kust need droonid õhku tõusid, me teame, kust nad Eesti õhuruumi sisenesid, kus nad Eesti õhuruumis mingil ajahetkel olid ja kust nad väljusid? Ja kui see informatsioon on tegelikult teada, siis miks ei ole seda avalikkusega siiamaani jagatud? Ja muidugi kõige kriitilisem küsimus on see: kas te saate selgelt kinnitada, et ükski nendest sõjadroonidest, mis meie õhuruumis seikles, ei tõusnud õhku ei Eesti maismaa territooriumilt ega ka Eesti mereterritooriumilt?

Aitäh, hea küsija! Mul on kahju, kui Venemaa väärinfo tekitab teis vajaduse ennast õigustada. Venemaa puhul üldiselt, Vene esindajate puhul on levinud selline – ma ei tea – huumor: "Millest aru saada, et nad valetavad? Siis tavaliselt tuleb suust hääl välja." Üldiselt see jutt sellise kvaliteediga on. 

Mis puudutab neidsamu väiteid, siis te tõstsite Eesti eraldi välja, aga Venemaa süüdistab üldiselt kõiki riike enda ümber – kõiki Baltimaid, Soomet ja nii edasi – samas asjas, millest te rääkisite. Seda esiteks. Ja täiesti alusetult loomulikult. 

Rõhutan nüüd üle, see on oluline, seda ma kordan peaaegu igas infotunnis EKRE saadikutele ja kordan seegi kord: Eesti ei jaga oma territooriumi ega õhuruumi selliste asjade jaoks. On selgelt öeldud, ma arvan. Kordan üle, te vist ei kuulnud: Eesti ei anna oma territooriumi kellelegi teisele kasutada selliste asjade jaoks. Me ei paku oma territooriumi selle jaoks.

Nüüd, miks sõjakillud lendavad ümbritsevate riikide territooriumile, on ju igale arukale inimesele kaunis klaar. Viiendat aastat – ja see peaks teis ebamugavust tekitama – tapab Venemaa naisi ja lapsi Ukrainas. Venemaa tapab Ukrainas. See, kes valetab, see, kes süüdistab, peaks ebamugavust tekitama, ja ometi ei tekita. Ometi me arutame Venemaa süüdistusi teiste riikide vastu. Miks? Venemaa tapab seal inimesi. Mõelge korra sellele, proovige seda öelda! See agressioon tuleb hukka mõista, Venemaa tuleb peatada. Ukraina kaitseb ennast ja need killud lendavad teiste riikide territooriumile. 

Ja mind endiselt hämmastab, et te tulete viiendal sõja-aastal parlamendi saali Eesti riigis, NATO riigis ja Euroopa riigis, kes toetab Ukrainat jäägitult, ja ütlete, et teil on ebamugav selle pärast, et Venemaa räägib mingeid jutte. Tegelikult ei peaks nii olema, eks ju. See kõik on minu meelest, vastupidiselt, väga piinlik. 

Ja kui on uurimine, siis uurimist juhib prokuratuur ja kes iganes seda uurimist läbi viib, uurimise tulemusi, detaile tutvustavad nemad. Kui on see Kaitsepolitseiameti pädevuses, siis teeb seda tema. Ongi kõik.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ega ma ei saanud küsimusele vastust. Ma ei küsinud seda, kas Eesti on andnud oma õhuruumi kasutada nende rünnakute elluviimiseks. Minu küsimuse taustaks on see, kas reaalselt on kasutatud meie õhuruumi nende rünnakute läbiviimiseks. Me teame, et faktiliselt on. Need droonid on lennanud Eesti õhuruumis. Aga küsimus on nüüd selles, kustkohast need droonid tulid ja millisel viisil neid rünnakuid ellu viidi. 

Kui näiteks ilmneb, et tegelikult osa nendest droonidest on tõusnud õhku Eesti territooriumilt, kas maismaa territooriumilt või mereterritooriumilt, siis see on ju probleemiks, sõltumata sellest, kas valitsus on lubanud sellisel viisil meie territooriumi kasutada või ei ole. Igal juhul on see probleemiks, aga siis, kui oleks lubanud, oleks probleem palju tõsisem kui siis, kui ei ole lubanud. Sellepärast ma küsingi teie käest, kas te oskate öelda, millised need lennutrajektoorid olid. Isegi kui te ei ütle meile täna, millised need trajektoorid olid, siis kas te teate seda tegelikult? Kas faktiliselt on õnnestunud välja selgitada, kust need droonid reaalselt õhku tõusid ja kust nad meie õhuruumi sisenesid? 

Ja veelgi enam, võiks ju küsida ka seda, milliste droonidega üleüldse tegu oli. Kui me vaatame informatsiooni Ukraina ja Venemaa vahelise sõja kajastuse mõttes või kui me vaatame ka Soome meedias avaldatud informatsiooni, siis seal avaldatakse iga päev infot selle kohta, millised droonid on kusagil kasutusel olnud, milliste droonide juppe on kusagilt leitud. Aga nende droonide kohta, mis Eestis alla kukkusid, me ei ole saanud praktiliselt mitte mingisugust informatsiooni. Me ei teagi, mis tüüpi droonid need on, kui pikki vahemaad sellised droonid suudavad läbida. Jääb paraku selline mulje, et väga palju avalikkuse eest salastatakse ja Eesti kodanike eest informatsiooni varjatakse. 

Teil on muidugi õigus, et sõja ajal venelased valetavad oma ründeoperatsioonide kohta, aga paraku sõja ajal kõik osapooled valetavad. Priit Hõbemägigi kirjutas sel nädalal Postimehes, et ukrainlasedki võtsid kohe kasutusele sellise strateegilise kommunikatsiooni taktika, et pool informatsioonist on vale. Me teame, et kõik valetavad, aga mulle paraku tundub, et ka Eesti Vabariigi valitsus kipub meile nende asjadega seonduvalt valetama.

Jah, hea küsija, mul on sihuke tunne, nagu ma vaidleks praegu idanaabri pressiteenistusega. Andke andeks see väljend, aga mulle nii tundub. Ma olen korduvalt öelnud ja ütlen veel – ja seda ütlevad ka teised valitsuse liikmed ja kõik inimesed, kes sellega kokku puutuvad –, et Eesti ei anna oma õhuruumi ega territooriumi kasutada selliste operatsioonide läbiviimiseks. Mis seal keerulist on? Seal ei ole midagi keerulist. Teie ütlete, et ei tea, järsku on ikka Eestist läinud midagi teele. Ei ole! Laske nüüd Kremlil ise oma PR-töö ära teha, ärge tehke nende eest! Seda esiteks. 

Teiseks seesama: rahuajal või sõjaajal. Ma siiski ütleksin, et Venemaa on meie regioonis Euroopale ja NATO-le igas kategoorias eksistentsiaalne ja aktuaalne oht. Me teame seda. Seda, et Ukraina ennast kaitseb, teame me ka. Sõda käib endiselt ja killud lendavad teistesse riikidesse. Ja see, kui Kreml võtab nüüd rääkida, et neil on tõesti raske, keeruline tappa naisi ja lapsi Ukrainas, et nende sadamaid rünnatakse – te võtate südamesse ja tunnete kaasa. No ärge tundke! Mina mõistan ukrainlaste enesekaitset, mina toetan nende enesekaitset. Arusaadav! 

Loomulikult me ütleme neile, et nende droonid peaksid püsima selles sihtmärgi raadiuses, kus nad toimetavad, mitte tulema meie õhuruumi. See on ju klaar. Kõike muud, mis puudutab uurimist, kõiki muid detaile saavad avaldada need, kes uurimisi läbi viivad. Eesti on üldiselt väga avalik ja väga läbipaistev sellistes küsimustes.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Rene Kokk. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Viimastel päevadel oleme kahetsusväärselt saanud teada, et meie mõned relvahanked viibivad, nimelt USA poolt. Saate te natukene valgustada seda, kui palju me oleme ettemakse teinud sinna – suurusjärgud selle puhul, mis viibima hakkab – ja mis on see ajaline perspektiiv? Kas me teame, kui kaua üks või teine laskemoonahange viibida võib? Kas te olete ka isiklikult Washingtoniga suhelnud sellel teemal? Ma saan aru, et kaitseminister on tegelenud sellega, aga võib-olla peaks veel kõrgemal tasemel proovima rääkida, sest Eesti jaoks on selle laskemoona saamine eluliselt tähtis, et me selle õigel ajal saaksime. Kas te olete ka ise tegelenud sellele probleemile lahenduste otsimisega?

Aitäh! Siin on mitu erinevat dünaamikat. Esiteks, põhjus, miks ameeriklaste relvastuse eksport kõikide liitlaste juurde, kõikidesse riikidesse viibib, on ju Hormuzi väinas ja Iraani ümber toimuv. Te küsite, kas ma tean, millal see lõppeda võiks. Ma loodan [iga päev, et kohe], aga minu lootusest üksi ei piisa. Eks ikka selgub kohapeal, millal see lõpeb. Iga päev loeme uudiseid läbirääkimistest, läbirääkimiste algamisest, kestmisest, üleminemisest, vaherahust, vaherahu lõppemisest ja uuesti jälle vaherahust. Nii et väga palju sõltub sellest. Ja seda on ka kaitseminister välja öelnud, et erinevate võimekuste ja moona tarnimine sõltub väga palju sellest, millised on ameeriklaste enda vajadused. Mõneti on ka arusaadav, et sellisel hetkel võib-olla nende olukord on kriitilisem. Seda esiteks.

