Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 45 Riigikogu liiget, puudub 56. 

Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse nimel proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud aseesimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, kalapüügiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Teiseks, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Kolmandaks, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Kõik kolm seaduseelnõu on esitatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Tiit Maran, palun!

Hea juhataja! Auväärt kolleegid! Mu daamid ja härrad! Kui me vaatame metsa statistilise inventuuri andmeid, siis selgub, et juba pikka aega on Eesti metsasid raiutud palju rohkem, kui juurde kasvab. Vahemikus 2017–2024 on kokku raiutud rohkem 37 miljonit tihumeetrit. See teeb enam kui 4,5 miljonit tihumeetrit aastas. 

Auväärt kolleegid, see on väga palju! Rahalises vääringus raiume me end igal aastal 160 miljoni euro võrra vaesemaks. Nende arvude tõekspidamist kinnitas eelmises infotunnis sellel nädalal ka Andres Sutt. 

Mu daamid ja härrad, me tapame hane, kes kuldmune muneb. Seda ei tohi teha, see on mõistusevastane. Kuidas see nii on juhtunud? Aga sellepärast, et see auväärne koda on kunagi läbi lasknud eelmiste valitsuste poolt ette pandud seadusemuudatused, mis seda võimaldavad. See on viga, mis tuleb parandada. 

Paraku praegune valitsus liigub hoopis teistsuguses suunas ja tahab täpselt samasugust üleraiet ja raie jätkumist garanteerida enam kui kahel kolmandikul Eesti metsamaal. Siin ei ole mitte midagi tegemist meie metsanduse jätkusuutlikuks viimisega. Ja loomulikult sellel kõigel pole midagi seost looduskaitsega. 

Auväärsed kolleegid, me peame varasema valitsuse ajal tekkinud vea parandama ja seetõttu annavad sotsiaaldemokraadid sisse metsaseaduse muudatuse, mis tõstab puude lubatud raie vanust lageraies ja lõpetab diameetripõhise raie. Just need kaks on põhilised, mis on viinud meid sellisesse olukorda, kus me praegu oleme. Selle muutuse tegemine on kohustus meie laste ees ja ma olen kindel, et teie südametunnistus kutsub teid seda muudatust toetama. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olete ehk teiegi märganud viimasel ajal eriti teravalt meie ühiskonnas tõusetunud probleemi, mis puudutab lastevastaseid seksuaalkuritegusid ja karistusi, mis on liiga tihti liiga leebed, kuigi seadus tegelikult võimaldaks karmimaid karistusi. Sellega seoses on meie ühiskonnas ka palju muid probleeme, mis puudutavad ohvrite toimetulekut hiljem, sest need armid ja see valu võib inimestega olla nende elu lõpuni ja sellest on väga raske taastuda, kui üldse. 

Seoses sellega on mul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle anda otsuse eelnõu, millega soovime, et valitsus tegeleks järgmiste küsimustega. Et kaotaks või muudaks oluliselt pikemaks laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaja ja selle ajalist piiri sõltuvalt kuriteo raskusastmest. Karmistada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest määratavaid karistusi, töötada välja riiklik hüvitis kuriteo ohvrile selleks, et katta füüsiliste ja vaimsete kannatustega tegelemist, näiteks mis puudutab siis psühhiaatri juures käimist ja muid selliseid asju. Ja töötada välja ning rakendada spetsiaalset koolitust lastega tegelevatele inimestele, selleks et neil oleks vajalik ettevalmistus lapsesõbraliku õigusemõistmise pidamiseks. 

Need on murekohad, mis on praegu teravalt üleval, millest räägitakse meedias ja mille pärast muretsevad väga paljud Eesti inimesed.  Aitäh!

Teie aeg!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ning nende edasise menetlemise otsustab juhatus vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt ja see on Eesti digiühiskonna arengukava 2035. Enne peaettekandja alustamist räägin ka natuke menetluskorrast. Esiteks on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ettekanne kuni 20 minutit, sellele järgneb majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa ettekanne kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe küsimuse. Peale seda on võimalikud läbirääkimised Riigikogu liikmetele, fraktsioonidele ja komisjonidele. Arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. Läheme siis ettekandjate juurde. Ja palun siia kõnetooli justiitsministeeriumi.

Läheme siis ettekandjate juurde. Palun siia kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Austatud Riigikogu! Head Eesti inimesed! Me räägime arengukavast, mis tõesti puudutab igaühte. Kõigepealt ma räägin natuke asja vormist ja seejärel lähen sisu juurde. 

Võib ju tekkida küsimus, et meil on olemas kehtiv Eesti digiühiskonna arengukava, mis kehtib aastani 2030, ja miks me siia siis üldse oleme kogunenud uue digiühiskonna arengukavaga. Selleks on peamiselt kaks põhjust. Esiteks, me oleme jõudnud tehisaruajastusse. Ja praegu kehtiv digiühiskonna arengukava seda väga suurt ja kõikemuutvat ühiskondlikku muudatust ei aruta, ei käsitle eesmärke, piiranguid ja väärtushinnanguid ei sea. See uus arengukava, mis teie ees on, selle lünga täidab. Ja teine väga suur muutus, miks me digiühiskonna arengukava muutsime, on muutunud geopoliitiline olukord. Digisuveräänsusest on saanud meie riikliku iseseisvuse küsimus ja seda riikliku iseseisvuse küsimust me ka selles arengukavas vaatame. 

Nüüd natuke vormist. Tegemist on suure "Eesti 2035" riikliku arengukava ühe alamdokumendiga, ühe alamarengukavaga. Ja samal ajal, kui te seda dokumenti vaatate, see erineb kõikidest teistest riiklikest arengukavadest. Ta erineb peamiselt kolmes aspektis. Esiteks, ta on oluliselt lühem, arengukava ise on kõigest 15 lehekülge ja koosneb konkreetsetest punktidest, mida keegi mis ajaks peab ära tegema. See oli meil teadlik valik, et me ei räägi pikalt ja laialt üldist ümmargust juttu, vaid see arengukava on tõepoolest juhtimisdokument, et hoida kokku maksumaksja raha, toimetada võimalikult efektiivselt, võimalikult kiiresti ühiste eesmärkide saavutamise nimel. 

Pärast arengukava kinnitamist tekibki võimalus osutada ühele või teisele konkreetsele punktile selles arengukavas ja vaadata, kas üks või teine eelnõu ühe või teise ministeeriumi poolt näiteks on selle arengukavaga kooskõlas või läheb teises suunas. Väikese riigina peame me olema iga euro kasutamises kindlad, et me teeme seda parimal ja kõige efektiivsemal moel, ning see arengukava on selle tõttu just nii lühike ja niivõrd konkreetne. 

Teine suur erinevus võrreldes suurte mahukate muude arengukavadega seisneb selles, et see arengukava on arenev dokument, arenev ja kaasav dokument. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et isegi kui arengukava on kinnitatud, siis järgmisest hetkest järgnevad juba uued arutelud ja võimalikud on uued muudatused, sest tint pole jõudnud veel kuivadagi, kui midagi tehnoloogilises maailmas jälle muutub. Nii et me arvestame sellega, et see arengukava on muutuv ja kaasav dokument. 

Kolmas suur muutus on selles, et kui tavaliselt arengukavad põhinevad pikkadel uuringutel ja laiaulatuslikel analüüsidel, siis siin ütleb arengukava ausalt välja, et pikki ja ulatuslikke uuringuid ei tehtud, kuna muudatuste vajadus oli lihtsalt niivõrd ilmselge, muutused toimuvad niivõrd kiiresti. ning meie ülesanne on ajaga kaasas käia. Nii et ma loodan, hea Riigikogu, et need kolm erinevust põhjendatuna ja lahtiselgitatuna tunduvad ka teile mõistlikud. 

Nüüd sisu juurde. Nagu ma juba mitu korda rõhutasin, arengukava on väga konkreetne, ent samal ajal siiski saab välja tuua neli kõige suuremat teemat, millega see arengukava tegeleb. Lisaks on äärmiselt oluline, et see arengukava teeb mitmed põhimõttelised väärtusotsused. Ehk te leiate sellest arengukavast ridamisi punkte, kus me oleme pidanud tegema valiku, me oleme pidanud tegema valiku, kas minna niipidi või naapidi ja kuidas täpsemalt, ning me oleme need valikukohad välja pakkunud. 

Kõige olulisem valikukoht selles arengukavas on see, et me valime vabaduse. Tehnoloogiline areng meie ümber, tehisaru võimekus võimaldab tegelikult kasutada tehisaru väga mitmel moel riikide poolt ja seda me maailmas ka näeme, kuidas erinevad riigid on teinud erinevaid valikuid ja erinevaid väärtusotsuseid tehisaru kasutamisel. 

On tõepoolest on võimalik tehisaru kasutada selleks, et saavutada absoluutne turvalisus nii, et mitte keegi märkamatult mitte midagi valesti ei teeks. On võimalik täita kogu maa kaameratega. Need kaamerad saavad juba väga hästi hakkama isikutuvastusega. Eestis on suurepärane andmekogude võrgustik ja riigil oleks võimalik sekundi jooksul tuvastada kellegi eksimus, määrata trahv ja tagada, et keegi mitte midagi mitte kuskil valesti ei teeks. Sellisel juhul oleks meil tõepoolest tegemist tehisarupõhise jälgimisühiskonnaga. Aga selles ühiskonnas ei oleks inimesed vabad. 

See arengukava teeb väga põhimõttelise valiku. Me valime vabaduse. Me valime selle, et me ei taha, et kõik inimesed oleksid perfektsed. Me valime selle, et me ei kasuta tehisaru võimekusi inimeste jälgimiseks ja nende nügimiseks perfektsuse suunas. Ja loomulikult kasutavad uurimisasutused tehisaru võimekusi, aga nad kasutavad tehisaru võimekusi üksnes sellisel määral, mida muidu ka teeks inimene, aga selles ulatuses, mida muidu inimene ei teeks, aga mida tehisaru võimaldab, seda ust me ei ava. 

Me valime põhiõiguste kaitse ja vabaduste kaitse isegi selle hinnaga, et see võib tähendada seda, et kuskil endiselt pannakse toime midagi, mis ei ole õige kas siis moraalselt või seaduste järgi. Ent sellegipoolest me valime vabaduse. 

Teine väga põhimõtteline valik selles arengukavas on eesti keele ja kultuuri hoidmine tehisaru ajastul. See nõuab täiesti omaette pingutusi ja omaette tegevusi kõikidelt ministeeriumidelt, aga ka kõikidelt Eesti ühiskonnaliikmetelt. Kui me kaotame tehisaru ajastul eesti keele ja kultuuri masinates ja meil ei ole tagatud, et eesti keel ja kultuur on hästi kasutusel, siis me kaotame tegelikult meie põhiseaduse preambulis välja toodud väärtuse: tagada eesti keel ja kultuur üle aegade. 

Aga see tähendab seda, et me peame nii õigusloome poolelt kui ka õiguste kaalumise poolelt tagama selle, et eesti keel ja kultuur on esil. Ei saa pidada normaalseks näiteks sellist olukorda, kus paljude miljonite eest on digiteeritud rahvusraamatukogu raamatuid, ent digiteeritud väljaannetega saab tutvuda üksnes raamatukogus kohapeal. See on vaid üks näide sellest, kus me peame tegema valikuid eesti keele ja kultuuri kaitseks. 

Kolmas asi, mis ei ole uus, aga väärib ülekordamist. Meil on olnud põhimõte juba 1990. aastatest, mil me oma digiriiki ehitama asusime, et digiriik on kõigile Eesti inimestele, sõltumata sellest, kas inimene soovib endale soetada mobiiltelefoni, arvuti ja interneti ühenduse või mitte. Digiriigi teenused peavad olema kättesaadavad kõikidele inimestele, sõltumata sellest, mis on inimese enda tehnoloogiline varustatus ja kui palju ta ise soovib sellele kulutada. 

Meil on suurepärane rahvaraamatukogude võrk üle terve Eesti Vabariigi. Rahvaraamatukogud on meie väga head partnerid juba möödunud sajandi lõpust, et pakkuda digiriigi teenuseid, digiriigis osalemise võimalusi nendele inimestele, kes mingil põhjusel ei soovi või ei taha või ei ole tal ka võimalust soetada endale vastavat tehnoloogilist baasi koju või isiklikuks omandiks. 

Aga me oleme digiriiki ehitanud niimoodi, et need teenused on kõikidele inimestele kättesaadavad. Siinkohal tahan tänada kõiki raamatukogusid, kõiki raamatukogutöötajaid ja tegelikult ka kõiki omavalitsusi, kes samamoodi panustavad iga päev sellesse, et meie digiriik oleks kõikidele inimestele ligipääsetav ja kättesaadav. 

Ja neljas väga oluline väärtuspõhimõte, mille poolest me oleme ka maailmas täiesti unikaalsed, on see, et meie digiriik on inimeste enda kontrollitav. Otsused digiriigis inimeste enda andmete kasutamise kohta on inimeste enda käes. Ma loodan, et kõikidel inimestel, kellel on mobiiltelefon, on juba alla laetud Eesti riigiäpp. Sealt te saate vaadata näiteks andmejälgijat. Andmejälgija on täiesti unikaalne lahendus, iga Eesti inimene saab vaadata, kes riigist mis sekundil ja milliseid tema andmeid on vaadanud. 

Te leiate siit arengukavast ka selge suunise, kuidas kõik riigiasutused kuni politsei ja kaitsepolitseini välja peavad liikuma selles suunas, et kõikide riigiasutuste poolt inimeste andmete vaatamine oleks andmejälgijas nähtav. See tagab selle, et kontroll digiriigi toimimise üle on inimeste enda käes. Meie digiriik on täiesti läbipaistev ja inimesed saavad alati küsida, kui neil on mingi mure, kas tema andmeid on õigesti kasutatud, õigesti vaadatud, kas kõik on toimunud õiguspäraselt ja heal õiguslikul alusel. 

Selles arengukavas on üks peatükk, mis andmekaitsega ja andmete õige kasutamisega väga hästi seondub ja mida me varem ei ole sellises ulatuses digiriigi arengukavas või digiühiskonna arengukavas käsitlenud. See on küberkaitse ja küberturvalisus. Ka see teema tuleneb uuenenud geopoliitilisest olukorrast ja eksponentsiaalselt kasvanud küberrünnetest Eesti inimeste ja Eesti Vabariigi vastu. 

Küberlahinguväljal on lahingud igal sekundil, igal minutil. Meid rünnatakse kogu aeg, meie inimesi, meie ettevõtteid rünnatakse kogu aeg. Küberrünnetele vastu seismiseks peame me oluliselt tugevdama meie küberkaitset, aga tagama ka selle, et kogu avalik sektor liigub uuele tasemele küberturvalisuses. Jah, meil on praegu kasutusel avalikus sektoris ka taakvara ehk sellist tarkvara, millele tegelikult enam küberturvalisuse kaitset vajalikul määral ei pakutagi. 

Samal ajal me näeme Ukraina õppetundidest, kuidas me peame olulisel määral muutma ettevalmistamist ja ettevalmistuse taset olukordadeks, kus asjad võivad minna kriitiliseks. Me oleme Ukraina õppetundidest võtnud kaasa selle, et Eesti digiriik pakub oma teenuseid mis tahes olukorras turvaliselt ja hästi. Eesti digiriik püsib oma teenustega üle aegade ja üle mis tahes kriisiolukordade. See arengukava pakub teekaardi hukukindluseks ja tegelikult juba päris palju samme on siit astutud, aga see nõuab kogu avaliku sektori koostööd. 

Samal ajal on selles arengukavas veel üks väga oluline printsiip, põhimõte, ja see on see, et me peame käituma säästlikumalt. Maksumaksja raha kasutamisel, nii nagu ma ka enne rõhutasin, peame me saavutama ülima efektiivsuse, mitte dubleerides tegevusi, mitte olles harali laiali, mitte võisteldes riigi poolt erasektoriga. Erasektor suudab pakkuda innovatsiooni ja arendust sellisel moel, mida – minu kogu lugupidamise juures – ametnikud samasuguse intensiivsusega teha ei suuda. Ei peagi, see ei ole ametnike töö. Ametnike töö on küll olla innovatiivne, aga ikkagi, väga hea innovatsioon sünnib Eesti ettevõtetes. 

