Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Signe Riisalo, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees, et üle anda sotsiaalkomisjoni algatatud eelnõu. Me tegime selle otsuse eile, 14. aprillil ja see puudutab arstide endale retsepti kirjutamise õigust. Tegemist on probleemi lahendamisega, mis lahvatas meil eelmise aasta sügisel, kui senine praktika, kus arstid said endale retsepte ise kirjutada, muutus päevapealt. Selleks, et anda arstidele võimalus endale erilistes olukordades ravimeid kirjutada, selline piiratud õigus neile olema saab. 

Oluline on selle eelnõu juures mainida seda, et tervishoiuteenuse osutamise lepingut ei teki, samamoodi vastutuskindlustuse kaitset ei teki arstile, kes endale ise ravimi kirjutab. (Hääled saalis.) Ja me jätame ka õiguse … (Juhataja helistab kella.) Härrad tagapool! Ja me jätame endale võimaluse, et sotsiaalminister saab anda määruse, millega ta kehtestab ravimite loetelu, mille puhul me leiame, et riskid oleks liiga kõrged, mida endale välja kirjutada ei saa. Eelnõu on esitatud elektrooniliselt. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma annan üle arupärimise viienda parvlaeva tehniliste valikute ja sellega kaasneva saartega toimepidevuse tagamise kohta. 

Nimelt oleme siin taristuministriga pidanud mõnda aega kirjalike küsimuste raames kirjavahetust seoses riigi valikutega viienda parvlaeva tehniliste kriteeriumide osas. Me teame tänaseks, et uue parvlaeva hange on nii-öelda edukaks kuulutatud ja õige pea peaks minema lepingu sõlmimiseni. Aga õhus on väga mitmed merendussektori enda tõstatatud küsimused, mis puudutavad seda, kas täiselektriline laev arvestab kogu meie liinivõrkude vajadust, sealhulgas asendamisvajadust Hiiumaa ja mandri vahel, millised on tagajärjed sellel valikul, et uuel laeval on jääklassi oluliselt alandatud. Me nägime alles möödunud talvel, kuidas küll aastaid on jää meid hoidnud, aga me elame siiski kliimas, kus jääolud võivad saartega ühendust mõjutada. Ühesõnaga, tekibki väga palju küsimusi: millest lähtuvalt on need kaalutlused tehtud, kas järeleandmised laeva tehnilistes tingimustes on eelkõige eelarvesurve poolt või on riigil päriselt nägemus ja plaan, kuidas saartega parvlaevaühendust korraldada, ja suudetakse näha ette kui ainult üks hange? Igal juhul jääme ootama ministrilt täpsemaid vastuseid. Aitäh!

Lauri Laats, palun! (Lauri Laats: "Mul on kaks arupärimist.") Kaks korda kaks arupärimist. Ütle, kui sa esimese lõpetad, siis paneme uuesti aja.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna me sooviksime Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise Eesti elanike turvatunde vähenemise ja riigi julgeolekupoliitika kohta. Meil just toimus infotund ja ma vaatasin, et lugupeetud peaminister läks päris hea tujuga siit minema, vaatamata sellele, et inimeste turvatunne on Eestis vähenenud, ja päris tublisti. 

Riigikantselei tellimusel 2026. aasta märtsis läbi viidud uuringu kohaselt on Eesti elanike turvatunne märgatavalt vähenenud. Vaid 38% vastanutest leiab, et Eesti riik võib end turvaliselt tunda. See on viimase kolme aasta madalaim näitaja. Samal ajal on kasvanud inimeste ärevus 34%-lt 39%-le ning mure energiavarustuskindluse pärast on 58%-lt tõusnud lausa 71% peale. Nii et tegelikult need uuringud näitavad, mida inimesed tunnevad, kuidas nad ennast tunnevad, ja eks see peegeldab igapäevast poliitikat, mida siin püütakse ellu viia. 

Ja sellest lähtuvalt loomulikult me soovimegi esitada seitse väga põhjalikku küsimust. Loodetavasti leiab peaminister õige pea aega, et tulla ja vastata nendele. Aitäh!

Nüüd, teine arupärimine puudutab meie majandusolukorda ja on samuti suunatud peaminister Kristen Michalile. See teema puudutab ekspordi vähenemist ja selle mõju majandusele. Viimased näitajad, mida tõid ka statistika värsked andmed, on Eesti eksport vähenenud võrreldes eelmise aastaga 8%. 8%! Need on suured numbrid, mis peegeldavad meie SKP-d ja loomulikult meie sissetulekuid riigieelarvesse, lähtuvalt sellest. See on muret tekitav. Ma saan aru, et siin, nii nagu väga paljud ministrid käivad, ütlevad, et me oleme raskes olukorras. Ka teie kinnitate alati, kui soovite esineda, et me oleme raskes geopoliitilises olukorras, meil käib Ukraina sõda ja nii edasi. Aga Läti ja Leedu asuvad tegelikult geolokatsiooni poolest meile sarnases kohas. Ja täpselt samamoodi on nemad mõjutatud globaalsest poliitikast ja sellest olukorrast, mis on praegu Ukrainas, ehk siis Ukraina sõjast. Aga nendel ekspordimahud suurenevad, meil ekspordimahud vähenevad. 

Sellest lähtuvalt me soovimegi aru pärida. Me esitame kuus väga põhjalikku küsimust. Loodame, jällegi, et peaminister leiab aega õige pea tulla ja vastata nendele küsimustele. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kolm arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Läheme tänase päevakorra juurde.

Täna esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Maido Ruusmann, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Selle liiklusseaduse muutmise näol on kahtlemata tegemist majanduslikult kasuliku, keskkonda hoidva ja liiklusohutust suurendava muudatusega. 

Ma lühidalt võtaks kokku, kuna menetlus on juba täitsa lõpphääletuses, mis see muudatuse sisu siis on, kui me laseme Eesti maanteedele – küll jah, teatud maanteedele – esialgu pikemad veokid. 60 tonni massiga ja 25,25 meetri pikkusega on just see muudatus, mis tõstab veokulude efektiivsust. Ühe pikema autorongiga saab vedada kuni veerandi võrra rohkem kaupa, mistõttu on vaja vähem sõite, vähenevad kütuse-, aja- ja tööjõukulud. Seda eriti praegusel ajal, kui kütusehinnad on väga-väga kõrged ja see pärsib meie transpordiettevõtete konkurentsivõimet. Aga mitte ainult transpordiettevõtete, vaid tegelikult selle muudatusega paraneb ka Eesti ettevõtete üldine konkurentsivõime, sest kui transpordikulud vähenevad, siis väheneb ka üldine toote omahind ja konkurentsivõime selle kaudu suureneb. Autojuhtide puudus, sektori suur probleem – vähem autosid, vähem juhte vaja, annab sektorile leevendust. 

Aga pikas vaates, nagu ma enne ütlesin, peaks ka liiklusohutus seeläbi suurenema, kui me lubame pikad autorongid teedele. Kuna liigub vähem raskeveokeid, sellepärast et veokid on pikemad, siis ka liiklusohutus peaks paranema. Ja keskkonnamõju: vähem autosid, vähem põletatud kütust ja parem keskkonnajalajälg. Ei saa jätta mainimata ka seda, et lubatud pikad autorongid on juba meie Skandinaavia naabrite teedel pikka aega ja ka Lätis. 

Nii et eriti praegusel heitlikul ajal kahtlemata positiivse mõjuga liiklusseaduse muudatus. Kutsun üles kõiki selle poolt hääletama. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma tahan ka tänada. Üks mõistlik otsuse üle pika aja siin saalis. Sellest on pikalt räägitud ja ma loodan, et selle otsuse vastuvõtmisel ja selle seaduseks saamisel lõpetatakse ka teede peal lollused ära. Sest viimastel aegadel on ehitatud meil ringteid suurtele maanteedele selliseid, kus need pikad, need lubatavad tänasest autod küll läbi ei saaks. Ja me näeme neid kohti ka Jõgeval. Alles hiljuti ehitati see ringtee ümber, sest, noh, ka ühe järelkäruga ei olnud võimalik sealt mõistlikult ringi peal sõita ja see muutus ohtlikuks. Nii et väga hea otsus, seda on oodatud üle kümne aasta meie vedajate poolt. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, sõnavõtt kohapealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh! Ma ühinen samuti heade kolleegidega. Ma arvan, et see ongi õige asi, õige tegu. Lihtsalt kogu selle protsessi juures tekib küsimus, et pikalt-pikalt, lausa kümme aastat, nagu hea kolleeg Aivar ütles, ministeeriumilt tuli selge sõnum, et sellist seadust ei saa rakendada. Nüüd miskipärast, taristu ei ole meil suuresti muutunud, vaata et taristusse on veelgi vähem investeeritud, aga vaatamata sellele võetakse see õige otsus vastu. Ja selle üle on ainult hea meel. Aga tekib lihtsalt küsimus, mis siis kõik need kümme aastat tehti vahepeal ja mispärast oli selline vastupanu ministeeriumi ametnike poolt. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 798 lõpphääletus ja seda teeme peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 71 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 838 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Reili Rand Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et siin saalis ei tule kellelegi üllatuseks numbrid, millele oleme siin korduvalt tähelepanu juhtinud. 59% varadest kuulub 10%-le Eesti inimestest. See tähendab seda, et me oleme Euroopa riikidest ühe suurima ebavõrdsusega riike. Ja paratamatult, kuna kõnealune vanemahüvitise seadus ja vanemahüvitise puhul on tegemist asendussissetulekuga, kandub ebavõrdsus üle ka vanemahüvitise süsteemi. 

Ma ei ole sugugi kindel, et kõik meist siin saalis kujutavad ette, mida tähendab lapse kasvatamine, kui sinu sissetulek on täna muudetava eelnõu kohaselt 946 eurot kuus. 946 eurot kuus! Vanemahüvitise süsteemi ebavõrdsuse vähendamiseks on asjakohane pidada arutelu selle üle, mis on meie võimalused tõsta alammäära kiiremas ja ennaktempos, kui seda tänane miinimumpalga tõus võimaldab. Ka madalama sissetulekuga peredele on oluline luua reaalne turvavõrk, mis vähendab laste vaesusriski ja pakub vanematele vajalikku kindlustunnet. 

Alles hiljuti me nägime ka Keskerakonna ettepanekut, et lahendus võiks olla see, et tulevikus saavad vanemahüvitist kõik lapsevanemad ühe puuga ehk kõigile üks ja sama summa. Esmapilgul võib see tunduda isegi õiges suunas, aga ettepanek kõigile võrdset vanemahüvitist maksta käsitleb jällegi õiglust laste heaolu tagamisel liiga kitsalt. See jätab arvestamata, et vanemate rollid ja võimalused ei ole võrdsed. Me teame, et praegu langeb suur osa laste kasvatamise ja koduse elu korraldamise vastutusest eelkõige naistele. See mõjutab otseselt nii naiste töövõimalusi, sissetulekut kui ka valmisolekut lapsi saada. Kui pere loomine tähendab ühele vanemale ebaproportsionaalselt suurt koormust, siis pelgalt rahaline võrdsustamine ei lahenda probleemi. 

Uuringud on tõendanud, et võrdne kodutööde jaotus on seotud kindlama kavatsusega saada teine laps ning lapsehoolduse võrdne jaotus on seotud kavatsusega saada kolmas laps. Alles mõne aasta eest arvutati kokku, mis suurusjärgust me võiksime rääkida vanemate, eelkõige naiste tehtavast tasustamata hooletööst. Ma peaks ütlema, et see number võiks meid kõiki panna väga tõsiselt mõtlema. See on suurusjärgus 5–9% meie sisemajanduse kogutoodangust. See tähendab seda, et lapsevanemlus peab olema mõlema vanema vastutus, mistõttu me peame vältimatult rohkem rääkima ka meeste rollist. Kui isad võtavad suurema rolli vanemahüvitisega kaetud perioodist ja osalevad aktiivselt laste kasvatamises, paraneb nii perede toimetulek kui ka laste heaolu. See loob ka naistele paremad võimalused töö- ja pereelu ühildamiseks ning vähendab ebavõrdsust ja tööalast diskrimineerimist. 

Üks lahendus võikski olla see, et pikendada vanemahüvitise isadele ülekandmatuna broneeritud aega. See annaks isadele reaalse stiimuli võtta suurem roll lapse kasvatamisel ning aitaks peredes vastutust tasakaalustatumalt jagada. Samuti tuleb tugevdada järjestikuste sündide kaitset. Me esitasime möödunud aasta kevadel Riigikogu menetlusse eelnõu, et kui perre sünnib järgmine laps vähem kui kolmeaastase vahega, siis selleks, et pere rahaliselt ei kaotaks, tuleks suurendada vanemahüvitist koos keskmise brutopalga tõusuga. Tollal valitsuserakonnad seda ettepanekut ei toetanud, kuid nüüdseks on ka Reformierakond jõudnud selle idee endale sobivaks mõelda. Asjakohane oleks vähemalt see eelnõu, millele tõenäoliselt siit saalist leiab toetust võib-olla isegi kõikidest fraktsioonidest, ka päriselt töösse anda ja esimesed sammud perede heaolu ja turvatunde kasvatamiseks ära teha. 

Seega on tõsi, et majanduslik ebakindlus on jätkuvalt kõige olulisem sündimust mõjutav tegur. Elukalliduse kiire kasv, majanduslik surve ning turbulentsest välispoliitikast tulenevad julgeolekuohud on loonud olukorra, kus paljud pered ei tunne end tuleviku suhtes kindlalt. Eestis on lapse saamine üha enam seotud majandusliku võimekusega. 

Uuringud näitavad, et suurema sissetuleku ja kindla töökohaga inimestel sünnib Eestis rohkem lapsi. Samal ajal on oluline rõhutada, et üksnes toetuste tõus ei aita üksi laste saamist ergutada, kui samal ajal ei tegeleta ka muude takistustega– kas on võimalik leida taskukohane eluase, kas lastehoid on kättesaadav, kas töökoht on stabiilne ja palk piisav ning kas ühiskond tervikuna pakub turvatunnet. Seega, rahalised toetused ei ole imeruhi, need on vajalikud, aga mitte piisavad. 

Ehk siis tänane eelnõu on kindlasti eelnõu, mida tuleb toetada, kuid kui me räägime Eesti tulevikust, Eesti laste ja perede heaolust, siis on minu üleskutse meile kõigile, et palun suurendame ambitsiooni perede heaolu tagamisel, ja eelkõige valitsuserakondadele: hakkame lõpuks tegutsema. Uskuge mind, toetust on võimalik leida perede heaolul üpriski laialt üle välja. Aitäh teile! 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes meid interneti teel jälgivad! Antud juhul on tegu perehüvitiste seaduse muudatuste menetlemisega, mis on suhteliselt tehnilist laadi, aga kahtlemata on meil vajadus just sisuliste muudatuste järele. Kahjuks vot neid sisuliste muudatustega eelnõusid meie siin Riigikogu saalis ei ole veel näinud valitsuse poolt algatatuna. Sest tegelikult meie lastega pered vajavad selle kindlustunde taastamist, mis on viimase kolme aastaga ära võetud erinevate negatiivsete otsuste läbi ja ka tulenevalt meie üldisest riigi majanduslikust olukorrast. Seda on näha ka sündide arvu pealt. Meil on aegade kõige väiksem sündide arv.  

Vaatasin järele, ka selle aasta esimesed kaks kuud on juba väljas. Samamoodi on isegi võrreldes eelmise aastaga jällegi nii jaanuaris kui ka veebruaris sündinud vähem lapsi kui eelmisel aastal. Mida see kokkuvõttes Eesti jaoks tähendab, kui sündide arv jääbki niisuguseks 9000 juurde ja langeb veelgi? Mingit garantiid ei ole, et isegi see 9000 on lagi, sest me näeme, et sellel aastal on jällegi arvud väiksemad.  

See tähendab järgmise 25 aastaga –200 000 inimest Eesti jaoks. Need on kõik meie potentsiaalsed üliõpilased, meie teadlased, meie sportlased, meie ettevõtjad – kõik, kes jäävad täna sündimata ja kelle võrra saab Eesti olema vaesem. Majandus ja kogu meie kultuurielu hakkab selle läbi kannatama. Me juba täna näeme, kuidas lasteaiarühmasid vähendatakse, lasteaedu pannakse kinni. Järgmisena jõuab see laine koolidesse, ülikoolidesse, tööturule ja nii edasi, riigikaitsesse sealhulgas. Nii et see on väga tõsine probleem ja sellele ei ole valitsus siiamaani nende aastate jooksul reageerinud, kuigi ammu oleks pidanud.  

Nüüd on esimesed positiivsed signaalid meedias olnud. Üks valitsuserakond vähemasti on kolme vanemahüvitist puudutavat muudatust, maininud, et nad selliseid muudatusi toetaksid. Üks nendest on järjestikuste sündide korral vanemahüvitise suurendamine palgakasvuga. Vastava eelnõu – arvestades, et Reformierakond seda mõtet toetab – andis ka Isamaa sisse eelmisel esmaspäeval. Ma loodan, et see tuleb nüüd kiiresti menetlusse, sest sellele, ma usun, on siin Riigikogus väga laialdane toetus. 

See on muudatus, mida teadlased on väga pikalt välja toonud, et see on vajalik. Lühidalt kokku võttes tähendab see seda, et kui saadakse näiteks mitu last järjest ja vahepeal ei töötata või töötatakse väga lühikest aega, siis iga järgneva lapsega saadakse ikka sedasama vanemahüvitist mis esimese lapsega. Kui me arvestame, et meil on alates 2021. aastast toimunud palgakasv tööturul üle 40%, siis ilmselgelt see vanemahüvitis on ju ajale jalgu jäänud, mida maksti esimese lapse eest, kui juba saadakse teist-kolmandat last.  

Ja kui riik teeb siin ettevõtjatele etteheiteid, et kui lapsevanem pöördub vanemapuhkuselt tööle tagasi, miks talle ei maksta suuremat palka, näiteks on selliseid juhtumeid, kus teised töötajad on saanud palgakasvu, aga selle töötaja palka ei tõsteta, siis heidetakse seda tööandjale ette. Samas kui riik ise teeb täpselt samamoodi, veel hullemini. Ta üleüldse ei suurenda vanemahüvitist vahepeal, kui sünnivad järgmised lapsed. Nii et see probleem tuleb kindlasti kiiresti ära lahendada.

Kindlasti, mis on probleem? Peretoetuste kasv. Me ju teame, mismoodi meil hinnad on kõik kasvanud. Ja kui me täna oleksime suurendanud peretoetusi vastavalt hinnakasvule, siis juba ka esimese ja teise lapse toetus peaks olema mitte 80 eurot, vaid 87 eurot. Kolme lapsega perede toetus peaks kokku olema juba 70 eurot suurem.

Kolm minutit juurde, palun!

Kolm minutit juurde.

Nelja lapsega perel veelgi enam, 125 eurot peaks olema toetuse summa vahepeal kasvanud, aga neid kasvusid me ei näe, sest meil peretoetused ei ole ka indekseeritud. Nii et kui pensionid on indekseeritud, pensionärid võivad olla kindlad, et nende sissetulekud kasvavad koos elukalliduse tõusuga, siis kahjuks lastega pered on jäetud oma pead ja peavad ise vaatama, kuidas nad hakkama saavad. See kindlasti ei ole sündimust soodustav olukord. 

Ka küsitlused näitavad tegelikult, et see majanduslik koormus, mis peredel on, on takistuseks laste saamisele. Näiteks eelmise aasta uuringus ütlesid 43% naistest ja 38% meestest, et kui nende perre sünniks laps, siis see suurel määral halvendaks nende pere majanduslikku olukorda. No ei ole võimalik oodata, et sündide arvud kasvaksid, kui pered tunnetavad ennast majanduslikult sedavõrd ebakindlalt. 

Kindlasti Isamaa ootab siia saali eelnõusid, mis lisaks perehüvitistele tegeleksid ka eluasemeküsimustega, et Eestil oleks oma terviklik eluasemepoliitika. Sest hiljutisest uuringust on selgunud, et Tallinnas pooltel alla 35-aastastel inimestel  ei ole enda kodu, nad üürivad oma kodu. Ja jällegi, kui 35. eluaastani ei ole võimalik enda kodu soetada, siis kuidas me räägime lastest ja perest? Siin on vaja muudatusi

Samuti hariduse valdkonnas. Kuidas me käsitleme perekonda koolis? Tavaliselt, kui me vaatame täna perekonnaõpetuse programmi, siis seal ei ole terviklikke materjale. Üldiselt keskendutakse ainult negatiivsetele külgedele, ei räägita sellest, kui tore on pere ja lapsed, kuidas luua häid paarisuhteid, kuidas lapsi kasvatada. Positiivset programmi on vaja meie noortele. Nii nagu me õpetame neid oma karjääri planeerima, me peame õpetama neid ka oma perekonnaelu planeerima, et nad ei lükkaks laste saamist ka liiga kaugele edasi. See on järjest suurem probleem, et lapsi hakatakse saama nii hilja, kus see enam ei ole võimalik, ja siis tuleb silmitsi seista selle tragöödiaga. 

Ühesõnaga, neid teemasid on palju, millega kõik valitsus peaks siia Riigikogu ette tulema, eelnõudega. Isamaa fraktsioon ootab neid sisulisi eelnõusid, mis pööraksid meil sündimuse kasvule, mis toetaksid meie peresid ja et Eestil oleks järelkasv ja Eesti oleks tugev ja jätkusuutlik. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel sõnavõtt kohapealt. Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Tänan, kallid kolleegid, sõna võtmast laiemalt perepoliitika küsimustel, aga ma tuletan ülejäänud rahvasaadikutele meelde, et me asume hääletama kolmandal lugemisel sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmist, mis on tõukunud pelgalt sellest, et Vabariigi Valitsus kinnitas alampalga. Selleks, et miinimummääras makstavad vanemahüvitised oleksid kooskõlas alampalgaga, ka seda muudatust me siin Riigikogus algatasime ja menetlemas oleme. Kitsas, tehniline, aga inimeste toimetulekut väga oluliselt puudutav eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 838 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 838. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse (2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine) eelnõu 857 kolmas lugemine. Avan fraktsioonidele läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! See eelnõu, mis praegu saab lõpphääletusel tõenäoliselt kogu saali toetuse, ei ole piisav. Me räägime aktsiisitõusude ärajätmisest 1. maist. See seisukoht, et aktsiise ei tohi tõsta, oli Keskerakonna seisukoht juba eelmine aasta, kui me menetlesime seda otsust ja võtsime vastu selle aasta eelarve. Ehk siis mul on hea meel, et praegune valitsus ja tõenäoliselt ka koalitsioon tervikuna on aru saanud, et see otsus, mis tol ajal vastu võeti, oli vale. 

Nüüd, küsimus on selles, et see olukord, kus me praegu oleme, ja need kütusehinnad, mida me igapäevaselt näeme erinevates tanklates, on kõrged. Ja tegelikult sama olukord on ka teistes riikides, me ei ole ainukesed. Erinevus on nüüd selles, et teised riigid võtavad hoopis teistsuguseid meetmeid tarvitusele, mis mõjuvad kindlasti väga positiivselt väga paljudele ettevõtetele, sektoritele ja inimestele. Ehk nad hoolitsevad selle eest, et majandus ei jääks seisma ja majandus ei sulguks. Miskipärast meie ei julge neid otsuseid teha või ei soovi, või on see puhas teadmatus, kuidas tegelikult majandus toimib. 

See jutt, mis on tulnud lugupeetud rahandusministri poolt, et me ei tohi soosida tarbimist – no andke andeks, kui sa ei soosi tarbimist, kuidas sa siis üldse majandust turgutad? Ja need majandusnäitajad ei ole meil just kõige paremad. Ja jällegi, ma jõuan selleni, et miskipärast rahandusministrile kuidagi ei meeldinud, et Keskerakond võrdleb naaberriikidega. Meie majandus, Läti ja Leedu, kus majanduskasv on 2,9 ja 2,6, kui ma nüüd numbriga ei eksi, ja meil on 0,6. Miskipärast need numbrid ei meeldi ja ütleb, et tegelikult ei tasu selliseid numbreid üldse võrrelda. Aga mille jaoks siis seda statistikat tehakse, mille jaoks siis neid esitatakse, mille jaoks on olemas Eurostat ja mille jaoks on olemas meil Eesti statistika? 

Nii et loomulikult tuleb meil lähtuda numbritest, tuleb lähtuda erinevate riikide olukorrast ja tuleb analüüsida, tuleb vaadata sisse sinna, mida meie teeme valesti, mida nemad teevad õigesti või vastupidi, ja võtta paremad näitajad ikkagi tarvitusele. Need tuleb kasutusele võtta. Nii et veel kord: head sõbrad ja lugupeetud Riigikogu liikmed, kui te soovite anda lisaenergiat meie majandusse, siis me peame võtma lisaks sellele otsusele vastu ka teised otsused. Keskerakond on omalt poolt teinud konkreetse ettepaneku: langetada vedelkütuste käibemaksumäära 24%-lt 13% peale. See kindlasti annab väga suure mõju. See annab hinnale suure mõju ehk hinnad tulevad alla. 

Lisaks, ma lihtsalt tuletan teile meelde, mis otsust me täna teeme, puhtalt diislikütuse näitel. Kui me praegu võtame selle otsuse vastu, siis diislikütuse ühe liitri hind peaks langema 3,5 senti. 3,5 senti! Vabandust! Jääb samaks. Ehk me pidurdame selle tõusu, siis ta ei tõuse 3,5 senti. Aivar, aitäh sulle väikese paranduse eest! Nii et tegelikult me seda postihinda kütusejaamas ei reguleerigi, aga me ennetame seda, et see veel tõuseb 3,5 senti. 

Aga mida me tegelikult riigina tarbijatelt võtame käibemaksu kaudu tagasi? Sest hinnad on ju tõusnud. Ja see on puhas matemaatika. See number on tunduvalt suurem, see on üle 10 sendi liitri pealt, see on lihtsalt diisli näitel. See on probleem. Ja see on see koht, kus me võiksime inimestele abiks tulla, ja see lisakopikas või lisasent, mis me pidevalt selle kütuse hinna tõusu kaudu võtame, et seda mitte võtta – minu arust see on see oluline koht, mida me peaksime arutama. 

Nii et ma loodan, et kui meie eelnõu tuleb ka saali, siis te selleks ajaks olete teisel meelel ja tulete toetate meie ettepanekuid ja teete õigeid otsuseid. Aitäh!

Aitäh! Loodan, et volitusega. Ilma volituseta? Ilma volituseta ei saa. Aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Keegi annab ikka mulle selle volituse tavaliselt. Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid muidugi toetavad seda eelnõu ja aktsiisitõusude ärajätmist. Praeguses olukorras on see igati õige samm. Maailmaturg on närviline ja energiahinnad kõrged, ebakindlus kasvab. Kui hiljuti oli lootus, et USA ja Iraani vahel miski vaherahu ja mõistlik mõte ikka sealt tuleb, siis nüüd on asendunud blokaad blokaadi blokaadiga ja ega siin lihtsat lahendust tulemas ei ole. 

Aga sellega seoses tekibki küsimus, kas Eesti valitsus teeb veel midagi peale selle mõistliku sammu või ütleb kõigele jätkuvalt siiski ei, nagu ta on senimaani teinud. Ma toon lihtsalt välja, et teised riigid on ikkagi teinud vähe enamat, otsustanud ja planeerinud. Lätis vähendas parlament ajutiselt diislikütuse aktsiisi. Leedus langetati rongipileti hindu, samal ajal on ka seal kaalumisel diislikütuse aktsiisi ajutine vähendamine. Saksamaa samuti kütusemakse leevendas. Tegelikult ka Euroopa Komisjon ütleb, et liikmesriigid võiksid kasutada ajutisi, sihitud ja tähtajalisi leevendusmeetmeid, et aidata inimesi ja ettevõtteid kõrgete energiahindade ajal. Muidugi ütleb ta ka seda, et peame vähendama oma sõltuvust fossiilkütustest, aga väga paljud saalis olevad inimesed ei kipu sellest väga hästi aru saama, aga see selleks. 

Nüüd, küsimus, millele väga palju keskendutakse, ei ole ju tegelikult tanklaposti hinnas, küsimus on ju palju laiem. Kütuse hind jõuab transpordi hinda, see jõuab toiduainete hinda, see jõuab põllumajandusse, teenustesse, jõuab lõpuks iga pere ostukorvi. Seda ütleb ju ka selle eelnõu seletuskiri, et see vähendab inflatsioonisurvet, ja on siin muid häid asju, et kõrged energiahinnad pidurdavad majandust ja mõjuvad riigieelarvele tervikuna negatiivselt. Väga õige kõik! Seega ei saa keegi öelda, et me räägime siin täna mingisugustest tanklahindadest või sentidest, me tegelikult räägime majanduse ahelmõjust. Kui me räägime nüüd sellest, siis tuleks, ma arvan, valitsuselt küsida veidi enam kui see üks eelnõu. Jah, aktsiisi langetamine või mittetõstmine või mis iganes selles mõttes kütusepuuduse probleemi muidugi ei lahenda, see maksumeede ühtki tankerit siia lisaks ei too, aga see ei tähenda, et riigil ei oleks mitte mingit rolli siinkohal. Riigil on küll roll leevendada seda lööki inimestele ja ettevõtetele. 

Sotsiaaldemokraadid on näiteks välja toonud ühistranspordipiletite odavamaks muutmise, selle lükkas valitsus laualt maha, öeldes, et see kasvatab survet valel ajal ja vales kohas. Siis me oleme välja pakkunud toiduainete käibemaksu langetamise, sellest ka ei taheta rääkida, see on liiga kallis, täidab ainult kaupmeeste taskuid. Hiljuti kaitsesin siinsamas puldis lastetoidu ja imikusegude käibemaksu langetamist, see on ülimalt eelarvesõbralik meede, väga väike raha oleks eelarvest läinud – see ka ei sobinud. Nii et ka see mõte ei sobinud! Ühistranspordi soodustamine ei sobi, toiduainete käibemaksu langetamine ei sobi, mitte miski justkui ei sobi. Siis tekib küsimus, mis siis sobib sellele valitsusele. 

Olgu, täna teeme väga olulise otsuse, jätame aktsiisitõusu ära, me kindlasti toetame seda, aga tegelikult me ei kuule valitsuse plaane ega järgmisi samme. Mis need alternatiivid on, kui kõigile nendele ettepanekutele öeldakse "ei"? Aga mis siis meie tulevik toob? Kui nüüd kütusehinnad tegelikult ei lange lähiajal, siis mingisuguseid samme ja otsuseid valitsuselt ikkagi eeldaks. Kas kaalutakse sihitud toetusi sektoritele? Kas kaalutakse ajutisi tähtajalisi meetmeid ühistranspordis? Kas kaalutakse näiteks toiduainete hinna leevendusi? Kas kaalutakse põllumajandusele ja transpordisektorile mingeid erilahendusi? Kas kaalutakse üldse midagi peale selle, et öelda, miks ühe või teise ettepanekuga edasi ei saa minna? Ma loodan, et kaalutakse, aga tahaks ka nendest asjadest kuulda. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma pean tänama koalitsiooni, et nad toetasid Isamaa eelnõu. Oleme ausad, Isamaa andis selle eelnõu üle ja läks ainult kolm tundi mööda, kui peaminister raadiosaates ütles, et hea mõte. Ja no läks veel kaks päeva mööda, kui valitsus tegi otsuse, et võiks siia tuua. Aga ütleme nüüd ausalt, et see eelnõu, mille me praegu, ma loodan, ühiselt vastu võtame, on kütuseaktsiiside tõusu peatamine, sest järgmisel aastal selle seaduse alusel tõusevad aktsiisid kaks korda. 

Me peaksime täna väga selgelt aru saama, mis olukord tegelikult maailmaturul kütustega on. See mõju, et Iraanis käib sõda ja sealtkaudu läbi Hormuzi väina juba üle kuu aja tankerid ei sõida, jõuab Euroopasse alles järgmisel kuul. Me näeme täna väga selgelt, et meie naabrid, kus kaudu Eesti transiit toimub – Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Rootsi –, on teinud kõik otsuse aktsiisi langetada või toetada transiidisektorit. Ainukene selles tsüklis on kõige Euroopa ääre peal olev riik – Eesti. 

Ma küsisin täna peaministrilt, miks meie ei plaani täpselt sama olukorda teha, nagu me tegime 2020. aastal, kui oli koroona ja me vähendasime aktsiise. Meie ettepanek on täpselt samasugune, et vähendame diisliaktsiise Euroopa miinimumnumbrini, ja kolmeks kuuks. Ja kolme kuu pärast vaatame, mis on turul juhtunud. Täpselt samamoodi tegime 2020. aastal, leppisime kokku, et üheks aastaks ja siis jälgime. Saime veel paar aastat hoida aktsiisi madalal, aga siis tulid teised võimule ja nüüd me näeme, mis tegelikult turul on. 

Aga nüüd on seis juba selline, et Eesti transiidi- ja transpordivedajad on läinud Lätti tankima. Lätti tankimisega lähevad siit Eestist ära mitte ainult aktsiisimaksud, vaid ka kütuseaktsiisimaks. Kui aktsiisi osa on suhteliselt väike, siis käibemaksu osa kütusel on väga suur. Ja kui mõned veel ei ole aru saanud, siis aktsiisile ja kütuse hinnale järgneb käibemaks. Aga ka see käibemaks läheb ära. Tänasel hetkel on ju maksud põhimõtteliselt pool kütuse hinnast. 

Kui kuu aega tagasi oli kütus, diislil tanklas 1,3, siis täna on mõnes kohas on kaks pluss. Mõnes kohas loetakse siin postihindasid, et kuskil on odavam ja kuskil on kallim. Saage aru, põhi kütuse tarbimine on suurtel masinatel ja need ei vaata mitte postihinda, vaid seda hulgihinda, millega neil on leping sõlmitud. Täna on Lätis 10–11 senti odavam kütus kui Eestis. On selge, et need maksud sõidavad juba nädal aega Eestist Lätti. Me oleme selle vea korra teinud, ärme teeme täpselt sama viga. 

Mul on väga kurb, et esmaspäeval te ei toetanud Isamaa fraktsiooni ettepanekut viia kütuseaktsiis diislil Euroopa miinimumtasemele. See mõju on meie majandusele väga suur, praktiliselt igas ettevõtlussektoris on transport, rääkimata toiduainetest ja kauplustes müüdavast toiduainest või tööstusest. Me viime majanduse veelgi hullemasse olukorda. 

Ja kui keegi tuleb siin rääkima, et see viib planeeritavast riigieelarvest raha välja, siis ta ju valetab. Nii palju arvutada peaks oskama, et iga Riigikogu liige peaks oskama protsenti võtta. See, kui me soovime vähendada kütusel diisliaktsiisi, on ilma käibemaksuta alla 10 sendi, koos käibemaksuga natukene üle 11 sendi. Aga see, et hind on 1,3-lt eurolt kahe peale läinud, on üle 16 sendi võitu. Paljalt käibemaksult! Nii et tegelikkuses riigi tulud kasvavad sõltumata sellest. 

Aga kui me seda otsust ei tee, siis me näeme, et kõik maksud, mis on seoses diisliga, lähevad Eestist välja. Ehk …

Kas on lisaaja soov? 

Palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisa. 

Ehk laekumine riigieelarvesse jääb selle võrra veelgi vähemaks. Ma ei saa aru, miks seda probleemi, ma saan aru, ei ole isegi koalitsioonis tõsiselt arutatud, ei ole majanduskomisjonis, nagu ma sain komisjoni esimehe jutust aru, tõsiselt arutatud. Me ühelt poolt saame aru, et me toetame oma transpordisektorit, anname võimaluse seitse aastat tagasi tonnaaži tõsta, nüüd me lubame pikematel autorongidel sõita, aga kütus on seal väga oluline. 

Kui keegi räägib, et läheme rohelisele kütusele veoautodega üle, siis see aeg ei ole veel käes, sest lihtsalt selliseid masinaid ja selliseid kütuseid täna ei ole. Vesinikeautosid mõned üksikud on, mis täna turu peal ei konkureeri. Midagi teha ei ole, täna on fossiilne kütus see, millega enamikku transpordi tehakse, tahes või tahtmata. 

Isamaa Erakond küll toetab seda eelnõu, sest see on meie enda eelnõu, aga ma veel kord rõhutan, et täna peaks koalitsioon kiirelt kokku tulema ja tegema otsuse, et viia diisliaktsiis miinimumtasemele, mitte nii, nagu müüdi maha kaevandusõigus 30 aastaks põlevkivile. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Tere päevast! Austatud aseesimees! Head kolleegid! Lähis-Ida kriisi kestuse kohta pole teada, millal toimub rahunemine. Tarnehäired mõjutavad nafta kättesaadavust ja hindu kogu maailmas, mitte üksnes diislikütuse ja bensiini, vaid kõikide energiatoodete hindu, sest teatud maani on energiatooted omavahel asendatavad. Lähis-Ida kriis on jõudnud Eesti jaemüügihindadesse ja et mitte riigi poolt anda hoogu energiatoodete hinna tõusule, on valitsus toonud Riigikogule arutamiseks kiireloomulise eelnõu. 

Hoopis teistsugustes oludes kavandati käesoleva aasta 1. maiks aktsiiside tõusu ja valitsuse eelnõu sisu on selle aktsiisitõusu ärajätmine. Kristen Michal ütles kõnealust eelnõu valitsusest teele saates, et ajal, kui hinnad tõusevad, ei ole mõistlik teistes oludes tehtud otsuseid ellu viia. Jürgen Ligi lisas omalt poolt teoreetilise käsitluse, öeldes, et praeguse hinnatõusu taga on pakkumise takistused ja see tähendab, et suur lahendus peab olema eelkõige nende kõrvaldamises ja pakkumise suurendamiseks. 

Tõepoolest, teooria on väga lihtne ja selge. Teisisõnu, hindade stabiliseerumiseks on meil tarvis rahumeelse majanduskeskkonna taastumist Lähis-Idas. Teooriat peab tundma, aga praktikas ei saa Eesti kuigi palju ära teha Lähis-Idas puhkenud tulise kriisi lahendamiseks. Me peame kohanema ja tegema seda, mis on võimalik Eestis teha. Kõnealuse eelnõu eesmärk on leevendada energiakandjate hinnasurvet Eesti tarbijatele ja ettevõtetele ning pidurdada inflatsiooni. 

Energiatoodete hinnad mõjutavad kõikide riikide inimeste majanduslikku toimetulekut ning majanduskasvu. Eri riigid on näinud ette erinevaid meetmeid energiatoodete hinna kiire kasvu mõjude leevendamiseks. Tagantjärele teadmisena võib öelda, et Eestis on 2026. aasta algusest kehtima hakanud 700 eurot maksuvaba tulu kõigile, mis jätab tööinimestele kätte 580 miljonit eurot ja suhteliselt kõige suurema summa keskmisele Eesti tööinimesele, see aasta algul kehtestunud või jõustunud maksumuudatus jätab keskmisele Eesti tööinimesele kätte ühe kuupalga aastas. Ka see on leevendusmeede kõikidele heitlikele aegadele, mis praegu maailmas on. 

Opositsioonierakondadel ei ole puudu fantaasiast, milliseid leevendusmeetmeid, subsiidiume ja toetusi tuleb veel ellu kutsuda. Kõigil nendel ettepanekutel on hinnasilt kümnetes miljonites, kokku liites sadades miljonites. Selle raha asendamise kohta pole opositsioonipoliitikutelt tulnud ühtegi tõsiseltvõetavat ettepanekut. Eelnõu mõjul peaks diislikütuse ja bensiini hind tanklates jääma 4 senti tõusmata, mis kütuseostjale tundub kindlasti väike samm, aga otsuse mõjul väheneb riigi tulu energiatoodete aktsiisist 40 miljonit, mis on riigieelarve jaoks suur summa. 

Riigipoolne leevendusmeede saab selle eelnõu seaduseks saades tehtud, vabal turul sünnib hind müüja ja ostja vahelise kokkuleppe tulemusel. Jääb üle siis loota, et see 40 miljonit, mis riigi tulust jääb vähemaks, jääb alles tarbijate rahakotti. See on minu poolt kõik. Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 857 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda ka teeme.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse (2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisitõusude ärajätmine) eelnõu 857. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kehtestada taastuvenergia tootmisrajatiste arendajatele kohustuslikud finants- ja vastutustagatise mehhanismid omavalitsuste ja kogukondade kaitseks arendaja pankroti või projekti võõrandamise korral" eelnõu 810 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel teile tutvustada otsuse eelnõu, millega teha Vabariigi Valitsusele ettepanek kehtestada taastuvenergia tootmisrajatiste arendajatele kohustuslikud finants- ja vastutustagatise mehhanismid omavalitsuste ja kogukondade kaitseks arendajate pankroti või projekti võõrandamise korral. 

Selle eelnõu eesmärk on see, et Vabariigi Valitsus töötaks välja ja esitaks Riigikogule seadusandliku lahenduse, mida ja kuidas peaks käituma kohalik omavalitsus, kes on jäänud pankrotti läinud näiteks tuuleparkide arendusega omapäi. Ega head vastust siiani ei ole. Me lähtume ka sellest põhimõttest, et taastuvenergia arendamine ei ole riskivaba äritegevus ning arendusriskide kandmine ei saa jääda ebaproportsionaalselt kohalike omavalitsuste ja ka maksumaksja kanda. 

Eesti viimaste aastate taastuvenergia arendused on näidanud, et tuule- ja päikeseparkide rajamine sõltub oluliselt turuhindade kõikumisest, toetusskeemidest ja ka müügiportfelli olemasolust. Ka tehniliselt toimiv tootmisrajatis võib osutuda majanduslikult elujõuetuks, kui hinnariskid ei ole juhitavad. Toon siia kõrvale näite Eesti Energia all- ja tütarettevõttele Enefit Greenile kuulunud tuulepargi Soomes, Tolpanvaaras, kus äsja maksumaksja rahaga valmis saanud tuulepark ei osutunud majanduslikult elujõuliseks ja see müüdi maha alla omahinna. 

Toetun ka Eesti Energia juhatuse esimehe Andrus Durejko hinnangule, kes on öelnud, et ükski tuulepark praegustes turutingimustes ilma toimiva müügiportfellita ei ole elujõuline ning usu peale rajamise aeg on möödas. Eesti Energia juht on ka öelnud, et taastuvenergia projektidesse on investeeritud 1,1 miljardit eurot ja need ei ole ennast ära tasunud või kasumlikuks muutunud. Andrus Durejko on öelnud, et Eesti Energia peab majanduslikult mõistlikumaks pankrotistuvate tuuleparkide ja päikeseparkide kokkuostmist turult, mitte enam hakata nullist arendama. 

Samuti toetun ma Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuhi sõnadele, Terje Talv ütleb, et praegustes hinnatingimustes on äärmiselt keeruline rajada uusi tuuleparke nii, et need oleksid kasumlikud. Ehk väga suurte kogemustega juhid ja arendajad on tunnistanud, et on väga suur oht, et tuulepargid võivad minna pankrotti. 

Sealt tuleb tõepoolest see teine pool, et mis siis saab, kas need lepingud, mis on näiteks sõlmitud kohaliku omavalitsusega või ka maaomanikuga, hoonestuslepingud, pärast pankrotti enam kehtivad. Mida peab omavalitsus tegema, kui need tuulikud on aegunud? Kust leida raha demonteerimiseks? Meil puudubki õiguslik raamistik. Me teame ju – toon näitena ka E-Piima juhtumi –, et tarnijad jäävadki rahast ilma, ja kui on pankrot, siis muutub kohalik elanik justkui võlausaldajaks. 

Selle üle oli meil väga suur arutelu ka majanduskomisjonis. Mina olin põhimõtteliselt valmistunud oma seisukohta kaitsma sellest lähtepunktist, et ma peaksin tõestama, et pankrot on võimalik. Meile on ju igal aastal tuulearendusi reklaamitud kui ülikasumlikke objekte, projekte, mis toodavad kasumit, kõigile on kasulikud, kogukondadele ja omavalitsustele. Minu põhirõhk oma eelnõu kaitsmisel peab toetuma just selle pankrotiolukorra tõestamisel või kinnistamisel. 

Aga majanduskomisjonis oli Kliimaministeeriumi esindaja Peep Siim, kes täiesti nõustus, et selline olukord on olemas. Tuli välja, et ka Kliimaministeeriumis on juba arutelu all olnud, mida teha selliste olukordadega või millised peavad olema finantstagatised, milline on tegelikult kogu see elukaar. Kui me räägime tuumaenergiast, siis me arvestame kogu seda elukaart, et mis siis saab, kui lõpetab tuumajaam ka oma tegevuse või kuhu läheb tuumakütus pärast kasutamist. Aga tuuleenergia puhul on jäetud sinna tühik. Mis vestluses selgus? Selgus see, et nad on jätnud selle teadlikult arvestamata, kuna meie naabrid ei tegele sellega. Kusjuures, juba vaikselt kõrval olevad riigid, kaugemal olevad riigid muretsevad selle pärast, kuidas lahendada olukord, kus tuulepark kas või lõpetab töötamise, kes siis demonteerimiskulud katab. 

Põhiline põhjus, miks ei saa seda finantstagatist sinna juurde panna, on see, et tuuleenergia läheks liiga kalliks, et me ei konkureeriks naabritega, Läti ja Leeduga. Seetõttu jätame selle riski õhku, et tuulepargid jäävadki nii-öelda õhku. Kes siis need kohustused võtab kanda, kui enam ei ole vastutajat? See on ka turu moonutamine, et me loome kunstlikud tingimused, et hoida hinda veel madalamal. 