Teiseks, meie kaitsehankijad peavad hindama. Ja seda tööd saavad ikkagi kaitsehankijad omavahel teha. Poliitikud võivad omavahel mõtteid vahetada. Me oleme üsna ees. Ütleme, et president Trumpi suunis Ameerikas on ju olnud, et need riigid, kes panustavad ise kaitsesse rohkem, on relvade müügi ja ostu nimekirjas alati kõrgemal kohal. Aga praegu, nagu me näeme, vajavad nad kõike ise. Järelikult me peame otsustama, kas me ootame nende järel või ostame kuskilt mujalt, ostame teisi relvi. Eesti hangib ju päris suures koguses. Meie kaitse-eelarve on järsult tõusnud ja see tähendab seda, et kaitseplaneerijad peavad otsustama, milliseid võimeid kust saab. Seda tööd nad teevad pidevalt. Nii et täpsed maksed, tellimused – seda oskavad nemad kommenteerida nii palju, kui sellest on avalik.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on sõnastatud selliselt: Reformierakonna orbaniseerumine. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Kui te valitsuses sotsiaaldemokraatidest lahti saite, siis lubasite tugevat parempoolset valitsust. Meie olime kindlad, et te pidasite silmas paremliberaalset valitsust, aga tänaseks on selge, et te olete teinud kardinaalse pöörde ja võtnud hoopis paremkonservatiivse suuna, püüdes pakkuda konkurentsi Isamaale ja EKRE-le nende mängus. Miks teie valitsus pisendab naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet võrdse palga direktiivi ründava retoorikaga? Miks te nimetate seda ideoloogiliseks käskude ja keeldude regulatsiooniks?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, selle küsimuse pealkiri. Ma pean selle ära parandama. Õnneks aega on. Me oleme Ungarist väga erinevad riigina, valitsusena ja ka maailmavaateliselt. Kõigepealt alustame sellest, mille üle me debateerisime Varro Vooglaiuga. Meie toetame Ukrainat poliitiliselt, sanktsioonidega, [Vene] võitlejate nimekirja lisamisega, Vene varade külmutamisega, diplomaatiliselt, humanitaarselt – kõike seda teeme. See on [Ungarist] erinev. 

Teiseks, meie toetame tugevat ja otsustusvõimelist Euroopa Liitu, ühendusi Euroopaga, mitte midagi muud. Meie suurendame oma kaitsevõimet ja ei maksa fossiilide eest, nagu toimus Orbáni ajastul. Meie toetame liberaalsust, isikuvabadusi, abieluvõrdsust, vähemuste õigusi ja ka näiteks palgalõhe vähendamist. 

See vahe ei ole kuidagi väike erinevus. Ma saan aru, et teile meeldib sellist kõlavat pealkirja panna: Reformierakonna orbaniseerumine. See ei ole eriline kirjanduslik pärl. Kordan: see ei ole väike erinevus. Ma olen väga kurb, et te selliseid lihtsustusi teete, aga ma siiski mõned näited ka toon.

Pressivabaduselt on Eesti maailmas teisel kohal, Ungari 68-ndal, õigusriigina on Eesti top 10-s, Ungari 73. kohal. Demokraatia ja vabaduste skaalal on meil 95 punkti, Ungaril 65. Meil on täielik demokraatia, Ungari on nii-öelda osaliselt vaba. [Euroopa Komisjoni] õigusriigiraportis on kirjas, et meil on tugev institutsionaalne raamistik. Ungaril on jätkuvalt süsteemsed probleemid.

Ma olen kindel, et Péter Magyar hakkab seda kõike lahendama. Ma vestlesin temaga päev pärast tema valimisvõitu, õnnitlesin teda. Ma arvan, et küllap ta teeb asjad seal paremaks. Seetõttu see pealkiri, mida ma siin puldi peal näen, on minu arvates väga ebaõnnestunud. 

Teiseks, me kindlasti ei vähenda kuidagi ega suhtu üleolevalt ega arrogantselt palgalõhe probleemi. Minu meelest see on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Sellel on oma põhjused ja nende [leevendamiseks] on võimalik samme astuda. Me kindlalt toetame seda, et võrdse töö eest makstaks võrdset palka. Kui vaja, võib selle kirjutada erinevatesse kohtadesse, seda teadvustada. Ma arvan, et teavitustööd tuleb teha. See on siiski liberaalide valitsus.

Kui te viitate ühele väljaütlemisele, mille välisminister tegi, siis välisminister hiljem täpsustas ja pehmendas seda. Seetõttu ma arvan, et see väljaütlemine praeguses kontekstis ei ole enam aktuaalne. Töötajate õigusi me tugevdame. Palgavahemik tuleb avalikuks enne töövestlusi, varasema palga küsimise keeld tuleb. Sisuliselt kogu oluline osa sellest direktiivist saab tööõigusesse üle võetud, bürokraatia mitte. 

Aitäh! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea peaminister! Kui keegi oleks paar aastat tagasi väitnud, et aastal 2026 tuleb Reformierakonnale hakata selgitama võrdsuspoliitika põhialuseid ja selle mõju ühiskonnale ja majandusele tervikuna, poleks ma seda naljalt uskuma jäänud. Aga nüüdseks loeme pea igapäevaselt valitsuse pressiteateid, mis võiksid samahästi EKREIKE valitsuse [omad olla]. 

Kas valitsus peab tõesti paremaks maksta maksumaksja rahaga trahvi, selle asemel et võtta seadusandlusesse üle meetmed naiste ja meeste võrdse kohtlemise tagamiseks, nii nagu mitmed eesrindlikud ettevõtted seda juba teevad? Kui suur saab valitsuse hinnangul olema võimalik rahatrahv ja mis on selle katteallikad?

Aitäh hea konkreetse küsimuse eest! See on väga meeldiv, sest sellele on hea vastata. Valitsusest ei ole kordagi sellist signaali antud. Õnneks on selle ajalukku jäädvustanud Mikk Salu, kes pani oma Postimehe loos kirja ka, et Erkki Keldo midagi sellist ei ole öelnud. Ometi ei takistanud see sellist pealkirja panna. Aga arukas inimene kindlasti suudab ka pealkirjast kaugemale lugeda. Seda esiteks. 

Teiseks, mis sellesse direktiivi puutub, siis ma võib-olla teen kuulajate ja vaatajate huvides väikese lihtsustuse. Seal on kuus punkti, neli neist võtame me tööõigusse üle. Erkki Keldo ja majandusministeerium sellega tegelevad juba. 

[Kõigepealt,] me ei ole kindlasti palkade läbipaistvuse vastu. Vastupidi, me toetame direktiivi eesmärki vähendada soolist palgalõhet – et see oleks öeldud! – ja et töötajad saaksid rohkem kindlustunnet palgaläbirääkimistel. Enne töövestlust tuleb teada anda pakutava töökoha töötasu või selle vahemik. Seda me toetame, see läheb tööõigusesse, täpsemalt töölepingu seadusesse kirja. Kandidaadilt ei tohi küsida varasemat palka. Seegi on sellestsamast direktiivist. Tööandja ei tohi takistada töötajal oma palgast rääkimist. Ma saan aru, et seda on võimalik naeruvääristada ja öelda, et noh, kuidas sa takistad, aga selliseid katseid praktikas on olnud. Ja direktiiv seda nõuab. See on üks nendest mõtetest. Ja mis kõige olulisem: töölepingu seadusesse lisatakse, et naistele ja meestele tuleb sama või võrdväärse töö eest maksta võrdset palka.  

Nii et ma rõhutan, me kuidagi ei soovi vähendada soolise palgalõhe teemast rääkimist. Seda teemat tuleb tõsiselt võtta ja see tuleb lahendada. Aga see tuleb lahendada nii, et seda ei tehta mitte formulari abil, bürokraatliku lahendusena, sest see ülevõtmine, mida on pakutud väikestele ja keskmistele ettevõtetele, ei ole kooskõlas Eesti kui digiriigi seniste põhimõtetega. 

Ma toon lihtsalt ühe näite Rootsi kohta. Rootsist on siin palju [räägitud]. Te ütlete, et poleks uskunud, et aastal 2026 tuleb [meile midagi selgitada]. Te võite ka Rootsile neid sõnu peale lugeda ja ometi eksida. Ka Rootsi valitsus leiab, et palkade läbipaistvuse direktiivi praegune ülesehitus on halduslikult liiga koormav ja võib hoopis takistada soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide saavutamist. Rootsi valitsus plaanib rakendamise tähtaja edasilükkamise eest seista ja algatada uued läbirääkimised, et reegleid lihtsustada. Meiegi tahame täpselt seda: vähem bürokraatiat, et sellel oleks päris mõju palgalõhe vähendamisele. See on meie soov.

 Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Paraku nüüd see viimane diskussioon selle võrdse palga direktiivi vastuvõtmisele vastu olemise küsimuses maandus ikkagi sellisesse pikemasse aegritta ja [teatud] mustrisse. Vaatame teie valitsuse tegevust, võtame mõned näited. Te muudate töölepingu seadust, aga muudate seda niimoodi, et töötajate kindlustunne väheneb. See väga selgelt, jah, suurendab paindlikkust, aga vähendab turvatunnet, vähendab kindlustunnet ja läheb vastuollu sellega, mida ametiühingud kui töötajate eest seisvad organisatsioonid arvavad. 

Kui te teete [Eesti.]ai nõukoja, siis te esialgu stardite ainult meestega, te ei leia sinna ühtegi naist, te ei märkagi seda, et võiks olla sooline tasakaal. Vaatame Eesti Rahvusringhäälingu nõukoda: seal on meil kümme meest, kes kümnekesi otsustavad, toimetavad, ja valitsus, tundub, siin probleemi ei näe. 

Kui me teeme ettepaneku muuta soolise võrdõiguslikkuse seadust, et võtta välja sealt selline jabur säte, mis ütleb, et nõukogude moodustamisel peab võimaluse korral olema seal mehi ja naisi, siis ka selles ei näe valitsuselt ega koalitsioonilt erilist tahet sellega edasi liikuda. Pigem tehakse tihti formaalsed esimesed lugemised ära ainult selleks, et asjad sahtlisse unustada. 

Ja nüüd siis selle võrdse palga direktiivi puhul tehakse selline lausrünnakuline pressikonverents, mis tõepoolest tõi meelde ühe teise erakonna retoorika, et kõik on õudsed asjad, mis sealt Euroopast tulevad, ja me selle vastu jõuliselt sõdime. 

Paraku see on nagu suurem muster ja ei ole ainult mina või ainult sotsiaaldemokraadid, kes seda probleemi näevad. Kui te vaatate sotsiaalmeedias ja ka inimestega kohtudes ringi, siis väga paljud on imestunud, et mis siis toimub. Kas me olemegi juba hakanud liikuma konservatiivse pöörde suunas, mida praegused küsitlused Eesti parlamendile järgmises koosseisus kahjuks ennustavad, või mis see probleem on? Miks Reformierakond, kes on püüdnud olla ikkagi selline liberaalne juhtjõud, järjekindlalt selliseid, ütleme, liberaalsemaid või võrdseid võimalusi tagavaid seadusesätteid ja direktiive eirab, maha hääletab, ignoreerib, ettepanekuid maha teeb ja liigub justkui vastupidises suunas? Tõepoolest, selline mulje jääb. Miks see nii on? 

Jah, aitäh! No vot, ilusti ütlesite lõpus: mulje jääb. Aga see on nagu Eino Baskini sketšis: ei tea, mis seal plangu taga toimub, aga kahtlus on. Ma saan öelda, mis seal plangu taga toimub. 

Kõigepealt, sellest direktiivist me rääkisime. Selle osa, mis puudutab võrdse töö eest võrdset palka naistele ja meestele, paneme tööseadusesse kirja. Kandidaadilt ei tohi küsida varasemat palka – paneme kirja. Tööandja ei tohi takistada töötajal oma palgast rääkimist – paneme kirja. Enne töövestlust tuleb teada anda pakutav töötasu või selle vahemik – paneme kirja. See kõik saab kirja. Nii et välja jääb see bürokraatlik osa, mille puhul te ütlesite, et on toimumas konservatiivne pööre Eestis. Noh, siis toimub see koos Rootsiga ja paljude teistega, eks ju. Rootsi peab neidsamu läbirääkimisi, mis meie, ja samadel põhjustel. Kaasaegses digiriigis selline halduslik koormus väikestele ja keskmistele ettevõtetele võib olla liig. Ma saan aru suurtest ettevõtjatest, kes on sellega hakkama saanud – müts maha, tubli! Ja kui õnnestub seda lihtsamaks teha, siis minu arvates võidavad sellest kõik, ja päriselt võidab sellest ka palgalõhe vähenemine. 

Nüüd, te tulite tagasi teiste teemade juurde. Töölepingu seadus, paindlikkus – no vot, selles osas me ei olnud omavahel tõepoolest nõus. Me ei olnud nõus – ja sellega te ei olnud ju valitsuses olles ka nõus –, et töölepingu seadus saab paindlikumaks. Aga miks ta paindlikumaks pidi saama? Sellepärast et need inimesed, kes tahavad teha väiksema koormusega tööd endale sobival viisil ja säilitada sotsiaalse kaitse, saaksid selle võimaluse: üliõpilased ja need inimesed, kellel on terviserisk, samuti pensionärid. Te olite selle vastu. Te olite selle vastu! Ja minule on arusaamatu põhjus, miks te olete orbaniseerunud, nagu eelnev küsimus oli. Ma ei tea, miks sotsid orbaniseeruvad aastal 2026. Ärge orbaniseeruge! 

Mis puudutab [Eesti.]ai nõukoda, siis seda tiimi juhib Kirke Maar. Selles nõukajas on nii mehed kui naised. See, et tehakse pealkirju, kui nõukoda kokku pannakse – pealkirjadega ma ei jaksa võidu joosta. 

ERR-i nõukogu – tõepoolest, olen nõus, ma ei ole ka sellega rahul, et seal on ainult mehed. Ei peaks olema. Ma arvan, et esimene asi, mida me teha saame, saame arutada enda esindajate üle. Raimond Kaljulaid on teie esindaja seal, võtke ette, näidake eeskuju! Müts maha! See on teie võimalus, kutsuge esindaja tagasi, paneme uue inimese. Ma olen kindel, et ülejäänud saal toetab ja järgib teie eeskuju, hakkab enda omasid samamoodi arutama. Konkreetne samm! Kui räägite, siis tehke seda, millest räägite. 

Ja mis puudutab nõukogusid, siis ka siin olen ma teiega nõus. Riigi osaluspoliitikas – oleme rahandusministriga rääkinud – sellised suunised on antud, nõukogud peavad olema sooliselt tasakaalus. 

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on põlevkivi kaevandamise load. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te olete rahandusministrina riigi esindaja Eesti Energia üldkoosolekul ning vastutate otsuste eest, mis puudutavad Eesti strateegilisi varasid. Eesti riigil on põlevkiviresurss, mida kasutatakse elektri tootmiseks ning mille abil tagatakse osa Eesti energiajulgeolekust. Samas on põlevkivi kaevandamise õigus antud pikaks ajaks, lausa 35 aastaks, eraettevõttele, kes kasutab seda eelkõige põlevkiviõli tootmiseks. Samal ajal vajab Eesti Energia ise sedasama ressurssi nii elektri kui ka põlevkivi tootmiseks. Ja ärme unustame, et Eesti Energia rajab hetkel ju uut põlevkiviõlitehast. Praegu ei ole Eestil piisavas mahus alternatiivset juhitavat elektritootmist, mis suudaks katta vajaduse olukorras, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. 

Siit minu küsimus. Mis on selle otsuse loogika, et põlevkivi kaevandamise õigus antakse pikaks ajaks eraettevõttele, samal ajal kui riigi enda energiaettevõte vajab seda ressurssi nii elektri kui ka õli tootmiseks ning alternatiivne juhitav elektritootmine Eestis ei ole veel tagatud?

Aitäh! Mina mäletan aega, kus teie erakonnal oli sama nimi, aga täiesti vastupidine poliitika. Mart Laar, teie auesimees, võtab siin ka sõna teie toetamiseks. Ta oli mees, kes Eesti Energiat püüdis erastada. Praegu mingisugust erastamist ei ole, on olnud kaevandamisloa andmine, selles kokkuleppimine. Ja põlevkivipuudust Eesti Energial ei ole. 

Ka selle Uus-Kiviõli kaeveala puhul on kokkulepe, et kui Eesti Energial peaks tekkima vajadus põlevkivi järele, mida ta ei suuda ise katta, siis ta saab seda sealt. Aga kui ta peaks hakkama ise seal kaevandust avama, siis on erinevad numbrid. Kõige suurem number, mis ma olen saanud, oleks 380 miljonit, et hakata ise sinna kaevandust rajama. See oleks mõttetu. 

Ja kõik see jutt, et meil on elektri tootmiseks vaja põlevkivi – meil on selleks põlevkivi aastas vaja ainult 1 miljon [tonni]. Ja seda on kuhjaga erinevates kohtades. Me paneme praegu kahte kaevandust kokku, sulgeme neid sellepärast, et ei ole mõtet hoida nii palju kaevandusi töös ja tõsta omahinda. Õli tootmiseks on vaja 4 miljonit [tonni], see on Eesti Energial kuhjaga olemas, elektri tootmiseks 1 miljon, veel suurema kuhjaga olemas. Meil ei ole põlevkivipuudust. 