See arengukava muudab ka kõikidele riigiasutustele kindlaks selle põhimõtte, et kõik, mida saab osta erasektorist, tuleb osta erasektorist. Ma selgitan korraks, miks see on oluline. Me näeme siin ette iga-aastase Eesti IT-sektori ekspordi kasvu. Eksport on see, mis toob Eesti peredele või leiva peale. Eksport on see, kus me saame riiki raha juurde. Eesti IT-sektor on olnud väga edukas eksportija, aga selleks, et ta saaks jätkuvalt kasvada oma ekspordis, peabki riik tegema vähem ise ja tellima rohkem ettevõtetelt. Edukas toode ettevõttelt, mida riik kasutab, muutub skaleeritavaks teistesse riikidesse ehk ta muutub ekspordikõlbulikuks ja ainult sellisel moel saame me eksporti kasvatada. 

Vaatasime üle riigi paisunud IT-majad ja nägime, et nendest ainult 10% tegeleb töötajatest programmeerimise ja arendusega. Ülejäänud on nii-öelda toetavad töötajad. Sellisele kasvule tuleb panna piir ja tuleb selgelt liikuda suunas, kus riik käitub efektiivselt, Eesti ettevõtjaid usaldavalt ning saavutab seeläbi ühtepidi riigi jaoks maksimaalse innovatsiooni ja efektiivsuse, teistpidi meie ettevõtetele ja meie ettevõtete töötajatele kõrgemad palgad – tänu sellele, et ekspordivõimekus oluliselt kasvab. 

Kui me räägime läbivast joonest selles arengukavas, siis see läbiv joon on usaldus. Jah, see arengukava näeb ette lausa kohustuslikus korras lausa selle, et riik peab ettevõtjaid usaldama. See näeb ette lausa kohustuslikus korras selle, et riik peab pakkuma digiteenuseid nii, et inimesed saavad neid usaldada, ja näeb lausa kohustuslikus korras ette selle, et meie küberkaitse, andmekaitse peab olema oluliselt tugevam selleks, et seda usaldust hoida ka tehisaruajastul. 

Iga viga tehisaruajastul leviks väga kiiresti ja oleks pööraselt suuremate mõõtmetega kui enne tehisaru. Just sellepärast peame me nii küberturvalisusele kui ka andmekaitsele pöörama senisest veel rohkem tähelepanu. 

Loomulikult ei suutnud ma selle lühikese aja jooksul katta kõiki punkte ja isegi mitte kõiki olulisi väärtusi selles digiühiskonna arengukavas. Loodan nendele küsimustele vastata. Aga kõige olulisem on see, et me valime vabaduse, ja see, et me hoiame usaldust. Meil on maailma kõige läbipaistvam, kõige usaldusväärsem ja kõige rohkem vabadusi hoidev digiriik. Me enam ei aja taga seda, et me oleksime maailma nr 1 digiriik, aga me tahame olla maailma nr 1 digiriik, kes hoiab vabadusi, maailma kõige parem vabadusi hoidev digiriik. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Üks on hakkama saamine kriisi ajal, aga saaks hakkama kõigepealt ka rahuajal. Kui me vaatame erinevaid juhtumeid, näiteks Sotsiaalkindlustusameti näiteid, kus toetusi on vähendatud või peatatud, kui me vaatame kunagist juhtumit, kus üliõpilased tahtsid saada arstiteaduskonda, siis tulid valed teated neile, kui me vaatame viimast juhtumit eesti keele riigieksamiga, siis üliõpilased said teate, et kõik said nullpunkti. Kust siis tekib see usaldus, kus see viga tehakse? Kas need on tarkvaraarendajates või lähteülesande püstitajates? Me peame tegelema juba täna, mitte kümne aasta pärast.

Ma olen teie väga hea küsimuseasetusega täiesti nõus. Loomulikult me peame tegelema juba täna. Me pidime tegelema juba eile. Ja ei saa nüüd öelda, et tegeletud poleks. 

Tõsi on see, et me oleme oma digiriiki ehitanud väga efektiivselt väga väheste rahade eest. Kui sul on näiteks eksami infosüsteem või toetuste väljamaksmise infosüsteem, siis infosüsteemi arhitektuur ja kulu on ikka enam-vähem ühesugune, sõltumata elanike arvust, aga Eesti digiriigi aastane kulu on umbes 300 miljonit eurot, kõrval Soomel umbes 3 miljardit eurot. Nii et see efektiivsuse tase, millega me oleme tegutsenud, on loomulikult kaasa toonud mõningaid vajakajäämisi. Taakvara laialdast kasutust ma juba nimetasin. 

Ja nüüd üks asi, mida me parandame, mida see digiühiskonna arengukava tegelikult parandab, ongi selle digijuhtimise parandamine. Me tahame, et kõik hanked, mida riik teeb, oleksid kvaliteedi poolest kontrollitud ka tsentraalselt. See on äärmiselt oluline, selleks et vältida vigu hankimisel. Kui me räägime SKAIS-ist, SKAIS2-st näiteks, siis seda hanget hakati ette valmistama ja kahjuks tänaseks me teame, et see hange sisaldas vigu. Niimoodi oleks saanud hankida palju paremini. Kui me toome selle keskse hankimise kvaliteedikontrolli keskele kokku, siis see muutub efektiivsemaks, muutub kvaliteet paremaks. 

Sama lugu on ka hariduses. Kui me räägime kokkutoomisest, siis tegelikult selle aasta pilootprojekt ongi Hariduse IT, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi IT ja endise justiitsministeeriumi IT ehk RIK-i kokkutoomine eesmärgiga ühelt poolt vähendada vähemalt 25% riigi IT-teenistujaid, aga teisest küljest parandada oluliselt kvaliteeti. Jaa, ma olen teie küsimuseasetusega nõus ja siin on arengukavas lahendused, kuidas paremini edasi minna.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite oma ettekandes, et digiriigi arenguga käsikäes peab käima andmekaitse, aga andmete töötlemise võimekus ja kiirus on tehisaru abil lähiajal muutumas väga ulmeliselt kiireks. Kas meie andmekaitse efektiivsus on piisav ja kas digimaailmas tegutsevad inimesed saavad juba koolist algusest peale piisavalt ettevalmistust, et kogu seda protsessi mõista niimoodi, et võita ainult digimaailmast?

Ma väga tänan selle väga hea küsimuse eest, sellepärast et te tabasite väga olulist põhimõtet. Tõepoolest, andmekaitse ja tehisarule mõtlemine on toodud protsessi nullpunkti avalikus sektoris. Me oleme kahjuks näinud üsna mõnda aega seda, kus eelnõud liiguvad märkusega, et andmekaitse küsimustega me tegeleme kunagi hiljem. Ja nagu ma nimetasin, see võib kaasa tuua väga drastilisi probleeme, mis õõnestavad inimeste usaldust, ja seda me ei taha. Andmekaitse küsimuste lahendamine peab olema igas protsessis nullpunktis ehk sellest hetkest, kui sa tegutsema hakkad. 

Samamoodi on siin arengukavas ette nähtud see, et kui me kasutame riigis andmepõhiseid kratte … Kratt on eestikeelne vaste ingliskeelsele terminile agentne tehisaru. Selle me oleme ka eelmisest arengukavast üle võtnud, ilus eestikeelne termin. Krativäeline ehk tegumipõhine, inglise keeles agentic AI, tähendab seda, et tehisaru tegelikult võimaldab juba teha mingisuguseid protsesse inimese eest. Aga ka selles arengukavas on väga selge põhimõte välja toodud: ainult selles ulatuses, milleks inimene on sellele kratile õigused andnud. See kontroll iseenda andmete üle on inimese käes ja see on üks selle arengukava keskseid põhimõtteid. Teiselt poolt, tõesti ülitõsine tähelepanu andmekaitsele, andmekaitse küsimuste õigele lahendusele juba algusest peale. 

Ja kui te küsite, kuidas inimeste teadlikkus sellest on, siis tõesti, meil on olemas juba erinevad valikaine õppekavad, näiteks koolidele. Siin digiühiskonna arengukavas on ka üks punkt, millele ma hea meelega teen siin reklaami, see on digiriigi ... Mis selle nimi nüüd oligi? Läks keele pealt ära praegu. Digiriigi akadeemia, just. Digiriigi akadeemia, kus on üks keskne veebikeskkond nii IT-koolituste kui ka kõikide muude koolituste jaoks, mida avalik sektor pakub, et inimesed, kes soovivad ennast harida, saavad seda teha. 

Me oleme koos rahvaraamatukogudega käivitanud ka rahvaraamatukogude pakutava teadlikkuse tõstmise võimaluse ja lisaks Eesti AI samamoodi tegeleb, väga populaarsed on need tutvustavad seminarid. Nii ametiasutuste kui ka inimeste endi poolt, mõlemat pidi on vaja seda teadlikkust kasvatada ja sellega tegelikult see arengukava ka tegeleb. Aga nii efektiivselt jällegi proovime seda teha, kui vähegi võimalik, sellepärast ka need elektroonilised kursused.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh selle tutvustuse eest! Kindlasti väga oluline samm ja tõesti palju tööd on tehtud. Mind huvitab see, et te rääkisite sellest, et väärtustes on kokku lepitud ja me liigume teatud suunas. Tegelikult väärtuste puhul on hästi palju kaalumisi, kus on mitu erinevat väärtust. Näiteks, kui me ütleme, et me arendame eesti keelt ja kultuuri, siis samal ajal on kusagil väärtus kellegi intellektuaalomand või õigus selle kaitsele või ka kellegi majandushuvi, et neid andmeid anda. 

Eelmisel aastal oli pikk arutelu selle üle, kuidas tehisharu võiks rääkida head eesti keelt ainult siis, kui tal on juurdepääs meediaandmetele, kui tal on juurdepääs loodud ilukirjandusteostele. Sama probleem on tegelikult täna ka TI‑hüppe materjalide puhul, kus tegelikult oleks vaja eestikeelsed õpikud, kogu õpivara anda sellesse süsteemi sisse, selleks et õpilased saaksid head eesti keelt rääkida. Aga see vajab raha. Kas selle arengukava raames on ka siin see rahapunkt, et on võimalik kasutada Euroopa Liidu vahendeid, aga tegelikult raha kohta vaikitakse? Kas meil on tegelikult olemas vahendid …

Teie aeg!

… et tagada eesti keele ja kultuuri kaitset?

Aitäh! Rahaküsimus loomulikult väga õige. Ja tegelikult, kui te vaatate seda arengukava, siis siin on selge punkt, et tõsta nii eestikeelsete sõnade mahtu keelekorpuses kui ka – kui me räägime kultuurist, siis me räägime laiemalt ikkagi tehisaru puhul mitte ainult keelest, vaid ka seda keelt ümbritsevast kultuurist. Me räägime eesti keele kõlast, me räägime eesti kultuurile iseloomulikest helidest, me räägime eesti kultuurile iseloomulikest pildikeelest, me räägime eesti kultuurile iseloomulikest värvidest. 

Kui tohib, siis ma teen siin reklaami, Eesti Rahva Muuseumis on praegu suurepärane näitus – "Meie rahva värvid" või midagi sellist on see pealkiri – ja seal on näha, kuidas isegi erinevates Eesti piirkondades tulenevalt looduse eripäradest on ka rahvarõivatoonid olnud erinevad näiteks. Nii et kõik sellised nüansid on ülivajalikud, et nad tehisaru masinatele oleksid arusaadavad. 

Kui praegu Eesti inimene sisestab mingi pilditellimuse – ja kahjuks me seda ka meediamaastikul näeme –, siis pilditellimuse tulemus on ikkagi Ameerika pilt, mitte eesti kultuurile iseloomulik pilt. Me ei räägi ainult sõnadest, me räägime eesti keelest ja kultuurist mõlemast. 

Me oleme jõudsasti edasi liikunud nende andmetega, mida on võimalik kasutada, ilma et peaks intellektuaalomandi küsimusi hakkama lahti rebima. Me oleme kasvatanud eesti keele korpuses sõnade hulga 4 miljardilt sõnalt 15 miljardi sõnani selle aasta alguseks ja tegeleme sellega edasi. Aga tõsi on see, et laiem edasiliikumine nõuab tõesti eelarvelisi vahendeid, aga ta nõuab ka seda, et me olemasolevaid tegevusi muudame. Selles arengukavas on kaks põhimõtet. Jah, siin on rahaosa välja toodud, et kogu arengukava rakendamiseks läheks vaja umbes 1,8 miljardit eurot. Tõsi, mitme aasta peale.

Aga samal ajal on siin tegelikult ka see põhimõte, et me peame teatud tegevused asendama ja me peame ka kokku hoidma. Näiteks, tehisaru kasutamisel avalikus sektoris on võimalik aastas kokku hoida umbes üle 400 miljoni euro, kasutades efektiivsemaid lahendusi. Ja selle kokkuhoitud raha võib suunata nendele uutele asjadele, mida on vaja teha, sealhulgas eesti keele ja kultuuri hoidmine. 

Nii et vastus teie küsimusele on see, et konkreetset rahanumbrit, mis täpselt eesti keele ja kultuuri jaoks vaja läheb, siin arengukavas ei ole. Aga on põhimõtted ja on siis see, et kui nüüd näiteks Kultuuriministeerium või mõni muuseum, kes iganes oma eelarveplaanidega edasi läheb, siis ta saaks vaadata või ta peab vaatama, kuidas ta saab kuskil kokku hoida ja kuidas seda kokkuhoitud eelarvet saaks kasutada eesti keele ja kultuuri hoidmiseks tehisaruajastul. Loomulikult tuleb neid intellektuaalomandi küsimusi ka lahendada, seal tuleb teha valikuid.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mina olen palju kokku puutunud e-tervisega. Mul on küsimus selle kohta, et tervishoid võib vahel olla inimese suhtes üsna agressiivne ja mitte arvestada, et igaüks on oma elu peremees või perenaine, ja võib-olla neid vabadusi ei osata nii hästi küsida nagu nõusoleku vormina. Kuidas te näete, kas on võimalik sedasama loogikat kasutada ka tervishoius, et tõesti inimene saab teha kaalutletud otsuse, kas ta on nõus näiteks kõrgvererõhktõve puhul selles nõustamise protsessis olema oma ravi jälgimises ja tervise kontrollides? Kas oleks võimalik niimoodi ühtselt seda loogikat viia inimesteni?

Aitäh jälle selle väga hea küsimuse eest! Ma vastan sellele nii, et mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik. Veel kord, kui me tahame, et Eesti inimesed usaldaksid oma andmed Eesti Vabariigi kätte, kui me tahame seda, et Eesti inimesed teevad kõik riigiga koostööd selleks, et saada vastu paremad, kiiremad ja efektiivsemad digiteenused, siis selleks peab meil olema vastastikune usaldus riigi ja inimeste vahel. 

Ja tõepoolest on ju ka Riigikogu menetluses juba eelnõu, mis puudutab nõusolekuteenust. See nõusolekuteenuse osa puudutab alates sellest, kuidas inimene annab nõusoleku näiteks oma nutikellalt terviseandmete edasikandmiseks näiteks perearstile, aga ka teistpidi, kuidas ta näiteks perearstiteenuseid ikkagi täpsemalt soovib saada. See ei ole sugugi lihtne ja sellepärast on väga hea, et me siin Riigikogus seda praegu arutame. See on üks viis, kuidas inimestele selgitada seda, et tegelikult see andmenõusolek on inimeste enda käes ja te saate ise päris palju muuta, ja kui midagi on keeruline teie jaoks, siis rääkige ja küsige. 

Seda üsna intensiivselt kasutatakse, see andmenõusoleku teenus, mis meil juba olemas on. Umbes miljon kasutust riigi andmete osas andmenõusoleku andmisel oli 2024. aastal. Värskemat statistikat mul hetkel käepärast ei ole, aga me laiendame seda andmenõusoleku teenust. Ehk kokkuvõttes see digiriigi arengukava ongi ikkagi läbipaistvuse ja nõusoleku põhine. Ja kui inimene ei taha, et perearst talle saadab teadet, siis ta saab selle kohta öelda, et ta seda ei taha.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, hea Liisa! Minul on niisugune küsimus. Meil käisid eelmisel nädalal sotsiaalkomisjonis Tööinspektsiooni juhid ja nemad tõid välja, et viimastel aastatel on oluliselt suurenenud töövaiete arv. See iseenesest ei ole halb, see on väga hea, et inimesed oskavad enda eest seista. Aga need töövaidlused, kui nad varasemalt olid üks lehekülg, äärmisel juhul poolteist lehekülge, nüüd on 20, 30 ja 40 lehekülge, üsna selgelt tuvastatav AI tekst, mida ametnikud enam läbi lugeda ei jõua. See tekst, mida ametnikud peavad lugema, on väga suur. Võimalus on, et paneme teise AI vastu, aga kas see on see ühiskond, mida me tahame. Kus sina seda lahendust näed?