Samas, ma tuletan meelde, et kui me vaatasime ka Eesti Energia eelmise aasta aruannet, siis selguski, et 2025. aasta kolmandas kvartalis müüdi või suudeti vähem toota, kui oli võimekust. Tuult oli, ilmastikuolud olid kõik suurepärased, aga ei pääsetud turule, sest elektri hind oli null. Turule pääsesid need tootjad, kes said müüdud kilovati pealt taastuvenergia tasusid, toetusi. Me ei taha isegi sellest rääkida, see on justkui tulevikku lükatud. Jah, üks keskmine tuulepark peaks 40 aastat vastu pidama, on ka erinevad versioonid, mõned ütlevad, et 25. Aga see on oluline asi ka kohalikele omavalitsustele. 

Ma olen uurinud teiste riikide näitel, kui palju läheks ühe tuuliku demonteerimine maksma. Hinnanguliselt on ühe megavati võimsuse ehitusraha 1 miljon. Näiteks, kui on 6-megavatine tuulik, siis selle keskmine hind on 6 miljonit. Saksamaa näitel on tehtud arvestus – või äkki oli Austria –, seal öeldi, et lammutuskulu on 0,7% ehituskuludest. Ehk kui tuulik maksab näiteks 10 miljonit, siis 700 000 eurot keskmiselt oleks see demonteerimine. Ka Kliimaministeerium on teinud neid arvestusi, nemad on teinud 38 tuuliku pealt ja saanud summaks 4–5 miljonit. Aga see kindlasti oleneb, kui tihedalt ja mis tingimustes need tuulikud on. Seda enam, et ma olen näinud ka maaomanike ja arendajate omavahelisi hoonestuslepinguid, mis on tihtipeale olnud väga kahjumlikud tulevikku vaadates just maaomanikule, kui on öeldud, et taastatakse algne olukord. Samas on arendajad ka ise väitnud, et selle vundamendi maa seest väljavõtmine on väga kulukas ja võetakse kas ühe meetri sügavuseni või kahe meetri sügavuseni. 

Ega maaomanikel ei ole ka juhendeid, kuidas kaitsta ennast selle olukorra eest, kui peab tuuliku eemaldama. Ka Kliimaministeerium nõustus, et omavalitsustele tuleks saata juhendid, need juhendid justkui oleksid ka väljatöötamisel. Aga juba on ju hiljaks jäädud. Meil on väga paljudes piirkondades jõutud detailplaneeringuteni, igasugused hoonestuslepingud on juba sõlmitud. Ehk inimesed on nähtavasti ka endale kahjumlikke lepinguid teinud. 

Oma eelnõu juurde tagasi tulles ütlen, et meie suur soov on, et valitsus võtaks asja tõsiselt ja hakkaks tegelema sellega, et töötada välja finantstagatised või kindlustusmehhanismid taastuvenergia arendajale, omavalitsustega sõlmitud kohaliku hüve kokkulepete ja talumistasude täitmise, ka pankroti korral, et ei juhtuks nii, et kui tuulepark läheb pankrotti, tuleb uus omanik, kes võib-olla ei tahagi kuulda nendest kohalike hüvede kokkulepetest. Samuti on arendajale kohustuste automaatne ülekandmine uuele omanikule näiteks tootmisrajatise või projekti võõrandamise puhul. Need kõik on ju siiamaani läbi rääkimata. 

Ja ka riiklik vastutusfond või muu solidaarsusmehhanismi loomine erandjuhtudeks, kus arendaja tagatis on ebapiisav. Tõesti, me näeme, et taastuvenergia arendused ei pruugi olla kasumlikud ja et ikkagi saaksid need kohalikud omavalitsused need talumistasud ja need kohalikud hüved kätte, mitte et need jäävad justkui ilusaks lubaduseks. Ja ka sanktsioonimehhanismid näiteks, kui tuulikupargi omanik, arendaja, ei pea kokkulepetest kinni. Mis me siis teeme? Tuulik keset valda on ka siis tegelikult häiring, kui ta ei tööta. Ma näen, et need keskkonnatasud, mis praegu on välja töötatud tuuleenergia müügi pealt, ei ole piisavad. Tuuliku arendaja peab ka siis talumistasu maksma, kui see ei tööta. Öösel on need punased vilkuvad tuled väga häirivad, ka visuaalne pilt 300 meetri kõrgustest tuulikutest on väga häiriv. Ei saa siduda talumistasu ainult sellega, et tuulik töötab, vaid ka sellega, et seda peab visuaalselt taluma. 

Ja need mehhanismid annaksid kogukondadele kindlustunde, võib-olla ka rahulikuma une maaomanikule. Need on asjad, millest me peame rääkima ja mis tuleb lahendada. Selle põhjus ei saa olla ainult see, et oi, see ajab tuuleenergia kalliks. Me peame ausad olema. Me oleme ju rääkinud ka tehnoloogianeutraalsest energeetikast. See oleks turumajanduslikult õige, igal asjal on hind, demonteerimisel on hind, talumistasul on hind. See peab olema iga tootmise juures, muidu me ei tegele turumajandusega, vaid lihtsalt plaanimajandusega. Aga ma arvan, et ma olen andnud oma ülevaate põhjalikult. Kui on küsimusi, olen valmis nendele ka vastama. Aitäh!

Aitäh! Ja mõned küsimused teile on. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te küll põgusalt puudutasite seda küsimust juba, aga ehk te oskate natuke praktilisemalt rääkida omaenda kohaliku omavalitsuse kogemuse pinnalt ka, mis siis saab nendest kohalikest omavalitsustest, kelle territooriumile jäävad need pankrotti läinud tuulikupargid. Kelle kanda siis praegu kehtiva õiguse kohaselt või praegu sõlmitud lepingute kohaselt need kulud jäävad, mis puudutavad tuulikuparkide demonteerimist? Seda esiteks, kelle kanda need jäävad. Ja teiseks, kas on ka mingisuguseid hinnanguid tehtud, kui palju ühe sellise suure tuuliku demonteerimine, kaasa arvatud selle vundamendibaasi välja kaevamine, laiali lõhkumine, äravedamine, reaalselt maksma läheb?

Aitäh! Ma toon nüüd oma valla näite. Vinni valda on planeeritud kuni 150 tuulikut. Kui palju nendest planeeringusse veel jääb pärast keskkonnamõjude hindamist, näitab aeg. Isegi neist kui 50 või iga kolmas tuulik ei sobitu, siis peame ikkagi arvestama 100 tuulikuga kõrgusega kuni 300 meetrit. Ja hetkel, ütleme, võlaõiguse järgi peab kõigepealt sellega tegelema ju maaomanik, kui tema maal on näiteks mõni ohtlik, ütleme, ta on aegunud, see tuulik on oma eluea ära elanud, ta võib olla juba ümbruskonnale ohtlik. Ka maaomanik vastutab esialgu. Aga nagu ikka, kõik, mis toimub omavalitsuse pinnal, kui maaomanik ei saa sellega hakkama, siis on järgmine käik omavalitsuse poole. 

Mul oli huvitav vestlus Marko Pomerantsiga, kes kinnitaski – kogenud minister, kogenud poliitik – ühel koosolekul, et jah, see ongi omavalitsuse probleem, see demonteerimine, ja tõi näite, et tema teab juhtumit, kus omavalitsuse töötajad läksid ka kanu söötma, kuna ettevõte oli pankrotti läinud ja kõik töötajad läinud. Niivõrd võib see olla omavalitsuse probleem. Ma muidugi arvan, et omavalitsuse töötajad ei lähe seda demonteerima. Aga kui me vaatame valla eelarvet, siis Vinni vallas on valla eelarve umbes 18 miljonit. Ja ühe tuulepargi demonteerimine – ma võtan tuuliku, tuulik on parem –, 100 tuulikut, ligikaudu 0,7 miljonit oleks ühe tuuliku demonteerimine ja kui korrutada 100-ga, siis 70 miljonit. Kui ma nüüd vaatan sinna otsa, siis ma saan aru, et ega vald ei saa sellega hakkama. 

Meil Tüükri tuulik – kõik teavad, on sealtkaudu Ida-Virumaale läinud – on siiamaani püsti. Sealt võeti küll see generaator pealt ära, aga ma ei tea, miks seda betoonosa ära ei võeta, kas see on liiga kallis või. Aga igal juhul see hakkab kohalikule omavalitsusele üle jõu käima. Ma ei tea, kui eluohtlikuks muutub see tuulik, kui see ongi maha jäetud, ei kasutata. 

Teine asi on ka jäätmekäitlus. Omavalitsus peab ju ka sellega tegelema. Huvitavat roosilist juttu räägitakse Kliimaministeeriumist, kus öeldakse, et kõik on taaskasutatav, küll need labad ka kuhugi koha leiavad. Ma näen, et tegeldakse probleemi pisendamisega ja ka eitamisega mõnes mõttes.

Anti Poolamets, palun!

Ma tahaksin välja tuua rootslaste uuringu, mis äsja avaldati. Kusjuures uurijad, Rootsi majandusteadlased Christian Sandström ja Christian Steinbeck vaatasid läbi 3705 tuuliku majandusaasta aruanded ja nende elektritoodang oli lausa 40 teravatt-tundi ehk väga võimas tuuletööstus. Aga mis oli nende järeldus? Nimelt, Rootsi tuuleenergia ettevõtted kandsid mullu enne maksustamist kokku umbes 6,5 miljardi Rootsi krooni suuruse kahjumi. Tegu ei ole üksiku aastaga, vaid tendents ulatub vähemalt 2017. aastani. Nad ei ole kordagi kokkuvõttes teeninud positiivset kasumit enne maksustamist. Kas see ei ole sündroom? Kas see ei ole meile hoiatus, mis meil juhtuma hakkab? Ma tean, et Lüganuse kandis tuuleettevõtjad juba võistlevad tuule pärast. Küünte, hammastega üksteise kallale – te võtate mu tuule ära!

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult Eesti Energia aastaaruannet vaadates torkab ka juba silma, et meil on juba tuule tootmist nii palju siin regioonis. Ja ka see vihje Kliimaministeeriumilt, et me ei tohi kuidagi tuuleenergiat lisakoormata või seda hinda lisakoormata, muidu Leedu ja Läti saavad konkurentsieelise. Kui ei saa rohkem enam toota – tootmisel on piirid ees, tuulega ongi, ütleme, elektriga ongi nii, et sul peab olema tarbimist sama palju kui tootmist. Meile muidugi räägitakse üleöö kohe-kohe plahvatuslikult kasvavast tarbimisest, aga paraku need asjad ei käi ühte sammu. Tõesti on ilusal päikesepaistelisel päeval hea tuulega ajal seda juhuslikku energiat, juhuslikku ilmastikust sõltuvat tootmist rohkem kui tarbimist. Kas või seegi näide, et tõesti, kui Eesti Energia suutis ainult kolmandiku oma võimekusest realiseerida, siis ta järelikult ei kata ka oma investeeringukulusid. Ja see Andrus Durejko väide, et enam ei hakata nullist parke ehitama, vaid ostetakse pankrotivarasid, mis minu hinnangu järgi on juba justkui nende arengukavas sees, et tulevad pankrotistuvad tuulepargid, mille abil täidetakse neid taastuvenergiaplaane. Jah, paraku nii on. Pigem kõiki neid tuulearenduse spetsialiste kuulates jääb pigem mulje küll, et tuulearendused liiguvad pankrotikursil.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! See on väga vajalik eelnõu ja ma ausalt öeldes ei leia põhjusi, miks siin saalis keegi peaks sellele vastu hääletama. Nii et ükskõik kas juba sellepärast, kui nad mõtlevad oma kodukoha peale ja seal peaks mingil põhjusel kunagi jääma püsti mingid asjad, mida arendaja enam ei plaani maha võtta, ja nad jäävad reostama piirkonda. Aga mis veelgi olulisem on, mille kohta sa siin ka põgusalt ütlesid, siis tegelikult riik on ju ette näinud, et kui ta merealasid planeerib, siis oma merealadele ta kehtestab hoonestustasu. Ma vaatan seda ja tekib küsimus, miks me oleme nii kahepalgelised. Riik saab selgelt aru, et riske on vaja maandada ja merealal on vaja need hiljem ära koristada, ja näeb kohe ette hoonestustasu, küll aga maatuuleparkide puhul lükatakse see vastutus sujuvalt kas kohalikule omavalitsusele või lõpuks maaomanikule. Miks see meil nii on?

See oli päris huvitav arutelu. Ma saan aru ka, millele sa vihjad, olles majanduskomisjoni liige. Majanduskomisjonis tõi ministeeriumi esindaja Peep Siim tõesti välja selle, et ministeeriumis on varem arutatud, kuidas tagatisi sätestatakse, et peaks olema võib-olla ka teatud fond või muu meede. Meretuuleparkide puhul on see hoonestustasu, mida riik justkui saab, nagu kaevanduste puhul. Kui läheb pankrotti, siis makstakse … Kuna tegu on ka riigimaaga, see jääbki riigi kanda. Ehk hoonestustasude kaudu kompenseeritakse tulevikus olev kulu. 

Mõtlen selle peale, et ka paljud maaomanikud ju saavad hoonestusõiguse loovutamise eest tasu. Aga kui ma nüüd võrdlen, et need summad tihtipeale on kas kolmekohalised või mõnel juhul ka neljakohalised, siis et kokku teenida 40 aasta jooksul, ütleme, 700 000 eurot, siis ta peab kogu selle hoonestustasu, mida ta täna võib-olla rõõmsalt kulutab, kuhugi sahtlisse panema, igaks juhuks, igaks olukorraks. Kui tema maa peal tulevikus tema lastelastele jääb see demonteerimist vajav tuulik, siis selle kogutud hoonestustasuga peaks ta saama selle tuuliku maha võtta. Aga ei saa. Ma tegin ka need arvutused, vähemalt pool tuleb puudu. 

Jah, selles suhtes on see lahendus tegemata. Ma leiangi, et me ei saa maksumaksjale iseenesestmõistetavalt jätta seda kohustust, vaid arendaja peab oma toote sisse selle kulu juba arvestama. Ja peabki olema tagatis selleks juhuks, kui äririskid realiseeruvad. Sellepärast on ka see eelnõu siin. Ma arvan, et isegi koalitsioon, Reformierakonna esindajad, on sellega nõus, et mingi lahendus peab olema, nii ei saa ju jääda.

Mart Helme, palun!

Jah, no kõigile, kes natukenegi ajusid liigutavad, on ju selge, et tegemist on korruptiivse riigi raha lüpsmise ettevõtmisega. Senikaua arendatakse neid, kuni riik seda kõike doteerib. Niipea, kui riigipoolne dotatsioon lõpeb, algab pankrotijada. Me näeme juba väiksemas mastaabis seda, kui meil olid mõned ajad tagasi siin päikeseparkide rajamise või päikesepaneelide paigaldamise toetusmeede. Kõik tormasid seda tegema, aga nüüd on olukord selline, et võrku müümise puhul tuleb tihtipeale peale maksta. See tähendabki seda, et sisuliselt on tegemist pankrotiga või täiesti kasutu ettevõtmisega majanduslikus plaanis.

Nüüd ma muutun sõna otseses mõttes irooniliseks, sarkastiliseks. Äkki me järgmisena peaksime esitama eelnõu, kus me pakume välja pankrotti läinud tuuleparkide tornide alternatiivsed kasutusmeetmed, näiteks üksikvangikongidena, näiteks võtame tiiviku maha ja paneme sinna üles linnupesad, kurepesad …

Teie aeg! 

… võib-olla hiidmesipuud rajada sinna või midagi muud taolist teha. Sest see on ju päevselge, et need pankrotid tulevad, ja see ei saa jääda, nagu sa ka ise ütlesid, kohaliku omavalitsuse lahendada ja finantseerida.

Aitäh!

Jah, siin käis ju omal ajal läbi ka idee, et teha vundamentide sisse ka varjumiskohad, eks ole. See vundamendi suurus on muljet avaldav, üks hektar läbimõõde, tähendab, see pindala, mida ta haarab enda alla, ja 2000 tonni raudbetooni, sinna võib-olla mahuks tõesti mõni varjend, et see oleks ka riigikaitseliselt kuidagi pädev. 

Aga kui siit edasi minna, siis mina näen, et Eesti energiasüsteem meenutab algkooli, kus on lapsed pandud kooli juhtima, kus lemmiktund on vahetund ja koolisööklas on ainult jäätis ja moos. Eesti energiasüsteem on samal mõttel, et me teeme ainult toredaid asju ja maksame neile peale. Tegelikult on ju iga juhitamatu energiatootmise kõrvale vaja ka juhitavat energiat. 

Ma arvan, et Mario isegi nõustuks minuga, et me võiks teha sellise tingimuse, et enne, kui sa tuled uue tuulikuga turule, annad kõrvale selle koha või lepingu, kus sul on juhitav energia, et oleks tasakaalus. Võrk peab ka ju tasakaalus olema. Kui sa tahad 100 megavatti tuult müüa või teha sellise pargi, siis näitad, et vaadake, mul on siin kõrval gaasijaam, mis on ka 100 megavatti. Kui mul tuult ei ole parasjagu, panen ma selle gaasijaama käima. Mitte nii, et me kõik püüame tuult ja saame riigitoetusi – see ongi korruptiivne skeem. Täiskasvanulik ja arukas oleks see, et arendaja tuleb kõigepealt oma juhitava energia projektiga ja siis kõrvale pakub, et hoiame ressurssi kokku ja aeg-ajalt teeme ka tuuleenergiat.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. 

Aitäh, hea juhataja! Hea Evelin, aitäh ettekande eest! Ma võin sulle vastata, et see on huvitav mõte, aga praegu teevad erinevad ettevõtted neid asju, muidu me sunniksime kõik ühe ettevõtte peale. Aga see ei tähenda, et nad ei võiks koostööd teha. 

Aga rääkides nüüd eelnõu majanduskomisjoni menetlusest, siis see eelnõu oli meil menetluses 6. aprillil, kui arutati sedasama eelnõu sisu, mida eelkõneleja juba ilusti tutvustas. Arutelu keskendus peamiselt küsimustele, mis puudutasid seda, kes kannab seda vastutust tuule- või muu taastuvenergiapargi eluea lõpus, kui ta peaks minema pankrotti või projekt võõrandatakse. Rõhutati seda, et risk ei tohiks jääda mingil juhul omavalitsustele, kogukondadele ega maaomanikele ja et oleks vaja anda mingisuguseid mehhanisme, et lammutuskulud ja muud asjad saaksid ilusti kaetud. 

Peamised arutelupunktid puudutasid dekomissioneerimise kulusid, seda, kui palju see täpselt on konkreetselt tuuliku kohta, vundamentide eemaldamise küsimust ehk siis kas peamiselt oleks tuulikute asendamine sama vundamendi peale või on lõplik dekomissioneerimine, nii et tuleb ka vundament eemaldada, jäätmete taaskasutamise võimalikkust ehk seda, kui palju on tuulikust võimalik taaskasutada, ja kui suur osa on taaskasutatav. 

Ministeeriumi esindajad siin viitasid Keskkonnaagentuuri analüüsile, milles oli väga selgelt välja toodud, mis on umbes dekomissioneerimise hind. Mõningane vaidlus selle üle oli, et mis on need lammutamise netokulud, aga jah, laias laastus eelnevad punktid olid need, mille alusel see hind varieerub. 

Ka see oli küsimuse all, kui palju on reaalseid pankrotijuhtumeid. Ministeerium tõi välja, et paari-kolme tuhande tuuliku kohta, mis on Euroopas ehitatud, on siiski vaid üksikud või pigem kümned ja nende puhul enamasti on see tuulikupark kellegi teise arendaja poolt üles ostetud ja opereerimist jätkatud. Tegelikult selliseid olukordi, kus see päriselt jääkski lihtsalt seisma, ei ole. 

Komisjonis arutati ka seda arvestust, et kui tuleks ikkagi mingisugune selline kahjufond luua, siis mida see täiendav tagatissüsteem arendajatele konkurentsivõime mõttes tähendaks, kuna naaberriikides kuskil sellist fondi aspekti ei ole, ja tegelikult ka täna arvestavad arendajad oma kogukulu hinda sisse selle dekomissioneerimise hinna, siis see mõneti läheks nagu topelt maksustamiseks. 

Ma küsisin komisjonis ka seda aspekti, kas ka praegu on kohalikel omavalitsustel võimalus nõuda mingisugust kolmanda osapoole või kindlustuse lepingut. Ehk kui peaks tekkima pankrot või muu selline olukord, kus arendaja ei ole võimeline ise seda dekomissioneerima, siis keegi kolmas osapool seda garanteeriks. Vastus oli, et jah, see on olemas. Edasi oligi aruteluküsimus suuresti selles, mis on need juhised ja ettepanekud kohalikele omavalitsustele ja maaomanikele, kuidas seda parimat praktikat võlaõigusseaduse alusel teha. Selle kohta lubas ministeerium, et lähiajal saadetakse asjaosalistele soovitused. 

Menetluslikult markeeriti ära see, et tegemist on antud juhul põhiseaduse § 103 lõike 2 mõttes Riigikogu otsuse eelnõuga, mis vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seejärel otsustas komisjon määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepaneku võtta eelnõu päevakorda tänaseks, 15. aprilliks, ning teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Härra Kadastik! Selles mõttes teie jutt, ühtpidi ju saab öelda, et vastab tõele, aga teistpidi on ikkagi paras demagoogia. Miks me siis sama jutu pealt tuumajaamaga ei lähe? Miks tuumajaama arendades tuleb hakata raha korjama sinna fondi, et pärast dekomissioneerida ja mida kõike teha? Sa ise esitled ennast avalikkusele suure tuumaenergia edendajana, aga konkreetselt selle eelnõu puhul sa edendad vaadet, mis tuumaenergia kasutuselevõttu raskendab või suisa takistab. Miks me peaksime selle energialiigi arendajaid kuidagi lihtsamini käsitlema ja rääkima siin seda, et võlaõiguse alusel tehke vabatahtlikult, mida tahate, või ärge tehke? Tuuma puhul on ju seaduses kohustused. Miks see erinev käsitlus õigustatud on?

Seda isegi mingil määral ka komisjoni arutelus käsitleti. Peamine põhjus on esiteks rahvusvaheline regulatsioon, mis tuuma puhul näeb ette seda, et tuleb kohe dekomissioneerimise osaga arvestada ja leida finantsinstrumendid, mil moel seda tagada. Kuna tegemist on väga pikaajalise ja tõenäoliselt äärmiselt kuluka dekomissioneerimise projektiga, seetõttu seda VÕS-i alla ei jäeta. Seetõttu on tuum seal tõesti erand, sest mitte ühegi teise liigi puhul seda ei rakendata. Ja tegelikult ka väga paljude muude jäätmete tekkimise puhul seda ei rakendata muul moel kui võlaõigusseaduse kaudu, sest tegelikult meil tekib ka palju muid toksilisi jäätmeid, kas või biotoksilisi või muid, mis täna ladustatakse lihtsalt prügimägedele. 

Tuuma erisus on tõesti see jäätmete ülipikaajalisus, kuna see kipub tihti jääma kaugemale, kui ühegi konkreetse arendaja enda elutsükkel potentsiaalselt olla saab. See järelevalve võib olla sadades aastates. Nagu meil on ka selle Paldiski dekomissioneerimisega, teoreetiliselt tuleb monitooringut ja järelevalvet teha ka seal, vist oli sada aastat või midagi sihukest. Nii et see on selle tõttu peamiselt rahvusvaheliste standardite järgi. Aga ma olen nõus, et peab olema tagatud, et need lõpuks saavad utiliseeritud. Täna on see lihtsalt jäetud võlaõigusseaduse .…..

Varro Vooglaid, palun!

Kas te selle üle ka arutlesite komisjonis, et õiglasem ja kohasem oleks, kui dekomissioneerimise kohustus ei langeks mitte maaomaniku õlgadele või kohaliku omavalitsuse õlgadele, vaid riigi õlgadele? Sellepärast et riik on ju see, kes tegelikult praegusel hetkel peamiselt suunab, et mitte öelda survestab, ka kohalikke omavalitsusi lubama oma territooriumile neid parke rajada. Ja kui siis ühel hetkel selgub selline olukord, et park on pankrotti läinud – ja tõepoolest ei saa ju eitada, et see võib ka juhtuda tulevikus, kui näiteks taastuvenergia tasusid enam sellisel määral ei soovita maksta, näiteks poliitiliste hoiakute muutumise tulemusena –, siis kohalikud omavalitsused võivad tõesti jääda väga suurde hätta olukorras, kus nemad ise ei olegi olnud peamised, kes on soovinud nende parkide rajamist oma territooriumile. Kas see küsimus ka komisjonis aktualiseerus? Ja isegi kui ei aktualiseerunud, siis mida te ise sellest arvate?

Komisjonis seda kaudselt veidi puudutati, kuna ka ministeerium ise tõi välja, et meretuuleparkide puhul, kuna see on riigimaal, olid maakasutustasud, kui ma õigesti mäletan, või hoonestustasud, mida kasutati selleks, et riik saab hoonestustasud ja siis hiljem jääb see vastutus talle. 

Kohalike omavalitsuste ja ka eramaaomanike puhul sellist temaatikat komisjonis ei arutatud. Aga jah, see tegelikult on jällegi küsimus, mis sorti leping sõlmitakse. Ja see, kas omavalitsus oli nõus või mitte – omavalitsus peab planeeringu kinnitama. Selles mõttes ei saa nii olla, et omavalitsus ei olnud nõus või huvitatud, kui ta planeeringu kinnitas. Kui on ikkagi adekvaatne põhjus, siis saab ju planeeringu mitte kinnitada. 

Aga kas või seesama, kommentaarina, kuna te mainisite seda miljonit eurot, siis see on ka näiteks üks osa potentsiaalsest tuleviku sellest. Aga ma arvan, et ikkagi enamikul juhtudel on ratsionaalne see, et need tuulikud lähevad uuteks tuulikuteks ümber. Ehk siis pigem mõni arendaja ostab selle ära just sellega, et seal on juba hoonestused ja asjad tehtud, load on menetletud ja on palju lihtsam rajada uut parki, pannes lihtsalt uued mootorid peale.

Evelin Poolamets, palun!

Ma küsin, Mario, sinult täpsemalt selle kolmanda osapoole kohta. Sa ise küsisid Kliimaministeeriumi esindajalt, kas omavalitsustel on hetkel see võimalus seoses tuuleparkide järgse olukorra taastamisega, et sellele eksisteeriks teatud tüüpi kolmanda osapoole tagatis, näiteks kindlustus või muu element. Saime ainult vastuse Peep Siimult, et jah, see on olemas. Mina olen ka otsapidi omavalitsuses sees. Ma tahaksin täpsemalt teada, millised kindlustusfirmad ja kuidas see kolmas osapool siis täpsemalt on kaasatud. Ma arvan, et sa tead sellest rohkem.

Ei, ma ei tea sellest ka rohkem kui see, mida me komisjonis arutasime. Ma küsisin, kas see on põhimõtteliselt võimalik. Vastus oli, et see on põhimõtteliselt võimalik. Ma usun, et Kliimaministeeriumilt on võimalik küsida, sest nad on lubanud saata välja juhised. See tähendab, et ka juhiste raames saab ju see aspekt käsitletud olla. Seda tuleb Kliimaministeeriumilt küsida.

Mart Helme, palun!

Jaa. No mina näen siin ainult ühte võimalust. See võimalus on selline, et tegelikult peaksid omavalitsused, kellele need asjad kaela jäävad, need arendajad nii juriidiliste isikutena kui ka eraisikutena kogu oma varaga vastutama panema nende demonteerimiste eest. Sest nad on dotatsioone saanud, nad on riigi rahakotti kõvasti lüpsnud, nad on oma kasumid taskusse pistnud ja nüüd jätavad maha düstoopilise maastiku. Düstoopilise maastiku jätavad maha! Kui me arvestame seda, et sadu tuuleparke kavatsetakse praeguste kavade kohaselt rajada, siis Eesti kattub pankrottide korral täiesti düstoopilise maastikuga. Keegi peab ju selle eest vastutama. Aga riik ütleb, et see pole meie asi, see on kohaliku omavalitsuse asi. Kohalik omavalitsus ütleb, et meil ei ole raha. Kes siis vastutab? Vastutama peab sellisel juhul see, kes on kasumi vahepeal taskusse pistnud. Ma saan aru, et komisjonis seda ei arutatud, aga ma lihtsalt arendan mõttekäiku. Keegi peab vastutama. Ei ole nii, et keegi pistis raha taskusse, aga jalutab siis minema.

Eksite, me arutasime seda komisjonis. Nimelt, vastutus ongi arendajal. See vastutus on algusest peale arendajal. Arendajal on dekomissioneerimiskohustus, ta peab need likvideerima. See eelnõu sisu puudutab ju seda, et kui arendaja ei ole enam jätkusuutlik ehk arendaja on pankrotis või midagi muud, siis ongi pankrotimenetlus, vastutusele võtmise variant. Aga kui seal on tõesti tehtud selgeid protseduure, kus ongi üritatud firma pankrotti lasta selleks, et vastutusest kõrvale hiilida, siis seal saab ka juriidilisi juhatuse liikmeid ju vastutusele võtta. Selles mõttes on ju ka tänane praktika olemas, ei saa lihtsalt niisama, et sa lased ennast pankrotti. See kohustus on arendajatel, nii et see on juba olemas.

Evelin Poolamets, ma ei saa küsimust võtta, kuna antud formaadi juures on kummalegi esinejale üks küsimus. Kokku kaks, aga kummalegi üks. Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Ma lühidalt ütlen seda, et tegelikult on tegemist väga hea eelnõu ja algatusega, mis sätestaks tagatised ka juhuenergia tootjatele puhuks, kui nad näiteks pankrotti lähevad või tuulikute eluiga lõpeb ja nendega enam midagi teha ei ole. Selle aja peale on ka laiem üldsus tunnistanud faktilist tõde, et tegelikult sel viisil energiatootmine ei ole kasulik ja siis jäävad lihtsalt need pulgad sinna püsti. 

Komisjoni ettekandja härra Kadastiku käsitlus sellest, et vastutus on arendajal ja võlaõigusseaduse alusel saab teha ühte või teist, on teoreetilises plaanis õige. Aga kui me nüüd reaalse elu peale mõtleme, siis tegelikult kehtib ka tuumajaamade puhul kõik seesama, et ehitajal on vastutus ja nii edasi, aga mingil põhjusel on tuumajaamade puhul otsustatud inimloomuse pahupoole esiletulekut vältida või vähemasti takistada ja öeldakse juba algusest peale, et pane juba sinna hoiupõrsasse raha siis, kui sa seda jaama ehitama hakkad ja kui sa seal elektrit toodad, sest siis pärast, kui sul tekib mõte ära kaduda, on raha ikkagi alles. Minu arust oleks igati mõistlik riigina ka juhuenergeetika puhul samamoodi käituda. 

Ma arvan, et sisemiselt võib Kadastik isegi kimbatuses olla, sest ta tegelikult saab aru, et soodustades juhuenergeetika arendamist subsiidiumide kaudu, leebemate tingimuste kaudu võrreldes näiteks tuumaenergeetikaga, tegelikult loobib ta kaikaid kodarasse tuumaenergeetikal. Aga ole sa teadlane või niisama energeetikahuviline, kui sa oled Reformierakonna fraktsiooni liige, siis seal öeldakse sulle, millist laulu sa siin puldis laulma pead, ja siis tuled ja laulad. Nii et ma ikkagi … Näen, et, Mario, sa oled vist vastusõnavõtu sisse pannud. Ma loodan, et sa teatad seal oma meelemuutusest ja kutsud kolleege üles eelnõu toetama. Aitäh!

Aga enne, kui ma annan sõna puldist, siis Evelin Poolamets, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mul tekkis siin küsimus, kuulates komisjoni ettekandjat. Tunnistatakse probleeme, et jah, need on puudused ja see eelnõu tegelikult aitaks neid lahendada, aga näha on, et koalitsioon ei toeta seda. Kas Riigikogu liikmel oleks veel võimalik midagi teha selleks, et näiteks omavalitsused saaksid need juhised, mida on lubatud? Millised meetodid veel peale OE oleks võimalik valitsusele esitada, et need lubadused ka realiseeruks?

Aitäh! Protseduurikaga on see võib-olla nii palju seotud, et see praegu realiseeruks, on vaja koosseisu häälteenamust, et see otsuse eelnõu vastu võtta. Aga selleks on ka erinevad esindusorganisatsioonid, näiteks linnade ja valdade liit, kes suhtleb ministeeriumidega. 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Ma võin sind, Arvo, natuke aidata, arupärimisi saab ka esitada. Ma arvan, et kuna on ikkagi väga selgelt lubatud neid juhiseid, siis need juhised ka tulevad. Saan uurida, millal tulevad, annan teada. Aga tahtsin öelda seda, et pean sind kurvastama, ei tule meelemuutust. Ma arvan endiselt, et seda otsuse eelnõu Reformierakond ei toeta, aga ei ole mulle keegi mingisuguseid laulusõnu andnud ega ka muid sõnu. See on ikkagi kujundatud seisukoht. 

Ma olen selles nõus, et seal on mõningane erinevus tuuma ja muude jäätmete puhul, neid võiks rohkem ühtlustada. Aga samas on ka see, et tuuma puhul tuleb see rahvusvahelisest regulatsioonist ja tõesti pikaajalisusest ja nende jäätmete formaadist ja sellest, kuidas neid hoida. Ma arvan, et võib-olla, kui meil kunagi tuleb olukord, kus meil on ka viienda põlvkonna tuumajaamad, kus me saame aktiivse neutronkiire abil kõik selle jäätmed suuresti muuta neutraalseks, siis võime me ka tegelikult kaaluda seda, et meil võib-olla ei ole seda dekomissioneerimise fondi ka tuumajaama puhul enam vaja. Ma arvan, et need asjad võivad kunagi sinna suunas liikuda, mitte sedapidi, et me teeme ülejäänutel selle juurde, vaid tuumajaama selle maha. Sest laias laastus taustal peaks see toimuma samamoodi, et ka tänased arendajad peavad endale dekomissioneerimise võimekust hoidma. 

Ja ma arvan, et reaaleluliselt pigem liigub asi just sinna, et need vanad tuulikupargid asenduvad uuema generatsiooni efektiivsematega. Pigem tuleb sinna hübriidlahendus juurde, kas siis salvestus või millegagi, et seda ühtlustada, või paigaldatakse sinna tõesti juurde mingisugused muud tüüpi jaamad, millega tuulevaiksel ajal ka võrku juurde anda, ja energiat. Nii et ma arvan, et see tegelikult ei ole selles mõttes probleem, et need päriselt jääksid püsti. Kuskil ei ole need praegu veel jäänud püsti. Ma mõistan mure asukohta, aga ma arvan, et see praktikas ei realiseeru niimoodi, et nad jääksid. Aga vaatame. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 810 lõpphääletus ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk 51 häält. Ma panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kehtestada taastuvenergia tootmisrajatiste arendajatele kohustuslikud finants- ja vastutustagatise mehhanismid omavalitsuste ja kogukondade kaitseks arendaja pankroti või projekti võõrandamise korral" eelnõu 810. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei saanud vajalikku häälteenamust, on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde ja selleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett" eelnõu 820 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me teame, et praegune valitsus – võib öelda, et ka eelmine, ühesõnaga, needsamad valitsused, mis on võimul aastast 2023 kevad –on rahva poolt ristitud juba kõige perevaenulikumaks valitsuseks. Neid põhjuseid on tegelikult hästi palju. Me võime siin meelde tuletada kas või seda, et üks esimestest asjadest, millega valitsus sai hakkama, oli paljulapseliste perede hüvitise vähendamine 200 euro võrra kuus. Valitsus vist otsustas, et liiga hästi elavad meie paljulapselised pered, ja tegi sellise huvitava lükke. Ja loomulikult, ka teised sammud, mis vähendasid nende perede, lastega perede kindlustunnet ja pigem tekitasid noorte inimeste seas kahtlusi, kas üldse peab siis rohkem lapsi saama, kui riik neist väga ei hooli. 

Käesoleva otsuse eelnõu eesmärk on anda valitsusele ülesanne töötada välja selline terviklik maksusoodustuse pakett, mis oleks mõeldud ja suunatud eelkõige meie peredele. See parandab nende perede, eeskätt lastega perede majanduslikku toimetulekut, suurendab kindlustunnet ning toetab pikaajalisi ühiskondlikke eesmärke, sealhulgas Eesti demograafilise olukorra parandamist, sündimust, töö- ja pereelu ühitamist ning eluaseme kättesaadavust. 

Ma tuletan meelde – olen seda siin saalis juba mitu korda teinud, aga ma arvan, et see on ikkagi piisavalt oluline, et see kõlaks siin veel kord –, et demograafiline olukord Eestis on praegu katastroofiline. See ei ole isegi enam kriis, see on katastroof. Kui me vaatame sündimusele otsa, mis oli meil aastal 2019 ja kui palju siis sündis lapsi, siis see number on 14 099. Aastal 2025 oli see number juba 9092 ehk see langus on suurem kui 5000. See tähendab seda, et sündide arv on vähenenud rohkem kui kolmandiku võrra, kuue aastaga. Vaadates praegu selle aasta numbritele otsa, siis võib juba öelda, et see tendents ei ole mitte kuskile kadunud ja selle aasta esimesed kuud on selle tendentsi ainult kinnitanud. 

Nii et siin iseenesest see probleem kuidagi ei lahene müstilisel kombel, peab sekkuma. Ja peab sekkuma loomulikult Eesti riik Vabariigi Valitsuse näol. Ja tegelikult näeme me ju seda, et viimastel aastatel on Eesti maksusüsteemist kaotatud mitmed perekesksed maksusoodustused, mis on varasemalt aidanud tasakaalustada lastega perede suuremaid kulusid. Nende soodustuste kadumine on suurendanud eelkõige töötavate lastega perede maksukoormust ning vähendanud maksusüsteemi võimet arvestada perede tegelikku maksevõimet. Lastega perede kulud on struktuurselt kõrgemad kui lasteta leibkondadel, need hõlmavad eluaset, toitu, haridust, huvitegevust, transpordi- ja tervisekulusid ja palju muud. Samal ajal ei arvesta praegune maksusüsteem piisavalt leibkonna koosseisu ega laste ülalpidamisest tulenevat lisakoormust. Peresõbralik maksupoliitika on tegelikult üks tõhusamaid viise, kuidas leevendada lastega perede vaesusriski, parandada sündimuskäitumist ja tugevdada keskklassi majanduslikku stabiilsust. 

Me teame, et kui me oleme pakkunud erinevaid variante, kuidas parandada lastega perede eluolu, siis tihtipeale oli valitsuse liikmete vastus, et raha ei pane inimesi lapsi sünnitama. No teatud mõttes see nii on, et ainuüksi mingi selline rahaline toetus seda demograafilist olukorda ei paranda. Aga on vaja läheneda ikkagi kompleksselt. Ja kindlasti rahaline pool on siin ülioluline. Sest nagu ma olen rääkinud, selleks, et pered tahaksid rohkem lapsi saada, on reeglina vaja kolme asja: on vaja kindlustunnet, stabiilsust ja usku riigi toetusse. Stabiilsus tähendab eelkõige majanduslikku stabiilsust, et sissetulekud oleksid sellised, et perekond ei peaks muretsema selle pärast, kas homme või ülehomme on leib laual ja või leiva peal, vaid et oleks stabiilsus olemas ja oleks seesama kindlustunne, et tõepoolest majandusolukord nende jaoks ei lähe lähitulevikus halvemaks ja väljavaade on ikkagi pigem positiivne. 

Mis puudutab usku riigi toetusse, siis loomulikult on hästi oluline, et perekonnad teaksid, et riik hoolib, tegelikult on ka riik huvitatud sellest, et lapsi sünniks Eestis rohkem, ja on valmis ka selle nimel teatud samme astuma. Aga siiamaani me oleme näinud, et on astutud samme vastupidises suunas, nagu ma juba mainisin, näiteks paljulapseliste perede hüvitise vähendamine 200 euro võrra. Selline käitumine kindlasti seda usku riigi toetusse ei suurenda, pehmelt öeldes. 

Nii et praegu me oleme olukorras, kus peredel on hästi nõrk kindlustunne, stabiilsus on ka pigem ujuv ja usk riigi toetusse on kindlasti nõrgenenud. Selleks, et seda olukorda parandada, me toomegi oma otsuse eelnõu välja. 

Peresõbralik maksupoliitika on üks tõhusamaid viise, kuidas seda olukorda parandada. Haridus ja huvitegevus on pikaajalised investeeringud nii üksikisiku kui ka ühiskonna arengusse. Koolituskulude maksusoodustuste laiendamine laste ja pereliikmete õppe- ja arendustegevusele toetab laste ligipääsu kvaliteetsele haridusele ja huvitegevusele. Selline võimalus vähendab sotsiaalset kihistumist, kus hariduse võimalused sõltuvad vanemate sissetulekust, ning soodustab elukestvat õpet ja tööjõu kohanemisvõimet. 

Me mäletame, et lisaks sellele suurendati käibemaksu – see on nüüd 24%, nagu me teame, üks kõrgeimaid Euroopas – ja see kindlasti mõjus peredele, lastega peredele negatiivselt, oli uute maksuliikide kehtestamine. Kõige kurikuulsam on loomulikult automaks. Jällegi, peredele oli see päris suureks üllatuseks, et mitte öelda šokiks. Õnneks ühel hetkel piisas mõistust, et hakata peredele pakkuma teatud soodustusi, ja nüüd on see olukord natuke paremaks läinud. Aga kas see on piisavalt paremaks läinud, on omaette küsimus. Mina julgen väita, et tegelikult oleks võinud paljulapselised pered üldse automaksukohustusest vabastada. Sellest on palju räägitud, aga praegu seda kahjuks ei ole. 

Nii et meie otsuse eelnõu kõlab niimoodi, et teeme ettepaneku töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett, mille eesmärk on parandada perede, eriti lastega perede majanduslikku toimetulekut ja kindlustunnet ning aidata kaasa Eesti demograafilise olukorra parandamisele. See maksusoodustuste pakett peab muu hulgas sisaldama järgmisi elemente. Võimalus abikaasadel esitada ühisdeklaratsioon ning jagada lastega seotud maksusoodustusi – mäletatavasti on selline praktika veel hiljuti eksisteerinud, aga valitsus millegipärast otsustas selle ära lõpetada. Täiendava maksuvaba tulu taastamine lastega peredele iga lapse kohta alates esimesest lapsest – jällegi, sellest on juttu olnud ka eelnevalt. Maksusoodustuste laiendamine laste ja pereliikmete koolituskulude mahaarvamisel. Ja kodulaenuintresside mahaarvamise võimalus taastamine eluasemekulude leevendamiseks. Need on sellised näited. 

Ma arvan, et kui see otsuse eelnõu leiab toetust ja valitsus on valmis niisuguse maksusoodustuste paketiga välja tulema, mis päriselt parandab lastega perede elu Eestis, siis võib-olla ei olegi see niivõrd oluline, et just need näited, mis me siia oma otsuse eelnõu teksti panime, oleksid selles maksusoodustuste paketis. Aga see on selline orientiir. See on eesmärk, kuhu poole pürgida, sellised näited, millest võiks alustada. Ja kindlasti võiksid selles maksusoodustuste paketis olla ka teised sammud, meetmed, mis parandaksid meie lastega perede elu. Ja loomulikult, neid meetmeid võiks olla palju rohkem. Ma arvan, et see on see koht, kus ei saa liiga kaugele minna. Meie pered ikka vajavad seda toetust, eriti praegustel ärevatel aegadel. Nad vajavad stabiilsust, nad vajavad kindlustunnet ja nad vajavad teadmist, et riik hoolib ja riik on valmis appi tulema, kui näiteks pere olukord peaks halvemaks minema. 

Praegu on raske ette kujutada, et meie peredel oleks kogu see kompleks olemas. Pigem ei ole. Nii et palume seda toetada. See otsuse eelnõu on hea ka sellepärast, et see annab valitsusele vabaduse koostada maksusoodustuse paketti niisugusena, nagu valitsus ette näeb. Lihtsalt tahaks loota, et seda tehakse mitte linnukese pärast, et siis pärast öelda – enne valimisi –, et me oleme siin midagi perede jaoks teinud, vaid kui sa süvened, siis sa saad aru, et need on pigem sellised kosmeetilised asjad, mitte sisulised. 

Vabariigi Valitsus peab ikkagi aru saama kahest asjast. Asi nr 1, me oleme demograafilises kriisis – või siis, nagu ma ütlesin, ei ole see isegi enam kriis, vaid on võib-olla juba katastroof – ja on vaja astuda samme selleks, et sellest august kuidagi välja tulla. Ja teiseks, meie pered, lastega pered, paljulapselised pered vajavad riigi tuge ja vajavad riigi hoolt. Nii et palun seda otsuse eelnõu toetada. Ja kui on küsimusi, siis olen valmis neile vastama. Aitäh!

Tõepoolest, teile on vähemalt üks küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Need meetmed, mis te olete oma eelnõus välja toonud, on tegelikult meetmed, mis kuni 2024. aastani ju kehtisid vastavalt seadustele ja olid seadusesse sisse kirjutatud. Ehk siis vanemate ühisdeklaratsiooni võimalus, kodulaenuintressidelt tulumaksu mahaarvamine ja nii edasi. Öelge teie, kas teie saite aru, miks sotsiaaldemokraadid koostöös Reformierakonna ja Eesti 200-ga võtsid need vajalikud võimalused ära perekondadelt, kus lapsed kasvavad, ja tegidki väga paljude perekondade toimetuleku poole pealt vaadatuna olukorra tunduvad hullemaks. Millest need sotsiaaldemokraadid saavad sellise tõuke, et teha selliseid otsuseid?