Aga üllatav on jah, et te [halvustate] siin koos Keskerakonnaga võidu erasektorile kaevandamise õiguse andmist. Ma usun, et te teate Jõgevamaal ka karjääri, kus erasektor tegeleb kaevandamisega. Midagi halba sellest ei juhtu.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Te jätsite osaliselt küll vastamata, aga me teame, et tänasel hetkel juhitavat elektrienergiat toodab ikkagi ainult Eesti Energia. Meil ei ole piisavalt juhitavat elektrit ja kõige kurvem on see, et seda kinnitavad ka Anne Sulling ja Erkki Raasuke, mida on võimalik lugeda ka ERR-i uudisteportaalis. Tuumajaam või vesisalvesti ei teki turupõhiselt ning ilma riigi selge ning siduva energiaplaanita ei ole Eesti energeetika investeeritav ega ka etteennustatav. Sama analüüs ütleb väga selgelt, et juhitavaid tootmisvõimsusi ei teki turu[tingimustel]. Riik peab need ise planeerima ja tagama, ilma selleta jäävad investeeringud tulemata. 

Täna oleme aga olukorras, kus 2026. aastal on elektriarvetele juba lisandunud uued tasud: varustuskindluse ja tasakaalustamisvõimsuse tasu. Samal ajal hangib Elering täiendavaid teenuseid, sealhulgas elektrisüsteemi taaskäivitamise võimekust, et kompenseerida süsteemi haavatavust. See tähendab, et juhitava elektritootmise puudujääk ei ole lahendatud riigi tasandil, vaid selle kulud on juba nihkunud tarbijatele. 

Sealt ka küsimus, kuidas te Eesti Energia üldkoosolekuna põhjendate olukorda, kus riik ei ole loonud tingimusi piisava juhitava elektritootmise tekkeks, kuid selle puudujäägi kulud on juba otseselt Eesti inimeste elektriarvetel. Te müüte kaevandamisluba põlevkiviõli tootmiseks ja ütlete, et see ei ole tasuv [tootmine], aga eraettevõttele on see tasuv. Ja samas Eesti Energia ise toodab ka põlevkiviõli ja ehitab praegu õlitehast, mis on valmimisjärgus. 

See kuidagi ei [klapi]. Eraettevõtjal tasub kaevandust avada sama asja tootmiseks, aga Eesti Energiale, mis on rahvale [kuuluv] ettevõte ja mille üldkoosolek olete teie, annate loa kaevandamis[õiguse] lihtsalt 35 aastaks ära müüa. Ja samas enne seda lasete Eesti Energial kaevandamismahtu sellessamas kohas 2,5 korda tõsta. 

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Ega ma ikkagi aru ei saanud, mida täpselt te tahate küsida, milles te süüdistate ja keda. Mart Laar püüdis erastada kogu Eesti Energiat koos põlevkivi kasutamise õigusega, praegu aga teie pahandate selle pärast, et on tehtud üks kokkulepe ühe vaidlusaluse kaevandusala kohta. Ma kordan üle, et põlevkivipuudust Eesti Energial ei ole, VKG-l on. Nende Ojamaa kaevandus on lõpukorral, nad vajavad perspektiivi, kust nad oma õli tootmiseks põlevkivi saavad. 

Eesti Energia vajab 5 tonnist, mis ta aastas kulutab, 4 tonni õli tootmiseks, et varustada oma olemasolevaid ja ehitatavaid seadmeid. Sellega on ka kõik hästi, need [vajadused] on kaetud. Meil on kaevandusi üle, mitte puudu, me paneme neid kinni, mitte ei hakka uusi avama. See on majanduslik kaalutlus. Ma kordan üle, et põlevkivielektril ei ole perspektiivi, see on liiga kallis. 

Juhitavate võimsuste puudus on natukene konksuga küsimus. Me oleme ju suurel avatud turul ja me saame importida teistest riikidest, kui meil tekib tõesti puudus. Aga loomulikult me tegeleme ka sellega, et neid juhitavaid võimsusi oleks. Praegu on näiteks ehitamisel gaasijaam. See on tunduvalt keskkonnasäästlikum ja palju paindlikum, seda ei pea tükk aega käivitama, kui on vaja lisavõimsust.

Põlevkiviahjude käivitamine võtab tükk aega ja palju kulu. Mulle on jäänud silma number, et Eesti Energia peab ka vanast ajast seisvaid põlevkivijaamu kogu aeg remontima, 50 miljoni eest aastas. See ei ole mõistlik majandamine. Me hoiame neid igaks juhuks, seni kuni tuleb asendus. 

Näidata näpuga, et valitsus ei ole midagi teinud, ei ole aus. Teil oli ka tükk aega aega seda teha, te ei teinud. Te olete valitsuses olnud sama kaua kui meie, nii et teil ei ole põhjust näpuga näidata, et midagi on tegemata. Ja uurige seda erastamise ideed. Miks te tahtsite erastada kogu Eesti Energia omal ajal? Kust nüüd see muutus, millest see on tulnud? Küsige Mart Laari käest, talle meeldib artikleid kirjutada. Las ta kirjutab ühe. 

Aitäh! Lisaküsimuse taotlusi ei ole. Aivar Kokk, teil on võimalus esitada selle küsimuse raames ka lisaküsimus.

Aitäh! Ääretult kurb on, et meil on rahandusminister, kes ei saa põhitõdedest aru. Me räägime elektritootmisest. Ja täna ka kõige paremad nõunikud, kelle te olete oma valitsuse juurde ettevõtjatena [kutsunud], ütlevad, et lahendusi täna ei ole. Hetkel on ainukene juhitava elektritootmise lahendus põlevkiviõli. Te räägite gaasiturbiinist, mis [tähendab] ääretult kallist elektrit. Eesti ei tooda gaasi. Kurb on see, et biogaasi küll natukeses koguses [toodame], aga sellest küll ei piisa, et hakata elektrit tootma. Need jaamad võiks panna otse sinna, kus biogaasi toodetakse. See on kõige odavam elektritootmine tõesti. Aga ega Reformierakond ometi ei taha, nii nagu teie eelmine peaminister tegeles Venemaa äriga, Venemaalt gaasi ostma hakata? Te siin propageerite väga tugevalt gaasiturbiine. 

Aga minu küsimus on ikka väga selge. Kui oleks Mart Laari ajal – ma tõesti ei tea, mis eelmisel sajandil tehti – soovitud elektrijaam maha müüa elektritootmise eesmärgil, ei ole ju küsimus. Minu küsimus ongi see, et te annate ära vara, millega on võimalik elektrit toota, ja samas Eesti Energia 20 aastat võitles selle eest, et seda karjääri mitte maha müüa. Vaadake, eelmise, üle-eelmise ja üleüle-eelmise valitsuse ajal käidi samamoodi ukse taga. Mina kiidan VKG-d, et ta selle tehingu tegi, aga ma laidan teid, et te lasksite selle tehingu teha. 

Aitäh! Ma olen väga keeletundlik inimene. Te mitu korda ütlesite "hetkel" ja "täna". Kumbki ajamäärus ei ole täpne ja on väga eksitav. Kas on meil olemas juhitavad võimsused? Vaadake ringi! Kas tuled on kustus? Kas meil on midagi puudu? Hetkel, täna, eile ja homme on meil elektritootmisvõimsused olemas, ühendused on olemas ja me arendame seda tootmisvõimet ja ka ühendusi edasi. Selles ei ole küsimus. 

Aga konkreetne kaevandus oli Eesti Energiale mittevajalik. Samamoodi me Narva kaevanduse paneme kinni, sellepärast et seda ei ole vaja. Seda põlevkivi pole mitte kuhugi panna ja kuhugi ei ole müüa seda kogust. Ja see, et Eesti Energia hoidis seda ja vaidles 20 aastat, ei olnud kuigi mõistlik. Selle asemel võinuks ikkagi lõpetada selle vaidluse varem ära. VKG, kellel on olemas seadmed ja võimsused, võinuks rahulikult juba varem saada kindluse, et tal on õlitootmise ressurss olemas. 

Aga see olukord on "koer heintel" olukord: ise ei taha, teistel ka ei lase. Vaat niimoodi elas Eesti Energia 20 aastat. Mina küll seda [otsust] ette ei heida. Minu arust ei tohiks ka Isamaa ette heita, et erasektorile anti seda heina natukene süüa, sest koer ei söö heina. Koeral ei olnud seda vaja, aga hobune kõrval tahtis heina. Koer otsustas, et ta annab selle hobusele. No kui on vaja piltlikult seletada. Nüüd saab erasektor õli toota, nüüd saab Eesti Energia õli toota, nüüd saab Eesti Energia elektrit toota. Kõik on hästi, hobune on söönud, koer enam ei vedele heintel!

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on ka peaminister Kristen Michalile ja küsima peaks Riigikogu liige Peeter Ernits. Aga Peeter Ernitsat ei viibi Riigikogu istungisaalis ja seetõttu me selle küsimuse arutelu avada ei saa.