Aitäh! Väga hea küsimus jällegi. Me tõesti ei taha, et meil oleks Kramer Krameri vastu ehk tehisaru tehisaru vastu. 

Riigikokku on jõudnud tegelikult juba ka sellesama digiühiskonna arengukava tuules üks äärmiselt oluline eelnõu, mis on põhiseaduskomisjonis. See eelnõu käsitleb seda, kuidas haldusorgan saab teha automatiseeritud otsuseid ja mis on need põhimõtted, mis on need printsiibid. Kõik need põhimõtted ja printsiibid on siit sellest arengukavast võetud. 

Põhimõte, kuhu me jõuda tahaksime, on see, et kui näiteks Tööinspektsioon mingisugusele standardsele kirjale vastab, siis ta võib kasutada selleks ka tehisaru, aga ta peab ütlema, et selles vastuses on kasutatud tehisaru. Läbipaistvus on avaliku sektori poolt see põhimõte, mille ka see arengukava selgelt paika paneb. Kui avalik sektor kasutab tehisaru, ta võib seda teha ettenähtud tingimuste raames, aga ta peab olema selles läbipaistev. Ta peab ütlema, et ma kasutasin. Inimene, kui ta riigile kirjutab, seda ütlema ei pea, inimene on vaba, kirjutab nii, nagu tahab, aidata võib kas ema või tehisaru või laps, aga kui riik kasutab tehisaru, avalik sektor kasutab tehisaru, siis avalik sektor seda ütlema peab. See suurendab läbipaistvust ja hoiab seda usaldust. 

Samal ajal on ka põhimõte, et isegi kui avalik sektor kasutab tehisaru, siis on inimesel alati vabadus suhelda ka inimesega avalikus sektoris. Ehk kui inimene soovi avaldab, aga ma ei soovi, et masin aitaks kiiremini mulle vajaliku otsuseni jõuda, ma soovin, et seda teeks inimene, siis see õigus inimesele jääb. 

Nüüd, teie väljatoodud probleem on tegelikult palju laiem kui ainult Tööinspektsiooni puhul. Me näeme samasugust muret ka kohtutes. Ka kohtumenetluse kiirendamise eelnõu, mida ma siin paar päeva tagasi tutvustasin, pakub lahendusi näiteks kohtumenetluses, kuidas ikkagi tehisaruajastus inimestele kiiremini õiglaseid kohtuotsuseid pakkuda. Samamoodi peab Tööinspektsioon tõenäoliselt läbi mõtlema, milliseid ümberkorraldusi nad oma töös teevad, et tehisaruajastul inimesi kiiremini ja paremini, ent samas ikkagi läbipaistvalt ja õiglaselt teenindada. 

Me ei saa kuidagi eirata seda, et tehisaru on olemas. Vastupidi, meie Eestis oleme – ja see ei ole muuseas sugugi üldse laialt levinud, isegi mitte Euroopa Liidus – see riik, kes väga selgete põhimõtete järgi tehisaru inimeste paremaks teenimiseks kasutab.

Marek Reinaas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea Liisa! See arengukava on saanud palju head tagasisidet ja kiitust. Aga Eesti Meediaettevõtete Liit juhtis tähelepanu just nimelt sellele, et seal arengukavas ei ole juttu autoriõigustest. Ehk siis, kui tehisaru treenitakse, kas siis selle treenimiseks kasutatakse ka Eesti meediaväljaannete autorlusega tekste. Ma tean, et see on ju olnud suhteliselt pikka aega teemaks. Kas selles küsimuses on edasiarengut või kuidas see lahendatakse?

Aitäh! Väga hea küsimus. Tegelikult me oleme tõesti ka Eesti meediamajadega nendes küsimustes kohtunud päris mitu korda. Ja siin on tulnud välja, et ka meediamajade enda teadlikkus juba kehtivast õigusest võib-olla ei ole olnud nii üleüldine. 

Võtan lühidalt kehtiva õiguse kokku. Kõigepealt, meediaväljaanded saavad ise otsustada, kas nad lasevad tehisaru oma materjalidele ligi või mitte materjalide treenimiseks. Ingliskeelne väljend sellele on opt-in, opt-out. Ma väga vabandan, et täpne eestikeelne termin mulle hetkel ei meenu, aga lahti selgitatult tähendab see seda, et meediaväljaanne saab panna oma veebilehele aia ümber ja öelda, et kõik, kes te tahate tehisaru treenida, ärge siia kolistama tulge, või siis ta saab öelda, et tulge ikka, meie huvi on selles, et me koos näiteks eesti keelt arendame. 

Jutt käib tegelikult ka varasemalt ilmunud artiklitest ja ülevaadetest, millel on kuldaväärt koht mitte ainult keele osas, vaid just nimelt ka kultuuri osas. Ajakirjanikud on teinud fantastiliselt head tööd ühiskonna valude ja rõõmude analüüsimisel ja tegelikult ka need kontekstid ja kogu see osa on tohutult väärtuslikud selleks, kui me soovime, et tehisaru eesti keelt ja kultuuri tunneb. 

Nüüd, esimeses osas siin arengukavas on lause, et tehisaru treenimisel, arendamisel ja edasisel kasutamisel tuleb arvesse võtta ka autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Samal ajal Euroopa Liit tervikuna tegeleb selle õigusruumi täpsustamisega. Ehk lühidalt võttes on see probleem ikkagi selles, mida me oleme näinud juba Euroopas ühe korra. Kui Gutenberg pani erinevad leiutised kokku ja hakkas raamatuid trükkima senise käsitsi ümberkirjutamise asemel, siis see tähendas, et mõne aastaga jõuti ju tegelikult miljonite raamatuteni. Mõnede aastakümnetega, vabandust, siiski, jah, jõuti miljonite raamatuteni. Aga me nägime Euroopas ka seda, et need keeled, mis raamatulehekülgedele ei jõudnud, surid üsna kiiresti välja. Tegelikult enne Gutenbergi oli Euroopa territooriumil kasutusel palju rohkem keeli ja pärast raamatute trükkimist need keeled, mis raamatutesse ei jõudnud, kadusid Euroopa rahvastel väga kiiresti. Praegu me oleme samasuguse olukorra juures. 

Ehk kui me ei suuda tagada seda, et eesti keel on masinates ja eesti kultuur on masinates, siis kahjuks kogu meie ajalooline kogemus ja kõik analüüsid näitavad, et sellisel juhul eesti keel ja kultuur hääbub. Seda me mitte mingil juhul ei taha, et juhtub. 

Nüüd, üldine lähenemine on selline, et tehisaru, nagu nimetuski ütleb, tegelikult käitub ju samamoodi, et kui sa paned talle mingi materjali sisse, siis see tulemus, mis sealt välja tuleb, ei ole ennustatav. Ta käitub natuke samamoodi nagu inimese aru – natuke samamoodi, ma rõhutan. See tähendab seda, et kui inimene tohib minna raamatukokku ja lugeda raamatut ja teha sealt välja tulles kokkuvõtte, siis olemuslikult tohib seda teha ka tehisaru. 

Täpsed piirid, nende üle vaieldakse praegu ka Euroopa Kohtus, et kuidas täpselt need piirid intellektuaalomandi ja tehisaru arenduste vahel on. Igal juhul me Eestis sellega väga intensiivselt tegeleme, et leida sobiv tasakaal intellektuaalomandi kaitse ning eesti keele ja kultuuri kaitse vahel. 

Õnneks – tahan siinkohal kiita näiteks Postimees Gruppi – osa meediamaju teeb ise aktiivset koostööd, et oma materjalidega eesti keele ja kultuuri püsimist toetada.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma pean ütlema, et mulle meeldis see dokument või arengukava, et see on pigem lühike kui pikem, isegi hoomatav on seda lugeda. Mul on tunne, et digimaailm ja AI arenevad ju iga päev ja AI on tulnud, et jääda. See on elav dokument. Ja mulle meeldis ka see rõhk vabadusele või, nagu te ütlesite, et me valime põhiõiguste kaitse. See kõlab mulle kui juristina väga hästi, sest juba tuntud liberaalne mõtleja Salvador de Madariaga on öelnud, et vabadus on vaimuleib, ja mul on hea meel, et me oleme liberaalsel teel. Aga küsimus on selline, et kuidas see arengukava kõlksub kokku või kõlab kokku peaministri juures tegutseva AI nõukoja tööga. Ja teine poolik küsimus on ka see, et kas inimesi palgatakse juurde ka selle arengukava elluviimiseks.

Aitäh! Väga head küsimused. Ma ütleks nii, et see Eesti.ai riigikeskse peaministri büroo ehk Riigikantselei juures oleva nõukojana ongi väga õige koha peal, sest digiriik on meie kõikehõlmav küsimus ja keskselt teatud asjade suunamine ja arendamine on äärmiselt oluline. Justiits- ja Digiministeerium on nii õigusküsimustes kui ka digiküsimustes horisontaalne ministeerium, see tähendab seda, et me eeskätt teenindame teisi ministeeriume nii digiküsimustes kui ka justiitsküsimustes. See, et meie teenindame teisi ministeeriume ja keskselt Riigikantselei juures on ettevõtjatega või laiemalt ühiskonnaga sidustamise pool, ikkagi päris ideaalne lahendus, et digiriigi lahendustega võimalikult kiiresti edasi liikuda. Meil on väga hea tööjaotus ja see tööjaotus lähtubki riigi üldistest korraldusprintsiipidest. 

Nii et siinkohal tervitused ka Eesti.ai tiimile. Ja ma vist ei ole jõudnud tänada meie enda meeskonda, kes seda digiühiskonna arengukava on ette valmistanud. Siin suur tänu ka Justiits- ja Digiministeeriumi töötajatele ja loomulikult ka kõikidele paljudele, kes on olnud kaasatud selle arengukava ettevalmistamisse. 

Üks riik ajab ühte asja ja see on tegelikult ka selle arengukava üks tuummõte, et me peame ikkagi väga täpselt piiritlema, kes mida teeb, et me ei dubleeri omavahel ja et juhtimine läheks oluliselt paremaks. Mitte nii, et igaüks teeb, mida tahab, vaid just nimelt, et teha tohib ainult neid asju, mis nendes suundades, nagu siin on öeldud, vältides dubleerimist ja vältides loperdamist ja laperdamist. See on äärmiselt oluline. 

Ja tõesti, põhiõiguste kaitse, nii nagu ma ka enne ütlesin, on põhimõtteline valik. See võib-olla natuke teeb murelikuks uurimisasutusi, kes mõnikord tahaks teha rohkem, ja see on ka inimlikult arusaadav, aga veel kord, see on põhimõtteline valik, et me valime vabadused ja selle raames me valime selle, et inimesed on vabad, aga võivad olla natuke rohkem mitteperfektsed või teha ka mingeid pättusi, ilma et nad otsekohe kaamerate silmas vahele jääksid. See on põhimõtteline valik, nagu hea kolleeg Margit Sutrop enne välja tõi. On kaalutud erinevaid asju, aga ilma vabadusteta me oma riiki ei näe. Vabadustel Eesti Vabariik püsib, meie põhiseaduslikel väärtustel Eesti Vabariik püsib. Niipea, kui ma põhiseadusest suure innuga sattusin rääkima, mul läks see teine küsimus meelest ära, kui ma saaks selle märksõna korraks. Palun!

Meil on muidu üks küsimus, aga võib-olla ... Peeter Ernits, palun! Jaa, Peeter Ernits, palun! Teil on mikrofon sees juba, saate kohe rääkida. 

On küll, aga ma vaatasin, et vestlus jätkub. Aitäh lubamast! Väga huvitav ettekanne, aga tegelikult teie kontrolli all on maailm, mis tegutseb natuke teistmoodi. Eile andis Riigikogu kolleegium siin karmi hinnangu teie alluvuses oleva prokuratuuri tegevusele nii-öelda majoneesitšekkide menetlemisel. Carri Ginter, vandeadvokaat, on kirjeldanud väga õõvastavat maailma, kuidas inimesi jälgitakse massiliselt pealt, kuidas kaitsepolitsei ei tunne ära salajastelt lindistustelt endise peaministri Jüri Ratase häält. Te soovitate siin teenuseid tellida nii-öelda eraettevõtluselt, aga samas on IT-ettevõtja Taavi Kotka ühes intervjuus, tänases, öelnud, et tegelikult kohtupraktika on kaldu IT-ettevõtjate poole ja need lollid tellijad, kes tellivad, jäävad ikkagi lolliks. Teie soovitus on risti vastupidine, kui te olete digiminister. Mida te arvate sellest? Ja pealegi veel sellisel taustal, tegelikult ilus nägemus, aga reaalsus on vist sootuks karmim. Või mis te arvate sellest?

Aitäh! Kõigepealt, kui hea küsija lubab, ma kiiresti vastan eelmise küsija puudujääva osa ära. Küsimus oli, mitu inimest juurde palgatakse. Selles arengukavas on ka üks põhimõtteline valikukoht tehtud ja see on see, et IT-kulud ja personalikulud liiguvad kokku ühele reale. Ehk tõstes IT-kulusid, tuleb ikkagi kuskilt ka personali vähendada. Tõsi, see ei pruugi toimuda kõik samal ajal, aga seda tuleb silmas pidada IT-investeeringuid tehes, et see peab andma ikkagi mingisuguse tuntava efektiivsuse. Silmas ei ole peetud seda, et inimeste arv kasvab, vaid lisaks on siin veel selge mõõdik, et proportsioon Eesti elanikkonnaga avalikus sektoris ei tohi kasvada, vaid soovides pakkuda uusi, rohkem, paremaid teenuseid, tuleb silmas pidada seda, et seniseid asju tuleb teha efektiivsemalt. Ja arengukavas on välja toodud ka üks väga oluline asi, et mittevajalikke teenuseid ei tuleks ei osutada ega neid ammugi mitte digiteerida. Ehk ka see kvaliteedikriteerium on siin sees. 

Aga nüüd lubage mul liikuda teie küsimuse juurde. Kõigepealt ma pean ütlema, et eile Riigikogu ei andnud hinnangut prokuratuuri tegevusele, selle vea ma pean ära parandama. Selle tõi selgelt välja ka õiguskantsler, kes rõhutas, et kehtiva seaduse alusel, mida Riigikogu ise on teinud, kui Riigikogu kuluhüvitistega minnakse või tekib kahtlus nende kasutamise osas üle 200-euroses summas, siis ei ole prokuratuuril valikut. Nad ei saa kaaluda, kas menetlust alustada või mitte, vaid Riigikogu ise on teinud sellise seaduse, et prokuratuur on kohustatud sellisel juhul menetlust alustama. Nii et mitte kuidagi eile te prokuratuurile umbusaldust ei avaldanud, vaid tegelikult, nii nagu Allar Jõks väga õigesti välja tõi, siis ikkagi enda tehtud seaduste osas oli see küsimus või see probleem. Nii et selle vea ma pean siiski oluliseks siinkohal ära parandada. 

Ja nüüd te nimetasite lolle tellijaid. Ma ei ole küll seda teie viidatud artiklit lugenud, seetõttu ma vastan teile teie küsimuse esituse alusel. Tegelikult selle küsimusega, kuidas targemini ja paremini tellida, see arengukava ikkagi tegeleb väga selgelt. See on tõesti üks probleem olnud. See probleem on kumuleerunud alates umbes 2019. aastast, kui tehti otsus, et Euroopa Liidu raha võib kasutada ka riigi enda tehtud arendustöödeks. Sellest hetkest hakkas see asi nüüd ikkagi lappesse minema, tekkis ebaterve konkurents erasektori ja riigi vahel. Ja lisaks kõigele muule ei läinud ka need lahendused kuskilt otsast paremaks. 