Aitäh! Mul on keeruline sotsiaaldemokraatide eest rääkida. Aga neid samme, mis tegelikult halvendasid Eesti inimeste ja eelkõige lastega perede võimalusi ja üleüldse eluolu, on kahjuks tehtud päris palju. Minu jaoks näiteks on hästi irooniline, kui selline sõna on siin üldse kohane, seesama minu poolt juba korra mainitud paljulapseliste perede hüvitise vähendamine 200 euro võrra kuus. Tegelikult olid just sotsiaaldemokraadid, kes ühe poolena tõstsid seda aastal 2022, olles ka tollal koalitsioonis, ja siis põhimõtteliselt poole aasta pärast, olles juba uues koalitsioonis koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga, osalesid nad selles, et see hüvitis vähendati nii drastiliselt. Hästi keeruline on loomulikult sellest käitumisest aru saada, kui sa teed midagi ja siis poole aasta pärast põhimõtteliselt teed midagi täiesti vastupidises suunas. Sellest on tõepoolest keeruline aru saada.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! On ju teada, millised kõige suuremad mured meil praegu riigis on. See on julgeolek, see on toimetulek ja loomulikult lapsi ei sünni, mis tõuseb võib-olla isegi esimesele kohale, sest kui me liigume niimoodi edasi, siis nagu räägivad teadlased, kuskil nelja-viie aasta pärast on juba hilja midagi parandada. Oleks vaja teha täna ja kohe. Ma tean, et kui küsitakse koalitsioonipartnerite käest, siis nad vastavad, et aga me ju niigi tegime, me ju võtsime selle maksuküüru maha ja me langetasime või õigemini ei tõstnud aktsiisi ja oleme väga tublid. Aga vaikivad selles, et kui nad maksuküüru kaotasid, siis tõstsid teised maksud. Neid võib siin kahe käe sõrmede järgi lugeda, millised maksud tõusid. Kõige tugevam tõus oli ikkagi käibemaks ja tulumaks. Ja need maksud ju katavad ära selle võidu, mis keskmine inimene saab, kuskil 120 eurot maksab veel peale ka tänu nendele uutele maksudele. Aga ütle mulle, kui see nii tähtis küsimus on, miks siis seda ei käsitleta.

Teie aeg! Aitäh! 

Aitäh! Ma olen sama küsimuse küsinud siin saalis mitu korda nii praeguse peaministri käest kui ka eelmise peaministri käest. Aga tõepoolest jääb ausalt öeldes saladuseks, miks mitte midagi ette ei võeta. Me oleme ju pakkunud omalt poolt väga erinevaid lahendusi sellele olukorrale, erinevad otsuse ja seaduseelnõud, kuidas parandada perede seisu, perede elu, kuidas paremini rahastada peresid, kus on lapsed olemas. Ma sain aru sellest, et ka peaministrid, valitsuse liikmed saavad aru sellest, et tõepoolest, meil on sellega suur probleem. Vähemalt niimoodi nad väidavad. 

Aga kui me liigume sõnadest edasi ja vaatame selle peale, kas on ka tegusid olnud vahepeal, siis kahjuks pigem mitte. Sa juba mainisid, et meil on praegu julgeolek väga suureks mureks ja prioriteediks ja demograafiline seis. Ma ütleksin, et demograafiline seis teatud mõttes ongi osa sellest julgeolekuprobleemist. Kui me tõepoolest siin rahvana väheneme nii kiiresti – nagu ma ütlesin, kuue-seitsme aastaga põhimõtteliselt 33% on sündide arv langenud –, siis kui see jätkub samas vaimus, siis tõepoolest ma olen sunnitud nende ekspertidega nõustuma. Sa juba tsiteerisid seda, et neli-viis aastat ja siis on juba hilja. Siis me võime hakata midagi lahendama või proovima midagi lahendada, aga siis on juba hilja. Siis on tendents juba selline, et see on pöördumatu. Nii et kui me praegu – täna ja praegu – ei hakka midagi resoluutselt muutma oma demograafilises poliitikas Eestis, siis tõepoolest nelja-viie aasta pärast on hilja. See on tõepoolest ka julgeolekuküsimus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Noh, valimisteni on tegelikult suht vähe aega. Meie ettepanek Vabariigi Valitsusele sellise tõsisema paketi väljatöötamiseks on ju tegelikult olematu. Reaalsus on see, et valijatel tuleb oodata valimised ära ja siis tuleb see meie pakett. Aga ikkagi, miks praegu on lapsega seotud maksuvabastusi nii vähe, mis võiks olla tegelikult rohkem? Miks?

Aitäh! Ma siinkohal isegi ütleksin niimoodi, et võib-olla ongi hea, et valimised on tulemas. Sellepärast, et me praegu ise anname koalitsioonile suurepärase võimaluse nii-öelda meeldida rahvale. Sest väga tihti räägitakse sellest, et istuv valitsus tihtipeale vahetult enne valimisi hakkab rahvale pakkuma igasuguseid meelepäraseid meetmeid, samme. Räägitakse sellest, et kas maksusoodustused või maksuküüru kaotamine, nagu näiteks koalitsioon ise seda nimetab. 

Palun, Eesti Keskerakonna fraktsioon pakub valitsusele võimaluse, kuidas enne valimisi saab teha midagi sellist, mis meeldib rahvale kindlasti. Pange kokku seesama maksusoodustuste pakett, mis oleks suunatud Eesti peredele, Eesti lastega peredele, ja pered on kindlasti teile selle eest tänulikud. See oleks seesama suurepärane võimalus meeldida rahvale enne valimisi. Ma arvan, et kui võetakse see meie idee aluseks, siis meil on ainult hea meel selle üle, sest meie eesmärk, ülesanne, lootus – me võime seda kuidas iganes nimetada – on ikkagi see, et meie peredel läheks hästi, läheks paremini kui praegu. Ja kui selleks on vaja hakata seda tegema vahetult enne valimisi, olgu siis niimoodi, aga vähemalt teeme selle ära. 

Ei hakka rääkima sellest, et raha ei ole ja me kõik saame aru, et jah, meil on demograafiline kriis, meil on suur probleem ja me peame loomulikult peresid toetama, aga kuidagi ei saa seda teha. Me anname ju võimaluse teha seda just niimoodi, nagu valitsus saab seda teha. Töötage välja seesama pakett niisugusena, nagu te ise näete seda võimalikuna. Me ei ütle, et see peab olema just niimoodi või naamoodi, vaid me lihtsalt anname suunda. 

Nii et see on selline võimalus, minu meelest kuldne võimalus valitsusel haarata sellest võimalusest kinni ja kinnitada meie otsuse eelnõu ja minna selle teemaga edasi, et kas või vahetult enne valimisi tulla välja maksusoodustuse paketiga, mis oleks suunatud meie lastega peredele ja mis parandaks nende eluolu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma võib-olla lähen laiema teema juurde. Üks asi on tõesti demograafia, aga teine laiem küsimus on Eesti, mida me ehitame tulevaste põlvede jaoks, see Eesti, kus järgmine põlvkond elab. Praegu me näeme, et need otsused, mida järjest tehakse, on hävitavad otsused, ütleme ausalt. Üks oli soodustused kasiinoärimeestele, mitte peredele, ja vangla rentimine välismaistele vangidele. Ja see viimane otsus, millest täna ja üldse see nädal on rohkem juttu olnud, on põlevkivivarude loovutamine, mis tähendab, et 15 aasta pärast, kui meil uus põlvkond on peale kasvanud, on olukord, kus meil võib-olla neid varusid ei ole. Võib-olla teie nägemus sellest, et üleüldse see Eesti, mida praegu ehitatakse selle valitsuse ajal, kuidas see tegelikult mõjutab kogu seda olukorda.

Aitäh! Neid "suurepäraseid" samme valitsuse poolt tehtuna oleme me siin kolme aasta jooksul näinud hästi palju. Ja ausalt öeldes oli siin juba juttu sellest, et järgmise aasta märtsikuus tulevad järgmised parlamendivalimised. Kui vaadata kõikidele küsitlustele, küsitluste tulemustele ja reitingutele otsa, siis on juba näha, et rahvas loomulikult ei toeta seda, mida see valitsus teeb. Me teame, et Reformierakonna ja Eesti 200 summaarne toetus on umbes 13–14%, parimatel päevadel 15%, mis on lihtsalt naeruväärne. Eesti 200 toetus on 1,5–2% ehk lihtsalt olematu, põhimõtteliselt statistiline viga. 

Ma arvan, et rahval on juba kõrini sellest, millega see valitsus siin kolm aastat tegelenud on. Ja neid näiteid, nagu neid, mis teie tõite, on loomulikult palju rohkem. Mõnest ma rääkisin ise oma kõnes, aga neid võib veel juurde tuua. Üks kolleeg rääkis sellest, et võib kahe käe sõrmedel näidata, kui palju oli maksutõuse aastal 2023. Mina tean, et sotsiaalmeedias on hästi populaarne pilt, kus on välja toodud 26 erinevat maksuliiki, mis olid kas tõstetud või rakendatud uue liigina. Nii et kahest käest ei piisa, isegi neljast käest ei piisa. 

Ma arvan, et esiteks me juba näeme, mis on rahva suhtumine sellesse. Inimesed ikka saavad aru, et ka praegu on olukord päris ärev ja ajad on turbulentsed. Aga kõige hullem on see, et kahjuks valitsus ei tee mitte midagi selles suunas, et seda kuidagi stabiliseerida, tasakaalustada, et kuidagi rahustada inimesi. Vastupidi, inimesed on aina rohkem ärevil ja see kindlasti ei aita kaasa sellele olukorrale, kus me praegu oleme, ja kindlasti ei aita kaasa demograafilisele olukorrale, mis meil praegu Eestis on.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen täiesti nõus kõigega, mis sa siin räägid. Tõepoolest, me oleme täiesti katastroofilises olukorras ning riik ja valitsus peaks väga jõuliselt panustama just nimelt perede heaolusse ja laste sündimuse tõstmisesse ja nii edasi, kõigesse sellesse, millest me siin praegu räägime. 

Aga kas sa oskad kuidagigi selgitada, miks valitsus teeb kõike risti vastupidi? Miks need asjad ei ole neile absoluutselt olulised? Tegelikult käitutakse ka selles küsimuses täiesti otseselt põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus. Miks nad teevad seda?

Aitäh, hea kolleeg! Sarnane küsimus juba kõlas siin eelnevalt ja ma vastasin sellele umbes niimoodi, et mina ka ei saa sellest aru. Ja ma olen seda küsinud. Ma olen seda küsinud Kristen Michalilt, kui ta oli siin, mitu korda olen seda teinud. Ma olen seda küsinud Kaja Kallaselt, kui tema oli Eesti peaminister. Ja põhimõtteliselt võib-olla kõige parem oli see, et nad vähemalt tunnistasid, et probleem on majas olemas. Sest nagu psühholoogid reeglina ütlevad, kui sa tunnistad, et probleem on olemas, siis see on esimene samm probleemi lahendamiseks. 

Kahjuks seda teist sammu ei paista kuskilt tulevat, sest kõik need eelnõud, seaduseelnõud, otsuse eelnõud, mis on siin saalis olnud opositsiooni tooduna ja mille eesmärk oli lastega perede heaolu parandamine, demograafilise olukorra parandamine üleüldse, ei leidnud kahjuks koalitsiooni poolt seda toetust. Nii et tõepoolest, vahel sa vaatad ja imestad, et ühest küljest öeldakse, et jah, me saame aru, meil on olemas probleem, meil on olemas demograafiline kriis Eestis, aga see jääbki sinna, et mitte midagi ette ei võeta. Ja kui opositsioon omalt poolt pakub midagi – ma ei tea, kui valitsus ei ole ise võimeline näiteks välja töötama mingisuguste meetmete paketti või kuidagi üleüldse liikuma selles suunas, et meie peredel läheks paremini –, siis, palun, teeme oma ettepanekud, hääletatakse kõik maa, tuimalt. Nii et ma isegi ei oska öelda, miks see kõik toimub, võib-olla kunagi saame teada. 

Aga ma tahan lihtsalt tuua näite selle kohta, kuidas on võimalik hästi kiiresti olukorda parandada, nagu seda tegi näiteks Tallinna Linnavalitsus hiljuti. Põhimõtteliselt väga kiiresti ühe koalitsiooni lepinguga Tallinna linn kehtestas kohe mitu meedet, kuidas lastega perede elu peaks paremini minema. Lapse sünni toetus 1. jaanuarist 2026 ehk tagasiulatuvalt tõusis 1000 euroni. Kaksikute sünni korral antakse perele 3000 eurot, kolmiku ja enama lapse sünni korral 10 000 eurot. 1. septembril 2026 suureneb õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150 euroni. Ehk iga laps alates teisest klassist – ja ma seletan kohe, miks alates teisest klassist –, kes 1. septembril läheb kooli, teine klass, kolmas klass, neljas klass, gümnaasiumi lõpuni, saab 150 eurot õppeaasta alguse toetust. Mis puudutab esimest klassi, siis jällegi, septembrist tõuseb esimesse klassi mineva lapse niinimetatud ranitsa ehk kooli alguse toetus 320 eurolt 500 euroni. Päris korralik tõus. Ja et sellest veel vähe oleks, 1. septembril 2026 on Tallinna elanike lasteaiakoht tasuta alates esimesest lapsest. 

Vaat selline pakett, üks konkreetne omavalitsus kiiremas korras võttis vastu. Ja ma arvan, et see on tegelikult väga hea näide selle kohta, et kõik on võimalik, kui sa tahad olukorda parandada, mitte et sa ütled, et jah, ma saan aru, et probleem on olemas, aga kahjuks ma ei hakka mitte midagi tegema selles suunas, et seda probleemi lahendada.

Aitäh, hea ettekandja! Meil on teema ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele, mitte Tallinna Linnavalitsusele. Tanel Kiik, palun!

Aga see ongi ettepanek valitsusele. Tehke sama!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kuna teile nii kangesti meeldib rääkida siin, mida sotsiaaldemokraadid tegid ja mida Keskerakond tegi, siis ma tegin sihukese väikese kiire võrdluse. Võib-olla sa oled ka olnud – mitte võib-olla, vaid ma tean, et oled olnud pikalt sotsiaaldemokraatides ja täna ka Keskerakonnas –, et kumb erakond siis ikka rohkem on tegelikult tõstnud laste- ja peretoetusi valitsuses olles. Ma tegin kiire arvutuse ja ma saan päris tugeva ülekaalu sotsiaaldemokraatide kasuks, nii esimese ja teise lapse toetus kui ka muud, näiteks puudega laste toetuste mitmekordistamine, aastal 2014 oli see vist, kui ma peast ütlen. Ei, 2018, vabandust, alates 2019 see jõustus. 

Minu küsimus sulle ongi, et selles olukorras, kus tegelikult Keskerakond on olnud kuus korda valitsuses iseseisvuse taastamise järgse perioodi jooksul, tegelikult neid otsuseid on väga vähe tehtud erinevate erakonna esimeeste ajal. Kas sulle ei tundu natuke, otsekui silmakirjalik, agressiivselt siin rünnata sotsiaaldemokraate teie fraktsiooni esimehe ja teiste ettekandjate poolt, olukorras, kus tegelikult faktiliselt laste ja peretoetuste tõusu taga on sotsiaaldemokraadid oluliselt rohkem ja tihedamini kui Keskerakond?

Aitäh! Mul sellist võrdlust pole. Ma ausalt öeldes ei pannud tähele, et keegi oleks agressiivselt sotsiaaldemokraate siin rünnanud. Mina kindlasti mitte. Ja see, millest rääkisin mina, on ju fakt. Tõepoolest, sotsiaaldemokraadid aastal 2022 olles üks koalitsiooniparteidest, tegelikult tõstis koos oma partneritega paljulapseliste perede hüvitise väga korralikult. See oli suurepärane samm, pole midagi öelda. Aga pool aastat hiljem, olles juba järgmises valitsuses, hääletasid sotsiaaldemokraadid selle poolt, et 200 euro võrra kuus seda toetust vähendada. Fakt, siin ei ole mitte mingit rünnakut. 

Kindlasti oli ka sotsiaaldemokraatide ajaloos neid hetki, kus sotsid seisid perede eest ja tänu neile suurenesid mõned toetused. Aga kui me räägime aastast 2023 ehk sellest hetkest, kui nii mina kui ka sina saime Riigikokku valituks, siis kahjuks peab ütlema, et siin väga palju selliseid samme, mille üle uhkust tunda, sotsiaaldemokraadid teinud ei ole. Loodetavasti tulevikus saab neid samme teha ja siis saab uuesti rääkida. Aga praegu on meil kõigil hea võimalus toetada meie otsuse eelnõu ja see oleks juba samm õiges suunas.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea kolleeg! Olukord on tõsine ja me teame, et tõde on, et Tallinna elanikkond suureneb. Tartu peaaegu püsib samaks, aga maakondades on olukord hoopis teine. Näiteks Narvas oli eelmisel aastal sündinud 213 last, kümme aastat tagasi oli see number rohkem kui 500. Eelmise aasta seisuga oli Narvas miinus 1100 elanikku. See tähendab seda, et piirkondades on tõsine probleem, et mida me saame teha lähitulevikus. Ja äkki see probleem on tingitud sellest, et meie biopoliitikud, ütleme niimoodi, ministrid lihtsalt elavad Tallinnas, nad on pärit Tartust ja lihtsalt ei tunne, mis on päris elu maakondades. Mida sa arvad sellest?

Aitäh! Tõepoolest, olukord piirkondades on keeruline ja ma julgen väita, et keerulisem kui pealinnas või Tartus. Ei saa öelda, et ka Tallinnas oleks olukord selline roosa ja suurepärane, sest tegelikult Tallinna elanikkond suureneb mitte niivõrd sellepärast, et sünnib palju lapsi, vaid sellepärast, et inimesed teistest piirkondadest tulevadki Tallinna elama, sellepärast et elutase on lihtsalt kõrge. Me ju teame, et tegelikult Tallinna lasteaedades on tekkimas aina rohkem vabu kohti. See on selge märk sellest, et demograafia on ka Tallinnas hästi keerulises seisus. 

Nii et loomulikult, miks inimesed tulevad Tallinnasse elama või siis osaliselt Tartusse, aga Tallinnasse eelkõige? Sellepärast et nagu ma just rääkisin, Tallinn hoolib, Tallinn tõstab toetusi, Tallinn hoolib peredest ja lastest ning on kindlasti seadnud eesmärgiks, et kuidagi seda demograafilist olukorda parandada. Nii et inimesed hea meelega tulevad Tallinnasse elama, aga demograafiline olukord jääb Tallinnas veel päris keeruliseks. 

Mis puudutab regioone ehk piirkondi, siis kindlasti on siin pall valitsuse väljaku poolel. Jällegi, me oleme nii palju erinevaid ettepanekuid teinud, kuidas võiks seda olukorda parandada, kuidas võiks peredele rohkem kindlustunnet anda, kuidas võiks rahaliselt peresid toetada, aga kahjuks ei ole koalitsioon meid kuulda võtnud. Nii et ma isegi ei oska öelda, mida me peame veel tegema, sest kõik need sammud, mida me pakume, kaasa arvatud seesama otsuse eelnõu, millest me praegu siin räägime, on suunatud just sinnapoole, et tegelikult ka regioonides, piirkondades oleks elu parem, oleks lastega peredel lihtsam toimetada. Nii et võib öelda, et see otsuse eelnõu on ka regionaalse tähendusega. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Aitäh, istungi juhataja! Kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett" 6. aprillil. Annan ka ülevaate aruteludest, aga kõigepealt annan teada lühidalt otsused. Konsensuslikult otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 15. aprilliks ja viia läbi lõpphääletus, samamoodi konsensuslikult määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. 

Enne eelnõu tutvustamist komisjonis, mida kandis ette härra Lauri Laats Keskerakonna fraktsioonist, andsin ma teada, et Riigikogu õigusteenistuse seisukoht on, et tegemist on 51 poolthäält eeldava otsuse eelnõuga tulenevalt põhiseaduse § 103 lõikest 2. 

Tänane arutelu siin saalis on olnud oluliselt pikem ja põhjalikum, kui see oli komisjonis. Härra Lauri Laats tutvustas eelnõu, aga ka tänasel arutelul ma tegelikult ei kuulnud – igaks juhuks ütlen seetõttu üle –, mis olid need muudatused, mis otsuse eelnõus on. Esiteks, kõigepealt võimalus abikaasadele esitada ühisdeklaratsioon ja jagada lastega seotud maksusoodustusi, täiendava maksuvaba tulu taastamine lastega peredele iga lapse kohta alates esimesest lapsest, maksusoodustuste laiendamist laste- ja pereliikmete koolituskulude mahaarvamisel ja lõpuks kodulaenuintresside mahaarvamise võimalus taastamist eluasemekulude leevendamisel. 

Peale eelnõu tutvustamist küsis Toomas Uibo, milline on eelarve vajadus. Härra Lauri Laats vastas, et rahapuudus on alati tõsine väljakutse, prioriteetide seadmise oskus on väga oluline. Ta jõudis oma lühikese vastusega ka euribori tõusust tuleneva pankade kasumi suurenemiseni ja soovitusega pangamaksuni, mille peale ma komisjoni esimehena märkisin, et maksundust sotsiaalkomisjon tegelikult arutada ei saa, see ei ole meie pädevuses. 

Tanel Kiik tõdes, et see ettepanek puudutab väga olulisi probleeme. Ta märkis, et oluline on kaaluda, millised on kõige tõhusamad lahendused perede toetamiseks, kas need on maksusoodustused või hüvitiste süsteem, ja millised võiksid olla katteallikad, mainides ära ka juba varem jutuks olnud väheneva laste arvu tõttu riigieelarves nii-öelda vabanevate vahendite kasutamise. 

Ma pidin siin kommenteerima, et puhtalt riigieelarve tehnilisest küljest ei ole tegemist vabanevate vahenditega. Jah, me teeme avaliku sektori kulutusi vähem ja ideaalne oleks, kui me samas mahus, mis jääb kulutamata, mõnel teisel soodsamal viisil peredeni tagasi viime, selle vastu ma ei vaidle, aga see ei ole riigieelarves reaalselt ülejääv ressurss.

Sellega see arutelu lõppes. Mul on hea meel, et täna siin saalis oli see arutelu oluliselt pikem ja sisukam, kuigi kohati muidugi tänane arutelu ületas ka selle eelnõu piirid. Aga selleks see saal on. Nii et kui on küsimusi, siis valmis vastama.

Tõepoolest, mõned küsimused teile on. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma küsin teie käest kui komisjoni esindaja käest. Võib-olla Riigikogu juhatus tegi vea, et see saadeti nüüd sotsiaalkomisjoni. Võib-olla see oleks pidanud ikkagi olema rahanduskomisjonis, arvestades, et pealkirjas on ikkagi maksusoodustuste paketi väljatöötamine. See tõesti peaks olema justkui rahanduskomisjoni pädevus, täpselt samamoodi, nagu ka eelnõu seletuskirjas on välja toodud erinevad maksusoodustused ja maksumuudatused, mida valitsus võiks kaaluda. Kas teie hinnangul ei oleks olnud õige teha kas või ühisistung rahanduskomisjoniga? Või kas teie hinnangul oleks Riigikogu juhatus pidanud selle juba algselt saatma õigesse komisjoni ehk rahanduskomisjoni?

Ma ei saa seisukohta võtta, selles mõttes, et minu asi ei ole hinnata, milliseid otsuseid teeb Riigikogu juhatus, kas need on õiged või valed. Aga selge on see, et see on ju perepoliitiliste hoobadega seotud eelnõu. Nii et ühte loogikat pidi see täiesti võis sotsiaalkomisjoni tulla, teist loogikat pidi tõesti, et need kompetentsid meil liiga kõrged ei ole. Võite üle küsida loomulikult ka juhatuselt, kuidas edaspidi selliste eelnõudega käituda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sisuliselt sa jagad seda asja väga hästi. Aga minu küsimus on lihtne. Miks Reformierakond otsustas, et tema saadikud peagi sellele hääletusele ei tule ja järelikult 51 poolthäält ka ei tule ja selle tõttu ka Reformierakonna juhitav valitsus ei pea hakkama seda peredele suunatud maksusoodustuse paketti välja töötama? Miks selline kahepalgelisus? Sina jagad seda teemat väga hästi, aga miks partei otsustas, et saadikud varsti siia saali hääletama ei tule?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks ei ole veel hääletatud, nii et ma ei oska seda kommenteerida. Aga mis puudutab minu rolli praegu siin Riigikogu suure saali puldis, siis ma esindan komisjoni ja selgitan komisjoni arutelusid ja seisukohti. Anastassia küsimus oli väga asjakohane. See, mis puudutab parteipoliitikat, ei ole komisjoni juhi kommenteerida selles rollis, mis ma siin praegu olen.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No see pole ka küsimus, see on soovitus võib-olla. Te ju saate väga hästi aru, et see on nii tähtis teema, elutähtis teema tegelikult. Mulle tundub, et siin võiks mingisuguse ümarlaua teha koos teiste erakondadega, ka opositsioonierakondadega, et tulla lähemale selle lahendamise küsimusele. See ei ole mingi parteide asi, see on ikkagi terve riigi asi. Selline soovitus, et kui te seda toetate, siis võiks alustada seda protsessi.

Suur aitäh selle soovituse eest! Tegelikult mõned nädalad tagasi, kui me siin perepoliitikat puudutavat eelnõu arutasime, tuli ka Isamaa fraktsioonilt sarnane ettepanek ja soovitus. See oleks suurepärane, kui me üle erakondade ja fraktsioonide suudaksime sellist positsiooni võtta ja hoida. Aga peale seda paari nädala tagust Isamaa fraktsiooni ettepanekut on tulnud ikkagi üsna mitu eelnõu ja eelnõude rahe all, kus tegelikult ei otsita mitte konsensust, vaid kuulates neid arutelusid, mis siin saalis on, otsitakse pigem avalikkuse tähelepanu valimiseelsel perioodil, siis see ei ole kindlasti kontekst, kus me suudaksime rahumeelselt arutleda selle üle, mis on päriselt need meetmed. 

Õnneks on eelmisel sügisel või sügise hakul valminud laste sündimist ja kasvatamist toetavate tegevuste uuring ja sealt on terve hulk tõenduspõhiseid poliitikasoovitusi võimalik kasutada erinevatel erakondadel, olgu programmis või kuskil mujal. Ja selle kvartali lõpuks peaks tulema ka ministeeriumi ametnike soovitus selle kohta, millised on need tegevused, mida ministeerium oma tegevuskavasse lähiperspektiivis võtab.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Mul on selline pigem subjektiivne küsimus. Kas teie isiklik arvamus oli see komisjoni arutelu tõsine ja kas komisjoni liikmed saavad aru sellest, et peresid tuleb praeguses olukorras aidata?

Sotsiaalkomisjoni arutelud on kõik tõsised ja sisulised. Ma ei saa teie küsimusest aru. Ma arvan, et ükski teine komisjon ei käi komisjonis kergekäeliselt nalja viskamas. Meie komisjoni arutelud on sisulised ja ma olen püüdnud juhtida ka komisjoni selliselt, et meil ei oleks sellist poliitilist vastandumist, vaid et me räägiksime päriselt sisust. Ja alati, kui meil on külalised, siis me püüame maksimaalselt saada informatsiooni, et ennast harida, oma silmaringi laiendada, et siis teha paremaid otsuseid kas komisjonis või siin Riigikogu saalis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, õigluse mõttes ma oma kõnes tegelikult loetlesin …

Vabandust!

… kõik meetmed. Aga loomulikult ei tee halba, kui seda tehakse ka kaks korda. Mul on ainult hea meel selle üle. Aga minu küsimus on selline. Iseenesest reeglina komisjonis otsustatakse, et otsuse eelnõu saadetakse suurde saali ja põhimõtteliselt, kui keegi väga vastu ei ole ja ei taha hääletada ja ei nõua hääletamist, et vastu hääletada, siis see läheb sujuvalt. Mis need tujud seal komisjonis siis olid? Kas keegi oli vastu, kas keegi protestis, kas keegi avaldas meelt, et ei pea näiteks see suurde saali minema?

Suur aitäh! Kõigepealt ma vabandan, ju ma ise ei kuulanud piisava tähelepanelikkusega, aga sai üle korratud ja ma usun, et sellest ei ole midagi halba, kinnistub veelgi. Mis puudutab komisjoni, siis kohe kontrollin üle ja näen, et otsused tehti konsensuslikult. Sotsiaalkomisjonis on meil olnud selline praktika, et kui tegemist on seaduseelnõuga, siis me tõepoolest peame tegema ka selle otsuse, milline on komisjoni seisukoht siia saali toomiseks. Kui tegemist on otsuse eelnõudega, siis meie praktika on see, et me ei ole täiendavat poolt- või vastuseisukohta komisjonis kujundanud. Aga arutelu oli minu hinnangul pigem konstruktiivne, positiivne. See, mis toimub siin saalis juba hääletamisprotsessis, on järgmine etapp.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun, ja siis volitusega.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide poolt ütlen kohe ära, et tervitame kõiki selliseid algatusi, mis Eesti perepoliitikat hoogustavad ja peredele lisatuge pakuvad. Kahetsusega tuleb tõesti nentida, et praegune valitsus on olnud siin passiivne. Seda on võimatu teistmoodi väita olukorras, kus Eesti rahvastiku arv ja sündimus on selges langustrendis, ja valitsus on piirdunud minu teada Sotsiaalministeeriumi näol analüüsi ja ettepanekute tegemisega, mida vist ei ole kabineti nõupidamisel, istungil põhjalikult arutatud. Mul on hea meel, kui ma eksin, aga ma ei ole näinud vähemasti ühtegi konkreetset otsust, mis ka analüüsil ja ettepanekutel põhinedes Eesti perepoliitikat kuidagi paremaks muudaks, on see seotud laste-, peretoetustega, on see seotud vanemahüvitise süsteemiga või on see seotud maksusüsteemiga, millele täna Keskerakonna fraktsiooni algatus viitab. 

Sotsiaaldemokraadid kindlasti esitavad omalt poolt ka edaspidi ettepanekuid. Me oleme välja toonud siia saali juba esimese ja teise lapse toetuse võrdsustamise 100 eurole ning ka üksikvanema lapse toetuse tõstmise, samuti elatisabi, riikliku elatisabi määra suurendamise. Tegelikult aitab ka lapsi ja peresid toimetulekupiiri tõstmine, mille eelnõu oleme samuti korduvalt üle andnud. Küllap tuleb seda ka edaspidi teha. Seda rõhku ja survet tuleb hoida ka valitsuse peal, et tegelikult nende valimisteni jäänud 10–11 kuu jooksul sünniks siiski ka siin parlamendisaalis vajalikke otsuseid laste ja perede kindlustunde parandamiseks. 

Ja nagu ma enne viitasin oma lühikeses kommentaaris või küsimuses, sotsiaaldemokraadid on läbi ajaloo korduvalt olnud laste peretoetuste tõstmise juures, nii siis, kui see oli kümme aastat paigal, 19,18 euro peal ehk 300 krooni tasemel, tõsteti 45 eurole ja sealt edasi järk-järgult 60 eurole. Samuti see tõus, mis on esimese ja teise lapse toetuse viinud 80 euroni. Nii et nüüd oleks aeg kindlasti astuda järgmine samm, et võrdsustada ära esimese ja teise ja kolmanda lapse toetus, et iga laps oleks võrdne, ja täiendavalt lasterikka pere toetus, nii nagu ta seaduses ette on nähtud. Samuti oleme olnud eestvedajad just nimelt puudega laste toetuse tõstmisel. Parandan, et see otsus tehti 2019, jõustus 2020. aasta 1. jaanuarist, ja hiljem on nüüd veel suurendatud puudega laste toetusi. See on minu arvates samuti oluline, et me ka neid lapsi ja neid peresid, kes on eriti raskes seisus, täiendavalt toetame. 

Nii et meie tegevus on olnud läbi ajaloo suunatud laste ja perede kindlustunde parandamisele. Ma olen kindlasti pooleldi nõus, võib öelda, siin kolleegiga, et need vahepealsed otsused, mis puudutasid lasterikka pere toetuse, oleme ausad, siiski riigile mitte jõukohast tõstmist ehk liiga hoogsat tõstmist ja selle võrra hilisemat kärbet, polnud tegelikult tervikuna mõistlikud. Oleks olnud adekvaatne teha kohe alguses mõistliku sammuga need tõusud, nii et need on riigile jõukohased. Ega selline heitlikkus perepoliitikas kellelegi au ei tee ja kedagi rõõmsaks ei tee. Nii et ma loodan, et sellest on ka õpitud, et edaspidi on erinevad toetuste tõstmised sellised, mis kehtivad ka pärast valimisi, et ei tule hakata pärast vaatama peale ja leidma, et riigil pole tegelikult selleks rahalist võimekust. 

Aga kindlasti olukorras, kus sündide arv on languses, on täiendavad meetmed vajalikud. Ja kui alati koalitsioon küsib, kus on katteallikad, siis tulen siin Keskerakonnal appi ja tegelikult ka sotsiaaldemokraatide ettepanekutele appi sellega, et olukorras, kus laste- ja peretoetuste osakaal eelarvest langeb täna nii nominaalse protsendina kui ka nüüd juba summana, ehk reaalselt see summa, mida riik panustab laste- ja peretoetustesse ja vanemahüvitisse, hakkab vähenema tulenevalt laste arvu langusest, siis on elementaarne, et vähemalt sellesama raha suunaksime süsteemi tagasi, näiteks esimese ja teise lapse toetuse tõstmiseks ja muude selliste meetmete rakendamiseks, et keset rahvastikukriisi ei tekiks paradoksaalset absurdset olukorda, kus riigipoolne tugi ja panus perepoliitika rahastuse kaudu hoopiski langeb, olukorras, kus tegelikult peaks arutama seda, kuidas seda tõsta. 

Nii et kutsume üles Riigikogu toetama praegust otsuse eelnõu ja ettepanekut teha täiendavaid maksupoliitilisi meetmeid ning julgustame kindlasti valitsust toetama nii neid kui ka meie esitatud ettepanekuid perepoliitika hoogustamiseks. Ja kui tõepoolest on nii raske toetada opositsiooni algatatud eelnõu, siis ometi võiks tulla oma ettepanekutega siia saali olukorras, kus kriis on mitu aastat juba kestnud. Sellest lõputust analüüsimisest kahjuks ei ole tänastele peredele, tänastele lastele abi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kolleegid! Ma lihtsalt, olles olnud ise alates 2021. aasta varakevadest või hilistalvest vastutav minister selles valdkonnas kuni eelmise aasta kevadeni, tunnen kogu aeg torget ka iseenda pihta, kui räägitakse "Reformierakond ja valitsus". Ja tõenäoliselt on see tunne mul õige, eks ole. Aga ma pean siiski ütlema, et analüüside kohaselt on olnud kaks meedet, mis on sünde hoogustanud, ja need on olnud vanemahüvitise loomine ja lasterikka pere toetuse ellukutsumine. Mõlemal korral on tegemist olnud Reformierakonna juhitava valitsusega. Samamoodi oleme me koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga olnud nendel hetkedel, kui lapsetoetusi on tõstetud. 

Tanel väga hästi kirjeldas seda, mis juhtus 2023. aastal, kui korraks olid lasterikka pere toetused 200 euro võrra kõrgemad. Aga ma pean siiski meelde tuletama, et ka praegu, peale neid muudatusi, mida te ette heidate, on lasterikka pere toetused kolme kuni kuue lapse puhul 150 euro võrra kõrgemad ja enam kui seitsmelapselise pere puhul 250 euro võrra kõrgemad, kui nad olid enne neid mittejõukohaseid muudatusi. 

Päris keeruline on tänasel päeval rahulikke, tasakaalustatud otsuseid vastu võtta, olgu diskussioonides opositsiooniga või vahel, mulle tundub, ka valitsuse sees, sest ressursivajadus on väga paljudes eluvaldkondades hästi suur. Kui me siin räägime vaimsest tervisest, siis me asume laste liikumise, spordi ja huvihariduse teemade juurde, aga ka vaimse tervise teenuste endi juurde, mis kõik vajavad ressurssi. Tegelikult oleme me silmitsi nende lõputute kriisidega, mis loovad ebakindlust. Ja just ebakindlus uuringute järgi on perede jaoks kõige keerulisem, et pikki plaane, sealjuures ka pereplaneerimise plaane teha. 

Aga olen täiesti nõus kõikide nendega, kes ütlevad, et noortele peredele on oluline, et oleks võimalik soetada eluase, on oluline, et oleks sotsiaal-majanduslik kindlustunne. See ei ole ainult küsimus toetuste suuruses, see on oluliselt laiem. Sinna juurde tuleb ka julgeoleku küsimus, mis kogu maailma raputab erinevatest nurkadest. Pered loomulikult uuringu kohaselt ütlevad, et ka töö ja pereelu ühitamine, nii nagu ka vaimse ja füüsilise tervise probleemid, on need, mis kõige suuremaks takistuseks saanud on. 

Samas me näeme, et üsna stabiilsena püsivad kolmandate laste sünnid, aga eeskätt sündide edasilükkamise tõttu on vähenenud just esimeste laste sünnid peres. Arusaadavalt, kui esimest last perre ei sünni, siis ei saa ka ülejäänud järgmised lapsed sinna perre tulla. See on ka põhjus, miks hiljuti Reformierakond käis välja vanemahüvitise kaasajastamise plaani kolme sammuna. 

Mina tänan teid! Ma arvan, et me võiksime perepoliitika teemadel püüda olla rahulikumad, tasakaalustatumad ja mitte otsida süüdlast.

Aitäh! Rohkem kõnesoove pole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 820 lõpphääletus ja sellega tegeleme peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et eelnõu otsuseks saamiseks on vaja 51 Riigikogu liikme poolthäält ehk koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja peredele suunatud maksusoodustuste pakett" eelnõu 820. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei saanud vajalikku häälteenamust ja langeb menetlusest välja. Oleme edukalt läbinud viienda päevakorrapunkti.

Ja siirdume kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks" eelnõu 817 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Reili Ranna.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuigi õues on suur kevad, räägime me täna jääteedest. Talv tuleb alati ootamatult ja nii oli ka möödunud talvel. Kui üle pika aja olid jää- ja ilmaolud piisavalt head, et kõne alla sai taas kord tulla jääteede rajamise võimalikkus. Mida me siis aga nägime? Me nägime tegelikult lõpuks nädalatepikkust jagelemist. Kas riigil on raha? Kas on otstarbekas, millisel juhul on otstarbekas? Kas enam hangetega jõuab, ei jõua? Mis reegleid järgides üldse enam võimalik teha enne kevadet on ja nii edasi. Ühesõnaga oli üks pikk tants ja tagaajamine, mille tulemusena õnneks küll siiski kolm jääteed ametlikult selleks ajaks avati. 

Kurb on küll öelda, või paratamatu on öelda, et kohalikud saarte inimesed pidid riigi tegematajätmise või aeglase tegemise kõrval elulistest vajadustest tingituna kasutama ka mitteametlikke jääteid. Aga selleks, et selline trall taas kord ei korduks, oleme sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt esitanud otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele teha ettepanek töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks, mille eesmärgiks on tagada tulevikus jääteede rajamise ja hooldamise püsiv rahastus ehk kehtestada riiklik jääteede valmisoleku rahastamise mudel, mis võimaldab jääteid avada kiiresti ja ohutult. Ehk siis lühidalt, minna tagasi juba varasemalt aastaid kasutuses olnud valmisolekupõhise mudeli juurde, kus Transpordiameti eelarves on ette nähtud rahalised vahendid selleks, et kui teha eeltöid, kraadida jääpaksust, mõõdistusi, olukorra seirata. Ehk kui jääolud seda võimaldavad, oleks jääteede avamine kiire ja tulemuslik. 

Ma tulen … Ei, ma tulen selle juurde natukese aja pärast, mis puudutab selle aasta kogemust veel. Selline valmisoleku tasu, nagu öeldud, ühtepidi kiirendab protsessi, aga teisalt on see oluline ka selleks, et me teame, et meie teehoiuvahendeid on niigi väga piiratud Transpordiametist. Nii nagu ka möödunud jääteede puhul on jätkuvalt üleval küsimus, kas Hiiumaa, Läänemaa, Pärnumaa – sinna jäätee lõpuks ei jõudnud – ja Saaremaa peavad oma maakondade teehoiurahadest katma kulutusi, mis jääteedele läks. Sel aastal oli kolme jäätee kogukulu 173 000 eurot ja see sai hetkel Transpordiameti eelarvest rahastatud. 

Aga sai juba samal ajal kui see otsuse eelnõu esitatud rahandusministrile kirjalik küsimus, kas valitsusel on olnud aruteluks käesoleva aasta rahastuse kompenseerimine kas siis Vabariigi Valitsuse reservfondist või teha täiendavaid eraldisi mõnel muul viisil. Kahjuks pean juhtima tähelepanu, et rahandusminister ei ole hoolimata tähtaja mitmekordsest ületamisest siiamaani pidanud vajalikuks minu kirjalikule küsimusele vastata. Ma loodan, et siit jääb ka märge temale maha. 

Ühesõnaga, mis see lahendus on? Selle aasta küsimus tuleb lahendada eraldiseisvalt, meie eelnõu vaatab ettevaatavalt. Ja lisaks saarte ühenduse küsimusele ei saa jääteedest rääkides jätta märkimata nende turunduslikku aspekti. Ma usun, et ka mandrimeestele ja -naistele ei jäänud tähelepanuta äärmiselt suur rahvusvaheline huvi, mis jääteede vastu oli, kuidas meediakanalid ja uudistemajad sellest ülekandeid tegid. Seetõttu on asjakohane jääteid mitte ainult ühendusteedena, vaid kindlasti ka sellise reklaami- ja turundusprojektina vaadata. Kui me vaatame meie Vabariigi Valitsuse peaministri büroo kommunikatsioonitegevusi, siis jääteede rajamise valmisoleku tasu kindlasti ei ületa neid kulusid, mida me oma suurepärase riigijuhi promomiseks kasutame. Vabandust minu iroonia pärast! 

Jaa, ma arvan, et ma isegi võib-olla väga palju pikemalt hetkel teile seda põhjendatust ja selgitust ei vaja. Ma palun, head kolleegid, teie toetust, et seekordne riigi asjaajamise kahjuks mitte edulugu, vaid häbiplekk ei korduks, et järgmistel aastatel oleks jääteede avamise eelduseks ilmastik ja me ei peaks poliitiliselt kemplema, kas riik need summad leiab või mitte. Aitäh! Olen valmis vastama teie küsimustele. Oi!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Enne kui me küsimuste juurde läheme, on mul hea meel tervitada siin Riigikogu istungisaali rõdul meie tänast külalist, Saksamaa Liitvabariigi Saksimaa liidumaa parlamendi president härra Alexander Dierks. (Aplaus.) Herzlich willkommen im estnischen Parlament! 

Head sõbrad, läheme siis küsimuste ja vastuste juurde. Esimene küsija on kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea kolleeg! See on loomulikult väga tähtis küsimus nii saarte inimestele kui ka mandri inimestele, kes hea meelega käivad nii Hiiumaal kui ka Saaremaal, Eesti saartel, seda saare imelist vaadet vaatama ja võib-olla kala ka püüdma. Aga jah, talv tuli jälle ootamatult, nii ka iga asi siin meie valitsuse juures. Kord ei ole raha transpordi peale, kord ei ole raha jääteede peale, kuskilt koogitakse välja. Lõpptulemus on ikkagi, et vähemalt kunagi teevad selle ära, aga selle ajaga on inimesed tõesti juba hakanud oma rada sõitma, ohustades oma ja oma kaaslaste elu. Küsimus oleks küll samast ooperist, aga te andsite täna arupärimise praami kohta. Kas sa oskad öelda, miks selline hull praam üldse valiti, sest sellistel oludel ta ei saa ju sõita?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab tõesti viiendat parvlaeva, siis seetõttu sai täna ka arupärimine sisse antud. Selle konkreetse tehnilise lahenduse puhul on kahjuks rohkem küsimusi õhus, ja mitte ainult meil siin majas, vaid ka merenduses tegutsevate ettevõtjate poole pealt. Kas riik täna lahendab üksikküsimust, et hankida laev kui selline, või mõelda, mis on meie parvlaevaühenduste laiem vajadus, kuidas liine ristkasutada, kuidas seda ressurssi, mida riigil alati on piiratud, ikkagi mõistlikult ja natukene pikemalt ette vaadates teha? Nii nagu me jääteede loo puhul kuulsime kõigepealt, et ammu pole ilma olnud. Tõsi ta on, viimased jääteed olid aastal 2012 ja vahepeal on olnud, võib öelda, head ajad. Aga me ei saa oma riiki planeerida ideaaltingimuste jaoks, räägime me siis jääteede kontekstist või parvlaevade kontekstist. Ma väga loodan, et taristuminister saab õige pea meile tulla siin selgeid vastuseid andma või vähemalt leiab viisi, kuidas juba operatiivselt, enne kui arupärimisele vastamise tähtaeg on, neid selgitusi anda, miks selline tehniline lahendus just praegu tehti, mis minu tagasihoidlikul hinnangul on läbimõtlemata.

Andre Hanimägi, palun! 

Lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt ma ütlen, et te sügavalt eksite, et kevadel ja suvel on jääteest rääkida veider. Vastupidi, jäätee on suvel suurepärane asi ja kindlasti see sõna kõlab väga paljudes kohvikutes. 

Aga nüüd teie jääteest rääkides, te jõudsite ka sinnasamasse kohta, kus ma tegelikult tahtsin küsida. See on ju alati rahvusvaheliselt tekitanud väga suurt tähelepanu. Mitte ainult siseturiste, vaid ma eeldan, et ka välisturiste, rääkimata sellestsamast nii-öelda mainekujunduslikust põhimõttest, saab selle raha eest tõepoolest väga suure PR-kampaania. Aga kas teil on ka mingisugust teadmist või statistikat, kas tänu sellele on saarte külaliste arv või ka väliskülaliste arv on tõusnud? Mida ütlevad ettevõtjad ja kohalikud inimesed?