Liigume edasi. Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsija on Riigikogu liige Mart Helme ja teema on toidujulgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Meil on väga palju viimasel ajal juttu sellest, kuidas varustada kriisiolukorras elanikkonda toiduainetega. Selles kontekstis on minu arvates üha enam ja selgemalt esile kerkinud probleem, milleks on need piirangud, mis on meil toidu tootmisele nii rohujuure tasandil kui ka töötlemise tasandil, samuti ladustamise ja ekspedeerimise tasandil tekkinud. Need on seotud väga suurel määral kõikvõimalike direktiivide, sanitaarnõuete ja paljude muude niisuguste väga selgelt toidu tootmist takistavate asjaoludega. 

Ajaloolise kogemuse kohaselt me võime öelda, et kriisiolukordades ja sõjaolukordades on Eesti linnarahvastikul aidanud ellu jääda see, et meil on olnud talumajapidamised. Sealne nii-öelda rohujuure tasandil väiketootmine on suutnud varustada rohkemaid inimesi kui need, kes selle tootmisega konkreetselt tegelevad. Kui me võtame näiteks metsavendade liikumise – ka see ei oleks ilma taludeta ja taludes toodetava toiduta suutnud kuigi pikalt vastu pidada. 

Ja minu küsimus sellega seoses on nüüd: kas valitsuses on päevakorras teema, et me peaksime nii-öelda rinderiigina või potentsiaalselt ohus oleva riigina üle vaatama kõik need piirangud, mis takistavad meie taludel maapiirkondades rohujuure tasandil toidu tootmist laiendada ja seeläbi mitmekesistada neid allikaid, mis võiksid kriisiolukorras aidata inimestel ellu jääda?

Aitäh, hea küsija! Vastus on jah. Meil on olnud erinevaid debatte, kuidas reegleid lihtsustada. Meil on valitsuse juures eraldi nõukoda, kus Eesti riigi tippettevõtjad kõikidest valdkondadest, muu hulgas ka põllumajandusest, löövad kaasa ja pakuvad välja samme, kuidas muuta lihtsamaks asjaajamist, kuidas muuta lihtsamaks ettevõtlusega ja oma eluvaldkonnaga tegelemist, kuidas vähendada piiravaid reegleid ja norme. Need ettepanekud tulevad tihti valitsusse. Valitsuses siis [valdkonna]minister – antud juhul regionaal- ja põllumajandusminister, kes ka täna siin on – võtab need läbi vaadata, annab tagasiside ja toob valitsusse. Siis me teeme otsused. Paljud nendest otsustest on tehtud ja need, mis ootavad seadusemuudatusi või nõuavad seadusemuudatusi, tulevad parlamenti.  

Me oleme teinud hulga otsuseid, et asju lihtsamaks muuta, ja teeme kindlasti veel. Kui ma mälu järgi ütlen, siis meile on tulnud 700 ettepaneku kanti ja päris suure hulga me oleme kas ise ära otsustanud positiivselt või saatnud parlamendi poole. Siit ka mu üleskutse, et kui te näete menetluses midagi sellist, pange õlg alla, aidake kiiremini menetleda ja toimetada. Seda esiteks.  

Teiseks, mis puudutab kriisivalmidust, siis me oleme aastate vältel, ma arvan, riigina oma kriisivalmidust tõstnud. Meil on juhendid leheküljel olevalmis.ee, seal on ka juhis "Kodused varud". Saab vaadata, et kodus peaks iseseisvalt hakkama saama seitse päeva ehk ühe nädala ilma elektri, [voolava] vee ja poeta. Selline varu peaks olema. Kodus peaks olema teatav hulk vett, kaks-kolm liitrit inimese kohta päevas, toiduvaru peaks olema pikema säilivusajaga. Samamoodi tasuks igapäevased ravimid ette varuda, et oleks teatud varu olemas.  

Riiklikult me oleme ka samme astunud. Meil on riigi riiklik toiduvaru olemas, kriisiolukorras koheselt kasutatav. Varude keskuses on Riigikontrolli all olev toiduvaru kahekordistunud, seda jagub 10%-le elanikest 30 päevaks. See on ligikaudne hinnang.  

Toidujulgeolek ei ole ainult toit kuskil varus, vaid see tegelikult [tähendab] ikkagi varustuskindlust. Ma arvan, et selles mõttes on teie küsimus põhjendatud, et reeglid peavad võimalikult lihtsad olema, et tootmine toimuks ka muul ajal, ilma selle ohuta, Eesti ettevõtetes ja põllumajanduses võimalikult lihtsalt. Ma arvan, et see on sihuke lühike kokkuvõte.

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, aitäh! No ega ma siit midagi uut praegu ei kuulnud. Ma ei taha tuua seda eeskujuks ja jumala eest, ärge hakake mind jälle süüdistama mingisuguses Nõukogude-nostalgias – mitte midagi taolist. Aga siis mõeldi pragmaatiliselt selle peale: 1980. aastatel alustati toitlustusprogrammi, mille mõte oli just nimelt see, et võimalikult võrgustada toidu tootmist maapiirkondades. Anti vabad käed kõikvõimalike loomade pidamiseks. Ma pean silmas midagi taolist ka meil praegu, et me võrgustaksime toidu tootmise, et see oleks võimalikult mitmekesine, [paikneks] võimalikult laiali, et iga inimene, kes tahab, võib pidada kanu, võib pidada seapõrsast, võib pidada lambaid, võib pidada, ma ei tea, küülikuid, keda iganes, et ei kammitsetaks üleliigsete kõikvõimalike piirangutega, olgu need sanitaarsed piirangud või muud bürokraatlikud piirangud. No kas või ühe kana registreerimine, nagu tänasel päeval [kord nõuab]. Ma pidasin eelkõige seda silmas, et me annaksime inimestele vabad käed vaba ettevõtluse tekitamiseks, et tagada toidu tootmise võrgustamine ja seeläbi mittetsentraliseerimine.  

Tsentraliseerimisega seoses on mul aga nüüd teine küsimus. Ja see on see. Meil on olemas varude agentuur. Me kohtusime varude agentuuri juhiga hiljaaegu ja ma küsisin tema käest selle kohta, et varud on meil 30 päevaks umbes 10%-le [elanikest], mis on selgelt ebapiisav, sest 90%-le ei ole. Selline kontrast on ikka väga jõhker. Aga kuidas see kõik ekspedeeritakse? Kuidas see varu jõuab inimesteni? Kuidas selle varu jaotamist turvatakse? Kuidas on lood varude jaotamise ja selle turvamisega, et mingid mafioossed grupeeringud seda oma kontrolli alla ei võtaks? Me oleme rahvusvaheliselt väga paljudel kordadel näinud, et kriisiolukordades tekivad kohe jõugud, kes hakkavad kuritarvitama sedasama kas ÜRO poolt või kuskilt mujalt tulevat abi enda rikastamiseks. Kuidas on Eesti Vabariigis sellekohaste plaanidega, et keegi ei monopoliseeriks seda …

Teie aeg!

… abi jagamist ja ei muudaks seda oma rikastumise allikaks teiste inimeste arvel? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Nojah, te ütlesite targu ette, et ma ei süüdistaks teid Nõukogude-nostalgias. Ma siis ei süüdista. Ma arvan, et need ajad lihtsalt ei ole võrreldavad: me oleme vabas riigis ise otsustajad, teine aeg oli okupatsioon. Vabadust seal ei olnud – vähemalt minu [arusaama] järgi, võib-olla teie nägite seda teisiti. Ja mäletan minagi, kuidas me koolis tegime vati-marlilappe, et võidelda tuumarünnaku vastu, mis pidi tulema imperialistlikest riikidest. Üldiselt see kõik oli koomiline ja mitte väga [tegelikkusele] vastav.

Aga regionaal- ja põllumajandusminister, kes on ka siin – kui meil nüüd ajaliselt hästi läheb, siis saab temagi küsimustele vastata, saate juurde küsida –, tutvustas 2. aprillil valitsuses toidujulgeoleku tagamise teekaarti. Toidu tagamise sihttase ja stsenaariumid tulenevad julgeolekupoliitika alustest ja riigikaitse arengukavast. See tagatakse toimepidevuse ja varude kompleksse lahendusega. See tähendab seda, et neid poliitikaid juhitakse tervikvaatest lähtuvalt, et nii kriitilised ressursid oleks jagatud sihipäraselt ja et tootmise elujõulisus oleks ka tagatud.  

Te küsisite, kuidas need varud laiali jagatakse. Nende kasutuselevõtu ja jaotamise protsess harjutatakse reaalselt läbi. Sellel aastal on õppus ILVES 2026, kus on pilootprojektid, et testida vältimatu sotsiaalabi, sealhulgas toidu pakkumist kohalikes omavalitsustes. Nii et see on paberil olemas ja proovitakse nüüd ka õppustel päriselt läbi, kuidas see välja näeb.  

Lisaks sellele toiduvarule, millest ma juba rääkisin, on olemas ja broneeritud toiduvarud kuskil mujal. Meil on ka investeeringud toimepidevusse, mis tähendab seda, et näiteks generaatorid, kütusevaru, autonoomsed süsteemid ja toidu kättesaadavus on tagatud ka vedelkütusega [varustamise] ning elektri- ja sidekatkestuste korral. 