Tegelikult me läheme selles arengukavas tagasi juurte juurde. See arengukava peaks konservatiividele väga meeldima. Me läheme tagasi juurte juurde ja me läheme juurte juurde tagasi selles mõttes, et me läheme tagasi Eesti digiriigile edu toonud lahenduste juurde, kus erasektor ja riik panid pead kokku ja koos tegutsedes jõudsid parimate lahendusteni. Ehk nüüd on erasektori roll taandunud kuskile allhankija rolli, mis kas tuleb või ei tule, aga usaldus erasektori ja avaliku sektori vahel, mis on meile edu toonud, selle usalduse me ehitame selle arengukava versiooniga ikkagi tagasi. Nii et riik peab olema koostööaltim tellija, ka riigi enda asutused ja sektorid peavad olema rohkem koostööd tegevad ja lisaks tuleb rohkem koostööd teha juba algusest peale ka erasektoriga. Me oleme üks riike Euroopa Liidus, kes näiteks innovatsioonihankeid, mis ongi selline erasektoriga koostöös tehtud hange, kasutab erakordselt vähe. Tegelikult seda Euroopa Liidus soositud hankevormi tuleks kasutada oluliselt rohkem. Me näeme, et erasektori osakaal IT-eelarves ongi olnud meil tõesti langevas trendis. 2023. aastal oli see näitaja 59%, aga nüüdseks on see kukkunud 56% peale. Me tahame selle tõusu ikkagi täitsa teistpidi pöörata.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! No siin arengukavas on kahtlemata väga ilusad eesmärgid, aga minul tekkis seda lugedes küsimus, kas ei eksisteeri liiga suur lõhe nende eesmärkide ja tänase reaalsuse vahel. Siin täna juba küsiti SKAIS-i kohta, eks ole. Me teame, et see süsteem, mis tegeleb sotsiaalvaldkonna toetustega, on juba ammu niimoodi probleeme tekitanud, mistõttu on tekkinud ka viivitusi ja muudatuste tegemine seal on väga raske. Siis oli siin EIS-iga probleemid haridusministril, kes ei saanud seda süsteemi valmis, et gümnaasiumisse sisseastumine oleks paremini korraldatud. Neid probleeme on palju ja palju. Siinsamas ju siis ka nüüd kõrgkoolide puhul oli äsja uudistes need tõrked. 

Ja lisaks sellele, kui me arvestame seda, mis meil toimub telefonipettuste osas – eelmisel aastal peteti inimestelt välja umbes 30 miljonit eurot.

Teie aeg!

Ja mul on küsimus: kas siin ikkagi on arvestatud meie praegust reaalset olukorda?

Aitäh!

Aitäh! No tegelikult päris hea küsimus, sest mille muu pärast kui olemasoleva olukorra pärast me selle arengukava ju tegimegi. Ehk et kui on objektiivselt näha, et senine olukord ei ole hea, ei ole nii hea, kui me tahaksime – ma igaks juhuks rõhutan, et see ei ole ka halb. Siin mõnikord kostab sellist juttu, et Eesti digiriik on surnud ja digitiiger magab ja nii edasi. Kui korraks väljamaal käia, siis ikkagi on näha, et meil on väga hästi. Aga see selleks. Me tahame, et oleks ikkagi päriselt väga hästi. Sellepärast me selle arengukava ju tegimegi, et neid asju, mis on praegu kehvasti, saaks oluliselt paremaks. 

Selleks me muudamegi täiesti põhimõtteliselt riigi IT-juhtimist. Me tõmbame kokku. Juba on esimesed asjad tegelikult käivitunud, kuna see arengukava sai valmis detsembris, ta oli detsembris ka avalikul kooskõlastusringil, sai väga head tagasisidet, nagu ka hea majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas välja tõi, ka ettevõtjate poolt sai väga head tagasisidet. Tegelikult see puudutabki neid küsimusi, mida tuleb muuta, mida tuleb paremaks teha, selleks et selliseid jamasid ei oleks. Nii nagu ma ka enne nimetasin, see SKAIS2 hange läkski pahasti. Tulebki öelda, et see hange läkski pahasti. Ja selleks, et need hanked läheksid paremini, on mitu asja. 

IT-juhtimine tuuakse kokku, et need targad pead, mis meil Eestis on, vaataksid kõik neid hankeid üle. Teiseks, et me ei dubleeriks. Meil on vähe raha, aga meil on vaja palju asju teha paremaks. Me saame seda lahendada niimoodi, et kui kuskil on juba tehtud arhitektuur, mis mingit küsimust lahendab, siis me sedasama asja saame taaskasutada – kõige klassikalisem taaskasutus. Me viime tellimise äritellija juurde, lähedale, et just see kompetents sellest, mida oleks tegelikult vaja teha, oleks ka äritellijal rohkem tema juures ja tellimine oleks professionaalsem. Kõiki neid küsimusi, mida te nimetasite, me tegelikult selle arengukavaga ka lahendame ja siin on konkreetsed punktid nende asjade tegemiseks. 

Te küsisite ka pettuste kohta. Pettuste osa on seotud sellest arengukavast laiema digiteadlikkusega või laiema teadlikkusega tehnoloogiast. Ärge jumala eest palun valesti mõistke, see ei ole kuidagi etteheide kellelegi, aga pettused on üks selline kuritegevuse liik, mis on tegelikult sajaprotsendiliselt ärahoitav. Tõesti, alates IT-vaatliku kampaaniast lõpetades koostöö … Isegi mitte lõpetades, vaid ka koostöö pangaliiduga, Politsei- ja Päästeametiga, Riigi Infosüsteemide Ametiga, sideettevõtetega, postiettevõtetega ja teiste osapooltega. Laialdases koostöös me selle teadlikkuse kasvatamisega tegeleme. Kogu aeg ka teavitame inimesi, kui mingi uus pettuseliik on kuskilt välja tulnud, ja seda ka tänu sellele, et inimesed ikkagi annavad nendest pettustest teada. See on selline kogu riigi ja kõikide inimeste koostöö. 

Ma jällegi kasutan siinkohal võimalust selleks areeniks, et kõik, kes saavad, palun rääkige, eriti eakamate sugulaste ja tuttavatega, sellest, kui oluline on elementaarsed asjad meeles pidada küberturvalisusest ja digiturvalisusest, ja et mitte keegi teilt telefoni teel mitte kunagi PIN-e ei küsi. Jätke see lihtsalt meelde, palun!

Saadikutele teadmiseks, nii nagu ma enne päevakorrapunkti ütlesin, et igal saadikul on võimalus esitada üks suuline küsimus ettekandjale. Anti Allas, teil on küsimus olemas.

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Kindlasti on digiühiskonna üheks oluliseks alustalaks kiire internetiühenduse olemasolu. Äkki te siis ütlete, millal siis Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa või mõne muu Eesti kauge piirkonna alevikku, alevisse või ka metsakülla, kus elab palju inimesi, kes tahaksid teha kaugtööd, nad vajavad liigutada suuri andmemahte, millal see internet jõuab? Tegelikult oleme päris palju aastaid oodanud, oleme valmis ka ise panustama, aga seda skeemi ikkagi ei ole. Kuidas saaks selged sõnumid, millal ta siis jõuab? Võib-olla ootaks veel mõned aastad, aga millal ta jõuab? 

Aitäh! Kui te vaatate selle arengukava neljandat alameesmärki – neli tükki neid üldse kokku on –, siis neljas alaeesmärk ongi ülikiirete ühendustega Eesti. Eesmärk on ikkagi täiesti selgelt see, et üle-eestiline katvus oleks saavutatud juba aastaks 2030. 

Juba tänavu oleme me käivitanud tegelikult kogu senise kiire internetiühenduse riigipoolse investeeringu samas ulatuses ainuüksi ühe aastaga. Ehk ligi 50 miljonit eurot on investeering kiirete internetiühenduste turutõrkega piirkondadesse viimiseks. Siin arengukavas on väga selge eesmärk näiteks transpordikoridoride osas. Majanduskomisjoniga teeme ka praegu just aktuaalselt väga head koostööd sellega, et kui Eestis on inimesel põhjust sõita mööda teed punktist A punkti B, siis tegelikult me eeldame, et kui tal juba on põhjust sõita mööda teed, siis ta ilmselt selle tee peal vajab ka internetti, nii punktis A kui ka punktis B vajab internetile ligipääsu. See on olnud aastaid veniv probleem, et meil tegelikult isegi Tallinna–Tartu maanteel või Pärnu–Tallinna maanteel ei ole siiamaani võimalik tervet maanteed läbida nii, et sul oleks kogu aeg internet olemas. Me juba neid eesmärke, mis siin arengukavas on toodud, koostöös Riigikogu majanduskomisjoniga vaatame, kuidas saame seda ka olemasolevate eelnõude raames veel paremaks teha. 

Ja tõsi on ka see, et katvuse tagamine on üks kõige kallimaid eesmärke. Kui ma enne rääkisin siin kogumaksumusest, siis jämedalt pool sellest kogumaksumusest ongi tegelikult see füüsiline taristu, just nimelt peredeni kiire internetiühenduse loomine. Aga selle käigus, nagu te ka siit näete, me ei räägi enam ainult sellest fiiberoptilisest kaablist, vaid me räägime ka uutest kaasaegsetest juurde tulnud sidelahendustest ja me räägime ka operatiivraadioside uuendamisest. Siin on väga konkreetsed eesmärgid kõikides nendes asjades olemas. 

Eesmärk on ikkagi see, et me tõesti mitte ainult üksikust mastist või kaablist ei sõltu, vaid meil on ka kogu see süsteem üles ehitatud senisest palju turvalisemalt. Nii et mitte ainult ligipääsetavus, vaid ka turvalisus on siin eesmärgina toodud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Mu küsimus on üldnimetajal digidemokraatia. Pean siin silmas näiteks kohaliku omavalitsuse valimisi. Minu arvates ei ole õige see, et võimalus digitaalselt viia läbi esindusdemokraatiat volikogus ja komisjonis sõltub võimu arusaamast, millised need vahendid on, mille kaudu seda teostatakse. Kas teie arvates ei oleks õigem niimoodi, et teatud digivõimalused ka demokraatia esindusel ja esindajal on lihtsalt aprioorsed ega sõltu ühe konkreetse kohaliku omavalitsuse hetkevõimust, vaid on ainuvõimalus, ainuõigus ja loomulik osa? Kas te näete selles tulevikus sellist perspektiivi, kus me saame riigis kokku leppida, et me selliseid asju ei tee, sõltuvalt meie arusaamast nendest võimalustest?

Aitäh, väga hea küsimus! Sellepärast et see on nüüd see koht, kus paljud inimesed väga vahetult tunnetavad, kas digiriik on neile kättesaadav või ei ole, kas kohalik demokraatia on neile kättesaadav või ei ole, kas vallavõim kannab üle ainult neid istungeid, mida ta tahab kanda, ja teisi mitte. Kahjuks oleme me sellist selektiivset valikut näinud mitmes omavalitsuses ja see on ikkagi vastuolus usalduse ehitamisega, mida me siin väga oluliseks peame. 

Samal ajal on nii, et kohalik omavalitsus on meil teatavasti iseseisev ja väga laiade otsustusvõimalustega. Me oleme põhiseadusesse sisse kirjutanud sellise põhimõtte, et kui riik paneb kohalikule omavalitsusele mõne uue kohustuse, siis tuleb riigil see ka riigieelarvest kinni maksta. Ja riigieelarves me pöörame praegu väga palju tähelepanu sellele, et tõsta riigikaitselisi kulutusi, tõsta küberkaitsekulutusi, tugevdada seda osa ja niisuguseid laiaulatuslikke võimalusi – laiaulatuslikke, rõhutan –, ikkagi kohalikele omavalitsustele uusi selgeid kohustusi panna meil praegu ei ole. 

Küll aga on kõik kohalikud omavalitsused väga teretulnud Eesti äppi tulema oma teenustega. Üle 60% omavalitsusi kasutab riigivõrku, kus juba riik ise tagab küberturvalised lahendused. Just lõppesid linnade ja valdade päevad. Ma osalesin seal kahes arutelus, kus me rõhutasime vastastikku, et on äärmiselt oluline teha rohkem koostööd riigi ja omavalitsuste vahel. Selline sõnum oli ka omavalitsustel, kui nad olid kaasatud majanduskomisjoni arutelusse. 

Nad näevad siin selgeid suundi ja muidugi ootavad riigilt ka rahastust rohkem toeks, aga tõesti, kui me vaatame kohaliku omavalitsuse seadust, siis tegelikult kohaliku omavalitsuse seaduse § 3 kohalikud omavalitsused täitma peavad. Ikkagi nad peavad tagama selle, et inimestel on lihtne ja selge viis kohalikust demokraatiast osa saada ja tegevuse avalikkus peab olema tagatud. Kaasajal me pigem ütleks, et see on normaalne, et see on tagatud digitaalsete vahendite kaudu. 

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea minister! Kõigepealt aitäh teile! Mul on hea meel, et te ka kolleeg Anti Allasele vastates tõdesite, et ega kiire internet ei ole enam kaabel. Vaadates tehnoloogia arengut, kas või Starlinki või midagi muud, tundub, et me peame olema rohkem avatud selleks, et neid instrumente, kuidas kiiret internetti eri piirkondadesse Eestisse viia, on rohkem, kui oli võib-olla mõni aasta tagasi. 

Aga minu küsimus puudutab laiemalt seda, kuidas teie tunnetus on, kas meie seadused tegelikult suudavad tehnoloogia arenguga täna sammu pidada. Me räägime siin tihtipeale, ma ei tea, internet kui avalik ruum, me räägime deepfake'ist ja pettustest. Milline on teie hinnang, kui hästi on meie seadused tegelikult TI arenguga kaasas käinud? Ja mis on teie hinnangul need kõige suuremad murekohad, millega me peame aktuaalselt tegelema?

Aitäh! Väga hea küsimus. Eriti just seetõttu, et mul on hea uudis: meie kõik koos teemegi neid seadusi, täpsemini veel, teie teete, meie aitame teil neid ette valmistada. Ja tõesti, Eestit ma tahaks nüüd esile tõsta ka globaalsel tasandil. Me oleme suutnud väga paljudele küsimustele kiiremini reageerida kui teised riigid. 

See, et justiits ja digi on kokku pandud ühte ministeeriumisse, et need meeskonnad töötavad koos, just nimelt õiguspäraste lahenduste leidmiseks kiirelt tekkivatele tehnoloogilistele muredele või ka võimalustele, on ennast väga hästi õigustanud. Seda mõtet hakati ajama juba 2009. aastast, kui oli näha, et tehnoloogia areneb üha kiiremini ja et tehnoloogia kiire arengu juures tõesti tuleb õigusloomega tegeleda palju hoogsamalt ja palju tehnoloogiateadlikumalt kui seni ning õigusloomes tuleb olla palju innovatiivsem. Nii et see tõepoolest näitab, et me oleme terve Eesti riigina õigel teel. 

Kui me vaatame ka neid eelnõusid, mis tegelikult praegu on ja mis on juba väljatöötamiskavatsusel käinud, siis me ikkagi proovime reageerida nii kiiresti kui võimalik. Meil käis väljatöötamiskavatsusel näiteks karistusseadustiku muutmine, mida rahvakeeli nimetatakse kättemaksuporno teemadel, mis on internetis väga leviv. Tõesti, juba on Riigikogu menetluses needsamad automatiseeritud haldusmenetlused. Me uuendame kogu eelnõude tegemist, kaasamist, me uuendame ka sideteemalist õigust ja nii edasi ja nii edasi. See on ääretult oluline. Ja mis veel, me tegelikult kasutame ka õigusloomes tehisaru lahendusi äärmiselt kontrollitult ja turvaliselt, selleks et kiirendada õigusloome vastavust kaasaaja nõuetele. 

Nii et teie küsimus oli väga õige, pani rõhuasetuse väga õigele küsimusele. Ja tõesti, Eesti siin mitte ainult ei ole püüdnud olla kiirem ja agiilsem, vaid kuna me peame vabaduste kaitset ja õiguste kaitset sedavõrd oluliseks, siis me oleme päris mitme eelnõuga globaalselt üle maailma tegelikult täiesti innovatiivsed ka veel. Ja kui on kellelgi mõtteid, mida veel tuleks reguleerida või mida veel tuleks kaasajastada, siis loomulikult teeme koostööd selles.

Aitäh! Küsimused teile said otsa. Läheme järgmise ettekandja juurde. Selleks on majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Suur tänu, austatud esimees! Head kolleegid! Lubage teil ümber jutustada, mis majanduskomisjonis erinevatel aegadel toimus. Kõigepealt, esimene majanduskomisjoni istung 16. märtsil, kus hea minister tutvustas samamoodi nagu täna seda digiühiskonna arengukava. Ei hakka seda ümber jutustama, kõigil vist on selge nii selle ettekande kui ka küsimuste läbi, milles see arengukava seisneb. Kirjeldan lihtsalt pärast toimunud arutelu. Arutelu keskendus eelkõige küberjulgeoleku teemadele. 

Kõigepealt Mario Kadastik uuris hukukindluse kohta, kas meie kriitilised teenused on pilves, ning uuris, et kelle pilv see on, kus meie kriitilised teenused on. Tõnu Grünberg vastas talle, et iseenesest suurimaks ohuks on hetkel ida poolt tulev geopoliitiline oht ja ilmselt see oht, et meie andmed võivad olla nii Amazoni kui ka Microsofti pilves, ei ole nagu akuutne. Aga ta mainis ka, et arendatakse hetkel edasi Eesti Riigipilve, nii et loodetavasti me ka selles valdkonnas saame muutuda iseseisvaks. 