Aitäh selle väga olulise küsimuse eest! Mis puudutab konkreetseid numbreid, siis vähemalt Hiiumaa näitel ma saan öelda, et neid lõplikult kokku löödud veel ei ole, vähemalt minuni ei ole seda jõudnud. Oli küll tunnetuslik ja subjektiivne tagasiside, et tegelikult tajuti nii kohalikus kaupluses kui ka kohvikutes seda, et mitte ainult inimesed, kellel oli esmavajadus käia ja liikuda mandri ja saarte vahel, vaid ka need, kes tulid uudistama ja mõnes mõttes elamust saada. Eks ju ka väikesaared eriti tundsid seda survet, et suurest avalikust huvist ja turistide hordist tekkisid järjekorrad ja kohalikel elanikel oli mõneti isegi keeruline mandrile pääseda. Seetõttu on sellel turismiaspektil alati kahetine mõju, aga siiski mulle tundub, et see kokkuvõttes lahenes sujuvalt ja saarte majandus igal juhul hoogu sellest juurde sai. 

Tõesti, sellel aastal me saime rääkida kokku kolmest nädalast, mis oli oluliselt lühem aeg. Kui riik oleks olnud varem valmis ja me ei oleks pidanud kulutama aega sellele, kas on tahe, kas leitakse ressursid ja kas on võimalik kiirendada töövõtjate leidmisel ja nii edasi. Ehk meie eelnõu just sellele ongi suunatud, et seda mõju maksimeerida. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Hiiumaalt pärit ja Hiiumaal elava Riigikogu saadikuna olete te kindlasti detailsemalt jälginud kui mina seda olukorda, mis toimus sellel talvel. Need jääolud kujunesid välja küll, ütleme, suhteliselt kiiresti, aga just see, kuhu suunas see otsuse eelnõu lahendust pakub, on see, et oleks kindlus. Mulle kõrvaltvaatajana tundus, et käis veidi venitamist, tantsimist selle teema ümber, arutelusid omavalitsustega, ametnike vahel ja mida iganes. See on küll veidi prognoosi asi, aga kui palju kauem oleks võinud need jääteed olla lahti olnud ka sel talvel, kui Transpordiametil oleks olnud kindlus, et see raha on olemas, seda ei pea kuskilt teiste kulude arvelt võtma ja oleks kiiremini saanud startida. Kolm nädalat olid nad siin enam-vähem lahti. Kui palju pikemalt nad oleks saanud olla lahti?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ongi hea võimalus teha sihuke sümboolne kummardus jääteede eest vastutavale ametnikule Transpordiametis, kes on ka Hiiumaa mees ja suuresti jääteede usku, Hannes Vaidla, kes pidi kõigepealt suuresti seetõttu, et Transpordiametil ei olnudki neid vahendeid kavandatud, väga tõsimeeli ja järjekindlalt oma ametit kaitsma ja neid võimalusi, mis on, ja selgitama meedias, kuidas üldse ikka ei saa jääteed teha. Ja see periood oli kuskil kaks nädalat. Ehk siis, kui me niimoodi võtame, see kõik on oletuslik, see kõik ju sõltubki sellest, mis hetkel saavad minna ametlikud mõõdistused, olude hindamised, kõik see pool. Varasemalt on seda siiski, okei, talved on erinevad, aga ma julgen ühesõnaga selle pealt prognoosida, et paar nädalat pikendust oleks see võinud tuua. Ja tegelikult, haakudes nüüd selle eelneva kolleegi küsimusega seoses majanduslikust mõjust, seeläbi ka mõju saarte arengule kindlasti suurem. Ja vähetähtis ei ole ka saarte, ja siin ma pean eelkõige meie väikesaari silmas, ka nende turvatundele või arusaamisele, et ühendus mandriga on olemas, kui seda vaja on. Sest Vormsi puhul me ju nägime seda, et ühendus sisuliselt katkes, kuni jäätee ikkagi tuli uuesti appi.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Suurepärane ettepanek! Vabariigi aastapäeval, kui Kihnu rahvas oli ka Tallinnas, oli mul väga pikk vestlus Mare Mätasega, kes on Kihnu volikogu esinaine. Ja tema kaaslased küsisid, miks te, kuramus, ei anna võimalust Kihnu inimestele ise jääteed manageerida, nagu võõra keelega kasutada. Neile oli see väga suur majanduslik kasu nende lühikeste nädalatega ja oleks olnud veelgi pikem, kui nad oleks saanud ise neid jääteid nii teha, nagu vaja. Mehed on olemas, tehnika on olemas. See oli palve mulle kui Riigikogu liikmele. Seal oli ka teisi tegelasi, teisi Riigikogu liikmeid erinevates erakondades, kes kuulis seda juttu pealt. Ja see kasu oli väga suur. Tavaliselt on suvel hea aeg, kui tulevad turistid ja inimesed, aga nüüd tulid sinna ja isegi need numbrid olid Mare Mätaseal, mida ta ütles. Aga kas peaks olema – minu küsimus on – selline, et kohaliku saare inimesed saaksid ise seda, kuna nad tunnevad saart kõige paremini, teavad, kust need teed lähevad, ja on ka reaalselt huvitatud saare käekäigust? Jutt oli praegu Kihnust, aga suuremad saared on ka olemas. Mis te arvate sellest?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma tõesti leian, et lisaks sellele, et riiklikult rajatud ametlikud jääteed peavad olema väga selgete kvaliteedinõuetega, et tagada turvalisus ja ohutus selle kasutajatele, on riigi võimalus siin mõelda, kuidas kasutada ka saarte enda ettevõtjaid nende trasside rajamiseks, hooldamiseks, üldse avatuna hoidmiseks. Ma arvan, et see on asi, mille peale peaks mõtlema ja võiks mõelda. Hiiumaa ja Saaremaa vahelise ühenduse puhul ma saan öelda, et seal õnnestus töövõtjaid leida kohapealt. Ma julgen arvata, et see oli ka Vormsi puhul nii, ma jään detailselt vastuse võlgu. Aga see kindlasti võiks olla ja peaks olema riigi suund, et mitte suurte raamhangetega ainult suurtele peavõtjatele ressurssi kokku koondada, vaid kohapealset ettevõtlust ja tööandjaid hoogustada. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Saare elanikuna on hea meel tõdeda, et üle pika aja sai see aasta tõesti kasutatud jääteed, kuigi mitte mandrile pääsuks, siis vähemalt teiste väiksemate saarte vahel liikumiseks. Sõitsin nädalavahetusel Saaremaale praamiga. Üks rahvusvahelise ettevõtluses tegelev ettevõtja tuli rääkima, kui suur mainekampaania see tegelikult oli, kui tema Euroopas seda vaatas, mille me saime selle 170 000 eest ja mitte ainult saared, vaid tegelikult kogu Eesti ja kogu see regioon. See on kindlasti oluline. 

Aga ma küsin selles vaates juba ennetavalt, et – ma ei tea, kuidas iganes selle punkti menetlus edasi läheb –, aga et kas te näete ka mingit punkti, miks mitte sellist asja toetada, et me oleksime tulevikus valmis. Sest tegelikult see ju raha ei võta, kui me teeksime selle strateegia, kui tulebki järgmine talv alles kümne aasta pärast, kus oleks võimalik sellist jääteed ja rajad. Mis võiks olla need võimalikud ohukohad, miks mitte sellist asja teha?

Aitäh, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Ma ütlen täiesti siiralt, et ma ei tea, mis on see põhjus, miks ei taheta seda toetada. Väga lihtne vastus on öelda, et raha ei ole. Aga kui me räägime praegu, et kolme jäätee kogukulu oli 170 kulu, ja see oli kogukulu. Meie räägime oma eelnõus valmisoleku kulust, mis tähendab seda, et me räägime mõnekümnest tuhandest selleks, et saaks teha eeltöid, et planeerida, kas üldse jääteid on võimalik avada, millisel juhul ja nii edasi. 

Ma loodan, et see ei ole hoolimatus. Ma loodan, et see ei ole ükskõiksus saarte inimeste käekäigu ja elutingimuste ja võimaluste üle. Aga ma kardan, et me täna ei näe seda 51 häält. Ma veel kord kutsun üles, head kolleegid, kes te ka kabinettides olete ja kuulate seda: kui teile nagu päriselt läheb korda see, kuidas meie saarte inimesed saavad liikuma, siis see on küll eelnõu, mille hinnalipik võrreldes kasuteguriga on ikkagi ääretult-ääretult väike. Ehk palun tulge ja taastage usk saarte inimeste südametes, et ka Riigikogule läheb korda, kuidas saartel läheb ja kuidas saartelt liikuma saab.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud ettekandja, hea Reili! Kõigepealt siiras lugupidamine sinule ja ka Madis Kallasele, et te niimoodi kaugemate saarte inimeste eest seisate suure südamega ja tõesti suure põlemisega võitlete selle eest. Minule kui ka kauge piirkonna inimesele läheb see väga korda ja ma saan ka nendest muredest aru. Oli ka siin kuu aega tagasi au Vormsit külastada ja kuulda nende inimeste muresid. Ma küsingi, kas sa kinnitad seda, et üks aspekt, mis kindlalt välja tuli, on just see siseturvalisuse aspekt. Talveoludes näiteks, kui on kiiresti kedagi saarelt vaja liigutada mandrile, siis helikopter tundub meile küll kiire, aga nende õhkutõusmiste, käskude andmisega ja jumal teab neid ilmastikuolusid ei pruugigi kohale jõuda. Või siis vastupidi, see võtab oluliselt rohkem aega. Nii et kas sa kinnitad seda või lükkad ümber?

Aitäh selle küsimuse eest! Ja kõigepealt aitäh ka nende ilusate soojade sõnade eest küsimuse alguses! Absoluutselt on jääteel ka mõju üldise turvatunde ja siseturvalisuse aspektist. Seda enam, et kui me jätame nüüd Hiiumaa ja Saaremaa välja, kui me räägime väikesaartest, siis kõikide väikesaarte puhul me nägime parvlaevaühenduse katkestusi. See tähendab, et see halvendab ka pääste jõudmist, meditsiinilise abi jõudmist, sest kui me räägime näiteks kopterivõimekusest, siis poole tunniga kopter ei Kihnu ega Ruhnu enam ei jõua. Selleks oleks vaja päästekopterile või PPA pääste lennusalgale teist väljumiskohta näiteks baasiga Saaremaale. Kui me räägime turvatundest, siis kindlasti valgel ajal, kui jäätee on avatud, ta operatiivsust ja kiirust võiks suurendada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma tõesti olen nõus, et nii teie, Reili Rand, kui ka Madis Kallas, te olete saarte teemasid väga hästi siin Riigikogu parlamendis esindanud ja me ikka päris tihti räägime teie eestvedamisel. Aitäh kõigepealt selle eest! Aga nüüd teema juurde minnes. Ma lihtsalt tahaksin avada seda ja võib-olla te aitate avada siin meie kõigi jaoks seda kriisikindluse poolt. Lõppkokkuvõttes me sellel talvel nägime olukorda, mis võib tekkida, kuskohas ei sõida laevad ega midagi muud, ja kui meil jääteed ei ole, siis lõpuks inimesed hakkavad ise, kui on võimalik, liikuma. Aga neid kriise võib väga erinevaid tulla. Kriisideks tegelikult me peame valmis olema ja see peab olema nii ministeeriumide kui ka omavalitsuste kohustus. See ongi nende ülesanne. Nii et võib-olla te aitate avada seda poolt, sest tegelikult lõppkokkuvõttes võib ka kriis olla olukord, kus õhusõidukid liikuda ei saa ja meie õhuruum on kinni.

Aitäh, lugupeetud kolleeg, selle küsimuse eest! Ja nii nagu ma juba eelnevale küsimusele viitasin, on jääteedel nii siseturvalisuse kui ka laiemalt kriisivalmisoleku mõttes oluline roll. Alustame sellisest väiksemast eriolukorrast, mis ei kvalifitseeru veel päris kriisiks, aga Vormsi puhul juba oli teemaks see, kas kütust kohapeal jagub, kas toidukaupasid on piisavalt saarel olemas, ehk selline üldine varustuskindlus saare toimimise mõttes. Jääteed keerulistel ilmastikuoludel, kus võib juurde tulla madal veetase, mis seab piiranguid ühenduste puhul, tõesti, kui me räägime veel oludest, kui peaks olema lennuteed kasutades ligipääsetavuse küsimused, siis mida rohkem on erinevaid ühendusteid saartega, seda paremini me suudame enda saarte inimesi hoida hoituna, kaitstuna ja turvalisena.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest, 6. aprillil sel aastal, esmaspäeval, toimus Riigikogu majanduskomisjoni istung, kus me arutasime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 9. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks" eelnõu. 

Reili Rand siin väga kenasti kirjeldaski, milles selle eelnõu sisu on. Ei hakka seda üle kordama. Aga seda võin ma küll öelda, et meil on majanduskomisjonis päris palju saarte inimesi. Tegelikult see teema vähemalt kõigile oli arusaadav. Mis puudutab jääteesid, siis iseenesest kõik suhtuvad nendesse soosivalt ja arvavad, et nad võiksid olemas olla juhul, kui ilm seda lubab. 

Nii, aga nüüd ma lähen natukene sellesama istungi juurde. Tõepoolest, Mart Maastik näiteks lausus, et on oluline, et jääteed vajalikul hetkel rajatakse, ja ei ole sedavõrd oluline, kus rahastus asub, vaid peamine on, et olemas oleks valmisolek nende rajamiseks. Ma arvan, et sedasama mõtet kordasid nii Kristina Šmigun-Vähi kui ka Urve Tiidus. 

Rene Kokk lausus, et toetab eelnõu ja on mõistlik, et jääteede rajamiseks vajalikud vahendid peaksid olemas olema. Ja tema väide oli see, et teatud hetkel teatas Transpordiameti esindaja meedias, et jääteid rahastuse puudumise tõttu ei tule, veidi hiljem rahastus siiski leiti. Ja tema küsimus ministeeriumi esindajale oligi, kas siis seda rahastust ei olnud või mis sellega oli. Ja siinkohal pean tsiteerima ka Sander Salmut, kes oli ministeeriumi esindaja. Tema ütles, et eraldi finantseerimismeedet jääteede rajamiseks vaja ei ole. Kui tuleb otsus jääteed rajada, on võimalik seda teha kas teehoiu jaoks ette nähtud vahenditest või valitsuse erakorralisest reservist. 

Ajalooliselt oli jääteede rajamiseks ja ka ennetavaks tegevuseks eraldi rahastus ette nähtud. Ehk kunagi, kui ilm lubas jääteid tihedamalt rajada, siis selline eelarverida oli olemas, aga nagu siin ka Reili mainis, viimane kord tehti jääteed vist 2012, eks ole. No et lihtsalt iga aasta vaadata sellele rahahunnikule otsa ja seda mitte kasutada tundus nagu ebaotstarbekas. Iseenesest vähemalt Sander Salmu ütles küll, et nemad suutsid selle jäätee otsuseni jõuda umbes nädalaga, kuigi ma sain aru, et komisjonis siiski arutelu käigus selgus samuti, et päris nädalaga see ei juhtunud, läks natukene kauem aega. Ja nagu Reili ka mainis, ilmselt oli see aeg umbes kaks nädalat, mis kulutati selle otsuse tegemise peale. 

Komisjonis arutati ka just nimelt sedasama küsimust, et jäätee puhul ei ole tegemist lihtsalt ligipääsetavuse küsimusega, vaid kindlasti on jääteel ka Eesti ja saarte turunduse seisukohalt tähtis roll mängida. Iseenesest need videod, kus mööda jääteed sõideti, on jõudnud maailmas päris paljude inimesteni. 

Rene Kokk lausus veel, et eelarvet ei ole vaja mitu korda aastas muuta. Kui valitsus tuleb uue riigieelarvega, siis tuleks rahastus kohe sinna sisse kirjutada. See iseenesest kõlab suhteliselt mõistliku mõttena. 

Ma ise laususin arutelu kokkuvõtteks, et Kliimaministeeriumi hinnangul riigi poolt jääteede rajamise rahastamiseks eraldi seadust vaja muuta ei ole. Ehk siis ministeerium arvab sellisel moel, et jääteede rajamiseks saab kasutada riigieelarvelisi teehoiuks ette nähtud vahendeid või erandkorras jääteede rajamiseks kasutada valitsuse sihtotstarbelist reservi. Aga Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond on andnud eelnõu kohta oma arvamuse ning leidnud, et kuna eesmärk on tagada jääteede rajamise ja hooldamise püsiv rahastamine riigieelarvest ning eelnõu esitleja käsitleb sellena jääteede rajamise ja hooldamisega seotud kulude eraldi ettenägemist iga-aastases riigieelarves, siis eesmärgi saavutamiseks tuleb Vabariigi Valitsusel töötada välja seaduseelnõu. Ehk Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond arvab, et tegelikult siiski selline seadus tuleks välja töötada. 

Ja ka mainisin seda, et eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. 

Selline oli ülevaade sellest istungist. Ja tehti ka menetluslikke otsuseid. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, see oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, ka see oli konsensuslik otsus, ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, ka see oli konsensuslik otsus. Selline oli majanduskomisjoni istungi käik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma enne küsisin Kihnu volikogu esimehe Mare Mätase – jutt oli Vabariigi aastapäeva puhul, kui me rääkisime. Et andke võimalus praegusel hetkel Kihnu meestele – neil on oma tehnika, nad tunnevad, kus kohal voolud käivad –, et oleks võimalik kiiresti neid teid teha. Muidugi kaks nädalat praegu molutati. Sest neile oli see talvel väga suur sissetulekuallikas peale suve, aga nad kaotasid selle molutamisega, mida need riigiisad tegid, mitu nädalat kallist aega. Kas seda ei peaks siiski kuidagi eelnevalt seadustama, et see võimalus on olemas ja see puhver, et seda molutamisaega ei tule, sest väikestel saartel iga nädal maksab kõvasti? Talvel ei ole niikuinii Kihnu naistel ja meestel suurt midagi teha. Selles valguses on see arukas või?

Kõigepealt sellest, et tõepoolest, ma arvan, et otsused, et jääteed rajada, tuleb teha kiiremini. Ja ma arvan, et kaks nädalat mingi otsuse tegemiseks on suhteliselt mõttetult pikk aeg. Aga nüüd, tulles selle teema juurde, et kas Kihnu mehed ja naised võiksid ise jääteed rajada, siis ma ausalt öeldes ei ole selle valdkonna spetsialist. See, et saareinimesed saaksid tööd, on väga mõistlik, aga see, kas nad nüüd isetegevuslikult neid jääteid rajada tohivad, ja sellest pärast mingi õnnetus võib ju juhtuda, eks ole. Ma ise arvan, et seal on siiski mingisugused väga elementaarsed turvalisuse reeglid. Päris igaüks ei või seda teed lahti ajada ja seal peal sõita. Aga ma arvan, et see, et Kihnu inimesed ja saarte inimesed tööd saaksid, on väga mõistlik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 817 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed jääteede trasside püsivaks finantseerimiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 817 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789 teine lugemine. Ettekandjana on siin Riigikogu kõnetoolis juba koha sisse võtnud majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Seega, ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu teiseks lugemiseks. Praegu ongi teine lugemine käes. Kirjeldan teile menetlust juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. 

Ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789 algatas Vabariigi Valitsus 12. jaanuaril sellel aastal. Eelnõuga seega kavandatakse seadusemuudatused selliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamiseks, mille eesmärk on riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamine, ehk siis ainult sellised ehitised, mis selgelt riigi julgeoleku ja sõjalise riigikaitse tagamise eesmärgiga ehitatakse. 

Eelnõuga muudetakse ehitusseadustikku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust, halduskohtumenetluse seadustikku, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seadust, keskkonnaseadustiku üldosa seadust, keskkonnatasude seadust, looduskaitseseadust, maakatastriseadust, metsaseadust ning planeerimisseadust. Kokku läheb muutmisele üheksa seadust. 

Eelnõu 789 esimene lugemine toimus 28. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 11. veebruariks Riigikogu liikmed ega fraktsioonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Arvamust küsiti Riigikogu õiguskomisjonilt ja keskkonnakomisjonilt. Mõlemad komisjonid toetasid seda eelnõu. Komisjon teavitas eelnõu menetlusest Eesti Linnade ja Valdade Liitu, Riigikohut, Tallinna Halduskohut, Tartu Halduskohut, SA Eesti Keskkonnaühenduste Koda ning Advokaadibürood Loor OÜ. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Eesti Linnade ja Valdade Liit, Tallinna Halduskohus ning Advokaadibüroo Loor OÜ ja Eesti Planeerijate Ühing. 

Kaitseministeerium esitas eelnõu kohta täiendavad ettepanekud eelnõu kohta esitatud arvamustega ning Kaitseministeeriumi seisukohaga esitatud arvamustele. Kaitseministeeriumi ettepanekutega eelnõu täiendamiseks on võimalik tutvuda Riigikogu veebilehel ehk seal on kaart, seal on kõik ettepanekud kirjas, mis tehti. 

Majanduskomisjoni töörühm valmistas ette eelnõu komisjoni istungil menetlemist 23. veebruari ja 31. märtsi nõupidamistel. Ehk siis kogunes töörühm kahel korral ja vaatas üle muudatusettepanekud ja arvamused. Nendel koosolekutel osalesid eelnõu algataja esindajad Kaitseministeeriumist ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusest. 

Majanduskomisjon omakorda arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist kolmel komisjoni istungil: 10. märtsil, 6. aprillil ja 13. aprillil käesoleval aastal. Komisjoni 10. märtsi istungil osalesid kõik huvigrupid ehk toimus kaasamisistung, kuhu sai kutsutud kõik huvigrupid, kes esitasid eelnõu kohta eelnevalt kirjaliku arvamuse. Nad tulid kohale ja tutvustasid komisjonile oma seisukohti. Komisjoni 6. aprilli istungil arutati ja hääletati muudatusettepanekuid. Komisjoni 13. aprilli istungil arutati ja hääletati täiendavalt muudatusettepanekut nr 3. Kõikidest istungitest võtsid osa eelnõu algataja esindajad Kaitseministeeriumist ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusest. 

Need üheksa muudatusettepanekut on muudatusettepanekute loetelus ja need kõik on juhtivkomisjoni ettepanekud. Kaks neist on esitatud Riigikogu keskkonnakomisjoni ja seitse Kaitseministeeriumi ettepanekutest tulenevalt. Kõik muudatusettepanekute selgitused on samuti esitatud muudatusettepanekute loetelus. Muudatusettepanekute loetelus ei leidnud kajastamist mõningad huvirühmade esitatud ettepanekud, mille mittetoetamise täpsemad selgitused on toodud Kaitseministeeriumi poolt juhtivkomisjonile. 

Eelnõu teksti on kahe lugemise vahel keeleliselt ja tehniliselt toimetatud. Need parandused on eelnõu teiseks lugemiseks esitatud tekstis alla joonitud. 

Ja nüüd ma lühidalt kirjeldan neid kolme istungit. Kõigepealt 10. märts, see oli kaasamise koosolek, kus Kaitseministeeriumi esindaja veel kord selgitas põhjalikult, mis on selle eelnõu eesmärk. Ta kirjeldas samuti, millised on eelkõige puutumused kohalike omavalitsustega. 

Eesti Linnade ja Valdade Liit, keda esindas Kalle Toomet, selgitas, et koostöö kohalike omavalitsustega on väga oluline. Samas ta mainis, et praegusel hetkel on kavandatavad muudatused riigikaitse vaates olulised, nad on selged, kõik saavad aru, et sellist eelnõu on vaja. Ma saan aru, et linnade ja valdade liit koos Kaitseministeeriumiga oli teinud mitmeid kohtumisi, kus nad kirjeldasid, kuidas täpselt see eelnõu kohalikke omavalitsusi mõjutab. Ja põhimõtteliselt linnade ja valdade liit oli nõus ja rahul selle eelnõuga ja nende parandusettepanekutega, mis sellesse on tehtud. 

Planeerijate ühing samuti rõhutas põhjalikult seda, et kaasamine on oluline ja ka koostöö KOV-idega on oluline. Nad pakkusid välja ühe sellise paralleelse menetluse, mis Kaitseministeeriumi heakskiitu ei leidnud, sellepärast et see menetlus oleks taas kord pikendanud planeerimist ja ehitamist. See tundus nagu mittevajalik. 

Oluline on ka ära märkida, et Tallinna Halduskohtu seisukohti selgitas Kaupo Kruusvee. Kokkuvõtvalt, ta kirjeldas seda, et kui halduskohus peab võtma neid vaidlusi eelisjärjekorras menetlusse, siis paratamatult teised halduskohtumenetluses olevad asjad hakkavad venima. Sellest loogikast saab igaüks aru, et kui võetakse eelisjärjekorda mingeid asju, siis paratamatult see mõjutab kõiki teisi kohtumenetluses olevaid protsesse. Aga põhimõtteliselt ka tema ütles, et noh, mis seal ikka, eks ole, elame üle ja kõik saavad aru, et seda on tarvis. 

Ja ühesõnaga, kaasamise puhul arutati ka seda, kuidas on Lätis korraldatud planeerimine. Osalised kiitsid, et Lätis liiguvad asjad pisut kiiremini kui Eestis, aga planeerijate ühingu spetsialistid ütlesid, et ega seal Lätis ka see asi nii roosiline ikkagi ei ole. Ja sellega saigi 10. [märtsi] koosolek ühele poole. 

6. aprilli koosolekul me hääletasime muudatusettepanekuid, üheksat muudatusettepanekut, millest seitse on pigem tehnilised ja täpsustavad. Varem ju hellitati lootust, et me suudame Riigikogus selle seaduseelnõu ära menetleda aprillikuuks, aga me kõik ju saame aru, et seda ilmselt ei juhtunud, seal läksid tähtajad vahetusse. 

Aga oli ka kaks sisulist punkti ja võib-olla nendel ma siis korraks peatun. Üks on see, et sinna objektide nimekirja lisati objekt, mida me tunneme eelkõige Balti kaitserajatiste nime all. Nii et ka see on selline objekt, kus on võimalik ilma planeerimisseaduse ja ehitusseaduse menetluseta seda ehitada. Ma arvan, et see oli oluline täiendus. 

Teine punkt, mille üle tekkis komisjonis kohe täitsa arutelu, oli muudatusettepanek nr 3, kus Kaitseministeerium tahtis muuta § 5 keskkonnaseadustiku üldosas. Mõte on selles, et mingitele keskkonnaorganisatsioonidele, kellel on Århusi konventsiooni järgi nii-öelda kaebamisõigus nagu eriõigus, seada piiranguid. Eelkõige tekitas küsimusi kaks piirangut, et keskkonnaorganisatsioon peaks olema Eesti Vabariigis tegutsenud vähemalt kolm aastat, ja üks piirang, mida sooviti sisse seada, oli, et keskkonnaorganisatsioon kuulub tulumaksusoodustustega ühingute nimekirja. Need kaks punkti tekitasid vaidlust. Sellisel moel see muudatusettepanek 6. aprillil läbi ei läinud. Me hääletasime seda kolmandat muudatusettepanekut sellel esmaspäeval. Me vähendasime tegutsemisaega kolmelt aastalt kahele ehk nendel keskkonnaorganisatsioonidel ei ole nii tugevaid piiranguid. Teiseks, me võtsime täiesti välja selle punkti, et keskkonnaorganisatsioon ei pea kuuluma tulumaksusoodustustega ühingute nimekirja. Ja kui me need muudatused olime sellesse muudatusettepanekusse nr 3 ära teinud, siis see hääletati heakskiidetuks konsensusega. 

Ja põhimõtteliselt ka ülejäänud kaheksa olid enamuses konsensusega heaks kiidetud, välja arvatud üks neist. Vabandust, ma praegu enam ei mäleta, minu arust oli see muudatusettepanek nr 8, kus kaks inimest soovisid komisjonis jääda erapooletuks. 

Aga nüüd siis menetluslike otsuste juurde. Sellel 6. aprilli istungil me võtsime vastu menetlusliku otsuse suunata see eelnõu teisele lugemisele täna. Seejärel esmaspäevasel istungil me võtsime vastu otsuse teine lugemine lõpetada ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 21. aprillil 2026. aastal ja siis viia läbi lõpphääletus. Ehk siis järgmisel nädalal saaks selle eelnõu vormistada seaduseks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ettekandja! Nagu ma aru saan, kõik olid kõigega nõus. Aga kuidas võrokesed või setud või mingid ühendused, kõige häälekamad, suhtusid teie suurepärasesse eelnõusse?

Ma proovin meenutada. Minu arust meil ei võrokesi ega setusid ei olnud oma arvamust avaldamas. Aga meil oli sellest loomulikult juttu. Kaitseministeerium selgitas ühel koosolekul, mille pärast on jäänud venima kaitsepolügooni protsess. See on sumbunud sinna kohtuvaidlustesse, kus on üheks vaidluse pooleks ka iseenesest keskkonnaühendused ja näiteks ka MTÜ Meie Nursipalu kõigi oma 106 liikmega. Nii et tõsi ta on, et ilmselt saavad nad oma suhtumist kogu sellesse Nursipalu protsessi näidata eelkõige seal kohtus, aga selle eelnõu menetlemise juures ei olnud neil arvamust avaldatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine esitatud eelnõu alusel, kui see saab seaduseks, on Eesti riigikaitse jaoks kriitilise tähtsusega. Pealiskaudselt ei maksa arvata, et olles eraldanud sõjalisele kaitsele üle 5% Eesti SKP-st ning laia riigikaitse mittesõjalistele võimetele, sealhulgas elanikkonnakaitsele täiendavaid ja olulises mahus rahalisi vahendeid, on Eesti automaatselt kaitstud. Eestit ei kaitse mitte SKP protsent ehk riigikaitsele eraldatud raha, vaid inimesed, kellel on kaitsetahe ning vajalikud vahendid, sealhulgas taristu. 

Eelnõu puhul käsitleme nimelt sõjalisele riigikaitsele kriitilise tähtsusega taristut. Me kõik teame, kui keeruline ja aeganõudev protsess on iga kaitseobjekti valmimine, näiteks meenutades Nursipalu harjutusväljaga seonduvaid vaidlusi ja kohtuvaidlusi. Me kõik mõistame, et Eesti vajab neid kaitseobjekte, sest nagu ujujal on vaja basseini, ta ei saa ju ujumist õppida ega harjutada, meistriks tulla üksnes ujumisalaseid raamatuid lugedes, nii ka Kaitsevägi, Kaitseliit ja liitlased, kes on meie territooriumil, et meid kaitsta koos meie omaenda jõududega, vajavad harjutusvälju ja muud olulist taristut. 

See eelnõu lähtub mitmest ilmselgest eeldusest. Me soovime olla kaitstud, võimalikult hästi ja võimalikult peatselt sooritada kvalitatiivse ja kvantitatiivse hüppe kaitsevaldkonnas, sest praeguse aja märksõna on kiireloomulisus. Neid asju, mida me varem planeerisime võib-olla kuue, kaheksa või kümne aasta perspektiivis, tuleb nüüdsetes tingimustes saavutada kordades kiiremini, kuid sama hästi. Me panustame rahaliselt, nagu sai mainitud, kuid raha ei pane rattad käima päriselt, kui me ei tee erandeid ega lihtsusta kriitiliste kaitseobjektide ehitamist planeerimisest kuni nende valmimiseni ega lühenda oluliselt kogu protsessi. Meil pole viis või seitse või veel rohkem aastaid, et teatud hädavajalikke objekte rajada, vaid kaks või kolm või äärmisel juhul neli aastat. 

Eelnõu räägib riigikaitselistest ehitistest, mis on vastavalt määratud Vabariigi Valitsuse poolt kaitseministri ettepanekul tulenevalt mõistagi Kaitseväe vajadustest ja plaanidest. Ka riigikaitseliste ehitiste kavandamisel jäetakse ära planeerimismenetlus, keskkonnamõju hindamine ja metsateatise esitamine. See tähendab, et sisuliselt saab ehitamisega alustada pärast loamenetluste, näiteks ehitus‑ ja keskkonnalubade, ning kui tegemist on vastava alaga, siis ka Natura mõju hindamise läbimist. Väga oluline on siinjuures märkida, et pooleliolevad planeeringud viiakse lõpuni muidugi senise korra alusel, sest seadus ei saa olla tagasiulatuva mõjuga. Nursipaluga näiteks tuleb lõpuni minna seni kehtiva korra alusel, kuid me peame uued Nursipalud ära hoidma. Mõistagi pean silmas protsessi pikkust ja keerulisust. 

Seepärast näeb seaduseelnõu ette, et esialgset õiguskaitset saab edaspidi taotleda üksnes koos kaebuse, apellatsiooni või kassatsiooniga, mitte eraldi või abstraktselt. Vaidlustamine on võimalik juhul, kui esineb oht oluliseks keskkonnahäiringuks. Subjektiivsete õiguste kaitse jääb siiski alles. 

Kohus lahendab riigikaitselise objekti ehitisega selle seaduse tähendusega seotud asja eelisjärjekorras ja mitte pikema aja jooksul kui nelja kuu jooksul. Üldjuhul on ka kahekuulise pikendamise võimalus. Neljakuuline tähtaeg kehtib kõikides kohtuastmetes. See tähendab, et lõpplahendini peaks üldjuhul eelduslikult jõudma maksimaalselt … Üks minut, palun!

Üks minut lisaaega, palun! 

... pooleteise aasta jooksul. Nii on võimalik tagada, et Eesti kaitseks hädavajalikud ehitised ei jää paljudeks aastateks toppama. Kokkuvõttes on tegemist äärmiselt vajaliku seadusega, mille eelnõu palun toetada. Tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Asume eelnõu 789 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on eelnõu kohta tehtud üheksa muudatusettepanekut. Neist esimene on tehtud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Samuti teine on tehtud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka kolmas muudatusettepanek on tehtud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Samuti ka kuues muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada seda täielikult. Ka üheksanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Me oleme eelnõu 789 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 789 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu 811 teine lugemine. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Jüri Jaansoni. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik teised, kes istungit jälgivad! Minu ülesanne on tutvustada eelnõu nr 811, mis on keskkonnajärelevalve seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti vahetu sunni kohaldamise õiguse laiendamine) eelnõu teine lugemine. 

Selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 9. veebruaril 2026 ja seda seadust muudetakse, et anda Keskkonnaametile õigus kasutada riikliku järelevalve tegemisel eriolukordades lisaks füüsilisele jõule ka gaasirelva, külmrelva ja käeraudu. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 12. märtsil käesoleval aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 26. märtsiks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks 6. aprilli istungil, kus osalesid kutsututena ka Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi esindajad. 

Istungil arutati teemat ka küsimuste vormis. Uuriti, miks lisatakse eelnõuga seotud energiamajanduse korralduse seadusesse väga laiaulatusliku mõjuga paragrahv. Kommenteeriti, vastati sellele, et energiamajanduse korralduse seadusesse lisatakse varasemalt ekslikult välja jäänud paragrahv. Samuti uuriti, kas gaasirelv tuuakse Keskkonnainspektorite vahendite nimistusse ja millega täpsemalt on tegemist. Vastus oli, et relvaseaduse kohaselt on gaasirelv nii gaasipihusti kui ka gaasipüstol, aga eelnõuga soovitakse kasutusele võtta just gaasipihustid. Samuti uuriti, kellel on õigus otsustada, millal ja kuidas relva kanda. Vastuseks oli, et selle otsustab inspektor ise vastavalt oma ohutajule oma varustuse koosseisu. 

Lõpetuseks menetluslikud otsused, mis tehti. Esiteks, keskkonnakomisjon otsustas oma 6. aprilli istungil esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 15. aprilliks, tänaseks. Teiseks oli otsus teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 22. aprillil. Minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Eelnõu on lihtne ja selge ja vajalik ka. Politseil on igasugused õigused, aga metsas ja jõepervel, järve ääres ja mujal tegutsevad keskkonnainspektorid. Tuleb välja, et kuni praeguse hetkeni ei ole neil samasuguseid õigusi kui politseil. Ja kui tekib mingi probleem, siis nad peavad pöörduma politsei poole. 

Tegelikult teeb järelevalvet Keskkonnaamet 31 erineva eriseaduse alusel. Aga samas on neile antud õigus ainult 19 seaduse puhul, nii et seal tekib 31 miinus 19. Võite ise arvutada, kui paljude puhul selline hall tsoon. 

Ja nüüd ongi selle eelnõu, mis on iseenesest õige – imelik, et nii hilja on sellega välja tuldud –, et keskkonnainspektorid saaksid kasutada ka jõudu, füüsilist jõudu. 

Ma tsiteerin, mis asi on füüsiline jõud. Füüsilise jõu kasutamine tähendab isiku, looma või asja mis tahes vahetut füüsilist mõjutamist. Füüsiline mõju kandub vahetult korrakaitseametniku kehalt vahetu sunni objektile. Definitsioon. Füüsilise jõu kasutamine võib seisneda näiteks isiku kinnihoidmises, kõrvalelükkamises või ärakandmises, looma tagasitõrjumises, ukse mahalöömises ja muus. See on tsitaat, et te teaksite, mis on füüsilise jõu kasutamine. 

Nüüd antakse umbes 50 keskkonnainspektorile õigus kasutada sedasama, et füüsiline mõju kandub vahetult korrakaitseametniku kehalt vahetu sunni objektile. Ja peale selle antakse talle veel kolm sellist tööriista: käerauad, et saaks vajalikul objektil käed raudu panna, ja antakse veel külmrelv. 

Aga ma loen, mis võimalused on. Erivahendid, nimekiri, mis Eestis on lubatud, on päris pikk. Käerauad on üks seal, jalarauad, sidumisvahendid, rahustusšokk. Rahustussärk, vabandust! See on nagu hulludele, peaks olema. Ja rahustustool või -voodi. Nii et sellest on lubatud selle hea eelnõuga ainult käerauad keskkonnainspektoritele. 

Teenistusrelvasid on ka nimekiri, loen teile ette. Tulirelv, gaasirelv, pneumorelv, külmrelv, elektrišokirelv. Ja sellest valikust on tõesti lubatud, nagu ma ütlesin, juba gaasirelv nüüd ja külmrelv. Praegu on keskkonnainspektoritel 55 tulirelva üle Eesti. Nüüd tahetakse vist 150 gaasirelva ja 150 paari käeraudu, mitte jalaraudu, ja külmrelva soetada. 

Ja kus neid hakatakse kasutama? Spekter on üsna lai. Näiteks, kui kallasrada ei ole vaba. Muuseas, väga tihti kallasrada ei ole vaba. Nii et ma ootan, kus inspektorid tulevad käeraudade ja külmrelvadega ja hakkavad kallasradu lahti murdma või neid, kes neid takistavad. Aga inimestel oleks kasulik teada. Või kui sa puhkealal purjutad või püüad jäätmeid kusagile peita või näiteks oma krundi peal põletad plasti või …

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paluksin küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… vanu rehve ja tuleb sealt halb lõhn. Naabrid kaebavad ja siis tulevad inspektorid käeraudade, gaasirelva ja külmrelvaga. Ja neil on ka paketis võimalik trahvida neid kuni 1200 euroga, kui ma ei eksi. Või on teil puurkaevu sanitaartsoon, mingeid küsimusi kellelgi tekib. Või teie ehitusel, mida te olete teinud, ei ole kõik dokumendid nagu korras. Või müüte värsket kala. Inspektor tuleb sinna, käerauad, külmrelv ja gaasi, et ta tunneks ennast tõelise võimu esindajana. 

Sest tõepoolest, praegu on keskkonnainspektorid jäänud vaese venna rolli ja sellega nad minu meelest diskrediteerivad ka Eesti riiki. Jah, mingid äpud on, tulevad ja ähvardavad. Väga tihti on koerad, kurjad koerad. Sellel definitsioonil on ka mainitud loomi. Valdavalt on tegemist koertega, kurjad koerad on. Sellel definitsioonil on ka mainitud loomi. Valdavalt on tegemist koertega, kurjad koerad on, on nad siis kallasrajal ees või krundil kusagil ja nii edasi. Nii et asi muutub selgemaks. Või näiteks kütusemahuti, kui on probleem, tuleb jälle inspektor, mitte Kukeke, vaid keskkonnainspektor. 

Nii et selle koha pealt on see minu meelest normaalne seadus, niipalju kui mina keskkonnakomisjoni mitteliikmena olen aru saanud. Aga mulle tundub, et vajalik ja väärikas. Ning käerauad ja gaasirelv, ma arvan, kuluvad ära, koertele kindlasti vähemalt. Nii et mulle see meeldib ja me toetame. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 811 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 861 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli eelnõu tutvustama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õhu kvaliteet mõjutab meid iga päev. Me võib-olla alati ei pruugi seda ise tajuda, kuid õhusaaste on üks peamisi keskkonnategureid, mis meie tervist mõjutab. Teadusuuringud seostavad õhusaastet südame- ja veresoonkonna haiguste, hingamisteede probleemide, astma ägenemise ning ka enneaegse suremusega. Eriti haavatavad on lapsed, eakad ja krooniliste haigustega inimesed – need, keda riik kõige enam peab kaitsma. Ja nagu uuringud näitavad, näiteks laste puhul on Ida-Virumaal tõesti palju kõrgem risk nendesse haigustesse haigestuda kui mujal. 

Eesti õhukvaliteet on hea, Euroopa parimate seas, võib-olla isegi kõige parem, aga selle kvaliteediga tuleb pidevalt tegutseda. Sellepärast tutvustangi teile täna eelnõu, millega viime Eesti õiguse kooskõlla Euroopa Liidu uue õhukvaliteedi direktiiviga. Tegemist on kindlasti olulise sammuga ja selle kese ei ole üksnes õigusaktide ühtlustamine, vaid ennekõike inimeste parem tervis ja puhtam elukeskkond Eestis. 

Eesti kuulub maailma kõige puhtama õhuga riikide hulka, täites aastal 2025 ühena vähestest Maailma Terviseorganisatsiooni soovituslikku aastakeskmist PM_2,5 taset, mis jääb alla 5 mikrogrammi kuupmeetri kohta. Nii et oleme üks maailma parimaid ja ainus Euroopa Liidu riik, kes seda täidab. Õhukvaliteet on oluline asi. Kehtiva Euroopa Liidu direktiivi piirväärtus on 25 mikrogrammi kuupmeetri kohta. 

Aga kõik see ei tähenda, et meil ei oleks võimalik paremini teha või et ei oleks ühtegi probleemi. Tööstuspiirkondades, samuti linnades, tiheda liiklusega alades ja kohtküttega piirkondades mõjutab saasteainete tase inimeste tervist. Just seetõttu on vajalik, et meie õigusraamistik oleks ajakohane ja tugineks kõige uuematele teaduslikele teadmistele. 

Uus Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiiv seab rangemad ja tervisekesksemad õhukvaliteedi piirväärtused, eriti sellistele saasteainetele nagu peenosakesed ja lämmastikdioksiid, mille mõju tervisele on kõige suurem. Samuti parandab direktiiv õhuseire kvaliteeti ja suurendab avalikkuse teavitamise kohustust. Käesoleva eelnõuga viime need põhimõtted üle ka Eesti õigusse. See tähendab täpsemat seiret, paremaid andmeid, selgemat teavet inimeste jaoks. Õhukvaliteedi info peab olema arusaadav ja kättesaadav, et inimesed teaksid, millal võib õhk nende tervist mõjutada ja kuidas end vajaduse korral kaitsta. 

Oluline on rõhutada, et see eelnõu ei tähenda ainult uusi piiranguid ja kohustusi. Vastupidi, eelnõu sisaldab ka olulist halduskoormuse vähenemist väiksema mõjuga käitistele, mille eesmärk on reguleerida targalt ja proportsionaalselt. Näitena saavad 1–5-megavatise soojusvõimsusega katlamajad. Edaspidi tegutseda keeruka õhusaasteloa asemel lihtsa registreeringu alusel. 

Lisaks võimaldab registreering paindlikumaid lahendusi katlamaja toimepidevuse tagamiseks remondi- ja hooldustööde ajaks. Keskkonnanõuded jäävad kehtima, kuid halduskoormus väheneb nii ettevõtjatele kui ka riigile. Sellega kaasnevad ka vastavad muudatused keskkonnatasude ja riigilõivude regulatsioonis, et süsteem oleks terviklik ja selge. Lisaks kõrvaldab eelnõu Euroopa Komisjoni osutatud puudused seoses keskmise võimsusega põletusseadmete regulatsiooniga. Sellega tagame õigusliku selguse ja ühtsed nõuded kõigile käitajatele ning väldime edaspidiseid rikkumismenetlusi. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu on ennetav ja vastutustundlik samm. Me ei oota seda, kuni tervisemõjud süvenevad või probleemid kuhjuvad, vaid tegutseme aegsasti. Hea õhukvaliteet ei ole iseenesestmõistetav, see on teadlike poliitiliste otsuste tulemus. Seetõttu palun kõigi teie toetust eelnõule, mis aitab hoida Eesti õhu puhtana, inimesed tervematena ning meie regulatsiooni mõistliku ja tasakaalukana. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma vaatan ringi siin, et nii hea seadus, aga Reformierakonna ohvitsere on ainult kolm tükki siin saalis. Enamik on kusagil vabakäigul. Miks te ei tule austama nii head seadust? Kas see atmosfääriõhk ei ole Reformierakonna ja peaministri partei sõduritele oluline peale kolme? Milles see asi on?