Juba 2024. aastal me otsustasime, et toiduga varustamine on elutähtis teenus. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium määrab ettevõtted, mis tagavad selle ülesande täitmise. Loomisel on üle-eestiline kriisipoodide võrgustik. See on siis selline, mis tagab selle kõige. Lepingud on sõlmitud 80 ja enama poega, eesmärk on 110 kriisipoodi selle aasta lõpuks. Need on varustatud generaatoritega, et tagada toidu kättesaadavus ka pikaajaliste elektri- ja sidekatkestuste korral.  Koostöös ettevõtjate erialaliitudega on valminud toidu varustuskindluse strateegia ja käivitatud ka delegeeritud varude süsteem.  

Nii et neid asju on päris suur hulk ja õppusel proovitakse see kõik ka praktiliselt läbi. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Arvo Aller. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Tegelikult oli ju Mardi küsimus see, kas on läbi mängitud jaotuspunktid, ja teine asi, kuidas jaotuspunktides toimub jagamine, et seda ei kuritarvitataks kolmandate isikute poolt. Kas see on turvatud? Kas jagamist korraldab Päästeamet või Kaitsevägi või kes seda korraldab? Ma ei tea, äkki te riigisaladusele viidates ei saa seda öelda. Aga see oli küsimuse mõte, kas sellele on mõeldud. 

Siin te ütlesite ka seda, et kui on mingeid mõtteid eelnõude kohta, siis tasuks õlg alla panna. Jah, me olemegi pannud. Opositsioon on toetanud ka valitsuse eelnõusid, aga vastupidist nagu näha ei ole. Valitsus ei ole toetanud opositsiooni eelnõusid, mille [eesmärk] on oluliselt parandada Eesti inimeste toimetulekut. 

Tulen nüüd tagasi varude juurde. Kui mõelda edaspidisele, kas on lähiajal tulemas põllumajandustootmise seisukohalt lihtsustatud [eeskirjad]? On see siis loomapidamine, endale toiduvarude hoidmine, sellesama ühe sea kasvatamine või lehma kasvatamine, et piima saada. Lõpuks tagab toidu jagunemine üle Eesti erinevatesse kohtadesse ka riigikaitselise julgeoleku. Mis te selle kohta arvate?

Ma püüan lühidalt vastata, sest reeglid on sellised, et kui registreeritud küsimused läbi saavad, siis on võimalik ka Hendrik Johannes Terrase käest küsida. Ta valdab seda teemat väga hästi, nagu te teate, ja siis saate omavahel seda debatti pidada. Seetõttu ütlen lühidalt, et minister Terras on sellest juba rääkinud ja räägib veel. Erinevaid lihtsustamise samme astume me hea meelega. Loomulikult, teisel [kaalukausil] on tasakaalu [hoidmiseks], mida põllumajandusspetsialistid oskavad hinnata, teatud reeglid. Need peavad olema tagatud, et meie põllumajandus oleks ekspordivõimeline. Ma arvan, et seda teate teiegi. Sellest piirkonnast, kus ei ole reeglid tagatud, ei ole võimalik eksportida. See on põllumajandusele ellujäämise küsimus kindlasti. 

Aga nüüd toiduvarust. Jah, ega mul palju rohkem ei olegi öelda, kui ma Mart Helmele juba ütlesin. Seesama varude kasutuselevõtu jaotamise protsess harjutatakse ka reaalselt läbi. Sellel aastal on õppus ILVES 2026, kus on pilootprojektid, et testida, kuidas see käib, kuidas see ka kohalikes omavalitsustes võiks käia, [pluss] kriisipoed ja kõik muu. Sellest ma juba rääkisin.

Suur tänu! Oleme kõik tänased registreeritud küsimused käsitlenud. 

Aga meil on veel aega ja me saame nüüd jätkata infotundi juba viisil, et registreerunud küsijad saavad esitada ministritele veel küsimusi. Küsimuse alguses palun öelda, millisele ministrile on teie küsimus suunatud. Küsimiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. 

Jätkame infotundi juba registreerunud küsijatega. Esimene registreeritud küsija on kolleeg Arvo Aller. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus on suunatud regionaal- ja põllumajandusministrile härra Terrasele. Üks asi on toidujulgeolek, aga ma tuleksin selle 546 miljoni juurde ka. Kindlasti sinna sisse mahub ka toidujulgeolek. 19. märtsil toimus nõndanimetatud vaikne protestiaktsioon 546 miljoni kasutamiseks põllumajanduses ja põllumajandustootmises. Sellest lähtuvalt küsin, kas sellel aktsioonil oli ka mingi tulemus. Kas see 546 miljonit läheb Eesti tasandil – teil on kõrval nii rahandus- kui ka peaminister – ikka põllumajandusse? Saate te siin öelda, et see 546 miljonit on suunatud erinevateks tegevusteks – nii investeeringute ja jätkusuutlikkuse tagamiseks kui ka pindalatoetusteks – põllumajandussektorisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan natuke kaugemalt. Praegu on Euroopa Liidu eelarveläbirääkimised veel sellises faasis, et riigijuhid ei ole kinnitanud seda üldist summat. Hetkel käib arutelu sellel tasandil. Eesti-siseselt me valmistame ette missioonid. Meie missioon on tagada [teatud] elukvaliteet. Me oleme esitanud enda ettepanekud, mida selle rahastusega tuleks teha. 

Tõsi on see, et Euroopa Komisjon ütles, et eraldas selle 546 miljonit toidusektorile laiemalt, et ajaloolist ebavõrdsust ühtlustada. Minu hinnangul on õiglane, et see sinna ka läheks. Hetkel kaitstakse ametkondlikel tasanditel erinevate programmide sisu. 

Mul on hea meel tõdeda, et toiduprogramm sai seal kõrge hinnangu: see oli väga kvaliteetselt ette valmistatud, see oli paremuselt vist teine. Ehk siis mul on optimismi, et me saame sinna vahendeid suunata küll. On ju näha, et seal on vaja investeeringuid teha. Investeeringuid on minu hinnangul peaasjalikult vaja teha töötlemisse. Ma usun, et te jagate seda hinnangut. 

Hetkel meil on olukord, kus me oleme tooraine tootmises väga tugevad, aga koore võtab mõni teine riik, kes meie toorainest teeb lisandväärtusega toodet. Meil on hiljuti küll olnud üks kehv näide tööstuse avamisest, aga see ei tohiks heidutada. Me peaksime ambitsiooni sättima sellele, et me väärindame Eestis rohkem, teeme peaasjalikult meie kalast, teraviljast ja piimast, mida meil on palju, lisandväärtusega tooteid. Selle jaoks on järgmine programmiperiood äärmiselt oluline. 

Kui me vaatame ekspordinäitajaid, siis näeme, et see on üks sektor, kus eksport on kasvanud. Üle-eelmisel aastal andis 14% meie ekspordist toidusektor, eelmisel aastal oli see juba 15%. Trend on ülespoole. See on üks sektor, mis on pidanud vastu nii COVID-i põhjustatud kui ka sõjakriisi. 

Nii et ma arvan, et Eesti riigil on põllumajanduses tohutu potentsiaal ja seda peaks kindlasti arvesse võtma ekspordisuunana järgmisel programmiperioodil.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Riigikohtu otsuse kohaselt on erihoolekandeteenus kohustuslik tagada mõistliku aja jooksul. See otsus tuli esmaspäeval ja tegelikult on Riigikohus oma varasemas otsuses aastast 2012 juba [määratlenud] ka mõistliku aja mõiste, milleks on kolm kuud. 

Me täna teame, et riik ei täida oma kohustust. Erihoolekanne on riiklik teenus, aga inimesed seisavad kuid, isegi aastaid järjekorras ilma teenust saamata. Mida valitsus selles olukorras, kus kohtuotsused on täitmiseks, on plaaninud ette võtta? Kas te olete seda teemat juba valitsuses arutanud? Millised on järgmised meetmed ja sammud? Me teame väga hästi, et kui kohalik omavalitsus oma kohustusi ei täida, siis on selle eest väga tugev näpuviibutus, ja täiesti mõistlik on. Nüüd aga on riiklik teenus, erihoolekanne täitmata valitsusel ja riigil endal. Mis on need plaanid? Kas on mõeldud näiteks lisaeelarvele?

Aitäh, hea küsija! Ma nägin ka uudist sellest kohtuotsusest. Kohtuotsust ennast ma pole jõudnud veel lugeda, kuna see on nii värske. Aga ma eeldan, et Sotsiaalministeerium analüüsib selle läbi ja siis tuleb valitsuskabinetti. Siis ma oskan kirjeldada, mis see edasine plaan täpselt on.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh! Ma tulen ikkagi oma teemade juurde tagasi. Te mainisite, et te ka mäletate seda Nõukogude aega. Mina mäletan ka. Ma olin lihtsalt aktiivne põllumees sel ajal ja ei olnud mingisugust vabaduste piiramist. Mul kõige rohkem oli kümme siga ühel aastal ja keegi ei keelanud mul võtta neid kasvõi 20 või 50, kui ma oleksin suutnud varustada need sead ka toiduga üleskasvatamiseks. Mingisuguseid piiranguid ei olnud. Selles mõttes te mäletate natuke valesti. Ei olnud ka piiranguid realiseerimisel. Ma läksin restorani ja leppisin kokku, et ma toon teile järgmisel nädalal kaks searümpa. Järgmisel nädalal ma nii ka tegin. Ei olnud mingeid piiranguid ka nende sigade omakäelisel tapmisel. Te ei mäleta õigesti. Teil on ettekujutus, et siis oli kõik hirmus surve all ja kõik oli tohutult ära keelatud. Ei! 