Uuriti ka, kuidas nende andmekeskustega lood on, millel võiksid olla ka maa-alused komponendid ja mida julgeoleku kontekstis on keerulisem rünnata. Hea ministri vastus oli, et lahendus ei ole mitte selles, et me hakkame kaitsma kõiki oma andmeid ja andmekogusid, vaid tegelikult on tegemisel väga suur töö, ministeeriumid on ära hinnanud oma andmebaaside väärtusklassi. Ja kõiki andmebaase ei viidagi hukukindlaks, vaid ainult neid, kus teenuste osutamine on päriselt oluline. Ja pigem ta isegi ütles seda, et mitmeid andmebaase oleks mõtet ühendada, et neid andmebaase üldse nii palju ei oleks, mida me nüüd hirmsasti kõikide eest kaitsma peame, seal tuleb ikka nagu mõistuse häält kuulata. 

Aga nendest pilvedest veel nii palju, et Liisa ütles, et Eesti digieesmärgid ei ole kunagi olnud teise riigi põhised, Eesti eesmärgid on riskipõhised. Peamiselt tuleb eelnimetatud riik kõne alla siis, kui räägitakse põhimõttest, et Eesti riigis ei aktsepteerita nii-öelda tagauksepoliitikat ehk ligipääs nendele andmebaasidele peab olema selge ja avalik.

Veel räägiti digisuveräänsusest ja pilveteenuste pakkujate arengust, aga nagu ma kirjeldasin, eelkõige oli teemaks küberjulgeolek. Selle istungi lõpus tehti ka mõned otsused. Esimene otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, konsensuslik otsus, ja teha ettepanek võtta Vabariigi Valitsuse esitatud Eesti digiühiskonna arengukava täiskogu päevakorda tänasel päeval. Ka see oli konsensuslik otsus. 

Aga 9. aprillil toimus Riigikogu majanduskomisjoni avalik istung. Siis me kaasasime huvitatud osapooli ja kuulasime ära, mida ühiskonna esindajad arvavad digiühiskonna arengukavast. Kirjeldan kutsutuid, et oleks selge, kelle me sinna kutsusime. Kutsutud olid justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, Justiits- ja Digiministeeriumi digitaristu ja küberturvalisuse valdkonna asekantsler Tõnu Grünberg, digiriigi valdkonna asekantsler Lauri Luht ning digiriigi poliitika ja arenduse talituse juhataja Birgit Lüüs-Jakobs, Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Karl Erik Kirss, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu juhatuse liige Urmas Kõlli ning tegevjuht Doris Põld, Eesti.ai nõukoja liige Linnar Viik, Eesti Linnade ja Valdade Liidu digilahenduste nõunik Kaimo Käärmann-Liive, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu esimees Kristi Veeber, Kaitseväe küberväejuhatuse reservohvitser ja ADM Interactive OÜ tegevjuht Riho Pihelpuu, Telia Eesti AS-i juhatuse esimees Andre Visse, Kuressaare Nooruse Kooli haridustehnoloog ning õpetaja Madli-Maria Naulainen ja õiguskantsler Ülle Madise. Ehk siis väga rohkelt esindatud. Teen lühikese ülevaate. Igale kutsutule oli antud sõna, et ta saaks kirjeldada, mida ta arengukavast arvab. 

Esimeseks sai sõna õpilasesinduste liidust Karl Erik Kirss. Tema vaatas kooliõpilase seisukohalt, arvas, et iseenesest digi ja küber on kindlasti praegustes haridusprotsessides ülioluline teema, aga juhtis tähelepanu ühest küljest hariduse ebavõrdsusele. Võib-olla mitte kõik koolid ei saa endale lubada ja kõik õpilased selliseid tehnoloogiaid, kus nad saaksid kõik võrdselt hariduse saamisel osaleda. Samuti tundis ta muret selle pärast, et jumala eest ei hakataks mingeid lisaaineid leiutama kooliõpilastele. Tema arvamus oli ilmselge, et digipädevused tuleks integreerida olemasolevate teemade sisse, mitte lihtsalt uue kohustusliku komponendina. Ehk digiteemad ja AI peavad olema praktiliselt nagu iga aine osa, mitte eraldiseisev õppeaine. Ma arvan, et see on väga mõistlik jutt, noori inimesi tuleb kuulata. 

Teiseks sai sõna ITL-i esindaja Urmas Kõlli ja kirjeldas seda, et Eesti digiriik on 25 aastat vana, aga see ei ole tekkinud iseenesest. Ega selle ei ole loonud riik, vaid pigem just nimelt ta kirjeldaski seda, mismoodi riik ja erasektor omavahel koostööd tegid. IT-sektor on majanduses arvestatav osaleja, selles sektoris töötab 6% kogu tööjõust ning makstakse ligikaudu 10% riigi tööjõumaksudest ehk oluline tööandja ja maksumaksja. Lisaks teeb sektor üle 30% riigiteenuste ekspordist. 

Oli ka juttu sellest, et arengukava uuendamise protsessi kaasati just nimelt aktiivselt erasektori ettevõtjaid ja suur osa nende esitatud ettepanekutest on dokumendis arvesse võetud. Sektori jaoks oli oluline, et dokument määratleb, et riik seab suunad ja loob raamid ning ettevõtted vastutavad lahenduste arendamise ja ehitamise eest. See põhimõte on nüüd ühemõtteliselt sätestatud ning ilma põhjendatud vajaduseta riik ise arendustöid ei teosta. Seda põhimõtet ka ju täna rõhutas minister, et iseenesest see hea traditsioon, mis Eesti kui digiriigi algusaastatel oli põhimõtteks, et eelkõige erasektor teostab neid töid, selle juurde tuleb tagasi minna. 

Oli ka juttu Eesti digitaalse suveräänsuse temaatikast ehk kiirelt arenev tehisaru või Eesti digitaalse suveräänsuse temaatika nõuavad tõenäoliselt tulevikus veel sisustamist. Eesti territoriaalset ja õiguslikku suveräänsust peetakse enesestmõistetavaks, kuid digitaalne suveräänsus on ka üha olulisem. Ehk me ise kasutaksime oma andmeid, need andmed oleksid turvaliselt ja ainuüksi meie kontrolli all. Ma arvan, et see põhimõte on samuti väga õige. 

Eesti.ai-d esindas nõukogu liige Linnar Viik ja tema kiitis, et see dokument on nii-öelda arenev ja lahtine dokument, just ainult niimoodi saabki digiühiskonna arengukava kirjutada. Ta mainis ka, et heameel oli selle üle, et arengukavad reageerivad üha enam reaalajas toimuvatele muutustele. Vähestel riikidel õnnestub oma õigusruumi, strateegiaid ja plaane nii paindlikult juhtida ja DÜAK-i koostamisel on Eesti üheks tugevuseks olnud kokkuleppeliselt kujunenud põhimõtete ja printsiipide järgimine. See on omakorda saanud tehnoloogia arengu aluseks. Ehk kõigepealt väärtused ja põhimõtted, seejärel tuleb tehnoloogia järgi. 

Kommenteerin siin, et mul oli õnn ja rõõm Balti Assamblee käigus kohtuda Läti ja Leedu kolleegidega, kes samuti analoogset arengukava teevad. Seal oli ka 99% juttu eelkõige tehnoloogiatest. Selle poolest meie arengukava erines oluliselt, kuna meie kirjeldame eelkõige oma väärtusi ja põhimõtteid. 

Seejärel sai sõna linnade ja valdade liit. Kaimo Käärmann-Liive sõnas, et DÜAK käsitleb digiriigi arengut, keskendudes sellele, kuhu ja kuidas edasi liikuda ning millised kitsaskohad takistavad kiiret progressi. Näiteks eri osapoolte poolt töötatakse välja samu lahendusi, tehniline võlg suureneb. Nagu jutuks oli, siis tõepoolest, tegelikult kohalikud omavalitsused juba kasutavad nii-öelda riiklikke digiriigi teenuseid. Kohalike omavalitsuste puhul tuleb muidugi mainida seda, et erinevad omavalitsused on erineva võimekusega. Me teame, et Tallinnas ja Pärnus on kasutusel nende endi väljaarendatud lahendused, aga ilmselt mitte kõik kohalikud omavalitsused ei oma võimekust, et riigi väljatöötatud arendusi integreerida. Linnade ja valdade liit arvas, et selle jaoks võiks riik samuti miskit laadi finantseeringu välja mõelda. 

Raamatukoguhoidjate ühing, Kristi Veeber kirjeldas seda, et Eestis on inimestele avatud 480 raamatukogu. Ma arvan, et see tuli paljudele osalejatele üllatusena, et see number nii suur oli. Samuti, kuidas rahvaraamatukogud toimivad digiühiskonna turvavõrguna ehk inimesed käivad mingeid oma digiasju hoopistükkis raamatukogudes arendamas. Ta rääkis ka sellest, et raamatukoguhoidjad ja juhid peavad ise kõigepealt saama piisavalt digipädevaks, et nad oskaksid neid inimesi raamatukogudes suunata ja õpetada. Iseenesest oli see väga armas, mismoodi raamatukogud, mis võib-olla tunduvad pigem nagu reliktnähtusena, on leidnud uue hingamise ja inimesed käivad seal lisaks raamatutele ka oma digiasju ajamas. 

Riho Pihelpuu rääkis oma sõnavõtus eelkõige küberkaitse olulisusest. Mida digitaalsem on ühiskond, seda suuremad on kahjud toime pandud küberrünnakute korral. Maailmas suure muutusena tõuseb esile tehisaru ja tehisarusse investeeritakse sel aastal maailmas 2,5 triljonit dollarit. See on võrdne kogu maailma riikide kaitsekulutuste kogumahuga. Summad, mis digimaailmas investeeritakse – ja võib-olla investeeritakse ka mitte kõige sõbralikumate riikide poolt –, kindlasti on samuti julgeolekuoht. 

Telia AS-i esindas Andre Visse. Siin oli täna sellest juba juttu. Tema arvates see DÜAK on piisavalt ambitsiooni ja energiat uue hüppe saavutamiseks. Tema põhiliselt kontsentreerus või tema tähelepanu oli ülikiirete sideühenduste koha pealt. Ka hea minister kirjeldas täna, et iseenesest Eestil liiga palju häbeneda ei ole. Meie ülikiired ühendused ulatuvad praegu 70%-ni elanikkonnast. Leedus on vastav näitaja 40, Lätis 12, Euroopa Liidu keskmine 50, aga kindlasti on seal palju ka teha. Ja ilmselt uued tehnoloogiad ehk siis turule tulnud Starlink on ka abiks sellele, et just nimelt seda juhet ei pea igale poole vedama, vaid võib taevasse vaadata, et internetti saada. 

Kuressaare Nooruse Kooli haridustehnoloog võttis kokku haridusvaldkonna väljakutsed. Tema jaoks oli üheks oluliseks tähelepanekuks haridusvaldkonnas inimressursi roll. Digipädevuse saavutamine on olnud Eesti koolides pikaajaline eesmärk, mida on püütud rakendada integratiivselt erinevate õppeainete kaudu. Ehk siis, kui õpilane ütles, et niimoodi tuleb seda õpetada, siis õpetaja oli samuti temaga ühte meelt, et tehisaru ja digipädevus tuleb integreerida õppekavasse. Ta rääkis ka vaimsest tervisest ja kriitilisest mõtlemisest, sellest, et lapsed üha rohkem passivad oma ekraane ja vähem tegelevad kriitilise mõtlemise või maailmast arusaamisega. 

Ülle Madise tõdes, et arengukava koostamisel on tehtud sisukat koostööd, otsitud tasakaalu ühiskonnas olevate vaadete ning huvide vahel. On selge, et ühiskonnas leidub inimesi, kes pooldavad digiteerimist kõiges, soovitavalt sunduslikult ja eirates kõiki võimalikke riske ning seades end täielikult sõltuvusse tehnoloogiast. Samas on teises äärmuses jälle need, kes eelistaksid äärmiselt turvalist keskkonda, kus ei juhtu mitte kunagi ühtegi õnnetust ega tehta ühtegi viga. Samuti on osa inimesi, kes leiavad, et riik peaks koguma veelgi rohkem andmeid inimeste kohta, selleks et suunata inimesi õigesti elama. Lisaks on inimesed, kes tunnevad umbusaldust digitaalsete lahenduste, IT, audiitorite, ametnike, Riigikogu liikmete ja kõigi, kes ei jaga nendega samu arvamusi, suhtes. 

Õiguskantsler just nimelt kiitiski seda, et digitaalse ühiskonna arengukava rõhutab vabaduse ja vastutuse põhimõtteid, mis on põhiseadusekesksed põhimõtted, ja et sellega ei ole kavandatud plaani inimesi ümber kasvatada või luua jälgimisühiskonda. See on oluline aspekt, kuna olukorras, kus kõiki inimesi saaks jälgida sideandmete, kaamerapiltide ja muude riigi käes olevate andmete kaudu, tekivad tõsised probleemid. Esiteks, selline süsteem kujutab ohtu inimesele, juhul kui võimule valitakse autokraat. Teiseks, muudab see inimesed haavatavaks kuritegevuse suhtes ehk siis, kui kõik need andmebaasid ja andmed on olemas, siis ega see ei jää ka kättesaamatuks kurjategijatele. Kolmas probleem seisneb selles, et andmete liigne kogumine, kõikehõlmav jälgimine ja andmete turvamine on riigile väga kulukas. Sellised olid kaasamise külaliste arvamused. 

Veel arutati, Kristina Šmigun-Vähi palus selgitada, kui palju KOV-id kasutavad riigivõrku. Liisa-Ly Pakosta kirjeldas, et riigivõrguga on liitunud üle 60% KOV-idest. 

Urve Tiidus uuris, millises suurusjärgus investeeringuid on vaja teha, saavutamaks 2032. aastaks seatud eesmärk digipädevuse arendamise vallas. Liisa-Ly Pakosta vastas talle, et kulude vaates IT-kulud ja personalikulud on seotud, ühes valdkonnas tehisaru abil saavutatava kulude kokkuhoiu kaudu investeeritakse teise valdkonda. Siin oli juttu sellest 400 miljonist. 

Ma ise mainisin, et planeeritakse investeerida kaheksa aasta jooksul 1,8 miljardit eurot, mis põhimõtteliselt on samas suurusjärgus nagu Eestis teedeehitusse investeeritav iga-aastane summa. Nii et siit võib-olla saab sellise võrdluse, et riigi jaoks iseenesest teedesse ja füüsilistesse teedesse investeeritav summa ja digiteedesse investeeritav summa on suurusjärguna võrdsed. 

Sellega meie komisjoni istung lõppes ja sellega lõpeb ka minu kõne täpselt kümme sekundit enne, kui aeg otsa sai. Aitäh!

Aitäh! Seitse sekundit. Aga põhjalik ettekanne ja küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Läheme edasi läbirääkimistega. Avan läbirääkimised. Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud minister, hea aseesimees! Head vaatajad ja head kolleegid! Kõigepealt suured tänud, väga huvitav ja oluline arutelu! Loomulikult, tehisaru tuleb, digiteenused tulevad, maailm on väga palju muutunud ja meie peame siin ajaga kaasas käima. Häid asju on siin juba loetud ja ma neid ei hakka enam üle lugema, aga ma ütlen mõned murekohad, millele me igal juhul peame nii igapäevaselt mõtlema kui ka aastakümneid veel tulevikku. 

Esiteks, loomulikult küberpettused ja küberkiusamine. Tehisaru ei loo ainult mugavust, vaid loob ka päris mitmeid ohte. Võltshääl, nägu, video, deepfake – see ei ole enam mitte midagi kauget, see on tänane tegelik oht, millega saab inimesi mõjutada, ähvardada, alandada, petta. Võltsitud kõned pereliikme häälega on juba täna tavapärased. Usutav video tuttava näoga ja manipulatsioonid, mille eesmärk on raha välja petta ja inimest avalikult häbistada. Need kõik asjad on täna paraku võimalikud. 

Siin tuleneb ka minu küsimus lugupeetud ministrile. Eks minu mure ja tõenäoliselt ka päris mitmete teiste mure on ikkagi see, et meie tehnoloogia areneb palju kiiremini, kui võib-olla meie seadused ja kaitsemehhanismid jõuavad järele tulla, kas või sellestsamast deepfake'ist või millestki muust rääkides. 