Aitäh! Mul on hea meel näha, et meie erakonnast on siin kõige rohkem rahvasaadikuid esindatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Mina näen saalis küll kõigest kolleege ja hea meel on teid siin kõiki näha. Aga tõesti, suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama Riigikogu liikme Mait Klaasseni. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid nii siin- kui sealpool sinist ekraani ja kõik muud, kes jälgivad meie istungit! Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 8[61] esimene lugemine. Selle ettevalmistamine toimus esmaspäeval, 6. aprillil käesoleval aastal keskkonnakomisjonis. Kõik komisjoni liikmed olid kohal, ainult üks puuduja. Kutsutud külalistest olid Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna juhataja Heidi Koger ja nõunikud Liina Lepner ning Mikk Toim. 

Selle seaduse sisust andis minister meile juba ülevaate. Lubage mul pigem tutvustada seda diskussiooni, mis selle seaduseelnõu esimese lugemise ettevalmistamise ajal meil komisjonis toimus. Oli ka terve rida küsimusi. Näiteks ütles Tiit Maran, et õhukvaliteedi mõõtmise tulemus sõltub seirejaamade asukohast, ja ta uuris, kuidas määrata seirejaamade asukohad nõnda, et tulemused vastaksid tegelikkusele. Heidi Koger vastas, et Euroopa Komisjonil on juhend seirejaamade paiknemise tingimuste kohta, mille järgimist ka auditeeritakse. See mudel käivitatakse modelleerimise kaudu. 

Yoko Alender märkis muuseas selle juures, et reedel, 17. aprillil avatakse Õismäe õhuseirejaam, ja kutsus kõiki ka lahkesti seda külastama. 

Hanah Lahe arvas, et Eesti peaks siiski esitama õhukvaliteedi parandamise tegevuskava Euroopa Komisjonile. See küsimus oli tingitud sellest, et kui piirnorme ei ületata, siis tegelikult tervikliku parandamistegevuskava ei ole tarvidust koostada. Heidi Koger vastas sellele, et õhukvaliteedi normid kehtivad üle Eesti, mitte ainult kindlatele ettevõtetele. Eestis on probleem liiklus‑ ja kohtküttesaastega. Euroopa õhukvaliteedi direktiivi rikkumist tuvastatakse vaid seirejaamadega. Korraldatakse ka mõõtekampaaniaid ja kui rikkumine tuvastatakse, siis tehakse ettekirjutus. Ja selle vastuse juures oli ka väga selge lubadus, et selle seadusega ahjusid ei keelustata, vaid toetatakse küttesüsteemide uuendamist. 

Yoko Alender uuris samuti kohtkütte kasutamise kohta. Proua Koger vastas, et Eesti õhusaaste tasemed on langustrendis ja õhk oma kvaliteedi poolest järjest paraneb, mida me tõenäoliselt oleme enamasti kõik ka kogenud. 

Mina tõstatasin küsimuse Tartu seirejaama kohta, sest Tartu seirejaam on suhteliselt kehva koha peal. Tartu linn ise on Emajõe ürgorus ja õhu kvaliteet selle tõttu on Tartus võib-olla isegi kehvem mõnede näitajate poolest kui Ida-Virumaa tööstusalal. 

Rain Epler esitas küsimuse, et kellele tehakse ettekirjutus, kui õhusaaste norme ületatakse ahjude kütmisega. Ta uuris, kas direktiivist tulenevalt on raskendatud põlevkivi kasutamine, kui selleks peaks tekkima vajadus tulenevalt keerulisest geopoliitilisest olukorrast. Ta uuris, kuidas on sellistel juhtudel ette nähtud protseduur. Heidi Koger vastas, et reeglid lähevad rangemaks ja kui kasutusele võetakse põlevkiviõli, siis see tegevus peab vastama direktiivis määratud tingimustele. Tööstusheite seadus ja keskmise võimsusega põletusseadmete direktiiv näevad ette erisused, mille puhul ei pea täitma piirväärtusi, näiteks gaasitarnete katkemine, ja antud olukord on ka läbi mängitud. 

Andres Metsoja küsis väljastpoolt Euroopat tulnud saaste kohta, mis mõjutab Euroopa saaste taset. Siin on eelkõige nende episoodidega tegemist, mis puudutavad näiteks Sahara kõrbetolmu ja Islandi tuhka. Vastus kõlas nõnda, et need on erandid, millest tuleb lihtsalt teavitada Euroopa Komisjoni. 

Samuti esitasin küsimuse põllumajandussaaste kohta. Kõik te ilmselt vahel tunnete, kui põlluväetist jagatakse ehk läga laotatakse. Et mida siis nende lõhnhäirete ja lõhnahäiretega peaks tegema. Heidi Koger vastas, et atmosfääriõhu kaitse seaduses on eraldi käsitletud lõhnasaastet ja kui lõhnahäiringu tase on ületatud, siis tuleb koostada lõhnaainete esindamise vähendamise tegevuskava. 

Tiit Maran küsis ka, kuidas mõõdetakse lõhna ja kas selle mõõtmiseks on toimunud arengud. Heidi Koger vastas, et lõhna mõõtmiseks on eraldi määrus ja pikemaajaliselt lõhna tuvastamiseks tehakse aastane mõõtekampaania. Tegeletud on Muuga sadama lõhnahäiringutega ja Hollandist on üle võetud ka nõndanimetatud e-ninade süsteem. Kuidas see täpselt välja näeb, seda esimese lugemise ettevalmistamisel veel ei selgunud. 

Hanah Lahe ütles, et Tartu Ülikooli uuringus, mida te ilmselt olete ka kõik ajakirjanduse kaudu juba saanud jälgida, on välja toodud, et Ida-Virumaa õhusaaste on suur probleem. Ta uuris, millest on tingitud Eesti Keskkonnauuringute Keskuse Eesti välisõhu kvaliteedi kaardi head näitajad Ida-Virumaa osas. Selle kohta vastas Heidi Koger, et aastatega on Ida-Virumaal õhu kvaliteet paranenud, kuid Kiviõlis on siiski vahel õhusaaste tasemed kõrged. Viru Keemia Grupi territooriumil on eraldi selleks ka seirejaam, kus esineb vahel H₂S‑i taseme ületusi. 

Sellega küsimused ammendusid ja tehti ka järgnevad menetluslikud otsused. Otsustati esiteks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil käesoleval aastal. Teine ettepanek: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas ettepanek: määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees olija Mait Klaassen. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! See direktiiv, ma ei ole seda liiga palju jõudnud enne uurida, aga kui palju see puudutab neid keskkonnatasusid ja riigilõive? Natukene ava mu silmi.

Riigilõivuseaduse muutus on selles seaduses toodud. Nende riigilõivuseaduse muutmiste juures on arvestatud Euroopa soovitusi, et kõik need riigilõivud ja ka trahvid peavad olema mõjusad, ennetavad ja piisavad. Aga teie rahustuseks peab kohe ütlema, et seni ei ole ühtegi trahvi üle 4000 kellelegi määratud, kuigi võimalus on oluliselt suurem.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 861 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 837 esimene lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli eelnõu tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 837, alaealiste töötamise reguleerimine. 

See on üks osa, ma julgeksin öelda, selle valitsuse ja koalitsiooni terviklikust paketist, et parandada noortele võimalusi saada positiivset esimest töökogemust. Me räägime siin täiendavast rahastusest malevatele, me vaatame üle bürokraatiat ja eelkõige teeme seaduseid paindlikumaks, et anda rohkem otsustusvabadust ja võimalusi noortele, lastele ja nende vanematele. 

Eelnõu kavandatavate muudatuste eesmärk ongi lihtsustada alaealiste töötamise reegleid selliselt, et see võimaldaks alaealisi tööle võtta senisest paindlikumalt ja looks alaealistele paremad võimalused just varajast esimest töökogemust omandada ja seeläbi ka tööharjumust kujundada. Varajane töökogemus omakorda suurendab noorte konkurentsivõimet tööturul ja aitab seeläbi ennetada nende pikaajalist töötust tulevikus. 

Noorte lähtepositsioon ja olukord tööturul on muu hulgas nende vähese töökogemuse tõttu keerulisem võrreldes näiteks teiste elanikkonnarühmadega. Eelkõige teeb meile muret 15–24-aastaste noorte kõrge töötuse määr, mis ületab kaks kuni kolm korda üldist töötuse määra. Näiteks 2024. aastal ulatus 15–14-aastaste noorte töötuse määr 19,9%-ni, mis on kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine. Need näitajad osutavad selgelt vajadusele tegeleda alaealiste töötamise tingimuste lihtsustamisega, et toetada noorte võimalikult varajast kaasamist tööturule ja esimese töökogemuse omandamist. 

Seejuures soovin rõhutada, et alaealiste laste kõige tähtsam ja esmane ülesanne on käia koolis ja õppida, omandada võimalikult hea haridus ja kvalifikatsioon, et tulevikus olla tööturul võimalikult konkurentsivõimeline. Teisalt, me teame, on arvukalt neid noori, kellel on huvi ka töötamise vastu ja kes soovivad näiteks kooliväliselt, vaheaegadel töötada eakohastel töökohtadel. 

Konkreetselt eelnõuga kavandatavad seadusemuudatused on järgmised. Pereettevõttes töötamine. Täna tohib 7–12-aastane alaealine teha kerget tööd vaid neljas tegevusvaldkonnas: kultuur, kunst, spordi- või reklaamitegevuse valdkond. Edaspidi näeme ette, et pereettevõttes töötamise korral võiks 7–17-aastase alaealisega sõlmida tähtajalise töölepingu kerge töö tegemiseks igas tegevusvaldkonnas, kohaldamata tema suhtes mis tahes tegevusvaldkonna piiranguid. Ehk tegemist on pereettevõttega olukorras, kus laps saab oma vanemaid aidata ja saab teistpidiselt ka esimesed positiivsed reaalsed töökogemused. 

Teiseks, koolivaheaegadel töötamine. Kehtiva seaduse järgi võib õppimiskohustuslik alaealine töötada vaid kuni pool iga koolivaheaja kestusest. Edaspidi võiks alaealine töötada koolivaheaegadel rohkem, ühenädalase vaheaja jooksul kuni viis päeva, kahenädalase vaheaja jooksul kuni kümme päeva, suvevaheajal kuni kaks kuud tingimusel, et alaealisel jääb suvel vähemalt neli järjestikust nädalat puhkamiseks. 

Kolmas muudatus on Tööinspektsiooni loamenetlus 7–12-aastaste alaealiste tööle lubamiseks. Enne 7–12-aastase alaealisega töölepingu sõlmimist on lisaks muidugi vaja seadusliku esindaja ehk vanema nõusolekut, täiendavalt on vaja ka Tööinspektsiooni luba. Tööinspektor peab enne 7–12-aastase alaealise tööle lubamist veenduma, et see töö on alaealisele ohutu ja sobiv ning olemas on ka alaealise enda soov ja seadusliku esindaja nõusolek töötamiseks. Täna tuleb Tööinspektoril töötamise luba anda 10 tööpäeva jooksul alates registreerimisest töötamise registris. Muudatustega soovime lühendada Tööinspektsiooni antava loamenetluse tähtaega poole võrra ehk luba antakse seniselt 10, tulevikus 5 tööpäeva jooksul. Ja lisaks sellele veel täiendavalt erandina 5-tööpäevasest menetlemise tähtajast nähakse ette võimalus, et töötamise loa võib tööinspektor anda ka enne alaealise registreerimist töötamise registris, kui on täidetud sellised asjad, et esiteks on tööandja esitanud seadusega nõutavad andmed juba varem Tööinspektsioonile, ja teiseks, tööinspektor on andnud alaealise töötamiseks nõusoleku. 

Reaaleluliselt võimaldab see erand näiteks noortemalevate korraldajatel võtta kiirelt ja operatiivselt tööle maleva ootenimekirjas olev 7–12-aastane olukorras, kus mõni malevasse vastu võetud noor millegipärast loobub malevas osalemisest vahetult enne töö algust malevas, et olla võimalikult operatiivne ja reaaleluline. Selle asemel, et seejärel oodata viis tööpäeva tööinspektori luba, saab edaspidi inspektor ka maleva ootenimekirjas olevatele noortele töötamise loa ära anda juba varem ja võimaluse tekkimisel saab noor siis kohe kiiresti ka malevasse tööle asuda. 

Neljandaks on alaealise töötaja iga-aastase põhipuhkuse kestuse muutmine. Täna on alaealise töötaja iga-aastane põhipuhkus 35 kalendripäeva. Alates 1. jaanuarist 2027 oleks alaealise töötaja põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva, nii nagu on enamikul töötajatel. Miks see on oluline? See mõju on see, et suureneb tööandjate paindlikkus, paraneb teistpidi tööjõu kättesaadavus, eriti just hooajatöödeks, ja väheneb halduskoormus noorte töölevõtmisel, sellepärast et, nagu me teame, enamik alaealisi noori ei tööta täiskohaga. See tähendab, et neile mitte kunagi ei rakendu see täispuhkus. Küll aga peab puhkusearvestuse tegema vastavalt puhkusepäevade olemasolule, mis tähendab, et kui ettevõtjal on mõelda, kas ta võtab noore alaealise tööle, kellele peab arvestama 35-päevase põhipuhkusega, või siis võtavad täiskasvanu, siis lihtsalt noor on ebavõrdses olukorras. Enamus noori, nagu ma ütlesin, töötavad mõned nädalad, võib-olla mõned kuud. Ja et mitte lihtsalt tekitada ebavõrdset olukorda, kus tööandjal on mõistlikum võtta täiskasvanu, on põhipuhkus viidud sama 28 kalendripäeva juurde nagu täiskasvanutel. Sellega ka konkreetsed seadusemuudatused lõpevad. 

Nagu ma ütlesin, tegemist on tervikpaketiga. Kui me võtame sinna juurde täiendavate malevakohtade rahastamise, siis on ka Tööinspektsiooni senise praktika tõlgendamise ülevaatamine, sealhulgas sularaha käitlemisel. Kogu selle valitsuse muudatuste paketi mõte on see, et me usaldame oma inimesi, usaldame oma peresid. Lapsed koos oma vanematega teevad parimad otsused, mis töö on neile sobilik, mis on eakohane. Nad saavad esimese positiivse töökogemuse, saavad õppida ajaplaneerimist, saavad sellega täiendavalt vaheaegadel teenistust. 

Minu arvates see diskussioon, mis praktiliselt iga kevad algab, et kas meil noortel on võimalus saada esimest positiivset töökogemust, on väga õigustatud. Me proovime valitsuse poolt teha kõik mis võimalik, et teha seadusandlus võimalikult paindlikuks ja anda otsustamisõigus nendele noortele ja nende vanematele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, selle ettekande eest! Kindlasti on tegu hästi oluliste muudatustega. Me oleme siin saalis ka sellest palju rääkinud, et tegelikult vastav seadusandlus vajas kindlasti muutmist. Mul on ainult paar küsimust. Üks on see, kus te põhimõtteliselt oma ettekannet lõpetasite, seesama puhkus. Selle loogika järgi, et tööandja saab valida täiskasvanu asemel või alaealise asemel täiskasvanu, sellepärast et täiskasvanul on põhipuhkus lühem, 28 päeva, oleks võinud siis 21 päeva teha nagu alaealistele, siis nad oleksid veel selle loogika järgi paremas seisus. Aga seadus seda ei luba, me saame aru. Kas te ei arva, et tegelikult ei ole see väga hea mõte ja alaealiste põhipuhkuse vähendamine mõjutab nende tervist ja taastamist võrreldes täiskasvanutega? Nad on ikkagi lapsed ja noored. Võib-olla see ei ole väga hea mõte, mis annab võib-olla tööandjatele rohkem paindlikkust ja nii edasi, aga laste vaatevinklist või alaealiste vaatevinklist ei ole kõige parem muutus.

Jaa, aitäh! Te ise ka mainisite, et hetkel kehtiv seadusandlus on teinud noortele erandi, positiivse erandi, milleks on see, et põhipuhkust on antud seitse päeva juurde võrreldes täiskasvanud töötajaga. Nagu ma ütlesin, hästi oluline rõhuasetus ongi see, et suur enamus noortest ei tööta seda täisaastat, mis tähendab, et nad niikuinii kogu põhipuhkust kätte ei saa. Pigem on küsimus selles, et tööandja, jah, me nimetame seda motiveerimiseks, et tal ei oleks täiendavat puhkusetasude kohustust võrreldes täiskasvanud töötajaga, sest tööd tehakse ju samas mahus ja puhkus on lihtsalt võrdsustatud. Kuidagi laste või noorte olukorda täiskasvanutega halvemaks ei tehta. See lihtsalt nii-öelda täiendav potentsiaalne puhkuse väljamakse ehk siis see motivatsioon, et tööandja võiks mõelda, et miks mitte võtta 17-aastane, mitte 19-aastane või et ta ei peaks hakkama selle vahel valima tegelikult töötajat. Enamus alaealisi – mul on siin kirjas, et näiteks 2023. aastal töötas Eestis circa 19 000 noort vanuses 7–17 aastat ja töötas just enim suvel. Me kõik teame, et noored saavad oma esimese kogemuse kuskil suvekohvikus või kuskil restoranis. See on sihuke praktiline elu ja minu arvates on see mõistlik. Nagu ma rõhutasin, laste ja noorte esimene ülesanne on niikuinii puhata, õppida ja mängida. Kui keegi suudab sealt täiendavalt kõrvalt teha tööd ja soovib seda positiivset kogemust saada, siis on see nende valik.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru saan, see on nagu lapstööjõu seadus, seitsmendast alates. Minu küsimus on see, et – ei tohi võtta sellele tööle, mis ohustab alaealise kõlblust – millele see viitab? Tegemist on lapstööjõu seadusega, kus antakse pereettevõttes lastele ja noortele võimalus töötada, aga on märgitud, et ei tohi ohustada alaealise kõlblust. Mida sellega mõeldakse?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, esiteks, et laps üldse tööle saaks minna, on eeldatud esimesed kaks asja. On lapse enda nõusolek ja tema vanemate nõusolek. Mis puudutab seda, siis laste töötamine on väga konkreetselt reguleeritud. Ta on reguleeritud juba tegelikult – kui ma peast ei eksi – 1994. aasta Euroopa Liidu direktiiviga, mille peal on meie enda töölepingu seadus. Mida see tähendab? Et lapsele tema tehtav töö peab olema eakohane, jõukohane. See ei tohi kuidagi tema väärikust rikkuda, see peab olema talle, nagu öeldakse maakeeli, konti mööda. Seda see tähendabki. Ma loodan, et selliseid juhtumeid on väga-väga vähe, kui üldse. Mida vähem, seda parem. Laps, mis tööd ta teeb, peab talle olema sobiv ja tegelikult jõukohane, lühidalt.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu viga, ei ole jõudnud materjale kõike läbi vaadata. Küsin selle kohta, kas seda eelnõu on arutatud ka noorteühendustega – noorteühenduste liidu, õpilasesindustega ja üliõpilastega. Kas te saaksite avada, mis nende tagasiside on? Kuidas noored ise näevad selle eelnõu mõju, aga ka riskide poolt?

Aitäh! Hea küsimus. Kui ma selle teema esmakordselt tõstatasin, see oli juba üle aasta aja tagasi. Nii palju kui mina mäletan, praktiliselt iga kevad, kui loodus ärkab, hakkab arutelu, kas meie noortel on võimalus saada positiivset töökogemust, on neil võimalus malevasse minna, on neil võimalus suvel lisa teenida. Kogu aeg tuleb diskussioon selle üle, et meil on ebavajalikult palju bürokraatiat. Sellepärast ma juba üle aasta tagasi kutsusingi kokku ümarlaua, et seda teemat valdkonna huvigruppidega arutada. Seal oli noorteühendused, õpilasesindused, malevaorganisatsioon. Me tegimegi arutelu, me tutvustasime tol hetkel esmaseid ettepanekuid. Kui ma peaks ütlema, siis valdav enamus olid toetavad. Seal oli tol hetkel küsimusi näiteks sularahaga käitlemises, et kui noor läheb kassaaparaadi taha, siis kuidas on see hoolsuskohustus. Ma ei hakka kõiki detaile rääkima. 

Pikki jutt kokku: suur enamus selgelt toetab ja pooldab, et ebavajalik reeglistik maha võtta, tänapäevastada, anda noortele rohkem noori ja perekondi neid otsuseid tegema, aga samal ajal vaadatagi, et laste kaitse kindlasti oleks seal olemas. Sellest sotsiaalkomisjoni ettekandja kindlasti räägib. Oli hästi palju ka seda arutelu, et kindlasti, nagu ma rõhutasin, laste ja noorte esimene ülesanne on õppida, mängida, areneda, ja siis, kui laps või noor ise tunneb, et ta tahab täiendavalt töökogemust saada ja pere on sellega nõus, saab seda teha. Kõikidel muudel juhtudel – ma loodan, jällegi, et neid kordi väga vähe kui üldse – vajaduse korral tõesti peavad teised institutsioonid, on selleks lastekaitse või kohalik omavalitsus, sekkuma. 

Aga üldiselt oli osapoolte tagasiside valdavalt positiivne. Kõige rohkem tekitas küsimusi see alkoholi käitlemise küsimus ehk see, kas kohvikust võib tühja õlleklaasi ära viia. Pole ka saladus, et mina seda toetan, sest suvekohvikud on üks esimesi töökohti noortele. Meil oli Sotsiaalministeeriumiga seal erinevus. Seadusandja saab otsustada, kas see punkt lisada või mitte. Mina seda selgelt toetan.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma enne küsisin väga selgelt, et siin selline, et ei tohi ohustada alaealise kõlblust. Aga te ei vastanud mulle, mida see tähendab. Kui seadusesse on pandud selline lause, siis on järelikult oht, et lapstööjõu selle seaduses keegi nagu tahab ohustada nende kõlblust. Ja mida selle all mõeldi? Siin on pereettevõtte definitsioon antud, eestipärane, kes nad kõik on. Aga ikkagi konkreetne küsimus. Miks on pandud selline definitsioon, et ei tohi ohustada alaealise kõlblust? Mis oht see on või millised ohud?

Jaa, ma pean selles mõttes vabandama, ma kindlasti tehnilise-juriidilise selgituse jään hetkel võlgu. Ilmselgelt see, et last ei tohi mitte kuidagi sundida tegema tööd, mis on teda kuidagi alavääristav, on talle kõlbmatu, mida sõna "kõlblus" ütleb, et on see eksponeerimine või muud asjad. Ma ei tea, läbi reklaaminduse, ma nüüd natukene oletan, et see on olenevalt praegusest seadusemuudatustest, see kõlbluse mõiste on juba varasemalt seaduses olemas, ega me seda kuidagi rohkem sisse ei too. Aga kuidas täpselt tehniliselt peaks seda kõlblust sätestama, me selle saame kindlasti ekspertidega sulle ka saata, Peeter, kui sa soovid.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Eelnõu algatus on väga positiivne, aga ma hakkan mõtlema sellele, et tegelikult koolis õppimine on ka tõsine töö lastele. Kui nemad hakkavad oma vaheajal tööd tegema, siis see tähendab seda, et nemad ei saa hästi puhata. Kuidas see mõjutab nende õppimise protsessi, kui nad tulevad pärast tagasi kooli ja peavad uuesti pingutama, aga kogu oma jõud on juba jäetud töökohale?

Jaa, see on väga õigustatud küsimus. Ma ka seda oma ettekandes rõhutasin, et iga lapse-noore esimene ülesanne on õppida, mängida, väga varajases eas areneda, saada võimalikult hea haridus, et olla tulevikus tööturul võimalikult konkurentsivõimeline, hea sissetulekuga aktiivne ühiskonnaliige. Küll aga ma ütlen, et praktiliselt iga kevad tuleb see arutelu, et meie enda noored ise ütlevad, et nad tahaksid rohkem saada esimest praktilist töökogemust. Mina ütlen, et ma arvan, riigina on väga mõistlik inimesi ja perekondi usaldada, sellepärast et laps saab tööle minna ainult siis, kui tal on olemas lapse enda luba ja tema vanemate kirjalik nõusolek. Ühesõnaga, see arutelu tuleb kodus läbi pidada. 

Siis veel ka diskussioon, tõesti, siin küsiti, et seda diskussiooni on ka huvitatud osapooltega, huvirühmadega peetud. Selleks jääb ka näiteks suvevahel ikkagi konkreetne lapse enda kaitsemehhanism sisse. Jah, võib töötada rohkem, näiteks suvel kaks kuud, aga kindlasti peab neli nädalat järjestikust jääma aega, et laps puhkaks. See on konkreetselt ikkagi, ütleme siis, täiendav seadusandja, meiepoolne piirang. Igaks juhuks mõni laps äkki tõesti pingutab üle, ta ikkagi puhkama peab ka, ma olen sada protsenti nõus. Aga tervikuna, ma arvan, see ühiskond, kus me kogu aeg keelame käseme ja ütleme inimestele ette, kuidas nad elama, töötama ja käituma peavad, mulle see ei meeldi. Sellepärast on minu arvates rohkem vabadust ja otsustusõigust. Mina usaldan meie inimesi, perekonnad saavad teha ise parima otsuse, mis neile ja nende lastele tulevikus kõige parem on. Ma arvan, et töökogemus, me kõik oleme käinud kas mingis malevas, teinud põllumajandustöid või lapsepõlvest saanud esimesi töökogemusi, ja ma arvan, et see on kõigile meile kasuks tulnud, ja ma usun, et tuleb ka tulevastele põlvedele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Tulles hetkeks tagasi põhipuhkuse juurde, siis minu meelest ei ole siin loogikat, selles mõttes, et te ise ütlete, et reeglina ei võeta alaealisi tööle terveks aastaks, järelikult põhipuhkust 35 või 28 päeva niikuinii ei ole ja küsimust nagu sellist ei ole. Aga minu küsimus on, milleks siis üldse seda muutust on vaja, las ta jääb 35 päeva. Aga see selleks. Võib-olla teeme vastava muudatusettepaneku protsessis. Minu küsimus on pereettevõtte kohta. Kuna seadus ise pereettevõtte mõistet selgelt ei defineeri, siis kuidas tagatakse, et pereettevõttes töötamine ei muutu millekski muuks, kaasa arvatud laste varjatud ekspluateerimiseks näiteks?

Aitäh! Jah, nagu te ütlesite, teil on võimalus muudatusettepanekuid teha. Mis selle konkreetne mõju on, 28 versus 35 puhkepäeva, on just seesama, et me räägime hooajatöödest. Nagu ma ütlesin, noored ise võetakse hooajatööks, on see põllumajanduses, toitlustuses, kaubanduses, majutuses, kus suvehooaeg on aktiivsem, et seal võetakse ka täiskasvanud hooajaliselt tööle. Et me võrdleks võrreldavaid võrreldavatega, et anda samad tingimused. Noh, kõige lihtsam võrdlus, et 17-aastane saaks konkureerida 19-aastasega sellesama hooajatöö peale, mitte täiskohaga töö peale. See on see mõte. Mis puudutab pereettevõtte defineerimist, siis sealt tuli ka advokatuurilt konkreetne märge, et see tuleb selgemalt lahti kirjutada. Seda me ka komisjonis arutasime. Mul maja ametnikud ja eksperdid koos sotsiaalkomisjoniga vaatavad üle, et oleks täpselt ja detailselt kirjas, mida see pereettevõte täpselt tähendab, ja et ei tekiks kaheti arusaama või veel kehvemat halba praktikat tulevikku.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mu mure on sama, mis oli tegelikult komisjonis. Ma korra küsin ja natuke laiendan seda. Me oleme vist ühel meelel, et suvevaheaja puhul on see täitsa mõistlik, et jääb vähemalt ühekuuline puhkuseperiood, mille kohta sa siin ka näite tõid, et keegi piltlikult suvi läbi ei tööta selleks, et avastada, et nüüd tuleb kooli minna, vaid vahepeal saab siiski ka perega aega veeta või lihtsalt rahulikult raamatut lugeda, õues käia, mis tahes. Aga lühemate koolivaheaegade puhul mind ikkagi kripeldab see, et praeguse ettepaneku kohaselt on võimalik ühenädalasel koolivaheajal töötada kõik viis päeva, mis sinna nädala sisse jäävad, ja kahenädalasel kümme päeva, mis sisuliselt tähendab ikkagi seda, et mingitel lastel tekib olukord, kus neil võib-olla 11 kuud aastas puhkust ei ole, on ainult koolis või tööl käimine. Kas ikka seda riski sina tegelikult ei näe? Või sa arvad, et lapsevanemad on valdavalt vastutustundlikud – ma olen sellega iseenesest nõus –, aga teatud juhtudel ei näe, et me koormame oma lapsed sellega üle?

Aitäh, Tanel, küsimuse eest! Jaa, meil ju komisjonis oligi pikk arutelu. Punkt üks, jah, ma natuke kordan ennast, väga oluline, et võib-olla keegi kuulab, nendime, et kõigi laste ja noorte esimene ülesanne on õppida ja haridus omandada, selles ei ole küsimus. Pigem on see, et kui võtta kehtiva seaduse, siis ühenädalase vaheaja puhul me praegu lihtsalt ütleme, et üle 3,5 päeva ei tohi töötada. Kui osakoormusega noor laps tahaks teha seitsmepäevasel puhkusel neli päeva, siis tal ei ole seda võimalust, sest me oleme seadusandjana selle ette kirjutanud. Probleem on veel, nagu me ka rääkisime, et kui seadus on liiga piirav, siis kahjuks – ma loodan, et neid juhtumeid on võimalikult vähe – on see olukord, kus, nagu me komisjonis ka arutasime, millegipärast sunnitakse last tööle või vanemad ei mõtle lapse heaolu peale, mida ma loodan, tõesti on väga vähe, siis kahjuks ega nad ei austa ka töölepingu seadust, ma kardan. Siis on veel hullem, siis läheb see laps kahjuks mustalt tööle, ümbrikupalgaga, tal puuduvad sotsiaalsed garantiid, tal puudub kaitse. Pigem me ikkagi ju seadusi teeme tervemõistuslike inimeste jaoks. 

Hästi oluline on, et laps – ma uuesti kordan üle – saab tööle minna ainult siis, kui on lapse enda nõusolek ja on ka vanemate nõusolekud. Kui keegi paneb lapse vastu tema tahtmist tööle – seda me ka arutasime –, siis kindlasti peab sekkuma lastekaitse. Kui keegi märkab seda – kohalik omavalitsus, lähedased –, siis see kindlasti ei ole õige ega nii ei tohigi olla. Küll aga, nagu sa ka ise rõhutasid, me usume, et suur-suur enamus lapsevanemaid on mõistlikud, nad tahavad oma lastele parimat. Ja minu arvates riik ei pea üle reguleerima, vaid andma selle otsustuse võimaluse ja vastutuse, mõlemat pidi, lastele ja nende vanematele ise otsustada, mis on nende laste jaoks parim, kas ja kui täpselt, millistel vaheaegadel töötada. Aga jah, rõhutan, esimene ülesanne on kindlasti õppida ja areneda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Minul muret ei ole, on ainult rõõm. See eelnõu ja see, mida te sellest siin sissejuhatavalt rääkisite, on igal juhul väga mõistlik. Minu küsimus on see. Te ütlesite ka, et kompromissid ja teie ise toetate kohvikutes laudade koristamisel kõike, seal sotsiaalkomisjonis tekkis küsimusi. Aga mul on küsimus, et iga eelnõu on kompromiss. Nagu ma ütlen, siin on kindlasti kriitiline miinimum olemas, aga teie enda hinnangul, mis on veel need kitsaskohad. Te ütlesite oma sissejuhatavas sõnavõtus, et Eestis on noorte töötus kõige suurem Euroopas, üks suuremaid, kui mitte kõige suurem. Mis need võimalikud motivaatorid veel on, mis teie arvates võiksid olla järgmised sammud, kui nüüd see saab tehtud?

Aitäh, hea küsimus! Punkt üks, ma arvan, et seadusandlikult, kuna me muutsime ära selle, mis juhtus automaatselt töölepingu seadusega tulenevalt koolikohustusea tõstmisest, te mäletate, et kuna koolikohustuse iga tõsteti 18. eluaastani, siis juhtus see olukord, et pärast põhikooli gümnaasiumis või kutsekoolis käiv noor koolivälisel ajal, kui oleks tahtnud, ei oleks tohtinud üle kahe tunni päevas tööd teha. Me muutsime selle ära, et kui noored soovivad, siis nad saavad kooliväliselt teha. Kui nüüd juurde tuua see seaduse lihtsustamise pakett, siis nagu ma ütlesin, mina selle käitlemise julgeks sisse panna. Kui me peame tegelema noorte parema teavitamise ja ennetamisega, siis seda kindlasti tuleb teha. Aga ma arvan, et see õige koht ei ole lihtsalt läbi töölepingu seaduse, vaid seda tuleb teha ikkagi asjassepuutuvad isikud ja eksperdid, mitte läbi töölepingu seaduse. Ehk siis nüüd näeks, kuidas on saanud mõju, ka tööandjate tagasiside. 

Järgmised sammud, mida me teeme. Ma olen ameti poolest töötukassa nõukogu liige ja meil töötukassas ongi täitsa eraldi fookuseks võetud noorte positiivse töökogemuse saamine, siis ka NEET-noored ehk need noored, kes vanuse järgi peaksid kas õppima või töötama, aga kahjuks ei tee kumbagi, ikkagi nendega süstemaatilisem, personaalsem lähenemine. Ma ütlen, et Eesti on liiga väike. Me teame tihti, eriti maal kohalikud omavalitsused, me teame neid keerulisi lugusid, me suuname Euroopa Liidu vahendeid sinna 12 miljonit, et kohalikud omavalitsused saaks nende keeruliste lugudega noortega tegeleda. Eesti väiksusest ma ütlen, et need on sellised väga samm-sammult personaalsed lähenemised, et seadusandlus korda, selles mõttes võimalikult paindlikuks. Kui küsite soovunelmaid, siis ma viitasin, et tõesti, see noorte töötamise direktiiv on 1994. aastast, ma vist peast ei eksi. Mina olin siis kolme-, nelja-aastane, kui see direktiiv vastu võeti. Võib-olla see vajaks ka kaasajastamist ja uuendamist. Enamus regulatsioone tuleb ka sellest direktiivist, mis meile kohalduvad. Seda ma vaataks ka – kui sa küsid minu soovunelmaid –, ma vaataks ka seda ja prooviks koos kolleegidega üle vaadata ja tänapäevastada.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! On ju selge, et noortel puuduvad nii tööoskused kui ka teadmised ega ole ka kogemust. Kas riik on mõelnud luua näiteks töötukassa baasil osakonna, mis aitaks lastel leida mingit tööd? Ehk me peame sellisel juhul neid aitama. Mis on riigi sammud selles suunas?

Aitäh! Ma ka korra mainisin, et üks kõige kuulsamaid või teatavamaid algatusi on õpilasmalevad, kuhu igal aastal tuhanded noored kandideerivad. See on üldiselt muidu haridusministeeriumi kaudu rahastatav algatus. Aga tõesti, minu jaoks on see ka väga südamelähedane teema. Minu arust on see väga õige, et lapsed saaksid võimalikult vara praktilisi reaalelulisi kogemusi, et tulevikus mitte hätta jääda. 

Eelmine aasta – et ma nüüd numbritega ei eksiks – jäi natukene üle 900 lapse malevakohast ilma, sest lihtsalt kohti ei olnud. Leidsime majandusministeeriumi enda vahenditest – selles mõttes Euroopa Liidu vahenditest –, et suuname nüüd täiendavalt 1000 malevakoha loomiseks sellel aastal. Ehk kui eelmine aasta jäi 900 midagi last ukse taha, siis ma loodan, et äkki sel aastal ei jää ühtegi. See on esimene samm. See on väga sissetöötatud süsteem, toimib hästi. 

Nagu ma rõhutasin, on töötukassas eraldi strateegilised eesmärgid noorte tööhõive ja nende oskuste parandamine. Meil on erinevad konkreetsed eesmärgid, kuidas kuue kuu jooksul noor saada tagasi koolipinki, minema mingile praktikale, tööle. Me ikkagi personaalselt sellega töötukassa kaudu tegeleme. Nagu ma nentisin, jah, noorte töötus on kõrgem, kui me sooviksime. Nendest põhjustest me oleme ka siin arupärimistel päris mitu korda rääkinud, aga ma arvan, et esimene samm selles ongi mõistlikum seadusandlus ja teistpidi positiivsed näited ja erinevad riigi, keskvalitsuse või omavalitsuse algatused, et noortele pakkuda tugisüsteemi.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kuna mul on üks küsimus alles, aga mul on kaks küsimust, siis ma küsin need mõlemad ära. Esiteks, ma ei leidnud seletuskirjast kooskõlastustabelist Õiguskantsleri Kantselei seisukohta, aga ma tean, et Õiguskantsleri Kantseleile saadeti see. Kas on olnud mingeid eraldi arutelusid, vestlusi sel teemal, kas või valitsuse istungil, mida õiguskantsler kui lasteombudsman arvab nendest muudatustest? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus, millele sa tõenäoliselt ei oska vastata, aga ma küsin ikka. Ega sul või haridus- ja teadusministril või ministeeriumil ei ole kunagi tehtud sellist uuringut, mis näitaks õpiedukuse ja töötamise seost? Ehk kumba pidi see käib, täitsa huvitav oleks teada – kas pigem need noored, kes käivad tööl, on õpiedukus kõrgem ja just sellepärast nad ongi, ma ei tea, vastutustundlikumad, paremini oma aega planeerivad, või on see ikkagi vastupidi, et kooli kõrvalt tööl käimine pärsib seda õpiedukust? Seal võib olla ka muid tegureid, loomulikult, aga lihtsalt, kas need on mingis korrelatsioonis? Kui sellist uuringut oleks, ma oleksin väga üritatud. Aga ma saan aru, kui sul seda vastust ei ole.

Aitäh! Esimesele vastusele, õiguskantsler kooskõlastas vaikimisi. Õiguskantsler kui lasteombudsman, õiguskantsleri esindaja oli – et ma nüüd ajaliselt ei eksiks – juba esimesel koosolekul kohe kaasatud, oli laua taga, kui olid huvirühmad. Õiguskantsleri esindaja juba tol hetkel väljendas positiivsust. Igal juhul ta ütles, et kõik laste õigused peavad olema kaitstud. Seal oli küsimus sularaha käitlemises ja detailne arutelu. Tol hetkel oli õiguskantsleri esindaja laua taga, tol hetkel positiivne, ja nüüd kooskõlastas vaikimisi. 

Teisele küsimusele, jah, kahjuks mul konkreetset uuringut ja vastust ei ole. Nagu sa ise viitasid ka, see võib nii mitmetele teguritele viidata, et kas seal on ainult ühe asjaga koosmõju. See on seesama, et me näeme, et näiteks nooreid, kes on hästi aktiivsed mingites ühiskondlikus protsessides, neil on juba eos selline ühiskondlik aktiivsus sees, need tihti lähevad ja proovivad ka esimesi töökohti. Näiteks, kas see on nüüd töökoha tõttu või vastupidiselt, hoopis töökoha tõttu on kehvemad tulemused, seda on väga raske öelda. Aga tõesti, väga huvitav, kas üldse sellist korrelatsiooni tekib. Ja nagu ma ütlesin, kuna muutujaid sellelsamal noorel, kes võib töötada, tõenäoliselt on neid muutujaid nii palju erinevaid ka, et seda ühte korrelatsiooni on väga keeruline sealt, ma arvan, isegi välja lugeda. Aga tõesti, väga huvitav. Ma uurin ka majast igaks juhuks, võib-olla ma ei tea, et äkki on selliseid uuringuid.

Priit Sibul, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Hea minister! Mul on üks teema, mis, ma pean tunnistama, ainult osaliselt haakub selle küsimusega, aga siiski. Näiteks noored, kes on aktiivsed kaitseliitlased, aga nooremad kui 18-aastased, ja noored, kes plaanivad kevadel minna suurõppusele, nendel ka peavad vanemad andma nõusoleku, aga nendel kirjadel, mis nõusoleku saamiseks sealt tulevad, on kirjas, et neile mitte mingit päevaraha maksta ei ole võimalik. Ma küsisin Kaitseväe juhatajalt. Ta ütles, et see küsimus ei ole rahas, küsimus on aluses. Lihtsalt ma mõtlen, et teil võib-olla on võimalik ka kaitseministriga suhelda ja toimetada. Ma arvan, et neid noori ei ole väga palju, ja ma arvan, et meie kõigi huvi on motiveerida võimalikult palju neid noori, kes osalevad noorte kaitseliitlastena ja tahavad minna Kevadtormi toimetama, mõelda, võib-olla siiski on võimalik mingi alus leida, mille alusel ka neid motiveerida. Teatav puutumus sellega siiski on, kuna vanemate nõusolek. Ma saan aru, et neile ei anta ju sõjaaja ülesandeid ja asju, aga me mäletame kõik, et vabadussõjas noortel oli väga suur roll, ja ma arvan, et meie huvi on, et need vähesed noored, kes on huvitatud, oleks võimalik neid motiveerida.

Jaa, te viitasite õigesti. Jah, ma ei oska öelda, mis see juriidiline alus on või miks seda ei ole. Eks ma saan kolleeg Pevkuriga rääkida. Iga selline initsiatiiv, eriti, mis seal salata, tänasel ajal, kui maailm on suhteliselt hulluks läinud, et noortesse süstida rohkem patriotismi, valmisolekut oma riiki panustada, käia õppustel, ka mingid kulutused saab tasa teha, kui küsimus ei ole eelarves, vaid küsimus on tehnilises aluses. Miks mitte? Ma arvan, et selles mõttes tasub selle peale mõelda. Ma lihtsalt ütlen, et see pole minu valdkond. Ma jah ei tea, kuidas on täiskasvanud kaitseliitlased, kes lähevad vabatahtlikult reservõppe kogunemisele, kas nendele päevaraha sel ajal makstakse või mitte, ja kuidas on alaealistega. Aga homme on valitsus. Ma ei tea, kas kaitseminister on Eestis või lähetusel, saan uurida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on jube heameel selle arutelu üle, mida siin saalis praegu on peetud. Sisuline, asjalik, piisavalt noori ja nende peresid usaldav, aga teisalt ka mure selle pärast, et noored ei saaks ära kasutatud või et nad vähese elukogemuse tõttu iseendale liiga ei tee. 

Igal juhul 6. aprillil tutvustas komisjonile seda eelnõu minister. Eelnõu on siinkohal, ma arvan, piisavalt avatud. Annan edasi need arutelud, mida me komisjonis pidasime. 

Tegelikult siin juba puudutatud küsimus Jaanus Karilaiult, mis puudutas õpilasmalevaid ja seal laste osalemist, mis on üks positiivseid esimesi ja väga kaitstud keskkonnas töötamise võimalusi. Minister ka täna siin vastas, et tõepoolest on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tulnud täiendavate Euroopa vahenditega appi, et seda puudujääki, mis meil eelmisel aastal oli, kompenseerida ja et noored, kõik, kes sooviksid, planeeritult tuhatkond, saaksid endale selle õpilasmaleva võimaluse. 

Tanel Kiik tegelikult küsis ka praegu saalis, aga sama arutelu me pidasime ka komisjonis, mis puudutas eeskätt lühemaid koolivaheaegasid. Ja murekoht on loomulikult see, et kas lapsed saavad piisavalt puhata. Aga ka siin olid vastused komisjonis seotud eeskätt sellega, et lapse enda nõusolek, vanemate nõusolek, Tööinspektsioon. Pluss see, et kui on tegemist sellise perekonnaga, kus lapsel on mitteeakohane surve teha tööd selleks, et pere tuleks toime, siis sellisel juhul on siin ka lastekaitsel juba oma roll. Ja kindlasti on oluline, et see töötamine oleks pigem seaduse alusel kui mustalt, et kõik need sotsiaalse kaitse asjad ka lastele laienevad. 

Laias laastus see oligi arutelu, aga ma tahan eraldi välja tuua: üsna ebatavaline, et enne, kui me oleme komisjoni poolt kaasamiskirjad välja saatnud arvamuse avaldamiseks erinevatele osapooltele, saime me tegelikult juba ennetavalt kahelt organisatsioonilt pöördumise. Üks nendest oli Eesti Hotellide ja Restoranide Liit. Ja nagu te arvata võite, siis siin on ettepanek alaealistele, kes on 16 ja vanemad, lubada ka nendel töökohtadel, kus alkoholi käitlemist peab tegema. See on nende ettepanek. 

Siis on Eesti Advokatuuri üsna põhjalik ja pigem selline juriidiline ettepanek, kus ka suuresti täna kõlanud murekoht välja toodi, mis puudutab pere-ettevõtte korrektset definitsiooni, aga mõned juriidilised nüansid veel. Mis siis juhtub, kui seadusliku esindaja nõusoleku andmise keeldu on rikutud, et mis on siis õiguslik järelm või tagajärg? Eks nende teemadega, me leppisime ka kokku, ministeerium täiendavalt tegeleb ja annab komisjonile täpsustavaid selgitusi. Vajadusel teeme ka eelnõusse muudatusi. 

Kuivõrd see noorte töötamine alkoholi käitlemist eeldavatel töökohtadel jutuks tuli, siis ma komisjoni esimehena andsin komisjoni liikmetele lubaduse, et me noorteorganisatsioone kaasamisprotsessis kindlasti kutsume, et nad saaksid vahetult Riigikogu liikmetele ka oma seisukohti väljendada. Tõenäoliselt võib ka neil olla erinevaid arvamusi, aga et me oleme nad siis otse ära kuulanud. Ma arvan, et see oleks meie poolt õiglane noorte suhtes. 

Otsused olid meil sellised. Kõigepealt, täna võtta täiskogu päevakorda, konsensuslik otsus, juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, konsensuslik otsus, ettepanek esimene lugemine lõpetada – siin puudus konsensus, 7 komisjoni liiget olid toetaval positsioonil, 1 jäi erapooletuks ja 1 komisjoni liige oli vastu. 