Ja mis puutub põllumajandustootmisse erasektoris, siis see oli Nõukogude perioodi lõpul väga vaba. Jällegi, ärge hakake mulle rääkima, et ma idealiseerin Nõukogude korda. Ei, ma ei idealiseeri, aga ma lihtsalt tahan öelda, et teie mäletate valesti ja mina mäletan õigesti, sest ma olin selle asjaga tegev. 

Aga küsimus on mul hoopiski teisel teemal. Nimelt, eile tulid välja uudised meie demograafilise olukorra kohta. 15 aasta pärast on tõenäosus, kui praegused protsessid jätkuvad, et eestlased moodustavad Eesti rahvastikust 50%, aga võib-olla vähemgi kui 50%. Mis siis ikkagi nüüd toimub? Kas te lihtsalt muigate selle peale ja ütlete, et võõras mure, mina ei ole siis enam peaminister, või on see ikkagi ka praeguse valitsuse jaoks tõsine murekoht? Demograafilised protsessid teatavasti on väga pika vinnaga ja tegutsema tuleks asuda praegu. Mis te selle murekoha peale praegu Eesti inimestele ütlete?

Üks täpsustus, ka stenogrammi huvides on see oluline. Ma saan aru, kolleeg Mart Helme, et see küsimus on suunatud peaminister Kristen Michalile. Jah, palun, härra peaminister!

Jah, aitäh! Muidu ma oleks hüpanud püsti ja hakanud vastama millelegi, mis pole minu küsimus. On ennegi juhtunud. Aitäh! 

Ma jään teiega eriarvamusele. Tegelikult see jutt sellest, kuidas võõrvõimu all oli kõik lihtne ja kerge – ma arvan, et enamus Eesti rahvast seda nii ei mäleta ega näe. (Saalist öeldakse midagi.) Ja ettekujutus, et seakasvatus on vabaduse etalon – ma jään teiega lugupidavale eriarvamusele. 

Nüüd, te küsisite demograafia kohta. Mina arvan, et see mure peab meil ühine olema. Mis vahet seal, kes see parajasti peaminister on, koalitsioonis või opositsioonis. Eesti rahva püsimajäämine peaks olema kõigi mure. Mul on hea meel, et me vähemalt oleme teinud aastate jooksul hulga mõistlikke otsuseid, mis on ehk kaasa aidanud Eesti perede heale käekäigule erinevates indeksites ja andmestikes. Eesti on üks paremaid kohti, kus pere luua ja peret hoida. Selle üle, ma arvan, võivad uhkust tunda kõik, kes on võimu juures olnud ja seda kujundanud. Mina arvan, et üks Reformierakonna parimaid otsuseid on näiteks vanemahüvitis olnud. See on minu meelest väga hea süsteem. 

Aga praktiline probleem on jah, et Eesti rahvaarv väheneb. Eelmisel aastal see vähenes 9250 inimese võrra. Isegi selle massirändega, mida te olete kogu aeg [ennustanud], et miljonid tulevad Eestisse, on halvasti. Mõistke mu irooniat: Eestisse rändas 15 000 inimest ja välja rändas 18 000, nii et välja rändavad rohkemad. Seda massirännet ei ole. 

Aga mina paneksin rõhu sellele, et Eestis oleks lastega peredel võimalikult hea, et oleks hea ja julge planeerida siin peret. Kui aga vaadata viimase seitsme aasta trende aastatest 2019–2025, siis on sündide arv langenud peaaegu kõigis gruppides. Esimese laste sündide arv on pidevalt vähenenud, teise lapse sündide arv langeb, kolmandate ja järgmiste laste sündide arv tõusis korraks, aastate 2018–2020 paiku, ja on seejärel tugevalt langenud. Nii et kõik need sammud, mis siin vahepeal on astutud, ei ole üksiti seda muutnud. 

Aga õnneks on ka üks korralik analüüs tehtud, selline arutelu, kus olid erinevad eksperdid. Me siin esmaspäeval infotunni ajal pikemalt käsitlesime seda. Sotsiaalministeeriumist on tulemas ka ettepanekud, mis puudutavad vanemahüvitise paindlikumaks muutmist, mis puudutavad eluaseme kättesaadavust, mis puudutavad nooremas eas sünnitamise puhul suuremat vanemahüvitist, mis puudutavad vahepealsel ajal palgatõusu arvestamist vanemahüvitise maksmisel ja nii edasi. Ma arvan, et need ehk aitavad noori peresid. Ja oluline on, et noored ise ka sellel teemal debateeriks, mitte ainult vanuserühm, kes paistab neile vähe kauge olevat.

Suur tänu! Järgmine nobedate näppude voorus end registreerunud Riigikogu liige on kolleeg Peeter Ernits. Palun! Enne küsimust palun täpsustage ka, millisele ministrile on küsimus suunatud. Palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Küsimus on valitsejale, peaminister Michalile. Hiljuti, nädala lõpul toimus midagi kummalist. Nii välisminister kui ka väliskomisjoni esimees ootamatult ajasid selja sirgu ja julgesid kritiseerida president Zelenskõid. Aga Postimehe peatoimetaja kirjutas nii: ""Teie seal Balti riikides olete järgmised Venemaa agressiooni ohvrid!" Ukraina poolt valitud tee tõmmata endale tähelepanu liitlaste hirmutamisega on kestnud juba pikka aega ning see ongi avaldanud mõju, kuid hoopis vastupidist Ukraina poolt soovitule. Juba praeguseks tuleb Ukrainast lähtuvat informatsiooni korrutada nn Kiievi koefitsiendiga, arvestades, et 50 protsenti jutust lihtsalt ei vasta tegelikkusele." Ja minu küsimus teile kui Jaroslav Targa ordeni värskele kavalerile on: kas te jagate seda Postimehe peatoimetaja muret ja kas on edaspidi plaanis Ukrainast tulevaid sõnumeid korrutada nii-öelda Kiievi koefitsiendiga?

Aitäh! Ma ei olde lugenud seda Priit Hõbemäe kirjutist. Eks ma kunagi saan lugeda, kui leian selle. Aga ma ei tea, kui selle Kiievi koefitsiendi all on silmas peetud seda, et tegemist on riigiga, mis on viiendat aastat Venemaa rünnaku all, mis peab reaalselt sõda Venemaaga, kes tapab naisi ja lapsi ning kes muretseb Euroopa pärast ja peab seda sõda ka meie vabaduse eest, siis kui see Kiievi koefitsient tähendab muret meie pärast, siis ma arvan, et me peaksime sellesse Kiievi koefitsienti suhtuma lugupidamise ja viisakusega. Seda sõda peetakse ka meie eest, meie vabaduse nimel. Seda esiteks. 

Teiseks, seda, et Venemaa on oht Euroopale ja maailmale laiemalt, ma arvan, iga arukas inimene teab. See on NATO-s selge, see on Euroopa Liidus selge – pole mingit kahtlust. Siiski, vahetut ohtu Eesti riigile ei ole, seda ma saan Eesti riigi peaministrina öelda. Saan öelda, et meie panustame väga palju oma kaitsesse ja võtame seda väga-väga tõsiselt. Ega me ilmaasjata ei vähenda mõnes asutuses viiendiku võrra ametnike arvu, et tõsta see raha kaitsesse. Ega me ilmaasjata ei näe vaeva selleks, et meil oleks erinevad võimed olemas kõikides valdkondades, ja ega me ilmaasjata ei võta laenu, et [arendada] kaitsevõimeid ja osta tehnikat. 

Me oleme NATO-s tippriikide hulgas oma investeeringutega. Kui vaadata NATO riikide investeeringuid, siis Läti ja Leedu on samas suurusjärgus nagu meie, [panustades] ehk grammikese vähem, aga nad on ka 5% peal. Poola on meist ees. Ma ei oska öelda, kas selles edetabelis kedagi veel on. Me panustame väga tõsiselt kaitsesse. Ja seetõttu ma võtaksin seda – kui see Hõbemäe lugu oli ja üldiselt ta kirjutab ju arukat juttu – viitena sellele, et Ukrainas tuntakse muret ka oma liitlaste pärast. 