Kui me räägime nüüd tehisaru kasutuselevõttust ja digiriigist, siis me peame samal ajal tegelikult paralleelselt rääkima pidevalt ja jõuliselt ka sellest, kuidas kaitsta inimesi identifitseerimisvarguste, deepfake'i, väljapressimise ja digitaalse vägivalla eest. Seda me näeme ka internetis, mida me seaduse mõistes avalikuks ruumiks ei pea, aga mis tegelikult ju praktikas on võib-olla suurem avalik ruum kui täna Vabaduse väljak. Nii et see tehisaru kasutus peab olema kindlasti läbipaistev ja inimesi õigusi hoidev. See on kõik õige, aga see peab olema ka päris praktikas toimiv kaitse. 

Kui vaadata kogu seda arengut, siis ma julgen küll teha sellise ettekuulutuse, et me tulevikus tõenäoliselt näeme ülemaailmselt – ma ei räägi nüüd Eestist, aga ülemaailmselt – järjest rohkem seda, et tehisaru võimalusi piiratakse tavakasutajale. Ka täna oli uudis, mis näitas, et tehisaru on arenenud juba nii kaugel, et suudab teha väga võimsaid asju erinevates turvaprotokollides. 

Nüüd, teiseks, mis on kindlasti murekoht, on oskuste ja mõtlemise kadumine. Siin haridusest ka räägiti. Loomulikult, AI-d me peame hindama oma hariduses, haridus niikuinii muutub, me peame selle ajaga kaasas käima. Aga kõige suurem küsimus on ikkagi see, kuidas tagada, et noored ei kaotaks oma oskust ise kriitiliselt mõelda, allikaid kontrollida ja õigel ja valel vahet teha, mida ausalt öeldes juba täna on väga keeruline teha. Me ei saa kasvatada põlvkonda, kes usub kõike, mida ekraan neile ette kannab, olgu see siis libauudis, väljamõeldud fakt või need absurdsed videod, mida te olete kindlasti näinud, kuidas siis, ma ei tea, karupoeg päästab viis kassipoega tulekahjust ja kõik panevad laike ja südameid, et vau, milline tore karupoeg. Mul on päris hirm, kui ühel hetkel näitab GPS, et keera nüüd sinna järve. Et me jumal eest ei keeraks sinna järve, et me päriselt suudaksime mõelda, et tegelikult need asjad päris nii ei ole. 

See tehisaru kirjaoskus peab hõlmama tõesti kogu ühiskonda. Me räägime tihtipeale eakatest, aga tegelikult mul on pigem mure just meie noorte pärast, kes on kasvanudki, kes algusest peale näevad seda võltstegelikkust, millel on väga raske vahet teha. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja riik muidugi ka peab siin olema ettevaatlik. Liiga suur usaldus riigi poolt AI-sse – tasub olla ettevaatlik. Jah, loomulikult ta on suur abimees, aga täna ta ikkagi ei saa asendada päris inimesi. Näiteks seesama õigusjuturobot, eks ole. Ma ei tea, kas igas valdkonnas ja igas teemas on see siiski täna mõistlik. Jah, see hoiab raha kokku, aega kokku. Tehisaru võib aidata infot otsida, seda analüüsida, dokumente korrastada või midagi muud, aga ta tegelikult ikkagi ei tohiks olla veel see inimese asendaja seal, kus on vaja vastutust ja eriti empaatiat, kaalutlemist ja usaldust. Seda ei tohiks vaadata ainult kokkuhoiu tööriistana. Kiire vastus ei ole alati õige vastus. Inimene peab ikkagi tundma, et tal on võimalus rääkida ka päris inimesega. Ta peab aru saama, kuidas see tehisaru neid otsuseid teeb, ja ta peab suutma seda otsust ka vaidlustada vajadusel. See piir peab olema meil ikkagi väga selge. 

Ja neljandaks, millest ka siin juba räägiti, on kindlasti seesama kiire internetiühenduse puudumine. See on ikkagi see alusvundament kõigele sellele dokumendile, kõigile nendele võimalustele, mis meile digiareng pakub. Aga kui üle Eesti seda võimalust ühtlaselt kõigil ei ole, siis see on muidugi muret tekitav. See tekitab ebavõrdsust juurde, ja nendes kohtades, kus me kohe kindlasti seda ju kasvatada ei soovi. Ka dokument ise ütleb, et Eestis on ikkagi veel hulk aadresse, eriti maapiirkondades, kus on turutõrkepiirkonnad ja mis vajavad lisainvesteeringuid. 

Ega ma ei räägi ka siin ainult kaablitest. Ma arvan, et see selles mõttes peaks olema tehnoloogianeutraalne. Tõepoolest, vaadates viimaste aastate arenguid, näiteks kas või seesama Starlink, mille hinnalipik tavakasutajale on langenud kordades. Täna saab ikkagi väga hea ühenduse ja päris soodsalt juba kätte. Nii et ma võin juba eeldada, et pane veel mõni aasta juurde, on see hind veel konkurentsivõimelisem ja kättesaadavus veel parem. 

Aga lihtsalt ma arvan, et maainimesed tahavad selgust, mis see variant on. Me oleme aastaid, lausa kümneid aastaid rääkinud kiiresti internetist, aga kuhugi on see asi jäänud pidama. Rohkem selgust on vaja, millal ja kuidas nendeni jõutakse, ja enne seda, kui viimane külas tule kustutab. 

Nii et need on võib-olla sellised mõned tähelepanekud, millele soovisin teie tähelepanu juhtida. Tehisaru ja digiriik on kindlasti head asjad, aga nagu elus ikka, kõigel heal on alati ka mõned miinused ja ma arvan, et nendele miinustele peame me väga hoolsalt silma vaatama ja mõtlema, kuidas neid probleeme lahendada ja kuidas tegelikult digiriik igasse Eestimaa nurka päriselt jõuab. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun! 

Aitäh! Ma küsiksin kohe kolm minutit lisaks. 

Kolm minutit lisaks. 

Eesti on globaalselt olnud tegelikult IT-sektoris oma võimekuse ja ajaloolise arenguga teistele suureks, ütleme, imetlemise või kadeduse allikaks. Me oleme endiselt, kuigi meie digitiiger on mõnda aega juba erinevatel põhjustel longanud, sellegipoolest globaalses skaalas väga suure imetluse all. Aga kui me vaatame, kuidas Euroopa oma rolli kunagi, 2000-ndate alguses, kui see IT-buum käis, suuresti maha mängis ja praegune IT-sektor suuresti võimutseb Ameerika Ühendriikide poole peal, siis on vaja selgelt olla veendunud, et me järgmisest sellisest olukorrast maha ei jää. Jah, Eestina meil õnnestus selles endiselt püsida väikese riigi, agiilse riigina tugevas konkurentsis, aga Euroopa üldiselt jäi pigem nõrgemasse positsiooni. 

Tegelikult me oleme täna natukene sarnasel teelahkmel ka tehisintellekti või tehisaju, või kuidas iganes seda tahta nimetada, poole pealt. See on tehnoloogia, mis on väga kiirelt maailmas edasi arenemas. Ka seal on põhifookus samas kohas, kus täna on enamik IT-sektorist, kuigi seal on väga tugevalt arenemas juurde Hiina ja muud, siis ka Euroopas on meil vaja seda valdkonda väga tugevalt arendada. Kas me alusressursside poole pealt sinna jõuame, aga seda enda aju sinna panekut on kindlasti ka varsti juurde vaja. 

Me peame arvestama, et tööstuse transformatsioon, kasutades tehisaru, võib olla tegelikult päris mitme meie mureallika lahenduseks. Esiteks, kui tehisaru intelligentselt kasutada ja seda tööstusprotsessi integreerida, vaadates päriselt läbi need kohad, kus ta saab aidata tõsiselt efektiivsust tõsta, on sellel kaks erinevat võimalust: kas sama personali juures toota oluliselt rohkem lisandväärtust ja tootlikkust, mille tulemusena me suudame palju rohkem ära teha riigiga, või, arvestades ka seda, et see ei ole sugugi ainult Eesti probleem, see on üldine läänemaailma probleem iibeküsimustes, kus meil töötava personali osakaal, nii rahvastiku vananemise kui ka iibega korraga, siis kogu populatsioonis järjest väheneb. See tähendab, et meil on potentsiaalselt vaja väiksema arvu personaliga ära teha vähemalt sama palju tootlikkust. Nii et need kaks mõlemat probleemi tegelikult võivad saada osaliselt leevendust, kasutades intelligentselt ära tehisaru võimekusi sektorites, aga see eeldab intelligentset lähenemist niimoodi, et see päriselt ka tõstab seda tootlikkust. 

Aga me peame meeles pidama, et sellega käib kaasas alati ohukohti. Juba täna on näha, kas või näitena võttes sellesama, mida ka Andre välja tõi, haridusküsimuse, et esimesse klassi minevatel lastel on taskus nutitelefonid, milles on ChatGPT, ilma filtrita ChatGPT. See tähendab, et see tegelikult annab neile fantastilise võimaluse oma aju kasutamine välja lülitada. Nad saavad küsimustele vastused kiirelt sealt, mõtlemata ise selle analüüsi sisu. See on selgelt ohukoht, kuna see võib pärssida aju enda arengut, mis on tegelikult kogu kooli mõte. Aga samas, kui me vaatame seda, mida me oleme riigina arendanud, tiigrihüpet, mis on filtreeritud ja juhendatud ChatGPT, siis see võib potentsiaalselt olla see koht, kus me päriselt saame kõigile lastele personaalse õpiraja luua. Neil on isiklik mentor taskus, kes aitab neid probleemidest üle saada ja mõtlemist juhtida, kuidas mõelda, kuidas jõuda lahendusteni. Väga väike vahe AI rakendamises, väga suur mõjuvahe AI-s endas. Ehk see on see, mida ma mõtlen selle intelligentse rakendamise all. 

Samamoodi on meil tegelikult suureks murekohaks ju näiteks sotsiaalmeedias AI algoritmide tõttu tekkiv lõhestumine, polariseerumine, selle tõttu ka ekstremiseerumine. Ja samamoodi tegelikult ka digikius. Üks viimase aja sihukeseid karjuvaid näiteid siin meie enda Eesti kontekstist on see, kui Tartu fraktsioonis oleva Isamaa liikme Kris Kärneri poolt on tekitatud selge kius Krispoisi osas niimoodi, et teda tühistatakse, kuni selleni, et agiteeritakse diskordikanalites vägivallani. Ja see on puhtalt väärtusruumi erinevusest tulenenud füüsilise lõheni jõudmine. Need on tegelikult mured, millele me peame selgelt pöörama tähelepanu, kui me arendame digiühiskonda. Me ei saa jätta seda osa välja ja tegeleda ainult selle positiivse poolega. 

Ka kaitsetööstuses on tegelikult AI kasutus järjest kasvanud. Mitte ainult selles, kuidas paremini tuvastada teatud objekte mingitelt analüüsipiltidelt, vaid ka selleni, et tegelikult meil on IT-pool muutunud järjest sektoreid ühendavamaks, sektoreid katvamaks. Ja kui me siin räägime mingitel hetkedel, inimesed räägivad juba satelliitidele tekitatavatest andmekeskustest, samal ajal, kui meie enda küberkaitsekeskusest ma olen kuulnud stsenaariumi, kus on päris satelliite üle võetud pahalaste poolt, siis meil on tegelikult vaja seda küberaspekti ja seda digikaitse aspekti katta kõigis sektorites väga üheselt, sest see muutub järjest fundamentaalsemaks riskiks. Aga samal ajal võib ka seal AI tulla meile hoopis appi, sest näiteks kõige viimane versioon ….., mida avalikult isegi ei anta, on selle tõttu, et see on arendatud välja turvariskide ja turvavigade leidmiseks, ja ta on leidnud kümneid, kui mitte sadu turvariske, mis on eksisteerinud aastaid üldkasutatavas operatsioonisüsteemides, tarkvarades ja mujal. Asjad, mida inimesed ei ole aastatega leidnud, kuigi kood on avalik olnud. 

Ehk siis seda abi võib tulla erinevatest kohtadest ja me peame seda intelligentselt rakendama. Ehk siis see meie enda intelligentsi ja tarkuse kvoot läheb ajas isegi järjest suuremaks, see on oluline. Võib-olla kokkuvõtvalt võikski öelda, et meiesuguse väikese riigi jaoks on digi endiselt tohutusuur võimaluste allikas. Me peame seda endiselt väga intelligentselt ja kiirelt rakendama. Aga kui me oleme endiselt nende esmaliikujate faasis, siis meil on võimalik selles ka oma riiki väga palju paremaks teha kõikides erinevates aspektides, nii avalikus sektoris, erasektoris, hariduses, kõiges. Aga me peame seda tegema mõistlikult ja me oleme seda digis suutnud teha mõistlikult. Eestit on nimetatud Euroopa Silicon Valleyks, meil on enim inimese kohta ükssarvikuid. Ja ma arvan, et see on edu, mida tegelikult targa lahendamise kaudu on võimalik jätkata ka tehisaru maailmas. Aitäh!

Aitäh! Toomas Uibo, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Digiriigi arengukava aastani 2035 ei ole lihtsalt järjekordne strateegiadokument, õnneks. See on otsus selle kohta, et Eesti peab suutma ka järgmisel kümnendil olla riik, mis liigub ajast ees, nii nagu meile on kombeks saanud. See dokument räägib väga suurtest muutustest, mis mõjutavad absoluutselt igat meie kodanikku. 

Kas me suudame nende muutuste tuules hoida ja kaitsta Eesti inimeste vabadusi ja privaatsust, olla mitteperfektne, õigust eksida, ilma et riik selle järgmisel sekundil avastaks ja automaatselt karistaks? See on minu arvates selle temaatika üks kõige kesksemaid küsimusi. Ja mul on hea meel, et tänases dokumendis on valitud inimeste vabadused – just need väärtused, mida Eesti 200 oma DNA-s kannab. 

Viimane arengukava võeti vastu kõigest viis aastat tagasi. Vahepeal on maailm aga muutunud kiiremini, kui me toona oskasime ette näha. Me oleme täna näinud geopoliitiliste riskide kasvu, küberrünnakute sagenemist ning tehisaru plahvatuslikku arengut. Tehnoloogia ei ole enam lihtsalt mugavus, see on julgeoleku küsimus, majanduse küsimus ja lõpuks ka meie riigi konkurentsivõime küsimus. Uuendatud arengukava on selgem ja konkreetsem ning keskendub sellele, kuidas toetada majanduskasvu, muuta riigi valitsemine tõhusamaks ning tagada digiriigi toimepidevus ka keerulistes olukordades. 

Eesti on olnud digiriigi rajaja. Me oleme maailmale näidanud, et riik saab olla samaaegselt tõhus, läbipaistev ja ka inimkeskne. Täna on meil võimalus olla ka tehisaru eetilise ja turvalise kasutamise eestvedaja terves Euroopas. See tähendab, et me ei räägi ainult tehnoloogiast, vaid ka väärtustest, inimeste põhiõiguste kaitsest ja õigusest kontrollida oma andmeid igal ajahetkel. 

Aga digiriiki ei tohi ehitada ilma digiühiskonna arendamiseta. Me peame sellele reisile kaasa võtma kõik Eesti inimesed, ka need, kes on valinud endale nuppudega telefoni, ei vaata TikTokki ega tee erinevaid tehinguid interneti kaudu. Kui nad on endale valinud sellise elustiili, siis peab see vabadus neile ka edaspidi jääma ja riik peab disainima oma teenused ka neile mõeldes. 

Ja siit jõuame taas personaalse riigi tuumani, mille Eesti 200 on Eestile välja pakkunud. Aga personaalne riik ei tohi jääda mingiks Eesti 200 asjaks, see peab olema nii-öelda vaba vara ja saama kõikide erakondade teemaks juba järgmistel valimistel, sest me ei pääse sellest. Mida varem me muudame oma mõtteviisi, et riik peab olema kodanikukasutuses, mitte vastupidi, seda kiiremini me oma inimeste heaolu, rikkust ja riigi konkurentsivõimet kasvatame. 

Arengukava seab neli suurt eesmärki. Esiteks, digiriik. Nagu öeldud, peame liikuma järjest rohkem kasutajakeskse teenuse suunas, kus riik ei oota, et inimene oskaks süsteemides orienteeruda, vaid teenused tulevad inimese juurde tema elusündmuste kaudu. Kui laps sünnib, kui inimene alustab ettevõtlust või jääb pensionile, peab riik olema olemas automaatselt ja loogiliselt. Üks oluline uus suund on ka digiriigi hukukindlus ehk võimekus tagada teenuste toimimine ka siis, kui meie taristu on häiritud või rünnaku all. Pilvelahendused, varusüsteemid ja rahvusvaheline koostöö ei ole enam luksus, vaid vajadus. 