Ja loomulikult ei taha me teha mitte mingisuguseid erisusi ka selles, et kui nüüd saab esimene lugemine lõpetatud, et kümme tööpäeva muudatusettepanekute tähtaeg, et saaks rahulikult kõiki osapooli kaasates arutleda ja ka vajalikke muudatusi eelnõusse teha, kellel selleks soov on. Valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Aga kõik on nii selge, et küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Kõik kuulajad! No sotsiaaldemokraadid kahtlemata on seda meelt, et lastele ja noortele mõistlike töövõimaluste pakkumine, sealhulgas tööharjumise kujundamine ka noores eas on iseenesest mõistlik, see on adekvaatne eesmärk. Vaadates tõesti ka noorte kõrget tööpuudust, mis on kasvanud just viimase viie-kuue aastaga, on sellised meetmed, mis aitavad noori paremini tööturuga harjutada, ilma neid üle koormamata, iseenesest mõistlikud. 

Nüüd, tulles murede juurde, nagu väljendatud, ongi see küsimus, et kust see mõistlikkuse piir jookseb. Ilmselt, kui me ütleksime, et kõik noored kohustuslikus korras töötavad kogu koolivaheaja, siis me ütleksime, et see ei ole mõistlik. Täna me ütleme eelnõuga, et neil on võimalus töötada kogu lühema koolivaheaja ehk siis nädalased ja kahenädalased vaheajad sisuliselt ikkagi tööga sisustada puhkamise asemel. See on tõsine dilemma. 

Ma olen seda meelt, et kindlasti valdav osa vanemaid, tugev enamus, on parimas mõttes oma lapse eest väljas, ei soovi talle mingisugust negatiivset kogemust, liigset ülekoormust, aga peame arvestama ka sellega, et on inimesi, kelle jaoks iga euro on arvel, ja pere jaoks võib olla iga töötatud päev ka lapse puhul miski, mis on talle vajalik, et ots otsaga kokku tulla. Aga kui see tuleb selle arvelt, et lapse puhkus jääb olemata, tema õppeedukus võib langeda – ma ei julge kindlalt öelda, et see nii läheb, aga halvemal juhul läheb – ja selle võrra tema hilisemad väljavaated näiteks ka tööelus on selle võrra halvemad, siis tegelikult me oleme teinud ju sellele lapsele ja perele karuteene sellega, et me lubame tal sisuliselt kogu oma lühema koolivaheaja töötamisega sisustada. 

Nii et siin on murekohti sotsiaaldemokraatide jaoks. Kindlasti on küsitav ka see põhipuhkuse lühendamine. Ma vaatasin, et ka lastekaitse liit on selle välja toonud negatiivse näitena, et kas see on ikkagi põhjendatud 35-lt 28-le päevale või see võiks säilida, see praegu seaduses olev erisus. Nii et me võtame seda eelnõu vastakate tunnetega, kindlasti panustame sotsiaalkomisjonis edasistesse aruteludesse. Soovime ka ise ära kuulata noorteühenduste ja õpilasesinduste seisukohad, tegelikult ka lastekaitseliidu, õiguskantsleri ja ametiühingud, et ühiselt veenduda, et praegune ettepanek on parim võimalik. Ja võib-olla, kui me näeme, et see seda siiski ei ole, siis tuleme ka välja konkreetsete muudatusettepanekutega, et muuta seda eelnõu, selle selgitusi ja loogikat paremaks.

Nüüd, mis puudutab seda teist poolt, kus on juba tõesti tulnud nii tagasisidet kui ka kooskõlastusringi, ja mis puudutab alkoholi käitlemist, siis siin võib öelda niimoodi, et nüüd on sotsiaaldemokraadid konservatiivsed. Me ei arva seda, et laste varasem kokkupuude alkoholi serveerimisega või ka alkohoolsete jookide järelkoristamisega on nüüd saavutatud see kõige parem töökogemuse viis. Ma arvan, et arvestades ka Eesti suhteliselt kõrget alkoholitarbimist, suhteliselt kõrget alkoholisõltlaste hulka, alkoholisurmade arvu, on meie jaoks pigem mõistlik ja soovitatav propageerida ikkagi sellist lähenemist, kus alkoholitarbimine ei kuulu igapäevarutiini sisse, rutiini hulka. Nii et siin me oleme skeptikud, kes tahab, võib kasutada sõna "konservatiivid", nagu ise tegin. Ehk alkoholi ja lapsi hoiaks võimalikult kaua üksteisest eemal, nii palju kui see riigi võimuses on. 

Nii et me ei tee ettepanekut eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, aga tõenäoliselt teeme muudatusettepanekuid edasise menetluse raames, just mis puudutab seda, kuidas leida tasakaalupunkt, õpilaste mitte õppimiskohustuse, vaid õppimisrõõmu hoidmise ning töövõimaluste ja tööl käimise vahel. Praegu see eelnõu liigutab seda selgelt sinna töölkäimise, töövabaduse suunas, kes tahab nii öelda, aga vahel on vaja noori, alaealisi ka nende enda ja vanemate liigse agaruse eest selles mõttes kaitsta, et tänased valikud võivad mõjutada meid väga pikalt, aastakümneid, mis on õpilasena tehtud. Kui mõnel olulisel ainel jäävad vajalikud teadmised omandamata, sellepärast et oldi tööl või oldi välja puhkamata, siis see võib hilisemas elus kätte maksta. Nii et täname ka arutelu eest ja panustame heas usus edasi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 837 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15. 

Liigume edasi. Tänane 11. päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 819 esimene lugemine. Ettekandjana palun seda eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel teie ees tutvustada eelnõu, mis aitaks kaasa soolise võrdõiguslikkuse üldistele eesmärkidele. See eelnõu on tegelikult väga lihtne ja ühemõtteline. Meil on kahetsusväärselt tekkinud olukord, kus Eesti Rahvusringhäälingu nõukogus on hetkel ainult ühe soo esindajad. Ja et tulevikus selliseid olukordi vältida, näeb meie eelnõu ette, et muuta ERR-i seadust selliselt, et sätestatud oleks ka nõue, et nõukogu koosseisus peavad olema esindatud mõlemad sugupooled. Täna ei ole siin eelnõus pariteetsust ega 40 : 16 printsiipi just selleks, et me teeksime esimesed sammud soolise tasakaalu poole liikumiseks. 

Ma võtsin värskelt välja ka Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi viimase indeksi andmed, kus tegelikult Eesti on Euroopa Liidu liikmete hulgas soolise võrdsuse tasemelt 15. kohal. Aga kuigi meie koht on püsinud stabiilne, on vahe Euroopa keskmisega oluliselt kasvanud. Suurimad väljakutsed, mida meile ka riikide võrdluses välja tuuakse, on nii hariduse kui ka võimu ehk antud juhul erinevate juhtorganites esindatuse valdkonnas. Kui detailsemalt sisse vaadata, siis me teame, et meil siin saalis on kolmandik naisi, aga erinevates nõukogudes on sooline tasakaalutus siiski suureks probleemiks. 

Me olime seda eelnõu esitades ka teadlikud, et ERR‑i, rahvusringhäälingu seadus ka terviklikumalt ülevaatamisel on ja seda täiendatakse ja plaan on sellega parlamenti õige pea tulla. Aga kuna tegemist on mahukama muudatusega, siis on ettepanek praegu teha see pisike, kuid oluline samm soolise tasakaalu poole ära. Ma arvan, et ma hetkel siin ettekandega piirdun ja hea meelega vastan teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi on. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Te käisite ka komisjonis seda eelnõu tutvustamas. Kas komisjonis saadi aru, et tegelikult on probleem päriselt olemas, ja kuidas sellele reageeriti?

Aitäh selle küsimuse eest! Komisjoni ülevaatest kindlasti detailsemalt annab komisjoni esindaja oma ülevaate, aga ma ütleksin, et üldjoontes mulle tundub, et arusaamine oli olemas. Võib-olla oli lahendusteede kohta kõhklusi, kas sellist seadusemuudatust on praegu vaja, kui võiks ühekaupa hakata keegi eeskuju näitama, mis oma olemuselt ju ei ole vale. Aga me täna räägime ikkagi süsteemi probleemist, mis laseb üldse tekkida olukorral, kus ei ole arvestatud sellega, et meil oleks mitmekesine ja sooliselt mõlemad sood esindatud nii tähtsa organi nõukogus. Ma julgen eelnõu ettekandja või esindaja poolt öelda, et arutelu kultuurikomisjonis oli probleemist aru saav. Ma väga loodan, et selle menetlusega ei juhtu nii, et see eelnõu jääb kuskile sahtlisse tolmu koguma, vaid päriselt ollakse valmis tegema selline üks samm, kuna, nagu öeldud, me ei ole siin tõstnud ambitsiooni võib-olla selliseks, nagu meile sotsiaaldemokraatidena see meeldiks, aga just mõeldes selle peale, et see võiks sobituda üle välja erinevatele poliitilistele jõududele.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina olen ERR-i nõukogu liige, olen osalenud nõukogu töös juba mitu aastat ja võin teile seetõttu kinnitada, et mitte kordagi nõukogu senises töös pole isegi aktualiseerunud küsimus sellest, justkui see, et sinna praegusel hetkel ei kuulu naisi, oleks kuidagipidi probleem. Mitte kuidagi see ei ole nõukogu tööd takistanud. Nõukogu töös on ilmnenud mitmesugused muud vastuolud ja muud probleemid, aga kindlasti mitte see. Ja ma ausalt öeldes ei kujuta mitte kuidagi ette, kuidas see nõukogu töö kvaliteeti parandaks, kui sinna kuuluks mõne olemasoleva liikme asemel mõni naisterahvas. 

Kui teie arvates see aga on probleem, siis teil sotside fraktsioonina oleks ju väga lihtne astudagi see esimene väike samm, nagu te ise ütlesite, ja muuta seda olukorda, sellepärast et sotside fraktsiooni esindajana on seal ju ka praegu meesterahvas Raimond Kaljulaiu näol. Kui te tahate astuda väikest ja olulist sammu, et olukorda muuta, siis poleks vaja siia tulla üldse mitte seaduse muutmise ettepanekuga, vaid kutsuda tagasi Raimond Kaljulaid selle koha pealt ja otsida fraktsiooni esindajatena sinna keegi naisterahvas, näiteks teie ise. Miks te seda pole teinud?

Aitäh teile selle küsimuse eest! No ma ei saa jätta ütlemata, et mind ei üllata, et teie jaoks ei ole probleem, kas kõnealuses nõukogus või üleüldse, et meil naisi ei ole piisavalt erinevatel juhtivatel kohtadel ja naised on ebavõrdses olukorras. Palju rohkem mind hämmastab, et ka meie kultuuriminister justkui esindab teiega sarnast seisukohta. Ma ei teagi, mis siin juhtunud on, kes kellele kuidas lähenenud on. 

Ma usun, et kui minu sõnad teid ei veena, siis võiks teid veenda erinevad rahvusvahelised uuringud, mis on korduvalt tõendanud, et mitmekesisus tõstab juhtimiskvaliteeti, arvestab erinevate kogukonnaliikmete tunnetuste, nägemuste, kogemuste ja arvamustega. Ehk tegelikult sellest sünnivad paremad otsused, äriühingutes on see ka olnud mõõdetav rahalistes tulemustes ehk sooline mitmekesisus igal juhul juhtimispädevust ja võimekust organisatsiooni puhul suurendab. 

Mis puudutab küsimuse teist poolt, et meil on võimalus oma nõukogus muudatusi teha, siis tõepoolest, nagu ma heale kolleegile Heljo Pikhofile vastasin, meil on võimalus kõigil ükshaaval neid muudatusi teha, aga täna pole konkreetselt küsimus üheski nõukogu liikmes üksikuna. Aga küsimus on selles, kuidas üldse saab selline olukord tekkida, et vältida seda probleemi, et kõik erakonnad esitavad oma ettepanekud, kes võiks olla nõukogu liige, ja siis see ettepanek tuleb siia saali kultuurikomisjoni kaudu hääletamisele. Aga tulevikus meie eelnõu kohaselt see nõuaks natukene rohkem pingutada, meid kõiki rohkem mõtlema selle peale, kuidas me parandame ERR-i nõukogu juhtimiskvaliteeti ja otsustuskvaliteeti lähtuvalt sellest, et see oleks ka mitmekesine, sooliselt tasakaalus või vähemalt teel sinnapoole. 

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Mul on tegelikult sarnane küsimus, millele te oma vastuses korra juba viitasite. Kuidas me oleme jõudnud sellisesse olukorda üldse, et vastutav minister annab mõista, et naiste ja meeste mõlema esinduse – mitte isegi võrdse esinduse, vaid mõlema esinduse – tagamine ERR-i nõukogus, eriti kui see puudutab ka eksperte, raskendaks kuidagimoodi sobivate või pädevate inimeste nimetamist, sest võib juhtuda niimoodi, et pelgalt suva alusel pole see võimalik? Nii palju kui mina tean ja olen statistikaga tutvunud, siis meil on julgelt kaks kolmandikku kõrgharidusega lõpetajatest täna naisterahvad. Ma olen päris veendunud, et ka ajakirjanduse valdkonnas neid on üle poole. Ma tean mitmeid õppejõudusid, professoreid, eksperte psühholoogia valdkonnast, ajakirjanduse valdkonnast, sotsiaalteaduse valdkonnast. Seal isegi minu objektiivsel või subjektiivsel hinnangul domineerivad tegelikult naised. Kuidas saab öelda, et selles valdkonnas ei ole võimalik leida naiseksperte? Kuidas me nüüd sinna jõudnud oleme, kuidas midagi sellist saab väita?

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Ka minul on raske mõista seda meedias kõlanud seisukohta, et kultuuriminister ei näe, et see pisike sammgi tema poolt toetust leiaks. Samamoodi ka Vabariigi Valitsuse seisukoht ausalt öeldes hämmastas mind. Komisjonis ma juhtisin sellele tähelepanu ja võib-olla pean asjakohaseks ka siin välja tuua, et kui komisjoni liikmete arutelu oli pigem sisuline, siis valitsuse seisukohast pidi taas kord keskenduma küsimusele, kuidas on pädevus tagatud. Ja ma ütlen igaks juhuks siin ka kõigile välja, muretsevatele hingedele, et pädevus on soolise tasakaalu puhul jätkuvalt esimene kriteerium. Pädevusele jätkuvalt tehakse valikud sellest, kuidas aidata kaasa, et meil on mitmekesine, sooliselt võimalusel tasakaalus nõukogu või esindusorgan. Jääb minulegi justkui liberaalse maailmavaate esindajana kultuuriministri seisukoht siiralt arusaamatuks ja mõistmatuks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu meelest on see jutt, mida te räägite, lihtsalt naeruväärne. Esiteks, naised ei ole ju kuidagi ebavõrdses olukorras. Teil sotside fraktsioonina on täielik vabadus nimetada enda poolt ERR-i nõukogusse üks oma fraktsiooni liikmetest või teie erakonna liikmetest, kes on naisterahvas. Ma mõtlesin praegusel hetkel, et teie fraktsiooni kuulute ju teie, Reili Rand, Heljo Pikhof, Helmen Kütt, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkut, Ester Karuse – terve rida naisterahvaid. Ja ometi teie olete pidanud ise vajalikuks nimetada ERR-i nõukogusse Raimond Kaljulaiu, kes ei ole naisterahvas. Mis teil siis viga on? Kas selleks, et nimetada endi seast üks naisterahvas sinna nõukogusse, kus on teil tõesti vaja seadusemuudatust, muidu te ei ole selleks võimelised? Siis on sund peal ja siis meil ei jää muud üle, siis me peame nimetama. Saate te aru, et see on sõna otseses mõttes lihtsalt naeruväärne, kui te sellist juttu räägite? Oleksite te juba nimetanud oma fraktsiooni esindajana sinna naisterahva ja sooviksite seadust muuta, et neid oleks seal rohkem, siis ma saaksin sellest aru. Aga kui te ise käitute risti vastupidiselt, siis see pole ju ratsionaalne.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma pean tulema selle juurde tagasi, mis eelnõu meil päevakorras on. See eelnõu ei käsitle seda, kuidas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tööd või erakonna tegemisi toimetada või korraldada. See eelnõu räägib sellest, et ERR-i nõukogus oleksid mõlemad sood tasakaalus. 

Mul on hea meel, et te kirjeldasite ära Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni. Ma saan südamerahus, mul on uhkus oma erakonna üle. Sotsiaaldemokraadid väga väärtustavad naisi, ja seda mitte ainult oma retoorikas, vaid ka tegudes. Seda näeb tõesti meie väga pädevast naiskollektiivist fraktsiooni liikmete näol. Pean tunnistama, et meil on üldiselt väga pädev fraktsiooni koosseis ja võimekas. Aga seda näeb ka selles, et valimisnimekirjades on meil olulisel kohal triibuliste nimekirjade hoidmise põhimõte, meil on naised ja mehed mõlemad esindatud, ja väga paljudes veel päris tegudes. 

Ehk siis, hea kolleeg, te ei pea muretsema selle pärast, kuidas sotsiaaldemokraadid oma organisatsioonis suudavad naiste õiguste eest seista. Väga hästi! Aga ma arvan, et Eesti riigi jaoks väga tähtsas organis, nagu seda on Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu, ei saa me minna lati alt läbi aastal 2026, kus meil on ainult ühe soo esindajad. Ja eelnõu on esitatud selleks, et muuta süsteemi, et sellist olukorda mitte kunagi enam tekkida ei saaks, kus meil on ainult ühetaoline seltskond ehk ainult ühe soo esindajad.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on nagu, ma ei tea, mingis mõttes on võib-olla rõõm, aga tegelikult on kurb vaadata, kuidas Reformierakond ja Varro Vooglaid on lõpuks üksteist leidnud ja selle ühiseks punktiks on homogeensus nõukogudes, kus naised on sisuliselt välistatud. 

Aga minu küsimus teile on see. Kas te palun tuletaksite Reformierakonnale meelde, mis on need euroopalikud väärtused, mida kannab endas see teadmine ja see põhimõte, et naised oleksid võrdväärselt esindatud ühiskonnale olulistes tegemistes ja otsuste juures?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et need väärtused on südames siiski olemas. Ma rohkem julgustaks tegudele täna. Ma juba korra viitasin, et tõesti, ma arvan, et kultuuriministri väljaütlemised selle probleemi pisendamise vaates ei ole kuidagi liberaalsele erakonnale kohased. Aga siiski, nagu ma viitasin arutelule komisjonis, ma olen lootusrikas, et see väärtuspõhine arusaam on olemas. Aga nagu öeldud, ma loodan, et tulemus ei ole see, et me menetleme seda eelnõu täna siin ja siis edasi rohkem midagi ei juhtu. Ma jään rohkem ootama neid päris tegusid.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kultuurikomisjoni esimehena ütlen, et me siiski tegime otsuse selle eelnõu puhul esimene lugemine lõpetada. Ma ei saa aru, kust tuleb see suur viha Reformierakonna vastu antud eelnõu menetlemisel. Aga mulle jäi kõrvu see, et te tõstsite kuidagi esile, et Kultuuriministeerium või valitsus seda eelnõu ei toetanud. Kui ma õigesti mäletan, siis valitsuse seisukoht oli, et nad toetavad selle eelnõu eesmärki, ja toetasid ka seda, et nende esindajate hulgas, keda määrab Riigikogu oma kolleegide seast, oleks kindlasti ka naine, aga et ekspertide puhul ei peaks lähtuma soost. Kas ma mäletan õigesti valitsuse seisukohta?

Aitäh selle küsimuse eest! Me kohe kuuleme komisjoni ülevaatest kindlasti detailsemalt. See on selline põnev sõnademäng. Tõepoolest oli seal ka see osa, et nad toetavad seda eesmärki, aga siiski, eelnõu kui sellist nad ei toetanud. Ma arvan, et selles kohas on meil mõlemal tibake õigust ja jätame mõlemad justkui midagi ütlemata. Eesmärki tõepoolest valitsus oma lõppresultaadis justkui toetas, samas, nagu ma ka viitasin, tõstatus ikkagi teemaks, kas selle võrra pädevus saab kuidagi löögi. Meil oli ka selle üle väga kirglik arutelu, ma võiks öelda, võib-olla mitte nii kirglik, aga minu jaoks päris kirglik tundus see. Aga siiski, seda sammu praegu valitsus oma otsuses ei toetanud. 

Te tõite välja eraldi ekspertide vaate. Meie eelnõu ei ütle täna, kas see puudutab eksperte või erakondade esindajaid, vaid põhimõttelist printsiipi. Ma arvan, et teie teate kindlasti paremini neid viimaste aegade praktikaid. Minule teadaolevalt on ka ekspertide hulgas olnud väga tugevaid naiskandidaate. Ehk siis me ei peaks pelgama seda, et meil ekspertide hulgast ei ole võimalik naist eelistada. Aga et see eelnõu päriselt oma eesmärki oleks võimalik, et ta saaks seda eesmärki täita, ei ole me oma eelnõus seda kitsendanud, vaid põhimõttena, et me teeksime selle sammu, et meil ei ole kitsalt ainult ühe soo esindajad ERR-i nõukogus.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Minu jaoks oli jälle üllatav kuulata, et Riigikogu peaks vaatama, kas ikkagi on mõlema soo esindajad olemas ERR-i nõukogus, aga ekspertide puhul pole see oluline. Tegelikult ma võin öelda, et ekspertide seas oli väga tugevaid kandidaate, kui viimane kord ERR-i nõukogusse see nimetamine oli. Ma pean silmas naiskandidaate. Ja siin oleks võinud küll teha otsuse, et sinna oleks sattunud naine, sest minu meelest olid naiskandidaadid isegi mõnevõrra tugevamad kui teise soo esindajad, aga kahjuks mitte. Igal juhul saab ekspertide puhul täpselt sama meetodit kindlasti kasutada.

Aitäh! Ma julgen siin ainult takka kiita. Ma tean, et te ise olite selles protsessis ja tunduvalt rohkem teadlik kui mina täna siin kõrvaltkuulja ja küll antud eelnõu ettekandjana. Aga tõepoolest, et ei jääks seda kuidagi kõlama. Kindlasti on meil võimalik seda eelnõu eesmärki täita nii ekspertide ringile otsa vaadates kui ka poliitikute või erakondade esindajate vaates.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas te oskate äkki selgitada või mis on teie arvamus, mis valu see on Reformierakonnal ometi, et ei suudeta neid lubadusi täita, mida on tegelikult liberaalse erakonnana antud, mis puudutavad just võrdõiguslikkuse edendamist? Me näeme siin järjest tegelikult, kuidas sünnivad või üldse ei sünnigi mingid otsused. On eelnõud pandud sahtlisse, sahtli põhja ootama. Valitsuserakonnal, kellel veel on suur ülekaal siin Riigikogu saalis ja tulevad siin isegi mõned aknaalusedki vajaduse korral appi. Mis siis takistab neid suuri soove ja neid lubadusi täitmast?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma antud eelnõule jätan veel selle lootusekiire õhku. Nagu ka komisjoni esimees sellele tähelepanu juhtis, et komisjoni ettepanek oli eelnõu esimene lugemine lõpetada. Ma loodan, et me õige pea näeme seda siin ka teisel ja kolmandal lugemisel. Aga ma ei nimetaks seda valuks. Kui vaadata üleüldiselt täna seda otsustamatust, mida me kahjuks riigijuhtimisel näeme, minule väga südamelähedaselt näiteks perepoliitikas, kus justkui seda ühisosa võiks olla üle välja päris palju, siis millegipärast tegudeni me ei jõua. Energeetika, tervishoiu rahastamine – seda loetelu võiks lugeda. Ma arvan, et siin kindlasti võib meie suurima fraktsiooni juhtkond ja liikmeskond leida enesekindluse üles. Reformierakonda on alati, vähemalt minu teadmisel, varasemalt iseloomustanud enesekindlus ja ambitsioonikus. Väga tore oleks neid iseloomuomadusi taas näha, mitte valida selliseid mugavaid ja turvalisi otsuseid, et jumala eest ükski toetaja kuskile ära ei kaoks.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu kultuurikomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi.

Aitäh, austatud juhataja! Ma pean paraku alustama selle tõdemusega, et eelnõu kultuurikomisjonis ei tõstatanud mitte ühtegi nendest vastuoludest ja kriitikast Reformierakonna aadressil. 

Komisjon käsitles eelnõu teisipäeval, 7. aprillil, juhatas Liina Kersna, komisjoni esimees, ja komisjoni liikmed olid Vadim Belobrovtsev – küll ekraani taga ja ta ei osalenud arutelus –, Signe Kivi, Reili Rand, kes oli Madis Kallase asendusliige, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Niisiis võib öelda, et arutasime ka meie meelest olulist eelnõu, olles enamuses naisterahvad. Kutsutud olid Kultuuriministeeriumi õigus- ja haldusosakonna nõunik Kadri Kilvet ning loomingu osakonna meedianõunik Andres Jõesaar. 

Reili Rand komisjonis tutvustas seda eelnõu põhjalikumalt ja meie arutelu oli väga mõistev ja konstruktiivne. Ma tooks välja siin olulisemad punktid. Rõhutaksin siis võib-olla ka proua Ranna öeldut, et tegemist on esimese väikese sammuga, selleks et tagada soolist tasakaalu. Ka komisjonis tekkis küsimus – seda esitas nii Liina Kersna kui ka esitasin mina –, kas Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei oleks tahtnud esimese sammuna nimetada oma liiget, kes oleks olnud naisterahvas. Aga see kerkis arutelusse veidi hiljem. 

Nüüd Vabariigi Valitsuse seisukohast, millega on võimalik tutvuda kõigil Riigikogu liikmetel. Ja ma tõesti vabandan, aga minu, liberaalse erakonna liikme pilgu läbi on see üpris tasakaalustatud. Me rõhutame veel kord, et valitsus toetab eelnõu eesmärki, kuid ei toeta eelnõu esitatud kujul. Me saime ka teada ja me teadsime seda varem, et valitsus on lähiajal saatmas Riigikogusse rahvusringhäälingu muutmise seaduse eelnõu, mis puudutab täpselt samamoodi juhtorganite valimist, tasakaalustatuse põhimõtet ja ekspertiisi olulisust. 

See tekitas küsimuse, mis võib-olla otseselt seda eelnõu ei puudutanud, aga et kas kavandatav muudatus tähendab, et tulevikus ei nimeta nõukogu eksperte enam Riigikogu, vaid korraldatakse avalik konkurss. Me saime vastuse, et ekspertide leidmiseks korraldab avaliku konkursi Riigikogu kultuurikomisjon. Konkursi läbiviimisel tuleb järgida proportsionaalsuse, võrdsuse ja diskrimineerimisvastaseid põhimõtteid, tagades kõigile osalejatele õiglase kohtlemise ning avatud ja läbipaistvad tingimused. 

Sellele vastas Reili Rand, et Kultuuriministeeriumi algatatud eelnõu näol on küllap tegemist mahuka muudatusega, aga ei ole teada, millises ajaraamis see jõustub. Samuti rõhutas ta uuesti, nii nagu me kõik aru saime, esitatud eelnõust, et soolise tasakaalu tagamisel on kompetents esmatähtis. 

Meil toimus arutelu. Kadri Tali avaldas arvamust, et eelnõu on positiivne ning toetab ÜRO naiste diskrimineerimise vastaseid põhimõtteid. Ta informeeris meid ka, et ta ise on ühesse väga olulisse juhtorganisse valitud nii-öelda kvootide alusel, aga ta ei pea seda õigeks. 

Mina avaldasin arvamust, et seda printsiipi peaks võib-olla tõesti eelkõige jälgima riigi avalik-õiguslike institutsioonide juhtorganites. 

Toon välja, mida Reili Rand juba sõnas, et siin on väga huvitav situatsioon. Nimelt on rahvusooperi nõukogus tasakaal 6 : 5 – nimetan esimesena meeste osakaalu, vabandust! – rahvusraamatukogus 4 : 3, ja tõepoolest, ERR-i nõukogus 10 : 0. Aga see näitab, et välja arvatud ERR-i puhul me oleme üpris tasakaalustatud. 

Margit Sutrop avaldas arvamust, et soolise tasakaalu tagamine juhtorganites on keeruline ning selle teostamine nõuab selget kompetentsi ja hindamise süsteemi. Ta rõhutas, et pädevus peab olema esmatähtis nii ekspertide kui ka poliitiliste liikmete valikul ning soolise tasakaalu saavutamine ei tohi vähendada kompetentsi olulisust. Ta viitas ka sellele, et rahvusvaheline praktika on selline, et kahe võrdse kandidaadi puhul eelistatakse naist, kuid see pole veel kvoodisüsteem, vaid pigem suunatud samm naiste valiku soodustamiseks. Kadri Kilvet Kultuuriministeeriumist juhtis tähelepanu sellele, et Eestis kehtib soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis tegelikult näeb ette mõlema soopoole arvestamist esindusorganites. 

Edasi me arutasime just seda mahukamat ERR-i seadust, mis on seisma jäänud, aga selle edasilükkamine pole võimalik, sest Euroopa meediavabaduse määrus on jõustunud juba 2025. aastal ja selle ülevõtmine nõuab kiiret tegutsemist. Kuid see oli niisugune paralleelne arutelu, mis mingil määral muidugi puudutas eelnõu, aga mitte päris. 

Lõpetuseks tahan ma tõesti rõhutada, et on kummaline, et kui komisjon arutab ja annab oma arvamuse ja isegi toe esitatud eelnõule, siis tekib siin saalis olukord, kus rünnatakse ühte erakonda, kaasa arvatud komisjonipoolset esitajat. Ma pean selle päris põhjaliku protokolli pluss ka valitsuse arvamuse kandma ette olukorras, kus ma olen justkui süüdi. Ei, ma ei ole!

Läheme nüüd menetluslike otsuste juurde, mis tehti kõik konsensuslikult. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja teha ettepanek – suurte tähtedega ja kõva häälega ütlen – esimene lugemine lõpetada, ja see oli konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

(Tuleb tagasi kõnepulti.) Vabandust, see ei olnud praegu ekraanil.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma mõtlesin küsida selle kohta, kuidas te ise suhtute sellesse, et erinevate sugude esindajad võiksid olla kaasatud nii nõukogudes kui ka üldse töökollektiivides, kas see pigem aitab kaasa otsuste tegemisele, töökultuurile, ka võib-olla terviklikule vaatele, aga vaadates teie sõnavõttu, on üsna kindel, et see vastus on jaatav. Sellele küsimusele ma teilt isegi eraldi vastust ei oota. Usun, et oleme siin ühel lainel, ühel meelel. 

Aga ma küsin hoopis selle eelnõu edasise menetluse kohta. Viitasite õigesti, et komisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Küllap saame näha, kas saame seda siin ka hääletada, sest siin on ka selliseid kriitilisi hääli kõlanud saalist, kes on väga mures selle eelnõu pärast. Aga ma küsin siis nii, et kas see plaan on siis eelnõu esimene lugemine lõpetada või see plaan on see eelnõu ka reaalselt vastu võtta ehk lõpetada ka teine lugemine ja viia see ka kolmandal lugemisel lõpphääletusele. Ma saan aru, et neid otsuseid ei ole vaja kõiki etteruttavalt teha, aga kuidas teile komisjoni liikmena tundub, milline see realistlik sõiduplaan võiks olla.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ikkagi vastan ka selle esimesele poolele. Olen ise oma töökohad elus saanud kõik läbi valimiste – valimiste, mis on olnud võrdsed noortele, vanadele, meestele, naistele. Olles ise juht, olen alati eelistanud seda, näiteks kunstiakadeemias, et nõukogus oleks mehi ja naisi. Alati!

Kuidas edasi? Te teate vastust. Komisjoni 7. aprilli otsus oli esimene lugemine lõpetada. Ma arvan, et see tänane eelnõu ettekandja ja küsimused saalist talle ei olnud väga positiivsed, aga kindlasti me jääme selle otsuse juurde esimene lugemine lõpetada.

Minu meelest on see õppetund ka mulle. Võimalik, et ma ei ole varem tähele pannud, et kui komisjoni meeleolu on toetav ja kaasamõtlev, siis saalis tekitatakse olukord, ma ütleksin, isegi ründav situatsioon. See ei ole tegelikult kooskõlas selle eelnõu esitamise põhimõttega.

Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Alustuseks ma pean ütlema, et mul on väga kahju, et te võtsite seda isiklikult, ja ma vabandan. Kindlasti ei olnud soov ühtegi Reformierakonna fraktsiooni liiget kuidagi isiklikult selle aruteluga solvata või haavata. Ma arvan, et nii minu vastustest kui ka kolleegide küsimustest tuli läbi suurenenud nõudlikkus nendel keerulistel ja väga turbulentsetel aegadel näha nii suure enamusega valitsuserakonna otsustatavust erinevatel olulistel teemadel. Ma loodan, et see jääb siit kõige rohkem kõlama. Ja seda enam ka seda koostööd nende eelnõude puhul, me kahjuks oleme ka näinud, kus on sisuline toetus, kas või näiteks järjestikuste sündide toetuse puhul, kus mingil põhjusel see lükatakse tagasi sisuliste argumentide pärast ja paari kuu pärast esitletakse seda kui enda erakonna mõtet. Lihtsalt see on kurb. Aga ma küsin nõu. Mida me saaksime teha, et see eelnõu võiks siiski ka õige pea näha siin teist lugemist?

Aitäh! Kurb on see, et selline situatsioon täna Riigikogu saalis tekkis. Te oleksite võinud selle ära hoida.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! No täna te, sotsid, tõestasite küll vägagi ilmekalt, kui naeruväärselt te oskate käituda. Tõsiselt! See on ju täiesti absurdne, millega te siin täna välja olete tulnud. Sellepärast, et nagu te väga hästi teate, on rahvusringhäälingu seaduse § 14 kohaselt sedasi, et nõukogusse nimetab Riigikogu ühe esindaja igast Riigikogu fraktsioonist, kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide fraktsioonist. Kes esindab sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ERR-i nõukogus? Kas keegi palavalt soovitud naisterahvas, nagu te meid kõik üritate veenda, et naisi peaks ka olema, ERR-i nõukogus ei tohi olla nii, et naisi ei ole? Kas te nimetasite naise sinna või? Kas Raimond Kaljulaid on naine? Ei oska vastata, jah? Ma ei tea, minu parima arusaamise kohaselt ta ei ole ei bioloogiliselt naine ega ka ei identifitseeri ennast naisena. Parandage mind, kui ma eksin. 

Nüüd tekib aga küsimus, et te tulete siia eelnõuga, et me peame seadust muutma sellisel viisil, et ERR-i nõukogusse peaks kuuluma vähemalt üks naine. Ometi olete teie ise seisnud selle eest, et teie esindajana saaks ERR-i nõukogusse nimetatud mees, olukorras, kus seal ei olnud ka enne ühtegi naist. No on naeruväärne! Ja kui ma teilt küsisin, kolleeg Rand, selle kohta, miks te siis sotsiaaldemokraatide fraktsioonina pakkusite välja enda esindajaks ERR-i nõukogusse meesterahva, kui te leiate, et naiste kaasamine on nii oluline, et peaks isegi seadust muutma, siis te rääkisite mulle pikalt sellest, kui uhke te selle üle olete, et sotsiaaldemokraatide fraktsioonis on nii palju nii tublisid naisi. 

Ma ei küsinud selle kohta. Ma tean, et teie fraktsioonis on naisi. Ma ise nimetasin neid – teie olete, on Riina Sikkut, on Helmen Kütt, on Heljo Pikhof. Ma ei küsinud selle kohta. Ma küsisin selle kohta, et kui teil oli fraktsioonina võimalus välja pakkuda üks fraktsiooni esindaja ERR-i nõukogusse, siis te pakkusite välja mitte naise, vaid mehe. See on par excellence näide silmakirjalikkusest. Tulete siia pulti, räägite, kui oluline see on, et kuuluks sinna ikkagi ka naisi, ja siis ise nimetate sinna mehe. 

Mis on silmakirjalikkus? Silmakirjalikkus on see, kui keegi jutlustab ühte, teeb aga teist. Sõnad ja teod ei ole kooskõlas, kutsub teisi toimetama teatud standardite kohaselt, ise toimetab nendele standarditele vastupidiselt. Ja see on täpselt see, mida me täna siin näeme. Te ei saa seda eitada ega ümber lükata, sest need on lihtsalt faktid. On piinlik lugu? On. 

Rääkimata sellest, et sugu ei ole absoluutselt oluline kriteerium, hinnates seda, kes peaks kuuluma mingisugusesse kollektiivsesse organisse või mitte. Võtame näiteks Riigikogu juhatuse. No kas Riigikogu juhatus on kuidagi halvem selle pärast, et seal ei ole naisterahvaid? Mina arvan, et ei ole. See ei ole lihtsalt oluline kriteerium. Oluline on see, et nad täidaksid oma seadusest tulenevaid ülesandeid, teeksid seda nii hästi kui võimalik, järgides kodu- ja töökorra seadust ja teisi seadusi. Ei ole tähtis see, mis soost on näiteks Riigikogu esimees. No tõesti ei ole. 

Aga isegi kui me leiaksime, et on oluline hakata vaatama, et ka sellised kriteeriumid nagu sugu oleksid esindatud valikute tegemisel, siis ma küsiksin vastu, et aga miks ainult sugu. Mille poolest see sugu on siis mingisugune erikriteerium, et selle alusel peab olema tagatud, et vähemalt üks naine või üks mõlema soopoole esindaja on sinna nõukogusse kaasatud, aga kõikvõimalikud muud kriteeriumid ei ole olulised? Miks mitte näiteks vanus, et peavad olema esindatud ka pensionärid ERR-i nõukogus? Miks mitte näiteks, ma ei tea, seksuaalne orientatsioon, et peab olema vähemalt üks homoseksuaalse orientatsiooniga inimene esindatud ERR-i nõukogus? Miks mitte näiteks varaline seis sissetulekute alusel, et peab olema kõrgema sissetulekuga ühiskonnakihtide esindajaid ja väiksema sissetulekuga ühiskonnakihtide esindajaid? Miks mitte perekonnaseis, et vähemalt üks nõukogu liige peab olema paljulapselise perekonna esindaja? Või miks mitte näiteks emakeel? Eestis elab teatavasti mitusada tuhat inimest, kes ei ole eesti emakeelega, ometi on nad Eesti kodanikud. Miks selle alusel ei võiks öelda, et vähemalt üks peab olema ka selline inimene? Või nahavärv või usutunnistus. Te valite välja …

Kas soovite lisaaega? 

Jaa, ma soovin lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Te valite välja ühe kriteeriumi ja selle alusel ütlete ja siis ise talitate veel risti vastupidiselt enda jutlustusele. 

Ehk siis kokkuvõtlikult öeldes alustage sellest, et talitage ise vastavalt sellele, mida te jutlustate, ja pärast seda on võimalik edasi rääkida sellest, kas oleks tarvilik muuta ka seadust. Tegelikult on see täielikult teie võimuses – tekitada selline olukord, kus ERR-i nõukogus on esindatud ka naisterahvas. Väga lihtne. Homme päev võite kutsuda tagasi Raimond Kaljulaiu ERR-i nõukogust ja pakkuda välja oma fraktsiooni esindajana näiteks teid ennast, Reili Rand. Palun! Tehke ära! Millis asi on? Või ongi asi selles, et Raimond Kaljulaid on lihtsalt kompetentsem selle koha peale kui kõik teie fraktsiooni kuuluvad naisterahvad ja sellepärast te ei taha teda tagasi kutsuda ja välja vahetada? Aga sellisel juhul te saate ju isegi aru, et olulisem ongi kompetentsus, mitte sugu. Mõistusevastane! 

Ja ma lõpetan sellega, et minu arvates on see ka üks naiste alandamise vorme, kui hakatakse talitama sellisel viisil, et upitatakse mingisugustesse esinduskogudesse neid läbi mingisuguste kvootide või nõuete. Noh, te küll ei ole sisuliselt nii kompetentne, et saada nimetatud sellesse esinduskogusse, aga paneme seadusesse nõude, et teid peab sinna nimetama. Ma kujutan ette, et minul naisterahvana näiteks oleks küll äärmiselt alandav olla mingisuguses kollektiivses organis teadmises, et mind on sinna nimetatud, määratud, kinnitatud mitte minu kompetentsuse tõttu, vaid selle tõttu, et mingisugune kvoot vajas täitmist. Sa oled nagu sihuke, et kõik teavad, et tema on meil siin kvoodi alusel, teised on sisuliste kriteeriumide alusel valitud. Ma ei tea, mina naisterahvana ei võtaks küll sellist positsiooni vastu ja ütleksin, et ei, see on otsene naiste alandamine ja sellega ei taha ma mingisugust pistmist teha. 

Nii et veel kord: naeruväärne olukord, aga noh, mis mul selle vastu samas saab olla, kui te demonstreerite oma naeruväärsust. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Igaks juhuks palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud parlamendi menetlusse mitu eelnõu, selleks et parandada meie murettekitavalt kehva soolist tasakaalu erinevates nõukogudes, erinevates eksperdikogudes, kuhu riik või kohalikud omavalitsused oma esindajaid nimetavad. Viimase näitena soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille puhul täna on tõesti seaduses selline arusaamatu termin, et tuleb nendesse nõukogudesse nimetada mõlema soo esindajaid võimaluse korral. Mida tähendab see "võimaluse korral"? See on natuke selline, kui sul on kirjas, et sa võimaluse korral lähed rohelise tulega üle tee või midagi muud taolist. Tegelikkuses ikkagi see võiks olla reegel ja selle "võimaluse korral" sealt seadusest maha võtta, meie ettepanek. Me ei paku välja mitte kvoote, nagu siin paljudele meeldib rääkida, vaid põhimõtte, et alustaks väikeste sammudega, liigume sinna suunda, et mõlemad sood on esindatud. 

Hoolimata eelkõneleja jõulisest kriitikast ja retoorikast, küsimus ei ole ju ainult naistes, küsimus on mõlema soo tasakaalu tagamises. Ehk meie hinnangul ei ole adekvaatne ka see, kui näiteks ERR‑i nõukokku kuuluks ainult kümme naist. Ka siis oleks see arutelu ja debatt mõnevõrra paratamatult ühekülgsem kui ta on siis, kui seal on nii naisi kui ka mehi esindatud. See argument, mis siin kõlas, on ikkagi nullargument, et praegune ERR‑i nõukogu pole näinud selles probleemi. Kümme meest istuvad koos ja arutavad, kas kellelegi tundub, et siin võiks naisi ka olla – ei tundu, ahah, läheme edasi. See ei ole tõesti mingisugune argument. Ma kujutan ette, et EKRE kindlasti ei näe probleemi ka oma praeguses retoorikas, käitumises, tegevuses, aga väga suur osa ühiskonnast näiteks näeb, eks ole. Ka siin on see küsimus ju. Isegi kui ERR‑i tänane nõukogu koosseis arvab, et kõik on suurepärane, et ongi kõige pädevamad inimesed maamuna peal sinna kokku kogunenud, siis see ei tähenda seda, et ühiskond tervikuna seda nii tajuks, sealhulgas meie, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. 

See, et kultuurikomisjonis otsustati eelnõu esimesel lugemisel lõpetada, näitab, et see mure ja arusaam on tegelikult laiem, et see pole ainult sotsiaaldemokraatide mure, selle üle oli ainult hea meel. Ma väga julgustan ja loodan, et me jõuame nende menetlustega edasi, et me ei tee ainult esimest lugemist ja ei unusta seda sinna sahtlisse aegade lõpuni, vaid me ikkagi teeme ka teise ja kolmanda lugemise ning teeme need muudatused ära. 

See kriitika, mis on nüüd kõlanud, nimetagu ma esindaja ümber, siis on kõik mured lahendatud, aga küsimus on ju printsiibis, küsimus on seaduse muutmises. Juristina peaks härra Vooglaid hästi teadma, et kui meie praegu ajutiselt oma muudatusega näiteks seda olukorda parandaksime mõnevõrra, sest ega see oluliselt ei muutu, üheks üks jääks ikka, siis see ei tähenda seda, et me tagame selle, et seda printsiipi edaspidi järgitakse. Seaduse muutmise loogika ja eesmärk ongi see, et tagada sellise olukorra vältimine, et meil istub kuskil kümme meest või kümme naist või viis meest või viis naist. Tegelikult paratamatult sellistes valdkondades, mis puudutavad kogu Eesti elanikkonda, ERR‑i, usun, et sellega olete nõus, on ju loogiline, et see ERR‑i nõukogu on võimalikult laiapõhjaline. Tõepoolest, me antud juhul räägime siin soolisest tasakaalust või vähemalt tasakaalu parandamisest, aga ma olen nõus, et ka nooremaid ja vanemaid, tõesti erineva maailmavaatega esindajaid peabki seal olema. Mõnes mõttes ka Riigikogu poolt fraktsioonide kaupa saadikute nimetamine seda tagabki, et seal on konservatiivsemaid, liberaalsemaid, sest paratamatult ERR-i vaatajaskonnas või tarbijakonnas, meedia tarbijakonnas, kuulajaskonnas ongi mõlemaid. On nooremaid ja vanemaid, on konservatiivsema, liberaalsema maailmavaatega inimesi. Ja ERR-i nõukogu aitabki seda tagada, et mõnes mõttes oleks või parimas mõttes oleks nende kõigi huvid seal esindatud. Aga kindlasti seda saaks teha tänasest paremini, kui seal oleks parem tasakaal. 