Jah, sellist muret võib tunda, aga seda muret ei maksa sassi ajada sellega, et Eesti oleks kaitstud. Eesti on NATO liige ja NATO toimib, hoolimata sellest, mida tahetakse rääkida. Mina tean praktikast, et NATO on toiminud alati, kui meil on vaja olnud. Sõjaline funktsioon toimib. Euroopa vägede ülemjuhatajal, kes on ka Ameerika vägede ülemjuhataja Euroopas, on vabadus teha kõike seda, mida on vaja. Laevad on praegu merel, lennukid on taevas, kui Vene lennukid sinna tulevad, ka kõik muu on tagatud. Meie oma kaitsevägi ja meie liitlased regioonis on väga tegevad ja väga tugevad. Seetõttu ei maksa tekitada murelikkust [jutuga], et ohutase on kuidagi muutunud. Eesti on hästi kaitstud, aga me peame iga päev selle nimel töötama, sest Venemaa imperialistlikud soovid ei vähene. Ja Putini huvi parandada ära seesama Nõukogude Liidu lagunemine, mille nostalgiat siin korra hõljus, on päris suur.

Järgmine küsija on kolleeg Arvo Aller. Küsimuse alguses palun täpsustage, kellele ministritest küsimus on suunatud. Palun, Arvo Aller!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Küsimus on ikka minister Terrasele, ikka põllumajanduse ja maaelu kohta. Me rääkisime ekspordivõimekusest, üks meie suurimaid ja võimsaimaid ekspordiartikleid põllumajandussektoris on ju piimandus. Piimandus on meie lipulaev nii toodangu koha pealt kui mingis osas juba ka ümbertöötlemise koha pealt. Aga nüüd on vahepeal juhtunud selline, kuidas öelda, ebaõnnestunud [ettevõtmine] nagu E-Piim, millel on kaks eraldi ettevõtet. Üks on saneerimisel ja teine on pankrotis või otsustatakse selle pankroti üle. Sinna on riik PRIA kaudu 15 miljonit raha andnud. Minu küsimus on selline: mis tegevused on riik ette võtnud E-Piima kui meie piimanduse lipulaeva, ma ütleksin, päästmiseks ja vee peal hoidmiseks? Kuidas minnakse põllumajandustootjatele raskes olukorras appi piimarahade kättesaamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Piimandussektor tervikuna on väga hästi tootev sektor ja väga hästi ka müüv sektor. Ehk siis tal võimekus on olemas ja koos toetustega on ta olnud ka kasumis pikka aega, sest piima hind on olnud kõrge. Miks ma sellest räägin? Meil on praegu tegu maksmata piimarahade kontekstiga ja tegelikult äriotsustega kellelegi piima tarnida. Kui seda raha ei ole makstud, on risk kandunud tootjale, mis on väga kehv olukord ja me saame sellest aru. 

[Olukorda] raskendab see, et kuna sektor üldiselt on toimiv, siis on Euroopa Liidust keeruline saada riigiabi luba, mida meil on tarvis selleks, et aidata neid tootjaid, kellele on piimarahad välja maksmata. Aga me oleme selle suuna võtnud. 

Tehas ise on Paidesse ehitatud ja Paidesse see tehas ka jääb, seda on sealt väga raske ära viia. Selle müügi protsess praegu käib. Ma usun, et hiljemalt suve lõpuks on teada, kes selle uus omanik on. Võib-olla on neil võimalik piimatootjaid aidata, lõpuks on sellel tehasel igal juhul piima vaja. Mida rohkem on piimatootjaid, kes sinna piima viivad, seda kasumlikum see tehas on. Me nägime, et kui tarnitava piima kogus langes, siis tehase kahjumlikkus suurenes kogu aeg. Kindlasti üks osa lahendusest võib olla seal. 

Seda me veel ei tea, ma ei oska öelda, kes selle enampakkumise võidab. Praegu me suhtleme väga aktiivselt Euroopa Komisjoniga selles osas, et mis on meie valikud. Me oleme käinud välja variandid, mis meil on, kuidas me saaksime aidata. Meil on maaelu sihtasutuses meetmed, põllumajandus-kaubanduskoda on kohtunud maaelu sihtasutuse juhatuse ja nõukoguga, et arutada, kuidas neid meetmeid paremini sihtida, et need, kes ei ole piimarahasid kätte saanud, suudaksid nina vee peal hoida. Hetkel käib suhtlus ka Euroopa Komisjoniga sellel teemal. 

Aga kuna, ütlen veel kord, sektor tervikuna on olnud kasumlik, siis on väga keeruline põhjendada, miks me just neid piimandusettevõtjaid aitame. Tegijaid on palju. Aga me oleme komisjoniga dialoogis ja üritame seda nii hästi põhjendada kui võimalik. 

Aitäh! Järgmine küsija on Mart Helme. Küsimuse alguses jälle palun täpsustada, kellele ministritest küsimus on suunatud.

Kristen Michalile, kellega meil käib siin kena pingpong. 

Küsimus algab tegelikult õiendusest: ei ole siin mingit Nõukogude-nostalgiat. Te olete seal liberalismiakadeemias need goebbelslikud trikid hästi ära õppinud. Süüdista alati oponenti! Süüdista! Kas see vastab tõele või mitte, süüdista ikka! Ei ole mingit Nõukogude-nostalgiat, mitte vähematki! Lihtsalt oli olukorra kirjeldus võrrelduna praegusega. 

Aga küsimus puudutab seda, et te väitsite, et mingeid migrantide masse ei ole. No migrantide massid on! Ei oleks võimalik muidu, et eestlaste protsent langeb alla 50 järgmise 15 aasta jooksul prognooside kohaselt. On küll! Ainult et need migrandid ei tule massiliselt Lähis-Idast ja Aafrikast, vaid eelkõige slaavi riikidest. Nii et see on probleem. 

Nüüd, te räägite nüüd väljarändest. Aga väljaränne on võib-olla seotud sellega, et inimesed leiavad, et Eestis on elu nii halb teie poolt juhitava valitsuse tegevuse tulemusena. Vist mingi Postimehe online-küsitlus näitas, et koguni 48% inimestest kaalub Eestist lahkumist. Mis te selle kohta ütlete? Äkki on probleem selles, et inimesed ei taha Eesti Vabariigis elada? Siia tulevad inimesed vähem arenenud riikidest ja ajutiselt leiavad, et siin pole viga, aga siis lähevad minema, kuna leiavad, et ega tegelikult ikka paradiisi ei ole. Äkki peaks ikkagi mõtlema tõsiselt selle peale, et inimesed ei lahkuks Eestist? 

Jah, aitäh! No infotunni formaat omandab minu meelest [sel moel] palju huvitavama debati vormi, kui muidu nende küsimuste ettelugemise korral. Võib-olla peakski tihemini nii tegema. 

Ma siiski viisakalt juhin tähelepanu, olemata Liberalismi Akadeemia ühelgi koosolekul seda kunagi arutanud, et kui te kirjeldate – nagu te ütlesite, te kirjeldate –, kuidas Nõukogude ajal oli elu hea, sigu sai vabalt kasvatada, [mitte nagu] praegu, ja see on see vabaduse mõõt, siis ma julgeks öelda, et võõrvõim, kes represseeris meid, võttis meilt palju ja paljudelt kõik, kindlasti ei saanud vabaduse etalon olla. No ärge ilustage seda! Aga olgu, see tõepoolest on minu meelest pentsik ja mis me sellel [teemal] ikka jätkame. Lihtsalt, ma ei suuda teid ümber veenda, aga ärge tooge Nõukogude aega eeskujuks. 

Teiseks, mis puudutab siia tulemist ja siit lahkumist, siis vaadake, EKRE-l oli ju pikka aega selline retoorika, et siia tulevad kuskilt mujalt sisse miljonid inimesed, kes võtavad Eesti riigi üle, ja nii edasi. Tegelikult rändeandmestik näitab ju hoopis midagi muud, eks ju. Eelmisel aastal lahkus rohkem inimesi. Osa kindlasti naasis sinna, kust nad tulid. Kindlasti oli ka tegemist teatud andmete korrektsiooniga, eks aja jooksul rahvastikuteadlased oskavad seda trendi täpsemalt kirjeldada. 

Ja ma ei kahtle, et te suudate ka selle panna valitsuse arvele, et kui migratsioon on, siis see on halb, ja kui inimesed ära lähevad, on valitsus süüdi. Nii et mõlemat pidi on valitsus süüdi, mis seal ikka.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Meil rohkemateks küsimusteks tänases infotunnis enam ruumi ei ole. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid!

Aga enne kui me lõpetame, on Peeter Ernitsal käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma jäin enne tõesti oma küsimusega natuke hiljaks ja pärast ei olnud mul võimalust seda esitada. Varasemalt on praktika olnud väga erinev, hilinejatele on antud võimalus [ikkagi küsida]. Miks te suhtute ebavõrdselt Riigikogu liikmete küsimustesse?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei ole teisse kuidagi ebavõrdselt suhtunud. Selleks hetkeks, kui teie küsimise kord oli, te ei jõudnud siia. Edasi oli meil juba nobedate näppude voor ja teil oli võimalik oma küsimus küsida ja te saite ka seda teha. Nii et järgmisel korral olge palun tähelepanelikum, kui teie küsimise kord on. Mart Helme oli õigel ajal kohal ja sai oma kaheksanda küsimuse küsida, kuigi seitsmendat küsimust me ei saanud avada. Aga nobedate näppude voorus te saite oma küsimuse esitada. 

Head kolleegid, meie infotunniks ette nähtud aeg on läbi saanud. Me lõpetame infotunni ja jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.