Teine suur eesmärk on tehisaru. Tehisaru ülesanne ei saa olla inimaru asendamine, vaid tema toetamine mõttetu ja rumalalt töömahukate andmete töötlemisel. Inimene peab jääma alati kontrollima. Tehisaru ei ole enam tulevik, see on olevik. Juba praegu kasutab tehisaru oma töös ligi veerand töötajatest ning avalikus sektoris on selle kasutusele võtnud juba kümned organisatsioonid. See võimaldab automatiseerida protsesse, parandada teenuste kvaliteeti ning luua täiesti uusi lahendusi tervishoius, hariduses, spordis, julgeolekus ja nii edasi. 

Aga selle kõige käimas hoidmiseks on vaja arvutusvõimsust. Eesti tänane võimekus võrreldes mitmete teiste Euroopa riikidega on kordades väiksem. Kui me tahame, et väärtusloome toimuks Eestis, peame looma siia ka vajaliku taristu. Seetõttu on vaja luua Eestisse tehisaru gigatehas ehk võimekuse arendada ja kasutada suuri tehisarumudeleid siinsamas Eestis. See ei tähenda ainult tehnoloogiat, vaid ka töökohti, investeeringuid ja majanduskasvu. Hinnangute kohaselt võib iga sellesse valdkonda investeeritud euro tagasi tuua mitu eurot laiemasse majandusse. 

Kolmas oluline teema selles dokumendis on küberturvalisus. Meie sõltuvus digilahendustest kasvab iga päevaga. Samal ajal kasvavad ohud. 2025. aastal registreeriti üle 48 000 turvanõrkuse ning küberrünnakute arv on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. Pettuste tõttu kaotasid Eesti inimesed eelmisel aastal ligi 30 miljonit eurot. See näitab, et digiriigi usaldus ei teki iseenesest, usaldus tuleb turvalisusest. Seetõttu peame tugevdama ennetust, parandama koostööd ja kasvatama küberekspertide järelkasvu. 

Ja neljas teema on ühenduvus. Kiire ja töökindel side ei ole enam luksus, vaid elementaarne infrastruktuuri osa, nagu jooksev vesi või elekter. 

Head kolleegid! Mul on hea meel, et seda arengukava värskendust peavad igati asjakohaseks ja positiivseks Eesti ettevõtjad, kohalikud omavalitsused, noorteorganisatsioonid ja infotehnoloogiaettevõtete katusorganisatsioonid. See arengukava on tegelikult ühiskondlik kokkulepe, mitte ministeeriumi targal juhtimisel valminud järjekordne paberihunnik. Mul on hea meel, et just nii seda asja aetakse. Vaadates täna hommikul järele majanduskomisjoni selle nädala istungit arengukava teemal, tundsin läbi ekraani, et selles ruumis olnud inimestel oli suur ootusärevus, tugev optimism ja lausa õhinapõhine teotahe anda panus parema tuleviku nimel, mida digiriigil ja digiühiskonnal pakkuda on. 

Aga veel kord: minu ja Eesti 200 suur palve on, et me hoiaksime ja arendaksime oma kodanike vabadusi, austaksime inimeste privaatsust ka kõige moodsama tehnoloogia rakendamisel. Luban, et me jälgime neid arenguid väga terava pilguga just sellest vaatenurgast. Suur tänu! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lea Danilson-Järgi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid internetis jälgivad! Eesti väga tugev konkurentsieelis on olnud niisugune varajane ja kiire digiareng. Me olime kõik aastaid ju väga uhked selle üle, et meie tegime internetis makseid, samal ajal kui teised kirjutasid alles tšekke välja ja askeldasid nende paberitega. Aga nüüd tundub, et ülejäänud maailm on meile järele võtnud ja tegelikult on selgunud, et digimugavusega kaasnevad paraku väga suured ohud. Täpselt samamoodi meie noored, kelle puhul me arvasime, et info kättesaadavus teeb neid targemaks ja tugevamaks, selgub, et tegelikult ka noortele võivad digielul olla väga tõsised tagajärjed. 

Seega, kuigi digiühiskonna arengukava keskendub minu arvates väga positiivsele programmile ja kohati tundub, et isegi natuke müüakse meile sellega õhulosse. Minu arvates oleks siin kindlasti tasunud rohkem just seda ohtude poolt käsitleda ja ka seda, et ma vaatan, et mis puudutab noori ja digiteemasid, ei ole siin üldse kajastust leidnud. Seda ehk annab siis tulevikus täiendada. 

Aga veel suurem mure on selle arengukavaga seoses ikkagi see, et erinevus selles, mida siin eesmärgiks seatakse ja millest unistatakse, erineb väga sellest, mida me praegu praktilises elus näeme ja kuidas meie digiriik toimib. Võib-olla on see hüpe, mida siin planeeritakse, liiga pikk ja peaks võtma natukene realistlikumad ja teostatavamad eesmärgid, sest tõepoolest, ega arengukava ju meie elu kuidagi paremaks ei tee iseenesest, teevad ikkagi need konkreetsed sammud ja investeeringud. 

Tänasest olukorrast me ju teame, mismoodi meil nende andmebaasidega on. Oma küsimuses ma juba viitasin näiteks SKAIS-ile. Olles perepoliitika valdkonnas tegutsenud, tõepoolest, väga paljud seadusemuudatused jäävad selle taha, et tegelikult need andmebaasid seda teha ei võimalda või on see väga pikaajaline või kulukas. 

Hariduse valdkonnas on olnud mitmeid probleeme, näiteks EIS-iga, eks ole. Eile tulid välja SAIS-i probleemid, mis kõrgkoolis õppida soovijatele saatsid valeandmeid. Väga pikk teema, millest viimasel ajal ei ole räägitud, on just ehitisregister, mis samuti telliti ja mis väga halvasti töötas ja siiamaani tõrgub. Nii et no me ei ole nagu väga hästi saanud arendada neid asju, mis meil digiriiki puutuvad. Ma ei tea, kas selle taga on vähene oskus neid asju tellida või ei suudeta leida piisavalt raha, et neisse asjadesse investeerida ja tellida korralikud asjad. 

Tõepoolest, seda peab ka kindlasti arvestama, et digiühiskond ja e-riik ei ole odav lõbu. Tõepoolest, see võimaldab teha ära väiksema hulga inimestega rohkem tööd, aga digiasjade arendus ja käigushoidmine on siiski küllaltki kallis, nii et ilmselt mingit kokkuhoidu kui sellist sellest siiski ei teki. 

Siis on tõesti oluline teema, mida kindlasti tuleb digiühiskonnaga seoses mainida, needsamad telefonipettused. Täna on meil selline olukord, et me anname inimestele kätte digiidentiteedi, mis on väga kõva tööriist, eks ole, digivahendite kaudu saad praktiliselt teha kõiki tehinguid ja sellel on väga suur jõud, sellel digiidentiteedil, aga me anname selle identiteedi kätte kõigile, kontrollimata nende võimekust ... 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… tegelikult sellega hakkama saada. Ja nüüd me näemegi ju nende telefonipettuste pealt, et meil on terve hulk inimesi, kes ei saagi hakkama digiidentiteedi haldamisega niimoodi, et see ei muutuks neile ohuks. 

Siin peaks mõtlema, kas riik saaks midagi teha, kas peaks olema ka mingisugused testid, mingisugused koolitusprogrammid, enne kui inimene saab endale digiidentiteedi, et ta saaks veenduda, et ta suudab seda ka hallata ja turvaliselt kasutada. Me teame, et ettevõtted testivad pidevalt oma töötajate digipädevust, et neid riske maandada. Aga ka riik digiidentiteedi väljastajana võiks võtta vastutuse selle eest. No me ei luba inimesi näiteks autoga liiklusesse, kui neil ei ole vastavad koolitusprogrammid läbitud, või me ei anna neile relvaluba, kui nad ei oska relva käsitseda. Ka selle puhul tasuks kaaluda, kuidas ikkagi tagada, et inimestel see võimekus on. 

See on muidugi kena, et arengukavas on välja toodud, et just digioskuste arendamisse panustada, aga täna me näeme, et ka siin algtasemel on veel puudujääke. 

Selle arengukava puhul on kindlasti oluline mainida turvalisust ja õiguste tagamist, mida minister siin korduvalt rõhutas. Paraku me näeme, et kui need jälgimissüsteemid või digisüsteemid ja andmete kogumised on juba kord tööle pandud, siis sõltumata meie tahtest võib juhtuda, et need väljuvad kuidagi meie kontrolli alt. Me näeme ka, et jõuasutustel on viimasel ajal liiga palju huvi inimeste järele nuhkida ja ka kõiki neid andmeid, mis digilahenduste tõttu on hästi kättesaadavad, kasutada. 

Tõepoolest, siin me peame neid kaitsemehhanisme tugevdama ka seaduste tasemel. Aga kindlasti peab arvestama siiski seda, et nagu öeldakse, leiutades laeva, leiutad sa ka laevavraki, ehk alati võib juhtuda, et siiski kuidagi neid andmeid meie vastu kasutama hakatakse. 

Kokkuvõtteks ütlengi seda, et arvestades olusid madalamad eesmärgid, aga need võiksid olla vähemalt teostatavad, ja leiaks tõesti ka piisavalt vahendeid, et investeerida digitaristusse, et see hästi toimiks ja et inimestel oleks usaldus selle vastu. Selle pinnalt me saame siis liikuda juba kõrgemate sihtide poole. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja mõned viimased mohikaanlased-kolleegid siin saalis! Kell on veidi üle keskpäeva, aga Toompea loss on peaaegu tühi. Saal on tühi, meie tööpäev hakkab läbi saama. Enamikul inimestel tööpäev veel kestab kaua. Aga see selleks. 

Ilus arengukava. Noh, siin rasvaselt on öeldud, et Eesti digiühiskonna 2035. aasta visioon on olla hukukindlalt vaba maailma juhtiv tehisarupõhine riik, kus ökonoomne riigihalduse, õigusruumi ja tehnoloogiate julge uuendamine ning laiahaardeline küberkerksus toetavad inimese heaolu ja majanduse hüppelist arengut ning tagavad digiriigi toimimise igas olukorras. Suurepärane! Aga huvi selle vastu, nagu ma näen, eriti ei ole. 

Ma ei hakka seda siin analüüsima, aga tulles tänasesse päeva, siis digiminister kirjeldab seda kõike ilusalt, eks. Aga alles see oli, kui Carri Ginter, vandeadvokaat, kirjeldas hoopis teistsugust reaalsust, kus jõustruktuurid, millest osa allub ka lugupeetud digiministrile, kuulavad inimesi massiliselt pealt. Nii et see andmejälgija, millest ta kenasti rääkis, on siin natukene nagu naljanumber. Kui kaitsepolitseiamet ei tunne ära endise peaministri Jüri Ratase häält salaja pealt kuulatud lintidel ja nii edasi, ja nii edasi. Kui toimub nätsutamine, et vandeadvokaati, keda 25 aasta jooksul on ainult üks kord teavitatud, et teda on salaja pealt kuulatud, ja ta peab sõitma nende üleskirjutuste vaatamiseks Pärnusse. Tema klient peab kogu selle jama kinni maksma. 

Reaalsus on hoopis teistsugune, kahjuks. Sihid on suurepärased, aga nagu Ginter ütleb, me ei tea, kes meie andmeid vaatab ja kes meie telefonikõnesid salaja pealt kuulab. Inimene ei saa oma õigusi kaitsta, kui ta ei leia registrikirjeid ja kui puudub kontroll riigi üle tänu nendele, et ta teab, kes suur vend või õde seda teeb. Aga kui seda ei ole, siis ei teagi seda. Nii et teadmatus on. 

Ja teistpidi, kui vaadata reaalset elu, mida ma olen mõelnud viimasel ajal, on jah, paljud enam ei kasuta ammu Google'it. Seesama tark mees siin telefonis – jõmmidel on juba sees, väikesed vaatavad ChatGPT-d ja vaatab sealt ükskõik mis küsimust, tuleb kiire vastus, ülikiire vastus. Ei peagi ka võõrkeeli õppima, sest tark mees tõlgib kohe ära. Ja õige varsti veel mõnedel võib-olla on sellised prillid isegi ees, et vaatab ja prillidele kuvatakse see võõrkeel, olgu see hiina keel või mis iganes. 

Aga mida see tähendab? Bioloogina ma mõtlen, et see on üsna hirmuäratav tulevik tegelikult. See on see, et inimene muutub eriti lolliks, veelgi lollimaks ja sõltub ainult sellest või edaspidi tarkadest prillidest või millestki muust. Polegi vaja midagi omandada. Koolis käimine muutub sisuliselt mõttetuks, kuna võtad targa mehe või prillid või mis iganes ja ta ütleb sulle kohe ära, mis on. Kirjutab sulle, kui on vaja, mingisuguse töö, tunnikontrolli või mis iganes, või ka doktoritöö, kui soovite, või seaduse. Muide, seda me ei ole eriti palju siin Riigikogus kasutanud. 

Ja Liia Hänni on tabavalt öelnud, et ega see digiriik käib meile siin ikka tugevalt üle jõu. Areng käib kiiremini ja me ei ole nagu tasemel. Ma arvan, et sellega tuleb kahjuks nõustuda.

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluks veel.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Jah, aitäh! Ja see on ühelt poolt selline ilus visioon, aga teiselt poolt reaalne elu, karm elu, mis on väga kaugel tihti sellest, mis on. 

No mida võiks teha, mida ma olen mõelnud, et jah, digitiiger, kas ta magab või mõtleb, see on iseküsimus. Aga midagi võiks olla, mingid uued sihid võiks olla. Näiteks võiks olla nullbürokraatia riik, mingi loosung, või maailma kõige automatiseeritum riik. Jüri Raidlaga me oleme arutanud tihti seda, et kolmandik ametnikest võiks rahulikult tootvale tööle minna. Aga AI-ga oleks see üsna kerge lahendus ja hoiaksime kõvasti ka raha kokku. 

Või nutikad riigiassistendid. Kui mul on terve rida neid isiklikke digiassistente, siis miks ei võiks riigil neid olla? Ja nii edasi, ja nii edasi. Noh, riigihangete käsitlemine mitte selliste suurte tuimade elevantidena, vaid nobedatega gasellidena, küll väiksema mahuga, ja nii edasi, ja nii edasi. 

Aga kogu asi taandub tegelikult usaldusele. Lugupeetud minister rääkis, kordas usaldust – põhiline on usaldus. Asja iroonia on see, et räägib valitsuse esindaja, kelle erakonna usaldus on nullilähedane. Ja sealt hakkab see asi peale. Puudub lairiba või nii-öelda lai selline infrastruktuur üle Eesti, digilõhe on üsna tugev. See ei tähenda, et maainimesed on kõik sellised ohmud ja ei ole selle riistaga ja tehisintellektiga, ei kasuta seda. 

Nii et reaalne selline metsik reaalsus, usaldamatus, totaalne usaldamatus, agoonia, mis käib, toimub jätkuvalt siinsamas ja siis selline ilus visioon. See tõesti toob päikese välja – praegu päikest ei ole õue kohal –, aga kontrastid on metsikud. Nii et selline lähenemine. Aitäh! 

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Isamaa üleskutse on selge. Tuleb hakata jälle raha teenima, tuleb jälle ühiskonnas äratada see positiivne kirg, ettevõtjate kindlustunne investeerida, viia Eesti tooteid ja teenuseid maailma, paigutada siia raha, Eestisse. See tähendab muutust ja see muutus algab hiljemalt 11 kuu pärast. Isamaa tervitab kõiki ettepanekuid ja ka selles dokumendis sisalduvat paatost, mis on suunatud tehnoloogiateenuste ekspordile, digimajanduse arengule, tehisaju paremale ärakasutamisele. 

Üks asi on sõnad. Vaatame nüüd konkreetselt nende sõnade taha. Andestust! Mis meil toimub, kui me analüüsime laiemalt Eesti digiühiskonda? Andmeside kiiruselt Eesti on Euroopa provints riikide võrdluses. Andmeside maksumuselt Eesti on meie regioonis kalleim. Ja mida räägib see dokument valitsuse poolt, kes on kolm aastat olnud võimul? Tuleb kiirendada. Kas panete tähele? Loosungid, mitte ühtegi konkreetset tegevust! Näete, kui mõnus dokument, kõigil on võimalik nõustada, kiirendada tuleb. Mihhail Gorbatšov ütles ускорение.