Ja mis meid tõesti häirib selles debatis, mida mu kolleegid ka välja tõid, on see, kui me hakkame rääkima, et hea küll, Riigikogu liikmete puhul me saame seda teha, aga ekspertide puhul mitte. Ma ka kiirelt olen statistikaga tutvunud ja ka peast seda tean, et umbes kaks kolmandikku kõrgkooli lõpetajatest, sealhulgas sotsiaalvaldkonnas, on tegelikult naisterahvad. Väga suur osa õppejõududest, professoritest, ekspertidest. Kuidagimoodi tuua välja, et vaat seal valdkonnas pole võimalik, et seal pole naiseksperte, et see tekitaks probleemi kompetentsete kandidaatide leidmisel. See oli üks põhjus, miks tõesti meie kolleegid selle välja tõid ja ka mina. Selline kommentaar tõesti mõjub asjatundmatult, aga ma loodan, et minister seda päris nii ei mõelnud. 

Kui vaadata näiteks, võrdlusena vaatasin huvi pärast näiteks Eesti Panga Nõukogu. Eesti Panga Nõukogu esimees, kes nimetab sinna neli asjatundjat, on leidnud sinna kolm naiseksperti ja ühe meeseksperdi. Huvitav, Eesti Panga Nõukogusse me suudame leida nii Riigikogust naissaadikuid kui ka ekspertidena, aga ERR-i puhul kuidagimoodi kehtib mingisugune eriline pädevus, mis on ainult meesterahvastel ekspertide puhul. Ma arvan, et ka see komisjoni otsus, mis ühel hetkel tehti, et sinna saata ainult meeseksperte, oli tegelikult vale, saadab vale signaali ühiskonnale. Minu hinnangul, ma arvan, et see on sotsiaaldemokraatide hinnang, ma arvan, et see on suure osa saali hinnang, et tegelikult me näeme, kuidas see ……….. ühiskonnas on liikumas sellises suunas, mida paljud meist küll ei toeta, vaadates kas või sotsiaalmeedias toimuvat, ütleme, andrewtatelikku liikumist, kus püütaksegi selgeks teha. Seda näitavad ka teatud küsitlused, et noorte hulgas ongi selline arusaam, et aga mida need naised seal poliitikas üldse teevad, riigijuhtimises. Ühel hetkel, kui vanasti oli ainult meestel valimisõigus, ma arvan, et väga paljud mehed said kokku kümnekesi kõrtsi laua taga ja ütlesid, et väga hästi, et naised ei saa valida, ma ei näe mingit probleemi selles. Keegi teist näeb? Ei näe. Järelikult probleemi ei ole, ei pea saama naised valida. 

Ehk tegelikkuses selliste mõtteviiside taastootmine, kui me näeme noorte, just eriti poiste hulgas, uuringutest väga selgelt tuleb välja, et ongi selline arvamus, et naised ongi ikkagi natuke kehvemad või mehed on ikka paremad juhid, tegelikult see poliitika on rohkem sihuke meeste ala, eks ole. Olukorras, kus meil on niigi väike riik ja meil on vaja hoida heas mõttes ühiskonna sidusust, just nimelt tasakaalukat debatti pidada erinevates komisjonides, valitsuse tasandil, ekspertide ja nõukogu tasandil, siis selline suhtumine, selline mõtteviis, selline trend, et me kuidagimoodi liigume sinna, et vaikselt saaks naisi vähemaks, eest ära, et oleks kuidagi asjalikum ja oleks lihtsam ja parem toimetada, et kõik mõtlevad ühteviisi ja ongi kiirem otsustada. See on tegelikult väga ohtlik trend, see on väga negatiivne trend. See kindlasti ei aita kuidagimoodi kaasa nendelesamadele rahvastikukriisi muredele, mille pärast konservatiivid tihti pead – vähemalt sõnades – vaevavad. Ehk pigem vastupidi, kui me tekitame sellise ühiskonna, kus meil on meeste domineerimine – on see siis nõukogudes, on see poliitilisel tasandil, on see ka sotsiaalmeedias – ja laseme levida sellisel arusaamal, mõtteviisil, et ongi kuidagimoodi meesjuhid paremad ja meespoliitikud paremad, siis ma arvan, et sellises ühiskonnas väga paljud noored just nimelt seda peret luua ei taha. 

Nii et tegelikult see teema on palju laiem kui ERR‑i nõukogu, miks ma selle debati ka laiemaks tõin ja miks me ka erinevaid seadusandlikke algatusi oleme teinud. Taandada seda nüüd pelgalt sellele küsimusele, kelle nimetavad sotsiaaldemokraadid ERR‑i nõukogu liikmeks, see lihtsalt on selle debati ja selle murekoha totaalne lihtsustamine, tegelikult võib öelda, fookuse valesse kohta juhtimine. See ei lahenda seda probleemi laiemalt, see ei lahenda seda probleemi püsivalt ja see tegelikult seda tasakaalu ka oluliselt ei nihuta. 

Ma julgustan parlamenti minema edasi selle eelnõuga esimesel lugemisel, teisel ja kolmandal. Loomulikult, kui see juba seaduseks saada, siis meie arusaam ja mõte küll on see, et kui 10 ja 0-st saab ühel hetkel 9 ja 1, siis ega see nüüd oluline edasiminek ei ole. Loomulikult võiks see tasakaal olla märkimisväärselt kõrgem. Nagu tõin just võrdluse ja tõid siin kolleegid enne kultuurivaldkonnast, on küll ja veel nõukogusid, kus tasakaal on märkimisväärselt parem. Kui Eesti Panga Nõukogus suudetakse oluliselt rohkem naiseksperte leida, siis mul on väga tõsine kahtlus, et millegipärast ajakirjandusvaldkonnas neid naiseksperte ei leidu. Kindlasti leidub ja leidub neid ka parlamendiliikmete hulgas. 

Nii et me liigume väikeste sammudega, aga mõistlikus suunas, võtame selle eelnõu vastu ja võtame vastu ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise ettepaneku, et ka mujal nõukogudes ei oleks võimalik tekkida olukorda, kus istuvad kas ainult naised või ainult mehed. Leiame seeläbi parema ühiskondliku tasakaalu. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove ei ole, aga, Varro Vooglaid, teie nime mainiti selles sõnavõtus. Teil on võimalus vastusõnavõtuks kaks minutit.

Jaa, mainiti nii minu nime kui ka EKRE-t. Aga esiteks olgu öeldud, et Tanel Kiige osutus, justkui EKRE käitumine oleks probleem, olgu öeldud, et minu meelest on tunduvalt suurem probleem, mida me ka täna siin näeme, hoopis sotside käitumine, mis seisneb sellessamas silmakirjalikkuses, millele ma ka oma kõnes tähelepanu juhtisin. Valelikkuses ja silmakirjalikkuses, mida ei saa kinni katta sellise lobeda jutuga, mida Tanel Kiik siin praktiseeris, sest teema, mida ta ju ka oma kõnes täielikult vältis, oli see, miks on sotsid nimetanud ERR-i nõukogusse enda esindajana meesterahva, kui nende arvates on see nii lubamatu, et ERR-i nõukogusse kuuluvad praegusel ajal ainult meesterahvad juhtumisi. Kui nad päriselt näeksid seda suure ja tõsise probleemina, siis nad peaksid ju nimetama enda fraktsiooni esindajana sinna naisterahva. Kui te seda küsimust ei adresseeri, siis te käitute lihtsalt silmakirjalikult ja valelikult. Võiksite rääkida sellest, et milles siis asi on. Miks on Kaljulaid sinna nimetatud, selle asemel et nimetada näiteks Riina Sikkut või Helmen Kütt või Heljo Pikhof või Reili Rand? Miks te toimetate vastupidiselt nendele põhimõtetele, mida te teistele jutlustate? 

Silmakirjalikkusest võiks muidugi näiteid tuua palju. Näiteks valitsuses olles te ise ju pooldasite käibemaksu tõstmist, aga siis, kui valitsusest välja kukkusite, hakkasite seisma selle eest, et toiduainete käibemaksu ilmtingimata langetataks. Samas valitsuses olles ise hääletasite vastu ettepanekule toiduainete käibemaksu langetada. See ongi teie käekiri, te olete lihtsalt silmakirjalikud. 

Nii et kui teil ikkagi piisavalt südikust on, siis ma ütleksin, et siin formaadis ilmselt teil enam sõnavõtuvõimalust ei ole, aga võiksite tulla … Tegelikult on küll, mina nimetasin ka oma kõnes sotse. Saate uuesti võtta repliigi ja selgitage, miks on Raimond Kaljulaid teie esindajana ERR-i nõukogus ja miks te ei alusta probleemi lahendamist sellest, et kutsute Raimond Kaljulaiu nüüd tagasi ja nimetate sotside fraktsiooni esindajana sinna naisterahva. Võtke sõna veel kord ja vastake. Nimetasin Tanel Kiik, nimetasin sotside fraktsiooni …

Aitäh! Teie vastusõnavõtu aeg sai läbi. Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 819 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15. Olemegi läbinud 11. päevakorrapunkti. (Hääled saalist.)

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Irja Lutsari algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 822 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Irja Lutsari.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleegid! Äkki me suudame maha rahuneda nüüd? (Juhataja helistab kella.)

Härrased, äkki saate koridoris oma arutelu jätkata? (Hääled saalis.)

Mina sooviksin teile ette kanda Jaak Valge ja minu poolt tehtud seadusemuudatuse. Kõigepealt võiks alustada, et see on hea näide sellest, et opositsioon ja koalitsioon saavad koostööd teha ja see eelnõu tõesti on meie kahe poolt tehtud. 

See eelnõu puudutab ennekõike teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmist ja puudutab ka selles seaduseelnõus olevaid ministeeriumide juures töötavaid teadusnõunikke. Me teeme selle seadusemuudatusega ettepaneku defineerida või täpsustada teadusnõunikele esitatavaid nõudeid ja teadusnõunike funktsioone. Ma tuletan meelde, et need teadusnõunikud eksisteerivad ministeeriumide juures juba aastast 2015 ning selle järgselt on mitmed nii rahvusvahelised kui ka kodumaised analüüsid ja auditid juhtinud tähelepanu, et teadusnõunikel ei ole piisavalt ekspertsust või nad ei anna võib-olla kõige teaduspõhisemat nõu. 

Selle tõttu me teeme sellise ettepaneku, et esiteks defineerime, et teadusnõunik on ministri alluvuses või Riigikantselei avaliku teenistuse seaduse alusel töötav ametnik, kes tegeleb teadusliku teadmuse vahendamisega ministrile või teistele ametnikele. 

Teiseks, me teeme ettepaneku, et teadusnõunik peab omama asjaomase valdkonna doktorikraadi ja vähemalt viieaastast iseseisva teaduse või arendustöö kogemust. 

Kolmandaks, me defineerime, mis on teadusnõuniku ülesanded. Esiteks, ta planeerib ja korraldab teadus- ja arendustegevuse koostööd ning nõustab ministrit või Riigikantselei tema valdkonna teadus- ja arendustegevuse küsimustes. 

Neljandaks, me defineerime, et teadusnõuniku valib avaliku konkursi korras teadus- ja arendustegevuse poliitika rakendusüksus, mis on Eesti Teadusagentuur või ETAG, moodustades selleks komisjoni, milles on esindatud Eesti Teaduste Akadeemia, asjaomase ministeeriumi või Riigikantselei teadusnõunike valimise korral Riigikantselei esindajad. 

Ja viiendaks me märgime, et teadusnõuniku ametiaeg on kolm aastat ja teadusnõunik võib olla ametis kuni kaks ametiaega. Ja viimaseks ehk kuuendaks, me ütleme, et teadusnõuniku ametiaja lõppedes on tal võimalik võtta jahtumisperiood ja sellel perioodil ta saab 50% oma senisest töötasust, et minna tagasi akadeemilisele tööle. Need on kõik need ettepanekud, mis me teeme.

Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud proua doktor Lutsar! Kultuurikomisjoni arutelul märkis valitsuse esindaja, et ministeeriumid ei näe teadusnõunike vajadust sellisena, nagu eelnõusse kavandatud kujul oli. Nüüd ongi küsimus, kuidas seda mõista, kas sellest eesmärgist tuleks hoopis loobuda, või seda, et teadusnõuniku üks keskseid ülesandeid peabki olema ministri ja ministeeriumi ametkonna veenmine teadustulemuste ja teaduspõhise nõuande senisest laiemas kasutuses. Seda enam, et nii Eesti senised kogemused kui ka mitmed siseriiklikud ja rahvusvahelised raportid ja audit – õigemini kõik, mis on tehtud – on osutanud vajadusele tugevdada ministeeriumide võimet teaduslikku teadmist poliitika kujundamisse tuua. Kui ministeeriumid täna ise sellist vajadust ei taju, siis kas see kinnitab pigem probleemi olemasolu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ka minul oli väga huvitav kuulda, aga üsna selge, et ma tulen hoopis teise tagapõhjaga. Väga sageli on selle põhjuseks, et ma ei oskagi seda tahta. Ma ei ole kordagi proovinud, ma ei oskagi seda tahta. Ma loodan, et see puudutabki just nimetatud olukorda. Kui ma toon näiteks teadlaste kasutamise pandeemia ajal, siis sisuliselt 11. märtsil hakkas pandeemia ja 12. märtsil otsustas Vabariigi Valitsus teha teadlastest – kõik olid doktorikraadiga ja muide, ka naiste ja meeste suhe selles nõukojas oli väga tasakaalus – teadusnõukoja. Ma arvan, et ma ei eksi … Muidugi oli probleeme, aga enamik valitsuse liikmeid oli väga rahul selle teadusnõuga, mis neile anti, nii esimese kui ka teise teadusnõukoja poolt. See näitas väga hästi. Sellest järgselt on tehtud ka mitmesuguseid teisi nõukodasid, võib-olla neid pole niimoodi nimetatud, aga sinna on kahtlemata eksperdid haaratud. Võib-olla see on ka üks põhjus, miks nii väliseksperdid kui ka kodumaised analüüsid, mis on tehtud, on öelnud, et ekspertiisi on vähe, võib-olla tõesti ei osata küsida. Aga ma siiski arvan, et see on võib-olla niisuguse ühiskonna arengu probleem kui see, et teadusnõunikke ei ole üldse vaja.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud esineja! Kõigepealt aitäh doktorikraadi väärtustamise ürituse eest! See kindlasti on hästi oluline. Aga ma küsin sellist asja. Teie ettepanekus on praegu see, et määramine teadusnõuniku ametikohale on pigem Eesti Teadusagentuuri, Eesti Teaduste Akadeemia käes. Kui nüüd mõelda tegelikkuse peale, et see nõunik on määratud nii-öelda pädevate organite poolt, leitakse, et on tõesti hästi pädev kandidaat, tal on doktorikraad, aga ministeerium ei võta teda vastu, minister ei taha seda nõu saada. Seal, nagu te teate, on kindlasti hästi palju isiksuslikke küsimusi, aga võib-olla ka just see protsess, et kust see nõunik tuleb. Kuidas me saaksime seda ületada? Kas on vaja nendel nõunikel häid omadusi arendada, et ta suudaks ministriga näidata enda kasulikkust ja sellesse poliitikaellu ennast sisse viia? Või kuidas me saaksime äkki ka doktoriõppes seda juba arendada?

Aitäh! See on ka väga hea küsimus. Ja me oleme sellele ka mõelnud, et lõpuks ikkagi selle inimese võtab tööle tema tööandja või minister. Kui seal selgub, et need kaks inimest omavahel absoluutselt ei sobi, absoluutselt koos töötada ei saa, siis ilmselt tuleb teine kandidaat selle komisjoni poolt välja pakkuda. Võib-olla seda saab sõnastada siin teisiti. Aga meie idee oli, et see komisjon, kes ….. juures töötab ja kus on akadeemikud ja kus on vastava eriala teadlased, aga kus on ka ministeeriumi esindajad, valib välja kandidaatide hulgast – ma väga loodan, et tuleb mitu kandidaati – ja pakub ministrile selle kandidaadi välja. Aga kui minister ikka ütleb, et see kandidaat mulle üldse ei sobi ja ma ei ole kindel, et ma temaga koos töötada saan, siis tuleb ilmselt võtta järgmine kandidaat. Kindlasti vägisi ei saa kuskilt kõrvalt kedagi tööle pakkuda. Ma arvan, et sellest ei tule absoluutselt mitte midagi välja.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud professor! Väga tervitan neid ettepanekuid. Elu läheb järjest keerukamaks ja tõesti. see andmepõhine lähenemine, tõenduspõhine lähenemine on meile siiamaani ka Eestis kasuks tulnud. Aga mis tunnetus on akadeemilistes ringkondades? Kuidas need ettepanekud sealtpoolt paistavad?

Aitäh, Diana! See on ka hea küsimus. Selle seaduse protsess on kestnud ju juba üle poole aasta. Me oleme konsulteerinud teaduste akadeemia mõlema presidendiga, nii eelmise kui ka praeguse presidendiga, me oleme ka teiste akadeemikutega konsulteerinud, me oleme Tartu Ülikooli rektori ja teiste teadlastega konsulteerinud. Ja kõik on ütelnud, et see on samm õiges suunas. Kõigil on – no teadlastel ongi alati – väikseid kommentaare, see ei pannud mind üldse imestama. Aga näiteks Tallinna Tehnikaülikooli professor, akadeemik Tiina Liiv – ma sa teist nime ütelda … Randma, jah. Aitäh, Margit! Ta ütles, et temal oleks väga huvitav, et tema asutuses töötavatele teadlastele, kes õpetavad ju riigi juhtimist, tuleks väga kasuks, kui nad ka näevad, kuidas riigi juhtimine käib. Kuidas sa ikka noortele õpetad. Sa tead ju ise ka, oled kindlasti õpetanud. Väga raske on õpetada midagi, mida ma ise üldse näinud ei ole. Ja teine asi, mis on esile toodud, on see, et sa tahad igasugusest tööst saada vaheldust. Ka see teadlase töö võib-olla tüütab ära natukeseks ajaks, et ma tahaks mingit vaheldust saada. Nii et ma arvan, et see võiks olla mõlemale poolele võit.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kuidas teile endale tundub, kas koroonaaegne kogemus, kus valitsuse juurde koondati nii-öelda teadusnõukoda, mis toetas ulatuslikke sulgemisi, toetas maskikandmise kohustuse kehtestamist, toetas vaktsiinipasside süsteemi kehtestamise sisseviimist, pigem soosis teie praegust eesmärki, et kõikide ministeeriumide juurde nimetatakse nii-öelda teadusnõunikud, või pigem kahjustas seda teadmises, et näiteks võrdluses Rootsiga me saame ju selgelt öelda, et suur osa nendest piirangutest, mida teadusnõukoda pidas vajalikuks, olid tegelikult põhjendamatud ja ebavajalikud? Veel kord, kas see pigem soosis seda, et me tahaksime rohkem näha seda, et võimu läheb nii-öelda teadusinimeste kätte, või see pigem kahjustas seda?

Aitäh! See on kindlasti küsimus, millele ma olen ise ka väga-väga palju mõelnud. Seda ma esimest korda, kui te arvate, et ma ise ennast ei analüüsi, siis te kindlasti sügavalt eksite. Ja ma olen mõelnud ka, et mis siis oleks olnud – muidugi ma ei tea, see on spekulatsioon, mis siis oleks olnud, kui teadusnõukoda ei oleks olnud. Aga ka väga palju neid otsuseid … Te toote siin esile – jah, vaktsiinipassid, ma olen avalikult öelnud, et see oli viga, aga see oli viga, mis tuli teha, ja see oleks pidanud varem ära lõppema, aga nii oli. 

Aga väga paljud need otsused, mis kui terve Soome riik oli kinni, laevadega minna ei saa, siis teadusnõukoda nõustas valitsust ja ka presidenti tookord ja ütles, et me peame inimesed liikuma laskma, me peame need inimesed, kes on praegu Soome kinni jäänud, oma perede juurde laskma. Kui te vaatate nagu Eesti piiranguid ja Rootsis olid ka kohati – oli aegu, kus Rootsis olid rangemad piirangud kui meil, need ajad olid ka olemas –, aga kui me üldiselt vaatame, siis Eestis oli piiranguid suhteliselt vähe, kui te võrdlete, no võtame siitsamast Lätist või Norrast või Taanist või Saksamaalt või Inglismaalt, ükskõik missuguseid riike. Meie piirangud olid suhteliselt leebed, meil ei pandud mitte kedagi kodudesse kinni, meil oli võimalik käia kõigil väljas. 

Jah, kui järgmine kord või kui aega tagasi pöörata saaks, siis ma koole distantsõppele ei saadaks, aga aega ei saa tagasi pöörata. Nii et ma arvan, et see niisugune teaduslik informatsioon, selle analüüsimine ikkagi pigem aitas meil neid otsuseid teha, ka neid piiranguid maha võtta aitas ka see teaduslik. Me ei läinud niimoodi, et kõik teevad ja me tingimata teeme selle otsuse. 

Ma siiski tahaks loota, ma ise olen veendunud, et see aitas kaasa. Ilma selleta oleks olnud väga suur segadus. Kui me tuleme veel korra selle Rootsi juurde, siis Rootsi esimese, 2020. aasta kevade suremus oli kümme korda suurem kui Eestis. Kümme korda! Ma enam ei saa numbreid peast öelda, ma olen kunagi küll teadnud neid numbreid peast, aga see oli päris hirmus. 

Haiguse alguses, ma kujutan ette, surid ära, jah, palju suri vanu inimesi, aga mitte ainult. Selles mõttes me selle suutsime ära vältida, kui haigus tuli. Haigus oli tundmatu, me ei teadnud, mida teha. Meil oli ka surnud inimesi, aga meil ei olnud nagu Rootsiga võrreldavat suremust. Ma arvan, et see oli ka midagi, mille üle …

Margit Sutrop, palun!

… uhke võib olla.

Aitäh! Siit sellest arutelust on hea edasi minna ja ma tahaksin võib-olla inimeste jaoks, kes seda kuulavad, paluda uuesti korraks öelda, mida teadusnõunik teha saab või mis on need ootused. Teadlane ise töödeldes … Väga hea näide, kuidas teie koroonaajal pidevalt uut informatsiooni saite, tegelikult võtsite nii-öelda uusi hinnanguid, mis ongi teaduses omapärased. Sa ju uue teadmise valguses võid ka oma varasemaid hinnanguid ümber mõelda ja see oli hea näide selle kohta. Aga teadlased võivad olla mitte üksmeelel, erinevate alade teadlased, meditsiiniteadlane või majandusteadlane ühes ja samas küsimuses võivad ju väga tugevasti vaielda. Lõpuks otsustab ikkagi poliitiline valitsus, kellel on oma maailmavaated, oma prioriteedid. Mis on tegelikult sellises olukorras selle teadusnõuniku täpne ideaalne ülesanne? Mismoodi ta saab tegutseda?

Aitäh, Margit! See oli ka hea küsimus ja sa tõid need olulised kohad siin välja. Tooge mulle kaks teadlast, kes on ühel meelel. Teadlased ei saagi olla, eks ole, igaühel on oma teadmine ja oma analüüs. Aga mida saab teadusnõunik teha? Teadlane üldiselt saab aru, mis on hea teadus ja mis on halb teadus. Alati ei saa. Muidugi, miski ei ole sajaprotsendiline, aga sa üldiselt saad aru, kas see metoodika, kuidas see uuring tehti, võimaldas mul seda järeldust teha. Seda saab teadlane ilmselt aru. 

Ja teine asi, mis ma arvan, on teadusnõunike suur roll. Me ei otsi, nagu superteadlasi ei ole olemas. Inimene, kes läheb Sotsiaalministeeriumisse ja tunneb neonatoloogiat, kardioloogiat, gerontoloogiat – ma võin neid loogiaid ette lugeda –, sellist inimest ei ole olemas. Tänapäeval ei ole olemas, Robert Koch omal ajal küll oli superteadlane, aga ajad on teised. Kui ma ise ei tea, aga teadlane teab, kes seda teab, kes minu valdkonnas on see teadlane, kes seda teab. Ja selleks on ka vaja mingit kogemust, et sa tead, kelle käest küsida. Ja see on minu meelest väga oluline ka teadusnõunikule, et sa oskad küsida nende inimeste käest, kes teavad, või sa oskad siiski seda diskussiooni analüüsida, kui sul on mingil määral baasteadmised. Minu meelest see võiks olla teadusnõuniku roll. 

Me ka ütlesime … No näiteks võtame Kliimaministeeriumi. Ma kardan, et selline nõunik, kes tunneb puisniite ja tuumaenergiat võrdselt hästi, seda ei eksisteeri, aga seal võib olla ka mitu inimest. Üks on ühe ala peal, teine teise selle ministeeriumi ala peal. Ei pea olema tingimata üks inimene täiskohaga, vaid võib olla mitu inimest ka osakoormusega. Ennekõike me näeme niisugust rolli ja seda ka rahvusvahelised eksperdid, kes Eestis käisid, kuskil poolteist aastat tagasi oli konverents, ütlesid. Hispaania on loonud sama süsteemi ja nendel on see roll umbes niisugune teadusnõunikul.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Meil oli ühine kogemus sinuga COVID-19 perioodist. Ja ma mäletan, et üks selline mõte, mis tekkis toona – mitte rääkides enam tervisekriisist, vaid laiemalt –, oli see, et mis tahes selliste riigielu sõlmküsimuste puhul võiks senisest oluliselt rohkem kaasata teadlasi. Mõte oli selles, et teadusnõukojalaadseid komisjone või nõukogusid võiks moodustada sagedamini. Praegu on lihtsam näide võib-olla energeetika, kus me peame siin debatte, ja tegelikult ka maksusüsteem, kui me räägime sellest, milline riik on üldse jõukohane praeguse maksusüsteemi puhul. Aga millegipärast ma väga ei näe, et selliseid nõukodasid, erakorralisi või korralisi, oleks loodud või moodustatud. Võib-olla need on kuskil peidus. 

Aga ma küsin nii: kas see eelnõus ettepanek, et teadusnõunikud ministeeriumidesse on mõeldud piltlikult öeldes selliseid erakorralisi nõukogusid asendama, et tagaks järjepidevuse, või tegelikult neid kahte meedet saaks kombineerida, et kui on mingid konkreetsed küsimused, kus me tahame lahendust, siis me ikkagi kutsume eraldi tähtajalise nõukogu kokku?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, need teadusnõunikud on seal juba praegu olemas. Aga võib-olla sellist nõukoda kogu aeg, kui ei ole kriisi või ei olegi kriisile lähedast olukorda või kui ei ole probleemi, mida lahendada, aga niisuguseid paindlikke teadusnõukodasid, eks ole, nagu sa tõid siin selle maksude asja või niisugused maksuspetsialistidest teadlased, sinna ei ole vaja tervishoiuökonoomikuid, seal on maksuspetsialiste vaja, või tuumaenergia, eks ole, ka väga suur debatt, väga spetsiifiline ala. Tavainimene saab sellest suhteliselt vähe aru, et kui tekib mingi probleem, siis ma kujutangi ette, et selle teadusnõuniku üheks rolliks võiks ka olla ja ütelda, et vaadake, nüüd meil on niisugune olukord, nüüd me võiks selle teadusnõukoja moodustada või et ma näen juba, et asi kerib, kerib, kerib, et meil oleks siia sellist teadusnõukoda vaja. Mingist ministeeriumi üldist teadusnõukoda ma … See peaks olema väga suur ja ilmselt väga suured organisatsioonid suhteliselt halvasti funktsioneerivad. Või nad ei ole operatiivsed, nad funktsioneerivad hästi, aga ei ole operatiivsed.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No kiire kommentaarina teie eelnevale vastusele minu küsimusele ma ütlen, et see teie püüdlus jätta muljet, nagu oleks Eestis rakendatud koroonapiirangud olnud kuidagi mõttekamad ja teaduslikult põhjendatumad kui Rootsis, on minu meelest küll vastuolus üsna ülekaaluka teadusliku konsensusega, mis osutab sellele, et tegelikult Rootsi ikkagi toimis oluliselt mõistuspärasemalt ja ratsionaalsemalt. 

Aga nüüd küsimus. Minu kindel veendumus on see, et Eestis on bürokraatiaaparaat kaugelt liiga suur, mitte liiga väike. Teie aga olete tulnud ettepanekuga, et bürokraatiaaparaati peaks veelgi suuremaks muutma. Mille poolest on täiendavate bürokraatide palkamine teadusnõunike näol kuidagi parem kui see, et rakendada meetmeid tihedamaks koostööks ministeeriumide ja ülikoolide vahel ilma bürokraatiaaparaati kasvatamata? 

Aitäh! Me ilmselt jääme seal eriarvamusele ja kindlasti ei lähene teineteisele. Aga see selleks. Ma ilmselt ei kandnud ka väga hästi ette, et need teadusnõunikud on ministeeriumide juures juba olemas ja neid on 15 tükki. Niimoodi ütles haridusministeeriumi esindaja meile kultuurikomisjonis. Nii et need positsioonid on juba loodud. Me ei ütle, et me võtame juurde. Me pakume välja, et neid praegused teadusnõunikud, kelle puhul ei ole küll väga selgelt defineeritud, mida nende käest nõutakse, aga ma olen vaadanud mõnes ministeeriumis, mida inimeste käest nõutakse, nõutakse magistrikraadi. Aga Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna või arstiteaduskonna lõpetades saad sa magistrikraadi juunikuu sellel päeval, kui on lõpuaktus. Siis sa oled magistrikraadiga inimene ja sa ei tea teadusest sellel perioodil veel mitte midagi. Me tegelikult olemasolevate teadusnõunike kvalifikatsiooninõudeid tõstame. Me ei loo siia bürokraatiat, me ei loo siia uusi töökohti juurde.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et ma ei mõelnud seda, et mitte iga ministeerium peaks hakkama nõukogusid või -kodasid looma. Pigem just sarnast, nagu oli toona COVID-19 kriisi ajal, see oligi Riigikantseleile, mõeldud valitsusele nõu anda mingis spetsiifilises küsimuses. Iga ministeeriumi töös on see kahtlemata väga sümpaatne, kui teadusnõunikud panustavad ja kindlasti nad teevad koostööd ka laiemalt teadlaste võrgustikuga, ega nad ainult oma tarkusest seal ei toimeta. Tean seda kas või Sotsiaalministeeriumi näitena, mida mul on olnud võimalus juhtida. 

Aga minu küsimus ongi see, kas tegelikult näiteks energeetika, maksundus, suure tõenäosusega ka rahvastikukriis on need kohad, kus sinu hinnangul võiks Riigikantselei, Vabariigi Valitsus, sarnaseid teadusnõukogusid moodustada, konkreetselt selle valitsusperioodi lõpuni või mingi muu tähtajaga, et välja töötada ja tõesti läbi mõelda need mujal maailmas ennast tõestanud meetmed, mis võiksid Eesti ühiskonda sobida.

Aitäh! Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ma ei ole sellele mõelnud ja ma ei ole niisugune puusalt tulistaja. See on ilmselt asi, millele tasub mõelda ja tõesti võtta need teadusnõukogud ja tehagi niisuguste väga oluliste probleemidega. Nagu sa ütled, demograafia on oluline probleem või kliimamuutused on oluline probleem. Kindlasti oleks mingi mõte, et selle asjaga edasi minna või teadusnõu ka paremaks teha. Aga ma kujutan ette, et see võiks ka teadusnõunike üks roll olla, et ütelda, et vaat siin on meil nüüd küll niisugune probleem, et siin on meil vaja suuremat kogu, kes selle probleemiga tegeleks.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud proua professor Lutsar! Kultuurikomisjonis toimus eelnõu üle minu hinnangul täitsa konstruktiivne arutelu, aga sealt jäi kõlama ka selliseid kõhklusi, kas plaanitud eesmärki tuleks saavutada just seaduste kujul. Kui nüüd oletame, et komisjonis kujuneks eri erakondade koostöös mingi parandusettepanek, mis säilitaks selle eelnõu põhieesmärgi ehk teadusnõunike rolli tugevdamise ja teaduspõhise poliitika kujundamise kindlustamise, siis milline muudatus võiks olla sinu hinnangul kõige mõistlikum ja realistlikum kompromiss? Kas see võiks seisneda näiteks selles, et komisjonis, kus teadusnõunikke valitakse, oleks ministeeriumi ametnikel suurem osakaal või oleks veel midagi, mis võiks ministeeriumi nii-öelda positiivsemaks muuta?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ka möönan, et kultuurikomisjonis oli väga hea arutelu, väga konstruktiivne, kommentaarid olid väga head. Mis võiks siis jääda? Ma vaataks, et kui me kõike ei saa teha, siis mis on see pool tehet, mida me teha saaksime? Kaks asja, mida ma tahaksin ikkagi rõhutada, üks on doktorikraadi olemasolu ja teine on teaduste kogemus. Teadusnõuniku nõuetest peaksid need kahtlemata jääma. Seda küll praegu selles eelnõus ei ole, aga nii nagu ma Margitile siin enne juba vastasin, ikkagi see minister on see, kes selle lõpliku otsuse teeb, kellega ta koos töötada saab. Need on need, mis oleks oluline, et jääksid.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena kuuleme juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja selleks palun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid ja kõik head teaduse sõbrad ja teadlased ise, kes loodetavasti seda arutelu jälgivad! Minul on hea meel tutvustada teile Riigikogu kultuurikomisjonis 6. aprillil toimunud arutelu, kus osalesid lisaks juhataja Liina Kersnale komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Mait Klaassen Signe Kivi asendusliikmena, Tõnis Lukas, Kadri Tali ja siinkõneleja. 

Kohale olid kutsutud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Katrin Kiisler ning õigusosakonna nõunik Kadi Mölder. Muidugi olid kohal ka eelnõu esitajad. Kõigepealt Irja Lutsar tutvustas ka komisjonis põhjalikult, miks on eelnõu välja töötatud ja milliseid muudatusi see endaga kaasa toob. Ma tõesti ei taha veel kõike seda korrata, aga meenutan, et teadusnõunike ametikohad loodi Eestis 2016. aastal RITA programmi raames, see on selline rakenduslik Eesti Teadusagentuuri programm. Neid ametikohti on täidetud kokku 15 isiku poolt. Selle aja jooksul on koostatud kuus põhjalikku raportit nii kodu- kui ka välismaiste ekspertide poolt. Hiljutises raportis Eesti teadussüsteemi analüüsides toodi välja, et just see teadusnõunike määramine oli väga suur ja oluline asi. 

Irja Lutsar mainis, et raportite ühine järeldus on, et teadusnõunike ekspertsus ei ole praegu piisav. Ja olukorra parandamiseks on vaja tõsta kvalifikatsiooninõudeid. Praegu võib teadusnõunik olla magistrikraadiga, kuid puudub sageli ka valdkonnaspetsiifiline teaduskogemus. Ma ei hakka kõiki neid meetmeid ette lugema, neid on päris palju. Täna siin ka arutati seda. 

Kõigepealt tutvustas Katrin Kiisler, teadusosakonna juhataja Haridus- ja Teadusministeeriumist, kes muuseas ise on töötanud ka peaministri teadusnõunikuna ja omab valitsuse nõustamise kogemust, Vabariigi Valitsuse seisukohta. Katrin Kiisler sõnas, et otsustati toetada eelnõu eesmärki tugevdada teaduspõhist poliitika kujundamist, kuid mitte toetada eelnõu esitatud kujul. Ta meenutas, et teadusnõunike ametikohad loodi algselt Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasrahastusele, tagades doktorikraadi nõude ja sisulise teadusnõustamise, aga aja jooksul on roll muutunud. See tähendab, et tegelikult algselt oli see nõue isegi olemas. Probleem näib olevat, et tänapäeval täidavad teadusnõunikud pigem teadusrahastuse korraldaja ülesandeid, näiteks hangete, voorude ja määruste koordineerimist, milleks otseselt doktorikraadi nõuet vaja ei ole. Nii on see sujuvalt liikunud olukorda, kus ka viimased konkursid teadusnõuniku ametikohale enam doktorikraadi ei nõudnud või oli see soovituslik. 

Sisuline teadusnõustamine on ministeeriumidest taandunud ja poliitikakujundus liigub teadusnõunike laualt mööda. Samas, Katrin Kiisler lisas, et ministeeriumid ise ei taju teadusnõunike rolli muutumist probleemina. Ametikoht täidetakse sujuvalt ülesannetega vastavalt oma vajadustele, nagu teaduse tellimine, hangete korraldamine ja määruste koostamine. Valitsus leiab, et konkreetse ametikoha loomise tingimuste seadusesse kirjutamine looks pretsedendi. See võiks olla sel juhul nagu järgnev samm küsida, kas kommunikatsioonispetsialistide kvalifikatsiooninõuded peaks olema normeeritud. Ja sellisel juhul pole ametikohti enam võimalik paindlikult ümber korraldada või ajaliselt kaotada, mis piirab ministeeriumi õigust otsustada oma töökorralduse üle. See oleks pretsedent, arvati. Katrin Kiisler lisas, et valitsus tunnistab aga probleemi, kuid soovib lahendust, mis jätab ministeeriumile otsustusvabaduse. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamuse kohaselt võib seadusesse näiteks kirjutada võimaluse, et ministeeriumil on õigus luua teadusnõuniku ametikoht ja määrata sellele ka miinimumkvalifikatsioonid, kuid mitte kohustust, et igas ministeeriumis peab üldse vastav ametikoht olema. Samuti võiks teadusnõuniku põhiülesandeks olla teadusnõustamine ja poliitika kujundusse teadusnõu kaasamine, mis ongi tõesti see, mida ka eelnõu algatajad tahavad. Riigiametniku valik peab jääma ministeeriumi pädevusse, kuna ametnikud on riigi teenistuses. Probleem seisneb selles, kelle teenistuses nad on. Katrin Kiisler tõi näite, et mõnes riigis, näiteks Leedus, on teadusnõunikud hoopis teadusagentuuri töötajad, kes tegutsevad ministeeriumide ruumides. Kui sellist lahendust Eestis kaaluda, siis on võimalik, et Eesti Teadusagentuur ja Teaduste Akadeemia valivad teadusnõunikke, nii nagu eelnõu algatajad selle ette panid. Siis saab öelda ka selle kvaliteediraamistiku ja selle, kuidas nad võiksid töötada. 

Jaak Valge sõnul puudutab eelnõu algatajate ning valitsuse erimeelsus seda, millises ulatuses ja millisel viisil peaks riik andma teadusnõustamisele institutsionaalse garantii. Just praktika on näidanud, et ilma selge seadusliku aluseta on teadusnõunike roll ministeeriumides ebaühtlane. Ta selgitas, et eelnõu põhieesmärk ei ole ministeeriumide sisekorralduse reguleerimine detailideni, vaid anda teaduspõhisele poliitika kujundamisele institutsionaalne minimaalne garantii. Ja see pole tavaline personaliküsimus, see on tegelikult riigi teaduse ja arenduse korralduse valitsemise võimekuse küsimus. Teiseks, ka täitevvõimu enesekorraldusõigust ei saa käsitleda piiramatuna. Ka seadusandja on neis valdkondades kehtestanud täitevvõimu tegevusele piirid, kui kaalul on riigi toimimise kvaliteet, järjepidevus ja erapooletus. Seetõttu sätestab teadusnõustamise uus eelnõu miinimumtaseme, kust allapoole ei tuleks langeda. Küsimus on pigem avaliku huvi kaitseks vajalike raamtingimuste kehtestamises. 

Lisaks taotletakse depolitiseerimist. Teadusnõunike ülesanne on vahendada teaduslikku teadmust ministrile ja ametkonnale ja see peab omakorda olema võimalikult sõltumatu hetke poliitilistest kaalutlustest, mistõttu sellele ametikohale valimine toimub pigem pädevate teadusinstitutsioonide kaudu, mitte ministeeriumi enda valiku kaudu. Nii et on kujunenud teadusnõunike ametikohad teaduslikult nõrgemaks ja sisult administratiivsemaks, mida ka ministeerium tunnistab, ja oleks vaja muuta süsteemi. 

Jaak Valge oli valmis tunnistama, et menetlemist tuleks jätkata, vajaduse korral täpsustada üksiklahendusi koosseisus komisjoniga, loobumata põhieesmärgist. Eelnõu algatajad deklareerisid, et nad on valmis edasistes aruteludes kaasa rääkima ja toetama ka muudatusettepanekuid, mis aitavad lahendada kahemõttelisi kohti ning viivad edasi teaduspõhise poliitika kujundamise suunas. 

Komisjoni liikmete arutelu algas sellest, et ka siinkõneleja küsis, miks see eelnõu on praegu meie laual, kui eelmise aasta juunis me võtsime siinsamas Riigikogu saalis väga üksmeelselt vastu teadus- ja arenduskorralduse ning innovatsiooni seaduse, kus muuhulgas reguleeriti juba ministeeriumides asuvate teadusnõunike tegevust sellisel määral, et nende rahade jaotamises, mis on teadustegevuseks ette nähtud, osaleks Eesti Teadusagentuur ja ministeerium saaks anda märku oma prioriteetidest, aga konkursid oleksid pigem tsentraalselt korraldatud. Samas koondatakse nende teadustööde tulemused teadusinfosüsteemi, kust oleks võimalik ka poliitikutel näha, et sellised uuringud on tehtud. See tegelikult oli meil kevadel juba arutelul ja eelnõu algatajad möönsid, et tegemist on vigade parandusega ja et läheme julgelt edasi. No siin me siis oleme praegu. 

Tõnis Lukas avaldas arvamust, et ministeeriumide ja seaduseelnõu algatajate nägemus teadusnõunike rollist on erinev, me peame selle selgeks tegema. Tõesti, probleem näib olevat selles, et ministeeriumides töötavad teadusnõunikud on muutunud pigem bürokraatideks. Rõhutan, et siin on tegemist eelnõu algatajate ja ministeeriumi osakonnajuhataja hinnanguga, tegelikult ei ole keegi teinud otsest uuringut selle kohta, mis tegelikkuses toimub. 

Siis küsis Tõnis Lukas, kas ametniku staatus piirab teadusnõuniku sõltumatust ja milliseid meetmeid üldse saab rakendada, et vältida teadlase ja teadusnõunike huvide konflikte. Kas kuidagi neid vabadusi piiratakse, kas üldse leitakse inimesi, kes ei ole samal ajal seotud mõne grantiga või projektiga, mis võiks otsest rollikonflikti põhjustada ja kuidas seda tehniliselt tagada? Irja Lutsar vastas, et siin kindlasti on võimalik leida lahendusi, see sõltub konkursi väljakuulutamise ajast ja tingimustest. Tõi näiteks, et Hispaania praktika on see, et teadusnõunike kohale on suur huvi, kandideeris üle 2000 teadlase. Ka Eestis võiks see nii olla, oleneb nendest tingimustest, kuidas see välja kuulutatakse. Ja et ka teadusgrantide kaudu tekkivad huvide konfliktid on hallatavad, kui ta saab kas oma grantist loobuda või mingisuguseks ajaks anda kellelegi üle, et see ei takistaks tema tööd. Oluline on, et teadusnõuniku roll ei muutuks pelgalt võimaluseks lihtsalt rahastust hankida, vaid toetaks tõeliselt teaduspõhist valitsemist. 

Jaak Valge täiendas, et teadusnõunike rolli ja huvide konflikti vältimist saab tehniliselt tagada konkursi protsessi kaudu. Juba konkursil tuleb küsida seda kinnitust, et tal puudub huvide konflikt, ta ei tööta samal ajal seotud grantis ja vajaduse korral võib nõuda ajutist loobumist või vahepidamist ning et kandidaat ise peab arvestama, kuidas ja millal ta naaseb teadusprotsessi. 

Katrin Kiisler selgitas, et teadusnõunike bürokratiseerumise probleem ei ole ainult Eesti-spetsiifiline, vaid esineb ka nendes riikides, kus teadusnõustamise süsteem on hästi arendatud, näiteks Hollandis. Sageli on olukord selline, et ministeeriumisse tulles määratakse teadusnõunikule menetluslikud ülesanded, mille tagajärjel muutub ta aja jooksul pigem bürokraadiks kui sõltumatuks eksperdiks, ja et üheks võimalikuks lahenduseks peetakse teadusnõunike rotatsiooni, kus teadusnõunik töötab ministeeriumis kindla perioodi, näiteks kaks-kolm aastat, pärast seda naaseb teadusmaailma. Muu hulgas võib öelda, et see ongi tegelikult ju eelnõu algatajate ettepanek. 

Praegu on probleem see, et teadusnõunikud on võetud tööle riigiametnikena, mis võimaldabki neile anda menetluslikke rolle. Samas on võimalik rakendada ka töölepingu alusel töötavaid teadusnõunikke. See tähendab, ta pakkus välja alternatiivse võimaluse, et võib-olla nad ei peaks olema ministeeriumi ametnikud, kes on määratud sinna tööle, vaid nad oleksid töölepingu alusel ja täidaksid neid ülesandeid, mis on rohkem teadlasele omased ja teadusnõustamisele omased, mis võimaldaks neid mitte muuta teatud rollide täitjaks. Erinevad mudelid vajavad läbimõtlemist. Uue süsteemi loomisel tuleks arvestada rahvusvahelist praktikat ja olemasolevate töötajate olukorda, et üleminek oleks sujuv ja et see ei mõjuks praegustele teadusnõunikele kui kriitika nende tööle, vaid toetaks süsteemi arendamist ja teadmispõhise poliitika kujundamist. 

Siit edasi proovingi võtta kokku. Ülejäänud arutelu rääkis sellest, kuidas tagada tegelikkuses see, kui need doktorikraadiga inimesed ministeeriumidesse tööle lähevad, et nad annaksid just sellist nõu, mis võimaldaks poliitikakujundajatel või ka ametnikul teha täpselt neid otsuseid. Ja üks huvitav ettepanek oli veel Irja Lutsaril, et tegelikult võiks eristada teadusnõuniku ja nõuniku rolli. See, kes päriselt teaduse kogemuse pealt seda nõu ei anna, tema nimi võiks olla nõunik, ja see, kes on teadlase pagasiga, on teadusnõunik. 