Teine asi. Me oleme kaotanud aega, muu hulgas tehisintellekti arengus, ja selle lähtekoht, probleem peitub ka tohuvabohus, mille valitsus tekitas ministeeriumide pädevuse ümbertõstmisel. Mäletate? Justiitsministeerium tegeleb digiküsimustega. Kas keegi küsis siin saalis, mis pädevuskokteil on moodustatud? Ja võimekuse osas, nii kiirelt ajatundlikkus sektoris, see tähendab, et see on Molotovi kokteil. Nii et esimene asi, millega Isamaa alustab, on taastuda normaalne ministeeriumide juhtimisstruktuur. Kunstlik eraldamine digiühiskond avalike teenuste mõttes ja siis innovatsioon erasektori, ärikeskkonna mõttes, mis on praegu majandusministeeriumi ja justiitsministeeriumi vahel kuidagi nagu Berliini müür pooleks loodud, ei ole väikeriigi mõttes mitte mingisugusel kujul põhjendatud. 

Vaatame tehisintellekti arengukava, mis selle valitsuse ajal vastu võeti aastateks 2024–2026. Meil oli selle üle väga tõsine arutelu. Tõepoolest, Euroopa välisaudiitorid on hinnanud 12 riigi võrdluses. Me näeme, et me oleme seal mahajääjate seas. Seesama tehisintellekti arengukava, mille täitmise eest vastutab paberite järgi majandusministeerium, tegelikult aga tuleb välja justiitsministeerium – panete tähele, jälle niisugune vastutuse hajumine –, on täitmata. 

Proua Pakosta! Kus on tehisintellekti oivakeskus, mis pidi eelmine aasta meil olemas olema? Ei ole niisugust asja olemas. See oli tegelikult ülesandepüstitus, mida valitsus seadis poliitilise eesmärgina, et igas ministeeriumis on tehisintellekti eest vastutav ametnik nimetatud ametisse. Näete, milline sooritus, keegi on ametisse nimetatud! Ja selle maksumuseks valitsus hindas poolteist miljonit eurot. Täna ei ole tegelikult digitaalvaldkonna juhtimise vallas niisugust selget ülevaadet selle kohta, mida oleks võimalik raporteerida, kuidas see asi edeneb. 

Nüüd, tegelikult ka poliitturunduse võttega härra peaminister tegeleb nii-öelda tehisaju initsiatiiviga, mis ei ole midagi halba eraldi võetuna, aga see näitab jällegi pädevuste laialipihustumist. Me oleme kaotanud aega tehnoloogilise revolutsiooni kiiruses. Samasugune loidus ja peataolek nagu muudes eluvaldkondades on seni iseloomustanud paraku ka selles valdkonnas tegutsemist. 

Teine küsimus. Võtame raha. Valitsuse protokolliline otsus märkis, et vaja on raha – panete tähele, et kaubeldakse tulevikku vaatavalt ilma mingi riigi eelarvestrateegias sisustatud summadega – 1,3 miljardit eurot selle dokumendi elluviimiseks. Ma avan arengukava. Üks on valitsuse protokollis …. Avan arengukava, seal on kirjas juba 1,8 miljardit eurot. Kuid kusjuures juhin tähelepanu, vähemasti eeldatavalt, mis on tegelikult valitsuse sõnad, mida me kuulsime, ja poliitika, digiühiskonna valdkonna avalikud investeeringud kukuvad pärast selle valitsuse võimult lahkumist, mida on prognoositud, valitsus ise on öelnud oma tegevuskavas, 50%. Sõnad ja teod – näete, millises vastuolus! Vajadus on ära määratletud, loosungid on, tabel on koostatud, aga riigi eelarvestrateegias seda rahaga kaetud ei ole. 

See on sama tehisaju, millest me kõneleme ja mis oli tehisintellekti tegevuskavas 2024–2026, mitukümmend miljonit eurot summat. Kui palju on valitsus selleks prognostiliselt ette näinud sellise ambitsiooniga, millest meil räägitakse, et pool miljardit hoida kokku avalikelt teenustelt, suurendada Eesti SKP mahtu? Kui palju seal oli? 10%. Ja selleks on ette nähtud – palju, panete tähele? – valitsusel 3 miljonit eurot aastas. Naljanumber, sõbrad! 

Isamaa on huvitatud koostööst meie IKT avalikkusega, ettevõtjatega, investoritega, asjatundlike heausksete ametnikega selleks, et tagada rahastus selleks, et püstitada mõõdetav tegevuskava, mis viib välja ka reaalsete tulemusteni, et neid tehnoloogiarevolutsioonis aset leidnud muutusi oleks võimalik juhtida, aga mis kõige olulisem – ja seda teemat see arengukava ei puuduta –, kuidas me kasvatame jõukust. Majandusperspektiiv selles dokumendis tegelikkuses puudub. 

Nüüd see, mis kõneletakse vabadustest. Härra Uibo kõneles siin, et kõige vabam tehisaju töötlev ühiskond maailmas. Nalja teete või? Seda kõnelevad poliitilised jõud, kus me oleme eelmisel aastal, kus on LHV esitanud 200 miljoni eurose hagi selle kohta, et nende klientide pangaarvetel on läbimatult soritud. Valitsus ütleb, et need inimesed ei tohi teada, kelle pangaarvetel seadusevastaselt soriti. See on saladus. 

Meil on praegu parlamendi menetluses ja president opositsiooniparteide üleskutsel jättis välja kuulutamata Euroopa Liidus unikaalse eksperimendi, mis on asutud läbi viima sellega, et inimeste viie aasta tagustest andmetest moodustatakse superprofiil, pannakse andmed kokku ja siis hakkab tehisaju neid andmeid töötlema, et leida niinimetatud rahapesuriskiga isikuid, kellel lasub süükoormis, tõendamise koormis. Need on ju Põhja-Korea stiilis eksperimendid. 

Sõbrad, esimene asi, sõnad ja teod mitte karjuvas vastuolus ei oleks, võtke tagasi see seaduseelnõu. Alustame kõigepealt sellest nende initsiatiivide puhul. Isamaa on seda öelnud, et kui te selle jõuga läbi surute, siis me pöörame selle seaduse tagasi. Jõudu järgnevaks kümneks kuuks, Liisa! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, aga, Toomas Uibo, teid mainiti eelolevas sõnavõtus. Palun, kaks minutit vastusõnavõtuks.

Aitäh! No ma ei ole jah varem näinud, et pulti tuleb poliitik, kes sisuliselt nimetab ennast järgmise valitsuse peaministriks. Aga enesekindlus on iseenesest tore asi. Kõnest käis tõepoolest läbi vihje Rahapesu Andmebüroole, kes on tegutsenud üle oma volituste. Ma tuletan meelde, et Rahapesu Andmebüroo tehti iseseisvaks just nimelt EKREIKE valitsuse ajal Urmas Reinsalu sisulise juhtimise all. Me tegeleme nende tagajärgedega täna ja proovime seal mingisugust korda luua. Aga see on järjekordne näide sellest, kuidas Urmas Reinsalu sõnad on lihtsalt sõnad, tegelikkuses seal taga midagi ei ole või siis on väga vildakas informatsioon. Seda tahtsingi lihtsalt täpsustada. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Käsi püsti. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Kuna tegemist on tõepoolest tervet ühiskonda puudutava teemaga, siis mõned asjad ma pean lihtsalt välja tooma või vead ära parandama, et ei jääks vale muljet. Ja tõsi on see, et meil on poliitiliselt kaks erinevat eesmärki. Aga kui siin heideti ette, et need eesmärgid on liiga suured, eesmärgid peaksid olema madalamad, siis meil on näha nii Euroopa pildis kui ka globaalses pildis, et on osa riike, kes vaatavad kõrvalt, ja osa riike, kes tegutsevad – Eesti on kahtlemata nende riikide hulgas, kes tegutsevad – ja eesmärke madalamaks viia mingisugust põhjust ei oleks. See mõjuks halvasti Eesti ettevõtlusele, Eesti majandusele. See tegelikult ei tooks kaasa ka kõike seda edu ja kasu, mida me päriselt saaksime ära kasutada. 

SKAIS2 on mitu korda nimetatud. Tuletan siiski igaks juhuks meelde, et selle ebaõnnestunud hanke tegi Isamaa Erakonna minister. Samal ajal ei tohiks olla ka liiga kriitiline. SKAIS2 oli maailma kõige esimene proaktiivne elusündmusel põhinev perehüvitisteenus, mis tegelikult on saanud ülikõrge kliendi rahulolu. Seal on asju, mida oleks saanud teha paremini, aga selle kottimine ka õige ei ole, inimesed on sellega väga rahul. Jah, hange oli Eesti IT-ajaloo suurim ämber, 12-miljoniline fikseeritud skoobiga hankeleping. Me oleme sellest kõik õppinud ja seda tüüpi hanget enam ei tee. Ka edasine hangete tegemine läheb paremaks. 

Palju oli juttu andmete vaatamisest ja kontrollist ning ka rahapesu andmebüroost. Tõsi on see, et avaliku teabe seaduse muutmine jõuab kohe Riigikokku. See on kooskõlastusringid läbinud ja seal on andmejälgija kohustuslikkus ka uurimisorganitele. See on täiesti enneolematu läbipaistvuse loomine, mille tänitamine ei ole kuidagi asjakohane. Vastupidi, me oleksime maailma esimene riik, kes on sellises ulatuses inimestele kontrolli kätte andnud. 

Lisaks Toomas Uibole, juba väljatoodule, me tõepoolest tegeleme sellega, et kui see nüüd digiühiskonna arengukava kinnitatud saab, siis vastavalt digiühiskonna väärtustele selliseid superprofileerivaid andmebaase, mis hakkaks inimesi jälitama ja välja selgitama, kas keegi on äkki ennetavalt juba midagi valesti teinud, selle arengukava järgi luua ei tohi. Ja see ongi selle arengukava sisu ja väärtus. Midagi vastupidist ette heita on täiesti kohatu. 

Nüüd oli etteheide selles, et tehisaru arengukava kohaselt ei ole siiamaani imesid juhtunud. See ka päris faktiliselt muidugi ei vasta tõele. 58% keskvalitsuse asutustest on määranud tehisaru ja andmevastutaja ning 92% on määranud vastava andmekorralduse eest vastutaja. Aga see arengukava kaotab kehtivuse pärast digiühiskonna arengukava vastuvõtmist, sest tõesti, tehisaru valdkonnas on väga palju muudatusi vahepeal juba toimunud. Digiühiskonna arengukava suurim muutus võrreldes varasemaga on see, et mitte riik ei loo endale IT-asutusi juurde, vaid erasektoriga koostöös lahendame me digiühiskonnale vajalikke küsimusi. 

Nüüd oli etteheide selles, justkui me oleksime maailma üks kõige halvemaid riike ühenduvuste poolest või maksumuste poolest. See absoluutselt muidugi tõele ei vasta. Majanduskomisjonis, kus oleks võinud muidugi olla ka Isamaa kohal, oli ilusti välja toodud see, et tegelikult on hajaasustuses kiire interneti kättesaadavus meil väga hea. 70% majapidamistest on ligipääsuga, Leedus ainult 40%, Lätis ainult 12% ja Euroopa Liidu keskmine on 50%, kusjuures Euroopa Liit keskmiselt on ju oluliselt väiksema hajaasustuse osaga. Ehk kiiretele ühendustele me oleme tänavu eraldanud 50 miljonit, mastidele üle 9 miljoni. Need sammud on suurusjärkude võrra suuremad, kui varasemalt eales on olnud. 

Vabaduste kaitse ja majandusperspektiiv. Majandusperspektiiv digiühiskonna arengukavas on vastavalt arengukava skoobile. Ehk siin on ettevõtete eksport avaliku sektori teenuste osas. Kõik ülejäänu korraldab endiselt majandusministeerium. Majandusministeerium korraldab endiselt ettevõtete toetamist mingit Berliini …

Kas soovite lisaaega? 

Jaa, palun! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Mitte mingisugust Berliini müüri siin vahel ei ole. See korraldus on ennast väga hästi õigustanud ja selle kujutamine sellega, et riigiteenuseid ja ettevõtete toetamist peaks tingimata ühes kohas tegema, ei ole mõistlik ega ole tegelikult ka teistes riikides niimoodi korraldatud. See oli ka tegelikult täiesti eksitav fakt või ei olnudki fakt, oligi eksitus lihtsalt. 

Mis puudutab rahastust, siis me tegeleme raha leidmisega kogu aeg. Järgmisest Euroopa Liidu rahastusperioodist me oleme taotlenud vähemalt 600 miljonit eurot. Järgmine Riigikogu koosseis, järgmine valitsus saab hakata neid vilju nautima, aga vähemalt 600 eurot me oleme taotlenud raha, et digiühiskonna teenuseid edasi arendada. Uus rahastusperiood tõesti neid võimalusi enneolematus ulatuses pakub. Need on ainult teenuste osas ja tehisaru osas, eraldi sellele veel on kõik infrastruktuuri ja kõike muud sellist puudutav. 

Nüüd, mis puudutab etteheidet selle kohta, et ilma õigusliku aluseta on saadud täitmisregistri kaudu ligipääs pangaandmetele, siis praktiliselt samal hetkel, kui see teadmine õiguskantsleri ettekirjutusega tuli, ma otsekohe peatasin sellise ligipääsu. Tõesti, sellist ligipääsu olla ei tohi, mina seda ligipääsu loonud ei ole, vastupidi, mina selle ligipääsu otsekohe lõpetasin ja see ligipääs on lõpetatud. Tuua seda näitena, et digiriik ei saagi toimima hakata, ei ole kindlasti õige. 

Õige on see, et see digiühiskonna arengukava tagab vabadused, tagab juhtimise olulise parandamise, sealhulgas praeguste opositsioonierakondade poolt, ma ütleksin, sageli käkki keeratud juhtimise olulise parandamise. Aga õige on ka see, mida on mitu korda rõhutatud, et see ei ole ühe ministeeriumi ega ühe ministri ega ühe erakonna arengukava. Seda arengukava on tehtud väga laialdases koostöös. Soovitan kõigil järele vaadata eelmise neljapäeva majanduskomisjoni avaliku istungi, kus erinevad osapooled seda laiaulatuslikult rõhutavad. See on suures koostöös ühiselt tehtud ja teeme seda üheskoos edasi. Aitäh! 

Suur tänu! Kuna siin kõlas ka seisukoht, et ambitsiooni langetamine Isamaa poolt, siis Urmas Reinsalu, teil on kaks minutit vastusõnavõtuks. Palun!

Ei, Liisa, ega ma ei rääkinud arengukava tekstist või ekspertide kaasamise sõnumist. Ma rääkisin valitsuse kehvast sooritusest. See, mis puudutab nüüd püsiühenduse allalaadimiskiirust, Eesti keskmiselt maailmas 68. kohal, tõepoolest, globaalselt, ütleme, kuidas me asetame ennast või milline on ambitsioonitase, aga millegipärast Leedu 150, Läti 135, Soome 125 ja Eesti 95. Küsimus, mis puudutab Euroopa Liidu fondide raha eraldamist, on väga põhimõtteline. Isamaa arusaam on, et meie keskne eesmärk nende rahade kasutamisel peab olema suunatud just nimelt majanduse konkurentsivõime tõstmisele. Samal ajal olete te asetanud piiri või seadnud eesmärgiks, et 43% 6,5 miljardist peab minema rohepöördele. Kui me räägime praegu nendest võimalustest, siis te hävitate ka strateegiliste valikute võimalusi tulevikus 2027. aasta järel. Ja see on väga tõsine probleem, millega te nii-öelda lahkumiskingitusena opereerite. 

Andmebaasi koha pealt ma päris täpselt aru ei saanud, et superandmebaase välistab see digiühiskonna arengukava ja kõik on otsekui sellele vastu ja kõik see on kuidagi konsensuslik. Aga meil on parlamendi menetluses see seadus, lugupeetav justiitsminister, mille esitas valitsus, mille surus koalitsioon oma häältega läbi ja mis oleks kehtiv õigus praegu, kui president ei oleks sellele asetanud vetot. Praegu tegeldakse ju selle vuntsimisega, nagu lehes on kirjutatud. Kümned kaebused on tulnud juristidelt, ettevõtlusorganisatsioonidelt. Selle remontimisega te ju praegu tegelete. See on ju teie tegelik kavatsus. 

Aga nüüd selle kohta, mis puudutab ambitsiooni. Küsimus ei ole mitte, et kõrge ambitsioon majanduskasvuks, avaliku sektori ressursi kokkuhoiuks, see on igati asjalik, aga te ise ei usu …

Teie aeg!

… majanduskasvu. Rahandusministeeriumi majandusprognoos näitab, et me oleme majandusseisakus ka järgmised neli aastat sisuliselt.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Olgu öeldud, et arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Sellega on läbi saanud ka meie tänane arutelu ja ühtlasi tänane Riigikogu istung.