Me arutasime ka selle üle, mida siin eelnevalt, et teadlased võivad erinevat nõu anda, ja jõudsime sinnani, et tegelikult tähendab see pigem teadusliku funktsionaalset kirjaoskust. Ja Irja Lutsar kinnitab, et see on pigem võime vaadata seda teadusinfot läbi ja tuua, ütleme, õige pakk kirjandust ja soovitusi lauale, mille alusel poliitikud saavad üldse otsuseid teha. 

Jaak Valge lisas, et juhul kui praegu ametis olevate teadusnõunike jaoks on vajalik üleminekuaeg, saab selle vajaduse korral seadusesse lisada ja tema meelest ei ole tegemist pelgalt vigade parandusega, vaid pigem väikese, ent olulise täiendusega. Ja sellesama teadusnõuniku rolli jaoks on oluline, et doktorikraadiga töötaja suudab olukorda muuta ja et ka ministeeriumides mõistetakse teaduspõhise poliitika vajalikkust. Siin edasi ongi küsimus, kuidas ta seda nõu annab, kas teda üldse aktsepteeritakse. Sellest ka siin varem oli juttu, et paljalt see määramine üksinda ei mõjuta seda. 

Katrin Kiisler rääkis ka natuke sellest, kuidas teadusnõunike ametikoha kohta on praegu määratud 100 000 eurot, millesse kuulub nii teadusnõuniku palk kui ka tegevuskulud, mida ta saab rakendada ja kuidas seda kõige paremini saaks kasutada nii, et see oleks tõsiselt selle valdkonna ministeeriumi teaduspõhise nõustamise huvides. 

Liina Kersna võttis selle arutelu kokku ja ütles, et meil on ühine arusaam, Eesti riigi valitsemises on vaja teadmuspõhisemat lähenemist, see peab olema süsteemsem. Teadusnõunike süsteem loodigi ju just selleks, et otsustusprotsessi toetaksid teadmispõhised teadmised, mitte pelgalt hangete korraldamine või bürokraatia. See tähendab, et mingi muutus on vajalik. See teaduslik ekspertiis tuleb suuremalt tuua riigi juhtimisse ja see tähendabki selle tegevuse mõju kujundamist. 

Liina Kersna tegi selle tulemusena komisjonile ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 15. aprillil, see oli konsensuslik otsus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, konsensuslikult, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, seegi oli konsensuslik otsus. Suur aitäh teile tähelepanu eest! Ja heal meelel vastan teie küsimustele.

Aitäh! Nii põhjaliku ettekande peale küsimusi teile ei ole.

Aitäh teile!

Liigume edasi läbirääkimiste juurde. Aga enne läbirääkimisi fraktsioonidele, Varro Vooglaid, protseduuriline juhataja.

Suur tänu! Mul on selles mõttes tõesti protseduuriline küsimus. Minul ei ole kolme aasta jooksul mitte kordagi usaldatud komisjoni arutelu vahendamise ülesannet, mistõttu ma ei ole selles rollis olnud. Aga et natuke ennast harida, siis ma küsin, et kuidas see hea tava on. Kas komisjoni aruteludes tuleks teha kokkuvõtlik ülevaade või ongi hea tava see, et põhimõtteliselt lugeda protokoll lihtsalt 90% ulatuses ette koos mõne omapoolse kommentaariga?

No hea tava on erinev. Ettekandjal on 20 minutit ja tema vastavalt enda protokolli pikkusele või kogemusele kannab ette. Praegu oli tõesti väga põhjalik ettekanne. 

Irja Lutsar, palun, Eesti 200 fraktsiooni nimel! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud eesistuja! Head kuulajad! Ma kohe ütlen, et ma mõningaid neid seisukohti, mida ma oma kõnes ütlen, kasutasin juba ära siis, kui vastasin teie küsimustele. Aga ma püüan teid veenda, et tegemist on hea seaduseelnõu muutusega. 

Mina usun sügavalt, et teaduspõhised otsused on riigivalitsemises paremad kui arvamuste või uskumuste või emotsioonide alusel tehtud otsused. Sellel eesmärgil loodi ministeeriumi juurde 2016. aastal teadusnõunike ametikohad ja neid täidab 15 teadusnõunikku. Praegu kehtiv teaduse arendamise ja innovatsiooni korralduse seadus aga ei täpsusta detailselt teadusnõunike kvalifikatsiooninõudeid, kuid tööle kandideerimisel nõutakse vähemalt magistrikraadi olemasolu. Magistrikraad aga teatavasti teadustöö oskusi ei pruugi anda, mistõttu teadusnõunikke on ministeeriumis kasutatud pigem teadustegevuse korraldajatena kui ministri nõunikena teadusel põhineva juhtimise alal. Alates 2016. aastast on läbi viidud kuus nii kodumaist kui ka rahvusvahelist analüüsi, mis kõik tõdevad, et võimalikult hea teaduspõhise juhtimise saavutamiseks oleks tarvis paremat teadusekspertsust oma valdkonnas. 

Eelnevast lähtusime ka nimetatud seaduseelnõu koostamisel. Eelnõu täpsustab teadusnõuniku kvalifikatsiooninõudeid, rõhutades eriti teadusekspertiisi ja kogemuse vajadust nõustava ministeeriumi valdkonnas. Teadusnõunikuks kandideerimisel peab kandidaadil olema doktorikraad nimetatud valdkonnas ja vähemalt viieaastane teadus- või arendustöö kogemus. Olles ühelt poolt atraktiivne võimalikult paljudele teadlastele ja teisalt võimaldades neil tagasi pöörduda teadus-, õppe- ja arendustööle, piirab seaduseelnõu teadusnõuniku ametikohale valimist kahe perioodiga. Perioodide pikkus on eelnõus fikseeritud kolmele aastale, aga see võib edasiste läbirääkimiste käigus ka muutuda. 

Seadusemuudatus ei defineeri, kas konkreetses ministeeriumis töötab üks täiskohaga või mitu osalise koormusega nõunikku. Ministeeriumides, mille ampluaa on väga lai, võib viimane variant olla isegi eelistatum. Samuti järgib muudatusettepanek akadeemilistele kohtadele valitavate teadlaste tava. Valiku teeb Eesti Teadusagentuuri juures olev komisjon, kuhu kuuluvad vastava eriala juhtivad teadlased, akadeemikud, aga ka vastava ministeeriumi või Riigikantselei esindajad. Teadusnõuniku valikul võetakse arvesse nii kandidaadi teaduslikku ekspertsust kui ka sobivust töötamiseks riigiametis. 

Teadusnõuniku ametikoht ei ole noore alustava teadlase esimene töökoht pärast õpinguid või õpingute käigus. Pigem eeldame, et sellele kandideerivad küpsed teadlased. Samuti ei eelda seadusemuudatus kandideerima superteadlasi, kes kõike oma alal teavad. Tänapäeva keerulises maailmas see võimalik pole. Küll aga peaks kogenud teadlane teadma oma eriala nii palju, et oskab eristada head ja halba teadust ning oskab hinnata, kuidas teaduse saavutused igapäevaelus rakendatavad on. 

Eelnõul on mitu positiivset aspekti. Esiteks võimaldab see riigijuhtidel otsuste tegemisel, aga ka seadusloomes rakendada parimat kaasaegset ekspertiisi ning teha teadus- ja mitte emotsioonipõhiseid otsuseid. Teiseks annab teadusnõuniku ametikoht teadlastele võimaluse omandatud teadmisi ja ekspertiisi oma riigi hüvanguks rakendada, aga ka vastupidist, riigijuhtimisest saadud oskusi oma teadus- ja õppetöösse üle kanda. Loodetavasti kasvatame nii tuleviku tarbeks paremaid riigijuhte. Lõppkokkuvõttes tekib sidusam ühiskond. Meil kõigil on ju üks eesmärk: teha Eesti, aga miks mitte kogu maailm paremaks paigaks. Teadusel on selles suur roll. 

Oponendid on välja toonud ka seadusemuudatustes olevaid kitsaskohti. Näiteks on tuntud muret, kas meil ikka leidub piisavalt teadlasi, kes teadusnõuniku ametikohale kandideeriksid, ja seda eelkõneleja ka mainis. Ega me sellele enne vastust ei saa, kui me seda praktikas testinud ei ole. Praktika on teaduse tõe kriteerium. Hispaanias näiteks oli sarnaste nõudmistega teadusnõuniku ametikohale 2000 kandidaati, enamus oma ala kogenud tipud. Samas möönan, et Hispaania on meist erinev riik ja Eestist umbes 40 korda suurem ja seega ka inimkapitali oluliselt rohkem. 

Samuti on tuntud muret, kas ülikooli või teadustööle tagasipöördumine pärast eemal oldud aastaid ikka võimalik on. Minul siin kahtlust pole. On ju nii mitmedki teadlased teinud oma elus karjäärikatkestusi ja -pöördeid ning seejärel edukalt teadlasekarjääri jätkanud. Siinkõneleja on ka üheks näiteks sellest. Lisaks pakub seadusemuudatus osaliselt tasustatud üleminekuperioodi, mis võimaldab sujuvalt akadeemiasse tagasi pöörduda. 

Probleemina on esile toodud ka seda, et mitte kõik praegused teadusnõunikud ei vasta kõnealuses seaduseelnõus püstitatud nõuetele. Seda saab lahendada seaduseelnõu rakendamise protsessi kaudu ja üleminek peaks kindlasti sujuv olema. 

Seaduseelnõu ettevalmistamise käigus konsulteerisime ka mitmete tippteadlaste ja teaduse korraldajatega, näiteks teadusakadeemia endise ja praeguse presidendi, akadeemikute, Tartu Ülikooli rektori ja ETAG ekspertidega. Nad kõik nentisid, et tegemist on sammuga õiges suunas, ja üsna loomulikult oli neil ka asjalikke kommentaare. Viimaseid me arvestasime nii palju kui võimalik. 

Eesti 200 ja seaduseelnõu algatajad usuvad, et tegemist on hea ja vajaliku seadusemuudatusega, millel on potentsiaal viia Eesti riigi juhtimine teaduspõhisemaks. Lisaks liigume nende muudatuste rakendamise järgselt Euroopa riikidega ühte sammu. Eelnõu pole kahtlemata lõplik, kõik muudatused on eelnõu menetlemise käigus teretulnud. Mina kutsun teid kõiki eelnõu toetama ja tänan! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 822 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. aprill kell 17.15. Sellega läbisime 12. päevakorrapunkti. 

Liigume tänase 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Leo Kunnase ja Varro Vooglaiu algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja Vabariigi Presidendi töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 821 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid, Eesti mehed ja Eesti naised! Ma ei hakka siin õhtul jälle oma oraatorivõimeid demonstreerima, katsun lühidalt teha ja pealegi arvan, et selle eelnõu saatus minu praegusest ilukõnest kuigivõrd ei sõltu. Aga julgen arvata, et kunagi, võib-olla juba aasta pärast, kui võimul pole enam internatsionalistlikud erakonnad, siis see eelnõu pühitakse tolmust puhtaks või naftaliinist puhtaks ja võetakse uuesti kasutusele või vähemalt sama eesmärgiga tehakse teine eelnõu. 

Niisiis, see on minu, Leo Kunnase ja Varro Vooglaiu eelnõu, mille eesmärk on tugevdada usaldust Eesti riigi kõrgeimate ametite vastu. Eelnõu kohaselt kehtestatakse peaministrile ja presidendile kahe aasta pikkune piirang pärast ametiaja lõppu, mille jooksul nad ei tohi töötada rahvusvahelistes organisatsioonides ega välisriikide institutsioonides. Meie arvates on see eesmärk lihtne ja arusaadav, et vältida huvide konflikti ja tagada, et riigi juhtimisel lähtutakse ainult Eesti huvidest. See ei ole tegelikult abstraktne probleem. 

Meil on seal päris pikk seletuskiri, kus me oleme toonud välja rea konkreetseid näiteid. Näiteks see olukord, kus Kersti Kaljulaid kandideeris juba ametis olles OECD peasekretäri kohale, see tekitas ka avalikkuses ja meedias arutelu võimalike huvide konflikti üle. Samuti tuletan meelde olukorda, kus Kaja Kallas kaalus peaministrina Euroopa Liidu tasandi poliitilist rolli ja liikus seejärel ühele rahvusvahelisele ametikohale. Ka siin tekkis küsimus, kas ja millal võisid need plaanitavad tulevased ametikohad hakata mõjutama otsuseid juba ametis olles. Võib-olla kõige markantsem näide on praegu, jumal tänatud, rahvusvahelisest praktikast. Nimelt, Saksamaa endine liidukantsler Gerhard Schröder asus peaaegu kohe pärast ametiaja lõppu Venemaa riigiettevõttega seotud Gazpromis. 

Nagu öeldud, need ei ole teoreetilised konstruktsioonid, need on reaalsed juhtumid, mis mõjutavad usaldust riigi vastu. Ja kui see eelnõu seaduseks peaks saama, ei satu meie riigi kõrgemad juhid isegi potentsiaalselt sellesse olukorda, kus nende otsuseid võiks mõjutada järgmine ametikoht, olgu see siis kus iganes organisatsioonis, välisriigi struktuuris või mujal. 

Lõpetuseks, see ei ole mitte ainult juriidiline piirang, vaid see kehtestab teatava eetilise standardi, see puutub ka poliitilisse kultuuri. Kui me tahame, et Eesti riigi juhtimine oleks täiesti vaba kahtlusest, et otsuseid tehakse tulevikukarjääri võimalusi silmas pidades, siis oleks vaja, et see eelnõu seaduseks saab. Me arvame, et need mööndused – kaks aastat mitte välismaal töötada – ei ole peaministri ja presidendi ametikoha täitjale teab mis suur ohver. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kujutan ette, et üks võimalik kriitiline argument, mida võidakse selle eelnõu suhtes esitada, seisneb selles, et kui kehtestada nendel kõrgetel ametikohtadel töötavatele inimestele piirang, mis ei võimalda neil oma karjääri jätkata kusagil rahvusvahelistes organisatsioonides kahe aasta jooksul, siis peaks neile olema ette nähtud ka mingisugune kompensatsioon selle aja eest. Kuidas te sellele argumendile vastaksite?

Aitäh! Ma arvan, et presidendi puhul on sellele väga kerge vastata. Presidendile on ametijärgsed hüved juba tagatud peale ametiaja lõppu. Aga nagu ma enne ütlesin, tegelikult võib seda eelnõu peaministri osas täiendada sellega, et talle täiendav kompensatsioon ette näha peale selle, mis nii peaministril kui ka teistel valitsuse liikmetel peale valitsusest lahkumist on ette nähtud. Aga jälle, nagu ma päris lõpetuseks ütlesin, mulle tundub poliitilisest eetikast lähtudes, et kui meie kõrgeimate ametikohtade täitjad, nendele ei pea maksma selle eest täiendavalt, et nad lähtuksid nende ametikohtade täitmisel ainult Eesti huvidest.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena saame ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust ja selleks palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Tervist ka minu poolt, head kolleegid! Annan ülevaate komisjonis toimunust. Komisjon toimus 6. aprillil ja peale komisjoni liikmete oli kutsutud ka Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Monika Tappo. 

Siis algas samamoodi, nii nagu ka siin puldis, Jaak Valge tegi sellise lühikese tutvustuse, mis on eelnõu eesmärk. Seda ta siin ka praegu tegi, ei hakka seda kordama. Sellele järgnes ka väikene arutelu. Komisjoni liikmed said küsida. Näiteks Pipi-Liis Siemann leidis, et kavandatud piirang riivab ebaproportsionaalselt põhiseaduslikku õigust eneseteostusele, ja Jaak Valge leidis, et kavandatud piirang ei ole ebamõistlik. Selline arutelu toimus kogu selle eelnõu vältel. 

Ma toon siin ka olulise välja, millele ka härra Jaak Valge natukene juba sellele küsimusele vastates viitas. Vabariigi Valitsuse seisukoht on mul siin oluline ette lugeda. See oli valitsuse istungil 12. märtsil ja otsustati eelnõu mitte toetada. Siis oli ka selgitus, et põhiseaduse § 29 tagab Eesti kodaniku õiguse valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta ning kuigi seadusandjal on võimalik seda õigust põhjendatud juhtudel piirata, peavad piirangud demokraatlikus riigis olema proportsionaalsed ja selgelt põhjendatud. Veel oli viide sellele, et juba 2022. aastal täiendati Vabariigi Valitsuse seadust ning valitsusliikmetele kehtestati kuuekuuline tegevuspiirang pärast volituse lõppemist, mis oli ajaliselt ja sisuliselt kitsalt piiritletud ning seotud ministri varasema valitsemisalaga. See muudatus tehtigi Euroopa Nõukogu juures asuva korruptsioonivastase riikide ühenduse GRECO soovitusel. 

Ehk siin on teatavad piirangud juba olemas. Peaministril minu meelest ei ole tänagi mingisugust hüvitist ega ka piirangut ette nähtud. Samamoodi küsisin ka seda, mille kohta siin ka küsimus oli, et kas on ette nähtud mingisugused ametijärgsed hüved. Kui on mingid piirangud, siis tegelikult siin kõigile selles eelnõus nimetatud ei ole. Presidendil loomulikult on ja ministritel mingisugune hulk, aga sellega piirdus.

Lõpuks tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, see oli konsensuslik, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 5 ja vastu 2, erapooletuid oli 0. Ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Mul oleks kummaline küsida selle kohta, mis komisjonis toimus, kuna ma olin ise seal kohal. Aga ma küsin nüüd niimoodi. Vaadake, kas te nõustute selle vaatega, et Kaja Kallase viimane ametiaasta oli nähtavalt pühendunud sellele, et ta vaatas oma järgmise ametikoha järgi. Kas te nõustute sellega, et see viimane ametiaasta, mis ajakirjanduse väitel pani Eesti riigi seisma, oli ka Reformierakonna populaarsuse allakäigu algus? Ja teine küsimus. Kas sellest teadmisest tulenevalt ei peaks Reformierakond seda eelnõu väga toetama?

Väga huvitav küsimus! Komisjonis seda ei arutatud, sellepärast ei ole mul teile ka konkreetset vastust. Aga isiklik vastus on see, et ma arvan, et ajad olid sellised, kus tuli välispoliitiliselt väga aktiivne olla, ja ma arvan, et Kaja Kallas seda ka tegi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsin selle kohta, mis puudutab Vabariigi Valitsuse arvamust ja ka komisjonis väljendatud seisukohtade üldist tonaalsust. Kas seda väidetavat piirangu ebavajalikkust või mitteproportsionaalsust nähti kogu selles piirangus või mingites spetsiifilistes aspektides ennekõike? Kui ma vaatan seda piirangut, siis siin võib ju põhimõtteliselt jagada selle kaheks. Esimene piirang on tegutsemine juhtimis- või kontrollorgani liikmena, mis on päris ulatuslik, eks, ei tohi ka Eesti Vabariigi sees tegutseda ühegi juhtimis- ega kontrollorgani liikmena. Teine tasand on töötamine rahvusvahelises või välisriigi institutsioonis, asutuses, organisatsioonis, äriühingus või muus üksuses. Kuidas see tunnetus oli nii valitsuses kui ka komisjonis, et kui võtaks näiteks selle esimese poole välja, mis ei võimalda töötada – mis ta siis oligi? – juhtimis- või kontrollorgani liikmena Eestis, aga vähemalt rahvusvahelises organisatsioonis või korporatsioonis, kas see võiks olla mõeldav, et see pälviks toetust?

Ma oskan öelda ainult sellise tunnetuse pealt, mida komisjonis arutati. Ma arvan, et nii ühte kui ka teist leiti, et tegelikult võiksid osaleda nii minister kui ka peaminister järgnevates ametites. Siin oli ka küsimus, kas tõstame näiteks presidendil kuidagi kandideerimisiga. Kuidagi selles mõttes, et ealiselt inimesed on võimelised veel ka tööturul osalema. Ma arvan, et kogemusi omades nii presidendi, peaministri kui ka ministri ametis on täiesti normaalne, kui inimesed osalevad aktiivselt tööturul, on see siis kodus või võõrsil.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mina arvan küll, et ma võin kogu meie fraktsiooni nimel öelda, et need põhimõtted, mis on sätestatud selles eelnõus, on mitte üksnes toetusväärsed, vaid need peaksid olema elementaarsed ühes iseseisvas riigis, mis lähtub rahvusliku väärikuse ja oma riigi ja rahva teenimise ideaalidest. 

Ei ole ju sätestatud mitte midagi eriti koormavat. Nagu kolleeg Jaak Valge ütles, eriti presidendi suhtes ei tohiks ju küsimust tekkida, sellepärast et presidendi ametiaja lõppemise järel on presidendile nii või teisiti ette nähtud erinevad hüved, mis ei tekita küsimust, et aga kui tal on piirang, et ta ei või kusagil mujal juhtival kohal töötada, siis tal ei ole võimalik endale sissetulekut teenida. Seal on see küsimus lihtsalt maha võetud, täiesti selgelt. 

Mis puudutab peaministrit, siis tõsi, peaministri ametist lahkumise järel ei ole ette nähtud nii ulatuslikke hüvesid ette, kuigi teatud hüved loomulikult on. Kahtlemata on võimalik see küsimus ka üle vaadata, kas neid hüvesid peaks muutma ulatuslikumaks või mitte. Aga see ei muuda seda põhimõtet, et täitevvõimu juht ei tohiks asetuda juba peaministriametis olles sellesse positsiooni, kus ta ametiaja jooksul valmistab ette oma järgmist karjääriredelisammu kusagil rahvusvahelises organisatsioonis või korporatsioonis või miks mitte ka mõnes kodumaises korporatsioonis. Niisugune huvide konflikti välistamise praktika on ju täiesti tavapärane suurtes korporatsioonides, mistõttu peaks olema iseenesestmõistetav, et sarnane huvide konflikti välistamise praktika oleks rakendatud ka riigisiseselt. 

Kui kolleeg Timo Suslov ütles Vabariigi Valitsuse arvamust vahendades, et piirangud peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed, siis mina küll ei oska öelda, milles see ebavajalikkus või ebaproportsionaalsus seisneb. Kui ma õigesti aru saan, siis Vabariigi Valitsus oma arvamuses seda ka sisuliselt ei selgitanud. Tegemist on sellise blanketse põhjendamata loosungliku seisukohaga, mis vääriks ikkagi konkreetseid argumente, millest nähtuks selle seisukoha enda põhjendatus. 

Ma muidugi ei oma mingisuguseid illusioone seonduvalt sellega, kas see eelnõu läbib siin täna esimese lugemise või mitte. Ilmselgelt ei läbi. Aga kui see saadetakse prügikasti, siis ma arvan, et kõik kodanikud võiksid endalt küsida, mis on selle põhjuseks. Kas me tõesti ei tahagi riigina luua sellist olukorda, kus oleks välistatud niisugune olukord, mida me nägime ju Kaja Kallase näol, kes ilmselgelt juba peaministriametis oleku ajal valmistas ette suurt edasihüpet oma karjääriredelil? On ju avalik saladus, et tema lootus oli saada NATO peasekretäriks. Kuna see ambitsioon ei teostunud, siis järgmine ambitsioon oli saada Euroopa Liidu kõrgeks välis- ja julgeolekupoliitika esindajaks. See ambitsioon siis ka realiseerus. 

Kui me vaatame, mis ohud niisuguste võimalustega kaasnevad, siis ohud seisnevadki ju selles, et otsuseid peaministriametis hakatakse langetama mitte lähtudes sellest, mis on parim Eestile, vaid lähtudes sellest, mis on parim konkreetsele isikule. Niisugused olukorrad võivad päädida sellega, et Eesti on selle tõttu lihtsalt natukene halvemini juhitud, aga põhimõtteliselt võivad päädida ka sellega, et Eesti asetatakse väga täbarasse olukorda. Kui näiteks mängitakse välja mingisugust sellist poliitilist programmi, võetakse vastu mingisuguseid selliseid poliitilisi otsuseid, mis väga selgelt soosivad Euroopa Liidu keskvõimu huve, lootuses selle kaudu pälvida Euroopa Liidu keskvõimu juures kõrge ametikoht, siis ei ole vaja üllatuda, kui Eesti riigi ja Eesti rahva olemuslikud huvid selle all kannatavad. 

Siin võib jutt olla näiteks maavarade kasutamisest. Näiteks peaministrina seisad selle eest, et Euroopa Liidul tekiks ligipääs Eesti strateegilistele maavaradele ja pärast seda, kui need otsused on langetatud, premeeritakse Euroopa Liidu struktuuris kõrge kohaga. 

Või miks mitte ka mingisugustest julgeolekupoliitilistest otsustest. Võtta vastu mingisugune otsus, mis teenib näiteks mõne teise välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni huve oma poliitilisi ambitsioone ellu viia, aga tegelikult ei teeni Eesti riigi ja Eesti rahva parimaid huve. Aga võimaldab saada selle teise riigi juures või siis ka rahvusvahelise organisatsiooni juures hiljem hästi tasustatud ametikoht. Niisugused stsenaariumid peaksid olema juba elementaarsel tasandil ühes eneseväärikusega riigis välistatud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 821 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 821 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 32 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud 13. päevakorrapunkti.

Ja liigume edasi tänase 14. päevakorrapunkti, viimase päevakorrapunkti juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 818 esimene lugemine. Ettekandjaks palun, Riigikogu liige Jaak Aab.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Ma tutvustan sotsiaaldemokraatide algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on langetada soojusenergia käibemaksu määr 24%-lt 9%-le ehk soodusmäärani. Eelnõu põhisisu on lihtne: vähendada inimeste ja leibkondade toasoojaga seotud sundkulusid ning anda hinnasurve tingimustes reaalne leevendus neile, kelle eelarvet kõrged soojakulud kõige valusamalt mõjutavad. Eestis on viimastel aastatel olnud väga kiire hinnatõus. Hinnatõusu on võimendanud kaks järjestikust käibemaksu tõusu, mis on viinud maksumäära 20%-lt 24%-le. 

Veidi ajaloost. Jah, 1990. aastatel oli soojusenergia käibemaksu määr isegi 0%, seejärel tõusis tavamäärani, 18%-ni, siis langetati 5%-le ning seejärel … (Sumin saalis.) Kas ma tohin rääkida? … taastus tavamääraga soojusenergia käibemaksu rakendamine. 

Soojusenergia ei ole luksuskaup, vaid vältimatu kulu. Talveperioodil moodustavad küttekulud paljude perede, pensionäride ja väiksema sissetulekuga inimeste eelarvest väga suure osa. Just seetõttu leiame, et on põhjendatud soojusenergia maksukoormuse vähendamine. Eelnõuga täiendatakse käibemaksuseaduse § 15 lõiget 2 uue punktiga, mille kohaselt hakatakse soojusenergiale rakendama 9%-list käibemaksu määra. 

Oluline argument on see, et kaugkütte hind on Eestis Konkurentsiameti poolt reguleeritud ehk kaugkütteettevõtted peavad kaugkütte hinna ka kooskõlastama Konkurentsiametiga, seda taotlema. Sellisel juhul ei saa olla ka sellist vaidlust, nagu me oleme toiduainete käibemaksu puhul pidanud. Osa sellest saalist arvab, et kaupmehed pistavad selle vaheltkasu taskusse. Toasooja puhul ja selle hinna puhul seda teha ei saa, sest Konkurentsiamet vaatab need kulud üle ja kaugkütte hind peab olema põhjendatud. Ei saa sinna kirjutada igasuguseid asju sisse, et sealt maksimeerida kasumit, nagu öeldakse. Nii et kindlasti toasooja puhul, kaugkütte puhul kindlasti toimib see, et kui maksulangetus teha, siis see jõuab ka tarbijani. 

Kindlasti rõhutame algatajatena ka maksupoliitilist õiglust. Tuletame jälle meelde, et käibemaks on regressiivne maks. Väiksema sissetulekuga inimesed kulutavad suurema osa oma sissetulekust käibemaksule kui jõukamad inimesed. Käibemaksu osakaal kõige väiksema sissetulekuga inimeste tuludega võrreldes on 17,7%, samas kui jõukamas tuludetsiilis on see vaid 7,8%. Seega tabab kõrge käibemaks kõige valusamalt neid, kelle eelarves moodustavad küttekulud, elekter, toit ja muud vältimatud kulud kõige suurema osa. Soojuse käibemaksu langetamine on seetõttu ka õiglasem maksupoliitiline valik ning aitab kõige enam neid, kelle toimetulek on hinnatõusust kõige tugevamalt mõjutatud. 

Euroopast on ka tuua näiteid, kus riigid on kas alaliselt või ajutiselt langetanud soojusenergia maksumäärasid. Näiteks Saksamaal langetati energiakriisi ajal soojusenergia käibemaks 19%-lt 7%-le. Luksemburgis on pidevalt kehtinud madalam maksumäär osale soojusenergia liikidele. Need näited osutavad, et meie ettepanek ei oleks ka teiste riikidega võrdluses midagi erandlikku. Samuti ei ole see Euroopa Liidu reeglistiku järgi keelatud. Mõned riigid on valinud kõrgema maksukoormuse, teised on kriisiolukorras või sotsiaalsetel kaalutlustel energiakulusid maksude kaudu leevendanud. 

Tarbijale tähendab muudatus otsest hinnaleevendust. Võtame näiteks, et kui kaugküte maksaks – no hästi ümmargune number, nii palju keskmiselt isegi Eestis kaugküte ei maksa – 100 eurot megavatt-tunni kohta, siis 24%-lise käibemaksu korral on lõpphind 124 eurot, 9%-lise käibemaksu korral 109 eurot. Ehk siis lõpphind väheneks 15 euro võrra megavatt-tunni kohta ehk ligikaudu 12%. Kütteperioodil on see paljudele peredele ja ettevõtetele selgelt tuntav leevendus. Jah, ka väikeettevõtetele, kes ei saa sisend- ja väljundkäibemaksu tasandada, oleks see leevenduseks. 

Kokkuvõttes on selle eelnõu eesmärk anda Eesti inimestele ja peredele reaalne hinnaleevendus valdkonnas, kus kulud on vältimatud. Sellel muudatusel on ka riigieelarvele kulu, kuid küsimus on väärtusvalikus, kas jätame kogu koormuse tarbija kanda või otsustame osa sellest koormusest leevendada. Praeguses situatsioonis, mis maailmas toimub, on oht, et kõik energiatarbijate hinnad tõusevad. Me võime küll öelda, et õnneks Eestis kaugküte toimib suures osas biomassi peal, aga teatud tiputarbimistel tuleb kasutada ka fossiilseid kütuseid. Ega siis biomass energiakandjana samuti samale tasemele ei jää, kui kõik teised energiahinnad tõusevad. Karta on – seda oli näha ka eelmises energiakriisis –, et puiduhakke hinnad tõusid päris oluliselt. Ja see kõik ju lõpuks väljendub kaugkütte hinnas. 

Nii et pakume lahenduse, kus riik saaks inimestele appi tulla, eriti sellises kriisisituatsioonis, ja palume seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt aitäh selle väga sisuka ja argumenteeritud ettekande eest! Minu küsimus tulebki sellest, et ma ei ole jõudnud kogu komisjoni aruteluga tutvuda ja me küll kohe sellest kuuleme, aga võib-olla, mis on teie kui eelnõu esitaja ja ettekandja tõlgendus, põhjendus sellele, miks siiski on seisukoht selle eelnõu kohta mittetoetav. Ma ütlen korduvalt välja toodud rahvusvahelise praktika näite ja selged argumendid, kuidas see inimeste toimetulekut tänase elukallidusega aitaks. Ehk siis, mis see teie selgitus sellele vastumeelsusele võiks olla?

No ma ei tea. Jah, eks neid, kes hääletasid selle poolt, et antud eelnõu tuleb tagasi lükata juba esimesel lugemisel. Ma ei oska öelda, mis need iga komisjoni liikme põhjendused olid, aga üldine hoiak on olnud valitsuskoalitsioonil suhteliselt jäik. Me oleme siin ju pikalt debateerinud ka toiduainete käibemaksu langetamise üle. Riigikogule anti üle petitsioon, kuhu oli alla kirjutanud üle 100 000 inimese. Kui me ka teistes Euroopa riikides, just Euroopa Liidu riikides näeme, et rõhuvas enamuses on toiduainete käibemaksu määra langetatud, siis Eestis ja veel paaris ainult riigis ei ole seda tehtud. Seal on küll erinevad variandid, jah, kas on põhitoiduained, kõik toiduained, mõnel pool ka esmatarbekaubad. 

Ja kui vaadata seda toasooja käibemaksu, siis toasoe on jälle see sundkulu. Ei saa valida, kas ma kütan või ei küta. Tuba peab soe olema ja ikkagi on vahel soojemad talved, vahel külmemad talved. Ja selle aasta jaanuari-veebruar näitasid väga suuri arveid ka toasoojas. Sellepärast võiks siiski mõelda sellele, et teha maksuerisusi. Ja me oleme neid ettepanekuid ka varem teinud, teeme seda jätkuvalt. Mina ütleksin, et valiks siis midagigi välja, mis selles kriisisituatsioonis inimeste elu kergendaks, just väiksema sissetulekuga leibkondade elu. 

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! See jutt ei lähe päris kokku sellega, mis teil kirjas on. Eelnõu teil konkreetselt ei erista ettevõtteid ja eraisikuid, aga te seletuskirjas ei käsitle ettevõtete aspekte. Ma küsingi, mis eesmärki täidab käibemaksu alandamine soojusenergialt suurettevõtetele. Mida te sellega tahate saavutada? Kui suurettevõtted ülejäänud kaupadelt ja teenustelt maksavad standardmääraga käibemaksu, siis spetsiifiliselt soojusenergialt on soodus käibemaksu määr. Mida te sellega tahate saavutada?

Aitäh, Aivar, küsimuse eest! Suurettevõtjat vaevalt et see eriti mõjutab, sest, ütleme, keskmisest ja suuremate ettevõtete puhul on sisend väljalt käibemaks, kus see on tasamäng. Seal see tegelikult nendele mingit erilist kingitust kindlasti ei tee. Küll on palju väiksemaid ettevõtjaid, füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes samuti kasutavad soojusenergiat ja kus iga kord see arvestus pole tasakaalus – sisend ja väljend käibemaksu kohta – ja kus nemad saaksid kindlasti suuremat toetust sellest kui suuremad ettevõtjad. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Väga vajalik muudatusettepanek. Mis sa arvad, kui palju see võiks parandada ka nende lastega perede olukorda, kes täna suhtelises ja absoluutses vaesuses elavad? Need elavad ju ka erinevates tingimustes.

Tänan küsimuse eest! Nagu ma siin ettekandes ka keskendusin, eelkõige on see kergendus siiski madalamate sissetulekutega või ka paljude liikmetega leibkondadele, kus tegelikult tulud jaotuvad leibkonna liikmetele ja kuludele palju rohkem laiali, kus toimetulek ei ole iga kord väga enesestmõistetav, ka paljulapselistel peredel. Ta väga ebaühtlaselt ka lööb, just nimelt, kui viimasel ajal need hinnatõusud on isegi niigi pingeliseks teinud selle olukorra ja perekonna ja leibkonna eelarve, siis võib tõesti juhtuda, et kui talvel satub see külmem kuu ja see arve saabub, siis lihtsalt pole vahendeid kinni maksta. Jah, on võimalik pöörduda toimetulekutoetuse saamiseks ka kohaliku omavalitsuse poole, aga tihtipeale just seal piiri peal olevad pered, kes tavaliselt toimetulekut ei taotle, peavad minema ja seda taotlema. See on nende jaoks ka täiesti uus kogemus, kui sellised suured küttearved saabuvad.  

Ja ikkagi ma tahan rõhutada, et ma väga loodan, et meie valitsus ja valitsuskoalitsioon mõistavad, et praegune olukord on väga pingeline. Meil on palju ettemääramatust. Me näeme kas või puhtalt sellise hea tahte avaldusena, võtame sellesama kütuseteema. Meie lähiriigid kõik, enamik juba on langetanud ajutiselt tõesti, sest keegi ei tea, kui kaua kütuseturul selline olukord püsib, see pingeline olukord, mis on tekitatud Iraani sõjast, kas on kolmeks-neljaks kuuks langetanud näiteks kütuseaktsiisid Euroopa Liidu kõige madalamale lubatud miinimumtasemele. Meie seda teinud ei ole. Me jätsime ära ühe tõusu, küll aktsiisitõusu, aga see ei olnud väga suurte protsentidega tõus, mis ära jäeti. Ja mitte väga suure mõjuga see ei ole ka kütuse hinnale. Pigem ootavad inimesed kas või mõistmist. Kui suures ulatuses see mõistmine on? Jah, ma mõistan ju, ega riigieelarve ei ole ka kerges seisus. Aga sellist hoolivust ja mõistmist tegelikult, ma arvan, valitsuselt inimesed siiski ootaksid.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Jaak! Ma kuulan seda debatti ja mõtlen sellise asja peale: vanasti oli nii, et paremerakonnad soovisid makse langetada ja vasakpoolsed erakonnad soovisid neid tõsta. Selline oli debatt. Aga nüüd ma vaatan siin järjestikku eelnõusid, mis on kolleegid Keskerakonnast esitanud, meie oleme esitanud, et pigem tsentrist vasakul asuvad erakonnad soovivad makse langetada, aga paremerakonnad vastustavad neid ettepanekuid. Kas te saate kuidagi selgitada, kuidas selline olukord Eesti poliitikas on kujunenud, et see Eesti poliitika on niimoodi pea alaspidi meil sattunud?

Tänan küsimuse eest! Siin kipub natukene minema juba natukene maailmavaateliseks. Parempoolse maailmavaatega erakonnad tihtipeale – see on ka Eestis olnud praktika –, kui on puudus, siis tõstavad kaudseid makse. Aga nii nagu ma täna rääkisin, need kaudsed maksud, käibemaks, löövad siiski just kõige väiksema sissetulekuga inimesi. Meie saame oma maailmavaate seisukohalt öelda, et nii te seda teha ei tohiks. Ausalt öelda võin meelde tuletada ka riigikaitsemaksu. Kui me olime valitsuskoalitsioonis ja kokku leppisime, siis oli kokkulepe selline, et kõik panustavad, et tõstame käibemaksu, aga viime sisse 2%-lise ettevõtete tulumaksu ja ka inimeste tuludelt täiendava maksu. Keegi ei taha neid makse tegelikult tõsta, aga maksustruktuur, ütleme, pigem niisuguses keskmises Euroopa Liidu riigis ei ole nii kõrge kaudsete maksude osas, kui see on Eestis. See on üks kõrgeimaid.  

Ja kui Jürgen Ligi tuleb jälle rääkima IMF-i ja OECD soovitustest, mida siin igal aastal käiakse andmas, siis ta jätab alati rääkimata, et alati on viidatud sellele, et teie kaudsete maksude tase on liiga kõrge. Kas te ei võiks oma maksustruktuuri muudatusi kaaluda? Astmelist tulumaksu ja varamakse, ehk maksaksid need, kes jaksaksid panustada. Kahjuks siiamaani kurtidele kõrvadel. 

Tanel Kiik, palun!

Stenogramm veel koostamisel

Stenogramm veel koostamisel

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen tõepoolest nõus teie arvamusega, mis puudutas kiireid otsuseid vastavalt olukorrale. Praegu on ju inimeste toimetulek väga keeruline, nii et peakski tegema kiireid otsuseid. Me oleme teinud erinevaid ettepanekuid nii toiduainete käibemaksu kohta kui ka, nagu te mainisite, kütusehinnad. Ja praegu me räägime toasoojast. Esmaspäeval oli siinsamas puldis rahandusminister Jürgen Ligi ja ta ei kiitnud mitte ühtegi neist pakutud variantidest. Küll ta laitis teiste riikide otsuseid ja loomulikult ütles, et see ei ole üldse asi, millega tegeleda. Kas teie oskate öelda, kas teil on mingit teadmist, milline on siis tänase valitsuse plaan? Kas tõepoolest on netikasiinod need, keda aidatakse, aga lihtrahvas?

Tänan küsimuse eest! Selle sees oli ka vastus tegelikult. Ma arvan, et ei ole seda mõistmist. Ma üritasin ka siin juba öelda, et tihtipeale sellises ärevas olukorras, pingelises olukorras, nagu me oleme, julgeolekuolukorras, toimetulekuolukorras, kus iga järgmine kriis võib tekitada veel kehvema olukorra, ootab üldsus või ootavad inimesed tegelikult kas või mõistmist ja hoolivust. Nad ei ootagi võib-olla kergendust sadade miljonite ulatuses praeguses olukorras, kus tõesti riigikaitse vajab raha. Aga kui 500 miljonit samas maksumuudatusega antakse keskmisest jõukamatele inimestele, siis see kaugkütte käibemaksu soodustus oleks sellest umbes üks kümnendik, aga aitaks väga paljusid peresid. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jürgen Ligist just räägiti, aga Jürgen Ligi ilmselgelt on Eesti majanduse ja rahanduse loogikas juba eilne päev, sellepärast et ta on jäänud ju aastasse 2000, kuskile 1999 kinni. Maailm on nii palju muutunud. Me oleme kõik näinud, et kui riigikaitsesse oli miljard eurot vaja juurde anda, siis Jürgen Ligi nagu põhidogmad, madalad ja ühetaolised maksud, kuidagimoodi seda miljardit sinna juurde ei anna. Ja nüüd viib Jürgen Ligi ellu ju Eesti kõige halvemat rahanduspoliitikat. Meie riigieelarve seis pole mitte kunagi Eesti Vabariigi ajaloos nii hull olnud kui seda Reformierakonna ja Ligi juhtimisel. 

Aga nüüd selle eelnõu juurde minnes, see kindlasti aitab inimesi toimetuleku mõttes, aga lõppkokkuvõttes jätab see väga paljudele raha rohkem kätte ja see raha peaks jõudma ju majandusse. Äkki te saaksite suurt pilti majanduse loogikast avada, et mida see tähendab majanduse jaoks, ettevõtete jaoks, tarbimise mõttes ja kõike seda?

Tänan küsimuse eest! Ma olen natukene üritanud analüüsida, ma tõin need numbrid ka, et keskeltläbi peaks kaugkütte hinda vähendama 12% ehk see raha jääb inimesele või leibkondadele kätte, reeglina neile, kellel ülearust raha ei ole, kes nagunii panevad selle tarbimisse tõenäoliselt. Lihtsalt praegu nad on pidanud oma kulutusi päris kardinaalselt kokku tõmbama. Nii et selle kaudu, ei oska küll täpset arvutust teha, kindlasti osa jõuaks uuesti ka maksude näol, nii maksupõrkena, nagu öeldakse, riigieelarvesse. 

Mis Jürgen Ligisse puutub, siis jah, ma olen temaga siin selle hoone seinte vahel aastaid ja aastakümneid vaielnud. Me tihtipeale tunnistamegi, et meil on maailmavaateline erinevus. Aga millegipärast, ma ei tea, kui inimene peab ennast kõige targemaks maailmas, targemaks kui teised riigid, teised majandusteadlased, poliitikud, ükskõik kes, siis natuke imelik see tundub. 

Sellepärast, et no ma ikka ei saa aru, ma toon veel uuesti. Rahanduskomisjon kuuleb ka neid OECD ja IMF-i soovitusi, mida igal aastal tegelikult antakse, ja viimasel ajal järjest kõvemini kõlab, et kaudsete maksude tase lihtsalt poob just nimelt väiksema sissetulekuga inimesi, see on regressiivne. Ma olen neid soovitusi lugenud, lugege artikleid! Aga sellest Jürgen Ligi millegipärast ei räägi siin mitte kunagi. Mitte kunagi! Tema valib sealt soovitustest välja endale sobiva lõigu. 

Jah, seal kuskil on öeldud, et võib-olla väga palju maksuerisusi ei ole hea. Aga meil ei ole neid palju, kallid inimesed, meil ei ole neid palju! Ja nii nagu teistes riikides on palju rohkem neid erisusi. See toimib just teatud sundkulude puhul, esmatarbekaupade puhul, toidu puhul, toasooja puhul ja nii edasi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Mis küll annab lootust praegu, et koalitsioon võiks tulla seda toetama, kui me näeme täna, et me hakkame konkurentsis kaotama ehk me hakkame turgu kaotama. Näiteks toiduainete käibemaks, kus Läti kavatseb suvel alandada märkimisväärselt aastaks poole võrra toiduainete käibemaksu. Samamoodi juba on alandamisel ka diislikütuse käibemaks ja aktsiisidest rääkimata, kui minnakse ostma mujalt poolt piiri tagant. Füüsiliselt on see näha, et kui me selle konkurentsiga kaasa ei lähe, siis lihtsalt meilt ostetakse vähem ja me jääme vaeseks. Aga ma annan ka omalt poolt arvamuse. Aga äkki üks põhjus on see, et toasoe, küte on valdavalt omamaine. Siis ei saa ju ka süüdistada selles, et me läheme fossiile toetama. Tegelikult ju väga palju tuleb meil oma puiduhakkest seda. Äkki on see põhjus, millega võiks neid motiveerida toetama tulema?

Tänan küsimuse eest! Ma võtan siit viimasest lõpust. Tõenäoliselt annaks maksusoodustus võib-olla natukene ohjes hoida ka näiteks puiduhakke hinda. Midagi pole teha, me nägime paar aastat tagasi energiakriisis, et ka puiduhakke hinnad hakkasid tõusma. See on energiaressurss, mis samuti ju konkureerib turul erinevate teiste energialiikidega. Hea küll, seda pole võimalik nii kiiresti asendada siia või tänna, aga ikkagi. Nii et ma arvan, et see, mida te väitsite, et see on samas ka kodumaise ressursi toetamine, on igati õige. Toiduainete käibemaksu puhul me rääkisime ka toiduainetööstusest, mitte ainult põllumehest, vaid ka toiduainetööstusest, mis on ju suurel määral kodumaine, mida me tarbime, ja mis aitab ka toidujulgeolekut toetada. Nii et igati oleks mõistlik seda teha.

Anti Haugas, palun!